Austatud Riigikogu! Palun kolleege, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi, registreeruda. Esimesena annab Vabariigi Valitsuse eelnõud üle valitsuse esindaja proua Ülle Aaskivi.

Austatud istungi juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus annab täna Riigikogu menetlusse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu. Ettekande teeb haridusminister Mait Klaassen.

Eelnõu juhtivkomisjon on kultuurikomisjon.

Vabariigi Valitsus annab Riigikogu menetlusse osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli 1990. aasta 29. juuni Londoni paranduste ja täienduste ning 1992. aasta 25. novembri Kopenhaageni paranduste ratifitseerimise seaduse eelnõu. Ettekandja on keskkonnaminister Villu Reiljan.

Eelnõu kuulub keskkonnakomisjoni kompetentsi.

Mahukaim täna üleantav seaduseelnõu on kindlasti teeseaduse eelnõu. Ettekande teeb teede- ja sideminister Raivo Vare.

Teeseaduse eelnõu kuulub majanduskomisjoni kompetentsi. Nüüd Riigikogu liikmed. Kolleeg Sergei Ivanov.

Lugupeetud esimees, austatud kolleegid! Mul on koos kolleegi Mart Nutiga arupärimine haridusminister Mait Klaassenile. "Minister Andra Veidemanni juures tegutsev rahvuste integratsiooni konsultatiivnõukogu on mitmel korral arutanud muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegiat, kohtunud Eesti Keelestrateegia Keskuse töötajatega ja töörühma esindajatega, kes tegelesid vastavalt Haridusministeeriumi tööülesannetele riikliku keelestrateegia dokumendi koostamisega. Vabariigi Valitsus kiitis 21. aprillil 1998. aastal heaks "Muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegia". Käesoleva aasta oktoobris on Eesti Keelestrateegia Keskus levitanud raamatut "Muukeelse elanikkonna keelestrateegia" (versioonid ka vene ja inglise keeles). Seoses mainitud dokumendiga tegi Eesti keelestrateegia väljatöötamisega seotud töörühm koosseisus Urve Läänemets, Kalev Katus, Klara Hallik, Sulev Valdmaa, Jaan Õispuu ja Anne Lill avalduse selgitamaks tekkinud olukorda ja vältimaks vääritimõistmist. [---] Tänaseks trükki jõudnud raamatu variant sisaldab küll üksikuid tekstilõike töörühma poolt esitatud materjalidest, ent ei kajasta saavutatud konsensuslikke kokkuleppeid professionaalse teadmisega keelestrateegiaga seonduvates ainevaldkondades. Keelestrateegia dokument praegusel kujul ja muudetud pealkirjaga võib põhjustada segadust ja tarbetut vääritimõistmist, sealhulgas rahvusvahelises ulatuses. [---] Rahvuste integratsiooni konsultatiivnõukogu volitas nõukogu liikmeid Sergei Ivanovi ja Mart Nutti pöörduma arupärimisega haridusministri poole selgitamaks asjaolusid." Siin on hulk küsimusi ja põhiküsimused on sellised. "Miks jäeti valitsuse ja Haridusministeeriumi poolt kõrvale professionaalse töögrupi poolt koostatud Eesti riigi keelestrateegia küsimusi tervikuna käsitleda püüdev dokumendi versioon ja asendati see praegusega? Kuidas selgitada dokumendis korduvalt esitatud väidet, et eesti keel ei suuda täita riigikeele funktsioone? Mille alusel kavatsetakse määratleda prioriteedid ja rahastada keeleõppe ning keeleuuringute korraldust Eestis praegu ja edaspidi?"

Kolleegide Sergei Ivanovi ja Mart Nuti arupärimine haridusministrile edastatakse seadusega ettenähtud korras. Sellega on kõik eelnõud ja arupärimised vastu võetud. Tänan teid! Palun kohaloleku kontroll! Hetkel on kohal 53 Riigikogu liiget.

Lugupeetud kolleegid! Täpsustame tänase istungi päevakorda. Päevakorras on kokku viis punkti. Õiguskomisjoni taotlusel teeb juhatus ettepaneku muuta arutatavate eelnõude järjekorda selliselt, et neljanda punktina võtaksime arutusele seaduseelnõu 1042 ja viiendana seaduseelnõu 957. Seega oleks päevakorrapunktide järjekord selline. Esimesena arutame eelnõu 983, valitsus on palunud kaasettekandeks anda sõna Kaitseministeeriumi Balti koostöö ja rahuvalve büroo juhatajale Henrik Praksile, kaasettekandja on riigikaitsekomisjoni aseesimees Tõnu Kõrda. Teisena arutame eelnõu 991, kaasettekandja Riigikogu poolt on õiguskomisjoni liige Viktor Niitsoo. Kolmandana arutame eelnõu 992, ka siin on kaasettekandja kolleeg Viktor Niitsoo. Seejärel eelnõu 1042. Viimasena tuleb arutusele eelnõu 957, mille kohta teeb ettekande justiitsminister Paul Varul. Valitsus on palunud anda kaasettekandeks sõna Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhatajale Ilmo Aule.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele esimese päevakorrapunkti. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise lepingu Balti Mereväedivisjoni loomise kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna kaitseminister Andrus Öövlil.

