Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu istungit. Juhatuse nimel olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun valitsuse esindaja lugupeetud Ülle Aaskivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus ei anna täna Riigikogu menetlusse eelnõusid, vaid võtab ühe eelnõu tagasi. Nimelt võtab valitsus Riigikogu menetlusest tagasi avaliku teenistuse seaduse § 53 muutmise seaduse eelnõu, mis teil kannab registreerimisnumbrit 97 SE.

Järgnevalt Andres Tarand, palun!

Lugupeetud esimees! Eile hommikul vara ärgates sain ma teada rõõmustava uudise, et on otsustatud Maarjamaa rist kaela riputada kodanik Ridigerile, nagu me teda Eestis tunneme. Selle rõõmuga kaasnesid siiski mõned küsimused. Need on selle ettepaneku tegijale proua Ojulandile, keda me teame kui Eesti välisministrit. Küsimused on niisugused. "1. Kas nimetatud ettepanek kuulub Teie uue Vene poliitika koosseisu, mille IX Riigikogus välja kuulutasite? 2. Millise dokumendi alusel järeldasite, et kodanik Aleksei Ridiger ei ole Eesti Vabariigi kodanik? 3. Kas olite teadlik KGB osast Vene õigeusu kiriku lammutamises enne Aleksei Ridigeri värbamist ja nimetatu osa selles tegevuses Eesti Vabariigi territooriumil? 4. Kas praeguses Välisministeeriumis Teid keegi ei hoiatanud, et Vabariigi Presidendi nimetatud žest võib kahjustada härra Arnold Rüütli kui tuntud vabadusvõitleja mainet?" See on arupärimine.

Järgnevalt Siiri Oviir, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie Marika Tuusiga anname üle riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Lühidalt tutvustan teile sisu. Lastekodu ei ole enam ainuke võimalus vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele. Riik on võtnud suuna arendada ja toetada eestkoste institutsiooni ja hooldusperede institutsiooni, kuid tänane peretoetuste seadus seab need lapsed ebavõrdsesse olukorda. Nimelt, kui laps on lastekodus ja saab täisealiseks, astub lastekodust välja, on tal võimalus saada elluastumistoetust, kasvades eestkostel või hooldusperes, mis on tunduvalt perekesksem ja inimlikum, tal seda võimalust ei ole. Ei ole meil seadusandjana mingit õigustust kohelda neid lapsi ebavõrdselt. Ja sellest tulenevalt, kõrvaldamaks ebavõrdsus nende väheste laste osas, kes on eestkostele või hooldusperedesse võetud, ja arendamaks seda suunda, propageerimaks seda suunda, kõrvaldamegi me peretoetuste seaduse muudatustega nimetatud ebavõrdsused. Aitäh!

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! 1990. aastate alguses võttis Eesti riik suuna ühtse haridussüsteemi loomisele ja seega ka gümnaasiumi tasemel peamiselt eestikeelsele õppele üleminekule. On olnud mõningaid muutusi seadustikus, aga idee järgi on see suund siiamaani kehtinud ja alates õppeaastast 2007/2008 peaks Eestis algama üleminek eesti õppekeelega gümnaasiumiharidusele. Eelmisel aastal tegi Riigikogu valitsuse ettepanekul seadusmuudatuse ja lisas väga lihtsa teksti, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel ja see rakendub 2007. aastast. Muu hulgas tähendab see, et loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Sellekohase ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Jällegi järjekindlusetus meie seadusandluses ja seda on nii õpetajad, koolijuhid kui ka ajakirjandus 2002. aastal tervitanud kui loobumist sellest printsipiaalsest seisukohast, et Eesti riik tulevikus on ühtse haridussüsteemiga. Sest lisaks sellele, et integratsiooniprotsessid on natukene takistatud, kui suur osa noortest saab gümnaasiumihariduse põhiliselt vene keeles, nad ei pääse kõrgkoolidesse, on selline kahepalgelise süsteemi ülalpidamine ka riigile kulukas. Isamaaliidu fraktsioon teeb ettepaneku muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust nii, et täiesti selgelt oleks eesti keel õppekeeleks gümnaasiumides alates 2007. aastast ja anname sellekohase eelnõu üle.

Järgnevalt Indrek Raudne, palun!

Austatud härra juhataja! Head kolleegid! Mul on au ja võimalus anda Riigikogu koalitsioonifraktsioonide poolt üle kaks eelnõu. Esimene eelnõu on koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu. Teadupärast võttis Riigikogu 28. jaanuaril 2003. aastal enda algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse vastu, millega koolieelsete lasteasutuste pedagoogide palgavahendite finantseerimine võeti riigi kanda. Seejuures ei analüüsitud lasteasutuste pedagoogide palgakorralduse põhimõtete muutmisega kaasnevaid mõjusid. Kuna seadusmuudatus jõustus eelarveaasta keskel, siis pole seadus seni ka rakendunud. Kuni koolieelse lasteasutuse seaduse muutmiseni oli munitsipaallasteasutuste õpetajate palgakorraldus ja vastavad vahendid täielikult kohalike omavalitsuste pädevuses. Üleantava eelnõu eesmärk on mitte vähendada kohalike omavalitsuste tegevusvabadust ja võimalust iseseisvalt korraldada oma elu, jättes lasteasutuste pedagoogide palgakorraldamise osas vahendid, õigused ja vastutuse kohalikele omavalitsustele. Nii näeb ka ette selle aasta riigieelarve. Ma annaksin selle eelnõu heameelega üle. Teine eelnõu puudutab Eesti Vabariigi haridusseaduse ja õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadust. Selle on algatanud koalitsiooni kuuluvad fraktsioonid ja see puudutab kauaoodatud õppelaenu kustutamist lapse sünni korral järgmisest aastast. See õppelaenu kustutamine laieneb nendele emadele või isadele, kellel sünnib laps pärast 1. jaanuari 2004 ja kellel on õigus taotleda õppelaenu kustutamist, kuna nad on saanud õppelaenu kas kõrgkoolis õppimise ajal või kutsehariduses keskhariduse baasil õppimise ajal. See on üks osa koalitsiooni poliitikast, perepoliitikast ja ka üks iibemeede nõndanimetatud vanemapalga kõrval. Mul on heameel ka see eelnõu üle anda.

Rohkem eelnõusid ja arupärimisi ei ole. Valitsus võttis tagasi eelnõu 97. Juhul kui neli esitatud eelnõu vastavad kodukorraseaduse nõuetele, määrab juhatus hiljemalt kolme tööpäeva jooksul juhtivkomisjoni ja saadab ühtlasi arupärimise kohe edasi adressaadile. Austatud Riigikogu, teeme kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget.

Riigikogu juhatus edastas Riigikogu liikmete Tunne Kelami, Andres Herkeli, Helir-Valdor Seederi ja Trivimi Velliste k.a 24. septembril esitatud arupärimise siseministrile. Riigikogu juhatus edastas samuti Riigikogu liikmete Tunne Kelami, Andres Herkeli, Helir-Valdor Seederi ja Trivimi Velliste k.a 24. septembril esitatud arupärimise peaministrile. Riigikogu liikmete Ivari Padari ja Eiki Nestori k.a 24. septembril esitatud arupärimine edastati majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Riigikogu juhatus võttis menetlusse Vabariigi Valitsuse k.a 24. septembril algatatud seaduse "2004. aasta riigieelarve" eelnõu ning määras selle juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni. Rahanduskomisjon palub teatada, et eelnõule on lisatud väga mahukas, ligi 500-leheküljeline seletuskiri. Seletuskiri raamatu kujul jõuab Riigikogu liikmeteni järgmise täiskogu töönädala esmaspäeval, käesoleva aasta 6. oktoobril. Enne nimetatud tähtaega on võimalik seletuskirja lugeda elektroonsel kujul. Seletuskiri on avaldatud Riigikogu veebileheküljel. Õiguskomisjoni esimees palub teatada, et täna, 25. septembril algab õiguskomisjoni istung 15 minutit pärast Riigikogu täiskogu töö lõppemist.

Päevakorra täpsustus. Euroopa asjade komisjon on teinud ettepaneku, et teises päevakorrapunktis oleks ettekande kestus kuni 30 minutit, küsimuste esitamiseks ning sõnavõttudeks on aega nende ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kui tekib vajadus pikendada Riigikogu istungit, siis selle otsustame, kui Riigikogu istungi aeg saab täis, s.o kell 13.

Lugupeetud Riigikogu, alustame tänase päevakorra käsitlemist. Kõigepealt ülevaade õigustloovate aktide kooskõlast Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamisest. Palun ettekandeks kõnepulti õiguskantsler Allar Jõksi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Käesoleval suvel möödus 65 aastat Eesti Vabariigi õiguskantsleri institutsiooni asutamisest ja kümme aastat taasasutamisest. Lubage mul tänast ülevaadet alustada tagasipõikega aastasse 1940. Eesti Vabariigi esimene õiguskantsler Anton Palvadre sõnastas toona oma ülevaadet alustades õiguskantsleri ameti niimoodi: "Selleks, et riigivõim käiks seaduslikku teed ja voolaks seaduslikkuse kanalite kaudu, on nüüd ette nähtud eriline ametikandja õiguskantsleri nimetuse all." Lugedes õiguskantsleri ülevaadet aastast 1940, tundusid küsimused, millega tollane õiguskantsler igapäevaselt kokku puutus, kummaliselt tuttavlikud - seaduste vastavus põhiseadusele, seaduste ja määruste omavaheline kokkukõla, õigusaktide kehtivuse tingimused, õiguskeel, isikute põhiõiguste seadusvastane rikkumine. Rootsi ja Soome eeskujul kõrgeima õigusvalvuri loomine pole kindlasti Eesti geograafiline eripära. Olen arvamusel, et õiguskantsleri institutsiooni panustamine räägib eeskätt Eesti rahva sügavast usust õigusel, õiglusel ja demokraatial põhinevasse riigikorraldusse. Teiselt poolt on siia peidetud ka tubli annus talupojatarkust juhuks, kui riigivalitsejad hakkavad rahva huve eirates toimetama omasoodu. Nii on vägagi kaasaegne ka 65 aasta eest väljaöeldud põhimõte, mille kohaselt õiguskantsler peab olema riigi teistele võimudele kaaslaseks Eesti õigusliku korra süvendamise ja säilitamise ülesande teostamisel. On selge, et isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitseks ning riigivõimu põhiseaduspäraseks toimimiseks on Riigikogu ja õiguskantsleri tõhus koostöö vältimatu. Austatud rahvaesindajad! Vastavalt õiguskantsleri seadusele peab õiguskantsler esitama Riigikogule igal aastal kaks ülevaadet. Täna on need kaks ülevaadet esmakordselt teie laual ühiste kaante vahel. Sellise uudse lähenemise, mis hägustab teadlikult põhiseaduslikkuse järelevalve ja halduskontrolli piire, on tinginud muutuv elu ja arenev õigusolustik. Kui Riigikogu otsustas 1999. aastal ühendada põhiseaduslikkuse järelevalve ja ombudsmani funktsioonid ühte kõrgesse põhiseaduse institutsiooni, valis Eesti maailmas unikaalse tee. Milline peaks olema õiguskantsleri institutsiooni tulevikuvisioon, et saaksin olla Riigikogule ühteaegu nii tugev partner kui ka konstruktiivne opositsionäär? Kindlasti on sellesse normikontrolli ja ombudsmani sümbioosi kätketud omajagu vastuolu, eeskätt just suhetes Riigikoguga. Vajab ju ombudsman haldusvõimu ohjamisel seadusandja usaldust ja toetust. Teiselt poolt ei saa aga ei õiguskantsler ega ka Riigikohus seaduste põhiseaduslikkuse üle otsustamisel omale kompromisse lubada. On tõsi, et õiguskantsleri töö tulemuslikkus sõltub suuresti ka Riigikogu tahtest ja julgusest rahva ees seisvatele probleemidele näkku vaadata. 1992. aastal vastuvõetud põhiseaduse alusel esitatav tänane ülevaade Riigikogule on järjekorras kümnes. Selle aja jooksul on õiguskantsler esitanud üle 400 ettepaneku erinevate õigustloovate aktide põhiseadusega kooskõlla viimiseks ning valdaval enamikul juhtudel on nende ettepanekutega arvestatud. Riigikohtusse on õiguskantsler seni pöördunud kokku 17 korral, millest kahel korral on Riigikohus jätnud õiguskantsleri taotluse rahuldamata. Kuna enim konstitutsioonikontrolli menetlusi viiakse Õiguskantsleri Kantseleis läbi just seaduste põhiseaduslikkuse osas ning ka vead madalamatel seisvates õigustloovates aktides saavad tihti alguse segastest ja lünklikest seadustest, siis ei tohi dialoogi Riigikogu ja õiguskantsleri vahel alahinnata. Olen seisukohal, et õiguskantsleri institutsiooni kahene olemus, millel eespool peatusin, aitab tõhustada põhiseaduse ja põhiõiguste kaitset ning anda ka laiema mõõtme õiguskantsleri koostööle Riigikoguga. Nüüd paari sõnaga täitevvõimu õigusloomest. Kasutan oma eelkäija Eerik-Juhan Truuvälja eeskujul regulaarselt õiguskantslerile põhiseadusega omistatud õigust võtta osa Vabariigi Valitsuse istungitest. Seeläbi on õnnestunud ära hoida nii mõnegi põhiseadusvastase normi teke nii seadustes kui ka määrusandlikul tasandil. Õiguskantsleri nõudmisel analüüsitakse ministeeriumides uute regulatsioonide õigusmõjusid, kaalutakse põhiõiguste piirangute kehtestamise vajalikkust ja alternatiivseid isiku õigusi vähem koormavaid teid. Eelnõude seletuskirjad kui olulised allikad õigusaktide hilisemal tõlgendamisel ja rakendamisel on läbi teinud kvalitatiivse hüppe. Eeltoodut arvesse võttes ei olegi üllatav, et seaduste ja kohalike omavalitsuste määrustega võrreldes on täitevvõimu aktide - pean siin silmas Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrusi - peale esitatavate kaebuste hulk tunduvalt väiksem. Samuti olen täitevvõimule pidanud põhiseaduslikkuse järelevalve korras tegema kõige vähem ettepanekuid. Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Riigikantselei andmetel on valitsusel ja ministritel täitmata üle 200 seadustest tuleneva volitusnormi määruste andmiseks. Teie laudadel olevas ülevaates toon näite, kus valitsus polnud kaheksa aasta jooksul andnud määrust, mistõttu ei saanud isikud realiseerida oma seaduslikke õigusi. Lisaks võimalusele rääkida eelkontrolli korras kaasa põhiseaduspärase õigusloome kujundamisel, peab õiguskantsler proaktiivselt tegutsema ka ombudsmani funktsioone täites. Olen seisukohal, et õiguskantsleri tegevus isikute põhiõiguste kaitsel ei saa piirduda vaid piltlikult öeldes tulekahju kustutamisega ehk reageerimisega alles siis, kui on valmis küpsenud riigipoolse väärtegevuse või tegevusetuse hapud viljad. Leian, et tulemuslik ombudsman peab hoidma ühiskonna valupunktide suhtes varakult silmad lahti. Kahjuks kutsus minu initsiatiiv koolivägivallaga tegelemiseks aastapäevad tagasi esile nii tollase peaministri kui ka mõnede Riigikogu liikmete poolsed süüdistused poliitikasse sekkumises. Pean selliseid süüdistusi teatud mõttes paratamatuks. Tänapäevase õigusmõtlemise kohaselt on loobutud õiguse ja poliitika vahelise piiri täpsest tõmbamisest. Põhiseadus on ühtlasi nii poliitiline deklaratsioon kui ka kõrgeima jõuga õigusakt. On tõsi, et õiguskantsleril ei ole ega saagi olla pädevust, et otsustada Riigikogu eest, milline lahendus on konkreetse probleemi jaoks sobivaim. Küll aga peab õiguskantsler kõigi tema käsutuses olevate vahenditega valvama, et riigivõimu väljapakutud lahendused oleksid kooskõlas ühiskondliku lepingu - põhiseadusega. Ning õiguskantsler peab lööma häirekella seni, kuni probleemid saavad põhiõigusi maksimaalselt kaitsval viisil lahendatud. Kuna õiguskantsleri ainus poliitika on kohustus sekkuda inimeste põhiõiguste ja vabaduste lubamatu piiramise korral, siis saab süüdistust poliitikasse sekkumises võtta vaid komplimendina. Õiguskantslerile esitati 2002. aastal 1543 avaldust, vastuvõtul käis 1228 inimest. Laekunud avaldustest taotleti 14% juhtudel õigustloovate aktide normikontrolli läbiviimist ning 20% juhtudest kaevati riigiasutuste ja -ametnike tegevuse peale. Ülejäänud avaldustes, mida on aga koguni 65% avalduste üldarvust, avalduse lahendamine õiguskantsleri pädevusse ei kuulunud. Enamasti paluti neil juhtudel õigusaktide tõlgendust või selgitust. See on märgiks, et õigusnormide teksti ning aktide vaheliste seoste mõistmine käib inimestele ilmselgelt üle jõu. Inimeste teadmine kehtivast õigusest on puudulik - kuidas muidu seletada asjaolu, et õiguskantsleril palutakse muuta kohtuotsuseid või kontrollida ühiskondliku kokkuleppe eelnõu põhiseaduspärasust. Õiguskantsleri 2004. aasta prioriteedid on veel seadmisel. Kindlasti aga plaanin tõhusamalt tegelda selliste teemadega nagu õigusabi korraldus, andmekaitse ja informatsiooniline enesemääramine, elatusmiinimum, hariduse ning tervishoiuteenuse kättesaadavus ja kvaliteet. Põhiseadusliku demokraatia tugevdamiseks vajab läbivaatamist erakonnaõiguse temaatika. Head Riigikogu liikmed! Ma ei hakka üle kordama kõike seda, mis on teie ees trükitud kujul kirjas. Peatun järgnevalt vaid kõige olulisematel Õiguskantsleri Kantseleis ülevaateperioodil põhjalikumat analüüsi leidnud ja kiiret otsustamist vajavatel küsimustel. Esiteks, erakondade rahastamine. Kuna ülevaateperioodi mahtusid nii kohalike volikogude kui ka Riigikogu valimised, siis on ka erakonnaõiguse ja erakondade rahastamisega seotud küsimused jätkuvalt aktuaalsed. Põhiseaduse kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kuidas tagada samaaegselt nii rahvast esindama seatud erakondade piisav rahastamine kui ka sõltumatus? Võtmesõnadeks peaksid siin olema poliitilise korruptsiooni vältimine ning rahastamise läbipaistvus. Soovin lühidalt välja tuua põhiseaduslikud ohud, mis võivad kaasneda Riigikogu ees seisva ülesandega muuta erakondade rahastamise regulatsioone. Toomaks erakonnad kodanike teenistusse, soovib koalitsioon keelata äriühingute annetused, suurendada eraldisi riigieelarvest, piirata valimisreklaami ning kehtestada tõhus väliskontroll. Pean vajalikuks märkida, et nagu ei ole juba seni tehtud piirangud kaotanud rahastamisskandaale, nii ei pruugi ka võimalikud edasised muudatused tuua kaasa kohest võluvitsa. Keelates äriühingute annetused või piirates kampaaniakulusid, võime kergesti saavutada olukorra, kus seni vähemalt näiliselt avalik annetamine muutub täiesti varjatuks ning poliitiliste ja ärihuvide seosed raskemini kontrollitavaks. Leian, et annetuste keelamise asemel tuleks pearõhk panna rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. Vastasel korral tuleb äriühingute annetuste piiramisest saadav efekt valusa bumerangihoobina tagasi - üksikud majandushuvid mõjutavad poliitilist tahet tulevikus endise jõuga, aga tunduvalt varjatumalt. Äriühingute annetuste keelamisega on otseselt seotud ka erakondade rahastamine riigieelarvest. Demokraatlik poliitiline süsteem peab olema avatud ja võimaldama uue poliitilise jõu teket, jäädes samas piisavalt stabiilseks. Et Eesti poliitiline maastik pole veel kaugeltki valmis ja suur osa rahvast vajab ikka n-ö värsket verd, näitasid ju kõige ilmekamalt viimased valimised. Erakonnaseadus annab õiguse saada eraldisi riigieelarvest vaid Riigikogus esindatud erakonnale, kusjuures eraldise suurus sõltub mandaatide arvust. Põhiseaduse seisukohalt on see murettekitav, kuna valimiskünnis avaldab siin kahekordset mõju - nii esinduskotta pääsemisel kui riigieelarvest rahastamisel. Olukorras, kus keelatakse äriühingute annetused, võimendub vastav oht veelgi. Üheks võimalikuks lahenduseks on seada erakonna jaoks riigieelarvest rahastamise künnis valimiskünnisest madalam. Seega on kaheldav, kas erakonnaõiguse piiramine selliselt, et keelatakse äriühingute annetused erakondadele ning erakondade põhiline rahastamine toimuks riigieelarvest, tagaks demokraatia aluspõhimõtete realiseerumise. Teiseks, korruptsioonivastane võitlus. On selge, et ametnike majanduslike huvide avalikustamine ning ranged töökoha- ja tegevuspiirangud riivavad ühtlasi ka igaühe põhiõigusi, näiteks õigust eraelu puutumatusele või õigust tegelda ettevõtlusega. Põhiõiguste piirangud on võimalikud ning korruptsioonivastase võitluse eesmärgil ilmselt ka otstarbekohased. Küll aga on murettekitav, et ajal, mil riik asub jõuliselt tõhustama korruptsioonivastast võitlust, on unustatud pea täielikult läbi analüüsimata korruptsioonivastases seaduses ettenähtud meetmete tegelik tõhusus. On tõendamata, kas näiteks majanduslike huvide deklaratsioonide esitamine ja nende kontrollsüsteem aitab kaasa korruptsiooni ennetamisele või avastamisele. Hoopis uurimata on ametiisikutele seatud töökoha- ja tegevuspiirangute negatiivsed mõjud. Aga ametiisiku mõiste on Eestis väga lai, ulatudes Vabariigi Presidendist linnaosa halduskogude liikmete ning isegi teatud äriühingute juhatuste liikmeteni. On kahetsusväärne, et Eesti seadused ning korruptsioonivastase võitlusega tegelevad ametkonnad ja kohati ka avalikkus näevad riigiametnikus eelduslikku korruptanti, kelle tegutsemisvabadust väljaspool tööaega on vaja juba eos piirata. Kas me ei sunni seeläbi aktiivseid ametnikke varimajanduse kasuks tankiste värbama ega muuda ühes sellega tegelike korruptiivsete suhete avastamist veelgi keerukamaks? Kehtivate korruptsioonivastase võitluse meetmete kui põhiõiguste piirangute põhiseaduspärasus konkreetses ajas ja ruumis sõltub otseselt nende meetmete tõhususest. Kui positiivsete eesmärkide saavutamise kohta puuduvad andmed, võib öelda, et põhiõiguste intensiivne piiramine ei ole põhjendatud. Korruptsioonivastane võitlus on koalitsiooni üks prioriteetidest. Loodan, et selles igati kiiduväärt töös vaadatakse kriitilise pilguga üle ka kehtiv normistik. Kolmandaks, õigusabi kättesaadavus. Õigusabi temaatikal on õiguskantsler peatunud pea igas aastaülevaates. Nii õiguslik regulatsioon kui ka praktikas elluviidavad meetmed ei taga vähekindlustatud inimeste põhiõiguste ja vabaduste piisavat kaitset. Õigusteenuse seadus on siiani vastu võtmata, mistõttu edasiminekust rääkida ei ole võimalik. Mainisin eespool, et ligikaudu pooltes kantseleisse tulevates avaldustes taotletakse sisuliselt õigusabi. Tõenäoliselt moodustavad minule esitatavad avaldused vaid murdosa inimeste tegelikest vajadustest. On selge, et mida segasemad on seadused, seda teravam on inimeste vajadus õigusabi järele. Õigusteenuse seaduse puudumise taustal on eriti kurb, et ka korrektne ja arusaadav õiguskeel on Eestis probleemiks, millele on paljud ministeeriumid vaadanud seni läbi sõrmede, seda nii Euroopa Liidu õiguse ja välislepingute tõlgete kui ka meie endi seaduste ja määruste osas. Küsimus, kas siin on peamiseks põhjuseks õigusselguse põhimõtte alaväärtustamine, ametnike lohakus ja saamatus või koguni kellegi kaval soov sogaselt sätestatud õigusvees kalu püüda, vajab täiendavat uurimist. Põhiseaduse järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning õiguste ja vabaduste tagamine on Eesti riigi kohus. Austatud rahvaesindajad! Panen teile veel kord südamele võtta õigusteenuse seaduse eelnõu lähiajal Riigikogu menetlusse ning lahendada see vähekindlustatud inimeste suhtes ääretult ebaõiglane olukord. Neljandaks, laste õiguste kaitse. Lapse õigusi kaitsma on Eesti Vabariigis seatud põhiseadus, lastekaitse seadus ja ÜRO lapse õiguste konventsioon. Paljuski pelgalt deklaratiivseks jäänud lastekaitse seadus vajab muutmist, sest puudulikult kirjeldatud rakendusprotsesside tulemusena jäävad näiteks sellised lapse õigused nagu õigus saada abi või avaldada arvamust realiseerimata. Suured lootused on pandud Vabariigi Valitsuse poolt ettevalmistatud lapse õiguste tagamise strateegiale. ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õiguste kaitse kohta esitas Eesti Vabariik aruande ÜRO-le pea kümneaastase hilinemisega, mis näitab ilmekalt, kuivõrd tagaplaanil on lapse õiguste teadvustamine meil seni olnud. Eelmisel aastal siin Riigikogu ees esinedes heideti mulle seoses koolivägivallaprobleemi tõstatamisega ette oma pädevuse piirest väljumist. Sellise süüdistusega ei saa nõustuda - lapsed on põhiõiguste ja vabaduste kandjad nagu kõik teised ühiskonna liikmed, kelle kaitsmine on õiguskantsleri kui ombudsmani roll. Õigus haridusele on iga inimese põhiseaduslik õigus, mille teostamisel tuleb lapsele tagada ka õigus turvalisusele, väärikale kohtlemisele, abile või individuaalsele lähenemisele, mida võiks kõik kokku võtta sõnadega "turvaline ja hooliv koolikeskkond". Koolivägivalla ja kiusamise kõrval olen analüüsinud ka koolistressi laiemalt. Üheks valusamaks probleemiks on alaealiste enesetapud, mille läbi kaotab Eesti igal aastal 20 kooliealist last. Seda kurba statistikat silmas pidades on selge, et küsimus laste ja noorte vaimsest tervisest ja professionaalsest ning õigeaegsest psühholoogilisest abist on seni olnud alaväärtustatud. Kontrollkäikudel lasteasutustesse ja erikoolidesse ilmnes jätkuvalt riikliku järelevalve puudulikkus ja ühekülgsus. Näiteks kontrollitakse küll riigi eraldatud rahaliste vahendite kasutamist, kuid mitte laste põhiõiguste ja vabaduste tagamist. Mul on heameel, et hiljuti koolirahu välja kuulutades tegid Riigikogu esimees, haridus- ja teadusminister ning justiitsminister ühisavalduse, milles tunnistasid koolivägivalda väga tõsise probleemina. Samuti on koolivägivald erilise tähelepanu all sotsiaalministri juhtimisel koostatud riskilaste tegevuskavas. Samas soovitakse ühiskonnas ikkagi probleemi olemuse ja ulatuse ees silmi kinni pigistada. Austatud Riigikogu liikmed! Kutsun siinkohal Riigikogu koolikeskkonna turvalisuse temaatikat kui ühiskondlikult olulist küsimust arutama ning oma kindlaid seisukohti kujundama. Riigikogu selge sõnum saaks olla eeskujuks väärtushinnangute muutumisele kogu ühiskonnas. Tee togimisest ja narrimisest koolivägivallani on lühem, kui me arvata oskame, ja kuigi lapsed ei saa osaleda valimistel, on poliitilistel otsustajatel vastutus ka nende ees. Oma ettekande lõpetuseks soovin peatuda Riigikogu ja õiguskantsleri ees seisvatel valikutel seoses Euroopa Liiduga ühinemisega. Õiguskantsleri jaoks näen eeskätt kolme suuremat muudatust. Esiteks on õiguskantsler see põhiseaduslik institutsioon - võimalik, et Riigikogu kõrval -, kes peaks jälgima põhiseaduse täiendamise seaduse täitmist ning juhtima tähelepanu, kui mõne Euroopa Liidu õigusaktiga on mööda mindud põhiseaduse aluspõhimõtetest. Sel juhul tuleks õiguskantsleril Riigikohtus vaidlustada vastava akti kehtivus. Teiseks on tõsisasi, et liitumisel hakkab Eesti õiguskorras otse kehtima Euroopa Liidu kõrgemalseisev õigus, mistõttu õiguskantsleri ülesandeks normikontrolli teostamisel saab olema ka siseriikliku õiguse Euroopa Liidu õigusele vastavuse kontroll. Seetõttu saan prognoosida õiguskantsleri poolt läbiviidavate põhiseaduslikkuse järelevalve menetluste märgatavat kasvu. Kolmandaks tuleb tulevaste Euroopa Liidu kodanike õiguste tõhusaks kaitseks arendada veelgi tihedamat ja efektiivsemat koostööd Euroopa ombudsmaniga. Pole tähtsusetu, et Euroopa Liidu ombudsman Nikiforos Diamandouros väisas liitujariikidest esimesena just Eestit. Milliseks aga peaks kujunema Euroopa Liidu õigusloomes Riigikogu roll? On meeldiv märkida, et Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu projekt, mida te arutama asute, näeb liikmesriikide parlamentide osatähtsust senisest suuremana. Näiteks hakkab lepingu jõustumisel Euroopa Komisjon saatma kõikide õigusaktide ettepanekuid rahvusparlamentidele arvamuse avaldamiseks. Kuigi põhiseaduslik leping on alles eelnõu staadiumis, võib küsida, kas Riigikogu on selleks mahukaks tööks valmis. Juba täna vajab aga kiiret otsustamist - ja võimalik, et koguni eraldi seadusega - küsimus, kuidas hakkab Riigikogu teostama järelevalvet Vabariigi Valitsuse üle Euroopa Liidu õigusloome protsessis ning suunama Eesti ametlikke seisukohti Brüsselis. Euroopa Liidu tingimustes nihkub õigusloome juhtköis Riigikogult valitsusele ja ministeeriumidele. Seda olulisem on, et Riigikogu säilitaks nii initsiatiivi kui ka kindlad kontrollhoovad. Eesti seisukohtade läbiarutamine, mitte ainult Vabariigi Valitsuse tasandil, vaid ka Riigikogu komisjonides ja miks mitte ka suures saalis, võimaldab meil Euroopa õigusaktide eelnõud läbi vaielda ja ka hiljem Brüsselis oma positsioone paremini põhjendada ja kaitsta. Kas Eesti otsused teeb tulevikus Riigikogu kui Eesti rahva kõrgeim esindus või mõni ametnik oma kabinetivaikuses, on küsimus demokraatlikust riigist ja põhiseaduse aluspõhimõtetest. Eestile on antud ajalooline võimalus end Euroopas kuuldavaks teha. Nüüd on Eesti parlamendi ülesanne tagada, et Eesti hääl Euroopas oleks alati võimalikult lähedaselt tuletatav rahva tahtest. Austatud kõrge kogu liikmed! Tänase ülevaate järeldused kavatsen lähiajal läbi arutada Riigikogu komisjonides. Loodan, et aasta pärast on võimalik rääkida jõulisest läbimurdest ja konkreetsetest edusammudest. Tänan!

