Kell on 10. Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Palun sedakorda esimestena Riigikogu liikmeid avaldada soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ekraan on tühi. Riigikogu liikmed ei soovi. Palun, valitsuse esindaja proua Aaskivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seaduse eelnõu, ettekandja on haridusminister Tõnis Lukas. Riigikogu menetlusse antakse valitsuse poolt seaduse "2001. aasta riigieelarve" eelnõu, ettekandja on rahandusminister Siim Kallas.

Vastavalt kodukorraseadusele määratakse seaduseelnõudele juhtivkomisjon kolme tööpäeva jooksul. Lugupeetud kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli. Hetkel on ennast kohale registreerinud 57 Riigikogu liiget. Urmas Laht, me alustasime täna teatud põhjustel teises järjekorras. Palun!

Suur tänu, proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Keskfraktsiooni nimel annan üle kolm eelnõu. Esimene on otsuse eelnõu, milles põhiseaduse §-le 103 tuginedes tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek 1. jaanuariks aastaks 2001 välja töötada ja esitada Riigikogule eelnõu vabariigi majanduse stabiliseerimiseks ja majanduskeskkonna stabiilse arengu tagamiseks. Teiseks esitame Keskerakonna nimel käibemaksuseaduse § 13 muutmise seaduse eelnõu, mis tühistaks soojusenergia senise 5%-lise käibemaksu ja seoses kütusehindade järsu kallinemisega kehtestaks nullmäära nii kauaks, kui vabariigis olukord stabiliseeruks. Ja kolmandaks anname üle Keskfraktsiooni nimel kütuseaktsiisi seaduse lisa muutmise seaduse eelnõu, mis alandaks oluliselt autobensiini, sellega sarnaste toodete ning selle komponentide ja lisandite aktsiisimäära, samamoodi diislikütuse, sellega sarnaste toodete ning komponentide ja lisandite aktsiisimäära, samamoodi lennukipetrooli, sellega sarnaste toodete ning komponentide aktsiisimäära, samamoodi kerge kütteõli aktsiisimäära ja eriotstarbelise kütuse aktsiisimäära. Pikka selgitust lisada ei ole vaja, probleem on teile kõikidele tuttav Euroopast ja see tõsine olukord on saabumas ka vabariiki. Suur tänu!

Tänan, Urmas Laht! Ka nimetatud kolmele seaduseelnõule määratakse juhtivkomisjon kolme tööpäeva jooksul. Riigikogu juhatusele on saabunud Ants Käärma, Urmas Lahe, Jaanus Männiku avaldus, milles nad teatavad, et algatajatena võtavad nad tagasi 18. novembril 1999. aastal algatatud Riigikogu otsuse "Seaduseelnõu algatamise ettepanek Vabariigi Valitsusele" eelnõu (nr 248). Kohaloleku kontroll on meil tehtud.

