Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Riigikogu juhatuse nimel olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Palun, valitsuse esindaja, lugupeetud Ülle Aaskivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse viis eelnõu. Esimene on küttegaasi ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen. Üle antakse ka lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on samuti Meelis Atonen. Järgnevalt annab valitsus Riigikogu menetlusse lifti ja köistee ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on jällegi majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen. Ka tehnilise normi ja standardi seaduse muutmise seaduse eelnõu arutelul on ettekandja majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen. Viimane täna valitsuse üleantav eelnõu on kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on keskkonnaminister Villu Reiljan.

Palun, Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Algatan koos kolleegide Liina Tõnissoni ja Harri Õunapuuga alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mis käsitleb biodiisli aktsiisimäära. Biodiislile soodsama aktsiisimäära kohaldamine on vajalik, et anda tootjatele võimalusi ja tekitada huvi, investeerimaks biokütuste tootmisesse ja tagamaks tehtavate investeeringute tasuvus madalama maksukoormuse kaudu. Biodiisel ja selle valmistamine Eestis on oluline, arendamaks maamajandust ja parandamaks põllumajanduse kui tootmisharu konkurentsivõimet. Biodiisel võib tulenevalt põllumajandustootjate põhitegevusega kaasnevate tootmisvahendite rakendamisest osutuda märgatavalt odavamaks kui fossiilse päritoluga diislikütus. Oma sõltumatu kütuse tootmine võimaldab põllumajandustootjatel muutuda sõltumatuks kütusehindadest maailmaturul ja tagada maamajanduse stabiilne areng. Teiseks algatan koos kolleegide Toomas Vareki ja Harri Õunapuuga maamaksuseaduse § 10 lõike 1 muutmise seaduse eelnõu. Maamaksuseaduse § 10 lõike 1 muutmise seaduse eelnõu eesmärk on pikendada maa kasutaja maksukohustust seniselt 2003. aasta 31. detsembrilt 2006. aasta 1. juulini, sest maareform ei ole veel lõpule viidud ning seetõttu on paljude maa kasutajate maakasutus maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistamata. Maamaksuseaduse § 10 lõige 1 sätestab, et kuni 2003. aasta 31. detsembrini maksab maamaksu maa kasutaja, kelle maakasutus ei ole ümber vormistatud maareformi seadusega ettenähtud korras. Pärast nimetatud tähtpäeva eeltoodud kasutajad enam nende kasutuses olevalt maalt maamaksu maksma ei pea, seetõttu jäävad kohalikud omavalitsused ilma maa kasutajatelt laekuma pidanud maamaksusummadest.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Esitan arupärimise rahandusministrile. Härrasmeeste kokkulepe oli, et ma ei teeks seda enne 15. oktoobrit. Ma olen nüüd veel kaks nädalat oodanud. Teema on tõsine. Selleks on mitmeks aastaks ette tehtud arengukavad, mida on kas Riigikogu või valitsus heaks kiitnud. Tavaliselt jõutakse nende arengukavade rahastamise küsimuses järeldusele, et seda tehakse jooksva eelarveaasta võimaluste piires või ei tehta üldse mitte. Seetõttu on kõigi nende arengukavade ellurakendamine küllalt keeruline. Soovin selle arupärimisega aidata kaasa, et me õpiksime Eesti riigis raha planeerima mitmeks aastaks ette.

Palun, Mart Opmann!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon annab Riigikogu menetlusse väärismetalltoodete seaduse § 58 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu koostamine on põhjustatud asjaolust, et Riigikogu menetlusse on jõudnud majandustegevuse registri seaduse ja kaubandustegevuse seadusega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 166, millega on muu hulgas kavas oluliselt muuta väärismetalltoodete seaduses sätestatud ettevõtjate registreerimise põhimõtteid ja korraldust. Eelnõu 166 kohaselt peaks väärismetalle puudutav osa jõustuma 2004. aasta 1. jaanuarist. Asjakohane ja mõistlik on lükata väärismetalltoodete seaduse jõustumine edasi kuni majandustegevuse registri seaduse ja kaubandustegevuse seadusega seonduvate seaduste muutumise seaduse jõustumiseks kavandatud tähtpäevani ehk 2004. aasta 15. aprillini. Ettekande teeb majanduskomisjoni liige Liina Tõnisson.

Palun, Olev Laanjärv!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Viis Keskerakonna fraktsiooni liiget on allkirjastanud arupärimise peaminister Juhan Partsile. Käesoleva aasta 21. oktoobri Äripäevas ilmunud artiklist "Res Publica varjab Telekomi antud raha kasutamist" selgus, et Res Publica kasutas Eesti Telekomi poolt Euroopa Liidu propagandaks eraldatud raha, kuigi erakonna kvartaliaruanne seda ei kajasta. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Riigikogu kodukorra seaduse §-st 139, palume peaministril vastata järgmistele küsimustele. Kas, millal ja milliseid samme on ta erakonna esimehena astunud, kontrollimaks käesoleva aasta 21. oktoobri Äripäevas esitatud väiteid erakonnaseaduse võimaliku rikkumise kohta tema erakonna poolt? Millest tuleneb vajadus erakonda sellisel viisil rahastada või on selliste skeemide kasutamise puhul tegemist pelgalt uue poliitika elluviimisega? Millise hinnangu annab ta Äripäevas toodud väidete paikapidavusele või on tegemist järjekordse ajakirjandusliku laimuga Res Publica vastu? Kas peaministri arvates muutuvad sellised erakonna rahastamise skeemid ajalooks, kui Riigikogu võtab vastu Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse?

Sven Mikser, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan ühtekokku 12 Riigikogu liikme nimel üle arupärimise Eesti Vabariigi peaministrile. Ajendeid selleks on mitu. Kaks olulisemat neist. 7. aprilli Riigikogu istungil vastas toona veel peaministrikandidaat Juhan Parts Toivo Tootseni küsimusele, kuidas käituda ministrite esindustasuga, mille kasutamise üle puudub kontroll ja mis on palgalisaks muutunud, et aitäh, nad vaatavad kindlasti selle küsimuse läbi. 30. oktoobril kirjutas ajakirjandus sellest, kuidas peaminister Juhan Parts saatis oma erakonnakaaslastele kirja, milles ta kutsus Res Publica fraktsiooni üles loobuma esindustasu eest auto rentimisest. Me küsime peaministrilt ühtekokku seitse küsimust, viidates ühtlasi sellele, et mitmed esindamisega seotud kulutused hüvitatakse Vabariigi Valitsuse liikmete puhul väljaspool esindustasu, n-ö ametikohajärgselt. Olulisemad neist küsimustest on järgmised. Kas ja millal peaminister ja Vabariigi Valitsus vaatasid läbi esindustasu maksmise korra, nagu peaministrikandidaat Juhan Parts siitsamast kõnetoolist 7. aprillil lubas? Millised olid selle läbivaatuse tulemused? Kas olukord, kus Vabariigi Valitsuse liikmed naudivad maksuvaba esindustasu, mille sihipärase kasutamise tõendamist neilt ei nõuta, riivab peaministri arvates avalikkuse õiglustunnet? Samuti tahame teada, milliseid lisakulutusi nõudvaid esindusfunktsioone Vabariigi Valitsuse liikmed täidavad ja milliseid esinduskulutusi on peaminister isiklikult ja ka tema kolleegid, valitsuskabineti liikmed, ametisse asumisest saadik teinud, millal lõpuks kavatsetakse seda korda muuta ja kas ei peaks kõigi esindustasu või esinduskulu hüvitist saavate ametiisikute kuluhüvitise või ka esindustasu maksmise kord olema seatud ühtsetele alustele.

