Lugupeetud kolleegid! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Palun tähelepanu! Meil on meeldiv võimalus kuulata ära Riigikogu liikme Tatjana Muravjova ametivanne. Palun! Palun tähelepanu!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Kas lugupeetud kolleegid või Vabariigi Valitsuse esindaja soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Ülle Aaskivi!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ettekandja on rahandusminister Taavi Veskimägi.

Aitäh! Palun, kolleeg Kadi Pärnits!

Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatide Katrin Saksa, Jarno Lauri, Jüri Tamme, Eiki Nestori, Kadi Pärnitsa ja Ivari Padari nimel annan üle arupärimise peaministrile riigiteenistujate palgamäärade diferentseerimise ja tippametnikele lisatasude määramise kohta. Valimiste eel lubas erakond Res Publica kaotada tippametnike suured lisatasud ja kõik kolm valitsuserakonda on koalitsioonilepingus lubanud kaotada tippametnike suured lisatasud ning vähendada varjatud lisatasusid. Samal ajal on valitsus võtnud vastu määruse, millega ta kaotab igasugused piirangud lisatasude diferentseerimisel, nii et ametnike lisatasusid võib diferentseerida 100%, 200%, 300%, 500%, nagu näiteks Rahandusministeeriumis praegu tehakse. Samas esitame peaministrile küsimused. Küsime peaministrilt, miks korra loomise ja korraliku palgaastmestiku loomise asemel võetakse vastu määrus, mis igasuguse piiri diferentseerimisel kaotab.

Palun tasemini!

Küsime peaministrilt, kuidas see määrus läheb kokku riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadusega, milles on öeldud, et määruse eesmärk peab olema ühtse palgaastmestiku kehtestamine. Aitäh!

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Algatan koos kolleegide Sven Mikseri, Olev Laanjärve, Mark Soosaare, Liina Tõnissoni, Harri Õunapuu, Peeter Kreitzbergi ja Robert Lepiksoniga ringhäälinguseaduse ja erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kõik poliitikud ja üldse Tallinnas viibivad kodanikud on üsna sageli möödunud nn vanast teenindusmajast, kus oli maast n-ö taevani Che Quevara, tuntud revolutsionääri plakat, mis punase viisnurga ja baretiga näis justkui üles kutsuvat revolutsioonile. Tegelikult oli tegemist hoopis nahkdiivaneid, diivanilaudu ja muud olmekaupa müüva Interneti-kaubamaja reklaamiga. Natuke aega hiljem oli sama maja seina peal praeguse peaministri suur loosung, mis kutsus üles hääletama uue poliitika poolt. Eesti poliitikat mõjutavad suured plakatid väga palju ja hoopis vähem pööratakse tähelepanu sisule. Sellepärast oleme algatanud eelnõu, mis piiraks nii reklaamklippide eetriaega televisioonis ja ringhäälingus üldse kui ka plakatite suurust, ühe plakati suuruseks oleks ette nähtud üks ruutmeeter. Me oleme teinud üsna suuri uuringuid. Seletuskirjas on andmeid enamiku Euroopa Liidu liikmesmaade kohta, aga ka reklaamimahud Eesti telekanalites nii aja kui ka rahalises mõistes. Nii et asjaga tasub tegelda. Seda enam, et viimaste sündmuste keerises on sellele ...

Palun, aeg!

... toetust avaldanud ka Tallinna linnapea Tõnis Palts.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Sissejuhatuseks ütlen, et see on esimene umbes tosinast arupärimisest. Need hakkavad kordamööda tulema, sest energeetika spetsiifikaga on vaja hästi rahulikult tutvuda ja me anname selle võimaluse ka härra Ansipile. Teema on elektri hind seoses AS-i Narva Elektrijaamad rekonstrueerimisega. Sissejuhatuseks lisan veel, et me palume härra ministril uurida aruannet "Balti Elektrijaamast väljastatava soojuse hinna arvutus", vähemalt 6. peatükki. Töö tellijaks oli AS Narva Elektrijaamad. Vastavalt nimetatud analüüsile peaksid rekonstrueeritud 11. plokil, analoogselt ka 8. plokil, pärast tööde lõpetamist toimuma järgmised muudatused. Sama väljastatava elektrienergiamahu juures peaks naturaalse kütuse kulu vähenema 21,46% ehk 3 200 000 tonnist aastas peaks see vähenema 2 300 000 tonnini. Elektri muutuvad ja püsikulud kokku peaksid aastas vähenema ca miljard krooni. Seoses sellega ja palju muuga esitame mitu küsimust. Palume anda kirjaliku ülevaate lepingu võrdlustabeli näol sellest, kas ja kuidas on seniajani täidetud 8. ja 11. ploki rekonstrueerimise kava, ning veel andmeid selle kohta, millise osa AS-i Narva Elektrijaamad toodetud elektrienergiast moodustab 8. ja 11. plokil toodetud energia, kulude kaupa, alates ekspluatatsiooni algusest. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist. Kui arupärimised on kooskõlas Riigikogu kodukorra seadusega, edastan nad viivitamatult adressaatidele. Riigikogu juhatus otsustab eelnõude menetlusse võtmise vastavalt kodukorraseadusele.

Lugupeetud kolleegid! Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme kolleeg Kristiina Ojulandi Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeheks alates k.a 25. veebruarist. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 2005. aasta 3. märtsil esitatud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi eelnõu, millega muudetakse Euroopa Liidu Nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ, mis käsitlevad teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid ja konsolideeritud aruandeid, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud eelnõude kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on k.a 28. märts, kell 18. Tähelepanu! Kolmapäeval, k.a 9. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister Toivo Maimets, keskkonnaminister Villu Reiljan ja sotsiaalminister Marko Pomerants. Lugupeetud kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli! Hetkel on kohal 93 Riigikogu liiget, puudub 8.

Head kolleegid! Alustame päevakorra kinnitamist. Mingisuguseid muudatusi ei ole ja ma panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid oli 7. Päevakord on kinnitatud.

Head kolleegid! Järgmine punkt on Riigikogu aseesimeeste erakorraline valimine. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 6 lõikele 2 toimub täna, 7. märtsil aseesimeeste erakorraline valimine. Riigikogu aseesimehe Rein Langi volitused peatusid k.a 21. veebruaril. Valimise korraldamisel lähtume Riigikogu kodukorra seaduse §-dest 6-8, § 81 lõikest 2 ja §-dest 86-89. Enne valimistoimingute juurde asumist lubage mul lühidalt teile tutvustada Riigikogu aseesimeeste valimisega seonduvat. Esiteks, Riigikogu aseesimehed valitakse samaaegselt. Teiseks, Riigikogu aseesimehe kandidaadi võib üles seada Riigikogu liige, ülesseatu peab andma kandideerimiseks nõusoleku. Kolmandaks, hääletamine on salajane ning see toimub hääletamissedeli täitmise teel. Neljandaks, igal Riigikogu liikmel on üks hääl, hääled loetakse avalikult kohe pärast hääletamise lõppemist, protestid valimise korraldamise kohta esitatakse valimiskomisjonile kohe pärast hääletamistulemuse teatavakstegemist. Viiendaks, valimistulemus kuulutatakse välja kohe pärast võimalike protestide läbivaatamist. Kuuendaks, Riigikogu aseesimeesteks saavad kaks enim hääli saanud kandidaati, esimeseks aseesimeheks saab kahest enim hääli saanud kandidaat ja teiseks aseesimeheks saab saadud häälte arvult teine kandidaat, võrdselt hääli kogunute vahel korraldatakse valimise lisavoor. Seitsmendaks, hääletamise korda tutvustan enne hääletamise väljakuulutamist. Kas, head kolleegid, on küsimusi seni kõneldu kohta? Enne kandidaatide ülesseadmist on mul ettepanek teha kohaloleku kontroll. Palun, kohaloleku kontroll! Riigikogu 101 liikmest on kohal 92, puudub 9. Läheme nüüd Riigikogu aseesimehe kandidaatide ülesseadmise juurde. Kas keegi Riigikogu liikmetest soovib Riigikogu aseesimehe kandidaati üles seada? Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Palun vabandust, et vajutasin ärevuse tõttu vale nuppu, aga tänasel tähtsal päeval on mul Reformierakonna fraktsiooni nimel meeldiv teatada, et omalt poolt esitame Riigikogu aseesimehe kandidaadiks Andres Lipstoki. Ühtlasi annan Riigikogu juhatusele üle ka Andres Lipstoki kirjaliku nõusoleku kandideerimise kohta.

Aitäh! Palun, kolleeg Ivari Padar!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ilusat töönädala algust teile kõigile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel esitan Riigikogu aseesimehe kohale härra Peeter Kreitzbergi kandidatuuri.

Aitäh! Kas on veel ettepanekuid? Rohkem kandidaatide ülesseadmise soovi ei ole. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 7 lõikele 2 kantakse kandidaatide nimekirja kandidaatide nimed, kes annavad nõusoleku kandideerida. Härra Lipstok on andnud oma nõusoleku. Ma küsin, kas härra Kreitzberg on nõus kandideerima. Palun, kolleeg Kreitzberg!

Olen nõus.

Palun nõusolek esitada ka kirjalikult! Lugupeetud Riigikogu! Kes on selle poolt, et sulgeda Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimekiri? Palun hääletada!Hääletustulemused Selle poolt on 80 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 6. Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimekiri on suletud. Kuulutan välja vaheaja Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimede kandmiseks hääletamissedelitele. Vaheaja lõppemisest anname märku kellaga. Aitäh! V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuulutan vaheaja lõppenuks. Vabariigi Valimiskomisjon on valmis läbi viima Riigikogu aseesimeeste valimist. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Komisjoni liikmed kontrollivad siinsamas teie ees hääletamiskasti ja pitseerivad selle. Lubage mul tutvustada hääletamise korda. Esiteks. Valimiskomisjon annab Riigikogu liikmetele nimekirja alusel hääletamissedeli koos ümbrikuga. Seejuures palun Riigikogu liikmetel esitada hääletamissedeli saamiseks valimiskomisjonile isikut tõendav dokument, st Riigikogu liikme tunnistus, pass, isikutunnistus või juhiluba. Hääletamissedeli saamise kohta annab Riigikogu liige allkirja. Teiseks. Hääletamissedel märgistatakse hääletamiskabiinis. Riigikogu liige märgistab hääletamissedelil ristiga lahtri selle kandidaadi nime juures, kelle poolt ta hääletab. Kolmandaks. Hääletamissedel, millel on märgistatud rohkem kui ühe kandidaadi nimi või millel ei ole märgistatud ühegi kandidaadi nime, loetakse kehtetuks. Neljandaks. Hääletamine korraldatakse Riigikogu saali kõrval fuajees. Te väljute hääletamisruumi saali tagauksest, fuajees on üles seatud lauad, kust te saate hääletamissedeli ja ümbriku. Viiendaks. Pärast hääletamissedeli kättesaamist teete hääletamiskabiinis oma otsuse, asetate hääletamissedeli ümbrikusse ning suundute hääletamiskasti juurde, kus pärast ümbriku märgistamist valimiskomisjoni pitsatiga lasete oma hääletamissedeli isiklikult hääletamiskasti. Kuuendaks. Kui olete kogemata hääletamissedeli ebaõigesti täitnud või muul viisil rikkunud ning märkate seda enne selle hääletamiskasti laskmist, on teil õigus saada rikutud sedeli tagastamisel uus hääletamissedel. Kas teil, head kolleegid, on küsimusi hääletamise korraldamise kohta? Ei ole. Valimise ajal tohivad hääletamisruumis viibida lisaks Riigikogu liikmetele ainult valimiskomisjoni liikmed ja valimiskomisjoni teenindavad isikud. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 87 lõikele 5 on Riigikogu liikmetel hääletamiseks aega 30 minutit alates hääletamise algusest. Kell on praegu 15.25. See tähendab, et me lõpetame hääletamise kell 15.55. Hääletamise lõppemisest anname märku kellaga, mille järel palun kõigil Riigikogu liikmetel koguneda tagasi istungisaali. Kuulutan välja hääletamise Riigikogu aseesimeeste valimisel. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Kuulutan hääletamise Riigikogu aseesimeeste valimisel lõppenuks. Palun tuua hääletamiskast saali! Kõigepealt palun kontrollida hääletamiskasti ja seda, et pitser hääletamiskastil ei oleks rikutud! Palun valimiskomisjoni liikmetel asuda hääli lugema! V a h e a e g

Valimistulemuste kontrollimiseks Riigikogu aseesimeeste valimisel annan sõna Vabariigi Valimiskomisjonile.

Ma kontrollin teie ees avalikult, kas esialgsed tulemused vastavad tegelikkusele. See tähendab, ma nimetan Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimed selles järjekorras, nagu nad on hääletamissedelile kantud, ja loen ette nende poolt antud hääled. Andres Lipstok: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45. Peeter Kreitzberg: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27. Kehtetud hääled: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20. Kehtetud olid hääletamissedelid kahel põhjusel: sedelid olid märgistamata või oli tehtud rist mõlemasse kasti.

Teen teatavaks hääletamistulemused Riigikogu aseesimeeste valimisel. "Vabariigi Valimiskomisjoni protokoll hääletamistulemuste kohta Riigikogu aseesimeeste valimisel. Vabariigi Valimiskomisjon tegi häälte lugemisel kindlaks järgmised arvud. Nimekirja kantud Riigikogu liikmete arv - 101. Hääletamissedeli saanud Riigikogu liikmete arv - 94. Hääletamisest osa võtnud Riigikogu liikmete arv - 92. Kehtetute hääletamissedelite arv - 20. Riigikogu aseesimeeste kandidaatidele antud häälte arv: Riigikogu aseesimehe kandidaat Andres Lipstok, poolt antud häälte arv - 45, Peeter Kreitzberg, poolt antud häälte arv - 27. Protokoll on koostatud s.a 7. märtsil kell 16.08." Alla on kirjutanud Heiki Sibul, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees. Lugupeetud kolleegid, kas on proteste? Proteste ei ole. "Vabariigi Valimiskomisjoni otsus, Tallinn, 7. märts 2005, nr 3. Riigikogu aseesimeeste valimise tulemuste kindlakstegemine. Riigikogu kodukorra seaduse § 7 lõikest 6 ja § 82 lõikest 1 lähtudes otsustab Vabariigi Valimiskomisjon tunnistada Andres Lipstok valituks Riigikogu esimeseks aseesimeheks ja Peeter Kreitzberg Riigikogu teiseks aseesimeheks. Heiki Sibul, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees." Austatud kolleegid! Uus juhatus on valitud. (Aplaus.) Juhataja vaheaeg, kolm minutit. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Palun kohtadele, me jätkame tööd päevakorrapunktidega! Järgmine päevakorrapunkt on õiguskantsleri k.a 21. veebruari ettepanek nr 1 Riigikogu liikme Margus Hansoni kriminaalvastutusele võtmiseks karistusseadustiku § 242 järgi ja tema kohta süüdistusakti koostamiseks. Ma palun ettekandjaks õiguskantsler Allar Jõksi!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduse § 76 kohaselt on Riigikogu liige puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Kriminaalmenetluse seadustiku § 379 lõike 1 kohaselt esitab õiguskantsler Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks. Kooskõlas põhiseaduse §-ga 76 ja § 139 lõikega 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikega 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 379 teen Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikme Margus Hansoni kriminaalvastutusele võtmiseks karistusseadustiku § 242 järgi ja tema kohta süüdistusakti koostamiseks. Ettepanekut põhjendan järgnevalt. Riigiprokuratuuri prokurör Heili Sepp esitas 8. veebruaril 2005. aastal õiguskantslerile taotluse teha Riigikogule ettepanek anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks Riigikogu liikme Margus Hansoni kohta. Taotlusest selgub, et 31. jaanuaril 2005 saabus Kaitsepolitseiametist Riigiprokuratuuri kohtueelse menetluse kokkuvõttega kriminaalasi Margus Hansoni kahtlustuses riigisaladuseks tunnistatud teabele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamises. Kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal on riigiprokurör veendunud, et kohtueelsel uurimisel tuvastati õigesti Margus Hansoni poolt karistusseadustiku §-s 242 nimetatud teo toimepanemine ning kriminaalasjas on võimalik koostada süüdistusakt. Karistusseadustiku § 242 kohaselt karistatakse riigisaladuseks tunnistatud teabe või Eestile välislepingu alusel edastatud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni salastatud teabe avalikustamise, ebaseadusliku edastamise või sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest, samuti riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise eest rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et Margus Hanson, omades kaitseministrina ametikohajärgset juurdepääsu riigisaladusele, sai enne 30. oktoobrit 2004 Kaitseministeeriumi riigisaladuste kaitse osakonnalt allkirja vastu kolm riigisaladust sisaldavat dokumenti. Esiteks, salajase tasemega dokument registrinumbriga KM-S-04-181, kuupäev 17. september 2004, kolmel lehel. Teiseks, konfidentsiaalse tasemega dokument registrinumbriga KM-K-04-223, kuupäev 4. oktoober 2004, kahel lehel viie lisalehega. Kolmandaks, konfidentsiaalse tasemega dokument registrinumbriga KM-K-04-211, kuupäev 24. september 2004, ühel lehel kolme lisalehega. 30. oktoobril viis Margus Hanson nimetatud kolm dokumenti oma eramusse Tartus, Lõuna tänav 20. Margus Hanson jättis dokumente sisaldava portfelli esimese korruse põrandale tuulekoja ukse lähedale ja suundus ise teisele korrusele magama. Eramusse murti sisse 31. oktoobril ja varastati teiste asjade seas ka portfell ühes nimetatud salastatud dokumentidega. Alates 31. oktoobrist on nende salastatud dokumentide asukoht teadmata. Riigisaladuse seaduse § 14 lõike 1 punkt 2 kohustab riigisaladusele juurdepääsu omavat isikut kaitsma tema valduses olevat salastatud teabekandjat avalikuks tuleku ja kõrvalise isiku juurdepääsu eest. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 8. juuli 1999. aasta määrusega nr 216 kinnitatud riigisaladuse kaitse korra punkti 3 lõikele 3 peavad riigisaladuse kaitseks võetavad meetmed võimaldama tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust, hõlmates seega ka kaitset varguse eest. Korra punkti 4 lõike 3 kohaselt peab meetmete võtmisel riigisaladuse kaitseks arvestama riigisaladuse võimalikku ohustatust kuriteo toimepanemise korral. Korra punktide 108 ja 110 järgi ei tohi salastatud teabekandjat jätta mingil tingimusel järelevalveta. Uurimisega tuvastati, et Margus Hanson viis riigisaladust sisaldavad dokumendid turvaalalt välja ja jättis nad järelevalveta, rikkudes seega eelnimetatud nõuetest tulenevat hoolsuskohustust. Sellega võimaldas ta varguse toimepannud isikule ebaseadusliku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele. Kuna ülalnimetatud korra reeglid on kehtestatud eeldusega, et nad takistavad kolmandate isikute kuritegelikku rünnet, siis vastutab Margus Hanson reeglite järgimata jätmise tõttu selle eest, et selline rünne sai õnnestuda ja riigisaladust sisaldavad teabekandjad selle käigus kaduma minna. Lähtudes eeltoodust, jõudsid kaitsepolitsei ja prokuratuur järeldusele, et on alust kahtlustada, et Margus Hanson on toime pannud karistusseadustiku § 242 järgi kvalifitseeritava kuriteo - riigisaladuseks tunnistatud teabele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine. Kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikega 5 kontrollisin kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kontrolli läbiviimisel olen põhjalikult tutvunud kõigi kriminaaltoimiku materjalidega. Kaitsepolitseis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõttele on tõenditena lisatud kahtlustatava Margus Hansoni ütlused, 12 tunnistaja ütlused ning dokumentaalsed tõendid. Ma ei tuvastanud, et selle kriminaalmenetluse läbiviimisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku norme. Kohtueelne menetlus selles asjas on viidud läbi kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides. Kohtueelse menetluse kokkuvõte on koostatud kriminaalmenetluse seadustiku §-des 153 ja 222 esitatud nõuetele vastavalt. Menetlusosalistele olid tagatud kõik seadusega ettenähtud õigused. Uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse peale selles asjas kaebusi ei ole. Kriminaalmenetlusega on kogutud vajalikud tõendid ning selles asjas on võimalik lõpetada kohtueelne menetlus, koostada süüdistusakt ja alustada kohtumenetlust. Rõhutan, et õiguskantsleri pädevuses ei ole kontrollida ega hinnata kogutud tõendeid või anda seisukohta kahtlustatava süü olemasolu või selle puudumise kohta. Käesolevale ettepanekule on lisatud Riigiprokuratuuri taotlus ja Kaitsepolitseiametis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõte. Aitäh!

