Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, härrad ministrid! Me alustame Riigikogu infotundi. Lugupeetud kolleegid, palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreeris ennast 20 Riigikogu liiget. Lugupeetud kolleegid! Täna vastavad teie eelregistreeritud küsimustele rahandusminister Siim Kallas ja siseminister Tarmo Loodus. Me alustame. Esimene küsimus kolleeg Elmar Truult härra siseministrile, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud siseminister! 1999. aastal võimule tulles lubas kolmikliit teha haldusreformi. Siseminister haaras ohjad oma kätte ja 1. detsembriks 2000 pidi valmima reformi strateegia. See, mis valmis, ei olnud küll strateegia. Olid maakondade ettepanekud ja nende põhjal oli käesoleva aasta kevadeks meie Siseministeeriumil koondkava ja ettepanekud kohalike omavalitsuste sundliitmiseks, mille tulemusel pidi alles jääma 246-st 106. Seega oli haldusreformist saanud haldusterritoriaalne sundkorras liitmine. Eestimaa Rahvaliit oli algusest peale sellise vägivalla vastu. Hea, et ka Reformierakond meiega liitus ja asus toetama vabatahtlikku liitmist. Härra siseminister, mis saab haldusreformist edasi?

Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud küsija! Riigikogu liikmed! Haldusreform jätkub.

Tänan! Elmar Truu täpsustab.

On küll meeldiv, et te oskate lühidalt vastata, kuid kahjuks ei ole maakondades see jätkumine kuidagi arusaadav. Mismoodi ta siis jätkub? Ei Põlvamaal, ei Võrumaal ega mujal, kus ma olen kohtunud kohalike omavalitsuste juhtidega, saada sellest aru. Milles see jätkumine seisab? Ma olen teilt ja ka peaministrilt korduvalt Riigikogus pärinud, mismoodi te kavatsete haldusreformi teha? Kas on ka mingisugune teaduslik uuring, analüüs ja sellest tulenevad konkreetsed ettepanekud haldusreformi sotsiaal-majanduslikuks põhjendamiseks nii riigis tervikuna kui maakondade ja valdade lõikes? Te olite enesekindel, nii nagu praegu selle vastusega, ja jätkasite. Täna võime siiski öelda, et teie haldusreform on tupikus. Kuidas kavatsete korvata seda raha, mis te olete praegu juba kulutanud selle haldusreformi peale, ja jätkata siiski haldusreformi?

Aitäh nende kuue küsimuse eest, mis te praegu esitasite, katsun neile kiiresti ühekaupa vastata. Esiteks, teaduslikku uurimist on tehtud piisavalt. Teie enda valitsus, kuhu te ka kuulusite, eesotsas regionaalminister Peep Aruga, sai valmis üsna põhjaliku töö sellest, miks Eestis on vaja haldusterritoriaalset reformi. Kasutasime selle targa töö ära, see oli aluseks, et haldusterritoriaalse reformi ettevalmistamisega edasi minna. Selle tulemusena võime öelda, et töö käigus on tehtud terve rida uuringuid ja kõigile Riigikogu liikmetele on elektroonsel teel saadetud ka üks viimastest uuringutest, mis räägib sellest, kuidas ühinenud omavalitsused tegelikult on pärast ühinemist kasu saanud oma ühinemisest. Lisaksin veel, et see jätkumine tähendabki seda, et tööd selleks, et omavalitsused tahaksid ühineda, jätkatakse. Eile arutas valitsuskabinet vastavalt sellele tegevuskavale, mis on valitsuse poolt heaks kiidetud, valdade ja linnade haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsust, kuidas edasi minna. Selles on toodud kõik need meetmed, mis tuleb praegu võtta, et need omavalitsused, kes on avaldanud soovi ühineda, saaksid seda võimalikult mõistlikult teha. 30 omavalitsust on suhtunud positiivselt meie ettepanekutesse, 70 omavalitsust on öelnud jah-sõna tingimisi ehk teisiti öeldes, nad soovivad täpsustada, millised on need garantiid, et ühinemise järel oleks neil võimalik mõistlikult asju edasi ajada. Vastavalt sellele on praegu 11-punktiline tegevuskava olemas, see hõlmab nii rahastamist, see hõlmab reformi enda ühinemiskulude katmist, see hõlmab ka edasisi tegutsemisi eri ministeeriumide lõikes. Juhin veel kord tähelepanu sellele, et Siseministeerium tegeleb haldusterritoriaalse reformiga.

Tänan! Elmar Truu, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ka mina ei ole eitanud vajadust haldusreformi korraldada. Ma olen ikka rääkinud sellest, kuidas seda tehakse. Omavalitsuste sundkorras liitmise jätkamisel oleksite läinud vastuollu Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga, mis teatavasti nõuab rahvaküsitluse korraldamist, rahva arvamuse ärakuulamist. Haldusreform saab praegu jätkuda vaid kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise korras, mis algas Mart Siimanni valitsemise ajal. Võrumaa omavalitsused ei kiitnud heaks teie pakutud haldusterritoriaalset reformi ja ootavad praegu teie ettepanekuid, kuidas te toetate neid materiaalselt. Ma mõtlen selle all kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamist, rahvaküsitluse korraldamist, materiaalset toetamist jne. Millised plaanid on selles suunas?

Aitäh! Mul on heameel tõdeda, et me ühtepidi saame olukorrast aru ja ütleme välja selle, et haldusterritoriaalset reformi on vaja. Haldusterritoriaalne reform hõlmab vastavalt seadusele piiride, omavalitsuste suuruse küsimusi. Kui me räägime haldusreformist, siis me saame rääkida kõigest selle juurde kuuluvast. Mis puudutab hüvitamist, siis tuleb öelda nii, et oleme läbi arvutanud, läbi vaadanud kõik need hüvitamised, mis tänaseni ühinenud omavalitsused on teinud, millised olid nende vajadused, millised olid tegelikud kulud ühinemise käigus. Selle tulemusena võime öelda, et keskmiselt peaks ühinemiskulutused katma 300 krooni elaniku kohta. See on keskmiselt. Kui võtame arvesse Euroopa riikide kogemusi, siis tuleb öelda, et elatustasemete võrdluse juures on see täiesti arvestatav ja sarnane paljude teiste riikide kuludega. Teiseks tahaks öelda seda, et kõik need ühinemised ja ka valitsuse poolt ühendamised ei oleks olnud kuidagi vastuolus Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga, sest kõik need õigused, mida harta loetleb, oleks olnud ka uutel omavalitsustel. Ehk teisiti öeldes, kogukonnal, kes omavalitsuse moodustab, on võimalus kõiki Euroopa hartas loetletud õigusi kasutada. Siin ei ole mingit vastuolu. Sama küsimuse esitasin näiteks Saksamaa Liitvabariigi Brandenburgi Liidumaa siseministrile, kes täpselt samamoodi haldusterritoriaalset reformi ette valmistab. Ka nende tõlgendus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta küsimustes on analoogne meie omaga. Nii et me võime öelda, et selline lähenemine ei ole Eesti väljamõeldis, vaid Euroopa tava.

Tänan! Mõned kohapeal registreeritud küsimused. Jaan Pöör, palun esimesena!

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Haldusterritoriaalne reform on tihedalt seotud ka teiste kohaliku omavalitsuse haldusreformi teemadega, nagu funktsioonid ja rahastamine. Kahjuks on need üle antud Rahandusministeeriumile väljatöötamiseks ja ka härra Sarnet ütles, et Rahandusministeerium pole sellega siiamaani hakkama saanud. Kas te võite öelda, et teie kõrval istuv rahandusminister on need materjalid teile üle andnud või kavatseb lähimas tulevikus need teile üle anda või on hoopis loobunud sellest teemast?

Aitäh! Rahandusministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Haridusministeeriumi koostöö haldusreformi ettevalmistamisel on olnud täiesti asjalik. On ju tänaseks kokku lepitud terve rida asju, mis omavalitsustele on täiendavalt üle antud, olgu näiteks sotsiaaltoetuste küsimustes, kus raha on jaotamiseks, põhimõtete väljatöötamiseks omavalitsustele juba antud. Nii et samm-sammult on edasi mindud. Samamoodi on ka pedagoogide palgaraha küsimus. Küll aga on just eilses otsuses kirjas veel punktid, mis räägivad näiteks sellest, et kui omavalitsused ühinevad, kuidas tagada siis pearaha säilimine ühinenud omavalitsuses, et seal ei toimuks kohest tagasiminekut, kuidas leida lahendus sellele küsimusele, et tulubaas, mis omavalitsustel täna on, säiliks ühinemise järel kindlasti samadel põhimõtetel. Need on küsimused, mis praegu on veel töös, aga kindlasti leiavad oma lahenduse. Teil on loomulikult võimalus rahandusministri enda käest neid asju küsida, mitte minu käest. Aga ma väidan veel kord seda, et põhimõtteliselt haldusterritoriaalse reformi puhul need küsimused ei ole kõige tähtsamad.

Tänan! Jaanus Marrandi, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra siseminister! Vaatamata oma praegusele optimismile haldusreformi jätkamisest rääkides, peate paratamatult tunnistama, et haldusreform on sisuliselt ikkagi jooksnud tupikusse. Mäletatavasti lubasite omal ajal ministri kohalt tagasi astuda, kui teie väljapakutud sisule ei järgne tegusid, ja paraku neid tegusid ju ei ole järgnenud. Seetõttu ma tahaksin teie käest küsida, et kus on see piir, millal te võtate omaks, et teie ideede järgi haldusreform ei ole teostunud, ja millal te võtate vastu otsuse siseministri kohalt tagasi astuda?

Aitäh! Minu tagasiastumise teema omal ajal oli ajakirjanduslik liialdus, tookord siinsamas infotunnis ma teile täpselt niimoodi ka vastasin. Teiseks, eksite sügavalt, Siseministeeriumi väljatöötatud ja valitsuse heakskiidetud haldusterritoriaalse reformi ettevalmistuse kavadest ei ole Siseministeerium kordagi mööda vaadanud, neid on täpselt täidetud. Ja ka praegune hetk, kus valitsus peab uuesti omavalitsuste arvamuste põhjal järgmise sammu astuma, on õigel ajal kätte jõudnud. Siin ei ole mingeid kõrvalekaldumisi olnud. Mis puudutab aga taktikat - see küsimus, kas tehakse haldusterritoriaalne reform ehk omavalitsuste ühinemine või ühendamine ära 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimisteks või võetakse pikem periood -, siis tuletan teilegi meelde, et 2000. aasta märtsis oli see põhidiskussiooni objekt, kui kiiresti miski asi ära teha. Kui me oleme tööd tehes targemaks saanud ja näeme, et nii kiiresti asju teha ei õnnestu, siis tuleb lihtsalt oma strateegia ümber hinnata ja võtta asjale lähenemiseks pikemalt aega. Nii on ilmselt praegu ka kujunemas, valitsus annab võimaluse ühineda 2002. aastaks kindlasti kõigile neile, kes selleks täna on ise soovi avaldanud, nõusoleku andnud. Nagu ma enne ütlesin, vaatame läbi ka selle teema rahalised küsimused ja 2005. aastaks töötatakse välja juba uued põhimõtted, kuidas ühendatakse. Kas see on nende seaduseelnõude paranduste sisseviimine olemasolevatesse seadustesse, mis selle ühendamise paremini võimalikuks teevad, või on see tulevikus haldusterritoriaalse reformi seaduse väljatöötamise kaudu, on ilmselt juba nii tänase kui ka järgmise valitsuse otsustada.

Tänan! Ülo Tootsen, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kas te näete võimalust haldusreformi käigus kahetasandilise omavalitsussüsteemi ellukutsumiseks ja kuidas te sellisesse ideesse üldse suhtuksite?

Aitäh! See on küsimus, mis on juba oma sisult väga huvitav. Tõepoolest, Eestis me oleme taasiseseisvumise ajal katsetanud kahetasandilist omavalitsust ja praegu oleme ühetasandilise omavalitsuse juures. Ma näen kahetasandilise omavalitsuse võimalust küll, aga ainult ühel juhul. Sel juhul me läheneksime asjale maakondlikult ehk ütleksime, et meie maakond on omavalitsus, ja kõik tänased vallad selles maakonnas on osavallad või nagu väga palju propageeritakse Saksa mudelit, kus on Amt`id. Ehk tegelikult on siis üks täitevvõim ja terve rida kohalikke volikogusid, kes n-ö on oma õigused ära andnud, delegeerinud sellele suurele võimule. See võimalus on põhimõtteliselt olemas ka täna, tänases õigusruumis on see võimalik. Vallad võivad selle otsuse vastu võtta. Küll aga ei näe ma mõistliku olevat just nimelt sellist varianti, kus tänased vallad ja linnad säilitavad nii täitevvõimuaparaadi kui volikogu ja siis moodustame veel ühe omavalitsusliku tasandi, kuhu me palkame ametnikud, kuhu me valime oma volinikud, ja arvame, et sellest väikesest rahast, mis omavalitsustel on, peaksime selle kõik ära majandama. Tuletan meelde, et omavalitsused saavad ju üle miljardi ümberjaotatavat raha, sest meie arengutasemed on väga erinevad. Taanlased, sakslased on teaduslikult välja arvestanud, et kui me tahame rääkida tugevast omavalitsusest, siis tegelikult on selle elanikkonna alampiir 5000 inimest. Sama arvutasid ju ka meie teadlased välja. Järelikult, ühinemiste aluseks võiks see number olla. Kui me selle järgi toimetaksime, siis me saaksime tugevad omavalitsused, mida Eesti riigile kindlasti väga vaja on.

Tänan! Kas Tõnu Kauba suudab formuleerida lühikese küsimuse?

Jah, aitäh! See plaan mul oligi. Härra minister! Haldusterritoriaalse reformi alguse suhtes on vaidlused, millal ta algas. Aga äkki teil on selge vastus küsimusele, millal see lõpetatakse, ükskõik, kas siis ajaliselt või tingimuslikult? Või mõlemad vastused.

Aitäh! Te puudutasite küsimust, millel on igavikuline iseloom. Haldusterritoriaalset reformi ehk territooriumide ümberkorraldamist omavalitsuslikul eesmärgil on praktiseeritud juba sellest ajast peale, kui kogukonnad tekkisid. Ma usun, need teemad on üleval niikaua, kui kogukonnad eksisteerivad ehk inimestel on tahe kasutada oma põhiõigust ise oma eluküsimusi lahendada, niikaua need ümberjaotumised kindlasti ka toimuvad.

Härra minister, tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Järgmine küsimus kolleeg Küllo Arjakaselt härra rahandusministrile, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra rahandusminister! Suured mured teatavasti koosnevad paljudest väikestest muredest ja riigieelarvega seoses on suuri muresid teil ilmselt üsna palju. Vähemalt hetkel ei tahaks ma teha teie elu raskemaks ja puudutan täna vaid üht väiksemat muret ning väiksemat teemat ehk okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni teemat, millest oli varem ka juttu. Vaatasin, et komisjoni põhikiri annab väga üldsõnalise ülesande. Ja nagu öeldud, mulle teadaolevalt on jõutud üsna lõppetappi pärast mitmeid olulisi valikuid, et ikkagi see mitmeaastane töö jõuaks fini_isse. Johtuvalt sellest teemast küsimus. Kas vahepealsel ajal - nagu öeldud, teemat käsitleti ka eelarve eelnõu menetlemise ajal - on Rahandusministeerium kaalunud võimalusi otsida komisjoni finantseerimiseks teatavaid summasid vähemalt ühe aasta ulatuses ja kui ...

Aitäh, härra Küllo Arjakas!

.... ja kui, siis mis võiks olla see summa suurusjärk? Aitäh!

Härra minister, palun!

Aitäh! Vastasin küsimusele, kui oli eelarve menetlemine. Küsitud summa suurusjärk oli, kui ma ei eksi, üle 600 000. Selle perioodi jooksul, mis on möödunud teise lugemise esimesest faasist tänaseni, ei ole me arutanud, kas seda summat taastada või mitte. Meie seisukoht on selline, et kui selline töö on olemas ja tõepoolest järgmisel aastal valmis saab, siis valitsus on kindlasti valmis selle töö eest maksma, st et me peaksime selle lahendama valitsuse reservi kaudu. Nii et siis sõltub juba kõik sellest, et see töö oleks valmis, ja me kindlasti finantseerime seda. Kindlasti tuleb möönda, et see komisjon on loodud, ja kui komisjoni töö saab lõpuks ühele poole, siis valitsus peab seda ka vajalikuks finantseerida.

Tänan! Küllo Arjakas, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra minister! Probleem tekkis suuresti sellest, et täpsustamata on jäänud lähteülesanne ja seoses sellega on üsna raske täpsustada ka lähteülesande täitmist. Komisjoni põhikiri formuleeris lähteülesandena okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest kokkuvõtte tegemise. See on suur ülesanne. Selle alla lähevad inimkaotused, looduse ja keskkonna kahjud, äraveetud varad jne. Nagu öeldud, täpsem ülesanne on jäänudki täpsustamata ja sellest küsimus, kes seda tüüpi komisjonide puhul, milline institutsioon või milline isik, peaks selle ülesande selgelt formuleerima, et Rahandusministeeriumil oleks alus jälgida, kuidas seda on täidetud ja milliste etappide lõikes?

Aitäh! Esiteks ütleksin seda, et kahtlemata on tegemist riigieelarve kogumastaabis mitte just liiga suure summaga. Ma olen valmis neid põhjalikumaid käsitlusi kahe järgmise lugemise vahepeal ka läbi vaatama, sest ikka on mingeid otsi, mis tuleb veel enne viimaseid lugemisi kokku sõlmida. See on üks asi. Teine asi on see, et teoreetiliselt peaksid niisugused ülesanded olema kajastatud tegevuskavas, mille alusel kantakse riigieelarvest, kui ma ei eksi, artikli 59 all (sihtotstarbelised ülekanded vastavalt tegevuskavale) üle, siis kinnitatakse see tegevuskava. See on vastava ministri ja vastava tegevuskava täitja vaheline kokkulepe ning selle alusel saab jälgida, kuidas seda või teist tööd on tehtud. See komisjon töötab Riigikantselei alluvuses, nii et tegelikult peaks selle ülesande püstitama ja formuleerima riigisekretär koos vastava komisjoni endaga.

Küllo Arjakas, palun!

Nagu te panite tähele, Riigikantselei esindaja vangutas pead seda vastust kuuldes, aga ma ei hakka sellest vastusest edasi minema. Me mööname ilmsesti üheskoos, et selle komisjoni töö on riiklik ülesanne, konkreetne ülesanne on jäänud formuleerimata ja enam ei ole vist mõtet arutleda, mis, kus ja mis põhjusel jäi tegemata. Aga kas teile ei tundu, et see ülesande formuleerimatus on tekkinud mingil põhjusel ja mingist ajast, kas see ei ole teie silmis teatav väikene toetusargument, et seda enam ikkagi leida see üsna väikene summa, nagu te formuleerisite?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, olen kindlasti valmis tõsiselt selle asjaga tutvuma ja lahendusvõimalusi otsima. Ma palun vabandust, et ma eksisin, see ei ole Riigikantselei all, vaid Riigikogu Kantselei all. Aga põhimõtteliselt peaks ikkagi olema nii, et täitevametkonna juht peaks selle asja kirja panema, mis just täpselt on vaja teha. Nii et järelikult tegeleme selle asjaga.

Suur tänu! Küsimuse käsitlemine on kõiki pooli rahuldavalt lõpetatud. Kolleeg Urmas Laht, palun küsimus härra rahandusministrile!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ka minu küsimused puudutavad eelarvet. Tooksin välja mõningad kokkulepped, mis Vabariigi Valitsuse ja põllumeeste ühenduste eksperdid on saavutanud järgmiseks aastaks. Et jätkata samas mahus toiduainete ehk põllumajandussaaduste tootmist, vajab Eesti põllumajandus ca 801 miljonit krooni. Riigieelarve projektis kajastub sellest summast umbes pool ehk ca 400 miljonit. Nüüd on teada, et te soovite riigieelarve mahtu vähendada umbes 500 miljoni krooni võrra ja siit minu küsimus. Kas Rahandusministeerium on teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku vähendada ka Põllumajandusministeeriumi eelarvet?

Aitäh! Kõnealune muudatus, mis on praegu lõplikult formuleerimisel, püstitas kõikide ministeeriumide ette ülesande kärpida ülalpidamiskulusid, mida ka tehti. Nii et kindlasti on sees ka Põllumajandusministeeriumi kärbe, kuid seal ei ole sees põllumajandustoetuste kärpimist. Mida mina isiklikult sellest asjast arvan, jääb minu arvamuseks, aga põllumajandustoetuste 400 miljonit on päris kopsakas summa, seda ei kärbitud.

Tänan! Urmas Laht täpsustab.

Suur tänu, härra minister! Suur tänu sellise hea vastuse eest, et põllumehed teavad, et vähemalt see 400 miljonit jõuab nendeni. Kuid ma küsiksin ühe täpsustava küsimuse. Kui Vabariigi Valitsuse ja toetajate eksperdid on arvutanud, et 800 miljonit on vajaminev summa, et jätkata samas mahus toidutoorme ehk põllumajandussaaduste tootmist, kas valitsus ehk Rahandusministeerium on arutanud, kui palju väheneb järgmisel aastal põllumajandustootmine, kui me anname vajamineva 800 miljoni asemel 400 miljonit toetust?

Aitäh! Ma pean homme esinema põllumajandusliku kallakuga üritusel ja tutvusin just sellega seoses põllumajandusliku tootmise ülevaatega. Praegu näitavad kõik kliendid tõusutrende. Nii et kindlasti ei saa öelda, et järgmisel aastal põllumajandustootmine väheneb. Ja minu sügav veendumus on, et ei saagi loota tootmise kasvule toetuste abil. Lõppude lõpuks on toetused võimalikud ainult ajutiselt - aga see on filosoofiline küsimus -, selleks et mingist üleminekuetapist üle aidata. Aga konkurentsivõimele mõjuvad kõik toetused kahjulikult. See on minu isiklik arvamus. Niisugust arvutust ei ole põhjust teha, et toetuste vähenemine tähendaks ka tootmise langust. Peale selle tahaksin ma veel kord öelda, kui te vaatate seletuskirja kõige paksemat osa, siis te näete, et Põllumajandusministeeriumi kasvutempod on nii ilma välisabita kui koos välisabiga tunduvalt kiiremad kui teiste ministeeriumide kasvutempod ja eelarve kasvutempo keskmiselt ning see tendents jääb paigale ka pärast muudatust. Järelikult ei saa kuidagiviisi öelda, et selle eelarvega teeksime põllumeestele liiga, võrreldes teistega.

Tänan! Urmas Laht, teine täpsustav küsimus.

Suur tänu, härra juhataja! Ma niivõrd ei täpsusta, kuivõrd ütleks vastuargumendi. Tõesti, Põllumajandusministeeriumi eelarvelised eraldised suurenevad, kuid need ei suurene põllumajandustootjate otsetoetustele, vaid need suurenevad eelkõige struktuuride ülalpidamisele ja juhtimiskulutustele. Mis puudutab otsetoetusi, siis need on vähenenud 1998. aastaga võrreldes ca 300 miljonit. Aga ma ei oota sellele vastust.

Palun, härra minister!

Väitlus on huvitav ja sisukas, kindlasti on seda võimalik jätkata. Ma ütleksin vastuargumendina, et need summad, mis on ette nähtud teatud struktuuride toetamiseks ehk igasuguste järelevalvete ja kvaliteedinõudeid jälgivate institutsioonide toetuseks, tegelikult ju ka toetavad põllumajanduse konkurentsivõime kasvu. Nii et ei tahaks kuidagi öelda seda, et ainult otsetoetused on need, mis põllumajanduse konkurentsivõimet toetavad.

Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Järgmine küsimus kolleeg Koit Pikarolt härra siseministrile, palun!

Tänan, härra esimees! Härra siseminister! Mul on hea tsiteerida teie esinemist ministrite reklaamiüritusel 14. detsembril, kus te ütlesite, et uus eelarve ja eriti Siseministeeriumi eelarve aitab kaasa kodanike turvalisusele. Minu küsimus on kaudselt seotud turvalisusega. Selle aasta novembri alguses jõustus politseiteenistuse seaduse ja politseiseaduse muutmise seadus, mis näeb ette politseinike eripensioni. Teie olete andnud korduvaid lubadusi, et see raha leitakse 2002. aastal. Rahandusminister on öelnud, et see raha tuleb leida Siseministeeriumi enda eelarvest. Kuna eilsest on olemas valitsuskabineti otsus kärbete kohta, siis minu küsimus on kahes osas. Kas selline raha leitakse ja milliste kärbetega millistelt Siseministeeriumi eelarve ridadelt?

Härra minister, palun!

Aitäh! Jätkuvalt on mul hea vastata teile, et kuna Riigikogu on ühe otsuse vastu võtnud, siis on see meile kõigile täitmiseks. Lahendusi praegu alles otsime koos Rahandusministeeriumiga ning me loodame, et sellel hetkel, kui eelarve vastu võetakse, on see küsimus lahendatud.

Tänan! Koit Pikaro, täpsustav küsimus, palun!

Tänan, härra esimees! Härra siseminister! Mind siiski huvitab, kui suur see summa on, mis leitakse 2002. aastaks politseinikele eripensioni maksmiseks. Miks ma seda täpsustan? Sellepärast et on juttu olnud vähemalt kolmest erinevast summast. Riigikogu õiguskomisjonis oli juttu 27 miljonist, Politseiameti esindajad on nimetanud 35 miljonit ja üleeile nimetasid Politseiameti ametnikud juba üle 50 miljoni krooni ulatuvat summat. Kui suur see summa on, mille te koos härra rahandusministriga siiski leiate?

Aitäh! Kuna tegemist on paljuski prognoosimisega, sest et me ei tea täpselt, kui palju inimesi soovib seda õigust kohe kasutada, siis me praegu arvestame 20 miljoni krooniga. Kuna aga tegemist on summaga, mida võib tõlgendada kui arvestuslikku, selles mõttes, et me ei oska prognoosida selle täpset vajadust, siis kindlasti on võimalikud ka teised lähenemised, kui prognoosid hakkavad tegelikkuseks saama. Me hakkame saama ümbervormistusavaldusi, nende järgi saab kõiki neid ümberarvestusi toimetada ja vastavalt seadusele ka tegutseda.

Tänan! Koit Pikaro, teine täpsustav küsimus, palun!

Tänan, härra esimees! Härra siseminister! Ma ei ole teiega päris nõus, et tegemist on ainult prognoosimisega, kuna teile alluvast ministeeriumist on tulnud Riigikogule, täpsemalt, õiguskomisjonile konkreetsed tabelid, kus on ära näidatud ühe isiku täpsusega, kui palju on neid politseinikke, kes töötavad ja soovivad minna sellele pensionile, ja vastupidi, kes juba saavad väljateenitud aastate pensioni ja soovivad ümbervormistamist. Seal ei ole tõepoolest isegi ümardamist kümne isiku täpsuseni. Küsimus on veel lihtsam. Oleme lugenud mitut ETA teadet selle kohta, et valitsus on väga õiglaselt keeldunud Siseministeeriumile eraldamast raha nn sideohvitseri töö ja tegevuse tasustamiseks Peterburis. Ma saan aru, et see on siseministri impeeriumi möödalaskmine, et seda summat ei planeeritud selle aasta eelarveks. Kas järgmiseks aastaks on see ette nähtud?

Aitäh! Kui te soovite midagi nimetada möödalaskmisteks, vigadeks, siis teil on selleks kindlasti oma põhjus olemas. Ainult tahan lisada asjade kohta, mida võib teoreetiliselt välja arvutada. Näiteks me võtame statistilised andmed, vaatame, kui palju selles vanuses inimesi meil kuskil süsteemis töötab, ja oletame, et nad kõik lähevad kohe seaduse jõustumise järel oma õigust realiseerima 100%-liselt. Siis saame tõesti ühe tulemuse. Kuid absoluutselt niimoodi tavaliselt kunagi ei käituta, seda enam, et selliseid avaldusi - kui palju sooviks mida teha - ei ole võetud. Nii et see oli arvestuslik, mis teile õiguskomisjoni toodi, näidates maksimaalset vajadust, mis selle seaduse jõustumisel võib tekkida. Mis puudutab meie diplomaatilist töötajat Peterburis, siis ka tema tööle asumine oli lahtine kuni aprillikuuni sellel aastal ja eraldi reana sellist kulu Politseiameti ega Siseministeeriumi eelarves ei planeeritud. Nüüd on ta seal töötanud, tema kulud on kõik kaetud. Järgmise aasta eelarves kasvab Politseiameti töötasufond, võrreldes teiste Siseministeeriumi haldusala ametitega, kõige enam ja need küsimused saavad lahendatud. Samamoodi tuleb ära lahendada järgmisel aastal juba eelarveliselt Haagi mineva politseiohvitseri küsimus, kes hakkab Eestit esindama Europoli juures. Need on asjad, mis lahendatakse paljuski eelarvesiseselt, ilma et me selleks küsiksime lisavahendeid. Oluline on praegu see, et eelarvekärbete tõttu ei ole me loobunud politseinike, päästjate palgatõusu põhimõttest.

Tänan! Koit Pikaro, kolmas täpsustav küsimus, palun!

Tänan, härra esimees! Härra siseminister! Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et diplomaadid või politseinikud esindavad Eesti riiki välisriikides. Ainult ma tahan juhtida teie tähelepanu, et näiteks Soome Vabariigist kutsuti Eesti politsei esindaja, kes oli seal aastaid töötanud, tagasi just nimelt rahalistel põhjustel. Küsin väga lühidalt. Palun motiveerige, miks on selleks järgmiseks eelarveaastaks tulemusjuhtimise rakendamiseks Siseministeeriumis planeeritud 29 (või isegi veidi rohkem) miljonit krooni. Ma ei taha öelda, et selle aasta summa oli 1,1 miljonit, aga ma tahan teada, miks selline tohutu suur summa on selleks planeeritud.

Aitäh! Täpsustan teie märkust Soomes olnud sideohvitseri kohta ja ütlen teile teadmiseks, ta ei kutsutud tagasi ainult rahalistel põhjustel, seal oli ka teisi probleeme. Tahaksin veel rõhutada, et alati ei ole sideohvitseri kohalolek esmane, et oma koostööd parandada. Soomega koostööks on moodustatud meie ja Soome politseiohvitseridest koostöömeeskond nn Taskforce FinEst, nagu teda lühendatult kutsutakse, mis tegeleb organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse küsimustega. Ma pean tunnistama, et selle üksuse tegutsemine on ilmselt efektiivsem kui ühe ohvitseri asumine Soomes. Oleme seda korduvalt Soome siseministriga arutanud ja tõdenud, et selline lahendus on praegu ilmselt piisav. Mis puudutab aga tervet eelarvet ja tulemusjuhtimise palgafondi, siis juhiksin teie tähelepanu sellele, et käesoleval aastal rakendas Siseministeerium tulemusjuhtimise printsiipi ainult ministeeriumis, kuna ametites tänu pingelisele eelarvele ei olnud vabu vahendeid, et sellist fondi moodustada. Küll aga on politseis ja päästealal rakendatud sellel aastal pilootprojekte koos oma heade partneritega välismaal, et see tulemusjuhtimise teema kompleksselt lahendada, saada kogemus ja asuda seda rakendama. Selles 30 miljonis kroonis sisuliselt ongi juures 3% politsei ja 2% päästeala palgafondist, mis neile on ette nähtud, mida ei ole kusagilt mujalt võetud, vaid see on palgafondi vähendamise arvel sinna kokku pandud teadmisega, et seda saab kasutada tulemusjuhtimiseks.

Tänan! Härra minister, Riigikogu liikmetel on ka kohapeal registreeritud küsimus. Elmar Truu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Vastates minu esimesele küsimusele, ütlesite, et haldusreform jätkub. Iga reform vajab teatud kulutusi, raha. Reformi jätkamine nõuab teatud raha. Ma küsingi: kui palju on haldusreformile kulutatud raha sel aastal ja eelmisel aastal ning kui suured on kavatsused kulutada järgmisel aastal?

Aitäh! Kahjuks ei pea me eraldi arvestust, kui palju meie töötajad oma tööajast kulutavad haldusterritoriaalse reformi ettevalmistamiseks, kui palju teiste kohalike elu küsimuste lahendamiseks. Ma tahan öelda seda, et vaatamata haldusterritoriaalse reformi ettevalmistamisele ei ole Siseministeerium oma üksuste inimeste arvu suurendanud, nii nagu oli enne, on ka täna. Osal inimestel on otsene ülesanne sellega tegelda. Lisaks sellele on sellel aastal 1,2 miljoni krooni eest tehtud trükiseid, on tehtud uuringuid. Ka see viimane, mis teie kätte tuli, on selle raha eest tehtud. Osa uuringuid on ostetud, näiteks seesama inimeste tõmbekeskuste väljaselgitamise uuring, sealt on osa informatsiooni ostetud, nii nagu meil on seda oma tööks vaja olnud. Järgmisel aastal on omavalitsuse ja regionaalarengu osakonnale planeeritud erinevate teenuste ostmiseks kaks miljonit krooni ehk see on raha, millest meil tuleb nii regionaalpoliitilisi kui omavalitsuslikke küsimusi lahendada. Haldusterritoriaalse reformi jaoks oleme teinud ettepaneku, et me peaksime selle raha väljamaksmisel arvestama põhimõtet, et 1/3 toetusrahadest makstakse välja ühinemisaastal ja 2/3 sellele järgneval aastal. Seda praktiseeritakse ka näiteks Soomes, Rootsis, Saksamaal, sest ühinemised üldjuhul ei ole planeeritavad, aga toetuste väljamaksmiseks on raha vaja, siis ei koormata mitte jooksvat aastat, vaid sellele järgnevat aastat. Meil on rahandusministriga veel vaidlemisel järgmiseks aastaks 10 miljoni reserveerimine.

Härra minister, tänan! Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Juba mitmendat korda ei saa siin saalis vastust selle kohta, kui palju tegelikult läheks tarvis raha eripensionide jaoks. Mul tekib küll kahtlus teie töö tulemuslikkuses ja juhtimise tulemuslikkuses, kui te isegi omaenda süsteemi sees ei saa järele uurida nii lihtsalt asja nagu see, kui paljud teie inimesed kavatsevad kasutada eripensioni saamise võimalust.

Aitäh! Saab küll, aga ei ole pidanud mõistlikuks ega vajalikuks kuulata kõigi nende inimeste kohta üksikasjalikult järele: palun, mida te kavatsete teha pärast seda, kui Eesti Vabariigis võetakse vastu seadusmuudatused ja te saate võimaluse minna eripensionile? Me ei ole seda teinud, me peame seda inimese enda tahte avalduseks, mitte sunnivahendiks. Me ei ütle politseinikule, kes on pensionieas ja töötab hästi, et nüüd on sul aeg ära minna. Me näeme seda pigem vastupidi. Kui te mäletate, me ju sätestasime ka selle, et inimene, kes tahab politseis edasi töötada pärast pensioniea saabumist, saaks seal edasi töötada. Pigem on meil teistpidine tendents, kui need inimesed, kes on ametikohtadel, mis ei nõua väga tugevat füüsilist vormi, on valmis edasi töötama. Meil on selle üle heameel, et meie uurijaid ei ole massiliselt pensionile minemas. Mis puudutab aga meie haldussuutlikkust, siis ma muidugi vaidleksin teile vastu sellel lihtsal põhjusel, et me oleme siiamaani kõik seadused, mis on olnud seotud inimestega, täitmiseks võtnud ega ole kellelegi ka midagi kompenseerimata jäänud, inimesed on vastavalt seadustele saanud ka palgad kätte. See on seaduste täitmine ja selles on arvestus täiesti korralikult olemas. Samamoodi, nagu te minu käest küsite, võiks ju küsida ka teie käest, et millal me kõik kavatseme ükskord pensionile minna.

Härra minister, tänan! Toivo Tootsen, ma palun vabandust, teen ettepaneku küsimuse käsitlemine lõpetada. Kolleeg Tõnu Kauba, küsimus härra rahandusministrile.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud rahandusminister härra Kallas! Ma küsin sama, mida ma olen teilt ükskord juba küsinud, aga ma loodan, et teil on nüüd aega ja võib-olla ka juba rohkem kogemusi sellele küsimusele vastamiseks, kuna tegemist on üldise küsimusega, millele vastamine võis esimene kord lihtsalt kiirustades ebaõnnestuda. Nimelt on tulemas väga suur eelarve kärbe, st valitsuse otsus rahad, vaatamata esialgu esitatud eelarvele, teistmoodi ümber jagada. Meie küsimus siit saalist on eeskätt selline. Millises ulatuses te peate seda toimuvat või toimunut eetiliseks, ausaks Eesti riigi ja valijate suhtes, kui praktiliselt on Riigikogu tervikuna, aga muidugi eriti opositsioon, jäetud kõrvale eelarve menetlemise nii olulisel etapil, s.o sellise suure kärpe tegemisest?

Härra minister, palun!

Aitäh! Eelarveprotsess on alati olnud täpselt ühesugune. Kõikidel aastatel on üht või teist tulnud eelarve menetlemise käigus muuta. See aasta ei ole selles mõttes eriline. Nii on neid parandusettepanekuid alati käsitletud. Praegu on tegemist reageerimisega majanduses toimunud muutustele, mis on olnud oodatust tõsisemad. Järelikult neid ei saanud arvesse võtta siis, kui eelarve eelnõu valmis. Nii et ma ei näe siin absoluutselt mitte midagi ebanormaalset, et valitsusel on oma ettepanekud, kuidas teatud kulusid kärpida. Suurusjärk on ümmarguselt 500 miljonit ja need ettepanekud laekuvad Riigikogusse arutamiseks, nii nagu kõik teisedki ettepanekud. Ma ei näe, et oleks kuidagiviisi menetletud erinevalt kogu muust eelarveprotsessist.

Tänan! Tõnu Kauba, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Selle aasta eelarve menetlus on siiski oluliselt erinev näiteks sellest, mis oli 3, 4, 5, 6 aastat tagasi. Me ei aruta siin väga täpselt, kuidas meil üldse eelarve menetlus on muutunud, aga rõhutame just seda, et esitatav kärbe oma mahus on silmatorkavalt suur ja täiesti põhjendatult küsivad väga paljud inimesed, ka need inimesed, kes olid eile Lossi platsil oma rahulolematust väljendamas valitsuskoalitsiooni sotsiaalpoliitika suhtes või tegelikult selle sotsiaalpoliitika puudumise suhtes, kas seda raha või samas suuruses raha ei oleks siiski võimalik leida väga paljude lahendamata sotsiaalprobleemide leevendamiseks, lahendamisest võib-olla isegi ei saa rääkida. Ehk teisiti öeldes, kas ei oleks pidanud eelarve kokkukirjutamise ajal, see on põhiliselt käesoleva aasta kevadel, pidanud arvestama ...

Tõnu Kauba!

... neid sotsiaalprobleeme, mis on täna reaalselt näha?

Aitäh! Eelarve tervikuna, nii nagu teie kolleeg on välja arvutanud, et seal on 80 000 numbrit, koosneb keerulistest seostest, see on üks tervik, see tervik lähtub sellest, et majandus annab oma parameetrid, millest lähtudes eelarve koostatakse, valitsuse ülesanne on nendes parameetrites valikud teha ja need valikud on tehtud. Need valikud on teile esitatud, nendest valikutest rõhuv enamik on niisugused, mida kõiki ei saa rahuldada. Ei ole kusagil maailmas niisugust eelarvet, mis kõiki rahuldaks, kas siis neid, kes sealt raha saavad, või neid, kes raha ei saa. Nii et selline on see eelarve, mis on välja pakutud. Mis puutub sellesse kärpesse, siis ma tahaksin vastu küsida: kas te peate õigeks, et me ei teeks seda kärbet? Kes sellisel juhul vastab adekvaatselt ka avalikkusele, kas Eesti riik suhtub tõsiselt nendesse viimase aja muutustesse majanduses või mitte? See valik on loomulikult ka olemas. Meie arvamus on, et nendele muutustele tuleb reageerida, mingisuguse kärpe tegemine ei ole mingisugune rõõmus asi või meeldiv ülesanne, parema meelega seda ei tee. Kuid me leidsime, et just nii on tegelikult ausam ja õiglasem ka ühiskonnale öelda, kuidas me riigi rahadega ümber käime.

Tõnu Kauba, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma saan vastata esitatud küsimusele. See on muidugi uus vorm sellises infotunnis. Ei, sellisel kombel toimunut ma kindlasti ei pea õigeks. Aga ma tahan küsida väga lihtsa kas-küsimuse. Kas see menetluskord, nii nagu see käesoleval aastal on ja mõnevõrra oli ka eelmisel aastal, teie arvates peaks jääma reegliks, kas sellisel kombel peaks alati Eestis edaspidi riigieelarvet menetlema või tuleks seda korda muuta?

Aitäh! Ma tõlgendaksin küsimust. Kui te puudutate seda võimaliku majanduskasvu prognoosi muutust ja sellest tulenevat parandust, siis ma loodan väga, et see jääb ainuerandiks ja mitte kunagi enam niisugust vajadust ei teki. See kindlasti ei ole hea, et niisuguseid muudatusi tuleb eelarveprotsessis teha. Mis puutub muusse protsessi, siis see võiks enam-vähem nii kulgeda, nagu ta praegu kulgeb. Rohkem ei oska midagi vastata.

Suur tänu! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Kolleeg Laine Tarvis, palun küsimus härra rahandusministrile!

Suur tänu! Austatud minister! Minu strateegilise juhtimise küsimus puudutab samuti riigieelarvet. Riiklike investeeringute programm ei täida talle pandud ülesandeid pikaajalise investeerimisplaanina, kuna seda muudetakse pidevalt. 2000. aasta riigivara kasutamise ja säilimise aruande järgi olid Haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi real ainult mõned objektid sellised, mis maksumuselt ja ajagraafikult erinevatel järjestikustel perioodidel kokku läksid, seega tundub, et ministeeriumid teevad, mida nad tahavad. Riigieelarve seaduse muutmise seaduses on RIP-i kohta kirjutatud, et valitsus kinnitab, mitte Riigikogu. Nüüd on mul küsimus: milliste vahenditega saavutatakse RIP-i järjepidevus? Ei ole ju loogiline, et seda kirjutatakse ainult moepärast.

Aitäh! See on väga tõsine küsimus ja sellega on tegelnud kõik Eesti valitsused, niipalju kui mina seda tean. Paraku ei ole me kaugemale jõudnud sellest, et nn riiklike investeeringute programm on üks eelarve seletuskirja osa ja see seletuskirja osa siiski üldjoontes kajastab neid objekte, mille ehitamist ühe või teise perioodi jooksul riigieelarvest finantseeritakse. Ka meie oleme seda analüüsi teinud. Aga see, et seal konkreetsed summad muutuvad ja tehakse otsus, lähtudes konkreetse aasta eelarvest, on olnud tõepoolest mõnes mõttes paratamatu. Peaksin õigeks seda praktikat selles suunas korrigeerida, et investeeringute programm oleks jäigem, kuid teistpidi mõistan ka neid ministreid, kes on paratamatute valikute ees konkreetse aasta eelarves ja teevad siis seal vastavalt oma äranägemistele ja põhjendustele korrektiive. Nii et probleem on olemas. Ei oska praegu öelda, kuidas seda oleks võimalik nii lahendada, et paindlikkus üht- või teistpidi ära ei kaoks. Kuid ma arvan, et see on laiem, riigi kui terviku strateegia planeerimise küsimus ja selle sees peaks olema ka investeeringute strateegia. Strateegiliste plaanide väljatöötamine on suur ja keeruline töö.

Tänan! Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Praegu oli kord, et ministeeriumi valitsemisala eelarveprojekt koos tegevus- ja majandusarengu kavaga esitatakse Rahandusministeeriumile, kus see läbi vaadatakse. 2000. aasta riigivara kasutamise ja säilimise aruanne väidab, et enamikus riigielu valdkondades puudus strateegiline dokument, et ainult 37% oli kaetud. Mul jääb selline arusaamine, et Rahandusministeeriumis nende tegevuskavade läbivaatamisse tõsiselt ei suhtutud. Riigieelarve seaduse muutmise seaduse järgi on eelarveprojekti läbirääkimised Rahandusministeeriumis muudetud ähmasemaks ja samal ajal on juurde tulnud üks aruanne, mida ministeerium esitab oma strateegiliste arengukavade täitmise kohta. Nüüd on mul küsimus: kuidas garanteeritakse, et ministeeriumil oleks terviklik dokumentatsioon, mis kajastaks tegevust programmist poliitikani, ja kes hakkab kontrollima enne valitsusele esitamist, mida ja kuidas see ministeerium on tegelikult täitnud oma programmid?

Aitäh! Tegevus- ja majandusarengu kava on riigieelarve eelnõu seletuskirja üks osa, mille maht on tänavu umbes kolm korda suurem, kui oli eelmisel aastal. See peaks olema see dokument, mis on ministeeriumide valitsemisala kohta tervikuna. Kindlasti on seal väga palju, mida täiustada ja parandada. Kuid selline dokument on nüüd teist korda koostatud ja järgmise aasta aprillis me hakkame esimest korda analüüsima tõsiselt seda, kuidas seda plaani on täidetud. Mis puudutab strateegiliste dokumentide katvust, siis ma ei oska öelda, mille kohta see nüüd täpselt käis, sest strateegilisi dokumente on väga suur hulk ja eri valdkondades on neid koostatud erinevalt. Kõikide asjade kohta ei ole strateegiaid. Mina isiklikult kindlasti pürgin selle poole, et see süsteem ühtlustuks ja korrastuks, et oleks üks strateegiate hierarhia, mis siis peaks olema ka jälgitav ja kontrollitav, ning loomulikult on nende tegevus- ja majandusarengu kavade jälgimine Rahandusministeeriumi peal. Nii et meie ilmselt teeme selle täitmisest valitsusele kokkuvõtte, et siis ühiselt seda analüüsida.

Tänan! Laine Tarvis, teine täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Jutt oli ministeeriumide strateegilistest arengukavadest. Aga mul on veel küsimus. Riigikogu otsus "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika aluste heakskiitmine" ütleb, et Eesti majanduspoliitika baasdokumendid on riiklik arengukava, Eesti majanduse arengukava, eelarvestrateegia, IMF-i majanduspoliitiline memorandum ja Eesti Vabariigi Valitsuse tegevuskava Euroopa Liitu integreerumiseks, ja nende dokumentide õiguslikuks kehtestamiseks julgeolekupoliitika alused põhjust ei anna. Riigieelarve seaduse muutmise seadus kehtestab eelarvestrateegia, säästva arengu seadus räägib mitmesugustest keskkonda muutvate rahvamajandusharude arengukavadest. Aga millised seadused kehtestavad ülejäänud arengukavade esitamise?

Väga tõsine küsimus, võin ainult jagada teie arvamust selle kohta, et siin valitseb meil suur segadus. Niisugust seadust, mis kehtestaks strateegiliste arengukavade koostamise põhimõtted ja nende omavahelise seotuse, ei ole olemas. Riigieelarve seaduses on üks volitusnorm, on öeldud, et riiklik arengukava peab olema kooskõlas riigieelarvega, mida ta enam-vähem ka on. Kindlasti leiab mõningaid detaile, mis ei ole just nii täpselt kajastatud, kuid üldiselt meie suund on olnud see, et see riiklik majanduse arengukava - mida nimetatakse ka keskmiktegevuskavaks ja mis igal juhul koostatakse igal aastal kolmeks järgnevaks aastaks - on seotud eelarvega. Selleks annab uus riigieelarve baasseadus ka volitusnormi. Aga need arengukavad ei ole ükski seaduse jõuga. Tegelikult ikkagi ütleb eelarve baasseadus, kuidas seda peab koostama, ja kõik need arengukavad on mingil moel poliitilised otsused. Nende alusel tehakse seadused, on see siis eelarve seadus või on see mõni välissuhtlemisega seotud seadus. Nii et niisugust seadust ei eksisteeri, mis otseselt ütleb, kuidas arengukava peaks välja nägema ja kuidas tema otsused jõustuvad. Ma ei kujuta ka ette, kas niisugust on päris võimalik ja mõistlik teha.

Tänan! Arvo Sirendi, kohapeal registreeritud küsimus, palun!

Suur tänu! Mul on küsimus haiglate ehitamise kohta. Aeg-ajalt tuleb mõni rootslane või muu välismaalane ja ajab kõik senised plaanid segi ning siis hakatakse kuidagimoodi jälle seda asja korraldama. Nüüd on hulk aastaid mööda läinud, kui Pärnu haigla pidi valmis saama, aga ei ole tänaseni valmis. Samal ajal juba räägitakse mingisuguse haigla ehitamisest Tartusse. Kas see on lihtsalt jutt ja unelmad, millest räägitakse riigis, või on ka valitsus oma seisukohaga selles osas püüdnud kaasa rääkida?

Aitäh! Eksisteerib tervishoiuasutuste arengu kava, mida nimetatakse erinevate nimedega, kus on sees nii Pärnu haigla ehitus kui ka Tartu uue haigla ehitus. Seal on uuendatavate ning rekonstrueeritavate haiglatena kirjas 13 haiglat. Nii et Pärnu haigla ei ole kusagile välja kukkunud. Aga selline plaan tõepoolest eksisteerib. Seal on tõesti kasutatud ka välismaiseid eksperte, aga see on siiski Eesti enda tervishoiuvõrgu arengu kava.

Suur tänu! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Lugupeetud kolleegid! Teie ette on ilmunud ka minister Katrin Saks. Ma tänan teda armastusväärse tuleku eest! Teil on võimalik esitada kohapeal registreeritud küsimusi loomulikult nii temale kui ka teistele ministritele. Kui seda soovi ei ole - ekraan on tühi -, siis tänan teid küsimuste esitamise eest, ministreid ja Katrin Saksa lahke kohaloleku eest! Riigikogu infotund on lõppenud.

Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu kolmapäevast istungit. Olen juhatuse nimel valmis vastu võtma teie ettepanekuid eelnõude ja arupärimiste kohta. Kolleegidel palun registreeruda! Vabariigi Valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi, palun esimesena!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse riigivapi seaduse § 6 muutmise seaduse eelnõu, ettekandja siseminister Tarmo Loodus.

Suur tänu! Jätkavad kolleegid. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon annab menetlemiseks töö- ja puhkeaja seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu eesmärk on lükata edasi mõne sätte jõustumine 24. jaanuaril k.a vastuvõetud ning 1. jaanuarist 2002 jõustuvas töö- ja puhkeaja seaduses. Peatselt jõustuv seadus muudaks, arvestades olukorda tööturul, ilmselgelt halvemaks paljude töötajate olukorra. Edasilükkamine ületunnitöö piirangute ja nn kohakaasluse mõiste sisustamise sätte osas annab aega ka neile institutsioonidele, kellest sõltub palgakorraldus eelkõige avalikus sektoris, need on pedagoogid, päästeametnikud, meditsiinitöötajad jpt. Kahtlemata ei saa heaks kiita seda, et inimesed teevad massiliselt ületunnitööd, kuid tasakaalust äärmiselt väljas oleva palgakorralduse tõttu ei saa töötajaid panna ka olukorda, kus nende reaalsissetulekud ainuüksi selle seadussätte jõustumise tõttu vähenevad. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsiooni üleantud töö- ja puhkeaja seaduse muutmise seaduse eelnõule ja valitsuse riigivapi seaduse § 6 muutmise seaduse eelnõule, juhul kui nad vastavad meie kodukorras esitatud tingimustele, nimetab juhatus juhtivkomisjonid kolme tööpäeva jooksul. Rohkem sooviavaldusi ei näi olevat. Austatud Riigikogu, palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreeris ennast 60 Riigikogu liiget. Lugupeetud kolleegid, juhatusele on laekunud üks palve kultuurikomisjonilt. Nimelt palutakse pikendada seaduseelnõu 736 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega. Eelnõu on esitanud Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Peeter Kreitzberg, Viive Rosenberg ja Olev Raju ning see on koolieelse lasteastutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu. Panen ettepaneku hääletusele. Austatud Riigikogu, panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada seaduseelnõu 736 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega täiskogu VII istungjärgu üheksanda töönädalani. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Kultuurikomisjoni ettepaneku poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 7 on erapooletud. Ettepanek leidis toetust ning seaduseelnõu 736 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega on pikendatud täiskogu VII istungjärgu üheksanda töönädalani.

Järgnevalt teated Riigikogu juhatuselt. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised seaduseelnõud: Riigikogu liikme Enn Tarto käesoleva aasta 19. novembril algatatud Riigikogu otsuse "Ettepanek Vabariigi Valitsusele Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) missiooni Eestis lõpetamise kohta" eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud väliskomisjon; Riigikogu juhatuse käesoleva aasta 20. novembril algatatud Riigikogu otsuse "Riigikohtu liikme Triinu Verniku kohtuniku ametist vabastamine" eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on nimetatud põhiseaduskomisjon. Riigikogu juhatus edastas Riigikogu liikmete Urmas Lahe, Ülo Tootseni ja Georg Pelisaare esitatud arupärimise härra põllumajandusministrile.

Lugupeetud kolleegid, täpsustame oma tänast päevakorda. Me jätkame eilse päevakorrapunktiga, mis jäi pooleli tööaja lõppemise tõttu, see on Riigikogu liikmete Kadri Jäätma, Tõnu Kõivu ja Paul-Eerik Rummo algatatud seaduseelnõu nr 880. Siis jääb meil veel seaduseelnõu 874 esimene lugemine. Kas te olete nõus, et me täpsustaksime ka kolmapäevase päevakorra ettekandjaid ja kaasettekandjaid kohe nüüd? Tänan! Sellisel juhul palun tähelepanu! Kolmapäevase päevakorra punkt nr 2 on seaduseelnõu 866 teise lugemise jätkamine, ettekande teeb justiitsminister Märt Rask ja kaasettekandeks on palutud sõna anda Majandusministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna elamutalituse juhatajale Kaie Kunstile. Teine täpsustus puudutab kolmandat päevakorrapunkti, mis on seaduseelnõu 607 teise lugemise jätkamine, kaasettekandeks on palutud sõna anda Riigikohtu halduskolleegiumi esimehele Tõnu Antonile. Järgmine täpsustus puudutab meie tänase päevakorra 11. punkti, mis on seaduseelnõu 896 esimene lugemine, ettekande teeb rahandusminister Siim Kallas ja kaasettekandeks on palutud sõna anda Majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Ell-Mari Koppelile. Järgmine täpsustus puudutab meie päevakorrapunkti nr 13 ehk seaduseelnõu 905 esimest lugemist, ettekande teeb kaitseminister Jüri Luik, kaasettekandeks on palutud sõna anda kaitseministri nõunikule Lauri Almannile. Järgmine täpsustus, päevakorrapunkt nr 14, seaduseelnõu 867 esimene lugemine, kaasettekandeks on palutud sõna anda Põllumajandusministeeriumi põllumajanduse ja maaelu arengu asekantslerile Toomas Kevvaile. Meie tänase päevakorra viimane, 15. punkt, seaduseelnõu 868 esimene lugemine, kaasettekandeks on palutud sõna anda Põllumajandusministeeriumi põllumajanduse ja maaelu arengu asekantslerile Toomas Kevvaile. Need on täpsustused, mis puudutasid meie kolmapäevast päevakorda.

Nüüd tuleme tagasi eile tööaja lõppemise tõttu poolelijäänud seaduseelnõu 880 arutelu juurde. Ma palun kõnepulti kolleeg Tõnu Kõivu ja palun küsimuse esitamist alustada Sven Mikseril. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin eile väljendada pisut üllatust selle üle, et te ei olnud tuttav selle USA NATO komitee kirjaga, mida väidetavalt teie oma erakonna- ja fraktsioonikaaslased läinud nädalal Tartus keeleteadlastega kohtudes jagasid. See üllatus on seda suurem, et dokument on dateeritud 31. oktoobriga ja koopia, mida jagati, kandis Välisministeeriumi faksi numbrit ja 7. novembri kuupäeva. Tavaliselt, kui kõrged välismaised aukandjad meid kiidavad, siis me sellest ka avalikkust teavitame, rääkimata oma parteikaaslastest. Aga minu küsimus on pisut teisest vallast ja hoopis lühem, hoopis konkreetsem. Nimelt, meil on olnud tava just koalitsiooni poolelt, et mõningate oluliste seaduseelnõude vastuvõtmist ajastatakse teatavatele riiklikele pühadele või tähtpäevadele. Nii näiteks kommunismi hukkamõistmise eelnõu menetlemisel rõhutati, kui oluline on võtta see seadus vastu just leinapäevaks, 14. juuniks. Kas te algatajatena ei mõelnud, et selle seaduseelnõu vastuvõtmise võiks ajastada meie riiklikule tähtpäevale, emakeelepäevale?

