Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame VIII istungjärgu kaheksanda töönädala teisipäevast istungit. Juhatus on valmis vastu võtma uusi eelnõusid ja arupärimisi. Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Ka Riigikogu liikmetel ei ole üleandmise soovi. Teeme, palun, kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget. Meil on täna päevakorras 11 punkti. 11. päevakorrapunkti, s.o eelnõu 1169 algatajalt Enn Tartolt on tulnud palve viia see tänase päevakorra kolmandaks punktiks. Põhjendus on see, et on karta, et see punkt täna arutelule ei jõua ja Enn Tarto seda homme tutvustada ei saa, sest ta peab Tallinnast ära olema. Tiit Toomsalu, palun!

Tiit Toomsalu palub seda ettepanekut hääletada ja on selle vastu, sest sellega püüab Enn Tarto ennetada Tiit Toomsalu esitatud täpselt samasõnalise eelnõu arutelu. Selle eelnõu on härra Tarto Toomsalu eelnõu pealt maha kirjutanud, lisades ühe lause. Arutagem eelnõusid ikka selles järjestuses, nagu nad on esitatud.

Tänan! Tiit Toomsalult on tulnud ettepanek panna see ettepanek hääletusele ja seda ma ka teen. Lugupeetud kolleegid! Selgitan veel kord asjaolusid. Nimelt on tulnud 11. päevakorrapunkti ettekandjalt ja algatajalt kolleeg Enn Tartolt ettepanek viia see tänase päevakorra punktiks nr 3. Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Tõnu Kauba.

Aitäh, härra juhataja! Kas ei oleks võimalik siiski eelnõusid 1155 ja 1169, selles järjekorras on nad esitatud, käsitleda koos, ehk, teisiti öeldes, kui ühel eelnõu autoril ei ole võimalik ettenähtud ajal ettekannet teha, siis lükata mõlemad arutelud edasi? Neid peaks käsitlema ikkagi võrdsetelt positsioonidelt.

Minule on tulnud üks ettepanek ja kuna Tiit Toomsalu palus selle hääletusele panna, siis ma panen selle hääletusele. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kolleeg Enn Tarto ja Mõõdukate fraktsiooni ettepaneku viia tänase päevakorra punkt 11, seaduseelnõu 1169 arutelu, päevakorrapunktiks nr 3. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt anti 48 häält, vastu on 6 Riigikogu liiget, 5 on erapooletud. Päevakorda on vastavalt muudetud. Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Lähtuvalt selle hääletuse tulemusest teen ettepaneku tänase päevakorra kümnes eelnõu, st eelnõu 1155, tuua kolmandaks, see tähendab, et tema arutelu eelneks eelnõu 1169 arutelule.

Tänan! Panen selle ettepaneku hääletusele. Ettepanek on siis niisugune: tuua kolleeg Tiit Toomsalu algatatud seaduseelnõu 1155 tänase päevakorra punktiks nr 3. Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kolleeg Tiit Toomsalu ettepaneku muuta tema algatatud eelnõu 1155 tänase päevakorra punktist nr 10 punktiks nr 3. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt anti 41 häält, vastu on 26 Riigikogu liiget, 3 on erapooletud. Ettepanek leidis toetust. Järelikult on tänase päevakorra kolmas punkt eelnõu 1155 ja päevakorra neljas punkt on nüüd Enn Tarto esitatud eelnõu 1169.

Alustame tänase päevakorra arutelu. Esimene päevakorrapunkt on 74 Riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Algatajate nimel on sõna kolleeg Mart Nutil.

Austatud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 74 Riigikogu liiget algatasid käesoleva aasta 16. mail Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu, mis võimaldaks Eestil ühineda Euroopa Liiduga. Seaduseelnõuga lisatakse põhiseadusele nn kolmas sammas, mis sätestab regulatsiooni, mil moel Euroopa Liidu õigusaktid ja Eesti põhiseadus saaksid kooskõlas toimida. Meeldetuletuseks menetluse kohta. Vastavalt põhiseadusele peab põhiseaduse muutmise eelnõu esimese ja teise lugemise vahel olema vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahel vähemalt üks kuu. Eelnõu esimene lugemine leidis aset käesoleva aasta 11. juunil. Nüüdseks on esimesest lugemisest seega möödunud rohkem kui kolm kuud, mistõttu on vastavalt põhiseadusele igati sobilik aeg viia läbi ka teine lugemine. Kuna käesolev seaduseelnõu täiendab põhiseaduse I peatüki § 3 põhimõtteid, siis saab käesoleva eelnõu vastu võtta üksnes rahvahääletusel. Lugemistevahelisel perioodil tegid märkusi ja esitasid ettepanekuid nii eksperdid kui ka Riigikogu liikmed ja fraktsioonid. Õiguskantsler tundis muret, nagu ei oleks eelnõus esitatud piisavalt garantiisid Eesti suveräänsuse kaitseks olukorras, kus Euroopa Liit võiks areneda meile mittevastuvõetavas suunas. Ettepaneku sellise garantii lisamiseks esitas õiguskantsler ka põhiseaduskomisjonile ning komisjon leidis koostöös õiguskantsleri ja justiitsministriga sõnastuse, mis oli kõikidele asjaosalistele vastuvõetav ja kõikide asjaosaliste arvates sobilik. Sellest tulenevalt kõlab § 1 uus sõnastus järgmiselt: "Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest." Täpsustamist vajab ka seletuskiri, kuid seda saab Riigikogu teha kolmanda lugemise käigus, kui otsustatakse eelnõu panemine rahvahääletusele. Muus osas otsustas komisjon eelnõu teksti mitte muuta. Riigikogu liige härra Toomsalu esitas oma ettepanekutega sisuliselt alternatiivi esitatud eelnõule, soovides kolmanda samba lisamise asemel täiendada põhiseaduse rakendamise seadust. Selle arvestamine oleks muutnud eelnõu sisu põhimõtteliselt ja selleks ei olnud algatajate nõusolekut. Ka härra Käärma ja Rahvaliidu fraktsiooni ettepanek sisu suhtes hõlmasid pigem esitatavat küsimust, mitte aga põhiseaduse teksti sisu. Seepärast ei saanud neid põhiseaduse muutmist käsitlevasse eelnõusse lisada. Kuna aga põhiseaduskomisjon algatas möödunud nädalal eelnõu, mis näeb ette panna muu riigielu küsimusena rahvahääletusele küsimus, kas Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga, siis meie meelest peaks Rahvaliidu ettepanek leidma lahenduse selle eelnõu abil. Rahvaliidu ettepanek nr 8 on aga ekspertide ja komisjoni hinnangul eelnõus juba kaetud. Lähemalt tutvustab muudatusettepanekuid ja komisjonis toimunud arutelu kahtlemata kaasettekandja härra Meelak. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage algataja nimel tänada kõiki Riigikogu liikmeid ja eksperte, õiguskantslerit ja justiitsministrit koostöö eest käesoleva eelnõu valmimisel ja täiendamisel! Aitäh!

Suur tänu ettekande eest! Kas on küsimusi ettekandjale? Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra ettekandja! Sa oled väga tugev Eesti riikluse ajaloo tundja ja väga tugeva vastava õiguse alase mälupagasiga. Ütle mulle, kas sellist huvitavat skeemi, mida me täna siin rahvale pakkuma hakkame, ja nimelt, põhiseaduse kolmanda samba akti, on Eesti riikluse ajaloos varem ka juba praktiseeritud ja kuidas see on välja kukkunud.

Aitäh! Eesti põhiseaduse ajaloos on põhiseaduse täiendamised ja muutmised olnud väga harukordsed ja seetõttu ei saa kuidagi olla olnud sellist pretsedenti, mis puudutab kolmanda samba lisamist. Eestis on teatavasti koos praegu kehtiva põhiseadusega kehtinud neli põhiseadust ja põhiliselt on tegeldud terviktekstidega. See, mis olukorras oleme me praegu, on selles mõttes uudne ja minu hinnangul positiivne areng, sest Eesti põhiseadus on pidanud viimase kümne aasta jooksul ajahambale väga hästi vastu ja tõestanud, et ei ole olnud vajadust põhiseadust muudes küsimustes muuta.

Tänan! Kolleeg Kalle Jürgenson.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra Nutt! Tulenevalt § 1 uuest sõnastusest, mis on toodud põhiseaduskomisjoni muudatusettepanekuna nr 6 ja mis tulenes õiguskantsleri mõttearendusest, saan ma aru niimoodi, et kui Euroopa Liitu kuulumise alused mingil hetkel enam ei lähtu Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest, ühesõnaga, nad muutuvad, siis see võib olla aluseks Eesti Euroopa Liidust lahkumisele. Kui see nii peaks juhtuma (ma loodan väga, et ei juhtu), siis kuidas see realiseerub?

Aitäh, härra Jürgenson! Just nimelt see võib olla aluseks Eesti lahkumisele Euroopa Liidust. Ka selle kohta ei ole hetkel muud pretsedenti kui üksnes Taani koosseisu kuuluva Gröönimaa lahkumine Euroopa Liidust aastal 1985. See iseenesest ei loo pretsedenti liikmesriigi jaoks, sest Gröönimaa ei olnud iseseisev liikmesriik. Kuidas see mehhanism hakkab aset leidma, on praegu arutelu objektiks konvendis, kus arutatakse Euroopa Liidu uut baasdokumenti, ükskõik, hakkab ta siis kandma põhiseaduse, konventsiooni või lepingu nime. Selle dokumendi arutelu raames arutatakse ka mehhanismi, kuidas toimub Euroopa Liidust lahkumine. Kui see on vastu võetud (ja see nõuab kahtlemata kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu), siis võib ka vastata küsimusele, kuidas see protsess praktikas aset leiab. Aga tulles küsimuse juurde tagasi, siis täpselt seda see tähendab. Kui Euroopa Liidu areng ei vasta Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetele, siis tõstatub küsimus Eesti lahkumisest Euroopa Liidust.

Tänan! Kolleeg Janno Reiljan.

Aitäh! Me oleme väga huvitavas situatsioonis ja ma tahan teada, mida ütleb selle kohta põhiseadus. Nimelt, me peame praegu läbirääkimisi Nice'i lepingu ja muude Euroopa aluslepingute alusel, nendes fikseeritud tingimuste alusel, samal ajal töötab pingeliselt Euroopa Liidu Tuleviku Konvent, mis näeb ette hoopis teistsuguse Euroopa loomise võimaluse. Mind huvitab järgmine küsimus. Kui me sõlmime liitumislepingu, paneme selle järgmise aasta sügisel rahvahääletusele, kuid 2004. aastal võtab valitsustevaheline, kuidas seda nimetati, nõupidamine või mis ta oli, konverents, vastu otsuse muuta Euroopa föderaalriigiks, siis mida ütleb meie põhiseadus selle kohta? Mind huvitab, kas põhiseadus paneb siis selle küsimuse rahvahääletusele, kas Eesti jääb selle föderatiivse riigi liikmeks või ei nõua põhiseadus selle hääletusele panekut. See on minu jaoks keskne küsimus, enne kui ma saan öelda, kas need parandused üldse midagi maksavad või mitte.

Aitäh! Täpsustan ainult niipalju, et vastavalt põhiseadusele endale ei saa lepingut panna rahvahääletusele. Lepingu peab ratifitseerima Riigikogu. Nüüd aga küsimuse sisulisest poolest. Tulenevalt Eesti põhiseadusest ei saa Eesti kuuluda Euroopa Liitu, mis on föderatiivne. Kui Eesti soovib kuuluda föderatiivsesse Euroopa Liitu, siis peab Eesti muutma oma põhiseadust, sest föderatiivne Euroopa Liit ei ole enam suveräänsete riikide ühendus. Põhiseadust saab selles küsimuses muuta ainult rahvahääletusega.

Tänan! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh! Siin oli küsimusi selle kohta, mida kolleeg Toomsalu nimetas põhiseaduse sammasteks, mina nimetaksin neid küll põhiseaduslikeks aktideks. Aga kas ei ole mõnikord küsimus selles, eriti kui me mõtleme teise põhiseaduse kehtestamisele Eestis, et tema teine akt, rakendusseadus, jäi puudu? Kas mõnikord ei oleks otstarbekam just nimelt mitte muuta põhiseaduse põhiteksti, vaid teha just neid rakenduslikke või uutele oludele vastavaid akte, selleks et mitte tekitada põhiseaduse rakendumisel tekkivaid kuritarvituste võimalusi?

Aitäh! See on konkreetse otsustamise küsimus. Kui Riigikogu peab vajalikuks sellist lähenemisviisi põhiseaduse muutmisel, siis mitte keegi ei saa Riigikogu sellist lähenemisviisi takistada. Ma eeldan, et nendes küsimustes, mis täiendavad põhiseadust uute põhimõtetega ja on tingitud muutuvatest oludest, võib selline lähenemisviis olla praktiline. Kui Eesti riik soovib põhimõtteliselt ümber korraldada juba kehtivat õiguskorda, siis on ilmselt otstarbekas põhiseadust sisuliselt muuta.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra ettekandja! Eelnõul, mille 74 Riigikogu liiget on väga üksmeelselt menetlusse andnud, on väga kaunis ja väga pretensioonikas pealkiri, nimelt, see on Eesti Vabariigi põhiseaduse, ma rõhutan seda, täiendamise seaduse eelnõu. Kas härra ettekandja võiks nimetada kas või ühe Eesti Vabariigi põhiseaduse artikli, mida muudetakse, või ühe põhiseaduse rakendamise seaduse kui praegu toimiva põhiseaduse lahutamatu osa paragrahvi, mida täiendatakse? Juhul kui ühte ega teist ei täiendata, siis kas see, mis siia on sisse kirjutatud, tähendab, et Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkus Eesti Vabariigi seaduste suhtes küsimustes, mis tulenevad lepingust, ei ole mitte olemasoleva põhiseaduse rakendamine, mitte aga iseseisev kolmanda samba akt?

Aitäh, härra Toomsalu! Nimetatud eelnõu ei muuda põhiseaduse kehtivaid sätteid, kuid täiendab põhiseadust kolmanda osa või samba või artikliga. Maitse asi, kuidas me seda nimetame. Rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse täiendamise seadus on võrdväärne põhiseaduse ülejäänud osadega. See laiendab teatavasti põhiseaduse I peatüki § 3 ja täiendab seda ulatuses, mis võimaldab Eestil täita Eesti ja Euroopa Liidu lepingust tulenevaid põhimõtteid. See puudutab Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Komisjoni direktiive. Selles ulatuses, kuivõrd need põhimõtted võivad olla vastuolus, rakendatakse lepingu tingimusi. Kuid § 1 sätestab, et see ei saa riivata Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtteid. Sellele küsimusele ma härra Jürgensonile vastates juba vastasin.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra Nutt! Sa vastasid kolleeg Janno Reiljanile, et föderatiivsesse Euroopa Liitu kuulumise meie põhiseadus välistab. Samal ajal ütleb käesoleva eelnõu § 2, et kohaldatakse küll Eesti Vabariigi põhiseadust, kuid arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kas me siiski ei või öelda või ei ole sunnitud ütlema, et sellises sõnastuses seda paragrahvi sätestades tekib olukord, kus seesama punkt 2 välistab ise selle välistatuse ehk meie põhiseaduse alusprintsiipide toime edaspidi? Minu arusaamise järgi seda võib ja saab nii tõlgendada. Ühesõnaga, et Eesti Vabariigi põhiseadus ei ole enam ülimuslik, vaid seda kohaldatakse, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Võib-olla peaks siin veel täpsustama, et ilmselt ei räägi liitumisleping võimalikust Euroopa Liidu föderaliseerumisest tulevikus. Kuna ta ilmselt sellest ei räägi, siis kas Eesti pool ei peaks just nimelt ka liitumislepingusse kirjutama sisse selle sätte, et juhul, kui see toimub, siis on Eesti Vabariigil need ja need õigused, nähtavasti siis Euroopa Liidust lahkumise õigus?

Aitäh! Ma seda probleemi, mida te tõstatasite, otseselt ei näe. Nimelt ei too liitumisleping kaasa Eesti ühinemist mitte föderatiivse Euroopa Liiduga, vaid konföderatiivse Euroopa Liiduga. Kui te tutvute liitumislepingu põhimõtetega, siis te näete, et tegemist ei ole mitte ühtse riigiga, vaid riikide liiduga. Paragrahv 2 ei anna blankovolitust automaatselt jõustada Eesti suhtes hilisemaid õigusakte, mis muudaksid Euroopa Liidu põhimõttelist ülesehitust ja mis võiksid sellest tulenevalt sattuda vastuollu Eesti põhiseadusega. Kui Eesti soovib heaks kiita täiendavaid lepinguid, mis Euroopa Liitu ümber korraldavad, siis Eesti peab täiendavalt muutma oma põhiseadust ja eeldatavalt rahvahääletusel. Nii et § 2 alusel ei muutu Eesti kuidagi osaks föderatiivsest, vaid siiski konföderatiivsest Euroopa Liidust, mistõttu mina ei näe selles valguses vastuolu § 1 ja § 2 vahel. Selles, missuguseks kujuneb Euroopa Liit aga tulevikus, peab Eesti ise kaasa rääkima, samavõrd nagu kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid.

Tänan! Kalle Jürgenson, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra ettekandja! Vastusest eelmisele küsimusele sain ma aru, et Eesti Vabariigi põhiseadus jääb liitumislepingu suhtes ülimuslikuks. Kuid tulles tagasi minu esimese küsimuse juurde, õiguse juurde kuuluda Euroopa Liitu olukorras, kus see kuulumine lähtub Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest, tekib üks tehniline küsimus. Kuidas seda kokkusobivust hinnata? Meil on Riigikohus, kes hindab ühe või teise seaduse, ühe või teise lepingu kooskõla põhiseaduse sätetega. Kuid aluspõhimõtted võiksid sinna hulka mitte kuuluda. See tähendab, et see hinnang, et kuulumine Euroopa Liitu ei ole aluspõhimõtetega kooskõlas, peab kuskilt saama alguse. Väljaastumine realiseerub lõppkokkuvõttes, sarnaselt sisseastumisega, referendumil. Kuid mismoodi me saame tulevikus hinnangu, kas kuulumine Euroopa Liitu on kooskõlas meie põhiseaduse aluspõhimõtetega? Kes seda hindama hakkab?

