Austatud Riigikogu liikmed, austatud Riigikogu juhatus! Mul on väga hea meel olla siin teie ees ja viia läbi esimest välispoliitika arutelu. Ma tahaksin siit kõrgest kõnetoolist kõigepealt teha kummarduse taasiseseisvunud Eesti esimeste välisministrite Lennart Meri, Jaan Manitski ja Trivimi Velliste poole. Suur osa sellest, mida ma räägin, on nende poolt läbi viidud. Eraldi tahaksin tänada suursaadik Ernst Jaaksonit, kes astub sellel suvel maha oma diplomaatiliselt postilt New Yorgis. Eesti riikluse õigusliku järjepidevuse elusa sümboli ja tunnistajana pole ta lasknud maailma poliitikutel Eestit unustada. Suursaadikul ÜRO juures, peakonsul Jaaksonil täitub sel sügisel 75 aastat Eesti diplomaatilises teenistuses. Kallid kolleegid, enne kui me alustame riikide kaupa meie välispoliitika vaatamist, tahaksin veel öelda, et väga paljusid riike, üksikisikuid ja suundi ei ole selles kõnes esindatud ja ei ole esindatud mitte sellepärast, et me peaksime neid vähetähtsateks, vaid sellepärast, et nad lihtsalt ei mahu sellesse pooletunnisesse ülevaatesse. Nende suundade puhul ma ootan loomulikult küsimusi ja olen heameelega nõus täpsustama Välisministeeriumi rolli ja seisukohta nendes küsimustes. Enne kui me asume konkreetsete riikide juurde, tahaksin välja tuua mõned punktid, millest proovin välisministrina lähtuda Eesti välispoliitika kujundamisel. Ma olen sellest ka ajakirjanduses mõnda rääkinud. Esiteks, välispoliitika intensiivsus. Mulle tundub, et oleme välja kasvanud arenguastmest, kus Eesti välispoliitika põhisisu oli mehaaniline laienemine, et haarata üha uusi riike. Praeguseks on meil olemas piisavalt esindusi, suhteid ja tegevuskavu, mille abil süvendada, intensiivistada ja parandada Eesti positsiooni maailmas. Peame paremini kasutama olemasolevaid võimalusi, et suurendada ja säilitada erinevate riikide huvi Eesti vastu ja leida kõige efektiivsemaid teid meie olemasolu kindlustamiseks nende riikide teadvuses. Teiseks pean ma oluliseks senisest suuremat keskendumist Eesti julgeolekule. Iga välispoliitilise sammu puhul on ilmselt asjalik endalt küsida, kas need sammud tugevdavad meie julgeolekut või nõrgendavad seda. Kolmandaks põhimõtteks on Eesti välispoliitika senisest suurem tähelepanu Eesti majanduslikele huvidele. Eesti majanduslikust heaolust sõltub otseselt meie riigi tulevik, seetõttu on välispoliitika ülesandeks jälgida, et me ei satuks ühestki riigist majanduslikku sõltuvusse ja et Eesti kaupadel oleks piisavalt vabu turge. Neljandaks tahaksin senisest suuremat rõhku asetada stabiilsusele rahvusvahelistes suhetes. Kui Eesti muudab sageli oma seisukohti, on oma pürgimustes ebajärjekindel ja kaldub rabelemisse, ei saavuta ta ka oma välispoliitilisi sihtmärke. Pigem peab meil olema arusaam prioriteetsetest sihtmärkidest ning me peame langetama selge otsuse, milliste eesmärkide saavutamist võib edasi lükata, milliste saavutamisele tuleks koondada meie põhijõud. Ja viimaseks tahaksin selles üldistavas osas juhtida tähelepanu Eesti imago probleemile. Eesti on väike riik, nagu Šveits, Taani või Holland, mis eksisteerib suuresti inimeste ettekujutusel nendest riikidest. Eesti imagot loob iga välismaailmaga kokkupuutuv eestlane, eriti muidugi parlamendisaadikud, sõjaväelased, diplomaadid. Üritame seda pilti mitte rikkuda. Taasiseseisvunud Eesti riigi välispoliitika üldeesmärgiks on algusest peale olnud Eesti riikliku iseseisvuse kindlustamine. Eesti jaoks on riiklik julgeolek