Lugupeetud kolleegid! Võtame kõigepealt vastu uued eelnõud valitsuselt. Proua Ülle Aaskivi, palun!

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab täna Riigikogu menetlusse paketi konventsioonide ratifitseerimise seaduste eelnõusid. Kõigepealt väljaandmise Euroopa konventsiooni, selle lisaprotokolli ja selle teise lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Teiseks kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Kolmandaks välisriikide õigusinfo Euroopa konventsiooni ning selle lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Neljandaks kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Viiendaks terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu ja kuuendaks kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Ettekande nimetatud eelnõude kohta teeb Riigikogus justiitsminister Paul Varul.

Esialgsete konsultatsioonide järgi määraks juhatus juhtivkomisjoniks väliskomisjoni, seda siis vajaduse korral koostöös õiguskomisjoniga. Ja nüüd eelnõud ja arupärimised Riigikogu liikmetelt. Kolleeg Juhan Telgmaa, palun!

Härra eesistuja, head kolleegid! Koos Ants Järvesaarega võtsime nõuks esitada ühe arupärimise rahandusminister härra Opmannile. Arupärimise ajendiks oli Maaliidu töövisiit Hiiumaale. Seal tõsteti üles küsimus riikliku statistika mõningasest vähesest vastavusest reaalsele olukorrale mõningates valdkondades ja üks valdkond oli keskmise palga arvutamise metoodika. Riiklik statistika arvutab keskmise palga nende ettevõtete töötajate palkade järgi, kus töötajate arv on vähemalt 19, aga selgus, et Hiiumaal on ainult kaks sellist organisatsiooni, üks neist maavalitsus, ja nad leiavad, et see kõrge keskmise palga number teeb neile kahju, kui nüüd selle taustal ühte või teist hüvedena hiidlastele jagatakse. Muidugi on Maaliidul veel teisigi mõtteid statistika täiustamise vajaduse kohta. Näiteks talude tegevuse kajastamise kohta statistikas. Aga tulekul on statistika seadus ja me vast tõstame seal need probleemid siis üles. Tänane arupärimine on pühendatud hiidlaste probleemi lahendamisele ja ühtlasi ka tänuks hea vastuvõtu eest, mida hiidlased meile osutasid. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ants Järvesaare ja Juhan Telgmaa arupärimine edastatakse rahandusministrile seadusega ettenähtud korras. Kui rohkem soove ei ole eelnõude või arupärimiste esitamiseks, siis sooritame kohaloleku kontrolli vana traditsiooni järgi. Paluksin vajutada rohelisele klahvile. Kohal on 52 Riigikogu liiget, puudub 49.

Kolleegid, enne kui me läheme oma tänase päevakorra juurde, on kõigepealt edasi anda üks juhatuse teade. Nimelt oma 4. detsembri otsusega Riigikogu juhatus otsustas, et seoses Riigikogu liikme Andra Veidemanni nimetamisega Vabariigi Valitsuse liikmeks 4. detsembrist, asub tema kohale käesoleva aasta 5. detsembrist asendusliige härra Maido Pajo, kes annab ilmselt ametivande meie ees järgmise töönädala algul. Ja veel on meil meeldiv kohustus võtta vastu uue Riigikohtu liikme härra Ants Kulli ametivanne. Ma palun härra Ants Kulli kõnetooli ametivannet andma.

Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi mõista kohut kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.

Lugupeetud kolleegid! Meie tänases päevakorras on kolm punkti ja me alustame Eesti välispoliitika ja selle teostamise aruteluga. Teatavasti toimub vastavalt välissuhtlemise seaduse §-le 5 kaks korda aastas Eesti välispoliitika arutelu. Ettekandjad on teile nimetatud ja ma tuletaksin meelde, et nagu tavaliselt on igal Riigikogu liikmel võimalus esitada kaks suulist küsimust kahe ettekandja peale, mis ei välista kirjalikke küsimusi. Ettekandeks on sõna välisministril härra Toomas Hendrik Ilvesel. Palun!

