Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänasel leinapäeval söandan ma rääkida ainult väga vaikselt. Nii et kui teid teema huvitab, siis ma palun teid kuulata. Kuna valitsus valis selle raske otsuse eelnõu arutamiseks rahvusliku leinapäeva, siis olen ma lausa kohustatud alustama laiemalt ja kaugemalt. Eesti rahvas on olnud represseeritud ja kannatanud eeskätt oma võõrandamatu iseseisvustahte, omal maal peremeheks ja omanikuks olemise tõttu. Rahvusliku iseolemise vältimatu eeldus on rahvuslik omand: rahvuslik kultuur, keel, maaomand, mets, maavarad, infrastruktuur, ettevõtted. Kui globaliseeruvas maailmas muutuvad majandus, pangandus, teenindus ja muu säärane vältimatult rahvusvaheliseks, siis väikeriigi olemasolu ja identiteeti on võimalik säilitada rahvusele ainuomaste tunnuste - omandi ja territooriumi kaudu. Kui meilt on juba võetud ja võetakse üle pangandus, kaubandus, suurettevõtlus, siis on mõistlik teha kõik selleks, et meil, see tähendab eestlastel, olgu era- või riigi omandina, säiliksid maaomand, mets ning strateegilise tähtsusega infrastruktuuriettevõtted - majanduse alustoed. Eriti viimati nimetatud, strateegilise tähtsusega kõike ja kõiki mõjutavad ettevõtted on otstarbekas säilitada riigi omandis. Loosungil "Kapitalil pole rahvust" on rahvusriigi ja eriti selle ülemvoliniku, ministri jaoks ainult sedavõrd sisu ja väärtust, kuivõrd see aitab sellel rahvusel teenida kapitali, säilitada ja rohkendada seda. Niisiis pole see loosung ilma temale korrespondeeriva teise pooleta vähemasti väikeriik Eesti seadusandjatele ja valitsusliikmetele mitte ainult poolik, vaid ka sügavalt ekslik, et mitte öelda kuritegelik. Terviklikult tohtinuks ja tohiks see loosung taastatavas Eestis kõlada ehk vaid järgmiselt ... Härra Tarand, kas sa lubad mul rääkida? See loosung võinuks ja tohtinuks kõlada järgmiselt: "Kapitalil pole rahvust, kuid samavõrd pole rahvust ilma kapitalita ehk kapitalil ei pea olema rahvust, kuid rahvust ilma kapitalita ei saa olla." Täpsustan siiski veel, et kapitalina tuleb siinkohal käsitleda mõistagi selle asjastunud poolt: omandit, maad, metsa, raudteid ja maanteid, elektrijaamu, ettevõtteid, aga samuti intellektuaalset omandit, mitte selle vahetusekvivalenti krooni või dollarit. Nii nagu sulasel pole talu, nii ei saa moonakarahval olla riiki. Eestlastest sai rahvus siis ja sedavõrd, kuivõrd neil tekkis omand: oma kultuur, oma maa, oma mets. See Eestile kui väikeriigile, kui rahvusriigile eksistentsiaalselt tähtis aabitsatõde on vaieldamatult selge ning läbi tunnetatud miljonilise rahva valdavale enamusele. Seda on rahvas seni kõige selgemalt väljendanud rahvusriiki taastades, põhiseadust referendumil hääletades ning elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu allkirju andes. Seadusandjatena, rahvaesindusena aga peame täna tunnistama, et see väikeriigist rahvusriigile eksistentsiaalselt tähtis aabitsatõde pole siin saalis tänaseni ei seadustesse fikseeritud ega isegi mitte läbi vaieldud ning teadvustatud. Vaatamata sellele, et see on fikseeritud põhiseaduses kui tervikus, eeskätt aga selle §-des 1, 2, 5 ja 32. Teine loosung - erastada tuleb võimalikult kõik ja võimalikult kiiresti, sest riik on halb peremees - on samavõrd poolik ning oma poolikuses ka sisutu, et mitte öelda kuritegelik. Mingil juhul ei saa see olla rahva kui riigi peremehe ülemvoliniku, see on ministri loosung. Küsite: mis on sellel kõigel pistmist majandusminister Pärnoja umbusaldamisega? Umbusaldajate esindajana vastan: on pistmist ja kõige otsesemalt. Ministril, vältimatult aga Eesti majandust haldaval, valitseval ministril peaksid need väikeriigi eksistentsiaalsed aabitsatõed olema teada ja omaks võetud. Majandusminister peab olema hea peremees, hea sulane ei saa majandusminister mitte olla. Mingil juhul ei saa majandusminister olla halb peremees. Ning tahame või ei taha, riik oma