Rohkem eelnõusid ega arupärimisi ei ole. Kui esitatud kaheksa eelnõu vastavad Riigikogu kodukorra seaduses sätestatud nõuetele, määrab juhatus hiljemalt kolme tööpäeva jooksul neile juhtivkomisjoni ja samuti suunab ta kolm esitatud arupärimist kohe adressaatidele.

Riigikogu juhatus on edastanud järgmised arupärimised: Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Evelyn Sepa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri _ehovtsovi ja Vilja Savisaare k.a 23. oktoobril esitatud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile; Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Olev Laanjärve ja Ain Seppiku k.a 23. oktoobril esitatud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile; Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Marika Tuusi ja Ain Seppiku k.a 23. oktoobril esitatud arupärimise sotsiaalministrile. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud: Vabariigi Valitsuse k.a 22. oktoobril algatatud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 22. oktoobril algatatud kaubandustegevuse seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 22. oktoobril algatatud majandustegevuse registri seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 22. oktoobril algatatud majandustegevuse registri seaduse ja kaubandustegevuse seadusega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on samuti majanduskomisjon; kultuurikomisjoni k.a 22. oktoobril algatatud ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Eldar Efendijevi, Heimar Lengi, Toomas Vareki, Kaarel Pürgi ja Robert Lepiksoni k.a 23. oktoobril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti tööhõive probleemide läbitöötamiseks" eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Riigikogu juhatus tagastas k.a 23. oktoobril esitajatele Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Kaarel Pürgi ja Eldar Efendijevi k.a 22. oktoobril esitatud Riigikogu otsuse "Seaduseelnõu algatamise ettepanek Vabariigi Valitsusele" eelnõu, määramata sellele juhtivkomisjoni. Kolmapäeval, k.a 5. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsuse liikmed: justiitsminister Ken-Marti Vaher, kultuuriminister Urmas Paet ja sotsiaalminister Marko Pomerants. Austatud Riigikogu, teeme kohaloleku kontrolli. Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget.

Austatud kolleegid! Teile on välja jagatud käesoleva nädala päevakord. Kui ei ole muudatusettepanekuid, teen Riigikogu juhatuse nimel ettepaneku see päevakord ka kinnitada. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele käesoleva nädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Päevakorra kinnitamise poolt on 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei ole, 1 on erapooletu. Nädala päevakord on kinnitatud.

Lugupeetud kolleegid! Siirdume tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on kaks arupärimist. Hakkame käsitlema Riigikogu liikme Andres Tarandi k.a 25. septembril esitatud arupärimist patriarh Aleksius II autasustamise kohta Maarjamaa Ristiga, millele vastab välisminister Kristiina Ojuland. Palun, Andres Tarand!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! On selline traagiline lugu, et minul esineb eriarvamusi välisministriga. Need ulatuvad juba aastasse 2000, see on täiesti protokollitud. Nimelt, tollase väliskomisjoni 2000. aasta 13. aprilli istungil teatas nüüdne minister: "Võtsin oma hääletamist kui teatavat investeeringut järgmiseks neljaks aastaks." Lugu oli selles, et Euroopa Nõukogus hääletati T_et_eenia küsimuses ja praegune väliminister, tollane väliskomisjoni liige Kristiina Ojuland hääletas Venemaa poolt. Nüüd hakkab selle nelja-aastase investeeringu aeg täis saama, on veel pool aastat jäänud, ja peaks olema põhjust küsida, milles see teatav investeering õieti seisneb. Olen seda siitsamast kõnepuldist küsinud ka seoses välisministri väljakuulutatud uue idapoliitikaga ja küsin praegu eriti uudishimulikult selle investeeringu seoste kohta Venemaa käitumisega Kert_i väinas ja Hodorkovski vangistamisega. Need sündmused tähendavad paljude vaatlejate hinnangul KGB võimu jagamatust Venemaal. Ka minu arupärimine on seotud KGB võimuga ja konkreetselt patriarh Aleksiusele Maarjamaa Risti annetamisega. Seda sündmust võib esiteks vaadelda pealkirja all "Äri nagu ikka". See tähendab: orden ordeni vastu, kett keti vastu. Aga mida Eestis ei ole, see on meie presidendi ametikett. See kett on ikka Moskvas, kus ta on harjunudki olema. Isegi palju räägitud topelttollide kadumine, mille pärast kevadel käis eelmise koalitsiooni partnerite vahel äge rebimine, et mis minister selle valimiste-eelse kommikesega Moskvast tuleb, kukkus ju kolksti läbi. Kukkus läbi nagu ikka, kui idapoliitikas tehakse järjekindlusetuid samme, millega minister Ojuland silma paistab. Selle esimese vaatepunkti kõrvale võib asetada teise, vene õigeusu kiriku rolli Eestis. Sellel on märksa pikem ajalugu kui Aleksiuse visiidi puhuks tehtud ponnistused. Teatavasti oli Ivan III see, kes kuulutas, et Moskvas on kolmas Rooma, sealjuures viimane ja lõplik. Teiste sõnadega: Vene impeeriumi tekkest saadik on see kirik olnud impeeriumi ideoloogia kandja. Kui Peipsi rannikule põgenenud staroverid välja jätta, siis Eestis algas selle ideoloogia pealetung Nikolai I ajal, mis baltisakslaste vastuseisu tõttu siiski ohtlikku ulatust ei võtnud. Vene impeeriumi vaatepunktist paremini, Eesti vaatepunktist halvemini läks asi 19. sajandi lõpul, mida tunneme venestamise ajana. Tugev tagasilöök riigi ja kiriku suhetes leidis Venemaal aset Jossif Stalini ajal. Alles aastal 1941, kui lahingutes Moskva all peenike peos oli, korjas Stalin vangilaagritest kokku rühma ellujäänud pappe, see oli väga väike rühm, ja tegi nendest uue sinodi, juhin tähelepanu, et riiklikult. Mis järgnes Eestis pärast Teist maailmasõda? Täpsed andmed puuduvad. Vaadake "Eesti entsüklopeedia" lisaköidet - Eesti usunditest ei ole ühtegi sõna. See tähendab, et me ei tea, mitu õigeusu kirikut muudeti hobusetallideks ja mitu niisama panipaikadeks. Me ei tea ka seda, et kui neid kirikuid poleks lõhutud ja lagastatud, kas siis oleks nõukogulik venestamine palju tõhusam olnud. Mina arvan, et kui ka seda kanalit oleks kasutatud, oleks see olnud tõhusam. Sel juhul peaksime andma Jossif Stalinile postuumselt Maarjamaa Risti. See seostub põhjendustega, mida Aleksiusele auraha andmise puhul toodi - Pühtitsa kloostri päästmine (ma ei tea, miks mitte Petseri kloostri päästmine). Stalini määratluse järgi oli KGB (NKVD ja muud varasemad nimed ka muidugi) Punaarmee lihane õde. Ta oli ka vihane õde, sest, ohvrite hulka siin praegu nimetamata, on Riigikogu kuulutanud selle õe kuriteod aegumatuks. Taas on keskne küsimus, kus Eesti geopoliitiliselt asub, mis on meie ohud, mis on meie välisministri uue idapoliitika tegelik taust ja liikumapanev jõud, kelle või mille õde on uus idapoliitika. Aitäh!

