Tere hommikust, austatud Riigikogu, härra peaminister! Alustame oma neljapäevast täiskogu istungit. Lugupeetud kolleegid, olen valmis juhatuse nimel vastu võtma teie ettepanekuid seaduseelnõude ja arupärimiste kohta. Palun registreeruda! Villu Reiljan, palun esimesena!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tahan üle anda Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Oleks vaja muuta § 4 lõikeid 4 ja 5 nii, et vähemus ei saaks enamusele tingimusi dikteerida.

Juhatus nimetab seaduseelnõule juhtivkomisjoni kodukorras ettenähtud kolme tööpäeva jooksul. Kolleegidel rohkem sooviavaldusi ei ole. Vabariigi Valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse kaks eelnõu. Esimene nendest on Riigi Teataja seaduse ja äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu, ettekande teeb justiitsminister Märt Rask. Teine täna üleantav seaduseelnõu on seaduse "2003. aasta riigieelarve" eelnõu, ettekandja on rahandusminister Harri Õunapuu.

Ka neile kahele valitsuse poolt üleantud seaduseelnõule nimetab juhatus juhtivkomisjoni vastavalt kodukorraseadusele.

Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister Siim Kallas on Riigikogu juhatusele esitanud palve esineda Riigikogu ees poliitilise avaldusega. See on kooskõlas kodukorraseaduse § 63 punktiga 4. Küsimus tuleb arutusele päevakorraväliselt. Härra peaminister, palun teid Riigikogu kõnepulti!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus andis täna üle seaduse "2003. aasta riigieelarve" eelnõu. Sellega seoses pean vajalikuks selgitada mõningaid selle eelnõu põhiküsimusi. Kinnitan täie veendumusega, et valitsuse rahanduspoliitika on endiselt usaldusväärne ja mõistlik. Ma ei hakka teie tähelepanu pikalt juhtima uuele riigieelarve seadusele ja sellest tulenenud uuele eelarve tasakaalu kirjeldamise korrale. Mainiksin sellega seoses vaid üht olulist uuendust, mis lubab õigesti arvestada kõiki eelarve kasvuprotsente. Nimelt on nüüd riigieelarve seaduses sees ka kõik laekumised välisabist ja võetud laenud, mis muidugi suurendab menetluses oleva eelnõu rahalist mahtu, aga ei muuda riigi rahanduspoliitikat. Varem olid nii need summad kui ka eelarve tasakaal eraldi kirjas vaid riigieelarve strateegias. Metoodika muutus pole loomulikult eelarve peaküsimus. Küsimus on ikkagi riigi eelarvepoliitika sisus. Väidan, et see on olnud konservatiivne ja usaldusväärne ning on seda ka nüüd. Riigieelarve tegemiseks kasutab valitsus usaldusväärset ja pigem skeptilist majanduse olukorra ennustamist. Ei eelmine valitsusliit ega praegune ole viimastel aastatel kordagi poliitikute keeles "prognoosiga mänginud". Oleme olnud kindlal seisukohal, et targem on olla esialgu konservatiivne ning kui majanduse olukord on aasta jooksul paranenud, siis võtta vastu lisaeelarve. Oleme õppinud 1999. aasta valusast kogemusest, mil liiga optimistlike prognooside tõttu tuli aasta keskel vastu võtta negatiivne lisaeelarve ning ka aasta lõpuks ulatus eelarve puudujääk sellest hoolimata 4,6%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Nii nagu 2001. aastal, ületab ka 2002. aastal tulude tegelik laekumine enam kui ühe miljardi krooni võrra esialgset, valitsuse poolt heakskiidetud eelnõus sisalduvat konservatiivset prognoosi. Ka 2003. aasta prognoosid on valitsuse arvates realistlikud ja pigem skeptilised. Riigieelarve kasvab vähem kui majandus. Riigieelarve kulutuste maht koos välisabi summadega suureneb 2003. aastal 7,6%, sisemajanduse kogutoodangu oodatavaks nominaalkasvuks on seevastu 9,8%. See tähendab, et riik kulutab oma võimaluste piires. Siinkohal tahan kindlasti veel kord selgitada, et avalik sektor ei ole mitte ametnike palgad ja majanduskulud, vaid eelkõige kulutused sotsiaalsfäärile. Nende piiramine on väga tundlik teema, kuigi mõnes osas on tulevikus ka seda vaja teha. Avalikus keskustelus on palju eksitavaid väiteid säästmisest ja selle seostest riigieelarvega. Esitatakse ettekujutusi, et riik peaks kõik raha kokku korjama ja selle siis oma pangaarvetele seisma panema, ükskõik, kas tegemist on lisaeelarvega või riigieelarve juurdekasvuga. Mul on küsimus: kas tõesti on kõigi nimel säästmise kohustus üksnes riigieelarvel? Kõik teised osapooled võivad ehitada üha uhkemaid ja priiskavamaid elumaju, osta üha kallimaid autosid, riik aga peab vastukaaluks piirama õpetajate ja lasteaednike palku, kulutama vähem riigikaitsele ja politseile. Kas see on see, mida tahetakse? Riik ei kuluta rohkem, kui majanduse kasv seda võimaldab, ja see on peamine. Pealegi, meie väike eelarve puudujääk ongi seotud uue säästmisvormiga - kohustusliku kogumispensioni rakendumisega. Veel paar märkust säästmisest. Loomulikult on riigil vaja reserve. Täna on meil stabiliseerimisreservis 2,1 miljardit krooni, mida saab kasutada üksnes Riigikogu otsusega erakorraliste juhtumite puhul. Seni on seda raha kasutatud vaid Maapanga krahhi ajal. Täna on hoiustajate kaitseks olemas tagatisfond mahus 550 miljonit krooni, mis lubab pangakriiside puhul ära hoida sotsiaalseid vapustusi. Riik maksab ka ettevõtete pankrottide puhul töötajatele teatud tingimustel saamata jäänud töötasu, milleks on raha ette nähtud. Järelikult ka ettevõtete kokkuvarisemisel on teatud pehmendustagavarad olemas. Mis võivad olla need seninägematud majandusraskused, mille puhul on riigi reserve veel vaja? Oleme valmis seda arutama, aga abstraktselt lihtsalt kogutud riigitulud seisma panna pole ka mitte liiga arukas. Ma ei hakka üksikasjalikult üles lugema eelarve eelistusi, puudutan vaid mõningaid. Täpsema ülevaate annab valitsuse esindajana rahandusminister. Valitsus peab kinni oma lubadustest riigikaitse rahastamise osas. Me kulutame 2003. aastal riigikaitsele 2% sisemajanduse kogutoodangust ja me katame ka võla, mis tekkis 2002. aastal seoses majanduse oodatust kiirema kasvuga ja kaitsekulude tõstmata jätmisega lisaeelarvetes. Valitsus teeb olulisi lisakulutusi teadusele ja haridusele: seades eesmärgiks Riigikogu poolt kinnitatud strateegia "Teadmistepõhine Eesti" eesmärkide täitmise, enam kui kolmekordistuvad nn tippkeskuste programmile eraldatavad summad, suurenevad investeeringud teaduse infrastruktuuri ning eraldised innovatsiooniprojektidesse. Täiendavad 100 miljonit krooni saavad omavalitsused haridustöötajate palkade ühtlustamiseks. Seoses 2003. aasta riigieelarvega on üheks teravamaks vaidlusküsimuseks olnud lastetoetuste rahalise suuruse tõstmine või mittetõstmine. Lastetoetuste rahaline suurus jääb selles riigieelarve eelnõus samaks. Mul on tõsine üleskutse Riigikogu liikmetele: ärme käsitleme lastetoetustega seonduvat kitsalt - ainult rahalise toetuse suurendamise vaatevinklist. Kui meil ka eelarve menetlemise käigus õnnestub sotsiaaltoetuste korrastamise tulemusena raha kokku hoida, siis kasutame seda parem koolide, lasteaedade, noortespordi, koolitoidu paremaks rahastamiseks. Lastetoetuse rahaline suurendamine, mis ressursside nappuse tõttu saab niikuinii olla vaid väga väike, ei aita meil luua laste eest hoolitsemise võrgustikku, mis koos perekonnaga aitab kasvatada hästi koolitatud, terveid, sportlikke, kahjulikest harjumustest mittevaevatud noori inimesi. Lastetoetus on vaid üks võimalustest lastega perede toetamiseks ning laste elujärje parandamiseks. Sama eesmärki täidavad ka kõik otseselt laste kasvatamiseks ja õpetamiseks tehtavad riiklikud kulutused, mis koos toetustega ulatuvad täna enam kui 1500 kroonini kuus lapse kohta. Laste ja noorte arengusse tasub riigil panustada, kuid lastetoetuste suurendamine ei ole selleks ilmtingimata targim viis. Lugupeetud kolleegid! Eelnev oli lühiülevaade põhimõtetest, millest lähtudes koostatud järgmise aasta riigieelarve eelnõu valitsus teile täna üle andis. Soovin teile jõudu eelarvega seotud debattideks, mis nagu igal teiselgi aastal saavad eeldatavasti olema ühed Riigikogu tööaasta pingelisemad. Aitäh!

Härra peaminister, suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreeris ennast 70 Riigikogu liiget. Tänan!

Järgnevalt teated Riigikogu juhatuselt. Juhatus on edastanud Riigikogu liikme Toivo Jürgensoni esitatud arupärimise rahandusministrile ning Riigikogu liikme Andres Tarandi esitatud arupärimise keskkonnaministrile.

Meie tänasest päevakorrast. Algatajad paluvad seoses ettekandja puudumisega täna mitte arutada kolmandat ja neljandat päevakorrapunkti, need on eelnõud 1054 ja 1056.

Austatud Riigikogu! Me läheme meie päevakorra esimese punkti juurde: õiguskantsleri ülevaade seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast Eesti Vabariigi põhiseadusega ja seadustega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti õiguskantsler Allar Jõksi! Härra õiguskantsler on palunud ettekandeks 30 minutit.

