Tere päevast, austatud kolleegid! Meil seisab ees infotund. Enne küsimuste esitamise ja vastamise juurde asumist palun teeme kohaloleku kontrolli. Tänan! Hetkel on ennast kohalolijaks registreerinud 27 Riigikogu liiget. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: põllumajandusminister Ivari Padar, sotsiaalminister Eiki Nestor ja minister Katrin Saks. Kirjalikult registreeritud küsimusi on kokku 18. Ma arvan, et ei ole enam vaja tutvustada infotunni korda. Sellekohane kogemus on meil olemas. Kolleeg Jaanus Männikul on küsimus põllumajandusminister Ivari Padarile. Palun, härra Männik!

Proua juhataja! Austatud härra põllumajandusminister! 1999. aasta 25. oktoobril esitasin teile arupärimise seoses Eesti sõlmitud vabakaubanduslepingutega. Sellele te ka vastasite. Eelmise aasta 1. jaanuarist kehtivad nn kolmandate riikide suhtes tollid. Nagu oli ette arvata, jooksis see ettevõtmine suuresti liiva - prognoositud 90 miljoni kroonise tollitulu asemel laekus ainult 35,3 miljonit krooni. Tookord oli küsimus põhiliselt selles, miks me ei kasuta vabakaubanduslepingutest tulenevaid võimalusi, mis meil on vähemalt seitsme riigiga suheldes. Need on Kesk-Euroopa riigid T_ehhi, Slovakkia, Ungari ja Poola, aga ka Türgi jt. Ma küsin: kuhu Põllumajandusministeerium selle asjaga praeguseks on jõudnud? Miks ei ole rakendatud tolle? Miks ei ole küsimust tõstatanud valitsus? Aitäh!

Tänan! Aega läks veidi üle ühe minuti. Küsimuse esitamiseks on ette nähtud ainult minut. Palun, härra minister!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud küsija! Head sõbrapäeva kõigile! Ütleksin nii, et valitsusliikmete omavahelised diskussioonid vabakaubanduslepingute ja nende rakendamise asjus on kogu aeg olnud küllalt elavad. Põllumajandusminister on tellinud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnast märtsikuuks uurimuse selle kohta, milline on reaalselt vabakaubanduslepingute rakendamise majanduslik sisu. Vabakaubanduslepingutega kokkulepitud tollide kehtestamises tuleks näha kahte, impordi ja ekspordi poolt. Meil on terve hulk vabakaubanduspartnereid, kelle puhul eksport ületab importi. Seepärast ei ole meil mingit majanduslikku põhjendust nende suhtes tolle rakendada. samal ajal on eelkõige kaks riiki, nimelt Poola ja Ungari, kes kaubandusnomenklatuuriga paika pandud tootegruppides 1-24 impordivad Eestisse küllaltki suure hulgal toiduaineid. Kindlasti tuleb vaadata ka teist ekspordirakurssi. Näiteks Poolaga oleme kokku leppinud sooduskvoodi rakendamises piimavalgu suhtes, mis puudutab ka piimarasva. Tähendab, meil oleks võimalik eksportida Poolasse võid. Seda võimalust ei ole me veel kasutanud. Osa tootjaid on avaldanud Põllumajandusministeeriumile just selles suhtes survet, et me tollide kehtestamise asemel kasutaksime pigem ekspordi laiendamise võimalusi. Tänan!

Tänan! Jaanus Männikult on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Möödunud aasta saldo kaubagruppide 1-24 ehk põllumajandussaadustest toidukaupade osas oli Eestil masendav: 6 miljardi eest importisime ja ainult 3 miljardi eest eksportisime. Siin ei ole mitte mingisugust kahtlust, et põhitakistus on meie partnerite protektsionismis ja meie ühepoolses süüdimatus avatuses. Sellega me ei kaota mitte ainult oma turgu - oleme seda kaotanud ja kaotame jätkuvalt -, vaid ka riigieelarve tulusid. Kas ministeeriumil on andmeid ja kokkuvõtteid selle kohta, kui palju me möödunud aastal kaotasime eelarvetulusid sellega, et ei kehtestanud tolle nn vabakaubanduslepinguriikidele ja neile, kellele veel oleks võinud kehtestada?

Tänan! Loomulikult on ministeerium igal hetkel võimeline tegema arvutuste alusel kõikvõimalikke majanduslikke prognoose, ka selle kohta, missugused tulud ja kulud ühe või teise majandusliku otsusega eelarvesse lisanduksid. Kui te soovite, võin need vastusele lisada. Mis puudutab ekspordi ja impordi vahekorda, siis on tõsi, et see on Eestile kahekordselt negatiivne. Aga suurt probleemi näen ma siin ainult mõnesse tootegruppi, eelkõige lihasse ja lihasaadustesse puutuvalt. Suure osa kaubandusnomenklatuuris 1-24 moodustavad siiski sellised saadused, mida Eestis ei ole võimalik mitmesugustel põhjustel, näiteks kas või kliima tõttu, konkurentsivõimeliselt kasvatada.

Tänan, härra minister! Jaanus Männikul on teinegi täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Küsimus ongi lihas kui meie ühes põhisaaduses, millega oleme võimelised ennast varustama ja mida ausate konkurentsitingimuste korral saaksime rohkesti eksportida. Ma tsiteeriksin siin teie ministeeriumi kaubandusbüroo tehtud 11 kuu kokkuvõttes öeldut: kolm korda on suurenenud liha ning lihatoodete import Poolast, Ungarist ja T_ehhist, moodustades 18% kogu lihatoodete impordist eelmise aasta 8,7% asemel. Kommenteerige ometi seda! Siin pean ma teid süüdistama otseses eelarvetulude raiskamises või kasseerimata jätmises lisaks sellele, et te meie põllumeeste turgu nii vastutustundetult üle võtta lasete.

Tänan! Siin tahaksin ma siiski vaadata ka sea- ja lihaveisekasvatuses toimunu üldist tausta. Jah, see on tõsi, et impordi osakaal on eelmisel aastal oluliselt suurenenud. Samas on tootjahinnad Eestis olnud viimaste aegade kõrgeimal tasemel. Tähendab, väga oluline impordi kasvu põhjus on see, et Eesti toiduainetööstusel on toormest puudu tulnud ja seda mitmesugustel asjaoludel. Üks nendest on kindlasti pikaajaline põllumajanduspoliitika. Samas julgen ma öelda, et kui võrrelda kvaliteeti, mis viimastel aastatel on Eesti põllumajanduse lihasektoris saavutatud, sissetoodava liha kvaliteediga, siis kaldub kaalukauss juba Eesti põllumehe kasuks. Kõrvutagem kas või Eesti põllumeeste toodetava ja viimasel ajal Poolast tulnud liha kvaliteeti. Tendents on selgelt selline, et Eestil on kõik võimalused saada sealiha eksportivaks riigiks.

Andres Varik, palun!

Tänan, proua juhataja! Härra põllumajandusminister! Tollide kehtestamine kolmandate maade suhtes, nagu Jaanus Männik juba ütles, loodetud tulemusi ei andnud. Algul olite küll optimistid, aga nagu näitab ka eelarve täitumine, loodetud efekti ei olnud. See oli teada. Asi on vabakaubanduslepingutes, kus Eesti on väga palju järele andnud. Eelmine valitsus ja ka praegune välisminister Ilves on lubanud, et jätkatakse Poolaga sõlmitud vabakaubanduslepingu tingimuste üle kõnelusi, muutmaks need Eestile soodsamaks. Sellest tulenevalt on mul konkreetne küsimus: kas seda protsessi on alustatud, kui kaugel sellega ollakse ja millised võiksid olla tulemused? Küsimus on seda enam õigustatud, et umbes analoogne vabakaubandusleping sõlmiti Ungariga, mis tähendab täpselt sama teed minekut.

Tänan! Kõigepealt kommenteerin küsimuse esimest poolt, seda, mis kasu on olnud nn kolmandate riikide suhtes kehtestatud tollidest. Ma ei ole üldse nõus sellega, et nendest tollidest ei ole mingit kasu olnud. Heitkem pilk sellele, milliseks on Eesti põllumajanduse eksport kujunenud pärast läinud aasta 1. juulit Euroopa Liiduga sooduskaubanduslepingu sõlmimist. Mis puudutab konkreetselt Poolat ja temaga sõlmitud vabakaubanduslepingut, siis, nagu ma rääkisin, on sellel asjal ka teine aspekt. Tingimused vajavad ülevaatamist ja seda just tootjate endi survel. Piimatootjad on väga selgelt huvitatud võimalusest võid Eestist välja vedada, sest piimarasvaga on turgudel märksa keerulisem kaupa teha kui näiteks piimapulbriga. Ja otsustamise küsimus on järgmine. Juhul kui me vabakaubanduslepingu Poolaga katkestame, siis anname käest ära ka võimaluse võid eksportida. Kumb pool siis võidab?

Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud põllumajandusminister! Kõigepealt tahaksin märkusena öelda, et tootjahinnad, eriti piima osas, on saavutanud taseme, mis neil olid 1997. aastal, või on saavutamas seda taset. Nii et sellest ajast on üksjagu vett merre voolanud. Aga see selleks. Hea on see ikkagi. Esitaksin ühe oletusliku küsimuse. Mis te arvate, kui Eesti oleks rakendanud rangemat tollirežiimi, lasknud meie põllumehel oma rahvast ise toita, kas ka siis oleks põllumajandusminister pidanud tegelema hullulehmatõve komisjoni moodustamisega ja labori sisseseadmisega või oleks see pauk meist mööda läinud?

Tänan! Majanduspoliitilisi otsuseid ja veterinaaria problemaatikat puudutavat hullulehmatõbe ei saa küll mitte mingi kandi pealt seostada. Kui me praegu nimetame BSE puhul olulise riskiallikana tõuloomade sissevedu viimase kaheksa-kümne aasta jooksul - arvestada tuleb peiteaega - siis on jutt umbes 500 sissetoodud loomast. Siin ei saa olla mingit seost majanduspoliitiliste otsustega. Need on olnud väga õiged otsused. Tõuloomade sissetoomine on aidanud vältida karja kängujäämist. Et sellega omad riskid kaasnevad, on paratamatus. Neid asju, mida otsustati 1992. aastal, mõisteti tollal teistmoodi, kui mõistetakse 2001. aastal. Nii et ma ei näe olulist seost tollide ja BSE vahel.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Aitäh! Härra minister! 1999. aasta lõpus te lubasite mulle ja ühtlasi Riigikogule, et viite praegu jälle jutuks oleva asja valitsusse ja et Eestiga vabakaubanduslepingu sõlminud maade suhtes tollide kehtestamine on ainult väike protseduuriline küsimus. Praegust olukorda iseloomustavad arvud näitavad, et täiesti plahvatuslikult on kasvanud import Poolast ja Ungarist, aga te ikka veel mõtlete ja keerutate. Kas te viite selle asja valitsusse arutusele ja kas langetatakse lõpuks otsused või käib keerutamine edasi?

Tänan! Kindlasti lähen ma selle teemaga valitsusse ja kindlasti teeb valitsus nendes küsimustes väga selged otsused.

Aitäh! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Järgmisena saab küsimisõiguse kolleeg Elmar Truu. Tal on küsimus sotsiaalminister Eiki Nestorile. Palun!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt soovin head sõbrapäeva kõigile, iseäranis sotsiaalministrile, kellega ma loodan alustada sõbralikku arutelu väga tähtsal pensionide tõstmise teemal. Tean, et valitsus ei ole selle teema käsitlemisel pensionäride hulgast kuigi palju sõpru leidnud. Loodan, et tänase arutelu käigus saame siiski vastused, mis rahuldavad ka pensionäre. Nad mäletavad, et aastatel 1995-1999 tõusid pensionid kaheksal korral, kuid nüüd, Mart Laari valitsuse ajal, pole tõusnud kordagi. Paratamatult on neil mure ja see kulmineerus, nagu ilmselt sotsiaalministergi mäletab, möödunud aasta 6. detsembril siin Lossi platsil pensionäride meeleavaldusega. Siis valitsus lubas, et 2001. aasta 1. aprillist pensionid tõusevad. Härra sotsiaalminister, kuidas siis jääb pensionide tõstmisega? Aitäh!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud küsija, aitäh sõbralikus toonis esitatud küsimuse eest! Tookord antud seletused olid järgmised. Tähtis on see, kuidas lõppeva aasta pensionikassa omadega toime tuleb, kas väljamakstud pensionide suurus ületab laekunud summasid või mitte. Täna võin siis öelda, et Sotsiaalkindlustusameti andmetel ületasid tulud kulusid 22,4 miljoni krooni võrra. See võib esialgu näida suure summana, aga tegelikult tähendab, et tuldi ots otsaga kokku. Seetõttu pean väga tõenäoliseks, et tänavu märtsikuus on valitsusel võimalik tõsta aastahinnet ja selle kaudu ka pensione. Teisi hoobasid peale aastahinde tõstmise valitsusel õieti ei olegi. Kui eeldus, et meie tulud ületasid mõnevõrra kulusid, on aluseks, siis konkreetsed arvutused, kui palju pensioni saab tõsta, praegu käivad. Edasine sõltub sellest, millal Maksuamet suudab vastavad arvutused Sotsiaalkindlustusametile üle anda. Tänavuse aastahinde 26 krooni ja 24 senti on valitsus kehtestanud ainult kolmeks kuuks. Seega peab valitsus kõnealuse küsimuse juurde igal juhul tagasi tulema. Ma arvan, et 1. aprillist pensionid tõusevad.

Aitäh! Elmar Truul on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Möödunud aastal, sel ajal, kui pikett toimus, oli Riigikogu istung, mida juhatas Toomas Savi. Mina juhatasin spiikrina piketti Lossi platsil. Kõnedes, mis seal peeti, oli palju asjalikke ettepanekuid, kust veel raha leida peale valitsuse poolt ainukese allikana nimetatud sotsiaalmaksust laekuva 20%. Küsiti, miks ei panda Maksuametit või maksupolitseid tööle, et saada kätte kogu raha, mis riigikassasse peab laekuma. Pandi ette kasutada erastamisest laekuvat raha paremini ära pensionideks, iseäranis näiteks teise samba ehitamiseks. Pensione makstakse ju, härra sotsiaalminister, riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Pensionärid leidsidki, et riik võiks omalt poolt raha juurde panna. Ennetähtaegne vanaduspension, milleks kulub umbes 100 miljonit krooni, võiks tulla riigieelarvest, nagu ka rahvapension 48 miljoni krooni suuruses üldsummas. Millised teie arvates võiksid olla riigipoolsed panused, et pensioni tõsta?

Riigi võimalused, olgu võimul või opositsioonis kes tahes, on lühidalt järgmised: esiteks, sotsiaalmaksu muutmine, teiseks, pensioniea muutmine ja kolmandaks, tööjõulise elanikkonna ja pensionieas elanikkonna suhte muutmine mingil määral. See kolmas võimalus ilmselt ei ole poliitiliselt sobiv mitte ühelegi jõule, olgu ta võimul või opositsioonis. Mis puudutab pensioniiga, siis arvan minagi, et lähematel aastatel ei ole Eestis otstarbekas selle küsimuse juurde tagasi tulla. Pensioniiga ei ole mõtet tõsta. Sotsiaalmaksu küsimus on debatiküsimus. Riik kannab praegugi teatud kulud. Need on mitmesugused pensionäridele makstavad erilisad, mis kaetakse riigieelarvest. Riik on katnud ka neid kulusid, mis on vaja välja maksta riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Näiteks 1999. aastal läks ju 700 miljonit krooni pensionide väljamaksmiseks. Sisuliselt oli tegemist erastamisest laekunud rahaga. Nii et minu arvates ei ole aastast 2002 alates mingit võimalust jätta teie tehtud ettepanek täitmata. Paratamatult tuleb leida lisavahendeid riigieelarvest või erastamisest laekunud rahast, et pensionid välja maksta.

Aitäh! Elmar Truul on teinegi täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Ma usun, et vähemalt täna, sõbrapäeval, oleme ühel meelel selles, et pensionäride materiaalne ja sotsiaalne olukord on viimastel aastatel halvenenud. Seepärast peaks olema meie ühine mure leida täiendavaid materiaalseid vahendeid pensionide tõstmiseks. Teises sambas ei näi riigi osa olevat, 2% maksab töövõtja ja 4% tööandja. See 4% vähendab tänaste pensionäride pensionikassat veelgi 4%. Kas riik siiski ei peaks tolle 4% võtma enda kanda, et pensionid ei väheneks, kui teine sammas käivitub.

Austatud küsija! Sel eesmärgil me siin teiega eelmise aasta lõpus debateerisimegi pensionide indekseerimise teemal. Sisuliselt tähendab indekseeritud pension seda, et võimalik tühemik riiklikus pensionikindlustuses tuleb täita riigieelarve, erastamisest laekunud või mis tahes muude vahenditega. Niisuguse kohustuse riik endale võtabki.

Aitäh! Tõnu Kauba, palun!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud härra minister! On ju selge, et jagada saab seda, mis on. See on põhiprobleem ka pensionide tõstmise või määramise puhul. Kas te olete valitsuses arutanud lisaallikate leidmist, muud sihtfinantseerimist, ühesõnaga, otsinud muid vahendeid pensionide tõstmiseks? Toon sellise näite. Kui puskarile aktsiis kehtestada, siis oleks mõnes Eesti piirkonnas kindlasti võimalik pensionile lisa saada. Me teame, et üks valitsusliige on propageerinud puskariajamist. Kuidas te suhtute võimalusse otsida lisavõimalusi kas või näiteks puskariaktsiisi näol?

Ei, ma ei pea seda otstarbekaks. Mis tahes aktsiisi kehtestamine, olgu siis puskarile või millele iganes, tähendab maksude tõstmist. Kõige otstarbekam on seda teemat puudutades rääkida sotsiaalmaksu suurusest, sest läheb ju sellest maksust laekuv raha sihtotstarbeliselt pensionide väljamaksmiseks. Teiste maksudega opereerimine ei ole kindlasti otstarbekohane. Nende puhul on tegemist ühekordsete rahasüstidega, nad ei kanna eesmärki. Arutelud kõigi nende asjade üle seisavad ees. Kui kogumispensioniseaduse eelnõu tuleb Riigikogu menetlusse, siis esitame teile samal ajal ka riikliku pensionikindlustuse seaduse, st solidaarsuspensioniseaduse eelnõu, kus praegu kehtiva seadusega võrreldes ei ole sisulisi muudatusi. Teeme seda mõttega, et Riigikogul oleks võimalik korraga arutada kolmesambalise pensionisüsteemi nii esimest kui ka teist sammast. Siis saab kõiki neid küsimusi käsitleda kompleksselt.

Aitäh! Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Möödunud aasta lõpus, kui me arutasime riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatusi ja riigieelarvet, oli väga teravalt kõneks see, et rahvapensioni makstakse enamikus riikides, kus see üldse olemas on, riigieelarve muudest vahenditest. Nii oli see kehtestatud ka meil vastavalt sellele, kuidas on kirjas pensionireformi kontseptsioonis. Ometi oli valitsuse ettepanek sedapuhku säärane, et rahvapensioni tuleb edaspidi maksta nendest summadest, mis on kokku korjatud sotsiaalmaksuna. Ma leian, et see ei ole õige. Seepärast küsin teilt täna, härra minister: kas Vabariigi Valitsus leiab võimaliku olevat maksta rahvapensioni endise tava kohaselt riigieelarve muudest vahenditest, et säilitada teiste pensionide maksmiseks rohkem raha, mis on laekunud sotsiaalmaksust?

Aitäh! Ma vastan tänagi nii nagu tol korral: rahvapensioni saavad nii need inimesed, kes ei ole ühtegi päeva tööl käinud, kui ka need, kes on tööl käinud näiteks 14,5 aastat ja kelle pealt on siiski sotsiaalmaksu makstud. Nii et minu meelest võib teha valiku üht- või teistmoodi. Ma arvan, et kogumispensioniseaduse eelnõu ja riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnõu üheaegne arutelu annab sellele küsimusele vastuse. Ma ei välista sugugi võimalust, et rahvapensioni maksmine uuesti riigieelarve koormuseks langeb.

Tänan, härra minister! Tänan küsijaid! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Järgmine küsimus tuleb kolleeg Liina Tõnissonilt põllumajandusminister Ivari Padarile. Palun!

Proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud põllumajandusminister! Soovides teile head sõbrapäeva, püüan oma küsimustega olla nii sõbralik, kui minu hämmastus seda võimaldab. Avades 12. veebruari hommikul ajalehti, olin ma tõepoolest hämmastunud, usun, et samamoodi kui enamik eestimaalasi, kes võis ajalehtedest vaadata pilte valitsuse rappa minekust ja seda nii ülekantud kui füüsilises tähenduses. Minu ees on Postimehe viimane lehekülg, millel võib näha, et härra majandusministril on käes rummipudel ja härra siseministril mingi plasku, milles tema pühapäevase intervjuu järgi otsustades vist on puskar. Kuna teie, härra põllumajandusminister, seda teemat avalikult käsitledes eestlastele teatasite, et puskariajamine on soovitav ja peaaegu et ainus meie rahva päästmise viis, siis minu arusaamise järgi rikkusite te lugematul arvul seadusi, kaasa arvatud alkoholi käitlemise seadus. Ma ei tea, kas see on järjekordne ...

Küsimus?

... lapselikkuse näide või on tegemist valitsuse üleoleva suhtumisega Eesti seadustesse. Aga enne oma küsimuse esitamist katsun teile kirjeldada situatsiooni.

Proua Tõnisson, te olete oma aja juba 39 sekundiga ületanud.

Kohe esitan küsimuse. Kui õhtu oli edenenud ja hulk pudeleid tühjendatud, hüüdis Mart Laar valju häälega üle laane, et puskariajamine tuleb seadustada. Minu küsimus härra põllumajandusministrile on: kas see situatsioonikirjeldus vastab tõele? Aitäh!

Meeldivat sõbrapäeva teilegi! Tõtt-öelda ei oska ma oletada, kust te seda lugesite. Te ütlete, et Postimehe viimaselt leheküljelt. Sealgi kirjas olevat ei oska ma kommenteerida selle kandi pealt, et Mart Laar oleks niimoodi hüüdnud. Enda nimel julgen öelda, et see on vale, mis seal on mainitud. Aga see on minu arvamus.

Tänan! Liina Tõnisson, täpsustav küsimus, palun!

Kas ma sain, lugupeetud härra põllumajandusminister, õigesti aru, et te tunnistate minu poolt kirjeldatu valeks? Seega on vale minu väide, et valitsus rappa minnes tarvitas alkohoolseid jooke, ja valed on ka pildid ajalehtedes. Kas nii?

Tänan! Mind tegelikult paneb imestama, et valitsuse matka kirjeldatakse kui kohutavat labrakat. Minu meelest on asja selline käsitlemine esile kutsunud selle valesti mõistmise. Ma julgen öelda, et valitsus ei käinud soos teps mitte labrakal ega diskol, vaid käis kenasti ja korrektselt loodust nautimas. Soovitan teil kõigil kasutada häid ilmu, mis tänavusel talvel on meile antud.

Proua Tõnissonil on veel üks täpsustav küsimus.

Suur tänu! Ma ei saanud teie vastusest ikkagi aru. Tähendab, ajalehtedes kirjeldatu on vale ja tendentslik. Tegelikult ei ole alkoholi tarvitatud ja pildid, mis ajalehtedes on avaldatud, on seega valed ja tendentslikud. Ilmselt annab valitsus ajakirjanduse kohtusse. Kas nii?

Tänan! Mitte mingil juhul ei väida ma, et valitsusliikmed oma matkal sohu alkoholi ei tarvitanud. Tarvitati ka alkoholi, aga toimunut ei saa võtta nii äärmuslikes ja mustades toonides, nagu see praegu on üldsuse ette toodud. Seda julgen ma kindlasti kinnitada.

Tänan! Urmas Laht, palun!

Suur tänu, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Head sõbrapäeva ka minu poolt! See, mis puudutab juhtumit soos, kus jooming korraldati, ei huvita mind niivõrd, kui see eelmise nädala "Kahvli" saade, kus te madrusesärgis, puskarikanister või -nõukene külje peal loksumas, mööda stuudiot ringi kõndides kiitsite puskaritegemist. Kas see on Vabariigi Valitsuse või Põllumajandusministeeriumi võetud suund puskari legaliseerimisele või oli kõik lihtsalt juhuslik?

Tänan! Mul oli eile au vaadata seda kuulsat "Kahvli" saate lõiku ja üle kontrollida, mida ma seal ütlesin ja mida ei öelnud. Võin selgelt väita: jah, tegemist oli joogiga, mille nimi on samagonn ja mida toodetakse Leedus väga auväärses alkoholivabrikus Alita. Ma ei näe mitte midagi seadusvastast selles, et too jook minuga kaasas oli. Julgen öelda, et "Kahvli" saade on omanäoline, seal on alati sellist huumorit, mis teinekord läheb n-ö hea maitse piirimaile. Millisel piiril ja kuidas mina tegutsesin - see loomulikult on nii minu kui teiste arvustada. Kas see, et samagonni- ehk puskariteema on tänu sellele saatele mitte eriti pika diskussiooni tulemusena üles kerkinud, on hea või halb? Ma arvan, et me peaksime nendest asjadest endale aru andma ja selgusele jõudma, kas näiteks turismitaludel on õigus toota omavalmistatud kangeid alkohoolseid jooke või ei ole. Me võime selle teema üle lõputult arutleda. Ometi saaks minu meelest asja täiesti viisakalt ja korralikult ära lahendada. Oleme silmi liiga kaua kinni hoidnud. Minu meelest on see pikk teema. Ma mäletan, et juba 1996. aastal, Seto Kuningriigi päevadel korraldati omavalmistatud kange alkoholi konkurss. Kes olid komisjonis? Vabariigi Valitsuse liikmed.

Aeg on täis, härra minister!

Ja tekkis pahandus. Ma arvan, et selle teema lahkamisel ja asjale viisaka raami andmisel on omad võimalused. Leian, et siin on päris palju arutada.

Janno Reiljan, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Kahtlemata tuleb alkoholi tarbimist kirjeldada lõbusates, mitte süngetes värvides. Selles on teil tuline õigus. Tänuga võtan vastu ka teie soovituse rabas käia. Minu küsimus on: kust ma saaksin sedasama puskarit, mida teie seal jõite?

Tänan küsimuse eest! Kui see on teie tungiv isiklik soov, siis võite seda minu käest saada täiesti legaalsel moel.

Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Kui valitsusliikmed külastavad mingit Eestimaa nurka, siis pärast seda on ajakirjanduses ikka lugeda puskariteemalisi jutte. Palun öelge, kas valitsus kavatseb ükskord sellele asjale joone alla tõmmata ja välja tulla puskaritootmise legaliseerimise ettepanekuga?

Ma arvan, et valitsus peaks sellega välja tulema, kas või alkoholiseaduse muudatuste arutamise käigus. Siin kindlasti on, mida arutada. Mitte mingil juhul ei saa näiteks ühtemoodi suhtuda salaalkoholisse ja kodus toodetud kangesse alkoholisse. Minu meelest tuleks siin väga selge piir tõmmata. Külainimesed teavad väga hästi, milles on üks suur põhjus, miks salaalkoholi ehk kaevuveega tembitud piirituse tarbimist ei suudeta takistada, kuigi kohalikud võimuorganid teavad, kust ja kellelt see tuleb. Selle teema avamine oleks ainult tervitatav. Mina igal juhul leian, et seda tuleks teha.

Tänan, härra minister! Küsimustevooru võtab kokku proua Liina Tõnisson. Palun!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud härra põllumajandusminister! Kõik on õige, valitsus võib teha parlamendile ettepaneku seadust muuta. Aga miks valitsus kõigepealt ei teinud ettepanekut seaduse muutmiseks, vaid alustas ühiskonnale selgituste andmisest "Kahvli" saates? Minu arvates võinuks järjekord olla vastupidine. Ja miks valitsus õõnestab ise riigi õiguskorda, mitte täites seadusi, mis parlament on vastu võtnud, olgu siis jutt reklaamiseadusest, haldusõiguserikkumiste seadustikust või alkoholi käitlemise seadusest. Miks valitsus käitub vastupidiselt tsiviliseeritud ühiskonna kodanikule esitatavatele nõuetele?

Tänan! Vaevalt et neid etteasteid saab otseselt pidada puskari joomise propageerimiseks. Mitte mingil juhul ei saa valitsus ega valitsusliikmed seada ennast seadustest kõrgemale. Nad peavad täitma seadusi samamoodi nagu kõik Eesti Vabariigi kodanikud. See, et mina konkreetselt ja personaalselt olen selle teema tõstatanud sellisel moel ja sellises vormis, on puhtal kombel minu, mitte valitsuse otsustus.

Tänan! Küsimuse käsitlemine on lõpetatud. Järgmine küsimus on kolleeg Enn Tartolt minister Katrin Saksale.

Proua istungi juhataja! Austatud rahvastikuminister proua Katrin Saks! Alustan minagi sõbrapäeva heade soovidega. Et viimasel ajal on uuesti tõusnud päevakorrale Eesti rahvastiku tervis 21. sajandil, siis teatavasti sai peaministri 1999. aasta 6. aprilli korraldusega rahvastikuministri ülesandeks koordineerida, esiteks, rahvastikupoliitika väljatöötamist ja elluviimist ning teiseks, koordineerida integratsioonipoliitika elluviimist mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda. Me teame, et teie ametkonna tööd teise punkti täitmisel valgustatakse sageli ajakirjanduses. Aga ma palun, et te nüüd sissejuhatuseks räägiksite ka sellest esimesest ülesandest, rahvastikupoliitika väljatöötamisest ja elluviimisest.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head sõbrapäeva teile kõigile! Tõepoolest, minu ülesannete reas on esikohal rahvastikupoliitika koordineerimine. Tegelikult on see tähendanud ühte üsna konkreetset ülesannet, nimelt laste- ja perepoliitika väljatöötamist. Pean kohe tunnistama, et see töö ei ole kerge ega ole veel valmis saanud, kuigi praegune seis on niisugune, et üks järjekordne variant sellest on valmis kirjutatud ja Internetti lugeda pandud. Ma loodan selle veel käesoleval kuul esitada Vabariigi Valitsusele. Selle dokumendi kokkukirjutamiseks oleme teinud üsna kõvasti eeltööd, tegelnud väga erinevate teemadega, organiseerinud ja finantseerinud mitmesuguseid uuringuid. Osa uurimustest on avaldatud ka artiklite kogumikuna "Laste- ja perepoliitika Eestis ja Euroopas", mis minu teada peaks olema jõudnud kõikide Riigikogu liikmeteni.

Aitäh! Enn Tartol on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu me teame, teeb üldsust murelikuks sündimuse langus viimase kümne aasta jooksul ehk negatiivne iive. Samuti teame, et viimase paari aasta jooksul on see langus peatunud. Iive on muutunud veidi positiivsemaks, aga olukord on ikkagi muret tekitav. Kas te oskaksite omalt poolt öelda, mida oleks vaja teha, et iivet tõsta?

Aitäh! Austatud Enn Tarto! Ma arvan, et naised peaksid rohkem lapsi sünnitama. Aga sellesse, et naised rohkem lapsi sünnitaksid, on võimalus ka meestel oma panus anda. Ei saa öelda mingit ühte asja, mida peaks tegema. On terve kompleks ettevõtmisi, mis võiksid aidata. Noored sünnitamiseas naised on nimetanud kõige olulisema põhjusena, miks neil ei ole esimest, teist või kolmandat last, majanduslikke probleeme. Nii et ühtpidi aitaksid siin kindlasti kaasa majanduse areng tervikuna ja ühiskonna turvalisuse suurenemine. Teine laste vähesuse põhjus on selles, et teatavasti on meie naised haritud ja mõneti haritumadki kui mehed keskmiselt. Haritud naine ei taha lastega pikaks ajaks koju jääda, ta tahab teha tööd, teostada ennast karjääriredelil. Aga kodused tööd peab samuti keegi ära tegema, keegi peab jagama koduseid töid ja laste hoidmist. Vaat see on asi, millega Eesti mehed eriti meeleldi tegelda ei taha. Iga neljas Eesti mees pooldab pigem traditsioonilist tööjaotust. Nii et siin on küsimus selles, kuidas ühitada neid erinevaid rolle, tööl käimist ja kodus töötamist. Kõik mehed võiksid siin üles näidata omaalgatust. Kindlasti tähendaks see ka kogu ühiskonna lastesõbralikumaks muutumist.

Tänan! Enn Tarto, palun!

Aitäh! Nagu me teame, on käesoleval aastal püütud mitme fondi kaudu ja mitme seadusliku soodustusega noorte perede olukorda parandada. Varsti algab järgmise aasta riigieelarve ettevalmistamine. Tahaksin kuulda, kas rahvastikuministril on juba järgmise aasta riigieelarvesse puutuvaid ettepanekuid, et meie noorte perede olukorda veelgi parandada.

Aitäh! Kui me räägime noortest peredest ja eelkõige nendest riskirühmadest, kellel majandusliku toimetulekuga on probleeme või kes on kõige suurema vaesusriski all, siis võib täheldada, et mõnevõrra on paranenud lasterikaste perede olukord ja ilmselt tänu spetsiaalsetele toetustele, mis on just nendele peredele ette nähtud. Seda on näidanud mitmed uuringud. Jäänud on üks riskigrupp, nimelt üksikvanemad. Aga sellegipoolest ei teeks ma ettepanekut toetada üksikvanemaid, vaid paneksin ette - olen seda ajakirjanduses korra juba teinud - suurendada lastetoetust, sedasama ühtset ja universaalset toetust, mis on mõeldud kõikidele lastele.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Proua minister! Küsimus tekkis seoses teie väitega, et mida haritum on naine, seda vähem väärtustab ta lapsi. Kas see ei võiks näidata sedagi, et meie väärtusliku hariduse suundumuses on midagi viltu, kui see vastandub lastearmastusega või lastesaamise tahtega?

Aitäh! Ma ei ole üldse nõus sellega, et mida haritum on naine, seda vähem ta väärtustab lapsi. Lisaks kodule ja lastekasvatamisele väärtustab haritud naine teisigi asju. Statistika ei näita, et haritud naistel oleks ilmtingimata vähem lapsi. Aga kindlasti on küsimus ka kasvatuses, meie koolihariduses, kui me räägime väärtustest. Asi on selles, kas ühiskonnas peetakse väärtusteks asju või lapsi.

Aitäh! Enn Tarto, palun!

Aitäh! Proua minister! Nagu me teame, on postsotsialistlikele maadele sageli omased ühised hädad, millel on ühised põhjused. Kui me vaatame iibe olukorda Eestis, siis võime öelda, et Eesti rahvastiku tervisega ei ole kõik korras. Sama olukord on Lätis. Leedus on olukord tunduvalt parem. Kas te olete analüüsinud postsotsialistlike maade iibeprobleeme ja püüdnud sealtkaudu leida põhjusi, miks Eestis on selline olukord?

Aitäh! Jah, me oleme analüüsinud neid probleeme, aga mitte ainult postsotsialistlikes, vaid ka kõigis teistes Euroopa riikides ja võrrelnud sealset olukorda Eesti omaga. Iive ei ole ainult postsotsialistlike riikide probleem, sama palju on see praegu probleemiks kõigis Euroopa riikides, meist palju jõukamates Põhjamaadeski. Meil on palju sarnaseid jooni näiteks Rootsiga. Kui Eestis on keskmiselt ühe naise kohta 1,3 last, siis Rootsis 1,5. Neilgi on viimastel aastatel olnud väga suur ja kiire sündimuse langus. Nii et me võrdleme ennast kõigiga ja leiame sarnaseid jooni. Kui me võrdleme ennast Rootsiga, siis me ei saa öelda, et ainsana on oluline majandustegur. Sündimust mõjutavaid tegureid on palju ja neid tuleb vaadata kompleksselt. Analüüsi selle kohta oleme üritanud anda kogumikus, mida ma eespool nimetasin, ja teinud seda just teiste riikide olukorraga võrreldes. Samuti on antud ülevaade poliitikatest, mida teistes riikides selsamal eesmärgil on aetud. Enamasti ei seata eesmärgiks otseselt sündimuse suurendamist, vaid arvatakse, et seda saab teha ikkagi ainult elukvaliteedi parandamise kaudu.

Tänan! Viive Rosenberg, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on väga ilusad sõnad "abielu" ja "abikaasa", mis tähendavad seda, et teineteist aidatakse. Kahtlemata on laste saamine ja kasvatamine väga keeruline ja raske ülesanne. Seepärast peaksid kaks inimest seda koos tegema. Viimasel ajal on meil isegi enam kui sõna "sõber" moodi läinud sõna "elukaaslane". Ma ei kahtle, et paljud inimesed võivad oma elukaaslasega käsikäes käia elu lõpuni, aga siiski on paljudel naistel selles suhtes turvatunne kadunud. Mis te arvate, kas üks tugev pere peaks olema naistes turvatunde tekitamise aluseks? Mida peaks Eestis tegema, et perekond traditsioonilisena oleks väärtustatud?

Aitäh! Kindlasti on tugev pere see koht, kus naised tahavad sünnitada lapsi ja kus kasvavad täisväärtuslikud kodanikud. Aga samas ma arvan, et meil ei ole mingit põhjust kuidagi alavääristada elukaaslasi või neisse halvasti suhtuda. Me teame, et praegu sünnib umbes pool lastest väljaspool seaduslikku abielu. Meil ei ole mingit põhjust arvata, et see abieluvorm oleks millegi poolest halvem traditsioonilisest, kui nii palju inimesi on oma käitumisega selle heaks kiitnud. Meil ei ole põhjust arvata, et lapsed ei kasva seal hästi. Uuringud on näidanud, et vabaabielud on tihti või enamasti sama püsivad kui seaduslikud, registreeritud abielud. See on lihtsalt elamisviis, mille inimesed on valinud. Ma arvan, et meil tuleb tunnistada inimeste õigust valida ise endale elamisviisi. Me võime seaduslikult registreeritud perekonnas olla lapsesõbralikud, kuid täpselt samuti on lapsesõbralikud need inimesed, kes lihtsalt koos elavad ja lapsi kasvatavad.

Viimase küsimuse sellel teemal saab esitada Arnold Rüütel. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Peaaegu iga päev loeme ajalehtedest, et on vaja sisse tuua kvalifitseeritud tööjõudu. See probleem on tõesti päris tõsiselt üles kerkinud. Kuid ühtaegu näeme, et juba peaaegu seitse-kaheksa aastat on sündimus olnud väga madal ja praegu erakordselt madal. See tekitab lünga, mis mõjutab olukorda järgnevatel aastatel. Ma kujutan ette olukorda Eestis näiteks 15, 20, 30 aasta pärast. Aastatel 1939-1940 oli Eestis koos Setumaa ja Narva-taguse alaga teistest rahvustest inimesi ligikaudu 12% ...

Härra Rüütel, küsimus, palun!

Küsin siis lühidalt nii. Kas ei oleks vaja olukorda põhjalikult analüüsida ning luua naistele, emadele soodustingimused, et nad saaksid karjääri teha ja samal ajal perekonnas lapsi kasvatada?

Aitäh! Ma arvan, et üks oluline samm, mis selles suunas astuti, oli uue lastetoetussüsteemi sisseseadmine. Ema saab valida, kas ta on lapsega kodus või käib tööl. Igal juhul toetatakse teda. Kindlasti saab riik midagi veel teha. Aga üks asi, mida on keerulisem teha ja millest olukord kõige rohkem sõltub, on hoiakute muutmine. Näiteks on küsimus selles, kas eraettevõtja võtab tööle noore naisterahva, nõudmata täidetud lahkumisavaldust, mis antakse käiku juhul, kui ta jääb rasedaks. Kuidas see ettevõtja tuleb vastu emale, kes tahab ühendada oma tööd ja perekonnaelu? Mil määral ettevõtja taipab, et kaugemas perspektiivis on niisugune vastutulek talle endalegi kasulik, sest too ema töötab paremini, efektiivsemalt, kui tal selleks on paindlikumad võimalused? Nii et suuresti on asi hoiakute muutmises ja seda kogu ühiskonnas.

Tänan! Sellega on küsimuse käsitlemine lõpetatud. Võib-olla jõuame veidi käsitleda ka järgmist. Janno Reiljan, teie küsimus sotsiaalminister Eiki Nestorile, palun!

Proua eesistuja! Härra minister! 1995. aastast alates on meie majandus väidetavalt tõusuteel, välja arvatud väike tagasilöök 1999. aastal. Jõudsast kasvust hoolimata aga näeme, et sotsiaalprobleemid paljudes valdkondades hoopis teravnevad. Täna on siin paljudest neist juba räägitud, kuid räägime ka töökohtadest. Majanduskasvust hoolimata on töökohtade arv millegipärast vähenenud. Töötajate kvalifikatsioon ei vasta nõuetele, mistõttu neil ei ole võimalik hõivata isegi vabu töökohti. Kümned tuhanded lapsed langevad juba põhikoolist välja, omandamata mingitki haridust, rääkimata sellisest haridusest, millega tööd võiks saada. Tänavalaste arv suureneb. Kas te, härra sotsiaalminister, võite öelda, mis põhjustel majanduslik rikkus Eestis ei muutu sotsiaalseks heaoluks? Aitäh!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud küsija, kõigepealt lubage teid tänada selle eest, et teil jätkub huvi ka nende küsimuste vastu, millest on juttu ajalehtede esimesel, teisel ja kolmandal küljel, mitte viimasel. Oleks tänuväärne, kui seda huvi oleks veelgi rohkem. Kui me teie küsimuses antud hinnangu laias laastus läbi vaatame, siis on selge, et kõik need probleemid ei ole tekkinud ühe aastaga. Oma mõju oli siin majanduse langusel aastatel 1998-1999. Praeguste numbrite alusel, sõltumata sellest, kuhu üks või teine poliitik kuulub, kas valitsuskoalitsiooni või opositsiooni, tuleks minu meelest lähtuda reaalsest situatsioonist. Kõigepealt, ametlikult registreeritud töötute arvu suurenemist lubasin ma teile eelmisel aastal, kui me siin tööturuteenuse seaduse ja töötu sotsiaalse kaitse seaduse eelnõu arutasime. Niisugune suurenemine toimub sel lihtsal põhjusel, et nende kahe seaduse vastuvõtmisega me tekitasime inimeses, kellel ei ole töökohta, huvi pöörduda Tööturuameti poole. Varem seda huvi ei olnud. On ka teine number, mille üle ma tahaksin teiega vaielda, eriti kui lugeda mitmeid teie artikleid. Loodan, et lisaks tänasele vastusele kasutan võimalust vastata teile avalikult artikliga ajalehes. Jutt on sellest, et eelmisel aastal vähenes 8,4 protsendil kõige nigelama sissetulekuga peredel vajadus toimetulekutoetuse järele ehk seda toetust vajas ligemale 3800 peret vähem kui 1999. aastal. Minu arvates on see positiivne nähtus. Statistikaameti andmetel oli tuludetsiilide erinevusi iseloomustav Gini koefitsient 1999. aasta kolmandas kvartalis väljaminekute järgi 0,39, eelmise aasta kolmandas kvartalis aga 0,37. Tähendab, erinevus tuludetsiilide vahel väheneb. Toimunud on positiivseid muudatusi. Soovitan härra Reiljanil neid teinekord vaadata.

Tänan! Janno Reiljan, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Teil on hämmastav võime jätta küsimusele vastamata. Ma ei väitnudki, et kõik sotsiaalprobleemid on teravnenud. Rääkisin seekord teiega väga konkreetselt töökohtade arvust, töötajate kvalifikatsioonist, laste jäämisest ilma hariduseta. Teie loete mulle ette hoopis mingeid teistsuguseid numbreid. Miks te ei taha vastata minu küsimusele, mis puudutab töökohti? Ma ei rääkinud isegi töötute registreerimisest, jätsin selle meelega ära. Kõik see, millest teie räägite, on mulle tuttav. Ma rääkisin konkreetsest probleemist, mis on seotud töökohtade vähenemisega, mille tõttu inimesed ei saa ennast elatada, sellest, et neil ei ole vastavat kvalifikatsiooni ja et lapsed ei saa haridust. Küsin teie käest veel kord: miks meie majanduskasv ei taga sotsiaalset heaolu?