valitsemisalas on eeskätt sedavõrd halb või hea peremees, kuivõrd seda on tema volitatud valitsejad. Teemat võiks pikalt arendada. Tuletan siinkohal meelde, et Eesti erastamise ideoloogia oli hea ja efektiivne seni, kuni me jõudsime n-ö eksistentsiaalsete ettevõteteni, strateegilise tähtsusega omandini, rahvusriigi eksistentsi määravate infrastruktuuri ettevõtete rolli ja omandivormi määratlemiseni. Otse öeldes on seadusandjal ja täitevvõimul see tänaseni tegemata. See on justkui antud erastamisseadusega Eesti Erastamisagentuuri ainupädevusse. Veel enam: sisuliselt Eesti Erastamisagentuuri ametnike ainupädevusse. Siinkohal on olnud vaieldamatuks põhitegijaks ja arvamusliidriks, et mitte öelda halliks kardinaliks Mihkel Pärnoja, kes on 1994. aastast Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu liige ning on nüüd kaks aastat olnud nõukogu liider. Seadusandja ja täitevvõimu untsuminekud ning tegematajätmised on vaieldamatult pärit kõigil iseseisvusaastatel domineerinud neoliberalismist ja poolikutest loosungitest: kapitalil pole rahvust ja riik on halb peremees. See ideoloogia, mis esiotsa tegi palju head - likvideeris erastamise kaudu totalitaarse majanduse ja totaalse riikliku ehk mitte-kellegi-omandi - osutus kõlbmatuks alates sellest, kui 1994. aastal sõlmiti Euroopa Liiduga assotsieerumisleping ning 1996. ja 1997. aastal venitati Riigikogus riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadusega nõutava riigile strateegiliselt tähtsate ettevõtete nimekirja kinnitamisega ja kukutati see läbi. Vaid kaks elektrijaama õnnestus 1998. aasta detsembris Riigikogu otsusega nimetada strateegilise tähtsusega ettevõtteks, mida ei tohtinuks ilma Riigikogu heakskiiduta ei täielikult ega osaliselt erastada. Seda otsust valitsus minister Pärnoja eestvõttel teatavasti ignoreeris. 25. märtsil 1999 teatas Mihkel Pärnoja koos teiste valitsusliikmetest kolleegidega pidulikult Riigikogu ees, et ta kannab ministri ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Verivärske majandusminister tõotas pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Algusest peale on aga asjad läinud teisiti. Majandusministri ja Erastamisagentuuri Nõukogu esimehena on Pärnoja tegutsenud arusaamatult, põhjendamatult, asjatundmatult, varjatult. Tema otsesel juhtimisel on astutud terve hulk riigile vaieldamatult kahjulikke samme, loobitud tuulde sadu miljoneid kroone maksu- ja erastamistulusid. Tuletame meelde, et käesolev umbusaldusavaldus minister Pärnojale on juba teine, kusjuures põhjus on endine: destruktiivne, ebakompetentne, enesekindel ning kriitikalaviini mitte millekski pidav toimetamine Eesti majanduse strateegilistes võtmevaldkondades. Kui 2000. aasta augustis me umbusaldasime majandusministrit elektrijaamade erastamise eest vastu rahva tahet, kahjulikel tingimustel ja avalikkuse eest salastatult, siis samasugune varjatud pudukauplemine on pärast seda ligi aasta jooksul toimunud Eesti majanduse ja transiitkaubanduse alustala, Eesti Raudtee enamusaktsiate maksku mis maksab mahaparseldamiseks. Eesti Erastamisagentuuri tegevus Mihkel Pärnoja juhtimisel on olnud ainuüksi ja üksainus skandaal. Mis puutub elektrijaamade erastamise untsuminekusse, siis tänases Postimehes on toodud ära akadeemikute kiri, mis sisuliselt on identne selle tekstiga, mille me esitasime möödunud aasta augustis umbusaldusavalduse puhul ja mida on Riigikogus arutatud riigile oluliselt tähtsa küsimusena. Akadeemikute tekst on sisuliselt identne sellega, mida me tookord arutasime, ainult et tänase teksti arvud on tohutult suuremad, seal räägitakse sajamiljardilisest kahjust. Lähme edasi. 