Vastavalt peaministri soovile ning toetudes meie kodukorraseaduse § 63 lõike 4 punktile 4, annan juhatuse nimel sõna peaministrile, kes esineb avaldusega. Aega orienteeruvalt 10 minutit. Palun, härra peaminister!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen palunud võimalust teie ees täna esineda juba traditsiooniliselt, sest leian, et just äsja proua juhataja kätte jõudnud dokument, 2001. aasta riigieelarve seaduse eelnõu peaks alati pälvima Riigikogu kõige suuremat ja tõsisemat tähelepanu, mistõttu on ka loogiline, et selle üleandmisel vabariigi peaminister ütleb mõningad saatesõnad. Nagu tavaks saanud, oleme püüdnud eelarvet ette valmistades koostada seda paremini ja selgemate põhimõtete ja aluste järgi kui ühtegi varasemat eelarvet. Nii on seda tehtud Eesti riigis läbi aegade, nii on seda teinud iga Eesti riigi valitsus. Kindlasti ei ole ka see eelarve eelnõu ideaalne ja ma kardan, et valitsus ei teeni teilt kui kohtunikelt selle eest ära ippon'it, küll aga tubli waza-ari peaks ära tulema. Eelarve, mille teile täna üle annan, on sisuliselt kolmas sellele valitsusele. Mäletatavasti oli 1999. aasta eelarve ümberkujundamine säästueelarveks üks valitsusi esimesi töid. Kõik kolm eelarvet on kantud lihtsatest ja selgetest põhimõtetest, säästlikkus ja tasakaal ennekõike. Käesoleva, 2000. aasta eelarvet esitades osutasin, et sellega saame jälle jala kindlalt maha, leiame toetuspunkti, millest edasi liikuda. Täpselt nii on ka läinud, mida kinnitavad taastunud ning paljude ootusi ületanud majanduskasv, riigi keskmise palga tõus, tööhõive, ekspordimaht - kui nimetada vaid mõnda näitajat. Samuti on märkimisväärne avaliku sektori tegevuse tulemuslikkuse suurenemine. Koalitsioonilepinguga on valitsuskoalitsioon lubanud Eesti riigi tippvormi viia 2003. aastaks. Seetõttu ei maksa ka järgmisel aastal meilt veel rekordeid oodata. Pärast raskeid vigastusi, mida tõi kaasa ülejõu elamine paar-kolm aastat tagasi, oleks ilmselt asjatu tipptulemusi nõuda. Taastumine nõuab aega ja ülepingutus võib kurjasti kätte maksta. Järgmise aasta eelarve on kindla ja rahuliku äratõuke eelarve, veel puuduva jõu kompenseerib väga täpne pakkutabamine. Traditsiooniline konservatiivsus, mis Eesti eelarvepoliitikat alati on iseloomustanud, on valitsuse põhihoiak eelarve koostamisel ka sel korral. Konservatiivsus tähendab kindla peale väljaminekut ja ausust ennekõike. Kellelegi ei saa ega tohi anda katteta lubadusi. Mul on heameel tõdeda, et ka sel aastal räägime meie riigieelarvest kui tasakaalus eelarvest. See mõiste teatavasti sisaldab palju enamat kui vaid makromajanduslikku komponenti. Tasakaalu on eelarve kasvu tingimustes otsitud ja leitud kõigi elutähtsate valdkondade finantseerimise vahel, kuigi ülemäära suureks pole seda kasvu aetud. Et kaalukausse on palju, pole võimalik ainult kahe vahel ümberjagamisega tasakaalu säilitada. Seetõttu pole ilmselt ka mõtet väidetel, et kulutusi ühele valdkonnale tehakse teise konkreetse valdkonna arvel. Näiteks haridusele põllumajanduse arvel või vastupidi. Iga kaaluviht on eelarves täpselt oma kohale timmitud, jättes samal ajal varuks ka puhvrid meie tahtest sõltumata ootamatuste tasakaalustamiseks. Ei saa ju riigieelarves 100%-lise täpsusega ette näha, millised otsused võtab järgmisel aastal vastu OPEC või kuidas käituvad spekulandid New Yorgi börsil. Kuid konkreetsemalt. Sellele vaatamata, et eelarve kasv on võib-olla olnud väiksem kui mõnigi seda eeldab, võib öelda, et prioriteedid on selles selgelt paigas. Põhieelistusteks ka selles eelarves, nii nagu mitmeski varasemas, on haridus ja julgeolek. Miski ei saa rohkem tõsi olla ja need on need ülesanded, milles valitsus peab vajalikuks näidata oma suhtumist Eesti arenguprobleemidesse. Tahaksin siiski juhtida tähelepanu veel mõningale asjaolule, mis eelarve kulude poolega seotud on. Esiteks on see eelarve ka selles suhtes oluline, et me jätkuvalt arendame Eestit moodsa ja edasipüüdliku riigina, mille tunnuseks on infotehnoloogia kulude väga selge kasv eelarves, mis on üldse üks suuremaid kasve majanduskulude rea peal, mida te eelarves näete. Teiseks on järgmise aasta eelarve kvaliteedi kasvu eelarve, peegeldades valmisolekut teha rohkem, vältides otseste kulude kasvu. Erinevalt traditsioonist, mis eelmisel aastal eelarve menetlusse esitamist iseloomustas, ei esitanud valitsus täna koos eelarve eelnõuga tervet maksuseaduste paketti ega muude seaduste paketti, mida kas edasi lükatakse, tagasi lükatakse, ümber lükatakse või mõnda asja koguni tõstetakse. Seekord oli mul üle anda praktiliselt ainult eelarve ise. Usun, et Riigikogul on tänu sellele hulga lihtsam eelarvet põhjalikult menetleda, süüvida igasse selle paragrahvi teadmisega, et mingite muude eelnõude menetluse käik oluliselt nende ridade kujundamist ei mõjuta. See on ka kindlasti hea uudis eelarve menetlemiseks. Eelarve menetluse ja mahu kujundasid loomulikult mitmed teised otsused. Teatavasti tuli eelmise Riigikogu koosseisu poolt vastuvõetud seadusemuudatuste kohaselt mootorikütuse aktsiisimäärad ühtlustada Euroopa Liidu aktsiisidega aastaks 2002. Selle realiseerimisel - see oleks andnud eelarvesse mitmeid sadu miljoneid kroone - oleks 1. detsembrist k.a meil ees seisnud järjekordne mootorikütuseaktsiisi tõus. Teatavasti oleme langetanud otsuse - ja praegu suvele tagasi vaadates oli see ainuvõimalik otsus - need täiendused tühistada, võtta aeglasem tempo ning mootorikütuseaktsiisi mitte tõsta. Ma arvan, et selle seaduse õigeaegne tühistamine andis ka valitsusele võimaluse eelarvet koostada realistlikult, sest vastasel korral oleksime neid summasid eelarvesse sisse arvestades seisnud väga raske ülesande ees eelarvet menetluse käigus Riigikogus oluliselt kärpida. See oleks olnud ilmselt vajalik konkreetse probleemi lahendamiseks, kuid eelarvele endale väga valuline protsess. Teine selge eesmärk valitsusel on jätta inimestele rohkem raha kätte, jätta neile rohkem võimalusi ise oma raha kasutamisel otsustusi langetada. Makromajanduslikus keeles tähendab see maksukoormuse selget langust, mille kõige suuremaks osaks on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Lisaks sellele, kui me kõik kokku võtame - eelmise aasta alguses eksisteerinud seaduste edasilükkamise või rakendamata jätmisega saadud tulud või kui palju inimestele vaba raha kätte jääb - ulatub see kokku 800 miljoni kroonini. Vaatamata sellele suudame me hoida ka peretoetusi ja teisipäeval kiitis valitsus heaks seaduseparanduse, millega kehtestatakse täiendav toetus enam kui 5000-le 4- ja enamlapselisele perele, kelle olukorda kindlasti hakkab parandama ka 1. jaanuarist järgmisel aastal kehtima hakkav kord, mille kohaselt alates kolmandast lapsest seotakse tulumaksuvaba miinimum laste arvuga perekonnas. Kõik need sammud ja nende prioriteetide realiseerimine tähendab aga seda, et ministeeriumid peavad tegema oma vähema rahaga rohkem ja paremini. See tähendab ka seda, et ilma ümberjagamiseta jääb igaühele puhast raha rohkem kätte. Üheks olulisemaks prioriteediks ja olulisemaks sammuks on ka see, et valitsusel õnnestus sellel aastal alla kirjutada kokkulepe omavalitsusliitudega, mis fikseerib õpetajate palkadeks ettenähtud vahendite ülekandmise. Ma arvan, et see on väga oluline ja põhimõtteliselt õige samm. Järgmise aasta eelarve on järjekorras teine riigikaitse eelarve. Kulutused riigikaitsele tõusevad 1,8%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Valitsus on järjekindel oma kavas viia meie julgeolekut tagavad struktuurid sellele tasemele, et võime tõsiselt rääkida riigikaitsekulutuste sellisest mahust, mis vastab meie eesmärkidele. Samal ajal tuleb rõhutada, et Kaitseministeeriumi eelarve sellise kiirusega ei kasva. Küsimus on jälle prioriteetide selgemas paikapanekus ja halduskulude väga täpses määratluses ministeeriumi eelarves, selleks et tõesti jätta raha nendele aladele, mis on prioriteedid. Veel üks iseloomulik külg eelarvest. Järgmise aasta eelarve on rahvusvahelise koostöö eelarve. Eelarve on koostatud põhimõttel: eelistada investeerimisel neid tegevussuundi, millele on võimalik hankida rahvusvahelist kaasfinantseerimist. See lubab meil näiteks järgmiseks aastaks kavandada ühe kõigi aegade mahukama teedeehituse programmi. Sama põhimõtet ehk rahvusvaheliste vahendite kaasahaaramist märkate ka põllumajanduse eelarves. Kogu riigi investeeringute programm toob järgnevatel aastatel kaasfinantseeringutena lisaraha miljardeid kroone. Kindlasti on järgmise aasta eelarve ka haldusreformi eelarve, sest kõigi nende prioriteetide paikapanekuks ja lisarahade leidmiseks, investeeringute ja välislaenude kaasfinantseerimiseks on tulnud tegelikult ministeeriumide endi kulutusi õige olulisel määral kärpida. Samal ajal leiate te eelarvest mitmelt poolt konkreetseid summasid mitmete ministeeriumide all haldusreformi läbiviimiseks, mis aastal 2002 on ilmselt peamiseks ülesandeks. Head kolleegid, lugupeetud Riigikogu! Võin teile Vabariigi Valitsuse poolt soovida ainult meelekindlust ja riigimehelikkust seaduse "2001. aasta riigieelarve" eelnõu menetlemisel ja vastuvõtmisel. Me suudame seda riiki edasi viia ainult ühiselt arutades ning ühiselt tööd tehes. Selleks soovin teile kõigile väga palju jõudu! Aitäh!

Tänan, härra peaminister!

