Austatud kolleegid, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu seitsmendat töönädalat. Alustame esmaspäevast istungit. Riigikogu juhatuse nimel olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Valitsuse esindaja proua Aaskivi raputab pead, valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Esimesena on registreerunud Ants Käärma. Palun!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu liikmed, kokku on meid 11, annavad Riigikogu menetlusse Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Võib-olla mainin paari olulisemat punkti, mida me tahame muuta. Esiteks see, et valijad on asetatud ebavõrdsesse olukorda. Ühtedelt nõutakse kirjalikke teateid, aga teised hakkavad võib-olla isegi lähitulevikus valima Interneti kaudu. Seetõttu teeme me ettepaneku jätta ära sellised kitsendused nagu kirjaliku teate saatmine, kui soovitakse valimiskasti koju. Meie arvates piisab tavalisest teatamisest. Teiseks teeme me ettepaneku ka üleriigilised nimekirjad pärast hääletamispäeva ümber reastada vastavalt saadikute poolt isiklikult kogutud häälte arvule ja Riigikogu 101 kohta komplekteerida sarnaselt ringkonnamandaatide jaotamisega. Aitäh!

Tänan! Eelnõule määratakse juhtivkomisjon kolme tööpäeva jooksul. Tiit Sinissaar, palun!

Austatud proua juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Annan Isamaaliidu fraktsiooni, Mõõdukate fraktsiooni ja Reformierakonna fraktsiooni nimel üle Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Vabariigi Valitsusele volituste andmine Edelaraudtee AS-i infrastruktuuril reisijateveo doteerimiseks aastatel 2000-2009" muutmine" eelnõu. Selle eelnõu mõte on selles, et oleks võimalik nendest summadest doteerida ka reisijatevedu Eesti Raudteele kuuluval infrastruktuuril.

Tänan teid, härra Sinissaar! Kalev Kallo, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Koos kolleeg Urmas Lahega annan üle arupärimise siseministrile. Tulenevalt liiklusseadusest ning teede- ja sideministri poolt selle alusel kehtestatud sõiduki tehnojärelevalve eeskirjast peavad Eestis kasutatavad teises riigis registreeritud veoautod, bussid ja nende haagised vastama Eestis kehtivatele tehnojärelevalve nõuetele, kui riikidevahelise lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti teedel liigub iga päev kümneid kui mitte sadu teiste riikide veoautosid ja busse, mis ei vasta Eestis kehtestatud tehnonõuetele. Veelgi enam, Lätiga piirnevatel aladel tulevad hommikul Eestisse tehniliselt vaevalt koos püsivad veoautod, mis teevad siin päeval dumpinguhindadega tööd ja lähevad õhtul tagasi, kahjustades sellega meie endi vedajaid. Meie riigi sellise ükskõiksuse ja laiskuse tõttu on põhiosa Balti riikide vahelistest vedudest Läti ja Leedu käes, sest nad teevad vanemate ja tehniliselt mitte korras olevate autodega tööd odavamalt, nad pole pidanud nii palju investeerima. Samas on nad kindlad, et võivad vabalt koormaga Eestisse tulla, ilma et midagi juhtuks. Saksamaal näiteks paneb politsei veoki ükskõik millise pisipuuduse avastamise korral kohe tee äärde ja suunab teenindusse, kusjuures võib kindel olla, et rattamutri vea korral vahetatakse ära tagasild, mis tuleb endal kinni maksta. See on oma riigi ettevõtete eest hoolitsemine. Meie politsei mängib selle asemel edasi armsaks saanud radarimängu, kuigi ma ei eita, et ka see on vajalik. Vastavalt politseiseadusele reguleerib politsei liiklust ja teostab liiklusjärelevalvet, kontrollib teede, tänavate, liikluskorralduse vahendite ja liiklusvahendite seisukorda. Lähtudes eeltoodust on meil siseministrile viis küsimust selle kohta, millal siin kord majja saab.

Tänan, Kalev Kallo! Tõnu Kauba, palun!

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Esitan arupärimise sotsiaalminister Eiki Nestorile. Arupärimise teema on ravikindlustuspoliitika. Eeskätt huvitavad mind mitmed hambaraviga seotud asjad. Nimelt teame me päris hästi (vähemalt teavad need, kes ka saalist väljaspool liiguvad) et Eestis, kus elanike tervis praegu ei parane, vaid kus on põhjendatult juttu inimeste tervise halvenemisest, kus umbes pooled elanikest vaesuvad või kuuluvad vaesuvate inimeste hulka, kus töötute hulk kasvab, kus on HI-viiruse epideemia, kõlab reaalsust ignoreerivana väide, et Eesti vajab täielikult tasulist ja haigekassa poolt mittemakstavat tervisekindlustust. Ajakirjandusse on jõudnud andmeid hambaravi täielikult tasuliseks muutumise kohta. Ka Tallinna Linnavalitsus plaanib vähendada või juba ongi vähendanud koolide hambaravikabinettide arvu, sama on kuulda ka teiste omavalitsuste kohta. Eelöeldust lähtudes, aga samuti arvestades mitmeid seadusi (ravikindlustusseadus, rahvatervise seadus jm), soovin ma teada, millised on valitsuse seisukohad elanike tervise tagamise, eriti haiguste ärahoidmise kohta. Miks, vaatamata elanikkonna vaesumisele, toetab valitsus täielikult tasulist, ravikindlustussüsteemi poolt mittekompenseeritavat hambaravi? Millises osas peab inimene tulevikus maksma hambaravi eest ise ja kas jääb üldse võimalus kompensatsiooni saada, ükskõik, kas otsest või kaudset? Ja loomulikult huvitab mind see, mida minister on teinud selleks, et raviteenuste hind ja nende hindade tõus oleks elanikele täielikult kaetud ravikindlustushüvitiste kaudu.

Tänan! Kalle Jürgenson, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastavalt hasartmängumaksu seaduse § 8 lõikele 5 moodustab Riigikogu nimetatud seaduses sätestatud toetuste andmiseks üheksaliikmelise nõukogu, mis koosneb neljast Riigikogu liikmest ja viiest ministeeriumide esindajast, kes nimetatakse Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Käesoleva aasta 20. veebruari korraldusega tegi Vabariigi Valitsus ettepaneku arvata nõukogu koosseisust välja senine Kultuuriministeeriumi esindaja Henn Vallimäe ja määrata tema asemel nõukogu liikmeks Kultuuriministeeriumi kantsler Margus Allikmaa. Vastav ettepanek laekus rahanduskomisjonile. Me arutasime seda küsimust täna hommikul komisjoni istungil ja otsustasime algatada eelnõu muudatuste tegemiseks nõukogus.

Tänan! Ekraan jäi nüüd tühjaks. Kas on veel Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole. Vastuvõetud kahele eelnõule määratakse juhtivkomisjon kolme tööpäeva jooksul ja kui arupärimised vastavad kodukorras ettenähtud nõuetele, siis edastatakse nad kohe adressaatidele. Lugupeetud kolleegid, palun registreerime oma kohaloleku! Kell 15.10 registreerus kohalolijaks 84 Riigikogu liiget. Enne kui me asume päevakorra kinnitamise juurde, on mul teile põhiseaduskomisjonilt edastada neli ettepanekut. Põhiseaduskomisjon palub pikendada eelnõu nr 253, seaduste arusaadavuse tagamise seaduse eelnõu, mille on algatanud 15 Riigikogu liiget, esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega kuni Riigikogu VI istungjärgu neljanda töönädala lõpuni. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku pikendada eelnõu 253 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega kuni Riigikogu VI istungjärgu neljanda töönädala lõpuni. Palun teid hääletada!Hääletustulemused 57 Riigikogu liiget toetab põhiseaduskomisjoni ettepanekut, 14 ei toeta, 6 jäi erapooletuks. Eelnõu 253 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega on pikendatud. Teises ettepanekus palub põhiseaduskomisjon pikendada Vabariigi Valitsuse algatatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu nr 458 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega Riigikogu V istungjärgu 16. töönädala lõpuni. Austatud kolleegid, panen hääletusele ettepaneku pikendada seaduseelnõu nr 458 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega. Palun hääletada!Hääletustulemused Ettepanekut toetas 55 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuks jäi samuti 12 liiget. Eelnõu nr 458 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega on pikendatud. Põhiseaduskomisjoni kolmas ettepanek käsitleb Vabariigi Valitsuse algatatud halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu nr 481 esimese ja teise lugemise vahelise tähtaja pikendamist kuni Riigikogu V istungjärgu 16. töönädala lõpuni. Panen hääletusele ettepaneku pikendada eelnõu nr 481 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega. Palun hääletada!Hääletustulemused Ettepanekut toetas 51 Riigikogu liiget, vastu oli 8, erapooletuks jäi 19. Seaduseelnõu 481 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega on pikendatud. Põhiseaduskomisjoni neljas ja viimane ettepanek on pikendada Vabariigi Valitsuse algatatud avalik-õiguslike rahaliste nõuete sundtäitmise seaduse eelnõu nr 571 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega Riigikogu VI istungjärgu kolmanda töönädala lõpuni. Panen hääletusele ettepaneku pikendada seaduseelnõu 571 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega. Palun hääletada!Hääletustulemused 51 Riigikogu liiget toetas ettepanekut, 4 oli vastu, 20 jäi erapooletuks. Seaduseelnõu 571 esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega on pikendatud.

Enne kui me asume päevakorra juurde, edastan ma teile Riigikogu liikmete ja fraktsioonide esitatud andmed Riigikogu liikmete istungist osavõtu kohta. Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsioon on teatanud, et 5.-8. märtsini viibib Jevgeni Tomberg Moskvas ja Sergei Ivanov on 1.-7. märtsini Saksamaal õppereisil. Mõõdukate fraktsioon on teatanud, et Tõnu Kõiv on 8. märtsil välismaal. Isamaaliidu fraktsioonilt on teade, et Peeter Olesk on haige. Keskerakonna fraktsioon teatab, et Mihhail Stalnuhhin viibib 7. märtsil Narvas. Riigikogu juhatuse otsuse alusel osaleb Ivar Tallo Mõõdukate fraktsioonist 5.-7. märtsini Pariisis ENPA õigusasjade ja inimõiguste komitee töös ning Brüsselis Euroopa Komisjoni töös ning Lauri Vahtre viibib 6.-8. märtsini Pariisis, kus osaleb ENPA liikmesriikide kohustuste täitmise järelevalve komitee töös. Reformierakonna fraktsioon ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ei ole puudumistest teatanud, järelikult puudujaid ei ole. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud: Vabariigi Valitsuse 21. veebruaril esitatud mahepõllumajanduse seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks määrati maaelukomisjon, Vabariigi Valitsuse 21. veebruaril algatatud haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks määrati samuti maaelukomisjon, Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Edgar Savisaare ja Olev Raju 21. veebruaril algatatud tulumaksuseaduse § 11 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks määrati rahanduskomisjon, ja Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni 22. veebruaril algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjoniks määrati majanduskomisjon. Arupärimiste kohta on mul teile teatada järgmist: Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Viive Rosenbergi, Edgar Savisaare ja Peeter Kreitzbergi käesoleva aasta 22. veebruaril esitatud arupärimine kultuuriministrile ning Riigikogu liikme Koit Pikaro samal päeval esitatud arupärimine siseministrile on adressaatidele edastatud. Riigikogu juhatus määras Riigikogu kodukorra seaduse § 139 lõike 2 alusel, et Vabariigi Valitsuse algatatud vereseaduse eelnõu nr 662 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 12. märts kell 11. Veel on mul teade kolmapäevase infotunni kohta. 7. märtsil osalevad Riigikogu infotunnis järgmised valitsuse liikmed: kultuuriminister Signe Kivi, siseminister Tarmo Loodus ja välisminister Toomas Hendrik Ilves.

Asume päevakorra kinnitamise juurde. Meil tuleb kinnitada V istungjärgu seitsmenda töönädala päevakord. Esmaspäevases ehk tänases päevakorras on seitse arupärimist. Teisipäeval, 6. märtsil on päevakorras kaheksa eelnõu, kusjuures teisipäevases päevakorras on esimesena kirjas Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" arutelu. Kolmapäeval, 7. märtsil on päevakorra projektis üheksa seaduseelnõu. Neljapäeval, 8. märtsil me eelnõusid ei käsitle, sest siis toimuvad Riigikogu juhatuse korralised valimised. Kas kellelgi on ettepanekuid päevakorra kohta? Ei ole. Võin ma panna päevakorra kinnitamisele? Lugupeetud kolleegid, panen kinnitamisele Riigikogu täiskogu V istungjärgu seitsmenda töönädala päevakorra. Palun teid kujundada oma arvamus ja hääletada!Hääletustulemused 68 poolthäälega (vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud) on V istungjärgu seitsmenda töönädala päevakord kinnitatud.

Nagu ma enne ütlesin, on meil täna arutada seitse arupärimist, millele järgneb vaba mikrofon. Esimese arupärimise on 25. jaanuaril esitanud Riigikogu liige Jaanus Männik. Arupärimine käsitleb Eesti Haigekassa nõukogu ja see on esitatud riigikontrolör Juhan Partsile. Alustame arupärimise menetlemist. Sõna on arupärijal. Palun, Jaanus Männik!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Austatud härra riigikontrolör! Õigupoolest söandan väita, et arupärimine ei käi mitte niivõrd haigekassa nõukogu otseste probleemide kohta, kuivõrd tuleneb 2001. aasta 1. jaanuaril jõustunud problemaatilisest Eesti Haigekassa seadusest. Kuid seadus ongi nähtavasti problemaatiline just nõukogu volituste mõttes. Lubage mul arupärimist tutvustada. Põhiseaduse § 115 kohaselt võtab Riigikogu iga aasta kohta seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Riigi tuluallikad, sealhulgas lõviosa kõigist tuludest moodustavad riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed, on põhiseaduse alusel samuti sätestatud seadustega. Selline põhjendatud sätestatus peaks tagama riigi tulude ja kulude seaduslikkuse, välistama täitevvõimu ning ametnike omavoli, subjektivismi, kontrollimatuse ja vastutamatuse tulude hankimisel ning kulutuste tegemisel. Ainuüksi seadus(andja) saab demokraatlikus riigis otsustada ning seada reeglid ja raamistiku, kas, kuidas, mil määral ja kelle rahakotist võib riigivõim võtta ning kuhu, milliste üldiste huvide ja ühiste eesmärkide täitmiseks kulutusi teha. Riigikogu praktika näitab, et põhiseaduse seda sätet ja mõtet interpreteeritakse erinevalt. Kahjuks selgub, et isegi sõltuvalt sellest, kas ollakse valitsemas või opositsioonis. Suurim probleem ongi tulude ja kulude liigenduse ulatus. Riigieelarve seaduse, see tähendab nn riigieelarve koostamise seaduse § 7 kohaselt määrab tulude ja kulude liigenduse ulatuse riigieelarve eelnõus Vabariigi Valitsus klassifikaatorist lähtudes, kusjuures eelarves võib ette näha kuluartikli kasutamisplaani, millega määratakse kulude jaotus objektide ja ürituste lõikes. Ometi on kulude liigenduse ulatuses - (eba)ühtlikkuses, (des)informatiivsuses ja tasakaalusta(ma)tuses - suuri ja ma väidan, et ka põhiseaduslikke probleeme. Suurim liigendamata kuluartikkel 2001. aasta riigieelarve seaduses on Eesti Haigekassale ravikindlustuse kuludeks eraldatud 4,445 miljardit krooni. See on ca 15% kõigist riigi kulutustest 2001. aastal. Isegi riigieelarve seletuskiri ei liigenda seda summat. Eestimaa Rahvaliidu korduvalt tehtud ettepanek seadustada ravikindlustuse kulud liigendatult eelnevate aastate ning pensionikindlustuse eeskujul ei leidnud valitsuskoalitsiooni toetust. Formaalselt tuleneb selline olukord 2001. aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud Eesti Haigekassa seadusest, mille alusel on kogu astronoomilise ravikindlustusressursi kasutamine ja isegi selle struktuuri üle otsustamine justkui võimalik seadustamata jätta. Haigekassa puhul pole seaduslikku tagatist isegi selles, kui suur osa eelarvest kulutatakse ravikindlustuse kuludeks ja kui suur osa haigekassa ülalpidamiseks. See pole seadusandja otsustada ega vastutada. Seadusandjale jääb riigieelarve seaduse § 45 punkti 7 kohaselt võimalus vaid tagantjärele tarkusena teada saada riigieelarve täitmise aruandes esitatavaid andmeid riikliku ravikindlustuse vahendite laekumise ja kasutamise kohta. Kehtiva seaduse kohaselt on Riigikogul seega (teoreetiliselt küll, kuid ka teoreetilist võimalust tuleb arvestada) võimalik näiteks ajalehe kaudu või ülalnimetatud aruandest teada saada, et kahjuks pole haigekassal jätkunud raha, haigekassa juhatusel võimekust ja vastutustunnet ega nõukogul aega ja tähelepanelikkust, mistõttu on üle ja ette kulutatud ning Riigikogul tuleb seega ravikindlustuse krahhi ärahoidmiseks "leida" täiendavalt miljardeid kroone. Kuid vähe sellest. Eesti Haigekassa seaduse kohaselt on haigekassa avalik-õiguslik juriidiline isik. Selle kõrgeim organ on 15-liikmeline nõukogu, mille tekkimise või muutumise puhul on seadusandjal õigus ja võimalus kaasa rääkida vaid kahe liikme nimetamisel. Põhiseadusest, riigieelarve seadusest, 9. jaanuaril Riigi Teatajas avaldatud seadusest "2001. aasta riigieelarve", Eesti Haigekassa seadusest ning ülalesitatust tulenevalt on mul formuleeritud seitse küsimust, millele ma palun härra riigikontrolöril vastata. Loodetavasti loeb härra riigikontrolör küsimused ette, minul ei ole nähtavasti mõtet seda teha. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, Jaanus Männik! Härra riigikontrolör, teil on vastamiseks aega 15 minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tahan kõigepealt tänada härra Männikut, kes puudutas oma arupärimises väga olulist teemade ringi. Kuna minule esitatud küsimused puudutavad suures osas haigekassa organite, juhatuse ja nõukogu vastutust, tahan enne küsimustele vastamist lühidalt käsitleda ravikindlustuse strateegiliste otsustuste ja nendega seotud vastutuse tasandeid. Olukorras, kus ravikulude maht aastas on piiratud, peavad järgnevad neli ravikindlustuse olulisemat otsust olema tasakaalus. Need otsused on: milliseid raviteenuseid pakutakse, millised on raviteenuste hinnad ja kaudselt sellega seotult ka meditsiinitöötajate palgad, millised on raviteenuste sisulise kvaliteedi minimaalsed nõuded ja millised on raviteenuste kättesaadavuse minimaalsed nõuded. Nimetatud strateegilised otsused on praegu haigekassa mõjusfäärist väljaspool, osaliselt on nad sotsiaalministri, osaliselt Vabariigi Valitsuse pädevuses. Teisisõnu: haigekassa juhtimisotsused piirduvad üldjuhul operatiivjuhtimisega. Seega kindlustusele omane vastutuspõhimõte, et kindlustav organisatsioon tagab kokkulepitud makse eest kokkulepitud tingimustel, sealhulgas kokkulepitud tähtaja jooksul, ravi ja kannab oma ekslikest prognoosidest tuleneva kahju, haigekassa puhul ei kehti, kuna, kordan, ravitavad haigused otsustab valitsus, kulutatava rahasumma otsustab Riigikogu ja olulisemad kvaliteedinõuded ehk n-ö teenusstandardid on kehtestamata. Praegune nõukogu ei vastuta ka selle eest, kui inimene saab vale ravi. Pean kahjuks tõdema, et vastutus selle eest, et realiseeruks igaühe õigus tervise kaitsele, ei ole päris selge. Märkusena lisan, et meie seaduskeel ei armasta eriti sõna "vastutus" ja nii on ka haigekassa seaduse puhul. Järgnevalt vastan arupärija esitatud küsimustele ja, nagu härra Männik palus, loen nad ette. "1. Kuna haigekassa nõukogul lasub Eesti Haigekassa seaduse § 22 lõike 1 kohaselt haigekassale tekitatud kahju hüvitamise kohustus, siis kuidas hindate nõukogu liikmete kogemust ja kompetentsi haiguste, raviasutuste, raviteenuste üle otsustamiseks ning maksumaksja miljardite kroonide jagamise otsustamiseks, samuti aga otsuste eest vastutamiseks, arvestades liikmete eriala ja ametit?" Otsest vastust küsimusele, kas ühel või teisel 14 inimesest, just nii palju on täna haigekassa nõukogus liikmeid, on ametikohale vastavat kompetentsi, ma ei annaks, sest sel juhul oleks põhjust tõstatada küsimus minu kompetentsist. Kompetentsi hindamine on iseenesest võimalik, kuid see eeldab eraldi projekti, professionaalseid hindajaid, metoodikat, vastavaid protseduure jne. Küll aga märgin, et ma ei leidnud seadusest vastust küsimusele, mille eest haigekassa ja tema nõukogu vastutavad. See on esmane eeldus ka kompetentsi hindamiseks. Nõukogul on terve hulk ülesandeid, mis eeldavad teadmisi tervishoiusüsteemist, kuid peamine ülesanne on järelevalve juhatuse igapäevaste finantsjuhtimisotsuste üle. Süsteemi kulude, sealhulgas juhtimiskulude optimaalsuse hindamiseks ei pea nõukogu liige tingimata olema meditsiinilise haridusega. Samas puudub keeld, et nõukogu ei võiks kohustuste täitmisel kasutada erialaeksperte. "2. Kuidas Teie hinnangul saavad nõukogu liikmed praktiliselt (milliste näitajate, määrade, kriteeriumide alusel) vastutada solidaarselt "seaduste ja haigekassa põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega haigekassale süüliselt tekitatud kahju eest" (Eesti Haigekassa seaduse § 22 lõige 1)? Kas see on nn tühi ning mitterealiseeruv säte?" Tahan juhtida tähelepanu probleemile, et praegu on sisuliselt eristamata varaline vastutus ja juhtimisvastutus. See viimane on ehk olulisem. Haigekassa seaduse § 22 lõikes 1 sätestatus on peetud silmas eelkõige nõukogu liikmete varalist vastutust oma süüliste väärotsuste eest ja eraldi rõhutatud vastutuse solidaarsust. Selle vastutuse realiseerumine on arvatavasti võimalik vaid väga tõsise juhtumi korral. Näiteks siis, kui pikema aja jooksul ei korraldata nõukogu koosolekuid, mis omakorda takistab haigekassal normaalselt funktsioneerida. Edasi, rikkumise puhul tekib süü tõendamise küsimus. Kui konkreetsed kriteeriumid süü tuvastamiseks ja süüastmete määramiseks ei ole lahti kirjutatud, siis tuleb lähtuda teoorias tunnustatud üldistest seisukohtadest. Rikkumise olemasolu otsustatakse igal üksikjuhul eraldi. Ammendavat rikkumiste loetelu oleks võimatu anda ja seetõttu on vastutus seotud nõukogu tööülesannete (nende loetelu on seaduses toodud) täitmata jätmisega. Nõukogu kui juriidilise isiku kollegiaalse organi vastutus on alati olnud vaieldav. Praktikas on selle realiseerumist raske ette kujutada, sest tavaliselt on süüdi konkreetne isik, mitte organ kui selline. Juhin Riigikogu liikmete tähelepanu veel kord sellele, et sisuliselt saab haigekassa juhtide ainsa selge varalise vastutusena määratleda ebaõigete või põhjendamatute maksetega kaasnevaid kahjusid. "3. Haigekassa põhikiri võeti Vabariigi Valitsuse määrusega vastu 5. jaanuaril ja jõustus alles 14. jaanuaril. Kuidas hindate avaliku konkursi korraldust juhatuse esimehe kandidaadi leidmiseks (haigekassa põhikirjas sätestatud korras, Eesti Haigekassa seaduse § 24 lõige 1)? Millega võiks seletada vähest huvi selle ametikoha vastu?" Eesti Haigekassa seaduse rakendussätete kohaselt loetakse Keskhaigekassa direktor alates seaduse jõustumisest nimetatuks Eesti Haigekassa juhatuse esimeheks temaga Keskhaigekassa direktorina sõlmitud töölepingu tähtaja lõppemiseni ehk kuni 2002. aasta 1. augustini. Seega ei olnudki haigekassa juhatuse esimehe konkurssi vaja käesoleva seaduse rakendamise etapil välja kuulutada. "4. Millised ametitasud ja lisatasud on nõukogu määranud oma liikmetele ja juhatusele? Kuidas riigikontrolöri hinnangul need harmoneeruvad raviasutuste juhtide, arstide ja õdede palgatasemega, samuti aga haigekassa ressursside üldiste võimalustega? Millise mulje see esimene samm sõltumatut majanduskontrolli ning mõõdutunnet, karskust ja kasinust taotlevale riigiorganile jätab?" Esmalt küsimus ametipalkade ja lisatasude kohta. Haigekassa seaduse § 21 alusel makstakse nõukogu liikmetele, kes ei kuulu nõukogusse ametikoha järgi või kes ei ole Riigikogu poolt määratud, nõukogu liikme kohustuste täitmise eest tasu valitsuse kehtestatud suuruses ja korras. Nõukogus töötamise eest makstakse ühekordses suuruses arvestuslikku kuutöötasu, mis arvutatakse vastavalt töötatud ajale, võttes aluseks valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäära. Nimetatud tunnipalga alammäär on üheksa krooni ja 40 senti ning kuupalga alammäär 1600 krooni. Haigekassa juhatuse liikmete tasustamise küsimus on seaduse kohaselt nõukogu pädevuses ning töötasu suurust pole piiratud. Juhatuse liikmete töötasu kinnitati haigekassa nõukogu 12. jaanuari 2001. aasta otsusega järgmiselt: juhatuse esimehele Maris Jessele määrati ametitasuks 36 000 krooni kuus, juhatuse liikmele Toomas Palule 33 000 krooni kuus, samuti makstakse Toomas Palule pensionikindlustuseks iga kuu 845 USA dollarit, ning juhatuse liikme Andres Rannamäe ametitasu on 30 000 krooni kuus. Lisaks otsustab nõukogu isikutega ametilepingute sõlmimisel eraldi isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimise. Rääkides palgakorraldusest avalikus sektoris, tuleb öelda, et meil on ju tegelikult n-ö kaks avalikku sektorit, üks on valitsus ja hallatavad riigiasutused, kelle töötajate tasustamine on Riigikogu poolt piiratud, teine aga hõlmab avalik-õiguslikke isikuid ja sihtasutusi, kelle puhul piiranguid praktiliselt ei ole. Mulle on jäänud mulje, et valitsussektori palgaregulatsioonid on üks olulisi n-ö teise avalikku sektorisse kuuluvate juriidiliste isikute tekkimise ja tekitamise katalüsaatoreid. Üldiselt toetan ma põhimõtet, et riik peab olema võimeline tööjõuturul konkureerima ka palkade osas, murelikuks teeb aga jätkuv suutmatus kujundada ja teostada tulemuslikku personalipoliitikat avalikus sektoris tervikuna. Haigekassa juhatuse liikmete töötasu suurust kommenteerides olen arvamusel, et maksumaksjalt palka saavate isikute töötasu hüppeliseks tõusuks peaksid olema selged põhjendused. Praegu on peamiseks põhjenduseks toodud ravikindlustuse eelarve suurt mahtu. 4,4 miljardit krooni on kahtlemata suur summa, kuid sel juhul tuleks näiteks Sotsiaalkindlustusameti peadirektorile veelgi rohkem maksta, sest selle eelarve kulud on kogunisti 6,5 miljardit krooni. Seega pean ennatlikuks juhatuse liikmete palgatõusu sidumist ainuüksi haigekassa õigusliku staatuse muutumise ning ootamatult selgunud eelarve suure mahuga. Kindlasti on selline otsus ebaõiglane otseselt valitsussektorisse kuuluvate juhtide suhtes. Rääkides arstide ja õdede ning haigekassa töötajate palgataseme erinevusest, pean vajalikuks märkida, et haigekassa ei määra arstide ja õdede töötasu. Praegu ei tee seda ka ministeerium. Ma ei ole väga veendunud selles, et niivõrd erineva töö puhul palgad peaksidki harmoneeruma. Kehtiva tervishoiukorralduse seaduse § 14 punkti 18 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi ülesanne tervishoiutöötajate töö tasustamise aluste väljatöötamine ja kinnitamine. Praegu on ministeerium tegelnud ainult palga määramisega riigi tervishoiuasutuste tippjuhtidele, kellega sõlmitakse töölepingud. "5. Kas haigekassa juhatus on tähtaegselt esitanud nõukogule kinnitamiseks haigekassa 2001. aasta eelarve ja millal nõukogu selle kinnitas? Kui suured on eelarves ravikindlustuse kulud ja haigekassa ülalpidamise kulud summaliselt ja protsentuaalselt? Kuidas hindate haigekassa enesehinnangut (ülalpidamiskulude suurust)?" Juhatus esitas 2001. aasta eelarve projekti nõukogule tähtajaks. 22. jaanuaril arutas nõukogu eelarve projekti ja kinnitas eelarve käesoleva aasta 2. veebruaril ehk nädal enne seaduses sätestatud tähtaega. Haiglate Nõukogu kinnitas haigekassa 2001. aasta eelarveks 4,457 miljardit krooni. Eelarve üldmahust moodustavad ravikindlustuse kulud 4,168 miljardit ehk 93,5%. Haigekassa administreerimiskulud, ülalpidamiskulud on seega 86,1 miljonit krooni ehk 1,9%. Tahan märkida, et ülalpidamiskulud ei koosne ainult töötasust ja majanduskuludest. Ülalpidamiskulude üldmahust moodustavad personali- ja juhtimiskulud 39,7 miljonit ehk 46,1%. Lisaks kuuluvad siia ka infotehnoloogia- ja arendus- ning hoolduskulud (13,2 miljonit), ravikindlustuse järelevalve ja teavitamise ning blankettide trükkimise kulud (10,2 miljonit), finantskulud (2,3 miljonit) ning haigushüvitiste arveldamisega seotud kulud (1,7 miljonit). Esmakordselt on eelarves ette nähtud ka haigekassa reserv, kokku 202,5 miljonit krooni ehk 4,5%. Võrreldes 2000. aasta tegelike kuludega kasvasid ülalpidamiskulud 20 miljonit krooni ehk 30,3%, kusjuures töötasu suurenes 8,6 miljonit krooni ehk 40,4%, sealhulgas põhitöötasu arvel miljoni krooni võrra, nn tulemustasu arvel 5,6 miljoni krooni võrra ning nõukogu ja juhatuse liikmete tasu arvel kahe miljoni krooni võrra. Nagu näha, suurenes töötasu peamiselt tulemustasu arvel, 64,7% töötasufondi kasvust, ning nõukogu ja juhatuse liikmete tasu arvel. Neid organeid varem haigekassal ei olnud. Võrreldava süsteemi puudumise tõttu on mul raske kommenteerida nende numbrite sobivust või ebasobivust. "6. Kas Teie hinnangul Vabariigi Valitsus, haigekassa nõukogu ja juhatus on tänaseni suutnud täita kõiki problemaatilisest haigekassa seadusest tulenevaid ülesandeid täpselt ja tähtaegselt? Kui ei, siis miks ja milliseid?" Oleme arupärimisele vastates analüüsinud haigekassa seadusest tulenevate ülesannete tähtaegset täitmist. Kuna Eesti Haigekassa seadus jõustus 1. jaanuaril 2001 ja haigekassa põhikiri võeti vastu käesoleva aasta 14. jaanuaril, siis saame anda hinnangu ainult perioodile aasta algusest tänase päevani. Tänaseks on kõik seadusest tulenevad formaalsed ülesanded tähtaegselt täidetud. Mitme ülesande täitmise tähtaeg on kas 1. aprill või veel hiljem. Seega ma kordan, et kõik seadusest tulenevad formaalsed ülesanded on valitsus ja haigekassa nõukogu täitnud. Viimane küsimus. "Kuivõrd eraldis Haigekassale on vaid üks näide eelarveseadusega täitevorganile miljardite kroonide kasutamiseks blankoveksli andmisest, siis palun anda hinnang sellele, samuti ka riiklike investeeringute objektiti lahti kirjutamata jätmisele eelarveseaduses!" Ma sõnastaksin selle pigem usaldusküsimusena ehk sellena, kuivõrd saab usaldada juhte seaduses fikseerimata kulude liikumisel Riigikogu poolt oluliseks peetavatel eesmärkidel. Praegu on seadusandja asunud seisukohale, et ta usaldab kogu ravikindlustuse eelarve jagamise haigekassa nõukogule, kes kehtestab eelarve ja kontrollib selle täitmist. Haigekassa nõukogu liikmed moodustavad suhteliselt esindusliku kogu, hõlmates nii täitevvõimu kui ka seadusandliku võimu esindajaid ning tööandjate ja kindlustatuid koondavate organisatsioonide esindajaid. Riiklike investeeringute, aga ka kõigi ülejäänud analoogiliste ridade objektiti lahtikirjutamise küsimus on käsitletav usaldusena valitsuse vastu. Küsimus ei ole siin niivõrd blankoveksli andmises, kuivõrd selles, mille alusel see veksel antakse. Arvan, et aluseks saab olla eelarve seletuskiri ja tagasiside selle kohta, millisel määral seletuskirjas lubatu erineb tegelikest kulutustest. Seega tekib taas kord küsimus riigieelarve eelnõu seletuskirja ja riigieelarve täitmise aruande võrreldavusest. Analoogiline on mu seisukoht ka kõigi muude selliste eelarveridade kohta. Vastamise aeg ei võimalda kogu selle küsimuse taga peituvat probleemide kimpu lahti arutada. Märgin aga, et ka haigekassa puhul on aruandluse mehhanism ja sisu järjekordselt ebapiisav ja ka ebaloogiline. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Tänan, härra Parts! Nüüd on Riigikogu liikmetel 20 minuti vältel võimalik esitada riigikontrolörile küsimusi. Igaühel on õigus esitada kaks küsimust. Alustab Jaanus Männik. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, härra riigikontrolör, vastuste eest, kuid ma esitan veel kord ja täiendavalt küsimuse, mille ma arvan olevat oma arupärimise põhisisuks. Jutt on sellise lähenemise vastavusest põhiseadusele ja eriti põhiseaduse §-le 115. Loomulikult ei ole see otse riigikontrolöri probleem, see on õiguskantsleri ja Riigikohtu probleem, see on nende hinnata, kuid kuna arupärimise esitamise ajal õiguskantslerit ametis ei olnud, siis ma esitasin selle küsimuse teile. Kas põhiseaduse täitmine või mittetäitmine saab ikkagi olla usaldusküsimus? Ehk kuidas tõlgendada seda põhiseaduse nõuet ja sätet, et kõik riigi tulud ja kulud peavad olema seadustatud ehk seaduses lahti kirjutatud? Kui me 15% eelarvest anname kellegi korraldada, isegi piiritlemata, mis vahekordades, proportsioonides seda võib teha, siis kas teie arvates saab niisugune asi olla põhiseadusega kooskõlas?