Aitäh! Teie lühidale küsimusele tähtpäevaga seostamisest vastan eitavalt. Kommentaariks USA NATO komitee avaldusele lisaksin omapoolsed täpsustused, kuna mina andsin informatsiooni mulle antud refereeringu põhjal. Teile võib see tunduda kummalisena, aga mina tõepoolest ei tegele Välisministeeriumi töö juhtimisega ega sealt spetsiaalselt mingisuguse tööalase informatsiooni hankimisega, mulle piisas sellest, et mulle anti selle kohta suulises vormis informatsiooni. Täna on mul olemas ka n-ö personaalne koopia selle kohta ja ma võin lihtsalt lisada, et ei jääks eilsest arutelust minu väide valesti kõlama, et tõepoolest on USA NATO komitee võtnud vastu avalduse ning sellest avaldusest on informeeritud Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi ametivõime. Need avaldused on avalikud ehk see tähendab, et kui keegi peab vajalikuks pöörduda nende poole, siis see on võimalik sealt ka kui algallikast igaühel personaalselt saada. Sellessamas koopias, mis teil tõenäoliselt oli juba eile käsutada, on kõik kontaktandmed olemas, nii et te võite lahkelt seda üle kontrollida.

Tänan! Edgar Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on niisugune küsimus. Millised on teie arusaamad, kuidas avalikkus suhtub sellesse eelnõusse? Ma olen aru saanud niimoodi, et eestlaste hulgas ei ole see erilist toetust leidnud. Mis puutub vene elanikkonda, siis mulle näib, et isegi valitsuskoalitsioonile lähedane Molodjož Estonii suhtub asjasse võrdlemisi irooniliselt, kuna saadakse aru, et asi puudutab ju ainult ühte kihti vene poliitikutest, mitte inimesi laiemalt, ja puudutab ainult seda kihti, kes ikkagi tänase päevani ei ole suvatsenud eesti keelt ära õppida. Kas teil on teistsugune ettekujutus, kas teil on mingeid andmeid, et eesti ja vene elanikkond väga toetavad seda eelnõu? Kas te olete tellinud mingeid avaliku arvamuse küsitlusi või on nad tegemisel või mis seis on, mida avalikkus arvab sellest eelnõust?

Aitäh! Selle eelnõu kohta ei ole ühtegi spetsiaalset uuringut tehtud. Isiklikult olen jälginud kogu avalikku debatti, mis minu hinnangul ei ole olnud ühes suunas ega ole ühes suunas ka rahvuslikul alusel, ja minu sisetunne ütleb, et edumeelsem osa Eesti kodanikkonnast, hoolimata rahvusest, toetab seda eelnõu. Sellepärast et edumeelsem osa Eesti kodanikkonnast tunnustab seda, kui Eesti riik oma demokraatia ülesehitamisel on jõudnud sellesse küpsusastmesse, kus kodanikke tema põhiõiguste teostamisel ei eristata.

Tänan! Jaanus Marrandi, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tooksin sisse Läti motiivi. Nimelt ilmus mõned päevad tagasi ajalehtedes üks väikene teade, et OSCE delegatsioon lahkub Lätist selle aasta lõpus. Samas on teada, et Läti valimisseaduses on täpselt samasugused piirangud olemas. Hiljuti, olles Lätis Balti Assamblee 10. aastapäeva üritustel, vestlesin nii rahvuslik-konservatiivse tiiva esindajatega kui ka sotsialistlikult meelestatud inimestega ning kõik nad olid seisukohal, et Lätile niisuguseid nõudmisi tehtud ei ole ja Lätil selles valdkonnas probleeme ei ole. Eestis on saanud see miskipärast OSCE delegatsiooni väljaviimise peamiseks argumendiks, miks me peaksime vastavad nõuded valimisseadusest kõrvaldama. Siit minu küsimus: miks teie arvates on nii, et lätlastel niisuguseid nõudeid ei ole ja delegatsioon väidetavalt lahkub Lätist, aga Eesti jaoks on niisugused nõudmised ja me peame oma valimisseadust muutma? Miks niisugused topeltstandardid Eesti kahjuks?

Aitäh! Esimesel lugemisel ja sellel lugemisel eelnõu kaitstes ei ole ma väsinud kordamast, et olen olnud nõus seda eelnõu esitama mitte sellepärast, et seda on soovitanud meile üks või teine rahvusvaheline organisatsioon, vaid ma lihtsalt põhimõtteliselt pean õigeks seda, et Eesti riigis kodanike õiguste teostamisel kodanikke koheldakse võrdselt, ning see tegelikult näitab meie enda ühiskonna ja poliitikute küpsust seda põhimõtet järgida ja juurutada Eesti ühiskonnas. Mis puudutab OSCE missiooni ja väidetavaid seisukohti, just nagu oleks Lätis ühtemoodi ja meil teistmoodi, siis ma ei oska neid väiteid kommenteerida rohkem, kui ütlen oma isikliku arvamuse, et ma ei usu, et demokraatlik maailm, keda me oleme võtnud eeskujuks, kes on olnud meile toeks iseseisvumise taastamisel, suhtuks lõpptulemusena erinevalt Eestisse ja Lätisse. Ehk minu väga isiklik arvamus on see, et tõenäoliselt, kui Läti tahab olla demokraatlike riikide peres, siis varem või hiljem ka nende demokraatia peab jõudma selleni, et kodanikke käsitletakse oma põhiõiguste teostamisel võrdselt.

Tänan! Tõnu Kauba, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, härra Kõiv! Mina ei ole veel päris lõplikku otsust teinud, kuidas ma selle asja hääletamisel toimin, ma püüan väga tõsiselt analüüsida nii teie vastuseid kui ka esitatud küsimusi. Aga samal ajal on meil teada erakondade ajalugu, erakondade programmilised seisukohad ja samuti see informatsioon nende võltsingute kohta, mis Läti kohta käivad või nn NATO kirja kohta. Nii et need asjad on meil kõik teada. Sellest lähtudes tahaksin teie käest kuulda teie koalitsioonipartnerite või, ütleme niimoodi, kõigi koalitsiooniparteide seisukoha muutumisest varasemate aastatega võrreldes. On selge see, et koalitsioonipartnerid on olnud tõsiselt teistsugustel seisukohtadel. See järjekordne kannapööre, seniste lubaduste eiramine või täielik äraunustamine või nende mahavaikimine ilmselt mitte ainult ei anna teile kuulsust juurde, vaid mõjub Eesti demokraatiale, Eesti erakondadele tervikuna väga halvasti. Miks teie parteid, koalitsiooniparteid teevad sellise halva otsuse, teades, et see ei mõju ainult teile endale halvasti, vaid see mõjub kogu Eesti demokraatiale halvasti?

Aitäh! Ma pean alustama tähelepanekust, et oma küsimuse alguses te väljendasite otsustamatust, kas te toetate seda eelnõu või mitte, ning lõpetasite juba tõdemusega, et hetkel te loete selle algatamist ja koalitsioonierakondade valdavat toetust sellele halvaks. Vaatamata sellele kutsun teid üles enda sees demokraatia põhialuste üle järele mõeldes seda eelnõu toetama. Mis puudutab võimalikke varasemaid väljaütlemisi ja seisukohti koalitsioonierakondadelt, siis ma usun, et kõikidel erakondadel endil on võimalus seda kommenteerida, kui nad peavad seda vajalikuks, ning valida see vorm ja aeg, kuidas seda teha. Omalt poolt ütlen seda, et ma ei näe mitte midagi halba, kui üks iseseisev demokraatlik ühiskond ajas küpseb ja on võimeline teatud põhimõttelistes küsimustes tegema aeg-ajalt korrektuure, kui aeg on selleks küps. Mina isiklikult arvan, et aeg on selleks küps, et teha selles osas korrektuur, mis puudutab kodanike põhiõigusi.

Tänan! Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra Kõiv! On väga tänuväärne, et teil see kodanike võrdse kohtlemise printsiibi elluviimise tahe on tulnud koos OSCE-ga, ja loodame, et te siis käsikäes sellel teel edasi astute. Aga midagi teha ei ole, ei saa me läbi Lätita. Riigikaitsekomisjoni tagahoidlik delegatsioon koosseisus Tammsaar, Tootsen ja Kirsipuu saabus alles eile õhtul Lätist. Ausalt öeldes see küsimus OSCE missiooni väidetavast lahkumisest nii Eestist kui Lätist seoses nende keelenõuetega või ilma nendeta oli ka jutuks ja Läti kolleegid avaldasid küll pehmelt öeldes iroonilist suhtumisse sellesse, et kui me mingisuguse järeleandmise teeme, siis missioon oma kohvreid pakkima hakkab. Niisugust arvamust, et Lätis on asi ühel pool ja hakatakse ära minema, vähemalt need kolleegid, kellega me kohtusime, küll ei avaldanud. Mina küsiksin veel kord: sõltumata teie tahtest, mida te arvate, kui me selle seaduseelnõu vastu võtame, kas teil on siis mingisugust kindlat garantiid selleks, et me muidugi väga tähtsa ja vajaliku rahvusvahelise organisatsiooni missiooni võime lõpetatuks lugeda?

Aitäh! Härra Tammsaarele ma saan vastata nii, et olles riigikaitsekomisjoni esimees, on teil kindlasti juba tööalaselt palju diplomaatilist suhtlemist. Küllap te olete nende aastate jooksul parlamendis viibides kogenud seda rohkem kui mina, et diplomaatias alati ei jagata selliseid garantiisid kujul, nagu te oma küsimuses nõuate. Samas saan väljendada mina siin küll oma seisukohta väga selgelt, et seda sammu tehes ei arva ma, et me tegeleme mingisuguse järeleandmisega, ja teiseks, mul on usku ja veendumust, et pärast seda OSCE missioon siit ka lahkub.

Tänan! Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra Riigikogu juhataja! Austatud ettekandja ja fraktsioonikaaslane! Minul on küll natukene teistsugune mulje jäänud. Minu mulje järgi see eelnõu on ikkagi menetluses välise surve tõttu, mida Eestile on avaldatud. Oletame, et kui me selle eelnõu võtame seadusena vastu, siis tõenäoliselt OSCE missioon Eestist lahkub. Selle missiooni viibimine siin segab meie astumist NATO-sse, võib saada saatuslikuks. Kui ta ei lahku, kas siis ollakse valmis või vähemalt teie võite enda puhul ütelda, et toetate Riigikogu otsuse eelnõu, mis ma andsin menetlusse, ja et Eesti siis n-ö ühepoolselt lõpetab OSCE missiooni tegevuse Eestis?

Minu isiklik vastus on jah. Aitäh!

Tänan! Jaanus Marrandi, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Selle eelnõu menetlemisel on korduvalt räägitud poliitilisest küpsemisest ja nüüdsest valmisolekust. Ka teie rääkisite äsja küsimustele vastates, et nüüd on olukord Eestis poliitiliselt küpsem. Tegelikult need inimesed, kes 1998. aasta sügisel vahetult enne valimisi sellesama sätte ju valimisseadusesse sisse viisid, tegid seda ilmselt taotlusega saavutada populaarsust vahetult enne üldvalimisi. Teiselt poolt, needsamad inimesed justkui oleksid niipalju küpsenud, et on nüüd aru saanud oma eksitavast käitumisest. Kas teie oma eelnõu algatades olete olnud nendega diskussioonis ja teinud neile selgeks nende eksimused ning olete märganud nende poliitilist küpsemist selle aja jooksul?

Kõigepealt koalitsioonisisesest diskussioonist, seda on peetud nii koalitsiooni sees kui ka üle koalitsiooni. Ma usun, et nende asjade selgitamisel on väga palju ära tehtud. Mis puudutab seda, kas erineval ajahetkel erinevate otsuste langetamisel, mis võivad tagantjärele vaadates olla üksteisele vastukäivad, on tegemist a priori veaga, siis seda arvamust ma jagada ei saa. Seetõttu ei ole mul olnud vaja veenda inimesi selles, et tunnistage, et sel hetkel sellist otsust tehes te tegite vea. Minu jaoks ei ole see tähtis. Minu jaoks on tähtis see, et me oma iseseisvat riiki, mida me peame demokraatlikuks, ehitame järk-järgult üles. Ja kui me täna oleme võtnud selle söakuse, et teha see samm, siis ma loodan, et demokraatliku riigi parlamendis on ka piisav enamus selle sammu tegemiseks.

Tänan! Georg Pelisaar, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite mõni aeg tagasi, et peate ise põhimõtteliselt õigeks, et Eesti kodanikel oleksid võrdsed võimalused osaleda demokraatias täies mahus, see tähendab, olla valitud valitavatesse organitesse. Teiselt poolt, tulles ikkagi sellesama küsimuse juurde, kolm aastat tagasi teie erakonnakaaslased, ka praegused fraktsiooniliikmed, olid vastupidisel arvamusel ja olid põhimõtteliselt teie arvamuse vastu. Öelge, palun, kas terve Mõõdukate erakond on muutnud oma seisukohta ja kas teie kolme algatatud seaduseelnõu on saanud põhimõttelise toetuse Mõõdukate erakonnalt tervikuna või on teil erakonna sees ka teistsuguseid arvamusi? Seda oleks poliitikamaastikul oluline teada, ka meil siin saalis otsustamisel.

Mõõdukate erakond on demokraatlik organisatsioon, kus kõik väitlused on lubatud, ja sellel teemal on erakonna sees peetud ridamisi väitlusi, mille tulemusel tänasel päeval on mul pisuke lootus arvata, et hääletades - ja lootuses, et ta hääletab ühtemoodi - Mõõdukate erakonna valdav enamik seda toetab. Neid vaidlusi erakonna sees on peetud ja nende vaidluste käigus on antud ka piisavalt selgitusi, nii et ma julgen täna väita, et Mõõdukate erakonna valdav enamik on nende selgitustega rahule jäänud.

Tänan! Anti Liiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! 8. novembril ilmus Postimehes eesti keele asjatundjate avalik pöördumine, kiri, milles nad selle ürituse kuulutasid üpris häbiväärseks ja kurtsid, et isegi Haridusministeeriumist on mööda mindud, kuulamata spetsialistide ja Haridusministeeriumi arvamust. Üks neist, härra Jüri Valge, väitis hiljem, et tema isiklikult on Haridusministeeriumi kirja kuhugi vajalikku kohta toimetanud. Nüüd hiljem, järgmisel nädalal ütles härra haridusminister, et küsimus on enam-vähem klaaritud, arusaamatus on likvideeritud. Kas te kommenteeriksite, kuidas siis ikkagi oli, kas Haridusministeerium toetas teie ideed või oli ta selle idee vastu? Sest et nii ministri sõnadest kui ka sellest avaliku kirja sisust saab järeldada, et korraga kahte arvamust ei saa olla.

Aitäh! Mis puudutab saadikualgatuse korras esitatud eelnõu menetlemise protseduuri, siis sellele annab oma arvamuse Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus on seda teinud ja Vabariigi Valitsus on teatanud, et seda on tehtud üksmeelselt. Sellest on minule seaduse algatajana piisanud. Tõepoolest, mina ei ole sekkunud ega kavatse ka tulevikus sekkuda ühe või teise ministeeriumi sisekommunikatsiooni, millisel kujul üks või teine väide tekib ja mille alusel see on esitatud, kas see on spekulatsioon või ametlik väide. Nii et seda ma ei oska öelda. Mis puudutab Postimehes ilmunud keeleteadlaste avaldust, siis sellele võin vastu öelda, et tasakaalustatud lehena on Postimees avaldanud 6. novembril kolumnist Enn Soosaare artikli, mis on seda eelnõu ja seda põhimõtet toetav, ning mina asun selles küsimuses temaga sarnastel positsioonidel.

Tänan! Vahur Glaase, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav härra Kõiv! Eelmisel lugemisel ma esitasin teile küsimuse, kas on tehtud üks riigiõiguslik analüüs selle seaduse vastavusest põhiseaduse §-le 6. Palun öelge, kas selle kahe lugemise vahel te olete selle asjaga hakkama saanud või seda ei ole järjekordselt tehtud?

Aitäh! Loodetavasti saab kolleeg Glaase aru, et kas-küsimused, kas midagi on tehtud, ei ole veel kellelegi kohustuse panemine. Ma kordan oma eelmise korra vastust, et minule teadaolevalt ei ole seda tehtud ja mina algatajate nimel olen väljendanud valmisolekut, kui Riigikogus keegi peab seda vajalikuks, siis koos seda teha. Nii et eraldi analüüsi selle seaduseelnõu menetluse valguses tehtud ei ole.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra ettekandja! Minu küsimus on tegelikult tingitud sellest - tulenevalt küsimustest ja vastustest -, nagu oleks see säte ilmunud valimisseadusesse kolm aastat tagasi. Kes mäletavad seda valimisseaduse menetlemist kolm aastat tagasi, siis tegelikult see säte on kogu aeg seal olnud, kuid viitega keeleseadusele. Riigikohus tegi tol ajal otsuse, et see ei saa olla alamaastme seaduses, vaid ta peab olema põhiseaduslikus seaduses, seega valimisseaduses. Riigikohus tõdes, et selline säte on vajalik just valimisseaduses. Ma arvan, et eelnõu algatajatena olete neid arutelude stenogramme lugenud, mis tol ajal siin olid. Minu küsimus on: kas te ei pea praegu, kolm aastat hiljem Riigikohtu arvamust selle sätte vajalikkusest valimisseaduses enam vajalikuks? Mis on siis vahepeal muutunud, kui see nii on?

Aitäh! Kui vastata sellele, mis on vahepeal muutunud, siis ma arvan, et Eesti on edasi arenenud ja Eesti demokraatia vajab edasiarendamist. Niipalju kui mina olen tagantjärele uurinud seda menetlust, mis on seotud ka Riigikohtu otsusega sellise tsensuse fikseerimise kohta, siis julgen öelda, et olen ennekõike aru saanud nii, et Riigikohus menetles seda presidendi tehtud taotlusel. Minu arust lahendas ta seda ennekõike sellest lähtuvalt, et koht, kuhu ta oli seadustes kirjutatud, ei vastanud Eesti Vabariigi põhiseadusele. Mitte sellest printsiibist lähtuvalt, kas see printsiip kui selline on hädavajalik või mitte.

Tänan! Sven Mikser, teine küsimus, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, oma vastuses Jaanus Marrandile te ütlesite, et teie arvates, kui üks poliitiline jõud hääletab kord nii ja teisel korral vastupidi, siis ei ole tingimata tegemist eksimisega, ei ole tingimata tegemist veaga. Ma olen täitsa nõus, tegemist võib olla ka täiesti teadliku populismiga. Kui me meenutame ajalugu, siis tegelikult niimoodi on mitut puhku käitunud just meie rahvuslikud parempoolsed jõud, kelle hulka mingi ajaloolise uperpalli tõttu kuuluvad ka meie vasakpoolsed Mõõdukad. Näiteks deklareeriti 1992. aastal, et mitte sammugi tagasi Tartu rahu piirist, saadi rahvuslikult meelestatud valijate hääled, moodustati valitsus ja taganeti oma seisukohtadest. 1999. aasta valimiste eel, kui see säte viidi valimisseadusse sisse, siis lubati, et ei mingeid muukeelseid Riigikokku, saadi jällegi rahvuslikult meelestatud valijate hääled, moodustati valitsus ja nüüd taganetakse sellest põhimõttest. Kui te nüüd möönate, et tegemist oligi populismiga, ei olnud tegemist mingisuguse näpuvea ega eksitusega, kui te tunnistate, et toona teadlikult valetati valijatele, kas ei oleks siis eetiline, et te koos selle möönduse või ülestunnistusega loobuksite n-ö ebaausal teel saadud võimumandaadist?

Aitäh! Ma saan vastata ainult sääraselt, et selliste seoste otsimine ja järelduste tegemine on vägivaldne. Populistlik on püüd väita, et need seosed on populistlikud. Seetõttu on minu vastus teie kas-küsimusele ei.

Tänan! Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Et ma saaksin seisukohta võtta, kuidas hääletada, on minu küsimus selline. Kes ja kus on Eestile tingimused seadnud, et valimisseadustest peab keelenõude kaotama, ja kui ei kaota, siis milline karistus ootab selle eest?

Aitäh! Selle teema käsitlemisel mina ei ole võtnud endale positsiooni, et keegi kuskil peab mulle sellise nõudmise esitama. Kui ma tahan olla demokraatliku riigi kodanik, siis kodanikuõigusi ei saa realiseerida tingimisi nii või naa. Ma leian, et kodanike põhiõiguste seisukohalt on see õige. See on see, miks mina seda teen ja miks ma seda eelnõu kaitsen. Seega ei ole minu jaoks oluline, et keegi peaks mulle ütlema, et ole nii või naa, vaid ma arvan, et nii on õige.

Tänan! Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ilmselt olete eelnõu esitades tutvunud ka omaaegsete diskussioonidega Riigikogus, kui need nõuded valimisseadustesse sisse viidi, ka sellega, et Riigikohus oli osutanud, et need nõuded on vales kohas. Kas te äkki oskate öelda, milline oli tookord Vabariigi Valitsuse arvamus selle Riigikogus algatatud eelnõu kohta, millega need nõuded viidi valimisseadusse?

Aitäh! Kui mu mälu ei peta, siis Vabariigi Valitsus tol ajal ei toetanud nende sisseviimist.

Tänan! Anti Liiv, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pöördun tagasi keeleinimeste avaliku kirja hinnangu juurde. Nagu ma aru sain, te vastandasite ühe teise mehe kirju, kes ka alati isamaalisi seisukohti väljendanud on, keeleinimeste seisukohale. Kuna mitmed isamaalised inimesed on seda keelemeeste arvamust toetanud, siis on minu küsimus: kas te hindate kirja põhjal nende keeleteadlaste arvamust marurahvuslikuks, nõmedalt piiratud rahvuslikuks arvamuseks, mis teile isiklikult kui isemõtlejale, kui demokraadile on jälgilt vastuvõetamatu, või te arvate kuidagi teisiti? Ehk teisisõnu, hinnang rahvuslikkuse seisukohalt ja traditsiooniliste keeleaadete kaitsmise seisukohalt nende keeleteadlaste kirjale?

Aitäh! Nende väljenditega, mida teie kasutasite keeleteadlaste avalduse kohta, ma kindlasti ei nõustu. Ma loodan, et teie oma sisemuses ka ei suhtu sellesse avaldusse sääraselt. Mis puutub eesti keele kaitsmisesse, siis eesti keelt ei saa tegelikult kaitsta ühegi seadusega. Kui üks demokraatlik riik, kes rahvahääletusel on võtnud vastu põhiseaduse, milles on ära öeldud, et Eesti riigikeel on eesti keel, teeb selleks seadusandlikult täiendavaid samme, et seda põhiseaduse ideed tagada, siis selleks tuleb otsida vorme. Selleks on Eestis vastu võetud keeleseadus, mis minu arust on väga hea seadus ja mida ei tohi muuta. Ma ei usu, et keele kaitsmine on võimalik selle reguleerimisega igasugusel moel ja igas kohas. Kui kaalukausil on kodanike põhiõigused, siis ma ei usu, et läbi kodanike põhiõiguste piiramise on võimalik keelt rohkem kaitsta. Ehkki olen täiesti valmis ja usun, et ka koalitsioon tervikuna on nõus keeleteadlastega koos hindama olukorda, otsima täiendavaid lahendusi selleks, kuidas eesti keele säilitamisele kaasa aidata. Ma ei usu, et valimisseadused on see koht, mis kas hukutab eesti keele või tagab tema igavese kaitse.

Tänan! Enn Tarto, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Siin on olnud juttu USA NATO komitee avaldusest. Ma olen nüüd nädal aega palunud mitmesuguseid inimesi kontrollida ja kontrollimine on näidanud, et see bluff siiski ei ole. Nüüd ma tahaksin kuulda teie arvamust. Kui USA NATO komitee väljendab seisukohta, et need NATO kandidaatriigid, kes ei ole enne Praha läbirääkimisi muutnud oma seadusi nii, nagu Eesti parlament praegu kavandab, riskeerivad sellega, et nad ei saa kutset NATO-ga liitumiseks. Mis teie arvate, kas USA NATO komitee arvamusel on mõju Eesti saamisel NATO-sse või mitte?

Aitäh! Ma olen täiesti veendunud, et sellel on väga selge ja otsene mõju USA administratsiooni otsusele, missuguseid liikmekandidaate kutsuda NATO-sse ja milliseid mitte. Selleks ei ole vaja otsida näiteid väga kaugest minevikust. USA administratsiooni seisukoht kujunes samamoodi välja ka eelmisel laienemisel kolme riigi osas ehk enne, kui administratsioon võttis lõpliku seisukoha, kuulati ära USA NATO komitee seisukoht võimalike liikmesriikide suhtes. Ma usun, et tal on väga kaalukas roll USA arvamuse kujundamisel.

Tänan! Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te andsite oma vastustes ka hinnangu praegu seadustes olevale sättele, et see on ebademokraatlik, diskrimineeriv ja tagurlik. Nii või teisiti, kolm aastat tagasi on see vastu võetud, vahepeal on olnud kahed valimised. Vahepeal ei ole teatud isikud saanud oma kodanikuõigusi kasutada. Mis te arvate, kas neil on nüüd õigus apelleerida kuhugi või saada mingit korvust selle eest, et nad ei ole oma kodanikuõigusi saanud kasutada? Kas nüüd on vähemalt kolmikliidul kavatsus nende inimeste ees vabandada?

Aitäh! Minul puudub teadmine, et seoses selle n-ö kodanikuõiguse piiramisega kellelgi oleks suundumus hakata nõudma mingisuguseid moraalseid või muulaadseid hüviseid. Ma usun, et selle käiguga me pigem muudame ühe suure hulga kodanikkonnast, kelle emakeel ei ole eesti keel, veelgi lojaalsemaks oma ühiskonna ülesehitamisel, kuna nad näevad seda, et selle ühiskonna valdav enamik on valmis kodanikkonda käsitlema võrdselt.

Tänan! Arvo Haug, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin esitletakse kogu aeg USA NATO komiteed kui suurt otsustajat, kes ilmselt ei ole siis ka vastutusest vaba. Kas on teada, on see USA NATO komitee seadusandjate esindajate komitee, on see täidesaatva võimu esindajate komitee või on see kodanike mittetulundusühing?

Aitäh! Niipalju kui minul on teada, USA NATO komitee on valitsusväline organisatsioon, kuhu kuulub hulk mõjukaid senaatoreid ja teisi mõjukaid ühiskonnategelasi Ühendriikides, kellel on selles küsimuses väga oluline õigus arvamusele. Sellega on USA administratsioon siiamaani nendes küsimustes, mis puudutavad NATO-t, ka väga paljus arvestanud. Me peame arvestama, et meile eeskujuks olevad Ameerika Ühendriigid oma demokraatliku ühiskonnakorraldusega on väga tugevas partnerluses ka oma kolmanda sektoriga.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Kui me nüüd selle keelega maha saaksime, kas me võiksime siis äkki kaitsekulutusi vähendada, ütleme, 1,8%-ni sisemajanduse koguproduktist, sest see oleks nagu kaup kauba vastu?

Minu vastus saab olla ainult eitav. Nendel kahel asjal omavaheline seos puudub.

Suur tänu, Tõnu Kõiv! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Tiit Toomsalu!

Tänan, härra juhataja! Eelnõu, mis tuli Riigikogu menetlusse 15. oktoobril 2001. aastal ja mille esimest lugemist valmistati ette põhiseaduskomisjoni istungil 25. oktoobril 2001, oli esimesel lugemisel siin saalis 6. novembril. Esimesel lugemisel otsustas väga lugupeetud saal, et parandusettepanekud eelnõu kohta tuleb esitada 12. novembriks. Ettenähtud tähtajaks saabuski põhiseaduskomisjonile kolm parandusettepanekut, üks neist Riigikogu liikmelt härra Uno Merestelt, teine Riigikogu liikmelt härra Jüri Adamsilt ja kolmas eelnõu algatajalt Kadri Jäätmalt. Põhiseaduskomisjon käsitles teise lugemise ettevalmistamist oma istungil 15. novembril 2001. aastal, kus osalesid algatajate poolt Riigikogu liige Tõnu Kõiv, Riigikogu Kantselei valimiste osakonna nõunik Arne Koitmäe, Välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido, Haridusministeeriumi keelepoliitika nõunik Jüri Valge. Arutelu oli väga sisuline. Selle käigus võttis eelnõu algataja Kadri Jäätma oma parandusettepaneku tagasi ning põhiseaduskomisjon formuleeris parandusettepaneku - põhisisult redaktsioonilise -, mis sisuliselt täpsustas eelnõu algataja Kadri Jäätma öeldut ja mida põhiseaduskomisjon aktsepteeris. Eelnõu ettevalmistamise käigus kuulati ära Välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido küsimustes, mis puudutasid eelnõu seostatust välispoliitiliste protsessidega, käsitleti härra välisminister Ilvese eelmisel lugemisel komisjonis väljendatud mõtteid eelnõu seostatuse kohta OSCE missiooni tegevuse jätkumise ning Euroopa Liitu ja NATO-sse uste avamisega. Välisministeeriumi asekantsler härra Tiido kinnitas, et eelnõu on esitatud eelkõige seonduvalt inimõiguste problemaatika rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõtete ja põhitõdede aktsepteerimise vajadusega Eesti Vabariigis ning kuigi siit tulenevalt on loomulik, et teiseneb ka hinnang Eesti sisepoliitilistele aktsentidele, rahvusvahelise elu protsessis ei ole see määrav, ei ole see prioriteetne. Ma tahaks rõhutada, et eelnõu seostele välispoliitiliste aktsentidega pühendas komisjon küllaltki suurt tähelepanu. Need kajastuvad minu ees olevas protokollis ja ma ei sooviks neid rohkem käsitleda. Neid on täna siin saalis käsitletud ja nende põhisisu seisneb veel kord selles, et eelkõige Välisministeerium toonitab Vabariigi Valitsuse esindajana selle eelnõu tähtsust põhiseaduslike garantiide, rahvusvaheliste inimõiguste ja kodanikuõiguste pakti realiseerimisel. Austatud kolleegid! Komisjonis leidis aset ka terve rida hääletusi. Esiteks, komisjon võttis seisukoha mitte arvestada Riigikogu liikme Uno Mereste parandusettepanekut lükata eelnõu seadusena jõustamine edasi Euroopa Liidu täisliikmeks saamise hetkeni ning hea kolleegi härra Jüri Adamsi parandusettepanekut jõustada eelnõu seadusena alates Eesti Vabariigi NATO liikmeskonda võtmise hetkest. Vastavad hääletustulemused olid küllaltki iseloomulikud: kui Euroopa Liiduga seondamise poolt oli 1, vastu 5, erapooletuid 4, siis NATO problemaatikaga seondamise poolt oli 1, vastu 7, erapooletuid 1. Hiljem, kui jõuame parandusettepanekute hääletamiseni, ma loomulikult kordan neid suhtarve. Kuid ma tahaksin iseloomustada seda arusaama probleemist ja seisukohti, mis valitsesid põhiseaduskomisjonis. Kuna Kadri Jäätma võttis tagasi oma parandusettepaneku, siis põhiseaduskomisjoni formuleeritud alternatiivse parandusettepaneku poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuolijaid 0 ja erapooletuid 2. Komisjon tegi ettepaneku panna eelnõu 20. novembril täiskogu istungi päevakorda ja eelnõu seadusena vastu võtta. Selle ettepaneku poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 4 ja erapooletuid 1. Komisjon hääletas ka teist protseduurilist ettepanekut, nimelt ei arvestanud ta ettepanekut seaduseelnõu teine lugemine katkestada (poolt 4, vastu 5, erapooletuid 1). Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Tänan teid tähelepanu eest! Ma olen valmis vastama teie küsimustele.

Tänan! Laine Tarvis, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Keeleteadlased väidavad, et selle eelnõuga on tegemist eesti keele väärtuse vähendamise ja eesti keele staatuse madaldamisega. Kas komisjon pööras tähelepanu keeleteadlaste kirjale ja kui pööras, siis millised arutelud komisjonis selles küsimuses aset leidsid?

Tänan küsimuse eest! Komisjoni istungil, nagu ma juba nimetasin, osales Haridusministeeriumi keelepoliitika nõunik Jüri Valge ja protokollis on käsitletud ka tema seisukohti. Protokollis on märgitud, et Haridusministeeriumis on töömaterjalid Vabariigi Valitsuse määruse muutmiseks, millega 1. juulil 2002 kaotavad kehtivuse keeleoskuse kategooria tunnistused, mis seonduvad suurel määral ka selle problemaatikaga. Tahaksin öelda, et eelnõu esimesel lugemisel 25. oktoobril pöörati samuti tähelepanu keeleteadlaste esitatud seisukohtadele. Komisjon asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole tegemist sedavõrd kahekeelelise kogukonna probleemidega, vaid eelkõige Eesti Vabariigi kodanikkonna üheõiguslikkuse, võrdõiguslikkuse üheselt käsitletavuse probleemidega. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Harri Õunapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Milline oli professor Jüri Valge seisukoht, kui te komisjonis probleemi arutasite?

Professor Jüri Valge öeldu lugesin hetkel ette, sellega piirdus tema osalus diskusioonis. Tema ütles oma seisukoha nende probleemide kompleksi suhtes, mis puudutavad seda eelnõu, nende sõnadega, mis ma juba ette lugesin.

Tänan! Kalev Kukk, palun!

Suur aitäh! Hea ettekandja! Vastates Laine Tarvise küsimusele, esitasid sa komisjoni seisukoha, mis seostas selle eelnõu üheselt Eesti põhiseadusega sätestatud riigikodanike võrdse kohtlemise printsiibile vastavalt. Nüüd ma küsiksin, kas sina isiklikult jagad ka seda seisukohta, milleni põhiseaduskomisjon viie häälega välja jõudis, või sinu isiklik seisukoht on midagi muud?

Tänan, hea kolleeg! Ma tahaksin rõhutada, et ma olen hetkel siin komisjoni esindajana ja oma isiklikku seisukohta sõnavõttude käigus ma kaheldamatult väljendan.

Suur tänu! Tänan veel kord, Tiit Toomsalu! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Jah, palun vabandust, kirjalik küsimus!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Jah, tõepoolest laekus ka kirjalik küsimus. Küsimus: "Lugupeetud härra Toomsalu! Härra Kõivu väitel oli eelnõu 880 SE esitamise ajendiks esitajate ülimalt suur demokraatiapüüdlus, mingit survet väljastpoolt ei olevat. Samas me teame, et eelnõu osas on oma seisukoha salakirjas erakonnakaaslastele väljendanud ka peaminister Mart Laar. Kuidas seletada seost antud eelnõu ja Mart Laari Vene hirmude vahel?" Ma pean kahjuks ütlema, et sellel kirjal puudub allkiri, ja ma ei tea, kas kodukorraseaduse kohaselt anonüümsetele küsimustele peab vastama või mitte. Ma siiski prooviksin sellele vastata ja vastaks nii, et neid seoseid komisjonis ei arutatud.

Tänan! Kena, et te vastasite, võib-olla tõesti ei oleks pidanud. Lugupeetud kolleegid! Meil on võimalus osaleda läbirääkimistel. Marju Lauristin, kõne puldist, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Mind toob teie ette selle diskussiooni käigus tekkinud väga tõsine mõttevahetus demokraatlikkuse ja kodaniku põhiõiguste üle ning selle üle, kas Eesti ühiskond on küps kodanike põhiõigusi tunnistama. Ma arvan, et see on mõttevahetus, mis jääb Riigikogu stenogrammis Eesti poliitilise arengu ajalukku. Ma arvan, et see on ka mõttevahetus, mis pälvib väga suurt tähelepanu kõigilt nendelt, kes kaaluvad seda, kas Eesti kuulub demokraatlike riikide perre. Kuna mina olen juhtumisi Eesti esindajana Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse konventsiooni järelevalve komitee liige, siis ma tean ka, kuidas see komitee, mis koosneb rahvusvahelise õiguse ekspertidest ja sotsiaalteadlastest, on väga põhjalikult analüüsinud kõikide Euroopa riikide raporteid vähemusõiguste ja kodanikuõiguste kaitse kohta. Täiesti võrdselt Taani, Saksa, Eesti, Horvaatia, mis tahes teise riigi omasid. Ma tean ka seda, kuidas näiteks heideti ette Taanile tendentse, mida Taani valitsus sel hetkel - see oli aasta tagasi - väga eitas ja mis tulid Taani viimastel valimistel selgesti esile. Need on probleemid, mis on kogu Euroopa probleemid ja meie suhtumine nendesse näitab seda, kuivõrd meie oleme nendes Euroopa põhiprobleemides ühel või teisel positsioonil. Eesti raportit analüüsides jõudis seesama komitee täiesti selgelt järeldusele, et Eesti on teinud suuri edusamme vähemuspoliitikas, tunnistades muidugi kõiki meie raskusi. Komisjoni töörühm käis ise siin, rääkis kõikide rahvusvähemuste esindajatega, rääkis Riigikogu esindajatega jne ning ainus etteheide, mis läks ka lõppraportisse ja mida Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee arutab, puudutab täpselt sedasama punkti, mida me täna arutame. See on ainus selgelt rahvusvahelise õiguse seisukohalt Eestile etteheidetav kõrvalekaldumine demokraatia põhireeglitest. Ma arvan, et see ei ole mitte mingisugune väljastpoolt surve selles mõttes, nagu me ütleme, et näete, meie, vaesed, täidame, mida meile ette öeldakse. Me ise, nagu rõhutas ka välisminister, tahame kuuluda nii Euroopa Liitu kui NATO-sse, me ise oleme vabatahtlikult alla kirjutanud sellele konventsioonile. Me võime mitte tahta sinna kuuluda ja öelda, et ei, me ei taha enam, jätke meid välja, me mängime oma mängu oma reeglite järgi, aga siis on see meie teadlik otsus. Ma kordan veel kord: see, kuidas me täna seda arutame, tõepoolest näitab seda, milline on meie mõtteviis, ja Eesti Riigikogu tegelikult näitab seda, milline on Eesti ühiskonna areng. Aitäh!

Suur tänu, Marju Lauristin! Tiit Toomsalu, palun, kõne puldist!

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Mul on väga hea meel, et ma saan jälle esineda pärast parempoolsete sotsiaaldemokraatide ideoloogilise liidri Marju Lauristini sõnavõttu antud teemal, sest vasakpoolse sotsiaaldemokraadina on mul hea ja parasjagu õige võimalus korrigeerida neid mõtteid, mida proua sotsiaaldemokraat, mõõdukas, esitas Eesti rahva arvamuste ja soovide pähe. Esiteks, kui proua Marju Lauristin - andke andeks, et ma nimetan nimepidi, kuid ma pean teist väga lugu - nimetas seda, et Eesti rahvas on teinud valiku Euroopa Liidu kasuks ja ainsaks takistavaks teguriks sel teel on täna just nimelt käesoleva punkti vastuvõtt, st paberi peal demokraatlike kodanikuõiguste seadustamine, siis mina tahaks rõhutada, et Eestis on äärmiselt suur nende inimeste osakaal, kes ei soovi Euroopa Liitu pürgimusi tõsta esiplaanile ja võib-olla ka seoses sellega ei soovi teatud mõttes välispoliitilisi rõhuasetusi näha selle eelnõu arutelul. Neid inimesi on palju ja neid inimesi esindab ka Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei ja teie ees esinev väga tagasihoidlik Tiit Toomsalu. Austatud kolleegid, ma tahaksin siiski asja juurde jõuda. Nimelt põrkuvad käesoleva teema arutelul kokku kolm väga põhimõttelist küsimuse asetust. Esimene on probleem sellest, kas sellesse teemasse, mida me arutame, on sisse põimitud Eesti kahe suure keelelise kogukonna, eestlaskonna ja vene keeles rääkivate inimeste vastuolu? Kas me reguleerime selle eelnõuga neid vastuolusid? Ma tahaks asuda seisukohale, et on põhjendamatu seondada seda eelnõu selle problemaatika, nn vene vähemuse problemaatika lahendamisega. Minu isiklik seisukoht on, et see on väär lähenemine asjale. Edasi tahaksin küsida, kas sellesse eelnõusse on sisse programmeeritud välispoliitiliste arengute dominant, st võtmeotsustus selles, et Eestile avatakse uksed, avatakse tee teatud välispoliitiliste arengute kiiremaks ja tormilisemaks arenguks. Siin peame silmas OSCE missiooni tegevuse lõpetamist, siin peame silmas karide eemaldamist Euroopa Liiduga ja NATO-ga liitumise teel. Ma leian, et need seosed võivad olla, kuid täna siin omavahel arutades me ei peaks pöörama tähelepanu sellele aspektile, sest see on ikkagi tuletatav, teisene selle eelnõuga seonduv aspekt. Ja kolmas moment, mis seondub selle eelnõuga, on Eesti Vabariigi kodanikkonna võrdse kohtlemise problemaatika. See tähendab, see, kas Eesti Vabariik soovib olla demokraatlik riik, demokraatlik ühiskond, demokraatliku kuuluvusega selle sõna otseses ja selges mõttes, jättes järelikult kõrvale politikaanluse, jättes kõrvale politiseerituse küll rahvusvahelises, küll siseriiklikus plaanis. Selles seoses ma tahaks rõhutada, et jah, tõepoolest, see eelnõu puudutab kodanike võrdset kohtlemist. Ma nimetaksin Eesti Vabariigi kodanikku Ernesto Preatonit, kes räägib hästi vist ainult itaalia keelt, suureks suliks, andke andeks, ma julgen seda väljendada ja seda ette heita, otsused, mis Itaalia kohtud on teinud, kinnitavad seda. Ma ütleksin, et meie poolt siin palju kiidetud või laidetud härra Jevgeni Kogan on samuti laia haardega bisnismen, kes ajab oma asja oma parema äranägemise ja võimete järgi. Tema on siis ka ühe rahvuse esindaja, Preatoni teise rahvuse esindaja. Härra Siim Kallas rahandusministrina ja Eesti Panga presidendina 10 miljoni dollari - või kui palju seda oli - afääri generaatorina on puhtast eesti soost tegelane, keda võiks panna sellesse ritta kolmandana. Neljandana vaatleks selles reas austatud härra välisministrit, kelles koonduvad Rootsi ja Eesti mõjud, ja ütleksime niimoodi, et ka tema tegevuses võime leida ühte-teist sarnast härrade Preatoni, Kogani ja Siim Kallase tegevusega. Siit tulenevalt me peame aga paratamatult kõiki neid nelja käsitlema Eesti Vabariigi kodanikena ja me ei saa ei keeleliselt ega muudel põhimõtetel öelda neile, et sina saad ja mina ei saa, et sulle on see uks kinni või too uks kinni. Austatud kolleegid! Käesolev eelnõu on sügavalt ülddemokraatliku sisuga. Kas me tahame enda kodanikke käsitleda võrdsetena või me ei soovi seda teha? Ma palun lisaaega!

Palun!

Selles kontekstis näib minu silmis lausa kurioosumina, et Riigikogu päevakorda on võetud eelnõu OSCE tegevuse lõpetamise kohta Eestis. Ma tahan rõhutada, et Eesti kahjuks ei ole jõudnud oma demokraatlikus arengus niikaugele, et Eestis peaks olema lõpetatud OSCE missiooni tegevus. OSCE missiooni tegevus on Eestile hädavajalik, sest vastasel juhul marurahvuslik ideoloogia, mis ikkagi siin ja seal jälle võimendub Eesti ühiskonnas, kasutab tekkinud situatsiooni ära, et sisuliselt torpedeerida Eesti ühiskonna integratsiooniprotsessi. Selle näitena oleks ehk eile põhiseaduskomisjonis arutatud eelnõu kohalikus omavalitsuses keele kasutamise korra kohta, kus järjekordselt võimendus seesama kakskeelse kogukonna võrdsuse või mittevõrdsuse ja vastastikku aktsepteerimise element. Rulliti lausa välja - eelkõige Isamaaliidu initsiatiivil, aga ka Mõõdukate toetusel - ettepanek anda ükskord sisu põhiseaduslikele kategooriatele, mille nimeks on asjaajamiskeel ja sisemise asjaajamise keel, püüti asendada mingi ümmarguse jutuga ulatusest ja korrast ja kõigest muust. Niikaua kui me ei anna sisu, legaaldefinitsiooni, õiguslikku sisu meie enda põhiseaduses sõnastatud põhimõtetele, olgu nad poliitiliselt head või halvad, niikaua me ei saa ennast lugeda demokraatlikuks riigiks, kes võiks taotleda OSCE missiooni lahkumist. See tähendab järelevalvaja, demokraatia järelevalvaja lahkumist Eesti Vabariigist. Austatud kolleegid! Need on probleemid, mis seonduvad käesoleva eelnõuga. Tõesti, see eelnõu ei ole ühetahuline, see on mitmetahuline eelnõu. Ja meist igaühe valik on see, millist tahku me tõstame esiplaanile. Mõelgem selle üle ühiselt. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, Tiit Toomsalu! Liis Klaar, palun, kõne puldist!

Siia tuleb järjekordne parempoolne sotsiaaldemokraat ja mul on isegi roos rinnas. Härra Toomsalule tahaks vastata niipalju, et kui härra Toomsalu nentis, et nii paljud ei taha kuuluda Euroopa Liitu, siis võib see tõsi olla, kuid ma kujutan ette, et kõik Eesti kodanikud tahavad kuuluda õigusriiki ja see on see, millest me praegu räägime. Ma kuulasin seda arutelu siin eile ja kuulasin täna ja ma pean tunnistama, et mina ei saa mitte millestki aru. Arvatavasti on Liis Klaar loll ja kõik teised targad. Sellepärast me keedame ühte putru, mida me ise ka süüa ei oska. Eile me arutasime eesti keele säilimise küsimust ja põhiseadus sätestab riigikeeleks eesti keele. Kõik muu oleneb meist endist. Kui me 50 aastat paguluses suutsime hoida eesti keelt, ilma seadusteta, ilma teaduseta, ilma milletagi, ilma Eesti keskkonnata ja suutsime õpetada oma lastele eesti keelt, nii et nad siin Eestis hästi hakkama saaks ja mitte ainult hakkama saaks, vaid väga hästi, ja saavad väga hästi hakkama. Kuidas on see võimalik, et eestlane ise Eestis ei suuda kaitsta oma keelt? Oma selle seadusega, et me tahame, et kõik toimub eesti keeles, keerasime endale teataval määral käkki. Sellepärast et kui me oma komisjonidesse toome välismaa eksperte, kes valdavad mingit muud keelt, kusjuures me kõik valdame seda keelt, ja kui me kõike hakkame tõlkima, siis mis see maksab ja kui palju see aega võtab. Nii et me oleksime võinud ka natukene selle peale mõelda. Seaduseelnõu 880 on kodanikuõiguste seaduse eelnõu, selleks et kuidagi õigeks keerata seda, mis tehti siis, kui anti kodakondsus ilma keelenõueteta. Kodakondsus on antud ja seda viga ei saa parandada ühegi seadusega, ilma et jälle rikutaks kodanikuõiguste seadust. Sellel ei ole mitte midagi tegemist eesti keele säilimisega. Riigikogu valimise seaduse muutus jõustus aastal 1999. Aastatel 1992-1999 seda seadust ei olnud ja siis olid minu meelest riskid veel palju suuremad: see, mida nüüd kardetakse, et tuleb mingisugune muukeelne siia ja hakkab mingisugust muud keelt rääkima. Seda ei juhtunud. Nii et ma ei saa sellest hirmust väga aru. Eesti tahab saada Euroopa riigiks, ma ei ütle Euroopa Liidu riigiks, vaid Euroopa riigiks. Kui me tahame kuuluda Euroopa riikide perre, siis peame väärtustama ja aru saama nendest õigustest ja kohustustest, mis peaks olema ühele õigusriigile omased. Meil ei saa olla triibulisi kodanikke ja ruudulisi kodanikke, vaid meil saavad olla ainult ühed kodanikud ning kõigil on võrdsed õigused ja kohustused. Õigus on saada valituks ja kohustus on alluda põhiseadusele. Tänan väga!

Suur tänu, Liis Klaar! Lauri Vahtre, palun, kõne puldist!

Tänan, härra juhataja! Austatud Riigikogu! Olen oma seisukohti küll juba ajakirjanduses avaldanud, aga tahan nad siin üle korrata. Kõigepealt leidsin nii 1998. aastal, kui keeletsensus valimisseadusse sätestati, kui nüüd, et selline keeletsensus on õigustatud ja vajalik. Selles mõttes olen mina oma koalitsioonikaaslastega täiesti eri meelt, näiteks Tõnu Kõivu või Marju Lauristiniga. Ma olen ühte meelt Riigikohtuga, kes leidis samuti, et need sätted on meie demograafilises situatsioonis ja meie ajaloo juures õigustatud. Aga paraku ei saa sellest aru Euroopa. Euroopas pole vastavat kogemust. Euroopa on loonud demokraatia reeglid ja peab neid üldkehtivateks, unustades ära, et need on siiski loodud konkreetsetes riikides konkreetsete ajalooliste tingimuste põhjal ega saa seetõttu olla ammendavad. Kui meie oma teistsuguse situatsiooniga tuleme juurde, siis me võiksime ka demokraatia põhimõtetele lisada kas või sellise sätestuse, nagu seda on meie keeletsensus. Aga meil ei ole kahjuks oma õiguse ja teadmisega praegu väga palju peale hakata olukorras, kus me soovime jätkata ja tihendada koostööd sellesama Euroopaga, kes meid ei mõista. Olukord on meie jaoks ebameeldiv, ma ütleksin, ebaõiglane. Ent lohutagem ennast sellega, et ka palju suuremad ja võimsamad rahvad kui eesti rahvas, on oma julgeoleku ja koostöö nimel pidanud loobuma paljudest kallitest atribuutidest, kallitest sümbolitest. Maailm on külma sõja järgses ümberrivistumise staadiumis. Juhul kui maailma ajalugu otsa pole lõppenud, nagu ta ilmselt siiski ei ole, siis ootab meid kunagi ees ka uus konfliktiperiood. Kas ta peab just tingimata selline sõda olema, nagu me näinud oleme, või avaldub see konflikt milleski muus, seda me ei tea. Kuid fakt on see, et praegu toimub ümberrivistumine ja Eesti peab valima poole. Need, kes jutlustavad neutraliteeti, jutlustavad tegelikult Eesti jätmist kaitsetuks, Eesti jätmist halli tsooni. See kaitsetus lõpeb paratamatult iseseisvuse kaotusega, sest nii toimivad rahvusvahelised suhted kahjuks ka tänapäeval. Rahvas, kes ennast ei kaitse, kes ei otsi liitlasi, see neelatakse sel või teisel kombel alla, eriti nii väike rahvas, kui seda on meie oma. Niisiis möönan mina küll, et surve keeletsensuse kaotamiseks valimistel tuleb väljastpoolt. Ei ole antud hetkel oluline, kas see tuleb konkreetselt OSCE missioonilt, kui selgesõnaliselt on seda välja öeldud või kirja pandud. Aga fakt on see, et see keskkond, kuhu me pürgime omaenda ellujäämise ja julgeoleku nimel, näeb ette selliste piirangute kaotamist, mida meie siin võime küll pidada õiglaseks, aga see ei lähe Euroopale kahjuks korda. Lõpuks. Meilt nõutakse millestki loobumist ja ma ütlesin, et ka palju suuremad rahvad on pidanud loobuma oma kallitest sümbolitest. Aga see, mida meilt praegu nõutakse, ei olegi, muuseas, nii väga kallis, sest meilt ei nõuta loobumist oma keelepoliitikast, meilt ei nõuta loobumist eesti keele primaarsuse nõudest. See jääb ju alles. Ja eriti kindlasti jääb tema alles siis, kui ... Kas tohib natuke aega juurde paluda?

Jah, palun, kolm minutit lisaaega.

Eriti kindlasti jääb see poliitika alles siis, kui me võtame vastu eile vastuvõetud seadusega analoogilise seaduse, s.t seaduse, mis täpsustab ja sätestab eesti keele kasutuse kohalikes omavalitsustes. Ma loodan, et siis need, kes täna kõnelevad väga kirglikult eesti keele kaitsmisest ja kaitsmise vajadusest, ei tee omakorda kannapööret ega hakka põhja laskma seda eelnõu, mis täpsustab eesti keele kasutust kohalikes omavalitsustes. Vaadake, see oleks tõesti silmakirjalikkus ja kannapööre, milles süüdistatakse praegu koalitsiooni. Ei, meie põhimõtted ei ole muutunud, mina kõnelen siin enda nimel täiesti kindlalt, ehkki teema on ebameeldiv. Olen endiselt sellel veendumusel, nagu ma alguses juba ütlesin, et keeletsensus oleks õiglane. Aga hinnates võimalikke riske, leian ma, et meie vastutustunne peaks meile ette ütlema selle, et kõiki poolt- ja vastuargumente vaekaussidele pannes peaksime täna toetama seda kaudset nõuet kaotada ära keeletsensus ja sätestama eesti keele kaitsemehhanismid mujal. Ma tänan!

Suur tänu, Lauri Vahtre! Arvo Sirendi, kõne puldist, palun!

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Kahjuks ei ole mul võimalust eelkõneleja moodi öelda (ma ta nime ei ütle, muidu tal tekiks repliigiõigus), et sain oma seisukohti ajakirjanduses avaldada. Ka mina saatsin Postimehele oma arvamuse, kuid mulle teatati, et mitte kõigi arvamusi ei avaldata. Oleme küll võrdsed kodanikud, aga mitte igal pool ja kõigis suhetes. Põhiseaduse § 45 ütleb väga lühidalt: tsensuuri ei ole. Ja ei olegi vist, lihtsalt ei ole kõigile ette nähtud avaldada oma arvamust. Kuigi vaba arvamusavalduse õigus on sellesama 45. paragrahvi alusel kõigile võrdne. Üks eelkõneleja ütles siin, see oli Toomsalu (ma võin talle repliigiõiguse jätta), et niikaua ei saa me pidada end demokraatlikuks riigiks, kui me selle asjaga pole ühele poole jõudnud. Tegelikult, kui me sellega ühele poole saame, demokraatlikuks ei või me ju end ikka nimetada. Kui oleks ainult see takistus teel demokraatiale, siis poleks ju tõesti midagi viga, või teel õigusriigile, millest oli teises sõnavõtus juttu. Ja ega selles ei olegi põhiline viga, et me anname kõigile eesti keele oskusest sõltumata õiguse kandideerida Riigikokku. Probleem on selles, et oli viga üldse sellise seaduse kirjutamine. Mitte see ei olnud viga, et me nüüd seda parandame. Ja kui me sellele eelmisele ei-le ütleme nüüd ei, siis me hakkame sedasama eelmist ei-d määratlema. Hegel oli see, kes ütles, et mingisuguse miski eimiski on määratletud eimiski. Tähendab, miski on selle eimiski kaudu määratletud. Ma julgen Hegelit sellepärast tsiteerida, et ta repliigiõigust niikuinii ei saa. Aga tahan öelda veel seda, et keeletsensuse kehtestamisel lõigati poliitilist kapitali. Aga see on laen, see tuleb nüüd protsentidega tagasi maksta, kui pärast seesama seltskond selle ümber muudab. Ja eks me näe, kui palju see siis protsente kannab. Ma mäletan aega, mil me eitasime, st kuulutasime õigustühiseks deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omandiks, mis võeti vastu 23. juunil 1940 ja millele olid alla kirjutanud Arnold Veimer ja Olga Lauristin. Seal on kirjas näiteks: "Nüüdsest peale meie maal ei ole ja ei saa olema kohta parasiitidele, kurnajatele ega nende käsilastele." Kas siis, kui me selle tühiseks kuulutasime, saab kurnajatele jt koht olema või ei saa? Või näiteks teine: "Tema (Jutt on töötavast talurahvast. - A. S.) arvel rikastub käputäis nurjasöödikuid ning rahamehi." Kas siis peale seda, kui me selle deklaratsiooni tühistasime, rikastuvad nurjasöödikud ja rahamehed jällegi põllumehe arvel? Sellesama seadusega tühistati ka võlad Saksa mõisnikele, mis olid 49,5 aastaks Eesti taludele tekkinud siis, kui mõisad said ära jagatud. Kas nüüd seoses selle eitamisega või tühistamise tühistamisega ei taastu võlad? Vaat niisuguseid küsimusi tekib alati siis, kui ükskord minnakse ühes suunas ja teinekord püütakse umbes samade sõnadega sedasama asja ümber lükata, millega see suure jõuga püsti pandi. Ja loomulikult võiks ju selle poolt hääletada, aga vahest siiski see seltskond, kes selle vea tegi, parandab selle ise oma jõududega, ilma meie abita ära. Nii et soovime teile jõudu ja edu! Tänan!

Suur tänu, Arvo Sirendi! Tiit Toomsalul on repliigiõigus.

Tänan, härra juhataja! Ma mõtlesin tükk aega, kas ma kasutan repliigiõigust või õigust faktilisele märkusele, aga jään siiski repliigi juurde. Nimelt ütles hea kolleeg Arvo Sirendi, et kas me siis demokraatlikumaks saame või ei saa. Ma tahaks siiski öelda, et demokraatlikumaks saame kindlasti, aga kas me demokraatlikuks saame, vaat see on omaette küsitav. Jah, tõepoolest, sinnapoole on vist pikk-pikk tee. Aga mis puutub hea kolleegi Sirendi tsiteeringusse 1940. aasta deklaratsioonidest, kas külakurnajad ja muidusöödikud ja rahamehed uuesti maamehelt higi välja pigistama hakkavad, siis see on, jumala eest, selle kümne aastaga juba teoks saanud.