Aitäh! Esmalt ei ole minu arvates mõistet "ülimuslikkus" selles kontekstis õige kasutada ei üht- ega teistpidi, kuna vastav põhiseaduse muudatus, kui see rahvahääletusel heaks kiidetakse, ja ratifitseeritav Euroopa Liidu leping saavad toimida koosmõjus, see tähendab, on küsimusi, mille puhul ülimuslikkus puudutab tõesti Eesti põhiseadust, on küsimusi, milles Eesti on võtnud lepingulisi kohustusi. Tegelikult võib öelda, et Eesti on võtnud ka praegu lepingulisi kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest ja mida Eesti on selle tulemusena kohustatud täitma. Asi puudutab näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, need on tegelikult Eesti põhiseaduse suhtes selles mõttes ülimuslikud. Aga ma kordan: minu arvates ei ole selles kontekstis "ülimuslikkus" korrektne mõiste. Nüüd küsimuse teisest poolest, kuidas see protseduur võiks aset leida. Selleks on olemas õigusvaldkonda reguleerivad aktid ja õigusvaldkonda kaitsvad institutsioonid nii Eestis kui ka Euroopa Liidus. Arusaadavalt tuleb täiendada õiguskantsleri seadust ja õiguskantsler on kohustatud jälgima õigusaktide omavahelist kooskõla. Kui selles küsimuses tekib vastuolu, siis kahtlemata tekib sellest kohustus õiguskantslerile. Teine küsimus on Eesti kohtusüsteem, kolmas on Euroopa Kohus. Väga paljud vaidlusküsimused, mis võivad tekkida, saavad laheneda pretsedentide kaudu. Nende tulemuste ennustamine ei ole paraku poliitikute pädevuses.

Tänan! Kolleeg Jüri Adams.

Härra Nutt! Mul ei ole kahjuks selle eelnõu eelmist varianti käepärast, sellepärast ei oska ma hetkel hinnata, kas, kuivõrd ja millest erineb muudetud § 1 tekst. Te võiksite seda veel kord tutvustada. Mind huvitab eriti see, kas sõna "aluspõhimõtted" oli selles § 1 tekstis juba varem olemas või kui ei olnud, siis kuidas komisjon sellise tekstivariandini jõudis. Kõige olulisem on see, kust me aimu saaksime, kui palju neid aluspõhimõtteid on ja kuidas nad täpsemalt välja näevad.

Aitäh! Esialgses variandis, mille algatasid 74 Riigikogu liiget, sõnastati käesoleva seaduseelnõu § 1 järgmiselt: "Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga." Kuna eelnõu menetlemise käigus tõstatus küsimus (ja seda toetas väga suur osa Riigikogu liikmetest), et rahvahääletusel peaks küsima eraldi riigielu küsimusena selgelt ja arusaadavalt, kas rahvas on nõus, et Eesti liitub Euroopa Liiduga, siis küsimuse sõnastus põhiseaduse muutmise seaduse §-s 1 ei sobinud enam selle kontekstiga. See on asja esimene pool. Selle tõttu tõstatus küsimus, et põhiseadusesse peaks kirjutatama säte, mis seab lisagarantii ja -piirangu tingimuste näol, millisel juhul võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu. Kuidas selline sõnastus välja kujunes? Võin öelda niipalju, et poliitikud ei soovinud (ja ma arvan, et igati õigesti) sekkuda juriidilistesse probleemidesse. Õiguskantsler tõstatas küsimuse, et praegune seaduseelnõu sõnastus annab Euroopa Liidule liiga avara delegatsiooni liiga väheste garantiidega. Õiguskantsler tegi ettepaneku § 1 selles mõttes täiendada. Komisjon kaalus õiguskantsleri ettepanekut. Komisjoni koosolekul osalesid ka eksperdid ja justiitsminister ning see sõnastus, mis praegu on §-s 1, on see konsensuslik sõnastus, milleni asjaosalised jõudsid. Mida tähendavad aluspõhimõtted? Aluspõhimõtted on esiteks need põhimõtted, mis sisalduvad Eesti põhiseaduse preambulis ja I peatükis.

Tänan! Jaanus Männik, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Nutt! Tundub, et selles osas, kas Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu või mitte, on keskne küsimus see, milliseks see liit tulevikus kujuneb või ähvardab kujuneda. Nii et tulevikuküsimused on tegelikult kesksed küsimused. Meil siin on see asi tegelikult justkui põhjalikult läbi arutamata, vähemasti on selgepiiriliselt väljendamata see tõenäoliselt ülekaalukas otsus, mis tegelikult sisaldub juba põhiseaduses, et Eesti on suveräänne rahvusriik. Teiselt poolt on näiteks eelmine välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes ei pea föderatsiooni mingisuguseks hirmsaks asjaks, ütelnud, et tegelikult on kõik need, kes föderatsiooni eelistest aru ei saa, rumalad, ja nüüd on olnud kosta ka Peeter Kreitzbergi suust sedasama, et Saksamaa on ju föderatsioon ja pole häda kedagi, et on iseseisvust küll. Kas me siiski ei peaks kuidagi rahva seas enne hääletust või koos nendesamade hääletustega siiski tegema selle asja väga selgeks? Kas need meie põhiseaduse alusprintsiibid ehk suveräänne rahvusriik on ikka see, mida me tahame, või on võimalikud ka need n-ö kosmopoliitide stsenaariumid, nagu Toomas Hendrik Ilves on väljendanud või nüüd ka Kreitzberg väljendab, et polevatki nagu midagi hirmsat, et see olevat tegelikult nii hea asi, millest rumal keskmine eestlane tegelikult aru ei saa? Kas me ei peaks nende probleemidega siiski lähemalt tegelema ja kas või siin saalis selle väga selgepiiriliselt välja ütlema?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa kommenteerida kellegi sõnavõtte ega arusaamasid Euroopa Liidu tuleviku kohta, sest need esindavad nende inimeste arusaamasid, kes on need esitanud. Ma saan praegu algatajate esindajana lähtuda üksnes sellest tekstist, mis on menetluses. Selle teksti alusel ei ole Eestil blankovolitust minna kaasa föderatsiooniga, ilma et Eesti muudaks täiendavalt põhiseadust ja seda rahvahääletuse teel. Nii et selles suhtes ei näe ma puhtjuriidilistes küsimustes probleemi. Küll aga tahan ma teiega täielikult nõustuda küsimuses, et rahvas peab rahvahääletuse hetkel väga selgelt teadma, mille poolt või mille vastu ta hääletab. Ega Eesti ei algatanud ju Euroopa Liiduga liitumise protsessi mitte sellepärast, et see ei vasta Eesti huvidele, vaid ikkagi sellepärast, et see vastab Eesti huvidele. See on nende inimeste arusaam, kes on seda protsessi alustanud, ja see on ka nende 74 Riigikogu liikme arusaam. See on suur enamus Riigikogu liikmetest. Sellega ei taha ma sugugi öelda, nagu need, kes ei ole sellele eelnõule alla kirjutanud, oleksid tingimata Euroopa Liitu kuulumise vastu. Tõenäoliselt on selles, miks sellel eelnõul rohkem allkirju ei ole, olnud määravad muud asjaolud. Aga 74 allkirja on väga suur enamus. Kindlasti on need Riigikogu liikmed, kes peavad vajalikuks, et Eesti liituks Euroopa Liiduga, ka kohustatud seda avalikkusele selgitama, rahvale selgeks tegema. Rahvahääletus ei toimu lähipäevadel, -nädalatel või -kuudel. Juba ainuüksi põhiseadusest endast tulenevalt ei saa rahvahääletus toimuda mitte varem kui kolm kuud pärast otsuse vastuvõtmist. Otsus võetakse vastu aga kolmandal lugemisel, teisisõnu, rahvahääletus võiks teoreetiliselt aset leida võib-olla alles tuleval kevadel. Kuid tõenäoliselt leiab ta aset veelgi hiljem. Pool aastat, seitse-kaheksa kuud peaks minu hinnangul olema piisav aeg, et avalikkusele selgeks teha, mille poolt või vastu hääletatakse.

Tänan! Kolleeg Vahur Glaase.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra Nutt! Öelge, palun, kas põhiseaduse §-s 122 fikseeritud Tartu rahu järgne piir on teie kaitstava eelnõu mõttes põhiseaduse aluspõhimõte või ei! Kust läheb üldse piir siin seaduses fikseeritud aluspõhimõtete osas?

Aitäh! See küsimus läheb mõnevõrra kõrvale esitatud seaduseelnõu teemast. Aga kui me räägime riigipiiridest, siis teatavasti näeb põhiseadus ette ka protseduuri, mil moel riigipiire muuta. See tähendab, et Eestil on olemas põhiseaduslik mehhanism, kui Eesti peab vajalikuks muuta ka Tartu rahu järgset piiri. Minu tõlgendus on selline, et Tartu rahu ja sellest tulenev Eesti suveräänsuse tunnustamine on küll üks Eesti riikluse aluspõhimõtteid, aga riigipiir on ikkagi konkreetse lepingu ja selle muutmine konkreetsete täiendavate lepingute küsimus.

Tänan! Jüri Adams, teine küsimus, palun!

Aitäh! Härra Nutt! Minu küsimus on samuti seotud sõnaga "aluspõhimõtted". Olen ise kasutanud seda sõna põhiseaduse kontekstis. Õigusfilosoofid ja õigusteoreetikud väidavad, et igal seadusel, ka põhiseadusel, on olemas oma aluspõhimõtted, mida on võimalik loogilise deduktsiooni teel välja tuua ja mille suurem omapära seisneb selles, et neid ei ole võimalik üldjuhul seaduse täpse sõnastuse vormis edasi anda ja sellepärast ilmnevad nad kogu tekstist. Kui te vastasite minu küsimusele, et siin mõeldakse aluspõhimõtete all preambuli ja üldsätete küsimust, siis minu jaoks tekib probleem, et tegemist on ümbernimetamise või ümberdefineerimisega. Esiteks, need inimesed, kes kasutavad üldpõhimõtteid laiemas tähenduses, peaksid leidma teise sõna, et väljendada sedasama objekti, mida varem nimetati aluspõhimõteteks. Kuid siin on teine küsimus. Kas komisjon kaalus, et võib-olla üteldagi §-s 1 selgesõnaliselt mitte "aluspõhimõtted", vaid "preambulis ja I peatükis nimetatud põhimõtted" või rääkida nende normidest (võib-olla oleks nii lihtsam), et vältida võimalikku kommunikatsioonihäiret nendes küsimustes?

Aitäh, härra Adams! Mina ausalt öeldes nendes küsimustes vastuolu ei näe. Kui me vaatame põhiseaduse preambulit, siis see ei ole norm, vaid on pigem filosoofia. Põhiseaduse I peatükk on selles mõttes alati vaadeldav laiemalt kui norm. See sisaldab väga palju arusaamisi Eesti riigist ja I peatüki sätete sisu on ühemõtteliselt seotud sellega, kuidas rahvas ühte või teist mõistet tõlgendab. Näiteks iseseisvuse ja sõltumatuse mõiste, mida on legaaldefinitsioonina väga keeruline anda ja mis on paratamatult ajaloos arenevad. Nende sisu on ikkagi hõlmatav selle arusaamaga, kuidas rahvas seda mõistab. Nii et ka minu hinnangul on üldpõhimõtted laiemad kui üksnes põhiseadusse kirjutatud normid. Põhiseaduse preambuli ja I peatüki koosmõju seab minu arvates päris hea raamistiku üldpõhimõtete küsimustele, piiramata üldpõhimõtte tõlgendust ka laiemalt.

Tänan! Kolleeg Elmar Truu.

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg Mart Nutt! Keskne küsimus, miks on tõstatunud vajadus muuta põhiseadust, johtub Eestile avanenud ajaloolisest võimalusest ühineda Euroopa Liiduga. Selle tõttu tuleb ka rahvahääletusele küsimus, kas Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga. Kolleeg Ants Käärma on pakkunud lisada esimesse paragrahvi lause, et ühinemine otsustatakse, ja Rahvaliit soovib eelnõu esimest paragrahvi täiendada lausega: "Euroopa Liiduga ühinemise otsustamiseks korraldatakse rahvahääletus." Miks siiski arvad sina või arvab põhiseaduskomisjon, et õigem sõnastus on, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu?

Aitäh küsimuse eest! Probleem tekib põhiseadusest endast. Mul ei ole hetkel põhiseadust käepärast, aga mälu järgi on need §-d 105 ja 106, mis seavad piirangud, milliseid küsimusi ei saa panna rahvahääletusele. Rahvahääletusele ei saa panna lepingute ratifitseerimist. Kui küsimus püstitada niimoodi, et Eesti liitub Euroopa Liiduga, siis selle otsusega viiakse läbi ratifitseerimise protseduur. Ma kujutan ette, et kui selline küsimus pannakse rahvahääletusele, siis õiguskantsler vaidlustab selle kui põhiseadusele mittevastava. See on põhiline põhjus, miks me oleme küsimuse niimoodi püstitanud. See peaks andma korrektse, põhiseadusele vastava lahenduse.

Tänan! Kolleeg Ants Käärma.

Suur tänu! Varem ühele küsimusele vastates ütlesid sa, et selline sõnastus §-s 1 võiks tähendada ka võimalust teatud ajal Euroopa Liidust välja astuda või vähemalt algatada väljaastumine. Mis sa arvad, kas selle väljaastumise põhimõtte ehk Eesti jätkuva suveräänsuse rõhutamise võiks ka veel kord siia § 1 lisada?

Aitäh! Sellist ettepanekut põhiseaduse täiendamiseks ei ole esitatud. Minu isiklik arvamus on, et see siia põhimõtteliselt ei sobi, sest rahva suveräänsuse ja riigi iseseisvuse, sõltumatuse mõiste sisaldab rahva vabadust ja õigust ümber otsustada oma varasemad otsused, mis tähendab, et suveräänne riik kuulub nendesse ühendustesse, kuhu ta soovib, ja lahkub nendest ühendustest, kuhu ta enam kuuluda ei soovi. Eesti on ühinenud väga paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega. Eesti põhiseadus ei ole ühegi nende kohta sätestanud (nii nagu ei ole sätestanud ka ükski Eesti seadus ega ka mitte Eesti liitumisleping nende organisatsioonidega) olukorda, kus Eesti soovib sealt lahkuda. See on tegelikult enesestmõistetav. Nii et ma pean seda tegelikult ebakorrektseks.

Tänan! Kolleeg Arvo Sirendi.

Suur tänu! Mul on küsimus sõna "kuulumine" kohta. Kuulumisel on erakordselt lai tähendus. Näiteks inimese koosseisu võivad kuuluda niihästi habe kui ka juuksed, aga see ei tähenda, et nad oleksid võrdväärsed kõigi muude organitega. "Liikmeks olek" või "liikmeks saamine" on võrdlemisi täpselt defineeritav, aga "kuulumine Euroopa Liitu" kõlab umbes nii, et peale selle, et Eesti kuulub, võib sinna kuuluda mingi osa temast või võib kuuluda sellesse süsteemi ka seadusandluse mõttes. Kas see ei muuda seda otsust umbmääraseks ja juriidiliselt ebapädevaks?

Aitäh! Minu hinnangul on siin tegemist pigem keelelise kui sisulise küsimusega. Kui me sõnastame, et Eesti võib olla Euroopa Liidu liige või kuuluda Euroopa Liitu, siis sisuliselt ei muuda see midagi, sellel lihtsal põhjusel, et Eesti saab kuuluda Euroopa Liitu või olla Euroopa Liidu liige üksnes Eesti ja Euroopa Liidu vahelisele liitumislepingule tuginedes. Nagu ka varem korduvalt öeldud, liitumislepingule järgnevatest täiendavatest Euroopa Liidu konstitutsiooni muutvatest lepingutest, ülesehitust muutvatest lepingutest tulenevad kohustused saavad Eestit siduda üksnes siis, kui Eesti need kohustused endale täiendavalt võtab, järelikult, ta muudab põhiseadust ja korraldab rahvahääletuse. Nii et ma ei näe, et siin oleks sisuline probleem.

Suur tänu, Mart Nutt, ettekande ja vastuste eest!

On ka üks kirjalik küsimus. See on, kui ma õigesti aru saan, härra Toomsalult. Ma palun vabandust, kui ma härra Toomsalu käekirja ei suuda korrektselt välja lugeda, aga ma püüan teha oma parima: "Härra ettekandja! Äsja nimetasite, et Euroopa Liit on täna juba konföderatiivne riik, mitte aga rahvusvaheline organisatsioon, nagu seda määrab Euroopa ..." Viimaste sõnadega jään ma hätta. Kujutan siiski ette, et põhiküsimus on seotud esimese poolega. Ma ei väitnud, et Euroopa Liit on konföderatiivne riik. Euroopa Liit ei ole üldse riik, Euroopa Liit on konföderatiivne ühendus. Seda, missugune sisu on mõistel "konföderatsioon", on õigusalastest teatmeteostest võimalik järele uurida. Rõhutan veel niipalju, et nii nagu õigusalastes kontseptsioonides tihtipeale, ei ole niisugustel mõistetel ühemõttelist sisu, kuid konföderatsioon on oma ülesehituselt riikide liit. Kui tuua siin paralleel ühe teise ühendusega, mis oma ametlikus nimes nimetab ennast konföderatsiooniks, aga tegelikult seda ei ole - see on _veits, mille ametlik nimi on _veitsi Konföderatsioon -, siis tegemist on ajalooliselt kujunenud nimega, mitte riigikorraldusele viitava mõistega.