Ma tänan! Kõigepealt tulen küsimuse sissejuhatuse juurde. Te ütlesite, et see on õiguskantsleri või Riigikohtu probleem. Ma usun, et see on siiski seadusandja enda probleem, kui palju ta eelarve vastuvõtmisel usaldab valitsust või täitevvõimu. Arvan, et eelarve võimalike süsteemide arutelu on liiga keeruline, et hakata praegu siin arutlema, milliseid ülesandeid Riigikogu eelarve kinnitamisega püstitab ja kuidas ta neid formuleerib. See on märksa keerulisem kui vaid formaal-juriidiline kooskõla põhiseadusega. Minu arvates ei ole siin tegemist mitte niivõrd vastuoluga viidatud §-ga 115, vaid pigem on küsimus selles, kuivõrd seadusandlik võim püstitab valitsusele eesmärke ja ülesandeid ning kontrollib nende täitmist.

Tänan! Anti Liiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Haigekassa nõukogu aktsepteeris selle eelarve kümme päeva hiljem. Vähemalt kaks selle liiget on mitteeravestluses välja öelnud mõtte, et sellise suure eelarve kinnitamine eeldaks selle oluliselt detailsemat lahtikirjutamist. Siit küsimus: kas Riigikontroll toetaks mõtet, et kui nii suure eelarve võtavad nii lühikese ajaga vastu isikud, kes otseselt selle küsimusega ei tegele, siis peaks olema tendents, et see eelarve tuleks juhatusel järjest detailsemalt lahti kirjutada, et nõukogu seda aktsepteeriks?

Ma tänan! Arvan, et see on nõukogu pädevuses. Mul on raske kommenteerida eelarve vastuvõtmise protsessi, sest ma ei ole sellele eraldi tähelepanu pööranud ega ole eraldi tähelepanu pööranud ka sellele, kuivõrd detailsed olid haigekassa tegevjuhtkonna poolt nõukogule esitatud materjalid. Olen täiesti päri sellega, et iga otsustaja peab nõudma endale niipalju informatsiooni, et ta oleks otsust langetades kindel ja saaks aru, mida selle raha eest perioodi lõpuks saab. Kuid kui te tuletate meelde minu sissejuhatust, siis seal ma rääkisin teatud vastutuse ebaselgusest. Arvan, et nõukogu vastutus on ebamäärane just lähtuvalt tervishoiu eesmärkidest või tervishoiust üldse. Seega on väga raske hinnata, millist informatsiooni ja kui täpselt peaks nõukogu sellest kategooriast lähtuvalt teada saama.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun, küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud härra riigikontrolör! Minu küsimus tuleneb teie viimasest vastusest. See puudutab nõukogu liikmete võimalikku vastutust. Teatavasti näeb uus haigekassa seadus ette kohustusliku riskikindlustuse võimalike kahjude puhuks, mis on tulenenud haigekassa nõukogu võimalikest vildakatest otsustest. On teil andmeid selle kohta, kas vastavad riskikindlustuse lepingud kindlustusfirmadega on juba sõlmitud, ja kui on, siis milline on võimalik kahjusumma, milline võib olla see eksitusest tulenev prognoositav näpuviga, mis vajab kindlustamist?

Aitäh! Pean kahjuks praegu vastuse võlgu jääma. Ma ei ole neid lepinguid isiklikult käes hoidnud ega oska hetkel öelda, kas need lepingud on sõlmitud. Usun, et need lepingud on sõlmimisel, kui mitte juba sõlmitud. Tahaksin seda loota.

Jaanus Männik, teine küsimus, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra riigikontrolör! Teie vastustest sain ma aru, et palkade ja töötasude nii järsk tõstmine ei ole siiski ka teie arvates põhjendatud. Ma sain ka aru, et see varalist vastutust puudutav säte on ikkagi sisuliselt tühi, et see ei realiseeru, sisulist vastutust ei teki. Kuivõrd tegemist on 15%-ga rahva käest kokkukorjatavatest maksudest, siis küsin ma niimoodi. Mis te arvate sellest, kui me teeksime haigekassa seadusesse paranduse, et vaatamata sellele, et eelarve kondikava koostab juhatus ja esitab selle nõukogule kinnitamiseks, peaks see siiski olema riigieelarves, et ta oleks seadustatud, et tal oleks seadusandja ja seaduse jõud taga, nii nagu põhiseadus rahva raha kasutamisel ikkagi nõuab, ja kui aasta jooksul selgub, et see prognoos on vale olnud, siis tullakse seadusmuudatusega Riigikogusse? Mis te sellisest lähenemisest arvate? Nii käib see pensionikassa puhul praeguseni.

Aitäh! Te tegite oma küsimuse sissejuhatuses mõningad võib-olla liiga karmid järeldused minu vastusest, mainimata neid põhjendusi, mis puudutasid nii palku kui ka vastutust. Kindlasti ei ole need sätted päris sisutud. Mis puudutab palkade küsimust, siis sellele pole ühest vastust. Kuid teie konkreetsele küsimusele vastan, et minu arvates on see Riigikogu pädevuses. Ma ei näe midagi halba selles, kui Riigikogu peab vajalikuks kulude otstarvet täpsemalt määratleda. Kuid kordan veel kord, et see ei ole pelgalt vaid kulude normeerimise või piiramise küsimus, vaid enne tuleks küsida, mida te soovite täpselt juhtida ja millised ülesanded haigekassale seada. Lihtsalt piiramine võib osutada ka karuteene.

Tänan! Janno Reiljan, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Härra ettekandja! Mul on järgmine küsimus. Me oleme 4,5 miljardit krooni ühtse summana lihtsalt käest ära andnud. Kahjuks ei soovinud valitsuskoalitsioon selle summa kulutamise kohta midagi teada saada, kuid opositsioonil võib tekkida huvi riigi raha kasutamise otstarbekuse kohta. Liiga palju on seda juba tuulde pillutud ja sellist asja võib karta ka siin. Millise detailsuse astmega, mis ajal, millist informatsiooni võib Riigikogu liige ja Riigikogu tervikuna saada, selleks et kontrollida haigekassa tegevust tema kõigis aspektides ja hinnata haigekassa tegevuse otstarbekust nii juhtimise külje pealt kui ka tema sihtotstarbelistest aspektidest? Kas teie arvates on sellise informatsiooni saamise võimalusi piisavalt? Kas selle informatsiooni kvaliteet on tagatud? Kas selle informatsiooni saamise kiirus on tagatud? Kas valitsus on teinud kõik, mis ta peab tegema, et riigi, rahva, maksumaksja raha kasutamine oleks kindla kontrolli all ja et kui seda ebasihipäraselt kasutatakse, et me siis saaksime kurjategijad vähemalt vastutusele võtta?

Aitäh! Siin oli nüüd, tõsi küll, vähemalt viis küsimust. Püüan vastata mõnele neist. Mis puudutab informatsiooni, siis esmane informatsioon on võrdlemisi avalik. Kuna haigekassa sularaha kasutamine toimub riigikassa kaudu, siis on see Interneti vahendusel kõigile täiesti kättesaadav, nagu ka haigekassa eelarve. Ma ei ole veendunud, et on olemas hea lahendus selle kohta, kuidas Riigikogu saab tagasisidet ja kes annab tegelikult Riigikogule aru sellest, mis selle rahaga teatud perioodi jooksul on toimunud. Arvan, et see on tegelikult keskne küsimus. Kui Riigikogu suudaks lahendada arusaadava ja hästi toimiva aruandlusahela küsimuse, sealhulgas aruandluse sisu küsimuse, siis peaks informatsioon olema piisav. Aruandluse puhul on kahtlemata küsimus ka perioodilisuses. Kokkuvõtteks ütlen, et ma loodan, et ma vähemalt osale härra Reiljani küsimustest vastasin. Minu arvates on keskne praegu eelkõige n-ö aruandlusküsimustega tegelemine: kes annab aru selle raha kasutamise kohta ning millal ja millist informatsiooni ta peab esitama.

Tänan! Janno Reiljan, teine küsimus, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Härra ettekandja! Ma püüan oma küsimust selgemalt formuleerida. 4,5 miljardit krooni on juba eraldatud. Riigikogu ülesanne ei ole kehtestada aruandluse vorme ega muid selliseid asju. Sellega peab tegelema valitsus. Seda, et asi toimuks efektiivselt, et oleks välistatud kõik teed raha ebaotstarbekaks, ebasihipäraseks kasutamiseks, peab kontrollima Riigikontroll. Ma küsingi nüüd teie käest: kas teie arvates on valitsus teinud kõik selleks, et tema ise, aga loomulikult ka seadusandja raha eraldajana, saaks vajalikku informatsiooni haigekassa töö kontrollimiseks tema kõigis aspektides nii juhtimise poole pealt kui ka tema sihtotstarbelise tegevuse üksikasjade kohta? Ma küsingi teilt: kas on olemas vastav aruandlusvorm? Kas valitsus on täitnud oma ülesanded, nii et kui mina, Reiljan, esitan küsimuse selle, teise või kolmanda aspekti kohta, siis on võimalik mulle vastata, muidugi, kui see küsimus asjakohane on?

Aitäh! Ma ei saa praegu teie küsimusele vastata jah või ei. Ma vastan niimoodi, et Riigikogu on vastu võtnud haigekassa seaduse, mis näeb ette, et ei haigekassa, sotsiaalminister ega valitsus ei anna tegelikult selle raha kasutamisest aru. Ma ei räägi isegi mitte ainult numbrilisest, vaid ka sisulisest aruandlusest. See on minu arvates väga põhimõtteline küsimus. Küsimus ei ole aruandevormides või selles, et haigekassa saadab selle aruande kunagi sotsiaalministri kaudu valitsusele. See on asja üks pool. Kui on olemas korrektne aruandlus, siis on võimalik seda aruandlust ka kontrollida. See on kõige efektiivsem tagasisidemehhanism. Kuna see küsimus puudutas ka Riigikontrolli tegevust, siis ütlen, et kahtlemata me püüame iga aasta kontrollida haigekassa tegevust, seda, milliseks see muutub 2001. aasta järel. See sõltub sellest, milline on seaduses ettenähtud audiitori auditi ulatus. Sellest tulenevalt saame me fikseerida oma kontrolli ulatuse ja sellest tuleneb see, kuivõrd usaldatav on audiitori töö.

Tänan! Küsimus Anti Liivilt, palun!

Aitäh, proua juhataja! Kuidas on kooskõlas avaliku teabe seadusega informatsiooni saamise piiratud võimalus, näiteks kui me küsime midagi, aga vastus on, et sellist asja ei koguta ega süstematiseerita?

Ma rääkisin praegu regulaarse teabe saamise võimalusest, aga ma usun, et ka avaliku teabe seadus annab kõik võimalused küsida teavet, mida teabesoovija teada tahab. Siin mingeid piiranguid ei ole.

Tänan! Nüüd on ekraan jäänud tühjaks, küsimusi enam ei ole. Arupärijal on võimalus esineda viieminutilise kõnega puldist. Jaanus Männik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, austatud härra riigikontrolör, vastuste eest! Austatud kolleegid! Minu jaoks on küsimus see (ma usun, et 2001. aasta riigieelarve seaduse menetlemisel oli see nähtavasti terve opositsiooni jaoks võrdlemisi kapitaalne küsimus), kas põhiseadus siiski võimaldab meil anda nii suuri summasid n-ö blankoveksliga täitevvõimu kätte, ja mitte ainult täitevvõimu kätte, vaid käesoleval juhul isegi täitevvõimu otsese kontrolli alt välja ehk avalik-õigusliku juriidilise isiku nõukogu kätte. Praegu on tegemist 15%-ga riigieelarve vahenditest. Me anname 4,5 miljardit 30 miljardist sisuliselt blankoveksliga, ühe reaga riigieelarve seaduses, haigekassale ja ütleme haigekassa nõukogule, et siin on raha, toimige sellega oma parema äranägemise järgi, kellelgi pole õigust teid kamandada, kellegi käed ei ulatu teieni. Kui te olete õnneliku käega, siis on asi korras, aga kui te ei ole õnneliku käega ja asi läheb viltu, siis te peate küll formaalselt seaduse järgi ka varaliselt vastutama, kuid see ei pruugi realiseeruda, sest seda materiaalset vastutust on raske kui mitte võimatu piiritleda. Minu arvates oli härra riigikontrolör siiski skeptiline selle varalise vastutuse paragrahvi suhtes. Mis puutub sellesse, et riigi tulude kulutamise andmine täitevvõimu kätte võiks olla usaldusküsimus või ainuüksi usaldusküsimus, siis siinkohal söandan ma riigikontrolörile küll vastu vaielda. Selle loogika järgi me võiksime ju anda ühe reaga 30 miljardit valitsusele ja öelda, et meil on praegu väga usaldatav valitsus, olge head, jagage ja tehke, aasta lõpus vaatame, mis välja tuli, ehk küsime teilt, kas tuli välja või ei tulnud. Ma arvan, et põhiseadus meil seda siiski ei võimalda. Muidugi on mitmesuguseid riike ja nähtavasti ka põhiseadusi. Mõnel pool on täitevvõimu pädevus suurem ehk seadusandja roll või demokraatia tase võib-olla mõnevõrra erinev. Meie põhiseadus ütleb minu sügava veendumuse kohaselt küll võrdlemisi üheselt ning minu arvates väga hästi ja õnnestunult, et riigi tulud ja kulud sätestatakse ikkagi seaduses ja kõik see on seaduse kontrolli all. Ma arvan, et meil tuleks 2001. aasta 1. jaanuaril jõustunud Eesti Haigekassa seadus siiski väga tähelepanelikult üle vaadata. Ma ei taha vaidlustada selles seaduses olevaid põhimõtteid, et haigekassa nõukogul ja juhatusel on suured volitused selle valdkonna korraldamisel, kuid ma olen täiesti veendunud, et nende koostatud eelarve ja põhimõtteline summade jaotus alates ülalpidamiskulude, majandamiskulude ja töötasu osast üldistes kulutustes siiski tuleks alati esitada Riigikogule, seadusandjale riigieelarve projektis. Riigieelarve projekti või eelnõu koostamisega hakkab Vabariigi Valitsus peale juba märtsikuus ning haigekassa juhatusel ja nõukogul peaks olema piisavalt aega teha oma prognoose ning esitada ka haigekassa eelarve seadustekstis kinnitamiseks. Kui osutub vajalikuks prognoose korrigeerida või muuta, siis seda on võimalik teha seadusmuudatusega nagu muudegi riigi tulude ja kulude puhul. Haigekassa ei peaks olema mingisugune erand. Rõhutan veel kord, et tegemist on 15%-ga rahvalt kokkukorjatud rahast. Selle kasutamine peab olema seadusega paika pandud ja ka seadusega muudetav, see ei tohi olla antud otsustada ja vastutada ühele seltskonnale ...

Aitäh, Jaanus Männik!

... kusjuures vastutus ei ole ka piiritletud. Aitäh! Ma tänan riigikontrolöri!

Lugupeetud kolleegid, on võimalik avada läbirääkimised. Keegi oma arvamust avaldada ei soovi, läbirääkimisi ei avata. Jääb veel lõppsõnavõimalus. Härra riigikontrolör ei soovi sõna, Jaanus Männik samuti mitte. Seega on esimene arupärimine saanud oma vastuse ja teema käsitlemine on lõpetatud. Lugupeetud kolleegid! Järgnevalt tuleb vastamisele seitsme Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimine peaminister Mart Laarile. Arupärimine on esitatud 2001. aasta 24. jaanuaril ja see käsitleb hullulehmatõbe. Nüüd on mul küsimus: kes arupärijatest on nõus arupärimise sisu tutvustama? Urmas Laht, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Koos kolleegidega olen esitanud arupärimise, mis käsitleb Euroopas tekkinud tõsist probleemi. Meil on teada, et alates 1986. aastast on Euroopa Liidu riigid võidelnud surmatõvega, hullulehmatõvega ja soovinud seda peatada, kuid see ei ole neil õnnestunud. Hullulehmatõve leviku pidurdamiseks on Euroopa riigid vastu võtnud mitmeid otsuseid, mis on mõjutanud mitme Euroopa riigi majandust. Majandusele küll mitte alati soosivate otsuste eesmärk on peatada hullulehmatõve levik ja tagada elanikkonnale turvaline ja ohutu toit. Nüüd peab vastuvõetud otsuste järgi Euroopa riikides hukatama üle kahe miljoni looma ja ikka ühel eesmärgil - et tagada toiduohutus. Olukorra tõsidusest on aru saanud kõik Euroopa riigid. Nii on ajakirjanduse andmetel näiteks _veitsis keelustatud loomaliha kasutamine koolisööklates. Kui arvestada tõve väga pikka peiteaega, mis ulatub kaheksa aastani, siis on selline otsus igati arusaadav, soovitakse ju tagada laste tervishoid ja tulevik. Saksamaal, kus tapamajadesse on saadetud üle 400 000 looma, on alustatud veiste lihakehade tükeldamist nii, et selgroogu ei avata. Teadlaste arvates on üks haiguse edasikandumise viise just edasikandumine seljaüdi kaudu. Sellise lihalõikusega loodetakse toidusektoris kõrvaldada oletatav riskiallikas ja siis kasutusele võtta ülejäänud veiseliha. Teadlased on ka kindlaks teinud, et üks nakatumise allikaid on lihakondijahu kasutamine loomasöödas. Nii on mitmed Euroopa riigid, kellest lähim on meile Soome, keelustanud lihakondijahu kasutamise jõusöödas. Lihakondijahu keelustamise kõrval keelati esialgu ka kalajahu kasutamine, kuna kalajahu ei suudetud kontrollida ega tagada, et sinna ei lisataks lihakondijahu. Kuid leiti veel, et sellest ei piisa ja järgmise otsusega keelati jõusöödatehastel, kus toodetakse segajõusööta nii veistele, lindudele kui ka sigadele, lihakondijahu kasutamine. See viis omakorda otsuseni, et lubati toota jõusööta ühtedes tehastes ainult veistele, teistes tehastes ainult sigadele ja lindudele. Eestis on küll põllumajandusminister täiendanud määruseid, mis keelavad veiste jõusöödas lihakondijahu kasutamise, kuid samas on söödatööstusel võimalik söötade segamisel lihakondijahu kasutada. Jõusöödatööstuse tehnoloogilisi skeeme arvestades on see ka mõistetav. Näiteks võib tehnoloogilise liini pikkus toorainest kuni valmistoodangu valmimiseni olla ühes tehases üle kahe kilomeetri. Nii pikkade tehnoloogiliste skeemide tõttu ei ole võimalik tagada, et jõusöödad ei segune ja veiste jõusööta ei satu lihakondijahu. Sellest tulenevalt esitame teile, lugupeetud peaminister, järgmised küsimused ja loodame teilt saada asjalikke vastuseid, mis võimaldaksid probleemi olemust ühiskonnas arutada ja analüüsida seda, kas valitsuse otsustest piisab, et tagada elanikkonnale toidu- ja terviseohutus. Lugupeetud peaminister! Ma palun juba ette vabandust, et arupärijatel on sattunud arupärimise üldosa teksti üks eksitus! Teksti on kirjutatud "loomakaitsetõrje seadus", mida Eestis ei ole, selle asemel tuleks lugeda "loomatauditõrje seadus". Ma loodan, et see keelevääratus ei takista teid ühele või teisele küsimusele vastamast. Suur tänu!

Suur tänu, Urmas Laht! Härra peaminister, palun teid Riigikogu kõnepulti, et te vastaksite seitsme Keskerakonna fraktsiooni liikme esitatud arupärimisele!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt tahan teid tänada selle arupärimise eest! Tegemist on kahtlemata küsimusega, mis ei ole hetkel aktuaalne mitte ainult väljaspool Eestit, vaid ka Eestis. See arupärimine võimaldab meil Riigikogus arutada, millised on need meetmed, mida tuleks võtta, et vältida nimetatud probleeme Eestis, ning arutada ühiselt ka seda, kas need sammud on piisavad või mitte. Selles suhtes ei saa üks või teine vääratus ühe või teise seaduse nimetamisel kindlasti olla peaministrile kuidagiviisi tõkkeks arupärimisele sisuliselt vastamisel. Asungi kohe vastuste juurde. "1. Milliseid meetmeid kavatseb Vabariigi Valitsus rakendada hullulehmatõve Eestisse ülekandumise vältimiseks?" Eestis reguleerivad loomataudide ennetamise ja tõrje meetmete rakendamist teatavasti loomatauditõrje seadus ja veterinaarkorralduse seadus ning nende alusel kehtestatud õigusaktid. Loomade ja loomsete saaduste impordi piirang on Eestis kehtinud juba 1990. aastast. Eesti Vabariigis oli piirang riikide suhtes, kus viimase viie aasta jooksul oli diagnoositud hullulehmatõbe, algselt kehtestatud Veterinaarameti peadirektori 4. jaanuari 1994. aasta käskkirjadega ning alates 2000. aastast kehtestati see põllumajandusministri 24. detsembri 1999. aasta määrusega nr 44 "Loomade ja loomsete saaduste impordi veterinaarnõuded". Selline piirang on vastavuses Rahvusvahelise Episootiate Büroo, mille liige Eesti on alates 1992. aastast, kehtestatud kauplemisreeglitega. Käesoleva aasta jaanuaris astuti järgmine samm, võttes arvesse probleeme, mis on Euroopas näha. Nimelt laiendati nimetatud määrusega piiranguid ka imporditavatele embrüotele. Imporditavate kaupade üle piirijärelevalve korraldamiseks on antud põllumajandusministri 28. juuni määrus, mille kohaselt on importijal vaja eelnevalt taotleda Veterinaar- ja Toiduameti luba, mille väljastamine on otseselt seotud episotoloogilise olukorraga riigis, kust loomad ja loomsed saadused pärit on. Lisaks sellele on Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000. aasta korraldusega moodustatud veiste spongioformse entsefalopaatia alane komisjon, kuhu kuuluvad Põllumajandusministeeriumi, Veterinaar- ja Toiduameti, Tervisekaitseinspektsiooni, Taimetoodangu Inspektsiooni ja Tarbijakaitseameti esindajad. Komisjoni moodustamise eesmärk on korraldada asjaomaste ametkondade koostööd ning tagada ametkondadevahelist koordineeritud tegevust juhul, kui Eestis peaks seda haigust diagnoositama. Käesoleva aasta 11. jaanuaril toimus Põllumajandusministeeriumis nimetatud komisjoni esimene koosolek, kus peeti vajalikuks keelustada loomse proteiini kasutamine mäletsejate söödas ning koguda lisainformatsiooni imporditud veiste liikumise ja loomset proteiini sisaldava sööda kasutamise kohta. Komisjoni liikmete diskussiooni tulemusel jõuti järeldusele, et kõige olulisem samm, mis on siiamaani astumata ja millele tuleb järgnevalt keskenduda, on loomsete jäätmete käitlussüsteemi rajamine hiljemalt aastaks 2003. Nimetatud tehase valmimise taga seisab hullulehmatõve riski vähendamise üks oluline etapp. Nimelt tuleb kõikides tapamajades eraldada veiserümpadest selle tõve seisukohalt eririski alla kuuluvad osad, mis tuleb toiduahelast kõrvaldada ja kahjutustada tuhastamise teel. Ilma nimetatud tehaseta ei suuda riik garanteerida kõikide nn eririski alla kuuluvate loomade tapajäätmete nõuetekohast kahjutustamist. Lisaks sellele otsustati erikontrolli alla võtta kõigi nende loomade liikumine, kes on imporditud aastatel 1989-2000 riikidest, kus on diagnoositud hullulehmatõbi. Neid loomi on 503 ja nende üle on kehtestatud erikontroll. Praegu selgitatakse nende imporditud loomade järglasi ning kaardistatakse nende asupaika. Kõikide nimetatud loomade ja nende järglaste karjad on kuulutatud riskigruppi kuuluvaks ning nende üle peetakse tõhustatud järelevalvet. Riskigruppi kuuluvate hukkunud või üle 30 kuu vanusena tapamajja saadetud loomadelt võetakse ajuproovid, mida sõltuvalt võimalustest uuritakse histoloogiliselt ja säilitatakse kuni kiirmeetodil uurimisvõimaluste tekkimiseni. "2. Millised regulatsioonid võtab valitsus vastu lihasaaduste analüüsimiseks hullulehmatõve avastamiseks?" Vastavalt loomatauditõrje seaduse alusel kehtestatud iga-aastasele riiklikule tauditõrjeprogrammile tuleb kõiki närvinähtudega haigestunud hädatapetud või hukkunud loomi uurida marutaudi ja hullulehmatõve suhtes. Lisaks uuritakse seire korras 100 looma aju. On selgelt näha, et sellest ei piisa, ja seetõttu on Põllumajandusministeerium ette valmistanud ettepaneku otsustada Vabariigi Valitsuse reservfondist täiendava 900 proovi rahastamine. See ettepanek jõuab lähiajal Vabariigi Valitsusse. Kolmas, kuues ja seitsmes küsimus käsitlevad ühte ja sama teemat natukene eri nurga alt. Nad puudutavad laborit, mis vastava tõve uurimisega tegeleb. Ma vastan praegu kõigile nendele kolmele küsimusele ühiselt. Küsimused on järgmised. "Millist laboratooriumi kasutab või hakkab Eesti Vabariik kasutama, et õigeaegselt avastada hullulehmatõbi? Millise labori ülesandeks jääb BSE haiguste uurimine? Millised rahalised vahendid eraldab valitsus laborile, kelle ülesandeks jääb hullulehmatõve uuring?" Vastan neile järgmist. Olemasolevate vahendite baasil on võimalik kohe alustada hullulehmatõve analüüside laiendatud uurimist. Need uuringud Euroopa Liidus aktsepteeritava kiirmeetodi abil nõuavad aga lisainvesteeringuid nii järelevalveametnike koolitamisse kui ka selleks, et analüüse tegev Veterinaar- ja Toidulaboratoorium saaks osta seadmeid ja vahendeid. Ka selles küsimuses on Põllumajandusministeerium ette valmistanud ettepaneku, millega pöördutakse lähiajal Vabariigi Valitsuse poole, et taotleda lisavahendite eraldamist Vabariigi Valitsuse reservfondist. Hullulehmatõve histoloogilisi uurimisi on üksikute proovidena teinud Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistus. Kui me läheme üle kiirmeetodil laialdasele uurimisele, jääb see Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi ülesandeks. Eeldatavalt kulub sisseseadele ja analüüsimetoodika rakendamiseks 1,5 miljonit krooni. Arvestusega 1000 proovi aastas on iga-aastane täiendava eelarve vajadus jooksvate uurimuste jaoks umbes 600 000 krooni. Alternatiivse variandina tuleb kõne alla ka teenuse tellimine välismaa analoogseid teenuseid pakkuvalt laboratooriumilt. Esialgse hinnangu kohaselt ei ole see aga kaugemas perspektiivis rahuldav lahendus. Proovide hulk suureneb ilmselt kõikides riikides ja kui on vaja kiiresti teha suuremal hulgal analüüse, võib tekkida raskusi meie tellimuste täitmisega. Eestis oma laboratooriumi väljaarendamise kasuks räägib ka asjaolu, et hullulehmatõve uuringuteks ostetavaid seadmeid on võimalik kasutada ka teiste loomahaiguste diagnoosimisel. Küsimus selle laboratooriumi ülesehitamisest ja investeeringutest tuleb aga veel kord arutlusele vastavas komisjonis, kus tehakse ka lõplikud ettepanekud Vabariigi Valitsusele. "4. Milliste seaduste muutmist valitsus taotleb?" 2001. aasta tööplaanis on veterinaaria valdkonda reguleerivate seaduste muutmine ette nähtud kompleksina. Selleks on Põllumajandusministeeriumis välja töötatud eelnõu, mis sisaldab täpsustusi, andmaks asjaomasele ametkonnale, Veterinaar- ja Toiduametile impordi järelevalveks lisaõigusi ja pannes talle kohustusi impordi koheseks peatamiseks taudiohu olukorras. Eelnõu on momendil juriidilise redigeerimise faasis ning niipea, kui ta on saanud Justiitsministeeriumi kooskõlastuse, jõuab ta Vabariigi Valitsusse ning sealt edasi Riigikogusse. "5. Kas Eestis on avastatud hullulehmatõve kahtlusega veiseid, lambaid, kitsi?" Eestis kehtib 1998. aastast kohustus uurida kõiki närvinähtudega hukkunud ja hädatapetud veiseid. Selliseid loomi tuleb kõigepealt uurida marutaudi suhtes. Kui marutaudiuuringu tulemus on olnud positiivne, siis ei ole loomi enam hullulehmatõve suhtes uuritud. Samuti ei ole uuritud alla 30 kuu vanuseid veiseid kui riskigruppi mittekuuluvaid. Käesoleval hetkel võib tõdeda, et ühtegi hullulehmatõvega veist pole Eestis avastatud, ka lammaste ja kitsede sarnast haigust skreipit ei ole Eestis avastatud. "8. Kas valitsus on nõus keelustama embrüote, liha ja lihasaaduste ja tõuloomade sisseveo riikidest, kus on avastatud hullulehmatõbi?" Selline keeld kehtib Eestis juba 1990. aastast ja igal juhul peame me selle jätkumist vajalikuks. "9. Kas valitsus on nõus keelustama lihakondijahu kasutamise Eesti Vabariigis?" Nagu ma juba mainisin, on see komisjon, mis moodustati põllumajandusministri määrusega kogu selle küsimuse läbitöötamiseks, teinud ettepaneku, mille alusel on põllumajandusministri 12. jaanuari 2001. aasta määruses nr 2 "Söötades keelatud koostisosade nimekirjade kinnitamine" tehtud muudatusi ning keelatud kasutada loomset proteiini mäletsejaliste söödas, välja arvatud piim ja piimatooted. On loomulikult võimalik lihakondijahu ka täielikult keelustada. Selle otsuse majanduslike tagajärgede analüüsi peab komisjonile ette valmistama Põllumajandusministeerium. Seejärel tuleb see küsimus komisjonis arutusele ning jõuab sealt ka valitsusse, et riski sel alal võimalikult suures ulatuses vältida. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Arupärijatel on küsimusi. Urmas Laht, palun esimesena!

Suur tänu, härra peaminister! Tänan teid sisuka ettekande eest! Natukene arusaamatuks jäi teie vastus kaheksandale küsimusele. Te küll käsitlesite embrüoid, mille impordi valitsus, õigemini küll põllumajandusminister oma määrusega, hiljuti keelustas, kuid te ei vastanud meie küsimusele liha ja lihasaaduste kohta. Siiamaani imporditakse nendest riikidest, kus on avastatud hullulehmatõbi, ikkagi liha ja lihasaadusi Eestisse. Nüüd on küll teatud regioonid nende hulgast välja jäetud. Aga kuidas te kavatsete seda valdkonna konkretiseerida, nii et meile ei satuks sealt liha või lihasaadusi, ma pean siin silmas nii vorsttooteid kui ka muud?

Siin on tegemist küsimusega, mis on seotud toiduahelaga ning erinevate toorainete kasutamisega. Põllumajandusministeerium on kinnitanud, et kuna kehtib põhimõte, et liha ja lihasaadusi ei veeta nimetatud riikidest sisse, siis praegune kontrollmehhanism on selline, mis suudab seda ka enam-vähem tagada. Mis seal salata, riikide hulk, kust meil on vastavate toodete sissevedu keelustatud, on praeguseks kasvanud õige suureks ja ega tooraine liikumist sealt ei ole ka võimalik kontrollida. Samal ajal ei ole enam nii lihtsalt võimalik seda toorainena näiteks vorstis või kuskil mujal kasutada. Siin on keelud olnud üsna ühtlased ja Põllumajandusministeeriumi kinnitusel on küll võimalik vastavat keeldu rakendada. Igal juhul on valitsusel soov selleks täielikult olemas.

Tänan! Ingvar Pärnamäe, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Mul ei ole otseselt sellest arupärimisest tulenev, küll aga sellega väga seotud küsimus. Nagu teie ettekandest ilmnes, toimivad Eestis praegu vastavad seadused, loomatauditõrje seadus, veterinaarkorralduse seadus, ja on ka komisjon, kes selle probleemiga aktiivselt tegeleb. Samuti on Veterinaar- ja Toiduamet astunud mitmeid samme. Samas on Riigikogu Keskerakonna fraktsioon esitanud eelnõu, mis loob pretsedendi sellega, et üritab konkreetseid haigusi, praegusel juhul hullulehmatõbe, reguleerida seadusega. Kas te peate valitsuse praegusi ja tulevasi samme piisavaks ja kogu seda süsteemi töökindlaks ning paindlikuks või oleks vaja Riigikogu sekkumist, nagu Keskerakonna ettepanek ette näeb?

Aitäh! Oleks väga julge teatada, et kõik see, mis me oleme teinud, on piisav selleks, et välistada hullulehmatõve jõudmine Eestisse. Küll aga arvan ma, et valitsus on astunud kõik hädavajalikud sammud, mida on vaja selleks, et seda teha. Mis seal salata, ka paljud teised riigid on üritanud seda teha, kuid neil pole see õnnestunud, nagu arupärija oma sissejuhatavas kõnes märkis. Mis aga puutub konkreetselt Keskerakonna eelnõusse, siis Vabariigi Valitsus on andnud sellele eitava hinnangu, sest meile tundub, et osa küsimusi, mida soovitakse seaduses reguleerida, on juba tegelikult reguleeritud teiste aktidega, valitsuse määrustega ja muude dokumentidega, mõned asjad juba tükk aega tagasi. Sellise seaduse järele valitsuse meelest hetkel vajadust ei ole, kuid loomulikult on see Riigikogu otsustada.

Tänan! Kolleeg Anti Liiv.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Lollilehmatõbi tundub tõepoolest olevat jube ja see on Eestimaalegi jõudmas. Aga minul on selline küsimus. Eestis haigestub igal aastal või üle aasta keegi pidalitõppe, vähemalt kümme inimest on Eestis pidalitõbised, paar tuhat on raskeid vaimuhaigeid. Kas valitsus on välja selgitanud, kui palju haigestus inimesi sellesse hullulehmatõppe või lollilehmatõppe eelmisel sajandil? Mitmed tuhanded on haigestunud Inglismaal. Kuidas olukord on, sest see tundub olevat ju põhiline?

Aitäh! Ma arvan, et mis puudutab pidalitõbe ja muid tõbesid, siis võib lugupeetud küsija mulle eraldi arupärimise esitada, praegu jääksin siiski hullulehmatõve juurde. Aga mis puudutab Eestis selle haiguse tagantjärele diagnoosimist, siis ka sellega on tegeldud, kuid ega nii kaugesse minevikku vaadates see nii lihtne ülesanne ka pole, just inimeste puhul.

Tänan! Kolleeg Erika Salumäe.

Tänan, esimees! Lugupeetud peaminister! Hullulehmatõve peiteaeg ulatub kuni kaheksa aastani. Kuidas tagavad kehtivad seadused, et Eesti koolidesse ei satu sisseveetava hakklihaga hullulehmatõbe kandvaid pisikuid?

Need ohud võivad küll olla ühes või teises kohas reaalsed, kuid vaadates seda, mis ajast on Eestis kehtinud impordipiirangud paljude maade puhul, eriti nende puhul, kus hullulehmatõbi on suurem probleem, tahame me loota, et see nii ei lähe. Probleem oleks hullem, kui me avastaksime selle tõve Eestis. Siis oleks küsimus kindlasti juba tunduvalt tõsisem.