tegelikult omariikluse püsimise küsimus. Sel eesmärgil oli ja on meie välispoliitika põhisuunaks selgelt defineeritud lääneorientatsioon, Eesti viimine NSV Liidu provintsi staatusest Euroopa riigiks mitte ainult meie eneste, vaid ka kogu maailma silmis. On äärmiselt oluline, et suudaksime luua olukorra, kus kallaletung Eestile oleks sama mõeldamatu kui näiteks kallaletung Austriale või Rootsile. Parafraseerides Samuel Huntingtoni võiks öelda, et elades siin kirillitsa ja ladina tähestiku kasutusalade piiril, peame eriti selgelt ja ühemõtteliselt maailmale meenutama oma kuulumist nimelt teise. Mitmelt poolt on paari viimase aasta jooksul avaldatud põikpäist tõrksust või koguni pahatahtlikku halvakspanu Eesti lääneorientatsioonile. Mulle tundub, et see ei ole õigustatud. Eesti lääneorientatsioon on viimase paari aasta jooksul leidnud väljendust põhiliselt kahel viisil. Esiteks, Eesti liitumine mitmesuguste, eriti läänemaailma organisatsioonidega ning aktiivne tegevus nendes organisatsioonides. Ja teiseks, kahepoolsete suhete loomine, süvendamine ja tõhustamine paljude lääneriikidega. Eesti rahvusvahelise identiteedi nihutamine lääne suunas on mõeldamatu vähemalt minimaalselt heade suhete säilitamiseta ida suunas. Arvestades praegu Venemaal toimuvat, vajab meie üldine idapoliitika tunduvalt suuremat tähelepanu kui seni. Tahaksin eriti rõhutada, et Eesti üldorientatsioon Läänele ei tähenda ega pea tähendama Eesti idapoliitika nõrkust. Pigem teeb just tugev ja mõistlik idapoliitika Eesti lääneorientatsiooni üldse võimalikuks. Sel taustal on Eesti välispoliitikale tõeliseks väljakutseks olnud õige tonaalsuse leidmine ja parimate tulemuste üritamine suhetes Venemaaga. Pole just suur üllatus, et hiljutiste sidemete läbiraiumine on olnud tunduvalt valulisem Venemaale kui Eestile, kus on enamasti tuntud ainult vabanemist. Eesti Välisministeerium kavatseb tugevdada nii isikuliselt kui ka rahaliselt oma välispoliitika idasuunda. Välisministeeriumil on plaanis tõhustada Venemaaga tegeleva osakonna tööd, kavatseme tugevdada ka oma saatkonda Moskvas. Pikemas perspektiivis peab end ette valmistama tõenäoliselt üsna vaheldusrikasteks suheteks Venemaaga, kuid lähemas tulevikus tegeleme välispoliitilise prioriteediga nr. 1, s.o. Vene vägede täielik ja lõplik väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt. 16 vooru läbirääkimisi Venemaaga vägede väljaviimiseks ja vägede väljaviimise probleemi rahvusvahelisustamine on olnud Eesti välispoliitika suurimaks tööks viimase kahe aasta jooksul. Vaatamata vaevasusele on see töö vilja kandnud. Eesti eestvedamisel võeti juba 1992. aasta suvel Helsingi tippkohtumisel vastu esimene rahvusvaheline otsus vägede väljaviimise kohta. See otsus on meile ülioluline, kuna nimelt sellega võttis Venemaa enesele esimest korda rahvusvahelise kohustuse väed Balti riikidest kiiresti, korrastatult ja täielikult välja viia. Vaatamata läbirääkimiste venimisele ja Vene poole mitmekesistele ja üha uuenevatele lisanõudmistele, on Venemaa viimase kahe aasta jooksul siiski suvatsenud Eestist välja viia suurema osa oma vägedest. Viimastel andmetel on tänaseks Eesti pinnale jäänud umbes 2500 Vene sõdurit ja ohvitseri. On selge, et lisaks Eesti delegatsiooni ja Välisministeeriumi jõupingutustele on vägede väljaviimise praktilises toimumises olulist rolli mänginud rahvusvaheline surve ja tähelepanu. Eraldi tahaksin siin tunnustust avaldada kõigile Skandinaaviamaadele, eriti Rootsile