Austatud Riigikogu liikmed! Palun tähelepanu! Alustame Riigikogu erakorralist istungjärku, mille olen kokku kutsunud vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 68 ja Riigikogu kodukorra seaduse § 51 lõikele 1 23 Riigikogu liikme ettepanekul nende esitatud päevakorraga. Seoses Riigikogu liikmete Toomas Hendrik Ilvese, Tunne-Väldo Kelami, Siiri Oviiri, Toomas Savi ja Andres Tarandi volituste lõppemisega nende valimise tõttu Euroopa Parlamendi liikmeks, asusid Riigikogu liikmeks alates s.a 2. juulist asendusliikmed Raivo Paavo, Mart Nutt, Helle Kalda, Mait Klaassen ja Jüri Tamm. Meil on meeldiv võimalus kuulata nende ametivannet. Palun tähelepanu! Palun, proua Helle Kalda!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Palun, härra Mait Klaassen!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Palun, härra Raivo Paavo!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Palun, härra Jüri Tamm!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid! Kas Riigikogu liikmed või Vabariigi Valitsuse esindaja soovivad üle anda arupärimisi või eelnõusid? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Aivar Rahno!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on justiitsminister Ken-Marti Vaher. Teiseks, rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on kaitseminister Margus Hanson. Kolmandaks, Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2157/2001 "Euroopa äriühingu põhikirja kohta" rakendamise seaduse eelnõu, ettekandja on justiitsminister Ken-Marti Vaher. Neljandaks, Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga asutamislepingu muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu, ettekandja on rahandusminister Taavi Veskimägi.

Aitäh! Palun, kolleeg Rein Lang!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Kolm on kohtu seadus. Euroopa Liidu asjade komisjoni nimel on mul au anda Riigikogu menetlusse Euroopa Parlamendi valimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille sisu on see, et Euroopa Parlamendi liikmetele võiks ka palka maksta. Head kolleegid, meie endised kolleegid loodavad teie peale!

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu liikmete Harri Õunapuu, Robert Lepiksoni ja Mark Soosaare allkirjadega annan üle kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu valla- ja linnasekretäri positsiooni tugevdamiseks. Selleks, et meie valdades ja linnades oleksid linnasekretäridel suuremad võimalused jälgida kohaliku omavalitsuse töö õiguspärasust ja paremini abistada nii volikogu kui ka valla- või linnavalitsust, on need täiendused siin selles eelnõus kirjas. Kui siiamaani on vastavalt kehtivale seadusele valla- või linnasekretäri tööle võtnud linnapea või vallavanem ja on võinud ta ka ametist vabastada, siis eelnõu järgi oleks see volikogu pädevuses. Nõutav on ¾ volikogu täiskoosseisu poolthääled. Maasekretäri nõusoleku korral võiks valla- või linnasekretär asuda tööle, asuda oma ametisse. Siinkohal annan selle eelnõu üle.

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Varek!

Proua juhataja! Lugupeetud head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni 14 liiget annavad üle arupärimise lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniministrile Meelis Atonenile. Arupärimine käsitleb Eesti Raudtee erastamisega võetud investeerimiskohustuste täitmist või mittetäitmist. 2001. aastal sõlmitud erastamislepingu lisa järgi peab Eesti Raudtee kuni aastani 2005 investeerima kokku üle 2,5 miljardi krooni. Millise graafiku järgi peaks Eesti Raudtee omanik Baltic Rail Services igal aastal ettevõttesse raha paigutama, on kirjas erastamislepingu lisas, mis on väidetavalt aga kuulutatud konfidentsiaalseks. Tuginedes k.a 9. juuli Äripäevas avaldatule, on Eesti Raudtee esitanud Rahandusministeeriumile taotluse, milles palub talle erastamislepinguga pandud investeerimiskohustuste pikendamist. Rahandusministeerium kui riigipoolse erastamislepingu hoidja, kellele kuulub 34% Eesti Raudtee aktsiatest, on nimetatud taotluse laekumist kinnitanud ministeeriumi pressiesindaja vahendusel. Ka möödunud aastal olevat Eesti Raudtee esitanud samasuguse taotluse, mis pressiesindaja sõnul teatud tingimustel rahuldati. Arupärijad on esitanud kuus küsimust. Esimesed kolm käsitlevad seda, kuidas hindab minister raudtee üldist olukorda, milliseid võimalikke ning kiireid lahendusi pakub minister praeguse olukorra muutmiseks. Samuti soovime teada investeeringute kohta raudteel aastail 2001-2004. Kolm viimast küsimust käsitlevad raudtee tehnilist olukorda ja raudtee turvalisust.

Aitäh! Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda üle arupärimine peaminister Juhan Partsile. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus on vastu võetud selleks, et tagastada või kompenseerida õigusvastaselt võõrandatud vara. Igal reformil on teadupärast oma hind. Eestis otsustati reform läbi viia riigi kulul ja kõik tagastamisega seonduvad kulud jäeti riigi kanda. Samas jäi riigi kanda ka tagastatud elamutes elanud üürnike eluasemeküsimuse lahendamine. Selleks nägi seadusandja ette võimaluse luua eluaseme soetamiseks võetud laenud, eraldada kohalikele omavalitsustele raha üüripindade ehitamiseks ja anda omanikele toetusi elamute renoveerimiseks. Samuti jäid riigi kanda kulud, mis on seotud eluruumide erastamisega EVP-de eest. Lähtudes eeltoodust ning asjaolust, et vastavalt omandireformi aluste seaduse § 5 lõikele 2 peab Vabariigi Valitsus tagama omandireformi läbiviimise, ja juhindudes Riigikogu kodukorra seadusest, palun vastata seitsmele küsimusele. Esimesed küsimused käsitlevad raha, mis on eraldatud sihtasutusele, ja viimased küsimused on raha kohta, mis on eelarveliselt omandireformi reservi laekunud ja antud omanikele elamute renoveerimiseks, samuti EVP-de eest korterite erastamiseks.

Suur tänu! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Soovin koos 16 kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist anda üle erinevate küsimustega arupärimise peaministrile, haridus- ja teadusministrile, rahandusministrile ja kultuuriministrile seoses juba kümme aastat planeeritud muusikakooli ehitamisega. Nagu te meedia vahendusel kindlasti juba teate, on küsimus seotud kaunite kunstide keskusega, mis peaks ühendama Tallinna Muusikakeskkooli, Tallinna Balletikooli ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli. Selle ehitus on kahjuks juba kaks aastat seisnud. Uusi ideid ei ole meedia vahendusel siiani antud. Seetõttu olekski soov saada Riigikogus vastus küsimustele, millised on planeeritavad tegevused, millised on uued kavad, nii kultuurivaldkonda vaadates kui ka haridusvaldkonda vaadates, millised on olnud võimalikud valitsuse arutelud sel teemal ja finantslahendused selles küsimuses. Seetõttu ongi nii mitu arupärimist.

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise peaminister Juhan Partsile. Selle pealkiri võiks kõlada nii: "Riigivõimu suutmatus lahendada Narvas piiriületusega püsivaid probleeme." See on tsitaat ühest õiguskantsleri ettepanekust, mille ta on saatnud Narva lahendamiseks. Kuid sellest ettepanekust võib teha mõned järeldused. Enne üks näide. K.a 6. juulil, kui minister Atonen käis Narvas, fikseeriti, et Narva transiittranspordiplatsil, aadressil Narva, Rahu tänav 4a, oli korraga 110 suurveokit. Mõni päev hiljem (see arv fikseeriti, kui kohal käis Kanal 2 grupp) oli seal 118 veokit. Kui kogu see transport ei koonduks transiittranspordiplatsile, vaid suunduks otse linna, siis oleks autode järjekord ööpäev läbi ca nelja kilomeetri pikkune. See aga kutsuks esile lõpmatu ja kontrollimatu Narva kesklinna reostamise, sest iga autojuht tahab ööpäeva jooksul süüa ning vältimatu on ka otse vastupidine füsioloogiline vajadus. Vaevalt et me suudaksime neid kindlustada prügikastide ja tualettidega. Sellega kaasneks vägivald, väljapressimine, prostitutsioon, see, millest Narva sai edukalt lahti 1999. aastal. Samas märgib õiguskantsler, et on riigivõimu ülesanne aidata linnal lahendada seda probleemi, mitte lasta suurt transporti Narva linna. Lähtuvalt sellest esitame mõne küsimuse peaministrile ning teevad seda neli Riigikogu liiget.

Aitäh! Head kolleegid! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus eelnõu. Kui esitatud eelnõud vastavad Riigikogu kodukorra seaduses sätestatud nõuetele, määrab juhatus hiljemalt kolme tööpäeva jooksul juhtivkomisjoni. Olen vastu võtnud ka seitse arupärimist. Kui arupärimised on kooskõlas Riigikogu kodukorra seadusega, siis edastan need arupärimised viivitamatult adressaatidele.

Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Märt Raski lahkumise Eesti Reformierakonna fraktsioonist isikliku avalduse alusel alates s.a 1. juulist. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni k.a 28. juunil algatatud töötu sotsiaalse kaitse seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Riigikogu juhatus on registreerinud Andres Herkeli alates k.a 2. juulist Isamaaliidu fraktsiooni esimeheks ning Helir-Valdor Seederi sama fraktsiooni aseesimeheks. Riigikogu juhatus on edastanud Isamaaliidu fraktsiooni k.a 28. juunil esitatud arupärimise Eesti Panga presidendile. Riigikogu juhatus on kinnitanud põhiseaduskomisjoni aseesimeheks Riigikogu liikme Evelyn Sepa. Maaelukomisjoni istung algab täna, 20. juulil kümme minutit pärast täiskogu istungi lõppu. Õiguskomisjoni erakorraline istung toimub kümme minutit pärast Riigikogu täiskogu töö lõppemist. Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli! Kohal on 89 Riigikogu liiget, puudub 12. See tähendab, et erakorralisel istungjärgul on Riigikogu otsustusvõimeline. Nüüd päevakorra täpsustus. Ettekandjad on põhiseaduskomisjoni esindaja Urmas Reinsalu ja majanduskomisjoni esindaja Sven Sester.

Juhatuse ettepanek on töötada vaheajata kuni päevakorra ammendumiseni. Panen selle ettepaneku hääletusele. Panen hääletusele erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku kinnitamise.Hääletustulemused Poolt on 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Erakorralise istungjärgu töö ajagraafik on kinnitatud.