Austatud härra esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed, mu daamid ja härrad! Mul on siiralt hea meel juba täna, kolmandal päeval pärast ametivande andmist, taas teie ees seista, et välispoliitika debatti oma programmkõnega avada. Minu programmkõne on vältimatul viisil ka Eesti välisteenistuse viimase poole aasta tööaruanne mitte sellest tulenevalt, et ma astusin ministriametisse välisteenistuse ridadest, vaid seetõttu, et Eesti välispoliitika on elav katkematu protsess. See protsess tugineb püsikindlatele põhimõtetele ja tõekspidamistele ning ei saa ega tohi lähtuda välisministri isikust. Loodan, et tänane arutelu lubab mul ka teie arvamuste toel meie välispoliitilist kompassi ja kella veel kord kontrollida. Soovin, et rajaksime sellega kindla aluse vastastikusele mõistmisele ning tihedale koostööle. Tahan, et juba oma esimestest sammudest saadik võiksin nii enda kui kogu Välisministeeriumi töö korraldamisel lähtuda ühisarusaamadest, mille taga on võimalikult ulatuslik poliitiline kokkulepe Riigikogus. Mida väiksem riik, seda suurem tähtsus on välispoliitikal kogu tema rahva hea käekäigu tagamisel -- juba kas või sellepärast, et väikeriik on paratamatult väga sõltuv kaubavahetusest teiste riikidega. Ei suuda ju väikeriik kunagi ise toota kaupu ja teenuseid nii laias valikus, kui vajab tema elanikkond. Tõdedes sel kombel heade välissuhete silmapaistvat tähtsust meie riigile, on mul eriti hea meel tõdeda, tuginedes Eesti välisteenistuses töötatud aastatele, et ei Eesti välispoliitika ega Välisministeerium selle teenrina pole kunagi tahtnud olla ega olnud parteipoliitilised. Just usk, et suudan seda printsiipi järgida, samuti kindel veendumus, et Eesti välispoliitiline kurss on ja saab olema järjepidev, andsid mulle julguse nii esmaspäeval kui täna teie ees seista. Ilmselt nõustume kõik väitega, et välisteenistus ei ole ainult kirjakandja, vaid ka riigi silmad ja kõrvad välismaailmas, mis peavad meile edastama adekvaatse pildi seal toimuvast. Aga need silmad ja kõrvad, meie välisesindused, peavad alati nägema ka Eestit. Nägema nii, nagu see asukohariigist paistab. Välisministeeriumi üks vaieldamatuid põhikohustusi on selle pildi, kuidas Eestit nähakse, edastamine valitsusele ja parlamendile. Ka siis, kui see pilt meile kõiges ei meeldi. Oleme peegli rollis ilma õiguseta sellest lahti öelda, hoolimata sellest, kui ebamugav võib mõnikord oma kohuse täitmine olla. Eesti välispoliitika, nagu seda on kujundanud minu eelkäijad välisministrid, on järjepidev protsess. See on lakkamatu töö, mis on orienteeritud tulemustele. Seda edu tahan ja saan ma ainult koos teiega, koos kogu eesti rahvaga saavutada. Välispoliitika pole midagi muud kui sisepoliitika -- selle laiemas mõttes -- jätk ning sulane. Ebaprofessionaalsusest tulenevat küündimatut välispoliitikat positiivse sisearengu kõrval maailma ajalugu küll tunneb, kuid edukas välispoliitika saab tugineda ainuüksi püsikindlale edasiminekule riigi sees. Eesti kui parlamentaarse riigi välispoliitika põhisuunad määrab vaieldamatult parlament. Kõige ülemas vormis teeb ta seda asjakohaseid seadusi vastu võttes. Ja siin olen ma paljude oma kolleegidega võrreldes tunduvalt paremas, selgemalt piiritletud olukorras. 1. augustil 1995. aastal võttis Riigikogu, ma rõhutan, ühehäälselt vastu Euroopa lepingu ratifitseerimise seaduse. Euroopa lepingu, mis sel moel nii üksmeeles seaduse jõusse tõsteti, preambulas on ühemõtteliselt öeldud: "Eesti lõppeesmärgiks on saada Euroopa Liidu liikmeks." Selle kogu Eesti välispoliitika jaoks ülemale käsulauale tahan rajada nii oma tänase programmkõne kui kogu edasise tegevuse. Härra esimees! Eesti tahet saada Euroopa Liidu liikmeks käsitlen ma eelkõige kui soovi ja eesmärki säilitada ning edasi arendada meie rahvuslikku identiteeti ja julgeolekut -- säilitada ja ka edasi arendada, sest nagu säilitav formaliinlahus tapab iga elusolendi, nii suretab arengu peatumine varem või hiljem ka rahvusliku identiteedi ning selle kandjaks oleva rahva kui sellise. Et see eesmärk on õigesti püstitatud, veenab meid Euroopa Liitu kuuluvate vabade ja demokraatlike rahvaste senine areng. Väga mitmel viimasel ajal toimunud olulisel kohtumisel Euroopa riikide mõjukate esindajatega on meile kesksena ja tungivana esitatud üks ja sama küsimus: kes te olete, kellena te end tunnetate? Ja me oleme vastanud: Euroopa rahvana, Põhjamaade rahvana. Selle küsimuse tungiv esitamine kinnitab veel kord, et Euroopa Liitu ei tohi mingil juhul käsitleda vürtspoodnike ühisturuna, mille eesmärk on banaanide sobilikus kõveruses ja hinnas kokku leppida. Euroopa Liidul on üks selge põhieesmärk: luua Euroopa vabadele ja demokraatlikele rahvastele tingimused rahulikuks ja jõukaks, väärikaks ja vabaks eluks ning arenguks. Siinkohal tahan ma korrata ja kinnitada oma lugupeetava eelkäija Siim Kallase siinsamas saalis tänavu 30. mail lausutud sõnu. Eestil on täna reaalne perspektiiv liituda Euroopa Liiduga esimeste hulgas praegustest pretendentriikidest. Viimase poole aasta töö on seda tõdemust kinnitanud ja märgatavalt kindlustanud. Ometi tahan minagi tõstatada sama küsimuse: mida see väljavaade ehk võimalus tähendab? Me ei tohi mingil juhul luua illusiooni, et Eesti juba peaaegu on Euroopa Liidu liige või kindlasti saab selleks. Euroopa Liidu liikmestaatus ei ole uus aasta, mis vääramatult järgneb eelmisele. Liikmeks pääsu ei saa võrrelda ka kõrgushüppega, kus vajaliku tulemuse saavutamiseks piisab kindlal kõrgusel oleva lati ühekordsest ületamisest, ühekordsest pingutusest. Euroopa Liit on pidevas muutumises ja arengus ning Eesti positsiooni tema suhtes tuleks kirjeldada pigem Lewis Carrolli kuulsa paradoksiga tema raamatust "Alice imedemaal": selleks, et paigal püsida, tuleb üha kiiremini joosta. Paraku saab Eesti Euroopa Liidu liikmeks ainult siis ja alles siis, kui kõik tänased 15 liikmesriiki ütlevad, et jah, me tahame, et Eesti saaks üheks meie hulgast, ning Eesti vastab oma lõpliku jah-sõnaga. Reaalses maailmas ütlevad meie partnerriigid nii kaaluka jah-sõna ainult juhul, kui nad on kindlalt veendunud, et see on ka neile endile kasulik, et see vastab ka nende endi rahvuslikele huvidele. Seega ei välisminister, valitsus ega Riigikogu ei saa lubada, et me peame ennast viiel erineval moel siit siiani pingutama ja siis saab Eesti kindlasti Euroopa Liitu. Me ei saa seda lubada, sest partnerriikide rahvuslike huvide defineerimine on nende riikide rahvaste valitud esindajate pädevuses. Nende sõnadega ei taha ma öelda, nagu oleksid senine optimism ja tegutsemisjulgus olnud põhjendamatud ning asjatud, nagu peaksime neist nüüd loobuma. Vastupidi, ma tahan kõiki julgustada edasi minema, kuid ikka avatud silmadega, sest nii jõuame kindlamalt pärale, kui kaduvatel loorberitel uinudes. Ma ei ütle, et me taotleme võimatut, kuigi ka näiliselt võimatut taotledes oleks meil põhjust julgust kaotada. Oletame, et 10 aastat tagasi oleks keegi väitnud, et aastal 1996 on Eesti selline, nagu ta täna on. Ja iga terve mõistusega inimene maailmas oleks andnud ühe ja sama kommentaari: see on võimatu. Ometi viib meid kindlalt edasi ainult üks tee ja seda mitte ainult Euroopa Liidu suunas, mitte tema tarvis, sest oma paremat tulevikku rajame eelkõige ise ja oma rahvale. See ainus tee on läbi kaalutud ning mõtestatud jõupingutuste tee, sealhulgas ka meie senise välispoliitika jätkamise tee. Tahaksin siinkohal tähendamissõnad laenata admiral Nelsonilt. Enne tema nime ajalukku raiunud võidukat Trafalgari merelahingut käskis ta kõigile oma eskaadri laevadele edasi anda ainult ühe lühikese signaali, ainult kaks tähte: EE, mis tähendasid (Inglismaa ootab). Ja kõik mõistsid, et Inglismaa ootab, et igaüks täidab oma kohust, annab oma parima. Ka minu kogemus näitab, et mitte kedagi välismaailmas ei huvita meie halemeelne kurtmine, et meil on vähe kogemusi, vähe inimesi, vähe raha ja vähe aega. Et me ei suuda oma kodust riigi majapidamist korda seada. Et meil on ikka veel riigiametnikke, kes peavad oma ametit taeva kingituseks. Et Euroopa Liitu pääsemiseks piisab ladusa tegevuskava kokkukirjutamisest ning selle täitmine polegi vajalik, sest mitte keegi ei seisa ju malgaga selja taga. Tänu meie ühistele jõupingutustele on Eesti riik jälle kord lapsekingadest välja kasvanud. Nüüd peame enda kanda võtma kogu täisealisuse raske koorma. Kuni Eestis meie suhteid Euroopa Liiduga prioriteediks vaid nimetatakse, seni pole meil faktiliselt Euroopa Liitu asja. Eesti Euroopa Liidu poliitika saab olla edukas ainult siis, kui ta punase niidina läbib kogu sisepoliitikat, olles kogu valitsuse, kõigi ministeeriumide ja kõigi kohalike omavalitsuste kõige tähtsamaks, prioriteetsemaks töösuunaks. Vältimatult eeldab see ka vastavate vahendite olemist. Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Heanaaberlik koostöö kõigi naaberriikidega on Eesti kui Euroopa riigi välispoliitilise käitumise alustala. Dikteerituna meie enesetunnetuslikust identiteedist on täna nagu ka varem paljude sajandite vältel Eesti välissidemetes kõige paremad, tihedamad ja lähedasemad suhted Põhjamaadega. Piisab pelgast pilgust statistikale, et sellele tõdemusele mõõdetavat kinnitust leida. Inimestevahelised kontaktid, kultuurisuhtlus, turism, kaubavahetus, investeeringud -- kõikjal on Eesti partneritest esikohal Põhjamaad. Pärast Eesti randade vabanemist okastraadist on Läänemeri meid ühe jõuga ühendama hakanud. Põhjamaad, nagu me oleme jätkuvalt kogenud viimase poole aasta vältel, on Eesti kõige veendunumad ja aktiivsemad toetajad teel Euroopa Liitu. Ühe positiivse momendina viimasel poolaastal tahaksin esile tõsta Rootsi peaministri Göran Perssoni initsiatiivi majandussidemete väärtustamise ning jätkuva süvendamise alal. Tõsi, ka Põhjamaadega leidub meil üksikuid lahkarvamusi, kuid nii suure suhetemahu juures ei saakski see teisiti olla. Nii et tööd tuleb teha. Võtkem või viisavabaduse küsimus. On ilmne, et siin on edasiliikumine takerdunud meie partnerite kartuste taha. Meie ülesanne ei ole siin partneritele asjatute küsimuste esitamine ega kuupäevadesse klammerdumine. Meie, ja mitte ainult Välisministeeriumi, ülesanne on tõsta Eesti kui riigi, Eesti kui partneri üldist usaldusväärsust, täites kõiges Eesti seadusi. Ning veel kord -- kõike, mida teeme, teeme eelkõige ja ikka iseenda tarvis ja huvides, mitte kellelegi teisele. Koostöö Läti ja Leeduga on Eestile jätkuvalt tähtis. Praktilises sfääris on meil palju väga olulisi ühishuvisid. Mainigem või viimasel poolaastal tulipunktis seisnud kolmepoolse vabakaubanduse tõrgeteta funktsioneerimist, transporti, õhuruumiseiret, BALTBAT-i, piirivalve ja tolli koostööd. Venemaa kui suurima naaberriigiga soovib Eesti teha vastastikku kasulikku koostööd kõiges mis võimalik ja vajalik. Meie taotlusel omada häid suhteid Venemaaga on mõjuvad põhjendused nii poliitika kui majanduse vallas. Näiteks Eesti väliskaubanduspartnerite hulgas on Venemaa Soome järel kaalukal teisel kohal. Märkimisväärne edasiminek on viimase poole aasta vältel saavutatud uue piirilepingu valmimise näol. Selle üle on heameelt avaldanud nii mõlemad lepingupooled kui kõik mõjukad lääneriigid. Loodan siiralt, et uue piirilepingu võimalikult kiire allakirjutamine ning jõustumine annab positiivse impulsi ka Eesti--Vene suhetele teistes sfäärides. Eesti jätkab Venemaa suhtes järjekindlalt oma positiivse hõlvamise poliitikat ning püüdleb selle poole, et Eesti--Vene suhted moodustaksid tulevikus lahutamatu osa Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistest headest suhetest. Eesti peab suhtuma Venemaasse nagu normaalne sõbralik lääneriik, loomulik ja vaba oma kindlas iseseisvuses, mitte nagu komplekside ja kõhkluste käes vaevlev endine koloonia ehk oblast. Viimane käitumine vaid kääritaks ebamäärasust ja kõhklusi nii idas, läänes kui kodus, Eestis -- ehk muudame veel meelt ning pöörame pärituulisele tagasikursile. Vormiliselt on uus piirileping Eestile leping Venemaaga. Sisuliselt on ta meile lepinguks iseendaga. Leping, millega me lõpuks üheselt määrame oma kuuluvuse kas Läände või Itta, sest selge piir on täna olemas Eesti ja Lääne vahel, kuid puudub Eesti ja Ida vahel. Kuidas käsite maailmal meid mõista? Uue piirilepingu proovikivi varal me määrame, kas meie riigilaeva kapteniks peab olema vahe ning pragmaatiline mõistus, nagu on omane meie kultuuriareaalile, või haavaarmidest üha taastärkavad emotsioonid. Eesti ja Venemaa vaheline piirileping on Euroopa Liiduga liitumiseks loomulikult vajalik, kuid mitte piisav tingimus ehk teisisõnu, ta ei anna ega saagi anda meile mingit garantiid täisliikme staatuse omandamise suhtes. Teiselt poolt -- kuni Eesti ise oma praktilise välispoliitilise käitumisega ei määratle üheselt enda kuulumist Läände, ei tee seda ka keegi teine ning tee sinna jääb meile suletuks. On tõsi, et parimal juhul on Euroopa Liidu täisliikme staatus meist veel mitme aasta kaugusel. Samas on tõenäoline, ning seda informatsiooni kinnitavad väga paljud erinevad allikad, et liitumist edasilükkavad ehk sisuliselt väljaarvavad otsused tehakse paljude nii Euroopa Liitu kui NATO-sse pürgivate pretendentriikide suhtes lähemate kuude jooksul. Edasi- ehk teise ringi lükkav otsus tähendab tegelikkuses teie poolt, lugupeetavad Riigikogu liikmed, nii üksmeelselt Eesti ette seatud eesmärgi saavutamise edasilükkamist mitte kahe ega kolme, vaid minimaalselt 10 kuni 15 aasta võrra. Samas ei tohi unustada ka seda, et uue piirilepingu jõustamine võimaldaks meil ometi kord lahendada selle puudumise taha takerdunud probleeme. Mainiksin siin vaid setu rahvakillule täna nii palju muret tegevat piiriületamiskorda. Tänavu novembris õnnestus läbirääkimistel Vene poolega kooskõlastada praktiline lahendus. Kuid selle rakendamine seisab puuduva piirilepingu taga. Kõik, mida teeme ja otsustame, teeme Eesti rahva ja iseenda, mitte kellegi teise jaoks. Rääkides Eestist, Euroopa Liidust, ma ei taha ega saagi vaikida Ameerika Ühendriikidest, kes meid sellel teel tõhusalt toetavad. USA on jätkuvalt Eesti üks suuremaid ja kindlamaid sõpru maailmas. USA pikaaegne vankumatult kindlameelne toetus Eestile, millele me tänus mõtleme, on täna saanud sõbra õlaks, millele võime alati toetuda nii headel kui halbadel päevadel. Saksamaa on aegade vältel olnud meile üheks lähedasemaks partneriks ühises Lääne-Euroopa kultuuriruumis. Me oleme Saksamaale tänulikud paljude väga avameelsete asjatutest lootustest loobumist ning samas uut praktilist lähenemist soovitavate nõuannete eest. Meil on hea meel, et liidukantsler Helmut Kohl on põhimõtteliselt vastu võtnud president Lennart Meri küllakutse. Mõeldes Euroopa Liidule, tuleb Eestil avardada ja intensiivistada ka oma välissuhtlemist. Tahan välisministrina anda oma parima, et sisse seada senisest tihedamad töised suhted aeg-ajalt teadmatusest meis kahtlevate Lõuna-Euroopa riikidega, kaasa arvatud saatkondade rajamine. Esimesena asusime möödunud poolaastal käivitama Eesti suursaatkonda Roomas. Märgina sellest, et Eesti välispoliitika haare on meie üha laienevatest huvidest tõukudes avardumas, tuleb võtta meie diplomaatide hiljutist tööleasumist Tokios, et avada esimene Eesti suursaatkond Aasias. Mu daamid ja härrad, kinnitades, et Eesti välispoliitika esimeseks ja peamiseks prioriteediks on liitumine Euroopa Liiduga, ütleme me kõigile Eesti naaberriikidele: meie sihiks on heanaaberlikud suhted teiega. Siiski on Eesti naabrite hulgas neid, kes ei ole meie sõbralikes taotlustes lõplikult veendunud. Mõnigi kord küsivad nad kahtlevalt, et hästi, te pürgite Euroopa Liitu, aga milleks siis üha tihenev koostöö NATO-ga? Tahan täna ja siin Riigikogu kõrgelt tribüünilt veel kord esitada Eesti arusaama. Esiteks, NATO selgrooks on eelkõige need ühised väärtused -- rahu, vabadus, demokraatia ja heaolu --, mida Eesti üle kõige hindab ja millest Euroopa Liit on teinud oma lipukirja. NATO on loodud nende ühiste väärtuste ühiseks kaitseks. Eesti jagab neid väärtusi ja näeb seetõttu oma tulevikku NATO täisliikmena mitte ainult julgeoleku tarbijana, vaid ka tootjana. Teiseks. Hea naaber on see, kes ei ohusta oma naaberriikide julgeolekut. Eestist ei lähtu ühelegi naaberriigile ei täna ega ka mitte kunagi tulevikus mingit ohtu silmanähtavat ja arusaadavat riigikaitsevajadust ületava relvastuse või sõjalise potentsiaali näol. Samas ei tohi Eesti kujutada endast ka riigikaitsealast julgeolekuvaakumit, sest iga taoline vaakum omab paratamatut ebastabiilsust, ligitõmbavat ja esilekutsuvat potentsiaali, mis seab ohtu ka naaberriikide julgeoleku. Seega peab Eesti nii enda kui naaberriikide huvides üles ehitama adekvaatse riigikaitse ning tegema seda võimalikult kiiresti. Võttes arvesse Eesti piiratud materiaalseid vahendeid ja samuti väheseid teadmisi ning kogemusi riigikaitse alal, ei suudaks me seda ainuüksi omal jõul ja nõul. NATO, kõige tunnustatum ja usaldusväärsem rahvusvaheline riigikaitsealane ühendus, on siin ulatanud meile oma abistava käe ja me oleme selle tänuga vastu võtnud. Kolmandaks, me ei tohi unustada Euroopa ajalugu, mis suuresti on olnud sõdade ajalugu. Alles nüüd, Teise maailmasõja järel, on Lääne-Euroopas esmakordselt jõutud olukorrani, kus sõjaline konflikt põliste naabrite ja vastaste vahel on muutunud praktiliselt mõeldamatuks. Selleni on jõutud tänu sellele, et NATO loomise järel lakkas riigikaitse olemast eraldiseisvate riikide kiivalt isepäine tegevus ning muutus rahvusvaheliseks ühistegevuseks. Armeed, mille juhtimissüsteemid on üksteisega läbi põimunud ning mille sõdurid ja ohvitserid harjutavad päevast päeva õlg õla kõrval, ei sõdi üksteisega. Leiame, et püsivat ning kindlat rahu väärib kogu Euroopa ja just NATO oma tõestatud tõhususes, loobudes oma külma sõja aegsest rollist ning keskendudes siin osutatud põhifunktsioonile, suudab taolise püsiva rahu tagada. Nii peab ka Eesti liikuma NATO suunas ja tegema temaga kõige tihedamat koostööd. Sel kombel ankurdame Eesti riigikaitse rahvusvahelisse koostöösse, muudame ta sel teel kõigi huvitatud naaberriikide ja teiste partnerite jaoks läbipaistvaks ning usaldust suurendavaks. Neljandaks. Igal ÜRO liikmesriigil lasub moraalne kohustus aidata kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele ka väljaspool koduregiooni. Tänu koostööle NATO ja tema liikmesriikidega on Eesti siin andnud ja annab jätkuvalt oma väärilise panuse. Eesti jalaväerühmad osalesid IFOR-i lipu all Taani pataljoni koosseisus rahu kehtestamisel Bosnia- Hertsegoviinas. Eesti rahuvalvekompanii ESTCOY alustas värskelt Norra pataljoni koosseisus oma osalust Liibanonis jätkuvas ÜRO missioonis. Olen veendunud, et NATO liikmena oleks Eesti kaheldamatult tänasest stabiilsem ja turvalisem naaber nii Venemaale kui teistele naaberriikidele. Seda silmas pidades on Eesti Välisministeerium ka viimasel poolaastal aktiivselt osalenud NATO avanemist käsitlevas diskussioonis. Meie poolt formuleeritud Eesti ettepanekud nii pretendentriikide enesediferentseerimise kui ka rahupartnerluse programmi edasiarendamise (nn PFP+) alal on leidnud huvitatud ning heasoovlikku vastuvõttu nii Brüsselis kui liikmesriikide pealinnades. Ent kõige olulisemaks saavutuseks loeksin ma seda, et tänu meie diplomaatia viimase poole aasta pingutustele on Eesti ja meie Balti naabrite julgeoleku tagamine nüüd väga lähedal NATO avanemise debati fookusele, mis on tõeline edasiminek suurriikide varasema marginaalse huviga võrreldult. Eesti on seisukohal, et NATO avanemise käigus ei tohiks Venemaa poolt väljendatavaid hirme mitte mingil juhul süvendada. Taolistele hirmudele järeleandmine tunnistaks need sisuliselt põhjendatuks. Samuti näeme ohtu Eesti, Läti ja Leedu erikohtlemises, mis asetab nad kas või tahtmatult kauplemisobjekti staatusesse. Tooksin paralleeli teatrist: kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis kolmandas vaatuses teeb ta suure tõenäosusega pauku. Lugupeetavad Riigikogu liikmed, Eesti renomee maailmas on tihedalt seotud sellega, millise kvaliteediga on meie suhted oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega, ja meie osalemisega nende töös. Viimase poolaasta tähtsündmuseks, mis on toonud Eestile ohtralt tunnustust paljudelt Euroopa riikidelt, võib pidada Eesti eesistumist Euroopa Nõukogu Ministrite Komitees, mida hiilgavalt dirigeeris minu auväärt eelkäija Siim Kallas. Eesti välispoliitika märkimisväärseks eduks pean ma efektiivset osalemist ÜRO Peaassamblee jooksva istungjärgu töös. Tuginedes ÜRO inimõiguste ülemkomissari poolt antud informatsioonile, otsustas Peaassamblee oma kolmanda komitee esimehe avaldusega lõpetada Eesti ja Läti inimõiguste temaatika meie nägemuse puhtpoliitilise suunitlusega käsitlemine. See avaldus sündis Eesti, Läti ja Venemaa konsensusel. Tõhusa toetuse eest selle resultaadini jõudmisel tahaks paljude teiste hulgas eriti tänada Euroopa Liitu, USA-d ning Austraaliat. Härra esimees! Lõpetuseks tahaksin pöörduda kõige fundamentaalsema juurde. Nii minul oma suursaadiku rollis kui kogu Eesti välisteenistusel on taasrajamisest saadik olnud üks rõõm, üks kindel seljatagune. See on Eesti rahvas. Eesti rahvas on osutunud kõige ohvrimeelsemaks, kõige reformisuutlikumaks, kõige kindlameelsemaks kommunismist vabanenud Euroopas. Majanduslikus mõttes alustasime meie teiste kommunismist vabanenud Euroopa riikidega võrreldes palju halvemalt stardipositsioonilt, kuid tänaseks oleme jõudnud parimate hulka. Oleme tõusnud riigiks, keda võetakse tõsiselt ning kellesse tahetakse uskuda ja seda eeskätt meie majanduslike reformide tõttu. Kõik positiivne, mida Eesti diplomaatia on suutnud viimastel aastatel saavutada, on saavutatud meie reaalse käegakatsutava majanduse edu toel, meie majandusreformide pretsedenditu radikaalsuse ja kiiruse toel. Ma tean ja mõistan, kui raske on nende reformide sotsiaalne koorem. Ma tahaksin igast kõnetoolist tänada Eesti pensionäre ja noori peresid, meie väikesepalgalisi tööinimesi nende kannatlikkuse ja ohvrimeelsuse eest. Ilma nende kindlameelsuseta poleks mul olnud sõnumit, mis avab uksed, minu tööl poleks olnud mõtet. Eesti oleks pöördumatult sattunud nende õnnetute riikide hulka, mida tõsiselt ei võeta. Riikide hulka, kes on takerdunud poolikute reformide poolelijätmisest sündinud viletsusse, kes haletsevad end ja otsivad vaid ettekäändeid oma saamatuse põhjendamiseks. Eesti rahval jätkus kindlameelsust ka rasketel päevadel seemnevili alles hoida ning sellele kõhu kõrvalt veelgi lisa näpistada. Meie kõige tähtsam ühine ülesanne ja vastutus meie rahva ees on täna reformide raugematu jätkamine. Majandusedu hoogsalt võrsuvaid tõusmeid tuleb kaitsta ja väetada, kuni nad vilja kandma hakkavad. Ka meil peab jätkuma selleks meelekindlust, meil ei ole õigust läbikaalumata sammudega oma rahvalt lõikust röövida, lõikuspidu peab lõikusele järgnema, mitte eelnema. Kogu Eesti välisteenistus on üheselt veendunud, et Eesti kõige tähtsam ja mõjusam argument Euroopa Liidu ukse avamiseks saab olla üksnes meie elujõuline ja kiirelt arenev majandus. Selleta kaotavad kõik teised argumendid oma jõu, selleta sulguvad meile ka kõik teised uksed -- ma pean silmas neid, millest me tahame siseneda. Majandusedu ja eduka riigi imago on Eesti riigi jaoks ka üks parimaid mõeldavaid kaitse ning julgeoleku garantiisid. Tõeline julgeolek ei seisne mitte selles, et olla hambuni relvastatud, vaid selles, et kellelgi ei tule pähegi sind rünnata. Piltlikult väljendades: kui ühel ilusal päeval autoga Tallinnast Tartusse sõites näeme teepeenrail sama hoolikalt pügatud muru, kui Lausanne'ist Genfi sõites, siis on Eesti julgeolek sama vankumatu kui Šveitsi oma. Ehk teine näide: keegi ei mõtlegi rünnata Singapuri, kuigi tema iseseisvuse algusaegadel olid ohud suured. Kõik lihtsalt mõistavad, et niivõrd olulise majanduskeskuse ründamine tooks kaasa majandusliku katastroofi ka ründajale endale. Välisministeerium püüab omalt poolt teha kõik temast sõltuva Eesti majandusele soodsamate arengutingimuste loomiseks. Eesti ja Ukraina suhted on silmapaistvaks näiteks sellest, kuidas tihe välispoliitiline koostöö ja teineteisemõistmine teineteisest kaugel asuvate riikide vahel võib majandusele tuge pakkuda. Pärast Kiieviga sõlmitud unikaalse vabakaubanduslepingu jõustumist oleme nüüd tunnistajateks, kuidas meie kaubavahetus Ukrainaga kasvab lausa geomeetrilises progressioonis. Eesti jätkab oma avatud liberaalset turumajanduse kurssi. Üksnes viimasel poolaastal oleme sõlminud põllumajandustoodete vabakaubanduslepingu Läti ja Leeduga, vabakaubanduslepingu Sloveeniaga, topeltmaksustamise vältimise lepingu Saksamaaga, rahvusvaheliste autovedude lepingu Valgevenega, kaubanduskokkuleppe Küprosega. Eesti delegatsioon jätkab Euroopa Liiduga konsulteerides täie pingega läbirääkimisi Eesti võimalikult kiireks liitumiseks maailma kaubandusorganisatsiooni WTO-ga. Eesti on intensiivistanud kontakte Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsiooniga OECD eesmärgiga saada tulevikus selle maineka organisatsiooni liikmeks. Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Välisministeeriumil ei ole ega saa olla mingit oma välispoliitikat. Välisministeeriumil kui rahva teenril saab olla ainult üks ülesanne -- viia ellu sellist välispoliitikat, millist soovib Eesti rahvas, viia seda ellu nii, nagu selle poliitika formuleerib rahva poolt valitud ning volitatud rahvaesindus Riigikogu. Ma tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra välisminister, ettekande eest. Ma pean ütlema, et vastastikuses vaikivas arusaamises ettekandjaga juhataja pikendas ettekannet 10 minuti võrra, nagu kodukord seda ette näeb. Ja nüüd on kolleegidel võimalik esitada küsimusi. Palun registreeruda! Kolleeg Peeter Lorents, palun!

Tänan, härra juhataja! Kõrgesti austatud välisminister! Teie kõne märkimisväärne osa oli pühendatud meie suhetele Lääne julgeolekut ja kaitset tagavate struktuuridega. Samas oli teil kujundlik võrdlus Šveitsiga seal valitsevast korrast ja majanduslikust heaolust, mis ühtlasi on tagatiseks selle riigi julgeolekule. Me teame, et iga olend Šveitsis, kes tahab ennast nimetada meheks, omab kodus täislahinguvarustust, automaatrelv kaasa arvatud. Soovides ühineda Lääne julgeolekut ja kaitset tagavate struktuuridega, tuleks meil teha mingi minimaalne pingutus, et viia oma kaitsekulutused vajaliku infrastruktuuri väljaarendamiseks teatavale keskmisele tasemele, mis jämedates joontes võiks olla umbes 2% GDP-st. Samal ajal on meil siseriiklikult üsna hoogne diskussioon käimas, kas see on ikka vajalik ja kas need kulutused riigikaitse ülesehitamise faasis on õigustatud. Ma olen isiklikult väga mures, et selline häälekas diskussioon võib ulatuda meie potentsiaalsete toetajate kõrvu ja nad võivad äkki hakata seda tõsiselt võtma. Milline on teie seisukoht antud valdkonnas ja kuidas teie näeksite seda laadi probleemide siseriiklikku lahendamist, et välispoliitiliselt ka kuidagi sündsalt välja paista?

Lugupeetav härra Lorents, ma vastaks nii, et kaitsekulude küsimus on väljaspool minu tegevusala. Kuid suursaadikuna on mul olnud viimase kolme aasta jooksul palju kõnelusi erinevate riikide esindajatega just julgeolekuküsimustes ja ma ütleksin, et üldine hoiak välismaal on, et eestlased, kui nad tahavad tulla NATO-sse, kui nad on tõsiselt mures oma julgeoleku pärast, peaksid vähemalt selle 2% künnisele jõudma. See on nende arvamus, aga sellest arvamusest kujuneb ka suhtumine meie riiki.

Tänan! Kolleeg Ando Leps, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister härra Ilves! Kas te jagate president Meri seisukohta, et nn juulilepete sõlmimine tema poolt, mille tagajärjel jäi Eestisse 20 000-liikmeline Vene Föderatsiooni erusõjaväelaste viies kolonn, mis koos perekonnaliikmetega moodustab 100 000 inimest, oli tema sõnade kohaselt tema enda ja Eesti välispoliitika suur võit?

Lugupeetav härra Leps, ma olen küll sellel seisukohal, et kui me ei oleks sõlminud sellist lepingut siis, kui me sõlmisime, siis praegu ja täna oleksid meil ikka veel väed sees, ja see on enamiku välisministeeriumide üldine arvamus, et oli viimane aeg sellist lepingut saavutada, arvestades seda vaikset pööret, mida me oleme näinud Venemaal viimase kahe aasta jooksul.