17. aprillil 2000 kuulutas Erastamisagentuur välja AS-i Eesti Raudtee enamusaktsiate müügi kaheetapilise eelläbirääkimistega pakkumisena. Erastamisagentuuri Nõukogu otsustas oma 16. augusti 2000. aasta koosolekul valida AS-i Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamisel pakkumise teises etapis osalema kõik esimeses etapis osalenud. Vähegi asjaga kursis olevale inimesele pidi silma torkama asjaolu, et erastamisel ei osalenud ühtegi suurt Lääne raudteefirmat. Arvestades seda, mida valitsus raudtee erastamist põhjendades korduvalt on deklareerinud (muuseas sedasama, mida deklareeriti elektrijaamade puhul), et erastada tuleks ainuüksi suurte rahvusvaheliste kogemustega, kindlate finantstagatiste ja tugeva äriplaaniga strateegilisele investorile, tulnuks konkurss juba esimese etapi järel nurjunuks tunnistada. Eesti Raudtee erastamise pakkumise teiseks etapiks oli Erastamisagentuuri Nõukogu kinnitanud lisatingimused. Esiteks, tehniline finantsplaan, milles oli ära näidatud kasutatav tehnoloogia, investeeringud ja finantseerimisallikas, sealhulgas investeeringud raudtee infrastruktuuri, et suurendada selle läbilaske- ja konkurentsivõimet, teiseks, äriplaan, kolmandaks, tegevuse jätkamise kohustus raudtee infrastruktuuri majandamiseks. 13. detsembril määras Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu pretsedenditu poliitilise hääletamise tulemusena Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamiseks tehtud pakkumiste hulgast parimaks pakkumiseks Rail Estonia pakkumise. Võitjal puudusid nii reaalne investor kui ka tagatised. Kuid vähe sellest - ka erastaja taust oli ebaselge ja isegi kuritegelik. AS-i Eesti Raudtee erastamist nõustas Briti konsultatsioonifirma GIBB, kelle palkamise otsustas Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu ministrite Pärnoja ja Jürgensoni pealekäimisel 30. märtsil 2000. Otsuse kohaselt taotles Erastamisagentuur Riigihangete Ametilt loa nõustaja palkamiseks ilma riigihankekonkursita. Nurjunud erastamiskava eest tasus Erastamisagentuur nõustajale 75 miljonit krooni. Firma PricewaterhouseCoopers nõudnuks erastamiskava eest vaid 12 miljonit krooni. Isegi siis, kui avalikkusele sai teatavaks, et Rail Estonias osalevad USA raudteefirmad ei kavatse Eesti Raudteesse raha paigutada ja kahtluse alla sattus ka Canadian Pacific Railway võimalik investeering, teatas erastamistehingus Erastamisagentuuri nõustanud Väino Sarnet, et agentuuril on seaduse järgi õigus läbirääkimiste aega kuni kahe kuu võrra pikendada. 10. jaanuaril teatas ehk ainult Väino Sarnetile ootamatult Canadian Pacific Railway asepresident Paul Clark, et nad pole hetkel mingilgi määral huvitatud Eesti Raudtee erastamisega seotud temaatikast. Ilmselt peaksid AS-i Eesti Raudtee erastamise ideoloogid veel praegugi läbirääkimisi Rail Estonia üha uute investorite otsimiseks ja leidmiseks, kui Eesti Vabariiki poleks jõudnud informatsioon, et Rail Estonia esindaja Tony Massei on USA-s Antonio Angotti nime all tagaotsitavaks kuulutatud. Tema partneril Giovanni Sposatol pandi käed raudu juba Eesti korrakaitseorganite nõudmisel, sest suurärimees olla tellinud mõned autosüütamised. Ent Eesti Erastamisagentuuri direktsioon jätkas ministrite Pärnoja ja Jürgensoni survel justkui vana legendi kohaselt: 28. veebruaril 2001 otsustati lõpetada AS-i Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamise lepingu läbirääkimised Rail Estoniaga seoses kehtestatud tähtaja möödumisega. 12. jaanuaril 2001 esitas erastamiskonkursil kolmandaks jäänud Raudtee Erastamise Rahva AS kohtukaebuse. Esimesel sisulisel arutelul Tallinna Halduskohtus tunnistas Erastamisagentuuri Nõukogu esindav vandeadvokaat Andres Suik, et Rail Estonia pakkumise eelistamise puhul oli tegemist valitsuse poliitilise tahteavaldusega, mida nõukogu püüdis järgida. Küllap oli see üks põhjusi, miks Rail Estonia esitas Tallinna Ringkonnakohtule veel erikaebuse, milles paluti tühistada halduskohtu määrus konkursil teiseks jäänud Baltic Rail Services'i erastamiskõnelustele lubamise kohta. 12. märtsil 2001 lükkas ringkonnakohus taotluse tagasi. 