Suur tänu, härra õiguskantsler! Palun, kas kolleegidel on küsimusi? Iga Riigikogu liige võib esitada õiguskantslerile ühe küsimuse. Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Aitäh! Härra õiguskantsler! Mul on küsimus, mis võib-olla otseselt selle teemaga ei ole seotud. Võib-olla on see ka eneseharimise küsimus. Mina ei tea seda, võib-olla mõni kolleeg veel mitte. Paralleelina toon näite, et kui 1940 nõukogude võim tuli ja hakati inimesi kinni võtma ja neist pilte tegema, siis piltide all olid numbrid ja nende numbrite põhjal on võimalik teha järeldusi, millal üks või teine inimene kinni võeti. Minu küsimus on järgmine. Kas te võite täpsustada kriminaalasja numbrit? Kuidas see numbrikombinatsioon tekib, 4 913 000 101? Ma ei usu, et Eesti Vabariigis on nii palju kriminaalasju algatatud. Kas te võite täpsustada, kuidas tekib selline imelik number, ligikaudu 5000 miljonit?

Aitäh! Nimetatud küsimusega tuleb pöörduda toimiku koostaja poole. Ma ei leidnud, et käesoleva kriminaalasja number võib mõjutada kõnesoleva küsimuse lahendamist. Teisisõnu, selle kriminaalasja number ei saa mõjutada Margus Hansoni kohta seisukoha võtmist.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra õiguskantsler! Kas Riigikogu liikmed soovivad osaleda läbirääkimistel? Palun, kolleeg Väino Linde!

Austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Demokraatliku riigi üldtunnustatud põhimõte on, et kõik on seaduse ees võrdsed. Ühtmoodi peavad oma tegude eest vastutama nii Riigikogu liige kui ka näiteks Vändra metsades tegutsev puuraidur. Ühtmoodi peavad nad saama end ka süüdistuse eest kaitsta. Ainult et poliitiku enesekaitsmise võimalused on märksa ahendatumad kui sellel teisel tegelasel, kelle ma enne näiteks tõin. Loomulikult saan ma juristina aru, et see, mis meil täna siin toimub, ei ole kohus. Aga ka see otsus, mis meil, head kolleegid, tuleb siin teha, pole kerge. See on isegi laiem kui kohtutegevus, kus peab vaid juriidilisi argumente silmas pidama. Meie peame otsustamisel aluseks võtma lisaks inimliku dimensiooni. Me peame otsustama, kas me anname või ei anna oma nõusolekut, et meie heale kolleegile Margus Hansonile esitatakse kriminaalsüüdistus. Süüdistus selles, et tema elukohast varastati ära tähtsad riigi dokumendid, millest üks oli tunnistatud riigisaladuseks. Või nagu juriidilises keeles öeldakse ja nagu ka härra õiguskantsler täpselt väljendas: Hanson olevat võimaldanud ettevaatamatusest ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele. Aga olukord, kus me seda otsust siin teeme, on mõnes mõttes ju meile ka erakordne, isegi uskumatu. Me võime praktiliselt vaid otsekui poolihääli rääkida sellest, mis on juhtunud, või sellest, milles tahetakse Margus Hansonit süüdistada. Isegi meile saadetud vastavad dokumendid pisteti vaikselt meie töökaustadesse, neid ei ole siin laual, seda põhjusel, et polevat prokuratuuri luba kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks. Aga tegelikult ei näe me ka kuskilt, et seda luba oleks keegi, kas või Riigikogu juhatus, meie jaoks taotlenud. Ilmselt peangi kohe lõpetama hakkama, et omakorda ei saaks külge süüdistust, et avaldasin võib-olla andmeid, mis on riigisaladuseks tunnistatud või on need andmed lihtsalt avaldamiseks keelatud. Isiklikult tunnen küll sellega seonduvalt ennast otsekui haamri ja alasi vahel olevat, et näiteks kui ma ei nõustu õiguskantsleri taotlusega, võidakse seda hinnata otsekui õigusmõistmise takistamist. Teiselt poolt jälle, kui nõustun, siis võib seda tõlgendada kui Margus Hansoni suhtes eelotsustust tema süüdi tunnistamiseks. Umbes selles laadis, et kui juba Riigikogu nii arvas, mis siis õiguskaitseorganitel ka muud üle jäi kui ta süüdi tunnistada. Reformierakonna fraktsioon arutas oma tänasel koosolekul kolleeg Margus Hansonilt saadikupuutumatuse äravõtmist ja otsustas, et on sellega nõus. Ainult nii saab Margus Hanson end kaitsta, ainult nii saab kriminaalasja edasi uurida ja tõde välja selgitada. Lõpetuseks. Loodan, et see kõik, mis täna siin Riigikogu saalis toimub, toimub õiguse nimel. Aga kas see ka õigluse nimel toimub, seda saame hinnata alles tulevikus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Me võime nüüd alustada hääletamist, kuid enne hääletamist on vaja teha kohaloleku kontroll, kuna ettepaneku vastuvõtmiseks on vaja koosseisu häälteenamust. Lugupeetud kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30. Alustame hääletust. Panen hääletusele õiguskantsleri ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikme Margus Hansoni kriminaalvastutusele võtmiseks. Palun hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 76 ja õiguskantsleri ettepanekust otsustab Riigikogu anda nõusoleku Riigikogu liikme Margus Hansoni kriminaalvastutusele võtmiseks.

Lugupeetud kolleegid! Valitsuse ettepanekul ja kokkuleppel arupärijatega on esimene arupärimine Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Eldar Efendijevi ja Kaarel Pürgi k.a 13. jaanuaril esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse tegevusplaani kohta Ida-Virumaa tööhõiveprobleemide lahendamiseks. Vastab regionaalminister Jaan Õunapuu. Palun, arupärijate nimel kõneleb kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud härra minister! 29. aprillil 2004. aastal kuulas Vabariigi Valitsus kabinetinõupidamisel ära sotsiaalminister Marko Pomerantsi, majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atoneni ja regionaalminister Jaan Õunapuu ettepanekud Ida-Virumaa tööhõiveprobleemide lahendamiseks seoses suurkoondamistega Kreenholmi Valduse AS-is ning AS-is Narva Elektrijaamad ning otsustas teha regionaalministrile ülesandeks koostada valitsuse ja Ida-Virumaa maavanema osalusel piirkonna terviklik arengukava ning esitada see valitsusele hiljemalt 1. detsembriks 2004. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse §-le 139 soovime teilt arupärimise korras ülevaadet mainitud arengukavast, selles pakutavatest meetmetest Ida-Virumaa tööhõiveprobleemide lahendamiseks ning vastuseid järgmistele küsimustele. Kellega koostöös mainitud arengukava valmis? Kas see peab oluliseks Ida-Virumaa probleemidega arvestamist nii olemasolevate kui ka planeeritavate tööhõiveressursside kasutamisel? Kui jah, siis mis vormis ja milliste vahendite arvel? Milliseid tulemusi on see andnud alates 1. detsembrist 2004? Kas vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele on sõlmitud kohalike tööandjatega täiendavad kokkulepped töötajate põhjaliku teavitamise kohta koondamiste eel? Kas Sotsiaalministeerium ja Tööturuamet tegelevad (vastavalt samale Vabariigi Valitsuse otsusele) piirkondlikke eripärasid arvestava täiendus- ja ümberõppeplaani koostamisega? Kui jah, siis mis põhimõtetest lähtuvalt ning millist suuruselt ja allikate poolest rahastamist arvestades? Lugupidamisega arupärijad Mihhail Stalnuhhin, Eldar Efendijev ja Kaarel Pürg. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Nüüd palun kõnepulti regionaalminister Jaan Õunapuu!

Väga austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud küsija! Austatud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie esitatud küsimustele. Ida-Viru arengustrateegia aastateks 2005-2013 eelnõu on valminud Ida-Viru maavanema moodustatud arengustrateegia koostamise töögrupi poolt. Riigihanke korras koostas arengustrateegia tehniliselt ja juhtis protsessi metoodiliselt juhtimis- ja konsultatsioonifirma PW Partners. Lisaks nimetatud osapooltele osutas strateegia eelnõu koostamisele kaasabi minu poolt eelmisel aastal 10. juunil käskkirja nr 12 alusel moodustatud töögrupp, mis koosnes Ida-Virumaa omavalitsusüksuste, Siseministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatest. Arengustrateegia 2005-2013 on läbinud esmase ministeeriumidesisese kooskõlastusringi, on tehtud veel mõned ettepanekud ja ma arvan, et lähemate nädalate jooksul saab valitsuskabinet seda teemat ka täpsemalt arutada. Nagu te isegi võite arvata, on tegemist väga laialdase ja väga paljusid probleeme käsitleva teemaga. Strateegia eelnõu püüab arvestada Ida-Virumaa probleemistikku, regionaalset eripära eesmärkide seadmisel regiooni tööhõive suurendamiseks ja tööjõuressursside senisest efektiivsemaks kaasamiseks piirkonna ettevõtluse edendamisse ja mitmekesistamisse. On välja toodud viis eesmärki. Esimene eesmärk. Kutse- ja rakenduskoolituse ning täiendusõppe süsteemi korrastamine maakonnas eesmärgil, et pakutav kutse- ja täiendusõpe vastaks tööturu reaalsetele vajadustele ja nõudmistele. Siiani on just tööjõu kvalifikatsioon ja inimkapitali kvaliteedi ebapiisavus laiemalt olnud küllalt piirav mõjutaja regiooni ettevõtluse arengule. Nimetatud tegevused toimuvad suures osas kutse- ja kõrghariduse reformi raames. Teine eesmärk. Senise suure tööpuuduse vähendamine maakonnas alla riigi keskmise taseme. Kolmas eesmärk. Tööturul mitteaktiivsete inimeste arvu vähendamine piirkonnas. Neljas eesmärk. Tööhõive suurendamine on strateegias lisaks kavandatud tegevuste kaudu, mis on suunatud ettevõtluse aktiviseerimisele, konkurentsivõime suurendamisele ja välisinvesteeringute ligitõmbamisele, ning samuti teatud infrastruktuuride arendamise projektide kaudu. Näiteks Sillamäe sadama ehitus, millega loodetakse piirkonda tekitada nii otsese kui ka kaudse väljundi kaudu juurde kuni 3000 uut töökohta. Viies eesmärk, mille ma praegu välja toon, on strateegia eelnõu kavandis jätkuvalt olemasolev Ida-Virumaa riikliku tööhõive tegevuskava veel realiseerimata vahendite kasutamine vastavalt tegevuskava eesmärkidele aastani 2006. See on suunatud tööjõu ja inimkapitali kvaliteedi arendamisele ka laiemalt. Samuti viiakse jätkuvalt ellu vastava tegevuskava järgseid pooleliolevaid tegevusi. Planeeritud täiendavad üksiktegevused mainitud tööhõive edendamisele suunatud eesmärkide saavutamise toetamiseks on loetletud arengustrateegia eelnõus ning selle lisades. Tööhõive edendamisele suunatud tegevusi on kavandatud ellu viia nii olemasolevate finantsressursside kui ka lisavahendite abil. Suures osas on rahastamisallikana arvestatud jätkuvat administreerivate struktuurifondide vahendite taotlemist vastavate tegevuste ja projektide elluviimiseks, samuti kohalike omavalitsuste eelarvevahendeid ning kohalike ettevõtete finantseeringuid. Ida-Virumaa tööhõiveprobleemidele ning seal toimuvatele tööturumuudatustele pöörab samuti tähelepanu Sotsiaalministeerium ja tema allstruktuur Tööturuamet. Ida-Virumaa tööjõu täiendus- ja ümberõppekava koostab Ida-Virumaa Tööhõiveamet. Sotsiaalministeerium ja Tööturuamet sealjuures nõustavad. Vastavat kava viiakse ellu peamiselt Euroopa Sotsiaalfondi meetme 1.3 "Võrdsed võimalused tööturul" projektide raames. Kõigis nimetatud projektides on ette nähtud koostöö tööandjatega ning koolitused vastavalt tööandjate konkreetsetele soovidele tööjõu koolitamise osas. Ida-Virumaa Tööhõiveameti projektid arvestavad regiooni eripärast tulenevaid tegureid ning pööravad erilist tähelepanu enam abi vajavatele riskirühmadele. Projektide maksumusest 80% rahastab Euroopa Sotsiaalfond ja 20% on Eesti avaliku sektori toetus. Need on siis riigieelarvelised vahendid. Samal ajal tegeldakse ka tööpuuduse ennetamisega regioonis, pöörates suuremat tähelepanu koondamisteate saanud suurettevõtete töötajatele. Teadaolevalt sõlmisid 2003. aasta novembris Tööturuamet ja Kreenholmi Valduse AS koostööleppe 2004. aastal koondatavatele töötajatele osutatava abi kohta. Koostööleppe kohaselt pakub Ida-Virumaa Tööhõiveamet koondatavatele kutsenõustamist ja koolitust ning viib läbi tööotsingukursusi koos individuaalse tööotsingu kava koostamisega. Eelmise aasta mais sõlmiti samasugune leping AS-is Narva Elektrijaamad koondamise käigus vabanevatele töötajatele osutatava abi kohta. Koostööleppe kohaselt pakub Tööhõiveamet koondatavatele kutsenõustamist ja koolitust ning täiendus- ja ümberõpet. Lisaks Euroopa Sotsiaalfondi rahale ja riigieelarvelistele vahenditele on Ida-Virumaa tööhõive probleemide lahendamiseks suunatud täiendavaid rahalisi ressursse erinevatest programmidest ja projektidest. 2005. aastal on Ida-Virumaa jätkuvalt tööhõiveprojektide üks olulisemaid sihtpiirkondi. Nende projektide sihtgrupist moodustavad enamiku tööturul raskemas olukorras olevad mitte-eestlased. Saan öelda ka seda, et viimastel aastatel on Ida-Viru regiooni läinud piisavalt suured summad regionaalarengu eri rahastamise võimalustest, on selleks siis olnud mõne aasta tagune Ida-Virumaa programm, kohaliku omaalgatuse programm või kui arvestada aastaid 2004-2006, siis ka nn KOIT-kava, mis on valitsuses heaks kiidetud. Aitäh teile!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimus kolleeg Mihhail Stalnuhhinilt.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Aitäh vastuste eest! Need olid rahuldavad, aga küsin sellele kõigele veel juurde sellist asja. See, mis paberi peal ilus ja ladus välja näeb, osutub praktikas mõnikord kas täitmatuks või ebaefektiivseks. Selleks et probleemi paremini lahendada, on vaja seda tunda. Arvata võib, et poleks paha, kui me suudaksime teiega kokku leppida mingi, ütleme, mitte just eriti ametliku, aga rohkem sellise töövisiidi, mille jooksul te käiksite mõnes ettevõttes, kohtuksite inimestega, kes suudavad näidata, kus konkreetselt on võimalik midagi ära teha, selleks et tööhõivet suurendada. Kas on võimalik, et te lähiajal nõustute sellise visiidiga tulema meie juurde Ida-Virumaale ja Narva?

Aitäh! Pean ütlema, et olen oma ametiaja jooksul käinud väga palju kordi Ida-Virumaal, kuid spetsiaalselt Narvas ainult tööhõive- või ettevõtlusküsimustes ühe- või kahepäevasel visiidil ma käinud ei ole. Kui te praegu pakute sellise võimaluse, siis saan teile siit puldist lubada, et kuu aja jooksul ma selle visiidi ette võtan ja täpsustan ilmselt Narva juhtidega ka aja, millal ma saan kohapeale sõita. Aga ma pean, nagu teiegi, väga vajalikuks, kohapeal ise näha, mis kõik tehtud on ja mida tahetakse edasi teha.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Te puudutasite oma vastuses rohkem nn tööjõuressursi küsimust. See on muidugi väga tähtis ja oluline. Aga kui ei ole võimalust luua uusi töökohti, siis arendatud tööjõuressurss hakkab nagu rippuma taeva ja maa vahel. Vaat see maaküsimus on ka üks tähtsamatest ressursiküsimustest. Näiteks tulevad investorid, tahavad saada maad, et paigutada oma ressursse Narva, Kohtla-Järvele, et töökohti luua. Aga omavalitsusel maad ei ole. Ja kui ta tuleb valitsuse ette, et vormistada see maa endale, algab pikk ja väga pikk tee. Siit küsimus. Kas on ette nähtud kiirendada seda protsessi, et valitsus ja omavalitsus saaksid kiiremini neid küsimusi koos lahendada, et oleks arusaamine?

