Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame täiskogu II istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Enne kui ma annan teile võimaluse esitada eelnõusid ja arupärimisi, loen ette juhatusele saabunud peaminister Mart Laari avalduse, milles ta, toetudes Riigikogu kodukorra seaduse §-dele 53 ja 63, palub võimalust esineda täna, 30. septembril Riigikogu istungil 2000. aasta riigieelarve eelnõu üleandmisel poliitilise avaldusega. Orienteerivalt on palutud aega 15 minutit. Juhatus soostus peaministri taotlusega. Palun, härra peaminister, teil on sõna!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud rahvaesindajad! Ma tänan teid kõigepealt võimaluse eest esineda täna siin teie ees poliitilise avaldusega. Seisin siin vähem kui viis kuud tagasi, 10. mail, et teha samalaadne avaldus seoses säästueelarve eelnõu üleandmisega Riigikogule. Lubasin siis, et praegune valitsus hakkab aktiivselt kasutama niisuguseid kodukorraseaduses ettenähtud esinemisi kui Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu koostöö vormi. Ja on loomulik, et olen samas kõnepuldis ka täna. Sest täna on Eesti riigile väga oluline päev, mil mul on kohe kõne lõppedes au üle anda 2000. aasta riigieelarve eelnõu koos selle vastuvõtmiseks vajalike seaduseelnõude paketiga. Valitsus on sellega teinud oma töö aasta tähtsaima seaduseelnõu ettevalmistamisel. Nüüd on tööjärg teie käes, lugupeetud Riigikogu liikmed. Täna teile esitatava eelarvega astub Eesti 21. sajandisse. Seetõttu võib seda nimetada millenniumieelarveks. Selle koostamisel arvestas valitsus saabuva aastatuhande vajadusi, üritades luua traditsiooni, millest lähtub Eesti 21. sajandil. Uue aastasaja nõuetele vastavalt on 2000. aasta eelarve koostamisel tehtud mitmeid muudatusi. Esimest korda oli selle ettevalmistamisse aktiivselt kaasatud Riigikontroll. Esimest korda on sellesse tõepoolest kantud kõik riigi tulud ja kulud, niisiis ka ministeeriumide ja valitsusasutuste omatulud. Samuti märgiksin, et eelarves on taas silmas peetud Eesti makromajandusliku stabiilsuse saavutamise vajadusi, ennekõike Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse säilitamist. Pole saladus, et vahepeal tekkisid kahtlused Eesti võimes püsida mõistlikul arenguteel. 2000. aasta eelarvega lõpeb üks eriti 20. sajandi viimaseid aastaid iseloomustanud tava, mille kohaselt ei koostata riigieelarvet riigi, vaid erakondade huvisid silmas pidades. Arutluskäik on umbes säärane: selles vallas või linnas on meie erakonnal või minul endal tugev toetus, sinna tuleb ehitada, ütleme, metroo. Pole eriline saladus, et Eesti Vabariigi eelarvet on teinekord üritatud koostada isegi nii: Toompea kuluaarides proovitakse jõuda kokkuleppele ja siis, kui opositsioonierakond saab võimaluse jagada sadakond miljonit eelarveraha, hääletab ta eelarve poolt. Tahan sellest Eesti riigi väärikaimast kõnepuldist kinnitada, et 2000. aasta eelarve eelnõu loodi teisiti. Riigieelarve koostamine ja vastuvõtmine ei saa toimuda nii, et erakondadele või Riigikogu fraktsioonidele antakse proportsionaalselt mingi osa eelarvest jagamiseks või otsustamiseks. Meil lasub vastutus kogu Eesti suunatud ja mõtestatud arengu eest. Ministrid kui poliitiliselt vastutavad ametiisikud on esitanud eelarvesse oma valdkonna eelistused vastavalt ettepanekutele, mis on tulnud kõigist Eesti osadest maavanemate ja omavalitsuste poolt sealsete prioriteetide järgi. Seetõttu saab Riigikogu paika panna Eesti arengu peasuunad ega pea kulutama aega sulle-mulle-kauplemisega. Täna teile esitatav eelarve on koostatud, lähtudes prioriteetidest, millest Eesti juhindub algaval aastasajal. Pole ju mingi saladus, et uuel aastasajal määravad maade ja rahvaste konkurentsivõimet parem haridus, võime avatuseks ja samas end maa küljes kinnihoidvate juurte olemasolu, mille omakorda teatavasti tagab kultuur. Sellest lähtuvalt on eelarves praeguse valitsuse prioriteetideks haridus, kultuur ja riigi julgeolek, mille kõigi osakaal eelarves kasvab. Meie prioriteediks on ka perede ja laste olukorra parandamine, mille tarbeks eraldatavad summad eelarves samuti suurenevad. 2000. aasta eelarvega võtab Eesti selge suuna oma kaitsekulutuste tõstmisele 2%-ni sisemajanduse kogutoodangust. See on NATO-ga tõsiste liitumiskõneluste pidamise möödapääsmatu eeldus. Mõni meist loomulikult soovib lükata need kulutused kaugemasse tulevikku, kuid paraku võib selline otsus tähendada Eesti maa ja rahva julgeoleku otsest ohustamist algaval 21. sajandil ning kokku võttes seega tunduvalt suuremaid kulutusi ja kaotusi. Austatud rahvaesindajad! Pean tunnistama, et petaksin teid, kui ütleksin, et eelarve koostamine oli kerge. Oleme viimastel aastatel elanud üle oma võimaluste ja 2000. aasta eelarve eelnõu koostamisel pidi selle eest maksma. Seetõttu on 2000. aasta eelarve maht võrreldavates numbrites väiksem 1999. aasta säästueelarvest. Kui me säästueelarve tegemisega lubasime kindlale maale jõudmise puhul tinglikult kirikusse kroonlühtri panna, siis täna võime 2000. aasta eelarve eelnõu üle andes öelda: "Jaak, kurat, jalad põhjas!" Eesti jaoks on see tõesti jalad-põhjas-eelarve. Paraku peab tunnistama, et rahanappusest on ka kasu olnud. Eesti vanasõnagi ütleb: mida rikkamaks sa lähed, seda lahjemaks jääd. Viimastel aastatel tekkis meil Eestis vale arusaam, et oleme juba rikkaks saamas. Tegelikkuses jäid meie mõtted üha lahjemaks. Nüüd aga sundis rahanappus kõiki oma valdusi kriitilise pilguga üle vaatama, otsima neis võimalusi mitte ainult kokkuhoiuks, vaid ka asjade paremaks ajamiseks. Ning peab tunnistama, et sellest vaatepunktist lähtudes on meile eelarvest vastuvaatav pilt kõike muud kui meeldiv. Eesti on oma kaheksa iseseisvusaasta jooksul üles ehitanud haldusriigile omase valitsemissüsteemi, mis on suur, kohmakas, ebaefektiivne ja tervele mõistusele tihti vastuvõetamatu. Küsimus pole seejuures selles, et meie riigiametnikud oleksid halvad või saamatud. Küsimus on vales ja Eestile üle jõu käivas süsteemis. Nii jõudis valitsus eelarvet koostades möödapääsmatu lahenduseni: kiire haldusreform on paratamatu. Praegusel viisil enam edasi minna ei saa. Eesti riik elab üle oma jõu. Meie avalik sektor on kasvanud sedavõrd suureks, et peagi ei suuda erasektor seda paremagi tahtmise juures ülal pidada. Nii sai 2000. aasta eelarve koostamisel haldusreform valitsusele möödapääsmatuks vajaduseks, mida näitavad ka selle käivitamiseks astutud reaalsed sammud. Kahetsusväärselt tihti on avalikkuses haldusreformi samastatud haldusterritoriaalsete ümberkorraldustega. Tahaksin kinnitada, et see on ühekülgne ja kitsas lähenemine. Haldusreformi kõige laiem eesmärk on pöörata riik näoga rahva poole ning viia meie soovid reaalsete võimalustega kooskõlla. Asjaajamine Eesti riigis peab muutuma lihtsaks ja inimesele arusaadavaks. Lähtudes vajadusest nn õhukese riigi järele, tuleb tõsiselt kaaluda, kas Eesti riik ei peaks osa oma seniseid funktsioone inimeste parema teenindamise huvides loovutama erasektorile või kolmandale sektorile. Oleme ka veendunud, et väiksemad, kuid paremini motiveeritud ja rahastatud süsteemid suudavad oma ülesandeid paremini täita kui suured, laialivalguvad, alafinantseeritud ja seega iseenda ja maailmaga rahulolematud haldusdinosaurused. Esimesed sammud haldusreformi teel on näha juba täna teile esitatavas eelnõus, näiteks mitme ministeeriumi vahel jaotatud registrite ühendamine, instituutide viimine ministeeriumide haldusalast avalik-õiguslike kõrgkoolide juurde jne. Lähemate kuude jooksul jõuab teieni veel ridamisi samalaadseid otsuseid. Jätkumas on valitsuse läbirääkimised omavalitsustega, mis samuti võivad eelarvesse selle menetlemise käigus muudatusi tuua, taastades näiteks lisaks praegustele omavalitsustele määratud summadele nende endi jagatava RIP-i. Loomulikult käivad paralleelselt eelkirjeldatud tööga ettevalmistused paljuräägitud haldusterritoriaalseks reformiks, mis pole aga meile eesmärk omaette. Ei neid ega mitmeid teisi samme saa mingil juhul astuda, pidamata rahvaga dialoogi, kuulamata nende arvamust, keda üks või teine muudatus puudutab. Olen täiesti nõus Vabariigi Presidendiga, kes hiljuti hoiatas haldusjaotuse uisapäisa ja rahvaga konsulteerimata muutmise eest. Õnnestunud uuendusi ei teostata kabinetivaikuses laua taga joonlauaga Eesti kaarti ümber kujundades, vaid ikka ja ainult Eestis elavate inimeste huvidest ja arvamusest lähtudes. Austatud Riigikogu liikmed! Soovin teile jõudu, kannatlikkust ja vastutustunnet aasta tähtsaima poliitilise dokumendi menetlemisel. Vabariigi Valitsuse poolt luban teile igakülgset koostööd meie ühise eesmärgi nimel muuta elu Eestis paremaks. Mul on au Riigikogule üle anda 2000. aasta riigieelarve eelnõu koos seletuskirjade ning ülevaatega riigi majanduse olukorrast ja Vabariigi Valitsuse põhieesmärkidest. Ühtlasi annan üle veel 13 seaduseelnõu, mis seadusteks saanutena mõjutavad järgmise aasta eelarvet. Need on: tervishoiukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu, teeseaduse muutmise seaduse eelnõu, kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, riikliku pensionikindlustuse seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja riiklike elatusrahade seaduse muutmise seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, maamaksuseaduse, maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu, riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, enamsoodustusrežiimi tollimaksuseaduse eelnõu ning rahvastikuregistri seaduse eelnõu. Tänan teid veel kord ja soovin teile kõigile jõudu tööle!

Härra peaministri üleantud eelnõud on vastu võetud. Riigikogu juhatus määrab neile juhtivkomisjonid kolme tööpäeva jooksul. Asume oma tavapärase töö juurde. Valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi täna eelnõusid üle ei anna. Lugupeetud Riigikogu liikmed, teil on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Arvo Haug, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ka mul on erakordne au üle anda erakordselt tähtis õigusakt, nimelt kriminaalkoodeksi muutmise seaduse eelnõu, mille on algatanud keskkonnakomisjon eesmärgiga seostada kriminaalkoodeks viimasel ajal vastuvõetud seaduste või seadusemuudatustega, mis reguleerivad keskkonnakaitset ja loodusvarade kasutamist. Eelnõu puudutab metsaseadust, loomastiku kaitse ja kasutamise seadust, keskkonnajärelevalve seadust, kalapüügiseadust, kemikaaliseadust ja geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadust.

Tänan, härra Haug! Kolleeg Jaan Pöör.

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda arupärimine peaminister Mart Laarile. Seda ajendas tegema tema eilne vastus minu küsimusele sihtasutuse Keskkonnakeskus kohta. Riigikogu võttis 16. juunil vastu keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse, mille eelnõu olid esitanud koalitsioonierakonnad. Seadus jõustus 23. juunil. Selle seaduse § 6 lõike 1 järgi asutatakse Rahandusministeeriumi valitsemisalas sihtasutus Keskkonnakeskus ja § 6 lõike 2 järgi otsustab Vabariigi Valitsus sihtasutuse Keskkonnakeskus asutamise kahe nädala jooksul kõnealuse seaduse jõustumisest. Sama seaduse § 9 lõike 1 järgi lõpetatakse Keskkonnafondi seaduse alusel moodustatud Keskkonnafondi tegevus 1. oktoobriks, st homseks. Peaministri eilne vastus minu küsimusele näitas, et Vabariigi Valitsus ei ole teinud mitte ühtegi toimingut nendest, mis seadus ette nägi. Siit minu küsimused. Miks Vabariigi Valitsus ei ole täitnud keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seadust? Millal ta kavatseb seda seadust täitma hakata? Jne. Tuletan meelde, et selle taga on 87 miljonit krooni, mis on eelarvesse kirjutatud. Kes seda raha kasutab ja kuidas?

Tänan, härra Pöör! Vladimir Velman, palun!

Lugupeetud proua eesistuja, kolleegid! Käesolevaga annan üle kodakondsuse seaduse §-de 6 ja 34 muutmise seaduse eelnõu, millele kirjutasime alla koos kolleeg Mihhail Stalnuhhiniga. Praegu kehtiva kodakondsuse seaduse § 34 näeb ette, et enne 1930. aasta 1. jaanuari sündinud Eesti kodakondsust taotlev isik on keeleeksamil vabastatud sama seaduse § 8 lõike 2 punktis 4 sätestatud nõuetest. On selge, et need isikud, kes võiksid kasutada nimetatud eeliseid, on 69-aastased ja vanemad. Teatavasti on selliseid inimesi Eestis väga vähe. Eelnõu kohaselt muudetakse Eesti kodakondsust taotlevatele 60-aastastele või vanematele inimestele esitatavaid nõudeid nii keeleoskuse kui põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise osas lihtsustamise suunas. Vanuritele riigikeele õpetamise alal pole Eesti riik suutnud midagi teha. Mõistetavalt on tegemist ka asjaoludega, mida teavad nii pedagoogid kui psühholoogid. Teatud eas on lihtsalt ülimalt tõenäoline, et võõrkeelt enam omandada ei suudeta. Selles olukorras peaks inimlikkus olema igati mõistetav ja lihtsustatud nõuete kehtestamine põhjendatud. Tegemist on eelnõuga, mille mõjul oleks võimalik oluliselt parandada seaduskuulekate ja Eesti riigile igati lojaalsete eakate inimeste integreerimist Eesti ühiskonda. Käesoleval juhul on tähtsam meelsus, mitte ilmtingimata eakate, ühiskondlikult mitte enam aktiivsete inimeste keelsus. See, kuidas nimetatud eelnõu hakkab menetlema täiskogu, näitab, kas rahvaesindajad on huvitatud sellest, et Eesti ühiskonnas algaks reaalne integratsiooniprotsess.

Tänan, kolleeg Velman! Enn Tarto, palun!

Aitäh, austatud proua istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mul on arupärimine Siim Kallasele, härra rahandusministrile seoses valitsuse määrusega nr 211 "Tulumaksuga mittemaksustatavate mittetulundusühingute ja -liitude ning sihtasutuste nimekirja koostamise korra kohta". Siin on palju probleeme. Näiteks selle määruse punkti 8 lõike 1 alapunkt 3 annab Maksuametile õiguse taotleda ühingu nimekirjast kustutamist, kui ühing või sihtasutus tegutseb oma asutajate, liikmete ja nendega seotud isikute huvides. Aga näiteks Endiste Poliitvangide Loode-Eesti Ühingu põhikiri kehtestab eesmärkidena kommunistliku režiimi poliitvangide ja nende perekonnaliikmete poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike õiguste taastamise ja tagamise. Kas see ühing siis nüüd kustutatakse nimekirjast? Siin on veel mitmeid probleeme. On mõistetamatu totaalse finantsjärelevalve sisseseadmine kõikide mittetulundusühingute ja sihtasutuste üle võrdses ulatuses. Määruses sätestatud nõuded viivad olukorrani, kus väiksemad, st vaesemad mittetulundusühingud, kes ei ole võimelised palkama raamatupidajat ja koostama nõuetekohast finantstegevuse aruannet, jäävad lihtsalt mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirjast välja. Ma küsin: kas ei oleks õigem siiski diferentseerida mittetulundusühingute kohustusi sõltuvalt nende suurusest? See puudutab paljusid Memento allstruktuure üle Eesti, vabadusvõitlejate ja poliitvangide ühinguid maakondades.

