Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu V istungjärgu 11. töönädalat. Kui kolleegidel on üle anda seaduseelnõusid või arupärimisi, siis palun registreeruda! Vabariigi Valitsus täna seaduseelnõusid üle ei anna. Kas Edgar Savisaar on valmis? Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Koos Harri Õunapuu ja Toomas Varekiga annan ma üle arupärimise majandusminister Mihkel Pärnojale, mis käsitleb Majandusministeeriumis ettevalmistatavat ettevõtluse ja elamumajanduse laenude tagamise seadust. Meid huvitab, kas kõnealuse ettevalmistatava seaduse alusel kavatsetakse hüvitada ka pankade halvaks läinud laenud? Millega seletatakse seadusandlikku suundumust, mille järgi hakkaks riiklikku garantiid laenudele riigi enda asemel andma nn vahendusfirma? Kui suureks hinnatakse järgnevatel aastatel riigieelarve rahaliste vahendite suurust, mida planeeritakse välja maksta riigigarantiidena?

Tänan! Kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! 22 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel annan üle Eesti Vabariigi põhiseaduse §-de 79 ja 83 muutmise seaduse eelnõu. Kõik taasiseseisvunud Eestis läbiviidud avaliku arvamuse küsitlused näitavad ühte: rahvas soovib Vabariigi Presidenti otsevalmistel ise valida. Presidendil kui riigipeal on lisaks esindusfunktsioonile ka oluline siseriiklik ülesanne poliitiliste jõudude tasakaalustajana. Seetõttu on põhjendatud tema valimine just rahva otsese tahteavalduse alusel, aktiivset valimisõigust teostaks Eesti kodanikkond. Eelnõu esitajad ei sea eesmärgiks presidendi kompetentsi muutmist. Põhiseaduse §-de 79 ja 83 muutmine toob endaga kaasa uue Vabariigi Presidendi valimise seaduse väljatöötamise, mis esitatakse hiljem. Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Lubage mul üle anda umbusaldusavaldus peaminister Mart Laarile, millele on alla kirjutanud 43 Riigikogu liiget. See umbusaldusavaldus on üleandmist oodanud juba kaks nädalat. Riigikogu opositsioon on valitsevale võimukoalitsioonile andnud aega valitsusremondiks, mida on nõudnud Eesti avalikkus, ajakirjandus ja opositsioonierakonnad. Peaminister Mart Laar ja koalitsiooninõukogu, selle asemel et asuda tegema valitsusremonti, on välja mõtlemas omapoolset ministrite vahetamise reglementi, mida on naeruväärseks pidanud ka õiguskantsler Allar Jõks. Lisaks arvukate vigade tegemisele püüab Mart Laar loobuda ka talle põhiseadusega pandud otsustuspädevusest. Umbusaldusavaldusele allakirjutanud leiavad, et rongiliikluse mõtlematu likvideerimisega Edelaraudteel on Mart Laari juhitud valitsus loonud tõsise ohu, et hakkavad tekkima uued ääremaad ja kasvama tööpuudus. Eesti riigile olulise strateegilise tähtsusega Eesti Raudtee skandaalidega läbipõimitud müüki on rakendatud kitsa poliitilise eliidi äriliste ja isiklike erakonnapoliitiliste otsuste riiklikuks õigustamiseks ja vormistamiseks. Mart Laari valitsus on kahe võimul oldud aasta jooksul suutnud järjepidevalt vähendada eelarvelisi vahendeid tegusa regionaalpoliitika teostamiseks. Mart Laari valitsus on teinud kõik, et elu maal soikuks. Tööpuudus on kasvanud katastroofiliselt ja töötute arv on kahe aastaga suurenenud enam kui kolmandiku võrra, töötute arv ulatub nüüd 100 000 inimeseni, mis võib lähitulevikus esile kutsuda sotsiaalse plahvatuse. Umbusaldusavaldusele allakirjutanuid valdab sügav mure Eesti riigi pärast. Iga päevaga muutub Laari valitsuse tekitatav kahju üha korvamatumaks ning kujutab juba reaalset ohtu meie edasisele eksistentsile. Lähtudes sügavast murest Eesti riigi tuleviku pärast, peavad allakirjutanud vajalikuks Mart Laari lahkumist peaministri ametikohalt.

Tänan, Toomas Varek! Kolleeg Jüri Adams.

Tänan, härra juhataja! Mina annan üle natuke teisetoonilise eelnõu. Kuna karistusseadustiku eelnõu teine lugemine on lõpetatud, see on jõudnud kolmandale lugemisele, siis on õiguskomisjoni arvates praegu täpselt õige aeg algatada karistusseadustiku rakendamise seaduse eelnõu.

Suur tänu, Jüri Adams! Karistusseadustiku rakendamise seaduse eelnõule, mille algatajaks on õiguskomisjon, ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-de 79 ja 83 muutmise seaduse eelnõule, millele on allkirja andnud 22 Riigikogu liiget, määrab juhatus juhtivkomisjonid kolme tööpäeva jooksul. Kui Edgar Savisaare, Harri Õunapuu ja Toomas Vareki arupärimine härra majandusministrile vastab kodukorras toodud nõuetele, edastatakse see adressaadile viivitamatult, millest teid ka informeerime. Umbusaldusavaldus peaminister Mart Laarile, millel on 21 allkirja, võetakse Riigikogu päevakorda ülejärgmisel istungipäeval pärast eelnõu üleandmist, kui Vabariigi Valitsus ei nõua selle kiiremat arutamist. Täna mingeid sellekohaseid teateid ei ole. Arvo Sirendi, palun, käsi püsti!

Suur tänu! Te ütlesite, et on 21 allkirja Mart Laari ...

Vähemalt 21! Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Austatud Riigikogu, palun teeme kohaloleku kontrolli! Kohalolijaks registreeris ennast 84 Riigikogu liiget.

Järgnevalt, lugupeetud kolleegid, tuleb meil kinnitada täiskogu V istungjärgu 11. töönädala päevakord, mille projekt on teile välja jagatud. Nagu nähtub projektist, on täna, esmaspäeval kavas vastamine seitsmele arupärimisele. Teisipäeval jätkame kõigepealt eelmise nädala neljapäeval tööaja lõppemise tõttu poolelijäänud otsuse eelnõu 641 arutamist. Päevakorras on siis neli punkti. Kolmapäeval on päevakorras 12 ja neljapäeval kolm punkti. Kas kolleegidel on päevakorra projekti kohta küsimusi, proteste, parandusi? Ei ole. Sellisel juhul panen päevakorra hääletusele, et see kinnitada. Austatud Riigikogu, panen hääletusele täiskogu V istungjärgu 11. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Töönädala päevakorra kinnitamise poolt on 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Täiskogu V istungjärgu 11. töönädala päevakord on kinnitatud.

Järgnevad teated Riigikogu juhatuselt. Kõigepealt fraktsioonide andmed Riigikogu liikmete istungitest osavõtu kohta. Koonderakonna fraktsioon teatab, et Mart Siimann puudub 10. aprillil, olles nõupidamisel Tartus ja Võrumaal, ning Mai Treial on 10. ja 12. aprillil nõupidamistel väljaspool Tallinna. Reformierakonna fraktsioon teatab, et Maret Maripuu on 9.-12. aprillini haiguslehel. Mõõdukate fraktsioon teatab, et Enn Tarto puudub 12. aprillil isiklikel põhjustel, Vambo Kaal on haige. Samuti on haige Peeter Olesk, nagu teatab Isamaaliit. Arvo Haug viibib Keskerakonna fraktsiooni teatel 10. aprillil konverentsil. Riigikogu juhatuse otsuste alusel ei võta täiskogu istungitest osa väliskomisjoni esimees Andres Tarand ja aseesimees Ülo Nugis, komisjoni liikmed Liis Klaar ja Vladimir Velman, kes viibivad ametlikul visiidil Hiinas. Eestimaa Rahvaliit ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ei ole juhatusele teateid edastanud. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Riigikogu liikmete Toivo Tootseni ja Arvo Jaaksoni käesoleva aasta 4. aprillil algatatud Riigikogu otsuse "Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemine Eesti kaitseväe korralduse seaduse eelnõu algatamiseks" eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud riigikaitsekomisjon, valitsuse 5. aprillil algatatud tolliseadustiku eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud majanduskomisjon, valitsuse samal kuupäeval algatatud perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud õiguskomisjon, Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini ja Enn Tarto käesoleva aasta 5. aprillil algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 9 täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud sotsiaalkomisjon, ning Riigikogu liikmete Tõnu Kauba, Viive Rosenbergi, Anti Liivi ja Laine Tarvise samal kuupäeval algatatud Riigikogu otsuse "Seaduse eelnõu algatamise ettepanek Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud sotsiaalkomisjon. Riigikogu juhatus määras Riigikogu kodukorra seaduse § 139 lõike 2 alusel Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu nr 594 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. aprilli kella 12 ning edastas Riigikogu liikme Kalev Kotkase 5. aprillil esitatud arupärimise riigikontrolörile. Kolmapäeval, 11. aprillil osalevad Riigikogu infotunnis järgmised valitsuskabineti liikmed: peaminister Mart Laar, kaitseminister Jüri Luik ning minister Katrin Saks.

Nüüd võtame käsile tänase, esmaspäevase päevakorra. Vastamisele tuleb seitse arupärimist. Me alustame esimesega neist. Arupärimine on esitatud härra peaministrile. Tere tulemast Riigikokku! Ma palun Tõnu Kaubal Riigikogu kõnepuldist tutvustada kolleegidele tema esitatud arupärimise sisu! Arupärimine käsitleb presidendivalimiste ettevalmistamist. Palun, Tõnu Kauba!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Käesolev on kolmas arupärimine ühest seeriast. Eelmisel nädalal oli meil võimalik kuulata vastuseid mõnede teiste nüansside kohta. Täna kuulame, kuidas valitsus valmistub presidendivalimisteks ehk, teisi öeldes, kas on plaanis seadusandlikult, korralduslikult või mõnel muul kombel presidendivalimiste ettevalmistamises osaleda. Mäletatavasti on käesoleva arupärimise aluseks 19. veebruaril, see on päris ammu, Eesti Päevalehes ilmunud artiklid. Tookord saigi arupärimine esitatud. Põhiküsimus on selles, kelle tahet väljendavad valijamehed, kes osalevad nn valijameeste kogus. Seoses sellega, et Eestis ei ole poliitilised võimud üksteisest absoluutselt isoleeritud, küllalt palju on volikogudes Riigikogu liikmeid, ning et selgelt nähtav on ka valitsuskoalitsiooni otsene huvitatus valimistulemusest volikogudes, tahtsime teada mitmeid detaile, mida on eriti rõhutatud minu arupärimise kolmandas küsimuses. Härra peaministril on kindlasti lihtsam vastata, kui ta meenutab, mida rääkisid arupärimisele vastates justiitsminister Rask ja siseminister Loodus. Loodetavasti neid teemasid me täna enam oluliselt ei puuduta. Aitäh!

Suur tänu, Tõnu Kauba! Härra peaminister, palun teid kõnepulti arupärimisele vastama!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan selle arupärimise eest, kuigi ilmselt on praegu natukene vara sellises kontekstis seda teemat siia saali tuua, sest valimiseks läheb teatavasti alles augustis. Praegu pole veel teada, kes on üldse kandidaadid, millised on parteide või huvirühmade eelistused, samuti pole teada, millised erakonnad parlamendis üldse suudavad oma kandidaate esitada. Seetõttu on praegu võimatu spekuleerida teemal, kes jäävad presidendivalimistel lõplikeks kandidaatideks, veel vähem selle üle, mitmendas valimisvoorus ja kes järgmiseks presidendiks valitakse. Ma usun, et presidendivalimistel on oluline juhinduda eeskätt ikka seadusest, mitte aga ühe või teise meediakanali arvamusest. Kahtlemata on igaühel, sealhulgas meedial, õigus oma arvamusele, kuid siin Riigikogus töötatakse kindlate reeglite alusel. Seega kinnitan lugupeetud arupärijale, et esitatud probleemide pärast pole põhjust muret tunda, ja tuletan meelde ka seda, et 1996. aastal valis presidendi valimiskogu ning selle toimingu õiguspärasust ei vaidlustanud keegi. Nüüd lähen konkreetsete küsimuste juurde. "1. Millised on valitsuse seisukohad seonduvalt presidendivalimistega? Kuivõrd peab valitsus vajalikuks valijameeste tahte õiguspärast selgitamist? Millisel määral on valitsus kohustatud vastavalt avaliku teabe seadusele valijameeste tahte õiguspärase selgitamisega tegelema?" Vabariigi Presidendi valimise seaduse kohaselt on valimised valimiskogus salajased. Sellest põhimõttest lähtudes ei ole kohalike omavalitsuste volikogudel võimalik teha õiguspäraselt siduvaid ettepanekuid valimiskogu liikmetele. Volikogu sellekohane otsus oleks vastuolus Vabariigi Presidendi valimise seaduse viidatud nõudega. Täielikku sõltumatust volikogu arvamusest valimiseelistustes ei ole aga võimalik saavutada. Volikogu esindaja valimisel on volikogu liikmete jaoks hääletamisel ainus kriteerium kandidaadi eelistus, tema lubadus hääletada ühe või teise presidendikandidaadi poolt. Seega saab ka öelda, et kui volikogu oma esindajat valib, siis näitab ta oma eelistust just volikogus toimuva valimisega, omavalitsuse esindaja aga järgib oma valimiseelset lubadust. Selliseid eelistusi on volikogude liikmed õigustatud tegema. On ju valimiskogusse esindaja nimetamine üks volikogu ülesandeid. Volikogu esindaja saab toetuda ainult oma kolleegide üldisele arvamusele. Enamusotsust ei ole volikogus üldiselt ilma mitmekordse hääletamiseta võimalik teha. Ka ei ole volikogu hääletuse ajal teada eelistatavad presidendikandidaadid. Seega ei saagi volikogu üheselt oma eelistusi kindlaks teha. Valijameeste lubadused järgida volikogu tahet, mida ajakirjandus vahendab, on ainult moraalsed ega tähenda, nagu oleks volikogudel kindel enamusarvamus olemas. Avaliku teabe seadus omakorda reguleerib dokumentide avalikustamist ja väljastamist riigiasutustest ega pane valitsusele kohustust tegelda valijameeste tahte õiguspärase selgitamisega. "2. Kuidas kavatsetakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust ja Vabariigi Presidendi valimise seadust rakendada valijameeste tahte õiguspärasel selgitamisel?" Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ei reguleeri valijameeste tahte õiguspärast selgitamist. Vabariigi Presidendi valimise seaduse rakendamisega valijameeste tahte õiguspärasel selgitamisel tegeleb Vabariigi Valimiskomisjon. Leian, et valijameeste tahte õiguspärane selgitamine on võimalik, kui Vabariigi Presidendi valimise seadust täpselt täidetakse, sealhulgas tagatakse valimiste salajasus ja valimiskogu liikmetele vabadus otsuse langetamisel. "3. Kas ja kuidas kavatseb valitsus, mis on moodustatud erinevatest erakondadest, olla väljaspool valimiskampaaniast tulenevat eelistust? Kas peaminister on andnud vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 37 selle kohta korralduse (või on kavandanud seda teha), mis reguleeriks valitsuse liikmete osavõttu presidendi valimiskampaaniast või sellega seonduvast tegevusest?" Vabariigi Valitsuse liikmed on erakondade liikmed, kes võivad vabalt oma arvamusi ja eelistusi väljendada. Valitsus tervikuna ei kavatse vastu võtta ühtegi akti, milles ta väljendaks eelistusi presidendivalimistel. Vabariigi Valitsuse ülesanne on muu hulgas poliitika kujundamine. Kui ministrid osalevad valimiskampaanias ja sellega seonduvas tegevuses, väljendades seisukohti erinevates riigielu küsimustes, on see tervitatav ja piirangute seadmine sellele ei ole põhjendatud. Peaminister ei kavatse anda korraldust ministrite sellealase tegevuse piiramiseks, sest mitme erakonna põhjal moodustatud valitsuse liikmete tegevus peab sõltuma enam kokkulepetest kui peaministri juhistest. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Arupärijatel on küsimusi. Tõnu Kauba, palun!

Tänan! Lugupeetud härra peaminister! Ma tänan selle vastuse eest! Suurel määral kordasite te Märt Raski sõnu, mida me siin eelmine kord kuulsime. Aga sellest tsitaadist jäi välja üks oluline asi ja ma aitan teid järjele. Märt Rask justiitsministrina ütles välja mõtte, mis tulenes meie tookordsest arutelust, et presidendi valimise seadus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, seetõttu oleks vaja alustada diskussiooni ka põhiseaduses esinevate probleemide üle. Härra Rask rääkis sellest, et valijamehed on aruandekohustuslikud. Ma küsin: kuidas loodab praegune valitsus seda valijameeste aruandekohustuslikkust realiseerida?

Tõepoolest, härra Rask, vastates Riigikogus küsimustele, avaldas arvamust, et see on küsimus, mis väärib kindlasti arutelu. Kuid selle küsimuse tõstatamine Vabariigi Valitsuse ees ehk vajaduse korral muudatuste sisseviimine kuulub üsna selgelt justiitsministri pädevusse. Kui selleks härra Raski arvates vajadus tekib, siis ma usun, et ta ka esitab need ettepanekud valitsusele. Praegu on see seos eeskätt siiski, nagu ka mina oma vastuses rõhutasin, moraalse iseloomuga.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, austatud härra juhataja! Väga austatud härra peaminister! Ka mina tahan küsida teie arvamust, et võrrelda seda sellega, mida varem samas küsimuses toimunud väitlustel on öelnud härra justiitsminister ja härra siseminister. Nimelt oli nendel väitlustel juttu sellest, kas kohaliku volikogu liige on seotud oma mandaadiga või ei. Jõuti arusaamale, et kohaliku volikogu liige on oma mandaadiga seotud. Näiteks Riigikogu liikme puhul on küsimus hoopis teistpidi. Edasi jõudsime me sinna, et võib-olla oleks otstarbekas korraldada kohalikud rahvaküsitlused, et anda kohalike volikogude esindajatele vajalikud volitused osalemiseks valimiskogus. Kuidas härra peaminister sellesse suhtub? Kas rahvademokraatiat oleks mõttekas laiendada sellega, et näha ette protseduurid, selleks et valijameeste tahe väljendaks tõesti kohaliku elanikkonna arvamust?

Härra Rask, vastates teie arupärimisele, kinnitas tõepoolest, et selline praktika, kus kõiki riigielu küsimusi lahendatakse rahvahääletusega, on maailmas olemas, näiteks _veitsis, ja kinnitas, et kui Eesti-suuruses riigis suudetaks rakendada näiteks hästitoimivat eelvalimiste või eelhääletuse süsteemi, oleks see põhimõtteliselt ka mõeldav. Kuid vaadates meie praegust seisu, vaadates ka härra Raski vastuseid, paistab, et enne tuleks ära oodata, millised on nende uute süsteemide rakendamise võimalused ja siis hakata tõsiselt kaaluma, kas meil on vaja muuta kehtivat korda või mitte, kas meil on mõtet hakata suhteliselt tihti rahvaküsitlusi tegema.

Tänan! Arupärija Tõnu Kauba, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra peaminister! Minu teine küsimus jätkab seda teemat, mille kohta härra Toomsalu oma küsimuse esitas. Rõhutan veel kord, et vastavalt põhiseaduse §-le 62 ei ole Riigikogu liige seotud mandaadiga. Samal ajal, analüüsides valimiskogu teiste liikmete, s.o kohaliku omavalitsuse liikmete seotust mandaadiga, selgub, et nende kohta see vaba mandaadi jutt ei käi, nende puhul me peame ikkagi rääkima teatud aruandlusest jne. Nende kahe kategooria vahel on hulk isikuid, kes küll ei ole valimiskogu liikmed, kuid arvestades praegust päevapoliitikat, soovin ma ikkagi teada teie arvamust: mis te arvate, kas Vabariigi Valitsuse liikmed on aruandekohustuslikud, kas Vabariigi Valitsuse liikmed peavad tegelikult rahvale aru andma sellest, mida nad teevad?

Võib vaadata kas või juba sedasama praegu toimuvat protseduuri. Me parajasti just sellega tegelemegi, sest rahva poolt valitutena on just Riigikogu liikmed need, kelle kaudu on rahval võimalik valitsuse liikmetelt aru pärida. Sellega me parajasti siin kõnetoolis tegeleme ja ka järgnevate küsimuste puhul me jätkame seda.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Väga austatud härra peaminister! Ma tänan teid vastuse eest minu esimesele küsimusele, aga tahan konstateerida, et ma ei saanud päris otsest vastust sellele, mida ma teada tahtsin. Tõepoolest, austatud justiitsminister on küll rääkinud eelhääletuse mudelitest ja kõigest muust, mis haakub väga toredasti tolle Interneti Tiigrihüppe programmiga, mida võimul olev kolmikliit on kavandanud ja millest palju rääkinud. Ma toonitan, et võib-olla oleks tõepoolest väga vahva, kui nende presidendivalimiste käigus käivitada see Tiigrihüpe ja igas vallas küsida vallainimeste arvamust, mis oleks nende esindajale kohustuslik, aga ma siiski küsin teilt seda: mida see kohalikust volikogust valimiskogusse suunatud valijamees endast kujutab, kas oma isiklike sümpaatiate ja antipaatiate kandjat valimistele, oma volikogu enamuse seisukoha aktsepteerijat või kohaliku omavalitsuse inimeste arvamuse väljendajat?

Aitäh! See sõltub loomulikult väga palju valijamehe enda isikust, sellest, kuidas või millisel kombel ta teda volitanud koduvalla arvamust arvestab. Ma usun, et see valik on tõsine aruteluaines kõikides kohalikes volikogudes ja üritatakse valida inimesi, kellest volikogu enamus eeldab, et nad seda tahet kõige selgemalt ja kõige ausamalt esindavad. Samas ei ole olemas ühtegi seaduslikku kohustust või seaduslikku võimalust siduda valijamees teatud kindla mandaadiga või teatud kindla kohustusega. Tuletan siin meelde ka teiste riikide valimissüsteeme, mis toimivad samuti valijameeste kaudu ning kus ka tegelikult sellist seaduslikku kohustust ei ole, isegi kui volitus on esitatud väga selgelt, tunduvalt selgemalt kui Eesti valimisseaduses.

Tänan! Kolleeg Jaan Pöör.

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Selle teema kohta esitatakse palju küsimusi. Valijameestel ei saa olla kindlat mandaati, sest keegi ei tee salajase hääletuse puhul pärast selgeks, kas valijamees just nii toimis või mitte. Kas te ei pea ikkagi otstarbekaks, et rahvas valiks presidenti, siis jääksid ära kõik need küsimused, mis praegu on nagu kunstlikult esile kerkinud?

See oleks kindlasti mitmeski mõttes kõige lihtsam lahendus. Siis seda tänast arutelu ei oleks. Samal ajal loetakse otseselt valijameeste süsteemiks selliseid süsteeme, kus valivad valijamehed, kes on täpselt samamoodi tegelikult oma mandaadist vabad, kuid kes jälgivad küllaltki täpselt seda, mida neid valijameheks määranud inimesed või poliitilised jõud soovitavad hääletusel teha. Siin on erinevaid võimalusi. Samal ajal arvan ma, et astumine valijameeste kaudu presidendi valimise suunas, mida ma pean õigeks süsteemiks, oleks siiski samm edasi, et valimisi rahvale lähemale viia. Ma arvan, et valijameeste kogu on oma otsustes rahvale üsna lähedal. Kuigi me kardame, et otsest seaduslikku mandaati pole kellelegi võimalik anda, olen ma üsna veendunud, et valijamehed esindavad küllaltki selgelt kohaliku rahva arvamusi ja seisukohti ning inimesed, kes ühe või teise inimese sinna valivad, võivad enam-vähem veendunud olla, kuidas see inimene hääletab.

Härra peaminister, tänan! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas arupärija Tõnu Kauba soovib ära kasutada oma õiguse viieminutiliseks kõneks? Ei. Lugupeetud kolleegid, on võimalik avada läbirääkimised. Keegi oma arvamust avaldada ei soovi. On lõppsõnavõimalus. Härra peaminister ei soovi sõna. Tõnu Kauba, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Jääb mulje, et see teema oleks nagu igati läbi arutatud. Ka härra peaminister püüdis meile väita, et probleeme ei ole. Samas ütles ta, et täna on selleks aruteluks veel liiga vara. Kerkib küsimus, et millal siis on õige aeg, kui mitte täna, sest kui me siis, kui valimised käes on, avastame, et ka valimiskogu moodustamise aeg on käes, siis me näeme, et tegelikult on üht-teist tegemata. Ma tahan veel kord markeerida neid probleeme, mis on siin nii täna kui ka varem kõlanud. Esiteks, selle teema kontekstis ei ole meil põhjust võrrelda Eesti valimissüsteemi USA või _veitsi valimissüsteemiga. See on täiesti põhjendamata. Ma arvan, et tegelikult teavad nii vastajad kui ka kõik teised, et valijameeste kaudu presidendi valimine USA-s tähendab hoopis midagi muud kui see valimiskogu, mis Eestis võib käesoleva aasta septembris kokku tulla. Seetõttu on need võrdlused, ütleksin, kohatud. Ma olen täiesti teist meelt kui härra peaminister, kes arvas, et valijameeste kogus on tegemist rahvale lähedasema otsustamisega. Jah, inimesi on seal rohkem. Kuid need isikud, kes on valimiskogus, ei vastuta valimiskogus toimuval hääletusel sisuliselt mitte millegi eest. Erakondade puhul, aga Riigikogus on esindatud ju eeskätt erakonnad, on võimalik siiski öelda, et nad lähtuvad oma ideoloogiast, oma programmilistest seisukohtadest ja seetõttu ka rahvale antud lubadustest. Valimiskogu ülejäänud liikmed ei lähtu mitte mingisugustest lubadustest. Veel üks põhimõte, mida tahan markeerida või millele tahan tähelepanu juhtida. Me oleme siin saalis arupärimiste ja muude asjade käsitlemisel liiga palju rõhutanud Riigikogu liikme mandaadist sõltumatust. Peaministril on küll kena öelda, et ministrid just nagu vastutavad, kui nad annavad Riigikogu liikmetele aru. Tegelikkus on näidanud, et ministrid sisuliselt terve Riigikogu ees ei vastuta. Nad vastutavad ainult koalitsiooni ees, kui sedagi. Kokkuvõtteks tahan öelda, et ma pidasin vajalikuks veebruaris ajalehes avaldatud teema üles võtta selleks, et septembris ei pruugiks valitsus ega valitsuskoalitsioon öelda, et nad on midagi olulist maha maganud. Selleks sai see võimalus antud. Aitäh!