Suur tänu, härra õiguskantsler! Kõikidel Riigikogu liikmetel on võimalus esitada esinejale üks küsimus. Jaanus Männik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskantsler, teie ettekanne oli väga heas seoses järgmise Riigikogu teemaga, mis siin teie teemale pärast järgneb. Mulle meeldis väga teie lause, et see, kas Eesti otsuseid teeb ametnik või Riigikogu, otsustab meie demokraatia ja põhiseaduslikkuse tuleviku. Niisiis ma küsingi. Teie kui õiguskantsler olete kindlasti põhjalikult tutvunud ka Euroopa põhiseadusliku lepinguga. Kas te näete selles lepingus probleeme ja vastuolusid Eesti praeguse põhiseadusega?

Aitäh! Kõigepealt pean ütlema, et me ei ole seda põhiseadusliku lepingu projekti kantseleis väga põhjalikult läbi töötanud. Kuid ma saan öelda niipalju, et minu hinnangutel see põhiseadusliku lepingu projekt ei sisalda selliseid ohtusid, mida võiks hinnata kui Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtete ohustamist.

Tänan! Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler, meie põhiseaduse § 124 ütleb, et iga kodanik on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Teatavasti on Eestis praegu arutlusel võimalik kava minna järk-järgult üle kutselisele sõjaväele ja piirata sellega kohustuslikku ajateenistust. Minu küsimus ongi: juhul kui selline kava peaks realiseeruma, et kohustuslikku ajateenistust oluliselt piiratakse, siis kuidas selline areng on kooskõlas põhiseadusega, põhiseaduse kirjatähe ja põhiseaduse vaimuga?

Aitäh! Küsimus riigikaitse reformimisest on ühest küljest poliitiline küsimus, kuid selle poliitilise küsimuse lahendamisel tuleb loomulikult arvestada põhiseaduse neid printsiipe, mida kaitseväe korralduse osas on võimalik põhiseadusest tuletada. Ma arvan, et põhiseadusega on kooskõlas kõik sammud, mis näevad ette kaitseväe tugevamaks muutmise, kaitseväe professionaliseerimise. Seega ei saa põhiseadusest tuletada keeldu, et kaitseväelaste või ajateenijate arvu ei tohiks vähendada. Küsimus, millistes piirides seda teha, on juba poliitiliste vaidluste teema ja ma loodan, et see saab ka läbi vaieldud.

Tänan! Vello Tafenau, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Kodanikul on üldjuhul väga raske saada oma tekkinud probleemidele lahendust ja minu küsimus oleks järgmine. Kas teie olete oma ametkonnas tundnud, et kodanike avalduste lahendamisel on ilmnenud ametnike ringkaitset? Mina olen seda tundnud.

Aitäh! Mina isiklikult ei ole seda tundnud, aga mulle saabunud kaebuste põhjal on võimalik seda tendentsi, seda nähtust kinnitada.

Tänan! Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Teie aruanne on väga sümpaatne ja lubab loota, et Eestis asjad paranevad. Selleks, et üks riik võiks normaalselt eksisteerida, funktsioneerida, peavad omavalitsused, Riigikogu, Vabariigi Valitsus ja kõik seadusandlikud ja seadust täide viivad organid toimima sünkroonselt. Selle lühikese aja jooksul, mis mul on tulnud töötada Riigikogus, olen ma teie poole mitmel korral pöördunud ja saanud kinnitust oma seisukohtadele, kui näiteks Pärnu Linnavolikogus ei ole tahetud täita KOKS-i mitmeid üldtuntud paragrahve. Linnavolikogu ongi langetanud otsuseid, mis on teie seisukohtadele risti vastu. Kuidas teile tundub, kas õiguskantsleri seadust ei oleks vaja täiustada, et teie käed ei oleks nii lühikesed, et me ei jääks siia Riigikogu saali ainult arutlema, milline see Eesti seadusloome elluviimine tegelikult võiks olla?

Aitäh! Siinkohal on mul heameel tänada neid Riigikogu liikmeid, kes on aidanud kaasa sellele, et 1. jaanuarist 2004 jõustuv õiguskantsleri seaduse muudatus laiendab õiguskantsleri pädevust ja kontrolli ulatust. Arvestades neid seadusmuudatusi, on mul raske ette kujutada, kuhumaani veel õiguskantsleri käed peaksid ulatuma. Ma arvan, et põhiseadus ja seadus on andnud mulle piisavalt hoobasid selleks, et ebaseaduslike õigusloovate aktide vastu võidelda.

Tänan! Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra õiguskantsler! Tänan teid väga sisuka ja olulise küsimuse tõstatanud ettekande eest. Minu küsimus puudutab teie kirjaliku ülevaate osa 4.1 "Erakonnaõiguse probleemid", kus te konstateerite, et Eesti põhiseadus mõistab erakonda laiemana, kui seda teeb erakonnaseadus. Märgite, et lisaks erakonnapõhiõiguse riivamisele on kohaliku tasandi poliitiliste ühenduste kohalikel valimistel osalemise välistamine taunitav ka seetõttu, et see kahjustab kohalike omavalitsuste sõltumatuse põhimõtet, ja väidate, et piirangu vältimiseks on mitmeid võimalusi. Kui nüüd Riigikogu enne 2005. aasta valimisi neid võimalusi ei kasuta ega siin muudatusi ei tee, kas võib järeldada, et enne 2005. aasta Riigikogu valimisi tõstatate Riigikohtu ees uuesti probleemi kohalike valimisliitude lubamisest või lubatavusest?

Aitäh! Põhjus, miks see temaatika on siia ülevaatesse sisse kirjutatud ja kirjutatud n-ö mõtiskluste stiilis, mitte ettekirjutusena, on see, et ma kutsun Riigikogu üles tõsiselt arutama erakonnaõiguse põhiliste küsimuste üle, sealhulgas ka valimisliitude lubamise üle. Kurb oleks see, kui need vaidlused tõusetuksid vahetult enne järgmiste valimiste toimumist. Ma teen enda poolt kõik, et seda diskussiooni üleval hoida ja konstruktiivselt võimalikke lahendusvariante pakkuda. Kui see aga ei õnnestu, siis on õiguskantsleril alati võimalus ja tegelikult ka kohustus vaidlustada seadused, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas.

Tänan! Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra Jõks! Teatavasti on koalitsiooni praegune emapalga kontseptsioon suunatud just jõukamate teenistusse, st et varem suuremat palka saanud emad saavad ka kõrgemat emapalka. Selle arvel aga külmutatakse niigi naeruväärne lapsehooldustasu, samuti toimetulekutoetus, inimesed ei tule toime, pension pole samuti väärtustatud. Kas te ei arva, et ühtede eelistamine teistele süvendab veelgi põlvkondadevahelisi vastuolusid ning niigi suurt sotsiaalset kihistumist, mille arvnäitaja, Gini koefitsiendi poolest oleme ju praegugi Euroopas esikohal? Kas siin pole tegemist inimeste põhiõiguste rikkumisega, sest vaesus on ju samuti põhiseaduslik probleem?

Aitäh! Küsimus sellest, keda peab riik sotsiaalteenuste ja toetuste pakkumisel eelistama, ei ole puhtalt õiguslik küsimus. Ma pean tunnistama, et ma ei ole seda eelnõu, mis mõned päevad tagasi parlamendile üle anti, selle pilguga analüüsinud. Seetõttu ei saa ma teile anda ka ammendavat õiguslikku vastust. Aga ma ütlen, et see on väga paljuski ka parlamendi otsustada ja kujundada, milliseid sotsiaaltoetusi ja kellele pakkuda. Õiguslike vahenditega siin sekkuda saab ainult kõige äärmuslikumatel juhtudel.

Tänan! Toomas Alatalu, palun!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma tänan teid selle väga hea ülevaate eest ja kiidan teid julguse eest, teades väga hästi, millistesse raamidesse te tegelikult mõnede teiste juristide poolt pandud olete. Aga kas ma sain õigesti aru teie märkusest, et te ei ole süüvinud Euroopa põhiseadusliku lepingu teksti seetõttu, et tegelikult teie käest pole sellekohast konsultatsiooni või nõu küsitud? Ütleme, vähemalt Riigikogu esindavate isikute poolt, sest valitsuse nimekirjas nendest, kellega nad on konsulteerinud, teie asutust ei ole ja sellest võib mõningas mõttes aru saada. Samal ajal tõusetus üleeile siinsamas saalis probleem, et Euroopa põhiseadusliku lepingu tekstis on selgelt sees rahvaalgatus, aga siin teatati väga rahulikult, et Eesti Vabariik niisugust asja põhimõtteliselt ei vaja. Siit ka minu küsimus: milline oleks teie arvamus, kas üks riik saab nii järjekindlalt minna mingi väga olulise põhimõtte vastu, mis on Euroopa põhiseaduslikus lepingus?

Aitäh! Kõigepealt pean tunnistama, et ma ei saanud aru sellest vihjest, et ühed juristid või teatud juristid on mind mingitesse raamidesse pannud. Kuid kui rääkida põhiseadusliku leppe projektist, siis olen ma loomulikult sellel teemal vestelnud põhiseaduskomisjoni esimehega ja justiitsministriga, aga ametlikku arvamust ei ole ma andnud. Eelnevalt ma ühele küsimusele vastates mainisin, et ma ei näe praegusel hetkel selles põhiseaduslikus lepingus midagi dramaatilist.