Suur tänu, Andres Tarand! Palun, proua minister!

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud Riigikogu liige härra Tarand! Kõigepealt esitan ma remargi korras väikese seletuse: kindlasti ei toeta välisminister ega Välisministeerium ideed, et Jossif Stalinile peaks postuumselt hakkama teenetemärke andma, kõige vähem Eesti riigi poolt. Mis aga puudutab neid nelja küsimust, mida te mulle kirjalikult esitasite 25. septembril, siis püüan neile vastata. Esimene nendest neljast küsimusest puudutas nn uue Vene-suunalise välispoliitika teemat. Te sidusite seda aastaga 2000, kui ma olin Riigikogu liige ja Euroopa Nõukogu Eesti delegatsiooni juht Parlamentaarses Assamblees. Tõepoolest, kui toimus hääletamine, kas võtta Venemaalt hääleõigus ära või mitte, siis oli Euroopa Nõukogus suur vaidlus. Sõltumatu parlamendiliikmena leidsin ma, et Venemaa liikmeks jäämine Euroopa Nõukogus on vajalik selle riigi edasiseks demokratiseerimiseks. Usun, et see oli õige investeering, sest kui te teete lahti statistika, need andmed ja loete, mida on Euroopa Nõukogu abil, toel ja nõudmisel Venemaal ära tehtud, siis näete, et see on ka Eesti riigi julgeolekule väga oluline tegevus olnud. Mis puudutab teenetemärgi andmist Aleksiusele, kes pika ettevalmistuse järel Eestit külastas, siis kõigepealt juhin tähelepanu meie oma siseriiklikule protseduurile. Ka teie üks küsimus oli, millisel juriidilisel alusel see otsus tehti. Otsuse tegemise protseduur on teenetemärkide seadusega täpselt paika pandud. See näeb ette, et üldreeglina antakse teenetemärke vabariigi aastapäeval, kuid riigivisiitide ajal ja rahvusvahelise tava järgi riigivisiitidega võrdsustatud visiitide ajal tehakse seda erandkorras. Erandkorras tehakse seda välisministri taotlusel. Taotlus liigub teenetemärkide komisjoni, kuhu kuuluvad kõikide ministeeriumide kantslerid ning Välisministeeriumi protokolliosakonna kõrged ametnikud. See komisjon vaatas ka selle taotluse läbi. Komisjonis toimus hääletus, taotlus otsustati heaks kiita (kaks komisjoni liiget jäid erapooletuks, ülejäänud olid poolt) ning Vabariigi Presidendile kinnitamiseks saata. Lisaks sellele, et tehti läbi selline formaalne protseduur, me poliitikutena loomulikult mõistame, et tegemist oli küllaltki sensitiivse küsimusega, mis tekitas vastakaid arvamusi erinevates poliitilistes jõududes. Te ise, härra Tarand, mainisite, et olete siiamaani eriarvamusel. Arvan, et see ongi vaba riigi vaba poliitika ja demokraatliku riigi üks põhialuseid, et inimestel on õigus eriarvamusele. Ma tahan sellega öelda, et puhtalt protseduurireeglitest lähtudes ei ole Välisministeerium ega ka välisminister siin ühegi seadusega vastuollu läinud. Mis puudutab teie küsimuse järgnevaid osi, seda, kas patriarh Aleksiuse näol võib olla tegemist (te küsite üsna otse) KGB kaastöölisega, siis pean tunnistama, et Eesti riigi käsutuses ei ole tõendeid, mis sellele viitaksid. Tõepoolest, nagu me kõik aru saame, selliste tõendite olemasolu korral ei oleks selle teenetemärgi andmine tulnud kõne allagi. Teie neljas küsimus käsitles kodakondsusküsimusi. Teenetemärgi andmisel lähtuti Aleksiuse enda esitatud andmetest ehk, teisisõnu, meil puudub tõendite pagas selle kohta, et ta oleks Eesti Vabariigi kodanik. Meie andmetel ei ole ta kunagi Eesti Vabariigi kodakondsust tõendavaid dokumente omanud, ta ei ole neid kunagi taotlenud. Meie andmetel on ta Vene Föderatsiooni kodanik, nii nagu ta ka ise ennast nimetab. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Kõigil Riigikogu liikmetel on võimalik esitada vastajale üks küsimus. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teie vastusest võis aru saada, et on kasulik teha Venemaale aeg-ajalt järeleandmisi, et ta midagigi kasulikku teeks. Aga mida tähendas teie väide, et Venemaal on pärast Euroopa Nõukogu vastavat otsust midagi olulist ära tehtud? Ma küsin täpsemalt: mida on Venemaal tehtud, see on ju pisut teada, aga mida on pärast 2000. aastat ära tehtud selleks, et Venemaa oleks riik, kes austaks demokraatiat ja ka oma naabreid?