Algab Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse uuesti arutamine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu esinaine! Austatud rahvaesindajad! Austatud Eesti Vabariigi kodanikud! Enne põhiseaduskomisjonipoolse ettekande tegemist on mul üks teadaanne Riigikogu täiskogule. Seoses Siiri Oviiri kui põhiseaduskomisjoni aseesimehe volituste lõppemisega toimusid täna kell 9 põhiseaduskomisjoni erakorralisel istungil uued põhiseaduskomisjoni esimehe ja aseesimehe valimised. Põhiseaduskomisjoni esimeheks valiti ettekandja, põhiseaduskomisjoni aseesimehe valimistel said n-ö esimeses voorus võrdselt hääli Andres Herkel ja Evelyn Sepp. Vastavalt komisjoni vanima liikme Avo Üpruse läbiviidud liisuheitmisele osutus aseesimehe ametisse valituks rahvaesindaja Evelyn Sepp. Põhiseaduskomisjon arutas komisjoni praeguse koosseisu kõigi liikmete, üheksa liikme osavõtul Vabariigi Presidendi otsust elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse välja kuulutamata jätmise kohta. Komisjoni seisukohtade tutvustamise alul võin öelda, et häältega 6 poolt ja 3 vastu läks pärast arutelu hääletamisel läbi ettepanek Riigikogu täiskogule võtta see seadus täna uuesti muutmata kujul vastu. Nüüd kõlanud seisukohtadest ja argumentidest Vabariigi Presidendi otsuse suhtes. Vabariigi President põhjendab seaduse välja kuulutamata jätmist esimese olulise argumendina peamiselt sellega, et seaduse jõustumise tähtaeg on liiga lühike ning see on vastuolus põhiseaduse §-s 10 toodud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneva õiguskindlusega. Oluline on (sellele juhtisid põhiseaduskomisjoni istungil tähelepanu ka komisjoni liikmed), et õiguskindluse printsiip koosneb kahest elemendist: esiteks, määratluse ehk õigusselguse, ja teiseks, usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse põhimõttest. Esimene tuleneb põhiseaduse § 13 lõikest 2 ja keelab riigivõimu omavoli, see tähendab tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada. Vastavale sättele Vabariigi President ei viita. Vabariigi President viitab usalduskaitse põhimõttele. Oluline on rõhutada, et usalduskaitse põhimõte tähendab õiguskindluse printsiibis üksikisikutele ebasoodsate normide, ma rõhutan, tagasiulatuvat mõju. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse põhimõtet kohaldanud mitmel juhul. Seda valdkonda puudutavalt tuleb esile tõsta 1998. ja 1999. aasta omandireformi muudatuste kaasusi, kus usalduskaitse põhimõtet kohaldati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis juba algatatud vara kompenseerimise menetluste suhtes, kus muutunud õigusliku olukorra tõttu kadus taotlejatel õigus kompensatsiooni saada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on möönnud, et üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu. Siit tuleneb usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse põhimõtte kaheastmelise tuvastamise struktuur. Esimesel astmel tuleks tuvastada, kas üldse on tegemist tagasiulatuva mõjuga. Täna asuti põhiseaduskomisjoni mitme liikme seisukohast lähtudes seisukohale, et tegemist ei ole tagasiulatuva mõjuga. Norm avaldab tagasiulatuvat mõju, kui see seab õigusliku tagajärje, ja seda vähemalt osaliselt, sõltuvusse asjaoludest, mis on selle kehtima hakkamisel juba aset leidnud. Rõhk on nüüd sõnadel "juba aset leidnud". Teiseks, kõigil ülejäänud juhtudel tuleb tagasiulatuva mõju põhiseaduspärasuse väljaselgitamiseks kaaluda asjaolusid proportsionaalselt. Nimetatud kaalutlusele viitab ka Vabariigi President oma otsuses, kasutades sõnu "mõistlik aeg". Selle proportsionaalsuse puhul kehtib järgmine põhimõte: koormav tagasiulatuva mõjuga norm on põhiseadusega vastuolus, välja arvatud juhul, kui seda õigustavad ülekaalukad põhjused, see tähendab prima facie, tagasiulatuva jõu keeld. Põhiseadus, muuhulgas, ei keela anda tagasiulatuva mõjuga norme, mis muudavad isiku õigusliku positsiooni paremaks. Põhiseaduskomisjoni mitmed liikmed avaldasid arvamust, et tegemist ei ole tagasiulatuva mõjuga ning seega ei saaks viidata õiguskindluse printsiibile. Põhiseaduskomisjoni istungil avaldasid fraktsioonide esindajad arvamusi, mida ma lühidalt tutvustan, tuues fraktsioonide esindajate seisukohad välja nii, nagu nad kõlasid vaidluses põhiseaduspärasuse üle. Andres Herkel Isamaaliidu fraktsioonist leidis, et selle seaduse puhul ei ole tegemist põhiseadusliku riivega, ning ütles, et Isamaaliidu fraktsioon toetab seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Härra Herkel rõhutas, et üüri piirmäärade kaotamist on edasi lükatud mitu aastat ning ei ole õige öelda, et see tuleb ootamatult. Evelyn Sepp Keskerakonna fraktsioonist leidis, et parlament ei peaks täna täiskogus muutmata kujul seda seadust uuesti vastu võtma, ja rõhutas, et argument ei ole relevantne selles suhtes, otsekui oleks ammu teada, et üüri piirmäärad kaovad. See on olnud tähtaeg riigi jaoks ning riik on jätnud oma kohustused, muu hulgas sotsiaalse õiguskaitse kohustused, täitmata. Rein Lang ning Väino Linde Reformierakonna fraktsioonist toetasid seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Arutelus puudutati ka ühte teist teemat, mis seondub selle õigusliku suhtega. Tegemist on eraõigusliku suhtega üürisuhte puhul, mida võlaõigusseaduses reguleerib 3. osa "Kasutuslepingud" 15. peatükk, mis peaks 1. septembrist, juhul kui see seadus muutmata kujul jõustub, rakenduma. Puudutati veel ühte teemat ja see on võimalik põhiseaduspärasus ja võimalik omandiõiguse põhiseaduslik riive, mille kehtiv omandireformi olukord seoses piiranguga seda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, nagu on kirjas põhiseaduse § 32 lõikes 2, on esile toonud. Komisjoni istungil viidati sellelegi, et kindlasti on riigi kohuseks ka teavitustöö, praegusel juhul, seaduse võimaliku jõustumise korral mõlema eraõigusliku lepingulise suhte osapoole õiguste kaitseks, nii üürileandja kui ka üürilevõtja tarvis. Põhiseaduskomisjoni nõunike seisukoht (ma refereerin nende tehtud õigusliku ekspertiisi sisu) seisneb selles, et nõunikud leidsid, et sel juhul ei ole kohanemisaeg liiga lühike. Hinnangu andmisel on võetud arvesse üüri piirmäära kui kohaliku omavalitsuse otsuse alusel kehtestatavat omandi ajutist kitsendust ning toetutud võlaõigusseaduses üüri tõstmiseks ja tähtajatu üürilepingu ülesütlemiseks antud tähtaegadele. Üüri piirmäära kehtestamine on kohaliku omavalitsuse õigus. Kõikjal ei ole üüri piirmäära kehtestatud. Üldteada oli, et üüri piirmäär on omandiõiguse ajutise iseloomuga kitsendus ning eeltoodut tuleb arvestada kohanemisaja pikkusele hinnangu andmisel. Kehtima jääb sel juhul võlaõigusseaduses sätestatud regulatsioon, mille kohaselt tuleb võimalikust üürimäära tõstmisest pikalt ette teatada. Olemas on ka hulk kitsendusi ja sätteid, mis peaksid tagama õiglase lepingulise suhte nii üürileandjate kui ka üürilevõtjate jaoks, nagu näeb ette omandivabaduse põhimõte, mis on toodud põhiseaduse §-s 32. Kokkuvõtvalt võib öelda, et põhiseaduskomisjon asus seisukohale, et põhiseaduslikku riivet, millele osutab Vabariigi President, selles seaduses ei ole. Põhiseaduskomisjon tegi enamushäältega Riigikogu täiskogule ettepaneku täna see seadus kui põhiseaduspärane muutmata kujul vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Kas on küsimusi ettekandjale? Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud härra Reinsalu! Tsiteerin teile Res Publica programmi: "Erinevatel ühiskonnagruppidel on erinevad neist mittesõltuvad võimalused oma valikuvabadust teostada. See tekitab ühiskonnas olukorra, kus osadel gruppidel on ebaõiglaselt raske elus edasi jõuda. Seega on teatavad toetusmeetmed õigustatud." Miks me neid toetusmeetmeid ei näe selles seadusmuudatuse projektis?

Aitäh! Põhiseaduskomisjon praegusel juhul ja vastavalt ka Riigikogu kodukorra seadusele täitis seda rolli, et ta on täiskogu põhiseaduslik ekspert. Ka kodukorraseaduse järgi annab põhiseaduskomisjon oma esindaja kaudu täiskogus põhiseadusliku vaidluse korral esimesena oma hinnangu. Põhiseaduskomisjon leidis, et see eelnõu on põhiseaduspärane. Õige on, et põhiseaduskomisjoni istungil tekkisid arutelud, mis puudutasid Vabariigi Presidendi argumente, millele president küll otseselt ei viita, aga millest ta juhindub. See oli seoses §-ga 28 ehk õigusega riigi abile. Kahtlemata on sotsiaalriigi põhimõte üks Eesti Vabariigi põhiseaduslikke väärtusi. Sotsiaalne miinimum toimetulekuks peab olema Eesti Vabariigis kui sotsiaalriigis kahtlemata tagatud.

Palun, kolleeg Värner Lootsmann!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud härra Reinsalu! Ma esitan küsimuse teile kui valitsuskoalitsiooni ühele prominentsemale esindajale. Kõik teie väited eraõiguslikust lepingust, võlaõigusseadusest jne on kindlasti omal kohal, kui küsimus ei taanduks sellele, et senised valitsused ei ole suutnud iseendale võetud kohustusi täita. Siit minu küsimus. Praegu koostab valitsus järgmise, 2005. aasta eelarve projekti. Kas teil on informatsiooni, kui palju valitsuskoalitsioon näeb järgmisel aastal ette vahendeid elamuehituseks, et tagada sundüürnikele eluruumide ehitamine ja nende probleemide lahendamine?

Aitäh! Need on küsimused, mille käsitlemine oli relevantne seaduseelnõu sisulisel menetlemisel, kolmel lugemisel, siis kui seadus parlamendi enamuse tahtel vastu võeti. Mina olen siin kui põhiseaduskomisjoni esindaja, kes refereeris põhiseaduskomisjoni erinevaid juriidilisi seisukohti ja lõppotsust selle seaduse võimaliku põhiseaduspärasuse kohta, mille Vabariigi President on seadnud kahtluse alla. Komisjon oma enamuse otsusega leidis, et see seadus on põhiseaduspärane. Eesti Vabariigis on olemas ka teisi õiguskaitsemehhanisme, tuvastamaks selle seaduse põhiseaduspärasust, üksikisikute põhiseaduslike õiguste ja individuaalsete põhiõiguste kaitse võimalusi. Sellist teemat nagu järgmise aasta eelarve assigneeringute struktuur tänasel põhiseaduskomisjoni istungil ei arutatud.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra põhiseaduskomisjoni esimees! Diskussiooni ajal selle probleemi üle ja ka trükisõnas on korduvalt kõlanud väide, et omanik ei või üüri ühepoolselt, ilma üürniku nõusolekuta tõsta. Kas see väide on juriidiliselt pädev võlaõigusseaduse mõttes? Kas te võite seda kommenteerida?

Aitäh! Seda valdkonda käsitlevad võlaõigusseaduse 3. osa 15. peatüki mitmed sätted. Kokkuvõttes võib öelda nõnda, olgugi et sellest teemast põhiseaduskomisjoni istungil täpsemalt juttu ei olnud, et üürileandja võib ühepoolselt algatada üüri tõstmise. Olemas on teatud kitsendusi. Tegemist on tähtajaliste üürilepingutega, millele see üüri tõstmise algatus peab vastama, ning üürnikul on võimalus see üüri tõstmise ettepanek vaidlustada. Vaidlustamismenetluse ajal ei teki õiguslikku alust nõuda kõrgemat üüri. Kehtima jääb senine üürisuhtes sätestatud summa. Vaidlustamise koht on tsiviilkohus ja kohtuvälise õigusmõistmise organ on üürikomisjon. Kahtlemata võib see menetlus, juhul kui üürnik vaidlustab üüri tõstmise ettepaneku, lõppeda ka sellega, et üürniku suhtes rakendatakse kõrgemat üüri. Nii et korrektne on, et see on mitmeetapiline menetlus, aga ühepoolselt on võimalik algatada üüri tõstmist. See on kehtiva võlaõigusseaduse mõte.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Härra Reinsalu! Öelge, palun, miks ei tee riigi õigusaktid üüri piirmäärade kaotamisest rääkides vahet üürnike ja sundüürnike vahel! Miks ei tee seadused vahet praegu korteriturule tulevate ja sinna suunduvate inimeste ja nende vahel, kes on juba kümme aastat olnud sundolukorras, mis on tekitatud riigi poolt ja riigi seadustega?

Aitäh! Kahtlemata on kogu meie omandireformi sisu ja seos põhiseaduse §-ga 32, omandiõigustega, väga avar ja lai teema. Arvan, et toonase seadusandja kaalutlus Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisel, et teha reservatsioon seoses omandireformiga seotud küsimustega, ei olnud mitte juhuslik. See oli selge viide, et omandisuhete struktuuri niivõrd kiire tempoga muutmine toob kaasa teatud ulatuses põhiseaduslikke riiveid, mis Euroopa Inimõiguste Kohtu senist praktikat arvestades võiksid leida vaidlustes ka teistsuguseid lahendeid kui riigi õigusliku regulatsiooni õigeksmõistmine. Mis puudutab terminit "sundüürnikud", siis on tegemist poliitilise terminiga. Ei kehtiv õigus ega ka võimalik, et 1. septembrist seda soodustatud üürilepingute õigust kasutavate isikute rühm seda terminit ei tunnista. Kahtlemata tuleb tunnistada, et kui võtta laiemalt erinevaid õiguslikkuse ja õiguse aspekte, siis võib nende inimeste suhtes, arutades ka avaramalt, juriidiliselt, kindlasti leida ka ebaõiglust. See on täiesti selge ja ühemõtteliselt tõlgendatav, kui rääkida kogu omandireformist.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud esineja! Te ütlete, et õiguskomisjon jõudis järeldusele, et täna arutletav seadusparandus vastab põhiseadusele. Samal ajal näeme, et seadusmuudatuse tõttu võib riigis jällegi hulk inimesi oma kodust ilma jääda. Meie põhiseadus kaitseb ka inimese koduõigust. Kuidas selle vastuoluga jääb?

Aitäh! Õige on see, et põhiseaduses on sätestatud nii omandiõigus (§ 32) kui ka koduõigus ehk elukohaõigus (§ 33). Kodu puutumatuse õigus tähendab seda (ma tsiteerin § 33 teist lauset): "Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ..." Ma arvan, et sellise teema puhul nagu põhiõiguste kitsendamine peaksime me olema juriidiliselt väga täpsed. Õiguslik muutus, mis põhiseaduse seisukohalt toimub selle seaduse jõustumisel, tähendab seda, et alates 1. septembrist võrdsustuvad teatud isikute üürilepingud ülejäänud tähtajaliste üürilepingutega, nii nagu seda sätestab võlaõigusseadus, ning tähtajalisi üürilepinguid ei ole võimalik ühepoolselt üles öelda. Nii et niisugust olukorda, et tulevikus võimalikult kehtivas õiguskeskkonnas tekiksid mingisugused olukorrad, kus kodu puutumatust hakatakse rikkuma või inimesi ühepoolselt üürileandja poolt ahistama, tänavale ajama, ei teki. Kahtlemata võib õigusrikkumisi alati toimuda, neid võib alati toimuda ükskõik millises õigusruumis, ükskõik milliste seadustega seoses. Selle jaoks on olemas õiguskaitsemehhanismid ja ma loodan, et need Eesti Vabariigis toimivad.

Head kolleegid, palun natuke tasem! Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Omandireformi põhiseaduspärase lõpetamise eelduseks on kindlasti see, et suudetakse vältida riigi omavoli. See on omamoodi ka eelduseks õiguskindluse, õiguspärase ootuse printsiibi tagamisel. Riigikogu on kohustanud Vabariigi Valitsust täitma riigi eluasemepoliitikat. Riik on omavoliliselt jätnud selle programmi täitmata ehk valitsus on jätnud selle täitmata. Kuidas sa kommenteerid põhiseaduse valguses seda aspekti, et tegelikult riik ise on rikkunud õiguskindlust ja õiguspärase ootuse printsiipi?