ja Taanile, lisaks Euroopa Liidu liikmetele, eriti Saksamaale ja Prantsusmaale, ja loomulikult USA-le. Kõigi nende diplomaatiline tegevus on aidanud muuta vägede väljaviimise probleemi Eesti ja Vene Föderatsiooni omavahelisest tüütust tülist Põhja-Euroopa piirkondliku julgeoleku ja kogu Euroopa stabiilsuse küsimuseks. Venemaa on nii meile kui rahvusvahelisele üldsusele lubanud oma väed Eestist täielikult välja viia 31. augustiks 1994. Samas ei ole demokraatlik maailm aktsepteerinud Venemaa üha intensiivsemaid katseid siduda vägede väljaviimist kunstlike lisatingimustega. Siiski tuleb murega märkida, et Venemaa on viimastel nädalatel de facto peatanud oma vägede väljaviimise ning viimasel läbirääkimiste voorul ei andnud Vene pool meie delegatsioonile üle vägede väljaviimise eelnevalt lubatud ajakava. Paljude sõltumatute vaatlejate hinnangul on Venemaa välispoliitiline käitumine Balti riikide suhtes lakmuspaber Vene välispoliitika tegelikust suundumusest. Kuupäev 3. august 1994 omab seetõttu märksa laiemat tähendust kui Vene vägede lahkumine Eestist ja Lätist. Eesti välispoliitika oluline prioriteet on Eesti integreerumine ühineva Euroopa julgeoleku- ja kaitseorganisatsioonidega. Eesti käsitleb NATO-t kõige olulisema stabiilsust garanteeriva organisatsioonina Euroopas ja on seetõttu huvitatud tihedast koostööst selle organisatsiooniga. Eesti on selgelt seadnud oma praeguse välispoliitika üheks eesmärgiks liitumise NATO-ga Euroopa üldise integratsiooni raames. Seda otsust oleme ka avalikult kinnitanud, viimati ühinemisel NATO rahupartnerluse kavaga. Eesti koostöö NATO-ga algas nn. NACC-i ehk NATO Koostöönõukogu moodustamisega 1991. aasta sügisel. Tahaksin siinkohal meenutada Riigikogu liikmete aktiivset ja tänuväärset rolli Eesti suhete arendamisel Põhja-Atlandi Assambleega. Nüüdseks on lähenemine NATO-le võtnud märksa konkreetsemad piirjooned rahupartnerluse programmi elluviimise raames. Eesti käsitleb rahupartnerluse programmi esimese sammuna NATO-ga ühinemise teel. "Partnerlus rahu nimel" on konkreetne raamistik praktilise integreerumise alustamiseks nii NATO poliitilise kui ka sõjalise struktuuriga. Moodustatud on Välisministeeriumi ja Kaitseministeeriumi ning Kaitsevägede Peastaabi ühiskomisjon, mis hakkab koostöös NATO peakorteriga välja töötama konkreetset kava Eesti võimalikult aktiivseks ning kasulikuks tegevuseks "Partnerlus rahu nimel" programmi raames. Eesti mõistab, et tegelikuks ühinemiseks NATO-ga tuleb meil meie kaitsejõudude praegust taset arvestades teha peaaegu võimatut, kuid poliitiline tahe selleks on vääramatu ning me kavatseme kasutada kõiki "Partnerlus rahu eest" programmi poolt pakutavaid võimalusi, et kiiresti viia oma kaitseväed ja sõjaline planeerimine NATO standarditele. Siinjuures aitavad meie plaanidele oluliselt kaasa hiljuti langetatud poliitiline otsus varustada Eesti kaitsejõud NATO nõuetele vastava relvastusega ning meie esimesed lepingud selle otsuse täideviimiseks. Suhetes Euroopa kaitsestruktuuridega on Eesti asetanud rõhu ka kiirele assotsieerumisele seni meie jaoks ehk veidi varju jäänud Lääne-Euroopa Liiduga kui Maastrichti lepingu kohaselt Euroopa Liidu tulevase kaitseorganisatsiooniga. Oluline on märkida, et ka siin on meie soov astuda ühte sammu nn. Visegradi riikide, Kesk-Euroopa riikidega kui Eestile sobivate kaaslastega Euroopa Liitu pürgimise teel. Euroopa Liidu välisministrid otsustasid veebruari algul Brüsselis anda vastavatele