Tänan! Märt Rask, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Te tegite oma ettekandes hulgaliselt viiteid koalitsioonilepingule ja koalitsiooni poolt püstitatud eesmärkidele. See on sümpaatne, te lükkasite ümber minu arusaamise, et õiguskantsler tegeleb ainult põhiseaduse ja õigussüsteemiga ning see ei ole ju poliitikasse sekkumine. Küll aga tahaksin küsida ühe küsimuse teie ettekande kirjalikust versioonist, lk 17, s.o "Korruptsioonivastane seadusandlus". Seal te asute seisukohale, et "Samas möönan, et korruptsioonivastases seaduses isiku põhiõigustele tehtavad piirangud on jõudnud kriitilise mahuni." Rõhutan, kriitilise mahuni. Ja teete ettepaneku, et vältida põhiseaduslikke riiveid, - õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, ettevõtlusele, kõigele sellele -, kasutada alternatiivseid meetmeid. Millised need võiksid olla?

Aitäh! Tuletaksin meelde seda, et kui möödunud aastal tõstatasin vaidluse selle üle, kas valimisliidud peaksid valimistel osalema või mitte, siis süüdistati mind selles, et ma n-ö ärkasin viimasel hetkel, et ei hoiatanud, ei viidanud ohtudele, mis sellise muudatusega võiksid kaasneda. Selleks, et seda viga mitte korrata, loen ja analüüsin ma koalitsioonilepet, saamaks aru, millised kavatsused, millised plaanid koalitsioonil on. Loomulikult ei ole ma kusagil väljendanud seda, et ma võiksin hakata koalitsioonilepet hindama. See on loomulikult võimatu, kuid oma tegevuse planeerimisel, õiguskantsleri aastaplaani tegemisel on koalitsioonilepingu lugemine vajalik, ütleksin isegi, möödapääsmatu. Mis puudutab võimalikke alternatiivseid variante, siis ei tahaks ma seekord sekkuda poliitikasse ja öelda, milliseid variante kasutada tuleb. Ma ütlen, et variante on, kuid lahenduste otsimine ja leidmine on Riigikogu liikmete pärusmaa.

Tänan! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Te olete oma kirjalikus ülevaates põhjalikult käsitlenud erakonnaõiguse probleeme. Mul oli ka kavas esitada küsimus valimisliitude kohta, aga kolleeg Jaak Allik küsis selle juba ära. Ma küsiksin teie käest küsimuse seoses Euroopa Parlamendi valimise seadusega. Nimelt valitakse Eestist europarlamenti kõigest kuus saadikut. Seaduse kohaselt saavad valimistel kandideerida erakonnad ja üksikkandidaadid. Viimaste pääsu europarlamenti võib pidada äärmiselt ebatõenäoliseks. Aga ka erakondade osas tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et lisaks kuuele parlamendierakonnale tegutseb Eestis veel suur hulk väiksemaid erakondi. Siit küsimus. Kas regulatsioon, mis ei võimalda Euroopa Parlamendi valimistel moodustada erakondade valimisliite, on teie hinnangul kooskõlas põhiseadusega? Kas see regulatsioon ei piira põhiseadusvastaselt väiksemate erakondade võimalusi kandideerida ja saada valituks Euroopa Parlamenti?

Aitäh! Kuna antud juhul ei ole tegemist infotunniga, on mul väga raske üheselt vastata ilma sellesse temaatikasse tõsisemalt süüvimata. Kuid esimene reaktsioon on mul selline, et seal ei ole probleemi. See temaatika, mis puudutab võimalikke kodanike valimisliite ja erakondade valimisliite, on minu jaoks olnud aktuaalne ainult seoses kohalike omavalitsuste valimistega.

Tänan! Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tervisekaitse põhiseaduspärasust te olete analüüsinud, ka pisut ravikindlustusseadust. Minu küsimus on sellest valdkonnast ja puudutab eeskätt § 63, kus on sätestatud, et 63-aastased ja vanemad kindlustatud isikud saavad üks kord kolme aasta jooksul hambaproteeside eest teatud hüvitust. Me teame, et pensionikindlustuse seaduse järgi saavad naised ja mehed vanaduspensionile praegu ikka veel erineval ajal, mehed 63-aastaselt, naised pisut nooremalt. Minu küsimus: kas te näete siin võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt, et nende vanaduspensioni eas naiste õigusi, kes on nooremad kui 63, on siinjuures kuidagi riivatud?

Aitäh! Mul on teile ettepanek see küsimus vormistada kas kirjaliku küsimusena või arupärimisena, selleks et ma saaksin teile anda põhjendatud ja argumenteeritud vastuse.

Tänan! Indrek Raudne, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, mul on väga hea meel, et te olete koalitsioonilepingut lugenud ja kommenteerisite seda oma ettekandes, kuid ka minu küsimus puudutab erakonnaõiguse probleeme. Tundub, et te pole päris täpselt seda koalitsioonilepingut lugenud ja kommenteerinud oma mõtisklustes. Koalitsioonilepingus on see idee, et riigieelarve eraldised jaotada kaheks, et erakondi rahastataks nii vastavalt tulemustele Riigikogu valimistel kui ka tulemustele kohalikel valimistel. Mind huvitaks, kuidas te sellesse suhtute. See on tegelikult oluline muudatus ja peaks just vastupidi suurendama väikeste erakondade võimalust ehk neil on võimalik kohalikel valimistel kandideerida ja siis juba osutuda riigieelarvest finantseerituks. Teine sellega haakuv küsimus: mis on ikkagi see täpne põhjendus, miks te olete äriühingute annetuste keelamise vastu? Kui me vaatame sisuliselt ja maksunduslikult, siis ei ole vahet, kas annetab äriühing või selle äriühingu omanik.

Aeg!

Küsimus on, et mis siis viga on. Äriühingu puhul on see, kes täpselt annetab, tegelikult hämar, füüsilise isiku puhul ei ole.

Aitäh! Mul on heameel, et me mõlemad ühtemoodi saame aru sellest, et see temaatika, mis puudutab erakonnaõigust, on meile mõlemale arusaadavalt n-ö mõtisklus selles mõttes, et see peaks aitama nii teil kui meil leida ühist keelt nende küsimuste lahendamisel. Mis puutub sellesse, kuidas on kavandatud erakondade rahastamine riigieelarvest, siis selleks, et detaile hinnata, on vaja näha mingit teksti. Kui Justiitsministeerium sellekohase eelnõu ette valmistab, siis on võimalik seda kindlasti hinnata. Mis puudutab äriühingute annetuste keelamist, siis teie küsimusele, et mis sel viga on või mis mul viga on, ma vastan, et minu jaoks ei ole mingit viga, sest mina vaatan seda asja selle pilguga, kuidas poliitiline süsteem jääks avatuks. Kava keelata äriühingute annetused ja samas jagada riigieelarvest vahendeid ainult parlamendis esindatud erakondadele kätkeb endas ohtu. See oht seisneb selles, et uutele tulijatele, nendele, kes pakuks veelgi uuemat poliitikat, ei anta võimalust.

Tänan! Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Pole eriti saladus, et suurel osal tavakodanikest on hästi ähmane ettekujutus valitavate institutsioonide ja võimuorganite pädevusest, vastutusest, kohustustest jne, jne, millele te ka oma kõnes vihjasite. See on minu arvates saanud neile selgeks takistuseks elus toimetulekul, abi saamisel on asjatult tallatud kilomeetreid ja oodatud tunde. Kas teie hinnangul on sellel objektiivsed põhjused või on see kellegi sihikindel tegemata jätmine või saab siin ikka toetuda veel sellele, et riik on noor ja demokraatia on noor?

Aitäh! Ma nõustun teie küsimuse lõpus sisalduva vastusega, et riik on veel noor ja demokraatiagi pole küpseks saanud.

Tänan! Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Oma ettekandes te kiitsite Eesti rahvast tema arenenud õiglustunde eest. Meie omandireform on kestnud 12 aastat ja on tehtud Eesti seadusi järgides, ometi on selle käigus umbes 100 000 inimest kaotanud oma õiguse kodule. Kas see omandireform on teie meelest olnud õiglane?

Aitäh! Omandireformist ja omandireformi tagajärgedest tulenevaid kaebusi on protsentuaalselt meie kantseleis võib-olla olnud kõige rohkem. Küsimus sellest, mis on õiglane, mis mitte, ka omandireformi aspektist vaadatuna, on hinnanguline küsimus. Omandireformi seadustes, nii omandireformi aluste seaduses kui ka teistes seadustes on olnud regulatsioone, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Neid olen vaidlustanud mina, on vaidlustanud minu eelkäija ja neid on vaidlustatud kohtus. Nii et selliselt on see temaatika korrastunud.

Tänan! Eiki Nestor, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud õiguskantsler, sissejuhatuseks niipalju, et erinevalt mitmest eelküsijast hindan mina väga kõrgelt teie soovi ja valmidust ühiskonnas probleeme tõstatada ja neid seletada. Mu küsimus on põhiseaduse § 12 kohta. Loomulikult saab lõpliku hinnangu anda siis, kui vastavad aktid on vastu võetud. Aga see põhiseaduse paragrahv räägib keelust diskrimineerida inimesi rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Mulle paistab, et meil hakkab levima uus diskrimineerimise viis, see on inimeste diskrimineerimine sõltuvalt sellest, kus nad on rahvastikuregistris. Tallinna linn on sellise diskrimineeriva sätte juba välja kuulutanud. Eile selgus, et seda tahab teha ka Tartu. Kas rahvastikuregistrisse kuulumine kui diskrimineerimise alus võib kuuluda nende muude asjaolude alla, mille alusel Eestis inimesi ei tohiks diskrimineerida?

Aitäh! Küsimus on väga komplitseeritud ja selle põhjalik lahendamine eeldab põhjalikumat analüüsi. Kuid mõningad märksõnad võiksin siin öelda. Selleks et hinnata, kas kedagi on ebavõrdselt koheldud, tuleb hinnata, kas need inimesed, keda ebavõrdselt koheldi, on võrdsed. Kui leiame, et nad on võrdsed, siis tuleb hinnata, kas sellel ebavõrdsel kohtlemisel on mingisugune mõistlik põhjus. Kui on olemas mõistlik põhjus, siis ei ole tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega ja see ebavõrdne kohtlemine tuleks lugeda seaduslikuks. Meie majas on olnud lahendamisel kaasus, kus üks linn kehtestas, et lasteaiatasu oma linna elanikele on väiksem kui neile, kes pole selle linna elanikud. Me leidsime, et selline eristamine linna rahvastikuregistris olemise põhjal on põhjendatud või vähemalt on see õigustatud. Sest küsimus on selles, kuidas ja kellelt laekuvad vahendid linnaeelarvesse, kuidas ja kellele neid vahendeid linnaeelarvest teenuste kaudu edastatakse. Kindlasti on erisus lasteaiateenuse pakkumisel ja kindlasti on erisus transpordi korraldamisel. Nii et ma arvan, et see küsimus vajaks põhjalikumat läbitöötamist.

Tänan! Rein Aidma, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tõepoolest, lastele tuleb tagada põhiseaduslik õigus ja võrdne võimalus saada korralikult haridust. Aga igas elavas organismis nagu ka koolis ja ühiskonnas tervikuna on alati paraku selliseid probleeme, millest ühena väljatoodud koolivägivald kahtlemata kuskil toimub ja vaja on selle vastu leida rohtu. Aga samas tundub nüüd ja eriti 1. septembril paljudel meist kooliskäinutest tagasisidena, et justkui psühholoogiliselt oleme me natukene üle pingutanud. Nüüd ongi mure, et kas me suudame leida sellise tasakaaluka lahenduse või me äkki oleme liigse näpuga näitamisega teinud liiga?

Aitäh! Ma arvan samamoodi nagu teiegi, et selle valusa küsimuse lahendamisel tuleb olla tasakaalukas ja mitte rõhuda väga sunnivahenditele ja ettenäitamistele, etteütlemistele. Minu arust on olulisem siiski nende hoiakute muutmine, aga hoiakuid ja veendumusi ei saa muuta seadustega, ettekirjutustega.

Tänan! Ela Tomson, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra õiguskantsler! Minagi tahaksin kõigepealt avaldada heameelt selle üle, et te olete oma tegevuse hästi avatuks muutnud nii meedia kaudu kui ka selle sisuka tegevuse ülevaate kaudu, mis siin roheliste kaante vahel on. Aga minu küsimus puudutab teie esindatust väljaspool Tallinna. Minu kodulinnas Pärnus oli hiljaaegu veel õiguskantsleri esindus, praegu seda enam ei ole. Ma tahaksin teilt küsida: kas see ei osutunud otstarbekaks ja millised on üldse teie plaanid esindatuse suhtes väljaspool Tallinna?

Aitäh! Õiguskantsleril on praegu regionaalsed esindused Ida-Virumaal ja Tartus. Meil oli oma esindus ka Pärnus, kuid Pärnu esindaja lahkus ja pärast tema lahkumist me analüüsisime kriitiliselt läbi selle, kui otstarbekas on ühe esindaja ja tema kontori pidamine Pärnus või üldse väljaspool Tallinna. Loomulikult oleks väga hea, kui õiguskantsleri esindaja saaks vastu võtta regulaarselt vähemalt igas maakonna keskuses, kuid ma arvan, et see kulutaks väga palju riigiressurssi ega annaks väga palju tulemust. Pärnu ei jää üksi, sest teeme sinna nii nagu teistesse maakonna keskustesse visiite ja meie nõunikud korraldavad seal kokkulepitud ajal vastuvõtte.

Tänan! Liina Tõnisson, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Ma kuulasin teie ettekannet üsna hoolega, aga võimalik siiski, et ma ei fikseerinud seda momenti, kui te rääkisite oma tulevikuplaanidest. Nimelt on ajakirjanduse andmeil ja ka teiega kohtumistel olnud juttu, et te töötate läbi probleemi, kas erakondliku kuuluvuse avalikustamine on inimese põhiõigustega kooskõlas. Teatavasti on Eesti riigis saanud juba peaaegu tavaks, et võimule tulnud koalitsioon õiendab arveid riigiametnikega, kes kuuluvad teistesse erakondadesse. Seega on selgelt olemas näited, et inimesed on oma erakondliku kuuluvuse pärast pidanud kannatama oma eraelus. Kas teil on plaanis selle teemaga jätkuvalt tegelda või olete te selle teema n-ö maha matnud, leides, et Eestis on kõik korras?

Aitäh! Kindlasti ei ole Eestis kõik korras ja minu hinnangutel on erinevaid koalitsioone, erinevaid valitsusi, olenemata nende maailmavaatest, ühendanud vahepeal selline paha komme poliitiliselt mittesobivaid töötajaid või teenistujaid vabastada. Mis puudutab nimekirjade avalikustamist, siis ei ole see kindlasti minu prioriteet. Kuid kuna mul on sees üks avaldus selle kohta, kus palutakse hinnata, kas see on põhiseadusega kooskõlas, siis me loomulikult peame seda küsimust kantseleis lahendama. Selle erakondliku kuuluvuse avalikustamisel ehk teisisõnu, erakonna nimekirjade avalikustamisel on nii pooltargumente kui ka vastuargumente ja see kaalumine ei ole kerge. Aga oma seisukoha me selle kaebuse alusel kujundame.

Tänan! Eiki Berg, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Ma saan aru, et teile ei ole just väga meeltmööda praeguse valitsuskoalitsiooni plaan muuta seni kehtivat parteide rahastamise skeemi. Kuid ma küsiksin teie enda arvamust, mis võiks olla see õiguslik regulatsioon, mis võib-olla tabaks kolme kärbest ühekorraga, esiteks, stabiliseeriks Eesti poliitilist maastikku, teiseks, välistaks äärmuslikel parteidel poliitilise tähelennu ja, kolmandaks, tagaks Eesti erakondade võimaliku sõltumatuse rahamaailmast?

Aitäh! See ei ole päris õige väljend, et mulle on vastumeelt selle koalitsiooni see ja see plaan, ma lihtsalt viitan ohtudele ja selle analüüsi tulemusena peaks minu arvates tekkima diskussioon. Kõike on võimalik reguleerida, ka teatud põhiõigusi on võimalik piirata, aga selleks peavad need piirangud olema põhjendatud ja väga kaalukad, nii kaalukad, et nad veenaksid nii mind kui vajaduse korral ka Riigikohut. Selles on küsimus.

Tänan! Evelyn Sepp, palun!

Tänan! Austatud õiguskantsler! Stabiilsus ja põhiõiguste tagamine on riigi toimimise seisukohalt peamine. Selline õiguskindlus ja õigustatud ootuste vastavus on eriti oluline üksikisiku seisukohalt. Kuidas teie hindate olukorda või kuivõrd on teie hinnangul põhiseadusega kooskõlas tegevus, kus seadusandja on andnud seaduse, näiteks koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus, millega omavalitsustelt võetakse ära kohustus ja pannakse kohustus riigile. See toob kaasa üksikisikule ehk koolieelse lasteasutuse pedagoogile teatavad õigustatud ootused ja oletatavalt oluliselt parema palgapositsiooni. See seadus peaks jõustuma varsti ja nüüd 2-3 kuud enne selle jõustumist, kus on käimas riigieelarve planeerimise protsess, kahtlemata ka omavalitsuste eelarve planeerimise protsess, tahetakse seda seadust muuta, mis toob kaasa absoluutselt ja vaidlematult palgatingimuste halvenemise üksikisiku seisukohalt. Kuivõrd niisugune õigluskindluse ja õigustatud ootuse printsiibi rikkumine on teie arvates kooskõlas põhiseadusega?

Aitäh! Ma ei julgeks laskuda praegu selle konkreetse kaasuse analüüsimisele, aga võin ühe märksõnana öelda seda, et tegelikult õiguspärane ootus või õigustatud ootus ei tähenda seda, et kehtivaid regulatsioone ei tohiks üldse muuta. Vastasel juhul ei oleks võimalik riigil toimida. Õiguspärane ootus tähendab ikka seda, kui teatud õigus on teatud ajaks antud, on lubatud ja siis seda sõnamurdlikult tagasi võtta ei tohi. Aga õiguspärane ootus ei tähenda kindlasti seda, et teatud regulatsioonid on kivistunud.

Tänan! Raivo Järvi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Minu küsimus on tulevikku vaatav. Kui me järgmise aasta kevadel liitume euroliiduga, kuidas saab olema õiguslikult reguleeritud teie ja euroliidu ombudsmani ülimuslikkuse vahekord?

Aitäh! Õiguslikult ei saa see kuidagi olla reguleeritud. Euroopa ombudsman ei ole ega saa olema liikmesriikide ombudsmanide ülemus ega järelevalveorgan. See koostöö on mitteformaalne, st mitte õigusaktidel, mitte lepingutel põhinev, vaid mitteametlikel kokkulepetel põhinev, sest tegelikult Euroopa Liidu ombudsmani ja õiguskantsleri pädevused ei kattu mitte üheski valdkonnas. Euroopa Liidu ombudsman kontrollib põhiõiguste kaitset Euroopa Liidu institutsioonide poolt, sinna ei ulatu mingilgi juhul õiguskantsleri käsi, ja vastupidi, Euroopa Liidu ombudsmanil puudub õigus hinnata rahvuslike võimude tegevust. Siin on küsimus ainult selles, et vahetada informatsiooni, edastada kaebusi, aidata abivajajaid, leidmaks õige isik, kelle poole pöörduda.

Tänan! Peep Aru, palun!

Lugupeetud õiguskantsler, esitan teile laiast korruptsiooniga võitlemise valdkonnast ühe suhteliselt kitsa küsimuse, kuid endise linnapeana tahaksin selles siiski selgust saada. Küsimus on selline. Kas korruptsiooniga võitlemise aspektist on põhjendatud ja kas olete hinnanud ka selle meetme tõhusust, et praegu kehtiva seaduse kohaselt ei tohi linnapea või vallavanem kuuluda linna või valla osalusega äriühingute nõukogudesse, kuid täiesti seaduslik on, et sinna nõukogudesse võib kuuluda abilinnapea või abivallavanem?

Aitäh! Ma ei ole sellest aspektist, selle külje pealt seda probleemi lahanud. Kindlasti tuleks hinnata, miks selline erinevus ametiisikute osas on tehtud, kas see on põhjendatud ja mida üldse see piirang annab. Nagu ma eelnevalt ütlesin, ei tohiks nende töökohapiirangute ja toimingute piirangutega minna väga kaugele.

Tänan! Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra õiguskantsler! Kehtiva perekonnaseaduse järgi on lapsevanemad kohustatud lapsi üleval pidama kuni 18. eluaastani või kuni õpitakse kutsekoolis. Kehtiv sotsiaalhoolekande seadus pani vanematele kohustuse ka üliõpilasi üleval pidada. Nüüd tekib küsimus: kuidas selles olukorras käituda?