Tänan! Kolleeg Viive Rosenberg.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Sellest, kui me selle arupärimise esitasime, on juba tükk aega möödas. Aga näete, sündmused arenevad vahel kiiresti ja vahepeal on alanud Euroopas teine hirmus loomade hukkamiste laine, mis on tekkinud suu- ja sõrataudi tõttu. Te ütlete, et tänane arupärimine käsitleb hullulehmatõbe, aga ma seostaksin need kaks asja. Kui hullulehmatõbi levib palju keerulisemaid teid mööda ja tundub, et aeglasemalt, siis suu- ja sõrataud, nagu näha, levib väga kiiresti. Kui meil tekib olukord, et me peaksime loomi hakkama hukkama, kas siis Eesti on selleks valmis, kas on valmis need kohad ja kas on olemas käsuliin, kuidas seda teha tuleb? Kas on üldse kavas hakata loomi hukkama, sest minu teada on suu- ja sõrataud täiesti ravitav?

Aitäh küsimuse eest! Pean jälle tunnistama, et valmistudes sellele arupärimisele vastamiseks, ei süvenenud ma väga põhjalikult suu- ja sõrataudi küsimusse. Kuid ma olen põllumajandusministriga põgusalt sel teemal rääkinud ja ka oma muret avaldanud. Põllumajandusminister kinnitas, et selleks, et siin võivad probleemid tekkida, ollakse valmis. On astutud esimesed sammud selleks, et tõkestada suu- ja sõrataudi võimalikku levikut. See puudutab täiendatud kontroll- ja desinfitseerimissüsteemi lennujaamades. Mis puudutab aga kõike ülejäänut, ka käsuliini, siis on Veterinaar- ja Toiduamet valmis selle tõvega võitlema, kui see epideemia peaks Eestisse jõudma. Mis aga puutub haigestunud loomade tapmisse või hävitamisse, siis, nagu ma juba ütlesin, on see kahtlematult üks praeguse Eesti suuremaid probleeme. Vaadates ka valitsuse eurointegratsiooni tegevuskava, on näha, et selle probleemi lahendamine on meie jaoks järgmisel aastal kindlasti üks üsna prioriteetne ülesanne.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Ma püüan jätkata kolleeg Viive Rosenbergi küsimust. Inglismaal on juttu, ajalehed kirjutavad, et kuni miljon veist tuleb likvideerida. Inglismaal on neid üldse ca kümme miljonit. Ütleme, et Eestis on neid kokku 200 000. Mis saab siis, kui meil tuleks veiseid samasuguses proportsioonis likvideerida? Inglismaa kompenseerib põllumeestele sisuliselt kogu selle kahju. Ma küll püüan olla veendunud, et Eesti kunagi nii hullu olukorrani ei jõua, kuid mis võiks meil juhtuda, lisaks sellele, et füüsiliselt on see hävitamine meile äärmiselt problemaatiline? Mis saaks sellest majanduslikust kahjust meie tingimustes?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, neid kahjusid Inglismaal, eriti suu- ja sõrataudi kahjusid ei heasta niivõrd palju mitte Inglismaa ise, vaid seda rahastatakse Euroopa Liidu rahast, mis kaudselt, loomulikult, tuleb liikmesriikide käest. Kindlasti on Inglise farmerite meelest need kahjukatmised ikkagi liiga väiksed, võrreldes selle kahjuga, mida selline asi reaalselt tekitab. Kui see taud Eestisse jõuab, siis tuleb meil loomulikult, sõltumata sellest, kas me oleme selleks ajaks Euroopa Liidu liikmesriik, igal juhul langetada mingid otsused ja võtta kasutusele abimehhanismid, et mitte meie põllumajandust välja suretada. Ma julgeksin kinnitada, vaadates analüüse, mida on tehtud Põllumajandusministeeriumis, ning selle tõve tagajärgi, Inglismaa karjade suurust ja iseloomu, et siin on siiski suhteliselt suured vahed. Ehk ei ole meil vajadust mõne tõvejuhtumi avastamise puhul võtta ette sellist tohutut laastamist nagu Inglismaal, kus see on tõesti olnud väga ulatuslik. Seda lihtsalt seetõttu, et meie põllumajanduse struktuur on natukene Inglismaa omast erinev. Teiseks on erinev ka see, mida meie loomad söövad. See pilt on üsna erinev. Paljuski on see tulnud näiliselt meie põllumajanduse efektiivsusele kahjuks, mine tea, kuid järsku võib seetõttu, kui me suudame ennast sellest tõvest eemal hoida, kujuneda meie põllumajanduse suhteliselt soodne pilt. Aga meie loomad on natukene teistsugused või olnud viimased aastakümned teistsuguse sööda peal.

Tänan! Tiit Tammsaar, palun järgmisena!

Tänan, härra juhataja! Härra peaminister, kas te nüüd ise ka saate aru, millise suure lollusega te 1992. ja 1993. aastal hakkama saite, kui te põhimõtteliselt andsite põllumajandusele surmahoobi ja jätkasite sellist tegevust ka opositsioonis olles, kui te väitsite, et põllumehed tahavad luua konnatiike ja Hiina müüri Eestile ümber ehitada? Ma arvan, et kui me oleksime oma põllumajandust normaalselt edendanud, siis me võiksime nüüd naerda hullulehmatõve ja kõigi nende haiguste peale. Kui Eesti põllumees oleks saanud normaalselt areneda, oleks ta suutnud täielikult oma rahvast liha ja teiste toiduainetega varustada ning meil ei oleks üldse selle probleemiga vaja tegelda. Või mis teie arvate?

Ma arvan, et väide, et me ei peaks selle probleemiga tegelema, on küll lollus, ükspuha, kui heas seisus meie põllumajandus oleks. Selle probleemiga peaksime me igal juhul tegelema, sõltumata sellest, milline on meie põllumajanduse seis. Kui ma tuletan meelde, milline oli see valitsus, kes esimesena kehtestas loomade ja loomsete saaduste impordi piirangud hullulehmatõve riikidest, siis seda tegi juhuslikult just Mart Laari esimene valitsus 4. jaanuaril 1994.

Tänan! Kolleeg Edgar Savisaar.

Aitäh! Härra Pärnamäe juba rääkis meie eelnõust. Tahan öelda, et Keskerakond näitas oma eelnõuga üles head tahet valitsust aidata. Kui valitsus sellele eitavalt vastas, siis oli see küll järelemõtlematu ja minu arvates ka väiklane samm. Minu küsimus on seotud Argentinaga, kes on üks maailma suuremaid veiseliha väljavedajaid. Millisel määral me sealt liha sisse toome? Kas teisel pool ookeani on kõik need asjad ikkagi korras?

Aitäh! Ma pean kõigepealt veel kord rõhutama, et kui me andsime omal ajal hinnangu Keskerakonna eelnõule, siis valitsus tunnustas (ma võin seda siit kõnepuldist veel kord teha) Keskerakonna head tahet probleemi lahendada. Me lihtsalt leidsime, et see viis ei ole võib-olla kõige praktilisem. Aga et tegemist on eelnõuga, mis üritab lahendada Eestis tõesti tõsist probleemi (kuigi mõnele tundub, et see ei olegi nii tõsine probleem), seda me tunnustasime ja tunnustame ka praegu. Nüüd teie küsimuse juurde. Teatavasti on geograafilise riski alusel kõik maailma riigid jaotatud nelja riskigruppi. Esimesse riskigruppi kuuluvad need riigid, kus hullulehmatõbi on ebatõenäoline. Sinna kuuluvad Argentina, Austraalia, T_iili, Norra, Uus-Meremaa, Paraguay ja Uruguay. Nagu öeldud, kuulub Argentina just sinna esimesse, kõige väiksema riskiga gruppi. Ma ei oska teile peast öelda, kui palju veetakse meile Argentinast praegu liha sisse. Vaadates nende riikide hulka, kust me liha enam sisse ei vea, ei saa välistada, et viimastel aegadel on see võinud hakata ka kasvama. Sellisel juhul tuleb kindlasti pöörata tähelepanu meie impordi muutuvale struktuurile, seda olukorda analüüsida ja jälgida. Samal ajal on tegemist kolmanda riigiga, kellega minu teada Eestil ei ole ka vabakaubanduslepingut.

Tänan! Urmas Laht, teine küsimus, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie vastusest minu eelmisele küsimusele lihasaaduste kohta sain ma aru, et me praegu ei suuda kontrollida, kuidas liha lihasaadustesse satub, millistest riikidest see pärit on ja kuidas me ohutust tagame. Ma ei tule selle küsimuse juurde tagasi, vaid esitan küsimuse selle kohta, mis puudutab lihakondijahu. Oma sissejuhatavas kõnes juhtisin tähelepanu sellele, et praegu on Eesti lihatööstustes tootmisliinide pikkus kuni kaks kilomeetrit. Eri tööstustes, tõsi, on see erinev. Kuid kui ühtedel ja samadel liinidel toodetakse nii sigade jõusööta, milles kasutatakse lihakondijahu, kui ka veiste jõusööta, milles seda ei kasutata, siis on segunemine ilmne. Kahekilomeetrise liini puhul on segunemine ilmne. Meie küsimus lähtus sellest, et mida Vabariigi Valitsus teeb selleks, et seda segunemist vältida. Me võime võtta vastu valitsuse määruse, nii nagu on andnud määruse põllumajandusminister, ja öelda, et seda ei tohi teha. Kuid sellega ei tagata ju tegelikult kontrolli. Meie küsimus on järgmine: kuidas te tagate, et seda segunemist ei toimuks ja lihakondijahu, mis on toodud sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt, Belgiast või mujalt, ei satuks lõppkokkuvõttes selle loomasööda sisse? Tõsi, tänaseks on sissevedu mitmest riigist küll juba peatatud, kuid see lihakondijahu on praegu veel Eestis olemas.

Aitäh! Tõesti, te ka ise ütlesite, et mõnest riigist, mida te mainisite, on sissevedu peatatud. Kuid, nagu ma ütlesin, see probleem, mille te tõstatasite, on täiesti olemas. Selle riski ja nende kontrollivõimaluste hindamiseks ongi see nimetatud eri ametkondi koondav komisjon kokku kutsutud. Täielik keelustamine on arutlusel. Ma ütlesin ka oma vastuses, et praegu ei ole see veel otsustatud, sest igal sellisel otsusel on väga konkreetsed majanduslikud tagajärjed ja ka need tuleb välja arvestada, et mitte tekitada probleeme mõnel teisel alal, ja hinnata sedasama kontrollivõimalust. Mis aga puutub teie esimesse väitesse, siis ma kinnitan veel kord: ma pole öelnud, et seda ei suudeta kontrollida. Ma kinnitan veel kord, et Põllumajandusministeeriumi kinnituse kohaselt on see kontroll igati võimalik ja tagatud.

Tänan! Kolleeg Laine Tarvis.

Suur tänu! Ajakirjandusest on lugeda olnud, et Eestis on kolme inimese surmatunnistusel olnud surma põhjuseks Creutzfeldti-Jakobi tõbi. Kas neid juhtumeid on olnud ainult kolm ja kas on põhjust siin põhjuseks pidada hullulehmatõbe?

Praegu on teada kolm sellist juhtu ja praeguste andmete kohaselt ei ole põhjust nende põhjuseks pidada hullulehmatõbe, kuid need andmed on väga esialgsed. See on üks küsimus, millega sellel komisjonil ja ka meil tuleb tõsiselt tegelda. Need vastused on praegu äärmiselt esialgsed.

Tänan! Erika Salumäe, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mõni nädal tagasi vapustas Euroopat Saksamaa soov lähetada abi korras Koreasse nende veiste liha, kes olid toodud tapamajja hullulehmatõve nakkuse piirkondadest. Palun kirjeldage, kuidas veiste liha kontrollitakse, enne kui see jõuab näiteks hakklihasse ja sel kombel Eestisse!

Kui me räägime sisseveetavate toodete keelustamisest, siis keelustatud ei ole mitte ainult veiseliha, vaid ka lihatoodete sissetoomine nendest maadest, kus see tõbi on levinud. Nii et siin on sama süsteem. See on lihtsalt keelustatud.

Suur tänu! Austatud kolleegid, 20 minutit küsimuste esitamiseks saab kohe läbi. Ma tänan, härra peaminister! Kas arupärijad soovivad ära kasutada võimalust esineda viieminutilise kõnega puldist? Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Hullulehmatõbi on tõepoolest Eesti jaoks tõsine oht. Seda võiks nimetada lausa katkuks. Selle haiguse jõhkra olemuse tõttu on tema vältimine meile lausa eluliselt oluline, kusjuures eluliselt oluline kas siis inimese jaoks sõna otseses mõttes või majanduslikus tähenduses. Eesti jaoks on võib-olla kõige olulisem, et see haigus siia ei jõuaks. Oluline on tagada olukord, et neid loomi siia lihtsalt ei satuks, ka mitte mingi majandusliku huvi tõttu tekkinud vangerduste tõttu, aga kahjuks on kergelt korporatiivne kalduvus Eestile üsna omane. Nii ühest kui ka teisest valdkonnast kuuleme me tihtipeale, et mingisuguste vangerdustega on midagi seadustest mööda hiilides ja valesti tehtud. Nii võib juhtuda ka nn hullulehmakahtlastest maadest imporditavate loomade puhul. Meil on olemas Põllumajandusministeeriumist saadud andmed Eestisse imporditud loomade kohta. Minu jaoks on kõige kahtlasemad 1999. aastal Taanist imporditud loomad. Esimene haigusjuht tuvastati seal 1992. aastal. Tol korral oli tegelikult tegemist Taanisse imporditud loomaga. Aga 2000. aastal avastati juba ühel Taani loomal see haigus. Ma põllumajandusettevõtjana mäletan, kui 1998. aastal arutati, kas neid loomi Taanist importida või mitte. Üks osa ettevõtjaid asus selgelt positsioonile, et neid loomi ei ole vaja Eestisse tuua, teine osa aga tembeldas selle teatud vanameelsuseks ja omaenda majanduslike huvide eest seismiseks. Ühesõnaga, neid süüdistati, et nad soovivad oma Eesti tõuloomi müüa. Peale jäi importi pooldav seisukoht ja nii 1999. aastal terve hulk loomi Taanist toodigi. Samas näeme, et 2000. aastal tuvastati seal esimene juhtum. See on tegelikult üsna ohtlik märk ja näitab, et me ei ole selle haiguse eest kaitstud ühegi seadusega ega ühegi määrusega. Võib-olla tuleks tegelikult pöörata tähelepanu hoopis olulisemale aspektile, nimelt sellele, et tuleks kasutada meie oma Eesti veiste tõupotentsiaali ja võimalusi, sest see on praegu Eestis täielikult tegemata. Import iseenesest ei anna mitte midagi juurde, pigem on see lihtsalt kellelegi majanduslikult kasulik. Aga kellegi majanduslik kasu võib tõepoolest ükskord osutuda hakklihas olevaks hullulehmatõveks. Mis puudutab importi Euroopast kui tihedalt integreerunud piirkonnast, siis on selge, et WTO ja tõketeta piiride olukorras on siin probleeme, aga vastavad hoiakud tuleb igal juhul välja kujundada ja selleks ka vaeva näha. Üldiselt arvan ma siiski, et Eesti on BSE ohu poolest üsnagi turvaline maa, ei ole karta, et see haigus ka siia jõuab, sest siin tuleb meile kasuks meie suhteline majanduslik isoleeritus minevikus ja põllumajanduse madalseis, mistõttu seda ohtu ehk ei tulegi. Oluline on seejuures, et ei tekitataks paanikat. Aga mis on eriti tähtis? Tähtis on veterinaarkontroll ja selleks eraldatav raha. Kui raha ei ole, siis ei aita ilmselt ükski määrus ega ükski seaduseelnõu, vaid kõik piirdub lihtsalt ametnike sellise rabeleva tegutsemisega. Kui ei ole vahendeid, et midagi tuvastada, siis seda lihtsalt teha ei saa. Seega esitan siinkohal tähelepaneku ja soovituse peaministrile: ennekõike on vaja eraldada raha veterinaarkontrolli ja ka vastava koolituse jaoks, et see kõik ei jääks mitte ministeeriumi seinte vahele. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, Jaanus Marrandi! Näen, et ekraanile on ilmunud mitu nime. See on märk, et me võime avada läbirääkimised. Viive Rosenberg, kas esinete fraktsiooni volitatud esindajana viieminutilise kõnega puldist? Peeter Kreitzberg noogutab. Jah, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister ja kolleegid! Ma arvan, et need pildid sadade meetrite pikkustest loomavirnadest, mida me viimasel ajal sageli näeme teleekraanilt või ajakirjanduse veergudelt, tekitavad kõigis meis õudust. Esiteks paneb see mõtlema selle üle, et inimese ahnus ja rahavõim ei ole kõikvõimsad siin maailmas, sest loodusseadused on tugevamad. Siin on varemgi olnud juttu sellest, et me oleme iseseisvad ja sõltumatud siis, kui meil on oma toit. Seda ohustavad paljud asjad. Näiteks see, et me elame praegu rahutus maailmas, seda on põhjustanud nii inimene ise, ma mõtlen siin sõjakoldeid, kui ka looduskatastroofid. On selline tunne, et igasugune austus elava vastu on kadunud. Väga kummaline on see, mida tehakse suu- ja sõrataudi nakatunud loomadega. Need põletatakse suure kiiruga, vaatamata sellele, kas loomad on päriselt nakatunud või ei. Mis siin ikkagi tegelikult taga on? Kas rahavõim on pead tõstnud, sest farmerid saavad oma raha Euroopa Liidult kätte ja võib-olla on see ka üks turu reguleerimise meetod? See kõik peaks panema meid väga tõsiselt mõtlema selle üle, mida me oleksime pidanud tegema või mida me veel peame tegema selleks, et Eesti riik ei satuks sellisesse olukorda, kus me peame hävitama oma viimased loomad, jääma ilma toidust ja siit välja rändama. Ma veel kord rõhutan, et oma toidu tootmine, oma toidu omamine on meie sõltumatuse eeltingimus. Tulen ka selle vaidluse juurde, kas toetada põllumajandust, kas jätta ta ellu, kas lasta tal minna oma teed. Mõned arvavad, et mis me ikka selle majanduslikult mittekasuliku alaga tegeleme, et sellest võiks hoopis loobuda. Praegu peaks tõsiselt mõtlema ka selle üle, et me oleme nn reformide käigus kaotanud 40% põllumajandusteadlaste ametikohtadest. Meil on tehtud otsuseid, et pole tarvis ei seateadlasi ega linnuteadlasi, et kõike on võimalik sisse tuua. Või kas on õige, et me vaidleme praegu selle üle, kas me jätame Põllumajandusülikooli alles või liidame ta teise ülikooliga, mis muudaks nii põllumajandusteaduse kui ka -hariduse tunduvalt eluvõõramaks, mis oleks suur löök? Peaksime mõtlema selle üle, kuidas jääda ellu selles väikeses riigis, kelle eelis peaks olema just mõistus, tarkus, teadmised ja oskused. Ma arvan, austatud peaminister, et me peaksime jätma praegu pooleli vaidlused selle üle, kas me vajame Põllumajandusülikooli, ja peaksime tugevdama nii põllumajandusteadust kui ka põllumajandusharidust. Nende vaidluste käigus ei ole nad küll tugevnenud. Meie põllumajandusteadlased ja haridusjuhid rabelevad selle nimel, et paista välja sellisena, et jääda ellu või jätkata, aga see võtab viimase jõu, mis on järele jäänud. Nii et olgem arukad ja arvestagem, et oma toit, tervislik toit omalt maalt on Eestile praegu isegi palju tähtsam kui käputäis relvi, mis me suudame oma väikese raha eest osta. Aitäh!

Suur tänu, Viive Rosenberg! Arvo Sirendi, Koonderakonna fraktsiooni volitatud esindajana.

Suur tänu! Lugupeetud Riigikogu! Ma räägin ainult põhimõttelisest küsimusest. Euroopa Liidu üks fundamentaalseid seisukohti on kaupade vaba liikumine. Teatud määral hakkab see vundament mõranema. See saab selgeks, kui me tuletame meelde kas või fakti, et peale hullulehmatõve või veiste spongioformse entsefalopaatia levivad ka teised nakkushaigused samal viisil. Tuleb välja, et Inglismaale jõudis suu- ja sõrataud sellepärast, et ta tõi pisut liha sisse Aasiast. Kas tal endal oli siis lihast puudus, et ta seda tooma pidi? Aga nii tassitakse kaupa mööda maailma edasi-tagasi ja kõik on rõõmsad, et igat kaupa võib igale poole viia. Ega koos kaubaga hädade sissevedamine ei ole nüüd tekkinud nähtus, ka varem on seda olnud. Näiteks, kes tõi meile Nõukogude Liidu ajal sisse Sosnovski karuputke või tuulekaera Avena strigosa või mõne muu karantiinse umbrohu, näiteks parasiitumbrohu ristikuvõrmi Cuscuta epithymum? Nii et ükskõik millisest vaatevinklist me vaatame, probleemid on väga suured ja tagajärjed võivad olla õudsed. Näiteks kunagi, kui jutt oli koloraado mardikast Leptinotarsa decemlineata, oli see poliitiline küsimus, siis öeldi, et selle tõid imperialistid sisse. Aga see levis tasapisi sellesama kaupade vaba liikumise teel. Või näiteks: kolmandik Iirimaa rahvast kadus kahe aastaga seetõttu, et Iirimaal hakkas massiliselt levima Phythophthora infestans. Rahvas rändas välja, sest põhilise toiduaine, kartuli saak jäi saamata. Kümneid kuni sadu tuhandeid inimesi suri nälga. Iirimaa elanikkond vähenes kolmandiku võrra. Sellest ajast on ka laul: "Miks vaene oled, Iirimaa, mu kauge kodumaa, et kõik su pojad-tütred koos siin elada ei saa?". Nii et nende asjadega ei saa üldse nalja teha. Täpselt samamoodi tuleb mõelda teenuste vaba liikumise peale. Kui me mõtleme kõigi teenuste peale, siis saame ka aru, missugused haigused võivad selle vaba liikumise tulemusena ühelt maalt teisele hakata levima. Nii et Euroopasse astudes tuleb hakata mõtlema ka selle peale, kas need Euroopa neli põhimõttelist vabadust on üldse automaatselt ülevõetavad, ja tuleb hakata mõtlema ka tagajärgedele, mida need võivad tekitada. Ma ei soovita mitte loobuda Euroopa Liitu astumisest, kuid ma arvan, et mõtlemine võiks siin kasuks tulla. Tänan!

Tänan, Arvo Sirendi! Jaanus Männik, palun, Rahvaliidu fraktsiooni volitatud esindajana!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Austatud kolleegid! Probleem on äärmiselt huvitav ja äärmiselt ohtlik. Ma jätkan teatavas mõttes härra Sirendi juttu, kuigi ma ei tee seda nii hästi, kui tegi Sirendi. Mäletatavasti räägiti eelmise või Vene režiimi ajal tihtipeale, et Nõukogude Liidus levivad peaaegu kogu aeg kõik taudid, mis maailmas üleüldse olemas on. See oli suuresti õige, sest kuskil sellest ühest kuuendikust maailmast olid alati levimas suu- ja sõrataudid ning katkud. Selles olukorras suudeti Eestis need taudid peaaegu täielikult ära hoida. Ma söandan nii öelda, sest 50 okupatsiooniaasta jooksul oli siin vist kolmel korral suu- ja sõrataudi leviku oht. Veterinaarteenistus oli selle koleda korra ajal Eestis siiski hästi tugev. Ta oli hästi tugevalt välja arendatud ja farmid suudeti nii isoleerida, et taudid hoiti ära. Praeguseks on olukord kahetsusväärselt muutunud. Ta on sellepärast muutunud, et veterinaararstide seltskond on maalt enamikus ära kadunud, neid ei ole enam vaja, sest loomade arv on kolm korda vähenenud. Põllumeeste majanduslik seis on sedavõrd kehv, et veterinaararste, kes olid vanasti auväärsed, asendamatud ja ühed haritumad inimesed maal, on väga väheseks jäänud. Kõik veterinaararstid, kes on tahtnud vähegi inimväärset tasu saada, on läinud kas muu ameti peale või linna ära. See on ärevust tekitav olukord, millest tasuks õppust võtta. Kindlasti on riigil juba profülaktika mõttes hädavajalik ja kasulik pidada riigi ülalpidamisel täiesti hästi tasustatud veterinaararste, olenemata isegi sellest, kui palju ühes või teises vallas loomi on. Euroopa Liidus, kuhu me astume, võib praegu tuua hirmsaid näiteid. Inglismaal räägitakse miljoni veise kohustuslikust hävitamisest. See on nii kohutav laastamine, et niisuguse asja majanduslik üleelamine on nähtavasti võimalik ainult jõukal Inglismaal. Meile oleks see suur katastroof. Nii et probleeme on hullulehmatõvega ja ka levima hakanud suu- ja sõrataudiga seoses hästi palju. Arvan, et praegu tuleks riigil ja valitsusel ning ka meil siin saalis tõsiselt ja kiiresti need valdkonnad läbi mõelda, analüüsida ja reguleerida, et need hirmsad tõved Eestimaale ei jõuaks. Kui me suutsime nad ära hoida Vene korra ajal, siis ma usun, et me suudame nad hoida ära ka praegu, kui meil ainult piisavalt tahet jätkub. Aitäh!

Tänan, Jaanus Männik! Ekraan on tühi. Rohkem soove oma arvamust avaldada ei ole, seetõttu lõpetan läbirääkimised. On jäänud veel lõppsõnavõimalus. Härra peaminister ei soovi sõna. Kas keegi arupärijatest soovib? Urmas Laht, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuulates tänast arutelu, sai selgeks, et probleem on ühiskonnas tõsine ja valitsuse või põllumajandusministri tagasihoidlikest määrustest ei piisa. Ma võtsin kaasa ca kahe kuu jooksul tehtud väljavõtted ajakirjandusest ja räägin võib-olla mõnest artiklist, mis peaksid meid kõiki mõtlema panema. Hakkan peale artikliga, mis teatab, et Bundestag võttis vastu otsuse piirata lihakondijahu kasutamist riigis. Kui selline riik nagu Saksamaa on vastu võtnud sellise otsuse, siis ma arvan, lugupeetud kolleegid, et me peaksime veel tõsisemat tähelepanu pöörama probleemidele, mida see haigus kaasa võib tuua. Järgmine artikkel räägib sellest, et Saksamaalt on Eestisse toodud 2241 tonni veiseliha. Artiklis räägitakse, et me oleme sellest piirkonnast ikkagi liha sisse toonud, kusjuures see artikkel ei ole vana, see on ilmunud 18. detsembril 2000. Jne, jne. Need on üks osa faktidest. Soovitan lugupeetud peaministril lasta need väljavõtted teha ja vaadata, kui tõsiselt reguleerivad Euroopa riigid selliseid probleeme. Tahan tähelepanu juhtida veel sellele valdkonnale, mille kohta ma ka peaministrile küsimuse esitasin, nimelt sellele, mis puudutab söötasid. Meie praegused seaduse või õigemini valitsuse määruse tasandil võetud kohustused, et me ei tohi üht või teist asja teha, ei taga veel maksimaalselt, et me söötade kaudu ise riigisiseselt haigusi ei levitaks, olgu siis tegemist ühe või teise haigusega. Kõige hullem nendest on meie ühiskonna jaoks hullulehmatõbi, mille peiteaja pikkus teeb selle haiguse avastamise keeruliseks ja seab ühiskonna pikkadeks aastateks väga umbmäärasesse olukorda. Ka see haiguse vohang, mis praegu on Inglismaalt juba mandrile jõudnud, vajab valitsuse väga tõsist tähelepanu. Nii et, lugupeetud peaminister, ma loodan, et te vaatate veel need eitavad vastused oma kabinetis üle ja leiate võimalused, mismoodi me peaksime riigi tasandil vastu võtma otsused ja seadused, mis tagaksid meie elanikkonnale toiduohutuse. Aitäh!

Tänan, Urmas Laht! Lugupeetud kolleegid, teise arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Järgnevalt tuleb vastamisele Edgar Savisaare käesoleva aasta 7. veebruaril härra peaministrile esitatud arupärimine tööpuuduse probleemide kohta. Ma palun Edgar Savisaare kõnepulti, et ta tutvustaks arupärimise sisu ka kolleegidele!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Minu arupärimine peaministrile käsitleb abinõusid, mida valitsus on kasutusele võtnud tööpuuduse vähendamiseks, samuti ka seda, kuidas valitsus täidab sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse punkte, mis käsitlevad õigust tööle, õigust õiglastele töötingimustele ja õigust saada õiglast töötasu. Minu arupärimine oli ajendatud sellest, et Eesti valitsus on tööpuuduse problemaatikasse suhtunud ükskõikselt. Ei ole vajalikuks peetud isegi operatiivset igakuulist tööpuuduse kindlakstegemist, opereeritakse vaid tööhõivetalitustes registreeritud töötute ja tööotsijate arvuga. Näib nii, et valitsus on minetanud võime mõista seoseid töökohtade kadumise ja sotsiaalselt plahvatusohtlikuks muutuva olukorra vahel ega tunnista või ei suuda tunnistada olukorra tõsidust. Isegi suurima tööpuudusega piirkonna, Ida-Virumaa kohta on valitsus häbelikult möönnud, et peaaegu kahe aasta jooksul ei ole selles piirkonnas piisavalt alustatud ei riiklikku tööhõive ega investeeringute soodustamise programme. Näib nii, et praegune valitsuskoalitsioon vastutab tööpuuduse suurenemise tagajärgede eest täpselt samuti, nagu Mart Laari eelmine valitsus vastutas Eesti maaelu ja põllumajanduse hävitamise eest. Ma palun nimetatud küsimustele vastust, sest senised tendentsid selles valdkonnas ei viita just riikliku perspektiivitunde olemasolule! Aitäh!

