Lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Kas Riigikogu liikmed või Vabariigi Valitsuse esindaja soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus algatab täna kaks eelnõu. Esimene on seaduse "2003. aasta riigieelarve" muutmise seaduse eelnõu. Ettekandja on rahandusminister Taavi Veskimägi. Teine algatatav eelnõu on surveseadme ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ettekandja on majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen.

Aitäh! Kui esitatud kaks seaduseelnõu vastavad Riigikogu kodukorra seaduses sätestatud nõuetele, määrab juhatus hiljemalt kolme tööpäeva jooksul juhtivkomisjoni.

Riigikogu juhatus kinnitas käesoleva aasta 16. oktoobril Jaanus Marrandi maaelukomisjoni esimeheks ja Imre Sooääre maaelukomisjoni aseesimeheks. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud: Vabariigi Valitsuse k.a 15. oktoobril algatatud Majandusministeeriumi ning Teede- ja Sideministeeriumi ühendamisega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiks seonduv seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 15. oktoobril algatatud kalandusturu korraldamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; Ühenduse Vabariigi Eest - Res Publica fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaaliidu fraktsiooni ja Mõõdukate fraktsiooni k.a 15. oktoobril esitatud Riigikogu otsuse "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010 heakskiitmine" eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Määrasin vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 154 lõikele 2 nimetatud otsuse eelnõu 158 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. oktoobri kella 16. Kolmapäeval, k.a 22. oktoobril osalevad infotunnis järgmised valitsuse liikmed: peaminister Juhan Parts, kaitseminister Margus Hanson ja siseminister Margus Leivo. Palun teeme kohaloleku kontrolli! Hetkel on kohal 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Teisipäeval, 21. oktoobril jääb päevakorrapunkti nr 1, olulise tähtsusega riikliku küsimuse kriminaalpoliitika arengusuundade arutelul ära sotsiaalminister Marko Pomerantsi ettekanne. Panen teile esitatud päevakorra koos selle parandusega hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid 6. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Riigikogu liige Peeter Tulviste on k.a 10. septembril esitanud arupärimise Eesti kaitsevõime ja kaitsekontseptsiooni kohta. Palun!

Proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Härra minister! Kui ma 10. septembril need küsimused esitasin, siis oli ette näha, et tuleb elav arutelu. See on tõesti olnud elav, kaasa on haaratud massikommunikatsioonivahendid, meil on endal toimunud siin erakondade ümarlaud ja võib öelda, et need asjad on selle varsti poolteise kuu jooksul saanud palju avalikumaks. Et nad palju selgemaks oleksid saanud, seda ei julge ma väita. Omaks oleme võtnud selle täiesti õige loogika, et kõigepealt peab küsima, missugused on ohud, mis meid ähvardavad. Arvan, et selles asjas me edasi ei ole jõudnud. Võime ainult konstateerida, et varem ei osatud ohtusid ennustada - kui oleks osatud, siis 11. september 2001 ei oleks sündinud - ega oska me ka praegu neid ohtusid ennustada. Võib-olla nendel, kes meile, kui nii tohib öelda, praegu kärbseid pähe ajavad, on niisugune teadmine, et sõjapidamine liigub sinnapoole, et väed jäävad järjest väiksemaks ja võib-olla kunagi jõutakse jälle välja selle ajani, kus kaks valitsejat peavad kõikide silme all kahevõitlust. Võib-olla läheb see tõesti niimoodi, aga see on vaevalt usutav ja praegu selle märke kuskilt näha ei ole. Samamoodi on rahva enamikule absoluutselt võõras mõtteviis, et üks mees maksab kinni teise mehe poja surma, kui see poeg sõjas langeb. Härra minister! Ma tuletan lühidalt küsimusi meelde. Esiteks, kas ajateenijate arvu vähendamine ja üleminek kutselisele sõjaväele on teie meelest põhiseadusega kooskõlas? Teiseks, kas need kavad väljendavad koalitsiooni ühtset seisukohta? Kolmandaks, kas nendest kavadest tulenevad muudatused Eesti kaitsepoliitikas ja riigikaitsekontseptsioonis? Neljandaks, mida hakkavad edaspidi tegema ajateenijatest või peamiselt ajateenijatest koosnevad üksused, mida kutselised üksused, ja mida hakkab tegema Kaitseliit? Aitäh!

Aitäh! Palun, härra minister!

Lugupeetud esimees! Austatud küsija! Vastan nendele küsimustele järgnevalt. "1. Kas ajateenijate arvu vähendamine ning järkjärguline üleminek kutselisele sõjaväele on Teie meelest kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega?" Alustan natuke kaugemalt. Koalitsioonilepingus on kirjas, et järk-järgult suureneb kutseliste sõjaväelaste osa kaitseväes. Tõepoolest, koos NATO-liikmesusega karmistuvad nõuded meie kaitsejõudude kvaliteedi, mobiilsuse ja kasutatavuse osas. Kõik see eeldab kutseliste sõjaväelaste osatähtsuse kasvu. NATO peasekretäri lord Robertsoni ettepanekud vägede kasutatavuse kriteeriumide osas leidsid NATO ministrite mitteametlikul kohtumisel Colorado Springsis liikmesriikide kaitseministrite hinnangutes üldjuhul heakskiitu. Robertsoni ettepanek, et 40% riikide maavägedest peaks põhimõtteliselt olema ümberpaigutatav, seda nii väljaõppe, varustuse kui ka valmiduse osas, eeldab kutseliste sõjaväelaste osa kasvu kaitsejõududes. Ajateenijate arvu vähenemine on leidnud kajastamist NATO ministrite komisjoni 15. septembril heakskiidetud dokumendis. Dokumendi nimi on "Põhimõtted dokumendi "Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010" ja sõjalise kaitse strateegilise kava koostamiseks". Ma tsiteerin: "Kaitseväe komplekteerimise alusena säilib kohustuslik ajateenistus, kuid ajateenijate ja reservväelaste arvu vähendatakse nõnda, et see tagaks eraldatud ressursside piires kaitseväele püstitatud prioriteetide täitmise." Võib kokkuvõttes öelda, et kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaani koostamise käesoleval etapil on veel vara rääkida mingisugustest konkreetsetest numbritest. Mis aga puutub põhiseaduse ja ajateenijate arvu suhtesse, siis vastan õiguskantsleri sõnadega, kes kirjutas k.a 5. septembril Postimehe arvamusleheküljel: "Eesti kodaniku kohustus osa võtta riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras ei pane kõigile kodanikele totaalset kaitseväeteenistuse kohustust. Kaitseväeteenistus on üks riigikaitse korraldamise vorm, kuid mitte ainus vorm. [- - -] Põhiseaduse seisukohalt on vastuvõetavad kõik sammud kaitseväe tugevdamiseks, sealhulgas isikkoosseisu kvaliteedi tõstmise nimel kaitseväkke kutsutavate kodanike arvu vähendamine. Kuid seda sammu tehes peab seadusandja hoolitsema selle eest, et kaitseväest kõrvale jäävad kodanikud saaksid realiseerida oma kaitsetahet ja põhiseaduslikku kohustust mingil muul viisil." "2. Kas need Kaitseministeeriumi kavad väljendavad valitsuskoalitsiooni ühtset seisukohta?" Koalitsiooni ühtne seisukoht on, et Eesti Vabariigi julgeolekugarantii seisneb NATO- ja Euroopa Liidu liikmesuses. Ühtne seisukoht on ka see, et NATO-liikmesuse poole liikudes, aga ka liikmena peame me täitma endale võetud ülesanded kollektiivkaitsesse panustamisel, peame olema usaldusväärsed partnerid. Vabariigi Valitsuse k.a 25. jaanuaril algatatud reformide ajakavast tulenevalt algatas Vabariigi Valitsus dokumendi "Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010" koostamise protsessi. Valitsuse otsusest tulenevatest suunistest lähtuvalt esitas Kaitseministeerium NATO ministrite komisjonile arutamiseks ja heakskiitmiseks arengukava koostamise põhimõtted, mis 15. septembril toimunud koosolekul ka heakskiidu pälvisid. Seega võib väita, et kaitsejõudude arengukava küsimused on olnud päevakorral mitmes valitsuskoalitsioonis. "3. Kas need kavad tähendavad muudatusi Eesti kaitsepoliitikas ja riigikaitsekontseptsioonis?" Ma tsiteerin kahte kehtivat dokumenti. Esiteks, Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused, mis kiideti heaks Riigikogu otsusega 6. märtsil 2001. Need sätestavad Eesti julgeolekupoliitika aluste ja eesmärkidena järgmise: "Eesti julgeolekupoliitika aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev ülesanne tagada kõigi sisemiste ja välispoliitiliste vahenditega demokraatliku Eesti riigi püsimine. Eesti riiklikud huvid ja julgeolekupoliitika eesmärgid on: säilitada Eesti iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus; kaitsta Eesti riigi püsimist ja arengu jätkumist demokraatliku riigina; edendada rahva heaolu ja säilitada kultuuripärandit, tagada globaliseeruvas maailmas rahvusvahelist koostööd arendades eesti rahva, eesti keele ja kultuuri, eesti identiteedi säilimine läbi aegade." (Julgeolekupoliitika alused ja eesmärgid, punkt 1.2.) Teine dokument on Eesti sõjalise kaitse strateegia, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse korraldusega 28. veebruaril 2001. Selle kohaselt on Eesti kaitsepoliitika eesmärgid järgmised. "Eesti Vabariigi kaitsepoliitika peab: tagama riigi suutlikkuse tõrjuda sõjaliste vahenditega julgeolekuriske tänapäeva julgeolekukeskkonnas; toetama Eesti euroatlantilise integratsiooni alaste eesmärkide saavutamist; tagama valmisoleku rahvusvaheliseks koostööks rahuoperatsioonide ja ühise kaitse raames; tagama osalemise riigi kriisihaldussüsteemis." Nii julgeolekupoliitika alustes toodud põhiseisukohtade kui ka kaitsestrateegia seisukohtade kohta võib öelda, et alused ja eesmärgid pole muutunud. Seoses Eesti liitumisega maailma ajaloo võimsaima sõjalise liiduga muutuvad aga eesmärkide saavutamise vahendid. Tulenevalt Eesti lähenevast liitumisest Põhja-Atlandi alliansiga on Eesti sõjalise kaitse strateegiline kava ja ka julgeolekupoliitika alused läbivaatamisel. NATO-ga liitumise hetkest rakendub Eesti Vabariigi puhul Washingtoni leping ning koos sellega kollektiivse kaitse garantii, millest tulenevalt toimub Eesti territooriumi kaitsmine Eesti kaitsejõudude poolt koostöös NATO ja liitlasriikide vägedega. See tuleneb Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklist. "4. Milliseid muutusi toob ajateenijate arvu vähendamine ning kutseliste sõjaväelaste arvu suurendamine endaga kaasa peamiselt ajateenijatest koosnevate üksuste, kutselistest sõjaväelastest koosnevate üksuste ja Kaitseliidu funktsioonides?" Kõigepealt kordan, et ajateenijate arvu vähendamine ei ole kindlasti eesmärk omaette, vaid on hoopis kaitseväe efektiivsemaks muutmise protsessi tulem. Ajateenijatest koosnevad praegu väljaõppekeskused ja ma ütleksin, et nende funktsioonid ei peaks muutuma. Ajateenijad loetakse üksuste koosseisu alles pärast nende reservi arvamist. Kaitseministeerium, lähtudes Kaitsejõudude Peastaabi, Teabeameti ja kaitsepolitsei julgeolekuolukorra analüüsidest, hinnates võimalikke ohustsenaariume, ka nende esinemise tõenäosuse seisukohalt, ning tuginedes ka sellele, et pärast NATO-ga liitumist kuulume me kollektiivkaitsealasse, on jõudnud järeldusele, et me vajame eelkõige kiire reageerimisega üksusi, mille kasutamine ei eelda reservväelaste mobiliseerimist ega aeganõudvaid varustushankeid. Kiire reageerimisega üksused peaksid olema komplekteeritud hästi väljaõpetatud kaadrikaitseväelastega. Osaliselt saaksid seda ülesannet täita ka Kaitseliidu malevad. Aga need üksused peaksid olema täielikult varustatud juba rahu ajal. Seda tüüpi üksused peaksid esmajärjekorras astuma vastu Eestit ähvardavatele ohtudele ja olema valmis osalema ka rahvusvahelistes rahutagamisoperatsioonides, miks mitte ka artikli 5 operatsioonides. Kõige tõenäolisemaks ja ohtlikumaks sõjaliseks ohuks Eesti riigi vastu on kukutusrünnak. Tulenevalt selle ootamatust iseloomust ei sobi selle tõrjumiseks reservil põhinev ja mobilisatsioonile alluv armee, vaid kiirelt tegutsevad kaadrikaitseväelastega mehitatud üksused. Kaitseliidu funktsioonidest niipalju, et tulenevalt vastuvõtva maa toetuse funktsioonist täpsustuvad ka Kaitseliidu ülesanded selle kava koostamise käigus. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Palun, kas on küsimusi? Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on võrdlevat laadi. Ma tahan küsida võrdlevalt ühelt poolt uute NATO liikmete, nagu Poola ja T_ehhi või ka Ungari, ja teiselt poolt selliste alles liituvate riikide nagu näiteks Eesti, Läti ja Leedu kohta. Me teame, et Ungaril, T_ehhil ja Poolal kui endistel Varssavi pakti riikidel on üsna suured sõjaväed, üsna suured reservid. Nemad kahtlemata peavad neid tarbetult suuri reserve koomale tõmbama. Eesti, Läti ja Leedu olukord on teine, nemad alustasid nullist. Kuidas te võrdleksite neid dilemmasid, mis on tekkinud nende kahe rühma vahel?

Aitäh! Jah, õige on see, et mitte ainult need kolm eelnevalt liitunud riiki, vaid ka vanad NATO liikmesriigid peavad oma territoriaalstruktuure kokku tõmbama. Osaliselt puudutab see probleem ka järgmisel kevadel liituvaid riike, kes on oma väed eelnevatel aegadel üles ehitanud. Kuid tõsiasi on ka, et Balti riigid on siin natuke erinevas seisus. Kui meie peame oma territoriaalstruktuure vähendama, siis pigem paberil. Kuid ma ütleksin, et küsimus ei ole ühe või teise riigi sõjaliste jõudude struktuuride vähendamises, vaid küsimus on nende riikide sõjalise võimekuse ülesehitamises. On toodud näiteid, et praegu on Euroopas püssi all umbes 1,4 miljonit sõjameest, aga kui on tarvis neid sõjamehi kasutada väljaspool oma riiki, mõnes teises riigis, siis on see arv tunduvalt väiksem. Öeldakse, et 55 000 Euroopa sõjameest on kaasatud rahuvalveoperatsioonidesse. Küsimus on pigem selles, kuidas toota sellist võimekust ja selliseid üksusi, mis oleksid võimelised iseseisvalt, väljaspool oma riigi territooriumi koostöös ja rotatsioonis teiste riikidega toimetama.

Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab viimasel ajal levima hakanud terminit, mida ka teie kasutasite. See on partnerite usaldusväärsus, mis tõlgitult tähendab, et kui näiteks muutub Ameerika Ühendriikide kontseptsioon, siis peavad kontseptsiooni muutma kõik partnerriigid ja võimalikult kiiresti. Nõukogude ajal nimetati niisugust käitumist kõikumiseks koos partei peajoonega. Demokraatlikus ühiskonnas peaks usaldusväärsus olema siiski selgelt kahepoolne. Ma küsin veel kord seda, mida ma olen teie käest juba korra küsinud: kuidas me siiski saame praegu informatsiooni ameeriklastelt, sest kui meie poisid läksid Iraaki, siis algul lubati ühte, aga tehti tegelikult teist? Kui me võtame kaks juhtumit, Türgi vägede kutsumise Iraaki ja Iraagi põhiseaduse valmimise, siis millal te saite informatsiooni nende kohta, kas enne otsuse vastuvõtmist, otsuse vastuvõtmise ajal või pärast seda?

Aitäh! Kahe viimase dokumendi kohta ei oskagi ma täpset kronoloogiat välja tuua, aga olen seisukohal, et informatsiooni liikumine on pidev ja selle kiirus on piisav. See käis selle kohta, mis puudutab kiireloomulisi, operatiivseid asju. Teen ühe täpsustuse seoses meie missiooniga. Juba enne väljalendu olid arutuse all erinevad kohad ja nende hulgast tehti valik.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Vaadake, asi on selline, et niipalju kui mina mäletan, on kaitsepoliitikaküsimustes Eesti erakondade vahel alati valitsenud koosmeel. Omavahelised võimalikud eriarvamused on lahendatud ilma liigse poliitilise rabelemise või muu vastava tegevuseta. Viimasel ajal on erakonnad olnud sunnitud korraldama ümarlaudu ja mida iganes muud. Millest selline muudatus? Miks selline lahing kaitsepoliitika teemadel käib ja kas te ka natuke enda süüd näete selles, et see on ülepea niivõrd elavalt väljunud sellistest traditsioonilistest raamidest, mis siiamaani on valitsenud?

Aitäh! Ma näen ühe põhjusena, miks seda debatti on vaja, seda, et kui siiamaani on paljud küsimused olnud, ütleme, pigem paberil lahendatavad, ka NATO- ja Euroopa Liidu liikmesuse küsimustega tegelemine on piirdunud rohkem kirjavahetusega, siis praegu peab hakkama varematel aastatel võetud kohustusi reaalselt täitma. Alates liitumiskutse saamisest kuni märtsini Eestis läbi viidud kaitsejõudude hindamised ja katsumised NATO ekspertide poolt tõid välja teatud kitsaskohad, mille ületamiseks on riik võtnud kohustusi ehk andnud lubadusi. Nagu öeldud, juba veebruaris algatas valitsus uue kaitsejõudude arengukava koostamise protsessi. Oma süüd näen siin võib-olla selles, et uue inimesena asusin täitma Kaitseministeeriumile valitsuse poolt pandud kohustust, eeldades, et NATO-liikmesusega seonduv on juba aastate vältel olnud justkui ühiskondliku kokkuleppe teema. Peatselt sõlmitav pikaajaline kaitsekokkulepe eri poliitiliste jõudude vahel peaks selle probleemi lahendama. Usun, et selles tähtsas küsimuses on erinevad poliitilised jõud, kes on Riigikogus esindatud, valmis jõudma kompromissidele ja ühisseisukohale.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin konkreetsemalt NATO-suunalise küsimuse. Iga riigi, kaasa arvatud Eesti, esimesed reaalsed ja praktilised kokkupuuted NATO-ga on tavaliselt alanud programmi "Partnerlus rahu nimel" kaudu. Senine praktika on näidanud, et kui riigist saab NATO liikmesriik, siis huvi selle konkreetse programmi vastu kahaneb väga kiiresti. NATO seisukoht on tavaliselt olnud, et see koostöö peaks jätkuma ka siis, kui riigist on saanud NATO liikmesriik, seda kogemust, mida on kunagi NATO-st saadud, peaks edasi antama juba järgmistele riikidele. Milline on Eesti ja teie isiklik praegune seisukoht programmi "Partnerlus rahu nimel" tuleviku kohta?

Aitäh! Jah, programm "Partnerlus rahu nimel" on Eestit NATO-ga liitumise suunas oluliselt aidanud ja me peame seda ka oma programmipartneritele, kes on liikumas NATO suunas, väga tähtsaks vahendiks. Seetõttu oleme nõustamas näiteks Kaukaasia riike (Gruusia), tihe on koostöö Ukrainaga. Me oleme igati nõus abistama ja toetama neid, juhul kui programm "Partnerlus rahu nimel" jätkub.

Palun, kolleeg Henn Pärn!

Aitäh, proua esinaine! Lugupeetud minister! Kindralite kohta räägitakse, et neile meeldib valmistuda möödunud sõjaks. Poliitikud ütlevad, et tänapäeva maailma ohustav sõnum on terrorism. Te nimetasite, et Euroopas on väga suur hulk sõjaväelasi, aga kui neid on vaja erioperatsioonidele, siis saame kokku kõigest 50 000. Kas see väide, et sõjaväelased või ohvitserid valmistuvad ikka möödunud sõjaks, on teie arvates õige, tunnetate ka teie seda probleemi? Kuidas Eestis on, kas Eestis kutselised sõjaväelased tunnetavad, et olukord on muutunud ja sõjaväe funktsioonid on hoopis teised?

Olnule tugineda on alati palju lihtsam kui ennustada, mis võib toimuda. Aga ühest küljest paneb liitumine NATO-ga Eesti hoopis teise julgeolekupoliitilisse situatsiooni. Me võime öelda, et ühe kvaliteetse teisaldatava pataljoni vastu saame me mitu korpust. Selles mõttes on see hoopis teistsugune situatsioon. See on situatsioon, kus me oleme kollektiivse kaitse all ja juba sellest lähtuvalt peaksime teistmoodi mõtlema. Eelmise sõja pidamise kogemust arvestatakse praegu ehk natuke liiga palju, muutunud situatsioonile tuleks tõesti julgemalt otsa vaadata.

Palun, kolleeg Tiit Matsulevit_!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! NATO on esitanud meile terve hulga ettepanekuid, minu teada umbes 57. Need on NATO arvates prioriteedid, mida peab arvestama Eesti Vabariik, kui ta astub NATO-sse ja kui ta hakkab tegema oma kaitsejõudude reformi. Milline on Kaitseministeeriumi jaoks järjestus, millised on kõige tähtsamad küsimused, sest päris selge on, et eelarvelistel põhjustel ei saa me kõiki neid 57 ettepanekut kohe realiseerida? Kas oskate nimetada mõne prioriteedi, millest me alustame?

Aitäh! Praegu käivad veel läbirääkimised. Septembri lõpus oli ekspertide grupp NATO staapidest ja ka peakorterist Tallinnas. Nendest ettepanekutest niipalju, et oluline osa või, ütleme, suur osa nendest ettepanekutest tuleks täita ka NATO-ga liitumata. Võib-olla on mõne ettepaneku osas NATO-liikmesus meile sellist ohtu või teatud võimekuse arendamise vajadust meelde tuletanud. Tuletan meelde näiteks õhuturbe küsimusi. Me ei oleks praegu iseseisvalt võimelised selle valdkonnaga tegelema. Kui prioriteetidest rääkida, siis esimene prioriteet on kindlasti ESTPAT-i pakkumine koos tagala toetusega nii ühisoperatsioonideks kui ka Eesti riigi kaitsmiseks, teiseks ongi õhuturbe küsimused ja kolmandaks vastuvõtva maa toetuse süsteemi väljaarendamine.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan kolleeg Nestori küsimust. Isiklikult mõistan, miks erakonnad on seoses kaitseväe struktuuri muutusega nii aktiivselt sõna võtnud. Teame ju, et ilus ja romantiline on rääkida noormehest metsas puu taga, püss käes, kui Eesti kaitsejõu alustalast. Kuid minu jaoks on märksa üllatavam kõrgemate sõjaväelaste sõnavõtud ja osalemine debatis. Siit ka minu küsimus, mis koosneb kolmest osast. Kelle seisukohti artikleid sepitsevad ja televisioonis esinevad kõrgemad sõjaväelased, näiteks leitnandid, esindavad, kes on andnud neile volituse ja kas päevapoliitika ajamine on muutunud kaitseväes töötavate isikute uueks tähtsaks tööülesandeks?

Aitäh! Tõenäoliselt peaksid nendele küsimustele vastama need inimesed, kellest jutt on. Minister teostab tsiviilkontrolli ning saab seda teha kaitseväe juhatajale küsimuste ja järelepärimiste esitamise kaudu. Üks teema, mis võiks siin kõne alla tulla ja mille kohta on järelepärimine ettevalmistamisel, on seotud nende tegevuste otstarbekusega. Kaitsejõududes on ka kehtestatud teabevahetuse või teabe liikumise kord. Sellest tulenevalt peaksid kõik teenistujad, kelleks ohvitserid on, esitama oma sõnavõtu teabetalituse või teabeteenistuse kaudu. Vastav pöördumine või järelepärimine kaitsejõudude juhatajale on ettevalmistamisel.

Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõnelesite konkreetsetest praktilistest tegevustest, mis teie ajal on alanud. Ühest valdkonnast, kus praegusel kaitseväe reformil on kindlasti ka oma praktilised tagajärjed, kultuurilistest aspektidest ja haridusvaldkonnast, te eriti ei rääkinud, ainult riivasite neid. Te ei rääkinud ka näiteks sellest, kas meil siis, kui teenistusse kutsutute arv väheneb, on võimalik teha seda esmast valikut, mille baasil meie rahvuslikud kaitseväeõppeasutused kannaksid tulevikus tugeva ja kõrge taseme välja. Kas kaitseväe, kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaani aluseks olev konkreetne, meie oludele vastav ja normatiivne ohuhinnangu dokument, mis peaks kogu tegevuse aluseks olema, on Eestis olemas? Ma ei mõtle siin NATO üldist ohuhinnangut.

Aitäh! Sellist ühte dokumenti, mis kannaks pealkirja "Eesti ohuhinnang" ja käsitleks näiteks järgmist kümmet aastat, ei ole. Küll aga selle arengukava n-ö põhimõtetepaberi ettevalmistamiseks küsiti erinevatelt eriorganisatsioonidelt, Teabeametilt, kaitsepolitseilt, ka peastaabi sõjaväeluure inimestelt oma asutuse keskset ohuhinnangut. Ohuhinnangut on üldse raske anda väga pika perioodi peale. NATO dokumendis MC 161 on öeldud, et nähtavas tulevikus ehk kümne aasta jooksul ei ole konventsionaalset sõjalist ohtu ega vastasseisu ette näha. Ma usun, et meie eriorganite ohuhinnangutes on võetud aluseks seesama mall ja sama ajaperspektiiv. Aga ma soovin siiski veel kord ette lugeda osa sellest põhimõttedokumendist, kus öeldakse, et kaitseväe komplekteerimise alusena säilib kohustuslik ajateenistus, kuid ajateenijate, reservväelaste arvu vähendatakse nõnda, et see tagaks eraldatud ressursside piires kaitseväe prioriteetide täitmise. See peaks andma vastuse ka Tõnis Lukase küsimusele, kas meie kõrgemad sõjaväelised õppeasutused saavad piisavalt kaadrit.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on vaja avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Proua esimees! Kallid kolleegid! Eesti on julgeolekupoliitiliselt tõepoolest väga olulise valiku ees. Poole aasta pärast oleme me NATO täisliikmed, samuti Euroopa Liidu täisliikmed. Selles olukorras muutub kahtlemata meie identiteet. Enam ei räägi me "meie ja nemad", vaid NATO puhul räägime ainult meist. See tähendab aga, et kui NATO - see oleme meie -, siis peab ka analüüs, planeerimine olema ühine nii tehnilisel-sõjalisel tasandil kui ka senisest palju enam poliitilisel tasandil. Kindlasti ei tohi me teha mitte midagi sellist, mis seaks kahtluse alla Eesti usaldusväärsuse NATO uue liikmena. Seetõttu on väga paljud nendest asjadest, millest äsja rääkis kaitseminister, enesestmõistetavad ja kindlasti tuleb need punktid täita. Me peame muutma oma kaitseväe mobiilsemaks, tõhusamaks, ta peab olema võimeline täitma neid ülesandeid, mille täitmist rahvusvaheline olukord meilt nõuab. Kuid on üks suur küsimus, millele me peame kõik üheskoos püüdma vastata. Küsimus on nimelt ohuhinnangust kaugemas tulevikus. Suhteliselt lihtsam on teha prognoose kümne aasta peale, kuid kes suudab öelda, missugune on olukord Euroopas või meie lähinaabrite juures 15 aasta pärast? Küsimus on selles, et kui ohuhinnang peaks niimoodi muutuma, et näiteks 15 aasta pärast, aastal 2018, kui Eesti Vabariik pühitseb oma 100. aastapäeva, on ohuhinnang ähvardav, kui taevarannale on tekkinud musti kõuepilvi, siis ei ole meil tagantjärele enam võimalik parandada näiteks strateegilisi vigu, juhul kui me oleme neid teinud. Kui me näiteks oleme jätnud välja koolitamata terve hulga aastakäike ja mitte mingil muul põhjusel, vaid rahapuuduse tõttu. Kui me peame tuhandeid mehi koolitama kutselisteks sõjaväelasteks, siis ei jätku meil selle 2% raamides - 2% sisemajanduse kogutoodangust - võimalusi selleks, et koolitada välja reservarmeed. Kogu küsimus on tegelikult taandatud kuldsele keskteele. Seda kuldset keskteed peame meie, siin esindatud erakonnad, otsima üheskoos. See ei ole erakonnapoliitiline küsimus selle sõna tavalises mõttes. See on tegelikult analüütiline töö, kus tuleb väga palju arvutada, arvutada rahanumbreid ja meeste arvu. Arvan, et see töö on riigikaitsekomisjonis, Kaitseministeeriumis, peastaabis tegelikult juba ammu alanud. Ma väga loodan, et me suudame selle töö koosmeeles lõpuni viia, et me tegelikult suudame üheskoos tegelda optimeerimisega. See on optimeerimise küsimus. Me peame selle raha piirides, mis meil on, ja selle meeste arvu piirides, mis meil ka on (me teame meeste arvu ette aastakäikude kaupa), toime tulema. Me peame vaatama, et me ei kukuks kahe tooli vahele, nii et me ei saavuta õieti ühte ega teist eesmärki, sest kummagi jaoks ei jätku raha, vaid me peame otsima optimumi, et me vähemalt rahuldaval viisil, kui mitte heal või hiilgaval viisil, saavutaksime oma rahvusliku julgeoleku ja kaitsepoliitilised eesmärgid. Ma väga loodan, et me selle koosmeele siin saalis säilitame. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Tulviste!