Kas see küsimus on mulle?

Absoluutselt.

Aitäh! Seda küsimust me lahendame. Meil on kantseleis kaks või kolm avaldust, milles vaidlustatakse selle uue, augustis vastuvõetud sotsiaalhoolekande seaduse vastavad paragrahvid ja vaidlustatakse nendest argumentidest lähtuvalt, mida teie just esitasite. Kuna menetlus on pooleli, siis ei saa ma teile ühtegi vastust anda. Kui me menetluse lõpetame, siis saate ka teie sellest vastusest teada.

Tänan! Ülo Vooglaid, palun!

Lugupeetav õiguskantsler! Usutavasti oleme üksmeelsed selles, et ametnike ja saadikute tulemusliku tegutsemise oluliseks eelduseks on nende õigused, kohustused ja vastutus. Milline on teie hinnang iga liiki normatiivsetele tekstidele, sealhulgas seadustele, põhimäärustele ja muule taolisele õiguste, kohustuste ja vastutuse fikseerituse ja kooskõla seisukohalt? Minu meelest ei ole vastutusmehhanism enamasti üldse päevakorras. Kas nii võib jätkata või peaks seda muutma?

Aitäh! Tegemist on väga abstraktse küsimusega. Mul on siin selle ettekande raames sellele väga raske vastata.

Tänan! Eldar Efendijev, palun!

Aitäh! Aitäh, härra kantsler, põhjaliku ettekande eest! Mul on selline küsimus. Viimasel ajal on meil Eestis loodud uus institutsioon - ministrite abid. Kas teil ei ole kavatsust laiendada aparaati ombudsmani abidega, et need ombudsmanid tegeleks lastekaitsega, konkreetse valdkonnaga või vähemusrahvuste õiguste kaitsega?

Aitäh! Eelmine parlamendi koosseis, kes võttis vastu õiguskantsleri seaduse muudatuse, valis Eesti jaoks nn ühe ombudsmani mudeli, st et Eestisse, vähemalt selle Riigikogu otsuse järgi, lähiajal ei teki juurde täiendavaid nn erialaombudsmane. Küll aga toob õiguskantsleri pädevuse laiendamine kaasa õiguskantsleri kantselei suurenemise ja kindlasti hakkavad meie inimesed tegelema rohkem ka lasteõiguste küsimustega, diskrimineerimisküsimustega, ükskõik milliselt pinnalt see diskrimineerimine tekib.

Tänan! Rain Rosimannus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav õiguskantsler! Minu küsimus puudutab ühte ühiskonnas laia kõlapinda leidnud lepingut ja küsimus ise on järgmine. Kui Omavalitsusliitude Ühendus, Eesti Patsientide Esindusühing ja Muusikaakadeemia sõlmivad lepingu, et luuakse riiklik riskikapitali fond innovatsiooni rahastamiseks ja algatatakse riiklikud programmid ühistegevuse arendamiseks, siis mis tähendus sellel leppel teie arvates on üldiselt ja eriti põhiseaduse kontekstis?

Aitäh! Mul on sellele küsimusele väga raske vastata. Täpselt nagu sellele küsimusele, mis on mulle avalikult esitatud, ka teie poolt, mis puudutab ühiskondliku kokkuleppe sõlmimise põhiseaduspärasust. Ma saan öelda ainult, et selliste lepingute hindamine ei kuulu õiguskantsleri pädevusse.

Tänan! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud õiguskantsler, me oleme peaaegu et piirideta kiitnud meie praegu kehtivat põhiseadust ja ta on tõesti hea. Kes näitab teda nahka keeratuna, kes kuidagi vihiku kujul, aga igal juhul oleme me uhked. Läbi aegade on tulnud palju initsiatiive, mille järgi peaks nagu põhiseadust muutma, aga on räägitud, et seda peaks tegema kompleksselt. Ometi on hakanud niisuguseid initsiatiive Riigikogus järjest rohkem ette tulema, lisaks sellele on bussipeatustesse ilmunud sildid, et põhiseadust tuleb muuta ühe või teise asja jaoks. Peaks muutma ka näiteks sellest rahvuslikust leppest lähtudes. Neid initsiatiive on varsti juba kümneid. Kas te peate õigeks ühe jupi kaupa põhiseaduse muutmist või peaks seda siiski kompleksselt tegema mingi aja järel?

Aitäh! Seda, kuidas põhiseadust muuta ja mida muuta, ei ole minu õigus öelda. Põhiseaduse muutmine on kõrgeima võimu kandja, rahva ja ka rahva poolt valitud esinduskoja ülesanne. Põhiseadust tuleks minu hinnangutel muuta ainult siis, kui selleks on tungiv vajadus. Õiguskantslerina saan ma ainult anda arvamuse, mis on üks paljudest juristiarvamustest selle kohta, kas see põhiseaduse muudatus võiks olla vajalik ja hea. Aga kindlasti ei ole mina see, kes ütleb, kas põhiseadust peaks muutma terviklikult või üksikute punktide kaupa.

Tänan! Peeter Tulviste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra õiguskantsler! Seadsite kahtluse alla üliõpilastele toimetulekutoetuse maksmise korra, mille järgi ei makstud toetust nendele üliõpilastele, kes elasid ühiselamu pinnal. Riigikogu muutiski seda korda. Isamaaliit esitas eelnõu, mille järgi tuleks tagantjärele maksta toetusi välja nendele üliõpilastele, kes olid seda taotlenud, aga jäid sellest ilma. Küsin nüüd: kas jagate seisukohta, et see toetus tuleks nendele üliõpilastele tagantjärele välja maksta?

Ma ei jaga seda seisukohta, ma ei jaga ka vastupidist seisukohta. Ma ütlen, et see on poliitilise otsustuse küsimus ühest küljest ja teisest küljest on see kohtu pädevusse kuuluv küsimus, kui keegi esitab kohtusse kaebuse selle kohta, et ebaseadusliku akti tõttu on tal jäänud saamata üks või teine toetus.

Tänan! Kaarel Pürg, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Meil räägitakse pidevalt ja järjekindlalt hariduse prioriteedist, õpetajad saavad palka riigieelarvest. Kas ei tule diskrimineerimist, kui lasteaia pedagoogide palgad tahetakse jälle viia kohaliku omavalitsuse otsustada, kus võimalused on siiski üpris erinevad?

Aitäh! Ma arvan, et see küsimus tuleks ka vormistada kirjaliku küsimusena või arupärimisena, selleks et saada põhjalikumat vastust ja et see tugineks kõikvõimalike külgede põhjalikule analüüsile.

Tänan väga, härra õiguskantsler! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt on fraktsioonide esindajatel võimalus osaleda läbirääkimistel. Kõigepealt Urmas Reinsalu, kõne puldist, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Austatud põhiseadusliku ameti kandja, õiguskantsler härra Allar Jõks! Kuidas rahvaesinduse liikmed suhtuvad sellesse raportisse, kas me oleme selle õiguskantsleri raportiga rahul? Ma arvan, et täna siin saalis kuuldud küsimusi ja hinnanguid vaagides võib vastata jaatavalt. See on hea raport ja see on kvalitatiivne areng õiguskantsleri järelevalvepädevuse teostamisel. Tahan õiguskantslerile pühendada siin kõnetoolis ühe gooti kirja meie Raekoja seinal, mis ütleb, et õigus jääb ega lase end maha suruda, tema ees peavad taganema kõik kurjad riukad. Mõningad tähelepanekud seoses õiguskantsleri raporti edasise menetlemisega. Riigikogu põhiseaduskomisjon on juba käsitlenud s.a kevadel õiguskantsleri raportiga seotud küsimusi ja järgnevate tööperioodide prioriteete. Ma olen kindel, et ka selle raporti sisu leiab valdkonnakomisjonides käsitlemist ja analüüsi. Kui vaadelda õiguskantsleri konkreetseid ettepanekuid, siis on ta esitanud ühe paketi tähelepanekuid seaduste kohta, mis on kas mitmeti tõlgendatavad, küsitava rakendatavusega või ka võimalik, et vastuolus põhiseadusega. Kui neid seadusi eraldi esile tõsta, siis võib mainida psühhiaatrilise abi seadust ja sellega seoses inimeste vabaduse piiramist. Teiseks, ravimiseadust ja ravikindlustusseadust, mis ei täida õigusselguse põhimõtet. Kolmandaks, jälitustegevuse küsimus on Eestis ebapiisavalt reguleeritud seoses julgeolekuasutuste seaduse ebapiisava sätestatusega. Lisaks on loetletud puudusi kohtute seaduses, millele justiitsminister on andnud hinnangu, et see valdkond vajab täiendavat reguleerimist. Uus kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mida koostama on kutsunud üles õiguskantsler ja mille koostamise põhimõte on kirjas siin juba mitmeid kordi viidatud koalitsioonileppes, samuti õigusabi seaduse vastuvõtmine. Kui vaadata õiguskantsleri tegevust eelmisel tööperioodil, siis ma tõstaksin eraldi tunnustamist vääriva valdkonnana esile õiguskantsleri ettepanekut põhiseaduse täiendamise seadusse lisada nn kaitseklausel ehk klausel selle kohta, et Eesti teostab oma liikmeõigusi Euroopa Liidus, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Ma pean veidi kahetsusväärseks, et eelmine Riigikogu koosseis ei järginud õiguskantsleri teist ettepanekut põhiseaduse aluspõhimõtete kataloogi avamise kohta selles muutmise seaduses. Tsiteerides õiguskantsleri raportit selle kohta, kus ta märgib, et ta peab oluliseks aluspõhimõtete alast teoreetilist tööd ning vajadusel ka aluspõhimõtete kaitsmist läbi Riigikohtu menetluse, siis ma arvan, et järgmise aasta töö prioriteedina tuleb kindlasti rahvaesinduses lugeda oluliseks sellealast õiguskantsleri tegutsemist. Järgnevalt küsimused, mis puudutavad põhiõiguste tagamist. Seoses koalitsioonileppe prioriteetidega tahaksin eraldi esile tõsta kahte valdkonda, kus õiguskantsleri ombudsmanipädevus on oluline. Esiteks, avalike teenuste standardite küsimus. Ja teiseks, piiratud õigustega isikute õiguste kaitse. See puudutab inimesi, kes on hooldeasutustes, see puudutab inimesi, kes on eestkoste all või hoolduse all, see puudutab ka kaitseväe teenistuses või militaar- või paramilitaarsetes struktuurides teenistussuhtega inimesi. Seda tuleb pidada oluliseks valdkonnaks, võimalik et ka eriraporti vääriliseks. Tõstes esile selle raporti sisu, tuleks juhtida tähelepanu sellele, et oluline on tagasiside küsimus. Järgmise aasta raportitega seoses tuleks mõelda sellele, et neis sisalduksid ka kokkuvõtted eelmistel aruandeperioodidel tõstatatud küsimuste lahendamise või lahendamata jäämise kohta. Siis on võimalik rahvaesindusel kvaliteetsemalt hinnata ja analüüsida seda, kuivõrd palju õiguskantsleri seisukohti on kuulda võetud või millised probleemid on jäänud läbi aastate õhku. Eraldi mainimist vajab see, et raportis ei sisaldu ka konkreetseid viiteid sellele, millised ametiasutused millises ulatuses on jätnud õiguskantsleri märgukirju täitmata. Õiguskantsleri raport viitab lakooniliselt sellele, et sageli neid märgukirju täidetakse. Puutuvalt õiguskantsleri raporti osa põhiõiguste ja vabaduste tagamisel tuleks eraldi valdkonna tõsise probleemina esile tõsta ühte küsimustikku, mida raportis on käsitletud, see on meeleavaldusõiguse ja sõnavabadusõiguse valdkond. Minu hinnangul peab meie rahvaesindus ka endalt küsima, kas see regulatsioon on piisav, või teiselt poolt, millele viitab ka õiguskantsler, kas see valdkond ei ole ülereguleeritud. Kui me veel kord räägime õiguskantsleri pädevusest järgmise aasta jooksul, siis tuleb kindlasti lisaks viidatud koostööle seadusandjaga nende konkreetsete seadusmuudatuste valdkonnas esile tõsta seda valdkonda, mis puudutab Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Kui meil kujuneb välja uus õiguskord ja rakendub nn finaliteedi põhimõte, on kindlasti oluline õiguskantsleri roll Eesti kodanike teadlikkuse tõstmisel nendest õigustest, mis lisanduvad seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga. Isiklikult peaksin oluliseks vastavasisulise raporti koostamist õiguskantsleri poolt. Nii et õiguskantsleri tööle võib anda positiivse hinnangu, õiguskantslerit võib selle töö eest tunnustada, mida ta on teinud möödunud aasta jooksul. Kui viidata sellele arutelule koalitsioonileppe kohta, siis omalt poolt võib teha märkuse, et koalitsioonileppe suhtes, mille on koostanud erakonnad, kes on asunud rahvaesinduse kaudu ja valitsuse kaudu riigivõimu teostama - ma tuletan meelde, et erakonnad ei teosta riigivõimu, vaid riigivõimu teostavad kõrgemad riigivõimuasutused, kas Vabariigi Valitsus või Riigikogu -, tuleks kaaluda seda, kas koalitsioonileppes sisalduvad ideed kuuluvad ametlikku raportisse, mis kirjeldab põhiseaduslike asutuste tööd ja õigusselgust ja teiste õiguspõhimõtete põhiseaduspärasust. Enesestmõistetavaks tuleb pidada, et positiivne on see, et õiguskantsler ennetavalt esitab oma seisukohti. Tunnustada tuleb õiguskantsleri korraldatud konverentsi erakonnaõiguse koha pealt. Need on elemendid, mis võimaldavad õiguskindlust tagada juba enne rahvaesinduse otsuseid. Aitäh õiguskantslerile!

Suur tänu, Urmas Reinsalu! Rohkem kõne- ja sõnavõtusoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud ja esimene päevakorrapunkt on käsitletud.

Austatud Riigikogu! Alustame olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti Vabariigi seisukohtadest seoses Euroopa põhiseadusliku lepingu arutamisega valitsustevahelisel konverentsil, mis algab 2003. aasta 4. oktoobril Roomas" arutelu. Palun ettekandeks kõnepulti peaminister Juhan Partsi!