Tänan, härra Tarto! Kristiina Ojuland, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au üle anda välismaalaste seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mis käsitleb välismaalaste seaduse §-le 9 lõike 3¹ lisamist. Alates 1. oktoobrist 1999 kehtiv välismaalaste seaduse § 9 lõike 2 redaktsioon enam piiripunktis viisa taotlemise võimalust ei anna. Sellega on Eesti muutunud Euroopas erandlikuks riigiks ning kindlasti võib see säte muutuda takistuseks meie aktiivsele välissuhtlusele. Teatavasti on Schengeni lepingus ja vastavates õigusaktides sätestatud erandjuhtudel transiit- ja lühiajalise viisa taotlemine Euroopa Liidu piiril. Eelnõu eesmärk on sätestada, et lisaks tavalisele korrale, mille kohaselt viisa taotletakse välisesinduses, oleks võimalik erandkorras teha seda ka piiripunktis. Eelnõus piiritletakse isikute ring, kellele võib piiripunktis viisa väljastada.

Tänan! Rohkem arupärimiste ja eelnõude üleandmise soovi kellelgi ei ole. Vastuvõetud eelnõudele määrab juhatus kolme tööpäeva jooksul juhtivkomisjoni, kui need vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Arupärimised edastatakse kolme päeva jooksul adressaadile, kui need on vormistatud seadusekohaselt. Meil seisab ees kohaloleku kontroll. Lugupeetud kolleegid, teostame kohaloleku kontrolli. Hetkel on kohal 75 Riigikogu liiget, puudub 26.

Järgnevalt vaatame üle meie tänase päevakorra. Esimesena on kavandatud õiguskantsleri ülevaade seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega. Õiguskantsler palus oma ettekande tegemiseks 45 minutit. Juhatus nõustus õiguskantsleri sooviga. Teiseks jätkame kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandja osas muudatusi ei ole. Kolmandana on päevakorras Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise protokolli Balti Kaitsekolledži ja tema isikkoosseisu staatuse kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Muudatusi ettekandjate osas ei ole. Ja viimase punktina on täna päevakorras mitteeluruumide seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekande teeb Riigikogu liige Vootele Hansen. Kaasettekandeks on palutud sõna anda majanduskomisjoni aseesimehele Jevgeni Tombergile.

Lugupeetud kolleegid! Asume päevakorraküsimusi läbi vaatama. Ülevaateks seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega on sõna õiguskantsleril. Härra Eerik-Juhan Truuväli, palun!