Tänan! Kolleeg Raoul Üksvärav, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister, aitäh selle mitmekülgse ülevaate eest Eesti Vabariigi välispoliitikast! See, mida te nimetasite, on paljude inimeste ennastsalgav töö, kellest õige mitmedki on minu arvates varjus ja teenimatult varjus. Eelkõige ma mõtlen siin meie mitmeid välisesindusi, saatkondi, kes väga väikeste koosseisudega täidavad väga ulatuslikke ülesandeid. Ja siit teile küsimus. Missuguseid samme näeks Välisministeerium ette, et nende inimeste töö meie ajakirjandusse, teabelevi piirkonda paremini jõuaks ja et inimesed saaksid paremini aru nendest paljudest probleemidest, mida Eesti riigil tuleb ületada välismaal, ja sellega luua soodsamad tingimused välispoliitika kujundamiseks ja teostamiseks?

Lugupeetav härra Üksvärav, ma tänan selle küsimuse esitamise eest, sest see on tõepoolest üks väga oluline probleem. Näiteks kas või Washingtonis, kui võtta aluseks elanikkonna suurus ja võrrelda Eesti saatkonda Soome ja Rootsi saatkondadega, kui me oleme võtnud, ütleme, šnitiks Rootsi ja Soome, siis meil pidanuks olema seal 10 kuni 12 diplomaati, meil oli vaid 4. Mul oleks siiralt hea meel, kui Eesti ajakirjandus kirjutaks rohkem sellest, millistes olukordades inimesed seal töötavad. Nii et see on ehk väljakutse Eesti ajakirjandusele. Aga siin napib nagu kõikjal vahendeid ja kuna eesmärk on luua mis tahes, kas või minimaalsematki esindatust Lõuna-Euroopas, siis mulle tundub, et see probleem jääb meiega pikemaks ajaks, sest enne kui me saame suurendada oma esindusi Põhjalas või Ameerikas, peame rajama saatkondi kogu Vahemere piirkonda, kuna see piirkond ei tea meist eriti palju. Aitäh!

Tänan! Kolleeg Enn Tarto, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Mul on tõesti hea meel, et te esitasite suurepärase ja pika ülevaate, kuid teie ülevaates teeb mind murelikuks üks asi. Te ei ole öelnud konkreetselt ja üheselt, kas te tunnistate Tartu rahu jätkuvat kehtimist, kas te peate õigeks, et Eesti Vabariik on taastatud järjepidevuse alusel, mitte ei ole uus riik. Ja kui te seda õigeks peate, et Tartu rahu jätkuvalt kehtib ja Eesti on taastatud riik, kuidas te siis kavatsete neid põhimõtteid edaspidi kaitsta?

Lugupeetav härra Tarto! Esimesele kahele küsimusele vastates ma ütleksin, et see on endastmõistetav, kaitsta Eesti järjepidevust ongi meie töö, see on meie ülesanne ja see on kõik, mida me teeme, nii et see oleks kirjeldus kogu Välisministeeriumi tööst -- kaitsta Eesti järjepidevust.

Tänan! Kolleeg Andres Varik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra välisminister! Järjekordselt tõdesime, et Eesti tahab astuda Euroopa Liitu ja ühineda WTO-ga. On ka selgunud, et esineb takistusi või mõningat mittemõistmist mitmetes küsimustes. Näiteks WTO-ga läbirääkimistel on läbirääkimiste delegatsioonilt mitmeid kordi küsitud, kas Eestil on olemas tollireeglistik, tollimaksuseadus. Teame, et tänaseks seda veel ei ole. Kuidas Välisministeerium aitab kaasa tollimaksuseaduse kiirele väljatöötamisele ja seaduseelnõu menetlusse andmisele Riigikokku?

Lugupeetav Riigikogu liige! Ma jään siin vastuse võlgu. Ma ei ole sellesse probleemi veel süvenenud. Ma olen olnud tööl alles kolm ja pool päeva ja ma ei ole tõepoolest jälginud just seda spetsiifilist problemaatikat.

Tänan! Kolleeg Mart Nutt, palun!

Aitäh, lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud härra välisminister! Mul oleks üks väga lihtne küsimus, mille puhul ma lepin ka ühesõnalise vastusega, aga kui soovite pikemalt vastata, siis kahtlemata on teil selleks võimalus ja õigus. Teie eelkäija härra välisminister Siim Kallas on kinnitanud rohkem kui üks kord, et Eesti ei nõustu mingil juhul piirilepingut siduma mõne muu küsimusega. Eeskätt puudutab see võimalikku järeleandmist Venemaa nõudmistele muuta Eesti kodakondsuspoliitikat kui eeltingimust piirilepingu sõlmimisele. Ehk teisisõnu, Venemaale otsustusõiguse andmist mõnede Eesti siseriiklike küsimuste üle, Eesti suveräänsuse üle. Kas võite kinnitada, et olete samal seisukohal kui Siim Kallas? See tähendab, et te välistate piirilepingu sidumise mõne Venemaa poolt esitatud tingimusega.

Absoluutselt, härra Riigikogu liige.

Tänan! Kolleeg Eldur Parder, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud minister! Meie sooviks on, see tähendab Eesti rahva sooviks on, et meid võetaks võrdväärse partnerina. Ma mõtlen siin läbirääkimisi Venemaaga. Aga Venemaa ei taha seda kuidagi tunnistada. Seda näitas viimane läbirääkimisvoor Petroskois, kus näidati, et Eesti on siiski midagi väiksemat kui Venemaa. Ma tahaksin kuulda teie arvamust selle kohta. Teine küsimus on veel. Hiljuti oli siin Riigikogus osalevate erakondade ümarlaud, kus esines teie eelkäija härra Siim Kallas, ja me arutasime omavahel ka seda, kuidas siduda Tartu rahu sõlmitava piirilepinguga. Me olime siis nõus, et seda piirilepingus ei mainita, kuid meie nõue oli -- ja sellega nõustus ka härra Siim Kallas --, et koos piirilepinguga koostatakse vastav deklaratsioon, kus on ära märgitud Eesti piiri saamine, sest õhust piiri võtta ei ole võimalik. Ma ei räägi, et Tartu rahu peab olema mainitud piirilepingus, aga see peab olema kusagil näidatud, kust on saadud Eesti piir.

Lugupeetud Riigikogu liige! Ma unustasin vahepeal, milline oli teie esimene küsimus?

Palun härra Parderile mikrofon korraks!

Mulle tuli meelde. Vastan otse teie küsimusele. Eesti on väiksem kui Venemaa. Aga, ütleme, ülekantud mõttes me vaevleme ühe riigi puhul nendesamade hädadega, millega on vaevelnud ka teised riigid, kaasa arvatud meie põhjanaabrid läbi aastate -- et neid võetaks võrdväärsete partneritena. See on asi, mis tuleb suure tööga kätte võidelda, ja meie peame ise seda tööd tegema lääne suunas, et olla üks kindel osa läänemaailmast, nii et meid koheldaks, nagu me kuuluksime sinna ja mitte mingisse lähivälismaa hulka. Piirilepingus on väga selge kirjeldus piirist, kus see hakkab kulgema. See joon pole võetud õhust, vaid see on peaaegu viie aasta töö tulemus. Poliitilises kontekstis aga ei ole keegi loobunud Tartu rahust. Tehniliselt on piirilepingus otsustatud mitte mainida Tartu rahu, kuna see on tehniline piirileping, aga keegi pole loobunud Tartu rahust.

Suur tänu! Kolleeg Olev Toomet, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetav välisminister, ma ühinen siiralt teie sisuka, targa ja tõesti mitmetahulise ettekande kiitjatega. Need sõnad ei ole öeldud niisama viisakusest, vaid ma mõtlen ka nii. Küsida tahaksin aga midagi muud. Te rääkisite üsna üksikasjaliselt astumisest NATO-sse. Sellest on juba pikka aega juttu olnud -- selle kasulikkusest ja nõnda edasi. Põhimõtteliselt nähtavasti ei saa olla midagi selle vastu. Aga tuletame meelde lähiminevikku ja neid aegu, kus oli veel Varssavi pakt ja selle liikmed. Kas ei ole selle vari ikka veel praegugi nähtav ja tuntav meie kohal? Kas ei peaks ka meie jõudumööda kaasa aitama, et Venemaa ei kahtleks, et Venemaa ei kõhkleks ega kardaks, vaid et tema oleks täiesti usalduslik NATO suhtes, mida me praegu kahjuks siiski veel täheldada ei saa? Ja kas ei oleks ka meil, st Eesti Vabariigil võimalik selles osas midagi teha, et kaugemas tulevikus -- loomulikult mitte praegu -- jõuda niikaugele, et need sõjalised liidud vähehaaval kaotaksid oma tähtsuse, kas meie ei saaks sellesse oma panust anda? Kuidas teie näete kõike seda kaugemas perspektiivis? Võib-olla te ütlete midagi selle kohta.

Lugupeetav Riigikogu liige, ma olen nõus, et oleks väga hea, kui me elaksime sellises maailmas, kus ei tuleks ähvardusi või kus poleks muret julgeoleku pärast. Ma usun, me peaksime kõik püüdlema selles suunas. Kuid nagu ma mainisin ühes pikemas artiklis sel suvel, paraku see soov, mida me täheldame Ida-Euroopa riikide hulgas -- liituda NATO-ga --, ei tulene mingist vaakumist. Need soovid tulenevad reaalsetest ähvardustest, mis on tehtud meie aadressil. Ma julgeksin väita ja olen ka kirjalikult väitnud, et üldiselt, arvestades, mida tähendavad kas või majandusele need kaitsekulutused, mis tuleksid kaasa NATO-ga, oleks märksa parem, kui me ei peaks astuma NATO-sse. See ei ole nii mitte ainult Eesti puhul, vaid ka teiste Ida-Euroopa riikide puhul. Kuid soovid NATO-ga ühineda tulenevad just sellest, et Ida-Euroopa riike, Eesti kaasa arvatud -- ja võib-olla mõnikord isegi rohkem kui teisi riike --, on pidevalt ähvardatud kõige madalamast kuni kõige kõrgema tasemeni. Kui meie idanaabri poliitilised nõunikud, presidendi poliitilised nõunikud, ütlevad avalikult välja, et kui näiteks Poola peaks liituma NATO-ga, muutuvad Eesti ja Läti eikellegimaaks, siis meil on põhjust hirmu tunda. Kui vaadata asja politoloogiliselt ja natuke laiemas perspektiivis, siis me näeme Ida-Euroopas väga unikaalset efekti, mis tuleneb nendest ähvardustest. Tänu ähvardustele on saavutatud kaks ennekuulmatut asja. Üks on see, et kõik Euroopa riigid on üheselt millegagi nõus. Ja teiseks, pea igas Euroopa riigis, Bulgaaria välja arvatud, on peaaegu totaalne konsensus paremalt vasakule, et tuleks ühte asja teha, nimelt NATO-ga liituda. Nii et need kaks unikaalset saavutust on tulnud otseselt nendest ähvardustest, mis on tehtud meie aadressil. Kui neid ähvardusi poleks olnud ja oleks mina juhtinud Vene välispoliitikat, ma usun, et me oleksime saavutanud NATO mittelaienemise või üldse sellise diskussiooni, kus oleks algusest peale öeldud, et me iialgi ei taha midagi teha meie naabritele, loomulikult me ei lähe neile kunagi kallale, mitte aga ähvardatud kolmanda maailmasõjaga või sellega, et mingi riik muudetakse eikellegimaaks.

Tänan! Kolleeg Viktor Niitsoo, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra välisminister! Oma ettekandes te puudutasite Vene--Eesti suhteid ja täpsemalt läbirääkimisi kahe välisministri, teie eelkäija Siim Kallase ja Vene välisministri Jevgeni Primakovi vahel Petroskois ja mainisite, et on saavutatud mingisugune praktiline lahendus setu rahvakillu piiriületamise korra suhtes, mis seisvat piirileppe taga. Kas te ei selgitaks natukene lähemalt, milles see praktiline lahendus seisneb? Ma usun, et te ei paljasta sellega mingisugust erilist riiklikku saladust.

Lugupeetav härra Niitsoo! Ma loeksin teile ette, milline on praegune seis, mis on siin kirjas. Eesti--Vene kontrolljoonel kehtib viisarežiim. Vastavalt Eesti ja Vene piirivalve kokkuleppele lubatakse Narva ja Jaanilinna elanikel ületada kontrolljoont vastavate lubade alusel, mis on Välisministeeriumi arvates vastuolus kehtivate seadustega (piiriseadus, välismaalaste seadus). Tegelikult on endise N Liidu sisepass kontrolljoone ületamisel dokumendiks, mille alusel piirivalve tuvastab kontrolljoone ületaja isikut. Kagu-Eestis pole sellist lubade korda kehtestatud, millest tulenevalt on eeskätt setudel probleeme liikumisega oma ajaloolisel asualal. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 97-k moodustati delegatsioon läbirääkimisteks Eesti--Vene piiriületuse küsimustes. Delegatsiooni juhiks on Peterburi peakonsul Märt Piiskop, esimene läbirääkimiste voor leidis aset 27.--28. veebruaril k.a Tallinnas. Vene poole poolt esitatud kokkuleppe tekst oli kooskõlastamata Vene poolel, mistõttu sellel voorul ei jõutud konkreetsete tulemusteni. Teine voor leidis aset 19.--20. novembril käesoleval aastal Jaanilinnas. Kokkuleppe sisu on järgnev. Kokkuleppe tekstis ei mainita endist N Liidu sisepassi seoses kontrolljoone ületamisega. Vastavalt Eesti seadustele võib Eestisse siseneda rahvusvaheliselt tunnustatud reisidokumendiga, milles on Eesti viisa või elamisluba. Eestisse sisenevatele Vene piirialadel elavatele isikutele väljastab Eesti konsulaarasutus erilised eri värvi viisad. Eesti piirialadel elavatele isikutele väljastavad Venemaa konsulaarasutused erilise loa Venemaale sisenemiseks. Sellise viisaga või loaga võib kontrolljoont ületada ka selleks otstarbeks avatud piirikontrollipunktide kaudu. Välisministeeriumi arvates vajab kokkulepe ratifitseerimist Riigikogus, kuna kokkuleppe tekstis antakse laiendav tõlgendus välismaalaste seadusele.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni, palun!

Aitäh, härra juhataja! Väga austatud välisminister! Oma ettekandes te tõestasite väga veenvalt, kuivõrd tihedas seoses on riigi majanduse edukus ja edukas välispoliitika. Praegu, seoses valitsuse paikamisega on väidetavalt muutunud ka valitsuse majanduspoliitiline kurss. Vähemalt on peaminister nii kinnitanud. Kui varem räägiti Eestis sotsiaalsest turumajandusest, aga tehti liberaalset, nagu juhtivad koalitsioonipoliitikud on öelnud, siis praegu on rõhuasetus üheselt pandud sotsiaalsele turumajandusele, mis tähendab ka teatud meetmeid meie majandusruumi kaitseks. Teie ettekandest jäi mulle kõrvu niisugune väide, et Eesti jätkab oma avatud liberaalse turumajanduse kurssi. Kas see väide on kooskõlas valitsuse poliitilise joonega?

Lugupeetav Riigikogu liige proua Hänni! Härra peaminister lubas küsimust uurida, nii et praegu ei ole mingit selget seisukohta, vaid siin tehakse analüüse. Siin on teatud erinevus, ütleme, selles rakursis, milles näeb asja Välisministeerium ja mõned teised, kuna me tegeleme ikkagi välismaaga. Vabakaubandusel on väga selged positiivsed momendid välispoliitiliselt. Eesti sai ainsana ilma üleminekuperioodita Euroopa Liidu assotsieerunud liikmeks tänu meie kaubanduspoliitikale. Kui rääkida tollidest, siis lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kui meie eesmärk on saavutatud, tuleb meil Euroopa Liidu sees vabakaubandus niikuinii.

Tänan! Kolleeg Toomas Alatalu, palun!

Lugupeetud härra uus välisminister! Ma avaldaksin tunnustust teie ettekandele ja eriti selle viimasele lausele, et Välisministeerium viib ellu Riigikogu poolt formuleeritud välispoliitikat. Selles ma näen siis lõpuks seda, et Riigikogul on tõepoolest võimalus hakata selle asjaga tõsisemalt tegelema. Teid on siin juba mitmeti proovitud ja te olete üldiselt välja tulnud oma vastustega. Aga ma olen lihtsalt sunnitud tagasi pöörduma selle küsimuse juurde, mida tegelikult juba puudutati. Küsimus on Vene sõjaväepensionäridest ja ma juhiksin tähelepanu sellele, et nende hulgas on siiski üks spetsiifiline kontingent suurusega umbes 2000 isikut. Kui me tuleme NATO laiendamise probleemi juurde, siis me teame, et esitatakse nii poolt- kui vastuargumente. Näiteks Slovakkia puhul tuuakse praegu selline argument, et seal on endised võimul, mõne teise riigi puhul öeldakse, et ei saa neile praegu veel täit informatsiooni NATO asjus üle anda, kuna seal on jälle nii- ja naasugused probleemid, ja siit ka minu küsimus. Kas nende umbes 2000 isiku probleemi on tänase päeva seisuga piisavalt Eesti poolt tõstatatud, kas seda on arutatud nendes riikides, kelle soosingut meie suhtes te oma ettekandes mainisite?

Lugupeetav härra Alatalu, see on väga hea küsimus. Me oleme tõepoolest arutanud neid probleeme, kuid üldiselt ma ütleksin, et minu kogemuste järgi ei ole kunagi arutatud erusõjaväelaste olemasolu, pigem on olnud hoopis teised probleemid, mis puudutavad, ütleme, tsiviilkontrolli sõjaväe üle ja meie üldist valmisolekut. Kuid ma olen ise ühes kirjutises juhtinud tähelepanu teatud silmakirjalikkusele läänes, kus ühelt poolt öeldakse, et te peate tegema kõik, et integreerida muulasi oma ühiskonda, samas tuuakse nendesamade riikide poolt välja argument, et meil on raskusi võtta teid NATO-sse, kuna teil on nii palju muulasi.