Austatud härra juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tuletaksin ainult konspektiivselt meelde lepingu sisu ja tema tähtsust, eeldades, et esimesel lugemisel saime juba piisavalt anda ammendavaid selgitusi. Tegemist on ühega meie neljast suurest Balti ühisprojektist: BALTBAT, BALTNET, BALTDEFCOL ja BALTRON. Projekt annab kolme riigi ühiste jõupingutustega olulise efekti, võimaldades miinitõrjeoperatsioone edukalt korraldada. Ja ma tahaksin rõhutada, et lisaks Eestile, Lätile ja Leedule on sellesse projekti kõige aktiivsemalt kaasatud Saksa Liitvabariik, kes on projekti juhtriik, Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Soome, Suurbritannia ja Taani. Võib öelda, et kõik Balti ühisprojektid just nimelt kolme Balti riigi koostöös ja suure arvu toetajariikide toel aitavad kindlustada stabiilset ja demokraatlikku arengut mitte ainult Balti regioonis, vaid Euroopas tervikuna. Kuid lisaks rahvusvahelisele dimensioonile ja rahvusvahelisele tähtsusele on BALTRON-il kindlasti ka otsene ja oluline tähtsus meie rahvusliku riigi kaitse ülesehitamise seisukohalt. Eelkõige aitab BALTRON-i projekt parandada Eesti mereväe harjutamisvõimalusi ning tõstab meie võimet koos tegutseda. Ülesanneteks on, nii nagu ütlesin, miinitõrje, ühine väljaõpe ja ühine osalemine eri missioonides. Esimesel lugemisel tekkis diskussioon eelarveliste vahendite üle. Tahaksin rõhutada, et 1999. aasta riigieelarves on esmakordselt esindatud kõik meie ühisprojektid eraldi reana. Konkreetselt BALTRON-i projektile on meie riigieelarves ette nähtud kulutada 2,8 miljonit krooni. Suur tänu teile ja ma palun teid esitatud leping ratifitseerida. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas valitsus loobub kaasettekandest? Tänan! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna riigikaitsekomisjoni aseesimehel kolleeg Tõnu Kõrdal.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõne all olev leping aitab tõhusalt kaasa Eesti Vabariigi territoriaalvete ja majandustsooni turvalisuse suurendamisele. Leping aitab kaasa Balti mere puhastamisele olemasolevatest võimalikest miinidest. Leping võimaldab meil paremini integreeruda rahvusvahelistesse julgeolekustruktuuridesse. Seetõttu on komisjon seisukohal, et ratifitseerimise seadus väärib vastuvõtmist. Muudatusettepanekuid komisjonile ei laekunud. Pean vajalikuks märkida, tuginedes Riigikogu juriidilise osakonna arvamusele ja komisjoni varasematele seisukohtadele, et kuna lepingus ei ole fikseeritud varalisi kohustusi, siis piisab selle vastuvõtmiseks lihthäälteenamusest. Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Tõnu Kõrda! Lugupeetud kolleegid, avan läbirääkimised. Kõne- ega sõnavõtusoove ei ole. Kas võib lugeda läbirääkimised peetuks ja lõpetatuks? Tänan! Läbirääkimised on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Ettekandja? Kaasettekandja? Keegi ei soovi. Lugupeetud kolleegid! Eelnõu kohta ei ole esitatud muudatusettepanekuid. Juhtivkomisjon teeb ettepaneku panna ta lõpphääletusele, mille juurde kohe ka asume. Lugupeetud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise lepingu "Balti Mereväedivisjoni loomise kohta" ratifitseerimise seaduse eelnõu. Palun hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid ei ole. Seadus on vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma ei hakka kordama selle seaduseelnõu esimesel lugemisel öeldut. Tegemist on meie õigussüsteemi jaoks täiesti uue seadusega. Praegu on väga teravalt tõusetunud karistuspoliitika küsimused ja on väga õige aeg tegelda üleskutsega pöörata senisest enam tähelepanu kuriteoohvritele. See seadus peaks varaliselt leevendama kuriteo ohvrite olukorda. Kõik parandusettepanekud on leidnud juhtivkomisjoni, s.o õiguskomisjoni ja valitsuse ühesugust toetust. Nad on täpsustava iseloomuga. Mudelit ei ole muudetud. Näiteks täpsustatakse nende isikute ringi, kes ei saa olla ohvrid selle seaduse tähenduses, õigemini, nad ei saa olla õigustatud isikud kahju hüvitamist nõudma: need, kes on ise osalenud selles kuriteos, millega on kahju tekitanud, või kes kuuluvad kuritegelikesse ühendustesse. Oluline parandus on ka see, et kui siiski on ilmnenud, et kuriteo toimepanija on suuteline ise hüvitama kahju või on võimalik tema käest seda kätte saada, võib sotsiaalminister edasi lükata asja otsustamise, siis ei ole mõtet riigile ka asjatuid vahekulutusi võtta. Ka on võib-olla tõepoolest täpsem, kui me ei räägi kuriteo toimepanija eeldatavast elueast. Nii et siin on niisugused asjalikud täpsustavad märkused. Seaduse põhisisu on jäänud samaks. Neid muudatusettepanekuid on põhjust seetõttu toetada. Sellega ma praegu piirduksingi.

Suur tänu! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? On. Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma lihtsalt tunnen huvi selles seaduses ettenähtud hüvitise piirmäära vastu. Kas te võiks võrdluseks öelda, kui suur on sama summa mõnes teises riigis ja miks just 50 000, aga mitte näiteks 45 000?

Teistes riikides selliseid piirsummasid tavaliselt ei ole pandud. Riik saab võtta endale kohustuse teatud osas ohvrile ära maksta, eeldusel, et riigil on võimalik kurjategija käest see summa sisse nõuda, kuid paljudel juhtudel ei pruugi see õnnestuda. Nii et siin on otsustamise küsimus. Põhimõte on selles, et riik võtab hüvitamise teatud ulatuses enda peale, kuid mitte üle poole. Seda piirsummat meil esialgses projektis ei olnud, kuid jõudsime siiski järeldusele, et need on hädavajalikud kulutused. See on teatud leevendamine, mille riik praegu enda peale võtab. Ega riik ei saa võtta enda peale täies ulatuses või väga suures ulatuses kahju hüvitamist. See on otsustamise küsimus. Kas 45 000 või 50 000, siin ei ole põhimõtteliselt vahet. Me oleme pakkunud välja 50 000. Kui Riigikogu leiab, et 45 000 on õigem, siis ei ole mul ühtegi argumenti väitmaks, et see on halvem.

Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar.

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Mu küsimuse taustaks on see, et mul on väga hea meel, et Vabariigi Valitsus on sellise seaduseelnõu esitanud. Aga väike kahtluseuss närib, eriti vaadates § 25, mis käsitleb riigi regressiõigust. Sellest puhtpraktiline küsimus. Mida ütleb teie kogemus meie igapäevase praktika põhjal, kui palju võib riik tagasi saada nendest kuludest, mida ta on sunnitud tegema selle seaduse alusel? Kui mõelda viimasel ajal toimunule, siis saab selgeks, et ebaõnnestunud majandustegevust tahetakse kinni maksta kõikide teiste maksumaksjate arvel. Kui me nüüd ka kuritegevuse kaudu tekitatud kahju hakkame kinni maksma kõigi teiste maksumaksjate arvel ja riik saab kurjategijatelt väga vähe tagasi, siis kui palju see võib mõjutada meie õiglustunnet riigis üldse ja missugused on siin riigi tegelikud võimalused?

Ma arvan, et tagasisaadav summa ei ületa 25%. Kuid selle probleemi lahenduseks, millele te viitate, on meil välja pakutud sundraha sätestamine kriminaalmenetluse seadustikus, mis on täna järgmise eelnõuna käsitlemisel. Ja kui Riigikogu kiidab heaks ka sundraha suuruse suurendamise vastavalt õiguskomisjoni poolt heakskiidetule - esimese astme kuriteo puhul on sundraha kaks miinimumpalka (2 korda 250 krooni) alates 1. jaanuarist -, siis eelduslikult peaks sundrahana laekuma riigieelarvesse umbes 12 miljonit. See on tõenäoline, sellepärast et sundraha laekumine peab olema ja on reaalselt suurem kui kurjategijatelt sissenõutav kahjusumma, sest see puudutab kõiki kuritegusid. Ja kui 25% kurjategijatest, kes on süüdi mõistetud, lähevad vangi, siis 75% on muud karistused. Nende käest on reaalne see raha kätte saada. Ja kui saada 12 miljonist ka pool kätte, siis see on 6 miljonit. Me oleme arvestanud, et kahju hüvitamise summa peaks olema umbes 3 miljonit aastas. See prognoos ei saa olla väga täpne. Kui summa on isegi kaks korda suurem, peaks see ikkagi selle sundraha suurusesse mahtuma. Ja kui sundraha sissenõudmine hakkaks kehtima 1. jaanuarist 1999, kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadus 1. jaanuarist 2000, siis tegelikult laekuks sundraha arvel ühe aasta jooksul riigieelarvesse raha. Nii et maksumaksja raha sellise skeemi puhul täiendavalt ei kulukski.

Tänan! Kolleeg Toomas Alatalu.