liidu ametnikele volitused vabakaubanduslepingute sõlmimiseks kolme Balti riigiga. See otsus on läbimurdeks Eesti ja Euroopa Liidu suhetes. Euroopa Liidu poolt antud roheline tuli vabakaubanduslepingute sõlmimiseks Eestiga on kena kompliment nii meie avatud poliitikale kui Eesti majandusedule ning poliitilisele arengule laiemalt. Nüüd on meie eesmärk Euroopa Liidu ja kolme Balti riigi poolt sõlmitav vabakaubandusleping, mis arvatavasti asub jõusse 1995. aasta 1. jaanuariks. Sealt edasi liigume assotsiatsioonilepingu poole ja sealt edasi – kui me sellest huvitatud oleme, ja tundub, et oleme – on meil avatud tee Euroopa Liidu täisliikmeks. Oluline on siin märkida, et Euroopa Liit käsitleb Balti riike oma tulevaste potentsiaalsete liikmetena. See on poliitiline hinnang, millest on Eestile kasu nii julgeoleku- kui ka majandusküsimuses. Euroopa Liit on otsustanud vabakaubanduslepingu sõlmimisel suhtuda kolme Balti riiki diferentseeritult, võttes arvesse iga maa majandusliku arengutaseme erinevust, samuti välispoliitiliste prioriteetide erinevust. Euroopa Liit on valmis pariteetsetel alustel Eestile kohe täielikult avama oma tööstustoodete turu ning suure osa tekstiil- ja põllumajandustoodete turust. Läti ja Leedu lähevad vabakaubandusele üle asümmeetriliselt, järk-järgult, sarnaselt Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe sõlminud Kesk-Euroopa maadega. Selles suhtes on Eesti ja Euroopa Liidu vahel sõlmitav leping isegi kaugemaleminevam kui Kesk-Euroopa maadel. Eesti eesmärk on olnud tihendada ka poliitilisi suhteid Euroopa Liiduga. Me oleme üritanud asetuda Brüsseli silmis võrdväärsesse seisundisse Kesk-Euroopa riikidega, et vältida võimalikku poliitilist piiritõmbamist nende ja Balti riikide vahele. Nagu näitab Euroopa Liidu välisministrite viimase kohtumise otsus, oleme nüüdseks selle sihi saavutanud. Me oleme aktiivselt kasutanud neid poliitilisi mehhanisme, mida annab meile Euroopa Liiduga sõlmitud kaubandus- ja koostööleppe poliitiline osa. On toimunud troika ehk Euroopa Liidu välisministrite, presideerivate välisministrite ja kolme Balti riigi kohtumised. Samasugune kohtumine on kavas sellel kevadel. Kaalutakse ka Euroopa Liidu troika välisministrite kohtumist kuue Kesk-Euroopa riigi, s.o. Visegradi neliku, Rumeenia ja Bulgaaria, edasi Sloveenia ja Balti riikide välisministritega. Need on siis need riigid, keda peetakse Euroopa Liidu tulevasteks potentsiaalseteks liikmeteks. Eesti on alustanud koostööd ka Euroopa Liidu ühise julgeoleku ja välispoliitika struktuuridega, mis loodi pärast Maastrichti lepingu jõustumist läinud aasta novembris. Kokkuvõttes võib täna tõdeda, et pole sugugi võimatu kujutleda Eestit Euroopa Liidu liikmena juba selle aastakümne lõpul. Käsitleksime nüüd põhjalikult mõningaid kahepoolseid suhteid – Eesti suhteid Venemaa, Põhjamaade, mõningate Euroopa riikide ja USA-ga – ning prooviksime otsida siit võimalusi ja probleeme. Tihenevate suhete taustal Euroopa Liiduga ei saa Eesti unustada esialgu ebakindlaid, kuid arenevaid kahepoolseid suhteid Venemaaga. Venemaa on ja jääb Eestile oluliseks kaubanduspartneriks. Mida stabiilsemad on meie suhted Venemaaga, seda edukamalt suudab Eesti realiseerida oma kaubandusliku transiitmaa ja eduka äripartneri rolli lääne ja ida vahel. Huvipakkuvad on kahtlemata ka otsesidemed Venemaa erinevate regioonidega. Eraldi tahaksin rõhutada meie laitmatuid suhteid Peterburiga. Peterburi, ärkamisaegse ja -järgse Eesti