Suur tänu, Tõnu Kauba! Esimese arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Lugupeetud kolleegid, mul on teile üks ettepanek, kui te söandate kuulata. Mul on ettepanek ära vahetada viies ja neljas arupärimine. Põhjus on üsna proosaline. Sellisel juhul saaks aseesimees Peeter Kreitzberg järjest rohkem kätt harjutada. Osapooltega on kokkulepped saavutatud. Usun, et ka teie vaikimine on nõusolek. Aitäh! Järgnevalt tuleb vastamisele Riigikogu liikme Janno Reiljani esitatud arupärimine härra peaministrile, mis käsitleb Euroopa Liidu tingimuste täitmiseks vajalike investeeringute rahastamise allikaid. Janno Reiljan, palun sind kõnepulti, et sa tutvustaksid lähemalt arupärimise sisu!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Olen põllumajandusminister Ivari Padarile ja Eesti delegatsiooni juhile Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel Alar Streimannile esitanud korduvalt küsimusi Euroopa Liidu esitatavate tingimuste täitmiseks vajalike investeeringute suuruse ja rahastamise allikate kohta. Vastust ma neile küsimustele saanud ei ole. Euroopa Liidu tingimuste täitmise tähtajad aga liginevad ja Eesti ettevõtted võivad sattuda äärmiselt raskesse olukorda, kui vajalikud investeeringud jäävad õigel ajal tegemata. Ainuüksi põllumajanduses hinnatakse Euroopa Liidu tingimuste täitmiseks vajalike investeeringute suurust kaheksale miljardile kroonile, mida aastaid kahjumiga võidelnud ettevõtetel pole kuskilt võtta. Eesti valitsus on andnud liitumisläbirääkimiste positsioonides Euroopa Liidule lubadusi, mis ähvardavad paljusid Eesti ettevõtteid pankrotiga ja Eesti rahvast paljude töökohtade kaotusega, kui valitsus ei esita juba enne uue riigieelarve ettevalmistamise protsessi algust konkreetset ja reaalset investeeringute rahastamise kava. Sellega seoses palun vastata järgmistele küsimustele. 1. Kui suured (millise maksumusega) investeeringud ja milliseks tähtajaks tuleb Eestis teha, et täita Euroopa Liidus kehtestatud tingimusi keskkonnakaitses, tarbijakaitses, tööohutuses ja muudes valdkondades? 2. Kui suur on hinnanguliselt Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks vajalike investeeringute maht ja millise tähtajaga tuleb need teha põllumajanduses, tööstuses, transpordis, energeetikas ja muudes majandusharudes? 3. Millistest allikatest rahastatakse Euroopa Liidu tingimuste täitmiseks vajalikke investeeringuid eri majandusharudes, see tähendab, millise osa investeeringutest peavad rahastama ettevõtted ise, kui suure osa investeeringutest saab rahastada Eesti riigi vahenditest, Eesti riigi abil, kui suured on Euroopa Liidu toetused nõutavate investeeringute tegemiseks? 4. Millistest allikatest ja millal rahastatakse Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks vajalikud investeeringud põllumajanduses, kus kuni 2006. aastani tuleb hinnanguliselt investeerida kaheksa miljardit Eesti krooni? Ma rõhutan veel kord: see majandusharu on olnud pidevalt kahjumis ja nendel ettevõtetel ei ole akumuleerunud vahendeid investeeringuteks. Investeeringud on aga hiigelsuured. Praegused investeerimismahud on kordades väiksemad, kui vaja oleks. 5. Kas valitsusel on kindel informatsioon, et Eesti ettevõtted suudavad katta nende kanda jääva osa vajalike investeeringute rahastamisest Eesti valitsuse poolt Euroopa Liiduga kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadeks? Rõhutan lõpuks veel kord, et olen püüdnud neile küsimustele vastust saada juba enam kui poole aasta jooksul, eelmise aasta septembrist saadik. Euroopa Liiduga peetavad läbirääkimised hakkavad ju sisuliselt lõpule jõudma või vähemalt väidab valitsuskoalitsioon, et nad hakkavad lõpule jõudma. Samal ajal ei ole aga suudetud vastata konkreetsetele küsimustele, kuidas Eesti riik teeb neid investeeringuid, mis on ühelt poolt meile küll kasulikud, meil oleks neid investeeringuid tarvis, kuid teiselt poolt võivad nad meile osutuda üle jõu käivaks seoses mõningate majandusharude äärmiselt raske majandusliku seisuga. Eriti problemaatiline on olukord põllumajanduses. Põllumajanduse raskustes on süüdi eelkõige Euroopa Liit, kust lähtuv ebaaus kaubandus ongi tinginud selle majandusharu taandarengu ja kahjumisse jäämise. Küsimused on äärmiselt pakilised ja ma loodan, et me saame sisulised konkreetsete arvudega vastused eri valdkondade, eri majandusharude ja eri rahastamisallikate kohta. Aitäh teile!

Tänan, Janno Reiljan! Härra peaminister, palun teid kõnepulti arupärija esitatud küsimustele vastama!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liige! Teie arupärimist saades olin ma rõõmus kõigepealt sellepärast, et meil õnnestub Riigikogu kõnepuldis sellest väga olulisest teemast rääkida ning selle üle mõtteid vahetada. Samal ajal olen ma ka natukene õnnetu, sest teie arupärimisest paistab selgelt välja soov näidata Euroopa Liiduga liitumisega seonduvat lisakuluna, mitte aga lisavõimalusena. Mulle tundub, et meil oleks viimane aeg aru saada, et kõik see, mida me Euroopa Liiduga liitumiseks valmistudes teeme, on ühtlasi see, mida meil tuleb teha, et ületada mahajäämus arenenud riikidest. Aga mahajäänud me oleme, seda teame me kõik. Peame ühtlasi tunnistama ka seda, et Euroopa Liitu integreerumine on meie jaoks üks paremaid võimalusi tegelikult oma olukorda parandada ning edasi liikuda, sest Euroopa Liit on meie arenguprojektid n-ö omaks võtnud, olles nõus kandma väga märkimisväärset osa kulutustest, tehes seda suuremas ulatuses, kui me ise suudaksime teha. Euroopa Liidu toetuste varal saame me umbes neli korda kiiremini ületada 50-aastase mahajäämuse keskkonnakaitses, tarbijakaitses, tööohutuses ja paljudes teistes valdkondades. Vastates teie küsimustele, toon ma mitmest valdkonnast näiteid selle kohta, kuidas me tihtipeale üritame ise Euroopa Liitu integreerumise kuludena kirjeldada kulusid, mida Eesti riik ise, aga ka Eesti ettevõtjad oma kaasmaalastele tegelikult võlgu on. Olgu siis veel kord selgelt välja öeldud see ja loodetavasti jääb see nüüdsest ka niimoodi kõlama: eelkõige tulenevad meie riigi suured kulud eelmisel kümnendil ja järgmisel kümnendil meie jaoks mahavisatud ajast, sellest, et meil on seljataga 50 aastat kõrvalolekut normaalsest majanduslikust ja tehnoloogilisest arengust. Kas me tahame rajada moodsaid prügilaid euroliitu saamiseks või selleks, et oma kodanike heaolu ja keskkonna olukorda parandada? Ma arvan, et viimane vastus on õige. Kas tootmisprotsesside muutmine keskkonnasõbralikuks toimub mõne brüsseliidi tervise hoidmise huvides? Ei, see toimub meie enda rahva huvides. Tegelikult, hakates kokku võtma neid kulusid, mis on seotud eurointegratsiooniga, selgub, et need on peamiselt seotud infovahetuskuludega ja asjaajamise koordineerimise kuludega Euroopa Liidu sees. Need kulud tuleb meil katta sisemise efektiivsusvara arvel. Ülejäänud arenguväljaminekud, ma rõhutan, arenguväljaminekud, seega ühekordsed kulud tehnoloogilise protsessi tänapäevastamiseks selle sõna kõige laiemas tähenduses, kulud, mida tehakse Eesti eduka arengu jätkamise nimel, on meie jaoks nagunii vältimatud, eluliselt vajalikud väljaminekud. Tuletan meelde, et Eesti riik on viimased kümme aastat teinud suuri strukturaalseid ümberkorraldusi, aga seni oleme me põhimõtteliselt pidanud neid kulutusi katma rohkem ise, kui välja arvata meile juba aastaid Euroopa Liidu PHARE vahenditest eraldatud toetused. Nüüd on see muutumas või juba muutunud, näiteks teadus- ja arendustegevuse vallas on Eesti juba teist aastat täiesti võrdne võrdsete seas, osaledes Euroopa Liidu V raamprogrammis täieõigusliku liikmena. Aastal 2000 aktsepteeriti näiteks 67 Eestist esitatud projekti, 40% neist on lepinguni viidud ja see summa on 54 miljonit Eesti krooni. Eesti liitus selle programmiga sellepärast, et teadusmahukas tootmine ja uute tehnoloogiate väljatöötamine ning praktikas rakendatavaks muutmine on ainukene kiirtee heaoluriikide hulka. Eesti julges seda teha, vaatamata sellele, et liitumisega kaasnes teatud kulu, mida me pidime ise kandma, me liitusime sellega, sest me uskusime oma teadlaste ja ettevõtjate konkurentsivõimesse ning meie teadlased ei ole meid alt vedanud. Eesti osalemine selles programmis on olnud edukas, meie teadlased on saanud enda käsutusse märksa rohkem vahendeid, kui Eesti tegi kulutusi programmiga liitumisel. Ma tean, et ma vastan küsimusele, mida arupärija ei esitanud, ja mul on tegelikult kahju, et me neid teemasid arutades ei pea näiteks teadus- ja arendustegevuse valdkonda mainimisväärseks. Me peaksime sellest rääkima, mistõttu palun andestada, et ma seda teemat siin käsitlesin. Minu jaoks on Eesti pääsemine arengu kiirteele innovatsiooni kaudu olulisem tagatis sellele, et elatustase Eestis tõuseb ning meie riik ja rahvas arenevad. Nüüd lähen konkreetsete küsimuste juurde. "1. Kui suured (millise maksumusega) investeeringud ja milliseks tähtajaks tuleb Eestis teha, et täita Euroopa Liidus kehtestatud tingimusi keskkonnakaitses, tarbijakaitses, tööohutuses ja muudes valdkondades?" Käesoleval aastal koostavad Rahandusministeerium, Majandusministeerium ja Eesti Pank keskpikka makromajanduslikku prognoosi. Koostöös teiste ministeeriumidega kirjutavad nad tänavust keskpika arengukava prognoosi, mis fikseerib üldised riigi majanduspoliitika kvantitatiivsed eesmärgid, kavandatavad majanduspoliitilised instrumendid ja struktuursed reformid. Olulise panuse reformide rahastamisel peame seejuures tegema Euroopa Liidule. Arengukava toob nimelt selgelt välja meie enda rahaliste võimaluste piiratuse seoses vajadusega säilitada makromajanduslikku tasakaalu. Võtan nüüd ette alade kaupa. Keskkonnaalaste investeeringute eesmärk, kõige suurem prioriteet on ladestunud jäätmete ohutuks tegemine, tootmisprotsesside muutmine säästlikumaks ja joogivee kvaliteedi parandamine. Investeeringute mahuks hinnatakse 26,6 miljardit krooni kümne aasta jooksul. Sellest moodustavad avaliku sektori investeeringud 14,5 miljardit krooni, sealhulgas on 4,1 miljardit krooni keskvalitsuse investeeringuid riigieelarve ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu, 2,4 miljardit krooni tuleb valla- ja linnaeelarvetest, 5,65 miljardit krooni planeeritakse finantseerida välisabi ning 2,3 miljardit krooni välislaenude arvel. Kandidaatriikide käsutuses on mitmed eelstruktuurifondid: PHARE ja ISPA, liitumisjärgselt avanevad Euroopa Liidu struktuurifondid, mille kasutamise eeltingimus on Eesti-poolse kaasfinantseerimise olemasolu. Juhin tähelepanu, et ka need keskkonnakahjude likvideerimise kulud ja tootmisprotsesside parimale võimalikule tehnoloogiale lähendamise kulud ei ole mitte mingil juhul käsitletavad Euroopa Liitu integreerumise kuludena. Pigem on need kulud, mida NSV Liidu ajal jooksvalt ei tehtud ja mille kandmine on nüüd meie jaoks lihtsalt paratamatu. Palju kogunenud saasta oleks võinud olemata olla, tööstus- ja põllumajandustootmine oleksid ammu võinud olla säästlikumad. Okupatsioonikahjude likvideerimist keskkonnavallas ei maksa ümber sõnastada Euroopa Liidu nõuete täitmiseks. Tänu sellele, et oleme Euroopa Liidu kandidaatriik, saame seda tegevust rahastada mahus, mis meile ilma Euroopa Liiduga liitumise protsessita poleks lihtsalt kättesaadav. Nüüd tarbijakaitsest. Majandusministeeriumi hinnangul on selles valdkonnas keskpikaks prioriteediks efektiivselt toimiv turujärelevalvesüsteem, tarbijate majanduslike huvide kaitse tagamine, nende nõustamine ja teavitamine. Oleme selle töö oma tarbijale võlgu jällegi Euroopa Liiduga liitumise protsessist sõltumatult. Tarbijakaitses lähiaastatel riigieelarvest tehtavad kulutused oluliselt ei kasva, sest vajalikud järelevalveinstitutsioonid on loodud ja tegutsevad. Meil avaneb lihtsalt võimalus teha rahvusvahelist koostööd meie tarbija paremaks nõustamiseks ja kaitsmiseks. On kindel, et Eesti tarbijad saavad heaoluriikide tarbijakaitsekultuurist edaspidi järjest enam osa, mistõttu sellel alal mingeid erilisi suuri lisakulutusi ei ole vaja teha. Samal ajal on ilma igasuguse Euroopa Liidu kontekstita tarbijakaitse põhieesmärk tagada olukord, et turule jõuaksid ainult ohutud tooted. Selleks on vajalikud ettevõtete investeeringud ohutusnõuetele vastava ning konkurentsivõimelise kauba tootmiseks. Kui suures mahus ettevõte investeeringuid peab tegema, et toota ja müüa kvaliteetset kaupa, sõltub ettevõtte senisest majanduslikust tegevusest ja eesmärkidest. Seetõttu ei ole kahjuks võimalik eraldi välja tuua ettevõtete tarbijakaitsekulutusi, nagu see oli võimalik keskkonnakaitse puhul. Sama kehtib ka tööohutusnõuete kohta. Me ei tohiks oma riiki ja tööandjat nõnda alavääristada, et väita, nagu oleks tööõnnetuste vältimine ja tööohutus meile peale surutud teema, nagu oleks meile endile ja kõigile meie töösturitele see täiesti ükskõik. Olen mures sellepärast, et me üldse võiksime sellist teemat niimoodi käsitleda või sellele nii läheneda, sest ma arvan, et tööõnnetuste vältimine on eesmärk, mille me peame saavutama igal juhul, ükskõik, kas me oleme Euroopa Liidus või mitte. "2. Kui suur on hinnanguliselt Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks vajalike investeeringute maht ja millise tähtajaga need tuleb teha põllumajanduses, tööstuses, transpordis, energeetikas ja muudes majandusharudes?" Säästliku ja efektiivse põllumajandustootmise väljaarendamine vastavalt maaelu arengukavale esitab tõesti üsna suuri nõudmisi nii põllumajandustootmises kasutatavate masinate kui ka hoonete kohta. Keskkonnakaitse, tauditõrje või sanitaarse olukorra aspektist tuleb erilist tähelepanu pöörata väetishoidlatele, silohoidlatele, kemikaalihoidlatele, sõnnikumajandusele, vasikate ja sigade laudapinna suurusele, piimatootmisfarmide hügieenile. Euroopa Liidu abi meie põllumajandussektori tänapäevastamiseks on kolm korda suurem kui summad, mida Eesti ilma liitumisprogrammita saaks sinna panustada. Vastavalt toiduseadusele peavad kõik Eestis tegutsevad ettevõtted 1. jaanuariks 2003 vastama nõuetele, mis on samad kui igas teises arenenud riigis, sealhulgas Euroopa Liidu riikides kehtivad. Piimatööstuses on suur osa vajalikke investeeringuid juba tehtud, lihasektoris kahjuks veel mitte. Ettevõtjate endi hinnangul on ligikaudu 30% investeeringutest lihasektoris seotud tapatööstusega. Need nõuded on sätitud selliseks, et meie töötlejad ei saaks meie tootjate ettevalmistatud korralikku ja puhast eesti maitsele vastavat, Euroopa Liidu mõistes enamasti mahetoodangu nimetuse alla mahtuvat toidukaupa teel meie toidulauale sedavõrd moonutada, et sellest mahedast ja keemiavabast iseloomust midagi järele ei jääks. Euroopa Liidu nõuete täitmisega kaasnev kohustus energeetikas on 90 päeva vedelkütuse miinimumvaru moodustamine, milles riigi osa oleks 30 päeva varu. Selle kohustuse täitmiseks vajalikud kulutused moodustavad soetuskuludena 536,8 miljonit krooni hetkehindades ja aastaste hoidmiskuludena 86,5 miljonit krooni samuti hetkehindades. Varu moodustamiseks on taotletud üleminekuperioodi aastani 2010. Jällegi olen ma seisukohal, et Euroopa Liidu nõue juhib vaid tähelepanu meie enda riigi vajadusele. Julgeolekuvaru on riigile, kes põhiliselt tarbib oma mitte just alati kõige rahulikuma naabri tarnitavat vedelkütust, tõepoolest julgeolekuvaru, see pole mõttetu käibevahendite kinnihoidmine. Tööstuse investeeringuvajaduse konkreetsem osa, nagu öeldud, on seotud keskkonnanõuete täitmisega, mis toob kaasa kõige suurema investeeringuvajaduse energeetikasektoris ning ehitusmaterjalitootmises. Mis puudutab tööohutust ning toodangu kvaliteeti, siis selle kohta väljendasin ma oma seisukohti juba vastuses esimesele küsimusele. See on pidev arenguprotsess, millest Euroopa Liidu nõuetest tingitud kulutusi ei ole otstarbekas eraldi otsida. "3. Millistest allikatest rahastatakse Euroopa Liidu tingimuste täitmiseks vajalikke investeeringuid eri majandusharudes? Millise osa investeeringutest peavad rahastama ettevõtted? Kui suure osa investeeringutest saab rahastada Eesti riigi vahenditest ja kui suur on Euroopa Liidu abi investeeringute tegemiseks?" Lisaks Eesti riigile toetab meie ettevalmistusi Euroopa Liiduga liitumiseks teatavasti Euroopa Liit abiprogrammi PHARE ning eelstruktuurivahendite SAPARD-i ja ISPA kaudu, toetades investeeringuid põllumajanduse ja maaelu arendamiseks ning transpordi- ja keskkonnainfrastruktuuri rajamiseks. Suur osa arenguväljaminekutest jääb loomulikult ka erasektori kanda, rahvusvahelises konkurentsis püsimine on nende otsene huvi ja eesmärk. Investeeringuvajaduste analüüse on tehtud eri sektorite kohta, kuid kahjuks mitte kõigis valdkondades. Ilmselt tuleb siin põhjust otsida ka meie analüütilise potentsiaali vähesuses. Uue teaduspotentsiaali juurdekasv on olnud paratamatult aeganõudev protsess. Näiteks, kui me vaatame põllumajandust, siis ainukene tõsiselt võetavaks peetav uurimus selles valdkonnas on Janno Reiljani "Eesti põllumajanduse areng ja konkurentsivõime Euroopa Liiduga ühinemise eel", mis on ilmunud Tartus 2000. aastal. Olulisemad investeeringuprojektid, mille kiiret elluviimist toetab Euroopa Liiduga liitumise otsus, leiavad kajastamist riiklike investeeringute programmis aastateks 2001-2004. Selleks, et neid eesmärke saavutada, on alates 2000. aastast kuni liitumiseni võimalik Euroopa Liidu Komisjonilt taotleda abi kolmest eelstruktuurivahendist: aastas keskmiselt SAPARD-ilt 190 miljonit krooni, ISPA-lt 325-570 miljonit krooni ja PHARE-lt 375 miljonit krooni. Niisiis saame väita, et eriti avalikus sektoris annab Euroopa Liiduga liitumise protsess võimaluse katta suure osa vaeginvesteeringute kompenseerimisest Euroopa Liidu vahenditega. Samuti saab erasektor otsest tuge Euroopa Liidu eelstruktuuri- ja struktuurifondidest. Oleks korrektsem öelda, et Euroopa Liiduga liitumise programm võimaldab meile lisaressursse, likvideerimaks keskkonnakaitse, tarbijakaitse ning tööohutuse vallas esinevat poole sajandi pikkust investeeringuvaakumit. "4. Millistest allikatest ja millal rahastatakse Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks vajalikud investeeringud põllumajanduses, kus kuni 2006. aastani tuleb hinnanguliselt investeerida kaheksa miljardit Eesti krooni?" Eesti põllumajanduse arengustrateegias fikseeritud eesmärkide saavutamiseks on aastateks 2001-2006 kavandatud investeeringuvajaduseks tõesti umbes kaheksa miljardit krooni, kuid tõdeme, et osaline puudujääk siin ei saa olla takistuseks Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga. Pigem mõõdab see summa jälle meie mahajäämust ja vaeginvesteeringuid. See, et need summad praegu ikkagi veel nii suured on, näitab üsna selgelt, et ilma Euroopa Liidu toetuseta ei ole me sellele sektorile suutnud tagada vajalikke arenguvõimalusi. Vaadates kõike seda, mis puudutab ka põllumajanduse tegevuskava, tuleb veel kord tõdeda, et tegemist on projektiga, millest on loota tulemust juba selle osade elluviimisel. Ka selle programmi elluviimisel on meil tõsine alus loota SAPARD-i programmi rahale. "5. Kas valitsusel on kindel informatsioon, et Eesti ettevõtted suudavad katta nende kanda jääva osa vajalike investeeringute rahastamisest Euroopa Liiduga kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadeks?" Me oleme seda protsessi käivitades ja läbirääkimisi pidades olnud ettevõtetega pidevas kontaktis ja pidevalt konsulteerinud. Need projektid või need investeeringud, mis tuleb teha, on vajalikud nende enda konkurentsivõime hoidmiseks ning edendamiseks, seetõttu arvan ma, et huvi nende tegemiseks on olemas nii riigil kui ka ettevõtjatel endil. Aitäh!

Tänan, härra peaminister! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Arupärija Janno Reiljan, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Teie nõunikud ei saanud ilmselt minu küsimustest aru ja seetõttu olete te kulutanud väga palju aega jutule, millel ei olnud minu küsimustega kõige vähematki seost. Keegi ei vaidle vastu sellele, et need investeeringud on hädavajalikud, kuid rahandusminister laiutab siin meie ees igal eelarve arutamisel käsi, ta tunnistab kulutuste vajadust, kuid teatab, et raha ei ole. Täpselt samasuguses olukorras on paljud ettevõtted, kes tunnistavad investeeringute vajadust, mõistavad nende tegemise tähtsust, kuid neil ei ole vahendeid, laenu neile ei anta. Investeeringute puhul ei saa me rääkida niiviisi, et kui meil on kümme krooni ja juurde antakse 1000 krooni, siis me saame olulist abi, kui investeeringuvajadus on 10 000 krooni. Minu küsimus teile on veel kord: kas on olemas kompleksne hinnang investeeringutele ja nende katteallikatele või ei? Teie esinemisest ma kahjuks sellist kompleksset hinnangut ei kuulnud, ma kuulsin, et lisaks sellele, mis meil on, saame me Euroopa Liidust nii- ja niipalju olulist abi, aga seda, kas meil üldse on, ma teie käest ei kuulnud. Niisiis, ma tahan teie käest kuulda, mis meil on, sest see, mis lisaks tuleb, on köömes sellega võrreldes, mis meil endil investeerida tuleb.

See, millised on Eesti riigi võimalused investeeringuid teha, on paika pandud riiklike investeeringute programmis aastateks 2001-2004. Mitmel alal, eriti keskkonnakaitses, on seda programmi pikendatud vastavalt üleminekuperioodile, mida me oleme taotlenud. Need programmid on valitsuses heaks kiidetud, järelikult peavad meil need investeeringuvõimalused olema.

Tänan! Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Minu küsimus puudutab arupärimise teemat üsna külgepidi, aga kuna te suures osas vastasite küsimustele, mida polnud esitatud, siis ma võtan vabaduse selle küsimuse esitada. Nimelt, kõik need investeeringud on kindlasti vajalikud ja on tore, kui Euroopa meid abistab, küll aga võib väga hõlpsasti juhtuda, et me Euroopa Liidus kandidaadiseisusest kaugemale ei jõuagi, millest minul kui eurooptimistil oleks väga kahju. Ma sain teist aru, kui te seda suhteliselt reibast teksti üsna mureliku moega lugesite. Ma viitan muidugi sellele, et tendents rahva suhtumises Euroopa Liitu on väga selgelt minemas allamäge ja sellele on ajakirjanduses leitud kaks võimalikku põhjust. Esiteks see, et mitmed nõudmised käivad meile mitmes elusektoris üle jõu, näiteks on toodud koolisööklaid ja maapoode. See võib olla rahva pahameele põhjus. Teine põhjus, mis minule tundub võib-olla tõenäolisemgi, on see, et Vabariigi Valitsuse ja mitme ministri maine on väga nigel ning nende seotus kõikvõimalike skandaalidega tõmbab alla rahva usaldust kõige suhtes, mida valitsus teeb, kaasa arvatud läbirääkimised Euroopa Liiduga. Sel juhul tuleks minu arvates läbirääkimiste või rahvahääletuse tulemuse päästmiseks valitsusel võib-olla üldse ametist lahkuda. Aga minu küsimus on järgmine: kummaga neist tõlgendustest te nõustute, kui te emma-kummaga nõustute, ja kui ei, siis milline on teie tõlgendus? Mis on põhjus?

Aitäh! Ilmselt on põhjusi väga mitmeid. Kui ma vastaksin natuke naljatades, siis võiksin ütelda, et kuna eelmisel aastal samal ajal oli analoogiline langus, siis on Eesti rahval talve lõpp lihtsalt selline natukene süngete mõtetega periood. Kuid ma ei arva, et sellest küsimusest nii hõlpsalt pääseb. Kindlasti on siin väga erinevaid põhjusi. Kuid ma toon veel ühe üldise põhjuse juurde. Miks meil peaks Eestis olema mõtet arvata (me ise peame ennast sisuliselt ja mõtteliselt kuuluvaks põhjalasse), et meie suhtumine Euroopa Liitu peaks olema teistsugune kui soomlastel, rootslastel või taanlastel? See on täpselt samasugune. Mulle tundub, et me oleme oma neutraalses hoiakus tegelikult sinna maailma sisenenud kiiremini, kui me seda ise oleme tähelegi pannud.

Tänan! Kolleeg Tiit Tammsaar.

Tänan, härra esimees! Härra peaminister! Mina küsin ka põllumajandusinvesteeringute kohta. Jutt on ikkagi miljarditest. Mina ei saa ühest asjast aru. Igal aastal rahvuslik koguprodukt suureneb, veidike küll, aga suureneb. Eelarve ka suureneb, kuid kahjuks põllumehele eraldatavate toetuste üldsumma väheneb, kapitalitoetus näiteks jäeti hoopis ära. Võrreldes 1998. aastaga on toetused vähenenud keskeltläbi poole võrra. Mina küll ei saa aru, mis nipiga need kaheksa miljardit krooni järgmise viie aasta jooksul põllumajandusele võiksid kohale jõuda, seda enam, kui me teame, et kolmandat aastat räägitakse mingist taevamannast nimega SAPARD ja tänaseks, ma usun, teame me mõlemad väga hästi, et suure tõenäosusega seda ka sellel aastal üldse ei tule või kui, siis jõuludeks ehk näärikuuserahaks. Nii et mina küll aru ei saa, millest on ikkagi tingitud selline suhtumine põllumehesse. Te jätate ära ka need, ütleme, väikesed toetused. 100 miljonit kapitalitoetusteks igal aastal oli kujunemas juba tavaks, kuid te jätate isegi need ära. Kuidas te saate rääkida ja kiita, et me taotleme Euroopa Liidust 900 000-tonnist piimakvooti, kui meil on praegu tegu 600 000 tonni kokkusaamisega? Mis nipiga te saavutate need tonnid ja need tuhanded? Kust see raha tuleb?