Aitäh! Eelmisel neljapäeval valitsuskabineti istungil tutvustas keskkonnaminister maareformiga seotud seaduste muudatusi. Üks väga oluline valdkond on maade munitsipaliseerimise lihtsustamine ja kiirendamine. Selles valdkonnas antakse maavanematele oluliselt suuremad õigused otsuste tegemisel. Ma arvan, et lähiaegadel, kui see eelnõu jõuab nii kaugele, et valitsuses on väga põhimõttelistes punktides kokkuleppele jõutud, lihtsustab see oluliselt kohalike omavalitsuste võimalusi munitsipaalmaa saamisel.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Seda on küll kena kuulda, et maa munitsipaliseerimise probleem hakkab lahenema, kuna see probleem takistab oluliselt uute töökohtade loomist ja ettevõtluse arengut. Kuid küsimus on selline. Praegu on väga palju abiprogramme suunatud täiendusõppele ja ümberõppimisele. Tegelikult oleks võib-olla rohkem programme vaja hoopis näiteks väike- või keskmiste ettevõtete tekkimise toetamiseks, näiteks ühinemine elektrivõrguga, ühinemine gaasivõrguga jne. Kas valitsus on ka selle peale mõelnud, et peale nende ümberõppeprogrammide, mis töökohti aitavad luua, ka teisi meetmeid võtta?

Aitäh! Jah, loomulikult on selle peale mõeldud ja eks ka eelnevatel aastatel ole eri fondide kaudu selle tegevuse jaoks raha leitud. Küll on see olnud alustava ettevõtja toetamine, küll on see olnud keskmise ja väikese suurusega ettevõtjate toetamine läbi EAS-i ja ka fondide, mis Euroopast tuleva rahaga annavad meile võimaluse neid ettevõtjaid aidata. Ma olen ise vestelnud Eesti teiste piirkondade ettevõtjatega, kes väga sügavalt tunnevad huvi Ida-Virumaa tööhõive ja ettevõtluse arengu probleemide vastu. Nad on leidmas, et miks mitte tuua näiteks Lätist, Leedust, meie naabermaadest oma tootmist ära ja viia see Ida-Virumaale, sest seal on tööjõud täiesti olemas. See on nüüd küll selline koht, kus on vaja täiendus- ja ümberõpet, et inimene uue kvalifikatsiooni peale ümber orienteeruks. Aga mulle tundub, et Eesti ettevõtjate arusaamine Ida-Virumaa suunas on oluliselt positiivsemaks läinud.

Palun, kolleeg Katrin Saks!

Aitäh! Austatud minister! Te viitasite Euroopa Sotsiaalfondi rahale, mida põhiliselt kasutatakse Ida-Virumaal tööhõiveprogrammide elluviimiseks. Teada on ka see, et ega selle raha kasutamine meil sugugi nii ludinal ei lähe. Kas te annaksite ülevaate, kui palju siiamaani on seda Euroopa Sotsiaalfondi raha just nimelt sel eesmärgil Ida-Virumaal kasutatud?

Aitäh! Mul ei ole neid andmeid teile praegu esitada, aga ma esitan need teile kirjalikult.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ida-Virumaal on küllalt palju tööstust ja tööstuses on tihti vaja, ütleme, keevitajaid. Ka on küllalt õppeasutusi, kes õpetavad sellel erialal välja kaadrit, kuid ettevõtja ütleb alati, et tal on vaja inimest, kellel on töökogemus. Need inimesed, kes Ida-Virumaal on omandanud vastava kutse, jäävad tööjõuturul nagu kuivale. Kas Vabariigi Valitsusel on plaanis mingisuguseid soodustusi ettevõtjatele või mingeid teisi meetmeid, et siiski need inimesed, kes saavad vastava koolituse, hariduse, saaksid ka tööga reaalselt kindlustatud, mitte nii, et me võtame vastu ainult pabereid, igasuguseid dokumente, aga praktilist edasiminekut ei ole?

Aitäh! Ma ei saa teiega nõus olla, et praktilist edasiminekut ei ole. On ikka, seesama ümberõpe ja täiendusõpe on inimestele andnud uue motivatsiooni leida endale teine tegevus, teine rakendus. Kui ma enne ütlesin, et ettevõtjad on Ida-Virumaad avastamas või oma suhtumist muutmas, siis on see minu meelest piisavalt hea signaal sellest, et võib-olla viie või kümne aasta pärast saab rääkida Ida-Virumaa õitsvast ettevõtluskeskkonnast, nagu see ehk 20 aastat tagasi oli.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Tahan veel kord teid tänada vastuste eest ja lubaduse eest kohtuda Narvas! Me teeme kõik, et see külastus oleks maksimaalselt kasulik ja efektiivne. Me kõik muidugi usume, et mööduvad aastad, viis aastat, kümme aastat, saab jalule Ida-Virumaa tööstus ja kõik saab korda tööhõivega. Aga praegu oleks vaja teha kõik, et see ei veniks, et see juhtuks maksimaalselt kiiresti. Seoses sellega tahan juhtida teie tähelepanu ühele väga selgele probleemile. Toon kaks näidet. Üks on kolme aasta vanune. Kohtusin Tallinnas grupi ettevõtjatega, kellega traditsiooniliselt oli juttu sellest, kui tore ja investeeringuteks sobiv on Ida-Virumaa, konkreetselt Narva, Narva-Jõesuu jne. Kuulsin sellist täiesti hullu juttu selle kohta, et seal kümnest inimesest üheksa on kas bandiidid või haiged jne. Tähendab, propaganda tegi oma asja ära ja inimeste hirm oli niivõrd suur, et nad ei suutnud lihtsalt reaalselt asju vaadata. Miks ma sellest rääkisin? Sellel kohtumisel oli üks ettevõtja, kellel oli juba kaks äri Narvas töötamas. Tema istus vaikselt nurgas. Ma küsisin temalt: "Jumal hoidku, miks sina vait oled? Ütle neile, et see kõik on vale. Näiteks sedasama kuritegevust on Tallinnas 30% rohkem kui meil Ida-Virumaal, võrdluseks näiteks." Tema ütles: "Kui nad nii rumalad on," (ta ütles veidi täpsema sõna) "siis miks peaksin ma neid kutsuma sinna, kus mul äri nii hästi läheb ja kus mul on praegu absoluutselt kõik võimalused selle arendamiseks?" Tähendab, üks asi on maine. Sellest, kuidas see maailmas toimib, sain aru ka möödunud reedel. Nimelt avati Narvas üks uus ettevõte. Tegemist oli Soome investoriga, Soome firmaga, metallitööstusega. Nädal aega on töötanud, 15 inimest on juba tööl, paari kuuga on seal 45 töötajat. Kui me seda ettevõtet pidulikult avasime, firma esindajad ja linnavõimud kõik koos, siis ütles omaniku esindaja, üks omanikest, soomlane, suurepärased sõnad. Ta jutustas, millise mulje jättis talle Ida-Virumaa ja konkreetselt Narva, kui ilus ja soe see on, kui meeldiv igale inimesele, kes kuskilt väljastpoolt tuleb, kuivõrd huvitav on see linn oma ajalooliste mälestusmärkidega jne. Tema hakkas Narvale tähelepanu pöörama pärast seda, kui üks temaga koos töötanud hea inimene, narvakas, tema isiklik tuttav, talle selgitas, et need stereotüübid, mida on Ida-Virumaast juba mitmeid aastaid pressi ja üldse meedia kaudu levitatud, ei vasta tõele. Praegu on ta alustanud sellest väiketööstusest, kus on suveks ligi 50 inimest, ja on teinud ettepaneku ehitada sinna metallitööstus, kus oleks 200 inimest tööl, kusjuures on nõus olema vahendaja selleks, et teised Soome ärimehed saaksid teada, kuivõrd sobiv investeeringukliima on Ida-Virumaal, Narvas, ja tuleksid ka meie juurde. Nii et üks asi on selgelt see, et me peame rohkem tähelepanu pöörama sellele heale, mis meie elus on. Me loodame, härra minister, et kui te meil olete, siis me näitame, millised sammud on tehtud, ja lepime kokku ka selles, kuidas me võiksime teineteist edasises elus aidata. Ma arvan, et sellest oleks kasu nii kohalikul omavalitsusel, linnal, selle elanikel kui ka valitsusel, mida teie esindate. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Riigikogu liikme Heimar Lengi k.a 25. jaanuaril esitatud arupärimine Euroopa Liidu suhkrutrahvi tekkimise põhjuste kohta. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Aitäh, härra peaminister, et tulite vastama! Lugupeetud kolleegid! Minu arupärimine sai tehtud jaanuari keskel, 25. jaanuaril, kui suhkrutrahvi teema oli hästi kuumalt Eestis üleval. Ma arvan, et see tuleb niisama tuliselt varsti võib-olla uuesti, kui see maksmise aeg hakkab kätte jõudma. Sellepärast on mul ka peaministrile mõned küsimused. Vastused võib-olla natukene selgitavad Eestis asja. Esiteks, härra peaminister, kuidas sai pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga teie kui peaministri ja teie valitsuse silme all tekkida riigis ligi 92 000 tonni suurune suhkru ülemäärane laovaru, mis, nagu statistika näitab, ületab kõikide teiste ühinenud riikide oma ja mille eest nõutakse trahvi, mis ulatus peaaegu miljardini, praegu räägitakse väiksematest summadest (siin on erinevaid arvamusi olnud)? See on esimene küsimus, et kuidas sai teie silme all see asi tekkida. Teine küsimus: miks valitsus ei hoiatanud avalik-õiguslike tele- või raadiokanalite kaudu elanikke suhkru massilise kokkuostmise eest, vaid vaatas seda massipsühhoosi, mida meedia efektselt kajastas ja isegi hoogustas, rahulikult pealt, ise samal ajal teades selle koleda asja tagajärgi? Edasi küsin ma ühe niisuguse küsimuse. Riigi vahendeist Euroopa Liidule makstava hiigeltrahvi näol on minu arusaamist mööda tegemist kas riigivara raiskamisega või kui me peame silmas, et inimesed on meie kõige suurem vara, siis inimeste raha raiskamisega, mis on tegelikult põhjustatud mitme valitsusliikme valedest otsustest või otsuste tegemata jätmisest. See asi tuleb varsti uuesti päris teravalt, ma arvan, päevakorrale, kui see raha maksmine hakkab. See tähendab, et arvestuste järgi peab iga Eesti elanik maksma või tema kogutud maksudest võetakse ära inimese peale 300-500 krooni. Kas meie lugupeetud valitsus ei kavatse sellise suure pahanduse puhul tagasi astuda? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun nüüd vastama peaminister Juhan Partsi! Kõnetool on teie.

Lugupeetud proua Riigikogu esimees! Austatud küsija! Ma vastan teie esitatud arupärimisele. Kõigepealt sissejuhatuseks: ma olen teiega päri. Ma arvan, et see küsimus ei ole kindlasti jõudnud veel lõpliku lahenduseni, seetõttu on käesolev hetk päris sobiv, et rääkida üle mõned põhjused, siis oleks ka vähem vääritimõistmist. Ma ei hakka küsimust kordama, kuna see on ette loetud. Teie esimene küsimus puudutas seda, kuidas sai see üleliigne suhkruvaru tekkida. Ma kasutan võimalust rääkida selle küsimuse all natukene pikemalt taustast. Eestis aastate jooksul rakendatud väliskaubanduspoliitika võimaldas piiranguteta suhkruimporti ning eelseisvat ligikaudu kolmekordset hinnatõusu arvestades oli nõudlus suhkru järele enne Euroopa Liiduga ühinemist suur. Teistes riikides oli suhkru hind tootjatele suunatud hinnatoetuste ja tollimaksude tõttu kõrgem juba varem, pean silmas enne Euroopa Liiduga liitumist, ning see muutis suhkru kokkuostmise seal majanduslikult mittekasulikuks. Sellest ka suur erinevus Eesti ja teiste riikide laovarude vahel. Miks on Eesti erinevad valitsused siis niisugust kaubanduspoliitikat rakendanud? Esiteks, Eesti on koos Malta ja Küprosega üks kolmest Euroopa Liidu riigist, kus suhkrut ei toodeta. Kuna tolle rakendatakse ennekõike tootjate kaitseks, ei olnud nende kehtestamine enne Euroopa Liiduga liitumist majanduslikult otstarbekas. See oleks kaasa toonud lihtsalt varasema hinnatõusu tarbijatele ning tootmises, kus kasutatakse suhkrut, ettevõtete konkurentsivõime languse. See üldine sissejuhatus tähendab, et 2003. aasta kevadel ametisse astunud valitsusel olid vaid halvad ja, ütleksin, väga halvad valikud. Ükski teine lahendus ei oleks Eesti eripära ja traditsioonilise liberaalse väliskaubanduspoliitika tõttu töötanud või oleks võinud kaasa tuua veelgi suurema ja pikaajalisema majandusliku kahju. Annan teile ka ülevaate, millised variandid olid kaalumisel selle küsimuse lahendamisel, mis tähendas Eesti ühinemist siseturuga. Esimene võimalus, riigi väga jõuline sekkumine ning kõikide isikute karistamine üleliigse laovaru omamise eest, vastavalt kahju tekitamise suurusele kas haldus- või kriminaalmenetluse korras, alustades trahvidest ja lõpetades kuni kolmeaastase vangistusega. Arvan, et te nõustute, et see lahendus ei sobi õigusriigis kasutamiseks ja oleks olnud selgelt ebaproportsionaalne. Teine võimalus, tollide kehtestamine suhkrule ja ka teistele põllumajandustoodetele, mis kuuluvad sellesse nimistusse, mille osas tuli jälgida koguseid enne sisenemist Euroopa siseturule. Seda alternatiivi kaaluti tõsiselt ja peeti Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi. Olukorras, kus 97% suhkrust jõudis Eesti turule Euroopa Liidu liikmesriikidest, ei olnud tollide kehtestamine võimalik. Euroopa Komisjon andis mõista, et liikmesriikide suhtes tollide kehtestamine tooks kaasa sanktsioonid kõikidele Eestist Euroopa Liidu turule eksporditavatele põllumajandustoodetele. Mida see oleks tähendanud? See oleks tähendanud oluliselt suuremat majanduslikku kahju Eesti majandusele kui võimalik n-ö suhkru kompensatsioonitasu. Euroopa Komisjon viitas ka sellele, et 1997. aastal, enne liitumisläbirääkimiste alustamist, soovitas Euroopa Komisjon meil tungivalt kehtestada tollid eri põllumajandustoodetele. Me peame arvestama, et oleme Maailma Kaubandusorganisatsiooniga läbirääkimistel kokku leppinud nullprotsendilised tollimaksumäärad ja see kokkulepe oleks tekitanud meile lisaprobleeme kaubavahetuses praktiliselt kõikide kolmandate riikidega. Samas ei oleks kolmandatele riikidele tolli kehtestamine andnud ka oodatud tulemust, sest me räägime siin väga väikestest kogustest. Niipalju siis tolli kehtestamise stsenaariumist. Kolmas variant. On räägitud, ka see oli valitsuses kaalumisel, aktsiisi kehtestamisest või, ma kasutaksin seda sõna, nn aktsiisi kehtestamisest suhkrule ja suhkrut sisaldavatele toodetele. Ka see variant ei oleks andnud oodatud tulemust, sest aktsiisi kehtestamine on pikk protsess ja seetõttu oleks suhkru kokkuostmine alanud varem ja seda vältida ei oleks õnnestunud. Samas oleks niisugune samm avaldanud väga selget mõju suhkrut sisaldavaid tooteid tootvatele ettevõtetele ning majanduslikud negatiivsed mõjud oleksid kujunenud suuremaks kui aktsiisist saadav kasu. Nüüd üleliigse laovaru suurusest. Ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et valitsus ei astunud samme üleliigse laovaru suuruse vähendamiseks. Vastupidi, nagu te aru saite, oleme me tegelnud selle küsimusega aktiivselt alates 2003. aasta hilissuvest. Odava suhkru tagavara soetamisest olid materiaalselt huvitatud nii ettevõtjad kui ka eratarbijad. Nagu te väga hästi teate, ei saa valitsus keelata tavapärast kaubandustegevust, milleks oli selgesti olemas turu surve. Seetõttu tegutsesime täpselt nendes piirides, mis on Eesti õiguskorrale omased ja vastavuses ka Euroopa Liidu õigusega. Olen veendunud, et me tegutsesime õigesti. Valitsuse valitud lahendus võimaldab saada ettevõtjatelt tagasi raha, mis on seotud otsese spekulatiivse tegevusega, ja ennekõike ei karista tavalisi inimesi. Loomulikult ei tea me praegu täpselt, missugune oleks olnud Eesti üleliigse laovaru suurus ilma valitsuse tegevuseta. Arvestades eri rahvusvaheliste ettevõtete huvi ladustada enne liitumist Eestisse väga suurtes kogustes nii suhkrut kui ka teisi põllumajandustooteid, võiksime sel juhul, kui valitsus oleks käed rüpes istunud, rääkida praegu kordades suuremast numbrist. Ma rõhutan, et täna saame rääkida vaid üleliigse laovaru suurusest, mitte trahvist. Kui üleliigse laovaru suuruses on kokku lepitud Euroopa Komisjoniga, Euroopa Komisjon on otsustanud, siis sellele järgneb võimalus suhkur turult kõrvaldada ning alles seejärel riigi või valitsuse volitatud asutuste poolt trahvisumma määramine ettevõtetele. Tänase seisuga läbirääkimised Euroopa Komisjoniga koguse küsimuses alles käivad. Te mainisite oma küsimuses ligikaudu 92 000 tonni. See on esialgne number. Valitsus ei ole läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga sellega mingil juhul nõus. Ka mina peaministrina olen saatnud Euroopa Komisjoni presidendile märgukirja, milles tõin välja valitsuse argumendid üleliigse laovaru suurusega seoses. Me oleme seisukohal, et kui Euroopa Komisjon määrab Eestile üleliigse laovaru eest maksimaalse nn kompensatsioonimakse, siis on see vastuolus Euroopa Komisjoni enda nn suhkrumäärusega, aga ka Euroopa Liidu õiguse, Euroopa Kohtu praktika ning Euroopa Komisjoni poliitikaga eelnevate liitumiste puhul. Seetõttu tuleb üleliigse laovaru kogusest maha arvata eratarbimises olev suhkur, mis kahandaks meie varusid ligikaudu 2/3 võrra. Selle üle käivad praegu vaidlused või läbirääkimised. Eraldi tahan Riigikogu informeerida valitsuse peamistest argumentidest Eesti seisukoha toetuseks. Ka see on oluline, mõistmaks põhjusi, millele te olete siin viidanud, seoses sellega, mida oleks valitsus justkui pidanud ette võtma või oleks võinud meie õiguslikus raamistikus ette võtta. Esiteks, valitsus ei saanud minna vastuollu inim- ja omandiõigustega. Euroopa Komisjon ei saa eeldada, et liikmesriik keelab kodanikel osta legaalselt müügil olevaid kaupu. See ei ole kooskõlas põhiõigustega. Samuti, nagu ma eespool viitasin, on Eestil nn kohustuste konflikt. See puudutab Euroopa Komisjoniga peetud liitumisläbirääkimiste tulemusi ja tulemusi, mis saavutati seoses Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga liitumise tingimustega. Kui vaadata neid erinevaid kohustusi, mis Eestil olid, on tegemist nn kohustuste konfliktiga. Teiseks, Euroopa Komisjoni määruses on selgelt antud üleliigse laovaru definitsioon, mille kohaselt käsitletakse laovaruna ainult ettevõtjate valduses olevat suhkrut, mis on turul vabas ringluses ning ohustab konkurentsi Euroopa Liidu turul. Seega, meie inimeste käes olev suhkur sellele definitsioonile ei vasta. Samuti ei anna Eesti ja Euroopa Liidu ühinemisleping, mis kohustab liikmesriike likvideerima üleliigsed varud liikmesriigi kulul, alust eratarbijate käes oleva suhkru lisamiseks üleliigsete laovarude definitsiooni alla. Meie argumentidele lisab kaalu asjaolu, et ka eelnenud laienemiste puhul ei arvestatud tarbijate käes olevat suhkrut laovarude hulka. Ma usun, et Euroopa Komisjon, kes on nimetatud küsimuse teinud ka nn poliitilise arutelu objektiks, arvestab nende argumentidega ja reaalne laovaru kogus muutub väiksemaks. Komisjon peaks oma otsuse üleliigse laovaru suuruse kohta tegema tõenäoliselt aprilli keskpaigas. Kui see otsus laovarude suuruse kohta ei arvesta meie argumente, siis valitsus loomulikult kaalub oma õiguste kaitseks pöördumist Euroopa Kohtu poole. See oli vastus esimesele küsimusele, mis andis laiema ülevaate taustast. Teiseks küsite te, miks valitsus ei hoiatanud avalik-õigusliku tele- või raadiokanali kaudu elanikke suhkru massilise kokkuostmise eest, vaid vaatas massipsühhoosi, mida meedia efektselt kajastas ja isegi hoogustas, rahulikult pealt, kusjuures oma tegevusetusega soodustas valitsus suhkrut vahendanud firmade hiigelkäibe ja kasumi kujunemist. Esiteks ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, et valitsus ei ole teemat avalikkusele piisavalt tutvustanud. Valitsus ja eri ministeeriumid hoiatasid avalikkust massilise kokkuostu eest. Samuti teavitati avalikkust, millised on nii riigi kui ka ettevõtjate võimalikud rahalised kohustused. Seda ei tehtud mitte paar päeva, vaid üle poole aasta enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist kõikide Eesti suuremate päevalehtede ja elektrooniliste meediakanalite, aga ka maakonnalehtede kaudu. Rääkimata aruteludest ja teemadest, mida käsitleti kümnetes ja kümnetes ajaleheartiklites. Kolmas küsimus: miks valitsus ei hoiatanud avalikkust suhkru massilisest kokkuostmisest tuleneva Euroopa Liidu trahvisumma eest, liitumisleppe koostajail ja mitmetel ministritel pidi asi trahvide suhtes selge olema, kuid miks valitsus rahvast trahviohust ei teavitanud? Vastuseks kordan veel kord, et valitsus ei saanud peale info võimalikult laialdase jagamise teha midagi, et takistada inimesi suhkrut ostmast. Ma arvan, et ka teie aktsepteerite seda loomulikku seisundit. Küll aga oli meil võimalik reguleerida suhkruga toimetavate ettevõtete tegevust ja seda valitsus ka tegi. Valitsus valmistas ette üleliigse laovaru tasu seaduse, mis Riigikogus vastu võeti. Selle seaduse alusel on määratud ettevõtjate üleliigne laovaru 25 900 tonni ulatuses. Neil lasub kohustus see kogus suhkrut turult kõrvaldada või kui nad ettenähtud ajaks seda ei tee, siis tuleb neil maksta tasu, mis ulatub üheksa kroonini kilo kohta. Seadust valmistas ette Põllumajandusministeerium tihedas koostöös ettevõtjatega. Kõik huvitatud pooled said pidevalt informatsiooni vahetust allikast ning olid oma tegevuse tagajärgedest varakult teavitatud. Neljas küsimus. Riigi vahenditest Euroopa Liidule makstava hiigeltrahvi näol on küsija nägemust mööda tegemist riigivara raiskamisega. Küsimus on, kas peaministril on kavas süüdlased välja selgitada, nad ametist kõrvaldada ja hiljem ka kohtulikku karistust nõuda. Ma rõhutan veel kord, et me ei saa täna ennatlikult trahvisummast rääkida. Me oleme veendunud, et astutud sammud on olnud võimalikud ja õiged ...