Ma võin nendelegi küsimustele vastata. Loodan, et teil on jätkunud aega avalikkuse tähelepanu all olnud teemasid jälgida. Mis puudutab struktuurset tööjõupuudust leevendama kutsutud kutseharidust, siis võin öelda, et detsembrikuus jõuti üle pika aja kokkuleppele, mis peaks ühendama töötajate ja tööandjate huvid kutseharidusreformiks. See on konkreetselt haridusministri valdkond. Sotsiaalministrina oleks mul väga hea meel, kui kutseharidusreform läheks kiiremini ja kutseharidus vastaks paremini meie tööturu vajadustele. Kui me vaatame neid vabu töökohti, mis pakkuda on, siis näeme, et alati võib-olla ei olegi küsimus hariduses, vaid teinekord ka töötingimustes. Ma arvan, et eelnimetatud kahe uue seaduse alusel suudab Tööturuamet sel aastal oma tegevust aktiviseerida. Samuti loodan, et Riigikogu targa otsuse alusel suurenevad aastaks 2002 aktiivse tööhõivepoliitika võimalused veelgi.

Tänan, härra minister! Lugupeetud kolleegid, meil on infotunni lõpuni vähem kui 20 sekundit. Seega ei ole enam võimalik uue küsimuse esitamiseks sõna anda. Ma tänan teid, lugupeetud ministrid, küsimustele vastamast ja kõiki küsijaid küsimusi esitamast! Kell sai 14.00. Infotund on lõppenud.

Lugupeetud kolleegid! Alustame täiskogu istungit. Riigikogu juhatuse nimel olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Ma näen, et valitsuse esindaja on selleks soovi avaldanud. Palun, proua Aaskivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohta teeb ettekande majandusminister Mihkel Pärnoja.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Koos kolleeg Mai Treialiga on mul üle anda kaks arupärimist. Valdkond on üks ja sama. Teatavasti kehtib Eestis 1995. aasta 1. juulist liikluskindlustuse seadus. Põhiseaduse § 113 alusel, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud ja sundkindlustuse maksed kehtestatakse ainult seadusega, sätestab liikluskindlustuse seadus liikluskindlustuse sundkindlustusena, et tagada liiklusõnnetuse tõttu kannatanule liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult. See valdkond niisiis on seadusega sunduslikult reguleeritud. Seaduse vastuvõtmisest aga on möödunud palju aega ja probleemegi on tekkinud rohkesti. Et riiklik sundliikluskindlustus peab olema tagatud efektiivse riikliku kontrolliga ning Liikluskindlustuse Fondi majandustegevuse üle teostab kontrolli Riigikontroll, siis on meil sellega seoses küsimused riigikontrolörile. Aga et Liikluskindlustuse Fond asub Rahandusministeeriumi valitsemisalas, siis esitame sama valdkonda puudutavad küsimused ka rahandusministrile. Aitäh!

Tänan! Tunne Kelam, palun!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on Riigikogu juhatuse nimel üle anda otsuse eelnõu õiguskantsleri ametisse nimetamise kohta. Seoses õiguskantsleri volituste tähtaja lõppemisega ja vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 78 tegi Vabariigi President käesoleva aasta 13. veebruaril Riigikogule ettepaneku nimetada uueks õiguskantsleriks härra Allar Jõks. Riigikogu kodukorra seaduse § 50 alusel esitab ametiisiku ametisse nimetamise otsuse eelnõu menetlusse Riigikogu juhatus, mida ma käesolevaga teen. Aitäh!

Tänan! Jaanus Marrandi, palun!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Koos kolleegide Sven Mikseri, Arvo Haugi, Anti Liivi, Liina Tõnissoni, Olev Raju, Urmas Lahe ja Harri Õunapuuga annan üle arupärimise peaministrile. Arupärijad on mures meie riigi alkoholipoliitika ja selle sotsiaalsete tagajärgede pärast. Ühelt poolt on pidevaks probleemiks salaalkoholi tõttu laekumata jäävad aktsiisimiljonid, teiselt poolt aga alkoholijoobes toimepandud kuritegude ning alkoholi põhjustatud haigestumiste ja surmade masendav arv. Kindlasti annab riigivõimul palju korda saata, olgu see siis võitlemine salaalkoholiga või lihtsalt alkoholismivastane profülaktiline töö. Kahjuks on Vabariigi Valitsus valinud teistsuguse tee. Inimestes on kinnistumas mulje valitsusest, kus on eriti alkoholilembesed ja alkoholi salakaubandust soosivad inimesed. Alkoholiga seonduvad mitmed valitsusliikmete ettevõtmised. Nii on avalikkuse silmis alkoholi tarbimisega seotud ka Meegomäel toimunud skandaalne tulistamine. Järjest veidramaks hakkavad muutuma valitsuse seisukohad, mis puudutavad puskarit ja alkoholi avalikku reklaami. Tundub, et Tarmo Looduse algatus on südamelähedane kogu valitsusele. Viimasel ajal on valitsus alustanud lausa massiivset kampaaniat puskari tarbimise ja tootmise lubamiseks. Teisiti ei saa ju käsitada telesaates "Kahvel" öeldut või sportlik-lõõgastaval rabamatkal toimunut, mida on kajastatud ajakirjanduses. Ilmselt on osa sellest seletatav peaministri nn poisikeseiseloomuga. Aga ajakirjanduses on avaldatud ka arvamusi, et valitsuse säärased ettevõtmised iseloomustavad teda kui bütsantsliku mõtlemisega kooslust, kelle arvates seadused ei ole kõrgetele võimukandjatele kohustuslikud. Niisugune mõtlemine ei sobi kokku demokraatliku ühiskonnakorraldusega ega meie riigi deklareeritud püüdlustega. Arupärimises on terve hulk küsimusi, mis käsitlevad haldusõiguserikkumiste seadustikku, reklaamiseadust, alkoholiseadust ja alkoholiaktsiisi seadust.

Aeg!

Lisatud on materjale, mis käsitlevad alkoholi tarbimist ...

Aeg on läbi. Aitäh! Ekraan jäi tühjaks. Ilmselt ei ole kolleegidel enam midagi üle anda. Kui arupärimised vastavad kodukorraseaduses sätestatud nõuetele, edastatakse need viivitamatult adressaatidele. Üleantud eelnõudele määrab juhatus juhtivkomisjoni hiljemalt kolme tööpäeva jooksul. Lugupeetud kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli! Hetkel on kohal 84 Riigikogu liiget.

Lugupeetud kolleegid! Enne kui asume tänase päevakorra juurde, on mul teile edastada mitu teadet. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse käesoleva aasta 12. veebruaril algatatud Riigikogu otsuse "Eesti ekspordipoliitika põhialuste heakskiitmine" eelnõu ja määranud selle juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni, Vabariigi Valitsuse samal kuupäeval algatatud kohtute seaduse täiendamise seaduse eelnõu (juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon), Vabariigi Valitsuse samal kuupäeval algatatud testamendiregistri loomise konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu (juhtivkomisjon on õiguskomisjon) ning Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni ja Eesti Koonderakonna fraktsiooni samal kuupäeval algatatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine 13. mail 1999. a. Kaitseväe Lahingukooli Nursi harjutusväljakul peaminister Mart Laari ja teiste kõrgete riigiametnike osavõtul toimunud laskeharjutuste asjaolude väljaselgitamiseks" eelnõu (juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon). Juhatus on määranud Riigikogu liikmete Edgar Savisaare ja Sven Mikseri 13. veebruaril algatatud tulumaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõule juhtivkomisjoni, milleks on rahanduskomisjon.

Lugupeetud kolleegid! Täpsustame tänast päevakorda. Vastavalt esmaspäeval kinnitatud töönädala päevakorrale tuleb meil täna läbi arutada 15 punkti. Seitsmendas päevakorrapunktis (eelnõu 600) on valitsus palunud kaasettekandeks sõna anda Piirivalveameti topograafile kapten Tõnu Raidile. Muid muudatusi ei ole. Lugupeetud kolleegid! Saalis on liiga suur sumin. Enne kui alustame esimese päevakorrapunkti arutamist, tahan teile öelda, et meil on võimalus tervitada rõdul olevat Kasahstani parlamendi delegatsiooni eesotsas spiikri Zharmakhan Tuyakbaiga (Aplaus.)

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud advokatuuri seaduse eelnõu. Jätkame selle teist lugemist. Ettekandeks palun kõnepulti justiitsminister Märt Raski!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõdegem, et eelmisel lugemisel väljendas Riigikogu üpris selgelt oma suhtumist nii advokaatidesse, advokatuuri kui ka õigusabi kättesaadavusse laiemalt. Justiitsministrina olen seda suhtumist analüüsinud ja hinnanud kui ühiskonna arvamust, mida ignoreerida ei ole mõistlik. Sellest tulenevalt on eelnõu algataja formuleerinud oma ettepanekud Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu kohta ja mõistagi on need teksti viimistlemisel asja edasi viinud. Pärast teise lugemise katkestamist on eelnõu teksti kohta esitanud muudatusettepanekuid Reformierakonna fraktsioon ja taas Riigikogu liige härra Tiit Toomsalu. Samuti on eelnõu algataja, nagu juba ütlesin, formuleerinud ettepanekud, mis kasvasid välja eelmisel arutelul väljaöeldud seisukohtadest. Pean silmas eelkõige Riigikogu liikme proua Liia Hänni ja Tiit Käbini tähelepanujuhtimisi, samuti teisi arvamusavaldusi. Algataja ja õiguskomisjoni pakutud muudatused on muudatusettepanekute loetelus vormistatud juhtivkomisjoni ettepanekutena. Üldse on loetelus 30 muudatusettepanekut. Valdav osa neist on redaktsioonilist või normitehnilist laadi, kuid on ka sisulisi ettepanekuid, mida pean vajalikuks järgnevalt kommenteerida. Eelnõu eelmisel menetlusetapil hääletas Riigikogu sellesse neli muudatusettepanekut, millega muutus § 2 ja § 22 lõike 3 sisu. Muudatuste kohaselt oleks advokatuurist saanud mittetulundusühing, millesse kuulumine igale Eestis advokaadina töötavale juristile oleks olnud vaba. Nagu ma eelmisel korral märkisin, ei toetanud Vabariigi Valitsus eelnõu algatajana neid muudatusi. Algataja on tänulik Riigikogu Reformierakonna fraktsioonile, kes pärast teise lugemise katkestamist pani ette taastada eelnõu §-de 2 ja 22 algne sõnastus. Koos õiguskomisjoniga on eelnõu algataja nimetatud muudatusettepanekuid jätkuvalt töödelnud. Muudatusettepanekute loetelus kohendamised üksüheselt ei kajastu, küll aga on need aluseks olnud teksti konkreetsemaks ja paremaks muutmisel. Advokatuuri mõiste avamisel eelnõu §-s 2 ei olnud seni esile tõstetud sellist olulist momenti tema tegevuses nagu tegutsemine avalikes huvides, mis on ühe avalik-õigusliku juriidilise isiku olemusse lahutamatult kuuluv element. Eelnõu uude redaktsiooni on sellekohased sõnad lisatud. Paragrahvi 2 lõige 1 niisiis rõhutab, et advokatuuri üks põhifunktsioone on õigusteenuse osutamise korraldamine just avalikes huvides. Teine oluline muudatus seondub § 22 lõikega 3, kus nüüd sisuliselt on sätestatud advokaadi kutsenimetuse kaitse. Algne redaktsioon, mida eelmisel korral siin saalis muudeti, võis tõepoolest tekitada küsimuse, kas advokaadid on ainsad, kellel on õigus õigusteenust osutada. Konstateerin, et advokaadid on ühe kutseühenduse liikmed, kes õigusabiturul õigusteenust osutavad, kuid kaugeltki mitte ainsana. Õigusteenuse osutamise turg on Eestis vaba. Kõnealuse § 22 lõike 3 uues redaktsioonis on asetatud kesksele kohale advokaadi kutsenimetuse kasutamine: Eestis võib advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige, kui advokatuuri seadusest ei tulene teisiti. Nendest, kes Eesti Advokatuuri ei kuulu, pean silmas eelkõige Eestis tegutsevaid teiste advokatuuride liikmeid ehk teisisõnu, välisadvokaate. Riigikogu liige Tiit Toomsalu on enamiku oma ettepanekute tegemisel lähtunud eelmisel korral Riigikogus sissehääletatud muudatustest. Nagu ma eespool juba ütlesin, on §-d 2 ja 22 eelnõu algataja ja õiguskomisjoni koostöös saanud uue sõnastuse, mistõttu ei ole võimalik härra Toomsalu ettepanekuid toetada. Mitmed muudatusettepanekud on esitatud eesmärgiga viia eelnõu kooskõlla juba vastuvõetud seadustega. Näiteks ühtlustab 18. ettepanek eelnõu terminoloogia notariaadiseaduse terminoloogiaga, 20. ettepanek aga lähtub kindlustusseadusega kehtestatud nõuetest. Need on õigussüsteemi korrastavad redaktsioonilised muudatusettepanekud. Me peame õigeks, et näiteks vastutuse küsimused peaksid olema lahendatud notaritel, advokaatidel, vandetõlkidel ja vabakutselistel kohtutäituritel ühtemoodi. Arvestades asjaolu, et eelnõu tekstis on tehtud küllaltki arvukalt muudatusi, pean eelnõu algataja esindajana põhjendatuks õiguskomisjoni kui juhtivkomisjoni ettepanekut teine lugemine täna lõpetada ja suunata eelnõu kolmandale lugemisele. Ühtlasi palun austatud Riigikogu liikmetel toetada kõiki muudatusettepanekuid, mida õiguskomisjon on arvestanud. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Kolleeg Tiit Tammsaar.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Kindlasti olete te lugenud tänases Postimehes avaldatud artiklit advokatuuri seaduse eelnõu kohta. Kuidas te kommenteerite väidet, et eelnõu kaitseb ikkagi ainult tsunftihuvisid, on korporatiivse iseloomuga ja tõstab niigi üle mõistuse kalleid teenusehindu?

Aitäh! Härra Küllo Arjakase kirjutatud Postimehe artikkel "Hiiliv korporatiivsus" oli esimene kirjatükk, mille ma täna hommikul põhjalikult läbi töötasin ja vastavad lõigud alla kriipsutasin. Sama artikkel, küll põgusal kombel, oli analüüsi objektiks täna, sõbrapäeval toimunud justiitsministri ja Keskerakonna fraktsiooni väga meeldival, sisutihedal ja konstruktiivsel kohtumisel. Seisukohad, millest Küllo Arjakas oma artiklis lähtub, on igivanad ja põhimõtteliselt ma nõustun nendega. Minu arvates ei ole selle artikli eesmärk eelnõu toetada või tagasi lükata või selle menetlemise käiku muuta. Pigem räägib see korporatiivsusest kui sellisest. Seetõttu juhiksin tähelepanu ühele lõigule alapealkirja "Korporatismi anatoomia" alt, kus on kirjas: "Kõigepealt jagatakse ära, kes sellel turul üldse võib tegutseda ja keda sinna enam erinevate formaalsete põhjustega juurde ei lasta. Seejärel jagab kutseühendus omavahel ära juhtivad kohad, siis tõstetakse teenuste hindu. See ongi selge korporatiivsus." Kui küsimus on esitatud selle lõigu kohta, siis vastan nii. Kõigepealt, eelnõu kohaselt ei jagata turul kohtasid. Rõhutan: õigusabiturg on kõigile vaba. Teiseks, ei tekitata formaalseid põhjusi selleks, et kedagi sinna mitte juurde lasta. Arvud - 1992. aastal oli Eesti Advokatuuris 170 ja 1999. aastal 470 inimest - räägivad enda eest. Kolmandaks, mis puutub juhtivatesse kohtadesse, siis advokatuuris ei ole kohti. Advokaat teenib selle pealt, millist õigusabi ta osutab. Kui rääkida õigusabi hinnast, siis see ei kujune stagnaaja kombel justiitsministri ettekirjutuste järgi. Eelmisel lugemisel arutleti siin selle üle, kas soovitakse minna seda teed, et kehtestatakse hinnakirjad, või kujuneb õigusabi hind turuhinnana. Viimane aga on paikkonniti vägagi erinev, alates 105 kroonist tunnis, nagu riik maksab määratud kaitse hinnana, kuni selleni, mida küsivad hiilgava mainega ja enda kaubamärki kõrgel hoidvad advokaadid, kes küsivad kindlasti vähemalt kümme korda kõrgemat tunnihinda. Selle asja lõpetuseks ütleksin, et valik on olemas. Kui kedagi häirib see, et kõik ei pääse südameoperatsiooni tegema professor Toomas Sullingu juurde, siis on see paratamatus. Keegi teine peab ka oma tööd tegema.

Tänan! Kolleeg Enn Tarto.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud minister! Minul on küsimus eelnõu § 2 punkti 3 kohta, mille kohaselt advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest kommetest. Palun öelge, mida teie mõistate nende heade kommete all. Kas seda, et tunnihind on 1000 krooni? Mis need head kombed ikkagi on? On väga tähtis, et me õigussüsteemi kujundamisel seda teaksime.

Aitäh asjakohase ja hea küsimuse eest! Õigusterminina on "head kombed" meie õigussüsteemi tulnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse kaudu. Kui veel 12-13 aastat tagasi kasutati kõrvuti seadusega näiteks kommunismiehitaja moraalikoodeksit või muid seesuguseid asju, siis praegu ilmselt on kohatu seadusse kirjutada sätteid mingist moraalist. Ei ole üldisemat terminit kui lihtsalt "head tavad" või "head kombed". See on saanud hinnanguliseks, alati faktidele tuginevaks terminipaariks. Tulenevalt sellest, mida üks või teine advokaat teeb, tuleb igas situatsioonis arvesse võtta, kas ta on käitunud kombekalt, nii, nagu tavaliselt selles situatsioonis käitutaks. See on heade kommete kõige laiem definitsioon. Mis puudutab advokaate kui konkreetse kutseala esindajaid, siis on nendegi suhtes head kombed leidnud fikseerimist ja nimelt advokatuuri üldkogu poolt vastuvõetud advokatuuri eetikakoodeksis. Ma ei ütleks, et see oleks kangesti Eesti-põhine või Eesti häid kombeid, tavasid ja traditsioone järgiv akt. See on koostatud Euroopa advokatuuri aukoodeksist tõlgitud sätete järgi. Seal on fikseeritud põhimõtted, millest advokaat oma kutse-eetilises tegevuses peab juhinduma. Seal on need põhimõtted ka normina kirjas. Aga loomulikult omandatakse head kombed lapseeas. Ma arvan, et seda me oskame kõik hinnata.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Väga austatud härra minister! Lubage, et ma soovin teile kõigepealt head sõbrapäeva! Minu küsimus puudutab põhiseaduslikkust ning põhiseaduse ja seaduste vahekorda. Ma tahaksin teie käest teada saada, kas te olete juba formuleerinud vastuse sellele, mis eri liiki vara on see advokaadiühingu aktsia või osa, mille omanike ringi saab piirata vaid advokaatidega. Miks ma küsin seda? Nimelt ei ole see problemaatika Riigikogus küllaldaselt läbi arutatud. Härra president jättis kord seepärast lootsiteenistuse seaduse välja kuulutamata ja Riigikogu täiskogu aktsepteeris seda. Sotsiaalkomisjon leidis tervishoiukorralduse seaduse eelnõu arutamisel, et arstiabi osutavate aktsiaseltside aktsionäride õigusi ei saa anda ainult arstidele. Härra justiitsminister kui eelnõu algataja esindaja leiab, et teatud äriühingu aktsiaid võib omada advokaat, mitte teised. Ma palun kommentaari selle kohta. Kas see vastab põhiseaduslikkusele?

Aitäh! Head sõbrapäeva teilegi, härra Toomsalu! Põhiseaduslikkuse momente on selles seaduseelnõus enamgi kui ainult see üks säte. Advokatuuri seaduse eelnõus pakutaval kujul on selgelt piirangute seadus. On piirangud advokaadile, piirangud advokaadi äriühingule, piirangud kutseühendusele. See on kogu eelnõu läbiv joon. Teie küsimus käsitleb advokaadi äriühingusse puutuvaid piiranguid. Eelmisel lugemisel tõin ma siin saalis elavaid näiteid selle kohta, mida me taotleme, kas soovime seda, et pärimispiirangu või omandiõigusliku piirangu kehtetuks tunnistamise kaudu võiks advokaadibüroo kuuluda kellele tahes, ka sellele, kelle ärilised huvid ei pruugi kokku langeda õiguskuuleka käitumisega. Eelmisel lugemisel Koit Pikaro küsimusele vastates ma ütlesin, et nii me jõuaksime selleni, et üks advokaadibüroo võib kuuluda ajakirjanduse kaudu tuntuks saanud kahtlase taustaga grupeeringule. Aga seesama advokaat on omandiga seotud ja peab osutama õigusabi ka nendele, kes on tapnud, vägistanud või mis tahes muid kuritegusid toime pannud. Ta peab hoidma seal saladust, käituma eetiliselt. Siin tekib selge vastuolu. Selle üle on vaieldud mitte ainult siin saalis, vaid paljudes eri kohtades. Piirang on kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega ja toimib, nagu näete, seaduse alusel. Ma leian, et tegemist on proportsionaalse piiranguga, kui me kaalume ühelt poolt neid hüvesid, mida me kaitseme, ja teiselt poolt hüvesid, mida me piirame. Tegemist on seaduse alusel rakendatava proportsionaalse piiranguga ja seetõttu ma ei näe vastuolu põhiseadusega.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul on konkreetne küsimus, mis puudutab advokatuuri kodukorda. Advokatuur on avalik-õiguslik isik, kellel on põhikiri sellisel juhul, kui seadus selle ette näeb. Kodukorda käsitlevas §-s 20 on rohkesti punkte, sealhulgas see, et kodukord tuleb avaldada Riigi Teataja Lisas. Selle paragrahvi järgi on kodukord lähedane põhikirjale. Lõike 1 punkti 8 kohaselt on kodukorras lisaks loetletutele muud sätted, mis seal seaduse järgi tuleb ette näha. Siit võib välja lugeda, et on mingisugune eraldi kodukorraseadus, milles ettenähtut kodukord peab sisaldama. Kas kõnealuses paragrahvis sätestatud advokatuuri kodukord on samaväärne tsiviilseadustiku üldosa seaduses märgitud põhikirjaga? Kui ei, siis mis organiga sellisel juhul on tegemist?

Advokatuuri kodukord ei ole samaväärne põhikirjaga. Ilmselt tahate te öelda, et advokatuuri seaduse eelnõu §-s 20 sätestatakse detailsed protseduurireeglid, mida ei ole mõistlik seaduse tasandil sätestada. Püüan seda asja selgitada. Muide, Riigi Teatajas avaldamine tuleneb otseselt sellest, et meil kehtivad ainult avaldatud õigusaktid. Õiguskomisjonis arutleti selle üle, kas advokaat oma kutsetegevuses ja advokatuur peaksid juhinduma ainult advokatuuri otsustest või ka õigusaktidest. Õiguskomisjon tegi minu arvates väga mõistliku otsustuse kasutada teksti läbivalt nii terminit "otsus" kui ka terminit "õigusakt". Kahtlemata on kõnealune kodukord õigustloov akt, mitte individuaalne rakendusakt. Advokatuuri avalik-õigusliku staatuse fikseerib just see, et ta on loodud ja hakkab tegutsema seaduse alusel, kõik temasse puutuvad üksikud nüansid reguleeritakse seadusega. Siit tulenevalt ei ole päris korrektne võrrelda advokatuuri kodukorda kui õigusakti näiteks aktsiaseltsi põhikirjaga. Need on erinevad asjad.

Tänan! Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! See küsimus võib-olla tuleks pigem esitada komisjonile, aga vastavat otsustust, mis kajastub muudatusettepanekus nr 4, on toetanud ka eelnõu algataja. Seepärast küsin ka teilt: mis on tinginud Euroopa Liidu direktiividele tehtud viidete ärajätmise? Praegu on vist üldiselt kombeks, et seadustes, mis ühel või teisel viisil toetuvad Euroopa Liidu direktiividele, tehakse sellekohased viited. Nagu ma aru saan, on sisuliselt tegemist sellega, et seadusega tühistatakse siiani kehtinud kodakondsuspiirangud õigusteenuse osutajatele. Kuid miks ikkagi on loobutud direktiividele viitamisest?

Aitäh, härra Rummo! Jah, see, et advokatuur hakkab pärast selle seaduse vastuvõtmist tegutsema tingimustes, kus on juba tagatud teenuste ja tööjõu vaba liikumine, on üks kaalukamaid otsustusi. Kuid muudatusettepanek nr 4 ei käsitle seda, vaid selles kajastub vaidlus normitehnika üle. Valitsuse normitehnika eeskiri on mõnevõrra erinev sellest, millest lähtuvad Riigikogu normitehnikaspetsialistid ja -eksperdid. Õigusteoreetiliselt tingib eurodirektiividele viitamise ärajätmise ka see, et praegu ei moodusta need direktiivid veel lahutamatut osa meie õigussüsteemist. Seetõttu ei ole meie õigussüsteemi mittekuuluvale õigusaktile viitamine korrektne.

Tänan! Ignar Fjuk, palun!

Härra juhataja! Austatud ettekandja! Mõne päeva eest jäi juba teist korda ära kohtuprotsess Stockmannis toimunud plommiplahvatuse asjus. Põhjuseks oli see, et kohtusse jäi ilmumata advokaat. Kohtuistungi aeg oli määratud kaks kuud ette. Kohtuistungi ärajäämise päeval teatas advokaat, et tal on Tartus vaja advokaadina osaleda teisel istungil. Kuid tollestki istungist oli ta rohkem kui kuu aega enne teadlik. Nüüd minu küsimus. Kas advokatuuri liikmest advokaadi selline käitumine, kohtuistungile tulekut takistavatest asjaoludest õigel ajal teatamata jätmine peaks olema reguleeritud advokatuuri seaduses vähemalt headele tavadele osutamisega või kriminaalmenetluse koodeksis? Ma olen huvi tundunud, kuidas teistes riikides sellistel puhkudel toimitakse. Nagu on selgunud, ei saa minu näites nimetatud põhjusel istung ära jääda. Advokaat peab esimesel võimalusel teatama, et ta ei saa kohtuistungile tulla. Kõnealuselgi juhul oleks pidanud ta seda tegema varakult. Milline peaks siin olema advokatuuri roll?

Aitäh! Ma usun, et kõnealusel konkreetsel juhul on kohus teinud advokatuuri juhatusele märgukirja. Advokatuuri juhatus algatab minu arvates distsiplinaarjuurdluse, et aukohtus kõiki neid asju vaagida. Faktid tuleb välja selgitada. Kahtlemata ei tohi advokaat tegutseda õigusemõistmist takistades. Ta peab oma kutsetegevusega tõe väljaselgitamist igati soodustama, aga mitte kasutama venitamistaktikat (ajakirjanduses on see termin viimasel ajal laialt käibele läinud). Venitamistaktikaga aga on nii, et seda ei saa kasutada advokaat üksi, siin peavad kohtunik, prokurör ja advokaat tegutsema koos. Protsessi juhib ikkagi kohtunik. Rääkida sellest, et protsessid venivad aastaid protsessiosaliste puudumise või millegi muu tõttu, on mõnevõrra naiivne. Ilmselt puudub sel juhul ka kohtul, kes protsessi juhib, selge soov ja tahe asju kiiresti ja efektiivselt lahendada. Sellele küsimusele vastates kasutan võimalust Riigikogu liikmetele teatada, et nihked kõnealuses asjas on toimumas. Seda võib täheldada kas või ajakirjandusväljaandeid lugedes ja kohtunike ettevõtmisi jälgides. Täna toimub Tartus Riigikohtu eestvedamisel nõupidamine, kuhu on kutsutud mitme eriala spetsialiste, et jõuda selgusele, miks meie kohtuasjad ikkagi venivad. Nii et siin ei ole alati tegemist ühepoolse käitumisega. Aga ma rõhutan, et advokatuur on seni olnud võimeline korrale kutsuma neid advokaate, kes püüavad õigusemõistmist takistada või pidurdada. Arutatava eelnõu kohaselt tuleb selleks juurde uusi võimalusi.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! Ma tänan teid heade soovide eest sõbrapäeva puhul ja kinnitan, et minugi soovid olid täiesti siirad. Mis puutub teie vastusesse minu esimesele küsimusele, siis ma mõistan, et jutt on rohkem otstarbekusest kui põhiseaduslikkusest. Kuulus dissident härra Solženitsõngi kirjutas kunagi sellest, kuidas kolme tähega organisatsioon asja huvides koolilastelt koolimaja üle lõi. Kuid see selleks. Tuleksin korporatiivsuse juurde tagasi. Ühe minu parandusettepaneku kohaselt, mis on täiesti uus, mitte esimeselt lugemiselt pärit, tuleks seaduse pealkiri muuta mitmuslikuks, st advokatuuri seaduse asemel oleks jutt advokatuuride seadusest. Siis tekiks normaalne konkurents terve hulga avalik-õiguslike institutsioonide vahel, mis minu meelest tagaks kõige paremini õigusteenuse osutamise turumajandusliku ideoloogia tingimustes. Miks härra minister on advokatuuri tegevusse turumajanduse mehhanismi sissetoomise vastu?

Aitäh! Härra Toomsalu, te olete mind nimetanud küll superprivatiseerijaks, küll riigi mahamüüjaks ja kõigeks muuks ning nüüd nimetate veel ka turumajanduse vastaseks. Teie hinnangud on muidugi alati õiged, aga mitte kõigi jaoks. Sellest tulenevalt ütlen, et advokatuuri kui õigusabi osutava institutsiooni spetsialistide vahel on väga tihe konkurents. Nagu ma ütlesin, on advokatuuri seadus piirangute seadus. Esiteks, piirangud seatakse advokaadile kui kutseala esindajale. Teiseks, piirangud seatakse advokaatide äriühingule. Kolmandaks, advokatuur on kutseühendus. Sellest tulenevalt ei konkureeri advokatuur advokatuuriga. Advokatuur on kutseühendus, mis on ellu kutsutud selleks, et järgida kutse-eetikat ja töökorraldusnõudeid, välja töötada kõikvõimalikke üldistusi, korraldada seda, mis puudutab advokaadi osutatavat õigusteenust. Õigusabiturul ei osuta teenust bürood, vaid seda teevad konkreetsed advokaadid. Advokaadi osutatav teenus on lahutamatult seotud tema kogemuste, teadmiste ja - kui soovite - tema isikuga. Nii tihedat konkurentsi, kui on õigusabiturul tunnustatud advokaatide hulgas, ei ole - julgeksin öelda - mitte üheski teises valdkonnas. Järelikult teie pakkumine, et korraldavaid organeid, milleks me nimetame advokatuure, võiks olla palju, tekitaks juurde bürokraatiat, aga asja sisu ei muudaks.

Tänan! Jaan Pöör, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ka minul on seekord küsimus piirangute kohta. Paragrahv 35 räägib advokatuuri liikme töökohapiirangutest. Vabariigi Valitsuse liige, Riigikogu liige ja Vabariigi President, samuti avalikku teenistusse astunud isik ei tohi samal ajal olla advokaat. Avalikku teenistust võib mõista laiemalt. Kas õiguskantslerit käsitatakse kui põhiseaduslikku institutsiooni või kui avalikku teenistujat? Kas advokaat võib samal ajal olla kohtunik? Siin ilmselt piiranguid ei ole. Aga kas teie arvates ei võiks seda kõike seaduses sätestada?

Teie nimetatud paragrahvis on loetelu ametikohtadest, mis ei ole ühitatavad advokaadikutsega. Mõistagi ei ole see kutse ühitatav ka kohtunikuks olemisega. Avalikku teenistust ei tasu siin võtta kitsalt sellisena, nagu see on avaliku teenistuse seaduse mõistes. Too seadus annab terve hulga laiendeid igale poole. Avaliku teenistusena kõige laiemas mõttes tuleb käsitada ka õiguskantsleriks ja kohtunikuks olemist. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte järgi ei saa advokaat olla riigiga seotud ega olla riigi teenistuses. Paragrahvis 35 ei eristata seda, kas advokaat on avalikus teenistuses, kohaliku omavalitsuse teenistuses või kus iganes, vaid eristatakse seda, et advokaat ei saa osutada sõltumatut õigusabi, kui ta on kas majanduslikult või teenistuslikult sõltuv riigist. Nii on advokaadi poolt vaadates. Teiselt poolt vaadates ma ei kujuta ette, et õiguskantsleri, kohtuniku või justiitsministri tegevus võiks konkreetsete asjade ajamisel olla seotud õigusnõuannete või muu säärasega. See tähendaks, esiteks, kõlvatut konkurentsi teiste advokaatide suhtes. Teiseks, advokaaditöö on ühitamatu selle avalik-õigusliku funktsiooniga, mida üks või teine eelnimetatud ametiisik peab endas kandma.

Tänan! Tiit Käbin, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kui eelmisel lugemisel olnud eelnõu § 6 lõikes 4 oli öeldud, et advokatuuri organite otsused on advokatuuri liikmetele kohustuslikud, siis nüüd on seda lõiget täiendatud nii, et sõna "otsused" asemel on sõnad "õigusaktid ja otsused". Seaduseelnõu tekst aga kõneleb endiselt üldkogu otsustest, sellest, et juhatus võtab vastu otsuseid, revisjonikomisjon võtab vastu otsuseid, aukohus võtab vastu otsuseid. Samuti nähakse ette otsuste läbivaatamise kord selleks puhuks, kui nendega rahul ei olda. Peale mainitud lõike ei kõnelda õigusaktidest midagi. Mis nime need õigusaktid võiksid kanda, kas need on määrused või midagi muud? See peaks ju olema seaduses märgitud. Eelnõu ei anna mingit pädevust, mis küsimustes õigusakt kui niisugune tuleks vastu võtta.

See küsimus oli õiguskomisjonis arutusel. Õiguskomisjoni otsustus -ilmselt kaasettekandja nii või teisiti peatub sellel - oli säärane, et teksti läbivalt peaks terminoloogia olema ühesugune. Sellest tulenevalt saab õigusakti, põhiseaduslikus mõttes õigustloova akti, normatiivakti jne tähenduses käsitada ka konkreetseid otsuseid. Täna esitati siin küsimus eelnõu § 20 "Advokatuuri kodukord" kohta. Kui selle paragrahvi lõikes 3 öeldakse, et advokatuuri kodukord ja selle muudatused avaldatakse Riigi Teatajas, siis see tähendabki, et kodukorra näol on tegemist õigusaktiga. Samuti võib õigusaktina käsitada advokaatide aukoodeksit ja kutse-eetika koodeksit. Sääraseid ürikuid ei ole eriti palju, aga nende üldistav nimetus on ikkagi õigusakt. Selles mõttes ei näe ma siin ei sisulist ega mõistelist vastuolu. Arvan, et õiguskomisjon toimis õigesti, kui otsustas rakendada paaristerminit "õigusaktid ja otsused".

Tänan! Ignar Fjuk, palun!

Härra juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu § 55 lõige 1 ütleb, et advokaadiühingu osanik või aktsionär võib olla üksnes vandeadvokaat. See tundub arusaamatu selles kontekstis, et Eesti riigis ei ole üheski muus valdkonnas omandiküsimused seotud professiooniga. Aastaid on toimunud ja jätkuvalt toimub erastamine, mille puhul ei ole omanikuks olemise piiranguid. Õige pea võib-olla erastatakse ka vanglad. Nende omanikud ei pea ju vangid olema. Teatavasti ei ole § 55 lõikes 1 sätestatud norm üldtunnustatud mujal maailmas, sealhulgas Euroopa Liidus. Enamikus riikides võib advokaadibürood omada ka mitteadvokaat. Miks on vaja sellist piirangut? Mis oleks siis teisiti, kui seda ei oleks? Näiteks perearstide ühingus, mis on äriühing, ei pea osanik olema perearst. Arhitektide büroo omanik ei pea olema arhitekt. Mis on advokaadibüroos nii palju erilist, et selle omanik peab olema advokaat?

Aitäh! Hea Riigikogu liige härra Fjuk! Veidi aega tagasi ma vastasin täpselt samale küsimusele, mille esitas härra Toomsalu. Ma võin kõike korrata, kuigi olen umbes viis korda sellele küsimusele vastanud. Võib stenogrammid välja võtta ja nende järgi analüüsida, millal Rask eksis sõnastuses. Aga põhimõtteliselt on see üks ja sama asi. Ma alustan kannatlikult otsast peale. Advokaadiühingu osanikul või aktsionäril on teatud mõju inimestele, kes seal töötavad. Advokaadi osutatav õigusteenus on vahetult ja lahutamatult seotud selle isikuga, kes seda õigusteenust osutab. Tema teadmised ja kogemused ongi see instrumentaarium, millega seda teenust osutatakse. Mis juhtub siis, kui me ei piiraks omandiõiguslikult - olgu siis pärimise või kuuluvuse osas -nende isikute ringi, kellele advokaadibüroo võib kuuluda? Kordan eelmisel lugemisel öeldut: kui me soovime olukorda, kus advokaadibüroo võib kuuluda T_et_eeni või mõne teise grupeeringu liidritele omandiõiguslikult, siis tähendab see, et me peame andma selge hinnangu, kas omandiõiguslikud mõjud - tegemist on ju võimuga asja üle - saavad eksitada advokaati tema kutsetöös või mitte. Võrdlused perearsti või apteekriga on teatud piires kohased, kuid siin on oma nüansid. Advokaat tegutseb tulenevalt kutsesaladuse pidamisest, tulenevalt hea ja halva tunnetamisest natuke tundlikumas valdkonnas. Ma ei saa nõustuda härra Fjuki seisukohaga, et mujal maailmas on teisiti. Olles selle teemaga - küll lühikest aega, umbes 22 aastat - kokku puutunud, olen ma kohanud vastupidist praktikat. Kui te oskate tuua mõne muu näite, siis veenab see mind kindlasti ümber.

Tänan! Uno Mereste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Me kõik teame, et advokatuur on kutseühing, seega ühing. Ühingud võivad olla Eestis tulundusühingud või mittetulundusühingud. Väga mitmesugustel põhjustel on tarvis iga ühingu puhul täpselt teada, kas see on tulundusühing või mittetulundusühing. Jaotus tulundusühinguteks ja mittetulundusühinguteks on samasugune kahendjaotus nagu jaotus meesteks ja naisteks. Ei saa olla nii, et kui me küsime kellegi kohta, kas ta on mees või naine, öeldakse meile: ta on politseinik. Meil oli parandusettepanek määratleda Eesti Advokatuuri mittetulundusühinguna. Nüüd on tehtud ettepanek see parandus välja jätta. Peetakse väga tähtsaks, et advokatuur kui kutseühing ei oleks ei tulundus- ega mittetulundusühing. Mida see tähendab? Kas seda, et meil kogu Eesti õigussüsteemis tuleb luua tulundusühingute ja mittetulundusühingute vahele mingi kolmas rühm, kuhu satub ka kutseühing advokatuur?

Aitäh, härra Mereste! Ühingute liigitamine tulundus- ja mittetulundusühinguteks tähendab seda, et on äriühingud ja mittetulundusühingud. Advokatuuri sees tegutsevad äriühingud ja need on advokaadibürood. Advokatuur kui kutseühendus on - kui soovite -mittetulundusühing, kelle eesmärk ei ole toota kasumit, tulu, nagu see on äriühingul. Advokatuur on eelnõu järgi avalik-õiguslik. Siin te, härra Mereste, olete ära unustanud, et ühingud võivad jaguneda avalik-õiguslikeks ja eraõiguslikeks. Avalik-õigusliku ühingu legaaldefinitsiooni annab tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille kohaselt avalik-õiguslik isik luuakse seadusega ja ta tegutseb selle seaduse alusel. Sellest tulenevalt on advokatuur kutseühendus, mis kutsutakse seaduse alusel ellu ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks. Kahte liigitust aluseks võttes on ühelt poolt olemas äriühingud ja mittetulundusühingud ja teiselt poolt eraõiguslikud ja avalik-õiguslikud ühingud. Tegemist on liigitamisega erinevatelt alustelt lähtudes. Kõike koos defineerides on advokatuur avalik-õiguslik mittetulundusühing.

Tänan! Jüri Adams, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Te nimetasite oma ettekandes ja küsimustele vastates tihedat konkurentsi advokaatide vahel. Kas te võiksite, niipalju kui praegu võimalik on, anda lühidalt mingeid arvandmeid, kui suur on advokaatide ja advokaadibüroode arv ja kuidas see on muutunud? Kas teil on mingisuguseid arvandmeid muude õigusbüroode kohta, mis ei ole advokaadibürood? Kas on midagi teada mõlema ärilise tegevuse tulukuse kohta?

Jah, me oleme seda teemat uurinud. Advokatuuri puhul on statistika korrektne. Kahjuks ei ole mul seda kaasas, aga ma võin öelda arve suurusjärkude kaupa. Siin saalis on juba korduvalt kõlanud see, et 1992. aastal oli advokatuuris 170 liiget, käesoleva aastal on 470 liiget. Liikmete arv näitab kasvutendentsi. Teiseks, kui me räägime konkurentsist, siis peame rääkima konkurentsist eri tasanditel. Konkurents, mida võime täheldada Tallinnas, on võrdlemisi mitmekihiline. Tallinnas osutatakse õigusabi n-ö riigi määratud kaitse korras täpselt samamoodi: tunnihinnaks on 105 krooni ja selle eest teevad tööd vanemapoolsed advokaadid ja need, kellel personaalset klientuuri nii palju ei ole. Kahtlemata on ka nende vahel konkurents. Näiteks me mäletame situatsiooni, kus väga kõrgelt hinnatud ja klientide hulgas lugupeetud advokaat Monika Mägi ei saanud tulla ühele kohtuistungile. Võrdlemisi lühikese ajaga leiti asendusadvokaat, kes oli nõus tulema seda ülesannet täitma. Tähendab, kui tegemist oleks olnud mingi korporatsiooniga või konkurentsi puudumisega, siis ei oleks proua Meeli Sõerdit protsessile saadud. Analoogilisi asendusi on olnud teisteski kohtades. Mis puudutab veel konkurentsi puudumist või olemust, siis tuletaksin meelde Tartu advokaatide skandaalimaigulist ülesastumist eelmisel suvel. Nimelt hilines riigi tellitud õigusabi tasustamine raha eelarvesse laekumise kiirusest tulenevalt paar nädalat, võib-olla kuu, kuid see tekitas advokaatide pahameelelaine, mis jõudis ka ajakirjandusse. Asja püüti näidata nii, nagu ei kavatsetakski maksta. Järelikult on riigi tellitav teenus määratud kaitse näol advokaaditöö küllaltki oluline osa. Kolmandaks tahan veel kinnitada, et konkurents on ettevõtluse arengust ja õigusteenuse vajadusest tulenevalt Eestis piirkonniti üsna erinev.

Tänan! Uno Mereste, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen muidugi väga tänulik eelmise vastuse eest, aga pean mainima, et see sisaldas vastuolu. Kõigepealt, te ütlesite, et advokatuur ei allu minu küsimuses mainitud klassifikatsioonile, ja lisasite: kui tahate, siis on ta mittetulundusühing. Mina arvan, et õige on vastuse teine pool. Alguses te lihtsalt eksisite. Aga nüüd on mul teine küsimus, mis puudutab põhiseaduslikkust. Mul on niisugune tunne, et kogu see eelnõu on sügavalt vastuolus Eesti põhiseaduse kirjatähe ja mõttega. Eelnõu § 22 näeb ette, et Eestis võivad advokaadina tegutseda üksnes Eesti Advokatuuri liikmed. Kujutame nüüd ette sellist situatsiooni. Üks mees on Eesti Advokatuuri liige. Tal võib-olla on teistega võrreldes kõige säravam pea, aga ta läheb vastuollu advokatuuri juhtide ja mingisuguste tegelastega ning soovib advokatuurist välja astuda. Teda ei heideta liikmeskonnast välja, vaid ta soovib ise lahkuda. Niipea kui ta välja astub, kaotab ta õiguse töötada advokaadina. Ometi on ta eluaeg töötanud advokaadina. Põhiseaduse § 19 järgi on igal inimesel õigus vabale eneseteostusele, kuid too mees ei saa enam töötada advokaadina. Põhiseaduse § 29 järgi on töötajate ja tööandjate ühingutesse ja liitudesse kuulumine vabatahtlik. Tähendab, advokaat võiks põhiseaduse mõttes kuuluda advokaadiühingusse ja töötada advokaadina. Teie seaduseelnõu seda ei võimalda. On päratu põnev, kuidas te sellele vastate? Muidugi võivad advokaadid alati peenelt vastata. Nõukogude ajal näiteks seletati, et kõige suurem sõnavabadus selles avaldubki, et on olemas tsensuur. Kas käesoleval juhul saab seletada, et eneseteostus väljaspool advokatuuri ...

Vabandust, küsimuse esitamise aeg on läbi.

... avaldub selles, et ei saa ennast teostada advokaadina?