Proua juhataja! Härra minister, suur tänu vastuste eest! On hea, et see arutelu jätkub. Tahan lisada veel mõne asja. Esiteks, see arutelu peaks olema nii avalik kui vähegi võimalik, niipalju kui teema seda lubab. Osalema ei peaks mitte ainult poliitikud ja mitte ainult sõjaväelased, nende reeglite järgi, mis nende jaoks ette on nähtud, vaid see peaks olema võimalikult lai, võimalikult avalik arutelu. Ei tohi korrata seda viga, et väga olulised asjad tulevad inimestele ootamatult. Selles asjas on üks asi ootamatult tulnud, nimelt see, et ei olnud võimalik võtta teenistusse nii palju ajateenijaid, nagu alguses oli mõeldud, sest raha oli kulunud erioperatsiooniks. Loodame, et selline juhtum jääb viimaseks. Usun ka, et inimeste hoiakuid nendes asjades tuleb võtta äärmise tõsidusega, eriti siis, kui soovitakse midagi muuta. Neis asjus ei saa olla küllalt ettevaatlik. Ma ütleksin ohuhindajate kohta, et kui meile toodaks siia saali ette mees, kes ütles, et 11. septembril 2001 pommitatakse sel viisil, nagu see pärast sündis, New Yorki, siis me võiksime teda usaldada. Sellist meest siia tuua ei ole ja sellepärast peame olema äärmiselt ettevaatlikud. Eriti tähtsaks pean, et me ei vaataks neid ohtusid mitte Ameerika, vaid oma pilgu läbi, oma ajaloolise kogemuse ja oma suuruse seisukohast. Meile, jah, öeldakse, et veel vähemalt kümme aastat ei ole Venemaa kellelegi ohtlik. Nõrk Venemaa ei pruugi olla ohtlik Ameerika Ühendriikidele, aga ka nõrgast suurriigist, olgu see Venemaa või mõni teine, on täiesti küll, et see võiks olla surmavate tagajärgedega Eesti riigi jaoks. Meil on seni valitsenud erakondadevaheline konsensus riigikaitseasjus. Härra minister, loodan koos teiega, et me saavutame uue konsensuse. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud proua esimees! Head kolleegid! Olen eelkõnelejatega nõus selles osas, et kindlasti peab riigikaitseküsimustest rääkides olema ettevaatlik, vaja on hästi läbi mõelda ja tulevikku vaadata. Aga tahan öelda ka seda, mida ei tohiks teha. Selleks, et meil säiliks üksmeel või minugi pärast koosmeel, kui soovitakse, ei tohiks kindlasti olla niimoodi, et koalitsioonis olles käitutakse nagu riigimees ja opositsioonis olles käitutakse nagu opositsionäär. Seda võib enamikus poliitikavaldkondades lubada, aga seda ei tohi kindlasti lubada riigikaitseküsimustes. Võib rääkida sellest, kas me suudame ette näha, millised on meie ohud rohkem kui kümne aasta pärast, näiteks 15 või 20 aasta pärast. On võimalik mitte reformida kaitsejõude seetõttu, et äkki 15 aasta pärast osutub praegune reform ebaõigeks. Samal ajal arvan, et oleks patt jätta need reformid tegemata, kui me näeme, et reformide puudumine või reformide tegematajätmine on juba praeguseks osutunud ebaõigeks ja osutub selleks kindlasti palju lähemas perspektiivis. See on kindlasti aja nõue, et me oma kaitsejõude väga põhjalikult reformime, et me viime nad vastavusse NATO nõuetega. Meie jõupingutus NATO suunal osutuks põhjendamatuks, kui me praegu hakkaksime rääkima jälle seda, et hea küll, me oleme nüüd NATO-s sees, aga peame olema sedavõrd kavalad, et jätame NATO liikmetele, oma partneritele ja liitlastele mulje, et me tahame Eesti riiki koos nendega kaitsta, aga tegelikult ehitame salaja siin oma kodukamaral üles sellise kaitseväe ja saavutame sellise kaitsevõime, et tuleksime selle ülesandega toime ilma liitlaste abita. Ma arvan, et see ei ole kindlasti tulevikku vaatav ega jätkusuutlik. Tahan rääkida ka avalikkuse ees või ajakirjanduses toimuvast debatist. Kaitsevägi ja kaitseväe reform on selles mõttes sensitiivne teema, et kui me räägime näiteks ohuhinnangust, siis saame kõik aru, et kui see ohuhinnang täna siit Riigikogu kõnetoolist avalikult kaamerate ees teile kõigile ette lugeda, siis see ohuhinnang muutuks. Selles mõttes on see kindlasti sensitiivne teema, millesse tuleb ka sedavõrd sensitiivselt suhtuda. Lõppkokkuvõttes tahan loota, et meie koosmeel ja koostöövõime säilib, aga loomulikult on selle eelduseks vastutustundlik suhtumine, mitte ainult meie suhtumine siin saalis - nii koalitsioonis kui ka opositsioonis -, vaid tegelikult ka Eesti ajakirjanduse suhtumine. Leian, et kui ajakirjandus näeb, olgu Euroopa Liiduga seoses, olgu haridus- või sotsiaalreformiga seoses, vastuolusid mõne erakonna sees või erakondade vahel, siis selleks, et teha head, põnevat ja hästi müüdavat ajakirjandust, võivad ajakirjanikud sellesse vaidlusesse hagu juurde visata. Riigikaitseküsimustes, ma arvan, peaksid ka ajakirjanikud säilitama riigimehelikkuse selles mõttes, et nad ei hoia selles vaidluses kunstlikult süsi hõõgvel ega lisa omalt poolt pingeid, ei tõstata küsimusi ega teemasid, mida tegelikult poliitilises debatis ei ole üles kerkinud või millel ei ole poliitilise debati kontekstis olulist tähtsust. See eeldab tegelikult kogu ühiskonna valmisolekut pidada tasakaalustatud, suhteliselt vähe emotsionaalset, aga väga asjalikku debatti. Loodan, et me oleme teel selles suunas ja et me tulevikus oleme selleks debatiks enam võimelised, kui oleme olnud seni. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Toomas Alatalu!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Lugupeetud Riigikogu! Ma tahan öelda kahte põhimõttelist asja. Lugupeetud akadeemik Tulviste mainis kahel korral, et keegi ei osanud ette näha 11. septembrit. Lubage lihtsa teaduste kandidaadina vastu vaielda, sest kõik need, kes jälgisid vahetult enne seda toimunud konverentsi, mis leidis aset Lõuna-Aafrikas, milleks kümned riigid ja organisatsioonid valmistusid tervelt kümme aastat, pidid eeldama, et kui see konverents lõpeb sellise tulemusega, siis midagi järgneb. Et järgnes just konkreetselt see, on juba teine küsimus. Ma ei juhi mitte juhuslikult teie tähelepanu suurele poliitikale, sest rääkides praegu pakutud uuendustest Eesti kaitsepoliitikas, mida pakutakse välja ka mujal, me tegelikult unustame ära suure maailmapoliitika või ei oska neid asju seostada. Kuigi ma isiklikult ei usu, et praegu käib Kolmas maailmasõda, tasuks ikkagi meenutada, kuidas käitusid riikide juhid ja poliitikud Esimese ja Teise maailmasõja ajal. Kui siis oli vaja kardinaalselt muuta poliitikat sõjandus- või kaitsevaldkonnas, siis - kes tulid välja, kes rääkisid esimestena, kas ministrid või peaministrid, kas leitnandid või kindralid? Vastus on ainult üks: rääkisid peaministrid ja rääkisid kindralid. Minu arvates ongi meil praegu tehtud lihtsalt see põhimõtteline viga, et esimeses järjekorras saadeti välja, ma palun väga vabandust - teise e_eloni mehed. See tekitaski olukorra, et tipptasemel oli öeldud ühte, järgmisel tasandil hakati ütlema teist ning siis tuli iga kolmas ja neljas leitnant välja oma arvamusega. Kui me tahame olla maailmapoliitika tasemel, siis peab ka uute sõnumite viimine rahvale kriisiolukorras - aga see, mida maailm praegu üle elab, on kriisiolukord - olema maailmapoliitika tasemel. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Riigikogu liikmed Ivari Padar ja Eiki Nestor on k.a 24. septembril esitanud arupärimise laevanduspoliitika, sadamate talveks valmistumise ja võitluse kohta õlireostuse vastu merel. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud härra minister! See arupärimine ei ole niisuguse maailmaajaloolise tähtsusega kui eelmine, aga väljub ka mingil määral meie Eesti raamest, sest tegemist on laevandusega. Ajendatud oli see arupärimine ühest pikast murelikust kirjast, millele on alla kirjutanud mitmed Eestis laevanduse tuleviku ja olevikuga seotud ühendused ja mis pärineb selle aasta aprillist. Teadagi ei oleks olnud sobilik esitada uuele ministrile sellelaadilist arupärimist kevadel, seetõttu leidsime arupärijatena, et on õigem oodata, kuni minister Atonen tunneb ennast tugevalt. Probleemid, mis üles on tõstetud, on lühidalt järgmised. Kriitilise hinnangu andsid need ühendused ühe dokumendi täitmisele, mis ei ole midagi muud kui Vabariigi Valitsuse 2001. aasta jaanuaris kinnitatud laevanduspoliitikat käsitlev strateegia. Need organisatsioonid leidsid, et pole täidetud ühtegi kavandatud meedet. Nüüd on aega mööda läinud, võib-olla on nüüd olukord parem. Aga juhtub ju ikka, et üks valitsus mingi strateegia vastu võtab, ega ole midagi imelikku ka selles, kui mingi järgmine valitsus selle strateegia uuesti läbi vaatab. Siit ka meie küsimus selle strateegia koha pealt, mis on ju valitsuse kinnitatud dokument. Teine suur muudatuste laine laevanduses on seotud meie ühinemisega Euroopa Liiduga. Meie naabrid kasutavad erinevaid riigiabi võimalusi. Meil on sellest ainult räägitud. Siit huvi selle vastu, kas ka praktiliselt midagi tehakse. Eelmisel aastal, tõele au andes, ei saanud valitsus hakkama täitevvõimule pandud kohustustega sadamate talvise korrashoiu alal. Talv saabus meie sadamatesse Vabariigi Valitsuse jaoks ootamatult. Soov on teada saada, kuidas sellel aastal lood on. Vähemalt rahandusminister andis meile siin riigieelarve lugemisel julgustavaid lubadusi, et kõik hakkab käima vastavalt kehtivale riigieelarve seadusele. Me soovime seda teada ka majandus- ja kommunikatsiooniministrilt. Liiatigi on meie lehtedes juba kõmu, et Eesti hakkab tegema võib-olla ühte kallihinnalist investeeringut jäämurdja ehitamise näol. On seda tõesti vaja? Võib-olla härra minister oskab öelda. On ka teada, et meie võime võidelda õlireostusega merel ei ole kuigi suur ehk, tagasihoidlikult öeldes, me loodame naabritele. Liiatigi on Eesti üks omapärane riik. Kui keegi on kursis probleemiga, mille nimi on Alambra, siis siin on veel üks keerukus. Minu teada on Eesti praegu ametlikult ühinenud ühe konventsiooniga, mida teised riigid enam ei tunnusta ja on selle juba ammu uueks muutnud. Oleks väga huvitav teada, millal Eesti Vabariik selle sammu astub, sest ka see küsimus on Eesti kui mereriigi prestiiži küsimus. Arestitud laevad, mis meie lipu all sõidavad, kõigi eelduste kohaselt meile kuulsust ei too. Ma ei arva, et peaks iga arestitud laeva pärast uudiseid tegema, aga meid huvitab, kui palju neid laevu on ja kuidas Eesti kui mereriik sellega oma prestiiži hoiab. Täpselt sama prestiižiküsimus on ka väga tähtsad dokumendid, need on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kinnitatud konventsioonid, mida merenduse alal on eriti palju. Eestile tehakse etteheiteid selle eest, et me nendega kuidagi ei ühine. Arupärijad soovivad vähemalt ühe konventsiooni kohta (konventsioon nr 147, mis käsitleb rahvusvaheliste kaubalaevade miinimumtingimusi), saada teada, millal Eesti sellega ühineb. Täname ette härra ministrit, kes on ilmselt lahkesti nõus meile vastama. Aitäh!

Aitäh! Palun, härra minister!