Härra peaminister! Teie aeg on läbi.

Kas tohib veel kaks minutit?

Ei, aeg on 15 minutit. Palun, kolleeg Heimar Lenk, küsimus!

Ma loodan, et küsija saab küsida ka lisaküsimuste käigus ja ma saan vastata ka viimasele küsimusele.

Ma saan aru, et ma saan teile, härra peaminister, esitada vist ühe küsimuse. Ütlen sissejuhatuseks, et kui te ütlesite, et valitsus tegeles asjaga 2003. aasta hilissuvest, siis mina võin teile öelda niimoodi, et valitsus ei tegelnud selle asjaga. Ma olen maaelukomisjoni liige ja mäletan täpselt, millal tegelemine algas. Kuid küsimus on selline. Te ütlesite, et palju kordi rahvast hoiatati. Öelge mulle vähemalt üks teie avalik esinemine televisioonis või raadios, kus te hoiatasite rahvast: ärge ostke nii palju suhkrut kokku, teil tuleb pärast trahvi maksta!

Küsimus on, millisel moel avalikkust kõige mõjusamalt hoiatada. Kui te vaatate tolle aja meediaülevaateid, nii kirjutavat ajakirjandust, televisiooni kui ka raadiot, siis neid on, ma usun, piisavalt. Alates 2003. aasta suvest oli see küsimus korduvalt üleval ja ka peaminister isiklikult selgitas täpselt, millised on Eesti kohustused, ja ka seda, millised on võimalikud tagajärjed seoses erinevate hindadega, kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga. Ärgem unustagem, ka tollel ajal toimus debatt, referendumieelselt, kus samuti leidis see teema piisavalt kajastamist.

Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Aitäh! Härra peaminister! Pahatihti on kuidagi niimoodi, et lihtsad asjad lähevad väga pika ja keerulise seletamisega sedavõrd ähmaseks, et nagu enam õieti arugi ei saa. Minu meelest puudutas see ka teie 15-minutilist etteastet. Põhiküsimusi on kolm või neli. Esiteks, suhkrutrahvi suurus, ma saan aru, et see tuleb aprillis ja võib-olla vaidlustatakse, teine, miks nii juhtus, mille kohta vastust ei saanud, kolmandaks, kui pika aja jooksul peab Eesti selle trahvi ära maksma, ja neljandaks, mis selle tõttu jääb tegemata, kuna raha tuleb trahvina ära maksta. Need olid tegelikult neli põhiküsimust, millele peaaegu vastust ei saanud, aga võib-olla te täpsustate seda suhkru kõrvaldamist turult. Ma ei saanud ka sellest väga hästi aru. Tähendab see, mis on eratarbija käes, see loomulikult seal on, mis on hundi käes, see on hundi käes. Aga millist suhkrut hakatakse kõrvaldama ja milliste meetoditega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei saa kuidagi teie sissejuhatava repliigiga nõustuda. Ma usun, et need küsimused, mida teie hea erakonnakaaslane esitas, said maksimaalselt põhjaliku vastuse. Loomulikult on elu keerulisem, kui ühe lausega kokku võtta, ka see teema on keerulisem. Kõige lihtsama vastuse teie küsimusele saab teie poolt vastu võetud seaduses. Üleliigset suhkruvaru käsitlev seadus näeb ettevõtjatele ette võimaluse, pärast seda, kui suhkruküsimuses on koguseliselt kokku lepitud ja enne kui Maksu- ja Tolliamet määrab trahvi, eemaldada suhkrukogus siseturult. See on tegelikult ettevõtja valik, kas ta soovib seda kasutada või ei soovi.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mina vaatan toimunule teise nurga alt. Kasu sellest tehingust ei saadud mitte proportsionaalselt, vaid vägagi valikuliselt, aga kui trahvi hakkame maksma, siis võtame selle enamikus eelarvest ja vägagi proportsionaalselt. Mind huvitab, kas valitsus kaalus oma istungitel vastumeetmeid. Kui kaalus, siis siin kuluaarides on olnud kuulda, et keegi valitsusliikmetest olevat ütelnud, et kitsendusi saab rakendada ainult üle tema laiba. Kui see vastab tõele, siis tahan teada (loodan, et tegu pole riigisaladusega), kellele kuulub see enesekindel formuleering.

Aitäh selle küsimuse eest! Kui te panite tähele, siis ma esimesele küsimusele vastasin meelega põhjalikumalt, millised olid üleüldse võimalikud alternatiivid ka teoreetilisel tasandil. Esiteks, tollid, nende võimalikkus ja mõju. Teiseks, suhkruaktsiis, selle võimalikkus ja mõju. Ma arvan, et ma vastasin nendele küsimustele, miks nende variantide kasutamine ei oleks probleemi lahendanud või oleks toonud kaasa Eesti majandusele tervikuna tagajärjed, mis oleksid olnud veel hullemad kui praegu toimuvad n-ö läbirääkimised Euroopa Komisjoniga, mille lõplik n-ö rahaline väärtus ei ole ju loomulikult selge.

Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud peaminister! Seda suhkruteemat on siin Riigikogu saalis käsitletud juba päris mitmel korral. Mina isiklikult ei ole küll aru saanud, kas praegune valitsus on kasutanud ära kõik võimalused või on siin ka midagi tegemata jäänud. Kas praeguse võimaliku suhkrutrahvi näol on tegemist objektiivse paratamatusega või on siiski ka valitsus teinud mingeid samme, mille kohta nüüd tagantjärele analüüsides võib öelda, et neid oleks võinud teha teistmoodi, et võib-olla vältida seda kujunenud olukorda? Aga minu küsimus on selline. Möödunud aasta 1. mail saime me Euroopa Liidu liikmeks. Üleliigse laovaru tasu seadus võeti Riigikogus vastu, kui ma õigesti mäletan, alles 7. aprillil ehk mõni nädal enne Euroopa Liitu astumist. Selle alusel on võimalik seda laovaru tasu hakata nõudma nendelt ettevõtjatelt, kes siis justkui soetasid liigset suhkruvaru. Aga nad tegid seda ju täiesti legaalselt, kehtivate seaduste järgi, tagantjärele kehtestati selline nõue. Kuidas te kommenteerite kujunenud olukorda ettevõtjate suhtes?

Tegemist on loomulikult juriidiliselt keerulise küsimusega, mille kohta on ka vastavad seletused olemas, kuid ma ei tahaks peaministrina asuda tegema juristide tööd. Seda esiteks. Teiseks, tõepoolest oleks võinud valitsus selle eelnõuga varem parlamenti tulla. Kuid minu arvates on oluline, et Euroopa Komisjon võttis vastava omapoolse õigusakti vastu 2004. aasta jaanuari lõpus. See tegelikult avab lõplikul kujul, n-ö õiguslikul kujul, selle, mismoodi Euroopa Komisjon nägi uute liikmesriikide reegleid siseturule sisenemiseks. Nii et valitsus töötas paralleelselt selle komisjoni määruse lõpliku variandiga ja me esitasime selle eelnõu parlamenti ju esimesel võimalusel.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Ikkagi ei saa, ausalt öeldes, aru, miks siis valitsus ei pöördunud põhjalikult inimeste poole, rahva poole, et ärgu nad ostku suhkrut kokku, miks ei teinud mingit pöördumist, et ka inimesed oleksid tõepoolest aru saanud. See kõik jäi kuidagi varjatuks. Seda teemat ju ei väärtustatud. Miks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et te võib-olla rõhutate liigselt seda avalikkuse poole pöördumise fakti. Nagu ma ütlesin (ja te näete seda, kui sirvite ajakirjandust), seda teemat oli piisavalt kajastatud. Kuid me peame aru andma ühest väga lihtsast asjast, et me elame turumajanduses ja on täiesti loomulik, et nii ettevõtja kui ka tavaline inimene, saades aru, et mingisuguse toote hind kallineb, püüab seda endale odavama hinnaga hankida. Ma arvan, et me elame lihtsalt sellises majanduses ja selles me oleme elanud juba peaaegu 17 aastat.

Palun, kolleeg Ivari Padar!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Kuidas te suhtute sellesse, et Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika rakendamise eest seisva ministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi valitsemisega praegu tegelevatest Rahvaliidu saadikutest mitte kedagi täna saalis ei ole? Samuti on selle tähtsa teema arutamisel väga hõredad koalitsiooni read.

Aitäh selle küsimuse eest! Riigikogu tehnoloogiline varustatus on sedavõrd edasi arenenud, et inimesed saavad teha mitut asja korraga. Ma arvan, et nad suudavad jälgida nii teleri vahendusel kui ka Interneti vahendusel meie arutelu ja lahendada muid Eesti jaoks olulisi küsimusi. Ma tõesti usun seda siiralt. Ma arvan, et avalikkuse tähelepanu meie arutelule selles küsimuses on märksa suurem, kui seda kajastab Riigikogu liikmete n-ö proportsioon, kes täna just füüsiliselt siin saalis viibivad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Küllo Arjaka, Vilja Savisaare, Ain Seppiku, Evelyn Sepa, Toivo Tootseni, Heimar Lengi, Värner Lootsmanni, Arnold Kimberi, Toomas Vareki, Nelli Privalova ja Eldar Efendijevi k.a. 26. jaanuaril esitatud arupärimine riigi kohustuste kohta kohalike omavalitsuste ees. Palun ettekandjaks kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Väga austatud peaminister! Nimetatud arupärimine sündis pärast Keskerakonna fraktsiooni väljasõitu Ida-Virumaale ja see oli jaanuarikuus. Kuid võin öelda juba praegu, et pärast selle arupärimise esitamist on täpselt samad küsimused tekkinud kohalikel omavalitsustel, ettevõtjatel, elanikel nii Pärnus kui ka Jõgevamaal ja Põltsamaal. Küsimused olid põhimõtteliselt ühesugused, kuigi tänane arupärimine kajastab ainult kolme valdkonda. Võin teile öelda, härra peaminister, et küsimused olid ühistranspordi, teedeehituse, elamute kohta. Väga palju küsimusi oli erakondade lubaduste kohta. Arupärimises ongi öeldud, et riik on erinevate õigusaktidega pannud kohalikele omavalitsustele mitmeid ülesandeid, mille täitmiseks aga piisavalt rahalisi vahendeid pole antud. Vabariigi Valitsus on 2005. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirjas (lk 393) kinnitanud, et kohalike omavalitsuste tulubaas ja neile esitatavad ülesanded ei ole omavahel kaugeltki tasakaalus. Lähtudes eeltoodust, on mul järgmised küsimused. Põhiküsimus, mis esitati kõigis eelnimetatud omavalitsustes, oli seotud ühistranspordiga. Ühistranspordiga seonduvad küsimused puudutavad soodustusi ja erisoodustusi, mida peab rahastama riigieelarvest. Samal ajal me teame, et riik on omalt poolt teinud mitmesuguseid soodustusi, mis tuleb aga kahjuks omavalitsuse eelarvest kinni maksta, aga riik pole tänase päevani raha eraldanud. Teiseks tekitab kõikides kohalikes omavalitsustes ja ma võin öelda, hea peaminister, et ka elanikkonnale väga suuri probleeme teede olukord ja see, kuidas jaotatakse kütuseaktsiisist tulevat raha - kas võetakse aluseks, kui palju ostetakse, või kus sõidetakse rohkem -, ning kuidas raha eraldatakse. Väga palju küsimusi tekitas ka Reformierakonna, Res Publica ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepingu aastateks 2003-2007 eelarve- ja majanduspoliitika peatüki punkt 3.1, kus märgitakse, et kütuseaktsiisist hakatakse kohalike omavalitsuste teedele eraldama 30%. Kahjuks on praegu asi teisiti. Väga suure probleemi on siinsamas saalis, ja ma tean, et nii õiguskantslerile kui ka teile, esitanud sundüürnikud. Me teame, et omandireformi aluste seadus võeti vastu 1991. aastal, kuid tänase päevani ei ole kahjuks lahendatud ei omanike ega ka sundüürnike küsimust, sest riik ei ole piisavalt raha eraldanud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun, härra peaminister, kõnetool on teie päralt!

