Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu liikmed, peaminister, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid, daamid ja härrad! Pean tunnistama, et aasta on möödunud väga kiiresti. Viimati, kui avaistungil teid tervitasin, olid märksõnadeks Euroopa Liiduga ühinemisega referendum ja lähenev ühinemine NATO-ga. Meie julgeoleku ja välispoliitika seisukohalt vaadatuna on see aasta olnud murranguline. Oleme saanud Euroopa Liidu liikmesmaaks, koos sellega kaasnevate võimalustega edendada majanduselu, haridust ja kultuuri. Kuulume NATO-sse, mis tähendab, et jagame koos teiste liikmesmaadega ühist vastutust turvalisema ja kindlama maailma eest. Ja selle hulka kuulub ka meie Eesti turvalisus ja kindlustunne. See annab meile meelekindlust ja lootust, et Eesti Vabariik jääb kestma, et eesti rahvas jääb püsima. Kuid sellega ei tohi ajalugu meie jaoks lõppeda. Kuulumine Euroopa Liitu ning NATO-sse ei kaota vajadust aktiivse välispoliitika järele, vaid suurendab seda. Kohustus kujundada ning selgitada oma seisukohti lasub ikka Eestil endal. Aastakümnete ja -sadade jooksul kujunenud riikidevaheliste suhete jõujooned on tihtipeale keeruliselt põimunud ega ole kirjeldatavad lihtsate mustvalgete vastandustena. See, mis on meie jaoks olnud selge ja arusaadav, ei pruugi olla teistele üheselt mõistetav. See, mis toimus Sinimägedes aastal 1944, on paljude jaoks eestlaste võitlus bol_evismi vastu ja Eesti iseseisvuse eest. Teisalt on selge, et fa_ismi kuritegude ohvritel on raske aru saada meie vabadusvõitlejate õilsatest motiividest võõrväe mundris. Me peame endas leidma jõudu seda tõde tunnistada, eriti veel teadmisel, et just Hitler ja Ribbentrop andsid Eesti Vabariigi 23. augustil 1939. aastal Venemaa meelevalla alla. Meie iseseisvus on niikaua tugev, kuni me suudame olla demokraatliku maailma usaldusväärne partner. Me oleme lubanud jagada demokraatlikke väärtusi, väärtusi, mida järgivad meie partnerid Euroopa Liidus ja NATO-s, ning me ei saa endale lubada seda luksust, et läheme teise liivakasti, kui meie soovitud mängureegleid ei aktsepteerita. See puudutab ka meie suhtumist terrorismi. Beslanis toimunut saab hinnata ainult kui kuritegu, millel ei saa olla mitte mingisugust õigustust. See on medali üks külg, sisepoliitiline külg, ja ma usun, et see õnnestub meil puhtana hoida. Kuid on ka teine, välispoliitiline külg, ja see esitab meile märksa tõsisemaid väljakutseid. Pean silmas jätkuvaid surveavaldusi Eesti Vabariigi rahvuspoliitikale. Me oleme väga selgelt valinud tee, mis tagab eestluse säilimise meie riigis. Suure töö tulemusena, ja selles on aktiivselt osalenud ka Riigikogu liikmed, on meil õnnestunud ka teisi riike veenda, et meie valitud tee on õige. Seda suurem oli meie üllatus, kui OSCE Parlamentaarse Assamblee istungil Edinburghis hääletasid meie vastu ka nende riikide esindajad, keda oleme iseenesestmõistetavalt liitlasteks pidanud. See oli valus õppetund ja sellest tuleb teha järeldusi. Kõigepealt pean ma kahetsusega nentima, et just nendel otsustavatel rasketel hetkedel ei laabunud muidu igati sujuv koostöö Riigikogu ja Välisministeeriumi vahel. Niisugust asja ei tohi edaspidi juhtuda. Teiseks, me peaksime kriitilise pilguga üle vaatama oma töö rahvusvahelisel tasandil. Ma arvan, et väliskomisjon peaks üle vaatama delegatsioonide koosseisud. Riigikogu peavad esindama need Riigikogu liikmed, kellel on parimad oskused ja võimed rahvusvaheliseks suhtlemiseks ning kes suudavad mitte üksnes esindada Eesti poliitikat, vaid mõjutada ka oma kolleege, teiste riikide parlamendiliikmeid, toetama meie seisukohti. Kui me seda ei suuda, jäämegi surve alla. Tõsist ümberkorraldamist vajab parlamentidevaheline koostöö teiste Balti riikidega. Me deklareerime koostööd, samas jätame üheskoos reageerimata alusetutele meievastastele süüdistustele ega koordineeri piisavalt oma poliitilisi samme. Lugupeetud Riigikogu liikmed, ma kutsun teid üles nendesse probleemidesse täie tõsiduse ja vastutustundega suhtuma. Me peame oma õiguste ja huvide eest seisma. See on meie kohustus oma rahva ees, meie valijate ees. Sel sügisel saab täie hoo sisse Riigikogu kui Euroopa Liidu liikmesriigi parlamendi tegevus. Kas me oleme selleks valmis? Tahaksin loota, et jah. Kuid see nõuab väga hästi koordineeritud tegevust Euroopa Liidu asjade komisjoni, alatiste komisjonide ja Vabariigi Valitsuse vahel. Ainult siis saame olla kindlad, et Euroopa Liidus ei võeta vastu selliseid otsuseid, mis ei ole vastuvõetavad Eesti riigile. See nõuab aga meie kõikide tõsiseid pingutusi. Loodan, et üheskoos saame ka selle ülesandega hakkama. Head riigikogulased! Soovin meile kõigile head tahet, et me suudaksime nende tõsiste probleemidega hakkama saada. Selleks jõudu tööle ja nagu ülikoolides ilusasti öeldakse: head uut aastat! Tänan tähelepanu eest! (Aplaus.)

Härra president, ma palun teid Riigikogu kõnepulti!

Head kaasmaalased, austatud Riigikogu, ekstsellentsid, daamid ja härrad! Poliitika-aasta algust tähistavad tavapäraselt optimism, lootused ja uued tegevusplaanid. Loodavad ju valijad, aga samuti poliitikud ise, et parlamendi uus tööaasta toob lähemale viimastel valimistel seatud eesmärgid ja antud lubaduste täitmise. Usk valimislubaduste täitmisse peab olema üks demokraatia mootoreid. Selle tööressurss sõltub poliitiliste jõudude sihikindlusest ja koostööst ning on seda suurem, mida enam edestavad kogu ühiskonna huvid kitsalt erakondlikke huve. Riigikogu X koosseisu teine täispikk tööaasta algab uues keskkonnas - kahe võimsa ühenduse, Euroopa Liidu ja NATO koosseisus. Eesti elanike, mitme parlamendikoosseisu ja valitsuskabineti visa töö on andnud meie rahvale ja riigile uued arenguvõimalused. Ühtlasi oleme kindlustanud nende ideaalide täitumist, mis ühendasid inimesi mitme põlvkonna vabadusvõitluses, vägivallatu laulva revolutsiooni ja Balti keti päevil. Teie tänuväärne ülesanne, austatud Riigikogu, on sisustada rahvalt saadud usaldusmandaadi alusel seda uut arenguruumi, mis on avarate võimalustega, kuid samas kindlalt piiritletud. Ees seisab veel palju tööd, et tuua Euroopa Liit inimestele lähemale, ületada teatud võõristamist, mis väljendus kas või väheses osavõtus Euroopa Parlamendi valimistest. Sajad Euroopa Liidu dokumendid, värske põhiseaduslik lepe, ühenduse välispoliitika - need on vaid mõned teemad, mis vajavad seletamist ja inimkeeli avamist, sest need mõjutavad nüüdsest ka meie rahva elu. Tahaksin rõhutada, et rääkida tuleb ennekõike asjade olemusest. Seetõttu pole ka asjakohane arutleda vaid Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe rahvahääletusele panemise üle, kui tähtsa dokumendi sisu on rahvale alles avamata. Heakskiitmise viisist sõltumata moodustab põhiseaduslik lepe meie õigussüsteemi lahutamatu osa. Seepärast on selle dokumendi tundmaõppimine hädavajalik. Ka Euroopa Liidus on otsustav tähtsus meie oma riigi toimimisel, kuivõrd on selle keskmes inimene ja euroopalikud hoiakud. Paraku tuleb aeg-ajalt ilmsiks lõhe tegelikkuse ja soovitava vahel. Viimati tajusime seda teravalt seoses Lihula mälestusmärgiga. Pole kahtlust, et Eesti vabaduse eest võidelnud väärivad ausammast. Lihulas jäeti aga arvestamata erinevad inimsaatused, teadvustamata vastutus oma kodanike ees ja euroopalike ühisväärtuste kaitsmisel. Kahetsusväärset konflikti õnnestunuks vältida, kui oleksime käitunud iseseisvale riigile omase väärikuse ja vastutusega ning oma samme kõigekülgselt kaaludes. Ühtlasi kinnitab toimunu, et eesti rahvale on oma ajaloo jäädvustamine oluline. Siiani puudub meil aga keskne mälestuskompleks Eesti vabaduse eest võidelnuile. Ma kutsun Riigikogu üles sellekohased erimeelsused ületama ning otsustama. Toon veel ühe näite tegelikkuse ja soovitava lahknemise kohta - see on mandri ja saarte vahelise praamiliikluse korraldamine. Mõistagi on valitsus seatud maksumaksja raha põhjendatult kasutama, aga samas ootavad temalt kindlustunnet nii ettevõtjad kui ka elanikud. Ent just viimased - saareelanikud ja nende elulised huvid - on kogu loos jäänud tagaplaanile. Loodan, et valitsuse toel leiab äsja minu poolt ametisse nimetatud minister lahenduse. Üldisemalt tuleb aga tõdeda, et nii mõndagi meie hoiakutes ja valikutes vajab eesti rahva ja kultuuri ning Eestimaa hea käekäigu nimel veel korrastamist. Uute sihtide seadmine sõltub paljus sellest, kuidas hindame seni tehtut. Kindlasti ei ole enamik meist rahul, et majandustegevus on suuresti koondunud pealinna. Kui arvestaksime rohkem regionaalmajanduse vajadustega, võimaldaks see paindlikult kasutada kohalikke eeliseid ja tööjõudu, aga samuti säilitada ja arendada kohalikku elukeskkonda. Riigikogu saab kindlasti senisest tõhusamalt regionaalarengut toetada. On üldteada tõsiasi, et meie rahvaarv kahaneb ja rahvastik vananeb ning see toob kaasa tööjõuressursi vähenemise. Tööjõupuudusest võib peatselt saada üks olulisemaid ettevõtluse laienemist takistavaid tegureid. Praegu töötab Eestis ligi 600 000 inimest, kuid mõningate prognooside kohaselt jääb 2050. aastaks vaid 400 000 töötajat. Niisugune suundumus peaks kajastuma Eesti pikaajalises arengustrateegias. Teha panus võõrtööjõule oleks lühinägelik. Näen lahenduse üht osa efektiivsema tehnoloogia kasutamises. See aga omakorda eeldab riigilt baasi loomist tipptehnoloogiate kasutuselevõtuks - see tähendab nii seaduste kui ka riikliku tugisüsteemi täiendamist, kõrghariduse ja teaduse toetamist. Lahenduse teine pool on sündimuse suurenemine ning kõikide töötada soovivate ja suutvate inimeste võimalikult tõhus rakendamine. Kahetsusväärne on haritud noorte lahkumine välismaale, ehkki Eestis napib kvalifitseeritud töötajaid. Peame võtma riiklikke meetmeid sellise elukeskkonna loomiseks, et ka välismaal end täiendanu sooviks seejärel naasta koju. Turumajanduse arendamine on aidanud saavutada mitmeid eesmärke, kuid samas halvenes kiirete majandusreformide käigus sotsiaalne keskkond. Sügava majandusliku kihistumise tagajärjel on ühiskonna koostoimimise võime ohtlikult vähenenud. Levivad kuritegevus ja teised sotsiaalsed hädad, vaesust antakse nagu pärilikku haigust edasi järgmistele põlvedele. Kihistumise tagajärjeks on ka vähene poliitiline usaldus riigi vastu. Väärtustades rohkem inimest, võime kergemini mõista, et madalad maksud ja soodne ettevõtluskliima pole eesmärk omaette, vaid üksnes vahend inimeste heaolu suurendamiseks. Paraku võtab aga maad materiaalsete väärtuste tähtsustamine inimlike väärtuste ees. Süveneb hoiak, et tähtis on omada võimalikult palju, olla teistest üle. Kui võidujooks algab juba lasteaias, siis ei tule imestada ka koolivägivalla kasvu üle, sest ühiskonnas leviv hoolimatus ja agressiivsus kanduvad üle lastele. Järeldus on, et uuel arenguetapil vajab Eesti uut arengumudelit. Meil ei ole üleliigseid inimesi, kuid "võitjate" ja "kaotajate" gruppide tekkimise tagajärjel jääb paljude ühiskonnaliikmete potentsiaal tegelikult kasutamata. Nad ei suuda olemasolevas keskkonnas oma kohta leida ja nende võimed jäävad vaka alla. Kui me oma välispoliitikas ei taha kahe kiirusega Euroopa Liitu, siis ei tohiks me ka sisepoliitikas tahta kahe kiirusega arenevat Eestit. Ma näen lahendust selles, et veel kord pöörduda teatud põhitõdede juurde ja vastata uuesti küsimusele, missugust Eestit me tahame. Pakun välja kolm vastust, milles sisalduvad märksõnad võiksid kujundada ka tulevikunägemust. Esimene vastus on, et me tahame vaba Eestit. Väikerahvas teab vabaduse hinda ning see on ja jääb meie ideoloogia keskseks mõisteks. Poliitilise vabaduse raames oleme oma vabadust realiseerinud ka majanduses, kultuuris, inimsuhetes. Mitme majandusvabadust näitava indeksi alusel on Eesti maailma juhtivate riikide seas. Ent küsigem: kui majandus on vaba, siis kui vabad on Eesti inimesed? Inimeste vabadus sõltub tervisest, haridusest, töövõimalustest ja veel paljudest teistest suurtest ja väikestest asjadest. Hiljuti avaldatud uuringute põhjal on Eesti inimeste mitmed tervisenäitajad Euroopa Liidus halvimad. Samal ajal on aga meie riigi kulutused tervishoiule praegu ühenduse kõige väiksemad. Hea Riigikogu, ma usun, et te tahate leida ja ka leiate võimalusi nende probleemide leevendamiseks. Eesti rahvas vaatab ootuses teie poole. 21. sajandi tunnussõnadeks on loovus ja teadmistepõhisus. Loovus ei ole tänapäeval üksnes akadeemiliste ja kultuuriringkondade privileeg. Haridusse ja selle kaudu inimesse investeerides suurendame nii nende hulka, kes suudavad mõista, kui ka nende osa, kes tahavad ja suudavad kaasa rääkida meie kõigi jaoks olulistes küsimustes. Kui haridussüsteem soosib suurema rahalise ja sotsiaalse kapitaliga peredest pärit noori, siis on õigustatud küsimus meie laste loovusest, aga ka vabadusest. Suur väljalangevus juba põhikoolist ja teisalt kõrgkoolidesse astunute arvu kasv süvendab hariduslikku kihistumist. Vabadust mõjutab ka praegune kutsekoolide süsteem, mis ei vasta ei tööturu vajadustele ega ka noorte endi huvidele. Eesti tulevikunägemuste koostamisel tuleb majandust ja ühiskonda käsitada tervikuna. Samuti ootavad tervikuks sidumist ja aeg-ajalt ülevaatamist mitmed riiklikud arengukavad, mille vastuvõtmisel on Riigikogu teinud tänuväärt tööd. Nende kavade teostamine eeldab järjepidevust ja igalt valitsuselt lugupidavat suhtumist eelkäijate töösse. Ühtlasi tuleb tulevikuvisioonide kujundamisse kaasata kohalikud omavalitsused, sest kavandatu realiseerub just selles elukeskkonnas, mille eest vastutab omavalitsus. Vabadusega väga tihedalt seotud on ka teine märksõna - väärikus. Ei ole mõtet rääkida väärikusest seal, kus napib vabadust. Riigivalitsemise väärikus väljendub muu hulgas põhimõttes mitte anda lubadusi, mis ei ole täidetavad, vaid viia ellu valimisprogramm, mille alusel saadi rahvalt mandaat. Lubadus samaaegselt vähendada makse ja parandada sotsiaalpoliitikat võib küll hetkeks suurendada populaarsust, kuid kaugemas perspektiivis viib rahva pettumise ja usalduse kaotamiseni. Eesti paljude edukate ettevõtjate väärikus avaldub ausas maksude tasumises ja kasumi teenimises. Veelgi väärikam oleks teostada end lisaks ühiskonna kui terviku arendamisele kaasa aidates. Sellega seoses meenutan üht ühiskondliku kokkuleppe põhimõtet, millest seni ei ole väga palju räägitud, kuid mis seda väärib - nimelt põhimõtet, et majanduskasv peab olema kasulik ka ühiskonnas kehvemal positsioonil olijatele. See põhimõte tähendab solidaarsust, aga ka ausust enda ja teiste suhtes. Minu kolmas märksõna on osalus. Selleks, et vabadust ja väärikust oleks rohkem, on vaja võimalikult paljudele inimestele anda võimalus ühiskonnaelus ja otsuste langetamises osaleda. Selleks kohustab meid ka Euroopa Liidu liikmesriikide poolt heaks kiidetud Lissaboni strateegia, millest tuleneva sotsiaalse kaasatuse memorandumiga on meie riik ühinenud. Lissaboni strateegia põhieesmärke kannab ka Eesti ühiskondlik lepe, tähtsustades võrdsete võimaluste loomist laste arenguks, hariduse ja tervishoiu kättesaadavust ja kvaliteeti ning samuti teadmistepõhist majandust. Ühiskondliku leppe protsessi kaudu osaleme üleeuroopalises suundumuses, kus inimesi järjest rohkem kaasatakse otsuste tegemisse. Ainult osaluse kaudu on võimalik taasluua ka ühiskonna ühtsustunne, mis meil on kiiretel aegadel kippunud kaduma. Ühiskonna ühtsus saab tugineda ühistele põhihuvidele, mis seovad kõiki inimesi ning mille kaal on tunduvalt suurem kui nendel huvidel, mis inimesi turumajanduse tingimustes paratamatult eristavad. Kindlasti on ühendavaks Eesti, meie maa ja kultuur. Aga ka vabaduse, väärikuse ja osaluse ideaalid. Presidendina tahan ma igati kaasa aidata eelöeldud põhimõtete elluviimisele ja soovin samaks jõudu ka austatud Riigikogule. Ent siseelu kõrval peab meil jätkuma tähelepanu ja ideid ka väljapoole Eestit ulatuva tarvis. Osaleme nüüdsest võrdväärse partnerina transatlantilises koostöös, olles andnud sellesse oma panuse. Ent maailmas arenevad traagilised sündmused, vägivalla ja terrorismi levik sunnivad eriliselt rõhutama vajadust süvendada koostööd kogu demokraatliku maailmaga, et tagada nii oma rahva kui ka teiste rahvaste julgeolek. Pean oluliseks, et välispoliitilised teemad leiaksid senisest enam põhimõttelist käsitlemist nii parlamendi täiskogu istungitel kui ka avalikkuses. Meie parlamentaarse demokraatia tingimustes on Riigikogu roll välispoliitika kujundamisel, elanike kaasamisel vastavatesse aruteludesse ning nende teavitamisel olulistest otsustest olnud seni tagasihoidlik. Kahetsusväärselt vähe oleme kasutanud ka meie teadlasi ja eksperte välispoliitiliste strateegiate kujundamisel ja analüüsimisel. Riigikogu peab kujundama välispoliitika põhisuunad, mida valitsus asub ellu viima. Kui me peame seda loomulikuks sisepoliitikas, siis välispoliitika kipub sageli käima teist jalga. Ent demokraatlik mehhanism ja institutsionaalne tasakaal on vajalikud riigielu kõikides valdkondades. Parlamendiliikmed vastutavad oma valijate ees nii sisepoliitiliste kui ka välispoliitiliste otsuste langetamisel. OSCE Parlamentaarse Assamblee istung juulikuus Edinburghis näitas ilmekalt, kui suur on tööpõld parlamentaarses suhtlemises. Eesti peab kasutama kõiki võimalikke hoobasid, sealhulgas parlamentaarseid, et selgitada oma seisukohti. See on töö, mida tuleb teha aktiivselt ja pidevalt ning pidades silmas eesmärki tagada meie positsioonide mõistmine ja ühene arusaam väärtustest. Austatud Riigikogu, hakkate peagi arutama uue aasta eelarvet. Leidke enne seda võimalus süveneda ka eelmise eelarve täitmisse. Loodan, et uues eelarves leiab suuremat tähtsustamist inimene ja ühiskonna kui terviku arendamine. Ma usun, et te suunate täitevvõimu otsuseid nende väärtuste ja põhimõtete suunas, mis on au sees terves Euroopas. Head uut tööaastat Riigikogule ja edukat poliitika-aastat kõigile! Tänan tähelepanu eest! (Aplaus. Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.)

Lugupeetud kolleegid! Istungi pidulik osa on lõppenud ja me alustame töist osa. Meil on meeldiv võimalus kuulata ära uute Riigikogu liikmete ametivanne. Palun, Riigikogu liige Mart Nutt!

Austatud proua esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsusliikmed! Daamid ja härrad! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Seoses Riigikogu liikme Raivo Paavo tagasiastumisega k.a 20. juulil asus alates k.a 21. juulist Riigikogu liikmeks asendusliige Tõnu Kõiv. Palun, kolleeg Tõnu Kõiv!

Austatud esimees! Austatud Eesti Vabariigi valitsus! Lugupeetud kolleegid Riigikogus! Daamid ja härrad! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Seoses Riigikogu liikme Eiki Bergi tagasiastumisega k.a 8. septembril asus alates k.a 9. septembrist Riigikogu liikmeks asendusliige Mihhail Lotman. Palun, kolleeg Mihhail Lotman!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Riigikogu s.a 28. juuni otsusega nimetati Märt Rask Riigikohtu esimeheks. Meil on meeldiv võimalus kuulata ära kohtunikuvanne. Palun, härra Märt Rask!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan kohtunikuvande. Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. (Aplaus.)

Vabariigi President nimetas täna, 13. septembril Andrus Ansipi majandus- ja kommunikatsiooniministriks. Kuulame ära Andrus Ansipi ametivande. Palun!

Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Head kolleegid! Jätkame nüüd tavapäraselt. Kas Riigikogu liikmed või Vabariigi Valitsuse esindaja soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja, proua Ülle Aaskivi!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus algatab täna kaheksa eelnõu. Esimene on konventsiooni kalapüügist ja elusressursside säilitamisest Läänemeres ja Beltides (Taani väinades) denonsseerimise seaduse eelnõu. Ettekandja on keskkonnaminister Villu Reiljan. Teine valitsuse algatatav eelnõu on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töö- ja puhkeaja seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ettekandja on sotsiaalminister Marko Pomerants. Valitsus algatab ka sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, töötu sotsiaalse kaitse seaduse, ravikindlustuse seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ettekandja on sotsiaalminister Marko Pomerants. Valitsus algatab Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga (Europoli konventsiooniga) ning selle muutmisprotokollidega ühinemise seaduse eelnõu. Ettekandja on siseminister Margus Leivo. Valitsus algatab Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu. Ettekandja on kaitseminister Margus Hanson. Valitsus algatab Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahelise relvajõudude staatust reguleeriva kokkuleppega ja protokolliga Põhja-Atlandi lepingu alusel loodud rahvusvaheliste sõjaliste peakorterite staatuse kohta ühinemise seaduse eelnõu. Ettekandja on samuti kaitseminister Margus Hanson. Valitsus algatab kindlustustegevuse seaduse eelnõu. Ettekandja on rahandusminister Taavi Veskimägi. Viimasena algatab valitsus täna masina ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ettekandja on majandus- ja kommunikatsiooniminister.

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud Riigikogu esimees! Head rahvasaadikud! Grupi Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel annan üle arupärimise sotsiaalminister Marko Pomerantsile. Arupärimine käsitleb 2/3 Põhja-Eestist teenindava Tallinna Lastehaigla ilmajäämist Euroopa Regionaalarengu Fondi rahast. On taunitav, et raha eraldati just nimelt Res Publica taustaga kolmele haiglale: Pärnu Haiglale, Põhja-Eesti Regionaalhaiglale ja Tartu Ülikooli Kliinikumile. Põhjendusena on ära toodud nende haiglate vastutuspiirkonna suurus ja ravitegevuse killustatus. Ent just Tallinna Lastehaigla on Eesti suurim regionaallastehaigla ja kõrgema etapi haigla ning just nimelt Tallinna haigla, millega ühineb õige pea ka Keila Haigla lasteosakond, paikneb kolmes hoones. Ja veel, haigla vajaks vaid 29 miljonit, et jõuaks ükskord lõpule 11 aastat kestnud ümberehitus ja remont. Et praegune valitsus on kuulutanud prioriteediks lapsed ja sündimuse, siis tekib küsimus, miks ei taheta toetada haigeid lapsi. Arupärimisele on alla kirjutanud Toivo Tootsen, Nelli Privalova, Heimar Lenk, Mailis Reps ja Marika Tuus.

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Herkel!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Soovides kõigile head poliitikahooaega, olen ma ometi sunnitud pöörduma selle arupärimisega, mille esitan, väga tõsise, väga raske teema poole. Nimelt, Lihula juhtum. Sellest on palju räägitud. Juba eelneval nädalal esitasime ka kirjalikud küsimused kolmele ministrile. Kuid me tuleme oma arupärimises, millele on alla kirjutanud Isamaaliidu saadikurühma liikmed Peeter Tulviste, Tõnis Lukas, Mart Laar, Trivimi Velliste, Mart Nutt ja Andres Herkel, selle teema juurde tagasi just peaministrile adresseeritud arupärimise näol. Nimelt, meile teadaolevalt oli Lihula monumendi teisaldamise puhul tegemist esimese korraga Eesti ajaloos, kui valitsus saatis oma rahva vastu politseijõud. Eriti kahetsusväärne on asjaolu, et seda ei selgitatud eelnevalt ja ka selle sündmuse järgne selgitus on olnud kehv. Edastame peaministrile järgmised küsimused. Kas peaministri arvates on pärast monumendi teisaldamist Lihulas ühiskondlikud pinged Eestis suurenenud või vähenenud? Kui ühiskondlikud pinged on suurenenud, siis kes on selle eest vastutav? Kas peaminister on eespool toodud küsimustele vastuseid otsides ning Res Publica valimiseelseid lubadusi meenutades kaalunud ka valitsusjuhi kohalt tagasiastumist?

Aitäh! Palun, kolleeg Helle Kalda!

Austatud Riigikogu esinaine! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni liikmetelt üle anda arupärimine uuele majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Olen Mustamäe linnaosa vanemana korduvalt pöördunud ministeeriumi poole küsimustega, mis puudutavad nii Eesti Vabariigi omandis olnud kui ka omandis olevaid elamuid, mis asuvad Akadeemia tee 38, 42, 46 ning Vilde tee 90 ja 96. Kahjuks ei ole ministeerium nendes elamutes elavate inimeste eluasemega seonduvaid probleeme lahendanud ega ole ka arvestanud Tallinna Linnavalitsuse ettepanekuid. Seoses sellega pöördun Riigikogu liikmena uuesti ministeeriumi poole, et saada selgitust. Teadaolevalt müüdi Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2001. aasta korralduse alusel aktsiate kaudu 10 miljoni krooni eest ära riigi vara. Tuletan veel kord meelde, et eespool nimetatud majades elas 1042 elanikku, kelle kasutuses oli 732 eluruumi. Nendest 363 üürnikku andsid ministeeriumi hallatavale asutusele, RAS-ile Elamu õigeaegselt üle erastamisavaldused. Samuti tahan selgitust selle kohta, et kuna tänase päevani kuulub Vilde tee 90 asuvast majast pool mõttelist osa riigile ja samal ajal ei ole teada, kes on selle maja valdaja, siis kuidas ja kes haldab, milliste tulemustega on lepingud tehtud haldamise osas ja mida plaanib ministeerium edasi teha selle Vilde tee 90 poole mõttelise osaga ja ka teise poole elanikega. Need on tänase päevani riigi ülesanded. Küsimusi on üheksa.

Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaheksa eelnõu ja kolm arupärimist. Riigikogu juhatus otsustab eelnõude menetlusse võtmise vastavalt kodukorraseadusele. Kui arupärimised on esitatud vastavalt Riigikogu kodukorra seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele. Eesti Keskerakonna fraktsioon võtab tagasi k.a 5. mail algatatud maareformi seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu 362.

Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud. Esiteks, Vabariigi Valitsuse k.a 20. juulil algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse k.a 20. juulil algatatud rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse k.a 20. juulil algatatud Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2157/2001 "Euroopa äriühingu põhikirja kohta" rakendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse k.a 20. juulil algatatud Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga asutamislepingu muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Viiendaks, Euroopa Liidu asjade komisjoni k.a 20. juulil algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Kuuendaks, Riigikogu liikmete Mark Soosaare, Harri Õunapuu ja Robert Lepiksoni k.a 20. juulil algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Riigikogu juhatus on edastanud järgmised arupärimised: Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Kaarel Pürgi, Eldar Efendijevi ja Jüri _ehovtsovi k.a 20. juulil esitatud arupärimise peaministrile, 19 Riigikogu liikme samal kuupäeval esitatud arupärimise peaministrile, Riigikogu liikme Helle Kalda k.a 20. juulil esitatud arupärimise peaministrile, 17 Riigikogu liikme samal kuupäeval esitatud arupärimise haridus- ja teadusministrile, 16 Riigikogu liikme k.a 20. juulil esitatud arupärimise kultuuriministrile ning 14 Riigikogu liikme k.a 20. juulil esitatud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Seoses Riigikogu liikme Meelis Atoneni volituste taastumisega alates k.a 13. septembrist lõppesid Riigikogu liikme Kristen Michali volitused. Seoses Riigikogu liikme Märt Raski volituste lõppemisega tema nimetamise tõttu Riigikohtu esimeheks asus Riigikogu liikmeks asendusliige Kristen Michal alates k.a 13. septembrist. Riigikogu juhatus registreeris k.a 20. juulil Riigikogu liikme Helle Kalda Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus registreeris k.a 9. septembril Riigikogu liikme Mait Klaasseni Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus registreeris k.a 13. septembril Riigikogu liikme Jüri Tamme Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus registreeris k.a 13. septembril Riigikogu liikme Mart Nuti Isamaaliidu fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus kinnitas k.a 20. juulil Riigikogu liikme Mailis Repsi Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmeks. Riigikogu juhatus kinnitas Riigikogu liikme Väino Linde lahkumise põhiseaduskomisjonist ning asumise õiguskomisjoni liikmeks alates k.a 13. septembrist. Riigikogu juhatus kinnitas Riigikogu liikme Mait Klaasseni põhiseaduskomisjoni liikmeks alates k.a 13. septembrist. Riigikogu juhatus kinnitas Riigikogu liikme Väino Linde õiguskomisjoni esimeheks alates k.a 13. septembrist. Kolmapäeval, 15. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: välisminister Kristiina Ojuland, keskkonnaminister Villu Reiljan ja minister Paul-Eerik Rummo. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli! Hetkel on kohal 90 Riigikogu liiget, puudub 11.

Head kolleegid! Läheme nüüd üle päevakorra kinnitamise juurde. Päevakorra kohta on tulnud täiendusi. Põhiseaduskomisjon palub jätta Riigikogu esimese töönädala päevakorrast välja eelnõu 393 esimese lugemise, mis on planeeritud kolmapäeval, 15. septembril viiendaks päevakorrapunktiks. Teiseks, sotsiaalkomisjon palub jätta Riigikogu esimese töönädala päevakorrast välja eelnõu 344 esimese lugemise, mis on planeeritud teisipäeval, 14. septembril kolmandaks päevakorrapunktiks. Juhatus on komisjoni ettepanekutega nõustunud. Head kolleegid, alustame päevakorra kinnitamist.Hääletustulemused Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame Riigikogu aseesimeeste erakorralist valimist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 6 lõikele 2 toimub täna, 13. septembril aseesimeeste erakorraline valimine. Valimise korraldamisel lähtume Riigikogu kodukorra seaduse §-dest 6-8, § 81 lõikest 2 ja §-dest 86-89. Enne valimistoimingute juurde asumist lubage mul lühidalt teile tutvustada Riigikogu aseesimeeste valimisega seonduvat. Esiteks, Riigikogu aseesimehed valitakse samaaegselt. Teiseks, Riigikogu aseesimehe kandidaadi võib üles seada Riigikogu liige. Ülesseatu peab andma kandideerimiseks nõusoleku. Kolmandaks, hääletamine on salajane ning see toimub hääletamissedeli täitmise teel. Neljandaks, igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Hääled loetakse avalikult kohe pärast hääletamise lõppemist. Protestid valimiste korraldamise kohta esitatakse valimiskomisjonile kohe pärast hääletamistulemuse teatavaks tegemist. Viiendaks, valimistulemus kuulutatakse välja kohe pärast võimalike protestide läbivaatamist. Kuuendaks, Riigikogu aseesimeesteks saavad kaks enim hääli saanud kandidaati. Esimeseks aseesimeheks saab kahest enim hääli saanud kandidaat ja teiseks aseesimeheks saab häälte arvult teine kandidaat. Võrdselt hääli kogunute vahel korraldatakse valimise lisavoor. Hääletamise korda tutvustan enne hääletamise väljakuulutamist. Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi seni kõneldu kohta? Küsimusi ei ole. Mul on ettepanek teha enne kandidaatide ülesseadmist kohaloleku kontroll. Palun, kohaloleku kontroll! Riigikogu 101 liikmest on kohal 91, puudub 10. Kas keegi Riigikogu liikmetest soovib Riigikogu aseesimehe kandidaati üles seada? Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõigepealt soovin teile head kooliaasta algust! Me kõik ju õpime siin ilmas. Tulles päevakorra juurde, sean üles Rein Langi kandidatuuri Riigikogu aseesimehe ametikohale.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Eesti iseseisvuse 13 aasta jooksul on siin saalis olnud hea tava, et Riigikogu üheks aseesimeheks on opositsiooni kandidaat. Üldreeglina on ikkagi olnud nii, et see kandidaat tuleb suurimast opositsioonierakonnast. Seetõttu on mul hea meel esitada Riigikogu aseesimehe kandidaadiks Keskerakonna fraktsiooni liige Toomas Varek.

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Ma esitan Riigikogu aseesimehe kandidaadiks Peeter Kreitzbergi. Mul on ka kolm väga head põhjust, miks teda toetada. Esiteks on tal ca 3,5 aastat Riigikogu töö juhtimise kogemust. Kogemused on hindamatud asjad. Teiseks, ma nõustun spiikriga, kes oma avakõnes ütles, et Riigikogu peavad esindama parimad võimalikud inimesed, seda eriti just Riigikogu välissuhtlemises. Peeter Kreitzbergil on suurepärased kogemused Euroopa Tulevikukonvendist ja ka Euroopa Parlamendi vaatlejaks olemise ajast ning ta valdab ka vajalikke keeli. Kolmandaks, traditsiooniliselt, nagu eelkõneleja ütles, kuulub opositsioonile tõepoolest üks aseesimehe koht. Mulle tundub, et kuna Riigikogu opositsioon on võrdlemisi eripalgeline ja mitmetahuline, siis Peeter Kreitzberg on selline kandidaat, keda võiksid toetada opositsioonist nii sotsiaalse, liberaalse kui ka konservatiivse maailmavaate kandjad. (Sumin.)

Aitäh! Rohkem soove kandidaate üles seada ei ole. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 7 lõikele 2 kantakse kandidaatide nimekirja nende kandidaatide nimed, kes annavad nõusoleku kandideerida. Härra Rein Lang, kas te olete nõus kandideerima Riigikogu aseesimehe ametikohale?

Jah.

Palun anda oma nõusolek ka kirjalikult! Härra Toomas Varek, kas te olete nõus kandideerima Riigikogu aseesimehe ametikohale?

Olen ka. Aitäh!

Palun esitada nõusolek kirjalikult! Härra Peeter Kreitzberg, kas te olete nõus kandideerima Riigikogu aseesimehe ametikohale?

Jah, olen.

Palun esitada nõusolek ka kirjalikult! Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et sulgeda Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimekiri? Palun hääletada!Hääletustulemused Selle poolt on 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimekiri on suletud. Kuulutan välja vaheaja Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimede kandmiseks hääletussedelitele. Vaheaja lõppemisest anname märku kellaga. Vaheaeg

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuulutan vaheaja lõppenuks. Vabariigi Valimiskomisjon on valmis läbi viima Riigikogu aseesimeeste valimist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, komisjoni liikmed kontrollivad siinsamas teie ees hääletamiskasti ja pitseerivad selle. Lubage mul tutvustada hääletamise korda. Valimiskomisjon annab Riigikogu liikmetele nimekirja alusel hääletamissedeli koos ümbrikuga. Palun Riigikogu liikmetel esitada hääletamissedeli saamiseks valimiskomisjonile isikut tõendav dokument, st Riigikogu liikme tunnistus, pass, isikutunnistus või juhiluba. Hääletamissedeli saamise kohta annab Riigikogu liige allkirja. Hääletamissedel märgistatakse hääletamiskabiinis. Riigikogu liige märgistab hääletamissedelil ristiga lahtri selle kandidaadi nime juures, kelle poolt ta hääletab. Hääletamissedel, millel on märgistatud rohkem kui ühe kandidaadi nimi või millel ei ole märgistatud ühegi kandidaadi nimi, loetakse kehtetuks. Hääletamine korraldatakse Riigikogu saali kõrval fuajees. Te väljute hääletamisruumi saali tagauksest. Fuajees on üles seatud lauad, kust te saate hääletamissedeli ja ümbriku. Pärast hääletamissedeli kättesaamist teete hääletamiskabiinis oma otsuse, asetate hääletamissedeli ümbrikusse ja suundute hääletamiskasti juurde, kus pärast ümbriku märgistamist valimiskomisjoni pitsatiga lasete oma hääletamissedeli isiklikult hääletamiskasti. Kui te olete kogemata hääletamissedeli ebaõigesti täitnud või muul viisil rikkunud ning märkate seda enne sedeli hääletamiskasti laskmist, on teil õigus saada rikutud sedelit tagastades uus hääletamissedel. Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi hääletamise korraldamise kohta? Ei ole. Valimise ajal tohivad hääletamisruumis viibida lisaks Riigikogu liikmetele ainult valimiskomisjoni liikmed ja valimiskomisjoni teenindavad isikud. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 87 lõikele 5 on Riigikogu liikmetel hääletamiseks aega 30 minutit hääletamise algusest. Kell on praegu 16.17, hääletamine lõpeb kell 16.47. Hääletamise lõppemisest anname märku kellaga, seejärel palun kõigil Riigikogu liikmetel koguneda taas istungitesaali. Kuulutan välja hääletamise Riigikogu aseesimeeste valimiseks. Vaheaeg

Kuulutan Riigikogu aseesimeeste valimise lõppenuks. Palun tuua hääletamiskast saali! Kõigepealt palun kontrollida hääletamiskasti ja seda, et pitser hääletamiskastil ei oleks rikutud. Palun valimiskomisjoni liikmetel asuda hääli lugema! Vaheaeg

Hääletamistulemuse kontrollimiseks Riigikogu aseesimeeste valimisel annan sõna Vabariigi Valimiskomisjoni esindajale. Palun, proua Meelika Aava!

Ma kontrollin teie ees avalikult, kas esialgsed tulemused vastavad tegelikkusele. See tähendab, ma nimetan Riigikogu aseesimeeste kandidaatide nimed selles järjekorras, nagu nad on kantud hääletamissedelile, ja loen ette kandidaatide poolt antud hääled. Rein Lang: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39. Toomas Varek: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28. Peeter Kreitzberg: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29. (Sumin.) Kaks hääletamissedelit on kehtetud, sest täidetud on mõlemad lahtrid ja valija soov ei ole arusaadav.

Teen teatavaks hääletamistulemuse Riigikogu aseesimeeste valimisel: "Vabariigi Valimiskomisjoni protokoll hääletamistulemuse kohta Riigikogu aseesimeeste valimisel. Vabariigi Valimiskomisjon tegi häälte lugemisel kindlaks järgmised arvud. Nimekirja kantud Riigikogu liikmete arv - 101. Hääletamissedeli saanud Riigikogu liikmete arv - 98. Hääletamisest osavõtnud Riigikogu liikmete arv - 98. Kehtetute hääletamissedelite arv - 2. Riigikogu aseesimeeste kandidaatidele antud häälte arv: Riigikogu aseesimehe kandidaat Rein Lang, poolt antud häälte arv - 39; Toomas Varek, poolt antud häälte arv - 28; Peeter Kreitzberg, poolt antud häälte arv - 29. Protokoll on koostatud 2004. aasta 13. septembril kell 17.01. Heiki Sibul, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees." Kas on proteste? Proteste ei ole. Palun, härra Heiki Sibul!

Lugupeetud Riigikogu! Loen ette Vabariigi Valimiskomisjoni 13. septembri otsuse nr 122: "Riigikogu aseesimeeste valimise tulemuse kindlakstegemine. Riigikogu kodukorra seaduse § 7 lõikest 6 ja § 82 lõikest 1 lähtudes Vabariigi Valimiskomisjon otsustab: tunnistada Rein Lang valituks Riigikogu esimeseks aseesimeheks ja Peeter Kreitzberg Riigikogu teiseks aseesimeheks. Heiki Sibul."

Austatud kolleegid, uus juhatus on valitud. Soovime neile õnne! (Aplaus.)

Lugupeetud kolleegid! Jätkame nüüd arupärimistega. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Eldar Efendijevi, Ain Seppiku, Toomas Vareki, Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani ja Toivo Tootseni k.a 13. mail esitatud arupärimine võimalike seadusrikkumiste kohta seoses kütuseaktsiisist kogutavate vahendite jaotamisega läbi riigieelarve. Kes esitab arupärimise? Palun, kolleeg Toomas Varek!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud peaminister! Seitse Keskerakonna fraktsiooni liiget on esitanud arupärimise lugupeetud peaministrile. Ajakirjanduses on eri vormides juhitud tähelepanu valitsuse võimalikule seadusrikkumisele seoses kütuseaktsiisist kogutavate vahendite jaotamisega läbi riigieelarve. Eesti Vabariigi teeseadus sätestab üheselt, et riik peab kütuseaktsiisist laekuvast rahast 75% ulatuses finantseerima teede ja tänavate ehitust ning nende korrashoidu. Tegelikult suunatakse aktsiisivahenditest praegu teedele vaid ca 50%. Aktsiisiraha mittesihipärase kasutamise varjamiseks kasutab valitsus Euroopa Liidu abiraha. Samuti ei ole valitsus senini esitatud etteheidetele kahjuks kuidagi vastanud. Ajakirjandus on korduvalt juhtinud tähelepanu maanteede halvale olukorrale Tallinnas ja ka üle riigi. Me teame, et väga halvas olukorras on eelkõige just kohalikud teed ja kohalikel omavalitsustel ei jätku vahendeid teede korrashoiuks. Maaelu säilitamiseks oleks eriti vajalik, et oleksid vähemalt normaalsed teed. Ometi näitab valitsuse ja valitsusjuhi poliitilise tegevuse objektiivne külg, et kahjuks ollakse valmis külma rahuga pealt vaatama, kuidas lagunevad Eesti teed ja tänavad, nende korrashoiuks mõeldud raha on valitsus valmis seadusest mööda vaadates suunama mujale. On selge, et selline poliitika toimub omavalitsuste arvel. Varem olete lubanud, härra peaminister, et teie juhitav valitsus vaatab ausalt silma Eesti ees seisvatele probleemidele. Aktsiisivahendite teedesse investeerimata jätmise õigustamiseks kasutab Rahandusministeerium meie arvates Euroopa Liidu toetusvahendeid. Väidetakse, et seadust on täidetud, sest aktsiisiraha on asendatud eurotoetustega. Avalikkus aga arvab teisiti, Riigikontroll arvab teisiti, kuid Rahandusministeerium jääb enesele kindlaks. On selgeks saanud, mida valitsusjuht mõtles Riigikogule kinnitades, et Eesti tulevane positsioon sõltub sellest, kui oskuslikult me oskame Euroopa Liiduga kaasnevaid võimalusi enda huvides ära kasutada. Lühinägelik oleks ette kujutada, et Euroopa Liiduga kaasnevate võimaluste mittesihipärane kasutamine jääb märkamata. Varem või hiljem järgnevad sellisele käitumisele Euroopa Liidu institutsioonide ilmselt vägagi reaalsed vastusammud. Peaasjalikult sellest murest ongi kantud käesolev arupärimine. Oleme esitanud kuus küsimust. 1. Millal lõpetab Vabariigi Valitsus teeseaduse rikkumise ja suunab 75% kogutavast aktsiisirahast Eesti teede ning tänavate korrashoidu, nii nagu kehtiv seadus ette näeb? 2. Tänaseks eelmine majandus- ja kommunikatsiooniminister väitis avalikkusele, et teede remont ja korrashoid on omavalitsuste endi mure. Teeseadus sätestab aga just vastupidi: riik kogub aktsiisiraha ja valitsus vastutab selle eest, et see raha suunataks teede ja tänavate korrashoiuks. Kas härra peaminister jagab seda seisukohta ja kas see tõepoolest ongi valitsuse ametlik seisukoht? Järgmised neli küsimust puudutavad täpselt samuti teeseadusest tulenevat aktsiisiraha kasutamist. Arupärijate küsimused on tingitud murest selle pärast, et valitsus praegu teeseadust ei täida. Aitäh!