Suur tänu, Mart Nutt! Kuulame ära põhiseaduskomisjoni kaasettekande. Komisjoni esimees kolleeg Indrek Meelak.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu oma käesoleva aasta 8. oktoobri ja 7. novembri istungitel. Peale põhiseaduskomisjoni liikmete osalesid 8. oktoobri istungil Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juhataja Marek Sepp, Vabariigi Presidendi Kantselei õigusosakonna juhataja Mall Gramberg, Justiitsministeeriumi õigusloome asekantsleri kohusetäitja Julia Laffranque ja avaliku õiguse osakonna juhataja kohusetäitja Oliver Kask ning õiguskantsleri nõunikud Madis Ernits, Lauri Mälksoo ja Mihkel Allik ning 7. novembri istungil justiitsminister Märt Rask, Justiitsministeeriumi õigusloome asekantsleri kohusetäitja Julia Laffranque, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhataja kohusetäitja Oliver Kask, Vabariigi Presidendi õigusnõunik Triinu Vernik, õiguskantsleri nõunik Lauri Mälksoo ja Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juhataja Marek Sepp. Komisjon keskendus oma aruteludes eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekutele ja õiguskantsleri poolt põhiseaduskomisjonile esitatud ettepanekule. Muudatusettepanekuid laekus eelnõu kohta 12, neist 9 kolleeg Tiit Toomsalult, 1 kolleeg Ants Käärmalt ja 2 Rahvaliidu fraktsioonilt. Kuna härra Toomsalu esitatud muudatusettepanekud kujutavad endast sisuliselt alternatiivi käesolevale eelnõule ja komisjonis leidsid nad ainult autori enda toetust, siis nendel ma sisuliselt pikemalt ei peatu. Rahvaliit ja kolleeg Käärma esitasid ettepaneku, mille kohaselt ühinemine otsustatakse rahvahääletusel pärast liitumiskõneluste lõppemist. See oli Ants Käärma sõnastus. Rahvaliit pakkus, et Euroopa Liiduga ühinemise otsustamiseks korraldatakse rahvahääletus. Komisjonis ei leidnud need ettepanekud toetust sel põhjusel, et täna on päevakorra teise punktina arutelul põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine Euroopa Liiduga ühinemiseks" eelnõu nr 1214, millega see küsimus on lahendatud. Ka on ette nähtud käesoleva eelnõu vastuvõtmine rahvahääletusel. Seega otsustab rahvas ja ei keegi muu nii põhiseaduse muutmise kui ka Euroopa Liiduga ühinemise küsimuse. Rahvaliidult tuli veel lisaks ettepanek, mille kohaselt liitumislepingust täiendavaid kohustusi võtvate lepingutega ühinemise otsustamiseks korraldatakse rahvahääletus. Ka see ei leidnud komisjonis toetust, sest seesama põhimõte on praegu teile pakutud tekstis järgimist leidnud. Õiguskantsleri pöördumises põhiseaduskomisjoni poole tehti ettepanek täiendada § 1 teksti nn kriisiklausliga. Esialgu kõlas õiguskantsleri ettepanek järgmiselt: "Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, mis vastab inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade." Iseenesest on tegemist lause osadega, mis on võetud siit-sealt põhiseadusest, nii preambulist kui ka tekstist. Arutelul toetas komisjon õiguskantsleri ettepanekut selles osas, et põhiseaduse täienduse tekstis võiks olla niisugune kriisiklausel. Küll aga leiti, et ei ole otstarbekas ega mõttekas hakata kordama üle seda, mis põhiseaduses juba öeldud on. Seetõttu otsustati piirduda terminiga "aluspõhimõtted". Nende arutelude tulemusena sõnastas põhiseaduskomisjon muudatusettepaneku, mille kohaselt § 1 tekst kõlab järgmiselt: "Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest." Seletan võib-olla pikemalt seda õiguskantsleri mõtet tsitaadiga tema muudatusettepaneku seletuskirjast: "Muudatusettepanekuga viiakse põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõusse kaitseklausel Eesti kuulumisel Euroopa Liitu. Tegu on kriisiklausliga, eesmärgiga kaitsta Eesti põhiseaduse sätet ja mõtet Euroopa Liidu negatiivsete arengute puhul. Seda kaitsegarantiid ei ole kindlasti tarvis kasutada ühinemisprotsessis või Euroopa Liidu normaalsel toimimisel. Küll aga võib vastav vajadus Eesti jaoks ilmneda juhul, kui Euroopa Liidu riigiülesust püütakse suurendada liitumislepingu vastaselt või Euroopa Liidu institutsioonide pädevust tõlgendatakse laiendavalt. Neil juhtumitel peaks Eesti lähtuma mitte Euroopa Liidu pädevust ületades antud formaalsest õigusest, vaid Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Teoreetiliselt on võimalik, et Euroopa Liiduga liitumislepingut laiendavalt tõlgendades satub euroõigus vastuollu põhiseaduse sätte ja mõttega. Loodetavasti seda ei juhtu ning kaitseklauslit ei ole kunagi vaja kasutada." See on õiguskantsleri seisukoht, mis pisut muudetud kujul leidis toetust ka põhiseaduskomisjonis. Põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. november kell 10. Suur tänu!

Suur tänu! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Kolleeg Vahur Glaase, teine küsimus.

Aitäh, lugupeetav juhataja! Lugupeetav härra Meelak! Öelge, kas põhiseaduskomisjonis ei olnud arutelul ka teise väga olulise küsimuse lisamine siia, sest võrdselt ühinemisega Euroopa Liiduga on oluline ju ka liitumine NATO-ga. Kas selleteemalisi arutelusid põhiseaduskomisjonis ei olnud? Kui sellele küsimusele saaks rahva käest vastuse, siis oleks mandaat ju vaieldamatult suurem kui Riigikogus teatud lepingut ratifitseerides.

Aitäh! Ei, käesolev eelnõu käsitleb ainult Euroopa Liiduga ühinemist ja NATO-st põhiseaduskomisjonis arutelude ajal juttu ei olnud.

Suur tänu! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Kolleeg Tiit Toomsalu, kõne puldist.

Härra juhataja! Head kolleegid! Meie ees olev eelnõu on jõudnud siia saali väga austatud Riigikogu liikmete enneolematu konsensusega. Nimelt on 74 Riigikogu liiget 101-st andnud allkirja eelnõule, mida nad on kaheldamatult väga sügavalt uurinud, väga sügavalt mõtestanud ja seetõttu teavad väga selgelt, mida nad pakuvad Eesti rahvale otsustamiseks rahvahääletusel, mis toimub eeldatavasti tuleval aastal. Head kolleegid! Selline enneolematu konsensus siin saalis, Eesti Vabariigi Riigikogu saalis, ei ole mitte esmakordne. Ma võtsin kaasa meie kõigi poolt lugupeetava teatmeteose ENE ja loen (II köide, lk 314), kuidas 21. ja 22. juulil 1940. aastal siinsamas saalis enneolematu konsensusega, ühehäälselt võeti vastu hulk põhiseaduslikke akte, mis põhjapanevalt muutsid Eesti ühiskonna olustikku. Nende hulgas: deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks, deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu, deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omandiks, deklaratsioon pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimisest jm. Head kolleegid! Siinsamas saalis, sellestsamast kõnepuldist räägiti neil teemadel ja võeti enneolematu konsensusega vastu vastavad otsused, mis 50 aastaks määrasid Eesti maa ja rahva tuleviku. Head kolleegid! Te tõite siia saali nn põhiseadusliku kolmanda samba akti. Teatavasti kinnitas Eesti rahvas kümme aastat tagasi rahvahääletusel Eesti Vabariigi põhiseaduse ja selle lahutamatu osa, Eesti põhiseaduse rakendamise seaduse, mis praegu peaks olema Eesti Vabariigi ainsaks põhiseaduslikuks sambaks, aluseks ühiskondlikule konsensusele, kokkuleppele, kõigele muule. Nüüd tuuakse meie ette nn kolmas sammas. Ma küsin nii, nagu ma küsisin healt ettekandjalt Mart Nutilt: kas Eesti Vabariigi ajaloos on varem astutud pretsedenditu samm ja nimelt, võetud vastu nn kolmanda samba konstitutsioonilisi akte? Head kolleegid, jah on. Siinsamas saalis on 62 aastat tagasi, 21. ja 22. juulil 1940. aastal võetud vastu terve hulk, ma rõhutan, viidates ENE-le, konstitutsioonilisi akte ehk kolmanda samba akte. Üheks neist oligi deklaratsioon Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja teine oli deklaratsioon Eesti astumisest NSV Liitu. See on ajalugu, head sõbrad. See oli Eesti Riigivolikogu teise koosseisu esimene istungjärk, kes need otsused tegi. Läheme nüüd sisu juurde. Käesolev eelnõu on formuleeritud väga kummaliselt. Nimelt, selles eelnõus ei ole muudetud ega täiendatud mitte ühtki Eesti Vabariigi põhiseaduse sätet, ka mitte ühtki Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse sätet. Sellesse eelnõusse on kirjutatud ainult väga ümmarguselt ja väga kaunilt, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse peale Eesti Vabariigi seadusandlike aktide ja põhiseaduse vajalikult tõlgitsedes ka Euroopa Liidu vastavaid seadusi, määrusi, direktiive sinna juurde kuuluvaga. Head sõbrad! Ma tahan öelda, et need, kes siin saalis 62 aastat tagasi põhiseaduse kolmanda samba akti vastu võtsid, olid arvatavasti umbes samasuguses segaduses, nagu need 74 Riigikogu liiget, kes käesoleva eelnõu allkirjastasid. Lubage tuua tsitaat kuulsast koguteosest "Eesti rahva kannatuste aasta", mida mitte kuidagi ei saa süüdistada kaasatundmises kommunistlikule interventsioonile: "17. juuli õhtul kutsutud Vares Nõukogude saatkonda ja antud siis teada, mis teha tuleb. Ždanov öelnud aga, et Eesti on teistest "liiduvabariikidest" siiski niivõrd "maha jäänud", et päris ühesugustel alustel teistega ..." Ma palun lisaaega!

Lisaaeg kuni kolm minutit.

"... tal ei tarvitsevat liitu astuda. Olevat võimalik esialgu mõningas ulatuses eraomandi säilitamine jne. Vares olevat kõnelnud ka reast muist küsimusist, nagu vääringu ja Eesti sõjaväe küsimus. Ždanov .. vastanud ainult, et uus konstitutsioon kuulub ju teie vastuvõtmisele, eks seal või kõik vajalikku ette näha." Siis kutsus Vares kiiresti oma töörühma kokku ja pandi kokku resolutsiooni kava tulevase põhiseaduse jaoks. Selle järgi oli Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik, kes palus end vastu võtta Nõukogude Liitu ja palus NSV Liidu Ülemnõukogu arvestada Eesti eripära, jätta Eesti NSV pädevusse majandusliku ja sotsiaalse struktuuri määratlemine, jätta alles Eesti sõjavägi NSV Liidu ülemjuhatuse all, jätta alles Eesti konsulaarvõrk ja võimalus korraldada oma väliskaubandust, jätta alles oma raha ja krediidisüsteem ning jätta alles seadusandlus kogu ulatuses, kaasa arvatud alad, mis kuulusid liidu seadusandluse korraldada. Nii, head sõbrad, kas need 74, kes andsid praegu oma allkirja, on mõtisklenud aja üle? Tolsamal 22. juulil, pärast Neeme Ruusi sütitavat kõnet Nõukogude Liitu astumise poolt, ütles A. Uibo (ja seda kordas isegi veel augustis Johannes Lauristin), et 21. juulil toimus Eesti riigi elus pöördelise tähtsusega sündmus, sest sellel esimesel istungil kuulutati välja nõukogude riigikord. Loogilise järeldusena siit pidi tulenema Eesti astumine Nõukogude Liidu liikmeks, sest oleks käinud iga terve mõistusega inimese arusaama vastu, kui Eesti, Läti või Leedu Vabariik oleksid olnud ainult eemal üksiku saarekesena, siis oleks temast maruiilid, tormilained üle uhtunud ja tema koguni ära puhunud. Kas ei tule tuttav ette? Nii, head sõbrad, nüüd läheme kiiresti edasi, sest minu aeg hakkab ilmselt otsa saama. Kuhu me siis läheme, millisesse Euroopa Liitu? Me läheme Euroopa Liitu, mis ise ei tea, milliseks ta kujuneb. Kas ta kujuneb Nõukogude Liidu sarnaseks föderatsiooniks ja Ameerika Ühendriikide sarnaseks föderatsiooniks või lõppude lõpuks konföderatsiooniks, mille loomusest ja olemusest keegi veel siiamaani õieti aru saanud pole? Euroopa Liidu Tuleviku Konvent tüürib meid praegu selgelt Euroopa ühendriikide föderatsiooni pole. Selle nime andis Euroopa Liidule muide Vladimir Uljanov Lenin oma artiklis juba 1914. Millest räägivad parandusettepanekud (neid on üheksa), mis on teieni toodud? Nad räägivad sellest, et tuleb lõpetada jama kolmanda akti, põhiseaduse sambaga ja täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust. Rakendamise seadus sätestab, kuidas me saaksime toimida Euroopa Liidu koosseisus, kui me sinna läheme. Ma tean, et Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteid on nimetatud eurovastaseks. Meie oleme öelnud, et Euroopa Liitu pole kiiret niikaua, kuni Euroopa Liit ise ei tea, kuhu ta läheb. Jah, need parandusettepanekud, mis on tõepoolest alternatiivse tekstina, põhiseaduse rakendamise seaduse täiendamise tekstina teie ette toodud, seavad eesmärgiks kehtestada garantiid selleks, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus ei lõpeks. Lõpuks, meil on suured valikud tollesama suvereniteedi koha pealt, mille kohta hea ettekandja nimetas, et iga riik ja rahvas annab sellele oma sisu. Annaks jumal, et meie kohta eesti rahvas ei annaks 20, 30, 50 aasta pärast samu hinnanguid, nagu ta tegi 22. juulil 1940 Riigivolikogu teise koosseisu vastuvõetud otsuste suhtes. Tänan tähelepanu eest!

Tänan väga! Kolleeg Vootele Hansen, kõne puldist.

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu! Eelkõneleja, kes nimetas meid kõiki oma headeks sõpradeks, kõnet pean ma kohatuks. Võrrelda meid koguga, mis oli valitud põhiseadusvastaselt ja tegeles riigireetmisega, on kohatu. Öelda, et NSVL oli föderatsioon või konföderatsioon, mis tahes, on kohatu. Me teame, et tegemist oli unitaarriigiga. Sõnu, mida ta iseenda kohta tarvitas, ei saa võtta tõena, igaüks, kes valetab, võib enda kohta öelda, mida ta tahab. Need otsused, mis siin tehti, tehti olukorras, kus siin olid NSV Liidu, täpsemalt öeldes, Venemaa, kes esines NSV Liidu kujul, väed, olukorras, kus Eesti kodanikke arreteeriti. Kus on siin praegu Euroopa Liidu väed, kus on siin praegu Euroopa Liidu salapolitsei? Selliste mõtteavalduste toomist siia kõnepulti aastal 2002 pean ma kohatuks ja pooldan igati menetluses oleva eelnõu, mille üheks algatajaks ma ise olen, seadusena vastuvõtmist. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Aap Neljas, kõne puldist.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle arutelu käigus on tulnud esile sügav mure selle pärast, nagu saaks Euroopa Liit kuidagi salapäraselt föderatsiooniks muutuda ja siis Eesti kodanike põhiseaduslikke õigusi piirama hakata. Mul on tunne, et selles arutelus on sees üks väikene loogikaviga. Nagu kolleeg Hansen enne ütles, ei ole meil siin Euroopa Liidu vägesid, ja võib-olla ei ole just sellepärast, et Euroopa Liit ei ole föderatsioon. Kui Euroopa Liit peaks föderatsiooniks muutuma, siis ei saa see ju toimuda, ilma et seesama saal siin sellisele lepingule heakskiidu annaks, ehk on igal juhul Eesti rahva ja tema esindajate otsustada, milliseks Euroopa Liidu tulevik kujuneb. Euroopa Liidu aluslepinguid ei saa muuta, ilma et kõik liikmesriigid nõus oleksid. Ma arvan, et Iirimaa referendum, mis toimus mõnda aega tagasi, on suurepärane näide selle kohta, et ka suhteliselt väike liikmesriik võib saavutada oma seisukohtade arvessevõtmise. Seda on juhtunud ka varem: kui Taani on jäänud ühisest kaitsepoliitikast kõrvale, kui paljud riigid on jäänud kõrvale sellisest fundamentaalsest asjast nagu rahapoliitika. Juhul, kui mingis väga kauges tulevikus võiks siiski selline oht tekkida, siis ma arvan, et põhiseaduskomisjonis leitud § 1 sõnastus annab nii Eesti poliitikutele kui ka õigust tõlgendavatele riigiorganitele, õiguskantslerile ja Riigikohtule, täiesti piisava aluse, et kaitsta neid põhimõtteid, mis on Eesti põhiseaduses kirja pandud, ennekõike, nagu Mart Nutt ütles, preambulis ja I peatükis. Rahvahääletus on põhiseaduse täiendamise seaduses ette nähtud ja kui peaks tõepoolest kunagi hakatama arutama sellist Euroopa Liidu aluslepingut, mis muudab väga oluliselt neid tingimusi, mis on ükskord rahvahääletusel heaks kiidetud, siis mina küll ei näe, kuidas oleks võimalik seda poliitiliselt teha ilma, et see järjekordselt Eestis rahvahääletusele pandaks. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Liia Hänni, kõne puldist.