Tänan, Edgar Savisaar! Härra peaminister, palun teid kõnepulti arupärimisele vastama!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud arupärija! Kõigepealt tahan ma tänada selle arupärimise eest. Suur tööpuudus on praeguse Eesti üks tõsisemaid probleeme. Ei ole kuidagi võimalik sellest küsimusest mööda vaadata. Mul on hea meel, et me täna saame Riigikogus seda küsimust arutada ning üritada ühiselt mõtteid vahetades jõuda lähemale võimalikele lahendustele. Sest mis seal salata, tegemist on ju ülemaailmse probleemiga, mille käes vaevlevad ka väga paljude teiste riikide valitsused ning millele lahendusvõimaluste pakkumisega on tegelnud silmapaistev hulk teadlasi, teadusasutusi, finantsorganisatsioone jne. Paraku on edu olnud erinev. Seetõttu on mul loomulikult natuke kurb meel, et teie õige pika arupärimise sissejuhatavast tekstist jääb mulje, nagu oleks arupärijal olnud pisut liiga vähe aega esitatud väidete kontrollimiseks, mistõttu on arupärimise teksti sattunud hulgaliselt vigu ja eksitavaid väiteid. Kuid see selleks. Nagu ma enne ütlesin, ei vähenda see probleemi tõsidust. Seetõttu on mul hea meel esitatud küsimustele vastata. Sissejuhatavalt kinnitan teile kõigepealt veel kord, et Vabariigi Valitsus on väga selgelt teadvustanud endale olukorra, mis meil tööhõive alal valitseb. Tööpuuduse vähendamine on Vabariigi Valitsuse üks olulisemaid prioriteete ning me peame vajalikuks teha olukorra parandamiseks tugevat tööd. Praegune tööpuuduse olukord, vaadates praegust seisu ja IV kvartali andmeid, ei ole meile vastuvõetav. Meie eesmärk on tööpuudust vähendada praeguselt tasemelt aastaks 2003 vähemalt 10,4%-ni. Vabariigi Valitsus on selleks kavandanud mitmeid tegevusi, mida ta ellu viib. Olulisemad on aktiivse tööturupoliitika täiustamine, ettevõtluse arendamine, kutsehariduse täiendamine vastavalt ettevõtete ja teiste sihtgruppide vajadusele ning Tööturuameti ja tööhõivetalituste administratiivse haldussuutlikkuse parandamine. Just aktiivne tööturupoliitika ja selles osalevate inimeste arvu suurendamine on viimaste aastate oluline edusamm. See tähendab õige põhimõttelist muudatust meie senises poliitikas. Lühidalt kirjeldades võib öelda, et kui varem kaitses riik ennast töötu eest, siis nüüd on riik hakanud rakendama aktiivset poliitikat töötuse ärahoidmiseks, inimese tööturule taasintegreerimiseks. Olulised verstapostid on siin eelmise aasta lõpul jõustunud kaks seadust: tööturuteenuse seadus ja töötu sotsiaalse kaitse seadus. Töötu sotsiaalse kaitse seaduse vastuvõtmisega muutus töötu definitsioon, mille tulemusena kadus töötuna registreerimisele eelnev tööga hõivatuse nõue ja töötuna arveloleku aja piirang. See võimaldas meil saada tunduvalt paremal kombel kui varem tegelikke andmeid töötute hulga kohta. Töötuna registreeritud isikutel on õigus saada tööturuteenuseid, see tähendab, et õigus saada tööturuteenuseid on vastavalt tööturuteenuse seadusele ka pikaajalistel töötutel. Aktiivse tööturupoliitika täiustamiseks kiitis valitsus eelmise aasta lõpul heaks ja saatis Riigikogusse töötuskindlustuse seaduse eelnõu, mille eesmärk on vabastada riigile ressursse aktiivse tööturupoliitika elluviimiseks, sest see seaduseelnõu loob võimaluse jätta passiivse tööturupoliitika vahendid ehk toetuste maksmine kindlustussüsteemi kätesse. Uus seadus võimaldab ka töötutele sotsiaalset kaitset, kuna võimaldab töötule suuremat sotsiaalabi maksta. Ettevõtluse arendamise valdkonnas on läbi viidud riigitoetuste igakülgne reform, mida on plaanis ka jätkata. Jutt on nii rahalistest toetustest väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele kui ka muudest programmidest, mis hõlmavad endas informatsiooni kättesaadavuse parandamist kas või Euroopa Liidu abirahade kohta, ettevõtlusalast nõustamist, tugiinstitutsioonide reformi jne. Mul oli hiljuti Rapla maakonnas rõõm tutvuda sellega, mida on selles maakonnas saavutatud töötute abiprogrammide ja toetusprogrammide elluviimisel, ning saada osa ka kavatsustest, mis on välja töötatud Rapla ja Järva maakonna baasil, selleks et juba uuel ja paremal tasemel nimetatud aladel edasi liikuda. Vaadates tööpuudusalaseid probleeme, seda, kust tööpuudus on tulnud, eriti aga seda, kust on tulnud suur tööpuudus noorte seas, siis on selgelt näha, et siin on üks suuremaid probleeme kutsehariduse reform, mis on kahetsusväärselt kaua edasi lükkunud. Tulemus ongi see, et ühtpidi on meie noored saanud küll teatava hariduse ja neil on mingisugune diplom, kuid teiselt poolt pole selle haridusega tänapäeva tööturul midagi pihta hakata. Seetõttu ongi koos sotsiaalpartneritega tehtav kutseharidusreform üks olulisemaid punkte selleks, et tagada eriti just nooremale põlvkonnale tegelikult võimalus tööd leida. Vastav programm on välja töötatud, seda on avalikkusele tutvustatud ja osas kohtades on see juba ka ellu viidud. Kui Ida-Virumaast rääkida, siis Ida-Virumaal kutsehariduskeskuse loomine seniste kutsekoolide baasil on kahtlemata üsna oluline samm edasi. Loomulikult, nagu ma ütlesin, Eesti majanduskasv, Eesti tööstuse ja majanduse areng on ühelt poolt muljet avaldav, kuid teiselt poolt on kurb, et tööpuuduse numbrid, mis seal salata, pole olulisel määral vähenenud. Neljandas kvartalis oli töötute osatähtsus tööealises elanikkonnas 13,9%, mis on kahtlematult väga kõrge protsent. Kui me aga vaatame, kust see tööpuuduse kasv tuleb, siis näeme järgmist pilti. Me näeme, et teatud aladel luuakse üsna palju uusi töökohti, just nendel aladel, mis majandust veavad ja juhivad. Seal on loodud üle 12 000 uue töökoha. Samal ajal passiivsematel aladel tõesti töökohad kaovad ja seetõttu on ilmselt tööpuuduse kasv ka just täpselt selline, nagu ta kvartaalselt on olnud. Tööpuuduse vähenemist takistab ka see asjaolu, et paljud töötud on töötud juba pikka aega. Nüüd jõuame me tagasi kvalifikatsiooni, ümberõppe ja kutseõppe juurde. Me näeme, vaadates kuulutusi ja vesteldes ettevõtjatega, et väga paljudes Eesti kohtades ei ole tegemist mitte ainult tööpuudusega, vaid ka tööjõupuudusega, sest lihtsalt ei jätku vastava kvalifikatsiooniga töötajaid, inimesi, kes oskaksid ja sooviksid tööd teha. Seetõttu on kurb tõdeda, et kutseharidusreformiga oleme üsna tugevalt hiljaks jäänud. Ma saan aru, et arupärija ootab valitsuselt otsustavaid samme tööpuuduse vähendamiseks. Samas on selge, et me võime näiteks lubada garanteerida töö kõigile, kes seda soovivad, kuid paraku see süsteem ilmselt ei tööta. Töö garanteeris vaid see režiim, kust me oleme tulnud ja mille ohvrid on meie praegused töötud. Meie sammud tööpuuduse vähendamiseks on suunatud liberaalse majanduspoliitika jätkamisele ning kogu ettevõtlusele soodsate kasvutingimuste ja tausttingimuste loomisele. See garanteerib meile pikaajalise ja püsiva majanduskasvu, välismaised investeeringud ning selle kaudu ka uued töökohad. Siin on loomulikult võimalikud erinevad lähenemised. Ilmselt oleme me küsijaga mitmes küsimuses juba oma erinevate poliitiliste vaadete poolest ka eriarvamusel ja meil on mõtet pidada siin Riigikogus dispuuti, mida peetakse kogu maailmas ja kus on ikka ja alati põrkunud erinevad arvamused, erinevad seisukohad. See on oluline dispuut selle maa ja rahva tuleviku jaoks. Selles suhtes on tänane arutelu minu meelest igati tervitatav. Kuid nüüd lähen konkreetsete küsimuste juurde, mis nõuavad õige detailseid ja põhjalikke vastuseid. "1. Milliseid konkreetseid abinõusid on valitsus kasutusele võtnud töötuse taseme alandamiseks?" Peamiste konkreetsete sammudena, lisaks nendele, mille juurde ma pärast pöördun ja mis puuudutavad üldist tööpuuduse vähendamise poliitikat, nimetan järgmisi. Kõigepealt, 3. oktoobril 2000. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus Eesti Vabariigi tööhõive tegevuskava aastateks 2000-2001, mis on esimene dokument, mis vastab ka Euroopa Liidu tööhõivestrateegia põhisuundadele. Prioriteet on riskirühmadele suunatud aktiivsed tööturupoliitikameetmed. Igal aastal on ette nähtud ka uue tööhõive tegevuskava koostamine, nii nagu seda tehakse mujal Euroopas. Vastavalt sellele tegevuskavale on Vabariigi Valitsus kasutanud mitmeid vahendeid (riigieelarve, PHARE, bilateraalsete lepingute ning ka Vabariigi Valitsuse eelarvevälisesse omandireformi reservfondi laekunud vahendeid) selleks, et seda tegevuskava realiseerida ning võtta meetmeid eriti just pikaajaliste töötute olukorra parandamiseks ja ümberõppeks ning noorte olukorra parandamiseks. Mõni nädal tagasi eraldas Vabariigi Valitsus vastavate programmide alusel oma reservfondist üle kümne miljoni krooni nende aktiivsete sammude astumiseks tööturul. Teiseks on täie hooga käimas ettevalmistused selleks, et ette valmistada Eesti ühinemist Euroopa Sotsiaalfondiga. See on teatavasti Euroopa Liidu struktuurifond, mille eesmärk on tööhõive- ja politseiprobleemide lahendamine ja mille vahendeid saab Eesti kasutada pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Selleks aga, et nende vahenditeni jõuda, peab Eesti ja Euroopa Komisjoni koostöös valmima ühine dokument Eesti tööturupoliitikast ehk Joint Assessment Paper, mis näeb ette peamised poliitilised meetmed tööhõivepoliitika alal. Selle paberi olemasolu on aluseks just nende sammude ettevalmistamiseks, mis viivad meid Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamisele niipea, kui me Euroopa Liidu liikmeks saame. Oluline on kahe juba mainitud seaduse, tööturuteenuse seaduse ning töötu sotsiaalse kaitse seaduse vastuvõtmine. Ma usun, et veel olulisem on Riigikogule esitatud töötuskindlustuse seaduse eelnõu võimalikult kiire menetlemine ning seadusena vastuvõtmine. Üsna põhimõttelised muudatused on toimunud valitsusasutustes, selleks et suurendada aktiivse tööhõivepoliitika osa. Teatavasti loodi Sotsiaalministeeriumis ametikoht, mis seal enne puudus, see on tööala asekantsleri koht, loodi ka terve tööturu osakond ning tehti ümberkorraldusi Tööturuameti struktuuris, suunates Sotsiaalministeeriumi vastavate probleemidega tegelema. 31. mail kirjutati Ida-Virumaal alla tööturupakt, mille eesmärk on arendada ja toetada regionaalpoliitilisi sotsiaal-, haridus- ja ettevõtlusabinõusid Ida-Virumaal, millega on võimalik vähendada pikaajalist töötust, toetada noorte pääsu tööturule, leevendada töötusest põhjendatud eraldatust ühiskonnast ning edendada riigi ja omavalitsuste, erasektori ja kolmanda sektori ühiseid tööhõivet toetavaid investeeringuid. Haridus-, Sotsiaal- ja Majandusministeeriumi koostöös on valminud ka Ida-Virumaa riiklik tööhõiveprogramm, mille eesmärk on ettevõtlus-, sotsiaal- ja haridusmeetmete kompleksse rakendamise kaudu kontsentreerida riigi ressursse, et vähendada tööpuudust Ida-Virumaal. Mitmed konkreetsed projektid on Ida-Virumaal käimas, mistõttu siin äsja esitatud väide selle kohta, et Vabariigi Valitsus ei ole midagi teinud selles maakonnas tööhõive parandamiseks, ei vasta küll tõele. Olulist rolli on etendanud see, et meil on tööhõiveprobleemide lahendamisel kolmepoolsete läbirääkimiste käigus tekkinud väga hea diskussioon selle üle, et moodustada ka kolmepoolsed tööhõivenõukogud maakondade tööhõiveametite juurde. See on nõuandev organ, mis nõustab kohalikku tööhõiveametit aktiivsete tööturumeetmete planeerimisel ja rakendamisel ning ühendab riigi, ametiühingute ja ka tööandjate jõude selleks, et ühisel jõul ja nõul neid probleeme lahendada. Väga oluline on ka sotsiaalpartnerite kaasamine kutseharidusreformi. Vastavad kokkulepped on alla kirjutatud ning vastav poliitika ette valmistatud. Teine küsimus käsitleb sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse § 2 punkt 1 (õigus tööle) täitmist. Julgen teile kinnitada, et punktid, mis käsitlevad sotsiaalharta konkreetseid sätteid, on täidetud ja seal, kus ei ole veel lõpuni jõutud, on väga konkreetne tegevuskava olemas. Seda on tunnustanud ka Euroopa Liit. Täpselt sama kehtib ka sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse § 2 punktide 2 ja 4 (õigus õiglastele töötingimustele ja õigus saada õiglast töötasu) kohta. Kõik vastavad punktid on mul siin olemas. Ei ole mõtet neid ilmselt Riigikogus ette lugeda, ma võin need arupärijale ka kirjalikult esitada, muidu läheb meie arutelu liiga tehniliseks. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Arupärija Edgar Savisaar, palun!

Aitäh, härra esimees! Mul on ettekandjale märkus. Ärge ajage kõike 50 aasta taguste sündmuste kaela! Sellest, kui meie riik taastati, on juba kümme aastat möödas ja ükskord tuleb ka ise vastutama hakata. Aga mul on niisugune küsimus. Mul on siin laual pool tosinat rõõmsameelset propagandistlikku teadet selle kohta, et algab koondatavate raudteelaste ümberõpe. Kui see on valitsuses nii põhjalikult läbitöötatud küsimus, siis ei valmista teile kindlasti raskusi öelda, kui pikk on see ümberõpe, kus need raudteelased pärast ümberõpet tööd saavad ja milline on nende uute töökohtade struktuur?

Aitäh! Kõigepealt, ma kindlasti ei ajanud midagi millegi kaela, mis on kunagi toimunud, kuid ma väitsin, et ilmselt oleks viga minna praeguses Eestis tagasi tollase poliitika juurde. Nüüd vastus teie konkreetsele küsimusele, mis puudutab Edelaraudteelt vabanevate inimeste tööhõiveprobleemide lahendamist. Praeguste hinnangute kohaselt vabaneb Edelaraudteelt töölt 207 inimest, sealhulgas Lõuna-Eestis Tartu depoost 139 inimest. Tööturuamet on pakkunud Edelaraudteele eraldi tööturuteenust, mille hulka kuulub töötu sotsiaalse kaitse tutvustamine, tööturuteenuste tutvustamine, tööotsingu kursus ja psühholoogiline nõustamine. Kuid kahjuks ei ole Edelaraudtee siiamaani Tööturuametiga koostööst huvitatud olnud. Nüüd selle juurde, mida on plaanis teha. Praegu on vastavalt valitsuses otsustatud programmile palutud Tööturuametil pöörduda Edelaraudtee poole, et saada andmeid, millised inimesed vabaks jäävad, milline on nende kvalifikatsioon. Need andmed peaksid olema juba saadud. Edasistes plaanides on kõigepealt see, et tuleb vaadata üle Eesti Raudtee võimalused. Siin on läbirääkimiste koht. Need on juba ette valmistatud ja neid hakatakse viivitamatult pidama. Järgneb ümberõppeprogramm, mis ei arvesta mitte ainult inimese senist kvalifikatsiooni, vaid ka tema huvisid. Ümberõppeprogramm toimub suhteliselt kiirendatud korras, et inimestele erinevatel aladel tööd leida. Tartu piirkonnas, kus, nagu ma mainisin, elab enamik Edelaraudteelt vabanevaid inimesi, on juba alustatud eraldi ettevalmistusi vabade töökohtade väljaselgitamiseks. Tundub, et see pilt inimeste jaoks, kes vähegi soovivad tööd leida, ei ole pessimistlik, sest Tartu ei kuulu nende Eesti piirkondade hulka, kus valitseb väga ulatuslik tööpuudus. Selles suhtes on meie tööhõiveasutused ja Sotsiaalministeerium üsna optimistlikult meelestatud. See ei tähenda kindlasti seda, et tööd õnnestub leida kõigile neile inimestele, kes Edelaraudteelt vabanevad. Ma ei usu, et see pilt oleks niivõrd optimistlik. Kuid üldist olukorda vaadates usun ma, et meil sel korral õnnestub tänu meie aktiivsemale sekkumisele igal juhul varasemast efektiivsemalt inimeste sellealaseid probleeme lahendada.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra peaminister! Mina läheksin Eesti ajaloos 60 aastat tagasi. Nimelt, 1940. aasta juunis oli ametliku statistika andmetel Eestis 40 000 töötut. Töötute ja nende ametiühingute esindajad olid kahjuks väljas ka neil miitingutel, mis kukutasid tolleaegse Uluotsa valitsuse. Ametlikel andmetel on praegu üle 100 000 töötu. Meie hiljutisest diskussioonist teiega jäi õhku küsimus, kas Eestis on sotsiaalne kriis või ei ole. Väljapääsuna nende 100 000 jaoks pakkusite te küll psühholoogilist nõustamist, küll ümberõpet, küll kõike muud, aga te ei rääkinud mitte ühtegi sõna uute töökohtade loomisest. Vastupidi, te kinnitasite, et lähete liberaalse majanduspoliitikaga edasi. Minu küsimus: kas härra peaminister ei tahaks oma valitsusega järgida Lääne-Euroopa riikide eeskuju, kus riikliku sektori osa tootmises on 30-70%, ja asuda ükskord uuesti oma kohalviibimise kaudu reguleerima majandust, töökohtade loomist, uute ettevõtete loomist ja seda mitte kasumi teenimise eesmärgil, vaid turu tasakaalustamise eesmärgil, tööturu tasakaalustamise eesmärgil?

Aitäh! See oli väga huvitav väide, mis teie küsimuses kõlas. Nimelt väide mingisugustest tööliste demonstratsioonidest, mis olevat kukutanud Uluotsa valitsuse. Loomulikult saan ma aru, et Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei liidrina on teil Eesti ajaloost teistsugune arusaamine. Ma soovitan teil võtta kätte Mart Laari ajalooõpiku V klassile ning lugeda, kuidas Eesti Vabariik kukutati. Kuid nüüd teie küsimuse juurde. Mis puudutab konkreetselt neid viise, kuidas tööpuuduse vastu võidelda, siis ma vastan teile lühidalt. Ei, me ei kavatse hakata suurendama ega taaslooma riiklikku sektorit, selleks et töökohti luua. Ma arvan, et see ei vasta ka kuidagi läänes ega mujal maailmas kavandatavatele sammudele. Arvan, et töökohti peabki looma erasektor ja riik loob ettevõtlusele soodsad arengu- ja tegutsemistingimused. See on meie arusaamade põhimõtteline erinevus. Samal ajal, vaadates seda, mis maailmas toimub, ja seda, mida soovitavad nii teadlased kui ka suhteliselt autoriteetsed finantsorganisatsioonid, näeme, et see on täpselt seesama poliitika. Näiteks, IMF-i pärast pikaajalist analüüsi tehtud kokkuvõte nendest viisidest, kuidas vähendada tööpuudust, on küllaltki lihtne. Ma küll ei ütle, et see oleks absoluutselt pädev, sest näiteks Maailmapank on natukene teisel arvamusel ja mõnes küsimuses olen eriarvamusel ka ma ise. IMF-i arvamus on väga lihtne. Siin on kaks võimalust: maksude alandamine ning võimalikult vähesed takistused töösuhete reguleerimisele. Maailmapank lisab sinna juurde haridusmõõtme, millele ma väga hea meelega alla kirjutaksin.

Tänan! Kolleeg Olev Raju.

Aitäh! Kõigepealt tahan ma juhtida härra peaministri tähelepanu sellele, et tema ettekandes esines vale, ma ei oska leida pehmemat sõna. Te väitsite, et tööpuudus on püsinud samal tasemel. Mida ütleb isegi ametlik ja vähendatud statistika? Mart Laari võimule tulles 1999. aasta II kvartalis oli tööpuudus 11,7%, 1999. aasta III kvartalis 12,6%, IV kvartalis 13,1% ja 2000. aasta IV kvartalis jõudis see hoolimata väikesest sesoonsest alanemisest, mis oli poole väiksem sellest, mis suvel tavaliselt, 13,9%-ni. Tõusutendents on väga selge. Praegu kõlas väide, et tööpuudus on valitsuse prioriteet ja suur asi ning valitsus tegeleb sellega väga hoolikalt. Oktoobris siinsamas Riigikogu ees väitis sotsiaalminister, et tööpuudus pole Eestis oluline, tööpuudus on küll olemas, aga see on teisejärguline küsimus. Siit minu küsimus: kas valitsuses on erimeelsusi või jõudis oktoobri ja märtsi vahel lõpuks valitsuse mõistuseni, et tööpuudus on Eestis lubamatult suur?

Kõigepealt aitäh küsimuse eest! Ma kinnitan, et te ilmselt eksisite, kui väitsite, et tööpuudus on kellegi jaoks prioriteet. Arvan, et ei teie ega minu jaoks see seda ei ole, valitsuse tegevuse eesmärk võib olla tööpuuduse vähendamine. Ma ei ole väitnud ka seda, et viimastel aastatel oleks tööpuudus püsivalt vähenenud. Need numbrid on mul ees, ma lugesin need ette ja need on kõigile kättesaadavad. Me võime siin loomulikult hakata pikalt arutama kvartaalsete arengute üle Eesti majanduses ehk selle üle, millal üks või teine protsess mõju avaldab, kuid sel ei ole tegelikult mõtet. Olen nõus sellega, et tööpuudus on Eestis liiga suur. Ma püstitasin õige selge sihi, kuhu valitsus tahab liikuda ning mis numbriteni aastaks 2003 tööpuuduse vähendamisel jõuda. Arvan, et aastal 2003 on meil võimalik vaadata, kas valitsus on selleni jõudnud või ei ole, ja vastavalt sellele, kas valitsusega pahandada või mitte. Samal ajal ei ole tegemist mitte ainult valitsuse probleemiga, vaid tegemist on kogu Eestit puudutava probleemiga, mille lahendamisele aitavad kaasa kõik seadused, mis Riigikogus vastu võetakse, aitab kaasa üldine keskkond, üldine rahvusvaheline taust, et tagada Eesti ettevõtluse selline areng, mis looks uusi töökohti kiiremini, kui töökohad mõnel teisel alal kaovad. Vaadakem seda, mis on toimunud eelmisel aastal ja kus praegune tööpuuduse sesoonne nihe, kasv on toimunud. Kust on töökohad kadunud? Töökohad pole tegelikult kadunud aladel, mis on majanduses lisaväärtuse loomisel kõige olulisemad. Töötlev tööstus on ala, mis on tegelikult kõige tugevamalt töökohti juurde andnud. Kõige rohkem on töökohti eelmise aasta lõpul kadunud transiidialal, mis on ilmselt üsna kõikuv ala, ta liigub kord üles, kord alla, andes praegu õige selge tõuke tööpuuduse suurenemisele. Töötlev tööstus on tegelikult olnud töökohtade loomisel üsnagi edukas. Vaadake kas või eelmist aastat! Töötlevas tööstuses on loodud üle 7000 uue töökoha, mis ei ole sugugi väikene arv.

Tänan! Kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, lugupeetud esimees! Härra peaminister! Me kõik mäletame seda, kui siin saalis arutati investeeringute tulumaksust vabastamist. Siis oli valitsuse üks peamisi argumente see, et see loob juurde uusi töökohti. Nüüd on see aasta aega toiminud. Ütelge, palun, kui palju uusi töökohti on need ettevõtted, kes kõige rohkem sellest tulumaksuvabastusest võitsid, loonud! Või on õigus nendel, kes väidavad, et vastupidi, see just vähendas töökohtade arvu, sest investeeriti moodsasse tehnoloogiasse, mis võimaldas inimtööjõu asendada seadmetega?

Aitäh! Kui teile tundub, et see, kui investeeritakse moodsasse tehnoloogiasse, on Eesti majanduse jaoks erakordselt negatiivne, siis mina seda ei leia. Tahan seda sissejuhatavalt kinnitada. Ma pean kaugemas perspektiivis meie riigile oluliseks just selliseid investeeringuid, mis lähevad kõrgtehnoloogilisse tootmisesse ja kõrgtehnoloogia arendamisse. See aitab tegelikult kaugemas perspektiivis kogu meie riiki edasi. Kuid kui me nüüd vaatame, kus on loodud uusi töökohti, vaatame tööhõivet tegevusalade kaupa, siis tuleb huvitaval kombel tõdeda, et on see siis tingitud tulumaksureformist või millestki muust, kuid, nagu ma ütlesin, töötlev tööstus on see, mis on võitnud töökohti juurde. Vaatamata kõigile investeeringutele, mis on tehtud tootmise efektiivsemaks muutmisesse, uutesse masinatesse ja nii edasi, on, nagu ma ütlesin, sellel alal loodud üle 7000 töökoha. Teistel aladel natukene vähem. Hotellid ja restoranid, ehitus, kinnisvara ja äritegevus on need alad, kus on töökohti juurde tulnud. Kus on aga töökohtade arv vähenenud? Vähenenud on töökohtade arv avalikus sektoris ja põllumajanduses, kalanduses ja mäetööstuses on see arv suhteliselt samaks jäänud, veonduses, laonduses ja sides on see selgelt vähenenud, ka finantsvahenduses on töökohtade arv selgelt vähenenud. Kui vaadata sedasama tööpuuduse pilti, kui vaadata tööhõivet tegevusalade kaupa, siis minu meelest on need muudatused tegelikult positiivsed. Võib-olla põllumajanduses on investeeringud andnud selles mõttes kõige valusama tagasilöögi, et seal on nad tõesti tootmist efektiivsemaks muutnud ja hõivatud inimeste arv on selgelt vähenenud. Aga kõige rohkem on töökohtade arv vähenenud kahtlemata avalikus sektoris. Teistpidi, nagu ma ütlesin, on see selge märk haldusreformi edenemisest võib-olla isegi kiiremini, kui me seda aeg-ajalt tahaksime näha või tunnistada.

Tänan! Peeter Kreitzberg, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Ma käsitlen sama teemat, mida härra Tootsen. Kui jätta kõik majandusliku efektiivsuse hoolde, siis tööpuudus kahtlemata ainult suureneb. Minu meelest peaks siin olema tegemist ikkagi sotsiaalse ettevõtmisega, millel majanduslikku efektiivsust taga ei ole. Minu küsimus on: kas te olete uurinud Leedu kogemust? Leedus on teatavasti ettevõtte tulumaksuvabastus seotud just nimelt töökohtade loomisega. Kas te ei arva, et kui meil oleks samasugune süsteem, siis oleks loodud mitte 7000, vaid võib-olla 17 000 uut töökohta?

Aitäh! Ma olen sel teemal põgusalt rääkinud oma Leedu kolleegiga ja kuna ta varsti Eestit külastab, siis ma räägin temaga ilmselt jälle, sest me arutame maksupoliitikat üsna tõhusalt. Leedu enda ekspertide hinnang on vastupidine, nende arvates on Eesti tulumaksuseadus just töökohtade loomise osas efektiivsem ja parem. Aga ma pean loomulikult tunnistama, et ilmselt ei maksa kunagi kuulata ainult kohalikke eksperte, vaid tasub vaadata asju laiemalt, sest kohalikud eksperdid arvavad tihtipeale, et sellel maal, kus nemad elavad, on asjad kõige halvemini ja naabermaal on kõik paremini. Selles suhtes ei võtaks ma Leedu ekspertide hinnangut, nagu öeldakse, puhta kullana. Kindlasti on meil mõtet vaadata kõikide maade maksusüsteeme ja maksureforme, et oma samme mõistlikult seada. Aga mis puudutab tööhõivet, siis ma veel kord rõhutan, et kindlasti ei ole võimalik ainult majandusele loota. See on mingil määral olnud meie viga, et me oleme mõnel alal olnud ühtepidi liig vähe aktiivsed ja teiselt poolt oleme lootnud sellele, et turg ise küsimusi täielikult reguleerib. See, et me oleme hiljaks jäänud kutseharidusreformiga, mis ei toimu ainult turumehhanismide abil, on kindlasti Eesti riigi tegematajätmine. See tegematajätmine läheb meile üsna kalliks maksma. Me loodame, et praegused sammud, mida me astume ja mis saavad tulemust anda tegelikult alles mõne aasta pärast, suudavad meid siiski sellest pudelikaelast läbi aidata.

Tänan! Kolleeg Ülo Tootsen.

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Kas teie käsutuses on arvutusi selle kohta ja kas valitsusel on kokkuvõtet sellest, kui suur osa sisemajanduse koguproduktist jääb Eestil tööpuuduse tõttu saamata? Selle tõttu, et nii suur hulk inimesi ei leia tööd?

Aitäh! Kindlasti on see protsent olemas. Selle kohta, kui suur ta on, on esitatud õige erinevaid andmeid. Tänaseks esinemiseks valmistudes üritasin ma seda lasta välja arvutada. Kuid pean tunnistama, et see osutus üsna keeruliseks. Aga kõik väidavad üksmeelselt, et see protsent on õige selgelt olemas. Selleks tuleks veel põhjalikumalt analüüsida seda, kes need inimesed on ja kui suur on püsiva töötuse osatähtsus. Ühesõnaga seda, kes nendest on reaalselt suutelised tööturul osalema. Aga see protsent on kindlasti tuntav. Kui mitmed analüütikud ennustasid eelmiseks aastaks tegelikust veelgi suuremat majanduskasvu, siis mõned komakohad võisid seal kindlasti selle taha jääda. Seda on väidetud. Aga see on väga teoreetiline arutelu. Teine arvamus on, et see ei mõjuta koguprodukti absoluutselt. Ilmselt nii palju kui on spetsialiste ja teadlasi, nii palju on siin ka erinevaid arvamusi. Mina ei julge selles küsimuses väga selget seisukohta võtta, sest seisukohad on väga vastandlikud.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh! Härra peaminister! Kindlasti on raudtee olnud üks suur tööandja. Edelaraudtee on nüüd otsustanud sadade kaupa inimesi koondada ja depoosid sulgeda. Aga tohutu hulk inimesi käib ju iga päev suuremates linnades rongidega tööl. Näiteks Tallinnasse sõidetakse rongiga, on eluaeg sõidetud. Tänaseni sõidab terve rongitäis inimesi hommikul Tapalt Tallinna tööle, rääkimata Tallinnale lähematest kohtadest. Nüüd on see muudetud praktiliselt võimatuks. Kas on tehtud ka niisugust arvestust, kui paljude töökohtade kadumise põhjustab see raudteekrahh kõigis Eesti piirkondades? Ma saan aru, et Tallinnas leitakse nendele inimestele muidugi asendajad. Aga kui suur võib teie hinnangul olla nende inimeste arv, kes on mujalt pärit ja kellel mujal tööd ei ole ja kes sellepärast Tallinnas tööl käivad?

Me tahame siiski saavutada, et inimestel, kellel on soovi kas tööl käia või oma muid asju ajada, oleks see võimalus olemas ka pärast ümberkorraldusi. Millised need ümberkorraldused Edelaraudteel on, hakkab väga paljuski sõltuma, ma usun, ka Riigikogu tahtest, sest täna teatavasti algatati eelnõu, mis selle küsimuse Riigikogusse tagasi toob. Tuletagem meelde kõiki oma siinsamas saalis peetud arutelusid. Oli väga erinevaid seisukohti, väga erinevaid arvamusi. Me tuleme selle küsimuse juurde ilmselt kiiresti tagasi ja siis on võimalik vaadata, milline on terviklik lahendus.

Tänan! Küsimustele vastamiseks ettenähtud 20 minutit on läbi saanud. Härra peaminister, tänan teid! Edgar Savisaar arupärijana soovib ära kasutada oma viieminutilise kõne õiguse. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Möödunud nädalavahetusel tegid mitmed reisirongid Eestis oma viimase sõidu. Koos reisivedude lõpetamisega raudteel lisandusid mitmed sajad seni raudteel tööd saanud inimesed Eesti juba niigi 100 000 inimese suuruseks kasvanud töötute armeele, andes meile järjekordse tunnistuse valitsuskoalitsiooni lubaduste tegelikust väärtusest või õigemini väärtusetusest. See statistika, millest meile siin räägiti, et näiteks Lõuna-Eestis vabaneb raudteel 130 inimest, ei vasta muidugi tõele. Ma olin mõni nädal tagasi Pukas ja seal öeldi mulle, et ainuüksi Puka piirkonnas kaob umbes 40 otseselt või kaudselt raudteega seotud töökohta. Ja see on ainult üks pisike piirkond Lõuna-Eestis. See, et kogu Lõuna-Eestis kaotab töö 130 inimest, ei ole lihtsalt õige. Eesti ministrid ei armasta tööpuudusest rääkida. See, et ametlik tööpuudus on kasvanud 13,9%-ni, ei toonud endaga kaasa valitsuse adekvaatset reageeringut. See, et valitsus eraldas tööpuuduse vastu võitlemiseks kümme miljonit krooni, on järjekordseks tõestuseks selle kohta, et valitsuses ei saada aru, mis kaalul on, ei saada aru, kui sügava ja ohtliku sotsiaalmajandusliku kriisiga meil tegemist on. Tööpuuduse vastu võitlemiseks eraldati kümme miljonit krooni. Liina Tõnisson, kas sa mäletad, kui palju eraldati raha raudtee ärastajatele, oli seda 40 või 60 miljonit? 60 miljonit. See tähendab, et valitsuse jaoks on soov raudtee iga hinna eest maha parseldada kuus korda olulisem kui tööpuuduse küsimus. Tahan juhtida tähelepanu veel ühele asjale. Kui palju inimesi meil tegelikult ikkagi tööpuuduse all kannatab? Ametliku statistika kohaselt oli IV kvartalis tööd 608 000 inimesel ja 98 000 inimest, ümmarguselt 100 000 inimest olid ilma tööta. Aga see ei ole kogu tõde tööturu kohta. Tegelikult on need 98 000 see osa töötutest, kes otsivad aktiivselt tööd. Lisaks sellele on 14 600 sellist inimest, kes on loobunud aktiivsest tööotsimisest, kes on löönud käega, sest nad arvavad, et nad ei suudagi tööd leida. See teeb juba 125 000 töötut inimest. Lisame sellele, et nende õnnelike hulgas, kellel ametliku statistika järgi on töökoht, on suur osa neid, kes vastu oma tahtmist ei tööta täistööajaga. Edasi, nende hulgas on ka neid, kellel on lihtsalt juhuslik tööots jne. Mulle tundub, et kui me Eestis räägime tööpuudusest, siis me ei peaks rääkima 98 000 inimesest, vaid me peaksime rääkima varsti juba ligi 200 000 inimesest. Sellises olukorras ei ole vaja imestada, miks Eestis kasvab kuritegevus ja levib narkomaania. Ei ole vaja imestada ka selle üle, et meie riigis on sündimus alanenud sellise tasemeni, mis viib rahvuse hääbumisele. Lõpuks ei ole vaja imestada ka selle pärast, miks meie sisemajanduse kogutoodang nii väike on. Eestis ei ole lihtsalt piisavalt produktiivset tööd võimaldavaid töökohti. Kui riigis on loodud selline ettevõtluskeskkond, et igast neljast töövõimelisest inimesest teeb paremal juhul tööd ainult kolm, siis sisemajanduse kogutoodang ei saagi kasvada. Ja mis veel halvem - sellisest olukorrast tingituna levivad narkomaania ja kuritegevus ning töine tegevus suundub järjest rohkem sellistele aladele, mille kohta me sooviksime, et seda oleks vähem. Me vajame järjest rohkem turvateenuseid, rohkem rauduksi ja trelle. Öeldust saab teha ainult ühe järelduse - Eesti tuleviku huvides on vaja, et valitsus loobuks vaatleja rollist riigis ja hakkaks tööhõive suurendamise nimel ka tööd tegema. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, on võimalus avada läbirääkimised. Olev Raju, kas Keskerakonna fraktsiooni volitatud esindajana? Palun!

Pean kohe ütlema, et tänane vastus arupärimisele tegi mind, pehmelt öeldes, kurvaks. Esiteks, ei antud õiget hinnangut olukorrale. Teiseks, abinõud, mis siin välja pakuti, on laste liivakastimäng. Milline olukord meil tegelikult on? Ka ametliku statistika järgi on praeguse valitsuse võimuloleku ajal tööpuudus kasvanud. Kordan need arvud veel kord: 11,7%-lt 13,9%-le. Nüüd tahan ajaloolase Mart Laari käest küsida, kas ta juhuslikult mäletab, kui suur, mitu protsenti oli tööpuudus Eestis kurikuulsatel aastatel 1929-1932? Võin öelda: see oli ümmarguselt pool sellest, mis praegu, veidikene üle poole, tõusis kuni 7%-ni. Meie räägime praegu 14%-st. Järelikult, hinnang olukorrale on ebaadekvaatne. Tahan veel kord rõhutada, et ainult viis-kuus kuud tagasi väitis sotsiaalminister infotunnis siit puldist, et jah, töötus on küll probleem, aga mitte Eesti olulisim, kaugeltki mitte olulisim. Miks oli vaja venitada kaks aastat, et jõuaks mõistuseni, kui palju inimesi, kui mitmed kümned tuhanded inimesed on pidanud selle all kannatama? Palun mind mitte õnnetusevaakumises süüdistada, aga ma tahan öelda, et tööpuudus on IV kvartaliga võrreldes tänaseks kasvanud. Lehtedes on kirjutatud, et oi-oi kui mitu tuhat uut töötut on ennast registreerinud jaanuaris ja veebruaris. Nüüd lugesime me lehtedest, et Saksamaa hakkab nõudma Eesti autojuhtidelt, kes läbi Saksamaa autodega kaupa veavad, Saksa tööluba, mida ei anta nii kergelt, kui üldse antakse. Kui palju töötuid see juurde toob? Kui palju inimesi lasevad lahti Elcoteq ja mitmed teised? Tööpuudus kasvab. Eesti majandus on tõusufaasis. Siin on palju räägitud sellest, et meil on koguprodukti kiire kasv, et oi kui tore. 6-7%-lisele koguprodukti kasvule vastab kõigi majanduskaanonite järgi (seda ei ole mitte keegi vaidlustanud) väike tööpuudus. Tõsi küll, makromajandusteadlased on omavahel kisklev koerakari. Aga selles küsimuses ei kakle nad üldse. Sellisele koguprodukti kasvule peab vastama ülimadal tööpuudus, isegi tööjõupuudus. 7% koguprodukti kasvu ajal loetakse normaalseks 4% tööpuudust, meil on 14%. Hea küll, võib vaielda kas 4 või 5 ja kas on 13,8 või 14,1. Metoodikad on erinevad, aga tendentsi see ei muuda. Nüüd tuleb küsimus. Härra peaminister arvab, et suur tööpuudus on vaid mingisuguste komakohtade võrra koguprodukti vähendanud. Vabandage väga, kui iga kuues inimene on töötu, siis ei vähene koguprodukt mitte komakohtade võrra. Keskkooli Junior Achievementi majandusõpikus on sees Okuni reegel, see on väikese veaga reegel, mis ütleb, et üks protsent töötuse kasvu tähendab kaks ja pool protsenti koguprodukti vähenemist, 10% tööpuuduse kasv optimaalsest kõrgemaks tähendab 25% koguprodukti vähenemist, veaga pluss-miinus 2,5%. See ei ole komakoht. Aga seda kooliõpikut ei ole kirjutanud Mart Laar, selle on kirjutanud majandusteadlased. Me tegime Riigikogu poolt ettepaneku, et valitsus esitaks abinõude kompleksi tööpuuduse vähendamiseks. Valitsus teatas, et ta ei toeta seda otsuse eelnõu. Kahjuks ei ole Riigikogusse tänaseni jõudnud mitte ühtki sõna põhjenduseks, miks valitsus seda ei toeta. Siin räägiti, et oi, meil hakkavad tulema niisugused ja naasugused head asjad, mis tööpuudust vähendavad. Hakkame siis vaatama, kui palju nad võivad tööpuudust vähendada. Töötuskindlustuse seadus, millest siin räägiti, tööpuudust ei vähenda. See hakkab kaitsma töötut, aga mitte enne 2003. aastat. Nüüd räägiti, et me hakkame saama Euroopast abi. Ma tahan rõhutada, et Euroopa reeglite järgi peame me ise Euroopa Tööhõivefondist saadavale rahale kõrvale panema täpselt sama summa. Kui me sealt miljardi saame, siis kus meil see miljard on? Nii et võib väga lühidalt öelda, et valitsus ei ole probleemi endale tähtsustanud. Võib-olla nüüd lõpuks, kaheaastase hilinemisega, hakkab jõudma mõistuseni, kui hull see olukord on. Kahjuks siiani kuulsime me ainult tühje sõnu. Kümne miljoniga ei saa sisuliselt ...