Tänan! Kolleeg Harald Mägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud välisminister, mulle väga meeldis teie väljend, et välispoliitika pole midagi muud, kui sisepoliitika -- selles laiemas mõttes -- jätk ning sulane. Ma küsin nüüd teie käest, kas Ida-Virumaa kõige raskema probleemi, 170 000 teiste rahvuste esindajate integreerimine Eesti ühiskonda on sisepoliitiline probleem või on see, austatud välisminister, ka teie tõsine probleem? Mina julgen öelda, et Eesti idapoliitika algab Ida-Virumaalt ja seepärast, kui see on ka teie probleem, siis oleks palve ühe esimese n-ö ülesandena tutvuda Ida-Virumaa murega. Meil toimus eelmine nädal Narva-Jõesuus konverents, kus me arutasime, kuidas integreerida Eesti ühiskonda teisi rahvusi, kas eesti etnilisse kehasse või eesti kultuuri ja keelde, ja mida teha nendega, kes on Ida-Virumaal konfrontatsioonis, nagu näiteks härra Pištšin, Rožok ja paljud teised. Mida nendega tuleb ette võtta? Ma tänan ja ootan teid Ida-Virumaale.

Lugupeetav Riigikogu liige, ma tänan kutse eest! Ma nimetaksin siin, et paraku vist ainsana suursaadikuteks saanud inimestest külastasin kohe pärast suursaadikuks nimetamist just nimelt Narvat, Kohtla-Järvet ja Sillamäed. Kohtusin seal linnavolikogudega ja ajalehe Põhjarannik toimetusega just sellepärast, et see on väga oluline osa meie välispoliitikas.

Tänan! Kolleeg Kadri Ottis, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister, te puudutasite oma ettekandes Eesti tööd rahupartnerlusprogrammis ja Eesti ettepanekuid selles osas. Langemata nüüd diskussiooni NATO laienemise ja Eesti osa üle selles, ütleksin siiski, et on teada, et Baltimaad tegid ühiselt ettepaneku muuta natuke rahupartnerlusprogrammi olemust ja viia sisse poliitiline aspekt. Sellega on minu teada nõustunud ka Poola. Kas te oskate öelda, millises staadiumis see on?

Siin on see idee enda diferentseerimine või diferentseerimine meie endi poolt. Suur osa sellest langeb kokku sellega, mida näiteks USA ise on mõelnud selle kohta, kuidas lahendada probleemi nende riikide hulgas, kes siis, kui langetatakse otsus laiendada NATO-t, jäävad võib-olla väljapoole. Nii et see on väga hästi vastu võetud, ma ütleksin, eeskätt USA-s, aga samuti paari teise NATO liikmesriigi poolt siiamaani, niipalju kui meiega on sellest räägitud.

Tänan! Kolleeg Sergei Ivanov, palun!

Lugupeetud esimees, lugupeetud välisminister! Oma ettekandes te ütlesite, et tuginedes ÜRO inimõiguste ülemkomissari poolt antud informatsioonile, otsustas Peaassamblee oma kolmanda komitee esimehe avaldusega lõpetada Eesti ja Läti inimõiguste temaatika meie nägemuse puhtpoliitilise suunitlusega käsitlemine. See avaldus sündis Eesti, Läti ja Venemaa konsensusel. Minul ja ma arvan, et ka minu kolleegidel Riigikogus ei ole piisavalt informatsiooni, kuidas see konsensus saavutati ja milles Läti, Eesti ja Venemaa kokku leppisid.

Tähendab, ma ei tea, milline oleks õige protseduur, aga mul on see lõppdokument olemas ja kuna ülemkomissari töö tulemused olid meile väga vastuvõetavad ja kuna see, mida Venemaa soovis, oli võtta arvesse neid asju, siis lepiti kokku, et tuleks arvesse võtta, mida ülemkomissar oli ütelnud, ja selle alusel otsustada, milline on olukord. Inimõiguste arutelu otsustati lõpetada just selle raporti baasil. Mul on see dokument siin olemas, kui te soovite, ma võin selle pärast teile anda.

Tänan! Kolleeg Krista Kilvet, palun!

Ma tänan, härra esimees! Lugupeetud välisminister! Eesti on võtnud endale suurel hulgal kohustusi seoses konventsioonidega, millega on ühinetud, ja allakirjutatud lepingutega. See on üks minu lemmikküsimus, millele teie, olles isegi vähe aega ametis, küllap saate anda ka hinnangu. Kuidas te hindate, kas Eestis on olemas piisavad struktuurid ja on piisavalt pööratud tähelepanu sellele, et Eesti järgiks lepingutest tulenevaid kohustusi? Pean siin silmas Välisministeeriumi ja teiste ministeeriumide vahelist sidet, ka, ütleme, sidet Statistikaametiga, samuti monitooringute, uuringute, seisundi analüüside valdkonda. Kas me oleme väärikad, et täita kohustusi?

Lugupeetav proua Kilvet! Ma usun, et me oleme enam kui väärikad. Tõsi küll, aeg-ajalt on probleeme, kui Eesti on võtnud endale kohustusi, mis alati ei jõua mõningate ametnikeni. Aga üldiselt me täidame neid päris hästi. Eriti võrreldes mõnede teiste riikidega, kes on võtnud neidsamu kohustusi.

Tänan! Kolleeg Ando Leps, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud välisminister härra Ilves! Nagu on teada, sai Eesti delegatsioon Petroskois väga häbiväärsete alanduste osaliseks. Alates Eesti riigilipu puudumisest lennuväljal ja lõpetades arvega hotelli eest, mida ei kasutatud. Nüüd küsimuse juurde. Eesti--Vene piirilepingu kauplemise objektiks on saanud kahjuks Eesti Vabariigi põhiseadus. Kas nimetatud asjaolu annab teie arvates alust rääkida sellest, et Eesti delegatsioon oma täieliku taganemisega oma legitiimsetest õigustest annab kogu maailmale signaali Eesti kuulumisest Venemaa huvisfääri?

Lugupeetav härra Leps! Ma ei usu, et see on nii.

Tänan! Kolleeg Jaanus Betlem, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud välisminister! Teie kõne lõppes kinnitusega, et Välisministeerium on rahva teener ja viib ellu sellist poliitikat, millist soovib Eesti rahvas. Mulle torkas silma teie kõnes üks lõik, mis oli tunduvalt dramaatilisem kui teised lõigud. See oli lõik, mis käsitles suhteid Venemaaga, kuna siin on sellised väljendid nagu komplekside käes vaevlev oblast, pöörame pärituulsele tagasikursile, riigilaeva kapten, haavaarmidest taastärkavad emotsioonid ja muud sellised väga leegitsevad ja võimsad väljendid. Mulle jääb arusaamatuks, millest selline avastav dramatism või küsimuse asetus, kas me kuulume idasse või läände, just kui oleks meil selles suhtes väga erilisi ja sügavaid kahtlusi. Aga kui selles suhtes on sügavaid ja erilisi kahtlusi, siis kerkib mul küsimus, mille ma tahaksin esitada. See puudutab piirilepingut ja kahjuks muidugi rohkem teie eelkäija kui teie tegevust, aga siiski Välisministeerium on ju välispoliitika väljatöötaja. Miks ei võinud Välisministeerium küsida eesti rahva arvamust piirilepingu suhtes enne, kui mindi kontseptuaalsete seisukohtade käsitlemisele Eesti ja Venemaa delegatsioonide vahel, nii nagu toimus Petroskois?

Lugupeetav härra Betlem, teil on siiski kaks küsimust. Te küsisite, miks selline emotsionaalsus. Ma ütleksin, et ma ei oska praegu siin anda kirjandusteoreetilist ülevaadet sellest, miks keel oli nii- või naasugune. See on esimese küsimuse kohta. Teine küsimus -- miks seda ei tehtud? Ma ei tea, miks seda ei tehtud, kuid ma ei tea, millises vormis oleks seda tulnud eesti rahva käest küsida. Aga kui tulla tagasi esimese küsimuse juurde, siis meil on siiski vaja otsustada, kas me läheme sihikindlalt edasi läände või langetame otsuse, et me praegu ei pürgi sinna, vaid lahendame oma minevikuprobleeme, kuni nad on kõik lõplikult läbi vaieldud. Oletagem näiteks, et me arutame järgmised kaks aastat, kuhu me paneme piiri. Riigikogu võib otsustada seda teha. Siiamaani ei ole Riigikogu otsustanud seda teha. Kui Riigikogu nii otsustab, siis Välisministeerium hea meelega teeb seda ja järgib seda nii, nagu teie otsustate. Kuid sellega kaasneb teine probleem, et siis meid lihtsalt ei arvestata nende riikide hulka, kelle puhul otsustatakse järgmise poole aasta jooksul, kas nad peaksid kuuluma Euroopa Liitu või mitte. Eesti Välisministeerium ei hakka otsustama, millist kurssi võtta. See on Riigikogu pädevuses.

Tänan! Kolleeg Elmar Truu, palun!

Tänan, härra esimees! Austatud välisminister! Avaldades tunnustust Eesti liberaalsele turumajandusele, laususite te tunnustussõnu -- tuleb tunnistada, et ma kuulsin esimest korda Riigikogu kõnepuldist valitsuse esindajalt selliseid sõnu -- Eesti pensionäridele, noortele peredele ja väikesepalgalistele nende kannatlikkuse ja ohvrimeelsuse eest. ÜRO inimarengu ülevaade tõmbas ju hiljuti vee peale müüdile Eestist kui igas aspektis edukast riigist. Majandusreformide edu kahvatub, kui Eesti inimarengu näitajaid võrrelda. Eesti on endiste sotsmaade seas üks suurima suremuse, väikseima sündivuse ja keskmise elueaga riik ning ebavõrdsus Eestis on Ida-Euroopa suurimaid. Tähendab, on kaks vastukäivat aspekti. Ja mul oleks järgmine küsimus. Kuidas te kavatsete oma väliskolleegide või Eestisse akrediteeritud suursaadikute küsimustele vastata, kui nad küsivad, mis Eestis sünnib. Toon teile ühe näite. Taani suursaadik härra Nielssen mainis Riias toimunud sotsiaalkonverentsil märtsikuus, et Eestis viiakse läbi liberaalsemat ja rohkem turumajandusele orienteeruvat poliitikat kui isegi Thatcheri-aegses Suurbritannias. See on fundamentaalselt erinev lähenemine sotsiaalpoliitikale ja heaolule, mida viiakse läbi Põhjamaades. Neid näiteid võib tuua palju, kus teiste riikide diplomaadid on rohkem mures Eesti riigi sotsiaalpoliitika, laste ja perede tuleviku pärast kui meie omad. Kuidas kavatseb välisminister hakata täitma ÜRO lapse õiguste konventsiooni?

Lugupeetav Riigikogu liige, siin oli jälle siiski kaks küsimust -- kuidas vastata välisdiplomaatidele ja teiseks, kuidas täita. Ma vastaksin diplomaatidele nii, et selline asetus ei ole olnud primaarne. Eesti rahvas on olnud rohkem mures oma julgeoleku pärast. Teiseks, Euroopa Liitu sissesaamise mõõdupuuks üldiselt ei võeta UNDP sotsiaalsed kriteeriumid, vaid just nimelt need reformid, mis on majanduses ellu viidud. Teisele küsimusele vastates ütlen, et me üritame seda ellu viia niivõrd, kuivõrd me saame. Kuid ÜRO ei ole sama mis Euroopa. Kui me konstateerime, et meil on euroopalikud väärtused ja nende poole tahame pürgida, siis sellega mõtleme, et me ei tunnista, ütleme, Samuel Humpingtoni tsivilisatsiooni kokkupõrgete mõistes, teisi tsivilisatsioone, kuhu me ei taha. Me ei taha pürgida islami fundamentalismi poole ega näiteks india kultuuri poole, kuid need on väga mõjukad riigid ÜRO-s, kes mõjutavad ÜRO seisukohti ja poliitikat. Mina isiklikult siiski eelistaksin euroopalikumaid väärtusi kui need, mis on tulnud nagu keskmiste väärtustena välja ÜRO-s. Kuid see on puhtisiklik seisukoht.

Tänan! Austatud kolleegid, palun esitage üks küsimus korraga või juhul kui te esitate kaks, siis on juhatajal õigus paluda teilt kolmandat küsimust juba kirjalikult. Kolleeg Enn Tarto, palun teine küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister! Teatavasti Petroskois saavutati kokkulepe, et peatselt, detsembrikuus tulevad Eestisse Vene juristid kuulda oli, et kuus juristi -- tutvuma inimõiguste olukorraga Eestis ja kodanike õigustega. Mis sellest asjast tuleb, seda me teame juba ette, sest juhul kui Eesti lähtub õigusliku järjepidevuse kontseptsioonist, siis on see üks asi, Venemaa aga lähtub sellest, et me oleme taastatud riik. Aga kui meie oleme riik ja Venemaa on riik, kas eestlased lähevad siis ka Venemaale ja Venemaa haldusalas olevale Eesti territooriumile tutvuma sealsete inimeste inimõiguste ja kodanike õigustega?

Lugupeetav härra Tarto! Ma küll loodan, et me saame saata oma eksperte sinna, kuid laiemas kontekstis ei peaks see, et siia tuleb üks grupp uurima inimõigusi, meid eriti häirima, sest ma olen täiesti veendunud, et Eestis ei rikuta inimõigusi, ja me oleme näinud siin nii palju neid delegatsioone kõikjalt, et miks me peaksime muretsema, kui tuleb veel üks. Nüüd teie küsimuse teine pool. Ma usun, et on väga oluline, et märksa rohkem tähelepanu tuleks pöörata inimõigustele ida pool, ja siin ma tahaksin väga loota, et järgitakse Eesti eeskuju lasta mis tahes gruppe tulla. Me oleme avatud ühiskond, ma loodan, et ka meie naaber idas järgib seda pretsedenti.

Tänan! Kolleeg Tõnu Kõrda, palun!

Tänan! Lugupeetud välisminister! Kõigepealt lubage väljendada siirast imetlust teie suurepärase ettekande üle, seda enam, et tegemist on teie ametisoleku neljanda päeva hommikuga. Oma ettekandes te ütlesite, et Eesti peab üles ehitama adekvaatse riigikaitse ning tegema seda võimalikult kiiresti. Kas te saaksite juba praegu täpsustada, millist ajalist pikkust kujutleb Välisministeerium sõnapaari all "võimalikult kiiresti"?

Lugupeetav härra Kõrda! See on üldine soov ja see küsimus on siiski kaitseministri, mitte meie pädevuses. See on lihtsalt meie kindel soov, et sellega tegeldaks.

Tänan! Kolleeg Andres Varik, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud välisminister! EME fraktsioon pöördus Välisministeeriumi poole palvega saata välja Eesti--Vene piirilepingute tekstid tutvumiseks. Kahjuks me ei ole tänaseks saanud nende lepetega tutvuda ega pole tulnud ka vastust, kas me üldse saamegi nendega tutvuda enne nende allakirjutamist. Kuid me peame andma aru ja jagama selgitusi oma tegevusest valijatele, oma rahvale. Kahjuks meil ei ole informatsiooni ja lähtudes sellest saame ainult õlgu kehitada, midagi oletada või hoopiski süvendada kahtlust. Miks hoitakse sarnaste lepete sisu saladuses?

Lugupeetav härra Varik! Me ei ole seda saladuses hoidnud, kuid me ei ole veel jõudnud niikaugele, et teile vastata. Ma ei tea, milline on praegune seis. Neid leppeid alles arutati valitsuses nädal aega tagasi. Nii et ma uurin olukorda ja vaatan, milline on juriidiline ja praktiline seis, ning luban teile, et Välisministeerium vastab teile.

Tänan! Kolleeg Toivo Jürgenson, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra välisminister! Praeguse valitsuskoalitsiooni kõik osapooled kirjutasid 2. detsembril alla kokkuleppele, millel on ka peaministri allkiri ja mille punkt 5 ütleb, et sisseveetavatele põllumajandussaadustele ja -toodetele kehtestatakse tollid 1. juulist 1997. aastal. Kas Välisministeerium on selle problemaatika läbi töötanud, kuidas tollide kehtestamine 1. juulist 1997. aastal mõjutab meie välislepinguid, näiteks ka Ukrainaga, ja mismoodi ta mõjutab meie läbirääkimisi teistesse rahvusvahelistesse kaubandusorganisatsioonidesse astumiseks?

Lugupeetav härra Jürgenson, ma varem osaliselt vastasin sellele, et vabakaubandusprintsiipide muutmisel on ka oma välispoliitiline aspekt ja me alles praegu hakkame seda uurima, kuna sellised muudatused on toimunud lähiminevikus ja me lihtsalt ei ole veel jõudnud sellega tegelda. Mina isiklikult astusin ametisse ka alles 2. detsembril.

Tänan! Kolleeg Ants Käärma, palun!

Tänan, härra esimees! Lugupeetud välisminister, vastates ühe kolleegi küsimusele, te ütlesite, et kuna astume niikuinii tulevikus Euroopa Liitu ja seal olevate riikide vahel siseturukaitse puudub, siis ei ole ka meil vajadust seda välja töötada ega rakendada. Kas see tähendab, et tulevikus on meil väliskaubandussuhted ainult Euroopa Liidu riikidega ja nendega, kellega nüüd on õnnestunud vabakaubanduslepingud sõlmida, aga puuduvad sidemed nende riikidega 170 hulgast, kes Euroopa Liitu ei kuulu?

Lugupeetav Riigikogu liige! Esiteks ma ei ütelnud, et ei ole mõtet, ma ainult juhtisin tähelepanu, et selles arutelus tuleks arvesse võtta, et Euroopa Liit on seesmiselt vabakaubandusega. Arvestades seda, et Euroopa Liidu riikide suurim kaubanduspartner on Ameerika Ühendriigid, ei saa ma kaugeltki mitte arvata ega nõustuda ideega, et siis me ei suhtle teiste riikidega, kui me peaksime olema Euroopa Liidu liikmed.

Tänan! Kolleeg Olev Toomet, teine küsimus, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetav välisminister, kõigepealt olgu teile öeldud tänusõnad selle eest, et te minu eelmisele küsimusele väga põhjaliku vastuse andsite ja väga mitmekülgselt seda käsitlesite. Kuid ma siiski tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et meil on siiski õigus eeldada, et ka Venemaal on oma kartused, eriti seoses sellega, mis seal praegu on toimunud ja missuguseks tema on muutunud, ja sellepärast tuleks neid nähtavasti siiski välispoliitikas arvestada. Minu küsimus on hoopis teisest vallast -- sellestsamast, mida härra Elmar Truu siin juba põhjalikult puudutas. Ma loeksin teile ette tsitaadi teie enda kõnest: "Ma tahaksin igast kõnetoolist tänada (ma rõhutan sõna "tänada" -- O.T.) Eesti pensionäre ja noori peresid, meie väiksepalgalisi tööinimesi nende kannatlikkuse ja ohvrimeelsuse eest. Ilma nende kindlameelsuseta poleks mul olnud sõnumit, mis avab uksed, minu tööl poleks olnud mõtet." Jumala õige. Mina Eesti Pensionäride ja Perede Liidu esindajana tahaksin edasi küsida. Kõigepealt, kas need mõtted, mida teie avaldasite välispoliitilises sõnavõtus, on teie omad või on need ka valitsuse seisukohad? Ja teiseks. Kas ei oleks mitte aeg minna tänamiselt üle konkreetsetele abinõudele ja sammudele? Kuidas tuleks teie arvates neile inimestele hüvitada see, et nad on eesti rahvast 50 aastat alles hoidnud?