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu aruteluga Riigikogus oleme astunud rahvahääletuse korraldamise teele. On äärmiselt oluline, et nende arutelude käigus saabuks selgus, et teha väga oluline valik, kas Eesti peaks ühinema Euroopa Liiduga või jätkama eraldi. Olles saatuse tahtel sattunud Euroopa Liidu Tuleviku Konvendi töös osalema, saan teile jagada mõningat informatsiooni selle kohta, kuidas arutelud Euroopa Liidu tuleviku üle on kulgenud ja kuhu nad võivad välja viia. Tuleviku konvendi mandaat seisneb teatavasti selles, et välja töötada Euroopa Liidu aluslepingute muudatused (nüüd on juba selge, et selleks saab üks konkreetne konstitutsiooniline leping), et muuta Euroopa Liit senisest demokraatlikumaks ja efektiivsemaks, et ta vastaks rahvaste ootustele ja vajadustele ning suudaks tänapäeva globaliseeruvas maailmas oma rolli täita. Konvent ei langeta otsuseid, vaid teeb ainult ettepaneku valitsustevahelisele konverentsile. Otsused langetavad valitsused, kes konvendi töö kas heaks kiidavad või teevad selles muudatusi. Siis, kui otsustamise järg jõuab valitsustevahelise konverentsi kätte, on Eesti loodetavasti Euroopa Liidu liige ja ilma meie nõusolekuta ei juhtu selle liiduga midagi. Aga siiski peab selle liiduga mõndagi juhtuma, sest Euroopa Liit tema praegusel kujul, kuigi ta on riikide poolt sellisena loodud, on liiga keeruline ja raskesti mõistetav. Konvendi eesmärk ongi teha Euroopa Liit demokraatlikumaks, lihtsamaks ja tagada, et Euroopa Liidu pädevusse antud küsimuste otsustamine käiks just nendes piirides, mida liikmesriigid on ette näinud. 28. oktoobril esitas konvendi presiidium konvendi täiskogule Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu kondikava. See samm võiks ka Eestis algatada ja tegelikult peaks algatama sügavama arutelu selle üle, milline peaks olema Euroopa Liit, tema institutsionaalne korraldus ja otsustusprotseduurid, et meie selle liidu ühe omanikuna oleksime rahul. Oluline on see, et Euroopa Liidu põhiväärtused, mis praegu on kajastatud erinevates lepingutes, oleksid selgelt ja ühemõtteliselt kirjutatud konstitutsioonilisse lepingusse. Just nende põhiväärtuste võrdlemise teel, Eesti põhiseaduses ja tulevases Euroopa Liidu põhiseaduslikus lepingus sätestatud põhiliste väärtuste võrdluse ja nende samasuses veendumise teel saame ka kindluse, et Euroopa Liit ei olegi midagi muud kui ühistel väärtustel rajanev rahvaste koostöö. Loomulikult võime me põhiseaduse täienduses eraldi rõhutada oma põhiseaduse väärtuste tähtsust ja rõhutada, et Eesti ei ühine Euroopa Liiduga mitte lihtsalt niisama, vaid sellepärast, et me loeme ennast kuuluvaks Euroopa Liidu demokraatlike rahvaste hulka. Võin teile kinnitada, et mitte keegi konvendis, ühegi riigi esindaja ega isegi mitte Euroopa Parlamendi või Euroopa Komisjoni esindajad ei ole seadnud eesmärgiks teha Euroopa Liidust liitriiki, föderaalset riiki. Seda ei ole rääkinud ka Peeter Kreitzberg ega Toomas Hendrik Ilves. Mitte keegi ei ole soovinud muuta Euroopa Liitu liitriigiks, föderatiivseks riigiks. Mille üle käib tegelik vaidlus, see on see, kuidas muuta ... Palun veel natuke aega!

Lisaaeg kuni kolm minutit.

... Euroopa Liidu otsustusmehhanismid, mis siiani on väga keerulised olnud, demokraatlikumaks, ja eriti see, kuidas tagada pädevuse selgem jaotus Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Just nimelt pädevuse jaotuse iseloomustamiseks on võetud kasutusele sõna "föderatiivne", sest paljudes riikides tähendab see sõna võimu detsentraliseerimist ja selgepiirilist pädevuse jaotust eri tasandite vahel. Meil tähendab see sõna pigem võimu tsentraliseerimist ja mitmetähenduslikkuse tõttu ei ole selle kasutamine Euroopa Liidu tulevases lepingus tõepoolest kõige õigem. Teine oluline teema, mida konvent arutab, on see, milline peaks olema erinevate poliitikate ühisosa ja kuidas kontrollida, et Euroopa Liidu organite tegevus ei väljuks nendest piiridest, mida liikmesriigid on algselt ette näinud. Selleks on konvendis väga tõsiselt arutusel erinevad mehhanismid, kuidas kontrollida subsidiaarsuse põhimõttest kinnipidamist. Kõik on nõus, et riikide parlamentidele tuleb anda palju suurem roll, kui on olnud seni. Ma arvan, et me peaksime Riigikogus ette nägema eraldi istungi, selleks et Euroopa Liidu Tuleviku Konvendis toimuvat arutada, sest ühel hetkel on vaja valida eri lähenemisviiside vahel. Euroopa Liit ei ole valmis ja meie oleme üks nendest, kes aitavad teda praegu ehitada ning uuel kujul seadustada. Oleks väga hea, kui Eesti parlament, terve Eesti rahvas oleks selles osaline. Meie eesmärk on elujõuline Eesti ja kindlalt kaitstud euroopalikud väärtused. Tänan!

Suur tänu! Kolleeg Jüri Adams, kõne puldist.

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Erinevalt eelkõnelejast ei kavatse mina hakata kedagi veenma. Ma arvan, et Eesti rahva kavatsus Euroopaga ühineda paistab hetkel olevat nii otstarbekas kui ka põnev. Eks järgmised põlvkonnad võivad ümber otsustada, kui midagi peaks selles küsimuses valesti minema. Aga nüüd käesolevast eelnõust. Minu arvates ei saa sellest eelnõust rääkida lahus eelnõust nr 1214, mis on ka tänases päevakorras. Kui neid vaadata koosmõjus, nii juriidiliselt kui ka poliitiliselt, siis me peaksime enda käest küsima, kas on tegelikult üldse vaja kahte eelnõu ja kahte erinevat rahvahääletust, milline on nende oluline erinevus ja mida nad meile annavad. Euroopa Liitu kuulumise põhimõtte suhtes on tõstatatud küsimusi, et see on ehk natukene liiga abstraktne, et Euroopa Liitu kuulumine sõltub ühinemishetkel saavutatud kokkulepetest. Minu arvates on küsimus piisavalt konkreetne, rahvahääletusele ei ole vaja minna mitmesuguste detailidega ülekülvatud küsimusega. Kuid mis puutub käesolevasse eelnõusse, siis kuigi selle on algatanud 74 Riigikogu liiget, milles ilmneb väga hea poliitiline tahe, peaksid ka need liikmed, kes alla ei kirjutanud, küsima, mida siis tegelikult Eesti rahvas võiks niisuguse seadusega seadustada. Kui me hakkame vaatama neid nelja paragrahvi, siis kahtlemata on neist kõige regulatiivsem § 4, kus praegu on puudu kuupäev, kuid selge on, et see ütleks nagu midagi tulevikule, et pärast seda kuupäeva on üks olukord ja enne seda oli teine olukord. Kui me hakkame siit ettepoole minema, hüpates kõigepealt § 1 juurde, siis § 1 tundub mulle olevat sündinud õigusteadlaste ja segase sõnastuse spetsialistide, kes on igas ühiskonnas olemas, suures koostöös. Sest §-s 1 toodud lause esimene pool ütleb ju põhimõtteliselt sedasama, mida peaks ütlema põhimõtteline referendum. Aga kuidas nüüd haakub see osa, mis on pärast koma ja mida see tahab tähendada? Siin on tegelikult kolm võimalust. Üks võimalus on, et tahetakse öelda, et Eesti Vabariigi kehtiv põhiseadus ei takista Eesti kuulumist Euroopa Liitu. Üldiselt just niimoodi arvatakse, kuigi on ka teistsuguseid arvamusi. Aga kuidas ka ei oleks, see ei ole asi, mida seaduses sõnastada. See oleks kas juriidiline eksperdihinnang või poliitiline hinnang. Kui ta võiks tähendada seda, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, niivõrd kuivõrd Eesti Vabariigi põhiseadus ei ütle teisiti, siis see "niivõrd kuivõrd" on täpselt niisama segane, kui praegu kasutatud sõna "aluspõhimõtted". Võimalik, et siin on püütud silmas pidada ka seda mõtet, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, aga kuuludes Euroopa Liitu peab Eesti Vabariik edaspidi järgima neid sihte ja põhimõtteid, mis on toodud põhiseaduse preambulis ja I peatükis. Kui see on see mõte, siis võiks ka niimoodi öelda. Kuid sellisel juhul julgen ma väita, et see jääb poliitiliseks deklaratsiooniks. Kui tohib, siis veel üks ...

Lisaaeg, kuni kolm minutit, palun!

Sellisel juhul, poliitilise deklaratsioonina ei ole tal normatiivset jõudu ja ta võiks olla ühe seaduse preambul, aga kindlasti mitte seaduse tekst. Hüpates kiiresti § 2 juurde: liitumislepingu ja põhiseaduse probleem on väga tõsine. Võib oletada, et tulevikus hakkab Eesti Vabariigi põhiseadus muutuma ja kindlasti hakkab tulevikus muutuma Euroopa Liiduga sõlmitud lepingute süsteem. Nii et siia on igal juhul programmeeritud sisse tulevikuprobleemid, sest ilmselt referendumid ei saa anda siduvaid lahendusi tekstide kohta, mida referendumi ajal ei olnud veel olemas. Nüüd sellest, mida tähendab "kohaldamine". "Kohaldamine" on juriidiline võlusõna, mille taha võib tegelikult varjata absoluutselt kõike. Mul ei ole praegu kahjuks aega hakata teile kirjeldama umbes 20 juhtumit, mida ma olen suutnud enda jaoks välja selgitada ja mis käivad selle kohta, mida sõna "kohaldamine" tähendab. Aap Neljas ütles välja väga õige mõtte: siit võiks tuleneda oluline poliitiline idee, et tulevikus, kui midagi Euroopa Liidus endas või temaga liitumise lepingutes või praktikas põhimõtteliselt muutub, siis tulevased valitsused või Riigikogu peaksid korraldama referendumi. See on tore mõte, aga selle võiks siis ka välja öelda. Lõppkokkuvõttes: mõtelgem veel selle asja üle. Praegu mulle tundub, et mitte ükski siin tekstis toodud headest ideedest ei muutu olematuks, kui ka see tekst ise tervikuna jääks täiesti olemata ja Eestis toimuks ainult põhimõtteline referendum, millel antakse põhimõtteline vastus. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Jaanus Männik, kõne puldist.

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Tegemist on äärmiselt olulise küsimusega, põhiseaduse endaga ja Eesti Euroopa Liiduga liitumise või mitteliitumise otsustusprotsessi määratlemisega. Kõigepealt, muutunud § 1 tekst käsitleb tõesti seda, kas Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu. Praegune sõnastus just nii ütleb. Kui algtekstis oli, et võib ühineda Euroopa Liiduga, siis praegu on küsimus selles, kas ta võib sinna kuuluda, mis loomulikult eeldab ka ühinemise otsustamist. Selles mõttes on Rahvaliidu muudatusettepanek nr 5 täiesti kohane ja isegi obligatoorne uuenenud tekstile lisamiseks. Nimelt, kui praeguses variandis § 1 ütleb, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest, siis äärmiselt mõistlik ja vajalik oleks lisada siia ka lause, et Euroopa Liiduga ühinemise otsustamiseks korraldatakse rahvahääletus. Küsimus on ju selles, et põhiseadus ise ei reglementeeri ega kohusta eriti paljudel juhtudel korraldama rahvahääletusi. Kindlasti on Euroopa Liiduga ühinemine või selle otsustamine selline olukord, kus otsustajaks peab olema ja saama ja jääma rahvas. Niisiis, miks mitte kirjutada see käesoleva seaduse kaudu ka sõnaselgelt põhiseadusse sisse. Mis puutub sellesse, millisesse liitu ühineda ja kas ühineda, siis see sõltub suuresti või õieti peamiselt sellest, milline on ühelt poolt liitumisleping, selle sisu, liitumistingimused, teiselt poolt sellest, mis ei ole vähem oluline või on õieti veel olulisem, mis Euroopa Liidust tulevikus tegelikult ikkagi saab. Seetõttu on äärmiselt oluline eelnõu § 2, mis siiski võib olla ka mitmeti tõlgendatav. See tähendab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse küll Eesti Vabariigi põhiseadust, kuid seda tehakse, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kui need räägivad millestki muust, siis ei ole päris selge, mis saab ja kuidas asi läheb. Tegelikult võiks ju öelda nii või mina tahaksin öelda nii, et võtmeküsimus on see, mis on kirjas liitumislepingus. Kõige loogilisem oleks nähtavasti, et kui liitumisleping on valmis ehk enam vaidlemisele ei kuulu, kõik on otsustatud, siis enne selle allakirjutamist tuleks teha rahvahääletus. Kõigepealt saab rahvas seda lepingut kolm kuni kuus kuud tundma õppida, arutada ja siis korraldatakse rahvahääletus, kas see leping sobib või kas neil tingimustel soovitakse liitu astuda või mitte. Selle kohta tuleks teha rahvahääletus, mis annab tegelikult kas presidendile või peaministrile õiguse see leping alla kirjutada ehk parafeerida, kui ma nüüd ei eksi nimetusega, ja siis Riigikogu ratifitseerib selle või ei ratifitseeri seda. See oleks loogiline asjade käik ja siis kaoks ära ka see absurdne küsimus, kas rahvas saab otsustada rahvusvaheliste lepingute üle ... Ma palun lisaaega!

Lisaaeg kolm minutit.

... või ei saa ta seda mitte teha. Tähendab, rahva käest tuleb seda küsida, kas ülepea anda luba selle lepingu allakirjutamiseks või mitte. Sellisel juhul see leping kas sünnib või ei sünni, nii et me ei peaks selle üle tagantjärele targutama. Teine küsimus on, mis Euroopa Liidust ikkagi tulevikus saab. Minu arvates on see väga oluline küsimus. Eesti n-ö arvamusliidrid on rääkinud, eksvälisminister on rääkinud föderatsioonist rahvusvahelisel tasemel, ta on ka kohapeal öelnud, et Eesti rahvas on tegelikult küllalt rumal ega saa aru, kui hea see föderatsioon tegelikult on. Sedasama kordas konvendis ka konvendi liige Peeter Kreitzberg, kes on öelnud, et föderatsioon Saksamaa moodi ei ole ju sugugi halb. Mina ütleksin, et juba see jutt ise on vastuolus kehtiva põhiseaduse §-ga 1. Kõik sellise stsenaariumi viljelejad peaksid enne algatama põhiseaduse muutmise ja siis sellest täie veendumusega rääkima. Seetõttu tunnen mina küll ärevust § 2 käsitlemise pärast tulevikus. Kui me seda nii vabalt käsitleme, et me, olenemata sellest, mida ütleb meie põhiseadus, viljeleme rahvusvahelisel tasemel föderaliseerumise stsenaariume, siis ei ole mina küll enam kindel, kas meie põhiseadus peab või ei pea. Seetõttu kutsun ma üles toetama Rahvaliidu teist muudatusettepanekut ehk muudatusettepanekut nr 8, mis näeb ette, et kui pärast liitumist tehakse kapitaalseid ja muutvaid otsuseid, siis need tuleb kirjutada raudselt põhiseadusse sisse käesoleva seaduse kaudu, siis tuleb küsida rahva käest nõu. Muidu me küll ei tea, mis liitu me astume ja mis tulevikus võib saada. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Janno Reiljan, kõne puldist.

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma jätkan sealt, kus kolleeg Jaanus Männik pooleli jäi, ja täpsustan mõningaid asju. Nimelt, räägin praeguse liitumislepingu ja tulevase Euroopa Liidu vahekorrast, mille kohta ma ka härra Nutile küsimuse esitasin. Härra Nutt rahustas mind oma vastusega, öeldes, et kui Euroopa Liit peaks föderatiivseks muutuma, siis tuleb rahvahääletus, sest föderatiivsel liidul ei saa kuidagi olla sõltumatuid ja suveräänseid riikidest koostisosasid. Kui me kuuleme, et föderatsioon olevat väga hea asi ja tema üldse föderatsioon ei ole ja sakslased tunnevad ennast föderatsioonis väga hästi, siis mõtleme sellele, et isegi kõige võimsam liidumaa Baier ei tule kunagi selle peale, et rääkida omariiklusest muuga kui ainult minevikuga seoses. Ajaloos on tal tõepoolest olnud palju riiklust ja palju tähtsust ning ta on praegu Saksamaal väga tähtis, kuid Baier ei ole sõltumatu, iseseisev riik, vaid üks Saksamaa osakene, kellel on küll peaministrid ja parlamendid ja valitsused ja kõik olemas, kuid iseseisev riik ei ole ta siiski mitte. Niisiis, meile peab olema selge, et kui me Euroopa Liitu astume, et me siis ei satuks sellisesse olukorda, sest muidu tuleb ju tunnistada, et Nõukogude Liit oli üks väga tubli riikide liit. See ei olnud ju föderatsioon, üldse mitte, see oli päris riikide liit, ainult et me tundsime ennast seal väga halvasti. Kui nüüd räägitakse, et konvent ei tegele üldse mitte föderatsiooni probleemidega, siis pean tunnistama, et kuskil on millestki valesti aru saadud. Konvent tegeleb praegu just nimelt föderatsiooni loomise probleemidega. Konvent on isegi esitanud sellesama põhidokumendi, mida praegu arutama hakatakse, lepingu konstitutsiooni kehtestamiseks Euroopa jaoks, ja edasi tuleb jutt juba konstitutsioonist. Uurides, kas me räägime riigist või mitte, on oluline riigi kodakondsus. Kui ta oleks riikide liit, siis ei oleks riigil kodakondsust, lihtsalt kõikide riikide kodanikud oleksid automaatselt Euroopa Liidu kodanikud, neil oleks mingisuguseid sellest tulenevaid ühiseid õigusi, kuid mingist topeltkodakondsusest ei saaks rääkida. Võtame riigi tunnused, ressursid. Tuleb välja, et tulevasel Euroopa Liidul on täielikult oma ressursid ja sõltumatud mehhanismid nende ressursside saamiseks. See on puhas riigi tunnus. Liitumisläbirääkimistel ei arutata enam mingisuguseid raha eraldamise mehhanisme, liikmesriikide osamakse või ükskõik mida, vaid, tõepoolest, ta elab oma maksudest. Siin võiks tuua väga palju muid asju näiteks. Lõpuks ütlevad nad ka ise, et kõik see toimub föderatiivsel alusel, niisiis, föderatiivse riigi põhimõtetel. Nüüd ongi keskne küsimus selles, et kui me astume riikide liitu, mis siis saab, kui meil tuleb otsustada, kas me tahame kuuluda ka föderatsiooni ehk juba liitriiki, kus me enam riik ei ole, ükskõik, kuidas seda nimetatakse. See on puhas nõukogude propaganda, kui väidetakse, et föderatiivse riigi koostisosad on sõltumatud riigid. See on midagi erakordselt naljakat, see tuletab meelde _vejki, kes seletas, et selle maakera sees on teine maakera, mis on tunduvalt suurem kui see välimine. Selliste naljakate põhimõtetega, nõukogude propagandaga, ei tohiks me muidugi vähemalt Euroopa Liidust rääkida. Nüüd peakski olema selge, et rahvas otsustab, kas me tahame edaspidi sinna liitriiki kuuluda või mitte. See ei tähenda, et rahvas ei võiks seda nii otsustada. Ainult et peab olema kindel, et seda saab otsustada ainult rahvas, ei valitsus, ei Riigikogu, mitte mingisugune väiksem seltskond ei saa seda teha ükskõik millistel päevapoliitilistel kaalutlustel, ükskõik kui hästi nad näevad tulevikukasu ja kõike seda. Vastutust tuleviku eest, oma tuleviku eest saab endale võtta ainult rahvas. See peab olema põhiseaduses täpselt fikseeritud. Ei saa olla niiviisi, et keegi tõlgendab pärast, et võib teha rahvahääletuse. Ei, peab olema selge, et rahvahääletus kindlasti tuleb, kui Euroopa Liidu olemus oluliselt muutub. Muidu hakatakse meid tõepoolest, meid siin ja kogu Eesti rahvast lollitama kõikvõimalike juttudega sellest, nagu must ei oleks must ja valge ei oleks valge. See, mis on kirja pandud Euroopa Liidu Tuleviku Konvendi algdokumendi variandina, on puhas suund föderaalsele riigile, mitte millelegi muule. Me peame olema selleks valmis ja meie rahvas peab olema selleks valmis, meie põhiseadus peab olema selleks valmis ja siin ei tohi sees olla mitte ühtegi auku, mis võimaldaks kuidagiviisi sellest otsusest mööda minna ilma rahva ...