Olev Raju!

... tööpuudust leevendada. Selleks on vaja vähemalt miljardit. Aitäh!

Tänan, Olev Raju! Kas keegi soovib veel arvamust avaldada? Elmar Truu, palun, Koonderakonna fraktsiooni nimel!

Teemal, mida me praegu arutame, olen ka mina Riigikogus aru pärinud küll sotsiaalministrilt, küll peaministrilt. Võib-olla mõni kolleeg mäletab, et 1999. aasta novembris toimus meil siin väga pikk arutelu sotsiaalministriga. Tõin ka siis välja arve, millele sotsiaalminister vastu vaidles ja lõpuks isegi ütles, et tööpuudus ei ole kasvanud, vaid on vähenenud. Me oleme täna veel kord rääkinud nendest arvudest ja kuigi statistikat on ju kohati võimalik käänata ja väänata, ometi nende arvude vastu ei saa. Otsesed arvud, millest ka kolleeg Raju rääkis, ilmusid ju 23. veebruari Postimehes. Seal on täpselt toodud, kui palju on töökohti juurde tulnud. Kui vaadata Sotsiaalministeeriumi väljatöötatud arenguplaani, kus on kirjas, et 2000. aastal oleks pidanud tööga olema hõivatud 636 000 inimest ja töötuse määr olema 11,7%, sel aastal peaks olema hõivatud 642 000 inimest ja järgmisel aastal 650 000 ning töötuse määr sellega 10,7% peale viidud, siis näeme, et tegelikult on olukord ju ainult hullemaks läinud. 23. veebruari seisuga oli meil 608 000 töökohta, nii et sellest, mis on arenguplaanis, oleme kõvasti maha jäänud ja praegu ei olegi lootust, et valitsus selle plaani täide viiks. Selle kohta olen ma küsinud nii sotsiaalministrilt kui ka peaministrilt. Viimati küsisin möödunud aasta 15. novembril, kui kaugel on valitsuses tööhõive suurendamise ja pikaajalise töötuse vältimise riikliku programmi väljatöötamine, mis oli valitsuse tööplaanis 1999.  ja 2000. aastal. Mul on valitsuse tööplaan ka siin kaasas, ma võin veel kord selle ette lugeda. Mida vastas mulle tookord peaminister? Peaminister ütles, et kui Truu kangesti tahab seda programmi ja kui küsimus on nimes, siis võib seda nii nimetada, kuid nemad on praegu nimetanud seda tööhõive tegevuskavaks, ja soovitas mul selle Internetist üles otsida. Ma ei jätnud seda soovitust arvestamata ja printisin Eesti Vabariigi tööhõive tegevuskava Internetist välja. See on 28 leheküljel ja ma soovitan, head kolleegid, ka teil sellega tutvuda. Siis te näete, et selline kava ei aita mitte kuidagi tööhõivet suurendada ja töötuse, pikaajalise töötuse vältimise programmi välja töötada. Siin on põhiliselt konstateerivad andmed, mis näitavad, milline on olukord, kuid suurt midagi ei ole öeldud selle kohta, kuidas hakata probleemi lahendama regioonides või riigis tervikuna. Sellisest kavast ei ole kellelgi kasu. Ma soovitan valitsusel hakata välja töötama sellist programmi, mis tooks töökohti nii Kagu-Eestisse, Kirde-Eestisse kui ka kogu riiki. Aitäh!

Tänan, Elmar Truu! Urmas Laht, palun, kõne kohalt!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Me rääkisime siin tööpuudusest. Te esitasite sellise mõtte, et põllumajanduses pole tööpuudus oluliselt vähenenud sellepärast, et on toimunud automatiseerimine. Tegelikult on olukord hoopis teine. See, et 2000. aastal võeti põllumeestelt ära 100 miljonit krooni kapitalitoetust ja samamoodi jäeti nad ilma kütuseaktsiisist, on vähendanud põllumajanduse konkurentsivõimet, mille tagajärjel on mitmed ettevõtted lõpetanud tegevuse või on nad praegu, vaatamata sellele, et realisatsioonihinnad on tõusnud, oma tootmist lõpetamas. Samas arutasime me mõnikümmend minutit tagasi tõsist toiduprobleemi, mis on tekkinud Euroopa Liidus seoses tõbede ja nakkuste levikuga. Me oleme jõudnud tõdemusele, et Eesti riik ei suuda oma rahvast ise ära toita. Valitsus ei ole praegu võtnud radikaalseid meetmeid ega langetanud otsuseid, mis tagaksid põllumajandusliku tootmise jätkamise, tõhustamise ja arengu. Lubatud SAPARD-i raha, mis pidi aitama põllumajandusel tõhusalt areneda, on jäänud tulemata. Ka tänaseks ei ole veel selge, kas see sel aastal siia jõuab. See seab omakorda väga raskesse olukorda kogu põllumajandussektori. Nii et me ei saa praegu väita, et te olete Vabariigi Valitsuse istungitel võtnud vastu piisavalt otsuseid, mis tagaksid tööhõivepoliitika jätkamise ja arenemise. Kui, siis tagavad nad ainult taandarenemise. Sellest on muidugi kahju. Sellise edasiliikumisega seame me ükskord väga tõsise probleemi ette kogu rahva ning pensionisüsteemi ja maksusüsteemi teised osad. Tänan!

Tänan! Palun, Arvo Sirendi, sõnavõtt kohalt!

Suur tänu! Mis tahes inimlikku eesmärki lahutab praegusest seisundist aeg, mis kulub selleks, et eesmärgini jõuda. Kui 100 000 inimest on töötud, siis ei lähene nemad ise nende püstitatud eesmärkidele ega aita nad ka riiki läheneda riigi püstitatud eesmärkidele. Me räägime ressursside säästvast kasutamisest. Tööjõud on üks ressurssidest, mis seistes muutub kõige kiiremini halvemaks. Tööjõud sisuliselt degradeerub ja ruineerub. Mõne aja pärast ei pruugigi selline inimene enam tegelikult tööd soovida ega registreeri end töötuks. Samal ajal on selge, et peaaegu igas ühiskonnas on 2-3% selliseid inimesi, keda on odavam tööst eemal hoida kui töö juurde lasta, sest neil on kalduvus oma töötulemused ja ka teiste töö ära rikkuda. Kuid meil on praegu ju nii palju töötuid. Kui me korrutame selle arvu nende inimeste eluajaga, siis saame ühiskondliku tööaja, mille me laseme riikliku korraldamatuse pärast raisku minna. Meil tekib ka täielik vastutus nende inimeste ees. Nad ei ole ju võimelised end konserveerima selleks ooteajaks, kuni majanduslikud olud paranevad. Neid peab toitma ja nende naha peab toore hoidma, nagu öeldakse. Nii et paratamatult tuleb nende inimeste, kes on tööd saanud, loodav produkt niiviisi ümber jagada, et ka teised ellu jääksid. Sellega on ühiskonnal topeltkoormus: ühelt poolt ei looda väärtusi ja teiselt poolt on tööjõud, kes raiskab väärtusi. Seetõttu, et tuleb piirduda ainult kahe minutiga, pean ma kahjuks lõpetama. Tänan!

Tänan, Arvo Sirendi! Palun, Tiit Toomsalu, sõnavõtt kohalt!

Tänan, härra juhataja! Tahan veel kord avaldada arvamust, et tänaseks kujunenud olukorras, kus meil on kaks ja pool korda rohkem töötuid kui 1940. aastal, on ilmselt süüdi kümme aastat Eestis viljeldud uusliberalistlik, äärmuslik liberalistlik majanduspoliitika. On aeg minna reaalse elu juurde, riigil on aeg öelda, et ta pole mitte kõrvalseisja, riigil on aeg, nagu ka demokraatlikus Euroopas, tulla majandusturule, hakata looma töökohti ja oma ettevõtluse kaudu tööturgu tasakaalustama. Ühesõnaga, on aeg hakata Eestis rakendama sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid. Põhimõtteid, mida Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei näiteks nimetab tänapäeva, 21. sajandi sotsialistlikuks poliitikaks. Aitäh!

Tänan, Tiit Toomsalu! Ekraan on tühi, sooviavaldusi rohkem ei ole. Lõpetan läbirääkimised. On veel lõppsõnavõimalus. Härra peaminister, palun!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vaatamata sellele, et meie arutelu pole olnud võib-olla nii pikk, kui me oleksime soovinud, usun, et on positiivne, et me oleme sel teemal rääkinud. Loomulikult on opositsiooni kohus ka sellises valusas küsimuses nagu tööpuudus valitsust rünnata. Kuid ma siiski soovin, et me jääksime reaalsuse piiridesse. Kui me siin põgusalt võrdleme erinevaid asju, siis mulle ajaloolasena meenuvad võrdlused, mida on edukalt tehtud, võrreldes aastaid 1913, 1928 ja 1975. Nendest võrdlustest võib välja lugeda kõikvõimalikke kummalisi asju. Nii et rääkigem siiski nendest asjadest, kus statistiline alus on sama ja võrreldav. See kehtib ka selle kohta, mis puudutas mitmes kõnes mainitud kümmet miljonit, mille eraldamine tööpuuduse vastu võitlemiseks on vaata et kuritegelik akt. Ma arvan, et lugupeetud Riigikogu liikmed teavad väga hästi, et see raha on eraldatud lisaks sellele rahale, mis on selle probleemi lahendamiseks eraldatud eelarves. Kui te arvate, et valitsus tegi valesti, siis on mul sellest väga kahju. Ma usun, et teile kõigile on teada, et need summad, mis tervikuna lähevad selle probleemi lahendamiseks, on märkimisväärselt suuremad. Muidugi oli väga huvitav kuulata juttu sündimuse alanemisest Eestis. Sündimus, härra Savisaar, on kaks viimast aastat Eestis tõusnud. Tõusis see ka selle aasta jaanuaris. Midagi pole teha, numbrid on sellised. Ja mis puudutab sisemajanduse kogutoodangu vähenemist, siis on loomulikult väga hea ütelda selle riigi valitsusele, kus eelmise aasta majandustulemuste järgi on ilmselt Euroopa kiireim majanduskasv, et seda on vähe. Kindlasti tahaks rohkemat, aga ma arvan, lugupeetud Riigikogu liikmed, et me jääme hinnangutes siiski reaalsuse piiridesse. Aitäh!

Tänan, härra peaminister! Arupärija Edgar Savisaar, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Vaatasin oma kohalt, kuidas Mart Laar kuulas meie juttu ja mitte ükski muskel tema näos ei liikunud. Tegelikult rääkis ta üldsõnalist juttu, kus ei olnud ühtegi konkreetset vastust meie küsimustele. Ta rääkis sellest, et koostatakse mitmesuguseid pabereid, rääkis ühest paberist ja teisest paberist, aga tulemusi sellel paberite koostamisel ju ei ole, tööpuudus kasvab ikka edasi. Laar küll rääkis siit kõnepuldist, et muudatused olevat justkui positiivsed, aga ta ei veennud meid. Jah, see on tore küll, et Sotsiaalministeeriumis on loodud uus asekantsleri ametikoht ja kaks uut osakonda ja veel kümmekond töökohta. Need kümmekond inimest, kes said endale töökoha, on valitsusele kindlasti sügavalt tänulikud, aga töötuid ei ole mitte kümmekond, vaid 100 000, isegi veel rohkem. Mul on kahju, aga vastused arupärimisele olid tõepoolest Mart Laari V klassi ajalooõpiku tasemel. Tegelikult tunnistas ta valitsuse saamatust ja seda, et valitsus ei käi olukorrast üle. Minu umbusaldus peaministri ja tema valitsuse suhtes ainult kasvas. Aitäh!

Tänan! Kolmanda arupärimise käsitlemine on lõpetatud. Järgnevalt tuleb arutusele Riigikogu liikme Jaanus Männiku k.a 8. veebruaril esitatud arupärimine vabakaubanduslepingute kohta, mis on esitatud härra peaministrile. Ma palun autori kõnepulti tutvustama arupärimise sisu!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Austatud kolleegid! Õigupoolest on tegemist sama temaatikaga, mille me just lõpetasime. See on problemaatika ja riiklik ignorantsus, mis on Eesti põllumajandusele läinud maksma 2-2,5 miljardit krooni toodangut ja 10 000 - 15 000 töökohta, nii et lubage seda lähemalt tutvustada. 25. oktoobril 1999. aastal esitasin põllumajandusministrile arupärimise seoses Eesti sõlmitud vabakaubanduslepingutega. Tookord nagu ka praegu on lepingute põllumajandussaaduste ja toiduainetega kauplemist puudutavad Eesti-poolsed võimalused kasutamata. Arupärimisele vastates lubas minister kiiret tegutsemist olukorra normaliseerimiseks. Möödunud on üle 15 kuu, reaalseid nihkeid aga pole. Eesti on Euroopas elaniku kohta suurima põllupinnaga riik, tarbib aga aastas üle kuue miljardi krooni eest importtoitu, eksportides ise ainult kolme miljardi krooni eest. Eeskätt riigivõimu rumalusest tuleneva ebavõrdse väliskaubanduse režiimi tõttu. Seepärast kordan arupärimist samal teemal, seekord härra peaministrile. Seda enam, et teadaolevalt torpedeerib kaubandusrežiimide tasakaalustamist põllumajandusministri erakonnakaaslane välisminister Ilves oma ametkonnaga. Eestil on sõlmitud vabakaubanduslepingud Euroopa Liiduga, EFTA riikidega ja veel 10 Kesk-Euroopa riigiga. Neist üheksa on jõustunud, kolm on ajutiselt jõustunud. Peale Ukraina, Läti ja Leeduga sõlmitud lepingute, mis sätestavad suhteliselt vaba kauplemise kõigi kaubagruppide puhul, ei taga ükski ülejäänud leping Eestile vabakaubandust põllumajandussaaduste ja toiduainetega kauplemisel. Teisiti öeldes, 15 Euroopa Liidu riigi puhul, nelja EFTA riigi puhul, seitsme Kesk-Euroopa riigi ning Türgi puhul lepingud Eesti põllumajandussaadustele ja toidukaupadele vabakaubandust ei sätesta. Eestile tehakse neis vaid mõningaid järeleandmisi tollimaksude määrades ja sedagi piiratud kaubakogustele. Eesti on neis lepingutes oma piirid ühepoolselt ja täielikult avanud, asetades oma põllumajanduse hävitava ja ebaausa konkurentsi tingimustesse ning eestlase toidulaua ettearvamatute hinnakõikumiste meelevalda. Näiteks suurim toiduainete hinna_okk ootab meid võimaliku ühinemise korral Euroopa Liiduga. Mõningase leevendusena on lepingutes esiteks võimalused erakorralisteks juhtudeks - olulise kahju puhul oma põllumajandusele või maksebilansile võime partnerit eelnevalt informeerides kehtestada impordipiirangud kuni kuueks kuuks. Läti mäletatavasti on meie suhtes seda võimalust põhjendatult kasutanud. Ja teiseks on Eestile jäetud võimalus rakendada lepingu jõustumisest 2-3 aasta jooksul lepingupartnerite põllumajandussaadustele ja toidukaupadele imporditolle vastukaaluks partnerite poolt meie kaupade suhtes rakendatule. Selle teise võimaluse oleme jätnud kasutamata Euroopa Liidu ja EFTA riikide puhul, tekitades sealt meile saabuva subsideeritud importkaubaga miljarditesse ulatuva kahju oma põllumajandusele ning vastavalt ka väliskaubanduse puudujäägi. Pärineb ju neist riikidest kaks kolmandikku toidukaupade impordist. Kuid vähe sellest, valitsus on keeldunud põllumajanduse kriisiolukordades kasutamast ka ülalmärgitud punktis üks sisalduvaid võimalusi. Tänaseks on sõna otseses mõttes maha magatud ka lepingust tulenev kolmeaastane periood T_ehhi Vabariigi suhtes adekvaatsete vastumeetmete, see on siis tollide rakendamiseks, ning 13. märtsiks kaob sama võimalus Slovakkia suhtes. 2000. aasta 1. jaanuarist on rakendatud n-ö kosmeetilise iseloomuga tollimaksud kolmandatest riikidest imporditavatele põllumajandussaadustele ja toidukaupadele. Nagu oli arvata, ei täitnud need möödunud aastal oma sisulist majanduslikku eesmärki ja kavandatud 90 miljoni asemel laekus sealt vaid 35 miljonit krooni tollimaksu. Samal ajal on näiteks Poola viimastel aastatel ühepoolset eelist kasutades kasvatanud oma põllumajandussaaduste ja toiduainete eksporti Eestisse mitu korda ning 1999. ja 2000. aastal asus ta juba Soome ja Saksamaa järel kolmandal kohal, moodustades 6% Eesti impordist vabaks ringluseks. Et Eesti majanduslikke huve teenivate lepingupunktide kasutamata jätmine tähendab ilmselget ja mastaapset kahju tekitamist mitte ainult oma riigi majandusele, vaid otsest kahju ka riigieelarve tuludele tollituludest loobumise näol, siis ongi mul siin esitatud viis küsimust. Eeskätt seoses sellega, miks me ei ole rakendanud vabakaubanduslepingutest tulenevaid võimalusi vastavate riikide suhtes ning kas ja millal me kavatseme neid kasutada ja kui suured on kahjud lepingust tulenevate võimaluste mittekasutamise tõttu. Aitäh!

Aitäh, Jaanus Männik! Härra peaminister, ettekandeks on aega 15 minutit.

Lugupeetud esimees! Lugupeetud härra Männik! Tänan kõigepealt nende küsimuste eest ja ilma pikema sissejuhatuseta üritaksin minna konkreetsete vastuste juurde, sest teoreetiliselt, ideoloogiliselt on kõiki neid küsimusi, mis on seotud tollide ja tollimaksudega, siin Riigikogus nii pikalt arutatud, et ilmselt pole mõtet neid laiu põhimõtteid ega ka minevikku siin pikemalt käsitleda. Praegusel hetkel on aga teie küsimus loomulikult selles suhtes igati aktuaalne, et mäletatavasti kohtus ka peaminister koos põllumajandusministri ja välisministriga meie põllumajandustootjate esindajatega, selleks et just neidsamu küsimusi arutada. See peaks näitama võib-olla seda, et Vabariigi Valitsus ei tõrju kuidagi selle küsimuse arutamist, vaid peab seda võimalust nende vastavate tollimaksude kehtestamiseks igati reaalseks ja tõsist kaalumist väärivaks küsimuseks. Kuid oluline on just see, et enne kui midagi otsustada, tuleb väga selgelt arvutada välja kõik selle otsuse tagajärjed, nii head kui halvad küljed. Ja nüüd teie küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kui suur oli 2000. aastal Eesti vabakaubanduslepingute partnerriikide võit Eesti poolt nn kolmandatele riikidele rakendatud tollimaksudest ehk kui palju ja milliste kaubagruppide puhul vähenes eelmise aastaga võrreldes import kolmandatest riikidest ning suurenes Euroopa Liidust ja teistest lepinguriikidest (rahaliselt kaubagrupiti)?" Kuigi küsimus puudutab tollimaksude mõju impordimahtudele, olgu esiteks siiski esitatud üldinformatsioon. Nimelt suurenes 2000. aastal põllumajandussaaduste ja -toodete impordi maht eelmise aastaga võrreldes 13,8%, ekspordi maht samal ajal 19,4%. Seega toimus netoimpordi suhteline vähenemine, mis kahtlematult on olnud meie põllumajandusele vägagi positiivne areng. Import riikidest, kellega Eestil puuduvad vabakaubanduslepingud, moodustas 1999. aastal 17,8% ning 2000. aastal 14,5% põllumajandustoodete koguimpordist. Absoluutnäitajates, nagu te näete, on toimunud õige selge vähenemine. Kaubagruppidest vähenes nendest riikidest pärit toodangu import järgmiselt: kõige rohkem jahu ja tangud - 97%, teravili - 77%, liha- ja kalatooted - 60%, liha ja söödavad subproduktid - 45%, kartul ja köögivili - 35%, jahust kondiitritooted - 25% ning piimasaadused 19%. Vähenenud on ka köögi- ja puuviljakonservide import. Samas on ka kaubagruppe, milles kolmandate maade import on aastaga 2000 suurenenud, võrreldes aastaga 1999. Nendeks gruppideks on eelkõige värske ja külmutatud kala, kakaotooted ja loomasööt, põhiliselt õlikoogid. Eestiga vabakaubanduslepingu sõlminud riikidest pärinevate põllumajandustoodete impordimahtude muutused absoluutsetes ja suhtelistes näitajates eelmise aasta jooksul, võrreldes möödunud aastaga, on aga järgmised. EFTA riigid - kasv 7,1%, Euroopa Liit - kasv 18,5%, Läti - kasv 20,2%, Leedu - kasv 27,9% ja Ukraina - kasv 37,1%, T_ehhi, Slovakkia, Sloveenia, Poola, Ungari, Türgi ja Fääri saared - kasv 15,7%. Mahuliselt - numbreid vaadates see protsent võib-olla ei ütlegi midagi - on päris arvestatav kõige suurem number selles kasvus Euroopa Liidul ka viimases plokis ja Leedul. Teiste numbrid on tegelikult tunduvalt väiksemad, kuigi kasvuprotsendid võivad olla suured. Eeltoodud numbrite taustal on oluline veel kord rõhutada, et põllumajandustoodete eksport kasvas eelmisel aastal rohkem kui import. Ja just ekspordist läks kõige suurem osa sinnasamasse Euroopa Liitu, kust meil tegelikult siis ka import kasvas. Nagu ma ütlesin, on põhimõtteliselt, vaadates neid numbreid, loomulikult hea alus arutada, milliste riikidega ja kuidas ning millisel kombel erinevad piirangud kehtestada. Kuigi ma pean tunnistama, et Põllumajandusministeerium eelistab kindlasti ka mitme muu majanduspoliitilise instrumendi kasutamist. Kui on soovi saada detailsemat väliskaubanduse statistikat kõikide kaubagruppide üksikute kaubapositsioonide lõikes kaubanduspartnerite kaupa, siis selle esitamine siit Riigikogu kõnetoolist kujuneks suhteliselt pikaks ja tüütuks kõigile teistele. Põllumajandusminister lubas, et kui on täpsem huvi, siis võib pöörduda Põllumajandusministeeriumi kaubandusbüroo poole, seal on need andmed kõik saadaval. Teine küsimus: "Kui suur olnuks Eesti tollitulu T_ehhi, Slovakkia, Türgi, Fääri saarte, Sloveenia, Poola ja Ungari impordilt, kui nende riikide kaupadele oleks rakendatud tollimaks analoogiliselt kolmandate riikidega?" Pean tunnistama, et sellele vastamine ei ole kerge, sest on esitatud küllalt erinevaid andmeid, mis on osalt pärit Välisministeeriumist, osalt Rahandusministeeriumist ja osalt Põllumajandusministeeriumist, mis on ka selles suhtes igati loomulik, et tegelikult on tegemist siiski ennustamisega. Aga kui me vaatame näiteks, kui palju me planeerisime 2000. aastal raha riigi eelarvesse ühiselt tollimaksude põhjal laekuma n-ö kolmandatele riikidele rakendatud tollide suhtes, siis see andis tulu ainult ühe kolmandiku planeeritust. Kui me vaatame nüüd 1999. aasta põllumajanduskaupade importi Kesk-Euroopa riikidest, siis see moodustas 185,7 miljonit Eesti krooni. Arvestades kaubamahtude ja tollimaksude laekumiste vahelist proportsiooni, saame siin vastavalt proportsioonidele selle, et kui me võtaksime arvesse ka Paneuroopa kumulatsiooni, mis võimaldaks tootel omandada suhteliselt kergesti mõne teise vabakaubanduslepinguga kaetud riigi päritolu, siis osa hinnangute järgi on see võimalik tulu 2-3 miljonit Eesti krooni, kõige optimistlikum summa on 42,5 miljonit krooni, aga tegelikkus jääb ilmselt sinna kuskile vahele ehk kõige optimistlikumate numbrite kohaselt umbes paarikümne miljoni krooni peale, mistõttu võib juba kinnitada, et otsest suurt rahalist tulu või täiendusi riigieelarvele ei ole tollide kehtestamisega ilmselt võimalik saada. Kolmas ja neljas küsimus on suhteliselt sarnased ja üritaksin seetõttu neile koos vastata. Kolmas küsimus: "Miks ei ole seni rakendatud ning millal rakendab Eesti T_ehhi, Slovakkia, Türgi, Fääri saarte, Sloveenia, Poola ja Ungari põllumajandussaadustele ja toidukaupadele adekvaatsed imporditollid? Kui kaua ja miks soovitakse jätkata senist ebavõrdset ja meie põllumajandust laostavat kaubandust nende riikidega? Või on ka nemad kui Euroopa Liidu riigid "pruudid, kellele (välisministri Ilvese arvates) ei tohi näkku sülitada"?" Neljas küsimus: "Miks pole valitsus arutanud ja otsustanud ülalnimetatud seitsme riigi kaupade suhtes adekvaatsete tollimaksude rakendamist? Kas ja millal kavatsetakse seda teha?" Ma ei saaks ütelda, et Vabariigi Valitsus ja ministrid pole seda arutanud, vastupidi, me oleme seda arutanud ja õige tõsiselt arutanud ning toonud välja nii pluss- kui miinuspooli. Esiteks, nagu ma ütlesin, on selge see, et otsest rahalist tulu riigieelarvesse ei saa siin ilmselt väga tugevalt arvesse võtta. Lihtsalt seda tulu väga suures ulatuses ei ole. Küll on aga olemas väga mitmed muud võimalikud tulualad, kus oleks tollimaksude kehtestamisest tulu. Esimene küsimus olekski eeskätt seotud Poola kaubandusega ja Poolaga seotud kaubandusega, kust meile saabuvate põllumajandustoodete struktuur või mida meile siia müüakse, on suhteliselt lähedane sellelesamale, mida meie oma põllumehed võiksid toota. Sellega ühtviisi võib-olla tõesti toodang nagu tulu otseselt riigieelarvesse ei tuleks, küll aga võimaldaks meie põllumeestel siin oma siseturul rahulikumalt ja selgemalt toimida. See on üks argument, mida on kasutatud, ja see argument on kahtlematult tõsiselt võetav. Teine argument on aga hoopis teisest puust, nimelt puudutab see küsimust, et teatavasti peab Eestil Euroopa Liiduga ühinedes olema töötav tollisüsteem, sest muutudes Euroopa Liidu piiririigiks peame me hakkama koguma siin kõiki tollimakse, mida Euroopa Liit kogub. Selleks vajavad meie vastavad ametkonnad ka loomulikult kogemusi. Juba praegu heidetakse Eestile Euroopa Liidu poolt ette, et Eestil seda kogemust ei ole. Ka see otsekui viitaks sellele, et tegelikult tollide kehtestamine teatud Kesk-Euroopa riikidele, kellele see on meil olemasolevate lepingute järgi võimalik, oleks mõttekas. Nüüd vastuargumendid, mida esitatakse. Kõigepealt majanduslikud. Majanduslikud vastuargumendid viitavad kõigepealt sellele, et kui me ise endale näppu lõikame ehk hakkame võitma väikseid tulusid oma põllumeestele, siis kaotame tunduvalt suuremas ulatuses oma eksporditurge, mida meil oleks võimalik järjest rohkem haarata. Samal seisukohal näivad olevat ka meie toiduainetööstuse omanikud, et sellist sammu astudes saeks Eesti tegelikult kaudselt oksa, millel ise istub, ehk piirates siia tulevaid kaubavoogusid võtame me ära võimaluse omaenda eksporti arendada, eriti vaadates oma ekspordi positiivset arengut. Teine põhjus, mis välja tuuakse, on impordi struktuur. Enamikust Kesk-Euroopa riikidest, kui nüüd Poola just välja arvata, sissetoodav tootegrupp mahub tihtipeale mõiste alla "muu" ega kujuta endast konkurentsi Eestis traditsiooniliselt tugevatele põllumajandustoodetele. Tegemist on ju tihtipeale täiendusimpordiga ja paljuski toorainega Eesti kohalikule toiduainetööstusele. Samal ajal koosneb Eesti enda eksport samasse piirkonda meie tugevatest kaupadest, meie majanduslikus ja põllumajanduslikus tootmises traditsioonilistest kaupadest, mille tootmises me oleme tugevad ja tõhusad ja mis samal ajal suudavad konkureerida just kohalike toodetega. Mitmel alal võib selline käitumine lüüa aga meie põllumajandust üsna valusalt. Näiteks on Eesti põllumehed huvitatud Ungarist maisi ostmisest loomasööda jaoks, aga selles suhtes võivad sellised ettevõtmised negatiivselt tagasi lüüa ehk tõsta maisi hinda, mis omakorda mõjutaks negatiivselt loomakasvatussektorit. Need probleemid on olemas ja neid ei saa me paraku alahinnata. Kolmandaks on sisepoliitilised aspektid, mis on seotud eeskätt eelmainitud sammudega, mis puudutavad Eesti inimeste elatustaset vastavalt hindade tõusule ja ka meie eksporttoodangu nõrgenemisele. Siin on loomulikult võimalik väita täiesti vastupidist, et sisepoliitiliselt on Eesti enda põllumeeste tootmisvõime kasvades võimalik neid negatiivseid tagasilööke välistada. Välispoliitilised aspektid on loomulikult tõsised, sest Poola, Ungari, T_ehhi ja Türgi on NATO liikmesriigid, kelle toetust me NATO-sse integreerumise ajal kindlasti vajame. Täpselt sama puudutab meie eurointegratsiooni, kus omavahelistes suhetes selliste sammude astumine võib-olla ei mõju kõige paremini. Seda enam, et me peame enamiku nende riikidega läbirääkimisi oma toodetele nende turgudel paremate tingimuste saamiseks, milleks on ka T_ehhi ja Slovakkiaga vastav leping juba sõlmitud. 1. aprillist 2001 läheb turg Eesti põllumajandustoodetele vast rohkem lahti. Ma olen andnud üle vastava ettepaneku ka Ungari peaministrile ning tegelikult loodame ka sealt positiivset vastust. Loomulikult, kui otsustatakse tollidele minna, siis on tegemist ka mitmete lepingutealaste probleemidega, kuid need on ilmselt väiksemad. Nagu ma teile vastasin, on selles küsimuses esitatud väga erinevaid aspekte, väga erinevaid ettepanekuid. Ma pean tunnistama, et Vabariigi Valitsus ei kavatse kuulata ainult eri ministeeriumide tihtipeale erinevaid arvamusi, kuna nende töövaldkonnad on paratamatult erinevad. Me oleme tellinud analüüsi tollide mõjust majandusele Tartu Ülikooli välismajanduse õppetooli hoidjalt professor Urmas Varblaselt. Ma arvan, et käesoleva kuu jooksul on see uurimus valmis ja siis on meil olemas natuke erapooletum analüüs, milline see mõju võiks olla ühes või teises suunas. See küsimus tuleb kindlasti valitsuses arutlusele. Viies küsimus: "Milles on küsimus? Kas põllumajandusminister pole suutnud majandusküsimustes väheorienteeruvale välis- ja peaministrile seletada ebaausa konkurentsi majanduslikku sisu ja moraalsust või ei taha valitsus seista oma riigi majandushuvide ja eelarvetulude eest?" Kindlasti tahab valitsus seista riigi majandushuvide eest ja kõik need otsused ja nende kaalumine ongi tingitud sellest, et me ei langetaks otsuseid, mis neidsamu objektiivseid majandushuvisid riivaksid.

Suur tänu, härra peaminister! Arupärijal Jaanus Männikul on küsimusi. Palun esimene!

Aitäh! Aitäh vastuste eest, kuid tõesti on küsimusi küllaga. Kas ma saan õigesti aru, et vaatamata sellele, mis on kirjas meie allkirjastatud vabakaubanduslepingutes, ei pea valitsus meid ikkagi võrdseks lepingupartneriks ühelegi neist seitsmest Kesk-Euroopa riigist, kui me kardame lepingus sisalduvaid adekvaatseid võimalusi rakendada? Kas on nii, et me oleme ikkagi väiksem ja kehvem vend, kes peab vältima lepingu rakendamist?

Ei. Me võime neid lepinguid rakendada, aga iga sellise sammu puhul tuleb just vaadata omaenda, ka majanduse reaalseid huve. Kindlasti on see meie jaoks oluline ja seda me teeme kõikide nende lepingute rakendamisel teises suunas, et saada meie põllumajandustootjatele rohkem eksporditurgu. Vaadates eelmise aasta arengut, võiks küll tõdeda, et meie põllumajandus on väga ekspordivõimeline ja mitte enam ainult sinna, kus võib-olla mõni aeg tagasi tundus, et ta võib olla, ehk itta, vaid ka läände. Tegelikult on toimunud üsna positiivne areng, kui me vaatame seda, mis on viimase aasta jooksul toimunud, ja ma usun, et see areng jätkub kindlasti ka sel aastal. Me peame juba praegu otsima eksporditurge oma põllumajandusele ja selles suhtes on nende turgude avamine valitsusele ja ma usun, ka Eesti põllumeestele kasulik.

Tänan! Urmas Laht, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Mulle tundub - ma olen teile enne ka seda öelnud -, et te sellest valdkonnast suurt midagi aru ei saa, mille kohta te meile praegu siin ette loete. Need näited, mis te siin praegu ette vuristasite, on tegelikult absurdsed. Kui võtame kas või Poola, siis sealt tuleb Eestisse sisse peamiselt kartul. Eesti oskab kartulit väga hästi ise kasvatada, kuid sisseveetud Poola kartuliga lüüakse tegelikult meie kartulitootjatel jalad alt ära. Ja nii edasi. Võin tuua ka samasuguse näite maisi kohta. Öelge mulle, kas te soovite Eesti põllumeeste eest võtta vastu ka selliseid otsuseid, mis tagaksid nendele võrdsed võimalused turgudel, olgu siis tegemist teiste Euroopa riikidega või teiste liituvate riikidega või ka siis ida poole suunduvate riikidega?