Enne kui me läheme eelnõude menetlemise juurde, on mul teile mõned teated. Ja nimelt, Riigikogu juhatus edastas Riigikogu liikmete Mai Treiali ja Janno Reiljani 27. septembril esitatud arupärimise sotsiaalministrile. Menetlusse on võetud järgmised eelnõud. Esiteks, Vabariigi Valitsuse poolt eile algatatud avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu juhtivkomisjoniks on määratud põhiseaduskomisjon. Teiseks, valitsuse poolt samuti eile algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu juhtivkomisjoniks on määratud sotsiaalkomisjon. Kolmandaks, samuti eile algatatud loomakaitseseaduse eelnõu juhtivkomisjon on maaelukomisjon. Ja viimaseks, rahanduskomisjoni poolt 27. septembril algatatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2000. aasta majandustegevuse kontrollimiseks" eelnõu juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.

Täpsustame ka tänast päevakorda. Päevakorda on kavandatud kolm päevakorrapunkti. Esimese punkti all esitab meile ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega õiguskantsleri asetäitja- nõunik õiguskantsleri ülesannetes härra Aare Reenumägi, kes palus ettekandeks kuni 40 minutit. Juhatus on seda taotlust arvestanud. Teiseks arutame Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud otsuse eelnõu, mille number on 507. Kaasettekande tegija on muutunud, kaasettekandega põhiseaduskomisjoni poolt esineb Riigikogu liige Jaan Pöör. Kolmandana arutame eelnõu numbri all 508, on muutunud ettekandja, ettekande teeb rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson. Võime asuda päevakorra arutamise juurde.

Ma palun ülevaate tegemiseks kõnepulti härra Reenumäe.