Selle küsimuse vastusel on jälle mitu otsa. Kui ma hakkaksin pihta tagantpoolt, siis peaksin ütlema, et see, millega valitsus on kindlasti omalt poolt seda sektorit toetanud, on turgude avamine. Vaadates neid samme, mis on astutud, ja ka tulemusi, siis meie põllumajandustoodete eksport Euroopa Liidu turgudele, võimalused oma toodangut müüa ning selle pealt ka teenida on siiski selgelt kasvanud, mida näitab, mis seal salata, üldine tulukus sellel alal. See on kindlasti positiivne. Teiselt poolt on olemas SAPARD-iga seotud probleemid. Ma siiski sõnastan teie kindla teadmise ümber: vastupidi, ma olen üsna veendunud, et SAPARD sellel aastal käivitub. On loomulikult kahestusväärne, et see eelmisel aastal ei toimunud. Aga see raha, nagu te teate, ei ole kuskile kadunud, vaid makstakse välja koos käesoleva aasta SAPARD-i programmi rahaga. Eelnõu, mis selle finantslepingu tagab, peaks minu teada juba olema Riigikogu menetluses. Valitsuses ta igal juhul mõni nädal tagasi oli.

Tänan! Kolleeg Andres Varik.

Tänan, härra juhataja! Härra peaminister! Ma kuulasin huviga teie vastuseid esitatud küsimustele. Tegelikult ütlen ka mina, et ilmselt te pole aru saanud küsimuse sisust. Kolleeg Tammsaar rääkis SAPARD-ist. Tuleb arvestada, et enne tuleb investeering teha, kui SAPARD-ist saab raha maksma hakata. Aga see selleks. Mul on hea meel, et te ei ole vaidlustanud, et põllumajandussektorisse on tarvis selle lühikese ajaga teha kaheksa miljardit krooni investeeringuid, et olla vastavuses Euroopa Liidu nõuetega. Vastuseta jäi ainult see, kui palju tegelikult nendest kaheksast miljardist aitab investeerida Eesti riik, kui palju Euroopa Liit ja kui palju tootjal endal tuleb investeerida. Äkki te suudate seda öelda? Te vihjasite väga headele programmidele. Võib-olla on teil tõesti need programmid olemas, aga meie ei tea.

Aitäh! Ma veel kord rõhutan, et kui me räägime kaheksast miljardist kroonist, siis on tegemist summadega, mis on põllumajanduse arengu strateegias fikseeritud üldiste eesmärkide saavutamiseks. Euroopa Liiduga ühinemiseks ei ole sellist summat vaja. Euroopa Liiduga on võimalik ühineda tunduvalt väiksema summa puhul, kuid kui me räägime üldse põllumajandussektorist, siis see on natukene teine jutt. Tuletan meelde ka seda, et kaheksast miljardist kuus on ette nähtud kas ühisteks investeeringuteks või SAPARD-i programmist toetatud investeeringuteks masinapargi täiustamiseks, masinapargi uuendamiseks jne. See on suurem osa kogu vajadusest. Ülejäänud osas on võib-olla kõige suurem probleem minu vastustes juba mainitud tapatööstus ja ka jäätmete käitlemise tööstus. See on ala, kus ka riigil tuleb väga aktiivselt ja kiiresti tegutseda, et neid investeeringuid teha, sest on selgelt näha, et lootmine ainult erasektorile või põllumeestele endile paneks neile üle jõu käiva koorma ja riik peab omalt poolt midagi ette võtma. Need investeeringud kõiguvad eri hinnangute alusel 600 miljoni ja 200 miljoni krooni vahel.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Peab nõustuma härra Reiljani hinnanguga, et nõunikud, ja võib-olla tuleb tunnistada, et ka vastaja, ei ole vist küsimusest päris aru saanud. Kui arupärimist lugeda, siis ei jää kahtlust, et selle teemaks on Eesti majanduse investeeringute vajadus ja investeerimisvõime ning vastavalt sellele on ka küsimused formuleeritud, aga vastused olid kuidagi teistpidi. Seetõttu püüan ma küsida ühe alalõigu kohta. Jutt on siin nii Eesti riigi, see tähendab eelarve, erasektori kui ka Euroopa osast investeeringute rahastamisel. Kas te oskate öelda, milline on Eesti majanduse oma investeerimisvõime üldse? Ma küsin kahte asja: milline on vajadus ja milline on investeerimisvõime majandusel endal, sealhulgas põllumajandusel? Kui palju suudetakse ise aastas investeerida?

Aitäh! Kõigepealt, kui tulla tagasi küsimuste juurde, siis otseselt küsiti ainult Euroopa Liidu nõudmiste täitmiseks vajalikke investeeringuid kõikidel aladel. Olen teile vastanud, et sellele on eeltoodud põhjustel suhteliselt võimatu vastata, sest tegemist on lihtsalt valdkonnas vajalike investeeringutega. Mulle tundub, et ka arupärija ise nõustub sellega. Kui te mult midagi küsite, siis ma vastan konkreetselt küsimusele. Praegu on mult küsitud, nagu arupärimises selgelt kirjas on, Euroopa Liidu esitatavate tingimuste täitmiseks vajalike investeeringute suurust ja rahastamise allikaid. Olen üritanud teile korduvalt selgitada, et küsimus on hoopis selles, kas meil õnnestub oma majandust edasi viia tänu integratsioonile Euroopa Liitu, asi pole vastupidi, et me peaksime Euroopa Liitu saamiseks midagi maksma. Tulles nüüd konkreetselt teie küsimuse juurde, mis puudutab riigi investeerimisvõimet, siis ma usun, et mõne aja pärast, paari nädala jooksul peaks saama kokku pikem majandusprognoos. Siis on võimalik teile seda ka täpselt öelda. Need numbrid muutuvad ja seetõttu vaatame me oma prognoose igal aastal uuesti läbi, et panna investeerimisvõime tervikuna riigi poolt paika. Milline on jaotus alade vahel, see sõltub ühe või teise aasta eelarve prioriteedist ja valikutest, mida siinsamas Riigikogu saalis tehakse. See on meie enda ühiselt langetatud või langetamata jäetud otsuse tulemus.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Väga austatud härra peaminister! Vastuses arupärimisele te nimetasite, et Eesti rahva elatustase hakkab Euroopa Liitu jõudes ilmtingimata oluliselt tõusma. Minul kui sotsiaaldemokraadil on seda väga-väga meeldiv kuulda. Ma arvan, et ka rahvas ootab eelkõige seda, millal keskmine palk kasvab, millal pensionile juurde pannakse, millal inimene suudab raviteenuseid osta ja kõike sinna juurde kuuluvat. Selles kontekstis tahan ma peaministrilt küsida, lähtudes arupärimise struktuurist, kui palju peaksid kasvama Eesti Vabariigi riigieelarves ravikindlustuseks ja sotsiaalkulutusteks minevad summad, selleks et täita Euroopa Liidu normatiive, juhul kui nad olemas on, või jõuda Euroopa keskmisele tasemele, juhul kui neid normatiive ei ole. Kuhu peab jõudma selle lihtsa inimese keskmine, selleks et jõuda Euroopa Liidu tasemele? Vaadates arupärimise punkte 3 ja 5, tahan küsida, kui palju sellest rahast tuleb Euroopa Liidu abifondidest ja kui palju peab Eesti valitsus välja käima. Ja lõpuks: kas Eesti ettevõtlus on suuteline sellist sotsiaalmaksu summat eelarvesse kandma, et kõiki neid vajadusi Eesti eelarve kaudu täita?

Aitäh! Sotsiaalalal ei ole olemas norme, mida me rahalises väärtuses peaksime saavutama või milleni jõudma. Loomulikult on meie eesmärk kõigepealt jõuda Euroopa keskmisele tasemele, aga tuleb tunnistada, et vahemaa, härra Toomsalu, on nende 50 aastaga väga-väga pikaks kujunenud. Omal ajal, aastal 1940, ei olnud see mitte nii pikk, aga vahepealsed 50 aastat kommunistlikku võimu on teinud siin ikkagi väga suure vahe sisse. Midagi pole parata. Seetõttu ei julge ma praegu ilmselt ennustada, millal me jõuame keskmisele tasemele. See sõltub eeskätt Eesti riigi enda arengukiirusest, teiselt poolt sõltub see ka Euroopa Liidu arengukiirusest, sest edasi liikudes peame me arvestama, et Euroopa Liidu keskmine tase liigub meilt kogu aeg eest ära. See on samuti tõsiasi. Aga vaadates neid võimalusi, mis meil on tänu Euroopa Liidu abile oma majanduse arendamiseks eri aladel, kas infrastruktuuri arendamiseks või kas või teadus- ja arendustegevuse jaoks, mis on minu meelest üks prioriteete, siis on täiesti selge, et see toob Eestisse rohkem raha ja see võimaldab meil suurendada nii sotsiaalset turvalisust kui ka elanike sissetulekut. Siin ei ole mingit kahtlust. Ei julgeks olla ennustaja, et ütelda välja mingeid kindlaid aegu. Neid numbreid on pakutud väga erinevaid, alates 20 aastast kuni 50 aastani. Arvan, et see, kui pikk see ajavahemik on, on väga paljuski meie endi kätes.

Tänan! Arupärija Janno Reiljan, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Teie vastused lähevad järjest kummalisemaks. Te väidate, et areng on tagatud juba sellega, kui arenguprogramm on koostatud. Mina kui majandusteadlane tean kindlalt, et areng on tagatud alles siis, kui arenguprogrammidele on tagatud finantsid. Enne ei ole mitte midagi tagatud. Programm ei taga iseenesest mitte midagi. Keegi on teile valesti ette lugenud maaelu arengukava. Selle põllumajandusosas ei mainita kaheksat miljardit krooni seoses unistustega muutuda euroopalikuks, vaid seal on selgelt öeldud: selleks, et täita Euroopa Liidu nõudmisi, on selles valdkonnas tarvis teha niipalju investeeringuid, teises valdkonnas niipalju ja kolmandas niipalju. Piimatootmises, mitte -töötlemises, tuleb investeerida hinnanguliselt kolm miljardit, poolteist miljardit läheb sõnnikumajanduse euroopalikule tasemele viimiseks, seda sel lihtsal põhjusel, et Euroopa Liit seda nõuab. Meil toodetakse ka praegu piima, kuid piimatootmise tingimused nõuavad veel poolteist miljardit, sest tootmistingimused ei vasta Euroopa Liidu nõudmistele, kuigi piim iseenesest on olemas ja seda toodetakse. Kas te, härra peaminister, saate aru, et piimatootmises on tarvis leida kolm miljardit krooni investeeringuteks Euroopa Liidu nõudmiste tõttu? Kui me neid ei leia, siis lähevad need ettevõtted pankrotti, sest Euroopa Liidus ei ole võimalik müüa toodangut, mis ei ole toodetud Euroopa Liidus kehtivate nõuete kohaselt. Kui me neid kolme miljardit ei leia, siis oleme majandusharu põhja lasknud. Kas te, härra peaminister, sellest saate aru?

Aitäh! See, et neid summasid vaadeldakse ja siin tõsiselt vaieldakse, on samuti fakt, ei ole midagi parata. Ei julge mina praegu raudselt kinnitada, et see summa, mis on põllumajandusprogrammis ühe või teise eesmärgi võib-olla ka pikemaajaliseks täitmiseks ette nähtud, on täpselt nii- või naasugune. See on samuti protsess, mis toimub ajas, seal on üleminekuperioodid ja paljud teised asjad. Kõigepealt lõpetame läbirääkimised ära ja siis suudame ka siin täpsemalt oma eesmärke paika panna. Mis puudutab aga investeeringuvajadust, siis arvan ma, et kui vajadused on väga selgelt paika pandud, siis tuleb meil siin Riigikogu saalis neid küsimusi arutada. Sellest ei pääse ei üle ega mööda ja arutada tuleb neid suhteliselt kiiresti. Samal ajal on selge, et neid investeeringuid nii suures ulatuses, kui neid vajalikuks ja võimalikuks peetakse, arvestades kaasfinantseeringute summasid, on meil võimalik teha ikkagi ainult koostöös Euroopa Liidu endaga, mistõttu seesama paljuräägitud SAPARD-i programm on siin tegelikult ainus võimalus.

Tänan! Viive Rosenberg, ma loodan, et te nõustute, et peaminister lihtsalt ei jõua enam esitatud küsimustele vastata. Aitäh, härra peaminister! 20 minutit küsimuste esitamiseks sai täis. Kas arupärija Janno Reiljan kasutab ära oma õiguse viieminutiliseks kõneks puldist?

Aitäh, härra peaminister, vastuste eest, kuigi vastuseid esitatud küsimustele ma ei saanud, kuid ka vastamata jätmine on selge vastus. Ei ole tarvis imestada, et vastuseis Euroopa Liidule Eestis kasvab. See kasvab edaspidi veelgi. Kui peaministri nõunikud ja härra peaminister ei saa aru Euroopa Liidu nõudmistest ja sellest, kui suuri summasid meil nende nõudmiste täitmiseks vaja läheb, siis ettevõtjad saavad sellest aru. Kohtudes ettevõtjatega olen saanud aru nende põhimurest, et valitsus annab läbirääkimistel lubadusi, et põllumajandustootmine, tööstus, teenindusvaldkond, keskkonnakaitse vastavad kindlatele nõuetele. Nendele nõuetele vastamine on tõepoolest Euroopa Liitu kuulumise eeltingimus. Kuid see, mis maksab nende valdkondade nõuetele vastavusse viimine, oleks nagu kellegi teise asi. Valitsus lubab, et nõudeid täidetakse, ja teatab, et programmid olevat vist olemas, ilmselt siis leitakse ka raha, tuleme Riigikogus kokku ja arutame. Mida me arutame, kui me ei saa vastust küsimusele, kui palju raha on vaja, kui me ei saa selget informatsiooni, kust kohast see raha tuleb, ega saa aru kohustusest, mis lasub ettevõtjal, sellest, kas ta suudab seda täita, kui me ei saa aru kohustusest, mis lasub riigil ja mida meie peame järgmisel eelarve arutamisel otsustama? Selleks et otsustada, kui palju näiteks järgmises eelarves suunata põllumajandusse investeerimistoetusi, peaksime teadma, kui suure osa nendest nõudmistest, mida talle esitatakse, suudab täita piimatootja, lihatootja, teraviljatootja, kui suured investeeringud suudab ta ise välja panna ja kui suure osa saab ta toetusena Euroopa Liidust. Vahe tuleb kahjuks katta meil riiklike toetustena ükskõik millises vormis, on selleks siis laenud, pikaajalised laenud, otsetoetused või toimub see mingis muus vormis, kuid seda tuleb teha, et ettevõtlust mitte põhja lasta. Me esitame koolisööklale nõudmise olla euroopalik. See on suurepärane nõudmine. Me kõik tahame olla euroopalikud. Kuid me jätame raha eraldamata ja koolisöökla pannakse kinni. Kas me nüüd oleme euroopalikud, kui lastel kaob ainuke võimalus süüa saada? Puhtuse pidamiseks ei ole tarvis täita kõiki Euroopa Liidu nõudeid. Aga kui me oleme alla kirjutanud lepingutele, et me täidame just nimelt Euroopa Liidu nõudeid, siis me peame neid täitma, kui me oleme soliidne riik ja kui me tahame üldse riik olla. Vastustest, mis siin anti, jäi kummaline mulje. Ei taheta sisuliselt rääkida Euroopa Liiduga ühinemisest, vaid tahetakse teha mingit võidujooksu peatükkide sulgemises, lubaduste andmise kiiruses ja rohkuses. Kuid meie rahvas ei toitu mitte lubadustest, vaid tal tuleb tööd teha nendes tingimustes, mis me talle välislepingutega ja oma seadustega peale paneme. Oleks väga hea, kui meil oleks inimesi, kes hüppavad kolm meetrit kõrgust, piisaks isegi kahest ja poolest meetrist, et maailmameister olla. Esitame siis nõuded, et kõik, kes üldse kõrgust hüpata tahavad, hüpaku kaks ja pool meetrit, ja teistega me üldse ei räägi, nõrgema tulemusega ei luba me üldse areenilegi. See tähendaks, et meil edaspidi kõrgust enam ei hüpataks. Hüva, kõrgust võib mitte hüpata. Aga kui me teatud tootmisvaldkonnad, eriti põllumajanduse, selliste lubadustega, et me hüppame kolm meetrit kõrgust, kui ise ei saa poolteisest meetristki üle, põhja laseme, siis me laseme põhja oma töökohad. Kuna rahvas hakkab sellest järjest enam aru saama, hääletabki ta Euroopa Liidu vastu. Kõik tehtud kulutused osutuvad asjatuks, kui me valitsuses ja Riigikogus samal viisil jätkame Euroopaga liitumise käsitlemist. Aitäh!

Tänan, Janno Reiljan! On võimalus avada läbirääkimised. Tiit Toomsalu, Ühendatud Rahvapartei volitatud esindajana.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra peaminister! Austatud kolleegid! Ma tänan härra peaministrit väga selge ja väga ausa vastuse eest selle kohta, et meil ei ole Euroopa Liidust abi loota meie sotsiaalse kindlustatuse taseme ülespoole viimiseks, sest Euroopa Liit ei tegele nende probleemidega, vaid see on iga liikmesriigi, iga euroopaliku riigi, ka Eesti siseasi. Selles kontekstis on tähelepanu vääriv härra peaministri kinnitus, et jõudmaks Euroopa Liidu keskmisele tasemele neis küsimustes, vajab Eesti 20-50 aastat. Tahan siin teha ainult väikese remargi. Kui härra peaminister süüdistas kõiges selles 50-aastast nõukogude perioodi, mille lõpuks Eesti oli väga selgelt kujunenud tollase Nõukogude Liidu kõige arenenumaks läänepoolseks eelpostiks, ja nüüd jääb Eesti 20-50 aastaks Euroopa Liidu kõige idapoolsemaks mahajäänud eelpostiks, siis kas see majandus- ja poliitiline strateegia, mis teeb Eesti arengutes panuse vaid Euroopa Liidule, on kõige õigem? Rahvas ootab elatustaseme kasvu, see on punkt üks. Punkt kaks on see, et Euroopa Liit ei anna selles küsimuses meile otse mitte midagi. Punkt kolm on see, et Eesti inimene peab Tammsaare sõnade kohaselt ise oma kahe käega tööd tehes jõudma jõukuse tasandile. Võib-olla oleks vaja juba täna mõelda ka alternatiivsele majanduspoliitilisele arengustsenaariumile, mis võimaldaks Eestil oma kahte töömehe kätt kasutades jõuda kiiremini heaoluriiki, võib-olla sobiks selleks alternatiiviks, nagu sirgeseljalistele norralastele, _veitslastele, liechtensteinlastele, Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesmaa staatus, et me saaksime ühtsesse Euroopa majandusruumi integreeruda kui võrdne võrdsega, mitte aga kui väikeriik. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, Tiit Toomsalu! Jaanus Männik Rahvapartei volitatud esindajana.

Aitäh, härra juhataja! Söandan teha märkuse, et ma ei esine mitte Rahvapartei, vaid Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel. Austatud kolleegid! Härra peaminister! Teema on, ma ütleksin, pööraselt huvitav, sest siiamaani puudub meil sisuliselt valitsuse tasemel adekvaatne majandusanalüüs, ülevaade olukorrast, sealhulgas muidugi majanduse investeerimisvõimest ja -vajadusest. Lõppude lõpuks pole oluline, kas investeerimisvajadus tuleneb Euroopa Liiduga liitumisest või eksisteerib vaatamata sellele. Kuigi siinkohal ja selles kontekstis on see muidugi põhiline, sest kui me soovime liituda ja oleme seda deklareerinud ning kirjutame alla tingimustele, siis järelikult, olles vastutustundlik riik, peame me endale aru andma, kas me oleme selleks võimelised. Aga mitte ainult selles ei ole küsimus, vaid küsimus on ikkagi Eesti majanduse investeerimisvõimes üldse, vaatamata sellele, kas me astume või tahame astuda Euroopa Liitu või mitte. Peab tunnistama, et kui kogu meie poliitika on rajatud n-ö väljast tulijatele ja välisinvesteeringutele, isegi teadmata ja tahtmata teada, kui suur oma sisemaine investeerimisvõime on, ammugi teadmata, kui suur on investeerimisvajadus, nagu ka vastustest selgus, siis on asi ikka väga kurb. Püüan mõne sõnaga käsitleda ühte kõige valusamat valdkonda, põllumajandust. Suuri arve kasutades võiks tuua näiteks niisuguse skeemi. Möödunud aastal oli toiduainete ja põllumajandussaaduste import vabaks ringluseks kuus miljardit krooni, me sõime ja jõime Eestis kõik selle sisse. Samal ajal oli oma impordi maht kolm miljardit krooni. Euroopa Liidu riikidest tuli sellest kuuest miljardist ca neli miljardit krooni. Eestisse eksportides oli Euroopa Liidu riikide eelis sellest neljast miljardist vähemalt poolteist miljardit krooni, sest siia tulles ei pidanud Euroopa Liidu kaupmehed maksma tollimaksu, mida neil kõigisse teistesse riikidesse eksportimisel tuleb maksta. Ma väidan, et selle poolteist miljardit teenis Euroopa Liit Eesti majanduse arvel. Võiks öelda, et niisuguse konkurentsieelisega teenitakse siit aastas poolteist miljardit krooni. Kui me paneme siia kõrvale SAPARD-i programmi või ka ISPA siia juurde, mis kokku on alla poole miljardi, siis on see arv vähemalt kolm korda väiksem ainuüksi põllumajanduses võidetud summast. Kui me räägime investeeringuvajadusest põllumajanduses, siis see on nii, nagu härra Reiljani küsimuses on öeldud, ja kindlasti on see Põllumajandusministeeriumi pakutud kaheksa miljardit asjatundlik hinnang. Mind paneb ainult imestama, milles härra peaminister kahtleb. Kas ta kahtleb Põllumajandusministeeriumi pädevuses? Kindlasti on see õige hinnang. Aastane investeeringuvajadus põllumajanduses on vähemalt poolteist miljardit ja see ei ole mõeldud mitte ainult selleks, et täita Euroopa Liidu nõudeid, vaid see on vajalik sõna otseses mõttes hääbumise vältimiseks. Miljard krooni investeeringuid, miljard kuni poolteist, peataks hääbumise, see ei kasvataks veel midagi oluliselt juurde. Samal ajal on teada, et 1997. aastal, s.o suhteliselt heal aastal, investeeriti põllumajandusse umbes pool miljardit krooni, 1999. aastal aga ainult umbes 200 miljonit, nüüd, kui ka kapitalitoetused on juba kaks aastat kadunud, ca 100 miljonit aastas. Nüüd tähendaks SAPARD-i programm otseselt põllumajandusele vaevalt-vaevalt kapitalitoetuse taseme taastamist, sest 45% SAPARD-i programmist saab ainult suunata põllumajandusse. Nii et olukord on väga troostitu ja perspektiivis ma häid variante ega väljapääsu üldse ei näe. Aitäh!

Aitäh! Andres Varik, palun, sõnavõtt kohalt!

Suur tänu, härra esimees! Härra peaminister! Me oleme sinuga põllumajanduse tuleviku üle vaielnud küll ja küll. Mulle meenub ja ma loodan, et ka sulle meenub see aeg, kui mina olin põllumajandusminister ja sina olid Riigikogu liige. Alatasa esitasid sa mulle siis küsimuse, miks põllumajandusminister ja Põllumajandusministeerium ei taotle uut laenu Maailmapangalt. Olgugi et mina sellega tegelesin, oli küsimus ikkagi Rahandusministeeriumi käes. See üks laen, nii nagu ta oli, igatahes toimis, samuti võttis laenu Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond, mida ma sel ajal juhtisin. Minu teada ei ole teie valitsus põllumajanduse jaoks ühtegi uut laenu taotlenud. Olgugi, et sa lubasid, et kui kord pääsete valitsema, siis lahendate need küsimused. Seega ei ole sa oma lubadust selles suhtes täitnud. Rääkides suurte investeeringute vajadusest, ma märgin, et seda võimalust pole kasutatud. Tõesti, kapitalitoetuse maksmise lõpetasite ära ja samuti osalise kütuseaktsiisi hüvitamise. Mina usun, et kui tõesti tunnetatakse selle sektori vajadust teha investeeringuid, siis on vaja kasutada kõiki võimalusi. Ma loodan selle peale. Tänan!

Tänan, Andres Varik! Kas keegi soovib veel oma arvamust avaldada? Ekraan on tühi. Kas võib läbirääkimised lõpetada? Läbirääkimised on lõpetatud. On lõppsõnavõimalus. Härra peaminister ei soovi sõna. Palun, Janno Reiljan!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Oma eelmises sõnavõtus püüdsin ma selgeks teha, milles on asja olemus. Nüüd pean ma teile teatama, et mul tuleb see arupärimine teile uuesti esitada. Ma ei saa seda muidugi praegu teha, vaid teen seda, nagu reglement ette näeb, alles homme. Ma püüan teile siin selgeks teha, mida küsitakse. Te püüdsite rääkida, et on olemas mingid arenguprogrammid keskkonnakaitses ja põllumajanduses ning nendest tuleb palju raha ja Euroopa Liit aitab meid. Kuid küsimused olid konkreetsed. Kui palju nõuab Euroopa Liidu tingimuste täitmine (nimelt, Euroopa Liit esitab paljudes valdkondades tingimusi, millele Eesti veel ei vasta, võib-olla te teate seda, kui te ei tea, siis küsige järele) investeeringuid? Ma ei kahtle selles, et neid investeeringuid on vaja, kuid küsimus ongi just nimelt selles, mille arvel investeeritakse. Te ütlesite, et põllumajandusse ilmselt ei kulu kaheksa miljardit investeeringuid. Mina esitasin Põllumajandusministeeriumi hinnangu, kes arvas, et kulub kaheksa miljardit. Teie ütlete, et ilmselt ei kulu, teil on nähtavasti parem informatsioon ja te oleksite võinudki selle informatsiooni esitada, mitte öelda, et ilmselt ei kulu kaheksa miljardit, vaid öelda, et kulub nimelt nii- ja niipalju miljardeid ning nende miljardite katteallikad on sellised ja sellised, põllumeeste kasumid on sellised, et nad võimaldavad neil investeerida niipalju, riik annab niipalju, Euroopast tuleb niipalju ning kokku tulebki see summa, mis tingimuste täitmiseks tarvis on. Tööstuses täpselt samamoodi. Mitte selles ei ole asi, kas Euroopa aitab meid rohkem või et Euroopa on kasulik või hea või tore, maailm on üldse tore, isegi ilma Euroopata, küsimus on selles, kuidas neid konkreetseid arenguprogramme finantseeritakse. Proovige leida mõni nõunik, kes saab aru, mis asi on rahaallikas ja kuidas rahaallikatest vahendite kättesaamine käib. Niikaua, kuni Euroopa Liit ei ole teatanud, et nii ja nii suured summad on teie käsutuses selleks ja selleks, ei saa me öelda, et Euroopa on rahaallikas, alles pärast seda saame me Euroopa rahaga arvestada. Kuni ta seda teinud ei ole, niikaua meil Euroopa raha ei ole. Samuti on SAPARD-i programmiga, mille mõnesaja miljoni pärast võideldakse juba kaks aastat, nii et kivi ei ole kivi peal. Neid miljoneid ei ole ikka veel kuskil. Nii et püüdke endale selgeks teha, et rahastamine ongi edu alus. Kui rahastamist ja allikaid ei ole, siis võivad meil ükskõik millised unistused olla, need meil Euroopa Liidu tingimusi täita ei aita, aitab konkreetne raha konkreetsete investeeringute jaoks. Kui te saate uuesti arupärimise, siis püüdke see läbi lugeda ja vastata just täpselt esitatud küsimustele, mitte aga väljamõeldud küsimustele, mida teile ei kavatsetud esitada nüüd ega kavatseta esitada ka edaspidi. Aitäh!