Aitäh! Viidates Euroopa Nõukogu abile ja tema nõuetele, pean eelkõige silmas Venemaa seaduste viimist Euroopa standarditele lähemale. See puudutab kõiki õigusakte, mis läbivad Euroopa Nõukogu kontrolli Venemaa-taolistes riikides, olgu tegemist kriminaalõigusega, kriminaalprotsessiga, tsiviilõigusega, tsiviilõigusprotsessiga, rääkimata otsesemalt inimõigusi ja põhivabadusi puudutavatest seadustest. Tõepoolest, see on üks asi, millega Euroopa Nõukogu on tegelnud. Kahtlemata ei saa lähtuda põhimõttest, et peaks tegema mingisuguseid järeleandmisi selleks, et äkki läheb midagi paremaks. Küsimus on selles, kuidas ühte Euroopa Nõukogu liikmesriiki kontrollida saab. Kontrollida saab ainult sellist riiki, kes on selle organisatsiooni liige. Lisaks seadusandluse protsessi täiendamisele on Euroopa Nõukogus siiamaani avatud ka monitooring Venemaa suhtes, iga teatud aja tagant käivad Euroopa Nõukogu esindajad uurimas, kuidas Euroopa Nõukogu standardeid ja nõudeid neis valdkondades, mis parasjagu monitooringu all on, Venemaal täidetakse. Samuti käivad teatud valdkondade eksperdid kontrollimas, kas olukord vastab Euroopa Nõukogus esitatavatele tingimustele. Me läheme küll praegu sellest teemast natuke kaugemale, kuid siiski on Euroopa Nõukogu ainuke organisatsioon, kellel selline võimalus on. Arvan, et need riigid, kes on Euroopa Nõukogu liikmed, võib-olla tunnevad ennast ühest küljest aeg-ajalt ebamugavalt, nagu tõenäoliselt ka Venemaa, aga on selge, et see organisatsioon on aidanud väga paljusid Kesk- ja Ida-Euroopa riike raskel demokratiseerimise teel edasi.

Tänan! Andres Tarand, palun!

Aitäh! Ma tänan, lugupeetud minister, selle eest, et te väga hästi kandsite ette ministeeriumis ettevalmistatud teksti, kuigi mu küsimusi ette lugemata. Aga teiselt poolt ei olnud te teragi tähele pannud, mida ma teie kõnele eelnevas sõnavõtus rääkisin. See oli nimelt pühendatud sellele, mis osa on KGB õigeusu kirikus etendanud ja kes pärast Teist maailmasõda sinna alles jäid. Kui te seda oleksite tähele pannud, siis oleks vastus võib-olla veidi teistsugune olnud. Nüüd ma küsin: kas te seoses Aleksiuse külaskäiguga näiteks Toomas Kümmeli artiklit ei trehvanud lugema, kui te väidate, et teil ei ole sugugi informatsiooni?

Aitäh sellegi küsimuse eest! Lisaks Kümmeli artiklile olen ma lugenud ka teisi analüüse, mis käsitlevad olukorda Venemaal 20. sajandi alguses, pärast revolutsiooni, ning ülevaateid ja kirjutisi, mis käsitlevad õigeusu kirikus tollel väga raskel ajal toimunud muutusi. Oleks muidugi küllalt kurioosne hakata praeguseid Eesti otsuseid ainult nende kirjutiste põhjal tegema, sest ainuke, millele tuginedes meie oma otsuseid teha saame, on seadusandlik raamistik. Igasugused ajaloolised kirjutised, artiklid, arvamused ei saa siin kahtlemata aluseks olla.

Tänan! Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud naisminister! Ma tahaksin avaldada teile tunnustust, aga kuna ma pean küsima, siis teen seda küsimuse vormis. Kuidas teil õnnestus praegu anda nii põhjalik ja nii ammendav vastus ning, erinevalt küsijast, ilma ühtegi paberit kasutamata? Tahan öelda, et te väga hästi orienteerute asjades ja mul on hea meel, et meil on selline kõrge kvalifikatsiooniga välisminister ja lisaks veel naisterahvas.

Mida ma oskan sellise kiituse peale vastata? Tõepoolest, härra Tarandilt pean ma võib-olla vabandust paluma, et ma ei võtnud seda paberilehte ja tema nelja küsimust ette ei lugenud, aga loodan, et ma suutsin neid mälu järgi üsna täpselt tsiteerida.

Tänan! Tunne Kelam, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud proua välisminister! Sellel küsimusel on kindlasti kaks külge. Esiteks, vene õigeusu kiriku pea visiit Eestisse, mis on iseendast tervitatav. Teiseks, talle Eesti Vabariigi kõrgeima autasu andmine. Kuna te ise tunnistasite, et teema on pehmelt öeldes sensitiivne, siis kas te ei arva, et see, kui välisminister erandkorras algatab selle autasu andmise, teades siiski, et taust on kahtlane, tuleb Eesti Vabariigi mainele pigem kahjuks, kui me kahtlastel asjaoludel, ütleme pehmelt, kahtlastel asjaoludel, anname sellise tunnustuse, mida antakse Eesti iseseisvusele osutatud teenete eest, inimesele, kes on selgelt segatud suurde poliitikasse ja kelle taust nõukogudeaegses õigeusu kirikus on küsitav?

Aitäh selle küsimuse eest! Veel kord: neid kahtlusi arutati ja nendest räägiti nii komisjonis kui ka poliitilistes ringkondades. Kuid niisugust otsust tehes saab lähtuda ikkagi olemasolevatest selgetest faktidest ning olemasolevatest seadustest. Tahan veel kord rõhutada, et me ei läinud siin formaalselt nende nõuetega vastuollu. Teenetemärgi andmisel lähtusime väga selgelt ka heast rahvusvahelisest tavast, mille järgi selliste kõrgete visiitide puhul niisuguseid teenetemärke antakse.

Tänan väga, proua minister, vastuste eest! Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Tarand, kõne puldist, palun!

Lugupeetud juhataja, minister, riigikogujad! Sissejuhatuseks niipalju, et mulle on elus ikka kõige rohkem meeldinud, kui KGB kiidab KGB-d. Aga ma tulin siia ilma tekstita, et rahuldada ka mõnda Riigikogu liiget, sest sõbrad me ju oleme. Asi on nimelt selles, et minister oma vastuste (mis ei olnud väga täpsed, arvestades minu küsimusi) lõpu poole mainis, et valitsus ja välisminister lähtuvad seadustest, ka autasude jagamisel. See on õige ja see oli ka minu ühe küsimuse mõte ja see on üldse põhiline tingimus arupärimiste puhul, kui neid esitatakse ja kui nad juhatusest läbi lähevad, et kas on rikutud midagi, mis on kirjas kas Eesti seadustes või otsustes, mis on parlamendis mõistagi ka vastu võetud. Selle otsusega oli siin tükk tegemist. Eelmises koosseisus käsitleti kahel korral, lühidalt öeldes, kommunismi kuritegelikkust. Minu tõlgenduse järgi on parlamendi otsused kohustuslikud. Seda ei ole keegi siiamaani ümber lükanud, kuigi parlament laseb valitsusel endale sageli ära teha, eriti järgmine koosseis eelmise otsuste suhtes. Seda otsust on käesoleval juhul rikutud ja selles oligi kogu arupärimise mõte. Aitäh!