Lugupeetud proua Riigikogu esimees! Austatud küsijad! Ma vastaksin teie neljale konkreetsele küsimusele, mis puudutavad tõepoolest erinevaid teemasid, ja seetõttu lähen kohe asja juurde. Esimene küsimus: "Ühistranspordiseadus sätestab sõitjateveol sõitjatele erinevaid soodustusi, mida rahastatakse riigieelarvest. Põhiseaduse § 154 sätestab, et kõik seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Samas on riigi poolt tehtud mitmeid soodustusi, mida tuleb kohalikul omavalitsusel finantseerida oma eelarvest. Sellest tulenevalt küsime, kuidas riik lahendab ja finantseerib 2005. aasta riigieelarvest kohalikele omavalitsustele pandud ülesandeid ühistranspordi sooduspiletite ja tasuta sõitmise osas?" Kõigepealt natuke õiguslikust taustast, et me saaksime aru, et me räägime ühest ja samast asjast. Ühistranspordiseaduse § 29 kohaselt antakse avalikul liiniveol õpilasele, sügava puudega isiku saatjale, puudega lapse saatjale ja Vabadussõja veterani saatjale sõidusoodustust kuni 50% pileti täishinnast, mille ulatuse valla- või linnaliinil määrab igaks aastaks valla- ja linnavolikogu. Seega ei kohusta ühistranspordiseadus kehtestama näiteks õpilastele 50%-list sõidusoodustust, vaid sõidusoodustuse ulatus sõltub eelkõige kohalike omavalitsuste eelarve võimalustest. Nimetatud soodustus kaetakse toetuste arvel, mis on sellele avalikule liiniveole eraldatud linna- või vallaeelarvest või riigieelarvest ühistranspordiseaduse § 15 kohaselt. See säte kehtestab põhimõtte, et kui omavalitsusüksuse eelarve tulubaas on ebapiisav, katab riik omavalitsusüksuse taotlusel riigieelarvest käesoleva avaliku liiniveotoetuse puudujääva osa täies ulatuses või osaliselt. Lisaks eeltoodule on vedaja tulenevalt ühistranspordiseaduse §-st 27 riigisisesel liinil raudtee-, maantee- ja veeliikluses kohustatud tasuta vedama eelkooliealisi lapsi, puudega lapsi, sügava puudega 16-aastasi ja vanemaid isikuid ning nägemispuudega isikut saatvat juhtkoera ja Vabadussõja veterane. Tulenevalt ühistranspordiseaduse § 27 lõikest 2 selle kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata. Seega on seadusandja nende sõitjate sõidukulude katmisel sisuliselt lähtunud solidaarsusprintsiibist. Kommertsvedudel kannab vastavad kulutused täielikult vedaja. Avalikel maakonna-, linna- ja vallaliinidel kaetakse need siiski osaliselt nii riigi kui kohaliku omavalitsuse eelarvest. Eraldi vajab rõhutamist, et tellija ostab üldjuhul veomahtu, mille piletituludega katmata kulutused vedajale hüvitatakse. Samas on nende sõitjate osakaal sõitjate üldarvus marginaalne ja sellega kaasnevad kulutused mittemärkimisväärsed. Nüüd konkreetsetest numbritest. Ühistranspordi sihtotstarbeliseks toetuseks maanteetranspordi korraldamiseks on 2005. aastal eelarves eraldatud kokku 159,5 miljonit krooni ja 2004. aastal oli see arv 143,2. Seega on riigieelarvelise finantseerimise tõus nendele erinevatele liinidele 11%. Vastavalt ühistranspordiseadusele korraldavad konkursse vedajate valimiseks avalikule liiniveole ja sõlmivad vedajatega avaliku teeninduse lepingud maavalitsused, kellele eraldatakse vahendid riigieelarvest. Nüüd toetustest omavalitsustele. Praegu ei ole maavalitsused veel teinud lõplikke otsuseid 2005. aasta kohta. 2004. aastal eraldati suurematele linnadele raha järgnevalt: Tartule üle 7 miljoni, Narvale üle 2 miljoni, Pärnule üle 4 miljoni, Kohtla-Järvele üle 2 miljoni. Analüüs on näidanud, et Tallinna tulubaas on piisav, et tagada ühistranspordiseaduse §-s 29 nimetatud isikutele sõidusoodustused. Ma juhin tähelepanu, et ka ühistranspordiseaduse kohaselt teevad selliseid otsuseid omavalitsustele toetuste eraldamiseks maavalitsused sõltuvalt nendest eeltoodud õiguslikest raamistikest. Niipalju ühistranspordiseadusest. Loen ka teise küsimuse ette, kuna tegemist on tõepoolest väga põneva lähenemisega: "Teatavasti laekub kütuseaktsiisi omavalitsuste lõikes erinevalt, kuna ühest omavalitsusest lihtsalt ostetakse kütust rohkem kui teisest. Kas kohalike teede hoiu rahastamiseks riigieelarveliste vahendite eraldamisel omavalitsustele on võetud arvesse ka müüdud kütuse koguse põhimõtet, st seal, kus sõidetakse rohkem, sinna ka rohkem raha eraldatakse?" Nagu ma juba märkisin, on tõepoolest tegemist erakordselt huvitava küsimusega. Ma saan vastata niimoodi, et praeguse seisuga ei ole riigieelarveliste vahendite eraldamisel avalikult kasutatavate kohalike teede hoiu rahastamiseks arvesse võetud asjaolu, millise omavalitsuse territooriumil asuvast tanklast kütust on müüdud. Valitsuse eksperdid analüüsisid seda ettepanekut ja leidsid, et liiklussagedus asulas ei ole üheses sõltuvuses tankla asukohast või tanklast müüdud kütuse kogusest. Ja informatsiooniks: kohalike teede rahastamise jaotuse aluseks 2005. aastal oli maanteede ja tänavate pikkus, kusjuures kohalike maanteede rahastamisel arvestati koefitsiendiks 1 ja tänavate rahastamise koefitsiendiks 3,5. Selle tulemusena jagunes raha laias laastus valdadele 71% ja linnadele 29%. Aga veel kord: seost tankla ja tankla asukohaga ja selle seost teede läbisõiduga ei ole me täheldanud. Kolmas küsimus puudutab teede rahastamise suurust. Teie küsimus: "Res Publica, Eesti Reformierakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepingu aastateks 2003-2007 eelarve- ja majanduspoliitika peatüki punktis 3.1 märgitakse, et valitsuskoalitsioon kaalub võimalusi eraldada kütuseaktsiisist 30% valdadele teede remondi- ja hoolduskulude katteks. Millal valitsuskoalitsioon kavatseb nimetatud koalitsioonilepingu punkti täitma hakata ning suurendada kohalike teede hoiuks vajaminevaid rahalisi vahendeid?" Me oleme koalitsioonileppe kohaselt seda küsimust väga tõsiselt arutanud. Tõepoolest, millises ulatuses ja millise sammuga me suudame suurendada kohalikesse eelarvetesse teede hoiuks vajaminevaid vahendeid? Selle kaalumise põhilähtekoht on Eesti praegused võimalused tervikuna, samuti Eesti teede olukord, riigiteede olukord tervikuna. Nagu te teate, võttis Riigikogu 2005. aastal vastu valitsuse algatatud teeseaduse, millega kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 5% riigieelarvest teehoiu rahastamiseks ettenähtud vahenditest. See on see n-ö algus kohalikele teedele seostada seadusandlikul tasandil kütuseaktsiisi laekumisi. Ma ei taha sugugi öelda, et me peaksime siin seisma jääma, tõenäoliselt tuleb selle teemaga edasi tegelda sõltuvalt sellest, kuidas me suudame investeerida muudesse teedesse. Kuid selle otsuse tulemusena oleme saavutanud olukorra, et 2005. aasta eelarves on kohalike teede hoiuks riigi vahendeid eraldatud 117 miljonit krooni. Võrreldes 2004. aastaga, kus eraldati 70 miljonit krooni, on kasv 67%. Neljas küsimus: "Samuti valmistab arupärimise esitajatele sügavat muret sundüürnike küsimuse saamatu lahendamine riigi poolt. Ometi on selles suhtes olnud ka pisut helgemaid aegu, mil riik eraldas raha mitmetele kohalikele omavalitsusüksustele selle küsimuse lahendamiseks. .... Erinevad kohalikud omavalitsusüksused on seda küsimust oma jõududega juba mitu aastat edukalt lahendanud. .... Eeltoodust tulenevalt küsime, kui palju kavatseb riik eraldada 2005. aastal rahalisi vahendeid kohalikele omavalitsusüksustele (palun tuua välja eraldi summa Tallinna kohta, kus elab kõige rohkem sundüürnikke) sundüürnike probleemi lahendamiseks ning kas vajaminevad vahendid võetakse omandireformi reservfondist või mujalt ja kui, siis kust kohast?" Ja te lõpetate oma arupärimise sõnadega: "Härra Parts, lubage ikka ja jälle korrata, et selle uusebaõigluse on põhjustanud Eesti Vabariigi juhid, mitte sundüürnikud." Ja minu vastus on: lubage ikka ja jälle korrata, head arupärijad, et esmalt tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et selle ebaõigluse peamiseks süüdlaseks on siiski ligi 50 aastat kestnud okupatsioon. Võime küll spekuleerida seniste okupatsioonikahjude minimeerimiseks ettevõetud sammude õigsuse üle, kuid me ei tohiks siiski ainult seniseid Eesti Vabariigi juhte ebaõigluses süüdistada. Mis puutub riigi poolt eraldatavatesse toetustesse, siis riik toetab kohalikke omavalitsusüksusi elamuprobleemide lahendamisel Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx kaudu. See on põhimõte, mis on sätestatud 2003. aasta alguses valitsuses kinnitatud elamumajanduse arengu kavas. 2005. aasta riigieelarve seaduses on sellele sihtasutusele ette nähtud 20 miljonit krooni, millest 14 miljonit krooni on ette nähtud korterelamute rekonstrueerimiseks ja 6 miljonit krooni munitsipaal-üürielamufondi suurendamiseks. Selle raha kasutamist reguleerib majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud kord ning Tallinnal on samuti võimalik esitada taotlusi sundüürnikele uute elamispindade soetamiseks, kasutades neid vahendeid. Taustana informatsiooniks, et majandusministeerium on käsitlenud ka võimalusi leida täiendavaid vahendeid, kuid praegu käib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi vahel arutelu, kuidas seda küsimust edasi käsitleda. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, hea peaminister, sisuka vastuse eest! Aga ma pean ütlema, et selles 50 aastas, mil tehti ülekohut kogu Eesti rahvale, ei ole süüdi mitte sundüürnikud. Peab ütlema, et väga paljud, kes peavad selle tõttu kannatama, polnud sel ajal veel sündinud ja väga paljud tulid Siberist. Aga ärgem unustagem, et siiski Eesti Vabariigi valitsus tegi siinsamas saalis oma eelnõude esitamisega, Riigikogus vastuvõetud seadustega pärijate ringi väga suureks ning samamoodi otsustas ta, et inimestele antakse uued elamispinnad. Ega see raha, millest te rääkisite, et praegu on eraldatud - ma arvan, et te oskate matemaatikat sama palju kui mina - ei lahenda mitte mingit küsimust. Ma tahan küsida, kas Vabariigi Valitsus alustab selle küsimuse lahendamist või mitte. Vastavalt seadusele on erastamisest laekuva raha kasutamine otseselt ette nähtud selle küsimuse lahendamiseks, omandireformi reservfondis on ka selleks raha ette nähtud. Kas sealt eraldatakse raha või ei eraldata?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu teada ei ole sellist otsust vastu võetud, et Eesti riik peab eraldama kõikidele elanikele isiklikku omandisse mingid eluruumid. Küll olen aga nõus, et põhiseaduslik õigus on see, et igale inimesele peab olema tagatud õigus eluasemele. Ma arvan, et õigus eluasemele ei pruugi tähendada alati omandit, ja loomulikult peame me mõistma ja hindama neid olukordi, kuidas on erinevates omavalitsustes, ja koostöös omavalitsustega siis vaatama, milline on elamufondi üldine seis, kas seal on puudusi, kas peab sekkuma avalik võim, ennekõike omavalitsused, arvestades neid riigi pakutud võimalusi. Seda esiteks. Teine küsimus on kindlasti see, mida me lahendasime koos teiega üüri piirmäärade kaotamisega, ja jälgida tuleb ka seda, et üüri piirmäärade kaotamine, mille suhtes Riigikohus on kujundanud oma lõpliku seisukoha, ei tähendaks inimestele elamispinna kaotust. Aga minu teada ei ole te selles suhtes vist väga täpselt informeeritud, et kunagi eelnenud Riigikogude või valitsuste aegu on riik otsustanud inimestele korterid kinkida.

Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Aitäh! Härra peaminister! Peaks vist kõigepealt tunnustama teid vastuste stiili tuntava muutumise eest selles mõttes, et vastus suhkruküsimusele oli minu hinnangu järgi pikk ja keeruline, läks ajast üle, jäi pooleli ja ka natuke arusaamatuks. Nüüd on konkreetsed küsimused ning üsna selged ja üsna konkreetsed vastused, nii et kas see oli planeeritud või hetkel ümberorienteerumine, igal juhul tunnustan seda. Ma üritaksin täpsustada ühe konkreetsema küsimusega esitatud esimest küsimust. Te mainisite mõningaid soodustusi, mis on seotud Eesti Vabadussõja veteranide või nende saatjatega. Me teame, et Tartu rahu sõlmimisest möödus läinud kuul 85 aastat. Kas te oskate öelda, kui palju Eesti Vabariigis üldse veel elab Eesti Vabadussõja veterane ja kui palju võiks umbes olla neid saatjaid, kellele kõik need sõidusoodustused rakenduvad?

Ma ei oska öelda mingeid numbreid saatjate kohta. Minu teada on maailmas veel kaks Vabadussõja veterani elus, üks Eestis ja üks Kanadas. Aga loomulikult küsija mõistab, et tegemist on põhimõttelise küsimusega, ja isegi siis, kui nende veteranide elu otsa saab, on minu arvates ilus, kui Eesti õigusaktidesse jäävad need sätted, ja neid ei ole vaja kuidagiviisi muuta ega tühistada.

Palun, kolleeg Arnold Kimber!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kohalike teede hoiuks on riigieelarvest sihtotstarbelisi investeeringuid ette nähtud alates 2003. aastast. Siis oli neid 70 miljonit, 2004. aastal 70 miljonit ja käesolevaks aastaks on ette nähtud 117 miljonit. Mul on küsimus selle kohta, et sellest 117 miljonist olete te näpistanud ära 6 miljonit ja määranud selle mereäärsetele valdadele või omavalitsusüksustele. Kas ei oleks seda 6 miljonit leidnud kuskilt mujalt, et likvideerida jaanuarikuu tormikahjustused?

Aitäh selle küsimuse eest! Tegemist oli põhimõttelise otsustusega, et selle looduskatastroofi või loodusõnnetuse puhul, mis tabas Eestit jaanuarikuus, rakendame me erinevate kahjude hüvitamiseks ja endise olukorra taastamiseks solidaarsust igas mõttes. Ja ma arvan, et see seisukoht, et võimaluse ja vajaduse korral teatud ulatuses pidada silmas nende tormikahjude hüvitamist ja endise olukorra taastamist, oli mõistlik ja oli teatud pretsedent, mida me võiksime kindlasti järgida ka tulevikus. See kasvatab sellist solidaarsustunnet, mida tihtipeale Eestis väheseks jääb.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlesite, et omandireformi ebaõigluses on süüdi okupatsioon. Ma küsin, miks siis Eesti riik tahab üht ebaõiglust praegu n-ö teisega asendada ning lubab olukorda ja vaatab pealt, kuidas need inimesed lihtsalt tänavale tõstetakse, sest üüride vabakslaskmine seda ju tähendab. Praeguseks on järele jäänud need kõige viletsamad ja nõrgemad, kes ei ole võimelised endale sellelt turult korterit ostma. Ja miks riik ei arvesta, et kõik need 50 aastat on just needsamad praegused sundüürnikud neid maju korras hoidnud, kütnud, ehitanud, investeerinud? Kui nad poleks seda teinud, oleksid need majad praeguseks olnud ju nullväärtusega, need arvestused on tehtud. Miks siis ikkagi riik ei leia, et ta peab hoopis rohkem sekkuma?

Aitäh! Küllap teie informatsioon ei ole päris täpne. Kindlasti ei ole seoses Riigikohtu otsusega võimalik üüre piiramatult tõsta. Riigikohus juhib oma pikas ja motiveeritud otsuses tähelepanu selle sammu kooskõlale põhiseadusega ja näitab kätte, millised on ka üürnike kaitse võimalused.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Mart Nuti, Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seederi, Mart Laari ja Peeter Tulviste k.a 9. veebruaril esitatud arupärimine kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 41 lõike 2 võimaliku rikkumise kohta Narva Linnavolikogus. Palun kõnepulti kolleeg Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud peaminister! Austatud kolleegid, kes veel saali jäänud on! Kõigepealt teen ma viite, et samasisulise arupärimise oleme me edastanud ka õiguskantslerile. Õiguskantsler ei ole jõudnud nii kiiresti vastama tulla kui peaminister. Arupärimine on ajendatud kodanike pöördumistest meie poole. Sellesarnaseid kaebusi on meie teada aegade jooksul laekunud ka Keeleinspektsioonile, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse täitmist. Nimelt sätestab selle seaduse § 41 lõige 2, mida me täiendasime eelmise koosseisu ajal, et volikogu ja valitsuse istungid toimuvad eesti keeles. Vastavalt laekunud infole see Narva Linnavolikogus alati mitte sugugi nii ei ole, vaid istungid toimuvad lausa süstemaatiliselt ka vene keeles. Muu hulgas teeb inimestele muret see, et istungeid edastatakse vene keeles elanikkonnale ka televisiooni kaudu. Seoses sellega on meil sõnastatud järgmised küsimused peaministrile: "Kuidas Te suhtute sellesse, et Narva Linnavolikogus rikutakse süstemaatiliselt seadust ning viiakse istungeid läbi vene keeles? Mida Te kavatsete ette võtta, et lõpetada seadusrikkumised Narva Linnavolikogus ning tagada volikogu istungite läbiviimine eesti keeles? Kuidas Te hindate Keeleinspektsiooni järelevalvet eesti keele kasutamise osas Narva Linnavolikogus ja Narva omavalitsusasutustes ning mida kavatsete ette võtta Keeleinspektsiooni töö tõhustamiseks?" Ja mis veel: arupärimises see otseselt ei kajastu, küll aga tuleks siin ära märkida, et samasuguseid probleeme oleme näinud ka Tallinna Linnavolikogu töös ehk nn linnavolinik Dmitri Klenski esinemistega seotud kaasuse puhul. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun veel kord härra peaministri kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud küsijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas Te suhtute sellesse, et Narva Linnavolikogus rikutakse süstemaatiliselt seadust ning viiakse istungeid läbi vene keeles?" Taustaks niipalju, et nagu me hästi teame, on selle keeleseaduse nõude täitmise kontroll Keeleinspektsiooni ülesanne ja minule edastatud Keeleinspektsiooni andmetel viiakse Narva Linnavolikogu ametlikud istungid läbi eesti keeles. Istungite protokollid vormistatakse ja avalikustatakse eesti keeles. Viimati kontrollis Keeleinspektsiooni Ida-Viru talitus Narva Linnavolikogu asjaajamise keelsust 31. jaanuaril k.a volikogu esimehe juuresolekul. Kõik volikogu dokumendid, eelnõud, määrused, otsused, järelepärimiste vastused olid eesti keeles. Enamik nendest oli tõlgitud ka vene keelde. Volikogu esimees tunnistas, et komisjonide suuline asjaajamine on venekeelne. Kui edaspidi peaks Keeleinspektsiooni läbiviidav kontroll mõnes kohalikus omavalitsuses tuvastama, et keeleseadust ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadust rikutakse, suhtuksin ma sellesse loomulikult väga kriitiliselt. Tuleb nõuda seaduse täitmist ja ennekõike peavad järelevalveorganid olema võimelised seaduse täitmist jälgima. Teine küsimus: mida te kavatsete ette võtta, et lõpetada seadusrikkumised Narva Linnavolikogus? Esiteks, nagu ennist ütlesin, Keeleinspektsiooni andmed näitavad, et Narva linnas viiakse ametlikud volikogu istungid läbi eesti keeles ja sellest aspektist tundub, et praegu seadust ei rikuta. Nii et praegu saab minu vastus teie teisele küsimusele olla selline, et kuna Keeleinspektsiooni andmetel Narva Linnavolikogu istungite läbiviimisel seadust ei rikuta, linnavolikogu istung viiakse läbi eesti keeles, siis puudub ka vajadus rääkida seadusrikkumise lõpetamisest. Kolmas küsimus: "Kuidas Te hindate Keeleinspektsiooni järelevalvet eesti keele kasutamise osas Narva Linnavolikogus ja Narva omavalitsusasutustes ning mida kavatsete ette võtta Keeleinspektsiooni töö tõhustamiseks?" Kuna me peame arvestama ka üht aspekti, et volikogu liikmetele ei ole eesti keele oskuse nõuet esitatud, siis puudub Keeleinspektsioonil järelevalvepädevus nende keeleoskuse üle. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 42 alapunkti 1 kohaselt korraldab volikogu esimees volikogu tööd, kutsub kokku ja juhatab volikogu istungeid ning korraldab nende ettevalmistamist. Seega vastutab volikogu esimees ka selle eest, et volikogu liikmed istungite läbiviimise korda järgiksid. Narva omavalitsuste ametnike ja pedagoogide eesti keele oskust on Keeleinspektsioon 2004. aastal kontrollinud 187 korral, tuvastanud 177 rikkumist, alustanud väärteomenetlust 79 isiku suhtes, kellele on määratud ka rahatrahvid. Järelkontroll on kavandatud 2005. aasta II kvartaliks. Te küsisite hinnangut Keeleinspektsiooni kohta. Loomulikult tuleb Keeleinspektsiooni tööd jätkuvalt tähelepanu all hoida, tuleb igapidi luua neile võimalused oma töö tegemiseks, aga Keeleinspektsiooni pühendumus ja tähelepanu nendele aspektidele on minu hinnangul piisavad.