Kas kõneleja soovib lisaaega?

Jah, ma võtaksin natukene. Aga on veel üks põhimõtteline küsimus, millest tuleb aru saada. Räägitakse, et Euroopa reformimine on võetud ette ainult sellisel tohutul ratsionaalsel kaalutlusel, et teha otsustamisprotsess lihtsamaks ja lisatakse, et demokraatlikumaks. Vaadake, õnnetus ongi selles, et need kaks asja on vastuolus. Kõige lihtsam otsustusprotsess on diktaatorlik otsustusprotsess, seal ei ole midagi keerulist. Üks mees võtab otsuse vastu ja, nagu ütles Kihnu Jõnn: "Siin valitseb demokraatia ja ei mingit mölinat." Tema ütles nii oma laeva kohta, kui ta meeskonnale tutvustas laeva korda, temal valitses ka demokraatia. Kõik see, mis on demokraatlik, on õnnetuseks keeruline ja mida demokraatlikum, seda keerulisem. Paraku, mida rohkem inimesi, mida rohkem riike, mida rohkem gruppe osaleb, seda keerulisem on otsustamisprotsess, seda rohkem on vastuolulisi huvisid, seda raskem on kõike arvesse võtta, seda raskem on kõike ühte viia. Kui öeldakse, et kõik see on ette võetud selleks, et protsessi lihtsustada ja demokratiseerida, siis räägitakse korraga nii vasakule kui ka paremale jooksmisest. Ärgem parem sellest rääkigem! Ma ei vaidle vastu, et eri lepingute üksteise otsa kuhjumise tõttu on tõepoolest juhtunud võib-olla see, et kogu sellest protsessist arusaamine läheb inimestele raskeks. Selleks, et paremini sellest protsessist aru saada, on mõttekas need lepingud võib-olla tõepoolest ühte lepingusse kokku viia. Kuid leping on leping ja konstitutsioon on konstitutsioon, sellest tuleb aru saada. Kui me tahame demokraatlikku Euroopat, siis tuleb meil kahjuks leppida väga keeruliste ja raskete otsustusprotsessidega. Kui me tahame mitte nii demokraatlikku Euroopat, ühte riiki, siis on hoopis teine jutt. Eesti peab oma huvidele juba ette mõtlema. Aitäh!

Suur tänu! Ekraan on tühi. Kas võib teha ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Läbirääkimised on lõpetatud. Asume läbi vaatama muudatusettepanekuid. Loetelus on 13 muudatusettepanekut. Alustame esimesest, mille autor on kolleeg Tiit Toomsalu, komisjon ja algatajad ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. Muudatusettepaneku mõte on muuta ja sõnastada eelnõu pealkiri järgnevalt: "Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse täiendamise seadus". Põhjendus. Eelnõu oma esitatud kujul, seades eesmärgiks nn kolmanda samba põhiseadusliku akti formeerimise, läheb välja Eesti Vabariigi taastamise järgselt rajatud põhiseaduslike aktide süsteemist. Viimasteks on teatavasti vaid põhiseadus ise ja selle rakendamise seadus. Kuna esitatud eelnõu, vaatamata oma pealkirjale, ei täienda sõnagagi mitte ühtegi põhiseaduse paragrahvi, loob vaid nende tõlgitsemise aluse, on korrektsem loobuda laiaulatuslike tõlgitsuste teele minekust ja lahendada liitumisprotsessiga seonduv rakendusseaduse täienduse teel.

Tänan! Kas komisjon soovib kommenteerida?

Komisjon ei toetanud seda lähenemisviisi. Poolt oli 1 komisjoni liige, vastu 7, erapooletuid 1. Täiendan, et härra Toomsalu on esitanud käesoleva eelnõu kohta üheksa muudatusettepanekut, mis komisjoni arvates, esiteks, ei haaku käesoleva eelnõuga, teiseks, moodustavad iseseisva alternatiivi käesolevale eelnõule. Komisjon soovitas härra Toomsalul leida 20 mõttekaaslast ja esitada eraldi eelnõu Riigikogu menetlusse.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku.Hääletustulemused Esimese muudatusettepaneku poolt anti 2 häält, vastu on 57 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek on tagasi lükatud. Teine muudatusettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon pole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Tiit Toomsalu palub teist muudatusettepanekut hääletada. Kuna komisjoni esimehe ja austatud kaasettekandja härra Meelaku hea soovitus koguda eelnõu jaoks 21 allkirja ilmselt teoks ei saa, siis ma jätkan parandusettepanekute tegemist. Parandusettepanek nr 2 näeb ette muuta ja sõnastada eelnõu preambul järgnevalt: "Eesti rahvas võttis ... rahvahääletusel põhiseaduse § 162 alusel vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse täiendamise seaduse, millega täiendatakse rahvahääletusel 1992. aasta 28. juunil heaks kiidetud Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust §-dega 10, 11, 12, 13, 14 ja 15." Põhjendus. Kehtiv põhiseaduse rakendamise seadus koosneb üheksast paragrahvist, mis andsid protseduurid ja kriteeriumid Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustamiseks ja toimimiseks. Lisades seadusele §-d 10-15, koondame ühte ja samasse rakenduslikku akti protseduurid ja kriteeriumid põhiseaduse toimimiseks Euroopa Liiduga ühinemise tingimustes.

Tänan! Kommenteerimise aeg on läbi. Kas komisjon soovib veel kommenteerida? Põhimõttelised kommentaarid on antud.

Jah, põhimõttelised kommentaarid on antud. Hääletustulemus on sama mis eelmisel korral: poolt 1, 7 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele teise muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 1 hääl, vastu on 60 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek on tagasi lükatud. Kolmas muudatusettepanek, autor on kolleeg Ants Käärma, komisjon ei ole arvestanud. Neljas muudatusettepanek, autor on kolleeg Tiit Toomsalu, komisjon ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada. See tähendab eelnõu ausamaks ja selgemaks tegemist. Nimelt on ettepanek täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust §-ga 10 järgmiselt: "Eesti Vabariik võib kuuluda Euroopa Liitu, mida käesoleva seaduse kohaselt käsitletakse rahvusvahelise organisatsioonina ja mis sellest tulenevalt ei saa toimida Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 1 nimetatu üleselt, siis kui selle kiidab heaks rahvahääletusel 2/3 hääleõiguslikest kodanikest." Põhjendus. Euroopa Liidu liikmesriigid ise ei ole senini lõplikult määratlenud selle liidu iseloomu. Suur osa nii avalikust kui ka poliitilisest arvamusest käsitleb seda rahvusvahelise organisatsioonina, mitte aga rahvusriiklusülese konföderatsiooni või muu analoogse moodustisena. Euroopa Liidu käimasoleva laienemise eel on liidu mõjukamate ja suurimate liikmesriikide, näiteks Saksamaa Liitvabariigi ametlikud institutsioonid üha enam hakanud rääkima sajanditaguse Euroopa ühendriikide loosungi realiseerimisest ...

Tänan! Aeg on läbi.

Praegusel juhul seatakse garantii, et see jääks rahvusvaheliseks organisatsiooniks.

Kas komisjon soovib midagi lisada?

Komisjoni poolt on kõik sama, nii kommentaar kui ka hääletustulemus: 1 poolt, 7 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 1 hääl, vastu on 59 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. Viies ettepanek on Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt, komisjon ei ole arvestanud. Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Palun seda ettepanekut hääletada. Järgmine päevakorrapunkt käsitleb rahvahääletuse seaduse muutmist ja kuna see on põhimõtteliselt otsustatud, siis võiks ka selles seaduseelnõus see olla konkreetselt ära näidatud, et rahvale oleks selgem, et see rahvahääletus ikkagi toimub.

Tänan! Komisjoni kommentaar, palun!

Suur tänu! Komisjonis ei toetanud seda ettepanekut keegi, 4 oli vastu, 1 jäi erapooletuks. Kommentaariks võib öelda, et Eestimaa Rahvaliit murrab siin sisse lahtisest uksest. Kui me vaatame tänase päevakorra teist punkti, siis seesama rahvahääletuse korraldamine on seal sees. Ei ole mingisugust põhjust seda siia eelnõusse kirjutada ja ka 30 aasta pärast põhiseadusest lugeda, et ühinemise otsustamiseks korraldatakse rahvahääletus. See on nonsenss.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele viienda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 16 häält, vastu on 50 Riigikogu liiget, 1 on erapooletu. Ettepanek lükati tagasi. Kuues muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algatajad toetavad. Tiit Toomsalu, palun! Kas on probleeme kuuenda muudatusettepanekuga?

Just nimelt. Minu paber näitab, et see kuues muudatusettepanek on Toomsalu oma. Üks hetk, vist ei ole. (Naer.)

Vist on juhtunud väike eksitus. Kuues muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt. Läheme seitsmenda muudatusettepaneku juurde, mis on tõesti Tiit Toomsalult. Komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Tiit Toomsalul on sõna.

Tänan, härra juhataja! Tiit Toomsalu palub muudatusettepanekut nr 7 hääletada. Nimelt teen ma ettepaneku muuta ja sõnastada eelnõu § 2 järgmiselt: "Täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust §-ga 11 järgmises redaktsioonis: "Eesti Vabariigi osalus Euroopa Liidus katkeb kui põhiseadusvastane hetkest, mil Euroopa Liit deklareerib lepinguliselt või muul ametlikku tahteavaldust väljendaval või sisaldaval kujul liidu riiklikku iseseisvust, terviklikkust, sõltumatust ja suveräänsust, Eesti Vabariigi sõltumatuse ja iseseisvuse ülest iseloomu." " Põhjendus. Esitatu sisaldab Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse garantiid oludes, kus Euroopa Liidu käimasolev institutsionaalne reform viib olematuseni liikmesriikide konsensusenõude põhimõttelistes otsustes ja sätestab häälteenamuse põhimõtte. Seda arvestavalt puudub Eesti Vabariigil tulevikus kaasarääkimise õigus oma suveräänsuse kaitseks föderatsiooni tingimustes.

Tänan! Komisjon, palun!

1 poolt, 7 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 2 häält, vastu on 61 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. Kaheksas muudatusettepanek on Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt, komisjon ei ole arvestanud, algatajad ei toeta. Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma palun seda ettepanekut hääletada. Paljud on nõustunud, et see rahvahääletus peaks niikuinii toimuma. Kuna põhiseadus ei ole mitte ainult juriidiline, vaid ka poliitiline dokument, siis aitaks sellise lause lisamine § 2 kindlasti seda otsust rahvahääletusel vastu võtta.

Tänan! Komisjon, palun!

Aitäh! Komisjon ei jaga seda seisukohta. Komisjoni arvates oleks niisugune täiendus vastuolus põhiseadusega ja selle §-ga 106, mis keelab välislepingute ratifitseerimise rahvahääletusele paneku. Nagu täna korduvalt selgitatud, nii Euroopa baaslepingute muutmisel kui ka liitumislepingu tingimuste muutmisel on igal juhul vajalik nende muudatuste ratifitseerimine Eesti Vabariigi Riigikogu poolt.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 17 häält, vastu on 52 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. Üheksanda muudatusettepaneku autor on kolleeg Tiit Toomsalu, komisjon ei ole arvestanud, algatajad ei toeta. Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada. Nimelt, on ettepanek muuta ja sõnastada eelnõu § 3 järgmiselt: "Täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust §-ga 12 järgmiselt: "Eesti Vabariik võib vastastikkuse ja võrdsuse põhimõtteil delegeerida Euroopa Liidu institutsioonilistele organitele põhiseadusest tulenevaid riigivõimu volitusi nende ühiseks teostamiseks Euroopa Liidu liikmesriikide poolt ulatuses, mis on liidu aluseks olevate lepingute rakendamiseks vajalik, ja tingimusel, et see ei vastusta põhiseaduse preambulis sätestatud Eesti riikluse aluspõhimõtteid ja ülesandeid." " Võrreldes esialgu Vabariigi Valitsuse pakutud redaktsiooniga, on lisatud lause, et see ei vastusta põhiseaduse preambulis sätestatud Eesti riikluse aluspõhimõtteid ja ülesandeid, mis annab ühtlasi teatud garantii Euroopa Liidu tingimustes Eesti iseolemise ja suveräänsuse säilimiseks.

Tänan! Komisjon, palun!

1 poolt, 7 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 1 hääl, vastu on 62 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. Kümnes muudatusettepanek on samalt autorilt, komisjon ei ole arvestanud, algatajad ei toeta. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada, sest, head kolleegid, igaüks peab võtma personaalse vastutuse Eesti tuleviku ja selle eest, mis pannakse rahvahääletusele. Ma teen ettepaneku täiendada eelnõu §-ga 4 uues redaktsioonis järgmiselt: "Täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust §-ga 13 järgmiselt: "Euroopa lepinguga ühinemise järgselt säilitab Eesti Vabariigi seadusandlik võim kontrolliõiguse Eesti Vabariigi täitevvõimu tegevuse üle Euroopa Liidu institutsioonides vetoõigusega." " Põhjendus. Säte on vajalik ja tuleneb olukorrast, kus Euroopa Liidu liikmesriike ei esinda Euroopa Komisjonis mitte seadusandlik, vaid täitevvõim. Mitmes liikmesriigis käivad ka praegu debatid, kas täitevvõimu peaks allutama seadusandlikule kontrollile. Ma arvan, et kui Eesti näitaks eeskuju ja põhiseaduse muutmise teel annaks volituse vastavaks läbirääkimiseks, siis seda võib ka saavutada.

Tänan! Komisjon, palun!

Aitäh! Komisjoni poolt on kõik sama, nii kommentaarid kui ka hääled: 1 poolt, 7 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kümnenda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 1 hääl, vastu on 57 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. 11. muudatusettepanek on samalt autorilt, komisjon ei ole arvestanud, algatajad ei toeta. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada, sest austatav kogu peab palehigis oma töö lõpule viima. Nimelt, minu ettepanek on täiendada eelnõu §-ga 5 järgmises redaktsioonis: "Täiendada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadust §-ga 14 järgmises redaktsioonis: "Vähemalt 200 000-l Eesti Vabariigi kodanikul on rahvahääletuse algatamise õigus Euroopa Liidust lahkumiseks. Otsuse rahvahääletusel heakskiitmisel Eesti Vabariigi osalus Euroopa Liidus katkeb rahvahääletusele järgneva aasta 1. jaanuarist." " Ei Euroopa leping ega teised Euroopa Liidu lepingulised alused ei sätesta praegu liidust lahkumise aluseid ega protseduure. Seetõttu tuleks vastav õigus rahvahääletuse algatamiseks ette näha Eesti Vabariigi põhiseaduses. Praegu ei ole Eesti rahval ju õigust rahvahääletust algatada.

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjoni poolt on uudist niipalju, et üks vastuhääl on juurde tulnud: 1 poolt, 8 vastu, 1 erapooletu.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele 11. muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 3 häält, vastu on 59 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. 12. muudatusettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole arvestanud, algatajad ei toeta. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. Tegemist on olemasoleva eelnõu viimase paragrahvi ümberformuleeringuga kujul, mis puudutab põhiseaduse rakendamise seaduse muutmist järgmises redaktsioonis: "Käesoleva seadusega sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse §-d 10-14 on põhiseaduse rakendamise ja tõlgendamise aluseks Eesti Vabariigi Euroopa Liitu kuuluvusel ja need jõustuvad ..." Ma palun, et selle dokumendi käsitlusega loogiliselt lõpule jõuda, võtta ka selles suhtes seisukoht!

Tänan! Komisjon, palun!

Poolt 1, vastu 8, erapooletuid 1.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele 12. muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 1 hääl, vastu on 59 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. 13. muudatusettepaneku autor on Tiit Toomsalu, komisjon pole arvestanud, algatajad ei toeta. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada. Kommentaariks: tegemist on hetkeks juba läbihääletatud üksikpunktide näol olemasoleva terviktekstiga ja nimelt, põhiseaduse rakendamise seaduse täiendamise terviktekstiga. Miks me paneme selle eraldi hääletusele? Selleks, et kõik poliitilised jõud, kes on esindatud siin saalis, saaksid väga selgelt näidata oma suhtumist. Käesoleva tervikteksti on heaks kiitnud viis parlamendivälist erakonda - Eesti Kristlik Rahvapartei, Iseseisvuspartei, Demokraatlik Partei, Vene Ühtsuspartei, Vene Erakond Eestis - ja parlamendis minu näol esindatud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. See on kuue partei ühine alternatiivne pakkumine teistele poliitilistele jõududele.

Tänan! Komisjon, palun!

Nagu ikka, toetas härra Toomsalu ettepanekut 1 põhiseaduskomisjoni liige, vastu oli 8, erapooletuks jäi 1.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele 13. muudatusettepaneku.Hääletustulemused Poolt anti 1 hääl, vastu on 58 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek lükati tagasi. Muudatusettepanekute loetelu on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni otsus on suunata eelnõu kolmandale lugemisele. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on pakutud 26. november kell 10. Teine lugemine on lõpetatud.