vaimuelu üks keskusi, on praegu tihedates kaubanduslikes ja ärilistes sidemetes nii Tallinna kui ka kogu Eestiga. Peterburi on oluline turg Eesti põllumajandustoodetele. Hoogsalt on arenemas kontaktid turisminduses, panganduses, transpordis. Mis on võib-olla veelgi huvitavam: süvenevad ka viljakad poliitilised kontaktid Peterburiga. Mulle teeb muret viimastel kuudel teravnenud sõnasõda Eesti ja Venemaa vahel. Eesti huvides ei ole suhete teravnemine Venemaaga, kuid olukorras, kus Moskva lubab enesele räigeid ja vastuvõetamatuid sõnavõtte, mis riivavad Eesti riigi suveräänsust, seavad kahtluse alla meie riigivõimu humaansuse ja laimavad meie põhiseaduslikku korda, oleme sunnitud sellistele avaldustele protestidega reageerima. Vene lähivälismaa doktriin ja tema manipulatsioonid inimõiguste teemaga on Eestile täiesti vastuvõetamatud ja komplitseerivad jätkuvalt Eesti-Vene suhteid. On lubamatu, et riik, mis pretendeerib Euroopa Nõukogu liikme staatusele ning üritab demokratiseerida oma ühiskonda, rajab oma välispoliitika doktriinile, mille järgi maailm on jagatud tema ja teiste riikide mõjusfäärideks. Selline maailmakäsitus kuulub Teise maailmasõja eelsesse totalitaarriikide aega ja mõtteviisi. Ma loodan tõsiselt, et Vene valitsusel jätkub jõudu see doktriin ajaloo prügikasti heita koos jõududega, kes seda Venemaal propageerivad. Olen veendunud, et Eesti-Vene suhted paranevad, kui Venemaa saab üle ebastabiilsusest ja paratamatutest kasvuraskustest ning leiab eneses jõudu suhtuda Eestisse kui tavalisse võõrriiki, mille suhtes Venemaal ei ole mitte mingeid eriõigusi. Suhete parandamise oluliseks sammuks Venemaa poolt peaks olema Tartu rahulepingu jõusoleku tunnustamine, sest meie kahe riigi vaheliste suhete baaslepingu eiramine ühe osapoole poolt ainult takistab nende suhete juhtimist sirgematele rööbastele. See avaks tee piirivaidluste lahendamiseks ja Tartu rahulepinguga määratud piiride taastamiseks. Venemaa probleemide taustal kipume sageli unustama Venemaa naabrid, praegused SRÜ riigid. Eesti jaoks ei ole SRÜ mitte näo ja tahteta rahvaste liit, vaid organisatsioon, mille liikmetega – Ukraina, Valgevene, Kasahstani ja mitme teisega – seovad meid ühised probleemid. Eesti teeb kõik endast oleneva, et toetada nende maade riikluse ülesehitamist, et see oleks piisavalt tugev, kaitsmaks nende rahvaste tahet. Lähemal ajal on plaanis kõrgetasemelised riiklikud visiidid mitmesse SRÜ riiki, millest peaks välja kasvama põhjalikumad koostöökavad. Eesti näeb Ukrainat, Valgevenet, Kasahstani soodsate turgudega riikidena nii oma kaupadele kui ka oluliste, tõsist tähelepanu väärivate tasakaalustajatena rahvusvahelistes suhetes. Ei ole tänane päev ja käesolev kõnekord esimene võimalus tõdeda, et Eesti koostöö Balti riikidega on hetkel tihedam kui kunagi varem. Istuvad koos peaministrite ja presidentide ühiskogud, regulaarselt toimuvad välisministrite koosistumised. Ühisresolutsioonidest lähtuvalt oleme otsustanud luua valitsustevahelise koostööorganina Balti Ministrite Nõukogu. Balti Nõukogu idee, mis peaks hõlmama endas nii presidentide, parlamentide kui valitsuste vahelist koostööd, nõuab süsteemset läbitöötamist. Ettevalmistamisel on kolmepoolse nn. Balti lepingu projekt, mis peaks edasi arendama 1934. aasta lepingu põhimõtteid ning esitama tervikliku pildi Balti riikide vahelise koostöö struktuurist. Ei ole midagi loomulikumat kui Balti riikide omavaheline tihe koostöö kõigis eluvaldkondades, eriti