Aitäh! Mulle tundub, et te ei kuulanud eriti tähelepanelikult minu vastust, kus ma mitu korda rõhutasin, et Poola suhtes on siin probleemiks ja üheks põhjenduseks võimalikule tollide kehtestamisele see, et Poola just saadab Eestisse seda, mida Eestis on võimalik toota. Mis puudutab maisi, siis siin ma oleksin natuke nagu eriarvamusel selle efektiivsuse suhtes võrreldes Ungari põllumeestega. Kuid te olete kindlasti parem maisikasvataja kui mina ja kui te mulle kinnitate, et Eestis vohab mais sama hästi kui Ungaris, siis ma olen sunnitud teid kahtlemata uskuma. Ma vähemalt tahaksin seda teha. Kui nüüd tulla selle juurde, et me langetaksime otsuseid, mis on põllumeestele kasulikud, siis seda tahame me kindlasti teha. Kuid ma pean tunnistama, et põllumajandustootjate seas on üsna selged eriarvamused, mis on see otsus, mis on kasulik. Need, kes tahavad toota ekspordiks, leiavad, et nende eksporditurgude kaitse on vajalik. Need, kes tahavad hoida siseturgu, leiavad, et meid tuleb näiteks Poola kartulitootmise või lihatootmise eest kaitsta. Ma ütlen, et see küsimus on selline, millesse valitsus suhtub väga pragmaatiliselt. Kui meil see uurimus valmis on, siis me otsustame väga pragmaatiliselt selle järgi, mis on Eestile ehk konkreetselt Eesti põllumehele kasulik.

Tänan! Urmas Laht, palun teine küsimus!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Seda on rõõm tõdeda, et te tahate Eestisse maisikasvatamise kultuuri tuua. Mulle tuleb meelde üks teine kord ja üks teine riigijuht, kes tahtis maisikasvatust tuua. Aga see polegi praegu nii oluline. Kas te ei mõista, et kogu selle ekspordi ja kogu selle poliitika taga, mis te praegu ajate, on tegelikult ju meie rahvas. Meie põllumeeste, meie maaelanikkonna sissetulek on häbematult väike ja see on just tingitud sellest, mida teie toote eeskujuks, et vaadake, meie ekspordivõime on tõusnud. Nad on tegelikult käest ära andnud oma viimase, just kõhu kõrvalt on see ekspordivõime tõusnud, aga mitte oskusliku majanduspoliitika viljelemise tõttu riigis. Kas te olete minuga selles ühel meelel?

Ei, ma ei ole teiega ühel meelel. Ma arvan, et ekspordi kasv on kindlasti see, mis toob meie põllumehele jõukust. Nii oli see omal ajal ja nii see ka jääb. Just see toodang toob tegelikult tulu ja mida rohkem seda on, seda suurem on tulu. Ja selles suhtes, mida rohkem meil õnnestub seda teha ja just nendele turgudele, kus toodanguhind on meile vastav, ja mida rohkem meil õnnestub koostööd teha, et see hind, mida me oma toodangu eest saame maailmaturul, oleks võimalikult kõrge, seda kasulikum on see kindlasti meie põllumeestele ja seda suurem on nende sissetulek. Ma olen üsna veendunud, et ekspordi laiendamine ja ekspordi suurendamine on meie põllumajandusele ja meie maarahva sissetulekutele kasulik.

Tänan! Arupärija Jaanus Männik, palun teine küsimus!

Aitäh! Te ütlesite vastates, et valitsus kavatseb kaaluda ja analüüsida ja tellida uurimusi. Arupärimine algas sellega, et ma tuletasin meelde, et 25. oktoobril 1999, poolteist aastat tagasi, oli see küsimus päevakorras. Siis ütles põllumajandusminister, et see on ainult tehnika küsimus, ja tal ei olnud seekord endal probleem selge. Ta arvas, et need tollid saab automaatselt koos kolmandate riikidega kehtestada. Seekord ta vastus ei olnud päris adekvaatne. Aga nüüd on poolteist aastat möödas, T_ehhiga on n-ö rong juba läinud ja Slovakkiaga läheb 13. märtsil ehk kolmeaastane tähtaeg saab täis. Kui kaua te ikkagi kavatsete kaaluda ja mõelda selle asja üle, kas niikaua, kui kõigiga on tähtajad juba täis?

Seda muret ei ole. Poola ja Ungariga ei ole tähtaeg tegelikult veel alanud. Nii et selles suhtes on meil aega mõelda, et lepingud ei jõustu nende peamiste riikidega. Mis puutub aga T_ehhisse ja Slovakkiasse, siis ma ütlesin, et see küsimus lahenes teisel kombel ehk meil õnnestus saada oma põllumajandustoodangule soodsad turud ka nende territooriumil. Samal ajal, nagu ma ütlesin, on sel teemal toimunud mitu arutelu. Üks on toimunud ka peaministri enda ümarlaua taga, kus on koos olnud nii põllumajandustootjad, välisminister kui põllumajandusminister. Teatavaid eriarvamusi ma teile ka vahendasin. See on ka üks põhjus, miks me oleme võib-olla pöördunud natuke erapooletu arbiteri poole, sest kui vaadata neid erinevaid põhjendusi ja ka numbreid, siis need lähtuvad tõesti küllaltki erinevatest aspektidest. On tarvis ühte ja terviklikku analüüsi, mis oleks erapooletu ega lähtuks ühest või teisest poliitilisest eelistusest või ametkondlikust eelistusest. Ja nagu ma ütlesin, valitsus tegeleb selle probleemiga. Mis puudutab nii Poolat kui T_ehhit, siis meid küll ei kummita nendes vabakaubanduslepingutes mingisugused sätestatud ajalised piirangud.

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi rohkem ei ole. Kas Jaanus Männik soovib oma kõneõiguse rahuldada? Palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, härra peaminister, vastuste eest! Minu arvates ei ole probleem läbi kaalutud. Ka neid vastuseid kuulates jäi selline mulje. Ma püüaksin kommenteerida. Kõigepealt seisukoht justkui peaks Eesti prioriteediks olema põllumajanduse eksporditurgude leidmine. Ma ei taha vaidlustada seda, et on tähtis eksporditurge leida. Muidugi tuleb iga hinna eest uusi turge avada, kuid probleem on ju selles, et me oleme loovutanud poole oma siseturust ja selle siseturu loovutatud maht on põllumehe hindades, tootjahindades 2,5-3 miljardit krooni. Ja see, millest ma alustasin, et me oleme oma ühepoolse avatusega kinkinud ära sellesama summa eest põllumeeste toodangu mahtu ja 10 000 - 15 000 töökohta sealhulgas, see on argument, mis peaks ju panema mõtlema just selsamal taustal, et 14% on meil juba tööpuudust. Just sellest aspektist lähtudes, et Eestile looduse ja geograafia poolt antud üheks kõige olulisemaks ressursiks on ikkagi põllumaad, mida on ühe inimese kohta rohkem kui üheski teises meist lääne pool asuvas Euroopa riigis, ja me väga kergekäeliselt loobume sellest ressursist või sellest potentsiaalist, mida see sisaldab. See on ahtakene turukene, mida me võiksime avada oma kaupadele Poolas, kus on kaks miljonit talu, riigis, kes on kõige rohkem hädas oma põllumajanduse ületootmisega nii praegu kui ka lähematel aastatel. Muidugi tuleb ka sealt midagi leida, kuid kindlasti ei ole see sedavõrd tähtis, et me kingiksime neile oma lihaturgu. Näiteks möödunud aasta tollistatistika 11 kuu kokkuvõttes ütleb, et kolm korda on suurenenud liha ja lihatoodete import Poolast, Ungarist ja T_ehhist, moodustades 18% kogu lihatoodete impordist eelmise aasta 8,7% asemel. Tähendab, plahvatuslikult kasvab import nendestsamadest riikidest ja ainuüksi sel põhjusel, et sinnapoole oleme me avatud, aga meile on sealne uks lukus. Kui me ei taha sellest aru saada ja kui me ei tunnista ennast võrdseks lepingupartneriks, siis on see täiesti alavääristav ja täiesti kohatu. Me ei käitu riigina, kui me selliselt neid lepinguid käsitleme. Olukord, kus meie põllumajanduse potentsiaal on ebavõrdse konkurentsi tõttu kasutamata eeskätt sellepärast, et me oleme ebaausa konkurentsi tingimustes ühepoolselt avatud, ei kõlba mitte kuhugi. Kui me räägime sellestsamast 20 miljonist, mille me kaotasime - nagu härra peaminister ütles, et 2,5-42 miljonit kaotasime me tollitulusid -, siis see ei ole sugugi nii väike raha. Ma ütleksin, et see oli ebaadekvaatse põllumajanduspoliitika või tollipoliitika tagajärg ja need 20 miljonit võiks otsesõnu panna mõne ministri süüks. Teistpidi võttes pole see summa sugugi nii väike. Kui terve Eesti riigieelarve hariduse investeering selle aasta eelarves on 123 miljonit, siis 20 miljonit on täiesti suur raha selle kõrval. Nii et väikesest rahast ei saa siin juttugi olla. Mina tahaksin loota, et selline enesesalgamine lõpeks, oma riigi huvide kahjustamine lõpeks ja need probleemid võetakse lõppude lõpuks tõsiselt käsile ja lahendatakse. Ehk vabakaubanduslepingutes Eestile sisalduvad võimalused kasutatakse ära nii, nagu ühele riigile on kohane. Selleks ma tahaksin valitsusele ja põllumajandusministrile soovida jõudu, aga mitte nii pikka mõtlemist, nagu siiani on toimunud. Aitäh!

Tänan, Jaanus Männik! Lugupeetud kolleegid, kas on vaja avada läbirääkimised? On. Urmas Laht, palun sõnavõtt kohalt!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Need vastused, mida me täna kuulsime, ei veennud küll põrmugi selles, et meie põllumajanduse ekspordivõime võiks suureneda. Nii nagu ma ka teile esitatud küsimuses ütlesin, on olukord tegelikult ikkagi selline, et me teeme seda kõike praegu oma rahva arvel. See mitte ei suurenda meie ekspordivõimet, vaid me oleme ühe osa oma kaubast viinud lihtsalt teistele turgudele. Nagu ütles Jaanus Männik, on Eesti siseturul praegu toidutoorme puudus ja me toome aastas koos reekspordiga ca 6 miljardi krooni eest toiduaineid Eestisse. Me võiksime selle summa ulatuses moodustada täiendavaid töökohti ja selles mõttes oleks see ka meie tööhõivepoliitika üks lahendeid. Tundub, et valitsus vastab meie arupärimistele ja küsimustele lihtsalt selleks, et nad vastatud saaks, aga ei lähene asjale üldse sisuliselt. 1999. aastal võeti põllumeestelt ära ca 70 miljonit, 2000. aastal 100 miljonit otseselt investeeringute toetusteks pluss peale selle veel see osa, mis oli kütuse kompenseerimiseks. See kõik tõi kaasa põllumajanduse languse ka eelmisel aastal. Nii et siin ei saa põrmugi ei teiega ega valitsuse tegevusega nõus olla, et põllumajanduse osas on tehtud mingisuguseid sammukesi selles suunas, et olukord stabiliseeruks, meie toidulaud paraneks ja ka meie ekspordivõime tõuseks. Aitäh!

Tänan, Urmas Laht! Rohkem keegi oma arvamust avaldada ei soovi, seetõttu lõpetan läbirääkimised. On lõppsõnavõimalus. Härra peaminister? Ei soovi. Jaanus Männik? Ei soovi. Sellega on neljas arupärimine saanud vastuse. Lugupeetud kolleegid, härra haridusminister! Ma palun viis minutit vaheaega. V a h e a e g

Jätkame arupärimistele vastamist. Järgnevalt tuleb vastamisele Riigikogu liikme Mai Treiali k.a 22. jaanuaril esitatud arupärimine härra haridusministrile lasteaiaõpetajate koolituse korralduse kohta. Ma palun kolleeg Mai Treiali kõnepulti tutvustama arupärimise sisu ka kolleegidele!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Praegu on hoogsalt käivitunud õpetajate koolituse korrastamine. Sellega seoses on paljude asjatundjate, praktikute ja ka minu arvates jäänud piisava tähelepanuta koolieelse lasteasutuse õpetajate koolituse probleemid. Vastavat valdkonda praegu reguleerivad õigusaktid sisaldavad vastuolusid ja korrastamata regulatsioone, mis võimaldavad erinevaid tõlgendusi ning raskendavad tänapäeva nõuetele vastava ja toimiva koolieelse lasteasutuse õpetajate koolitussüsteemi väljaarendamist. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 22 määratleb lasteasutuse pedagoogidena tema juhataja, tema asetäitja õppe- ja kasvatuse alal, õpetajad ning eripedagoogid. Vastava seaduse kohaselt korraldatakse õpetajate ning eripedagoogide kutseoskuste ja kutsemeisterlikkuse ning nende kvalifikatsiooni taseme üle otsustamiseks atesteerimine, mille tingimused ja korra kinnitab haridusminister oma määrusega. Ja nii ongi haridusministri 21. märtsi 2000 määrusega nr 9 kinnitatud koolieelse lasteasutuse õpetajate ja eripedagoogide atesteerimise tingimused ja kord. Minu küsimused, arvestades ülaltoodut, on järgmised. Esimene küsimus: "Milline saab olema nõutav kvalifikatsiooni tase lasteaiaõpetajal? Õpetajate koolituse raamnõuete rakendamiseks täies mahus (2003/2004. õa) on jäänud väga vähe aega." Teine küsimus: "Kas koolieelse lasteasutuse õpetaja koolitus mahuga 160 ainepunkti toimub kõigis õpetaja koolituse vormides, s.o kutsekõrghariduse, diplomiõppe ja bakalaureuseõppe tasandil?" Kolmas küsimus: "Kas praktilistest vajadustest lähtuvalt ei tuleks diferentseerida koolieelse lasteasutuse eripädevusnõudeid 1.-3. klassi õppeainete õpetamisel ja käsitleda seda kui osa klassiõpetaja nõuetest? Koolieelse lasteasutuse õpetaja eripädevusnõuded vastavaid nõudeid sisaldama ei peaks." Neljas küsimus: "Kas oleks võimalik määratleda koolieelse lasteasutuse õpetaja eripädevusnõuded õpetajakoolituse kutsekõrghariduse tasemega ja võimaldada üliõpilastel neile täiendavaid tingimusi seadmata jätkata haridusteed diplomi- või bakalaureuseõppes?" Viies küsimus: "Milline on riiklik tellimus lasteaiaõpetaja koolitusele kutsekõrghariduse tasemel täna Tallinna Pedagoogilises Seminaris eesti ja vene õppekeeles?" Kuues ja viimane küsimus: "Kuidas kavandatakse Tallinna Pedagoogilise Seminari kui aastakümneid lasteaiaõpetajaid edukalt koolitanud õppeasutuse töö jätkamine?" Aitäh!

Suur tänu, Mai Treial! Härra haridusminister, palun teid Riigikogu kõnepulti, et anda vastus esitatud arupärimisele!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud Mai Treial! Õpetajate koolituse ja töötava õpetaja kvalifikatsiooni hindamise valdkonnas on viimastel aastatel hakatud olukorda hindama ja reguleerima süsteemsemalt kui seni. Nii kujundati 1995. aasta kultuuri- ja haridusministri määrus "Raamnõuded õpetajate koolitamisel", mis käsitles ainult üldhariduskooli õpetajaid, kõiki õpetajakutse erialasid käsitlevaks Vabariigi Valitsuse määruseks 2000. aastal. Selle kompleksse määruse pealkiri oli juba "Õpetajate koolituse raamnõuded". Koolieelse lasteasutuse õpetaja on eritähelepanu all koolieelse lasteasutuse seaduse uuendamisest 1999. aastal, mil võeti kasutusele ka õpetaja ametinimi ning mil kinnitati alushariduse raamõppekava. Õpetajate koolituse raamnõuete määrust ette valmistanud töörühm arvestas koolieelse lasteasutuse õpetaja vastutuse suurenemist. Elu algusaastate arengu eriline tähendusrikkus on sõnades selge kõikidele. Selge on ka see vastutus, mida sellest tõdemusest lähtudes kannavad koolieelsete lasteasutuste töötajad ja lapsevanemad. 1995. aastast alates on koolieelsete lasteasutuste töökorralduses, funktsioonides, õppe- ja kasvatustöö ettekirjutustes ning ootustes personalile toimunud mitmed olulised muutused. Seadustatud on suurema eriealisusega rühmad, liitrühmad ja pererühmad. Perede ja alushariduse omandamise tuge pakkuvate keskuste rolli suurenemisega tähtsustatakse täiskasvanute nõustamist, asutustevahelist koostööd. Uuteks ülesanneteks on lasteasutuse õppekava ja arengukava koostamine. Kasvatajast on saanud õpetaja ja see ei ole ainult pelk nimevahetus. Kõrgemate nõuete esitamise arutlusel sai kaalukeeleks Eesti Lasteaednike Liidu toetus, mis laekus Haridusministeeriumisse päris mitmepunktilisena, aga oluline selles oli väide, et lasteaednik peaks saama tööturul paremini hakkama, kui tema nõuetes on ka klassiõpetajale vajalikud oskused. Nii et Lasteaednike Liidu toetus sellele, mis Haridusministeeriumi juures kokku kutsutud komisjon oli ette valmistanud, oli olemas. Loomulikult oli selle komisjoni liikmete hulgas juba enne ka Õpetajate Liidu esindaja härra Peep Lepik. Nii et see määrus oli kooskõlastatud Õpetajate Liiduga ja Eesti Lasteaednike Liiduga. Arutluse all oli ka kõigi osapoolte mure, kas suudetakse tagada sujuv üleminek uuele koolitustasandile, kas töötavate õpetajate jaoks ei tõsteta kvalifikatsiooninõudeid enneaegselt. Kehtivates kvalifikatsioonimääruses ja atesteerimismääruses ei ole töötavate lasteaiaõpetajate jaoks midagi muutunud. 2003/2004. õppeaastast kõigile lasteaiaõpetajaid koolitavatele õppeasutustele kohustuslik õppekava muutus tähendab kvalifikatsiooninõuete võimalikku muutust ka lasteaiaõpetajatele 2007. aastal. Teie esimesele küsimusele, mida ma enam ette ei loeks, vastan järgmist. Lasteaiaõpetajate arvu ja nende haridustaset arvestades on Haridusministeerium kavandanud, et aastal 2005 jõuavad bakalaureuse tasemel hariduseni kõikide lasteaedade juhatajad ja aastal 2010 võiksime seada kõrgharidusnõude bakalaureuse tasemel kõigile lasteaiaõpetajatele. Koolitajatel seisab ees bakalaureuseõppe tasemel õppekava koostamine ja juba koolitatute täienduskoolitamine. Bakalaureuse tasemeni viivas täienduskoolituses tuleb tingimata arvestada juba läbitud täienduskoolitust ja töökogemust, st konverteerides ja ainepunktide keeles. Koolitajad peaksid selle, arvestavalt umbes 20-80 ainepunktilise koolitusemahuga õppekava töötavatele keskeriharidusega lasteaednikele juba 2002. aasta sügiseks välja kujundama. Riiklikku koolitustellimust ette valmistanud komisjon soovitab Haridusministeeriumil alates 2002. aastast kavandada riiklik ümberõppe tellimus. Sellesse peaks mahtuma ka lasteaiaõpetajate koolitus. Küsimus: kas koolieelse lasteasutuse õpetaja koolitus mahuga 160 ainepunkti toimub kõigis õpetajakoolituse vormides? Vastus: koolieelse lasteasutuse õpetaja ettevalmistuse maht 160 ainepunkti on kavandatud bakalaureuseõppele. Küsimus: kas praktilistest vajadustest lähtudes ei tuleks diferentseerida koolieelse lasteasutuse eripädevuse nõudeid 1.-3. klassi õppeainete õpetamisel ja käsitleda seda kui osa klassiõpetaja nõuetest? Vastus: alushariduses ja põhikooli esimesel astmel eeldame õppekavade erinevusele vaatamata õpetajate üldhariduslike ja ainealaste õpingute kaudu omandatud teadmiste ja oskuste väga suurt kattuvust, mis tagaks suutlikkuse näha ja toetada iga lapse arengut eriealiste ja erivõimetega laste grupis. Esimeses kuni kolmandas klassis õpetamise suutlikkuse nõue ei eelda koolitusmahu 40-ainepunktist kasvu, sest ainealaselt ja arengupsühholoogiliselt peaks lasteaedniku ettevalmistuses vastav koolitus niikuinii olema. Õppe pikendamist tingib eespool kirjeldatud koolieelse lasteasutuse õpetaja rolli avaram mõtestatus. Neljas küsimus: kas oleks võimalik määratleda koolieelse lasteasutuse õpetaja eripädevusnõuded õpetajakoolituse kutsekõrghariduse tasemega (120 ainepunkti) ja võimaldada üliõpilastel neile täiendavaid tingimusi seadmata jätkata haridusteed diplomi- või bakalaureuseõppes? Vastus: Vabariigi Valitsuse määrus 2000. aasta novembrist "Õpetajate koolituse raamnõuded" määratleb õpetaja pädevuste loendis koolieelse lasteasutuse õpetaja puhul 17 positsiooni, neist 11 üldpädevusnõudena, mis seonduvad kõigi õpetaja kutseala esindajate koolitusega ja ongi lasteaiakasvataja koolituses seni täiel määral välja arendamata. Siinkohal mõned näited õppevaldkondadest, mille puudumist on seni püütud korvata täienduskoolituse kaudu. Oskus kujundada turvalist õpikeskkonda ja arendada õppekava, aidata kaasa õppijate ning õpetajate üksteist toetavate töösuhete kujunemisel. Oskus juhtida õppe- ja kasvatustööd, sealhulgas heterogeenses rühmas ning nõustada õppijaid ja nende lähedasi. Teadmised mitmekultuurilise õpikeskkonna probleemidest ja nende lahendamisviisidest. Oskus kasutada erineva ettevalmistuse taseme ja vajadustega õppijatele sobivaid õppe- ja hindamismeetodeid, suutlikkus märgata arenguhälbeid, sotsiaalseid hälbeid ja väärkohtlemist ning neile adekvaatselt reageerida. Valmidus meeskonnatööks ja edasiseks professionaalseks arenguks. Koolieelse lasteasutuse õpetajale spetsiifilistest nõuetest võiks esile tuua koostöö teiste õpetajate ja vanemate või neid asendavate isikutega, järgides asutuse, rühma õppe-kasvatustaotlusi. Haridusministeeriumi saabunud kirjades pole argumente, mis veenaksid määruses sätestatud pädevuste saavutatavuses 120-punktilise koolituse kaudu. Neile, kes sooviksid juba alanud 120-ainepunktilist õpet selle praegu määratletud mahus edasi viia bakalaureuse tasandini, tuleb välja töötada eri õppekava. Ilmselt ei mahu see koolitus 40 ainepunkti raamesse, sest uuenenud lasteaiaõpetaja koolitus eeldab kogu õppekava muutust. See pole lihtsalt õppeaja pikendamine. Kaaluda tuleks võimalust, et õpet jätkatakse paariaastase töötamise järel ning kogemustepagas annab võimaluse 40-ainepunktilise õppekava läbimise järel bakalaureusekraadini jõuda. Elukestva õppe kontekstis on individuaalse õpitee võimalikkus ja õpitu arvestamine möödapääsmatu. Milline on riiklik tellimus lasteaiaõpetaja koolitusele kutsekõrghariduse tasemel täna Tallinna Pedagoogilises Seminaris eesti ja vene õppekeeles? 2000. aasta riiklik tellimus praegu kestvaks õppeaastaks oli 65 kohta eestikeelses ja 60 kohta venekeelses õppes, seejuures veel kaugõppetellimus. Kuidas kavandatakse Tallinna Pedagoogilise Seminari kui aastakümneid lasteaiaõpetajaid edukalt koolitanud õppeasutuse töö jätkamine? 7. veebruaril 2001. aastal saatis ministeerium Tallinna Pedagoogilisele Seminarile kirja, milles palume alustada läbirääkimisi Tallinna Pedagoogikaülikooliga alusharidusõpetaja koolituse üleviimiseks Tallinna Pedagoogikaülikooli. Eesmärk on Tallinna Pedagoogilise Seminari väljakujunenud traditsioonide ja koolituse kvaliteedi tagamine, säilitamine, hoidmine ja arendamine ka tulevikus. Oleme palunud planeerida üliõpilaste üleviimise just õpingute jätkamiseks alates 2001/2002. õppeaastast ja kavandada strateegiline plaan selle täitmiseks. Strateegilise plaani kavandamisel palume lähtuda Tallinna Pedagoogilise Seminari ühinemisest Tallinna Pedagoogikaülikooliga alates 2002/2003. õppeaastast kui ühest võimalikust arenguvariandist kõrgharidusmaastiku korrastamisel. Ma loodan, et need kaks õppeasutust lähenevad omavahel rohkem, kui nad ehk seni on seda teinud, ja lepivad kokku strateegilise arengukava. Meie ei kiirusta neid selleks oluliselt tagant. Oleme tõesti pakkunud välja, et see plaan võiks olla valmis nii, et 2002/2003. õppeaastal võiks olla üleminekuks kõik juba küps. Tunnustan Tallinna Pedagoogilise Seminari senist tegevust lasteaiaõpetajate koolitamisel ja usun, et lasteaiaõpetajaid koolitatakse Tallinnas samades ruumides ja samade õpetajate kaasabil ka tulevikus edasi. Aitäh!

Tänan, härra haridusminister! Arupärijal on küsimusi. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Tänan ka teid, härra minister, vastuste eest! Mul tekkis üks küsimus seoses riikliku ümberõppe tellimusega. Millised on majanduslikud kulutused seoses lasteaiaõpetajate raamõppekavast ja ministri määrusest lähtuvate suundumustega? Kas riik on neid ka aidanud või aitab koolidel kanda neid kulutusi, mis on sellega seoses tekkinud?

Kui te peate silmas koolidel endil, neil õppeasutustel, kes õpetavad noori tulevasi õpetajaid, ettetulevaid kulutusi, siis õppeplaanide ümbertegemine loomulikult nõuab mingeid kulutusi. Samas on õppekavade arendamine kooli igapäevatöö. Sellist arvestust konkreetselt sisulise töö tegemiseks mingite lisatasustamise võimaluste leidmise kohta ei ole tehtud, sest tegelikult need õppeasutused peaksid saama finantseeritud vastavalt oma õpilaste või siis üliõpilaste arvule. Siin saab riik midagi teha, see tähendab saab üliõpilaskohti kas rohkem või vähem tellida. Me oleme seoses sellega, et nõuded on muutumas kaugõppevormis juba töötavate õpetajate jaoks, riigi raha eest täiendavalt kohti avanud. Nii et seda võib võtta ka toetusena õppeasutustele nendeks ümberkujundusteks.

Mai Treial, palun teine küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan teie vastusest aru niimoodi, et nendel õpetajatel, kes praegu töötavad, ei ole vaja karta, et nad seoses ümberõppe ja täiendava ettevalmistusega võiksid oma töökoha kaotada, ja et kõik sellised võimalused on praegu võimalik õppekavadesse sisse viia ja kõik, kes õppida soovivad, saaksid selle kutsetäienduse siis kätte.

Aitäh! Tõesti, need õpetajad, kes on praegu lasteaedades ja kes praegu kehtivaid nõudeid täidavad, võivad rahulikult jätkata. Me räägime siin praegu õppekavade muutusest, mis tuleb ka mitme aasta pärast, ja need uute õppekavade järgi õppinud noored lõpetavad sealt edasi võttes veel mitme aasta pärast. See aeg on tõesti veel mägede taga, kui praegu kehtivad kvalifikatsiooninõuded muutuvad rangemaks või need uute õppekavade mõjud tegelikult lasteaeda jõuavad. Nii et praegu on õppimiseks palju aastaid aega. Ma mainisin siin kvalifikatsiooninõuete võimalikku muutust aastal 2007, rõhutan - võimalikku muutust. Nii et ajaliselt ei ole see varem lihtsalt võimalik, aga ma ütlesin ka seda, et vajaduse korral võib selle 2010. aastani edasi lükata.

Suur tänu, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Kas Mai Treial arupärijana kasutab ära oma viieminutilise kõneaja? Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud haridusminister! Ma tänan teid nende vastuste eest ja tahan öelda, et tänase vastamisega on nii mitmedki probleemid selgemaks saanud. Ma arvan, et sellised kartused, mis on tekkinud teatud erinevatest tõlgendustest, ei peaks enam põhjustama selliseid probleeme, millega on ka minu poole pöördutud ja mille puhul arvati, et lasteaiaõpetajad võivad ehk sattuda sellisesse olukorda, kus aastail 2003-2004 tabab neid tõeline löök, et ei ole võimalik edasi töötada. Ma arvan, et kui mingisuguseid probleeme peaks veel tekkima, siis tähendab see täiendavaid küsimusi, kuid nendele esitatud küsimustele olen ma vastused saanud ja aitäh selle eest.

Suur tänu, Mai Treial! Läbirääkimisi ei ole vaja avada. Härra minister, on lõppsõnavõimalus. Ei soovi. Mai Treial arupärijana samuti mitte. Sellega on viies arupärimine saanud lõpliku vastuse. Järgnevalt, lugupeetud kolleegid, tuleb vastamisele Riigikogu liikmete Edgar Savisaare, Jaanus Marrandi, Sven Mikseri ja Georg Pelisaare käesoleva aasta 24. jaanuaril esitatud arupärimine ühistranspordi korraldamise kohta maakondades. Arupärimine on esitatud teede- ja sideministrile ning ma palun Jaanus Marrandi kõnepulti, et tutvustada arupärimise sisu.

Lugupeetud esimees! Lugupeetud härra teede- ja sideminister! Austatud kolleegid! Ühistranspordikorraldust reguleerib ühistranspordiseadus, mis jõustus 1. oktoobrist 2000. Kahtlemata on selle regulatsioon eelduseks paljude transpordi korraldamise probleemide lahendamisele. Paraku aga mitte valdade bussiliikluse, maakonnasisese ühistranspordi ega tihti ka maakondade vahelise ühistranspordi korraldamisele. Kuigi terava tähelepanu all on ministeeriumi äpardunud raudtee-erastamised ja reisijate transpordikorraldus, on selge, et ega eriti ei erine ka bussitranspordi kättesaadavus elanikkonnale, kuigi just seda on pakutud alternatiivina rongiliiklusele. Sel ajal kui Eesti ajakirjanduses arutletakse õigustatult peamiselt Lõuna- või Kagu-Eesti transpordikorralduse ja talvise teedeehituse võimalikkuse üle ja teated sealt sarnanevad rindeteadetega Volokalamski maanteelt, kus võib ette kujutada lugupeetud ministrit just rindesõdurina tuisus kruusa loopimas, on ometi samuti selge, et transpordi ja teede, transpordikorralduse alt on jäänud välja kõik ülejäänud piirkonnad ja seal ei ole ju lood sugugi korras. 23. jaanuari BNS-i uudiste kohaselt kuluks ainuüksi nelja Kagu-Eesti maakonna reisirongiliikluse asendamiseks bussidega, teederemondiks ja hoolduseks tänavu 81,5 miljonit. Erinevatel hinnangutel võib see arv küündida ka 120 miljonini. Kuid ministeerium on selleks kuluks kavandanud vaid 32 miljonit, seega 2-4 korda vähem. Pole harvad juhtumid, kus kodukohast paarikümne kilomeetri kaugusele tööle sõitmiseks on hommikul käigus vaid üks buss, millega tööpäeva alguseks kohale ei jõua. Samuti on õhtul kojusõiduks üks buss, mille väljumise aeg on kaugelt varasem tööpäeva ametlikust lõpust. Sageli on bussipileti hind liiga kõrge ja jätab töövõtjale vaid töörõõmu. Sellest, et laste koolipäev venib päevapikkuseks ja huvialaringide tööst pole võimalik osa võtta põhjusel, et hiljem enam koju ei pääse, kuuleme me samuti kohtumistel ja loeme kohalikest ajalehtedest. Kerge on viidata kohalikule omavalitsusele, samas on teada, et ka omavalitsustel on olulisi probleeme eelarvete täitumisega. Nii oli üksikisiku tulumaksu osas alalaekumine eelmisel aastal 110 miljonit krooni. Kuigi ühistranspordiseadus näeb ette, kuidas omavalitsused peaksid planeerima nii vallasisest kui valdade vahelist transporti, on eelöeldust lähtudes selge, et omavalitsustel endil selleks raha ei piisa. Olukord selles valdkonnas on vägagi sarnane postisideteenuste turul toimuvaga. Analoogia alusel saavad hakkama linnadevahelised vedajad liinidel, kus on palju reisijaid. Teisisõnu, konkurentsi olulistel, kuid mittetasuvatel liinidel lihtsalt polegi. Seega on ka kogu senine dotatsioonipoliitika ühistranspordi korralduses omal moel üsna läbi kukkunud. Vähem kui aasta jooksul on ministeeriumi juhtimisel seni ebaõnnestunult erastatud nii Edelaraudtee kui enamusosalus AS-is Eesti Raudtee, mis on toonud endaga kaasa olulisi ja valulisi muutusi kogu majandusharus. On loogiline, et sellistele muudatustele eelnevad ka põhjapanevad avalikkuse analüüsid ning ühistranspordiseaduses ettenähtud pikaajalise riikliku arengukava kinnitamine Riigikogu poolt, kuid praeguseks seda kahjuks olemas ei ole. Pidades silmas ülalkirjeldatud olukorda, ongi arupärijatel järgmised küsimused. Loeksin neist mõned ka ette. Esiteks. Millal esitab valitsus Riigikogule kinnitamiseks ühistranspordi pikaajalise arengukava ja mis põhjusel on see viibinud? Teiseks. Mitu kilomeetrit maanteid, nii riigi- kui maakonna, sealhulgas valla teid vajab antud hetkel maakondade andmeil koostatud teehoiukava kohaselt remonti? Kui palju on selleks käesoleval aastal raha eraldatud ja millised on regionaalsed prioriteedid? Kolmandaks. Kui suured on maakondade poolt küsitud ühistranspordi dotatsioonid ning kui palju selleks riigieelarves eraldatud on? Samuti esitame veel terve rea küsimusi õpilastranspordi dotatsiooni kohta, aga ka piletihinna tõusu võimaluse kohta. Ja lõpuks on loomulikult arupärijate üheks oluliseks küsimuseks, millele me soovime ka lugupeetud ministrilt vastust, rongiliikluse kadumisega seoses olev bussiliikluse arendamine. Seoses rongiliikluse katkestamisega Ida-Viru ja Kagu-Eesti liinidel olete te andnud lubaduse kindlustada kõnealuses piirkonnas bussiliiklus iga küla vahel. Millal realiseerub antud lubadus ja millal oleks selline ühissõidukiliiklus võimalik ka kõigis teistes Eesti maapiirkondades?