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Andres Herkel!

Austatud peaminister! Ma tulen selle küsimuse juurde. Kas te jääte selle seisukoha juurde, mida te siin ütlesite või vähemalt see kõlas niimoodi, et kui komisjonide istungid toimuvad vene keeles, siis ei olegi tegemist seadusrikkumisega? Kas komisjonide töö, mis peaks olema ka avalik, on tõlgendatav omavalitsuse sisemise asjaajamisena ja kas Narva Linnavolikogu puhul on siis võimaldatud istungeid vene keeles läbi viia või on siin tegemist siiski seadusrikkumisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et küllap on tegemist teatud spetsiifilise momendiga, mida vajaduse korral tuleks täpsustada. Praegu saan ma peaministrina tugineda nendele ekspertidele ja ka järelevalveorganitele, kes on lähtunud seaduse tekstist n-ö expressis verbis, kus räägitakse linnavolikogu ja valitsuse istungitest, millest võib öelda, et kui me räägime ka muudest vormidest, siis sellisel juhul tuleb tõenäoliselt täpsustada. Kui te minu isiklikku hinnangut küsite, siis muidugi eelistaksin ma, et kogu asjaajamine oleks ja ka ametnikud, sõltumata rahvusest, suudaksid vestelda, asju ajada ja kodanikega rääkida riigikeeles.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Andres Herkel!

Austatud juhataja! See küsimus võiks pälvida siiski tõhusamat tähelepanu ja tõhusamat järelevalvet. Tõepoolest, need seadussätted viisime me sisse üsna hiljuti. Keeleoskuse nõuet niisugusel kujul, nagu varem oli volikogude liikmetele kehtestatud, ei ole, kuid samas, ega see keeleoskuse nõue varemgi teab mis hästi ei toiminud. Küll aga on kohaliku omavalitsuse seaduses sisalduv säte, et volikogu ja valitsuse istungid toimuvad eesti keeles, väga ühene ja ma arvan, et sisemise asjaajamise keelt, mille puhul võib erandeid teha - aga minu teada neid erandeid ei olegi tehtud -, ei saa siin kuidagi käsitleda laiendavalt, et tolereerida seda, mis siiski Narva volikogus toimub. Ma ei oska öelda, võib-olla kolleeg Stalnuhhin tuleb ja valgustab meid täpsemalt, kui palju see probleem on laienenud volikogu n-ö suurele istungile. Komisjonide puhul on probleem kindlasti olemas. Ja probleem on, nagu ma osutasin, ka teatud pretsedentidena kerkinud esile Tallinna volikogu töös, kui üks volikogu liige on järjepidevalt püüdnud esineda vene keeles. Siis pöörduti ka Keeleinspektsiooni poole ja pani üsna imestama, kui inspektsioon teatas selle kohta, et kohaliku omavalitsuse volikogu istungil võib muud keelt kasutada juhul, kui omavalitsuse territooriumil elab muukeelseid inimesi üle 50% ja teise keele kasutamiseks on olemas valitsuse luba. See on küll väga eksitav arusaamine, sest kirjeldus käib sisemise asjaajamise keele kohta. Volikogu istung ei ole kindlasti sisemine asjaajamine, vaid tegemist on avaliku istungiga ning sel sättel, et volikogu ja valitsuse istungid toimuvad eesti keeles, ei saa kindlasti olla mingeid kitsendusi. Mul on selline tunne, et siin on meil põhjust ühiselt järele mõelda sanktsioonide üle, mida Keeleinspektsioonile delegeerida, et selle küsimusega parema olukorrani jõuda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Peeter Tulviste, Mart Laari ja Trivimi Velliste k.a 27. jaanuaril esitatud arupärimine perearstidega seotud probleemide kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tervishoiuprobleemidest on viimasel ajal räägitud väga palju nii Riigikogu tasandil kui ajakirjanduses ja olukord on muret tekitav. Selle põhjuseks on väga mitmed erinevad negatiivsed arengud, mis viimastel aastatel on tervishoiusüsteemis süvenenud. Üks nendest on kindlasti tervishoiuteenuse halvenev kättesaadavus. Rõhutan: eriti regionaalselt halvenev, st väljaspool suuremaid keskusi on tervishoiuteenuse kättesaadavus vähenenud. Esiteks, mitmest maakonnast on mitmete erialaarstide vastuvõtt ja erialase arstiabi kättesaadavus üldse ära kadunud. Mõnes maakonnahaiglas ei ole näiteks praeguseks enam üldse olemas sünnitusosakonda. Tsentraliseeritakse lastepsühhiaatriat, plaanilist kirurgiat jne. Teiseks on mitmete erialaarstide valdkonnas pikenenud järjekorrad, patsientidel on raskendatud eriarsti juurde pääsemine. Kolmandaks, praegune valitsuskoalitsioon muutis seadust ja see, et 1. jaanuarist k.a oleks hakanud kehtima põhimõte, et nende maapiirkondade ja regioonide elanikele, kes sõidavad teatud arstiteenuse kättesaamiseks suurematesse keskustesse, hakatakse kompenseerima sõidukulutusi, see n-ö juba seaduses kehtinud põhimõte tühistati ja kahjuks ei jõustunudki. Neid näiteid võib tuua tegelikult veelgi. Kõigi nende probleemide taga on ilmselt rahapuudus, aga seda võib ka eraldi välja tuua. Rahapuudus on tervishoiusüsteemis paljude hädade aluseks, mis loomulikult ei tähenda seda, et olemasolevaid rahalisi vahendeid ei ole võimalik paremini kasutada, ja ka selles suunas tuleb tegutseda. Minu, Peeter Tulviste, Mart Laari ja Trivimi Velliste arupärimise sisu aga hõlmab ainult ühte osa kogu sellest problemaatikast, nimelt perearste. Praeguseks ei ole ju enamiku perearstidega sõlmitud pikaajalisi lepinguid, mis oleks normaalne, mis oleks loogiline ja mis annaks kindlustunde ühelt poolt patsientidele, aga teiselt poolt ka perearstidele. Me oleme esitanud ministrile viis küsimust, millele loodame siin vastuse saada. Esiteks, mida on Sotsiaalministeerium võtnud ette, et 1. aprillist oleks võimalik perearstidele tasutav baasraha viia vastavusse tegeliku kuluga? Teiseks, mida on Sotsiaalministeerium ette võtnud, et leida võimalusi kindlustamata isikutele üldarstiabi tagamiseks? Siin tahaks eriti rõhutada, et rahasumma, mis tagaks kindlustamata isikute üldarstiabi, ei ole sugugi väga suur, küll aga oleks see ääretult oluline ja üldistes huvides, mitte ainult nende isikute huvides, vaid ka laiemalt kõigi kodanike huvides, et nendel inimestel oleks võimalik arstiabi saada. Kolmandaks, mida on Sotsiaalministeerium teinud, et perearsti kulumudel seadustada ning sajaprotsendiliselt rakendada kulupõhist hinda üldarstiabis, et vältida haigekassa väga juhuslikku ja episoodilist tõlgendust kulupõhise kulumudeli juurutamisel? Neljandaks, mida on Sotsiaalministeerium ette võtnud, et koos Eesti Perearstide Seltsiga läbi arutada määrused, mis puudutavad perearste, ja millise ajagraafikuga on planeeritud vastavate määruste muutmine? Viiendaks, kuidas on kavandatud nimistute suuruse reguleerimine, et saavutada 2007. aastaks optimaalse suurusega nimistud ja seeläbi tagada perearstidele optimaalne töökoormus? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helir-Valdor Seeder! Palun, sotsiaalminister härra Marko Pomerants, teil on võimalik vastata!

Austatud Riigikogu esinaine! Lugupeetud parlamendiliikmed! Soovin esmalt tänada lugupeetud küsijaid väga detailse ja sisuka käsitluse eest! Perearstireform on olnud ka tavainimesele üks paremini nähtav muutus Eesti tervishoius. Selle protsessi edukuse eest lasub vastutus paljudel tervishoiuideoloogidel ja poliitikutel ning alljärgnevad küsimused puudutavad eeskätt perearstinduse n-ö köögipoolt, kuid on kindlasti olulised süsteemi kui terviku jätkuva arengu seisukohalt. Esmalt siis vastus seoses saabuva 1. aprilliga. Alustasime käesoleva aasta 18. veebruaril perearstide baasraha üle läbirääkimisi Eesti Perearstide Seltsi ja Eesti Haigekassaga. Haigekassa tegi k.a veebruari alguses rendikulude uuringu perearstipraksises sihiga selgitada baasrendikulu ning võimalike kohalike omavalitsuste toetust rendikulude erinevuste katmiseks. Andmeid koguti maavanematelt ja kinnisvarafirmalt Uus Maa. Viimane andis hinnangu kahest aspektist lähtudes. Esiteks hinnati renditurgu maakonnakeskustes ja teiseks analüüsiti üürimäärade vahemikke ja turuhindade keskmisi väärtusi. Kokku saadi andmed 757 perearstile antud toetuse kohta ja andmed laekusid 33 linnast ning 157 vallast. Mis siis selgus? Selgus see, et valdades saab toetust 188 perearsti ehk 86,6% valdade perearstidest ja linnades saab toetust 319 perearsti ehk 59% perearstidest. Andmed puuduvad Keila, Maardu, Mõisaküla ja Viimsi kohta. Kokku jagati kohalike omavalitsuste poolt perearstipraksistele toetust ligi 14 miljonit krooni. Lisaks tasutakse 55 perearstipraksise rendi- ja kommunaalkulud kohaliku omavalitsuse poolt. Remondikulusid on kohalikel omavalitsustel olnud 2,2 miljoni krooni ulatuses. Perearstidele ja -õdedele on kohalikud omavalitsused palka maksnud 220 000 krooni. Tartu linn on tasunud kindlustamata isikute ravikulude eest. Suur osa ruume on valla omand ja perearstidele kasutamiseks antud, rendid on sageli sümboolsed ja ruumid on renoveeritud. Taustaks niipalju, et haigekassa tasus 2004. aastal baasraha 783 perearstipraksisele summas 62 142 000 krooni. Vastavalt uuringu tulemusele saame kaaluda järgnevaid samme baasraha ja tegelike kulude suhtes. Oleme seisukohal, et perearstide rahastamisel tuleb leida lahendus rendikulude suhtes koostöös kohalike omavalitsustega. Eespool toodud andmetest lähtume ka edasiste läbirääkimiste pidamisel. Olen üsnagi kindel, et kõik osapooled jõuavad selguseni võimalike arengute suhtes ning lepingud saavad pikemaks perioodiks sõlmitud. Muide, sadakond perearsti tegidki seda juba detsembrikuus. Järgnevalt käsitlen ravikindlustamata isikute temaatikat. Eestis on ravikindlustusega katmata ligikaudu 6% rahvastikust ehk 80 000 inimest. Nimetatud isikute eest hoolitseb riik, kattes nende vältimatu arstiabi kulud. Võttes aluseks viimaste aastate andmed, on märgata ravikulude tõusvat suundumust. Iga aastaga suureneb nii juhtude arv kui ka keskmine ravijuhu maksumus. Kindlustamata isikute keskmise ravijuhu teeb kalliks vältimatu abi osutamine haiguse hilises staadiumis. Teiselt poolt võib oletada, et kindlustamata isikutele tehakse tavalisest rohkem kallimaid analüüse ja uuringuid, kuna osutatud raviteenuse eest tasumine on riigile avatud kohustus. 2004. aastal kulus riigieelarves kindlustamata isikute vältimatu arstiabi katteks ca 92 miljonit krooni. Seoses raviteenuste hinna tõusuga, oodatavate ravijuhtude arvu suurenemisega ja keskmise ravijuhu maksumuse kallinemisega võib 2005. aastal kindlustamata isikute vältimatu abi kulu olla kuni 150 miljoni krooni. Seega ei soosi praegune olukord kulude kasvu pidurdamist. Sellest tulenevalt on tekkinud tungiv vajadus leida uusi lahendusi kindlustamata isikute arstiabi kättesaadavuse parandamiseks ja riigi kulude ohjamiseks. Analüüside põhjal on välja pakkuda kaks alternatiivset lahendust. Esiteks, lisaks vältimatule abile tagatakse kindlustamata isikute juurdepääs üldarstiabile. Riik maksab kindlustamata isikute üldarstiabi ja ravimite kulu. Üldarstiabi eest tasumine toimub pearaha alusel, lähtudes kehtivast Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste hinnakirjast. Üldarstiabi efektiivsemate tulemuste saavutamiseks peab kindlustamata isikule võimaldama ka ravimite kättesaamist, seda täies ulatuses või osaliselt. Oluline on veel silmas pidada, et juurdepääs üldarstiabile ei elimineeri täielikult vältimatu abi kulusid, sest nii traumad kui ka muud kirurgilist sekkumist nõudvad juhud jäävad väljapoole perearstide pädevust. Teiseks, kindlustamata isikute võrdsustamine kindlustatutega. Riik maksab iga kindlustamata isiku pealt ravikindlustusmaksu, võrdsustades sellega kindlustatud ja kindlustamata isikud. Sõltuvalt ravimite hüvitamise määrast kulub kindlustamata isikutele vältimatu abi otseste kulude katteks ligikaudu 80-150 miljonit krooni aastas. Siinkohal on eeldatud, et ühe kindlustamata isiku ravimite kulu on sama mis kindlustatud isiku korral. Lisaks otsestele arstiabi- ja ravimikuludele tuleb arvestada uue süsteemi rakendamise kulusid, mis hõlmavad ka kindlustamata isikute teavitamise kulu. Põhimõtteliseks küsimuseks jääb kindlustamata isikute võrdsustamine kindlustatutega, mis võib kahandada kindlustamata inimeste motivatsiooni leida endale ametlik töökoht ja püsiv sissetulek. Edasi suundun kulupõhisuse juurde. Kulupõhiste teenuste eesmärk on leppida kokku ressursi kulu ja maksumus. Kulumudelist oleneb tehniline hind ja tegelik ostuhind tuleb igal aastal läbi arutada koos haigekassa kui rahastajaga ja perearstidega kui teenuse osutajatega ning ekspertidega. Seega tuleks kulupõhist hinda vaadelda kui protsessi, korrigeerides kulupõhist hinda igal aastal. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ega otstarbekas perearsti kulumudelit õigusaktiga reguleerida. Perearsti puudutavate õigusaktide kaasajastamine on aga pidev töö ning toimub jooksvalt koostöös Perearstide Seltsi, haigekassa, Tartu Ülikooli polikliiniku ja peremeditsiini õppetooliga ning maavalitsusega. Lõpetuseks ka nimistute suurusest. Alates 2005. aasta jaanuarist on toimunud maavalitsuste ja haigekassa piirkondlike osakondadega kohtumised eesmärgiga kokku leppida optimaalsed perearstide arvud maakonniti, et reeglina isikute arv nimistutes ei ületaks alates 2007. aastast 2000. Näiteks on Tallinna ja Harjumaale vaja järgmise kolme aasta jooksul moodustada juurde 30 perearsti nimistut, millest viis on planeeritud avada käesoleval aastal. Seega peab maakondlike nimistute arv lähtuma piirkonna eripärast, elanike arvust ja vajadusest. Samuti on paralleelselt vaja täiendada õigusakte, et suurtest nimistutest oleks võimalik inimesi ümber tõsta uute perearstide juurde, ja kavas on käivitada ka rahaline motivaator, st nimistu suurenemisega üle 2000 isiku perearstile makstav pearaha väheneb. Iga maakonna kohta on välja töötatud nimistute piirarv ning näiteks Harjumaal on see 2007. aastal 75 nimistut, Lääne-Virumaal aga 42. Mõlema maakonna puhul on oodata uute nimekirjade avamist. Aitüma!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Palun, kas on küsimusi? Kolleeg Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie vastusest ei saanud ma siiski aru sellest, mis puudutab kindlustamata isikutele üldarstiabi võimaldamist. Te ütlesite, et teoreetiliselt on olemas kaks võimalust, aga millal tuleb otsus ja milline on teie seisukoht, mis oleks otstarbekam, kas võrdsustada nad kindlustatud isikutega või katta nende kulud?

Aitüma küsimuse eest! Kindlasti ma ministrina ei toeta seda, et praegu töötamise kaudu kindlustatud isikud ja kindlustamata isikud võrdsustatakse lihtsalt seeläbi, et riik maksab nende eest sotsiaalmaksu. Tõepoolest, see oleks üks täiendav, kuidas öelda, vastumotivatsioon sellele, et inimesed ikkagi legaalset töist tulu teeniksid. Seda esiteks. Millal ja millises mahus ja millisel kujul peaks olema võimalik parandada kindlustamata isikute puhul arstiabi kättesaadavust, selles suhtes tulevad lahendused Sotsiaalministeeriumist kindlasti 2005. aasta jooksul.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Praegu ma sain teie vastusest aru, et ministeerium ei poolda kindlustamata inimeste võtmist nimekirja üldarstiabi saamiseks. Aga ma tahaksin täpsustada, kuidas te suhtute inimestesse, kes on 50-aastased, kellel on 30 aastat tööstaaži, kes pole iialgi olnud tööpõlgurite nimekirjas, kes on maksnud korralikult makse ja nüüd vastavalt tööturu olukorrale, pankrotile või lihtsalt koondamistele on jäänud töötuks ja teatud aja pärast kaob neil ka haigekassakaart. Kas siin ei oleks võimalik ministeeriumil siiski välja töötada mingid meetmed, et sellised inimesed oleksid kaetud üldarstiabiga?