Austatud proua esimees! Head Riigikogu liikmed! Ivari Padari ja Eiki Nestori arupärimisele proovin vastata kronoloogilises järjekorras. Ma ei hakka küsimusi kordama, see raiskaks tarbetult meie kõigi kallist aega. Ütlen kohe, et Vabariigi Valitsuse istungi tasemel 2003. aastal laevanduspoliitika dokumente puudutavaid küsimusi arutatud ei ole, mis aga kindlasti ei tähenda, et küsimuses nimetatud strateegiat täidetud ei ole, sest seda saab täita ka teisi teid pidi. Toon siin mitu näidet. Kõigepealt on vastu võetud maksusüsteemi muudatused. Võib tuua näite, et tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 6 kohaselt ei maksustata tulumaksuga laevade ja tsiviillennunduse lennukite meeskondadele, laevapere liikmetele ja tsiviilõhusõiduki meeskonnaliikmetele antava tasuta kollektiivtoitlustamise ratsiooni maksumust reisidel viibimise ajal, mis ei ületa 90 krooni isiku kohta päevas. Õigusloomevaldkonnas on sellesama laevanduspoliitika dokumendi raames tegeldud mereteenistuse seadusega. Ratifitseeritud on kaheksa "Laevanduspoliitikas 2000-2004" nimetatud konventsiooni. 1982. aasta mereõiguse konventsiooni ratifitseerimine on samuti lõpusirgel. Väga oluliseks pean ka jäämurdekontseptsiooni väljatöötamist. Tegevus käib täie hooga. Ühele teisele küsimusele vastates räägin sellest natukene detailsemalt. Võib öelda, et laevanduspoliitika realiseerimise programmi kuuluvate meetmete täitmine ei ole mitte ainult valitsuse kui terviku teema, vaid see eeldab väga mitme ministeeriumi koostööd. Võib nimetada Sotsiaal-, Keskkonna- ja Siseministeeriumi ning loomulikult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi. Võib öelda, et ehkki Vabariigi Valitsuse istungil ei ole laevanduspoliitika dokumenti otseselt arutatud, on sellega seonduvad teemad valitsuses ja eri ministeeriumides pidevalt päevakorral. Sellelesamale ümarlauale viidates, millest Eiki Nestor rääkis, võib öelda, et juba kevadel sai merendusringkondade esindajatega kokku lepitud, et sel sügisel me nendega kohtume. See kohtumine on juhuslikult sattunud järgmisele nädalale. Siis saame ka otse küsida väga konkreetseid ettepanekuid ja märkusi. Mis puudutab riigiabi seaduses sätestatud meetmeid Eesti laevanduse konkurentsivõime suurendamiseks ehk küsimust nr 2, siis võin öelda, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on valminud reederite riigiabi määruse eelnõu, mis on saadetud Rahandusministeeriumile. Loodan, et sealt saabub vastus, siis saame selle määruse eelnõuga juba konkreetselt tööle hakata. Eelnõu eesmärk on tagada rahvusvahelistel laevaliinidel reisijaveoteenust osutavate reederite, kelle laevad sõidavad Eesti lipu all, konkurentsivõimelisus teiste riikide reederitega, kes osutavad meretransporditeenust samal kaubaturul. Riigiabi andmine on suunatud rahvusvahelisel laevaliinil reisijaveoteenuse ohutuse ja kvaliteedi säilitamisele ning parandamisele. Eelkõige nähakse riigiabi lubatavate kuludena ette rahvusvahelisel laevaliinil reisijaveoteenuse osutamisega seotud töötajate tööhõive tagamise kulusid, nimetatud töötajate merendusalase väljaõppe ning merendusalaste teadmiste ja oskuste täiendamise kulusid ning kulusid meresõidu ohutuse tagamiseks ja parandamiseks. Kahjuks vahetus Rahandusministeeriumis minister. Eelmise ministriga olime jõudnud niikaugele, et Rahandusministeerium lubas omalt poolt teha arvutused, milline on Eesti lipu all sõitvate ettevõtjate olukord, konkreetseid majandusnäitajaid või maksumäärasid arvestades, meie naabritega võrreldes. Usun, et Taavi Veskimägi, saades asjadega kurssi, jätkab seda tegevust ja siis töötab Rahandusministeerium välja konkreetse arvestuse, mille alusel saaks reederite riigiabi ka ettevõtjatele anda. "3. Kas .. väljapakutud lahendus sadamate talviseks korrashoiuks on jätkusuutlik ja annab tõestust valitsuse siirast soovist laevandust ja transiiti arendada?" Siin peab täiesti selgelt lahutama kaks asja. Üks teema on see, mis saab 2003/2004. aasta talvel, sest nii kiiresti ei olnud võimalik jäämurdekontseptsiooni välja töötada, et me saaksime pikaajalised väga konkreetsed plaanid paika panna. Kuid julgen Riigikogu ees kinnitada, et jäämurdetööd 2003/2004. aastaks on ette valmistatud, on läbi viidud nn jäämurdelaevade broneerimise konkursid. Meil on olemas konkreetsed pakkumised. Raha selleks on Vabariigi Valitsuse otsusega leitud, on kokku lepitud rahastamisviis. Nii et julgen täiesti kindlalt kinnitada, et sel talvel ei satu me jää tekkimise tõttu sellisesse ootamatusse olukorda, nagu eelmine minister või eelmine valitsus eelmisel aastal. Hoopis teine teema on see, et see minu eespool nimetatud variant on ajutine. Me oleme asunud välja töötama jäämurdekontseptsiooni, mis peab andma vastuse, kuidas tagada efektiivne ja ohutu laevaliiklus juba 2004/2005. aastast alates kaugemas perspektiivis. See on väga mahukas dokument, mis peab sisaldama nii majanduslikku analüüsi kui ka konkreetseid majandusarvestusi selle kohta, kas Eesti-sugusel riigil on teatud ilmastikuoludes õigem osta jäämurdmisteenust sisse või on õigem endale ehitada jäämurdmislaevad. See on väga keeruline teema. Usun, et järgmiseks suveks saame siin mingid vastused. Jäämurdekontseptsiooni ettevalmistusse on kaasatud ka väliseksperdid PHARE koostööprojekti "Improvement of maritime safety" kaudu, mille käigus Soome ja Suurbritannia merendusspetsialistid koostöös Veeteede Ameti, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Mereakadeemiaga otsivad kõige sobivamaid lahendusi paljusid meresõiduohutust, aga ka talvist navigatsiooni puudutavatele probleemidele. Loodav jäämurdekontseptsioon peab vastama küsimusele, millises ulatuses tuleb osutada jäämurdeteenust Eesti vetes. Siin tuleb väga selgelt analüüsida, millistes sadamates ja millise hinnaga jäämurdmine on meile jõukohane ning ka majanduslikult tasuv. See kontseptsioon analüüsib ka jäämurdjate töö tegevusraadiust ja leiab optimaalse jäälõhkujate ooteaja. Jäämurdmiskontseptsioon peab vastama küsimusele, kuidas ja milliste meetoditega seda saavutada, peab ütlema, milline peaks olema jäämurdjate arv, analüüsima nende omandisuhet, selgitama välja meie vetes sobivate jäälõhkujate optimaalsed tehnilised parameetrid ja töötama välja jäämurde organisatoorse skeemi. Vastuse peab kontseptsioon andma ka küsimusele, kui suured on jäämurdetööde kulud ja millised on lahendused finantseeringute osas. Pakutakse välja konkreetne finantseerimisskeem. Siin on ülesehituse koha pealt ilmselt mitmeid lahendusi. Jäämurdetööde organiseerimise võib jätta konkreetsete sadamate või sadamate haldajate ülesandeks, on ka variant, et seda teeb Veeteede Amet. Rahastamise poole pealt on võimalik, et kogu rahastamine käib riigieelarve kaudu teatud navigatsioonitasude võtmisena. On variant, et see toimub otse, teatud sadama kaudu, või kui teenust hakkavad osutama sadamad, siis teatud teenustasude abil. Need on kõik küsimused, millele kontseptsioon peab vastama. Kindlasti ei saa kontseptsiooni väljatöötamisel unustada rahvusvahelist koostööd ja koostööd ka Eesti riigi sees. Oleme juba väga konkreetselt rääkinud Põhjamaade esindajatega. Natuke rohkem kui kuu aega tagasi toimunud kohtumisel Põhjamaade ministritega oli see teema jutuks. Me üritame selle teema tuua Euroopa Liidu teemaks, et leida võimalusi Euroopa Liidu raha kasutamiseks jäämurdjate ostmisel, kui see osutub vajalikuks, või prahtimisel. Kindlasti tuleb teha koostööd ka siseriiklikult. Kuna üks teema oli ka meie oma jäämurdelaeva ehitamine, siis peab mainima, et praegu me koostöös soomlastega tegeleme jäämurdelaeva EVA-316 ehitamisega. See ei ole tavaline jäämurdelaev, see on mitmefunktsiooniline laev. Lisaks sellele, et ta on võimeline jääd murdma, mida rahastab koostöös soomlastega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2003. aasta eelarvest ja 2003. aasta lisaeelarvest 32 miljoniga (selle projekt peaks juba olema Riigikogu töölaual), peaks see laev osutama ka õlitõrjeteenust või olema võimeline õlitõrjega tegelema. Õlitõrje koha pealt on Eesti riigi võimalused tõepoolest väga väikesed. Siin on meil, et rahvusvahelises mastaabis üldse oma partneritele ja naabritele silma vaadata, väga palju tööd teha. Õlitõrje rahastamiseks on EVA-316 puhul ette nähtud 7,8 miljonit krooni Keskkonnaministeeriumi rea pealt, kui ma ei eksi. Aga see oli minu arvates valitsuse otsus. Mis puudutab neljandat küsimust, õlireostust, siis ütlen kohe ära, et õlireostusega seotud küsimused ei kuulu otseselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, vaid Siseministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi pädevusse. Aga veel kord kinnitan, et meie võimalused selles töös on praegu väga piiratud. Me ei vasta kaugeltki meile eraldatud õlitõrjevõimsuse nõudele. Puudujääk on umbes kümnekordne. Juhul kui EVA-316 valmis saab, siis peaks see maht kasvama neli korda. Nii et siin on vaja jätkuvalt tööd teha. Viies küsimus käsitles rahvusvaheliste nõuete täitmata jätmist Eesti lipu all sõitvate laevade poolt. Siin on väga konkreetne vastus. 2003. aastal on arestitud üks laev Gloria, see toimus 8. augustil Londonis. Põhjuseks oli see, et laevaomanik ei täitnud kohustusi meeskonna ees. Kinnipeetud laevade arv oli möödunud nädala seisuga 12. Üldiselt on kinnipidamise põhjused kahte liiki. Esiteks, puudused, mis tuleb kohe likvideerida. Teiseks, puudused, mille likvideerimiseks antakse pikem aeg, üks kuu. Veeteede Ametis juurutatakse lähikuude jooksul uus kord, mille kohaselt ei tohi laev enne kõigi puuduste likvideerimist meie sadamast väljuda. Samuti ei hakata puuduste kõrvaldamist nõudma mitte ainult kaptenilt, vaid ka laevaomanikult. Siin on väga oluline teema vastutus, mille abil on võimalik ka laevaomanikku reaalselt vastutama panna laeva probleemide eest. Kavas on tunduvalt tihendada kontrolli Eesti lipu all sõitvate laevade üle välismaal. See teema on meile teatud murelapseks ja sellega tuleb tegelda. Viimane küsimus puudutas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 147. Pean ütlema, et ILO konventsiooni nr 147 ratifitseerimise ettevalmistamine kuulub Sotsiaalministeeriumi pädevusse. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on korduvalt palunud Sotsiaalministeeriumil alustada nimetatud konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistust. Viimati tegime seda 1. oktoobril oma kirjaga, mille numbrit ma ei hakka ette lugema. Meie põhiline tähelepanu on olnud asjaolul, et muidu puudub Eestil võimalus saada Paris MOU täisliikmeks, mis on aga oluline Euroopa Liiduga ühinemise seisukohalt. Samas on "Laevanduspoliitikas 2000-2004" selgelt sätestatud, et Eesti keskendub uue ILO raamkonventsiooniga ühinemisele. Uus raamkonventsioon peaks kõigi eelduste kohaselt avatama allakirjutamiseks 2005. aastal ja loodetavasti suudame selle protsessiga kohe algusest peale ühte sammu käia. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Palun küsimused! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Minu küsimus on just viimase vastuse kohta. Üks põhjus, miks meie laevu arestitakse või mida iganes nendega tehakse, on tõesti see, et lisaks tehnilistele normidele kehtivad meretöö puhul ka tööõiguse normid, mida hästi ei täideta. Minister tõi meile ka näite ühe laeva kohta. Kuidas suhtuda ideesse tõhustada Eesti riigi järelevalvet nende aktide täitmise üle? Veeteede Amet loomulikult vaatab, kas laev on tehniliselt korras, aga riigil on olemas ka üks inspektsioon, mis tegeleb tööõigusega. Äkki anda talle konkreetne kohustus tegelda selle valdkonnaga laevadel?

Aitäh! Kahjuks ei allu see konkreetne ametkond minule. Arvan, et kui Eesti Vabariigi seadused kehtivad ja laevad sõidavad Eesti lipu all, siis on täiesti loomulik, et seal peab täitma Eesti seadusi. Igal ametkonnal, sõltumata alluvusest, on õigus kontrollida, kas tööandjad täidavad kõiki seadusi. Arvan, et on täiesti loomulik teravikku pisut suunata valdkonnale, milles meil on tekkinud ka rahvusvahelisi probleeme. Aga ma veel kord ütlen, et see ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olev asutus, mida Eiki Nestor ilmselt silmas peab. Kui me ühtemoodi mõtleme, siis mina ütlen, et kindlasti peaks Sotsiaalministeeriumil siin võib-olla soovitama natuke aktiivsem olla.

Palun, kolleeg Ivari Padar!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Oli jutt ka õlireostusest. Miks me siis reaalselt õlireostusega ei tegele ja miks me õlireostusalaseid kohustusi praegu Eestis ei täida?

Aitäh, härra Padar! Endise valitsuskabineti liikmena on sinul ilmselt isegi parem ülevaade kui minul, miks on see olukord aegade jooksul selliseks kujunenud. Arvan, et tegelik põhjus on väga lihtne: kõik merendusega seotud, ütleme, investeeringud, on väga kallid. See on fakt, et õlitõrje koha pealt on meie maht kümme korda väiksem, kui rahvusvahelised lepped ette näevad. Mina saan praegu raporteerida, et viimase poole aasta jooksul on see teema väga aktiivselt käsile võetud. Loodetavasti saab juba järgmisel aastal EVA-316, selle mitmefunktsioonilise laeva valmimisel suur tühimik selles valdkonnas täidetud. Pärast seda saame öelda, et me suudame umbes poole võetud kohustustest täita. Kui me leiame raha, leiame koostöövorme võimalike välispartneritega, siis usun, et paari-kolme aasta pärast saame raporteerida, et oleme endale võetud kohustused täitnud, aga siin on küsimus rahas ja siin on küsimus natuke ka partnerites. Aga see on vaieldamatult teema, kus Eesti riik ei saa võetud kohustustest mingil juhul mööda vaadata, sest kui me tahame mereriigina välja paista, siis ei pea me mitte ainult merelt võtma, vaid ka täitma seal kehtivaid üldisi norme ja peame natukene, hästi lihtsas keeles öeldes, vastu andma.

Palun, kolleeg Andres Tarand!

Aitäh! Lugupeetud majandus- ja kolm punkti minister, nagu mu ees olevale tahvlile on kirjutatud! Õieti küsin ma jälle jäälõhkumise või -murdmise kohta. Seda küsisin ma ka minister Veskimäelt, kes vastas, et Veeteede Ametil on metoodika. Nüüd kuulsin ma rahuldusega, et on ka kontseptsioon tulekul ja ilmub EVA, et on arutatud seda, et jäälõhkumine eelseisval talvel ilma rahata ei jääks. Siiski on eelarves 17 miljonit ja eelmisel aastal läks 110 miljonit. Mis nõidusega see raha juurde tuleb, kui on arutatud, et rahata ei jääks, ja kas ei oleks õigem riigieelarves ikkagi teha kogu kulu arvestuslikuks?