Suur tänu! Palun, härra peaminister!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma soovin teile kõigepealt valitsuse nimel edukat sügisistungjärku, ma soovin õnne ja jõudu vastvalitud uutele Riigikogu aseesimeestele! Tulen nüüd arupärimise juurde. Ma vastan niimoodi, et loen küsimuse ette, sest arupärijate esindaja küsimusi päris lõpuni ette ei lugenud. Esimene küsimus: "Millal lõpetab Vabariigi Valitsus teeseaduse rikkumise ja suunab 75% autojuhtidelt kogutavast aktsiisirahast Eesti teede ning tänavate korrashoidu, nii nagu kehtiv seadus seda ette näeb?" Head arupärijad, ma soovin veel kord väga ühemõtteliselt kinnitada, et valitsus ei riku kehtivaid seadusi, valitsus lähtub teehoiu rahastamisel kehtivatest õigusaktidest ega riku neid. Selle koha peal võikski arupärimisele vastamise lõpetada, arvestades ka aega, millal see esitatud on, aga ma siiski jätkan. Nimelt juhindub valitsus teehoiu rahastamise planeerimisel rangelt teeseaduse § 16 lõikest 2, mille kohaselt nähakse teehoiu rahastamiseks riigieelarves ette kulud üldsummas mitte vähem, kui on kavandatud laekumisi kütuseaktsiisist teeseaduse §-s 45 sätestatud ulatuses ja korras. Teeseaduse § 45 ei loo iseseisvat finantseerimisalust, vaid tegu on seaduse rakendussättega, mis kehtestab alates 2003. aastast kulude üldsumma arvutamise aluseks 75% kütuseaktsiisi kavandatud laekumisest. Me oleme jätkuvalt seisukohal, et teehoiukulude üldsumma, mis määratakse seaduses sätestatud ulatuses, rahastamise allikatena on võimalik lisaks riigi tuludele kasutada ka Euroopa Liidu struktuurifondide sihtotstarbelisi toetusi teede ehituseks ja remondiks. Vastavalt riigieelarve seadusele on kõik välistoetused riigieelarve osa. Olgu lisatud, et ka alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduses ei ole reguleeritud kütuseaktsiisi kasutamine. Vastavalt seaduse § 30 lõikele 1 laekub aktsiis riigieelarvesse. Seega on teeseaduse vastavate sätete eesmärk teehoiu rahastamise ulatuse kindlaksmääramine, mitte aga rahastamisallikate fikseerimine. Arvestades aga viimasel ajal tekkinud poleemikat ja ka Riigikontrolli arvamust võimaliku mitmeti tõlgendamise kohta, peame otstarbekaks teeseaduse selle paragrahvi formulatsiooni täpsustada. Teine küsimus: "Valitsuskabineti liige härra Meelis Atonen on avalikkusele väitnud, et teede remont ja korrashoid ongi omavalitsuste endi mure. Teeseadus sätestab aga just vastupidist - riik kogub aktsiisiraha ja valitsus vastutab selle eest, et see raha suunataks teede ja tänavate korrashoidu. Meelis Atonen esindab valitsusliikmena oma väljaütlemistes kahtlemata valitsuse seisukohti. Kas härra peaminister jagab viidatud seisukohta ja kas see tõepoolest ongi valitsuse ametlik seisukoht?" Ma usun, et majandus- ja kommunikatsiooniminister pidas silmas seda (ma usun, et see on kõige tähtsam säte teie väärtõlgenduse osas), et vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõikele 1 on kohaliku omavalitsuse ülesanne valla teede ja linnatänavate korrashoid. Teehoiu kavandamisel peab teeseaduse § 15 "Teehoiu kavandamine" lõike 2 punkti 3 kohaselt arvestama tulusid riigieelarvest, kohalikest eelarvetest, laenudest, välisabist jm rahastamisallikatest. Seega ei pea otseselt paika küsijate väide, nagu sätestaks teeseadus rahastamist kuidagi teisiti. Seaduses kirjapandud põhimõte ongi valitsuse seisukoht. Kindlasti on oluline, et Vabariigi Valitsus maksimaalselt aitaks kaasa kohalike teede olukorra parandamisele, kuid samas peame me arvestama ka riigi võimalusi. Juhin teie tähelepanu, et meie valitsus on kavandanud ka kohalike teede ja tänavate ehituseks ja remondiks mõeldud iga-aastase toetuse mahu kasvu ja me kavatseme seda suunda jätkata. Kuid see ei vabasta kohalikke omavalitsusi seaduses ettenähtud ülesannete täitmisest. Kolmas küsimus: "Euroopa Liidu toetusrahaga on ilmselt varjatud valitsuse seadusrikkumist. Kui eetiline on selline tegevus Teie hinnangul Euroopa Liidu suhtes?" Lühike vastus on, et kindlasti ei ole mingisugust seadusrikkumist, mistõttu küsimusele ei olegi midagi vastata. Kuid mõni selgitus selles küsimuses. Euroopa Liidu eelstruktuurifondide vahendite ja struktuuritoetuste kasutamine teede ehituseks ja remondiks toimub rangelt sihtotstarbeliselt, Euroopa Komisjoniga sõlmitavate kokkulepete alusel. Need kokkulepped ei puuduta aga siseriiklike õigusaktidega (näiteks teeseadus, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus või ka riigieelarve seadus) kindlaks määratud rahastamisprintsiipe. Kui arupärijad peavad silmas nn täiendavuse printsiipi, siis Eesti kohustus on tagada, et struktuuritoetuste avanemisega ei väheneks eelarves Eesti omafinantseerimise tase, ning senini on Eesti-poolse finantseerimise tase kasvanud igal aastal. Tahan juhtida teie tähelepanu veel sellele, et Euroopa Liidu raha teede ehitamiseks ei kasutata mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopa Liidule olulistes projektides, et parandada transiidivoogude liikumist läbi Eesti. Seega ei saa me kuidagi rääkida raha ebaeetilisest kasutamisest. Neljas küsimus: "Millise signaali annab see avalikkusele ja rahvale, kui valitsus teatab, et temal on justkui õigus seadustest ja omavalitsuste muredest mööda vaadata ning Eesti tegelikke probleeme mitte tunnistada?" Ma kinnitan teile veel kord: valitsusel ei ole mingit õigust, kavatsust ega tahet seadustest mööda vaadata. Samuti ei vaata valitsus kuidagi mööda omavalitsuste muredest. Nendega tegelemine on valitsuse igapäevane töö. Seda, et valitsus järgib rangelt seadust, ütlesin ma juba eespool. Kindlasti ei vaata praegune valitsus mööda omavalitsuste muredest. Ma toon näiteks kas või praegu valitsuses arutusel oleva 2005. aasta eelarve projekti, kus on kavandatud kohalikele teedele eraldatava toetuse jätkuv kasv. Praeguse seisuga on projektis kuni 117 miljonit krooni, 2004. aasta eelarves oli see summa 70 miljonit krooni. Viies küsimus: "Ekspertide hinnangul põhjustavad ebatasased teed kütuse lisakulu. Miks on valitsuse eesmärk kahjustada meie transiidisektorit ja seeläbi ka Eesti majandust tervikuna?" Jällegi, valitsuse eesmärk ei ole kahjustada meie transiidisektorit. Me soovime selle arengule igati kaasa aidata. Transiidisektori arendamise vajadus on tinginud Eesti viimaste aastate suured tee-ehitustööd. Näiteks on nelja viimase aasta jooksul Ikla piiripunkti läbivate sõidukite arv kasvanud ligi 40%, mille tulemusena langeb Via Balticale üle poole Eestit läbivast autokaubaveo transiitliiklusest. Eestis esimese ISPA finantseeritud projekti "Ikla- Tallinna-Narva maantee taastusremont" ehitustööd lõppesid 30. septembril 2002. aastal. Projekti üldmaksumus oli 16,2 miljonit eurot ja projekti käigus remonditi 120,6 kilomeetri ulatuses Tallinna-Pärnu-Ikla ja Tallinna-Narva maanteed. Via Baltica jätkuprojekt näeb ette Tallinna-Narva maantee ja Tallinna-Pärnu-Ikla maantee remonti veel 120 kilomeetri ulatuses. Projekti kogumaht on 30,4 miljonit eurot. ISPA transpordisektori strateegia aastateks 2004-2006 näeb ette lõpetada Ikla-Pärnu-Tallinna-Narva trassi renoveerimine. Miks ma sellest nii palju räägin? Sellepärast, et need on kahtlemata need trassid, millest üheks lõppkasusaajaks on kindlasti transiidisektor, aga loomulikult ka riigi majandus ja Eesti inimesed tervikuna. Kuues küsimus: "Kuidas kavatseb peaminister oma kabineti liikmed ja neile alluvad ametkonnad korrale kutsuda, ennetamaks võimalikku rahvusvahelist skandaali seoses selle ilmsikstulekuga, et meie riik kasutab juba oma esimestel kuudel Euroopa Liidu liikmena mittesihipäraselt meie järeleaitamiseks eraldatud toetusvahendeid?" Veel kord kordan: mul ei ole mingisuguseid andmeid ega informatsiooni, mis viitaksid Euroopa Liidu struktuurivahendite mittesihipärasele kasutamisele selles valdkonnas. Aitäh teile!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, kas on küsimusi ettekandjale? Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, jutt on õige, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega on pandud kohalike teede korrashoiu kohustus kohalikule omavalitsusele, kuid teeseaduse alusel kogutud aktsiisisummadest ei ole ka keelatud kohalikele omavalitsustele raha anda. Kuid ma tahan küsida teede kohta. Te sõidate Eestis väga palju ringi ja olete kindlasti tähele pannud, et meil on, võiks öelda, juba traditsiooniks kujunenud, et kui tee saab korda tehtud, räägime korralikust maanteest, olgu siis Narva suunas, Tartu suunas või Pärnu suunas, siis kahe-kolme aasta pärast tehakse seal uuesti kapitaalremonti. Kas te olete rahul teede kvaliteedi ja järelkontrolliga?

Aitäh! Mul ei ole mingisugust kõikehõlmavat hinnangut meie teede kvaliteedi kohta. Loomulikult olen ma informeeritud peaministrina, aga ka tavalise kodanikuna, et mitme suure tee puhul on näha, et need teed ei pea vastu isegi garantiiaega. Me oleme kavandanud ka seda, et tugevdada teede kvaliteedi järelkontrolli. Küllap on siin tegemist põhimõtteliste valikutega. Kui me karmistame teede kvaliteedinõudeid, siis see tõenäoliselt, kui vastavad ekspertiisid ja teadlaste arvamused seda kinnitavad, toob kaasa selle, et me saame vähem ehitada uusi teid või remontida vanu. Ma arvan, et see valik ja see analüüs seisab ees ning see valik tuleb tõenäoliselt teha lähiaastatel. Praegu tugineme ennekõike ikkagi sellele tehnoloogiale, mis meil aluseks võeti 1990. aastate keskel, kui teedeehitus vabas Eestis alguse sai. Ma kommenteerin veel kord omavalitsuste poolt. Olen nõus sellega, et omavalitsustel, eriti väiksematel valdadel, võib käia üle jõu oma teid korras hoida, aga ka mõnda teed remontida. Juhin tähelepanu sellele, mida meie valitsus on teinud. 2002. aastal oli null krooni eraldatud kohaliku omavalitsuse üksustele teede tarvis, 2003 oli eelarves 70 miljonit, 2004 - täiendavalt 70 miljonit ja 2005. aasta eelarves on 117 miljonit. Ma ei välista, et kui me 2005. aasta eelarve üle anname, on see number kohalikele teedele veel kasulikumaks muutunud. Kui te vaatate seda trendi, siis saate isegi aru, mis suunas valitsus liigub.

Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Aitäh! Härra peaminister! Nimetatud numbrid - ühel aastal 70 miljonit kohalikele teedele, järgneva riigieelarveaasta projektis 117 miljonit - on iseenesest üsna suured, kuigi kui omada mingitki ülevaadet tee-ehituse hindadest, siis tuleb öelda, et jagatult kohalike omavalitsuste vajaduste vahel seda väga palju ei ole. Siit küsimus: kui suur oleks kohalike omavalitsuste endi soov, kas siis otse või omavalitsusliitude kaudu, saada riigieelarvest peale selle numbri, mida teie nimetasite?

Aitäh! See number sünnib paljuski kohalike omavalitsustega läbirääkimise käigus, kus lepitakse kokku, kuidas olemasolev võimalik ressurss omavalitsuste vahel õiglaselt jaotatakse, ja see leiab väljenduse valitsuse kinnitatavas teehoiukavas. Ma ei kahtlegi, et vajadus on kindlasti suurem sellest, mis ulatuses riik suudab omavalitsusi toetada. Täpset numbrit omavalitsuste absoluutsest vajadusest ei ole mul praegu käeulatuses.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Oma sõnavõtus te möönsite, et kohalikele omavalitsustele võib teede korrashoid osutuda üle jõu käivaks. Peipsi-äärne kant on Euroopa Liidu välispiir, idapiir, ja väikese Alajõe valla territooriumil Smolnitsast Vasknarvani asuv teejupp on seniajani väga armetus seisukorras. Kas valitsus leiab sinna mingid vahendid või arvab, et seda teed Euroopa Liidu välispiiril peab siiski korras hoidma kohalik omavalitsus?

Aitäh selle küsimuse eest! Usun, et te mõistate, et mul ei ole praegu kaasas valitsuse kinnitatud teehoiukava. See on avalik dokument, teil on võimalik sellega tutvuda. See kehtib kuni 2006. aastani. Sealt saab täpselt järele vaadata, kuhu riik suudab kuni 2006. aastani raha paigutada. Edaspidine teehoiukava on juba väljatöötamisel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse alustada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on 11 Riigikogu liikme k.a 19. mail esitatud arupärimine riigieelarvega Vabariigi Valitsusele pandud kohustuste täitmise kohta. Palun, Värner Lootsmann!

Proua juhataja! Härra peaminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juba 19. mail ehk ligi neli kuud tagasi esitasid 11 Riigikogu liiget peaministrile arupärimise, mis käsitles riigieelarvega valitsusele pandud kohustuste täitmist. 2004. aasta riigieelarve 47,6-miljardise tulupoole peal on teatavasti 5,4 miljardit krooni välisabivahendeid. Riigikogus 17. detsembril 2003. aastal ette kantud poliitilises avalduses kinnitasite teie, härra peaminister, Vabariigi Valitsuse nimel, et olete valmis valitsusele pandud kohustusi 2004. aastal ka täitma. Ka rahandusminister Taavi Veskimägi kinnitas 2004. aasta riigieelarve menetlemisel Riigikogus, et kõik vajalikud süsteemid välisabi kasutamiseks on 1. jaanuariks 2004 valmis ning 2004. aasta riigieelarve eelnõus on loodud kõik eeldused ja tingimused selleks, et kogu välisabi 2004. aasta jooksul ka ära kasutada. Arupärimise esitamise ajal oli selge, et kogu 5,4 miljardi krooni suurust välisabi ei suudeta 2004. aastal ära kasutada. Juba selleks ajaks oli ka selge, et Vabariigi Valitsus ei suuda vähemalt osaliselt kinni pidada lubadusest täita 2004. aasta riigieelarvega talle pandud kohustusi. Rahandusministeeriumi andmetel oli 2004. aasta aprilli lõpu seisuga riigieelarvesse laekunud vaid 351,3 miljonit krooni välisabivahendeid ehk ligi 6,5% eelarvestatud mahust. Kuigi 1. augustiks oli olukord paranenud, oli 1. augusti seisuga laekunud siiski ainult 25% plaanitust. Seega on täiesti arusaadav ka Riigikogu liikmete mure. Arupärimise esitamisel paluti peaministril vastata järgmistele küsimustele. Millega peaminister põhjendab niivõrd tagasihoidlikku välisabivahendite laekumist? Kuidas mõjutab välisabivahendite osaline kasutamata jätmine riigi kohustuste täitmist? Kuidas oli Vabariigi Valitsus kavandanud ligikaudu 5,4 miljardi krooni suuruse välisabi kasutamist? Kui suur osa 2004. aasta riigieelarves planeeritud välisabivahenditest suudetakse peaministri hinnangul 2004. aastal ära kasutada? Aitäh!

Suur tänu! Palun, härra peaminister!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad! Ma vastan heameelega teie küsimustele. Kõigepealt tahan öelda, et see teema on kindlasti väga õige. Sellega tuleb tegelda rohkem, põhjalikumalt, sest teema on teatud mõttes uus ja selle tõttu on ka mõningad küsimused, mis vajavad selgitamist. Esimene küsimus: "Millega Te põhjendate niivõrd tagasihoidlikku välisabivahendite laekumist?" Kõigepealt, arupärimise hetkest on tõepoolest üsna palju aega mööda läinud. Ma täpsustan, milline on välisvahendite riigieelarvesse laekumise hetkeseis. 2004. aastaks kavandatud välisvahendite summa on 5,11 miljardit krooni, täiendav Euroopa Liidu makse Eestile tagasi on 273,7 miljonit krooni, mis laekub ilma kindla sihtotstarbeta riigieelarve tuludesse. 1. septembriks oli eelarvesse laekunud välisvahendeid 1,4 miljardit krooni, mis moodustab ca 28% kavandatud 5,11 miljardist kroonist. Analoogne arupärimine on täna esitatud ka rahandusministrile, kes annab detailse ülevaate eri vahendite kaupa, kus mida on laekunud ja milline on hetkeseis. Olen nõus, et välisvahendite laekumine on olnud tagasihoidlik ja need protsendid võiksid justkui teha meid murelikuks. Aga kui me viime ennast detailselt kurssi Euroopa struktuurifondide ja programmide vahendite laekumise ning kasutamise põhimõtete ja korraga, siis näeme, et põhjust mureks (ma ei taha öelda, et põhjust paanikaks) kindlasti veel ei ole. Lihtne reegel on see, et paljude programmide puhul ei toimu Euroopa Liidu sissemakse ühekordse summana, vaid jooksvalt, sõltuvalt sellest, kuidas projektid ellu viiakse ja raha kasutatakse. Ma ei taha teie aega kulutada erinevate sihtotstarvetega, erinevate fondide raha kasutamise hetkeseisuga. Need andmed on teile vajaduse korral kõik kättesaadavad. Analüüsid samuti. Kuid toon ühe näite. Alles selle aasta lõpus saame me avada põllumajandusele mõeldud tagatisfondi, kust kuulub tõenäoliselt aasta lõpus väljamaksmisele veel 910 miljonit krooni. Lihtsalt sel põhjusel, et need vahendid avanevadki 2004. aasta lõpus. See on üks asi. Teine asi, mis on väga oluline: kõigi Euroopa Liidu vahendite puhul kehtib põhimõte, et nende kasutamine on võimalik kuni kaks aastat pärast finantsperioodi lõppu ehk kuni 2008. aastani. See loomulikult tähendab, et kui praegu on esimene aasta, siis me peame väga põhjalikult ette valmistama kõikvõimalikud süsteemid. Me peame õppima, mitte ainult valitsus ei pea õppima, vaid kõik võimalikud tulu- ja toetusesaajad peavad õppima seda raha kasutama, administreerima. Loomulikult peab see algus olema hoolikalt kaalutud, et vältida vigu. Iga viga maksab, iga valesti kulutatud summa tähendab niisama suures ulatuses sanktsioone Eesti riigi vastu. Teine küsimus: "Kuidas mõjutab välisabivahendite osaline kasutamata jätmine riigi kohustuste täitmist?" Välisvahendite osaline kasutamata jätmine otseselt riigi kohustusi ei mõjuta, sest riik ei ole 2004. ja 2005. aastal välisvahenditest finantseeritavate projektide osas otseseid kohustusi võtnud. Euroopa Komisjoni eelarves 2004. aastaks planeeritud vahendeid võivad nad Eestile välja maksta veel kahe järgneva aasta jooksul ehk kuni 2006. aasta lõpuni. Kaugemas perspektiivis tähendab see seda, et kui 2004.-2006. aasta programmeerimisperioodil esitatakse piisaval hulgal häid projekte, milles praeguseid taotlusvoore vaadates ei maksa kahelda, on aastatel 2004-2008 võimalik planeeritud välisvahendid ära kasutada ning lõpliku hinnangu välisvahendite kasutamise kohta saab anda alles 2008. aasta lõpus. Oluline on teada, et Eesti riigieelarve planeerimisel kehtib meil nn n + 1 reegel ehk riigieelarvesse planeeritud välisvahendeid ning kaasfinantseerimisvahendeid on võimalik üle kanda järgnevasse aastasse. Seega, 2004. aasta eelarvesse laekumata jäänud välisabi ning kasutamata jäänud kaasfinantseerimisvahendid kantakse üle 2005. aasta eelarvesse. Kolmas küsimus: "Kuidas oli Vabariigi Valitsus kavandanud ligikaudu 5,4 miljardi krooni suuruse välisabi kasutamise?" Valitsus planeeris 2004. aastal välisvahendeid vastavalt eelnevalt väljatöötatud programmidele ja meetmetele (nn riiklik arengukava koos kõigi oma täiendatud programmidokumentidega). Kokku on välisvahendeid 2004. aasta eelarves 5,38 miljardit. Välisvahendeid oli 2004. aastal planeeritud järgnevalt: eelstruktuurivahendeid oli 2004. aastal planeeritud kokku kasutada 1 miljard 555 miljonit krooni, millest SAPARD-i meetmed põllumajanduse ja maaelu edendamiseks moodustasid 104,25 miljonit, peamiselt institutsioonide ülesehitamiseks ja investeeringute toetamiseks mõeldud PHARE programm 575,5 miljonit ning transpordi ja keskkonna infrastruktuuri vahendid 875,28 miljonit, Schengeni toetuste programm moodustas 344,5 miljonit (see on planeeritud meie välispiiri arendamiseks, et olla valmis kehtivate Schengeni regulatsioonide rakendamiseks Eestis ning Euroopa Liidu välispiiri kontrolli tõhustamiseks), täiendavalt inimressursi arendamiseks 269,3 miljonit, ettevõtluse konkurentsivõime suurendamiseks ja tööhõive parandamiseks 288 miljonit, maapiirkondade tasakaalustatud ja jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu tagamiseks 388,5 miljonit, säästva ja tasakaalustatud majandusarengut toetava infrastruktuuri väljaarendamiseks 571,2 miljonit, tehniliseks abiks, mis peab tagama struktuurifondide tõhusa ja tulemusliku elluviimise, 54,5 miljonit krooni, maaelu arengu toetusteks on lisaks maaelu arengukavas sätestatud meetmetele planeeritud välisvahendeid 708,8 miljonit, põllumajandus- ja kalandusturu korralduseks ning otsetoetusteks põllumajanduse tagatisfondi kaudu on planeeritud 537,7 miljonit, keskkonna ja transpordi infrastruktuuri edendamiseks on Ühtekuuluvusfondi kaudu planeeritud 264,5 miljonit ja Euroopa Liidu algatuste Interreg ja Equal rakendamiseks on planeeritud 52,8 miljonit krooni. Neljas küsimus: "Kui suur osa 2004. aasta riigieelarves planeeritud välisabivahenditest suudetakse Teie hinnangul 2004. aastal ära kasutada?" Nagu ma juba ka eelnevates vastustes viitasin, ei too 2004. aastaks planeeritud vahendite täielik rakendamine kaasa suuremaid probleeme, sest Euroopa Liidu struktuurifondide rakendamisel kehtib põhimõte, et kui konkreetsel aastal planeeritud summat ära ei kasutata, saab kulutusi nendest vahenditest teha veel kahel järgneval aastal. Mis on praegune hinnang? Esimesed edukad projektikonkursid ning huvi avatud projektikonkursside vastu näitab, et headest projektidest puudu tulla ei tohiks. Minu praegune vastus: valitsus töötab, aasta lõpuni on veel piisavalt aega, eri fondide osas toimub veel väga olulisi muudatusi sügise jooksul. Kas või see näide, mis puudutab põllumajandust ehk, teisisõnu, see tervikprotsent hinnanguna tegelikult ei näita ulatust, mil määral me suudame Euroopa Liidu struktuurivahendeid sellel aastal kasutada. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Värner Lootsmann!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et loomulikult on võimalik neid vahendeid, mis jäävad 2004. aastal kasutamata, kanda üle 2005. aastasse, samuti kaasfinantseerimise vahendeid. Kuid siiski jätsite te praegu targu vastamata küsimusele, milline on teie prognoos, kui palju tegelikult 2004. aastaks planeeritud välisabivahendeid me selle aasta jooksul suudame ära kasutada. Võib-olla suudate te ka öelda, kui palju välisabivahendeid on planeeritud järgmise aasta riigieelarvesse.