Tänan väga, Andres Tarand! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud ja ühtlasi on päevakorrapunkt menetletud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame käsitlemisele Riigikogu liikme Andres Tarandi k.a 15. oktoobril esitatud arupärimise kaitsepoliitika kohta, millele vastab kaitseminister Margus Hanson. Palun, Andres Tarand!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Arupärimine kaitseminister Hansonile on leidnud siin saalis juba mõnevõrra käsitlemist, sest pärast arupärimise esitamist selgitati asjaolusid ka infotunnis. Üldiselt selles osas, mis puudutab, nagu seda on nimetatud, kompromissi, et jääb nii ajateenistus, kui tulevad ka spetsialiseeritud väeosad, on ühiskonnas enam-vähem leitud kokkulepe. Selle kandi pealt ma eriti nagu ei tahakski enam küsimust korrata. Aga ma ei saa siiski läbi koalitsioonilepingut (praegu kehtivat mõistagi) tsiteerimata. Seal on öeldud: "Need on Eesti kaitsevõime edasiarendamine koostöös NATO-ga ning territoriaal- ja totaalkaitsedoktriin, mis praegu hõlmab kohustusliku kaitseväeteenistuse põhimõtet." Need on koalitsiooni eesmärgid ja peaksid seda olema neljaks aastaks. Kui see nii ei ole, kui neid mingi aja jooksul vahetatakse, siis tavaliselt vahetatakse lepingus ka neid punktikesi. Nii et see on üks asi, kus koalitsioonilepe kõikide koalitsiooniliikmete kohta nähtavasti ei kehti. Sedasama kaitsepoliitikat käsitlev neljas lõik ütleb: "Hoiame riigikaitsetemaatika selgelt lahus päevapoliitikast. Vaid nii suudame kasvatada rahva kaitsetahet ning integreerida senisest enam militaar- ja tsiviilstruktuure kaitsevõime tõstmise nimel." No ega paremini rääkida ju ei saa. Peaaegu kõik on hästi ja õigesti öeldud. Aga mis tegelikult järgnes? Kui me läheme ajas tagasi, siis üheksakümnendate alguses, kui kaitsejõudusid loodi, oli Eestis tõeline segadus. Ei olnud ju isegi eriti palju ohvitsere, kes selle asja käsile oleksid võtnud, oli suur segadus. Kui sellest ajast edasi minna, siis me mõistsime (see, muide, seostub eelmise küsimusega), et on olemas asju, mida sisepoliitikas ei kasutata. Need olid välispoliitika ja kaitsepoliitika. Nüüd on seda rooli kõvasti keeratud ja sisepoliitilise n-ö kasu nimel on alanud Eesti riigis segaduse külvamine. Sellepärast küsisin ma: kuidas koalitsioonilepet tsiteeritud punktide valguses mõista? Kas iga koalitsioonipartner valib endale meeldivaid punkte? See ei ole olnud kõige parem tundemärk n-ö riigi saatuse mõttes, aga sellele loodan ma vastuse saada. Teine küsimus puudutab küll rohkem ühte koalitsioonipartnerit, Reformierakonda. Nimelt, siis kui kaitseminister siin maadles ja pidi meie küsimustele vastama, ilmus Eesti Päevalehes Reformierakonna esimehe Siim Kallase artikkel, mis nagu oleks juhuslikult postituvi noka vahelt ära varastatud. Tegelikult teavad kõik, kes siin vähegi aega istunud on, et see ei toimu juhuslikult, vaid kui need "karjasekirjad" oma partei liikmetele ajalehte satuvad, siis on nad sinna nimelt tilgutatud. See ei üllatanud kedagi, kes Siim Kallase seisukohti teab, et temal on unistus palgaarmeest, aga üllatab see, kui tullakse areenile kogu rahva ette ja ka rahvusvaheliselt väitlema ning reedetakse konsensuslikkus. Milles oli tuum? Tuum oli selles, et sõjaväelased tikkusid peastaabis ülekäte minema. Seda peab kaitseminister suutma lahendada. Kui üksinda läheb raskeks, siis tuleb peaminister appi võtta. See ei ole mitte parteiline ülesanne, vaid see on valitsuse ülesanne ja nii tehakse. Aga peaminister oli ka ilmselt sel hetkel kahestunud, kui see õige aeg oli, ega teadnud, mida kumma poolega tegema peab. Sellepärast, kui üks Reformierakonna fraktsioonikaaslane võtab noomida leitnanti, siis ei ole see parim lahendus Eesti kaitseväe stabiilse arengu näitamiseks. Need kohustused jäid täitmata. Sellega seoses oligi mul viis küsimust. Loodame, et me nüüd saame neid vähemalt lühidalt asja tuuma avamiseks ka kuulda. Aitäh!

Tänan väga, Andres Tarand! Palun kõnepulti kaitseminister Margus Hansoni!