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lubage mul oma ülevaadet alustada ühe tsitaadiga õiguskantsleri esimesest ülevaatest aastast 1993: "Kõigepealt oleks normaalne kord ja menetlus selline, et ma saaksin niisuguse ettekande esitada teile kirjalikult." Enesekriitiliselt tuleb tunnistada, et täna, aastal 2002 on esimest korda õiguskantsleri ülevaatetekst teile kirjalikult eelnevalt kätte jagatud. Esitatud näide sobib väga hästi minu arvates iseloomustama ka meie õigusloome arengut. Aga sellest järgnevalt. Suvel möödus Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmisest kümme aastat. Kümme aastat on piisavalt soliidne aeg selleks, et heita pilk põhiseadusele ja selle alusel antud õigustloovate aktide rakendamise kasvuraskustele ning edusammudele. Alustuseks analüüsingi läbi õiguskantsleri varasemate ülevaadete prisma põhiseaduse rakendamise senist arengut. Paljud probleemid, millele Riigikogu siitsamast saalist 1990. aastate keskel vastust otsis, on nüüdseks minevik. Samas seisavad Eesti tänasel Riigikogul põhiseaduse sätte ja mõtte sisustamisel ees uued valikud. Kümme aastat tagasi seadusloome juurde asudes sidus Eesti riik Euroopa eeskuju ja Eesti õigustraditsiooni postsotsialistliku süsteemi vajadustega. Lisaks vajadusele viia õiguskord uutele alustele ja anda õiguslik hinnang seni kehtivale, tuli õigusloome valada, mõistagi, ka põhiseaduse vormi. Eriti raskeks osutus taoline ülesanne reformiseaduste puhul. Omaette küsimuseks oli, kuidas üht või teist põhiseaduse sätet konkreetse regulatsiooni valguses tõlgendada. Vastav kogemus ju puudus. Tagantjärele on isegi mõistetav, et taolistes tingimustes sai otstarbekus prevaleerima seaduslikkuse üle, isikute põhiõiguste piirangud ei lähtunud alati põhiseadusest, õigustloovaid akte kehtestati volitusnormita. Tekkisid vastuolud ja õiguslüngad, õigusaktide sisu ja vorm olid ühtlustamata. Otsuseid langetati kiirustades, sest alternatiiviks oli otsustamata jätmine. Nii tundubki loomulik, et esimesed õiguskantsleri ülevaated Riigikogule olid kirjutatud õpetajalikul toonil, kus ikka ja jälle korrati demokraatliku riigikorralduse ja õigusteaduse põhitõdesid. Märkimisväärne tendents, mis iseloomustas taasiseseisvunud Eesti varajast õigusloomet, oli ka avaliku õiguse mahajäämus eraõigusest. Eraõiguse normide väljatöötamist tingis ühiskondlik vajadus minna üle vaba turumajanduse põhimõtetele. Riigi sõltumatuse ja arengu garantiiks on efektiivselt toimiv majandus. Enim puudusi esines avaliku võimu regulatsioonides, mis vajasid tunduvalt ulatuslikumaid ja süsteemsemaid muutusi. Demokraatlik riigikorraldus ei tohtinud kasutada totalitaarühiskonnast pärit mudeleid. Samas polnud kaasaegset ametnikkonda ega uusi haldustavasid kusagilt võtta. Avaliku õiguse regulatsiooni mahajäämus pani Vabariigi Presidendi ja õiguskantsleri rääkima bürokraatiast, ametnike võimust, haldusriigistumise ohust, järelevalve ja vastutuse puudumisest avalikus sektoris. Tänaseks on olukord tublisti paranenud. On valdkondi, kus võib rääkida koguni seadusandlikust ülereguleerimisest. Samas ei ole Eesti avalik õigus kaugeltki valmis. Näiteks võib tuua avaliku teenistuse, halduskorralduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse reformid, mis seisavad veel ees. Põhiseaduse sättega sõnaselgelt vastuolus olevaid regulatsioone kehtivast õigusest praktiliselt enam ei leia. Arvan, et formaalne normikontroll peaks nüüdsest jääma üha enam just akti enda põhifunktsioonide hulka. Järelevalveinstitutsioonide sekkumine võiks olla pigem subsidiaarse iseloomuga. Põhiseaduslikkuse järelevalve raskuspunkt on põhiseaduse sätte tõlgendamiselt kandumas üha enam just põhiseaduse printsiipide ja mõtte sisustamisele. Taoline suundumus ei ole Eesti eripära. Väärtusjurisprudents ehk õigusnormi mõtte eesmärgi otsimine leiab üha enam tähelepanu kogu maailmas. Eesti põhiseaduse väärtuste mõtestamisel on lähtekohaks põhiseaduse §-d 10 ja 11. Soovi korral astuda Euroopa Liitu tuleb kriitiliselt üle vaadata senised põhiseadustõlgendused ja panna endi jaoks paika need põhiseaduse alusprintsiibid, kuhu reservatsioonide tegemine on mõeldamatu. Meil tuleb läbi mõelda ja otsustada Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, omavalitsuste, Riigikohtu ja õiguskantsleri omavaheline ülesannete jaotus ning vastutus muutuvas õiguses. Euroopa õiguse ülevõtmine, kuid veelgi enam selle rakendamine ja kohaldamine nõuab uut kvalitatiivset taset nii õigustloovate aktide vastuvõtmisel kui ka järelevalves. Analüüsides seadusandlust, tuleb märkida, et seaduste vastuvõtmise probleemid on taandunud ning keskseks küsimuseks on hoopis seaduste rakendamine ja toime. Sisuline raskuspunkt nihkub üha enam Riigikogult Vabariigi Valitsusele ja täitevvõimule. Euroopa Liidu liikmeks oleku tingimustes lisanduvad valitsusele kui siseriikliku õigusloome väljatöötajale ka seadusandja volitused euroõiguse kujundamisel. Oma tegevuses ning õiguskantsleri ülevaadetes keskendun edaspidi just küsimusele, kuidas üks või teine regulatsioon on ellu rakendunud ja kuidas on ta mõjutanud ühiskondlikke suhteid. Euroopa õiguse ülevõtmisel ning kohaldamisel jääb põhitöö just ministeeriumidele, mistõttu on avalikus sektoris endiselt suur vajadus kvalifitseeritud, motiveeritud ja haldussuutliku tööjõu järele. Riigikogu ja valitsuse tasandiga võrreldes on kohalike omavalitsuste areng olnud kahjuks mõnevõrra tagasihoidlikum. Peamine lahendamata küsimus on vajadus kaasaegse ja korrastatud seadustiku järele, millega piiritletakse üheselt keskvõimu ja kohaliku tasandi vaheline pädevus. Teravaimad probleemid on seotud eelarve, omavalitsuste tegevuse üle järelevalve teostamise ning seaduste ebaühtlase rakendamisega kohalikul tasandil. Omavalitsuste mahajäämuse üheks põhjuseks on ametnike nõrk põhiseadusteadlikkus ja juriidiline kvalifikatsioon. Avalik-õigusliku õigusabi funktsioone on seni olude sunnil pidanud täitma ka õiguskantsleri nõunikud. Lahenduseks võiksid olla haldusterritoriaalne reform, süstemaatiline omavalitsusametnike koolitus ning avalik-õigusliku õigusabi süsteemi loomine. Eeltoodud probleemide ja arengutendentside valguses on mul heameel märkida, et Eesti põhiseadus ja selle järelevalvemehhanismid on tänaseks edukalt tööle hakanud. Kümne aasta tagused põhiseaduslikkuse probleemid, mis toona olid paratamatud, on paljuski lahendatud. Teiselt poolt, lugedes õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja esimest Riigikogu ülevaadet aastast 1993, leidsin sealt nii mõndagi aktuaalset ja tänapäevast. Nüüd tänasesse päeva. Ülevaateperioodil pöörduti õiguskantsleri poole 97 korral avaldusega kontrollida seaduste vastuolu põhiseadusega. Tegin Riigikogule kaks ettepanekut seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Enim pälvis avalikkuse tähelepanu ja pakkus diskussiooniainet kahtlemata kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus. Uus volikogude valimise seadus välistas võimaluse kandideerida volikogu valimistel kodanike valimisliitude kaudu. Leidsin, et valimisliitude keelamisega on seadus ebaproportsionaalselt piiranud vabade valimiste ning üldise ja ühetaolise valimisõiguse teostamist. Kahjuks minu argumendid Riigikogu ei veennud ja seetõttu jõudis vaidlus Riigikohtusse. Eelkirjeldatud sündmused ning õiguskantsleri ja Riigikohtu põhjendused on Riigikogu liikmetele teada ja seaduski juba põhiseadusega kooskõlla viidud. Siiski pean vajalikuks peatuda sel teemal pikemalt, kuna nimetatud põhiseadusvaidlus sobib ilmestama mitut tänapäeva Eesti õigusloome valupunkti. Kõigepealt peatun poliitika ja õiguse vahekorral. Süüdistati ju õiguskantslerit ja Riigikohut poliitikasse sekkumises. Ma olen kindel, et võimude lahususe põhimõtet pole mingilgi määral rikutud. Põhiseaduse § 4 järgi peavad võimud olema tasakaalustatud. Õiguse ja poliitika vahel tulemüüri ei ole ega saagi olla. Riigikogu teeb seaduse vastuvõtmisel poliitilisi valikuid, fikseerides oma tahte seaduse sätetes. Põhiseadus aga seab sellele juriidilised piirid, kas konkreetsete reservatsioonide või demokraatlike piirangute ulatuse kaudu. Tuleb aru saada, et põhiseaduse vastuvõtmisega pöörati riik näoga inimese poole, mitte inimene näoga riigi poole. Seda tuleb arvestada ka õigusloomes. Pangem tähele, et põhiseaduslikkuse järelevalves, milles osaleb ka õiguskantsler, ei hinnata üksnes õigusakti vastavust põhiseaduse sättele, vaid ka mõttele. Seadusandja poolt jäetud võimalused valimisõiguse realiseerimiseks ei vastanud enam demokraatia põhimõttele. Põhiseaduse alusprintsiipide täitmise hindamine on aga kahtlemata õiguslik küsimus. Õiguskantsler ja kohus ei või sekkuda seadusandja poliitilise tahte kujundamisse ja valikute vabadusse. Samas on neil õigus ja ka kohustus hinnata, kas seaduseks vormistatud piirangud on põhiseaduse sätete järgi lubatavad ning kavandatud eesmärkidega proportsionaalsed. Põhiseadus välistab seejuures dogmaatilise hinnangu. Analüüs, kas piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik või mitte, tuleb teha olemasoleva sotsiaalse ja õigusliku olustiku pinnalt. Vajadusele tõlgendada seadusi, sealhulgas põhiseadust, ka ajas ja ruumis, juhtisin ma tähelepanu juba aasta tagasi. Antud kaasuse pinnalt tõusetus ka vaidlus õiguskantsleri eelkontrolli ulatusest. Mulle heideti ette tegevusetust siis, kui seaduseelnõu menetleti. Arvan, et õiguskantsleri eelkontrolli ulatus sõltub talle põhiseadusega antud pädevusest. Et tegemist on seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrgemate organite tegevuse kontrolliga, ei saa seadusandja selles osas põhiseadusega tõmmatud piiri nihutada. Vastuvõetud seaduste põhiseaduslikkuse peab tagama parlament. Ainult nii säilib vastutus seal, kuhu see kuulub, nimelt valitsuse ja parlamendi juures. Koalitsioonilepingu vastavus põhiseadusele pole kindlasti õiguskantsleri hinnata. Arvestades võimude lahususe põhimõtet ning õiguskantsleri ametkonna piiratud ressurssi, on õiguskantsleri eelkontroll seni piirdunud peamiselt sõnaõigusega valitsuse istungil. Lähtuvalt õigusriigi printsiibist saab Riigikogu tasandil rääkida vajadusest juhtida tähelepanu ilmselgetele vigadele, mida olen mõnel korral ka teinud. Õiguskantsler ei saa ega peagi andma lõplikku hinnangut kõikide Riigikogus kavandatavate parandusettepanekute põhiseaduslikkuse kohta. Iseküsimus on, et proportsionaalsuse ning demokraatlike printsiipide kontroll nõuab enamasti põhjalikku sotsiaalse keskkonna ja õigusmõjude analüüsi. Regulatiivmõjude analüüs peaks niivõrd oluliste eelnõude puhul olema eelnevalt läbi viidud seaduse ettevalmistajate poolt. Antud vaidluse puhul tegid riigivõimu tegemata töö ära õiguskantsleri nõunikud. Nüüd tahaks tunnustada Riigikogu tegevust mitme olulise seaduse vastuvõtmisel ja rakendamisel. Nendeks olid haldusmenetluse ja haldusmenetluse rakendamise seadused, riigivastutuse seadus, uus kohtute seadus, karistusseadustik, väärteomenetluse seadustik, tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon, võlaõigusseadus, elektroonilise Riigi Teataja rakendamine ja mitmed teised olulised seadused. Jätkub Eesti õiguskorra harmoneerimine Euroopa Liidu õigusega. Edusammude kõrval on minu ülesandeks tuua välja laekunud avalduste ja õigustloovate aktide analüüsi tulemusel ilmnenud kitsaskohad. Seadusloome protsessis märgin järgmisi lahendamist vajavaid küsimusi. Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtete eiramine. Mõistetele tuleb seadustes anda nende sisu ehk sätestada legaaldefinitsioonid. Regulatsioonid peaksid olema läbipaistvad ja õigusselged just rakenduslikust aspektist, et ära hoida asjatud õiguslikud vaidlused. Vahel minnakse konkreetse legaaldefinitsiooni andmise asemel lõputu viitamise teed. Toon ilmeka näite. Kui otsida kehtivast õigusest looma või hulkuva looma definitsiooni, siis valitsuse määrus viitab loomakaitse seadusele, loomakaitse seadus loomatauditõrje seadusele, mis omakorda viitab veterinaarkorralduse seadusele. Analüüsides norme koosmõjus, võib jõuda kummaliste tulemusteni. Järgmiseks, mõistlikult põhjendamata regulatsioonid. Seadustega piirangute sätestamisel või kohustuste panemisel peab olema eesmärk ning mõistlik ja asjakohane põhjendus. Õigusliku ja sotsiaalse olustiku hindamisel peab arvestama, et kui muutub olustik, võib muutuda järelduski. Puudulik järelevalve avalik-õiguslike juriidiliste isikute tegevuse üle. Avalik-õiguslike juriidiliste isikute tegutsemiseks puuduvad ühetaolised lähtealused. Põhjendatud järelduste ja ühtse regulatsiooni väljatöötamist nimetatud valdkonnas takistab muu hulgas asjaolu, et avalik-õiguslike juriidiliste isikute toimimist ja tegevuse efektiivsust ei ole piisavalt uuritud. Vajadus vaadata üle avalik-õiguslike juriidiliste isikute juhtimine ja järelevalve ilmnes teravalt seoses miljonite kadumisega Kultuurkapitalist. Tuleb mõelda, kuidas sai võimalikuks olukord, kus miljonite kroonide kadumist riigi ülesandeid täitvast asutusest ei märganud kolme aasta jooksul keegi. Kas avalik-õiguslike juriidiliste isikute juhtide tegevus on jäänud sisuliselt kontrollivabasse ruumi? Milline on Kultuurkapitali nõukogu ja kontrollkomisjoni liikmete vastutus? Kultuurkapitaliga juhtunut uurides tuleb anda ühesed vastused ka neile küsimustele ja vajadusel muuta seadusandlust. Järgmisena peatun täidesaatva riigivõimu õigustloovatel aktidel. Möödunud 12 kuu jooksul pöörduti õiguskantsleri poole 36 valitsuse määruse ning 33 ministri määruse põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks. Õiguskantsler tegi ühe ettepaneku Vabariigi Valitsusele määruse ja ühe ettepaneku siseministrile määruse seadusega kooskõlla viimiseks. Need numbrid on märgatavalt väiksemad Riigikogu ja kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kohta esitatutest. Probleeme täidesaatva riigivõimuga on jäänud aasta-aastalt vähemaks. Riigikantseleis ja ministeeriumides on tööl kõrgelt kvalifitseeritud juristid, kes oskavad anda valitsusliikmete poliitilisele tahtele juriidiliselt korrektse ja põhiseaduspärase vormi. Aasta jooksul olen teinud eelkontrolli korras Vabariigi Valitsuse istungitel üle 100 märkuse erinevate eelnõude kohta. Enamikul juhtudel on valitsus neid märkusi arvestanud ning viinud vastavad muudatused õigusaktide eelnõudesse sisse. Delegatsioonita määrusandlus. Formaalne volituseta määrusandlus on asendunud sisulise volituste ületamisega. Osaliselt on selle tinginud ka puudulik seadusandlik regulatsioon, millest tulenevaid lünki on valitsus asunud heas tahtes ja usus ületama. Volituste piiride ületamisele lisaks võib välja tuua ka seadusandliku aluseta edasivolitamise, kus valitsus delegeerib talle pandud ülesande mõnele ministeeriumile, minister aga näiteks omavalitsusele. Seaduste puudulik rakendamine. Puudused seaduste rakendusaktides võivad viia isikute põhiõiguste rikkumiseni. Ülevaateperioodil keskendusin sotsiaalvaldkonna õigustloovate aktide järelevalvele, kus sidusin läbiviidava normikontrolli põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärgil tehtavate kontrollkäikudega sotsiaalhoolekande asutustesse. Tihti selgub, et isikute õiguste realiseerimist takistab rakendusaktide puudumine. Seaduses sätestatu ülereguleerimine. Täidesaatev riigivõim võib anda õigustloovaid akte vaid seaduse alusel ja täitmiseks. Valitsus ei saa ümber vaadata või ülereguleerida küsimusi, kus otsus on tehtud Riigikogu tasandil. Seadusest mittetulenevate piirangute kehtestamine. Lubatavaks ei saa pidada olukorda, kus Vabariigi Valitsus või ministrid kehtestavad isikutele seadusest mittetulenevaid piiranguid või täiendavaid nõudeid. Seadusi kitsendavad määrused ei ole põhiseaduspärased. Eesti tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Isikute õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Kui seaduse või määrusega luuakse teatud isikutele teistega võrreldes soodsamad tingimused, tuleb vastavaid regulatsioone avalikkusele piisavalt selgelt põhjendada. Riigi varaliste kohustuste üle otsustamine. Põhiseadus ning riigieelarve seadus sätestavad Riigikogu ja valitsuse vahelised pädevuspiirid riigieelarve üle otsustamisel. Samas on praktikas ilmnenud vajadus täiendavate allikate leidmiseks ning valitsus on pidanud otsustama erinevate finantseerimisskeemide üle. Õigeks ei saa pidada praktikat, kui määruse seletuskirjas märgitakse, et riigile ei kaasne määruse vastuvõtmisel täiendavaid kulutusi, kuid määruse sisu analüüsist selgub, et kulutused on paratamatud. Põhiseaduse kohaselt peavad kõik riigi tulud ja kulud kajastuma riigieelarves. Kui riik saab täiendavat tulu või tekib vajadus lisakulutuste järele, peab valitsus esitama Riigikogule otsustamiseks lisaeelarve eelnõu, mitte aga leiutama seaduse piiril manööverdades erinevaid finantseerimisskeeme. Samuti ei saa valitsus Riigikogu volituseta koormata järgmiste aastate eelarveid. Kohalikele omavalitsustele kohustuste panemine. Kohalike omavalitsuste ja keskvõimu vahelised pädevusvaidlused on jätkuvalt päevakorral. Kohaliku omavalitsuse tegevuse alused tulenevad põhiseadusest, Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest. Riigi täidesaatev võim peab õigusloomes järgima kehtivaid pädevuspiire. Kordan, et kohalikele omavalitsustele võib kohustusi panna üksnes seaduse alusel või kokkuleppel. Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega ei saa sätestada kohaliku omavalitsuse tegevuse aluseid, tingimusi, luua uusi institutsioone ja panna neile kohustusi. Samuti ei saa täidesaatev riigivõim seadusega talle pandud ülesandeid delegeerida edasi omavalitsustele. Probleemid välislepingutega. Välislepingute osas on nii Riigikantselei kui õiguskantsler juhtinud korduvalt tähelepanu asjaolule, et välislepingu seletuskirjas tuleb ära tuua lepingu õiguslikud mõjud ning analüüs lepingu rakendamiseks vajalikest ning seoses lepingu vastuvõtmisega muutmist vajavatest õigusaktidest. Kahjuks ei ole siiani täpselt lahti mõtestatud ega õiguslikult põhjendatud põhiseaduse § 121 ning välissuhtlemise seaduse vahekord. Põhiseadus näeb ette viis juhtu, mil välislepingu ratifitseerimine kuulub Riigikogu pädevusse. Praktikas on vaidlusi valmistanud eeskätt välislepingud, mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist, ning välislepingud, millega Eesti riik võtab endale varalisi kohustusi. Välislepingute menetlemisel on märgata kiirustamist. Vabariigi Valitsus ning lepinguid ettevalmistavad ministeeriumid, soovides kindlustada Eesti positsioone rahvusvahelisel areenil, ei pööra piisavalt tähelepanu lepingu siseriiklikule täitmisele. Tulemuseks on asjaolu, et leping võetakse enne vastu, kui on välja töötatud selle rakendusaktid või muudetud siseriiklikku õigust. Põhiseaduspärane oleks kas muuta siseriiklikku õigust enne lepingu sõlmimist või anda taolised lepingud Riigikogu ratifitseerida. Ühelt poolt on arusaadav valitsuse soov tuua rahvusvaheline õigus võimalikult kiiresti siseriiklikku õiguskorda ning võtta tarvitusele meetmed näiteks rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemiseks. Samas aga paneb olukord, kus me oleme võtnud omale kohustusi, ent unustanud tagada rahvusvahelise õiguse siseriikliku elluviimise, mind küsima, kas Eesti on välisriikidele tõsiselt võetav partner. Probleemid Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel. Euroopa Liidu õigusnormide ülevõtmisel siseriiklikusse õigusesse puudub ühtne praktika. Eeskätt valmistab muret Euroopa Liidu määruste, direktiivide, nõuete ning kehtiva siseriikliku õiguse ühtlustamise viis. Õigustloovad aktid peavad olema inimestele üheselt arusaadavad. Sarnaseid suhteid reguleerivaid norme ei ole õige paigutada mitmesse seadusesse. Direktiivide nõuded tuleb sisse kirjutada kehtivasse Eesti õigusesse, mitte võtta vastu iga direktiivi kohta eriseadust. Õigus peab olema inimesele lihtsalt leitav. Vaidlus võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse ning soolise võrdõiguslikkuse seaduse omavahelisest reguleerimisalast seisab Riigikogul veel ees. Ministeeriumide tasandil on probleemiks õigustloovates aktides sisalduvad viited Euroopa Liidu määrustele, mis on sageli eesti keeles avaldamata. Teise äärmusena paisutatakse seadused üle detailsete, Euroopa normatiividest mahakirjutatud nõuetega. Pikkade ja üksikasjalike seadustekstide asemel tuleks kasutada delegatsiooninormi. Seaduste ülekoormamine on taunitav ka seoses asjaoluga, et Euroopa Liidu määruste normatiivid muutuvad tihti ning pidevad seaduste muutmised võtavad kaua aega ning raskendavad seaduse mõistmist ja rakendamist. Eeltoodud küsimused vajavad korrektse õigusloome praktika väljakujundamise seisukohast kiiret lahendamist. Valitsus ja ministrid ei saa oma õigustloovate aktidega kehtestada euronormatiive, kui selleks puudub seaduslik alus. Üks võimalus Eestile on üld- ja erivolituse süntees, kus Euroopa Liidu õigus kirjutatakse sisse ministrite määrustesse, mida saab vajaduse korral operatiivselt muuta. Ministrite vastavates määrustes tehakse aga viide nii vastavale Eesti seadusele kui Euroopa Liidu õigusele. Seletuskirjad ja õigusakti mõjude analüüs. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollitakse õigusaktide vastavust põhiseaduse sättele ja mõttele. Käsitledes täidesaatva riigivõimu akte, tuleb rõhutada selliseid demokraatlikule õigusriigile omaseid põhimõtteid nagu õigusselgus, õiguskindlus ja õiguspärane ootus riigi tegevuse suhtes. Õigusselguse printsiibi realiseerumiseks peab õigustloova akti juurde kuuluma põhjalik ning kohane seletuskiri, milles tuleb kehtestatavaid regulatsioone analüüsida ja põhjendada. Seletuskiri võib olla käitumisjuhiseks akti rakendajale, kui akt ise pakub mitmesuguseid tõlgendusvõimalusi. Kaasaegse õigusloome kvaliteedi oluliseks kriteeriumiks on enne õigustloova akti vastuvõtmist läbiviidava regulatiivmõjude analüüsi tase. Õigusaktide mõju uuring peaks otsustajatele näitama, milline on igal konkreetsel juhul kõige otstarbekam ja efektiivsem regulatsioon. Regulatiivmõjude analüüs peab välja tooma õigustloova akti vastuvõtmisega kaasnevad majanduslikud, õiguslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased muudatused. Ei saa välistada, et just mõjude analüüsi tulemusena selgub, et pakutud lahendus ei ole õigustatud ega taga soovitud eesmärgi saavutamist või ei ole kavandatavad meetmed selleks piisavad. Mõjude analüüsi alusel on võimalik hinnata, kas valdkonda on vaja reguleerida läbi seadusandluse või piisab muudest vahenditest. On selge, et riigi poolt kehtestatud õiguslikud vahendid peavad olema proportsionaalsed taotletava eesmärgi suhtes. Õigusakti mõju analüüsimise vajadusele juhtis minu eelkäija Eerik-Juhan Truuväli siin kõnepuldis tähelepanu juba kaheksa aastat tagasi. Täna tuleb esmajoones kaardistada olulised eelnõud vastavalt mõju ulatusele ja isikute ringile ning selle alusel otsustada tehtava analüüsi maht. Seejuures on oluline analüüsimetoodikate ühtne rakendamine Riigikogus ja ministeeriumides. Ja lõpetuseks kohaliku omavalituse õigustloovatest aktidest. Ülevaateperioodil menetles õiguskantsler 56 avaldust kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks. Esitasin kohaliku omavalitsuse organitele 24 ettepanekut määruste kooskõlla viimiseks seadustega. Üheksal juhul juhiti vastava omavalitsusorgani ebaseaduslikule tegevusele tähelepanu märgukirjaga. 13 juhul viisid omavalitsusorganid ise oma määrused õiguskantsleri menetluse käigus seadusega kooskõlla, mistõttu formaalse ettepaneku tegemine ei olnud enam vajalik. Ülevaateperioodi prioriteediks omavalitsuse valdkonnas oli kontrollida ebaseaduslike piirangute ning varaliste ja mittevaraliste kohustuste kehtestamist omavalitsusüksuse elanikele ja eriti vähekindlustatud isikutele. Samuti olid kõrgendatud tähelepanu all juhud, mil seadusest tulenev määruse andmise kohustus jäeti täitmata ning sellega takistati isikute õiguste ja vabaduste realiseerimist. Ülevaateperioodil omavalitsusorganite määrusandluse kontrollimise käigus tõusetusid järgmised probleemvaldkonnad. Esiteks, kohaliku omavalitsuste tegevuse puudulik regulatsioon. Teiseks, isikutele seadusest mittetulenevate kohustuste panemine. Kolmandaks, kohalike omavalitsuste ebapiisav tulubaas. Neljandaks, teenustasude ebaseaduslik kehtestamine. Viiendaks, täiendavad nõuded toimetulekutoetuste saamiseks. Kuuendaks, omavalitsusametnike nõrk kvalifikatsioon ja sellest johtuvad tüüpprobleemid. Austatud kõrge kogu liikmed, esitasin teile ülevaate. Mis saab edasi? Mida teha, et järgmine õiguskantsler ei peaks kümne aasta pärast kordama siitsamast samu märkusi? Üleeile arutasin valitsuskabinetis, kuidas tõsta täidesaatva riigivõimu õigusloome taset. Samuti kavatsen kohtuda omavalitsusliitude esindajatega. Ootan ka teiepoolset valimisolekut koostööks. Tänan! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu, härra õiguskantsler, põhjaliku ülevaate eest! Riigikogu liikmetel on sellegipoolest teile küsimusi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud härra Jõks! Üks teie silmapaistvamaid avaldusi on olnud, et te ei näe mingit probleemi selles, kui põhiseaduslik riigikontrolör, keda põhiseaduse järgi saaks vabastada ainult Riigikogu, vabastab ennast omaenda allkirjaga. Palun öelge, kas sel juhul saab ennast samamoodi omaenda allkirjaga vabastada ka kaitseväe juhataja? Kui ei, siis millised on need paragrahvid, mis neid kahte isikut põhiseaduses erinevalt käsitlevad?