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma jätkaksin esimest küsimust selle mõttega, et lõppude lõpuks on võimalik ka inflatsioon. Ja see 50 000 võib mõne aasta pärast olla ainult 500. Seetõttu minu küsimuse esimene pool olekski: kas mingit muud alust peale selle konkreetse summa pole seadust menetledes kaalutud? Küsimuse teine pool tuleneb paragrahvist, millele härra Sinissaar tähelepanu juhtis. Siin on jutt ju sellest, et regressinõudeasjus esindab riiki sotsiaalminister, kellel on veel edasivolitamise õigus. Kas on ikka põhimõtteliselt õige kirjutada seadus korraga kahe ministeeriumi jaoks? Ma kardan, et kui üks ministeerium hoolitseb selle eest, et saaks otsus langetatud, ja teine hakkab selle n-ö täidesaatmise eest vastutama, kas me ikka saavutame soovitava tulemuse? Kuidas see mujal on lahendatud?

Ei ole kahte ministrit. See on puhtalt Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Väljamaksmine käib Sotsiaalministeeriumi kaudu. Ega Justiitsministeerium - kui sa Justiitsministeeriumi teise ministeeriumina silmas pidasid - ei ole seotud õigusemõistmisega. See, et kohtud on Justiitsministeeriumi valitsemisalas, ei tähenda seda, et Justiitsministeerium kuidagimoodi õigusemõistmisega seotud oleks. Kogu hüvitamine toimub Sotsiaalministeeriumi kaudu ja sellest tulenevalt on ka regressiõigus antud sotsiaalministrile, et asi oleks ühes kohas. Mis puudutab nüüd seda 50 000, siis peab olema kaks kriteeriumi. Üks on see, et mitte üle poole. Aga kui see pool on liiga suur, siis oleks see riigile ikkagi ebamõistlik. Nii et me peame jääma mõistlikkuse piiridesse. Ma arvan, et nende kahe kriteeriumi puhul - mitte üle poole ja samal ajal mitte üle 50 000 - on see vahemik siiski piisavalt suur, et enamik kahjusid siia sisse mahuks, sest tegelikult on ikkagi ju tegemist vägivallakuritegudega tekitatud kahjudega, need ei ole mitte suured vargused, vaid eelkõige isikuvastaste kuritegudega tekitatud kahju.

Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar.

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Vastus mu esimesele küsimusele lohutas mind väga, aga mitte päris täielikult. Küsimus on selles, et kui 25% läheb vangi, siis on need ilmselt raskemaid kuritegusid toime pannud inimesed kui need 75%, kes vangi ei lähe, aga maksavad, ja kellelt on reaalne raha kätte saada. See on teatud mõttes ju ebaõiglane. Milliseid võimalusi on ette näha tulevikus rakendada, et saada siiski kätte nendelt, kes on süüdi, st sellelt 25%-lt, kes vangi läheb?

Ega nüüd nii ka ei ole, et need, kes on kahju tekitanud, on kõik vangis. Peamised kahjutekitajad on vargad. Kui nad saavad ka tingimisi karistuse ega ole vangis, peavad ikka kahju hüvitama. See on õige rõhuasetus, peamine eesmärk on ikkagi nende käest kättesaamine. Vanglate puhul on perspektiivne tee parandada vanglates tööhõivet, nii et vangidel oleks rohkem teenimisvõimalust ja oleks võimalik neilt ka midagi kätte saada. See on loomulik ja kõige õigem tee. See seadus, mis sätestab riigile teatud kohustuse, on praegu tegelikult hädaabinõu. Me oleme sunnitud tunnistama, et kõik õiguslikud alused on piisavalt olemas, et kahjutekitajate käest kahju sisse nõuda, aga faktiliselt ei ole võimalik kätte saada. Ja ohvril tihtipeale ei ole kasu sellest, et tal on õigus saada, tegelikult ta ei saa. See on samm selles suunas, et tegelikult saaks. Riik tagab, et tegelikult ikkagi saab kätte selles ulatuses, millest me räägime. See on hädaabinõu ja loomulikult tuleviku suund normaalse riigi arengu seisukohalt oleks ikkagi see, et riigi kanda jääv osa on suhteliselt väike ja toimib normaalne mehhanism, et kahjutekitanu ka hüvitab kannatanule.

Tänan! Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni liikmel kolleeg Viktor Niitsool.

Härra juhataja, austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas kuriteoohvritele riikliku hüvituse maksmise seadust 9. ja 10. novembril. Põhiprobleemid, mis tekkisid, olid nimelt seotud sellega, et seaduseelnõus oli näiteks ette nähtud, et nendele isikutele, kes on seotud organiseeritud kuritegevusega või kuuluvad kuritegelikku ühendusse, kui nad on juhtunud sattuma kuriteo ohvriks, hüvitist ei maksta. Raskusi tekitas siin see, mismoodi tõestada kuulumist kuritegelikku ühendusse. On olemas kriminaalkoodeksi üks paragrahv, mis karistab kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Sellisel juhul peaks sellesse kuulumine olema tõestatud kohtuotsusega. Teiselt poolt jäi ebamääraseks, mida see tähendab, et inimene on seotud organiseeritud kuritegevusega. Kui näiteks kellegi kohta ajalehes kirjutatakse, et ta on seotud allilmaga, kas seda saab siis võtta aluseks hüvitise mittemaksmisel. Ja selle tõttu jäi see küsimus esialgu lahtiseks. Mõned parandusettepanekud, mis on tabelis toodud, leidsid enamasti toetust. Ainus parandusettepanek, mis õiguskomisjonis tekitas lahkarvamusi, oli parandusettepanekute tabeli teine ettepanek, mis käsitleb juhtumit, kui Eesti kodanik on sattunud kuriteo ohvriks territooriumil, kus ei kehti Eesti Vabariigi jurisdiktsioon, st viibides välismaal. Eelnõu kohaselt ei kompenseerita näiteks turismireisil viibijatele vägivallakuritegude läbi tekitatud kahjusid. Ettepanek hüvitada kahju ka turistidele ei pälvinud komisjoni poolehoidu (poolt oli 2, vastu samuti 2, erapooletuid 2). Ei olnud üksmeelne otsus. Ülejäänud parandusettepanekud leidsid nii algataja kui ka komisjoni toetust. Komisjonis jäi aeg natuke lühikeseks, et eelnõu lõpuni lihvida, seepärast otsustas komisjon teise lugemise pärast parandusettepanekute läbivaatamist katkestada. Uued parandusettepanekud esitada 19. novembriks kella 12-ks. Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Kõik on selge, küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Viktor Niitsoo! Lugupeetud kolleegid, avan läbirääkimised. Kõne- ega sõnavõtusoove ei ole? Kas võib lugeda läbirääkimised peetuks ja lõpetatuks? Tänan! Läbirääkimised on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Härra minister? Ei soovi. Kaasettekandja? Samuti mitte. Palun kõnepulti tagasi kolleeg Viktor Niitsoo. Lugupeetud kolleegid, vaatame läbi muudatusettepanekud. Tabelis on kokku 13 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. Teine muudatusettepanek on kolleeg Viktor Niitsoolt, jäetud arvestamata.

Härra juhataja, palun seda hääletada. Kommenteeriks seda parandusettepaneku esitajana selliselt, et arvatavasti oleks siiski otstarbekas hüvitada ka turistina välismaal viibijatele need kahjud, mis on neile tekitatud kuritegelike rünnetega. Ma arvan, et kogusummas ei ole hüvitussumma suur, sest et paljudel juhtudel katab kas surmajuhtumi või ravikulud kohustuslik reisikindlustus, mida paljud riigid nõuavad. Õiguskomisjonis, nagu ütlesin, oli hääletus tasavägine. Selle ettepaneku vastu oli 2, poolt oli 2 ja erapooletuid oli 2. Seega ettepanekut ei arvestatud. Põhjendus oli, et see toob ülearuseid kulutusi.