Aitäh! 17 miljonit, ma ütleksin, on selline baaskulutus. Kui eelmisel aastal läks Eesti riik piltlikult öeldes talvele nii vastu, et me elasime heas lootuses, et äkki jääd ei tule ja talveks mingeid erilisi ettevalmistusi ei olnud tehtud, siis sellel aastal me läheme talvele vastu niimoodi, et tänaseks on jäämurdmislaevade broneeringud või broneerimise konkursid juba tehtud. Broneeringu sõlmimised on, ma ei saa öelda, et lõppjärgus, aga igal juhul juba töös ja lähema paari nädala jooksul peaks laevadega lepped sõlmitama. See tähendab, et tegelikult seesama suurusjärk, 17 miljonit krooni, on ette nähtud nendeks valmisolekutöödeks, et me, piltlikult öeldes, oleme talveks valmis. Keegi meist ei tea, kui palju tegelikult talvel täpselt raha kulub. Vabariigi Valitsuses arutasime me samamoodi, et on teadmata, kui palju täpselt raha kulub, ja väga kurb oleks näiteks panna 100 miljonit krooni eelarves jäämurdmistöödeks kinni ja pärast tõdeda, et see raha oli sinna ilmaasjata pandud, kui me samal ajal teame, et kuskil jäävad seetõttu sotsiaalprobleemid lahendamata. Seetõttu jäädi selle juurde, et sellel talvel (edaspidiseks töötatakse välja kontseptsioon, kust võib tulla väga pikaajaline ja konkreetne lahendus) ei hakka me välja mõtlema mingit ühekordset lahendust, vaid jääme eelmise aasta rahastamise juurde. Tallinna Sadama ületuleva aasta dividendide arvel rahastatakse kogu protsessi juhul, kui läheb vaja lisasummasid. See oli ühekordne lahendus tulevaks talveks. Loodan, et 2004/2005. aastast on meil olemas kontseptsioon ja kontseptsioonist tulenev finantseerimisskeem, mis võiks kestma jääda juba aastateks.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Kas on vaja avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud minister! Ega me arupärijatena ei arvanudki, et minister tuleb meile arupärimise korras vastama, et ta oma tööd halvasti teeb. Arvasime, et küllap ta ikkagi vastab, et ta hästi teeb. Teisest küljest ei arvanud me ka, et meil õnnestuks selle arupärimisega seoses kuidagipidi varjata oma kunagist kuulumist Vabariigi Valitsuse koosseisu. Aga sellegipoolest teatud mõtteainest ministri vastus andis. Kui te mäletate minu sissejuhatavat kõnet, siis saatsid Eesti laevanduse pärast muret tundvad ühendused oma pika kirja valitsusele aprillis. Muidugi on hea, kui minister nendega nüüd oktoobris kohtub. Aga kui ta oleks näiteks juba maikuus kohtunud, siis võib-olla oleks sellesama jäämurdmise kontseptsiooniga juba kuskile jõutud. Täna oleme fakti ees, et eelmisel aastal tegelikult kulutati selleks murdmiseks kuus korda rohkem raha, kui riigieelarve kava praegu ette näeb. Samal moel on ka kõik ülejäänud küsimused õhus. Loodame, et see kontseptsioon valmib. Siiamaani, kui seda ei ole ja kindlat rahastamist ei ole, on see lõppkokkuvõttes kahjulik transiidile kui ärile ja majandusele tervikuna. Teisest küljest on näha ka mingit lahkarvamust valitsusliikmete vahel. Ka mina usun, et majandusminister on kindlasti omalt poolt koostanud riigiabi küsimustes dokumendi ja selle Rahandusministeeriumile esitanud. Aga ma pean majandusministrit kurvastama. Täna rahanduskomisjonis esinenud minister Veskimägi ütles, et tema ei näe küll ühtegi põhjust, miks Eesti riik peaks riigiabi seadusest tulenevaid võimalusi laevanduse suhtes kasutama. Kõik, mida õnnestus talt välja pigistada, oli see, et võib-olla ta tulevikus on nõus selle peale veel mõtlema, et võib-olla homme tema seisukoht muutub. Aga täna Rahandusministeerium selleks võimalusi ei näe ega näe isegi vajadust selle järele. Jah, tõesti, õlireostus on olnud küsimus. Kuna minister rääkis meile tänuväärselt, kellele ja kui palju ta on kirju saatnud, siis lubame meie majandusministrile, et me aitame teda tema pühas võitluses Eesti laevanduse tuleviku eest ka omalt poolt. Koosmeele korras saadame kirjaliku küsimuse sotsiaalministrile ILO konventsioonide ratifitseerimise asjus. Sellegipoolest on meil ka üks palve: kõrvuti selle kirjaga võiks ka majandusminister teha veel ühe kirja ja pöörduda keskkonnaministri poole tollesama õlireostust käsitleva konventsiooni ratifitseerimise asjus, mis Eesti riigis ei ole mitte ainult n-ö arupärimise või artiklite kirjutamise või muu arutelu küsimus, vaid on lausa teema, mis on juba Riigikohtus. Kuidagi imelik on, et me oleme ühinenud konventsiooniga, mida nüüd enam isegi ei eksisteeri. Lubame ministrile sedagi, et ka täna arupärimisele vastamisel antud lubadused on meie tähelepanu all. Kui on põhjust, siis peame vajalikuks selle Vabariigi Valitsuse heakskiidetud strateegia ja selle täitmise kohta ka tulevikus arupärimise korras ministrilt aru pärida. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Tarand!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Asjadel on oma hiigelpikad eellood. Eesti Vabariigi teine vaatus, kümmekond aastat ja natuke üle, on puudutanud ka jäälõhkumisküsimust õige mitmel korral. Asi algas üsna tormiliselt pärast aastat 1992 või 1993, kui tekkis otsus Soomest jäälõhkuja liisida. Aga need kümme aastat on näidanud, et tegelikult füüsiline järjepidevus (me oleme rääkinud mõnest muust järjepidevusest) Eesti valitsuste ja isegi ministeeriumide vahel puudub. Sellest saaks pildi ka praegune minister Atonen, kui keegi tema alluvatest võtaks kümne aasta jooksul ilmunud riigieelarve kollased raamatud ja vaataks, mida seal jäälõhkumise kohta on kirjutatud. See on huvitav ja õpetlik lugemine. Mitte iial ei leia sealt mingit bilanssi, igal aastal on üks osakene kirjas ja mis kokku toimub, seda ei ole võimalik järeldada. Sellest oli meil VIII koosseisus pikem jutt, aga see ei viinud ka kuhugi. Võttes arvesse eesti vanasõna "Kes koera saba kergitab kui mitte koer ise", siis pean tunnistama, et ma olen ... (Mobiiltelefon heliseb.)

Kas kellegi telefon?

Issand, seekord minu oma, vabandust väga! Tõepoolest jube lugu. Aga see juhtus esimest korda, palun vabandust! Minul ainsana siin ilmas on olemas Tallinna sadama jäätumisandmed 500 aasta kohta. Sellepärast (mitte otse sellepärast, aga tõenäoliselt sellepärast) kaotas oma koha ka esimene Veeteede Ameti juht, kes ütles, et iial ei ole olnud nii raskeid jäätalvi nagu nüüd. See oli üheksakümnendate alguses. Tegelikult on asi vastupidi. Eelmise sajandi viimase 20 aasta jooksul oli jäävabu talvi kaks korda rohkem kui iial varem 500 aasta jooksul. Nii et tegelikult on see tõepoolest teada, aga küsimus on selles, millise tõenäosusprognoosiga välja minna. See on selle kontseptsiooni puhul ainus vajalik teadmine. Ei ole mitte midagi keerulist. Miks seda kümme aastat tehtud ei ole, on omaette küsimus. See, millise riskiga me välja läheme, liisides või ostes jäämurdjat selle, teise või kolmanda hinnaga ning mis tema teenib - see on juba ükskõik kelle arvutada, see ei ole nii keeruline. Asi oleks tehtav, kui üks valitsus pärandaks teisele veidikenegi seda, mis ta ise teab ja mis ta on teinud. Nüüd ministri vahetusest. Kevadel uurisin ma seda jäälõhkujaküsimust pisut rahandusminister Paltsi käest. Tema oli õige kursis, kuidas see rahaseis on. Aga ta vahetas Veskimäega kohta ja mingit infot ei jaksanud ta järgmisele ministrile edasi anda. Viimati nimetatu ütles siin nädala eest, et Veeteede Ametis on metoodika. Ta muidugi lihtsalt ei saanudki seda teada. Kust ta verinoore ministrina ikka teab, kust keegi mingeid arvusid võtan, laest või sadamažurnaalidest. Loomulikult on ka see teine puue, et ministeeriumid ei viitsi omavahel mitte midagi sisulist arutada, hästi kahetsusväärne. Tõepoolest on Keskkonnaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi ülesanne leida see arvestuslik kulu, kas kümneaastase keskmise põhjal või mitte. See on imelihtne. Aga ikka tuleb veel üks aasta kontseptsiooni välja töötada ja mitte teha seda lihtsat liigutust, et las see raha, mis ühe sulatalvega, mida me ei oska ette kuulutada, üle jäi, jääb igaks juhuks seisma selle talveni, kui tuleb niisugune pakane nagu möödunud aastal. Sellega ma lõpetan. Loodame, et seekord on valitsus stabiilsem kui meie jäätalved, et ta jõuab selles suhteliselt lihtsas asjas peagi tulemuseni. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Aitäh, härra minister!

Riigikogu liikmed Ivari Padar, Eiki Nestor, Andres Tarand, Katrin Saks ja Kadi Pärnits esitasid k.a 7. oktoobril arupärimise riigi IT-valdkonna koordineerimise kohta. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud minister! Ausalt öeldes on sellelaadilisi arupärimisi küllalt keeruline esitada, sest kuskilt tekib küsimus, kas seda teha või mitte. Kuid praeguses olukorras arupärijad leidsid, et teema on võib-olla siiski laiem. Põhjusi selleks on kaks. Ühtpidi mure meie infotehnoloogia arengu pärast, aga teistpidi on ka arupärijatel kurb kogemus varasematest aastatest puhtpraktilise käitumise kohta riigiteenistujate suhtes, kes on oma poliitilise meelsuse erakondliku kuuluvusega kindlaks määranud ning kellel võimuvahetuse käigus ei ole pärast seda kõige paremini läinud. Meie infotehnoloogia arengus on viimastel aastatel toimunud selline liikumine, millest üldiselt ollakse Eesti-siseselt ja ka rahvusvaheliselt heal arvamusel. Kõrvuti sellega, mida on teinud meie erasektor, on sellel alal olnud eestvedajaid ka riigiteenistuses. Vähemalt ei ole keegi andnud põhjust öelda, et meie riigiteenistuses areneks infotehnoloogia, selle koordineerimine nigelamini kui Eestis üldse. Igatepidi on see valdkond, kus Eestile meeldib ennast kiita, ja veel rohkem meeldib meile, kui teised meid kiidavad. Nüüd on, tõele au andes, toimunud üks muudatus infotehnoloogia rahastamises. Nimelt, kunagi oli riigieelarves kindel rida, mis on tänaseks kadunud. Esimene soov oleks teada saada ministri käest, kas see on tulnud üldisele infotehnoloogia arengule kasuks või kahjuks, eriti selles suhtes, kas see on võimaldanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil oma tööd teha ehk kogu vastava ala arengut Eesti riigiasutustes võimalikult paremal moel koordineerida. Muudatusi on aga tehtud. Nimelt otsustati selle aasta kevadel kõigepealt liita Eesti Informaatikakeskusele millegipärast Riigihangete Keskus, kus on neli töötajat. Arupärijate jaoks on natukene arusaamatu, mis võiks olla Riigihangete Keskusel ühist Informaatikakeskusega. Seejärel otsustati mõlemad asutused kaotada, nende asemele moodustati uus asutus, selle nimeks on Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus. Kõige selle käigus leidsid inimesed alguses rakendust uutel töökohtadel, aga siis, kui Infosüsteemide Arenduskeskus oli loodud, osutusid nad millegipärast üleliigseks. Nad on Eesti riigi teenistusest vabastatud ja nende teeneid enam ei vajata. Faktid on faktid. Kõigi nende muudatuste tõttu, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses alates selle aasta kevadest toimunud seoses Informaatikakeskuse ja teiste vastavate keskuste ühendamisega, on üle jäänud kolm inimest, üks nendest Mõõdukate erakonna liige, üks Keskerakonna liige, üks Isamaaliidu liige. Soovime ministri käest vastust nendes küsimustes. Aitäh!

Aitäh! Palun, härra minister!