Proua juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad! Põhiseaduse § 143 kohast ülevaadet alustan traditsiooniliselt mõningatest küsimustest, mis seonduvad põhiseaduse rakendamisega. Nagu Vabariigi Valitsuse moodustatud põhiseaduse ekspertide komisjon 1998. aastal tõdes, vajab põhiseadus mitte niivõrd muutmist, kuivõrd seaduste tasemel täielikumat määratlemist. Paraku ei ole Justiitsministeerium aasta jooksul esitanud põhiseaduskomisjonile loetelu nendest seadustest, mis vajavad vastuvõtmist või täiendamist. Jääb loota, et seda tehakse lähiajal, mis võimaldaks seadusloomet programmilisemalt kujundada. Põhiseaduse rakendumisest rääkides piirdun järgmiste küsimustega. Esiteks. Põhiseaduse §-s 104 loetletud nn konstitutsioonilistest seadustest ei vasta osaliselt ülejäänud seadusandluse süstemaatikale Eesti Panga seadus, seda ennekõike avalik-õigusliku isiku juriidilise staatuse puuduliku määratlemise tõttu. Vajalik aga on see just riigi teatud funktsioone täitva avalik-õigusliku juriidilise isiku praktika üldistamisel ning seda laadi institutsioonide seadusandlikul reguleerimisel. Probleemi aktuaalsus tuleneb ka sellest, et esitatud on kavasid kasutada ühtse finantsjärelevalvesüsteemi ja haigekassade ümberkorraldamisel avalik-õiguslikus juriidilises isikus peituvaid võimalusi. Nimetatud kahes valdkonnas sellise kavas oleva lahendi juurde jäämine oleks riikide praktikas uus ja läbikäimata tee. Mahajäämus on kohtukorralduse ja kohtumenetluse ning õiguskaitse aluseks olevas materiaalõiguslikus normistikus, mida analüüsisin juba kaks aastat tagasi. Justiitsministeerium on viimati mainitud valdkonnas ette valmistanud ennekõike õigusemõistmise institutsionaalset ümberkorraldust sätestavaid seaduseelnõusid, st advokatuuri ja kohtute kohta käivaid. Justiitsministeeriumi niisugused eelnõud nagu uus prokuratuuriseaduski on leidnud vastuseisu nimetatud institutsioonide, aga ka juriidilise avalikkuse poolt. Õiguskantsler on seisukohal, et õigem olnuks alustada materiaal- ja menetlusnormistikest, sest nendega kavatsetakse teha radikaalne pööre senises õigusteoreetilises käsitluses ja praktikas (näiteks võlaõigus ja karistusõigus), ning alles seejärel kujundada ümber vastavad institutsioonid, samuti äärmiselt rabedaks muutunud õigusabisüsteem, mille korraldamatuse tõttu on Eesti riik muu hulgas jätnud täitmata Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ratifitseerimisega võetud kohustused. Olen olnud ja olen eriti nüüd nn ombudsmani rolli täitva institutsioonina kohtute juures ja kohtute sõltumatust põhjendamatult nautivate registrite ja teiste sisult puht haldusfunktsioone täitvate asutuste olemasolu vastu. Senine praktika on näidanud, et nende haldustoimingute taga seisab vähemalt põhiseaduse §-des 29, 31 ja 32 sätestatud põhiõiguste kasutamine. Seadus on jätnud reguleerimata kohtunikuabideks kutsutavate haldusametnike määruse andmise õiguse, mida kasutatakse suvaliselt. Õiguskantsleri ettekannet selles küsimuses menetles Riigikogu õiguskomisjon aasta läbi tulutult. Järeldan: kohus tuleb puhastada õigusemõistmisega mittetegelevatest allstruktuuridest ja kõik haldustoimingud kogu riigis allutada ühtsetele printsiipidele rajatud järelevalvele, sealhulgas eriti avalikkuse poolt. Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldamist sätestavad seadused on alles eelnõude staadiumis, mistõttu näiteks kaitseväe määrustike kehtestamine Vabariigi Valitsuse poolt ei ole võimalik, kuigi ebaõnnestunud katseid on tehtud. Kuna rakendatakse esimesest iseseisvusajast pärinevaid määrustikke, on õiguskantsler, prokurörid ja kaitseväe kõrgem juhtkond pidanud sekkuma, et tühistada põhiseadusvastased distsiplinaarmenetlused ja karistusmäärad. Teiseks heidan pilgu seadustele, mida põhiseadus käsitab küll nn tavaliste seadustena, kuid millel sisuliselt on konstitutsioonilise seaduse tähendus. Põhiseaduse §-s 44 öeldakse (tsiteerin): "Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni." Põhiseaduse kirjatähe ja mõtte kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine primaarne, nende piiramine aga sekundaarne, sest see toimub vaid põhiseadusega lubatud piirides. Praktiliselt tähendab see, et esmajärjekorras tuleb vastu võtta seadus, mis sätestab igaühe õiguse vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, ja alles seejärel välja töötada seda õigust piiravad eriseadused, näiteks riigisaladuse seadus (osaliselt kuulub sääraste seaduste hulka ka ringhäälinguseadus). Uus riigisaladuse seadus erineb varem vastuvõetust radikaalselt ja kontseptuaalselt, kuid kvaliteetse rakendusprotsessi saamiseks tuleks kiiresti vastu võtta põhiseaduse §-s 44 märgitud seadused. Samas pean ütlema, et riigisaladuse seaduse rakendamise praktikas on tekkinud lubamatu vastuolu üldtunnustatud kohtute sõltumatuse tagatiste ja selle vahel, et kaitsepolitseile on antud kohtunikukandidaatide valiku õigus. Seaduse katteta on põhiseaduse §-des 29 ja 31 sätestatud põhiõiguste, s.o tegevusala vaba valiku ja ettevõtlusega tegelemise õiguse kaitse, ehkki äriseadustik kehtib juba kolm aastat. Nimetatud paragrahvides on expressis verbis kirjas, et nende õiguste kasutamise tingimused ja korra võib sätestada ainult seadus. Tegevuslubade osas on juba pikka aega tegemist korrastamata olustikuga. Selle õigustamine viitega põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 lõikele 1 osutab riigivõimu võimetusele või tahtmatusele luua seaduse tasemel selgepiiriline regulatsioon. Nimetatu on valdkond, kuhu õiguskantsler on pidanud jätkuvalt sekkuma nii valitsuse ja ministrite kui kohaliku omavalitsuse õigusaktides leiduva põhiseadusvastase regulatsiooni pärast. Seda on konstateerinud ka Riigikohtu halduskolleegium oma möödunud aasta 2. oktoobri määruses. Seadusandjad sellele praktiliselt reageerinud ei ole. Nagu nähtub riiklikust praktikast, kodanike ja nende ühenduste pöördumistest ning ajakirjanduses avaldatust, on aasta jooksul teravnenud põhiseaduse §-des 11, 13 ja 14 sätestatud printsiipide järgimisega seotud probleemid. Neid ei saa taandada üksnes parlamentaarse ombudsmani puudumisele, nende olemus on selles, et avaliku võimu teostamise mehhanismis on reguleerimatuks või osaliselt reguleerituks osutunud mõistlikud protseduurireeglid, asja otsustamiseks kulutatav mõistlik aeg, järelevalve korraldus ning sisekontroll. Ilma loetletuta ei ole vastutust, seega vastust küsimusele, mida lugupeetavad Riigikogu liikmed ise lugematutes arupärimistes alati esitavad - kes vastutab? Viimasel ajal on sellele küsimusele vastamise taktikat muudetud. Üha sagedamini osutatakse anonüümsele ametnikule. See ei ole vastus. Kui analüüsida Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuseid, siis ilmneb, et taotlustes domineerib nõue kõrvaldada põhiseaduse §-de 10, 11, 12 ja 14 rikkumine seadustes ja teistes õigusaktides. Vabariigi Valitsuse seadus kui konstitutsiooniline seadus vajab olulist täiendamist, eriti riikliku järelevalve ja sisekontrolli osas. Riikliku järelevalve kohta käivat ühtset seadust ei ole. Vabariigi Valitsuse seaduses on vaid vastavasisuline üldisi nõudeid sätestav § 75. Ühinemisel Euroopa Liiduga on aga järelevalve ja kontrolli teemad ühed olulisemad, sest väga tähtsaks peetakse mitte üksnes meid ümbritsevat mitmekülgset ja harmoneeritud õiguskorda, vaid ka selles korras vaidlusi tekitanud küsimuste lahendamiseks ettenähtud kontrollimehhanisme ehk demokraatlikke protseduure isikute õiguste ja vabaduste tegelikuks kaitsmiseks. Eri aegadel on seda valdkonda reguleeritud väga erinevalt. Siin peavad kehtima kaks olulist põhimõtet. Esiteks, riiklik järelevalve peab olema reguleeritud kogu mahus seadusega. Teiseks, järelevalve peab olema teostatav kohtu kontrolli all, mis tähendab, et igas järelevalve staadiumis, kui üks pool ei ole millegagi nõus, rakendub põhiseaduse §-s 15 sätestatu. Kõrge kogu! Edasi räägin seadusandlusest. Ülevaates käsitletaval perioodil on Riigikogu Kantselei andmetel algatatud 358 seaduseelnõu, neist 178 Vabariigi Valitsuse poolt. Seadusandjatele ja õigusaktide eelnõude koostajatele on põhimõttelise tähtsusega Riigikohtu otsus keeleseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse kohta, milles rõhutatakse, et põhiseaduse §-s 104 nimetatud konstitutsiooniliste seaduste valdkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes nendesamade konstitutsiooniliste seadustega. Edasidelegeerimine on põhjendatud vaid äärmiselt harvadel juhtudel. Tähendab, põhiseaduse §-s 104 nimetatud seadused peavad olema ammendavalt regulatiivsed. Õiguskantsler põhjendas seda ka oma eelmises ülevaates, rõhutades, et ei ole õige tavalise seaduse menetlemise käigus menetleda konstitutsioonilise seaduse muutmist. Õiguskantsler tegi Riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla neli seadust. Esiteks. Saastekahju hüvitise seaduse puhul oli jutt sellest, et see delegeerib hüvitamise korra kehtestamise Vabariigi Valitsusele ja keskkonnaministrile. Põhiseaduse § 53 aga ütleb üheselt, et keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise korra sätestab seadus. Teiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse kohta tehtud ettepanek puudutas selle § 1 lõiget 3 ja § 1² lõiget 4. Selle kohta on otsus tehtud, kuid kaugemale ei ole jõutud. Kolmandaks. Rahvusooperi seaduse § 20 lõige 2 loeb teatri poolt varem sõlmitud ruumide rendilepingud seaduse jõustumisel ennetähtaegselt lõpetatuks. Säte on vastuolus põhiseaduse §-dega 10 ja 11, rikkudes õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse nõuet. Nende nõuete sisu on korduvalt avatud Riigikohtu mitmes lahendis ning Euroopa Rahvusvahelise Kohtu vastavates otsustes. Neljandaks sedastas õiguskantsler, et Riigikogu kodukorra seaduse § 104 piirab põhiseaduse § 98 lõike 1 vastaselt valitsuse õigust siduda riigieelarve eelnõu usaldusküsimusega. Seda vastuolu võib lugeda formaaljuriidiliseks, sest Vabariigi Valitsuse seaduse kui eriseaduse § 80 niisugust piirangut ei sisalda. Tähendab, tegemist on kahe seaduse kollisiooniga. Kohaldamisele tulnuks Vabariigi Valitsuse seaduse vastav säte. Riigikohus menetles põhiseaduslikkuse järelevalve korras nelja seaduse vastavust põhiseadusele. Neist kolmel juhul oli tegemist põhiseaduse nn printsiipparagrahvide 10, 11 ja 12 rikkumisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsustest ilmneb, et õiguste ja vabaduste piiramisel tuleb täita järgmisi tingimusi. Esiteks. Õigustatud eesmärk tuleb fikseerida, st õigusi saab piirata vaid alustel, mis vastavat õigust sätestavas põhiseaduse paragrahvis on lubatava piirangu alusena antud. Tähendab, iga piirang peab olema põhjendatud. Teiseks. Demokraatlikus ühiskonnas peab olema piiranguks vajadus, piirang peab olema asjakohane ja proportsionaalne saavutatava eesmärgiga. See aga tähendab, et iga piirangu põhiseadusele vastavuse hindamisel on vaja arvestada mitmeid tegureid: piirangu olemust, ulatust, keda see puudutab jne. Proportsionaalsuse hindamiseks tuleb arvestada õigustesse sekkumise ulatuse suhet sellega, mis toime on piirangul õigusele. Seega ei tulene alused õiguse piiramiseks ainult põhiseaduse vastavat õigust reguleerivast paragrahvist, vaid eriti koostoimest printsiipnormidega, antud juhul eeskätt põhiseaduse §-st 11, mille kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Rõhutan veel kord, et printsiipnormide sisu on avatud Riigikohtu ja Euroopa Rahvusvahelise Kohtu lahendites. Riigikohus on korduvalt oma otsustes rõhutanud nn generaal- ehk üldvolituste lubamatust. Viimati on seda tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi möödunud aasta 2. oktoobri määrustes. Tsiteerin: "Äriseadustiku § 521 lõike 3 näol, mis annab generaalvolituse Vabariigi Valitsusele, ei ole tegemist delegatsiooninormiga." Viitamine seadustes olematutele õigusaktidele tekitab lünga ja võtab võimaluse õiguserikkujate vastutuselevõtmiseks. Näiteks käesoleva aasta 9. jaanuaril jõustunud uues metsaseaduses puudub regulatsioon juriidilisele isikule haldusvastutuse kohaldamiseks metsaseaduse ja selle alusel antud õigusaktide rikkumise eest. Riigikohtu halduskolleegium lõpetas käesoleva aasta 15. märtsil oma määrusega menetluse haldusrikkumise asjas, sest on tühistatud eelmine seadus, millega oli kehtestatud juriidilise isiku haldusvastutus ebaseadusliku metsaraie eest. Lünk on tänaseni täitmata. Lünk on ka järgmisel juhul. Avaliku teenistuse seadus ega palgaseadus ei sätesta, kellelt tuleb välja mõista palk, mis on ametnikul saamata jäänud ametniku teenistusse võtmise õigust omava struktuuriüksuse juhi poolt õigusvastase haldusakti andmise tõttu. Järeldus pärineb Riigikohtu halduskolleegiumi käesoleva aasta 15. jaanuari määrusest ja on jäänud järjekordselt seadusandja tähelepanuta. Vabariigi Valitsuse istungitel on õiguskantsler teinud märkusi 75 seaduseelnõu kohta. Nagu eelnenud aastatel, on ka käesolevas ülevaates põhjust märkida nii sisuliste, normitehniliste, sõnastuslike kui ka volitusnormidega seonduvate probleemide esiletulekut seaduseelnõudes, mis on ettevalmistajate poolt loetud piisavalt läbitöötatuteks ja kooskõlastatud, et esitada need Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Sisulistest probleemidest on kõige olulisemad vastuolud põhiseaduse sätetega ja eriti täna juba korduvalt rõhutatud printsiipsätetega, s.o põhiseaduse §-dega 10, 11, 12, 13 ja 14. Volitusnormide temaatika kätkeb endas jätkuvalt pädevuskonflikti ohtu. Seaduse sõnastamise raskustest tulenevad mitmetimõistetavused, eriti legaaldefinitsioonides, mis toob seaduse rakendamisel kaasa erinevaid tõlgendusi ja arusaamatusi normadressaatidele. Peaaegu kõigi eelnõude puhul on õiguskantsler teinud märkusi riikliku järelevalve ja vastutuse ebapiisava regulatsiooni pärast. Eelnõu seletuskirjade sisu võiks resümeerida formuleeringuga, mida soovitas raudne kantsler Bismarck Wilhelm I-le: "Mina tahan." Eeltoodu kohta ainult üks näide. Vangistusseaduse eelnõus (ettevalmistaja Justiitsministeerium) oli vastuolusid põhiseaduse §-dega 3, 11, 13, 14, 26, 29 lg 3, 32, 37 lg 1, 43, 44 lg 1 ja 94 lg 2. Vaatamata sellele, et seletuskirja kohaselt oli arvestatud Euroopa vanglareeglistikku (Euroopa Nõukogu soovitus 12. veebruarist 1987 nr R-87) ja seda selgitavat memorandumit ning eelnõu viidud täielikult vastavusse nendes sisalduvate nõuetega, juhtis õiguskantsler tähelepanu järgmistele vastuoludele. Eelnõus ei ole arvestatud põhiseaduse §-dest 13 ja 14 riigiorganitele ja ametiisikutele tulenevaid kohustusi. Euroopa vanglareeglistiku esimese osa "Põhialused" punkt 1 nõuab, et vangide isikuõiguste kaitse, arvestades eriti seadusega kehtestatud karistusmäärasid, tuleb tagada kontrollabinõudega. Eelnõust ei selgu, kuidas saab kinnipeetu (vahistatu) vaidlustada distsiplinaarkaristuse määramist. Euroopa vanglareeglistiku punkti 36 alapunkt 3 räägib vangi õigusest end kaitsta, eelnõu § 61 lõige 2 aga ainult kinnipeetava õigusest anda selgitusi. Vastavalt Euroopa vanglareeglistiku punktile 45 peavad vangid saama regulaarselt informatsiooni, lugedes ajalehti, ajakirju ja teisi perioodikaväljaandeid, jälgides raadio- ja telesaateid. Seega peab vangla administratsioon looma tingimused informatsiooni saamiseks, mitte aga seda takistama, nagu nähtub eelnõu § 27 lõikest 3. See on vastuolus ka põhiseaduse § 44 lõikega 1, mille alusel on igaühel õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Järgnevalt, lugupeetud Riigikogu liikmed, peatun Vabariigi Valitsuse õigusaktidel. Ajavahemikul septembrist 1998 kuni septembrini 1999 pidas valitsus 49 istungit, mille päevakorras oli kokku 1482 küsimust. Aasta tagasi oli see arv 1378. Kiireloomulistena lisandus 419 küsimust, s.o 28,3% kõikidest küsimustest, mille materjalidega ei olnud õiguskantsleril võimalust eelnevalt tutvuda. Õiguskantsler tegi märkusi 110 valitsuse määruse eelnõu kohta, taotledes mõnel juhul eelnõu arutuselt mahavõtmist või piirdumist esimese lugemisega. Tõden, et märkusi oli mõnest kuni mõnekümneni. Võin konstateerida, et kui 1996. aasta ülevaates märkisin puudusi igas neljandas ja 1997. aastal igas kolmandas, siis täna märgin neid vaid igas viiendas valitsuse istungile esitatud õigusaktis. Pean tunnistama, et põhjus on ennekõike Riigikantselei õigusloomeosakonna nõudlikkuse kasvus. Õiguskantsler taotles nelja Vabariigi Valitsuse määruse põhiseadusega vastavusse viimist, mida valitsus ka tegi. Näiteks 1996. aasta 8. augusti määruse nr 211 "Peremeheta ehitise hõivamise kord" punktis 12 oli vastuolu põhiseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Nimelt võib valitsus kehtestada peremeheta ehitise hõivamise kohtuvälise korra, aga ei või kehtestada kohtulikku korda. Kohtud keeldusid nimetatud määruse alusel kohalike omavalitsuste hagisid menetlusse võtmast. 1999. aasta 29. jaanuari määrus nr 42 "Põllumajandustootjatele toetuse maksmise kordade kinnitamine" laiendas põhiseaduses ning põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse § 5 lõikes 3 antud volitusi. Nimelt lubab see seadus kehtestada menetlusnorme, mitte aga materiaalõiguslikke norme. Järelikult andis valitsus praeter legem määruse. 1996. aasta 23. detsembri määrus nr 318 "Riiklike sotsiaaltoetuste maksmise ja tingimuste korra kehtestamine" on praktikas kaasa toonud palju probleeme. Rahuldava lahenduseni ei ole jõutud. Vabariigi Valitsuse määrus, millega kinnitati riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord, on oma halva sõnastuse pärast põhjustanud kohalike omavalitsuste poolse suvatõlgendamise toetuste määramisel ning viinud nad toetuste määramise omapoolsete, täiendavate tingimuste ja kordade kehtestamiseni, mis ei ole kooskõlas sotsiaalhoolekande seaduse ega Vabariigi Valitsuse vastava määrusega. Sellised segadused toimetulekualases seadusandluses on viinud olukorrani, kus ei ole täielikult tagatud, et iga Eesti kodanik, kelle kuusissetulek langeb allapoole Vabariigi Valitsuse kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri, hakkaks saama toimetulekutoetust. Teisisõnu, põhiseaduslik õigus riigipoolsele abile puuduse korral ei ole kõigile Eesti elanikele ühtselt tagatud. Õiguskantsleri ettepaneku põhjustas nimetatud korra punkti 3 alapunkt 14, mis praktikas kujunes põhiseaduse §-des 11 ja 28 sätestatud õiguste piiranguks ja vastuolus olevaks ka sotsiaalhoolekande seaduse §-ga 22. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve korras tunnistanud kehtetuks Vabariigi Valitsuse määruse "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad" punkti 20 alapunkti 6. Lühidalt öeldes põhjustab põhiseaduse ja seadustega vastuolus olevate määruste andmist pädevuse ületamine, mille tulemuseks on praeter legem määrused. Omakorda põhjustavad seda paljudel juhtudel seaduses antavad ebaselged volitusnormid. Määruste eelnõude puhul on praktiliselt probleemiks just volitusnormidega seonduv. Kui seadustes on volitatud Vabariigi Valitsust määrusi andma mitmesuguste kordade kehtestamiseks, siis pahatihti asutakse korra sildi all kehtestama aluseid, st tingimusi, legaaldefinitsioone jne. Määrustesse kirjutatakse keeldusid ja piiranguid, mis ei tulene seadustest. Sisulisi vastuolusid baasseaduse või teiste seadustega püütakse ületada määruses antava suvalise regulatsiooniga. Taotletakse määruse vastuvõtmist enne seaduse Riigikogu poolt vastuvõtmist. Ja nii edasi. Järjekindlalt on õiguskantsler vastu seisnud riikliku järelevalve delegeerimisele kohalike omavalitsuste, riigi hallatavate asutuste või isegi eraõiguslike juriidiliste asutuste pädevusse. Veel tuleb volitusnormide puhul märkida, et täidesaatev riigivõim ei rutta andma määrusi ka siis, kui volitusnorm määruse andmiseks ei ole mitte ainult lubav (õigustav), vaid kohustav. Seda kuulsime tänagi, kui Riigikogu liige härra Arvo Haug andis üle vastavat seaduseelnõu. Olen toonud näiteid kõigis varasemates ülevaadetes, kuid endine olukord püsib vankumatult, sealhulgas planeerimis- ja ehitusseaduses ettenähtud rakendusaktide suhtes. Neist puudub kaks kolmandikku, mistõttu näiteks kohalike omavalitsuste õigusaktid on iganenud. Pahatihti on nad ise asunud täitma keskvalitsuse rolli. See aga tõi näiteks möödunud aastal kaasa selle, et õiguskantsler tegi kohalikele omavalitsustele 30 ettepanekut nende õigusaktide põhiseadusega kooskõlla viimise kohta. Käesoleva aasta aprillis ja mais saatsin märgukirjad peaministrile (ärakirjad Riigikogu esimehele) maksuseadusest tulenevate rakendusaktide puudumise või aegumise kohta. Üldse olen neis küsimustes käesoleval aastal teinud kaheksa märgukirja Vabariigi Valitsusele või ministritele. Kui seadust kohaldatakse ilma selle seaduses ettenähtud rakendusaktideta, on legislatuur osa oma pädevusest loovutanud täidesaatvale riigivõimule. Sel juhul, esiteks, seadus ei rakendu selles mahus, mida seadusandja seaduse vastuvõtmisel silmas pidas, ja teiseks, on alust tõstatada küsimus õiguskindlusest: kodanik ei tea, missuguses korras toimib riigivõim ühes või teises valdkonnas, missuguses korras saab kodanik kasutada seaduses ettenähtud õigusi või peab täitma kohustusi jne. Niisuguste lünkade täitmiseks on jäetud kontrolli välistavad suvaõiguse võimalused. Normitehnilised puudused, nagu nähtub mõnest toodud legaaldefinitsioonistki, võivad üle kasvada sisulisteks. Seepärast tuleb leppida Vabariigi Valitsuse kavaga sätestada valitsusasutustele määrusega reeglid, mida tuleb täita seaduseelnõude ja teiste õigusaktide eelnõude koostamisel. Jääb loota, et Riigikogu teeb siin oma asjakohase vastukäigu. Kõrge kogu! Edasi võtan vaatluse alla ministrite määrused. Selles valdkonnas on õiguskantsleril üldjuhul järelkontrolli võimalus, kuid mitmetel juhtudel on ministrid või ministeeriumi ametnikud ise pöördunud ministri määruse eelnõu asjus õiguskantsleri ametkonna poole. Need juhud on sagenenud. Riigikohus menetles Järva maakohtu taotlust tunnistada kehtetuks rahandusministri 1993. aasta 30. detsembri määrus nr 205 "Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse rakendamise juhendi kinnitamise kohta" seaduses volitusnormi puudumise tõttu. Viga tuli, esiteks, sellest, et sotsiaalmaksuseaduse §-s 9 antud volitusnorm oli ebamäärane, mida on ka teistel juhtudel, eriti varem, tõlgendatud kui subdelegatsiooni andvat. Konsulteerinud õiguskantsleriga, tunnistas rahandusminister määruse ise kehtetuks. Nüüd tekkis teine probleem - lünk õigusloomes -, sest Vabariigi Valitsuse vastav määrus puudus ja puudub tänapäevani. Õiguskantsler on protestinud kaheksa ministri määrust, millest kolm oli andnud keskkonnaminister, kaks justiitsminister, kaks rahandusminister ja ühe sotsiaalminister. Põhjused: volitusnormi ületamine või seaduse muutmisest tulenev õigustühisus. Need nähud on tingitud alljärgnevast. Esiteks. Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõu sisaldab lünki, mida hiljem püütakse keelatud, praeter legem korras korvata. Sel põhjusel oli keskkonnaministri 1993. aasta 22. märtsi määruse nr 20 "Keskkonnakaitseliste normatiivide kehtestamine naftasaadustega seotud rajatistele" punkt 14 vastuolus põhiseaduse § 3 lõigetega 1, 4 ja 10 ning § 94 lõikega 2, samuti volitusnormi sisaldava seaduse § 10 lõikega 2. Nüüd on määrus küll tühistatud, kuid regulatsioonis on lünk. Teiseks. Seaduse volitusnormide, rakendusaktide ja seadusemuudatuste rohkuse tõttu - olen sellest korduvalt rääkinud - ei jõuta alamastme õigusakte seadusega piisavalt kiiresti kooskõlla viia. Sellest tulenevalt kehtib (vähemasti formaaljuriidiliselt) palju kehtetuid rakendusakte. See tingiski eelmainitud märgukirjade saatmise õiguskantsleri poolt. Uues krediidiasutuste seaduses on nn üleminekuvormel, mis loeb jõus olevaks varem antud rakendusaktid, kui need on sisult kooskõlas seadusega. Formaaljuriidiliselt on selline säte põhiseadusvastane. Samal seisukohal on ka Riigikohus. Ministeeriumid on põhilised seaduseelnõude ja Vabariigi Valitsuse määruste eelnõude ettevalmistajad, mis tähendab, et nende tööst sõltub oluliselt õigusloome kvaliteet. On tervitatav, et koos seaduseelnõudega püütakse esitada määruste projekte või kavasid, mis sisaldavad võimalikke regulatsioone. Taunitav on, kui ministrid ei jõua anda määrusi tähtajaliselt. Selline olukord tekkis tänavu uue koolieelsete lasteasutuste seaduse rakendamisel. Seaduse § 22 lõige 5 sätestab, et õpetajate ning eripedagoogide kutseoskuste ja kutsemeisterlikkuse ning nende kvalifikatsiooni üle otsustamiseks korraldatakse atesteerimine. Atesteerimise tingimused ja korra kinnitab haridusminister oma määrusega. Seni kehtinud analoogiline seadus koolieelsete lasteasutuste pedagoogide niisugust atesteerimist ette ei näinud. Küll aga oli eelmine minister kehtestanud kvalifikatsiooninõuded, mille täitmata jätmise korral oleks tulnud töötajad käesoleva aasta 1. septembril töölt vabastada. Uut, täpsustavat ministri määrust aga tuli oodata kuni viimase ajani, olgugi et probleemile juhiti tähelepanu nii massimeedias kui ka õiguskantsleri poolt. Kuidas pidid toimima õiguskuulekad juhid lasteasutustes ning kohalikes omavalitsustes, rääkimata nendest töötajatest, keda ootas vallandamine? Kõrge kogu! Järgmine osa on kohalike omavalitsuste õigusaktid. Kasutan õigusakti üldnimetust meelega, sest jätkuvalt ei suudeta või ei taheta teha vahet määruste, otsuste ja korralduste objekti vahel. Sellest aga sõltub, kas järelevalvet teostab õiguskantsler või maavanem. Halduskohtu korras protestitud aktide koguarvust on rohkem kui pool kohalike omavalitsuste aktid. Samas peab täheldama normitehnilise olukorra paranemist. Riigikohtus menetleti kahte kohaliku omavalitsuse määrust. Möödunud aasta 9. detsembri otsuses konstateeriti Keila Vallavolikogu 1997. aasta 26. novembri otsuse "Klooga laskeväljal laskeharjutuste korraldamise keelustamine" vastuolu põhiseaduse §-dega 11 ja 14 ning § 33 lõikega 2. Asi on lihtsalt selles, et Keila Vallavolikogu leidis, et temal on ainuõigus käsutada riigiomandit. 1998. aasta 22. detsembril leidis Riigikohus, et Tallinna Linnavolikogu kehtestatud "Vanalinna sissesõidu ja vanalinnas parkimise eeskiri" on vastuolus põhiseaduse § 157 lõikega 2 ja § 154 lõikega 1. Mõlemal juhul oli tegemist pädevuse ületamisega ehk rahvakeeli omavoliga. On märkimisväärne, et Tallinna parkimiseeskirjade põhiseadusvastasus on olnud Riigikohtus arutusel juba kolmel korral. Õiguskantsler on käesolevas ülevaates käsitletaval perioodil protestinud 31 kohalike omavalitsusorganite määrust, neist tänavu 25. Mõnel juhul on need olnud vormistatud üksikaktidena. Valimisringkondade arvu, piiride ja mandaatide arvu ebaseadusliku määramise tõttu tuli protestida üheksa vallavolikogu määrused, milles olid vastuolud kohaliku omavalitsuse valimise seadusega. Nende vastuolude kõrvaldamiseta oleksid käesoleva aasta 17. oktoobri valimised kõnealuses üheksas vallas mittelegitiimsed. Ülejäänud protestitud õigusaktid puudutasid volikogu liikmete ülesannete täitmisel makstavaid hüvitisi, eelarve kehtestamist, elamumajandust (sh üüre), teenustasusid (s.o sisult ebaseaduslikke kohalikke makse) ja tegevuslitsentside väljaandmise korda. Siinkohal pean vajalikuks peatuda lünkadel kohaliku omavalitsuse alases seadusandluses. Esiteks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 20 lõigete 2, 6 ja 7, § 42 ning § 43 lünklikkuse tõttu on Saue Vallavolikogu sisuliselt otsustusvõimetu. Õiguskantsleri sellekohane ettekanne Riigikogule 1997. aasta 28. maist on jäänud lahenduseta. Teiseks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei sisalda aluseid ja korda, kes ja millistel tingimustel asendab valla- või linnasekretäri tema puhkuse ajal. Eriti oluline on asendamise kord seepärast, et vaid sekretäril on teatud notariaalsete toimingute õigus. Kolmandaks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 29 kohaselt, mis käsitleb liitunud valdu või linnu, on võimalik üheaegselt nii uue kui vana valla- või linnavalitsuse ja nende sekretäride üheaegne ametisolek. Kes niisugusel juhul on ametis, kes vastutab? Lõpuks toon välja käsitletava valdkonna põhimõttelisemad momendid, millele olen korduvalt tähelepanu juhtinud. Esiteks, kohaliku omavalitsuse korralduse seadus vajab muutmist uutel kontseptuaalsetel alustel. Kuid jällegi jõudsid valimised vähemalt teist korda ajast ette ja nii tuleb momendil leppida kiiret reguleerimist vajavate küsimuste seadustamisega. Teiseks, realiseerida tuleb demokraatia ja subsidiaarsuse põhimõte, mida nõuavad Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ja Maastrichti leping. Tallinna initsiatiiv detsentraliseerimisel (eelkõige linnaosade tegevuse kaudu) vajab seadusandlikku alust. Kolmandaks, tarvis on tagada, et riigi ja kohalike omavalitsuste funktsioonid oleksid selgelt piiritletud ja nende rahalised vahendid vastaksid põhiseaduse ja seadustega seatud kohustustele. Neljandaks, sisse peab olema seatud kohaliku omavalitsuse sisekontroll (näiteks nii, nagu on Tallinnas), eriti eelarvekontroll. Viiendaks, omavalitsusliidud ja nende funktsioonid tuleb seadustada regionaalsel tasandil. Kõrge kogu! Viimases osas käsitlen küsimusi, mis on seotud minu poolt ombudsmani ülesannete täitmisega alates 1. juulist. Järgnevas analüüsis tuginen avaldustele ja taotlustele, millega on pöördutud õiguskantsleri ametkonna poole. Ülevaateaasta jooksul oli 1273 pöördumist ehk 43% enam kui eelmisel ülevaateaastal, mil neid oli 889. Füüsilistelt isikutelt saime 959 pöördumist, sealhulgas kollektiivseid, ning asutustelt ja organisatsioonidelt 314. Lisaks nendele oleme andnud selgitusi riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja asutustele ning isikutele telefonijärelepärimiste põhjal. Konsultatsioone on antud Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, ministrite ja kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide eelnõude, samuti isikute õigusi ja vabadusi puudutavates küsimustes. Just viimastes on olnud kõige rohkem probleeme. Põhiseaduse § 139 lõike 2 alusel on 46 korral taotletud kehtivate õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse kontrollimist. Leidsime, et seadustest on põhiseadusega vastuolus kaabelleviseaduse § 8 lõige 2 ja § 12 lõige 3. Ettepanek Riigikogule on vormistamisel. Samuti leidsime, et põhiseaduse § 94 lõikega 2 ning maksukorralduse seaduse § 26 lõikega 7 ja §-ga 44 ei ole kooskõlas rahandusministri määrus "Mitteresidentidele tehtavatelt väljamaksetelt tulumaksu kinnipidamise juhend". Kohalike omavalitsuste määrustest, millega seoses on meie poole pöördutud, võiks nimetada Tallinna Linnavalitsuse 1995. aasta 6. juuni määrust nr 45 "Elamute hoolduse- ja remondieeskirjad", millega oli ületatud pädevust: elamuseaduse § 8 punkti 2 kohaselt saab kohaliku omavalitsuse võimkonda kuuluda üksnes munitsipaalomandis olevaid eluruume puudutavate eeskirjade andmine. Ülejäänud taotlused rahuldamist ei leidnud. Pöördumistes käsitletu põhiploki moodustavad õigusvastaselt võõrandatud maa ja vara tagastamise, maa ostueesõigusega ja eluruumide erastamise ning nende asjadega seonduvalt elamuõiguse küsimused. Neid puudutas kokku 263 pöördumist ehk 22% nende koguarvust. Enamikul juhtudel ei olnud pöördujad rahul nende kohta tehtud otsustega või asjaajamise venitamisega. Avaldajatele selgitati seadusi, isikute õigusi ja edasikaebamise korda, samuti võeti ühendust vastavate institutsioonidega. Vaid ühel juhul võeti kaebus menetlusse, nimelt see, mis oli esitatud Pärnu maakonnakomisjoni ja keskkomisjoni tegevuse peale. Kaks korda on suurenenud kaebused kohtulahendite või kohtumenetluse peale - kokku 69 pöördumist. Kui varem valdavalt ei oldud rahul tehtud kohtuotsustega, siis nüüd domineerib kohtumenetluse aeglus, sealhulgas istungite edasilükkamine, mis enamasti on tingitud ühe poole või tunnistajate kohale ilmumata jäämisest. Ilmselt vajab siin seadus tugevamat regulatsiooni. Ei ole ka harvad juhud, kui taotletakse õiguskantsleri eelotsust konkreetses asjas. Mõistetavalt on pärast käesoleva aasta 1. juunit sagenenud kaebused vangidelt ja politsei tegevuse peale. Neid oli vastavalt 17 ja 40, aasta tagasi vastavalt 10 ja 7. Vangide kaebuste põhisisuks on nende suhtes tehtud kohtuotsused ja nende õiguste rikkumised vangla administratsiooni poolt. Esimesel juhul on selgitatud vangidele nende õigusi, teisel juhul aga saadetud materjalid vastavalt kuuluvusele prokurörile, kel lasub järelevalve kohustus. Peame õiguskantsleripoolset menetlust vajalikuks alles siis, kui prokuröri järelevalve ei anna rahuldavat tulemust. Seetõttu on vaid ühel juhul võetud asi meie menetlusse ja õiguserikkumine on kõrvaldatud. Käesoleva aasta oktoobrist alustame kinnipidamiskohtades, hooldusasutustes ja kaitseväes perioodilisi kontrollimisi. Seniste kaebuste põhjal on ilmne, et kõnealustes valdkondades tuleb ümber korraldada valitsusasutuste järelevalveorganite tegevus ning oluliselt detailiseerida vastavat õiguslikku baasi. Politsei- ja sotsiaalhooldusorganite tegevuse peale saavad kõige rohkem kaebusi riikide ombudsmanid. Mõistan, et kinnipidamiskohad, politsei ja prokuratuur on olnud pikka aega suletud ja vähe läbipaistvad süsteemid, mistõttu ombundsmani ülesandeid ja praktikat võetakse meil vägagi valuliselt. Üheks ilminguks on tehtud vigade (loe: seadusrikkumiste) pisendamine ja ringkaitse. Selle barjääri murdmine nõuab aega nagu arusaamgi, et nii sõduril, vangil kui ka kahtlustataval on omad kodaniku- ja inimõigused. Ja üldse on kõikides riikides ombudsmani üks spetsiifilisi ülesandeid jälgida just nende isikute õiguste tagamist, kelle õigusi on ajutiselt piiratud. Politsei tegevuse peale esitatud kaebused on enamasti suunatud läbivaatamiseks prokuratuurile, jättes küsimused n-ö oma kontrollile. Kahel juhul oleme algatanud menetluse, millest üks on lõppfaasis. Viimasel juhul on Politseiamet õiguskantsleri ettepanekutega arvestanud vaid osaliselt, sealt saadud vastuses puudub vajalik konkreetsus. Teatatakse, et komissar J. L. on küll toime pannud distsiplinaarsüüteo, kuid politseipeadirektor otsustas teda mitte karistada distsiplinaarkorras, vaid piirdus Lääne-Viru Politseiprefektuuri juhtkonna ja komissari tähelepanu juhtimisega nende töös esinevatele puudustele. Kahjuks ei ole selles vastuses sõnagagi puudutatud küsimust, mida Politseiamet on teinud avaldaja põhiseadusliku õiguse - õiguse riigi ja seaduse kaitsele - tagamiseks, kõnelemata ametlikust vabandusest. Samas on see teine juhtum, kus ettepanekule teha ajalehele kirjalik avaldus, milles selgitataks juhtunut, ei ole reageeritud. Mõlemal juhul aga ilmus asja kohta ajalehes põhjalik kirjeldus. Lõpetuseks pean kahetsusega järjekordselt konstateerima, et Eesti riik ei ole täitnud põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustust korraldada õigusabi. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, härra õiguskantsler! Vastavalt kodukorraseadusele on igal Riigikogu liikmel õigus kahele suulisele küsimusele. Kirjalikke küsimusi ei esitata. Esimesena on registreerunud Tõnu Kauba. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Vastavalt põhiseaduse §-le 141 on õiguskantsleril sõnaõigus ka Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitel. Sellega seonduvalt esitan küsimuse, lähtudes eile Riigikogu saalis toimunust. Tuletan meelde, et arutusel oli õiguskantsleri ettepanek nr 38 24. septembrist 1999. Riigikogu enamus ei kiitnud õiguskantsleri ettepanekut heaks. Tänastes ajalehtedes ei ole sellest eriti palju juttu olnud. Ma küsin nii. Kas vastavalt põhiseaduses sätestatud õigusele võtta osa Vabariigi Valitsuse istungitest on õiguskantsleril või tema esindajal olnud võimalus väljendada käesoleva aasta suvel või varasuvel oma seisukohta tänavuse lisaeelarve küsimustes?