Aitäh! Lühivastus on, et mul ei ole mingisugust ühte prognoosinumbrit, sest see ei anna tegelikult selle asja käsitlemiseks mitte mingisugust suhteliselt uut teavet. Võtame näiteks meetmed, mis on suunatud haiglate investeeringuteks. Selle aasta eelarves on koos kaasfinantseerimisega ette nähtud 1/3. Ma arvan, et me sel aastal ei suuda sellest rahast reaalselt eriti palju kulutada, sest need väljavalitud ja otsustatud suured tervishoiuinvesteeringud vajavad ettevalmistamist. Küll aga, kui me lõpuks jõuame n-ö reaalsete investeeringuteni, siis 2005. aasta jooksul kasutatakse ära kogu see investeering, mis on mõeldud kolme aasta peale. Nii on tegelikult erinevate vahenditega, erinevate rahavoogudega, sõltuvalt nende omapärast. Nii et üks selline number, ma usun, ei anna meile erilist uut teavet. Ja teie teine küsimus oli ... Läks meelest ära.

Palun korrake küsimuse lõppu!

Aitäh! Teine küsimus oli: kui palju on planeeritud 2005. aasta eelarvesse?

Riigieelarve planeerimisel on täpselt samamoodi suures plaanis 1/3, arvestades 2004. ja 2006. aasta Euroopa Liidu struktuurivahendeid tervikuna Eesti kohta. Riigieelarve planeerimisel oleme jaganud selle kolme aasta peale ära. See ei tähenda seda, millal seda kasutatakse. Sama loogika järgi.

Palun, kolleeg Küllo Arjakas!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Panin tähele, et selleks aastaks planeeritud 5,4 miljardist oli 1. septembriks laias laastus laekunud 1,4 miljardit ehk 28%. Nädalapäevad on mööda läinud, ilmselt on natukene ka juurde tulnud. Panin tähele, et te olukorra kohta laias laastus ütlesite, et see veel murelikuks ei tee. Samal ajal panin ka tähele, et prognoos kasutamise võimaluste kohta oli umbes selline, et kuidas olud on jne. See on hinnangu küsimus. Ma oleksin pigem murelikum. Kust alates valitsusjuht muutub murelikuks ehk millised protsendid peaksid siis olema näiteks 1. detsembriks, et te ütleksite samamoodi, et te ei ole olukorra pärast murelik?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, see on, tõtt-öelda, päris uus valdkond. Loogika on selles, et me peame 2004. aastal väga hoolikalt tegelema meie vastava võimekuse ettevalmistamisega. Enamiku meetmete osas oleme praktiliselt valmis. Teine küsimus on kindlasti toetuse- või kasusaajad, ettevõtjad, omavalitsused, kolmanda sektori esindajad, ka nendel tekib nende vahendite taotlemisel kogemus. Ma arvan, et me võime tõsiselt võetavaid hinnanguid selle kolmeaastase perioodi peale teha võib-olla järgmise aasta keskel ja siis juba enamiku meetmete kohta. Aga see tähendab, et tööd valitsuses ja ministeeriumides tuleb väga tugevalt jätkata.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et olukord praegu veel murelikuks ei tee, kuid võib-olla hakkab edaspidi tegema. Aga kas valitsus on arutanud, kas jäävad sel aastal tegemata mingid konkreetsed tegevused, mida oli planeeritud alustada, või tegelikult sellel aastal seda raha millegi konkreetse jaoks kasutada ei mõeldudki?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui te küsiksite konkreetsemalt mingite vahendite kohta, siis saaksin vastata. Kehtib normaalse riigi eelarvepraktika, et ei ole kohustust ühe eelarveaasta jooksul iga hinna eest seda raha ära kulutada. Kui me võtame näiteks investeeringud teedesse või keskkonna infrastruktuuri, siis arvan, et ei ole mitte mingisugust probleemi, need investeeringud kanduvad üle, nii nagu 2004. aasta järel märkamatult tuleb 2005. aasta.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Te ütlesite, et näiteks haiglatele eraldatud raha ei ole võimalik hakata kasutama, sest eeltööd on tegemata, ja raha eraldati kolmele suurele haiglale. Samal ajal ei eraldatud seda raha Tallinna Lastehaiglale, kus kõik eeltööd on tehtud ja oleks saanud seda raha ilusasti kasutada. Kui kaua jätkub selline mentaliteet, et lihtsalt eraldatakse raha, vaatamata, kas on võimalik hakata seda kasutama või ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Te ei saanud minust päris õigesti aru. Ma ei öelnud, et eeltööd olid tegemata. Raha taotlemisel, sõltuvalt eri meetmetest, on oma normaalne protseduuriline loogika. Siin on olemas ka partner Euroopa Komisjon jne. Kui te ütlete, et eeltööd olid kuskil tegemata ja kuskil tehtud, siis see ei ole päris korrektne. Sama puudutab lastehaiglat. Me arutasime seda valitsuses väga põhjalikult. Kui vaadata neid tingimusi, mille põhjal ekspertkomisjon lõpuks need otsused taotluste kohta tegi, siis see oli väga ühehäälselt tehtud otsus. Ma väga loodan, et lastehaigla saab oma investeeringutele järgneval programmeerimisperioodil jätku.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Kui ma teist õigesti aru sain, siis ei ole midagi hirmsat selles, kui me sel aastal ei võta seda summat välja. Asi on lihtsalt selles, et me ei ole valmis projektide kirjutamiseks ja ettevalmistustööks. Aga millega te seletate näiteks seda, et Narvas on vähemalt neli turismi infrastruktuuri jaoks väga tähtsat projekti, millele pidi tulema juba juunikuus ministeeriumidest vastus, kuid need on seniajani seal, ehitus- ja kuivendustööde aeg on möödas ning töö jääb järgmisesse aastasse? Tähendab, projektid on igati kindlustatud, aga venitamine toimub kuskil Tallinna tasandil. Millega on see selgitatav?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska praegu tõepoolest konkreetsete projektide kohta vastata. Küllap võivad need põhjused olla väga erinevad. Võib-olla kuidagi töö korras saame anda täpse vastuse. Usun, et selline tähelepanu pööramine eri projektidele on väga vajalik ka Riigikogu liikmete poolt. Kui me saame näidete varal kogemusi, mis või mille pärast venib, siis on see praegu äärmiselt vajalik. Ma ei taha kuidagiviisi spekuleerida. Tihtipeale ei ole küsimused mitte ainult ministeeriumide sees, vaid kindlasti on probleeme ka sellega, et kõik need vahendid eeldavad aktiivset koostööd Euroopa Komisjoni struktuuridega. Ka see n-ö tööahel tuleb maksimaalselt hästi sisse töötada.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus on väga lihtne, konkreetne ja samas ka üsna murelik. Teie iseseisva riigi peaministrina kinnitate meile väga rahulikult, et kümnendik riigieelarvest jääb täitmata, tulud jäävad laekumata ja sellest ei juhtu mitte midagi. Mulle küll tundub, et me nagu liigume järjest kaugemale oma iseseisvusest nii rahalises mõttes kui ka kõiges muus. Me sõltume üha rohkem ja rohkem sellest, mis toimub, sest 10% riigieelarvest ei ole väike summa. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Ma arvan, et need numbrid olid teil lihtsalt küsimuse vürtsitamiseks. Eks nad selguvad aasta lõpus. Ma toon teile veel ühe lihtsa näite. Me ei saa esimesel aastal kasutada mitte eelstruktuurivahendeid, vaid struktuurivahendeid. Kõige lihtsam näide: see, mida meie maamehed-põllumehed ootavad, on toetused. Siin on ammu teada reegel, et kogu toetuste maht avaneb alles aasta lõpus. Nii et sisuliselt on võimalik, et ühe kuuga selle meetme osas kogu see protsent oluliselt muutub.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Viimasel visiidil Narva te rääkisite uue hoone ehitamisest kolledži jaoks ja rääkisite ka 50 miljonist, mis selle jaoks peaks kuluma. Tahan täpsustada: kas see raha oli ette nähtud eelarvest või Euroopa rahast?

Aitäh! Kõik Euroopa Liidu investeeringud - see puudutab ka seda näidet - peavad Eesti riigieelarve otsestest vahenditest olema kaasfinantseeritud vähemalt 25% ulatuses. See objekt puudutab investeeringuid haridusse, ennekõike rakenduskõrgharidusse, mille hulgas oli ühe investeeringuna ka Narva kolledž. See on tüüpiline näide. Härra Efendijev, kui vähegi võimalik, siis tutvustage ka oma erakonnakaaslastele, kuidas sellise projekti ettevalmistamine kulgeb ja kuidas niivõrd olulist investeeringut Narvas saab lõpuks teoks teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse osaleda läbirääkimistel? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua esinaine! Kolleegid! Lugupeetud härra peaminister! Kui meil juba jutuks läks ja asjad on tõesti väga konkreetsed, siis teie lahkel loal valmistab Kirde-Eesti parlamendiühendus teile ette materjalid. Asi on nimelt selles, et kolm väga tähtsat turismi infrastruktuuri arendamise projekti on ette valmistatud. Esiteks, bastionide kuivendamine, mis annab võimaluse jalakäijate tsooni rajamiseks meie vanalinnas. Teine on seotud raekoja renoveerimisega ja kolmas Narva jahisadamaga. Need olid tehtud siis, kui need fondid avanesid ja tekkis võimalus projekte esitada. Vastus pidi tulema juba juuni lõpus. Iga nädal algab mul sellega, et ma küsin arenguosakonna juhatajalt, kas vastus on olemas. Vastuseks kuulen, et järjekordne kiri on saadetud ministeeriumi, vastust kahjuks ei ole. Nii et me loodame saada teie abi juba kolme konkreetse juhtumi jaoks, neljas oleks projekt "Narva edu", mis on veninud poolteist aastat, alates eelmisest aastast. Linn on projekteerimistöödesse mahutanud ca 300 000 krooni, sest selline finantseerimisliin oli lubatud ja see oli avatud. See projekt ka seisab, mis on üsna imelik, kui arvestada, kui väike summa õnnestub Eestil tänavu projektide puudumise tõttu realiseerida. Nii et ma kasutan teie - kui ma õigesti aru sain - lubadust ja järgmisel nädalal saadame need dokumendid teile, lootes, et te aitate neid projekte edasi liigutada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on 14 Riigikogu liikme k.a 3. juunil esitatud arupärimine Niguliste kiriku tagastamise kohta. Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Austatud proua esimees! Lugupeetud peaminister! Kannan ette 14 Riigikogu liikme arupärimise vabariigi peaministrile. K.a 28. mail teatas uudisteagentuur BNS, et Res Publicasse kuuluv Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu tahab muuseumina tegutseva Niguliste kiriku anda tagasi Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Veel enam, teie erakonnakaaslane ning teie erakonna valimisnimekirja esinumber Euroopa Parlamendi valimistel taotleb avalikult kiriku tagastamist Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule juba selle aasta jooksul. Kahtlemata võib eeldada, et härra Reinsalu, olles teie erakonna juhtivliige, ei väljenda mitte omi uitmõtteid, vaid Res Publica vaateid, seisukohti ja tõekspidamisi, neidsamu, mida Res Publica püüab ellu viia Vabariigi Valitsuses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Riigikogu kodukorra seaduse §-st 139, palun vastata järgmistele küsimustele. 1. Miks tahab Res Publica lõpetada muuseumi-kontserdisaali tegevuse, mida hindavad ja armastavad peale tallinlaste ja eestlaste ka rahvusvahelised esinejad ning publik? 2. Kuidas on kiriku "tagastamine" kui selline omandireformi aluste seaduse järgi üldse võimalik, võttes arvesse asjaolu, et Niguliste kirik hävis Teises maailmasõjas 90% ulatuses ning ehitati uuesti üles muuseumina? 3. Muuseumi on toetanud nii välismaised kui ka Eesti sponsorid. Kas Res Publica tagastamisplaan näeb ette ka muuseumile sponsorite poolt eraldatud toetussummade praeguses vääringus tagastamist? 4. Möödunud aasta novembris määras Vabariigi Valitsus Siseministeeriumi kaheksa õigeusu kiriku ning ühe kogudusemaja - Alajõe Jumalaema Sündimise kirik, Rakvere Jumalaema Sündimise kirik, Rakvere kogudusemaja, Narva Issanda Ülestõusmise kirik, Jõhvi Jumalailmumise kirik, Lohusuu Jumalailmumise kirik, Mustvee Püha Nikolause kirik, Jaama Püha Nikolause kirik ja Vasknarva Püha Prohvet Eelija kirik - varade valitsejaks. Moskva patriarhaadi välissuhete osakond tegi möödunud aasta detsembris avalduse, milles juhtis tähelepanu, et valitsuse otsuste täitmine venib. Avalduses öeldakse, et Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kirik peaks saama pikaajalisele rendile 18 rajatist, kuid praegu pole ühtki neist hooneist antud juriidiliselt kogudustele, kes neid tegelikult kasutavad. Kas siit võib välja lugeda praeguse valitsuse jämeda kursimuutuse - eesmärgi peatada kirikutülile lahenduse toonud arengud või koguni pöörata nad tagasi? Ning kas Niguliste kiriku tagastamine on osa sellest uuest poliitikast? 5. Kas vastab tõele, et osa Urmas Reinsalu ja Einar Soone kokkuleppest oli, et Niguliste kiriku tagastamise korral korraldatakse seal edaspidi Res Publica erakondlikud vandeandmise ja muud usutseremooniad? 6. Kas vastab tõele, et hoone mittetagastamine sõltub otseselt sellest, kas muuseumi juhid on nõus kandideerima Res Publica nimekirjas tulevastel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Vilja Savisaar! Palun, härra peaminister!

Lugupeetud proua Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks tahab Res Publica lõpetada muuseumi-kontserdisaali tegevuse, mida hindavad ja armastavad peale tallinlaste ja eestlaste ka rahvusvahelised esinejad ning publik?" Tunnistan, et Res Publica ei ole kavatsenud seda teha. Tunnistan, et Niguliste kirikut kasutatakse praegu hea kontserdisaalina. Seal pakutav kultuur on kõrge väärtusega. Kindlasti ei ole kellelgi, ei Vabariigi Valitsusel, erakonnal Res Publica ega loomulikult ka mitte Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul mingit eesmärki, lõpetamaks Niguliste kirikus kontserttegevus. Teiseks, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on ise omalt poolt saatnud Kultuuriministeeriumile koostöölepingu, millest lähtuvalt ei jätkuks kiriku tagastamise korral mitte ainult kontserttegevus, mis käib kirikuga loomupäraselt kokku, vaid Niguliste kirikusse jääks oma tööd jätkama ka kunstimuuseumi filiaal. Teine küsimus: "Kuidas on kiriku "tagastamine" kui selline omandireformi aluste seaduse järgi üldse võimalik, võttes arvesse asjaolu, et Niguliste kirik hävis Teises maailmasõjas 90% ulatuses ning ehitati uuesti üles muuseumina?" Esiteks, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on korduvalt tunnistatud Niguliste kiriku hoone ja maa osas õigustatud subjektiks. Viimase otsuse tegi Tallinna Linnavalitsus 14. jaanuaril 2002. aastal. Niguliste kiriku maa natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt 1940. aastal ja hoone 1941. aastal. Teine põhjendus. Kui te olete tähele pannud, siis meie valitsus on alates ametisse asumisest ühemõtteliselt toetanud ajaloolise õiguse jaluleseadmist kõigis valdkondades, vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale õigusruumile. See on hõlmanud muu hulgas okupatsioonivõimude kuritegude jätkuvat uurimist, nende võimude poolt represseeritud inimestele õigusliku kaitse ja sotsiaalsete garantiide tagamist (juhin tähelepanu, et vastav seadus on Riigikogus vastu võetud ühehäälselt), samuti tööd kommunistliku režiimi kuulutamiseks kuritegelikuks. Lõppeesmärk on seada jalule riiklik korraldus, mis tugineb demokraatlikele põhiõigustele ja vastavatele väärtushinnangutele. Teiste aspektide kõrval toob see kaasa asjade asetumise õigetele kohtadele ehk, teisisõnu, asjade nimetamise õigete nimedega. Selle sissejuhatuse järel tulen Niguliste juurde. Esiteks, välispidisel vaatlusel on selle hoone näol tegu kirikuga mis kirikuga. Tallinna siluetti ehib tema barokne torn. Kogu arhitektuur, nii eksterjöör kui ka interjöör, viitab Nigulistes sellele, et tegu on pühakojaga. Kaldun üldjoontes uskuma, et Riigikogus teenivad eesti rahvast valdavalt inimesed, kes eesti aja- ning kultuuriloo osas jagavad laias laastus minuga samu väärtusi ning usuvad, et kõikjal, kus Nõukogude okupatsioon ja nõukogude võim meile liiga tegid, tuleb taastada ajalooline õiglus. Niguliste kirik, mis sai 1944. aasta 9. märtsi pommituses peaaegu korvamatuid haavu, on mõneti selle ajaloolise õiguse ja õigluse taastamise sümbol. Pean tunnistama, et need, kes viitavad omandireformi aluste seadusele ning asjaolule, et Niguliste kirik peaaegu maatasa pommitati ja et seetõttu ei peaks olema võimalik Nigulistet meie luteri kirikule tagastada, on unustanud, kes õieti pommitas. Nõukogude okupatsiooni laastav mõju eesti rahva suhetele kirikuga annab tunda veel praegugi. Kui luteri kirik mitte ainult usukandjana, vaid ka kultuuriinstitutsioonina on olnud eesti rahva harija ja vaimu toitja sajandeid, siis praegu on ta veel mõneti okupatsioonivaremeis, alles otsimas oma kohta, taaskinnitamas kanda eestlaste südames. Minu arvates kirik saab kujuneda ja peab kujunema integraatoriks okupatsioonijärgsest kriisist väljuvale rahvale. Selleks tuleb anda võimalus ning igati soodustada kiriku paigutumist väärtuskeskmesse. Igavikulisi, aga ka väga praktilisi väärtusi (abielu pühadus, töö väärtustamine) on meie kultuuriruumis kandnud luterlik kirik läbi raskete aegade. Minu arvates loob see kõik head eeldused koostööks riigi ja kiriku vahel. Me teame, et õigusliku baasi annavad selleks mitme valitsuse aktsepteeritud koostöölepe ning ühiste huvide protokoll. Sellest koostööst sünnib elamisväärne ühiskond, kus võim ja vaim mitte ei alaväärtusta, vaid jõustavad teineteist. Teineteise jõustamiseks on vaja teineteist usaldada. On vaja aru saada ja eluliselt tunnistada, et mõlemad osapooled, Eesti riik ja luteri kirik, on olemas ainuüksi huvitatud kolmanda tõttu, inimeste pärast, kes elavad nende vastutusruumis, territooriumil ja keskkonnas. Kirikut ja riiki, kirikut ja ühiskonda ei saa ega tohi vastandada. Arupärijate küsimused kindlasti näitavad, et see on nende eesmärk. Kirikusse kuuluvad Eesti riigi kodanikud, rahvaküsitluse andmetel enam kui 300 000 eestimaalast, kes kannavad teistega sama vastutust oma riigi ja selle institutsioonide ülesehitamise eest. Kirikusse kuuluvad ka Riigikogu liikmed, kuuluvad ka valitsuse liikmed. Nüüd ma küsin: kuidas saame olla mitte huvitatud riigi seisukohalt, rahva seisukohalt nii olulise struktuuri tugevdamisest, kuidas saame mitte jagada vastutust ka kultuuri säilitamise ja edendamise eest? Me teeme seda sakraalehitiste säilitamise, restaureerimise ja kasutamise osas. Niguliste kiriku taasusaldamine, juhin tähelepanu, taasusaldamine luteri kirikule, on loogiline ja, mis peamine, õige samm. Kuna kiriku tagastamine, mis oli teie konkreetne küsimus, sõltub seadusest tulenevalt väga paljudest asjaoludest, tõepoolest väga paljudest asjaoludest, siis ei saa peaminister või valitsus paraku lihtsalt kiriku tagasiandmist otsustada. Küll aga saan ma lubada siit kõnetoolist, et minu valitsus mittetagastamise otsust ei tee. Me jätkame pingutusi, et tekiks normaalne kiriku ja Eesti kultuuriavalikkuse koostöö, kus oleks tagatud mõlemapoolsed huvid. Kolmas küsimus: "Muuseumi on toetanud nii välismaised kui ka Eesti sponsorid. Kas Res Publica tagastamisplaan näeb ette ka muuseumile sponsorite poolt eraldatud toetussummade praeguses vääringus tagastamist?" Ma rõhutan veel kord, et Niguliste kiriku kasutamine luteri kiriku poolt ei peaks tähendama tema seniste kasutusfunktsioonide lõpetamist, mitte mingil juhul. See ei ole kellegi soov ega tahe. Kui vaadata Nigulistele tehtud annetusi, siis valdavalt on toetussummad läinud hoone remondiks: aknad, Antoniuse kabeli fassaad, kiriku fassaad. Niisama kindlalt usun, et annetajad ja toetajad on oma panuse andnud kindlas usus, et nii saab Niguliste kirik kiiremini tagasi oma endise hiilguse. Neljas küsimus: "Möödunud aasta novembris määras Vabariigi Valitsus Siseministeeriumi kaheksa õigeusu kiriku ning ühe kogudusemaja - Alajõe Jumalaema Sündimise kirik, Rakvere Jumalaema Sündimise kirik, Rakvere kogudusemaja, Narva Issanda Ülestõusmise kirik, Jõhvi Jumalailmumise kirik, Lohusuu Jumalailmumise kirik, Mustvee Püha Nikolause kirik, Jaama Püha Nikolause kirik ja Vasknarva Püha Prohvet Eelija kirik - varade valitsejaks. Moskva patriarhaadi välissuhete osakond tegi möödunud aasta detsembris avalduse, milles juhtis tähelepanu, et valitsuse otsuste täitmine venib. Avalduses öeldakse, et Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kirik peaks saama pikaajalisele rendile 18 rajatist, kuid praegu pole ühtki neist hooneist antud juriidiliselt kogudustele, kes neid tegelikult kasutavad. Kas siit võib välja lugeda praeguse valitsuse jämeda kursimuutuse - eesmärgi peatada kirikutülile lahenduse toonud arengud või koguni pöörata nad tagasi? Ning kas Niguliste kiriku tagastamine on osa sellest uuest poliitikast?" Loomulikult, mõlemale teie küsimusele on vastus eitav. Mõningad taustaselgitused. Siseministeerium on kõnealuste hoonete koguduste kasutusse andmise võimaldamiseks teinud järgmisi toiminguid. Hooned on kantud riigivararegistrisse. Praegu on Siseministeeriumi ja ühe eraettevõtte vahel sõlmimisel töövõtuleping, mille kohaselt nimetatud ettevõte koostab vastavate maaüksuste riigi omandisse jätmise toimikud ja mõõdistusprojekti. Maaüksuste kinnistamise järel saab Siseministeerium sõlmida kõnealuseid sakraalhooneid ja kogudusemaja faktiliselt valdavate kogudustega ka kasutuslepingud. Siseministeeriumi hinnangul sõlmitakse need lepingud 2005. aasta esimese poolaasta jooksul. Kõigist eelnimetatud toimingutest on Siseministeerium regulaarselt teavitanud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kirikuvalitsust. Viies küsimus: "Kas vastab tõele, et osa Urmas Reinsalu ja Einar Soone kokkuleppest oli, et Niguliste kiriku tagastamise korral korraldatakse seal edaspidi Res Publica erakondlikud vandeandmise ja muud usutseremooniaid?" Head küsijad, vastus on eitav. Mina peaministrina võin teie solvangud ära kannatada. Kuid mul on raske aru saada, miks te peate vajalikuks solvata Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut. Kuues küsimus: "Kas vastab tõele, et hoone mittetagastamine sõltub otseselt sellest, kas muuseumi juhid on nõus kandideerima Res Publica nimekirjas tulevastel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel?" Ei vasta. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Kolleeg Helle Kalda, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Alguses ma arvasin, et te räägite osalisest tagastamisest, nii nagu seaduses on. Praegu kuulsin ma teie ettekandest, et te mõtlete 75%, mis on Rahandusministeeriumi poolt arvestatud, et kõik tagasi. Millisele seadusele te tuginete, kas te toote uue sätte omandireformi aluste seadusesse, et te saate vara tagastada? Küsimus on praegu Tallinna linnas ja kohustusobjekti mõttelise osa tagastamises, mitte kogu vara tagastamises. Teie ettekandes aga väljendati, et te plaanite anda kõik vara tagasi, mida praegu omandireformi aluste seadus ei luba. Millisele seadusele tuginedes, kas Reformierakonnal või Res Publical või teil on uus seadus või ei täida te Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi?