Austatud proua esimees! Head Riigikogu liikmed! Enne kui ma asun punkt punkti haaval arupärimisele vastama, üritan ma avada kahte teemat. Üks teema puudutab arupärimise sissejuhatuses kirjeldatud olukorda, seda, kas Eesti saavutused infotehnoloogia rakendamisel, e-riigi arendamisel on silmapaistvad või on tegelikult nii, et praegu ja võib-olla juba viimased paar-kolm aastat on Eesti riigis sellesse ilusasse silmapaistvusesse rohkem usutud, kui et see tegevus üldse nii silmapaistev oleks olnudki. Mina olen väga kriitiline ja pigem usun möödunud nädala (vist esmaspäevast) Postimeest, kus kirjutati suhteliselt hästi, et tegelikult oleme me juba mitu viimast aastat loorberitel puhkamas ja mootori pidev kruvimine on mingil hetkel vaikselt peatunud. Pean tõepoolest ministrina, kes vastutab IT arengu eest Eestis, väga oluliseks selle teemaga uuesti tegelema hakkamist ja selle teema selget tähtsustamist Eesti riigis. Teine teema, mida tahan enne konkreetsetele küsimustele vastamist käsitleda, on see, et arupärimises on päris mitmeid, et mitte öelda valesid, siis eksitusi. Mul on küll siiras palve, head Riigikogu liikmed, enne kui te teatud küsimusega avalikkuse ette lähete, küsige info edastajalt või info edasiandjalt, kas see, mida ta räägib, on ikka päris kindlasti õige. Kahjuks on arupärimises mitu väga lihtsat eksitust või täiesti selgelt Riigikogu liikmeid segadusse ajavat valeinformatsiooni. Aga proovin nüüd vastata esitatud küsimustele. Ei hakka küsimusi kordama, nagu ka eelmise arupärimise puhul. Esimene küsimus puudutab Reformierakonna vastutust. Küsimus on selles, miks kaotati riigieelarvest IT-kulude artikkel, mis ei võimalda justkui olukorda hinnata ja seetõttu ka IT arendusprotsesse koordineerida. Vastus on väga lihtne. Eraldi IT-kulude artikkel kadus ära riigieelarve baasseaduse vastuvõtmisega, mida Riigikogu menetles, kui mul õigesti meeles on, mitme valitsuskoalitsiooni ajal. See seadus muutis riigieelarves kohustuslikult lahtikirjutatavate ridade arvu tunduvalt väiksemaks, mis omakorda ei takista valitsusel sisemise töö korraldamiseks eri kulutusi lahti kirjutada. Julgen öelda, et selle konkreetse rea riigieelarvest kadumisega ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt võetud võimalust jätkuvalt koordineerida infotehnoloogiakulutusi. Siin on küsimus koordinatsioonis, mitte selles, kas rida on riigieelarves lahti kirjutatud ja kas see rida on meile kõigile nähtav. Küsimus on pigem selles, kas Eesti valitsusasutused suudavad koostööd teha, suudavad koordineeritult tegutseda, või aetakse väiklast ametkonnakeskset poliitikat ja koostööd teha ei suudeta. Mina, tunnistan ausalt, algaja ja noore ministrina usun, et see koostöövõimalus ja koordineerimine on olemas ning me ei pea arvestama halvema variandiga. See, et seda rahanumbrit ei ole mõnel eelarvereal konkreetselt näha, ei muuda minu arvates mitte midagi. Teine küsimus puudutas Riigihangete Keskuse ja Eesti Informaatikakeskuse liitmist. Siin on tegelikult oluline teada kogu protsessi ajastatust. Kõigepealt ütlen, et Informaatikakeskus otsustati liita Riigihangete Keskusega selle aasta märtsikuus ja see sai teoks 5. mail 2003. Oluline on teada ka seda, et Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse uus juht, keda siin arupärimises vaikselt süüdistatakse mittekoordineeritud või mittekorrapärases tegevuses, asus tööle k.a 26. mail. Kõige olulisem on see, et kahe suhteliselt väikese, kuid väga olulise hallatava asutuse, Eesti Informaatikakeskuse ja Riigihangete Keskuse liitmine ning nende baasil ühe riigiasutuse, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse moodustamine oli lihtsalt jätkuks kahe ministeeriumi, Majandusministeeriumi ning Teede- ja Sideministeeriumi liitumise protsessile ning üheks väga konkreetseks näiteks selle kohta, et õnnestus optimeerida ka haldusala riigiasutusi nii, et kahe asutuse kokkupaneku tagajärjel õnnestub meil nüüd, pärast pikka protsessi saavutada teatud, kuidas öeldakse, ühisenergia ja efekt. Ümberkorraldusprotsessi alustas ja selle plaani esitas valitsusele, nagu ma juba ütlesin, eelmise valitsuse majandus- ja kommunikatsiooniminister. Tegu ei olnud mitte mehaanilise liitmise, vaid ka tegevuste optimeerimisega ning dubleerivate funktsioonide ühitamisega. Ühe olulise funktsioonina tegelesid mõlemad liidetavad asutused riigihangete korraldamisega. Toon väga selge näite. Uus juhtkond alustas tööle asudes organisatsiooni ja selle struktuuriga tutvumisest. Kui senini oli struktuuris ette nähtud 48 töökohta, millest kolm kuulusid direktsioonile (direktor ja kaks asedirektorit), seitse osakonnajuhatajatele ja kolm büroojuhatajatele, siis uues struktuuris on 42 töökohta, kuue võrra vähem, ei mingit direktsiooni enam, vaid üks direktor, kolm osakonnajuhatajat ja üks büroojuhataja. Nagu näha, oli eelmises struktuuris tegemist täieliku ülejuhtimise ja meie hinnangul lihtsalt ebaefektiivse organisatsiooniga. Uues struktuuris on panus tehtud eelkõige kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidele ning uue struktuuri loomisel on peetud silmas RIA tegevuse peamisi eesmärke ehk riigi infosüsteemide koordineeritud arendamist ja haldamist. Kui rääkida koondamiskulutustest, siis uut struktuuri arvestades on täiesti selge, et need koondamiskulutused, mis mõne ametniku puhul olid päris suured, sest tegu oli kauaaegsete, staažikate riigiametnikega, teenitakse tagasi ühe eelarveaasta jooksul. Kui me räägime kokkuhoidlikust riigist, soovist saada head teenust ja selleks mitte liiga palju raha kulutada, siis see on üks väga konkreetne näide, kuidas me üritame seda teha. Tõepoolest, me unustasime ühe olulise asja, aga ma ütlen selle siin Riigikogu ees välja. Igasuguse struktuuri korrastamiseks, asutuse paremaks juhtimiseks ei kavatse ei mina ega loodetavasti ka mulle alluvad asutused mitte kunagi töötajate parteilist kuuluvust jälgida. Seetõttu palun ette vabandust, kuid mina ei teadnud, et kodanik Imre Siil kuulub mõnda erakonda või mõni teine inimene kuulub mõnda teise erakonda. Ma ei pea ka ministrile või riigiasutustes töötavatele inimestele kohustuslikuks, et nad peaksid oma tegevust planeerima selliselt, et mõne erakonna liiget mitte puutuda. Minu arvates ei peaks see, et keegi kuulub näiteks opositsioonierakonda, olema privileeg, mille tõttu inimest ei saa vajaduse korral kas lahti lasta või koondada. Kolmas küsimus sisaldab täiesti selget valet. Kuigi küsimuses väidetakse, et ministeeriumi poolt valitsusele antud seletuskiri sisaldab asjatundmatuid väiteid ning valesid, ei ole seda millegagi põhjendatud. Mina saan öelda, et väide, nagu minister Meelis Atonen "ei oleks pidanud vajalikuks kordagi kohtuda aastaid edukalt Eesti IT-valdkonna arengut korraldanud ning Eestit rahvusvaheliselt esindanud Imre Siiliga, isegi mitte tema palvel", ei vasta tõele. Kui härra Siil oleks pöördunud minu, minu nõunike, abi või sekretäri poole, oleks ta kindlasti minu jutule saanud. Mul on väga selge põhimõte (ma võin seda veel üle korrata, ma olen seda ajakirjanduses öelnud): kui minu alluvuses töötav inimene, minu ministeeriumi haldusalas töötav inimene, üldse Eesti Vabariigi kodanik, kellel on probleeme meie haldusalaga, või investor või välismaalane, kellel on probleeme Eesti vastava elualaga, pöördub meie ministeeriumisse, siis ta saab ministriga kokku, kui tegemist on teemaga, millega tõesti meie ministeerium peab tegelema. Kui Imre Siil rääkis omaette või lootis minuga kohtumist saavutada ei-tea-kellega kohtudes, siis on see tema probleem. Väite kohta, nagu ei oleks asutuse uus juht nelja kuu jooksul suutnud selgitada töötajatele ega avalikkusele oma sisulisi töö- ja arendusplaane, võib öelda, et kõigepealt, kui mul õigesti meeles on, vestles Epp Joab, kes on RIA uus juht, 16. septembril kõigi koondatavatega individuaalselt ja teatas neile vastavatest plaanidest. Kindlasti ma inimlikult mõistan, et see jutt ei ole kellelegi meeldiv, ma usun, et ka sellele, kes peab selle teatavaks tegema, ei ole see meeldiv. Aga selle vestluse toimumist ei saa eitada. 8. oktoobril toimus RIA kõiki töötajaid hõlmav koosolek, kus oli teemaks RIA tegevuse eesmärgid nii lühemaajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis. Koos vaadati üle uus struktuur ning osakondade ülesanded. Samuti on RIA uus juht kogu struktuuri (tõsi, pean jälle tunnistama, et ilma nimedeta, sest me tõesti ei jaga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ametikohti nimedest lähtuvalt, vaid efektiivsusest lähtudes) minule tutvustanud. Koondamine oli minuga rahulikult läbi räägitud ja minu täieliku heakskiidu leidnud. Sellist olukorda, nagu küsijad kolmandas küsimuses kirjeldavad, ei peaks ma normaalseks. Aga nagu ma ütlesin, siin on teatud eksitusi sees. Järelikult, ma arvan, et me oleme proovinud käituda kõigiti objektiivselt. Ütlen veel kord: ma saan väga hästi aru, et kui inimesele teatatakse tema koondamisest, siis on see inimlikult traagiline. See ei ole kellelegi lihtne. Aga seetõttu ei maksa hakata teisi inimesi valesti süüdistama. Neljandas küsimuses väidetakse, et koondamine toimus viisil, mis tundub eriti küüniline, aga ka seadusvastane. Peab kohe ütlema, et uus struktuur jõustus 1. oktoobrist. Nagu ma ütlesin, 16. septembril, pärast ministrilt nõusoleku saamist, pärast määruse allkirjastamist vestles asutuse juht kõigi koondatavatega individuaalselt ja teatas neile koondamisest. Pärast seda informeeris ta kogu asutust, põhjendas koondamise vajalikkust ja rääkis asutuse juhtimisstruktuuri muutmise vajadusest, selleks et muuta juhtimine efektiivsemaks nii finantsilises kui ka organisatsioonilises mõttes. Võin veel kord öelda, et asedirektorite töötasudelt ja muudelt kuludelt tuleb aastas kokkuhoidu vähemalt miljon krooni. See on päris suur raha. Ütlesin, et selle rahaga teenime päris kiiresti tasa ka selle raha, mis kulub koondamistele. Meie andmetel on kogu koondamise protseduur läbi viidud seaduslikult, lähtudes kehtivatest tööseadustest. Tegelikult on see nii emotsionaalne teema, et ilmselt ei ole mõtet seda pikemalt käsitleda. Viies küsimus käsitleb Imre Siili välissuhtlust. Peab nentima, et Imre Siil ei esindanud välissuhtluses mitte oma persooni, vaid Eesti riiki ja Riigi Infosüsteemide Arenduskeskust. Imre Siil ei ole osalenud üheski rahvusvahelises tegevuses, kus tema isiku kaasamine või mittekaasamine oleks Eestile põhjustanud kriitilisi tagajärgi. Lõpuks veel kord kuues küsimus, aga ma tegelikult juba vastasin kõigile nendele punktidele, mis siin toodud on. Ütlen ainult üle, et siin on veel üks viga. Koondati kokku neli inimest, lisaks Imre Siilile ka Andres Kollist ning Riigihangete Keskuse töötajad Jaak Liivik ja Mare Võting. Karl Taklaja, keda on arupärimises nimetatud Isamaaliidu liikmeks ja kes võib-olla seda ka on, jätkab RIA direktori nõuniku ametikohal Euroopa Liidu struktuurifondide küsimustes. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Palun küsimusi! Palun, kolleeg Ivari Padar!

Selline teemat puudutav küsimus, et kui palju tegelikult riik kulutab aastal 2004 infotehnoloogia arengule riigieelarvest.

Aitäh! See on väga hea küsimus, aga sellele ei saa üheselt vastata, sest infotehnoloogiat, härra Ivari Padar, saab võtta kahtepidi. Esiteks on see raha, mis kulutatakse masinate jaoks ja mis ei lähe, te teate ise, mitte ainult riigiasutustele, vaid ka koolidesse. Me keegi ei tea, kui palju Eesti riigis ostetakse arvuteid, kui palju avatakse uusi i-punkte, me ei tea seda summat. Kui te küsite, kui palju läheb infotehnoloogia arendamisse, siis see on hoopis teine teema.

Palun, kolleeg Andres Tarand!

Aitäh! Minister mainis ajalehte Postimees, kus on head nõu antud. Meil on üks teine ajaleht veel, mul on praegu isegi laua peal tänane Eesti Päevaleht, kus infotehnoloogia tippspetsialist Linnar Viik käsitleb Eesti seisu. Seal nimetab tema Eesti suhtumist paternaalseks. See tähendab, et valitsus on nihukene issu, kes teab kõiki asju kõigist kõige paremini. Teised paternaalsed riigid, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, on sellest positsioonist infotehnoloogia asjus siiski loobunud. Kahtlemata tuleb juhtida, inimesi lahti lasta, tööle võtta, siin pole mingit hirmugi, kuid kui keegi süüdistaks ministrit paternalismis, et infotehnoloogia mõistmine on ikka siiamaale igal valitsuse liikmel üle jõu käinud, et selle kohta sisulisi seisukohti võtta, mida te siis õige vastaksite? Teiseks, küsimuse allküsimus on see, et infosüsteemid ja riigihanked kokku panna ...

Palun, aeg, härra Tarand!

... kas ei ole see pentsik mõte. Et olid küll ministeeriumides niisugused osakonnad, aga mida neil on üldiselt ühist?

Aitäh! Siin oli nii palju küsimusi, et ma ei tea, kas ma kõigile suudan vastata. Kõigepealt, milline süsteem Eestis infotehnoloogias on? Eks siin ole igal kirjutajal oma arvamus. Mina pean Linnar Viiki väga heaks selle ala spetsialistiks. Mul on hea meel, et ta kiitis hea sõnaga ka seda inimest, kelle me võtsime ministeeriumisse tööle just IT-nõunikuks, kes võiks üritada olla, ütleme hästi lihtsas keeles, Linnar Viigi töö jätkaja. See, et iga valitsuse liige ei suuda süveneda infotehnoloogia kõigisse arengutesse ja kõigisse nüanssidesse, on täiesti selge. Siin ei taha ma austatud härra Tarandiga üldse vaielda. Arvan, et selleks peakski Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis olema selle eluala spetsialiste, kes suudaksid selle teemakäsitluse panna ministrite, Riigikogu, aga ka avalikkuse jaoks lihtsasse keelde, et sellele teemale oleks ka alati tagatud rahva tugi. Mis puudutab spetsialiste, siis mina usaldan, ütlen täiesti siiralt, just Linnar Viigi suguseid välisspetsialiste, ma mõtlen väljaspool valitsust olevaid IT-spetsialiste. Nad on vaieldamatult väga erudeeritud just selles valdkonnas ja nende nõuandeid kuulan ma paari kuu tagant informaatikanõukogus. Julgen küll öelda, et aruteludel ei ole ma tähele pannud, et Vabariigi Valitsuse liikmed end selles konkreetses valdkonnas nendest inimestest targemaks peaksid. Võib-olla on küsimus tõesti selles, kuidas me oskame neilt nõu küsida, et nad saaksid meile head nõu anda. Selleks tehtigi need muudatused struktuurides. Tükk aega otsisin ma ka seda IT-nõunikku. See töö on kõik käinud just selle nimel, et saada võimalikult head spetsialistid, kelle kaudu saada häid sisendeid, et valitsus saaks just nende nägemuste ja otsuste põhjal ka õigeid otsuseid teha. Ma enne juba üritasin vastuses öelda, et Informaatikakeskuse ja Riigihangete Keskuse töö ei olnud niivõrd erinev, et neid ei oleks pidanud kokku panema. Tegelikult on nende töömaailmad infotehnoloogiliselt suhteliselt kokkupandavad ja eeldavad tegelikult infotehnoloogilist teadmist. See on sisuliselt IT-oskuse kasutamine eri eluvaldkondades. Mina ausalt öeldes näeksin heameelega, et me veel erinevaid valdkondi, kus asi põhineb väga paljuski infotehnoloogial, koondaksime sellesama keskuse alla. Siis on infotehnoloogiline potentsiaal tugevam. Tegelikult seda, mida sealt tahetakse saada, saavad needsamad spetsialistid sealt majast väga hästi ka anda.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Mainitud isikud käisid tööl avaliku teenistuse seaduse alusel. Seal on üks kindel säte, mis ütleb, et tuleb inimestele pakkuda vabu töökohti, enne kui neid töölt vallandatakse. Minister jättis oma suulises seletuses meile nimetamata, kas ta on kindel, et nendele inimestele pakuti töökohti.