Härra juhataja! Lugupeetud arupärimise esitaja! Ma võtan järjekorras ette need küsimused, mis kirjalikult esitati 15. oktoobril. "1. Miks ei ole kaitsepoliitilises avalikus diskussioonis ei Teie ega Teie võitluskaaslased arutlenud koalitsioonileppes sisalduva rahva kaitsetahte küsimust?" Ma ei saa selle seisukohaga kuidagi nõustuda, sest rahva kaitsetahte küsimust on selles debatis käsitletud. Alahindamata ajateenistuse osa noorte kaitsetahte kujundamisel, arvan siiski, et see ei ole mitte ainus viis ja moodus kaitsetahte kujundamiseks. Lisaks sellele on ka teisi võimalusi patriotismi ja kodumaa-armastuse kujundamiseks. Üks on kindlasti ka selles saalis mainitud riigikaitseõpetus, mis muutub üha populaarsemaks, haarates kaasa mitte ainult noormehi, vaid ka neide. Kaitseliidu rolli rahva kaitsetahte edendamisel ei tohiks sugugi alahinnata ka tulevikus. Teine küsimus on kohustusliku ajateenistuse kohta. Sellele küll küsija enam vastust ei oodanud, aga ma siiski vastan. Jah, koalitsioonilepe on täitmiseks. Selle valitsuse ministrina järgin ma loomulikult koalitsioonileppes paika pandud põhitõdesid ja juhtnööre. Võin kinnitada, et ei Kaitseministeeriumis ega ka Kaitseministeeriumist peastaapi lähetatud juhtnöörides ole sõnagi räägitud ajateenistuse ärakaotamisest, vähemalt mitte selles ajaraamistikus, millega me praegu tegeleme. See puudutab kaitsejõudude arengukava aastateks 2005-2010. Kolmas küsimus on selle kohta, kas minister on või ei ole sekkunud, kui ohvitserid on sõna võtnud. Mina olen seisukohal, et demokraatlikus riigis ei tohiks sõjavägi päevapoliitikasse sekkuda. Kaitseministril on demokraatlikus riigis tsiviilkontrolliks ainult seadustest tulenevad õigused ja vahendid. Need vahendid on kiireks reageerimiseks paraku küllaltki piiratud. Tänase päeva seisuga on minister esitanud kaitseväe juhatajale kirja, milles palub läbi viia ametkondliku juurdluse nende asjaolude selgitamiseks, mis on olnud seotud kaitseväelaste avalike esinemistega (nad küll nimetavad seda isikliku arvamuse esitamiseks, aga need arvamused on kaitseväelaste poolt ajakirjanduses selgelt välja toodud) ja võimalike edaspidiste juhtumite ärahoidmiseks tehtavate sammudega. Neljas küsimus käsitleb seda, miks valitsuse koosolekul ei ole lahendatud delikaatsete välispoliitiliste heiastustega küsimused kaheprotsendilisest kaitsekulutuse jaotamisest või ka Päästeameti Afganistani-missioonist. Neid küsimusi ei saa mõistagi vaadata üksikküsimustena. Rääkides kaitsekulude jaotamisest, peame me neid vaatama koos riigis toimuvate muudatustega. Jah, tõepoolest on kaitsekulutuste kaheprotsendilise taseme saavutamine olnud ühiskonnale suhteliselt keeruline. Teisest küljest need, kes on sellest huvitatud ja hindavad seda kaitsekulutuste taset, saavad nendest probleemidest aru või on vähemalt siiamaani saanud. Meie eesmärk peaks olema võimalikult kiiresti (ajaperspektiiv saaks olla kaks kuni kolm aastat) tuua need kulutused täielikult Kaitseministeeriumi haldusalasse. Viimase, viienda küsimuse loen ma ette: "Eespool esitatud küsimuste valguses palun Riigikogu ees Teie vastust, kas astute samme oma erakonnas ning valitsuses, et sisepoliitilise kasu nimel tehtav avalik hämamine Eesti kaitsepoliitikas lõpeks." Arvan, et kõigile saalisviibijatele on olnud pikka aega selge, et Eesti saamine Euroopa Liitu, aga ka NATO täisliikmeks ei lahenda kõiki Eesti muresid. Vastupidi, nii mõnedki senised lahendused tuleb uuesti läbi diskuteerida, mõned teemad tuleb ehk diskussiooniks alles avada. Kui Andres Tarand eelmise arupärimisega seoses nimetas, et nii välis- kui ka kaitsepoliitikaküsimused olid arutatavad ühe kitsa grupi hulgas, siis sellega ei saa praegu nõustuda. Neid küsimusi tuleb arutada ja igas sellises debatis on kindlasti asjalikkust, aga on ka müra. Mis puutub selle küsimuse sõnastusse, siis see toob mulle meelde Katuse-Karlssoni Majasokule esitatud kuulsa küsimuse, et kas see on juba oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud.

Suur tänu, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab rahva kaitsetahte edendamist. Üks võimalus seda teha on keskkooli riigikaitseõpetuse kaudu. Me teame, et praegu on meil ainult umbes 70 kooli, kus riigikaitset õpetatakse. See on väga väike protsent koolide üldarvust. Missuguses tempos te näete kasvu võimalust ja mida te arvate riigikaitseõpikust, mis on nüüd ilmunud? Kas on tarvidust kordustrüki järele?

Aitäh! 70 kooli ei ole väga väike protsent. Teie pinginaaber Tõnis Lukas ehk teab täpsustada, aga ma ütlen, et meil on üldse 250-300 kooli, kus oleks võimalik seda õpetada. Mis puutub õpikusse, siis on väga tänuväärne, et see õpik on välja antud. Eelmine õpik ilmus 70 aastat tagasi, aga ta oli kindlasti mahukam ja põhjalikum. Kõike saab paremini teha. Kordustrükk on ka mahukam. Nende koolide arvu kasv sõltub natukene ka õpetajate ettevalmistamise kvaliteedist ning nende õpetajate ettevalmistusest üldse, kes võiksid riigikaitseõpetust anda. Selles osas toimuvad läbirääkimised Tallinna Pedagoogikaülikooliga.

Tänan! Andres Tarand, palun!

Aitäh! Aitäh vastamast, härra minister! Mul on lisaküsimused. Mul oli juttu ka sellest kirja ilmutamisest. Sellega seoses tahan väga teada, kas Siim Kallas teid informeeris, et ta parteisisene kiri kavatseb kaduma minna ja leitakse juhtumisi Eesti Päevalehe toimetusest. Kas ministril oli, enne kui see kõik juhtus, teada, et selline asi juhtub?

Aitäh! Seda, kas see kiri läks kaduma või ei läinud, ei oska ma kommenteerida. Aga Reformierakonna seisukohad kaitsepoliitika kohta, mis olid suures osas toodud ka Siim Kallase kirjatükis, on kindlasti üldteada ja programmilised. Neid küsimusi me arutasime väiksemas ringis nendega, kes kaitsepoliitika küsimustega erakonnas lähemalt tegelda soovivad, ka enne selle kirjatüki avaldamist.

Tänan! Liina Tõnisson, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma jäin kuulama teie teist vastust. Te ütlesite, et teil on tsiviilkontrolli võimalus, aga seadused ei luba teil kiirelt reageerida. Kui ei luba kiirelt reageerida, kuidas te kaitseministrina võite siis kinnitada meile, Eesti riigi kodanikele, et Pullapää-sarnaseid üllatusi edaspidi enam ei juhtu? Asjad juhtuvad ikka äkitselt. Lõuna-Ameerikas sünnivad sõjaväelised huntad väga kiiresti. Kas me oleme siis ohus, äkki te peaksite kiiresti seadusi muutma? Teie jutt ei mõjunud kodanikele mitte just eriti kosutavalt.

Aitäh! Erinevaid kriisisituatsioone ja seda, kes kuidas selles situatsioonis peab käituma, reguleerivad seadused. Küll aga ei anna seadused kiiresti reageerimise võimalusi sel juhul, mida käsitleti küsimuses. Minister saab pöörduda kaitseväe juhataja poole selgituste saamiseks. Selgitusi saab küsida siis, kui otsused, mida on teinud kaitseväelased või ka kaitseväe juhataja, ei ole seaduspärased või ei ole, kuidas öelda, ministri arvates põhjendatud. Sellise kirjaga on pöördutud.

Tänan väga, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Trivimi Velliste, kõne puldist, palun!