Austatud härra aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad! Eesti rahva positiivne otsus Euroopa Liiduga ühinemise osas on tulnud ajal, mil Euroopa Liit on valmistumas oluliseks valitsustevaheliseks konverentsiks. 4. oktoobril algava valitsustevahelise konverentsi eesmärgiks on saavutada liikmesriikide ning liituvate riikide üksmeel laienenud liidu vajadustele vastava põhiseadusliku lepingu sätete osas. Eestil kui Euroopa Liiduga liituval riigil on võimalus osaleda konverentsi töös täies mahus ning võrdsetel alustel kõikide praeguste liikmesriikidega. Meil on võimalus osaleda oluliste Euroopa Liidu tulevikku puudutavate küsimuste otsustamisel ning selle võimaluse kasutamine kuulub valitsuse selle sügise olulisemate prioriteetide hulka. Täna tahaksin teile tutvustada neid seisukohti, mida me kavatseme valitsustevahelisel konverentsil esitada. Alustuseks paar sõna 4. oktoobril algava valitsustevahelise konverentsi tagapõhja, korralduse ning ka ajakava kohta. Euroopa Liidu ajaloos on seni peetud viis valitsustevahelist konverentsi. Esimene valitsustevaheline konverents kutsuti kokku 1985. aastal. Otsused on valitsustevahelisel konverentsil sündinud alati raskelt ja hoolimata sellest, et konverentsid on väldanud keskmiselt aasta, ikka viimasel minutil. Mõned näited. Eelmise, Nizza lepingu ettevalmistamiseks peeti kokku 370 tundi läbirääkimisi, kümme ministrite tasemel kohtumist ning kolm valitsusjuhtide tasemel kohtumist ehk ülemkogu. Lõppotsuseni jõuti ikkagi alles Nizza ülemkogu viimase päeva öötundidel. 4. oktoobril kokkukutsutav kuues valitsustevaheline konverents on aga eelmistega võrreldes ainulaadne, sest varem pole ühelegi konverentsile eelnenud sellist struktureeritud eeltööd nagu konvent, mille töö vältas ligi poolteist aastat. Esmakordselt olid uue põhiseadusliku lepingu ettevalmistamisse kaasatud ka rahvusparlamentide, sealhulgas Riigikogu esindajad. Konvendi töö lõpptulemusena valminud Euroopa Liidu uus põhiseadusliku lepingu projekt esitati juunis toimunud Thessalonķki ülemkogule ning 18. juulil anti lepingu projekti täistekst Roomas üle Itaaliale kui eesistujale. Eesistujamaa poolt paika pandud esialgne tööplaan on pingeline. Kavandatud on vähemalt kolm peaministrite kõneluste vooru ja kuus välisministrite vooru. Eesistujamaa Itaalia loodab valitsustevahelise konverentsi lõpetada selle aasta lõpuks. Konverentsi protseduuriline raamistik kinnitatakse järgmisel nädalal, 29. septembril Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogul, millega valmistatakse ette konverentsi avavoor 4. oktoobril Roomas. Äsja lõppenud valitsuse istungil kinnitasime ka valitsuse seisukohad, millega me esineme sellel üldasjade nõukogul. Samaaegselt Euroopa Liidu praegustes ja tulevastes liikmesriikides toimuvate ettevalmistustega valitsustevaheliseks konverentsiks on ka Eesti valitsus astunud siseriiklikke samme Eesti eduka osalemise ettevalmistamiseks valitsustevahelise konverentsi tööks. Juuli lõpus, kohe pärast Euroopa Tulevikukonvendi lõppu, asus valitsus välja töötama Eesti positsioone eelseisvaks konverentsiks. 10. septembril esitasime Riigikogule valitsuse analüüsi Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu projektist, mis oli arutusel valitsuse s.a 4. septembri istungil. Põhitähelepanu all on ühelt poolt projekti peamised saavutused, teiselt poolt muudatused kehtivate Euroopa Liidu aluslepingutega võrreldes ning nende muudatuste võimalik mõju Eestile. Austatud Riigikogu liikmed! Eestile sobiva tulemuse saavutamisele konverentsil aitab kaasa ennekõike tihe infovahetus ja aktiivne koostöö valitsuse ja Riigikogu vahel. Valitsuspoolse nn valge raamatu eesmärk on esitada Riigikogule põhjalik käsitlus, mis aitaks Riigikogu fraktsioonidel kujundada oma seisukohti küsimustes, mida Eesti valitsus peaks eelseisval valitsustevahelisel konverentsil tõstatama. Samasuguseid valgeid raamatuid on koostanud ka näiteks Soome ja Suurbritannia valitsus. Eesti valitsus kavatseb kujundada oma lõpliku positsiooni oktoobri alguses ning loodab selleks ajaks saada Riigikogult tagasisidet valges raamatus esitatud seisukohtade kohta. Seega on tänuväärt tänane arutelu siin Riigikogu saalis, mis loodetavasti annab selge ülevaate seisukohtadest, mida valitsus peaks oma lõppseisukohtades arvestama. Kuivõrd dokument on avalik ja kõigile huvilistele kättesaadav ka Välisministeeriumi koduleheküljel, ei hakka ma siinkohal selle sisu ümber jutustama. Loodan, et kõik Riigikogu liikmed on jõudnud selle dokumendiga tutvuda ja selle kohta ka seisukohad kujundada. Piirdun tänases ettekandes mõne kokkuvõtva kommentaariga. Valitsus on jõudnud järeldusele, et Euroopa Tulevikukonvendi pikkade arutelude tulemusena sündinud põhiseadusliku lepingu projekt vastab varem seatud eesmärkidele. Uus leping muudab Euroopa Liidu lepingulise ülesehituse lihtsamaks, muudab selle arusaadavamaks, koondades Euroopa Liidu lepingud ühtsesse alusdokumenti. Oluline on rõhutada, et lepinguga ei muutu Euroopa Liidu põhiolemus - Euroopa Liit tegutseb ka tulevikus riikide liiduna ning uus põhiseaduslik leping on leping Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Lepingu esimese osa esimeses artiklis määratletakse selgesõnaliselt, et Euroopa Liit on jätkuvalt liikmesriikide ja nende kodanike ühendus ning Euroopa Liidu legitiimsus tuleneb riikidelt ja nende kodanikelt. Euroopa Liit peaks demokraatliku legitiimsuse seisukohalt olema lihtne süsteem, kus on näha, kes mida otsustab ja mille eest vastutab. Selle eesmärgi täitmiseks on oluline Euroopa Liidu ja liikmesriikide võimuvahekorra ja pädevuse selge ja konkreetne määratlemine. Uus alusleping vastab selles konkreetses küsimuses meie ootustele: tekstis on esmakordselt selgelt määratletud pädevuse jaotus Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. See aitab tõhusamalt rakendada juba 1992. aastal Maastrichti lepingus välja toodud aluspõhimõtet, mille kohaselt Euroopa Liit saab tegutseda ainult lepingus püstitatud eesmärkide saavutamiseks ning liikmesriikide poolt talle antud pädevuse piires. Euroopa Liidule mingis valdkonnas pädevuse andmise üle saavad seega otsustada vaid liikmesriigid üheskoos, mitte aga liidu institutsioonid. Samas on konvendi poolt kokkulepitud lepingu tekstis artikleid, kus saavutatud tulemus ei vasta täielikult meie huvidele ja kus meie hinnangul on tarvilik pidada edasisi läbirääkimisi. Iseäranis puudutab see institutsioonide peatükki ja ka lepingu kolmandat, poliitikaid käsitlevat osa. Valitsus peab eriti vajalikuks järgmiste küsimuste tõstatamist eelseisval konverentsil. Esiteks, kõige olulisem on Eestile liikmesriikide võrdsuse säilitamine, ka Euroopa Komisjonis. Nizzas lepiti kokku, et kõigil liikmesriikidel peaks olema võrdsel arvul volinikke, sõltumata liikmesriigi suurusest. Põhiseadusliku lepingu tekst respekteerib seda põhimõtet, ent siiski luuakse "hääletavate" ja "mittehääletavate" volinike kohad, samas otseselt välja ütlemata, et kõigil riikidel hakkab tõepoolest olema oma volinikukoht. Lihtsuse ja läbipaistvuse huvides soovime meie siiski põhimõtte "üks volinik igast liikmesriigist" selget väljatoomist lepingu tekstis. Loomulikult mõistan ma, et komisjon ei ole koht, kus riigid peaksid aktiivselt ajama oma poliitikat - komisjon peaks esindama Euroopa ühishuvi. Siiski tagab kõikide riikide esindajate olemasolu komisjoni koosseisus parema informeerituse eri riikide positsioonidest ja sellega ka otsuste suurema legitiimsuse ja efektiivsuse. Vähetähtis pole ka asjaolu, et oma volinik komisjonis aitab Eesti kui uue liikmesriigi kodanikel paremini mõista Euroopa Liidu keerulist institutsionaalset süsteemi. Teiseks ei saa me päris rahul olla ministrite nõukogu tööd reguleerivate sätetega. Põhiseadusliku lepingu projekt näeb ette, et peaaegu kõikides nõukogu koosseisudes roteerub eesistumine liikmesriikide vahel võrdsetel alustel. Samal ajal pole täpsustatud, kuidas rotatsioon hakkab täpselt toimuma. Isegi kui kõiki detaile pole mõtet lepingu tasemel sätestada, siis mõneti täpsem formuleering oleks siiski Eestile kasulik. Samuti eelistab valitsus kvalifitseeritud häälteenamuse defineerimisel nõukogus kehtivat Nizza lepingu järgset süsteemi põhiseadusliku lepingu projektis väljapakutule. Nizza lepingus sisalduv häälte jaotus tagab paremini tasakaalustatud võimaluse kõigile liikmesriikidele otsuste tegemisel kaasa rääkida. Samuti on siinkohal tegu põhimõttelise küsimusega - Nizza lepingu toimimist või mittetoimimist 25 riigiga Euroopa Liidus pole veel järele proovitud ja kindlasti on vara anda juba ette hinnanguid, et see ei töötaks. Kolmandaks, põhiseadusliku lepingu projektis vähendatakse ühe riigi Euroopa Parlamendi kohtade minimaalset arvu viielt neljale. Ehkki täpne kohtade jaotus riikide vahel selgub hiljem, tähendaks see Eestile suure tõenäosusega ühe koha kaotamist. See kahandaks veelgi võimalust, et meil oleks oma esindaja igas suuremas Euroopa Parlamendi fraktsioonis. Kuna peame oluliseks Eesti poliitiliste jõudude spektri võimalikult katvat esindatust Euroopa Parlamendis, ei saa me sellise lahendusega nõustuda. Neljandaks, nagu kõik muud viimase paari aastakümne aluslepingute muudatused, laiendab ka põhiseaduslik leping kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist uutesse valdkondadesse, kus seni oli kasutusel ühehäälsus. Eesti huvides on ühelt poolt tõhusalt toimiv Euroopa ja seetõttu tervitame põhimõtteliselt sellist arengut. Samas on valdkondi, mis on riikidele tõeliselt tundlikud ja kus ei ole võimalik ette kujutada lahenduste ettekirjutamist teiste liikmesriikide poolt. Eelkõige on sellisteks valdkondadeks maksustamine, sotsiaalpoliitika ning välis- ja julgeolekupoliitika. Riigid on korraldanud need valdkonnad vastavalt oma kodanike eelistustele; maksustamine ja sotsiaalpoliitika on ka teemad, mis on riiklike valimiste tähelepanu keskpunktis. Seetõttu saab Euroopa nendes valdkondades edasi liikuda vaid nii suurel määral, kui kõik riigid sellega nõustuvad. Lõpetuseks. Euroopa ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on kõigist tundlikest valdkondadest ehk kõige erilisem. Kahtlemata olen ma nõus, et Euroopa peaks hakkama mängima senisest aktiivsemat rolli maailmapoliitikas. Liikmesriikide julgeolekupoliitilised lähenemised on viimasel ajal olnud aga väga erinevad, nagu näitas ka hiljutine Iraagi kriis. Euroopa peab neid valikuid austama ja koostöö peab arvestama reaalselt eksisteerivaid erimeelsusi. Samas näeme praeguses lepingu tekstis võimalikke ohte Euroopa julgeoleku aluspõhimõtetele. Euroopa julgeolek on jätkuvalt tagatud ühise kaitsekohustuse kaudu NATO-s koostöös Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga transatlantilise sideme abil. Euroopa Liidu sammud oma välis- ja julgeolekupoliitilise rolli tugevdamiseks ei tohi seda põhimõtet ohustada. Valitsus näeb ohte, kui peaks realiseeruma põhiseaduslikus lepingus sisalduv võimalus ühiseks kaitseks ja strukturaalseks koostööks väikese rühma riikide vahel. Lepingu praegune sõnastus annab võimaluse konkureerivate sõjaliste blokkide tekkeks ja see pigem lõhestaks kui kasvataks Euroopa riikide ühtsust. Seetõttu pean ma vajalikuks edasisi läbirääkimisi julgeoleku- ja kaitsepoliitikaalaste artiklite osas. Siis selgub, kui suur on oht ja millised on sellest väljumise vastuvõetavad teed. Mainitud küsimused, mis meie hinnangul vajavad täiendavat selgitamist ja arendamist, on ka paljude teiste riikide arvates olulised. Kuid nende käsitlemine valitsustevahelisel konverentsil on reaalne vaid juhul, kui piisaval määral teisi riike soovib samuti läbirääkimiste taasavamist nendes küsimustes. Kõigil konvendil osalenud riikidel on teatud küsimusi, mille puhul oleks eelistatud mõneti teistsugune tulemus. Samas on ühise keele leidmiseks kompromisside tegemine paratamatu. Peame endale aru andma, et lähtuvalt poliitilistest realiteetidest on diskussiooni valitsustevahelisel konverentsil võimalik avada vaid väga vähestes valdkondades. Ühtlasi peame oma seisukohtade koostamisel silmas pidama, et liiga paljude küsimuste avamine võib kaasa tuua diskussiooni taaskäivitamise küsimustes, kus lepingu projekti sõnastus vastab meie huvidele. Kaitstes oma huve, peame olema võimalikult paindlikud ning arvestama sellega, et läbirääkimiste käigus võivad tekkida uued lahendused. Austatud Riigikogu liikmed! Konverentsieelsed konsultatsioonid liikmesriikide vahel ja varasemad väitlused konvendis viitavad sellele, et ees seisavad rasked läbirääkimised. Liikmesriikide seisukohad on väga erinevad, eeskätt valitsustevahelise konverentsi enda volituste osas. Mõned liikmesriigid on arvamusel, et lepingu projekt on hea kompromiss, ning leiavad, et konverents peab lõppema hiljemalt detsembriks. Samas leiavad paljud riigid, et mitmes küsimuses peavad toimuma veel tõsised kõnelused ja seetõttu ei saa lõppkuupäeva ette kindlaks määrata. Riikide senised konsultatsioonid eesistujamaaga on näidanud, et nägemused põhiseadusliku lepingu sisust ja küsimustest, mida peaks taasavama, on küllaltki erinevad. Samas on küsimusi, mis teevad muret suurele hulgale riikidele, ja ilmselt just neile keskenduvad eelseisvad diskussioonid. Ma usun, et läbirääkimised tulevad rasked ja et tulemuseni on võimalik jõuda vaid kompromisside abil. Siiski loodan, et saavutatavad kompromissid hakkavad olulisel määral peegeldama ka meie seisukohti. Mõistagi peame me silmas ka teie väljendatud soovi, lugupeetud Riigikogu liikmed, ning hoiame teid läbirääkimiste jooksul maksimaalselt kursis toimuvate arengutega. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra peaminister! Kõigil Riigikogu liikmetel on võimalus esitada kuni kaks küsimust. Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Kõigepealt suur tänu põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus on hüpoteetilist laadi. Me ei saa välistada, et valitsustevahelisel konverentsil Roomas ei jõuta kokkuleppele. Sellisel juhul jääb kehtima praegune Nizza süsteem. Minu küsimus ongi: missugused on valitsuse peamised prioriteedid olukorras, kui Roomas kokkulepet ei saavutata?

Esiteks, ma ei oleks kindlasti nii skeptiline. Me peame arvestama, et põhiseadusliku leppega on tehtud ära meeletult suur töö. See on tegelikult olnud esmakordne kogemus, kuidas 25 Euroopa riiki suudavad läbi rääkida väga põhimõttelistes, väga kaugeleulatuvates küsimustes. Kui me vaatame neid küsimusi ja vaatame ka eri riikide väljaöeldud seisukohti, siis lõppkokkuvõttes on ikkagi tegemist mõne, kordame veel, mõne üksiku küsimusega. Seetõttu olen sügavalt veendunud, et valitsustevaheline konverents lõpeb kindlasti tulemuslikult. Iseküsimus on, kas see konverents lõpeb tulemuslikult selle aasta jooksul, nagu soovib eesistujamaa Itaalia, või lükkub see edasi. Arvan, et Eesti huvides on, kui lepingu allakirjutamine toimuks kindlasti pärast 1. maid, kui me oleme Euroopa Liidu liikmed, ja kindlasti enne, kui toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, sest Euroopa Parlamendi valimised peaksid kõikides Euroopa riikides paljuski keskenduma debatile tuleviku Euroopa üle. Nii et minu vastus on: ma ei hakkaks spekuleerima, olen siiski selles osas optimistlik, kuigi, nagu öeldakse, vaidlused tulevad tõsised, aga Euroopa on õppinud kokku leppima.

Tänan! Andres Tarand, palun!

Lugupeetud peaminister! Te rõhutasite minu meelest täiesti õigesti, et Euroopa Liidu parlamendis peaks olema esindatud võimalikult lai poliitiline spekter, arvestades ka Riigikogu koosseisu. Kas valitsusel on valmis või antakse kohe üle tellimus Euroopa Parlamendi valimise seaduse ümbertegemiseks?

Euroopa Parlamendi valimise seadus on meie siseriiklik küsimus, see on, lugupeetud Riigikogu liikmed, ennekõike teie otsustada. Eesti valija teeb lõpuks ju otsuse, millised erakonnad on kõige suutlikumad Euroopas esinema. Kindlasti on, kordan üle oma seisukohti, kui me vaatame Eesti tulevikku, väga tähtis, et me Euroopas, ükskõik millist maailmavaadet me esindame siin saalis, suudame koordineerida tegevust, olla esindatud kõikides fraktsioonides. Kas seda jagab ka Eesti valija, see selgub järgmise aasta 13. juuni hilisööl.

Tänan! Tunne Kelam, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite, et liiga paljude küsimuste avamine valitsustevahelisel konverentsil võib kaasa tuua diskussiooni ka nendes küsimustes, mis on lahendatud meile soodsalt. Mida te peate liiga paljude küsimuste avamise kriteeriumiks? Kui paljusid küsimusi Eesti valitsus on valmis avama? Konkreetselt, kui on valida, kas saavutada meid rahuldav võrdõiguslikkus komisjoni koosseisus või saavutada rotatsioon eesistumisel, mida me eelistaksime?

Ma ütlen neli kõige tähtsamat küsimust, mis võiksid olla Eesti jaoks kõige olulisemad. Olles jälginud ka teiste riikide kujunevaid seisukohti, võin öelda, et siin on väga palju kattuvusi. Ma loodan, et nendes küsimustes arutelu kindlasti avatakse. Eesti jaoks on oluline, nagu ma nimetasin, et oleks üks volinik iga riigi kohta. Eesti jaoks on minu arvates oluline Nizza lepingu reeglite säilitamine parlamendi koosseisu osas. Minu arvates on Eestile oluline suurem selgus maksustamispoliitika ühehäälsuse küsimuses. Eesti jaoks on oluline suurem selgus, ma rõhutan, selgus, ka võimalike ühise kaitsepoliitika arengute osas. Arvan, et Eesti, nii nagu ka väga paljud teised riigid, ei ole huvitatud sellest, et põhiseaduslik leping looks raamid NATO dubleerimiseks, rääkimata arengutest, mida ei ole võimalik lepingu tekstis välja tuua, et Euroopa Liidu sees on võimalik luua riikide vahel samuti sõjalisi blokke. Minu arvates on need neli olulist küsimust. Olen jälginud teiste riikide seisukohti ja arvan, et need küsimused kindlasti tõstatatakse.

Tänan! Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Valges raamatus on kirjas ja te lugesite sealt ka väga täpselt maha, et on artikleid, kus saavutatud tulemus pole meie huvidega täielikult kooskõlas ja on vaja pidada edasisi läbirääkimisi. Samal ajal on väidetud, et tuleb hinnata konvendi töö lõpptulemust kui poliitiliselt tundlikku kompromissi ning diskussiooni on võimalik avada vaid väga piiratud arvul valdkondades. Mina loen küll sellest välja, et me kavatseme seal hakata vaikima nagu lambad.

Kindlasti mitte. Usun, et minu lühikene ettekanne andis teile piisava selguse valitsuse seisukohtadest. Kui te lugesite minu ettekandest välja, et Eesti valitsusel ei ole ühtegi seisukohta või et Eesti valitsus ei kavatse ühtegi oma seisukohtadest esitada, siis te kuulsite valesti.

Tänan! Liina Tõnisson, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud härra peaminister! Ajakirjanduse andmetel on nii praegune Eesti valitsus kui ka enamik Euroopa riikide valitsusi avaldanud arvamust, et uue põhiseadusliku lepingu küsimuses tuleks läbi viia referendum. Paljudel juhtudel on avaldatud ka arvamust, et seda võiks läbi viia Euroopa Parlamendi uue koosseisu valimistega ühel ajal (see oleks vist otstarbekas) või vähemalt lähiajal. Euroopa Liiduga liitumise eelses propagandas võttis valitsus seisukoha, vähemalt nii ta ütles, et valitsus ei tee Euroopa Liiduga liitumise jah-propagandat. Minu seisukoht on, et lõpuks te siiski loobusite sellest praktikast ja asusite väga jõulisele jah-propagandale kuni seksikate meesteni välja. Minu küsimus on: kui Eestis toimub referendum, nagu te olete pidanud vajalikuks ja mida mina keskerakondlasena muide toetan, kuidas te veenate eestlasi ütlema referendumil jah?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, valitsus ei ole kujundanud mitte mingisugust seisukohta Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu rahvahääletusele panemise või mittepanemise kohta. Ei ole kujundanud, seda ei ole arutatud. Seda esiteks. Teiseks, arvan, et selle otsustamine, kas Euroopa Liidu põhiseaduslikku lepingut, mis moel iganes ta siis lõplikult alla kirjutatakse, panna referendumile või mitte, kuulub teie pädevusse. See on Riigikogu küsimus, see on poliitiliste arutelude küsimus, kuidas me üldse käsitleme võimalikke referendumeid Euroopa Liidu põhimõttelistes küsimustes. Minu isiklik seisukoht on, et muidugi peame me olema valmis vajaduse korral rahvahääletust korraldama, kuid me peaksime lähtuma ühest väga tähtsast küsimusest: kas Euroopa Liidu põhiolemus muutub või mitte? Eesti rahvas andis 14. septembril põhimõtteliselt seisukoha väga paljude küsimuste kohta, mis on nüüd inkorporeeritud siia lepingusse. Arvan, et see küsimus muutub aktuaalseks siis, kui põhiseadusliku lepingu lõplik tekst on valmis.

Tänan! Toomas Alatalu, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ka minu probleem tuleneb sellest, et minu ettekujutust mööda on Eesti valitsusel ja Eesti osalejatel tulevikukonvendis olnud kogu aeg niisugune lähenemine, et tõstatada võimalikult väheseid, kuid sealjuures kindlaid probleeme. Ka selles valges raamatus, mida juba tsiteeriti, on öeldud, et diskussiooni on võimalik avada vaid väga piiratud arvul valdkondades. Väga lihtne küsimus: kuidas me üldse ette teame, et seal niisugune seis tekib, samal ajal kui teised riigid, näiteks Visegrįdi grupp ja sellel baseeruv seltskond on kogu aeg rääkinud, et on vaja tõstatada võimalikult palju küsimusi? Viimane teade New Yorgist ju kõneleb, et proua Ojuland on liitunud 19 riigi avaldusega, kus on selgelt öeldud, et tuleb tõstatada võimalikult palju küsimusi või anda kõikidele võimalus rääkida. Siit ka minu küsimus. Te nimetasite, et meil on neli või viis kindlat asja, mida me tahame tõstatada. Kas meil on olemas ka nn B-plaan ja mitu probleemi seal on?

Kõik olulisemad seisukohad, ka n-ö vähem olulised Eesti valitsuse jaoks, on teile esitatud valges raamatus. Valitsus kavatseb need seisukohad lõplikult kujundada järgmise nädala neljapäeval, siis, kui on toimunud ka see arutelu ja me oleme kuulnud teie seisukohti. Seda esiteks. Teiseks, arutlemine teemal, kas avada paljusid või väheseid teemasid, on suhteline. Arvan, et praegu eesistujamaa pakutud teemade ring mõnedes detailides ei rahulda. Sellepärast ühines ka välisminister New Yorgis 19 riigiga, et pisut laiendada eesistujamaa pakutud võimalikku protseduuri, protseduurireegleid, avanevaid teemasid, mida välisministrid kuues kõneluste voorus ja peaministrid kolmes kõneluste voorus peaksid käsitlema. Kui on detailsemat huvi, siis peaksin ette lugema, millised teemad on eesistujamaa juba praegu protseduurides ette näinud ja milliseid teemasid 19 riiki soovivad veel avada. Kuid veel kord: ma arvan, et põhimõtteline küsimus on see, et kui me teema avame, siis peaks olema selgelt fikseeritud, mida me avame. See eeldab kokkulepet. Loodetavasti on kesksem arutelu üld- ja välisasjade nõukogus 29-ndal ja 30-ndal välisministrite vahel, kus öeldakse, et see on see küsimus, et määratakse kindlaks teemad, mida arutatakse, mitte nii, et terve leping oma neljas osas, oma sadades artiklites on kõik n-ö lahti.

Tänan! Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Ma ka tänan selle kõne eest ja eriti kiidan selle lõppu, mis kutsus Riigikogu liikmeid üles teatud vaoshoitusele. Arvan, et Euroopas on kindlasti riike, kus parlamendis on mõni parlamendiliige, kes leiab, et põhiseaduslik leping ei vasta nende partei programmile ja seetõttu tuleb avada kümme läbirääkimist. Välispoliitiliselt ei ole selline seisukoht mitte rumal, vaid lausa loll. Siit ka minu küsimus. Kui on neli-viis teemat, mida me avada tahame, siis milline nendest neljast või viiest on esimene, millest valitsus on nõus kompromissina loobuma, et jätta see tekst puutumatuks, selleks et ei avataks teemasid, kus me oleme tulemusega rahul?