Aitäh, härra Mereste! Vastaku ma siit puldist mida tahes, teid see niikuinii ei rahulda. Ikka te leiate, et vastus on vastuolusid täis. Juhin teie tähelepanu sellele, et § 22 lõige 3 ei kõla nii, nagu teie ütlesite. Pärast muudatusettepaneku sisseviimist on sõnastus järgmine: "Eestis võib advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti." Nagu ma oma ettekandeski ütlesin, on teksti täpsustatud ja täiendatud. Tähendab, jutt on üksnes kutsenimetuse kui kaubamärgi kasutamisest. Kui ühe või teise õigusspetsialisti kvalifikatsiooni tunnustatakse ja tema pakutavat teenust ostetakse, siis on see võimalik ka ilma advokatuurita. Näiteks ei keela professor Siiguril mitte keegi konsulteerimast tööõiguse küsimustes, vaatamata sellele, kas ta kuulub advokatuuri või mitte. Täpselt samamoodi on tänapäeva Eesti õigusabiturul hulgaliselt juriste, kes on töötanud Eesti Põllumajandustehnika, agrotööstuskompleksi süsteemis ja kes praegu konsulteerivad maareformi väga spetsiifilistes küsimustes. Nad ei kuulu advokatuuri. Hoopis iseküsimus on see, kas see nõu, mida antakse, on piisavalt kvaliteetne ja kas sellega rahule jäädakse. Riik ei ole vajalikuks pidanud väljaspool advokatuuri tegutsevate juristide kvalifikatsiooni taset kontrollida ega seda kuidagimoodi reguleerida.

Tänan! Jüri Adams, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Mul on kahju, et teil ei olnud võimalik kuigi täpselt vastata minu esimesele küsimusele, mis puudutas advokaatide ja mitteadvokaatide omavahelist konkurentsi. Aga nüüd on minu küsimus selline. Aastate jooksul on Eesti ajakirjanduses avaldatud küllalt palju fakte advokaatide ja advokaadibüroode mitmesugusest tulundustegevusest, küll kinnisvaraärist, küll aktsiaspekulatsioonidest ja muudest niisugustest asjadest. Ma tahan teada, milline on olukord praegu. Kas teie arvates muutub midagi uue seaduse vastuvõtmisega? Kas ei ole niisugust probleemi, et praegu näiteks on esindamistegevuse ja tulundustegevuse piir mõneti ähmane või täiesti paika panemata?

Aitäh väga asjatundliku küsimuse eest! Mis puudutab advokaadi tegevusega seonduvat tulundustegevust, siis minu isikliku arvamuse kohaselt rikutakse selgelt kutse-eetika nõudeid, kui näiteks advokaat, esindades ostu-müügitehingus ühte poolt, leiab, et on paras aeg osta maja, maatükk või mis iganes hoopis endale. Neid juhtumeid on aegade jooksul olnud ja riigikorrast olenemata on advokatuuri aukohus väga valusalt nüpeldanud neid advokaate, kes ise astuvad tehingupoole asemele, petavad klienti või saavad hakkama millegi muuga, mis kutse-eetikaga kokku ei sobi. Tarvis on kujundada äärmiselt printsipiaalne hoiak selles suhtes, et informatsioon, mida advokaadile tema kutsetegevuses antakse, on selleks, et ta saaks konsulteeritavat klienti aidata, mitte ise kasu lõigata. Seetõttu on ka eelnõusse sisse kirjutatud põhimõte, mille kohaselt advokaat võib tegelda ainult pedagoogilise või teadusliku tööga ja advokaadiühing ei saa olla ostu-müügivahenduskontor ega kõrvalt mingisugust äri ajada. Vahepeal võib-olla on olnud selline aeg, kus kõike ei ole suudetud päris täpselt kontrollida. Ajakirjanduse kaudu on teatavaks saanud, et kuskil ostetakse advokaadibüroode nimel üles metsalanke või muud vara. See on läbi aegade olnud advokaadi kutsetegevuses eetikavastane. Seaduse tasandil aga on see võib-olla esmakordselt sätestatud käesolevas eelnõus.

Tänan! Kolleeg Mari-Ann Kelam.

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud härra minister! Mujal maailmas - mina tunnen kõige paremini Ameerika süsteemi - on ka sellist praktikat, et advokaat ei saa oma ametis tegutseda, kui ta ei ole sooritanud vastavaid eksameid ega läbinud atesteerimist. Kas teil on tuua mingisuguseid näiteid, mida praegu Eestis pakutakse, võrreldes sellega, mis maailma teistes osades aset leiab?

Aitäh, proua Kelam! Ma saan teile öelda, et minul ei ole võimalik tuua ühtegi näidet selle kohta, et advokaadid eksameid ei teeks või neid ei atesteeritaks. Korraldus võib olla erinev, aga põhimõtteliselt on käesoleva eelnõu kogu kontseptuaalne telg üles ehitatud sellele, et pärast ülikooli lõpetamist akadeemilise õigushariduse saanud inimene on n-ö üldjurist ja kui ta soovib meie õigussüsteemi järgi saada notariks, kohtunikuks, prokuröriks või advokaadiks, siis peab ta nii või teisiti läbima järelõppe. Teatud praktiliste oskuste ja kogemuste omandamisele järgneb atesteerimine kas eksami- või mingis muus vormis. Selline lähenemisnurk on omane kogu Eesti õigussüsteemile ja me ei ole siin mingid erandid. Nii on see igal pool. Ülikool ei saagi ette valmistada advokaati, kes peab oskama praktilisi küsimusi lahendada. Järelõpe toimub individuaalkorras konkreetse juhendaja näpunäidete järgi. Paremat varianti ei oska keegi välja pakkuda. Küll aga jään vastuse võlgu selles suhtes, et ma ei tea ühtegi riiki, kus täiendavat eksamineerimist või atesteerimist ei ole.

Tänan! Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Me teame, et Eesti korvpalliklubid on hakanud endale välismaalt staare sisse ostma. Kas te näete uue advokatuuri seaduse ja Eesti liikumist Euroopa Liidu poole märkivate üldiste arengute valguses ka niisugust võimalust, et advokaadibürood hakkavad välismaalt sisse ostma advokaate? Missugused tegurid võiksid seda takistada?

Eelnõu 6. peatükk paneb paika välisriigi advokaadi staatuse Eesti õigusruumis. Tal on õigus osutada õigusabi siinse seaduse järgi. Kui aga kliendi huve tuleb kaitsta mõnes teises riigis, siis ei ole mõeldav, et Eesti advokaat sõidab temaga kaasa Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale või kuhu iganes. Ta võib sinna sõita vaid täiendava nõuandjana. Vaevalt et Eesti advokaat suudab sealses õiguskeskkonnas nii hästi orienteeruda, et suudab seal kvaliteetset õigusabi osutada. Teisisõnu, see on eri riikide advokaatide omavahelise koostöö küsimus. Eelnõu on üles ehitatud selliselt, et tööjõu vaba liikumine on tagatud Euroopa Liidu piires. Härra Toomsalu tegi ettepaneku kaasata koostöösse ka Läti, Leedu, Venemaa, Valgevene ja veel mõni riik. Me oleme siiski olnud tagasihoidlikumad ja võtnud suuna sellele, et teha koostööd Euroopa Liidu piires.

Tänan! Ma saan aru, et ettekandjale on tulnud ka kirjalik küsimus. Palun!

Paragrahviga 55 seonduv küsimus Ignar Fjukilt: "Kas advokaadiühingut võib anda rendile või opereerimisele mõnele teisele isikule, kes ei ole vandeadvokaat? Kui ei, siis milline paragrahv sellele viitab?" Advokaadibürood saab asutada ainult vandeadvokaat. Kui praegusest tekstist ei ole kõikvõimalike tsiviilõiguslike tehingute piirangud väljaloetavad, siis kolmanda lugemise käigus tuleks need sõnaselgelt sisse kirjutada. Aga ma kaldun arvama, et piirangud, mis eelnõus juba omandiõiguslikult on sätestatud, välistavad kaksipidi mõtlemise. Ma saan aru, millele härra Fjuk vihjab: büroo asutab küll vandeadvokaat, kuid ta ise, nagu näiteks Rask, siirdub riigitööle ja annab advokaadibüroo kellegi pidada. Aga too pidaja saab olla ainult teine vandeadvokaat. Selles mõttes ongi tsiviilõiguslike tehingute piirang suunatud teisele vandeadvokaadile.

Tänan! Suur tänu, härra minister, ettekande ja vastuste eest! Kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni aseesimehel Väino Lindel. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon valmistas käesolevat eelnõu ette päris mitmel istungil - esimeseks lugemiseks eelmise aasta 12. oktoobril, teiseks lugemiseks sama aasta 1. detsembril ja käesoleva aasta 8. jaanuaril ning teise lugemise jätkamiseks 5., 12. ja 13. veebruaril. Sellest saab minu arvates teha järelduse, et õiguskomisjon suhtus eelnõusse ja selle probleemistikku väga tõsiselt. Kui kellelegi jääb mulje, et me oleme selle eelnõuga astunud otsekui tühjale väljale ja varem ei ole ühegi õigusaktiga midagi seesugust reguleeritud, siis pean ütlema, et tegelikult see nii ei ole. Meil kehtib ka praegu seaduse "Eesti Vabariigi advokatuuri kohta" 1994. aasta redaktsioon. Advokatuuriorganite tegevust reguleerib advokatuuri põhikiri, mis on koostatud nimetatud seaduse alusel. Advokatuuri põhikirjas on sätestatud advokatuuriorganite ülesanded. Kuid erinevalt kehtivast õiguslikust regulatsioonist sätestatakse eelnõu kohaselt kõik advokatuuri organitega seonduv seaduses, mitte enam alamalseisvas õigusaktis. See tuleneb põhiseaduse mõttest, et kõiki olulisi küsimusi peab reguleerima seadusega. Me arvame, et sellise regulatsiooni puhul on kaitstud nii avalikud ja kliendi huvid kui ka advokaadi huvid. Põhiküsimuste reguleerimine seadusega võimaldab omakorda kontrollida advokatuuri tegevust. Eelnõu § 4 kohaselt on advokatuuri suhtes järelevalveorganiteks kohus ja justiitsminister. Kehtivas seaduses ei ole advokatuuri järelevalveorganite kohta sõnagi. Eelnõu eesmärk on reguleerida ka vajalikku õigusteenust, just riigi poolt õigusabi osutamist ja seda avalik-õigusliku advokatuuri kaudu. See küsimus on mitu korda olnud õiguskomisjonis arutusel. Oleme seisukohal, et teatud haldusülesandeid saab riik teistele seaduse alusel loodavatele avalik-õiguslikele isikutele üle anda. Sellisel juhul jääb riigile vastutus halduse toimimise eest, samuti jääb talle võimalus järelevalvet teostada. Tundub, et järelevalve advokatuuri ja advokaadi tegevuse üle on siiski tarvilik. Säärane riiklik järelevalve on seotud eelkõige avaliku huvi kaitsega, sealhulgas õigusabi osutamise kohustuse ning kliendi ja advokaadi enda huvide kaitsmisega. Täna oli siin juttu § 22 "Advokatuuri liige" lõikest 3, mis sätestab, et Eestis võib advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. See on viimane õiguskomisjoni seisukoht. Esialgses variandis antud advokaadi kutsenimetuse määratlus on teisenenud. Ma arvan, et nüüd on see märksa rohkem lahti kirjutatud ja selgem. Kehtiva seaduse § 3 ütleb, et Eesti Vabariigis võib advokaadina tegutseda ja advokaadi nimetust kanda ainult advokatuuri kuuluv isik. Käesoleva eelnõu sõnastus on märksa parem. Kindlasti on vaja lähemalt vaadata ka § 29, mis räägib kutsesobivuskomisjonist, selle moodustamisest. Lisaks advokaatidele kuuluvad sinna Justiitsministeeriumi ja kohtu esindajad. See tuleneb avalik-õiguslikust printsiibist. Kehtivas seaduses ei ole niisugust võimalust ette nähtud. Seal on märgitud, et advokatuuri juhatus määrab kvalifikatsioonikomisjoni. Väga oluline on eelnõu § 39 lõige 4, mis ütleb, et kui vandeadvokaadi abi ei ole saanud ühegi vandeadvokaadi nõusolekut olla tema patrooniks, korraldab talle patrooni määramise advokatuuri juhatus. See näitab veel kord, et advokatuuri ei oleks võimalik nimetada kinniseks ühenduseks. Kehtivas seaduses ei ole selle kohta ühtegi vihjet. Eelnõu § 49 räägib täiesti uuest advokaadi kutsetegevusega seonduvast mõistest, nimelt advokaadi kutsekindlustusest, millest kehtivas seaduses ei ole sõnagi. Kindlustussumma alampiiriks ühe kindlustusjuhtumi kohta on sätestatud vähemalt miljon krooni. Nii et mingil määral on advokaadi tegevus võrreldav notari tegevusega. Tuletan meelde, et ka vandetõlgi seaduse ja notariaadiseaduse puhul me oleme rääkinud kutsetegevuse kindlustamisest. Komisjon arutas Riigikogu liikmete esitatud muudatusettepanekut, mis käsitles eraõigusliku advokatuuri loomist. Hääletamisel ei leidnud see komisjoni toetust. Muudatusettepanekute läbihääletamise järel otsustas komisjon teha täiskogule ettepaneku advokatuuri seaduse eelnõu teine lugemine lõpetada ja suunata see kolmandale lugemisele. Komisjoni ettepanek on määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. veebruar kell 10 ja panna eelnõu täiskogus kolmandale lugemisele 21. veebruaril 2001. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Ei ole. Võimalik on avada läbirääkimised. Kolleeg Tiit Toomsalu, kõne puldist.

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Täna hommikul küsis üks massimeedia kanal minult, kas lugupeetavad Riigikogu liikmed ka sõbrapäevast lugu peavad. Ma kinnitasin, et see on nii. Soovin ka teile kõigile head sõbrapäeva, et täna üksmeelselt lahendada raskeid õiguslikke küsimusi! See oli sissejuhatuseks. Austatud kolleegid! Advokatuuri seaduse eelnõu teistkordne sisuline arutamine siin saalis on väga kummaline. Mis mõttes? Aga selles mõttes, et Eesti õigussüsteem kui selline ei tohiks tugineda pretsedendi õigusele, vaid tegemist peaks olema selgelt põhiseaduslikkusele ja põhiseaduses fikseeritud arusaamadele tugineva regulatsiooniga. Jah, siin saalis on juba mitmel korral tehtud väga selgeid otsuseid teatud põhiseaduslike normide kehtivuse või mittekehtivuse kohta, antud neile selge sisu, läbi vaadatud Vabariigi Presidendi esitatud taotlused ühe või teise õigusakti tühistamiseks seoses selle mittevastavusega põhiseadusele ja uue regulatsiooni andmiseks. Seda rääkides pean silmas põhiseaduse §-e 31 ja 32. Esimene neist käsitleb ettevõtlusega, teine aga omandiõigusega seonduvaid õigusi ja piiranguid. Minu tänane diskussioon austatud ministriga taandus järjekordselt sellele, et härra minister rääkis ühest ja härra Toomsalu teisest asjast. Härra minister rääkis sellest, et ettevõtlusega seotud võimalusi võib seadusega kitsendavalt piirata, härra Toomsalu aga sellest, et omandiga seonduvaid piirangud ei saa kehtestada laiemalt, kui need on ette nähtud põhiseaduse §-s 32. Selle paragrahvi lõikes 3 öeldakse, et seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused ja Eesti riik. Kitsamalt võttes ei tohi keelata omamast üht või teist vara, sealhulgas advokaatide poolt õigusteenuseid osutavate äriühingute aktsiaid. Selliseid piiranguid ei tohi kolmandatele isikutele seadusega teha. Sellest põhimõttest lähtuv parandusettepanek on täna teist korda teie ees. Lubage lühidalt käsitleda veel teist põhimõttelist küsimust, mis seondub minu esitatud parandusettepanekutega. Täna oleme siin rääkinud korporatiivsusest. Tõepoolest, õiguskomisjonist praegusel kujul siia saali tulnud eelnõu kohaselt on advokatuur väga selgelt korporatiivne institutsioon. Võimalus oleks - selle olen välja pakkunud minagi - teha mitu avalik-õiguslikku institutsiooni ja nii tagada regulatsioon turul. Sellise võimaluse kasutamist ei keela ega välista miski. Mõni sõna tööjõu vabast liikumisest ja õigusteenuse sisseostmisest Euroopa Liidu riikidest ja teistest välisriikidest. Minu arvates on praegu selliste sammude astumine enneaegne. Me kõik teame, et Euroopa Liit tahab piirata tööjõu liikumist oma liikmesriikidesse just kandidaatriikidest. Ma arvan, et meie poliitiline väärikus peaks ütlema juba enne Euroopa Liitu minekut selge ei õigusteenuse sissetoomisele, ukse lahtitegemisele Euroopa Liidu advokaatidele, neile võimaluse andmisele olla täieõiguslikud Eesti Advokatuuri liikmed. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleeg Jüri Adams, kõne puldist.

Härra juhataja! Vaidlused selle eelnõu ümber on osalt terminoloogilised, osalt organisatsioonilised, osalt arvatavasti ka filosoofilised. Need taanduvad sellele, mida sõna "advokaat" terminina Eestis tulevikus peaks tähendama. See omakorda on seotud õigusnõustamise kui kutse- ja äritegevusega. Õigusalast nõu anda ja esindamist teostada saab iga inimene. Me võime oma naabrilt nõu küsida ja ta võib seda anda. Aga see ei ole meie arutluse ese. Meie arutluse ese on juriidilise nõu andmine professionaalse tegevusena. Tõepoolest, professionaalse tegevusena võib Eestis õiguslikku nõu anda ka inimene, kellel ei ole juriidilist haridust. See ei ole meile probleem. Tekib ainult küsimus, kuidas teda nimetada. Järgmine aste oleks professionaalne õigusnõustamine, mida teeb suvaline inimene, kes on lõpetanud ülikooli õigusteaduskonna. Kuidas aga sellist nõustajat nimetada? Eestis on ajalooline traditsioon, et mitte kõiki juriste, kes tegelevad õigusnõustamisega ei nimetata advokaatideks. Nii nimetatakse ainult ühte osa nendest. Ülejäänutel selget nimetust ei ole. Sama probleem oli sõjaeelses Eestis. Euroopas on riike, kus sõna "advokaat" või sellele vastavat omakeelset sõna kasutatakse tunduvalt laiemas tähenduses, kui praegu Eestis ajalooliselt on välja kujunenud. Kuid ma ei tea ühtegi arenenud õigussüsteemiga riiki, kus ei oleks juristide hulgas eraldatud ühte gruppi, kellesse suhtutakse kui teatud auastme saanutesse. Neid eristatakse neile pandud suuremate lootuste ja nende võimete poolest. Euroopas on ka riike, kus selliseid gruppe on välja toodud rohkem kui üks. Anglosaksi riikides on üldiselt neid rohkem. Nii et minu arvates on meie üks põhiprobleem poliitiline valik, keda nimetada advokaatideks, kas ainult n-ö koorekihti, kellest me oletame, et ta peaks olema koorekiht, või mõtleme laiemat õigusnõustajaskonda. Kui me otsustame nii, nagu on välja pakutud eelnõus, siis, nagu juba ütlesin, tekib küsimus, kuidas nimetada teisi juriste, kes professionaalset õigusnõustamist teostavad, ja - mis võib-olla on veelgi olulisem - kas oleks vaja toda valdkonda omakorda reguleerida ja seadustada. Ma arvan, et selle küsimusega on osalt seotud nõustamistegevuse prestiiži ja turuosa küsimus, kuid tegelikult määrab viimase rohkem elupraktika, mitte seadussäte. Suurel määral on vaidlused käesoleva eelnõu üle taandunud küsimusele, kas sellesse on sisse kirjutatud avalik-õiguslik või eraõiguslik advokatuur. Minu arvates ei ole selline küsimuseasetus päris õige. Tuleks selgelt aru anda, mida võiksid sõnad "avalik-õiguslik" ja "eraõiguslik" advokatuuri seaduse kontekstis tähendada. Mina tõlgendaksin seda asja niimoodi, et avalik-õiguslik selle seaduse kontekstis tähendab advokaadi kohustust kuuluda liikmena advokaatide organisatsiooni ja eraõiguslik tähendab vabadust kuuluda sinna või mitte kuuluda. See omakorda ei ole seotud küsimusega, kas meil on avalik-õiguslikke organisatsioone üks või mitu. Põhimõtteline poliitiline valik on selline, et Eestis võiks olla ka mitu advokatuuri. Ma loodan, et Riigikogu säärase otsuse teeb. Igal juhul aga oleks liikmeskonda kuulumine kohustuslik. Kas ma võin saada ühe minuti juurde?

Palun!

Peale ajaloolise traditsiooni on üks olulisi argumente üheainsa kutseorganisatsiooni kasuks küsimus sellest, kes ja kuidas jaotab kohustuslikku kaitsetööd. Põhimõtteliselt oleks kohustuslikku kaitset võimalik jaotada ka sellisel juhul, kui advokatuure on mitu, aga siis tuleks välja mõelda mingisugune teine süsteem ja see tõenäoliselt oleks hulga keerulisem. Teine oluline argument ühe organisatsiooni kasuks on seotud kutse-eetika ja aukohtuga. Kuid need asjad on põhimõtteliselt lahendatavad ka mitme organisatsiooni raames. Nii et siin ma probleemi ei näe. Igal juhul on otsus, mille me täna selle eelnõu suhtes teeme, Eesti tulevikule määrav nii advokaadi mõiste edasise määratlemise kui ka advokatuuri organisatsioonilise arengu seisukohalt. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Liina Tõnisson, kõne puldist.

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Natukene naljakas on kuulata, mida siin saalis täna räägitakse. Härra Rask peab meile sütitava kõne sellest, mispärast advokatuur ei või olla mittetulundusühing ja miks kõik advokaadid peavad kuuluma advokatuuri. Härra Adamsil on küll kõhklusi, kuid samal ajal ta siiski toetab härra Raski, rääkimata õiguskomisjoni otsustest. Lugupeetud Riigikogu liikmed, tuletan teile meelde, et kõige põhilisemat meie riigis, st põhiseadusega ettenähtud demokraatlikku otsustamisprotsessi on täna siin saalis toimuvaga eiratud. Mõned nädalad tagasi otsustas täiskogu demokraatliku hääletamise teel küllalt suure häälteenamusega, et me ei toeta suletud kutseühingu loomist Eestis. Ma küsin: mis siis nüüd juhtunud on? Miks on võtnud õiguskomisjon endale õiguse täiskogus otsustatut eirata? Kas parlamentaarne hääletamismehhanism siin saalis enam ei toimi või on Eestis avastatud midagi põhimõtteliselt täiesti uut? Meil oli täna Keskerakonna fraktsiooni koosolekul võimalik kuulata lugupeetud justiitsministrit. Minu küsimusele, miks ei või advokatuur olla mittetulundusühing, reageeris tuntud advokaadist justiitsminister suurepärase kõnega, ainult et küsimusele jättis ta targu vastamata. Ta ütles, et advokatuuri põhikirjas ja korralduses on puudusi. Ma olen valmis seda uskuma, kuigi ma ei ole advokaat. Aga vigu on ju võimalik parandada. Härra justiitsminister ütles, et Eesti seadustesse on vaja sisse tuua õigusteenuste vaba liikumise süsteem. Kas me oleme seda siin takistanud? Kas see võrdub - vabandage väljenduse pärast - advokatuurist kingsepatsunfti tegemisega? Minu meelest ei võrdu. Härra justiitsminister ütles, et advokatuuri seadusse on vaja sisse tuua õigusabi regulatsioon. Milles küsimus? Toome! Kuigi mulle tundub, et meile tänaseks esitatud eelnõus seda lõplikku regulatsiooni ikkagi ei ole. Lugupeetud härra justiitsminister oli härra Fjuki küsimusele vastates ise sunnitud tõdema, et ega ikka päris selge ole, kuidas neid advokaadibüroosid rentida. Meil tekkis küsimus, mida me härra Raskile küll ei esitanud, aga mille ma nüüd teile siiski esitan. Kui härra Raskil on advokaadibüroo Rask & Co, siis kes nüüd, mil meil on samanimeline justiitsminister, juhib seda advokaadibürood, kas & Co või kes? Kas see küsimus on lahendatud või ei ole? Mulle tundub, et vist ei ole. Kui tõsisemaks minna, võin öelda, et eelnõus on tõesti õigusabiga seonduvaid küsimusi, mis lahendust pole leidnud. Kas või näiteks see, et pankrotihaldurina on advokaadil lubatud töötada, aga tema abidel mitte. Kas sellega on öeldud, et pankrotihalduri tegevus on lubatud ainult advokaadile ja seondub juuraga? Minul isiklikult on pankrotihalduri kutse. Kas pärast selle seaduse vastuvõtmist olen ma äkki endale juristitiitli juurde saanud? Ma ei tea seda. Tahaksin selles küsimuses selgust saada. Ütlen veel kord, et me oleme kord siin saalis juba teinud valiku avatud, mittekorporatiivse ühiskonna kasuks, valides advokatuurile mittetulundusühingu staatuse ... Ma palun ühe minuti lisaaega.

Palun!

Aitäh! Advokatuuri kuulumise põhitingimus ei pea olema õigusabi osutamine kohtus. Miks me peame advokatuuri seadust tehes teadvalt eirama põhiseaduse printsiipe? Kui me tahame järgida tsiviliseeritud ühiskonna tavasid, siis - palun vabandust! - ei saa me toetada Reformierakonna fraktsiooni parandusettepanekuid 5, 7 ja 13, mis eelnõu paraku taas pea peale pööravad. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Vootele Hansen, sõnavõtt kohalt.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pärast viimast kirglikku kõnet tuletan meelde, et kõik meie kohtumenetluse seadustikud lubavad esindada kohtus hagejat või süüdistatavat igaühel, keda kohus peab usaldusväärseks seda tegema. Siin ei ole mingit pistmist advokaatide ega nende monopoliga. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Jüri Adams, tegemist saab olla ainult repliigiga vastuseks sellele, et nimi kõlas kõnes. Palun!

Härra juhataja! Proua Tõnisson! Mul on väga kahju, kui mu esinemine tundus kõhklusena. Tegelikult ei kõhkle ma üldse. Ma tahan öelda, et muudatusettepanekutes on kaks poliitilist valikut, mille lõpptulemus riigi seisukohalt on üks ja sama. Küsimus on ainult erinevas organisatsioonis ja otstarbekuses.

Tänan! Uno Mereste, sõnavõtt kohalt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Ma mõistan hästi advokaatide soovi saada oma kutseühingule seaduslikke õigusi, mida ei ole nn tavalistel kutseühingutel - arhitektide, arstide, agronoomide, õpetajate jne liitudel. Selle taotluse moraalseks aluseks on kindel usk, et kõik teised ametid ei ole riiklikult nii tähtsad või vähemalt mitte nii hirmus tähtsad kui advokaadiamet. Mina ei ole advokaat, olen eluaeg tegelnud turumajanduse teooriaga. Kuulates kogu seda tänast keskustelu turuteoreetikuna, saan ma asjast aru muidugi hoopis teistmoodi kui lugupeetud advokaadid, kes räägivad õigusteenuse kvaliteedist jne. On selge, et advokaatidel on muresid. Seepärast eelnõu esitatud ongi. Meil on praegu kõrgkoolides enneolematult suur arv õigusteaduskondi. Nende lõpetajate näol suureneb kõrgharidusega juristide arv. Kui tööturule ilmub palju noori juriste, kes üritavad hakata tööle advokaatidena, võib advokaaditeenuste pakkumine kiiresti suureneda. Kui pakkumine suureneb, siis hinnad muidugi langevad. Noored advokaadid tõenäoliselt lepivad väiksemate tasudega, mistõttu seniste advokaatide keskmine teenistus võib langeda. See on väga suur aineline oht, mis pidevalt suureneb. Selle ohu likvideerimiseks tegelikult ongi advokatuuri seaduse eelnõu algatatud. Niisugune on asja majanduslik sisu. Kõik muu, mis selle kohta räägitakse, on enam-vähem pinnakaunistus, ornament, et pakutavat torti, mis iseenesest ei ole suurem asi, meeldivamaks teha. Eelnõu on suurepärane. Kui see seaduseks saab, hakkab advokaadiühing reguleerima, kui palju ta liikmeid vastu võtab, tagades sellega, et advokaate ei hakka kunagi liiga palju olema ja nende tasud ei hakka kunagi eriti palju langema. Jah, see on suurepärane seaduseelnõu advokaatide seisukohalt. Rahva seisukohalt tähendab see siiski advokaadimonopoli. Kõik jutud sellest, et ei ole tegemist monopoli, vaid avatud ühingu ja jumal teab millega veel, on majandusteadlase pilguga vaadates tühiasi. Mõnest paragrahvist võib leida mõningaid lausekombinatsioone, mille põhjal saab oletada, et monopoli tõesti nagu ei ole. Võib öelda, et Rask on suurepärane advokaatide advokaat. Au ja kiitus talle! Ta kaitseb oivaliselt advokaatide huvisid. Aga meid on rahvas parlamenti valinud ikkagi selleks, et kogu Eesti rahva huvisid silmas pidada. Rahvast vaevab juba ammu advokaaditeenuste kõrge hind. Kui on tarvis kohtus asju ajada, käib endale advokaadi võtmine keskmisele Eesti inimesele üle jõu. Sama tuleb öelda paljude väikeettevõtjate kohta. Oma õiguste kaitsmine on enamikule rahvast liiga kallis, paljudel inimestel tuleb sellest loobuda. Demokraatliku õigusriigi seisukohalt on see äärmiselt ebasoovitav. Kujuneb olukord, kus kohtud kaitsevad peaasjalikult varakamaid, kellel seetõttu oleks nagu rohkem õigusi kui vaesematel inimestel, ehkki riik peaks tagama, et kõikide võrdsus seaduse ees ei oleks mitte ainult tühi sõnakõlks, vaid et kõigil oleks võimalik oma võrdseid õigusi ka võrdselt kaitsta. Vähemalt enam-vähem võrdselt. Riigikogu eelmise koosseisu ajal püüdis tollane justiitsminister advokaat Paul Varul läbi suruda samasugust advokaadimonopoli seadust. Too taotlus kukkus läbi. Eelmine Riigikogu suutis käituda tõelise rahvaesindusena, kes seisab hea kogu rahva eest ... Ma palun lisaaega.

Kolm minutit on võimalik.

Aitäh! Nüüd surutakse sama monopoliseadust peale uues vormis, palju rafineeritumalt ja peenemalt. Viimase kahe nädala jooksul on meid masseeritud - ma ei tea, kas kõiki või suurt osa Riigikogust - selles vaimus, et 10. jaanuaril olevat Riigikogu teinud otsuseid lihtsalt rumalusest, sest ei saanud aru, mida sõna "advokaat" tähendab. Advokaat ei tähendavat juristi, kes esindab oma klienti, vaid tähendavat mingisuguse seltsi, advokaadiühingu liiget. Muide, siin eksis ka Jüri Adams, kes ütles, et meil on niisugune arvamus levinud üldiselt. Ei ole levinud. Tegemist on puhtnõukoguliku pärandiga. Tollal kuulusid ju kõik advokaadid Advokaatide Kolleegiumi. Milline on meie tõeline ettekujutus advokaadist, seda võib vaadata mis tahes teatmeteosest. Eesti keele akadeemilises seletussõnaraamatus on öeldud nii: advokaat on jurist, kes esindab oma kliendi huvisid, eriti kohtus. See, aga mitte mingisuguse seltsi liige, ongi advokaat. Minu aeg hakkab lõppema. Toonitan veel kord, et 10. jaanuaril ei näidanud Riigikogu üles selget rumalust, vaid esindas ikka tõsiselt rahva suure enamiku seisukohti rahva väga väikese osa, umbes 400-500 advokaadi vastu. Ma leian, et me teeme õigesti, kui hääletame maha kõik ettepanekud, mis on esitatud 10. jaanuari otsuste kummutamiseks. Minu arvates tuleks vastu hääletada eelkõige muudatusettepanekutele 4, 5, 7 ja 11. Võib-olla on neid rohkemgi. Sellega me hääletaksime seaduslike eelduste loomise poolt, et advokaaditeenused muutuksid odavamaks ja rahvale kättesaadavamaks. Aitäh!

Tänan, kolleeg Mereste! Jürgen Ligi, sõnavõtt kohalt, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tunnistan, et meiegi fraktsioonis on veel vaidlusi eelnõu kontseptsiooni üle. Kuid samas pean ütlema, et Liina Tõnissoni kommentaar selle teema ja meie esitatud parandusettepanekute kohta oli selgelt eksitav. Nagu Vootele Hansen juba märkis, ei ole mingit seost õigusabi osutamise õiguse ja advokatuuri kuulumise vahel. Teiseks, komisjon arutas meie ettepanekuid ja arvestas neid sisuliselt. Ma kutsun üles toetama eelnõu niisugusel kujul, nagu komisjon on selle täiskogule esitanud, et vältida suuremaid segadusi. Kui Liina Tõnisson ütles, et meie riik peab jääma tsiviliseerituks, siis temale on tsiviliseeritus see, mida ta eelnõule ette heidab. Just kehtiv seadus on problemaatiline sellest seisukohast, mida ta silmas peab. Eelnõu ei tee asja hullemaks, vaid teeb paremaks. Aitäh!

Tänan! Liina Tõnissonil on käsi püsti. Palun!

Lugupeetud juhataja! Kuna korduvalt nimetati minu nime, siis olen sunnitud härra Ligile tsiteerima § 42 lõiget 2, mis ütleb, et vandeadvokaadi vanemabi ja vandeadvokaadi abi ei ole pädevad esindama või kaitsma klienti Riigikohtus. Riigikohtus saad sa klienti kaitsta ainult siis, kui oled advokaat. Aga advokaat oled sa ainult siis, kui oled advokatuuri liige. Siin ongi see suletud ring, härra Ligi! Aitäh!

Tänan! Kõnesoov on Väino Lindel. Palun!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Väga lugupeetud kolleegid! Jaanipäeval on nii, et kui jaanituli juba põleb, siis lisatakse sinna veel mõni halg juurde. Äkki saab suuremat leeki ja võib-olla tuleb see kogu üritusele kasuks! Tegelikult olen mina, head kolleegid, siin ilmselt ainuke, kes on Eesti Advokatuuri astunud sellisel moel, et on sooritanud nii vandeadvokaadi vanemabi kui ka vandeadvokaadi eksami ja seisnud kvalifikatsioonikomisjoni ees, mis koosnes tõesti ainult vandeadvokaatidest, väga lugupeetud inimestest. Kui käesolev eelnõu seaduseks saades toob sellesse komisjoni juurde ka kohtunike ja Justiitsministeeriumi esindajad, siis minu arvates tuleb see kindlasti asjale kasuks. Ühest osast tänastest sõnavõttudest võis jääda mulje, et kui see seadus vastu võetakse, siis annavad advokatuur või advokaatide esindajad eelnõu kallal töötanutele ordeni. Niisugune hinnang, head kolleegid, on siiski ekslik. Nagu ma juba ennist ütlesin, on praegugi olemas seadus Eesti Advokatuuri kohta, mis annab advokaadile tema tegevuses hoopis vabamad käed kui käesolev eelnõu. Loomulikult saab viidata siin ka sellele, et advokaadi tunnihinnad lõpevad 1500 krooniga ja algavad mõnekümnest kroonist õigusnõustaja puhul, kes ei pruugi olla advokaat. Nii et tegelikult on ikkagi sees turumonopolile osutav lause. Stenogrammist võib välja lugeda, et see ei puutuvat asjasse, sest advokaat on siiski ainus, kes õigusabiturul oma teenust müüb või pakub. Kuid nagu siin eelnevalt on juba öeldud, võib igaüks meist äriseadustikust tulenevalt füüsilisest isikust ettevõtjana osaühingu loomise kaudu osutada mitmesuguseid teenuseid, näiteks vahendus- või tõlketeenust. Väga sageli pakuvad firmad ka õigusteenust. Nii et seda ei osuta sugugi mitte ainult advokaadid. Tean ühte päris kurioosset juhtumit. Ühe küla lugupeetud kinnisvarafirmas töötab juristina isik, kelle eelmine töökoht oli baaris. Tuleb välja, et baaridaamiks ei sobinud ta keskhariduse puudumise tõttu. Küll aga sobis ta juristiametis õigusnõustajana töötama. Kas see on turu solkimine või ei ole? Kas käesolev eelnõu seaduseks saanuna tagab kvalifitseeritud õigusabi osutamise? See on kindlasti üks arutelu küsimusi. Tahan teha ühe õienduse. Täna oli ühes ajalehes näide selle kohta, et kui 600 kingsepast 200 moodustavad kingsepptuuri, siis sunnitakse kõiki, kellel on king katki, minema seda parandama ainult kingsepptuuri esindaja juurde. Vaadake, sellise analoogia põhjal advokatuuri seaduse eelnõule hinnangut anda on vale. Aga iseenesest ma usun, et täna Riigikogus toimuv vaidlus on tarvilik. Isegi kui me kolmanda lugemiseni jõuame, on lõppkokkuvõttes võimalik esitada oma arvamusi fraktsioonide kaudu. Kõik sõltub meist endist. Aitäh!

Tänan, Väino Linde! Ekraan on jäänud tühjaks. Läbirääkimised on lõppenud. Väino Linde, palun teid tagasi kõnepulti! Vaatame läbi muudatusettepanekute loetelu. Esimene ettepanek on õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. Teine ettepanek, autor ja komisjoni otsus samad. Kolmas ettepanek on Tiit Toomsalult, jäetud arvestamata. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, proua juhataja! Ma palun selle muudatusettepaneku hääletamist. Ettepaneku kohaselt tuleks muuta eelnõu pealkirja, asendades seal sõna "advokatuuri" sõnaga "advokatuuride". Samuti tuleks selle sõna mitmuslikku vormi vastavas käändes kasutada läbivalt kogu eelnõu tekstis. Põhjendus: nii annaksime võimaluse moodustada mitmesuguseid ühtse reglemendi kohaselt tegutsevaid avalik-õiguslikke või eraõiguslikke advokatuure. Sellega järgime vaba konkurentsi põhimõtteid ja ühtlasi välistame ohtliku korporatiivsuse ilmingud õigusteenuse osutamisel. Nagu ma aru sain, ootab õiguskomisjon täiskogu poliitilist otsustust selles küsimuses.

Tänan! Kuidas komisjon seda kommenteerib?

Tänan! Komisjonis ei leidnud see härra Toomsalu arvamus toetust. Häältega 0 poolt, 4 vastu ja 2 erapooletut lükati tema ettepanek tagasi.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused (Naer saalis.) Harva juhtuv situatsioon: 27 häält poolt ja 27 vastu. Aga täiskogu toetust ettepanek nr 3 ei saanud. Neljas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. Viies muudatusettepanek on Reformierakonna fraktsioonilt, arvestatud sisuliselt. Uno Mereste, palun!

Palun panna viies ettepanek hääletusele.

Palun, milline on komisjoni kommentaar?

Me arvestasime seda ettepanekut sisuliselt. Hääled: 4 poolt, 2 vastu ja 0 erapooletut. Selle alusel formuleerisime õiguskomisjoni ettepaneku (loetelus kuues), mis minu arvates märksa põhjalikumalt avab asja sisu ja on kooskõlas Reformierakonna fraktsiooni taotlustega.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Autorina ma ütleksin, et kui jutt on ettepanekutest 5, 7 ja 11, palun ma toetada versiooni, mida pakub komisjon. Viienda ettepaneku poolt hääletamine tekitaks ainult segadust.

Tänan! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele viienda muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 1 Riigikogu liige, vastu oli 64, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei pälvinud täiskogu toetust. Kuues muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. Olev Raju, palun!

Palun kuuendat ettepanekut hääletada.

Kas komisjon kommenteerib?

Õiguskomisjon otsustas häältega 4 poolt, 0 vastu ja 2 erapooletut niisugusel moel, kuuenda ettepanekuna sõnastatult, toetada viiendas ettepanekus väljendatud mõtet.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 38 Riigikogu liiget, 33 oli vastu ja 1 jäi erapooletuks. Ettepanek pälvis täiskogu toetuse. Seitsmes muudatusettepanek on Reformierakonna fraktsioonilt, arvestatud täielikult. Uno Mereste, palun!

Palun seitsmendat ettepanekut hääletada.

Komisjon?

Häältega 4 poolt, 2 vastu ja 0 erapooletut toetas komisjon muudatusettepanekus väljendatud seisukohta, millel ma komisjonipoolses kaasettekandes juba peatusin.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 37 Riigikogu liiget, 35 oli vastu, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek pälvis täiskogu toetuse. Kaheksas ettepanek on Reformierakonna fraktsioonilt, arvestatud sisuliselt. Üheksas ettepanek on õiguskomisjonilt, leidnud täielikku arvestamist, nagu ka ettepanekud 10 ja 11, mille autor on sama. Uno Mereste, palun!

Palun 11. ettepanekut hääletada.

Tänan! Komisjon?

Aitäh! 11. ettepanekut toetati komisjonis häältega 3 poolt, 2 vastu ja 0 erapooletut. Selle ettepaneku kohaselt otsustab riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad advokatuuri üldkogu ise. Kuid justiitsminister peab olema need eelnevalt heaks kiitnud. Otsuse eelnõu tuleb esitada justiitsministrile aegsasti, järgmise eelarve kujundamise käigus. Justiitsministril on siin täielik vetoõigus. Kui tema eelnõu heaks ei kiida, siis ei saa advokatuuri juhatus seda üldkogule esitada. Praegu nii ei ole.

Tänan! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele 11. muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 35 Riigikogu liiget, 35 oli vastu, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei pälvinud täiskogu toetust. 12. ettepanek on õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. 13. ettepanek on Reformierakonna fraktsioonilt, arvestatud sisuliselt. 14. ettepanek on õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. 15. ettepanek on Tiit Toomsalult, jäetud arvestamata. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan! Seoses uue redaktsiooni andmisega § 22 lõikele 3 võtan ma oma parandusettepaneku tagasi.

Tänan! 15. muudatusettepanek on tagasi võetud. 16. ettepanek on samuti Tiit Toomsalult, jäetud arvestamata. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, proua juhataja! Ma palun 16. muudatusettepaneku hääletamist. Selle kohaselt tuleks täiendada eelnõu § 23 lõike 1 punkti 2 teksti sõnadega "või Eesti Vabariigiga piirnevate Vene Föderatsiooni ja Läti Vabariigi kodanikud". Põhjendus on järgmine. Et eelnõu kohaselt antakse Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele võimalus olla Eesti Advokatuuri liige, siis teen ma ettepaneku laiendada seda õigust Eestiga piirnevate riikide advokaatidele. Sellega oleks tagatud võrdse kohtlemise printsiip ja konkurents õigusabiturul lähtuvalt meie asukohast ja olemasolevatest õigussuhetest. Palun seda ettepanekut toetada.

Tänan! Komisjoni kommentaar?

Komisjonis oli 16. muudatusettepanekule täiesti üksmeelne vastuseis. Häältega 6 vastu, 0 poolt ja 0 erapooletut ei leidnud see toetust.

Tänan! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele 16. muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 8 Riigikogu liiget, 45 oli vastu, 3 jäid erapooletuks. Ettepanek ei pälvinud täiskogu toetust. 17. muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, leidnud täielikku arvestamist, nagu ka 18., 19., 20. ja 21. ettepanek, mille autor on sama. 22. ettepanek on Tiit Toomsalult, jäetud arvestamata. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, proua juhataja! Ma palun 22. muudatusettepanekut hääletada. See näeb ette jätta eelnõu tekstist välja § 55 "Advokaadiühingu osanik ja aktsionär". Põhjenduseks on selles sisalduv vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt ei ole õigust piirata aktsiate ja osade omamist kujul, nagu see on sätestatud käesolevas eelnõus. Palun toetada põhiseaduslikkust!

Tänan! Komisjon, palun!

Tänan! See härra Toomsalu ettepanek ei leidnud õiguskomisjonis toetust. Enamik õiguskomisjoni liikmeid oli seisukohal, et tegemist ei ole põhiseaduse rikkumisega. Tugineda saab siin kehtivale Eesti Advokatuuri seadusele ja põhiseadusele. Eesti Advokatuuri seaduse § 13 lõige 4 ütleb, et advokaadibüroo omanikuks võib olla ainult Eesti Advokatuuri kuuluv isik (isikud) või Eesti Advokatuur. Seesama põhimõte on üle kantud ka käesolevasse eelnõusse Vähemalt viimase seitsme aasta jooksul ei ole seda mingil moel peetud põhiseadusvastaseks. Hääletustulemus komisjonis: 0 poolt, 5 vastu ja 1 erapooletu.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele 22. muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 14 Riigikogu liiget ja 41 oli vastu. Ettepanek ei pälvinud täiskogu toetust. 23. muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, leidnud täielikku arvestamist, nagu ka 24. ja 25. ettepanek. 26. ettepanek on Tiit Toomsalult, jäetud arvestamata. Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, proua juhataja! Ma palun 26. muudatusettepanekut hääletada.