Lugupeetud kolleegid! Hakkame järgnevalt arutama põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine Euroopa Liiduga ühinemiseks" eelnõu. Põhiseaduskomisjoni nimel on ettekandeks sõna kolleeg Mart Nutil.

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Käesolev otsuse eelnõu on tingitud väga laialt tõstatatud küsimusest, et Euroopa Liiduga ühinemiseks peaks rahvalt ühemõtteliselt, selgelt ja arusaadavalt küsima, kas rahvas on nõus, et Eesti liitub Euroopa Liiduga, või rahvas sellega nõus ei ole. Iseenesest ja põhiseadusest tulenevalt, juriidilistel kaalutlustel ei oleks see eelnõu vajalik, kuid paistab, et poliitilistel kaalutlustel on see äärmiselt vajalik. Avalik arvamus ootab sellist küsimust ja avalik arvamus on minu hinnangul kaldunud sinnapoole, et soovib sellele küsimusele ka rahvahääletusel vastuse anda. Nimetatud otsuse eelnõu algatamist arutas põhiseaduskomisjon 4. novembril komisjoni istungil. Sellel istungil leidis komisjon, et põhiseaduskomisjoni nõunike sõnastatud ja ettevalmistatud eelnõu, sellisel kujul nagu ta on, võiks anda Riigikogu menetlusse. Seda ettepanekut toetas 7 põhiseaduskomisjoni liiget, vastu oli 1. Miks just nimelt nüüd? Arvestades, et eelmise päevakorrapunkti raames jõudis põhiseaduse muutmise eelnõu oma teise lugemisega lõpule ja kui põhiseaduskomisjon oleks viivitanud riigielu küsimuse algatamisega, oleks võinud tekkida olukord, et põhiseaduse menetlusega ei oleks jõutud sammu pidada. Põhiseaduskomisjon otsustas 7. ja 11. novembri koosolekul ka nimetatud eelnõu menetluslikud küsimused ning leidis, et käesolev otsuse eelnõu tuleks panna otsusena lugemisele. Et otsusel ei ole esimest, teist ega kolmandat lugemist, siis teha otsuse kohta parandusettepanekuid ja otsuse arutelu, menetlemise graafikut täpsustada on võimalik üksnes juhul, kui otsuse eelnõu lugemine katkestatakse. Sellise otsuse on põhiseaduskomisjon ka teinud. Nüüd selle otsuse tagajärgedest. Vastavalt põhiseadusele on rahvahääletuse otsus riigile siduv. See tähendab, kui nimetatud otsus saab rahvahääletusel positiivse vastuse ehk rahvas leiab, et Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga, siis tekitab see teistele võimustruktuuridele, riigiorganitele kohustuse valmistada Euroopa Liiduga liitumine ette. Kui rahvahääletus on negatiivne, st rahvas annab eitava vastuse, siis isegi juhul, kui rahvas otsustab muuta põhiseadust, ei ole Eestil õigust Euroopa Liiduga liituda ja seda mitte enne, kui rahvas on teinud rahvahääletusel teistsuguse otsuse. Seda aga ei saa teha vähem kui aasta möödudes. Nii et selles küsimuses on nimetatud rahvahääletusel äärmiselt suur poliitiline tähtsus ning esitajate hinnangul on rahvahääletusele pandav küsimus selge ja kõigile arusaadav. Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimised peaksid praeguste kavade kohaselt lõppema käesoleva aasta lõpus Kopenhaageni konverentsil, mis tähendab, et käesoleva aasta lõpuks peaksid olema teada tingimused, mis on Euroopa Liiduga ühinemisel aluseks. Seega ei ole mingit kahtlust, et ajal, mil rahvahääletus aset leiab, on kõik need tingimused, mida enam ei muudeta, ka avalikkusele teada. Selles küsimuses ei teki kahemõttelist olukorda, nagu otsustataks ühte asja ja pärast Riigikogu lahendaks midagi muud. Vastavalt põhiseadusele saab rahvas anda rahvahääletusel küsimusele vastuseks kas jah või ei. Rahvahääletusel ei ole võimalik enam tingimusi muuta. Nii et selles küsimuses on rahvas valiku ees, kas toetada neid tingimusi, mis on läbirääkimistel kokku lepitud, või mitte. Põhiseaduskomisjon tegi 11. novembri koosolekul järgmised menetluslikud otsused. Kordan üle: otsuse eelnõu 1214 arutelu otsustati katkestada. Seda toetasid kõik kohal viibinud 9 põhiseaduskomisjoni liiget. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on esitada muudatusettepanekud 26. novembriks kella 10-ks. See on kõik. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Jaanus Männik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Nutt! Sa ütlesid eelnõu tutvustuse alguses, et iseenesest ja põhiseadusest tulenevalt poleks see eelnõu vajalik, kuid poliitiliselt on. Ma vist kuulsin õigesti. Seoses sellega olen ma aru saanud, et ka sina, Mart, oled Reiljani tsiteeritud Kihnu Jõnni tüüpi demokraatia pooldaja. Seda on ka Riigikogu enamus, kui arvestada, et Rahvaliidu kaks muudatusettepanekut just mõni hetk tagasi maha hääletati. Et demokraatia demokraatiaks, aga meie ütleme, kuidas seda teha. Just äsja sa ütlesid, et seda ei ole vaja teha, aga kuna see poliitiliselt võib osutuda tundlikuks, siis tehkem seda. Seoses sellega ma küsin: mida õigupoolest mõistad sina ja mõistab selle eelnõu algatanud põhiseaduskomisjon põhiseaduse §-s 56 viidatu või öeldu all, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega? Kas sa võiksid tuua mulle mõne näite, mis on veel tähtsam kui Euroopa Liitu astumise otsustamine, mis peaks ilma igasuguse kahtluseta olema koht, kus küsida rahva arvamust, ja mille pagana pärast ei peaks me seda kirjutama põhiseadusse endasse sisse, et see oleks garantiiks Kihnu Jõnni tüüpi demokraatiast hoidumiseks?

Aitäh, härra Männik! Me ei ole mitte üks raas erineval arvamusel sisu küsimuses. Kuid eelmise eelnõu arutelul andis Indrek Meelak sellele tegelikult täiesti selge vastuse. Ma kasutan siinjuures kujundit: hapupiima ei ole võimalik toota kaljast, hapupiima saab teha piimast. Küsimus on selles, et kui me kirjutame põhiseadusse sisse lause, et Eesti võib rahvahääletusel ühineda Euroopa Liiduga, või me kirjutame sinna, et Euroopa Liiduga ühinemiseks korraldatakse rahvahääletus, siis see säte jääb põhiseadusse ka siis, kui Eesti on juba Euroopa Liidu liikmesriik. See oleks äärmiselt naljakas. See oleks lihtsalt sõnastuslikult naljakas. Palju loogilisem on esitada see küsimus riigielu küsimusena rahvale: kas Eesti rahvas on nõus, et liitutakse Euroopa Liiduga, ühinetakse Euroopa Liiduga? See vastus saab olla ainult ühemõtteline. Kui rahvas nõus ei ole, siis Eesti Euroopa Liiduga ei ühine ja asi klaar. See on poliitiline küsimus ja selleks, et see ühinemine saaks teoks, tuleb see juriidiliselt realiseerida. Selleks juriidiliseks realiseerimiseks on põhiseaduse muutmine. Kas üldse oleks vaja põhiseadust muuta, selleks et Euroopa Liiduga liituda? Siin on nii juristidel kui ka poliitikutel väga erinevaid arvamusi. Ühe erineva arvamuse tõi eelmise eelnõu menetlusel välja ka härra Adams. See on rahvale ja Riigikogule eeskätt samuti poliitiline küsimus, mida võib juriidiliselt lahendada mitmel eri moel. Mina ise ka kaldun pigem sinna suunda, et põhiseaduse muutmine ei ole vajalik, kui rahvahääletus annab Eesti riigile mandaadi Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kuid Riigikogu enamus jõudis konsensusele teistsuguse lähenemisviisi alusel, milleks on põhiseaduse täiendamine kolmanda aktiga. Oleks olnud ka muid võimalusi. Oleks võinud põhiseadust muuta läbivalt, oleks võinud muuta põhiseaduse § 123. Need valikud oleksid andnud põhimõtteliselt samasuguse tulemuse, kuid Riigikogu suur enamus otsustas just nimelt selle valiku kasuks, mille me oleme teinud. Kordan üle: meil ei ole sisuliselt eriarvamusi selles, mis moel peaks aset leidma protseduur Euroopa Liiduga liitumisel. See, et küsimus esitatakse rahvale muu riigielu küsimusena, on minu hinnangul ainuõige lähenemisviis.

Tänan! Kolleeg Janno Reiljan.

Aitäh, härra eesistuja! Härra Nutt! Vaadake, kui põhiseaduse tõlgendused vahelduvad juba sellise kiirusega, et mitte enam isegi eri seaduste menetlemisel ei tõlgendata eri moodi, vaid juba ühe ja sellesama seaduse punkti või seaduse menetlemisel tõlgendatakse erinevalt, siis läheb asi küll muidugi käest ära. Te ütlesite selgelt, et tegelikult juriidiliselt ei ole vaja rahvahääletust korraldada. Niisiis, poliitiliselt on vaja. Praegu on poliitiliselt vaja, aga kahe aasta pärast võib-olla ei ole. Mis alusel te väidate, härra Nutt, et kui rahvahääletus on läbi kukkunud, siis peab korraldama juriidiliselt teise rahvahääletuse? Põhiseadus on, oletame, parandatud, võib põhimõtteliselt astuda, aga rahvas ütleb Euroopa Liitu astumisele ehk tingimustele ei. Mis sunnib mingit järgmist Riigikogu (seal võivad olla võimul näiteks sellised 1940. või 1939. aasta tüüpi demokraadid, kes arvavad, et rahvast ei ole tarvis pisiasjadega segada ja nad ei pane Euroopa Liiduga ühinemist uuesti rahvahääletusele) seda küsimust teist korda rahvahääletusele panema, kui see on üks kord läbi kukkunud?

Aitäh! Ma ei näe üldse mingit muud võimalust, kui et see küsimus tuleb panna rahvahääletusele. Kui Riigikogu on kord pannud rahvahääletusele küsimuse, kas Eesti võib liituda Euroopa Liiduga, ja rahvas ütleb ei, siis saab selle otsuse uuesti läbi vaadata ainult rahvas, mitte keegi teine. Seda ei ole võimalik käsitleda nii, et seda saab teha kas Riigikogu, valitsus või jumal teab kes kolmas-neljas. Kui me vaatame seda teksti, mis on esitatud põhiseaduse kolmanda sambaga seoses, siis see tekst, kui see peaks rahvahääletusel vastu võetama, ütleb sõnaselgelt, et kolmanda samba teksti muutmine, tähendab, Euroopa Liiduga seonduvate küsimuste edaspidine muutmine, vajab rahvahääletust. Seda ei ole võimalik teistmoodi teha. Minu arvates on need ammendavad regulatsioonid.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra ettekandja! Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib küll, et Riigikogu liige on oma mandaadist sõltumatu ja võib Riigikogu puldist või ükskõik kus rääkida ükskõik millistest oma poliitilistest tõekspidamistest, aga samal ajal on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul paika pannud väga põhimõttelised asjad. Nimelt ka selle, et Eesti Vabariik on suveräänne riik sinna juurde kuuluvaga. Miks ma seda kõike räägin? Selleks et teile oma küsimust selgitada. Nimelt, ma küsin: kas juhul, kui seadusandja määrab täna ühele ja samale päevale rahvahääletuse selle üle, kas muuta põhiseadust, mis ei luba astuda Euroopa Liitu, ja selle üle, kas astuda sinna, kas me siis vaatamata oma mandaadi sõltumatusele ja õigusele poliitilise eetika ja õigusliku eetika seisukohalt ükskõik mida rääkida, ikka oleme volitatud ühel ja samal päeval küsima rahvalt lubamatut ja lubatut?

Aitäh, härra Toomsalu! Täna ei otsusta Riigikogu rahvahääletuse päeva ei ühe, teise ega kolmanda küsimuse suhtes. Käesoleva otsuse eelnõu arutelu katkestatakse ja eelmine päevakorrapunkt läheb teatavasti kolmandale lugemisele. Mingil hetkel tuleb see otsus, millal rahvahääletus toimub, kahtlemata teha. Selle teeb Riigikogu häälteenamusega, otsustades sellega ka, kas on otstarbekas teha seda ühel päeval või kas on otstarbekas teha seda erinevatel aegadel, mis järjekorras jms. Mina ei saa siin vastata Riigikogu enamuse eest, see on Riigikogu otsuse küsimus. Minu isiklik arvamus on, et siin vastuolu ei teki. Ma küsisin õiguskantslerilt kinnitust, kas tema näeb probleemi olukorras, kus samal päeval peaks toimuma kaks rahvahääletust. Ka õiguskantsler vastas, et see lahendus on igati korrektne. Paremini ma vastata ei saa.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra ettekandja! Minul oleks väga pisikene ja lühike küsimus seoses sellega, et minu ees on põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu kolm protokolli. Öelge, palun, kas täna arutatavat eelnõu selle kirjalikul kujul, nagu ta on toodud meie ette, on komisjonis sisuliselt arutatud!

Aitäh! Härra Toomsalu tõstatas selle küsimuse ka komisjoni koosolekul, nõudes, et komisjon selgitaks hääletuse teel välja, kas mitte muuta 7. novembri otsust ja lugemist täna mitte läbi viia. Mis puudutab sisulist arutelu, siis sisuline arutelu selles küsimuses saab tegelikult olla ainult ühene: kas rahva käest küsitakse Euroopa Liiduga liitumisel nõusolekut või mitte. Selle eelnõu sisuline küsimus on see, et rahvalt seda küsitakse. Härra Toomsalu on ilmselt teistsugusel arvamusel ja leiab, et ei pea küsima. Aga see on loomulikult iga Riigikogu liikme otsustada. Härra Toomsalu ettepanek hääletati põhiseaduskomisjonis läbi ja seda ettepanekut, mida härra Toomsalu pakkus, toetas 1 komisjoni liige, vastu oli 8 liiget ja erapooletuid ei olnud.

Tänan! Jaanus Männik, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Nutt! Mulle tundub, et sa ei vastanud minu küsimusele päris lõpuni, sest see küsimus jõudis selleni, mis sinu või põhiseaduskomisjoni tõenäolise arvamuse kohaselt peaks ülepea meie põhiseaduse mõttes rahvahääletusele panekule kuuluma. Ma sellele vastust ei saanud. Kuid mis puudutab seda, et me liigume Kihnu Jõnni tüüpi demokraatia poole või, õigupoolest, me juba suuresti seal oleme, ja kahjuks ei ole me seal üksi, vaid sellises demokraatias ollakse ka Euroopa Liidus, siis seda näitab kujukalt ka see fakt, et vist Günter Verheugen korra esitas küsimuse, et mida saksa rahvas võiks laienemisest arvata, ja tekkis kohe kabuhirm, et jumala eest, ärgem seda küsigem, et vastus on ju ette teada. Seetõttu see Kihnu Jõnni demokraatia tegelikult ju toimib. Nüüd jõuan ma oma küsimuseni. Kas sul on andmeid, kas näiteks Iiri põhiseadus konkreetselt sisaldab sätte, et niisugused asjad pannakse ja tuleb panna kohustuslikus korras rahvahääletusele, mida Rahvaliit praegu taotleb, või teevad nemad seda lihtsalt oma loomupärase demokraatia tõttu? Ja kuidas näiteks on see asi _veitsis, kus vist kvartalis korra korraldatakse rahvahääletusi? Millises seisus on nende riikide põhiseadused selles mõttes? Võib-olla sa kommenteerid ka seda, millele sa eelmises küsimuses vastamata jätsid.

Aitäh! Ma võib-olla ei saa päris aru mõistest "Kihnu Jõnni tüüpi demokraatia", sest õiguskirjandus ei anna sellele mitte mingisugust sisu. Arvan, et see on mingi kokkuleppeline mõiste, mida saab kasutada võib-olla rohkem illustratsioonina. Aga see selleks. Kui me vaatame neid kahte riiki, mida sa praegu näiteks tõid, siis pean ütlema, et ma ei ole Iiri põhiseadusega sügavalt kursis, aga Iiri põhiseadus nõuab, et rahvahääletusel võetakse vastu põhimõttelised lepingud. See erineb Eesti põhiseadusest selle poolest, et Eesti põhiseadus, vastupidi, keelab lepingute ratifitseerimise rahvahääletusele panemise. See tähendab, et me peame erinevat moodi lähenema lahendustele, mis välja pakutakse. Kui Iirimaal kukub lepingu ratifitseerimine rahvahääletusel välja, siis loomulikult ei ole leping ratifitseeritud. Iirlased toimisid nii Nice'i lepinguga, öeldes sellele ükskord ei ja teinekord jaa. Eesti põhiseadus võimaldab tegelikult lahendada küsimust sarnaselt, aga mitte samamoodi. Eesti põhiseadus võimaldab panna rahvahääletusele riigielu küsimuse, kas rahvas on ühe või teise asjaga nõus või mitte, ja see on riigile siduv. Ühesõnaga, kui rahvahääletus annab positiivse vastuse, et riik peab lepingu ratifitseerima, siis sellest tuleneb Riigikogule põhimõtteline kohustus. Loomulikult ei ole Riigikogu liige, nii nagu juba mainitud, seotud oma mandaadiga ja keegi Riigikogu liikmelt mandaati ära võtta ei saa, kui ta seda rahva otsust ei täida. Aga sellisel juhul ei toimi Riigikogu liige vastavalt Eesti rahva soovidele. Kui rahvahääletus annab negatiivse vastuse, siis riigil ei ole mitte mingisugust legaalset alust lepingut ratifitseerida. See on Eesti ja Iiri praktika erinevus. Mis _veitsi puutub, siis _veits ei ole Euroopa Liidu liikmesriik. Kui _veits soovib liituda Euroopa Liiduga, peab _veits loomulikult panema need küsimused rahvahääletusele. _veitsis on märkimisväärselt teistsugune õigussüsteem kui ülejäänud Euroopa riikides. Selles mõttes on _veits lausa unikaalne. Ükski teine riik Euroopas ei lahenda jooksvaid eluküsimusi sellises ulatuses rahvahääletuse abil. _veitsis on see süsteem hästi töötanud. Ükski teine riik ei ole pidanud vajalikuks seda süsteemi üle võtta. Eks see ole ilmselt riikide erineva praktika küsimus. _veitsi praktika on selles mõttes sümpaatne, et see sobib _veitsile. Ma ei ole kindel, kas see tingimata sobib mõnele muule ühiskonnale. Aga praegusel juhul ei saa me _veitsi Eestiga kõrvutada juba sellepärast, et _veitsis ei ole vähemalt siiamaani tõstatatud Euroopa Liiduga liitumise küsimust. _veits on olnud üldse väga konservatiivne rahvusvaheliste ühendustega liitumisel. Teatavasti otsustas _veits alles hiljuti ja viimasena iseseisvatest riikidest liituda ÜRO-ga. Milline on _veitsi rahva tahe seoses Euroopa Liiduga, seda ei oska mina hetkel ennustada, aga ma ei pea sugugi võimatuks, et _veits valib lähitulevikus sellesama tee, nagu need riigid, kes kuuluvad Euroopa Liitu.