Aitäh! Kindel on see, et riigikontrolöri nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu. Selles ei ole mingit kahtlust. Ka mina ei ole näidanud võimalust, kuidas riigikontrolöri saaks ametist vabastada keegi teine peale Riigikogu. Nimetatud kaasus tõstatas minu arvates ühe olulise lünga Riigikontrolli seaduses. Ma proovin natuke seda küsimust analüüsida. Põhiseadus ütleb, et riigikontrolöri vabastab Riigikogu. Seadus annab selleks teatavad alused. Seadus sätestab ka keelu, et riigikontrolör ei tohi olla erakonna liige. Siit tekib järgmine küsimus: millele on suunatud see piirang, et riigikontrolör ei saa kuuluda erakonda? Siin võib olla kaks eesmärki. Esiteks see, et hoida ära, et riigikontrolöri kogemustega, pagasiga isik saab minna kohe poliitikasse ja kasutada oma teadmisi, oma infot. Teine võimalus, miks selline piirang kehtestati, on see, et riigikontrolör peaks olema oma tegevuses sõltumatu. Sellest tulenevalt saab seda kaasust edasi vaadata järgmises valguses. See, et riigikontrolör astus erakonda, tähendab seda, et ta ei tohi täita enam riigikontrolöri kohustusi. See on ilmselge. Seadus ei näe ette sanktsiooni, et saaks karistada riigikontrolöri, kes astub erakonda. Ainuke sanktsioon on, saab ja peab olema see, et selline inimene ei saa täita enam riigikontrolöri kohustusi. Ma toon sellise näite, et kohtunike puhul on sama piirang, nad ei tohi kuuluda erakondadesse. Kui aga kohtunik kuulub erakonda, siis on see automaatselt tema vabastamise aluseks ehk teisisõnu, ma tahan öelda seda, et Riigikontrolli seadust tuleks täiendada selliselt, et vabastamise aluseks oleks ka sellised asjaolud, mis ei võimalda riigikontrolöril enam oma ametit pidada. See, et seaduses puudus võimalus oma tegevust ajutiselt peatada, on seaduse lünk. Minu järeldused antud kaasuse pinnalt on sellised, et esiteks, riigikontrolör tuleb võimalikult kiirelt vabastada ametist. Teiseks, tuleb täiendada Riigikontrolli seadust.