Tänan! Härra välisminister, te võite valida vaid ühe küsimuse vastamiseks.

Esimene küsimus on vist rohkem minu valdkonnast. Ma ütleksin, et ma usun küll, et see on valitsuse seisukoht ja see on olnud ka minu isiklik seisukoht kogu aeg kõigis minu jutuajamistes, kui inimesed küsivad, miks on Eesti suutnud läbi viia selliseid reforme ja miks kõik teised ütlevad, et nad ei suuda seda teha, kõik on nii raske.

Tänan! Kolleeg Juhan Aare, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud välisminister! Lugedes viimaste nädalate ajakirjandust, võis üsna hõlpsasti veenduda, et piirilepingu sõlmimine Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel Lissaboni tippkohtumisel on praktiliselt võimatu. Venemaa esitas sellele dokumendile mitteallakirjutamise põhjenduseks üsnagi loogilisi ja arusaadavaid seisukohti. Sellegipoolest püüdsid Eesti esindajad meid viimse hetkeni veenda, et selle piirilepingu sõlmimiseni on Lissabonis siiski võimalik jõuda. Kõik see jättis teatud määral niisuguse mulje, et tegemist on Välisministeeriumi ebakompetentsuse või asjatundmatuse või ma ei tea millega. Kuidas te, palun, põhjendaksite meie poolt valitud taktikat ja minu arvates ebaõnnestunuks osutunud taktikat Lissabonis?

Lugupeetav härra Riigikogu liige! Võib-olla see ebakompetentsus lasub kirjelduses, mis on ilmunud ajakirjanduses, mitte Välisministeeriumis, kuna ei ole üldse mitte välistatud, et üks riik saaks neid kooskõlastusi kokku, mis on vaja pisidetailides saada, kirjutamaks alla ühele lepingule. See seisukoht, et Lissabonis on võimalik lepingule alla kirjutada, ei olnud mitte ainult Eesti Välisministeeriumi seisukoht. See seisukoht peegeldus ka paljude lääneriikide puhul, kes samuti käisid rääkimas Vene esindajatega, öeldes, et ka nemad ei näe mingit põhjust, miks ei ole võimalik sellele alla kirjutada. Nii et ma usun, et ei tohiks alati juhinduda ilmunud juhtkirjadest, mis ei põhine tegelikkusel ja kus ei ole uuritud piisavalt tausta.

Tänan! Kolleeg Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Härra välisminister! Oma vastustes Liia Hännile ja Toivo Jürgensonile te näitasite, et te olete tõesti väga hea ja vilunud diplomaat. Aga täiesti selgelt võis aru saada, et teie ettepanekul on peaminister asunud analüüsima olukorda, mis on tekkinud muudatuse tegemisega kehtivasse koalitsioonilepingusse. Kui suureks te prognoosite tõenäosust, et selle analüüsi tulemusena tuleb Eesti välispoliitilistes ja kaudselt siis ka sisepoliitilistes huvides koalitsioonilepet kaitsetollide küsimuses veel üks kord muuta ja et peaminister ja tema juhitav erakond peavad tagasi tõmbuma oma programmist ja valimiseelsetest lubadustest seoses sotsiaalse turumajanduse doktriiniga?

Lugupeetav härra Rummo! See ei ole minu ettepanek, minu ettepanek on ainult see, et Välisministeerium uuriks välispoliitilisi järelmõjusid. Ma ei oska üldse kommenteerida, milline on see tõenäosus. Ausalt öeldes ma ei tea seda.

Tänan! Kolleeg Jaanus Betlem, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud härra välisminister! Vastates Viktor Niitsoo küsimusele piiriületuse kohta Kagu-Eestis, kasutasite te ühte tsitaati paberilt ette lugedes terminit "eestlaste ajaloolised asualad". Ma tean, et see termin on põhjustanud näiteks tänases ajalehe Postimehe juhtkirjas raevukat segadust, kui ma võiksin niiviisi väljenduda, ometi kasutab seda terminit ka Välisministeerium. Kas te võiksite lahti mõtestada termini "eestlaste ajaloolised asualad"?

Need on alad, kus eestlased on läbi ajaloo mingil ajal elanud. Aga see võib olla üsnagi lai mõiste, võiksime sinna arvata ka teatud piirkondi nii Siberis kui Torontos.

Tänan! Kolleeg Villu Müüripeal, palun!

Härra esimees! Härra välisminister! Te ütlesite oma ettekandes, et Eesti jätkab avatud liberaalse turumajanduse kurssi. Viimasel nädalal me räägime sotsiaalsest turumajandusest. Kas siis võib meid hakata süüdistama, et me räägime vasakpoolsusest?

Lugupeetud härra Riigikogu liige! Ma kirjeldasin, mida me oleme viimase poole aasta jooksul saavutanud, ja sellele järgnes loetelu vabakaubanduslepingutest, millele oleme alla kirjutanud viimase poole aasta jooksul. Kuid mina siin ei pea ennast selliseks asjatundjaks, et laskuda debatti liberaalse ja sotsiaalse turumajanduse üle.

Tänan! Kolleeg Viktor Niitsoo, teine küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Oma sõnavõtu lõpus te tegite niivõrd elegantse žesti Eesti rahva ja Riigikogu poole, et nagu teisedki Riigikogu liikmed, ei jäta ma seda võimalust ära kasutamata, et seda lõiku rõhutada. Niisiis, Välisministeerium on oma tegevuses rahva teener ja lähtub Riigikogu otsustest. Teatavasti on Eesti Vabariigi Riigikogu võtnud vastu mitu avaldust seoses olukorraga Tšetšeenias, milles on avaldatud toetust tšetšeeni rahva iseseisvuspüüdlustele. Nüüd aga on Välisministeerium ja ka valitsus kuidagimoodi sellelt Riigikogu poolt ettenäidatud suunalt kõrvale kaldunud. Ma pean siin silmas asekantsler Mart Laanemäe küllaltki räiget avaldust BNS-ile ja samuti Riigikogu eilset eelarve arutelu, kus valitsuskoalitsiooni häältega lihtsalt lükati kõrvale ettepanek anda tšetšeenidele humanitaarabina 1 miljon krooni. Nüüd on minul küsimus, lähtudes ka 27. jaanuaril toimuvatest valimistest Tšetšeenias. Millised on Välisministeeriumi ja Eesti Valitsuse lähemad kavad Tšetšeenia küsimuses? Kas tõesti leitakse, et Tšetšeenia küsimus on Venemaa siseasi, millesse Eesti oma nina ei peaks toppima?

Lugupeetav härra Niitsoo! Selle majandustoetuse kohta ei oska ma midagi öelda. Aga mis puutub nendesse avaldustesse, siis neil ei ole vist siiamaani seadusandlikku mõju. Kui Eesti Riigikogu otsustab -- ja see on otsus, mille Riigikogu peab ise tegema --, et suunata Eesti välispoliitikat selles suunas, et avaldada toetust Tšetšeeniale, on olulisem kui need pahandused, mis tulenevad sellest, kaasa arvatud läänemaailma mittemõistmine, kaasa arvatud Venemaa suhtumise muutumine meisse ja üldine arusaam, et Eesti ei soovi oma naabritega hästi läbi saada, kui Riigikogu otsustab, et see on see kurss, mis tuleks võtta, siis Välisministeerium viib seda kurssi ellu. Aga siiamaani pole Riigikogu seda otsustanud. Tuleb endale selgelt aru anda, et teatud otsused viivad väga selgete tulemusteni, ja kui me näiteks läheme niikaugele, nagu mõned on soovitanud, et tunnistada Tšetšeeni Vabariiki, siis meil ei ole absoluutselt mingit moraalset õigust ise ühegi teise riigi ees öelda midagi selle vastu, kui Venemaa tunnustaks näiteks Lasnamäe vabariiki. See on reaalpoliitika. Meile võib-olla ei meeldi see, aga praegu mina isiklikult olen seisukohal, et me peame eeskätt lähtuma Eesti riigi huvidest. Me ei ole piisavalt tugevad, jõukad ja kindlustatud, et ajada, ütleme, niisugust ülemaailmset moraalset, manitsevat välispoliitikat, mida suudab ajada üks wilsonlik Ameerika. Meie oleme liiga väiksed ja vaesed, et seda teha ja me oleme liiga raskes seisus oma julgeoleku poolest. See on minu seisukoht, aga kui Riigikogu otsustab teisiti, siis ma hea meelega viin selle ellu.

Tänan! Kolleeg Valve Raudnask, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister, kõigepealt tänan teid väga ilusas eesti keeles esitatud ettekande eest, mida siin liiga tihti ei kuule. Küsimus: kuidas teie olgu välisministrina või siis rahvusvahelise mehena hindate olukorda, kus Eestis jätkuvalt kasvab inimeste arv, kes võtavad endale Vene kodakondsuse, neid on juba niigi üle 100 000 inimese?

Mina ei näe selles nii suuri probleeme nagu mõned inimesed, sest Venemaa ütleb, et ta kaitseb oma kodanikke, aga see on väga reguleeritud rahvusvaheliselt. Inimesed võivad kaitsta oma kodanikke tõepoolest igasuguste õuduste eest, näiteks USA võib kaitsta oma kodanikke, kes on sattunud kusagil mingisse mässuolukorda, aga kui inimesed elavad normaalselt ja keegi neid ei häiri, siis kaitsmisega pole suurt probleemi. Probleem ongi selles, kui üks riik tahab kaitsta oma kaasmaalasi, selles on see oht. Kui tahetakse kaitsta oma kodanikke välismaal võimaliku vägivalla eest, siis see on üks problemaatika, hoopis teine on selline etniline kaitsmine, et me kaitseme neid inimesi, vaatamata nende kodakondsusele, kes elavad välismaal. Sellist praktikat oleme näinud. Üht tahku sellisest ebaõnnestunud taktikast nägime 1938. aastal Sudeedimaal, kus Saksamaa otsustas kaitsta oma Tšehhi kodanikest kaasmaalasi. Teine tahk selles taktikas, kus etnilisus oli tähtsam kodakondsusest, on jaapanlaste interneerimine Ameerikas Teise maailmasõja ajal, kui vaatamata sellele, et need jaapanlased olid USA kodanikud, nad interneeriti just nende rahvuse pärast. Mina näen väga suurt ohtu igasuguses välismaal elavate kaasmaalaste, etniliste kaasmaalaste kaitsmises, kuid seni kui Eesti käitub edasi tsiviliseeritud lääneliku riigina, ei peaks see, milline on välismaa kodanike arv, meid eriti kuidagi riivama.

Tänan! Kolleeg Aavo Mölder, palun!

Austatud esimees! Austatud välisminister! Te tõesti sattusite Eestisse ajal, mil problemaatiline on meie turukaitse ja vähemalt põllumees-tootja arvab, et põllumajanduslik tootmine on erilaadne ja paljudele ainuke elatusallikas. Te olete kindlasti kursis toetustega, mida igal pool põllumajanduslikule tootjale juurde makstakse, ja kui me homme saaksime Euroopa Liidu liikmeks, siis oleksid meie jaoks probleemid paugupealt kadunud. Kas teie arvates on meie tänane ühepoolne sajaprotsendiline liberaalsus võimalik ilma kõlvatu konkurentsita kohaliku tootja tarbeks?

Lugupeetav Riigikogu liige, ma pean süvenema sellesse küsimusse. See on siiski majanduse ala, mida ma olen küll harrastanud, aga ma ei ole sellel alal mingi ekspert ja ma ei oska vastata teile -- kui, siis ainult oma lihtsameelsete arusaamade järgi selles valdkonnas. Lugupeetud härra esimees, ma ei tea, milline on protseduur, kui mulle tulevad kirjalikud küsimused.

Kirjalikud küsimused kõige lõpuks. Kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus, palun!

Lugupeetud härra välisminister, kui rääkida järjepidevusest, siis täpselt aasta tagasi läks teie eelkäija samasuguses ettekandes praktiliselt mööda meie koostööst Läti ja Leeduga. Maikuus kõnepuldist esinedes ta kasutas niisugust formuleeringut, et rahvusvahelisel areenil peavad Eesti, Läti ja Leedu käituma nagu kõigile tuntud musketärid kõik ühe, üks kõigi eest. Seetõttu oleks mul huvitav natukene rohkem kuulda, milline on teie hinnang Balti koostöövõimaluse kohta, seda enam, et ma tean, et kui kolm Balti saadikut olid Washingtonis koos, siis mitmel puhul Eesti suursaadiku arvamus parasjagu erines Läti ja Leedu suursaadikute omast. Nii et, milline on teie arvamus Balti koostöö ja Balti julgeolekupakti kohta ning näiteks Rootsi võimaliku liidrirolli kohta Balti piirkonna julgeoleku tagamisel?

Lugupeetav härra Alatalu, ma täpsustaksin: ma ei tea, kas meil on nii erinevad arvamused olnud. Pigem vastupidi. Just eriti viimase poole aasta jooksul ja just eriti pärast riigisekretär Perry kõnet otsustasid kolm Balti saadikut, et mina peaksin nende eest rääkima. Nii et meil ei olnud nii erinevad arusaamad. Ma ütleksin nii, et meie koostöövõimalused on kõige paremad ja tugevamad just julgeoleku alal, seal on ka koostöö kõige kaugemale läinud ja seal on kõige väiksemad lahkarvamused kolme riigi vahel. Kuid samas on selge, et kolm Balti riiki on järginud pisut erinevat majanduspoliitikat ja meil ei ole õigust suruda oma nägemust lätlastele ja leedulastele peale, nii nagu meie ei pea õigeks, et näiteks Leedu reformimudel on see, mida meie just tahaksime. Tähendab, vastates täiesti siiralt, ma usun, et meil on kõige paremad võimalused just nimelt julgeoleku alal sõjalises koostöös teatud tööjaotusega, kus, ütleme, mõned asjad on paremini tehtud Leedus, mõned paremini Eestis, mõned paremini Lätis, ja seal on oluline, et meie ühinenud sõjajõud on märksa kaalukamad kui üksi. Majandusvaldkonnas on see võib-olla raskem. Meil on vabakaubandusleping, aga kui näiteks teatud majanduslike lähenemiste või otsustuste puhul on Eesti võtnud teise kursi ja tahab seda jätkata, siis me ei tohiks seda muuta sellepärast, et Läti tahab teist kurssi.

Tänan! Kolleeg Tõnu Kauba, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja härra välisminister! Ma tahaksin teada teie arvamust seoses Valgevene sündmustega ja Valgevene ja Eesti suhetega. Ilmselt on paljud tähelepanelikud Eesti aktiivse elu tegelased teatud ärevusega jälginud neid tendentse, neid võimalikke suundumusi, mis Valgevenes näivad olevat. Mis te arvate, kas Eesti esindatus Valgevenes on tänase päeva seisuga piisav ja kas te peate vajalikuks Eesti esindatust seal muuta eeskätt suurendamise suunas?

Lugupeetav härra Riigikogu liige! Ma pean süvenema sellesse problemaatikasse. Ma usun, et praegu on vale aeg seda otsustada, kuna praegu just on olukord seal nii keeruline. Kui olukord läheb veel keerulisemaks, siis võib-olla, vastupidi, me peaksime sealt kedagi turvalisuse mõttes välja tõmbama. Nii et ma ootaksin, kuni on rahulikum aeg, ja siis vaatame, milline on õige suund.

Tänan! Kolleeg Tiit Sinissaar, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetav härra välisminister! Viidates sellele, et oma ettekandes pidasid sa vajalikuks mainida Singapuri ja Šveitsi, on mul järgmine küsimus. Kas ja kui jah, siis kuivõrd on Eesti välisteenistus NATO-ga liitumise sihi kõrval teoreetiliselt läbi töötanud muid variante, mis tagaksid meie rahvusliku julgeoleku ja kindla idapiiri?

Lugupeetav härra Sinissaar! Me oleme üsna põhjalikult just sellega tegelnudki ja ma mainisin ka oma kõnes seda, et meil on oma ettepanek olnud just rahupartnerluse plussprogrammi osas, ja see on olnud üks põhiline töövaldkond viimase kuue kuu jooksul.

Tänan! Kolleeg Endel Lippmaa, palun!

Lugupeetud välisminister! Ma avaldan siirast tänu selgete avalduste eest nendes tähtsates küsimustes, nagu sõjaliste kulutuste suurus 2% GDP-st ja NATO vajalikkus. Teiseks Eesti--Vene piirilepingu ja Tartu rahu vahekordade väga selge esituse eest ja lõpuks ka Vene Föderatsiooni kodanike arvu kasvu kui neutraalse või positiivse näitaja osas. Ma arvan, et kõik need asjad, kõik need seisukohad vähendavad segadusi, mis meil ühiskonnas praegu esinevad, ja aitavad jõuda ratsionaalsete ja mõistlike lahendusteni. Küsimust mul ei ole, sest kuulates täpselt, mida te ütlete, ma olen leidnud, et kõik seisukohad ühtivad.

Aitäh, härra Lippmaa!

Tänan! Kolleeg Sergei Ivanov, teine küsimus, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud välisminister! Eesti kirjutas 1993. aastal alla lepingule Venemaaga pensionide ja sotsiaalsete garantiide kohta. Proua Lauristin ja Panfilova kirjutasid. See ei ole veel Eesti poolt ratifitseeritud. Minu andmetel on see dokument Riigiduumas, ma ei tea täpselt, kas see on ratifitseeritud, aga arutamine käib. Mitmed teised lepingud on ka kirjutatud alla ja, ütleme, mõne aasta jooksul ei ole need leidnud eriti rakendust meie poolt. Kas te kavatsete praegu, asudes ametisse, vaadata kõik need lepingud üle, mis meil õhus ripuvad? See on ikkagi Välisministeeriumi rida, sest on teada, et ei saa siduda piirilepingut teiste tingimustega. Aga me teame ja see on kindel, et kui piirileping Eestiga läheb Vene Riigiduumasse ratifitseerimisele, siis tekib seal palju küsimusi, kerkivad üles ka need küsimused, mis praegu ripuvad õhus, ja me võiksime omalt poolt pingutada. Mis te kavatsete nende küsimustega teha?