Tänan! Vahur Glaase, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav härra Nutt! Kui juhtub näiteks nii, et rahvas ütleb Euroopa Liiduga ühinemisele ei ja samal ajal ütleb põhiseaduse muutmisele jaa, kas siis Riigikogu ei tee ennast selles situatsioonis naerualuseks? Võib-olla tasuks tõsiselt kaaluda seda Rahvaliidu ettepanekut, milles mõlemad küsimused lahendatakse ühe põhiseaduse muutmise raames?

Aitäh! Kui Eesti rahvas vastab esimesele küsimusele ei ja teisele jaa, siis tähendab, et põhiseadus on muudetud. Põhiseadus on valmis selleks, et Eesti liitub, kuid Eesti ei saa liituda enne, kui rahvas on andnud selleks oma nõusoleku. Võib-olla natukene teise rakursi alt, aga ligikaudu samasugune olukord tekkis Norras, kui Norra oli alla kirjutanud Euroopa Liiduga liitumise lepingule. Rahvas ütles ei ja Norra ei saanud seda ratifitseerida. Kas Norra riik muutus sellega naerualuseks? Ma arvan, et oleks liialdus nii öelda. Ta sattus võib-olla ebamugavasse olukorda, sest parlamendi enamuse ja valitsuse poliitika oli orienteeritud teisele kursile, kuid rahvas ei olnud sellega nõus. Loomulikult, see ongi demokraatia ja sellise asjaga me peame arvestama ja riskima. Teine küsimus on see, kuidas on reguleeritud põhiseaduse muutmise küsimused põhiseaduses endas, juristina tead sa seda hästi. Mina julgen siit järeldada, et õiguslikult ei ole võimalik asetada muud riigielu küsimust põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu raamistikku. Muud riigielu küsimust ehk küsimust, et rahvas väljendaks oma soovi, saab küsida ikkagi teise menetlusprotseduuri alusel. Minu arust hoopis teine ja võib-olla olulisem küsimus, mille kohta peab Riigikogu ilmselt põhimõttelise seisukoha võtma, on see, kas nendele kahele küsimusele tuleb anda üks vastus või tuleb neid käsitleda kahe eraldi rahvahääletusena ja anda neile eraldi vastused. Lähema kuu jooksul, mis on meile antud põhiseaduse muutmise eelnõu kolmanda lugemise eel, peab Riigikogu andma sellele vastuse. Mina näeksin heameelega, et me läheme rahvahääletusele Riigikogu väga ulatusliku konsensusega.

Tänan! Kolleeg Jüri Adams.

Aitäh, härra juhataja! Härra Nutt! Meie kodukord ei näe ju esimesel lugemisel üldse läbirääkimisi ette. Need küsimused siin, nagu minulgi praegu, on tihtipeale pigem arvamusavaldused. Ma tõesti arvan, et see on õige tee, mida me arutame. Eelmises punktis arutatud küsimuse arutelu võiksime me katki jätta ja hoopis menetlusest välja viia. Minu küsimus taandub pigem praegu kasutatud modaalverbile "võib". See on üks väga paljutähenduslik verb, nagu kõik modaalverbid. Põhiseadus väldib modaalverbe maksimaalselt ja sõna "võib" kasutatakse ainult tähenduses "tohib, on lubatud". Ma ei tea, kes selle konkreetse teksti siin sõnastas, kuid kas see on teie taotlus või te tahate, et inimestelt küsitaks, kas konkreetne hääletaja on selle poolt, et Eesti astuks Euroopa Liitu, mitte abstraktselt, et võib või ei või?

Aitäh! Sisulises mõttes on just nimelt nii, nagu praegu on küsimus esitatud. Kuid otsuse eelnõu lugemine katkestatakse just nimelt sellel põhjusel, et Riigikogu jõuaks üksmeelele küsimuses, mida rahvahääletusele panna, mida rahvalt küsida. Oluline on üksnes (ja see on paratamatult tingitud meie põhiseadusest), et me ei esitaks rahvahääletusele küsimust, mida põhiseadus ei luba küsida, ehk me ei paneks rahvahääletusele Euroopa Liidu lepingu ratifitseerimise küsimust. Seda põhiseadus tõesti ei luba teha. Ootan ettepanekuid.

Tänan! Kolleeg Anti Liiv.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Mart Nutt! Minu küsimus tuleneb ühest eelmisest vastusest. Nimelt sellest, et Eestis on kõrgeima võimu kandjaks põhimõtteliselt rahvas. Kümmekond aastat oleme tegutsenud oma põhiseaduse alusel ja nüüd, kui me arutame rahva arvamust referendumi suhtes, selgub, et osas riikides, nagu _veitsis ja Iirimaal, tehakse referendumeid üsna sageli, _veitsis kohe väga sageli. Nüüd tekib küsimus, kas me järsku ei peaks ka hakkama sagedamini kõige kõrgema võimu kandjalt küsima, teiste sõnadega, muutma referendumeid sagedasemaks. Mis sa arvad? Kui selle vastu öelda, et meil ei ole sellist traditsiooni, siis see ei ole argument. Kui selle vastu öelda, et põhiseadus seda ette ei näe, siis rahvas, kõrgeima võimu kandja, võib seda muuta ja nõnda edasi. Mis on see argument, miks oleks otstarbekas mitte lasta väga sageli kõrgeima võimu kandjal rahval referendumi kaudu ühe, teise ja kolmanda asja kohta Eestis oma arvamust ütelda?

Aitäh! Ega vastuargumente ei olegi. See on otsustuse küsimus ja see sõltub eri riikide erinevast poliitilisest traditsioonist. Rahvas on kõrgeima võimu kandja kõikides demokraatlikes riikides. Suurbritannia ei ole kunagi viinud läbi ühtegi referendumit, Saksamaa ei ole kunagi läbi viinud ühtegi referendumit, Skandinaavia riikides, mis on mõnes mõttes demokraatia etalonid, on referendumid üksnes soovitusliku jõuga. Ühegi referendumiga ei ole võimalik kohustada ühtegi riigiorganit midagi tegema. See, et Norra ei ratifitseerinud Euroopa Liidu lepingut, ei olnud tingitud mitte sellest, et rahvas seda keelas, vaid demokraatliku riigi Norra parlament lihtsalt ei saanud minna vastuollu rahva tahtega. See on tegelikult puhtpoliitiline, mitte juriidiline küsimus. Kas Eestis on otstarbekas seda praktikat suunata võib-olla mittereferendumi teelt rohkem referendumi teele? Arvan, et see kogu siin peab andma vastuse, kas see on vajalik, ja kui see on vajalik, siis mis ulatuses on see vajalik. Mina leian, et Eesti praktika on selles mõttes sarnane ainult Skandinaavia praktikaga, kuigi õiguslikult on meil rahvahääletus sisult tähtsam kui Põhjamaades, just nimelt seetõttu, et Eestis on rahvahääletus siduv. Eestis oleks võib-olla optimaalne see tee, et rahvahääletusel küsitakse põhimõttelisi Eesti arengut puudutavaid küsimusi. See on mõnes mõttes parlamendile ja valitsusele mugav, parlament ja valitsus jagavad sellega vastutust rahvaga. Kui seaduse võtab vastu parlament, siis seda jagamist ei ole ja kriitika parlamendi aadressil võib olla ka põhjendatult suurem. Võib-olla selles mõttes on meil täiesti mõtlemist vääriv tulevikuvisioon olemas. Teisest küljest, kas Eesti peaks panema rahvahääletusele kõiki küsimusi, nagu _veits? Arvan, et see läheks kõigepealt suhteliselt kalliks. Teiseks, see ilmselt kurnaks rahvast küllaltki palju. Natukene kahtlen selles, kas sellel oleks tingimata mõtet. Aga selles, kui Eestis korraldataks rahvahääletusi võib-olla ulatuslikumalt, ei ole minu arvates mitte midagi halba.

Tänan! Kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra ettekandja! Me oleme käesolevat otsuse eelnõu arutades puudutanud õige olulisi õiguslikke ja poliitilisi küsimusi. Meiega üsna sarnases olukorras on ka meie naaberriigid Läti ja Leedu. Kas põhiseaduskomisjonil on olnud mingeid kontakte Läti ja Leedu seimi vastavate komisjonidega ja kas on andmeid, kuidas nemad valmistuvad selleks olukorraks, kus meiegi oleme? Kas komisjon on võrrelnud või analüüsinud nende lahendusi ja millised need on, võrreldes meiega?

Aitäh! Kahjuks ei ole meie komisjonil andmeid, mis Lätis ja Leedus on ette valmistatud. Teada on, et nii Läti kui ka Leedu kavandavad rahvahääletuse läbiviimist sügisel. Ka neil ei ole minu andmetel otsust selle kohta tehtud. Aga teiselt poolt arvestame sellega, et põhiseaduslik praktika on Eestis, Lätis ja Leedus võrdlemisi erinev. Eesti ei saa kedagi kopeerida. Eesti peab toimima vastavalt nendele raamidele, mis Eesti põhiseadus ette annab. See, kas rahvahääletused toimuvad ühel ajal või erineval ajal, mis järjekorras, sõltub kahtlemata kõigi nende kolme riigi parlamentide otsustest.

Tänan! Jüri Adams, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Mul on rohkem arvamus kui küsimus. Ma arvan, et küsimus referendumitest on olnud negatiivne Eesti 1930. aastate kogemuse taustal, kus referendum muutus võimuvõitluse instrumendiks. Siis mindi samuti seda teed, et rahvahääletusele pandi küsimused, millele oli rohkem kui kaks vastust. Mina isiklikult pooldaksin edasiminekut. Nüüd küsin ma seda ka härra Nutilt. Mina saan asjast hetkel niimoodi aru, et küsimusest, ütleme modifikatsioonis, kas teie pooldate ühinemist Euroopa Liiduga, tuleks hääletajal aru saada selliselt, et pooldamine toimub nende tingimuste kontekstis, mis selleks hetkeks on avalikkusele teada, ja eitav vastus toimib ka kui eitus nende tingimuste kontekstis. Kui ühel korral annab Eesti rahvas näiteks eitava vastuse kavandatavale referendumile, siis uute tingimuste ilmnemisel võib referendumit korrata ja vastus ei ole tingimata igavesest ajast igavesti Euroopa Liiduga liitumist keelav.

Aitäh! Just nimelt niimoodi seda konteksti vaadata tulebki. Rahvahääletuse küsimusele eeldatakse vastust kontekstis, mis on rahvale teada, milline on liitumisleping, ja küsitakse, kas rahvas on põhimõtteliselt nõus, et selle liitumislepingu alusel Euroopa Liiduga ühinetakse, või ei ole rahvas sellega nõus. Põhiseadus annab ka selle kohta väga selge vastuse, mis oludes ja mis tingimustel on võimalik ümber otsustada ja uus referendum korraldada. Rahvahääletuse tulemust saab muuta ainult rahvahääletus. Muul moel seda muuta ei saa. Kui tingimused muutuvad, on igati õigustatud, et rahvalt küsitakse uuesti, vastavalt uutele tingimustele, kas need tingimused on muutunud sedavõrd vastuvõetavaks, et rahvas toetab Euroopa Liiduga ühinemist. Põhiseadus seab siin piirangu, et sellesisulist küsimust ei saa esitada vähem kui aasta möödudes eelmise rahvahääletuse negatiivsest tagajärjest. See tähendab põhimõtteliselt seda, et kui me oletame, et rahvahääletus toimub augustis (aga ükspuha, ka mingil muul ajal) ja tulemus on negatiivne, siis Euroopa Liiduga ühinemise küsimust ei saa panna rahvahääletusele enne kui aasta pärast augustis.

Tänan! Vahur Glaase, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav härra Nutt! Kui ikkagi rahvas ütleb Euroopa Liiduga liitumisele ei, kas siis ei muutu täielikuks juriidiliseks fiktsiooniks põhiseaduse täiendamise seadus, sest rahva selge tahe on väljendunud ei-na?

Aitäh! Ma arvan, et ei muutu. Praegusel juhul annab põhiseaduse vastav säte võimaluse liituda ilma täiendavate õiguslike ümberkorraldusteta, kui rahva seisukoht selles küsimuses muutub. Nii on näiteks nii Eesti kui ka paljude teiste riikide põhiseaduses antud võimalus ühineda väga erinevate organisatsioonidega, sellest ei tulene aga kohustust, et riik tingimata peaks ühinema. Eesti ei kuulu ka Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni, aga Eesti põhiseadus annab selleks võimaluse. Ma arvan, et see ei ole fiktsioon, vaid see on üks võimalus, mis on põhiseaduses olemas. Võimalus, mis hetkel ei kohusta, see avardab meie otsustamisõigust, mitte aga ei ahenda seda. Nii et ma ei näe sellega probleeme.

Suur tänu, Mart Nutt, ettekande ja vastuste eest! Nagu me kuulsime, on põhiseaduskomisjon kui otsuse eelnõu algataja otsustanud otsuse eelnõu arutelu katkestada, et anda võimalus esitada muudatusettepanekuid. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on pakutud 26. november kell 10. Otsuse eelnõu 1214 arutelu katkestatakse.

Võtame käsitlusele kaks eelnõu, mille me tõstsime hommikul päevakorras tagantpoolt ettepoole. Võtame arutusele Riigikogu liikme Tiit Toomsalu algatatud seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta §-de 2 ja 3 ning riikliku pensionikindlustuse seaduse §-de 10, 24 ja 28 täiendamise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks on sõna autoril.

Tänan, härra juhataja! 19. veebruaril 1992. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta, mis sätestas alused ja korra Nõukogude Liidu repressiivorganite poolt kohtuväliselt represseeritud isikute rehabiliteerimiseks. Käesoleval ajal kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus näeb viidatud seaduse alusel rehabiliteeritud isikuile ette soodustingimustel vanaduspensioni, õiguse pensionilisale. Seaduse § 28 näeb ette soodustused rehabiliteeritud isikute pensioniõigusliku staaži arvutamisel. Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta puudutab isikuid, kelle kohta on Nõukogude Liidu repressiivorganid kohtuväliselt teinud neid süüdimõistvad otsused. Nimetatud otsused tunnistatakse õigustühiseks ja selliste otsuste olemasolu võimaldab represseeritud isikuid rehabiliteerida. Seaduses sisalduv represseeritu määratlus ei kata aga kogu kohtuväliselt ning õigusvastaselt represseeritud isikute ringi, jättes sellest välja kõige õiglusetumal kujul represseeritud isikud -kinnipidamisasutustes või asumisel sündinud isikute lapsed, mis ei ole mitte millegagi põhjendatav. Eespool mainitud isikute väljajäetus õigusvastaselt represseeritute hulgast on tekitanud tegelikus elus reaalseid probleeme. Uudisteagentuuri BNS teatel kohtus sotsiaalminister Siiri Oviir käesoleva aasta 12. augustil Memento esindajatega, arutamaks seda küsimust nende isikute osas, kes sündisid asumisel. Tallinna Memento ühenduse esimehe Leo Õispuu kinnitusel leidsid sotsiaalminister ja küüditatute esindajad ühise keele selles, et asumisel sündinute pensionistaaži tuleb arvestada samuti nagu küüditatute oma. Samal ajal ei ole Sotsiaalministeerium astunud vajalikke samme küsimuse lahendamiseks. Ajalehes Postimees 12. juulil ilmunud artiklis "Kõigil asumisel viibinutel pole sooduspensioni õigust" nimetab ministeeriumi nõunik, et küsimuse lahendus nõuab seadusandlikul tasandil otsust, kas laps oli juriidilises tähenduses asumisele saadetu staatuses või ei olnud. Artiklist ilmneb, et kolmikliidu juhitud Sotsiaalministeeriumis arutas 2001. aastal küsimust spetsiaalne komisjon, leides, et pensionisoodustuse saajate ringi ei tuleks laiendada. Samasugust seisukohta on vastuseks minu Riigikogu kodukorra seaduse alusel esitatud kirjalikule küsimusele korranud ka praegu võimu teostava kaksikliidu sotsiaalminister. 20. mail esitatud kirjalikus küsimuses käsitlesin minu poole pöördunud kodanik Räni Reidla probleemi, kes sündis 17. oktoobril 1950 Tallinnas Patarei vanglas, kus viibis kinnipeetavana tema ema ja kellega koos ta viibis erinevates kinnipidamiskohtades Eestis ja Venemaal. Kodanik Räni Reidla ema mõisteti süüdi Nõukogude Liidu repressiivorganite poolt poliitiliste paragrahvide alusel ja on nüüdseks rehabiliteeritud. Oma vastuses, mis on dateeritud 28. mai seisuga, asus sotsiaalminister Siiri Oviir väga selgele seisukohale, et praegune Eesti riik ei vastuta juriidiliselt Eesti Vabariiki okupeerinud riikide toimepandud kuritegude eest ning et lapseeas represseerimise mõiste pidev laiendamine ja järjest suurem hüvitamine pensionikindlustuse kaudu ei ole põhjendatud. Ta kirjutab: "Sotsiaalministeerium on arvamusel, et isikutel, kes sündisid kinnipidamiskohas või asumisel ja keda pole õiguslikus vormis represseeritud, ei saa olla õigust rehabiliteeritud isikutele ettenähtud pensionisoodustustele." Kõik see tingis käesoleva eelnõu esitamise, sest see kodanik, kes minu poole pöördus, vajab seoses oma kutsealase invaliidistumisega pensionistaaži, selleks et praeguses Eesti Vabariigis invaliidsuspensioni alusel ära elada. Siit tulenevalt saigi eelnõu esitatud. Ah soo, härra justiitsminister kinnitas vastuseks kirjalikule küsimusele, et küsimuse saab lahendada vaid tollesama seaduse, seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta muutmise teel. Siit tulenevalt sai esitatud käesolev eelnõu. Selle eelnõu sisu on, et isikud, kelle kohta ei ole repressiivorganid teinud represseerimise otsust, võiksid erimenetluse, tähendab, hagita menetluse korras, tsiviilkohtupidamise korras, kasutades viiteid tunnistajatele ja muudele tõendajatele, saada tunnistatud represseerituks ja siitkaudu rehabiliteerituks. Siis saaksid nad ka omada ja kasutada neid sotsiaalseid hüvesid, mida praegune Eesti pensioniseadus pakub sellesse kategooriasse kuuluvatele isikutele. Head kolleegid! Ma tänan Vabariigi Valitsust käesoleva eelnõu väga põhjaliku analüüsi eest! See kiri oli arutelu all ka sotsiaalkomisjonis. Tahan rõhutada, et terve hulk tehnilisi tekstiparandusi olid sedavõrd omal kohal, et ma palusin sotsiaalkomisjoni tuua eelnõu teie ette muudetud kujul. Samal ajal on mul ka väga hea meel, et Sotsiaalministeerium on muutnud oma seisukohta, nimelt, Sotsiaalministeerium on asunud ette valmistama eelnõu selliste probleemide lahendamiseks. Ma arvan, et kokku võttes kõik see, kaasa arvatud hea kolleegi Enn Tarto samadel teemadel esitatud eelnõu, loob natuke varem või natuke hiljem aluse kõikide represseeritute võrdseks kohtlemiseks. Ma arvan, et eelnõu menetluse jätkamine annab kõikidele asjast huvitatud poliitilistele jõududele ja ka Riigikogu liikmetele ning Vabariigi Valitsusele võimaluse ühiselt formuleerida selline seaduse tekst, võib-olla tulevikus ka eelnõud ühendada, juhul kui algatajatel on selleks soovi, mis võimaldab lahendada selle probleemi, mille lahendamiseks volitas Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei mind täna siin käesolevat eelnõu esitama. Tänan teid tähelepanu eest! Ma olen valmis vastama teie küsimustele.