Tänan! Repliigile repliigiga vastata ei saa ja Arvo Sirendi jääb seekord sõnaõiguseta. Mihhail Stalnuhhin, palun, kõne puldist!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Olen seesama muukeelne, kellest siin nii palju täna räägitakse, eilegi räägiti. Suur au minu jaoks. Eks räägime siis. Räägime demokraatiast, võrdõiguslikkusest, vastastikusest arusaamisest, kuningatest ja kapsast. Eelnõu 880 on minu ettekujutuses selline kummaline ehitamisprotsess. Ehitatakse neljandat korrust seal kohas, kus ei ole ei keldrikorrust, ei esimest, teist ega kolmandat korrust. Mis need võiksid olla? Keldrikorrus. Hakkame meelde tuletama. Kõik need muukeelsed, kelle õigustega praegu nii hädas ollakse, keda kaitsta tahetakse, jäeti poolteist aastat tagasi ilma võimaluseta saada oma keeles gümnaasiumiharidust. See oli ja see on. Millest võib edasi rääkida? Räägimegi edasi. Keeleseadus. Kui hädaolukord tekib, ei ole neil vastavalt seadusele mingit võimalust mingis muus keeles teatada sellestsamast hädaolukorrast. Kui palju inimesi võib selle tulemusena kannatada, hukkuda, kes seda teab. Aga kolmandat korda räägime keeleseadusest. Ja mitte ainult sellest, räägime ravimitest, räägime tarbijate kaitsest jne. Ei taheta võtta kuulda. Teine korrus, Riigi Teataja. Kui kaitsta nende inimeste huvisid - neid on paarkümmend või paarsada -, kes tulevad kandidaatidena valimistele, siis miks mitte kaitsta alguses nende inimeste huvisid, kes neid valivad. Kolmandat korda on sellel aastal Riigi Teataja seadus menetluses. Juttu on lihtsast ja arusaadavast asjast, Eesti seadused peavad igale inimesele kättesaadavad olema. Ja paistab, et jälle läheme sama teed, jälle ei hakka seda sisuliselt menetlema. Hakkame jälle rääkima sellest, et tõlgid Eestis on nii kehvad, et nad ei suuda adekvaatselt tõlkida seadusi vene keelde. Hakkame siis seda uskuma. Läheme edasi, kolmas korrus. Üle kahe aasta on juba Riigikogu menetluses 381 SE, milles on juttu vanuritest ja keelenõuetest. Jah, arusaadav, on vaja lahendada. Vedeleb seal komisjonis kaks aastat ja ei piuksugi. Siit see julgus rääkida mitte-eestlastest ja nende lojaalsuse kasvust selle seaduseelnõu vastuvõtmise tulemusena. Kui soovite Euroopat petta, siis rääkige sellest, millest Mart Laar kirjutas oma kirjas. Miks me peame iseennast siin petma. Aga rääkima tulin ainult ühel lihtsal põhjusel: koridoris praegu käiakse ja küsitakse, et kuidas sa hääletad, kuidas hääletad. Keegi ei tule küsima, et kuule, mees, sul on seal sinu piirkonnas kriisiolukord ja vastav otsuse eelnõu on ka sisse antud, aga ehk ootaks pool aastat ... Kas kriis lõpeb ise või seal surrakse välja või veel kuidagi. Eks ta ise laheneb, rahumeeli, kelleltki küsimata, vedeleb ja vedeleb. Mitte keegi ei tule küsima ja nõu pidama, kui jutt on mingist tööhõiveprogrammist, mille eest meie oma piirkondades ka vastutame valijate ees, kuigi meie osavõttu selle valmistamisel ei ole olnud mitte mingit. Tehakse valmis, pannakse sisse punkt, et põhi- ja gümnaasiumiharidus olgu see, mis tööhõivet neil seal arendab, ja asi korras. Ja viimasena ütleksin, et mõelge, mida tahate, aga ma kohe kindlasti toetaksin seda esseed, kui vähemalt need ülalmainitud, ükski või kaks neist, leiaksid selles saalis arusaamist, ja kui tõesti juttu oleks vastastikusest arusaamisest ja demokraatiast, tõelisest demokraatiast. Aga praegusel etapil paneb see mõtlema, kas on mõtet osa võtta petmisest. Aitäh!

Suur tänu, Mihhail Stalnuhhin! Vardo Rumessen, kõne puldist, palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu! Kõigepealt üks väikene faktiline täpsustus lugupeetud kolleegi, eelkõneleja kohta. Sinu suurepärast kõnet võiks täiesti toetada ja see mure on vähemalt minule väga mõistetav. Aga ma usun, et sa eksid, kui sa räägid, et sina tunnetad, et sina oledki see subjekt, kellest me tegelikult siin räägime. Ei, see ei ole meie probleem. Sest sinu perfektne eestikeelne kõne andis meile kindluse ja lootuse, et ka tulevikus Eesti Vabariigi parlamendis kõik kõned toimuvad eesti keeles. Meie probleem on nende kodanikega, kes ei valda eesti keelt. Tegelikult see probleem sind ei puuduta. Niisugune väikene faktiline täpsustus. Aga nüüd paar sõna nendest ruudulistest ja triibulistest kodanikest, keda üks eelkõneleja nimetas. Oma eilses kõnes ma juba küsisin teie käest, mis vahe on selles, kui me likvideerime need ruudulised ja triibulised kodanikud enne Riigikokku sisenemist ja jaotame nad siinsamas saalis ikkagi ruudulisteks ja triibulisteks. Ma ei saa sellest vahest aru ja, andke andeks, see on peamine põhjus, miks ma seda eelnõu ei saa toetada. Ma meenutan teile 8. detsembrit 1998, kui siin saalis tehti üks järjekordne tagasikäik meie kodakondsuse seaduse põhiprintsiipidest. Selle seadusparandusega püüti reguleerida neid probleeme, mis kerkivad seoses kodakondsuse andmisega Eestis sündinud lastele. Nüüd oleme olukorra ees, et Eestis on umbkeelsete Eesti Vabariigi kodanike arv saanud nii suureks, et me peame hakkama seda reguleerima mingite väga efektiivsete meetoditega, kehtestades eesti keele nõuded küll Riigikogus, küll kohalikes omavalitsustes. Ma ei ole selle vastu. Aga andke andeks, ma ei näe seda haldussuutlikkust Eesti riigis, mis tegelikult suudaks need asjad ka reaalselt teoks teha. Sellepärast olen endiselt seda meelt, et ka selle seaduseelnõu põhiline sõnum on eelkõige poliitiline. Need alternatiivsed mehhanismid, millest niipalju räägitakse, paraku ei tööta. Kui me selle seaduseelnõu täna vastu võtame, siis ma kardan, et tuleks tegelikult tühistada see seadusmuudatus, mis viidi sisse 8. detsembril 1998. Sest see ju toimib jätkuvalt ja toodab juurde tegelikult umbkeelseid Eesti Vabariigi kodanikke. Lõpetuseks. Kogu selle eelnõu menetlus tekitab minus sügava kahtluse, miks seda tegelikult on tarvis ja miks tehakse seda niivõrd räpakalt, läbimõtlematult, kasutades selliseid survemeetodeid, nagu üks eelkõneleja siin juba viitas. See paraku ei tekita usaldust selle asja vastu. Oleks olnud loomulik, et sellise eelnõu oleks esitanud meile valitsus. Ja kui valitsus seda ei teinud, siis tekib paratamatult küsimus, miks ta seda ei teinud. Ma olen vestelnud sellel teemal ka Eesti Vabariigi presidendi härra Rüütliga. Härra Rüütel on kinnitanud, et ta ei poolda seda seadust. Mulle isiklikult on jäänud mulje, et ta võib selle seaduse, mis me teiega tahame täna vastu võtta, jätta kinnitamata.

Kas ettekandja soovib lisaaega?

Jah, ma palun pool minutit. Kujutage ette seda situatsiooni, kui me oleme selle seaduse siin vastu võtnud, oleme hääletanud selle poolt, aga president Rüütel leiab, et tema seda seadust sellisel kujul ei saa kinnitada. Mina ei tahaks olla sellises situatsioonis. Sellepärast ma kutsun teid kõiki üles mõtlema tõsiselt selle probleemi peale ja kaitsma eelkõige neid põhiprintsiipe, mida me siiamaani oleme kalliks pidanud. Aitäh!

Suur tänu, Vardo Rumessen! Liia Hänni, kõne puldist, palun!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Kõik me teame, et inimese mälu on väga subjektiivne, meil kõigil on oma ajalugu. Küsimus on selles, kas saab üldse olla ühel rahval üks ajalugu. Antud teema juures on eriti kerkinud üles küsimus, kuidas oleme jõudnud sellisesse olukorda, et Riigikogul tuleb tühistada Riigikokku ja kohalikesse volikogudesse kandideerimise keelenõudeid. On väidetud, et need nõuded on viidud seadusesse sisse alles hiljuti Isamaliidu ettepanekul, ja samuti, et need on seal kogu aeg olnud. Õnneks on sellele küsimusele võimalik vastata üheselt, sest kõik, mis on toimunud siin saalis, on jäädvustatud ja isegi hääletustulemused on võimalik ühe inimese täpsusega järele vaadata. Vabariigi Valimiskomisjoni abiga püüdsin toimunus selgust saada. Ja lubage, et ma peatun põhilistel arengutel, mis on tänase päeva põhjustanud. Keeleküsimus seonduvalt valimistega jõudis siia saali esmakordselt, kui valiti Ülemnõukogu Presiidiumi ja vaieldi selle üle, mis keeles seal töö peab toimuma. Üks ettepanek oli kehtestada Ülemnõukogu Presiidiumi valimisel keeletsensus. Aktiivne tolleaegne poliitik Vladimir Lebedev pareeris selle mõtte ja ütles, et kui kusagil üldse sellist tsensust kehtestada, siis valimisseaduses. Selle mõtte korjas 1992. aastal üles Riigikogu valimisseaduse arutamisel Enn Põldroos, kes esitas valimisseaduse eelnõu parandusettepaneku kujul: valdab piisavalt eesti keelt, et osaleda Riigikogu töös. Sellise kinnituse pidi kandidaat tegema oma kandideerimise avalduses, kusjuures juhtivkomisjoni ettekandja Illar Hallaste seletas, et see ei ole kandideerimistsensus, vaid teadaanne selle kohta, et inimene, kes kandideerib, teab, et ta töötab Riigikogus eesti keeles. Illar Hallaste väitis, et keeletsensuse sisseseadmine oleks põhiseadusvastane, kuna põhiseadus ei näe sellist tsensust ette. Edasi toimus see, et 1994. aastal, kui Riigikogu arutas uuesti Riigikogu valimise seadust, tegi Kalle Kulbok ettepaneku kehtestada keeleoskuse nõue juba kandideerimistsensusena. See teisel lugemisel tehtud ettepanek ei leidnud toetust. Küll aga leidis kolmandal lugemisel toetust kuningriiklaste ettepanek, mille kohaselt valimiskomisjon võis kustutada kandidaatide nimekirjast isiku, kes ei vastanud keeleseadusest tulenevatele nõuetele. Sel hetkel sõnastati Riigikogu valimisseaduses keeleoskuse nõue keeletsensusena ja tehti viide keeleseadusele, mis pidi keeleoskuse nõuded konkretiseerima. Edasi järgnes üsna pikk ajavahemik, mil kestis keeleseaduse menetlemine. 1997. aasta 19. novembril võttis Riigikogu vastu keeleseaduse muudatuse ja selle §-s 5 oli sätestatud keeleoskuse taseme kehtestamine Riigikokku kandideerijale. Tõsi küll, keeleseadus delegeeris tegeliku taseme kehtestamise Vabariigi Valitsuse pädevusse. Järgnes presidendi dialoog Riigikoguga, sest president saatis seaduse Riigikogule tagasi uuesti arutamiseks, leides, et kandideerimisõiguse piiramine on vastuolus põhiseadusega ja Eesti poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepetega. Riigikogu ei jäänud sellega nõusse ja võttis 18. detsembril 1997. aastal keeleseaduse vastava muudatuse samal kujul uuesti vastu, mille tulemusena president saatis 13. detsembril 1997 seaduse Riigikohtusse põhiseadusele vastavuse kontrolliks. Nüüd järgnes tähtis etapp, mis on küll leidnud siin saalis kajastust, aga mitte täielikult. Nimelt tegi Riigikohus 1998. aasta 5. veebruaril otsuse ... Palun veel natuke aega!

Palun!

... mille kohaselt ta leidis, et keeleseaduse vastavad sätted on vastuolus põhiseadusega. Riigikohus leidis, et eesti keele kaitse on põhiseaduslik eesmärk, mis tuleneb Eesti põhiseaduse preambulist, ja seadusandlikud meetmed on põhjendatud. Riigikohus leidis, et vastav valdkond tuleb reguleerida valimisseaduse kui konstitutsioonilise seadusega. Tulenevalt Riigikohtu lahendist algatas kolleeg Lauri Vahtre 14. oktoobril 1998 vastava eelnõu valimisseaduste muutmiseks. Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud, samuti ei toetanud seda Riigikogu, kes jättis eelnõu vastu võtmata. Toetudes sellele, et Riigikohus oli avaldanud seisukohta, et keeleoskuse sätestamine kandideerimistsensusena ei ole põhiseadusega vastuolus, algatas eelmise Riigikogu koosseisu põhiseaduskomisjon eelnõu valimisseaduste täiendamiseks ja Riigikogu võttis selle seaduse 15. detsembril 1998 vastu. Ma võtsin välja ka hääletusprotokolli. Härra Sirendi, kes väitis, et tema hääl nende hulgas ei olnud, kes keeletsensust toetasid, on kindlalt seda eelnõu toetanud. Tolleaegne EME fraktsioon enamasti toetas seda eelnõu. Tõsi, Keskerakonna fraktsioon ei osalenud hääletamisel, aga enamus Riigikogust oli tol hetkel nõus eelnõuga ja nii ta seaduseks saigi. See seadus ei olnud kellegi poliitiliste punktide kogumine, see oli lihtsalt meie riigi tolleaegne arusaam sellest, mis on õige. Praegu oleme kahestusväärses olukorras, kus meie siseriiklik arusaam ei lange kokku sellega, mismoodi mõistavad olukorda teised demokraatlikud riigid. Nüüd on küsimus õieti selles, et kui me tahame kuuluda demokraatlike riikide hulka, kas siis on võimalik muuta teiste riikide aastakümnetega kujunenud traditsioone või tuleb meil tunnistada, et me peame muutma oma senist arusaama. Härra Rumessenile tahaksin ma öelda seda, et enamik neid inimesi, kes ei oska praegu kodanikena eesti keelt, on kodanikuks saanud rohelise kaardi alusel, siis, kui me koos võitlesime Eesti iseseisvuse eest. Need inimesed olid eestlastega solidaarsed. Meie kodanikkond on üks miljon, mitte kümme miljonit. Meie kõige tähtsam ülesanne on hoida kodanikkonna ühtsust. Lähtugem sellest, kui me täna hääletame. Aitäh!

Suur tänu, Liia Hänni! Sven Mikser, kõne puldist, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Meil on siin saalis tekkinud selline huvitav traditsioon, et kui koalitsioon on hädas, selles mõttes, et on mingi eelnõu, mida nad tahavad tingimata läbi viia, aga oma häältest mingil põhjusel ei piisa, kas on mingi sisemine lahkeheli või lihtsalt pole inimesi kohal, siis tullakse rõhuma opositsioonisaadikute südametunnistusele. Räägitakse selliseid ilusaid sõnu nagu demokraatia ja muud sellist. Kui opositsioon teeb ettepanekuid, mis näiteks on sihitud sellele, et parandada halvasti toimetulevate inimeste elujärge või pensionäride või laste toimetulekut, siis seda kontaktivalmidust koalitsiooni poolt ei ole ja isegi sõnade "demokraatia" ja "südametunnistus" meeldetuletamine enamasti ei aita. Aga küllap me oleme siin kõik piisavalt kogenud, et põhjus leida, kui on vaja põhjust leida. Kui rääkida sellest konkreetsest seaduseelnõust ja küsida, kas selle seaduseelnõu mõte on õige, demokraatlik ja vajalik, siis mina saan täiesti aru, et keele mitteoskamine ei ole sugugi ainuke põhjus, miks siin saalis tööd ei saa teha. Kui rääkida ausalt lahtiste kaartidega, siis me teame, et teinekord segab efektiivset töötegemist näiteks laiskus või viinaviga. Keele mitteoskamine ei ole kindlasti ainukene põhjus. Ega tegelikult ei ole mingi tragöödia ka see, kui siia saali satub üks inimene, kes mitte sõnagi keelt ei valda, kui ta aeg-ajalt tuleb siia pulti ja räägib meile täiesti arusaamatus keeles täiesti arusaamatut juttu. Ma usun, küllap me oleme kõik kogenud, et mõnikord tuleb inimene siia pulti ja räägib puhtas eesti keeles juttu, millest me keegi mitte midagi aru ei saa ja mis ei aita ka Eesti elu kuidagi edasi viia. See ei ole tegelikult selle eelnõu puhul põhiküsimus. Nagu eelkõneleja õigesti viitas, 1998. aastal, kui see tsensus kehtestati, ei hääletanud Keskerakond selle poolt. Sest me nägime, et siin on tegemist mänguga, tegelikult on tegemist populistliku ettevõtmisega. Ma usun, et praegu need inimesed, kes toona siin sõna võtsid ja kiitsid seda tolleaegset eelnõu ja hääletasid selle poolt, südames soovivad, et nad ei oleks seda teinud, et nad ei oleks selle mängu peale läinud. Meie kui opositsiooni kohustus on - ja seda kohustust me täidamegi siin, see on demokraatia üks põhilisi printsiipe - juhtida inimeste tähelepanu sellele, et tegemist on olnud silmakirjalikkuse ja kahepalgelisusega, paraku sellelt saali poolelt, kus praegu istuvad need, kes on võimul. Kui nüüd jälle tullakse rääkima südametunnistusest ja demokraatiast, siis tuletaksin meelde, et möödunud nädalal Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon külastas Saksamaad. Me sattusime sinna väga huvitaval hetkel, nimelt menetles Saksa Liidupäev parajasti eelnõu, mille alusel otsustati saata väike väekontingent Afganistani. Kantsler Schröder oli selle eelnõu vastuvõtmise sidunud usaldusküsimusega. Olukord oli sedavõrd vastuoluline, et Schröderi koalitsioonipartnerid, rohelised, kes kindlasti ei hääletaks vägede saatmise poolt, kui oleks tegemist iseseisva eelnõuga - ei saaks hääletada oma maailmavaatelistel programmilistel põhjustel -, olid sunnitud usaldusküsimusega koos hääletama selle eelnõu poolt. Teiselt poolt, Saksa kristlikud demokraadid, kes südamest on vägede Afganistani saatmise poolt, olid sunnitud hääletama kantsleri vastu ja sellega ka vägede saatmise vastu. Et olukord oleks veel kummalisem, siis tegelikult kristlikud demokraadid opositsioonis lootsid, et kantsler jääb ametisse, ja uskusid, et kantsler jääb ametisse. Nad lootsid seda sellepärast, et nad hindavad oma _ansse korralistel valimistel suuremateks kui erakorralistel valmistel. Teiselt poolt jällegi sotsialistid, kes hääletasid kantsleri poolt, lootsid, et ehk siiski usaldushääletus läbi ei lähe, sest nende _ansid oleks ilmselt paremad erakorralistel valimistel. Nii et paratamatult on teatud rollid, mida opositsioon peab täitma ja mida opositsioon täidab. Ütleme, juhtides oma tegematajätmistelt ja oma populistlikult käitumiselt minevikus tähelepanu kõrvale sellega, et hakatakse rääkima demokraatiast ja südametunnistusest, võite arvesse võtta, et demokraatia mõiste on meile tuttav, südametunnistus on meil olemas ja selle järgi me kindlasti hääletame.

Kas ettekandja vajab lisaaega?

Jah, viis sekundit. Sellel hääletusel me paraku teid toetada ei saa. Nii et te peate oma töö siiski ilmselt ise ära tegema. Aitäh!

Suur tänu, Sven Mikser! Vladimir Velman, kõne puldist, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tunnistan kohe alguses, et ma olen küllaltki raske valiku ees ja see raske valik seisneb selles, et sisuliselt ma peaks pooldama seda eelnõu, aga kui ma hakkan mõtlema, mida ütles üks eelkõnelejatest - ma pean kasutama Aisopose keelt, kuna Aisopos mulle vastata ei saa ja see eelkõneleja saab -, tuletan lihtsalt meelde, et ta ütles, et tema südametunnistus ei lubaks tal hääletada selle eelnõu poolt, aga Euroopa on niivõrd magus, ta on palju magusam kui kõik need pisarad, mis tema hinges on. Samas see rahvasaadik hääletas volikogu saalis mõni aeg tagasi Kogani poolt, Kogani nime ma võin suhu võtta, sest isegi kui Kogan oleks siin saalis, ei saaks ta midagi vastu öelda, kuna seaduseelnõu 892 SE alusel, mille me eile seadusena vastu võtsime, ei saaks ta siit puldist sõna võtta, kuna ta ei oska riigikeelt, seega võin Koganist rääkida. Nii et saalis on demokraate, kes hääletavad demokraatliku seaduseelnõu poolt ainult sellepärast, et Euroopa surub peale, või hääletavad ebademokraatlikult sellepärast, et nad tahavad võimule jääda, kas või Tallinna linnas. Aga mind tõi siia pulti hoopis teine asjaolu. Nimelt see, et me arutasime kolleeg Mihhail Stalnuhhiniga - ma usun, tema repliigivõimalust ei kasuta - seda probleemi ja mõtlesime, et jah, väga hea eelnõu, aga see seob meil selles mõttes käed kinni, et kohe järele tuleb seaduseelnõu 893. Kui 880 natuke avab uksi, teeb ukse lahti kodanikele, kes ei valda võib-olla riigikeelt, siis 893 paneb selle ukse kohalikel valimistel kohe kinni. Me peaksime toetama ka seda teist eelnõu, nii et me oleme päris keerulise valiku ees. Sisuliselt väga tahaks, et need valikud, mis siin saalis tehakse, oleks tõesti demokraatia põhimõtetele siiralt toetuvad. Aga mitte nii, et praegu on moment selline, et me peame parandama väikseid vigu selleks, et pärast nende varju jääksid kõik need suured vead, mis segavad meid tõesti liikumast demokraatliku ühiskonna poole. Aitäh!

Suur tänu, Vladimir Velman! Tõnu Kauba, kõne puldist, palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Teeks mõned lühikesed märkused teemal "Aated, ajalugu ja lubadused". Erakonnad, kes siia on kandideerinud ja täna selle saali 101 kohta täidavad, on rohkem või vähem seotud kindla ideoloogiaga. Ja just seda kindla ideoloogia olemasolu valijad meilt ootavadki. Valijad ootavad ka seda, et me arvestame oma varasemaid antud lubadusi. Mitte ainult neid lubadusi, mis me päris omavahel, isekeskis oleme välja öelnud, vaid neid, mida me oleme avalikult nii programmides kui reaalses tegevuses varem näidanud. Valijad ootavad ka selgelt seda, et me arvestame avalikku arvamust ja avaliku arvamuse muutumisele vajaduse korral reageerime või asume seda avalikku arvamust kujundama. Kindlasti ootavad valijad meilt seda, et me ei esita valeandmeid, et me ei vassi, et need faktid, argumendid, mis me rahva ette, avalikkuse ette, toome, ikkagi vastavad tegelikkusele. Kindlasti oodatakse meilt, et me oleme viksid ja viisakad, aga see viimane ei ole praeguses kontekstis nii väga tähtis. Kuidas on kulgenud eelnõu 880 menetlus senini? Mäletame, et nii kui see esitati, tekkis päris tõsine reaktsioon ühiskonnas, eriti just selle poliitilises osas. Kiiresti lisandusid sellele eelnõud 892 ja 893, neist viimane on veel komisjonis ega ole tegelikult ikkagi päris kindel, kas see saab siin vastu võetud või mitte. Kõigi nende eelnõude menetlemisel on tegelikult silma torganud see, mida just valijad eelnõude kaitsjatelt ei oota, see on kahepalgelisus. Saab kindlasti öelda - ja seda on avalikkuses välja öeldud päris selgelt -, et on tegemist oma valijate petmisega. On antud ühelt poolt lubadus, on räägitud sellest, kui järjepidevad ollakse varem elluviidud poliitika rakendamisel, ja samal hetkel, kui kõrvale panna reaalsus, reaalselt tehtav töö siin, on selge, et olukord on teistsugune. Kindlasti ei ole koalitsioon praegu väga tõsiselt arvestanud avalikku arvamust. Vaatamata sellele, et koalitsiooni käes on väga tugevad meediahoovad, ei ole eesti rahva enamus nende eelnõude või vähemalt eelnõu 880 poolt kindlasti mitte. Selge on see, et on esitatud valeandmeid, seda on korduvalt - eriti just 880 menetlemisel - tõestatud, kus ühed räägivad selgelt, et OSCE või mõni teine välismõjur on see, mis meid mõjutab, ja teiselt poolt keegi ütleb, et see meid ei mõjuta. See on selge, et on tegemist tõsiste vasturääkivustega. Ja selles olukorras, kus sellised lausvaled või vasturääkivused on, huvitab mind tõesti, kuidas näiteks Marju Lauristin ja Enn Tarto ühtemoodi hääletavad, olles ühe erakonna, selle parempoolsete erakonna, mis kuulub Sotsialistliku Internatsionaali, liikmed. Tõsi on see, et Eesti poliitiline kogemus senini ei tunne põhiseaduse § 48 rakendamist selles mõttes, et kohus määrab kindlaks, kuidas või kui palju erakonnad on rahvast petnud, määrab selle kindlaks ja siis vastavalt kas peatab erakonna tegevuse või lausa trahvib. Selleks, et sinnani jõuda, on Eestimaal ilmselt veel pikk maa minna, aga arutelu sellel teemal tuleks kindlasti tõsiselt avada. Kui on öeldud, et välissurve on see, mis sunnib meid täna eelnõu 880 vastu võtma, siis mul on tunne, et rohkem sisekoogutamine, aga mitte välissurve on selle eelnõu taga. Üks parempoolsetest sotsiaaldemokraatidest rääkis täna siin sellest, et eesti keel on olemas ja on säilinud. Tõesti, eesti keel säilis kümnete aastate, poole sajandi jooksul siin elavate eestlaste suus ja tegemistes ...

Kas ettekandja vajab lisaaega?

Ma palun ajapikendust.

Palun, kolm minutit!

... vaatamata sellele, et meil ei olnud praegust põhiseadust §-ga 6, mis ütleb, et eesti keel on riigikeel. Niisiis, kui me oleme analüüsinud nende kolleegide käitumist, keda ma tõesti süüdistan kahepalgelisuses, siis me võime öelda ka teistmoodi või viisakalt, et substitutsionaalne konstitutsionalism ehk teisiti öeldes, igal hetkel asendatav põhiseadus on see, mis nende tegevust reguleerib. Mitte kindlad aated, mitte ajaloo arvestamine, vaid just see olupoliitika, mis nendele hetkel paremana tundub. Sellest lähtudes, kuidas seda eelnõu on esitletud - arutelud ühiskonnas on toimunud - ja kuidas siin on antud vastused meie küsimustele, on mul väga raske hääletada eelnõu 880 poolt, mis just nagu oleks üllastest eesmärkidest kantud. Aga see, kuidas seda on esitletud, see, kuidas eile öeldud asjad pööratakse täna ümber, mis tähendab samal ajal seda, et ülehomme võidakse öelda kolmandat moodi - see kõik annab mulle selge arusaamise, et 880 ei ole küll see eelnõu, millega Riigikogu peaks tegelema. Aitäh!

Suur tänu, Tõnu Kauba! Järgmisena palun kõnepulti Trivimi Velliste!

Austatud härra juhataja! Head kolleegid vasakul ja paremal! Käesoleva eelnõu sisu üle oleme täna ja eelnevatel päevadel palju mõtteid vahetanud. Tahaksin siinkohal vaagida hoopiski selle seadusmuudatuse menetlemise viisi ja sellest tulenevat sõnumit, mis täna siit saalist välja lendab nii kodumaale kui ka välismaale. Oma olemuselt on tegemist ju Eesti julgeolekut puudutava eelnõuga, s.o eksistentsiaalse küsimusega. Siin ma kordan pisut oma head kolleegi Lauri Vahtret. See seadusmuudatus on toonud kaasa palju vaidlusi ühiskonnas, kuid peaasjalikult pole tegemist Eesti-sisese konfliktiga. Tegemist on kahe maailmavaate konfliktiga hoopiski laiemas, rahvusvahelises tähenduses. Ühel pool on Eesti ajaloo sünge kogemus, sellest johtuva sõnumiga. Teisel pool aga nn rahvusvahelise õiguse kogemus, mis on kujunenud hoopis teise ajaloo pinnal, meie kogemust arvesse võtmata. Härra Max van der Stoeli kaasmaalased ei suuda ette kujutada, et Stalin võinuks lõpetada enesetapuga aprillis 1945, et Hitler võinuks surra alles 5. märtsil 1953 ja Martin Bormanni "Umregelung" (tõlkes "Perestroika") viinuks Kolmanda Reichi kokkuvarisemiseni 19. augustil 1991. Selleks ajaks olnuks Hollandis 10 miljonit sakslast. Ja siis saabunuks Haagi Eesti välisministrist ülemvolinik, kes teatanuks: "Hollandlased, te peate andma endistele gestaapo ohvitseridele ajutisi ja alalisi elamislube!" Sellist ajaloo kulgu ei suuda ette kujutada ei hollandlased ega prantslased, ei taanlased ega norralased. Sellepärast räägivadki kaks maailmavaadet tänapäeval teineteisest mööda. Nende oma ja meie oma. Sest ajaloo valu tajume me täiesti erinevalt. Kui rahvusvaheline norm ei lähe kokku vaba rahva õiglustundega, kas siis on viga selles rahvas? Kas viga on tõesti selles paljukannatanud, ent väärikas, suuremeelses ja vabas rahvas? Või on viga rahvusvahelises normis? Kes on meie üle kohtumõistja? Kui meil aga ei õnnestu oma maailmavaadet maailmale peale suruda ja kui me samas ikkagi teame, et küsimus on meie jaoks eksistentsiaalne, ei tohiks me seda eelnõu menetleda tavalise sisepoliitilise lehmakauplemise vormis, vaid peaksime püüdma vaadata hoopis kaugemale ja peaksime ehk astuma tavalistest raamidest välja. Paljud riigid ja rahvad püüavad väliseid julgeolekupoliitilisi küsimusi lahendada konsensuslikult, sest just nõnda on võimalik kõige paremini tagada oma julgeolek ja ka arengu järjepidevus. Käesolev eelnõu on klassikaline võimalus üritada just sellist lahendust. Üritada konsensus- ehk üksmeelepoliitikat. Oleme olukorras, kus on vaja väga kainet ja kaalutletud lahendust. Võib ju olla, et meil ei ole valida hea ja halva vahel. Võib-olla peame valima halva ja veel halvema vahel. Kui asi peaks olema nõnda, kas ei peaks me siis omavahel arutlema sõbralikul ja vennalikul moel? Või on selline soov tõeline utoopia? Olukorras, nagu oleme täna meie, peaks nii valitsusliit kui ka vastasrind valdama täpselt ühepalju teavet. Mõlemad pooled peaksid olema ühtmoodi mures, kas vajutada rohelisele või punasele nupule. Mõtelgem, missugune võimas sõnum see oleks kodumaale ja välismaale, kui me kõik vajutaksime sama värvi klahvi, ükskõik kumma me siis ka valiksime. See oleks meie ühine otsus. See sõnum oleks tugev just tänu haruldasele üksmeelele. Üheskoos on kergem teha õige otsus. Täna meil sellist üksmeelt veel ei ole ja süüdi pole muidugi ainult üks pool. Meie kauged esiisad kaheksa sajandit tagasi ...

Kas ettekandja vajab lisaaega?

Jah, palun pool minutit.

Palun!

Aitäh! Meie kauged esiisad kaheksa sajandit tagasi juhindusid teatavasti põhimõttest, et kogugem harjukad, järvakad ja virulased kokku ning läheme ja anname saarlastele ja liivlastele peksa. Igaüks meist teab, kuhu see välja viis. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, Trivimi Velliste! Palun kõnepulti Jürgen Ligi!

Härra esimees! Austatud kolleegid! Ma tahaksin ka rääkida kahepalgelisusest. Kolm aastat tagasi olin mina üks, kes osales hääletusel, kus kehtestati keelenõuded kandideerijaile. Ma tunnistan, tookordne dispuut oli võrdlemisi ühekülgne. Ma leidsin, et see piirang on süütu, ma nägin seda ainult ühest küljest ja tõtt öelda ei mõistnud, miks Keskerakond seda ei toetanud, vähemalt mitte massiliselt. Tõenäoliselt mina hääletasin selle poolt, ma täpselt ei mäleta, aga igatahes ei hääletanud ma vastu. See oli kolm aastat tagasi. Umbes kuu aega tagasi esitati uus eelnõu, mis selle piirangu kaotaks. Ma tunnistan, selle kolme aastaga pole suudetud takistada mind saamast targemaks. Ma olen aru saanud, et tegu on Eesti Vabariigi kodanikega, kellele me oleme andnud kodakondsuse. Ma tunnistan, et olen aru saanud, et kõigil kodanikel on õigus valida seda, kes neile meeldib, ka neid, kes tegelikult neid esindada ei suuda. Ma olen aru saanud ka sellest, et tööd eesti keeles mitte miski Riigikogus ei takista. Ka sellest olen ma aru saanud, et tegelikult see piirang ei ole toiminud, et näiteks Narvas jätkub töö samas keeles, mis siiani on olnud. Mitte midagi pole teha. Minu arust tänase seisuga see tookordne otsus oli mõttetus. Kui see eelnõu esitati, pöördusin ma Keskerakonna fraktsiooni kolleegi poole, esimehe poole, ja küsisin, mis on Keskerakonna seisukoht. Ta andis ühese vastuse, see on väga õige eelnõu, tal on väga hea meel, et see esitati, nad kindlasti toetavad seda, tehku Isamaa, mis ta teeb, Keskerakond kindlasti toetab seda. Rääkisin ka eile sama inimesega, see oli umbes kolmas või neljas kord. Meeleolu oli küll muutunud, kuid ta ütles, et Keskerakonnast tulevad hääled, 5-10, midagi pole teha, on siseprobleemid, aga kindlasti hääled tulevad. Mul oli ka sellest hea meel ja selles heas meeles ma lähen vastu tänasele hääletamisele, sest minu arvutuste kohaselt tulevad need hääled täna kokku ja 51 häälega me kaotame ühe mõttetu piirangu valimisseaduses ning teenime sellega rahvuslikke huve. Aitäh!

Suur tänu, Jürgen Ligi! Enn Tarto, kõne puldist, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tehakse mitmesuguseid rahvaküsitlusi. Ja seda, et Eesti rahva rõhuv enamus soovib Eesti NATO-sse saamist, ma küll usun. Need küsitlused on seda korduvalt näidanud. Eesti rahva soov saada NATO-sse ei ole mitte kahanenud, vaid on kasvanud. Vahepeal oli Eestis Euroopa Liidu suhtes tagasiminek, kuid ka praegu küsitlused näitavad, et üle poole rahvast tahab, et me saaksime Euroopa Liidu liikmeks. Kui me räägime eelnõust 880, siis minule isiklikult ei ole see mingi saladus, et see eelnõu on välise surve tulemus. Me ei ole suutnud Euroopale ja maailmale oma probleeme valgustada. Ma olin aastatel 1992-1995 Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees, korduvalt kohtusin Max van der Stoeliga, korduvalt pidin neid Eesti-vastaseid rünnakuid tagasi lükkama ja pidin veenduma selles, nii nagu siin härra Trivimi Velliste juba rääkis, et tõepoolest nad ei saa meie probleemidest aru. Samuti on ka OSCE-inimestel probleem, et nad ei taha suhteid rikkuda ei Eesti, Venemaa ega üldse maailma riikidega, tahavad n-ö niisugust parajat joont ajada, et kõik oleksid nendega enam-vähem rahul. Korduvalt on Riigikogus räägitud USA NATO komitee avaldusest. Juba ainuüksi selle komitee juhatuses on väga autoriteetsed inimesed, kelle arvamusel on oluline mõju sellele, kas Eestit kutsutakse NATO laienemise esimesele ringile või mitte. Kas meid kutsutakse NATO-sse või mitte, oleneb väga palju USA arvamusest. Aga kui meid on juba kord kutsutud, siis kõik NATO liikmesriigid peavad selle heaks kiitma. Selle puhul on väga oluline, kas Eestis on OSCE missioon või ei ole. Kui Eestisse jääb alles OSCE missioon, siis mõni NATO liikmesriikidest võib meid mitte toetada ja meid ei kutsuta NATO-sse. Aga mis saab siis juba laienemise järgmise ringi ajal, seda me ei tea. Milleks meile seda NATO-t ja milleks meile seda Euroopa Liitu ikka nii väga vaja on? Ma olen täiesti kindel selles, et 1939. aasta, 1940. aasta ei tohi korduda ja Eesti ei tohi sattuda rahvusvahelisse isolatsiooni. Võib-olla Eestis on inimesi, kes oskavad iga võimu ajal hästi elada. Olid kõrged tegelased okupatsiooniajal, elasid hästi, sõitsid autodega ringi, said kõrget palka ja olid igal pool austatud ja lugupeetud inimesed ning täna need kommud on miljonärid, on multimiljonärid. Aga mina olin okupatsiooni ajal kommunistlikus vangilaagris, enamik minu sugulasi tapeti kommunistide poolt ja sellepärast mina leian, et mina siiski ei oska kohaneda Vene oblastis ja tõenäoliselt minu lapsed ka ei oska kohaneda. Sellepärast ma toetan seda, et Eesti läänesuund jätkuks. Kuigi väga kõrged poliitikud on ka viimasel ajal juba sõna võtnud NATO vastu, arvavad, et NATO-ga on aega küll, peaasi kui Euroopa Liitu saaks. Kuid mina leian, et see suund on väga oluline. Me peame jätkama oma rahvusvahelisi pingutusi, et maailm saaks meist aru. Muidu võib tulla ühel heal päeval nõue, et eesti keelest tuleb sõna "neeger" ära kaotada, kui meie ei selgita oma probleeme maailma üldsusele. Samuti peame siseriiklikult kaitsma Eesti riigi positsioone ja eesti keele positsioone. Eile me juba ühe eelnõu võtsime vastu. Ma arvan, et eesti keelt toetavaid eelnõusid tuleks veelgi vastu võtta. Nii nagu meil on tegematajätmisi Eesti maine selgitamisel välismaal, nii on meil ka tegematajätmisi eesti keele kaitsmisel siseriiklikult. Eestis elavad kaks kogukonda, mis on okupatsioonirežiimi ajal siia kunstlikult tekitatud Eesti rahva vastu suunatud genotsiidipoliitika tulemusena. Seni oleme siiski rahumeelselt oma probleeme lahendanud. Me tõesti oleme olnud rahumeelsed. Selle peale, kuidas Eestis venekeelset kogukonda on ässitatud, oleks mõni teine kogukond juba ei tea mis radikaalseid vahendeid kasutusele võtnud. Me peame ka arvestama, et eestlaste solvamisel on teatud piir ja seda me peame ka oma lääne sõpradele selgitama. Kui Vabariigi Valitsus tõepoolest OSCE missiooniga Eestist lahkumise suhtes kokkuleppele ei jõua, siis peab Eesti OSCE tegevuse Eestis lõpetama ühepoolselt. Aitäh!

Suur tänu, Enn Tarto! Järgmisena palun kõnepulti Georg Pelisaare!

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Huvitav diskussioon on meil täna siin saalis. Huvitav on ka teada saada, et Mõõdukate fraktsioonis on tõeline infolevi kriis. Sest kummalisel kombel just nimelt Mõõdukate peasekretär ei tea, et on mingisugune NATO sõprade kiri tulnud, saab sellest märgatavalt hiljem teada, kuigi see on Välisministeeriumist tulnud ja teatavasti välisminister on Mõõdukate erakonna esimees. Huvitav on see, et Mõõdukate peaminister ei tea, et tegemist on selge välismaise survega selle eelnõu puhul. Samal ajal Mõõdukate fraktsiooni lugupeetud esindaja Enn Tarto teab seda suurepäraselt ja mitmed teisedki on kinnitanud, et tegemist on välismaise survega. Mitmel puhul on räägitud, et me peame selle eelnõu täna siin saalis vastu võtma, selleks et ellu viia Eesti enamuse tahet liikuda Euroopa ja NATO suunas, et saavutada tõeline julgeolekugarantii Eestile. Lauri Vahtre ütles mõni aeg tagasi, et midagi tuleb selle nimel ohverdada. Teate, head kolleegid, minu arvates me oleme juba väga palju ohverdanud. Oleme 1994. aastal selgelt ohverdanud osa oma Eestimaast ja sellega müünud maha ka ühe osa eesti rahvast, me oleme ohverdanud Setumaa, sisuliselt oleme ohverdanud Tartu rahu piiri. Kui minu omaaegne lugupeetud õppejõud, Euroopa Nõukogu inimõiguste komisjoni liige väidab, et inimõigused peaksid tagama kõikidele, ka muulastele, eesti keelt mitteoskavatele inimestele osalemise demokraatias, siis vaadake, inimõiguste hulka kuulub veel väga palju muid kriteeriume, millest me tegelikult oleme mööda läinud nende aegade jooksul, sest tegelikult peaks olema üks kindel inimõiguste tagatis ka see, et igaüks saaks oma vara kasutada ja käsutada, ja kõikidel kodanikel peaksid olema võrdsed õigused ka selles osas. Me teame, et näiteks ühel osal mahamüüdud Eestimaast - nii võime juba praegu öelda -, Setumaal ei ole seda võimalust kõikidel inimestel siiani ja seda problemaatikat siin kahjuks ei käsitleta. Ei ole olnud tahtmist käsitleda. Kui rääkida küpsest demokraatiast, millest ka täna siin saalis on juttu olnud, siis küpse demokraatia üks kindel tunnus on see, et vastutajad, otsustajad ka tõepoolest vastutavad. Meil siin saalis on räägitud vaid poliitilisest vastutusest. Aga küpses demokraatias on nõnda, et see poliitiline vastutus ei ilmne mitte ainult valimistel, vaid ilmneb ka valimiste vahepealsel ajal. Nendel puhkudel, kus on selgelt tehtud vigu, on neid vigu ka tunnistatud ja need valitsuse liikmed, kes on vigu teinud, on astunud tagasi. Jumal tänatud, üks selline näide selles valitsuses ka on. Aga me teame, et nendel puhkudel, kui valdav osa Eesti inimestest on avaldanud küsitluste kaudu oma selget arvamust Eestimaa oluliste strateegiliste objektide mahamüümise kohta, siis ei ole seda arvestatud. Kahjuks ei ole sellele järgnenud mitte mingisugust poliitilist vastutust. Kui me oleme müünud, vastupidiselt oma rahva tahtele, raudtee ja elektrijaamad, siis täna võime öelda, et me oleme peaaegu valmis müüma ka oma keele, oma rahvusriigi põhimõtted. Kuigi juudid armastavad öelda, et kõik on ostetav ja müüdav ...

Kas esineja soovib lisaaega?

Pisut.

Palun!

... olen siiski veendunud, et Eesti rahvuslikud põhimõtted ei tohiks olla müügiobjektiks. Seejuures pean väga lugu nendest, kes täna vähemalt on tunnistanud siin saalis vigu, et nad on oma põhimõtetes ümber kasvanud, aga veel rohkem tunnustan ma neid, kes on jäänud oma põhimõtetele kindlaks ka kolm aastat hiljem. Aitäh!

Suur tänu, Georg Pelisaar! Järgmisena palun kõnepulti Jaan Leppiku! Vabandust, Tõnu Kõiv, õigus repliigiks.

Aitäh! Ma sooviks tõepoolest õigust repliigiks seoses sellega, et minu nime kasutati. Protokolli huvides tahan ära märkida, et Georg Pelisaar vassis, kui ta heitis mulle ette, et ma ei teadnud NATO komitee paberist. Teiseks lükkan tagasi pakkumise tema sõnul Mõõdukate peaminister olemise kohta, kuna ma arvan, et see keelevääratus tulenes sellest, et Jürgen Ligi tõi nende kiirema meelemuutuse välja kui see, milles süüdistatakse koalitsioonipoolt.

Tänan! Jaan Leppik, palun!

Austatud isand eesistuja! Austatud Riigikogu! Kell on 16.18, nagu minu silmad ütlevad, ja sel kellaajal ja natukene pärast seda testitakse täna Eesti riiki. Ei testita ainult kollektiivselt Riigikogu, seadusandliku võimu esindajat, vaid testitakse peaasjalikult igat Riigikogu liiget. Testitakse sellega, kas me oleme suutelised ja võimelised vaatama oma suitsutare uksepiidast kaugemale, kui me seda senini oma debattides oleme teinud. Ma kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles vaatama iseenda sisse ning asetama ennast sellesse situatsiooni, kus me kõik praegu hetkel oleme. Vaatama ja kaalutlema seda. Kutsun kõiki üles vaatama tõesti suitsutare piidast kaugemale, sest praegu testitakse meid ja ajalugu väärtustab meid praeguses hetkes nii, nagu me siin oleme. Aitäh!

Suur tänu, Jaan Leppik! Järgmisena palun kõnepulti Andres Tarandi!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma õiendaksin natukene ja suhteliselt lühidalt. Küsimus on survest, vägivallast, paljudest teistest kaunitest sõnadest, mis siin täna on kuuldud. Ma tean, et neid kasutatakse selleks, et rahvale teatavasti ei meeldi, kui tema või tema esindajate kallal rakendatakse vägivalda. See on äratõlgitult nn populism, kuna needsamad rääkijad teavad väga hästi, et sellele rahvale meeldib NATO tiiva all kaitset saada. Toetus on pikka aega 60-66%. Paar korda, vist jaanuaris 2000, oli alla 60%. Teiselt poolt, asjadel on siiski oma välispoliitilised peegeldused. See tähendab, et tehakse meie tegevuse kohta järeldusi. Nagu meie teeme teiste rikkalikust siseelust, nii teevad ka teised riigid meie ja sealhulgas meie parlamendi elust järeldusi. Kui me oleme kaks korda aastas pidanud välispoliitilisi arutelusid, mis on meil määratud seadusega, siis kõik suuremad parteid, keda ma olen näinud siin - ma ei ütle, et just kümme aastat, aga viimased kuus -, ei ole esinenud protestidega meie välispoliitiliste prioriteetide kohta, mis on siis nii NATO kui Euroopa Liidu liikmelisus. On muidugi meil seal taga pingis erand, kes julgesti räägib, et tema ei armasta Euroopa Liitu, ja nii tulekski teha. Üks noor kuldsuu kiitis siin kangesti, kuidas tema armastab demokraatiat, just nii ta vist ütles, ja esindab demokraatlikku opositsiooni, mis on ka väga armas. Tõepoolest, tulebki esindada. Kuid ta ei suuda siiski eristada esmatähtsaid välispoliitilisi ülesandeid sellest tavalisest edvistamisest, vaimutsemisest, mis kuulub ka parlamendi töö juurde. Aga selle vahega, ma ütleksin, et küpsemates demokraatiates on küsimusi, mis sellest tegevusest välja arvatakse, mis on eluliselt tähtsad ja seal ei eputata ega vaimutseta, vaid käitutakse nii, nagu riigi huvid nõuavad, kui see langeb kokku rahva huvidega, nagu antud juhul NATO. Nii et siin on üks suur puudus meil, kulla sõbrad, meie sisemises demokraatias on arenguruumi veel küll ja küll. Kui õpiks õige eristama, kus on see vaimutsemise koht, "andmise" koht, säramise koht ja kus on tegemist küllalt raske vastutuskoormaga, et mingeid otsuseid teha või nad tegemata jätta. Mis puutub nüüd sellesse, et meid hirmsasti surutakse, siis tõepoolest ei suru meid keegi. Ma usun, et oma mitmete (raske täpselt öelda) sadade kohtumiste põhjal - kahjuks kõigil kangesti kriitiliselt meelestatud keelekriitikutel ja muudel kaitsjatel ei ole seda kogemust, see on selge -võin teile öelda, et suhtlemise juurde välismaal käib ka ebaametlik informatsiooni vahetus. See on täpselt nii, nagu fraktsioonide vaheline suhtlemine ei toimu mitte alati saalis, vaid toimub ka koridorides, mida kõik teavad. Sealt saab väga palju informatsiooni, mida vastavalt kaalutakse, mis on ühe või teise sammu järeldused. Ja lõppude lõpuks on kõikidel, nii teil kui teie valijatel, väga lihtne olukorda ette kujutada. Meie soovime mingisse klubisse, ütleme, ma tahan astuda klubi liikmeks, kuhu tuleb tulla pestud kätega, teine meist tahab minna klubisse, kus kantakse lipsu. On meie asi, kas me peseme käed puhtaks ja paneme lipsu kaela või ei tee nii. Ja kui ei tee, siis me selle klubi liikmeks ei saa. Meile on heatahtlikult, sõbralikult tehtud lihtsalt teatavaks, millised on tingimused. Euroopa Liit on need esitanud 1993 nn Kopenhaageni kriteeriumide näol. NATO ei ole neid formuleerinud selliselt - palun veel mõni sekund -, vaid nõuab demokraatlikku stabiilsust riigis, see on üks. Ja kaks, et need armee, kaitsevõime mõttes tagaplaanil või viletsemas seisus olevad riigid asuksid täitma oma kohustusi ka kaitsevõime alal. See on see 2%, rohkem NATO ei ole esitanud. Nii et valik on teie. Tulge ja teatage siit puldist, et meil ei ole neid vaja. Seda oleks väga tunnuslik täna teha, sest oli terve kena kanonaad hommikustes uudistes. Kujutage ette, kolm kokkulangevust, mis n-ö peedistavad, kui tohib žargooni kasutada, Eesti NATO-sse astumise mõttekust. Mõelgem. Aitäh!

Suur tänu, Andres Tarand! Toomas Varek, sõnavõtt kohalt.

Aitäh, härra juhataja! Meil on menetluses kolm seaduseelnõu, mis puudutavad keeleküsimust. Mäletan väga hästi, kui sai räägitud Reformierakonna fraktsiooni esimehega, kuid me rääkisime seaduseelnõust 892, mida me eile menetlesime ja Keskerakonna fraktsioon toetas täielikult seaduseelnõu 892.

Suur tänu! Järgmisena Väino Linde, kõne puldist!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sellist ilukõnelist tulevärki, mis täna on siin juba tükk aega olnud, alates 700-aastase orjaikke meenutusest, eesti keele ilust, Tartu rahust, Petserimaa mahamüümisest, kuuleb tegelikult Riigikogus harva. Ma arvan, et kõige selle kaudu on võimalik seda eelnõu nii toetada kui ka mitte toetada. Aga juristina arvan, et kui on tegemist seaduseelnõuga, siis me peame vaatama seda ka puhtalt juriidilisest aspektist. On olemas riik, Eesti riik - õigusriik, on olemas elanikud, kes selles elavad, selle riigi elanikud ja riigi elanike puhul me saame rääkida kodanikest ja mittekodanikest. Kodanike puhul me saame rääkida ainult kodanikest, mitte enam ühte klassi kuuluvatest kodanikest, kellel on õigus valida ja kellel on õigus olla valitud, saada Riigikogusse, ja teistest kodanikest, kellel omakorda seda õigust on tükk maad vähem. Sellest tulenevalt arvan ma, et täiesti põhjendatud on selle eelnõu esitamine ja selle eelnõu toetamine. Aitäh!

Suur tänu! Kas Jürgen Ligil on mingi protseduuriline küsimus? Nime nagu ei nimetatud.

Sõnavõtt kohalt.

Te olete puldist kõne pidanud, sel juhul jääb sõnavõtt kohalt ära. Olev Raju, sõnavõtt kohalt, palun!

Aitäh! Ma tänan härra Tarandit teatamise eest, et mitte mingit survet ei ole. Järelikult Lauri Vahtrel ja härra Tartol, kes siin teatasid, et nad heameelega hääletaks teistpidi, kui survet ei oleks, on nüüd võimalik hääletada teistpidi.

Tänan! Kalev Kukk, kõne puldist, palun!

Head kolleegid! See, et koalitsioonist saab kunagi opositsioon ja opositsioonist kunagi koalitsioon, on demokraatia. See, et saulustest saavad paulused ja paulustest saulused, on ka ilmselt demokraatia juurde kuuluv asi. Sellest, et saulused on muutunud paulusteks, oleme täna ilmselt juba piisavalt kuulnud. Ma tõden ka ise, et kolm aastat tagasi hääletasin ma selle eelnõu poolt, millest täna on juttu, ja ma hääletan täna selle eelnõu poolt, mis läheb lõpphääletusele. Nüüd siis aga pauluste muutumisest saulusteks. Siinkohal ma tahaksin tsiteerida Olav Antonit 15. detsembrist 1998. See on väljavõte tema Riigikogu kõnest. See kõlab nii: "Ma julgen väita, et antud tekst on põhiseadusega vastuolus, nagu valitsus oma arvamuses seda ka analüüsis. Nüüd tekib olukord, et president jätab ta välja kuulutamata. Siis jõuab ta lõpuks Riigikohtusse ja suvel me leiame võib-olla ka selle variandi, mismoodi oleks õigem sõnastada, ja võib-olla on üldse mõtet sätestada regulatsioone hoopis mujal, nagu ka valitsus soovitab. Võiks rääkida keelekasutusest ning asjaajamis- ja ametikeele sätestamisest ja paljudest muudest asjadest. Kuid tahta sätestada tsensust kanditaatidele on kaunis kummaline. Paljudes riikides seda ei tehta, tehakse väga vähestes, võib-olla Iraagis ja Põhja-Koreas." Kas Olav Anton keskerakondlasena esitas tol korral oma isiklikku arvamust või mitte, seda ma ei tea. Kas ta esitas tol korral Keskerakonna arvamust või mitte, seda ma ka ei tea. Tulles tagasi 1998. aasta 15. detsembri hääletustulemuste juurde, siis need tulemused näitavad, et Keskerakonnal puudus tol korral seisukoht. Kas Keskerakonnal täna, see on 21. novembril aastal 2001, on seisukoht või mitte, seda näitavad järgnevad hääletused. Küll ei tahaks ma väga uskuda mõningaid neid Keskerakonna esindajaid, kes väitsid, et ... Selle lause jätan ma pooleli. Aga ma lõpetan oma kõne Tõnu Kaubat parafraseerides: valijad ootavad Keskerakonnalt jätkuvalt seisukohatust. Aitäh!

Suur tänu, Kalev Kukk! Rohkem sõnavõtu- ja kõnesoove ei ole. Sellega on läbirääkimised lõpetatud ja ma palun kõnepulti tagasi põhiseaduskomisjoni liikme Tiit Toomsalu, et vaadata läbi muudatusettepanekud. Kõigepealt on vaja informeerida kolleege sellest, et Jüri Adams on võtnud oma muudatusettepaneku (nr 3) tagasi. Esimene muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, eelnõu algataja toetab. Teine muudatusettepanek on Uno Merestelt, eelnõu algataja ei toeta, juhtivkomisjon jätab arvestamata. Seega on kõik muudatusettepanekud läbi vaadatud. Eelnõu algatajatel ja fraktsioonide volitatud esindajatel on lõppsõnaõigus. Kas eelnõu algatajatest soovib keegi lõppsõna, fraktsioonide volitatud esindajad? Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Üldiselt ei ole mul kombeks siin saalis ilmsete valemängijatega jagelda. Kuid praegu on mul lootus, et tegu on lihtsalt mälu nõrkusega. Ma kinnitan protokolli jaoks üle, et eelnõu 880 teemal olen ma rääkinud korduvalt Keskerakonna fraktsiooni esimehega, kes on andnud mulle hinnangu, et tegemist on äärmiselt hea eelnõuga, mille esitamist nad tervitavad ja mida nad kindlasti toetavad. Viimane kõnelus sama inimesega oli eile, lubati anda selleks 5-10 häält. Kordan, mul on heameel minna selle teadmisega lõpphääletusele, sest selle fraktsiooni hääli on vaja, et see eelnõu leiaks toetuse. Aitäh!

Tänan! Järgmisena Villu Reiljan Rahvaliidu fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh! Mul on heameel, et Jürgen Ligi paljudest asjadest, millest ta, tundus, kolm aastat tagasi aru ei saanud, on nüüd aru saanud ja talle täitsa tundub see niimoodi. Aga ma ei taha mitte sellest rääkida. Head kolleegid! Ma tahan ütelda seda, et võib-olla valitsuskoalitsioon siiski esitab selle seaduste, varanduste, võib-olla ka põhimõtete nimekirja, mida me kõik peame ära andma, et NATO-sse ja Euroopa Liitu saada. Kui eriti halba NRG tehingut oli vaja põhjendada, siis oli sama jutt. Muud argumendid said otsa, NATO oli argument. Loomulikult ei saa me NATO-sse, kui me ei anna ära sadamaid, riigimets on veel jäänud ripakile, maa loomulikult, keel ... Mis on keel? Loomulikult. Võib-olla teete ühe paketi ja siis on meil ka selgem. Meie jääme selle seisukoha juurde, mis meil, tolleaegsel Maarahva Erakonnal, kolm aastat tagasi oli, jääme väga kauaks nendele seisukohtadele. Ja ei maksa väga palju hämada ja eksitada inimesi. Neil on õigus oma keelt kaitsta ja meil on ka see ülesanne. Aitäh!

Tänan, Villu Reiljan! Tiit Sinissaar, palun Isamaaliidu fraktsiooni nimel!