Milline on komisjoni kommentaar?

Aitäh! Komisjon ei toetanud seda ettepanekut. Hääletustulemus: 0 poolt, 4 vastu ja 1 erapooletu.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele 26. muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Ettepanek sai 4 poolt- ja 42 vastuhäält ning seega ei pälvinud täiskogu toetust. 27. ettepanek on õiguskomisjonilt, leidnud täielikku arvestamist, nagu ka samalt autorilt tulnud 28., 29. ja viimane, 30. ettepanek. Sellega oleme muudatusettepanekute loetelu läbi vaadanud. Komisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Kuid minule on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek teine lugemine pärast muudatusettepanekute hääletamist katkestada. Et me selle protseduuri just praegu lõpetasime, panen hetke pärast Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku hääletusele. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Palun hääletada!Hääletustulemused Seda toetas 33 Riigikogu liiget, 42 oli vastu. Ettepanek ei pälvinud täiskogu toetust. Nagu ma ütlesin, on õiguskomisjon kui juhtivkomisjon teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada. Seega on teine lugemine lõppenud. Kordan üle, et muudatusettepanekuid ootab õiguskomisjon 19. veebruariks kella 10-ks.

Lugupeetud kolleegid! Lähme meie päevakorras edasi ja võtame arutuse alla Vabariigi Valitsuse algatatud reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist ja sõna on majandusminister Mihkel Pärnojal.

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu on teie ees teisel lugemisel. Esimese ja teise lugemise vaheajal muudatusettepanekuid ei tehtud. Esimese lugemise käigus käsitleti selle seaduse eesmärki, mis on ühe reguleerimist vajava reklaamialase tegevusega seotud aspekti sissetoomine reklaamiseadusesse, ja seda, et Riigikogu seaduseelnõule muudatusettepanekuid ei teinud, võib käsitleda nõusoleku avaldusena. Eelnõu algataja on endiselt seisukohal, et need muudatused on vajalikud reklaamialase tegevuse korrastamiseks ning me oleme nõus majanduskomisjoni ettepanekuga eelnõu täna teisel lugemisel vastu võtta. Aitäh!

Tänan! Kas kolleegidel on küsimusi ettekandjale? Ei ole. Ma tänan teid, härra minister! Kaasettekande teeb majanduskomisjoni liige Liina Tõnisson. Palun!

Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas oma 12. veebruari istungil reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu ja kuna eelnõu kohta ei ole saabunud ühtegi parandusettepanekut saali poolt, siis leidis komisjon üksmeelselt ja ühehäälselt, et eelnõu on küps vastuvõtmiseks. Aitäh!

Tänan! Teile on mõned küsimused. Esimene küsimus on Kalle Jürgensonilt. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Võib-olla oleks mu küsimus olnud kohane esimesel lugemisel, aga siis ei tulnud mul seda aspekti pähe. Kuidas võiks sellest parandusest lähtudes käsitleda reklaami, mis on seotud meiega, erakondadega, ehk poliitilist reklaami? Seal ju käib pidevalt poliitikute omavaheline võrdlemine. Kas see aspekt võib siia mingil moel haakuda või ei ole see üldse selle paranduse objekt?

Reklaamiseaduse vastuvõtmise ajal eelmises Riigikogus oli see teema väga püsivalt üleval. Päris ühel meelel olid poliitikud tol ajal, ja see on ka reklaamiseaduses nii fikseeritud, et poliitiline reklaam selle seaduse objekt ei ole. Poliitilise reklaamiga seonduv problemaatika peaks olema lahendatud erakondade seaduses või kusagil mujal. See siin seda valdkonda ei haara.

Tänan! Liia Hänni, palun!

Aitäh! Austatud proua Tõnisson! See oli küll üsna üllatav, et komisjon seekord nii üksmeelne oli. Ma küsin, millest see oli tingitud?

Majanduskomisjonis ollakse alati üksmeelsed, kui valitseb majanduslik mõtlemine.

Ma tänan, proua Tõnisson! Ekraan on tühjaks jäänud, enam teile küsimusi ei ole. On võimalus osa võtta läbirääkimistest. Kui on soovi, siis läbirääkimised avatakse. Ei ole soovi. Läbirääkimisi ei avatud. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta ei ole. On võimalus lõppsõnaks. Härra minister? Proua Tõnisson? Siis me võime hetke pärast asuda eelnõu lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun teid kujundada oma seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused 42 poolthäälega - ei ühtegi vastuhäält ega erapooletut - on reklaamiseaduse muutmise seadus vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Lähme kolmanda päevakorras oleva seaduseelnõu juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa mitteregulaarse lennuliikluse ärilisi õigusi käsitleva mitmepoolse lepinguga ühinemise seaduse eelnõu. Alustame selle teist lugemist ja ettekandeks on sõna teede- ja sideminister Toivo Jürgensonil.

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Teisel lugemisel on Euroopa mitteregulaarse lennuliikluse ärilisi õigusi käsitleva mitmepoolse lepinguga ühinemise seaduse eelnõu. Kuna Eesti on Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja Euroopa Tsiviillennunduse Konverentsi liige, siis on Eestil võimalus ühineda selle mitmepoolse lepinguga. Eesti ühinemisel mitmepoolse lepinguga käsitletakse Eesti õhusõidukite registris registreeritud õhusõidukeid võrdväärselt teistes lepinguosalistes riikides seal registreeritud õhusõidukitega. Seega vähenevad neile rakendatavad piirangud, mis lihtsustab lennundusinformatsiooni vahetust. Käesoleva seaduseelnõu vastuvõtmine ei too Eestile täiendavaid majanduslikke ega rahalisi kohustusi. Mitmepoolse lepinguga ühinemine ei tekita ka õiguslikke probleeme, sest vastavalt lennundusseadusele on valitsuse eelmise aasta 18. juuli määrusega nr 240 "Eesti õhuruumi kasutamise ja lennuliikluse teenindamise tagamise korra kehtestamine" Eestis juba rakendatud lepingu artiklist 3 tulenevat eeskirja. Toetan Riigikogu majanduskomisjoni ettepanekut käesolev seaduseelnõu tänasel teisel lugemisel vastu võtta. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, härra minister! Kas kolleegidel on küsimusi ettekandjale? Ei ole. Palun kõnepulti kaasettekannet tegema majanduskomisjoni liikme Kalev Kallo!

Austatud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas nimetatud eelnõu enne teisele lugemisele saatmist esmaspäeval, 12. veebruaril ja kuna eelnõu kohta parandusettepanekuid saabunud ei olnud ja tegemist on ühe rahvusvahelise lepinguga ühinemisega, siis komisjon otsustas suunata Vabariigi Valitsuse esitatud Euroopa mitteregulaarse lennuliikluse ärilisi õigusi käsitleva mitmepoolse lepinguga ühinemise seaduse eelnõu 652 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 14. veebruaril 2001. Ja teiseks - panna seaduseelnõu lõpphääletusele pärast läbirääkimiste lõpetamist ning teha ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Ka nimetatud otsuse poolt oli kogu kohalolnud komisjoni koosseis üksmeelselt ehk 8 poolthäältega, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Aitäh!

Tänan, härra Kallo! Kas kolleegidel on küsimusi? Ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta tehtud ei ole. Kui on soovi võtta osa läbirääkimistest, siis avan läbirääkimised. Ekraan jäi tühjaks, läbirääkimisi avatud ei ole. On veel lõppsõnaõigus. Kas on soovi? Lõppsõna ka ei soovita. Siis asume hetke pärast seaduseelnõu seadusena vastuvõtmise juurde. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Euroopa mitteregulaarse lennuliikluse ärilisi õigusi käsitleva mitmepoolse lepinguga ühinemise seaduse eelnõu. Palun teid kujundada oma seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused 35 poolthäälega on eelnõu 652 seadusena vastu võetud. Vastu ega erapooletu ei olnud keegi.

Lugupeetud kolleegid! Järgmisena võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervise seaduse § 8 muutmise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist ja sõna on justiitsminister Märt Raskil. Palun!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tegemist on seadusesse vastava volitusnormi sisseviimisega, puudutagu see volitusnorm siis ravimuda või vangide toiduratsiooni. Ja tulenevalt sellest, et eelnõu kohta ei ole laekunud ühtegi parandus-, täiendusettepanekut, ei ole minul ka eelnevale ettekandele suurt midagi lisada. Aitäh!

Tänan, härra justiitsminister! Teile on küsimusi. Jaan Pöör, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Sellise eelnõu puhul peab alati küsima. Eelnõu jõustatakse tavalises korras, see nõuab ka sotsiaalministri poolt mitme, vähemalt kolme uue määruse või määruse paranduse jõustamist. Kas valitsus jõuab neid asju teha?

Et mitte korrata liiklusseaduse volume kahte, ma ütleksin, et ka praegu on toidunormid reguleeritud. Selleks on justiitsministri määrus, millel pädev õiguslik alus puudub, st on pealkirja ümbervormistamise küsimus. Ja teiseks, samamoodi on ette valmistatud ravimuda turustamise, säilitamise ja kasutamise juhend. Akt on olemas.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekande teeb sotsiaalkomisjoni liige Anti Liiv.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Seaduseelnõu 623 on nüüd sotsiaalkomisjonis läbi arutatud. Parandusettepanekuid ei laekunud ja selletõttu leidis sotsiaalkomisjon pärast arutelu, et täna võiks selle seaduseelnõu lõpphääletusele panna.

Tänan, Anti Liiv! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ka ei ole. Ma tänan teid! Kui on soovi, siis avan läbirääkimised. Läbirääkimisi ei avata. Lõppsõnasoovi ei ole. Asume siis lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele rahvatervise seaduse § 8 muutmise seaduse eelnõu. Palun teid hääletada!Hääletustulemused Häältega 31 poolt, mitte ühegi vastu ja üks erapooletu on eelnõu 623 vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Järgmisena alustame laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Märt Raskil. Palun!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon on loodud, kaitsmaks laste hooldusõigust, samuti võimaldamaks eraldi elavale vanemale õiguse külastada oma last. See tähendab lapsest eraldi elava vanema õigust külastada oma last ettenähtud aegadel ning ettenähtud aja piires, samuti hooldada last vastavalt selle institutsiooni ettekirjutustele, kes hooldusõiguse kehtestas. Konventsiooni eesmärk on tagada lapsele mõlema vanema hoolitsus ja olemasolu, olenemata sellest, kuidas vanemad omavahel suhtlevad või läbi saavad. Eestis on sellekohaseid probleeme olnud, mistõttu eri riikides elavate vanemate omavahelised suhted peavad olema ühtse õigusruumi seisukohalt ühtemoodi reguleeritud. Konventsiooniga ühinemine on Eestile prioriteetne ka Euroopa Liiduga ühinemise protsessis ja palun lugupeetud Riigikogu eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Tänan, härra minister! Kas kolleegidel on küsimusi ettekandjale? Ei ole küsimusi. Kaasettekandeks on sõna väliskomisjoni liikmel Ignar Fjukil. Palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Väliskomisjon vaatas selle eelnõuga seonduva oma istungil veel kord läbi. Ühtegi parandusettepanekut ei olnud laekunud ja komisjon otsustas ühehäälselt seaduseelnõu lõpphääletusele panna.

Tänan, Ignar Fjuk! Kas kaasettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas on soovi avada läbirääkimised? Ei ole, läbirääkimisi ei avatud. Lõppsõna. Härra minister, komisjon, fraktsioonid? Ei soovi. Siis võime asuda lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele laste hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Palun teid kujundada oma arvamus ja hääletada!Hääletustulemused Häältega 32 poolt, ei ühtegi vastu ega erapooletut on eelnõu nr 602 seadusena vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigivastutuse seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Sõna ettekandeks on justiitsminister Märt Raskil. Palun!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigivastutuse seaduse eelnõu on üks eelnõu nende eelnõude paketist, mis peaksid selgelt süstematiseerima meie haldusõiguse. Nimetaksin siin teiste eelnõudena nii halduskorralduse kui haldusmenetluse seadust. Seetõttu on selle seaduseelnõu menetlemine mõnevõrra keerukam, sest üheaegselt väga suurt valdkonda Riigikogus menetleda tähendab seda, et ühe silmaga tuleb menetluses olevat eelnõu ja tema arengut jälgida ning samaaegselt olla pidevalt kursis kõigi parandus-muudatusettepanekute ja arengutega teiste sellega haakuvate eelnõude osas. Riigivastutuse seaduse eelnõu oli Riigikogus esimesel lugemisel 27. septembril 2000. aastal. 1. jaanuaril 2000. aastal jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni § 6 lõike 3 punkti 2 kohaselt on halduskohtule esitatud kaebusega võimalik taotleda ka õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Praegu toimub halduskohtutes kahju hüvitamine Eesti NSV tsiviilkoodeksi lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Tuleb tõdeda, et tsiviilkoodeksi vastav redaktsioon on lootusetult aegunud, mistõttu halduskohtu pädevus on tegelikult materiaalõigusnormidega täitmata. Riigivastutuse seaduse eelnõu eesmärk on tagada isiku õiguste efektiivne kaitse ning riigi ja kohaliku omavalitsuse, ühtlasi ka teiste avaliku võimu kandjate kohustus hüvitada isikule nende õiguste rikkumisega tekitatud kahju. Eelnõus tehtud muudatustest võib välja tuua kolm olulisemat. Eelnõus ei kasutata enam ametiisiku mõistet, mis on Eesti õiguskorras selgelt ülekoormatud mõiste. Selle asemel määratletakse eelnõu § 12 lõikes 2 isik, keda loetakse kahju tekitajaks. Eelnõu § 12 lõige 2 sätestab, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhete, lepingu, üksikkorralduse või mingil muul õiguslikul alusel. Teiseks, eelnõus loobuti kohustuslikust kohtueelsest menetlusest. Esimesel lugemisel olnud redaktsioonis oli teatud juhtudel, näiteks kahju hüvitamisel, ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus, kus kannatanu pidi kõigepealt pöörduma haldusorgani poole. Käesoleva redaktsiooni kohaselt on isikul õigus valida, kas ta pöördub pädeva haldusorgani poole või otse kohtusse. Sellest muudatusest tulenevalt tuli ümber sõnastada mitmeid paragrahve, näiteks §-d 17 ja 18, mis reguleerivad kahju hüvitamise korda. Kolmandaks, avalikku ülesannet täitev isik ja ametnik vastutavad uue redaktsiooni kohaselt regressi korras avaliku võimu ees siis, kui nad tekitasid kahju süüliselt. Eelmise redaktsiooni kohaselt vastutasid sellised isikud, kui nad olid kahju põhjustanud tahtlikult või raskest hooletusest. See muudatus on seoses Riigikogu menetluses olevate paljude teiste eelnõudega sisse viidud, sest Riigikogu on asunud selgelt seisukohale, et süüline vastutus on kõiki süüvorme hõlmav ja võlaõiguse mõisteaparaadist, terminoloogiast tulenev raske hooletus või tahtlus ei ole mitte kõikidel juhtudel universaalselt mõistetav. Seetõttu on ka siin selline süülise vastutuse printsiip sisse toodud, olenemata süü vormidest. Lisaks on selguse huvides mitmes kohas parandatud eelnõu sõnastust, näiteks eelnõu § 13 lõige 1 on punktideks jagatud, ning muudetud on ka eelnõu struktuuri, näiteks eelnõu § 17 põhimõtted paigutati eelnõu algusesse, tuues nad esile üldosa sätetena § 2 lõikes 3. Eelnõu algataja esindajana nõustun põhiseaduskomisjoni ettepanekuga, et eelnõu teine lugemine tuleks täna katkestada ja selle tekstiga tuleb veel väga tõsist tööd teha, sest tegemist on eelnõuga, kus igal sõnal on oma õiguslik kaal, ja kui lubate sellist väljendust, siis tegemist on väga juriidilise seadusega ning seetõttu on mul heameel tänada kõiki neid põhiseaduskomisjoni liikmeid, kes on selle eelnõu menetlemise praeguses staadiumis väga aktiivselt initsiatiivi üles näidanud, eelkõige sõbrapäeva puhul härra Toomsalu. Sellest tulenevalt tahaksin ma loota, et sünnib üks hea tekst. Aitäh!

Tänan, härra minister! Enn Tartolt on teile esimene küsimus.

Aitäh, proua istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei ole kindel, kas see probleem mahub selle seaduse alla või ei mahu. Me teame, et okupatsioonivõimud tekitasid Eesti kodanikele palju kahju. Kas Eesti riik ei peaks nüüd vahendajaks olema, et aidata näiteks Vene Föderatsioonilt või konkreetselt Vene Föderatsiooni praegu eksisteerivatelt firmadelt, kus meie inimesed oma orjatööd tegid, seda kahju tagasi nõuda? Kui see siia seadusesse ei mahu, siis millise seaduse peaks tegema, et saaks seda teha? Näiteks juudid nõuavad üle maailma endale tekitatud kahju tagasi.

Aitäh, härra Tarto! Riigivastutuse seaduse reguleerimisese on piiratud sellega, kuidas avaliku võimu kandja, olgu ta siis riigiorgan, kohalik omavalitsus või kes iganes, oma toimingu või õigusaktiga kellelegi tekitab varalist kahju ja kuidas hüvitatakse siis see tekitatud varaline kahju. Silmas peetakse Eesti riiki, Eesti riigivõimu, kohaliku võimu organeid ja seetõttu teie tõstatatud küsimus selle seadusega otseselt küll ei haaku, sest seaduse eesmärk ei ole reguleerida neid suhteid, mis on tekkinud varasemast perioodist. Küll aga ulatub ta ette kõigile nendele suhetele, kus riigivõimu omavoli või ebaseadusliku tegevusega kodanikule kahju tekitatakse. Mis puudutab okupatsioonivõimude ajal tekitatud kahju, siis see on olnud eri perioodidel analüüsi objekt. Koostati ju teatud ajal ka n-ö kahjude nimekirju. Riikidevahelised suhted lahendatakse riikidevaheliste läbirääkimiste ja lepingutega ning mulle teadaolevatel andmetel Vene riigiga praeguseks ühtegi sellist lepingut ei ole. Vene riik on ametlikult konstateerinud, et ta on Nõukogude Liidu õigusjärglane ja sellest tulenevalt peaks kogu poliitiline suundumus, juriidiline läbirääkimine, kahjude arvelevõtmine või nende hüvitamine olema seotud riigi tasandil otsustuste tegemisega. See tähendab suhteid väljapoole, kus Eesti riik on õigussubjekt võrreldes ja samades suhetes teiste riikidega. See seadus on siseriikliku õiguse osa ja neid teie tõstatatud probleeme ei reguleeri.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on ametnike vastutuse kohta. Te mainisite, et ametnikud on kohustatud hüvitama süüliselt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Ehk täpsustate, kes ja kuidas tuvastab süü?

Erinevates situatsioonides suhteliselt erinevalt. Kõigepealt on õigus pöörduda halduskohtusse ja eks kohus selle süü ka tuvastab. Kui keegi tunneb, et tema õigusi on rikutud, talle on kahju tekitatud, siis tal on õigus otsida kohtulikku kaitset. Ma rääkisin siin, et me võtsime ära selle kohustusliku haldusorgani poole pöördumise ehk kohtueelse kohustusliku menetluse. Kohtust saab teada, kas süü on tekkinud, kohtust saab teada ka, kes on süüdi, loomulikult tuleb osata viidata, kes, olgu ta siis organi tähenduses, on akti välja andnud või kes on toimingu sooritanud. Teine asi on see, et keegi ei keela konkreetse haldusorgani poole pöördumast ja see süü küsimuse otsustamine peab jõudma ikkagi konkreetse toimingu sooritanud füüsilise isiku ehk ametniku tasandini. Ametniku süüastme kindlakstegemine ja süülise käitumise väljaselgitamine on juba avaliku teenistuse küsimus ehk teisisõnu, sellesama eelnõu sabas on ju avaliku teenistuse seaduse muutmise sätted ja ühes asutuses süülise käitumise kindlakstegemine ning ametniku distsiplinaarvastutusele võtmise lahendamine on selle asutuse juhi küsimus.

Jaan Pöör, palun teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui kahju on juba tekitatud, siis on asi selge, riik või omavalitsus on sunnitud selle kahju korvama. Kui nüüd omavalitsusel või riigil tekib õigus sellelt ametnikult sisse nõuda tema tekitatud kahju, siis ametniku kohale määranu peaks seda algatama. Seoses sellega on avaldatud kahtlust, et kui, ütleme, ministri käsu peale või vallavanema käsu peale on keegi vallandatud ja see isik on kohtu kaudu oma ametikohale ennistatud, kas siis see, kes käsu on andnud, ikka alustab vastavat juurdlust, et vastav ametnik karistatud saaks?

Tunnistagem, et ka need sätted, mis siia riigivastutuse seaduse lõppu on kirjutatud, on minu isikliku arvamuse kohaselt suhteliselt liberaalsed, ja selle on ka koostanud ametnikud. Ehk teisisõnu, neid probleeme on ühiskonnas tunduvalt rohkem. Ministri tasand on mõnevõrra teistsugune, kui näiteks ameti peadirektori ja temale alluvate ametnike suhted. Olen seda meelt, et selle tekstiga tuleb veel päris tõsist tööd teha ja tõsist tööd tuleb teha ka regresshagide esitamise korraga ehk täpsustada seda mehhanismi, kuidas hakkaks automaatrežiimil tööle kahju tekitaja distsiplinaarvastutus, kuidas iga selleks volitusi omav isik - st kes võtab tööle, kes vallandab -, oleks kohustatud juurdlema kõiki neid juhtumeid. Siin tekib ka teine probleem, mis puudutab ajakirjanduses päris suurt kõlapinda leidnud küsimust, et kui minister kellegi vallandab ja see isik kohtu poolt teenistusse ennistatakse või mõistetakse suured kompensatsioonid välja, siis millist vastutust peaks see minister kandma. Me ei saa pugeda ainult selle taha ja ütelda niimoodi, et ministrile valmistatakse ju otsustused ette, et ju siis see ametnik, kes seda ette valmistas, käitus valesti või mida iganes. See on üks keerukamaid probleeme, mis vajab veel läbivaidlemist, ja ma arvan, et selle seaduse rakendussätete osas me jõuame põhiseaduskomisjonis ka selgemate arusaamadeni.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Kas _okiteraapia rakendamise ja selle tagajärgede eest ka keegi vastutab?

Aitäh! Härra Sirendi, te küsisite ilmselt ülekantud tähenduses selle _okiteraapia kohta. Kui ma teist õigesti aru sain, siis te peate silmas poliitilisi otsustusi, mis sarnanevad _okiteraapiaga meditsiinis. Kahtlemata ei ole poliitilised otsustused mitte need, mis on hetkel populaarsed, vaid nad peavad olema põhjalikult läbi kaalutud, nad peavad põhinema analüüsil. Ka siis võib see tunduda kellelegi _okina. Ma ei seondaks seda lähenemisnurka, mida võib nimetada _okiteraapiaks, nende tagajärgedega, mis sellest võivad tulla. Ja olgu see siis kiire, aeglane, _okki põhjustav või mitte, lõppkokkuvõttes me peame jõudma riigivastutuse seaduse sõnastuses selle tasandini, et igal teol on tagajärg ja iga tagajärje eest peab keegi ka vastutama.

Tänan, härra minister! Nüüd on ekraan jäänud tühjaks. Kaasettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni liikmel Tiit Toomsalul. Palun!

Tänan, proua juhataja! Austatud kolleegid! Eelnõu 480 jõudis Riigikogu menetlusse augusti alguses eelmisel aastal. Seda menetles esialgselt õiguskomisjon, kes 2000. aasta 19. septembri istungil valmistas ette esimese lugemise. Esimene lugemine lõpetati 27. septembril 2000. Eelmise aasta 24. oktoobril tuli eelnõu üle põhiseaduskomisjoni menetlusse. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teist lugemist oma 22. jaanuari ja 6. veebruari istungil. Tahaksin eelnõu iseloomustamiseks rõhutada seda, et see on kauaoodatud seadus, millega sätestatakse riigivastutuse alused eelnõus esitatud alustel ja piires. Sellega leiab aset põhimõtteline nihe ka meie õigusfilosoofias, nimelt riigivastutusega seonduvaid probleeme ei hakata vaatama mitte niivõrd eraõiguslike ja tsiviilõiguslike suhetena ja vaietena tulevikus, kuivõrd halduskohtutele alluvate kaasustena. Edasi tahaksin rõhutada seda, et põhiseaduskomisjonis tehti ära väga suur eksperditöö selle eelnõu läbivaatamisel. Muudatusettepanekuid, mis läbi vaadati, oli kokku 40, neist 34 põhiseaduskomisjoni initsiatiivil algatatud ja 5 parandusettepanekut esitas teie ees kõnelev Riigikogu liige. Need parandusettepanekud olid tagasi kutsutud, kuna eelnõu ettevalmistamisel jõuti ühe väga põhimõttelise lahendini: juhul kui avalike ülesannete ja avaliku võimu teostamine on delegeeritud eraõiguslikele isikutele ja eraisikutele, vastutavad vastava delegatsiooninormi andnud institutsioonid, kas kohalik omavalitsus, riigiasutus või siis vastav avalik-õiguslik institutsioon. Ülejäänud eelnõuga seonduvad formulatsioonid, nende täpsustused võeti komisjoni poolt vastu küllaltki üksmeelselt. Teatud mõttes tekkis hääletusel vaidlus kahe põhimõtte üle, kas eelnõus erisättena lahti kirjutada ka üldnorm oma õiguste kaitseks pöördumise korra kohta, mis samas eelnõus teistes normides on juba suurema täpsusega edasi arendatud, või mitte. Teine küsimus, mille üle samuti vaieldi, oli küsimus sellest, kas tuua vastutuse piiride käsitlemisel sisse tsiviilõiguslikud arusaamad hädaolukorrast ja hädaseisundist või mitte. Nendes küsimustes otsustas komisjon ülekaalukalt olemasoleva redaktsiooni kasuks ja need ei tekitanud põhimõttelisi vaidlusi komisjonis. Komisjoni käesoleva aasta 6. veebruari istungil tehti ettepanek tuua eelnõu täna teisele lugemisele ja teha ettepanek eelnõu teine lugemine katkestada. Etteruttavalt tahaksin öelda ka seda, et muudatusettepanekute esitamise uueks tähtajaks on 22. veebruar kell 13. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, Tiit Toomsalu! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Kalle Jürgenson, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Te mainisite põhimõttelist muudatust eelnõu kontseptsioonis, kus vastutus eraõiguslikule isikule delegeeritud ülesannete täitmise eest jääb vastava delegatsiooninormi andnud avaliku võimu teostajale. Kas seoses selle küsimusega sai ka läbi töötatud võimaliku delegatsiooni andmise vormiline külg, mingi leping, selle võimalikud piirid, järelevalve? Millistes piirides, kui see on lepinguline vorm, võib seda üldse sõlmida, ja kuidas kogu see protsess käima hakkab, kui arvestada, et vastutus jääb delegatsiooni andjale?

Tänan hea küsimuse eest! Jah, seda küsimust arutati. Kõigepealt tahaksin teile ette lugeda selle sätte redaktsiooni nii, nagu see on esitatud eelnõu praeguses tekstis. Paragrahvi 12 "Kahju hüvitamiseks kohustatud isik" lõige 3 ütleb nii: "Füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest vastutab riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seaduses ei sätestata teisiti." Mehhanismi osas, mille kohta te esitasite küsimuse, tahaksin rõhutada, et ka seda arutati, kuid see kuulub halduskorralduse seaduse regulatsiooni alla. Ka selles küsimuses on põhiseaduskomisjonis leitud konsensus. Kuidas saal selle tulevikus otsustab, on iseküsimus.

Tänan! Nüüd on ekraan jäänud tühjaks, küsimusi enam ei ole. Ignar Fjuk, kas küsimus või sõnavõtt? Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Viimane paragrahv ütleb, et seadus jõustub 2001. aasta 1. jaanuaril. Kuidas seda mõista?

Tahaksin rõhutada, et seda küsimust tõepoolest komisjonis ei arutatud, arvatavasti on põhjust selle juurde tagasi tulla.

Tänan, härra Toomsalu! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on soovi läbirääkimisteks? Ei ole, läbirääkimisi ei avata. Aga ma palun Tiit Toomsalu tagasi, vaatame läbi muudatusettepanekute tabeli. Meil on 35 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt ja täielikult arvestatud. Nii ka 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32., 33., 34. ja viimane, 35. on põhiseaduskomisjoni muudatusettepanekud ja täielikult arvestatud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli teine lugemine katkestada. Teine lugemine on komisjoni ettepanekul katkestatud ja kordan üle, et muudatusettepanekuid ootab põhiseaduskomisjon 22. veebruariks kella 13-ks.

Lugupeetud kolleegid! Võtame järgmisena arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise riigipiiri taastamise lepingu lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna välisminister Toomas Hendrik Ilvesel. Palun, härra minister!

Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Meil on nüüd siin Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise riigipiiri taastamise lepingu lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine ja ma pean ütlema, et valitsusel ei ole midagi lisada sellele, mida me rääkisime esimesel lugemisel. Teiseks võin öelda niipalju, et eelnõu algataja ehk valitsus teeb ettepaneku lisaprotokoll ratifitseerida ning ratifitseerimise seadus vastu võtta.

Tänan, härra minister! Teile on küsimusi. Esimene küsija on Laine Tarvis. Palun!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Kas selle dokumendi ratifitseerimisega saavad siis nüüd lõpuks lahendatud ka nende Eesti kodanike probleemid, kes elavad Valkas?

Aitäh küsimuse eest! Sellel lepingul ei ole mingit pistmist nende Eesti kodanikega, kes elavad Saviniebase tänavas, sest piir on piir. Nende inimeste puhul ei ole küsimus mitte piiris, vaid selles, kuidas Läti Vabariik kohtleb Eesti Vabariigi kodanikke. Seal on teised meetmed. See on tehniline leping, mis puudutab ainult piiri ja see ühte- või teistpidi ei muutu.

Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, proua juhataja! Ma jätkaksin küsimust, mille kolleeg Laine Tarvis teile esitas, ja pisut teise aktsendiga. Te väitsite, et piir on piir ja selle konkreetse tänava Eesti kodanikest Valka linna elanike probleemid on tehnilist laadi. Alles hiljuti, möödunud laupäeval leidis aset Balti Assamblee väljasõiduistung Läti Valka ja selle käigus tutvuti mainitud probleemiga. Nii nagu mina Balti Assamblee liikmete informatsiooni põhjal tean, oli juttu ka sellest, et vastava kompensatsiooni alusel on võimalik kahepoolselt kokku leppida piiri nihutamise suhtes seoses selle konkreetse tänavaga. Kas Vabariigi Valitsus ja Välisministeerium on selliseid võimalusi arutanud?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks ma ei ütelnud, et inimeste probleemid on tehnilised küsimused. Palun tsiteerige mind õigesti. Ma ütlesin, et piirileping on tehniline küsimus, mitte nende inimeste probleemid. Teiseks on Eesti piiri muutmine asi, mis praegu lihtsalt ei tule Läti Vabariigiga kõne alla. Nende inimeste mured seal on olnud pidevaks kaasuseks Eesti Välisministeeriumil, Eesti valitsusel, peaministril kõigi valitsuste ajal, kui me oleme rääkinud Läti võimukandjatega. Ja see on meil endiselt päevakorral. Aga ma kordan, et see ei puuduta käesolevat küsimust.

Tiit Toomsalu, palun teine küsimus!

Tänan, proua juhataja! Ma olen siiski sunnitud selle küsimuse juurde veel tagasi tulema. Nimelt oli Balti Assamblee Valga väljasõiduistungil juttu ka sellest, et tollesama täna ratifitseeritava piirilepingu läbirääkimiste raames leidis Eesti pool võimaluse ligi 30 ruutkilomeetri suuruse maa-ala loovutamiseks - kui ma õigesti tsiteerin, ma võin arvuga eksida - teatud vastutuleku mõttes Läti poolele. Kas härra välisminister ei leia, et kui pretsedent juba on, siis oleks otstarbekohane jätkata läbirääkimisi, et ka Läti Valka Eesti kodanike probleemid lahendada samadel alustel, seda enam, et Läti pool on selleks valmis.

Aitäh küsimuse eest! Läti valitsus ei ole valmis loovutama oma territooriumi Saviniebase tänavas. Seetõttu ei puuduta see praegust küsimust.

Tänan! Ekraan jäi tühjaks, rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid ettekande eest! Kas valitsus jääb kaasettekande soovi juurde?

Kui küsimusi ei ole, siis me loobume.

Tänan! Valitsus loobus, kuna küsimusi enam ei ole. Kaasettekande väliskomisjoni poolt teeb komisjoni esimees Andres Tarand. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsuse ettekanne oli lühike. Me võiksime seda muidugi pikendada. Ma tuletan omalt poolt meelde, et tegemist oli tehniliste täiendustega, millest esimesel korral räägiti. Esiteks muudeti piirikaardi mõõtkava, see tähendab, et 1 : 10 000 muudeti 1 : 5000-ks ehk väikesi objekte saab piirikaardil kujutada kaks korda paremini ja täpsemalt. Teine oli looduskaitseline muudatus Valga linnas, piiririba kitsendamine, et mitte liiga palju puid maha võtta. Kolmas oli mõiste "neutraalne vöö" kaotamine, mis enne Teist maailmasõda eksisteeris rahvusvahelises praktikas, pärast aga kadus ära, ja selles mõttes on asi tehtud. Valgas ja Valkas elavate eestlaste probleem ei kuulu loomulikult praegu siia selles mõttes, et Balti Assamblee ei ole loonud pretsedenti, kuna see on parlamentaarne organ. Piiriläbirääkimised olid valitsuste teha. Kui parlamendisaadikutelt või üksikisikutelt Lätist või Eestist tuleb selline algatus, et hakkame maid vahetama - näiteks Läti on huvitatud Ruhnu saarest -, siis on võimalik teha igasugust kaupa. Aga siis tuleb algatus, valitsused räägivad uuesti läbi ja see on uus leping. Nii, härra Toomsalu! Riigikogu väliskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise riigipiiri taastamise lepingu lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu esmaspäeval, 15. jaanuaril. Muudatusettepanekuid ei laekunud. Väliskomisjoni ettepanek on eelnõu seadusena vastu võtta. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 0 ja erapooletuid ka 0.

Tänan, Andres Tarand! Teile on mitu küsimust. Enn Tartolt on esimene küsimus. Palun!

Aitäh, proua istungi juhataja! Austatud väliskomisjoni esimees! Kui väliskomisjon nii üksmeelselt toetas selle eelnõu vastuvõtmist, ju me siis selle ka vastu võtame. Aga kas väliskomisjon arutas - ja väliskomisjon võiks ilmutada ka ise sellist seadusandlikku initsiatiivi -, et olukorras, kus me oleme Lätile nii palju järele andnud, ei saaks kuidagi lahendada nende eestlaste probleemi, kes Valgas-Valkas elavad?

Ma püüdsin selgitada, et tegelikult on sellised asjad valitsuse ülesanne. Mis puutub algatusse, siis see on võimalik. Aga kasulik on enne tehtud töö parlamendis fikseerida ja siis edasi minna, mitte jätta lõpuni viidud praktilised lepingud ratifitseerimata. Helsingi nõupidamine teatavasti ei välista piiride muutmist lepingulisel alusel mis tahes riikide vahel. Aga teine pool sellest medalist on teadagi see, et üldiselt on piire kõige efektiivsemalt muudetud ühepoolselt, see tähendab härra Tarto komisjoni ainevalla kaudu. Ma ei hakka tanke mainima. Asi on selles mõttes alati delikaatne. Ausalt öelda ma ei oska vastata, kui palju on reguleeritud piire vastastikuste lepingutega pärast Helsingi nõupidamist. Aga üldiselt hoiduvad Euroopa riigid selle teema arutamisest. Eestlaste probleeme tuleb ilmselt teisel teel lahendada. Või ehk õnnestub see vahetus tõepoolest, kui me midagi veel väärtuslikumat Lätile vastu anname.

Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Te väidate, et see leping on tehniline. Aga kui ma loen selle lepingu V artiklit, kus on öeldud, et Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi kodanikel ning alalistel elanikel on õigus ületada nende riikide vahelist piiri viisata, viia takistamatult riigipiiril asuvatest piirikontrolli- ja tollipunktidest läbi kaupu ning muid materiaalseid väärtusi poolte valitsuste poolt kindlaksmääratud koguses jne, siis ma saan aru, et see ei olegi nii tehniline ja et selles osas peaks ikkagi reguleerima ka nende elanike probleeme, kes praegu seal piiri ääres elavad.

Aitäh! Mina isiklikult ei ole praegu defineerinud tehnilisena ühtegi asja, millest ma olen rääkinud,. Nii et see oli küsijal väike eksitus. See oli välisminister, kes seletas seda asja, ja ma ei näe põhjust temaga vaielda. Aga kui me pöörame korraks pilgu Läti piirilt Vene piirile, siis me teame ju, et piiriületamine on Venemaaga reguleeritud ilma, et see piir oleks lepinguliselt kehtiv. Nii et need asjad ei ole vältimatus seoses. Need on kaks ise asja, kuidas me kodanike õigusi reguleerime ja kuidas me fikseerime piiri, mis, kui ta on fikseeritud ja ratifitseeritud, on väga hästi, n-ö piltlikult, vaiadega ehk kupitsatega tähistatud. See tähendab ka tehnilist poolt. Ja kui me seda ei tee, siis piiri ei eksisteeri füüsilises mõttes ja me ei saa midagi seletada naabermaadega. Aga kodanike õigused ja n-ö üle piiri voorimised ühel, teisel või kolmandal põhjusel on võimalik reguleerida eelneva kokkuleppega enne, kui piirileping ise on allkirjastatud. Need asjad on lahus.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Kas Läti pool on selle juba ratifitseerinud?

Ma ei tea. Kui tohib, siis palun lasta kaasettekandjal pärast vastata.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Ma tänan teid kaasettekande eest! Komisjoni ettepanek oli seadus täna vastu võtta. Kas on soovi, et ma avan läbirääkimised? Ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõppsõnasoovi ei ole. Seega võime hetke pärast asuda lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise riigipiiri taastamise lepingu lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Palun teid hääletada!Hääletustulemused 33 Riigikogu liiget hääletas poolt, 1 vastu, erapooletuks ei jäänud keegi. Seaduseelnõu 600 on seadusena vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ja konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks on sõna välisminister Toomas Hendrik Ilvesel. Palun, härra välisminister!

Austatud proua juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab teile esimeseks lugemiseks Antarktika lepinguga ühinemise seaduse eelnõu. Antarktika leping sõlmiti 1. detsembril ...

Härra minister, see on järgmine eelnõu. Mitte Antarktika, vaid riigipiiri seaduse ja konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Ma palun väga vabandust!

Juhtub. Te ei ole esimene valitsuskabineti liige, kellel nii juhtub. Number 570.

Lugupeetud proua juhataja, ma palun väga vabandust! Lugupeetavad Riigikogu liikmed, ma palun vabandust, et ma tõin vale eelnõu siia ette. Vabariigi Valitsus esitab teisele lugemisele riigipiiri seaduse ja konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on, nagu esimesel lugemisel juba märgitud, muuta kehtivat ebapraktilist laevaloa taotlemise korda. Riigikogu liikmed eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei teinud, küll aga on põhiseaduskomisjon juhtivkomisjonina sõnastanud viis muudatusettepanekut, mida Vabariigi Valitsus eelnõu algatajana toetab. Ettepanekutes täpsustatakse eelnõus kasutatud sõnastust, viies seadusesätted kooskõlla ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni terminoloogiaga. Laevaloa andmine või mitteandmine vajab praegu igakordset Vabariigi Valitsuse korralduse kehtestamist, seega tuleb kõik laevaloa taotlemise küsimused lülitada Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda ning valmistada ette vastava korralduse eelnõu. Seaduseelnõu järgi annab laevalubasid Välisministeerium, laevaloa taotlemise ja andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Samuti peavad eelnõu järgi välisriigi laevad teavitama territoriaalmerest rahumeelse läbisõidu soovist Vabariigi Valitsuse asemel Välisministeeriumi. Eelnõuga muudetakse konsulaarseaduse paragrahvi, ühtlustades selle sõnastuse riigipiiri seaduses tehtavate muudatustega. Seaduseelnõu algataja teeb ettepaneku eelnõu sellisel kujul vastu võtta. Tänan!

Tänan, härra minister! Kas kolleegidel on küsimusi ettekandjale? Liia Hänni, palun!

Esitan küsimuse selleks, et parandusettepanekute tabelit täpsustada. Minu käes on variant, kus muudatusettepanekud on teinud kolleeg Tiit Käbin. Ministri ettekandest jäi mulje, et need on teinud juhtivkomisjon. Kas siin oli tegemist väikese eksitusega?

Võib-olla ma eksisin, minu teada tegi põhiseaduskomisjon need ettepanekud. Kui need on isiklikult härra Käbini ettepanekud - jah, see on tõesti nii -, siis ma parandan oma sõnastust.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, härra välisminister! Kutsun kõnepulti põhiseaduskomisjoni poolt kaasettekannet tegema komisjoni aseesimehe Tiit Käbini, kuna põhiseaduskomisjon on selle seaduseelnõu teisele lugemisele andnud.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu ettekandja juba märkis, tegi komisjon eelnõus mõned muudatused, mis täpsustavad eelnõu teksti tulenevalt ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioonist. Ja tõepoolest esitasin mina kõik need viis ettepanekut. Ühele, mis läks komisjoni nime all, suutis komisjon leida veel parema redaktsiooni. Aga ma arvan, et tähtis ei ole see, kes need on esitanud, tähtis on see, et eelnõu saab parem. Algataja toetas kõiki ettepanekuid, komisjon samuti üksmeelselt ja komisjoni üksmeelne ettepanek on eelnõu seadusena vastu võtta. Tänan!

Tänan, Tiit Käbin! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Ei ole. Kas on soovi läbirääkimiste avamise järele? Arvo Sirendi, palun, sõnavõtt kohalt!

Ei ole kohalt, siit puldist.

Puldist? Palun!

Need kaks piirieelnõu on lahendused ainult selleks, et oleks võimalik järgmisi probleeme lahendada. Need ei lahenda probleeme, vaid annavad võimaluse edasi liikuda. Mulle jäi see Lätis toimunud arutelu väga südamesse. Seal ei arutatud mitte ainult selle Saviniebase tänava probleeme, vaid tervet rida muid probleeme. Näiteks represseeritutel, kes saadeti siitpoolt või sealtpoolt Valgast Siberisse, ei lubatud koju tagasi pöörduda ka pärast seda, kui nad olid amnesteeritud ja rehabiliteeritud. Neilt nõuti, et nad ei asuks elama mitte oma koju, vaid muusse piirkonda. Selletõttu on terve hulk lätlasi Eesti Valgas ja eestlasi Läti Valkas. Nende kodakondsusega on probleeme sel juhul, kui nad ei taha võtta oma praeguse koduriigi kodakondsust. Ka Saviniebase tänavas elavad ju inimesed ajutise elamisloaga ja peavad iga 90 päeva tagant võtma uue elamisloa. See muidugi maksab, võtab aega ja tekitab tüli. Nendest küsimustest me ka rääkisime, aga lahendused nendele võiksid tulla pärast seda, kui need piirlepingud ja ka merepiiride küsimused on korralikult lahendatud. Eesti pool andis omalt poolt Lätile kunagi 30 ha piiri õgvendamiseks, sest teatavasti peab piir olema ratsionaalne. Kui piir on väga kõver, siis ei saa seal elektroonilisi seadmeid efektiivselt kasutada ning piiri jälgimine läheb väga kulukaks. Sellepärast soovitakse teha võimalikult sirge piir, kuigi seda ei saa nii sirgelt teha, nagu, ütleme, Ameerikas Utah' osariigi piirid, mis on joonlauaga tõmmatud kõrbesse, või ka Saudi-Araabia piir. Looduslikud piirid on alati kõverad ja alati on nendega ka probleeme. Aga muidugi tuleb tunnistada, et vahepealsed 50 aastat kuidagi nagu maskeerisid need probleemid ära ja seetõttu sattusid ka Eesti kodanikud elama praeguse Läti territooriumile. Tolle aja partei- ja valitsusjuhid ei püüdnudki ette valmistada seda perioodi, kus Eesti ja Läti saavad iseseisvaks. Nad vist ei tulnud selle pealegi, et see võib nii kiiresti toimuda. Tuleb loota, et Välisministeerium ja valitsus astuksid vajalikke samme, et koos piiride paikapanemisega saaks lahendada ka piiri ületamisega seotud probleemid. Võib-olla oleks meil kasulik õppida Ungarilt - kolmandik ungarlasi elab väljaspool Ungari riiki - ja uurida, kuidas seal need küsimused on lahendatud. Tänan!