Tänan, Janno Reiljan! Teise arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Härra peaminister, tänan! Järgnevalt tuleb vastamisele Riigikogu liikmete Olev Raju, Urmas Lahe, Kalev Kallo, Arvo Haugi ja Ülo Tootseni käesoleva aasta 7. märtsil esitatud arupärimine raudtee erastamise kohta. Arupärimine on adresseeritud teede- ja sideministrile. Ma palun Kalev Kallo kõnepulti, et ta tutvustaks lähemalt arupärimise sisu!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Käesolev arupärimine on esitatud juba üks kuu ja kaks päeva tagasi. Kuigi vahepeal on palju vett merre voolanud ja kired nimetatud probleemi ümber möllanud, peab siiski ütlema, et arupärimises esitatud küsimustele ei ole selgeid ja üheseid vastuseid saadud. Peaminister Mart Laar on Eesti suurettevõtjatele kinnitanud, et riik sõlmib Eesti Raudteed erastades sellise lepingu, mis on kasulik Eesti riigile ja majandusele. Minu mäletamist mööda kinnitas ta seda juba läinud aasta 5. mail. Eesti Raudtee erastamise protsess on kestnud juba mõnda aega, läbirääkimised on jooksmas ummikusse ning üks skandaal järgneb teisele. Kasu asemel on Eesti Vabariigile tekitatud nii majanduslikku kahju kui on vähendatud ka ettevõtjate usku sirgjoonelise ja ausa majanduspoliitika võimalikkusse. Eesti Raudtee erastamise protsessis kutsus Vabariigi Valitsus appi kallihinnalised nõustajad. Rail Estonia valimiseks andis soovituse riigi poolt Erastamisagentuuri nõustama palgatud Briti konsultatsioonifirma GIBB Ltd. Hoolimata sellest, et erastamine pole veel kaugeltki lõppenud, maksti vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele Briti firmale välja ca 40 miljonit krooni. Kokku peaks nõustaja teenima üle 60 miljoni krooni. GIBB-i ülesandeks oli kontrollida erastajate tausta ja vastutada selle väljaselgitamise eest. Nüüd on aga üheselt selge, et hästi kinnimakstud konsultatsioonifirma on oma töö tegemata jätnud, mille tagajärjel on Eesti Raudtee erastamise konkurss sisuliselt läbi kukkunud. Rail Estonia projektijuhina esinenud Tony Massei on tegelikkuses osutunud Antonio Angottiks, kelle California osariigi Pasadena kohus mõistis 1995. aastal kolmeks aastaks ja viieks kuuks vanglatoidule valeandmetega laenu väljapetmise ja sellega seonduvate kuritegude toimepanemise eest. Nüüdseks on ta arreteerimise ja Ameerika Ühendriikidele väljaandmise hirmus Eestist lahkunud. Tagaotsitava kurjategija osalemine Eesti suure riigifirma erastamisel kahjustab kindlasti Eesti riigi mainet rahvusvahelisel areenil. 2000. aasta 11. juulil kinnitas Vabariigi Valitsus Toivo Jürgensoni Eesti Raudtee erastamisläbirääkimiste eest vastutavaks ministriks. Seega vastutab raudtee erastamise tehingu praegusse seisu jõudmise eest eelkõige teede- ja sideminister. Lähtudes eeltoodust on allakirjutanud esitanud üheksa küsimust, mis ma ette loen. "Kes ja millisel moel valis GIBB Ltd Eesti Raudtee erastamise nõustajaks? Kes ja millistel tingimustel sõlmis GIBB Ltd-ga lepingu? Milliseid õigusi annab leping Eesti riigile ja kuidas need on garanteeritud? Milline on konsultatsioonifirma GIBB Ltd lepinguline vastutus? Kas Teie osalesite või Teie nõunikud osalesid GIBB Ltd korraldatud nõupidamistel, kus arutati või analüüsiti pakkujate tausta, pakkumistingimusi, strateegilisi investoreid? Millisel moel GBB Ltd konsulteeris Teid kui raudtee erastamise eest vastutavat ministrit? Milles seisnes Teie kui raudtee erastamise eest vastutava ministri tegevus ja milline on teie vastutus ebaõnnestunud tehingu eest? Kes kannab vastutust riigile tekitatud kahju eest? Kas on kavas GBB Ltd-lt raha tagasi nõuda? Kas sõlmitud leping sisaldab seda võimalust?" Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kalev Kallo! Palun kõnepulti arupärimisele vastama teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Lugupeetud arupärijad, Riigikogu liikmed Olev Raju, Urmas Laht, Kalev Kallo, Arvo Haug ja Ülo Tootsen! Ma grupeerisin oma vastuse nelja ossa ja vastavalt esitatud küsimustele esitan teile ka vastused. Kõigepealt annan ma vastused esimesele neljale küsimusele, mis Kalev Kallo teile just praegu ette luges. Erastamisnõustaja valimise ja lepingute sõlmimise käik oli järgmine. 25. veebruaril 1999. aastal langetas Riigikogu otsuse AS-i Eesti Raudtee aktsiate erastamise kohta erastamisseaduse järgi. Eesti Erastamisagentuur pidas 1999. aasta juunist augustini põhimõttelisi läbirääkimisi EBRD-ga, et selgitada võimalusi Eesti Raudtee aktsiate erastamise nõustaja finantseerimiseks EBRD vahenditest. 11. augustil 1999. aastal moodustas Erastamisagentuuri Nõukogu töögrupi järgmises koosseisus: Väino Sarnet, Andres Suik, Raivo Agabus, Parbo Juchnewitsch, Reet Teder, Jüri Käo, Aadu Luukas, Riivo Sinijärv, Mihkel Pärnoja ja siinesineja. Töögrupi ülesanne oli teha ettepanekud Erastamisagentuuri Nõukogule Eesti Raudtee erastamise nõustaja valiku konkursi lähtetingimuste kohta. 1. septembril 1999 kiitis Erastamisagentuuri Nõukogu heaks Eesti Raudtee erastamise esimese etapi nõustajate otsingu üldtingimused, mis lähtusid eeskätt töörühma töötulemustest. Otsustati, et nõustaja erastamise esimeseks etapiks valib ja finantseerib EBRD Eesti Erastamisagentuuri kehtestatavate lähtetingimuste alusel. Teise nõustaja valikuks pidi konkursi korraldama ja tööd finantseerima Eesti Raudtee koostöös Eesti Erastamisagentuuriga ning tema kehtestatavate tingimuste alusel. Töögrupp oli otsustanud koostöös Eesti Raudteega valida kaks nõustajat, ühe Erastamisagentuurile ja teise Eesti Raudteele. 8. septembril 1999 avaldati EBRD Interneti-koduleheküljel kuulutus erastamisnõustaja leidmiseks Eesti Erastamisagentuurile Eesti Raudtee aktsiate erastamise esimese etapi jaoks. Esimene etapp oli teatavasti etapp, mis pidi kestma kuni erastamiskonkursi väljakuulutamiseni. Avalduste esitamise tähtaeg oli 15. september. 15. septembril 1999 otsustas Erastamisagentuuri Nõukogu Eesti Raudtee erastamise nõustaja konkursi lähtetingimuste põhimõtted heaks kiita. Eesti Erastamisagentuur koos Eesti Raudteega pidi valmistama ette Eesti Raudtee nõustaja valiku konkursi ja Eesti Raudtee finantseerima erastamise nõustamise esimest etappi, st perioodi kuni erastamise väljakuulutamiseni. 15. septembril 1999 laekus EBRD korraldatud konkursile kümme pakkumist. Kandidaatide hindamine toimus EBRD määratud korras kahes etapis. Kümne pakkuja hulgast valiti välja viis ja nende vahel toimus pärast lisainformatsiooni küsimist uus valimine. Nii esialgsetel kui ka lõplikel valimistel sai GIBB Ltd kõige rohkem hääli. 8. oktoobril 1999 kuulutati Riigi Teatajas välja riigihankekonkurss Eesti Raudtee aktsiate erastamise esimese etapi Eesti Raudtee poolse nõustaja leidmiseks. Vahemärkusena niipalju, et Eesti Raudtee, samuti Tallinna Sadama lähtumine konkurssidel riigihankeseadusest tulenevatest põhimõtetest on üldkoosoleku poolt ette kirjutatud täht-tähelt seaduse järgi. Sellel ajal seda seadusjärgset nõuet ei olnud. 27. novembriks 1999 laekus nimetatud konkursile kolm pakkumist: Baltic Cresco Investment Group AS-ilt, Rotschild & Sons Ltd-lt ja PricewaterhouseCoopersilt. Pakkumisi hindas Erastamisagentuuri ja Eesti Raudtee ühiskomisjon, kuigi tellija oli Eesti Raudtee. Parimaks hinnati Balti Cresco Investeerimisgrupi AS-i pakkumine. 8. septembril 1999 otsustas Erastamisagentuuri Nõukogu aga kõik sellele konkursile ehk Eesti Raudtee nõustaja konkursile esitatud pakkumised tagasi lükata, sest kõik ületasid planeeritud eelarve. Erastamisagentuuri Nõukogu taotles Riigihangete Ametilt selleks ka loa. Nõusolek konkursi tühistamiseks saadi ametilt 14. detsembril 1999. 15. detsembril 1999 otsustas Erastamisagentuuri Nõukogu, et Eesti Raudtee aktsiate esimese etapi nõustamist kuni Eesti Raudtee erastamise väljakuulutamiseni teostab EBRD finantseeritav nõustaja GIBB Ltd, Erastamisagentuuri aga kohustati tegema nõukogule ettepanekuid erastamise teise etapi nõustamise kohta. 11. jaanuaril 2000 võttis valitsus vastu korralduse, millega kinnitati riigivara erastamise programm 2000. aastaks. Seal oli kirjas Eesti Raudtee enamusaktsiate (51-66%) erastamise programm ja fikseeriti ka konkreetne erastamismudel, mille tingimused tuli välja töötada koostöös rahvusvahelise kogemusega nõustajaga, nii nagu Erastamisagentuuri juures töötav töögrupp oli obligatoorselt nõudnud ja välja pakkunud. 19. jaanuaril 2000 esitas Erastamisagentuur nõukogule Eesti Raudtee erastamise teise etapi nõustaja valiku alternatiivid. Nõukogu tegi Erastamisagentuurile ülesandeks selgitada EBRD seisukoht nõustamise finantseerimiseks raudtee erastamise teisel etapil. EBRD keeldus teise etapi finantseerimisest. 21. jaanuaril kirjutasid EBRD, Erastamisagentuur ja GIBB Ltd alla erastamise nõustamise lepingu Eesti Raudtee aktsiate erastamise esimeseks etapiks. Parima pakkuja kutsumine lepingu allakirjutamisele oli viibinud põhjusel, et EBRD viivitas oma kinnituste andmisega. Nõustaja alustas tööd kohe. 30. märtsil 2000 võttis Erastamisagentuuri Nõukogu teadmiseks GIBB Ltd erastamisplaani Eesti Raudtee aktsiate erastamiseks. Erastamisagentuurile tehti ülesandeks ette valmistada eelnõu aktsiate erastamise viisi ja lisatingimuste kehtestamiseks vastavalt programmile ja GIBB Ltd ettevalmistatud erastamisplaanile. Samal päeval, 30. märtsil 2000 otsustas Erastamisagentuuri Nõukogu pöörduda Eesti Raudtee aktsiate erastamise teise etapi nõustaja valimiseks Riigihangete Ameti poole taotlusega saada nõusolek riigihankeks ühelt pakkujalt. Põhjus: GIBB Ltd oli erastamisplaani juba välja töötanud, seega oli ta suuteline seda kõige efektiivsemalt ellu viima, uuel nõustajal oleks aga võinud olla ideid, mis ei oleks GIBB-i pakutud erastamisplaaniga sobinud. Samuti tähendas GIBB-i jätkamine seda, et üleminek erastamise ühelt etapilt teisele toimus sujuvalt ning ei kaasnenud asjatut ajakadu. 5. aprillil 2000 kinnitas nõukogu Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamisviisiks kaheetapilise eelläbirääkimistega pakkumise ja erastamise esimese etapi lisatingimuseks äriplaani. 4. aprillil 2000 saadi Riigihangete Ametilt nõusolek nõustamisteenuse riigihankeks ühelt pakkujalt - GIBB Ltd-lt. Erastamisagentuur pöördus viimati nimetatu poole kutsega pakkumisele Eesti Raudtee erastamise teise etapi nõustamiseks. 14. aprillil 2000 kuulutati Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamine välja nii Äripäevas, Postimehes kui ka Financial Timesis ning 28. aprillil 2000 kirjutasid GIBB ja Erastamisagentuur alla Eesti Raudtee erastamise teise etapi nõustamise nõustamislepingu. Tingimuseks oli, et GIBB-i finantspakkumise kiidab Erastamisagentuuri Nõukogu heaks ühe kuu jooksul, muidu kaotab leping kehtivuse. Nõustaja alustas infomemorandumi koostamist. 8. mail 2000 otsustas Erastamisagentuuri Nõukogu GIBB-i finantspakkumise Eesti Raudtee erastamise teise etapi nõustamiseks heaks kiita ning taotleda nõustamise finantseerimiseks raha valitsuse omandireformi reservfondist. Valitsus otsustas oma 20. juuni korraldusega eraldada kulude katteks raha. Erastamisest saadud rahast moodustatud fondi raha kasutamisel pandi tingimuseks ka see, et see raha makstakse tagasi Eesti Raudtee erastamisest saadud rahast. Eesti Raudtee aktsiate erastamise teise etapi nõustamislepingu finantsosale kirjutasid alla agentuur ja GIBB Ltd 22. juunil 2000. Viies küsimus. "Kas Teie osalesite või Teie nõunikud osalesid GIBB Ltd korraldatud nõupidamistel, kus arutati või analüüsiti pakkujate tausta ja strateegilisi investoreid?" Pakkujate tausta uurimisega tegeles GIBB, tulemused esitasid nad Erastamisagentuuri Nõukogu 13. detsembri 2000. aasta istungil, mil Erastamisagentuuri Nõukogu otsustas Eesti Raudtee aktsiate 66% erastamisel parima ja paremuselt teise pakkumise. Pakkujate taustast rääkides tuleb öelda, et Tony Massei ehk Antonio Angotti ei olnud pakkujate ametlik esindaja, tema nimi ei esinenud ametlikes dokumentides, mida Rail Estonia kui üks pakkuja enda kohta esitas. Seega ei olnud ka põhjust selle mehe tausta uurida. Kui aga Erastamisagentuuri jõudis info Giovanni Sposato ja tema esindatava fondi huvist raudteesse investeerida, siis tegi nõustaja kiiresti selgeks, kes ta on ja kust pärineb tema raha, ning edastas selle informatsiooni Erastamisagentuurile. Strateegiliste investorite puhul oli aga õiguslik olukord selline, et Rail Estonia pidi oma strateegilise investori lõplikult nõukogule teatama 28. veebruariks. Varem tal seda kohustust ei olnud. Sellise kohustuse oli firma oma pakkumises võtnud endale ise ja Erastamisagentuuri Nõukogu aktsepteeris seda tähtaega. Tähtajaks sai pöördumatult selgeks, et varem antud lubadust investorite kohta Rail Estonia täita ei suutnud ning nõukogu otsustas Rail Estoniaga erastamislepingut mitte sõlmida. Samuti nagu Rail Estonial ei olnud ka teistel pakkujatel garantiisid. Kokkuleppe kohaselt lõplikke garantiisid ei nõutud. Oluline oli, et kõigepealt pakutakse hind, täpsem info ja lõplik kaasatud investorite nimekiri tuli anda ostu eel. Tegemist on äriliselt tundliku informatsiooniga ja seda ei anta konkursi ajal välja, et see ei satuks enne lõplikke otsuseid n-ö valedesse kätesse. 6., 7. ja 8. küsimusele vastan ma jällegi koos. GIBB Ltd konsulteeris Teede- ja Sideministeeriumi raudteealase õigusliku raamistiku osas väga olulisel määral. GIBB nõustas selliste õigusaktide väljatöötamist nagu "Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise avaliku konkursi tingimused ja kord" (valitsuse 18. oktoobri 2000. aasta määrus nr 333), "Raudteeinfrastruktuuri hoonete ja rajatiste alusele ja nende teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmise olulised tingimused" (teede- ja sideministri 20. oktoobri käskkiri nr 257), "Juhiste andmine Raudteeametile infrastruktuuri kasutamise tasu ja arvestamise metoodika muutmiseks" (teede- ja sideministri 15. novembri käskkiri nr 308). Palun natuke aega juurde!

Teil on aega veel 21 sekundit. Selle protseduuri puhul aega juurde ei saa.

Siis ma lõpetan.

Aitäh, härra minister! Ma loodan, et küsimustele vastates õnnestub selgitada ka ülejäänud probleeme. Palun, kolleegid! Kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kahju, et te oma vastustega lõpuni ei jõudnud, aga minu arvates jäid selgelt vastamata ka 3. ja 4. küsimus. Te rääkisite küll väga pikalt, aga sellest, milliseid õigusi annab leping Eesti riigile, kuidas need on garanteeritud ja milline on lepinguline vastutus, ei olnud väga selgelt juttu. Võib-olla te nüüd küsimustele vastates räägite sellest natukene konkreetsemalt ja mitte väga pikalt. Aga minu küsimus on selline. Ma olen seda küsimust küsinud teie käest juba kaks korda, täna on kolmas kord. Kas teie arvates ei oleks kõige selle tagajärjel ikkagi õigem lugeda raudtee erastamise protsess ebaõnnestunuks, lõpetada see jama ja jätta raudtee, ma mõtlen kaubaveoraudteed, mis praegu töötab ju kasumiga, riigi omandisse vähemalt lähemaks viieks aastaks? Kui erastamine nüüd vägisi lõpuni viiakse, siis tuleb sellest minu arvates Eesti riigile ainult suur kahju. Nii et konkreetne küsimus oli: kas ei oleks mõistlik lugeda erastamine ebaõnnestunuks ja see suur epopöa lõpetada?

Suur tänu! Teie küsimusest oli selgelt näha, et see protsess tegelikult praegu käib. Erastamisprotsess käib, erastamislepingut ei ole ju kellegagi sõlmitud. 13. detsembril valiti seadusele tuginedes välja nii esimene kui ka teine eelistus ja vastavalt neile kokkulepetele käivad erastamisläbirääkimised. Esimesena läbirääkimistele kutsutuga lepingu sõlmimine ei õnnestunud ja alustati läbirääkimisi järgmisega, mis Eesti erastamispraktikas ei ole sugugi unikaalne. Kõige lähem näide on Ringhäälingu Saatekeskuse erastamine, kus võitjaga ei õnnestunud lepingut sõlmida, leping sõlmiti teisele kohale tulnud pakkujaga ja võitja tasus vastavalt oma vastutusele ka summad, mis olid garantiina üles antud, Eesti Vabariigi arvele. Sellepärast ei näe ma praegu mingit põhjust seda protsessi peatada. Protsess jätkub väljakuulutatud mängureeglite järgi, läbirääkimised käivad praegu paremuselt teise pakkujaga. Aga ma tahan rõhutada, et ei ole mingit põhjust arvata, et nüüd tehakse sellele teisele pakkujale mingisugust hinnaalandust. Leping tuleb sõlmida, lähtuvalt fikseeritud tingimustest ja nendest lubadustest, mida pakkujad andsid. Muidu tuleks erastamisprotsessi see etapp lõppenuks lugeda ja võtta vastu otsus, kas kuulutada välja uus konkurss või mitte. Mis puudutab nõustaja GIBB Ltd garantiisid, siis väga üksikasjalikult ma neist rääkida ei saa, sest lepingutingimused on konfidentsiaalsed, aga ma võin öelda niipalju, et leping sisaldab võimalusi ja garantiisid juhtumiteks, kui erastamistehing ebaõnnestub konsultandi süül. Siis on riigil võimalik kahjutasu nõuda ja see kahjutasu on 50 miljonist veidi suurem. Seda muidugi tingimustel, kui läheb käiku GIBB-i ehk konsultandi vastutus. Nii et vastutus on selle lepingu järgi väga selge ja, ma ütleksin, ka suhteliselt karm.

Aitäh! Kolleeg Arvo Haug.

Lugupeetud ettekandja! Te nimetasite hulga inimesi, kes kõnealuse probleemiga on tegelnud ja selle eest ka palka saanud. Alati olete te hulga inimeste seast leidnud konkreetse süüdlase, ma nimetan näiteks Enn Sarapit või Ruth Martinit. Teid tuntaksegi resoluutse ministrina, resoluutse vallandajana. Millised Eesti ametnikud, nõunikud, kantslerid on süüdlased, et GIBB-ile niisuguse haltuura eest makstakse 60 miljonit, ja kas te kavatsete kedagi seoses sellega vallandada?

Suur tänu! Kõigepealt võib praegu esitada küsimuse, miks erastamislepingu sõlmisele esimesena kutsutud Rail Estonia ei sõlminud fikseeritud tähtajaks erastamislepingut. Võib tõepoolest küsida, kas kõik ametimehed andsid adekvaatset informatsiooni ja kas on põhjust näidata näpuga mõne konkreetse inimese või institutsiooni peale, kes võib-olla ei hinnanud riske õigesti. Näiteks Ringhäälingu Saatekeskuse puhul küsimust niimoodi ei asetatud ja meil ei olnud võimalik kedagi peale pakkuja enda süüdistada selles, et ta lepinguni ei jõudnud, ja tema suhtes rakendati ka vastavaid sanktsioone viie miljoni krooni piirides. Erastamistingimuste järgi on niisuguse juhtumi jaoks sanktsioonid kuni 25 miljonit krooni. Kolmapäeval kuulab Erastamisagentuuri Nõukogu ära nõustaja tegevuse analüüsi. Ei ole sugugi välistatud, et analüüsiga tutvudes võib tulla kõne alla see, kas GIBB andis head nõu või mitte, oli see objektiivne või subjektiivne. Ma arvan, et pärast kolmapäeval Erastamisagentuuri Nõukogus toimuvat arutelu saame me võib-olla paremini vastata. Aga süüdistada nüüd a priori näiteks GIBB-i selles, et ei jõutud lepingu sõlmimiseni, on võib-olla veidike ennatlik. Eeskätt vastutab ikkagi pakkuja ise endale võetud kohustuste täitmise eest ja selle eest, et ta ei olnud valmis lepingut sõlmima.

Aitäh! Kolleeg Tõnu Kauba.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on üldisem, kuid ma ütlen ette, et te saate sellele väga lühidalt vastata. Te ei pea reglementi rikkuma. Minu küsimus on selle kohta, et möödunud aasta suvel avaldas üle 160 000 inimese arvamust raudtee erastamise kohta. Nad olid selles suhtes eitaval seisukohal. Ma tean, et praegu on Lõuna-Eestis käimas allkirjade korjamine sellesama probleemiga seoses. Öelge, palun, kui suur peaks teie arvates olema allkirjade hulk, mida valitsus lõpuks arvestaks, võtaks arvesse kui rahva soovi! Palun hästi lühikest vastust!

Seda numbrit ei oska ma teile praegu siit päris kindlasti öelda. 100 000 allkirja on väga oluline tähelepanujuhtimine, mis ei tähenda, et 1000 allkirja oleks vähe. Ka 1000 inimese arvamus on tõsine ja arvestamist vääriv. Ülemöödunud suvel, kui oli teravalt üleval nii elektrijaamade kui ka Eesti Raudtee erastamine, siis oli küsimuse all, kuidas on garanteeritud riigi strateegilised huvid ja nende huvide kaitstus. Nende inimeste murest võib täiesti aru saada. Allkirja andes tahtsid nad, et ei juhtuks mingisuguseid ootamatusi ega kahjustataks riigi strateegilisi huvisid niisuguse keerulise infrastruktuuriga ettevõtte puhul. Selle kaitstuse üks väljendus on tegelikult ka fakt, et segase taustaga investeerimisfondi pakutud potentsiaalset investorit ei võetud läbirääkimiste laua taha ja pakkujaga, kes plaanis ennast sellise fondiga siduda, ei sõlmitud lepingut. Ma arvan, et seda on võimalik väga selgelt fikseerida. Erastamine ei toimu maksku mis maksab ega ükspuha kellele. Vastupidi, sellepärast valitsus selle strateegilise investori teema nii jõuliselt sisse tõigi, et ei ole erastamist iga hinna eest, vaid erastamine peab toimuma ikkagi selge strateegilise investeeringuna, mille tulemusena Eesti Raudtee konkurentsivõime suureneks ja riigi huvid oleksid väga selgelt kaitstud. Praegune erastamiskava ja sellega seonduvad lepingud seda sisaldavad.

Aitäh! Kolleeg Janno Reiljan.

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Teie esinemine on tõeline paraad ebakompetentsusest ja vastutustundetusest. Kuid jätame selle, seda te olete siin juba küll näidanud. Võtame konkreetse küsimuse. Te väitsite, et Eesti Raudtee kuulutas välja konkursi ainult esimese etapi nõustamiseks. Nõustajad lugesid sellest pakkumisest välja just nimelt mõlema etapi, nii esimese kui ka teise etapi nõustamise. Nad tegid ka pakkumise nii esimese kui ka teise etapi nõustamiseks. Niisiis, miks need pakkumised, mis olid tehtud mõlema etapi jaoks, nii esimese kui ka teise etapi jaoks, kõrvale lükati ja neid teise etapi nõustaja valikul ei vaadeldud, kuigi pakkujad olid tahet avaldanud nii esimese kui ka teise etapi nõustamiseks?

Suur tänu! Nagu ma selgitasin, on tegemist kahe eraldi konkursiga: ühe viis läbi Eesti Raudtee ja teisega tegeles Erastamisagentuur. Erastamisagentuuri Nõukogu otsustas need pakkumised tagasi lükata. Oma vastuses ma juba viitasin sellele, miks. Mitu kuud hiljem, kui Erastamisagentuuri Nõukogus arutati võimalikke alternatiive, ei olnud alternatiivina mitte Eesti Raudtee korraldatud konkursi uus läbivaatamine, vaid uue konkursi väljakuulutamine. See oli üks alternatiiv, mis oli Erastamisagentuuri Nõukogus arutusel. Erastamisagentuuri Nõukogu otsustas nii, nagu ma täna siin ette kandsin.

Aitäh! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra minister, ma jäin siia väga suure enesesundimisega istuma, sest ma aimasin, et see jutt, mida te siin räägite, just niisugune tuleb. On imetlusväärne, millise paljusõnalisuse ja enesekindlusega te räägite selgetest strateegilistest investeeringutest, riigi huvide selgest kaitstusest jne, samal ajal kui kogu riigile on selge vaid ilmne ebaselgus, ebakompetentsus, et mitte öelda kuritegelik raiskamine. Millal see hinnang ikkagi teieni hakkab jõudma või ei jõua see ülepea? Mida te ise arvate, kui kalliks teie erakonnale läheb teie ministrina pidamine ja millega see võib lõppeda?