Austatud härra esimees! Lugupeetavad kolleegid! Üks eelkõnelejaid, kelle nime ma ei taha nimetada, et ta ei saaks vasturepliigiks õigust, arvas, et otsustusi Riigikogus tehakse põhiliselt selle pärast, kas see tõstab parajasti selle erakonna reitingut või mitte. Päris kindlasti tehakse väga paljusid otsuseid poliitikas tõepoolest selle pärast, aga päris kindlasti mitte kõiki otsuseid. On üks teatud hulk asju, mille puhul me peame mõtlema, kas see, mida me teeme ja mida me otsustame, on kasulik Eesti rahvale ja riigile, ning jätma tagaplaanile, kas see parasjagu natukene kergitab või langetab meie reitingut valijate hulgas. Praegu käsitletav teema kuulub kahtlemata nende hulka, kus riigimehelik mõtlemine peab üle olema taotlusest olla populaarne või tahtmisest vastasrinnaga jõudu katsuda ja punkte noppida. See eelnõu, mille üle me praegu diskuteerime, on tihedalt seotud kahe teise eelnõuga, millest üks eile juba seaduseks sai. Üks seaduseelnõu, täna hääletusele tulev seaduseelnõu taotleb välispoliitilisi eesmärke. On päris selge, et kui meie tahame kuuluda nende lääne demokraatia riikide hulka, kes on ühinenud Euroopa Liidu ja NATO-ga, siis me peame oma nendes seadustes, mis neile korda lähevad, vastama nendele kriteeriumidele. Ja see on tõepoolest meie valik, kas me tahame või ei taha. Kuna täna käsitletav seaduseelnõu puudutas ka väga oluliselt meie siseriiklikke probleeme, siis ma kõnelen siin nendel päevadel juba teist korda eesmärgi ja selle saavutamise vahendi vahekordadest. See taotleb välispoliitilist eesmärki, sellega kaasnenud sisepoliitilised eesmärgid on saavutatavad teiste vahenditega. Eile võttis Riigikogu 68 poolthäälega ja ilma ühegi vastuhääleta vastu muudatuse Riigikogu kodukorra seaduses. Meid ootab ees muudatus kohalike omavalitsuste korralduse seaduses ...

Tiit Sinissaar, aeg on täis!

Lisa ei saa?

Ei saa.

Kahju küll. Aitäh!

Järgmisena palun Marju Lauristin Mõõdukate fraktsiooni nimel!

Austatud Riigikogu! Austatud juhataja! Mõõdukate fraktsiooni poolt kordan veel kord seda, et tõepoolest see otsus täna siin on üks neid, mida me peame langetama Eesti julgeoleku, Eesti riigi, Eesti tuleviku perspektiive silmas pidades ja mitte erakondlikke, isiklikke ja muid arvamusi arvestades. Siin küsiti, kuidas on võimalik, et mina ja Enn Tarto oleme ühe ja sama asja poolt. Sellepärast, et me kuulume sellesse fraktsiooni, kus on üldiselt ühelt poolt kombeks kõikide arvamusvabadust austada, aga samas, kus on ka väga tõsiselt alati lähtutud sellest, mis on riigi huvides. Ma väga loodan seda, et väikese rahva parlamendina me anname endale alati aru, et küsimus sellest, mis on meie julgeoleku riskid ja mis on meie julgeoleku hind, saab meilt alati õige vastuse. Sest vigade eest me maksame hiljem palju rohkem.

Tänan, Marju Lauristin! Järgmisena palun Tiit Toomsalu Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni nimel!

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma olen volitatud Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni nimel avaldama selget protesti rea Riigikogu fraktsioonide ametlike esindajate, sealhulgas ka Mõõdukate ehk parempoolsete sotsiaaldemokraatide ametliku esindaja proua Marju Lauristini rõhuasetuse suhtes, kes seondab tänast eelnõu vastuvõttu Eesti rahvusvaheliste suhete ja seisundi määratlemise kriteeriumist lähtuvalt. Tänane arutelu ja selle eelnõu toetamine neist eelnõudest lähtudes tähendab sisuliselt loobumist kodanikudemokraatia institutsiooni tunnustamisest Eestis. See on silmakirjalikkus, mis kahjuks küll on Mõõdukate erakonnale olnud iseloomulik ka väga ja väga paljudes teistes probleemides. Ühendatud Rahvapartei fraktsioon nimetab seda, et ta vaatleb käesolevat eelnõu eelkõige kodanikkonna võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt, ja avaldab sügavat lootust ja veendumust selles, et ka saali parem pool jätkab konstruktiivset dialoogi eelnõuga 893, mis räägib kohalike omavalitsuste sisese asjaajamiskeele problemaatika lahendamisest, ja näitab ka seal üles seda, et tegemist on demokraatliku riigiga ning demokraatlikest arusaamadest kinnipidamise ja ellurakendamisega. See on Ühendatud Rahvapartei seisukoht. Aitäh!

Tänan, Tiit Toomsalu! Sven Mikser, palun, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh! Tegemist on väga tõsise seaduseelnõuga. Sellepärast me olemegi seda kaks päeva siin nii pikalt arutanud. Ma tahaks veel rõhutada, et ühelgi saali poolel ega ühelgi fraktsioonil ei ole mingit moraalset õigust võtta endale mingit Eesti rahvuslike, julgeoleku- ega muude poliitiliste huvide väljendamise monopoli. Üks asi jäi ikkagi arusaamatuks, eelnõu algatajate ettekandja rääkis, et tegemist on Eesti-sisese demokraatia arendamise küsimusega, kõik teised koalitsiooni esinejad, kes ei olnud eelnõu algatajate hulgas, väitsid, et tegemist on tähtsa välispoliitilise küsimusega. Kummaga on tegemist tegelikult, me päris täpselt ei teagi. Ma ei taha olla sugugi vaimukas, aga ma ütlen, et Keskerakond tõepoolest distantseeris ennast sellest hääletusest, kui 1998. aastal need keelenõuded kehtestati, ja ma ise arvan ka praegu, et me kõik tunneksime siin ennast märksa paremini, kui seda otsust toona ei oleks tehtud teie häältega, armsad kolleegid. Küll aga soovin teile jõudu oma keedetud supi söömiseks või oma kinnisõlmitud sõlmede lahendamiseks, ükskõik kas siis katkiraiumise teel või muul moel. Ma pean paraku ütlema, et vaatamata neile väga tulistele sõnadele, mis siit on öeldud, ja vastastikustele süüdistustele, leiab Keskerakonna fraktsioon ka praegu, et sellesse mängu ei ole meil ei põhjust ega mingit moraalset kohustust sekkuda. Aitäh!

Tänan, Sven Mikser! Seega on lõppsõnad ära kuulatud. Kuna nimetatud seaduseelnõu, selleks et saada seaduseks, nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, sooritame enne lõpphääletust kohaloleku kontrolli. Austatud Riigikogu, palun kohaloleku kontroll! Kohalolijaks registreeris ennast 85 Riigikogu liiget. Kas võime alustada lõpphääletust? Tiit Sinissaar, palun!

Aitäh, härra esimees! Isamaaliidu fraktsioon palub enne hääletust viis minutit vaheaega.

Viis minutit vaheaega. Palun esitada taotlus ka kirjalikult. Vaheaeg lõpeb 16.50. V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu, kell on 16.50, Isamaaliidu fraktsiooni palutud viieminutiline vaheaeg on lõppenud. Me asume seaduseelnõu 880 lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Kadri Jäätma, Tõnu Kõivu ja Paul-Eerik Rummo algatatud Riigikogu valimise seaduse §-de 2, 2¹ ja 26 ning kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-de 3, 3¹ ja 26 muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Nimetatud seaduse vastuvõtmise poolt on 55 Riigikogu liiget, vastu on 21, erapooletuid 1. Seadusmuudatus on vastu võetud. (Aplaus.)

Austatud Riigikogu! Me jätkame oma tööd ning võtame arutusele eile tööaja lõppemise tõttu arutamata jäänud eelnõud. Nendest esimesena võtame arutusele sotsiaalkomisjoni algatatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame eelnõu esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Ants Ruusmanni!

Härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Pärast eelmise seaduse vastuvõtmist on igati kohane hakata arutama riikliku matusetoetuse seaduse eelnõu. Selle eelnõu algatamise on tinginud asjaolu, et pensioniametite struktuuris on toimunud muudatus. Nimelt, senise 16 pensioniameti asemel on asutatud neli piirkondlikku pensioniametit ja teised senised pensioniametid muutuvad nelja piirkondliku ameti allasutusteks. Nii hakkavad Tallinna Pensioniametile allasutustena alluma Harjumaa, Raplamaa ja Järvamaa pensioniamet, Tartu Pensioniametile Jõgevamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Valgamaa ja ka Viljandimaa pensioniamet, Pärnu Pensioniametile Läänemaa, Hiiumaa ja Saaremaa pensioniamet. Senine matusetoetuse seadus nägi ette, et matusetoetuse kas määrab või ei määra või nõuab tagasi, kui see on valeandmete alusel määratud, pensioniameti direktor või direktori asetäitja. Nüüd näeks see nõnda välja, et Järvamaalt tuleks matusetoetust paluma tulla Tallinna, Valgamaalt Tartusse. Olukorra parandamiseks tegi sotsiaalkomisjon kõigepealt ettepaneku, et lisaks neile kahele ametiisikule võiks matusetoetuse määramisega tegelda ka pensioniameti direktori volitatud struktuuriasutuse juht. Kuid koostöös ministeeriumiga jõuti veel parema lahenduseni. Eelnõu §-s 1 öeldaksegi, et matusetoetuse määramise otsuse teeb matusekorraldaja elukoha või asukoha järgne pensioniamet või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgne pensioniamet. Seega ei ole asi enam seotud konkreetsete isikutega. Pensioniamet määrab suvaliselt, keda ta usaldab ja selle asjaga tegelema volitab. See ongi matusetoetuse seaduse muutmise mõte, et seoses ümberkorraldustega ei muutuks inimeste toimingud raskemaks ega kulukamaks, vaid nad saaksid neid teha nii nagu varemgi. Seaduseelnõu oli sotsiaalkomisjonis arutlusel ja sotsiaalkomisjoni otsus oli selline: esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 27. november 2001.

Kas see on kõik? Tänan, Ants Ruusmann! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole, aga juhatajal on. Muudatusettepanekute esitamise kellaaega tahaksime ka teada! Kas kell 12 või kell 1?

Lugupeetud sotsiaalkomisjon on siin kellaaja ... Ütleme siis, et kell 12.

Kell 12, keskpäeval. Suur tänu, Ants Ruusmann! Lugupeetud Riigikogu, sotsiaalkomisjon juhtivkomisjonina on teinud ettepaneku seaduseelnõu 874 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid laekunud ei ole. Muudatusettepanekud palun sotsiaalkomisjonile esitada 27. novembriks kella 12-ks.

Lugupeetud kolleegid! Võtame järgnevalt arutusele rahanduskomisjoni algatatud õigusaktides rahaühikute euroga asendamise seaduse eelnõu. Alustame eelnõu esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti rahanduskomisjoni liikme Olev Raju!

Lugupeetud Riigikogu! Tegemist on puhttehnilise seaduseelnõuga. Ma arvan, et ma ei avasta Ameerikat, kui ütlen, et 1. jaanuarist võetakse Euroopa Ühenduses lõplikult kasutusele euro ja terve hulk omavaluutasid lakkab olemast. Meil on aga mitmes dokumendis kasutusel mitmed Euroopa omavaluutad, eelkõige Saksa mark, kuid ka mitmed teised. Sellega ongi rahanduskomisjoni algatatud eelnõu seotud. Küsimus on lihtsalt selles, et ei tekiks niisugust absurdi, et meil on kuskil kirjas olematu (varsti ta on ju olematu) omavaluuta. Rahanduskomisjonil on ettepanek asendada nendes õigusaktides need omavaluutad euroga. Euro kurss omavaluutadesse on fikseeritud, ümberarvutus on puhttehniline töö. Tänan!

Suur tänu, Olev Raju! Kolleegidel on küsimusi. Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra Raju, kas valitsus toetab seda eelnõu? Milline on valitsuse seisukoht?

Valitsus toetab eelnõu.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole.

Mul on veel öelda, et kui on soovi esitada muudatusettepanekuid, siis tähtaeg on nädala aja pärast, järgmisel kolmapäeval, 28. novembril kell 12.

28. novembril kell 12. Aitäh, Olev Raju! Komisjoni ettepanekul on esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaega on teile korratud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame järgnevalt arutusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame eelnõu esimest lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnepulti Reformierakonna fraktsiooni liikme Meelis Atoneni! Kas keegi Reformierakonnast saaks saata sõna Meelis Atonenile? Kasutades võimalust, et Arvo Haug on saalis, alustame hoopis keskkonnakomisjoni algatatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Kõnepuldis on keskkonnakomisjoni esimees Arvo Haug.

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas 11. oktoobril keskkonnakomisjon. Juhatus määras keskkonnakomisjoni ka juhtivkomisjoniks. Eelnõu saadeti samal päeval valitsusse seisukoha saamiseks ja valitsus andis eelnõu kohta toetava seisukoha. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse vastuvõtmisel 1999. aastal sätestati, et kohalike omavalitsuste määratud vee-ettevõtjad peavad tänavu 31. detsembriks paigaldama kõikidele klientidele ühisveevärgist võetava vee arvestamiseks veearvestid. Pärast seda kuupäeva ei saa enam võtta tasu omavalitsuse kinnitatud normatiivide alusel, sest selleks puudub seaduslik alus. Mitmes omavalitsuses (Viljandimaal, Pärnumaal, Ida-Virumaal, Paide linnas) ei ole aga jõutud veearvesteid paigaldada. Samal ajal kaob vee eest arvestamise seaduslik alus. Ilma seadusliku aluseta tasu võtta aga ei tohi. Selles olukorras on süüdi nii vee-ettevõtted kui ka omavalitsused. Et vältida segadust, mis on tekkimas alates 1. jaanuarist 2002, algataski keskkonnakomisjon eelnõu, mille ainus eesmärk on vältida seadusliku aluseta veetasu võtmist. Seega teeme ettepaneku pikendada ühe aasta võrra veearvestite paigaldamise aega ja lubada ühe aasta jooksul arvestada tasu endiselt ehk omavalitsuste kehtestatud normatiivide alusel. Seadusetus võib ühiskonnas põhjustada segadust. Me peaksime seda probleemi üritama reguleerida ja seetõttu oleme teinud sellise seaduseelnõu. Komisjon otsustas 13. novembril (4 poolt, 4 vastu, 4 erapooletut) suunata eelnõu esimesele lugemisele, esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 4. detsember kell 12. Ootame teie muudatusettepanekuid. Tänan väga!

Suur tänu, Arvo Haug! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Austatud Riigikogu, keskkonnakomisjon juhtivkomisjonina on teinud ettepaneku seaduseelnõu 875 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid juhatajale laekunud ei ole. Nimetatud eelnõu on suunatud teisele lugemisele. Kordan veel kord üle muudatusettepanekute keskkonnakomisjoni esitamise tähtaja, milleks on 4. detsember kell 12. Austatud Riigikogu, palun korraks veel tähelepanu! Seaduseelnõul 882 on uus muudatusettepanekute rahanduskomisjonile esitamise tähtaeg: 22. november kell 11. See on komisjoni otsus.

Nüüd tuleme tagasi seaduseelnõu 890 juurde. Ma palun kõnepulti Reformierakonna fraktsiooni liikme Meelis Atoneni, et ta teeks ettekande seaduseelnõu 890 esimesel lugemisel!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Vabandust kõigepealt viivituse pärast! Tutvustan teile käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selles eelnõus olev printsiip toodi praegu veel kehtivasse seadusesse sisse käesoleva aasta 1. aprillist ja selle muudatusega laiendati varem vaid kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi puhul kehtinud käibemaksuga maksustamise erikorda, mille kohaselt tehingu kohta esitatud arvel näidatud käibemaksu ei maksa mitte müüja, vaid ostja, ka saematerjali ning metsa- ja saematerjali transpordi- ja valmistamisteenuste müügitehingute puhul. Paraku ilmnes selle rakendamisel teatud probleeme ja uude käibemaksuseadusse seda printsiipi sisse ei kirjutatud. Kuid uue käibemaksuseaduse vastuvõtmise järel jätkati tööd, käis koos töörühm, kus olid Rahandusministeeriumi, Kaubandus-Tööstuskoja ja Metsatööstuse Liidu esindajad. Teie kätte jõudnud eelnõu pakub nüüd lahendust: mõiste "saematerjal" asemel võetakse eelnõus kasutusele termin "töödeldud metsamaterjal". Peetakse silmas, et paralleelselt käesoleva muudatusega käibemaksuseaduses täpsustatakse ka metsaseaduses toodud metsamaterjali mõistet, andes sellele järgmise sõnastuse: metsamaterjal käesoleva seaduse tähenduses on maharaiutud puu ja selle järkamisel saadud ümarpuit. Aitäh!

Suur tänu, Meelis Atonen! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Kaasettekandeks palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Kalle Jürgensoni!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Reformierakonna fraktsiooni käesoleva aasta 24. oktoobril algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu sisust härra Atonen algataja esindajana juba ülevaate andis. Omalt poolt võin lisada niipalju, et arutelu sel teemal komisjonis ei ole uus. Probleemid, mis on seotud metsamaterjali ja sellega seotud toimingute pealt käibemaksu arvestamise ja maksmisega, on meil komisjonis olnud arutusel ka varem. Nagu algataja tähendas, oleme saanud nendes küsimustes abi ka vastavas valdkonnas tegutsevate ettevõtete ja ühenduste esindajatelt ning loomulikult Rahandusministeeriumist. Käesoleva seadusmuudatuse eesmärk on analoogiliselt varasematega see, et parandada käibemaksu laekumist. Loodame, et see muudatus meie ootusi ei peta. Ilmselt ei ole siiski lõpuni välistatud, et tulevikus on meil vaja selle probleemi juurde veelgi tagasi pöörduda, kuid praegu on komisjon eelnõu teie ette toonud ja oma 15. novembri koosoleku otsuse alusel teeb teile ettepaneku täna esimene lugemine lõpetada ning ootab parandusettepanekuid 3. detsembriks kella 12-ks. Aitäh!

Tänan, Kalle Jürgenson! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Austatud Riigikogu, rahanduskomisjon juhtivkomisjonina on teinud ettepaneku seaduseelnõu 890 esimene lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid laekunud ei ole. Muudatusettepanekute rahanduskomisjoni esitamise tähtaeg on 3. detsember kell 12.

Me oleme lõpetanud teisipäevase päevakorra käsitlemise ja asume tänase, kolmapäevase päevakorra juurde. Kolleegid, mul on üks täpsustus. Vabariigi Valitsus palub viia tänase päevakorra teine päevakorrapunkt, seaduseelnõu 835 teise lugemise jätkamine, neljandaks päevakorrapunktiks. Niisiis nihkub teine päevakorrapunkt Vabariigi Valitsuse palvel neljandaks. Usun, et see muudatus on teile vastuvõetav.

Austatud Riigikogu! Võtame järgnevalt arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitstavate loodusobjektide seaduse ning loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Me jätkame teist lugemist. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnepulti keskkonnaminister Heiki Kranichi!

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seaduseelnõu tegeleb peaasjalikult senini tekkinud vastuolude lahendamisega. Nimetan kahte minu jaoks väga olulist sätet. Üks puudutab loodusobjekti kaitse alla võtmise reguleerimist. Selle eelnõuga antakse ministrile õigus ajutiselt rakendada piiranguid sellistel aladel, mille kohta on tehtud kaitse alla võtmise ettepanek. Säte on vajalik selleks, et ala oleks Vabariigi Valitsuse kehtestatava kaitse-eeskirja jõustumise hetkeks säilinud sellisel kujul, millisena seda kaitse alla võtta kavatseti. Teise väga olulise punktina nimetan seda, et võimalikuks saab valitsuse kehtestatud kaitsekorrast tuleneva tegevuse (näiteks niitmine, karjatamine, võsa raiumine) toetamine, mis peab tagama väärtuslike poollooduslike koostiste säilimise. Loodushoiutoetuste maksmisest maaomanikele või -kasutajatele saab ühelt poolt otsest kasu loodus, teiselt poolt saavad kindlasti kasu kohalikud inimesed. Ma usun, et kõikide Riigikogu liikmete soov on, et kohalikud inimesed looduse hoidmises aktiivselt osaleksid ja sellest ka kasu saaksid. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme Neinar Seli!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatas kaitstavate loodusobjektide seaduse ning loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 2001. aasta 11. aprillil ja juhatus määras samal kuupäeval keskkonnakomisjoni juhtivkomisjoniks. Seaduseelnõu esimene lugemine lõpetati 2001. aasta 30. mail, seaduse teine lugemine katkestati 2001. aasta 24. oktoobril ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 8. november. Riigikogu liikmed seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Keskkonnakomisjon on teinud seaduseelnõu kohta neli muudatusettepanekut, mida seaduseelnõu algataja on toetanud. Võrreldes seaduseelnõu 2001. aasta 24. oktoobril teisel lugemisel olnud tekstiga, on teise lugemise jätkamiseks ettevalmistatud tekstis tehtud järgmised muudatused. Esiteks, normitehniliste nõuete järgimise eesmärgil on seaduseelnõu paragrahvid muudetud osadeks ja lõiked paragrahvideks. Teiseks, ajutise kaitse all hoidmise aega on lühendatud neljalt aastalt ühele aastale. Kolmandaks, kaitsekohustuse teatis tuleb kolmanda kategooria kaitsealuste liikide puhul saata ainult metsise püsielupaika sisaldava kinnisasja valdajale. Neljandaks, kaitstava loodusobjekti kaitse korrast tuleneva kohustusliku tegevuse toetus on maahooldetoetuse asemel nimetatud loodushoiutoetuseks, mis iseloomustab täpsemini selle toetuse sisu. Keskkonnakomisjon otsustas 2001. aasta 13. novembri istungil (4 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut) seaduseelnõu teine lugemine lõpetada ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks piisab lihthäälteenamusest. Aitäh!

Suur tänu, Neinar Seli! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Kas on vaja avada eelnõu teemal läbirääkimisi? Keegi oma arvamust avaldada ei soovi. Läbirääkimisi ei avata. Neinar Seli, ma palun su korraks tagasi kõnepulti, et koos kolleegidega läbi vaadata neli juhtivkomisjoni esitatud muudatusettepanekut! Esimest eelnõu algataja toetab, samuti teist, kolmandat ja viimast, neljandat. Kas härra ministril, fraktsioonide esindajatel, kaasettekandjal on lõppsõnasoovi? Ei ole. Sellisel juhul, lugupeetud kolleegid, alustame lõpphääletust. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitstavate loodusobjektide seaduse ning loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Seaduse vastuvõtmise poolt on 33 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Seadus on vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame järgnevalt arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 6 muutmise seaduse eelnõu. Me jätkame eelnõu teist lugemist. Ettekandeks on Riigikogu kõnepuldis justiitsminister Märt Rask.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teravaid vaidlusi tekitanud eelnõu on tänaseks saanud põhimõtteliselt uue sisu. Seda tulenevalt majanduskomisjoni tehtud muudatusest, mida eelnõu algataja toetab. Nimetatud ettepanek on sündinud kompromisslahendusena komisjonis toimunud arutelu tulemusel ning arvestab nii Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna kui ka eelnõu algataja seisukohti. Muudatusettepaneku heakskiitmise puhul pikeneb nii ehitise kui ka selle osa, sealhulgas nii mõttelise kui ka reaalosa vallasasjana tsiviilkäive kahe aasta võrra, 2003. aasta 31. detsembrini. Muudatusettepanekut, mis puudutab kinnisasjade suhtes kohaliku omavalitsuse üldise ostueesõiguse lõpptähtpäeva edasilükkamist, eelnõu algataja toetada ei saa. Seda siin saalis korduvalt kõlanud põhjustel. Oleme jätkuvalt seisukohal, et kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse näol on tegemist, esiteks, kinnisomandi käsutusõiguse piiranguga, mis ei ole proportsionaalne, teiseks, vastuoluga kapitali vaba liikumise põhimõttega, ning, kolmandaks, lepingute konfidentsiaalsuse printsiibi rikkumisega. Ilmselt põhjendamatult madalate hindadega tehingute vältimine on pigem notarite pädevuses. Lisaks pikendab omavalitsuste võimalik igakordne ostueesõigus kinnisasja võõrandamise protsessi, takistab tsiviilkäivet kinnisasjadega ning annab omavalitsusele soodsa võimaluse kinnisvaraäris osaleda, mis ei ole senini olnud eesmärk. Nimetatud muudatusettepanek ei leidnud ka majanduskomisjoni toetust. Tulenevalt eelöeldust palub Vabariigi Valitsus seaduseelnõu esitajana toetada eelnõu algataja ja majanduskomisjoni ühiseid seisukohti esitatud muudatusettepanekute kohta ning eelnõu täna lõpphääletusel seadusena vastu võtta. Aitäh!

Tänan, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Ants Käärma, palun!

Suur tänu! Lugupeetud justiitsminister! Mul on küsimus just nimelt selle ettepaneku kohta, mille mittepooldamist te põhjendasite sellega, et omavalitsused sekkuvad turustiihiasse. Tegelikult on seni kehtinud ostueesõigus minu arvates vähendanud fiktiivsete hindadega tehinguid, st ka riigi petmist. Kui te nüüd arvate, et sellist ostueesõigust pole enam tarvis, siis kas te peate vajalikuks saavutada mingite muude meetmetega seda, et ostu-müügitehingute puhul avalikustatakse õige hind ja seal ei ole topeltraamatupidamist?

Eelmisel korral, kui Riigikogu seda eelnõu arutas, toodi kujukaid näiteid selle kohta, kuidas näidatakse ka tehingu väärtusest kõrgemat hinda, seda Saaremaa näidete najal. Raha liikumine või ostuhinna tasumine on tehingu väärtuse seisukohalt kaheldamatult väga tähtis, kuid notarile on pandud ülesanne kontrollida tehingu kõiki asjaolusid, sealhulgas õiget hinda. Harilikus hinnakujundamise mehhanismis ei saa olla administratiivseid vahelesegamise võimalusi, milleks praegu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse seisukohalt on kaheldamatult kohaliku omavalitsuse õigus kasutada ostueesõigust. Häid lahendusi siin ei ole selles mõttes, et see meede, mida me tunneme kohaliku omavalitsuse õigusena sekkuda tsiviilkäibesse, on ilmselt oma aja ära elanud. Minu lootus on igal juhul sellel, et tehingu kehtetuks tunnistamised sel põhjusel, et tegemist on kas lihtsalt fiktiivse tehinguga või tehinguga, kus soovitakse kedagi petta, jõuavad lõpuks kohtusse. Ma arvan, et see, et me säilitaksime kohaliku omavalitsuse õiguse astuda ühe või teise poole asemele, sekkuda sellesse tsiviilkäibesse, täielikku garantiid nii või teisiti ei anna. Selle pika jutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kui me tahame rakendada kinnisomandi käsutusõiguse piiranguid, siis peavad need olema proportsionaalsed. Selline piirang, kus avalik võim sekkub konkreetsesse tehingusse, ei ole ilmselt proportsionaalne ja hoopis keerukam on lepingute konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumise aspekt. Need on kaks meie õigussüsteemi väärtust, mida tuleks igati kaitsta.

Tänan! Kolleeg Harri Õunapuu.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et teie kaitsete teise lugemise jätkamisel seda eelnõu, sest nädal aega tagasi, kui me arutasime seda hilja õhtul või öösel, tuli väga palju tõsiseid asju välja, aga me ei saanudki päris kõigile küsimustele vastust. Minu küsimus on selle ostueesõiguse kohta, mida kohalikud omavalitsused kasutavad. Kas te olete lugenud omavalitsusliitude esindajate pöördumisi selle eelnõuga seoses ja teate neid seisukohti, mida nemad on välja öelnud?

Aitäh! Ma jagan teie rõõmu, et me saame koos siin sellel teemal vestelda, aga pean kahetsusega märkima, et ma olen asendusminister ega ole niivõrd põhjalikult sellesse teemasse süüvinud. Pean kahetsusega tunnistama, et kohalike omavalitsusliitude seisukohavõtte ma tõesti lugenud ei ole.

Tänan! Kolleeg Laine Tarvis.

Suur tänu! Ma jätkan siitsamast, sest mina olen lugenud kohalike omavalitsusliitude, Omavalitsusliitude Koostöökogu ning Linnade Liidu seisukohti. Mul on teile küsimus: mida me neile vastame, kui me ei pea vajalikuks seda isegi teada, sest ka Majandusministeerium ei teadnud, et nad on seda taotlenud, kuigi nad taotlesid seda juba septembris?

Kas ma sain teie küsimusest õigesti aru, et kohalikud omavalitsusliidud taotlevad, et ostueesõiguse instituuti ei kaotataks? Kui see niimoodi on, siis kaldun arvama, et me peame hakkama lahkama kõigi kinnisasjadega tehtavate tehingute sisulist poolt. Ka praegu on kohalik omavalitsus tagantjärele tark ehk, teisisõnu, kohalik omavalitsus peab sel juhul pidevalt jälgima nende tehingute rida, mida tehakse, sest ega kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik tehingu vormistamise käigus öelda välja oma seisukohti, tuleneb see siis konkreetsete maatükkide asukohast, konkreetsete piirkondade eripärast või millestki muust. Lõppkokkuvõttes taandub see ka sellele, kui aktiivne üks kohalik omavalitsus on. Justiitsministri käsutuses oleva informatsiooni alusel on see piirang toonud endaga kaasa terve hulga väärtõlgendusi just nimelt lepingute konfidentsiaalsuse aspektist. Nimetan siin näiteks, et notariaalsed lepingud, millel on kas või maksetähtaegade osas teatud konfidentsiaalne aspekt, on Maa-ametile kättesaadavad, selleks et kujundada maa maksustamise hinda. See on selgelt konfidentsiaalne informatsioon, mida jagatakse ainult ühel otstarbel. Kui me jätame kehtima selle, et kohalikul omavalitsusel on, piltlikult öeldes, õigus sekkuda igasse maatehingusse, siis ärgem rääkigem sellest, et on üldse tegemist mingisuguse konfidentsiaalsusega. See on üks otsustuste rida. Kaheldamatult on nendes piirkondades, kus maa hind on piisavalt kõrge, ka kohaliku omavalitsuse huvi nende tehingute vastu võib-olla suurem. Minu käes olevate andmete järgi on Eestis ka üsna palju piirkondi, kus kohalik omavalitsus tegelikult ostueesõiguse kaudu seda protsessi suunanud või reguleerinud praktiliselt ei ole. Nii et kuidas on kujunenud seisukohad kohalike omavalitsuste liitudes, sellele ma kahjuks vastata ei oska.

Tänan! Harri Õunapuu, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Ma olen nüüd natuke raskustes. Te asendate praegu teist ministrit. Te väitsite just praegu eelkõnelejale, et maa hind on piisavalt kõrge. Mina väidan vastupidist: maa hind, eriti põllumaa hind on liiga madal, et seda praegu üldse müüa. Te ei ole lugenud kohalike omavalitsuste seisukohti ja ka majandusminister ei osanud sellele küsimusele vastata. Minu küsimus on järgmine. Kas teile ei tundu, et praegu oleks vaja veel kord momendiks aeg maha võtta ja komisjonis see asi koos kohalike omavalitsustega läbi vaadata?

On esitatud parandusettepanek. Eelmisel korral oli vaidlus selle üle, et ehitist või selle osa võib vallasasjana võõrandada kuni 2003. aasta 31. detsembrini. Selle tähtaja kahe aasta võrra edasilükkamine oli vaidluse sisu. Samal ajal on Laine Tarvis ja Viive Rosenberg esitanud muudatusettepaneku, mida eelnõu algataja ei ole komisjonis toetanud, ja samad autorid on esitanud teise muudatusettepaneku, mida eelnõu algataja ei ole samuti toetanud ja komisjon on jätnud arvestamata. Ma arvan, et komisjonis on need debatid saavutanud vajaliku küpsusastme ja Riigikogu suur saal peaks siiski saama ütelda oma arvamuse, kuidas neid küsimusi lahendada. Pärast parandus- ja täiendusettepanekute läbivaatamist saab teie esitatud küsimusele vastata.

Tänan! Jaanus Marrandi, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka minu küsimus puudutab omavalitsuste ostueesõigust. Tegelikult on siin tegemist väga mitmetahulise küsimusega. Te tõite välja negatiivsed asjaolud: n-ö mitteproportsionaalsuse ja konfidentsiaalsuse nõude eiramise. See on kindlasti miinuseks, see on tõsi. Aga teiselt poolt on variisikute kasutamine praegu maal maareformi käigus ikkagi väga tõsine probleem. On üsna levinud juhud, kus nii vaba maa kui ka ostueesõiguse ja kõikvõimalikes n-ö soodusmaaostu tingimustes variisikud omandavad maa soodsatel tingimustel, kuid omavalitsusel ei ole paraku mitte ühtegi hooba, mille abil vahele astuda ja sekkuda, kuigi on täiesti selge, et tegemist on fiktiivsete tehingutega. See on see, mis õigustab ostueesõigust. Sellepärast, et tagada mingisugunegi õiglustunne maareformi käigus, on ka omavalitsused nii kiivalt selle eest seisnud. Minu arvates on seetõttu väga oluline, et vähemalt niikaua, kui kestab maareform ja toimuvad niisugused soodustehingud, kehtiks ka seesama ostueesõigus. Seepärast ma küsingi: mida te ikkagi arvate, kas need miinused, mitteproportsionaalsus ja konfidentsiaalsuse eiramine, kaaluvad üles variisikute kasutamise? Miks ei võiks ikkagi olla, vähemalt niikaua, kui käib maareform, n-ö soodustingimustel maa müük?

Aitäh! Jagan teie muret, et maaga tehtavate tehingute puhul ei ole ostja mitte alati see inimene, kes hakkab seda maad sihtotstarbeliselt kasutama, vaid on, kui kasutada teie terminit, variisik. Variisik või mitte variisik - see on raha liikumise küsimus. Sel lihtsal põhjusel, et inimesel, kes on ostja, ei pruugi endal seda raha olla. Selleks, et selle variisiku kaudu maad kas hinnatõusu lootuses või ükspuha millise ärilise eesmärgiga kokku osta, on võib-olla hoopis teistsugused lepingud. Kaldun arvama, et kohalik omavalitsus ei ole nii või teisiti võimeline kindlaks tegema, kas see inimene, kes maad ostis, on variisik või tegelik isik, sest see eeldab ikkagi raha liikumise, maksevahendi liikumise kontrolli. Kohalik omavalitsus, kui ta tahab kasutada ostueesõigust, saab tehingusse sekkuda ainult põhjendamatult madala hinna puhul. Muud võimalust tal ei ole. Nii et seda muret, mida teie väljendasite, omavalitsuse õigus kasutada ostueesõigust nii või teisiti ei leevenda. See on võib-olla üldse üks teine reguleerimisese, võib-olla on selleks vaja üht teist eelnõu. Aga kaldun arvama, et see isik, kes on kinnistusraamatusse kantud omanikuna, kannab ka täit vastutust selle maatüki sihtotstarbelise kasutamise eest ja kõiki teisi õiguslikke tagajärgi. Need on siiski kaks erinevat asja. Ostueesõigusega fiktsioone ei välista ja fiktiivne tehing, kui pidada silmas tsiviilõiguslikku fiktiivset tehingut, peab olema tehtud mingi teise tehingu varjamiseks. Ma päris täpselt ei kujutagi ette, kuidas on võimalik, kui on olemas tugev kinnistusraamatusüsteem, teha maaostutehinguid mõne teise tehingu varjamiseks, aga võib-olla me räägime lihtsalt terminoloogiliselt mõnevõrra erinevatest asjadest. Kui te pidasite oma küsimusega silmas seda, et tegelikult sihtotstarvet rikutakse ja need inimesed, kes tahaksid põldu harida ning maad mõistlikult ja ratsionaalselt kasutada, jäävad sellest lihtsalt ilma, siis tuleb leida mingisuguseid muid regulatsioone.

Tänan! Kolleeg Olev Raju.

Aitäh! Härra minister! Ma ei tea, kas teie töökoormus on teil võimaldanud tänaseid lehti lugeda, aga nendes on väga pikalt juttu sellest, et niisuguse rahvusvahelise objekti nagu Tehvandi suusamägi päästis meile ainult see, et omavalitsusel oli maa ostueesõigus. Kui ta oli seda kasutanud, siis teatud isikud, keda me siin kutsume kantpeadeks, sekkusid aktiivselt protsessi. Siit minu küsimus. Kui me nüüd selle õiguse ära võtame, mida siis teie kui jurist arvate, kas see on nn kantpeadele täiendava tegevusruumi andmine või mitte?

Teile omase keerukusega suutsite te väga lihtsa küsimuse serveerida selles kontekstis, et justkui Eesti riigil ei olekski võimalusi sellesse sekkuda. Vastan: ei ole lehti lugenud, aga tean seda kaasust lihtsalt oma tööülesannete tõttu. Riik ei ole kordagi kasutanud kinnisasja sundvõõrandamise seadust. On olemas päris hea regulatsioon, ma arvan, et päris efektiivselt välja mõeldud regulatsioon, mida tegelikult ei ole tänaseni kasutatud. Nii Tehvandi kui ka kõigi teiste näidete puhul peaks sundvõõrandamist, kui see on üldistes huvides, hoopis tihedamini kasutama.

Tänan! Kolleeg Georg Pelisaar.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Me teame, et mitmel puhul ei ole kohalikud omavalitsused ostueesõigust küll otse kasutanud, aga see on teatud määral kontrollivaks mehhanismiks ka ilma seda kasutamata. Seda juhtudel (võin nimetada ka konkreetseid omavalitsusi), kui näiteks tagastatud maja, mida kasutatakse väikekaupluseks, müüakse ära ja kui see koos kinnistatud maaga asub tulevikku silmas pidades linnale olulises kohas. Kui tahetakse hakata seda maad kasutama nõnda, et võetakse näiteks maha terve hulk puid jne, mida omavalitsusel on siiski üsna raske takistada, ja kui seda maad oleks linnal tulevikus otstarbekam kasutada muudes huvides, siis on see piirang kahtlemata vajalik. Teiselt poolt, me teame, et mitmel puhul on tänu sellele ostueesõiguse piirangule olnud võimalik, et ostu-müügitehingus tuuakse välja siiski ka õige turuhind, mitte ainult raha ei liigu taskust taskusse. Kui me selle piirangu kaotame, siis me reaalselt toetame võimalikke maksupettusi. Palun öelge, kas teie olete selle poolt, et maksupettused on seetõttu võimalikud või näete te siin mõnda muud mehhanismi, kuidas neid võimalikke maksupettusi ära hoida!

Esiteks, te rääkisite oma küsimuses juhust, kui seda on tarvis üldistes huvides, kui seda on tarvis linnale. Ma andsin eelmises vastuses ka sellele vastuse. Sel juhul on olemas õiguslik regulatsioon, mille kaudu on võimalik ükspuha millist maatükki sundvõõrandada riigi või kohaliku omavalitsuse huvides või ka erahuvides, kui see peaks vajalik olema. Sihtotstarbeline kasutamine on asja üks külg, teine külg on maksupettused. Pannes need asjad ühte patta, võime me luua petliku pildi, et need on omavahel seotud. Tehingu harilik hind tuleb välja kõige vabama turu tingimustes ehk, teisisõnu, ütelge mulle üks hea põhjus, miks näiteks teie müüjana peaksite mingi asja müüma odavamalt, kui teil on võimalik saada kõrgemat hinda. Niikaua, kuni me püüame administratiivsete reeglitega piirata vaba kaubakäivet, niikaua säilib terve hulk nüansse ja, mis seal salata, võimalik, et ka kohaliku omavalitsuse ostueesõiguses on varjatud nüansse. Ma toon näite Paldiski linna kohta, pikemalt käsitlemata seda teemat, kus kohalik omavalitsus või selle töötajad ei ole lähtunud ainult üldistest huvidest. Aga võib-olla see üks näide, mis on ajakirjandusest läbi käinud, näide ühe linna, ühe kohaliku omavalitsuse kohta, ei ole üldistatav kõigile teistele. Küll aga jään ma oma kolme argumendi juurde, mis on küll õiguslikku laadi, aga minu arust fundamentaalset tähelepanu väärivad, mille tõttu meil oleks õige aeg loobuda ostueesõiguse instituudist.

Tänan! Kolleeg Arvo Haug.

Lugupeetud ettekandja! Kas omavalitsuse poolt senini üleandmata obrokimaal asuvate majade omanikud võivad selle seaduse alusel ka hoonet vallasasjana müüa?

Kõigepealt, kui me vaatame omandireformi aluste seaduse eri arenguvariante, siis näeme, et obrokimaa või põlisrendimaa tuli mõnevõrra hiljem, ütleme, objektina sellesse ringlusse. Kui nüüd teile siin eksprompt vastata, siis minu arvates ei ole vahet, see subjektide ring on nii või teisiti samamoodi väljaselgitatav. Täna arutatavas seaduseelnõus tegelikult pikendatakse tähtaega, nimelt, ehitist või selle osa võib vallasasjana võõrandada kuni 2003. aasta 31. detsembrini, mis tähendab, et ehitist võib vallasasjana ilma selleta, et kinnistamine oleks lõpule viidud, tsiviilkäibesse pöörata kuni 2003. aasta 31. detsembrini. Nii et ükskõik, kas see on seotud põlisrendi, obrokiga või on ehitis tagastataval või ostueesõigusega erastataval maal - kui kinnistamisprotsess ei ole lõpule viidud, siis on ikkagi tegemist vallasasjaga. See on minu vastus.

Tänan! Kolleeg Urmas Laht.

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te olete proovinud siin ühest ja teisest küljest vastata kolleegide küsimustele, mis puudutavad omavalitsuse ostueesõigust. Ma selgitaksin probleemi olemust veel korra. Omal ajal, kui see seadusmuudatus sisse viidi, siis väga paljude tehingute puhul anti notariaalselt tõestades hind, mis tegelikult ei olnud selle objekti vääriline. Et sellist probleemi kuidagi leevendada, anti omavalitsusele õigus sekkuda. Kui ta nägi, et selle objekti müügihind on ebaloomulikult madal, siis võis ta selle objekti ära osta, mis tekitas maa või kinnisasja enam-vähem õiglase turuhinna. Nüüd pakute te meile välja, et senine regulatsioon ja selle pikendamine ei ole õige ega ole vastavuses valitsuse arusaamaga. Tundes ja hinnates teid kui õiglast juristi, küsin ma teilt: kas te oskate meile öelda, mis on teie arust õiglasem, kuidas seda probleemi reguleerida nii, et see ei tekitaks ühiskonnas ebavõrdsust, maksupettust, rahapesu jne?

Ma olen nõus, et kõigi tehingute puhul on alati tuhandeid aspekte, mida tuleb arvestada. Neid iga tehingu puhul arvestamist vajavaid tuhandeid aspekte peab arvestama eelkõige notar, kes ongi selleks ellu kutsutud, et seadust täpselt järgida, välja selgitada tehingupoolte tegelik tahe ja see nõuetekohaselt vormistada. Võib-olla on meie notariaalsete maatehingute analüüs jäänud liiga tagasihoidlikuks selleks, et tuua välja võimalikud notari eksimused või notari tähelepanu teatud aspektidele juhtida. Kaldun arvama, et see on paljuski seotud sellise üldise terminiga, mida viimasel aja väga palju kasutatakse - haldussuutlikkusega. Teisisõnu: vorminõudeid ei ole võimalik rohkem tugevdada, kui näeb ette see notariaalne tehinguvorm. Kui me räägime lihtkirjalikust vormist, räägime lihtkirjalikust registreerimisele kuuluvast vormist, siis notariaalne vorm on kõige karmim variant. Minu arvates kõik need tehingud, kus ei ole kaitstud lepinguosaliste huve või ka avalikke huve, vajavad läbianalüüsimist. Meie õiguspraktika on siiski niivõrd õhuke, et analüüsi on väga vähe ja üksikjuhtumite alusel seadusmuudatusi teha ei ole otstarbekas. See võib tihti viia ühest kraavist teise. Selle tõttu, püüdes vastata teie küsimusele, et kuidas neid asju õiglaselt teha, ütlen, et harilik hind on õiglane hind ja kui me tahame seda harilikku hinda üha rohkem au sisse tõsta, siis peavad nii müüja kui ka ostja olema oma otsustustes vabad. Ma tuletan veel kord meelde seda diskussiooni, mida ma eelmisel Riigikogu istungil pealt kuulasin. Kui ma ei eksi, siis oli Vambo Kaal see, kes tõi näite, et neid tehinguid ei tehta mitte ainult madalamate hindadega, vaid teatud eesmärkidel tehakse neid sõna otseses mõttes kõrgele blufitud hindadega, et kohalik omavalitsus ei topiks oma nina vahele. Või kui teatakse selgelt, et kohalikul omavalitsusel või volikogu liikmetel või kellelgi on mingisugune huvi konkreetse maatüki vastu, siis võib olla just kasulik teha tehing kõrge hinnaga, et see maatükk pärast hoopiski kõrgema hinnaga edasi müüa. Nii et see ei ole nii ühesuunaline protsess. Ma rõhutan veel kord, et tulenevalt nendest kolmest õiguslikust aspektist, mida siin kirjeldasin, pean ma õigeks selle instituudi kaotamist.

Tänan! Jaanus Marrandi, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma olen selles mõttes õnnelikus olukorras, et ma olen olnud mõni aasta tagasi ettevõtjana ise maa ostja, teisest küljest olen vallavolikogu liikmena jälginud ostueesõiguse võimaluse kasutamist ja pean tunnistama, et igal juhul on sellel ostueesõigusel vähemalt preventiivne mõju olemas. See on täiesti selge. Mul on väga hea meel, et te rääkisite, et maa hind kujuneb välja vabal turul ja harilik väärtus on see kõige õigem väärtus. Tõepoolest, nii see on, aga paraku on niisugune olukord, et meil käib praegu veel maareform. Maareformi ajal, kui on igasuguseid riigi antud soodustustega oste-müüke, tehinguid, vaba maad, järelmakse, hüpoteeke, ei ole veel tegelikult vaba turgu, ei ole veel välja kujunenud õiget maa hinda. Omal ajal, just nimelt maareformi arvatavat kestust silmas pidades, leiti, et see ostueesõigus on vajalik. Kogu see lugu vaieldi põhimõtteliselt läbi, ainult maareformi toimumise kiirust hinnati üle. Meil tegelikult ei ole veel seda täiesti selget vabaturgu. Nendesamade variisikute oksjonil tegutsemise hind on 10 000 krooni. See hind on kõigile teada. Kas ei võiks, just nimelt seda silmas pidades, et meil vabaturgu ei ole, ostueesõigus olla seotud ikkagi selle ajaga, kui tegelik vabaturg ükskord rakendub ehk selle ajaga, mil igasugused maa soodusmüügid on läbi ehk maareform oma algses etapis on lihtsalt läbi?

Minule kättesaadavatel andmetel on 99% subjektidest kindlaks määratud, katastriüksuste moodustamine läheb väga kiiresti. Kõige suurem ummik on kogu selle protsessi käigus tekkinud eelkõige kinnistamisel. Võiks muidugi öelda, et maareform on sellega läbi, kui iga maatükk on leidnud oma omaniku ehk, teisisõnu, subjektid on saanud kõik kinnistusraamatu kande järgi omanikeks. Siis võime ütelda, et nüüd on eeldus vabaturu tekkeks olemas. Ma ei ole nii optimist, et arvata, et see kõik veel ühe-kahe aasta jooksul väga ilusasti edasi läheks, aga kas need inimesed, kellele praegu on maa tagastatud (väga paljud neist on küpses keskeas), kes on kinnistamise, kas või kaardimaterjali alusel, ära vormistanud, tahavad oodata selle hetkeni, mil riik oma asjad korda saab? Me käime nagu kassid ümber palava pudru, rääkimata sellest, et elanikkond on erineva ostujõuga. Probleemi tekitab loomulikult see, kui välismaalane ostab maa kaunis rannarajoonis, sest tal on lihtsalt rohkem raha, aga meie ostujõud on väike. Need on sotsiaalsed probleemid ja neid sotsiaalseid probleeme ei saa praegu reguleerida ainult kohaliku omavalitsuse ostueesõigusega, kui kohalikul omavalitsusel on ostueesõigus ainult siis, kui see hind on põhjendamatult madal. Sellest tulenevalt kaldun ma arvama, et selle instituudi säilitamine ei loo seda vaba turgu, ei tekita ka õiglast kohtlemist, ükspuha millisest aspektist vaadata. Küll aga on see instituut vastuolus vaba turu kujunemisega üldse.

Tänan! Urmas Laht, teine küsimus, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud minister! Pean tunnistama, et ma olen teie kui tugeva juristi ja asjatundja varasemaid esinemisi seaduseelnõude kaitsmisel kuulanud alati suure huviga. Kuid praegu, ma palun vabandust väljenduse eest, panete te täielikult rappa. Oma vastustes kord ühele, kord teisele küsijale räägite te hoopis eri ideoloogiatest. Me ei räägi praegu subjektidest, me ei räägi müügitehingutest ega nende pidurdamisest - need on hoopis erinevad asjad, lugupeetud minister. Me räägime sellest, et kui maa müüakse ebaõiglaselt madala hinnaga, siis on omavalitsusel võimalik sekkuda ja kogu probleem ongi praegu selles. Sellepärast me räägime, et omavalitsusele tuleks see õigus jätta. Kui tulla teie teise ideoloogia juurde, siis te ütlesite, et Vambo Kaal nagu tõestab, et maa müügihind on ülemäära kõrgeks aetud. Ma arvan, et see on küll väga hinnanguline arvamus. Kui me vaatame maa maksustamist, mis on maa hindamise alus, siis näeme, et rannapiirkondades on hakatud maad maksustama väga kõrgelt, mis eelkõige tuleneb just sellest, et need maatükid on müüdud väga kõrge hinnaga. Me tegelikult oleme praegu probleemi ees, kus ühelt poolt tahame lahendust leida nii, et kasutame liberaalset mudelit, teiselt poolt aga soovime vältida maa kokkuostu turuhinnast madalama hinnaga. Ma küsisin teie käest, lugupeetud minister, eelmine kord ja küsin ka praegu: kui te leiate, et see osa, mida praegu käsitletakse parandusettepanekus, ei ole õiglane, mis on siis see lahendus, kuidas me suudaksime kontrollida, et maad ei müüdaks alla turuväärtuse? Te tõite näiteks notari, aga ...

Aitäh, Urmas Laht! Aeg on täis.

Ainukene kontrollimehhanism, et maad ei müüdaks alla turuväärtuse, on turg ise.

Tänan! Kolleeg Jaan Pöör.

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Kui algselt see säte seadusesse pandi, siis oli sellel ikkagi preventiivne iseloom, et ostjad ja müüjad ostu-müügitehingute puhul teaksid, et kohalikul omavalitsusel on selline õigus. Praktikas ei ole seda kasutatud. Seda ei ole kasutatud sellepärast, et seadust rikkumata ei olegi seda võimalik kasutada. Nimelt kinnitab kohalik omavalitsus oma eelarve aasta alguses ja ta ei saa seal ette näha tehinguid, mille puhul ta juba ette teab, et tema saab kasutada ostueesõigust. Neid vahendeid eelarves ei ole ja aasta keskel vallal lihtsalt ei ole võimalik neid oma eelarvesse saada. Ühesõnaga, tal praktiliselt puudub võimalus seda võimalust kasutada. Iseasi on muidugi siin tõstatatud küsimus selle reformi käigus toimuva müümise osas. Kas on võimalik teha vahet ühtede ja teiste vahel?

Me oleme siin korduvalt rääkinud reformist ja sellest, et igal maatükil on lõpuks siiski omanik. Olen nõus, et ükski kohalik omavalitsus ei planeeri oma eelarves järgmiseks aastaks mitukümmend või sada tuhat krooni selleks, et osaleda ostueesõiguse kaudu ostjana põhjendamatult madalate hindadega tehtud tehingutes. Võimalik, et § 20 säilitamine sellisel kujul ei annagi õiget regulatsiooni. Ma möönan, et võimalik on, et sellel on lihtsalt ka preventiivne mõju. Kuid kaldun arvama, et selle instituudi säilitamine moonutab oluliselt meie maaturgu kas või sellesama preventsiooni kaudu. Kui me räägime sellest, et me ei soovi, et keegi ostaks lihtsalt (nagu siin on korduvalt räägitud) variisikute kaudu kokku kas või põllumajanduslikku maad, selleks et seda mittesihtotstarbeliselt kasutada, vaid oodata ära kas teatud hinnatõus või mingi muu asi, siis ei ole võimalik seda teha kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse kaudu. Sel juhul tuleb näha ette majandusmehhanism, kuidas seda teha, sest põhiseaduse § 32 mõttes ei saa nii või teisiti ilma kohese ja õiglase tasuta mitte midagi ära võtta. Ma kordan veel kord: kui see on üldistes huvides, kui see on valla, linna või ka riigi huvides, siis on olemas õiguslik mehhanism, kuidas neid huve rahuldada, s.o kinnisasja on võimalik sundvõõrandada. Nii et kohaliku omavalitsuse ostueesõiguse kaotamisega ei jäeta kohalikku omavalitsust või riiki tegelikult ilma õiguseta sekkuda ükspuha millisesse tehingusse, olenemata sellest, milline see tehingu hind on.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Käesoleva eelnõu arutelul toimuvad debatid kalduvad pisut kõrvale eelnõu esialgsest reguleerimisobjektist. Aga kui me oleme juba läinud nende debattide teele, siis tahan ma poliitilisele ministrile esitada ühe poliitilise küsimuse. Siin vaieldakse, kumb on primaarne, kas avalik huvi või erahuvi. Avaliku huvi kandjana vaadeldakse kohalikke omavalitsusi, erahuvi kandjatena, härra ministri sõnade järgi, raha liikumist ehk rahavoogude liikumist, heade kolleegide ütluste kohaselt, kantpäid ning teisi ja kolmandaid. Tõepoolest, see ongi erahuvi. Härra minister eelistab väga selgelt avalikule huvile erahuvi. Kas see on kogu valitsuse, härra justiitsministri ja tema ministeeriumi või ainult Reformierakonna ühe väga prominentse tegelase härra Märt Raski seisukoht?

Aitäh, härra Toomsalu! Te andsite väga ulatusliku, suhteliselt laialivalguva, kuid väga huvitava erahuvi legaaldefinitsiooni. See vajab pikemat läbitöötamist, sest seal kasutatud, ütleme, vulgaarjuriidilisi termineid, kantpäid ja muid, on ühte teaduslikku käsitlusse väga raske panna. Sellest tulenevalt ütlen, et minu eelistus on austada põhiseadust ja meil kehtestatud õiguskorda, kus ei eristata ühte või teist huvi prioriteedina, küll aga on meie põhiseadus üles ehitatud kodanikukeskse ühiskonna loomisele. Kui meie poliitilised vaated lähevad selles osas lahku, et mina näen riiki, kohalikku omavalitsust eelkõige kodaniku teenrina ja teie näete kodanikku lausa riigi omandina, siis ei ole siin midagi parata - meie ilmavaade on erinev.

Tänan! Kolleeg Värner Lootsmann.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt, mis puudutab maaturgu, siis maaturg kui selline ei ole meil veel välja kujunenud. Ei saa pidada normaalseks maaturuks seda, kui ühes omavalitsuses on tehtud paarkümmend maatehingut ja needki enamjaolt just äärmiselt hinnaliste maatükkidega. Seda on välja öelnud ja kinnitanud, seoses maa ümberhindamisega, ka Maa-ameti spetsialistid. See selleks. Teiseks, ma väidan, et mõnedki kohalikud omavalitsused on siiski seda ostueesõigust kasutanud ja teinud seda tegelikust vajadusest tulenevalt. Loomulikult ei planeerita sellist raha aastaks ette, kuid kui võimalus on ja kui vajadus tekib, siis seda tehakse. Ma võiksin teile tuua ka ühe näite päris hiljutisest ajast, kui üks omavalitsus suutis teha ühehektarilise maa eelisostu, mille käigus inimeste eluase säilis ja ostja muutus eriti aktiivseks. Aga see selleks. Kuid mul on järgmine küsimus. Kui see seadussäte sisse pandi, siis oldi arvamusel, et omandi- ja maareform saab selleks ajaks läbi. Siit ka need piirid. Miks me peame täna nii hirmsasti kiirustama ja just nimelt täna ja kohe selle seadusesätte siit välja võtma? Ma olen loomulikult seda meelt, et lõpmatuseni ei saa me neid piire seada, kuid kas täna on see õige aeg?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean vastama teile teie oma sõnadega, et tegelikult annab ikkagi Riigikogu hinnangu, kas on täna see õige päev või ei ole. Mina tõin välja õiguslikud argumendid, millega selline avaliku võimu sekkumine eraõiguslike subjektide omavahelistesse tehingutesse ei ole kooskõlas. Kui Riigikogu leiab, et need argumendid ei ole piisavad, siis väljendab ta hääletamise teel oma tahet. Ma ei näe siin midagi demokraatia või põhiseadusega vastuolus olevat, et otsus langetatakse ühte- või teistpidi. Majanduskomisjonis, kus seda kõike arutati, jõuti järeldusele, et komisjon ei toeta Laine Tarvise ja Viive Rosenbergi esitatud parandus- ja täiendusettepanekut. Ma arvan, et Riigikogu täissaal on see, kes otsustab.