Väga lugupeetav härra Ivanov! Ma ei tea midagi selle konkreetse näite, sotsiaalkindlustuse lepingu kohta, siiamaani ei ole see kuulunud minu valdkonda. Aga ma kavatsen kindlasti järgmise kuu jooksul sukelduda kogu Vene suhete problemaatikasse ja tegelda ka sellega.

Tänan! Kolleeg Mihkel Pärnoja, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja, meil Eestis on välja kujunenud teatud sõnakasutus ja teatud tähendused, kas või näiteks see, et kui me räägime Eesti idapoliitikast, siis peetakse eelkõige silmas suhteid Venemaaga. Kui sõna "ida" tähistaks ilmakaart teie jaoks, milliseks võiks teie arust kujuneda Eesti idapoliitika laiemas tähenduses?

Mul oleks väga hea meel, kui meie idapoliitika tegeleks Aasia riikidega, nende kunagi vaeste riikidega -- Taivan, Korea, Singapur ja nüüd, ütleme, üleminekufaasis Malaisia ja Indoneesia --, mis on tulnud märksa vaesemast olukorrast, kui meie oleme, ja jõudnud väga kaugele. Ma tahaksin isegi jõuda niikaugele, et meil oleks idapoliitika, mis tähendaks Aasiat. Siis meil oleks lihtsalt üks selgem Venemaa-poliitika, kuna Venemaa on konkreetne riik. Ja milleks keerutada -- kui on sõna "ida", siis see tähendab piirkonda või ilmakaart ja Venemaa on lihtsalt Venemaa.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni, teine küsimus, palun!

Aitäh! Austatud välisminister, meie väga huvitav hommikupoolik hakkab vist varsti otsa saama ja see, mis on toimunud, on üsna kõnekas. Teile on küsimusi esitanud nii need Riigikogu liikmed, kes on valitsuse toetajad, kui ka need, kes ei kuulu valitsuse toetajate hulka või on koguni opositsioonis, ja see annab tunnistust, et praegune valitsus on küllaltki omapärases olukorras, kus Riigikogul tervikuna on valitsusele väga palju küsimusi, ja see paratamatult sunnib muretsema valitsuse stabiilsuse pärast. Välispoliitika jaoks on ju äärmiselt oluline, et riigi sisemine võim oleks stabiilne ja täitevvõim liiga kiiresti ei vahetuks. Minu küsimus on teile nüüd kui valitsuse liikmele. Mida teie omalt poolt saate teha ja kavatsete teha, et see valitsus oleks stabiilne?

Lugupeetud proua Hänni, ainus, mis on minu kui parteitu inimese pädevuses, kellel ei ole mingit parteilist toetust Riigikogus, on jätkata praeguse välispoliitilise kursiga. Enamat ma ei saagi teha.

Tänan! Kolleeg Olev Raju, palun!

Lugupeetud härra minister, Riigikogu kuluaarivestlustes ja isegi Riigikogu kõnepuldist on viimastel päevadel korduvalt kõlanud kahtlused, kas Vene--Eesti piirileping ei sisalda mingeid salaprotokolle. Teie kommentaar sellistele sahinatele.

Lugupeetav härra Raju, ei ole mingeid salaprotokolle.

Tänan! Härra välisminister, teile on laekunud kaks kirjalikku küsimust. Kui te suudate Riigikogu liikmete käekirjast aru saada ja need ette lugeda, siis palun nendelegi vastata.

Ma väga vabandan, aga vähemalt ühe käekirjast ei saa ma kahjuks aru.

Sellisel juhul jääb see küsimus vastamata.

Ma üritan. Esimene küsimus on, kas tõesti Tartu rahulepinguga määratletud piirides kuulusid Eesti Vabariigi koosseisu eestlaste ajaloolised asulad Siberis ja tundras. Küsija on härra Betlem. Need ei olnud Eesti Vabariigi ajaloolised alad, vaid lihtsalt eestlaste asualad, ja nii ma vastasin. Ma ei taha siin keerutada või mingeid mänge mängida. Küsimus on selles, et meil on ajaloolised alad, mis määrati väga spetsiifilises olukorras ja sõltusid mitte ainult sellest, kus eestlased ajalooliselt elasid, vaid kui kaugele lendas mürsk aastal 1920, et kaitsta tõelisi ajaloolisi alasid Eestis, mistõttu siis, kui lepiti kokku piiris, võeti ka need asjad arvesse. Aga praegusel ajal me peame muretsema selle üle, kuhu Eesti saab praegu minna. Teine küsimus. Kuna te ei vastanud mu teisele küsimusele, esitan selle uuesti: kuidas kavatseb Välisministeerium, minister, asuda täitma ÜRO lapse õiguste konventsiooni, millega Eesti ühines 1991. aastal? Teatavasti seab iga konventsioon teatud kohustused konventsiooniga ühinenud riigile. Siiani on Eestil esitamata ettekanne ÜRO lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta. Küsimuse on esitanud härra Truu. Kui küsimus on ettekandes, siis me esitame selle, niipea kui me saame seda teha. Ma ei tea, mis selle sisu on, aga nimest võib aimata, et tegemist on lastega. Ma täpselt ei oska vastata, kuidas Välisministeerium saab neid kohustusi. Kuid eeldades, et küsimus on ettekandes, ma uurin olukorda, miks ei ole esitatud jne.

Tänan! Kolleeg Siiri Oviiril on tekkinud küsimus. Palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma üritasin kaks korda küsida, aga minu küsimused küsiti ära. Aga nüüd ma küsin seda, mida pole veel küsitud. Te viitate oma ettekande neljandal leheküljel, et jätkate järjekindlalt Venemaa positiivse hõlmamise poliitikat. Sellest on viimasel ajal siin ja seal ajakirjanduses juttu olnud. Ma küsiksin teie käest, mida te selle all mõtlete?

See on, ütleme, nii-öelda üldtermin, mis tähistab, et me asjatult ei ründa Venemaad, mida mõned teised riigid aeg-ajalt teevad, et me üritame leida võimalust koostööks nendes punktides, kus meil on ühised arusaamad. Üritame retoorikat natukene allapoole tõmmata. Me oleme üritanud vahelduva eduga mitte samas toonis alati vastata, kui tulevad mõned väga räiged avaldused meie aadressil, et säilitada rahulikku närvi.

Tänan, härra välisminister! Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole ja ma tänan teid väga selgepiirilise ettekande eest, mis pälvis enamuse Riigikogu liikmete heakskiidu. Veel kord tänan! Riigikogu-poolseks kaasettekandeks palun kõnepulti väliskomisjoni esimehe Eino Tamme.

Austatud härra president! Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mis on Eesti välispoliitika kõrgeim eesmärk? Vaieldamatult on selleks Eesti riikliku julgeoleku ja rahvusliku iseolemise kindlustamine. Veelgi edasi mõeldes on ka need tegelikult vaheetapid. Omariiklus kui rahvusliku eksistentsi kõrgem vorm peab tagama iga eestlase, iga siin elava üksikindiviidi inimarengu kõrge taseme. Möödunud pool aastat oli Eestile välispoliitiliselt ülimalt aktiivne. Olime eesistujamaa Euroopa Nõukogus ja see tõi meile hulga lisakülalisi, samuti meie inimeste sõite välismaale. Sel perioodil toimusid presidendivalimised Venemaal, USA-s ja meil endilgi kodus. Praegu on strateegiliste otsustuste aeg kogu maailma arengut puudutava 21. sajandi julgeolekumudeli kujundamisel. Ka Eestil on võimalus osaleda mitte ainult pealtvaatajana, vaid kohustuste ning vastutuse aktiivse kandjana. Oleme kuulutanud oma riiklikuks prioriteediks Euroopa Liidu ja NATO täisliikmeks saamise. Ometi tahan veel kord rõhutada, et tegelikult on needki vaid vahendid inimarengu tagamiseks Eestis. Me ei näe ega usu praegu teiste julgeoleku ja omariikluse tagamise mehhanismide efektiivsusesse. Põhja-Atlandi lepingu organisatsioon on jõudnud oma arengus etapini, kus mingid muutused organisatsiooni ülesehituses nagunii tulevad. Mõneti ollakse NATO liikmesmaade poliitikute hulgas ehmunud, kui ootamatult hakkab reaalseks kujunema algul ähmaselt kavandatud rahupartnerluse programm. Pakutakse välja ideid programmi edasiarendamiseks või laiendamiseks. Kõik see on inimlik ja arusaadav, kui mõelda, et NATO senine laienemine toimus faktiliselt uute, soodsa geopoliitilise asendiga maade juurdekutsumise teel, nüüd aga, tuginedes NATO lepingu vastavatele sätetele, nõuab teatud hulk riike enda sisselaskmist. NATO otsused on konsensusotsused ja enne, kui pole veendumust, et uus liikmesriik tõepoolest tahab ja suudab samade mallide järgi käituda, mõeldakse välja üha uusi ja uusi kriteeriume, millele soovijamaad peavad vastama. Tänaseks on enam-vähem selge, et avatud organisatsiooni maine säilitamiseks NATO siiski laieneb. Tõenäoliselt tehakse otsus konkreetsete maade osas NATO tippkohtumisel järgmise aasta esimesel poolel, sellele järgneb ratifitseerimisprotseduur ja tõenäoliselt leiab esimeste uute maade osas lindi läbilõikamine aset juba president Clintoni valimiskampaania ajal väljaöeldud 1999. aastal, s.o NATO 50. aastapäeval. Paradoks, nagu ütles hiljutisel Põhja-Atlandi Assamblee sügisistungjärgul Taani kaitseminister Hans Haekkerup, seisneb selles, et esimesena võetakse vastu need riigid, kes julgeolekugarantiina seda kõige vähem vajavad, ja välja jäävad need, kellele taolist tagatist oleks tingimata vaja. Väljaütlemised Venemaa kaasamisest NATO laienemisprotsessi või sellest väljajätmisest on arusaadavad. Mis tahes diskussioon on nii kaua kui vähegi võimalik igal juhul parem kui otsene konfrontatsioon. Venemaa poolt teatava kergusega väljapakutav Euroopa uus, mitteblokiline julgeolekumudel seab esikohale OSCE, mille allstruktuuriks oleks ka ilma USA ja Kanadata NATO ehk Lääne-Euroopa Liit koos oma sõjalise struktuuriga. Samas võib kaksipidi mõista Vene Riigiduuma käesoleva aasta 25. oktoobri pöördumist teiste maade parlamentide poole seoses NATO laienemise plaanidega, kus on öeldud, et Vene Föderatsiooni föderaalkogu Riigiduuma lähtub sellest, et konstruktiivseks panuseks Euroopa uue, mitteblokilisel printsiibil põhineva julgeolekusüsteemi kujundamisse saab kollektiivse julgeolekusüsteemi loomine sõltumatute riikide ühenduse raames. Kas sellega tunnistatakse jällegi ühed rahvusvahelised organisatsioonid heaks ja teised pahaks või tähendab see midagi muud, on praegu raske hinnata. Täna on praktiliselt selge, et Eestit esimeste hulgas NATO-sse ei kutsuta. Küsimus on rohkem selles, kas meil on moraalset ja juriidilist õigust nõuda NATO-lt midagi enne esimeste uute liikmete vastuvõtmist. Ja võib öelda, et kui taoline vastuvõtt julgeoleku tasakaalu ehk meie olukorda halvendab, siis jah, Eestil on õigus avalikult midagi nõuda. Seda rolli püüab täita nn Balti tegevuskava (), millega USA loodab valmis saada 1997. aasta esimesel poolel. Ega meil muid valikuid praegu polegi kui aktiivne osalemine rahupartnerlusprogrammis ja selle kaudu oma sõjajõudude ja juhtimise vastavusse viimine NATO standarditega. Tegelikult on Soome ja Rootsigi kogu aeg vaikselt samas suunas liikunud. Ilma poliitilise kärata on mõnede vaatlejate arvates saavutatud seisund, kus nende riikide sõjaline liitumine NATO-ga võiks olla võimalik mõne kuu jooksul. Seda räägitakse n-ö teoreetiliselt või põhimõtteliselt. Praktikas võidakse vastav sooviavaldus esitada vaid rahvusvahelise olukorra äärmise halvenemise korral. Siit tuleneb ka lääneriikide üsna loogiline ettepanek Eestile ja teistele Balti riikidele püüda järgida Põhjamaade eeskuju. Põhja-Atlandi Assamblee Eesti Riigikogu delegatsioon ja Lääne-Euroopa Liidu Assamblee parlamentaarne delegatsioon on oma tegevuses keskendunud sellele, et meie julgeolekusituatsiooni õieti mõistetaks. Sealjuures on kasutatud ära eeskätt Põhjamaade samasuunalist ohutunnetust ning need riigid ongi olnud meie parimateks advokaatideks. Seda selgitustööd on jätkatud, vaatamata meie lootuste vähenemisele liituda NATO-ga. Ei tohi lubada vigu meie olukorda kajastavates raportites või sõnavõttudes. Ainult visa võitlus tegeliku olukorra adekvaatse kajastamise eest õigustab osalemist parlamentaarsetel foorumitel ning jätab meile ukse lahti tulevikuks. Euroopa Liit. Tasub meenutada, et meie esialgne soov astuda Euroopa Liitu sai alguse täiendavate julgeolekugarantiide otsimise käigus. Kahtlemata on majandusintegratsioon oluline tõend ja tagatis meie kuulumisest Euroopasse. Seetõttu on ka NATO strateegid ja USA uurimisasutused näinud Balti riikidele halli tsooni võimaliku kompensatsioonimehhanismina ette tavapärasest kiirema liitumise võimaluse Euroopa struktuuridega. Iga pealesunnitud lahendus aga -- isegi kui see on õige -- tekitab negatiivse vastureaktsiooni. Sellepärast peame olema äärmiselt visad, järjekindlad ja paindlikud oma eurointegratsiooni elluviimisel. Peame mõistma Euroopa Liiduga liitumiseks vajaliku töö mahtu, samuti ka selle sotsiaalseid tagajärgi. Formaalsest küljest peaks Euroopa Liidu laienemise otsus tehtama käimasoleva valitsustevahelise konverentsi lõpus. Üldlevinud on loosung, et läbirääkimisi sooviavalduse esitanud maadega alustatakse kuue kuu jooksul pärast konverentsi lõppu (orienteeruvalt siis 1998. aasta algul) ja et läbirääkimisi alustatakse kõigi soovijatega üheaegselt. Sellise peaaegu konsensusliku põhimõtte järgi esitavad erinevad Euroopa Liidu liikmesmaad aga temaatilises diskussioonis küllaltki erineva arengumudeli. Sellest tulenevalt on valitsustevaheline konverents praeguseks küllaltki vähe otsustusi vastu võtnud. Kohe lõpeb Iirimaa eesistumise aeg ja algab Hollandi oma. Igal juhul tahetakse Hollandi eesistumise aja lõpuks mingid otsused vastu võtta, kas või printsiibil: pigem vähem, aga paremini. Järelikult on järgnevad kuus kuud üliolulised ka Eestile. Mis tahes raportid ja aruanded meie kohta, mis näitavad siinset olukorda ebastabiilsena, on meile vastunäidustatud. Seepärast tahaksin tänada meie parlamentaarsete delegatsioonide juhte ja liikmeid selle töö eest, mis tundub näiliselt lihtne ja mõttetu, kuid on strateegiliselt tähtis -- jälgida ja parandada iga sõna ja iga lauset, kus meie majanduslikku ja poliitilist olukorda ebaõigesti kajastatakse. Selles töös on ülitähtis koostöö Välisministeeriumi vastavate spetsialistide ja meie saatkondadega. Meie majanduse arengu head näitajad, isiklikud suhted, veenmisoskus ja sõbralike riikide abi on seni aidanud Eesti mainet hoida, kuid mingit rahulolu või lõdvemaks laskmist siin olla ei saa. Kogu maailm, samuti Euroopa on täis konkurentsivõitlust nii majanduses kui poliitikas. Seni ei ole rida Euroopa Liidu liikmesriike -- Prantsusmaa, Suurbritannia, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Belgia, Holland -- veel ratifitseerinud meie assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga. Protsess on siiski käivitunud kõigis maades ja see annab alust loota, et 1997. aasta esimesel poolel leping jõustub. Ometi näitab ratifitseerimise keerukus, kui vajalik on olla Euroopas kohal. Kui meie liitumiskavad on tõsised, peame võtma kindla suuna kõigis Euroopa Liidu liikmesmaades oma esinduse, kas või aukonsulaadi avamiseks lähitulevikus. Ka jutt Eesti majandusimest hakkab oma sära kaotama. Peame tõsiselt mõtlema ja astuma samme oma kaubandusesinduste tugevdamiseks, peame suutma osaleda kaubandus- ja tööstusmessidel ning looma ekspordi toetamise süsteemi. Kui analüüsida NATO ja Euroopa Liidu laienemisel uutele liikmesmaadele esitatavaid kriteeriume, jäävad sõelale kolm eelduste gruppi -- turumajandus ja demokraatlik ühiskonnakorraldus, inimõiguste, sh vähemuste õiguste tagamine, piiritülide ja territoriaalsete vaidluste puudumine naabritega. Edusammude eest turumajanduse arendamisel oleme lääneriikidelt põhiliselt kiita saanud. Sõna "sotsiaalne" aga seondub paljudele meist ikka veel sotsialistlikuga, mis on täielik teema väärkäsitlus. Just sotsiaalse turvalisuse tagamine on tegelikult üks inimarengu taseme otseseid näitajaid ja ka Euroopas üldtunnustatud norm. Mida reaalsemaks saab meie liitumine Euroopa Liiduga, seda enam peame siseriiklikult pöörama tähelepanu sellele, et võimaldada inimeste, informatsiooni ja kaupade vaba liikumist kui võrdväärne partner. Teised kaks kriteeriumi, mida soovijamaadele esitatakse -- vähemusrahvuste ja piiritemaatika --, on justkui Eesti ja Venemaa seniste probleemide pinnalt kujundatud. Siit tulenevad meie ponnistused uue piirilepingu sõlmimiseks ja teiste etteheited paindumatuks kutsutud kodakondsuspoliitikale. Tekib huvitav vastuolu. Selleks et saavutada julgeolekugarantiina lähenemist NATO-le ja Euroopa Liidule, oleme sunnitud loobuma teatud väärtustest, mis olid meie iseseisvuse taastamisel eesmärgiks. Ma mõtlen selle all eelkõige loosungit mitte loovutada ruutmeetritki Tartu rahulepinguga fikseeritud Eesti territooriumi. Kas suudame tunnetada seda piiri, kus peaeesmärgid jäävad veel eesmärkideks ega upu nende saavutamiseks vajalike vahendite leidmise käigus? Tänan!