Aitäh! Ütlen väga lihtsalt, et kui keegi soovib vaidlustada enda töölt vabastamist, siis selle jaoks on Eesti Vabariigis kohus. Mina ei ole kindlasti see instants, kes otsustab, kas Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse direktor käitus seaduslikult või mitte. Mul ei ole mitte ühtegi põhjust mitte usaldada proua Joabi. Kui teil on teistsugust infot, siis oleks hea, kui te seda jagaksite, aga minule teadaolevalt on kõik tehtud vastavalt seadustele. Koondamistasud, nagu ma ütlesin, on välja makstud. Härra Siilile maksti 129 003 krooni, sest tööstaaži oli tal üle kümne aasta. See on täiesti mõistetav, inimesel on pikaajaline tööstaaž, kõik on vastavalt seadustele välja makstud. Võib-olla oskab töökoha pakkumist konkreetselt kommenteerida asutuse juht, aga, nagu ma ütlesin, kui asutuses seni oli direktor ja mitu asedirektorit, siis nüüd jäi järele direktor ja kolm osakonnajuhatajat. Juhtide töökohtade arv vähenes niivõrd, et ma kujutan ette, et härra Siilil võis pigem seal asutuses tekkida motivatsiooniprobleem.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Kas on vaja avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud minister! Väikese sõnavõtuga siiski esineda tahaksin. Selle algus sai välja mõeldud täna hommikupoole ühel üritusel, kus üks tubli noor Reformierakonna liige meenutas eelmist valitsust ja üle-eelmist valitsust ja selle ministreid. Seetõttu võiks vist pöörduda tagasi aastasse 1999, kui sõlmiti ühte lepet, kuhu Reformierakond pidas vajalikuks märkida sisse kahe ministeeriumi ühendamise, ja üks teine erakond, mille nimi on Mõõdukad, oli sellele vastu. Siis jäi leppe tekst selliseks, et kaalutakse nende kahe ministeeriumi ühendamist. Kaalutigi, kuni see valitsus ise ennast ära kaalus ja järgmise valitsuse ajal jõuti selleni, et need kaks ministeeriumi ühendati. Tekkis selline huvitav efekt, et loodi struktuur, mis hiljem, sisuliselt paari kuu jooksul osutus ebaefektiivseks. Kõigi eelduste kohaselt tehti seda kiirustades või läbimõtlemata. Ei saa millegagi põhjendada, et üks suur muudatus, kahe ministeeriumi ühendamine, oleks olnud läbimõeldud ja mõistlik, kui juba mõne kuu möödudes selgus, et tuleb struktuuri muuta ja seoses sellega inimesi töölt vabastada. Julgen välja öelda ka ilmselt saama peal väljas olevatele valijatele ebameeldiva või ebapopulaarse tõe, et ma leian siiamaani, et nende kahe ministeeriumi ühendamine ei olnud mõistlik. Saan ka aru, et minister Atonenil on Euroopa Liidu kohustustega seoses peaaegu võimatu Eestis tööd teha. Ta peabki minu meelest praegu kogu aeg pidevalt Brüsselis istuma. Aga see ei ole ju lõppkokkuvõttes arupärimise teema. Arupärimise teema oli infotehnoloogia. Vastus Ivari Padari küsimusele ei saanudki teistsugune olla, sest keegi ei tea, kui palju Eesti riigieelarve ja ka näiteks Vabariigi Valitsus või tema ametid järgmisel aastal infotehnoloogia peale kavandavad kulutada. See selgub hiljem. Kui nendes tingimustes suudetakse seda tegevust ka koordineerida, on väga tore, aga neid kavasid tutvustati avalikkusele sellegipoolest alles siis, kui viis Riigikogu liiget olid Riigikogus ministrile arupärimise esitanud. Siis oli see selgitus lausa nii tubli, et üks suuremaid Eesti ajalehti pidas vajalikuks selle oma esilehele panna. Siinjuures kompliment härra ministrile või tema erakonnale, kes niivõrd hästi niivõrd tähtsaid küsimusi seletada suudab. Millest aga arupärimise teine pool ehk see personaalne pool? Lõppkokkuvõttes ei tekiks meil ju sellelaadilisi küsimusi, kui me ei oleks varem saanud teatud kogemusi, teisisõnu, kui ei oleks kogemusi, mis on seotud mitmete teiste struktuuride muutmiste, koondamiste ja kõige sellega, kui võim vahetub. Olgu see siis selleks korraks ja loodame, et minister Atonen ka tulevikus ei tunne huvi, kes tema alluvatest millisesse erakonda kuulub. Arvan, et see on mõistlik lähenemine. Loodetavasti ei tule tulevikus sellelaadilisi arupärimisi vähemalt sellele ministrile esitada.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Riigikogu liige Vilja Savisaar on k.a 8. oktoobril esitanud arupärimise eluruumide erastamise seaduse muutmise kohta. Palun!

Austatud kolleegid, nii vähe või palju, kui teid siia jäänud on! Minu arupärimine puudutab eluruumide erastamise seadust ja selle muutmise katset tänavu kevadel Riigikogus. Eluruumide erastamise seaduse § 9 kohaselt tuleb erastamise objektid, mida ei erastatud ostueesõigusega, erastada avalikul enampakkumisel. Samas aga ei ole sellise lahendusega tagatud eluruumide erastamise seaduse mõttest tuleneva - isikule eluaseme omandi võimaldamine - täitmine, sest eluruumi ostueesõigusega erastamise võimalus on antud ainult üürnikele, kes said avalduse eluruumi erastamiseks esitada enne 2001. aasta 1. juunit. Seega ei ole eluruumide erastamise seadusega tagatud võrdse kohtlemise printsiibi täitmine eluruumide üürnikele ostueesõigusega eluruumi erastamiseks. Näiteks, ainuüksi Tallinnas on pärast 1. juunit 2001 kuni käesoleva ajani üürile antud rohkem kui 1000 eluruumi. Lisaks sellele ootab veel 4000 sundüürnikku Tallinnas korterijärjekorras. Ka nende puhul tekib küsimus, mis saab nende eluruumidest ja kuidas neil on neid võimalik erastada. Meenutan sedagi, et sellessesamasse seadusesse on sisse kirjutatud ka teine tärmin, nimelt 31. detsember 2001, millal lõppes üldse eluruumide erastamine ja seda just nimelt omandireformi aluste seaduse mõttes. Ühelt poolt on kõik korrektne, riik ütleb, et jah, eluruumide erastamise seadus puudutas eluruumide erastamist ainult omandireformi aluste seaduse mõttes. Ühelt poolt riik ongi kõik teinud. Omandireformi aluste seaduse järgi on subjektidele eluruumid või majad tagastatud, samal ajal on riik jätnud teise poole küsimused lahendamata. Ta on jätnud lahendamata tagastatud majades elavate inimeste probleemid, kes on muudetud sundüürnikeks. Et seda probleemi mingilgi määral leevendada ja lahendada, esitas Keskerakonna fraktsioon kevadel ettepaneku eluruumide erastamise seaduse muutmiseks. Vabariigi Valitsus seda ei toetanud. Möönan, et sellel muudatusettepanekul oli vigu ja sellega oli probleeme, aga see ei oleks pidanud tähendama, et see tuli 4. juunil esimesel lugemisel Riigikogu menetlusest välja lükata. Seda oleks saanud muuta ja parandada, kui majandusministeerium oleks selleks soovi avaldanud, tahtnud tegelikult selle küsimusega tegelda ning seda lahendada. Siit on tingitud ka minu esimene küsimus: miks ministeerium niimoodi käitus, miks ta ei andnud sellele küsimusele positiivset hinnangut ja seega ei toetatud ka Riigikogus selle küsimuse edasist arutamist? Samal ajal möönab minister Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Riigikogule esitatud arvamuses, et Vabariigi Valitsus peab oluliseks lahendada kõik eluruumide erastamise seadusest tulenevad probleemid tervikuna ja peab vajalikuks elamureformi tegelikku lõpetamist. Seoses sellega esitasin ministrile teise küsimuse. Võtsin arvesse seda, et lisaks sundüürnikele on Tallinnas vähemalt 40 maja, mille riik on koos elanikega maha müünud. Ka nende majade elanikud on tegelikult õigusest eluruumile kui omandile ilma jäetud. Me lootsime väga, et majandusministeerium kiirustab seaduse Riigikokku toomisega, see tähendab, tervikliku lahenduse pakkumisega. Seda aga ei ole toimunud. Minu teine küsimus kõlab järgnevalt: millal valitsus kavatseb hakata täitma ministri antud lubadust lahendada kõik eluruumide erastamise seadusest tulenevad probleemid? Aitäh!

Aitäh! Palun, härra minister!

Austatud proua esimees! Head Riigikogu liikmed! Et kogu teemasse paremini sisse minna, räägin natuke pikemalt eluruumide erastamise seaduse filosoofiast ja siis vastan lühidalt kahele hästi konkreetsele küsimusele. Nagu te teate, on eluruumide erastamise seaduse § 2 lõike 1 kohaselt eluruumide erastamise eesmärk anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Seadusandja kehtestas seadusega püstitatud eesmärgi saavutamiseks kindla tähtaja. Eluruumide erastamise seaduse § 22 lõike 6¹ kohaselt sai avaldust üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks esitada 2001. aasta 1. juunini. Kusjuures avalduse esitamise tähtpäev ei kehtinud õigusvastaselt võõrandatud eluruumide puhul, mis kuni nimetatud tähtpäevani ei kuulunud erastamisele seoses sellega, et eluruumide tagastamiseks või kompenseerimiseks oli esitatud avaldus. Kohustatud subjektidel tuli erastamise toimingud nimetatud tähtajaks esitatud avalduste osas lõpetada 2001. aasta 31. detsembriks, välja arvatud juhul, kui eluruumi erastamisel oli esitatud kohtule kaebus ja kohtuvaidlus ei olnud lõppenud. Pärast 2001. aasta 1. juunit on võimalik nii asustatud kui ka asustamata eluruume erastada eluruumide erastamise seaduse § 9 kohaselt, see tähendab, avaliku enampakkumise korras. Seega saab ka praegu eluruume erastada, seda küll mitte otsustusõigusega, vaid avaliku enampakkumise korras. Selline lahend tagab isikule võimaluse praegu omandada eluruum eluruumide erastamise seaduse alusel. Eluruumide erastamise seaduse eesmärk ei ole aga mitte kunagi olnud anda isikule lõpmatult kestev võimalus igal juhul omandada üürilepingu alusel kasutatav eluruum ostueesõigusega, mis üldjuhul tähendab sisuliselt isikule üürilepingu olemasolul eluruumi soodustingimustel ostuvõimaluse andmist. See ei ole mitte kunagi olnud eluruumide erastamise seaduse eesmärk. Eluruumide erastamise seaduse eesmärk oli erastamise kaudu leida eluruumile omanik ning teatud kindla aja vältel anda eluruumi üürnikule võimalus vastava soovi olemasolu korral esimesena, enne teisi soovijaid, omandada tema kasutuses olev eluase. Leian, et püstitatud eesmärgi on eluruumide erastamise seadus põhiosas täitnud. Tuletan teile meelde, et see seadus oli mõeldud tegelikult selle probleemi lahendamiseks, et sisuliselt kõik korterid kuulusid riigile ja nad tuli erastada. Eluruumide erastamise seadus on oma olemuselt omandireformi aluste seadusest tulenev reformiseadus. Ei ole mingit mõtet eeldada (kindlasti ei ole see ka mõistlik), et reform võiks olla lõputult kestev protsess. Reform saab olla vaid ajutise iseloomuga ja ta on alustatud väga konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, analüüsides reformi kulgu, ei ole leidnud enam mõistlikke põhjendusi, miks peaks peaaegu kaks aastat tagasi lõppenud soodustuse (sisuliselt omandas üürnik tema kasutuses olnud eluruumi turusituatsiooniga võrreldes tunduvalt soodsamalt) seadusega taas kehtestama. Kuigi eluruumide erastamise seaduse üks eesmärk oli isikule eluruumi omandi tagamine, on eluruumi omandamine võimalik praegu ka vabaturutingimustes ning seega ei ole eluruumi erastamine ostueesõigusega ainus eluaseme võimaldamise viis. Nagu eespool öeldud, saab eluruumi omandada ka eluruumide erastamiseks korraldatavatel enampakkumistel. Kuigi eluruume on üürile antud ka pärast eluruumide erastamise seaduses sätestatud tähtaja, 1. juuni 2001, möödumist, ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvates tegemist üürnike võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Muide, kõigile kodanikele ei ole meil ka praegu pakkuda üürilepinguid, mille alusel saaks kortereid erastada. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega oleks tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletaks ilma nähtavate põhjusteta erinevalt. Praegusel juhul on tegemist erineval ajal eluruumi üürilepingu sõlminud üürnikega. Ühel juhul oli üürileping sõlmitud enne seaduses sätestatud tähtaega ja isikul tekkis subjektiivne õigus eluruum erastada. Teisel juhul on eluruumi üürileping sõlmitud pärast seaduses sätestatud tähtaega ning vastavat subjektiivset õigust üürnikel ei tekkinud. Seetõttu koheldakse üürnikke ebavõrdselt erinevatel asjaoludel ning võrdse kohtlemise printsiipi kindlasti rikutud ei ole. Võrdse kohtlemise printsiipi oleks rikutud juhul, kui osal enne 1. juunit 2001 üürilepingu sõlminud üürnikel oleks erastamisõigus ning osal mitte. Ka ei ole sellise tähtaja puhul rikutud õiguspärase ootuse printsiipi, sest isikud ei saanud pärast 1. juunit 2001 üürilepingu sõlmimisel seadusele tuginedes eeldada, et neil tekib tulevikus võimalus saada riigilt ostueesõiguse teostamise näol soodustusi. Kokkuvõtteks ütlen, et eluruumide erastamise seadus oli tegelikult mõeldud üleminekuseaduseks, mis pidi tollel ajal peaaegu 100% riigi omanduses olnud elamufondi kodanikele laiali jagama. Nüüdseks on selles seaduses toodud tähtajast kaks aastat möödunud. Olukord on muutunud ja oleks mõistlik, kui me lähtuksime uutest kriteeriumidest. Kinnitan, et meil ei ole mitte kunagi võimalust anda kõigile kodanikele üürilepinguid ja seega vastavalt eluruumide erastamise seadusele või küsija mõttele anda igavesti õigust üürilepinguid ka automaatselt omandiõiguseks ümber vormistada. Nüüd konkreetsed vastused küsimustele. Esiteks, miks ei toetatud vastavat eelnõu? Vastus on seesama, mida ma üritasin pikalt kirjeldada. Minu arvates oli eluruumide erastamise seaduse mõte ajutine reformi läbiviimine, mitte see, et igavesti toetada üürilepingu alusel saadud pinna erastamise või endale saamise võimalust. Teiseks, millal kavatseb valitsus hakata täitma lubadust lahendada eluruumide erastamise seadusest tulenevad probleemid? Arvan, et Vabariigi Valitsus, aga eriti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegelevad eluruumide erastamisel tekkinud probleemide lahendamisega. Üritame kõigiti osaleda selles, ütleme, omandireformist tingitud probleemide lahendamise protsessis. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Palun küsimused! Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teema on küllaltki aktuaalne, sest kõikides omavalitsustes, ma mõtlen eelkõige just neid omavalitsusi, mis piirnevad linnadega, on omandireformist tingitud nn sundüürnike probleemi lahendamisel raskusi. Meil on vastu võetud elamumajanduse arengukava aastateks 2003-2008. Järgmise aasta eelarves ei ole sees rida, mille põhjal seda kava hakata täitma. Millest on tingitud see, et me ei suutnud seda rida panna sisse järgmise aasta riigieelarvesse?