Tänan! Olev Raju, teine küsimus, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma tulen veel kord tagasi maa ostu-müügi ja just mitte kõige soliidsemate ostjate juurde. Me võime neid nimetada kantpeadeks või leida neile mingi legaaldefinitsiooni, mis on kas või neli lehekülge pikk. Kuid selge on, kellest jutt käib. Kompetentsete organitega vesteldes selgus, et nende kaudu on kokku ostetud juba väga suur protsent Eestimaast. Kas te olete sellega kursis ja kuidas te mõtlete seda pidurdada, kui omavalitsuste ostueesõigus ära kaob? Praeguseni on see olnud ainuke mehhanism, mis on natukenegi toiminud.

Aitäh! Kahetsusega pean märkima, et siit Riigikogu saalist tulnud küsimuste alusel saan ma aru, et see mehhanism ei ole eriti toiminud. Kui te väidate, et suure osa Eestimaast on juba n-ö kantpead kokku ostnud, siis peame tõdema, et see mehhanism ei ole aidanud. Järelikult, kui see on üks pahe, mille vastu peaks võitlema, siis me peame mõtlema välja mingisuguse muu mehhanismi. Küsimus on ikkagi selles, et tugevas kinnistusraamatusüsteemis on maaomanik see, kes on kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Milliste vahendite eest see maa omandati (kas te nimetate seda rahapesuks või ükspuha milleks - need kõik viitavad sellele, et need vahendid on saadud ebaseaduslikul teel), see ei ole seotud selle kinnisvaratehinguga, vaid see on paljuski haldussuutlikkuse küsimus selles osas, kas see raha, millega maatehing tehti, on teenitud legaalsel teel või mitte. Seetõttu jään ma oma seisukoha juurde, et kohaliku omavalitsuse õigus sekkuda eraõiguslikesse tehingutesse ja selle kaudu tegelikult ka maaturgu moonutada ei ole mitte millegagi põhjendatud. Möönan selle probleemi tähtsust kas või sellest aspektist, et tuleks jõuda järeldusele, kust on pärit need vahendid, millega maad hulgi kokku ostetakse.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Ma tänan teid kõigepealt sedavõrd vapustava vastuse eest minu esimesele küsimusele! Minu teine küsimus tuleneb sellest, et ma leian, et härra minister on asunud Eesti Vabariigi põhiseadust politiseeritult, sealhulgas vulgaarpolitiseeritult tõlgitsema, öeldes, et Eesti põhiseaduse järgi on Eesti riik üles ehitatud erahuvidele tuginevale kodanikuühiskonnale. Selle tõestuseks piisab, kui ma viitan põhiseaduse §-le 5, mis ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, ka maa on rahvuslik rikkus, §-le 32, mis ütleb, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt, ja lõpuks §-le 154, mis ütleb, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Ühesõnaga, Eesti Vabariigi põhiseadus ei sea esiplaanile mitte era-, vaid avalikke huvisid. Härra minister, millele tugineb teie veendumus, et just nimelt erahuvide eelistamine selles valdkonnas on põhiseadusele vastav?

Aitäh, härra Toomsalu! Esiteks, ma ei ole väitnud, et erahuve eelistatakse avalikele huvidele või et see võiks ka vastupidi olla, vaid ma olen rääkinud sellest, et Eesti ühiskond, tulenevalt ilmselt põhiseadusest, on üles ehitatud kodanikukeskse ühiskonnana. Te jätsite tsiteerimata selle paragrahvi, kus öeldakse, et Eestis võiks siiski olla tegemist sotsiaalriigiga. Meie erinev terminikasutus ei võimalda meil ühtedest ja samadest asjadest rääkida. Üldse ei ole era- või avalike huvide vastandamine, pannes üht või teist esimesele või teisele kohale või nende antagonismi otsides, ilmselt selle eelnõu raames otstarbekas.

Tänan! Kolleeg Kalev Kukk.

Suur aitäh, härra minister! Minu järgnev küsimus on teataval määral õigusfilosoofiline ja tuleneb Tiit Toomsalu kahest, kui kasutada tema terminoloogiat, vulgaarjuriidilisest küsimuse püstitusest. Ma toon kõigepealt ühe näite. Kui me vaatame 1930. aastate Saksamaad, siis näeme, et tegemist oli riigiga, kus täiesti selgelt seati avalikud huvid esiplaanile, kuulutati need primaarseks. Tänapäeva Saksamaa, mis on kodanikuühiskonna näide, on ühiskond, kui jälle äärmuslikult sõnastada, kus domineerivad erahuvid. Kas sellest näitest tuleks teha järeldus, et 1930. aastate Saksamaa oli oluliselt demokraatlikum riik kui tänapäeva Saksamaa?

Hea erakonnakaaslane, mul on väga raske sinuga debateerida selle ajaloolis-filosoofilise küsimuse üle. Küll aga peaks arutlejate ringi laiendama. Kindlasti oled sa nõus, et arutlejate hulka võiks kuuluda ka härra Toomsalu. Äkki saame siis küsimusele lõpuks vastuse. Ütlen ausalt, et mina vastata ei oska.

Tänan! Kolleeg Vahur Glaase.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav justiitsminister! Mis te arvate, kui mõttekas on kohalike omavalitsuse ostueesõigust säilitada, kui seda on kogu selle seaduse kehtivuse aja jooksul rakendatud 16 korral? Kuivõrd efektiivne selle põhimõtte säilitamine ikkagi on ja mis seaduse hind lõppkokkuvõttes on?

Aitäh, härra Glaase! Ilmselt on teie ettevalmistus, mis puudutab statistikat, igal juhul põhjalikum kui minul. Mina ei tea, et seda on rakendatud 16 korral, aga kui see niimoodi on, siis kaldun arvama, et isegi protsenti arvutada on suhteliselt keeruline, sest maaga tehtud tehinguid on vist suurusjärgu võrra rohkem kui 16. Arutelu käigus on tulnud välja ka needsamad kitsaskohad, miks seda instrumenti ei saa piisava efektiivsusega kasutada. Kui ma olen siin rääkinud, et see on ebaproportsionaalne piirang, siis olen ma pidanud silmas ka seda, et selle piiranguga tegelikult ei saavutata seda efekti, mis eesmärgiks seatakse. Ma ei oska teile peast selle kohta näiteid tuua, kuid täpselt samamoodi, nagu siin küsimustes viidati, et midagi on selgunud vestlustest kompetentsete organitega või suheldes valijatega, võin ma öelda, et suheldes oma valijatega olen piisavalt kuulnud arvamust, et ühes või teises vallavolikogus või vallavalitsuses ei domineeri ostu-müügitehingu takistamisel mitte avalik huvi, vaid avaliku huvi taha on peidetud ühe või teise konkreetse subjekti erahuvi. Kas kohalikul tasandil peab realiseerima isiklikke ärihuvisid lihtsalt sellega, et on võimalik kasutada alati ostueesõigust n-ö valla nimel, see on omaette küsimus. Kaldun arvama, et instituut, mida on kasutatud kümne aasta jooksul 16 korda, ei ole kõige efektiivsem olnud.

Tänan! Tiit Toomsalu, ma saan aru, et te olete rahutu. Milles on küsimus?

Tänan, härra juhataja! Mul peaks nüüd olema kahekordne repliigi kasutuse õigus, aga ma kasutan seda ainult ühe korra, vastates heale kolleegile Kalev Kukele.

Ei, Tiit Toomsalu, te olite küll põhimõtteliselt õigel teel, aga te kasutasite siiski kahest võimalikust teest just väära teed. Teil on võimalus repliigi korras vastata ainult kõnepuldis olevale ettekannet tegevale härra ministrile, sest repliik Kalev Kuke küsimuse kohta ei tule teil kuidagi välja.

Ma tänan, härra juhataja! Seekord ei tundnud ma korralikult protseduuri. Suur tänu!

Küllo Arjakas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Selle eelnõu menetlemine ei toimunud eelmine kord isegi mitte hilisel õhtutunnil, nagu üks kolleeg arvas, vaid pigem sügaval öötunnil, kella kahe-kolme paiku. Te vist olite ise ka saalis. Sellest arutelust jäi mulle meelde ja ka eelnõu seletuskiri kinnitas, et avalduste esitamise tähtaeg maa ostueesõigusega erastamiseks oli 1998. aasta 1. jaanuar. Siit ka minu küsimus. Kas te võite seda täpsustada ja selgitada, kas see 1. jaanuar 1998 oli kindel, lõplik ja viimane tähtaeg avalduste esitamiseks maa ostueesõigusega erastamiseks või on olnud mingeid võimalusi teha seda ka hiljem, pärast 1. jaanuari, ja kui on, siis millistel juhtumitel?

Pean kahjuks ütlema, et ma ei taha valesti vastata ega siin praktikuna esineda. Jään hätta. Kas seda on pikendatud või mitte, seda ei oska ma öelda.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole.

Härra Olev Raju on esitanud kaks kirjalikku küsimust.

Võimaluse korral palun need stenogrammi huvides ette lugeda!

"Isegi siis, kui nõustuda Teie primitivistliku usuga turu kõikvõimsusesse, kerkib küsimus: kuna maaturg tõepoolest on alles tekkimas ja veel ei toimi, mis siis reguleerib praegu, enne turu reaalse toime algust, maatehinguid?" Mina kujutan maaturgu ja igasugust muud turgu ette siiski reaalselt toimiva tsiviilkäibena, mitte turgu asutuse, platsi või ükspuha mille mõttes. Teisisõnu: ostu-müügitehingud ongi selle turu sisu. Kui kiireks kujuneb Eesti Vabariigis kinnisasjakäive, isegi siis, kui kõigil maatükkidel on omanik, on raske prognoosida, sest praegu on väga palju inimesi, kes on saanud maa tagasi, kes ei suuda seda maad hallata ega kasutada ja kelle ainuke soov on teisendada maa väärtus mingiks muuks väärtuseks. See tähendab, et nii või teisiti seisab maaturu kujunemisel Eestis ees üks etapp, kus vallandub ostupalavik, kui soovite, mis iseenesest ei kujunda veel stabiilset hinda. Kuna kinnisvaraga tehtavate tehingute suurem hulk seisab veel ees, aga arvestada tuleb ka seda, et tehingute tegemise kiirus on oluliselt väiksem kui vallasasjade puhul, siis on väga raske prognoosida, millal me saame tõmmata piiri, et turgu veel ei ole või turg juba on või turg ei toimi või ta toimib. Teine küsimus. "Härra minister! Olen nõus, et maa ostueesõigus on suhteliselt vähe toimiv mehhanism ebasoovitavate tehingute pidurdamiseks, kuid ta on kahjuks siiski ainus. Turg ei toimi. NB! Miks Te siis nii soojalt soovitate seda ainukestki kaotada? Olev Raju." Ma tõin oma ettekandes välja kolm õiguslikku aspekti ja see küsimus on antud Riigikogule otsustamiseks. Justiitsminister ei esinda siin ei era-, isiklikku ega mitte mingisugust muud huvi, kuid mul on selge huvi avada maaturg ja puhastada praegune õiguslik regulatsioon põhjendamatutest piirangutest. See on ainukene motiiv, miks ma siin praegu seda juttu räägin.

Tänan, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Kas valitsus teeb ka ettepaneku kaasettekande kohta?

Ei.

Tänan! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Ülo Tärno!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse esitatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 6 muutmise seaduse eelnõu 866 teise lugemise jätkamisele saatmist 19. novembril 2001. Koosolekul osales Majandusministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna elamutalituse juhataja Kaie Kunst. Tekkinud elavas mõttevahetuses toetas proua Kunst algataja esindajana teist muudatusettepanekut (muudatusettepanekuid oli kokku kolm) ning vastas küsimusele, kas teine muudatusettepanek ei tekita vastuolu põhiseadusega. Vastus oli eitav. See tähendab, et ei teki vastuolu põhiseadusega. Samuti oldi seisukohal, et kohalikule omavalitsusele pikaajalise ostueesõiguse andmine ei võimalda tsiviilkäibes normaalse konkurentsi tekkimist. Nenditi, et Majandusministeeriumil puudub statistika, kui palju on kohalikud omavalitsused ostueesõigust kasutanud. Selle kohta lubas Majandusministeeriumi esindaja istungi alguseks statistika kohale toimetada. Minu käes on väljavõte võimalikest ostueesõiguse kasutustest Eesti Vabariigis. Siin on kirjas 12 linna, sealhulgas Tallinn ja Tartu, ning seitse valda. See on muidugi väga väike hulk kohalikest omavalitsustest. Ma teen kokkuvõtte. Kuressaares on linnavaranõuniku andmetel ostueesõigust kasutatud viiel korral, ilmselt edukalt, Pärnus ühel, Rakveres ühel korral. Narvas on kasutamist kahel korral arutatud. Keilas on ühel korral menetlus algatatud ja tehing tühistatud. Tallinnas on Elamumajandusameti andmetel ostueesõiguse kasutamist plaanitud 10-15 korral, menetlus on erinevatel põhjustel nurjunud. Otepää vallasekretär teatab, et ostueesõigust on kasutatud ühel korral. Sakus ja Harkus, mõlemas vallasekretäri abi ja vallasekretäri teatel, on ostueesõigust kasutatud kokku 15 korral. See väljavõte puudutab väga väikest hulka kõigist Eesti omavalitsustest. Teadaolevatel andmetel on ostueesõigust rohkem kasutatud. Proua Tarvise ettepanekul nõustus komisjon kolmandas parandusettepanekus asendama tähtaja "2006. aasta" tähtajaga "2004. aasta". Muudatusettepanekud arutati läbi ja Vabariigi Valitsuse esitatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 6 muutmise seaduse eelnõu 866 otsustati komisjoni varasema otsuse alusel saata Riigikogu täiskogule teise lugemise jätkamiseks käesoleva aasta 21. novembril, pärast muudatusettepanekute arutelu panna eelnõu lõpphääletusele ja teha ettepanek eelnõu 866 seadusena vastu võtta. Poolt oli 8 komisjoni liiget, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuid oli 1. Majanduskomisjon arutas ka seda, et kui teise lugemise jätkamine katkestatakse, siis on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 22. novembril kell 12. Selle poolt oldi ühehäälselt. Suur tänu!

Tänan, Ülo Tärno! Kolleegidel on küsimusi. Vambo Kaal, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Stenogrammi huvides küsin niimoodi, et kuidas on see 15 saadud. Kas on tehtud mingi valik või kuidas? Reaalsus Eestis on päris kindlasti teine. Võin öelda, et Emmaste vallas on seda kolm korda tehtud, ka Orissaares on tehtud, Muhus on tehtud, samuti Kõljalas, Kaarmas, Rõuges. Need on konkreetsed juhud, mida ma praegu võin kohe peast öelda, kuid neid ühtegi seal arvestatud ei olnud. Seetõttu ei saa me seda arvu 15 või 16, mis siin öeldi, kindlasti kasutada, kui tehinguid on tehtud üle Eesti. Aga kuidas ta on saadud?

Suur tänu küsimuse eest! Nagu ma mainisin, on see väike väljavõte üldisest olukorrast ostueesõiguse kasutamise alal. See tehti vist poolteise päeva jooksul. Majanduskomisjon palus seda teha nende võimaluste piires, mida Majandusministeeriumil nende poolteise päevaga oli võimalik kasutada. Seda võib võtta kui näidet.

Suur tänu, Ülo Tärno! Küsimusi rohkem ei ole. Austatud Riigikogu, on võimalik avada läbirääkimised. Kas keegi soovib avaldada oma arvamust? Laine Tarvis, palun, kõne puldist!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Koos Viive Rosenbergiga tegime muudatusettepanekud seaduseelnõu 866, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 6 muutmise seaduse eelnõu kohta. Asi on selles, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 20 lõige 1 kajastab kinnisasja ostueesõiguse olemasolu kohalikul omavalitsusel kuni 2002. aasta 1. jaanuarini. Seega, natuke enam kui ühe kuu pärast kohaliku omavalitsuse ostueesõigus lõpeb. Vastavalt kohalike omavalitsuste taotlustele tegime selle eelnõu kohta muudatusettepaneku, mis annab kohalikele omavalitsustele võimaluse pikendada kinnisasja ostueesõigust veel kahe aasta võrra, kuni 2004. aasta 1. jaanuarini. Nagu me siin oleme kuulnud, valitsus ega majanduskomisjon seda ei toeta. Kui me seda ettepanekut siin saalis nädal aega tagasi ja ka täna arutasime, siis saime sellised vastuväited. Kõigepealt, eelmine kord Majandusministeeriumi esindaja väitis, et Majandusministeerium olevat juba 1998. aastal olnud seisukohal, et kohalikul omavalitsusel ei peagi kinnisasja ostueesõigust olema. Riik statistikat kogunud ei ole, kuid millegipärast ministeerium väidab, et ostueesõigust kasutatakse äärmiselt vähe. Kui ma vaatan esitatud nimekirja, siis näen, et seda on küsitud 19 omavalitsuselt ja seitse on seda kasutanud, aga omavalitsusi on meil üle 240. Ma näen, et nimekirjast puuduvad need Saaremaa vallad, mida nimetas Vambo Kaal ja kes seda ostueesõigust kasutanud on. Üks vastuväide oli, et kohaliku omavalitsuse asi ei ole kindlustada, et tehinguid ei tehtaks näilise hinnaga, et see on notari ülesanne. Kui arvestada notarite praegust koormust, siis on küsitav, kas nad suudaksid kinnisasja hinna põhjendatust igal võimalikul juhul kontrollida. Veel oli vastuväited, et siin on vastuolu kaupade vaba liikumise põhimõttega. Aga kas kaupade vaba liikumise põhimõte peab alati meie eesmärk olema, võib-olla peaks eesmärk olema ka kohaliku Eesti inimese heaolu? Samuti oli vastuväiteid, et rikutakse lepingute konfidentsiaalsuse põhimõtet ning kinnisvara võõrandamise protsess pikeneb ja ostja ja müüja peavad liiga kaua teadmatuses olema. Positiivsena märgiti, et kohaliku omavalitsuse kinnisasja ostueesõigus väldib näilise hinnaga tehinguid. Näilise hinnaga tehingute vältimine on praegu ja ka edaspidi vajalik. Kohalik omavalitsus on ostueesõigust kasutades takistanud hämaraid tehinguid maaga. Kohalik omavalitsus on maa ostueesõigust kasutades maad ostnud oma piirkonna arendamise huvides, tehes detailplaneeringuid ja arendades kinnisasja edasi piirkonna huvides. Seda on tehtud ja see ei ole äri kinnisasjaga. Väide, et kohaliku omavalitsuse esindajad ei ole taotlenud ostueesõiguse pikendamist, ei vasta tõele. Seda taotlesid Eesti Omavalitsusliitude Ühendus 21. septembril ja Omavalitsusliitude Koostöökogu 24. septembril. Omavalitsusliitude Ühenduse koosolekust võtsid osa üheksa omavalitsusliidu esindajad. See, et nad ei kirjutanud, et tuleb pikendada tähtaega selle või teise kuupäevani, ei ole oluline. Nad panid päevakorda ostueesõiguse tähtaja pikendamise, st nad soovisid seda. Ka Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ning Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste 24. septembri koosoleku protokolli punktis 3 väidetakse, et kohalike omavalitsuste poolt kinnisasja suhtes ostueesõiguse kasutamise pikendamise küsimus on järgmise läbirääkimistevooru päevakorras, kuid millegipärast seda seal ei olnud. Kuhu ta jäi, selle kohta minul informatsiooni ei ole. Kuid info valitsusstruktuurides ei liigu, sest ei Majandusministeerium ega Justiitsministeerium ei teadnud, et sellist asja on taotletud. Ma palun hääletada esimese ja kolmanda muudatusettepaneku poolt! Esimene parandusettepanek näeb ette seaduse pealkirja muutmise ja see tuleneb kolmandast ettepanekust, sest paragrahv on teine. Kohalike omavalitsuste taotlusele ei tasu vastu seista, sest pikendust taotleb enamik maakondlikke omavalitsusliite. Üks on aga kindel: praegu kohaliku omavalitsuse ostueesõigusest ilmajätmine on kindlasti kasulik ainult väikesele inimestegrupile. Mis puutub otsustamisse majanduskomisjonis, siis seal ei olnud andmeid selle kohta, kui palju ostueesõigust on kasutatud või kas omavalitsused taotlevad üldse ostueesõiguse pikendamist. Tegelikult nad olid seda taotlenud ja tegelikult nad eesõigust kasutavad. Aga need mõne päeva jooksul küsitud andmed on tendentslik statistika. Suur tänu!

Suur tänu, Laine Tarvis! Palun, Harri Õunapuu, kõne puldist!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on suhteliselt raske ülesanne püüda teid natuke ümber veenda ja toetada kolleegide Laine Tarvise ja Viive Rosenbergi parandusettepanekut. Ma siiski püüan seda teha ja räägin praegu rohkem minust paremal pool istuvatele kuulajatele. Toon näiteks veel ühe juhtumi, öeldes enne, et peale nende juhtumite, millest räägiti, et maa hinda oli põhjendamatult vähendatud või tõstetud, on olemas veel üks juhtum. Selle näite toon oma vallast, kus töötava ettevõtte, farmikompleksi ümbert osteti põllumaa ära niimoodi, et maksti märgatavalt kõrgemat hinda. Ostis advokaadifirma Leppik & Partnerid ja kes selle taga on, see on meil ka juba enam-vähem teada. Ostueesõiguse kasutamise eesmärk oli see, et hakata mõjutama seda töötavat põllumajandusfirmat, kus on 400 lehma ja kus on tööl üle 50 inimese. Vald pidi sekkuma, me kasutasime ostueesõigust. Meil oli eelarvesse selle jaoks planeeritud ka raha ja me üritame praegu neid töökohti säilitada. Kui me täna ei toeta Laine Tarvise ja Viive Rosenbergi ettepanekut, siis me võtame omavalitsustelt ära võimaluse säilitada neidki väheseid töökohti, mis praegu maal on. Me saame vist kõik aru, et omavalitsustel on võimalus uusi töökohti luua märgatavalt väiksem. Kui võrrelda parandusettepanekuid, siis teine parandusettepanek näeb ette ehitise või selle osa vallasasjana võõrandamise pikendamist kuni 2003. aasta 31. detsembrini. Seega on erinevus ainult selles, et Laine Tarvise ja Viive Rosenbergi ettepanek näeb tähtajaks ette 2004. aasta 1. jaanuari - üks öö on vahet. Kutsun teid tõsiselt selle üle mõtlema, kui me hakkame omavalitsuse võimalusi ahendama. On kaks võimalust: lükata asja arutamine veel kord edasi ja lugemine katkestada või toetada parandusettepanekut, mis jätaks ka omavalitsustele võimaluse kasutada ostueesõigust. Ministrile tahan öelda, et ostueesõiguse kasutamine pikendab seda protsessi ainult kaks kuud. Tegelikult on asi niimoodi, et kui teade tehingu tegemise kohta tuleb valda, siis tavaliselt otsustatakse korralise volikogu istungil ühe kuu jooksul, kas ostueesõigust kasutada. Nii et see väide, mille minister Rask tõi, ei pea minu meelest päriselt paika. Ei saa mitte minna mööda sellest ööst nädal tagasi, kui me seda asja arutasime ja kui noor talitusejuhataja Kaie Kunst ja noor majandusminister tegid ettekande ja teil endal tuli teha ettepanek, et lugemine katkestatakse. Minu ettepanek on toetada Laine Tarvise ja Viive Rosenbergi tehtud parandusettepanekut. Aitäh!

Härra Õunapuu, suur tänu! Palun, Vootele Hansen, kõne puldist!

Austatud esimees! Auväärt Riigikogu! Ma arvan, et sellest ostueesõigusest räägin ma nüüd kolmandat korda. 1993. aastal pooldasin ma selle sätestamist seaduses. Tookord, kui ma õigesti mäletan, Vabariigi Valitsus ja ka terve hulk neid fraktsioone, kes tol ajal ei olnud koalitsioonis, ei pooldanud seda. Meie hirm oli selles, et hoonetega oli toimunud palju tehinguid, kus põhjendatult või põhjendamatult arvati, et hind on liiga madal. Me arvasime, et kui viieks aastaks, kuni 1998. aasta lõpuni sätestatakse kohaliku omavalitsuse ostueesõigus, siis inimesed hakkavad näitama ostu-müügilepingutes tegelikku hinda, maksma lõivu ja notaritasusid tegeliku hinna pealt. Peab ütlema, et me olime veidike naiivsed. Ega siis see, kas inimene on aus või suli, ei muutu viie aastaga, kuigi üldised olud on hakanud soodustama tunduvalt ausamat meelsust kui viis, kümme või kakskümmend aastat tagasi. Ma arvan, et Eesti rahvas on muutunud ausamaks, mis ei tähenda, et ei ole üksikuid sulisid. 1998. aastal, kui seda tähtaega pikendati, olin ma juba selle vastu ja olen ka praegu vastu. Mitte sellepärast, et kellelgi, kas omavalitsusel või kellelgi teisel, ei peaks olema õigust mõnikord sekkuda nendesse tehingutesse, kui ilmselgelt tundub, et kas tegutsetakse kohalike huvide vastu või on hind vale. Aga üldine ostueesõigus igat liiki võõrandamiste puhul, kõigi kinnisasjade puhul on takistanud teatud liiki võõrandamistehinguid juba 1993. aastast saadik. Toon näite. Kui keegi tahab kinkida oma elamu, mis on kinnistatud maal, inimesele, kes ei ole tema otsene sugulane, ei alaneja ega üleneja sugulane ega ka mitte õe või venna alaneja sugulane või õde või vend, aga kes tegelikult kuulub peresse, siis praegu on seda võimatu teha, sest kardetakse ostueesõigust. Seega enam ei kingita, ei tehta ka sedasorti vahetusi, kus ostu eest tasutakse võib-olla mingi isikliku mälestuseseme või mingi muu tähtsa esemega, mis ei ole rahaliselt kõrgelt hinnatav, aga on nendele inimestele oluline. Me oleme terve hulga tehinguid sellega ära kaotanud. Me isegi ei tea, et need võiksid olemas olla, sest inimesed ei arutlegi sel teemal. Kui inimene teeb selle tehingu ära, siis ta tunneb kaks kuud hirmu, kas kohalik omavalitsus kasutab oma ostueesõigust või ei. Seega sellises redaktsioonis, kus ei ole viidet avalikele huvidele ega ole täpsustatud, millistel juhtumitel on omavalitsustel ostueesõigus, ei saa mina selle ettepaneku poolt hääletada, kui me jääme selle juurde kõigi kinnisasjade puhul igat liiki võõrandamiste korral. Veel: ostueesõigust võib seada ka tehinguga. Ka neid tehinguid, mida asjaõigusseadus ette näeb, ei ole praegu mõtet sõlmida, sest seadusjärgset ostueesõigust eelistatakse alati tehinguga seatud ostueesõigusele. Me oleme ühe tehinguliigi tegelikult välja jätnud. Tuletan meelde, mispärast varem kasutasid omavalitsused ostueesõigust. Nad tegid seda siis, kui nad olid seisuslikud omavalitsused ja seisuse liikmeks saadi sageli maaomandi kaudu. Sellest tulenes kogu obrokimaa institutsioon, mis Eesti linnades püsis väga pikka aega, kuni 1940. aastani välja. Ma arvan, et me ei pea enam mitte eeskuju võtma seisusliku omavalitsuse aegadest. Aitäh!

Tänan, Vootele Hansen! Palun, Tiit Toomsalu, sõnavõtt kohalt!

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Üle tunni ei ole me siin saalis sisuliselt debateerinud mitte valitsuse esitatud eelnõu, vaid selle eelnõu reguleerimisala laiendamise mõttekuse üle. Vabariigi Valitsus tegi ettepaneku asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 6 muutmiseks. Nagu esimesel lugemisel rõhutas härra majandusminister (ja sellega tuleb igati nõustuda), on tegemist kiireloomulise eelnõuga, sest § 13 lõike 6 redaktsiooni muutmata jätmine toob sadadele tuhandetele valijatele ja üldse kodanikele, maksumaksjatele, eelkõige Tallinnas, kaasa väga-väga kriitilisi tagajärgi. Mis puutub § 20 lõike 1 formulatsiooni muutmisesse, siis kaheldamatult on see oluline teema, kuid see ei ole kiireloomuline. Ma kutsun häid kolleege saali mõlemal poolel leidma konsensust selle eelnõu suhtes ja toetama ka avaliku võimu volituste laienemist. Ma kutsun kõiki üles seda eelnõu nüüdseks korrigeeritul kujul heaks kiitma, seadust vastu võtma. Aitäh!

Tänan, Tiit Toomsalu! Ekraan on tühi. Austatud kolleegid, kas võin teha ettepaneku läbirääkimised lõpetada? Läbirääkimised on lõpetatud. Ülo Tärno, ma palun su tagasi kõnepulti, et koos kolleegidega läbi vaadata juhtivkomisjoni ettevalmistatud muudatusettepanekud! Esimene muudatusettepanek on kolleegidelt Laine Tarviselt ja Viive Rosenbergilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Laine Tarvis, palun!

Ma palun seda hääletada.

Tänan! Komisjon, palun!

Poolt oli 2 komisjoni liiget, vastu 5, erapooletuid 2. Esimene ettepanek on seotud kolmanda ettepanekuga.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku.Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 22 Riigikogu liiget, vastu on 31, erapooletuid on 3. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, kuid kuulub hääletamisele kodukorraseaduse § 88 lõike 3 alusel. Komisjon, palun!

Poolt hääletas 9 komisjoni liiget, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuid ei olnud samuti.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2.Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 58 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Viimane, kolmas muudatusettepanek on Laine Tarviselt ja Viive Rosenbergilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Ma palun seda hääletada.

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjonis oli poolt 3 liiget, vastu 3, erapooletuid 2.

Tänan! Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3.Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 28 Riigikogu liiget, vastu on 33, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Täiskogu on läbi vaadanud kõik laekunud muudatusettepanekud. On lõppsõnavõimalus. Härra minister ei soovi sõna, kaasettekandja ega fraktsioonide esindajad samuti mitte. Alustame lõpphääletust. Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub enne lõpphääletust kolmeminutilist vaheaega.

Kolmeminutiline vaheaeg enne lõpphääletust Keskerakonna fraktsiooni palvel. Palun taotlus esitada ka kirjalikult! Vaheaeg lõpeb kell 18.47. V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 866 teine lugemine katkestada. Ma panen selle ettepaneku enne eelnõu lõpphääletust hääletusele. Kas on selge? Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 866 teine lugemine praegu katkestada. Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada seaduseelnõu 866 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 20 Riigikogu liiget, vastu on 49, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Kas võime alustada lõpphääletust? Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele eelnõu 866, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõike 6 muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Seaduse vastuvõtmise poolt on 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 866 on seadusena vastu võetud.

Lugupeetud Riigikogu! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse eelnõu. Jätkame teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsministril. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsuse esindajana lubage mul kohtute seaduse eelnõu menetlemisel esmalt tänada parlamendi liikmeid ja põhiseaduskomisjoni liikmeid aktiivse menetluskäigu eest! Siinjuures tahan esile tõsta ka kohtunikkonda ja eelkõige Riigikohtu esindajaid, kes on eelnõu kõigis menetlusfaasides osalenud. Kohtunikkond on selle seaduseelnõu menetlemisel tugevalt esindatud olnud. Kohtute seadus on konstitutsiooniline seadus ning seega eeldab see parlamendi erilist tähelepanu. 13. novembril avalikustatud Euroopa Komisjoni eduaruanne viitas taas kord mitmele lahendamist vajavale küsimusele kohtupidamise valdkonnas ning kohtute seaduse eelnõu vastuvõtmisel saavad päris mitmed neist oma vastuse. Tulles eelnõu juurde, ütlen, et seekord oli lugemistevahelisel perioodil kõige olulisem teema kohtunike koolituse korraldamine. Justiitsministeerium oli valmis andma kohtunike koolituse üle Riigikohtule ja koolitusnõukogule, kuid viimasel hetkel Riigikohus loobus selle kohtuhaldusfunktsiooni ülevõtmisest. Seetõttu on eelnõus selgelt sätestatud, et kohtunike koolitust korraldab Justiitsministeerium koolitusasutuse kaudu. Kohtunike koolituse alused ja kõik kesksed küsimused otsustab koolitusnõukogu, milles on kohtunikel enamus. Koolituse viib ellu Tartus asuv Eesti Õiguskeskus. Rakendussättes, §-s 144 on sätestatud kohtunike järelkoolituse korraldus. Kõik kohtunikud peavad uuendama oma teadmisi olulisemate uute õigusaktide osas ning olema valmis Euroopa Liidu õiguse kohaldamiseks Eestis. Kohtunike koolitust puudutavad paragrahvid valmisid põhiseaduskomisjoni, algataja ja kohtunike esindajate koostöös, võttes aluseks Tiit Käbini ja Koit Pikaro esitatud muudatusettepanekud ning ...

Ma palun vabandust! Lugupeetud kolleegid, saalis on liiga palju kära, ettekandjat ei ole kuulda.

... need kajastuvad muudatusettepanekutes nr 3, 17, 18, 23, 24 ja 27. Ka selle lugemise käigus esitati muudatusettepanekuid kohtusüsteemi põhimõtteliseks muutmiseks, kuid kuna Riigikogu juba eelmisel lugemisel leidis Eestile sobiva kohtuhaldusmudeli, siis ei leidnud need Tiit Toomsalu ettepanekud algataja ega põhiseaduskomisjoni toetust. Suurema küsimuste ringina kerkis Tiit Toomsalu initsiatiivil üles rahvakohtunike valimise ja puutumatuse temaatika. Eelnõu kontseptsiooni kohaselt nimetab rahvakohtunike kandidaadid kohtu tööpiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu ning nende hulgast teeb valiku kohtu juures olev komisjon. Algataja ei toeta senise süsteemi säilitamist, nagu paneb ette härra Toomsalu, kus kohalikud volikogud vahetult nimetavad rahvakohtunikke. Senine süsteem on loonud eeldusi selle austustvääriva staatuse kuritarvitamiseks, mille kohta kõige ilmekam näide pärineb Paldiski volikogust. Järgnevalt kommenteerin neid parandusettepanekuid, kus algataja ja põhiseaduskomisjon olid eri meelt. Parandusettepanekud nr 6, 7, 10 ja 45 puudutavad Riigikohtu esimehe ametisoleku tähtaega. Valitsus mingil juhul ei toeta seda võimalust, et võib tekkida olukord, kus Eesti Vabariigis on loodud eluaegsed ametikohad administratiivse töö tegemiseks. Valitsuse eelnõus on välja pakutud Riigikohtu esimehe üheksa-aastane ametiperiood, pärast selle lõppemist saab ta jätkata riigikohtunikuna. Põhiseaduse kohaselt nimetatakse kohtunikud ametisse eluaegsetena. Põhiseadus ei sätesta, et Riigikohtu esimees nimetatakse administratiivsele ametikohale eluaegsena. Ka Eesti Panga Nõukogu liikmete puhul ei sätesta põhiseadus selle liikmete volituste tähtaega, ometi on see määratud Eesti Panga seaduses ehk seadusandja tahtena. Muudatused, mis puudutavad kohtunikele sotsiaalsete lisatoetuste andmist, peaksid eelnõu algataja arvamuse kohaselt olema reguleeritud nii, nagu seda reguleeritakse avaliku teenistuse seaduses. Lisaks loomulikult spetsiifilised, ainult kohtunikele omased sotsiaalsed tagatised, mis on eelnõus olemas. Eelnõu algataja esindajana avaldan veel kord tänu põhiseaduskomisjonile eelnõu põhjaliku menetlemise eest ning avaldan ühtlasi lootust, et veel käesoleval aastal jõutakse selles auväärses saalis kohtute seaduse eelnõu lõpphääletuse ja seaduse vastuvõtmiseni. Aitäh!

Suur tänu ettekande eest! Kas on küsimusi ettekandjale? Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Ma siiski palun teid pisut kommenteerida, miks eelnõu algataja lükkas tagasi praeguste kohtukaasistujate, eelnõu sõnastuse kohaselt rahvakohtunike esitatud parandusettepanekud, mis käsitlesid nende statuuti. Mind huvitab see, kuivõrd härra minister peab õigeks, et kaasistujate seisund, nende sotsiaalsed garantiid, sealhulgas nende trahvimise õigus läheb kohtunike kätte, kes hakkavad selekteerima endale kuulekaid ja sobivaid kaasistujaid?

Olen seda meelt, et rahvakohtuniku või kohtukaasistuja (ükspuha, kuidas me teda nimetame) puhul on tegemist õigusemõistmise protsessis vajaliku institutsiooniga. Vaieldamatult on tal esimese astme kohtus samad protsessuaalsed õigused kui eesistujal. Kuid ma toon ühe näite, millest on ka ajakirjanduses kirjutatud: Paldiski volikogu käitumine. Nimelt on algatatud kriminaalasi, mille käigus soovitakse teha uurimistoiminguid ja võimalik, et esitada ka süüdistus Harju Maakohtu kaasistujale, endisele Paldiski linnapeale härra Möldrile. Volikogu keeldus andmast nõusolekut kriminaalmenetluse algatamiseks härra Möldri suhtes. Ta põhjendas seda lihtsalt sellega, et härra Mölder on kohtukaasistuja. Samas me teame, et härra Mölder ei ole kordagi istunud kohtus kohtukaasistujana, ta ei ole üheski protsessis osalenud ja kohus ei ole teda isegi mitte välja kutsunud, selleks et ta õigusemõistmisest osa võtaks. Me oleme loonud kaitsemehhanismi inimesele, kes tegelikult ei ole õigusemõistmisega üldse seotud olnud. Muidugi võib seda põhjendada sellest aspektist, et see on volikogu püha tahe, kas ta annab selle nõusoleku või mitte, aga volikogu otsus ei saa olla õigusemõistmist takistav ega eirav. Praegu valmistatakse minu teada ette järelevalvemenetlust, kus Harju maavanem pöördub halduskohtusse, et seda volikogu otsust kohtulikult kontrollida. Millise tulemuseni me jõuame, ma ei tea. Igal juhul peaks kogu õigusemõistmise protsessi eest vastutajate ring olema väga täpselt kindlaks määratud. Sel juhul oleks täpselt kindlaks määratud ka see, kes tegelikult kogu protsessi kulgemise eest vastutab. Ma arvan, et see on kohtunik. Kaheldamatult väärikate rahvakohtunike väljaselgitamine võiks toimuda kohaliku omavalitsuse volikogu tasandil. Need olid näite varal teieni toodud motiivid, miks tuleks praegust regulatsiooni muuta. Kaldun arvama, et siin ei ole tegemist kohtunikule meelepäraste rahvakohtunike väljavalimisega, sest iga kohtuotsus allutatakse kaebuste korras kriitikale järgmise astme kohtus ja siin ei saa olla tegemist n-ö meeldiva kohtukoosseisu kokkupanemisega, sest protsessiseadused välistavad (nad peavad seda tegema) igasuguse meeldivuse või mittemeeldivuse. Õigust mõistetakse kooskõlas seadusega.

Tänan! Kolleeg Vahur Glaase.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav justiitsminister! Ma ei pea õigeks, et te tõite praegu välja Jaan Möldri kui ühe negatiivse näite. Seega annate te kogu sellele pretsedendile poliitilise varjundi. Teie justiitsministrina peaksite väga täpselt teadma, et te tegutsete selles õigusruumis, mis praegu kehtib, ja peate seda ka arvestama. Seetõttu ei pea ma õigustatuks kõikvõimalikke katseid, olgu selleks maavanema järelevalve või mis tahes muu vigur, et Jaan Möldrit kui võimalik et kolmikliidule poliitiliselt mittesobivat figuuri igal juhul kohtu ette tuua. Härra justiitsminister, kas te kinnitate meile, et te selles osas käitute erapooletult ega võta ette mitte mingisuguseid samme, et takistada õigusemõistmise õiglast toimumist?

Härra Glaase! Võin teile kinnitada, et kogu informatsioon, mida ma teile avaldasin, pärineb ajakirjandusest. Sellest tulenevalt arvan, et ma ei loonud mitte mingisugust analüütilist baasi, veel vähem soovisin ma kõigutada õiguskaitseorganite meelsust või arusaamu. Lugedes lehte, on mul kodanikuna ilmselt õigus iseseisvalt interpreteerida fakte, mida seal esitatakse. Ma nägin siin õiguslikku ummikut ja see näide oli paslik illustreerima vastust härra Toomsalule. Mis puudutab konkreetselt Jaan Möldri (ma ei teadnudki selle inimese eesnime, aitäh, et te seda ütlesite) kaasust, siis usun, et nii uurimisorganid kui ka kohus lahendavad selle sõltumata sellest, milliseid avaldusi meie siin Riigikogu saalis teeme.

Tänan! Tiit Toomsalul on käsi püsti.

Tänan, härra juhataja! Ma usun, et mul on õigus repliigiks.

Vasturepliik, üks minut.

Vasturepliik austatud härra ministrile. Ma tahan küsida: miks ta püüab ühe konkreetse maksumaksja, kodaniku, Paldiski linna prominentse tegelase tõttu kitsendada, kahjustada sadade ja sadade kohtutegevuses osalevate inimeste seisundit? Kas ei oleks õigem härra Möldri taoliste isikute probleemid lahendada pisut teistmoodi, aga rahvakohtunikega tegelda teisi meetodeid kasutades?

Aitäh, härra Toomsalu! Ma siis ei nimeta nimesid. Ma tõin näiteks ühe kodaniku. On ükspuha, kas neid on üks, kaks või kolm, aga, härra Toomsalu, ilmselt olete te nõus, et kui toimub ka üks tapmine, siis seadusandja kohustus on tapmine vähemalt ära keelata. Me peame mingi lahendusvariandi leidma.

Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Mul on vist uuesti repliigiõigus. Tänan teid, härra minister, selle hea võimaluse eest! Ma tahan küsida teilt: juhul kui ühe tapmise tõttu on vaja ahistada sadade ja sadade selliste inimeste kodanikuõigust, kes kunagi tapma ei hakka, kas see tee on siis õige? See on see tee, mida teie pakute ka härra Möldri fenomeni lahendamiseks: piirata sadade kaasistujate õigusi.

Vaadake, härra Toomsalu, nüüd läks asi küsimuseks, mitte repliigiks.

Ma ei taha vastust.

Tänan, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Lugupeetud kolleegid, meil on meeldiv võimalus kuulata Riigikohtu halduskolleegiumi esimehe Tõnu Antoni kaasettekannet. Palun!

Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud justiitsminister! Ma kasutan kõigepealt mulle antud võimalust selleks, et avaldada tänu põhiseaduskomisjonile ja ka justiitsministrile, kellel on jätkunud head tahet teha koostööd Riigikohtuga, selleks et kohtute seaduse eelnõu saaks parem. Juhtivkomisjoni täielikult arvestatud ettepanekutest väärivad meie arvates veel tähelepanu nii kolmas kui ka 24. ettepanek. Kolmas ettepanek selles osas, mis puudutab seaduse § 30 lõike 2 punkti 4, ja 24. ettepanek, mis näeb ette § 50 lõike 4 muutmist. Nimetatud ettepanekutega on üle reguleeritud kohtunike koolitamisega seonduv. Riigikohtus ei ole vaja, et Riigikohtu esimees kontrollib koolituskava täitmist ja esitab Riigikohtu üldkogule ülevaate. Samuti on meie arvates liiast teenistusjärelevalve ja distsiplinaarvastutuse sätestamine seoses koolituskavade täitmisega. Juhtivkomisjoni arvestamata jäetud ettepanekutest moodustab kaaluka osa kohtute haldamise mudeliga seonduv. Riigikohus on aga jätkuvalt kindel, et kohtute seaduse eelnõu ei vasta täiel määral tänapäevastele arusaamadele kohtute haldamise põhimõtetest. See tähendab, et eelnõu on lubamatult täitevvõimukeskne. Selles vanas ja, ausalt öeldes, ka väsitavas vaidluses esitan täna vaid ühe, kuid see-eest uue argumendi. Selleks argumendiks on Euroopa Komisjoni 2001. aasta aruanne Eesti edusammude kohta ühinemisel. Nimetatud aruande osa B "Liikmesuse kriteeriumid" alaosas 1.1 "Demokraatia ja õigusriik" on järgmine tekst: "Kõik kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena ning põhiseadus ja seadusandlus tagavad sõnaselgelt kohtunike sõltumatuse. Kuid on vaja tugevdada kohtute institutsioonilist sõltumatust, eriti käimasoleva kohtusüsteemi reformi käigus. Kohtute (välja arvatud Riigikohtu) otsene haldamine täitevvõimu (Justiitsministeeriumi) poolt ning kohtute piiratud finantsautonoomia ohustavad kohtusüsteemi sõltumatust." Riigikohtu nimetatud seisukohale (see puudutas kohtute haldamise mudelit) vaatamata, tuleks minu arvates asuda seisukohale, et täna ei ole me võimelised kohtureformi lõpuleviimiseks pikemat sammu astuma. Ma arvan, et homme tundub meile see samm lühemana ja siis me selle ka astume. Tänan!

Suur tänu! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Tiit Toomsalu, palun, vormistame teise küsimuse!

Tänan, härra juhataja! Härra kaasettekandja! Kas ma mõistsin teie ettekande viimaseid sõnu õigesti, et kohtunikkond ja Riigikohus on loobunud oma seisukohast, mille kohaselt kohtuid haldav institutsioon peaks olema nii täitevvõimust kui ka Riigikohtust sõltumatu?

Riigikohus ei ole sellest seisukohast loobunud. Vastupidi, ma kasutan võimalust veel kord rõhutada, et meie seisukoht on, et eelnõus on kohtute haldamiseks projekteeritud tänapäeva nõuetele mittevastav mudel, liialt täitevvõimukeskne mudel. Soovisin aga rõhutada, et nimetatud vana ja ka väsitav vaidlus ei toimunud eesmärgil lükata kohtute seaduse eelnõu loodetav vastuvõtmine kas kaugesse tulevikku või hoopistükkis kõrvaldada eelnõu arutuselt.

Tänan! Liia Hänni, palun!

Aitäh! Härra Anton! Kuna te nii veendunult esitasite kohtunikkonna ja Riigikohtu arvamust kohtute haldamise sõltumatuse kohta, siis tahan küsida järgmist. Teatavasti on riigivõim ühtne tervik ja ainult tinglikult on ta jaotatud klassikaliseks kolmeks võimuks. Tänapäevane arusaam riigist on, et riigi eduka arengu pant on nende võimude omavaheline koostöö. Seadus peaks seda koostööd kindlustama ja sellele kaasa aitama. Sellelt aluselt ma küsingi: millele see veendumus, arusaam, et me igal juhul peame taotlema kohtuvõimu sõltumatust, õieti tugineb?

Kõigepealt tuleb vist rõhutada põhimõtet, et kohtute sõltumatus ei tähenda üksnes seda, et õigusemõistmise käigus ei sekku täitevvõim ega seadusandja kohtuotsuse tegemisse. Tänapäevaste arusaamade järgi tähendab kohtute sõltumatus ka seda, et kaudsete meetoditega ei ole võimalik sekkuda kohtute tegevusse. Veelgi enam, sõltumatus tähendab kindlasti ka seda, et protsessiosalistel ei tohi tekkida kahtlust, et kohtunik on sõltuv näiteks täitevvõimust. Kujutagem ette olukorda, kui halduskohtus vaadatakse läbi isiku kaebust justiitsministri akti või toimingu peale ja selles asjas teeb otsuse kohtunik, kes on suuresti seotud justiitsministriga, ja ta teeb selle otsuse kohtuasutuses, mis on samuti justiitsministriga väga lähedalt seotud. Teiseks, õigusriigi ja demokraatia üldtunnustatud põhimõte on, et eri võimuharudel peavad olema spetsiifilised meetodid selleks, et üksteist vajaduse korral piirata. Välistada tuleb, et üks või teine otsus tehakse liialt kergekäeliselt. Kohtute võimalused piirata teisi võimuharusid on meie arvates sõltuvuses sellest, kuivõrd sõltumatud kohtud on.

Tänan! Rein Voog, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra ettekandja! Oma ettekandes te viitasite Euroopa Liidu eduraportile ja tõite välja ka ühe lõike, mis viitas ebapiisavale finantsautonoomiale. Ma palun selle kohta natukene selgitust. Kõik eelarved, kaasa arvatud Riigikohtu eelarve, on siiski osa riigieelarvest. Mida te selle ebapiisava finantsautonoomia all mõistate ja kas see tähendab seda, et Riigikogul ei oleks näiteks edaspidi õigust kohtute eelarvetesse mingeid muudatusi sisse viia?

Õigupoolest on eesmärk lausa vastupidine. Konkreetselt seisneb eesmärk selles, et just nimelt Riigikogu määrabki kindlaks kohtute eelarve. Praegu on aga esimese ja teise astme kohtute eelarve vaid üks osa täitevvõimu ühe üksuse, Justiitsministeeriumi eelarvest. Ma rõhutan veel, et esitatud tsitaat on pärit eduaruandest ja minu kommentaar selle kohta, mida finantsautonoomia selles aruandes tähendab, on loomulikult üsna ettevaatlik.

Tänan! Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra Anton! Kas Riigikohtul või teil isiklikult on mingi arvamus eelnõus praegu pakutava rahvakohtuniku institutsiooni ja selle võimaliku tulevikuarengu suhtes?

Juhtivkomisjoni ja justiitsministri osavõtul on kohtunikkond neid küsimusi arutanud ja leidnud, et selles osas eelnõu jätkuvat parandamist ei vaja. Loomulikult on võimatu kinnitada, et need muudatused, mida eelnõu vastuvõtmine selles osas kaasa toob, ei vajaks edaspidi lisahäälestust. Kuid nende probleemide juurde me jõuame siis, kui me tegelikult uues olukorras oleme. Täna ma selle kohta kohtunikkonna või Riigikohtu ettepanekuid esitada ei saa.

Tänan! Vahur Glaase, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav härra Anton! Mulle tundub ka, et see habemega vaidlus, nagu te ütlete, mis on kestnud umbes kümme aastat või ka veidi rohkem, selle üle, kes peaks esimese ja teise astme kohtute haldamisega tegelema, võiks jõuda sellisesse faasi, kus haldamise problemaatika läheks kohtusüsteemile kui tervikule üle. See on minu isiklik seisukoht. Kuid minu küsimus on järgmine. Kas te selles olukorras ei pelga, et teie hääl eelarve kaitsmisel ei kõla nii tugevalt, nagu kõlab justiitsministri hääl kabineti istungitel ja erinevatel koosviibimistel?

Ei ole sugugi võimatu, et kellelegi on jäänud ekslik mulje, nagu ei oleks kohtunikkonna ja justiitsministri suhted sõbralikud. See kindlasti nii ei ole. Veel vähem on põhjust arvata, et kohtunikkonna ja Riigikogu suhted, nii palju kui neid seni on olnud, ei oleks sõbralikud. Ma ei oska näha mitte kõige vähematki märki, et Riigikogu, s.t teie, oleksite huvitatud sellest, et kohtuvõim, üks meie oma riigi võimuharudest, saaks riigieelarvest ebaproportsionaalse osa. Minul ei ole sellist kahtlust ja ma ei saa ka kohtunikkonna nimel kõige vähematki sellist kahtlust esitada.

Tänan! Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kaasettekandja, Riigikohtu esindaja härra Anton! Me arutame kohtute seaduse eelnõu. Sageli ei ole minu poole pöörduvad valijad rahul sellega, et kohtud töötavad liiga aeglaselt. On olnud selline juhus, et kriminaalasjas süüdistatav kahtlusalune jättis kohtusse tulemata seetõttu, et tal oli depressioon. Tõenäoliselt võib päris sageli inimesel tekkida depressioon, kui ta peab kriminaalasjas süüdistatuna kohtu ette minema. Kohtunik lükkas kohtuistungi viieks kuuks edasi, kuid kannatanud ei ole sellega rahul. Mis ma pean nüüd neile vastama, mida nad peavad tegema?

Kõigepealt pean ma avameelselt tunnistama, lootmata, et sellest mulle või kohtutele kasu tõuseb, et protsessiosalised, näiteks advokaadid, pöörduvad mõnikord kohtunike poole, püüdes esitada mingeid pretensioone Riigikogu aadressil. Ma arvan, et kohtunikud sedalaadi vaidlustesse ei lasku. Ma ei ole ka kindel, kas Riigikogu liikmed peaksid osalema nende probleemide lahendamises, mis puudutavad vahetult õigusemõistmist. Arvan, et meil kõigil tuleks kinnitada iseendale ja ka nendele isikutele, kes meie poole pöörduvad, et õigusemõistmine toimub vastavalt seadusele, sellelesamale menetlusseadusele, mille teie olete vastu võtnud. Kui keegi, olgu siis kohtunik või keegi teine, sellest seadusest kõrvale kaldub, siis on tegemist hoopis uue teemaga. Ma sain aru, et küsimus polnud sellise juhtumi kohta.

Tänan! Väino Linde, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaasettekandja! Kas te võite öelda, kuidas teie arvates kõlab väide, et kohtusüsteemi finantsiline sõltuvus riigieelarvest võib mõjutada kohtunike tegevust õigusemõistmisel? Kuidas see teie arvates kõlab?

See väide on mulle uus ja minu arvates on see väide teistsugune, kui on esitatud eduaruandes. Ma arvan ja veel kord rõhutan, et tegemist on eduaruandega, mille kommenteerimisel ma soovin olla ettevaatlik. Kuid ikkagi arvan, et aruandes peetakse silmas, et kohtute eelarve peab olema esitatud riigieelarve eraldi osana, mitte aga Justiitsministeeriumi eelarve koosseisus.

Suur tänu, Tõnu Anton, ettekande ja vastuste eest! Lugupeetud kolleegid, kuulame nüüd ära põhiseaduskomisjoni kaasettekande. Selle esitab meile komisjoni aseesimees Tiit Käbin.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon on väga mitmel istungil ja küllaldase põhjalikkusega arutanud seaduseelnõuga seonduvaid probleeme. Ma ei taha pikalt peatuda sellel, millest siin just juttu oli, kohtute haldamisel. Euroopas on kasutusel kaks mudelit. Meie otsustasime jääda praeguse juurde. Aga võib-olla tõesti ei ole kaugel aeg, kui me läheme üle teisele mudelile. See on n-ö elu arengu küsimus ja keegi ei tea, mis võib olla viie või kümne aasta pärast. Samas on eelnõus probleeme, mis tulevikus kindlasti lahendamist vajavad. Näiteks küsimus, kas kinnistusosakond, registriosakond ja kriminaalhooldusosakond peavad olema kohtus. Praegu nad seal on, kuid tõenäoliselt, kuna nad ei mõista õigust, oleks nende koht kohtust eraldi. Aga ka seda küsimust me praegu ei lahendanud, kuid me tunnetasime probleemi olemasolu. Mõnest muudatusettepanekust. Kõigepealt sellest, millest kõneles justiitsminister härra Rask: Riigikohtu esimehe volituste aeg. Volitusaja väljajätmise kohta oli kaks ettepanekut: Koit Pikarolt ja minult endalt. Põhjendus on toodud Koit Pikaro ettepaneku juures. Seda me käsitlesime ka komisjonis. Nimelt, kuna põhiseadus määratleb riigikontrolöri ametiaja ja määratleb õiguskantsleri ametiaja, kuid ei ütle mitte midagi Riigikohtu esimehe ametiaja kohta, siis ilmselt ei ole õige seda seadusega kindlaks määrata. Teiseks, kui Riigikohtu esimehe ametiaeg oleks kindlaks määratud ja see saab mööda, siis tegelikult oleks ta mittekeegi. Ta ei saa olla enam riigikohtunik, sest riigikohtunikuks saaks ta alles siis, kui uus Riigikohtu esimees teeks Riigikogule ettepaneku ta riigikohtunikuks nimetada. Aga kui uus Riigikohtu esimees tuleb väljastpoolt Riigikohut, siis ei olegi vaba kohta. Nii et see tooks kaasa liiga palju probleeme. Üks ettepanek, mida komisjon arutas, kuid lükkas tagasi, on kohtuniku töötamise võimalus Justiitsministeeriumis. Praegu näeb seaduseelnõu ette, et kohtunikul on võimalus töötada Riigikohtus või Justiitsministeeriumis. Mina panin 26. ettepanekus ette Justiitsministeerium sealt välja jätta. Sel lihtsal põhjusel, et kohtuvõim ja täidesaatev võim on teineteisest lahutatud. Ei ole õige, et kohtunik, kes mõistab õigust, on järgmisel päeval, tõsi küll, teatud kindlaksmääratud ajaks, täitevvõimu töötaja ja läheb siis jälle tagasi õigust mõistma. Komisjon seda ei toetanud. Ma võib-olla sellega piirdun. Lisan vaid, nagu ka härra justiitsminister rõhutas, et kohtute haldamisel jäime me praeguse valiku juurde. Moodustatakse kohtute haldamise nõukogu, mis koosneb ka kohtunikkonna esindajatest. Ta annab seisukoha või nõusoleku väga mitmete kohtute haldamisega seotud küsimuste lahendamisel. Sellest tulenevalt ei nõustunud komisjon mitme Tiit Toomsalu ettepanekuga. Kui me nendeni jõuame, siis ma nimetan, millised siin omavahel seonduvad. Lahtiseks jäi see, kas nimetus "rahvakohtunik" on ikka kõige parem või tasuks veel mõelda ja otsida selle asemele mõni teine nimetus. Komisjoni otsus oli teine lugemine veel kord katkestada ja muudatusettepanekud esitada 3. detsembriks kella 10-ks. Tänan!