Aitäh, härra Kauba, küsimuse eest! See asi on olnud problemaatiline juba pikemat aega. Kui möödunud aastal lükati tagasi eelarve esimene variant, siis kaalus ka Vabariigi Valitsus vastava artikli kärpimist. Härra Reiljan tollase ministrina ilmselt mäletab, et õiguskantsler tuli välja seisukohaga: seda teha ei tohi. Eelmine valitsus seda ei teinudki. Käesoleva aasta lisaeelarve arutamise ajal ma Vabariigi Valitsuse istungil ei viibinud, sest olin puhkusel. Minu asetäitja-nõunik tegi valitsusele ja Riigikogu rahanduskomisjoni esimehele härra Jürgensonile eelmainitud seisukoha teatavaks.

Tänan! Marju Lauristin, palun!

Aitäh! Härra õiguskantsler! Te peatusite oma ettekandes küllalt pikalt funktsioonidel, mis on seotud kodanike õigustega ja nende õiguste kaitsega, seega siis ombudsmani rollil. Kuidas te näete ombudsmani rolli edasiarengut? Tundub, et vajadus selle institutsiooni järele tõepoolest on. Kuid nagu ma aru sain, on teie koormus ombudsmani ülesannete täitmisel olnud küllalt suur. Kas te peate õigeks, et see roll jätkuks n-ö õiguskantsleri rolliga ühendatuna või peate õigeks ombudsmani kui eraldi institutsiooni arengut?

Aitäh, proua Lauristin, küsimuse eest! Aega on olnud natuke liiga vähe, et teha lõplikku otsust. Mul on olnud palju kohtumisi eri riikide ombudsmanidega ja isikutega, kes teevad ombudsmani praktikasse puutuvat analüütilist tööd. Viimane kohtumine oli sellel esmaspäeval Euroopa Liidu poolt saadetud Hollandi professori doktor Erhard Blankenburgiga, kes koostab üldistust ombudsmanide tööpraktika kohta Euroopa Liidu raporti tarvis. Meil oli sel teemal päris pikk ja põhjalik arutelu. Ta leidis, et Eesti võiks teha küll õiguskantsleri ja ombudsmani funktsiooni ühitamise katse. Seejuures on tähelepanuväärne, et õiguskantsleril on oma rollis õigus tõkestada põhiseadusvastaseid seadusi. Teistel ombudsmanidel see õigus puudub. Kõnealust ühitamist on ka varem Euroopa nõupidamistel märgitud kui üht võimalikku perspektiivi ombudsmanide tulevases praktikas. Ma ei oska praegu konkreetselt öelda, millist teed mööda me läheme, sest aega on olnud vähe. Me oleme püüdnud järgida step by step põhimõtet, pidades silmas just seda, et kui õiguskantsleri rolli ja ülesannetega harjumine on võtnud kuus ja pool aastat ning lõplikult polegi veel suudetud harjuda, siis loomulikult on väga raske harjuda ombudsmani rolliga politseil, prokuratuuril ja vanglatel, sest need, kordan, on olnud äärmiselt suletud süsteemid. Seepärast on ka Euroopa ombudsmani institutsiooni asjatundjad väitnud, et meie praktika on täiesti õige. Kui me ei alusta menetlust iga väikese ametniku poolt toimepandud õiguserikkumise üle, vaid nõuame, et seda õiguserikkumist menetleks järelevalveorgan või tema otsene ülemus, siis selgub, mis ja kui palju on mäda kogu süsteemis. Pealegi vähendab see ringkaitsevõimalust. Mul ei ole mitte midagi ka nende kahe funktsiooni eraldamise vastu. Kuid seejuures pean nentima, et näiteks Soomes teevad need kaks ametkonda konstruktiivset koostööd.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni.

Aitäh! Härra õiguskantsler! Minu küsimus puudutab kahe põhiseadusliku institutsiooni, Riigikogu ja õiguskantsleri koostööd. Teie ettekanne on samuti üks koostöövorm. Ja koostöö on seegi, kui õiguskantsler teeb Riigikogule ettepaneku mõni seadus põhiseadusega kooskõlla viia. Enamasti aga juhtub nii, et me küll saame teie kirjaliku ettekande ja ettepanekud, arutame neid, aga meil näiteks puudub võimalus täpsustada mõningaid seisukohti, mis on kirjalikus ettekandes. Kas te peate võimalikuks, et õiguskantsler ka sellistel vaidlusalustel juhtudel osaleks arutelus? Minu isiklik arvamus on, et sel juhul oleks arutelu palju viljakam.