Tänan, Arvo Sirendi! Ekraan jäi tühjaks, läbirääkimised on lõpetatud. Palun kõnepulti tagasi Tiit Käbini ja vaatame üle muudatusettepanekud, mida meil on viis. Esimene ettepanek, autor Tiit Käbin, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Samamoodi ka teine ja kolmas ettepanek. Neljas ettepanek on põhiseaduskomisjonilt ja on täielikult arvestatud. Viies ettepanek on jälle Tiit Käbinilt ja ka see on täielikult arvestatud. See oli viimane muudatusettepanek. Muudatusettepanekute tabeli oleme läbi vaadanud. Ma tänan teid, härra Käbin! Komisjoni ettepanek oli eelnõu täna seadusena vastu võtta. Kas kellelgi on lõppsõnasoovi? Lõppsõnasoovi ei ole. Järelikult võime asuda hetke pärast lõpphääletusele. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele riigipiiri seaduse ja konsulaarseaduse muutmise seaduse. Palun teid hääletada!Hääletustulemused Häältega 39 poolt, ei ühtegi vastu ega erapooletut on eelnõu 570 seadusena vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Antarktika lepinguga ühinemise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Palun, härra välisminister!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab teile teist korda esimeseks lugemiseks Antarktika lepinguga ühinemise seaduse eelnõu. Antarktika leping sõlmiti 1. detsembril 1959. aastal Washingtonis ja jõustus 23. juunil 1961. aastal. Lepingu kohaselt tuleb Antarktikat kasutada rahumeelsetel eesmärkidel, säilitada ja kaitsta sealseid eluressursse. Keelatud on igasugune sõjaväeline tegevus, kuid see ei välista sõjaväepersonali või -varustuse kasutamist teadusuuringuteks või muul rahumeelsel eesmärgil. Lepingu kehtimise ajal ei esitata Antarktikas kehtiva territoriaalse suveräänsuse kohta ühtegi uut nõuet ega täiendata olemasolevat. Keelatud on tuumaplahvatused ja radioaktiivsete jäätmete ladustamine. Edendamaks rahvusvahelist koostööd teadustöö alal, vahetatakse informatsiooni Antarktika teadusprogrammide kohta, et võimaldada operatsioonide maksimaalset kokkuhoidu ja tõhusust. Kõik Antarktikas teostatud teadusvaatlused ja tulemused on lepinguosalistele vabalt kättesaadavad. Antarktika lepinguga ühinemisel avaneks Eestile võimalus teostada Antarktikas teadusuuringuid ja lähetada sinna ekspeditsioone. Kuni Eesti Vabariik ei ole selle lepingu osaline, ei saa me seda teha. Eestlased on küll osalenud teadusuuringutel Antarktikas, kuid võõra lipu all. Antarktika lepingul on 44 lepinguosalist riiki ja seaduse vastuvõtmisega ei kaasne Eestile täiendavaid rahalisi kulutusi. Lugupeetav juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ma olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Tänan, härra välisminister! Tiit Toomsalul on teile küsimus.

Tänan, proua juhataja! Härra välisminister! Kas Eesti kavandab ekspeditsiooni Antarktikasse?

Ei, minu teada praegu me ei kavanda, aga see ei ole õieti valitsuse asi neid tingimata kavandada, sama hästi võib seda teha näiteks Tartu Ülikool.

Tänan! Ekraan jäi tühjaks, küsimusi rohkem ei ole. Ma tänan teid ettekande eest! Ja nüüd palun kaasettekannet tegema väliskomisjoni esimehe Andres Tarandi!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ma ei saa muidugi loobuda kiusatusest avada veidi tausta. Mis on siis Eestil pistmist Antarktikaga? Oli üks Saaremaalt pärit Vene admiral, Bellingshausen, keda võib põhjendatult pidada esimeseks Antarktika mandriliustiku nägijaks aastal 1821. Selle üle käisid omal ajal väga pikad vaidlused. Kuidas ta Eesti kultuuriruumi sobib? Pilguse kohanimi Saaremaal on tema järgi saadud. Pärast oli pikk paus ja esimene inimene, kes Antarktika pinnale astus, ei olnud mitte eestlane, vaid norralane Inglise ekspeditsioonist ja see toimus aastal 1895. Sellest ajast läks see uurimine väga tihedaks, seal hakkasid käima kõik meile tuntud Robert Scotti ja Amundseni ja teised ekspeditsioonid. Ei ole teada, et nende nn klassikaliste uurimiste ajal oleks eestlastel olnud selles oluline osa. Bellingshauseni meeskonnas võis küll ehk olla neli-viis saarlast, aga seda ei ole siiamaani keegi viitsinud kindlaks teha. Nimed on väga meielikud, eestilikud või ka soomelikud. Siis algas uus aeg, mida puudutab juba see leping, 1956., geofüüsika-aastaga. Siis seikles seal - see on vanematele inimestele teada - Eesti kirjanik Juhan Smuul, kes kirjutas sellest ka raamatu. Pärast seda on eestlaste osavõtt olnud jälle per capita, ühe elaniku kohta, silmapaistval kohal, kuigi see summa summarum nii väga silmapaistev ei ole. Nii mõlemalt poolt: võeti osa Ameerika ekspeditsioonidest, aga enamasti siiski Nõukogude Liidu omadest. Ma ei oska praegu öelda täpset arvu, sest Antarktika päriselanikeks loetakse seal talvitujaid, st kes on seal aasta elanud kohal, aga see on loomulikult tinglik. 30 aastat tagasi algas ka turism ja kes sellega seoses on seal korraks jala maa peale pannud, seda on võimatu teada ja pole ka mõtet. Aga ühe eestlase, Ameerika Ühendriikidest pärit Enn Oona nimeline mägi on Antarktikas olemas. Nii et need on näited, mida kõike head me seal teinud oleme. Eesti teadlased on jätkanud täiesti omal algatusel ka nüüd, kus meil igasugused võimalused Nõukogude Liidu kaudu ekspeditsioonidest osa võtta on lõppenud. Võib veel mainida, et Enn Kaup, kes on selles asjas vast kõige edukam oma programmide pakkumise mõttes, heiskas üsna varsti pärast sinimustvalge heiskamist Pika Hermanni torni selle ka Antarktikas. Need on sellised asjad, mis on niimoodi lihtsalt punktiirina öeldud, mida me oleme seal korda saatnud. Järgmised sugupõlved hakkavad ilmselt plaane hauduma. Kui vastata härra Toomsalu küsimusele, kas on kavas sinna ekspeditsioon saata, siis see on suhteliselt kallis üritus, kui Eesti asutaks sinna uurimisjaama. Aga see ei ole kallis üritus sel juhul, kui sinna lihtsalt laevatada, olla seal näiteks suvepoolaasta, eriti Antarktika poolsaare piirkonnas, kus jääga ei ole tarvis rassida. See vabadus võib ju inimestel olla. Teine asi, täiesti teine aspekt on see, et Antarktika lepingu sõlmimise ajal oli seis järgmine. Sellel klassikalisel perioodil oli nii, et kui mõne kuninga alama juhitud ekspeditsioon kusagil maabus, siis kuulutati see oma riigi maa-alaks ja selle järgi, kui pikalt randa uuriti, tõmmati sektor pooluseni. See oli tüüpiline sel ajal, n-ö kolonialismiperioodil. Keegi ei teadnud, mis ta selle maaga õieti peale hakkab, aga see oli lihtsalt niimoodi kombeks. Ja tasapisi jagati kogu Antarktika manner, see liustik sektoriteks. Aeg-ajalt need täiesti kattusid, näiteks Argentina, T_iili ja Inglismaa sektorid olid suurelt jaolt ülestikku. Austraalia on terve kolmandiku enda omaks kuulutanud jne. Lõpuks 1956. aastal, geofüüsika-aasta paiku selgus, et kaks selleks ajaks kujunenud suurt jõudu, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogu Liit, ei olnud suutnud seal maa-alade omandamiseks midagi erilist korda saata ja olid igasugustest territoriaalsetest pretensioonidest väljapoole jäänud. Nemad siis leppisid selles osas kokku ja ütlesid, et külmutame õige territoriaalsed pretensioonid kinni. Nii ongi siiamaani. Neid nõudmisi ei ole maha võetud. Need on lihtsalt selle lepinguga peatatud ja kunagi võivad kõik hakata jälle nõudma. Aga seda ilmselt ei tehta, sest nüüd on see muutunud nagu uurimistööd sättivaks lepinguks ja Eestil ei ole siiamaani olnud plaani Bellingshauseni kui avastaja ja Saaremaa kandi mehe järgi territoriaalseid pretensioone esitada. Tegemist on ikkagi uurimishuvidega ja loodame, et mõni selline äge ja noorem mees leidub. Nüüd võivad ka naised osa võtta, varem oli see raske. Et midagi teostub, selles on ka asja mõte. Meie komisjon käsitles seda siis esimesel lugemisel 6. veebruaril ja tegelikult, kui päris aus olla, lõppes see umbes samuti nagu siin, et ma pidasin n-ö oma noorpõlve mälestusloengu ja muud midagi. Aga hoolimata sellest ei olnud keegi asja vastu ja komisjon otsustas, et tuleks esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekud esitada 20. veebruariks kella 10-ks. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Jaanus Männik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra Tarand! Kas Nõukogude Liit või Venemaa ei ole seda Bellingshauseni ekspeditsiooni kasutades püüdnud pretendeerida mingisugusele territooriumile või olnuks see võimalus nii väike, et seda ei peetud piisavalt väärikaks ja loobuti sellest?

See leping selleks tehtigi, et just seda ära hoida. Tegelikult käis sel ajal igas maailmakolkas varjatult Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheline võistlus selles, et võimalikult rohkem maad kinni panna. Selleks käis see võistlus nii, et mõlemad üritasid ehitada ümber Antarktika igale poole uurimisjaamu. Ameeriklased, nagu teada, on olnud natuke rikkamad kõiges. Aga Nõukogude Liit ehitas sel ajal siiski rohkem. Niipea kui Nõukogude Liit kadus, lakkasid need Venemaa jaamad üksteise järel olemast. Seal öeldakse, et jaam konserveeritakse. Midagi nendega ei juhtu, aga inimesi seal enam ei ole, uksed pannakse kinni. Nii et territoriaalsed pretensioonid olid tol ajal n-ö igaks juhuks. Ei teatud, kas globaalne strateegia nõuab seda maad või mitte. Sel ajal oletati, et raadiosidet on veel ionosfääri kaudu kõige targem ümber maakera lasta. Ajad olid teised. Ja niimoodi seda värki piiluti üksteise järel. Aga nüüd on see lõppenud ja selles mõttes on jäänud puhas teadus. Minu teada ei olnud ühelgi riigil, kui võimas see ka ei olnud, üldse soliidne rääkida uutest territoriaalsetest pretensioonidest pärast 1959. aastat, kui sellele Antarktika lepingule alla kirjutati. Nüüd on sellega ühinenud väga palju uusi riike - ka meie naabrid soomlased ühinesid hiljem -, kellel ei olnud varem üldse oma osa. Need lepingulised on kõik sellega ühinenud ikkagi uurimisülesannete täitmiseks, mitte n-ö salasõja mõttega.

Tänan! Kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oletame, et see leping jääb täna ratifitseerimata ja mõni eestlane tahab siiski Antarktikas midagi uurida või toimetada. Kes või mis takistaks teda seal?

On võimalik lasta ennast värvata, kui sul on oma panus, mis tahes teise maa ekspeditsiooni. Seda teed on kasutatud ja seda ei takista mitte keegi. Siis on eestlane individuaalne teadlane. Nagu me Eestist oleme, ütleme, siiamaani põhimass on olnudki, et me ei ole seal mingil moel esindanud Eesti riiki. Kaup pani selle lipu püsti, see oli nagu tolleaegne žest ja see ei tähendanud territoriaalset pretensiooni. Seda ei takista keegi. Aga et üksinda neid asju ajada, selleks peab inimesel olema eriline säde, nagu teada, pealehakkamine ja ka oma programm, et sa üksinda litsud ennast läbi. Kui me oleme riigina esindatud, siis on võimalik seda asja, kui tahetakse, teha organiseeritumalt. Muide, ma võin veel lisada, et meid huvitab nendes asjades alati raha küsimus. Varasemal perioodil ei maksnud ükski kuningas oma uurijale neid asju kinni, vaid nad pidid kerjama mitu aastat igasugustelt rahaomajatelt, kuni nad vajaliku raha kokku said. Aga siis kestis ekspeditsioon ka kaks-kolm aastat, tavaliselt ei olnud võimalik seda kiiremini teha.

Tänan! Kalle Jürgenson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Tõeliselt hea on vaadata seda ühte sädet, mida me näeme enda ees. Aga minu küsimus puudutab siiski seda lepingu teksti. Teie kõnest tuli kujukalt välja, kuidas eestlased on läbi aegade per capita, nagu te ütlesite, olnud silmapaistval kohal seoses Antarktika-uuringutega. Me oleme ka pärast taasiseseisvumist omaalgatuslikult neid uuringuid jätkanud. Te mainisite Enn Kaupa. Kui ma nüüd vaatan artiklit II, siis seal on mainitud geofüüsika-aastat. Teie jutust sain ma aru, et see oli aastal 1956. Kas siis pärast lepingu ratifitseerimist peame me teaduskoostööd jätkama samamoodi, nagu 1956. aastal, tähendab Venemaa kaudu?

Ma muidugi ei ole lepinguteksti tegemise juures kunagi olnud, olen seda hiljem ainult lugenud. Aga geofüüsika-aasta oli üks selline suurepärane näide pärast Teist maailmasõda, kus kõik võimekad rahvad, kes olid sõdinud üks ühel, teine teisel pool, ühendasid uuesti oma jõud ja võtsid kõik sellest osa, vaatamata poliitilistele vastuoludele. See on alati esimesena võimalik meteoroloogia, geofüüsika ja keskkonna asjades. Neid peetakse neutraalseteks ja seal on vast see viide, et jätkame samas heas vaimus nagu geofüüsika-aastal. Võib-olla annaks ka mingi tõlkeline nüanss täpsustada, ma ei ole päris kindel, mis seal võiks olla.

Tänan! Jaanus Männik, palun teine küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Härra Tarand! Kui palju on praegu selliseid riike, kelle esindajad talvituvad või on kohal Antarktikas, ja kuna seal on ilmselt avastatud mitmesuguseid maavarasid, siis kuidas reguleeritakse seda asja, kui nüüd kellelgi tekib tõeline isu ja võimalus neid sealt ammutama asuda?

Aitäh! Ma arvan, et neid riike, kes praegu niimoodi aktiivsemalt tegutsevad, on ligi 20, aga ausalt öelda ma ei tea seda väga täpselt. Mul ei ole värskeid andmeid. Kui kellelgi tuleb pähe hakata sealt loodusvarasid ammutama, siis võimalused selleks on praegu siiski väga kitsad. Kivisüsi lasub kusagil täiesti maapinnal ning kalliskive ja muud sellist on ka mõnel pool, aga need ei ole n-ö otsekohe võetavad. Liustiku alt tootmine ei tasu tänapäeva maailmas veel kusagil ära, sest see teeb maavara kalliks ja teatavasti on kivisütt igal pool mujalgi võtta, see ei ole praegu maailmas väga populaarne energiakandja. Mis aga on olnud juba aastakümneid, see on kalapüük. Antarktika juurde loetakse merevöönd tema ümber, kus ulbib jääd ja mis on tegelikult väga produktiivne. Sinna tuleb planktonit nii palju, et seal on kõikvõimalikke kalu ja nende kallal muid elukaid, nagu see asi ikka käib, ning sealt on tõepoolest üritatud kala püüda. Kui te veel mäletate, siis 1970. aastate alguspoolel müüdi ka meie poodides nototeeniat, niisuguse peenikese nimega kala ja tema marja, mis on väga hea kollane kalamari. Aga see oli vist teatud seaduste rikkumine, praegu on isegi kalapüük reguleeritud, alates vaaladest, mille pärast seal omal ajal käis kõva löömine. Ühesõnaga, need asjad on ka külmutatud. Üks kõige huvitavam projekt, mis oli ja mis võiks araablaste pärast jälle varsti kõne alla tulla, on jäämägede vedamine veevaestesse maadesse. Seda juttu aeti kõvasti, et see pidi ära tasuma, aga tegelikult ei ole see ilmselt ikkagi ära tasunud. Araablased pigem magestavad merevett. Muud loodusvarad ja looduskaitselises mõttes muu elustik, mis maa peal ka käib, nagu hülged ja pingviinid, need on puhta looduskaitse all. Topisena tuuakse neid mõnikord, aga see on tühiasi. Nii et see probleem ei ole viimastel aegadel teravalt üles kerkinud.

Tänan! Anti Liiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on inspireeritud Trivimi Velliste ja Jaanus Männiku küsimustest ja oleks nendega analoogiline. Nimelt 1930. aastal ühines Eesti 1920. aasta Spitzbergeni lepinguga, mille alusel Eesti omandas n-ö koloonia, mida me väga intensiivselt ei ekspluateeri, kuigi meil see võimalus oleks. Kui palju Eesti ärimehed ja investorid ja kolonisaatorid seda Spitzbergeni lepinguga antud õigust oma koloonias sütt kaevandada ja kala püüda praegu teadaolevalt ekspluateerivad?

Minu teada ei tee seda mitte keegi, küll on aga seal käinud Eesti teadlased. Ja ainuke, kes ekspluateeris oma, ning seda jälle mitte majanduslikust arvestusest, vaid et kohalolekut näidata, oli Nõukogude Liit, kes vedas sealt kivisütt. Aga kui kellelgi tekib huvi - see ei ole muidugi küll Antarktika -, aga ütleme polaaralade vastu, siis on võimalik sinna minna. Ülevaataja roll on usaldatud Norrale. Ma usun, et Norral ei ole kõige vähematki selle vastu, kui keegi läheb sinna jääkaru jälgi või mida tahes uurima. Aga see otse seda lepingut mõistagi ei puuduta. Kui mõni ärimees midagi välja mõtleb, siis võiks selle küsimuse muidugi tõstatada.

Tänan! Enn Tarto, palun!

Aitäh! Kas te olete ikka kindel, et seal on karud, äkki seal on ainult pingviinid, karud on nagu siin Põhja-Jäämeres?

Seda olin ma sunnitud omal ajal korduvalt seletama pioneeridele ja ka oma tädidele ja kõigile teistele, et seal Antarktikas tõepoolest jääkaru ei ole. Olid mõned introdutseerimise plaanid, et viiks nad õige sinna, aga bioloogid olid juba nii targad, et need teevad seal hullu tööd, sest neid ei oska seal ju keegi karta. Aga praegu küsis Anti Liiv tegelikult Teravmägede kohta, mis on siit meist põhjas. Aga jääkaru ei kuulu tõesti Antarktika lepingu alla.

Suur tänu, kolleeg Andres Tarand, kaasettekande ja vastuste eest! Väliskomisjoni ettepanek oli eelnõu 646 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg on fikseeritud. Esimene lugemine on lõpetatud.

Lugupeetud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Tai Kuningriigi valitsuse vahelise kokkuleppe kurjategijate üleandmisest ja koostööst kriminaalkaristuste täideviimisel ratifitseerimise seaduse eelnõu 654. Alustame selle esimest lugemist ja ettekandeks on sõna välisministril. Palun!

Austatav härra juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab teile esimeseks lugemiseks Eesti Vabariigi valitsuse ja Tai Kuningriigi valitsuse vahelise kokkuleppe kurjategijate üleandmisest ja koostööst kriminaalkaristuste täideviimisel. Eesti Vabariigi valitsuse ja Tai Kuningriigi valitsuse vaheline kokkulepe kurjategijate üleandmisest ja koostööst kriminaalkaristuste täideviimisel, edaspidi kokkulepe, kirjutati alla Tallinnas 6. septembril 2000. Eesti poolt kirjutas lisaprotokollile alla Välisministeeriumi asekantsler Priit Pallum ning Tai poolt Tai Kuningriigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Eestis Prasart Mansuwan. Vastavalt kokkuleppe artikli 7 lõikele 1 kuulub kokkulepe ratifitseerimisele ja jõustub ratifitseerimiskirjade vahetamise kuupäeval. Sama artikli lõike 2 kohaselt vahetatakse ratifitseerimiskirjad Bangkokis. Tai Kuningriik on käesolevaks hetkeks kokkuleppe juba ratifitseerinud. Kokkulepe sätestab tingimused ja korra, mille alusel ühe poole territooriumil kriminaalkaristust kandvad teise poole kodanikud saavad võimaluse jätkata neile mõistetud karistuse kandmist oma kodumaal. Kokkulepe hõlbustab kriminaalkaristust välisriigis kandvate kodanike tagasipöördumist ühiskonda, kust nad pärinevad. Eriti oluline on võimaldada kriminaalkaristuse kandmist oma kodumaal isikutele, kellele karistus on mõistetud riigis, mille kultuuriline ja religioosne taust, kliima, sanitaarsed tingimused ja õiguskord on tunduvalt erinevad. Kokkuleppe oluliseks elemendiks on artikli 5 lõikes 1 sätestatud põhimõte, et pärast kurjategijate üleandmist jätkub välisriigis mõistetud karistuse kandmine vastuvõtva riigi seaduste kohaselt. Samuti kohaldatakse vastuvõtva riigi seadusi tingimisi ennetähtaegselt vabastamise, amnestia ja muu karistuse tähtaja lühendamise menetluste suhtes. Vastavalt artiklile 4 säilitab üleandev riik ainujurisdiktsiooni oma kohtute otsuste läbivaatamise osas. Analoogsed kokkulepped on Tai Kuningriik sõlminud umbes kümne riigiga, sealhulgas Soome ja Rootsiga. Kokkuleppe sõlmimise ajendiks oli nelja Eesti kodaniku Ervin Bernhardti, Kairit Aroni, Mare Haabu ja Reet Kazantseva kinnipidamine ja hilisem süüdimõistmine Tai võimude poolt 1995. aastal narkootikumide salakaubaveo eest. Hiljem on Tais süüdi mõistetud veel vähemalt kaks Eesti kodanikku. Kokkuleppe jõustumise järel on Eesti Vabariigil võimalus esitada kokkuleppe artikli 3 lõike 2 alusel vastav taotlus ja siis alustatakse Tais karistust kandvate kurjategijate üleandmise menetlust. Austatud juhataja, lugupeetavad Riigikogu liikmed, olen valmis vastama teie küsimustele.

Tänan ettekande eest! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Kolleeg Anti Liiv, palun kõigepealt!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu eriliseks huviks on muidugi narkootikumide probleem tervikuna. Kui jälgida neid arenguid ja vaadata ka teisi riike, siis Ameerika Ühendriikides on vähemalt kaks eestlast, kes ootavad elektritoolil hukkamist, ja lisaks nendele veel kümnetes vanglates olevad eestlased, peale selle veel Ladina-Ameerika maades, Skandinaaviamaades ja mujal olevad eestlased, gastroleerivad kurjategijad. Kui me nüüd vaatame seda Tai situatsiooni, siis ajalehtede materjalide põhjal selgub, et Eesti ametnikel tekkis eriline huvi Tais käia ja neid vange sealt ära tuua. Väga kiiresti reageeriti sinna sõiduga jne, jne. Kas selle Tai lepingu sõlmimine võib olla kuidagiviisi seotud narkoparunite soovitusega või on Eestil Tai vastu eriline huvi ja Ameerika Ühendriikide vastu ei ole, et sealt ära tuua meie hukatavad eestlased, kes seal ootavad elektritoolile saatmist?

Tänan küsimuse eest! Esiteks, Tai pole mingi erand, välja arvatud ehk selles osas, et kuna Euroopas on selline konventsioon olemas, mille me oleme ratifitseerinud ja mis võimaldab seda teha Euroopa riikide osas, siis ei pea me iga Euroopa riigiga üksikuid lepinguid sõlmima. Aga Tai puhul on probleem, et sinna on sattunud mitu eestlast ja nende vanemad on pöördunud meie poole ning seetõttu on Eesti võtnud selle ette. Ma usun, et see on meie kohustus proovida aidata vähemalt leevendada kurjategijate vanemate muresid. Ma ei oska öelda, aga minu teada ei ole keegi pöördunud meie poole, et neid kahte mõrvas süüdistatud eestlast Eestisse tuua. Kui see muutub kellegi sooviks, siis me võtame selle ette.

Tänan! Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Minu küsimus puudutab artikli 2 punkti 8, kus on öeldud, et kui vangistuse, aresti või muud liiki vabaduskaotusliku karistuse korral on kurjategija üleandmistaotluse esitamise ajal kandnud üleandvas riigis ära üleandva riigi seaduses ettenähtud karistuse alammäära. Selgitage palun, kuidas seda karistuse alammäära määratakse.

Aitäh! Ma jään vastuse võlgu, ma ei tea, kuidas seda määratakse.

Tänan! Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud minister! Alles me täna siin arutasime, et Eesti Vabariigi kodanikel on probleeme Lätis, nendel, kes on sinna elama jäänud. Samuti ma tean, et mitte kurjategijatel, vaid endistel poliitvangidel ja vabadusvõitlejatel on probleeme küll pensionidega, küll muuga, sest pärast vabanemist ei lastud neil Eestisse tagasi tulla. Kuulsa vabadusvõitleja, seniseks nelja raamatu autori Alfred Käärmanni sissekirjutuse eest pidin ma võitlema neli aastat. Temal ei lubatud ka Eestisse tulla, ta pidi Lätis elama. Ma ei usu, et nad nüüd Välisministeeriumi poole on pöördunud, küll aga Eesti riigivõimude poole. Võib-olla on need Läti eestlased ka Välisministeeriumi poole pöördunud. Ma olen sunnitud oma valijate palvel küsima, kuidas siis ikkagi nii on, et Tais olevate Eesti Vabariigi kodanike vastu tuntakse sellist huvi - ja miks ka mitte, nad on Eesti Vabariigi kodanikud -, aga need, kes on Lätis, nende vastu ei tunta? Kui te otse ei saa vastata, siis andke kuidagi läbi lillede mõista, et ma saaksin oma valijatele selgitada.

Minu teada ei ole Saviniebase tänavat Lätis veel vanglaks kuulutatud. Need eestlased, kes elavad Saviniebase tänavas, ei ole vangis. Need inimesed Tais on vangis. Ja see on see põhimõte. Teiseks, kuna Euroopa Nõukogu konventsiooniga on liitunud ka Läti, siis kui mõni Eesti kodanik on Lätis vangis, on ka temal võimalus juba praegu oma karistust Eestis kanda.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ma ettekandest aru sain, on Euroopa Nõukogu konventsiooni alt välja jäävate riikidega see kokkulepe esmakordne. Kas Välisministeeriumil on plaanis ka veel teiste riikidega sõlmida selliseid kokkuleppeid, ootamata ära, et mõni seal kinni istuks või elektritoolil ootaks?

Aitäh küsimuse eest! Minu lootus on see, et mitte ükski Eesti kodanik ei sooritaks kusagil välismaal sellist kuritegu, mille eest ta läheb istuma ja meie oleme siis sunnitud vanemate kõikvõimalike palvete peale hakkama lepinguid sõlmima. Kui on niisugune arusaam, nagu oleks Eestil väga hea meel veeta oma aega, sõlmides selliseid lepinguid, mille kohaselt me saame kurjategijad siia tuua, siis pean ütlema, et see ei ole just eriti uhke tegevus. Kui seda on vaja teha, siis me teeme seda. Mina, nagu ma ütlesin, loodaksin, et me ei pea seda tegema.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister, ma jätkaksin eelnevalt küsitletud teemadel. Mulle tundub ka, et me käitume nii, just kui oleks meil tuline kahju sellest, et kurjategijad on saanud seadusliku karistuse, näiteks narkootikumide veo eest, ja me peaksime nagu tegema kõik selleks, et nad saaksid pehmema karistuse või vaata et veel midagi. Samal ajal teame, et meil siin suureneb narkomaania plahvatuslikult ja me oleme Euroopas juba kuulsad oma narkodiilerite tõttu. Kuidas nüüd sellise seaduse vastuvõtmine selles valdkonnas võiks meie olukorda parandada või muuta? Mis te arvate?

Ma ei arva, et see leping kuidagi muudaks kuritegevuse protsenti ühte- või teistpidi Eesti Vabariigis. Ma usun, et see leping teeb ainult seda, milleks ta on ette nähtud, juhuks kui suhteliselt karmides tingimustes vanglates viibivad Eesti kodanikud eelistaksid oma karistust kanda Eesti Vabariigis, kus tingimused pole ka väga meeldivad. Juhin ka tähelepanu, et just selle Euroopa konventsiooni kaudu on vangid sageli väga õnnetud, et nad ei saa enam karistust kanda Soomes või Rootsis, vaid kannavad oma karistust edasi Eestis. Ma ei usu, et see eriti mõjutab kuritegevust Eestis ühte- või teistpidi. Me lihtsalt seisame selle õnnetu fakti ees, et mitu eestlast, kes on läinud kuritegevuse teele ja on tegutsenud sellises riigis nagu Tai, on seal vangi sattunud.

Tänan! Koit Pikaro, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra välisminister! Oma ettekandes te nimetasite kuuest eestlasest nelja, kes on seal, nagu mina ütleksin, asja eest süüdi mõistetud. Kõik need neli on seotud narkokuritegevusega, aga kes on need ülejäänud kaks? Ühe nimi on ajakirjandusest läbi käinud, tema on tapja. Millest tuleneb see, et teie ettekandjana narkodiilereid niimoodi valgustate, aga teisi nimeliselt ei maini?

Aitäh küsimuse eest! Mul on siin need nimed antud, kuid kes need teised on, seda ma ei tea. Ausalt öeldes, ei ole mul mingit erilist kaastunnet ühegi sellise tüübi vastu, olgu ta mõrvar või diiler.

Tänan! Kalle Jürgenson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister! Minu küsimus tuleneb artikli 2 punktist 3 ja artiklist 5. Kas ma saan õigesti aru, et kõigepealt peavad selle lepingu jõustumiseks ja kurjategijate üleandmiseks nii üleandev kui vastuvõttev riik sellega nõus olema ja vastavalt artikli 5 punktidele 2, 3 ja 4 ei ole meil võimalik neid kauem kinni hoida? Eluaegse karistuse puhul langeb see probleem muidugi ära. Lühemat karistust, tulenevalt artikli 5 punktist 2, ei ole võimalik ka rakendada, kuid sama artikli punktist 4 tulenevalt on üleandva riigi vastava kohtuotsuse läbivaatamise puhul ja sellest vastuvõtva riigi instantse informeerides võimalik näiteks karistuse kestust lühendada, sisuliselt anda amnestiat. Kes on nende punktide puhul esimesel juhul see instants, kes langetab riigi eest vastuvõtmise otsuse, kas see on valitsus, kas see asi tuleb uuesti Riigikogu ette või on see keegi kolmas või neljas? Kas selles suhtes, mis puudutab artikli 5 punkti 4, saame meie omalt poolt nende kohtuotsuste läbivaatamiseks, antud juhul siis Tai puhul, riigina üles näidata ka mingit aktiivsust, mis on võrdne selle lepingu sõlmimiseks rakendatud aktiivsusega, ja kas tulemus võib siis olla ka see, et need eluaegsed karistused vaadatakse läbi? Ja kes sellisel juhul see riik on?

Seal oli umbes seitse küsimust. Ma tänan! Esimese küsimuse puhul on tegemist mõlema riigi nõusolekuga. Mina eeldan, et Justiitsministeerium vaatab need otsused läbi. Aga millised küsimused veel olid, ma ei suutnud neid kõiki meelde jätta? Ühes küsimuses oli mitu küsimust.

Kalle Jürgenson, vajuta oma mikrofoni klahv sisse. Kordame küsimust.

Kas otsuse vastuvõtmiseks langetab valitsus või justiitsminister või parlament ja kes on õigustatud artikli 5 punktist 4 tulenevalt taotlema otsuse läbivaatamist üleandvas riigis? Kas meil riigina on ka see õigus ja kui on, siis kellel on õigus taotleda käesolevate kohtuotsuste puhul nende läbivaatamist Tais?

See ei toimu Tais. Kui kurjategija on tulnud Eestisse, siis on Eestil õigus seda üle vaadata. Eesti Vabariigis vaadatakse praegu karistusi üle sama moodi.

Tänan! Viive Rosenberg, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite ühes vastuses, et nende kurjategijate vanemad on pöördunud teie poole ja sellepärast on Eesti riik need sammud ette võtnud. Tõesti, ma tunnen nendele vanematele kaasa. Aga ma tunnen kaasa ka nendele vanematele, kelle lapsed on läinud seda teed, et kasutavad narkootikume, ja kahtlemata on sellised inimesed, ükskõik, kus nad siis vangi satuvad, selleks oma panuse andnud. Kas need vanemad, kelle lapsed on narkomaaniks muutunud, ei ole pöördunud teie poole, et seda sammu ei astutaks?

Aitäh! Ma ei tea, et ükski lapsevanem oleks seni esitanud palve seda lepingut mitte sõlmida. Võib-olla esitatakse palve Eesti riigile mitte taotleda nende inimeste väljaandmist, kui see leping on ratifitseeritud. Ma ei oska öelda. Aga praegu pole keegi selle peale tulnud, et paluda Välisministeeriumilt seda lepingut mitte sõlmida.

Tänan! Enn Tarto, palun teine küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Kas teil on andmeid selle kohta, kas need kurjategijad oma teguviisi ka kahetsevad või ei kahetse? Võib ju juhtuda nii, et me toome nad Eestisse, nad on siin autoriteedid, ikkagi Tais ära käinud, ja kasutades mobiiltelefoni, Interneti vahendust on nad Eesti kuritegeliku maailma autoriteedid ning viivad siin kuritegevuse uuele tasandile. Kas nad kahetsevad oma teguviisi, kas nad on avalikult öelnud, et kui neil ka on võimalus, siis nad kuritegelikku tegevust enam ei jätka?

Aitäh küsimuse eest! Ma ausalt öeldes ei tea, millised on nende inimeste tõekspidamised. Ma ei tunne sellist liiki inimesi, ma ei tea. Kuid ma ei arva, et eluks ajaks vangi mõistetud inimesed, kes ilmselt kannaksid sellist karistust Eesti pinnal edasi, saaksid eriti suured autoriteedid olla. Minu teada on need inimesed enamasti kullerid, autoriteedid on need, kes juhivad selliseid protsesse. Minu teada ei olnud need inimesed eriti targad ega ka eriti andekad smugeldajad.

Tänan! Anti Liiv, palun teine küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Seletuskirjas on kirjutatud, et kokkuleppe sõlmimisega ei võta Eesti Vabariik endale täiendavaid varalisi kohustusi. Aga kui need narkoneiud, kes ära tuuakse, siin tähtajatult meie vanglas istuvad, siis see on varaline kulutus, nende ülalpidamine läheb midagi maksma. Kas see tähendab selles kontekstis, et Tai Kuningriik teeb igal aastal ülekande ja maksab raha selle eest, et nende vangid meie vanglas istuvad? See on küsimuse üks pool. Aga teine pool on järgmine. Seal on käinud päris palju Välisministeeriumi esindajaid ja need vangid tuleb sealt konvoiga ära tuua, sest vaevalt nad üksinda luksusklassis sõidavad. Kas te oskate praegu öelda või saaksite paari nädala pärast kirjalikult teatada, kui palju on Eesti riik nende Tai narkoneidude sealviibimise ja siiatoomise peale juba kulutanud ja kui palju ta kavatseb kulutada, et me saaksime mingi ettekujutuse, mitu Eesti maksumaksjat tuleb aastas tööle rakendada nende narkoneidude kojutoomiseks ja siin ülalpidamiseks?

Tänan küsimuse või küsimuste eest! Me võime üritada seda teha ja kalkuleerida, kui palju see maksma läheb. Kuna põhiliselt on need läbirääkimised käinud Stockholmis, siis ma ei tea täpselt, kuidas suursaadiku tunnitasu siin mõõta. Mis puutub teie esimesse küsimusse, siis see leping ei näe ette mingeid varalisi kohustusi. Kui inimesed on siin, mis on selle lepingu tulemus, siis see kindlasti näeb ette. See leping ise ei too meile varalisi kohustusi. Me ei ole siin veel midagi otsustanud, see on ainult seaduslik alus, mis võimaldab käivitada ühe protsessi. Me ei ole seda ju veel otsustanud, me ainult räägime siin ühest lepingust. Sellest lepingust tulenevalt ei ole mingeid rahalisi kohustusi.

Tänan! Koit Pikaro, palun teine küsimus!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud välisminister, minu küsimus puudutab artikli 5 punkti 6 teist lauset, mis ütleb, et vastuvõttev riik võib nõuda üleandmise maksumuse hüvitamist kas täielikult või osaliselt kurjategija poolt. Minu arvates siiamaani lepingutes või vähemalt praktikas sellist punkti kasutatud ei ole. Kelle initsiatiivil ja miks on selline punkt siia sisse kirjutatud? Kas see eeldab seda, et narkodiilerid on suutelised oma kodumaale sõidu eest maksma ja sellepärast on ka lepingus vastav punkt, või on sellele ka mingi teine rahvusvaheline analoog kusagilt võtta?

Aitäh küsimuse eest! Üldiselt on see leping - ma ei oska öelda, kas selles konkreetses punktis - selline tüüpleping, kuna väga paljud Põhjala inimesed eelistavad minna Taisse ja jäävad seal vahele. Nii et meie leping on analoogiline nende Soome, Rootsi lepingutega. Tänu sellele ei ole üldse mitte välistatud, et kui mingi kurjategija vanemad on huvitatud sellest, et nende laps kannaks oma eluaegset karistust Rummus ja mitte Tais, siis Vabariigi Valitsus esitab neile lennupiletite arve. Ma ei tea, kust see on tulnud. Mina eeldan, et see kuulub stamplepingu juurde.

Tänan! Kalle Jürgenson, palun teine küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Minu esimene küsimus läks tõepoolest võib-olla liiga keeruliseks, kuid sellele on siiski lepingus vastus olemas. Asi ei puuduta kohtuotsuste ülevaatamist meil. Artikli 4 järgi säilib kohtualluvus, käesoleval juhul siis see kohus, mille järgi otsus langetati ja me ei saa lühemat karistust määrata, seega amnestiat anda enne, kui kohtualluvuse järgi langetatakse uus otsus, seega Tais. Kui on eluaegne, siis ta istub meil eluaeg. Aga ma küsin teise küsimuse natuke lihtsamalt. Äsja siin Riigikogus me nõustusime karistuste olulise karmistamisega narkokuritegude sooritamise eest. Kas ei võiks jätta võimaluse kanda karistust narkokuritegude eest seal, kus need sooritati, kurjategija puhul käesoleval juhul ühe raskendava parameetrina siiski alles? Kui kurjategija ikka läheb Taisse kuritegu sooritama, siis ta teab juba ette, et kui vahele jääb, siis istub seal.

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult ei sunni see leping meid kuidagi neid inimesi siia kutsuma. See ainult annab seadusliku aluse, et seda teha, juhul kui Eesti tahab seda teha. Aga siin ei ole mingit sundust, see ei tähenda, et Eesti kodanikest kurjategijad Tais tulevad kohustuslikus korras Eestisse oma karistust kandma. See toimub ainult siis, kui me arvame, et võib-olla oleks hea neid siiapoole tuua. Kui me nii ei arva, siis nad võivad igavesti Taisse jääda.

Tänan! Jaanus Männik, palun teine küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Te ütlesite, et eelnõu on eeskätt initsieeritud narkokurjategijate omaste poolt, et nad on esitanud sellise palve, ja vastates kolleeg Viive Rosenbergi küsimusele te ütlesite, et vastaspool ei ole vastupidist taotlenud. Kui näiteks sadakonna narkomaani vanemad esitaksid valitsusele või Välisministeeriumile palve seda seadust mitte vastu võtta, kas te võtaksite siis selle seaduseelnõu tagasi, arvestades seda, et need võimalikud kuus eluaegse vanglakaristusega kurjategijat läheksid Eesti maksumaksjatele, sealhulgas nendelesamadele narkomaanide vanematele maksma kümneid miljoneid kroone vangla ülalpidamiskulude näol? Kas te sellise palve puhul võtaksite selle eelnõu tagasi?

Ma üritasin selgitada - ma tean, et ma vahetevahel ei selgita asju piisavalt pikalt -, et see eelnõu ei vii kuidagi selleni, et need inimesed tulevad siia, see ainult võimaldab neid inimesi siia tuua. Ja iseenesest ei pruugi see üldse mitte halb olla, kui Eesti riigil on selline leping olemas, mis võimaldab inimesi siia tuua, sest inimesed võivad Tais ka muudel põhjustel vangi sattuda. Ma usun, et sobiv oleks öelda, et mida teha siis, kui tuleb teie mainitud kirju näiteks selle vastu, et selle lepingu alusel midagi teha ja seda kasutada, juhul kui see on ratifitseeritud. Aga ma ei arva, et see leping iseenesest on halb asi, see võib osutuda kasulikuks hoopis teistel tingimustel. Nii et ma usun, et vastus teie küsimusele on see, et me ei võtaks seda lepingut tagasi. Kordan veel kord: see leping ei sunni meid midagi tegema, see leping ainult võimaldab midagi teha.

Tänan! Viive Rosenberg, palun teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu me kõik ehk mäletame, rabas see uudis kõiki meie inimesi. Ma mäletan ka seda, et reageeriti väga kõrgel tasemel, isegi Eesti president nagu oleks väga kaasa tundnud ja rutanud kohe appi ja nii võetigi ette samm nende kurjategijate toetuseks ja võib-olla isegi päästmiseks, kui nii võib väljendada. Nüüd ma soovin teie käest küsida järgmist. Kas te saate üheselt öelda siin välja selles seaduseelnõus toodud sätete põhjal, kas Eesti presidendil on võimalik anda neile amnestiat või mitte?

Aitäh! Selle lepingu alusel ei ole tal võimalik anda amnestiat, kuna see jääb ikkagi süüdimõistva riigi jurisdiktsiooni alla.

Suur tänu, härra minister, ettekande ja vastuste eest! Kaasettekandeks õiguskomisjoni nimel on sõna kolleeg Pelisaarel. Palun!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ka minu poolt kõigile head sõbrapäeva! Eks teatud määral on võib-olla ka see eelnõu mingil määral seotud sõpruse märgiga, ma ei tea ainult, kellelt kellele. Aga õiguskomisjon arutas seda eelnõu käesoleva aasta 8. veebruari istungil ja arutelust võttis eksperdina osa Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Peeter Näks. Üsna paljudele küsimustele, mis kerkisid üles ka komisjonis, vastas täna siin saalis välisminister. Aga mitmed küsimused, mis meil üles kerkisid, ei saanud paraku ka päris täpset vastust, sest teatud põhjustel meil Välisministeeriumi esindajaid komisjonis ei olnud. Käesoleva kokkuleppe kohaselt on kinnipeetavate üleandmise ja vastuvõtmise menetlus sarnane meil kehtiva kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooniga. Kui kokkulepe on ratifitseeritud, siis toimub diplomaatiliste kanalite kaudu järelepärimine selle kohta, kas Tai Kuningriigis on kinnipeetavate hulgas Eesti Vabariigi kodanikke ja vastupidi. Kui siis ka vangistatu ühes või teises riigis avaldab soovi kanda karistust oma kodumaal, algab üleandmise protseduur ja lõppfaasis toimub karistatavate üleandmine üldjuhul karistuse mõistnud riigi territooriumil. Eestisse ületoodud vangid kannavad karistust Eesti Vabariigi seaduste alusel ja neile laienevad kõik Eesti seadustega sätestatud karistuse kandmise tingimused, sealhulgas ka karistuse lühendamise võimalused. Mõistetud karistuse lühendamisel tulevad käesoleval juhul kõne alla ennetähtaegselt tingimisi vabastamine või armuandmine. Aluseks jääb aga siiski Tai Kuningriigis tehtud kohtuotsus. Kui vangistus on mõistetud eluaegsena, siis vastavalt Eesti seadustele saab tingimisi ennetähtaegset vabastamist taotleda, kui vangistusest on ära kantud 30 aastat. Nii näevad ette praegu Eestis kehtivad seadused. Kehtivas kriminaalkoodeksis reguleerivad otseselt karistusest vabastamist §-d 49, 52, 55 ja 55¹. Nende alusel on ka selgelt öeldud, et tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamist ja karistuse ärakandmata osa asendamist kergemaliigilise karistusega ei saa kohaldada isiku suhtes, kellele surmanuhtlus on armuandmise või amnestia korras asendatud vabaduskaotusega. Ja teiseks isiku suhtes, kelle surmanuhtlus on kohtu poolt asendatud vabaduskaotusega. Need punktid ilmselt aitavad mõista, millisesse olukorda võivad sattuda need inimesed, kes praegusel juhul võidakse Tai Kuningriigist Eesti Vabariigi vanglatesse üle tuua. Õiguskomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu 654 esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekuid ootab komisjon sellele eelnõule 22. veebruariks kella 12-ks. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused. Kolleeg Jaan Pöör, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Sa mainisid, et komisjon on seisukohal, et see leping võimaldab vastuvõtval riigil karistust lühendada. Kuidas mõista artikli 5 punkti 2, mis ütleb, et võttes arvesse käesoleva artikli lõikes 3 sätestatut, kohustub vastuvõttev riik pidama kinni üleandva riigi mõistetud karistuse õiguslikust olemusest ja kestusest? Ja punkt 4 ütleb, et kui üleandev riik, ehk antud juhul Tai, muudab karistuse suurust, siis on Eesti pool kohustatud seda täitma. Ma ei leidnud kusagilt seda, et vastuvõttev riik ehk siis Eesti pool võiks lühendada karistust. Kui komisjon seda väidab, siis palun ütle, kus kohal on see kirjas.