Aitäh! See on täpselt nii, nagu te ütlete: järgmise aasta riigieelarves selle teemaga tegelemiseks raha ei ole. Küll on võimalusi seda probleemi lahendada teiste valitsuse käsutuses olevate fondide kaudu. Usun, et tegelikult oligi põhjus see, et me leidsime, et omandireformi reservfondi abil on võimalik kogu seda teemat käsitleda. Miks eelarves seda raha ei ole? See on ilmselt retooriline küsimus, sest kõik me teame eelarve suhteliselt pingelist olukorda.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Tahan siiski tulla tagasi võrdse kohtlemise printsiibi juurde. Kas te, lugupeetud minister, väidate tõepoolest, et me kohtleme sundüürnikke praegu võrdselt nende inimestega, kes said tegelikult riigi ehitatud majasse korteri? Nende jaoks oli tõepoolest 2001. aasta lõpp viimane tähtaeg. Kui nad said oma korteri erastada, siis nad said. Riik viis omandireformi lõpule, tagastas nii palju, kui oli võimalik, ja nii paljudele, kui vähegi osati välja mõelda. Teisest küljest ei ole nende aastate jooksul riik aidanud praktiliselt sendigagi kohalikku omavalitsust, et saaks sundüürnikele ehitada kortereid, mida kohalikud omavalitsused võiksid üürile anda. Sundüürnikel ei tekkinudki enne 1. juunit võimalust avaldust esitada, sest neil polnud korterit, mille kohta avaldust esitada. Kas te väidate, et see on tõepoolest võrdne kohtlemine?

Aitäh! Mina ei käsitle kodanikke vastavalt staatusele, vastavalt sellele, kas keegi on sundüürnik, kas keegi on lihtsalt noor inimene, kes nõukogude ajal korterit ei saanud ja seetõttu ei saanud korterit erastada. Mina lähtusin teile vastates ja võrdse kohtlemise printsiibist rääkides eluruumide erastamise seadusest ja selle seaduse subjektidest, nendest inimestest, kes on taotlenud või sooviksid taotleda korteri erastamist vastavalt eluruumide erastamise seadusele. Kui me isegi ei räägi seadusest, ei ole me mitte iialgi võimelised tagama kõigile sundüürnikele või nendele inimestele, kes ei ole saanud korterit erastada, riigi poolt korterit. Selleks lihtsalt vahendeid ei ole. Siin tekib tegelikult väga ohtlik tendents, kui me sooviksime neid kortereid veel ka erastada, sest sel juhul me ju tekitame olukorra, kus me pidevalt maksumaksja kulul ehitame uusi kortereid, anname nad üürile, samal ajal riigile seda elamufondi ei jääks. Me ei lahenda seda probleemi mitte iialgi. Seetõttu ei pea ma õigeks, kui neid kortereid erastataks. Pean õigeks, et sundüürnike probleemide lahendamiseks annaks neile riik või, õigemini küll, kohalik omavalitsus üürile elamispinna, kus nad saavad elada. Kohalikul omavalitsusel on õigus öelda, millist üüri ta tahab, mismoodi ta neid inimesi kohtleb. Juhul kui me need korterid erastame, siis piirame kohaliku omavalitsuse võimalust selle probleemiga ajapikku tegelda.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Teie juttu on ilus kuulata. Paistab, et te ise ega teie sugulased või tuttavad ei ole omandireformi rataste vahele jäänud. Te ütlesite, et riik ei hakka nende inimestega tegelema, kuid tegelikult on sundüürnikud ju riigi poolt oma kodust ilma jäetud inimesed. Miks nüüd riik järsku oma käed nendest muredest puhtaks peseb?

Aitäh! Esiteks, teie väide oli vale. Minu lähikonnas on inimesi, kes on omandireformi aluste seaduse tõttu pisut kannatada saanud, aga see ei ole oluline. Teiseks, ma ei öelnud, et riik ei hakka sellega tegelema. Ma ütlesin, et riik ei ole võimeline seda probleemi mitte kunagi lõplikult lahendama. Kinnitan, et riik tegeleb sellega, ma ütlesin ka oma vastuses, et riik tegeleb sellega ja peab tegelema. Aga olukorras, kus me kavatseme üürilepingut sõlmides need korterid ka erastada, lükkame me tegelikult lahendust ainult edasi. Ütlen täiesti selgelt: minu nägemus on see, et riik peab koos kohalike omavalitsustega looma üürielamufondi. Tuleb ehitada üürimajasid. Tallinn seda teeb. Kindlasti teevad seda hiljem ka teised omavalitsused. Selleks muide on KredEx andnud teatud toetusi välja. Juhul kui me need pinnad säilitame üüripindadena, siis on meil kaugemas perspektiivis võimalus, et üüripindu tekib järjest juurde, sundüürnikke jääb järjest vähemaks ja probleem võib mingil määral lahenduse leida. Kui me need pinnad järjest riigi või kohaliku omavalitsuse käest ära anname ja erastame, siis probleem jätkub. Järjest tulevad järgmised inimesed, kes ei ole korterit erastada saanud ning kes soovivad üürida elamispinda ja selle kaudu seda ka erastada.

Palun, kolleeg Kaarel Pürg!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma lähenen sellele küsimusele teise kandi pealt. Kohtla-Järve on omapärane linn. Inimesed on seal olnud väga seaduskuulekad ja on enamikus püüdnud oma korteri erastada. Aga seoses tööpuuduse kasvuga polegi Kohtla-Järve paljudes linnaosades nagu enam elanikke. Inimesed jätavad maha erastatud korterid, olles kaotanud lootuse neid müüa. Ei ole kaugel aeg, kus neljatoalist korterit müües peab inimene peale maksma, kolmetoalise puhul on olukord enam-vähem fifty-fifty, kahetoalise ja ühetoalise eest on lootust mingi summa saada. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegeleb sellega ja oskab soovitada väljapääsu olukorrast, kus majades on massiliselt mahajäetud erastatud kortereid? Seal on terved majad maha jäetud, seal on tekkinud ka meeletud võlad. Kas ministeerium selle küsimusega ka tegeleb või on see kaugem muusika?

Aitäh! Vaieldamatult on see teema, millega peab ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegelema. Kui te küsite, kas meil on olemas võluvitsake või selge lahendus, siis ütlen, et seda kahjuks ei ole. See probleem on meile jäänud vanast ajast. Ma saan täiesti selgelt aru, et just nendes piirkondades, mis vana korra ajal olid töökohtade poolest väga atraktiivsed, kuid praegu seda enam ei ole, on sellised probleemid. See ei ole mitte ainult Ida-Virumaa probleem, see on ka mujal Eestis väikeste, võib öelda ühefunktsiooniliste, monofunktsionaalsete asulate probleem. Neid näiteid on päris palju. Siin ei ole lihtsat lahendust ja ma ei saa väita, et kellelgi on võluvõti. Kohalikel omavalitsustel ja kindlasti ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ning Sotsiaalministeeriumil tuleb koostööd teha ja lahendusi otsida. Tegelikult on olemas toimetulekutoetused, on olemas toetused, mille abil inimestel peaks olema teoreetiline võimalus oma eluasemekulude, kommunaalkulude eest maksta. Kindlasti on küsimus ka selles, et paljudel inimestel ei ole, ma ei ütle seda praegu üleolevalt, piisavalt teadmisi või piisavalt informatsiooni, kuidas abi saada. Seetõttu tihti võlad kuhjuvad ja lõpuks on inimene juba lootusetus olukorras, kust väljarabelemine on keerulisem. Siin näen ma väga palju ruumi koostööle riigi tasemel asutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste vahel. Väga palju tuleb teha tööd selleks, et inimesi informeerida, neid juba eos aidata. Sellega peab tahes-tahtmata tegelema. Kui küsimuse teine pool oli, et kas on võluvitsake, siis seda ei ole. See on kahjuks palju keerulisem probleem, kui me tunnistada tahaksime.

Palun, kolleeg Liina Tõnisson!

Lugupeetud härra minister! Mul on piinlik, aga ma pean teie poole näppu viibutama ja ütlema, et teil on kodutöö tegemata, teisisõnu, te räägite asjadest veidi vildakalt. Nimelt ei sisaldanud Keskerakonna liikmete esitatud seaduseelnõu uute ehitatud munitsipaalmajade korterite erastamise printsiipi, vaid silmas oli peetud siiski neid väheseid kortereid, mis kuskil vabanevad ja mis on ammu olemas. Esiteks on teie kodutöö vildakas, lugege läbi, mis teile lauale pannakse või laske nõunikel läbi lugeda. Teine printsiip veel: riigimajadega see eelnõu ei tegelnud. Eestis on üldse võetud vastu printsiip, et elamumajandusega tegelevad munitsipaalvõimud. Nüüd tuleb minu küsimus. Te kinnitasite püsivalt, et omandireform on lõppenud ja riik ei saa elu rataste vahele jäänuid lõpmatult abistada. Minu küsimus on: kas meie põhiseadusega ei ole fikseeritud võrdse kohtlemise printsiip, et kõik ühesugusesse situatsiooni sattunud inimesed saavad riigilt ühesuguse toetuse, abi või lahenduse?

Aitäh, proua Tõnisson! Kui ma rääkisin uutest majadest, siis ma tõin teoreetilise näite. Ma ei vastanud mitte arupärimisele, vaid ehitasin väga selgelt üles skeemi, kuidas me tegelikult võiksime probleemi lahendada, ehitades üürimaju, sõlmides üürilepinguid, aga kui me järjest nendest majadest loobume, siis ei ole asjal mingit mõtet. Täpselt samamoodi on samasugune üürifond need korterid, mida teie soovite erastada ja mille erastamist mina ei pea õigeks. Kui ma ütlesin munitsipaalkorterite asemel kogemata riigikorterid, siis ma tegelikult eksisin selles mõttes, et ma kasutasin vana nõukogudeaegset sõnakõlksu. Siis nimetati neid riigikorteriteks. Midagi ei ole teha, noorele inimesele on see vana sõnakõlks külge jäänud. Ma palun väga vabandust, ma eksisin, proovin seda rohkem mitte teha. See on täiesti õige, Eestis on munitsipaalelamufond või juba eraomanduses olev elamufond, nii et selles mõttes ei ole mingit kahtlust, et teie märkus oli õige. Mis puudutab võrdse kohtlemise printsiipi, siis, proua Tõnisson, ma kinnitan, selle seaduse raames, mis pani tähtajaks 1. juuni 2001, seda printsiipi ei rikuta. Muidu, ma usun, oleks see seadus ammu kohtusse kaevatud ja oleks kohtus ka põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud. Usun, te saate samamoodi aru kui mina. Julgen teile öelda, et see on inimlikust seisukohast tõesti ebavõrdne. Eesti Vabariigi kodanikud pandigi omandireformi aluste seadusest tulenevalt ebavõrdsesse olukorda, sest keegi oli nõukogude ajal saanud korteri, ta sai selle erastada ja tal on praegu omand. Teine inimene elas tagastatavas majas ega saanud seda erastada. Kolmas inimene oli näiteks nõukogude ajal ehitanud endale kooperatiivkorteri või elumaja, ta ei saanud ka midagi erastada. Julgen kinnitada, et puhtinimlikult täielikku, kuidas öelda, võrdse kohtlemise printsiibi rakendamist omandireformi aluste seadus tõepoolest ei taga või sellest seadusest tulenevad printsiibid kahjuks ei taga.

Proua Tõnisson, arupärimise puhul saab esitada ainult ühe küsimuse. Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud härra minister! Nagu me teame, on sundüürnikke järele jäänud väga täpne arv, uusi juurde ei tule. Kas neile ei võiks siis erastamisel kehtida samasugused tingimused, nagu olid mõni aasta tagasi?

Aitäh küsimuse eest! Pean kordama sedasama vastust, mida olen mitu korda öelnud. Minu arvates ei ole õige neid kortereid erastada. Ma üritasin just eelmisele küsimusele vastates tuua näite, et absoluutset võrdsust ei ole me mitte kunagi võimelised tagama. Omandireformi aluste seadus või sellest tulenevad aktid seda võrdsust lihtsalt ei võimalda. Selleks oleks pidanud korterite erastamise või müügi korraldama sootuks teise süsteemiga, et kõigil kodanikel oleksid olnud võrdsed õigused osaleda kas oksjonitel või konkurssidel. Eestis valiti see tee, mis valiti. Vigade parandust praegu, kümme aastat hiljem, tegelikult isegi rohkem kui kümme aastat hiljem, ei ole võimalik teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Kas on vaja avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Vilja Savisaar!

Aitäh! Ega ma ei olekski tulnud pulti, kui ministri viimased laused ei oleks tekitanud meis ülemäärast kõhedust. Härra minister! Teie olete ministriks valitud rahva poolt ja Riigikogu poolt paika pandud täpselt niisamuti, nagu meie siin saalis oleme rahva poolt valitud. Ja valitud mitte selleks, et käsi laiutada ja ütelda, et on küll ülekohus, aga mitte midagi teha ei saa. Me oleme siia ikkagi selleks valitud, et kui tunnistatakse, et ülekohus on olemas, siis tuleb seadust kas muuta (meie käes on ju võim) või võtta vastu otsused, et see ülekohus likvideerida. Aga tulla pulti ütlema, et ei saa kõike seda lahendada, mis on kümme aastat tagasi tehtud! Aga kui kümme aastat tagasi tehtud ülekohus kestab tänaseni, siis oleme meie ja teie seatud ja valitud seda ülekohust (likvideerida seda vaevalt on võimalik) vähemalt leevendama. Seda oleksin ma tahtnud täna ministri suust kuulda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Aitäh, härra minister! Palun registreeruda vabas mikrofonis esinemiseks pärast minu haamrilööki! Vabas mikrofonis sõnavõtusoove ei ole. Lugupeetud kolleegid, istung on lõppenud. Istungi lõpp kell 17.32.