Aitäh teile! Valitsus täidab kõiki Eesti Vabariigi seadusi. Ma juba vastasin teie küsimustele. Tõtt-öelda saab Vabariigi Valitsus omandireformi eri protsessidesse sekkuda väga konkreetsetel juhtudel. Niguliste kiriku puhul võib kõne alla tulla küsimus, kas see mitte tagastada kirikule. Kõik muud detailid ja tehnilised küsimused ei kuulugi valitsuse pädevusse. Saan teile kinnitada, et kindlasti minu valitsus mittetagastamise otsust nendel põhjustel, millel ma väga pikalt peatusin, ei tee.

Tänan! Kolleeg Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Te pidasite ilusa kõne Res Publica ja luteri kiriku ühtsusest ja sõprusest, aga samas te unustasite siiski ära seadused. Ma täiendan Helle Kaldat. Vaadake, Niguliste kirik on hävinenud 90% ulatuses. Omandireformi aluste seadus ei luba tagastada hooneid, kus põhikonstruktsioonidest on hävitatud üle poole.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska seda kommenteerida. Minu andmetel ei ole omavalitsus teinud asjakohast ekspertiisi. Kui on teistmoodi, siis olen loomulikult valmis selle informatsiooniga tutvuma.

Tänan! Kolleeg Imre Sooäär, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Arupärimise preambulist võis jääda mulje, nagu oleks kirikus esitatav muusika või seal toimuvad kontserdid kuidagi seotud selle pühakoja omandisuhtega. Mul on pigem vastupidine arvamus, aga minu arvamus jäägu mulle. Praegu esitan küsimuse. Nimelt, teatavasti ei ole Niguliste kirikus toimunud rokk-kontserte. See on ikka olnud klassikalise muusika esitamise koht, seal on esitatud kammermuusikat, orelimuusikat. Nii on see ka teistes Eestimaa pühakodades. Kas teile teadaolevalt on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuskil Eestis takistanud klassikalise muusika esitamist oma pühakodades?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul ei ole sellist informatsiooni.

Tänan! Kolleeg Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Praegusel äreval ajal ei tahaks hakata tegema ekskursse ajalukku, nagu teie siin. Kuid teie esinemine oli väga revolutsiooniline omandireformi aluste seaduse suhtes. Kahjuks ei saanud vastust põhiküsimusele. Te ütlesite, et teie valitsus ei tee mittetagastamise otsust. Aga kas teil on plaanis teha tagastamise otsus?

Aitäh selle küsimuse eest! Me teame ju, et see hoone kuulub praegu Eesti riigile. Me teame, et on püütud ka läbi rääkida meie kultuuriavalikkusega, et leida siin koostöölepe, et meie põlvkonnad, kellel on võimalik taastada ajalooline õiglus, ei peaks kunagi tundma piinlikkust tulevaste põlvkondade ees. Minu arvates, nagu ma ütlesin ka oma vastuses, sobivad need kaks funktsiooni kenasti kokku. Ma väga loodan, et meie valitsusel on võimalik teha tagastamise otsus, nii et kõik osapooled, kõik puudutatud pooled tunnetavad, et nad on leidnud kokkuleppe. Kui see kokkulepe on olemas, siis on valitsusel hea meel teha ka tagastamise otsus.

Kolleeg Toomas Alatalu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Teie vastused olid enam-vähem üles ehitatud moraalsetele põhjendustele ja selgitustele. Samal ajal te mainisite, et ekspertiis on tegemata, et teil puudub ekspertide hinnang selle asja kohta. Seetõttu ma küsin: kas niisuguses olukorras siiski on põhjendatud seisukoht, mida te mitu korda kordasite, et teie valitsus ei hakka tegema mittetagastamise otsust? Enne peaks ikkagi olema pilt klaar, kui tulla välja nii kategooriliste sõnavõttudega ja nii kategoorilise avaldusega, nagu härra Reinsalu tegi.

Aitäh selle küsimuse eest! Tahan uskuda, et ma vastasin ka sellele küsimusele. Ma ei hakka kordama, vastus on stenogrammist kättesaadav.

Tänan! Kolleeg Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Tavaliselt antakse kirikud koguduste kasutada. Kas on olemas Niguliste kogudus ja kui palju on seal inimesi?

Aitäh! Eestis on kirik ja riik lahutatud. Ma usun, et seda küsimust ei ole võib-olla õige adresseerida minule.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Kolleeg Mihhail Stalnuhhin, kõne puldist, palun!

Härra juhataja! Kolleegid! Lugupeetud härra peaminister! Mind ajendas siia pulti tulema teie vastus viiendale küsimusele. Nimelt nentisite, et te olete solvatud, et nii ei tohi ja nii edasi. Ausalt öeldes jätab see mulle isiklikult üsna halva mulje. Tahtsime küsida ja äkki solvasime. Võib-olla ei tasuks solvuda. Ma jutustan ühe loo, see toimus teie viimase visiidi ajal Narva. Pärast eelmise aasta visiiti me muidugi ootasime selle kordamist. Tuletan meelde, et me pärast pool aastat selles saalis arutasime, mis sai valesti öeldud ja valesti tehtud, vabandust me ei kuulnudki. Kolme konkreetse asja peale oleksime võinud solvuda, aga see selleks. Tekkis ka ekstremistlikke mõtteid, et oleks meil keegi Stelmahi-taoline olemas. Tänu jumalale meil sellist ei ole. Kui teeks mõne piketi või veel mingi aktsiooni, aga milleks, tuleb siiski riigijuht ja võib-olla saab sellest visiidist isegi kasu. Ausalt öeldes läks väga ilusasti, kuni me jõudsime lõpp-punkti. Toimus üks naljakas lugu, te vist seda ei tea, aga me andsime peaaegu ühel ajal intervjuud. Teie andsite ajalehele Krengolmski Prospekt ja mina andsin televisioonile. Peaaegu ühel ajal, nagu pärast ajakirjanike sõnadest selgus (nad omavahel suhtlesid ja ise hirnusid), küsiti meilt, teilt ja minult, mis on Narva põhiline probleem. Mina vastasin ausalt. Mina vastasin nii, nagu ma mõtlen, et seniajani on Narva suurim probleem olnud Eesti Vabariigi valitsus ja tema poliitika Kirde-Eesti suhtes. Aga pärast seda, kui ma nii vastasin, palusin ma, arvestades seda, mida te rääkisite 50 miljonist uue kolledžihoone ehitamiseks (pool aastat läks meil selle maa saamiseks, aga spordikompleksi ehitamine juba praegu käib, vundament on olemas, pool aastat hiljem see lõpeb, aga sellegipoolest), ja arvestades seda soojenemist nendes suhetes, palusin ma seda võtta naljana ja mitte kuskil tsiteerida. Ajakirjanikud nii tegidki. Teie vastasite täpselt samale küsimusele, mis on Narva kõige suurem probleem, et see on Narva võim. Arvestades näiteks seda, et selle võimu teise aasta töö tulemuseks oli, et sellel suvel peaaegu iga nädal oli Narvas mingi presentatsioon, avati üksteise järel hotelle, kaubanduskeskusi, lõpetati renoveerimisi ja remonte ning see läheb meil niiviisi umbes aasta lõpuni, siis ega see täiesti õige ei ole. See on pigem lihtsalt solvamiseks mõeldud asi. Muidugi, teed või ei tee märkuse, mida kasutada, mida mitte, kasutatakse nagunii. See pani punkti. See näitas teie suhet linna, kus on võimas surve pressi poolt, mis käib teie juures lõunat söömas, see nn iseseisev press väga armastab niiviisi tasuta süüa, eriti peaministri juures. Seal kannavad nad ette, mida on võimude vastu linnas ette võetud, ja pärast tulevad meie juurde ja jutustavad, kes mida rääkis ja kuidas see välja nägi, praktiliselt kõik on konspekteeritud jne. Sellised suhted, kui niiviisi edasi elada ja solvuda, ei anna mitte mingit tulemust, positiivset mitte mingil moel. Nii et, lugupeetud härra peaminister, me väga loodame, et meie koostöö siiski laabub ja tugevneb ning see mõjutab positiivselt ka Narvat. Me oleme võtnud seisukoha, et me enam ei solvu teie peale. Võite rääkida, ükspuha. Põhiline on see, mida valitsus lõppude lõpuks siiski teeb. Teil võiks olla sama maailmavaade, see on väga positiivne. Think positively - see on elule kasuks. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Kas härra peaminister soovib läbirääkimistes osaleda? Ei soovi. Päevakorrapunkt on menetletud.

Austatud kolleegid! Asume järgnevalt käsitlema Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Helir-Valdor Seederi ja Tunne Kelami k.a 13. mail esitatud arupärimist okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusega ettenähtud soodustuste tegeliku rakendamise kohta, millele vastab justiitsminister Ken-Marti Vaher. Palun, Andres Herkel!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Austatud justiitsminister! Eelmise aasta detsembris võttis Riigikogu mäletatavasti vastu okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse ning kahtlemata oli tegemist positiivse sammuga. Esmakordselt määratleti selgelt represseeritu mõiste ning laiendati represseerituile ettenähtud soodustusi, laienes ka soodustuste saajate ring. See on kõik positiivne ning selle eest tahaks kindlasti muu hulgas kiita ka justiitsministrit. Paraku on selle seaduse rakendamisega probleeme tekkinud. Esimesed probleemid, mis tulid esile, on seotud eeskätt inimeste saatuse dokumenteerimisega. Pensioniametid ilma selge tõestusmaterjalita represseerituile lisapensioni ei maksa. Samas peame aru saama, et represseeritud on enamasti väga eakad inimesed, kellel on arhiivimaterjalide otsimise ja leidmisega raskusi, ja mis veel keerukam, paljude represseeritute staatuse dokumenteerimiseks arhiivimaterjalid puuduvad. Eriti puudutab see isikuid, kes asumiselt põgenesid, samuti iseseisvuse eest võidelnuid. Teine probleemiring, millele osutame arupärimises, on seotud maamaksuga. Nimelt viidi represseeritute seadusega sisse selline deklaratiivne säte, mis lubab omavalitsustel teha represseerituile maksuvabastusi nende kasutuses oleva elamumaa osas. Selle soodustuse tegelikuks rakendamiseks ei ole aga rahalist katet. Sisuliselt sõltub see nii nagu ennegi omavalitsuse valmisolekust selliseid vahendeid leida. Samas on olnud ka kummalisi tõlgendusi, näiteks põhiseaduskomisjoni esimehe härra Reinsalu poolt, et seadus loob omavalitsustele selge võimaluse vabastada represseeritud täies mahus maamaksust. Elamumaa maksust vabastamine ja täies mahus maamaksust vabastamine on täiesti erinevad asjad ning nagu ma juba osutasin, puuduvad ka rahalised vahendid. Seoses nende probleemide kerkimisega esitavad kolm arupärijat justiitsministrile järgmised küsimused. Mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada represseerituile professionaalne abi oma staatuse dokumenteerimisel? Milliseid lahendusi näete ette isikute jaoks, kelle saatuse dokumenteerimiseks loomulikel põhjustel arhiividokumendid üldse puuduvad? Ning kolmandaks, milliseid samme kavatseb Vabariigi Valitsus astuda, et tagada represseeritute seaduses sätestatud elamumaa maksuvabastuse tegelik rakendamine? Lõpetuseks juhin tähelepanu sellele, et käesolev arupärimine on üle antud 13. mail k.a, st umbes kuus kuud pärast represseeritute seaduse vastuvõtmist. Kuna vahepeal on möödunud veel neli kuud, siis ma väga loodan, et lugupeetud ministri vastused siin püstitatud küsimustele on sisukad, sest valitsusel on olnud piisavalt aega nende üleskerkinud probleemide üle järele mõelda. Aitäh!

Tänan väga, Andres Herkel! Järgnevalt palun kõnepulti justiitsminister Ken-Marti Vaheri esitatud küsimustele vastama!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Andres Herkel, Helir-Valdor Seeder ja Tunne Kelam, tänan teid kõigepealt selle arupärimise eest ja tänan tähelepanu eest okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusele! Ma tahaksin vastata koos teie kahele esimesele küsimusele ehk küsimusele, mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada represseerituile professionaalne abi staatuse dokumenteerimisel, ja teisele küsimusele, milliseid lahendusi näeb valitsus ette isikute jaoks, kellel puuduvad arhiividokumendid. Kolmandale küsimusele vastaksin eraldi. Kõigepealt esimese ja teise küsimuse kohta. Tõesti, represseeritule mõeldud soodustustest osa ja kasu saamine on võimalik siis, kui omatakse represseeritu tunnistust, kuigi me tegime üleminekusätte, n-ö rakendussätte, et kuni 1. jaanuarini 2005 on võimalik kasutada ka tunnistust, mis on välja antud varem ehk siis rehabiliteeritud isiku tunnistust. See on päris mitmel tuhandel inimesel praegu juba olemas. Tõesti, praeguseks on teie arupärimisest möödunud juba mitu kuud. Praeguse hetke seisuga on represseeritu isikutunnistusi välja antud umbes 9000, mis tähendab, et see seadus on päris eluliselt rakendunud. Teie küsimuse tuum on represseeritu tunnistuse saamine ehk siis tõestamine, et ollakse represseeritu tunnistuse saamiseks õigustatud isik. See tähendab isikute jaoks enda initsiatiivi, see tähendab natuke vaeva. Esmane ja kõige tähtsam institutsioon on siin arhiiv. Arhiivitöötajatega on peetud nii nende kuude jooksul, mis on möödunud praegu arupärimisest, kui ka arupärimise ajal mais-aprillis väga mitmeid kohtumisi, on üritatud lahendada elulisi probleeme, mis on tekkinud seaduse tõlgendamisest, ja ma arvan, et paljud inimesed on saanud asjatundlikku abi. Kõik arhiivitöötajad on teadlikud just nimelt sellest asjaolust, mida Andres Herkel rõhutas, et tegemist on peamiselt pensioniealiste isikutega, keda peab aitama ja kellele peab nõu andma maksimaalses ulatuses. Siinkohal on oluline märkida seda, et arhiiviga suhtlemiseks võib kasutada postiteenuse abi nii tõendusmaterjali taotlemiseks kui ka kättesaamiseks. Tõendusmaterjali all mõtleme rehabiliteerimistunnistusi ja ka koopiaid teistest soovitavatest dokumentidest. Seega tehakse postiteenuse abi kasutamisel kergemaks olukord neile, kes tõesti isiklikult ei saa arhiivi kohale minna. Samuti on arhiivil vajaduse korral võimalik väljastada tõendusdokument ka näiteks represseeritu lähedase või hooldaja avalduse alusel, kuhu on kantud represseeritu isiku- ja kontaktandmed. Seega ma arvan, et praeguse seisuga on abi ja toetus represseeritutele oma staatuse tõendamiseks üsna suures ulatuses läbi mõeldud ja ellu viidud. Arhiivid ja ka kohalikud sotsiaalkindlustusametid aitavad nõu ja jõuga nii paljusid inimesi kui vähegi võimalik, ja teevad seda aktiivselt. Mis puudutab seda juhtumit, kui isikul arhiividokumendid puuduvad, siis siin on peamine lahendus haldusmenetluse üldregulatsiooni kohaldamine, mis tähendab lihtsalt öeldes seda, et lisaks dokumentaalsele tõendusmaterjalile on teatud juhtumil aktsepteeritav ka isiku suuline n-ö tõendusmaterjal. Siin on vaja menetlusosalise ehk represseeritu staatuse taotleja seletusi, vajaduse ja võimaluse korral ka tunnistaja ütlusi. Näiteks, eluliselt olukorda kirjeldades, pensioniameti töötaja kohtub represseerituga ja paneb isiku, samuti tunnistaja, kui see on isikul kaasas, ütlused kirja, võtab seejärel arvesse ka teisi materjale ning saab selle põhjal üldist haldusmenetluse regulatsiooni arvestades otsustada, kas isiku tunnistamine represseerituks on õigustatud või mitte. Praktikas on sellist tõendamisviisi represseeritu tunnistuse andmise menetluses juba kasutatud. Ja nüüd kolmas küsimus. Tuletan meelde, et kolmas küsimus kõlas selliselt: milliseid samme kavatseb Vabariigi Valitsus astuda, et tagada represseeritute seaduses sätestatud elamumaa maksuvabastuse tegelik rakendamine. Sellest niipalju, et tõesti, okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduses on ette nähtud võimalus, mitte aga kohustus, represseeritu või represseerituga võrdsustatud isik elamumaa maksust vabastada. Seetõttu ei saa rääkida Vabariigi Valitsuse poolsetest sammudest selles suunas või ka tungivast soovitusest, vaid võimalusest seda maksuvabastust rakendada. Lühidalt, see on selgelt kohaliku omavalitsuse üksuse otsus, kuna puudutab kohaliku omavalitsuse eelarvet. Tõenäoliselt just nimelt sellel sügisel laieneb nende omavalitsuste hulk, kes seda võimalust kasutavad ja astuvad riigi eeskujul, kes on näinud ette mitmeid soodustusi, leevendamaks represseeritud isikute olukorda, ka omalt poolt positiivse sammu ning vabastavad nad elamumaa maksust. Ma tahan nimetada siinkohal praeguse seisuga heade eeskujudena Elva linna, Viljandi linna ja Suure-Jaani linna, kus selline vabastus on juba tehtud, ning samuti ka Misso ja Järva-Jaani valda. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Kõigepealt kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma vormistan praegu ühte arupärimist teile, aga kuna see temaatika ja see vestlus langevad kokku, siis asja juurde. Te rääkisite praegu nendest juhtumitest, kui arhiivis puuduvad dokumendid. Aga on ka selline võimalus, et dokumendid on kõik olemas, aga üks suurem inimeste kogu saab arhiivist vastuse, kus on öeldud, et kuna nad kannatasid 1944. aastal repressioone Saksa armee poolt, siis seaduse mõttes ei saa neid represseerituteks lugeda. See käib Narvamaa seltsi kohta, need on umbes 800 vanemat inimest, kes visati oma majadest välja siis, kui Saksa armee taganes. Selline kiri on olemas. Kuidas te kommenteerite sellist asja?

Aitäh! Ma arvan, et mul oleks heameel teie arupärimisega tutvudes vastata teile põhjalikult, kuna ma olen Narvas käies ka mõne inimesega kokku puutunud, kes on seda probleemi puudutanud. Tõesti, praeguse hetke seisuga on meie vastus olnud selline, nagu te seda tsiteerisite. Aga kui te kirjeldate seda probleemi täpsemalt, siis ma heameelega kommenteeriksin seda teie arupärimisele vastates põhjalikult.