Lugupeetav proua juhataja! Austatavad Riigikogu liikmed, daamid ja härrad! Põhiseaduse § 143 kohaselt ülevaadet esitades märgin, et ülevaatealusest perioodist üheksa kuud (septembrist 1999 kuni 17. juunini 2000) oli õiguskantsleriks Eerik-Juhan Truuväli. Kuivõrd uut õiguskantslerit käesolevaks ajaks nimetatud ei ole, täidan õiguskantsleri seaduse § 37 lõike 2 ja õiguskantsleri 2000. aasta 4. jaanuari käskkirja nr 2 alusel õiguskantsleri ülesandeid kuni uue õiguskantsleri ametisse astumiseni. Esitatavas ülevaates käsitlen eelkõige mõningaid põhiseaduse rakendamisega seonduvaid küsimusi. Esiteks märgin, et puudub selgus põhiseaduse § 104 lõike 2 punkti 15 rakendamise ulatuses. Viidatud punktis sätestatakse, et ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta välis- ja siselaenudesse ning riigi varalistesse kohustustesse puutuvaid seadusi. Mõiste "riigi varalised kohustused" on kasutatud ka põhiseaduse § 65 punktis 10 ja põhiseaduse § 121 punktis 4. Probleem tuleneb kahest asjaolust. Esiteks sellest, et puudub seadus, mis annaks mõiste "riigi varalised kohustused" legaaldefinitsiooni. Teine oluline põhjus tuleneb Riigikogu praktikast. 29. septembril möödunud aastal võttis Riigikogu vastu Eesti Vabariigi Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga ühinemise protokolli ratifitseerimise seaduse lihthäälteenamusega. Kuivõrd see leping paneb riikidele teatud varalisi kohustusi, on mõned analüütikud seisukohal, et seadus oleks tulnud vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Siinjuures lisaksin, et alates 1994. aastast on õiguskantsler pidanud vajalikuks märkida, et kõigi põhiseaduses esinevate terminite legaaldefinitsioonid peaksid olema seadusega määratletud. Ainult siis on praktikas võimalik ühetaoliselt rakendada põhiseaduse norme ja põhimõtteid. Käesoleva aasta 15. märtsil esitas õiguskantsler Riigikogule ettekande vajaduse kohta anda seadusega legaaldefinitsioon, mis avaks mõiste "riigi varalised kohustused". Teiseks peatuksin põhiseaduse §-l 46, milles on sätestatud igaühe õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole, kusjuures vastamise korra sätestab seadus. Selleks seaduseks on avaldustele vastamise seadus, mis aga ei tee formaalselt vahet mõistete "märgukiri" ja "avaldus" vahel. Avalduse või märgukirja esitamisel on reeglina tegemist elaniku kaebusega ehk üksikisiku huviga. Suulise ja kirjaliku avalduse kõrval on teistes riikides demokraatia täiendava avaldumisvõimalusena kasutusel petitsiooni instituut üldist huvi evivate küsimuste või probleemide tõstatamiseks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes. Küsimus ei ole niivõrd petitsiooni esitamise võimaluses, kui selle läbivaatamise ja lahendamise mehhanismis. Põhiseadus ei pea ju silmas formaalset vastamist, vaid sisulist vastamist, pealegi teeniks meil see instituut osalusdemokraatia laienemist. Märgin, et Justiitsministeeriumis on ettevalmistamisel uus avaldustele vastamise seaduse eelnõu. Enne Riigikogu korralise istungjärgu algust kutsuti käesoleva aasta augustis kokku erakorraline istungjärk kaitseväe juhataja ametist vabastamise otsustamiseks Vabariigi Presidendi ettepanekul. Aga kaks kuud enne seda oli Vabariigi President määranud kaitseväe juhataja ametist lahkumise palve alusel kaitseväe juhataja kohusetäitja. Vähemalgi määral sellist lahenduskäiku arvustamata märgin, et siin ilmnes vajadus kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide juhtimise seadusliku regulatsiooni kaasajastamiseks. On teada, et Riigikogule esitatakse kaitseväe seaduse eelnõu ja uus rahuaja riigikaitse seaduse eelnõu. Osundatud seaduseelnõude ja seadusloome puhul tervikuna toetan Vabariigi Presidendi poolt selle aasta 11. septembril siit kõnepuldist väljaöeldud seisukohta, et eesmärk on vältida laialivalguvaid sõnastusi, mis suurendaksid tõlgendamis- ja hämamisruumi, ning sõnastada kogu kaitseväe juhtimine selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt. Uute olukordade ilmnemisel ei pruugi seaduse tõlgendamine anda juriidiliselt korrektseid lahendeid või seadus ei ole enam kooskõlas tekkinud mõistlike eluliste vajadustega. Seega võib osutuda tõeks, et kehtivat seadust tuleb muuta varem, ootamata ära tervikliku seaduse uut redaktsiooni. Ainult selline tee tagab seaduslikkuse põhimõtte elluviimist. Järgnevalt peatun õigusriigi ühe teise aluspõhimõtte, õiguskindluse printsiibi rakendamise võimalikel probleemidel seoses 2002. ja 2003. aastal Eesti passide ümbervahetamisega nende kehtivusaja lõppemise tõttu. Siinjuures märgiksin Eesti kodanike probleeme, kes on saanud 1992.-1993. aastal passi ning riik ei ole selle saamist vaidlustanud ega tõestanud selle saamise õigusetust. Passide ümbervahetamisel võib ilmneda, et Eesti kodaniku passe on antud teatud hulgale isikutele kui sünnijärgsetele kodanikele, kuid nüüd võib selguda, et isik ei olegi sünnijärgne kodanik. Kodakondsuse seaduse § 32 alusel on võimalik välja anda Eesti kodaniku pass õigel alusel. Seejuures on nõutav, et isik esitaks kõik dokumendid naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks. Iga riigi ülesanne on tagada kodaniku ja riigi vahelistes suhetes põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusriigi printsiibi elemendid, milleks on ka õiguskindlus. Olen seisukohal, et tuleks kaaluda, kas isik, kellel on Eesti pass välja antud valel alusel riigiasutuse vea tõttu, peab naturalisatsiooniks vajalikke dokumente hankima ja protseduure läbi tegema või aktsepteeritakse Eesti kodaniku passi näiteks 8-10 aasta pärast automaatselt. Seda saab otsustada seadusandja põhiseaduse § 8 alusel. Praktika, kodanike pöördumised ja ajakirjandus annavad tunnistust sellest, et jätkuvalt on probleeme ka põhiseaduse §-des 11, 12, 13 ja 14 sätestatud printsiipide järgimisega. Selles küsimuses osundas õiguskantsler Riigikogus aasta tagasi puudustele avaliku võimu mehhanismis, nii mõistlike protseduuride kui asja otsustamise aja, järelevalve ja sisekontrolli reguleerimatusele või vähesele reguleeritusele ning vastutuse puudumisele. Justiitsministeeriumi poolt haldusõiguse reformiga ettevalmistatavad seadused võimaldavad järk-järgult üle saada esitatud puudustest. Riigikogu menetlusse on esitatud halduskorralduse, haldusmenetluse ja riigivastutuse seaduse eelnõud. Haldusreformiga seonduvad sõlmküsimused tuuakse Vabariigi Valitsuse ette 1. detsembriks 2000. Faktiliselt on haldusreformi või juhtimisreformiga alustatud. Samas olen veendunud, et reform eeldab selgeid sihte, raha ja määratud tähtaegasid ning kindlat seaduslikku alust, mida saab anda Riigikogu. Radikaalsust taotledes on demokraatia mõõdupuuga enim kooskõlas seadusandja kui rahva tahte väljendaja kokkulepe. Seadusandlusest. Seadusloome raskuspunkt on enam kui kahel aastal olnud eurointegratsiooni tagamisel, uute seaduste vastuvõtmisel ja kehtivate seaduste harmoneerimisel Euroopa Liidu õigusega. Sellel perioodil on tehtud ära suur töö nii avaliku õiguse kui eraõiguse valdkonnas. Seadusloome maht on suur ja eelnõude ettevalmistamise kvaliteeti mõjutab ajafaktor, kuid eelnõude kõikide positsioonide läbitöötamine on oluliselt paranenud, mida tõendab ka õiguskantsleri esitatud märkuste ja ettepanekute väiksem arv. Samas aga ei ole seadusandlik protsess puuduste ja vigadeta. Neid esitades toetun õiguskantsleri järelevalve tulemustele - ettepanekutele ja ettekannetele, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustele ning tüüpilistele seadusloome kvaliteeti mõjutavatele vigadele. Ülevaateperioodil tegi õiguskantsler Riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla viis seadust. Esiteks. Ettepanek seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" osaliseks kooskõlla viimiseks põhiseadusega. Riigikogu seda ettepanekut ei aktsepteerinud, lahend otsustati Riigikohtu üldkogul. Teiseks. Ettepanek meresõiduohutuse seaduse § 4 lõike 4 kooskõlla viimiseks põhiseaduse §-ga 31. 21. märtsil 2000. aastal Riigikogu poolt vastuvõetud seadusemuudatusega vaidlustatud volitusnorm Vabariigi Valitsusele tunnistati kehtetuks ning tegevusloa andmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused sätestati seaduses. Kolmandaks. Ettepanek väärtpaberituru seaduse § 18 lõike 3 vastavusse viimiseks põhiseaduse § 29 lõikega 1. Riigikogu aktsepteeris õiguskantsleri ettepanekut. Väärtpaberituru seaduse, investeerimisfondide seaduse ja kriminaalkoodeksi muutmise seadusega kehtestati väärtpaberispetsialisti ning fondijuhi kvalifikatsiooninõuded. Neljandaks. Ettepanek kohtuniku staatuse seaduse § 3 lõike 8 ja § 6¹ vastavusse viimiseks põhiseaduse §-ga 4, § 104 lõike 2 punktiga 14 ning §-dega 146 ja 147. 2000. aasta 16. mail Riigikogus vastuvõetud seaduseparandused likvideerisid näidatud vastuolu. Viiendaks. Ettepanek notariaadiseaduse § 9 lõike 5 kooskõlla viimiseks põhiseaduse §-ga 11. Riigikogu võttis 14. juunil 2000. aastal vastu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 täiendamise seaduse, millega sätestas põhimõtte, et hooneregistrisse ja ehitusregistrisse kantud ehitiste ja ehitiste osade kuuluvust ning nendel lasuvaid koormatisi puudutavad, samuti vallasasja määratlemiseks vajalikud andmed on avalikud. Õiguskantsler võttis osa põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusest Riigikohtus kolme seaduse põhiseadusele vastavuse kontrollimisel. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ja Riigikohtu üldkogu otsustest tulenevad järeldused. Esiteks. Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 16 välistas notari distsiplinaarkaristuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise halduskohtus, selle sättega anti kaebuse läbivaatamine Tallinna Linnakohtule. See säte määras nii kohtualluvuse kui lõppkokkuvõttes ka notari kaebuse menetlemise korra. Kohtute pädevust ja kohtualluvust reguleerivad sätted on oma olemuselt kohtumenetlust reguleerivad sätted ja põhiseaduse § 104 lõike 2 punkti 14 alusel saab neid muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Notari distsiplinaarvastutuse seadus oleks tulnud Riigikogus vastu võtta vähemalt 51 poolthäälega, aga võeti vastu 49 poolthäälega. Teiseks. Alkoholiseaduse § 19 lõike 1 punkt 2 on ebaproportsionaalne selles osas, milles seadus ei võimalda tegevusloa väljastajal valida õiguslikke tagajärgi. Põhiseaduse § 31 alusel laieneb ka juriidilistele isikutele ettevõtlusvabaduse kaitse. Tegelemine ettevõtlusega ei saa olla absoluutne. Põhiseaduse §-st 11 tuleneb nõue, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see norm legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama eelkõige seadusandja. Seadus peab võimaldama tegevusloa väljastajal kui seaduse kohaldajal kaaluda, kas õiguste ja vabaduste piiramine konkreetsel juhul on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Vaidlustatud seadusesäte aga ei võimaldanud arvestada alkoholi käitlemise korra asjaolusid: ostja vanust, müüdud alkoholi kogust ja kangust. Seega peab seadusandja arvestama, et riigivõimu sekkumine isiku tegevussfääri oleks põhjendatud ja kooskõlas õigusrikkumise asjaoludega. Alkoholiseaduse § 19 lõike 1 punkt 2 tunnistati vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 11 ja 31. Eeltoodust tulenebki järeldus, et meie õiguskord, sh seadused, peab muutuma regulatiivsemaks, täpsemaks, õigusi ja kohustusi diferentseerivaks ning kaalutlevaks. Kolmandaks. Õiguskantsleri poolt osaliselt vaidlustatud seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" läbivaatamine oli keeruline ja lõppes esmakordselt Riigikohtu üldkogu otsusega. Selles märgitakse, et elamuseaduse § 33 lõige 5 paneb riigile kohustuse eraldada raha eluruumide ehitamiseks või ostmiseks, kuid ei näe ette selle suurust. Raha vajaduse ja suuruse üle otsustamine on võimalik vaid konkreetsete faktide või kohalike omavalitsusorganite argumenteeritud taotluste alusel. Üldkogu on seisukohal, et riik on kohustatud täitma elamuseaduse § 33 lõikega 5 temale pandud kohustused sõltumata sellest, kas riigieelarve vastavad summad ette näeb või mitte. Vaadeldaval ajavahemikul on õiguskantsler saatnud Riigikogule 14 ettekannet vajadusest muuta seadusi: riigilõivuseadust, kaabelleviseadust, kaitstavate loodusobjektide seadust, Riigikogu kodukorra seadust, liikluskindlustuse seadust jt. Ettekannete põhisisuks on kehtivate seaduste ebapiisav regulatsioon, lünklikkus, vajadus täpsustada mõnda sätet või mõistet. Riigikogu alatised komisjonid on nendele sisuliselt ja asjakohaselt ning olustikust lähtuvalt ka reageerinud. Näiteks. Õiguskantsleri ettekanne 2000. aasta 7. veebruarist puudutas elamu mõistet maareformis. Riigikogu täpsustas seda 13. juunil 2000. aastal vastuvõetud seadusega. Õiguskantsleri ettekanne 1999. aasta 14. oktoobrist puudutas keskkonnakahju määratlust metsaseaduse § 56 lõikes 3, mille rakendamine tõi kaasa ebaproportsionaalselt suure vastutuse formaalse rikkumise - metsateatise esitamata jätmise eest. Vastuseks sellele ettekandele teavitas Riigikogu keskkonnakomisjon õiguskantslerit oma seisukohast, et seda sätet on vaja muuta. Kuid osundatud metsaseaduse säte kehtib tänaseni muutmata kujul. Riigikantselei andmetel on käesolevat ülevaadet hõlmava perioodi jooksul antud Riigikogule üle 186 Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu ning Vabariigi Valitsuse istungitel on arutatud 122 Riigikogu algatatud seaduseelnõu. Vabariigi Valitsuse istungitel on õiguskantsler teinud märkusi 47 seaduseelnõu kohta, mille võtmesõnadeks on seaduse vastavus põhiseadusele, samuti riigivõimu struktuuride selge ja määratletud pädevus. Põhiseaduse § 3 lõikes 1 sätestatu, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning põhiseaduse § 102 nõue, et seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega, on antud kategoorilise imperatiivi vormis. Tulenevalt eeltoodust võib seaduseelnõudes esinenud puudused ja vastuolud tinglikult grupeerida vahetuteks ja koostoimelisteks. Õiguskantsleri hinnangul sisaldas 19 seaduseelnõu sätteid, mis ei olnud kooskõlas põhiseadusega. Enamikul juhtudel puudutas see põhiseaduse §-de 10, 11 ja 12 printsiipnorme, aga ka vastuolusid teiste põhiseaduses sätestatud normidega, eelkõige §-des 29 ja 31 sätestatuga. Koostoimelised vastuolud ilmnesid põhiseaduse ja teiste seaduste sätete koostoimes ning olustikus, kus ühtede sätetega neutraliseeritakse teiste toime, tekitatakse mitmeti tõlgendatav olukord; ei arvestata, kas seaduse volitusnormid täidesaatvale riigivõimule on küllaldase regulatiivsusega ja võimaldavad riigivõimu teostada pädevuskonfliktita seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu vahel; aetakse segamini materiaal- ja protsessuaalõigusnormid. Senine praktika õigusloomes on näidanud, et eeskirjades sätestatakse nii aluseid ehk materiaalõigusnorme kui ka kordasid ehk menetlusõigusnorme, sealjuures aluste, juhtude kehtestamisega määrustes tekitatakse olukord, kus seadust sisuliselt täiendatakse või muudetakse seadusest madalama õigusaktiga. Volitusnormi kirjutamisel tuleks kaaluda selle sisu, kas seadusandjal on õigus volitada, milleks volitatakse ja kas volitamine on üldse vajalik, sest mõnelgi juhul piisaks seaduse teksti täpsustamisest ja sellega volitamise vajadus kaob. Kui volitamine on vajalik, siis vead on tingitud eelkõige volitusnormi ulatuse, mahu ja ajaliste piirangute puudumisest ning seetõttu on volitus raskesti kontrollitav või isegi kontrollimatu. Õiguskantsler on vastanud Riigikogu liikmete arupärimisele 7 korral, kirjadele 10 korral ja kirjalikele küsimustele andnud 12 vastust. Järgnevalt peatun Vabariigi Valitsuse ja ministrite õigustloovatel aktidel. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse aktidest. Ajavahemikul septembrist 1999 kuni septembrini 2000 on käesoleva ülevaate analüüsi aluseks Vabariigi Valitsuse 52 istungit, mille päevakorras oli 1442 küsimust. Esialgselt kinnitatud päevakorrapunktide arv oli 979 ehk 67,8% kõikidest arutatud küsimustest. Täiendavalt lisandus 344 ehk 23,9% küsimustest ja otse Vabariigi Valitsuse istungile esitati kiireloomuliste küsimustena 119 ehk 8,2%. Seega täiendati Vabariigi Valitsuse istungite päevakorda ligemale kolmandiku võrra, kusjuures täiendavate ja kiireloomuliste küsimuste korral jääb eelneva õigusliku analüüsi võimalus minimaalseks või sisuliselt puudus õiguskantsleril nende materjalidega tutvumise võimalus. Käesoleva aasta 8. augustist järkjärguliselt rakendatav elektrooniline Vabariigi Valitsuse istungite ettevalmistamise ja tutvustamise süsteem VIIS parandab vaieldamatult võimalust aegsasti tutvuda päevakorda esitatavate materjalidega, neid õiguslikult analüüsida. Ülevaatega hõlmataval ajavahemikul tegi õiguskantsler Vabariigi Valitsuse istungil märkusi 60 Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu kohta. Võrreldes eelnevate aastatega on see arv vähenenud, mis näitab eelnõude kvaliteedi paranemist ning riigisekretäri ja Riigikantselei jätkuvat nõudlikkust eelnõude suhtes. Õiguskantsler taotles kaheksa Vabariigi Valitsuse määruse kooskõlla viimist põhiseaduse ja seadusega. Ikka ja jälle selgub, et valitsus on andnud määrusi ilma seadusliku aluseta. Põhiseaduse § 3 lõige 1 alusel teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Samasuguse nõude esitab Vabariigi Valitsuse seaduse § 26. Eelnevast tulenevalt taotles õiguskantsler Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1992. aasta määruse nr 326 "Joobeseisundi tuvastamise juhendi kinnitamine" kooskõlla viimist põhiseaduse ja seadusega, sest nimetatud määruse andmiseks ei ole üheski seaduses volitusnormi ja seetõttu on määrus vastuolus põhiseaduse §-ga 3 ja § 87 punktiga 6 ning Vabariigi Valitsuse seaduse §-ga 26. Käesoleval ajal on Riigikogu menetluses haldusõiguserikkumiste seadustiku ja kriminaalmenetluse koodeksi muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu (286 SE I), mille §-ga 1 täiendatakse haldusõiguserikkumiste seadustikku §-ga 233¹ "Isiku joobeseisundi tuvastamine". Selle paragrahvi lõige 6 sätestab volitusnormi Vabariigi Valitsusele isiku joobeseisundi tuvastamise korra ning ametnike loetelu määramiseks, kellel on õigus joobeseisundit tuvastada. Vabariigi Valitsuse määrus joobeseisundi tuvastamise kohta on jõus ja õiguskantsleri ettepanek realiseerimata. Riigikogult ootaksin nimetatud seadusemuudatuse võimalikult kiiret vastuvõtmist, mis likvideeriks lünga seaduses. Vabariigi Valitsuse 2000. aasta 22. veebruari määruse nr 60 "Valla- ja linnaeelarvetele 2000. aasta riigieelarvest investeeringuteks eraldatud vahendite jaotus" § 5 kohaselt teostab investeeringuteks eraldatud summade sihipärase kasutamise üle järelevalvet kohaliku omavalitsuse asukohajärgne maavanem. Põhiseaduse § 160 alusel kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus. Põhiseadusega vastuolus oleva määruse § 5 tunnistati kehtetuks 26. juuni 2000. aasta Vabariigi Valitsuse määrusega nr 205. Tallinna Halduskohtu taotlusel kontrolliti Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. aasta määruse nr 161 "Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" vastavust põhiseadusele ja seadustele Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis. Riigikohtu kolleegium tunnistas vaidlustatud määruse punkti 3 alapunkti 2 põhiseadusvastasust, sest sellega oli kehtestatud täiendav nõue kokkuleppe ühe poole suhtes - ametisõitudeks kasutatava sõiduauto omanik peab olema töötaja. Selle nõude kehtestamisega oli Vabariigi Valitsus ületanud 1990. aasta sotsiaalmaksu seaduse § 2 punktis 3 sätestatud delegatsiooninormi piire, mistõttu määruse see säte oli vastuolus põhiseaduse § 87 punktiga 6. Kolleegium otsustas tunnistada, et nimetatud määrus oli 1. jaanuarist 1994 tulumaksuga maksustamise osas põhiseadusvastane. Määrustesse on püütud kirjutada piiranguid ja kitsendusi, mis ei tulene seadustest või mida seadused ei võimalda. Üheks näiteks on Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1996. aasta määrusega nr 186 kinnitatud töövaidluskomisjoni põhimääruse punkt 37, mis sätestas, et kui töötaja komisjoni istungist isiklikult osa ei võta, esitab tema esindaja komisjonile notariaalselt tõestatud volikirja või seaduse või muu õigusakti alusel tema volitust tõendava