Tänan! Seega on nii ettepaneku autori kui ka juhtivkomisjoni arvamus antud. Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele teise muudatusettepaneku. Palun hääletada!Hääletustulemused Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Kolmas, neljas, viies ja kuues muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, arvestatud täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on kolleeg Viktor Niitsoolt, arvestatud täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, arvestatud täielikult. Muudatusettepanekud nr 9, 10, 11 ja 12 on Viktor Niitsoolt, arvestatud täielikult. Viimane, 13. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, samuti arvestatud täielikult. Tänan! Sellega on muudatusettepanekute tabel läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanekul on eelnõu 991 teine lugemine katkestatud. Muudatusettepanekud esitada 19. novembriks kella 12-ks õiguskomisjoni.

Lugupeetud Riigikogu! Võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse koodeksi täiendamise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See eelnõu on vahetult seotud eelmisega. Härra Sinissaare küsimusele vastates ma tegelikult juba käsitlesin sundraha teemat. Mõte on siiski selles, et sundraha näol panna seadusest tulenev koormatis - maksta teatud summa riigieelarvesse - kõigile nendele inimestele, kes on süüdi mõistetud. Mis asi see siis on? Kindlasti tuleb öelda, et see ei ole lisakaristus. Lisakaristuse mõistab kohus alati individualiseeritult. Siin ei mõisteta midagi, see tuleb seaduse alusel. Aga põhiseadusest tulenevalt võib seadusandja määrata seadusest tulenevaid koormatisi. See ongi seadusest tulenev koormatis, mille eesmärk on katta need kulutused, mida riik kannaks ohvritele niisuguste summade väljamaksmisel, millest eelmise eelnõu puhul juttu oli. Siin on küsimus muidugi selles, kui suur see sundraha peaks olema. Praegu on õiguskomisjon aktsepteerinud härra Niitsoo ettepaneku suurendada sundraha esimese ja teise astme kuritegude puhul. Algselt oli esimese astme kuriteo puhul üks palga alammäär ja teise astme kuriteo puhul 0,7. Siin on vastavalt kaks ja üks. See on otsustamise küsimus. Põhjendus, mille härra Niitsoo on toonud - riik maksab hüvitisi eelmise eelnõu alusel eelkõige esimese astme kuritegude läbi kannatanutele - on õigustatud. Sellest tulenevalt võiks tõesti nende jaoks sundraha olla suurem. Samal ajal peab muidugi arvestama sellega, et kaugeltki mitte kõik, võib öelda, enamik sundraha maksjaid kahju tekitanud ei ole. Nii et mingi õigluse moment peab olema, väga suureks seda sundraha ka panna ei saa. Peab olema siiski optimaalne lahendus. Mis on optimaalne, on otsustamise küsimus. Nii et valitsus esitas mõnevõrra väiksemad määrad, siin on mõnevõrra suuremad. See on otsustamise küsimused. Ei näe ka põhjust, et parandatud määradele kategooriliselt vastu vaielda. Aga selge on see, et siit kõrgemale küll enam tõsta ei tohiks, sellepärast et võib tekkida ahvatlus, et paneme veel ja veel kõrgemaks, et saada riigieelarvesse rohkem raha. Aga peab olema mingisugune mõistlik piir. Selle eelnõu suhtes langevad õiguskomisjoni ja valitsuse seisukohad ühte ja idee seisneb selles, et hakata sundraha sisse kasseerima alates 1. jaanuarist 1999.

Suur tänu, härra minister! Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni liikmel kolleeg Viktor Niitsool.

Härra juhataja, austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse esitatud kriminaalmenetluse koodeksi täiendamise seaduse eelnõu 10. novembril, valmistades seda ette teiseks lugemiseks. Arutluse objektidest ja parandusettepanekutest härra minister juba rääkis. Kuid ka komisjonis kerkisid mõningad probleemid. Näiteks, kas ei ole sundraha puhul tegemist riigilõivuga. Teine probleem: mismoodi on korraldatud sundraha laekumine ja kes korraldab selle väljajagamist? Kas on tegemist mingisuguse fondiga? Igatahes seaduses see veel ei kajastu. Kõike seda arvesse võttes ja arvesse võttes ka asjaolu, et see eelnõu on tihedalt seotud eelmise eelnõuga, mille lugemine katkestati, otsustas komisjon ka selle eelnõu teise lugemise pärast parandusettepanekute läbivaatamist katkestada ja määrata uueks parandusettepanekute esitamise tähtajaks 19. november kell 12. Tänan!

Tänan! Kas kolleegidel on küsimusi? Kõik on selge, küsimusi ei ole. Lugupeetud kolleegid, avan läbirääkimised. Kõne- ja sõnavõtusoove ei ole. Kas võib lugeda läbirääkimised peetuks ja lõpetatuks? Tänan! Läbirääkimised on lõpetatud. Lõppsõnavõimalus. Ei ole soovi. Sel juhul palun kolleeg Viktor Niitsoo kõnepulti ja vaatame läbi muudatusettepaneku. Tabelis on üks muudatusettepanek, autor kolleeg Viktor Niitsoo, ettepanekut on arvestatud täielikult. Probleeme ei ole. Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 992 teine lugemine katkestada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 19. november kell 12.

Lugupeetud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse §-ga 59¹ täiendamise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siin on tegemist ühe praktilise probleemiga. Palun teie käest vabandust, sest prokuratuuriseadus sai alles kevadel vastu võetud ja on uus seadus ning minu üks kindel põhimõte on, et seaduste parandustesse tuleb väga ettevaatlikult suhtuda. Mul ei ole sugugi meeldiv tulla teie ette taotlusega seda uut seadust kohe parandada. Parandus on tõepoolest praktilise tähendusega. Vastavalt prokuratuuriseaduse §-le 27 on ette nähtud talaarid. Mõte oli selles, et talaare kannaks nii kohtunik (kes praegu kannab talaari), kui ka prokurör ja advokaat. Me kevadel eeldasime, et advokatuuriseadus on praeguseks juba vastu võetud, nii et see talaaride kandmine ka vaidlevate poolte poolt saaks alata järgmisest aastast. Advokatuuriseaduse menetlemine on võtnud mõnevõrra rohkem aega ja selge on see, et kui teie advokatuuriseaduse vastu võtate, mida ma väga loodan, siis läheb veel tükk aega, enne kui advokaadid endale talaarid muretsevad. Aasta-poolteist oleks mõistlik aeg. Teiselt poolt on veel üks oluline asi, mida oleks võinud ka kevadel ette näha. Meil on praegu käsil küllalt ulatuslik kohtuhoonete renoveerimine. Kui ka advokaadid ja prokurörid on talaarides, siis on selge see, et nad ei käi edasi-tagasi, talaar kaenlas. Kohtuhoonetes peaksid olema ka ruumid nende talaaride hoidmiseks. Kui need kaks asja kokku panna, eelkõige rõhutaksin esimest asjaolu, siis on mul teile palve heaks kiita see muudatus, mis tähendaks, et talaaride kandmise kohustus hakkaks kehtima 1. juulist 2000. See oleks reaalne aeg, et kogu kohtupidamises osalev koosseis - nii kohtunik, kaitsja kui prokurör - oleks talaarides.

Tänan! Kolleegidel on küsimusi. Tiit Käbin, palun!