Aitüma! Kindlustamata isikud on ka praegu perearstide nimistutes. Mina ütlesin ainult seda, et ma ei pea õigeks, et riik kindlustaks või maksaks ravikindlustuse samadel alustel, kui praegu teeb tööandja kindlustatud isikute puhul. Sellisel juhul kaoks ära igasugune motivatsioon legaalselt tööd teha. Mitte kõigil muidugi. Aga mis puudutab teie küsimust, mida nende inimestega peale hakata, siis ma arvan, et siin ei saa küll lähtuda konkreetsest elusaatusest, mis asjaoludel kindlustamatus on tekkinud, vaid ikka sellest, millisel kujul ja millises mahus saab riigieelarvelistest kuludest nendele inimestele täiendavaid tervishoiuteenuseid pakkuda. Ma kordan seda vastust, mis ma kolleeg Seederile andsin, et 2005. aastal me kindlasti oma lahendused välja pakume. Milline see maht olema saab, eks siis lahendustest selgub.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Austatud minister! Aga mis siin nii keerulist on? Kui teie arvutused näitavad, et järgmise aasta ravikindlustuse eelarve defitsiit on 600 miljonit, siis miks mitte maksta perearstidele riigieelarvest see 600 miljonit toetuseks ravikindlustusele ja jätta lihtsalt tulumaksu kaheprotsendiline vähendamine tegemata ning olekski probleem lahendatud?

Aitüma teie järjekordse ettepaneku eest, kuidas olukorda riigis tervishoiu finantseerimisel parandada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helir-Valdor Seeder!

Aitäh, austatud minister, vastuste eest! Kuulates neid vastuseid jääb siiski kripeldama küsimus, et olukorras, kus Eesti majandus viimastel aastatel kasvab 6% aastas, ei väljendu see kahjuks tervishoiusüsteemi arengus. Tervishoiusüsteemi probleemidega tutvudes jääb mulje, et Eesti riik jääks justkui vaesemaks. Nii et siinkohal peaks väga tõsiselt mõtlema, kus on langetatud valesid otsuseid, kus on jäänud midagi tegemata. Majanduse arenguga peaks ju kaasnema ka üldise heaolu tõus ja nende valdkondade areng, mis valdavalt baseeruvad maksumaksjate rahal, ja tervishoid on praegu just selline valdkond, mis saab valdavalt rahastatud maksumaksjate rahast. Aga ministri vastusega esimesele küsimusele, et lahendus seisneb koostöös kohalike omavalitsustega, ei tahaks küll päriselt nõustuda seetõttu, et see seab nii patsiendid kui perearstid üle Eesti väga erinevasse olukorda ja siin ei saa ei patsiendid ega perearstid ise seda oluliselt muuta. See sõltub eelkõige kohaliku omavalitsuse tulubaasist ja võimalusest ning ka tahtest kaasa aidata perearstide tegevusele, mis ei ole otseselt kohaliku omavalitsuse ülesanne. Nii et oleme arvamusel, et siin ikkagi tuleks haigekassal ühtlaselt läheneda perearstidele ja õiglasem oleks ilmselt teatud baasraha kooskõlla viimine tegeliku olukorraga, mis võib Eestis olla erinev. Elukallidus Eestis võib olla erinev ja siin saab haigekassa oma baasraha ja koefitsientidega kindlasti paindlikult asjale läheneda. Vastusest teisele küsimusele saime aru, et 2005. aasta jooksul langetab Vabariigi Valitsus oma otsused ja tuleb välja ettepanekutega, mis võimaldaks kindlustamata isikutel ka üldarstiabi saamist. See on loomulikult positiivne sõnum juhul, kui see nii selle aasta jooksul läheb. Kolmas küsimus puudutas kulumudeli seadustamist. Me ei ole päris nõus sellise lähenemisega, et protsess ei vajagi seadustamist, kuna on väga muutuv olukord. Me arvame, et põhimõtteid on kulumudeli puhul siiski võimalik ka seadustada, mis annaks perearstidele tunduvalt selgema ülevaate ja stabiilsema aluse oma arengu planeerimisel. Neil oleks selgem, millistest põhimõtetest lähtuvalt nendega lepingut sõlmitakse ja rahastamist kavandatakse, ning selle aluseks võiks olla teatud kehtestatud õigusakt. Neljandast küsimusest libises minister lihtsalt üle. Vastates viiendale küsimusele, mis puudutab optimaalse suurusega nimistuid ja seeläbi perearstide optimaalset töökoormuse planeerimist, ütles minister, et tuleks lähtuda piirkondade eripärast. Me oleme sellega täiesti nõus, kuid sel juhul tuleks ka õigusakte vastavalt muuta ja ministri vastusest ei selgunud, et kui 2000 patsienti on piirsuurus ja praegu on 180 nimistut, kus see arv on suurem, siis mida kavatsetakse ette võtta, kas seda 2000 suurendada või suurendada maakondade perearstide arvu. Jäi ebaselgeks, millised on need lahendused, mida on kavas tegelikult rakendada. Aga me loodame, et meie arupärimine aitab kaasa protsessi kiirendamisele. See, et perearstide enamikul ei ole praegu pikemaajalisi lepinguid, on siiski ebanormaalne olukord ja me loodame, et lähitulevikus saavad ka need lepingud perearstidega siiski sõlmitud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helir-Valdor Seeder! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Riigikogu liikmete Kadi Pärnitsa ja Eiki Nestori k.a 27. jaanuaril esitatud arupärimine tulumaksureformi rakendumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kadi Pärnitsa!

Tere õhtust, austatud Riigikogu viimased vaprad võitlejad ja austatud sotsiaalminister! Meie arupärimine on lähtunud olukorrast, mis Eesti tööturul praegu on, ja enne arupärimise juurde minekut tahaksin mainida positiivselt seda, et meil on heameel, et seda teemat on ka valitsus meie vastavat eelnõu arutades tõsiselt võtnud. Ja tõepoolest, seoses tulumaksureformi rakendumisega on töökohtadel sagenenud praktika, mille kohaselt tööandja ja töövõtja lepivad töölepingus kokku netopalgas, st summas, millelt on tulumaks maha arvatud. Selle üks põhjusi on kahtlemata tööandja soov kasutada tulumaksuprotsendi alandamisest ja tulumaksuvaba miinimumi tõusust tulevat raha ise, mitte jätta seda töövõtja käsutusse ning sellest tulenevalt avaldavad tööandjad ka vastavat survet töövõtjatele leppida lepingus selline netopalga suurus kokku. Selline netopalgal põhinev praktika kahandab kindlasti sissemakseid pensionikassasse, ravikindlustusse ja töötuskindlustusse, kahjustab nii töötaja enda kui ka riigieelarve huve. Erinev arusaam töölepingus fikseeritud palga mõistest risustab kindlasti ka palgastatistikat ja hägustab siiani brutopalga suurusest lähtunud palgaläbirääkimisi. Võib öelda, et kehtiva palgaseaduse mitme sätte koosmõju tulemusena peaks juba praegu töölepingutes olema kindlaks määratud palga suurus, millelt tulumaks on maha arvamata. Et aga üksikisiku tulumaksuprotsendi vähendamisega kaasneb tööandjate soov muuta kehtivat õiguspraktikat ja seda töösuhte nõrgema poole, töövõtja kahjuks, siis leiavad arupärimise algatajad, et praegu on sellises olukorras töötajate huvid ohustatud. Et selline netopalgapõhine töötasu fikseerimine töölepingutes on vastuolus kehtiva palgaseadusega ja Sotsiaalministeeriumi alluvuses töötab Tööinspektsioon, kes otseselt vastutab tööseaduste täitmise järelevalve eest, siis on meil sotsiaalministrile järgmised küsimused. Kas kehtivate seaduste alusel peaks töölepingutes kokku leppima netopalga või brutopalga suuruse? Millistel põhjustel on sotsiaalministri arvates suurenenud tööandjate arv, kes teevad töövõtjatele ettepaneku leppida töölepingutes kokku netopalga suurus? Millist mõju avaldab sotsiaalministri arvates tulumaksuprotsendi vähendamine sellisel kujul riikliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse laekumisele? Kuidas on kavas tugevdada Tööinspektsiooni teostatavat järelevalvet töölepingutes sätestatud palkade kontrollimiseks? Kas sotsiaalminister toetab praegu kehtiva palgaseaduse muutmist selliselt, et töölepingutes saaks kindlaks määrata palga, millelt peetakse kinni seadusest tulenevad maksud, sealhulgas tulumaks? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadi Pärnits! Palun, härra sotsiaalminister!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Tänan teid tähelepanu juhtimise eest sellele valdkonnale, mis käsitleb Eesti Vabariigi töölepinguseadust, palgaseaduse ja tulumaksuseaduse kohaldamist, ning nimetatud seaduste muutmisest tulenenud õigusolustiku muutustele. Nagu hea küsija siin omalt poolt ütles, toetas Vabariigi Valitsus eelmisel neljapäeval tõepoolest sotsiaaldemokraatidepoolset palgaseaduse muutmise ettepanekut, seda küll omapoolsete täiendavate täpsustustega, aga siinkohal võib öelda, et tegemist on ühe opositsiooni eelnõuga, mida valitsus on taas toetanud. Nüüd konkreetselt vastuste juurde minnes alustan otsast peale. Kehtiv õigus ei sätesta expressis verbis, kas palk peab töölepingus olema väljendatud brutosummana või netosummana. Samas lubab palgaseaduse sätete hindamine koosmõjus tõlgendust, et seadusandja on silmas pidanud siiski brutopalka. Seda teevad nii seaduse V peatükk "Palga arvutamine ja maksmine" kui VI peatükk "Kinnipidamised palgast". Nendes peatükkides räägitakse brutopalgast ehk arvutatud palgast, mitte netopalgast ehk töötajale väljamakstavast palgast. Kuigi seadusandja tahe on olnud väljendada brutopalka, ei ole kehtiva õiguse kohaselt siiski võimalik üheselt väita, et tööleping, milles töötaja palk on määratud netopalgana, on kehtiva seadusega vastuolus. Nüüd edasi. Sotsiaalministeeriumi käsutuses ei ole andmeid, mis kinnitaksid, et oluliselt oleks suurenenud tööandjate arv, kes lepivad töölepingus kokku netopalga suuruse. Juhul kui säärane suundumus on tuvastatav, ei kuulu otseselt ministeeriumi pädevusse hinnangu andmine selle põhjuste kohta. Igal juhul eeldab töölepingu oluliste tingimuste, sealhulgas palgatingimuste muutmine poolte kokkulepet ja tööandja ühepoolselt tehtud muudatus on Eesti Vabariigi töölepinguseaduse § 59 lõike 5 alusel kehtetu. Tulumaksumäära alandamise ja riikliku pensionikindlustuse ning ravikindlustuse maksete laekumise suhte kohta palun täpseid andmeid küsida härra rahandusministrilt, kuivõrd vastavad muudatused on veel värsked ja nende kohta teab ülevaadet hetkel ainult maksuhaldur. Nüüd Tööinspektsioonist. Tööinspektsioon on 2005. aasta esimesel poolel plaaninud läbi viia sihtkontrolli Eesti Vabariigi töölepinguseaduse § 26 lõike 1 kohaldamise suhtes. Töölepinguseaduse § 26 lõige 1 kehtestab töölepingu kohustuslikud tingimused ja andmed, sh palgatingimused. Palgaseaduse § 3 lõike 1 kohaselt on palgatingimused palgamäär, töötajale makstavad lisatasud ja juurdemaksed, palga arvutamise viis ning maksmise kord. 1. veebruaril k.a toimus Tööinspektsioonis nimetatud sihtkontrolli läbiviimise alane koolitus, milles osalesid kõikide piirkondlike tööinspektsioonide esindajad. Sihtkontrolli kokkuvõtted valmivad 2005. aasta hilissuvel. Nõustun küsijate seisukohaga, et palgaseaduse sätete analüüsimisel koosmõjus võib kinnitada, et seadusandja tahe on olnud palgaseaduses ja seeläbi ka Eesti Vabariigi töölepinguseaduses väljendada brutopalka. Õigusselguse huvides toetame teie ettepanekut täpsustada palgaseaduse sõnastust ning sätestada seaduses expressis verbis palk tasuna, millelt peetakse kinni seadusega kehtestatud maksud ning muud seadusest tulenevad summad, ehk brutopalgana. Valitsuse vastava seisukoha ütlesin välja oma vastuse alguses. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on nüüd küsimus kolleeg Kadi Pärnitsalt.

Aitäh! Austatud minister! Mind kui üht arupärijat ei rahuldanud nüüd küll see, kui te ütlesite, et te ei tea nendest sagenenud juhtudest ettevõtetes, et töövõtjatele tehakse järjest ettepanekuid sõlmida netopalk. Teie oma allasutuse Tööinspektsiooni juristide, ka ametiühingu juristide telefonid on n-ö punased, töötajad pöörduvad pärast sellist ettepanekut üha sagedamini nende institutsioonide poole. Ma küsingi, härra minister, kas teil oli Tööinspektsiooniga enne sellele arupärimisele vastama tulemist ka vastav jutt ja on teile ...

Palun, aeg!

... Tööinspektsiooni käest see informatsioon tulnud, mis tegelikult töökohtadel praegu toimub?

Aitüma! Minul isiklikult ei olnud käesolevale arupärimisele vastamise eel vastavat diskussiooni Tööinspektsiooni juhtidega. Eeldan, et see on olnud meie töövaldkonna inimestel.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Selliste ettepanekute tegemine on tõesti sagenenud ja päris mitme tundliku kanali kaudu, nii Tööinspektsiooni kui ametiühingute kaudu on see teada. Mida härra minister arvab, kas selle põhjuseks ei ole mitte Riigikogu poolt valitsuskoalitsiooni pealekäimisel sätestatud tulumaksureform, millega ei soovita tegelikult töötajale kätte jätta mitte midagi ja kogu selle kasu võtab tööandja?

Aitüma küsimuse eest! Tööandjal võib selline soov olla. Vabariigi Valitsus, tehes ettepaneku vastavaks tulumaksureformiks, küll ei eeldanud, et selleks kasusaajaks on tööandja, vaid et sellelt teenib ennekõike kasu töövõtja.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Vastus kolmandale küsimusele libises kuidagi kiiresti kõrvust mööda, aga eeldades, et te olete tubli koalitsioonilepingu täitja, tahaksin siiski teada, milliseid ravijärjekordade pikenemisi te planeerite järgmiseks aastaks ja kas on üldse lootust arsti juurde saada.