dokumendi. Notariaalselt tõestatud volikirja nõue piiras alusetult tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 98 lõikes 2 sätestatud õigust esitada volikiri mis tahes vormis, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seadusega aga sellisest üldnormist erandit tehtud ei ole. Vabariigi Valitsuse 19. mai 2000. aasta määrusega nr 162 kõrvaldati vastuolu seadusega. Põhiseaduse ja seadusega vastuolus olevate määruste andmine tuleneb valdavalt pädevuse ületamisest ning tulemiks on praeter legem määruse sätted. Põhjustavad seda ka paljudel juhtudel seaduses antavad ebaselged ehk täpselt määratlemata volitusnormid. Seaduste sisulisi puudujääke püütakse ületada määrustesse kirjutatavate legaaldefinitsioonidega, ka aluste ja juhtude sätestamisega, kuigi volitusnorm võimaldab ainult korra kehtestamist. On esinenud juhtumeid, kus määruse vastuvõtmist taotletakse enne vajaliku seadusemuudatuse vastuvõtmist Riigikogus. Kirjeldatu on õigusloome protsessis läbi aastate esinevate vigade ja kõrvalekallete kordamine. Veel märgiksin, et täidesaatev riigivõim ei rutta alati oma määruse andmise õigust ja kohustust realiseerima. Seetõttu on nii mõnigi kord asunud kohalikud omavalitsused neid lünki täitma. Kahel konkreetsel juhul peatuksin kohalike omavalitsuste õigustloovaid akte käsitlevas osas. Ministri määruste puhul on õiguskantsleril reeglina järelkontrolli ülesanne. Õiguskantsler on protestinud kolm ministri määrust. Peamine põhjus on volitusnormi puudumine. Rahandusministri 17. mai 1995. aasta määruse nr 83 "Mitteresidentidele tehtavatelt väljamaksetelt tulumaksu kinnipidamise juhendi kinnitamine" preambulas viidati määruse andmise õigusliku alusena maksukorralduse seaduse §-le 44. Selle üldseaduse sätte kohaselt on Vabariigi Valitsusel ja rahandusministril õigus anda määrusi maksuseaduse alusel ja täitmiseks. Selline üldvolitus pärineb aastast 1996 ja selle lubamatusele on juhitud korduvalt tähelepanu nii õiguskantsleri poolt kui Riigikohtu lahendites. Kuivõrd varem kehtinud tulumaksuseaduse § 26 lõikes 7 puudus erivolitus rahandusministrile ülalnimetatud juhendi kinnitamiseks, siis tunnistas rahandusminister ülalnimetatud määruse k.a 1. jaanuarist kehtetuks. Majandusministri 3. veebruari 2000. aasta käskkiri nr 36 "Ehitusvaldkonna ettevõtjate ja ehitusjärelevalve inseneride litsentsimine" oli oma olemuselt õigusnorme sisaldav üldakt ja sisuliselt oli tegemist ministri määrusega. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 46 lõike 1 ja § 52 lõike 3 alusel oli ehitustööde juhtimiseks ettevõtjale vastava ehituseriala nõuete ja järelevalveinseneride litsentseerimise korra kehtestamine Vabariigi Valitsuse otsustada. 2000. aasta 3. oktoobril arutab Vabariigi Valitsus majandusministri ettevalmistatud ehitusseaduse eelnõu. Selle eelnõu alusel leiavad reguleerimist ehitusala tegevusload, nende väljaandmise alused, väljaandmisest keeldumine, kehtivuse lõppemise ja pikendamise tingimused, vastutava spetsialisti erialanõuded ning ehitusjärelevalve. Seega saavad vajalikud küsimused ehitusseadusega reguleeritud vastavalt põhiseaduse §-le 29. Teede- ja sideministri 8. mai 2000. aasta määrus nr 29 "Teehoiukava koostamine" ei olnud kooskõlas põhiseaduse §-ga 3 ja § 94 lõikega 2. Ministri määruse ühe alusena viidatud teeseaduse § 15 ei sisalda volitusnormi ministri määruse andmiseks, samuti ei ole ministrile volitusnormiks Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 punktis 4 sätestatud maavanema pädevus. 20. juunil 2000. aastal tunnistas teede- ja sideminister selle määruse kehtetuks. Ministeeriumid on põhilised seaduseelnõude ja Vabariigi Valitsuse määruste eelnõude ettevalmistajad. Nende tööst sõltub õigusloome kvaliteet. Justiitsministeeriumi ettepanekul võttis Vabariigi Valitsus 28. septembril 1999. aastal vastu määruse nr 279 "Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri", mis on kehtestatud valitsusasutuste poolt väljatöötavate õigustloovate aktide eelnõudele esitatavate nõuete ühtlustamiseks 2000. aasta 1. jaanuarist. Niisugused eeskirjad on mitmetes riikides ja neile on lisatud justiitsministeeriumide väljaantud ja praktikas rakendatavad õigusliku normitehnika käsiraamatud. Käsiraamatut kasutavad juristid igal tasandil ettevalmistatavate eelnõude puhul, olgu see parlamendis või mõnes muus valitsusasutuses või tellimustööna. Heameel on märkida, et sellist käsiraamatut koostatakse ka meil. Kõrge kogu! Kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid. Kohaliku omavalitsuse arengus etendab märkimisväärset rolli põhiseaduse kõrval Euroopa kohaliku omavalitsuse harta täielikuma realiseerimise tagamine. Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi (CLRAE) koostatud 2000. aasta raport käsitleb Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse toimimise vastavust harta põhimõtetele. Euroopalikku käsitlust ootavad demokraatia, subsidiaarsuse ja regionaalsuse põhimõtete selgeksrääkimine ja edasiarendamine haldusreformi kontseptsioonis. Järelevalve iseloomu on mõjutanud kaks olulist asjaolu. Esiteks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse viis Riigikogu 30. septembril 1999 vastuvõetud seadusemuudatustena olulisi sätteid, mis jõustusid 15. oktoobrist. Muudatused seaduses eeldasid aga valla ja linna põhimääruste kooskõlla viimist kehtiva seadusega, kuid nende muutmine edeneb loiult. Tallinna ja Tartu linna volikogude määrused on suuresti eeskujuks teistele kohalikele omavalitsustele. Teiseks. 1999. aasta 17. oktoobril toimusid kohalike omavalitsuste volikogude valimised, mille tulemusena muutusid esindusorganite koosseisud. Seetõttu on sagenenud õiguskantsleri ametkonna poole pöördumised taotlusega tõlgendada ja selgitada seadusi ja nende rakendamist, anda arvamusi ja hinnanguid ametnike tegevusele või tegevusetusele. Enamikul juhtudel ei ole esitatud küsimused õiguskantsleri pädevusse kuuluvad ja koormavad ametkonda. Kohalike omavalitsuste ja kodanike pöördumised johtuvad eelkõige ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse, jätkuvalt ka planeerimis- ja ehitusseaduse rakenduslikust aspektist. Õiguskantsler on käesolevas ülevaates käsitletaval ajavahemikul protestinud 18 kohaliku omavalitsuse määrust. Järjekordselt tuleb konstateerida, et teadmatusest või teadlikult ei tehta vahet määruste, otsuste ja käskkirjade vahel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ega ükski teine seadus ei näe ette, et üldakti (määrust) võiks täiendada üksikaktiga (otsusega), kuid kahel korral tuli oma ettepanekus seda märkida. Planeerimis- ja ehitusseaduse rakendamiseks oli üks vallavanem andnud käskkirja, millega oli volitanud valla keskkonnaameti juhatajat väljastama projekteerimistingimusi, ehituslubasid ja kasutuslubasid. Seadusvastaselt ja vastuolus valla ehitusmäärusega anti ametiisiku ainupädevusse toimingud, mis olid vallavalitsuse otsustada. Õiguskantsleri kontrolli tulemusena tühistati vallavanema käskkiri. Määruste jõustamisel ei arvestata seaduses ja põhimääruses ettenähtud tähtaegasid ja avalikustamise nõuet. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14 lõike 2 alusel peab kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitama veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra, kuid teise tingimusena kuulub selle teenuse hind, mis kehtestatakse valla- või linnavalitsuse poolt, avalikustamisele vähemalt kolm kuud enne muutmist. Osundatud seadusega ettenähtud tähtaega on rikutud kolmel korral. Maamaksuseaduse § 5 lõike 1 alusel kehtestab maksumäära kohaliku omavalitsuse volikogu ja seda saab muuta vaid eelarveaasta algusest. Jätkuvalt esineb olukord, mil kohalik omavalitsuse volikogu muudab maamaksumäära eelarveaasta kestel, rikkudes sellega osundatud maamaksuseaduse tingimust. Samas on põhiseaduse ja seadusega vastuolus olevad määruse sätted tunnistatud õiguskantsleri ettepanekul kehtetuks. Ka kohalike omavalitsuste määruste puhul on ilmnenud, et need ei põhine seaduslikul alusel või on kohalik omavalitsusorgan ületanud oma pädevust. Näiteks on üks vallavolikogu kehtestanud tegutsemislubade väljaandmise korra, olgugi et äriseadustiku § 521 lõike 3 alusel ettevõtja tegutsemisloa annab välja kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis menetleti kahte kohaliku omavalitsuse määrust. Õiguskantsler taotles Narva Linnavalitsuse 16. aprilli 1999. aasta määruse nr 672 "Transiittranspordi platsi kasutamise eeskirjade kinnitamine", selle hilisemate täienduste ning selle 2. juuni 1999. aasta lisa kehtetuks tunnistamist vastuolude tõttu põhiseaduse ja seadustega. Riigikohus leidis, et Narva Linnvalitsuse määrused olid vastuolus põhiseaduse § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1 nende koostoimes ning riigipiiri seaduse § 8 lõike 1 punktidega 1, 2 ja 5 ning lõikega 3. Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud ametkonna väidetav tegevusetus ei ole antud juhul piisavaks õigustuseks, et kohalik omavalitsus asuks reguleerima riigielu küsimusi piirirežiimiga seonduvalt. Seetõttu Riigikohus rahuldas õiguskantsleri taotluse. Keila vallavolikogu oli kehtestanud määrused, mis reguleerisid Keila vallas tulirelvadest laskeharjutuste korraldamist. Selle määruse vastuvõtmise ajal oli laskeharjutuste korraldamine kaitsejõudude laskepaikades kaitseministri määrusega õiguslikult reguleerimata. Riigikohus märgib, et põhiseaduse järgi on igaühel õigus elule ja tervisele. Vabariigi Valitsuse või ministri määruse olemasolu korral ei oleks kohalikul omavalitsusel olnud põhjust asuda neid riigielu valdkondi ise reguleerima. Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Lõpetuseks. Homme, 29. septembril annan üle Riigikogule, sealhulgas igale Riigikogu liikmele, trükitud ülevaate õiguskantsleri tegevusest põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamise kontrollimisel eelmisel, 1999. aastal. Õiguskantsleri seaduse § 4 lõike 1 alusel esitan Riigikogu istungil selle kohta ülevaate käesoleva aasta oktoobrikuus. Seetõttu ei leia täna märkimist nn ombudsmani ülesanded ja sellekohane tegevus. Tänan teid tähelepanu eest!