Aitäh! Tõepoolest võib selles lepingus leida mõningast vastuolu. Aga komisjonis jõudsime me arutelu käigus igal juhul ka eksperdi tõlgenduse kohaselt arvamusele, et vastuvõtval riigil on see võimalus. Ma vaatan kohe seda punkti. Kõigepealt ütleb artikli 5 punkt 3 nii, et vastuvõttev riik ei vii ühtegi vabaduskaotuslikku karistust täide sellisel viisil, et karistusaeg on pikem, kui on määratud üleandva riigi kohtu otsuses. Samas ütleb ka artikli 5 punkt 1, et pärast üleandmist jätkatakse karistuse täideviimist vastavalt vastuvõtva riigi seadustele ja menetlustele, sealhulgas neile, mis sisaldavad vangistuse, aresti või muu vabaduskaotusliku karistuse kandmise tingimusi, ja neile, mis näevad ette vangistuse, aresti või muu vabaduskaotusliku karistuse tähtaja lühendamise tingimusliku kohaldamata jätmise, tingimisi vabastamise, amnestia või muul teel. Sellest tulenevalt jõuti vähemalt arutelu käigus komisjonis küll sellele arvamusele, et Eesti Vabariigil on võimalik, kui vangid üle tuuakse, kohaldada Eesti Vabariigi seaduste järgset karistuse kandmise korda ja see tähendab eelkõige näiteks karistusrežiimi pehmendamist ja ka sisuliselt karistusaja tingimuslikku lühendamist. Aga samal ajal tuleb silmas pidada üleandva riigi kohtu otsuseid ja Eestis on need kohtuotsused eeltingimuseks või aluseks. Samal ajal kui nüüd üleandev riik võtab vastu otsuse näiteks asendada nendele kodanikele mõistetud kohtuotsus, kui see on eluaegne, ütleme 20-aastase vanglakaristusega, siis loomulikult ei ole Eesti riigil võimalust seda üle vaadata. Ja ei saa üle vaadata ka seda karistust meie kohtus, kui on näiteks karistus määratud 30 aastaks, siis see on loomulikult kindel karistusaeg. Aga Eesti seadused võimaldavad kasutada tingimusliku karistuse kandmist või siis on võimalik rakendada nende puhul armuandmist, need võimalused on vastavalt Eesti kohtupraktikale olemas.

Tänan! Kolleeg Tiit Käbin.

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Sama artikli 5 punktis 1, millest just oli juttu, on öeldud: "vabaduskaotusliku karistuse tähtaja lühendamise tingimusliku kohaldamata jätmise". Mida see tähendab ja kas siin ei ole tegelikult tegemist ebatäpse ja eksitusse viiva tõlkega?

Samal arvamusel oli ka õiguskomisjon, rääkides tõlkest. Me tahaksime kindlasti saada originaalteksti ja selle lepingu uue tõlke. See punkt ei ole kahtlemata korrektne, see tekitab küsimusi.

Tänan! Tiit Käbin, palun teine küsimus!

Tänan! Teatavasti esitatakse välislepingud eesti keeles või eestikeelse tõlkega ja parlamendile tuleb kodukorraseaduse kohaselt üle anda ka originaaltekst. See originaaltekst, mis on vist inglise keeles, peaks siis ju majas olemas olema.

Ma usun, et see tekst võib majas olemas olla, aga paraku ei olnud seda õiguskomisjoni käsutuses 8. veebruari istungil.

Tänan! Kui juhataja tohiks kommenteerida, siis arusaam on selline, et originaal peaks olema kõigile asjahuvilistele kindlasti saadaval dokumendiosakonnas ja muidugi ka komisjoni saadetud. Suur tänu, kolleeg Georg Pelisaar, rohkem küsimusi ei ole. Kirjalik küsimus, palun!

On veel kirjalik küsimus. Kõigepealt ma tänan juhatajat selle täpsustuse eest ja nagu juba öeldud, komisjon taotleb kindlasti ka originaalteksti ja seda juba järgmiseks komisjoni aruteluks. Aga väidan veel kord, et sellel arutelul kahjuks ei olnud meil Välisministeeriumi esindajat ega olnud meil ka originaalteksti. Ja nüüd kirjalik küsimus Anti Liivilt: "Kas selle seaduseelnõu puhul maksab printsiip, et rahvusvaheline lepe on ülimuslik siseseaduse suhtes?" Ma usun, et ka selle seaduseelnõu puhul maksab rahvusvahelise leppe ülimuslikkus, kuna see ei ole sugugi eriline, võrreldes meie teiste seadustega.

Suur tänu! Küsimusi rohkem ei ole. Tänan kaasettekande eest! Õiguskomisjoni ettepanek on eelnõu 654 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg on fikseeritud. Esimene lugemine on lõpetatud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks on sõna välisministril. Palun!

Austatav härra juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab esimesele lugemisele riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu järgmistel põhjustel. Esiteks, on vaja kehtestada tagasipöördumisloa väljastamise eest võetav riigilõiv, ning teiseks, on vaja kehtestada välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni artikli 3 lõikes 1 nimetatud tunnistuse elik apostilli väljastamise eest võetav riigilõiv. See viimane tuleneb ühest konventsioonist, millega me oleme ühinenud ja mis üldiselt hõlbustab asjaajamist just välismaa tunnistustega. Me oleme selle ratifitseerinud ja meil on nüüd vaja vastavalt sellele ka sisse viia riigilõiv. Riigikogu poolt 8. novembril 2000. aastal vastu võetud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seadusega kehtestati uus dokument - tagasipöördumise luba. Tagasipöördumise luba on dokument, mille võib anda Eestis elamisloa alusel elavale välismaalasele, kelle välismaalase pass, ajutine reisidokument või pagulase reisidokument on välisriigis viibides muutunud kasutamiskõlbmatuks, hävinud või kaotsi läinud. Et Eesti soovib ühineda välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga, võttis Riigikogu 18. oktoobril 2000. aastal vastu välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga ühinemise seaduse, mis kuulutati välja Vabariigi Presidendi poolt 1. novembril 2000. aastal ja mille eesmärk on kaotada diplomaatilise või konsulaarlegaliseerimise nõue välisriigi avalike dokumentide suhtes. Nimetatud seaduse § 2 kohaselt on määratud konventsiooni artikli 3 lõikes 1 nimetatud tunnistusi väljastavateks asutusteks Haridusministeerium, Justiitsministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium. Vastavalt riigilõivuseaduse paragrahvile on dokumendi väljaandmine toiming, mille eest on ette nähtud riigilõivu tasumine. Eelnõu kohaselt on tagasipöördumise loa väljastamise eest ettenähtud riigilõivu suuruseks 130 krooni ja tunnistuse elik apostilli väljastamise eest ettenähtud riigilõivu suuruseks 25 krooni. Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sellega lõpetan ma oma ettekande ja vastaksin teie küsimustele.

Suur tänu! Kolleeg Rein Voog, küsimus.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab seaduse jõustumist ehk siis § 2, mille kohaselt välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni Eesti Vabariigi suhtes jõustumise päeval jõustub selle seaduse punkt 2. Kuidas informeeritakse avalikkust sellest, et see konventsioon on Eesti Vabariigi suhtes jõustunud?

Ma pean tunnistama, et ma eeldan, et Riigi Teataja kaudu.

Suur tänu, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Kaasettekandeks rahanduskomisjoni nimel on sõna kolleeg Meelis Atonenil. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 6. veebruaril toimunud istungil. Seoses vajadusega teha eelnõus normitehnilisi täpsustusi otsustas komisjon esitada eelnõu algataja nõusolekul esimesele lugemisele muudetud redaktsioonis ja see on ka meie laudadel olemas. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekud esitada hiljemalt 21. veebruaril 2001. aastal kella 12-ks. Selle otsuse poolt oli 11 komisjoni liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi.

Suur tänu! Kolleeg Jaan Pööril on küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Mul on sama küsimus, mis Rein Voogil. Kas komisjoni vastus on sama, mis oli ministri vastus, et avalikkuse teavitamiseks avaldatakse Riigi Teatajas vastav teade nende dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni Eesti Vabariigi suhtes jõustumise päeva kohta?

Komisjon otsustas seda veel täpsustada. Nii et ma arvan, et teiseks lugemiseks saab ka see selgeks.

Suur tänu, kolleeg Meelis Atonen, rohkem küsimusi ei ole. Rahanduskomisjoni ettepanek on eelnõu 653 esimene lugemine lõpetada.

Lugupeetud Riigikogu, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsministril härra Märt Raskil. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kohtute seaduse eelnõu on välja töötatud lähtuvalt vajadusest asendada üleminekuperioodil kehtestatud kohtute seadus ja kohtuniku staatuse seadus uue põhiseadusega kooskõlas oleva seadusega. Kohtute seaduse eelnõu hakati välja töötama praktiliselt 5-6 aastat tagasi ja praegune redaktsioon ei ole kaugeltki puudustevaba, kuid on selge dokument selleks, et tõsiselt, asjalikult arutada kohtute asukoha üle õigussüsteemis ja kogu riigiorganite süsteemis. Samaaegselt puudutavad need vaidlused kindlasti ka kohtute autoriteeti ja kolmanda võimu olemust tervikuna. Seaduse eesmärk on reguleerida nii kohtukorralduse kui ka kohtuniku teenistussuhtega seonduvaid küsimusi, mida on silmas peetud põhiseaduse § 104 lõike 2 punktis 14 kohtukorralduse seaduse nimetuse all. Seega on tegemist konstitutsioonilise seadusega, mis vajab Riigikogus vastuvõtmisel Riigikogu koosseisu häälteenamust. Eelnõu ei muuda oluliselt senist kohtukorraldust ja kohtunike teenistusküsimusi, küll on aga pandud rõhk suuremale regulatiivsusele, teksti viimistletusele, seadus peab tagama kohtute sõltumatuse ükspuha millistest teistest võimuharudest. Kohtusüsteem koosneb maa- ja linnakohtutest, ringkonnakohtutest ja Riigikohtust. Seaduses on kohtud konkreetselt nimetatud. Senini on kehtinud üks hästi pika nimega seadus, kohtute ja kohtunike arvu seadus, mida me pidevalt siin parandame. Eelnõusse on toodud konkreetsete kohtute loetelu ja rakendussätetes tunnistatakse minu poolt viidatud seadus kehtetuks. Täpsustatakse kohtu esimehe funktsioonid ja ametisse nimetamise kord. Kohtu esimees, kes on samas kohtunik, tegeleb eelkõige õigusemõistmise korraldamisega, n-ö kohtuhalduse ülesandeid täidab justiitsministri poolt ametisse nimetatud kohtu haldusdirektor. Siin peitubki üks väga tõsine diskussiooni koht selle üle, milline on kohtu esimehe roll ja milline on kohtu haldusdirektori roll. See on ka diskussioon tuleviku jaoks selles suunas, kas kohtutes on õigusemõistmise osakond, nagu irooniliselt seda märgitakse, ja ülejäänud on siis n-ö registrite osakonnad ja kõik muud asjad, või kohus on ainult õigusemõistmise kants ja ülejäänud on lihtsalt justiitshaldus. Muudatusi on seoses Riigikohtu tööga. Eelnõuga on Riigikohtu liikmete arvu suurendatud 19-ni, Riigikohtu esimehe ametitähtajaks on eelnõu kohaselt üheksa aastat, mis seni oli reguleerimata. Lisandunud on Riigikohtu esimehe võimalus esitada kord aastas Riigikogule ülevaade kohtukorralduse ja õigusemõistmise kohta. Oluliseks demokraatlikuks uuenduseks on eelnõus nn kohtu omavalitsuslike küsimuste sätestamine. Arvestades kohtute õigust enda sisemise töökorralduse määramisel, on sisse toodud kohtu üldkogu. Üldkogu põhiülesandeks on tööjaotuse põhimõtete kindlaksmääramine kohtunike vahel. Enne kohtuasja sissetulekut peavad olema fikseeritud tunnused, millega asja kuuluvus on määratletud. See peab ühtlasi võimaldama kontrolli selle üle, et konkreetse kohtuasja kohtuniku pädevusse andmisel ei ole toimitud meelevaldselt. Omavalitsuslike põhimõtete kindlustamiseks on eelnõus kavandatud kohtunike täiskogu. Täiskogu funktsiooniks on eelkõige kogu riigi kohtunike osalust nõudvate küsimuste otsustamine ning kohtunike valimine mitmetesse esindusorganitesse. Peatuksin mõningatel probleemidel, mis on nii selle eelnõu väljatöötamisel kui ka hilisematel diskussioonidel, olgu Kohtunike Ühingus, Riigikohtu täiskogul või ümarlaual, mis põhiseaduskomisjoni initsiatiivil korraldati, olnud põhilisteks teemadeks. Kohtute haldamine. Kohtute haldamine kujuneb ilmselt eelnõu menetlemisel üheks oluliseks teemaks. Seaduse keskseks eesmärgiks on õigusemõistmise sõltumatuse tagamine. See hõlmab iga kohtuniku võimaluse mõista õigust, ilma et teda saaks mõjutada teatavate lahendite sisu küsimuses. Kohtute sõltumatus peab seega olema tagatud üksikkohtuniku tasandil. Oluliseks põhimõtteks on seejuures kohtunike sõltumatus ka kõrgemalseisvast kohtust. Seega ei aitaks õigusemõistmise sõltumatusele kaasa kohtusüsteemi haldamine kõrgeima kohtu poolt, mis annaks kõrgemalseisvale kohtule lisaks protsessuaalsele pädevusele, mis tuleneb edasikaebamise menetluse protsessinormidest, ka administratiivküsimuste lahendamise pädevuse. Ja seetõttu me ei saaks ilmselt paremat tulemust õigusemõistmise ehk kohtuniku tasandil sõltumatuse tagamiseks. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte eeldab, et nn tuumikküsimustes oleks põhiseaduslikud institutsioonid iseseisvad, ning muus osas on nende pädevuse lõikumist, tasakaalustamist ja esineb kindlasti ka parallelismi. Need on diskussiooni momendid, mis vajavad selle eelnõu menetlemisel selgeksrääkimist. Nii esitab seadusandjale enamiku eelnõudest valitsus. Nii mõistab lisaks kohtule õigust ka halduskaristust määrav täitevvõimu ametnik. Valitsus annab kohustuslikke õigusakte. Sellist puhast mudelit, kus oleks väga selgelt välja joonistatud seadusandlik, täitev-korraldav ja kohtuvõim, ilmselt mitte üheski riigis ei eksisteeri. Kus on need piirid, see on arutletav. Kohtute haldamises ei ole eelnõu põhimõttelisi muudatusi teinud. Esimese ja teise astme kohtute haldamine kuulub eelnõu kohaselt jätkuvalt Justiitsministeeriumi pädevusse. Analoogilist mudelit kasutatakse paljudes Euroopa riikides, nimetaksin siinjuures Saksamaad, Norrat, Austriat, Poolat. Ja et ei räägitaks jälle, et tegemist on saksa mudeliga, siis samasugust mudelit kasutab ka Soome. Sama mudel oli kasutuses Eestis enne 1940. aastat, kui eksisteeris kohtuministeerium. Justiitsministeeriumis tegeleb kohtute haldamisega, st terve eelarve, personaliküsimustega, investeeringute, arengustrateegia väljatöötamise, koolituse, väljaõppe, infotehnoloogia, eurointegratsiooni ja välissuhetega kohtute osakond. Kui eelnõus esineb sageli justiitsministri nimi - keegi oli kokku lugenud, vist 56 korda -, siis need on hädavajalikud ülesanded, volitusnormid, milleta kohtuhaldust korraldada ei saa. Siin ei soovi justiitsminister demonstreerida oma tohutut tööpõldu kohtute seaduse rakendamisel, küll aga tulevad need delegatsiooninormid mõistlikult paika vaielda, mitte midagi ei ole imelikku, kui osa nendest delegatsioonidest antakse hoopiski mõnele üldkogule või miks ka mitte Riigikohtule või Riigikohtu esimehele. Tegemata neid asju ei saa jätta, praegu on see pandud selgelt, üheselt justiitsministri võimkonda. Alternatiivsete variantidena on kohtunike poolt välja pakutud kohtu haldusmudelina kohtute ameti loomist Justiitsministeeriumi alluvusse või siis ka sõltumatu õigusemõistmise nõukogu ja sellele alluva kohtuadministratsiooni moodustamist. Justiitsministeeriumi alluvusse kohtute ameti moodustamine ei ole otstarbekas, sest samad eesmärgid on saavutatavad ka ministeeriumi kohtute osakonna kaudu. Struktuurimuudatused siin olulist edu ei taga, pigem liigub Eesti haldusmudel ilmselt selles suunas, et ameteid jääb üha vähemaks. Õigusemõistmise nõukogu mudelit on katsetatud viimasel ajal mitmes Euroopa riigis (Taani, Ungari, Portugal). Sageli on nendes riikides muudetud siis ka põhiseadust. Õigusemõistmise nõukogu kaudu kohtute administreerimist ei saa Eesti oludes vähemalt mitte sellisel määral, nagu näiteks Ungaris toimus, toetada. Esmalt tekib probleeme sellise mudeli põhiseaduslikust alusest. Samuti on kohtute ja täitevvõimu töö jaotamisel traditsiooniliseks aluseks põhimõte, mille kohaselt kohtute sisulise sõltumatuse tagab muu hulgas tema materiaalne varustatus, mida suudab reeglina paremini tagada täitevvõim, kes on efektiivsemalt esindatud eelarve kujundamise protsessis. Kohtu kaasamine iseseisva osalisena eelarveprotsessi teeks ta ühtlasi poliitiliste läbirääkimiste osaliseks. Samas on eelarve menetlemine, algatamine ja selle täitmise eest vastutamine põhiseadusega antud Vabariigi Valitsuse pädevusse. Kohtutel puudub samuti seaduseelnõude algatamise õigus ning seega võimalus paindlikult õiguslikke probleeme lahendada. Kohtuhaldus kujutab endast minu arvates täitevtegevust. Täitevtegevuse efektiivsuse ja seaduslikkuse tagamise mehhanismiks võimude lahususe ja tasakaalustatuse tingimustes on aga parlamentaarne vastutus, mida kohtusüsteem ei kanna. Nii et selle eelnõu pinnalt kerkib kindlasti päris fundamentaalseid vaidlusi. Euroopa Liiduga ühinemise ettevalmistamisel tuleb otsustavalt lahendada mitmeid olulisi kohtuhalduse probleeme. Väljaõpe, järelõpe, mis iganes õppevormid ja kindlasti ka palgaküsimused, mistõttu muudatuste tegemine kohtute administreerimise mudelis võib anda tõsiseid tagasilööke. Kohtute haldamise lahutamine muust õiguskaitseorganite süsteemist süvendab vastuolusid nimetatud süsteemis veelgi ning vaevalt suudetakse sel moel kohtusüsteemi rohkem raha kanaliseerida või luua paremaid töötingimusi kohtunikele. Riigikohtul on säilinud tema isehaldamine lähtuvalt tema praegusest staatusest põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna. Analoogilist isehaldusmudelit kasutatakse ka õiguskantsleri, Presidendi Kantselei ja Riigikontrolli kui suhteliselt väikeste süsteemide puhul. Ma arvan, et see on põhjendatud. Kui sedasama mudelit rakendada kogu esimese, teise astme kohtu süsteemile, mis võib esimesel pilgul olla väga ahvatlev, siis me põrkume hoopis teiste probleemidega. Nimelt - need on kas ainuisikulised institutsioonid oma väikese kantseleiga või suhteliselt väikese töötajate arvuga, aga kohtunikke on meil kaugelt üle 200 ja kohtuasutusi päris palju. Me räägime ainult kohtunikest, kohtute juures on veel registrid. Nii et see on oluliselt keerukam. Kohtuhalduse üheks väljundiks on teenistusjärelevalve, mida teostavad justiitsminister ja ringkonnakohtu esimees. Teenistusjärelevalvele ei allu kohtunike poolt tehtud kohtulahendid. Küll aga võidakse teenistusjärelevalve korras tähelepanu juhtida kohtunikupoolsetele menetlusvigadele, venitamisele. Teenistusjärelevalve tagatiseks on distsiplinaarmenetluse algatamise võimalus, mida on oluliselt laiendatud, võrreldes praeguse praktikaga. Peatuksin veel kohtuniku teenistusõiguslikel küsimustel. Kohtuniku teenistus on avaliku teenistuse erivorm ja leidnud eraldi reguleerimist avaliku teenistuse seadusega võrreldes. Uuendusena on kohtukaasistujad nimetatud rahvakohtunikeks - ärgu see kedagi häirigu mingist eelmisest ajast -, nad on rahvaesindajad ja minu arvates on termin sobiv. Ja see termin, kui aus olla, kajastab kõige täpsemalt ka nende kohtunike olemust. Täpsemalt on sätestatud kohtunikule esitatavad nõuded, tema kohustused, kohtunikukandidaadi ettevalmistusteenistus ja ka distsiplinaarmenetlus, samuti garantiid sellel puhul. Kohtunike sotsiaalsed garantiid ei sõltu täitevvõimust, kuna seadusega on täpselt sätestatud, mida peab tegema kohtuniku sõltumatuse tagamiseks. Sotsiaalsete garantiide liike on vähendatud (keeletasu, kraaditasu, eluruumiõigus). Põhirõhk on pandud palga suurendamisele, et viia see vastavusse Riigikogu liikmete ja valitsuse liikmete palgatõusuga. Kohtuniku üheks kohustuseks on enesetäiendamine. Täielikult muutunud õiguskord eeldab, et kõik kohtunikud läbivad ühtse täienduskoolituse, et luua eeldused ühtsetel arusaamadel põhinevale õigusemõistmisele. Täienduskoolitus lõpeb teadmiste kontrolliga ning selle läbimisel saab kohtunik eelnõus pakutud kõrgema palga. Tegemist ei ole atesteerimissüsteemi juurutamisega, tegemist ei ole kohtunike piinamisega, kohtunike piitsa-prääniku - ma loen neid termineid ette, mida arutelude käigus on esitatud - süsteemi rakendamisega, vaid me peame endale selgelt aru andma, et suurem osa meie kohtunikke on saanud hariduse ühe teise riigi õpetuse järgi. Kiiresti muutuvas õigussüsteemis peab olema kohtunik enam koolitatud, enam haritud kui paljud teised juristid ja ilma õppeta siin midagi ei saavuta. Õppimine on protsess, mille puhul kõigepealt teadmised omandatakse, siis need kinnistatakse ja lõpuks tuleb teadmisi ka kontrollida. Olen kaugel sellest arvamusest, et kohtunike teadmisi peaks kontrollima justiitsminister või täitev-korraldav võim. Ma arvan, et see on kohtute isekorralduslik küsimus ja sellest tulenevalt kohtunike teadmiste kontrolliga tegelgu need, kes neid õpetavad, esimeses järjekorras ja kindlasti kohtunikud ise. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas on küsimusi esinejale? Kolleeg Kalle Jürgenson.

Aitäh, härra juhataja! Austatud justiitsminister! Minu küsimus puudutab 4. peatükki, § 42 ja 43, millega on sisse toodud kohtunike omavalitsuse tööjaotus. Tõsi, seletuskirjas kasutatakse terminit "kohtu omavalitsus", kuid see on muidugi seletuskiri. Küsimus oleks järgmine. Selle peatüki järgi omavalitsus väljenduks kohtunike täiskogus, kelle pädevuses on § 43 lõikes 4 toodud probleemid, kus valdavalt on tegemist mitmetesse komisjonidesse esindajate valimisega või nende täieliku mehitamisega. Mis puudutab 4. lõike 6. ja 7. alajaotust, siis seal kuulatakse ja arutatakse ainult mõningaid asju. Küsimus: kas siin ei ole ohtu, et me oma seadusesse viime sisse termini "omavalitsus", mis antud juhul ei lange kokku selle termini kasutamisega mujal? Või on ette nähtud mingisuguseid arenguid, sest seletuskirjast tuleb välja, et analoogilised institutsioonid justkui omavalitsuslike põhimõtete kindlustamiseks on -minu arusaamise järgi täiskogudena - ka mujal Euroopas sisse viidud. Kas nad on ka omavalitsuslikud? Ja kas on mõtet siiski asja nimetada omavalitsuseks, sest see võib tekitada tõsise segaduse? Või on plaanis seda asja edasi arendada, et ta tõesti muutuks näiteks kutseomavalitsuseks?

Kutseomavalitsus päris täpne ilmselt ei ole. Küll aga tahaksin ütelda, et kui austatud küsijat häirib omavalitsus valla, linna mõttes, siis ei ole tegemist n-ö territoriaalse omavalitsusega. Samaaegselt on need terminid võib-olla liialt kattuvad ja parema termini otsingul võiks siit Riigikogus edasi minna. Põhimõtteliselt on ikkagi tegemist printsiibiga, millega kohtunikkond ise peab saama ära määrata oma elus päris palju asju kõikvõimalikes otsustuskogudes. Nii nagu lugupeetud Riigikohtu esimees armastab rõhutada, kõrvuti teiste erialade esindajatega peab kohtunikkond olema tugevalt esindatud. Ehk teisisõnu, on olemas terve rida valdkondasid, kus on tarvis otsustada olgu personaliküsimusi, olgu kas või õpetuse küsimusi, ja rahvusvaheliselt tuntud printsiipide alusel räägib kohtunikkond kõigis nendes otsustuskogudes tugevalt kaasa. Tulles veel tagasi selle juurde, kas see termin on sobiv või mitte, siis eelnõu selleks ongi Riigikogule esitatud, et siia kõige õigemaid sõnu leida. Olemus on ikkagi selles, et kohtunikkond ise korraldab neid asju.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Sa ise enne mainisid, et seaduseelnõus on väga palju vaidlusi tekitavaid küsimusi ja ta võib Riigikogus palju muutuda. Üks põhilisi küsimusi on seesama iseseisvuse küsimus, suhe justiitsministri ja kohtute vahel. Kui kaugele valitsus laseb minna, kas see kuulub selliste seaduste hulka, nagu Laar ütles, et kui valitsus esitab seaduseelnõu Riigikokku, siis Riigikogu ise otsustab, kas ta teeb nii, naa või kolmandat moodi, tähendab, et valitsusel ei ole -ükskõik, mis tulemus on - kavatsust seda eelnõu tagasi võtta?

Tänan väga otsekohese küsimuse eest! Ei, valitsus ei kavatse seda eelnõu tagasi võtta. Valitsus kavatseb seda eelnõu menetlemist suunata ja juhtida niivõrd, kui see on võimalik demokraatliku otsustamise käigus. Siin ei ole niipalju probleeme, mis puudutaksid konkreetset eelnõu, küll aga on parlament just see koht, kus ühiskonna kõrgemal tasandil tuleks läbi vaielda teatud põhimõtted, teatud arusaamad ühe konkreetse võimuharu edaspidise arengu kohta. Need vaidlused, mis toimusid valitsuse tasandil, spetsialistide tasandil, ka juristidel isekeskis, on ammendatud. See tähendab seda, et selle eelnõu edaspidine viimistlemine ükspuha mis tasandil ei anna uut kvaliteeti ja see uus kvaliteet saab tekkida ainult siin Riigikogus. Ma rõhutaksin, et just nimelt Riigikogu on see koht, kus tuleb selgeks vaielda kohtuhalduse mudel. Täpselt samamoodi kohtunike koolitus, teadmiste kontroll ja kõik muud asjad peaksid olema õiguspoliitiliste otsustuste rida, mis paneb paika kohtute arengu tulevikuks. Eelnõu menetlusest tagasikutsumise soovi valitsusel ei ole.

Tänan! Kolleeg Tiit Toomsalu.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Jah, tõepoolest otsustatakse siin saalis need poliitilised küsimused, kus suunas hakkab arenema kohtureform, aga selleks et midagi otsustada, on enne vaja selgeks rääkida mõisted. Ja kuna täna oli juba põhiseaduslikest mõistetest juttu, siis ma tahaksin käesoleva eelnõu kontekstis siduda seda põhiseaduslike mõistete täpsustusega. Põhiseadus räägib kohtust, põhiseadus räägib kohtunikust, põhiseadus räägib kohtumõistmisest. Ja teie ettekandest tuli välja seesama rõhuasetus, et me peame kaitsma eelkõige kohtumõistmise sõltumatust. Seega ma tahaksin küsida: mida härra minister näeb põhiseadusest tulenevalt kogu selle keeruka kohtukorralduse kandjana, kas kohut, kohtunikku või kohtupidamist?

Aitäh! Tegemist ei ole pelgalt termini vaidlusega. Kui ma ei eksi, siis härra Adams on kokku lugenud, et põhiseaduse 13. peatükk "Kohus" sisaldab kohut vähemalt neljas erinevas tähenduses. Võimalik, et see niimoodi on. Lõppkokkuvõttes on ka minu kohus teile vastata. Ja igaüks peab täitma oma kohust, eesti keel on päris varjundirikas. Tean päris täpselt vaidlusi Põhiseaduse Assamblee ajast, tean selle peatüki tekkelugu. Kui praegu vaadata protokolle, ei leia eriti palju allikaid selle kohta, mida Põhiseaduse Assamblee arvas kohtu kui termini erineva rakenduse kohta, ega eriti palju vaidlust selles osas ka ei olnud, sellepärast et selle aja peale oli vastu võetud seesama kohtuniku staatuse seadus, kohtute seadus, kus oli juba põhimõtteliselt kogu see süsteem lahendatud. Ja tagasihoidlikult võin öelda, et siin puldis kõneleja küll ei pidanud silmas ühe kohtumaja või kohtuasutuse sõltumatust. Kohus on oma tegevuses sõltumatu, tähendab seda, et õigusemõistmise protsess sisaldab terve rea tegevusi lisaks sellele, mida kohus teeb nõupidamistoas, kus langetatakse otsus. Kohus peab olema sõltumatu oma tegevuses ka siis, kui ta pöörab otsuse täitmisele või ta kutsub tunnistaja välja või ta tagab korra kohtukoridoris. See tähendab seda, et kohtu otsustusõigus ka nendes funktsioonides, mis ei ole õigusemõistmise sisulised funktsioonid, peab olema sõltumatu. Aeg on edasi arenenud ja piisavalt on praegu teoreetikuid, kes ütlevad, et kohtu sõltumatus kui asutuse sõltumatus peab eelkõige olema rahaliselt tagatud. Ja seda tuleb laiendavalt tõlgendada kui põhiseaduse normi, mitte taandada ainult õigusemõistmisele, vaid sõltumatus väljendub eelkõige ka eelarve menetluses ja paljudes muudes asjades. Nii et see, mida konkreetse seaduseelnõu alusel Riigikogu otsustab, ongi tegelikult põhiseaduse 13. peatüki terminite erinevale tõlgendusele õige õiguspoliitilise sisu andmine. Seda oodatakse ka teilt, härra Toomsalu!

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Härra minister! See on väga tore, et te kutsusite üles jätkama seda äärmiselt vajalikku sissejuhatavat diskussiooni härra ministri ja Riigikogu vahel põhiseaduse mõistetele sisu andmise üle. Ma jätkan küsimusega järgmiselt. Põhiseaduse § 4 räägib võimude lahususest, räägib täitevvõimust, kohtuvõimust, seadusandlikust võimust, aga ta ei räägi seadusandlikust protsessist, kohtupidamisest ega täitev-korraldavast protsessist. Siit tulenevalt vaadeldakse lahusvõimuna eelkõige institutsiooni, mitte aga protsessi. Teie seisukohast koorus välja kindlasti arutamist väärt põhimõte, et kohtupidamise sõltumatuse all mõistis Põhiseaduse Assamblee kohtute sõltumatust. Kuidas te seondate oma seisukohta ja võimalikku Põhiseaduse Assamblee seisukohta tollesama § 4 võimude lahususe formuleeringus, kus räägitakse mitte protsessist vaid institutsioonist?

Härra Toomsalu! Meil on see vaidlus pikka aega kestnud ja ilmselt, kui meile tervist antakse, vähemalt selle Riigikogu lõpuni me vaidleme täpselt sama asja üle edasi ja me suudame üksteist suhteliselt vähe rikastada selles vaidluses. Ma ütlesin, et üheski riigis ei eksisteeri puhast võimude lahususe mudelit ja seetõttu ka võimude lahususe tasakaalustatuse põhimõte on pigem siiski printsiip, mis on suunatud sellele, et kõik need võimud peavad tasakaalustatult (loe: üksteist toetavalt) toimima, mitte omavahel sõda pidama. Sellest tulenevalt ma ei näe siin erinevalt institutsioonilist sõltumatust ja protsessuaalset sõltumatust. Institutsioonist ei olene mitte midagi, kui ta ei täida mingit funktsiooni, tal ei ole mingit protsessi. Sellest tulenevalt tuleb vaadelda kõiki võimusid nende tegevuses, mitte nende asutuste, institutsioonide mõttes. Seetõttu ma peaksin meelde tuletama, Montesquieu on ammu juba surnud, nii et me peaksime olema julged, ise mõtlema oma peaga, kuidas Eestile see mudel on kohaldatud.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Eelnõu § 104 ütleb rõõmustavalt: "Rahvakohtunikuks võib nimetada 25-70-aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis ja kes oskab eesti keelt kõrgtasemel ning on rahvakohtuniku tegevuseks sobivate kõlbeliste omadustega." Kuigi probleemiks võib olla see, mis tähendab osata eesti keelt kõrgtasemel, on see nõue igati kohane. Aga ma küsiksin § 12 "Maa- ja linnakohtu esimees" kohta. Siin on öeldud, et maa- või linnakohtu esimees "korraldab õigusemõistmise alast tegevust". Kas siin ei võiks n-ö kõrgtasemega eesti keeles kasutada sellist formuleeringut, et korraldab õigusemõistmist. Kas on kohane öelda, et koolidirektor korraldab õpetamisalast tegevust või minister korraldab ministeeriumis juhtimisalast tegevust? Kuidas te sellesse suhtute?

Kui te esitasite oma kerge iroonilise kallakuga küsimuse sellest tingituna, et eelnõus eksisteerib mingisuguseid lapsusi või teisitimõistmist, siis need on kõrvaldatavad Riigikogu menetluses. Mis puudutab keelenõuete kehtestamist, siis ma arvan, et on alati üks tunnetuslik piir. Kui te peate silmas rahvakaasistuja või rahvakohtuniku staatuses eesti keele mõistmist kõrgtasandil, siis sellega tekib meil veel tõsiseid raskusi. Ma pean silmas Ida-Virumaad, võib-olla kuigivõrd ka Tallinna. See on üks kaalumise koht, kas panna need kriteeriumid sisse või mitte, sest me oleme mitmete protsessiseaduste arutamisel jõudnud ikka sellesama keeleküsimuse juurde tagasi. Selles õigusemõistmises peab olema ka mingisugune selge ratsionaalne iva. Ei ole mõtet pidada kohtuistungit, kus ainukene eesti keele valdaja on kohtu eesistuja ja kõigil ülejäänutel on emakeeleks näiteks vene keel, kogu protsess käib eesti keeles läbi kahekordse tõlgi, kuni lõpuks selleni välja, et mitte keegi enam ei saa aru, millise protsessiga on tegemist. Ja seetõttu ka uude kriminaalmenetluse seaduse eelnõusse on sisse kirjutatud alternatiivvõimalus, tagades eestikeelsele inimesele selle avaliku teenuse kättesaamise oma emakeeles ehk täites keeleseaduse kõiki printsiipe, ja teiseks, andes ikkagi võimaluse kohtumenetluse käigus, kus on võib-olla keelest tähtsam tõe tuvastamine, esineda kõigil oma emakeeles tõlgi kaudu. Täpselt samamoodi see rahvakohtunik, kui ta on veel kaasatud teatud kitsa eriala spetsialistina või kellegi teisena, et toetada kohtus asja arutamise objektiivsust. Kas see on nii tähtis, on otsustamise küsimus. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Arvo Sirendi.

Suur tänu! Mul on mõnevõrra laiem küsimus. Põhiseaduse §-s 4 on loetletud: Riigikogu, presidendi, valitsuse ja kohtute tegevus toimub võimude lahususe printsiibil. Ajakirjandust on nimetatud neljandaks võimuks, ta kuulub siis ilmselt kohtu alla, kuna ta teeb otsuseid, viib neid täide, mõistab süüdi ja mõistab õigeks inimesi. Kas ma saan õigesti aru?

Jah, härra Sirendi, te vastasite ise sellele küsimusele, aga mul on meeldiv võimalus ütelda teie väga teravmeelsele tähelepanekule lisaks seda, et seda põhimõtet veelgi kinnistada: kindlasti saab Riigikogu esineda põhiseaduse sellekohase muudatusega. See on niivõrd oluline Eesti ühiskonna jaoks, et seda tuleks kohe tegema hakata.

Suur tänu, härra minister, ettekande ja vastuste eest! Kaasettekandeks kutsun kõnepulti Riigikohtu esimehe. Härra Uno Lõhmus, palun, kaasettekanne kuni 10 minutit!

Härra juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Pöördun teie poole tänutundega. Tänutundega seepärast, et mitte just sageli ei ole mul võimalust suhelda silmast silma nii auväärse koguga. Pärast justiitsministri suurepärast kõnet lubage esitada kohtuvõimu esindaja mõned tagasihoidlikud mõtted. Pluralism eeldab ideede ja mõtete rohkust, kuigi arutatava seadusega seonduvalt otsime loodetavasti kõik vastust küsimusele, kuidas saaks olemuslikult nõrgale kohtuvõimule anda selgroo ja tugevuse. Alexander Hamilton, mõtiskledes kohtuvõimu olemusliku nõrkuse üle, jõudis järeldusele, et ainus mõeldav kohtusüsteemi tugevuse allikas on selle sõltumatus. Palju aastaid hiljem või täpsemalt möödunud aastal, pidas saksa päritoluga lord Dahrendorf Strasbourg'is äärmiselt sisuka kõne. Ta avaldas postkommunistlikes riikides toimunu kohta arvamust, et üleminekuprotsessides peaks seaduslikkuse saavutamine omama prioriteeti demokraatlike mehhanismide loomise ees, kuid hoiatas, et on oluline mitte lasta silmist reformide põhieesmärki - seaduslikkuse kaudu demokraatiat kinnistada. Tema arvates väärib põhitähelepanu kaks küsimust, millest materiaalõiguslik, millega tagada üldsuse usaldus õiguse vastu, on maksustamine ja protseduuriline küsimus on kohtusüsteemi sõltumatus. Ta lisas: "Riik, kelle kodanikud kohtunikke ei austa, ei ole suutnud luua liberaalset riigikorda, kuna ei ole õnnestunud tagada oma nime väärivat seaduslikkust." Lord Dahrendorfi kõne vääris refereerimist, et näidata, kuivõrd oluliseks peavad liberaalset riigikorda pooldavad mõtlejad demokraatia ja seaduslikkuse saavutamiseks kohtusüsteemi sõltumatust. Seega peaks selle seaduse põhiküsimuseks just nimelt olema see, kuidas kindlustada kohtu sõltumatus, sest õigus kohtuasja arutamisele sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis on üks olulisematest inimõigustest, mis on leidnud ka koha Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Demokraatlikes riikides mõistetakse hästi, et sõltumatus ei ole kohtunike, vaid kohtusse oma õigusi kaitsma tulevate isikute privileeg. Raiskasin oma ettekande niigi nappi aega ühe põhiväärtuse toonitamisele vaid selleks, et selle seaduse menetlemisel ikka ja jälle tuleksite selle küsimuse juurde. Kohtu sõltumatus on meilgi sageli kõneaineks, kuid enamasti on selle mõiste sisu lahatud ühekülgselt ja lihtsustatult. Selle nagu iga seaduse puhul tuleb kõigepealt otsida vastust küsimusele, kas uus õigusakt on vajalik või piisab olemasoleva muutmisest. Kohtukorraldust ja kohtunike õiguslikku seisundit reguleerivad normid sisalduvad põhiliselt kolmes seaduses, millest kaks on vastu võetud enne põhiseaduse rahvahääletust. Need on kohtute seadus ja kohtuniku staatuse seadus. Kohtute haldamine otsustati Vabariigi Valitsuse 1995. aasta seadusega, mis sätestab, et Justiitsministeeriumi valitsemisalas on esimese ja teise astme kohtute ametitegevuse ja õigusteenuse korraldamine. Riigikohtule jäi isekorraldusõigus. Valitsuse poolt kinnitatud Justiitsministeeriumi põhimääruses täpsustatakse, et ministeeriumi valitsusalas on kõrvuti prokuratuuri ja vanglatega ka linna-, maa-, haldus- ja ringkonnakohtud. Valitsuse seaduse ideoloogia kohaselt on need kohtud valitsusasutuste hallatavad riigiasutused, mis on täidesaatva riigivõimu üheks liigiks. Nii võib välja lugeda §-st 38. Eelnõu seletuskirjas märgitud vajadus asendada üleminekuperioodil kehtestatud vastavat valdkonda reguleerivad õigusaktid realiseerub selle seaduse vastuvõtmisega. Enne põhiseadust vastuvõetud seadused asendatakse uuega ja kahe seaduse normid või õigemini kolme seaduse normid koondatakse ühte. Paraku jäävad või süvenevad mitmed kohtutegevuse sõltumatusega seotud probleemid, mis juba mõnda aega on erutanud, tõsi küll, peamiselt kohtunikke ja Justiitsministeeriumi ametnikke. Nende põhiküsimuste märgistamisega ma täna piirdun. Neid on kolm: kohtuhaldus, eelarve ja koolitus. Kõigepealt kohtuhaldusest. Justiitsministeeriumis on koostatud dokument pealkirjaga "Kohtureformi lähtepõhimõtted aastateks 2000-2003", mille valitsuskabinet võttis 19. septembril möödunud aastal teadmiseks. Selle dokumendi kümnest punktist kaks ei kirjelda siiski lähiaja muudatusi, vaid vastupidi, rõhutavad reformide mittevajalikkust kohtuhalduse osas. Märgitakse, et tuleb säilitada Justiitsministeeriumi pädevus kohtute tegevuse ja kohtunike väljaõppe korraldamisel ega tule toetada kohtute ameti loomist. Seega jäävad esimese ja teise astme kohtud koos vanglate ja prokuratuuriga Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Kohtu kui täidesaatva riigivõimu asutuse staatus teeb võimatuks või vähemalt küsitavaks sõltumatu õigusemõistmise. Seda seetõttu, et valitsemisele või haldamisele - Justiitsministeeriumi põhimääruses on kasutuses justiitshalduse mõiste - on iseloomulik alluvussuhe ministri ja kohtunike vahel. Nii kuulub Justiitsministeeriumi pädevusse teenistuslik järelevalve kohtute üle. Valitsuse seadus või õigemini selle 7. peatükk annab teenistusliku järelevalve osas valitsusele ja ministrile ulatusliku pädevuse kontrollida riigiasutuse, seega ka kohtu tegevuse seaduslikkust ja - mida veel - otstarbekust. Isegi kui valitsus või minister täitevvõimu esindajana ei kasuta Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevat õigust kontrollida kohtu kogu tegevuse otstarbekust, on selle võimaldamine seadusnormiga vastuolus Euroopa õigusruumis tunnustatud põhimõtetega kohtu sõltumatuse kohta. Piisavate tagatiste puudumisele on osutanud ka seda eelnõu või õigemini varasemat versiooni lugenud eksperdid. Saksa justiitsministeeriumi endised ametnikud just nimelt pöörasid tähelepanu sellele, et reguleerimata on garantiid sellise sekkumise vastu. Sellise kohtuhalduse säilitamise toetuseks on esitatud kaks argumenti. Esiteks, sellist kohtuhalduse mudelit kasutavad mitmed Euroopa riigid ja, teiseks, kohtu sõltumatus peab olema tagatud üksikkohtuniku tasandil. Rahvusvahelise Kohtunike Ühingu 1999. aasta Taibei aastakoosolekul vastuvõetud kohtunike üldharta artiklis on aga sõnastatud: "Seal, kus seda ei tagata muul väljakujunenud ja traditsioonis juurdunud viisil, peavad kohtute haldamist teostama ja distsiplinaarmenetlusi läbi viima sõltumatud organid, milles kohtunikud on tugevalt esindatud." Mõned Euroopa riigid, siin juba nimetati Saksamaa, Austria, Soome, on pikaajalisele traditsioonile toetudes säilitanud justiitsministeeriumide osa kohtute tegevuse korraldamisel. Neis riikides tagab kohtute sõltumatuse lisaks kõrgele õiguskultuurile ja demokraatlikele tavadele täitevvõimu asutuse tegevuse detailne regulatsioon. Palun aega juurde.