Suur tänu! Kui nüüd konkreetselt vastata võimalike kulutuste kohta, mis on nõustajale tehtud, siis ma oma vastuses sellele ka selgelt viitasin. Kui on saanud selgeks, et on toimunud kuritegelik ja mõttetu raharaiskamine, siis GIBB vastutab piirides, mis kaugelt ületavad tehtud makseid.

Aitäh! Kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ajapuudusel jäid vastamata esitatud kirjalikest küsimustest viimased. Me tahaksime kuulda, milline on teie n-ö isiklik vastutus ebaõnnestunud tehingu eest. Seda esiteks. Teiseks, eelmistele küsijatele vastates te kinnitasite, et pakkuja ise vastutab enda eest ja kui pakkujal ei olnud investorit, siis seda lepingut ei tehtud. Ühesõnaga, valitsus suhtub asjasse väga printsipiaalselt ja näe, jättiski lepingu tegemata. Ikka veel ei oleks GIBB Ltd nagu milleski süüdi. Kuid tema ülesandeks oli ju kontrollida erastajate tausta ja vastutada selle väljaselgitamise eest. See, et Rail Estonia taustaks osutus hiljem keegi Sposato tundmatust kohast saadud kotitäie rahaga, näitab ju selgelt, et see ülesanne oli täielikult täitmata. Te ütlesite, et 50 miljonit ja isegi rohkem on võimalik saada GIBB Ltd käest. Kas ei oleks õige juba täna sellega tegelema hakata, sest ta ei ole oma ülesannet täitnud?

Suur tänu! Oma vastuses ma ütlesin, et kolmapäeval tuleb kokku Erastamisagentuuri Nõukogu, seal kuulatakse ära nõustaja tegevuse analüüs. Siis võib nendel teemadel edasi rääkida. Kui leping oleks sõlmitud mõne ebaselge taustaga pakkujaga, siis oleks tõepoolest probleem olnud. Vastuseks teie väidetele Giovanni Sposato või mingite investeerimisfondide kohta, kes on välja ilmunud esimese pakkuja tegevuse või tegevusetuse tulemusena, peab ütlema, et tehtud pakkumiste ja pakkujate kohta tehti taustauuringuid. Segase taustaga ettevõtjaid ega finantseerimisallikaid ei olnud. Kui selgus, et üks pakkujatest on astunud kontakti segase taustaga investoriga, siis oli reageering väga resoluutne. Tundub, et opositsioonile see millegipärast ei meeldi. Kas me oleksime pidanud siis nendega lepingu sõlmima? Valitsus ja Erastamisagentuur reageerisid sellele väga resoluutselt. Niisuguse pakkujaga lepingu sõlmimine ei tule kõne allagi. 13. detsembril, kui Erastamisagentuuri Nõukogu seda asja arutas, puudus informatsioon nii Tony Masseist kui ka riskikapitali investeerimisfondist, keda kehastas siin härra Sposato, sest nende tegelastega ei olnud seotud ükski pakkujatest, kelle kohta tehti taustauuringuid.

Suur tänu, härra minister! Kahjuks on küsimustele vastamiseks ettenähtud aeg läbi. Arupärijatel on võimalus esineda kuni viieminutilise kõnega. Kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Lugupeetud kolleegid! Vastuses arupärimisele kuulsime me ääretult palju juttu, hulga nimesid, kuupäevi ja numbreid. Lõpptulemuseks oli ikka järeldus, et kõik on tehtud suurepäraselt, valitsus on õigel ajal reageerinud, ei ole sõlminud lepingut ebausaldatava pakkujaga ja ka konsultatsioonifirma GIBB Ltd on oma konsulteerimistööd teinud äärmiselt suurepäraselt, kuigi üks tema ülesandeid oli kontrollida erastajate tausta ja vastutada selle väljaselgitamise eest. Vaatamata sellele jõuti peaaegu lepinguni. Kui asi ei oleks viimasel minutil välja tulnud, kui oleks suudetud veel natuke petta ja ka see kotitäis raha kuidagi seadustada, kui Sposato oleks saanud vähegi seadusliku sildi külge, siis oleks see leping ära tehtud. See tuli välja rohkem kõrvalt, avalikkuse ning ajakirjanduse poolt. Ja ikka kuuleme, et ei ole võimalik süüdistada konsultanti, kes praktiliselt valiti ilma igasuguse konkursita. Nagu me teame, kasutas Majandusministeerium siin isegi Riigihangete Ametile saadetud valet sisaldavaid kirju. Kõigile on selge, et see on viimase aja erastamise ja kogu erastamise üks suurimaid häbiplekke. Minu arvates ei sega mitte miski praegu tunnistamast, et erastamisega on alt mindud, sellega on isegi väga inetult alt mindud. Tuleks see protsess ära lõpetada ja igasugune erastamine peatada. Ma ei arva, et peaks kohe uue konkursi välja kuulutama. Võib-olla oleks tarvis veel tükk aega kõvasti tööd teha, selged reeglid välja töötada ja põhjalikult analüüsida, kas ikka on raudteed kui riigile strateegiliselt väga tähtsat infrastruktuuriosa ilmtingimata just nüüd kohe tarvis erastada. Pärast seda, kui kaubaveoraudtee eraldati reisijateveost, mis loomulikult nõuab dotatsioone ja töötab kahjumiga, töötab raudtee kasumiga. Targa juhtimise ja rahvusvaheliste laenude kasutamise korral on võimalik raudteed korrastada. Keegi ei ole öelnud, et ei peaks erastama raudteel tegutsevaid operaatoreid. Aga infrastruktuuri võiks praegu küll rahule jätta. Lõpetuseks: arupärimisele esitatud paljusõnalised vastused ei tekitanud ei minus ega teistes arupärijates kindlustunnet, et kõik on tehtud õigesti ja et erastamine viiakse edukalt lõpule. Aitäh!

Aitäh! Kas fraktsioonide volitatud esindajatel on soovi esineda puldist kuni viieminutilise kõnega või on teistel Riigikogu liikmetel soovi esineda kohalt kuni kaheminutilise kõnega? Kolleeg Janno Reiljan, kõne puldist.

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Kolleegid! Kui me raudtee erastamist vaatame, siis näeme terve talupojamõistusega, et see on muidugi tõeline häbiplekk. See näitab, et vähemalt paljudel riigiametnikel ja poliitikutel ei ole sellest tervest talupojamõistusest küll mitte jälgegi. Juba erastamise ajastatus näitab, et ei saada aru, mida tähendab ühe infrastruktuurse objekti müümine. Kui majandussituatsioon on ebakindel, ja seda ta on Eestis selliste infrastruktuursete objektide jaoks kahjuks niikaua, kuni me ei kuulu Euroopa Liitu, ei olegi võimalik ühegi objekti eest õiglast hinda saada, seda sel väga lihtsal põhjusel, et risk arvutatakse hinnast maha, kuigi väärtus iseenesest on olemas. Risk arvutatakse hinnast maha ja enne, kui see risk ei ole kadunud, ei saa selliseid objekte üldse kasumlikult erastada. Kuid jätame selle, selleks on tarvis tõesti mõistust ja sellega on härra Jürgensonil ja paljudel tema kaasvõitlejatel kahtlemata suuri raskusi. Läheme konkreetsemate asjade juurde. Härra minister, vastates minu küsimusele teise etapi erastamispakkujate kohta, läks loomulikult mööda sellest, et Eesti Raudtee oli teinud riigihanke mõlemale etapile, nii esimesele kui teisele etapile, pakkumised olid olemas, kuid Erastamisagentuur lihtsalt lükkas need soodsad pakkumised kõrvale, ta lükkas kõrvale need firmad, kes on Eestis tegutsenud, kes tunnevad Eestit, selle olukorda, majandusolukorda, ta lükkas need kõrvale selleks, et kantida raha GIBB-i kätte. Lihtsalt lükkas kõrvale, kasutades selleks ametlikke võtteid, nii et seaduslikult ei saa arvatavasti kelleltki vastutust nõuda, sest üheski normaalses riigis ei reguleerita kõike seadusega, vaid eeldatakse, et riigiametnikud kaitsevad riigi huve. Meie ametnikud kaitsesid muidugi kõigi muude huve, mitte riigi huve. Aga tulin ma siia pulti selleks, et esitada küsimus, mis mul küsimata jäi. Härra minister rääkis riigi huvide väga resoluutsest kaitsmisest ja tal on võimalus seda näidata. Poolteist kuud on möödas sellest, kui Rail Estonia pakkumine nagu seebimull lõhki läks, 25 miljonit peaks olema resoluutse käitumise korral juba laekunud Eesti riigikassasse, et vähegi kahjusid katta. Ma tahangi kuulda härra ministri käest, kui kaugel on selle 25 miljoni tagasisaamine, selle tagatise kättesaamine Rail Estonialt. Härra Jürgenson kaitseb ju äärmiselt järjekindlalt ja resoluutselt riigi huvisid. Ma tahan veel teada, kuidas härra Jürgenson seda riigi huvi kaitseb oma väga targa nõustaja abil, kes aktsepteeris Rail Estonia garandina firmat, kellel ei ole hinge taga kümnendikkugi sellest 25 miljonist, mida ta garanteeris. Niisiis, ma loodan, et minister oma lõppsõnas selgitab, kuidas tal on riigi huvid väga hästi kaitstud tingimustes, kus tal on olnud nõustaja, kes ei ole nõudnud ühtegi garantiid, kes pakkumistesse ühtegi garantiid sisse ei kirjutanud, kus kontrolliti finantsallikaid, ilma et neil oleks mingeid garantiisid olnud. Huvitav, mida siis küll kontrolliti? Niisiis, kui kaugel on need 25 miljonit meie riigikassast, härra minister Jürgenson? Aitäh!

Aitäh! Näib, et rohkem sõnasoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Lõppsõnaks on võimalus härra ministril.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Garantii, mida kõik pakkujad andsid teiseks erastamisvooruks, see 25 miljoni küsimus tõuseb üles siis, kui erastamisprotsess on lõppenud. Nagu ka eelnevate näidete puhul, näiteks Ringhäälingu Saatekeskuse puhul. Nüüd küsimus, kas see garantii oli piisav. Siin tulebki mängu nõustaja vastutus. Kui selgub, et nõustaja ei kontrollinud garantiide tausta ja selgub, et need garantiid ei hakka tööle, siis hakkab tööle see kahjunõue, mille määr on 50 miljonit krooni ja rohkem. Erastamisagentuuri Nõukogu koos Eesti Raudteega lükkas kõik pakkumised tagasi. Järelikult neid enam rakendada ei saanud. Lõpetuseks tahan ma öelda härra Janno Reiljanile, et ma ei ole kuskil öelnud, et kõik on ülimalt suurepärane ja nõustaja on teinud kõike ülimalt hästi. Loomulikult on kahetsusväärne esiteks see, et me kaotasime kaks kuud ja esimese pakkujaga lepinguni ei jõudnud. Teiseks, kolmapäeval me kuulame ära ülevaate sellest, milline oli GIBB-i roll. Selle analüüsimine, kui palju ta oleks pidanud ette nägema, et esimese pakkujaga lepinguni ei jõuta, seisab Erastamisagentuuris ja Erastamisagentuuri Nõukogus veel ees. Ma ei välista sugugi, et küsimuse alla tuleb ka see, et GIBB ei juhtinud õigel ajal probleemile tähelepanu. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Lõppsõnavõimalus on ka arupärijatel. Nad ei soovi sõna. Lõpetame arupärimise menetlemise. Järgmisena võtame käsitlusele Riigikogu liikme Janno Reiljani 2001. aasta 6. märtsil esitatud arupärimise Haridusministeeriumi kavatsuse kohta lammutada Eestis akadeemiline majandusharidus. Palun kõnepulti Janno Reiljani!

Aitäh, härra eesistuja! Ma loodan, et ma saan varsti tervitada ka ministrit. Jah, tervist, härra minister! Tartu Ülikooli on jõudnud Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi ettepanek vähendada majandusteaduskonna bakalaureuseõppe riiklikku tellimust 2001. aastal 2000. aastaga võrreldes peaaegu poole võrra, 90 üliõpilaskohast 50 üliõpilaskohani. Tuletagem siinkohal meelde, et 1999. aastal oli riiklik tellimus majandusteaduskonnas 115 üliõpilaskohta, 1996. aastal kogunisti 165 üliõpilaskohta. Tartu Ülikooli majandusteaduskond on teiste ülikoolide akadeemilist majandusharidust andvate teaduskondadega võrreldes paistnud silma kiirema ja komplekssema arenguga. Seda tunnistavad viimasel ajal toimunud õppe- ja teadustöö evalveerimise tulemused. Tartu Ülikooli majandusteaduskond sai teadustöö evalveerimisel 2000. aasta lõpul ainsana hinde "väga hea", samal ajal kui TTÜ majandusteaduskond pidi leppima "heaga" ja Eesti Kõrgema Kommertskooli teadustöö taset hinnati ainult "rahuldavaga". See tähendab, et TÜ majandusteaduskonnas on Eestis parimad tingimused akadeemilise majandushariduse andmiseks. TÜ majandusteaduskonna teadlased said konkursi korras üle 50% Sihtasutuse Eesti Teadusfond teadusgrantidest. Ärijuhtimise kutsemagistri õppekava hindamisel sai TÜ majandusteaduskond 2000. aastal ainsana täisakrediteeringu, samal ajal kui TTÜ majandusteaduskond, Eesti Kõrgem Kommertskool ja Concordia Ülikool Eestis akrediteeriti ainult tingimisi. See tähendab, et TÜ majandusteaduskonnas osatakse Eestis parimal viisil ühendada majandusteoreetilisi aluseid ärijuhtimise praktiliste ülesannetega. Seoses sellega palun vastata järgmistele küsimustele. 1. Eesti ühiskonna kõigil tasanditel (riigi poliitilises ja administratiivses juhtimises, kohalike omavalitsuste töös, kolmanda sektori juhtimises, majandusharude ja ettevõtete juhtimises, kõrgkoolide töös) on arengu oluline pidur majandust ja ühiskonnaelu teisi valdkondi ühendava ning sünteesiva haridusega inimeste vähesus. Ühiskonnatunnetusega integreeritud majandusteadmiste andja ja kandja on akadeemiline, st teadusel baseeruv ja teadustööga integreeritud majandusharidus. Millistele andmetele, uuringutele ja analüüsidele toetudes jõudis Eesti Vabariigi Haridusministeerium järeldusele, et akadeemilise majandushariduse tellimus on ühiskondliku vajadusega võrreldes liiga suur ja vajab olulist vähendamist? Ma palusin esitada nende uuringute ja analüüside materjalid kirjalikult juba enne arupärimisele vastamist Riigikogus, et ma oleksin saanud neid uurida. Kahjuks seda ei tehtud. Ma loodan, et need esitatakse mulle vähemalt pärast arupärimisele vastamist. 2. Parim baromeeter mingi hariduse ühiskondliku vajaduse hindamisel on nõudlus selle hariduse järele. Suur konkurss ühele üliõpilaskohale varasematel aastatel ja kandideerijate riigieksamite tulemuste kõrge tase viimastel aastatel tõestavad, et TÜ majandusteaduskonna pakutava akadeemilise majandushariduse järele on suurem nõudlus kui paljude teiste erialade järele. Millistele hariduse ühiskondliku vajalikkuse ja haridusnõudluse uuringutele ning analüüsidele toetudes vähendab Eesti Vabariigi Haridusministeerium drastiliselt akadeemilise majandushariduse riiklikku tellimust ja säilitab riikliku tellimuse erialadel, mille ühiskondlik vajalikkus on tõestamata, üliõpilaskohad täidetakse nõutavatel erialadel õpikohata jäänud noortega ja erialaseid töökohti Eestis ei jätku? Palun esitada nende uuringute ja analüüside kirjalikud materjalid arupärijale. Ma palusin neid saada enne vastamist Riigikogus ja loodan, et nad esitatakse vähemalt pärast seda. 3. Võrreldes TTÜ majandusteaduskonnaga on TÜ majandusteaduskonnal paremad töötingimused nii üliõpilastele kui ka õppejõududele, nii õppe- kui ka teadustöö on paremini varustatud infotehnoloogiaga, tarkvaraga ning kirjandusega, õppekirjanduse väljaandmisel on paremad tulemused, teadustöö tulemuste publitseerimisel on oldud aktiivsemad, tingimused akadeemilise kraadiõppe arendamiseks on paremad, on saavutatud paremaid tulemusi majandusteoreetiliste teadmiste ühendamisel ärijuhtimise praktikaga. Ometi saime me väiksema tellimuse kui TTÜ majandusteaduskond. Ma ei jõua kõiki oma küsimusi ette lugeda. Loodan, et härra minister jõuab kõigile neile vastata. Kui ta ei jõua, eks me siis vestle edasi juba vastavas korras. Tahan juhtida tähelepanu ainult sellele, et majandusharidusel on oma kindel sisemine struktuur. Me oleme seda TÜ majandusteaduskonnas üles ehitanud vastavalt euroopalikele nõudmistele. Väga paljud meie juhtivad õppejõud on pikka aega stažeerinud välismaal.

Vabandust, aeg on läbi!

Sellest tulenevalt tahan ma teada: millest on Haridusministeerium lähtunud oma voluntaristlike otsuste tegemisel? Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti haridusminister Tõnis Lukase, et ta vastaks arupärimises esitatud küsimustele!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud küsija! Kõigis küsimustes, mis te, härra Reiljan, mulle esitasite, on küsitud, mille alusel on asutud majandusteaduskonda lammutama. Teatan, et selliste analüüside puudumise tõttu Tartu Ülikooli majandusteaduskonda ka lammutama ei asuta. Et küsitud on riikliku koolitustellimuse koostamise kohta, siis annan lühiülevaate riikliku koolitustellimuse õiguslikest alustest ja 2001. aasta riikliku koolitustellimuse ettevalmistamise protsessist. Ülikooliseaduse § 13¹ lõike 1 järgi esitab Haridusministeerium ülikoolile riikliku koolitustellimuse, lähtudes prognoositavast kõrgharidusega spetsialistide vajadusest tööturul, ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja ametiliitude (ühingute) ning ülikoolide ettepanekutest, samuti riiklikuks koolitustellimuseks riigieelarves ettenähtud vahenditest. Haridusministri 9. märtsi 1999. aasta käskkirjaga nr 51 moodustati eri ministeeriumide, samuti tööandjate ja ülikoolide rektorite nõukogu esindajatest riikliku koolitustellimuse komisjon. Komisjoni liikmed formuleerisid oma seisukohad riikliku koolitustellimuse prioriteetide kohta ning esitasid konkreetseid ettepanekuid erialade kohta. See komisjon on käinud koos kaks aastat ja riikliku koolitustellimuse ettevalmistamise perioodidel suhteliselt regulaarselt. 2001. aasta riikliku koolitustellimuse ettepanekud on läbi vaadatud ka valitsuskomisjonis, kuhu kuuluvad neli ministrit, kaks Haridusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna töötajat ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajad. Eksperdina osales komisjoni töös Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskuse juhataja. Majandusvaldkonna tellimuse küsimused on põhjalikult läbi arutatud mõlemas komisjonis. Majandusministeeriumil Haridusministeeriumi ettevalmistatud riikliku koolitustellimuse projekti kohta märkusi ei olnud. Seisukoht on protokollitud. Lisaks oleme arvestanud eri valdkondade arengukontseptsioone, näiteks Eesti majanduse arengukava ja selles toodud tööhõive prognoosi, riikliku arengukava projekti, kus on suurt tähelepanu pööratud innovatsioonile ja tehnoloogiate arendamisele, teadus- ja arendustegevuse strateegia eelnõu prioriteete, tehnoloogiat, mida peavad toetama tasemel humanitaar- ja sotsiaalteadused, kvaliteeti ehk akrediteerimise tulemusi, rahalisi võimalusi. Vaadeldud on ka üliõpilaste väljendatud haridusnõudlusi, pürgimusi. Suur konkurss on riikliku koolitustellimuse koostamisel kahtlemata oluline kriteerium, kuid ainult sellest lähtuda ei oleks õige. Näiteks on üks suuremaid konkursse ülikoolides sotsiaaltöö erialale, vakantseid töökohti selles vallas on aga Sotsiaalministeeriumi arvates küllalt vähe. Unustada ei saa ka seda, et majanduse ja ärinduse valdkonnas õpib oluline osa üliõpilasi erakoolides, samuti seda, et nimetatud valdkonna üliõpilaste osatähtsus on meil suurem kui Euroopas üldiselt. Muidugi on valdkonnad, mille kohta statistikat peetakse, kaunis laiad ning sotsiaalteadused, ärindus ja õigus on pandud kokku. Võib öelda, et meil õpib selles suures valdkonnas praegu 31,8% üliõpilastest, Saksamaal 24,3%, Soomes 17,8%. Näeme, et selles valdkonnas õppijate hulk ei ole meil väike. Meie ülesanne on teiste oluliste valdkondade, kus üliõpilaste hulk on ebaproportsionaalselt väike, võimalusi suurendada, nende valdkondade õpet arendada. Seda saab teha koolitustellimuse mehhanismide kaudu. Tõepoolest on osa riikliku koolitustellimuse ressurssidest suunatud suuremas mahus kui näiteks eelmisel aastal tehnika- ja tehnoloogiaaladele. Samas oleks Haridusministeerium tänulik, kui arupärija esitaks oma uuringu lisana nimekirja ülikoolide riiklikku tellimust saanud erialadest, mille ühiskondlik vajalikkus on tõestamata ning kus erialaseid töökohti Eestis ei jätku. Ministeeriumid ei ole oma valdkonnas niisuguseid loetelusid esitanud või kui neid on esitatud, siis on koolitustellimus nendes valdkondades lõpetatud. Haridusministeeriumil andmed selliste erialade kohta puuduvad. Teaduse evalveerimise tulemusi on Haridusministeerium arvestanud eelkõige majandusteaduse magistri- ja doktoriõppe riikliku koolitustellimuse projekti puhul. Projekt näeb ette tellimuse esitamist 36-le magistriõppe ja 12-le doktoriõppe kohale Tartu Ülikoolis. Eelmisel aastal olid need arvud järgmised: magistriõppes oli 36 asemel 30 inimest ja doktoriõppes 12 asemel 8 üliõpilast. Esitatud on magistri- ja doktoriõppe koolitustellimus ka TTÜ-le, kuid selgelt väiksemas mahus, magistriõppes 20 kohale ja doktoriõppes 2 kohale. See näitab, et teadusliku evalvatsiooni tulemusi ja TÜ paremat teaduslikku seisu on kraadiõppe tellimisel kahtlemata rõhutatud. Bakalaureuseõppe tasemel on majandusteaduse õppekavad TÜ-s ja TTÜ-s võrdsed, nad on positiivselt akrediteeritud ja praeguses ettevalmistatud tellimuse numbrites on neid ka võrdselt tellitud. Samas on kraadiõppe tellimuse arvel TÜ-le esitatud tellimus TTÜ-ga võrreldes siiski tunduvalt suurem. Kui rääkida proportsioonidest, siis riik arvestab koolitustellimusi esitades ka riigieelarves ettenähtud vahenditega. Selle aasta koolitustellimuse vähenemine on ligi 15%. Kui arvestada, et sellel aastal on magistri- ja doktoriõppe tellimus tunduvalt suurem kui eelmisel aastal ja doktoriõppe koht maksab kolm korda niipalju kui bakalaureuseõppe koht ning magistriõppe koht kaks korda niipalju kui bakalaureuseõppe koht, siis konkreetne tellimuse vähenemine TÜ majandusteaduskonnas ei olegi väga palju suurem kui 15%. Teatavasti ei moodustu avalik-õiguslikes ülikoolides õppegrupid ainult riikliku koolitustellimuse alusel õppijatest. Lisaks on palju neid, kes tasuvad oma õppekulud ise. Haridusministeerium on seisukohal, et nii nagu seni on TÜ-s riikliku koolitustellimuse alusel õppijate kõrval õnnestunud kutsuda lippude alla veel tasulisi üliõpilasi, on see võimalus ka praegu. Arusaamatuks jääb küsimus, miks Haridusministeerium esitab riikliku tellimuse mahus, mis ei võimalda pakkuda akadeemilist majandusharidust arenenud riikide ülikoolidega võrreldes konkurentsivõimelisel tasemel. Kui on mõeldud seda, et majandusteaduskonna tõesti hoolega tehtud arengukavas on olemas eraldi suunad, vähemalt kuus suunda peavad säilima, ja et kõik need grupid, mis nende suundade alleshoidmiseks vajalikud oleks, tuleks moodustada riigi raha eest õppivatest üliõpilastest, siis jah, tõesti, jäävad need grupid ilmselt väiksemaks. Kuid kahtlemata lülituvad nendesse gruppidesse ka oma raha eest õppivad üliõpilased. Kui aga võrrelda teiste riikidega, siis loomulikult, absoluutarvudes on Saksamaal ka majanduserialade õppijaid kindlasti rohkem, Eestis on neid aga märksa rohkem kui Islandis. Ma tõin selle nii väikese maa näiteks just sellepärast, et me niisuguseid võrdlusandmeid ülemäära tõsiselt ei võtaks. Ka võrreldes elanike arvu, näeme, et riiklik tellimus on suurem või, ütleme, kinnimakstud üliõpilaskohti on Eestis majanduserialadel rohkem kui Islandis. Kõik aspektid, mida koolitustellimuse esitamisel peab arvestama, ei lähtu ainult ühestest kriteeriumidest, aga kui jutt on praegu esmalt Tartu Ülikoolist, siis rõhutan, et Tartu Ülikool on kahtlemata majanduserialade tellimisel eelistatud, kahtlemata on ta oma teadussaavutuste poolest eeskujulik ülikool Eesti mastaapides ja seetõttu on seal kraadiõppe tellimus eelmise aastaga võrreldes tunduvalt suurenenud. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Kolleeg Janno Reiljan.

Aitäh, härra esimees! Härra minister! On muidugi lihtne vastata formalistlikult, selle asemel, et analüüsida sisuliselt. Ma ei küsinud teie käest materjale majandushariduse lammutamise kohta, vaid ma küsisin väga konkreetsete asjade kohta ja ma sain teada ainult seda, et hulk inimesi on koos olnud, aga mingeid materjale ega mingeid uurimusi teil ei ole. Ma küsin teie käest järgmist. Kas te olete võimeline aru saama, et akadeemiline haridus mujal maailmas, nii nagu meilgi, varustabki neid õnnetuid ärikoole korralike õppejõududega? Ma olen 25 aastat sel alal töötanud ja tunnen ka erakoole, näen nende õppejõudude koosseisu ning peab ütlema, et on äärmiselt kurb näha, milline koosseis õpetust pakub. Kurb on see just nimelt sellepärast, et akadeemilist haridust ei ole suudetud senini korralikult finantseerida ja teistele kõrgkoolidele ei tule korralikke õppejõude. Just nüüd, kui me oleme jõudnud niikaugele, et võiks neile neid õppejõude anda, lõikate te sealt baasi alt ära. Saage ühest asjast aru: raha eest õppima tulijad on tavaliselt 5, 10, mõnikord ka 15 riigieksami palli võrra madalamal tasemel ja nendest ei kasva kunagi ei magistrante ega doktorante. Sellised juhtumid on üliharvad, kui raha eest ilma konkursita sisse pääsenud jõuavad magistri- ja doktoriõppe tasemele. Kas te sellest olete võimeline aru saama, härra minister?