Tänan! Lugupeetud justiitsminister! See, et puuduvad riietusruumid, on muidugi täiesti absoluutne põhjendus edasilükkamiseks, selles ei ole mingit kahtlust. Aga kui nüüd üks pool - prokurör - on talaaris ja advokaat ei ole, kas see on nii suur poolte võrdsuse printsiibi rikkumine, et see tuuakse eraldi ära seletuskirjas seaduse muutmise vajaduse põhjendamisel?

Võib vaielda. On ju küsijalegi selge, et ma ei saa vastata, et see on absoluutne ja fundamentaalne printsiip. Aga samal ajal ikkagi on ka. Me peame praegu tunnistama seda, et inimeste õigused riigivõimu suhtes ei ole kõige paremini kaitstud. Kui ka kohtusaalis kohtunik, kes teeb otsuseid riigi nimel, ja süüdistaja, kes süüdistab riigi nimel, mõlemad on eraldatud ka vormiliselt, ja kaitsja on asetatud nagu väliselt ebavõrdsesse ja kehvemasse rolli, on siin ikkagi teatud aspekt. Ma ei ütleks, et oleks fundamentaalne rikkumine. Aga kaitseõiguse teostamise jaoks see pluss ei ole.

Tänan! Kolleeg Daimar Liiv.

Aitäh! Lugupeetud justiitsminister! Argumentatsioon, et sellest tekib ebavõrdsus kaitseõiguse seisukohast, meenutab rahva poolt vaadatuna natuke argumentatsiooni, mis oli Euroopa Liidus küsimuses, kas banaan peab olema sirge või kõver. Ma usun, et selle eelnõu tegelikud põhjused on natuke mujal. Ja küsimus on selles, kas hetkel on probleeme prokuröride riietusega ja kui palju see maksma läheb. Mul oleks teile selline küsimus: kui suureks hindab ministeerium neid kulutusi, mis tuleb teha, et prokurörid talaari riietada?

866 739 krooni ja 6 senti.

Tänan! Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna õiguskomisjoni esimehel kolleeg Daimar Liivil.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Seaduseelnõu on teie ees. Minu eelmine küsimus, ütleme nii, paljastas selle küsimuse tuuma. Tuum on selles, et ligi 1 miljon krooni - selle hinna üle võib vaielda, võib ju ka odavamalt neid talaare teha - oleks vaja kulutada nende talaaride tegemiseks. Tõenäoliselt on prokuratuuris võimalik raha kasutada palju otstarbekamalt. Enne kui ma siia kõnetooli tulin, vestlesin riigiprokuröriga ja ka tema oli seisukohal, et see ei ole antud hetkel kõige esmane kulutus, mis tuleks prokuratuurisüsteemis teha. Ma tahaks ainult lisada ühe argumentatsiooni, et see siiski siit ka läbi käiks. Nimelt ei keela praegu mitte ükski seadus - kui advokaadid näevad, et prokurörid käivad kohtusaalis talaaris - advokatuuril kokku tulemast, maha istumast ja otsustamast, et advokaadid hakkavad nüüd käima talaaris. Advokatuuri juhatus langetab sellekohase otsuse ja kehtestab standardi ning advokaadid ostavad või tellivad endale talaari. Nii et põhimõtteliselt siin seda ebavõrdsuse küsimust ei ole. Ma arvan, et mõistlik on rääkida siiski asjadest otse ja selgelt. Kui tahetakse riigi vahendeid otstarbekamalt kulutada ja on kohti, kuhu neid panna, siis tuleb seda ka avameelselt ja otse öelda. Komisjon arutas need aspektid läbi ja me jõudsime järeldusele, et põhimõtteliselt võib nõustuda sooviga riigi vahendeid natuke teisiti ja otstarbekamalt kulutada. Seetõttu teeb õiguskomisjon ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja esitada muudatusettepanekud 19. novembri keskpäevaks. Aitäh!

Tänan! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Lugupeetud kolleegid, juhtivkomisjon teeb ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Teistsuguseid ettepanekuid tehtud ei ole. Seega on prokuratuuriseaduse §-ga 59¹ täiendamise seaduse eelnõu suunatud teisele lugemisele. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 19. november kell 12.

Lugupeetud kolleegid, võtame arutusele Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks on sõna justiitsminister Paul Varulil.

Härra eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Käsitletav eelnõu on tüüpiline sellesse gruppi kuuluv eelnõu, mille puhul me räägime, et tegemist on teise ringiga. Praegu kehtiv kirikute ja koguduste seadus on vastu võetud 1993. aastal. Selle eelnõu näol on tegemist kehiva seaduse täiustatud ja edasiarendatud variandiga, mis ei too kaasa mingeid radikaalseid muudatusi. Kuid nagu paljude teiste eelnõude puhul, kus on tegemist just seda tüüpi parandustega, oleme pidanud otstarbekaks esitada uue redaktsiooni. Nii on teda lihtsam menetleda ja kasutajatel pärast vastuvõtmist mugavam käsitleda - uus redaktsioon, mitte suur hulk parandusi. Uue seaduse vajalikkus on põhjustatud eelkõige järgmistest olulisematest asjaoludest. Kõigepealt, pärast praegu kehtiva kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmist on tunduvalt arenenud juriidiliste isikute kohta käiv seadustik. Tsiviilseadustiku üldosa seadus, äriseadustik, mittetulundusühingute seadus ja sihtasutuste seadus on loetelu nendest seadustest, mille alusel võime öelda, et praeguseks on meil juriidiliste isikute kohta käiv süsteem küllaltki selgelt korrastatud. Sellest aspektist oli vaja täpsustada ka kirikute ja koguduste kohta käivat regulatsiooni. Teine oluline sisuline muudatus - kirikuregistri pidamine. Praegu teeb seda Siseministeerium, kuid kirikud ja kogudused on liigiliselt kuuluvuselt ikkagi teatud mittetulundusühingute eriliik ning ei ole kuidagimoodi põhjendatud teistsugune registripidamine kui teistel mittetulundusühingutel, näiteks ka sihtasutustel. Kuigi ma ei taha öelda, et kirik ja kogudus paljude sisuliste tunnuste järgi oleksid väga võrreldavad teiste mittetulundusühingutega. Seepärast on põhjendatum, säilitades registri kui terviku, pidada seda registrit seal, kus toimub teiste analoogiliste registrite pidamine, st kohtutes. Täpsemalt oli vaja defineerida ka põhimõisted: kirik, kogudus, koguduste liit, klooster. Need on mõisted, mis peavad haakuma kanoonilises õiguses kasutatud terminoloogiaga. Võrreldes kehtivat kirikute ja koguduste seadust esitatud eelnõuga, võimegi kokkuvõttes öelda, et tegemist on olemasoleva seaduse arendusega, vormistusliku ja vormitehnilise täpsustusega. Võib öelda ka seda, et eelnõu koostamisel on saavutatud kõikides küsimustes üksmeel ka kirikute esindajatega. Et tegemist on sisult spetsiifilise seadusega, siis palun küsimused esitada valitsuspoolsele kaasettekandjale, Siseministeeriumi osakonnajuhatajale härra Aule.

Tänan! Riigikogu liikmetel on küsimusi siiski ka ettekandjale. Kolleeg Ignar Fjuk.

Härra juhataja! Väga austatud justiitsminister! Paragrahvi 6 lõige 2 ütleb nii: "Kiriku, koguduse, koguduste liidu ja kloostri eesmärk või põhitegevus ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine." Kuidas defineerida või tunnistada mingit tegevust põhitegevuseks? Kus on see piir, kas seadus reguleerib selle põhitegevuse määratlemist?