Tänan teid, härra Reenumägi! Meie kodukorraseaduse § 130 annab Riigikogu liikmetele võimaluse esitada ettekandjale kuni kaks suulist küsimust, kirjalikke küsimusi esitada ei ole võimalik, läbirääkimisi ei avata ja ka otsust vastu ei võeta. Lugupeetud Riigikogu liikmed, teil on õigus esitada ettekandjale kaks küsimust. Ettekanne oli nii põhjalik ja kõikehõlmav, et Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Ma tänan teid, härra Reenumägi, väga sisuka ja huvitava ettekande eest!

Veel kord tänan tähelepanu eest!

Võtame arutusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu erikomisjoni moodustamine korruptsioonivastase seaduse kohaldamiseks" muutmine" eelnõu. Ettekandeks on sõna Keskfraktsiooni liikmel Värner Lootsmannil. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Riigikogu kodukorra seaduse § 17¹ ja korruptsioonivastase seaduse §-de 12 ja 14 alusel moodustas Riigikogu oma 1999. aasta 27. aprilli otsusega Riigikogu 7-liikmelise erikomisjoni korruptsioonivastase seaduse kohaldamiseks. Arvestades Riigikogu kodukorra seaduse § 17 lõikes 4 sätestatut, et igal fraktsioonil on õigus olla uurimiskomisjonis esindatud, ja kuna Riigikogu liige Tõnu Kauba on välja arvatud Keskerakonna fraktsioonist, on Keskerakonna fraktsioon esitanud Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu 507, tagamaks Keskerakonna fraktsiooni jätkuva osavõtu korruptsioonivastase seaduse kohaldamiseks moodustatud Riigikogu erikomisjoni töös. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku nimetada erikomisjoni liikmeks Riigikogu liikme Tõnu Kauba asemel Riigikogu liikme Olev Raju. Aitäh!