Suur tänu! Kas on küsimusi kolleeg Tiit Käbinile? Jüri Adams, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Käbin! Alguses, kui ma lugesin § 108 lõike 2 punkti 4, olin ma sügavalt hämmeldunud, kuni sain aru, et seal on tegemist tehniliste vigadega: välja on jäänud sõnu ja koma. Aga oletades, et ma saan mõttest õigesti aru, et tegemist on piiranguga, mille järgi ei saa vähem kui üks aasta alaliselt omavalitsusüksuse territooriumil elanud isikut nimetada rahvakohtunikuks, küsin ma komisjoni seisukohta. Mis on see oluline hüve, mis saavutatakse selle mõtte sisseviimisel, kui kas või Tallinna administratiivpiirist väljapoole jäävas elamurajoonis alaliselt elav inimene ei või olla rahvakohtunik Tallinnas, samal ajal kui vähemalt kümnetel tuhandetel inimestel, kes elavad Tallinna ümbruses, saab olla Tallinnas alaline töökoht?

Ma palun vabandust! Jüri, sa lugesid tõesti tähelepanelikult! Vaata muudatusettepanekut nr 34, seal on korrektne tekst. Eelnõu tekstist on jäänud välja sõna "rahvastikuregistrisse" ja see võib tekitada segaduse. Ma palun väga vabandust! Aga siin on aluseks sama põhimõte mis kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Ka sinna võivad kandideerida ainult need isikud, kes elavad volikogu territooriumil. Siin on analoogiline printsiip.

Suur tänu, Tiit Käbin! Küsimusi rohkem ei ole. On võimalus osaleda läbirääkimistel. Kolleeg Tiit Toomsalu, kõne puldist.

Tänan, austatud juhataja! Head kolleegid! Me arutasime tänase istungi algul ligi kolm tundi eelnõu, mida me pidasime väga ja väga politiseerituks ning mis seondus rahvusvaheliste mõjude ja Eesti põhiseaduslike garantiide vastastikuse toime probleemidega valimistel, nimelt, me arutasime Riigikogu valimistel kandideerivate isikute keeletsensuse probleemi. Ma arvan, et käesolev eelnõu ei ole mitte vähem politiseeritud, sest, ühest küljest, nagu me äsja kuulsime, on seesama eelnõu ja kohtute autonoomia ja sõltumatuse küsimus jälle üks uks, mis tuleb lahti lüüa Euroopa Liitu minnes. Sest kui eduaruandes on niivõrd selgelt ja üheselt paika pandud kriteeriumid, millest lähtuvalt tuleb ümber kujundada Eesti kohtukorralduse süsteem, siis, austatud kolleegid, tõepoolest, küsimus on poliitiline. Ütleksin, et kui me püüaksime eelnõu algataja, valitsuse esitatud kontseptsiooni siin heaks kiita, siis see oleks lausa sarvede näitamine Hispaania-pärasel härjavõitlusel Euroopa Liidule ja meie soovile jõuda demokraatlikku Euroopa ühiskonda. Teine politiseerituse aktsent tuleneb põhiseaduslikkuse problemaatikast ja nimelt sellest, kas on õige, kui Eesti Vabariigi põhiseaduses lahtikirjutatud kaks lahusvõimu on omavahel kompromissitus vastuolus ja täitevvõim teeb, mis tahab, surudes kohtuvõimule peale mudelit, mis ei ole sellele vastuvõetav ega aktsepteeritav. Kolmas poliitiline aspekt on rahvakaasistujate, vannutatud rahvakohtunike või rahvakohtunike (ükskõik, kuidas me neid nimetame) probleem, nende õiguste probleem. Need inimesed on praeguseks juba ühinenud ja koondunud, selleks et näidata, et käesolev eelnõu on sisuliselt diskrimineeriva iseloomuga. Austatud kolleegid! Püüdsin anda oma parima selleks, et leida väljapääs täitevvõimu ja kohtuvõimu vahelises tülis. Juba teist korda olen ma esitanud parandusettepaneku, lahendi, mis lähtub valitsuse poliitilistest prioriteetidest viimastel aastatel. Täpsemalt: ka selles valdkonnas loome me avalik-õigusliku institutsiooni, avalik-õigusliku isiku selleks, et hallata kohtusüsteemi. Vabariigi Valitsus on järjekindlalt seda põhimõtet realiseerinud, tuues meie ette uue haigekassa seaduse, mille alusel haigekassa pööritab miljardilisi riigieelarvelisi vahendeid avalik-õigusliku institutsioonina. Valitsus on muutnud inspektsioonid, küll Pangainspektsiooni, küll muud inspektsioonid avalik-õiguslikeks asutusteks ja andnud neile üle riigi funktsioone. Võime loetleda terve hulga avalik-õiguslikke isikuid, kellele riik on hea meelega käest andnud oma võimutäiuse, kuid kohtute haldamises ei taha riik mitte kuidagi sama teed minna. Kui küsida, miks, siis minu meelest on vastus ainult üks: võimaluse pärast mõjutada esimese ja teise astme kohtusüsteemi lahendeid. Austatud kolleegid! Selles eelnõus on sätestatud ja parandusettepanekutega vaidlustatud ka terve hulk muid küsimusi, mis ei ole sobilikud demokraatlikule õigusriigile, nimelt, selliste haldusfunktsioonide panek kohtusüsteemile, mis ei ole seotud õigusemõistmisega. Nendeks on terve hulk registreid, mis kuuluvad väga selgelt justiitshaldusala valdkonda. Kui härra justiitsminister on otsustanud kohtuotsuste täitmise erastada ja anda selle üle vabakutselistele eraõiguslikele kohtutäituritele (on juba räägitud ka sellest, et vanglad tuleks anda erakätesse ja arvatavasti too Tartu eurovangla lähebki kenasti esimesena erakätesse), siis on täiesti arusaamatu, miks peavad kohtud haldama mingisuguseid registreid, millega Justiitsministeerium ise hakkama saaks. Austatud kolleegid! Eraldi probleemikimp seostub rahvakohtunikega. Esiteks, nime probleem. See ehk polegi kõige olulisem, kas kaasistujad on nüüd vannutatud rahvakohtunikud või vannutatud kohtukaasistujad ... Ma palun mõne minuti veel!

Jah, kuni kolm minutit.

Aitäh teile, härra juhataja! ... või nimetame neid vannutatud kohtunikeks või ükskõik kuidas. See pole oluline. Kuid oluline on, milline on nende staatus ja millised on nende õiguslikud garantiid. Jätkates seda teemat, tsiteerin ma BNS-i 19. mai teadet "Kohtukaasistujad lõid oma sõltumatuse kaitseks ühingu", kus öeldakse: "Kohtukaasistujad asutasid reedel ühingu, mille eesmärgiks on kodanikualgatuse korras seista Eesti õigussüsteemi tasakaalustatud arengu ning kohtute ja kohtukaasistujate õiguste sõltumatuse eest." Ma ei hakka väga pikalt seda edasi rääkima, kuid ütlen, et needsamad kohtukaasistujad on toonud minu kätte ka väga suure hulga parandusettepanekuid sinna juurde kuuluva seletuskirjaga. Selles öeldakse: "Praegune olukord on küllaltki demokraatlik. Meid kaitseb meie staatus, me oleme valitud linnavolikogu poolt ja ilma selle nõusolekuta ei saa meiega midagi ette võtta. Nüüd siis tahetakse meid muuta sõltuvaks ripatsiks ka lausa seaduse läbi." Kui me püüaksime konkreetselt iseloomustada seda sõltuvust või sõltumatust, siis vaadake praeguse eelnõu § 117 "Rahvakohtuniku vastutus kohtusse ilmumata jätmise eest", mis annab ehk kõige adekvaatsema hinnangu sellele, kellena tahetakse näha tulevikus neidsamu rahvakohtunikke. Seal öeldakse: "Kui rahvakohtunik jätab kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata, võib kohtu esimees määrata talle rahatrahvi kuni kahesaja päevapalga ulatuses." Härra Toomsalu esitas kohtukaasistujate soovil sama paragrahvi uue redaktsiooni, mis kõlab nii: "Vannutatud kohtukaasistuja sõltumatus ja puutumatus. Vannutatud kohtukaasistuja on sõltumatu ja allub ainult seadusele. Vannutatud kohtukaasistuja sõltumatus tagatakse seaduses sätestatud valimise ning vabastamise ja tagandamise korraga, ametiseisundist tuleneva isikupuutumatusega, seadusega kehtestatud õigusemõistmise protseduuridega, .. samuti vannutatud kohtukaasistuja materiaalse ja sotsiaalse kindlustatusega, mis vastab tema staatusele. Vannutatud kohtukaasistujat võib volituste kehtivuse ajal kriminaalvastutusele võtta või tõkendina vahi alla võtta teda valinud kohaliku omavalitsuse volikogu koosseisu enamuse nõusolekul." On veel terve hulk prerogatiive, mis on hädavajalikud selleks, et nad saaksid tõesti sõltumatult täita kohtukaasistuja rolli. Praeguses eelnõus on nad tehtud linna- ja maakohtu kohtuniku, kelle juurde nad on kinnistatud, ripatsiks. Kui juba trahvimisõigus on ette nähtud, siis üsna varsti järgnevad ka muud survevahendid. Austatud kolleegid! Minu sõnavõtu aeg hakkab läbi saama. Ma tahan lõpetada sellega, et kui juba põhiseaduses on sätestatud lahusvõimude põhimõte ja üheks lahusvõimuks on ette nähtud kohtud, siis ilma kohtute heakskiiduta ei ole Riigikogul moraalset õigust võtta vastu reglementi, mis korraldab nende organite tegevust. Samas on meil veel võimalusi ja aega läbi mõelda, kuidas sellises olukorras tasakaalustatult käituda. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleeg Jüri Adams, kõne puldist.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Käsitletava eelnõu poliitiliselt kõige nõrgem osa on rahvakohtuniku instituut. 1992. aasta lõpul, kui Eestis viidi sisse praegu kehtiv kohtukorraldus, öeldi niimoodi, et me natukene modifitseeritud kujul ajutiselt jätkame nõukogude rahvakaasistujate instituuti, kõige rohkem paar aastat, kuni meil on niipalju professionaalseid kohtunikke, et kaasistujaid enam vaja ei lähe. See ajutine asi on jäänud püsima ja me ei näe tulevikus mingisugust muutust. Iga kohtu juurde on kujunenud üks kindel isikute rühm, kes on kas kohtunike või kohtupersonali head sõbrad ja tuttavad ning kes teenivad lisaraha rahvakohtunikuks olemisega. Minu arust võiksid kõik erakonnad selle läbi arutada. Me võiksime võtta vastu otsuse, et näiteks veel aasta ja siis lõpetame selle jama või läheme professionaalsetele kohtunikele üle. Või läheme teisele mudelile, nagu on väga paljudes riikides, et on tõesti olemas rahvakohtunikud, aga need valitakse otsestel valimistel rahva hulgast, mitte volikogude kaudu. Selle valiku peaks ära tegema. Põhiliselt, ma arvan, võib selle eelnõuga rahul olla, sest seal on järgitud ka põhiseaduse väljatöötamise ajal kasutatud printsiipe. Nimelt, kõigepealt seda, et Eestis hoitakse igasuguste asutuste arv, kaasa arvatud kohtute eri liikide arv, minimaalne ega looda dubleerivaid riigiasutusi, mis tegelevad ühe ja sama küsimusega. Peale kõige muu raiskavad need ka raha. Selle põhimõtte rakendamine kohtutes on olnud võimalik ainult ühel tingimusel: ollakse äärmisel paindlik kohtunike ametikohtade arvu suurendamisel või vähendamisel. Ma ei tea, millised on need probleemid mujal, aga minu andmetel on praegu Riigikohtus tendents selle poole, et töökoormus kasvab. Seetõttu on mul tunne, et me võiksime tõsiselt kaaluda riigikohtunike kohtade olulist juurdeloomist, eriti põhiseadusega tegelevate küsimuste arutamiseks. Juhin tähelepanu, et üks kontseptuaalne segadus on siin eelnõus veel. See on nimelt Riigikohtu esimehe staatuse küsimus. Lähtutakse nagu sellest, et meil on kaks korda olnud erandlik olukord, kui Riigikohtu esimees on tulnud väljastpoolt. Ma arvan, et me peame tunnistama selle erandiks. Mina soovitan pigem niisugust mudelit, nagu on ülikoolides, et vastava eriala edukad õppejõud saavad aru, et igaüks peab oma elust teatud osa aastaid ohverdama ebahuvitavale administratiivtööle ja pidama dekaaniametit, mis takistab õppe- või teadustööd. Minu arvates peaksime me Riigikohtu esimehe puhul valima analoogilise mudeli, et teatud aja järel peab keegi riigikohtunikest tegelema ka ebameeldivate haldus- ja esindusküsimustega, aga talle peaks olema lohutuseks see, et õige kiiresti saab ta oma armastatud põhitegevuse juurde tagasi minna. Aitäh!

Suur tänu! Arvamusavalduse soove ei ole rohkem registreeritud. Läbirääkimised on lõpetatud. Ma palun siia kolleeg Tiit Käbini, et vaadata läbi muudatusettepanekud! Esimene ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon pole ettepanekut arvestanud. Teine ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. Kolmanda ettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon on ettepanekut arvestanud. Neljas ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. Viies ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. Palun, Tiit Toomsalu!

Tänan! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. Selle sisuks on jätta kohtute tegevusvaldkonnast välja neile mitteomased funktsioonid, nimelt, kinnistusosakond, registriosakond, kriminaalhooldusosakond. Põhjendus: vabastada kohtusüsteem kohtumõistmisele mitteomastest haldusfunktsioonidest nende üleandmisega Justiitsministeeriumile.

Tänan! Kas komisjon soovib kommenteerida?

Komisjon arutas seda küsimust küllalt põhjalikult ja seisukoht oli, et see probleem vajab tõepoolest lahendamist. Aga seda ei ole võimalik teha lühikese aja jooksul. Justiitsminister on sellest teadlik, komisjon on teadlik. Ma eeldan, et teatud aja pärast normaalne lahendus leitakse. Kordan veel: komisjon leidis, et lühikese aja jooksul on seda võimatu teha ja see tekitaks pigem suure segaduse, kui aitaks mõistlikult olukorda lahendada. Toetas seda ettepanekut vaid 1 komisjoni liige, vastu oli 5, erapooletuid oli 3.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele viienda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht!Hääletustulemused Viienda muudatusettepaneku poolt on 5 Riigikogu liiget, 42 on vastu, 1 on erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust. Kuuenda muudatusettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon on ettepanekut arvestanud. Jüri Adams, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada.

Tänan! Kas komisjon kommenteerib?

Ma lühidalt juba selgitasin. Kuna teistel põhiseaduslikel institutsioonidel, nagu õiguskantsler ja riigikontrolör, on põhiseaduses ametiaeg kindlaks määratud, kuid Riigikohtu esimehel mitte, ja põhiseadus ütleb ka, et kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena, siis leidis komisjon, et kohtu esimehe ametiaega kindlaks määrata ei ole õige.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku.Hääletustulemused Kuuenda muudatusettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu on 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Seitsmes muudatusettepanek on Koit Pikarolt, arvestatud. Jüri Adams, palun!

Ma palun ka seda hääletada, kuigi sisult on see sama.

Tänan! Kas Koit Pikaro soovib kommenteerida? Ei soovi. Komisjon.

Kommentaar on sama mis eelmise kohta.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7.Hääletustulemused Seitsmenda ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu on 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Kaheksas muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab. Üheksas ettepanek on Koit Pikarolt, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Kümnenda ettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon on ettepanekut arvestanud. Jaan Leppik, palun!

Ma palun seda hääletada.

Kas kümnendat ettepanekut?

Jah, kümnendat.

Tänan! Kas komisjon või autor kommenteerib?

Ma kommenteerin eelkõige autorina. Komisjonis oli selle ettepaneku poolt 3 liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 3. Selle ettepaneku tagasilükkamine muudaks olukorra väga komplitseerituks. Ma kirjeldan seda lühidalt, mida ma ka komisjonis tegin. Eelmine Riigikohtu esimees on ametist vabastatud põhiseadusega vastuolus oleva otsusega, ta vabastati kohtu esimehe ametist ja Riigikohtu liikme ametist, samas Marustet keegi Riigikohtu liikmeks nimetanud ei olnud. Riigikohtu esimees ei ole Riigikohtu liige. Ka praegune Riigikohtu esimees on nimetatud ametisse põhiseadusega vastuolus oleva otsusega. Esimehe nimetab Riigikogu presidendi ettepanekul, aga Riigikohtu liikmeks saab nimetada vaid Riigikohtu esimehe ettepanekul. Kui me nüüd jätame need sõnad sisse, siis me läheme lausa vastuollu põhiseadusega.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 10.Hääletustulemused Kümnenda ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu on 38, 1 on erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust. 11. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 12. ettepaneku autor on Koit Pikaro, komisjon on ettepanekut arvestanud. 13. ettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon on ettepanekut arvestanud. 14. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 15. ettepaneku autor on Koit Pikaro, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. 16. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 17. ettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon on ettepanekut arvestanud. 18. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab, samuti 19. ettepanekut. 20. ettepaneku autor on Tiit Toomsalu, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Palun seda ettepanekut hääletada. Ettepaneku eesmärk on muuta ja sõnastada uuesti eelnõu § 44 "Kohtuhaldus". Nimelt tuuakse selle sättega kohtukorralduse süsteemi avalik-õiguslik kohtute haldusnõukogu institutsioon. See on kohtunikkonna enda ettepanek. Paragrahv on küllaltki pikk. Seal on kolm lõiget ja palju punkte, kus on detailiseeritult antud selle haldusnõukogu pädevus. Ettepaneku põhjendus: kohtute haldusnõukogu ja selle täitevorgani, kohtute kantselei moodustamine tagab kohtusüsteemi tervikliku ja seadusandlikust ning täitevvõimust sõltumatu haldamise ning põhiseaduse §-s 4 ettenähtud võimude lahususe põhimõtte realiseerimise. Ma palun kolleege toetada põhiseaduslikkust!

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjon jäi teistsuguse kohtute haldamise põhimõtte juurde. Paragrahvides 44, 45 ja 46 on sätestatud kohtuhaldus, kohtute haldamise nõukoda ja kohtute haldamise nõukoja pädevus sellisel kujul, nagu komisjon õigeks peab. Nagu ma kaasettekandes nimetasin, määrab § 46 "Kohtute haldamise nõukoja pädevus" selgelt kindlaks, missugustes küsimustes nõukoda annab nõusoleku ja missugustes küsimustes nõukoda kujundab seisukoha. Kohtute haldamise nõukojal, kuhu kuuluvad ka kohtunikud, on küllalt suur osa kohtute haldamise alaste otsuste langetamisel.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 20.Hääletustulemused 20. ettepaneku poolt on 5 Riigikogu liiget, vastu on 44, erapooletuid ei ole. Ettepanek on tagasi lükatud. 21. ettepanek on samuti Tiit Toomsalult, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud, ka mitte 22. ettepanekut. 23. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. Tiit Toomsalu, palun!

Aitäh! Ma palun seda hääletada.

Kas komisjon kommenteerib?

Kohtunike koolitust arutas komisjon väga põhjalikult, ka kohtunike endi osavõtul, ja jõudis natuke teistsugustele seisukohtadele. Nende seisukohtadega jäid ka Riigikohus ja kohtunikud ise nõusse. Nii et komisjon ei pidanud vajalikuks seda ettepanekut ... Palun vabandust! 23. ettepanek on see, mida komisjon ...

Jutt on 23-ndast, komisjoni ettepanekust.

... mida komisjon arvestas. Tähendab, see on see lahendus, milleni komisjon jõudis koos justiitsministri ja Riigikohtuga ning mida ta peab õigeks.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 23.Hääletustulemused 23. ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu on 1, erapooletuid on 2. Ettepanek on aktsepteeritud. 24. muudatusettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon on ettepanekut arvestanud. 25. ettepaneku autor on Koit Pikaro, komisjon on ettepanekut arvestanud. 26. ettepaneku autor on Tiit Käbin, komisjon ei ole arvestanud.

Ma palun seda hääletada. Ma juba rääkisin kaasettekandes, et kohtuniku töötamine Justiitsministeeriumis, täitevvõimusüsteemis, on vastuolus võimude lahususe põhimõttega.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 26.Hääletustulemused 26. ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu on 30, 2 on erapooletud. Ettepanek on tagasi lükatud. 27. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 28. ettepaneku autor on Koit Pikaro, komisjon ei toeta ettepanekut. 29. ettepanek on samalt autorilt, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Koit Pikaro, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma teen ettepaneku seda muudatusettepanekut hääletada ja arvan, et kohtunike koolitus on põhimõtteliselt nii tähtis osa, et see muudatusettepanek tuleb sisse hääletada.

Kas see puudutas 30. või 29. ettepanekut?

29-ndat.

Komisjon, palun!

Komisjon ei nõustunud sellega, sest see peatükk kõneleb natukene muudest asjadest.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 29.Hääletustulemused 29. ettepaneku poolt on 6 Riigikogu liiget, vastu on 39, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 30. ettepaneku autor on Koit Pikaro, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. 31. ettepanek on samalt autorilt, komisjon on ettepanekut arvestanud. 32. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 33. ettepaneku autor on Tiit Toomsalu, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. 34. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 35. ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Ma palun seda ettepanekut hääletada. See ettepanek toob meid rahvakaasistujate korpuse moodustamise korra juurde. Parandusettepanek on sõnastatud praeguste rahvakaasistujate, rahvakohtunike mõtteid ja soove arvestades ning seab eesmärgiks rahvakohtunike valimise kohalike volikogude poolt, mitte aga saadikute korpuse moodustamise, kelle seast valib kohtunikkond rahvakaasistujad.

Tänan! Palun komisjoni kommentaari!

Komisjon ei nõustunud sellega, sest kohtu tööpiirkond ei kattu ühe kohaliku omavalitsuse territooriumiga. Peab olema siiski keskne organ. Praegu valib vastav komisjon volikogude esitatud kandidaatide hulgast välja sobilikud rahvakohtunikukandidaadid.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 35.Hääletustulemused 35. ettepaneku poolt on 1 Riigikogu liige, vastu on 40, erapooletuid ei ole. Ettepanek on tagasi lükatud. 36. ettepanek on samuti Tiit Toomsalult, komisjon ei ole ettepanekut arvestanud. 37. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab ettepanekut. 38. ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole arvestanud seda ettepanekut ega ka 39. ja 40. ettepanekut. 41. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algataja toetab. 42. ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. 43. ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan! Ma palun seda ettepanekut hääletada. Siin on antud eelnõu § 117 uus sõnastus. Esialgne sõnastus nägi ette ainult ühte, nimelt, kohtukaasistujatele 200 päevapalga suuruse trahviga lajatamist. Uus redaktsioon on üles ehitatud kohtukaasistujate õiguste toonitamisele. "Vannutatud kohtukaasistuja sõltumatus ja puutumatus" koosneb viiest lõikest ja sisse on toodud garantiid, tagatised kaasistujate ehk, teiste sõnadega, rahvakohtunike sõltumatuks tegutsemiseks.

Tänan! Komisjon, palun!

Tiit Toomsalult on tulnud mitu ettepanekut, mis on seotud rahvakohtunikega. Komisjon valis teise tee. Me juba lükkasime siin hääletades ühe Toomsalu ettepaneku tagasi. Loetelus on ka teised tagasilükatud ettepanekud. Kui me selle heaks kiidaksime, siis see lööks seaduse süsteemi segi.

Tänan! Tiit Toomsalu, käsi püsti, palun!

Mul on vist õigus repliigiga vastata kaasettekandjale. Nimelt ...

Aga küsimus polnud enam kaasettekandes.

Kaasettekandja kommenteeris ja kommenteeris vääralt.

Ei.

Ei? Olgu peale.

Kommentaarid on antud. Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 43.Hääletustulemused Ettepaneku nr 43 poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu on 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek on tagasi lükatud. 44. ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. 45. ettepanek on Tiit Käbinilt, arvestatud. 46. ettepanek on Koit Pikarolt, arvestatud. Tiit Sinissaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma palun hääletada 45. ettepanekut.

Palun!

See seondub kahe eelneva ettepanekuga, mille komisjon oli heaks kiitnud ja mille täiskogu sisse hääletas, nimelt, Riigikohtu esimehe volituste ajaga.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 45.Hääletustulemused 45. ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu on 36, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 46. ettepanek on Koit Pikarolt, komisjon on ettepanekut arvestanud. 47. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, algatajad toetavad ettepanekut. 48. ettepanek on Koit Pikarolt, ei ole arvestatud. 49. ettepanek on Tiit Toomsalult, ei ole arvestatud. Muudatusettepanekute loetelu on läbi vaadatud. Komisjon on teatanud, et ta katkestab eelnõu 607 teise lugemise. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 3. detsember, kell 10. Teine lugemine katkestatakse.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Jätkame teist lugemist. Ettekandeks palun kõnepulti justiitsministri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seoses finantsinspektsiooni seadusega on tehtud ettepanek muuta haldusõiguserikkumiste seadustikku. Finantsinspektsiooni seaduse kohaselt alustab alates 1. jaanuarist 2002 tööd Finantsinspektsioon. Seni tegutsenud Väärtpaberiinspektsioon, Kindlustusinspektsioon ja Eesti Panga Pangainspektsioon lõpetavad oma tegevuse. Haldusõiguserikkumiste seadustik sätestab füüsilise isiku haldusvastutuse finantssektorit reguleerivate seaduste rikkumiste eest. Haldusõiguserikkumiste menetlemise ja karistuse määramise õigus kehtiva seaduse kohaselt on praegu järelevalvet pidaval asutusel: Väärtpaberiinspektsioonil, Kindlustusinspektsioonil ja Eesti Panga Pangainspektsioonil. Esitatud muudatusettepanekutega muudetakse haldusõiguserikkumiste seadustikku selliselt, et alates 1. jaanuarist 2002 on need õigused Finantsinspektsioonil. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kaasettekandeks maaelukomisjoni nimel on sõna komisjoni aseesimehel. Kolleeg Vambo Kaal.

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid! Komisjon otsustas 19. novembril toetada ainsat muudatusettepanekut ning teeb ettepaneku eelnõu lõpphääletusele panna ja vähemalt 51 häälega vastu võtta. Aitäh!

Tänan! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas on soovi osaleda läbirääkimistel? Läbirääkimiste soovi ei näi olevat, sõnavõtte ei ole registreeritud, läbirääkimised jäävad avamata. Meil on üks muudatusettepanek ja see on Kalle Jürgensonilt. Komisjon on seda arvestanud. Kas on probleeme? Ei ole. Kas on soovi lõppsõnaks? Härra minister ei soovi, komisjon, Vambo Kaal, fraktsioonid - samuti mitte. Siis ei jää meil muud üle kui alustada lõpphääletust. Lugupeetud kolleegid, nagu komisjon meile teatas, vajab seadus vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust. Lugupeetud kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli. Kohalolijaks on registreerunud 52 Riigikogu liiget. Kas võime alustada lõpphääletust? Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele seaduseelnõu 835, haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. (Aplaus.) Eelnõu 835 on seadusena vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 190 muutmise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna siseministril. Härra Tarmo Loodus, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelnõu 781 on algatatud sel põhjusel, et lisada kaitseväeteenistuse seadusesse säte, mis annaks sõjaväestatud päästeüksustes alates 1992. aasta 1. jaanuarist tööl olnud inimestele samad võimalused, mis on teistel kaitseväeteenistuse seaduses loetletud inimestel. Me toetame muudatusettepanekut. Soovin teile otsusekindlust selle seaduseelnõu seaduseks muutmiseks. Aitäh!

Tänan! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kaasettekandeks riigikaitsekomisjoni nimel on sõna kolleeg Valve Kirsipuul.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lisaks siseministri öeldule nimetan, et pärast esimest lugemist anti muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, kuid selleks ajaks ei laekunud riigikaitsekomisjonile mitte ühtegi muudatusettepanekut, küll aga tegi komisjon ise ühe muudatusettepaneku. Nimelt, kuivõrd see seaduseelnõu käsitleb ainult § 190, siis pidasime me normitehniliselt õigeks panna pealkirja selle paragrahvi number. Nii et muudatusettepaneku kohaselt on seaduse pealkiri "Kaitseväeteenistuse seaduse § 190 muutmise seadus". Ühtlasi tahan ma, lugupeetud kolleegid, juhtida tähelepanu trükiveale, mis on sattunud saalis väljajagatud teksti. Nimelt peab viidatud paragrahv olema pärast sõna "seaduse", mitte enne seda, nagu ta on praegu kirjas. Muudatusettepanekute tabeli loetelus on tekst õigesti antud. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 12. novembri koosolekul ühehäälselt eelnõu teine lugemine lõpetada ning eelnõu seadusena vastu võtta. Tänan kuulamast!

Tänan! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas on soovi osaleda läbirääkimistel? Sooviavaldusi ei ole registreeritud, läbirääkimisi ei avata. Nagu kaasettekandja nimetas, on esitatud üks muudatusettepanek, mis on laekunud juhtivkomisjonilt ja mida eelnõu algataja toetab. Näib, et selle vastu ei ole kellelgi midagi. Kas on lõppsõnasoovi? Härra minister Loodus, komisjon, fraktsioonid - ei ole. Alustame lõpphääletust. Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele eelnõu 781, kaitseväeteenistuse seaduse § 190 muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Poolt on 31 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 781 on seadusena vastu võetud.

Lugupeetud Riigikogu, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise eraõiguse seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsministril. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahvusvahelise eraõiguse seaduse eelnõu on tsiviilõiguse korrastamise seisukohalt väga oluline. Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelnõu kõrval on see eelnõu küll vähem tähelepanu pälvinud, kuid arvestades maailma jätkuvat globaliseerumist ning Eesti majanduse ja inimeste üha tihenevaid suhteid teiste riikide ja kodanikega, samaaegselt ka välisriikides asuvate äripartneritega, on rahvusvahelise eraõiguse seaduse eelnõu tähtsust siiski raske üle hinnata. Rahvusvahelise eraõiguse seadust kohaldatakse õigussuhetele, millel on puutumus mitte ainult Eesti, vaid ka mõne välisriigi õiguskorraga. Näiteks üks abiellujatest elab Eestis, teine välismaal ja nad soovivad Eestis abielluda, lepingupoolte elu- või asukoht on eri riikides. Või satub Eesti kodanik välisriigis näiteks liiklusõnnetusse. Rahvusvahelise eraõiguse normid ei anna siiski juriidilistele probleemidele otsest vastust, vaid näitavad meile ainult seda, millise riigi õigust tuleb probleemi lahendusel kohaldada. Vaidlus lahendatakse vastavalt rahvusvahelise eraõiguse normides viidatud riigi õigusele. Esimesest lugemisest saadik on õiguskomisjon eelnõu kallal suure töö ära teinud. Põhimõttelisi muudatusi on eelnõus siiski vähe. Enamiku juhtivkomisjoni ettepanekute eesmärk on muuta eelnõu sõnastust korrektsemaks ja paremini mõistetavaks, ühtlustada eelnõu terminoloogiat vastuvõetud lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadusega ja kindlasti ka muuta paragrahvide järjestust ning eelnõu ülesehitust loogilisemaks, mis kergendaks seaduse mõistmist ja kohaldamist. Eelnõu algataja toetab komisjoni sellesuunalisi ettepanekuid. Eelnõu algataja ei toeta ikka jälle esitatavaid eelnõu pealkirja muutmise ettepanekuid. Eelnõu tulevase reguleerimisala tähistamisel on termin "rahvusvaheline eraõigus" nii Eesti juristide hulgas, Eesti juriidilise avalikkuse kui ka õigust kohaldavate institutsioonide hulgas levinud, juurdunud rahvusvaheliselt üldtunnustatud terminina ja on laialt kasutusel. Kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. osa kannab pealkirja "Rahvusvahelise eraõiguse sätted". Rahvusvahelise eraõiguse seadusi tunnevad _veits, Austria, Ungari, Itaalia ja mitmed teised riigid. Seega ei ole eelnõu pealkirja puhul tegemist mingisuguse Eesti omaloominguga, vaid selline lahendus on üldiselt aktsepteeritud ega tekita seadusega kokkupuutuvate inimeste hulgas mitte mingisugust segadust. Tulevase seaduse paremaks mõistmiseks on tehtud ettepanek täiendada eelnõu uue §-ga 1, mis määratleb seaduse reguleerimisala ja peaks ennetama igasugust kahetimõistmist. Eelnõu algataja toetab juhtivkomisjoni ettepanekut eelnõu teine lugemine täna katkestada. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! Ma kuulasin äärmise tähelepanuga teie sissejuhatavaid selgitusi, eelkõige eelnõu pealkirja suhtes, sest mul on hirm, et selle seaduseelnõuga hakkab korduma võlaõigusseaduse fenomen, kus tõepoolest on põhjust pealkirjade üle sisuliselt vaielda. Härra minister eelnõu algataja esindajana ei toetanud ei professor Mereste ega härra Tiit Toomsalu ettepanekut pealkirja sõnastamise kohta. Just praegu härra minister nimetas, et kehtivad seadused räägivad rahvusvahelise eraõiguse sätetest, mitte aga rahvusvahelisest eraõigusest, seadusest kui sellisest tervikuna. Kuna sellist asja nagu rahvusvahelise eraõiguse seadus ei saa Eesti Vabariik vastu võtta ega ole sellist asja kompaktselt ka laias maailmas, siis olge nii kena, härra minister, rääkige lahti, mis asi see rahvusvaheline eraõigus on, mitte tema sätted.

Kõigis tsiviilseadustikes ehk võib-olla rohkem levinud terminit kasutades koodeksites on olemas vastav peatükk, olgu see siis nimetatud rahvusvahelise eraõiguse säteteks. Kui me räägime seaduse menetluse seisukohalt seadusest kui ühest tekstikogumist, mida Riigikogu menetleb ja normidena vastu võtab, siis see kaheldamatult on seadus, sellepärast et Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid. Kui me vaatame tsiviilõiguse kui terviku seisukohalt, siis on see üks plokk norme, mis reguleerivad Eesti Vabariigis kollisiooninormidena teiste riikide seaduste kohaldamist või tulenevalt õigussuhtest seda, millise riigi õigust tuleb konkreetse õigussuhte kohaldamisel rakendada. Niisiis on nii võlaõiguse kui ka rahvusvahelise eraõiguse puhul väga paljuski tegemist lühikese kokkuleppeterminiga, ja kui hakata defineerima, mis on selle termini taga, siis me jõuame hoopis pikemate pealkirjadeni. Lõppkokkuvõttes võib seadusele panna ükspuha millise pealkirja, aga see peaks olema kõigile ühtemoodi arusaadav ja selge. Seetõttu ma räägin seda, et rahvusvahelise eraõiguse seadus või rahvusvahelise eraõiguse sätted on õiguspraktikas juurdunud termin. Me võime muidugi panna ükspuha millise pealkirja, nii nagu Riigikogu, kelle tahe on kaheldamatult vääramatu, nimetas võlaõigusseaduse lepingute ja lepinguväliste kohustuste seaduseks. Seal on ka keelelisi probleeme, aga see on paljuski otsustuse küsimus.

Tänan! Sirje Endre, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Kuigi te juba selgitasite käesoleva seaduseelnõu pealkirja tähendust, palun ma siiski, et te kommenteeriksite veel kord, mis põhjusel ei ole vastuvõetav professor Mereste muudatusettepanek, mida algataja ja komisjon tõepoolest ei toeta. Selle ettepaneku järgi oleks seaduse, praegu küll veel seaduseelnõu pealkiri "Välisriigi õigusnormide kohaldamise seadus".

Pealkirja muutmiseks on minu teada tehtud kaks ettepanekut. Esimese nendest - välisriigi õigusnormide kohaldamise seadus - on teinud professor Mereste ja teise - Eesti Vabariigi õigusruumis rahvusvahelise eraõiguse kohaldamise seadus - härra Toomsalu. Õiguskomisjoni enamus neid siiski ei toetanud. Lisaks kõne põhitekstis toodud argumentidele soovin ma öelda siin, et härra Mereste pakutud variant on sisuliselt vale, sest eelnõu kohaselt tuleb väga sageli kohaldada just Eesti, mitte aga välisriigi õigust. Härra Toomsalu ettepanekus on ka kasutatud mõistet "rahvusvaheline eraõigus", täpsustades, et seadus kehtib ainult Eesti Vabariigi territooriumil, mis Riigikogus vastuvõetud seaduste puhul on iseenesestmõistetav. Nii et lõppkokkuvõttena, isegi kui üks nendest, olgu see siis härra Toomsalu või härra Mereste pakutud pealkiri, pälvib Riigikogu tähelepanu ja pannakse pealkirjaks, seaduse sisu sellepärast ei muutu. Ausalt öeldes on kogu seda normide kogumikku läbi aegade nimetatud üheks tsiviilkoodeksiks, meie võime teda eestipäraselt tsiviilseadustikuks nimetada. See koosneb väga-väga paljudest seadustest ja normidest, seadustiku mõte selles ongi, aga kõigis nendes on üks kogum norme, mis reguleerivad eri riikide, välisriikide seaduste kohaldamist Eesti territooriumil ja nendes õigussuhetes, kus osalevad Eesti õigussubjektid. Nii et sisust lähtudes peaks pealkiri olema nii palju kui võimalik sisuhaarav, lahtiseletav, arusaadav, ja minu argumentatsioon põhineb pigem sellel, et õiguskeeles väljakujunenud termineid ei peaks kergekäeliselt muutma.

Suur tänu! Vahur Glaase, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetav härra justiitsminister! Minu küsimus puudutab § 22 "Intellektuaalne vara". See sõnastus on küllaltki keeruline ja võib-olla mitte kõige õnnestunum. Kas te saaksite tuua Riigikogu liikmetele ühe konkreetse näite, kuidas see praktikas üldse välja näeb?

Tsiviilõiguses kasutatakse vara majandusterminina. Meil on olemas asjaõigusseadus, on vallasasjad, on kinnisasjad. Vara on alati majandustermin, vara on teatud asjade ja varaliste õiguste kogum. Selle teke, sisu, lõppemine ja kaitse alluvad selle riigi õigusele, mille territooriumi jaoks sellele kaitset taotletakse - ja ongi tegemist tüüpilise kollisiooninormiga, mille regulatiivne osa sätestatakse selle lause lõpus viitega riigile, kelle kaitset taotletakse. Sellelt normilt ei maksagi loota, et ta mõtestaks lahti intellektuaalse omandi põhimõtted. Mis asi on intellektuaalne vara tema kogumis, või kui härra Glaase pidas silmas seda, et me kaitseme mittevaralisi õigusi intellektuaalse omandi kaudu, siis see on teise seaduse reguleerimise ese.

Tänan! Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Mina kui õigusalal võhik tahaksin küsida, kas ma saan õigesti aru. Küsimus käib muudatusettepaneku nr 2 ehk professor Mereste pakutud pealkirja kohta. Ma loen eelnõust, et teatud juhtumitel võib kohaldada välisriigi õigust, ja oma teadmiste järgi tean, et õiguses on nii normeeritud õigus kui ka tava. Kas ma saan õigesti aru, et kui Riigikogu otsustab Uno Mereste pakutud pealkirja kasuks, siis sellisel juhtumil me peaksime ka seaduseelnõu tekstis asendama välisriigi õiguse juba välisriigi seadusega ja välistama tava? Kas minu mõttekäik on õige või mitte?

Siin tekib veel rohkem probleeme. Tava alusel või harjumuse või pretsedendi alusel mõistetakse ühes õigusperekonnas või õigussüsteemis õigust - need on Anglo-Ameerika riigid - ja selle õiguse hulka kuuluvad ka kohtulahendid. Sellest tulenevalt, ma kujutan ette, et olukord läheb päris keeruliseks. Me peame silmas ikkagi õigussüsteeme ning praeguses situatsioonis on selgelt eristatavad Kontinentaal-Euroopa ja Anglo-Ameerika süsteem. Sellest tulenevalt me tahaksime reguleerida neid asju ikkagi rahvusvahelise eraõiguse kas siis sätete või seaduste kaudu. Tava realiseerub ilmselt konkreetse kultuuri kontekstis ja ilmselt selle asukohamaal. Meil on väga raske Eesti seaduste kohaldamisel kohaldada näiteks head inglise tava, kui ka lepingus on nii ette nähtud. Võimalik, et see on niimoodi, aga ma ei kujuta seda ette, kui räägime kirjutatud õigussüsteemist.

Suur tänu, härra minister! Kuulame nüüd ära õiguskomisjoni aseesimehe kolleeg Väino Linde kaasettekande. Palun!

Väga austatud istungi juhataja! Väga austatud kolleegid, Riigikogu liikmed! Käesoleva seaduseelnõu kohta esitasid esimese lugemise järel muudatusettepanekuid meie auväärt kolleegid Tiit Toomsalu ja Uno Mereste. Õiguskomisjon vaatas need muudatusettepanekud läbi oma 12. novembri istungil ja me formuleerisime ka mõned omapoolsed ettepanekud, et seda seaduseelnõu paremaks saada. Mul on hea meel, et eelkõneleja peatus päris põhjalikult nii muudatusettepanekutel kui ka põhimõtteliselt selle seaduseelnõu olemusel tervikuna, aga ma arvan, et on sobilik veel kord ära märkida, et käesolev seaduseelnõu peaks reguleerima just nimelt seda, millise riigi õigust tuleb kohaldada, kui õiguslik vaidlus ei ole seotud mitte ainult meie riigiga, isikutega, vaid on seotud ka teiste riikidega ja seega teiste riikide õiguskorraga. Iseenesest ei ole see seaduseelnõu mitte päris uus ega epohhiloov, eelnõu vastavad sätted on meil juba praegu seaduses olemas, tsiviilseadustiku üldosa seaduse eraldi osas, 5. osas. Aga aeg on edasi läinud ja ilmselt on otstarbekas käsitleda kõike seda iseseisva haruna õiguse mõttes ja seetõttu ongi see eelnõu niisugusel moel välja töötatud ning meile siia esitatud. Nagu ma ütlesin, vaatas komisjon 12. novembril seaduseelnõu läbi ja me puudutasime mitmeid küsimusi. Olulisim muudatus eelnõus on kindlustuslepingute osa, mida on harmoneeritud, ja aluseks on siin võetud mitmed Euroopa Liidu direktiivid. Samuti oleme võtnud aluseks need terminid ja mõisted, mis on juba olemas Riigikogu vastuvõetud võlaõigusseaduses - tegelikult on sellel praegu pikem nimi, lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus - ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelnõus. Pikemalt peatusime seaduseelnõu pealkirjaga seonduvatel probleemidel, millele eelkõneleja, lugupeetud justiitsminister viitas. Rääkisime ka veel muudest terminitest selle seaduse mõistes: õiguskord, õigussüsteem, õigusnorm, avalik kord. Need tulevad siin hiljem muudatusettepanekute läbivaatamisel arutusele ja ma arvan, et siis on sobilikum hetk peatuda komisjoni väljaöeldud põhimõtetel pikemalt, kommenteerides muudatusettepanekuid, kui teie, lugupeetud kolleegid, selleks soovi avaldate. Komisjoni seisukoht oli teha ettepanek eelnõu teine lugemine täna katkestada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oleks 6. detsember kell 12. Pärast seda loodame tulla siia suurde saali tagasi, et veel enne jõule saaks sellest korralik Eesti seadus. Aitäh!

Suur tänu! Tiit Toomsalu, palun, teine küsimus!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra kaasettekandja! Õiguskomisjon on teinud selle eelnõuga väga põhjalikku tööd, esitanud väga suuremahulisi uusi redaktsioone. Näiteks 37. parandusettepanek, millega on muudetud eelnõu 6. osa 1. peatükki ja sõnastatud see uuesti. Kaheldamatult tegeles komisjon ka terminoloogia ühtlustamisega. Siit tulenevalt, kas härra kaasettekandja võib selgitada, mis põhjendusega on 6. osa pealkirjaks pandud "Võlaõigus", kuigi Eesti õigussüsteem ja õiguskeel on sellest terminist loobunud? Või on siis olemas nii laialdaselt, rahvusvaheliselt tunnustatud termin "võlaõigus"? Kas ma tohiksin saada selle kohta selgitusi?

Aitäh! Komisjon pidas praegu vajalikuks seda terminit niisugusel moel seaduses siiski kasutada, kuna me leiame, et selle seaduse kontekstis on see kindlasti sobilikum kui rääkida lepingutest ja lepinguvälistest kohustustest.

Suur tänu! Tundub, et küsimusi rohkem ei ole. Kas on soovi alustada läbirääkimisi? Jüri Adams, palun, kõne puldist!

Aitäh, härra juhataja! Käesolev seadus on üks nendest kolmest, mis oleks veel vaja võlaõigusseaduse rakendamiseks vastu võtta. Mingil moel oleme paradoksaalses olukorras. Kuna on esitatud väga oluliselt muutunud tekst, siis ühest küljest on kahtlemata vaja anda võimalus teha uusi muudatusettepanekuid. Ma tahaks loota, et seda kasutavad nii kohalolevad Riigikogu liikmed kui ka need, keda täna siin enam kohal ei ole. Teine paradoks on see, et sisuliselt võib eelnõu isegi valminuks tunnistada. Aga samal ajal võime ütelda, et me ei oska päris kindlasti anda lõplikku sõnalist kuju. Praegu on enam-vähem paika loksunud need osad eelnõust, kus kasutatakse sama terminoloogiat mis võlaõigusseaduses. Näiteks, mis puudutab kindlustuslepingut. Sõna "kindlustusrisk", mis on seal võtmesõna, tuleb kahtlemata käsitleda samas tähenduses, nagu ta on võlaõigusseaduses, mitte kuskil mujal Eesti seadustes. Aga kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelnõus ei ole meil mõned asjad veel lõplikult paika loksunud ja põhilised valikud tuuakse teie ette paari lähema nädala jooksul - ma mõtlen eriti valikuid küsimuses, kuidas Eesti seaduses käsitletakse teovõimet ja teovõimetust, nende piiranguid või laiendamisi -, siis vastavalt sellele, millised terminoloogilised ja metodoloogilised valikud nendes küsimustes tehakse, tuleks samasse keelde ümber panna ka selle eelnõu vastavad paragrahvid. Ma ei jaga siin päriselt härra kaasettekandja optimismi, et seda seadust on võimalik vastu võtta oluliselt kiiremini, kui me võtame vastu tsiviilseadustiku üldosa uue versiooni. Viimaseks veel proua Endrele pealkirja küsimuses. Kuna ma võlaõigusseaduse puhul toetasin selle pealkirja pikemaks muutmist, siis samadel põhjustel ma praegusel hetkel ei toeta seda muutmist. Põhjus on selles, et minu arvates selle valiku tegemise koht oli aastaid tagasi, kui võeti vastu praegu kehtiv seadus, mis kannab nimetust rahvusvaheline eraõiguse seadus. Praegu tundub mulle, et praktilisem on säilitada olemasoleva nimetuse traditsioon, ükskõik siis, mis põhjusel oma ajal just see nimetus valiti.

Suur tänu! Kolleeg Tiit Toomsalu, kõne puldist.

Suur tänu, härra juhataja! Austatud härrad kolleegid! Käesolevas eelnõus sisalduv on midagi sellist, mida ei saa välja mõelda ja kus pole mitte midagi uut välja mõelda. Need regulatsioonid ja põhimõtted, mis käsitlevad teiste riikide eraõiguslike normide kohaldamist tehingute puhul, mis leiavad aset kas Eesti kodanike osalusel või Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil, toimivad juba ammu-ammu ning erilisi ja olulisi muutusi pole nendes aset leidnud ega saagi aset leida. Seega on käesoleva eelnõu puhul juttu rohkem õigusterminitele õige sisu ja vormi andmisest ja sellestsamast problemaatikast, mis tõusetus ka võlaõigusseaduse arutamisel - nimelt see, kas mõni väljamõeldud lühend on oma sisult arusaadav mitte ainult laiale avalikkusele, vaid ka neile spetsialistidele, kes seda kasutavad. Kas kokkuleppetermin peab sisaldama ka sisulist kooskõla sellega, mida tema all mõistetakse, või on ta tõepoolest ainult kokkulepitud sümbol ühe või teise õigussuhte tähistamiseks? Me teame ja kõik juristid teavad suurepäraselt, et sellist asja nagu rahvusvaheline eraõigus ei eksisteeri üldse. Ka senikehtivas tsiviilkoodeksis oli jutt rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaldamisest Eesti Vabariigi õigusruumis. Ja kui härra Uno Mereste oma parandusettepanekus tegi ettepaneku nimetada see eelnõu välisriigi õigusnormide kohaldamise seaduseks, siis oli ta minu meelest väga lähedal optimaalsele sõnastusele. Võib-olla oleks see sõnastus pidanud olema siiski natukene pikem, nimelt välisriigi eraõiguslike normide kohaldamise seadus, aga see oleks ehk temaatika, mida õiguskomisjon oleks võinud ja pidanud arutama. Samas ei saa Eesti Vabariik vastu võtta rahvusvahelise eraõiguse seadust, sest igasugune seadus saab olla ainult rahvuslik, mitte rahvusvaheline, ja siit tulenevalt ei ole ka käesoleva eelnõu pealkiri adekvaatne seda kandva sisuga. Terminoloogilisi probleeme on siin eelnõus teisigi. Siin juba viidati sellele, et diskussiooni on väärt probleem, kas eraõiguslikes suhetes avalik kord kui selline on sobiv termin või peaksime rääkima siiski õiguskorrast ja võib-olla isegi mitte avalikust õiguskorrast, vaid õiguskorrast. Avalik kord kui selline üldjuhul ei käsitle eraõiguslikke ja tsiviilõiguslikke suhteid. See kuulub muusse valdkonda. Küll haldusõiguse, küll kriminaalõiguse valdkonda, mitte aga tsiviilõiguse valdkonda. Ja kui me räägime sellest, et eelnõu § 2 lõike 1 kohaselt kuulub välisriigi õigus kohaldamisele seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt, siis on tõsine probleem, mida tähendab selles kontekstis sõna "tehing", sest tehing kui selline on üldmõiste. Vaid pooled saavad oma lepingu või kokkuleppega määrata seda, et rahvusvahelisi, teiste riikide tsiviilõiguslikke norme saab kohaldada konkreetsele õigussuhtele. Ka siin on vaidlus terminoloogiline. See on väga hea, et tuleb käesoleva eelnõu teise lugemise jätkamine, sest õiguskomisjonil on otstarbekas ehk kõiki neid asju veel kord kaaluda, seda enam, et tuua eelnõusse sisse termin "võlaõigus", mille see kõrge kogu siin on juba tagasi lükanud, kinnitamata, et seesama termin oleks rahvusvahelises praktikas sellisel kujul üldlevinud, on samuti terminoloogiline probleem, mis ei näita selle seaduse sõnastuse korrektsust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Arvamusavalduse soovi rohkem ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Ma palun, vaatame läbi muudatusettepanekute loetelu, mida kolleeg Väino Linde kommenteerib. Esimene ettepanek on õiguskomisjonilt, algataja toetab. Teine ettepanek on Uno Merestelt, komisjon ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tiit Toomsalu palub seda ettepanekut hääletada, see on väga hea ettepanek.

Tänan! Komisjon, palun!

Ettepanek nr 2 on Tiit Toomsalu ettepanek.

Loetelus on ettepanek nr 2 Uno Merestelt, komisjon ei ole arvestanud ja on palutud hääletamist.

Komisjon ei toetanud seda ettepanekut.

Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2.Hääletustulemused Teise ettepaneku poolt anti kolm häält, vastu oli 20, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Ettepanek nr 3 on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole arvestanud. Ettepanek nr 4 on Uno Merestelt, on arvestatud osaliselt. Ettepanek nr 5 on õiguskomisjonilt, algataja toetab. Ettepanek nr 6 on Uno Merestelt, komisjon ei ole arvestanud. Seitsmes ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada, härra juhataja! Ettepaneku sisu on asendada eelnõu § 2 lõikes 1, mis määrab kindlaks alused, millal rakendatakse rahvusvahelise eraõiguse norme, sõna "tehing" sõnaga "pooltevaheline leping", sest tehing kui abstraktne mõiste ei saa anda alust vastavate sätete kohaldamiseks. Seda saab teha ainult pooltevaheline kokkulepe, st leping.

Tänan! Kas komisjon kommenteerib?

Aitäh! Komisjon asus seisukohale, et see kolleeg Toomsalu ettepanek kitsendaks alusetult selle seaduse reguleerimiseset, sest tehing on kindlasti laiem mõiste. Näiteks, ka testament on tehing, kuigi ei ole leping. Komisjon ei toetanud seda kolleeg Toomsalu seisukohta.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7.Hääletustulemused Seitsmenda ettepaneku poolt anti 2 häält, vastu oli 24, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Kaheksas ettepanek on õiguskomisjonilt, algataja toetab. Üheksas ettepanek on Uno Merestelt, arvestatud osaliselt. Tiit Käbin, palun!

Palun üheksandat ettepanekut hääletada.

Tänan! Komisjoni kommentaar, palun!

Komisjon seda ettepanekut niisuguses sõnastuses ei toetanud, sest oli seisukohal, et õigussüsteem on märksa laiem mõiste, kui ta oleks selle seaduse kontekstis muudatusettepaneku autori esitatud kujul.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 9.Hääletustulemused Üheksas ettepanek sai 3 poolthäält, vastu 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Kümnes muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, algataja toetab. 11. muudatusettepanek Uno Merestelt, komisjon on arvestanud osaliselt. 12. ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tiit Toomsalu palub seda ettepanekut hääletada. Tegemist on eelnõu § 4 lõike 1 teise lause ümbersõnastamisega. Nimetatud paragrahv näeb ette, et kohaldatava välisriigi õiguse sisu teeb kindlaks asja menetlev kohus ja menetleval kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi. Seda formulatsiooni tuleks täiendada sättega, et kohus peab vajaduse korral määrama välisriigi õiguse kohaldamiseks ekspertiisi. Tänan!

Tänan! Komisjon, palun!

Komisjon ei toetanud seda seisukohta.

Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 12.Hääletustulemused 12. ettepanek sai 1 poolthääle, vastu on 26, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 13. ettepanek on õiguskomisjonilt, algataja toetab, samuti 14. ettepanekut. 15. ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon pole arvestanud. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Vaatamata hilisele õhtutunnile kutsun oma häid kolleege hääletama selle hea ettepaneku poolt. Eelnõu § 6 räägib avalikust korrast, mis ei ole tsiviilõiguslik termin, tsiviilõiguslik kategooria, see kuulub halduse, kriminaalõiguse ja muudesse sellistesse kategooriatesse. Seetõttu on ettepanek asendada termin "avalik kord" terminiga "avalik õiguskord".

Suur tänu! Komisjon, palun!

Aitäh! Komisjon ei toetanud kolleeg Toomsalu niisugust lähenemisviisi. Me oleme seisukohal, et termin "avalik kord" on laiem mõiste kui avalik õiguskord. Siia alla võivad käia ka näiteks eetilised kategooriad: moraal, kõlblus jne. Igal juhul arvame, et tegemist on Eesti õiguse oluliste põhimõtetega, millele tõepoolest ka selle eelnõu § 6 viitab.

Tänan! Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15.Hääletustulemused Ettepaneku nr 15 poolt anti 1 hääl, vastu 23, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32., 33., 34., 35., 36., 37., 38., 39., 40., 41., 42., 43., 44., 45., 46., 47., 48., 49., 50., 51., 52., 53., 54., 55., 56., 57., 58., 59., 60., 61., 62., 63., 64., 65., 66., 67., 68., 69., 70., 71., 72., 73., 74. ja 75. ettepanek on õiguskomisjonilt, algataja toetab. 76. ettepanek on Tiit Toomsalult, komisjon ei ole arvestanud. 77. ja 78. on õiguskomisjonilt, algataja toetab. Sellega on muudatusettepanekute loetelu läbi vaadatud. Siinkohal õiguskomisjon katkestab eelnõu 120 teise lugemise. Muudatusettepanekute tähtajaks oli pakutud 6. detsember kell 12. Teine lugemine katkestatakse.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna sotsiaalministril. Eiki Nestor, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Pärast eelnõu esimest lugemist Riigikogu liikmetel eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei olnud. Küll käis eelnõu algatajate ja komisjoni vahel vilgas koostöö ja valdav osa teie ette toodud muudatustest, mis kõik on keskkonnakomisjoni esitatud ja mida kõiki eelnõu algataja toetab, on sisuliselt redaktsioonilised muudatused, mis on teinud eelnõu keeleliselt palju paremaks. Lubage seejuures tänada kõiki spetsialiste, kes selle eelnõu arutelu juures on olnud. On tehtud paar muudatust, mis on sisulisemat laadi. Muudatusega nr 16 viidi geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonna kasutajate kohta sisse säte, et nad on kohustatud nende edastatud teavet ajakohastama. Muudatus 18 on väikese täiendusega. Nimelt jagunevad suletud keskkonnad vastavalt §-le 5 nelja ohuklassi ja selle muudatuse järgi on kohustus edastada teavet ainult riskiklasside puhul ehk kolmandas ja neljandas klassis olevate keskkondade kohta. Olulised täiendused on ka muudatused 21 ja 22, mis lähtuvad asjaolust, et kõrvuti juriidilisele isikule määratud karistustega on nüüd komisjoni ettepanekul võimalik karistada vastavate trahviühikutega ka füüsilisi isikuid. Muid olulisi muudatusi ei ole toimunud. Eelnõu on saavutanud oma küpsuse ja selle võiks vastu võtta.