Härra juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Nagu me oleme võinud tähele panna, on kaitsepoliitiline arutelu nii siit kõnepuldist kui ka Eesti avalikkuses laiemalt väldanud juba nädalaid. Paljud on küsinud, kas see on mõistlik, kas kaitsepoliitika ei ole mitte selline valdkond, mis on suhteliselt spetsiifiline ja peaks jääma rohkem spetsialistide pärusmaaks. Ometi ei taha arutelu vaibuda. Ma arvan, et selleks on kaks põhjust. Esimene põhjus on muidugi see, et Eesti julgeolekupoliitiline olukord on viimasel ajal põhjalikult muutunud. Teine põhjus on, et ka maailma julgeolekupoliitiline olukord on muutunud ja muutub edasi. Kuid on veel üks oluline põhjus - nimelt see, et riigikaitse on alati elu ja surma küsimus, eriti väikeste rahvaste jaoks. Inimesed saadavad ajalehetoimetusse lugejakirju, kus teevad ettepanekuid riigikaitse kohta või väljendavad vähemalt oma muret põhimõttel "ei saa mitte vaiki olla". Riigikaitse põhimõtted peavad kahtlemata olema selged ja rahvale arusaadavad. Me peame ise selle eest hoolitsema, me peame ise neid põhimõtteid rahvale võimalikult selgelt teadvustama, neid rahvale selgitama. Me peame aitama hoida rahva kaitsetahet ja seda võimaluse korral juba maast madalast. Ma küsisin äsja ministrilt riigikaitseõpetuse kohta koolides. Meil on tõepoolest pisut rohkem kui veerandis keskkoolides riigikaitseõpetus, kuid veerand on minu meelest siiski väga vähe. Hea oleks, kui selline õpetus oleks kolmveerandis Eesti keskkoolides. Vahemärkusena nimetan, et saatuse tahtel oli mul täna kohtumine Venemaa mõne demokraatliku poliitikuga, kes suure murega märkisid, et Venemaal kaalutakse järgmisest aastast riigikaitseõpetuse kohustuslikku sisseseadmist Venemaa keskkoolides. Olen veendunud, et kaitsetahte säilitamiseks on kaitseväekohustuse säilimine põhimõtteliselt äärmiselt oluline. Ükskõik, kui suur on igal konkreetsel aastal kaitseväkke võetavate ajateenijate protsent aastakäigust (see oleneb meie võimalustest, see oleneb ohuhinnangust, see oleneb üldisest lahendusest, mille peastaap ja Kaitseministeerium välja töötavad), kuid igal juhul on oluline see põhimõte, et Eesti riiki kaitseb iga Eesti mees ja võimaluse korral ka Eesti naine. Taas vahemärkusena: isegi selline suurriik nagu Prantsusmaa ei ole põhimõtteliselt loobunud sõjaväekohustusest, ka Prantsusmaal kehtib see seadusena edasi, kuigi seda praegu ei rakendata. Maailm muutub ja meie muutume koos sellega. Me peame maailma muutumist väga tähelepanelikult jälgima ja kõiki muudatusi ka oma plaanides arvestama. Seda on võimalik teha ainult siis, kui säilib tõhus tsiviilkontroll kaitseväe tegevuse üle. Lõpetuseks kutsun taas kord üles, et tehkem kõik oma otsused siin selles saalis koosmeeles. Aitäh!

Suur tänu, Trivimi Velliste! Palun, Andres Tarand, kõne puldist!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Ma teen ainult paar õiendust. Esimene on see, et kuidas see ministrivärk seal valitsuses õieti käib. Mina tahtsin öelda seda, et minister ei pea räigelt sekkuma iga ohvitseri eraellu ega seisukohtadesse, vaid kui on näiteks lahkheli peastaabi ja ministeeriumi vahel tsiviilkontrolliküsimustes, siis enne kui minna ajakirjandusse, oleks ministril hiigla kasulik võtta mõni nõupidamine kokku ja üritada seletada: "Vaadake, poisid, te olete küll välismaal ohvitserideks õppinud, aga see ei tähenda, et te hakkate riiki juhtima. Te täidate siiski käsku ja avaldate oma eksperdiarvamust." Ja kui nad seal ikka perutavad või peastaap näiteks ütleb, et ta ei taha, et koondatakse, kuigi mõni mees on seal näiteks mõttetu (see on näide), siis mõistagi tuleb võtta peaminister appi. See oli üks punkt. Teine punkt on see, kuidas välismaa teeb järeldusi Eesti seisundi kohta. Kes mida ütleb, on sel puhul üsna tähtis. Ei ole ainult niimoodi, et loetakse koalitsioonilepet, nemad ei loe seda, see ei lähe neile korda, nad vaatavad rohkem, mis tegelikult juhtub. Tuleb toonitada, et kui teie enda parteis Eesti parimaks peaministriks tituleeritud ja tõesti hästi hakkama saanud peaminister Siim Kallas äkki virutab ajalehte seisukoha, mis on vastupidine koalitsioonilepingule, siis vaevalt seda tähele panemata jäetakse. See paneb kaitseministri suhteliselt plindrisse. Ja teine asi. Kui samal päeval küsitakse peaministri käest, et mis tema ka asjast arvab, ning peaminister ei kommenteeri, siis ka see on märk, et midagi on neil paganatel lahti, ei teagi enam, mis kaitsepoliitikat nad ajavad. See oli minu küsimuste ja tähelepanuosutuste mõte. Aga loodame, et triivime välja. Aitäh!

Tänan väga, Andres Tarand! Sven Mikser, kõne puldist.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma räägin kolmest asjast, suhteliselt paatoseta ja lühidalt. Esiteks sellest, mis asi on see koosmeel riigikaitse- ning julgeoleku- ja välispoliitikaküsimustes. Ega koosmeel või üksmeel nendes olulistes valdkondades ei ole meile kuskilt ülaltpoolt antud ega taevast sadanud ja meil on lihtsalt läinud õnneks, et see on juhtunud kukkuma kaitse- ja julgeolekupoliitika valdkonda, mitte näiteks sotsiaalpoliitika valdkonda. See eeldab ikkagi teatud teadlikku tegevust. See tähendab, et käitutakse niimoodi, et meist väljapoole jääv kuvand kõneleb teatavast üksmeelest ja suurest stabiilsusest selles valdkonnas. Siin on kindlasti paranemisruumi nii Riigikogu opositsioonil kui ka Riigikogu koalitsioonil. Kahtlemata on kahetsusväärne nähtus, mida Suurbritannias on hakatud nimetama spinniks. See tähendab, et teatud avaldused paiskuvad ajakirjandusse, tulgu nad siis ekspeaministrilt või istuvalt justiitsministrilt või Kaitseliidu vanematekogu esimehelt. Neil ei ole ühiskonnas eriti mingisugust pidet ega mingisugust ettevalmistatuse taset. Neid visatakse rahva ja avalikkuse ette ning võimendatakse sellega halvasti ettevalmistatud debatti, mis lõpuks muutub emotsionaalseks. Koosmeel nendes olulistes küsimustes tähendab ikkagi teadlikku käitumist, nii et see koosmeel ja stabiilsus säiliksid. Nüüd praktilisemad küsimused: kaitsetahe ja asi, mida mina olen oma varasemas töös nimetanud kaitseteadlikkuseks. Kindlasti on väga oluline see, et kõigil Eesti inimestel oleks soov vajaduse korral oma riiki kaitsta ja oleks teadmine, et juhul, kui riik on ohus, siis tuleb seda kaitsta. Aga ma arvan, et mitte vähem oluline ei ole teadmine, kuidas riiki kaitsta, kas me hakkame seda tegema bambusest tehtud odadega või hakkame seda tegema mingisugusel tänapäevasemal viisil. Kindlasti on riigikaitseline haridus üks suur ja hea asi ning me peame seda toetama nii palju kui võimalik. Aga kui me räägime ikkagi praktiliselt oma riigi sõjalisest kaitsmisest, mille korraldamisel on pandud tsiviilkontrolli tagama kaitseminister, siis mis on meie põhiküsimus? Põhiküsimus ei ole kahtlemata see, mitu meest on läbinud kaheksakuulise ajateenistuse. See ei ole põhiküsimus ei meie oma riigi territooriumi kaitsmise seisukohalt ega mitte ka meie riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmise seisukohalt. Peamine küsimus on see, millised, kui suured ja kui hästi ettevalmistatud üksused oleme me võimelised välja panema, kui selleks tekib vajadus kas riigi sees või rahvusvaheliste kohustuste täitmisel riigist väljaspool. Mulle tundub, et üks meie kaitseväe ja riigikaitse reformi kitsaskoht ongi see, et me ei ole nende paljude-paljude aastate jooksul (ajalugu võib erinevalt vaadata) või vähemalt tosina aasta jooksul suutnud väga hästi konverteerida seda kaitseväest läbikäinud inimeste hulka sellisteks üksusteks, keda me tegelikult vajaduse tekkides oleksime võimelised panustama, kes oleksid võimelised tegutsema nii, nagu eeldab meie positsioon NATO täisliikmena ja Euroopa Liidu täisliikmena. Siin on kindlasti väga suur töö teha. Loomulikult on tsiviilpoolelt selleks kutsutud ja seatud kaitseminister. Parlamentaarset järelevalvet peame teostama meie siin. Kindlasti tuleb sellist kõige olulisemat praktilist rolli, käed-külge-osa mängida kaitseväel. Aitäh!