Suur tänu, Eino Tamm! Kas kolleegidel on kaasettekandjale küsimusi? Toomas Alatalul on kirjalik küsimus.

Kes kooskõlastab ja kuidas Riigikogu delegatsioonide tegevuse prioriteedid? Ühe delegatsiooni juht näiteks deklareeris, et Balti riikide seljataga tehtud CFE leping pole teema, mida arutada Euroopa Nõukogus. Kuidas ja kes otsustab, kus mida rääkida? Vastan nii: väliskomisjon ei ole endale seni seda rolli võtnud. Küll aga on delegatsioonide juhtidel olemas kontakt meie rahvussekretäridega ja samuti meie Välisministeeriumi vastavate ametiisikutega, kes neid töölõike pidevalt jälgivad ning täitevvõimu ja ametnike poole pealt katavad. Ma usun ja loodan, et see kontakt ja ka väljaütlemised on kooskõlastatud meie saatkondadega, mis asuvad nendes riikides, kus toimub mingisugune liikuv konverents või kus paiknevad organisatsiooni alalised organid. Kui seda seni tehtud pole, kui on välja öeldud midagi niisugust, mis ei ole Eesti välispoliitika prioriteet või õige seisukoht, siis ma kutsun kolleege, kes on delegatsioonide juhid ja liikmed, seda kindlasti tegema.

Suur tänu, Eino Tamm! Kolleegidel rohkem küsimusi ei näi olevat. Austatud Riigikogu! Avan päevakorraküsimuses läbirääkimised. Palun avaldada arvamust! Esimesena palun Toomas Alatalu, kõne kestvusega viis minutit.

Lugupeetud härra president, lugupeetud Riigikogu! Lubage mul kõigepealt avaldada heameelt selle üle, et president on tõepoolest oma valimiseelset lubadust täitnud, on tõhustanud oma koostööd Riigikoguga, ja ma loodan, et see, et härra president võtab osa välispoliitika arutelust Riigikogus, saab kindlaks traditsiooniks. Mure, mis mind toob siia kõnepulti, on seotud osaliselt nende küsimustega, mis ma härra välisministrile juba esitasin. Ma tuleksin eelarve arutelu juurde, kui meil oli kohtumine ka Välisministeeriumi esindajatega. Ma olin ausalt öeldes kergelt hämmingus, kui ma ei saanud vastust küsimusele, kui palju ja kus on Eestil avatud välisesindusi aastal 2000. Minu jaoks on see siiski kõige kindlam märk ja kõige kindlam tunnus selle kohta, et meil puudub selge läbimõeldud kontseptsioon rahvusvahelisel areenil tegutsemiseks. Oleksin ma küsinud aasta 2010 või aasta 2020 kohta, siis oleks pilt olnud teine. Aga me räägime tegelikult nii-öelda ettenägemisest 3-4 aastaks ja väike riik ei saa endale lubada sellist luksust, et niisugust pilti meil praegu veel ei ole. Ma ei hakkaks siin võib-olla rääkima nii palju Välisministeeriumi tegevusest, kuid tuleksin just meie Riigikogu enda välispoliitilise tegevuse juurde. Ma arvan, et see küsimus, millele härra Tamm väliskomisjoni esimehena ei saanud praegu vastust anda, peaks olema probleem, mille Riigikogu väliskomisjon peaks järgmise aasta jooksul ära lahendama, sest tõepoolest on ikkagi vaja olla kursis sellega, kes, kus ja mida räägib, et mõni teema tõepoolest ei jääks katmata. Et olla hästi konkreetne, siis ma räägiksin sellest, mida ma nägin esmaspäeval-teisipäeval sel nädalal Pariisis, kuhu Balti Assamblee delegatsioon oli kutsutud osalema Lääne-Euroopa Liidu aastakonverentsil, põhjusel, et seal järjekordselt arutati julgeolekuprobleeme Balti mere piirkonnas. Ütleme suur tänu sellele organisatsioonile, et ta juba teist aastat järjest üldse selle probleemiga tegeleb. Suur tänu nendele inimestele Saksamaalt, Norrast, Inglismaalt ja mujalt, kes selle probleemi vastu huvi tunnevad. Ja vaadake, milline oli seis. Räägitakse Balti mere probleemidest. Kohal on Euroopa tipp-poliitikud, proua Fischer, Martinez, kõik on kohal, kõik räägivad peale Balti riikide endi esindajate. Seejärel algab parandusettepanekute läbihääletamine, kusjuures Poola delegaat esineb väga osavalt (Poola on seal samas staatuses nagu Eesti), aga kõigil on võimalik kasutada täisliikme esindaja volitusi, ja Poola esitab Inglismaa saadiku kaudu säärased parandusettepanekud, mis tegelikult meile kasulikud ei ole. Seejärel pöördub assamblee president Dudley Smith auditooriumi poole, et kas keegi soovib kommenteerida ja kes kellelgi on vastuargumente, nii nagu see tavalises parlamendipraktikas ette on nähtud. Ja jällegi on vaikus. Tähendab, seal, kus on võimalus rääkida, me seda ära ei kasuta. See käib tegelikult kõigi kolme Balti riigi kohta. Nii et siin on jälle tegu sellesama Balti riikide koostööküsimusega ja meie oma inimeste aktiivsusega. Ma mainin ainult ühte probleemi: ilmselt on Pariisis täna juba ära hääletatud parandus, mis puudutab Venemaale täieliku esinduse andmist Lääne-Euroopa Liidu Assamblee juures ja Lääne-Euroopa Liidu alalise esinduse avamist Moskvas. Samal ajal te teate, et näiteks Balti riikides oleva esinduse, hoopis teisel tasemel esinduse avamise lahendamine on juba terve aasta lahtine. Esmaspäeval oli niisugune seis, et arutati Balti mere probleeme, aga need Balti mere probleemid olid tegelikult lahutatud sellest teemast, mida arutatakse täna, ja see on "NATO laiendamine ida suunas". Kas või juba niisugune probleemi asetus tulnuks esmaspäeval Balti riikide poolt püsti panna, et miks need kaks asja on nagu kunstlikult lahutatud. Kas või üksnes sellele oleks tulnud tähelepanu pöörata. Ma kohe lõpetan. Minu ettepanek oleks: tuleks siiski omada ülevaadet aasta lõpus sellest, milliste probleemidega on Riigikogu delegatsiooni liikmed rahvusvahelistes organisatsioonides esinenud, kes on sõna võtnud ja millised dokumendid on Eesti poolt välja pakutud. Et meil oleks olemas pilt sellest, milline on Riigikogu konkreetne panus meie välispoliitika teostamisse. Aitäh!

Suur tänu, Toomas Alatalu! Järgmisena palun Juhan Telgmaa, kõne.

Lugupeetud esimees, härra president, austusväärsed kolleegid! Ma võtan täna siin selle ülesastumise ette kui Euroopa Nõukogu delegatsiooni liige. Selle tõttu pean ennast mõningal määral tegelaseks Eesti välispoliitikas. Saalis on meid suhteliselt vähe niisuguse olulise teema arutamise kohta. Seda võin öelda ka oma delegatsiooni kohta, millest on siin kohal ainult pooled. Aga ma loodan, et härra Kelam seal hulgas tutvuse poolest kaupleb minu jaoks meie lugupeetud esimehelt välja mõne lisaminuti selle olukorra valguses. Minu tegevus on maisem ja madalama lennuga kui võib-olla üldine meelsus, mis siin eelnevate sõnavõttude puhul on olnud. Ma tuletaksin meelde, et Euroopa Nõukogu eesmärk on määratud tema põhikirja esimeses artiklis. Ja eesmärk on saavutada suurem ühtsus tema liikmesriikide vahel, et viia ellu ja kaitsta ideaale ja põhimõtteid, mis on nende riikide ühispärandus. Samuti soodustada oma liikmete majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Ühispäranduseks nimetab põhikiri 12 asutajariigi rahvaste vaimseid ja moraalseid väärtusi, mis on igaühe isikliku vabaduse, poliitiliste vabaduste ja seaduse ülimuslikkuse allikas. See on neid põhimõtteid, mis on baasiks tõelisele demokraatiale. Nii et põhimõtted on lähedased ka meie Eesti rahvale ja neid põhimõtteid jagan ka mina isiklikult. Seetõttu on Euroopa Nõukogus käibivate põhimõtete Eestis rakendamine, Eesti kaasaminek Euroopa Nõukogu suundumustega Eesti demokraatiale igati tervistav. Eelöeldu põhjal võikski vast meie delegatsiooni tegevuse põhieesmärki väljendada kui Euroopa Nõukogu poliitilises protsessis osalemist, jälgides samal ajal, et otsused, mis Euroopa Nõukogu langetab, oleksid Eestile soodsad. Nii olen mina kõige üldisemalt aru saanud oma kohusest ja missioonist Euroopa Nõukogus. See tähendab minu jaoks, et ajan seal Euroopa üldist asja eelkõige ja alles seejärel otseselt Eesti asja. Kuid nagu öeldud, püüan hea seista, et Euroopa Nõukogu dokumentides arvestataks Eesti eripära ja püüdlusi, et vähemalt ei satuks sinna midagi Eestit kahjustavat. Ma olen siin korranud paar korda: mina ja mina. Ma ütlen seda sellepärast, et ma olen sunnitud ise need järeldused enda jaoks formuleerima. Mingisugust sisemist sellist staatust ega juhtnööri meil pole. Ma loodan, et ma olen asjast õigesti aru saanud. Praktiliselt käib Euroopa Nõukogus töö nagu mujalgi parlamentides, nagu meie parlamendis. Põhitöö toimub komiteedes ja mina olen majanduskomitee ja põllumajanduskomitee liige. Nende komiteede kohta võin kinnitada, et õhkkond on seal igati erinevaid mõtteavaldusi soosiv, sest püüe on kõik eelnõud võimalikult universaalsetena kõigile nii erinevale 40 liikmesriigile sobivalt kujundada. Olen neid võimalusi alati kasutanud. Nendest kahest komiteest, kus töötan, on vähe eelnõusid täiskogule esitatud, kus poleks minu täiendusi või parandusi. Minu komiteed, majanduskomitee ja põllumajanduskomitee, on vähepoliitilised, seal ei toimu midagi väliselt efektset ega skandaalset, mis huvitaks ajakirjandust. Seetõttu on minu tegevusest võib-olla vähe kuulda. Ometi on seal toimuv meie jaoks ülioluline. Pean siin silmas asjaolu, et Euroopa Nõukogu kasutavad oma parlamentaarse väljundina teiste hulgas ka mõningad võimsad majandusorganisatsioonid. Nimetaksin siin Eestit eriti puudutavaid EBRD-d (Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupank), OECD-d (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon), WTO-d (Maailma Kaubandusorganisatsioon). Näiteks igal aastal koostatakse Euroopa Nõukogus ulatuslik raport ja võetakse vastu soovitus Ministrite Komiteele EBRD ja OECD aastase tegevuse kohta. Kumbki arutelu hõlmab täiskogul terve päeva ja sellele eelneb kuudepikkune põhjalik ettevalmistus komiteedes. Siin on tegelikult punkt, kus peaks huvi avaldama ka meie valitsus. Arvestagem, et parlamendiliige võib vahel välja öelda seda, mida valitsus küll tahaks kangesti öelda, aga taktikalistel kaalutlustel öelda ei saa, kui on läbirääkimised pooleli. Ma ei puuduta siin teiste ministeeriumide asjasse suhtumist, kuna nende esindajat pole siin, kuid ütlen, et kahjuks olen pidanud siin sageli improviseerima ja omal jõul toime tulema. Kuna välisminister on siin, siis ma ütlen: ei ole ma suutnud äratada mingisugust huvi Välisministeeriumis. Ma palun lisaaega!

Palun!

Kolm minutit, võib-olla rohkem. Paar katset sealt Eesti riigi ametlikku seisukohta teada saada just nende majandusorganisatsioonide kohta on kujunenud ühe pintsaklipslase juurest teise juurde kõndimiseks, kuni neist viimane siis lõpuks ütleb, et jah, oli meil siin üks spetsialist, kes asja teadis, aga teda pole kohal, ta läks ära, pole veel tulnud, on surnud või midagi taolist. Ma ei taha sinna majja enam minna. Võib-olla on see ainult minu probleem, kuid tahtsin osutada sellele, et Euroopa Nõukogus võiks töötada tulemuslikumalt, kui oleks täpselt teada Eesti riigi ametlik seisukoht selles või teises küsimuses. Võimalik, et kõige vajalikum oleks vähemalt iga korralise istungi eel, mis toimuvad neli korda aastas Strasbourg'is, anda delegatsioonile ülevaade poliitilisest hetkeseisust ja just Eesti riigi ametlikest seisukohtadest selles või teises küsimuses. Seda võiks teha kas välisminister või siis vähemalt mõni piisavalt informeeritud ametnik. Edasi. Poleks paha, kui toimuks mingi rutiinne, perioodiline infovahetus kõikide Eesti parlamendi välisdelegatsioonide vahel. Võib-olla võiks selle korraldamise eestvedamise endale võtta meie väliskomisjon, sest ta on siiski üleparlamendiline organ. Seni on see kõik toimunud niisuguse isikliku initsiatiivi tasandil. Vast oleks ka meie delegatsiooni töö poliitilise korraldamisel Strasbourg'is tulemuslikum, kui me teeksime tihedamat koostööd naaberriikide Euroopa Nõukogu delegatsioonidega, olgu siis selle ühiseks aluseks mis tahes, olgu see siis Balti Assamblee raames, Põhjamaade Nõukogu raames või näiteks Balti mere äärsete riikide raames või kuidas tahes, peaasi, et oleksid ühishuvid. Kuid pean kohe ütlema, et see on üks mureküsimus, sest see vajab aega ja lisatööd. Mina isiklikult seda lisaaega eriti ei näe, selleks on koormus nii Euroopa Nõukogu organites kui siin, meie oma parlamendis, niigi suur. Majanduskomisjonis on minu vedada olnud seni kuus seaduseelnõu, neist kolm on kaunis komplitseeritud. Mulle tundub, et kuus eelnõu on kaks-kolm korda suurem meie parlamendiliikme keskmisest töökoormusest siin kogus. Ma ei tee siin muidugi mingit etteheidet majanduskomisjonile, see on alati majanduskomisjonide omapära, et seal on tööd rohkem. Ja peale mõne erandi on selle komisjoni kõik liikmed eelnõudega koormatud. Kuid arvan, probleem siin siiski on. Muidugi on meie delegatsioon Euroopa Nõukogus raskes seisus, sest kuuekesi peame me püüdma katta kõiki komiteesid. Suurriigid, nagu näiteks Venemaa, võivad sellele tööle rakendada 36 inimest pluss mitukümmend ametnikku. Probleeme on muidugi veel, aja olen ma niigi ületanud, kuid arvan, et ei teeks paha, kui vähemalt meie välisdelegatsioonid kõik korra maha istuksid, et koos arutada, kuidas meie ühist asja paremini ajada.

Juhataja peaks nüüd kodukorra järgi mikrofoni sulgema.

Pool minutit veel. Vast muudaks delegatsioomi töö selgepiirilisemaks nende tegevusaruannete ärakuulamine üks või kaks korda aastas, kas või mitteametlikult ainult nende delegatsioonide ühiskoosolekul, millest võiksid ka teised asjast huvitatud osa võtta. Vabandan aja ületamise eest. Tänan kõiki kannatliku kuulamise eest!

Suur tänu, Juhan Telgmaa! Järgmisena palun Enn Tarto, kõne.

Lugupeetud Vabariigi President, lugupeetud eesistuja, kallid kolleegid! Ma luban teile, et mina lubatud esinemisajast üle ei lähe. Ma tahan rääkida ainult sellest, mis minu jaoks on kõige valusam. Vaadake, nii väiksed, suured kui ka keskmised riigid on sunnitud oma välispoliitikas manööverdama. Mõnikord lähevad edasi, mõnikord tõmbuvad tagasi. Sisepoliitiliselt oleks siiski väga otstarbekohane, kui me katsuksime asju nimetada õigete nimedega. Näiteks kui me oleme sunnitud olnud tagasi tõmbuma, siis kas ütleme seda otse välja või anname seda mõista, mitte ei kujuta järjekordset taganemist kui järjekordset võitu. Petroskois oli Eesti sunnitud loobuma Tartu rahu järgsetest piiridest, pandi küsimärgi alla Tartu rahu ehk õiguslik järjepidevus üldse, eriti suhetes Venemaaga. See on Eestile kahtlemata löök. See on meie taganemine ja niimoodi tuleb seda ka öelda. Aga kõige olulisem on see, et me peame saavutama kokkuleppe, kus on see piir, kust me enam ei tagane. Kui meie järjest taganeme Venemaa nõudmiste ees, olgu siis Vene lobistide surve kaudu läänest või niisama, mis siis ükskord järgi jääb? Nüüd tõenäoliselt tuleb jälle surve kodakondsusseadusele, välismaalaste seadusele jne. Nii et lõpuks ei pruugi midagi järele jääda meie põhiseaduses fikseeritust, et Eesti riik peab olema riik, mis tagab eesti rahvuse püsimajäämise oma ajaloolisel kodumaal. Nii et mõtleme kõik ja fikseerime selle taganemise piiri, sest muidu ei ole võimalik ei rahvuslikku ega riiklikku julgeolekut üles ehitada. Muide, meie idanaabril on omad probleemid. Aga vaatame ka põhja -- Soome poole. Pärast kaotust Teises maailmasõjas fikseeris Soome taganemise piirid ja tänu sellele püsib ja areneb edasi. Kui ei oleks neid taganemise piire fikseeritud, nii geograafilises kui poliitilises mõttes, ma usun, et Soome olukord oleks hoopis teine ja samuti ka Eesti olukord. Aitäh!

Tänan, Enn Tarto! Järgmisena palun Endel Lippmaa, kõne.