Tänan! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kuulame ära sotsiaalkomisjoni kaasettekande. Kolleeg Ants Ruusmann.

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tiit Toomsalu eelnõuga üheaegselt esitati ka Enn Tarto eelnõu, mis puudutab sedasama probleemi. Samas tahan ma rõhutada, et need eelnõud ei olnud algselt päris identsed ega ole ka praegu identsed. Tiit Toomsalu valetas hommikul suure suuga, et härra Tarto on oma eelnõu tema oma pealt maha kirjutanud. See on väga üllatav ja kurba meelt tekitav, sellepärast lubage mul seletada, milles on asi. Mõlemad eelnõud käsitlevad lapsi, kes on sündinud kinnipidamiskohtades või asumisel ja kes praegu soodustusi, mis on asumisel viibinud lastel olemas, ei saa. Mõlemad eelnõud tahaksid, et need soodustused pensioni saamisel ja staaži arvestamisel kehtiksid ka nende laste kohta. Tiit Toomsalu algses eelnõus oli öeldud, et see küsimus puudutab lapsi, kes sündisid kinnipidamisasutustes või asumisel ja viibisid koos emaga karistuse kandmise kohas. Sotsiaalkomisjoni abil Tiit Toomsalu eelnõu parandati ja sõnastati niimoodi: "... viibisid koos oma vanema või hooldajaga karistuse kandmise kohas." Härra Tarto eelnõu on algusest peale ilma igasuguste parandusteta väitnud: "... kes viibisid koos ema, isa või muu isikuga karistuse kandmise kohas või kes elasid lahus oma vanematest seoses vanemate viibimisega kinnipidamiskohas või asumisel." Vahe on oluline selles mõttes, et kui härra Toomsalu eelnõu hõlmab oletatavasti umbes 1000 või 1300 inimest, siis härra Tarto eelnõu on laiem, hõlmab lisaks veel vähemalt 1000 inimest. Tähendab, Tarto eelnõu erineb selle poolest, et ta kehtestab soodustuse ka nendele lastele, kes küüditamise momendil anti sugulaste (vanavanemate, tädide jne) hooldada ja keda Siberisse ei viidudki, kes jäid Eestisse, samal ajal kui nende vanemad viidi ära. Selle võrra on härra Tarto eelnõu laiem. Mitte kuidagi ei saa olla nii, et kitsama eelnõu pealt saaks maha kirjutada laiema eelnõu. See on see loogiline alus, mille põhjal ma väidan, et härra Toomsalu valetas suure suuga. Nüüd lubage mul teha seda, mida peab tegema kaasettekandja. Nimelt loen ma ette protokolli. Eelnõu 1155 oli komisjonis arutusel, komisjon otsustas saata selle seaduseelnõu täiskogu saali esimesele lugemisele ja esimese lugemise lõpetada (poolt 6 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 0). Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on 19. november kell 12. Aitäh!

Suur tänu! Tiit Toomsalu, palun, käsi püsti!

Tänan! Minu nime mainiti kõnepuldis kahel korral, mistõttu on mul õigus faktiliseks märkuseks ...

Ants Ruusmann, küsimusi on veel.

Ma hakkan pihta sellest, et mul oli võimalus viibida algusest kuni lõpuni koos austatud härra kaasettekandjaga minu küsimuse arutelul sotsiaalkomisjonis. Jumala eest, ma ei kuulnud mitte kordagi, et härra Ants Ruusmannile oleks komisjoni kaasettekandjana antud mingisuguseid volitusi käsitleda Toomsalu üht või teist repliiki istungi alguses. Ma mõistan, et tegemist on kui mitte Ants Ruusmanni isiklike seisukohtade väljendamisega (meil kõigil on isiklikud seisukohad), siis võib-olla isegi teatud poliitiliste jõudude sooviga Toomsalu eelnõu natike maha teha, et isamaalased saaksid ikka represseerituid kaitsta (Tarto jäi oma eelnõu esitamisega natuke hiljaks), sest kui nn viimane kommunist tuleb neid kaitsma, siis on see kuidagi kummaline. Seetõttu, austatud härra kaasettekandja, soovitan ma teil edaspidi siiski Riigikogu liikme ja kaasettekandjana piirduda oma rolliga.

Tänan! See oli vasturepliik. Aeg on täis. Kolleeg Arvo Sirendi, küsimus.

Suur tänu! Mul on härra ettekandjale niisugune küsimus. Ta ütles, et kitsama eelnõu pealt ei saa maha kirjutada laiemat eelnõu. Kas see on mingisugune postulaat, mille on Keskerakond välja töötanud? Selles ei ole mingit loogikat. Tarvitseb vaid näiteks mingile loetelule lisada "ja nii edasi" ja siis muutub kitsas loetelu automaatselt tükk maad laiemaks ning lõpmatult ja määramatult laiemaks. Kas see on juriidiline konstruktsioon või on see puhtintellektuaalne järeldus, mis tuleneb, ma ei tea, millisest loogikast?

Aitäh küsimuse eest! Ei, mulle ei ole keegi ette kirjutanud sellist loogikat ega selliseid sõnu. Praegusel juhul ei ole sugugi tegu sellega, et sinna oleks lisatud "ja nii edasi", vaid sinna pandi ikka vähemalt poole võrra inimesi juurde. Härra Tarto eelnõu hõlmab vähemalt 2000 inimest, aga Toomsalu eelnõu on 1000 piiris. Ma ei kujuta ette, kuidas saab kahte tuhandet ühe tuhande pealt maha kirjutada.

Tänan! Kolleeg Ants Käärma.

Suur tänu! Me arutame eelnõu 1155, aga järgmine eelnõu, nr 1169, on sellega väga lähedalt seotud. Esimene on kitsam ja järgmine on laiem. Me kuulsime kaasettekandest, et komisjon otsustas esimese, st eelnõu nr 1155 lugemise lõpetada, seda toetati üksmeelselt. Ma ei tea küll seisukohta järgmise eelnõu kohta, kuid minu küsimus tuleneb sellest, et komisjon on mõlemad eelnõud esitanud muudetud kujul, järelikult on ta võtnud endale teatud vastutuse sisu eest. Kas te võite juba praegu öelda, kumba lähenemist komisjon toetab (üks on kitsam, teine laiem, ka isikute arv, keda ta puudutab, on rohkem kui kaks korda erinev) või toetate te mõlemat? Siis on imelik, et te muudetud kujuga võtsite vastutuse enda peale.

Aitäh küsimuse eest! Komisjon muutis ainult härra Toomsalu eelnõu, härra Tarto eelnõus komisjon mitte midagi sisuliselt ei muutnud. Seda komisjon tõesti ei otsustanud, kumb eelnõu läheb seadusena vastuvõtmisele, sest kahte eelnõu korraga vastu võtta just nagu ei saa. See jääb Riigikogu otsustamise objektiks ja ettepaneku teeb komisjon edaspidi. Aga äsja lõppenud istungil veel ei otsustatud, kas määrata need eelnõud vastuvõtmisele või mitte. Otsustati seda, et esimene lugemine tuleb lõpetada.

Tänan! Nüüd on Tiit Toomsalul küsimus, palun!

Tänan! Ei, see ei ole küsimus. Austatud härra kaasettekandja nimetas jälle kaks korda Toomsalu nime ja ma kasutan järjekordselt võimalust faktiliseks märkuseks.

Selleks on aega üks minut.

Aitäh! Ma tahan ikkagi koputada austatud härra kaasettekandja südametunnistusele. Teema, mida ta nii usinasti viljeleb siin saalis, on tegelikult sedavõrd kahetsusväärselt kunstlik nende inimeste murede ja soovide suhtes, kelle nimel härra Tarto ja härra Toomsalu siin pingutavad. Mul oleks väga hea meel, kui Keskerakonna esindaja sotsiaalkomisjonis ja austatud härra kaasettekandja ikka mõtleks rohkem asja sisule, mitte ei püüaks üles kütta Riigikogu liikmete, eelnõu algatajate vahelisi vastuolusid.

Tänan! Arvo Sirendi, teine küsimus.

Suur tänu! Ettekandja ütles, et härra Tarto eelnõu ei ole esitatud muudetud kujul. Aga meil on laual tekst, et mõlemad on esitatud muudetud kujul. Kas saab ka nii muuta, et midagi ei muuda?

Selle küsimusega jään ma kimpu. Minu arust ei muudetud härra Toomsalu (vabandust, Toomsalu nime ei tohi rohkem enam nimetada) ... Tähendab, härra Tarto eelnõu vähemasti sisuliselt küll ei muudetud. Ma ei või vanduda, et seal mõnda koma ei muudetud.

Tänan! Kolleeg Andres Varik.

Tänan, härra juhataja! Härra ettekandja! Kas see oli komisjoni otsus, et Toomsalu nime ei tohi mainida või kelle seisukoht see on?

See on minu isiklik seisukoht. Ma kohkusin ära.

Suur tänu, kolleeg Ants Ruusmann! Küsimusi rohkem ei ole. Nagu te kuulsite, sotsiaalkomisjoni ettepanek on eelnõu 1155 esimene lugemine täna lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on 19. november kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud.

Võtame järgnevalt arutusele kolleeg Enn Tarto algatatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta §-de 2 ja 3 ning riikliku pensionikindlustuse seaduse §-de 10, 24 ja 28 muutmise seaduse eelnõu 1169. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks on sõna Enn Tartol.

Aitäh, austatud kolleegid! Ma tänan, et te tulite mulle vastu! Meie perekonnas on teatud rasked probleemid ja ma ei saa homme teie ette tulla. Siin on juba toodud välja see põhiline eesmärk, et ma soovin laiendada isikute ringi, võrreldes eelnõuga 1155. Ma arvan, et kui juhtivkomisjon sotsiaalkomisjon ühendab need kaks eelnõu, siis on see igati mõistlik. Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi. Tahan ainult niipalju lisada, et siiamaani oli ka sellist praktikat, et Riigiarhiivist anti mõnikord välja tunnistus, kui sinna esitati isa või ema rehabiliteerimistunnistus ja represseeritu sünnitunnistus, aga pensioniamet ei tunnistanud seda korda. Tuleb ka ametnikest aru saada, sest siin on varalised kohustused ja nad ei julgenud sellist riski võtta. Nüüd on olemas Tartu Halduskohtu otsus käesoleva aasta 29. oktoobrist, see oli haldusasi 3242, kus toetatakse seda põhimõtet, mis on selles kahes eelnõus toodud. Nimelt et võrdse õiguse, võrdse kohtlemise printsiibi järgi koheldakse isikuid, kes on sündinud või viibinud kinnipidamiskohas, võrdselt teistega. Tõsi küll, see kohtuotsus ei ole veel jõustunud, aga juba sellise kohtuotsuse olemasolu näitab, et need kaks eelnõu on õigel teel ja et see probleem vajab lahendamist. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi eelnõu autorile? Küsimusi ei ole. Ma palun veel kord kõnepulti kolleeg Ants Ruusmanni, kes küll kaasettekannet esitades seostas neid kahte eelnõu, aga meil on siiski vaja see formaalsus täita. Palun, sotsiaalkomisjoni kaasettekanne!

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu 1169 esimesele lugemisele muudetud kujul 12. novembril 2002, esimese lugemise lõpetada (poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0) ning muudatusettepanekud esitada 19. novembriks. Nii et, härra Sirendi, jah, ma eksisin.

Tänan! Kolleeg Ants Käärma, küsimus.

Mul on ikka küsimus selle muutmise kohta, kuna nüüd on selge, et eelnõu 1169 esitati muudetud kujul. Kas te võite lühidalt öelda, mida komisjon siin muutis, võrreldes Enn Tarto esitatud eelnõuga?

Need olid keelelised muudatused või seotud järjekorraga. Tähendab, sisuliselt ei muudetud mitte midagi.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Ma ei tahtnud härra Tarto käest küsida, sest muidu võib juhtuda, et ta jääb siia pulti ja peab homme hommikul niikuinii siin olema. Aga ma tahtsin küsida, et kas komisjon näiteks arutas, kui kaugele seda represseeritust võib laiendada. Lõppude lõpuks mäletame me ankeete, kuhu meil tuli kirja panna, kui paljud ja kes meie sugulastest on represseeritud. Kas ka need inimesed on ühtlasi mingil moel kannatajad, sest nad ei saanud mõnikord käia ülikoolis ja mõnikord tuli välja, et neid kiusati mitmel muul viisil taga?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, sellel küsimusel on mõte sees, sest need lapsed, kes siia jäid ja kelle vanemad ära viidi, kujutavad endast ühte uut laiendust represseeritute kaitsmise osas. Põhimõtteliselt võib jah küsida, et äkki läheb asi veel laiemaks. Mina ei oska selle kohta mitte midagi öelda, sest komisjonis ei võetud üles seda küsimust, kas me edaspidi seda veel laiendame või ei. Piirduti ikkagi ainult härra Tarto eelnõuga ja ei midagi rohkemat. Mõttevahetusi ja arutusi üles või alla, edasi või tagasi sellel teemal ei toimunud.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra Ruusmann! Võib-olla olen ma midagi märkamata jätnud, aga kui see nii ei ole, siis on mul järgmine küsimus. Kas tulenevalt nendest mõlemast käsitletavast eelnõust, järeltulijate ja laste võrdsustamisest represseeritute endaga, tekib ka n-ö tagasiulatuvaid kohustusi pensioni suhtes? Näiteks, võib-olla üks osa neist tekkivatest õigustatud subjektidest võinuksid saada pensionisoodustusi juba varem. Kas see teema sai läbi arutatud ja kuidas niisugusel puhul käitutakse?

Aitäh küsimuse eest! Küsimust üldiselt arutati. Ei saadud esimese hooga aru, kes on need siiajäänud lapsed. Selle tegi meile väga hästi selgeks komisjoni liige härra Varek, kes on üks selline laps, kes jäeti siia sugulaste kasvatada, kui vanemad viidi ära Siberisse. Aga neid tagasiulatumise või edasiulatumise küsimusi ei arutatud.

Tänan! Jaanus Männik, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Ruusmann! Siin saalis on nähtavasti lisaks Varekile veel neid inimesi, kes lastena ära viidi. Aga küsimus on just selles, kas oli veel pisemaid lapsi, kes tol ajal ära viidi, ehk neid, kes praeguseks juba on pensionieas. Kas seda arutati ja kui seda ei arutatud, siis kas te kavatsete seda arutada ja milline ikkagi oleks võimalik vastus, kas neile hakkavad soodustused tagasiulatuvalt kehtima või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Seda ei arutatud ega arutatud ka seda, kas edaspidi hakatakse arutama või ei hakata. See küsimus, mille sa praegu tõstatasid, komisjonis mitte mingisugusel viisil ei tõusetunud. Mul ei ole midagi muud selle peale vastata.

Tänan! Elmar Truu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esindaja! Ka minul ja kolleeg Mai Treialil on represseeritute laste kohta seaduseelnõu Riigikogu menetluses. Millal see võiks saali tulla?

Aitäh küsimuse eest! Seda peaks vahest komisjoni esimehelt küsima. Igatahes komisjonis seda küsimust ei arutatud. Võib-olla ei ole ka päris mõttekas mulle seda küsimust esitada. Seda teab parimal juhul sotsiaalkomisjoni esimees.

Suur tänu, Ants Ruusmann, kaasettekande eest! Võib-olla kordate veel kord üle komisjoni pakutud muudatusettepanekute tähtaja!

19. november kell 12.

Tänan! Sotsiaalkomisjoni otsus on eelnõu 1169 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on fikseeritud. Esimene lugemine on lõpetatud. Lugupeetud kolleegid, meie tänase istungi tööaeg on ammendunud. Meie päevakord jääb pooleli ja me jätkame järgmiste punktidega homsel istungil. Tänan teid kõiki ja head päeva jätku! Istungi lõpp kell 13.00.