Aitäh! Ma olen küllalt tõenäoliselt võimeline niisama hästi kui teiegi aru saama sellest, et kraadiõppesse üliõpilaste võtmiseks peavad kõigepealt olema edukad üliõpilased, keda sinna võtta, et kraadiõppe taset ei saa nii väga alla lasta. Aga teie küsimuse alus või stardipauk tuli natukene teisest kohast. Te kõnelesite sellest, et võrdlus eraülikoolidega on selgelt Tartu Ülikooli kasuks, ja ma arvan, et te pidasite siin silmas avalik-õiguslikke ülikoole üldse. Haridusministeerium ei ole sellel aastal valmistunud ühegi majandus- ja ärivaldkonna üliõpilaskoha tellimiseks eraülikoolidest. Me ei telli sealt, me tellime ainult avalik-õiguslikest ülikoolidest.

Aitäh! Kolleeg Janno Reiljan, teine küsimus.

Aitäh, härra minister! Sellepärast ma panengi imeks, et te rääkisite eraülikoolidest ja kõigist teistest, kes annavad äriharidust. Äriharidus on vajalik asi, keegi ei vaidle sellele vastu, kuid tal on teised standardid ja sellepärast saabki teda müüa sellisel viisil, nagu teda müüakse. See on omaette küsimus. Seetõttu ma esitasingi teile küsimuse just nimelt ainult akadeemilise majandushariduse kohta, jättes ärihariduse kui hoopis teise valdkonna kõrvale. Nüüd ma tahangi teada: kas te olete teinud õppejõudude koosseisu uuringut eraülikoolides, et te võite väita, nagu oleks akadeemilise kõrgharidusega, akadeemiliselt kõrgtasemel ettevalmistatud, teaduslikult ettevalmistatud inimesi tõepoolest liiga palju, et vastuvõttu võiks sel määral vähendada?

Aitäh! Eraülikoolide õppejõudude kaader, mida meie kõik kaunis hästi tunneme ja mida teie ka seestpoolt näinud olete, härra professor, ei ole meile tundmatu, selle nõrgad kohad samamoodi. Ma ei ole seda kaadrit ega kaadrivaliku printsiipi siin üle idealiseerinud. Nagu ma ütlesin, ei telli riik nendest ülikoolidest sellel aastal ühtegi üliõpilaskohta ja suunab kogu oma tellimuse ainult nendesse kohtadesse, kus on akadeemiline baas olemas.

Aitäh! Kolleeg Olev Raju.

Ma heameelega täpsustaksin viimast küsimust, et oleks võimalik ka vastust täpsustada. Mul on olnud au tegutseda nii TÜ-s kui ka mõnes erakõrgkoolis ja ma tean väga hästi, et TÜ kolm miinus on nendes teistes korralik viis. Miks üldse oli vaja osa tellimusest neile üle anda? Hinnas ju ei ole vahet, aga me saame sama hinna eest märksa halvema kauba.

Aitäh! Kas te mõtlete eelmise aasta tellimust? Eelmise aasta tellimus eraülikoolidest oli kõigi erialade peale kokku 55 kohta. See on kaduvväike suurus. Ma saan öelda seda, et me eraülikoolidelt sellel aastal ei telli. Mis puudutab tellimuse üleüldist esitamist, siis me oleme oma tellimustega siin nagu teataval määral poliitilise kohtu ees, teie ees, professor Raju, samamoodi. Eraülikoolide seisukoht, et riiki saab selle eest kohtusse kaevata, et me neile tellimust ei andnud, on teile ka kaunis hästi teada. Seadus näeb ette võimaluse ka eraülikoolidele tellimust esitada. Eelmisel aastal me sisuliselt võrdsustasime nad avalik-õiguslike ülikoolidega, kuid arvuliselt jääb see asi muidugi kaugele. Me tegelikult ei tellinud ja ma ütlen, et me ka ei telli neilt sellel aastal ühtegi positsiooni majandus- või ärialal.

Aitäh! Kolleeg Olev Raju, teine küsimus.

Aitäh selle vastuse eest! See on tõesti mõistlik seisukoht, aga ma tahan siiski teada, mis seaduse alusel saab kaevata riigi kohtusse, kui ta sama hinna eest ei ole nõus tellima halvemat kaupa.

Aitäh! See seisukoht on kahtlemata subjektiivne. Kui vaadata neid materjale, mis eraülikoolide esindajad on ette valmistanud ja mida professor Gräzin on tutvustanud, siis seal seda alust nähakse. Mina ministrina seda alust ei näinud. Kahtlemata on avalik-õiguslikud ja eraülikoolid koolitustellimust saades minu jaoks mitmel põhjusel erinevas seisus, kas või juba sellepärast, et õppekavade ülesehitus on erinev ja puhtalt ärindust, kus ei ole akadeemilist tausta ja mis on suunatud rohkem rakenduslikule õppele kui avalik-õiguslikes ülikoolides, kus on rõhk akadeemilisel haridusel, ei ole riigil plaanis tellida.

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Arupärijal on võimalus esineda kuni viieminutilise kõnega puldist. Kolleeg Janno Reiljan.

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Haridus, eriti kõrgharidus, on äärmiselt inertne valdkond. Teie lammutustöö tagajärjed ei paista tõepoolest välja veel täna ega homme, aga kui need kümne aasta pärast välja paistma hakkavad, siis ei ole neid õnnetuseks võimalik ka jälle vähem kui kümne aastaga likvideerida. Te loete kokku äriüliõpilased ja teete järelduse, et ilmselt on majandusüliõpilaste arvu tarvis vähendada. Teie käes on ainult akadeemilised kohad ja nende arvu te siis vähendate. Te ei halvenda sellega mitte ainult akadeemilise teaduse, mitte ainult akadeemilise hariduse arengut, vaid halvendate terve majandushariduse arengut Eestis, ärihariduse arengut sealhulgas. Läänes töötavad kutsekõrgkoolides tavaliselt akadeemilistes ülikoolides kraadi kaitsnud inimesed, kes, tõsi küll, on pärast seda ettevõtetes praktilist kogemust omandanud. Niisiis, ilma akadeemilise hariduseta ei tunnustata seal ühtegi õppejõudu. See õppejõudude ettevalmistamise number, mis meil käes on, ei võimalda ka parima tahtmise juures täita seda suurt auku, mis kümmekonna aasta jooksul on tekkinud seoses sellega, et ettevõtlus tõmbas oma parema palgaga noored lihtsalt ära. Nad ei jäänudki ülikooli õppima, rääkimata sellest, et nad oleksid kraadi kaitsnud. Nüüd jääb see auk täitmata, rääkimata sellest, et kasvupotentsiaal jääb realiseerimata. Kuid võtame ja vaatame kogu teie poliitikat. Niisiis, te vähendate riiklikku tellimust, vähendate noorte võimalust riiklikult tellitud kohtadel õppida. Mis on tulemus? Ma võin teile seda ennustada, see on silmaga näha. Veelgi enam inimesi jääb ilma riikliku õpikohata ja nad peavad tasulist õpikohta otsima. Kust nad tasulist õpikohta otsivad? Kas teie esile toodud tehnoloogiavaldkonnas või loodusteadustes? Ei, kahjuks mitte. Nad tungivad jällegi nendessesamadesse ärikoolidesse ja õiguskoolidesse ja seda sel väga lihtsal põhjusel, et seal on näha tööturu nõudlust. Teistes kohtades selliseid töökohti, kus makstakse sellist palka, millega õpikulusid tagasi maksta, ei paista. Asi pole mitte selles, et noored oleksid rumalad, vaid selles, et äriharidust on Eesti ühiskonnale momendil äärmiselt vaja. Kui see vajadus väheneb, kui palgatase seal seetõttu langeb, siis väheneb iseenesest ka ärihariduse osatähtsus. Aga selliste vägivaldsete võtetega, mida teie ministeeriumis rakendate, te ainult suurendate õnnetut ärihariduse osatähtsust, mitte ei muuda proportsioone kogu Eesti riigi jaoks tervikuna paremaks. Meie teaduskond on tõepoolest püüdnud väikese ülikooli võimaluste piires luua seda kriitilist akadeemilist massi, mille puhul üldse saaks rääkida arenenud majandusteadusest. Sellest on professor Sepp palju rääkinud. Ta ei ole poliitik nagu mina, seetõttu te võiksite teda ometi uskuda. Te ise olete ka poliitik ja kui te üldse mitte millessegi siin maailmas ei usu, siis teda te võiksite ometi uskuda. Ta on näidanud ilusasti struktuurselt, et see on see miinimum. Kui kuut spetsialiseerumissuunda enam ei ole, siis võib öelda, et me räägime ainult majandusteaduste alustest. Ei saa olla spetsialiseerumissuundasid ilma üliõpilasteta. Kui ei ole üliõpilasi, siis ei ole tarvis õppejõude, siis ei saa need õppejõud tööd teha, nad ei saa uurimistööd teha ja siis sureb see valdkond välja. Teie kuritegu akadeemilise majandushariduse vastu selles seisabki, et te olete kriitilisest massist allapoole läinud. Kui 90 üliõpilast pluss 30 raha eest tulijat võimaldasid veel mingil viisil hakkama saada, siis 50 kvaliteetset üliõpilast, hea küll, võib-olla lisandub 50 raha eest tulijat, võib-olla kogunisti 70, ei võimalda enam sellist teadusel ...

Lugupeetud kõneleja, teie aeg on otsas.

... baseeruvat haridust anda. Aitäh!

Suur tänu! Kas keegi soovib osaleda läbirääkimistel? Soovi ei ole, seega läbirääkimisi ei avata. Lõppsõnaks on võimalus härra ministril.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud arupärija! Haridusministeerium paneb kokku riikliku koolitustellimuse. Tellimuse vajadust eri valdkondades prognoosivad ka teised ministeeriumid, teiste valdkondade esindajad, ka ettevõtjate organisatsioonide esindajad. Selleks on komisjonid kokku kutsutud, selleks ootab Haridusministeerium uuringuid vastavates valdkondades, ootab seda, et valdkondade esindajad oma seisukohti ütleksid. Majandusministeerium on selle koolitustellimuse esitamise aktsepteerinud ja komisjoni seisukohad on praegu sellised, et kahtlemata õigus- ja majandusüliõpilaste õpikohtade tellimist riik lõpetada ei saa. Vahepeal oli jutuks, et võib-olla ei peaks riik täiel määral neid üliõpilaskohti kinni maksma, aga seda ei saa teha. Neid tuleb kahtlemata tellida. Teil on õigus, kui te väidate, et õppejõud tulevad tegelikult akadeemilistest ülikoolidest, kuigi ka eraülikoolides on tõepoolest häid õppejõude, seal pakutakse head õpet ja nad võivad oma positsioone teinekord teiega väideldes ka kaitsta. Aga ütleme, et akadeemilistes ja avalik-õiguslikes ülikoolides koolitatakse õppejõude ka eraülikoolidele, ka kutsekõrgkoolidele. Sellepärast me olemegi suurendanud märgatavalt kraadiõpet Tartu Ülikoolis nii magistri- kui ka doktoritasemel. Te ütlesite, et üliõpilased, kes ei pääse Tartu Ülikooli, tungivad ärierialadele eraülikoolides. Järelikult lähevad sinna ka need, keda Tartu Ülikool endale tahaks, lähevad needsamad andekad. Samas te ütlesite, et tasulistel kohtadel õpivad kahjuks need, kelle eksamitulemused on kehvemad ja kes ei ole nii andekad kui need, kes õpivad tasuta kohtadel. Meil jätkub siiski tugevaid üliõpilasi ka eraülikoolidesse, valik on seal, jah, teine ja kui me üleminekuprotseduure täpselt ei fikseeri, siis vähesed neist tulevad pärast akadeemilisse ülikooli, avalik-õigusliku ülikooli kraadiõppesse, kuid need võimalused peaksime me siiski andma. Avalik-õiguslik ülikool on kraadiõppe taimelava. Majandusteaduskonna teaduslikke tegusid on riik igal juhul tunnustanud ja professor Sepal on täiesti õigus olla uhke sellele majandusteaduskonna arengukavale, mida me oleme Haridusministeeriumis aktsepteerinud. Nii et kraadiõppe tellimust on Tartu Ülikoolis eelmise aastaga võrreldes tugevasti suurendatud. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Lõppsõnavõimalus on ka arupärijal.

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Tartu Ülikooli majandusteaduskonna tugevus seisnebki selles, et arengukava üle ei pea uhkust tundma mitte üksnes professor Sepp, vaid alates 1993. aastast, mil me oleme arengukavasid väga põhjalikult välja töötanud, tunneb nende üle uhkust terve teaduskond, sest neid töötab ka välja terve teaduskond. Ma tahan öelda ainult seda: selleks et saada teatud hulk kulda, peab olema kriitiline mass kullaliiva. Kui vaja on kilogramm kulda ja on kolm kilogrammi kullaliiva, siis ei maksa arvata, et seda on piisavalt, kui on kolm korda rohkem. On teatud rusikareeglid. Igast kolmandast üliõpilasest võib saada hea edukas magistrant. Meil on ka selliseid teaduskondi, kus magistrikraadi antakse välja sellistel tingimustel, et seda võiks igaühele anda. Nad on magistriõppe taseme viinud tegelikult bakalaureuseõppe tasemele. See on teine asi. Majandusteaduses on alati teised traditsioonid olnud. Nii et õnnetuseks peaks neid vähemalt kolm korda rohkem olema ja magistrante peaks doktorantidega võrreldes jällegi kolm korda rohkem olema. Doktorantide ja magistrantide proportsioon tõepoolest klapib, sellega võib rahul olla. 36 magistrandist on lootust saada 12 doktoranti. Teistest ülikoolidest on ka katsetatud meile kraadiõppesse tulla, aga on ilmnenud üks pisike asi. Sellisel tasemel tööd tegema, nagu Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas nõutakse, ei ole ükski teisest ülikoolist tulnud inimene võimeline olnud. See näitabki just baastaseme tugevust. Kui me selle baastaseme peame õnnetuseks muutma üldsõnaliseks, ainult üldõppeks ilma spetsialiseerumiseta, siis kaotame ka meie varsti võime anda üliõpilastele korralikku haridust, korralikku spetsialiseerumist, juhendada piisavalt hästi doktorante ja magistrante, sest spetsialiseerunud õppejõude ei ole. Sellepärast me protestimegi selle vastu. Kui te sellest ministeeriumis aru saate, siis oleks juba ka millestki rääkida. Praegu räägite te kõigest muust, aga mitte sellest, kuidas arendada akadeemilist majandusharidust selliselt, et ta ei kestaks mitte ühe aasta, mitte kaks aastat, vaid veel kümneid aastaid. Aitäh!

Tänan! Sellega on lõppenud järjekordse arupärimise käsitlemine. Järgnevalt tuleb vastamisele Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Viive Rosenbergi ja Peeter Kreitzbergi 21. veebruaril esitatud arupärimine härra haridusministrile, mis puudutab hariduskulude ümberkorraldamist. Ma palun Viive Rosenbergi kõnepulti, et ta tutvustaks lähemalt arupärimise sisu!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja austatud minister! Möödunud aastal muudeti kiirustades hariduskulude kandmise korda. Riigieelarves läksid need kulud kohalike omavalitsuste reale, kuigi uus finantseerimiskord ise jõustub alles käesoleva aasta 1. septembril. Vaidlustamata selle otsuse õigsust pikemas plaanis, tuleb öelda, et kiirustamine on kaasa toonud just selle, mida kardeti: segadused, milles on kaotajaks kohalikud omavalitsused ja loomulikult õpetajad, kelle palgatõus on taas kord jäänud vaid paberile, nagu see mitme aasta vältel on toimunud. Poliitilised deklaratsioonid õpetajate palgatõusu ümber on sisuliselt tähendanud palgalangust, sest sujuvalt on muudetud palga arvestamise aluseks olnud nõudeid (normaalkoormust, lisatasusid ja muud). Siinkohal on igati sobiv rõhutada pearahasüsteemist tulenevaid probleeme, mille lahendamine peaks eelkõige olema tsentraalne, st Haridusministeeriumi pädevuses, paraku on aga tegelike probleemide lahendamise asemel keskendutud ministeeriumi kolimisele ja üldsuse eksitamisele. Omavalitsused on jäetud koolide sulgemise otsuste tegemisel sundseisu, täiesti järjekindlalt ja teadlikult eiratakse praktilisi probleeme haridusvaldkonnas, süüdistades omavalitsusi saamatuses. Ka sellel aastal deklareeriti õpetajate palgatõusu suuruseks 15%, tegelikkus kinnitab aga, et enamikul juhtudel tuleb õpetajatel leppida 1-5% palgatõusuga, mis ei kata isegi elukalliduse tõusu. 2001. aasta riigieelarve menetlusel olete te, austatud minister, öelnud: "Riigieelarves tehtavate hariduskulude kasv tervikuna on järgmisel aastal märgatav. Seda peaasjalikult kahes valdkonnas. Esimene ja kõige suurem eelistus on Haridusministeeriumi jaoks õpetajate palkade tõus. Selleks on 2001. aastal eelarvesse lisatud täiendavalt 207,9 miljonit krooni. Õpetajate palgafondi maht tõuseb 15% ja loomulikult ei unustata tulemuslikkuse põhimõtet, palgatõusuga kaasneb ka atesteerimise süsteemi uuendamine ja see, et riik jälgib tulevikus tõsiselt seda tööd, mis koolides tehakse." Samas pole ministeerium suvatsenud teha isegi elementaarseid analüüse, õigustamaks kardinaalseid muudatusi, mis võimaldavad Haridusministeeriumil distantseeruda praktilisest vastutusest hariduse valdkonnas. Seega puudub arusaam tunnikoormuste, klassikomplektide arvu, õpetajate kvalifikatsiooni ja muude tegurite mõjust. Vastavalt seadusele esitame me küsimusi, millele palume vastata. 1. Millega põhjendate segadusi, mis on tekkinud seoses hariduskulude kandmise kohustuse üleandmisega kohalikele omavalitsustele? 2. Millega põhjendate olukorda, kus ümberkorralduste tegemisele ei eelne ühtegi analüüsi, kusjuures eiratakse täielikult omavalitsuste seisukohti kas või ajagraafiku osas? 3. Milliseid seadusandliku raamistiku ümberkorraldusi plaanite, et vältida pedagoogide palgataseme langust? 4. Milliseid probleeme näeb Haridusministeerium kui kolmepoolsete palgakokkulepete üks osapool tulevastel palgaläbirääkimistel? 5. Millised õigused on kohalikul omavalitsusel muuta pedagoogide palga arvutamise aluseid? 6. Millega põhjendate statistikat, mille kohaselt pedagoogide reaalne sissetulek ja suhe riigi keskmisesse palka hoopis langeb? Aitäh teile!

Tänan, Viive Rosenberg! Härra haridusminister, palun teid Riigikogu kõnepulti vastama arupärijate esitatud küsimustele!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Proua Rosenberg! Härra Sirendi! Kõik ülejäänud Riigikogu liikmed! Proua Rosenberg, te esitasite kaks poliitilist deklaratsiooni. See oli päris hästi ette valmistatud. Üks nendest oli see, et õpetajate palgatõus jäi jällegi ainult paberile. Kohe me vaatame fakte, mis näitavad, et see nii ei ole. Palgatõus toimus ja seda tunnistavad ka õpetajad. Teiseks, ministeeriumis tegeldavat ainult Tartusse kolimisega. See on täiesti õõnes poliitiline deklaratsioon. See on ilus kujund, aga tuleb öelda, et Haridusministeerium on teinud sellel aastal päris kõvasti tööd. Me oleme ette valmistanud palju dokumente, ka regulatiivseid akte, rohkem kui ehk eelmistel aastatel. Nii et mina ei saa ministeeriumi ametnikele vähest töötegemist ette heita. Neil on ikkagi kaunis tõsiselt piits peal. Alates 1. jaanuarist 2001 rahastatakse munitsipaalomandis põhikoolide ja gümnaasiumide seni riigieelarve kaudu kaetud kulusid kohalike omavalitsuste eelarvete kaudu. Omavalitsuste eraldiste suurused kinnitati Vabariigi Valitsuse 18. jaanuari 2001. aasta määrusega nr 27. Pärast seda on omavalitsused kinnitanud täiendavad eelarved ning alustanud õpetajatele arvestuslikult 15% palgatõusu väljamaksmist. Muudatusele eelnes mitmeaastane periood, mille vältel analüüsiti põhjalikult koolivõrku, koolide ja klasside suurust, õpetajate kvalifikatsiooni, ametikoha koormust ning omavalitsuste tulubaasi. Analüüside tulemusena on omavalitsustele kehtestatud koefitsiendid, et tagada hariduse kvaliteet, lähtudes õpetuse ja õpikeskkonna maksumusest. Tõepoolest, poolteist aastat tagasi sai tehtud üks muudatus, mida suuremad omavalitsused meile ette heidavad. Tegime kuue koefitsientide rühma asemel kaheksa koefitsientide rühma, et väikseid omavalitsusi ja väikseid koole vähegi hoida. Suured omavalitsused on seda kritiseerinud. Aga ma usun, et regionaalpoliitiliselt tasus see pingutus ära. Muudatuste selgitamiseks ning uuenduste elluviimise lihtsustamiseks andis Haridusministeerium välja trükise, kuhu on koondatud kõik vastavad õigusaktid ning selgitused põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamise kohta. See trükis "Haridusministeeriumi Teataja 2000. Põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamine" on saadetud kõikidele omavalitsustele ja koolidele ning see peaks olema tõhus abivahend valdade ja koolide juhtidele finantsuuenduste ellurakendamisel. Vastates teie konkreetsele küsimusele, pean ütlema, et kahjuks puudub Haridusministeeriumil informatsioon segaduste kohta, millele te viitasite seoses hariduskulude kandmise kohustuse üleandmisega kohalikele omavalitsustele. Vastupidi, 26. veebruaril 2001. aastal toimunud valitsusliikmete kohtumisel Eesti Omavalitsusliitude Ühenduse volikogu esimehe Kurmet Müürsepa, Eesti Linnade Liidu büroo direktori Ain Kalmaru ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimehe Jüri Võigemastiga, nende institutsioonide esindajatega, kellega valitsus on sõlminud kokkuleppe raha üleandmiseks, tõdeti, et munitsipaalomandis olevate põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajate palga maksmise üleandmine riigieelarvest kohalike omavalitsuse eelarvetesse 2001. aastal on kulgenud tõrgeteta. Hariduskulude üleandmisel kohalikele omavalitsustele on Haridusministeerium lähtunud Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni 2001. aasta eelarve läbirääkimistel 26. septembril 2000. aastal sõlmitud kokkuleppest, milles fikseeriti järgmist. Munitsipaalkoolide pedagoogide töötasu, sotsiaalmaksu, täienduskoolituse, õpikute soetamise finantseerimise ja vastavate funktsioonide üleandmise osas jätkub 1. jaanuarist kuni 31. augustini 2001 vajalike vahendite jaotamine omavalitsusüksuste vahel analoogiliselt Vabariigi Valitsuse 15. veebruari 2000. aasta määrusega nr 53 kinnitatud korraga, lähtudes omavalitsusüksuse territooriumil asuvates koolides õppivate õpilaste arvust seisuga 1. september 2000. Alates 1. septembrist 2001 rakendatakse poolte kokkuleppel, kui selline kokkulepe sõlmitakse, 1. juuniks 2001 kujunenud finantseerimise korda. Hariduskulude üleandmisele eelnesid mitme aasta vältel analüüsid ja läbirääkimised omavalitsuste esindajatega. Lõplik otsus kulude üleandmise kohta tehti alles pärast omavalitsuste vastavasisulist pöördumist 2000. aasta kevadel. Kokkulepe, kus needsamad mahud ja palgatõusu numbrid kirja pandi, on sõlmitud kolmepoolselt, nii nagu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ette näeb. Kuigi, tõepoolest, sellel aastal ei pidanud me veel sellist kolmepoolset lepingut sõlmima, aga me tegime selle ikkagi ära. Haridustöötajate Liit, kes on sellele alla kirjutanud, ei ole andnud märku, et üks, teine või kolmas pool oleks seda kokkulepet rikkunud. Järelikult ei ole meil informatsiooni selle kohta, mida teie väidate, et palgatõusu ega mitut teist asja, mida te nimetasite, ei oleks olnud. 2000. aasta novembris kiitis Riigikogu heaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse, mis võimaldab tagada pedagoogidele garanteeritud palgataseme. Praegu ei ole kavandatud teisi seadusandlikke muudatusi selle küsimuse reguleerimiseks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 45 lepivad munitsipaalkooli õpetajate palga alammäärades õpetajatele atesteerimisel antavate ametijärkude kaupa üleriigiliselt kokku Vabariigi Valitsus, kohalike omavalitsusüksuste volitatud esindajad ja õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad, kes moodustavad delegatsiooni. Kui kokkulepet ei saavutata, kehtestab munitsipaalkoolide õpetajate palga alammäärad õpetajatele atesteerimisel antavate ametijärkude kaupa üleriigiliselt Vabariigi Valitsus. Seega on olemas seadusandlik lahend nii kokkuleppe sõlmimise kujul kui ka alternatiiv selleks puhuks, kui kokkulepet ei saavutata. Läbirääkimistel tuleks keskenduda optimaalse lahenduse leidmisele, arvestades vajadusi ja võimalusi. Vastus viiendale küsimusele. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 45 kinnitab munitsipaalkooli pedagoogide töö tasustamise alused valla- või linnavolikogu, kusjuures õpetajate palgaastmete ja -määrade kinnitamisel arvestatakse Vabariigi Valitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse volitatud esindajate ja õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajate poolt kokkulepitud palga alammäära. Kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus kehtestada reeglid, mille alusel toimub õpetajate palkade diferentseerimine, lisatasude maksmine või muu selline tegevus, aga ta peab arvestama sõlmitud raamkokkulepet. Diferentseerida võib ülespoole, mitte allapoole. Vastus kuuendale küsimusele. Statistikaamet on välja toonud keskmise palga hariduse tegevusalal. See sisaldab lisaks õpetajate ja koolijuhtide palkadele ka kõikide teiste haridusasutuste töötajate palkasid. Nii haridustöötajate palga suhe riigi keskmisesse palka kui ka õpetajate ja koolijuhtide palga suhe riigi keskmisesse palka on 2000. aastal tõusnud, 2001. aastal on see hakanud aga selgelt tõusma. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh, härra minister! Arupärijatel on küsimusi. Viive Rosenberg, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Väga hea on kuulda, et Haridusministeerium tegutseb ja kolimine seda ei takista, kuigi on ikka ka palju nurinat mitme valdkonna, õppekavade jm kohta. Koolid on nõutud. Õpetajate palgaraha või koolikulude ülekandmine omavalitsustesse on ka üks probleem. Ma olen päris mitu korda kuulnud, kui Siseministeeriumi töötajad eesotsas siseministriga kannavad ette haldusreformi plaane. Seal on ette nähtud, et aastaks 2003 peaks see nagu tehtud olema, ja ka meie tegime omal ajal selle seaduseelnõu menetlemisel sellise ettepaneku. Aga nüüd tekkis mul mõte, et võib-olla selle üleandmisega kiirustati. Väiksemates omavalitsustes, kellel ei ole teada, missugune on nende tulevik, on siiski segadusi. Võib-olla te tahtsite rahulikumalt kolida ja andsite selle kiiresti kaelast ära. Kas see on sellega seotud?