Aitäh! Kui sa viitasid sellele, et §-st 13 tulenev kaitse riigivõimu omavoli eest oleks aluseks §-st 10 tulenevale üldisele õiguste, vabaduste ja kohustuste printsiibile, mis peaksid olema kooskõlas põhiseaduse mõttega ja vastama inimväärikuse ning sotsiaalse demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, siis ettekandjana ütlen, väljendades küll oma isiklikku arvamust, et minu seisukohalt loob § 10 õiguskindluse printsiibi. Selle üks reegel on praegusel juhul § 13 lõikes 2 sätestatud riigipoolse omavoli keeld. Kahtlemata on see õigusteoreetiline käsitlus põhiseaduse II peatüki printsiipide tõlgendamiseks. Aga mis puudutab praegusel juhul riigi kohustusi, siis sotsiaalriigis on riigil kahtlemata kohustus tagada sotsiaalne miinimum, mis puudutab sotsiaalset toetust ja abi. Lisaks on riigil kohustus tagada erinevate individuaalsete põhiõiguste teostamine. Praegu räägime me ühe põhiõigusena muu hulgas §-s 32 sätestatud õigusest, viidatud on siin ka seoses §-ga 10 õiguspärase ootuse riivele, kõnesoleval juhul nimetatud üürnike õiguste võimaliku rikkumise puhul, millele tugines Vabariigi President oma argumentides. Mis puudutab riigi ja valitsuse konkreetseid samme, siis sellel teemal põhiseaduskomisjon arutelu ei avanud. Tõsi küll, ka küsimuse esitaja puudutas ühe teemana probleemi, mis on seotud elamuseaduse § 7 lõike 1 punktiga 1, eluruumidele esitatavate nõuete olemasoluga. Komisjon tuvastas pärast materjalidega tutvumist, et nõuded on kehtestatud valitsuse 1999. aasta määrusega nr 38, mille kehtiv redaktsioon pärineb 2002. aasta 1. augustist ning õigusakti pealkiri on "Eluruumidele esitatavate nõuete ja üüri arvestamise korra kinnitamine".

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra Reinsalu! Ma loodan, et te ei vasta mulle, et põhiseaduskomisjon seda ei arutanud. Kindlasti ei arutanud. Mul on teile järgmine küsimus. Omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 3 on juttu ümberasujatest. Küllap oled sa teadlik, et ümberasujatele ei tohi vara tagastada enne, kui riikidevaheline kokkulepe on sõlmitud. Me teame väga hästi, et riikidevahelist kokkulepet ei tule, Saksa riik on seda ka teatanud. Täna teame aga seda, et tagastatud on küllaltki palju vara, mis on juba seaduslik, ja teame ka seda, et see asi on Riigikohtu menetluses. Samal ajal on need inimesed teatud mõttes juba omanike halduses, teiste sõnadega, see vara peaks tegelikult olema kohaliku omavalitsuse hallata. Järelevalvet elamuseaduse ja ka omandireformi aluste seaduse üle peab pidama riik, teiste sõnadega, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Mul on teile küsimus. Kuidas need inimesed hakkavad maksma ja milline seadus hakkab nende inimeste kohta pärast seda kehtima?

Mis puudutab § 7 lõike 3 edasist juriidilist menetlust, siis mäletatavasti on Riigikohus juba tükk aega tagasi kohustanud Riigikogu seda küsimust lahendama. Kui parlament seda küsimust mõistliku aja jooksul ei lahenda (ma arvan, et see mõistliku aja piir on juba kätte jõudnud), on võimalik, et parlamendi suhtes hakatakse kohaldama ka, kui keegi seda nõuab, kohtuotsuse alusel sunniraha. Nii et parlament peab hakkama kandma, ma ei tea, mis menetluse kaudu või mis organi kaudu, vastavat rahalist koormist, kui ta kohtuotsust ei täida. Hetkel on see kohtuotsus, vähemalt täpsustava õigusliku regulatsiooni loomine, õhus. Mis puudutab riikidevahelisi kokkuleppeid ja teie viidatud küsimuse eeldusi, siis on see kahtlemata omaette dispuudi küsimus. Oletan, et me oleme erinevatel seisukohtadel, see puudutab riigiõigust, rahvusvahelist õigust, õiguslikku järjepidevust, aga ka eraõigust, omandireformi, Eesti haldusõigust. Nii et see arutelu seisab parlamendil ees, kui parlament soovib ja tahab Riigikohtu otsust järgida. Ja miks ei peaks parlamentaarses riigis parlament seda tahtma.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua esimees! Lubage mul Riigikogu juhatusele kõigepealt märkida, et Helle Kalda on siiski Keskerakonna fraktsiooni liige. Ma olen juba 45 minutit oodanud, kas Helle Kalda nime taha tuleb Keskerakonna fraktsiooni märk või ei tule. Võib-olla te suudate selle ära korraldada. Minu küsimus puudutab seda, et kui president jättis välja kuulutamata praegu arutatava seaduse, siis viitas ta sellele, et jõustumise tähtaeg on liiga lühike, aga ta viitas ka omandireformi aluste seadusele, mille eesmärk oli ühelt poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine, aga teiselt poolt ei tohtinud vara tagastamine kahjustada teiste isikute huve ega tekitada uut ülekohut. Nimelt viitas president uuele ülekohtule ja õiguspärase ootuse rikkumisele. Kas õiguskomisjon arutas seda küsimust ja kas ta ei pidanud vajalikuks esitada seadust saali selle tõttu muudetud kujul?

Härra Reinsalu, kas ma võin anda vastuseks kommentaari? Keskerakonna fraktsioon ei ole esitanud veel palvet registreerida Helle Kalda oma fraktsiooni liikmeks. See on teie teha ja me oleme kohe valmis teda registreerima. Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Aitäh! Mis puudutab Vabariigi Presidendi otsust, siis arvan, et riigipea otsuste ja põhiseaduspärasuse arutelu puhul peaksime me olema täpsed. Ma ei leia Vabariigi Presidendi otsuse tekstist niisugust sõna nagu ülekohus. Küll leian Vabariigi Presidendi otsuse lõikes 2 viite, mida ma võin tsiteerida: "Mõistetav on seadusandja tahe kõrvaldada kehtivas õiguses selle normiga kehtestatud kitsendused omandile, mis seavad eluruumide omanikud ebavõrdsesse olukorda ja on käesoleval ajal ebaproportsionaalne meede." Proportsionaalsuse on ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium mitmete lahendite kaudu tunnistanud täiesti adekvaatseks põhiseaduse tõlgendamise meetodiks, eriti põhiõiguste kaalumise valdkonnas. Mis puudutab teie küsimust, kas põhiseaduskomisjon seda arutas, siis vastan eitavalt. Seda põhiseaduskomisjon sellisel kujul, nagu te küsimuse esitasite, ei arutanud.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te märkisite oma ettekandes, et põhiseaduskomisjon asus seisukohale, et selle seaduse jõustumise aeg ei ole lühike. Minu küsimus puudutab seda, missugustele andmetele, faktilistele, majanduslikele või mingitele muudele andmetele tuginedes asus komisjon seisukohale, et selle seaduse jõustumise aeg ei ole lühike. Kui mingisuguseid analüüse majanduslikus mõttes ei tehtud, siis miks neid ei tehtud?

Aitäh! Ma kordan lühidalt üle selle argumentatsiooniahela, mida ma siin esitasin. Tahan rõhutada ühte asja. Põhiseaduskomisjon langetas enamushäältega otsuse ühes küsimuses ja see oli küsimus, kas täiskogule teha ettepanek seadus muutmata kujul vastu võtta või mitte, kas presidendi toodud argumendid lubavad väita, et see seadus on sellises ulatuses põhiseadusvastane või on põhiseadusvastane see, et parlament peaks seda uuesti arutama ja menetlema, sealjuures sisulise muutmise teel. Komisjon asus enamushäältega seisukohale, et seadus on põhiseaduspärane. Erinevad argumendid ja seisukohad selle tähtaja otstarbekuse osas on pigem järgneva ettekandega esineva majanduskomisjoni esindaja küsimus, see on seotud selle seaduse poliitiliste valikutega, muude valikutega, mis puudutavad majanduslikke, eraõiguslikke kaalutlusi. Tahan rõhutada, et minu jaoks koosnes argumentatsiooniahel ka sellest, et Vabariigi President viitab põhiseaduse §-s 10 toodud demokraatliku õigusriigi õiguskindluse printsiibile. Õiguskindluse printsiibi osa on õiguspärase ootuse põhimõte. See tähendab, et seadusandja ei saa tagasiulatuvalt anda õigusakte, välja arvatud väga tõsistes olukordades, millele on viidanud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 1994. aasta lahendis: "Seadusandjal on põhimõtteline õigus anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte, millega võidakse muuta või tühistada varasemaid õigustloovaid akte." Praegusel juhul ei ole tegemist tagasiulatuva jõuga. See seadus rakendub ja hakkab kehtima tulevikus. Me võime arutada selle üle, kas on otstarbekas, et ta hakkab kehtima üldises korras. Seadusandja valis mäletatavasti teistsuguse tee. Seadus ei hakka kehtima mitte kümme päeva pärast Riigi Teatajas avaldamist, nagu on üldine seaduste kehtima hakkamise kord, vaid seadusandja andis pikema aja. Nii et seaduse tagasiulatuva mõju põhimõtet, millele president §-le 10 viidates viitab, minu hinnangul rikutud ei ole. Sisuline otstarbekus, poliitiline otstarbekus on eraldi diskussiooni objekt, eraldi tõlgendamise objekt ja kahtlemata peab seadusandja ka seda vaatlema. Põhiseaduskomisjon seda sellest aspektist ei käsitlenud, põhiseaduskomisjon seadis oma eesmärgiks kujundada oma seisukoht selle seaduse põhiseaduspärasuse kohta.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Esinedes siin põhiseadusliku eksperdina ja selleks, et võtta vastu tähtsaid otsuseid, lähtute te oma sõnul põhiseadusest ja sotsiaalse kindlustatuse tagamisest. Loodan, et te olete arutanud ka tagajärgede üle. Inimesel on õigus eluasemele. Kui ta ei suuda tasuda omanikule kõrget üüri ja ta tõstetakse välja, keda näeb põhiseaduskomisjon siis vastutavana tagajärgede eest? Tahan teada, kelle kohus on eraldada või ehitada uus eluase, kas riigi või kohaliku omavalitsuse kohus, või äkki on see väljatõstetu enda mure.

Aitäh! Ma tahan olla korrektne. Tõepoolest, nagu te ka oma korrektse küsimuse alguses ütlesite, põhiseaduskomisjon on siin täiskogu ees põhiseaduse eksperdi rollis. Õige on, et põhiseaduse § 28 sätestab riigi abi põhimõtte. Nüüd küsimus, kuidas põhiseadus tõlgendab ja mõistab riiki, kas laiendavalt, riiki kui põhiseaduses sätestatud avalikku võimu, või riiki kui riigi keskvalitsuse institutsioone või riiki kui kõikide institutsioonide summat, millele on antud avalikud ülesanded, institutsioonide hulgas näiteks liikmesuse alusel moodustatud avalik-õiguslikud korporatsioonid või ka kohalikud omavalitsused. Selles valdkonnas tuleb põhiseaduse § 28 puhul riigi mõistet tõlgendada kindlasti sellisena, et on keskvalitsuse või riigi kesksete organite asi määratleda ülejäänud institutsioonide pädevused. Seda tuleb riigi suhtes tõlgendada pigem kitsendavalt, selle klausliga, et põhiseaduse XIV peatükk ütleb kohaliku omavalitsuse kohta, et kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel. Siin on oluline see põhimõte, et seadusandja peab seadusega kindlaks määrama ka need funktsioonid, mis kuuluvad täitmisele kohalike omavalitsuste poolt, selle, mis on kohalikud ülesanded ja mis mitte. Kahtlemata on ka see kohtuliku järelevalve ja põhiseadusliku tõlgendamise objekt. Teie küsimus ja mitmed eelnevad küsimused on olnud suunatud praktilistele, poliitilistele, majanduslikele ja inimeste õiguste tagamisega seotud küsimustele seoses sellega, kui nende isikute suhtes hakkab 1. septembrist võimalikult kehtima võlaõigusseadus. Võlaõigusseadus on seadus, mille seadusandja on vastu võtnud ja mis peaks tagama õiguskaitse võimalused ja õiguskaitse üürnikele üürileandjatele seatud erinevate kitsenduste kaudu. Need on just nimelt need kitsendused, millele viitab põhiseaduse § 32 selles suhtes, et omanikul ei saa olla absoluutset õigust oma omandiõiguse teostamisel. Seadusandja on siin õigustatud avalikes huvides kitsendusi seadma ning neid kitsendusi on ka võlaõigusseadus sätestanud. Põhiseaduse ja ka võlaõigusseaduse toimimisel on omaette probleemid need, mis puudutavad inimeste teadlikkust ja teadlik olemist oma õigustest ning ka õigusabi. Kahtlemata on võlaõigusseaduses väga palju paragrahve ja pärast 1. septembrit hakkab kindlasti tekkima kaasusi, millel puudub varasem tõlgenduspraktika, varasem õiguspraktika. Õiguspraktika analüüs on kindlasti küsimus, millele ka parlamendi õiguskomisjon peaks tähelepanu pöörama. Võimaluse korral, kui kehtiv praktika kujuneb erinevaks seadusandja senisest tahtest, tuleks ka vastavad muudatused teha.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Nii üürilepingute pikendamine kui ka üüri piirmäärade kehtestamine tagastatud majades elavatele üürnikele oli mõeldud nn sundüürnike kaitseks perioodil, mil riik lahendab sundüürnike probleemi. Kas te arvate, et sundüürnike probleem on nüüd riigil lahendatud, sundüürnikud enam mingit kaitset ei vaja ja üüri piimäärad sellisel kujul võib kaotada?

Aitäh! Ma vastan nõnda, et kehtiva seaduse põhiseaduspärasuse suhtes asus põhiseaduskomisjon seisukohale, et see seadusmuudatus on põhiseaduspärane. Kas see on poliitiliselt otstarbekas? Ma ei kavatse siin võtta mandaati ja põhiseaduskomisjoni esindajana vastata, kas need komisjoni liikmed, kes leidsid, et seadus on põhiseaduspärane, ka sisuliselt toetavad selle seaduse poliitilist jõustumist ja vastuvõtmist, kas see vastab teie esitatud tingimustele või mitte. Selles osas tuleb vaadata, kuidas need parlamendiliikmed käitusid selle seaduse poliitilisel hääletamisel, mis toimus eelnõu kolmandal lugemisel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Kutsun ettekandjaks majanduskomisjoni aseesimehe kolleeg Sven Sesteri!