Tänan, Jaanus Marrandi! Härra minister, palun teid Riigikogu kõnepulti esitatud küsimustele vastama!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Ma hakkan teie esitatud küsimustele vastama vastavalt nende esitamise järjekorrale teie arupärimises. Esimene küsimus puudutas ühistranspordi pikaajalist arengukava. Teatavasti kiitis Riigikogu eelmise aasta kevadel heaks ühistranspordiseaduse, millest tulenevalt on käivitunud ka pikaajalise arengukava koostamise mehhanism. Selle koostamise on ministeerium eelöeldust tulenevalt planeerinud aastateks 2001-2002. Käesolevaks ajaks on valminud arengukava lähteülesanne. Arengukava toetub mitmele eelnevalt läbiviidud ja veel töös olevale projektile, sealhulgas ka mitmele abiprogrammile. Näiteks Taani-Eesti abiprogrammi raames selle aasta keskel lõppevale uuringule eri transpordiliikide väliskulude hindamise kohta. Seetõttu kavandab ministeerium ka vastavad vahendid ühistranspordi arengukava lõplikuks koostamiseks aastatel 2002-2003 lähtuvalt eelmisel aastal heakskiidetud ühistranspordiseadusest. Teine küsimus oli riigimaanteede seisundi kohta. Riigimaanteede seisundi 1999. aasta mõõtmistulemuste põhjal ei vastanud Eestis kehtestatud tasasuse nõuetele 27,7% ehk 2345 km kattega riigimaanteedest. Katetel oli defekte 8,3% juhtumitest ehk 702,5 kilomeetril riigimaanteedest. Riigimaanteede hoiuks kasutati 2000. aastal 794 miljonit krooni. 2001. aastal on teehoiuks kavandatud 1 207 000 000 krooni ehk üle 400 miljoni krooni rohkem. See on väga suur tõus, nii suurt tõusu teedeehituse mahtudes ei ole taasiseseisvumise ajal toimunud. Ma loen ette mõned numbrid. Teekatete taastusremonti tehti 2000. aastal 134 km, 2001. aastal jõuab see 277 kilomeetrini. Kruusateede remont jääb samale tasemele - 230 km 2000. aastal ja 230 km 2001. aastal. Nagu ma olen siit puldist mitu korda öelnud, ongi probleemiks kruusateede remont. Selles numbris ei kajastu see kruusateede remondi plaan, mis on käivitunud Kagu-Eestis. Hooldetöid tehti 2000. aastal 249 miljoni krooni eest, see on nii talve kui suve jooksev hoole. Käesolevaks aastaks on planeeritud 253 miljonit krooni. Nagu te näete, on kasv siin minimaalne. Põhikasv on seega teekatete taastusremondis käesoleval aastal. Arvestades uute teekatete ehitamise aastavajadust, mis on meie hinnangul ca 200 kilomeetrit aastas, ongi siis alates käesolevast aastast, mil me remondime 277 kilomeetrit teekatteid, alustatud eelnevatel aastatel kujunenud mahajäämuse likvideerimist, et selle katteliigi osas põhimaanteedel jõuda tasemeni, kus me taastame teid kiiremini, kui nad lagunevad. Esmajärjekorras uuendatakse teekatteid loomulikult suurema liiklussagedusega põhimaanteedel. 2001. aastal on taastusremondiga taastatavast 277 kilomeetrist kavas remontida teelõike Tallinna-Tartu maanteel 45 kilomeetrit, Tallinna-Pärnu maanteel 83,4 kilomeetrit ja Tallinna-Narva maanteel 37 kilomeetrit. Loomulikult jätkub see protsess ka aastatel 2002-2003. Meil on kogu see kava niimoodi üles ehitatud, et taastusremont oleks nende katteliikide osas üle 200 kilomeetri aastas. Kruusateede remont on praegu jäänud vaeslapse ossa, selle remondi aastavajadus oleks suurusjärgus 800-1200 kilomeetrit aastas ja sellise massiivsema programmi kavandame me käivitada aastast 2002, et ka kruusateede jooksva remondi osas sellest kulumiskiirusest üle saada ehk siis ka kruusateede osas hakata sellest mahajäämusest samm-sammult lahti saama. Selleks on kavandatud ka täiendav laenuprojekt, vajalik kaasfinantseerimine on isegi selle aasta eelarvesse juba sisse planeeritud. Põhjamaade Investeerimispanga laenu kaasfinantseerimisega on üks põhirõhkudest kruusateede taastusremondil. Riigimaanteede hoolderaha jaotamisel maakondade lõikes arvestatakse iga maakonna iseärasusi teedevõrgu, liiklussageduse ja maastiku suhtes. Arvestatakse võrdselt kõikide maakondade vajadusi, kellelegi eeliseid ei looda. Kruusateede remondi kavandamisel on peatähelepanu kogu aeg olnud loomulikult kõigepealt Kagu-Eestil, sest seal on kruusateede osatähtsus riigimaanteedevõrgus üle 60%. Kohalike teede hoiuks ei ole selle aasta eelarveseadusega määratud sihtotstarbelisi eraldisi. Seaduse osas 159 "Muud kulud", milles on eraldised valla- ja linnaeelarvete toetusfondi, on määratud 951,8 miljonit krooni ja see sisaldab arvestuslikult muu hulgas kulutusi kohalike teede hoiuks 55 miljonit krooni. Vastav parandusettepanek hääletati siin Riigikogus läbi. Neljas küsimus puudutab liiniveo dotatsiooni. Maavalitsused esitasid käesolevaks aastaks taotlused kohaliku bussiliiniveo dotatsiooniks riigieelarvest kokku 191,6 miljonile kroonile, eelarves on selleks ette nähtud summa 121 miljonit krooni. 2001. aasta eelarves on valla- ja linnaeelarvete toetusfondi eraldiste hulgas 40 miljonit krooni munitsipaalkoolide õpilaste sõidusoodustusteks, mis Rahandusministeeriumi andmetel on eelmise aasta tasemel. Viies küsimus puudutab hinnakujundust eri bussiliiniliikidel. Hinnakujundus eri bussiliiniliikidel, valla-, linna-, maakonna- ja kaugliinidel on erinev. Liinidel, mida toetatakse kohalikust või riigieelarvest avaliku teenistuse lepingu alusel, on võimalik hoida sõiduhind maksimaalselt stabiilsena. Sõiduhinda võivad mõjutada ainult järsud muudatused ühistranspordis vajalike materjalide, näiteks kütuse hindades. Kuigi riigieelarvelised vahendid nende liinide toetamiseks on pidevalt vähenenud ja piletihinda säilitada sama veomahu juures samal tasemel on raske, on ka nendel juhtudel võimalik järsku hinnatõusu tagasi hoida ühistranspordi parema ja ratsionaalsema korraldamisega. Näiteks sõidugraafikute optimeerimise ja paremate sõidukite valikuga. Vastavalt ühistranspordiseadusele on need ülesanded pandud kohalikele omavalitsustele ja maavalitsustele ning nendega tegelemine toetusrahade säästlikuma kasutamise eesmärgil nõuab pidevalt tööd. Kaugbussiliinid on kommertsliinid, mida ei doteerita, ning nendele määrab sõiduhinna vedaja. 32 vedaja poolt 236 liinil valitsev konkurents ei ole võimaldanud järske sõiduhinnakõikumisi ega võimalda neid ka edaspidi, seega on raske prognoosida hindade kõikumist eri liiniliikidel pikema perioodi jooksul, küll aga on kõik olnud tunnistajaks sellele, et kaugbussiliinide piletihinnad on viimasel ajal ilmutanud pigem langustendentsi kui tõusutendentsi. Kuues küsimus puudutab sõidugraafikuid. Sõidugraafikud nii linna-, valla-, maakonna- kui kaugliinidel peavad olema optimaalsed, ühiskonna kulutusi säästvad ning sellised, mis tagavad kõigile ühiskonnaliikmetele juurdepääsu ühistranspordi teenustele, mis on oma mahult ja kvaliteedilt piisavad, hinnalt vastuvõetavad, ohutud ja keskkonda säästvad. Sellised sõidugraafikud tagavad elanikkonnale normaalse liikumisvabaduse koos piisava teenindustasemega. Teenindustaseme tõstmise eesmärgil ühistranspordis ongi ministeeriumi määrusega nr 41 eelmise aasta 7. juunist, mis siis lähtus uuest ühistranspordiseadusest, kehtestatud teenindustaseme soovituslikud normid avalikule kohalikule liiniveole, mille alusel tuleb kohalikel omavalitsustel ja maavalitsustel töötada välja oma haldusterritooriumil kehtivad ja elanike nõuetele vastavad normid ning nende alusel optimaalsed sõidugraafikud. Seitsmes küsimus puudutab rongiliiklust ja neid asendamisi, mis on seotud rongiliikluse vähenemisega, eriti just Kagu-Eestis. Rongiliikluse katkestamisel nii Ida-Virumaal kui Kagu-Eesti liinidel ning selle bussiliiklusega asendamisel ei jää teenindamata, nagu ka eespool öeldud, ükski küla, mida enne teenindas mingi konkreetne raudteejaam, ehk siis lähteülesandega on püstitatud eesmärk, et kõikidest nendest asustatud punktidest, kus käis rong, sõidaks läbi bussiliin. Ja nagu ma olen mitu korda öelnud, tegelikult nende konkreetsete bussiliinide avamisega, kui analüüsida konkreetseid graafikuid, mis kohalikud omavalitsused ja maavalitsused on paika pannud, nende külade arv, kust bussid läbi liiguvad, pigem suureneb kui väheneb. Minu poolt kõik. Suur tänu!

Tänan, härra minister! Järgneva 20 minuti jooksul on võimalus esitada härra ministrile küsimusi. Alustab arupärija Sven Mikser.

Aitäh! Austatud härra minister! Te ütlesite oma sõnavõtu lõpus, et eesmärk ongi püstitatud nii, nagu ka arupärimises oli küsitud, et ükski küla ei jää ilma bussiliinita. Kas see siis praegu on nii, et kõik need külad, kus enne sai raudteetransporti tarbida, on nüüd varustatud bussiliinidega? Või kui see praegu veel nii ei ole, siis millal, mis kuupäeval realiseeritakse see eesmärk?

Suur tänu! Nii nagu ma ütlesin, sai maakondadele selline lähteülesanne püstitatud ja nad täitsid selle. Kui praktilise töö käigus selgub, et tõepoolest on mõni selline raudteejaam, kust nüüd uue skeemi järgi bussiliini läbi ei lähe, siis selle vea peab maakond kiiresti parandama. Aga siiamaani pole selliseid signaale tulnud. Kui tulevad, siis peab neile kindlasti reageerima ja maakond peab oma bussiliinigraafikut vastavalt kohendama. Esialgu oli kokkulepe selline, et need bussiliinid peavad täpselt asendama ärajäävaid ronge konkreetsetes raudteejaamades või külades, kus raudteejaam on, aga töö käigus võib selguda, et seda kujunenud võrku on mõtet veidi optimeerida. Nii et muutused tulevikus ei ole loomulikult välistatud ja on selge see, et sellise protsessi käigus võib ühes või teises külas tekkida probleeme ja need tuleb siis väga kiiresti lahendada.

Tänan! Kolleeg Värner Lootsmann.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud minister! Poolteist kuud tagasi vastasite te minu küsimusele ja teatasite, et 1. märtsiks kindlustate rongiliikluse asendamise bussidega, remontides eelnevalt vajalikus mahus kohalikud ja riigiteed. Praeguseks on selgeks saanud, et te pole suutnud oma sõna pidada, vaatamata sellele, et teede remondil on kasutatud nn Jürgensoni meetodit ehk siis veebruarikuu lumes ja pakases teede remontimist. Kas te ei karda, et teie remonditud teed on kevadel pärast lume sulamist ja maa sulamist hullemas olukorras, kui nad olid sügisel?

Suur tänu! Kõigepealt said teedevalitsused 1. märtsiks ülesande tagada lähtuvalt avatavatest bussiliinidest ja vastavalt nõuetele, mis on kehtestatud neile teedele, kus bussiliinid liiguvad, bussiliinide käigusolek nii teehooldetööde kui ka vajalike remonttööde ajal. See ei tähenda sugugi seda, et kruusateede remondi programm, mis Kagu-Eestis on seotud nende uute liinide avamisega, realiseeritakse märtsi alguseks. Küll aga teostavad teedevalitsused vastavalt võimalustele, mida pakub teedeehituse tehnoloogia, jooksvaid töid. Mis puutub sellesse paljuräägitud kruusa valamisse lumele, siis käis kohapeal ka "Aktuaalse kaamera" toimetaja, kellele näidati ja tehti selgeks, et lume peale kusagil kruusa ei valata. Kruus pandi maha enne lumesadu ja need tööd, mida teedevalitsused teevad, vastavad kõik tehnoloogilistele nõuetele. Niisugust asja ei ole, et ministri käsul valatakse lume peale kruusa. Teedevalitsused vastutavad tehnoloogiast kinnipidamise eest ja peavad garanteerima ka bussidele piisavad teeolud ja ohutusnõuete täitmise niipalju, kui see nende võimuses on. Kagu-Eesti kruusateede taastusremondi koguprogramm maksab 150 miljonit krooni. Nende teede osas, kuhu ühistransport peale tuleb, on võimalik seda programmi kiiremini käivitada. Selleks aastaks on nendel teelõikudel kavandatud eraldi täiendavalt töid kuni 20 miljoni krooni ulatuses.

Tänan! Jaanus Marrandi, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Tihti on arutatud reisirongide täituvuse üle. On väidetud, et rongid sõidavad tühjalt. Samas väidavad inimesed, kes väga tihti reisironge kasutavad, vastupidist, et rongid sõidavad valedel aegadel ja neile vajalikul ajal on tihti nii, et ei mahu rongis istumagi. Minul on tekkinud küll mulje, et ministeeriumil on siiamaani üleüldse puudunud korralik infobaas, millest lähtudes teha otsuseid reisirongide graafiku ja vajaduse kohta. Tõepoolest on nii, et mõned rongid võiks panna teisel ajal liikuma. Selle arvel ilmselt on ja oleks juba aastaid olnud võimalik kokku hoida. Kas selline täpne logistiline analüüs reisirongide graafikute kohta on ministeeriumis üldse olemas?

Suur tänu! Kui me eelmise aasta maikuus arutasime siin Riigikogus rongiliikluse tulevikku, siis materjalide hulgas, mis Riigikogu liikmetele kättesaadavad olid, oli ka analüüs, mis puudutab reisijate hulka eri liinidel, eri päevadel, eri kuudel, kuude ja aastate lõikes ning keskmisi näitajaid, ja välja oli toodud ka erinev kilomeetri omahind liinide kaupa. Kogu see informatsioon on olemas ja kui te selle vastu huvi tunnete, siis me võime selle teile taas edastada. Mis puudutab võimalikke ümberkujundusi, siis vaadates reisirongiliikluse doteerimise ajalugu alates 1994. aastast kuni 2000. aastani, on dotatsioonid reisirongiliiklusele kahekordistunud. Nendes tingimustes ei suudetud ikkagi millegipärast investeerida ei infrastruktuuri ega uutesse rööbasbussidesse. Selle otsuse eelnõuga, mis sai maikuus Riigikogule esitatud, oli programmeeritud iga-aastane 20-30%-line efektiivsuse tõstmine, aga mitte kahekordne dotatsioonide tõstmine. Tuginedes kõigile neile headele kavadele, millele te ka oma küsimuses viitate, on see protsess nüüd käivitunud selles osas, millele Riigikogu oma aktsepti andis ja millest lähtuvalt Edelaraudtee ka oma äriplaani korrigeeris. Nii et kahekordsete dotatsioonide või iga-aastase tõstmise asemel jäävad dotatsioonid samale tasemele, öised veomahud jäävad samaks, liinivõrgu optimeerimiseks on kõik võimalused olemas ja efektiivsus peab tõusma 20-30% aastas, selle asemel, et iga aasta dotatsioone kahekordistada.

Tänan! Kolleeg Mai Treial.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Teie väitsite, et Eestimaal on kõik asjad lahendatud ja probleeme justkui ei ole, aga mina väidan vastupidist. Näiteks on Jõgevamaal Pedja küla, kus ei ole praeguse seisuga ei bussi ega rongi. Seal on 220 elanikku, nende hulgas 40 õpilast, kes ilmselt saavad koolibussiga sõita. Seal on selliseid vanureid, kes vajavad igapäevast hooldamist. Küllap on selliseid näiteid Eestimaal teisigi. Kas Vabariigi Valitsus on analüüsinud, kui palju jääb inimesi töötuks reisirongiliikluse lakkamise tõttu Tartu-Valga, Tallinna-Tartu, Tallinna-Narva ja Valga-Võru-Põlva liinidel?

Suur tänu! Ma ei ole sugugi väitnud, et probleeme ei ole. Probleeme on väga palju ja teie mainitud Edelaraudtee liinide sulgemine on tekitanud väga palju küsimusi. Need tuleb lahendada nii hästi kui vähegi võimalik. Seda konkreetset fakti, millele te praegu viitasite, kontrollitakse ja kui maakond ei ole oma liinivõrgu korraldamisel olnud ülesannete kõrgusel, siis peab ta oma vead parandama. Mis puudutab töötuse problemaatikat, siis praegu on meie andmetel vallandatavate inimeste hulk Edelaraudteel umbes sama suur, nagu ma teile aasta tagasi maikuus siit Riigikogu puldist juba ütlesin. Laias laastus koondatakse nende liinide sulgemise tõttu 260 inimest. Edelaraudtee juhtkond on minu andmetel viimastel päevadel andnud tööhõiveametile lõplikud numbrid ja praegu analüüsitakse seda, kui palju inimesi vallandatakse, kui paljudele on võimalik pakkuda uusi töökohti ja milline osa vajab ning soovib saada spetsiaalset ümberõpet. See protsess praegu käib ja tulemusi ei saa ma teile praegu teatada. Aga koostöös Tööturuameti ja Sotsiaalministeeriumiga see protsess käib ja ma loodan, et vähemalt osale vallandatavatest ei kujune see väga valusaks löögiks, vaid neil avaneb võimalus ka ümber õppida ja endale teine töökoht leida. Aga loomulikult on tööta jäämine suur probleem meile kõigile ja sellest mööda vaadata pole võimalik.

Tänan! Kolleeg Laine Tarvis.

Suur tänu! Miks Edelaraudtee erastamislepingus ei olnud kohustust säilitada senine tööhõive ja rongiliiklus?

Suur tänu! Edelaraudtee erastamiskonkurss ja tingimused pandi paika 1998. aastal ning nende alusel viidi läbi erastamine. Miks nende tingimuste hulka ei pandud nõuet, et tuleb panga garantiiga esitada tööhõivegarantii, nagu see mõne erastamisprotsessi puhul on, selle üle võib vaid spekuleerida. Võib-olla ei tehtud seda sellepärast, et kardeti, et kui pannakse väga ranged tingimused, siis ei tule Edelaraudteele üldse pakkumisi, sest Edelaraudtee töötas sellistes tingimustes, nagu ta töötas, kus igal aastal tõsteti dotatsioone kaks korda ja efektiivsusega olid lood nii, nagu nad olid. Sellest lähtuvalt tegid Edelaraudtee erastamise konkursil osalejad oma pakkumise ostuhinna ja investeeringute osas. Lubatud investeeringud 260 miljonit krooni on garanteeritud ja tööhõive osas on äriplaanis lihtsalt fikseeritud tööhõive ulatus. Pärast seda Riigikogu otsust maikuus korrigeeris ka Edelaraudtee erastamiskonkursi võitja oma äriplaani. Aga tööhõivel panga garantiid tõepoolest ei ole, see on lihtsalt äriplaanis fikseeritud.

Tänan! Kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mina olen jätkuvalt sellel seisukohal, et käigud, mis Vabariigi Valitsus, eriti just teie juhitav ministeerium, on praegu teinud bussiliikluse sissetoomisel ja reisirongiliinide sulgemisel, ei ole päris õiged või ei ole üldse õiged ja on tehtud kiirustades. Kui palju on teile laekunud protestikirju omavalitsustelt, omavalitsusliitudelt? Ma olen veendunud, et neid on laekunud. Kui palju neid protestikirju on teil praeguseks lahendamata ja kui palju jääb üldse lahendamata neid punkte, mille lahendamist ministeeriumi poolt Virumaa ja Kagu-Eesti omavalitsused nõuavad või soovivad seoses reisirongiliikluse kinnipanekuga?

Suur tänu! Protestikirju on tulnud väga palju, iga päev tuleb mitu tükki, ka omavalitsusliitudelt. Neid kirju on kahte sorti. Ühed on sellised, mis protestivad reisirongiliikluse katkemise vastu ja nõuavad selle katkestamise peatamist või viivitamatut taastamist. Ministeeriumi võimalused on täpselt nende piirides, mis eelarves on, nii et see väljub nagu ministeeriumi kompetentsist, välja arvatud juhul, kui Riigikogu hakkab uuesti arutama rahaliste vahendite võimalikku eraldamist reisirongiliikluse doteerimiseks. Ma tean, et mõned eelnõud on Riigikogus esitatud, siis võib hiljem selle teema juurde tagasi tulla. Teist sorti protestikirjad või märgukirjad on sellised, mis juhivad tähelepanu konkreetsele puudusele, mis on tekkinud või tekkimas seoses uue liinivõrgu korraldamisega. Nende läbivaatamine nüüd praktikas käibki. Täna on tegelikult alles teine päev ehk esimene tööpäev, kus rongiliinid seisid, seal kus nad seisma jäid. Nii et seda tüüpi kirju tuleb ilmselt ka tulevikus. Tekkivaid probleeme tuleb kohalike omavalitsuste, maavalitsuse ja ministeeriumi vahelises koostöös operatiivselt lahendada ning kujundada välja liinivõrk, mis oleks optimaalne. Optimaalne liinivõrk on kasulik eeskätt kõigile neile, kes neid teenuseid tarbivad. Ei ole mõtet sellel, kui liinivõrk oleks ühel pool liiga tihe ja samas mõnel pool jälle liiga hõre.

Tänan! Kolleeg Ülo Tootsen.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kui on räägitud reisijateveo ebarentaablusest, eriti Kagu-Eesti ja Lõuna-Eesti liinidel, siis on toodud põhjuseks üldiselt vähest reisijate arvu. Tõepoolest, mõnikord olen vaadanud Võrust läbiminevat rongi, kus on neli vagunit ja igas vagunis kaks, kolm, neli inimest. See ei ole rentaabel. Siit tekib küsimus, miks ei ole juba varem mindud seda teed, et võtta kasutusele nn raudteebussid. Ma ei tea, võib-olla neil on täpsem nimetus. Ühesõnaga mootorvagun, mis on maailmas tuntud ja igal pool väiksemates kohtades kasutusel. Miks ei võiks neid kasutusele võtta, seda enam, et minu teada on Tartus lausa üks tehas olemas - ma ei tea praegu täpselt ta nime -, kes on ajalehes kuulutanud, et ta on nõus neid vaguneid tegema nii palju kui vaja?

Suur tänu! Ma olen teiega absoluutselt nõus ja eelmise aasta maikuus pakkus valitsus Riigikogus välja sellise mõtte, et selle asemel, et pidevalt dotatsioone tõsta, teha panus efektiivsuse suurendamisele, ning Edelaraudtee ja GB Railways ongi valmis oma efektiivsust tõstma. Äriplaani oli sisse planeeritud iga-aastane efektiivsuse tõstmine, kas siis rööbasbussidega või ükspuha, mis nime nad ka ei kanna. Edelaraudteel ei õnnestu päris kindlasti efektiivsust suurendada ilma uude tehnikasse investeerimata, sealhulgas miks mitte rööbasbussidesse, mis on optimaalsed Kagu-Eestis. Ma olen teiega täiesti nõus, et üks rongikoosseis, mis kaalub 170 tonni ja veab suhteliselt vähe inimesi, ei ole ökonoomne ja tuleks asendada ökonoomsema süsteemiga. Sellisele protsessile ja arengule tulebki panus teha. Ma olen teiega nõus.

Tänan! Ja viimase küsimuse jõuab esitada Mai Treial.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te ei vastanud minu küsimusele. Ma küsisin Vabariigi Valitsuse analüüsi selle kohta, kui palju jääb inimesi töötuks seoses reisirongiliikluse lakkamisega. Ma ei pidanud siin silmas ei vedurijuhte ega teisi inimesi, kes raudteel töötavad. Minu teine küsimus puudutab seda, et meil ei ole riigis ikkagi ühistranspordi arengukava. Millal jõuab ühistranspordi arengukava sellisesse seisu, et ka Riigikogu liikmel on võimalik seda näha ja saaks sellest lähtudes riigi arenguks teatud otsustusi teha ja lahendusi otsida?

Suur tänu! Nagu ma oma vastuses arupärimisele ka ütlesin, on pikaajalise arengukava koostamine planeeritud aastateks 2001-2003, lähtuvalt ühistranspordiseadusest, mis on Riigikogus vastu võetud. Nii et esimene ääretingimus arengukava koostamisel pandi siinsamas saalis paika eelmisel aastal, aktsepteerides ühistranspordiseadust. Seal on majanduspoliitilised üldpõhimõtted kõik sees. Lähtuvalt sellest on Teede- ja Sideministeeriumis käivitunud selle kava koostamise protsess. Käesolevaks ajaks on valminud arengukava lähteülesanne, mis toetub erinevatele uuringutele, mis on tehtud nii ministeeriumi poolt kui rahvusvaheliselt, Taani-Eesti abiprogrammi raames. Sellest lähtuvalt kavandame me ka vahendeid arengukava konkreetseks koostamiseks aastateks 2002-2003. Aastaks 2003 on pikaajaline arengukava valmis.

Tänan, härra minister! Küsimuste esitamiseks ettenähtud 20 minutit on täis. Kes arupärijatest soovib ära kasutada õiguse viieminutiliseks kõneks? Sven Mikser, palun!

Austatud juhataja, lugupeetud minister, head kolleegid! Me teame, et küsimus reisijateveost raudteel on Eestis olnud eeskätt viimastel kuudel ja eriti viimastel nädalatel ja päevadel üks kõige olulisemaid küsimusi. Paraku näitab üsna ilmekalt seda, kui kõrgel on see küsimus valitsuse prioriteetide reas, ilmselt seegi, et see probleem koos Eesti Raudtee erastamist puudutava arupärimisega on asetatud tänase päevakorra lõppu, ja eeskätt muidugi see, et valitsuskoalitsiooni pingirida on jäänud täiesti tühjaks. Härra minister ütles, et valitsuse eesmärk on garanteerida kõigile küladele ja kõigile inimestele normaalne transporditeenus normaalse sageduse ja normaalse kvaliteediga ning hurjutas neid omavalitsusi, kes ei ole suutnud sellest tähtsast ülesandest kinni pidada. Nagu kolleeg Mai Treial juba oma küsimuses märkis, on ajakirjandus siiski juhtinud tähelepanu õige mitmele juhtumile. Üks neist on Pedja küla Jõgevamaal, kus on ära kadunud võimalus reisida raudteed mööda ega ole see asendunud ka bussiliiklusega, nagu lubatud. Samuti saab eilse, pühapäevase Delfi Interneti-portaali uudisteküljelt lugeda, et Lääne-Virumaa ja Järvamaa kolm piiriküla on jäänud või jäämas ilma transpordita, ilma bussiühenduseta. Tõsi, seal on probleem mõnevõrra teiselaadne: nimelt selleks, et asendada käigust ära jäävaid reisironge Tapa-Tamsalu-Tartu liinil, suunatakse mõned seni käigus olnud bussid ümber teist marsruuti mööda, mistõttu kolm küla, nagu öeldud, jäävad ilma transpordita. Me kuulsime ettekandest, et paljud tähtsad uurimused on parajasti käimas, mis peavad välja selgitama transpordivajadust ja -võimalusi ja kõiki muid olulisi asju, ning kuna need uurimused on parajasti just käimas ja andmed töötlemisel, siis ei ole võimalik nende tulemusi veel avaldada. Me oleme lugenud ajalehtedest ja näinud televiisorist, kuidas keset talve ehitatakse suure hooga teid. Need lood on jõudnud, paraku mitte teenimatult, ka ajalehtede meelelahutus- ja naljakülgedele. Samal ajal me teame, et üks asi on nüüd igatahes lõplikult valmis, st kaks päeva rongid enam ei ole käinud. Meie arusaamist mööda, kes me selle arupärimise oleme esitanud - ja ma usun, et minuga nõustuvad ka mitmed teised kolleegid ja ka inimesed väljastpoolt seda saali -, oleks pidanud teedeehituse lõpetama ja vastavad uurimused läbi viima enne ning vajaduse korral alles seejärel sulgema raudteeliinid. Paraku on valitsuse arusaamad asjade loogilisest järjekorrast teistsugused ja on väga kahetsusväärne, et selline vildakas arusaamine asjade tähtsuse järjekorrast ja ka asjade loogilisest järgnevusest on tegelikult jätnud väga paljud, sajad inimesed ilma normaalsete liikumisvõimalusteta. Nagu mitmel korral ka küsimustes väga õigesti märgiti, on see seadnud paljudel inimestel ohtu töölkäimise võimaluse üldse. Seetõttu ma leian, et ministri vastused meie arupärimisele ei olnud meid rahuldavad, ja ma arvan, et ükskõik, milliseid vastuseid härra minister oleks andnud, täit rahuldust nendest vastustest ei saa me kindlasti mitte ilma, et nende vastustega käiksid kaasas ka vajalikud teod. Aitäh!

Tänan, Sven Mikser! Kas keegi soovib veel oma arvamust avaldada? Jaanus Männik oli ajaliselt enne. Sõnavõtt kohalt, palun!

Aitäh! Arupärimise temaatika on momendil ühiskonnas sedavõrd olulisel kohal, sest olukord on sõna otseses mõttes väljapääsmatu. Väga palju inimesi on asetatud talumatusse olukorda, neil ei ole võimalust tööl käia. Sajad inimesed kaotavad rongiliikluse seiskumise tõttu töö. Sellise süüdimatu tegutsemise ja analüüsideta otsuste tagajärjed on väga kurvad. Eestimaa Rahvaliit on sellest väga palju rääkinud ja korraldanud rahvaküsitlusi. Rahvas on oma suhtumist väga selgelt väljendanud. Praegune olukord ei ole meile uudiseks. Ennustasime, et see nii läheb. Praegu me saame ainult konstateerida, et nii nagu me arvasime, nii ka läks. On tekkinud täielik ummik. Sellest olukorrast väljapääsemine on peaaegu et võimatu. Väljapääsemise hind on kindlasti märksa kõrgem, kui need miljonid, mida mainis härra minister, kui ta rääkis dotatsioonidest. Nii et kiita ei ole siin midagi. Aitäh!

Tänan! Mai Treial, Koonderakonna fraktsiooni esindajana, kõne puldist.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, reisirongiliikluse lõpetamise vastu on elanikud korraldanud Eestimaa eri paikades päris arvukalt meeleavaldusi ja kogunud allkirju. Mõni nädal tagasi, ühel laupäeva hommikul, kui ma sõitsin Jõgevalt Tallinna, oli üks vanaproua kodanikualgatuse korras korjanud juba üle 2000 allkirja, selleks et reisirongiliiklus Valga ja Tallinna vahel säiliks. Kahjuks peab aga ütlema, et dialoogi valitsuse ja elanikkonna vahel ei ole tekkinud. Raudtee kasutajad, kelle heaolu parandamise nimel Vabariigi Valitsus justkui tegutseb, ei näe, et sõiduplaanid soodustaksid inimeste sõitmist rongidega. Toon siin sellise näite, et alates täna hommikust ei ole Jõgevalt enam võimalik rongiga Tallinnasse päevaks asju ajama sõita. Nimelt väljub Tallinnast Tartu suunas rong hommikul, tagasi Tallinna aga jõuab õhtuks. Näiteks Torma piirkonna inimesed ei saa Tallinna enam üldse otse sõita, nad peavad sõitma selleks Jõgevale, et istuda ümber bussile, mis väljub Jõgevalt ja on läbisõidubussina kaua teel. Sõiduaeg pikeneb vähemalt tunni võrra. See tähendab, et ära on kaotatud vajalikud reisirongiliinid või ümberistumisvõimalused ja tulebki lõpuks tõdeda, et ilmselt jäävad sellisel kombel koostatud sõiduplaani tõttu reisirongid tühjaks ja valitsusel ongi võimalik rõõmsalt teatada, et reisijaid reisirongile ei jätku. Keegi ei ole arvestanud seda, et reisirongiliiklus on inimestele mugavam, mida ka inimesed on palju kordi tõestanud, ega sedagi, et pikenevad sõiduajad. Kallinevad ka sõidupiletite hinnad, kusjuures isegi mitmekordselt. Transpordiühenduse halvenemine ja piletite kallinemine toob kindlasti kaasa olukorra, kus paljudel seni rongiga Tallinna-Tartu-Valga, Valga-Võru-Põlva ja Tallinna-Narva liinil tööl käinud inimestel töökohad kaovad. Kaovad kas või juba seetõttu, et nad ei jõua sõidupileteid kinni maksta. Valitsusel aga analüüsi ei ole, nii selgus ka teie vastusest mulle, härra minister. Sellest on muidugi ääretult kahju. Mida tähendab transpordiühenduse halvenemine Eestimaa vähemarenenud piirkondade arengule ja seal elavate inimeste elukvaliteedile, see ei ole täna kahjuks valitsuse mure. Eestimaa Rahvaliit nõuab, et reisirongiliiklus tuleb taastada. Kas praegune valitsus vastutab selle eest, et reisirongiliikluse hilisem taastamine muutub palju kallimaks? Kas valitsus võtab täna ka vastutuse selle eest, et seoses paljude vallandamistega ja teedeehituste korraldamisega on tekitatud või tekitatakse riigile üsna oluline kahju? Aitäh!

Suur tänu, Mai Treial! Sõnavõtt kohalt, Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! See on väga hämmastav, et igasugused reorganiseerimised meie Eesti Vabariigis toimuvad enne, kui vastavad riiklikud arengukavad Riigikokku jõuavad. See on juba süsteemiks muutunud. Näiteks Turismiameti likvideerisime me ka enne, kui turismi riiklik arengukava Riigikokku jõuab. See on valmis, aga ta pole siiamaani siia jõudnud. Sama toimub ühistranspordiga. Me reorganiseerime enne, kui meil on endale selgeks tehtud, mida me tahame saada, ja selle tulemused on väga rängad. Mind hämmastab ka see, et kui sõlmitakse Edelaraudtee erastamise leping, siis seal ei suvatseta isegi ette näha, et säilitataks senine tööhõive. See on hämmastav ja toob kaasa väga rängad tagajärjed meie ühiskonnas. Eriti hull on see sellepärast, et see hakkab juba kõigutama riigi alustugesid, sest inimesed ei ole rahul, nad tulevad meeleavaldustele ja see ei ole mitte hea. Suur tänu!