Kui lubate, siis ma ei kommenteeri küsimuse viimast, teravmeelsemat osa. Räägin ainult väikestest omavalitsustest. Jah, on omavalitsusi, kes vajavad maavalitsuse reservist rohkem tuge kui teised. Selleks ongi olemas maavalitsuse reserv. Selle avalduse, et munitsipaalomandis olevate põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajate palga maksmise üleandmine riigieelarvest kohalike omavalitsuste eelarvetesse 2001. aastal on kulgenud tõrgeteta, on teinud kolm omavalitsuste liitu. Nende hulgas on Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Omavalitsusliitude Ühendus. Mõlemad nad ühendavad maaomavalitsusi, seal hulgas on ka väikesed omavalitsused.

Tänan! Peeter Kreitzberg, arupärija, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Kas vastab tõele, et seda õpetajate palgaraha on lubatud kasutada ka nendele pedagoogidele palga maksmiseks, kes seni said palka kohalikust eelarvest?

Omavalitsused on alla kirjutanud kohustusele tagada nende õpetajate palk ja palgatõus, kes on saanud seni palka riigieelarvest. Tegelikult nad saavad palka riigieelarvest ka edaspidi, aga mitte Haridusministeeriumi kaudu, vaid see raha on makstud toetusena omavalitsustele. Omavalitsuse volikogu teeb eelarve ja kuidas ta raha planeerib, seda on raske öelda. Peaasi on, et ta garanteerib selle raha väljamaksmise, mille kohta ta on võtnud kohustuse. Aga üldiselt tehti kokkulepe ikkagi 100% peale. See tähendab, arvestati neid õpetajaid, kes ametis on, nende palga praegust taset pluss 15%, see tähendab, et ülejääki seal tegelikult olla ei saa. Palgatõusu munitsipaalharidusasutuste õpetajatele pingutavad omavalitsused välja ikkagi senistest tuludest ja tõepoolest on päris mitmed selle palgatõusu ära teinud.

Tänan! Viive Rosenberg, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kahtlemata on atesteerimine vajalik. Te olete ka palgatõusust rääkides väitnud, et tuleb uuendada atesteerimise süsteemi. Ma olen kuulnud sellist probleemi, et atesteerimiskomisjonid koosnevad sageli verinoortest ja väga mitmesuguste erialade inimestest, kellel on olnud konflikte pedagoogidega, kes on küllalt eakad ja väga kogenud. Sageli on pedagoogidel tekkinud pingeid seetõttu, et neid on pisut n-ö häiritud või ärritatud, võib-olla ei ole seda alati tehtud ka põhjendatult. Öelge, palun, kas te olete kuulnud sellistest probleemidest ja kas te arvate, et siin on kõik korras!

Aitäh! Seda asja käsitletakse ka teistpidi, et nooremad inimesed justkui lahkuksid haridussüsteemist. Õpetajate enamik on tõepoolest pikema staažiga ja eakas. See veel ei tähenda, et kõik rollid haridussüsteemis, õpetajate hulgas ja ka atesteerimisel peaksid olema eakate inimeste käes. Ma arvan, et on täiesti õige, kui seal on igast generatsioonist inimesi. Mina ei ole kuulnud generatsioonide või põlvkondade pinnalt tekkinud konfliktidest atesteerimiskomisjonides. Rohkem on olnud signaale selle kohta, et noored inimesed ei saa koolides õieti jaole, et neid justkui tõrjutakse välja, aga kuna atesteerimiskomisjoni asju korraldab ja juhib direktor, siis temal on võimalik seda jälgida. Üldiselt direktorid ei ole Eesti Vabariigis verinoored ja noorte inimeste terrorit vanemate inimeste üle ei saa küll üldiseks pidada.

Härra minister, tänan! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kas arupärijad soovivad ära kasutada oma viieminutilist kõneõigust? Ei soovi. Kas avame läbirääkimised? Ei ole huvi. On lõppsõnavõimalus. Härra minister.

Aitäh selle eest, et te selle teema üles võtsite! Tõesti, paar viimast kuud ei ole seda teemat peaaegu puudutatud, sest ei omavalitsused ega ametiühingud ei ole pretensioone esitanud. Pigem on signaalid olnud ikkagi positiivsed ja see pole teemaks olnud, aga miks mitte neid teemasid aeg-ajalt käsitleda. Aitäh!

Tänan, härra minister! Arupärijal on lõppsõnavõimalus. Viive Rosenberg, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja haridusminister! Kõigepealt muidugi täname teid vastuste eest! Mõni vastus oli päris rahustav, kuigi kas see probleem tegelikult ikka nii rahulik on. Tahan siiski veel rõhutada, et on tekkinud probleeme, sest meil on palju reforme korraga päevakorral. Suurte rikaste valdade olukord on tõesti rahulikum, aga probleeme on nendes valdades, kes ei tea, mis tulevik neile toob. Muidugi on õpetajate palgaprobleem üks kummaline asi. Sageli tulevad eriti maakohtades töötavad õpetajad rääkima, et ärgu jumalapärast seda enam üles tõstetagu, sest nemad on sageli ainukesed korralikuma palga saajad külas ja neile vaadatakse juba viltu, et igal aastal neil palk tõuseb, et palju nad lõpuks soovivad saada. Niisugused probleemid on tõsised. Samuti on pingeid tekkinud seoses õpetajate atesteerimisega. Ma pidasin siin silmas just atesteerimiskomisjoni liikmeid, kes sageli suhtuvad asjasse pealiskaudselt ja eakatele õpetajatele otsa vaadates arvavad, et nad on ajast ja arust. Neid õpetajaid on solvatud ja sellega pingeid tekitatud. Ma olen õpetajatelt kuulnud, et väga palju pingeid tekitab bürokraatia. Niigi on õpetajate olukord küllalt keeruline. Tänapäeva õpilased, lapsed, on keerulisemad kui kunagi varem ja õpetajatel oleks vaja palju rohkem energiat ja jõudu kulutada selleks, et neid tänapäevasel tasemel õpetada. Aga nendelt nõutakse bürokraatlikke toiminguid, mis on sageli palju tähtsamad sellest, kui hästi õpetaja suudab oma ainet edasi anda. Tähtsamaks on muutunud see, kui täpselt õpetaja kuskile mingisuguse asja kirja pani. Ja hirm kontrollide ees on millegipärast väga suur. Ma olen küsinud mõne noore õpetaja käest, kes on mulle rääkinud, et neile tulevad kontrollid kooli, et kas nad tegelevad siis millegi ebaseaduslikuga või teevad oma tööd halvasti, et nad kardavad. Mulle on vastatud, et nad ei tee halvasti, aga kardavad seda, mida neile tullakse ütlema, ja kooli juhtkond on kogu aeg pinge all. Soovin väga, et õpetajad saaksid oma ülesannet hästi täita ja Haridusministeerium suudaks need probleemid siiski lahendada! Aitäh!

Tänan, Viive Rosenberg! Arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Järgnevalt tuleb vastamisele Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Viive Rosenbergi ja Peeter Kreitzbergi 12. märtsil esitatud arupärimine haridusministrile kõrgkoolide ja ülikoolide õppekavade akrediteerimise kohta. Sissejuhatuse teeb arupärija Peeter Kreitzberg. Palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Et aega kokku hoida, sõnastan ma probleemi hästi lühidalt. Meil on kaks erakõrgkooli akrediteerimise juhtumit. Üks on seotud erakõrgkool Veritasega, mille kõrghariduse hindamise nõukogu akrediteeris positiivselt. Härra minister ei tahtnud millegipärast seda kinnitada ega ka põhjendada, miks. Kuidas on võimalik seda mitte kinnitada, kui komisjonis on väga kompetentsed isikud, keda minister on ilmselt ise ametisse pühitsenud? Teine juhtum on seotud teise kõrgkooliga, Majandusõiguse ja Poliitika Instituudiga, mille kõrge komisjon jättis akrediteerimata küllaltki suure häälteenamusega, aga minister võimaldas uuesti akrediteerida, uskumata, et asi vilets on, ilmselt lootes, oodates või tahtes teistsugust tulemust, sest muidu oleks see raharaiskamine lihtsalt arusaamatu. Meie küsimused ongi ajendatud kogu sellest akrediteerimisprotsessist, nõukogu ja ministri rollist ja legitiimsusest otsuste langetamisel. Tegemist on ikkagi väga oluliste otsustega, mis puudutavad sadu, et mitte öelda tuhandeid noori üliõpilasi, kes ühel või teisel hetkel nendes kõrgkoolides õpivad, ja samuti ka väga paljusid õppejõude. Aitäh!

Tänan, Peeter Kreitzberg! Härra minister, palun teid kõnepulti esitatud küsimustele vastama!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud küsijad! Ma kasutan ära seda, et küsimused olid esitatud ka kirjalikult. Teema on tõepoolest keeruline, nagu Peeter Kreitzberg ütles, ja eelnevalt esitatud küsimused olid loogilises järjekorras. Seega ma vastan neile küsimustele, kuigi praegune sissejuhatus oli natuke lühem. Vastavalt ülikooliseadusele akrediteerib ülikooli ja tema õppekavu Vabariigi Valitsuse moodustatud kõrghariduse hindamise nõukogu, kes tegutseb Haridusministeeriumi valitsemisalas. Õppeasutuse ja õppekavade hindamiseks moodustab kõrghariduse hindamise nõukogu vastavalt ülikooliseadusele ja oma põhikirjale hindamiskomisjone, kuhu kuuluvad teadus- ja arendusasutuste esindajad ja välisriikide teadlased. Lähtutakse järgmistest õigusaktidest ja dokumentidest: ülikooliseadus, rakenduskõrgkooli seadus, erakooliseadus, kõrgharidusstandard, mille kehtiv variant on vastu võetud 13. juunil 2000, haridusministri 1998. aasta detsembrikuine määrus, mis kinnitas akrediteerimisel ülikoolile esitatavad nõuded ja akrediteerimise korra, haridusministri 1999. aasta määrus nr 3, mis kinnitas nõuded eraülikooli ja erarakenduskõrgkooli õppe- ja teadustegevuseks vajalikule õppemateriaalsele baasile. Lähtutakse ka Vabariigi Valitsuse 1995. aastast pärit määrusest, mis kinnitas kõrghariduse hindamise nõukogu põhikirja, lähtutakse ka kõrgkooli eneseanalüüsi aruandest, rahvusvahelise ekspertkomisjoni aruandest, kõrgkooli vastulausest rahvusvahelise ekspertkomisjoni aruande kohta ja kõrghariduse hindamise nõukogu otsusest. Olles lugenud üles kõik need dokumendid, väidan ma, et siin ministri suvale eriti kohta ega võimalust ei ole, küll aga peab minister protseduure jälgima. "2. Kõrgkoolide ja ülikoolide õppekavade akrediteerimisel on ministri ja kõrghariduse hindamise nõukogu pädevus üldpiirides jagunenud nii, et üks teeb sisulise otsuse ja teine kinnitab selle. Millega põhjendate oma sekkumist kõrghariduse hindamise nõukogu töösse, nõudes kavakindlalt viimase otsuste läbivaatamist?" Vastavalt kõrghariduse hindamise nõukogu põhikirjale peab akrediteerimisotsused kinnitama haridusminister. Ministril on ka õigus kõrghariduse hindamise nõukogu otsuseid tagasi lükata ning täiendavale läbivaatamisele saata. Haridusministri kohustus ei ole kõrghariduse hindamise nõukogu otsuseid ainult formaalselt kinnitada, vaid tal on õigus neid ka kinnitamata jätta. Seega ei saa kõrghariduse hindamise nõukogu otsuse tagasilükkamist haridusministri poolt käsitleda kõrghariduse hindamise nõukogu töösse sekkumisena. Olen haridusministrina kinnitanud kõrghariduse hindamise nõukogu akrediteerimise otsused 228 õppekava kohta. Kinnitamata on mõningate protseduurireeglite rikkumise tõttu jäänud ainult otsus Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi majandusõiguse õppekava kohta ja kuna see nii monumentaalselt esile toodi, siis ma põhjendan seda. Kõrghariduse hindamise nõukogul ei olnud formaalset alust teha otsust kuus kuud pärast seda, kui ekspertkomisjon oli oma raporti esitanud, sest kord näeb ette, et otsus tuleb langetada kahe kuu jooksul. See tähendab, et kui juuni alguses oleks otsus ära tehtud, siis oleks see ajagraafikusse sobinud. Aga kuna juuni alguses kõrghariduse hindamise nõukogu ei suutnud otsust langetada, siis oktoobri alguses seda enam teha ei saanud, selleks ei olnud juriidilist alust. Kui ma oleksin kõrghariduse hindamise nõukogu enamasti uuendatud koosseisu esimese otsuse kinnitanud, siis oleks kõrgkool saanud seda kohtus lihtsalt väga kergesti ümber lükata, sest tõepoolest oli see otsus tehtud tükk maad pärast seda, kui pädevus võimaldas. Teiseks, ma olen nõukogult palunud lisaargumentatsiooni ainult Sotsiaalteaduste Erakõrgkooli Veritas õigusteaduse bakalaureuseõppe tingimisi akrediteerimise kohta ning, olles lisainformatsiooni saanud, ka otsuse kinnitanud. Kindlasti ei saa nende kahe näite põhjal ja 228 kinnitamise kõrval öelda, et ma oleksin kavakindlalt nõudnud kõrghariduse hindamise nõukogu otsuste uuesti läbivaatamist. See on üks protsent 100-st, isegi väiksem. "3. Kas ja milliseid seadusmuudatusi on ministeeriumil kavas algatada, et täpsustada nii ministri kui ka kõrghariduse hindamise nõukogu pädevust õppekavade akrediteerimisel?" Seoses üldise kõrgharidusreformiga on ministeeriumil veel sel aastal kavas esitada Riigikogule ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõus täpsustatakse nii ministri kui ka kõrghariduse hindamise nõukogu pädevust õppekavade akrediteerimisel ning teisi akrediteerimisega seotud küsimusi. Muudatusettepanekud on juba läbi arutatud ülikoolidega, ka eraülikoolidega, ja praegu laekuvad neilt ettepanekud. "4. Milliseid kontrollmehhanisme rakendatakse õppekavade akrediteerimise valdkonnas, et välistada nii ministri kui ka kõrghariduse hindamise nõukogu subjektiivsed otsused, ning milliseid protseduurireeglite rikkumisi käsitletakse oluliste rikkumistena, mis viisid komisjoni eksliku otsuse tegemiseni?" Kõrghariduse hindamise nõukogu koosseisu kuuluvad inimesed erinevatest teadus- ja arendusasutustest ning õppeasutustest. Esindatud on nii avalik-õiguslikud kui ka eraülikoolid, aga ka rakenduskõrgkoolid. Kõrghariduse hindamise nõukogu liikmed nimetab Vabariigi Valitsus, mitte haridusminister. Vastavalt kõrghariduse hindamise nõukogu põhikirjale lähtutakse uute liikmete nimetamisel vähemalt pooltel juhtudel rektorite nõukogu ettepanekutest. Ettevalmistatud ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõus on uue momendina sätestatud, et kõrghariduse hindamise nõukogu koosseisu ei tohiks ühe või teise õppeasutuse liikmeskonnast kuuluda rohkem kui kaks inimest. Kuna akrediteerimisotsuse vastuvõtmiseks on vaja saada kahe kolmandiku kõrghariduse hindamise nõukogu liikmete poolthääl, peaks sellega olema tagatud kõrghariduse hindamise nõukogu otsuste objektiivsus. Haridusministril puudub võimalus kinnitada teistsugune otsus, kui on vastu võetud kõrghariduse hindamise nõukogus. Siiski on ministril õigus paluda nõukogul otsus uuesti läbi vaadata. Protseduurireeglite rikkumist tuleb igal konkreetsel juhul käsitleda eraldi, kuid olulise rikkumisena saab käsitleda näiteks õigusaktidega ettenähtud tähtaegade eiramist või ettenähtud korras otsuste mitte vastuvõtmist, mida ma ka kirjeldasin ja mis ühe kõrgkooli puhul tõesti kahjuks aset leidis. "5. Millega põhjendate kõrghariduse hindamise nõukogu koosseisu täies mahus väljavahetamist, kuigi seadus näeb ette selle uuendamise rotatsiooni korras?" Sellele küsimusele on lihtne vastata, sest kõrghariduse hindamise nõukogu koosseisu täies mahus väljavahetamist ei ole toimunud. Vastavalt kõrghariduse hindamise nõukogu põhikirjale on nõukogu liikme maksimaalseks ametiajaks kuus aastat. Kuna kõrghariduse hindamise nõukogu koosseis kinnitati 1995. aasta juunis, ei saa 2001. aasta juuliks tõepoolest ükski esialgselt kinnitatud liikmetest enam ametis olla. Nõukogu koosseisu muudetakse rotatsiooni korras. See hõlmab kuni kahte kolmandikku nõukogu koosseisust aastas. Nõukogu on 12-liikmeline, seega võib aastas välja vahetada kuni kaheksa liiget. Kuna kõrghariduse hindamise nõukogu rotatsioon oli toimunud eelnevatel aastatel eri põhjustel vajalikust aeglasemalt, tuli kõrghariduse hindamise nõukogu töö järjepidevuse huvides eelmisel aastal välja vahetada seitse liiget 12-st. Kõiki korraga välja vahetada ka ei saa, sest siis katkeks järjepidevus. Nagu öeldud, seisab juunis ees veel nelja-viie liikme väljavahetamine. "6. Millega põhjendate oma korraldust teistkordselt võtta Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi atesteerimine veel käesoleval aastal kõrghariduse hindamise nõukogu päevakorda ning millisel alusel peaks kiirendatud korras nn kordusläbivaatamise eest tasuma Haridusministeerium?" Põhjendused on toodud haridusministri käskkirjas nr 321. Kõik akrediteerimise kulud on senini kaetud riigieelarvest ning Majandusõiguse ja Poliitika Instituut pole siin erand. Akrediteerimisprotsessi finantseeritakse riigieelarvest. Ettevalmistatud ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõus on uue aspektina sätestatud juhud, mil ülikool peab ise katma akrediteerimise kulud: tingimisi akrediteerimise korral tuleb katta järgmise akrediteerimise kulud ning kui ülikool võtab akrediteerimistaotluse tagasi, siis peab ta järgmise akrediteerimise ise kinni maksma. Kahjuks loobus Majandusõiguse ja Poliitika Instituut viimasel hetkel rahvusvahelise ekspertkomisjoni visiidist. See oli kaunis ebameeldiv. Rahvusvaheline komisjon oli juba Eestisse saabunud. Selle komisjoni juht on teinud juba raporti, mis on kaunis lühike. Seal öeldakse, et komisjon on väga nördinud sellest, et õppeasutus reageeris viimasel hetkel ja isegi veel hiljem, sest nemad olid juba siia tulnud ja nad viisid ennast asjadega kurssi. Palve, et akrediteerimist ei toimuks või et komisjon sellesse kooli ei tuleks, esitati kolmerealises kirjas, mis kannab nii juhatuse esimehe kui ka rektori kohusetäitja allkirju ja on alla kirjutatud 29. märtsil. Selles teatatakse: "Informeerime teid Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi juhtkonna otsusest loobuda 30.-31. märtsiks 2001. aastal kavandatud välisekspertide komisjoni hindamisvisiidist." See on pretsedenditu juhtum ja paneb meie kõrgharidussüsteemi üleüldse väga kurba valgusesse, sest nii neid asju ei aeta. Isegi kui kool ei ole tasemel, suudab ta kirju ikka õigel ajal välja saata. See oli selle komisjoni liikmete suhtes ikkagi küllalt häbematu tegu. Praegu olen ma haridusministrina lahendanud olukorra nii, et olen oma 30. märtsi käskkirjaga algatanud riikliku järelevalve Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi õppetegevuse juhtimise õiguspärasuse üle. Kokkuvõte riikliku järelevalve kohta esitatakse haridusministrile 16. aprilliks, siis saab koolis toimuvast ka konkreetse ülevaate. Ootasin südamevärinaga kriitikat hoopis selle kohta, et haridusminister on liiga kriitikavabalt seni peaaegu kõik kõrghariduse hindamise nõukogu otsused kinnitanud. Aga tingimustes, kus tõepoolest tuleb väga valvas olla õppeasutuste taseme suhtes, et noored inimesed petta ei saaks, on neid juhtumeid, millal ma kõrghariduse hindamise nõukogult olen kas lisaargumente küsinud või otsuse vastu olnud, olnud vaid üksikuid. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Arupärijatel on küsimusi. Peeter Kreitzberg, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Millal ministeerium märkas, et tähtaeg on üle läinud? Kas ta ei märganud seda enne, kui kuue kuu pärast esitati arvamus, mis oli juriidiliselt ebapädev? Kes on ikkagi süüdi selles raharaiskamises? Ma saan aru, et esimene akrediteerimine maksti ikka kinni ka.

Aitäh! Ministeerium märkas seda loomulikult kohe. Siis tuli suvi ja kõrghariduse hindamise nõukogu rohkem istungeid ei pidanud. Pean ütlema, et kuna me edastasime neile juriidilise analüüsi, et tähtaeg on üle läinud, siis oli mulle teatav üllatus, kui ma lugesin, et kõrghariduse hindamise nõukogu oli siiski otsust uuesti hääletanud. See tähendab, et ta oli teistkordselt otsuse vastu võtnud tingimustes, kus see selgelt ei mahtunud lubatud aega. Nii et loomulikult pidin ma kõrghariduse hindamise nõukogu teist otsust kommenteerima. Aga oleks olnud lihtsam, kui kõrghariduse hindamise nõukogu kokku tulles ei oleks esimese hooga seda uut otsust teinud, sest see ei olnud juriidiliselt tõepoolest vettpidav. Me olime olukorras, kus eelmisel korral oli akrediteerimata jätmise otsuse poolt seitse liiget, aga kord näeb ette, et otsuse poolt peab olema vähemalt kaheksa liiget, muidu pole sel juriidilist jõudu. Järelikult ei olnud kõrghariduse hindamise nõukogu otsusel mingit juriidilist jõudu, seda otsust ei olnud tehtud. Praktiliselt ei olnud akrediteerimistsüklit toimunud. Kui riikliku institutsiooni, kuigi sõltumatu, aga siiski riigi juurde kuuluva kõrghariduse hindamise nõukogu otsuse tõttu ei ole protsessi toimunud, tuleb see protsess teha riigi kulul.

Tänan! Peeter Kreitzberg, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Kas teil on seletusi selle kohta, miks tehakse niivõrd banaalne viga, et ületatakse tähtaega? Kõigepealt kulutatakse akrediteerimiseks vist suurusjärgus 100 000 krooni ja siis lihtsalt unustatakse õigel ajal otsus välja kuulutada. Ma kujutan ette, et osa neid liikmeid töötab selles kõrghariduse hindamise nõukogus edasi.

Otsust ei unustatud vastu võtta, aga ei pööratud tähelepanu sellele, et otsus ei olnud juriidiliselt korrektne, sest üks hääl jäi puudu. Kuigi jah, vastupidise otsuse poolt polnud keegi. Tegelikult oli seitse liiget ühel meelel ja võiks öelda, et enamus oli ühel meelel. Aga juriidiliselt oli vaja kaheksat häält. Kõrghariduse hindamise nõukogul on selline koosseis, et see ühe apsu pärast järgmisel nädalal kokku ei tule. Oodati Haridusministeeriumi tõlgendust. Me küll edastasime kohe kõrghariduse hindamise nõukogule teate, et niisugune probleem on tekkinud, kuid haridusministril oleks võib-olla olnud võimalus paluda kõrghariduse hindamise nõukogul kiires korras veel kord kokku tulla. Aga üldiselt haridusminister ei jaga kõrghariduse hindamise nõukogule korraldusi. Sellel hetkel oli ka koosseisu ümbervahetamine käsil ja peale selle oli suvi. Kuna see oli pretsedent, siis peab ütlema, et kõrghariduse hindamise nõukogu eelmise koosseisu viga seisnes ilmselt selles, et selle istungi ajal oli üks protokollija küll seotud Haridusministeeriumiga, kuid et kõik oleks jumala pärast sõltumatu, ei viibinud kohal Haridusministeeriumi ametnikku. Nii ei juhitud kohe tähelepanu sellele, et seitsme häälega ei saa otsust vastu võtta. Võib-olla oleks siis see üks hääl pärast läbirääkimisi kuskilt kätte saadud, ma ei oska öelda. Aga igal juhul saadeti meile materjalid, mis ei olnud juriidiliselt korrektsed, ja seda tegi kõrghariduse hindamise nõukogu eelmine koosseis.

Tänan, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Arupärijatel on õigus esineda viieminutilise kõnega. Arupärijad ei soovi sõna. Kas avame läbirääkimised? Ei ole vajadust. On lõppsõnavõimalus. Härra minister ei soovi sõna, arupärijad samuti mitte. Eelviimase arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Me asume käsitlema tänast viimast arupärimist, milleks on Riigikogu liikme Andres Variku käesoleva aasta 2. aprillil esitatud arupärimine põllumajandusministrile, mis käsitleb suu- ja sõrataudi vastu võitlemist. Andres Varik, palun sind kõnepulti, et sa tutvustaksid arupärimise sisu ka kolleegidele!

Tänan, austatud esimees! Head kolleegid! Mind ajendas seda küsimust põllumajandusministrile esitama meie loomakasvatajate mure. Me teame, et Euroopa Liidus levib suu- ja sõrataud. Tänaseks ei ole veel suudetud nakkusele piiri panna. Meie loomakasvatajad on loomulikult väga murelikud. Arvestades meie riigi suhteliselt väikest territooriumi ning taudi liikumise kiirust ja ulatust, on tõenäoline, et taudi puhkedes saab niigi kiratsev Eesti loomakasvatus korvamatut kahju. Olen kuulnud, et Eesti ei kavatse rakendada karja profülaktilist vaktsineerimist suu- ja sõrataudi vastu, millega oleks võimalik immuunsete karjadega luua bioloogiline tõkend viiruse liikumisele. Seda märgib Eesti Põllumajandusülikooli professor Jaagup Alaots. Viidatakse sellele, et Euroopa Liidu maades on vaktsineerimine keelatud alates 1991. aastast ning vaktsineerimine tooks endaga kaasa kaheaastase loomade ja loomsete saaduste ekspordi keelu. See on tõsi. Loomulikult tekib erinevatel huvigruppidel selles küsimuses eriarvamusi. Ma tsiteerin Eesti Põllumajandusülikooli professori Jaagup Alaotsa artiklit, mille alapealkiri on "Jah vaktsiinile": "Kuid on olemas ka laboratoorsed meetodid, mis võimaldavad kindlaks teha mitte ainult viiruse vastu tekkinud antikehi organismis, vaid ka viiruse antigeeni ehk teisisõnu viirust ennast. Vaktsiini kasutamise kasuks haiguse ennetamisel räägib ka see, et tegemist on inaktiveeritud vaktsiiniga, mis on valmistatud surmatud viirusest, mis käivitab küll organismis immuunkaitsereaktsiooni, kuid on ohutu nii loomadele kui ka inimestele. Praegu on Eesti veel suu- ja sõrataudivaba ja arvestades taudi võimalikku sisseleviku ohtu, on ülim aeg alustada taudile vastuvõtlike loomade strateegilise vaktsineerimisega. Nakkuse vastu kaitsev immuunsus ei teki kohe, vaid selleks kulub vähemalt paar nädalat. Kui vaktsineerimisega alustada alles esimeste haigusjuhtude diagnoosimisel, võib olla hilja, sest taud liigub kiiremini, kui tekib vaktsineerimisjärgne immuunsus." Ma tsiteerin veel ühte artiklit, kui mul veel aega on. Selle pealkiri on "Vaktsiin tuleriida asemel": "Kui põllumajandusminister Ivari Padar on lubanud taudi siia jõudes loomakarju Suurbritannia eeskujul tuleriidale saatma hakata, siis paljude loomaarstide ja loomakasvatajate hinnangul oleks see häving pikkade aastate aretustööle ning pankrot nii väike- kui ka suurtootjatele. Loomatohtrid soovitavad loomi tapmise asemel hoopis vaktsineerida, nagu seda otsustas teha Holland ning mis oleks kahest halvast igal juhul parem. Eesti ametkonnad seisavad koos Põllumajandusministeeriumiga vaktsineerimise vastu, sest Euroopa Liidus enam nii ei tehta." See mure on üldine ja ma olen väga tänulik, et põllumajandusminister nii kiiresti reageeris ja annab minu seitsmele küsimusele ammendavad vastused. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, arvan, et seda teeb austatud minister ise. Tänan!