Kas kolleegidel on küsimusi? Suur tänu, härra minister, küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme Küllo Arjakase!

Lugupeetud kolleegid! Geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise seaduse eelnõu algatas 4. juulil käesoleval aastal Vabariigi Valitsus ja samal kuupäeval määras juhatus keskkonnakomisjoni juhtivkomisjoniks. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 10. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati käesoleva aasta 18. oktoober. Riigikogu liikmed seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Keskkonnakomisjon on koostöös seaduseelnõu algatajatega esitanud eelnõule 27 muudatusettepanekut ning eelnõu algataja toetab neid kõiki. Ilmsesti ei ole mul põhjust muudatusettepanekutel pikemalt peatuda, sest eelkõneleja puudutas juba ka seda teemat. Keskkonnakomisjon otsustas käesoleva aasta 13. novembri istungil suunata seaduseelnõu teisele lugemisele, teine lugemine lõpetada ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Otsus tehti häältevahekorraga 4 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks piisab lihthäälteenamusest. Aitäh!

Kas kolleegidel on küsimusi? Suur tänu, Küllo Arjakas, küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Ei ole, seega läbirääkimisi ei avata. Palun Küllo Arjakase kõnepulti tagasi, et vaadata läbi muudatusettepanekud. Esimene muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt, eelnõu algataja toetab. Ettepanekud 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26 ja 27 on samuti keskkonnakomisjonilt, algataja toetab. Sellega on muudatusettepanekud läbi vaadatud. Kas eelnõu algataja soovib lõppsõna? Ei soovi. Kaasettekandja? Fraktsioonid? Lõppsõnasoovi ei ole. Seega seisab meil ees eelnõu lõpphääletus. Austatud kolleegid, kas võime asuda hääletama? Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise seaduse eelnõu (826 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Eelnõu vastuvõtmise poolt on 20 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Seega on eelnõu seadusena vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid, võtame käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti sotsiaalminister Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, mis võeti vastu 1998. aastal ja jõustus täielikult sellest aastast, on elanud oma elu Eestis teatud aja. Ma pean teile tunnistama, et nii need, kes seda ideed on kandnud ja selle järgi meie elu korraldanud, kui ka puuetega inimesed ise on leidnud selles seaduses kohti, mida saab teha ja kindlasti peab tegema paremaks. Põhjused, miks eelnõu esitati, on tingitud kahest asjaolust. Kõigepealt leiti, et mõned sätted seadusest, millel oli kindel suund, arusaam ja mõte, ei ole reaalses elus selle seadusteksti kujul kõige paremini oma ülesannet täitnud. Teiseks, on selgunud, et need kohad seaduses, kus võib-olla loodeti enam tervele mõistusele, vajavad täpsustamist, et ei oleks kahtpidi arvamusi ja arusaamisi. Kolmandaks on selgelt välja tulnud ka need kohad, kus administreerimine on liiga kulukas ja arusaamatu, seetõttu on otstarbekas siis muuta seadust sellisel moel, et eritoetusliike maksame välja selle seaduse alusel. Lühidalt muudatustest. Kõige tähtsam sisuline muudatus on see, et nii nagu enne oli ainult puuetega laste puhul, on nüüd ka puuetega täiskasvanute puhul kindel side toetuste ja puuetega inimeste rehabilitatsiooni vahel. Kunagi, kui eelnõu koostati ja selle üle vaieldi, leiti, et see on otstarbekas ja õige. Kuna aga sellel hetkel puudus kindel usk, et Eesti on võimeline kandma seda koormust, mis on seotud rehabilitatsiooniplaanide koostamisega, siis jäeti see seadusesse kirjutamata ja see nõue viidi sisse ainult puuetega laste puhul. Ka puuetega laste koha pealt oli esialgseid raskusi, aga asjad täpsustusid küllalt ruttu ja tänaseks me võime öelda, et meil on rehabilitatsiooniplaanide koostamisel teatud kogemus olemas. Üks seaduse muutmise mõte on selles, et aidata puuetega inimestel, ka täiskasvanutel, rehabilitatsiooniplaanide kaudu paremini kui seni integreeruda ühiskonnaellu, et nendel toetustel oleks kindel eesmärk ja siht. Täpsustamist on leidnud hooldajatoetuse mõiste. Siiani juhtus paraku nii, et kuigi abivajaja vajas hooldamist 24 tundi ööpäevas, andis seadus, mitte tema mõte, aga tema säte võimaluse määrata hooldajaks isik, kellel ei olnudki võimalik 24 tundi ööpäevas hooldajatööd teha. Kuna seda makstakse ainult nendele inimestele, kes ei tööta, siis juhtus näiteks nii, et hooldajad õppisid ühes linnas ja hooldatavad elasid hoopis mujal. See on selgelt vastuolus seaduse loogikaga ja arusaamadega, ning et vältida vaidlusi õiguste ja kohustuste üle, on otstarbekas täpsustada seadust sellel moel, et see oleks täiesti selge. Täpsustatakse rehabilitatsioonitoetust ja täienduskoolitustoetust. Sisu ja määrad ei muutu, küll aga muutub nende toetuste kasutamine paindlikumaks. Kaotatud on piirangud rehabilitatsiooniprotsessi ja koolituse kestusele ning kulutustele ühe nädala kohta, mis praegu takistasid mõne koolituse puhul toetust maksmast. Tegelike rehabilitatsioonikulude osaliseks hüvitamiseks makstakse kuni 800 krooni kalendriaastas nagu siianigi, aga mitmed piirangud on kaotatud. Ka täienduskoolitustoetus tegelike koolituskulude osaliseks hüvitamiseks on kuni 9600 krooni aastas. Laste puhul on üks muudatus. Kui enne seaduse jõustumist ehk aasta tagasi me koondasime täiskasvanud inimeste puhul kõik toetusliigid ühise nimetaja alla, näiteks transpordi ja telefoni kasutamise toetuse võrra suurendati põhitoetust ja neid enam eraldi ei administreeritud, siis nüüd on jõutud järeldusele, et see oleks otstarbekas ka puudega lapse puhul. Seega puudega lapse toetus tõuseb, kuid eraldi transpordi ja telefoni kasutamise toetused kui sellised jäävad ära, kuna sageli kulus selle toetuse saamiseks kogu raha, mida toetusena välja maksti. Sellisel administreerimisel loomulikult mõtet ei ole. Eelnõu rakendamine on olnud keerukas ka perearstidele. Siin on mitmete dispuutide ja vestluste kaudu leitud kompromiss selles, et perearstidele on antud võimalus määrata 70-aastastele ja vanematele inimestele puude raskusaste tähtajatult, kuid üksnes juhul, kui terviseseisundist tingituna tema kõrvalabivajadus ei muutu. Siiamaani sellist võimalust ei olnud ja praktika on näidanud, et sellel on oma kindel mõte. Kui puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus vastu võeti, oli sellist abi vajavaid inimesi Eestis 60 000. Ühe toetusliigi sisseviimisega on nende arv nüüd loomulikult suurenenud. Varem jätsid inimesed paljudel juhtudel oma sotsiaalse rehabilitatsiooni võimaluse kasutamata, sest puudus rahaline stiimul. Nüüd me räägime juba 80 000 isikust, kes seda toetust saavad, ja järgmise aasta eelarve on koostatud teadmisega, et neid isikuid võiks olla 90 000. Selles ei tule näha midagi imelikku, vaid pigem on see loomulik. Üldjuhul riikides, kus sellist liiki, sellesama sisuga toetust on peetud võimalikuks puuetega inimestele anda, ongi selle saajate hulk umbes 10% elanikkonnast. Nii et kõigi eelduste kohaselt mõnda aega see number Eestis veel kasvab. Täpsustused on vajalikud, head ja kasulikud. Sellega tänan ka komisjoni asjaliku arutelu eest. 1998. aastal, kui see seadus vastu võeti, mina sotsiaalkomisjoni liige ei olnud, aga komisjoni liikmed meenutasid, et väga paljudele kohtadele, mida nüüd parandatakse, osutati juba kolm aastat tagasi. Tulebki välja, et seadusandjal on alati õigus, suurem õigus kui ekspertidel, kes ühe idee välja töötavad. Nüüd tehakse siis seaduses need muudatused. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! Eelnõu, mille te olete toonud siia saali, kannab nime "Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seadus". Seletuskirja leheküljel 2 pealkirja all "Puuetega inimeste rahalise toetamise eesmärgid" on kirjutatud, et kuigi puuetega inimese sotsiaaltoetuste üks eesmärk on puuetega inimestele toimetulekuks piisava sissetuleku kindlustamine, ei saa neid siiski käsitleda sotsiaalabina. See peaks olema puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste seisukohast vajalike lisakulutuste tegemine. Härra minister, öelge, millega siis ikka tegemist on, kas puuetega inimeste sotsiaaltoetustega või mingi muu imeasjaga!

Tegemist ei ole üldse mitte imeasjaga, tegemist on täiesti mõistliku riigipoolse toega puuetega inimestele selleks, et neid paremini integreerida, kuna neil endal napib selleks vahendeid, siis aidata neil seda teha.

Tänan! Marju Lauristin, palun!

Härra minister! Kas te olete ise kõik need tekstid, mis meile on esitatud, ma mõtlen seaduseelnõu ja sellele lisanduvaid määrusi, selle pilguga läbi vaadanud, et neis oleks teatud loogiline vastavus? Ma juhin tähelepanu näiteks sellele, et üldsäte § 1 punktis 3 ütleb, et kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Samas, kui vaadata nende inimeste vajadusi, kes on näiteks hooldekodus või hoolekandeasutuses, siis räägitakse, et nendel inimestel, kes on pensionieas või muude häiretega, võib olla raskusi väljaspool hooldekodu liikumisega jne ja isiku individuaalsetest vajadustest tulenevate muude teenuste kasutamisega. Seda võimalust seadus näiteks ette ei näe, kusjuures on täiesti selge, et see peaks siin olema, sest need neli, mis on nimetatud, tõepoolest ei ammenda kõiki selliseid vajadusi. Või kui te räägite sellest, et see lahendab vanemate inimeste vajadused. On väga õige, et inimese puue ei ole vanusega piiratud, samas on aga määruse projektis, mis täpsustab seda, kuidas määratakse puude raskuse astet, selgesti öeldud, et arvestatakse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mille võrra on ekspertiisi taotlenud isiku kõrvalabivajadus suurem tema vanusest tingitud kõrvalabivajadusest. Tähendab see abi, mis on tingitud vanusest, nagu välistatakse. Mulle tundub, et need eri dokumendid vajaksid siiski väga selget analüüsi, et nad ei oleks üksteisele vastukäivad ja lähtuksid tõesti abisaajate vajadustest. Konkreetselt mul ongi küsimus nende kriteeriumide kohta, mille järgi vanematel inimestel, üle 70-aastastel on õigus sellele toetusele. Kas vanusest tingitud raskuste puhul on õigus või ei ole? Määruse tekstist selgub, et kui on vanusest tingitud, siis ei ole õigust. Näiteks kui inimene on pime selle tõttu, et tal on silmapõhja skleroos tingituna vanusest, siis tal ei ole õigust.

Ma tänan selle märkuse eest ja olen igati nõus. Ma olen tõesti rohkem tegelnud seaduse tekstiga kui nende rakendusaktidega, mis läbisid väiksema kooskõlastusringi kui seaduse tekst ise ja tuleks seetõttu konkreetselt üle vaadata. Loomulikult on küsimus õigustatud, kui inimene on pime, on ta pime sõltumata sellest, kui vana ta on. Küsimusel on sisu kindlasti olemas, vaatame need asjad üle.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun, teine küsimus!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! Esimene, pisut üldfilosoofilise taustaga küsimus oli ettevalmistus selleks, et minna veidi konkreetsemaks. Teie esitatud eelnõu tuum sisaldub §-s 1, kus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusse tuuakse uus paragrahv, § 2¹ "Isiklik rehabilitatsiooniplaan". See tekst on väga pikk ja keeruline, aga ma loen kõige olulisema koha ette. Nimelt peab puudega inimene ise või oma seadusliku esindaja aktiivsel osalemisel koostama kirjaliku dokumendi, milles antakse hinnang isiku tegevusvõimele, kõrvalabi- ja jumal teab veel mille vajadusele. Seletuskirja leheküljel 15, tõmmates asjad kokku pealkirja "Seaduse rakendamiseks vajalikud kulud" all, ütlete, et seaduse rakendamisega ei kaasne kulutusi, pigem võimaldab puude raskusastme määramise kriteeriumide täpsustamine ning toetuste sidumine rehabilitatsiooniplaani koostamise ja selle täitmisega sotsiaaltoetuste vahendeid efektiivsemalt kasutada ja kulusid kokku hoida. Härra minister, nüüd ma tuleksin poliitilise küsimuse juurde. Kelle arvel ja kui palju te hakkate järjekordselt väljamakstavaid sotsiaaltoetusi kokku tõmbama ja mis kujul te hakkate andma puuetega inimestele abi, tasuta abi, küll õigus-, küll muud abi, et nad saaksid isiklikke rehabilitatsiooniplaane koostama hakata?

Austatud Riigikogu liige Tiit Toomsalu! Minister täidesaatva võimu esindajana ei saa loobuda kiusatusest teha üks väike märkus. Küsimuse esitus iseenesest oli puuetega inimeste suhtes natuke solvav. Mõte on milles? Ega selle toetusliigi eesmärk ei ole maksta lihtsalt toetust, selle toetuse eesmärk on selle süsteemi kaudu inimesi rehabiliteerida. Kogu seaduse efektiivsus seisneb selles, et kui me ka täiskasvanud inimesele - seni ainult lastele - koostame rehabilitatsiooniplaani ja selle kaudu integreerime ta paremini meie igapäevasesse ellu, siis kaob meil vajadus maksta puuetega inimeste sotsiaaltoetust, kuna ta on väga hästi integreeritud. Selles on selle asja efektiivsus. Küsimus ei ole rahas, küsimus on selles, et inimesed jõuaksid paremale järjele ja siis ei ole puuetega inimestele tõesti enam vaja sotsiaaltoetust maksta. Küll aga arvan, et rahul on nii see inimene, kes on paremini integreeritud igapäevaellu, kui ka süsteem ise, mis on aidanud sel inimesel ühiskonnaellu tagasi tulla. Siit tuleb see efektiivsus. Küsimus ei ole mitte selles, et ei soovita maksta, ei, seda võimalust ju ei ole.

Tänan! Anti Liiv, palun!

Lugupeetud minister! Veerand tundi tagasi oli mul ühe vanaprouaga telefonikõne muudel asjaoludel, aga tema tõstatatud küsimus on nii huvitav, ilmselt ka paljudele vanainimestele, et ma edastan selle siinkohal kohe ministrile. Nimelt öeldakse arvatavasti juba 2000-3000 aastat tagasi kirjutatud piiblis, et inimese eluiga on 70 aastat - muuhulgas rohkem kui praegu Eestis meestel -, ja kes on väga tugev, sellel 80 aastat. Üle selle on aga elu iga aastaga vaevalisem ja vaevalisem. See vanaproua on 82 aastat vana, oma ealiste muutuste tõttu on tal raskusi dokumentide vormistamisega - Eesti Vabariigis on praegu vaja igasuguseid blankette täita -, aeg-ajalt on tal südamepuudulikkuse tõttu jalad turses ja ta ei saa poes käia, süüa osta ega apteegist rohtu tuua. Tema küsimus on, et kui selline puue oleks näiteks 28-aastasel naisel, siis oleks ta 15-20 aastat tagasi kindlasti vastanud teisele invaliidsusgrupile. Aga nüüd, kui selline puue on eakal inimesel, kas tema võib siis ka loota isiklikule rehabilitatsiooniplaanile ja toetusele, mis seonduvad konkreetse puudega, kui objektiivselt tõesti on see puue?

Seda peavad ütlema need inimesed, kes seda plaani koostavad. Sest võib juhtuda ka nii, et näiteks sellelesamale noorele inimesele ei ole tänaste teadmiste ja oskuste juures kuigi mõistlik rehabilitatsiooniplaani koostada. Ma arvan, et Anti Liiv saab sellest väga hästi aru. Nii et kõik sõltub alati konkreetsest juhtumist ja nendest, kes seda rehabilitatsiooniplaani koostavad, ning oskustest ja teadmistest, mis meil on.

Tänan! Anti Liiv, palun teine küsimus!

Ma siiski nii lihtsalt alla ei annaks. Ma sõnastan selle asja ümber. Sellel vanainimesel on vanaduse, raukuse tõttu lihtsalt kohanemishäired. Ta ei suuda igapäevases elus toime tulla, aga avahoolduse tõttu ei vaja ta vanadekodu ega mitte midagi, ta vajab kõrvalt abi, noore inimese ajude ja jalgade tegevust. Minu küsimus tema mulle esitatud küsimuse põhjal on: kas tema võib ka loota, et lisaks vanaduspensionile saab ta oma puude kompenseerimiseks mingit täiendavat abi, et oma ajalik elu oma isiklikus korteris lõpuni elada? Ta lihtsalt ei tule elu korraldamisega oma füüsise ja natukene aeglustunud mõistusega toime. See on tingitud vanadusest. Kas puude mõiste läheb sujuvalt ja leebelt tööeas inimeselt üle ka vanale inimesele, kas see laieneb ka nendele? Kas seda oleks võimalik väga selgelt vanainimestele vastata?

Väga selge vastus on, et väga paljud saavad juba täna sellist toetust, mille nimi on hooldajatoetus.

Tänan! Marju Lauristin, palun, teine küsimus!

Aitäh! Minu küsimus puudutab uuendust raske või keskmise puude definitsioonis. Siin on öeldud, et keskmine puue määratletakse kui nii- ja niisugune kõrvalekalle, millest tingituna isik vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Seletuskiri seletab, et elamiskohas on tagatud koduhooldus omavalitsuse poolt ja selle tõttu peaks see nagu jääma välja. Ma tean Tallinnas konkreetseid juhtumeid, millega minu poole on pöördutud, kus inimene elab Õismäel, tal on juhtumisi töölkäiv, üksinda last kasvatav tütar Lasnamäel, ja see vanainimene, kes on praktiliselt jalutu ja vajab abi, ei saa koduhooldust, sest öeldakse, et tal on tütar samas linnas. Kas nüüd selle sätte järgi ongi nii, et sellel inimesel ei ole õigust ka hooldustoetusele, sest tal on tütar samas linnas? Koduhooldust ta ei saa ja samas ei vaja ta seda abi mitte niivõrd väljaspool kodu, kuivõrd just nimelt omas kodus toimetulemiseks.

Uus definitsioon on toodud praegu kehtiva definitsiooni kohta käivate vaidluste kõrvaldamiseks. Ilmselt võib seda komisjonis arutada. Tänini nimelt on sisuliselt kõik need määratud ajalise suurusega. Keskmise puude definitsioon kehtivas seaduses on selline, et keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna isik vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist vähemalt kord kuus. See on tekitanud mitmeid väga praktilisi küsimusi ja seetõttu on koostöös Puuetega Inimeste Kojaga välja pakutud uus põhimõte. Me võime arutada, kas jääda vana variandi või selle uue juurde, sest selles sättes, kui korralikult vaadata, on sõnad "kord kuus" asendunud sõnadega "kord nädalas" ja sellega on kõik selge. Aga selle puhul, mis on siia juurde tulnud, võib arutada, kui mõistlik see on. Nii et on väga palju praktilisi küsimusi, kus ühtpidi on näha, et võiks määrata, aga mingil põhjusel ei saa määrata.

Tänan! Suur tänu, härra minister! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Sirje Endre!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 911 oli sotsiaalkomisjonis arutusel neljapäeval, 15. novembril k.a Eelnõu tutvustasid komisjoni liikmetele sotsiaalminister Eiki Nestor ja sotsiaalkindlustuse ja toetuste osakonna peaspetsialist Leili Matsar. Komisjon võttis teadmiseks Sotsiaalministeeriumi seisukoha, et elu on korrigeerinud kehtivat puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust suunas, mis puudutab puude raskusastme määramise korda ja toetuste saamise tingimusi. Komisjon võttis teadmiseks ministeeriumipoolse seisukoha, et eelnõu 911 eesmärk on lihtsustada seaduse rakendumist inimestele ning teha võimalikult täpseks sätted, mis käsitlevad just ühiskonna kohandamist puuetega inimeste vajadustega, mitte aga vastupidi, et puuetega inimesed peaksid ise leidma, kuidas kohanduda ühiskonnaga. Samas komisjoni arutelus tõdeti ka, et eelnõus on tõepoolest lahendust leidmas probleemid, millele komisjon varasemates aruteludes möödunud ja ülemöödunud aastal puuetega inimeste seadust ette valmistades oli osundanud. Mõned näited, mis komisjonis olid kõne all. Näiteks, et vaegurlusekspertiisikomisjonid ei saa vajalikul määral informatsiooni kätte; isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamine ei hakanud seaduse tähenduses tööle; seaduse eesmärk tagada puuetega inimeste iseseisev toimetulek ja sotsiaalne integratsioon, mis peaks olema selle seaduse peamine eesmärk, ei realiseerunud sugugi soovitud kujul. Komisjonis leidis üldist toetust eelnõu algataja soov puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise sidumisest isikliku rehabilitatsiooniplaaniga, tagamaks toetuste sihipärasemat kasutust. Et §-s 2² on üksikasjaliselt lahti kirjutatud "Puude raskusastme määramine", tekib praeguses seaduseelnõus olulise uuendusena võimalus lähtudagi puude raskusastme määramisel isiklikust rehabilitatsiooniplaanist ja selles ettenähtud tegevusest. Et puude kompenseerimisest tingitud lisakulud ei jääks üksnes inimese või tema perekonna kanda, on käesolevas eelnõus püütud selgemalt väljendada ühiskonna kohustusi ja samas ka vältida bürokraatiat ja lõputute paberite pideva kokkukorjamise vajadust. Sellest minister juba rääkis, et näiteks transpordi- ja telefonikulud on nüüd liidetud igakuiselt makstavale puudega lapse toetusele, raske ja sügava puudega lapsel kokku 255%-ni, see on sotsiaaltoetuste määrast, mis on riigieelarves sätestatud, ja keskmise puudega lapsel 215%-ni sotsiaaltoetuste määrast. Ka muudest olulisematest muudatustest rääkis minister oma ettekandes. Komisjoni arutelu oli küllaltki tõsine ja mõneti isegi etteheitev selles suhtes, mida ma juba oma ettekandes enne mainisin, et meie olime varasemate arutelude käigus osundanud mitmele valusale punktile. Kuid need valusad punktid jäid praegu kehtivas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses siiski lahenduseta. Komisjoni otsus oli menetleda eelnõu Riigikogu täiskogus 21. novembril k.a. Komisjon otsustas, et esimene lugemine tuleb lõpetada. Muudatusettepanekuid ootab komisjon 28. novembriks kella 12-ks. Selle ettepaneku poolt oli 6 komisjoni liiget, vastuolijaid ja erapooletuid oli 0. Aitäh!

Kas kolleegidel on küsimusi? Suur tänu, Sirje Endre! Küsimusi ei ole. Seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute tähtaeg on 28. november kell 12.

Austatud kolleegid, võtame käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud elamuühistuseaduse eelnõu 800. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti justiitsminister Märt Raski!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on algatanud elamuühistuseaduse eelnõu, millest Riigikogu majanduskomisjoni otsusel on tänaseks saanud hooneühistuseaduse eelnõu. Hooneühistuseaduse jõustudes saavad oluliselt parema kaitse praeguste elamuühistute ja garaažiühistute liikmete õigused. Statistika kohaselt on ligi 27 000 inimest või perekonda loonud oma kodu just hooneühistusse. Samaaegselt peame konstateerima, et statistika kohaselt on ka 1659 garaažiühistut. See on järelm kooperatiivindusest, mis vajab meie õiguskorras reguleerimist. Elamuühistute tegevust reguleerib täna 1992. aastal vastuvõetud elamuseaduse üks osa, mis ei erine Eesti NSV elamukoodeksist. Tuleb tõdeda, et see ei vasta tänapäeva nõuetele. Kui võrrelda elamuühistu liikme õiguslikku staatust korteriomaniku õigusliku staatusega, siis tuleb märkida, et tunduvalt tugevama õigusliku baasi loob korteriomand. Korteriomanikule kuuluv korteriomand kantakse kohtu peetavasse kinnistusraamatusse. Omandi teisele isikule üleminekuks on vajalik omaniku nõusolek. Korteriomaniku tegelikku tahet kontrollib notar, kes ka veendub, et korteriomanik ikka tõepoolest kõikidest keerulistest juriidilistest nüanssidest on aru saanud ning et omanikule pole mingit survet avaldatud. Korteriomand on võrdsustatud kinnisasjaga. Teiselt poolt, elamuühistu osamaksu võõrandamine on vormivaba, selleks ei ole vaja notari juurde minna. Arvestust elamuühistu liikme üle ei pea mitte kohus, nagu see on korteriomandi puhul, vaid hoopis elamuühistu juhatus. Praktikas on piisavalt juhtumeid, kus kõik juhatused ei käitu kohusetundlikult, on näiteid selle kohta, kus lausa elamuühistu liikmete nimekiri on kadunud. See, kas inimene saab oma kodus elada, sõltub elamuühistu puhul sellest, kui ausalt, kui soovite, siis ka kui professionaalselt ja kohusetundlikult elamuühistu oma asju ajab. Maja kuulub ju elamuühistule, ja kui maja näiteks laenu tagatisena või pankrotimenetluses maha müüakse, siis peavad elamuühistu liikmed kohtuotsuse alusel oma kodust välja kolima. Samad probleemid on ka garaažiühistutega, kuigi nende puhul ei ole sellist sotsiaalset mõõdet. Eelistada tuleks korteriomandi seadmist, kuid omandivormi valik peaks lähtuma omanikust, mitte riigist. Käesolev seadus pakub praeguste elamu- ja garaažiühistute liikmetele tänapäevast õiguslikku kaitset. Üritatakse luua korteriomandi puhul antavaga võimalikult sarnast õiguslikku kaitset. Eelnõu näeb ka ette võimaluse jagada elamu- ja garaažiühistutele kuuluvad hooned korteriomanditeks. See tähendab, et hooneühistu loomisel ei ole takistatud nende reaalosade korteriomandiks muutmine. Eelnõu näeb ette ka õigusliku kaitse hooneühistu liikmetele, kes kasutavad nende valduses oleva hoone osa eluruumina. Kehtiva õigusega võrreldes võib oluliseks põhimõtteliseks erinevuseks pidada seda, et reguleerimata osas kohaldatakse hooneühistu suhtes tulundusühistuseadust ja mitte mittetulundusühingute seadust nagu seni. Tulundusühistuseaduse eelnõu on praegu Riigikogu menetluses kolmandal lugemisel. Selle kohaselt on tulundusühistu äriühing. Teatavasti sätestab äriseadustik meil äriühingute regulatsiooni ja selle kõrvale tuleb siis tulundusühistuseadus. Tulundusühistu liikmed osalevad ühistus tarbijate või muude hüvede kasutajana. Teenuste kasutamise kaudu või mõnel muul viisil saavad nad rahuldada oma majanduslikke huve. Hooneühistu on hoone omanik ja varaline hüve, mida liikmed ühistult saavad, on eluruumi või mitteeluruumi kasutusõigus. Tulundusühistuseaduse sätete täiendav kohaldamine on küll uudne, kuid on oma olemuselt sobivam ning laseb ühistu tegevust paremini korraldada ja ühistu liikmete õigusi paremini kaitsta. See on peamine, mille poolest hooneühistu erineb korteriühistust. Korteriühistu ei ole maja omanik, korteriühistu puhul kuulub maja korteriühistu liikmetest korteriomanikele ja korteriühistu korraldab üksnes hoone majandamist, igapäevaste ekspluatatsiooniküsimuste lahendamist. Hooneühistuseadus ei puuduta mitte ainult olemasolevaid ühistuid, vaid on suunatud ka tulevikku, pakkudes õiguslikult kindlamat võimalust elamuehituse arendamiseks. Käesolevas eelnõus on juba enne esimest lugemist tehtud muudatusi. Kõige silmatorkavam muudatus on see, et eelnõule on leitud uus pealkiri. Kuna hooneühistule kuuluvas majas ei pea olema mitte ainult eluruumid, vaid võivad olla ka mitteeluruumid, näiteks garaažid, samuti kauplused ja panipaigad, siis on hooneühistu ilmselt õnnestunum termin. Eelnõu kohta koostas oma arvamuse ka Riigikogu Kantselei juriidiline osakond, mida on arvestatud osaliselt. Osa märkuste pinnalt koostas algataja täiendavad muudatusettepanekud. Eelnõu algataja toetab juhtivkomisjoni majanduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja suunata eelnõu teisele lugemisele. Aitäh!

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! Te libisesite väga sujuvalt üle Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna hinnangust, mis siin sisalduvale abrakadabrale on andnud hävitava hinnangu. Ja kui lähtuda kas või sellest, et tulundusühingu ja mittetulundusühingu omavahel karvupidi kokkupanemise ideest pole loobutud, siis paistab, et peale kosmeetilise remondi pole sellega midagi tehtud. Mul on küsimusi kaks ja ma tahaks tollesama temaatikaga jätkata. Paragrahvis 10 ja sellele järgnevates paragrahvides räägitakse liikmesuse võõrandamisest. Liikmesus peaks olema varaline õigus ja õigustus, ja kuna tulevikus saab tegemist olema tulundusühinguga, siis, härra minister, kas te võiksite tuua välja, millised on selle liikmesuse hindamise metoodika alused, kuidas määratletakse tema turumajanduslikku väärtust.

Aitäh, härra Toomsalu! Ma pean kõigepealt selgitama või üle rääkima seda, mis ma ettekandes ütlesin: hooneühistuseadus on erinormide kogum, ja kui siin jääb miskit reguleerimata, siis kohaldatakse täiendavalt tulundusühistuseadust. Nende kahe seaduse omavaheline suhestatus, korrelatsioon seisnebki selles, et siia on toodud normid, mis puudutavad hooneühistut kui spetsiifilist kogumit, ja sellega ei korrespondeeru õigussüsteemis mitte mittetulundusühingute seadus, vaid tulundusühistuseadus. Siin on terve hulk probleeme, kuidas saada üle sellest, et praegu on elamukooperatiivid, teise nimetusega elamuühistud registreeritud tegelikult mittetulundusühingute registris. Samaaegselt ei saa hoone majandamist pidada täielikult mittetulunduslikuks tegevuseks, kui see põhineb liikmesusel, aga mitte korteriomandil. Mis puudutab liikmesuse lõppemist - liikmesus on siin uus termin ja ilmselt väga õnnestunud termin -, siis §-s 10 räägitakse liikmesuse lõppemise alustest ja liikmesuse võõrandamine - teie küsimus oli, kuidas see maksumus kindlaks tehakse - sõltub alati konkreetse kokkuleppe sisust. Ma ei pea võib-olla õigeks sellist regulatsioonide paljusust, kuid selle seaduseelnõu väljatöötamise üks ja vahest ka kõige kaalukam argument oli, et reguleerimist vajavad kõik need suhted, mis tulenevad elamukoodeksist ja meile kõigile tuntud kooperatiivsest elamuehituse vormist. Ma ei nimetaks seda eelnõu abrakadabraks, pigem on tegemist püüdlusega luua ka ühistu liikmelisusel põhinevale omandivormile õiguslikke garantiisid.

Tänan! Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma pean vajalikuks, et elamute kasutamist on vaja reguleerida teatud seadusega, olgu see siis nüüd hooneühistuseaduse nime all, kuid selle § 1 "Hooneühistu mõiste" jääb mul küll esialgu natuke arusaamatuks. Aga nähtavasti tuleb sellega veel tööd teha ja ka küsimusi esitada. Minu jaoks on siin natuke vasturääkiv see, et hooneühistu on mittetulundusühing, kuid ühistu suhtes kohaldatakse tulundusühistu ehk äriühingu kohta käivaid sätteid, kusjuures lõikes 5 on märgitud, et hooneühistul ei ole nõukogu. Täpsemini oleks vaja välja tuua ka juhtimine, kas siis on juhatus või on ainult üldkoosolek, siit lugedes ei saa päris üheselt aru, kuidas hooneühistu funktsioneerib ja kuidas teda juhitakse. Kuid küsimus tuleb mul hoopis § 18 "Valitsemine" lõige 1 kohta, mis ütleb: "Hooneühistu liige võib nõuda (mind häirivad nimelt need kaks sõna "võib nõuda" - T. V.), et hooneühistule kuuluvat kinnisasja valitsetakse hooneühistu põhikirja ja üldkoosoleku otsuste kohaselt, nende reguleerimata osas hooneühistu liikmete huvidest lähtudes." Siin on öeldud, et võib nõuda. Aga kui ei nõuta, kuidas siis valitsetakse, mis siis aluseks võetakse? Kas ainult hooneühistu liikmete huvidest lähtudes või ka nendest mitte lähtudes - see jääb minu jaoks praegu küll natuke arusaamatuks.

Aitäh! Minu ettekandes oli välja toodud hirm, et kui hooneühistut ei valitseta omanike huvides, siis võib väga kergesti juhtuda, et hoone kas müüakse või ta läheb pankrotivara hulka, pankrotipesasse pankrotivõlgade katteks ja inimene kaotab ühe olulise komponendi oma elust - eluaseme. Seetõttu võib § 18 alati kirjutada hoopis imperatiivsemana ja öelda välja, et see peab niimoodi olema. Kui lõikes 2 on öeldud, et eelkõige käsitletakse hooneühistu liikmete huvidele vastava valitsemisena, nimelt eelkõige käsitletakse, siis see tähendab, et siin on toodud mitteammendav loetelu, see on lahtine loetelu, mida tuleb konkreetselt igas põhikirjas täpsustada. Mitte keegi ei suuda omanikule ette kirjutada, mis on tema huvid, ja sellise üldise loetelu andmine on ilmselt asjakohane. Muidugi oleks äärmiselt hea, kui me kehtestaksime Eestis kõik need normid, mis puudutavad eluruume, ühese regulatsiooniga, korteriomandina, ja sel juhul oleks ainult üks liik, s.o korteriühistud. Oleks väga selge, et ruumiliselt eraldatud osa, üks korter on kinnisasi, ja kõik probleemid, mis seonduvad selle hoone majandamisega, lahendatakse juba vastava ühistu raames, mis on ellu kutsutud selleks, et kas või tänavat pühkida, uksi kinni hoida, teha mida iganes. Siin on regulatsiooni raskus just nimelt selles, kuidas kujundada ümber elamuehituskooperatiive. Seaduse tähtaegade jooksul ei ole võimalik sundida inimesi tegema mingisuguseid samme oma omandi suhtes, sest et nad ei kahtle selles omandis. Seadusega ei saa ka teha nii, et juhul kui te ei kujunda selle aja jooksul oma kooperatiivkorterit ümber korteriomandiks, siis te kaotate selle omandi. Samaaegselt on see kooperatiivi põhikirjale tuginev omandisuhe väga nõrk kaitse nendele isikutele, kes selles kooperatiivis elavad. Praktikas on piisavalt näiteid, kus seesama juhatus lausa kuritarvitab oma õigusi, ja olgu siis ränkade juhtimisvigade või millegi muu tõttu võivad inimesed oma eluruumist ilma jääda. Eelnõu on esimesel lugemisel ja ma arvan, et diskussioon selle üle peab jätkuma. Probleem on meie üleminevas õigussüsteemis äärmiselt aktuaalne ja seetõttu miks mitte teha § 18 kohta parandus-täiendusettepanekuid, mis teeksid asja selgemaks ja võib-olla muudaksid ka mõnevõrra imperatiivsemaks.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun, teine küsimus!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! Kuna te olete juba mitu korda maininud vajadust likvideerida üks nõukoguliku sotsialismi jäänuk, nimelt elamuühistu, siis ma saan asjast aru nii, et härra minister ja Vabariigi Valitsus on käised üles käärinud, alustamaks tormijooksu selle sotsialismiaegse rudimendi peale. Seoses sellega ma küsisingi teie käest, kuidas hinnata seda osalust turuväärtuse järgi, ja teie nimetasite mulle, et see käib osapoolte omavahelisel lahkel kokkuleppel, mida notar kontrollib. Minu nüüdne küsimus on natuke teist mastaapi. Paragrahv 21 "Hooneühistu lõpetamine kinnisasja korteriomandiks jagamisega" programmeerib siia sisse kolossaalseid spekulatsioone, mida härra minister selle eelnõuga sanktsioneerima hakkab. Siin öeldakse nimelt: "Erinevalt tulundusühistuseaduse 5. peatükis sätestatust võib hooneühistu likvideerimisel jagada liikmete ainukasutuses olevate hooneosadega kinnisasja korteriomandiks ja korteriomandid võõrandada neid liikmesuse alusel kasutatava hooneühistu liikmetele." See tähendab, need nõukogulikuks rudimendiks kuulutatud kooperatiivide liikmed ehitasid ise oma rahaga maja valmis - hästi, võib-olla vahepeal müüsid oma korteri ja oma liikmesuse kellelegi teisele, see osteti ka täpselt korterituru hinna järgi ära - ja nüüd te sunnite omanikke veel kord sedasama asja välja ostma. Kuidas härra minister kommenteerib seda, kas see on suurerastamise järjekordne laine?

Kui keegi ehitas nõukogude ajal kooperatiivkorteri, siis anti talle õigus vastava arvu perekonnaliikmete olemasolu korral ehitada üks kooperatiivkorter. Paragrahvis 21 ei ole piiratud, seal ei räägita ühest, kahest või kolmest, seal on tegelikult ostueesõiguse variant. Teine asi on see, et siin ei ole tegemist mitte mingisuguse võõrandamisega sunni mõttes, vaid selles sättes on sõna "võib". Tuleb silmas pidada, et inimestel, kes selles endises kooperatiivis on elanud, peaks olema mingisugune eelis, võrreldes nendega, kes on võib-olla kuskilt mujalt tulnud. Aga see on ka vaidluse koht ja eelnõu algataja ootab sel juhul parandusettepanekuid. Kellegi õigusi see mingil juhul ei ahista.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Ma mõtlesin algul küsida midagi muud, aga seoses Tiit Toomsalu küsimusega küsin ikka sedasama. Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et hooneühistu on korteriomandite ühistu? Kas need, kes omavad korterit selles majas, võivad teha ühistu mingisugustel eesmärkidel, selle jaoks, mis neil on ühiselt kasutada, üldkasutatavad ruumid jne. Teie vastusest Toomsalule selgus, et ei, et kõik korterid on hooneühistu omandis. Kumb siis on õige, kas ettekandes või praegu Toomsalule vastates öeldu?

Jah, see olukord on segane. Segane selles mõttes, et meil on olemas korteriomand, mis reguleerib korteri omamist kui kinnisasja omamist, ja ettekandes püüdsin välja tuua selle, et neil on selge erinevus. Üks asi on see, kas sa oled ühistu liige ja sinu õigus kasutada eluruumi baseerub ühistu liikmesusel, või sa oled konkreetse osa, st korteri omanik. See omand baseerub korteriomandil kui kinnisasjal. Selleks, et maja hooldada, ekspluateerida, moodustatakse ühistu. Kõnealuses situatsioonis me räägime elamuühistuseadusest või hooneühistuseadusest selles mõttes, et see omandiõigus realiseerub ühistu liikmesuse kaudu. Ja kui tsiviilkäibes tekib selle ühistu vastu mingi võlasuhe, siis vastutab see ühistu kui üks tervik kõigi võlgade eest, mistõttu eluruumi säilimine on sedavõrd kaitstud, kuivõrd targasti on ühistut juhitud. Siin on kaks erinevat õiguslikku režiimi, ühelt poolt konkreetne regulatsioon, mis tugineb korteriomandile, teiselt poolt endistest kooperatiividest välja kasvanud liikmesusel põhinev omandiõigus.

Tänan! Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud minister! 1999. aasta kevadel sai ümber aeg, mil mittetulundusühingut sai registris registreerida. Seda pidid tegema ka tolleaegsed elamukooperatiivid. Mingi hulk elamukooperatiive tõenäoliselt ei registreerinud end tähtaegselt ja kuulusid sundlõpetamisele. Kas te oskate öelda, kui palju selliseid lõpetatud elamukooperatiive oli ja millised olid nende lõpetamisel kõige suuremad probleemid?

Ma ei oska arvu öelda. Elamukooperatiivide puhul olid - see oli umbes poolteist aastat tagasi - tõsised probleemid ja seal tulebki mängu seesama eluasemeõigus või sotsiaalne õiglus. Hoopis keerukam oli asi garaažikooperatiividega. Ma arvan, et järgmiseks lugemiseks me saame selle statistika ja kõik need konfliktid välja tuua. Praegu ma ei hakka mälu järgi kõigi nende probleemide tagantjärele meelde tuletamisega spekuleerima. Selle eelnõu üks ja põhiline eesmärk ongi luua uus regulatsioon ja selgus kõigi nende ühistute osas.

Tänan! Jaan Pöör, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Väljaspool suuri linnu, valdades, keskasulates on enamikus majades korteriomandid ühiskasutuslepingute alusel, st ei ole moodustatud mingisuguseid ühistuid. Kas see eelnõu on mõeldud rohkem linnadele, sest eelnõu järgi ei ole ka nendel, kes on oma korteri erastanud kinnisasjana, kasulik moodustada hooneühistut ehk anda oma korter ühistu kasutusse.

Ei. Seda ei oska öelda, kas linnadele või maakohtadele. Ega seal ei pea hooneühistut moodustama, kus kogu majale on korteriomand seatud. See teenus, mis on vajalik maja korrashoiuks, ekspluateerimiseks, võidakse rahulikult sisse osta ühise tegutsemise lepingu alusel või ükspuha kuidas. Ühistu moodustamine sellistel alustel ei ole üldse vajalik. Mul on siin käes üks statistika, kui palju Eestis on üldse korteriühistuid, elamuühistuid ja garaažiühistuid. Kokkuvõtlikud arvud on sellised: Eestis on kokku korteriühistuid, st kus korter on kinnistatud kinnisasjana, 5259. Elamuühistuid, kus elamu on tsiviilkäibe objektiks ja omandiõigus baseerub liikmesusel, on 360. See arvude vahekord juba näitab midagi, 5259 ja 360. Garaažiühistuid on meie andmetel 1659. Kui tuua välja linnad ja maakohad, siis peab ütlema, et Tallinnas on need arvud niisugused: korteriühistuid 1679, elamuühistuid 179 ja garaažiühistuid 554. Need on kõige suuremad arvud. Maakohtades on need arvud oluliselt väiksemad. Maa ja linna eristamist hooneühistuseadus eesmärgiks ei sea. Aitäh!

Suur tänu, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni liikme Ülo Tärno!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon menetles 15. novembril 2001. aastal Vabariigi Valitsuse esitatud elamuühistu seaduse eelnõu (800 SE) esimesele lugemisele saatmiseks. Komisjoni koosolekust võtsid osa justiitsminister Märt Rask, justiitsministri nõunik Eerik Salumäe ja Justiitsministeeriumi eraõiguse osakonna nõunik Kaupo Paal. Kõiki neid probleeme, millest rääkis lugupeetud minister Riigikogu kõnepuldist, käsitleti ka majanduskomisjoni koosolekul. Tõstatati vaidlusaluseid probleeme, teavitati, miks on elamuühistust saanud hooneühistu (hoone on laiem mõiste kui elamu, võimaldades haarata kaasa ka mitteeluruume). Samuti räägiti, miks seda eelnõu vaja on, mida ta reguleerib ja millised on eelnõu puudused. Põhimõtteliselt käsitles lugupeetud minister kõiki neid probleeme. Teavitati ka, et tulundusühistute seaduse eelnõu, mis peab eelnema käesoleva eelnõu lugemistele või seaduseks muutmisele, on praegu Riigikogus kolmandal lugemisel. Käesolev eelnõu, nagu te märkate, on esimesel lugemisel. Majanduskomisjon tegi järgmised otsused. Saata Vabariigi Valitsuse esitatud elamuühistuseaduse eelnõu (800 SE) algatajaga kooskõlastatult muudetud kujul Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks käesoleva aasta 21. novembril. Teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 6, vastu ei olnud keegi, erapooletuid ei olnud. Eelnõu algataja koostab täiskogule esitamiseks eelnõu muudetud teksti juurde täiendava seletuskirja. See oli samuti üks majanduskomisjoni otsustest. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. detsember kell 12. Suur tänu!

Tänan! Vootele Hansen, teine küsimus, palun!

Aitäh! Minu küsimus on § 25 kohta. Enne teksti muutmist oli seal öeldud, et käesolev seadus jõustub tulundusühistu seaduse jõustumise päeval. Nüüd on otsustatud järgmise aasta 1. märtsi kasuks. Kas te võtsite 1. märtsi kuupäeva tulundusühistu seaduse eelnõust või oli komisjonil mingeid muid kaalutlusi?

Minu teada komisjonil ei olnud muid kaalutlusi.

Suur tänu, Ülo Tärno, kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute tähtaeg on 3. detsember kell 12.

Austatud kolleegid, võtame käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (891 SE) ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (850 SE). Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti rahandusminister Siim Kallase!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimesele lugemisele tuleb maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sel aastal viidi uuesti läbi maa korraline hindamine, et määrata kindlaks turuväärtusele vastav maa harilik väärtus. Hindamise tulemusena tõusis mõnes piirkonnas maa maksustamishind mitukümmend korda. Samas aga paljudes piirkondades maksustamishind ka langes. Maamaksuseaduse muutmise seaduse eesmärk on anda kohalikele omavalitsustele võimalus vajaduse korral leevendada maa ümberhindamisest põhjustatud järsku maamaksu tõusu. Siinkohal on oluline veel kord rõhutada, et maamaksuseadus juba sisaldab võimalusi mõnd liiki maksumaksjate maksukoormust leevendada. Nimelt annab maamaksuseaduse § 11 lõige 2 omavalitsustele võimaluse vabastada riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saajad nende kasutuses olevalt elamumaalt linnas 1000 m² ja maal ühe hektari ulatuses maamaksust, kusjuures summale, mille osas maamaksuvabastust anda võib, maamaksuseadus piiranguid ei sea. Sotsiaalselt vähekindlustatud elanikele, kes riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni ei saa, tagatakse toimetulek sotsiaaltoetuste süsteemi kaudu, mis võtab ka maamaksu arvesse kui leibkonna üht väljaminekut. Niisiis teeme ettepaneku teha maamaksu määrades muudatus ja lasta alumine piir 0,2%-ni maa maksustamishinnast aastas. See on kõik. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Loomulikult on hea, kui omavalitsused saavad suuremaid võimalusi maamaksu määra määramisel. Kuid see probleem on seotud ka teisega. Ühesõnaga, arvutades toetusfondist eraldatavat toetust riigieelarve § 2 ehk m-valemi järgi, võetakse arvesse omavalitsustele maamaksust laekuvat tulu 1,0-ga. Sel juhul on omavalitsusel võimalik vähendada viis korda, aga ta peab selle oma eelarvest kinni maksma. Millise määra järgi hakkab valitsus nüüd seda arvestama, kas 1,0-ga või 0,2-ga?

Praegu ei ole arutatud, kuidas võiks toetusfondi valemit muuta, lähtudes maamaksuseadusest. Kindlasti tuleb võimalikku muudatust kuidagiviisi arvesse võtta, aga me ei ole seda teemat veel arutanud.

Tänan! Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Kas valitsus on kaalunud ka kaugemas perspektiivis, et mõnes osas, näiteks elamumaa osas, võiks seadus olla mitte nii väga fiskaalne, vaid pigem regulatiivne. Tooksin analoogina Eestis eelmise sajandi esimesel poolel kehtinud kinnisvaramaksu linnades, mis väga pikalt sätestas mitmeid maksusoodustusi, kui inimesed täidavad planeeringunõudeid ja heakorranõudeid. Nii oleks see rohkem inimeste käitumist reguleeriv kui rahakogumise maks.

Maamaks on praegu maamaks, mitte kinnisvaramaks, mis iseendast on maailmas märksa levinum kui maamaks. Maamaks on suhteliselt harv nähtus, igal pool mujal on see koos kinnisobjektiga. Kuid maamaksu loogikas, nagu ma selle seaduse lugemiseks valmistudes endale selgeks tegin, on kaks poolt, üks on maamaks ja teine on maa hindamise seadus. Kui need seadused vastu võeti, siis lähtuti sellest loogikast, et maa hindamisel peab olema aluseks turuväärtus, mis tegelikult kujuneb tehinguväärtusena, kui kasutada mõne teise seaduse terminit ehk näiteks tolliseaduse terminit. Sellest lähtudes määrati maamaks mitte diferentseeritavana, kuigi neile diferentsidele, mis on fiskaalsed diferentsid, on siin mõeldud. Ma ei tea, kas on mõistlik seda suhteliselt väikese mahuga maksu keerulisemaks ajada, sest juba praegu on maamaksu administreerimise kulud ligikaudu 6% maamaksu laekumisest ja üldiselt peetakse ebanormaalseks, kui maksu laekumise kulud ületavad 1% maamaksu laekumisest. Nii et see teeks asja keerulisemaks ja praegu sellist varianti arutatud ei ole.

Tänan! Jaan Pöör, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Nii nagu te ütlesite oma ettekandes ja on öeldud ka seletuskirjas, on paljudes kohtades - siin on küll nimetatud Tallinn ja Pärnu - tõusnud mitukümmend korda mitte ainult elamumaa hind, vaid ka metsamaa maksustamise hind. Näiteks Loksa linnas tõusis kinnistu metsamaa hind 30 korda. Kas te peate üldse loogiliseks, et korraga, ühel aastal võib maksustada inimest 30 korda kõrgemalt kui eelmisel aastal? Kuidas seda vältida või panna mingisugune piir maksu suurenemise protsendile? See on ju absurd, kui maks tõuseb 30 korda.

Aitäh! Ma ei tea, kuidas on konkreetselt Loksa näitega, kuid maa hindamisel on kaks omavahel seotud asja. Maa hindamise seadus, mis kohustab kord viie aasta jooksul maa ümber hindama. See moment on parasjagu käes, ümberhindamine on tehtud ja maa hinnad on tõepoolest tõusnud. Kuid mulle toodud materjalide hulgas on niisugune näide, kus ühel inimesel on kunagi ammu õnnestunud mitte küll kõige kuumemas rajoonis, aga siiski suhteliselt heas piirkonnas omandada 14 ha maad, mille pealt tema maksis maamaksu 200 krooni. 200 krooni maamaksu 14 ha pealt. Kui maa hinda muudeti, siis tuli tal maksta 4000 krooni. Nüüd tekib küsimus, kas 4000 krooni 14 ha pealt on tõepoolest palju, kuigi tõus on 20-kordne. Me peame nähtavasti lähtuma siin ka teatud ekvivalentsusest, nii nagu mõnede muude asjade puhul, et me ei vaata mitte ainult ühte või teist numbrit isoleerituna, vaid vaatame koos kogu nähtust ehk siis kogu võimaliku tehingu suurust, kogu võimalikku vara väärtust. See, et maksustamise aluseks on vara väärtus, on suhteliselt loogiline ja arusaadav põhimõte. Iseasi on muidugi see, kas järske tõuse peaks kuidagi pehmendama. Siin ma olen ilmselt valmis jagama teie arvamust, et selline üleminek ei peaks olema nii rabav, et saaks öelda, et niipalju kordi tõuseb. Aga senini on selline hindamise loogika olnud. Tegelikult need probleemid ongi seotud just maa hindamise ja nende põhimõtetega. Maamaksuseaduse muutmise eelnõu ongi see seaduseelnõu, mis üritab just neid üleminekuid ja hindamises toimunud muutusi nii kajastada, et nad ei oleks nii valusad, kui nad muidu võib-olla oleksid. Need on kaks ise asja. Ja mida ma veendunult ütlen, on see, et maamaksuseadusega ei õnnestu kindlasti tasakaalustada neid probleeme, mis on seotud maa hindamisega. Ja võib-olla ei oleks see ka õige.

Tänan! Anti Liiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas selles küsimuses ei peaks natukene mõtlema ka sotsiaalsete tagajärgede peale? Ma kirjeldan ühte olukorda Saaremaal. Ühe vanamammi vanavanemad ostsid umbes 10 ha suuruse maatüki 20. sajandi algul. Ajad muutuvad, tuuled pöörduvad ja teadupoolest tsirkus alati jääb, nagu ühes laulus on öeldud. Nüüd on naabruses hakanud krunte ostma mitmed soomlased ja Tallinnast tulnud isikud, kelle rikkus on kahtlase päritoluga. Maaklerid käivad seda maamammit ähvardamas, et ta peab oma maatüki ära müüma, sest tema elu tehakse seal võimatuks. Kas ta ei saa nüüd, emotsionaalselt täiesti õigesti, käsitleda seda kui maaklerite lobby, et teda, kes ta on oma esivanemate maal, tahetakse tema elu lõpuaastatel välja süüa ettekäändel, et vasakult ja paremalt on kõik müügiks, ka isamaa, ja teda, kes ta põhimõtteliselt hoiab seda maad lammaste jaoks, sunnitakse sealt majanduslike vahenditega välja. See on midagi sellise ruineerimise taolist, nagu pärast Teist maailmasõda rakendati kulaklike majandite suhtes. Kas see ei ole nende inimeste suhtes ebaõiglane?

Ma ütleksin, et kindlasti me leiame alati kõikide, eriti majandust puudutavate probleemide puhul näiteid, kus miski üht- või teistviisi ei ole päris nii, nagu me tahaksime seda näha. Aga kui sellised probleemid on, siis nende lahendamiseks ei ole maamaks. Peaaegu kõigis postsotsialistlikes riikides on mindud maa poliitilise hindamise peale. See tähendab, et ei ole mingit alusprintsiipi, vaid niisugustest kaalutlustest lähtudes ongi maa hinda määratud, sisuliselt on kombineeritud maamaksu ja maa hindamist ning maa hinnad on määratud poliitiliselt, sisuliselt poliitikute poolt ehk volikogude poolt. Aga te võite ka ette kujutada, missuguseid võimalusi segadusteks, et mitte öelda rohkem, selline variant pakub. See, et Eestis on võetud maksustamise aluseks vara väärtus, on õige ja loogiline printsiip, vara väärtus saab olla maksustamise aluseks. See on maamaksu põhimõte ja ma arvan, et see on õige põhimõte. Niipea kui me läheme maamaksu puhul poliitiliste otsuste tegemise peale, saame endale vist üsna raskesti juhitava protsessi, mul on niisugune tunne.

Tänan! Anti Liiv, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister, ma täpsustan. Ma ei saanud sellest poliitilisest mõttest aru. Tähendab, küsimus on selles, nagu ma aru sain, et kõike võib müüa, küsimus on üksnes hinnas. Sellel maamutikesel on probleem: see on tema esivanemate maa ja nüüd, kui kõrval supleb üks Soome proua piimas, sõidavad patrullautod ja tuigerdatakse narkouimas, sel ajal kui tema oma viit lammast ja lehma kasvatab, surutakse tema sealt majanduslike võtetega välja. Muide, ta on just ühe ruineeritud kulakliku majapidamise järeltulija, nüüd tehakse seda siis uuesti, aga Euroopa egiidi all. Raha paneb kõik paika, turg paneb kõik paika. Ma küsin uuesti, kas volikogudes on välistatud diferentseeritud jaotus, nii et Saaremaal oleksid näiteks saarlased, kohalikud inimesed, kes karjatavad oma ühte lehma ja viit lammast, mandrivurled, kes käivad seal narkootikume süstimas, ja võõramaalased, kes ostavad maad, investeerivad kohapeal raha. Seda ju ei saa. Ja nüüd on kaotajaks seesama maamammi oma viie lamba ja ühe lehmaga. Milline on väljapääs?

Ma küsin vastu: mida härra Anti Liiv konkreetselt pakub? Ja kui härra Anti Liiv pakub, et sellise kindlasti dramaatilise ja ebaõiglase juhtumi lahenduseks on sellele kohale eraldi maahinna või siis maamaksu kehtestamine - praegu me vaatame maamaksuseadust, mitte maa hindamise seadust -, siis ma võin ainult ette kujutada, missuguseid ideid tuleb igalt poolt, kõikjalt mujalt, kui selline pretsedent on juba kord loodud. Tihti me leiame, eriti niisugustes asjades, lahendusi, mis tekitavad rohkem küsimusi, kui annavad vastust. Nii et mingit lobby siin ei ole. On umbes kümme aastat tagasi paikapandud loogika, mis on tänaseks tekitanud selle probleemi, et kuumades piirkondades, mida Eestis ei ole mitte väga palju, on maa kui varanduse hind tõepoolest oluliselt kõrgem, kui see oli varem, ja määratud tehinguväärtuste järgi. Kui minu lugupeetud kaasettekandjal, kes siiapoole kõnnib, on ettekujutus, et see hindamise loogika on vale, me enne nimelt vestlesime sellest, siis see on teine küsimus. Kui hindamise loogika on vale, siis on see ka arutatav küsimus ja see on maa hindamise seaduste ja muude õigusaktidega reguleeritav küsimus. Aga ma leian siiski, et maamaksu koha pealt on ainult üks loogika: maamaks nagu kinnisvaramakski on ikkagi varanduse pealt võetav. Kui varandus on olemas, siis tuleb maksta. See ei sõltu sellest, kas sul on raha või mitte.