Lugupeetud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjonis oli k.a 20. juulil ehk täna hommikul arutuse all Vabariigi Valitsuse algatatud ja Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seadus ettekande tegemiseks Riigikogu erakorralisel istungjärgul. Arutelule olid kutsutud majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen ning Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juhataja Marek Sepp. Komisjoni liikmetele oli välja jagatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna elamutalituse peaspetsialisti Ülle Reidi saadetud kokkuvõte üüri piirmäärade kadumisest tulenevast üüri tõstmise võimalikkusest ning Eesti Majaomanike Ühenduste Liidu pöördumine Riigikogu majanduskomisjoni poole. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen tegi lühikese kokkuvõtte ning vastas komisjoni liikmete küsimustele. Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juhataja Marek Sepp analüüsis samuti Vabariigi Presidendi otsust seaduse välja kuulutamata jätmise kohta. Diskussiooni käigus tulid välja neli sisulist teemat: riigi toetus üürnikele, lühike etteteatamise aeg, üüri ühepoolne tõstmine ning ebavõrdsus. Minister oma vastustes andis teada, et riik on toetamas kohalikke omavalitsusi KredExi kaudu. Tegemist ei ole laenudega, vaid rahaeraldistega suhtes 50 : 50. Lisaks on riik võimaldanud üürnikele KredExi kaudu soodustingimustel 10% omafinantseeringu määraga laenu võtta ning riik on ette näinud ka toimetulekutoetuste suurendamise. Nagu te ka eelnõu seletuskirjast nägite, oli sellel aastal kalkuleeritud summaks 35 miljonit krooni. Üüri ühepoolse tõstmise kohta on selline informatsioon, et kuni 1. juulini 2002 reguleeris üüri piirmäärasid elamuseaduse § 37¹, mille kohaselt oli kohaliku omavalitsuse volikogul õigus kehtestada oma haldusterritooriumil asuvatele munitsipaalomandis olevatele eluruumidele üüri piirmäär. Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud üüri piirmäär oli piirmääraks kõigi samal haldusterritooriumil asuvate eluruumide suhtes, sõltumata omandivormist. Üürnike nõusolekul võis üürilepingus kokku leppida üüri piirmäärast erineva üüri suuruse. Võlaõigusseaduse jõustumisel 1. juulil 2002 muudeti võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusega elamuseadust selliselt, et üüri piirmäärad jäid kehtima ainult tagastatud eluruumide suhtes. Teiste ruumide osas üüri piirmäära enam ei rakendatud. Põhilised garantiid tagastatud elamus elavate üürnike üürilepingute kehtivuse osas on sätestatud omandireformi aluste seaduse § 12¹ kaudu. Nii sätestab see paragrahv, et elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti. Kui teistsugust kokkulepet sõlmitud ei ole, pikeneb tähtaja möödumisel tagastamisel kehtinud üürileping veel viieks aastaks ning nimetatud tähtaja möödumisel võib üürileping veelgi pikeneda, elamuseaduse §-des 32 ja 33 toodud alustel ja korras, st veel viieks aastaks. Eeltoodust nähtub, et oma olemuselt on tagastatud eluruumi üürileping tähtajaline üürileping. See on kooskõlas võlaõigusseaduse rakendamise seaduse põhimõtetega, et ka alles jäänud üürilepingud, mis olid sõlmitud enne 1. juulit 2002, loeti kehtivaks viieks aastaks, arvates lepingu sõlmimisest. Isegi juhul, kui üürnikul on mingil põhjusel jäänud kirjalik üürileping sõlmimata, kuigi kirjalik üürileping tuli sõlmida enne elamu tagastamist, laieneb sellistele üürisuhetele ikkagi ORAS-is toodud kaitse. Tähtajalistele üürilepingutele rakendub võlaõigusseaduse § 300, mille järgi kokkulepe eluruumi üüri perioodilise suurenemise kohta kehtib tähtajalise üürilepingu puhul ja üksnes juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga, üür on tõusnud mitte rohkem kui kord aastas ja üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud. Selliseid tingimusi enne elamu tagastamist sõlmitud üürilepingud ei saanud sisaldada, sest vastavat regulatsiooni ei olnud veel kehtestatud. Seega üldjuhul ei saa omandireformi käigus tagastatud eluruumi üüri tõsta isegi juhul, kui vastav piirmäär ära kaob. Kui konkreetne üürileping on sõlmitud selliselt, et annab võimaluse üüri tõsta, või soovib omanik, hoolimata eelnevast regulatsioonist, siiski üüri tõsta, peab ta seda tegema kirjalikult, võlaõigusseaduse §-s 299 toodud kindla vormi kohaselt. Teates peab sisalduma üüri tõstmise ulatus, üüri uus suurus, tähtaeg, mis ajast üür suureneb, üüri tõstmise põhjendus ja arvestus ning üüri tõstmise vaidlustamise kord. Kui üüri tõstmise teade ei ole vastavas vormis, siis peetakse üüri tõstmist tühiseks ehk üüri pole tõstetud. Üürnik võib vaidlustada eluruumi üüri suuruse ülemäärase tõstmise 30 päeva jooksul selle talle teatavaks tegemisest kas üürikomisjonis või kohtus. Kui üürnik vaidlustab üüri tõstmise ja tasub vaidluse ajal senist üüri ning üürileandja ütleb üürilepingu üles põhjusel, et üürnik ei maksa üüri, siis võlaõigusseaduse § 327 kohaselt saab üürnik ka ülesütlemise vaidlustada, tuginedes asjaolule, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõtetega. Üürileandja poolt eluruumi ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõtetega, kui üürileandja ütles lepingu üles ajal, mil üürikomisjonis või kohtus oli käimas menetlus selle üürilepingu üle. Kui üürikomisjon või kohus on tunnistanud, et üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõtetega, siis arvestatakse, et üürilepingut ei ole üles öeldud. Seega on eeltoodust tulenevalt võimalik üüri tõsta ikkagi poolte kokkuleppel ning juhul, kui üürnik üüri tõusuga ei nõustu, siis ilma tema nõusolekuta ühepoolselt tõsta ei saa. Lisaks sellele, kui üürileandja soovib üürilepingut lõpetada sel ajal, kui käib vaidlus üüri suuruse üle, siis võlaõigusseadusest tulenevalt see võimalik ei ole. Pärast küsimusi ja vastuseid jõudsime ettepanekuteni. Tehti ettepanek toetada Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Alternatiivettepanekuks oli mitte toetada nimetatud seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Konkureerival hääletusel oli vastuvõtmise poolt 6 ning mittetoetamise poolt 2 majanduskomisjoni liiget. Lõpuks, jäädes ainult ühe ettepaneku juurde, tehti täiendav hääletus. Poolt oli 6, vastu oli 1 ja erapooletuks jäi 1 ehk leidis toetust ettepanek seadus muutmata kujul uuesti vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd küsimused! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra Sester! Te tsiteerisite praegu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi dokumenti. Tsitaat oli järgmine: "Üüri on võimalik tõsta ikkagi poolte kokkuleppel ning juhul, kui üürnik üüri tõusuga ei nõustu, siis ilma temapoolse nõusolekuta ühepoolselt üüri tõsta ei saa". Ma kasutasin sedasama sõnastust, ilma allikale viitamata, härra Reinsalule eelmist küsimust esitades. Ma küsisin, kas see on pädev võlaõigusseaduse mõttes. Härra Reinsalu andis täiesti õige tõlgenduse, et see on vale. Saab küll tõsta, kui omanik saab üürivaidluskomisjonis või kohtus õiguse. Kuidas te kommenteerite seda, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastab teie komisjonile ja teie edastate siit Riigikogu kõnepuldist iga üürniku jaoks väga olulise seisukoha, mis on juriidiliselt suisa vale?

Aitäh! Ma ei ütleks, et see on vale. Siin on väga selgelt öeldud, et üürileandja võib teha ettepaneku üürilepingus üüri tõstmise kohta, tuues välja üüri tõstmise ulatuse, uue üüri suuruse, mis ajast üür suureneb, üüri tõstmise ulatuse ning arvestuse ja üüri tõstmise vaidlustamise korra. Loomulikult saab ta seda teha ühepoolselt. Kuid tähele tuleb panna, et pärast seda ei ole üür tõusnud. Üürnikul ei ole kohustust järgmisest päevast hakata üüri maksma.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Majandus- ja kommunikatsiooniminister on tõesti Riigikogu eksitanud, viidanud eelnõu seletuskirjas ainult võlaõigusseaduse §-le 300, mis käsitleb tähtajalisi lepinguid. Enamik nendest lepingutest on muutumas või on nad juba praegu tähtajatud ehk neid reguleerib § 299, millest te just rääkisite. Siin tõstetakse üüri ilma üürniku nõusolekuta. Kas te arutasite, mitu korda saab kinnisasja puhul aastas võlaõigusseaduse § 299 alusel üüri tõsta, kas te üldse teate, mitu korda aastas?

Vastavatest paragrahvidest olen aru saanud, et üüri on võimalik tõsta üks kord aastas. Kui te küsite, kas me seda arutasime, siis ma ütlen ei, seda me ei arutanud. Kaks korda aastas ...? Väga hea, aitäh teile!

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kui ma sain õigesti aru, siis see seadusmuudatus tundub omanike seisukohast lähtudes olevat põhiseadusele vastav. Aga ma ei saanud eelkõnelejalt selget vastust. Tubli juristina rääkis ta palju ja kõigest, aga ei andnud konkreetset vastust. Loodan, et teie vastate lühidalt ja asjalikult. Inimesel on õigus eluasemele. Tahan teada, kellel lasub kohustus ehitada, eraldada väljatõstetule uus eluase, kas riigil, kohalikul omavalitsusel, omanikul või on see kannatanu enda mure.

Aitüma! Minu arusaama järgi lasub vastutus riigil ja kohalikul omavalitsusel. Neid samme, mida on teinud riik ja kohalik omavalitsus, ma ka mingil määral loetlesin. Riigi poolt, kordan, on KredExi kaudu antavad, ma rõhutan, mitte laenud, vaid n-ö sisuliselt puhas raha, mis antakse kohalikele omavalitsustele suhtes 50 : 50. Lisan juurde, et majandusministeeriumi statistika järgi kohalikud omavalitsused taotlesid ning võtsid välja vastavalt elamumajanduse arengu programmile 2003-2008 2003. aastaks eraldatud 25 miljonist kroonist vaid poole, ligilähedaselt poole. Ma arvan, et on nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste pädevuses aidata neid inimesi toimetulekutoetustega, munitsipaalkorterite ehitamisega.

Palun, kolleeg Jaanus Männik!

Aitäh, proua juhataja! Austatud kaasettekandja! Selle eelnõu puhul on tegemist sooviga likvideerida omanike õiguste ebavõrdne kitsendamine, ma ütleksin nii. Kas majanduskomisjon, kuhu kuuluvad vastava ala asjatundjad, on seoses sellega käsitlenud ka niisugust aspekti, kui on juttu kinnisomandi ebavõrdsest käsitlemisest, et riik on teinud turukorralduslikke kitsendusi ja hoidnud kogu iseseisvuse ajal näiteks põllumaa hinna ebanormaalselt madalal tasemel, mis on sundinud omanikke müüma oma maad peaaegu poolmuidu ja, ühesõnaga, on sundinud seda ebanormaalselt kasutama? Kas niisugust aspekti on ka arutatud?

Aeg, palun!

Aitäh! Majanduskomisjonis ei olnud tõesti täna ega ole olnud ka varasematel kordadel arutusel põllumajandusmaa või metsamaa või veel mingite maaliikide puhul kehtivad võimalikud kitsendused ning nende kitsenduste likvideerimine seaduseelnõude algatamise abil.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! See nn sundüürnike probleem ja sellega seonduv üüri piirmäära probleem oleksid ammu lahendatud, kui riik oleks eraldanud piisavalt raha munitsipaalelamuehituseks, mis oleks olukorra tõeline lahendus. Riigil on selleks 12 aastat aega olnud. Kui palju nende 12 aasta jooksul on riik eraldanud munitsipaalelamuehituse toetuseks raha?

Aitäh! Täpset summat ei oska ma teile öelda. Kindlasti saan ma seda täpsustada ning teile hiljem kas siis suuliselt või kirjalikult selle edastada, kuid ma nendin, et riik oma erinevate eelnevate valitsustega ei ole sellele täit ega korralikku tähelepanu pööranud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Härra Sester! Ma arvan, et on naiivne arvata, et üüritõus puudutab ainult sundüürnikke. See avaldab kindlasti survet ka vabaturuhinnaga korterite elanikele, see mõjutab tegelikult sisuliselt kõiki korterites elajaid. Ma arvan, et kui omanik saab majandamiseks raha juurde, siis kindlasti hakkavad ka kinnisvarahooldusfirmad hinda tõstma. Sisuliselt tuleb üks pidev hinnatõus. Miks teie selle probleemi juures käsitlete justkui ainult sundüürnikke ega räägi sellest probleemist laiemalt? Mulle tundub, et see on ühe kindla majanduspoliitilise grupeeringu surve.

Aitäh, proua Marika Tuus! Kindlasti tasuks lugeda seadust. Kunagi, kui see seadus eelnõuna siia saali tuli, siis me eelnõus rääkisime just nendest üüri piirmääradest, mis on kohaliku omavalitsuse n-ö haldusalas ning puudutavad tagastatud majade üürnikke. Tänu sellele oleme rääkinud just selles kontekstis. Mis puudutab hindade tõusu või langust või võimalikku turu liikumist, siis ma ei ole kindel. On ka mitmeid teisi arvamusi. On öeldud, et hind ei pruugi tõusta ja pigem võib endiseks jääda. On isegi öeldud, et langeb. Ma ei oska kommenteerida, kas see on võimalik või mitte. Küll aga võib täna tuua näiteid nende kohalike omavalitsuste kohta, kus üüri piirmäära ei ole. Sealt ei ole näha, et hind oleks tõusnud või, ütleme siis, et see oleks turgu väga selgelt nihutanud.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Pole mõtet salata, et probleemi lahenduse võtmesõna on riiklik omavoli. On ilmselt üheselt selge, et praegusel juhul on riik omavoli näidanud üles sellega, et ei ole täitnud Riigikogu poolt talle kohustuslikuks tehtud otsust ehk täitnud riiklikku elamumajanduse programmi. Ma pean siin riigi esindajana silmas valitsust. Minu küsimus on järgmine. Esiteks, millal riik, pean silmas valitsust, lõpetab omavolilise käitumise ehk asub täitma Riigikogu poolt talle kohustuseks tehtud otsust? Teiseks, kuidas Vabariigi Valitsus kavatseb heastada nii omanikele kui ka sundüürnikele just nimelt selle riikliku omavoli tõttu tekkinud kahju?