Tänan! Kolleeg Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud minister, aitäh vastuste eest! Ma pöörduksin nüüd oma arupärimise juurde. Üks, mida te ütlesite, oli, et represseeritud isikute tunnistusi on välja antud ca 9000. Ma mäletan, et kui me seda seadust siin menetlesime, oli juttu, et selliseid isikuid võiks Eestis kokku olla 24 500 - 25 000, umbes sellises suurusjärgus. 9000 on tunduvalt väiksem arv. Mida see tähendab? Kas see tähendab seda, et neid inimesi siiski tuleb juurde, ja kui palju on nüüd suuliste tunnistuste või, nagu te ütlesite, haldusmenetluse üldregulatsiooni järgi isikuid represseerituks tunnistatud? Kui suureks see arv kasvab ja millal me jõuame niikaugele, et kõik represseeritud on registreeritud?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, selle seaduse tegemise ajal ei olnud mitte kerge vastata konkreetsele küsimusele, kui suur on sihtgrupp, keda see seadus puudutab. Selle seaduse õigustatud subjektideks on väga paljud isikud, väga paljud inimesed, kes võib-olla selle aasta jaanuaris olid veel meiega koos elavate kirjas, aga kes peamiselt tulenevalt oma väga kõrgest east võivad täna enam mitte olla. Tegemist on tegelikult seadusega, mis reguleerib mitte kasvavat sihtgruppi, vaid kahanevat sihtgruppi. Ma arvan, et see on üks vastus teie küsimusele, miks meie jaanuarikuised või isegi eelmise aasta lõpu arvestused ei olnud vahest nii täpsed, kui teie ütlesite, 24 500 või 25 500, vaid seda eksimist oli seal rohkem. Me teame, et T_ernobõli mehi on 3000-4000, me teame, et eelmise aasta lõpuga nende isikute arv, kes said pensioniõiguslikku staaži mitmekordselt oma represseeritud aja eest, oli pisut alla 20 000. Aga nagu ma ütlesin, need inimesed on kannatanud, neil on väga palju tervisehädasid ja see sihtgrupp on selgelt kahanev. Iga kuu saab represseeritu tunnistuse üha rohkem ja rohkem inimesi, hetkeseisuga on neid tõesti 9000. Mul on raske prognoosida, milliseks see arv näiteks aasta lõpuks kujuneb. Aitäh!

Tänan! Palun vabandust, Andres Herkel, siin ei ole kahte küsimust ette nähtud. Tänan, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Kolleeg Andres Herkel, palun, kõne puldist!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Mul on õigupoolest hea meel, et saalis viibib praegu sotsiaalminister, kuna käsitletav valdkond on paratamatult seotud ka tema haldusalaga. Üks mõte, mis paratamatult pähe tuleb, võrreldes neid arve, millele me siin osutasime, on see, et me eraldasime ju käesoleva aasta riigieelarvest represseeritud isiku seaduse rakendamiseks kümme miljonit krooni. Kui me räägime nüüd sellest, et meil on represseeritud isikuid rohkem kui poole võrra vähem, kui me algul arvestasime, siis järeldub siit, et nähtavasti see raha jääb suures osas kasutamata. Ja kui arvestada veel lisaks seda, et tegelikult need soodustused ei olegi teab mis suured, siis oleks ilmselt otstarbekas läbi vaadata kogu see filosoofia ning mõnes kohas soodustusi oluliselt suurendada. Üks küsimus, millel arupärimine ei peatunud ja mida ka saalist ei tulnud, kuid mis ilmselt on oluline, on see, kuidas toimub ettevalmistus sõidusoodustuste rakendamiseks, sest mäletatavasti seadust vastu võttes lükkasime me sõidusoodustuste rakendamise aasta võrra edasi. Veel üks haakuv aspekt: kui enne arupärimise esitamist kohtasime ajalehtedes pealkirju "Punarežiimi ohvrid bürokraatiaga hädas", siis pärast arupärimist suvel kohtasime ka selliseid pealkirju, et "Represseeritud hädas laulupeo tasuta külastamise tegeliku rakendamisega". Nimelt tuli välja, et laulupeo korralduskomitee sai represseeritud isikute seadusega antud soodustusest tagada neile isikutele tasuta pääs laulu- ja tantsupeole teada mõned nädalad enne selle ürituse algust ning siis ei olnud võimalik enam tagada istekohti, mistõttu mulle tundub, et siin on siiski väga palju tegemist ka niisuguse haldusliku küsimuse ja vastastikuse informeerimise küsimusega. Asi võinuks algusest peale käia sujuvamalt. Jääb üle loota, et ta edaspidi sujuvamalt käima hakkab. Kui vaadata kogu seda soodustuste gammat või menüüd, mis meile ette antud on, siis planeeritud oli 1,4 miljonit krooni suurendatud hambaravihüvitiseks, 1,9 miljonit krooni sanatooriumituusikuteks, 3,1 miljonit krooni retseptiravimite soodustusteks, 1,2 miljonit krooni eriarstiabi visiiditasudeks, 0,2 miljonit krooni abivahenditeks ning 2,2 miljonit krooni n-ö staaži eest ehk asumisel viibitud aastate eest lisapensioni arvestamiseks. Ma arvan, et meil on väga mõistlik teha sellest kokkuvõtted. Rääkimata sellest, et tõenäoliselt olnuks õige näha algusest peale represseeritud isikute jaoks riigieelarvest ette suuremaid summasid, näib mulle, et siin jääb väga palju reserve ka kasutamata. Ja mis puudutab seda, et arhiivitöötajaid on instrueeritud ning nad annavad kõikidele abi, siis jääb üle loota, et see tõepoolest niimoodi on. Mis puudutab maamaksusoodustust, siis siin ma näen küll seda, et deklaratiivsest sättest seaduses ja omavalitsuste poolt vabatahtlikkusel põhinevast soodustuse andmisest tuleks edasi minna sellega, et riigieelarvest eraldataks ka teatud summad elamumaa maksu hüvitamiseks. Aitäh!

Tänan väga, Andres Herkel! Järgnevalt palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Mul on väga kahju, et meil siin saalis nii vähe rahvast on. Lihtsalt selle saali enamus isegi ei tea, kui huvitav on siin olla siis, kui arupärimistele vastamine käib. Kui palju kõike huvitavat niiviisi avameelselt sulle välja öeldakse. Tahes-tahtmata istud siin ja ootad oma arupärimist, et tuimalt ette lugeda see tekst ja ära kuulata mittemidagiütlevad vastused. Ja tahes-tahtmata ronid siia pulti, sest need vastused, mis sa saad, on nii huvitavad. Tegelikult tulin ma praegu siia oma sellisest loomulikust laiskusest. Mis ma ikka hakkan härra ministrile arupärimist esitama, ma võin ju praegu küsida. Et härra minister ei peagi midagi vastama, ta lihtsalt noogutab pead, kas jah või ei. Ja nii ma selle Narvamaale edasi annangi. Mäletan väga hästi, kuidas me arutasime seda seadust põhiseaduskomisjonis, ja minus tekitas huvi üks säte selles seaduses, kui ma ei eksi, siis juttu oli mingist okupatsioonidevahelisest ajast. Ma küsisin, et mis see on, kas see on see, mis toimus esimese Nõukogude ja teise Nõukogude, nagu seal nimetati, okupatsiooni vahel, et kas seda ei peetagi okupatsiooniks? Ei, tehti mulle selgeks. Et olid sellised kaks päeva, säravat päeva, kus kuulutati välja Eesti Vabariik, ja need kaks päeva ongi see okupatsioonidevaheline aeg. Mina mõtlesin, et see on mingi absurd, no tuli arhiivist kiri ja kirjas on selgelt kirjas, et te olete kannatanud Saksa armee tõttu ja sellepärast te ei ole represseeritu. Ma arvasin, et see on mingi eksitus ja küll me selle välja selgitame. Praegu aga selgub (kas ma tõesti sain õigesti aru?), et kui inimesed jäid oma küladest, majadest, kõigest, mis neil oli, ilma ja see juhtus Saksa armee tegude tõttu, siis neid ei loeta represseerituteks? Eitav vastus. Siis ma sain valesti aru, kuigi stenogramm, ma arvan, ütleb täpselt vastupidi. Siis ma võib-olla ei hakka jätkama selle küsimusega, kas peetakse okupatsiooniks seda aega 1941-1944, millal Eestis olid Saksa väed. Paistab, et sellest eitavast vastusest on siiski see järeldus, et see oli ka okupatsioon. Siis jääb sisse loogiline viga meie kirjavahetuses, tähendab, mitte meie, aga Narvamaa seltsi ja arhiivi kirjavahetuses, miks neid ei peeta represseerituteks, kui see oli okupatsioon, kui Saksa armee oli okupatsiooniarmee ja kui Saksa armee teostas neid repressioone. Paistab, et see töö vist peab ikka tehtud saama, ma mõtlen seda arupärimist, mis nädala lõpus teile laekub, siis juba vaatame. Aitäh!

Tänan väga, Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Siiski, härra minister, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tahtsin paari lausega vastata asjale, mis puudutasid eelkõige Andres Herkeli väidetut. Kõigepealt härra Stalnuhhinile selgituseks, et ma raputasin pead, kuna teie esitatud küsimus on loomult sedavõrd lihtsustatud. Oma vastuses ma ütlesin oma arust üsna selgelt, et palun esitage arupärimine, mul on heameel vastata sellele põhjalikult, mitte lihtsalt praegu siin, vahetades teiega üksikuid lauseid. Aga Andres Herkeli märkuste peale võib-olla kõigepealt niipalju, et see, et 9000 isikut on välja võtnud represseeritu tunnistuse, ei tähenda, et nii palju on ka soodustuste saajaid sel aastal. Nagu ma ütlesin, Vabariigi Valitsus on vastu võtnud määruse, mille alusel on selle aasta jooksul võimalik neid soodustusi saada ka näiteks rehabiliteeritud isiku tunnistuse alusel, ehk siis on ette nähtud üleminekuaeg, mil ka pensioniõiguslikku staaži, kolmekordset staaži saavad isikud saavad soodustusi, saavad seda n-ö vana tunnistuse alusel, aga järgmise aasta 1. jaanuarist laienevad soodustused tõesti ainult represseeritu tunnistuse saanud isikutele. Teine täpsustus, mis puudutab laulu- ja tantsupidu. Kui vaadata sellele n-ö tagantjärele otsa, siis ma arvan, et lõppkokkuvõttes rakendus see seaduses ettenähtud võimalus väga hästi. Minu teada said üle 2000 isiku võimaluse jälgida tantsupeo peaproovi. Kuna me teame, et ühel päeval, laupäevasel päeval, jäi tantsupidu üldse ära, siis reede õhtul oli üle 2000 represseeritud isiku vaatamas tantsupeo peaproovi, samuti oli neile tagatud täielik sissepääs laulupeole mõlemal päeval. On loomulik, et ühegi seaduse rakendamine ei lähe sajaprotsendiliselt õlitatult. Ma arvan, et me oleme üritanud selle üheksa kuuga teha maksimaalselt kõik, et seda seadust käivitada, ja siiski, kui lugupeetud arupärijate esitatud vahe, üle 20 000 võimaliku õigustatud isiku ja praegu 9000 isikut, kes on välja võtnud tunnistuse, on praegusel hetkel hoomatav, siis ma arvan, et tegelikult represseeritud isikud, vabadusvõitlejad ja väga paljud teised, kes on selle seaduse järgi õigustatud subjektid, on seda seadust hästi vastu võtnud. See on neile juba praeguseks toonud teatud leevendust. Teie tõstatatud sõidusoodustuste rakendamine on meil ettevalmistamisel vastavalt seadusele 1. jaanuarist. Nii et ma arvan, et see n-ö riigipoolne panus saab olema veel suurem. Aitäh arupärijatele teema eest!

Tänan, härra minister! Rohkem kõnesoove ei ole, seega on läbirääkimised lõpetatud ja arupärimine käsitletud.

Austatud kolleegid! Asume järgnevalt käsitlema Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi ja Küllo Arjaka k.a 18. mail esitatud arupärimist Eesti Haigekassa nõukogu 16. aprillil toimunud koosoleku kvoorumi ja otsuste kohta, millele vastab sotsiaalminister Marko Pomerants. Palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid ja lugupeetud minister! 16. aprillil toimunud Eesti Haigekassa nõukogu koosolekust võttis osa vaid üheksa nõukogu liiget, kuigi sellesse nõukogusse kuulub 15 liiget. Tähendab, et ei olnud kohal kvoorumit. Sellele vaatamata tehti sellel istungil neli väga tähtsat otsust. Näiteks otsustati juhatuse liikmetele tulemustasu maksmine ja ilma igasuguse konkursita pandi paika ka juhatuse uus liige. Hiljem, seadustamaks seda tegu ja nõukogu teisi otsuseid, on teie poolt, lugupeetud sotsiaalminister, allkirjastatud protokollis märgitud kohalolijaks ja ka hääletusest osavõtnuks nõukogu liige Sandor Liive, kes tegelikult, nagu pärast kontrollimisel selgus, istungil ei viibinud. Lähtudes sellest lühikesest sissejuhatusest, on meil teile kolm küsimust. Kõigepealt, kelle korraldusel märgiti nõukogu protokollis kohalviibijaks ja hääletajaks Sandor Liive? Teiseks, kas otsustusvõimetu nõukogu poolt juhatuse liikmeks nimetatud Maigi Pärnik-Pernik on osalenud juhatuse otsuste tegemisel ja kas need otsused on teie arvates ka pädevad? Ja lõpuks kolmas küsimus, et kui selle ebaseadusliku käitumise tulemusel on makstud välja tulemuspalka, see tähendab, et ei ole seadusetähe järgi tehtud, kas siis on see tarvis tagasi maksta ja kes selle eest vastutab? Aitäh, lugupeetud sotsiaalminister!

Suur tänu, Heimar Lenk! Palun kõnepulti sotsiaalminister Marko Pomerantsi küsimustele vastama!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head uut aastat kõigepealt! Ja loomulikult lugupeetud arupärimise esitaja, tänan teid esmalt selle selgustloova küsimuse esitamise eest ja vastan teile järgmiselt. Härra Sandor Liive märgiti protokolli, kuna ta osales nõukogu töös ja selleks oli kõigi nõukogu liikmete nõusolek. Arvestades seda, et härra Liive esitas kõigi päevakorrapunktide puhul selge seisukoha, nõustusid nõukogu liikmed käsitlema neid kui hääletusotsuseid. Haigekassa nõukogu järgmisel, 17. juuni istungil kinnitati kõik otsused veel kord. Haigekassa seaduse § 17 lõike 3 järgi ei ole nõukogu liikmel õigust hääletamisest keelduda, ka erapooletuks jääda, välja arvatud juhul, kui seadusega on keelatud otsuse vastuvõtmises osaleda või kui otsustatakse temaga kohtuvaidluse alustamist või lõpetamist haigekassa poolt. Seega kõik koosolekul osalenud nõukogu liikmed, kes ei hääletanud otsuse vastu, hääletasid otsuse poolt. Koosolekul osalejate arv on märgitud tõepoolest protokolli algusesse. Kuivõrd haigekassa nõukogu protokolli on vastavalt eelnevale selgitusele märgitud kümme osalejat, on kõik sellel päeval tehtud otsused piisava häältearvuga vastu võetud. Proua Maigi Pärnik-Pernik on tõepoolest asunud töökohustusi täitma. Hindan tema senist tegevust kõrgelt ja leian, et tegemist on vajaliku täiendusega haigekassa juhatusse. Ja lõpetuseks nendin, et haigekassa nõukogu ei ole tulemustasusid tagasi maksma asunud. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud minister! Ma küsiksin üle, kas mitte ei ole õige see informatsioon, et esimene protokollivariant oli siiski üheksa osavõtjaga.

Aitäh! Seda ma ei saa mitte kuidagi kommenteerida.

Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Ei soovi. Läbirääkimisi ei avata ja arupärimine on menetletud.

Järgnevalt asume käsitlema Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni, Jüri _ehovtsovi ja Enn Eesmaa k.a 12. mail esitatud arupärimist riigi rahaliste kohustuste täitmise kohta Tallinna ja teiste kohalike omavalitsuste ees, millele vastab rahandusminister Taavi Veskimägi. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ...

Palun vabandust, kolleeg Ain Seppik!

Oleme terve rea kolleegidega esitanud lugupeetud rahandusministrile, kes parajasti kohal ei viibi, arupärimise, mis puudutab kohalike omavalitsuste tulubaasiga toimuvaid kummalisi muundumisi. Teatavasti tuleb valitsusliidu koalitsioonilepingu kohaselt Euroopa omavalitsuste hartast lähtudes kindlustada Eesti valdadele ja linnadele nende ülesannete täitmiseks piisavad, stabiilsed ja paindlikud tulud. Alates käesoleva aasta veebruarist hakkas Maksuamet tulumaksureformiga ettenähtud korras omavalitsustele tulumaksu üle kandma 11,4% ulatuses antud omavalitsusüksuse elanike eelmise kuu brutotulust. Ja siia ongi see koer nüüd maetud. Vastavalt rahandusministri 2004. aasta 19. jaanuari määruse nr 10 "Füüsilise isiku tulumaksu kohalikele omavalitsusüksustele eraldamise kord" § 11 lõikele 3 jäävad 2003. aasta tuludeklaratsioonide alusel tehtavad juurde- ja tagasimaksed täielikult riigieelarve kanda ja ei mõjuta seetõttu omavalitsusüksustele ülekantavaid summasid. Nüüd, nagu ma ütlesin, algavadki kummalised metamorfoosid. Uue korra järgi laekus Tallinna linna eelarvesse näiteks tulumaksu veebruaris 145,6 miljonit, märtsis 155,3 miljonit, aga aprillis millegipärast 131,9 miljonit krooni. Parem ei ole olukord ka teistes omavalitsustes. Nii näiteks on Viimsi valla k.a aprilli tulumaksu laekumine 6% väiksem kui möödunud aastal, seevastu aga Paldiskis 78%, Valgas 59% ja Tartu linnas 50% suurem kui möödunud aastal. Samal ajal on Viimsi vald kiire brutosissetuleku kasvuga piirkond. Lähtudes eeltoodust oleme esitanud rahandusministrile kuus küsimust. Esimene küsimus: "Milline oli 2004. aasta märtsikuu Tallinna elanike brutotulu ja kui suur tulumaksu summa vastab 11,4%-le Tallinna elanike brutotulust?" Teine küsimus: "Kui suur oli aadressita isikute brutotulu ja kuidas Maksuamet jagas sellele vastavat maksutulu valdade vahel ja millise osa sai sellest Tallinn?" Kolmas küsimus: "Millega Te põhjendate nii suuri erinevusi 2003. ja 2004. aasta tulumaksu laekumistes erinevates valdades ja kas see ei tähenda seda, et üleminekul tulumaksu valdadele eraldamisele elanike brutotulu alusel koheldi valdu ebavõrdselt?" Neljas küsimus: "Kuidas Te seletate praegu valitsuskoalitsiooni lubadust, et tulumaksureformi ei tehta kohalike omavalitsuste arvelt?" Viies küsimus: "Kas vastab tõele, et aprilli lõpuks jäi riigi ja kohalike omavalitsusüksuste vahel jaotamata ligi 150 miljonit krooni laekunud tulumaksu?" Ja kuues küsimus: "Seaduste alusel on kohalikele omavalitsusüksustele pandud mitmeid kohustusi, mille täitmiseks vajavad kohalikud omavalitsusüksused täiendavaid rahalisi vahendeid. Millal ja mis ulatuses kavatseb valitsus muuta omavalitsuste rahastamist selliselt, et riik täidaks omavalitsuste ees kõik seadusest tulenevad kohustused?" Aitäh!

Tänan väga, Ain Seppik! Järgnevalt palun kõnepulti rahandusminister Taavi Veskimäe esitatud küsimustele vastama!