Tänan! Ando Leps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra õiguskantsler! Minu järgnev jutt on heatahtlik. Meil on teada, et te olete korduvalt tunginud poliitikasse, mis on täiesti lubamatu. Olete tegelnud asjadega, mis ei kuulu teie kui õiguskantsleri pädevusse. Olete kaevanud Riigikogu poliitilise otsustuse Riigikohtusse, kui probleem ei kuulunud üldse kohtu pädevusse. Ilmselt on see tingitud nii teie vähestest õigusalastest teadmistest, nii isiklikust edevusest kui ka teatud isikute tahtest poliitiliselt toetada mõnda erakonda. Seepärast saab teid minu arvates õiguskantslerina käsitleda vaid nominaalselt, mitte aga sisuliselt, mistõttu mul tekib teatud kahtlus ka teie 2001. aasta tegevuse ülevaate osas. Minu küsimus. Kas härra Parts on täna Eesti Vabariigi riigikontrolör? Vastake küsimusele ei või jah.

Aitäh! Kuna sissejuhatus käsitles mitte ainult minu ülevaadet, vaid ka minu isikut, siis ma pean teile, austatud õigusdoktor, vastama järgmist. Minu lastetuba ei võimalda sellistele süüdistustele vastata. Mis puudutab Juhan Partsi vabastamist, siis härra Ligi küsimusele vastates ma näitasin, millised on probleemid. Juhan Parts on riigikontrolör, aga ta ei täida riigikontrolöri kohustusi, sest praegusel hetkel erakonnaliikmena tema kohustuste täitmine oleks põhiseadusega vastuolus.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Peale teie on veel vaid riigikontrolör Juhan Parts siit kõnepuldist esinenud sedavõrd novaatorlike ja loovate ettepanekutega, mis puudutavad tema kompetentsi. Härra Parts seadis kahtluse alla põhiseadusesse sissekirjutatud riigikontrolöri volitused ja püüdis neid euroarengute kontekstis laiendada küllaltki kaugele. Täna, austatud õiguskantsler, te nimetasite, et edaspidi peaks seaduste ja põhiseaduse vastuolu või kooskõla üle hinnangute tegemine kuuluma rohkem seadusandja pädevusse ning õiguskantsleri ülesanded ja funktsioonid peaksid minema sügavuti rohkem põhiseaduslike printsiipide sisustamisele. Ma loeksin teile ette põhiseaduse § 139 lõike 1: "Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadusele vastavuse üle." Austatud härra õiguskantsler, kust te võtate põhiseadusliku aluse väita enda uute funktsioonide sellist rõhuasetust?

Aitäh! Ma ei ole loobunud oma kohustuste täitmisest. Ma ei ole öelnud, et ma õiguskantsleri funktsioone ei kavatse edaspidi täita. Ma viitasin ainult rõhuasetustele oma edaspidises tegevuses.

Tänan! Urmas Laht, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Me oleme lahanud koos teiega siin mitmeid probleeme, mis puudutavad õiguskantslerit, kuid minu küsimus on põhiseaduse rakendamise ja selle üle järelevalve teostamise kohta. Palun öelge mulle, kui kohaliku omavalitsuse otsus ei ole vastavuses põhiseadusega, kuidas sellisel juhul peab toimima maavanem kui omavalitsuse otsustele õiguslikku järelevalvet tegev organ?

Aitäh! Kohaliku omavalitsuse tegevuse üle on järelevalve korraldatud selliselt, et kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide üle teostab järelevalvet õiguskantsler, kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle maavanem ja loomulikult ka halduskohus. Kui kohaliku omavalitsuse antud üksikakt rikub kellegi õigusi, siis on tal võimalus kas pöörduda halduskohtusse või maavanema poole. Kui halduskohus menetluse käigus leiab, et vastav õigustloov akt, mille alusel isikute õigusi rikuti, on põhiseadusega vastuolus, siis on tal õigus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kui maavanem leiab, et tegemist on võimaliku vastuoluga põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse määruse vahel, siis on tal õigus edastada see arvamuse saamiseks õiguskantslerile. Samuti on sellel inimesel, kelle õigusi rikuti, õigus otse pöörduda õiguskantsleri poole palvega kontrollida, kas see või teine määrus on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Tänan! Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, kõigepealt tahaks teie indu vähe jahutada selle võitluse osas, mida te valmisliitude eest pidasite. Aeg, väga lühikene aeg ja praktika on minu meelest näidanud, et see oli mõttetu võitlus või tegelemine tühja-tähjaga. Näiteks Rapla maakonnas kuulub kohalike omavalitsuste valimistel 569 kandideerijast erakonda 522. See tähendab, alla 10% ei ole erakonnas. Nii et 90% kandidaatidest pidas siiski õigemaks olla esindatud mingis erakonnas. Aga see selleks. Tulen selle Partsi kaasuse juurde, nagu te väljendasite. Kuidas ikkagi härra õiguskantsler vaatab sellele, kui ühe teie enda sõnul kindlasti sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni tööaparaat töötab aastaid ühe erakonna ettevalmistamisel? Toome näiteid ikka sellestsamasest Riigikontrolli aparaadist, kus riigikontrolör osutus erakonna esimeheks ja näiteks Ken-Martin Vaher oli osakonnajuhataja. Kuidas te vaatate, kas selline valimisstaabi või erakonnastaabi moodustamine ühes põhiseaduslikus institutsioonis ei ole ohuks põhiseadusele tervikuna?

Aitäh! Tulles tagasi teie esimese küsimuse juurde, mis puudutab valimisliite, siis ma ei nõustu selle väitega, et tegemist oli mõttetu vaidlusega. Selle vaidluse käigus sai selgemaks mitu olulist põhimõtet, sai selgemaks see, mida tähendab valimisõigus, mida tähendab demokraatia. Ma nõustun sellega, et nendel valimistel on valimisliitude osakaal tunduvalt väiksem, võrreldes eelmiste valimistega. Aga ma küsin: kas seetõttu, et neid on vähem, võiks ja peaks neid seadusandlikult keelama? See on asja üks külg. Teiseks, ma tõin tänases Postimehes ühe sellise näite: kes vastutab selle eest, et ühed teatejooksu võistkonnad värbasid endale parimad jooksjad, ja siis, kui teine võistkond sai stardipakkudele asuda, oli esimene võistkond juba kaks ringi läbinud? Kui me tuletame meelde, et augusti alguseks sai pärast pikki vaidlusi selgeks, et Riigikohtu otsust tuleb täita, siis jäid loetud päevad selleks, et määratleda oma kuulumine, määratleda oma osalemisvorm valimistel. Mis puudutab teist küsimust Riigikontrolli võimalikust sõltumatusest või sõltuvusest, siis on mul raske kommenteerida neid väiteid. Kuid mida ma saan öelda, on kindlasti see, et ükski põhiseaduslik institutsioon ei tohi olla erakonna teenistuses, ei riigikontrolör, Riigikontroll, õiguskantsler ega kohtud. Siin ei saa mingit kahtlust olla.

Tänan! Jürgen Ligi, teine küsimus, palun!

Aitäh! Austatud härra õiguskantsler! Mu küsimusele kaitseväe juhataja kohta vastasite te riigikontrolöri õigustamisega ja jätsite vastuse üldse andmata. Kindlasti oli huvitav kuulata, et teie arvates on põhiseadusliku isiku parteistumine mingi vältimatu loodusõnnetus, mis ei võimalda tal oma ametikohta täita. See on kindlasti huvitav seisukoht, aga ma siiski ei küsinud Partsi kohta. Ma küsisin, kas põhiseaduslik kaitseväe juhataja tohib ka ennast sarnase loodusõnnetuse puhul iseenda allkirjaga vabastada? Kui mitte, siis millised põhiseaduse paragrahvid tema tegevust teistmoodi reguleerivad?

Aitäh! Kõigepealt ütlen seda, et ma ei ole riigikontrolöri kaitsnud. Ma ei anna antud kaasuses oma hinnangut eetilises ega õiguskultuurilises plaanis, ma räägin riigiõiguslikest aspektidest. Kaitseväe juhataja nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Siit saab üheselt järeldada, et kaitseväe juhataja ei saa omal soovil lahkuda. Tema vabastatakse Riigikogu otsusega ja selline näide on meil paari aasta tagant tuua. Ma ei taha minna jälle kõrvalisele teemale teie küsimusele vastates, aga ma toon ka ühe näite, mis puudutab õiguskantslerit. Kui te küsite, kas mina saaks tänasest päevast lahkuda ametist, siis ma ütlen, et ei saa. Õiguskantsleri seadus sätestab, et omal soovil lahkudes peab õiguskantsler teatama ette neli kuud. See on seadusest tulenev piirang, mis välistab selle, et ta lahkuks enne seda tähtaega. See, kas selline piirang sätestada ka teistesse institutsioone korraldavatesse seadustesse, on juba Riigikogu otsustada.