Aitäh! Mis puudutab küsimuse esimest poolt, et millal riik hakkab kas kompenseerima või heastama võimalikke kahjusid, siis arvan, et ta on sellega juba pihta hakanud. See pisku, mis on aegade jooksul eraldatud kas riigieelarvest või KredExi kaudu, millest me just enne rääkisime, on juba selle algus. Küsimuse teine pool oli ... Äkki täpsustate küsimuse teist poolt?

Millal riik hakkab täitma riiklikku elamumajanduse programmi ehk lõpetab omavoli, kui ta praegu seda programmi mitte ei täida?

Me jääme selles mõttes eri arvamustele. Ma arvan, et ta on alustanud selle täitmist. (Sumin.) Lõpetamise kohta ei oska ma öelda. Arvan, et siis, kui probleemid on lahendatud.

Head külalised, palun tasa! Aitäh! Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, proua juhataja! Härra Sester! Kahjuks ei saanud ma härra Reinsalult vastust, äkki saan teie käest vastuse. Millise õigusakti alusel hakkavad maksma üüri ümberasujate majade elanikud, milline see üür on? Majad on valesti tagastatud, samal ajal on nad omanike käsutuses. Milline üür hakkab nüüd kehtima ja milline õigusakt hakkab reguleerima nendes majades elavate üürnike üüri, kui suur see hakkab olema? Tallinnas on tuhandeid selliseid inimesi.

On väga selgelt öeldud, et kui praegu on üüri piirmääraks, kui ma ei eksi, 15 krooni ruutmeetrilt, siis pärast selle seaduse vastuvõtmist, vastavalt võlaõigusseadusele, maksab üürnik järgmisel päeval ka 15 krooni ruutmeetrilt ning kui üürileandja tahab üüri suurendada või üürinumbreid suurendada, annab ta selle kohta vastava teate ning siis on üürnikul võimalus seda vaidlustada. Praegu maksab ta 15 krooni ja seda ka järgmisel päeval pärast seaduse vastuvõtmist.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud esineja! Miks te kõik need raskused, mida inimestel niigi palju on, üürnike kaela ajate? Te pakkusite ainukese võimalusena välja KredExi laenu, mis on tegelikult piisk merre. Aga miks üürnik peab nende asjadega ise tegelema? Riik tekitas selle uue ebaõigluse ja riik peaks selle asja ise lahendama, talle uue pinna pakkuma.

KredExil on kaks asja. Teile jäi kõrvu just see viimane, mida ma mainisin, see oli 10% omafinantseeringu määraga ehk selgelt soodustingimustel saadav laen. Tegelikkuses on ka teine meede. Teine meede on, nagu ma nentisin, kohalikele omavalitsustele võimaldatav raha, mis ei ole laen, mis on riigipoolne raha, antav kohalikele omavalitsustele suhtes 50 : 50, mille eest on võimalik ka hiljem munitsipaalpindasid ehitada.

Kolleeg Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Mind huvitab see ebaselgus seoses nende omavalitsustega, kus volikogu on juba varem otsustanud piirmäärad kaotada. On juttu olnud sellest, et hinnad võivad tõusta, on juttu olnud, et võivad langeda. Ka täna kostis siin ettekandja suust lause, et selle kohta andmeid ei ole. Ma tahan teada, kas andmeid ei ole seetõttu, et keegi ei ole seda uurinud, või kui on uuritud, siis mida need andmed näitavad, näiteks Tartu kohta või mõne teise linna kohta, kus üüri piirmäära ei ole.

Aitäh! Jah, ei saa salata, et ka Riigikogus on erinevad inimesed kas emotsioonide ajendil või võib-olla ka mingile muule informatsioonile tuginedes rääkinud sellesama Tartu puhul nii 20-kordsest hinnatõusust (see on kõige kõrgem, mida ma olen kuulnud) kui ka samal hinnatasemel üürisuhtest, mida ma olen ka kuulnud sellest saalist siin. Andmetest, mis on tulnud majandusministeeriumist, oleme aru saanud, et 2000. aastal tõusis üür Tartu sundüürnikel valdavalt 15 kroonini ruutmeetri eest kuus, mõnel juhul kuni 20 kroonini. Praegu on tagastatud majade üürid (nenditakse muidugi, et on olemas eksklusiivkorterid, mille üür on tõusnud) valdavalt kuni 30 krooni ruutmeetri eest. Arvan, et 20-kordse tõusu kartus on bluff. Ei ole sellist olukorda tekkinud.

Palun, kolleeg Värner Lootsmann!

Tänan, proua juhataja! Hea ettekandja! Vastustes küsimustele väitsite, et eelnevad valitsused ei ole piisavalt tööd teinud, et toetada munitsipaalelamuehitust. Väga õige. Nüüd on ainult selline küsimus, et kui eelnevad valitsused ei ole piisavalt tööd teinud, kuidas siis praegune valitsus sellele vaatab. Millised on need teod, mis käima lükatakse? Kuna põhiseaduskomisjoni esimees, võib-olla ka õigustatult, ei suutnud sellele küsimusele vastata, siis küsin ma teie käest. Käsil on 2005. aasta riigieelarve projekti ettevalmistamine. Öelge, palun, kui suures mahus näeb valitsus ette munitsipaalelamuehituse toetamist 2005. aastal!

Aitäh! Kas te olete näinud 2005. aasta eelarve n-ö algvarianti? Pean tunnistama, et mina ei ole veel seda näinud. Saan aru, et see tuleb sügisel Riigikokku ja me hakkame seda arutama. Jään teile võlgu vastuse, mis summades seda 2005. aastaks ette nähakse. Mis summadest jutt käib, seda ma kahjuks tõesti ei oska teile öelda. Küll aga oskan öelda, et juba selle seaduse vastuvõtmise korral on näha toimetulekutoetuste suurenemist. Seda on riik juba ette näinud, kalkuleerides toimetulekutoetuste võimalikku suurenemist kuni 35 miljonit krooni. Kuid milline on see number 2005. aasta eelarves, see, ma arvan, selgub õige pea, sügisel, kui Riigikogu kokku tuleb ja hakatakse arutama 2005. aasta eelarvet. Kahjuks ma teile seda numbrit öelda ei oska.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh, proua esimees! Austatud ettekandja! Kui me nädal aega tagasi Vabariigi Presidendi juures kohtusime, siis nii teie kui ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen väljendasite mõtet, et see probleem on tõepoolest kõige keerulisem ja raskem Tallinnas ning miks ei võiks näiteks Tallinn riigi toel kokku leppida teiste omavalitsustega, kus on vabu kortereid, ja saata Tallinna sundüürnikke Tallinnast mujale elama. Minu küsimus puudutab seda, kas vahepeal olete teie kui juhtiva erakonna liige, kes praegu riiki valitseb ja juhib, kohtunud majandusministriga või kas te arutasite seda majanduskomisjonis, mis võiksid olla need tingimused, mis tingimustel ja mis alustel te Tallinna elanikke mujale elama võiksite saata.

Aitäh! Te rääkisite nüüd küll mitmuses, kuid pigem oli Meelis Atonen see, kes seda nentis. Aga ta ei nentinud ka niimoodi, vaid ta nentis pigem, minu mälu järgi küll, seda kui ebavõrdsuse näidet. Kui te tõite esile selle ebavõrdsuse, et keegi on saanud erastada ning keegi ei ole saanud erastada, siis minu meelest tõi Meelis Atonen näitena välja selle, kas ei ole mitte ebavõrdne, kui keegi on saanud Tallinna kesklinnas erastada oma elamispinna, aga keegi on saanud seda teha kuskil Peipsi ääres, et üks korter maksab täna mõned kroonid ning teine maksab miljoni. Ma ei mäleta, et Meelis Atonen oleks toonud välja seda, et kõik praegu Tallinna tagastatud majades elavad inimesed tuleks saata Tallinnast välja.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mõned Riigikogu liikmed on pidevalt püüdnud jätta muljet, et üüri piirmäärad on kindlaks määratud enamikus Euroopa riikides. Avalikkust eksitades on nad jätnud mainimata, et see puudutab üldjuhul vaid munitsipaalkortereid, ning kindlasti ei ole demokraatlik see, et omanikule öeldakse, et ta peab oma vara välja üürima ja seda veel kindlaks määratud hindadega. Täielikult reguleeritud üürihinnad on teadaolevalt ainult ühes riigis, kus eraomand puudub ja inimesed üldse üüri maksma ei pea. See on Põhja-Korea. Siit ka minu küsimus. Kas te, palun, võiksite kummutada teadlikult eksitavad väited ning anda ülevaate, milline on üürisuhteid reguleerivate õigusaktide sisu Euroopa riikides?

Aitäh! Ma ei oska nüüd küll midagi öelda teie selle väite kohta, kas Põhja-Korea on ainuke riik, kus üür on kõigil ühesugune. Aga küll on tõsi, et mitmed Riigikogu liikmed on nentinud oma sõnavõttudes, nii avalikus meedias kui ka siit kõnepuldist, et väga paljudes riikides on üürid reguleeritud. Mina ütleksin, et jah, meil on Eestis ka reguleeritud ja ka pärast selle seaduse vastuvõtmist on nad reguleeritud vastavalt seadustele, näiteks kas või vastavalt sellelesamale võlaõigusseadusele. Kui te nüüd küsite üüri piirmäärade ja nende väidete kohta, et muudes riikides need piirmäärad on, siis ma eraldi uurisin mingil hetkel, kuna tõesti väga prominentsed inimesed ütlesid siit saalist selle välja, majandusministeeriumi kaudu ja eraldi ka ministrilt küsisin ning, tõsilugu, siiamaani ei ole teada ühtegi riiki, kus riik oleks pannud eraomanikule, rõhutan, eraomanikule, sunduslikult peale mingi normi, millest tulenevalt see ei tohiks üüri üle selle normi tõsta. Alati saab riik kehtestada iseenda omandis olevatele korteritele või kinnisvarale ükskõik millist tasu. Kuid ärgem unustagem, et ka pärast selle seaduse vastuvõtmist jääb munitsipaalomandis olevate korterite puhul võimalus jätkata sama üüriga, 15 krooni või 10 krooni või ka 20 krooni, nagu praegu Tallinn teeb, võttes suuremat üüri kui 15 krooni. Kuid seda, et oleks kuskil pandud eraomanikule sellist normi, et mingi x krooni, marga või dollari eest on sul kohustus korter välja üürida, ei tea mina ega teadnud ka minister.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Kas soovitakse alustada läbirääkimisi? Läbirääkimised toimuvad vastavalt kodukorraseaduse § 114 lõikele 2 ainult Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide üle. Palun, kolleeg Vilja Savisaar! Kaheksa minutit.