Hea Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tahaksin nendele Riigikogu liikmetele, kes täna on veel saali jäänud, kõigepealt head sügisistungjärgu algust soovida. Ja vastaksin lugupeetud arupärijate esitatud kuuele küsimusele. Kõigepealt küsimus, mis puudutab Tallinna linna ja Tallinna elanike brutotulu suurust, ja kui palju sellest oleks 11,4%. Vastavalt esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonidele oli Tallinna elanikele 2004. aasta tuludelt välja makstud summa kokku 2004. aasta 30. augusti seisuga 10 186 919 203 krooni. Ehk siis 11,4% sellest on 1 161 308 789 krooni. Oluline on teada, et Maksu- ja Tolliamet saab kohalikele omavalitsustele seadusest tulenevalt üle kanda ainult nende tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide alusel laekunud tulumaksu, mis on korrektselt täidetud. Kui kas või üks tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni nõue on ebakorrektselt täidetud - kas ei ole korrektselt ettevõtja poolt tehtud kandeid või puudub antud tulumaksul üldse TSD, tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon - siis ei ole maksuhalduril võimalik seda tulumaksu kohalikele omavalitsustele üle kanda. Maksuhalduri kontole on sel aastal laekunud selliseid vahendeid, millel puudub konkreetne tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon, 129,2 miljonit krooni ja see 129,2 miljonit on siis tegelikult ka see raha, mis kantakse kohalikele omavalitsustele üle, kui tuleb vastav deklaratsioon või ettevõtjad parandavad oma deklaratsiooni ära. Tegelikult teostab Maksu- ja Tolliamet selliseid arveldusi tagasiulatuvalt kuni kolm aastat ehk see on selles mõttes pidev protsess. Teine küsimus: "Kui suur oli aadressita isikute brutotulu ja kuidas Maksuamet jagas sellele vastavat maksutulu valdade vahel ja millise osa sai sellest Tallinn?" Vastavalt esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonidele olid aadressita elanikele väljamakstud summad 2004. aasta 30. augusti seisuga kokku 256 726 921 krooni ja käesoleval aastal on siis proportsionaalse jaotuse alusel Tallinnale eraldatud ca 11,4 miljonit krooni. Kolmas küsimus: "Millega Te põhjendate nii suuri erinevusi 2003. ja 2004. aasta tulumaksu laekumistes erinevates valdades ja kas see ei tähenda seda, et üleminekul tulumaksu valdadele eraldamisele elanike brutotulu alusel koheldi valdu ebavõrdselt?" Mis puudutab reaalselt laekuvaid maksutulusid ning nende erinevust ja erinevat kasvu kohalike omavalitsuste lõikes, siis see tuli eelkõige sellest, et brutotulu valem, mis nüüd on kohalikule omavalitsusele aluseks tulumaksu arvestamisel, ei võta arvesse maksuvaba miinimumi ehk sisuliselt need kohalikud omavalitsused, kellel olid tagasimaksed varasema süsteemiga väga suured aastas ehk kellel oli kogutulult mahaarvamiste osakaal kõige suurem, võitsid suhteliselt kõige enam. Samas peab siin kindlasti ütlema, et aastaid on läbirääkimistel kohalike omavalitsuste koostöökoguga olnud just kohalike omavalitsuste enda soov ja tahtmine minna üle brutotulu valemile kohaliku omavalitsuse tulumaksu protsendi määramisel. Tahaksin kindlasti rõhutada, et see on ühekordne muudatus, mis kaasnes tulumaksureformiga, mis sai ka Omavalitsusliitude Koostöökoguga põhimõtteliselt struktuurina kokku lepitud, ja seda hälvet nüüd 2004-2005 enam ei teki. Nüüd muutub tulumaksust laekuv tulu juba korrelatsioonis elanike brutotuluga ja kindlasti pikas vaates võidavad sellest valemist kõige enam need kohalikud omavalitsused, sealhulgas ka Tallinn, kelle keskmine brutotulu elaniku kohta on kõige suurem. Kindlasti on oluline rõhutada seda, et kohalike omavalitsuste tulubaas kujuneb maksulaekumise ja tasandusfondi laekumise koosmõjus. Oleme palju analüüsinud ja üsna teadlikud nendest tulumaksu erinevatest laekumistest kohalike omavalitsuste valguses. Nägime seda tegelikult ka kevadel mõneti ette, kui jaotasime tasandusfondi 950 miljonit, mis kohalikele omavalitsustele oli mõeldud. 950 miljonist jätsime 50 miljonit reservi just tasandamaks neid üksikuid kohalike omavalitsuste alalaekumisi, nii et see 50 miljoni krooni jaotamine maksumuudatuste mõju kompenseerimiseks seisab veel sel aastal ees. Samuti on kavas kiita sel neljapäeval heaks ja saata siia Riigikogu poole teele lisaeelarve, kus on samamoodi veel täiendavalt 50 miljonit krooni kohalikele omavalitsustele ette nähtud, et tagada just üldine tulubaasi kasv 7-8%, mis eelmisel aastal omavalitsustega kokku sai lepitud selliselt, et need, kes on suhteliselt kaotanud kõige rohkem, saaksid just sellest ajast ka kõige enam. Samuti on aastaid Rahandusministeeriumi poolt tehtud analüüsid näidanud seda, et tegelikult ei ole väikevaldades, alla 1500 elanikuga valdades, põhimõtteliselt makromudeli alusel võimalik tulumaksu laekumist prognoosida, sest seal on üksikute tööandjate mõju niivõrd suur - kas lastakse inimesi lahti või võetakse tööle, milline on just antud ettevõtja konjunktuur näiteks monofunktsionaalsetes asulates. Ise tunnen üsna hästi Järvakandi valda ja seal see esineb. Järvakandi suurim tööandja Järvakandi Klaas on koondanud inimesi ja see on Järvakandi valla tulubaasile väga oluliselt mõju avaldanud. Neljas küsimus: "Kuidas Te seletate praeguse valitsuskoalitsiooni lubadust, et tulumaksureformi ei tehta kohalike omavalitsuste arvelt?" Tahan siin kindlasti kinnitada ja öelda seda, et septembri alguse seisuga on kohalikele omavalitsusüksustele uue tulumaksu jaotuse põhimõtete alusel käesoleva aasta veebruarist kuni augustini üle kantud 15,1% tulumaksu rohkem kui möödunud aasta samal perioodil, sh Tallinnale 6,7%, ja seejuures kasvas näiteks teise kvartali keskmine palk 2003. aastaga võrreldes vaid 7,3%. Tahan siin kinnitada seda, et valitsuskoalitsioon täidab selle lubaduse ja et kindlasti ei tohi ühegi kohaliku omavalitsuse tulubaas 2004. aastal jääda alla 2003. aasta nominaalset taset ning samamoodi tahame tagada kohalike omavalitsuste konsolideeritud eelarve tulubaasi kasvu, siis tasandusfond kui tulumaksu laekumine kokku, see 7-8%, mis eelmisel aastal ka Omavalitsusliitude Koostöökoguga sai kokku lepitud. Selleks, nii nagu ütlesin, kasutame 150 miljonit, mis on tasandusfondist reservi suunatud, pluss 50 miljonit, mille täiendavalt lisaeelarvega tasandusfondi juurde suuname. Loomulikult teeme ka selle sammu ära, et ilmselt juba järgmisest kuust hakkame me seda 100-miljonilist n-ö võlga, mis on praegu kinni Maksu- ja Tolliametis valesti täidetud või esitamata TSD-de alusel, avansiliste tulumaksu ettemaksetega kohalikele omavalitsustele likvideerima, et aasta lõpuks oleks sisuliselt kohalike omavalitsuste ja riigi vaheline n-ö seis null ehk me sisuliselt maksame kohalikele omavalitsustele avansiliselt selle raha ette, selle ca 100 miljonit, mis on praegu maksuhalduri juures, suurendades avansiliste maksete ülekandmise proportsiooni. Ja teine samm, mida me tahame kindlasti teha, on see, et kohalikele omavalitsustele kantakse ka avansiliselt üle FIE-de tulumaksumaksed, mida tegelikult peaks tegema alles järgmisel aastal, aga me teeme selle avansilise makse ära. Selles punktis tahaksin korrata, et see teema on valitsuse jaoks üsna oluliselt fookuses ja eelmise aasta kokkulepped siin peavad. Oleme juba aasta jooksul tulnud mitme muudatusega vastu. Rahandusministrina muutsin ma ise nii tasandusfondi kvartalijaotust kui ka proportsioone kohalikele omavalitsustele kuus - teatavasti kantakse tulusid üle neljal korral -, et see esimene makse, mis oleks 11. kuupäeval, oleks suurem, kuna me teame, et põhiliselt ka kohustused kohalikele omavalitsustele tulevad kuu alguses. Viies küsimus: "Kas vastab tõele, et aprilli lõpuks jäi riigi ja kohalike omavalitsusüksuste vahel jaotamata ligi 150 miljonit krooni laekunud tulumaksu?" Nii nagu eelnevalt rõhutasin, kui on maksudeklaratsioon olemas, siis kannab maksuhaldur ka tulumaksu üle. Need rahad, mille kohta maksudeklaratsiooni aluseks olemas ei ole, lähevad proportsionaalselt kohalike omavalitsuste vahel jaotamisele. Ja selle summa, mis praegu kusagil maksuhalduri juures kinni on, ca 100 miljonit, kanname me, nagu ma eelnevalt ütlesin, aasta lõpuks ka avansiliste tulumaksuülekannetega kohalikele omavalitsustele üle, vaatamata sellele, et need TSD-d ei ole korrektselt esitatud, siis juba aastast kogemust põhimõtteliselt omades, et meil on mingi arusaam tulumaksu laekumise dünaamikast, et n-ö avansilised maksed ei oleks liiga suured ja pärast ei oleks kinnipidamisel ka samamoodi liiga suured, kui kellelegi on saadud maksta liiga palju avansilisi makseid, et see ei ohustaks kohaliku omavalitsuse finantsilist jätkusuutlikkust. Ja kuues küsimus on seotud sellega, et seaduste alusel kohalikele omavalitsustele pandud kohustuste täitmise finantseerimiseks on vajalikud rahalised vahendid. Millal ja mis ulatuses kavatseb valitsus muuta omavalitsuste rahastamist, et riik täidaks kõik seadusest tulenevad kohustused? Teatavasti on koalitsioonilepingus kokku lepitud just see, et me madalamate haldustasandite erikaalu suurendades ka Eesti riigi valitsemist üritame tasakaalustada, mis tähendab seda, et eesmärk on anda üsna mitmed ülesanded kohalikele omavalitsustele üle, kuna usume, et kohalikud omavalitsused suudavad neid õigusi ja kohustusi ning sellega kaasnevat vastutust kõige paremini täita, eelkõige nende ülesannete puhul, mis puudutavad sotsiaalhoolekannet. Teatavasti on Riigikokku juba esitatud eelnõu, millega 2005. aastal antakse kohalikele omavalitsustele üle 18-aastaste ja vanemate puuetega inimeste hooldajatoetus. Hooldajatoetuse maht on käesoleval aastal riigieelarves 150 miljonit krooni. See eelnõu näeb sisuliselt kohalikele omavalitsustele seda ülesannet pannes ette järgmise finantseerimisskeemi: 50 miljoni krooniga kaetakse omavalitsuse tulumaksu osa suurendamine, tõstetakse 0,01 protsendipunkti võrra kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa ja ülejäänu suunatakse omavalitsustele tasandusfondi kaudu, kuna teatavasti see on suhteliselt solidaarne kohalike omavalitsuste osas, et puuetega inimesed ei asu mitte tulumaksu loogikat silmas pidades alati kohalikes omavalitsustes. Samuti on ka 2006. aasta 1. jaanuarist plaan anda toimetulekutoetus kohalikele omavalitsustele üle ja tagada samamoodi rahaline kate kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmiseks. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kas kolleegidel on küsimusi? Kolleeg Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui ma õigesti mäletan, siis te ütlesite, et nn aadressita tulumaksu oli 250 miljonit, mis jagati proportsionaalselt omavalitsuste vahel ära, ja Tallinn sai 11,4 miljonit ehk 4%. Mis on selle proportsionaalsuse aluseks, et Tallinn sai ainult 4%?

Aitäh! Selle proportsionaalsuse aluseks on, teades, et Eestis on 241 kohalikku omavalitsust, see varasem loogika, kui palju on kusagil olnud neid hinnatavaid tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioone, millel ei ole olnud omanikku. Sealt on tulnud see proportsioon, mille alusel jaotati siis tegelikult tulumaks kohalike omavalitsuste vahel.

Tänan! Kolleeg Helle Kalda, palun!

Aitäh! Valitsuskoalitsioon lubas enne valimisi ja ka hiljem, et tulumaksureformi ei tehta kohaliku omavalitsuse arvelt. Te ütlesite täna oma ettekandes täpselt samamoodi, et ei tehta. Rahandusministeerium tunnistas aga käesoleval aastal esmakordselt, et omavalitsuse tulumaksu laekumise vähenemine, võrreldes reformieelse tulumaksu jaotusmetoodikaga, on 200 miljonit krooni. Reformi tõttu kaotavad ju kõik kohalikud omavalitsused, kelle haldusterritooriumil on brutotulu elaniku kohta üle 5347 krooni kuus, ning kaotus on seda suurem, mida kõrgem on brutotulu. Minu küsimus ongi: kuidas on selline tegevus kooskõlas valimiseelsete lubadustega ja kuidas läheb see kokku kohaliku omavalitsuse tulubaasi tugevdamise põhimõtetega, kuidas ja millal plaanite te saamata jäänud tulu kohalikule omavalitsusele kompenseerida?

Aitäh, hea küsija! Mis puudutab tulumaksu laekumist kohaliku omavalitsuse eelarvetesse, siis nii nagu ütlesin, me ei räägi mitte sellest, et netopositsioon kellelgi kuidagi halveneks, võrreldes 2003. aastaga. Tõesõna, rahandusministrina olen ka mina seda öelnud, et võrreldes esialgse prognoosiga on ca 200 miljonit krooni see summa, mis jääb puudu sellest, et tagada kohalikele omavalitsustele 7% tulubaasi kasv, tasandusfond, tulumaks kokku. 200 miljonit jääb puudu selle protsendi saavutamisest. Nii nagu ma ütlesin, on 50 miljonit praegu olemas reservis, 50 miljonit tuleb lisaeelarvega juurde, 100 miljonit kompenseeritakse ehk see 100 miljonit, mis on praegu Maksu- ja Tolliametis kinni, kantakse avansiliste maksetega kohalikele omavalitsustele üle ja sealt võidab selgelt Tallinn kõige enam. Nii et see on see loogika. Konsolideeritud omavalitsuste tulubaasi kasv ei tohiks jääda kokkulepitust madalamale tasemele. Ükski kohalik omavalitsus ei tohiks jääda alla 2003. aasta taset, kui ei ole olnud selliseid üksikuid erakorralisi tulusid. Me teame, et mõningates omavalitsustes, ka väikestes, on olnud selliseid üksikuid suuri erakorralisi tulusid - kas keegi on suurt dividenditulu deklareerinud või mida iganes. Loomulikult on need erandjuhtumid, aga üldjuhul peaks olema põrand see, et kõik kohalikud omavalitsused ületaks 2003. aasta laekumise taseme, tulumaks ja tasandusfond kokku ja summa summarum omavalitsuse tulubaasi kasv, tasandusfond ja tulumaks kokku siis 8%.

Tänan! Kolleeg Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kohalikud omavalitsused kardavad ju kõige rohkem seda, et valitsus annab viimaste aegade traditsiooni kohaselt jälle välja mingi korralduse ja lapib selle ülejäänud rahaga eelarveauke. Sellised jutud, te teate väga hästi, käivad ringi. Ega mina seda ei usu. Minu küsimus on natuke laiem. Ma tahaksin teada, kas me ei peaks siiski otsustavalt üle vaatama kohalike omavalitsuste rahastamise ja tegelikult seda summat tõstma, sest mul on niisugune tunne, käies maakondades, et need funktsioonid ja praegu see raha ei ole omavahel ammu vastavuses, need käärid üha suurenevad. Milline on valitsuse arvamus?

Aitäh! Ma olen ka viimasel ajal täiesti loomulikult ühelt poolt väga palju suhelnud kohalike omavalitsusjuhtidega 2005. aasta eelarvet ette valmistades. Teiselt poolt käisin suvel päris palju ringi ja kohtusin erinevate omavalitsusjuhtidega ning olen rääkinud sellest, et teatavasti kiitis Riigikogu heaks kohalike omavalitsuste vabatahtliku ühinemise soodustamise seaduse, et leida selliseid kuluefektiivsemaid lahendusi just avalike ülesannete täitmiseks. Ja päris mitmed omavalitsusjuhid on omavahelises vestluses tunnistanud, et tegelikult ei ole see olukord nii väga hull ühti, ühes valimistsüklis - teatavasti järgmine valimistsükkel on neli aastat - on kindlasti võimalik ka sellise 7-8%-lise tulubaasi kasvuga või tulubaasi kasvuga, mis ühtib eelarvemahu kasvuga, neid ülesandeid täita ja üldse mitte halvasti. Nad on ka tunnistanud, et loomulikult ei saa nad seda avalikult välja öelda. Ja samamoodi on ka riigis, alati võiks raha rohkem olla ülesannete täitmiseks, saaks teha kvaliteetsemalt, paremini. Ma ei ole päris lõpuni nõus, et kohalikud omavalitsused on praegu alafinantseeritud, võrreldes suhtena ka riigi ülesannete täitmiseks kulutatavat raha. Kui me vaatame kohalikke omavalitsusi ja nende poolt täidetavaid ülesandeid, siis mina näen, et tulevikus tuleb kohalikele omavalitsustele üle anda nii riigi ülesandeid kui siis loomulikult ka vastav raha. Ma näen, et seal on küll kindlasti sellist kohta, kus kohalikel omavalitsustel on võimalik oluliselt võita. Mina usaldaksin kohalikke omavalitsusi, annaksin selle raha neile üle ilma konkreetset silti külge panemata. 2005. aastal teeme selles mõttes esimese sammu, 2005. aasta eelarve eelnõus peaks olema hariduskulu juba ilma selle konkreetse sildita, mis on varasemalt olnud, et kas kapitalikulu või palgakulu, vaid lihtsalt kohaliku omavalitsuse hariduskuludeks ja kohalikul omavalitsusel on siis endal võimalik vaadata, mida teha selle kasvuga, mis on päris suur 2005. aastal hariduskulude osas kohalikele omavalitsustele - kas nad investeerivad, maksavad palka. Anname nii õiguse kui vastutuse kohapeale ja ma arvan, et sealt tekib see efektiivsus, ja anname kohalikele omavalitsustele ka täiendavat raha nende ülesannete täitmiseks, mis on juba praegu nende enda pädevuses. Ma ei näe kusagil tulude poole peal järgnevatel aastatel seda suurt raha hulka, mille kaudu võiks kohalike omavalitsuste tulubaasi, võrreldes proportsionaalselt riigi tulubaasiga, mahuliselt kordades suurendada.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on vaja avada läbirääkimised? Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata ja arupärimine on menetletud.

Järgnevalt võtame käsitlusele 11 Riigikogu liikme k.a 19. mail esitatud arupärimise välisabivahendite kasutamise kohta, millele vastab samuti rahandusminister Taavi Veskimägi. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud härra minister! 2004. aasta riigieelarve tulude poole peal on 5,4 miljardit krooni välisabivahendeid. Käesolevaks hetkeks on aga selge, et kogu välisabi ei suudeta selle aasta jooksul ära kasutada. Rahandusministeeriumi andmetel on 2004. aasta aprillikuu lõpu seisuga riigieelarvesse laekunud välisabivahendeid vaid 351,3 miljoni krooni ulatuses ehk 6,51% eelarve mahust. Lähtudes eeltoodust, palume vastata järgmistele küsimustele. Millega te põhjendate nii tagasihoidlikku välisabivahendite laekumist? Kuidas mõjutab välisabivahendite osaline kasutamata jätmine riigi kohustuste täitmist? Kuidas on kavandatud kasutada ligikaudu 5,4 miljardi krooni suurust välisabi? Kui suur osa 2004. aasta riigieelarves planeeritud välisabivahenditest suudetakse teie hinnangul selle aasta jooksul ära kasutada? Lugupidamisega 11 arupärimise algatanud Riigikogu liiget. Aitäh!