pidades silmas paralleelselt pürgimist Euroopa Liitu. Olen kindel, et see valdkond Eesti välispoliitikas, mille süsteemne ülesehitamine ning tugevdamine on meie huvides, areneb ka edaspidi kiires tempos. Koostöös meie kahe Balti naabriga ning Eesti kaitsevägede juhataja tõhusal juhtimisel on loomisel julgeolekupoliitiliselt vahest tähtsaim Balti koostööorgan, nimelt Balti rahuvalvepataljon. Pean seda oluliseks väeosaks, mille edukus saab olema meie võimekuse proovikiviks teha edaspidigi kaitsealast koostööd Balti riikide ja laiemalt Euroopa riikidega. Eesti jaoks on meie naabrite kõrval vähemasti sama oluline ja mõnes mõttes kindlasti erilisem koht Soomel. Keeleline ja kultuuriline ühtekuuluvus aitas ka okupatsiooniaastatel säilitada vaimset sidet Soome lahe lõuna- ja põhjakalda vahel. Pärast diplomaatiliste suhete taastamist 1991. aastal on kontaktid kiiresti arenenud. Juba ärkamisajast on Eesti poliitikas esinenud Soome silla ehitamise idee ja see idee pole kuhugi kadunud. Majanduskoostöö hoogustumine on tõstnud Soome meie riigi kaubanduspartneriks number üks ja investeerijatest Eesti majanduses teisele kohale. Vaatamata erinevale tempole, millega läheneme Euroopa Liidule, on Eesti ja Soome kinnitanud oma kavatsust jätkata tihedat koostööd kõikides ühiskonnaelu valdkondades. Põhjamaadest rääkides tahaksin eriliselt ära märkida viimase poolteise aasta jooksul täiesti uuele tasemele tõusnud Eesti-Rootsi suhteid. Rootsi peaminister Carl Bildt on üles näidanud suurt isiklikku huvi Balti riikide julgeoleku ning muude probleemide suhtes. Rootsi on viimasel ajal alati Eestit toetanud, olgu Helsingi julgeoleku- ja koostööprotsessis, olgu Euroopa Nõukogus, olgu meie kahepoolsetes suhetes Venemaaga. Maailma suurriikidest peaks eriti esile tõstma Eesti suhteid Ameerika Ühendriikide ja Saksamaaga. On üldtunnustatud, et eelkõige Ameerika Ühendriikide järjekindel Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise poliitika on andnud juriidilise ja poliitilise baasi Eesti riikluse järjepidevusele. Sageli ei teadvustata aga, et pärast Eesti taasiseseisvumist on USA meid kõigist suurriikidest kõige enam poliitiliselt toetanud. See toetus on kindlasti tugevam, kui selle välispoliitilise jäämäe kõigile nähtav avalik osa esmapilgul arvata laseb. Meenutame siin Ameerika Ühendriikide Kongressi mõlema koja aktiivsust vägede väljaviimise küsimuses. Näiteks senaatorite Byrdi ja Pressleri põhimõttekindel tegevus on sundinud ka USA üldsust pöörama tähelepanu Vene välispoliitika varjukülgedele. Presidentide Bushi ja Clintoni seisukohad on meile olulistes küsimustes mõjutanud välispoliitilist vaekaussi enamasti meie kasuks. USA rolli rahvusvahelise poliitika kujundamisel ja stabiilsuse tagamisel Euroopas ei tohiks ükski Euroopa riik, kaasa arvatud Eesti, mingil juhul alahinnata. USA jääb ka pärast Vene vägede väljaviimist julgeolekupoliitiliselt meie kõige olulisemaks partneriks. Eesti on huvitatud stabiilse positsiooni saavutamisest USA välispoliitikas, mis tagaks meile kindlustunde ka teistes rahvusvahelistes suhetes. Saksamaa – meie Euroopasse kuulumise ämmaemand, kui nii võib öelda – on austanud iidsete sidemete traditsioone ja jätkuvalt suhelnud Eestiga tihedalt, tõhusalt ja sõbralikult. Arvestades Saksamaa geograafilisest asukohast tulenevat muret ebastabiilsuse pärast Kesk- ja Ida-Euroopas, on arusaadav Saksamaa otsene huvi Balti riikide demokraatliku arengu ja julgeoleku säilitamise