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Vabariigi President jättis oma k.a 30. juuni otsusega nr 671 välja kuulutamata elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse. Vabariigi Presidendi argument oli, et seaduse jõustumise aeg, 1. september 2004, ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 10 toodud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneva õiguskindlusega. Nimelt, õiguskindluse järgimine eeldab, et uute regulatsioonide jõustamiseks nähakse ette mõistlik aeg, mille jooksul normiadressaadid saaksid oma tegevuse uutes oludes ümber korraldada. Vähem kui kahekuuline, nüüd siis juba ühekuuline periood on selleks liiga lühike aeg. Samuti ei taga kehtiv sotsiaalhoolekandesüsteem täiel määral õigust eluasemele. Omandireformi üks eesmärk oli omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Teine eesmärk oli, et vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Seega peab seadusmuudatus tagama kõigi osapoolte tegevuseks õigusriigile omase õiguskindluse. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Oleme seisukohal, et seaduse vastavus õiguskindluse põhimõttele oleks küsitav ka juhul, kui seaduse jõustumise tähtajaks oleks 2005. aasta 1. jaanuar. Teiseks, seaduseelnõu seletuskirjast nähtub, et meil on sundüürniku staatuses veel 7200 leibkonda, kellest 2830 vajavad eluasemeprobleemi lahendamiseks riigi abi. Lahendamata on küsimus, kuidas nn sundüürnike õiguste vähenemine kompenseeritakse ning kuidas on riik võimeline kindlustama selle seaduse objektiks olevad ja abi vajavad perekonnad võrdväärse elamispinnaga. Seletuskirjas viidatakse, et seaduse jõustumisel eeldatavasti suureneb toimetulekutoetuseks minevate riigieelarveliste vahendite vajadus, mida ei ole võimalik prognoosida, tulenevalt tagastatud elamute üürnike ja nende perekondade sissetulekute statistika puudumisest. Seaduse "2004. aasta riigieelarve" § 6 lõikega 6 on igakuise toimetulekupiiri määraks kehtestatud 500 krooni. Samas on õiguskantsler oma 2004. aasta 3. veebruari ettekandes nr 1 märkinud, et nimetatud 500-kroonise igakuise toimetuleku piirmääraga ei ole puudust kannatavatele isikutele tagatud riigi abi põhiseadusega nõutud tasemel ning see on isiku esmavajaduste rahuldamiseks ebapiisav. Leian, et üüri piirmäära ei saa kaotada enne, kui riik on võimeline kindlustama kõik selle seaduse objektiks olevad ja abi vajavad perekonnad võrdväärse elamispinnaga. Samuti peab enne seaduse vastuvõtmist tõstma toimetuleku piirmäära. Seda saab teha ainult riigieelarvega. Praeguseks valitsus vastavaid terviklikke, tasakaalustatud, mõlema poole, nii omanike kui ka üürnike huvisid arvestavaid abinõusid välja töötanud ei ole. Toetan Vabariigi Presidendi otsust elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse välja kuulutamata jätmise kohta ning palun mitte toetada seaduse vastuvõtmist muutmata kujul ehk, teisisõnu, teen ettepaneku täna see arutelu siin katkestada ja seadust enne mitte edasi menetleda, kui minu nimetatud meetmed ei ole ellu viidud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Vilja Savisaar! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ka mina toetan seda ettepanekut, mille tegi praegu Vilja Savisaar, ja tunnen kaasa meie Vabariigi Presidendile. Nagu me täna näeme, ei suuda isegi president, kuigi ta tegi mehise sammu ja saatis seaduse meile siia veel korraks läbimõtlemiseks tagasi, kaitsta oma riigi kodanike, seekord sundüürnike huve. Mõni aasta tagasi saatsin ma Deutsche Welle filmigruppi Eestis, kes filmis meie traagilist omandireformi. Kui nad siit nädala pärast lahkusid, olles kohtunud kõrgete riigiametnike ning tavaliste sundüürnike ja omanikega, siis nad küsisid, miks inimesed ei kutsu politseid, kui omanikud tahavad neid majast välja tõsta. Mis me räägime politseist, kellele viitas ka arvukalt väliseestlasi, kes käisid meie omandireformi vaatamas, kui ei president ega meie siin saalis ei suuda neid üürnikke kaitsta. Mõne kuu pärast lendavad jälle mitmed perekonnad, kes vaba üüri kinni ei jõua maksta, otse tänavale, rääkigu peaminister, mis tahab. Kas on siin saalis mõni inimene, kes kutsuks sel puhul, kui mõni perekond jälle välja tõstetakse, politsei? Vaevalt. Ja miks ei loe presidendi sõna, miks ei loe rahvasaadikute sõna Eestimaal? Aga sellepärast, lugupeetud kolleegid, et vist ka meie siin saalis oleme minetanud moraali, eelkõige kristliku moraali. Keda me kaitseme siin saalis? Meie, patused, hääletame täna selle poolt, et mõni kinnisvaramaakler oma teenistusest ilma ei jääks, et maju saaks jälle edasi müüa rahvast tühjaks tehtult ja võib-olla kolmandat vooru juba edasi müüa. Raha, lugupeetud kolleegid, on saanud meie jumalaks ja pank meie kirikuks. Et kaitsta Vabariigi Presidenti, tema au ja väärikust ning et ajalugu ei unustaks tänast päeva ega neid poliitikuid, kes täna hääletavad sundüürnike vastu ja vajutavad rohelisele nupule, teen ma ettepaneku, head kolleegid, nimetada tänane päev, 20. juuli, kaotatud kodu mälestuspäevaks. Las järgmised põlvkonnad meenutavad, millega me hakkama saime. Ühtlasi palun ma sügisperioodil toetust, kui siia saali võib-olla tuuakse sundüürnike toetamise seaduse eelnõu, mis kompenseeriks kõikidele omandireformi käigus, aga see tähendab riigi süül ehk seadusandluse tagajärjel kodu kaotanuile nende tehtud materiaalsed kulutused uue kodu muretsemisel. Nii saaksime me tagantjärele vähemalt osaliselt leevendada seda ülekohut, mida me täna siin saalis teeme, ja kui poole sajandi pärast sünnib uus Ilmjärv ja paneb paberile tänase Riigikogu tegusid ning analüüsib ajalugu, siis temal oleks natuke lihtsam. Meie lapselapsed saaksid kunagisest riigikogulasest vanaisa või vanaema kohta ka mõne õigustava sõna lausuda, saaksid öelda umbes niimoodi, et ega ta vist nii väga paha olnudki, aga näe, partei ja fraktsioon käskisid. Aitäh!

Head kolleegid, ma tuletan veel kord meelde, et läbirääkimised toimuvad ainult Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta. Palun võtke seda oma esinemisel arvesse! Palun, kolleeg Helle Kalda! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma piirdun just selle punktiga, mis käsitleb võrdse kohtlemise printsiipi. Väga sageli on ka Riigikogu kõnepuldist kõlanud emotsionaalsed sõnavõtud elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seaduse eelnõude üle, vastavalt sellele, kas on esindatud üürniku või omaniku seisukohti. Emotsioonid omandireformi tulemuste hindamisel tulenevad sellest, kuidas keegi õiglusest aru saab. Õigus ja õiglus ei ole identsed mõisted. Õiglus peaks olema õiguse eesmärk, nagu vanad roomlased ütlesid: "Õigus on õigluse, headuse kunst." Arusaam õigluse olemusest oleneb ühiskonna eri gruppide väärtushinnangutest, kui soovite, siis kõlbelistest tõekspidamistest. Ent eri gruppidel on erinevad hinnangud. Seadusandja, kehtestades õigusakti, ei saa õigusakti abil kunagi garanteerida kogu ühiskonnas absoluutset õigust. Õiglus ühiskonna suhete tasandil tuleb tagada seaduse rakendajatel igal konkreetsel juhul, pidades silmas just konkreetset olukorda. Et see saaks võimalikuks, peab seadusandja iga seaduse kehtestamisel kinni pidama üldistest õiguse põhimõtetest. Need on fikseeritud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Nn õiguskindlus, õiguspärase ootuse printsiip on demokraatliku riigi, õigusriigi põhipostulaat. 1991. aastal võeti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega selles samas saalis vastu omandireformi aluste seadus. Selle seaduse vastuvõtmine oli poliitiline otsus, mis käivitas Eesti Vabariigi omandireformi. Omandireform kehtestati eesmärgil taasluua Eestis eraomanike ring, et aidata kaasa eraõiguslike suhete tekkimisele. Eesmärk oli täiesti õigustatud ja vajalik, et luua alus üleminekuks sotsialistlikult majandusformatsioonilt eraõiguslikel ja eraomandlikel suhetel põhinevale ühiskonnamudelile. Eraõiguslike suhete regulatsioonil on omad iseärasused, kehtib võrdõiguslikkuse ja privaatautonoomia printsiip. Riik sekkub suhete reguleerimisse niivõrd, kui see on vajalik ühiskonna kui terviku huvides. Kui ühiskonnas kui tervikus puudub 100% võrdõiguslikkus, peab riik seadusandja õigusliku regulatsiooni abil kaitsma nõrgemat poolt ja enamuse huve. Seaduses on kirjas, et eraomandi tekkimisega ehk vara tagastamisega endistele omanikele või nende järeletulijatele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Seda kirjutas ka president. Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel tekkis kaks poolt: omanikud ja üürnikud. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tagastati õigusjärgsetele omanikele või nende järeltulijatele ligi 3500 maja, nendes elas sel ajal üle 50 000 sundüürniku, kelle saatuse kohta me täna otsuse langetame, sest üüri piirmäär on sisuliselt ainuke kaitse, garantii üürnike õiguste tagamiseks. Sama seaduse vastuvõtmisel otsustati kõik vara tagastamisega seonduvad kulud võtta riigi kanda. Seda reguleerib erastamisest laekuva raha kasutamise seadus. Sellest tulenevalt esitasin ka täna peaministrile arupärimise. Teadupärast oli omandi tagastamine meie riigis totaalne, otsustati tagastada omand, kustutades algselt olnud võlad ja 50 aastaga tehtud parandused. Kui paljud teist on teadlikud, et algselt, 1991. aastal, pidid omanikud saama vara tagasi ainult siis, kui nad oleksid olnud nõus võtma üürilepingud üle samadel tingimustel, mis sel ajal kehtisid, st et üüri piirmäära reguleeriks kohalik omavalitsus ning üürileping oleks sisuliselt eluaegne või kehtiks selle ajani, kuni riik on üürnikule andnud uue elamispinna, võrdväärse sellega, mida ta kasutas enne, ning mida üürnik saaks erastada EVP-dega, nii nagu 98% Eestis elavatest inimestest? Samuti laiendati aastate jooksul maksimaalselt vara "tagasisaajate" ringi, vara tagastati isikutele, kes õigusjärgsete omanike pärijate hulka mitte kunagi ühegi seadusega poleks kuulunud. 13 aastat on riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustes töötanud tuhanded inimesed selle nimel, et tagastada vara. Kui hakkame arvutama kokku kõiki neid töötasusid, majandamiskulusid, siis teeb see kokku miljoneid. See protsess kestab veel täna ja ka homme. Kõik selle on kinni maksnud ja maksab maksumaksja, kaasa arvatud seesama sundüürnik. Samas anti eluruumide erastamise seaduse alusel majaomanikele ning kõigile nende järeltulijatele õigus erastada kortereid, mida nad kasutasid, EVP-de eest, aga mitte enampakkumise teel. Selline on aastate jooksul olnud selle saali poliitiline tahe. Minu arvates on tähtsaim võrdse kohtlemise printsiip. Kui seadusega tagatakse võimalused ja eelistused suhte ühele poolele, tuleb anda vastavas suurusjärgus tagatised ja kaitse ka suhte teisele poolele. Selle ajani, kui riik ei ole täitnud oma kohustusi, ei saa me rääkida üüri piirmäära vabakslaskmisest. Loomulikult on see riigi suur tegematajätmine. Tähtsaim kaitsehoob on siin siiski piirmäära allesjätmine. Kahjuks ei ole riik täitnud oma kohustusi sundüürnike ees võrdsuse tagamisel. Isikud võeti arvele uue elamispinna saamiseks, kuid kuna riik ei eraldanud kohalikele omavalitsustele vahendeid, siis ei ole ka ehitatud, renoveeritud ega ostetud kortereid, et probleemi lahendada. Valitsus väidab, et kortereid on eraldatud muudele kategooriatele, kuid selles ei ole ju süüdi sundüürnikud, vaid, vastupidi, nad on järjekordselt kannatanud. Erastamisest laekuvat raha ei eraldatud piisavalt sundüürnike abistamiseks, vaid isegi muudeti seadust 12 korda, et mitte seda raha sihtotstarbeliselt kasutada. Raha kasutati muudeks otstarveteks, väites, et sundüürnikud ei ole tahtnud võtta laenu. Tuletame meelde, et inimesed seisid ööde kaupa pankade ukse taga. Analüüsides riigi käitumist omanike ja üürnike suhtes, lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist, näeme, et omandireformi aluste seaduse seda printsiipi on täidetud tänaseni ainult omanike suhtes, eirates sundüürnikke. Omandireformi aluste seadus pole osutunud täiuslikuks. Veel kord, jättes kõrvale emotsioonid, peab seadusandja selle asemel, et tunnistada reform läbiviiduks, ausalt tunnistama tehtud vigu ja põhjustatud ülekohut. Nüüd väidavad mitmed Riigikogus esindatud erakonnad, et piisab vaid seaduse muutmisest ja kõik laabub. Asjatu ja põhjendamatu ootus. Majandusministeeriumi pakutav toetussüsteem ei lahenda probleemi, vaid tekitab uut ülekohut. Kui muuta ainuüksi seadust, siis saavad sotsiaaltoetusteks makstavatest summadest, miljonitest kroonidest, enam kasu ainult kinnisvarabürood, raha läheb ju tegelikult nende pangakontole, ka välismaal elavatele elanikele. Tegelikult arutame täna väikese grupi kinnisvaraärimeeste ärihuvisid. Selle asemel, et kulutada väidetavalt 30 miljonit kuni 40 miljonit krooni toimetulekutoetusteks, võiks suunata selle raha sundüürnikele elamute ehitamiseks või pangalaenude omafinantseeringu osa katmiseks. Seaduse uuesti vastuvõtmisel oleme lahendusest täpselt niisama kaugel, nagu oleme olnud kõik 13 omandireformi toimumise aastat. Head kolleegid! Teen ettepaneku seadust sellisel kujul mitte uuesti vastu võtta, vaid algatada kogu elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse põhjalik ja kompleksne analüüs. Tegemist on ju lõppude lõpuks siiski inimestega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun, kolleeg Marika Tuus! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma tegelikult ei uskunud, et see tänane istung toimub, sest lootsin, et te respekteerite meie lugupeetud presidendi elutarka otsust. Arvasin, et teis on niipalju, ütleksin, aristokraatlikkust ja uhkust, et üks väike pisikaotus, kui nii üldse saab endast nõrgemate kaitsmisega seonduvat nimetada, alla neelata. Aga peale jäi hoopis väiklus ja lapsik kättemaksuhimu. Täna me tegelikult näeme, kui suur on ühe poliitilise tellimuse jõud ja maksumus. Tulgu või veeuputus, see tuleb igal juhul ära teha, ükskõik mis vahenditega. Vähemalt saab täna kogu Eestimaa teada, et paljalt väheste omanike pärast küll ühte erakorralist ühe-punkti-istungit keset suve kokku ei kutsuta. Täna näeme, kogu Eestimaa rahvas näeb, kui tugev on tegelikult ühe kindla majanduspoliitilise grupeeringu surve. Probleemist endast räägitakse ju tegelikult meelega mööda, sest ei tahetagi aru saada, et on olemas üürnikud ja on olemas sundüürnikud ja et need on kaks täiesti erinevat asja. Näiteks ütleb Andrus Ansip Postimehes: "Muidugi on ebaõiglane, et keegi sai kollaste kaartide eest erastada korteri vanalinnas ja teised pidid leppima viltuvajunud lobudikuga agulis. Mõned ei saanud kollaste kaartide eest midagi, sest nad olid sattunud elama tagastatavale elamispinnale. [- - -] Üüri piirmäära kaotamine on õige ja õiglane." Minister Atonen toonitab, et piirmäärad moonutavat turgu, ja kaotame need. Ma küsin vastu: miks ei tee riigi seadused vahet praegu korteriturule suunduvate inimeste ja kümmekond aastat sundüürniku seisuses kannatanud inimeste vahel? Sellest oli juttu ka presidendi juures. Vahe on siin väga suur. Tagastatud majade üürnikud ei ole korteriturul omal soovil, vabatahtlikult, nad on paisatud turule riigi poolt ja seadusega. Nad on inimesed, kes olid saanud eelmise riigi poolt orderi elamiseks heakorrastamata ja mugavusteta majas, võrdselt nendega, kes said korteri kõigi mugavustega uutesse majadesse ja kes said need hiljem ka erastada. Just needsamad, aastaid tühjana seisnud, omaniku poolt maha jäetud, hävimisele määratud, akendeta-usteta majad tehti ju pikapeale korda, nendest said inimeste kodud, seal kasvasid üles lapsed. Te ütlete, et omanik ei saa olla sotsiaalteenuse osutaja. Anto Raukas loeb üles terve lehekülje omaniku kulusid pesuköögist näriliste tõrje ja kanalisatsiooniummistuste likvideerimiseni välja. Kuulge, need 50 aastat tehti sealsamas neidsamu töid: köeti, remonditi, hoiti maja korras. Veel enamgi, needsamad pesuköögid, kanalisatsioon ja õunapuuaiad ongi elanike rajatud, ikka nii, et majavalitsus andis materjali ja inimesed ise ehitasid. Neid maju muidu poleks. Just vastupidi, praegused sundüürnikud on olnud 50 aastat ...