Tänan, Mihhail Stalnuhhin! Palun, härra minister!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Vastan teie esitatud neljale küsimusele, mis puudutavad 2004. aasta riigieelarves planeeritud välisabi kasutamist. Esimene küsimus: "Millega Te põhjendate niivõrd tagasihoidlikku välisvahendite laekumist?" Tahaksin siin rääkida natuke sellest loogikast, mis oli aluseks 2004. aasta eelarves välisabi planeerimisel. Välisabi summa, mis planeeriti, oli tõesti 5,4 miljardit krooni. Sellest 5,4 miljardist kroonist ca 250 miljonit krooni oli Euroopa Liidu ühekordne liitumiseelne abi. Ülejäänud 5,1 miljardit krooni jaguneb oma struktuurilt kolmeks või isegi neljaks - kõigepealt eelstruktuurivahendid, siis struktuurivahendid, Ühtekuuluvusfondi vahendid ja bilateraalne abi - ehk tegelikult tuleb selles struktuuris käsitleda eri kuluridade täitmist. Milline oli planeerimise loogika? Kui ma siin Riigikogu ees seisin ja minu käest päris palju küsiti, mis 2004. aastal välisabi kasutamisega juhtub, siis ma selgitasin välisabi kasutamist ja kasutamise loogikat. Teeksin seda siis täna siin uuesti. 2004. aasta välisabi planeerimine tugines riigieelarve baasseaduse loogikale, et sisuliselt ei ole võimalik ühtegi kohustust, ühtegi hanget välja kuulutada, kui riigieelarves ei ole vastavat summat ette nähtud. Põhimõtteliselt me planeerisime 2004. aasta riigieelarves välisabi n-ö maksimummahuga, et anda mitmesugustele rakendusasutustele ja rakendusüksustele sisuline võimalus hakata hankeid välja kuulutama, hakata sisuliselt riigile kohustusi võtma. Tollel hetkel oli ka ministeeriumidel kõigi 28 meetme suhtes, mis on viie prioriteedi all struktuurivahendite puhul, mis moodustavad sellest 5,4 miljardist kroonist suurima osa, väga selge seisukoht, et nad suudavad viia läbi vajalikud auditeerimised ja akrediteerimisprotsessid ning on seejärel võimelised struktuuriabi rakendama. Ehk ühelt poolt oli väga ühene loogika võtta aluseks maksimumnumber, et saaks hakata sellega tegelema, teiselt poolt aga ministeeriumide seisukohad, et nad suudavad hakata välisabi rakendama ja suudavad nii auditeerimise kui akrediteerimise läbi viia. Teatavasti tuli planeerimise loogikas arvestada ka seda, et kui ma 2004. aasta riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel siin teie ees seisin, siis RAK-i ehk riikliku arengukava läbirääkimised Euroopa Komisjoniga alles käisid, need lõppesid novembrikuus. Kindlasti oli riikliku arengukava kokkupanemine see koht, kus sai lõpliku selguse rakendamise kiirusest. Ma tahaksin veel toonitada: rahandusministrina on minu väga ühene printsiip olnud, et pigem vähem, aga kvaliteetselt. Me teame, et välisabi puhul on n + 2 reegel, st seda saab kasutada sellel aastal, kui ta on eelarvesse planeeritud, pluss kahel järgneval aastal. Ehk sisuliselt on 2004. aasta välisabi võimalik kassapõhiselt välja maksta kuni 2006. aasta lõpuni. Me teame, et näiteks Soome maksab Euroopa Komisjonile kas siis väärkasutuste või ebaregulaarsuste pärast tagasi umbes 2%, Itaalia näiteks 20% kõigist summadest, mida ta Euroopa Komisjonilt saab. Mina olen lähtunud pigem muust. Miks me ehitasime üles rakendusasutuste, rakendusüksuste n-ö akrediteerimise protsessi - just sellepärast, et luua süsteem, mis tagaks välisabi kasutamise eesmärgipärasuse ja läbipaistvuse, võimaldaks need ebaregulaarsused, mis välisabi kasutamisel on tekkinud, võimalikult kiiresti välja tuua. See on kindlasti olnud üks põhjus, miks n-ö kassapõhised väljamaksed on pidurdunud. Minu hinnang on, vaadates seda protsessi tekkepõhiselt ehk riigile 5,1 miljardi krooni ulatuses kohustusi võtvalt, et me suudame katta sellest ca 3,6 miljardit krooni ehk umbes 70-72%. Väljamakseid suudame teha, ma arvan, umbes 50% ulatuses sellest 5,1 miljardist kroonist. See on ilmselt selline suhteliselt realistlik pilt. Tahan siin korrata üle, et Eesti riigi jaoks ei lähe sellest rahast midagi kaduma. Ma arvan, et me suudame kogu selle raha ära kasutada. Pigem on küsimus tõesti selles, kas teha seda väga kiiresti, kvaliteedile rõhku panemata või seada esikohale kvaliteet. Meie oleme teinud täiesti teadlikult selle valiku, et kasutada välisabi tõesti sihipäraselt ja võimalikult tõhusalt, mõjusalt, säästlikult. Teine küsimus: "Kuidas mõjutab välisabivahendite osaline kasutamata jätmine riigi kohustuste täitmist?" Riik ei ole võtnud aastail 2004-2005 välisvahenditest finantseeritavate projektide puhul selliseid kohustusi, mille täitmine võiks olla probleemne. Nii nagu ma ütlesin, on see kahe aasta reegel, kui me oleme võtnud moraalse kohustuse, et kõik RAK-is ja Ühtekuuluvusfondis sätestatud vahendid ja ka eelstruktuurivahendid saaksid välja makstud, siis kindlasti nii see ka juhtub. Need, mis jäävad 2004. aastal kasutamata, kantakse lihtsalt üle 2005. aastasse ja makstakse 2005. aastal välja kassapõhiselt. Kolmas küsimus: "Kuidas oli kavandatud ligikaudu 5,4 miljardi krooni suuruse välisabi kasutamine?" Nii nagu ma ütlesin, sellest 5,4 miljardist oli 250 miljonit sisuliselt ühekordne Euroopa Liidu liitumistoetus. Ülejäänud summad jagunesid selliselt. Eelstruktuurivahendid 1,5 miljardit, sellest SAPARD 104 miljonit, PHARE 593 miljonit, ISPA 875 miljonit krooni. Üks asi, mis ma jätsin võib-olla enne üldist klassifikatsiooni välja ütlemata, on muidugi ühekordne Schengeni abi 344,4 miljonit krooni. Struktuurivahenditest on regionaalarengufond ja sotsiaalfond kokku 1,2 miljardit. Euroopa Liidu algatuste Interreg ja Equal vahendid on 52,3 miljonit krooni, maaelu, kalanduse, maaelu arengukava ja maaelu tagatissektsiooni vahendid 1,6 miljardit krooni, Ühtekuuluvusfond 264 miljonit ning rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja bilateraalse koostöö projektilt tuleb 75 miljonit või 75,8 miljonit krooni. Ehk kokku 5,1 miljardit, nii nagu eelarves seisab. Neljas küsimus: "Kui suur osa 2004. aasta riigieelarves planeeritud välisabivahenditest suudetakse Teie hinnangul 2004. aastal ära kasutada?" Nii nagu ma juba ütlesin, sellise tekkepõhise loogika järgi, et kui palju riik võtab 5,1 miljardi krooni ulatuses kohustusi, oleks see 70% ringis ja väljamakseid tehtaks ilmselt umbes 50% ulatuses. Kasutades võimalust ütlen juba enne, kui me hakkame siin Riigikogus 2005. aasta eelarvet menetlema, et 2005. aastal oleme lähenenud sellele kassapõhiselt ehk sisuliselt on eelarvesse planeeritud nii välisfinantseerimist kui ka kaasfinantseerimist just selles ulatuses, nagu mitmesugused rakendusasutused ja -üksused ette näevad, et nad suudavad 2005. aastal välja maksta. Me teeme riigieelarve seadusesse sellise jutuparagrahvi, mis võimaldab võtta kohustusi n-ö üldise välisabi summa peale, mitte selle summa peale, mis on konkreetses riigieelarve seaduses ette nähtud. Ehk tegelikult annab vastava meetme kogu piirsumma selle raami, mille piires saavad rakendusasutused ja rakendusüksused tegutseda. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Me täna juba vestlesime täpselt samal teemal härra peaministriga. Vastused on enam-vähem samad, arve oli rohkem. Aga rääkides sellest, et raha tuleb kasutada kvaliteetsete projektide alusel, kerkis meil üles selline teema, et pahatihti on projektid liiga kaua ministeeriumis läbivaatamisel. Siin on kaks halba asja. Üks neist on see, et kui projekt ei ole kvaliteetne, siis me lihtsalt ei tea, mis põhjusel asi seal nii kaua venib ja töö jääb toppama. Ja teine asi, kui projekt on kvaliteetne, praegu palgatakse nende kirjutamiseks väga tihti välisspetsialiste, litsentseeritud spetsialiste, siis kaob see aeg, kaob see tempo. Kas seda protsessi on võimalik kiirendada, see kõik venib, läheb liiga aeglaselt?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma olen ise samuti seda meelt, et see tohutu administratiivne koormus, mis nii Eesti riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele kui ka ettevõtjatele on nende välisvahendite protseduuridega pandud, on üsna ränk. Ma ei vaidlegi vastu. Aga meie ees on suuresti ju valik, kas me tahame neid vahendeid kasutada või mitte. Loomulikult on ka ministeeriumi ees valik, kas võtta juurde uusi inimesi, kes vaatavad projekte läbi, või suuta neid projekte n-ö olemasoleva ressursiga menetleda. Näiteks Rahandusministeeriumi puhul ma ütlen küll, et me ei näe praegu selliseid ressursse, mis võimaldaksid ministeeriumide tegevuskulusid suurendada, võtta juurde uusi ametnikke. Oleme üritanud saada hakkama samade inimestega, oleme üritanud tööd selliselt korraldada, et projektid ei veniks. Siin tuleb leida tasakaal. Ma möönan, et ilmselt me otsime praegu seda tasakaalu. Kogu riik otsib seda tasakaalu, et ühelt poolt mitte liiga kergekäeliselt anda projekte välja, sest riik võtab ju siis ise sisulise riski, et kui on väärkasutus, siis maksab riik kõigepealt tagasi ja hakkab seejärel raha kasusaajalt välja nõudma. Teiselt poolt siis tõesti see, et projektid ei läheks enne hapuks, kui nad menetletud saavad. Me otsime seda tasakaalu ja kindlasti üritame leida kõiki häid mõtteid, häid ideid, mida on võimalik nii riigihangete seaduse kui ka Euroopa riigihangete menetlust reguleeriva dokumendi PRAG raames realiseerida. Aga nagu te teate, näiteks kas või eelstruktuurivahendite puhul, käib eelkontroll Euroopa Komisjoni kaudu. Päris paljud projektid on ka Euroopa Komisjonis väga kaua aega kinni. Nii et see on selline üsna bürokraatlik protseduur, aga kes annab raha? Selles mõttes on komisjon siin praegu ikkagi reeglite seadja. Järgmise finantsperspektiivi puhul me võime üritada neid reegleid ise mõjutada, varasema puhul meil seda võimalust ei olnud ehk järelikult peame lähtuma nendest reeglitest. Aga ma möönan probleemi ja olen ka ise orienteeritud sellele, et leida tasakaal efektiivsuse ja kontrollituse või n-ö läbikaalutuse vahel.

Tänan! Kolleeg Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on täpsustav küsimus. Kas te oskate öelda, millised alad või valdkonnad on selles teemas kõige nõrgemad, ja mida te kavatsete teha, et tulevikus neid probleeme vähendada ja garanteerida meie plaanide täitmine ning selle raha kasutamine?

Aitäh, hea küsija! Ma tahaksin kõigepealt esile tõsta põllumajanduse valdkonda ja eelkõige PRIA-t. Kindlasti on ka põllumeestel nurinat, aga vaadates välisabi rakendamist suutlikkuse võtmes, on PRIA ja Põllumajandusministeeriumi valdkond vahest kõige efektiivsem. Probleemid on ilmnenud just mitmesuguste hangetega ja ma arvan, et siin ei olegi süüdi olnud mitte niivõrd konkreetsed ministeeriumid ja nende suutmatus projekte ette valmistada, vaid pigem ikkagi see, et süsteem on kõigi jaoks uus. Kuna Eesti turg on väike, siis on konkurents nende projektide saamisel üsna tihe ja kindlasti on paljud projektid vaidlustatud, ja me teame, et kui on vaidlusmenetlus, siis võtab projekti heakskiitmine veel mitu korda rohkem aega. Peab tunnistama, et väga paljude projektide puhul on eelkontrolli tegevale institutsioonile saabunud protestid hangete läbiviimise ja väljakuulutamise ning ka hangete raames tehtud pakkumiste võitjaks tunnistamise kohta. Nende menetlemine võtab kindlasti väga pika aja. Teada on, et kui sellised protestid tulevad, siis löövad need hanke lõpliku väljakuulutamise pikaks ajaks lukku. Siin ei ole midagi teha, see on nii riigihangete seaduse kui ka PRAG-i norm, me peame sellest lähtuma. Ma arvan, et suurte projektide puhul on probleemid peidetud pigem sinna. Aga loomulikult, kui võtta kolm suurt valdkonda, keskkond, põllumajandus, ütleme, konkurentsivõime ja infrastruktuur, siis PRIA on vahest parim. Ma arvan, et teistes rakendusüksustes, eelkõige neis, kes peavad suutma teostada - Maanteeamet, väiksemate projektide puhul ka näiteks Lennuamet või Raudteeamet - on kontseptuaalset selgust, struktuurilist selgust tänasega võrreldes kindlasti veidi rohkem vaja. Ka KIK ehk Keskkonnainvesteeringute Keskus on suhteliselt paljusid asju korda saamas ja keskkonnaprojektid hakkavad, vähemalt nende väljakuulutamine, vahest kiiremini liikuma ja me suudame selles valdkonnas olla suhteliselt efektiivsed, eriti vaadates tulevikku, kus KIK-i väljakuulutatud projekte saab olema üha enam.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Ei soovi. Läbirääkimisi ei avata ja arupärimine on menetletud.

Viimasena võtame käsitlusele Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Evelyn Sepa, Toivo Tootseni, Vladimir Velmani ja Arnold Kimberi k.a 20. mail esitatud arupärimise sadamatasude tõstmise kohta, millele vastab samuti rahandusminister Taavi Veskimägi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Härra juhataja! Lugupeetud härra rahandusminister! Peame suure murega tõdema, et avalik sektor on meil alarahastatud. Et oma ülesannetega kas või rahuldavalt toime tulla, oleks igal aastal vaja õige mitu miljardit krooni, aga kahjuks seda raha ei ole. Olukorra on muutnud veel eriti pingeliseks praeguse valitsuskoalitsiooni otsus alandada üksikisiku tulumaksu määra. Selge see, et Rahandusministeerium püüab nüüd iga hinna eest riigi tulusid suurendada ja riigikassat rikastada. Aga mõnigi kord jääb selline mulje, et suures tulude suurendamise tuhinas hakatakse saagima neid oksi, millele toetub Eesti majanduskasv, näiteks mereturismi ja kaubavedu meie sadamate kaudu. Üks selline muude tulude suurendamise idee on kavatsus suurendada riigi omandis olevatelt sadamatelt laekuvaid tulusid sadamatasude tõstmise teel. Sellest me saime teada käesoleva aasta 26. veebruaril Eesti Päevalehes avaldatud artiklist, kus öeldakse, et mõned AS-i Tallinna Sadam nõukogu liikmed pooldavad kasumi suurendamiseks sadamatasude tõstmist. Rahandusministeerium ei ole selgitanud, millised on sadamatasude tõstmise võimalikud tagajärjed. Sellest lähtudes ongi meil rahandusministrile viis küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma neid praegu lugema. Ma loodan, et minister loeb need ette ja vastab nendele. Aitäh!

Suur tänu, Toivo Tootsen! Palun, härra minister!

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Pean küll sissejuhatuseks ütlema, et sadamatasudega seonduvad teemad võiksid käia rohkem majandus- ja kommunikatsiooniministri pädevusalasse, ja kella kolmest alates teatavasti ma ei ole enam majandus- ja kommunikatsiooniminister. Sellele vaatamata vastan heameelega nendele küsimustele, sest samamoodi huvitab ka mind Eesti ettevõtete ja sealhulgas riigile kuuluvate ettevõtete hea majanduslik käekäik. Kõigepealt, enne kui ma lähen konkreetsete küsimuste juurde, tahaksin rõhutada, et rahandusministrina nimetan ma Tallinna Sadama nõukogusse teatavasti neli liiget ja nemad on vastavalt riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seadusele esitatud aruannetes põhjendanud seda mitte hindade tõusu, vaid hindade korrigeerimise ja ühtlustamisega, tagamaks eri operaatoritele võrdseid konkurentsitingimusi. Selle raames toimus nii sadamatasude vähendamine kui suurendamine. Ja tegelikult, mis on vahest kõige olulisem, on sadamatasude muutmine minule teadaolevalt praeguse seisuga lükatud edasi 1. jaanuarini 2005. Oluline on võib-olla tõesti vaadata sadamaoperaatorite konjunktuuri ja Tallinna Sadama nõukogu on siin majanduslikus mõttes vahest pädevam hindama neid ootusi, mis sadamal võiksid olla. Kinnitan, et see ei ole küll kuidagi seotud 2005. aasta eelarve tuluaugu lappimisega. Pigem on iga omaniku, ka riigi kui omaniku huvi tagada oma varade ja oma kapitali normaalne tootlus. Nii peab ka Tallinna Sadama varade tootlus olema ühelt poolt tagatud selle kaudu, et teatavasti on Tallinna Sadam infrastruktuuriettevõte, mis tegutseb laiemas konkurentsiruumis kui näiteks Virtsu või Kuivastu sadam, seda tuleb vaadata terve Läänemere regiooni ulatuses. Seetõttu lähtusid sadamatasude vähendused, mida plaaniti teha kruiisilaevadele, katamaraanidele, kindlasti sellestsamast loogikast. Loomulikult on oluline, et sadam teeks vajalikud infrastruktuuri investeeringud nii Vanasadamale kui ka Paldiski ja Muuga sadamale, et tagada konkurentsivõime mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus, eriti arvestades, et Peterburi regioonis on Vene valitsuse toel üsna mitmeid uusi sadamaid rajatud. Kui nüüd minna konkreetsete küsimuste juurde, siis esimene on: "Milline on Eesti sadamate ja laevakompaniide konkurentsipositsioon Läänemere piirkonnas?" Läänemere idakalda suuremate sadamate kogu kaubakäive oli 2003. aastal 256,7 miljonit tonni, mis oli 9,5% suurem kui 2002. aastal. Tallinna Sadama kaubaveomaht oli 37,6 miljonit tonni, eelmise aastaga võrreldes see vähenes. Siin ei olnud mitte mingit muud süüd kui see, et teatavasti oli 2003. aasta talv jääolude tõttu väga raske ja paljud madalama jääklassiga laevad ei suutnud Tallinna Sadamasse sisse tulla. Mis puudutab Tallinna Sadama turuosa, siis Läänemere idakalda sadamate turuosast on Tallinna Sadama käes 14,6%, koos teiste sadamatega on Eesti sadamate käes tervikuna umbes 17,7%. See on kindlasti number, mis on oma suurusjärgus olnud viimastel aastatel konstantne. Majandus- ja kommunikatsiooniminister ning -ministeerium on loonud ühe töörühma, et hinnata Eestis tegutsevate reederite konkurentsivõimet, võrreldes teiste reederitega. Seda eelkõige reisiveoteenuse osutamisel ehk rääkides eelkõige Tallinki ja Linda Line'i konkurentsisuutlikkusest, võrreldes Viking Line'i või Silja Line'iga. Järeldused, mis see töörühm on teinud, on olnud sellised, et Eesti reederite konkurentsiolukord ei ole, võrreldes teiste riikide reederite omaga, halvem. Struktuur on teistsugune, meil on suhteliselt madalad maksud, meil on suhteliselt väike tööjõukulu. Nii et kindlasti ei ole Eesti reederid, eriti need reederid, kes osutavad reisiveoteenust, kus tööjõukulu osakaal on suur, halvemas olukorras. Kes kaubavedudega tegeleb, on Eesti Merelaevandus, aga Eesti Merelaevandus on tõmmanud oma tegevust oluliselt koomale, nii et seal ei seondu see mitte sadamahindadega, vaid lihtsalt n-ö äri ümberkujundamisega. Teine küsimus: "Millised Eesti sadamad pakuvad soodsamaid tingimusi ja millised halvemaid? Kui suured on need erinevused rahalises mõttes nii reisijateveol kui kaubavedudel?" Kui me räägime Tallinna Sadamast, siis ma arvan, et võrrelda Tallinna Sadamat teiste Eesti sadamatega ei olegi vahest päris õige, sest teiste sadamate kaubastruktuur on Tallinna Sadama omast suhteliselt erinev. Väiksemad sadamad on keskendunud pigem turbale, puidule, killustikule ja tsemendile. See kaup on seal tõesti ilmselt üsna hinnatundlik, kuna see marginaaliosa on ettevõtja jaoks nii väike. Tallinna Sadam on teatavasti keskendunud peaasjalikult transiidikaupadele ja reisijateveole. Reisijateveo puhul ma ütlesin, et ka minu hinnangul ei saa tänast hinnataset arvestades rääkida sellest, et me võiksime reisijateveole suunatud sadamates, eelkõige Vanasadamas ja Linnahalli sadamas, suurendada sadamatasusid rohkem kui inflatsioonikoefitsiendi võrra. Mis puudutab aga teisi sadamaid, eelkõige Muugat ja vedellaste, siis siin on ilmselt olukord teine. Kui me vaatame kogu kaubaahelat, ütleme näiteks Venemaalt Rotterdami, siis vedellasti puhul on sadamatasu ca 2%. Kindlasti ei mõjuta see 2% mitte kuidagi konkurentsiolukorra muutust. Kui vaadata ka Läänemere sadamate kogu käibemahtu, siis see 10% on tulnud eelkõige tänu Venemaa naftale. Kuigi Venemaa on ehitanud suuri sadamaid, võib siiski öelda, et Venemaa enda sadamate võimsus on praegu ammendunud. Me suudame pakkuda operaatoritele kvaliteetsemaid teenuseid kui Venemaa sadamad. Me suudame tagada parema teenuse ja selleks on vaja jätkuvalt investeerida, mis on ka olnud üks loogika, miks sadamatasusid tuleks tõsta. Kui ma õigesti mäletan, siis pole sadamatasusid, näiteks vedellasti puhul, suurendatud vist 1996. aastast. Nii et vedellasti puhul ma ei näe, et meie operaatoritel oleks siin mingi väga suur probleem, et see võiks ühelt poolt vedellasti kaubavoogusid ära viia ja teiselt poolt Tallinna Sadama konkurentsivõimet vähendada ning kolmandaks ka meie operaatorite tegevust kahtluse alla seada. Mida ma pean küll oluliseks ja mida sadama nõukogu on minu meelest üsna hästi ajanud, on see, et kõiki sadamaoperaatoreid koheldakse võrdselt, eri operaatorite kohtlemises ei ole põhjendamatuid erinevusi, vaid kõigile antakse võimalikult ühesugused tingimused. Minu arvates on ka see olnud sadama tegevuse üks loogika: ühesugune konkurentsisituatsioon kõigile. Neljas küsimus: "Kui suur võiks protsentuaalselt olla võimalik sadamatasude tõus, mis ei tooks kaasa reisiliikluse ja kaubavedude vähenemist ega takistaks nende tegevusalade arengut?" Nagu ma ütlesin, on nii reisijate- kui kaubavedude puhul oma sisemine loogika olemas. Reisijateveo puhul on see inflatsioonikoefitsient ja kõigi operaatorite võrdne kohtlemine. Vedellasti puhul, arvestades ka maailmaturul tänu naftale kujunenud väga head konjunktuuri, arvan ma, et siin võime omanikuna, riigina teenida sellest ärist suuremat tulu, ilma et see mingeid suuri majanduslikke mõjusid kaasa tooks. Viimane, viies küsimus: "Milline võiks olla sadamatasude tõstmisest saadav tulu, millist mõju avaldaks see transiidivoogudele ning milline saaks olema selle oodatav mõju eelarvele ja sisemajanduse kogutoodangule?" Täna on transiidisektor umbes 8-9% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Meie hinnangul ei too sadamatasude muutus selles mingit suuremat muudatust kaasa. Küll aga on Tallinna Sadama aetav poliitika teha täiendavaid investeeringuid, milleks on olnud vajalik ka sadamatasude tõstmine või see arutelu, sest tõstetud neid teatavasti tänaseks päevaks veel ei ole. Me kõik oleme kuulnud väga suurest investeeringust, mis on seotud Muuga söeterminaliga, ja lisaks sellele on analoogsed investeeringud, mis toovad vedellasti kõrvale ka teistsuguseid kaupu, olgu need siis konteinerkaubad, puitlast, mis iganes. Kindlasti peab Tallinna Sadam jätkuvalt investeerima just sellistesse arendustesse. Sellega on ilmselt võimalik tuua siia näiteks reisijateveos rohkem kruiisilaevu - teatavasti annab turism keskeltläbi 10%, võib-olla rohkemgi, 12% sisemajanduse kogutoodangust -, et ka selle kaudu seda valdkonda arendada, anda uutele operaatoritele, kruiisioperaatoritele samamoodi võimalust siia tulla. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kolleeg Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Te ütlesite, et meie üllas eesmärk on kõiki operaatoreid võrdselt kohelda. Ütelge, palun, kas meie naabrid, Soome ja Venemaa, lähtuvad sama üllast printsiibist ja oma reederitele mingeid soodustusi ei tee?

Aitäh! Olen selle küsimuse tagapõhjaga suhteliselt hästi kursis. Olen uurinud just sellesama töörühma töö raames, milliseid erandeid rakendavad teised riigid oma reederitele. Kui me räägime konkurentsivõimest, siis tuleb vaadata tervet pilti. Tõesõna, Soome rakendab oma reederitele suhteliselt suuri riigiabiskeeme, olgu see siis näiteks sotsiaalmaksu kaudu meremeestele, laevapere liikmetele. Aga üldmõju ongi selles mõttes struktuurses nihkes, et Soome poliitika on üldse teistsugune, nad koguvad rohkem raha kätte ja rakendavad siis suuri, mahukaid riigiabiskeeme, annavad mitmesuguseid soodustusi. Meie loogika on olnud pigem see, et oleme hoidnud üldist kohustuste tasandit ettevõtjatele madalal. Me ei ole üheski valdkonnas rakendanud mahukat riigiabiskeemi. Soome loogika on kõrged maksud, suured abid. Teatavasti on ettevõtjad Euroopas kõige rohkem abi saav seltskond üldse. Me peaksime siis, kui me tahame sama loogika peale minna või kui me tahame hakata eri valdkonna ettevõtjatele, olgu need siis kodumaised kääritatud jookide tootjad või laevnikud, mahukaid riigiabiskeeme rakendama, lihtsalt rohkem raha kokku korjama, et see võimalik oleks. Me oleme üritanud abistada oma ettevõtjaid pigem sel teel, et me ei tee kellelegi erandeid, hoiame makse suhteliselt madalal. Ehk nii nagu ma ütlesin, jõudis see töörühm järeldusele, et arvestades kõiki aspekte, nii maksukeskkonda, administratiivseid kohustusi, mis on laevafirmadel, ja loomulikult ka antavat riigiabi, ei ole Eesti laevafirmad ja reederid kehvemas konkurentsisituatsioonis, kui on teised.

Tänan väga, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on vaja avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Sellega on meil tänane päevakord ammendatud. Kui keegi soovib esineda vabas mikrofonis, siis palun registreerida ennast pärast haamrilööki. Keegi ei registreerinud, vaba mikrofon ei toimu. Istungi lõpp kell 20.00.