vastu. Saksamaa Liitvabariik on praegu Eestile tõhusaim tugi meie liitumisel Euroopa struktuuridega. Just sakslastest parlamendisaadikute toetus oli määrav meie saamisel Euroopa Nõukogu liikmeks. Pean vajalikuks meenutada siin mitmete Saksa riigimeeste ja eriti Bundestagi Balti sõprusgrupi liikmete suurt tööd ja isiklikku panust nii Bonnis kui Brüsselis Eesti lähendamisel Euroopale. Tahaksin lühidalt peatuda veel nendel rahvusvahelistel organisatsioonidel, kus Eesti juba on liige ja oma aktiivse poliitikaga saab mõjutada üldist maailma välispoliitikat. Eesti on aktiivne kaasalööja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Oleme pühendanud oma energia ettevõtmistele, mis on kindlustanud meie omariiklust ja üritanud tõmmata maailma tähelepanu meie probleemidele. Eesti on koostöös Läti ja Leeduga esitanud kahel järjestikusel ÜRO Peaassambleel resolutsiooniprojekti Vene vägede kiireks ja tingimusteta lahkumiseks. Mõlemad resolutsioonid võeti vastu ühehäälselt, mis annab tunnistust, et sellel probleemil on rahvusvahelist kõlapinda. Eesti on aktiivselt tõrjunud Venemaa esitatud süüdistusi inimõiguste rikkumises. Ühe resolutsiooni saatust oleme arutanud ka siin parlamendis. Nagu ma ütlesin tol ajal, nii jään ka praegu seisukohale, et see, mis me saavutasime, oli optimaalne, kuid see ei tähenda, et me tulevikus ei võiks seda asja paremini teha. Eesti on aktiivselt osalenud Euroopa ühtseid humanitaarseid väärtusi kandva ja kinnistava koostööorganisatsiooni Euroopa Nõukogu töös. Eesti võtab meie liikmestaatust Euroopa Nõukogus kõrge hinnanguna Eestis valitsevate väärtuste vastavusele ühineva Euroopa väärtussüsteemiga. Eesti vastuvõtmine Euroopa Nõukogu liikmeks on veelkordne kinnitus meie valitud tee õigsuses ja annab tunnistust Eesti uue seadusandluse vastavusest Euroopas kehtivatele normidele. Eraldi väärib äramärkimist Euroopa Nõukogu võimalik osalemine Eesti-Vene läbirääkimistel, mille lõplik otsustamine ootab Venemaa selget seisukohta. Tahaksin esile tõsta ka Eesti tegevust Läänemeremaade Nõukogus. Nagu te teate, on Eesti kuni maikuuni selle nõukogu eesistuja. Nõukogu eesistujana on Eesti ajanud aktiivset poliitikat, eriti keskkonnakaitse valdkonnas. Me oleme tõmmanud Paldiski reaktori demonteerimisega seonduvatele probleemidele maailma üldsuse tähelepanu. Tundub, et praegu on ka Vene Föderatsioon nõustunud sellega, et keskkonnakaitseliselt nii ohtliku objekti äraviimine Eestist saab toimuda ainult range rahvusvahelise kontrolli all. Maikuus ootame Eestisse Läänemeremaade Nõukogu välisministreid. Tallinnas on selle nõukogu välisministrite nõupidamine, kus Eesti paneb maha oma volitused Läänemeremaade Nõukogu eesistujana ja valitakse uus eesistuja. Selline oli lühike ülevaade nendest välispoliitilise tegevuse suundadest, millega Eesti Välisministeerium on kõige aktiivsemalt tegelnud. Lõpetuseks tahaksin lugeda ühe lõigu 1934. aastal Eesti Välisministeeriumi poolt väljaantud teatmikust, kus on öeldud Eesti Vabadussõja-järgse välispoliitika kohta järgmist. "Iseseisva riigi loomisel puudusid meil igasugused kogemused ega olnud ka mingit ametkonda või inimesi, kellel riikidevahelise läbirääkimise alal peale üldteoreetiliste ka mõnesuguseid praktilisi teadmisi oleks olnud. Tuli alustada sõna otseses mõttes eimillestki ja luua täiesti uus valitsusaparaat nii siseriigis kui välismaal." Seda arvestades arvan ma, et me oleme oma välispoliitikaga üsna hästi hakkama saanud. Aitäh teile!