Aitäh! Tänan selle küsimuse eest! Ma saan ka sellest küsimusest aru. Usun, et valitsus ei käituks targalt, kui ta sellised positsioonid, millest on võimalik taganeda, avalikult välja ütleks. Lõppkokkuvõttes on see väga keeruline, väga erinevate tasemetega läbirääkimistega küsimus, mistõttu, nagu ikka läbirääkimistele minnes, tuleb mõningad n-ö rõhud jätta enda teada.

Tänan! Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra peaminister! Ma tulen tagasi Euroopa Komisjoni voliniku probleemi juurde, mida te ka oma ettekandes puudutasite. Projektis on ette nähtud, et 2009. aastast oleks 13 volinikku ja ülejäänud oleksid hääleõiguseta volinikud. Olen ajakirjandusest aru saanud, et Eesti liitumisel Euroopa Liiduga aastal 2004 saab Eesti Euroopa Komisjoni voliniku koha, nagu ka teised liituvad riigid. Võib-olla olen ma valesti aru saanud, aga milline on selle voliniku staatus, on ta hääleõigusega või hääleõiguseta, millega ta tegeleb, ja kas tuleb mõista nii, et see staatus muutub 2009. aastast?

Jah, ma arvan, et ka mina saan niimoodi aru. Kui me nimetame praegu oma voliniku, siis me nimetame selle praeguste reeglite järgi. Siin on teatud üleminekuperiood järgmise aasta 1. maist kuni järgmise aasta 1. novembrini. Teadupärast astub 1. novembril 2004 eelduslikult ametisse uus komisjon ja sellisel juhul kuni 1. novembrini uuel nimetataval või Eesti volinikul konkreetset vastutusvaldkonda kindlasti ei ole. Pärast 1. novembrit see olukord muutub, kui terve komisjon on koos uue Euroopa Parlamendiga uuesti moodustatud. Aga hoopis teine olukord on loomulikult siis, kui põhiseaduslik lepe kunagi jõustub, siis kohaldatakse neid sätteid selle järgi.

Tänan! Tunne Kelam, palun!

Tänan! Olen veendunud, et see küsimus kuulub tänasesse konteksti. Nimelt on minu küsimus, kuidas valitsus siseriiklikult, organisatoorselt valmistub nii valitsustevaheliseks konverentsiks kui ka eelolevaks suhtlemiseks Euroopa Liiduga, mis on muutunud osaks meie sisepoliitikast ja mis esitab meile tohutult suuremaid väljakutseid. See tähendab, kuidas olukorras, kus iga nädal mingi minister sõidab Brüsselisse, koordineerida infot, kuidas kooskõlastada seisukohti, kuidas saada tagasisidet? Kas valitsusel on mingi uus skeem nende nõudmiste täitmiseks ja milline osa selles skeemis on parlamendil?

Väga hea küsimus. Loomulikult töötab valitsus valmistudes nii valitsustevaheliseks konverentsiks kui ka osalemiseks juba praegu kõikides Euroopa töörühmades ja komiteedes ka ministrite tasemel. Usun, et me lähiajal kiidame valitsuse tasemel heaks ka täpsemad protseduurid ja täpsemad dokumendid, kus on näha, kuidas tagatakse informatsiooni vahetus ja kuidas jagatakse pädevusi, alates ametnikest kuni valitsuseni välja. Oleme olnud töises kontaktis nii Euroopa asjade komisjoni kui ka väliskomisjoniga. Usun, et me suudame oma vaated kooskõlastada. Ma tean, et praegu töötab Euroopa asjade komisjoni juures töörühm, kes kujundab seisukohti, milline hakkab olema parlamendi roll. Me oleme nii parlamendiliikmetel kui ka parlamendikomisjoni ametnikel võimaldanud kasutada kõiki valitsuse käes olevaid infosüsteeme jne. Konkreetsemalt, mis puudutab ministreid ja töörühmi, siis loomulikult, me muutsime valitsuses ka istungite päeva, selleks et enamiku ministrite nõukogus arutusele tulevate päevakorrapunktide kohta saaks minister eelnevalt valitsuse seisukoha. Loomulik oleks, et nende küsimuste osas, mis pakuvad huvi parlamendile, oleks parlament vähemalt informeeritud ja parlamendiliikmetel oleks võimalik avaldada seisukohti. Toon ühe näite. Täna oli valitsuse istungil kõne all seesama, millele ma viitasin - üld- ja välisasjade nõukogu küsimused, kus olid olemas ka seisukohad. Me arutasime neid, me andsime välisministrile teatud heakskiidu selle kohta, kuidas ta peaks esinema. Aga kahtlemata, me peame kõik arvestama, et töötempo on oluliselt kiirem ja töö hulk suurem, kui me võib-olla seni tihtipeale oleme harjunud.

Tänan! Andres Tarand, teine küsimus, palun!

Aitäh! Teades, et Riigikogu 11-aastane praktika on näidanud, et valitsus algatab rõhuva enamiku eelnõusid, teiseks, teades, et Euroopa Liidu parlamendis toimub töö poliitiliste fraktsioonide kaupa ning, kolmandaks, teades, et teoreetiliselt on võimalik, et kuus inimest Eestist valitakse kõik ühest parteist (ma ei ütle muidugi millisest, aga valimised toimuvad Eestis viimasel ajal väga suure vahu pähemäärimise tähe all), siis ma küsin: kas valitsus esitab Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise ettepaneku laiema spektri tagamiseks, nagu te ütlesite, või vähemalt toetab selle esitamist?

Valitsuse tööplaanides ei ole planeeritud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muudatusi, vähemalt sel perioodil, kui toimuvad esimesed Euroopa Parlamendi valimised Eestis. Kõikide parlamendiliikmete esitatavatesse eelnõudesse suhtub valitsus täie tähelepanuga, aga me saame oma seisukoha kujundada siis, kui oleme selle eelnõuga tutvunud. Arvata, et mis iganes eelnõu muudatus tagab mingile erakonnale suurema edu, on minu arvates ennatlik. Lõpliku otsuse teeb siiski valija.

Tänan! Liina Tõnisson, teine küsimus, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud härra peaminister! Ma tulen taas referendumiproblemaatika juurde. Te ütlesite, et valitsus ei võta ühtegi seisukohta, et seisukohti kujundab parlament. Paraku teame me meie teerullidemokraatiast, et valitsus otsustab, parlament hääletab. Ma tean, et just toimunud referendumi eel panid Euroopa Liiduga liitumise eitajad jaatajatele süüks, et me liitume ühe liiduga ja saame teise liidu, silmas pidades põhiseadusliku lepingu vastuvõtmist. Kui te olete arvamusel, et põhiseaduslik leping võib-olla ei peagi selle allakirjutamiseks referendumil rahvalt uuesti mandaati saama põhjusel, et liit sisuliselt ei muutu, siis teie viimase ütluse valguses, et te jätate ütlemata, missugustest asjadest te olete praeguses tekstis valmis loobuma ...

Küsimuse esitamise aeg on läbi.

... on minu küsimus: kuidas te saavutate rahva heakskiidu sellele, kui te tegelikult ei ütlegi neile, missugune hakkab olema põhiseaduslik leping?

Te ütlesite, et ma ütlesin, et valitsus ei võta seisukohta põhiseadusliku leppe rahvahääletuse küsimuses. Ma ei ole niimoodi öelnud. Ma ütlesin umbes 15 minutit tagasi, et me ei ole veel seda küsimust arutanud. Loomulikult otsustab rahvahääletuse korraldamise parlament, see on ju Eesti põhiseaduses kirjas. Ma kordan lihtsalt oma seisukoha üle. Minu arvates võib selle üle juba praegu arutleda, aga ikkagi tuleks lõplikult selle juurde tulla siis, kui põhiseaduslik leping on valmis. Ma ei ole nõus ka meie, kuidas neid nimetada, euroeitajatega, ka mõne väljapaistva inimesega. Nad esitavad seda nii, et Euroopa Liidu olemus seoses põhiseadusliku leppega muutub. Euroopa Liit on 50 aasta jooksul siiski väga keeruliselt arenenud ja võrrelda seda, mis on olemuslik muudatus ja mis on muudatus, mis on vajalik, mis on ka Eesti huvides jne, on keeruline. Nendele küsimustele miitingul ühe sõnaga vastata ei ole võimalik.

Tänan! Jaak Allik, teine küsimus, palun!

Lugupeetud härra peaminister! Ma tulen uuesti voliniku küsimuse juurde. Leppe projektis on öeldud, et iga rotatsioonisüsteemi kohaselt määratud liikmesriik esitab nimekirja, kus on kolm isikut, keda riik peab sobivaks saama Euroopa volinikeks ning kelle hulgas on esindatud mõlemast soost kandidaadid, ja valides igast esitatud nimekirjast ühe isiku, valib president need volinikud. Kõigepealt, kuidas te saate aru sellest (siin ei ole seda täpsustatud), kes on riik? On ta riigipea, on ta valitsus, on ta parlament? Kuidas te seda mõistate? Kas te ei pea vajalikuks seda täpsustada? Kas te peate õigeks, et riik, olgu ta siis see, kes ta on, ei saa ise volinikku määrata, vaid esitab mingisuguse inimeste buketi, kelle hulgast see volinik valitakse? Lõpuks (ma lihtsalt ei tea, kuidas see praegu reguleeritud on), kes mais selle voliniku määrab, kes see riik siis Eestis on? Minu teada meie oma siseriiklik regulatsioon selles osas puudub.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei usu, et need on nõnda olulised küsimused. Ka selle üle võib mõtteid vahetada, kas on õige, et esitatakse kolm liiget. Eesmärk on ikkagi see, et komisjoni volinik ei ole riigi esindaja, vaid kõrge poliitik, kes läheb Euroopa Liidu huvide teenistusse. Selleks et tagada Euroopa Komisjoni töövõimelisus, aga ka tasakaalustatus, ongi selline võimalus n-ö esitamisel antud. Muidu oleks tõenäoliselt väga keeruline komplekteerida töövõimelist, aga ka tasakaalustatud komisjoni. Mis puudutab seda, kes on see riik, siis loomulikult on see siseriikliku otsustuse küsimus. Mis puudutab voliniku esitamist mais, siis arvan, et see on Eesti Vabariigi valitsus, kes peab voliniku nimetama. Nii teevad kõik Euroopa riigid. Loomulikult peaks valitsus konsulteerima vajaduse korral Euroopa asjade komisjoni, parlamendiga, et informatsioon oleks piisav. Aga kõikide Euroopa riikide praktika on, et komisjoni voliniku nimetab valitsus.

Tänan! Toomas Alatalu, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ma vahetan valdkonda ja tulen niisuguse probleemi juurde nagu maksupoliitika. Te algul rõhutasite, et see peaks jääma iga riigi pädevusse, aga ma tuletan meelde, et seal on tegelikult mitu probleemi: on maksud, maksupettus ja maksude mittetasumine. Ma väidan, et vähemalt kaks viimast on meil Eestis kogu aeg olnud n-ö avalikkuse kõneaineks. Siit ka minu küsimus. Eesti on õiguse eest ise seda valdkonda määrata pikka aega sõdinud, aga kui me ikkagi jääme kaotajaks, siis millest me kõigepealt oleme valmis loobuma, millisest nendest kolmest mainitud valdkonnast?

Kas te viitaksite paragrahvile, mille kohta see küsimus käis? Ma püüan vastata. Küsimus oli raskesti mõistetav, sest maksupoliitikas on väga palju detaile. Põhimõtteline lähenemine peaks olema järgmine. Kui me vaatame Euroopa Liidu eesmärke, siis ka nüüd on ju teatud küsimusi, mida harmoneeritakse riikide vahel, kas või näiteks kaudsete maksude ühine määr ja teatud põhimõtted. Loomulikult, nende küsimuste osas, mis tagavad toimiva siseturu, mis tagavad piiriüleselt Euroopa Liidu põhivabaduste toimimise, on ka praegu olemas pädevused. Mis puudutab mingi pädevuse suurendamist, näiteks kas või otseste maksude küsimuses, ka maksupettuste küsimuses, mis on väga, isegi liiga lai teema, siis see vajab võib-olla selgitamist selles osas, et olla kindlad, et võimalikud otsused erinevates maksuküsimustes oleksid kooskõlas Euroopa Liidu eesmärkidega. See on meie lähtekoht. Ma ei jõudnud jälgida, mida te välja pakkusite, mis küsimuse täpne sisu oli.

Tänan! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Soomlased olid vähemalt alguses murelikud, et nende ministrid läksid Helsingis lennuki peale Soome kodanikena, aga Brüsselis astusid lennukitrapilt maha juba Euroopa kodanikena. Täpselt ei olnud välja töötatud mehhanismid, kuidas ministrid saaksid ennast ette valmistada küsimusteks, mis võivad vastavate valdkondade debattides tõstatuda. Kas meie ministrid juba valmistuvad nendeks küsimusteks, mis lähiaastatel võivad tõusetuda, võrdväärselt teiste riikide professionaalsete ministritega laua taga istudes? Kuidas see mehhanism on korraldatud ja kas me igal juhul jätame kogu selle valdkonna koordineerimise ning ka edasiste läbirääkimiste teatud küsimustes koordineerimise peaministrile ...

Aeg!

... või anname selle mõnele ministeeriumile?

Lühivastus on, et loomulikult peavad nii ministrid kui ka riigiametnikud uues olukorras väga palju juurde õppima, tegelema väga paljude küsimustega, nägema Euroopa poliitika seoseid Eesti huvidega, nägema seda, kuidas Euroopa poliitilised otsused, mis on teinekord väga üldised, mõjutavad Eesti poliitikat jne. Arvan, et kõige kesksem küsimus, arvestades Euroopa praktikat, on töörühmade võimekuse väljaarendamine ehk see, mis toimub ametnike tasandil. Seda esiteks. Mis puudutab koordineerimist, siis siin on vaja väga palju küsimusi koordineerida. Minule tundub, et siseriiklik koordineerimine, see, et oleks tagatud, et ministeeriumid teeksid omavahel koostööd, et jälgitaks informatsiooni vahetust, et oleks tagatud informatsiooni jõudmine ka parlamenti, see peaks jääma Riigikantselei ülesandeks. Väga oluline on, et jätkuks koordineerimine välispoliitilisel suunal. Siin ei ole võimalik öelda, et üks koordineerib ja teised vaatavad pealt.

Tänan! Raivo Järvi, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Juba eelnevatest aastatest on teada, et euroliidu ilmselt üks kõige nõrgemaid kohti on äärmiselt laialipaisunud ja keerukas bürokraatia. Samal ajal meie oma praeguses retoorikas eeldame, et n-ö siseriiklik aparaat rohkem ei paisu. Kas võib siiski oletada, et lisaks volinikukoha tekkimisele võib bürokraatiat juurde tekkida, või suudame me seda vältida?

Lisaks volinikukohale? Voliniku saadame me Euroopa maksumaksja palgale. Ma korrigeerin. Jah, muidugi ei meeldi ka meile Euroopa Liidu bürokraatia, mis teinekord tundub olevat jäik ja mitte väga sõbralik. Aga kui vaadata numbreid, siis Euroopa Liidu eesmärkide teenistuses on ca 20 000 ametnikku. Arv tundub olevat suur, arvestades aga, et tegemist on ikkagi väga keerulise liiduga ja on saavutatud suurepäraseid tulemusi, kas või inimeste vaba liikumise, toimiva siseturu jt küsimuste puhul, siis seda võib-olla ei olegi palju. See ei tähenda, et Eestil ei oleks midagi pakkuda Euroopa bürokraatia, Euroopa halduse tõhusamaks muutmiseks. Mis puudutab Eesti ametnikke, siis me oleme koalitsioonileppes kokku leppinud teatud põhimõtted. Eesti riik on väike ja me ei saa endale lubada väga suurt avalikku sektorit. Mitte midagi ei ole teha, me lihtsalt seda ei saa. Kuskil tuleb piir ette. Peame harjuma mõtteviisiga, et ametnike tasandil, nii nagu ka poliitikute tasandil, on Euroopa asjadega tegelemine paljuski täpselt samasuguse siseriikliku tegevuse jätk. Mina küll usun, et me peame panema rõhku pigem tõhususele, kvaliteedile. Pigem vähem, aga paremini, pigem meeskondlikumalt, ja me saame selle ametnike arvuga hakkama, mis ei tähenda, et kuskil ei või olla vaja mõnda inimest juurde.

Tänan! Eiki Nestor, teine küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Teine küsimus ei ole mitte protseduurilist, vaid sisulist laadi. Üheks teie poolt väljapakutud teemaks võiks olla mittenõustumine kvalifitseeritud häälteenamuse kokkuleppega maksu-, sotsiaalküsimustes jne. Kui vaadata, miks sellise arusaamani selles leppes on jõutud, siis põhjus on väga lihtne. Kõige lihtsustatumal kujul on põhjus maksuvahendis nimega euro. Mida siis Eesti Vabariik sellel konverentsil selle koha pealt vastu pakub, millega ta seda põhjendab? Minu meelest on paratamatu ja loogiline, et ükskord nendes küsimustes kvalifitseeritud häälteenamuseni jõutakse.

Küsimus puudutas seda, millega põhjendada. Usun, et kõige olulisemad põhjendused ütlesin ma oma kõnes välja. Maksupoliitikaküsimused on ühe riigi toimimise jaoks sisepoliitikaküsimused. Neid ei ole võimalik anda täies mahus Euroopa Liidu pädevusse. Minu arvates on see kõige olulisem põhjus. Sellega on nõus väga paljud riigid, sealhulgas Suurbritannia, kokku üheksa-kümme riiki.

Tänan! Eiki Berg, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu projektis on üsna täpselt fikseeritud pädevusvaldkonnad, Euroopa Liidu ainupädevus ja jagatud pädevuse osa. Kas valitsuse tasandil on arutatud, missugune võiks olla liikmesriigi ainupädevus, et see oleks ka põhiseaduslikus lepingus fikseeritud?

Meid rahuldab Euroopa Liidu põhimõtteline seisukoht. Kõik küsimused, mis ei ole antud Euroopa Liidule, kuuluvad ju liikmesriikide pädevusse. Liikmesriigid tekitavad Euroopa Liidule pädevuse üldse tegutseda, mitte vastupidi.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rein Lang, kõne puldist, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus on esitanud Riigikogule seisukohavõtuks oma positsioonid Eesti rahvuslike huvide esindamiseks algaval valitsustevahelisel konverentsil. Tegemist on omamoodi ajaloolise sündmusega, sest Eesti parlament osaleb täna siin sisuliselt esimest korda täiel määral, täies ulatuses Euroopa tuleviku kujundamisel. Me oleme otsustanud Euroopa Liiduga liitumise. Kõrgeima riigivõimu kandja, Eesti rahvas, on oma enamusotsuse alusel selle otsuse teinud. Me saame Euroopa Liidu liikmeks 1. maist 2004 ja samas osaleme juba enne täisliikme staatuse saamist täieõiguslikult valitsustevahelisel konverentsil. Seesama valitsustevaheline konverents on Euroopa Liidu suhtes omamoodi epohhiloov, sest otsustatakse selle liidu konstitutsiooniline tulevik. Otsustatakse see, kuidas hakkab toimima maailma praegune kõige suurem ja kõige võimsam majandusühendus ning seda vähemalt ühe inimpõlve jooksul. Miks vähemalt ühe inimpõlve jooksul? Kõigepealt peame endale aru andma, et plaanitav konstitutsiooniline leping omandab oma täie jõu alles aastal 2009. See on projektis selgelt kirjas, sest väga mitmed institutsioonilised muudatused jõustuvad aastal 2009. Seega, need lapsed, kes hakkavad langetama otsuseid uue põhiseadusliku lepingu alusel, peavad olema praegu vähemalt 12-aastased ja vaevalt, et nemad väga tõsiselt arutlevad Euroopa institutsioonide üle. Ma soovin tsiteerida Suurbritannia parlamendisaadikut Gisela Stuartit, kes ütles Euroopa konvendi lõppistungil: "Meie ei tea, millist Euroopat tahavad meie lapsed, ja meil ei ole õigust seda nende eest otsustada. Aga me peame täna looma neile võimaluse neid otsuseid teha." Olen isiklikult veendunud, et meie lapsed vaatavad selle põhiseadusliku leppe üle, lähtudes oma veendumustest Euroopa Liidu kohta. Maailmas ei ole mitte midagi jäävat ja kõik on pidevas muutumises. Kreeka filosoof Herakleitos rajas oma maailmanägemise teesile, et kaks korda samasse jõkke pole võimalik astuda. Kaks korda ei ole võimalik astuda ka samasse Euroopa Liitu. Tänane Euroopa Liit ei ole see, millesse astumise avalduse me omal ajal esitasime. 2009. aasta Euroopa Liit ei ole kindlasti see, mis ta on täna. Siin on ainult üks vahe: me saame täna otsustada, milline ta 2009. aastal on. Me nõuame täna siin Riigikogu ajaloolises saalis õigustatult, et valitsus kaitseks algaval VVK-l meie rahvuslikke huve. Pean kahetsusega tõdema, et teinekord soovitakse meie rahvuslikke huve ja Euroopa huve vastandada. Me nagu ei saaks aru, et täna olemegi me seesama Euroopa. Me võiksime aru saada ka sellest, et täna võime ühitada oma rahvuslikke huve Euroopa teiste riikide rahvuslike huvidega ja kujundada ühist Euroopa huvi. See ühine Euroopa huvi peab omakorda oma spetsiifilised huvid suutma kooskõlastada maakera huvidega, sest muidu ei ole meie järeltulijatel võimalik enam mingitest huvidest rääkida, sest võib-olla ei ole neid sellisel juhul enam olemas. Mis võiks olla Eesti esmane rahvuslik huvi Euroopa Liidus? See võiks olla süsteem, mis tagaks eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade, see, mis on kirjas meie põhiseaduse preambulis ja mida loodetavasti keegi meist ei soovi vaidlustada. Meie huvi saab olla ainult selline Euroopa Liit, mis rajaneb nendel põhiväärtustel, mis Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe projektis ilusasti kirjas on, aga see liit peab ka reaalselt suutma toimida ja nende väärtuste eest seista. See liit peab olema toimiv ja arenev. Kas meie rahvuslikud huvid oleksid paremini kaitstud ühenduses, mis ei suudaks milleski kokku leppida, mis keeks omavahelistes vastuoludes, seisaks paigal ja lõpuks ei suudaks seista ka oma kodanike inimõiguste ja vabaduste eest? Mina kahtlen selles küll väga. Valitsus on oma positsioonid esitanud ja ta ei ole seadnud neid tähtsuse järjekorda. Kõik küsimused on võrdselt olulised. Erinevates seisukohavõttudes on jäänud kõlama, et Eesti valitsus peaks jõuliselt seisma selle eest, et igal liikmesriigil oleks komisjonis üks hääleõiguslik volinik. Ma arvan, et see on õige. See annaks tunnistust, et tegemist on võrdsete liikmesriikide liiduga, mis on Euroopa Liidu põhialuseks.