Tänan! Elmar Truu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te rääkisite oma ülevaates palju kohalikest omavalitsustest ja ka sellest, et kohalikes omavalitsustes ei täideta seadusi ja mõeldakse välja oma määrusi. Ma saatsin teile talvel ühe kirja, üsna pika kirja mitmete lisadega ja see puudutas Räpina Linnavolikogu otsust. Seda, et Räpinas likvideeriti vene gümnaasium, moodustati ühisgümnaasium, mille tagajärjel siiamaani vene keeles õppinud, vene keelt rääkivad noored pandi eesti klassidesse, sunniti neid õppima tingimustes, kus nad faktiliselt ei olnud suutelised õppima. Ma viitasin oma kirjas, et Räpinas on rikutud ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja ka meie põhiseaduse §-s 37 sätestatut, mille järgi teatavasti igaühel on õigus haridusele. Kuid selles paragrahvis on ka öeldud: "Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi." Räpinas on tekkinud olukord, kus need vene noored, kuna nad ei valda eesti keelt, jäävad faktiliselt hariduseta. Faktiliselt täiendavad ühel päeval seda armeed, kes lähevad tänavale. Ma olen veendunud, et seal rikutakse põhiseadust ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni. Ometigi viitasite oma vastuses, et kõik on korras. Kas ikka on korras ja kas te olete Räpinas käinud ja olukorraga tutvunud, kohtunud nende vene lapsevanematega?

Aitäh! Kahjuks ei ole ma Räpinas selle kaasusega seoses käinud. Aga mul ei ole praegu mitte midagi uut lisada sellele, mida ma teile oma vastuses ütlesin. Võimalik, et selle küsimuse juurde tuleb hiljem tagasi tulla, aga praeguse informatsiooni põhjal ei saa ma anda teile muud vastust.

Tänan! Kalev Kukk, palun!

Suur aitäh! Härra riigikontrolör! Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseadusest, Riigikontrolli seadusest ja teie eelnevatest vastustest kolleegide küsimustele tahaksin teilt küsida: kuidas on see võimalik, et riigikontrolör Juhan Parts on kantud ühe erakonna valimisnimekirja ehk teisiti küsides, kas riigikontrolör Juhan Partsi kandideerimine kohalikel valimistel on õiguspärane või mitte?

Aitäh! Vastates küsimusele, kas riigikontrolöri kandideerimine kohalikel valimistel on seadusega kooskõlas või mitte, tahaks ma vastu küsida, kas ministrite kandideerimine kohalikel valimistel on seadusega kooskõlas või mitte. Mõlemad, nii ministrid kui ka riigikontrolör, samuti õiguskantsler - ja on veel mitmeid isikuid - kuuluvad sellesse nimistusse, kelle volikoguliikme volitused lõpetatakse ennetähtaegselt. Selles mõttes, kui riigikontrolör on valitud kohaliku omavalitsuse volikogusse, siis järgmise käitumisjuhise annab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus.

Tänan! Ando Leps, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Härra õiguskantsler! Järjekordselt tormasite te poliitikasse siis, kui hakkasite meedias rääkima ja kirjutama koolivägivallast. Võib-olla te olete olnud koolivägivalla ohver, ma ei tea seda. Kuid täna te olete õiguskantsler ja seepärast ei puutu koolivägivald üldse teie tööülesannetesse. Las sellega tegelevad ikka need ametkonnad, kes on kutsutud koolivägivalla probleemidega tegelema. Minu teine küsimus: kuidas - ka teie lahkel kaasabil - on võimalik, et riigikontrolör härra Parts on täna ühe erakonna esimees, samal ajal kui ta on teie arusaama järgi jätkuvalt riigikontrolör?

Aitäh, härra Leps! Ma olen Eesti Vabariigi õiguskantsler ja ma ei lase ennast solvata. Seetõttu jätan endale esimest korda selle õiguse teie küsimusele mitte vastata. Kui te tähelepanelikult kuulasite minu vastuseid teiste Riigikogu liikmete küsimustele, siis te oleksite pidanud saama vastuse.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Ma väga loodan, et te minu küsimusi ei võta isikliku rünnaku ega isiklike võimalike etteheidetena, kuid midagi pole parata, teie ettekande nii suulises kui kirjalikus variandis on sedavõrd hämmastavaid väiteid, mille mõistmine - kui need tulevad õiguskantsleri suust - tekitavad kõhedust. Nimelt, teie kirjaliku ettekande leheküljel 43 öeldakse, et Euroopa Liidu liikmeksoleku tingimustes lisanduvad valitsusele ka seadusandja volitused euroõiguse valdkonnas. Vaatamata sellele, et põhiseaduse § 59 kohaselt seadusandlik võim kuulub Riigikogule ja § 102 kohaselt seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega ja ka euroliitu astumise referendumi seaduse eelnõu ei näe siin mitte mingeid muudatusi. See selleks. Aga kuna küsimusi on niivõrd vähe, tahaksin esitada ühe väga elulise küsimuse. Kuidas suhtute proua Marge Valdmanni kaasusesse, kes kohtu kaudu üritab kaitsta enda põhiseaduslikku õigust tervise kaitsele ja elule? Kas peate võimalikuks kaitsta ka seda laadi sotsiaalpoliitilisi õigusi, vaidlustades põhiseadusvastase ravikindlustuse seaduse, nagu võitlesite kodanike riigipoliitiliste õiguste eest, vaidlustades kohalike volikogude valimise seaduse?

Aitäh! Vastates esimesele küsimusele, tuleb mul tunnistada, härra Toomsalu, et me oleme vist jätkuvalt erinevatel seisukohtadel Euroopa Liiduga liitumise riigiõiguslikest aspektidest. See, et Euroopa Liiduga liitumise järgselt suureneb valitsuse osa õigusloomes, on paratamatu protsess, mis ei tähenda seda, et valitsus asub Riigikogu asemele. Aga põhirõhk kandub selles õigusloomeprotsessis valitsusele. Jah, ma näen teie käes põhiseadust, ka minul on siin põhiseadus. Ma arvan, et selle üle, kuidas põhiseadust muuta, et Euroopa Liiduga liitumise järgselt oleksid võimumehhanismid põhiseadusega kooskõlas, toimuvad siin saalis väga konstruktiivsed ja edasiviivad arutelud. Mis puudutab teie järgmist küsimust, kas õiguskantsler kavatseb teostada kontrolli, järelevalvet ravikindlustusseaduse üle ja seal olevate võimalike regulatsioonide üle, siis jah. Ravikindlustusseadus on nagu iga teinegi seadus. Erinevus on ainult selles, et ta puudutab tunduvalt rohkem inimesi kui mõned teised seadused. Ma olen alustanud juba mitmete avalduste pinnal ravikindlustusseaduse põhiseadusele vastavuse kontrollimist olukorras, kus see seadus tegelikult ei ole veel jõustunud ja selle kõik rakendusaktidki pole antud.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra õiguskantsler! Minu küsimus on praegu aktuaalne valimiste koha pealt, aga natukene teises suunas. Kui praegu vaadata valimiste reklaame, siis põhiisikud, keda välja tuuakse või keda peaks nagu valima, on linnapead ja vallavanemad. Samas ei näe meie põhiseadus üldse sellist institutsiooni ette, näeb ainult esinduskogu ehk volikogu. Samuti näeb Euroopa kohalike omavalitsuste harta ette esinduskogu ehk volikogu ja nad ainult võivad moodustada vallavalitsuse või linnavalitsuse. Kui te kontrollite kohalike omavalitsuste akte kohapeal, mis mulje teil on jäänud, kas tõesti on primaarne linnapea ja vallavanem ning volikogu on jäänud tagaplaanile? Või see näitab meie volikogude nõrkust? Põhiseaduslik institutsioon peaks olema volikogu, valla- ja linnavalitsuse esindaja, ja peaks põhiraskust kandma. Kumb on primaarne, kas linnapea vallavalitsuse juhina, kellel ei ole õigust mingisuguseid akte anda, või ikkagi volikogu? Keda me siis lõpuks hakkame valima, volikogu või linnapead?

Aitäh! Järelevalve selle üle, kuidas kohalike valimiste eel reklaami esitada, kellele teda esitada, kus ja kuidas, ei kuulu minu ülesannete hulka. Aga teie küsimusele vastates saan öelda vaid seda, et loomulikult on volikogu see, keda valitakse. Volikogu on see, kes hakkab kohalikku elu korraldama oma õigustloovate aktide läbi. Praktikast on tuua see näide, kus kirjutati ühe valla õigustloovasse akti sisse selline säte, et linnapea vastutab linnaeelarve täitmise ja jälgimise eest. Loomulikult ei saa selline regulatsioon õige olla. Mis puudutab kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide taset, siis ma pean ütlema, et olukord on kohati tõesti kurb. Mul on kirjalikus ülevaates toodud näited sellest, kui paljudes omavalitsusüksustes sätestati täiendavaid piiranguid toimetulekutoetuse saamiseks, selliseid piiranguid, mille sätestamiseks seadus ei andnud ühtegi võimalust. Need puudused ei tulnud välja kaebuste põhjal. Meile ei tulnud ühtegi avaldust sellel teemal, sest inimesed ei tea lihtsalt oma õigusi. Nad lähevad vallavalitsusse, küsivad toimetulekutoetust, öeldakse, et sa saad seda sellistel, sellistel tingimustel. See tuli välja täiesti rutiinse kontrolli käigus. Me otsustasime kontrollida, kuidas kohalikud omavalitsused on täitnud sotsiaalhoolekande seadusest tulenevat kohustust. See valdkond, mis kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide osas on läbi vaja käia, on tegelikult määratu suur. Siin tuleb minu ametkonnal määratleda prioriteedid, milliseid valdkondi me ette võtame, ja hakata tegema suisa lauskontrolli.

Tänan! Elmar Truu, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tahaksin siiski tunnustavalt mainida seda tööd, mida te olete teinud lastekaitseseaduse täitmise järelevalve korras. On teil ju ombudsmani roll. Olete lastekodusid külastanud, koolivägivalla teema tõstatanud jne. Kuid see, millest ma esimeses küsimuses rääkisin, on ka vägivald. Kohaliku omavalitsuse - antud juhul Räpina - vägivald nende laste vastu, kelle emakeel on vene keel. Kui nendele lastele ei ole loodud võimalusi saada haridust, siis on meil vastuolu põhiseadusega olemas. Need inimesed on valmis pöörduma Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kus võib-olla siis härra Maruste aitab korda luua. Kas ei oleks siiski õigem, et te sellesse asjasse sekkuksite?

Aitäh, härra Truu! Ma juba eelnevalt ütlesin, et see on tõsine küsimus. Ma kirjutan selle üles ja me vaatame selle kaasuse uuesti üle. Mis Eesti riigile, Eesti riigi mainele kõige rohkem võib kahju tuua, on see, kui Eesti riigis elav inimene ei leia õigust Eesti riigist, vaid ta peab minema - teie näite puhul - Strasbourg'i Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Nii minu tegevus kui, ma loodan, ka teie ja kohtute tegevus, valitsuse tegevus peaks olema suunatud sellele, et probleemid saaksid lahendatud riigisiseselt.

Tänan! Kalev Kukk, teine küsimus, palun!

Suur aitäh! Austatud härra õiguskantsler! Tulenevalt teie vastusest minu eelmisele küsimusele tahaksin küsida, kas pärast seda, kui riigikontrolör Juhan Parts osutub valituks kohalikel valimistel, otsustavad tema edasise saatuse juba kohaliku omavalitsuse valimise seaduse sätted, mitte aga enam põhiseaduse §-s 134 sätestatu?

Aitäh! Lahendi selleks, mis juhtub riigikontrolöriga, kui ta on valitud kohaliku omavalitsuse volikogusse, annab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus. Nii nagu ma ütlesin. Teie poolt viidatud § 134 ütleb: "Riigikontrolli juhib riigikontrolör, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Riigikontrolöri volituste kestus on viis aastat." Ma ütlesin juba alguses, et tema vabastab loomulikult Riigikogu.

Tänan! Jaana Padrik, palun!