Põhitegevus on määratletud sama paragrahvi lõikes 1. Kiriklikud ühendused on loodud ikkagi selleks, mis on sätestatud § 6 lõikes 1, mitte selleks, et kirikliku ühenduse, koguduse või koguduste liidu varjus tegelda majandustegevusega tulu saamiseks ühenduse liikmetele. Majandustegevus võib kaasneda näiteks kloostrite puhul, kus on tegemist ka püsielanikega. On ju päris loomulik teatud majandustegevus äraelamiseks.

Tänan! Kolleeg Igor Sedašev.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvis 2 mainitakse, et kiriku loomiseks on vaja vähemalt 12 vabatahtlikult liitunud koguduse ühendust. Kas te võiksite põhjendada, millele just selline nõue baseerub ja kes on pädev nimetama kiriku juhatust?

See on spetsiifiline küsimus, hea meelega jätaks ma selle vastamiseks härra Aule.

Härra Au märgib selle küsimuse üles ja kui küsimused ministrile on lõppenud, tuleb ja vastab neile. Kolleeg Viktor Andrejev.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Millest tingituna näeb § 9 ette rooma-katoliku kiriku tegevust Eestis riikidevahelise kokkuleppe alusel? See, et Vatikani riiki juhib Rooma paavst, ei tähenda, et Vatikani riik juhib rooma-katoliku kirikut. Ja teiselt poolt, millest tuleneb vajadus seada rooma-katoliku kiriku tegevus Eestis eritingimustesse? Miks näiteks ei peaks analoogse leppega reguleerima ka teiste kirikute tegevust?

Selle eelnõu menetlemisel esitasin ka mina eelnõu koostajatele samasuguse küsimuse. Põhjendus on selles, et Vatikan on ikkagi ainuke kiriklik riik. Kuna ta on ainuke kiriklik riik ja selline säte oli ka ennesõjaaegses seaduses ja ka praegu kehtivas, siis lihtsalt sellest tulenevalt on see siin sätestatud, ilma et see tähendaks, et katoliku kirikul oleks sellest tulenevalt mingisuguseid eeliseid, võrreldes teiste kirikutega.

Tänan! Kolleeg Sergei Issakov.

Austatud härra minister! Seaduseelnõu näeb ette kloostri statuudi, kuid ei räägi mitte midagi kloostri tegevusest seoses palverändajatega ega väljastpoolt Eestit kloostrisse asuda soovijatega. Kas viimastel on vaja taotleda näiteks tööluba?

Seni kui ei ole selle kohta midagi eraldi öeldud, kehtivad üldreeglid. Kui pidada vajalikuks teha mingisugused erinormid, et kui nad tulevad väljastpoolt Eestit kloostrisse ja see kloostrisoleku fakt iseenesest - seal on oma registreerimine - on piisavaks aluseks, spetsiifiliseks aluseks, siis tuleks seda siin reguleerida. Et praegu seda ei ole, tähendab seda, et nad alluvad üldreeglitele. Kui leida, et mingid erisätted on põhjendatud, siis tuleks teha sellekohane parandusettepanek. Muidu tuleb vastata eitavalt, mingisuguseid eriõigusi neil ei ole, võrreldes teiste inimestega, kes väljastpoolt Eestisse tulevad ja tahavad siin viibida.

Tänan! Kolleeg Ignar Fjuk.

Härra juhataja! Mul on veel teine küsimus. Eelnõu § 35 käsitleb lõpetamist ja see on praktiliselt seotud ainult selle juhtumiga, kui teatud kuupäevaks ei ole esitatud materjale registrisse kandmiseks. Siis on võimalik tegelda sundlõpetamisega. Kas ei ole võimalik, et õigusruumis tekivad teatud muud põhjused, miks peaks sundlõpetama? Eestis võib-olla ei ole neid näiteid, aga mujal maailmas on küllalt palju neid juhtumeid, et teatud ühendused on väljunud lubatavuse piiridest. Kas see seadus ei peaks reguleerima ka neid võimalusi?

Mis puudutab § 35, siis see on rakendussäte. See tõepoolest seondub registreerimisega, puudutab ainult seda konkreetset juhtumit. Ja veel on seoses lõpetamisega spetsiifiline paragrahv - § 30 (vara saatuse määramine). Tekib küsimus, mille alusel toimub lõpetamine. Et ta ikkagi on mittetulundusühingute üks liike, siis mittetulundusühingute seaduse alusel. Muus osas on asi veel laiem. Kui on näiteks tegemist sellega, et ühes koguduses või kirikus arendatakse tegevust, mis on põhiseadusliku korra vastane, siis sellisel juhul sundlikvideerimine toimub ikka nii nagu teiste, kas klubide või muude ühenduste puhul. Kiriklik ühendus ei ole spetsiifiline nähtus sundlõpetamise aspektist, kui on vastavad põhjused olemas.

Tänan! Kolleeg Valentin Strukov.

Austatud juhataja! Lugupeetud härra minister! Mitmed kirikud kasutavad teiste riikide vaimulike teenuseid, kes isegi ei saa Eestis tasu. Näiteks täidab Soome peapiiskop praegu Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vastu kohustusi, kuid tal ei ole valimisõigust isegi kohaliku omavalitsuse valimisel. Miks üldse seostatakse vaimuliku isikut valimisõigusega (§ 24)?

Vaimuliku tegevus omab laiemat sotsiaalset tähendust. Näiteks kui välisõppejõud tuleb Eestisse, peab semester läbi loenguid, siis ei ole küsimust, et ta peaks olema hääleõiguslik kohalike omavalitsuste valimistel. Kuid siin on mõeldud kirikliku ühenduse vaimulikku, kes on alaline, pidades samal ajal silmas, et ta tegevus on suunatud inimeste teadvuse mõjutamisele ja ta on selles mõttes laiema sotsiaalse tähendusega kui mõni teine töötaja. Nii et siin tuleb rõhutada tema alalisust ja laiemat sotsiaalset tähendust. Aga ei nõuta näiteks kodakondsust, mis on oluline kriteerium. Hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel on suhteliselt lai kriteerium.

Tänan! Kolleeg Viktor Andrejev.

Tänan, härra juhataja1 Lugupeetud härra minister! Kas kiriku pankrotistumine tähendab eelnõu autorite arvates ka vastava usutalituse lõpetamist? Kas saab laiendada üldisi pankrotistumise norme sellisele spetsiifilisele institutsioonile nagu kirik?

Saab küll, asi on selles, et pankrot seondub varaliste suhetega ja kui me ütleme, et ta on juriidiline isik, siis meil ei ole juriidilisi isikuid, kes ei saaks minna pankrotti. Sama küsimus tekib näiteks erakonna puhul. Erakondlik poliitiline tegevus seondub põhiõiguste ja vabadustega, aga nüüd on küsimus selles, et kui see konkreetne erakond läheb pankrotti, siis järelikult tuleb likvideerida tema kui juriidiline isik, kui konkreetsete varaliste kohustuste subjekt, sama asi on kirikuga. See ei tähenda, et need inimesed, kes sinna kuuluvad, ei võiks asutada uut kogudust või midagi selletaolist ja jätkata usutalitusi. Aga pankroti tähendus seisneb ju eelkõige selles, et kaitsta võlausaldajaid. Ei saa olla ühtegi juriidilist isikut, kes ei vastuta oma võla eest, ja selle vastutuse äärmine vorm on pankrot. Nii et pankrot seondub võlausaldajate kaitsega, eesmärk ei ole pankroti kaudu kirikut likvideerida.