Aitüma! Ma püüan leida seost selle küsimuse ja käesoleva arupärimise vahel, aga 2006. aastaks ei ole planeeritud ravijärjekordade pikenemisi, võrreldes tänavusega, ja arstiabi saamine Eesti Vabariigis jätkub ka 2006. ja 2007. aastal.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud minister! Viisakas on alustada positiivsel toonil ja seetõttu ka minu poolt tänud Vabariigi Valitsusele, et üht opositsiooni eelnõu peeti vajalikuks toetada. Ju on vajadus valitsust selle eest kiita niivõrd tõsine sellepärast, et seda juhtub harva, mis parata. Aga sellest mu jutt nagu ongi, et siis, kui see tulumaksureform siia saali toodi, sai sel teemal räägitud ja põhiliselt rääkisid sellest sotsiaaldemokraadid, kes mitme muu probleemi sees tõstatasid küsimuse, et kõigi eelduste kohaselt püütakse Eesti seadusi käänata oma kasuks sellisel teel, et inimeste kätte ei jää selle reformi tulemusena mitte midagi ja lõppkokkuvõttes kaotavad peale inimeste ka riiklikult korraldatud ravikindlustus ja sotsiaalkindlustus. Tegelikult on sellelaadilisi vaidlusi olnud aastate jooksul ja neid on olnud küllalt vähe ja harva. Reeglina on nad lõppenud siis isegi enne töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumist sel lihtsal põhjusel, et siin ei ole mitte küsimus sellest, kuidas expressis verbis ühte seadust lugeda, vaid tuleb lihtsalt lugeda kahte seadust koos. Kui palgaseadust ja tulumaksuseadust korraga lugeda, siis ei jäägi mingit kahtlust, et töölepingus saabki olla ainult üks palk ja see on väljateenitud palk, mitte see palk, kust on juba maksud maha võetud. Sel aastal toimus tänu maksureformile siis torm ja selle loogiline põhjus oli üks ning ma arvan, et tõesti on mõistlik sellisel juhul seadust muuta. Kuigi isegi see meie tehtud parandus, minu poolest kas või Vabariigi Valitsuse ettepaneku alusel, et me ei muudaks mitte § 3, vaid § 2, tuletab mulle meelde seda küllalt koomilist situatsiooni, mis Riigikogus sageli juhtub, kui mõne seaduse lõppu püütakse veel kirjutada paragrahvi, mille sisu on lühidalt see, et peale kõige muu tuleb seda seadust ka veel täita. Reeglina me seda ju seadustesse ei kirjuta, aga selle palgaseaduse muudatuse puhul selline _nitt sellel asjal on. Nii et täname ministrit vastuse eest, täname ka meie eelnõu toetamise eest! Loodame, et pärast seda kaob ära selline riigile kahjulik ja tööinimesele äärmiselt kahjulik surve. Aga Vabariigi Valitsusel soovitaks teine kord kuulata sotsiaaldemokraate tähelepanelikumalt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Viimaseks on meil Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi ja Kaarel Pürgi k.a 7. veebruaril esitatud arupärimine olukorra kohta Eesti tervishoius. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Meid ajendas sellist arupärimist tegema otseselt just sel aastal halvenenud olukord tervishoius. Kui te veel detsembris ütlesite, lugupeetud minister, et ravijärjekorrad järgmisel aastal ei pikene, vaid jäävad samale tasemele, siis juba jaanuaris pikendas Eesti Haigekassa nõukogu, mille esimees te ju ise olete, järjekordi, ja üsna palju. Endoproteesimise järjekorrad pikenesid kolmelt aastalt neljale, statsionaarne ravi kuuelt kuult kaheksale, LOR operatsioonid ühelt aastalt kahele, laste hambaravi pikenes kolme kuu võrra. Samas olete nii oma erakonna valimislubadustes kui ka koalitsioonileppes selgesõnaliselt lubanud lühendada ja valimislubadustes koguni kaotada ravijärjekorrad juba ühe aastaga. Ometi on kõik tegelikult läinud ju teistpidi. Olete lubanud must valgel ka kapitalikulude katmist riigi poolt, mis jätaks raviks rohkem raha, ent mingeid sellesuunalisi samme pole me näinud. Ma ei pea silmas muidugi Euroopa raha. Mainigem, et Eesti on ikkagi ainus riik Euroopas, kus raviraha läheb kapitalikuludesse ja hoonekarbikuludesse. Ja et tervishoiuasutused on meil kõik eraõiguslikud, siis võib küll otse öelda, et anname n-ö raviraha eraomaniku taskusse, kes suunab siis selle ravimise asemel hoopiski maja püstihoidmise kuludeks. Et olite esimesed, kes lubasid seda põhimõtet muuta, siis tõesti uskusime ja lootsime, et midagi ka muutub, ent praegu on näha, et kõik on jäänud samaks. Koalitsioonileppes lubasite ka tõsta tervishoiule kulutatavate vahendite osatähtsust SKT-st, ent tendents on praegu pigem vastupidine. Sõlmitud on küll arstide ja õdede palgakokkuleppeid, ent just üleeile kuulsime näiteks Võisiku hooldekodus, et füüsiliselt seda raha polegi juurde antud. Meie arupärimises on esitatud üheksa põhjalikku küsimust ja tahaks tõepoolest kuulda nendele vastuseid. Ma ei hakka neid aja kokkuhoiu mõttes ette lugema. Kui te aga põhjendate kõike lihtsalt raha puudumisega, siis miks oli vaja alandada tulumaksu? Just selle miljardiga oleks riik saanud ise osaleda haiglate kapitalikulude katmises. Mida strateegilist on teil kavas muuta ja kuidas? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Palun nüüd härra sotsiaalminister, kõnetool on teie päralt!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Lubage mul esmalt teha korrektiiv teie sissejuhatuse kohta. Nimelt ei ole eelmise aasta tervishoiukuludeks suunatud SKT protsent mitte 4,8. Eelmise aasta vastav number ei ole õigupoolest veel teada, kuid juba 2003. aastal oli see 5,4% ja eeldame, et suurenemine toimus ka 2004. aastal. Aga nüüd vastused soovitud teemade lõikes. Alustan tervishoiu kogukuludega ja nende suurendamise võimalustega. On teada, et viimastel kuudel on meie esimene prioriteet ravikindlustusraha ja sellega kogu tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse suurendamine. Eelmisel aastal tõime ravikindlustuse rahaks juurde vajalikud summad haigekassa reservidest, praegu valmistame ette töövõimetushüvitiste kulude kasvu pidurdamist tööandjate ja töövõtjate koostöö abil. Ei saa eitada, et kaalumisel on ka teatud hüvitiste vähemalt osalise katmise võimaluse otsimine riigieelarvest. Oluline on motiveerida nii tööandjaid kui töötajaid panustama enam tervise eest hoolitsemisse. Selleks on võimalused erinevate maksusoodustuste, töötingimuste parandamise ja terviseprogrammide abil. Kindlasti on ravikindlustuse rahavajaduse üheks katteallikaks terviklik sotsiaalmaksuga maksustatavate summade laekumise parem kontroll ja suurendamine. Vägagi muret tekitav oli statistika, mis käsitles füüsilistelt isikutelt laekuvat sotsiaalmaksu. Kõik nimetatud võimalused kokku moodustavad lahenduste paketi Eesti Haigekassa eelarve tasakaalustamiseks ja ravikindlustuse jätkusuutlikkuse tagamiseks, mida käsitleme koos riigieelarve strateegia aruteluga. Nende sammudega saame suurendada tervishoiu rahastamiseks kulutatavat protsenti SKT-st, mis veel kord rõhutades oli hetkel 5,4, mitte 4,8. Küll aga peab tunnistama, et praegused majanduse prognoosid näitavad SKT mõnevõrra kiiremat kasvu, kui palkade puhul on ette näha. See võib hoolimata kõigist muudest meetmetest jätta tervishoiu kogukulud sisemajanduse kogutoodangu suhtes aeglasema kasvuga, kui me soovime seda näha, eeskätt just tulenevalt asjaolust, et haigekassa, mis moodustab ligi 70% tervishoiule suunatavatest vahenditest, on otseselt mõjutatud palga reaalkasvu tempost. Nüüd kapitalikulude temaatika. 1. juulil 2003. aastal jõustus ravikindlustuse seaduse § 30 lõige 4, mis ütleb, et tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind hõlmab kõiki tervishoiuteenuste osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadustegevusele ning õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele. Selle alusel arvestati kapitalikulud teenuste hinna sisse amortisatsiooniajaga 36 aastat. Võime öelda, et jooksvad kapitalikulud on kaetud, kuid see raha hulk ei võimalda viia haiglaid täiesti uuele tasemele. Peab tegema lisakulutusi riigi ja kohaliku omavalitsuse laenu- ja struktuurifondi rahast. Euroopa riikide tervishoiusüsteemid on korraldatud erinevalt. Rahastamise põhimõtted erinevad ning ka kapitalikulude katmise viisid ning osakaal on erinevad. Näiteks Soomes katavad raviasutuse kulud, sealhulgas investeeringud, kohalikud omavalitsused eelarvepõhimõttel. Samas on Saksamaal tervishoiu rahastamine korraldatud kindlustusprintsiibil ning investeeringud kaetakse eraldi maakondade eelarvetest ning kõik jooksvad kulud, sealhulgas jooksvad kapitalikulud, on teenuste hinna sees. Hollandis kaetakse haigekassade poolt haiglate kulud samuti eelarvepõhimõttel ning suuremahulisteks investeeringuteks antakse lisaraha, kui investeering on eelnevalt riiklikult kooskõlastatud. Seega ei ole Eesti süsteem maailmas ainulaadne, kuid kindlasti on kasutusel ka vastupidiseid praktikaid, eeskätt eelarvelist meditsiini rakendavates riikides. Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamist reguleerib Euroopa Nõukogu määrus nr 1260 1999. aastast, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta, ning selle alusel antud Euroopa Komisjoni rakendusmäärused. Siseriiklikult reguleerib vahendite kasutamist struktuuritoetuste seadus ja selle alusel antud rakendusaktid. Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud põhimõtetest tulenevalt kasutatakse struktuurifondide vahendeid projektipõhiselt ning neid ei ole võimalik kasutada kapitalikulude katmiseks tervishoiuteenuste hinna kaudu, nagu te olete siin välja pakkunud. Kõik struktuurifondidest rahastatavad projektid peavad vastama Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi valitsuse heakskiidetud Eesti riiklikus arengukavas Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks ettenähtud üldistele ja meetmespetsiifilistele valikukriteeriumidele. Seega on Eesti riiklikus arengukavas haiglavõrgu arengukava haiglate investeeringute toetuseks ettenähtud struktuurifondide vahendite kasutamine toimunud kooskõlas nimetatud õigusaktidega ja tegelikult ei ole mitte kuidagi rikutud konkurentsi, kuna Euroopa struktuurifondi vahendeid said taotleda kõik Vabariigi Valitsuse nimetatud haiglavõrgu haiglad. Struktuurifondi raha eraldamise aluseks olid riigi prioriteedid, seal olid ka kriteeriumid, et rahastamine toimub projektipõhiselt. Amortisatsioonikulusid saab jaotada mitmel erineval viisil. Eestis on amortisatsioonikulude aja pikkus ära määratud selleks, et saada alus vastavate kulude planeerimiseks. Uusehitiste puhul peetakse hoonete minimaalseks kasutusajaks 50 aastat ja renoveeritud hoonete puhul sõltub see hoone ehitusaastast ja kapitaliremondi ulatusest. Tervishoiuasutuste hooned on keskmiselt ehitatud rohkem kui 20 aastat tagasi ja sellest lähtuvalt on Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi vahel kokku lepitud arvestuslik keskmine amortisatsiooniaeg 36 aastat. Tegelikult on tervishoiuasutustel ja hoonete eri osadel amortisatsiooniaeg erinev, aga hinnaarvutuseks on vaja kokku leppida keskmine, mille jaoks meil on ka rahaline kate. Järgnevalt raviteenuse kättesaadavusest. Julgen arvata, et raviteenuste kättesaadavus jääb 2005. aastal samadesse piiridesse, mis 2004. aastal. Ambulatoorsete teenuste ravijärjekordade lühendamiseks on Eesti Haigekassa eelarves planeeritud rohkem raha, mis tähendab seda, et haigekassa on planeerinud osta 8000 ravikohta rohkem, võrreldes 2004. aastaga. Ravijärjekordade kontrollimine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Seni oleme kasutanud Eesti Haigekassa andmeid, mida kavatseme täiendada raviasutuste kontrolli- ja küsitlusandmetega. Statsionaarse arstiabi tähtaja seniselt kuuelt kuult kaheksale kuule viimine oli raske otsus, mida tegime, lähtudes meie teisest prioriteedist, tervishoiutöötajate palkade tõstmisest ning seadusandlikust kohustusest seada kättesaadavuse standard kõige pikema ravijärjekorraga haiglatest lähtuvalt, mis iganes põhjusel see ravijärjekord üle kuue kuu läheb. Tegelikkuses on Eestis küllaldaselt võimalusi enamikul erialadel abi kiiremini saada. Selleks on vaja infot mõnevõrra paremini inimesteni viia ning ka selles suhtes on esimesed sammud tehtud. 2005. aastal on meil ravikindlustuse eelarve ja ravijärjekordade mõttes pingeline aasta. Samas on valmis mitmed meetmed, mida rakendades saame suurendada raviasutuste ja raviarstide vastutust ning parandada koostööd raviteenuste kättesaadavuse tagamiseks ja järjekordade lühendamiseks. Näiteks on haigekassa tegelnud rahalistel põhjustel järjekorras ootavate patsientide probleemide lahendamisega ning 2005. aastal on ravirahastamise lepingud paindlikumad, mis võimaldavad tervishoiuasutusel tööd ümber korraldada vastavalt patsientide vajadustele. Ravijärjekordade analüüs näitab, et tegelikult on aruannete täitmine tervishoiuteenuse osutajate poolt kohati ebakorrektne. Näiteks võib olla ravijärjekord rahalistel põhjustel, kuid sama haigla erialaeelarve täitmata või ravijärjekorda aruandes ei näidata, aga inimesed saavad registratuuri pöördudes vastuseks, et esimene vaba aeg on enam kui kuu pärast. Seega on väga palju kasutamata ressurssi tervishoiuasutuse töö paremaks korraldamiseks nende juhatuste ja nõukogude poolt. Tervishoiuamet jätkab raviasutuste täiendavat kontrollimist ja selgitab, miks järjekorrad on lubatust pikemad ilma rahalise põhjuseta või miks ei peeta järjekorra pidamise nõuetest kinni. Koostöös erialaseltsidega on plaanis välja töötada ühtne juhend, mis võimaldaks ülemineku diagnoosipõhisele ravijärjekorrale. Selline standard kehtestati äsja näiteks Soomes. Standardis kokkuleppimise järel on võimalik täpsustada nii järjekordade pidamise korrektsust kui ravi kvaliteeti. Ettevalmistamisel on ka ühtne ravijärjekordade planeerimise infosüsteem Euroopa Liidu struktuurifondide rahalisel toel, mis peaks rakenduma 2007. aasta lõpuks. Ravijärjekordade kaotamise korraldamisel peab arvestama sellega, et iga ravijuht maksab igal aastal oma ravijuhud kallimalt, et igal aastal on ravijuhud kallimad eelmise aastaga võrreldes. Eesti Haigekassa standard on seatud selliselt, et lähtutakse kõige pikemast ravijärjekorrast. Meile oli teatud mõttes üllatuseks see, et eri raviasutustes on nii erinev olukord. Järjekordade erinevused on kümnekordsed. Viimasest lähtudes plaanime muuta ravi rahastamise lepinguid soodsamaks neile, kes efektiivsemalt ravivad ja järjekordade lühendamisega toime tulevad. Meie kaks prioriteeti olid ja on ka edaspidi ravijärjekorrad ja tervishoiutöötajate palgad. Kahe prioriteedi täitmine ühel ja samal ajal on raske, samas oleme teinud õige valiku ja alustanud personali palkadest, mis on Euroopa Liidu tingimustes üks olulisemaid samme, kuna ilma personalita pikeneksid meie ravijärjekorrad veelgi enam. Ka ravijärjekordade kohta oleme teinud meetmete plaani, mida kavatseme rakendada aastateks 2005-2008. Ravijärjekordade struktuur näitab, et see ei ole optimaalne. Järjekorrad ei sõltu ainult ravikindlustuse rahast, põhjused on seotud ka personaliga, raviasutuse piiratud võimalustega ja patsientide otsustega. Hinnanguliselt jääb kuni 50% järjekorras olevatest patsientidest ravile tulemata. Seisuga 1. jaanuar 2005 oli statsionaarse ravi järjekorras kokku 12 106 patsienti, kellest lubatud aja raamides ootas järjekorras 76%. Ravijärjekorras oli näiteks 2815 patsienti üle lubatud aja ja neist omakorda suurem osa statsionaarse ravi järjekorras muudel põhjustel kui rahalise ressursi piiratus. Rahaline ressurss on piiravaks teguriks ainult 10% patsientide puhul. Näiteks 30% juhtudest on järjekorra pikkus ka patsiendist endast põhjustatud. Tahan rõhutada, et ravijärjekordade lühenemisele aitavad kaasa tervishoiuteenuste osutajate töökorralduse parandamine ja patsiendile osutatav kvaliteetne ja efektiivne raviteenus. Samas on oluline ka patsientide omavastutus, mis tähendab arstitöö väärtustamist ja õigel ajal ravile ilmumist. Haruldased ei ole juhtumid, kus arstidel läheb pool päevast tühja, kuna patsient ei ilmu ravile. Sotsiaalministeerium jätkab raviasutuste täiendavat kontrollimist ja selgitab, miks järjekorrad on lubatust pikemad ilma rahaliste põhjusteta või miks ei peeta kinni järjekorra pidamise nõuetest. Kõige olulisemaks peame, et patsiendid saaksid kiiresti perearsti juurde, kes määraks esmased uuringud ja ravi ning korraldaks edasise ravi teiste arstide poolt. Samuti peame oluliseks parandada nende eriarstide - silmaarst, psühhiaater, günekoloog - juurde pääsemist, kelle puhul on kokku lepitud, et ei pea esmalt perearsti poole pöörduma. Pean veel kord rõhutama, et kõik ei taandu ainult rahale, tervishoiusektor on osa riigi majandusest, mille osakaal kasvab lähiaastatel Euroopa Liidus ja Eestis. Meie peame olema valmis tervishoiusüsteemi efektiivsusel ja optimaalsusel põhinevateks ümberkorraldusteks. Kuigi Eesti tingimustes ei ole soovitav raviasutuste vahel lõputu konkurentsi võimaldamine vabaturu põhimõttel, peame vajalikuks nende perearstide, haiglate motiveerimist, kes oma töö korraldamisega ja patsientidele abi osutamisega paremini toime tulevad. Paljud probleemid on lahendatavad, nagu juba öeldud, töökultuuri parandades, kuna tervishoid on valdkond, mis ei küsi erakondlikku kuuluvust ja põhineb peamiselt vastastikusel usaldusel ja kommunikatsioonil. Ka raha juurdetoomine tervishoidu viimaste aastate kollapsi, kriisi või mis tahes termin see ka ei ole, põhjendamata arvamuste kõrval on meie ühiseks prioriteediks. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Palun, nüüd on küsimus kolleeg Marika Tuusilt!

Aitäh! Austatud minister! Vastus oli tõepoolest pikk, kuid paljudele sisulistele küsimustele me siiski vastust ei saanud. Kuidas te kavatsete ikkagi välja tulla, ütleme, viimase kümne aasta suurimast tervishoiukriisist? Millele tugines selline optimism veel eelmise aasta lõpus, et ravijärjekorrad ei pikene? Vähemalt te planeerisite neid ju nüüd pikemaks. Ma küsisin ka, miks on amortisatsioonikulud jaotatud vaid 36 aasta peale. Haiglad on ju vanemad ja see hind tegelikult kajastub selles n-ö raviteenuses. Kui me ütleme ikkagi, et rahapuudus jne, miks siis oli vaja makse vähendada? Me oleksime ju saanud selle miljardi panna n-ö kapitalikuludesse, majakuludesse ja nii oleks saanud ka riik haiglaid toetada. Me oleme ju praegu ikkagi ainus riik Euroopas, kes seda ei tee.

Aitüma! Ega ma siin küsimust ei kuulnudki. Ma olen teie küsimustele vastanud ja ma ütlen ainult ühe kommentaari, mis puudutab ravijärjekorra pikkuse standardit või muutust selles. Need on need olukorrad, kus haigekassa on kohustatud juurde andma lisaraha, kui järjekord pikeneb näiteks kuuelt kuult kaheksale kuule. See ei räägi midagi sellest, et järjekorrad iseenesest peaksid pikenema kuuelt kuult kaheksale kuule.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Arvan, et ka teid peaks tegema murelikuks see, et me oleme Euroopas tervishoiu rahastamisel viimasel kohal. Reservid on ära kasutatud, kõik tervishoiuga seondatav rahastatakse haigekassa kaudu ja ma arvan, et meetmed, mis pärast 2007. aastat võidakse kasutusele võtta, on ilmselt hilinenud ja võib-olla neid planeeritakse mingitele teistele valitsustele. Millisel aastal on oodata, et tervishoid muutub Eestis valitsuse tegevuses reaalseks prioriteediks ja me pääseme punase laterna rollist Euroopas?

Aitüma! Reaalne prioriteet ja see, mitmes on Eesti Euroopa Liidu riikide hulgas oma kulutuste suuruselt sisemajanduse kogutoodangust, on ilmselt kaks erinevat asja. Kui te seda järjekorras olemist peate punaseks laternaks olemiseks, siis ma ei oska teile vastata, mis aastal ja millisele positsioonile Eesti jõuab. Kindlasti pean ma oluliseks seda, et 2006. aasta eelarvestrateegia aruteludes, mis õige pea hakkavad toimuma, saab tervishoid ka oma väärilise koha, et see 2006. aasta eelarves kajastuks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me oleme läbi vaadanud kõik arupärimised. Palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole, istung on lõppenud. Istungi lõpp kell 18.54.