Suur tänu! Lugupeetud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab Riigikokku kandideerimist ja selle võimaluse piiramist. Teatavasti võib Riigikokku kandideerida iga vähemalt 21-aastane Eesti Vabariigi kodanik. Seda sätestab ka põhiseaduse vastav paragrahv. Kuid seda õigust on võimalik ka piirata, tuginedes teistele põhiseaduse normidele. Ka Riigikohtu praktika on näidanud, et neid piiranguid saab seada. Näiteks on meil kehtinud üks piirang, mis puudutas eesti keele tundmise nõudeid, tõsi, tänaseks on see tühistatud. Minu küsimus: milline on teie seisukoht, kas me saaksime piirata ka nende isikute Riigikogusse kandideerimist, kes on kuulunud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganitesse või luureteenistusse ja kelle pääs Riigikokku tõenäoliselt võiks ohustada Eesti riigi julgeolekut?

Aitäh! Ma oleksin sellise lähenemisega väga ettevaatlik. Selle kooskõla põhiseadusega võib olla vägagi vaieldav.

Tänan! Jüri Võigemast, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Eesti Vabariigi põhiseaduses kasutatakse kohaliku omavalitsusega seonduvalt sellist mõistet nagu riiklikud kohustused. Seda konkreetselt kontekstis, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Reeglina ei ole ülesannete kirjeldamisel siiski öeldud, kas tegemist on riikliku või mitteriikliku kohustusega, ja siit minu küsimus. Kas õiguskantsleri institutsiooni poolt vaadatuna on piisavalt selged need alused, et määratleda kohustuste tüüpi - riiklik kohustus või alternatiivina mitteriiklik kohustus?

Aitäh! Ma ei ole seda küsimust väga põhjalikult analüüsinud. Küll tõin välja aga selle, et kohaliku omavalitsuse ja keskvõimu vahelised suhted, pädevus, tuleb seadusandlikult täpsemalt reguleerida. Kui see on reguleeritud, siis peaksid teie poolt tõstatatud küsimused ära langema.

Tänan! Olev Raju, palun!

Aitäh! Härra õiguskantsler! Me oleme küsimuste-vastustega jõudnud selgusele, et riigikontrolöri vabastab Riigikogu. Otsus tuleb ilmselt ülejärgmine nädal, selle ajani on ta ametis. Riigikontrolöri seaduse § 26 kõlab järgmiselt: "Riigikontrolör ei tohi ametis oleku ajal osaleda erakonna tegevuses." Kas siit tuleb järeldada, esiteks, et härra Partsi tegevus tänase kuupäevani erakonnas, erakonna esimehena seda enam, on ebaseaduslik, ja teiseks, kas siit ei või tulla üks väga totaalne Eestimaad blameeriv kohtucase? Kas härra Partsi allkirjaga esitatud valimisnimekirjad on üldse seaduslikud?

Aitäh! Seda, kas tema allkirjaga esitatud valimisnimekirjad on seaduslikud või mitte, hindab valimiskomisjon. Kas riigikontrolör tohib kuuluda erakonda? Vastus on ühene: ei tohi. Nüüd on küsimus: kui ta on erakonna liige, mida see tähendab? See tähendab seda, et ta ei tohi enam täita riigikontrolöri ülesandeid. Vastus on ühene. Seda see piirang tähendabki, et kui inimene astus erakonda, siis tuleb tema volitused peatada, isegi kui seadus sellist alust ei anna.

Tänan! Jaan Pöör, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma lähen eelmisest küsimusest edasi, olen seda küsinud ka mitu aastat tagasi. Tõenäoliselt on täitevvõimu esilekerkimise põhjus meie kohalike omavalitsuste volikogude nõrkus. Kas õiguskantsler leiab, et kohalike omavalitsuste volikogude liikmed peaksid kandma ka mingisugust vastutust - peale poliitilise vastutuse - oma vastuvõetud otsustuste eest, mis paneks neid otsuste tegemisel rohkem järele mõtlema, kas seda või teist asja on vaja nii otsustada, nagu neile ette pannakse? Eriti olukorras, kus on tegemist suurte kohustuste võtmisega või lihtsalt suurte objektide tasuta üleandmisega.

Aitäh! Ma olen nõus sellega, et volikogu liikmed peavad kandma vastutust. Kas see vastutus võib ja peab piirduma ainult poliitilise vastutusega või mitte, on juba seadusandja otsustada. Eri riikides on erinevaid näiteid sellest, kuidas tagatakse kohalikul tasandil volikogu liikmete vastutus. Kuid siin on üks oht. Näiteks Püssi linnas toimus suvel arvete arestimine, linn ei saanud enam toimida. On selge, et linna juhtimises olid vead. Praegu oleme tõsiasja ees, et selles linnas kandideerijaid napib. Kui sätestatakse seadusega ka volikogu liikmete täiendav vastutus, siis võib tekkida küsimus, kui palju oleks neid kandideerijaid.

Tänan! Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Minu küsimus, millega olen tegelikult juba mitmesse instantsi pöördunud, põhineb sotsiaalse kaitse põhiseaduslikul õigusel. Nimelt ei arvata sellest aastast alates pensionistaaži neid aastaid, mis inimene on veetnud Nõukogude armees, kui ta on sinna kutsutud väljastpoolt Eestit. Nüüd tekkis selline probleem inimestega, kes olid kutsutud Nõukogude armeesse 1950. ja 1960. aastatel Petserimaalt või Jaanilinnast. Ühelt poolt on see vähemalt tollel ajal olnud kindel Eesti territoorium. Praegu väidetakse, et neid aastaid pensionistaaži ei panda, et see ei ole Eesti territoorium. Kuna see on ikkagi seotud sotsiaalse kaitsega ja põhiseadusliku õigusega, siis ma palun teid kommenteerida seda seisukohta, mis on meil praegu tõlgendatav täpselt nii, nagu ma teile räägin?

Aitäh! Pean tunnistama, et ma ei ole kahjuks valmis sellele küsimusele praegu ammendaval viisil vastama. Ma saan lubada teile seda, et ametkonda tagasi minnes selle küsimusega hakatakse tegelema. Me saadame teile nii kiiresti kui võimalik kirjaliku vastuse. See nõuab seadustega töötamist. Seda ei saa jooksvalt öelda.

Tänan! Olev Raju, teine küsimus, palun!

Aitäh! Minu eelmise küsimusega me jõudsime niikaugele, et oli konstateering - erakonda astudes peavad riigikontrolöri volitused lõppema. Riigikontrolöri volituste lõppemist reguleerivad Riigikontrolli seaduse §-d 21 kuni 25. Välja arvatud haiguse ja muu ajutise äraoleku korral, mil seda saab teha automaatselt, eeldab see kas Riigikohtu otsust, kui on tegemist teovõimetuks tunnistamisega, või Riigikogu otsust. Kumbagi otsust ei ole tänaseks kuupäevaks. Kas me peame konstateerima, et riigikontrolör on tänasel kuupäeval ametis ja tema volitusi ei ole Eesti seadustele vastavalt peatatud?

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus selles, et kehtiv Riigikontrolli seadus ei sisalda muid peatamise aluseid, kui teie poolt esitatud. Aga see on seadus. Selles seaduses on lünk. Seaduse võimalikud muutjad istuvad siinsamas saalis. Minu küsimus on: mida tegelikult on vaja? Kas on vaja seda, et riigikontrolör, kes on otsustanud astuda erakonda, tuleks siia oma igapäevatööd tegema ja ülevaateid esitama, oleks oma tegevuses erakonna liige ja toimiks riigikontrolörina? Ma kahtlen selles, et see teie soov on. Selles valguses pean ütlema, et ma näen põhiseaduslikku konflikti selles, kui riigikontrolöri kohusetäitjal ei lasta täita talle põhiseadusest tulenevat kohustust.

Tänan! Jaana Padrik, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Lugupeetud õiguskantsler! Kolleeg Jaan Pöör tõstatas kohaliku volikogu rolli ja staatuse küsimuse, samuti otsuste kvaliteedi ja vastutuse küsimuse. Samas sõltub kohaliku volikogu otsuste kvaliteet paljuski sellest, kui kompetentne ja professionaalne on see teenindav personal, kes neid otsuseid ette valmistab, samuti sellest, kui professionaalne personal on täitevvõimus. Minu jaoks seostub see teie ettekandes väljatooduga, et kohaliku võimu õigusaktid ei ole vajalikul tasemel. See tuleneb suuresti sellest, et nende omavalitsusametnike kvalifikatsioon on nõrk. Ma küsin teilt, milline on teie seisukoht nende ametnike koolituse suhtes, kas seda peaks tegema kohalik omavalitsus oma raha eest? Väiksemates kohtades seda raha kahtlemata ei jätku. Või peaks see olema ikkagi riigi funktsioon ja riigi poolt korraldatud? Te olete ka viidanud, et te olete Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ametnikega vestelnud. Nemad väidavad, et neil selleks raha ei ole. Oleks õigustatud, et kohalike omavalitsuste koolitus tuleks Siseministeeriumilt. Olete te teinud ka ettepanekuid ja milline on teie seisukoht, kuidas koolitada kohaliku võimu ametnikke nii, et otsused oleksid õiguspädevamad?

Aitäh! Loomulikult on koolitus üheks hoovaks kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide taseme tõstmisel. Ma ei arva, et see koolitus oleks väga tulemuslik, kui see jätta kohaliku omavalitsuse õlgadele. Ma arvan, et kaasa peab aitama ka riigivõim. Olgu selleks siis Siseministeerium või mõni teine ministeerium, see on juba teine küsimus. Mis puudutab koolitust, siis kahjuks seaduse rakendamisel ei nähta ette vahendeid selleks, et seadust õpetada nendele, kellel seda vaja on - need on riigiasutuse ametnikud, kohaliku omavalitsuse ametnikud. Selle jaoks raha ette ei nähta. Selles on tegelikult probleem. Tulemuseks on võib-olla heade seaduste halb rakendamine. Sellest ma rääkisin juba eelmisel aastal, et seaduse rakendamise ühe osana tuleb ette näha ka kulutused nende seaduste tutvustamiseks nendele, kes seda seadust kohaldama peavad. Praegu kahjuks seda konkreetset tulemust ei ole. Üks ministeerium ütleb, et tal ei ole selleks raha ette nähtud, teine ministeerium ütleb täpselt sama.

Tänan! Kalle Jürgenson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Te oma ühes vastuses mõni aeg tagasi mainisite meie õigussüsteemi suutmatust tagada inimeste õigusi, eelkõige kohtu kaudu. Viitasite võimalustele pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourg'is. Härra Jõks, kas te oskate öelda, kas neid juhtumeid, kus meie inimesed sinna on pöördunud, on olnud? Minu teada on valitsus mõningate asjadega tegelnud, mille kohta sealt kohtust on ettepanekuid tehtud. Kas nendest võib juba teha mingeid järeldusi ja kui kaugele need protsessid on jõudnud? Ma mõtlen lahenduste osas ja nendest lahendustest tulenevate järelduste osas meie võimalikele muudatustele kehtivates seadustes.

Aitäh! Kahjuks ei ole mul kaasas täpset statistikat selle kohta, kui palju on sinna kaebusi esitatud. Ma mäletan üht k.a kevadel toimunud konverentsi, kus esines ka härra Maruste. Eestist tulnud kaebuste arv on täitsa võrreldav teiste riikide omaga, kui me võtame proportsioonis inimeste arvuga. Ehk teisisõnu, me ei ole selles pingereas ei üleval ega all. Küll on praegu võimalik öelda seda, et Eesti riiki süüdimõistvaid otsuseid ei ole Strasbourg'ist senimaani tulnud. Üks vaidlus lõppes valitsuse ja ühe kinnipeetava vahelise kokkuleppega, Enno Tammeri kaebus jäeti rahuldamata. Aga ma olen rääkinud oma kolleegiga, Leedu ombudsmaniga, kes ütleb, et pea iga kuu Leedu riik osutub Strasbourg'i kohtus kaotajaks. Mina olen kevadel kokku lugenud vähemalt 14 kaasust, kus Leedu riik kaotas. Seal on üks probleem ka selles, et ombudsman võib-olla ei ole suutnud mõjutada riigivõimu, kohtuvõimu selliselt, et need õiguste rikkumised saaksid likvideeritud. Ma ütlen, et selles võrdluses oleme esialgu veel küllaltki heal kohal, aga see on esialgu.