Tänan! Kolleeg Nikolai Maspanov.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Selle seaduseelnõuga on ette nähtud, et kirik on juriidiline isik, kogudus on ka juriidiline isik. Kogudused moodustavad kiriku. See tähendab, et sellega me ehitame juriidilise isiku koosseisus teise juriidilise isiku. See on vastuolus seadusega.

Härra Maspanov, seda küll kuidagimoodi ei saa öelda, et see on vastuolus seadusega. Kirikud ja kogudused on ka teatud liiki mittetulundusühingud. Mittetulundusühingud võivad alati asutada mittetulundusühingute liidu. Näiteks on üks klubi, teine klubi, kolmas klubi, nad omakorda võivad asutada enda jaoks mingi katusorganisatsiooni, ka see on juriidiline isik. See tähendab, et juriidilised isikud asutavad juriidilise isiku, mille koosseisu nad kuuluvad. See ei ole küll kuidagimoodi ühegi seadusega vastuolus. Ja kui me nüüd võrdleme kirikut (§ 2) ja koguduste liitu (§ 4), siis võime öelda, et kirik on ka teatud mõttes koguduste liit. Ta on teatud mõttes spetsiifiline koguduste liit. Ja kui võrrelda kirikut ja koguduste liitu, siis siin on mõned olulised erinevused, asjad, tunnused, mis kirikul on ja koguduste liidul ei ole. Aga et ühed juriidilised isikud moodustavad teise juriidilise isiku mittetulundusühingutena, on absoluutselt normaalne.

Tänan! Kolleeg Sergei Issakov.

Austatud härra minister, kellele laieneb antud seaduseelnõu, kas ainult kristlikele konfessioonidele või ka teistele religioonidele? Kui § 3 lubab oletada, et mõiste "kogudus" sisaldab kõikide religioonide struktuuriüksusi, siis § 8 ütleb selgelt, et kogudus on kiriklik ühendus. Kas tõesti on religioonide esindajad nõus sellega, et seadus samastab nende religioossed struktuurid kristliku mõistega "kiriklik ühendus"? Kas pole siin tegemist religioossete vähemuste diskrimineerimise võimalusega?

Põhimõtteliselt ei tohi olla. See on ikka mõeldud kõigi jaoks. Kui kusagilt võib lugeda välja muud, siis tuleb teha muudatusettepanek.

Tänan! Kolleeg Nikolai Maspanov, teine küsimus.

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mind huvitab selline küsimus. Kuidas saab tunnistada kirikuks koguduste ühendust, kelle eesseisja asub väljaspool Eestit?

Mis paragrahvis see on?

See on olemas.

Kolleeg Maspanov, palun täpsustage küsimust.

Ma tahan öelda, et see on praegu juba olemas ja seadus ei anna sellele küsimusele vastust.

Niipalju kui mina aru saan, ongi kiriku mõistes (§ 2), et ta on käesoleva seaduse mõistes episkopaalse struktuuriga, s.o hierarhilise struktuuriga. See tähendab seda, et kirik võib omakorda kuuluda hierarhilisse süsteemi. Kui me räägime näiteks, et vähemalt 12 kogudust ühinevad kirikuks, ja võrdleme koguduste liiduga, kus vähemalt 5 kogudust võivad ühineda koguduste liitu, aga ei moodusta veel kirikut, siis just selle tõttu, et kirik on samal ajal mingis hierarhilises süsteemis. Kui kirik on hierarhilises süsteemis, siis see ongi episkopaalne struktuur. See tähendab seda, et loomulikult võivad hierarhilised organid olla ka väljaspool Eestit, mis on päris normaalne.

Tänan! Kolleeg Arvo Haug.

Juba kõneks olnud § 24 lõike 1 esimene lause. "Kirikliku ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel." Küsimus on selline: kas see tähendab, et võib olla selline isik, aga ei pea olema selline isik? Või peab siin kasutama, näiteks, et "saab olla" või "peab olema"? Nüüd jääb niisugune mulje, et võib olla, aga võib olla ka selline isik, kellel ei ole hääleõigust.

"Saab olla" on võib-olla täpsem. Aga lõik 2 täpsustab, et võib ka kutsuda väljastpoolt, aga siis juba töö- ja elamisloa alusel üldreeglite järgi. Võib- olla on "saab olla" sellest aspektist, millele te viitate, täpsem.

Tänan! Kolleeg Ants-Enno Lõhmus.

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul tekib täpselt sama paragrahvi juures küsimus, kuid veidi teiselaadne. Praegu on Eestis tekkinud juba üsna palju vähemusrahvuste kogudusi ja paljusid neid kogudusi teenivad hooldusõpetajatena vaimulikud nende kodumaalt. Näiteks Rootsi kirikust, Saksa kirikust jne. Mina loen § 24 lõikest 1 välja keelu, et nad ei saa enam tulevikus olla hooldusõpetajad nendes vähemusrahvuste kirikutes. Ma näen selles nende vähemusrahvusgruppide õiguste kärpimist.

Kui ei oleks lõiget 2. Küsimus on ikkagi selles, et lõike 2 alusel on see võimalik. Ja lõike 2 puhul tekib küsimus, mis siin just oli: kas on õigustatud see, et on üldkorras (peab olema töö- ja elamisluba), või peaks olema mingisugune lihtsustatud kord? Selles on küsimus. Nii et praegu oleks teie kartus täiesti põhjendatud, kui ei oleks lõiget 2. Aga lõige 2 on olemas ja lõike 2 puhul tõepoolest see küsimus tekib. Eelnõu menetledes tuleks läbi arutada, kas on mingisuguseid niisuguseid argumente, mille alusel võiksime öelda, et kui vaimulik on kutsutud väljastpoolt, kas tema Eestis viibimine peaks alluma kuidagimoodi teistsugustele reeglitele kui teiste välismaalaste viibimine Eestis, kes siin elavad ja töötavad. Õigemini on küsimus selles, kas on õigustatud § 24 lõige 2 või peaks seda kuidagimoodi muutma.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kaasettekandeks palun kõnepulti härra Ilmo Au. Kaasettekandes palun vastata ka nendele küsimustele, mille vastamine teile delegeeriti.