Jaa, ma saan anda viis minutit juurde.

Eesti iseseisvusaja lühiduse tõttu pole väljakujunenud traditsioone, senine kohtuhaldus ei ole tõestanud tõhusust ega tihtipeale omaks võtnud demokraatlikke tavasid suhetes kohtunikega. Üks Euroopa Nõukogu ekspertidest, kes on andnud hinnangu seaduse projektile, härra Delgado Hispaaniast, koguni leiab, et kohtute kodukorra kinnitamine justiitsministri poolt on vastuolus meie põhiseadusega. Veelgi enam, ta leiab, et põhiseadus ei anna ministrile volitusi kohtute haldamiseks. Väga lühidalt öeldes olen arvamusel, et Eesti kohtuhalduse mudel ei vasta enam moodsale riigiõiguslikule doktriinile. Moodne arusaam õigusemõistmise sõltumatusest eristab personaalset ja institutsionaalset sõltumatust. Selle kohtu sõltumatuse kahe tahu eristamine vastab ka Eesti põhiseaduse sättele ja usun väga, et mõttele, kuna ei näe võimalust nende kahe mõiste lahutamiseks. Kõlab ju põhiseaduse § 146 järgmiselt: "Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega." Siit tuleneb siinkõneleja arvates kaks järeldust. Esiteks, sõltumatus ei ammendu kohtuniku personaalse sõltumatusega, vaid hõlmab ka kohtu kui institutsiooni sõltumatust. Ja teiseks, kohtu sõltumatus pole üksnes sõltumatus õigusemõistmiseks. Kohtus peab olema sõltumatu ka oma tegevuses. Ja siin lakkab kohtu sõltumatuse mõiste olemast pelgalt teoreetiline probleem. Eelnõu menetlemisel tuleb teil, lugupeetud parlamendisaadikud, jõuda selgusele küsimuses, kas senine ja seaduseelnõus säilitatud kohtuhalduse mudel on kooskõlas põhiseaduse §-dega 4 ja 146. Ameerika Ühendriikides jõuti juba 20. sajandi algul arusaamisele, et võimude lahususe põhimõttega on kokkusobimatu, kui üks riigivõimuharu on teise juhtimise ja kontrolli all. Küsimusele, kas kohtute administreerimine täitevvõimu poolt on ühildatav fundamentaalse võimude lahususe printsiibiga, on eitava vastuse andnud üha enam Euroopa riike, viimati Taani, Iirimaa ja meiega ühist saatust jaganud Leedu. Leedu tegi seda viisil, et 1999. aasta detsembris tunnistas konstitutsioonikohus põhiseadusega vastuolus olevaks need kohtute seaduse sätted, mis andsid Justiitsministeeriumile õiguse teha otsuseid kohtute tegevusse puutuvates küsimustes. Teiseks, eelarve. Üsna levinud väärarusaama järgi ohustab kohtu sõltumatust otsene mõjutamine, olgu siis tegemist kas või nn telefoniõigusega. Tänapäeval on palju peenemaid mõjutamisviise, millest mõjusaim on kahtlemata mõjutamine raha abil. Seaduseelnõu annab justiitsministrile õiguse otsustada ainuisikuliselt kohtu eelarve ja ka eelarvekulude vähendamise üle eelarveaasta kestel, see võib sundida kohtuid, eriti halduskohtu esimehi, kompromissidele, mis kahjustab erapooletut kohtumõistmist seaduse alusel. Eelarve ettevalmistamise ja vastuvõtmise protsessi iseloomustamiseks sobib praegu rohkem sõna autoritaarne kui demokraatlik, seepärast ei too ei kohtute seadus ega kohtute haldamise mudel Riigikohtule mingeid leevendusi. Erinevalt teistest Euroopa riikidest, kus on rakendatud põhiseaduslike institutsioonide eelarve autonoomia printsiip, puudub Riigikohtul võimalus osaleda eelarve menetlemise protsessis. Ebademokraatlik eelarvemenetlus teeb võimalikuks olukorra, et üks või teine kohtuotsus peegeldub Riigikohtu eelarves. Kolmandaks, koolitus. Kohtunike koolitamise vajalikkus ei tekita vähimatki kahtlust, veelgi enam, küsimuse püstitus Euroopa kohtunike harta järgi on järgmine. Nimelt, riik on kohustatud kindlustama koolitust nii neile, kes valmistuvad kohtuniku ametiks, kui neile, kes on selles ametis. Riikides, kus kohtumõistmisel on pikaajaline demokraatlik kogemus, on koolitust seostatud kohtuniku sõltumatusega ja peetud vajalikuks, et see toimuks kohtunike kontrolli all. Aitäh! Otsa sai mu aeg.

Pool minutit on veel.

Ma püüan ruttu. Eestis käsutab kohtunike koolitussummasid Justiitsministeerium, kellele eraldatakse raha riigieelarvest. See annab ka ministeeriumile otsustamisõiguse, kuidas ja milleks raha kasutada. Arvud näitavad, et aasta-aastalt on koolitussummad vähenenud, ja on äärmiselt kaheldav, kas valitud tee - vähendada riigi enda vahendeid kohtunike koolitamiseks ja loota välisabile - kindlustab koolituse tõhususe.

Suur tänu, härra Riigikohtu esimees! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Kolleeg Arvo Sirendi, teine küsimus.

Suur tänu! Põhiseaduses on öeldud, et riik on sõltumatu ja demokraatlik, kusjuures demokraatlik võtab sõltumatusest üsna palju maha, sest kohtu kohta on öeldud, et ta on sõltumatu ning lähtub seadustest ja põhiseadusest. Aga küsimus on mul selline: mis on suveräänsuse ja sõltumatuse erinevus? Meil räägitakse suveräänsusest loobumisest ja kas kohus võib suveräänne olla või ei või?

Aitäh! Suveräänsuse terminit kasutatakse pigem siis, kui on juttu riikide sõltumatusest. Kui räägitakse erinevatest võimuharudest või õigemini ühe võimu, riigivõimu erinevatest harudest, siis kohtute puhul toonitatakse sõltumatust. Kui kohus loobub sõltumatusest, siis ei ole enam tegemist demokraatliku ühiskonnaga.

Tänan! Kolleeg Jaan Pöör, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Tavaliselt, kui valitsus tahab oma käes hoida juhtohjasid, ükskõik, kas on tegemist kohtute või omavalitsustega, on alati põhjendus, et nad ei tule iseendaga toime, praegu eriti omavalitsuste puhul. Kas te võite ütelda, kui kohtud võtaksid kogu haldamise oma kanda, kas meie Eesti kohtusüsteem on praegu selleks suuteline?

Aitäh! On selge, et kui korraldada ümber kohtute administreerimine, siis see on tõepoolest reform, mida ei saa teha pelgalt ühe kohtute seadusega. Kohtute administreerimine põhineb enesekorralduse õigusel. Siin nähtavasti lähevadki lahku meie arusaamad lugupeetud justiitsministriga. Lugupeetud justiitsminister arvab, et kohtute haldamine on täitevvõimu tegevus, täitevvõimu pädevusse kuuluv valdkond. Kaasaegne õigusdoktriin vaatleb kohtute haldamist kui enesekorraldamise õiguse realiseerimist, milleks on loomulikult vajalik aparaat, kes seda tegelikult teostab. Ja see eeldab ka teatud organi olemasolu, mille kõrgemaks juhtijaks on nõukogu või ükskõik, kuidas me seda hetkel nimetame.

Tänan! Kolleeg Jaanus Männik, teine küsimus.

Aitäh! Härra ettekandja! Kuidas võiksid meie praegust seisu ja demokraatiataset arvestades kujuneda need vahekorrad? Kas siin ei teki probleeme, kui näiteks eelarve suurus on täielikult kohtu enda otsustada või pakkuda? Ja kuivõrd saavad otsustused olla sõltumatud seadusandja ja kohtu enda huvide puhul? Kas te siin probleeme ei näe? Lõppkokkuvõttes peab eelarve puhul keegi see kohtunik olema ja seaduse mõttes on see seadusandja. Aga arvestades just neid eriti piiratud võimalusi, kas te siin probleeme ei näe? Või näete?

Aitäh! Võib-olla ma ei saanud päris hästi küsimusest aru. Kuid kohus toimib nende reeglite järgi, mida annab talle seadusandja. Seadusandja, võttes vastu seadused, nii menetlusseadused, mis määravad, kuidas toimub protsess, kui ka kohtukorralduslikud ja kohtunike teenistust puudutavad küsimused. Need on seadusandja pädevuses ja seadusandja on see, kes need reeglid sel juhul paika paneb. Nende seaduste alusel on, ma usun, kohtusüsteem võimeline toimima ise. Mis puutub nüüd rahalistesse vahenditesse, siis kahtlemata ei ole ühegi riigi rahalised vahendid piiramatud. Kuid kui võrrelda - tihtipeale võib-olla ei ole seda päris kerge teha - näiteks seda, kui palju eraldatakse eri riikides eelarvest kohtuasutustele raha, siis Eesti sellega just ei hiilga, et ta oleks väga lahke kohtute vastu, eriti puudutab see Riigikohut. Riigikohtu eelarve moodustab 0,06% riigieelarvest. Arvestame sellega, et Eesti kohus, ma olen seda korduvalt ka öelnud, on nähtavasti üks maailma kõige odavamaid kõrgemaid kohtuid, kas või juba üksnes seetõttu, et Eestis on ainult üks kõrgem kohus. Lätis, näiteks, on kaks kõrgemat kohut, on ülemkohus ja on konstitutsioonikohus, kusjuures konstitutsioonikohus on eksisteerinud ja töötanud neli aastat ja nad on selle nelja aastaga teinud 20 otsust. Eesti Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asju nelja aastaga lahendanud rohkem. Aga milliste koosseisudega? Meil on kolm poole kohaga töötavat nõunikku, kes töötavad selle heaks, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjad saaksid väga korraliku lahenduse. Ma arvan, et te kujutate isegi ette, et kohtuniku enda mõistus üksinda ei määra, sealt on kogemus, kuid teoreetilisi läbitöötamisi ja kohtupraktika uurimisi ei saa teha ilma abilisteta. Aga paraku näiteks sellel aastal, lugupeetud seadusandjad, vähendasite meie eelarvet majandamiskulutuste osas 300 000 krooni ulatuses, mis on ligemale 10%.

Tänan! Kolleeg Väino Linde.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mõistan teie kui Riigikohtu juhi muret Eesti kohtute sõltumatuse pärast. Teie ettekandest lähtuvalt on mul niisugune küsimus: kas Eesti kohtute sõltumatuse ja kohtuhalduse praegune seis on olnud arutluse all erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja mis järeldustega?

Ma ei tea öelda, kas rahvusvahelistes organisatsioonides on see olnud aruteluks. Ma tean ühte pöördumist, mille tegi Euroopa Kohtunike Ühingu president, lähtudes Eesti Kohtunike Ühingu presidendi kirjast. Ta saatis selle kirja, mis oli kooskõlastatud kõigi Euroopa riikide kohtunike ühinguga minu teada meie presidendile, vist ka Riigikogu esimehele ja Riigikohtu esimehele. Ta tundis muret selle pärast, et kohtunike palgad hakkavad sõltuma täitevvõimu otsustest. Rohkemat ma ei tea. Ma tean, et mitmesugused organisatsioonid on neid küsimusi uurinud või õigemini teostanud võrdlevat uurimist. Näiteks Budapestis asuv Kesk-Euroopa ülikool. Möödunud aastal loodi Euroopa kohtunike konsultatiivkomitee, mille liige olen ka mina, kuulun ka 12-liikmelisse töörühma, kes hakkab tegelema nende küsimustega. Ja kaks esimest küsimust ongi kohtute sõltumatus ja vahendid, mida eraldatakse kohtutele. Need ei ole olnud spetsiifiliselt Eesti olukorda uurivad asjad. Aga nendest uurimustest võib muidugi välja tulla see, millised me näime Euroopa taustal.

Tänan! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh! Austatud Riigikohtu esimees! Minu küsimus on järgmine. Oletame, et Eesti saaks kohtusüsteemi ennastkorraldavaks, nagu te oma kõnes ja küsimustele vastates viitasite ühe võimalusena. Samas, nagu te ise ütlesite, on kohtusüsteemile kindlasti vaja aparaati enesekorralduse teostamiseks. Oma kõnes te viitasite ka, et väga lihtne on sõltumatust mõjutada võimaluse korral - me loodame, et sellist võimalust ei ole ega tule Eestis - eelarve kaudu. Oletame, et selline enesekorralduse teostamise aparaat on olemas. Kas te oskate kirjeldada võimalikke ohte, mis võiksid tekkida kas alama kohtuastme või ka mõne üksikkohtuniku sõltumatusele mingis protsessis või õigusemõistmises? Millised võiksid olla need võimalikud kaitsemehhanismid, mis seda välistaksid?

Aitäh küsimuse eest! Kuigi see on üsna raske küsimus ja nõuaks võib-olla pikemat ettevalmistusaega. Millised ohud on kohtunikul, kes asja otsustab? Nagu ma aru sain, oli vist selles tuum. Ma ei oskagi praegu ette kujutada, millised need ohud võiksid olla. Kui on oht selles, et teda karistatakse distsiplinaarkorras mingisuguse teo eest, siis loomulikult peavad olema mehhanismid, mis võimaldaksid selle vaidlustamise. Need on juba praegu olemas, sest mis puudutab näiteks kohtunike nimetamist, nende distsiplinaarkorras karistamist ja nende karistuste peale edasikaebamist, siis need mehhanismid on minu meelest meil täielikult kooskõlas rahvusvaheliste standarditega ja keegi ei ole nende osas meile mingisuguseid etteheiteid teinud.

Tänan! Kolleeg Kalev Kukk.

Suur aitäh! Härra Riigikohtu esimees! Kas te tõepoolest arvate, et Riigikohtu või kogu kohtusüsteemi eelarvet, järelikult ka Riigikontrolli või õiguskantsleri või Vabariigi Presidendi või Riigikogu eelarvet peaks hakkama ette valmistama vastav institutsioon, st Riigikohtu oma Riigikohus, kohtusüsteemi oma kogu kohtusüsteem? Kas te tõesti olete sellisel arvamusel?

Ma olen, sest Riigikohus valmistab ka praegu ette Riigikohtu eelarvet või õigupoolest ta teeb ettepaneku rahandusministrile. Me paneme kokku eelarve - nagu me näeme oma vajadusi järgmiseks eelarveaastaks - ja esitame selle rahandusministrile. Rahandusminister esitab seejärel valitsusele ja valitsus juba koos kõikide teiste eelarvetega parlamendile. Milles on praegu küsimus? Küsimus on selles - miks ma nimetasin, et see menetlus ei ole demokraatlik, vaid pigem autoritaarne -, et Rahandusministeeriumi üksikul ametnikul või ka rahandusministril on võimalus maha tõmmata summasid vastavalt oma suvale ja nii ta läheb edasi ka parlamenti. Tegelikult oli sellel aastal asi natukene veel keerulisem. Nimelt peab valitsus vastavalt eelarveseadusele, kui põhiseaduslike institutsioonide summasid vähendatakse ettepanekuga võrreldes, esitama seletuskirjas argumendid või selgitused, miks ühtesid või teisi summasid vähendati. Olge kena, vaadake seletuskirja, kas selliseid argumente Riigikohtu osas on esitatud.

Tänan! Kolleeg Ignar Fjuk.

Härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma ei teagi täpselt, kuidas teile küsimust esitada, sest ettekandes toodud väited kõlavad veidratena, justkui need ei käikski Eesti, vaid mingisuguse teise riigi kohta. Te väitsite ettekandes, et justiitsminister võib eelarveaasta jooksul kohtutelt raha ära võtta. Ei või ega ole ka võtnud. Aga ma küsiksin nii. Kui me jätaksime rahaga seonduva kõrvale ja prooviksime kohtute seaduses defineerida seda, mis käsitleks kohtute sõltumatust ilma raha puudutamata, mis siis oleksid need paar-kolm kõige olulisemat punkti, mis tagaksid kohtute sõltumatuse ja mis praeguses õigusruumis ei ole seadusega piisavalt tagatud?

Aitäh! Ma siiski tuleksin teie kommentaari alguse juurde, kui lubate. Minu märkused või mõtted käisid kohtute seaduse eelnõu kohta. Paragrahv 45 "Kohtu eelarve" on sõnastatud järgmiselt: "Esimese ja teise astme kohtute eelarved kinnitab justiitsminister riigieelarve seadusena jõustumisest alates kahe kuu jooksul." Minu arusaamise järgi on siin üsna selgelt fikseeritud, kelle õigus on kinnitada ja kas ta peab kellegagi ka konsulteerima. Ja lõige 2: "Eelarveaasta jooksul võib justiitsminister kohtu eelarvekulusid vähendada üksnes mõjuval põhjusel, kuulanud ära kohtu esimehe arvamuse." Tõepoolest võib ära kuulata, kuid ei pea arvestama seaduse järgi. Ka mõjuvad põhjused, mis on seaduses reguleerimata, on suhteliselt sisustamata õigusmõiste. Tähendab, probleem ongi praegu selles, et juhul kui ministril kui täitevvõimu esindajal on sekkumise võimalused, kus ta saab mõjutada kohtute tööd, siis peavad olema tagatised selleks, et ta ei saaks neid võimalusi kuritarvitada. Ma ei mõtle siin konkreetset ministrit härra Raski. Loodetavasti me ei tee seadusi konkreetsete isikute järgi, vaid selle järgi, et oleks välistatud sekkumisvõimalused või oleksid garantiid nendel puhkudel, kui see sekkumine on toimunud. Ka nendes riikides, kus korralduslikult otsustab palju justiitsministeerium, on need küsimused äärmiselt detailselt reguleeritud. Tuleb välistada see olukord, kus oleks liialt suur suva täitevvõimul. Aitäh! Ma ei tea, kas vastasin teie kõikidele küsimustele või mitte.

Tänan! Kolleeg Jüri Adams.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te väitsite oma ettekandes, et praegune kohtute haldussüsteem teeb võimatuks sõltumatu kohtumõistmise. Ma loodan, et see on poleemiline liialdus asja huvides. Sest tõenäoliselt ka kõige jõledama surve olukorras on võimalikud üksikud sõltumatu kohtumõistmise juhtumid. Aga minu küsimus seisneb selles, et mind huvitab selle väite võimalik faktiline tagapõhi. Mõni päev tagasi oli ümarlaud selle eelnõu küsimuses. Ma esitasin teie esindajatele ja Kohtunike Ühingu esindajatele küsimuse, kas nad võiksid välja tuua nende aastate jooksul kas või ühe fakti, kus on vähemalt tõsine kahtlus, et kohtumõistmise sõltumatus on olnud kas rikutud või tõsiselt ohus täitevvõimu surve tõttu. Ajakirjanduses ma nende aastate jooksul ühtegi sellist fakti ei ole kohanud, kuigi olen kuulnud rohkesti väiteid, et kohtumõistmise sõltumatus on seotud näiteks erahuvidega ja paljude muude asjadega. Sellel ümarlaual vastasid mulle need inimesed, kellele ma selle küsimuse esitasin, et neil ei ole ühtegi sellist fakti tuua. Ma palun teie kommentaari sellele. Kuidas on võimalik olukord, et me peame nõustuma ühe väitega, samal ajal kui meil ei ole ühtegi fakti, mis seda väidet kinnitaks? Jätaks asutuse sõltumatuse kõrvale, räägiks ainult kohtumõistmise sõltumatusest.

Aitäh! Minu väide, mis ma esitasin, oli küll pisut teine, täpsuse mõttes ma taastan selle. Nimelt ütlesin, et täidesaatva riigivõimu asutuse staatus teeb võimatuks või vähemalt küsitavaks sõltumatu õigusemõistmise. Ütlesin ka seda, et otsest mõjutamist, nn telefoniõigust, et see otsus tuleb niimoodi teha, ma ei tea tõepoolest. Ja küllap ka mu kolleegid ei tea seda. Kohtunike Ühingu aastakoosolekul üks sõna võtnud kohtunik kinnitas, et talle on helistatud kahel korral, ühel korral palutud kiirendada protsessi ja teisel korral teha seda mitte nii energiliselt. Need on faktid, millele saab tugineda, kuid minu mõte ei ole selles, et probleemiks oleks meil üksiku kohtuniku mõjutamine, olgu see siis täitevvõimu esindaja või seadusandliku võimu esindaja või kõrgema kohtuniku või ükskõik kelle poolt, vaid just institutsionaalse sõltumatuse häirimine on palju suurem probleem ja see ei ole ka alati väga selgelt ja üheselt silmaga näha.

Tänan! Kalle Jürgenson, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Tõenäoliselt oleks teie kui kogenud kohtuniku käest ja ka kõigest muust tulenevalt kõige õigem küsida sellist üldist asja. Arvestades seda, et ka Riigikohus ei tegutse sõltumatus ruumis kvantitatiivses mõttes, mis puudutab raha, ja seega taotluse vähenemises 300 000 võrra - ehkki möönan, valitsus ja riik omalt poolt ei käitunud päris omaenda kehtestatud reeglite järgi, seda me teiega mõlemad teame ja oleme rääkinud - ei ole iseenesest midagi imelikku, sest selline meie rahaline seis Eesti riigis täna lihtsalt on. Kuid samavõrra ei tööta Riigikohus ja kogu meie kohtusüsteem ka muus mõttes, kvalitatiivses mõttes väljaspool Eesti üldist õigus-, moraali- jne ruumi. Milline oleks teie hinnang meie kohtute kvaliteedile? Ärme hakkame rääkima näiteks sellest, et võib seada kahtluse alla ennetähtaegsed vabastamised, et tihtipeale kõrgemate astmete kohtutel tuleb tegelda sellega, et madalama astme kohtud ei ole rakendanud õigesti protsessinorme, kuni selleni välja, et protsessinormid on aetud sassi. Vaid võtame sellise näite, et sellise väga kaugele arenenud kohtusüsteemiga nagu Ameerika Ühendriikide oma suudeti enne presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamist vastavad haldusprotsessid lõpuni viia. Kujutage ette, mis juhtuks meil, kui analoogiline asi käivitada. Millal need lõpeksid? Milline on teie hinnang meie kohtute kvaliteedile?

Aitäh! Ma alustaksin sellest probleemist, mis on olnud võib-olla kõige rohkem tähelepanu all, see on protsesside kestus. Ma arvan, et kõige üldisemalt öeldes ei ole see probleem, kui me võrdleme ennast teiste Euroopa riikidega. Üks lihtne näide. Möödunud aastal otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus kokku umbes 950 asja ja sellest umbes 400 olid seotud menetluse ebaloomulikult pika tähtajaga ühes riigis, Itaalias. Meil mõnes kohtus arutatakse kriminaalasju keskmiselt kuu või poolteise kuuga, tsiviilasju samuti. Samas on olemas kohtud, nimetan Kohtla-Järve Linnakohut, kus pikka aega töötas seitsmest kohtunikust ainult kolm. Seal olid menetlustähtajad keskmisest pikemad. Muidugi on üksikuid asju, aga neid tuleb hinnata juba lähtudes konkreetsetest faktidest ja asjaoludest ja siis öelda, kas protsess on ebaloomulikult pikk olnud või mitte. Nii et selles osas ma ei näe väga suuri probleeme. Suuremad probleemid on otsuste või lahendite kvaliteedis. Paraku see sõltub väga paljudest asjadest, alates seaduse kvaliteedist või siis seaduse puudumisest, aga kohtumõistmine peab ikkagi toimuma, või seaduste muutmisest. Täpselt samuti protsessiosaliste kvalifikatsioonist. Me räägime ja räägime õigesti, et kohtunikke on vaja õpetada ja ümber õpetada, kuid kohtu töö on teatud määral kollektiivne töö ja eriti on kollektiivne töö Riigikohtus, kus on kõne all teoreetilised probleemid. Me oleme väga huvitatud, et protsessiosalised advokaadid ja prokurörid oleksid väga tugevad ja heal tasemel. Nii et ka nende õpetamise peale tuleb mõelda. Ma pean kahetsusega ütlema, et ühel hetkel muudeti apellatsiooni ja kassatsiooni kohtumenetluse seadust ja ilmselt kohtualuste huvides leiti, et tuleb kindlustada neile kohustuslik kaitse ka Riigikohtus. See kaitse tase on praegu sedavõrd madal, et see tekitab meile suurt peavalu. Nii et ma tahan lihtsalt öelda seda, et kohtuotsuste kvaliteet, mis on probleemiks, on seotud väga paljude ja erinevate asjaoludega ega sõltu üksnes kohtu ja kohtuniku oskustest ja võimetest, mis on ka muidugi olulised.

Tänan! Väino Linde, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, meil oli täna siin arutusel ka üks teine seaduseelnõu ja muu hulgas arutati, kas ei või tekkida sellise kinnise tsunfti oht ühtede teiste ametikandjate osas. Ja mul on niisugune veidi provokatiivne küsimus. Palun öelge, kas sellise kohtusüsteemi eksisteerimine, nagu te välja pakute, kohtud koos iseseisva, praktiliselt mitte millestki sõltuva haldussüsteemiga, ei või viia selleni, et kohtud - minu arvates omakorda väljaspool õigusemõistmist - võiksid moodustada näiteks mingi sellise kinnise tsunfti, mis mõnes mõttes võiks asetuda juba ka kõrgemale kui seadusandlik võim?

Aitäh! Seni kuni tegutseb seadusandja, on see probleem välistatud, kohtupidamine toimub nende reeglite järgi, mida detailselt või vähem detailselt on vastu võtnud ja seadusse vorminud seadusandja. Pealegi toimub kohtupidamine avalikkuse silmade all, kõik kohtuistungid üldreeglina on avalikud, teatud istungid võib tunnistada kinnisteks, kui tegemist on riigisaladuse või eraelu probleemidega, aga üldreeglina on nad kõik avalikud ja kõikide silmade all. Selles mõttes ei näe ma mingisugust korporatiivsuse ohtu. Pealegi on ju võimalus, kuna tegemist on kolmeastmelise kohtusüsteemiga, kaevata nende otsuste peale, mis ei rahulda või mille kohta väidetakse, et on rikutud kohtupidamise reegleid.

Tänan! Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees härra Uno Lõhmus! Mina kui Riigikogu liige pean palju suhtlema oma valijatega. Ma olen siin juba kolmandat korda ja eks neid valijaid on kogunenud selle aja jooksul palju, nad pommitavad mind kirjadega. Kuna mul autot ei ole, siis sõidan bussiga ringi ja nad saavadki mind pidevalt kätte igal pool. Minu valijate kaebustest on 80% just kohtute kohta ja ma pean ütlema neile, et siin peab Riigikogu liige küll vait olema, et kui ma piuksu teen, siis ma saan nagu tolmab. Ja paljud minu valijad on avaldanud niisugust mõtet, et võib-olla see otsus, mis omal ajal tehti põhiseadust tehes, et kohtunikud on eluaegsed, oli vale, et oleks pidanud ikka ootama üks 50 aastat, kuni demokraatia kindlustub ja kasvab, et alles siis teha kohtunikuamet eluaegseks. Kuidas teie oskate seda kommenteerida?

Aitäh! Ma tahaksin kõigepealt, härra Tarto, teid korrigeerida. Kohtunikke ei nimetata eluaegselt, vaid nimetatakse eluaegselt kolmeaastase katseajaga, analoogiliselt mõnda teise kohta saatmisega, kus on ka võimalikud katseajad. Nii et selle kolmeaastase katseaja jooksul on võimalik vabastada kohtunik, kes ei tule oma tööga toime või kelle isikuomadused on sellised, et ta ei sobi tööle. Seda ei ole siiamaani tehtud. Või oli üks juhtum, aga ma võin ka eksida. Mida see tähendab? See tähendab seda, et ei toimu kohtunike pidevat jälgimist, nende töö hindamist, et me saaksime teha järeldusi. Meie, kes me lõppkokkuvõttes otsustame - ma pean silmas Riigikohtu üldkogu -, kui kohtunikul täitub kolm aastat, pöördume nii Justiitsministeeriumi, kui prokuratuuri, kui selle kohtu esimehe, kui ka advokatuuri poole - palun esitage oma arvamused. Ja kui kellelgi pretensioone ei ole, siis ei ole ka meil, kes me oleme natukene kaugemal, mingit alust seda kohtunikku vabastada. Kuigi ma olen teiega nõus, et meil töötavad ka praegu kohtunikud, kes tegelikult ei sobiks tööle kohtunikuna. Oli see nüüd kõik? Siiski, üks täiendus. Kohtusüsteem on juba selline või kohus on selline, kus tuleb leppida teatud määral paratamatusega, et otsus kõiki ei rahulda. Ka mina saan peaaegu iga päev kaebusi mõne kohtuniku peale ja enamasti on selle taga soov suunata protsessi, suunata sel viisil, et Riigikohtu esimees sekkuks. Ja uskuge mind, see on mulle tohutu täiendav töö - juba nende kaebuste läbivaatamine ja vastamine -, mis segab ka õigustmõistva töö tegemist, aga sellega me peame arvestama. Ja loomulikult tuleb kõiki neid kaebusi, mida kodanikud esitavad, väga tõsiselt vaadata ja uurida, sest et mõningatel juhtudel on seal ikkagi tõetera sees. Aitäh!

Tänan! Ignar Fjuk, teine küsimus, palun!

Härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma tuleksin uuesti Kalle Jürgensoni poolt korra juba puudutatud protsesside kestuse juurde. Ta tõi näiteks USA viimased valimised, kus sealne kohtute süsteem oskas ennast mahutada seadusega antud tähtaegade sisse, nii et esitatud hagid jõudsid käia kaks korda ära kõige kõrgemas kohtus ja aeg oli väga lühikene. Ühesõnaga, on riike, kus kohtud töötavad kindlas ajas ja ruumis. Tulen Eestisse. Jaanuarikuu alguses kaevati kohtusse Erastamisagentuuri nõukogu otsus ja kohus määras istungi toimumise päevaks vist 12. märtsi, kaks kuud hiljem, kuigi oli teada, et lepingu peaks sõlmima 28. veebruaril. Nende materjalide lugemine, millega oleks tulnud tutvuda selleks, et ette valmistada esimest istungit, oleks võtnud kaks või kolm tundi. Nii et siit võib näha, et kohus teadlikult saboteerib seda riiki, seda keskkonda, kus on vaja otsust langetada. On ju teada, kui läheb üle aja, siis peab maksma hüvitisi ja need on suured rahad, palju miljoneid. Toon veel teise näite, kui küsimuse esitan.

Ma kardan, et näiteks ei ole enam aega.

Kui juhataja annab lisaaega?

Ma ei saa kahjuks anda. Küsimuse esitamiseks on kaks minutit.

Jah. Ma küsingi niimoodi: kas see kohtute ennastkorraldav alge või võime, mis tagab kohtute sõltumatuse, peaks ka selle protsessi kestusele mõjuma? Sest antud juhul on näha, et kestus võrdub kvaliteediga, tulemi kvaliteediga. Eesmärk on saada tõene, õiglane lahendus, aga kui kohus iseenesest teeb kõik selleks, et see protsess oleks võimalikult pikk, siis sellega kaasnevad kahjud, intressid kasvavad. Kas te saite mu küsimusest aru?

Aitäh! Te viitate väga konkreetsele kohtuasjale. Kahjuks ma ei saa seda kohtuasja kommenteerida, sest esiteks ei ole kohtuniku eetikaga kooskõlas konkreetset pooleliolevat asja kommenteerida. Kuid ma tahaksin ainult seda öelda, et asja lahendamise kiirus ei ole omaette väärtus. Kui me vaatame Euroopa inimõiguste konventsiooni ja artiklit 6, mis räägib ausast kohtupidamisest, siis seal ei toonitata kiirust, vaid seda, et igaühel on õigus, et tema kohtuasi lahendataks mõistliku aja jooksul. See tähendab ühelt poolt seda, et tuleb vältida või õigemini on inimõigus see, et protsessid ei kestaks üleloomulikult kaua. Kuid teiselt poolt võib liigne kiirustamine kahjustada kohtuotsuse kvaliteeti. Siin tuleb leida tasakaal. Ja missugune on mõistlik aeg, see sõltub ka väga paljudest asjaoludest, eelkõige loomulikult sellest konkreetsest kohtuasjast ning asjaosaliste käitumisest. Arvestagem ka seda, et on võimalik lahendada asja kiiremini, aga see eeldab seda, et see kohtunik vabastatakse teistest kohtuasjadest, mida tal kapis on 50, 100 või 150. Loomulikult on teatud asjad - kas või näide Ameerikaga, arvatavasti peeti silmas valimiste asja - mis tuleb lahendada viivitamatult. Ja need ongi valimistega seotud asjad. Pärast seda, kui on juba valimistulemused välja kuulutatud ja tükk aega on mööda läinud, ei ole sellel kohtuotsusel enam väärtust. Nagu on tihtipeale meil, kus veel siiamaani käivad vaidlused valimiste üle, mis on juba tükk aega möödas. Need tuleb tõepoolest lahendada kiirkorras. Ja võib-olla ei olegi vaja, eriti Riigikogu valimiste puhul, et need läheksid esimese astmena halduskohtusse, sealt edasi apellatsioonikohtusse ja Riigikohtusse, vaid tuleksid kohe Riigikohtu põhiseaduslikkuse kohtu kolleegiumi ja vaadatakse üheastmelisena läbi.

Tänan! Jüri Adams, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra Lõhmus! Sõltumatuse küsimuse üks konkreetne aspekt on, kes on kohtunik ja millega ta tegeleb. Ja mul on niisugune tunne, et Eesti on arenenud pidevalt selle poole, et neid inimesi, kes kannavad kohtuniku nime ja mõistavad õigust, jääb järjest vähemaks. Tekib juurde inimesi, kes ka kannavad kohtuniku nime, aga tegelevad millegi muuga. Alguses on vahi alla võtmise otsustamised ja jälitustegevuse loa andmine. Meil tuleb veel täitekohtunik. Siis on meil lõpmatu hulk registrikohtunikke, kes absoluutselt õigust ei mõista. Kas me ei ole valel teel, kas me ei peaks hakkama neid funktsioone, mis ei ole õigusemõistmise funktsioonid, kohtutelt ära võtma, või nendelt inimestelt, kes ei mõista õigust, kohtuniku tiitli ära võtma? Kas me ei peaks töös selle eelnõuga tegema mingisuguseid seda sorti poliitilisi otsustusi?

Aitäh! Need on ka suures osas minu mõtted, mida te välja ütlesite. Ka minu arusaamise järgi kõik need registrid, kinnistusametid ei pea enam olema kohtute juures. Need risustavad kohut oluliselt haldusfunktsiooniga. Keerulisem on küsimus nende toimingutega, mis puudutavad vahi alla võtmist ja mitmesuguste lubade andmist, kui sekkutakse põhiõigustesse või -vabadustesse. Seda funktsiooni on üldtunnustatult peetud kohtu funktsiooniks. Kuid ma olen absoluutselt nõus, et registrid, kinnistusametid, mis oma sisult ei ole õigusemõistmine, ei peaks olema kohtute juures. Härra justiitsminister ütles, et siin on irooniaga öeldud, et kohtus on õigusemõistmise osakonnad ja muud osakonnad, see ei ole iroonia, see on Tallinna Linnakohtu reglement või kodukord, kus on öeldud, et seal on kokku 13 osakonda ja neist 6 on õigusemõistmise osakonnad. Nii see paraku on.

Tänan! Liia Hänni, palun!

Tänan, härra esimees! Austatud Riigikohtu esimees! Me otsime praegu kohtukorralduse mudelit, mis oleks kooskõlas Eestis valitud parlamentaarse riigikorraldusega. Kahtlemata on õiguspoliitika üks riigi poliitika oluline tahk ja minu küsimus ongi selline: kui meil on autonoomne kohtusüsteem, siis millised hoovad jäävad täitevvõimul selle poliitika kujundamiseks? Kas justiitsministril peaks teatud roll säilima, kas kohtute osakond Justiitsministeeriumis peab säilima või milline see uus olukord teie mudelis on? Kas te olete selle läbi mõelnud?

Aitäh! Need korralduslikud funktsioonid, mis on praegu Justiitsministeeriumi kohtute osakonnal, läheksid seejärel üle selle loodava nõukogu administratsioonile, sest kohtute administreerimine kui funktsioon säilib endiselt, aga sellisel juhul toimub see selle võimuharu sees. Kõige puhtamalt, nagu öeldud, on see mudel omaks võetud Ameerikas. Euroopa on võtnud omaks natuke enam tasakaalustatud mudeli, kohtud ei ole selgelt parlamendi kontrolli all. Kui me räägime sellest mudelist, kus administreerimist korraldab nõukogu ja selle aparaat, siis ka Euroopas on erinevad mudelid. Võib rääkida nn Lõuna-Euroopa mudelist - Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia, kus selle nõukogu pädevus on suhteliselt piiratum ja kus teatud funktsioonid on ka parlamendil või valitsusel või justiitsministeeriumil, või Põhja-Euroopa mudelist, kus on kogu korralduslik funktsioon antud kohtute ametile või ükskõik kuidas me teda nimetame. Kaotasin mõttejärje ära, mis oli veel teie küsimuses?

Kas Liia Hänni täpsustab küsimust? Palun!

Minu küsimuse mõte oli, kas teie poolt pakutud mudeli puhul Vabariigi Valitsusel ja tema liikmel justiitsministril säilib mingisugune roll riigi õiguspoliitika kujundamisel ning hoovad selleks? Kuidas üldse selles mudelis toimub riigi õiguspoliitika kujundamine, kui see on nii lahutatud täitevvõimust, parlamentaarsest vastutusest? See on üks uus olukord, mida me peame analüüsima.

Aitäh! Ma mõtiskleksin siis juba nii: mida tähendab õiguspoliitika, kuidas Justiitsministeerium suunab kohtute õiguspoliitikat? Kas see tähendab karistuspoliitika suunamist või mille suunamist? Mida mõelda selle õiguspoliitika all?

Liia Hänni täpsustab oma küsimust. Palun!

Kas või õigusemõistmise kättesaadavus. Läbi kohtukorralduse ikkagi ju pidevalt toimub mingisugune muutus, kohandamine elu vajadustele. Kuidas see kõik toimuma hakkab? Praegu justiitsminister ja Justiitsministeerium tunnetavad seda vajadust, aga kui see toimub kõik autonoomselt, väljaspool täitevvõimu, mille kaudu siis käib informatsioon kohtukorralduse olukorrast ja nendest vajadustest, mis sellel süsteemil on?

Ma arvan, et sellel organil, kes administreerib kohtuid ja kohtute tegevust, on samavõrd informatsiooni kui praegu täitevvõimul. Ja ma ei arva, et ta oleks vähem võimekas korraldama kohtute tegevust. Nii et küsimus on, kas täitevvõim haldab teist võimuharu - ja selles peituvad ohud sõltumatusele - või toimub kohtute korralduslik tegevus selle võimuharu sees. Loomulikult on selleks vaja ka aparaati. See aparaat peab teenindama õigusemõistmist, seda, et kohtunik saaks vabalt ja normaalselt tegelda üksnes õigusemõistmisega. See on nii igapäevane majandamine, arvutid, paberid, pliiatsid kui kõik see, mis on vajalik, kaasa arvatud mitmesugused andmebaasid, kohtupraktika analüüs. Seda kõike saab teha ka selle võimuharu sees. Täpselt samuti, nagu on Riigikogul olemas Riigikogu Kantselei, kes Riigikogu tegevust korraldab, nagu on presidendil kantselei, nagu on Riigikontrollil, õiguskantsleril. Tõepoolest, kohtuid on rohkem. Aga põhimõtteliselt ei ole mingit takistust, see nõuab ainult pisut suuremat aparaati.

Tänan! Kas on kirjalikke küsimusi?

Jah, kaks kirjalikku küsimust.

Need on Tiit Toomsalult, nagu ma aru saan?

Vist küll. Küsimus on selline. "Kas Riigikohus kui kohtuvõimu kõrgem tasand ei ole teinud katset ise formuleerida kohtukorralduse seaduse eelnõu ja kui ei, siis miks?" Ei, me ei ole teinud katset ise välja töötada või kirjutada kohtute seaduse eelnõu, see ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Pealegi puudub Riigikohtul seadusandlik initsiatiiv. Seda saavad teha kas valitsus või fraktsioonid või komisjonid. Teine küsimus on veel. "Kas §-s 35 nimetatud Riigikohtu loakogu saab alates eelnõu jõustumisest seadusena lugeda iseseisvaks kohtusüsteemi osaks?" Vastus on ei. Ei praegu ega ka siis. See on üks Riigikohtu töövorme ja mina isiklikult olen selle poolt, et ta üldse omaette organina ära kaotada. Tõepoolest võib tekitada küsimusi, miks see siis Riigikohtus on, kuid seesama funktsioon, mida täidab loakogu, jääks sel juhul vastavalt kas halduskolleegiumile, tsiviilkolleegiumile või kriminaalkolleegiumile.

Tänan! Kolleeg Enn Tarto, teine küsimus.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kui juba jutt sellele loakogule läks, siis Inimõiguste Instituudis ja mujal on kodanikud tihtipeale väitnud, et loakogus ei ole isikul võimalik oma seisukohti kaitsta, et rikutakse Euroopa mõistes inimõigusi. Mis teie meie loakogust arvate?

Aitäh! Kõigepealt ütlen ühe protsendi: Riigikohtu loakogu annab menetlusloa keskmiselt 25-26%-le kaebustest. Iseenesest ei põhiseadus ega Euroopa inimõiguste konventsioon ega teised rahvusvahelised standardid näe ette, et inimesel on õigus kaevata kolme kohtuastmesse. Põhireegel on selline, et vähemalt üks kord peab olema võimalik kaevata, ja see kohtuasutus, kes vaatab neid kaebusi läbi, on ringkonnakohus apellatsioonikohtuna. Riigikohtu funktsioon on tegelikult teine, Riigikohus peab arutama ainult kõige tähtsamaid, kõige olulisemaid asju, mis on vajalikud selleks, et tõlgendada seadust. Me oleme võtnud ka teise rolli, nimelt parandada konkreetseid kohtuvigu. Aga miks? Selle tõttu, milline on meie üldine situatsioon. See, et ühelt poolt seadused ei ole kõige selgemad ja kohtunikud ei ole kõige kogenenumad ja kvalifitseeritumad. Seepärast loakogu läbinud kaebuste protsent on tunduvalt suurem kui mõneski teises riigis, näiteks Rootsis antakse menetlusluba umbes 4%-le. Me ei ole ka füüsiliselt võimelised seda protsenti suurendama praeguste koosseisude ning nende vahendite ja võimaluste juures. Loomulikult tekitab see paljudele meelehärmi, miks kaebust ei võetud arutlusele. Ma ei saa absoluutselt iga loakogu otsuse kohta öelda, et see on õige. Ma ei ole kõigega kursis, mis seal toimub. Ma siiski usun ja loodan, et tehakse õige valik. Aitäh!