Aitäh! Ega mul olegi öelda midagi muud kui ainult seda, et nõustun teie ettepanekuga. Tulevikus püüan ma seda võimalust mööda täita.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Nagu teie esitatud pretensioonidest nähtub, on Riigikogul probleeme just lisaeelarve kontekstis. Täna andis peaminister meile üle 2000. aasta riigieelarve eelnõu. Pärast andis ta üle veel hulga eelnõusid, mis tuleks seadusteks muuta, et riigieelarve saaks vastu võtta. Uue riigieelarve seaduse § 14 lõige 1 ütleb, et pärast selle seaduse §-s 3 nimetatud vastulausete lahendamist koostab Rahandusministeerium seaduste alusel riigieelarve eelnõu. Kuidas te hindate seda olukorda, kus koos riigieelarve eelnõuga on antud üle hulk teisi eelnõusid, et muuta eelarve vastuvõtmise huvides kehtivaid seadusi?

Aitäh küsimuse eest! Ma leian, et see menetlusviis on täiesti kooskõlas põhiseaduse kirjatähe ja mõttega. Tegelikult see ju tähendab, et Riigikogu, arutades eelarvet, peab analüüsima ja hindama ka nende seaduste muutmise võimalust. Ajaliselt mõistagi tuleb need muudatused teha enne, kui võetakse vastu riigieelarve.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Mul on küsimus printsiipnormide kohta. Nendega seoses oli juttu õigustatud eesmärgist. Kes ja millest lähtub, millele toetub see õigustatus ja kes on subjekt, kelle eesmärgist on jutt?

Aitäh, härra Sirendi! See on küsimus, mis tõenäoliselt vajab teoreetilist ja teaduslikku debatti. Aga ma võin anda ainult markeerivalt vastuse põhijooned. Esiteks, kes on subjekt? See on kõrgeima riigivõimu kandja Eestis. Õigustatud eesmärk tähendab seda, et analüüsitakse olemasolevat situatsiooni ja subjekti õiguste ja vabaduste kaitsmise otstarbekust ning ühitatakse see otstarbekus seaduslikkuse printsiibiga. Niisugune on teoreetiline skeem. Aga ma ütlen veel kord järgmist. Kaks korda nimetasin ma Riigikohtu vastavaid lahendeid. Oleks hea, kui teie juristid varustaksid kõiki fraktsioone ja komisjone nende lahenditega. Seal on need põhiprintsiibid avatud niivõrd, kuivõrd üldse neid avada saab.

Tänan! Villu Reiljan, palun!

Aitäh! Härra õiguskantsler! Olen alati teie süsteemset käsitlust ja nõudlikkust imetlenud, sealhulgas nelja aasta jooksul valitsuses olles. Täna aga tahan ma küsida eilse päeva kohta, mil 48 Riigikogu liiget hääletas WTO asutamislepinguga ühinemise protokolli ratifitseerimise seaduse vastuvõtmise poolt. Eelnõu seletuskirjas on väga selgesõnaline alapealkiri "WTO liikmelisusega kaasnevad varalised kohustused". Välja tuleb käia umbes miljon krooni. Põhiseaduse § 104 lõike 2 punkt 15 nõuab riigi varalistesse kohustustesse puutuvate seaduste puhul Riigikogu koosseisu häälteenamust. Eile väitis meile koalitsioon, et seda ei ole vaja. Mida teie sellest asjast arvate?

Aitäh küsimuse eest! Ma peaksin veidi lähemalt tutvuma selle eelnõuga, mis lõpuks jõudis lõpphääletusele, aga minu esimene lähenemisviis on, et see seadus nõudnuks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Tänan! Vootele Hansen, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab teie ülevaate seda osa, milles oli juttu õigussüsteemi enda korrastamisest. Te viitasite sellele, et mõistlik oleks kõigepealt materiaal- ja menetlusõigus korda teha ning siis asuda institutsioonide juurde. Teises kohas te ütlesite, et kohtukorraldus on juba tükk aega tagasi jäänud põhiseaduse mõttele jalgu. Kas ma sain õigesti aru, et kohtukorralduse seadust võiks menetleda enne, kui materiaalõigus ja menetlusõigus on jõustunud, või jätta ka see tahapoole?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen ka kohtukorralduse seaduse suhtes seisukohal, et seda tuleks menetleda pärast materiaal- ja protsessuaalõiguslike normide reformi, sest ega institutsiooni looda millekski muuks kui teatud toimingute tegemiseks. Kui me ei tea, mida peab tegema, siis me ei saa öelda, kes peab tegema.

Tänan! Jaan Pöör, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Mul on küsimus kohalike omavalitsuste aktide kohta. Te olete pikemat aega jälginud nende vastuvõtmise õigsust. Tõenäoliselt on teie ametisoleku aja jooksul nüüd juba kolmandad kohaliku omavalitsuse valimised. Kas on mingi seaduspärasus, et pärast valimisi õigusaktide tase langeb, või ei ole niisugust seaduspärasust?

Aitäh! Loomulikult on selline seaduspärasus, sest nende üle, kes tulevad ja võidavad, kohut esialgu ei mõisteta. Kohus tuleb hiljem. Niisiis on paraku tegemist seaduspärasusega. Aga ma eeldan, et see nn seaduspärasus hakkab avaldama üha väiksemat mõju, sest ka kohapeal tekib teatud õiguskultuur. Ma pooldan väga ühte eelmise valitsuse praktikasse juurdunud tava. Nimelt: üks kord kuus toimus väljasõiduistung. Õiguskantsleril oli sellisel juhul võimalus korraldada valla- ja linnasekretäridele neljatunniseid seminare, mis koosnesid kolmest osast: 1) puudused ja vead omavalitsuste aktides; 2) ülevaade uutest seadustest ja võimalikest uutest eelnõudest; 3) näitlik kontroll ühe või kahe valla või linna õigusaktide baasil. Niisugune töövorm on minu arust andnud häid tulemusi ja seda tuleks rakendada edaspidigi.

Tänan! Ivar Tallo, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Minu küsimus puudutab ombudsmani funktsioone. Infoühiskonna arenedes kerkivad üles ka järjest uued inimeste põhiõiguste ja vabaduste kaitse probleemid ja eelkõige tuleks märkida siin inimeste eraelu kaitset puudutavat problemaatikat. Mitmed riigid on nende küsimuste lahendamiseks ja probleemide analüüsiks loonud eraldi ombudsmani funktsiooni. Iirimaal on olemas infoombudsman. Paljud teised riigid on andnud selle funktsiooni olemasolevale ombudsmanile. Meil tegeleb nende probleemidega praegu ainult üks täitevvõimu asutus, mis on Siseministeeriumi struktuuris. Siit ka küsimus: kas meil ei peaks selle funktsiooni andma õiguskantslerile või mõnele tema asetäitjale või siis tulevikus, kui tuleb ombudsmani institutsioon, ombudsmanile? Kuidas me peaksime selle küsimuse regulatsiooni suhtuma?

Aitäh, härra Tallo, selle küsimuse eest! Me oleme seda küsimust arutanud ka härra Rein Langiga, kes teatavasti valmistas ette seda eelnõu põhiseaduse § 44 küsimuse osas. Kui mälu mind ei peta, siis sealne lahendusvariant on, et see ülesanne jääb vastavale inspektsioonile, järelevalve aga õiguskantslerile. Muidugi ei saa olla midagi selle vastu, et igal valdkonnal on eraldi ombudsman. Olge head, kui te leiate eelarvest vahendeid. Aga ma pean ütlema, et tänavuaastane õiguskantsleri eelarve on tuleva aasta eelarve eelnõuga võrreldes 16% suurem. See tähendab, et tuleval aastal on vahendeid 16% vähem, mistõttu ei olnud ka võimalik rakendada esialgu planeeritud neljast regionaalnõunikust rohkem kui ainult kaks.

Tänan! Uno Mereste, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! See konflikt, mis nüüd on tekkinud lugupeetud õiguskantsleri ja Riigikogu vahel, ei ole õigupoolest seotud mitte sellega, et eelarve oleks vastuolus otse põhiseadusega, vaid sellega, et on teatud vastuolu eelarve ja teiste seaduste vahel, kusjuures põhiseaduses on öeldud, et niisugust vastuolu ei tohi olla. Kui vaadata seda konstitutsiooniõiguse seisukohalt, siis pole see mitte primaarkonstitutsiooniline vastuolu, vaid sekundaarkonstitutsiooniline vastuolu. Kui õiguskantsler uurib nüüd, kas vastuolu on või ei ole, ja samas võtab pidevalt osa valitsuse koosolekutest, siis on mul niisugune küsimus: kas õiguskantsler ei peaks esitama oma ettepanekuid ka selle kohta, et niisuguseid sekundaarvastuolusid ei tekiks ja et valitsus alustaks õigel ajal nende seaduste muutmist, millega eelarve tõenäoliselt vastuollu läheb? Ühele eelmisele küsimusele vastates te juba ütlesite, et seadusi võib muuta, kuid neid tuleb muuta õigel ajal. Aga keegi peaks niisuguselt autoriteetselt juriidiliselt positsioonilt, kus teie olete, valitsusele seda õigel ajal meelde tuletama, et valitsus ei jääks hiljaks. Oli nüüd seekord, kuidas oli, aga kas teile ei tundu, et edaspidi peaks üks osa selliste konfliktide vältimise vastutusest lasuma ka õiguskantsleri asutusel?

Härra Mereste, teie küsimuse esitamise aeg on läbi.

Kahju, ei saanud lõpetada.

Aitäh selle küsimuse esitamise eest! Esiteks, ma olen seisukohal, et see ei ole mitte sekundaarne, vaid primaarne vastuolu põhiseadusega. Ja mitte vastuolu põhiseaduse sättega, printsiibiga, vaid otseselt ja ainult põhiseaduse normiga. Teiseks, tõenäoliselt teen ma sellest situatsioonist omad järeldused. Tegelikult oli situatsioon ju analoogiline sellega, mis oli aasta tagasi tollitariifiseaduse puhul. Ka tollitariifiseaduse puhul oli valitsusel käes õiguskantsleri nelja ja poole leheküljeline põhjendus. Täpselt sama põhjendus, mis saabus hiljem Riigikogusse ja mille alusel tegi oma otsuse riigi kõrgeim kohus. Täpselt samasugune informatsiooniline seisukoht oli teada Vabariigi Valitsusel ja Riigikogu vastava komisjoni esimehel. Aga kui sellest ei piisa, eks siis läheme üle paberitele.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Lugupeetav härra õiguskantsler! Riigikogu kodukorra seaduse § 114 lõige 2 sätestab, et arutelul, kus käsitletakse õiguskantsleri ettepanekut, mis räägib seaduse vastavusse viimisest põhiseadusega, esineb ettekandega selle seaduse või otsuse varem Riigikogu menetluses olnud eelnõu läbivaatamiseks määratud juhtivkomisjoni esindaja. Peale selle on Riigikogus moodustatud põhiseaduskomisjon, kelle ülesanne peaks minu sügava veendumuse kohaselt olema just nimelt analüüsida seaduste põhiseadusele vastavust või mittevastavust, kui õiguskantsler on selles küsimuses ettepaneku teinud. Eile menetleti siin saalis teie ettepanekut riigi 1999. aasta lisaeelarve seaduse põhiseadusega kooskõlla viimise kohta. Selles küsimuses ei ole põhiseaduskomisjon oma ettepanekut kujundanud. Kas härra õiguskantsler peab otstarbekohaseks kõigi oma ettepanekute menetlust põhiseaduskomisjonis ja kas sellel eesmärgil ei oleks vaja muuta kodukorraseaduse § 114 lõiget 2, st sätestada, et ka põhiseaduskomisjon esineb nimetatud küsimustes ettekandega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma leian, et teie ettepaneku puhul tuleks oluliselt muuta põhiseaduskomisjoni profiili, teha ta analoogiliseks sellise komisjoniga, nagu on näiteks Soomes, kus tema ülesanne on tõepoolest põhiseaduslik järelevalve nende küsimuste üle. Meil on aga kodukorraseadus selle komisjoni pädevuse teisiti määratlenud.

Tänan! Vootele Hansen, teine küsimus.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Oma ettekandes te viitasite mitu korda põhiseaduse § 44 lõikes 2 märgitud seadusele. Veel on samas paragrahvis ka lõige 3, mis ütleb, et Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohaliku omavalitsuse arhiivides hoitavate andmetega. Kas te olete teinud ka seda analüüsi, kas nendes seadustes, mis annavad kas riigiasutustele või kohalikule omavalitsusele õiguse korjata andmeid inimese kohta, on alati sätestatud kord, mille alusel Eesti kodanikul on õigus nende andmetega tutvuda?

Aitäh! Loomulikult me oleme nende õigusaktidega kursis, aga ütlen jällegi, et ka nendes õigusaktides on see õigus võib-olla rohkem piiratud, kui vaja oleks. Sellepärast ma rõhutan: primaarne on alati õiguse ja vabaduse andmine ja alles seejärel seatakse piirangud. Nii et selles mõttes on ka pärast § 44 lõikes 1 nimetatud seaduse vastuvõtmist kogu seda põhiseaduse paragrahvi katvate seaduste plokk vaja uuesti läbi vaadata.

Tänan! Uno Mereste, teine küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma ei saa olla nõus sellega, et see vastuolu on primaarkonstitutsiooniline. Vastuolu on siiski sekundaarkonstitutsiooniline, sest kui ei oleks teisi seadusi, millega antud juhul vastuolu tekkis, siis ei oleks ka vastuolu konstitutsiooni ehk põhiseadusega. Selles ongi primaarkonstitutsioonilise ja sekundaarkonstitutsioonilise vastuolu erinevus. Mul on niisugune tunne, et kui meie õigussüsteem näeb ette õiguskantsleri osavõtu valitsuse tööst, siis on selles organisatsioonilises struktuuris implitseeritud eeldus, et õiguskantsleri asutus jälgib valitsuse tegevust ja annab talle nõu ka jooksvalt, ettesuunatult, mitte ainult tagantjärele. Juhul kui niisugust ülesannet ei ole, tuleks see minu meelest õiguskantsleri seaduses ette näha. Mis sa sellest arvad?

Aitäh selle küsimuse eest! Tegemist on kaheosalise küsimusega. Esimene on sisuliselt see, millega oli tegemist eilses vaidluses. Härra Riigikogu liige, ärge meelitage minu käest välja minu seisukohti, mis sisalduvad kaitsekõnes ja taotluses Riigikohtule. Küsimuse teine osa. Teie ettepanekut ei ole võimalik ellu viia sellepärast, et põhiseaduse järgi ei ole õiguskantsler mitte valitsuse õiguskantsler, nagu ta on Soomes, vaid on sõltumatu ametiisik. Nii et seaduse muutmisega siin läbi ei saa. Riigikohus ja ka rahvusvahelised konverentsid on korduvalt rõhutanud, et õiguskantsleri puhul on tegemist institutsiooniga, kes võib anda eelotsustusi, kuid kes saab oma õigusi rakendada ainult järelkontrollis, st jõustunud aktide puhul.

Tänan! Jaan Pöör, teine küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Mul on küsimus kohaliku omavalitsuse volikogu vastutuse kohta. Praegused õigusaktid ei reguleeri kohaliku omavalitsuse volikogu vastutust seaduse mittetäitmise või eiramise korral. Üks vastutuse liike võiks olla, et volikogu liikmete volitused peatuvad. Kas te pooldate vastutuse sisseviimist õigusaktidesse või mitte?

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liige! Ma võin öelda, et see vastutus on olemas, see on sätestatud Riigikogu ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas. Palun tutvuge, seal on olemas täielik mehhanism, ma ei saa aru, miks seda ei kasutata.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, proua juhataja! Lugupeetav härra õiguskantsler! Neli-viis aastat tagasi oli mul au saada teie kirjalik seisukoht selle kohta, et Riigikohtu loakogu ei ole kohtukorralduse seaduses kahjuks tõesti legaliseeritud kohtusüsteemi vajaliku osana ning et te olete teinud Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumile ettepaneku see ebakõla kõrvaldada. Kas te võiksite öelda, kui kaugele on teie ettepaneku realiseerimisel jõudnud vahepealsed Eesti Vabariigi valitsused ja ka praegune Eesti Vabariigi Justiitsministeerium?

Aitäh! Tänan selle küsimuse eest! Võin öelda niipalju, et praegu on õiguskantsleriga põhimõtteliselt ühel seisukohal nii Riigikohtu esimees kui ka justiitsminister.

Tänan! Kalev Kukk, palun!