Austatud härra istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, nii on kunagi kirjutanud Hando Runnel. Eesti Vabariigis on seni kirikute ja koguduste tegevust reguleerinud kolm seadust: 1925. aastal jõustunud usuühingute ja nende liitude seadus, 1934. aastal jõustunud kirikute ja usuühingute seadus ja 1993. aastal jõustunud kirikute ja koguduste seadus, mis kehtib ka praegu. Ja kuigi see viimane, praegu kehtiv seadus on suuresti kantud oma aja vaimust, on põhimõtteliselt nii riik kui kirikud olnud sellega rahul ja see on olnud mõlemale poolele vastuvõetav. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest, eriti § 66 lõikest 1 on Siseministeerium ette valmistanud uue eelnõu, esitanud selle Vabariigi Valitsusele ja valitsuse kaudu jõudnud siia täna esimesele lugemisele. Ja ka uus eelnõu kannab nime kirikute ja koguduste seadus. Väidetavalt kuulub demokraatia olemusse, et ühiskonda muudetakse seadusega ettenähtud korras ja seadustele vastavalt. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, kuulumine kirikutesse, usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Nii nagu praegu kehtiv kirikute ja koguduste seadus, on ka kõnealune eelnõu oma suundumuselt demokraatlik. See tähendab, et ta võimaldab erinevatel uskkondadel kooskõlas õigusaktides sätestatuga legaalselt tegutseda. Kirikute ja koguduste ainuomaseks erisuseks, võrreldes kõigi teiste mittetulundusühingutega, on vaimseid eesmärke taotlev õpetuslik alus, usutunnistus, ja seda aspekti on püütud ka silmas pidada kõnealust eelnõu ette valmistades. Uue seaduse vajalikkusest justiitsminister juba rääkis. Üks oluline sisuline uuendus, mis siin eelnõus on toodud, on uus mõiste "klooster" ja see on tekkinud puhtpraktilistest vajadustest. Tänase päeva seisuga on Eestis viis tegutsevat kloostrit. Neli neist katoliku kiriku kloostrid, üks õigeusu klooster. Siseministeeriumis peetavasse Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse on tänase päeva seisuga kantud 7 kirikut, 8 koguduste liitu, kokku üldse 518 kogudust (sealhulgas ka üksikkogudused), 43 eelnimetatute allasustust ja 5 kloostrit. Maailmareligioonidest on Eestis esindatud kristlus, judaism, islam, budism ja hinduism. Erinevatest religioonidest võiks veel mainida taara- ja maausku ning näiteks bahai usku. Kõnealune eelnõu on püüdnud meie arusaamade järgi täielikult vältida ühe või teise religioosse liikumise või konfessiooni diskrimineerimist. Eelnõu väljatöötamiseks moodustatud töörühmas on osalenud Riigikogu saadikud, erinevate konfessioonide esindajad, Siseministeeriumi töötajad, juristid. Ja nagu justiitsminister juba ütles, on eelnõu peatükid ja paragrahvid pealkirjastatud. See on üks vormiline erinevus, võrreldes praegu kehtiva seadusega. See on praegu ettekandeks kõik. Vastused küsimustele. Härra Sedaševi küsimus puudutas § 2, kus on arv 12. Siin eelnõus esinevad arvud on kõik kokkuleppelised. Võttes aluseks arvude sümboolika, siis arvu 12 peetakse numeroloogia järgi täiuslikkuse arvuks ja samuti ka jumalikuks arvuks. Näiteks Vanast Testamendist me näeme, et 12 on Iisraeli rahvale olnud väga oluline arv, samuti on see püha arv islami usus, Uues Testamendis tähistab 12 Jeesuse jüngrite arvu. Sama paragrahvi kohta oli küsimus, kes on pädev juhatust nimetama. See selgub eelnõu § 16 lõike 1 punktist 5. Põhikiri peab sätestama, kes valib või nimetab juhatuse. Ja vastuseks härra Fjukile § 35 kohta, mis käsitleb lõpetamist. Mitte ainult ühest registrist teise kandmisega ei ole eelnõus sätestatud lõpetamise alused, vaid eelnõu §-s 20 "Ühinemine, jagunemine ja lõpetamine" on ette nähtud ka muud juhud. Aitäh!

Tänna! Kas Riigikogu liikmetel on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra Au! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks on sõna põhiseaduskomisjoni liikmel proua Liia Hännil.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seadus oli põhiseaduskomisjonis arutlusel kahel korral. Esimest korda 27. oktoobril, mil arutluse juures viibisid ka Eesti Kirikute Nõukogu president, piiskop härra Soone ja Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja härra Au, ning teist korda eile, mil komisjon otsustas lõplikult esitada seaduseelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Eelnevad ettekandjad juba rääkisid teile põhjalikult, mis on selle seaduseelnõu eesmärgid. Mina oma ettekandes räägin põhiliselt sellest, miks komisjon siiski otsustas teha seaduseelnõusse enne esimest lugemist mõned täpsustavad muudatused. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelul sai selgeks, et uue seaduse jõustumine võib kaasa tuua praegu tegutsevatele kogudustele mõningaid probleeme nende juriidilise staatuse osas. On ju eelnõu üks eesmärke just nimelt tegutsevate kirikute ja koguduste, koguduste liitude, usuliste ühenduste õiguslikku seisundit reguleerida. Valitsuse esitatud eelnõust võis aru saada nii, et pärast seaduse jõustumist võivad praegu kiriku koosseisu kuuluvad kogudused, kes on juriidilised isikud, oma juriidilise isiku staatuse kaotada. Sel põhjusel pakkus Siseministeerium ka eelnõu arutlusel omalt poolt välja seaduseelnõu § 14 lõike 4 ja 5 ja § 19 lõike 3 täpsustatud sõnastuse, mille üle arutletigi väga põhjalikult. Komisjon otsustas küsida Siseministeeriumi ettepanekute kohta ka Justiitsministeeriumi arvamust. Selle arvamuse me eile saime. Selle arvamuse kohaselt toetab Justiitsministeerium seaduseelnõu tekstis formuleeringute täpsustamist selliselt, et ka kirikute koosseisu kuuluvad kogudused, juhul kui kiriku põhikiri niimoodi sätestab, saavad olla edaspidi juriidilised isikud nii, nagu nad seni on olnud. See oli põhjus, miks komisjon esitas kooskõlastatult autoriga seaduseelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Eelnõu arutelul komisjonis tõstatusid väga erinevad teemad. Kõigepealt küsimus sellest, milline on praeguse seaduseelnõu suhe ennesõjaaegsete seadustega, mis vastavat valdkonda reguleerisid. Meid veendi selles, et praegune seadus on demokraatlikum, arvestab seda õiguskorra arengut, mis viimastel aastatel on toimunud. Õigusjärgsuse küsimust, mis on praegu üles kerkinud kirikute ja koguduste varade tagastamisel, see eelnõu siiski ei puuduta. Tõstatati ka küsimus, kas see seadus peaks aitama kaasa kirikute kui arhitektuurimälestuste säilimisele. Arutelul sai selgeks, et see seadus ei saa oma mõjuvaldkonda laiendada, pigem on see muinsuskaitseline küsimus, kuidas kirikuid kui mälestisi säilitada. Samuti väga oluline valdkond, mis vajaks edasist arutamist, on kirikule ja kogudustele mõningate õiguslikku tähendust omavate toimingute üleandmine, näiteks abielude registreerimine. Oli jutuks, et seda valdkonda võiks reguleerida mõnes teises seaduses, näiteks perekonnaseaduses, aga igal juhul vajaks see küsimus edasist täpsustust. Täpsemat käsitlust vajab usuõpetus koolides, mida praegune eelnõu küll mainib. Usuõpetust võib korraldada kooli omaniku nõusolekul, kuid mitmed küsimused on siiski jäänud lahtiseks. Uute teemade võtmist seaduseelnõusse enne esimest lugemist komisjon ei kaalunud, aga kui need menetluse ajal uuesti esile tulevad, siis loomulikult saab vastavaid täpsustusi arvestada. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on täna esimene lugemine lõpetada ja esitada parandusettepanekud 19. novembriks kella 13-ks. Aitäh!

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, proua Hänni! Lugupeetud kolleegid, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada, teistsuguseid ettepanekuid esitatud ei ole. Seega on kirikute ja koguduste seaduse eelnõu suunatud teisele lugemisele. Muudatusettepanekute tähtaeg on 19. november kell 13. Lugupeetud kolleegid, sellega on meie tänase istungi päevakord ammendatud. Tänan teid ja kohtume homme! Istungi lõpp kell 15.26.