Tänan, Laine Tarvis! Ekraan on tühi, rohkem arvamuse avaldamise soove ei ole, lõpetan läbirääkimised. On lõppsõnavõimalus. Härra minister ei soovi, arupärijad samuti mitte. Sellega on arupärimise käsitlemine lõpetatud. Lugupeetud kolleegid, vastamisele tuleb tänane viimane arupärimine. See on Riigikogu liikmete Edgar Savisaare ja Liina Tõnissoni k.a 25. jaanuaril teede- ja sideministrile esitatud arupärimine Eesti Raudtee erastamiskonkursi kohta. Liina Tõnisson, palun teid arupärijana kõnepulti tutvustama arupärimise sisu!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud saali jäänud kolleegid! Arupärimine teede- ja sideministrile sai tehtud 25. jaanuaril, see oli ajal, kui Eesti ühiskond ei olnud veel informeeritud kogu sellest kurvast sündmuste jadast, mis on toimunud seoses raudtee erastamise võitnud Rail Estoniaga. Meie tol ajal esitatud arupärimine lähtus härra ministri 22. jaanuaril BNS-i vahendusel tehtud avaldustest, kus härra minister väitis, et ta ei saa Rail Estonia strateegilise investori nime nimetada, sest tegemist on peaaegu salastamiskokkuleppega. Härra minister oli tol korral ülimalt pahane ja ähvardas üsna räiges toonis ka oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud kolmandat pakkujat, kuigi vastavalt põhiseadusele oli RER-il selleks absoluutne õigus. Mul on kahju tõdeda, et praeguseks on meie tolleaegsed kõige halvemad kahtlused õigeks osutunud. Tegelikult ega meil palju härra ministrilt enam midagi juurde küsida ei olegi, sest kahjuks teame me täna, et Rail Estonial ei olnudki strateegilist investorit, kui nüüd just mitte härra Sposatot arvesse võtta. Me teame, et väga napilt läks Eesti riigist mööda see karikas, et raudtee erastamine oleks olnud rahapesu vahendiks. Me tundsime oma küsimustes muret härra Tony Massei võimaluste ja tagapõhja pärast. Tänaseks, oh häbi, on meil teada, et tegemist oli rahvusvaheliselt tagaotsitava isikuga jne. Nii et toimunule on vastused käes. Küll aga ootaksime me siiski härra ministri seletust, miks on Eesti riigi valitsus niimoodi käitunud. Kas tõesti on teadlikult tahetud Eesti riigi mainet alla kiskuda või on tegemist oskamatusega? Sellepärast ootame härra ministri siiraid ja ausaid vastuseid. Aitäh!

Tänan, Liina Tõnisson! Härra minister, palun teid!

Härra esimees! Austatud Riigikogu! Lugupeetud arupärija! Teie esimene küsimus puudutab teabe avalikustamist avaliku teabe seaduse § 9 kohaselt. Küsitakse, kas minul või Teede- ja Sideministeeriumi nõunikul Ardo Ojasalul on Rail Estonia strateegilise investori kohta informatsiooni. Vastus on järgmine: kogu informatsioon, mis mõjutab Eesti Erastamisagentuuri otsuste tegemist, on kõigile otsustusprotsessis osalevatele isikutele teada. Samuti on kogu protsessi käigust ajakirjanduse vahendusel piisava põhjalikkusega ja niivõrd, kuivõrd seda võimaldab teha erastamisseadus, teavitatud ka avalikkust. Teie poolt selles küsimuses viidatud avaliku teabe seaduse § 9 lõike 2 punkti 4 kohaselt ei kohaldata nimetatud seadust teabele, millele juurdepääsu tingimused ja piirangud on kehtestatud eriseadusega. Erastamisseadus ongi praegusel juhul avaliku teabe seaduse suhtes eriseadus. Erastamisseaduse § 27 lõike 2 kohaselt saab Erastamisagentuur selliseid andmeid nagu andmed omaniku, ostuhinna tasumise, tingimuste ning erastamise lisatingimuste, sealhulgas finantsplaani, see on investeeringute ja finantseerimisallikate kohta, avalikustada alles pärast ostu-müügitehingu sõlmimist. Vabariigi Valitsuse vastuvõetud erastamisseaduse alusel ja Erastamisagentuuri põhimääruse punkti 40 kohaselt peavad Erastamisagentuuri nõukogu liikmed ja kõik Erastamisagentuuris töötavad isikud täitma rangeid konfidentsiaalsuse nõudeid nende käsutuses oleva Erastamisagentuuri ja selle tegevust, samuti erastatavat vara ja pakkujaid ning erastatava vara ostjaid puudutava informatsiooni suhtes, mis ei kuulu avaldamisele. Seega ei saanud ei mina ega ka teised ajakirjanike pärimistele vastates anda informatsiooni meile teadaolevate asjaolude kohta, mis puudutasid selle pakkumise investoreid, vastasel juhul oleksime me rikkunud seadust. Selline konfidentsiaalsuse nõue ei piira muidugi pakkujat ennast, see on tema vaba valik, millist informatsiooni ta enda kohta avalikustab. Teatavasti on tegemist erastamisprotsessiga, mis praegu käib. 13. detsembril tegi Erastamisagentuuri nõukogu valiku nende kolme pakkuja hulgast, kellega jätkatakse läbirääkimisi. Siis pandi nad paremusjärjekorda, Rail Estonia esimeseks ja Baltic Rail Service ehk BRS teiseks. Valiku tegemisel lähtus Erastamisagentuur loomulikult sellest, et kolm pakkujat olid omavahel enam-vähem võrreldavad teatud puuduste ja tugevamate külgedega, mis kajastusid nii äriplaanis kui ka muudes küsimustes. Erastamisagentuuri nõukogu poolt osutus valituks pakutud ostuhind, mis Rail Estonia puhul oli 1,7 miljardit krooni ehk siis 700 miljonit krooni kõrgem kui BRS-il. Läbirääkimiste käigus etteantud tähtaja jooksul ei jõutud lepingu sõlmimiseni ning Rail Estonia ei täitnud oma lubadusi strateegilise investori osas. Ta andis lubaduse kaasata peale kahe raudtee-ettevõtte, kes pakkumises juba olid, veel kolmas suur strateegiline raudteefirma Kingsley grupi asemele. Sellise kohustuse võttis ta endale ise pakkumise käigus ja kohustus seda ka 28. veebruariks täitma. Vastutus lubaduse täitmata jätmise eest lasub Rail Estonial. Tegemist on läbirääkimistega ostja ja müüja vahel, kusjuures müüjal ehk riigi esindajatel ei olnud volitust mingisuguseid mööndusi teha. Selgituseks veel järgmist. Proua Tõnisson viitas siin kolmanda pakkuja ehk siis RER-i väidetavale ähvardamisele. See n-ö ähvardamine seisnes selles, et ma teatasin, et kohtuprotsessi pärast jääb erastamine venima ja riigil võib jääda õigeaegselt saamata 1,7 miljardit krooni. Kohtu poole pöördumine olekski olnud päevakorral siis, kui oleks selgunud, et see hagi oli alusetu, mis tekitas täiendava segaduse. Tegemist ei olnud ähvarduse, vaid riigi ja üldiste huvide kaitsega. Me ei tohi ära unustada, et nii nagu eraõiguslikel isikutel, on ka riigil põhiseaduslik õigus oma huvide ja õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Kohtusse pöördumisele kui oma põhiseaduslike õiguste kaitsmisele ja võimalusele viitamist ei saa seega kuidagi võtta räiges toonis esitatud ähvardusena. Loomulikult on praeguses olukorras selge, et probleemi selline asetus on oma aktuaalsuse kaotanud, kuna juriidiline isik, kes lubas maksta aktsiate eest 1,7 miljardit krooni ja täita muud tingimused, seda tähtajaks teha ei suutnud ja Erastamisagentuuril ei olnud põhjust kehtestatud mängureegleid tähtaegade osas muuta. Arupärimise kolmas küsimus on järgmine: "Millega põhjendate asjaolu, et parimaks pakkujaks tunnistatud firmat esindavad mitte just kõige tuntumad ärimehed, nagu Tony Massei ja Joakim Helenius? Millised olid võitjafirma tunnustatuks tunnistamise kriteeriumid?" Milliseid ametlikke või mitteametlikke esindajaid või nõustajaid pakkumises osalevad firmad oma tegevusse kaasavad, see ei ole erastamise korraldaja teha ega otsustada. Nagu ma varem juba ütlesin, oli esialgse võitjafirma tunnustamise kriteeriumiks tema poolt aktsiate eest pakutud summa ja ka siduvad lubadused täita kõik lisatingimused, mis tulenesid erastamislepingust ja aktsionäride lepingust. Ka ei olnud otsuse tegemise ajal põhjust Rail Estonia poolt enda kohta antud informatsioonis kahelda, veel vähem sellise isiku tausta uurida, kes ei olnud kõnesoleva firma ametlik esindaja mitte üheski protsessi faasis. Neljas küsimus: "Mitmel ja millistel riiklikel ametikohtadel töötades saab palka Teie nõunik, Eesti Raudtee nõukogu esimees Ardo Ojasalu? Kas temaga seotud või tema osalusega äriühingud on mingil määral seotud raudtee ja/või sellega seonduvate teenuste ja muu sellise pakkumisega?" Härra Ardo Ojasalu saab riigilt palka ainult Teede- ja Sideministeeriumi nõunikuna. Ja ta töötab nõuniku kohal osalise tööajaga. Küsimuse teisele poolele, mis puudutab härra Ojasaluga seotud äriühinguid, on keerulisem vastata, sest mõistet "seotud äriühing" ei ole arupärija defineerinud, ka ei ole see juriidiliselt hoopiski mitte üheselt defineeritav. Eeldan, et küsijad soovivad teada, kas härra Ojasalu puhul eksisteerib majanduslike huvide konflikt. Ardo Ojasalu on mulle esitanud oma majanduslike huvide deklaratsiooni, milles on nimetatud äriühingud, kus tal on osalus, ning selle alusel saan väita, et temaga seotud äriühingute tegevusvaldkond ei puuduta raudteeteenuste või raudteega seotud teenuste osutamist. Seega majanduslike huvide konflikti ei ole. Viies küsimus: "Kuidas kavatsete vältida olukorda, kus Teie poolt pooliku informatsiooni jagamise tingimustes võib Eesti Raudtee omanikuks saada näiteks rahapesukahtlusega erastaja, keda kindlasti ei huvita Eesti riigi kui terviku huvid? Mida te selleks ette olete võtnud?" Kinnitan, et informatsioon ei ole kellegi poolt poolikult edastatud. Erastamisagentuuril ja selle nõukogul on otsuste langetamiseks olnud piisavalt informatsiooni, millele on tänuväärselt kaasa aidanud ka ajakirjandus, ning vastava kahtlusega isik või isikud ei saa Eesti Raudtee aktsiaid erastada. Kuues küsimus: "Milline on AS Rail Estonia suurima omanikfirma kogemus raudteevedude korraldamise vallas, mida nõuti erastamistingimustes?" Jällegi ma eespool juba viitasin sellele, et Rail Estonia aktsionäride hulgas on kaks viieprotsendilise osalusega suurt USA raudteefirmat ja 90%-lise osalusega Kingsley grupp, kellel olid ja on vastavad raudteealased kogemused olemas. Firma on nõustanud raudtee-ettevõtjaid juhtimise, finantside, ühinemiste ja ümberkujundamiste alal. Peale nende strateegiliste investorite raudteefirmade näol oli ka Rail Estonia pakkumises kohustuslikuks ja siduvaks osaks kaasata enamusosalusega, enne kui aktsionärid alla kirjutavad, suure strateegilise investorina suur raudteefirma. Suur tänu!

Tänan, härra minister! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Arupärija Liina Tõnisson, palun esimesena!

Tänan, härra esimees! Härra Jürgenson! Minu küsimus puudutab 13. detsembrit, sest sellel istungil otsustati või valiti välja parim pakkuja hääletamise tulemusena. Ma usun, et see on ka protokollis kirjas. Sellel arutlusel te ise ka märkisite, et häid pakkumisi raudtee erastamiseks ei ole me tegelikult saanud. Arutelu edasises käigus selgus küsimuste-vastuste dialoogi tulemusena üsna selgelt, et Rail Estonia lubadused ei ole siduvad, et strateegilist investorit ei ole, et Kingsley grupp on konsultatsioonifirma ja sellesama grupi teine firma garanteerib seda lepingut summas, mis on suurem kui garandi enda omakapital jne, jne. See sai enamikule nõukogu liikmetele üsna selgeks. Selleks, et välja valida Rail Estonia, tehti vaheaeg, kus poliitiliselt kasvatati mittekuulekaid koalitsiooniliikmetest nõukogu liikmeid. Ja nüüd minu küsimus. Kas te peate demokraatlikule riigile kohaseks asjaolu, et majandusküsimust lahendatakse poliitilise käsu korras, jagades nurgast ülesandeid, nagu juhtus 13. detsembril?

Suur tänu! Loomulikult on poliitilise dimensiooni sissetoomine sellistesse tõsistesse erastamistehingutesse halb ja seda tuleb püüda vältida. Teiselt poolt on see muidugi ka vältimatu, nii nagu koalitsioon on deklareerinud, et me erastame erastamisseaduse järgi, avatud konkursside kaudu, nii et siin on selline paradoks, et ühelt poolt avalikkus, mis tekitab närvilisi pingeid, ja teiselt poolt selle protsessi keerukus sisu poolest. Aga kui nüüd teie küsimuse juurde tulla, siis Erastamisagentuuri nõukogu valis välja sel hetkel parima pakkumise. Mis puudutab spekulatsioone selle üle, et kas tulid head või halvad pakkumised, siis nagu ma ütlesin sellel Erastamisagentuuri nõukogu istungil ja hiljem ka ajakirjanikele, ideaalset pakkumist kahjuks ei tulnud, aga samas olid need kolm pakkumist ja eriti kaks nende hulgast piisavalt tugevad, et lugeda erastamiskonkurss tervikuna pakkumiste osas õnnestunuks. Erastamisagentuuril oli võimalik määrata kindlaks nii esimene kui ka teine ja Erastamisagentuur jättiski endale võimaluse paindlikult reageerida sellele, kui võitja mingil põhjusel ei täida tingimusi, mis olid selle erastamiskonkursi puhul väga rangelt määratletud. Ma kordan veel kord, et nii erastamiseleping, aktsionäride leping, kõik piirtingimused, mis said erastamisele kehtestatud, olid ja on väga ranged ja meie ülesanne on valvata selle üle, et nendest tingimustest, mis said välja kuulutatud, me peame kinni pidama ka igapäevase töö käigus, ja sellepärast on välistatud see, et me sõlmime lepingu pakkujaga, kes ei täida neid tingimusi ja neid lubadusi, mis ta pakkumisel lauale pani. Sellepärast on läbirääkimiste katkemine Rail Estoniaga põhjustatud ka just sellest, et me ei saanud aktsepteerida olukorda, et pakkuja ei suutnud õigeks ajaks saavutada seda taset oma pakkumises, mis ta oli lubanud. Me võime spekuleerida selle üle, miks ta selleni ei jõudnud, aga ma arvan, et see ei ole praegu arutelu teema.

Tänan! Kolleeg Laine Tarvis.

Suur tänu! Lepingu sõlmimine esimese pakkujaga Eesti Raudteel ei õnnestunud. Mind huvitab see, kas pakkujate tausta uuringud on mingi tundmatu toiming Eesti Erastamisagentuurile ja kas ülejäänud pakkujate kohta on tehtud taustauuringud, et ei korduks sama, mis esimese pakkujaga?

Suur tänu! Kõigi kolme pakkuja kohta tehti väga põhjalikud taustauuringud. Uuriti väga põhjalikult Rail Estonia pakkujate tausta (Kingsley grupp, konsultatsioonifirma ja kaks suurt Ameerika raudteekorporatsiooni) ning peale selle kontrolliti ka nende isikute tausta, kes olid ametlikult üles antud läbirääkijatena. Rail Estonia pakkujate konfiguratsioon oli kõige lihtsam ja läbipaistvam. Mis puudutab Massei juhtumit, siis see on, ütleme nii, Eesti kompetentsete organite töö praak, kuna ei nõustajad Erastamisagentuuris ega kas palgatud nõustamisfirma GIBB ei pea tegelema sellise kriminaalse jälitustegevusega. Selleks on kutsutud ja seatud kompetentsed organid. Kuidas selline inimene sattus Eestisse vale nime all ja jumal teab mis dokumentidega, on äärmiselt kahetsusväärne juhtum ja loomulikult ka see, et nimetatud persoon esines koos Rail Estonia ametlike esindajatega, ei heitnud Rail Estoniale head varju. Vastupidi, see tekitas loomulikult väga suuri küsimusi, ühelt poolt, kuidas sellise taustaga inimene ennast niisuguse tehinguga lähedal seisvate isikutega koos demonstreerib, aga teiselt poolt võttes, taustauuringud, mida teevad konsultandid, hõlmavad firmasid, kes osalevad erastamisel, investeerijaid, investoreid, pankasid jne, jne.

Tänan! Kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkaksin eelmist küsimust täiendava küsimusega. Ma olen hämmastunud, et te ütlete, et taustauuringud olid tehtud väga põhjalikult. Kui arvestada lõpplahendust, mis on praegu avalikkuse ette tulnud, ja seda, mis seisus on praegusel hetkel Erastamisagentuur, siis ma arvan, et me oleme ikka väga tõsiselt sõna otseses mõttes ämbrisse astunud. Kes valis välja nõustamisfirma? Kes kirjutas nõustamisfirma lepingule alla? Kes andis korralduse maksta 60 miljonist välja 40 miljonit ja kas need 60 miljonit olid mõeldud saada erastamisest või oli mõeldud see raha Erastamisagentuuri rahadest välja maksta? Palun vastake nendele küsimustele!

Suur tänu! Ma hakkan lõpust pihta. Kõigepealt, selle nõustamise finantseerimine on planeeritud erastamisest laekuvatest rahadest ehk siis erastamise reservfondi arvel ja sealt võetud finantsid tuleb taastada pärast erastamistehingu toimumist. Nii et siin ei olnud planeeritud kasutada eelarverahasid ja neid ei kasutatudki. Teine asi, nõustaja valis välja Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipank, EBRD, ja temaga sõlmis Erastamisagentuuri juhtkond vastavad lepingud. Palju on räägitud sellest, milline on nõustaja vastutus selles, et Rail Estonia ei jõudnud lepinguni. Nagu ma eespool ütlesin, on kõigepealt selles süüdi ikkagi Rail Estonia ise. Nüüd taustauuringutest, mis puudutavad ka näiteks seda kahetsusväärset Massei juhtumit. Ma kordan veel kord, et minu arusaamist mööda ei kuulu selline jälitustegevus konsultatsioonifirma pädevusse. Aga loomulikult tuleb sellise signaali saabumisel sellele ka kohe ja teravalt reageerida, nii nagu tehti. Mis on konsultatsioonifirma ülesanded? Konsultatsioonifirma ülesanded on kõigepealt nõustada kogu erastamisprotsessi alates lähtetingimuste paikapanekust. Väga olulised on erastamisleping ja aktsionäride leping, mis on ääretult keerulised dokumendid ja vajavad rahvusvaheliste kogemustega analüüsi ja nõustamist. Seejärel pakkumiste analüüs, pakkujate taustauuringud. Väga tähtis etapp nõustamises on ka lepingute sõlmimise protsess pärast seda, kui läheb lepingu sõlmimiseks. Nii et kuna nüüd on kerkinud üles süüdistus, et nõustaja on süüdi selles, et Rail Estonia ei jõudnud 28-ndaks valmis lepingu allakirjutamiseks, otsustas Erastamisagentuuri nõukogu oma eelmisel koosolekul analüüsida seda süüdistust ja lasta teha sellest üks kokkuvõte. Erastamisagentuuri nõukogu leppis kokku, et seda teemat käsitletakse väga tõsiselt ja tähelepanelikult eraldi Erastamisagentuuri nõukogu istungil siis, kui selleks valmis ollakse. Kui rääkida veel sellest nõustamise tasust, siis hinna tase, arvestades selle tehingu vastutust, ulatust ja tähtsust, on täiesti rahvusvaheliselt aktsepteeritud tase. Siin ei saa öelda, et oleks tegemist mitmekordselt kõrgema hinnaga. Mis puutub sanktsioonidesse oma kohustuste võimaliku täitmata jätmise eest, siis kui selgub, et GIBB konsultatsioonifirmana on midagi tegemata jätnud, tuleb sellele täie teravusega reageerida. See teema leiab käsitlust, nagu ma teile ütlesin, Erastamisagentuuri nõukogu järgmisel istungil.

Tänan! Kolleeg Värner Lootsman.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud minister! Valitsusjuht Mart Laar teatas julgelt, nagu alati, et Jürgensoni otsuste taga on kogu valitsuse tahe. Seega siis kollektiivne tarkus või, õigemini küll, nüüd tuleb välja, et kollektiivne rumalus. Alles kaks ja pool kuud tagasi te teatasite, et strateegilisust on Rail Estonia pakkumises küllaga. Tõepoolest, strateegilisust oli enam kui küllaga, eriti kui lugeda kodanik Sposato mõtteid Eesti Raudtee erastamisest. Öelge palun, kuidas on võimalik, et teie ise ja koos teiega siis ka kogu valitsus sellesse suurde ämbrisse sai astuda, kasutades kõrgelthinnatud konsultatsioonifirma 60-miljonilist teenust? Võib-olla on viga selles, et see konsultatsioonifirma ei olegi suuteline sellist konsultatsiooni andma, mida teil just vaja oli?

Suur tänu! Te oma küsimuse alguses tegelikult ise vastasite sellele. Just nimelt Rail Estonia pakkumises oli strateegilisust küll ja küll. Eriti veel kui võrrelda teiste pakkujatega, siis seda pakkumist võib pidada üheks kõige strateegilisemaks, arvestades kõiki neid parameetreid, mida seal pakkumises olid esitatud. Just nimelt see pakkumine oli strateegiline, need esitatud kohustused, mis pakkuja endale võttis. Nendest lähtuvalt kohustus ta ka sõlmima erastamise ja aktsionäride lepingu. Selleks ei jõudnud ta 28. veebruariks valmis. Palju on räägitud ka minu artiklist Postimehes, kus ma väidetavalt kiitsin taevani Rail Estonia pakkumiste strateegilisust. Kui te panite tähele, siis seal artiklis oli terve lõik ja ka artikli pealkiri oli pühendatud sellele, et kui tingimused täidetakse, siis leping sõlmitakse, ja kui tingimusi ei täideta, siis lepingut ei sõlmita. Ma tuletan teile veel kord meelde, et erastamisprotsess käib ja väga suur skandaal oleks olnud just nimelt siis, kui Erastamisagentuuri nõukogu oleks muutnud neid tingimusi ja läinud lepingu sõlmimisele, eirates neid lubadusi ja tingimusi, mis olid fikseeritud. Mis puutub sellesse spekulatiivsesse investorisse, kellele te viitasite oma küsimuses, mingisugusesse investeerimisfondi, kes väidetavalt tundis selle vastu huvi, siis Erastamisagentuuri poole ei ole Rail Estonia ametlikult pöördunud ega seda ära näidanud võimaliku potentsiaalse investorina. Kui erastamisprotsessi tähtaja saabumisel nädal või poolteist varem saabus nõustajate informatsioon Londonist, et üks riskifond on hakanud tundma huvi Eesti raudtee erastamises osalemise vastu, siis tuginedes vastavatele taustauuringutele oli ka kohe selge, et sellist riskikapitali Eesti Raudtee erastamises osalemisel kasutada ei saa. Ma kordan veel kord, et sellised protsessid on välistatud. Erastamisprotsess käib ja käib vastavalt mängureeglitele, mis said kinnitatud, ning väga tähtis on, et erastamisprotsess käiks avaliku konkursiga, pidades kinni nii nendest mängureeglitest kui ka tähtaegadest, mis kõigile osapooltele olid ja on teada.

Tänan! Kolleeg Ülo Tootsen.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma õieti jätkaksin teie viimasest pikast tiraadist. Mõni aeg tagasi te ütlesite, et eeskätt just tänu uurivale ajakirjandusele ja mitte niivõrd teie kuulsaile nõustajaile õnnestus paljastada lausa kuritegelik erastamisskeem ja kurikuulus Tony Massei. Millises õudusunenäos te kujutaksite ette stsenaariumi, kui see skeem oleks siiski õnnestunud ja see kuritegelik plaan, mida kavandati, läbi läinud, sest teoreetiliselt selleks ju võimalus oli? Mis oleks siis võinud juhtuda?

Suur tänu! Mul ei ole ka praegu põhjust väita, et Rail Estonia tuli mingisuguse ülikuritegeliku plaaniga välja. See, et üks kahtlase taustaga investeerimisfond tundis asja vastu huvi, ei tähenda, et Rail Estonia planeeris selle fondi abil tegelda mingisuguste valgustkartvate tehingutega. Fakt on see, et erastamisprotsess oli ja on niimoodi kavandatud ning tingimused paika pandud ja kontroll nende tingimuste üle olemas ning seega sellised võimalused välistatud. Seda näitab ka praktika. Nii et ma julgeksin küll teile kinnitada, et sellistel riskikapitalifondidel, mis majandusruumis on täiesti olemas ja mis teevad lühiajalisi investeeringuid väga kõrgete intressimääradega, ei ole asja osalema Eesti Raudtee erastamisel. Meie eesmärk on ikkagi just nimelt strateegiline, et erastamisel osaleks pikaajaline kapital strateegilise eesmärgiga arendada Eesti Raudteed. Aga mitte selline, kus soovitakse ühe-kahe aastaga 30, 40 või 50 protsenti intresse saada. See ei tule päris kindlasti kõne alla.

Tänan! Ja viimase küsimuse jõuab esitada Mai Treial.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Teie vastustes on üsna palju vastuolulisust, kui rääkida sellest, et häid pakkumisi raudtee erastamiseks ei ole saadud, on ainult probleemid, probleemid. 4. märtsil toimunud Eesti Televisiooni saates "Brauser" selgus, et raudtee erastamine ei ole enamikus Euroopa riikides sugugi päevakorral. Raudteetransport on hoopiski riigile strateegilise tähtsusega ja enamikul juhtudel kuulub riigile. Ka Eestis on praegu kehtiv 1998. aastal Riigikogus otsustatu, mis seondub raudtee erastamisega ja mida te väga hästi teate. Kuid kahjuks ei pööra kolmikliidu valitsus praegu tol korral otsustatule sugugi tähelepanu ja toimetab raudtee erastamisega ükskõik mis hinnaga edasi. Miks peab Eesti raudtee erastama või selle erastamisega nii väga kiirustama?

Suur tänu! Kõigepealt ei erasta me Eesti Raudteed ükskõik mis hinnaga, seda näitab ka praktiline tegevus erastamisel, kus ei aktsepteerita mingisuguseid tingimuste muutmisi. Eesti Raudtee erastamise kaudu peame me saavutama strateegiliselt ja konkurentsivõimelisuse seisukohalt uue kvaliteedi, erastamine mis tahes hinnaga on välistatud. Teiseks te viitasite Riigikogu seisukohtadele. Tõepoolest võttis Riigikogu 1999. aastal, mitte 1998. aastal, vahetult enne valimisi vastu otsuse, kus ta kohustas valitsust erastama Eesti Raudteed erastamisseaduse järgi avatud rahvusvahelise konkursi kaudu. Mart Siimanni juhitud valitsus oli just andnud tolleaegsele teede- ja sideministrile volitused sõlmida mitte erastamisseadusest tulenevalt ja mitte avaliku konkursi kaudu leping Eesti Raudtee erastamiseks sisuliselt 75 aastaks. Samas olid riigi õigused ja strateegilised huvid nendes kokkulepetes ja volitustes väga nõrgalt kajastatud. Praegune valitsuskoalitsioon võttis vastu põhimõttelise otsuse, et Eesti Raudtee erastamine peab toimuma väga selge strateegilise plaani kaudu ja mitte kabinetivaidluses, vaid avatud konkursi kaudu, nende mängureeglite järgi, mis on paika pandud.

Tänan, härra minister! 20 minutit küsimuste esitamiseks on täis. Kas arupärija Liina Tõnisson kasutab ära oma viieminutilise kõneaja? Palun!

Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Vaatamata minu palvele, et minister esineks avameelsete selgitustega, kuulsime me küll väga sõnaohtrat sõnavõttu, aga puudu jäi selgus ja ma julgeksin öelda, et mõnel juhtumil ka tõde, sest paraku näiteks GIBB Limited ei ole valitud EBRD panga poolt, vaid Erastamisagentuuri nõukogu ühel istungil selgitati väga keeruliste küsimuste ja diskussioonide tulemusena välja, et Eestis eksisteeriv lobby-grupp, mis on väga tihedalt seotud AS-iga Eesti Raudtee, otsis välja firma GIBB Limited ja pakkus selle EBRD pangale. Ja selle võttis EBRD pank tõesti ka vastu, kuna eestlased seda firmat soovisid. Niipalju GIBB Ltd leidmisest. Aga mind teeb murelikuks see, et me oleme tänase päeva seisuga minu arusaamise järgi Eesti riigi mainet tugevasti kahjustanud. Eesti riigisse võib suhtuda kui tõelisse banaanivabariiki, kuhu võivad tulla igasugused Sposatod ja neil on võimalik kohtuda valitsuse liikmetega. Samal ajal me maksame veidral moel valitud konsultatsioonifirmale kõrget tasu, aga mingeid taustauuringuid ei ole tehtud. Ma ootasin pikisilmi härra teede- ja sideministri sõnavõtust selgust, milliseid taustauuringuid on siis tehtud. Kuid vastustest küsimustele selgus, et seda ei ole tehtud, toda ei ole tehtud, kolmandat ei ole tehtud, aga muidu oli pakkumine väga avalik ja läbipaistev. Ma ei tea, miks me selle nõustaja sel juhul siis üldse palkasime, kui kõik oli niigi selge, et mitte midagi sellel erastajafirmal tegelikult seljataga ei ole. Praegu oleme me olukorras, kus lisaks riigi mainele on kahtlemata kahjustatud ka Erastamisagentuuri nõukogu maine. Täiesti õige oleks, kui nõukogu täies koosseisus tagasi astuks. Mina omalt poolt luban, et mina olen küll valmis tagasi astuma pärast seda, kui selle tehingu eest vastutav teede ja sideminister on tagasi astunud. Ja muidugi ka nõukogu esimees majandusminister härra Pärnoja. Minu teine küsimus härra Jürgensonile, mida mul ei õnnestunud härra Jürgensoni sõnaohtruse tõttu esitada, olekski olnud see, et kui rahval on alati õigus, nagu härra Jürgenson on väga õigesti öelnud, siis miks härra Jürgenson ei astu oma kohalt tagasi, kui ometi 65% Eestimaal küsitletuist leiab, et teie poliitiline kapital on otsas ja te peaksite tagasi astuma. Nii et minu ettepanek on: tehke nii, nagu rahvas õigeks peab. Aitäh!

Tänan, Liina Tõnisson! Kas on vaja avada läbirääkimised? Sven Mikser, palun! Loodan, et Keskerakonna fraktsiooni volitatud esindajana. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Proua Treial ja kallid erakonnakaaslased, kes te veel saalis olete! Kuulates seda, kuidas teede- ja sideminister vastas arupärimisele ja arupärimise tutvustamisele järgnenud küsimustele, jäi mulje, et härra minister kardab teravaid küsimusi ja püüab oma 20-minutilise aja ainult neljale küsimusele vastates sõna otseses mõttes täis rääkida, sest mõned väited kõlasid neis neljas vastuses (või oli neid viis) küll vähemalt kümmekond korda. Samal ajal, nagu kolleeg Mai Treial jällegi õigesti väitis, oli nendes vastustes palju vastuolulist. Mina julgeksin veel lisaks väita, et oli väga vähe olulist. Ma loen Postimehest, kuidas härra teede- ja sideminister 16. detsembril oma arvamusartiklis on öelnud, et Rail Estonia äriplaan tundus reaalne ja pikaajaline ning oma tulevikuprognoosides kaubamahtude, kaubagruppide struktuuri ja riigipoliitika käibe- ja kasuminumbrite osas ei olnud Rail Estonia äriplaan optimistlik ega pessimistlik, vaid oli realistlik ja usutav. Täna siin arupärimisele vastates veenis, tõestas ja kinnitas härra minister korduvalt, et see pakkumine oligi kõige parem, vaatamata sellele, et me ju nüüd näeme, et ei olnud, et oli ebarealistlik. Ka toona kinnitasid paljud inimesed, sealhulgas ka neli Erastamisagentuuri nõukogu liiget, et see oli ebarealistlik ja ebausutav. Ja nagu eelkõneleja siin ütles, härra minister, kes üritab alati kuulata rahva häält, oleks ju võinud raudtee erastamise algusest peale kuulata rahva häält, mis vägagi valjult kõlas. Enam kui 100 000 inimest andsid suve jooksul allkirju raudtee erastamise vastu, sealhulgas kindlasti ka selle erastamise vastu Rail Estoniale. Väga palju kummalist oli selles, mida härra minister rääkis erastamise nõustamisest, ja me saime teada, millega erastamise nõustajafirma, kes sai suurt tasu, ei tegelnud, millega ta ei pidanudki tegelema, millega oleksid pidanud tegelema teised pädevad organid, kes paraku seda ei teinud, ning taustauuringutest, mida ei tehtud, mida ei peetud vajalikuks. Ma pean nüüd ütlema, et ka matemaatikat õppimata oleksin minagi 40 miljoni krooni eest võinud öelda, et 1,7 miljardit on suurem number kui 1 miljard, sest nähtavasti selle tõe väljaselgitamisega rahvusvaheline nõustajafirma suure raha eest tegeleski. Kogu selle erastamisloo kõige kurvemaks asjaks on tegelikult Eesti riigi jaoks see hoop, mis antakse riigi ja tema valitsuse mainele, sest kui me vaatame seda tralli, mis on puhkenud selle erastamise ümber nüüd, kus esimene pakkuja on läbi kukkunud, siis me näeme, et siin mängivad esimesi viiuleid mingid Sopranod, Sposatod ja sularaha tassitakse kohvritega ühest toast teise tuppa, kus seda siis antakse soovijatele, vähemalt selliseid pakkumisi strateegiliste investorite poolt tehakse. Me näeme, et mõned nõustajad ei osutu mitte nendeks, kelleks neid alguses peetakse, ja et mängu on segatud rahvusvahelised rahapesurid. See kõik ei pruugi olla nii dramaatiline, nii drastiline, aga oma varju see kindlasti Eesti riigile ja tema institutsioonidele heidab. Oleks tahtnud uskuda, et sellised tehingud, mis ei käi kõige legaalsemaid ja kõige sirgemaid radu, on jäänud nendesse aegadesse, kus Eesti müüs rublasid ja ostis relvi, aga paraku tundub, et need ajad ei ole teps mitte veel pöördumatult minevikku läinud. Tundub, et selleks, et need ajad jääksid minevikku, ei ole küll ühtegi teist teed, kui see, et nii härra teede- ja sideminister kui ilmselt kogu praegune valitsus teeks ruumi uutele eetilisematele valitsustele. Ma arvan, et siin ei piisa ainult sellest, et Erastamisagentuuri nõukogu ametist lahkub. Aitäh!

Tänan, Sven Mikser! Ekraan on tühi. Kas võime läbirääkimised lõpetada? On lõppsõnavõimalus. Härra minister? Ei soovi. Liina Tõnisson? Samuti mitte. Sellega on meie viimase arupärimise käsitlemine lõpetatud. Tänan kõiki osalemast! Ja nüüd, lugupeetud kolleegid, kuulutan välja vaba mikrofoni. Kõigil, kes soovivad sõna, palun registreeruda pärast haamrilööki. Tänan mõistliku suhtumise eest! Head õhtut! Istungi lõpp kell 20.50.