Aeg!

Lõppkokkuvõttes soovin öelda, et Reformierakond toetab Vabariigi Valitsuse seisukohti, mis sisalduvad meile edastatud valges raamatus, ja peab endastmõistetavaks, et valitsus jätkab VVK jätkudes Riigikoguga koostööd, et me saaksime informatsiooni kõigest, mis seal toimub. Tänan!

Tänan väga, Rein Lang! Palun, Eiki Berg, kõne puldist!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Euroopa Liidus tähendab föderalism kahte sisult erinevat asja. Esiteks, suunda riigistumisele ja ühtse deemose ehitamisele, mis ei ole just see, mida Eesti ühe liikmesriigina võiks ihaldada. Teiselt poolt tähendab föderalism ka tuge väikeriikidele nende huvide esindamisel organisatsioonis, kus seniajani on juhtrolle mänginud eelkõige suured riigid. Just seepärast tuleks lähtuda tasakaaluideest, laskumata ühte või teise äärmusse. Selles võtmes on koostatud ka Res Publica fraktsiooni seisukoht Vabariigi Valitsuse ettevalmistatud valge raamatu kohta. Võtame esmalt lähtealuseks koalitsioonilepingu. Praegune koalitsioonilepe viitab kahele Eesti Vabariigi jaoks olulisele arengusuunale Euroopa Liidus. Esiteks, et Euroopa Liit põhineks suveräänsetel liikmesriikidel ning arvestaks otsuste tegemisel kõikide liikmesriikide võrdset kohtlemist, otsustamise läbipaistvust ja demokraatlikku vastutust. Teiseks, Eesti peaks üles näitama initsiatiivi neis valdkondades, kus me oleme edukad, peaks vahendama lahkarvamusi või tüliküsimusi seal, kus meie huvid ei põrku, ning olema konstruktiivses opositsioonis Eestile tundlikes küsimustes. Ühe koalitsioonipartnerina on Res Publica pidanud oluliseks arendada Euroopa Liidus sellist koostööd, mis aitaks Eesti elu kõige paremini edendada, võidelda paremate positsioonide eest majandusruumis ja seista vastu süvenevale föderaliseerumisele just nimelt riigistumise võtmes. Res Publica toetab Euroopa Liidu ühtsust mitmekesisuses, institutsioonilise tasakaalu otsinguid ning liikmesriikide võrdse kohtlemise teostamist. Mis puutub valgesse raamatusse, siis meie nägemuses ühtib see paljuski Res Publica fraktsiooni seisukohtadega ning on kooskõlas koalitsioonilepingu vaimsusega. Siinkohal tahan tunnustada valitsuse põhjalikku analüüsi, mille alusel saaks Riigikogu kujundada oma seisukohad küsimustes, mida valitsustevahelisel konverentsil tõstatada. Konkreetsemalt. Res Publica fraktsioon toetab väikeriikide huvide eest seismist institutsioonides. Res Publica fraktsioon toetab ka föderalismitendentside ja valitsustevahelise koostöö tasakaalustatust pädevusjaotuse ja otsustusprotsessi täpsemal defineerimisel ning peab omakorda vajalikuks lähimuskontrolli tegelikku tagamist. Leiame, et oluline on piisav menetlemise aeg, mitte kuus nädalat, nagu on praegu välja käidud, vaid kaheksa kuni kümme nädalat, selleks et oleks võimalik läbi rääkida teiste parlamentidega ja leida ühiseid positsioone. Samuti peame lähimuskontrolli tegelikul tagamisel oluliseks pädevusjaotuse selgemat väljatoomist, et vältida kohtuvaidlusi. Leiame, et taktikaliselt tuleks lähtuda sellest, et muuta ennekõike põhimõttelist laadi küsimusi, sest liialt paljude küsimuste taasavamine käivitab kogu diskussiooni lumepalliprotsessina, mistõttu pole kindel lõplik resultaat. Samuti mõjub paljude küsimuste taasavamine destruktiivselt koostööle ja Eesti kui uue liikmesriigi mainele. Samal ajal, kui mõelda olemasoleva muutmisele, siis on meil võimalik märksa rohkemates küsimustes just nimelt toetada teiste riikide positsioone. Siinkohal on Eestil küll kaasarääkimise õigus, kuid meie poliitiline tahe pääseb maksvusele vaid nendes küsimustes, kus kokkulepet pole veel saavutatud. Lõpetuseks. Res Publica fraktsioon toetab mandaadi andmist valitsusele edasiste läbirääkimiste pidamiseks valitsustevahelise konverentsi raames, tuginedes Eesti rahvuslikele huvidele. Me peame oluliseks seista meie jaoks kvaliteetsema tulemuse eest ka siis, kui lõpptulemuseni ei jõuta praeguse eesistujamaa valitsemise ajal. Me peame oluliseks avada kogu põhiseadusliku lepingu tekst avalikuks aruteluks, sest tegemist on väga põhimõttelist laadi küsimusega Euroopa Liidu tulevikust. Samuti peame oluliseks naasta põhiseadusliku lepingu teksti arutluse juurde 4. novembril, mil Riigikogus toimub olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Tänan tähelepanu eest!

Tänan väga, Eiki Berg! Palun, Jaanus Männik, kõne puldist!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon avaldab rahulolu, et on arvestatud fraktsiooni 17. septembril Riigikogu juhatusele ja vastavatele komisjonidele tehtud taotlust arutada põhiseadusliku lepingu projekti mitte ainult komisjonides ja fraktsioonides, vaid Riigikogu täiskogul riiklikult tähtsa küsimusena ja et arutelu täna toimub. Rahvas on 14. septembril oma otsuse teinud. Eesti ühineb Euroopa Liiduga. Täitmaks ja kaitsmaks oma põhiseadust, säilitamaks suveräänsust ja arendamaks rahvusriiklust liidu sees ning abil, on ainumõeldav, et kõik Euroopa Liidus endas kavandatavad olulised muudatused kaalub läbi Eesti seadusandja ning siin kujundatav seisukoht on järgimiseks meie esindajatele Euroopa Liidus. Tuletan meelde õiguskantsleri sõnu, et sellest, kas Eesti otsused Euroopa Liidus teeb Riigikogu või ametnik kabinetivaikuses, sõltub Eesti demokraatlik areng. Rahvaliidu hinnangul on Riigikogu tähtsaim ülesanne tagada, et Euroopa Liit jääks ka ühele terviklikule põhiseaduslikule lepingule üle minnes liikmesriikide suveräänsust tugevdavaks ja arendavaks liiduks. Eesti iseseisvuse huvides peab olema kindel, et iseseisvate riikide liidule viitav sõna "leping" ei ole ainult tsentraliseeritud föderaalriigile viitava sõna "põhiseadus" kattevari. Eesti peab hoolikalt jälgima, et Euroopa Liidu globaalpoliitilist mõjukust ei suurendataks muu hulgas liikmesriikide, eelkõige uute liikmete, õiguste kärpimise arvel. Liidusisese demokraatia areng ja liidust ühtse jõu kujundamine on mitmes suhtes vastandlikud nähtused. Kui suudetakse need täpselt tasakaalustada, siis võib tõepoolest oodata sünergeetilist efekti. Eesti peab väikeriigina jälgima, et demokraatia areng ei kujuneks loosunglikuks ja et suurriigid üleilmastuva konkurentsiga toimetuleku nimel väikeriikide demokraatlikest õigustest üle ei sõidaks. Otsustusprotsessi kiirus ja efektiivsus (eesti keeles "tõhusus") Euroopa Liidus ei või mingil juhul suureneda otsuste demokraatlikkuse vähenemise tõttu. Demokraatlikkus on vaieldamatult üks euroopalikke põhiväärtusi, seega üks liidu tõhususe ning elujõu kriteeriume. Rahvaliit hindab kõrgelt asjaolu, et lepingu projektiga või lepinguga edaspidi muudetakse põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks. Ka Euroopa Liidu lepingute ja õigusaktide süsteemi lihtsustamine on tähtis samm, mis aitab paremini mõista Euroopa Liidu olemust ja arengusuundi. Riikide parlamentide rolli suurendamine on siiski ainult olemasolev võimalus, kuni pole vastavat reglementi ega poliitilist tava. Põhiline moodus tuua Eesti probleemid Euroopa Liidu avalikkuse ette on meie arvates kindlustada väikeriikide suurem roll, kui see praeguses leppe projektis on määratletud. Rahvaliit peab vajalikuks määrata täpselt kindlaks protseduurid, mis nõuavad otsustamisel ühehäälsust ja konsensust, nõuded häälteenamusel põhineva hääletuse korraldamiseks ja küsimused, mis otsustatakse häälteenamusega. Rahvaliit toetab igati lepingu neid sätteid, mis jätavad Euroopa Parlamendile endiselt enamasti kooskõlastaja rolli, kusjuures Euroopa Liidu jaoks põhimõttelise tähtsusega otsused algatatakse ja vormistatakse lõplikult iga riigi parlamendis. Rahvaliit peab oluliseks lepingu praeguses versioonis saavutatud lähimus- ehk subsidiaarsuspõhimõtet, mis jätab olulise rolli liikmesriikide parlamentidele. Põhiseaduslik leping muudab kahtlemata kogu Euroopa Liidu mõistetavamaks ja on kõrvaldanud Euroopa Liidu seadustest mõnedki liigsed toimingud. See on kahtlemata positiivne. Rahvaliit on rahul sellega, et Eesti esindajad on teinud lepinguga seoses tihedat koostööd Euroopa Liitu kuuluvate ja ka liiduga liituvate väikeriikidega. See koostöö on edaspidigi ja igal sammul tähtis ning see on üks peamisi tagatisi, et saavutatakse väikeriike, sealhulgas Eestit rahuldavad formuleeringud. On ju Eesti mured ja huvid enamasti samad, mis kõigil väiksematel riikidel. Suund föderaliseerumisele ohustab ju ennekõike väikseid rahvaid. Seda koostööd tuleb jätkata ja süvendada. Rahvaliidu volikogu 3. juuli otsuses on lause, et Euroopa Liidu konstitutsioonilise lepingu jõustamise ja sellega sarnaste suurte muutuste vastuvõetavuse Eesti rahvale peab otsustama täiendav rahvahääletus. Me arvame, et lõppversioon (kahtlemata ja tingimusteta siis, kui selles toimub olulisi muudatusi) peab saama täiendava hinnangu rahvahääletusel. Aitäh!

Tänan väga, Jaanus Männik! Palun, Tunne Kelam, kõne puldist! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud rahvaesindajad! Esindan siin Isamaaliidu seisukohta. Kui mult praegu ühe telekanali reporter küsis, kas ma olen nõus peaministri esitatud seisukohtadega, siis minu esimene reaktsioon oli, et tegelikult on need meie ühised seisukohad. Neile ei ole kellelgi autoriõigust, me oleme nad ühiste rahvuslike huvide nimel mitme aasta jooksul välja töötanud. Olen seda eriti kogenud tulevikukonvendis, kus nii Riigikogu kui ka valitsuse esindajad jagasid põhiliselt samu seisukohti. Kasutan võimalust, et tunnustada siit koosseisust juba lahkunud kolleegide Liia Hänni ja Ülo Tärno panust sellesse, mida me täna võime arutada. Kahtlemata on väikeriigil tark minna välja võimalikult väheste põhiseisukohtadega, aga siis nende eest jõuliselt seista. Esitatud põhiseisukohad on meil selged. Need taanduvad praktiliselt neljale põhimõttele, mida Isamaaliit toetab. Prioriteet nr 1 - komisjoni võrdõiguslikkus. Nr 2 - Nizzas otsustatud häältejaotus. Nr 3 - meie esindus Euroopa Parlamendis ei tohi väheneda. Nr 4 - julgeoleku- ja kaitsealane koostöö ei tohi jääda ühe kitsa grupi prioriteediks, tuleb säilitada mõttekas ja meile äärmiselt oluline tasakaal Euroopa Liidu kaitsestruktuuride ja NATO vahel. Teisisõnu: säilitada too Atlandi-ülene ühendus, millele reaalselt taandub meie julgeolek. Kahtlemata on Eesti rahvuslikud huvid esindatud veel mitmes kaudsemas seisukohas, mis peavad kujundama meie tegevust tulevases Euroopa Liidus. Selgelt on see rahvusriikluse jätkumine - see on Eesti riigi mõte (Rein Lang juba tsiteeris seda), samuti senise maksusüsteemi eeliste säilitamine ja maksusüsteemi selgus. See on meie õigus oma kodakondsuspoliitikat ise kujundada ja mitte lasta seda muuta Euroopa Liidul tervikuna. Ja mis väga oluline - see on Euroopa Liidu asjaajamise läbipaistvus. Pean silmas tulemust, milleni jõuti ka tulevikukonvendis, ma mõtlen rahvusparlamentide rolli subsidiaarsuse põhimõtete tugevdamisel ja rahvusparlamentide õigust tulevikus kontrollida, ega Brüssel ei võta endale liiga palju volitusi, mis juhul võivad nad näidata n-ö kollast hoiatavat kaarti. Need huvid on meie jaoks äärmiselt olulised. Tuletan meelde ühte järeldust, mis sageli on silmist libisenud. Euroopa Liit ei ole pärast tulevikukonventi enam tingimata üksnes riikide ühendus. Jah, on olemas selge riikide tasand ja me toetame selle jätkumist. Kuid samas on Euroopa Liit kõiki neid kodanikuõigusi sisse tuues muutunud võib-olla ainulaadseks rahvusvaheliseks organisatsiooniks, kus on ka kodanike tasand, kus Euroopa kodanikud saavad oma arvamust avaldada, minnes välja kas või Euroopa Kohtuni, ning kus nad saavad luua oma koostöötasandeid. Läbipaistvuse kui meie rahvusliku huvi juurde kuulub väga otseselt ka meie oma valitsuse tegevuse läbipaistvus. Nii nagu Soome kolleegid seda on tõdenud, on kena, kui Euroopa Liidu uude põhiseaduslikku lepingusse on ilmunud demokraatlikumad sätted, mis soodustavad demokraatlikku kontrolli, kuid tegelikkuses taandub asi omaenda valitsuse ja omaenda parlamendi võimekusele. Selles suhtes pean tunnistama, et äsja peaministri antud vastused küsimusele, kuidas valitsus organisatoorselt kavandab sellele hiiglaslikule väljakutsele vastuastumist, ei rahuldanud. Vastused kõlasid väga üldsõnaliselt, mis kipub tekitama järeldust, et valitsusel ei ole need skeemid veel hästi läbi mõeldud. Soome kolleegid on hoiatanud, et neil esines juhtumeid, kus kõrge valitsusametnik, isegi mitte minister, võtab Euroopa ministrite komitee istungil osa Euroopa seaduste väljatöötamisest, kuid valitsus, rääkimata parlamendist, saab sellest võib-olla hiljem teada. Uute reeglite järgi muutub süsteem lihtsamaks, kuid ometi on Riigikogul erakordselt suur õigus ja ka kohustus meie rahvuslikes huvides neid asju kontrollida. Valitsusel on erakordne vastutus selle eest, et koordineerida arutusele tulevaid küsimusi, ette valmistada ja kujundada seisukohti ning koos parlamendiga teha järelkontrolli, kas meie ministrid ja esindajad on käitunud nii nagu vaja ning kas see on vastanud Eesti üldisele positsioonile. Siin on üks meie põhilisi väljakutseid, mis küll ei seostu otseselt valitsustevahelise konverentsiga. Mis puudutab viimati nimetatut, siis ka siin tekib oluline valik. Nimelt on konvendimeetodit üldiselt tunnustatud kui väga olulist ja viljakat saavutust. Olen sellega nõus. Samal ajal on valitsustevahelise konverentsi puhul risk, et kui seda konverentsi venitatakse ja avatakse liiga palju küsimusi, siis sellega tegelikult õõnestatakse konvendi tulemusi ja moraalse hoobi saab ka see väga demokraatlik vorm, kuidas Euroopa riikide esindajad tulevikus võiksid põhilisi küsimusi arutada. Lõpetuseks. Olen täiesti nõus sellega, et Eesti rahvuslikud huvid väga olulisel määral kattuvad Euroopa teiste rahvaste rahvuslike huvidega. Teisisõnu: koostöö ja tasakaalu säilitamine meie rahvuslike huvide kaitsel saab toimuda koos teiste rahvuslike huvide arvestamisega. Kogemus konvendist on see, et need rahvuslikud huvid langevad väga olulisel määral kokku. Suur tänu!