Lugupeetud Riigikogu, ma tahan puudutada seda valusat küsimust, millest nii palju räägitakse -- Tartu rahu küsimust. Ja seda, et Venemaa peaks seda täiendavalt uuesti tunnistama. Juhin tähelepanu sellele, et 1991. aasta 12. jaanuari lepingus Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste kohta on selgelt öeldud, et Vene NFSV ja Eesti Vabariik, lähtudes muu hulgas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 7. augusti otsusest lepingupoolte riikliku staatuse kohta, leppisid kokku alljärgnevas -- ja siis tulevad kõik artiklid. Paljud on vist unustanud täpse teksti, mis 1990. aasta 7. augusti dokumendis on. Seal on öeldud nii: võtta lähtealuseks läbirääkimistel Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga Eesti ja Venemaa rahuleping 2. veebruarist 1920 ning teised kehtivad lepingud, mis on sõlmitud NSV Liiduga enne 16. juunit 1940. Rõhutan: ja teised kehtivad lepingud. Järelikult sellega on president Jeltsin preambula teksti kaudu otseselt alla kirjutanud kehtivuse tunnustamisele. Ma ei näe mingit põhjust, miks seda peaks uuesti tegema iga viie aasta tagant. Nii et see küsimus ei tohiks olla kriitiline. Teiseks, kogu Petserimaa tagasisaamine oleks meile väga ohtlik demograafilistel ja poliitilistel põhjustel. Muu hulgas ka julgeoleku kaalutlustel. Kui ma Saksamaal viibides üpris kõrgetasemelisel visiidil rääkisin kõrgete Saksa ametnikega välisministeeriumis ja mujal, mis juhtuks siis, kui Venemaa ühepoolse aktiga annaks neile, koos Poolaga, tagasi kogu Ida-Preisimaa Saksa riigi koosseisu, siis tekitas see palju hämmastust, palju ebameeldivat üllatust ja tõi järgmise vastuse: sellisel keerulisel juhul me oleksime nõus aktsepteerima Ida-Preisimaad iseseisva riigina Euroopas ja ainult nii, mitte Saksa riigi koosseisus. Nüüd räägime natuke sõjalistest kulutustest. Meil on palju tsiteeritud riigisekretär Perry kõnet, kus on öeldud, et ei saa ikkagi võtta Balti riike ja ka Eestit NATO-sse. Mul on selle kõne täpne tekst, mille lugupeetud suursaadik -- ma mõtlen USA suursaadikut -- mulle saatis, ja seal tekstis on öeldud, et Eesti ei ole valmis . Aga mis on ? See on ju totaalse sõja pidamine, kõigi relvadega. Selleks ei ole Eesti tõepoolest valmis. See tähendas lihtsalt seda, et Eesti peab olema NATO-kõlbuline, et olla NATO-s. Ja sellepärast on see, mida lugupeetud välisminister rõhutas, et me peame kiiresti jõudma kahe protsendi GDP tasemeni, täiesti õige. Kehtib siiski üks vana reegel, mis on pärit iidsetest aegadest: kes ei toida oma armeed, see toidab peagi võõrast armeed. Võõra armee toitmisega oleme me Eestis liigagi harjunud. Ärme kordame seda viga. Selle kahe protsendini jõudmine on vajalik ja igasugune demagoogiline populism selle vastu on kas riigivastane või siis lühinägelik. Ärme teeme seda. Nüüd kodanikkonnast. Ma olen täiesti nõus sellega, et Vene Föderatsiooni kodanikkonna arvukuse kasv ei ole Eestile kahjulik. Teise riigi kodanikkonna kaitsmine on selle teise riigi poolt teinekord võimalik, kuid kui seda tahetakse teha rahvusvaheliselt aktsepteeritud reeglite järgi, siis tõepoolest, nagu välisminister rõhutas, kaasnevad sellega väga ranged reeglid. Ja teisest küljest, kui soovitakse ilma reegleid täitmata kallale tungida, siis seda on alati võimalik teha, ükskõik millise põhjendusega. Nii et selles mõttes seda asjaolu, et Vene Föderatsiooni kodakondsete arv suureneb, karta küll ei tule. Kuid üks asi, mida me ei ole täna arutanud ja mida on vaja teha, on see, et me peame tõepoolest suhtuma täie tähelepanuga Eesti Vabariigi kodanikesse Venemaal. Esiteks, nende humanitaarsed probleemid peavad olema lahendatud õigesti võrdsetel alustel Vene Föderatsiooni kodanike omadega Eestis, täpne peegelpilt peab olema siin. Teiseks, neile, kes soovivad repatrieeruda Eestisse seoses piirilepinguga, peab see loomulikult olema võimalik ja see tuleb finantsiliselt tagada. Tänan!

Tänan, härra Lippmaa! Järgmisena palun Harald Mägi, kõne.

Lugupeetud härra president, lugupeetud juhataja, head kolleegid! Ma julgen arvata, et täna tuli üks hea märk Eesti välispoliitikasse ja nimelt see, et härra Ilves on juba esimestel päevadel või enne seda, kui ta andis nõusoleku välisministriks hakata, külastanud Ida-Virumaad. Julgen öelda, et idapoliitika, ida välispoliitika algab Ida-Virumaalt. Olen ainus teie hulgas, kes elab Ida-Virumaal ja kes on teinud oma elutöö Ida-Virumaal. Sellepärast julgen öelda, et tõesti sealt ta algab. Ida-Virumaal elab ligemale pool idanaabri elanikest, kes Eestimaal praegu elavad. Arvan, et meie Välisministeeriumi üks tõsisemaid töid peab lähitulevikus muidugi olema seal, Ida-Virumaal, ja seal elavate mitte-eestlaste mured saavad õieti mõistetud ja selgeks tehtud ka meie idanaabrile Venemaale. Hiljuti, õigemini eelmisel nädalal toimus Narva-Jõesuus Ida-Virumaa juhtide poolt korraldatud teiste rahvuste Eesti ühiskonda integreerimise alane konverents. Konverents andis huvitavaid ja asjalikke statistilisi ja sotsiaalseid andmeid. Need näitasid, et on võimalik Ida-Virumaa olukorda tunduvalt paremaks muuta. Lõpetuseks ütleksin nii. Kui meie 101 siin ja meie Vabariigi Valitsus õigesti mõistame idapoliitikat ja hakkame õigesti idapoliitikat korraldama ning meie suure idanaabri ja Eesti riigi vahel saab paika pandud piir, mis kindlustab selle, et suure Venemaa sõduri sõjasaabas enam väikest Eestimaad ei talla, siis mina olen täielikult selle poolt, et see piirileping, mis täna on ette valmistatud, saaks ratifitseeritud. Ma tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, Harald Mägi! Austatud Riigikogu! Nähes enda ees tühja ekraani, kas võin teha ettepaneku läbirääkimiste lõpetamiseks? Austatud Riigikogu! Panen hääletusele läbirääkimiste lõpetamise. Läbirääkimiste lõpetamise poolt on 36 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 3. Läbirääkimised päevakorraküsimuses on lõpetatud ja sellega on ammendatud ka meie esimene päevakorrapunkt.

Austatud kolleegid! Me jätkame ja võtame arutusele Riigikogu liikmete Vootele Hanseni ja Jüri Adamsi algatatud maamaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Tuletan teile veel kord meelde, et soovi korral saab meie tööaega ka pikendada. Selleks palun aga anda märku. Täpsustan korraks muudatusi meie ettekandjate ja kaasettekandjate osas. Nimelt ettekandeks on täna palutud sõna anda kolleeg Jüri Adamsile ning kaasettekandeks rahanduskomisjoni esimehele Olev Rajule. Niisiis, me alustame ja ma palun ettekandeks kõnepulti kolleeg Jüri Adamsi.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Vootele Hansen, kes selle eelnõuga tegeles, on täna ära. Eelnõule ei laekunud kolleegidelt ühtegi parandusettepanekut. Ühe ettepaneku sõnastas juhtivkomisjon ja me aktsepteerime selle täiesti. Tuletan meelde, et kuigi maamaksuseadusega on ilmselt väga palju probleeme, millega tuleb tegelda, on praeguse eelnõu esitamise mõte on selles, et selle saaks täna vastu võtta, et vastavad maksumäärad saaksid jõustuda 1. jaanuarist, sest kehtivate seaduste järgi järgmine ?anss tuleks meil alles aasta pärast. Aitäh!

Suur tänu, Jüri Adams! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Uno Mereste, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja, kas teile ei tundu, et selle häiriva olukorra kõrvaldamisel, milleks see maamaksuseaduse muutmise eelnõu on esitatud, me hakkaksime nagu valest otsast peale? Kas me ei peaks siin vaatlema siiski mitte asja ennast, tähendab seda, kas maade hindamine toimub õigesti või mitte? See on esimene probleem. Ja teine probleem sellega ühenduses on, kas me sellega ei suurenda rahva maksukoormust? Siia on praegu küll sisestatud niisugune idee, et kohalikud omavalitsused kindlasti rakendavad minimaalseid maksumäärasid ja kõik on kangesti mures sellepärast, et inimeste maksukoormus suureks ei läheks, tegelikult aga paistab meil välja, et on kohalikke omavalitsusi, kus ollakse mures oma hoonete ehitamise pärast, endale Mercedeste muretsemise pärast jne ja mõningaid kohaliku omavalitsuse tegelasi absoluutselt ei häiri see, et maksukoormus liiga suureks läheb. Ühesõnaga, küsimus on niisugune, kas selle seaduse parandamise eelnõuga ei ole valest otsast probleemile lähenetud?

Tänan, härra Mereste! See oli, ma usun, küll rohkem kõne materjal, mille te esitasite. Ma suudan ainult resümeerida neid vastuseid, mida härra Hansen andis eelmise lugemise ajal. Eelnõu otseseks ajendiks on olukord, et kui meie ei laienda neid protsendimäärasid, siis mõnes omavalitsuses võib tekkida poliitiliselt sobimatu olukord, kus maamaks hüppab äkiliselt ja põhjuseta kõrgele ning teistes omavalitsustes võib tekkida olukord, kus nii-ütelda etteplaneeritud maamaksutulu jääb laekumata. Kõigega, mida te ütlesite, ma olen täiesti nõus, aga need on kõigepealt ühe üldise ja laiema diskussiooni materjalid, milles ma heameelega lööksin kaasa, kui te selle algatate, sest näiteks minu isiklik sügav veendumus on see, et kohati võiks maamaks üldse olemata olla. Aga see teema on läbi debateerimata. Kuid neid asju, eriti hindamise küsimusi, ei ole minu arvates võimalik selle eelnõu raamides lahendada.

Tänan! Rohkem küsimusi ei näi olevat. Kaasettekandeks palun Riigikogu kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Olev Raju.

Lugupeetud kolleegid, nagu härra Adams juba ütles, seaduseelnõule nr 414 muudatusettepanekuid ei laekunud. Ma kommenteeriksin hästi lühidalt veel komisjoni poolt tehtud muudatusettepaneku eesmärki. Nimelt on maamaksu idee see, et omavalitsuste territooriumil või kui omavalitsus on soovinud oma territooriumi tsoneerida, siis selle tsooni piires on maksumäär ühtne. Praegu ei ole kuskil kirjas, et ta peab ühtne olema. Et ära hoida seda, et kõrvutiolevatel kruntidel näiteks sõber Jürile tehakse miinimum ja ebasoovitavale naabrile Marile tehakse maksimum, see ongi muudatusettepaneku eesmärk. Maksumäär peab tsooni piires üks olema. Muidugi on kesk- ja äärelinn eritsoonid ja loomulikult on need eri maksumääraga. Rahanduskomisjoni ettepanek on seaduseelnõu täna teisel lugemisel seadusena vastu võtta.

Tänan, Olev Raju! Kolleegidel on siiski küsimusi. Anti Liiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Maamaks puudutab kindlasti maamehi, kelle esindajad on siin Riigikogus olemas. Siit küsimus. Kas maamehed võtsid ka aktiivselt arutusest osa või ei võtnud? Ma saan aru, et ettepaneku on nad teinud, aga kas nad huvi tundsid?

Jah, loomulikult võtsid osa. Minu arvates ei puuduta maamaks sugugi ainult maamehi, see puudutab kõiki maaomanikke. Kuna linnas on maamaks ikka paari-kolme nulli võrra suurem, siis puudutab see linnamehi võib-olla isegi rohkem. Maal on maamaks suhteliselt väike.

Tänan! Kolleeg Liia Hänni, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus rahanduskomisjoni ettepaneku kohta, mis viitab maamaksuseaduse § 11 esimesele lõikele. Palun öelge, mis on selle lõike sisuks?

Maamaksuseaduse § 11 esimese lõike sisuks on see, et 1997. aasta 31. jaanuarini kehtestatakse teatud põllumajanduslikele maadele teise, madalama koefitsiendiga maamaksumäär.

Tänan! Kolleegidel rohkem küsimusi ei näi olevat. Austatud Riigikogu! Avan päevakorraküsimuses läbirääkimised. Palun avaldada arvamust! Esimesena palun Ignar Fjuk, kõne!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tuletaksin kõigepealt meelde mõni aasta tagasi siin toimunud pikki arutlusi ja debatte maamaksu esmase seaduseelnõu seaduseks muutmise üle ja siis oli päevakorras üks võimalikest alternatiividest -- kehtestada kõikjal ühtne maksumäär. See oleks olnud 1% või 1,2%. Nagu kõikide teiste maksude puhul ei ole sellist kahvlit, vaid on üks kindel maksumäär -- tulumaksu puhul 26% ja ravikindlustuses 13% ja sotsiaalmaks 20%. Siis oli üks põhiline argument, miks me ei saa seda teha ja miks me peame omavalitsusele jätma sellise korrigeeriva funktsiooni -- tol korral siis 0,8--1,2% --, see, et maa maksustamishind ei olnud tuletatud konkreetsest turusituatsioonist, vaid oli kabinetis välja mõeldud. Kõik me saime siis vähemalt ekspertide jutust nii palju aru, et seetõttu näiteks kuskil Kagu-Eestis võib maa maksustamishind ja siit ka maamaks olla kõrgemal tegelikust turusituatsioonist ning seega regionaalpoliitiliselt vildakas ja meile mitte vastuvõetav. Nüüd, kui maa maksustamishindasid on korrigeeritud tulenevalt turusituatsioonist, ma saaksin aru, et Riigikogu oma järjepidevust ideoloogias järgides võiks jõuda uuesti tagasi ühtse maksumäärani. Praegu aga on esitatud ettepanek seda kahvlit veelgi suurendada, öeldes, et asi on turusituatsioonis. Selles suhtes ma sean tõsise kahtluse alla selle hea kavatsuse, mis tuleneb, ütleme, Tallinna situatsioonis ja võib-olla ka mõne teise linna situatsioonis turukonjunktuurist tulenevalt kõrgemast maksustamishinnast ja maamaksust -- vähendada seda maksukoormust. Ma saan aru, eelnõu esitajatel ongi plaanis või vähemalt on selline eeldus, et omavalitsus rakendab madalamat määra, ütleme siis 0,5. Nii nagu minu kallis kolleeg Uno Mereste ütles, me kõik võime selles kahelda, sest omavalitsusel on oma maksubaas ja ma ei näe põhjust, miks omavalitsus peaks eelistama madalamat määra, kui ta saaks kõrgemat määra rakendada. Me oleme mõne viimase päeva jooksul tutvunud sellega, kuidas omavalitsused on rakendanud 0,8 ja 1,2%, ning pean teile ütlema, et igal pool on eelistatud kasutada maksimummäära, mitte madalamat määra. Seetõttu ma ei usu, et nüüd, kui on valida 0,5 ja 2 vahel, langeks see 1,2-lt 0,5-le. Ma kinnitan, et see läheb 1,2-st 2-ni. Seetõttu ei ole eelnõu lihtsalt saavutanud seda eesmärki, mida ta kavatses. Veel tahaksin teile esitada ühe mulle täiesti vastuvõetamatu seisukoha. Ühelt poolt eeldatakse, et linnas kasutatakse madalamat määra, me paneme selle 0,5, aga samas me paneme 2,0 eeldusel, et kuskil kaugemal, näiteks Kagu-Eestis, kus maa maksustamishind on väga alla läinud, rakendatakse kõrgemat määra. Kus on siis regionaalpoliitiline loogika? Miks me tahame seda nn konkreetse turu regionaalolukorda eirata ja ka Kagu-Eestis kõrgema määraga sealset mitteturusituatsioonist tulenevat olukorda raskendada. Nii et see on küll hea kavatsusega tehtud, eeldusel et rakendatakse madalamat määra, kuid tegelik praktika viimastel aastatel annab ainult kinnitust sellele, et rakendatakse kõrgemat määra, ja eelnõu tulemus on hoopis vastasmärgiline. Nii et siin on ainult üks võimalus -- kui me tahame maksukoormust vähendada, siis tuleks teha ettepanek maksumäära vähendamiseks, aga mitte anda võimalus suurema määra kehtestamiseks. Nii et neid asjaolusid arvestades ma teen ettepaneku Reformierakonna fraktsiooni nimel eelnõu arutelu siiski veel katkestada ja proovida valada kogu see hea tahe, mis meil on, adekvaatsesse juriidilisse õiguslikku vormi. Aitäh!

Kas juhataja saab sel juhul kirjalikult ettepaneku? Tänan! Järgmisena palun Tiit Sinissaar, sõnavõtt kohalt.

Aitäh, härra esimees! Ma tahtsin lühidalt avaldada oma hämmastust Ignar Fjuki mõtteviisi üle, et ainult meie siin Tallinnas oleme need targad ja õiglased ja kõik kohapealsed kohalikud omavalitsused mõtlevad ainult oma kasule ja sellele, kuidas nad iseenda inimeste nöörimisega paremini toime tuleksid. Alles meil toimusid kohalike omavalitsuste valimised, kas me tõesti siis ei usalda üldse eesti rahvast, ei usalda üldse valijaid, ei usalda üldse kohalikku võimu ega mõtle sellele, et kogu demokraatlik mehhanism Eesti Vabariigis selleks mõeldud ongi, et kohalikke asju kohapeal lahendada, ja et kohaliku elu eest vastutaksid rohkem kohalikud inimesed? Aitäh!

Tänan! Uno Mereste, sõnavõtt kohalt, palun!

Aitäh, härra esimees! Ma olen nõus kõige sellega, mida lugupeetud Tiit Sinissaar siit minu kõrvalt rääkis demokraatiast ja nii edasi. Aga ma meenutaksin ka seda, et kohalikud omavalitsused peavad töötama seaduste piires. Ei ole mingisugust kohalike omavalitsuste suveräänsust. Seda esiteks. Ja teiseks, me teame oma praktikast ja see on ilmnenud viimastel aastatel eriti selgesti, et kohalikud omavalitsused ei kasuta tihtipeale seda raha, mida nad saavad.

Uno Mereste, aitäh, meie tööaeg on läbi. Kell on 13. Siinkohal jääb päevakorrapunkti arutelu pooleli Uno Mereste sõnavõtuga kohalt. Me jätkame järgmisel töönädalal esmaspäeval kell 15. Toredat nädalavahetust kõigile!Istungi lõpp kell 13.01.