Suur aitäh! Härra õiguskantsler! Riigikogu praktikas on tulnud korduvalt kokku puutuda sellise juhtumiga, kus seadust või üht kehtivat seadust muudetakse muutmisseadusega, kus on sees sellised sätted, mis ei lähe selle seaduse sisse. Üks asi on see, et seaduse üht või teist paragrahvi muudetakse sisuliselt. Teine asi on rakendussätted. Rakendussätted on teatava ajalise kontekstiga, samas on nendes sageli ka sisulised aspektid, sisulised muudatused. Oletame, et mingil hetkel antakse sellest kehtivast seadusest välja uus redaktsioon, st uus redaktsioon toimib juba n-ö uue seadusena, samas ei mahu aga sellesse uude redaktsiooni mitmed rakendussätted, millel on oma sisuline tähendus. Kuidas tulla välja sellisest olukorrast, kus uus seadus ei hõlma kõiki neid sätteid, mis on seaduse muutmise seadusega varem sellesse seadusesse sisse viidud?

Aitäh! Kas ma võiksin täpsustada teie küsimust? Kas te peate silmas seda, et on toimunud teatud regulatsioon varem kehtinud redaktsiooni alusel, siis on vastu võetud uus redaktsioon, aga vaidlus võib jääda lahendamata?

Ei, ma ei pea seda silmas. Mõned sätted, rakendussätted lihtsalt ei mahu enam sellesse uude redaktsiooni, nad on täiesti erineva numeratsiooniga ja nad kaovad selles uues seaduses ära. Küsimus ei ole mitte ainult kuupäevades, vaid teatavates eritingimustes, mis puudutavad ühe või teise rakendussätte jõustumist, mille koht oleks loogiliselt vastavas seaduses.

Aitäh! Ma saan aru, et küsimus taandub puhtalt normitehnilisele kultuurile, normitehnikale. See probleem on loomulikult kõrvaldatav normitehniliste võtetega. Tuleb jälgida, et niisugust situatsiooni ei tekiks. Kuid samas on siiski ka see probleem, nagu ma alguses teie küsimusest aru sain, st et aasta või kahe pärast võidakse lahendada mingit vaidlust, mis tekkis vana redaktsiooni põhjal. Seetõttu on loomulik, et seadusandja ja eeskätt seaduse rakendaja käsutuses on kogu massiiv, kõikidest aegadest läbikäinud sätted, nende muutmised jne.

Tänan! Tõnu Kauba, teine küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Täna esines meie ees peaminister poliitilise avaldusega, milles oli järgmine mõte. Ma tsiteerin mälu järgi: valitsusel on plaanis anda võimalikult palju või rohkesti riigi funktsioone üle kolmandale sektorile. Sellest mõttekäigust johtuvalt meenutan, et praegu peavad mittetulundusühingud Rahandusministeeriumi soovi või määruse kohaselt andma oma liikmeskonna kohta väga detailse ülevaate, kaasa arvatud isikuandmed, sealhulgas isikukoodid. Kujutame ette, et tegemist on väga suurte mittetulundusühingutega. Kas te peate põhjendatuks, et Rahandusministeerium nõuab mittetulundusühingute liikmete isikuandmeid?

Aitäh! Teil oli selles esinemises kaks küsimust. Üks puudutas riigivõimu üleandmist n-ö kolmandale sektorile. See on kena ja mõistlik samm, kui see tehakse mõistlikult, õigesti ajatades, arvestades õiguslikku kultuuri, rahva õiguskuulekust jne. Vastupidisel juhul tuleb välja see, millega tegeles kadunud Nikita Sergejevit_, üldrahvalik riik, mis läks kõige liha teed. Teine küsimus. Seda teist küsimust tuleks analüüsida, lähtudes põhiseaduse §-st 11, millest ma olen täna palju kordi rääkinud. Kas see piirang ja nõue on vajalik, otstarbekas ja kooskõlas demokraatliku riigi normidega? Esialgsel lähenemisel leian küll, et see ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 11.

Tänan! Sirje Endre, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, lugupeetud härra õiguskantsler! Teie asjalik ja murelik ettekanne meile ja ka see, et te ise tõstsite oma ettekandes üles küsimuse, kes vastutab, tuues näite, et meie esitame sageli selle küsimuse, viis minu mõtted ühele teie väga murelikule, asjalikule ja põhjalikule ajakirjandusmaterjalile, mis ilmus vist ajalehes Postimees. Selles umbes kolm aastat tagasi antud intervjuus te ei iseloomustanud Eestit mitte kui demokraatlikku õigusriiki, vaid kui ametnikukeskset haldusriiki, kes on pööranud selja oma kodaniku poole. Kuidas te iseloomustaksite kõige lühemalt tänast Eesti riiki? Kas see ametnikukesksus ja halvas mõttes haldusriik on süvenenud või on millenniumi lähenedes märgata tendentsi paremuse poole?

Aitäh selle küsimuse eest! Südametunnistus muidugi ütleks mulle, et meil ei ole tegemist õigusriigiga, et meil on tegemist siiski enam haldusriigiga. Aga hea on see, et me oleme põhimõtteliselt aktsepteerinud õigusriigi printsiibid ja et kõik püüdlevad selle poole. Sellele, kes tahab ennast parandada, halastab ka Issand. Nii et selles mõttes ma võiksin öelda, et on selgeid paranemistendentse. Aga on ka tendentse, mis mind murelikuks teevad. Ja mind on murelikuks teinud reformid. Arvatakse, et reform on väga odav või väga efektiivne. Reform ei ole kunagi odav ja efektiivne on ta väga tarkades kätes, tehtuna väga põhjaliku sotsiaalpoliitilise analüüsi alusel. Kui täna härra peaminister rääkis praktiliselt juba toimivast haldusreformist, siis andke andeks, mina ei ole näinud ühtegi dokumenti, mille alusel haldusreformi võiks teha. Ma olen lugenud ühte eelnõu, vabandust, ühte paberit, mis esitati Vabariigi Valitsuse kabinetiistungile. Ma ei esitaks sellist paberit ka mitte õigusteaduskonna teise kursuse praktikumi alusena.

Tänan! Härra Elmar-Johannes Truu.

Aitäh, juhataja! Austatud õiguskantsler! Teie väga avameelne ja aus ettekanne, ülevaade seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse aktide kooskõlast põhiseadusega ja seadustega tegi mind taas murelikuks. Miks? Toon veel kord konkreetse näite, nagu täna on juba mitmel korral tehtud, eilse kohta. Õiguskantsler kuulutas riigi lisaeelarve põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikogu arutas seda eile ja arvas, et Riigikogul oli õigus. Edasi on juba teada, et kui see kohtus vaidlustatakse, ei leia see seal õigust. Niisiis, Riigikogu tegi eile jälle tööd, mis ei vasta tegelikult seadusele, ja siit minu küsimus, sest Riigikogu liikmena olen ma murelik, et Riigikogu teeb üsna palju tühja tööd. Mis teha, et Riigikogust väljaminevad seadused vastaksid paremini seadusele? Kas Riigikogu komisjonide liikmeid, Riigikogu õigusosakonna töötajaid on vaja koolitada, kas õiguskantsler või keegi teine peaks neile seminare korraldama või mis teie arvate, mida võiks ette võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Mina ei võtaks eilset lugu kaugeltki mitte nii traagiliselt, selliseid juhtusid on ju palju olnud. Selles ei ole mingit traagikat, kui asja üle vaieldakse. Ja kui olla 100% ratsionalist, siis võib ju öelda niimoodi, et kui vaidluses ei selgu tõde, mis me siis ilmaaegu siin päevi, kuid ja tunde raiskasime. Vaidlustega käivad alati kaasas kulutused, olgu see siis aja-, närvi- või mis tahes kulu. Nii et siin ei ole minu arust mingisugust probleemi. Ja ma võin küll öelda, et kuue ja poole aastase praktika jooksul on tõenäoliselt mõlemad pooled nendest vaidlustest ainult võitnud, mitte kaotanud, sest tähtis ei ole alati mitte see, mis on lõpptulemus, vaid see, kui palju me oleme edasi läinud. Ma ei kujuta ette, et poliitik peaks hakkama tungima juriidika kitsastele maadele. Selleks on olemas Riigikogule eraldatud vahendid, fraktsioonides ja komisjonides võib pidada ametnikke, kellel on vastav kvalifikatsioon. Ma eeldan eeskätt just seda, et nemad peaksid saama vastava kvalifikatsiooni ja neid tuleks käsitleda kui asjatundjaid kõnealustes küsimustes. Ja kunagi ei ole paha hoida oma ametkonnas üht ametnikku, kes alati vastu räägib, siis selgub ka tõde. Järelkiitjate koorile raha maksmine ja kulutamine on ilmaaegu.

Tänan! Jaanus Männik, teine küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Teie eestvõttel analüüsime täna siin oma töö kvaliteeti. Seoses sellega on mul küsimus. Põhiseaduse § 76 räägib Riigikogu liikme puutumatusest ja teine lause ütleb, et teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Seda paragrahvi oleme teie ettepanekul kasutanud siin kahel korral. Esimesel korral arvas kohus teistmoodi, teisel korral on alamastme kohtud arvanud ka teistmoodi ja nüüd on siis asi jõudnud kõrgeima astmeni välja. Mis me võiksime neid tulemusi arvestades oma tööst arvata? Kui kvaliteetne on meie töö olnud, arvestades seda § 76?

Aitäh selle küsimuse eest! Õiguskantsler teeb oma ettepaneku, juhindudes sellest, kas on läbitud asjakohased protseduurid, mis võimaldavad esitada süüdistust. Õiguskantsler ei hinda kogutud tõendeid. Kui õiguskantsleril oleks olnud alus ja võimalus hinnata kogutud tõendeid, siis on võimalik, et ta ettepanek oleks olnud vastupidine. Praegu on küsimus ainult selles, et kui on läbitud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud protseduurid ja need protseduurid on toimetatud kooskõlas seadusega, siis on alust esitada ettepanek, hindamata tõendeid. Nii ütleb seadus.

Tänan! Villu Reiljan, teine küsimus.

Ma jätkan sealt, kus Jaanus Männik pooleli jäi. Õiguskantsleri kätte tuleb ju tegelikult ka hinnatud materjal. Kui vabariigi prokurör asja läbi vaatab, siis ta ilmselt kaalub ühte, teist ja kolmandat. See peaks olema tõepoolest väga kindel ja üheselt mõistetav otsus, kui tullakse õiguskantsleri ette ja õiguskantsler tuleb Riigikogu ette, sest puutumatuse äravõtmine on minu meelest väga tõsine otsus. Kuidas seda kommenteerida, kui pärast selgub, et on tehtud tõsiseid otsuseid, inimest on vaevatud mitmes astmes ja ajakirjanduses on palju kära tehtud, aga tegelikult on tegemist hoopis sügavalt ausate inimestega?

Aitäh selle küsimuse eest! Lugu on selles, et need materjalid, mis tulevad, on eelmaterjalid. Nende hulgast puuduvad väga paljud materjalid, mille alusel kohus otsustuse teeb. Kui nüüd tagantjärele öelda, siis mõlemal juhul oli uurimise kvaliteet alla igasugust rehkendust. Võib isegi tekkida küsimus, miks määrati nii nõrgad uurijad.

Paistab, et rohkem Riigikogu liikmed õiguskantslerile küsimusi esitada ei soovi. Me oleme lõpetanud õiguskantsleri ülevaate menetlemise. Tänan, härra Truuväli!

Asume oma päevakorra järgmise punkti juurde: põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Jätkame teist lugemist. Ettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni liikmel Jaan Pööril. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon on esitanud Riigikogule kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 123. Täna jätkame teist lugemist. Komisjonile laekus pärast esimest lugemist, mis oli eelmisel neljapäeval, 12 muudatusettepanekut. Komisjon tegi ise ka veel neli muudatusettepanekut, millest enamik lähtus esitatud muudatusettepanekutest, kuid me tegime neid normitehniliselt ümber. Mõned muudatusettepanekud olid esitatud juba eelmisel korral, kuid neid ei aktsepteeritud. Seekord komisjon aktsepteeris nendest ühte, mis puudutas rahvahääletust, et viia seadus kooskõlla põhiseadusega. Kui muudatusettepanekutest lähemalt rääkida, siis Jaanus Männik esitas kolm muudatusettepanekut, mis puudutasid volikogu liiget. Põhiseaduskomisjon arvestas ühte nendest põhimõtteliselt, muutes selle põhjal redaktsiooni, ja esitas ise uue muudatusettepaneku, mis on nr 5. Mitu muudatusettepanekut kasvas välja eelnõu eelmisel arutelul esitatud küsimustest. Üks oli see, kas maavanema kandidatuuri kooskõlastamine peaks olema ainupädevuses, mis on muudatusettepaneku nr 8 all. Põhiseaduskomisjon aktsepteeris seda. Peale selle on Väino Linde esitanud muudatusettepaneku, mis on praegu meil nr 12 all. See on osa eelmisel korral esitatud muudatusettepanekutest ja käsitleb hallatavat asutust. Seekord põhiseaduskomisjon aktsepteeris ettepanekut, sest see oli korrektsem. Mitmed muudatusettepanekud on seotud normitehnikaga, numbrid on seoses täiendavate sätetega pandud õigesse järjestusse. Viimase muudatusettepanekuga soovitakse, et terve tekst avaldataks kolme nädala jooksul pärast vastuvõtmist Riigi Teatajas, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seadust on mitmel korral muudetud ja ta pole uutele, valitavatele volikogu liikmetele enam ülevaatlik. Põhiseaduskomisjon arutas seda seaduseelnõu oma 27. septembri istungil ja tegi järgmise otsustuse: eelnõu täna pärast muudatusettepanekute hääletamist seadusena vastu võtta. Selle poolt oli 9, vastu 0 ja erapooletuid 0. Aitäh!

Tänan, härra Pöör! Teile on ka küsimusi. Rein Voog, palun!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud härra Pöör! Minu küsimus on seaduseelnõu § 5 ehk kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 19 kohta. See puudutab volikogu liikme volituste peatumist. Lõige 2 punkt 7: volikogu liikme volitused peatuvad tööülesannete, õpingute tõttu või muul põhjusel, mis takistab volikogu istungitel osalemist vähemalt kolme järjestikuse kuu ulatuses. Palun öelge, milline on see protseduur. Kas see on ainult inimese enda avaldus? Kui vaadata sama paragrahvi lõiget 6, siis see ütleb, et valla- või linnasekretär saadab vastava avalduse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul volikogule. See konkreetne protsess, kuidas sellisel juhul volikogu liikme volitused peatuvad, jääb mulle natuke arusaamatuks. Palun, kas te seletaksite!

Aitäh! Seda on käsitletud volikogu asendusliikme puhul, kuid põhimõtteliselt peaks ta ise avalduse esitama, sest kõik käib praegu avalduste põhjal.

Tänan! Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab eelnõu § 16 ehk seaduse § 52, mille lõikes 2 öeldakse: kui volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, loetakse kõigi tema liikmete volitused ennetähtaegselt lõppenuks ning nende asemele astuvad asendusliikmed vastavalt sätestatud korrale. See võib tekitada probleeme eriti väiksemates omavalitsustes. Ma toon näiteks oma kodulinna Paide, kus on 21 volikogu liiget. Kui oletada, et kolmest nimekirjast pääseb igaühest sisse seitse, ja kahe kuu jooksul selgub, et ei suudeta valida linnapead, siis võib tekkida olukord, kus nende igast nimekirjast sissepääsenud seitsme inimese häälte hulk on kokku näiteks 600-700, samal ajal tuleb aga asendusliikmete häälte hulk seitsme peale kokku 60-70, mis muudab selle asendusvormi legitiimsuse väga madalaks. Kas sellist võimalust on komisjonis arutatud? Kuidas sel juhul toimida?

Aitäh! Sellises kontekstis ei ole arutatud. Küsimus on see, et kui asendusliikmetest ei piisa, siis toimuvad täiendavad valimised, aga mis puutub häälte arvu, siis kohalikus omavalitsuses reastatakse ju häälte arvu järgi. Ei, see ei ole arutusel olnud.

Tänan! Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Kas te võiksite lähemalt selgitada valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse mõiste sisu? See on § 10.

Siin on hallatavate asutuste all mõeldud näiteks koole, lasteaedu jne, kes alluvad väikestes valdades kas otse vallavalitsusele või siis linnades vallavalitsusele või linnaosa valitsusele. Mõeldud on mittejuriidilisi isikuid.