Tänan! Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Laiendaksin kolleeg Mihhail Stalnuhhini eelmises küsimuses tõstatatud problemaatikat. Nimelt ei luba praegused seadused maksta pensioni ega arvestada ravikindlustust neile Eesti Vabariigi kodanikele, kes on elanud ja töötanud Petseri rajoonis ega oma staaži Eesti Vabariigi praegusel territooriumil. Kui need inimesed on tulnudki vahepealsel ehk siis viimasel ajal oma pensionipõlve veetma Eestisse, ka siis ei arvestata neil paraku aastaid, mis on töötatud Petseri rajoonis, tööstaaži hulka. Kui me nüüd lähtume põhiseadusest, kas siis ei kehti printsiip, et Eesti Vabariigi territooriumil ka Nõukogude okupatsiooni aastatel töötatud aeg läheb tööstaaži hulka?

Aitäh! Ma pean kahjuks andma teile sama vastuse, mis härra Stalnuhhinile. Aga ma arvan, et minu vastus tuleb sedavõrd konkreetsem ja põhjalikum, mida rohkem ma saan seal toetuda konkreetsetele sätetele. Teile tuleb kirjalik vastus konkreetselt esitatud küsimusele.

Tänan! Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Tulen tagasi härra Rajule antud vastuse juurde. Kas alati, kui keegi rikub seadust, on seaduses lünk või on võimalik öelda, et isik toimis seadusvastaselt? See jäi arusaamatuks.

Kas te tahaksite seda küsimust seostada konkreetse kaasusega või on see abstraktne küsimus? Kui seaduses on lünk ja kui seda lünka asutakse täitma, siis ei saa öelda, et isik on käitunud seadusvastaselt. See on minu lühike vastus. Inimene on käitunud seadusvastaselt siis, kui on võimalik täpselt seadusest näha, mis on lubatud tegevus, mis on keelatud tegevus, milline on sanktsioon. Tulen nüüd selle laienduse juurde, mida te tegite, viidates Olev Raju küsimusele. Olev Raju küsis Juhan Partsi kohta. On selge, et ei saa olla mingit vastutust selle eest, kui isik soovib astuda erakonda. Selleks leiab põhiseadusest mitmeid sätteid ja erakonda astumise kriminaliseerimine või väärteomenetluse kaudu karistamine ei ole kooskõlas põhiseadusega. Selleks nn karistuseks on see, et see isik ei saa pidada enam seda ametit ehk tegevuskoha piirang on selleks võimalikuks sanktsiooniks, kui nii võib öelda.

Tänan! Mart Nutt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Küsimus on mõneti jätkuks härra Truu tõstatatud väga olulisele küsimusele Räpina vene keelt kõnelevate laste õppimisvõimalustest emakeelses koolis. Probleem on tegelikult laiem. Eestis on rohkem kui saja rahva esindajaid ja Eestis ei ole suuremale osale nendest lastest tagatud emakeelset õppimise võimalust. Sama puudutab näiteks soomlasi, kes on asunud Eestisse tööle, samuti kurdi pagulasi. Küsimus selle valguses. Kas sellest tulenevalt, et Eesti riigi territooriumil elab rohkem kui sada erinevat emakeelt kõnelevat last, on Eesti riigil kohustus anda kõikidele neile emakeelset haridust? Kas ÜRO rahvusvahelise õiguse aktid on tõlgendatavad niimoodi, et lapse õiguste järgi õigus haridusele peab olema tagatud tingimata emakeelses koolis, või on see tõlgendatav niimoodi, et kuna Eestis on riigikeeleks eesti keel, siis Eesti on kohustatud tagama hariduse eesti keeles ja mitte võõrkeeltes?

Aitäh! Küsimusele vastuseks niipalju, et Eesti riik ei pea andma sajas keeles kooliharidust. Aga ta ei tohi teha ka takistusi, kui seda soovitakse anda.

Tänan! Villu Reiljan, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra õiguskantsler! Arenenud demokraatiaga riikides peavad tavaliselt õiguskantsleri ja riigikontrolöri ameteid kahekordse juriidilise doktoriharidusega inimesed, elukogemusega, järjepidevust kandvad inimesed, kes on oma hiilgavat karjääri juba lõpetamas. Meil on kuidagi teisiti läinud. Eelmine president tegi teistsugused ettepanekud. Kas te peate neid näiteid, mis meil nüüd elust võtta on, ka õppimise väärilisteks ja kas need vead võivad meid kaua kimbutada?

Aitäh! Mina ei ole õiguskantsleriks hakanud ilma Riigikogu toetuseta. Riigikogus sain ma 72 häält. Kui minu tegevusega ei olda rahul, siis on see saal üheks kohaks, kus seda rahulolematust väljendada, küsimusi esitada. Ma olen õiguskantslerina teinud vigu. Kui ma neid vigu teen, ma neid ka tunnistan ja nii, nagu loodetavasti iga inimene, õpin ka mina.

Tänan! Kalle Jürgenson, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Võib-olla mu küsimus ei ole päris teie ettekande raamides, mis puudutab teie poolt teostatavat kontrolli ja järelevalvet. Me oleme palju rääkinud Euroopa Liiduga liitumisest, kõigest muust seadusandluseni välja, mis puudutab väga palju ka teid. Kuid ma küsin, kas on olnud juttu, ja kui on, siis milliseks võiks kujuneda õiguskantsleri staatus tulevases Euroopa Liidus, arvestades otsustustasandite ja otsustuspädevuse üle käivaid vaidlusi kuni võimalike õiguslike regulatsioonideni ja õigusaktideni välja? Kas selle üle on olnud diskussiooni ja kui on, siis milliseks see võiks kujuneda?

Aitäh! See on minu jaoks ja, ma arvan, ka Eesti jaoks oluline, milliseks kujuneb põhiseaduslikkuse järelevalve Euroopa Liiduga liitumise järgselt. Ma ei pea selles põhiseaduslikkuse järelevalve ketis silmas ainult õiguskantslerit, vaid ka presidenti ja Riigikohut, eeskätt kui põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi. On üheselt selge, et Euroopa Liiduga liitumise järgselt on ülimuslik Euroopa õigus. Orienteeruvatel hinnangutel, nii on mulle väidetud, saab Euroopa õigus liitumisjärgselt olema 60%. Milline on õiguskantsleri roll selles ketis, milline on Riigikohtu kontroll, on väga vajalike ja oluliste diskussioonide objekt. Minu kantseleis on asutud töötama välja visiooni sellest, milline saab olema õiguskantsleri roll Euroopa Liiduga liitumise järgselt. Mul on siin kümnel leheküljel analüüsi, ma arvan, et ma ajapuudusel ei hakka seda esitama. Aga ma ütlen vaid niipalju, et minu arvates vajaks see teema väga tõsist arutelu siis, kui austatud kogu hakkab arutama Euroopa Liiduga liitumiseks tehtavaid põhiseaduse muudatusi. Ma pean silmas seda, et komisjonide töös peaks kindlasti läbi analüüsima ka selle, mis saab põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemist Euroopa Liiduga liitumise järgselt.

Tänan! Sirje Endre, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Teie senine tegevus Eesti elamisruumi puhastamisel on kindlasti tähelepanuväärne ja positiivne. Aga toetudes teie ettekandele ja ka sellele kirjalikule materjalile, mis on meie laual, esitaksin teile järgmise küsimuse, kui te lubate. Siin on viidatud ja te oma kõnes ka viitasite demokraatliku riigi korralduse vajadusele Eestis ja et see ei tohiks kasutada totalitaarsest ühiskonnast pärit mudeleid. Kui te peaksite kümne punkti süsteemis hindama Eesti õigusnormilist mõtet ja Eesti õigusruumi tänast seisundit, millise hinde te annaksite sellele?

Aitäh! On väga raske hinnata Eesti õigusloome taset ja see oleks ka tänamatu töö. Ma arvan, et kui aluseks võtta need ülevaated ja nendes ülevaadetes sisalduvad hinnangud, mida minu eelkäija on aastast 1993 esitanud, siis kindlasti on see seisund tubli rahuldav.

Tänan! Georg Pelisaar, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te olete täna oma aruandes viidanud kohalike omavalitsuste suhtelisele nõrkusele ja probleemidele, mis kerkivad esile kas seoses seaduste nõrga tundmisega või lihtsalt ka seoses sellega, et seadused, mis reguleerivad kohalike omavalitsuste õigusi ja kohustusi, ei ole ehk piisavad. On mitmeid juhuseid, kus kohalike omavalitsuste vara baasil on moodustatud näiteks äriühingud. Teatavasti hallatakse äriühingut hoopis teiste reeglite järgi kui ühte tavalist munitsipaalettevõtet. Sellest tulenevalt on mitmetes omavalitsustes tekkinud probleeme, kus omavalitsuse vara on äriühingu staatuse saamisel kas ajutiselt või päriselt võõrandatud, kasutades ära äriühingute nõukogude õigusi. Kui selle otsuse ühe või teise munitsipaalvara äriühinguks muutmiseks on teinud kohaliku omavalitsuse volikogu ja teine volikogu koosseis tahab seda otsust nüüd tühistada, kuna selle vara haldamine on raskendatud seoses sellega, et äriühingu puhul kehtib äriseadustik, siis praegune seadustik - omavalitsuste korraldust ja äriseadustikku silmas pidades - ei võimalda eelmise volikogu otsuseid taoliselt tühistada. Kas te pakuksite välja mingid lahendusvariandid või on tegemist seaduse lüngaga, mille puhul peaksid otsustused tulema sellest saalist?

Aitäh! Ma ei ole selle probleemi peale tõesti mõelnud, seetõttu ei saa minu vastus olla ka väga põhjalik. Aga ma arvan, et teie lähenemine, küsimuse püstitus on õige. Kui kohaliku omavalitsuse üks volikogu on vara võõrandanud, siis on selge see, et järgmine volikogu koosseis ei saa seda otsust ümber vaadata. Kas seda peaks saama ja kas seda saab teha, see on tõesti teie otsustada.

Tänan! Mihkel Pärnoja, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Vaidlused põhiseaduslike institutsioonide pädevuspiiride üle on toimunud minevikus, toimuvad praegusel ajaperioodil ja tõenäoliselt ka tulevikus. Vähe tõenäoline, et need vaidlused jõuaksid lõpliku lahenduse saamiseks Riigikohtusse. Sellises olukorras tekib küsimus, kes võiks olla selliseks kohtumõistjaks, kes aitaks vaidluse lahendada ilma väga tõsise konflikti tekkimise ohuta. On teil sellel teemal arutelude käigus tekkinud mingeid ideid, kuidas võiks seda probleemi lahendada?

Aitäh! Erinevate riigiorganite, samuti põhiseaduslike institutsioonide vahelised vaidlused on suureks ohuks Eesti riiklusele, selles ei ole põhjust kahelda. Üheks võimaluseks nende vaidluste lahendamisel on põhiseaduskohtu volituste laiendamine. On mitmeid näiteid teistest riikidest, kus põhiseaduskohus lahendab erinevate põhiseaduslike institutsioonide vahelisi pädevusvaidlusi, see on üks võimalus. Teine võimalus on see, mida praegu pakub õiguskantsleri institutsioon. Mul on siin saalis tulnud vastata küsimustele, kus tuleks tõmmata piir erinevate institutsioonide pädevuse vahel. Ehk teisisõnu, kui Riigikogu liikmetel on tekkinud küsimusi sellel teemal, siis pean ma tulenevalt põhiseadusest proovima nendele vastata. Kas see seisukoht on kellelegi siduv või mitte, seda seadus ei reguleeri. Aga lahenduseks on põhiseaduskohtule - on selleks siis iseseisev kohus või praegusel kujul Riigikohtu juures asuv põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium - selle pädevuse andmine.

Tänan! Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab seda valdkonda, mis on seotud puuetega inimeste probleemidega ja eeskätt just puude raskusastme määramisega. Seda seoses kehtiva uue seadusega, kus on protsentuaalselt käsitletud töövõime kaotust. Sellega seoses on ilmnenud, et paljudel inimestel on puude raskusaste vähenenud. Seega on nad kaotanud või kaotamas ka puuetega inimeste sotsiaaltoetusest üsna suure osa. Nii nagu mulle on kohtumistel väidetud, paljud kardavad isegi perearsti juurde minna, et seda teemat puudutada, mis on seotud puude raskusastme määramisega. Te olete sellega tegelnud ja kui seda hinnata, siis kas te näete siin vastuolude olemasolu või on kõik toimunud nii, nagu on seaduses kirjas, seaduse juurde lisatud muudes õigusaktides kirjas, või on nende õigusaktidega siiski teatud määral mindud inimeste õiguste kitsendamise teed?