Suur tänu! Härra minister, loodan, et olete valmis vastama esitatud küsimustele.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan Riigikogu liikme Andres Variku arupärimisele. Siin on seitse küsimust, ma loen kõigepealt küsimused ette ja siis annan vastuse. "1. Kas on tehtud võimaliku taudi likvideerimise võimalusi (ka vaktsineerimist) arvestav majanduslik kalkulatsioon? Kas saaksin sellega tutvuda?" Loomulikult on Põllumajandusministeerium teinud majanduslikke kalkulatsioone, leidmaks, kuidas oleks võimalik suu- ja sõrataudi tõrjemeetmeid võttes kanda võimalikult vähe kahju. Kõik kalkulatsioonid räägivad paraku ennetava vaktsineerimise kahjuks, mitte kasuks. Kalkulatsioonide aluseks oleme võtnud arhiiviandmed 1952. ja 1982. aasta taudi likvideerimisel tekkinud kahjude kohta, samuti hukkuvate ja hukatavate loomade võimaliku arvu ning arvutanud nende loomade maksumuse ümber lihakeha maksumusele, mis on loomatauditõrje seadusest tulenevalt taudikahjude kompenseerimise alus. 1952. aasta taudipuhangu ajal hukkus umbes 4% loomadest ning 1982. aasta taudipuhangu ajal 1% loomadest. Silmas tuleb pidada sedagi, et 1982. aastal realiseeriti ka vaktsineeritud loomad, nii et needki tuleb arvestada taudikahjude hulka. Arvesse on võetud ka asjaolu, et Suurbritannias on praeguseks suu- ja sõrataudi tõttu hukatud miljon looma, mis moodustab umbes 2% Suurbritannia loomade arvust. Tuginedes neile andmetele, on alust oletada, et taudikolde tekkimise korral Eestis võib likvideerimismeetmete tulemusena hukkuda 3-4% vastuvõtlikest loomadest. Loomulikult on need n-ö ajaloole tuginevad oletused selle kohta, milline võiks maksimummäär olla. Seega oleksid otsesed taudikahjud mittevaktsineerimise puhul umbes 40 miljonit krooni, millele lisanduks veel kaudne kahju saamata jäänud toodangult, lihaloomade ja tõuloomade hinnavahe jne. Kogu kahju ulatuks 3-4% loomade taudi nakatumise puhul hinnanguliselt suurusjärku 100 miljonit krooni. Koos ekspordikeelust tuleneva kahjuga, mis sellisel juhul kestab 13 kuud, millest üks kuu kulub taudi likvideerimisele ja 12 kuud taudivaba riigi staatuse taastamisele, ulatuks kogu kahju 1,5 miljardi kroonini. See tähendab, et siin on arvesse võetud ka need 13 kuud, mil sellise skeemi puhul kehtib ekspordikeeld, kus hinnanguliselt 30% piimast peaks leidma kasutuse siseturul. Loomade ennetava lausvaktsineerimise korral hakkaks Eestis kehtima ekspordikeeld, mis kestaks kokku 36 pluss 12 kuud ehk neli aastat. Efektiivsete vaktsineerimistulemuste saamiseks tuleb suu- ja sõrataudi vastu vaktsineerida kogu karja vähemalt 36 kuu jooksul, kaks korda aastas, kokku seega kuus korda, ning pärast vaktsineerimise lõpetamist kulub veel 12 kuud, kuni taastub Eesti kui mittevaktsineerimispoliitikat rakendava maa staatus. Otsesed kulud ennetava vaktsineerimise korral moodustaksid Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi spetsialistide hinnangul 20 miljonit kuni 25 miljonit krooni. Juurde tuleb arvestada ka kahjud, mis tekivad Eesti piimatoodete turu kaotusest. Eestil kaoks kolmandik turust neljaks aastaks, mis teeks ligi miljard krooni aastas. Lisandub tõenäoline hindade langusest tulenev kahju, toorpiima hind võib hinnanguliselt langeda tasemele üks kuni poolteist krooni liitri piima eest. Kokkuvõttes võivad põllumajanduse sissetulekud väheneda ekspordikeelu korral kuue miljardi krooni võrra. Turu kadumine ja hinnalangus toovad tõenäoliselt kaasa põllumajandusloomade arvu vähenemise kuni 30% ning samuti tuhandete töökohtade kadumise maal. Kõigi nende kalkulatsioonidega saavad lugupeetud Riigikogu liikmed loomulikult tutvuda. Olen nõus organiseerima nii arupärijale kui ka teistele Riigikogu liikmetele kohtumisi Põllumajandusministeeriumi spetsialistidega. "2. Kas on uuritud loomapidajate, sealhulgas liha- ja piimaliitude, loomaarstide ja loomaarstidest ekspertide ja teiste loomakasvatusega seotud teenistuste ja firmade arvamust ja kui on, siis miks nendega ei arvestata?" Loomulikult on ministeerium vastava eriala spetsialistidega konsulteerinud. Põllumajandusministeerium riigiasutusena ei saa endale lubada arvamusuuringufirma tööpõhimõtteid, see tähendab, me oleme arvesse võtnud nende ekspertide arvamust, kes on oma arvamust suutnud ministeeriumile argumenteeritult põhjendada. Ministeerium ei saa arvestada täies mahus kõikide asjaosaliste arvamust. Näiteks kohe kindlasti ei saa me ennetava vaktsineerimise küsimuses arvestada ravimifirmade arvamust, sest mõistagi soovivad nad suurema kasumi teenimise eesmärgil saavutada üldvaktsineerimist, mis kestab kolm aastat, kui mitte kuus, aga miks mitte isegi üheksa aastat. "3. Kuidas kompenseeritakse loomakasvatajatele hukatud loomad (looma liha hinna eest ei saa edaspidi osta tõulooma) ja selle tagajärjel pankrotistunud tootmine? Millist abi pakub riik edaspidi tootmise taaskäivitamiseks?" Hukatud loomad kompenseeritakse loomakasvatajatele vastavalt valitsuse 1. augusti 2000. aasta määrusele nr 260 "Eriti ohtlike loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud kulude hüvitamise tingimused ja kord". Põllumajandusloomade väärtus, mis on hüvitamise aluseks, arvutatakse vastavalt põllumajandusministri 2001. aasta 1. märtsi määrusele nr 18 "Põllumajandusloomade väärtuse arvutamise kord ning taudikahjude hüvitamise tingimused ja kord". Arvestuse aluseks on vastava loomaliigi liha keskmine kokkuostuhind. Edaspidi pakub riik tootmise taaskäivitamiseks eelkõige tavalisi üldiselt põllumajandustootmise toetuseks mõeldud toetus- ja abimehhanisme. Siin saab rääkida eelkõige Maaelu Edendamise Sihtasutuse võimalustest. Samuti tuleb kõne alla maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 115, mille järgi on võimalik võtta ühekordseid erakorralisi toetusmeetmeid, selleks et aidata tootmist taastada. "4. Milliseid sotsiaalseid garantiisid pakub riik loomade likvideerimise tagajärjel töötuks jäänud inimestele?" Mingeid eraldi väljatöötatud sotsiaalseid garantiisid mainitud viisil töötuks jäänud inimestele ei pakuta. Neile laienevad samad sotsiaalsed garantiid, mis igale teiselegi töötuks jäänud inimesele Eestis. Nende garantiide tutvustamine kuulub Sotsiaalministeeriumi, mitte Põllumajandusministeeriumi tegevusvaldkonda. "5. Miks ei lubata isegi lihaloomi vaktsineerida? Lihaeksport on väga väike ja lihatootjad ei suuda isegi Eesti turu nõudlust rahuldada." Kindlasti ei saa põllumajandusloomade hulgast välja valida ühte rühma, keda vaktsineerida, sest need loomad muutuksid potentsiaalseks haiguskandjaks ja nakkuse levitajaks teiste loomade suhtes, keda ei vaktsineerita. Vaevalt et lihaloomade vaktsineerimine mõjuks positiivselt ka liha ekspordivõimaluste otsimisele. Pigem jääks sellise vaktsineerimise tagajärjel ära see vähenegi lihaeksport, mis Eestis praegu toimub. "6. Loomade tapmiseks ja põletamiseks kulub suur hulk tööjõudu ja puitu või muud küttematerjali. Millistest allikatest seda rahastatakse?" Juba nimetatud valitsuse määruse kohaselt kuuluvad sellised kulutused taudikahjude hulka ja neid rahastatakse valitsuse reservist. "7. Millist kahju tekitab loomakorjuste põletamine ja matmine loodusele?" Sellele küsimusele vastamine kuulub pigem Keskkonnaministeeriumi kompetentsi, aga olen üpris kindel selles, et loomakorjuste põletamine ja matmine tekitab loodusele võrreldamatult vähem kahju, kui tekitaks nende lageda taeva alla mädanema jätmine. Tänan!

Tänan, härra minister! Arupärijal on küsimusi. Andres Varik.

Tänan, härra juhataja! Tänan ka härra põllumajandusministrit vastuste eest! Kõige parem oleks muidugi, kui see taud Eestisse ei jõuaks. Majanduslikke kalkulatsioone võib nii- ja naapidi teha, see kõik on oletuslik. Selles mõttes on, nagu öeldakse, kui võimalik, parem karta kui kahetseda. Siin põrkuvad huvid tõesti kokku. Loomulikult oleks alalhoidliku iseloomuga karjapidajal kindlam tunne ja ta tunneks ennast paremini, kui vaktsineeritaks kogu Eesti kari. Nagu Põllumajandusülikooli professor väidab, on siis, kui taud on kohal, vaktsineerimisega hiljaks jäädud. Loomulikult on töötlejate ja kaubanduse huvid hoopis teised, nad soovivad turul piimasaadusi realiseerida. Aga siiski on mul küsimus: kuidas praegu ikkagi kõige targem talitada oleks? Me teame, et kõik need desinfitseerimismatid ja piiril toimuvad kontrollid alati viirust kinni ei pea ja viirus võib väga mitut teed pidi liikuda.

Ma tänan! Arvestades seda, et suu- ja sõrataudi nakkus on väga liikuv, ekspertide hinnangul on ta võimeline isegi tuule teel levima rohkem kui 100 kilomeetri kaugusele, on selge, et desinfitseerimised piiril, desinfitseerimismatid, on vaid üks tõenäoline võimalus viiruse levimise vältimiseks. See ei pruugi 100% niimoodi olla. Praktika on näidanud ja mulle on minu vanemad kolleegid ütelnud, et 1982. aastal oli võimalik näha, et inimeste liikumine farmide vahel on oluline ohuallikas. Loomapidajad, farmerid, farmide omanikud peavad eelkõige ise olema väga ettevaatlikud võõraste lubamisel oma lauta ja lauda lähedale. Samuti tuleb võimaluse korral juba enne, kui taud Eestisse või Eesti lähedale on jõudnud, võimalikult kiiresti ümber korraldada ka transpordivahendite liikumine, sest mitme Eestis olnud loomataudi puhul on näiteks piimaauto olnud võimalik nakkuse levitaja. Absoluutseid lahendusi siin ei ole. Igal juhul on selge, et tuleb leida optimaalne ja halvas olukorras kõige parem lahendus. Me oleme siiamaani arvanud, et selleks on vaktsiinireservi kindel hoidmine. See on selle vaktsiini reserv, mis tüvega haigus on praegu Inglismaal ja Saksamaal. Ma ütlen ka seda, et ekspertide hinnangul on neid tüvevariante kokku 560. Praegu on nii Inglismaal, Hollandis kui ka Saksamaal haiguse põhjustanud üks tüvevariant. See Eesti jaoks vajalik kogus vaktsiini on ladudes broneeritud, ta on kohe kasutatav, kui olukord peaks muutuma, näiteks kui kas või lõunanaabrite juures läheb nakatumine suhteliselt massiliseks, siis tuleks meil minna üle viimasele variandile ja see on vaktsineerimine. Aga riski hindamine on kindlasti väga vastutusrikas ülesanne nii Põllumajandusministeeriumile kui ka Veterinaar- ja Toiduametile. Igal juhul ei tegutse me nende riskide olukorras põllumajandusele vaenulikult, vaid ikkagi rohkem selle nimel, et võimalikult väheste kahjudega taudiolukorrast välja tulla.

Tänan! Kolleeg Viive Rosenberg.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te oma vastuses tõite välja protsendilisi andmeid selle kohta, kui palju loomi hukkus 1952. aastal ja kui palju 1982. aastal. 1982. aastal hukkus 1%. Aga te prognoosisite, et 2001. aastal võiks see protsent olla kolm kuni neli. Need loomad, kes on vastuvõtlikud, haigestuvad. Nagu te teate, Euroopa maades, Inglismaal hävitatakse loomi ju karjade viisi ja mitte ainult neid, kes on nakatunud. Mida te siin olete silmas pidanud, kas te olete arvestanud ainult nakatunud loomi või ka lihtsalt hävitamist, nagu tehakse Euroopa riikides?

Tänan! Piirkonnas, mis kuulutatakse nakkuskoldeks või ohutsooniks, kuuluvad vaktsineerimisele nii haiged loomad kui ka selles ohutsoonis viibivad terved loomad. See tähendab, et loomade hävitamine toimub etapiviisiliselt. Kõigepealt hävitatakse need loomad, kes on juba nakatunud, ja pärast hävitatakse need loomad, kes on selles piirkonnas vaktsineeritud. See negatiivne pool, loomade hävitamine, on selles olukorras paratamatu.

Tänan! Kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Ma tahan alustada just sellest viimasest lausest, millega te lõpetasite. Ma ei ole selle pooldaja, et juba praegu oleks vaja kõiki loomi ennetavalt vaktsineerida, kaotades võimaluse põllumajandussaadusi eksportida. Aga samas olen ma väga kahtlev teie viimases lauses toodud kindluse suhtes, et kõik loomad tuleb kohe hävitada. Nüüd ma tahangi selgust saada: kas arvestades Eesti ainelist olukorda ja aastakümneid tehtud aretustööd, ei ole Eesti jaoks see haigus oluliselt suurem katastroof kui arenenud lääneriikide jaoks? Ilmselt oleks siis, kui haigus on meie piiride lähedale jõudnud, parem võimalus siiski loomad vaktsineerida ja loobuda ekspordist, sest muidu ei jõua keegi kompenseerida seda krahhi, mis ühele majandusharule saabub, kui see haigus päris tõsiselt siin levima hakkab, näiteks nii, nagu ta praegu Suurbritannias levib. Nii et palun üle korrata, kas te igal juhul olete nõus valima hävitamise või kas on olemas variant, et ikkagi vaktsineeritakse ja loobutakse ekspordist nelja aasta jooksul! Ka see on ikkagi üks valikuvariant.

Kahjuks härra Marrandi hilines ega kuulnud minu ettekande esimest poolt, kus ma tõin välja numbrid halvema variandi kohta, kui Eestis haigestub 3-4% karjast. Inglismaal on praegu haigestunud 2% karjast. Sellisel juhul on Eestis kahjudeks hinnatud 1,5 miljardit kuni 1,6 miljardit krooni, mis hõlmab vaktsineerimiskahjusid, kompenseerimiskahjusid ja 13 kuu ekspordikeelu tõttu tekkinud kahjusid. Kui me hakkame ennetavalt vaktsineerima, teadmata isegi seda, millise tüvega haigustekitaja võib Eestit kimbutada, mis tähendaks, et meil ei ole mitte mingisugust kindlust selles, et me kasutame õiget vaktsiini, siis oleks kahju umbes kuus miljardit krooni, sealhulgas nelja-aastase ekspordikeelu tekitatud kahju. Loomulikult, rikkamad, jõukamad riigid ja need riigid, kus põllumajandusreformid on toimunud, kus maareformiga on asjad aastakümneid või aastasadu ühel pool, võivad need asjad kergemalt läbi elada. Eestile on see loomulikult raskem, seda enam, et me oleme veisekasvatuses jõudnud aastal 2001 olukorda, kus veiste arv absoluutarvus ei tohiks enam väheneda. See arv peaks hakkama järk-järgult stabiliseeruma. Selles olukorras kaotada veel suur osa loomi oleks meile kindlasti raskem kui nendele riikidele, kus on suur ületootmine.

Tänan! Kolleeg Laine Tarvis.

Suur tänu! Eestis on tehtud head tõuaretustööd ja meil on sellist haruldast karja nagu maakari. Kui taud tabab selliseid karju, kuidas siis üldse on võimalik säilitada tõuaretustöö tulemused, kui me peame kõik loomad hävitama?

Tänan! On selge, et juhul kui läheb käiku kõige õnnetum stsenaarium, näiteks kui taud tabab neid mitte eriti arvukaid isendeid, nagu seda on Eesti maakari, siis seda hullem on olukord. Ka juhul, kui me vaktsineeriksime kas või ainult Eesti maakarja, oleks selge, et selle tagajärjel seatakse ohtu terve riigi veterinaarne julgeolek. Sõltumata sellest, kas tegemist on haruldase tõuga või mitte, oleks selge, et Eestis on olemas potentsiaalne haiguse edasikandja, sest vaktsineeritud looma peetakse potentsiaalseks taudi edasikandjaks. Sõltumata sellest, kui väike on see grupp, mida me hakkaksime vaktsineerima, ekspordikeelud kehtiksid ikkagi.

Tänan! Viive Rosenberg, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! See, mida me näeme sageli viimasel ajal televiisorist, kuidas Euroopas hävitatakse loomi, lambaid kallatakse koormast maha nagu kartuleid, on pehmelt öeldes õudne. Te olete siin vastanud küsimustele ja mõelnud selle peale, kuidas materiaalselt ühte või teist asja korvata. Te olete mõelnud isegi seda, kuidas loomi põletada ja mida see loodusele kaasa võiks tuua. Aga meie inimesed, eriti maainimesed, on siiski veel üsna inimlikuks jäänud ja loom tähendab neile palju enamat kui rahaallikat. Kas on mõeldud ka sellele, missugune oleks moraalne kaotus ja kas meie inimesed on üldse nõus taluma selliseid vaatepilte, nagu me näeme praegu Euroopas?

Ma tänan! Olen teiega ühte meelt, et moraalselt on see ääretult drastiline pilt. See ei mõju hästi telepildis ja veel hullemini mõjuks see kindlasti elus, kui neid meetmeid tuleks Eestis võtta. Lõppude lõpuks on ju niimoodi, et kas need numbrid ja kalkulatsioonid, mis ma siin ette lugesin, kellelegi meeldivad või ei, see on asja üks pool, kuid murest ja emotsionaalsest poolest ülesaamine on omaette küsimus. See, kes loomadega, loomakasvatusega tegeleb, peab vaieldamatult arvestama, et need riskid on loomakasvatuses alati olemas. Suured taudid on aja jooksul Eestist 20-30-aastase intervalliga üle käinud. Sellised on vanemate spetsialistide tähelepanekud. See näitabki seda, kuivõrd tähtis on Eestis usaldusväärse veterinaarse kontrolli ülesehitamine ja hoidmine ning selle tagamine, et meil oleks võimalikult vähe a-grupi haiguste puhanguid, mis nõuavad drastilisi meetmeid.

Tänan! Arupärija Andres Varik, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Härra põllumajandusminister! On teada, et Läti vaktsineerib loomi. Kui Läti piiri ääres on farm ja selle vastas on Eesti farm, siis on Läti järelikult potentsiaalne nakkuse allikas Eestile. On ju teada, et selles piirkonnas 10-15 aastat tagasi või pärast 1982. aastat on loomi suu- ja sõrataudi vastu vaktsineeritud ka profülaktilisel eesmärgil. On teada ka, et Venemaa ei ole lõpetanud vaktsineerimist. Tasuks vaadata, kas veel viletsamate või ka majanduslikult meiega samal järjel olevate riikide arvates see kulutus tasub ära. Üks asi jäi ikkagi arusaamatuks. Te märkisite, et kui Inglismaa on vaktsineerinud teatud piirkonnas terveid loomi, siis ka need hävitatakse. Järelikult, kui Eestis tuleb samalaadne juhtum, siis te plaanite ka vaktsineeritud loomad hävitada. Sain ma õigesti aru?

Aitäh! Jah, te olete täiesti õigesti aru saanud, et nakkuskolde piirkonnas vaktsineeritakse terveid loomi pigem selle eesmärgiga, et likvideerida võimalus taudi levikuks. Need loomad kuuluvad samamoodi hävitamisele. Mis puudutab andmeid vaktsineerimiste kohta Lätis, siis minul ei ole ametlikku kinnitust selle kohta, et Lätis see toimuks. Ma olen 100% veendunud, et ametlikult Lätis mingit vaktsineerimist ei toimu ja hoitakse samasugust olukorda, nagu praegu Eesti ametkonnad on hoidnud. Kui on fakte, mida saab tõestada, siis tähendaks see seda, et Läti eksport oleks automaatselt lõppenud. Mis puudutab Venemaad, siis Venemaa ei ole toiduainete ja põllumajandussaaduste eksportija. Venemaal on eeldatavasti samad standardid, nagu need olid meile tuttavad 10-15 aastat tagasi. Mis puudutab vaktsineerimist kaheksakümnendate alguses, siis oli niimoodi, et tollal levis taud Venemaalt siiapoole, ta levis küllalt pikkamööda, haigustüvi oli ette teada ja toiduainetööstus- ja veterinaarstandardid, mis tollal olid ühtsed kogu Nõukogude Liidus, olid teistsugused kui praeguses Eestis. Sellest, et meil praegu neid standardeid ei ole, oleme me, ma arvan, ainult võitnud.

Tänan! Jaanus Marrandi, teine küsimus, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Kahtlemata ei ole praegu õige aeg hakata vaktsineerima. Aga minul on küll niisugune veendumus, et kuna Eesti aineline olukord ei ole võrreldav näiteks Rootsi ja Soomega, siis ei ole ka ilmselt mõeldav, et me kasutaksime täpselt sama taktikat, mida nemad, kui see haigus oleks nendesse riikidesse jõudnud. Kui me loomi ei vaktsineeri ja nad kõik hävitame, nii nagu praegu tehakse Inglismaal, siis olen ma küll veendunud, et see kahju on lõppkokkuvõttes suurem kui mõneks aastaks ekspordist loobumine. See oleks Eesti põllumajanduse ots. Ma soovitan mõelda järgmist varianti. Kas on tehtud rehkendus, et mis saab siis, kui vaktsineerida ja loobuda ekspordist? Kusjuures tuleks arvestada ka seda, kui palju läheb raha sotsiaalabiks nendele inimestele, kes jäävad ilma tööta, ja kui palju maksab karja taastamine. Seda kõike ei jõua mitte keegi kompenseerida. Ma olen täiesti kindel, et Eesti riik teeks vea. Samas ei ole mõtet hakata vaktsineerima enne, kui see haigus esineb massiliselt Lätis, Rootsis või Soomes. Kas te ikkagi ei kaaluks vaktsineerimise varianti, sest Eestit ei saa kuidagi võrrelda näiteks Inglismaaga?

Ma tänan! Tegelikult olen ma oma ettekandes ühe korra juba pikalt rääkinud, mida neist asjadest võib arvata. Loomulikult on otsustamise koht siis, kui näiteks Lätis on avastatud üks kolle. Kas siis Eestis hakata kohe vaktsineerima? Otsustamise koht on samuti siis, kui Lätis on loomad massiliselt nakatunud. Kas siis hakata vaktsineerima? Selge on see, et siin võib taust olla erinev. Teiselt poolt moodustavad Inglismaal, kus on loomi massiliselt hävitatud, hävitatud loomad ainult 2% kogu karjast. Eestis, nagu ma enne rääkisin, oli 1952. aastal taud ja minu isa, kes sel ajal oli peaagronoom, ütles, et laudad olid loomadest tühjad, kogu selle taudi tõttu hukkus 4% loomadest. 1982. aastal puhkenud taudi tõttu hukkus hinnanguliselt koos vaktsineeritud loomade hävitamisega 1% loomadest. Nii et siin on tegemist sellise lihtsa koolimatemaatikaga, absoluutset tõde ei ole ja kindlat kuupäeva ei ole võimalik määrata. Kõik institutsioonid peavad vastutustundlikult ja vastavalt kohustustele tegema oma maksimumi.

Härra minister, suur tänu! 20 minutit küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks on läbi. Kas arupärija soovib ära kasutada oma viieminutilist kõneõigust? Ei soovi. Kas on vaja avada läbirääkimisi? Ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Härra minister, sellisel juhul on teil lõppsõnaõigus, kui te soovite sõna. Ei soovi. Kas arupärija soovib? Palun, Andres Varik!

Tänan, austatud esimees! See teema on tundlik ja parasjagu hell. Pädevad selles suhtes on tõesti veterinaararstid. Mind teeb ettevaatlikuks ja murelikuks just see, et tegelikult ei tohiks võtta nii jäiku seisukohti, et me mitte mingil juhul ei vaktsineeri, vaid tuleks jätta võimalus leida vastavalt olukorrale mõistlik lahendus. Ministri toodud protsendid ajaloost, kui palju hukkus loomi suu- ja sõrataudi tõttu 1950. aastatel ja kui palju 1982. aastal, ei saa olla aluseks. Järeldused on oletuslikud, sest keegi tegelikult ei tea ju selle taudi leviku kiirust ja väga palju sõltub inimese enda teadmistest. Nagu öeldakse, veterinaararst on küll kõige suurem ravija, aga samas võib ta olla ka kõige suurem nakkuse edasikandja, samuti võib seda olla seemendustehnik jt. Igal juhul on hea, et täna põllumajandusminister tuli ja andis vastused. Küsimused on Eestis praegu tõstatatud ja ma loodan, et sellega ei loeta seda probleemi lõppenuks. Tuleb jälgida, mis Euroopas toimub. Ikkagi on Eestis vaja otsida kõige mõistlikumaid lahendusi. Tänan!

Tänan, Andres Varik! Sellega on lõpetatud meie viimase arupärimise käsitlemine. Lugupeetud kolleegid! Avan vaba mikrofoni, mis kestab kuni kõnesoovide ammendumiseni. Kolleegidel palun registreeruda pärast haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Kuulutan vaba mikrofoni lõppenuks. Tänan teid! Kohtume homme kell 10. Nägemiseni! Istungi lõpp kell 19.28.