Tänan! Jaanus Männik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Mul on hea meel, et komisjon on arvestanud minu kolmest ettepanekust ühte, mis jätab seaduse tekstist välja niisuguse kahtlase väärtusega rõhutuse, et volikogu liige ei ole seotud oma mandaadiga. Kuid ma küsin arvestamata jäetud muudatusettepaneku, nimelt muudatusettepaneku nr 3 kohta. Minu arvates võiks volikogu liiget määratleda mitte ainult tema n-ö tekkepõhisuse järgi ehk tema valituks osutumise või mitteosutumise järgi, vaid ka selle järgi, kes ta on ja milleks ta sinna on valitud. Mis minu ettepanekul viga on? Ja kui tal midagi viga on, kas siis komisjon kaalutles ka, et seda võiks kuidagi täpsemalt sõnastada, aga siiski volikogu liikme rolli sisu järgi?

Aitäh! Selles muudatusettepanekus on lähenetud volikogu liikme mõistele filosoofilisemalt kui siiamaani. Parandusettepanekus on volikogu liikmele esitatud kolm tingimuslikku nõuet. Kui üks nendest nõuetest ei ole täidetud, siis järelikult volikogu liikme volitused peatuvad. Kuna sõnastuses oli sees valijaskond, siis oli komisjonis küll arutusel see, et volikogu liige ei pea mitte ainult valijaskonna, vaid kogu valla elanikkonna tahet täitma. Valijaskond võib tal olla üks valija - null enam ei saa olla -, et osutuda volikokku valituks. Kui me tuleme Riigikokku uue kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või uue omavalitsuse seadusega, siis võiks seda arutada ja need probleemid lahendada.

Tänan! Sirje Endre, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra Pöör! Ma palun ette vabandust, et esitan teile täpselt samasuguse küsimuse nagu esimese lugemise ajal, aga mulle tõesti ei saanud see probleem selgeks ja selle tõttu ma küsingi. See puudutab eelnõu § 8, mis omakorda käsitleb § 23 lõiget 4. Volikogu määrustele ja otsustele kirjutab alla volikogu esimees või tema asendaja. Minule on arusaamatu, kuidas tekivad asendaja volitused. Kes see asendaja võib olla, kas ta peab olema tingimata volikogu liige? See sellest punktist ei selgu. Või võib ta olla koguni väljastpoolt volikogu, näiteks linnaosavalitsuse või linnavalitsuse inimene?

Aitäh! Volikogu otsustele kirjutab alla see isik, kes juhatab volikogu istungit. Volikogu istungit juhatab üldkorras volikogu esimees, volikogu esimehe äraolekul tema asetäitja, keda tal võib olla üks või kaks. Kui ka nendel ei ole võimalik juhatada, aga välja on kuulutatud, et volikogu peab toimuma, st teatavatel põhjustel ühtki neist kolmest isikust ei ole, siis valib volikogu istungi juhataja, kes ongi volikogu esimehe asendaja ja kirjutab alla.

Tänan! Jaanus Männik, teine küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kui komisjon käsitles volikogu liikme määratlust ja leidis, et see vajaks muutmist, siis ma ikkagi küsin: valimised on ju ukse all, kas seda ei oleks otstarbekas teha enne valimisi? Sel juhul oleks kõigil kandideerijatel teada, kes nad täpselt on ja milleks nad on volikogu liikmeks valitud, mitte et piisab ainult sellest, et ta on volikogu liige siis, kui ta osutub valituks.

Aitäh! Komisjon arvas, et praegune volikogu liikme staatuse regulatsioon on piisav.

Tänan! Rein Voog, teine küsimus.

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan oma eelmist küsimust, sest §-st 19 asi päris nii välja ei tule. Ma toon paralleeli §-ga 18 - see on küll volikogu liikme volituste ennetähtaegsest lõppemisest -, kus räägitakse konkreetselt volikogu liikme vastavast avaldusest. Paragrahvis 19 seda otseselt öeldud ei ole ja sellepärast võibki tekkida kahtlus, et valla- või linnasekretär võib volikogu liikme teadmata sellise avalduse esitada. Palun seda siiski veel kord kommenteerida. Kasutades juhust, esitan kohe ka teise küsimuse. Siin on räägitud ainult valla- või linnasekretärist, samal ajal on suuremates volikogudes, näiteks Tallinnas, olemas volikogu sekretariaat. Kas ei oleks olnud mõttekas tuua sisse võimalus, et avaldus esitatakse volikogu sekretariaadile?

Aitäh! Üldkorras esitab avalduse volikogu liige ise. Kui ta kolme kuu jooksul ei ole seda esitanud, siis teeb seda valla- või linnasekretär. Põhjus, miks on ainult valla- või linnasekretär, mitte sekretariaat, on see, et vastutus on praegu pandud valla- ja linnasekretärile isikuliselt ametikoha järgi. Sekretariaat on kollegiaalne organ. Komisjon ei pidanud seda praegu otstarbekaks.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, härra Pöör! Avan läbirääkimised. Kas on soovi esineda? Rein Voog, palun, sõnavõtt kohalt!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mind teeb murelikuks viimane härra Pööri väljaöeldud mõte, et juhul kui volikogu liige, kes ei ole näiteks kolm kuud järjestikku osalenud volikogu töös, pole avaldust esitanud, võib selle tema teadmata esitada valla- või linnasekretär. Inimene on ju volikokku valitud ja tema liikmelisust seal tema tahte vastaselt peatada ei ole minu meelest korrektne. Aitäh!

Tänan, härra Voog! Jaana Padrik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Mul on hing veidi murelik, sellepärast ma siiski kommenteeriksin. Ma ei esitanud uuesti oma ettepanekut täiendada kohaliku omavalitsuse ülesandeid kuritegevuse ennetamisega mitte sellepärast, et läbi suruda mingit oma idée fixe'i. Natuke kurb, et komisjon arutelus süvitsi edasi ei läinud. Kuritegevuse ennetamine kui niisugune on meil siiski süsteemselt läbi mõtlemata ja paljudes kohalikes omavalitsustes üldse käivitamata. Selleks oleks vaja see funktsioon anda. Komisjoni mure, et kui me lisame selle funktsiooni, siis peaksime vastutustundlikumalt läbi mõtlema, millises regulatsioonis kuritegevuse ennetamisega tegeldakse, on selles mõttes ilmaaegne, et Justiitsministeerium on valmistanud ette terve hulga metoodilisi juhendeid, ministeeriumis töötab kriminaalpreventsiooni osakond. See kõik on kohtadele edasi antud. Kohaliku omavalitsuse tasandil oleks vaja hakata kuritegevuse ennetamisega tegelema. Kui komisjon soovib selle eelnõuga eelkõige teha kiireid täiendusi, mis on vajalikud enne valimisi, siis ma söandan jääda seisukohale, et kuritegevuse ennetamisega on vaja kiiresti tegelema hakata, just nimelt kohe, pärast praegusi kohalikke valimisi. Seetõttu, lugupeetud saal, võib-olla me mõtleme veidi ja pöörame sellele valdkonnale tähelepanu! Aitäh!

Tänan, proua Padrik! Liia Hänni, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ka täna on üles kerkinud teatud küsimused, mis olid arutuse all eelmisel korral. Tõepoolest, praeguse redaktsiooni järgi on niimoodi, et volikogu liikme volitused võivad peatuda ka sel juhul, kui ta ise kirjalikku avaldust ei esita. Põhiseaduskomisjonis oli eelmisel korral arutusel minu vastavasisuline ettepanek, mis nägi ette kirjaliku avalduse esitamise, kuid siis leiti, et väikestes volikogudes võiks mõne liikme tööst kõrvalejäämine volikogu tööd halvata ja igaüks, kes on volikokku valitud, peaks hea seisma selle eest, et ta üle kolme kuu järjest ei puudu, või kui puudub, siis esitama ise kirjaliku taotluse. Nii ei peaks volikogu seda asja ilma inimese teadmata ja nõusolekuta otsustama. Teine teemade ring puudutab suuri omavalitsusi ja seda, et praegune seadus ei ole piisavalt paindlik. See on tõepoolest nii, aga uskuge mind, me ei jõudnud hakata praegu kohaliku omavalitsuse seadust nii palju kohendama, et see sobiks väga hästi ka Tallinna linnale. See töö seisab meil ees. Ja nüüd teema, kas omavalitsused peaksid tegelema kuritegevuse ennetamisega. Loomulikult nad võivad seda teha ka praegu, kus seda ülesannet ei ole otseselt seadusega nende peale pandud. Arutelu komisjonis taandus sellele, et proua Padriku parandusettepaneku kohaselt peaks omavalitsus looma vastavad institutsioonid ja vaidluses munitsipaalpolitsei üle oleks seda sätet võinud tõlgendada kui alust munitsipaalpolitsei loomiseks. Vähemalt selline oli komisjoni arusaam. Tõenäoliselt jäävad kõik need teemad edasi päevakorrale, sest juba on põhiseaduskomisjon otsustanud menetlusse tuua kohaliku omavalitsuse seaduse eelnõu, mis peaks ülejärgmisel nädalal arutusele tulema. Aitäh!

Tänan, proua Hänni! Kas ma võin panna läbirääkimiste lõpetamise hääletusele? Panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise.Hääletustulemused Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 35 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid samuti 1. Läbirääkimised on lõpetatud. Asume läbi vaatama muudatusettepanekuid. Härra Pöör, palun teid tagasi kõnepulti. Esimene muudatusettepanek, algataja Tiit Käbin, juhtivkomisjon on toetanud. Teine muudatusettepanek, algataja Jaana Padrik, komisjon ei ole toetanud. Probleeme ei ole. Kolmas ettepanek on Jaanus Männikult, juhtivkomisjon ei ole toetanud. Jaanus Männik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Ma palun seda ettepanekut hääletada. Nagu ka ettekandja ütles, on probleem olemas, ja ega ta väga ei arvanudki, et see sõnastus siin nii halb on.

Teie kommentaar, härra Pöör.

Aitäh! Ma kommenteerisin seda ja arvasin, et sellises sõnastuses ei ole seda võimalik vastu võtta, sest see määrab volikogu liikme staatuse ühes lõikes kolme tingimusliku normiga ega ole korrektne.

Tänan! Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Jaanus Männik. Palun avaldada oma suhtumist!Hääletustulemused Ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuks jäi 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Neljas ettepanek on samuti Jaanus Männikult. Juhtivkomisjon on sisuliselt toetanud. Viies ettepanek on põhiseaduskomisjonilt ja komisjon on arvestanud. Kuues ettepanek on Jaanus Männikult, komisjon ei ole toetanud. Probleeme ei ole. Seitsmes ettepanek on Liia Hännilt, komisjon on toetanud. Kaheksas ettepanek on Liia Hännilt, komisjon on sisuliselt toetanud. Probleeme ei näi olevat. Üheksanda ettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjon on seda ettepanekut arvestanud. 10. parandusettepanek on Liia Hännilt, komisjon on toetanud. 11. ettepanek on samuti Liina Hännilt, komisjon toetab sisuliselt. Probleeme ei ole. 12. ettepanek on Väino Lindelt, komisjon on toetanud. 13. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt, komisjon on arvestanud. 14. on Väino Lindelt, juhtivkomisjon on sisuliselt toetanud. 15. ettepanek on Mart Nutilt, juhtivkomisjon on toetanud. Viimane, 16. ettepanek on põhiseaduskomisjonilt ja juhtivkomisjon on toetanud. Kas ma sain õigesti aru, härra Pöör, et komisjoni ettepanek on panna nimetatud seaduseelnõu lõpphääletusele?

Jah, panna lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta.

Tänan! Lõppsõnavõimalus. Lõppsõna soovijaid ei ole. Siis ma panen eelnõu lõpphääletusele. Panen lõpphääletusele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun avaldada oma suhtumist!Hääletustulemused Eelnõu vastuvõtmise poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmisena on meil päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise protokolli "Balti Kaitsekolledži ja tema isikkoosseisu staatuse kohta" ratifitseerimise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks on sõna kaitseminister Jüri Luigel. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus toob teie ette esimesele lugemisele Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise protokolli "Balti Kaitsekolledži ja tema isikkoosseisu staatuse kohta" ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nagu te teate, kirjutasid 12. juulil 1998 kolme Balti riigi kaitseministrid Brüsselis alla riikide valitsuste vahelisele lepingule Balti Kaitsekolledži asutamise kohta. Kolledž asub Eesti Vabariigis ja on rahvusvaheline sõjaline õppeasutus. Kolledži loomise ja algse tegevuse toetamist käsitleva memorandumiga on ühinenud täpselt 14 riiki. Kolledži lepingu artikli 1 lõike 2 kohaselt määratakse Balti Kaitsekolledži ja tema isikkoosseisu staatus eraldi kokkuleppega ja see kokkulepe ongi teie ees. Protokoll määratleb kolledži õigusvõime, tema ruumide ja vara staatuse ning puutumatuse. Protokolli artikli 8 lõike 1 kohaselt vabastatakse kolledž maksudest ja lõivudest poolte siseriiklikes õigusaktides ettenähtud ulatuses. Kolledži isikkoosseisu staatuse määratlemiseks näeb protokoll ette kasutada Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide ja programmis "Partnerlus rahu nimel" osalevate riikide vahelist nende vägede staatust puudutavat lepingut. Protokoll on kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega. Protokolli rakendamisest tulenevad kulutused kaetakse Kaitseministeeriumi eelarvest. Aitäh teile!

Suur tänu, härra minister! Küsimused kolleegidelt. Enn Tarto, palun!

Aitäh, härra minister! Loomulikult olen ma seda meelt, et see eelnõu saaks vastu võetud. Aga kas härra minister on ka sellele mõelnud, et kolledž asub Tartus Riia tänav 12, Kaitseliidule tagastatavas majas? Kaitseliidul on ruumid selles majas ja ka Balti Kaitsekolledž jääb sinna. Kui aga algab selle maja kompenseerimise protsess või Kaitseliit üürib maja välja, mis saab siis? Kas sellele on Kaitseministeeriumis mõeldud?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ei oska hetkel sellele küsimusele väga detailselt vastata. Selles majas asub tõesti Balti Kaitsekolledž, asub meie kõrgeim sõjaväeline õppeasutus, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja ühtlasi on seal Kaitseliidu ruumid. Ma olen kindel, et me leiame selle maja puhul ühise lahenduse ja ka Kaitseliidule sobiva lahenduse.

Tänan! Laine Tarvis, palun!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Oma ettekandes te ütlesite ja ka seletuskirjas on öeldud, et kulutused kaetakse Kaitseministeeriumi eelarvest. Kas te võiksite öelda, kui suured need kulutused on?

Aitäh teile! Tõepoolest, Eesti Kaitseministeerium finantseerib Balti Kaitsekolledži tegevust, nii nagu seda teevad ka Läti ja Leedu vastavad asutused. Järgmise aasta eelarves on kavandatud selle õppeasutuse finantseerimiseks ligi viis miljonit krooni.

Tänan! Tiit Toomsalu, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetav härra kaitseminister! See leping ja eelnõu tekitavad rohkem küsimusi, kui on võimalik anda vastuseid. Alustame esimeste küsimustega. Vastavalt lepingule on kolledžil õigusvõime, tal on kõik tsiviilõigused ja -kohustused ja kolledži õigusvõime tekib käesoleva protokolli jõustumisega. Samas seletuskirjas rõhutatakse, et kolledž on kavas registreerida Eestis rahvusvahelise koostööprogrammina. Minu teada Eesti Vabariigi seadused, eriti tsiviilsuhteid sisaldavad seadused ei ole senini rahvusvahelisi koostööprogramme õigussuhte subjektina ette näinud ning ka vastavat registrit minu andmetel veel ei ole. Mida hakkab Balti Kaitsekolledž endast kujutama õiguslikus mõttes, kui õiguse subjekt?