Suur tänu, härra Riigikohtu esimees, ettekande ja vastuste eest! Kaasettekandeks põhiseaduskomisjoni nimel on sõna komisjoni aseesimehel kolleeg Tiit Käbinil. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Justiitsministri ja Riigikohtu esimehe põhjalikud ettekanded ja vastused paljudele, paljudele küsimustele ilmselt vabastavad mind vajadusest veel kord peatuda nendelsamadel probleemidel, millest oli alles põhjalikult juttu. Nimetaksin siin vaid, et enne eelnõu esimesele lugemisele esitamist arutas komisjon asjaosaliste osavõtul põhjalikult eelnõu ja peeti vajalikuks läbi viia ümarlaud, mida ka tehti. Selles osalesid justiitsminister koos asekantsleritega, Riigikohtu kahe kolleegiumi esimehed, Kohtunike Ühingu esindajad, Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi ja Juristide Liidu esindajad. Ka õiguskomisjoni esimees härra Jüri Adams, samuti Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna asejuhataja. Me peatusime samadel probleemidel, samuti mõnedel teistel, mida siin täna ei nimetatud, aga mida me edasise menetlemise käigus kindlasti toome esile. Ma pean kinnitama, et töö selle eelnõu kallal võtab kindlasti suhteliselt palju aega, sest eesmärk on tõesti jõuda seaduseni, mis tagab kohtute sõltumatu tegevuse. Ühiselt me peame need õiged teed välja valima. Võib-olla minuti-kahe jooksul nimetaksin mõningaid probleeme, mida ka komisjonis nimetati. Siin on palju kõneldud võimude lahususest, samas näeb eelnõu näiteks ette kohtuniku õiguse töötada Riigikohtus või Justiitsministeeriumis. See tähendab, et õigusemõistmise süsteemis töötav inimene vahepeal teatud aeg töötab täitevvõimu aparaadis. Kas see on kooskõlas võimude lahususe põhimõttega? Ma ei tea, seda tuleb arutada. Justiitsminister nimetas, et kohtukaasistuja nimetamine rahvakohtunikuks on õige ja põhjendatud, kuna ta esindab rahvast. Ma ei tea, vähemalt minul assotsieerub rahvakohtunik kohe omaaegsete rahvakohtute ja rahvakohtunikega. Kas see on kõige õigem nimetus või ei, peame ühiselt jõudma selgusele. Kohtukolleegiumid nimetatakse ümber kohtukodadeks. Kas see on põhjendatud, ei tea. Selliseid väiksemaid probleeme on küllalt, aga eeskätt muidugi need, mida nimetati: kohtuhaldus, eelarve, koolitus, ka kohtunike atesteerimine ning nende palgatõusu sidumine atesteerimistulemustega. Need on need kõige olulisemad küsimused. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Kuivõrd on tegemist küllaltki keeruka ja mitmeid probleeme lahendava eelnõuga, siis taotleb komisjon mõnevõrra pikemat muudatusettepanekute tähtaega, kui kodukorraseadus seda ette näeb, ja see oleks 6. märts kell 10. Ma tänan!

Suur tänu! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Näib, et küsimusi ei ole. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on eelnõu 607 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks on pakutud 6. märts. Juhatus arutab seda tähtaega ilmselt oma homsel istungil ja annab siis teada. Esimene lugemine on lõpetatud.

Lugupeetud kolleegid! Asume arutama Vabariigi Valitsuse algatatud pankrotiseaduse § 58 ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Ettekandeks on sõna sotsiaalministril. Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõu sissejuhatuseks ütlen, et mõnes mõttes oleks olnud loogilisem, kui ta oleks tulnud käsitlusele pärast teie järgmist päevakorrapunkti, kuna pankrotiseaduse § 58 ja riigieelarve seaduse muutmine on vajalik seetõttu, et Riigikogule on esitatud eelnõu töötuskindlustuse loomise kohta. Ja üheks riskiks, mille vastu hakatakse kindlustama, on ka tööandja riskid, mis on seotud nigela majandusseisuga. Üheks kindlustatavaks riskiks kujunevad töötajate nõuded ettevõtte pankroti korral, mida Eestis siis ka tagatakse, nii nagu mujal Euroopas, viimase kolme kuu töötasu ulatuses. Seoses sellega ei tehta neid makseid enam riigieelarvest finantseeritavast tagatisfondist ja seetõttu on vaja muuta pankrotiseadust. Peab ütlema, et kindlasti on ta sellesse nigelasse seisu jäänud töötajatele meelepärasem, kuna mõiste ise on laiem töötuskindlustuse seadusel. Kui me praegu tagame nõuded ainult pankroti puhul, siis töötuskindlustuse seadus tagab need nõuded ka maksujõuetuse korral. See tähendab siis laienemist selles ulatuses, et kui toimub pankroti raugemine varade puudumise tõttu, siis need rahad makstakse tulevikus välja. Seetõttu on vaja muuta pankrotiseaduse § 58. Riigieelarve seaduses tehtavad muudatused on seotud asjaoluga, et töötuskindlustus on teile esitatud kui sundkindlustus, mille maksude kogumise eest vastutab Maksuamet, ja seetõttu tuleb ka vastavad muudatused teha riigieelarve seaduses. Ilmselt on otstarbekas -arvestades, et töötuskindlustuse seadus kindlasti tekitab Riigikogu liikmetes elavat huvi - jätta see seaduseelnõu pärast tänast esimest lugemist ootama lahendusi, mis töötuskindlustuse seadus pakub. Juhul kui Riigikogu liikmed valivad mõne teise kindlustusliigi sundkindlustuse asemel, siis ei oleks vaja riigieelarve seadust muuta. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused. Kolleeg Kalle Jürgenson.

Aitäh, härra juhataja! Austatud sotsiaalminister! Võib-olla ma oleks pidanud selle küsimuse esitama komisjonis, kuivõrd me seal eelnõu arutades kokku puutusime, seetõttu ma palun vabandust, et see nii hiljaks jäi, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Ma küsiks puhtprotseduuriliselt. Käesolevas päevakorrapunktis me arutame pankrotiseaduse § 58 ja riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Jagamine järgmises päevakorrapunktis arutatava eelnõuga tõenäoliselt tuleneb valdkondadest - vastavalt sotsiaalkomisjon ja rahanduskomisjon. Sotsiaalkomisjoni pädevuses oleva eelnõu sabas muudetakse sotsiaalmaksuseadust, tulumaksuseadust, mis samuti käiksid meie komisjoni alla. Kas see jagamine on mingitest sisulistest küsimustest tulenenud, et need on jätkuvalt sotsiaalkomisjoni pädevuses?

Aitäh! Ei, jagamine ei toimunud sellel põhimõttel, jagamine põhineb ühel Riigikohtu lahendil, mis pärineb eelmisest aastast, kus tõlgendati seadusandja tahet sellisel moel, et kui näiteks riigieelarve seadust töötuskindlustuse seaduse rakendussätetes muuta, tähendaks see hiljem töötuskindlustuse seaduse 51 hääle seaduseks muutmist. Vältimaks olukorda, et Riigikogu peaks arutama tulevikus töötuskindlustuse seaduse muudatusi selliselt, et peaks 51 poolthäält saama, mis ei lähe põhiseaduse mõttega mitte kuidagi kokku, eraldati 51 hääle eelnõu sellest eelnõust, mis 51 häält ei vaja. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Küsimusi rohkem ei ole. Kaasettekandeks on sõna rahanduskomisjoni esimehel kolleeg Kalle Jürgensonil. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Härra minister andis menetletava eelnõu sisust piisava ülevaate. Omalt poolt ei ole mul sellele midagi muud lisada. Tõenäoliselt tuleb meil selle eelnõu lõpuni menetlemiseks ära oodata järgmise päevakorrapunkti all arutatava eelnõu vastuvõtmine ja siis me saame selle eelnõuga lõpuni minna. Välja on pakutud eelnõudest lähtuvalt terviklik kontseptsioon, mis vastavalt oma sisule nõuab pankrotiseaduse § 58 ja riigieelarve seaduse muutmist. Toodud redaktsioonidele vastavalt on riigieelarve eelnõu esitamise protseduuridele ja riigieelarve täitmise aruande esitamise protseduuridele riigieelarve seadusest lähtuvalt lisatud ka töötuskindlustuse summade kasutamise ja ettenägemise kohustus vastavates dokumentides. Samuti pankrotiseaduse puhul mitmetes protseduurides lisatakse töötuskindlustusfond kui selline. Komisjon arutas eelnõu oma 6. veebruari istungil ja otsustas tänaseks selle eelnõu teie ette tuua. Esialgu kavandasime lühema paranduste esitamise tähtaja. Kuid tulenevalt töötuskindlustuse seaduse menetlemisest ja sellele komisjoni poolt taotletavast parandusettepanekute tähtajast, teeb komisjon ettepaneku taotleda muudatusettepanekute esitamiseks pikemat aega, kui seda lubab kodukorraseadus. Meie taotlus Riigikogu juhatusele on teha muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. märts kell 12. Aitäh!

Suur tänu! Näib, et küsimusi ei ole. Rahanduskomisjoni ettepanek on eelnõu 650 esimene lugemine lõpetada. Rahanduskomisjon on taotlenud juhatuselt pikemat muudatusettepanekute tähtaega, nimelt 5. märts k.a. Juhatus langetab sellekohase otsuse oma järgmisel istungil.

Lugupeetud Riigikogu! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud töötuskindlustuse seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine. Ettekandeks on sõna sotsiaalministril. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tunnistan ausalt, ma olen mõnes mõttes kimbatuses teie ees esinedes. Ühtpidi ma arvan, et on tegemist ühe kõige keerulisema ja tähtsama eelnõuga, millega ma teie ette tulen. Ja teisest küljest, saali vaadates näen, et põhiliselt on huvi jäänud tundma need, kes seda eelnõu niigi hästi tunnevad. Sellegipoolest lubage lühidalt eelnõu tutvustada. Eesti on jäänud üheks viimaseks Euroopa riikidest, kus ei kindlustata töötuks jäämise riske. Olukord on seetõttu kurb nii riigil endal kui ka eriti nendel inimestel, kes töötuks jäävad. Nii et töötuskindlustus kui selline on riskikindlustus nii inimesele selleks puhuks, kui ta kaotab töö, kui ka tööandjale selleks puhuks, kui majanduslikust olukorrast tingituna on ettevõttel keeruline olukord. Näiteks pakub ta pehmema lahenduse sellele tööandjale, kellel ei õnnestu oma kaupa enam hästi müüa, kellel seoses sellega oleks vaja oma tootmist kokku tõmmata, aga kellel ei ole parasjagu ka vara, et ettevõtet saneerida. Seetõttu on välja pakutud tööandjatele kindlustus kollektiivsete koondamiste puhuks ja ka kindlustus selleks puhuks, kui ettevõttel läheb veel täbaramini ja tal ei olegi vara, et oma tegevust jätkata. Töötajatele endile pakutakse välja kindlustus, kui nad jäävad töötuks, sellisel moel, et kindlustustase on Eesti jaoks loodetavasti jõukohane, see on pool inimese endisest palgast. On ka reguleeritud lagi, väga suurepalgalistel nii suures ulatuses kindlustuskaitset ei pakuta. Selle kindlustuse alla käib ka inimese kindlustamine ravikindlustuse kaudu selleks puhuks, kui ta haigeks jääb. Ja ka 13% ravikindlustusraha maksmine nendest kindlustusvahenditest. Erinevate kindlustusliikide koha pealt tahaks öelda kõigepealt sissejuhatuseks seda, et võib tekkida küsimus, miks ei võiks jätkata nii, nagu siiamaani on tehtud, ehk teisisõnu, maksta töötu abiraha riigivahenditest. See ei ole otstarbekas kõigepealt seetõttu, et riigieelarve oma tuludelt ei ole niivõrd sihtotstarbeline, et mingit kindlat kindlustust või mingit taset luua. Teiseks ka seetõttu, et tegemist on küllalt spetsiifilise kindlustusliigiga, kus sissemaksed on suured nendel aastatel, mil majandus läheb ülesmäge, kulutused on siis väikesed. Ja kulutused on suured nendel aastatel, mil sissemaksed on suhteliselt väikesed, majandusel läheb nigelasti. Seetõttu ei ole kindlasti otstarbekas arvestada normaalse abiraha suurust ühe eelarveaasta baasil ehk otstarbekam on tasandada neid probleeme raha väljamaksmisega mitme aasta peale kokku. Rääkides erinevatest kindlustusliikidest, mis ka meie kindlustusseaduses kirjas on, tuleb öelda, et põhimõtteliselt võimalik oli vabatahtlik kindlustus, millest valitsus kõigepealt loobus. Eesti reaalses elus on vabatahtlik kindlustus tööpuuduse vastu ka praegu olemas ja reeglina loodud töötajate ühingute kaudu. Ametiühingud loovad oma liikmetele võimaluse ennast kindlustada tööpuuduse vastu ja vastavalt sellele maksavad ka kindlustustoetust, kui inimesed töötuks jäävad. Meie 600 000 töötegija kohta võib öelda, et vabatahtlikult on aasta jooksul seda liiki kindlustuse endale loonud 20 000 - 30 000 töötajat ja mitte rohkem, kuigi te teate, et meie töötute arv on mitu korda suurem. Seega on võimalik antud kindlustust luua kas sundkindlustusena, nii nagu eelnõu välja pakub, või kohustusliku kindlustusena, mis teoreetiliselt on ka võimalik. Tähendab, päris mitmel põhjusel - põhiliselt Rahandusministeeriumi ettepanekute alusel - jäi valitsus selle juurde, et teile tehakse ettepanek viia sisse töötuskindlustus kui sundkindlustus, mis ühtpidi annab kohustuse maksete kogumiseks Maksuametile, aga teiselt poolt paneb kohustuse riigikassale olla selle töötuskindlustuse kui liigi tagatiseks, tagatisfondiks nendeks puhkudeks, kui väljamaksed sealt on küllalt suured. Kohustusliku kindlustuse puhul ei oleks tulnud seadusega sätestada maksemäärasid ei tööandjatele ega töötajatele. Seaduse alusel ei kuulu kindlustatute hulka füüsilisest isikust ettevõtjad, juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikmed ning avalikus teenistuses tegutsevad ja töötavad inimesed, kaasa arvatud näiteks Riigikogu liikmed ja ministrid, kes töötuskindlustuse alla ei kuulu. Neid võiks lohutada sellega, et võtku eeskuju kas või sotsiaalministrist, kes on ennast vabatahtlikult kindlustanud juba kümme aastat tagasi ja on jätkuvalt selle kassa liige. Kui te arvate, et need probleemid tekivad, siis soovitan teil vastav kindlustusliik endale võtta. Moodustatakse töötuskassa, millel on kaks allfondi, esimene ja suurem nendest kujutab seda osa kogutavast kindlustusmaksest, mida makstakse inimestele, kes jäävad töötuks, ja teine kujutab seda fondi, mida maksavad tööandjad ja kus kindlustatakse tööandjate riske. Võib tekkida küsimus, miks see on nii. See on nii sellel lihtsal põhjusel, et nii Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kui ka muude rahvusvaheliste põhimõtete alusel, mis puudutavad pankroti puhul kindlustusriskide võtmist, ei tohi neid teha töötegija enda maksetest ehk teisisõnu, seda võib teha riigimaksu tuludest, võib teha tööandja maksetest, kuid mitte töötaja enda maksetest. Seega see allfond, kuhu kindlustatakse töötajate riskid töötuks jäämise puhul, ei ole kasutatav, kui näiteks pankroti tõttu jäävad palgad välja maksmata, küll aga on see raha, mis on kogutud fondi, kus kindlustatakse ettevõtjate riski, kasutatav töötu abirahade või töötu kindlustushüvitiste väljamaksmiseks. Nii nagu iga kindlustusliigi puhul nähakse ka selle kindlustuse puhul ette kvalifikatsiooniperiood, mis eelnõus on praegu üks aasta, ja sõltuvalt sellest on ette nähtud ka periood, kui kaua inimesele töötuskindlustust makstakse. Ka see esialgne - kui kindlustusstaaž on lühem kui viis aastat, makstakse töötu kindlustushüvitisi 180 kalendripäeva jooksul - on selline suurusjärk, mis on reaalses elus mõistlik. Teisisõnu, võib öelda, et suurem osa, ka meie praegustest töötutest, leiavad uue töökoha kolme kuu jooksul ja neil ei lähe selleks isegi 180 päeva. Nii et valdav osa töötajatest leiab uue töökoha 100 päeva jooksul. Võib muidugi minna ka kehvemini. Seetõttu on ka neid päevi kindlustusstaažist sõltuvalt rohkem. Isikutele, kes ei saa töötuskindlustushüvitist, makstakse endiselt riiklikku töötu abiraha, nii nagu praegugi seda tehakse. Töötuskindlustusfondi haldamiseks moodustatakse nõukogu, kus on esindatud riigi, tööandjate ja töötajate esindajad. Selle nõukogu pädevus on toodud §-s 29. Ma ütleks omapoolse märkuse, et ilmselt see kogemus, mille see nõukogu sealt saab, annab kindlasti võimaluse kasvada kunagi avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks. Vastavalt sellele ka suurendada tema volitusi ja õigusi tulevikus. Esialgu oleks ilmselt otstarbekas sellise riigi tagatismehhanismi kaudu alustada oma tööd sellisel moel, nagu eelnõu teile välja pakub. Tänan sotsiaalkomisjoni väga elava huvi eest selle seaduse vastu! Seda on arutatud seal päris mitmel koosolekul ja väga mitmeid tunde. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused Riigikogu liikmetelt. Kolleeg Jaanus Männik.

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Minu küsimus on eeskätt seletuskirja kohta, mis algab lausega: "Vastavalt Eesti Reformierakonna, Isamaaliidu ja Mõõdukate koalitsioonilepingule viib koalitsioon sisse kohustusliku töötuskindlustuse ..." Sellega seoses mul tekkiski küsimus, kas kõigi valitsuse eelnõude puhul algab seletuskiri seda tüüpi lausega, et koalitsioon Riigikogu asemel võtab seadused vastu. Teistes ma ei näe. Ma isegi vaatasin nakkushaiguste tõrje seaduse eelnõu seletuskirja, mis on ka pärit Sotsiaalministeeriumist, ka sellel ei ole seda. Töötuskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirja on koostanud Carita Rammus ja Lauri Leppik. Kas võiks öelda, et Lauri Leppik on koalitsiooni poliitiline nõunik või on ta Sotsiaalministeeriumi ametnik? Kuidas seda seletada ja kas selline sõnastus on kooskõlas kodukorraseaduses seaduseelnõudele esitatavate nõuetega? Miks see nii on?

Eelnõu seletuskirja koostajad on Sotsiaalministeeriumi ametnikud, minu teada kumbki nendest ühtegi erakonda ei kuulu. Seletuskiri on eelkõige seletuskiri seaduseelnõu juurde. Vastaks austatud Jaanus Männiku küsimusele nii, et küllap selle eelnõu puhul peeti otstarbekaks seda kõigepealt meelde tuletada.

Tänan! Kolleeg Tõnu Kauba.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Teie eelmine vastus oli väga põnev, aga ma ei arenda üldse poliitilist diskussiooni, vaid küsiksin eelnõu 651 kohta. Sellest on päris palju avalikkuses räägitud, vähemalt minu kõrvu on kostnud nii mitmed kriitilised kui vähem kriitilised noodid. Ma püüan esitada küsimuse, mis käib võrdse kohtlemise printsiibi rakendamise kohta. Nimelt, kas te olete nõus selliste väidetega, mis vahetevahel on kõlanud, et see seadus on tasakaalustamata või - sõnastame teistmoodi - ei arvesta võrdselt neid inimesi, isikuid, kes on töötud. Paragrahv 3 ütleb ainult, et kindlustatu on see töötaja, kes on maksnud makseid jne. Aga ma illustreerin mõne teise seaduse kaudu. Nimelt on näiteks ravikindlustuse puhul võimalus, et keegi teine on sinu eest selle maksnud ja sa muutud selle seaduse mõttes objektiks. Nii et kas te aktsepteerite seda, et siin on teatud määral selle võrdse kohtlemise printsiibist mööda mindud, või on see vale lähenemine?

Kui selle seaduse alusel kedagi ebavõrdselt koheldakse, siis § 3 lõike 2 punktis 3 toodud isikuid. Tõesti võib tekkida küsimus, kas Riigikogu või valitsuse või Riigikohtu liikmed peaksid olema kindlustatud või mitte, sest eelnõus öeldakse, et neid ei kindlustata. Teiste isikute puhul ei ole seda probleemi. Kvalifikatsiooniperiood kui selline on reeglina igas kindlustuses. Ja ma arvan, et ravikindlustuses tuleb see sisse viia, praegu meil seda õieti ei ole, aga seal on see mõttekas. Ma küll ei näe siin selles mõttes ebavõrdse kohtlemise printsiipi. Üks küsimus, mida on küsitud, ja Tõnu Kauba on hästi märganud, et need isikud, kes töötu sotsiaalse kaitse seaduse järgi on töötud, ei ole mitte kõik kindlustatud. See on õige. Aga seda eesmärki ei olegi nagu püstitatud. Sellepärast räägime siin siiski kindlustusest kui sellisest. Teises seaduses me räägime nendest muudest kaitsevormidest, mida riik annab inimestele, kellel ei ole tööd ja kes tööd otsivad. Nii et seda samasust ei peagi otsima. Põhiliselt on tõstatatud küsimus sellest, kas inimesed, kes ise lahkuvad töölt omal soovil, peaksid saama ka seda kindlustuskaitset või mitte. See on olnud avalikkuse tähelepanu all ja selline ettepanek on tehtud. Ka põhjendus, mis ära tuuakse, on kaunis tõsine. Põhjendus on see, et sageli inimene allub tööandja survele ning kirjutab ise selle avalduse ja läheb ära. See on probleem, millega tuleb tegelda töölepinguseaduse raames, sest kui me kindlustusest räägime, siis juba kindlustusteooria ütleb, et ei saa kindlustada riski, mis sõltub inimesest endast. Võib-olla mu võrdlus on kohatu, aga ta on väga täpne. Näiteks kui te kindlustate oma maja selle vastu, et maja ei põle maha, siis keegi ei maksa ju teile kindlustust välja, kui te ise panete oma maja põlema ja ütlete ka veel, et olete oma maja maha põletanud. Sellist kindlustust teile kunagi keegi pakkuma ei hakka. Seetõttu ka töötuskindlustuse puhul räägime siiski nendest riskidest sellisel moel, nagu nad seaduses kirjas on. Aga probleem iseenesest, et tööandja survel inimene selle avalduse kirjutab, on olemas ja seda ei tule lahendada mitte selle seadusega, vaid näiteks töölepingu seadusega.

Tänan! Kalle Jürgenson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Mind huvitab selle seaduse puhul selline problemaatika, mis haakub teie jutuga võimalusest areneda ehk kunagi avalik-õiguslikuks isikuks - või kasutasite te mingit teist terminit -, kuid täna on nii, nagu on. Küsimus selline. Kuidas kogu see loodav fond haakub riigieelarvega, kus ta peab olema mingil moel kajastatud? Kui ma eksin, siis te ehk parandate mind. Tõenäoliselt saab olla tegemist mingisuguse arvestatava tuluga, mis arvutatakse mingil kombel välja, tõsi, ma ei saa küll päris täpselt aru, kuidas seda tehakse, aga tõenäoliselt on see teoreetiliselt võimalik. Kuid tulenevalt selle kindlustusfondi väljamaksete omakorda kindlustamisest riigieelarve vahendite kaudu, ma küsiks, kas seda on ikkagi päris vaja. Kui me räägime klassikalisest kindlustusteooriast, mida ka teie puudutasite, siis kindlustusfond võiks nagu omadega ise hakkama saada, sest § 26 lõigetes 2 ja 3 ja dubleerituna § 23 lõigetes 6 ja 7 toodud edasi-tagasi arvestused, kus vastavad kulud kaetakse riigieelarvest juhul, kui fondist ei piisa, ja järgmine aasta makstakse tagasi, võib tuua meile piisava määramatuse riigieelarve puhul, eriti kui väljamaksed võivad minna väga suureks. Kuidas kogu see asi haakub riigieelarvega ja kuidas seda seal kajastama hakatakse ja kas ei oleks mõttekas see töötasufond ikkagi ehitada n-ö ilma edasikindlustuseta riigieelarvele tuginevalt?

Kõigepealt, sellelaadiline kindlustusfond peab kindlasti olema edasi kindlustatud. Ilma edasikindlustuseta teda luua ei tohi. Kui me räägiks näiteks kohustuslikust kindlustusest, võtame sellel kevadel teie ette jõudva tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse, mis seatakse sisse kohustusliku kindlustusena väga mitmel põhjusel, kas või näiteks seetõttu, et maksemäärad on seal väga erinevad, neid seadusega kehtestada on väga keeruline, seal volitatakse kolmepoolset nõukogu -riik, tööandja, töövõtja - kehtestama maksemäära suurused. Raamatupidajale niipalju, kaevurile niipalju, insenerile niipalju. Seal see tagatisfond saab olema üldine tagatisfond erinevatele kindlustusliikidele, mis kohustusliku kindlustuse kaudu luuakse, kaasa arvatud näiteks liikluskindlustus, muid kindlustusliike tuleb Rahandusministeeriumist veel. Nüüd selle kindlustusliigi puhul, kui ta oleks kohustuslik kindlustus olnud, siis üks esialgne idee oli muuseas eelnõu väljatöötamisel, et seesama mainitud üldine kindlustustagatisfond on see koht, kus ka too kindlustus tagatakse. Küll aga oleks olnud problemaatiline maksemäära kehtestamine ehk teisisõnu, seda oleks saanud kehtestada ka kuskil mujal ja päris korrektne poleks seda teha olnud seaduses. Siis me oleks loomulikult jõudnud pikkadesse poliitilistesse ja maksuteoreetilistesse debattidesse, et kas see 1,5, mida hakatakse maksma, on maks või makse ja kuidas seda lugeda. Vastavalt põhiseadusele öeldakse, et maksud ja maksed peab sätestama seadus, järelikult tuleb ka see siia kirjutada. Seetõttu väga praktilistel põhjustel, põhiliselt Rahandusministeeriumi ettepanekul, leiti, et oleks eelnõu otstarbekas tuua teie ette kui sundkindlustus, mis aga tähendas kohe ka vastava tagatismehhanismi valikul riigieelarvet kui kohta, kus see sundkindlustus tagatakse. Nii et sisuliselt teist segasüsteemi siin kunagi ei ole olnud, et ütleme sundkindlustus, mida tagatakse veel kuskil, või siis kohustuskindlustus, mida tagab riigieelarve, sellist varianti ei ole keegi õigeks pidanud. Riigieelarves hakkab ta kajastuma täpselt samamoodi nagu ravikindlustusraha või nagu pensioniraha, selle tõttu ka riigieelarve seaduses vastavad muudatused.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Liikluskindlustuse fondil on praegu kehtiva seaduse järgi kaks esindajat Riigikogust. Praeguse projekti järgi koguni kolm. Miks on viis nõukogu liiget kõik valitsuse poolt määratud? Kas see on siin ebasoovitav või on liikluskindlustuses valesti tehtud?

Ei, ma olen täiesti avatud selleks debatiks. Meil ei olnud mingit suurt tagamõtet ja kõige vähem me soovime austatud Riigikogu õigusi, kohustusi ja võimalusi vähendada. Nii et kui siin tekib ideid, võib neid alati arutada. Küll aga peab ütlema, et kui me võrdleme näiteks mõne avalik-õigusliku isikuga, kus on täiesti loogiline, et Riigikogu esindajad on seal esindatud, kui juba seadus ütleb nii, siis tolle fondi puhul võib-olla see nii praktiline ei ole. Võib kindlasti arutada ja tahaks kindlasti säilitada põhimõtet, et see nõukogu oleks kolmepoolne ehk seal oleks esindatud tööandjad, ametiühingud ja riik, kõik kolm poolt.

Tänan! Jaanus Männik, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Vastusest kolleeg Jürgensonile sain ma aru, et see makse peab saama lahutamatuks riigieelarve osaks, kuid ma ei ole ka veendunud, kas teie vastus päris ammendav on, kuna selles eelnõus ei käsitleta riigieelarve seaduse muutmist. Juhul kui ta riigieelarve kaudu peaks laekuma, siis peaks see kindlasti kajastuma riigieelarve seaduses. Nii et selles mõttes on vist vaja vastust täpsustada. Kuid tegelikult tahtsin ma küsida mõnevõrra muud. Mis printsiipidel või kelle hulgast § 28 lõigete 3 ja 4 puhul valib Vabariigi Valitsus tööandjate esindaja või töötajate esindaja, millisest ametiühinguorganisatsioonist või mis valikute põhjal? Need formuleeringud on ka küllalt subjektivismi võimaldavad.

Austatud Jaanus Männik! Meie eelmine päevakorrapunkt oli riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu (650). Need asjad on kajastatud seal. See on vastus sellele poolele küsimusest, mis ei olnud küsimusena vormistatud. Paragrahvis 28 võib sõnastada seda üht, teist või kolmandat moodi. Põhimõtteliselt toimub see siiski heade tavade alusel ja igal normaalsel valitsusel, kaasa arvatud Eesti riigi valitsusel, on vähemalt viimase 7-8 aasta jooksul olnud õnn töötada koos oma sotsiaalpartneritega. Meil ei ole olnud vaja sätestada seaduses nende partnerite representatiivsuse nõuet, kuna see on kujunenud välja heade tavadega. Ma arvan, et see on täpselt samamoodi, ükskõik milline valitsus tulevikus jätkab. Juhul kui lõigete 3 ja 4 redaktsioon tekitab küsimusi, saab seda kindlasti paremini sõnastada. Aga sisulist probleemi ma ei näe. Tööandjate puhul eriti, kuna on tegemist ühe keskorganisatsiooniga, ja töötajate puhul, ma arvan, saab leida mõistliku kompromissi kahe keskorganisatsiooni vahel. Nii nagu näiteks paljudel teistel juhtudel meil on õnnestunud seda teha. Näiteks haigekassa nõukogus, kuigi meil on kaks pensionäride ühendust, on nende omavahelisel kokkuleppel seal ühe ühenduse esindaja. See ei ole olnud mingisugune probleem, on vaja lihtsalt mõistlikult asju ajada.

Tänan! Tõnu Kauba, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Minu küsimus on § 28 kohta, mis räägib nõukogust, lõike 7 teine poolt ütleb, et nõukogu liige on see, kellel kohustuste täitmiseks vajalikud teadmised olemas. Kes ja kuidas - tõenäoliselt valitsus - ikkagi teeb kindlaks, et vajalikud teadmised on olemas selle isiku nõukokku nimetamise ajal? Ma saan aru, kui ta tagasi kutsutakse, nii nagu lõige 8 räägib, siis ilmselt on vaidlustatud tema teadmised. Aga kuidas tema sinna saatmisel need teadmised on kindlaks tehtud?

Jah, tegemist on kindlasti väga hea küsimusega. Kui toda lõiget kirjutati, siis oli küsimus ju nii, et väga mitmel puhul, nii avalik-õigusliku isiku kui muudel puhkudel, kui kirjutatakse mingi nõukogu liikmetest, siis selline lisand, et tal peavad olema vajalikud teadmised ja kõik muu sinna juurde kuuluv, on meil mitmes seaduses juba kirjas. Kui me nüüd seda seadust kirjutasime, siis me esitasime sama küsimuse nagu Tõnu Kauba. Kes neid kontrollib? Siis mõtlesime, et jätame ära. Siis hakkasime jälle mõtlema, et kui siit ära jääb, siis tekib küsimus, kas sellel nõukogu liikmel ei peagi olema vajalikke teadmisi, kui ülejäänud kõigis seadustes me ütleme, et nad peavad olema. Ta on tulnud siia küllalt traditsiooniliselt mitmete teiste, juba kehtivate seaduste pinnal. Ma arvan, et küllap need, kes esitavad oma esindajad sinna, ka hindavad neid teadmisi.

Tänan! Kalle Jürgenson, teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Küsiks probleeme, mis tulenevad võib-olla mõnevõrra §-st 9 ja teie eelmisest vastusest küsimusele seotusest riigieelarvega, mis tõepoolest teatud tingimustel võib tulla kõne alla, kuid ilmselt seda on võimalik veel arutada. Sellest lähtudes, et selline sidustamine riigieelarvega põhimõtteliselt edasikindlustamise kaudu tekib, kas ei võiks tekkida probleeme selle põhimõttega, mis §-s 9 on, kus kasutatakse taas keskmist töötasu ühe päeva kohta. Ühe keskmisega me siin ise omavahel sipleme oma töötasust lähtuvalt ega suuda ära sipelda. Nüüd hakkame uut keskmist välja arvutama. Asi võib samuti väljuda kontrolli alt, kuivõrd praegu meil seda korda ka ei ole. Väljamaksed kindlustusmaksete osas tehakse vastavalt §-le 8. Kuid kas selle sidustuse kaudu riigieelarvega ei oleks mõttekam analoogiliselt paljude muude numbritega kindlustada seda sidet selles mõttes, et riigieelarve jaoks nii laekumised kui ka väljamaksed oleksid konkreetsemad, paremini arvutatavad? Vastav väljamakse aluseks olev number fikseeritakse riigieelarve kinnitamisel selle sabas n-ö eraldi paragrahvina.

Aitäh! Väljamakse, mis kindlustatule tehakse, sõltub tema oma töötasust ja selle väljaarvutamine ei ole probleem. Probleem, nagu ma küsimusest aru saan, on selles, et me oleme seadnud niivõrd kõrge lae, et kui inimese palk selle ületab, siis me ei maksa talle kalendripäeva eest üle neljakordse Eesti keskmise. Selle eelnõu puhul, selle kindlustuse puhul ei ole see probleem. Kui me vaatame § 3 lõiget 2, siis näeme, et siin on selle väljaarvutamine nagu mõistlik. Füüsilisest isikust ettevõtjad näiteks, kes meil on pensionikindlustatud, kellel töötasu ei ole, nemad selle kindlustuse alla ei kuulu. Aga näiteks pensioni väljamaksmise puhul tuleb nende tulusid arvestada ja ka väljamaksmise puhul tuleb arvestada. Selle töötuskindlustuse puhul saab kasutada seda meetodit, mis siin on välja pakutud.

Suur tänu, härra minister, küsimusi rohkem ei ole. Kaasettekandeks on sõna sotsiaalkomisjoni aseesimehel. Kolleeg Raivo Paavo, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas töötuskindlustuse seaduse eelnõu oma istungil 23. jaanuaril ja 5. veebruaril käesoleval aastal. Komisjoni istungist võttis osa ja andis selgitusi eelnõu kohta sotsiaalminister Eiki Nestor. Arutelu käigus märkisid komisjoni liikmed, et töötuskindlustuse seaduse eelnõu on üks osa sotsiaalkindlustuse reformist. Kui ravikindlustus meil teatud mõttes toimib, pensionikindlustuse reform on pooleli, siis töötuskindlustus ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus seni puudub. Nii et töötuskindlustuse seaduse eelnõu on samm edasi kogu sotsiaalkindlustuse reformimisel. Eriti tähtis on eelnõu seetõttu, et töötu riiklik abiraha on veel ääretult madal ja on mõistetav, et riiklik abiraha ei ole kunagi sellisel tasemel, et töötuks jäänu võib end rahulikult tunda. Lahendus on ikkagi selles, et tööturu riskide vastu tuleb end kindlustada. Veel tuleb märkida seda, et töötuskindlustuse seaduse eelnõu tuleb vaadelda koos praegu kehtivate tööturuteenuste ja töötu sotsiaalse kaitse seadusega. Komisjon otsustas töötuskindlustuse seaduse eelnõu saata Riigikogule esimeseks lugemiseks, esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 5. märts kell 11. Muudatusettepanekute hilisema tähtaja taotlus on ka Riigikogu juhatusele esitatud. Kõikide nende otsuste poolt oli 10 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi kaasettekandjale? Küsimusi ei ole. Sotsiaalkomisjoni ettepanek on eelnõu 651 esimene lugemine lõpetada, muudatusettepanekute esitamiseks on taotletud kodukorras ettenähtust pikemat tähtaega, juhatus on selle teadmiseks võtnud ja otsustab tähtaja pikendamise oma järgmisel koosolekul. Esimene lugemine on lõppenud.

Lugupeetud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste tõrje seaduse eelnõu. Alustame selle esimest lugemist. Sõna on sotsiaalministril, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelnõu väljatöötamine oli seotud selle tõsise ja lihtsa probleemiga, et Eesti Vabariigis puudub praegu nakkushaiguste levikut, tõrjet, ennetust, järelevalvet ja arstiabi reguleeriv seadus. Niivõrd kuivõrd on käsitletud neid küsimusi rahvatervise seaduses, mõningad sätted on ka eriolukorra seaduses, kuid rohkem midagi pole. Samal ajal on see tekitanud nakkushaiguste tõrje puhul väga praktilisi probleeme. Kindlasti on meie põhiseaduse kohane ja ainult põhiseaduse kohane see, et näiteks §-des 4 ja 5 toodud sätted on seaduse tasemel heaks kiidetud, vastu võetud ja aitavad meil olukorda parandada, et võiks kasutada ka nakkushaige tahtest olenematut ravi. Vastavalt sellele on esitatud ka kord, kuidas seda nakkushaige tahtest sõltumatut ravi kasutada saab. Ka on antud selged volitusnormid nii perearstile kui nakkushaigusi ravivale arstile, eriarstile, on käsitletud nakkushaiguste leviku tõkestamist immuniseerimise korral, kuidas, kes seda teeb, millal, mismoodi. Seadusesse on toodud nõuded nii töötajate tervisekontrolliks kui ka nakkusohu ärahoidmiseks elundi siirdamise puhul või veredoonorluse puhul. Tähtis on kindlasti selles problemaatikas finantseerimise küsimus. Nagu te näete, on lõviosa siiski riigieelarvel. Kuna tegemist on väga tundliku valdkonnaga, siis on kindlad nõuded seaduse tasemel esitatud neile, kes tegutsevad antud alal kas siis laborina või teevad muud tööd. Paraku juhtub sageli selliste seadustega, et võib-olla rohkem kui sobilik, aga kahjuks just nii palju kui vajalik on antud volitusnorme, neid te võite leida eriti ohtrasti. Aga lähtuvalt meie põhiseadusest ja sellest, et ilma volitusnormita ühtegi alamastme õigusakti välja anda ei tohi, ei ole ka teist lahendust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu ettekande eest! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kaasettekandeks sotsiaalkomisjoni nimel on sõna kolleeg Anti Liivil. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud veel saalis viibijad! Nakkushaiguste tõrje seaduse eelnõu tuleneb praktilisest vajadusest kaitsta inimest külgehakkavate haiguste eest, eriti veel nende ränkade külgehakkavate haiguste eest, mille puhul inimene ei nakatu enda kahtlasevõitu tegevuse tõttu, vaid saab selle, teinekord surmava haiguse külge näiteks õhu teel leviva ja mõne päevaga surma toova nakkuse kujul. Sellised külgehakkavad haigused nagu katk, koolera, tüüfus ja tiisikus. Kolme esimest neist on Eestis viimati kohatud kauges minevikus. Kuid tiisikus röövib tänini igal aastal Eestis rohkem elusid, kui seni kogu ajaloo jooksul on Eestis inimesi surnud aidsi. Igal aastal nakatub Eestis esmakordselt tiisikusse rohkem inimesi, kui tänini on nakatunud kurikuulsa HI-viirusega. Võiksime tõstatada küsimuse tiisikuse pidevast epideemiast. See tuletab meelde, et on vaja seadust, mis kehtestab korra, kuidas takistada nakkavaid haigusi. Teiselt poolt on põhiseaduse §-s 20 kirjas, et igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Tuuakse ära ka kuus ettekäänet, mis võimaldavad seda vabadust piirata. Ja viienda põhjusena ongi ära toodud haigused, kus inimene võib endale või teistele ohtlik olla. Tänini on piisavalt täpselt defineeritud, millal vaimuhaigelt võib võtta vabaduse. Alkohooliku või narkomaani puhul vaimuhaigete seaduse kohaldamine on mõnevõrra vaieldav ja tänini puudub neil kindel oma seadus. Kuid kindlasti on vaja nakkushaiguste puhul eraldi seadust. Näiteks, kuidas tegutseda siis, kui keegi hakkab Tallinnas tahtlikult katku levitama. Sellele annab põhimõttelise vastuse käesolev seaduseelnõu, mis tõenäoliselt menetluse käigus mõnevõrra muutub. Sotsiaalkomisjon vaatas 2. veebruaril oma koosolekul seaduseelnõu läbi ja leidis: ta on kõlblik, et panna Riigikogus esimesele lugemisele ja esimene lugemine lõpetada. Komisjon leidis, et kõige otstarbekam oleks parandusettepanekute tähtaeg seada 5. märtsiks kella 11-ks. Kuna see ületab heade tavade kohase aja, siis on sellekohane kirjalik taotlus üle antud juhatusele. Tänan!

Suur tänu! Kolleeg Tõnu Kauba.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tunnistan, et jäin oma küsimuse ministrile esitamisega natuke hiljaks. Seetõttu olen sunnitud esitama selle sinule ja palun vastata, kas oli komisjonis juttu või mitte, millekski muuks sa ju kohustatud ei ole. Nimelt räägib § 2 mõistetest, toob sisse eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ja nimetab HIV-tõbe. Me teame, et HI-viiruse kandmine ei tähenda iseenesest ju haigust, vaid tähendab haiguse ohtu. Kui ma väga ei eksi, siis eile kuulutati välja HI-viiruse piiratud epideemia. Ilmselt me sinuga oletame, et käesoleva aasta suveks on 1000 HI-viiruse kandjat ja aasta lõpuks poolteist tuhat kindlasti. Kas see probleemistik oli komisjonis arutlusel? See eelnõu tegelikult minu poolt nimetatud probleemi oluliselt üldsegi ei puuduta.

Komisjonis sellist arutlust ei olnud, kuid mõnevõrra seda riivati. Leidsime, et teises paragrahvis on mõningaid vaieldavusi ja täpsustamist vajavaid küsimusi. Kuid kogu selle seaduseelnõu sellisel kujul esitamine on vajalik ja täpsustamine võib jääda hiljemaks. Mõnede mõistete ümberdefineerimine on võib-olla vajalik ja seda võib teha parandusettepanekute esitamise raames. Tõnu Kaubale on ettepanek oma parandusettepanekute kaudu üritada defineerida neid mõisteid veidi teistmoodi. Siin on tõesti võrdlemisi palju võimalusi seda teha, kaasa arvatud HIV-positiivsete definitsioon. Kas see on tõbi või on see immunodefitsiidi esimene staadium jne. Kordan, selles seaduses on võrdlemisi palju vaieldavaid küsimusi, aga see versioon on praegu vajalik jätkuvate vaidluste puhul aluseks võtmisel.

Tänan! Kolleeg Kalle Jürgenson.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, siin on veel, mille üle mõelda. Ma jätkaks sellesama § 2 loetelust, mida eelküsija puudutas. Paragrahvi 2 alalõikes 1 ei ole toodud konkreetsete nakkushaiguste loetelu erinevalt punktist 2, vaid on toodud haigust tekitavad alused. Niipalju kui mina nende asjadega kursis olen, siis punktis 1 nimetatud prioonid haigusttekitavate nähtustena tekitavad HIV-tõbe punktis 2 loetletud juhul. Kui vaadata punkti 2 loetelu, siis minus tekitavad sellised absoluutsed loetelud alati teatavaid küsimusi. Näiteks, miks puudub siit kuulus Ebola viirus jne. Kas teatud tingimustel võib nakkushaigus muutuda eriti ohtlikuks? Ja kas ikka selline kindla loetelu äratoomine on asjakohane ja kas ta on üldse võimalik? Või pigem näha ette mingisugused muud võimalused, kus punktis 1 toodud nakkushaigused võivad ka teatud tingimustel, olgu või kvantitatiivselt muutuda eriti ohtlikeks, st et asi siduda mitte konkreetse loeteluga, vaid mingite muude parameetritega?

Aitäh küsimuse eest! Sellisel kujul sotsiaalkomisjonis küsimust arutlusel ei olnud. Kuid põhimõtteliselt olen Jürgensoniga nõus: § 2, kus antakse definitsioone, on definitsioonid vaieldavad, kaasa arvatud see, kas on mõtet panna HI-viirus katkuga kokku, kuivõrd HI-viiruse saamine on enamasti seotud eelneva mõnu ja kitsa ringkonna tegevusega. Katk aga on tõbi, mis vääramatu asjaoluna võib stepitingimustes läheneda ja tuua saatuslikud tagajärjed. Äraseletatuna: sellise lahterdamise printsiibid on ka minu isikliku arvamuse järgi segi aetud definitsioonis ja see tuleb tõepoolest järgnevate parandustega läbi arutada. Mina isiklikult ei toeta sel kujul § 2.

Suur tänu! Küsimusi rohkem ei ole. Sotsiaalkomisjoni ettepanek on eelnõu 658 esimene lugemine lõpetada. Juhataja võib öelda, et ei pea heade tavade rikkumiseks seda, kui komisjon palub muudatusettepanekute tähtaega pikendada, aga see on juhatuse otsustada ja juhatus teeb seda lähemal ajal. Tänan teid kõiki istungist osavõtu eest ja soovin teile sõbrapäeva heade meeleolude jätkumist ka pärast tänase päeva lõppu! Istungi lõpp kell 21.19.