Suur tänu, Tunne Kelam! Palun, Andres Tarand, kõne puldist! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja ja lugupeetud Riigikogu! Mõõdukad on sel lõppeval nädalal jälginud välispoliitilist elevust Riigikogus, mis on praegu käimas olevate kõnedega jõudnud fini_isirgele. Saame kuuldu ja nähtu kohta väljendada ühtaegu rahulolu ja kurvastust. Rahulolu põhjus on mõistagi selles, et Euroopa Liidu küsimused meie parlamenti sedavõrd köidavad. Kurbus sugeneb hinge aga sellest, et rahvusvahelist elu mõnel määral küll tuntakse, kuid Eesti siseturu tarbimiseks püütakse anda sellest pilti mõnevõrra kõverpeegli kaudu. Niisiis, kuidas kulgeb Euroopa Liidu protsess? Ta on pool sajandit kulgenud pidevate läbirääkimiste kaudu. Lahendusi ei otsita ei välksõjast ega saja-aastasest sõjast. Lihtne ju! Ka Eesti läbirääkimised kümne aasta jooksul on olnud pidev protsess sadade inimeste osavõtul, kus kõigi rollid pole olnud mõistagi võrdsed, vaid need on hinnatavad vastavalt ametile. Üle aasta kestnud töö põhiseadusliku lepinguga ja läbirääkimised ei ole Euroopa Liidu kui protsessi algus ega lõpp. Kõik toetub juba varasematele lepetele, mida rahvusvahelistel konverentsidel kummuli ei keerata, kui varem pole kokku lepitud teisiti. Muidugi käib rahvusvaheliste läbirääkimiste juurde ka mõne kaardi väljakäimine viimases voorus, kuid neid n-ö vahetuskaarte on väga piiratud arv. Nii juhtub ka valitsustevahelisel konverentsil oktoobri alguses. Näiteks Euroopa Liidu tulevase otsustamisprotsessi osas tugineb valitsustevaheline konverents valdavalt Nizzas kokkulepitule ja radikaalsete ettepanekute tegemine mõne väikeriigi poolt on pigem kodune puru silmapuistamine. Mõnel teisel alal, näiteks ühises maksupoliitikas või ühises õigussüsteemis, on Euroopa Liidus kui protsessis tegemist alles sondeerivate läbirääkimistega, kus midagi sisuliselt olulist ja konkreetset niipea kokku ei lepita. Seega on meie valitsuse valge paber koos mõne Riigikogu komisjonides tehtud ettepanekuga neil aladel pigem nn oma asja reklaam kui asjakohased ettepanekud konverentsil, mida seal suure tõenäosusega ei tehtagi. Jumala abiga. Hullem on lugu Euroopa Liidu ühtse välis- ja julgeolekupoliitikaga. Põhjamaade üks ikka veel kõige selgem pea Max Jacobson ütles eile õhtul Soome poliitikutele, et julgeolekupoliitikas tuleb rääkida selget juttu. See Soomega seotu ei kuulu praegu siin arutamisele. Kuid mul ei jää üle muud kui korrata siin sama lauset, s.o jutu selguse nõuet Eesti poliitikutele. Mida peab meie kodanik järeldama valge raamatu lausest: "Mitte toetada tihendatud koostööd Euroopa Liidu ühiskaitse osas ja sõjalistes küsimustes"? Seda taustal, kus juba kümme aastat tagasi iga viimane kui Eesti poliitik rääkis, et Euroopa Liit on meile hirmus vajalik just nimelt julgeolekukaalutlustel. Võtmesõna on muidugi "tihendatud", kuid kas peab seda samamoodi mõistma, kui mõistetakse Brüsselis või Strasbourgis kitsas ringis? Usun, et rahvale peab olema lugu lihtsamini seletatav. Ligi viis aastat tagasi said president Chirac ja peaminister Blair kokku ühel Inglise kanali saarel ning algatasid Euroopa Liidu ühise välispoliitika ja julgeolekupoliitika protsessi. Küsimus on peamiselt NATO ja Euroopa Liidu vahekorras. Eesti on toetanud pidevalt nn transatlantilist varianti, s.o Euroopa Liidu kaitsepoliitikat NATO raames, mida toetab pidevalt ka näiteks Inglismaa. Teiselt poolt teeb Prantsusmaa aeg-ajalt ettepanekuid erinevate Euroopa Liidu liikumiskiiruste kohta mitmel alal, rääkides tuumik-Euroopast ning tihendatud koostööst. See on kõigile poliitikahuvilistele teada, ehkki pisut delikaatne teema. Euroopa Liit on kaitsevõime tehnilises arengus USA-st teatavasti tublisti maha jäänud. Seda peamiselt põhjusel, et kaitsekulusid määravad rahvusparlamendid ja need ei raatsi kaitsekuludesse oluliselt panustada. Siit ilmneb ka paljudes muudes asjades esilekerkiv Euroopa Liidu põhiline dilemma: rahvusriikide suveräänsuse nimel kaotab Euroopa Liit pidevalt oma efektiivsuses. Loomulikult peab ka Eesti üldjuhul toetama rahvusriigi eelistusi, sest rahvusriik pole meil veel õieti välja kujunenudki. Kuid kaitses, mis on julgeolekupoliitika üks oluline komponent, oleme seda suurusjärku, kus koostöö on peaaegu et ainus võimalus. Või arvab keegi, et Eesti palgaarmee liitlasi ei vajagi? Täpselt sama kehtib algses arengustaadiumis oleva ühtse välispoliitika kohta, millest Eesti ainult võidab. Mõtlen siin üleilmset mõõtkava. Sellepärast on asjatu detail ka kokkuvõttesse kirjutatud funktsioonide täpsustamine, mida tehakse nagunii, aga mitte valitsustevahelisel konverentsil. Või oleme tõepoolest reserveerimas võimalust ajada iseäralikku uut idapoliitikat? Lugupeetud juhataja! Kui mu kurvastus kokku võtta, siis seisneb see selles, et pokazuhha on nii sügavalt tunginud eesti kultuuri, et nii vastutustundlik ala, nagu seda on Euroopa Liidu ehitamine Eesti osavõtul, on nii suurel määral vürtsitatud meil kahjuks tavalise sisepoliitilise ärplemisega. Selle asemel tuleks neis küsimustes keskenduda kõigepealt Eestile eluliste küsimuste taktikalistele probleemidele Euroopa Liidus, et oma sihte saavutada, ja keerukamaid asju, nagu välis- ja julgeolekupoliitika Euroopa Liidus, tuleks oma rahvale seletada selges eesti keeles. Lõpuks soovitus Mõõdukatelt: tõdedes, et põhiseaduslik leping, esiteks, teeb Euroopa Liidust juriidilise isiku; teiseks, inkorporeerib põhiõiguste harta; kolmandaks, lihtsustab otsustusprotsessi ja teeb selle arusaadavaks; neljandaks, annab piisavaid kontrollmehhanisme lähimusprintsiibi toimimiseks; viiendaks, toob oluliselt juurde läbipaistvust; kuuendaks, toob selgust selles, kes mida Euroopa Liidus teeb; seitsmendaks, loob ühtse välispoliitilise struktuuri, mis allub ülemkogule, ent vastutab ka parlamendi ees; kaheksandaks, laiendab kvalifitseeritud häälteenamust; üheksandaks, suurendab Euroopa Komisjoni legitiimsust; kümnendaks, suurendab parlamentaarset kontrolli, tervitavad Mõõdukad põhiseaduslikku lepingut, mis suurendab demokraatiat Euroopa Liidus ja, mis eriti oluline, ka Eestis. Tõdes ju ka välisminister "Aktuaalses kaameras" eile õhtul pärast seda, kui ta oli pikalt mänginud julget hunti, lubades igasuguseid küsimusi avada, et 19 riigi kohtumise tegelik mõte oli kokkulepe, et ka edaspidi vahetatakse informatsiooni. See tähendab, et mingit kokkulepet ei sündinud, kui seda keelt niimoodi võtta, nagu ta on. Ja päris lõpetuseks. Mõõdukad loodavad väga, et valitsus peab kinni lubadusest valitsustevahelist konverentsi rohkete ettepanekutega mitte lõhki ajada. Aitäh!

Tänan väga, Andres Tarand! Kuna istungi aeg läheneb lõpule ja meil on ära kuulata veel kaks esinejat, siis pean panema hääletusele, kas pikendame tööaega või mitte. Panen hääletusele ettepaneku pikendada istungi aega kuni sõnavõttude lõpuni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Tuletan meelde, et see oli Euroopa asjade komisjoni ettepanek. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 28 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek on vastu võetud. Palun kõnepulti Liina Tõnissoni!

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul Keskerakonna fraktsiooni nimel väljendada mõningaid mõtteid seoses valitsuse poolt meile esitatud valge raamatuga ja ka sellest valgest raamatust tuleneva kokkuvõttega, mida valitsus peab vajalikuks valitsustevahelisel konverentsil käsitleda. Kõigepealt peab ütlema, et valitsus on teinud tublit tööd ja teinud üsna sisulise analüüsi põhiseadusliku leppe projekti kohta. Loodan, et kõik Eesti tuleviku vastu huvi tundjad ja siin saalis viibijad on need ligi 40 lehekülge läbi lugenud, seepärast ei hakka ma neid 40 lehekülge uuesti analüüsima. Peatun vaid valitsuse tehtud kokkuvõttel ja ka peaministri tänasel esinemisel. Kõigepealt pean ütlema, et sisukale analüüsile vaatamata on valitsuse poolt parlamenti esitatud valge raamatu kokkuvõte veidi pinnapealne, kui pehmelt öelda. See raamat on esitatud meile selleks, et valitsus saaks parlamendile tutvustada oma seisukohti valitsustevahelisel konverentsil, aga kokkuvõtte n-ö sissejuhatav tekst lõpeb lausega: "Lõpliku läbirääkimiste positsiooni määratlemisel tuleks kindlasti silmas pidada, milliste küsimuste avamine VVK-l on reaalne ja millised ettepanekud võivad koguda piisaval määral toetust teiste riikide seas." Teisisõnu: lõpptulemusena ei ütle valitsus mitte midagi. See on, ma palun väga vabandust, klassikaline demagoogia, mida kinnitas ka peaminister oma sõnavõtus, öeldes, et ega ikka kõiki käike ei saa avada. Ei ole mõtet parlamendi ees esineda ja öelda, et kogu protsess on avalik, kui sama esinemise ajal teatada, et seda öelda ei saa, sest see on läbirääkimiste taktika. Midagi nendes arusaamades lonkab. Ma tsiteerisin seda lauset põhjusel, et mulle tundub, et valitsus on selle lausega võtnud lihtsalt õiguse jätta endale pärast meie juttude ärakuulamist sajaprotsendiliselt vabad käed, et käituda vastavalt sellele, mis on reaalne ja millised ettepanekud võivad koguda piisaval määral toetust. Meie siin saalis seda täna ju ei tea ega saa seda teada ka siis, kui peaminister ja lugupeetud välisminister VVK-lt tagasi saabuvad. Meil on lihtsalt võimalus tõdeda, et Eesti esindajad tegid parima ja kindlasti ka saavutasid parima. Aga selline käitumine ei peaks siiski muutuma traditsiooniks. Kui rääkida nendest 17 parandusettepanekust või täiendusettepanekust või vajalikest küsimustest, mis tuleks VVK-l üles tõsta, siis peaminister oma suulises ettekandes tõstis sellest üles neli teemat. Muidugi ei saa kõigi nende nelja teemaga päriselt nõus olla. Ma kindlasti ei tahaks vaidlustada volinikuteemat. Kuigi volinik on Euroopa Liidu kõrge ametnik ega esinda liikmesriiki, siis, mis parata, iga liikmesriigi süda tuksub ikka oma voliniku südamega ühes taktis ja rahvusriigid on voliniku omamisest kindlasti huvitatud. See on teema, mis eestlasi eluliselt huvitab. Mingil juhul ei soovi me vaidlustada ka vajadust säilitada kohtade arv europarlamendis, sest väikeriigina oleme me tõesti tundlikud oma esindatuse suhtes. Aga arvan, et on olemas veel üks äärmiselt tähtis küsimus. Praegusesse põhiseadusliku leppe teksti on sisse kirjutatud võimalus, et põhiseaduslikku lepet võib muuta kvalifitseeritud häälteenamusega. Selle punkti muutmist valitsus ei taotle. Me leiame, et kui põhiseadus võetakse vastu konsensuse alusel, siis peaks selle muutmine toimuma samuti konsensuse alusel. Ma palun lisaaega!

Ei ole võimalik. Ainult enne esinemist saab seda paluda.

Nii. Kuna meil on teadmata, millised on tulemused, siis on igati õigustatud nõudmine, et toimuks rahvahääletus põhiseadusliku leppe lõpliku teksti üle. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Toomas Alatalu, kõne puldist! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Mina esindan siin Toomas Alatalu, erinevalt eelnevatest kõnelejatest, kes esindasid fraktsioone, seetõttu olen ma oma tekstis ilmselt natukene vabam. Tegelikult tahtsin ma rääkida Euroopa põhiseadusliku lepingu arutelu praktilisest küljest. Me oleme siin täna juba kuulnud valitsuskoalitsiooni kiidusõnu, et näete kui suurepärane, et me niisugust asja arutame. Ma tuletan meelde, et see arutelu sai tegelikult võimalikuks ju tänu sellele, et üks valitsuskoalitsiooni erakond tegi sellise ettepaneku, seejärel viitas opositsioon võimalusele, et kutsub ise erakorralise istungi kokku ja nii me ju tegelikult oleme täna siin omamoodi sundkorras. Olukorda, kus riigi tuleviku seisukohalt ülitähtsat küsimust niimoodi arutatakse, ei saa mitte mingil juhul pidada normaalseks. Meil puudub välispoliitika planeerimine ja ma toon veel teise detaili siia juurde. Kohal ei ole välisministrit, sest kõik suurepäraselt teavad, et ta on Ameerika Ühendriikides. Tähendab, isegi kui valitsus püüaks väita, et ta nägi ette, et arutelu täna toimub, siis olnuks ikkagi loogiline, et meil oleks olnud võimalus esitada küsimusi sellele inimesele, kes vahetult tegeles kogu läbirääkimiste protsessiga ning kellel on sellest kahtlemata parem ettekujutus kui härra peaministril. Kui soovite veel ühte võrdlust, siis Poola parlament arutas eelmisel reedel võimalust korraldada rahvahääletus Euroopa põhiseadusliku lepingu üle, mis tähendas, et nemad olid sellesama lepingu arutelu teinud juba kaks nädalat varem ära. Nii et kui me ennast kõrvutame teiste kandidaatriikidega (jätame praegu Euroopa riigid kõrvale), siis me oleme selle protsessiga selgelt hilinenud. Me teame ka, miks oleme hilinenud: sellepärast et me korraldasime rahvahääletuse liiga hilja. Aga ka see on tegelikult välispoliitika planeerimise küsimus. Teine probleem on seotud sellega, millele juba mitu eelkõnelejat on tähelepanu juhtinud - valge raamatu tekstis on terve hulk küsitavusi. Aga vabandage, kellele on mul siin praegu küsimusi esitada? Välisministrit ei ole. On toimunud küll kohtumine välisministri ja kolme Riigikogu komisjoni vahel, aga viimane informatsioon New Yorgist kõneleb hoopis millestki muust. Seetõttu võib juhtida tähelepanu sellele, et Eesti on kogu konvendi arutelu puhul kontsentreerinud oma tähelepanu ühele riikide grupile, kuid samal ajal on olemas ka teised riikide grupid. See praegune nõupidamine New Yorgis toimub ikkagi nende teiste gruppide baasil, millega Eesti ei ole siiani vajalikul määral kohtunud. Siin eelnevalt öeldi, et me ei saagi Roomas rohkem ettepanekuid teha, sest siis jätame endast hoopis teistsuguse mulje. Küsimust ei saagi esitada niimoodi, et Eesti ilmtingimata peaks ise ettepanekuid tegema. Seda tehakse alati targalt koos teiste riikidega. Siis kahtlemata niisugust muljet ei jää. Ma tahan lihtsalt öelda, et meil oleks vaja ikkagi rahulikult meie välispoliitika taktika omavahel läbi arutada, niipalju kui see on võimalik. Kui me räägime läbirääkimistest, siis peab sul alati olema ka mingi kaart taskus, mida isegi Riigikogus välja ei käida. Kuid üldisi põhimõtteid ja liitlasi, partnereid - seda kõike on võimalik enne omavahel läbi rääkida ja arutada. Järgmine probleem on Eesti osalus põhiseadusliku teksti koostamises. Kuigi ma olen välispoliitika alal reamees, nagu öeldakse Riigikogus, vaatasin ma Interneti vahendusel üle meie esindajate tegevuse tulevikukonvendis. Minul tekkis näiteks niisugune probleem, et miks teatud valdkondades esitati ettepanekuid, kuid teistes valdkondades neid ei esitatud. Siit ka lihtne järeldus ja ettepanek: kuna see töö, loodame, läheb ikkagi vähemalt mõni kuu edasi, siis peaksid fraktsioonid ja komisjonid regulaarselt ära kuulama meie esindajaid teksti koostamise osas, et oleks võimalik jälgida, kuidas see protsess ikkagi toimub. Toon ühe näite. See puudutab osalusdemokraatiat. Me oleme selle üle Riigikogus vaielnud, et kui Euroopa põhiseaduslik leping ütleb, et rahvaalgatus on olemas ja seda tuleb laiendada ning nähakse selleks ette kindlad määrad, siis kuidas on võimalik, et ühe riigi valitsus vaidleb sellele vastu ja eitab absoluutselt rahvaalgatuse võimalust. Siit tekib ju märksa tõsisem põhimõtteline probleem: kui palju üldse peab üks riik kuuletuma üldistele reeglitele, mida teised on heaks kiitnud. Viimane asi. Peaks olema väljaspool kahtlust, et põhiseadusliku lepingu tekst läheb ka Eestis rahvahääletusele. Seda protsessi tuleks kasutada ka selleks, et inimestele selgeks teha, mismoodi demokraatia Euroopa mõistes välja näeb. Aitäh!

Tänan väga, Toomas Alatalu! Palun, Urmas Reinsalu, kõne puldist! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud rahvaesindajad! Annan lühidalt ülevaate põhiseaduskomisjoni seisukohtadest Euroopa põhiseadusliku leppe kohta. Põhiseaduskomisjon on esitanud need ettepanekud ka kirjalikult Euroopa asjade komisjonile, kes täna hakkab koostama Riigikogu lõpp-positsioone põhiseadusliku leppega seoses ja hinnanguid sellele. Esiteks, põhiseaduskomisjon tegi oma otsused konsensuslikult. Põhiseaduskomisjon asus seisukohale, et tal ei ole vastuväiteid valitsuse esitatud valge raamatu suhtes, ja toetas valitsuse esitatud positsioone, mis on väga konkreetselt ja selgelt kirjeldatud analüüsi kolmes viimases alajaotuses. Põhiseaduskomisjon esitas mõned tähelepanekud, mis puudutavad eelkõige rahvaesinduse ja seadusloome valdkonda seonduvalt põhiseadusliku leppega. Põhiseaduskomisjon märkis, et need tähelepanekud ei ole mitte sellised seisukohad, mida Vabariigi Valitsus peaks otsekui kohustuslikult läbirääkimistel toetama, kuid pidas oluliseks, et need leiaksid kajastamist Riigikogu positsioonides. Esiteks, küsimus sellest, et Euroopa Kohtu tulevase kohtupraktika kujundamise jaoks on oluline, et Euroopa Liidu demokraatlike väärtustena oleks kirjas ka liikmesriikide võrdsuse põhimõte. Teiseks, küsimus sellest, et ülemkogu protseduuride kord on praegu põhiseadusliku leppe projektis määratletud lihthäälteenamusega menetletavaks. Me leidsime, et seda tuleks tulevikus kaaluda tähelepanekuna. Võimalik, et vaja oleks ühehäälsuse põhimõte ka otsuse tegemise protseduuri kinnitamisel. Kolmandaks juhiti tähelepanu sellele, millele ka Eiki Berg viitas, et lähimuse põhimõtte kaitse realiseerimine rahvaesinduste poolt, 1/3 Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide poolt, on praegu põhiseadusliku leppe tekstis sätestatud ebapraktiliselt ega võimalda tegelikkuses seda õigust realiseerida. Neljandaks juhiti tähelepanu, et Euroopa Liidu institutsioonide pädevus õigusvaldkonna, eraõiguse ja karistusõiguse valdkonna poliitikate kujundamisel on antud lahtise pädevusena. Komisjonis jõuti seisukohale, et tuleks kaaluda kinnise pädevuse andmist tulevikus. Komisjonis märgiti ära ka küsimus Euroopa Kohtu institutsioonilisest positsioonist ja Euroopa Kohut puudutavatest sätetest. Eraldi tõsteti esile, et olulisteks seisukohtadeks Vabariigi Valitsuse läbirääkimispositsioonidel peaksid olema küsimus Euroopa Parlamendis Nizza kokkuleppe säilitamisest ning samuti iga liikmesriigi täishääleõigusliku komisjoniliikme küsimus. Lisaks juhtis põhiseaduskomisjon tähelepanu sellele, et konvendimeetod on mõistlik, kuid tulevikus tuleb kaaluda sedagi, et ülemkogu ühehäälsel otsusel saaks tulevikus ka konvendimeetodit rakendada iga kord eraldi otsusega. Kokkuvõttes toetab põhiseaduskomisjon valitsuse positsioone enne Rooma valitsustevahelist konverentsi ja peab vajalikuks sellised tähelepanekud Vabariigi Valitsusele esitada. Tahan lõpetuseks eelkõnelejatele meelde tuletada, et otsuse selle kohta, et me täna arutame riiklikult tähtsa küsimusena Euroopa põhiseaduslikku lepet ja Vabariigi Valitsuse positsioone enne valitsustevahelist konverentsi, langetas Euroopa asjade komisjon ühehäälselt. See oli Euroopa asjade komisjoni otsus ja ettepanek Riigikogu täiskogule, kes selle esmaspäeval heaks kiitis. Aitäh!

Suur tänu, Urmas Reinsalu! Rohkem kõne- ega sõnavõtusoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud, samuti viimase päevakorrapunkti ja kõigi tänaste päevakorrapunktide arutelu. Suur tänu kõigile ja kohtumiseni ülejärgmisel nädalal! Istungi lõpp kell 13.13.