Vabandage, hea kolleeg Marika Tuus! Ma veel kord tuletan meelde, et läbirääkimised toimuvad ainult Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta.

Aitäh! See jutt on otseselt seotud presidendi otsusega. Ma toonitan, et just nimelt praegused sundüürnikud on osutanud sotsiaalteenust uusomanikele 50 aastat ja see on võlg. Kompensatsioonimehhanismid jäid tol korral läbi mõtlemata. Enne poleks tohtinud neid varasid tagastada. Kogu see jutt on sellepärast, et saage aru, need inimesed pole tavalises mõistes üürnikud! Inimesed peavad nendes majades elama sunniviisiliselt, avatud konkurentsi ja elujõulise elamuturuga pole nendel inimestel mingit pistmist. Kui räägitakse ainult sotsiaaltoetustest ja sotsiaalpindadest, siis ka see on poolik lahendus, sest sotsiaalabi ei asenda sotsiaalset õiglust. Sotsiaalpind ei asenda kodu, meelerahu, teadmist, et ma saan seda pärandada, müüa, vahetada. Euroopa põhiõiguste hartas on öeldud, et igale isikule tuleb hüvitada temale administratsiooni poolt tehtud kahju täies ulatuses. Kui see saab tehtud, hakkame rääkima üüride vabakslaskmisest. Meenutame, et varade tagastamine, tegelikult ümberjaotamine, tehti ju väljaspool maailmas kehtivat üldist pärimisõigust. Mäletate, vara tagastamise komisjonidele anti ju sisuliselt kohtute õigused. Nüüd tahame siis ka üürid vabaks lasta. See on liig mis liig! Ka presidendil on piisavalt põhjust otsus edasi kaevata, sest õiguskindluse põhimõtet, mida lugupeetud president toonitas, on nüüd ju veelgi rohkem rikutud kui poolteist kuud tagasi, sest seaduse jõustumiseni jääks veel vähem aega, isegi vähem kui kuu, ja sundüürnikel oleks veelgi vähem aega oma elu ümber korraldada. Riigikohtule on ainuüksi kas või see fakt, ma arvan, piisav põhjus, et otsus tühistada, juhul kui te selle seaduse täna vastu võtate. Ma küsin: kuidas te saate tegelikult minna presidendi tahte vastu, kui alles eile nägite uudistes, kui suur protsent rahvast presidenti usaldab? Rahvas usaldab ka teid, teile anti valimistel hääl, miks ometi siis kuuletute mõne kinnisvaraärimehe ja rahastaja pimedatele huvidele? Kui olin härra Rüütli juures, mainis ta, et ta teeb nii, et Riigikogu seda küsimust arutaks. Aga me ju ei aruta, te tahate lihtsalt seda seadust muutmata kujul vastu võtta. Lubage lõpetuseks meenutada, head rahvasaadikud, et kui punaterror, juuni- ja märtsiküüditamised jätsid koduta üle 30 000 eestimaalase, siis platsipuhastajate isamaaline luud ja nende liitlasparteid on jätnud koduõigusest ilma üle 100 000 kaasmaalase. Oma lastele ja lastelastele ei jää teil üle öelda muud kui tunnistada, et jah, see ei toimunud mitte sõja ja mitte diktatuuri ajal, vaid taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Vaevalt, et nad teie teo heaks kiidavad. Aitäh!

Palun, kolleeg Toivo Tootsen! Jah, palun, protest, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Paluksin teil edaspidi rohkem tähelepanu pöörata sellele, et lugupeetud esinejad vastavalt kodukorraseaduses sätestatud nõudele räägiksid presidendi motiividest seadust mitte välja kuulutada. Juhin tähelepanu, et president on käsitlenud kahte motiivi. Esiteks seda, et tähtaeg on liiga lühike, ja teiseks seda, et on võimalik vastuolu põhiseadusega.

Tänan! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Minagi avaldan protesti, nimelt selle vastu, et püütakse piirata sõnavabadust siin saalis. Riigikogu liikme asi on otsustada, mis puutub asjasse ja mis ei puutu asjasse.

Võtan teie avalduse teatavaks. Palun, kolleeg Toivo Tootsen! Kas kolm minutit? Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Presidendi otsuse viimane lõik kõlab niimoodi: "Omandireformi läbiviimisel aastate jooksul tekkinud probleemide lahendamine eeldab terviklikke ja tasakaalustatud, omanike ja üürnike huvisid arvestavate abinõude väljatöötamist. Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse vastavusse viimiseks põhiseadusega, võimalike mõjude hindamiseks ja meetmete kavandamiseks teen ettepaneku Riigikogus seadust uuesti arutada ja otsustada." Olen täielikult nõus selle presidendi otsusega ja kohe ka põhjendan, miks. Tosin aastat tagasi võeti vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus. Suur osa inimesi sai nende käsutuses olnud elamispinna erastada erastamisväärtpaberite eest. Tagastatud majades elavatel üürnikel seda võimalust ei olnud. Siit tekkiski termin "sundüürnikud". Need inimesed olid sunnitud jääma üürnikeks, samal ajal kui teised said oma elamispinna erastada ja said omanikeks. Sundüürnike õiguste tagamiseks pandi seadusse säte, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, millele vihjab ka president oma otsuses. Seletati, et sundüürnike eluasemeprobleemid lahendatakse omandireformi reservfondi laekuva raha abil. Kahjuks jättis riik vajaliku mahuga eluasemeprogrammid käivitamata ja sundüürnike olukorra leevendamiseks hakati pikendama sundüürnike üürilepingute tähtaegu ning rakendama üüri piimäärasid. Probleemi lahendamine lükati seega kohalike omavalitsuste, omanike ja sundüürnike endi õlgadele. Probleemi kiire lahendamise asemel on ka praegune valitsus jälle asunud vastutust enda pealt ära veeretama. Kui seni maksid riigi tegematajätmise kinni tagastatud majade omanikud, siis nüüd hakkavad seda tegema nn sundüürnikud. Arvan, et üüride vabakslaskmine ei lahenda probleemi, vaid pingestab suhteid omanike ja üürnike vahel veelgi, kandes riigi tegematajätmistest põhjustatud kahju, mis seni põhjustati omanikele, üle sundüürnikele, kellest suuremal osal puuduvad võimalused jätkata oma korteri üürimist turuhindadega. Arvan ka, et enne üüri piirmäärade tühistamist tuleb valitsusel tagada elamuehituse piisav rahastamine. Samuti tuleb suurendada toimetulekutoetuste mahtu üüri piirmäära vabakslaskmisest tingitud eluasemekulude tõusu hüvitamiseks. Seega toetan presidendi otsust arutada siin saalis veel kord seda seadust, teha seal vastavad muudatused ja parandused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toivo Tootsen! Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi President jättis seaduse välja kuulutamata õiguslikel motiividel, viidates otseselt seaduse vastuoludele Eesti Vabariigi põhiseadusega. Tegelikult on selle seaduse välja kuulutamata jätmise raamistik märgatavalt laiem, kui Silver Meikar aru saab, ning selgelt sotsiaalse tagapõhjaga. Sellest tuleb siin ka rääkida. Kuid seadusest endast. Keskerakond ei arva mingil juhul, et see oleks üksnes üürnike ja üürileandjate probleem. Kordan, selline käsitlus on läbinisti vale. Me ei süüdista omanikke selles, nagu ei tee seda ka president, et nad oma majad tagasi said, kuigi isamaalikus omandireformis ja selle põhimõtetes on meie jaoks selgeid küsitavusi. Ei, põhiküsimus meie jaoks, nii nagu presidendi jaokski, on selle eelnõu puhul selles, et riik ei ole siin esiteks lähtunud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest, teiseks on selle seaduse jõustumise tähtaeg nn sundüürnike jaoks liiga lühike, kolmandaks puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid nendele inimestele, kes selle paduliberaalse seadusmuudatuse tõttu peagi tänavale satuvad. Kasutades respublikaanide (keda siin enam peaaegu ei olegi) keelt, tsiteerin nende programmi: "Kui toimetulek on mingil põhjusel siiski raskendatud, peame vajalikuks kõigiti toetada eneseabimehhanisme." Ka härra Reinsalu viitas nendele eneseabimehhanismidele. Lugupeetud respublikaanid, milliseid nn eneseabimehhanisme teie selles seaduses näete? Meie ei näe, president ka ei näe. Kus nad on? Näiteks teie, Siiri Sisask, kes te selle istungi kokku kutsusite, või teised respublikaanid! Loomulikult ei esita ma sellist küsimust mõnele teisele kolleegile, sest enamik jutuks olevatest elamispindadest kuulub praegu kinnisvarafirmadele ning nende konkreetsetes huvides ei ole Keskerakonnal küll mingit kahtlust. Nii et mida president oma otsuses tegelikult ütles? Riik on jätnud nii sundüürnikud kui ka üürileandjad sundseisu ning selle seadusega lahendatakse see vastuolu jõuga teatud huvigrupi ehk omanike kasuks. Riik valitseva koalitsioon näol jääb jällegi kõrvalseisjaks ehk ei kavatsegi tegelikkuses (tsiteerin respublikaanide programmi) "ennetada olukordi, mis takistavad inimestel toime tulla". Sellise poliitika vastu on Keskerakond põhimõtteliselt ja alati. Selle seaduse ja presidendi otsuse puhul ei saa kahtlemata minna mööda ka juriidikast. Olen varemgi sellest kõnetoolist öelnud, et eelnõu seletuskiri on õiguslikus mõttes ebatäiuslik ja eksitav. Täna pean ma seda kordama. Sedasama oli sunnitud möönma ka majanduskomisjoni ettekandja Sven Sester. Kuigi ministri arvates ei ole selles midagi üllatavat. Seletuskiri viitab vaid võlaõigusseaduse §-le 300, mis käsitleb tähtajalisi üürilepinguid. Selle regulatsiooni puhul on üüri tõstmine tõepoolest raske, kuid teatud juriidiliste nõksude ja mõjutuste abil, mida väga hästi tunnevad kinnisvarabürood, on see siiski kuidagi võimalik. Kogu probleem (sellele viitas ka president, seda tunnistas ka härra Reinsalu siit kõnepuldist) on aga selles, et enamik sellistest üürilepingutest on tänaseks juba tähtajatud või kohe muutuvad tähtajatuks. Kehtis vormel 3 + 5 ehk maksimaalselt 8 aastat ning siis nad muutuvad tähtajatuks. Seda juhtumit reguleerib võlaõigusseaduse § 299, nagu härra Sester õigesti märkis, millest aga seadusmuudatuse seletuskirjas sõnagi juttu ei ole. Põhjus on lihtne: majandusminister lihtsalt arvab, et siin saalis istub kari lihtsameelseid. Osaliselt on tal muidugi õigus, kuid mitte päriselt. Võlaõigusseaduse § 299 võimaldab nimelt üürileandjal tõsta üüri kinnisasja puhul iga kuue kuu möödumisel ehk kaks korda aastas. Kas te ikka kujutate ette, lugupeetud rahvasaadikud, mida see meie lausliberalismi tingimustes tegelikult tähendab, kui me üüri piirmäärad täna ja kohe vabaks laseme?

Hea kolleeg, aeg on täis.

Ma palusin kaheksa minutit.

Kolm minutit veel, palun!