Aitäh! Küsimus on selles mõttes õigustatud, et see on Eesti territooriumil esimene rahvusvaheline haridus- ja ka sõjaväeline projekt. Ja me oleme leidnud lahenduse, kus ta registreeritakse Eestis rahvusvahelise koostööprogrammina. Meie juristide väitel on selline võimalus olemas. Kuid me peame arvestama, et see protseduur, mida me praegu koos teiega siin Riigikogus läbime, on teataval määral pretsedendi loomine, sest sellist tüüpi rahvusvahelist asutust ei ole Eesti territooriumil enne olnud. Seetõttu me kasutame siin NATO maades levinud teise riigi territooriumil asuva sõjaväelise asutuse lepingut, nn status of forces lepingut, mis laieneb ka "Partnerlus rahu nimel" programmis osalevatele riikidele. Sellekohase kokkuleppe on Riigikogu ratifitseerinud 1996. aastal.

Tänan! Mari-Ann Kelam, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra minister! On selge, et Balti Kaitsekolledži asutamine nimelt Eestis, mitte Lätis või Leedus on meile igati prestiižne ja väga positiivne. Sellega seoses on tekkinud küsimus. Seletuskirjas on väga palju juttu õppejõududest, kes on rahvusvahelised. Kas on ette nähtud, et ka õpilaskond on rahvusvaheline? Tundub, et see oleks väga positiivne, kui neid tuleks Eestisse Põhjamaadest ja muudest riikidest. See aitaks kulusid kanda ja tõsta ka selle asutuse prestiiži maailma avalikkuse ees.

Aitäh! Tegu on õppeasutusega, mis annab üheaastast staabiõpet. Tsiviilhariduses võiks see olla mingil määral võrreldav kas magistriõppega või doktoriõppega, see on vaieldav. Plaan on anda seda täiesti rahvusvahelisel tasemel. Seal hakkavad õppima kõigi kolme Balti riigi kõrgemad ohvitserid, laias laastus igast riigist kümmekond, see arv võib mõnevõrra varieeruda. Kõik toetajariigid on samuti nõustunud saatma omalt poolt võimaluse korral üks-kaks õppurit, et teha sellest tõeline rahvusvaheline õppeasutus. Juba sellest aastast on seal näiteks õppurid Põhjamaadest ja ka mõningatest teistest riikidest. Nii et see mõte toimib ja on väga positiivne.

Tänan! Marju Lauristin, palun!

Härra minister! Tõepoolest, see kolledž on väga hea näide rahvusvahelisest koostööst ja peale selle on tal ka väga suur regionaalpoliitiline tähtsus, kuna ta just Tartus asub. Kas on võimalik juba praegu öelda ka, milliseks kujuneb ühe õppuri aastamaksumus, kui palju maksab õppimine selles kolledžis?

Aitäh! Õppuritele on õppimine selles kolledžis muidugi tasuta. Mis aga puutub sellesse maksumusse, siis pean tunnistama, et ma ei suuda hetkel täpset arvu öelda, kuid ma kindlasti saadan teile selle arvutuse.

Tänan! Tiit Toomsalu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetav härra minister! Protokolli artikli 9 "Isikkoosseisu privileegid ja puutumatus" punktis 7 on öeldud: "Lisaks käesoleva protokolliga tagatud puutumatusele ja privileegidele, ning juhul kui antud isikud ei ole Eesti Vabariigi kodanikud, tagab Eesti Vabariigi valitsus ülemale ja tema asetäitjale puutumatuse vahistamisest ja kinnipidamisest, samuti puutumatuse õigusemõistmise eest nende ametlikus pädevuses ja oma ametivolituste piires lausutud sõnade ning toimepandud tegude osas. Puutumatus õigusemõistmisest nende ametlikus pädevuses ja oma ametivolituste piires lausutud sõnade ning toimepandud tegude osas jääb kolledžis töötamise perioodi suhtes kehtima ka pärast kolledžis ametisoleku lõppemist." Minu küsimus on selline. Kui kindlasti igati lugupeetav, igati aktsepteeritav kolleeg ülem söandab lausuda sõnad, mis võivad olla vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusliku korraga, kas siis sellisel juhul on õigustatud anda selle lepingu raames vastavale isikule selline voli?

Aitäh! See lause on peaaegu otse kirjutatud maha Viini konventsioonist. See on immuniteet, mis on kõigil Eesti Vabariigis viibivatel välisriikide diplomaatidel. NATO-s ja ka partnerriikides kasutatava standardi järgi antakse rahvusvaheliste projektide juhtidele samasugused õigused, kui Eestis on näiteks ÜRO esindajal, Euroopa Liidu esindajal ja ka välisriikide diplomaatidel. See on klassikaline diplomaatiline immuunsus ja ma usun, et selle andmine kolledži ülemale, Taani brigaadikindralile Clemmesenile on igati õigustatud. Ei ole mingit põhjust arvata, et ta seda kuritarvitaks.

Tänan! Arvo Sirendi, palun!

Suur tänu! Mul on küsimus rahvusvahelisuse kohta. Siin kippus vägisi jääma mulje, et kui Eesti, Läti ja Leedu üheskoos midagi teevad, siis ei ole veel küllalt rahvusvaheline, ja pärast seda, kui Põhjamaad juurde tulevad, on väga hea rahvusvaheline kolledž. Kuidas võiks seda täpsustada, et Lätile ja Leedule ei jääks mõnevõrra solvavat hinnangut?

Aitäh! Mingil juhul ei olnud minu soov Lätit ja Leedut solvata. Küsimus on selles, et oskusteave, mida meie õppurid sellest kolledžist saavad, tuleb suuresti lääneriikidest, nii NATO riikidest kui ka Soomest ja Rootsist. Seetõttu on väga paljud õppejõud, samuti mõned õppurid sealt. Ja mis seal salata, väga palju finantseeritakse seda kolledžit Lääne abist, Lääne rahadest. See kõik kokku teeb sellest rahvusvahelise projekti, mille põhiülesanne on anda õpetust Balti riikide staabiohvitseridele, kuid, nagu ma ütlesin, osaleb selles rahvusvahelises projektis ühtekokku 17 riiki.

Tänan! Mart Nutt, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra kaitseminister! Kas võiks natuke täpsustada, milline on kaitsekolledži diplomi õigusjõud väljaspool lepingupartnereid, st kolmandates riikides? Kas NATO riigid näiteks tunnustavad seda diplomit ilma täiendavate lepinguteta või vajab selle diplomi tunnustamine täiendavaid lepinguid kolmandate riikidega?

Aitäh! Seda tunnustatakse rahvusvaheliselt kui staabiõppe läbinud staabiohvitseri diplomit, mis tähendab, et need on ohvitserid, kellel on pärast selle diplomi omandamist võimalik saada tööd staapides, kes on n-ö sõjaväe juhtivkaader. Eraldi vajab ilmselt Eesti siseriiklikes õigusaktides sätestamist, kuidas vastab sõjaväelaste suhteliselt spetsiifiline haridusredel meie tsiviilharidusredelile. Aga me oleme sellest haridusministriga juba rääkinud ja kindlasti on võimalik sellega seoses teha täpsustused teistesse seadustesse.

Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Tänan, härra kaitseminister!

Aitäh!

Kaasettekandeks on sõna riigikaitsekomisjoni aseesimehel Trivimi Vellistel. Palun!

Austatud proua juhataja! Kallid kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Eesti, Läti ja Leedu valitsuse vahelist protokolli Balti Kaitsekolledži, selle isikkoosseisu ja staatuse kohta oma kahel istungil, 20. ja 21. septembril ning otsustas suunata selle ratifitseerimise seaduse eelnõu esimesele lugemisele. Kuna põhiettekandja härra kaitseminister tutvustas eelnõu sisu juba üsna ammendavalt, siis on mul õige vähe lisada. Ma rõhutan võib-olla seda, et kaitsekolledž on edukalt töötanud juba poolteist kuud. Selle kohta on olnud mitmeid kiitvaid vastukajasid. Alles paar päeva tagasi kuulsin ma kolledži kohta väga kiitvaid sõnu vastse Leedu kaitseväe juhataja suust. Samal ajal on kolledž töötanud poolteist kuud juba teatavas õiguslikus vaakumis. Seni kuni see protokoll on ratifitseerimata ja kuni ta ei ole jõustunud, võib tekkida kaitsekolledžil probleeme, kui peaks tekkima mingi õiguslik vaidlus, näiteks kohtuvaidlus kellegagi. Loodan, et seda muidugi ei juhtu. Aga ma lisaksin veel, et Läti Seim on protokolli juba ratifitseerinud, lätlased tegid seda 23. septembril. Riigikaitsekomisjon kui juhtivkomisjon tegi üksmeelse ettepaneku seaduseelnõu 166 esimene lugemine täna lõpetada ja suunata eelnõu teisele lugemisele. Parandusettepanekute tähtajaks palume määrata 11. oktoober kell 10. Aitäh!

Tänan! Enn Tartol on teile küsimus. Palun!

Aitäh, proua istungi juhataja! Austatud kolleeg Trivimi Velliste! Ma olen väga rahul, et selline kolledž on Tartus, et sealsamas majas Riia tänav 12 on veel teisi asutusi ja õppeasutusi, et Riigikohus on Tartus. See on Tartu arengu seisukohalt vägagi kiiduväärt. Kuigi riigikaitsekomisjon mingit otsust ei langetanud, me arutasime põhiliselt seda eelnõu, esitan ma siiski sulle kui värskele Kaitseliidu vanemate kogu liikmele küsimuse, mis on eelnõuga ainult kaudselt seotud: kuna Riia tänav 12 asuv hoone kuulub Kaitseliidule tagastamisele, millist varianti siis sina välja pakuksid?

Ma saan muidugi vastata ainult isiklikult enda nimel, ma ei saa rääkida komisjoni nimel. Aga loomulikult tuleb käituda nii, nagu Eesti seadused nõuavad.

Tänan, Trivimi Velliste! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kas te kordaksite juhtivkomisjoni seisukohta?

Ma kordan parandusettepanekute esitamise tähtaja: see on esmaspäev, 11. oktoober kell 10.

Tänan, härra Velliste! Sellega on selle seaduseelnõu esimene lugemine lõpetatud.

Meie järgmine ja viimane tänases päevakorras olev punkt on Riigikogu liikmete Vootele Hanseni ja Andres Herkeli algatatud mitteeluruumide erastamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine ja ettekandeks on sõna kolleeg Vootele Hansenil. Palun!

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu! Koos Andres Herkeliga esitasime mitteeluruumide erastamise seaduse muutmise seaduse ja koostöös majanduskomisjoniga on tekst enne esimest lugemist välja vahetatud. Siinkohal avaldame au ja kiitust majanduskomisjonile, et meie väike viga sai parandatud. Me olime kogemata ette näinud täiendada mitteeluruumide erastamise seaduse § 5, mis räägib erastamise korraldamisest, aga mitte § 2, mis räägib erastamise objektist, kus on meie ettepaneku õige koht. Milles seisneb meie ettepanek? Omal ajal, kui toimus nn väikeprivatiseerimine, erastati aastail 1990-1991 terve hulk kaubandus- ja teenindusettevõtteid. Samaaegselt munitsipaliseeriti ka suur hulk hooneid, mis renditi seejärel välja erastatud kaubandus- ja teenindusettevõtetele, ning rendilepingute tähtajad on sageli väga pikad. Kuna rendileping jääb pärast hoone võõrandamist kehtima, siis on see tinginud selle, et nende erastamisel ei ole õiget pakkumist, ei kujune välja õige turuhind ja nad erastatakse tegelikult allpool turuhinda. Meie ettepanek on, et erastada saaks neid mitteeluruume, mis on rendilepinguga koormamata või kus rendilepingu tähtaeg on määramata ja rendilepingu võimalik ülesütlemine toimub seega rendiseaduses toodud tähtaegade piires või kus rendilepingu lõppemiseni on jäänud vähem kui üks aasta. Tuletan meelde, et mitteeluruumide erastamise seadus käib nende ruumide kohta, mis on mitteeluruumid ja asuvad elamutes, st hoonetes, kus vähemalt pool või rohkem üldpinnast on elamispind. Tegelikult puudutab seesama probleem väga paljusid muidki linna- ja omavalitsustele kuuluvaid kaubandus- ja teeninduspindasid, mis on sageli omaette hooned, ja nende kohta see seadus järelikult käia ei saa, kuid neid erastatakse kui munitsipaalvara. Ka ei saa viimati mainitud hoonete võõrandamist nimetada erastamiseks, see on tavaline müümine, sest see väljub omandireformi aluste seaduste raamest. Aga siin paraku ei ole seadust, millega olukorda muuta. Küsimusi on tekitanud kindlasti see, kui rendilepingus on ette nähtud rentniku õigus see pind välja osta. Praegu on siin ette pandud rakendussäte, mille viimane lause ütleb, et muudatus ei laiene rendile antud mitteeluruumidele, kui rendilepingus on ette nähtud rentniku õigus renditud mitteeluruum välja osta. See on rendiseaduse § 13, mis ütleb, et lepingus saab ette näha tingimused renditud vara täielikuks või osaliseks väljaostmiseks rentniku poolt. Teiseks võib Eesti Vabariigi normatiivaktis ette näha juhud, mil renditud vara väljaostmine on piiratud või ei ole lubatud. Ma ise arvan, et selle rakendussätte viimase lause üle võib veel mõtiskleda, sest ega õigus välja osta ei kao ka siis, kui see toimub näiteks rendilepingu tähtaja lõppemise eel, viimase aasta jooksul. See eesõigus säilib. Teine lugu on see, kui väljaostmisõigus on ette nähtud teatud investeeringute tegemise järel. Õigusliku ootuse printsiibi järgi peaks see eesõigus sellisel juhtumil säilima. See on üks koht, mis ilmselt nõuab veel mitmekülgset kaalumist. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, härra Hansen! Teile on küsimusi. Uno Mereste, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa märkisid muuseas, et üks osa rendilepinguid, mis on sõlmitud ilmselt onupojapoliitiliselt väga madalate renditasudega jne, on väga pikkade tähtaegadega. See seadus käib siiski ainult nende kohta, mis on sõlmitud tähtaega määramata või mille lõppemiseni on vähem kui üks aasta. Kas sellesama seaduseparanduse raames ei oleks ikkagi võimalik teha midagi ka nende rendilepingute lõpetamiseks, mis on tõesti tehtud väga pikaks ajaks, kas või linnale või riigile tagasiostmise vormis vms?

Aitäh! Selle eelnõu eesmärk ei ole mitte algatada protsessi kehtivate rendilepingute lõpetamiseks. Ma arvan, et nii rendiseadus kui ka näiteks tsiviilkohtumenetluse seadus sisaldab neid võimalusi, kuigi peame arvama sedagi, et kord sõlmitud lepingud, kui ei ilmne, et poolte tahet on kas moonutatud või ei ole täidetud tingimusi, ei peaks muutma. Õiguskindlus peaks olema ka üks seadusandliku riigivõimu eesmärk. Meie eelnõu eesmärk on aga need mitteeluruumid, mille kohta on sõlmitud pika tähtajaga rendilepingud, esialgu erastatavate mitteeluruumide nimekirjast välja võtta. Õigupoolest panna nad nagu hoiule, et nad pandaks erastamise teel müüki siis, kui rendilepingu lõppemiseni on jäänud vähem kui üks aasta.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, härra Hansen! Kaasettekandeks on sõna majanduskomisjoni aseesimehel Jevgeni Tombergil. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas esitatud mitteeluruumide erastamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kahel istungil, 14. septembril ja 20. septembril. Nagu eelkõneleja juba täpselt rääkis, on vahepeal tehtud redaktsioonilised muudatused, muudetakse § 2, aga mitte § 5, nagu oli esialgses eelnõuvariandis. Algatajad jäid sellega nõusse, komisjon toetas. Komisjonile on tulnud ka Vabariigi Valitsuse arvamus selle seaduse muutmise kohta, mis toetab eelnõu menetlemist. 20. septembril tegi majanduskomisjon oma lõpliku otsuse, mis kõlab järgmiselt: saata 128 SE Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 30. septembril muudetud kujul kooskõlastatult eelnõu algatajatega ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsuse poolt oli 7, vastu 1, erapooletuid 0. Muudatusettepanekute tähtajaks otsustati määrata 8. oktoober kell 12. Aitäh!

Tänan, härra Tomberg! Küsimusi teile ei ole. Ma kordan veel üle muudatusettepanekute tähtaja: 8. oktoober kell 12. Mitteeluruumide erastamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Tänan kõiki! Tänane istung on lõppenud. Head päeva! Istungi lõpp kell 12.37.