Tänan, härra Lootsmann! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Ei ole. Kaasettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni liikmel Jaan Pööril.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Põhiseaduskomisjon arutas otsuse eelnõu 507  oma 21. septembri istungil. Keskerakonna esindaja Värner Lootsmann tutvustas otsuse eelnõu ja vajadust selle eelnõu järele. Kuna tegemist on ühe komisjoniliikme asendamisega, siis komisjon üldiselt on aktsepteerinud fraktsioonide tahet jätta erikomisjoni oma esindaja. Komisjonis sellepärast erilist arutelu ei toimunud. Komisjon aktsepteeris Keskerakonna fraktsiooni tahet ja otsustas (6 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut) panna otsuse eelnõu täna lõpphääletusele. Aitäh!

Tänan, härra Pöör! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi. Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Riigikogus on olnud, on praegu ja võib-olla on ka tulevikus, järgmises koosseisus liikmeid, kes ei kuulu fraktsioonidesse. Kas teie komisjon on arutanud seda, et üks fraktsioonidesse mittekuuluv Riigikogu liige võiks olla korruptsioonivastase komisjoni liige?

Aitäh! Põhiseaduskomisjon ei ole seda arutanud. Ka eelmises koosseisus oli meil terve rida fraktsioonidesse mittekuuluvaid liikmeid. Tollal oli komisjoni koosseis suurem, sellepärast et fraktsioonide arv oli suurem. Kui fraktsioonidesse mittekuuluvaid liikmeid tuleb teatav hulk, siis võiks seda arutada.

Vootele Hansen, teine küsimus, palun!

Aitäh! Minu teada eelmises koosseisus kuulus korruptsioonivastase võitluse komisjoni üks fraktsioonidesse mittekuuluv Riigikogu liige.

Jah, see on õigus, kuid tol hetkel, kui see komisjon moodustati, oli fraktsioon olemas. Vähemalt ettepaneku olid teinud parempoolsed.

Tänan, härra Pöör! Ekraan on tühi. Kas on vajadus avada läbirääkimised? Ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Lõppsõnavõimalus enne lõpphääletust. Algataja ei soovi, komisjon ei soovi. Ka Riigikogu liikmetest ei ole keegi avaldanud soovi. Lugupeetud kolleegid! Panen lõpphääletusele Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu erikomisjoni moodustamine korruptsioonivastase seaduse kohaldamiseks" muutmine" eelnõu. Palun teid kujundada oma seisukoht ja hääletada!Hääletustulemused Riigikogu otsuse vastuvõtmise poolt hääletas 17 Riigikogu liiget, 3 jäi erapooletuks. Riigikogu otsus on vastu võetud.

Võtame arutusele viimase päevakorras oleva küsimuse, rahanduskomisjoni algatatud Riigikogu otsuse "Stabiliseerimisreservi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu. Ettekandeks on sõna rahanduskomisjoni esimehel Kalle Jürgensonil. Palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teile täna arutamiseks esitatud Riigikogu otsuse eelnõu oli esimest korda arutusel rahanduskomisjonis selle aasta 16. mail. Sellest arutelust kasvas välja vajadus muuta riigieelarve seaduse vastavaid paragrahve, millega me ka tookord alustasime ja teiega koos siin saalis sellekohase muudatuse vastu võtsime. Tookord sai stabiliseerimisreservi nõukogu liikmele esitatavatest nõuetest välja võetud keeld kuuluda erakondade juhtorganitesse, mis tundus olevat liiga ähmane ja suhteliselt ebamugav oma rakendamises. Seejärel arutas rahanduskomisjon selle aasta 11. septembril otsuse eelnõu algatamist uuesti ja otsustas selle ka algatada, esitades eelnõu Riigikogule 13. septembril. Viimane kord arutas komisjon otsuse eelnõu selle aasta 18. septembril, suunates selle Riigikogu täiskogule. Rahanduskomisjon (10 poolt, 1 vastu ja 0 erapooletut) teeb Riigikogule ettepaneku otsuse eelnõu täna Riigikogus otsusena vastu võtta. Selle otsuse järgi saaksid stabiliseerimisreservi nõukogu liikmeteks Riigikogu liikmed Sirje Endre, Rein Järvelill ja Jevgeni Tomberg. Ja vastavalt ettepanekule Riigikogu poolt nimetatav, kuid mitte Riigikokku kuuluv Heino Vitsur. Aitäh!

Tänan, härra Jürgenson! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Ei ole. Ma tänan teid! Kas on vajadust avada läbirääkimised? Ekraan on tühi. Läbirääkimisi ei avata. Lõppsõnavõimalus. Ei ole soovi ettekandja ega ka Riigikogu liikmed. Seega võime asuda hetke pärast lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Riigikogu otsuse "Stabiliseerimisreservi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu. Palun teid hääletada!Hääletustulemused Poolt 44, vastuolijaid ja erapooletuid 0. Riigikogu otsus stabiliseerimisreservi nõukogu liikmete nimetamise kohta on vastu võetud. Sellega oleme oma päevakorra ammendanud. Tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Aitäh teile, kõike head! Istungi lõpp kell 11.16.