Sellest ei taha siin saalis võimulolijad aga midagi teada. Ikka valitseb hundimentaliteet ehk uppuja päästmine on uppuja enese asi. Lõpetuseks, lugupeetud kolleegid, palun teid, nagu kolleeg Jaak Allik seda siit kõnepuldist korduvalt on teinud: halastage neile paljukannatanud inimestele ning ärge tekitage veelkordset ebaõiglust! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ain Seppik! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma ei vaja lisaaega, sest erinevalt mitmest eelkõnelnust ei hakka ma rõdul olijatele meenutama meie omandireformi ajalugu, sest olen kindel, et need, kes seal istuvad, teavad seda palju paremini kui meie siin kõik kokku. Räägiksin asja sisust ehk presidendi otsusest ja põhjendustest. Tema esimene ja oluline põhjendus on seotud selle seaduse liiga kiire jõustumisega. Julgen arvata, et president oleks teinud ühe katse seda seadust mitte välja kuulutada ka siis, kui selle jõustumise tähtaeg oleks olnud näiteks 1. jaanuar või mingi teine kuupäev. Pigem on tegemist presidendi otsusega, mis ei tugine niivõrd põhiseadusele, kuivõrd mingitele teistele poliitilistele motiividele. Selles mõttes on see siis ka vastavalt arutatav. Tegelikult on ju tegemist tõesti keeruka asjaga, kus kõigil näib olevat õigus ja tegelikult kõigil ongi õigus. Ühelt poolt on õigus majaomanikul, kes on õigustatult öelnud, et tal puuduvad võimalused selleks, et oma vara arendada, seda edasi viia, hallata. Tal ei ole selleks raha. Teiselt poolt on õigus ka nendel inimestel, kes elavad nendes korterites ning ütlevad ausalt ja selgelt välja, et neil ei ole raha, et üüri maksta, kui üüri piirmäär ära kaob. Kogu see pooleaastane arutelu on olnud küll võlaõiguse, küll mitme muu nüansi üle, aga mitte peamise üle. Nimelt, üüri piirmäära kaotamine ei too ju iseenesest kuskilt raha juurde. Valitsusel oleks olnud ilmselt korrektne see teema tõstatada siin sellisel kujul, et samal ajal oleks tõstetud ka toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri küsimuses, arvan, on tundlik nii Riigikogu ise, võimulolevad erakonnad kui ka õiguskantsler ja selle kohta on meile tehtud märkusi lausa rahvusvaheliselt. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt vaadates on asi selge: tunnistades nii omanike õigust hallata oma vara kui tunnistades ka üürnike õigust, et nad peavad saama üüri makstud, ei tohi sellist seadust meie meelest vastu võtta niikaua, kuni toimetulekupiiri ei ole tõstetud. Aastast 2002 ei ole enam mingit takistust sotsiaalhoolekande seaduse alusel makstava toimetulekutoetuse ja toimetulekupiiri tõstmiseks. Nii et tehkem siis seda ja siis võib arutada ka seda seadust, mitte enne. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon on kõnealuse seaduse suhtes olnud kogu aeg seisukohal, et see seadusmuudatus ei vähenda, vaid hoopis suurendab ebaõiglust meie ühiskonnas. Seda eriti praegusel, presidendi poolt tagasilükatud kujul ja ka neil põhjustel, mida president on esitanud. Ta on uus hoop inimestele, kes niigi on 13 aastat kannatanud omandireformi aluste seaduse tekitatud ebaõigluse all. Me oleme seisukohal, et ebaõiglus on toimunud ka majaomanike suhtes, kes loomulikult ei pea riigi tegemata tööd lõpmatult n-ö kinni maksma. Üüri piirmäära saab kaotada, kui kohalik omavalitsus ja riik on suutelised vastavalt omandireformi aluste seadusele andma kõigile sundüürnikele, kes seda vajavad, praegusega võrdväärse munitsipaalelamispinna. Sellele viitab sisuliselt ka Vabariigi President. Praegune regulatsioon, kus üüri piirmäär on kohalike omavalitsuste volikogude pädevuses, kes teavad tegelikku olukorda oma linnas ning võimalusi sundüürnikke aidata, on piisav ja muutust ei vaja, juhul kui riigil pole raha ega kavatsust munitsipaalelamuehitust toetada. Meie arvates on president esitanud tõsised juriidilised argumendid seaduse muutmiseks, mille on teatavasti üksmeelselt heaks kiitnud ka Vabariigi Presidendi õigusekspertide komisjon. Kui Riigikogu neid argumente ei arvesta, on tõenäoline arvata, et president pöördub Riigikohtu poole, mis paneb nii omanike kui ka üürnike jaoks ebamäärase olukorra üsna pikalt veel edasi kestma, mis praegusel juhul oleks kõige halvem ja mitte kedagi rahuldav tulemus. Seepärast on Rahvaliidu fraktsioon arvamusel, et seadust ei saa muutusteta vastu võtta, vaid seda tuleks muuta presidendi täheldatud suunas, ja nii fraktsioon ka hääletab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Allik! Palun, kolleeg Andres Herkel!

Proua esimees! Austatud kolleegid! Ma, tõtt öelda, oleksin oodanud, et mõni valitsuskoalitsiooni liige oleks argumenteerinud selle seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt. Selle asemel nägin ma siin Jaak Allikut, kes argumenteeris selle vastu. Igal juhul on tegemist nii olulise seadusega, et, ma arvan, iga poliitiline jõud peab selgelt ja tasakaalukalt oma seisukohta siin väljendama. Sestap kinnitan Isamaaliidu nimel, et me hääletame seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt, arvamata sealjuures üldsegi, et selle seadusega oleks võimalik lahendada kõiki probleeme. Sellega ei lahendata probleeme ei omanike ega ka mitte üürnike jaoks, küll aga tundub, et kirglikkus, millega teemat on käsitletud, on kohati põhjendamatu. Kõigepealt argumentatsioonist, millega seadus on Riigikokku tagasi saadetud, ja mis kinnitab, et etteteatamistähtaeg on liiga lühike, mis rikub õiguskindluse printsiipi. Sellega on väga raske nõus olla, sest üüri piirmäärade puhul on algusest saati olnud tegemist erakorralise meetmega erakorralise protsessi, omandireformi läbiviimiseks. Piirmääradega üürisuhteid on juba korduvalt pikendatud, küll kolm aastat, küll viis aastat. Edasine pikendamine mitte ei lahendaks probleeme, vaid tekitaks neid juurde. Pigem võiks arutleda selle üle, kas niisugune omandi kitsendamine üüri piirmäärade näol on õigustatud ning põhiseaduspärane või mitte. Aga ilmselt saame me kõik aru, et siin on tegemist jällegi ühe sammuga omandireformi kontekstis, kus sellise lähenemisega tuli teatud ajaks leppida. Kui vaadata selle probleemi käsitlemisele tagasi, siis ühe vormilise etteheite saab teha selle eelnõu menetlemisele teisel lugemisel. Siin näen ma tõepoolest probleemi. Kui Riigikogus hakkavad juhtuma sellised asjad, et ettekandjad kaovad ära, siis ei ole see kindlasti normaalne, aga loodame, et need asjad edaspidi ei kordu. Küsime, et mis 1. septembrist muutub, kui 1. september tähtajaks jääb. Teema käsitlemise kirglikkust arvestades võiks oletada, et muutused on drastilised. Tegelikkuses ma mingit drastilist pööret ei näe, mistõttu mulle tundub, et siin on tegeldud ja ka täna on siin tegeldud pigem üürnike hirmutamisega kui nende informeerimisega nende tegelikest õigustest, mis seaduse muutmisel rakenduvad ning mis rakenduvad eeskätt võlaõigusseaduse kontekstis. Sestap rõhutan üle, et uues olukorras automaatselt ja kohe üüri tõsta ei ole võimalik. Omaniku ja üürniku vahel tekib läbirääkimise ruum ning tähtajaliste lepingute puhul ei ole üüri tõstmine üürniku nõusolekuta võimalik. Üürimäära saab vaidlustada nii üürivaidluskomisjonis kui ka kohtus. Eluasemekulud hüvitatakse aga toimetulekutoetuste kaudu. Võib-olla on väga õige see, mida Eiki Nestor eespool rääkis, et toimetulekutoetuste suurendamine on vajalik. See on kindlasti valitsuse ja riigi roll, aga ma näen siin ka omavalitsuste rolli. Lõpetuseks rõhutan, et olukord, kus Tallinna vastvalminud munitsipaalkorteritest on õigusjärgsete omanike majades elavatele üürnikele läinud vähem kui pool, nagu volikogus esitatud arupärimisest mõni aeg tagasi selgus, ei ole kindlasti normaalne. Nii et probleemi lahendamiseks on reserve ka omavalitsuste tasandil. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun, kolleeg Silver Meikar!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Kui juba sotsiaaldialoogiks läks, siis jätkan samas vaimus. Esiteks on minu jaoks hirmutav, et vastandatakse üürija ja omanik ehk vaene üürija ja halb omanik. Teiseks, avalikkust on eksitatud ja öeldud, et selline üüri piirmäärade süsteem on teistes Euroopa riikides tavaks. Ei ole. Mitte kuskil ei öelda omanikule, et ta peab oma vara välja üürima ja seda veel kindlaksmääratud hindadega. Ainuke riik, kus üüri piirmäärad on kindlaks määratud, on, nagu juba mainitud, Põhja-Korea, kus eraomand üldse puudub ja üüriks on seal määratud 0 krooni. Kolmandaks, Tartus kaotati üüri piirmäärad ja üürid ei tõusnud selle peale lakke, enamik häid üürijaid ja enamik häid omanikke suutsid kokkuleppe saavutada. Lisaks sellele on Tartu pärast seda muutunud palju ilusamaks, vanad majad on korda tehtud, samuti on paranenud üürijate elamispinnad. Miks ei võiks nii juhtuda ka Tallinnas! Neljandaks, paljudes sõnavõttudes on otsitud süüdlast, kes on süüdi selles, et inimesed kannatavad. On välja toodud omandireformi loojad, samuti need, kes täna vajutavad rohelist nuppu. Mina ütlen, et süüdi ei ole mitte keegi meist, süüdi on 50-aastane okupatsioon ja üks riik, mida, jumal tänatud, enam ei eksisteeri. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kolleegidel kõnesoove ei ole, kuid ma annan sõna Eesti Vabariigi majandus- ja kommunikatsiooniministrile Meelis Atonenile.

Proua esimees! Head Riigikogu liikmed! Head külalised! Võtan selle teema käsitlemisel Riigikogus sõna teist korda. Esimest korda võtsin sõna siis, kui oli esimene lugemine, ja ma mõtlesin, et on targem, kui ma ei võta sõna teisel lugemisel ega ka mitte täna. Aga jälgides õhkkonda saalis, kus tegelikult pahatihti üritatakse vastandada mitte milleski süüdi olevaid omanikke ja sundüürnikke, otsustasin, et nii see kindlasti jääda ei saa. Mina ütlen küll ühele osale siit saalist, et palun lugege natuke ajalooraamatuid, et aru saada, milliste kannatustega on teatud inimesed pidanud oma elu jooksul kokku puutuma, enne kui ütlete nende kohta "kinnisvarahaid" või "äri tegevad inimesed". Mis on olnud üüri piirmäärade mõte omandireformist lähtudes? Tegu on omandireformist tuleneva abinõuga, mis oli vajalik reformi algaastatel. Tuletan meelde, et omandireform algas 1991. aastal ja selle mõte oli väljakujunemata korterituru tingimustes ajutiselt kaitsta üürnikku võimalikult nõutava liiga kõrge üüri eest. Praeguseks on Eestis korteriturg välja kujunenud. 13 aastat on möödas sellest ajast, kui kõik said teada, et Eestis toimub omandireform. Mind üllatas väga, kui üks jurist, kelle nime ma ei nimeta, sest muidu ta saab siin sõna märkuse tegemiseks, nimetas, et justkui, issand jumal, kõigil sundüürnikel oleksid tähtajatud üürilepingud. Ei ole. Kui mõni jurist on üürnikele soovitanud selliseid rumalaid lepinguid teha, siis selle asemel, et Riigikogu saalis üürnikke hirmutada, võiks minu arvates vaadata, kas enda töö on ikka hästi tehtud või on äkki seal väiksed vead sees. Kindlasti ei ole kõik Eesti Vabariigi kodanikud võimelised oma eluaseme eest ise maksma ja ise selle eest hoolt kandma. Aga kas see annab teile, Riigikogu liikmetele, või meile, riigi esindajatele tervikuna, õiguse panna nende inimeste eest hoolitsemise kohustuse teatud kontingendi Eesti Vabariigi kodanike peale, praegusel juhul siis õigusjärgsete omanike peale? Minu arvates on sellise kohustuse panek teatud liiki kodanikele omakorda põhiseadust riivav. Mis puudutab presidendi selgituses toodud kahte põhimõtet, siis minu arvates õiguskindluse põhimõttega seoses ei ole me aastate jooksul rikkunud mitte niivõrd üürnike õiguskindlust, vaid omanike õiguskindlust. Jah, selle üle võib naerda ja selle peale võib käsi laiutada, võib lausa demonstratiivselt irvitada. Aga me oleme tegelikult neile 13 aastat tagasi vara tagasi andes ja ajutist piirangut peale pannes lubanud, et ühel hetkel saavad nad oma vara kamandada, mida nad tänaseni teha ei saa ja mida täna suur hulk Riigikogust jätkuvalt nendele kodanikele lubada ei taha. Samal ajal on endaga mittetoimetulevate kodanike eest hoolitsemine kohalike omavalitsuste ja riigi ülesanne, mitte teiste kodanike asi. Riik on võtnud toimetulekutoetustega endale kohustuse kodanike eest ka hoolitseda. Võib küsida, kas see aeg on piisav, selleks et kodanikel oleks aega turul ümber orienteeruda. Loomulikult, kui me räägime ajast, mil seadus vastu võeti, võib öelda, et kaks ja pool kuud ei ole piisav. Ma rõhutan, et kaks ja pool kuud kehtib sellest hetkest, kui tegelikult omandireform on Eestis 13 aastat toimunud. Lõpetuseks. Ma kuulsin, kui üks Riigikogu liige, kelle nime ma jällegi ei saa nimetada, ütles, et selle seadusega Riigikogu ette tulijad on natuke sadistlikud. Minule näib, et siin saalis on ikka veel inimesi, kes pisukese sadistliku tule taustal tahaksid jätkuvalt ...

Palun, aeg, härra minister!

... omandireformi tüli Eesti poliitikas pikalt üleval hoida. Ma palun, Riigikogu, lõpetame selle ära! Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Palun, repliik! Mille kohta, nimesid ei nimetatud ju? Sõnavõtte enam ei tule. Millist isikut, ta ei öelnud ju nime? Milliseid seisukohti? Ei saa praegu. Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja nüüd võime alustada hääletust. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub enne hääletust üheminutist vaheaega, siiras lootuses, et hiljem ei teki vajadust nimetada seda sundüürnike probleemi leinaminutiks.

Jätkame kell 13.33. Vaheaeg. Kas üheminutine? Vabandust, ma ei kuulnud. Jätkame palun kell 13.24! V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, üks minut on läbi, Keskerakonna palutud vaheaeg on lõppenud. Head kolleegid, kas võime alustada hääletust? Palun tähelepanu! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 12¹ muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 36, erapooletuid ei olnud. Seadus on muutmata kujul uuesti vastu võetud.

Head kolleegid, riigikaitsekomisjoni istung algab kümme minutit pärast täiskogu istungi lõppu. Erakorraline istung on lõppenud. Istungi lõpp kell 13.28.