Tänan! Vambo Kaal, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Praegune ettepanek, kus maksumäär on lihtsalt madalamaks lastud, ei ole sisuline lahendus seetõttu, et paljudes piirkondades tekib olukord, kus enamik inimesi ei maksa sel juhul sisuliselt üldse maksu. Piirkondades, kus on odavamad või vaesemad vallad, on maamaks juba praegu olnud kogu aeg maksimumi peal, 2,0. Kui me räägime edasi, siis ma olen täiesti seda meelt, et maal peab olema tegelik hind ja me saame sellest lähtuma hakata. Kuid ma küsiksin nii: kas te olete nõus, et erinevaks sihtotstarbeks määratakse erinevad maksumäärad, sest selge on ka see, et maa tegelik väärtus on olenevalt sellest, kas ta on ehitusmaa, elamumaa või rannakarjamaa, täiesti erinev?

Aitäh! See küsimus on olnud arutusel ka varasematel maamaksuseaduse käsitlemistel ja ka mina olen siin ühte maamaksuseaduse muudatust menetlenud, mis küll ei puudutanud sihtotstarbeid. Kuid siis oli samuti arutusel ka, kas peaks metsamaale kehtestama samasuguse erisuse, nagu praegu kehtib põllumajandusmaa puhul. Jõuti järeldusele, et põllumajandussaaduste tootmisel kasutuses oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa maamaksumäär on 0,3-1% maa maksustamishinnast aastas kuni 2002. aasta 31. detsembrini. See tähendab, et suhteliselt varsti ehk järgmisel aastal see aeg ammendub ja seejärel ei peetud seda enam vajalikuks. Loomulikult on võimalik maamaksu erineva kasutusotstarbe järgi diferentseerida. Kuid nagu ma ütlesin, on maamaksu administreerimiskulud juba praegu 6% maamaksu laekumisest. See teeb süsteemi veel keerulisemaks. Kui oleks mingi lihtsam lahendus, oleks parem.

Tänan! Vambo Kaal, teine küsimus, palun!

Esitan veel ühe hinnangulise küsimuse. Kuna praegu on tekkinud maa hindamises ja maa hindades senisega võrreldes täiesti uus situatsioon, siis ilmselt ei ole võimalik enam nii lihtsalt ka maksustamissüsteemi säilitada. Ja kui me säilitame praeguse süsteemi, siis tõuseb mõningates piirkondades maamaks paraku kuni 50 korda. Kas te rahandusministrina peate normaalseks, et üks maks võib tõusta ühel heal päeval kuni 50 korda?

Aitäh! Ma vastasin umbes analoogilisele küsimusele, mis siin natuke varem esitati. Kui küsimus on selles, et ühel hetkel on maks miljon ja järgmisel hetkel 50 miljonit, siis see on väga hirmus. Aga kui ühel hetkel on maks 200 krooni ja järgmisel hetkel 4000 krooni, kui tegemist on 14 hektariga, nagu üks näide oli, siis ausalt öeldes, ma ei pea seda hirmsaks, et kasv on 20 korda. Kordade võrdlemine, kui summad ei ole mitte liiga suured, ei anna kindlasti õiget pilti. Kuigi, nagu ma ka kolleegile vastates ütlesin, on niisugused asjad, järsud üleminekud tõepoolest valulised ja tuleks leida võimalusi neid pehmendada. Selleks on praegu esitatud ka see maamaksuseaduse muutmise eelnõu. Üheski omavalitsusüksuses 50-kordset maamaksu tõusu ei ole. Küsimus saab olla konkreetse objekti puhul.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks kõnepulti Keskerakonna fraktsiooni liikme Olev Raju!

Lugupeetud Riigikogu! Ma alustan veidi kaugemalt ja püstitan küsimuse, mis asi on maamaks üldse ja sellisel kujul, nagu ta on Eestis. Vastused on erinevad. Maamaks tuli Eestisse sellel heal Rootsi ajal, kui kõik maatükid hinnati ära taalrites ja tengades ning nende pealt tuli hakata maksma. Kuna kasutusel olev maa oli sellel ajal tootmisobjekt, oli tuluallikas, siis sellisel kujul oli maamaks tulumaksu eraldunud erivorm, väga mittespetsiifiline vorm. Peab ütlema, et Rootsi-aegne maahindamine oli nii hea, et selle baasil määrati veel 100 aastat tagasi talude väljaostuhindeid. 20. sajandi alguses selgus, et maatükkide kaupa enam maad hinnata, eriti siis, kui tehti asunikutalusid, ei suudetud. Nüüd tehti lihtsustus. Lihtsustus oli järgmine. Mis on maa müük? Kui me müüme maad kui tootmisobjekti, kui tuluallikat, siis on maa müük teatud tulu müük ja maa hind peaks võrduma rahasummaga, mis panka paigutatuna annab protsendina sama palju, kui on maal toodetav tulu aastas. Selline lihtsustus toimis päris hästi 1940. aastani, sest maa oli ikkagi põhiliselt talude maa, meil oli 110 000 talu. Linnades hakkasid tekkima juba siis probleemid. Kui 1993 maamaks uuesti kehtestati, siis ei vaevunud veel keegi mõtlema või ei osanud eriti mõelda, mis on maamaksu olemus. Kuna praegu maa ei ole tuluallikas, enamik maatükke ei ole tootmisobjektid, siis me saimegi maksu, mis on esialgsest jõudnud tont teab kui kaugele. 1993 oli selle maamaksu põhifunktsioon kaunis primitiivne ja kaunis ebaõiglane - omavalitsuste tulud riigi kaelast omavalitsuste endi kaela. See oli põhifunktsioon. Eks ka teadmisi oli vähem kui praegu ja taheti omavalitsuste rahamuredest lahti saada. Oli veel teisi lähenemisviise ja teisi kaalutlusi, aga see tundus tookord olevat põhiline. Nii see maks siis tänaseni on. Ta oli väike, seetõttu puhtfiskaalse iseloomuga maks, omavalitsuse tulubaasi tagamine ei häirinud eriti, välja arvatud nüüd sellel aastal, kus maa maksustamishinde määramisega ebaõnnestunud alustel on tekkinud absurdsed asjad. Rekordiline maamaksu summa, mida ma tean, peaks kuuluma ekspresident Lennart Merile, kes peaks järgmisel aastal, kui midagi ei muutu, maksma oma Tallinna-lähedase maatüki eest aastas 172 000 krooni. See ei ole 10- või 50- või 150-kordne tõus, jutt on sadadesse kordadesse ulatuvast tõusust. Ma pean kahjuks ütlema, et senikaua, kui me ei tee selgeks, mis on maamaks Eestis, on see tulumaks, on see kinnisvaramaks, on see ressursimaks, ega lähtu kogu loogikas sellest, korralikku lahendust ei ole, ei saagi olla. Nüüd selle seaduseelnõu juurde, mille me esitasime. Meie eesmärk oli võtta alumine piir täitsa nulliks. Miks? Sel lihtsal põhjusel, et kui praegu on maksumäär 0,5%, maa maksustamishind kasvab sada korda ja uus piir on 0,3%, siis vabandage, ühe puhul on kasv 100 korda, teisel vähendamine 40%. Enam ei ole loogikat. Teiseks tegime ettepaneku tõmmata maamaksu maksimummäär 1,0%-le. Siin on kerkinud küsimus, et mõned omavalitsused kaotavad. Ei, ei pea kaotama ja ei kaota ka. Miks? Ma vastan nüüd sellele küsimusele, mille Jaan Pöör, kes on oma küsimise õiguse ära kulutanud, mulle muidu esitaks. Jah, meie idee oligi asendada omavalitsustele eraldatava raha valem, kus koefitsiendiks on 1,0 märksa väiksema arvuga. Oli isegi idee see siia sisse kirjutada, aga sellisel juhul oleks see seaduseelnõu muutunud hoopis teiseks seaduseelnõuks, muutunud 51 häält nõudvaks seaduseelnõuks, ja me jätsime selle esialgu ära. Palun pöörake tähelepanu sellele, et eelnõu on esitatud 24. septembril, kui eelarves oleks saanud teha veel palju rohkem muudatusi, kui me praegu saame. Ongi vahest minu poolt kõik. See, mida me tahtsime saada, see, mis kaalutlustel eelnõu tehti. Nüüd on olemas kaks eelnõu ja me oleme täiesti valmis otsima siin kompromissi, mingit vahepealset lahendust. Lahendus oleks muidugi ka uutel maa maksustamishindadel baseeruva maamaksu edasilükkamine aastaks, kaheks või vahepeal selle protsessi täielik ümbertegemine. Aga see vist ei ole enam ajalimiidi tõttu võimalik, sest omavalitsused teevad juba oma eelarveid. Seetõttu tuligi selline olukorda leevendav eelnõu, mis ei lahenda kõiki küsimusi, ei saagi lahendada, sest, kordan veel kord, maamaks ei ole oma olemuselt mitte mingisugusesse klassikalisse maksude skaalasse paigutatav maks. Tänan!

Tänan! Kas kolleegidel on küsimusi? Vootele Hansen, teine küsimus, palun!

Aitäh! Enne küsimust väike kommentaar. Teie eelnõu seaduseks saamisel on kaotajad nendes piirkondades, kus maa maksustamishind ei ole kasvanud ja kus praegu on lubatud maamaksumäär 2%. Aga kui tulla küsimuse juurde, siis § 5 lõike 2 sõnastuses tarvitate terminit "omavalitsusüksuse kogu maksustatav maa". Tavaliselt oleme käsitlenud omavalitsusüksust kui isikut, ja niipalju kui mina mäletan, maamaksu ei maksta omavalitsusele endale munitsipaalmaa eest. Kas ei oleks omavalitsusüksuse asemel kohasem tarvitada mõnda muud terminit, nagu omavalitsuse haldusterritoorium või midagi muud taolist?

Kõigepealt tahan kommentaari kohta öelda, et ma ei jaga seda seisukohta, see ei ole päris täpne. Me võime sellest pärast pikalt rääkida, aga ärme hoiame saali kinni. Probleem on keerulisem, me räägime vahest pool tundi, aga ma usun, et me leiame lahenduse. Kas nüüd lahenduse, aga ütleme, et saame teineteisest ilusti aru. Mis puutub terminisse "omavalitsusüksus", siis tekstis, mis on praeguses seaduseelnõus, on ära võetud koma, seal, kus praegu on punkt, oli koma, mille järel oli veel asju. Me võtsime selle koma ära. Võimalus oli ka kirjutada "jätta välja lause teine pool", aga siis ei oleks mitte midagi aru saanud. Pealegi oli see mittemidagiütlev kiillause. Seetõttu kõlab see lause nüüd niimoodi, see on täpselt vana tekst. Me võime muidugi teha sõnastuse kaasaegsemaks, see on tehniline küsimus. Aga kui see ka nii jääb, ei juhtu mitte midagi. See on täiesti vastuvõetav.

Tänan! Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Raju! Te kurtsite, et maamaks ei ole üldse mingisugune maks ja pole mitte kuidagi liigitatav. Ma võin teid lohutada: maamaks on liigitatav küll, see on omandimaks. Aga tahtsin küsida, kuidas teie kui poliitik ja selle erakonna esindaja, kes toetab neid, kes viletsamini toime tulevad, kes on vaesemad, ideoloogiliselt põhjendate seda, et need, kellel on, maksustatakse järsku 0-määraga. Te ütlete, et maks võiks olla kuni 1%. See tähendab, et ta võib olla ka null.

Küsimuses sisaldus kaks viga. Esiteks, ma kordan veel kord, maamaks Eestis sellisel kujul ei ole omandimaks, selles ongi probleem. Maamaksu võib kehtestada omandimaksuna, tulumaksuna või ressursimaksuna. Aga praegu meie seadustes on traageldatud kokku osa siit, osa sealt, osa kolmandast kohast ja kokku on saadud maks, millel on ainult fiskaalne funktsioon, omavalitsuse kassa täitmine. Võib-olla nüüd, kui me midagi ei muuda, tuleb juurde veel teine funktsioon - müüge ruttu maa ära. Mis puutub Keskerakonna ideoloogiasse, siis palun seda mitte moonutada. Meie ideoloogia on keskklass. Keskklass Eestis ei ole mitte need, kes korjavad pudeleid, kellel pole midagi. Keskklassil on Eestis üldjuhul kas oma maja alune maa või erastatud korteri juurde kuuluv maa. Järelikult me ei ole oma ideoloogiast taganenud.

Tänan! Väino Linde, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab eelnõu § 2, millega te muudaksite maamaksuseaduse § 5 lõiget 2. Siin on lause, et maamaksumäär kehtestatakse ühtsena omavalitsusüksuse kogu maksustatava maa kohta. Kas te ei näe sel juhul mingit võimalust diferentseerida tootmismaad, väikeelamumaad näiteks? Milline on teie seisukoht, lähtudes just nimelt sellest lausest?

See lause, kordan veel kord, on võetud praegusest seaduseelnõust ja jätab korra niisuguseks, nagu see on. Mis puutub teise küsimusse, siis ma olen siin härra ministriga nõus. Sellisel juhul me teeme selle niigi keerulise olemusega või, ütleme, keerulise teoreetilise baasiga, tema olemus lõppude lõpuks nii keeruline ei olegi, maksu veel segasemaks. Siis hakkab mäng ja vaidlus selle üle, kust läheb piir, kas minu maa see pool, kus on kasvuhoone, on tootmismaa ja muru on põllumajandusmaa või õuemaa või maja juures olev maa. Me teeme selle maksu tohutu keeruliseks. Kordan veel kord, praegusel kujul, lähtudes sellest, mis ta Eestis on, midagi täiesti head ei ole võimalik saada. Meil tuleb valida üks kolmest, millist liiki maksuks me selle maksu loeme, ja hoida siis seaduseelnõu algusest lõpuni selles võtmes kinni. Maksukorralduse seadus nagu kehtestaks ta omandimaksuna, praktiline maamaksuseadus ei pea sellest kaugeltki igal pool kinni. Ma rääkisin, kust me ta niisugusena, st puhtfiskaalse funktsiooniga seadusena saime. Seetõttu siin ongi probleem, et kõik on segi nagu puder ja kapsad, ja see keeraks putru ja kapsast veel rohkem segi. On mõeldav seadus uuesti otsast peale ümber teha, teha ta korralikult ühena kolmest, siis hakkab see maks tööle kah, siis ei teki neid probleeme. Aga seda me ei jõua järgmiseks aastaks teha, see on ju selge.

Suur tänu, Olev Raju! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Kalle Jürgensoni tegema kaasettekannet nii eelnõu 891 kui ka 850 kohta!

Aitäh! Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teile täna esimeseks lugemiseks esitatud eelnõud, 850 SE ja 891 SE, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Vabariigi Valitsus, olid rahanduskomisjonis arutuse all 12. novembril. Tulenevalt nende eelnõude sarnasusest, mille kohta siin ilmselt midagi pikemalt seletada ei ole vaja, käsitlesime neid koos ja tõime ka teie ette koos. Arutelu komisjonis ei keskendunud väga detailselt kummalegi eelnõule eraldi, vaid me käsitlesime kogu maamaksu temaatikat küllaltki üldiselt. Samasugust lähenemist oli tunda ka mõlema eelnõu algatajate poolt, kui nad eelnõusid tutvustasid. Kui võrrelda esitatud eelnõusid, siis Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu näeb ette alandada maksustamise piiri 0,5%-lt 0,2%-le ja teha sama ka põllumajandusmaa osas, 0,3-lt 0,2-le. Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu on läinud alumise piiriga veelgi madalamale, pakkudes selleks 0%, ja ülemiseks piiriks pakutakse välja erinevalt valitsuse eelnõust, mille järgi jääks kehtima tänane protsent, 1%. Nende andmete järgi, mis minul kasutada on, võib siiski öelda, et mis puudutab neid omavalitsusi, kellel tänane maamaksu ülemine piir ületab 1%, ei olegi nii väga vähe. Keskmine maamaksu protsent üle Eesti, kui sellist keskmistamist üldse võib teha, on üle 1%. Nii et tagasitõmbamise küsimus jääb kahtlemata kehtima. Neid eelnõusid võrreldes võib erinevustest nimetada veel Keskerakonna fraktsiooni eelnõu lõiget 2, kus maksumäär kehtestatakse ühtsena omavalitsusüksuse kogu maksustatava maa kohta. Nagu komisjonis arutelu käigus selgus, ei välista see hinnatsoonide kehtestamist, kuid see printsiip oleks siiski jätkuvalt rakendatav. Kui rääkida üldisematest probleemidest, siis arvamusi probleemi olemuse kohta oli väga palju. Kuulates siin nii algatajate ettekandeid kui ka neile esitatud küsimusi, võib nentida, et maamaksuseaduse parandused võivad anda teatud leevenduse tänase hindamise tulemusena saadavas maamaksu määras, juhul kui kohalikud omavalitsused need võimalused kasutada võtavad. Kui palju see lahendab aga probleemi tervikuna, see on võib-olla isegi küsitavam, st kas nimetatud lahendus toimib kaugemas perspektiivis, on raske öelda. Maamaksuseaduse paranduse kõrval nenditi ka komisjonis, et pigem on palju probleeme maa hindamise seaduses ja sellega seotud protseduurides. Näiteks maa hindamise seaduse § 2, mis defineerib hindamise objekti, lõike 1 esimene lause ütleb, et hindamise objektiks on maatükk ilma sellel asuvate ehitiste, kasvava metsa, muude taimede ja päraldisteta. Tegelikult kasutatakse hindamismetoodikas tehinguväärtusi, kus ei ole tegemist puhtalt maatüki hinnaga, mis mingil määral peaks olema tehinguväärtusest redutseeritud suurus. Probleeme võib välja tuua teisigi. Kas või seda, et kogu selle temaatika selgekstegemiseks ja võimalike lahenduste otsimiseks on määrav ka ajafaktor. Maa hindamise seaduse § 5¹ lõike 4 teine lause ütleb, et hindamise tulemused kehtestab hiljemalt hindamisaasta 30. novembriks keskkonnaminister määrusega. Täna on meil 21. november. Nii et ka ajafaktor on see, mis selle küsimuse lahendamisel praegu ilmselt olulist rolli mängib. Tõenäoliselt ei saa lahendus, mis meil rahanduskomisjonis tuleb leida, olla väga keeruline. Arutelud probleemi üle viisid tihtipeale tõdemuseni, et nii nagu härra Raju siin esinedes ütles, küsimust filosoofiliselt lahendades või selle üle arutades jõuame välja selleni, et arutelu objekt hakkab üha rohkem ja rohkem sarnanema kinnisvaramaksule, mida tänane maamaks kahtlemata ei ole. See tuli välja ka eelnõu algatajate ettekannetest. Seega, kui esitatud eelnõude raames meil on võimalik mingi lahendus ja leevendus leida, siis tõenäoliselt tuleb selle küsimusega lähemas tulevikus, järgmisel aastal põhjalikumalt edasi tegelda. Probleemi lahendamiseks on pakutud veel mitmeid põhimõtteid, alates sellest, et tõepoolest arendada välja kinnisvaramaks. Ma kardan, et selleks meil konkreetse probleemi valguses aega ei jätku. On ringelnud ka ideid, et lisaks hinnatsoonidele võiks omavalitsustele anda õiguse diferentseerida maamaksu sõltuvalt maa sihtotstarbest. Nimetatud põhimõtete kohta täna eelnõusid esitatud ei ole ja seega on rahanduskomisjoni võimalused piiritletud kahe esitatud eelnõuga ning teemadega, mis piirnevad maamaksuseadusega. Vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsus oma arvamuses Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu ei toetanud, teeb komisjon omalt poolt ettepaneku täna mõlema eelnõu lugemine lõpetada. Komisjon ootab parandusettepanekuid 3. detsembriks kella 12-ks. Selle poolt oli 11 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ma usun, et mõlemat eelnõu edasi menetledes on meil võimalik mingisugune lahendus leida. Milline see lõpuks välja kukub, seda on täna raske öelda. Kuid loodame, et maamaksuseaduse muutmise raames on see isegi võimalik. Aitäh!

Tänan! Ants Käärma, palun!

Suur tänu! Lugupeetud kolleeg! Algatajad ei soostunud kuidagi võtma omaks seda mõttelaadi, et võiks lubada omavalitsustel maksumäärasid diferentseeritult määrata. See lahendaks ehk tõepoolest probleemi, mis on mõlemas seletuskirjas üsna südantlõhestavalt kirja pandud. Ühtne maksumäär seda kindlasti ei võimalda. Kas teie komisjon kaldus rohkem selle poole, et näha siin sotsiaalset probleemi ja otsida sellele lahendust või nõustuda lahendustega, mis tõusu leevendavad? Või olite te seda meelt, et mida lihtsam, seda parem?

Aitäh! Ma ei saanud päris täpselt aru, mille kohta käis tõdemus, et mida lihtsam seda parem, kas lahenduse kohta või maksu kohta. Kui lahendusest rääkida, siis kahtlemata, mida lihtsam on lahendus, seda parem. Lihtsamad lahendused on alati elegantsemad, kui nad on lahendused. Komisjonis loomulikult, nii nagu eelnõude algatajatele esitatud küsimusteski, oli kogu selle temaatika tõusetumisel foonina tunda selle küsimuse sotsiaalset dimensiooni. Kuid me ei keskendunud komisjonis küsimuse sotsiaalsele aspektile, seda seepärast, et me vaatleks maksu kui võimalikku sotsiaalsete, toimetulekuküsimuste lahendamise teed. Maks ja sealhulgas ka maamaks, olgu ta nii imelik, kui ta täna kellelegi tundubki, seda siiski ei ole. Seepärast käsitleti komisjonis maamaksu ja tema määrade suuruse võimalikke lahendusi sellisena, et lahendus oleks siiski käsitletav ühtse maamaksuna ja mitte mingisuguse otseselt sotsiaalseid probleeme lahendava abiprogrammina.

Tänan! Väino Linde, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaasettekandja! Selleks, et volikogu saaks maamaksu määra kehtestada, on kohalike omavalitsuste volikogudel kindlasti tarvis teada, kuidas rahanduskomisjon prognoosib, milline on käesolevate eelnõude küpsusaste, et neid saaks saalis vastu võtta. Kas volikogud jõuavad just nimelt neid muudatusi, mida me siin tahame teha, veel enne eelarveaasta algust, enne järgmist aastat arvestada? Kas see on detsembrikuu jooksul võimalik?

Aitäh! Nagu ma juba oma kaasettekande põhiosas ütlesin, on ajaline faktor meile oluline. Kohalike eelarvete kokkupanemine praegu juba käib. Tõsi, aastate jooksul on mitmed suurused kohalike eelarvete lõplikul formeerumisel alati olnud lahtised, olgu näiteks omavalitsuste toetusfondi suurus, mis selgub kindlalt siis, kui riigieelarve saab vastu võetud. Sellest tulenevalt võetakse valdav osa kohalikke eelarveid, loomulikult mõningate eranditega, niikuinii vastu järgmise aasta alguses. Selline on paratamatult praktika, mis on välja kujunenud. Kui meil õnnestub jõuda selleni, et suudame maamaksuseaduse võimalikud muudatused, mis mingis osas seda probleemi lahendavad, detsembrikuus vastu võtta, siis oleks see hea. Püüame seda rahanduskomisjonis saavutada, kuid meile on jäänud tõepoolest suhteliselt vähe aega. Nii et kui võimalik, siis enne teist lugemist püüame varuda komisjonis sellise aja, et tulla teisel lugemisel välja sellise tekstiga, mida on võimalik vastu võtta. Tõenäoliselt oleks meil võib-olla vaja - sellest on juba ka varem komisjoni inimestega juttu olnud - teha ehk isegi üks ühisistung maaelukomisjoniga, kus neid teemasid on ka arutatud. Kui see võimalik on, siis püüame seda teha.

Tänan! Ants Käärma, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Ma arvan, et administreerimise keerukuse kartus erinevate maksumäärade kehtestamise õiguse korral on vist üle paisutatud. Tegelikult läheb arvutamine küll pisut mahukamaks, aga administreerimine jääb täpselt samaks. Ikka on ühe isiku kogu maavalduse peale maksusumma välja arvutatud ning öeldud, et selleks ja selleks tähtajaks tuleb nii- ja niipalju ära maksta ja kõik. Nii et administreerimisel minu arvates erilist tööd juurde ei tule. Teisest küljest seal, kus maksustamise hind eriti ei muutunud, on need asjad nagunii välja arvutatud ja seal ei mängi ajaline faktor ka praktiliselt mingit rolli. Asi käib ikkagi ainult Harjumaa ranniku valdade, Tallinna linna, Saaremaa ja Pärnu linna kui omavalitsuse kohta. Siin alampiiri alandamine kas 0,2-le või teise eelnõu järgi 0,1-le - ma ei usu, et keegi hakkab nullmaksumääraga maamaksu koguma, pealegi ühtsena. Seda omavalitsused ei tee. Leevendus on umbes 2,5-4-kordne, aga maksustamise hind ja seeläbi ka võimalik maamaks tõuseb seletuskirjade järgi mitukümmend korda. Kas see leevendus ei jää liiga väikseks, kas selle asjaga on üldse mõtet sellisel kujul tegelda?

Aitäh! Ma arvan, et mõtet asjaga tegelda on kindlasti, kas või juba sellepärast, et selle kohta on esitatud kaks eelnõu. Nii et meil ei ole kuhugi pääsu. Kuid probleem puudutab tõesti kõige teravamalt neid piirkondi, mida te mainisite, ja seal on diferentsid kõige tuntavamad. Erinevalt teist arvan, et kui leevendus on neljakordne, siis ei ole see sugugi olematu. Sellisel juhul tõmbaks see siiski neli korda tagasi. Kui palju kasutaksid seda muud omavalitsused, kus maksustamishind on jäänud samaks või isegi langenud, millise määra peale lähevad välja kohalikud omavalitsused, seda on väga raske öelda. Kui me anname neile põhimõtteliselt õiguse kehtestada maksustamine nullprotsendiga, siis ma ei välistaks, et mõni omavalitsus seda ka rakendab, eriti jõukamad omavalitsused. Sest maamaksu osakaal kohalikus eelarves ei ole liiga suur, see jääb keskmiselt 10% piirimaile. Probleem on kindlasti olemas. Teisest küljest, kui me mingi lahenduse tahame leida, siis peab see olema ühtne. Me ei saa asja lahendada eraldi maakondade või kinnistute kaupa. Mis puudutab administreerimist, siis siin ma olen teiega nõus. Ma usun, et selle koha pealt ei tohiks maamaksu võimalike muutuste korral probleeme tekkida. Maa-amet peaks juba praegu olema piisavalt heal tasemel, et selle administreerimisega, nii palju kui seda vaja on, hakkama saada.

Tänan! Mihkel Pärnoja, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas te jagate Olev Raju seisukohta, et maamaksu puhul ei ole tegemist maksuga, millel on omandimaksu tunnused, vaid tegemist on lihtsalt kassa täitmise vahendiga?

Aitäh! Kõige lühemalt saan vastata, et ei, päriselt ei jaga.

Suur tänu, Kalle Jürgenson! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. On üks kirjalik küsimus. Palun!

Kirjalik küsimus on härra Anti Liivilt. "Kui näiteks talu asub rangete piirangutega looduskaitsealal, kas siis maksab kõrge maksu looduskaitse või oleks otstarbekam maksustada 0 protsendiga, kinnisvaramaks see ju pole?" Tänase maamaksuseaduse raames maksab maamaksu maa omanik või selle kasutaja ja piirangute puhul ei tehta siin reservatsiooni. Kas maksustada 0 protsendiga, see sõltubki nendest võimalikest diferentseerimistest, millele ma viitasin, kuid mille kohta praegu eelnõu ei ole. Juhul kui me võtame aluseks näiteks sihtotstarbe, siis on võimalik selliste liigendustega mingit tulemust saavutada. Praeguse seaduse raames on maamaksu maksja aga siiski kas maa omanik või kasutaja.

Suur tänu, Kalle Jürgenson! Seega on nii eelnõu nr 891  kui ka nr 850 esimene lugemine lõpetatud. Mõlema kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 3. detsember kell 12.

Austatud kolleegid! Võtame järgnevalt käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud riigireservi seaduse § 10² muutmise seaduse eelnõu. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti rahandusminister Siim Kallase!

Austatud härra juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Riigireservi seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on viia riigireservi seaduse §-st 10² välja Majandusministeerium kui ministeerium, kellega julgeolekuvaru korraldavad ministeeriumid kooskõlastavad Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks esitatavad ettepanekud julgeolekuvaru hoidjate ja julgeolekuvaru moodustamise ajakava, koosseisu ja sortimendi kohta, ning panna see funktsioon Siseministeeriumile. Mitmesuguste seaduste ja muude otsustega (riigireservi seaduse muutmise seadus, Majandusministeeriumi põhimäärus, valitsuse otsus 30. maist 2000) on ühel või teisel viisil julgeolekuvaru küsimused Majandusministeeriumi valitsemisalast välja viidud. Kuna Siseministeerium on ka hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 7 lõike 3 kohaselt juhtiv ministeerium kriisi reguleerimise alal, siis ülatoodust tulenevalt oleks otstarbekas panna Siseministeeriumile Vabariigi Valitsusele esitavate julgeolekuvaruga seotud materjalide kooskõlastamise funktsioon. Eelnõu on kooskõlastatud Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi poolt märkusteta. Aitäh!

Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas on vajadust kaasettekande järele? Palun kaasettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni liikme Mihkel Pärnoja!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Majanduskomisjon võttis oma 12. novembri istungil selle eelnõu suhtes vastu järgmise otsuse. Saata Vabariigi Valitsuse esitatud riigireservi seaduse § 10² muutmise seaduse eelnõu (896 SE) Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks k.a 21. novembril, s.o siis täna. Teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada, selle ettepaneku poolt oli 11, vastu 0, erapooletuid 0, ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 28. november kell 12. Eelnõu sisu kohta mul ettekandja, valitsuse esindaja öeldule midagi lisada ei ole. Aitäh!

Kas kolleegidel on küsimusi? Suur tänu, Mihkel Pärnoja! Küsimusi ei ole, seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on 28. november kell 12.

Austatud kolleegid, võtame järgnevalt käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste seaduse eelnõu. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti haridusminister Tõnis Lukase!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Õppetoetuste seadus on täiesti uus seadus ega ole millegi muutmine, kuigi ta muudab kahtlemata seni kehtinud süsteemi. Sest süsteemina on õppetoetuste süsteem ju olnud, ainult et see on olnud väga killustatud. Seni on olnud mitut liiki, peaaegu et nähtamatuid ja jälgitamatuid toetusi. Stipendiumide süsteemi üle või õigemini nende väiksuse üle on üliõpilaskonnas juba aastaid nalja visatud. Riiklike stipendiumide saajaid on tõesti kaunis vähe. Lisaks sellele on mitmesuguste toetuste liikidega olnud pidevalt mure, et neid on eraldatud vähe, kas siis vähestele või mitte piisavas mahus. Selle aasta üks näide on sõidusoodustustega seonduv. Ja et katsuda neid probleeme vähendada, et seda süsteemi arusaadavamaks teha, ongi uus õppetoetuste seadus koostatud. Tema eesmärk on luua senise killustatu asemele ühtne õppetoetuste süsteem. Teiseks, toetada täiskoormusega õppimist ja motiveerida nominaalajaga lõpetamist, et üliõpilased ei peaks massiliselt õppimise ajal tööl käima ja et nende õpingud ei peaks venima. Kolmandaks, õppetoetus tuleb kättesaadavaks teha ka majanduslikult vähekindlustatud üliõpilastele, st senise edasijõudmise kui ainukese kriteeriumi, õpingutes edasijõudmise kui kriteeriumi kõrvale tuleb ka perekonna sissetuleku ja üliõpilase majandusliku seisundi kriteerium. Eelnõus kasutatava mõiste "õppetoetus" all käsitletakse põhitoetust ja täiendavat toetust, lisaks veel doktorandi toetust, mis on suhestatud põhitoetusega, ja lisaks veel õppelaenu, mis on ka seni olnud, ainult et õppelaenu saamise alused muutuvad pisut. Sissetuleku hulka, mida õppetoetuse taotleja peab deklareerima, ei arvestata riiklikke toetusi, toimetulekutoetust, peretoetust, puuetega inimeste toetust, kuriteoohvrite riiklikku hüvitist, riiklikku matusetoetust ja muud sellist. Arvestatakse töötasu, mida üliõpilane saab õppimise ajal. Toon selle täpsustuse siia sellepärast, et üks diskussiooni objekt on olnud nii kultuurikomisjonis kui ka selle seaduse laiemal tutvustamisel, kas üliõpilase suvekuudel tehtud töö eest saadud tasu läheb arvesse ja kas ta saaks selle võrra vähem õppetoetust taotleda. Selles seaduseelnõus, mis on kultuurikomisjoni kaudu muutmata kujul teie ette jõudnud, on tõesti sees, et ka suvel teenitud töö eest saadud tasu, kuigi see töö ei sega otseselt õppimist, arvestatakse õppetoetuse taotlemisel üliõpilase sissetuleku hulka. Praeguseks on diskussioonid viinud selleni, et ka Haridusministeerium on seisukohal, et põhimõtteliselt võiks suvekuudel tehtud või õppetööst vabal ajal tehtud töö tasu sissetuleku hulka mitte arvestada. See võiks stimuleerida üliõpilase töötamist suvel - ilmselt oleme paljud selle kooli läbi teinud mitmesugustes malevates ja kasutanud seda võimalust. Aga kahtlemata tõstab see kogu õppetoetuste süsteemi maksumust, sest arvestuslikult suureneb siis nende üliõpilaste hulk, kellel on õigus taotleda õppetoetust. Need arvestused, mis on praegu tehtud selle kohta, kellel on õigus saada õppetoetust, on eelnõus ka teile esitatud. Praegu on arvestatud õppetoetuse suurust nii, et 30% üliõpilastest saaksid seda. Arvestatud on täisõppeajaga õppivad üliõpilased, kes saavad 75% kuni 100% punktidest. Osaajaga üliõpilased, kes õpivad 50% kuni 74% täiskoormusest, seda toetust taotleda ei saa. Kui me teeme juurde uusi gruppe, kellel on õigus seda taotleda, siis tuleb kahtlemata arvestada juurde ka raha, mida lähiaastatel planeerida eelarves riiklike õppetoetuste süsteemiks. Tahaksin teile tutvustada veel doktorandi toetust. Doktorandil on võimalus taotleda toetust kahekordses põhitoetuse mahus ja lisaks ei loe doktorandil see, kui palju ta töötab kõrvalt. Tal on igasuguse töökoormuse ja palga puhul õigus taotleda õppetoetust. See annaks võimaluse noorteadlaste järelkasvuks ega piiraks seda kuidagi. Riik tagab nii nagu kehtiva Eesti Vabariigi haridusseaduse redaktsiooni järgigi laenusaaja õppelaenu Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud maksimaalmäära ehk 100% ulatuses. Eelnõu kohaselt ei sõlmi riik enam pankadega ühtset lepingut, mis sätestaks õppelaenu intressi, ja riik ei maksaks üliõpilaste eest intressi vahet, mida ta seni on teinud. Sellest vabanevad summad suunaks riik siis õppetoetuste süsteemi. Eelnõu kohaselt saavad õppelaenu täiskoormusega õppiv õpilane ja üliõpilane. Krediidiasutuste kohustused kasvavad, krediidiasutused peavad edaspidi ise jälgima, kes neile laenu tagasi maksab, kes ei maksa, ja lisaks ka minema mittemaksjate vastu kohtusse. Seni on see kohustus olnud puhtalt riigi õlul ja neid kohtuasju on päris palju. Nii et panga kohustused kasvavad. Ma loodan, et see ei tekita pankade vastuseisu, mis kuidagi nurjaks siin saalis selle eelnõu arutamise. Eelnõu seletuskirjas on toodud võrdlusi teiste riikide õppetoetuste süsteemidega. Te näete, et Eesti süsteem, uus süsteem on täiesti võrreldav paljude riikide omadega, seega saame ka nende riikide kogemustest õppida. Nende üliõpilaste jaoks, kes praegu kõrgkoolis õpivad, süsteem ei muutu. Muutub ainult selle võrra, et sõidusoodustusi praeguses mahus nad siis taotleda ei saa. Selle asemel rakendatakse ka neile täiendavat toetust, mis ei ole mitte puhtalt sõidusoodustus, vaid arvestab õppekohast eemal elamist. See tähendab, toetus määratakse nii selle eest, et inimene elab kodust eemal, kui ka selle eest, et ta sõidab. Aga uus õppetoetuste süsteem täiesti uuena, sellisena, nagu ma kirjeldasin, rakendub järgmisel aastal ainult esimest aastat ülikoolis alustavate noorte puhul ega rakendu juba ülikoolis õppivate noorte puhul. Eelnõu juurde on lisatud ka need määrused, mis valitsusel, Haridusministeeriumil tuleb vastu võtta ja muuta, kui te kiidate uue õppetoetuste korra heaks. See on minu poolt kõik.

Tänan! Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Kui ma loen seda seletuskirja, siis ma loen tõepoolest, et täiendav toetus asendab kehtivat sõidusoodustuste süsteemi. Siin on kirjas, et täiendava toetuse piirmäär on arvestuslikult 100 krooni kuus. 100 krooniga saab Tartu ja Kuressaare vahelisel teel täpselt poole peale. Kuidas sellest aru saada, kas see ongi nii, et 100 krooni kuus on täiendav toetus?

Aitäh! Teie küsimusele vastates ma saan kasutada võimalust öelda, et selle seaduse ettevalmistamisel on mitme sihtgrupiga palju koostööd tehtud ja sõidusoodustuste küsimuse oli tõesti ka üks Üliõpilaskondade Liiduga kõige rohkem vaieldud küsimus. Võib öelda, et meie oleme seda süsteemi kavandanud niisuguse eelarve piires, mida meil vähegi võimalik taotleda oli. Ja arvestades eelarve mahtusid, mida järgmiseks aastaks on võimalik planeerida, ei ole võimalik teha täiendavat toetust väga suureks. See on pandud sõltuma kilometraažist, mis inimestel tuleb läbida õppimiskohta minekul. Selles mõttes on üliõpilaste arvamust arvesse võetud. Aga tema maht ei ole tõesti võrreldav selle rahaga, mida väga kaugelt ülikooli käivad inimesed praegu saavad taotleda. Nii et ta ei asenda rahalises mõttes täies mahus praegust sõidusoodustuste süsteemi. Seda on võimalik teha juhul, kui panna süsteemi täiendavaid summasid, sest lõpuks sõltub õppetoetuste üldmaht ja see süsteem, mis me ehitame, ikkagi rahast. Lihtsat skeemi üles seada ilma rahaga arvestamata ei ole võimalik. Nii et jah, see maht ei ole täpselt see. Kui me saaks arvestada suurema rahaga, siis võiksid täiendavad toetused, mis osaliselt kujutavad endast sõidukompensatsiooni, olla suured. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnepulti kultuurikomisjoni aseesimehe Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Kultuurikomisjon on õppetoetuste seaduse eelnõusse suhtunud väga suure tähelepanuga, millest annab märku juba seegi, et me oleme seda arutanud ja selle kohta arvamusi, andmeid ja kommentaare kogunud tervelt kolmel istungil, 23. oktoobril, 6. novembril ja 15. novembril, kus on komisjoni külalistena olnud kohal Haridusministeeriumi õigusosakonna nõunik Heddi Lutterus, sama ministeeriumi analüüsi ja planeerimise talituse juhataja Silja Kimmel ning hilisematel istungitel ka Sotsiaalministeeriumi töötajad - nõunik Pille Liimal ja sotsiaalkindlustuste ja toetuste osakonna peaspetsialist Leili Matsar. Osa nendest spetsialistidest on olnud ka seaduseelnõu ette valmistanud töörühma liikmed. Komisjon on väga tunnustavalt suhtunud sellesse, et Haridusministeerium on võtnud ette õppetoetuste süsteemi revideerimise ja teeb katset viia killustatud toetuste ja soodustuste süsteemi ühtsetele ning selgematele alustele. Samas on komisjoni istungitel tõusnud üles ka õige palju küsimusi. Lisaks seaduseelnõule, selle seletuskirjale ja muudele kaasnevatele materjalidele, nagu järgnevate valitsusaktide eelnõud, on olnud komisjoni käsutuses ka veel Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi varasemad kooskõlastuskirjad, mis puudutavad kõnealuse eelnõu ühte varasemat varianti. Nimetatud ministeeriumid ei kooskõlastanud seda varasemat varianti ja tegid rohkesti märkusi. Osa nendest märkustest on Haridusministeerium hiljem arvesse võtnud, osa mitte ja need märkused on ka komisjonile teada. Samuti oli meie käsutuses Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna nõuniku Marge Luige arvamus eelnõu kohta. Kõigi nende materjalide peale kokku tekkis komisjonil mõningaid küsimusi, osa neist päris põhimõttelised. Nagu näiteks küsimus selle kohta, kuidas on võimalik usaldusväärselt tõestada õppija sõltuvust perekonna tuludest või siis tema sõltumatust nendest. Tekkis ka kahtlus, kas planeeritav õppetoetuste keskus, mille suurus ei oleks meile antud vastuste järgi mitte üle kuue inimese - see oli maksimaalne arv, mis kõlas -, tuleks tõesti toime tuhandete üliõpilaste ja õppurite taotluste läbivaatamisega ja nende põhjendatuse hindamisega. Tekkis küsimusi ka üliõpilase töötamise suhtes, kas kõigil juhtudel on õigustatud üliõpilase töötasu arvesse võtmine tema sissetulekuna selliselt, et ta ei saa juhul, kui ta töötab, täies mahus või üldse mitte õppetoetust taotleda. Küsimus ei puudutanud ainult suvist tööd, vaid käis ka õppeaasta jooksul tehtava töö kohta, eriti nendel juhtudel, kus üliõpilasel on avanenud võimalus töötada õpitaval erialal, mis oleks tema õppimist soodustav asjaolu. Tekkis küsimus, kas on päris hea, kui toetuse taotlemise hindamisel kehtivad üheaegselt kaks kriteeriumi: ühelt poolt õppeedukus ja teiselt poolt perekonna sissetulekud või õpilase enda sissetulekud oma tööst. Kas see võimaldab õiglust? Ei tekkinud ka täit veendumust selles, et kui riik loobub õppelaenu korral katmast laenu taotleja makstava ja kommertsintressi vahet, kas siis pankade huvi - kuna pankade vastutus ja kohustused, nagu minister siin juba rääkis, kasvavad tugevasti, näiteks laenuvõlglaste väljaselgitamisel ja nende jälitamisel - kogu asja vastu on nii suur, et tekiks konkurents pankade vahel ja intressimäär püsiks tänu sellele üliõpilastele vastuvõetaval tasemel. Oli veel üht-teist sellist muret. Üldine kõhklus oli, eriti Sotsiaalministeeriumi spetsialistidel, aga ka komisjoni liikmed näisid seda jagavat, kas mitte potentsiaalsete taotlejate arv - 30% kõigist täiskoormusega õppijatest - ei ole alahinnatud. Võib arvata, et reaalselt see arv tõuseb, on sellest 30% kõrgem, ja sellisel juhul iga konkreetse toetuse määr langeb. Kuid kõigile nendele probleemidele vaatamata või osalt just nende tõttu pidas komisjon vajalikuks tuua eelnõu siiski esimesele lugemisele ja teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Meil on ka see teadmine, et haridusminister ei pea ilmtingimata vajalikuks, et see eelnõu saaks menetletud ja vastu võetud väga kiiresti. Seos järgmise aasta riigieelarve eelnõuga ei ole niisugune, et õppetoetuste seadus peaks olema vastu võetud enne riigieelarvet või koos sellega. On võimalik jõustada see ka hiljem, järgmise aasta eelarves tuleks ainult teha sellisel juhul, kui õppetoetuse seaduses tuleb olulisi muutusi ja ta jõustatakse hiljem, lihtsalt struktuurseid muudatusi, aga rahalist mahtu see ei puuduta. Niisiis oli komisjoni otsus, nagu öeldud, saata eelnõu esimesele lugemisele, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekuid ootame 6. detsembriks kella üheks päeval. Aitäh!

Kas kolleegidel on küsimusi? Ei ole. Suur tänu, Paul-Eerik Rummo! Seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on 6. detsember kell 13.

Austatud kolleegid! Võtame järgnevalt vaatluse alla Vabariigi Valitsuse algatatud Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide ja programmis "Partnerlus rahu nimel" osalevate riikide vahelise nende vägede staatust puudutava lepingu täiendava lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti kaitseminister Jüri Luige!

Austatud Riigikogu juhatus! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus toob teie ette 1996. aastal teie poolt ratifitseeritud PfP programmis osalevate riikide vahel sõlmitud lepingu lisaprotokolli. See leping puudutab kaitsevägede õiguslikku staatust ja on sisuliselt sarnane NATO riikide omavahel sõlmitud lepinguga, mis laiendab selle lepingu sätteid ka "Partnerlus rahu nimel" programmi riikidele. See vägede staatust puudutav leping on kasulik eelkõige nende arvutute õppuste puhul, mis toimuvad eri partnerriikide territooriumil. Seal tekib alati küsimus, milline on nende vägede õiguslik staatus, ning seetõttu on PfP riigid sellise lepingu ka omavahel sõlminud. Kuid sellel lepingul on üks juriidiline nüanss, nimelt ei käsitle ta NATO arvukaid peakortereid, sest peakorteritel on NATO süsteemis eraldi õiguslik staatus. Nüüd toome teie ette Pariisi protokolli, millega peakorterid saavad samasugused õigused, nagu on niikuinii juba nii NATO vägedel kui ka PfP vägedel selle lepingu alusel, millega Eesti on liitunud. Aitäh teile!

Kas kolleegidel on küsimusi? Ei ole. Suur tänu, härra minister!

Aitäh!

Kas valitsus vajab kaasettekannet? Palun kaasettekandeks kõnepulti riigikaitsekomisjoni esimehe Tiit Tammsaare!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide ja programmis "Partnerlus rahu nimel" osalevate riikide vahelise nende vägede staatust puudutava lepingu täiendava lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu komisjoni istungitel kaks korda. Istungitel osalesid vastava eriala spetsialistid, kes andsid meile seletusi. Ka kaitseminister andis lühikese ülevaate, miks me peame selle lisaprotokolli ratifitseerima. Riigikaitsekomisjon otsustas panna eelnõu muudetud kujul lugemisele täna ja teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada ning parandusettepanekute tähtajaks määrata 3. detsember kell 11. See on väga lühidalt kõik.

Kas kellelgi on küsimusi? Suur tänu, Tiit Tammsaar, küsimusi ei ole. Seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on 3. detsember kell 11.

Võtame järgnevalt käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse eelnõu. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti põllumajandusminister Ivari Padari!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Söödaseaduse eelnõu on koostatud arvestades Eesti integreerumist maailma põllumajandussaaduste turuga, mis toob kaasa vajaduse kehtestada ühtsed nõuded nii söödale kui selle tootmisele ja vahendamisele, et aidata tõsta Eesti põllumajandussaaduste konkurentsivõimet sise- ja välisturul ning kindlustada sööda ohutus looma ja toidu ohutus inimese tervisele, ohutus keskkonnale ning soodne mõju loomakasvatussaaduste tootmise suurendamisele. Samuti on eelnõu eesmärk tagada loomade söötmiseks kasutatava sööda ning sööda tootmise ja vahendamise kooskõla Euroopa Liidus kehtivate nõuetega. Euroopa Liidus sööda kohta kehtestatud nõuete rakendamisega on võimalik panna alus Eestis sööda tootmise ja vahendamisega tegelevate isikute ning nende toodetavate ja vahendatavate söötade ja põllumajandusettevõtetes toodetavate loomakasvatussaaduste konkurentsivõimele rahvusvahelisel turul. Tootjatele ja vahendajatele enesekontrolli kohustuse ja arvestuskohustuse sisseseadmisega kindlustatakse toodetava, töödeldava, vahendatava ja sisseveetava sööda vastavus rahvusvaheliselt aktsepteeritud nõuetele. Söödaseaduse eelnõu ettevalmistamisel võeti aluseks Soome ja Taani söödaseadus ning nende rakendusaktide põhimõtted. Praegu reguleerib sööda turustamisotstarbelist tootmist, töötlemist, importi ning turustamist söödaseadus, mis võeti Riigikogus vastu 17. juunil 1998 ja mis jõustus 1. jaanuaril 1999. Erinevalt seni kehtivast söödaseadusest on käesoleva eelnõu kohaselt reguleeritud ka sööda tootmine loomade tarbeks, keda kasvatakse turustamisotstarbeliste loomakasvatussaaduste tootmiseks, sööda kasutamine teadustöös, samuti ravimsööda tootmine, vahendamine ning kasutamine. Kehtiva seadusega võrreldes on erinevusena käesolevas eelnõus ette nähtud ka sööda tootjate ja vahendajate tegutsemise eeltingimusena nende ettevõtte tunnustamise, registreerimise või tegevuse alustamisest teatamise nõue. Need erinevad menetlused on vajalikud sööda tootmisest või vahendamisest inimesele või looma tervisele või keskkonnale tekkida võiva riski vähendamiseks ning piisava järelevalve tagamiseks. Võimaliku riski vähendamiseks ja piisava järelevalve tagamiseks hindab järelevalveasutus ettevõtte vastavust söödaseaduse nõuetele. Tunnustamise korral toimub hindamine nii dokumentide alusel kui ka ettevõttes kohapeal, registreerimise korral üksnes esitatava taotluse alusel. Ettevõtte tegevuse alustamisest teatamine eeldab ainult avalduse esitamist järelevalveasutusele. Eelnõu kohaselt on uue söödaseaduse jõustumise ajaks kavandatud 2002. aasta 1. aprill. Sel ajal sööda tootmise või vahendamisega tegelev isik, kes soovib jätkata tegutsemist selles valdkonnas, peab esitama sama aasta 1. juuniks avalduse enda tegutsemise kohta ja hiljemalt 1. juuliks oma ettevõtte uue söödaseaduse nõuetega vastavusse viimise abinõude kava. Abinõude kavas võetud kohustuste täitmist kontrollib järelevalveasutus. Selline ettevõte tuleb viia vastavusse uue söödaseaduse nõuetega ja see peab olema tunnustatud või registreeritud 1. juuliks 2003. Kui isik ei ole teatanud oma ettevõtte tegutsemisest või kui tema ettevõte ei ole tunnustatud või registreeritud 1. juuliks 2003, tuleb seal vastavalt kas 1. juulist 2002 või 1. juulist 2003 tegevus lõpetada. Eelnõus nähakse ette ka tarbijakaitseseaduse, ravimiseaduse, riigilõivuseaduse, veterinaarkorralduse seaduse ja mahepõllumajanduse seaduse muutmine ning tunnistatakse kehtiv söödaseadus kehtetuks. Tänan tähelepanu eest!

Kas kolleegidel on küsimusi? Ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas valitsus vajab kaasettekannet? Ei vaja. Sel juhul palun kaasettekandeks kõnepulti maaelukomisjoni esimehe Ants Käärma!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maaelukomisjon arutas söödaseaduse eelnõu kokku kolmel koosolekul, mis toimusid 15. oktoobril, 12. ja 15. novembril. Lisaks sellele konsulteeris komisjon eelnõu arutamisel kerkinud küsimustes ka Põllumajandusülikooli teadlastega, samuti Talupidajate Keskliidu, Tootjate Keskliidu ja Veskiomanike Ühinguga. Arutelu käigus otsustas komisjon esitada eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Koostöös ja kooskõlastatult algatajatega on see tekst kokku seatud ja täna teie ees. Tekstimuudatused on kaldkirjas, millest on näha, et küllalt palju on redaktsioonilisi muudatusi, mis teevad teksti arusaadavamaks. Äramärkimist vajaks ehk kaks küsimusteringi, milles on tehtud mahukamaid muudatusi. Esiteks, küsimustering, mis käsitleb tunnustamist, registreerimist ja tegevusest teatamist. Seda temaatikat on käsitletud 4. peatükis, kuhu on asja selguse mõttes lisatud uus paragrahv, § 19. Komisjoni seisukoha järgi vajavad neid tegevusi käsitlevad sätted veelgi tööd, et nad oleksid võimalikult selgelt ja üheselt arusaadavad. Me loodame tegelda sellega pärast esimese lugemise läbimist siin Riigikogu suures saalis. Teine küsimustering, mida üsna palju arutati ja muudeti, puudutab riigilõive. Algatajate kinnitusel on käesolevas eelnõus kirjas olevad riigilõivud ette nähtud tunnustamise, registreerimise ja järelevalvetoimingute rahastamiseks. Selle põhimõttega oli komisjon loomulikult nõus. Nõus ei saanud olla aga lõivude määradega, mille kasutamine esialgsel kujul andnuks tunduvalt suurema kogusumma, kui asja rahastamiseks vaja. Seetõttu koostöös algatajatega vähendati §-s 54 sätestatud riigilõive sööda tootjaile. Vahendajaile jäid riigilõivumäärad samaks. Edasise menetlemise käigus kavatseb komisjon põhjalikumalt tegelda veel registrite probleemiga. Praegu võtsime teadmiseks algatajate kinnituse, et ollakse valmis piirduma sööda tootjate ja vahendajate registriga, kuigi eelnõu tekstis on nimetatud seda ikka veel söödaregistriks. Komisjon otsustas teha ettepaneku täna eelnõu esimene lugemine lõpetada ja ootab muudatusettepanekuid 4. detsembri kella 11-ks. Aitäh!

Suur tänu, Ants Käärma! Kolleegidel küsimusi ei näi olevat. Seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on 4. detsember kell 11.

Austatud kolleegid, võtame viimasena käsitlemisele Vabariigi Valitsuse algatatud haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti põllumajandusminister Ivari Padari!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise seaduse eelnõu on seotud uue söödaseaduse eelnõust tuleneva vajadusega viia haldusõiguserikkumiste seadustiku vastavad sätted sellega kooskõlla. Eelnõus nähakse ette karistused söödaseaduse nõuete rikkumise eest (eelnõu § 1 punkt 1). Suurimad rahatrahvid, 200 trahviühiku ulatuses, on ette nähtud sööda nõuetekohasuse või ohutuse nõuete rikkumise eest viisil, mis ohustab inimese või looma tervist või keskkonda, sööda pakendamise, vedamise või märgistamise nõuete rikkumise või sööda võltsimise, samuti sööda tootmise või vahendamise nõuete rikkumise, sh tunnustamata või registreerimata ettevõtte kaudu tegutsemise eest. Eelnõu kohaselt on sööda puhul, mis ohustab inimese või looma tervist või keskkonda, võimalik kohaldada ka selle sööda erikonfiskeerimist. Haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise seaduse jõustamine on ette nähtud ühel ajal söödaseaduse jõustumisega, s.o 1. aprillil 2002 ning selle rakendamine ei too kaasa kulutusi riigieelarvevahenditest. Tänan!

Tänan! Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab jõustumise aega. Praegu on Riigikogu menetluses karistusseadustiku rakendamise seaduse eelnõu ja esialgu on see kavandatud jõustada järgmise aasta suvel, võimalik, et jõustumine nihkub ka edasi sügisele või hilisemale ajale. Karistusseadustiku jõustumisel saab põhimõtteks, et enamik haldusõigusrikkumisi praeguse mõiste järgi - tulevikus väärtegusid - kirjeldatakse vastavates üksikseadustes, ka inimese karistamise alused. Nii et tegelikult oleks võib-olla otstarbekas viia söödaseaduse menetlemise käigus need sätted sinna üle. Küsimus ongi, et kas on otstarbekas mõneks kuuks muuta haldusõiguserikkumiste seadustikku, kas nende mõne kuu jooksul võib-olla toimuvatel õigusrikkumistel on see kaal, et hakata neid kohe oma kehtivust kaotavas seadustikus veel muutma? Milline on valitsuse hinnang?

Tänan! Ma arvan, see on küllaltki mõistlik ettepanek, et karistusmäärad lähevad sisse juba konkreetsetesse seadustesse. Arvan, et eelnõu menetluse käigus võime seda ettepanekut arutada.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas valitsus vajab kaasettekannet? Palun kaasettekandeks kõnepulti maaelukomisjoni esimehe Ants Käärma!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka seda eelnõu arutas maaelukomisjon kolmel koosolekul koos algatajate esindajatega ja otsustas esitada selle esimesele lugemisele muudetud kujul. Muudatused on üsna väikesed, pigem redaktsioonilist laadi. Samamoodi nagu eelmise, s.o söödaseaduse eelnõu puhul otsustas komisjon teha ettepaneku täna esimene lugemine lõpetada ja ootab muudatusettepanekuid 4. detsembri kella 11-ks. Aitäh!

Kas kolleegidel on küsimusi? Suur tänu, Ants Käärma! Küsimusi ei ole. Seega on eelnõu esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute tähtaeg on 4. detsember kell 11. Seega on ka kogu tänase istungi päevakord ammendatud. Nägemiseni homme! Istungi lõpp kell 23.37.