Aitäh väga olulise küsimuse tõstatamise eest! Nendesamade küsimustega on minu poole pöördunud mitmed mittetulundusühingud, sealhulgas Eesti Kutsehaigete Liit, ja on need probleemid tõstatanud. Selle aasta teise poolaasta üheks prioriteediks sotsiaalvaldkonnas on just teie poolt tõstatatud küsimuse analüüsimine. On inimesed, kes selle küsimusega juba tegelevad. Ma jään praegu vastuse võlgu, millal on selle analüüsi valmimise tähtaeg, aga kindlasti see analüüs annab mulle aluse teha kas märgukiri või ettekanne Riigikogule või märgukiri valitsusele. Kindlasti teavitan ka teid sellest analüüsist.

Suur tänu, härra õiguskantsler, nende rohkete vastuste eest! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse §-le 130 läbirääkimisi selles punktis ei avata ja otsust vastu ei võeta. Seega on see päevakorrapunkt käsitletud.

Austatud kolleegid, võtame käsitlusele Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Mai Treiali ja Elmar Truu algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 24 täiendamise seaduse eelnõu. Teine lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti Riigikogu liikme Mai Treiali!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ning kahe Riigikogu liikme, Treiali ja Truu poolt on tänavu veebruaris üle antud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 24 täiendamise seaduse eelnõu. See on juba teine samu probleeme käsitlev eelnõu. Riikliku pensionikindlustuse seaduse §-ga 24 on sätestatud õigus pensionilisale, mis arvatakse määratavale pensionile juurde. Kuni 2000. aasta 1. aprillini kehtinud elatusrahade seadusega oli ette nähtud pensionilisa 80-aastaseks saanud pensionärile, kuid siis olukord muutus. Riikliku pensionikindlustuse seaduse vastuvõtmine muutis nii erinevate pensionide arvutamise aluseid kui ka tühistas mitmed pensionilisad. Enam võeti aluseks tööpanuse osatähtsust, mis iseenesest on õige. Vaatamata diskussioonidele, milles osalesid ka käsitletava eelnõu autorid, lõpetati 80-aastastele ja vanematele isikutele pensionilisa - 10% rahvapensioni määrast - maksmine alates 2000. aasta 1. aprillist. Seadus sätestas, et kui ümberarvutatud pension on väiksem varem määratud pensionist, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses. Esimene pensionide ümberarvutamine uue seaduse valguses toimus 2001. aastal. Eakate pension tõusis keskmiselt 50 krooni, kuid oli neidki, kellel vanaduspension tõusis vaid üks kroon. Valdavalt olid need 80-aastased ja vanemad isikud, kes said seda pensionilisa. Aga nagu juba öeldud, taolist pensionilisa riikliku pensionikindlustuse seadus ette ei näe. 80-aastaseks ja vanemaks saanud puuetega inimeste sotsiaaltoetust mittesaavaid pensionäre on käesoleval ajal umbes 24 000. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saajaist on üle 80-aastaseid ja vanemaid üle 9000. Seega on tuhandeid üle 80-aastaseid pensionäre, kellel pole õigust pensionilisale ning kelle õigused on seega pärsitud ja kitsendatud. Me peame oluliseks, et nad saaksid pensionilisa 10% rahvapensioni määrast. Selle eelnõu rakendamiseks on täiendavaid vahendeid vaja umbes 22 miljonit krooni aastas. Need miljonid ei tule võtta teiste eakate pensioniraha maksmise arvelt, vaid riigieelarvest. See ei tohiks olla meie riigile ületamatu koormus, kuid annaks eakatele inimestele signaali, et riik üritab neid tõsiselt toetada. Suhtumine seenioridesse väljendab ju ühiskonna eetilist küpsust. Meie ettepaneku üheks aluseks on "Eesti inimarengu aruanne 2001", kus on pikemalt juttu Eesti riigi vananevast ühiskonnast, eakate toimetulekust ja vajadusest täiendavate teenuste järele. Aruande kirjutajad tuginevad Avatud Eesti Fondi ning Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni ühisprojekti raames läbiviidud uurimusele, millest selgub, et vananedes inimese sotsialiseerumisvõime kahaneb. Kiiresti muutuvate oludega kohanemine võib tekitada rohkesti pingeid. Kõrge iga suurendab vajadust abi järele ja teistest sõltumist. Vananemisega kaasnevad probleemid on suuresti seotud tervise, psühhosotsiaalse hakkamasaamise, toimetulekuks vajalike ressursside ning sotsiaalse toetuse puudumisega. Toetudes kohalike omavalitsuste töötajate anketeerimise ja Eesti eakate küsitluse kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele analüüsile, väidavad teadlased, et enam kui kolmandikul ehk 36% pensionäridest on toimetulekuraskusi, ja seda hoolimata nende vähenõudlikust elulaadist. Rohkem probleeme on üksi elavatel eakatel, kelle elupaigaks on keskkütte, sooja vee jt mugavustega kulukas korter ega ole täiendavat sissetulekut aiamaa, osalise koormusega töö või muu sellise näol. Eakate olulisemaks probleemiks on just madal sissetulek, mis tingib toimetulekuraskusi, alles seejärel tervis. Iga päev vajab abi 10% eakatest, 3% sõltub teistest täielikult. Käesoleva seaduseelnõu seisukohalt kõige olulisem teadlaste väide: alates 80. eluaastast vajadus abi järele tunduvalt kasvab. Üks vajalikumaid teenuseid eakatele on transport, see on bussiliinide käigus hoidmise ja bussipiletite hinna probleem. Uurimisest selgub, et ääremaadel elavatel vanuritel on liikumisvõimalused viimastel aastatel tunduvalt halvenenud. Ka mitmesuguseid teenuseid eakatele ei ole veel võimalik pakkuda vajadusele vastavalt, kuna sotsiaaltöötajate hinnangul puuduvad eelkõige ressursid ja vajaliku ettevalmistusega töötajad. Omavalitsusametnike jaoks on probleemiks eakate keeldumine asuda elama sotsiaalpinnale või hooldekodusse, isegi kui nad oma kodus eluga enam toime ei tule, kuid see keeldumine on inimlik. Kes tahaks tavapärasest armsaks saanud keskkonnast lahkuda, eriti veel kõrges eas. Seaduseelnõu menetlemise käigus on üles kerkinud mitu olulist küsimust, mis vajavad enne seadusmuudatuse vastuvõtmist veel täiendavat lahendamist. Need on, esiteks, kuidas lahendada 10%-lise pensionilisa maksmine nendele, kelle pension on säilitatud, olukord, millest eelnevalt ka juba rääkisin, ja nendele isikutele, kes on jõudnud vanusesse 80 eluaastat pärast 1. aprilli 2000. Selleks on vajalik teha veel täiendavad muudatusettepanekud. Sellepärast on igati õigustatud see, et täna seaduseelnõu lugemine katkeb. Teiseks, õige tähelepanek on see, et kõik 80-aastased ja vanemad isikud vajavad võrdset kohtlemist ning on õigustatud pensionilisa maksmine kõigile, olenemata sellest, kas neist keegi saab puuetega inimeste sotsiaaltoetust või ei. Miks eelnõu algatajad pakkusid välja lahendusena maksta pensionilisa nendele 80-aastaseks ja vanemaks saanud puuetega inimestele, kes sotsiaaltoetust ei saa, on tingitud eelnevatest aruteludest Riigikogus ja sotsiaalkomisjonis. Nagu öeldud, täna käsitletav eelnõu on Riigikogu menetluses teist korda. Meeldetuletuseks: eelmine eelnõu, nagu me kõik kindlasti mäletame, puudutas just vajadust kehtestada kõigile 80-aastaseks ja vanemaks saanud isikutele pensionilisa. Jääme siis selle juurde. Kolmas moment. Sotsiaalministri antud arvamuses 20. märtsist k.a on tõstatatud küsimus, miks ei võiks saada pensionilisa ka 79-aastased isikud, kelle pension on samuti väike. Olen ministri arvamusega selles osas nõus, et ka 79-aastaste pension on väike. Eelnõu aga lähtub 80-aastaseks ja vanemaks saanud isikutele pensionilisa maksmise vajadusest, tuginedes uurimusele, millest ma ka eelnevalt rääkisin. Samas ei ole ma nõus ministri seisukohaga, et eelnõuga on riivatud riikliku pensionikindlustuse universaalsuse printsiipi. Märgitud printsiip näeb ette võimaluse ja vajaduse kohelda pensioni maksmisel pensionäride gruppe võimalikult võrdsetena. Käsitletava eelnõuga soovimegi kohelda pensioni maksmisel pensionäride gruppe, sealhulgas vanusegruppe, võimalikult võrdselt, arvestades ja tuginedes siinjuures juba kõneks olnud uurimusele. Kokkuvõtteks, head kolleegid, tahan öelda, et eakatega tegelemine on üha enam erinevate erialade spetsialistide ja riigikogulaste koostöö valdkond. Kõik ühiskonnaliikmed peaksid olema valmis aktsepteerima vananevat ühiskonda ja võtma asjaliku hoiaku ka enda vananemise suhtes. Toetagem oma vanemaid, küllap siis toetavad meid ka meie endi lapsed, kui kord vanaduspõlve jõuame. Seepärast ma kutsun üles kõiki selle eelnõu menetlemisel tegema tõsist koostööd. Aitäh!

Tänan! Kas kolleegidel on küsimusi? Uno Mereste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! See taotlus on esitatud protsentides. Kui absoluutsummana väljendada, kui palju keskmiselt 80-aastane seda lisaraha saaks, kui suureks teie arvutuste kohaselt tema keskmine pensionitulu siis kujuneks?

Aitäh, hea küsija! Arvestatud on rahvapensioni määraga ja see on pisut üle 80 krooni pensionilisa. See on siiski üsna väike pensionilisa nendele inimestele. Kokku vajaksid sellist pensionilisa ca 24 500 inimest. Riigieelarvest selle lisa maksmisega me väga palju ei kuluta, umbes 22 miljonit krooni.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Palun komisjoni kaasettekandeks kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Kaljo Kiisa!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Esineja Mai Treial võttis mul kohe sõnad suust, sest mul on siin võrdlemisi pikalt kirja pandud, mismoodi seda probleemi sotsiaalkomisjonis arutati. Mu süda jäi rahule sellega, et ettekandja on nõus, et me arutame seda probleemi edasi, sest see on väga tõsine probleem. Ma kordaksin seda, mida ma esimese lugemise ajal kunagi ütlesin: meie sotsiaalpoliitika on suunatud ja peabki olema suunatud just stabiilse ja hästi toimiva hoolekandesüsteemi loomisele. Just see peab olema põhimõte terves meie töös. Võib-olla põhiline, mida siin tuleb arutada, oleks see, kas nimetatud eelnõu kohtleb ikka kõiki pensionäre võrdselt. Toetus on ette nähtud puudest tingitud lisakulude katmiseks, mitte aga pensionilisana, selles on põhimõte. Kui seadusega kehtestatakse pensionilisa ja selle saamise täiendav tingimus on, et ei saa puudega inimeste toetust, siis on tegemist ju siiski väikese ülekohtuga ja neid küsimusi peab edaspidi arutama. Mitte vähem ei tekita küsimusi eelnõu jõudmisel seaduse staadiumisse selle rakendamine, seda olukorra tõttu, et on rida pensionäre, nagu Mai Treialgi rääkis, kellel säilitatakse pension endises suuruses. Samuti on teada tõsiasi, et näiteks 75- või 78-aastasel pensionäril on pension sama väike kui 80-aastasel. Tema vajadused ei ole sugugi väiksemad. Arvestades kõiki neid probleeme, tegi sotsiaalkomisjon oma esmaspäevasel, 16. septembril toimunud istungil otsuse saata seaduseelnõu teisele lugemisele 26. septembril, st täna, ja teine lugemine katkestada. Poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 0 ja erapooletud olid 2. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 7. oktoober k.a kell 12. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad osaleda läbirääkimistel? Ei soovi, läbirääkimisi ei avata. Ma saan aru, et katkestada tahetakse pärast muudatusettepaneku läbivaatamist. Ma palun kolleeg Kaljo Kiisa siia tagasi, meil on üks muudatusettepanek. Muudatusettepanek on laekunud kolleeg Mai Treialilt, eelnõu algataja toetab, juhtivkomisjon arvestab täielikult. Sellega on muudatusettepanek läbi vaadatud. Eelnõu teine lugemine on katkestatud. Muudatusettepanekute tähtaeg on 7. oktoober kell 12. Sellega oleme tänase päevakorra menetlenud. Kõike head! Istungi lõpp kell 12.02.