Tänan väga, Sven Mikser! Palun, Tõnis Lukas, kõne puldist!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on piisav põhjendus tulla siia kõnetooli juba seepärast, et jäi õhku küsimus, kui palju on Eestis õppeasutusi, kus riigikaitseõpetust saaks ainena õpetada. Ma võiksin piirduda sellega, et öelda, et gümnaasiume on 239 ja kutsekoole 78 ja need ongi koolid, kus riigikaitseõpetust saaks ainena õpetada. Analoogiline tegevus võib käia ka põhikoolide juures, aga seda mitte õppeaine raames, vaid mingi sissejuhatava huvitegevuse raames. Kuid ma ei piirdu sellega, vaid katsun minna tõsiseks, et aidata kaasa koosmeele tekkimisele, juhul kui see üksikute väljavisatud spinnide tõttu, nagu neid nimetas Sven Mikser, selle suve lõpul ja sügisel on pisut mõranema hakanud. Püüan eelkõneleja ärgitusest hoogu saades keskenduda põhilisele, sellele, kuidas me suudame ennast kaitsta. Kaitsta nii eraldi kui teistega koos suudame siis, kui meil on kõrgel tasemel kaitsejõud, kes on teadlik vägi, mitte ainult bambuskeppidega relvastatud, nagu eelmine kaitseminister väljendas. Loomulikult ei pidanud ta silmas Eesti kaitsetahtega mehi, vaid kasutas seda jällegi kui kujundit. Ühesõnaga, meil on vaja hästi väljaõppinud väge. Ärgem täpsustagem, kas see peab olema professionaalne kitsamas või laiemas tähenduses. Mina arvan, et meil on reservväge vaja ja kõik ei pea olema sugugi palgalised sõjaväelased. Aga kuidas me selleni jõuame? Me jõuame selleni siis, kui inimesed, kes kaitseväkke lähevad, on enne lõpetanud algkooli, põhikooli ja ka keskkooli ning loodetavasti on võimelised veel edasigi õppima. Mis nende väljavisatud spinnide ja tekitatud paanika ja professionaalsest kaitseväest rääkimise tulemus on olnud? See, et sellesügisesel kaitseväkke kutsumisel üliõpilaste hulk, kes lükkasid oma kaitseväkke minekut edasi (neil on võimalus valida, nad saavad kolme aasta jooksul minna), oli tunduvalt suurem või oli protsentuaalselt suurem kui eelmisel aastal. Tähendab, kaitseväkke läinute arvu kahanemine sellel sügisel oli niisama suur, kui oli üliõpilaskontingendi vähenemine. Inimesed on saanud signaali, et äkki ei ole üldse vaja kaitseväkke minna, ootame veel paar aastat, partei ja valitsus teevad vajalikud otsused ära ja võib-olla enam sõjaväkke ei kutsutagi. Inimeste valik sellest lähtudes on olnud minekut edasi lükata. Seda on kahjuks teinud meie tulevikunoored, üliõpilased. Kui see tendents süveneb, siis kahtlemata annab see ka NATO suhtlemisele meiega tulevikus negatiivse varjundi ja tekitab negatiivseid protsesse. Sellest on kahju. Minu teada on sellel sügisel vist suurenenud ka eelnevalt karistatute osa kaitseväkke võetute hulgas. Mida me saaksime teha, et need väljasaadetud signaalid ei tekitaks niisuguseid tendentse, mida me ei soovi ellu kutsuda? Me peame asjadest ausalt rääkima. Ärgem peitkem ennast selle varju, et koosmeel peab olema nii totaalne, et sellel teemal valitseb absoluutne vaikus ja me ei kirjelda isegi ühiskonda. Ühiskonda me peame kirjeldama ja selle kaitsetahet samamoodi. Ma olen kunagi kasutanud väljendit, et kaitseväeteenistusest läbikäinud mees või üldse inimene saab Eesti kaitsmise vajadusest rohkem aru. Need, kes on sealt läbi käinud, kinnitavad, et kaitsta on vaja, kuid nendest, kes ei ole kaitseväeteenistust läbi teinud, arvab palju suurem protsent, et Eestit ei ole kaitsta vaja. Ainult Kaitseliidu õlule totaalkaitseprintsiipi veeretada ei saa, sest öelgem ausalt, Kaitseliidus on meil vähe inimesi ja praegu on ta veel suhteliselt kehvasti ette valmistatud. Aga loodame, et asi paraneb. Aitäh!

Tänan väga, Tõnis Lukas! Härra minister tahaks nagu osaleda, aga kodukorras ei ole sellist punkti ette nähtud. Me täpsustasime, kahjuks midagi ei ole teha, härra minister selles žanris rohkem esineda ei saa. Me oleme päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Kui keegi tahab veel kõnelda, siis palun pärast haamrilööki ennast registreerida! Vaba mikrofon. Kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Kohtumiseni homme! Istungi lõpp kell 16.12.