16. aprillil 2001 tegi Tallinna Halduskohus nimetatud haldusasjas otsuse, mille kohaselt kaebus rahuldati ja tühistati otsuse punkt 1 Rail Estonia parimaks pakkujaks tunnistamise kohta. Samuti tehti kohtuotsusega Erastamisagentuuri Nõukogule ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Halduskohtu otsusele on esitatud apellatsioonkaebus ja otsus jõustunud ei ole. Samal ajal on jätkuvalt jõus halduskohtu 17. jaanuari 2001. aasta määrus kogu otsuse täitmise peatamise kohta. Minister Pärnoja, selle asemel, et kutsuda kokku Erastamisagentuuri Nõukogu ja teha otsus edaspidise kohta, lubas Erastamisagentuuri peadirektori kohusetäitjal Jaak Liivikul alustada ilma nõukogu uute volitusteta erastamislepingu väljatöötamist BRS-iga. 30. aprillil sõlmis Erastamisagentuuri peadirektori kohusetäitja Jaak Liivik Eesti Vabariigi nimel BRS-iga AS-i Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamise lepingu. Samas ei ole Erastamisagentuuri Nõukogu, hoolimata kohtuotsusega tehtud ettekirjutusest, küsimust uuesti läbi vaadanud, Erastamisagentuuri Nõukogu ei ole arutanud ega otsustanud BRS-iga lepingu sõlmimist ning Erastamisagentuuri peadirektori kohusetäitja Jaak Liivik on Eesti Vabariigi nimel sõlminud lepingu ja võtnud lepinguga Eesti Vabariigile sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid täiendavaid garantiikohustusi. Minister Pärnoja vaikival nõusolekul toimunud Jaak Liiviku tegevuse kohta on Edgar Savisaare arupärimisele 11. juunil andnud esialgse, et mitte öelda põikleva vastuse riigikontrolör Juhan Parts. Andres Varik ja Jaan Pöör on esitanud 17. mail Tallinna Linnakohtule tsiviilhagi AS-i Eesti Raudtee ja OÜ BRS tehingute tühiseks tunnistamise kohta. Andres Varik on 29. mail esitanud Tallinna politseiprefektuurile avalduse kriminaalasja algatamiseks Jaak Liiviku suhtes. Teile esitatud materjalis, see tähendab otsuse eelnõu seletuskirjas, ei ole juttu Eesti avalikkuse vastuseisust raudtee erastamisele üldse ja selle kinnituseks kogutud 163 000 allkirjast ega ka mitte 15. jaanuaril Riigikogus algatatud teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni umbusaldamisest, kus samuti juhiti tähelepanu Erastamisagentuuri Nõukogu liikme minister Toivo Jürgensoni erakondlikele-isiklikele poliitilistele eelistustele Eesti riiki ja selle käekäiku puudutavate otsuste tegemisel. Ei ole toodud ka kümneid tsitaate nende Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu liikmete intervjuudest, avaldustest ja artiklitest, kes tegutsesid ja hääletasid sellise "erastamismoraali" vastu. Me arvame, et Erastamisagentuuri Nõukogu liikmed täitsid oma kohust ja aitasid kaasa kogu selle erastamisafääri ilmsikstulekule. Küllap tegi ka opositsioon oma igapäevast tööd, üritades seda hullumeelsuseni viinud klaperjahti Eesti riigile kuuluva vara pärast peatada. Seda kõike ei jõua ega nähtavasti pole ka mõtet siin kirjeldada. Täiesti omaette põhjus umbusalduse avaldamiseks on kindlasti Mihkel Pärnoja ja tema juhitava ministeeriumi tegevus ebakvaliteetse ja aktsiisipettusi võimaldava kütuseäri mahitamisel Eesti riigis. Majandusministri 2. juuni 2000. aasta määruses nr 15 "Vedelkütuse kvaliteedinõuded" on tehtud selline näpuviga, mida võiks kuidagi seletada juhul, kui minister oleks elukutselt näitleja või kirjanik, mitte aga nüüd, kui tegemist on kandidaadikraadi omava keemikuga. See näpuviga on aga Eesti riigile läinud maksma sadu miljoneid kroone, seetõttu on tegemist millegi väga tõsisega. Ka selle looga peaksid tegelema uurimisorganid. Me lähtume majandusminister Mihkel Pärnojale umbusalduse algatamisel tema enda antud ametivandest. Isegi juhul, kui advokaadid suudaksid tõestada, et formaaljuriidiliselt on Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu esimees eespool kirjeldatud erastamisfarsis süütu ehk vastutust ei kanna, on ta allakirjutanute veendumuse kohaselt vandunud valet ja me umbusaldame teda kui ministrit ja poliitikut. Tänan tähelepanu eest!