Asume vastu võtma seadusandlike aktide eelnõusid nendelt, kellel on seaduste algatamise õigus. Alustame Vabariigi Valitsusest ja kõigepealt on sõna härra peaministril.

Austatud härra spiiker, austatud Riigikogu! Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ja riigieelarve seadusele annan Riigikogule üle Eesti Vabariigi 1994. aasta riigieelarve seaduse eelnõu koos seletuskirjaga. Vabariigi Valitsus on seaduseelnõu läbi vaadanud. Riigikogu istungil esitab eelnõu kohta ettekande rahandusminister Madis Üürike. Valitsuse poolt esitatud kujul on riigieelarve tasakaalus, kulude ja tulude pool on võrdsed. Sellele vaatamata on täiesti selge, et tööd eelarve kallal tuleb Riigikogus teha veel palju. Kindlasti on rohkesti neid institutsioone ja asutusi, kes pöörduvad Riigikogu poole taotlusega saada lisasummasid. Nende leidmine ning taotluste rahuldamise või tagasilükkamise üle otsustamine jääb samuti Riigikogu pädevusse. Praegusel hetkel on Riigikogu menetluses needki seaduseelnõud, mis käsitlevad olulist osa 1994. aasta riigitulude baasist. Nende hulgas on sotsiaalprobleeme puudutavaid eelnõusid, mis omakorda kasvataksid kulude osa. Seega sõltub riigieelarve lõplikul paikapanekul palju sellest, millise lahenduse annab Riigikogu nendele teistele Riigikogu menetluses olevatele seaduseelnõudele. Eelmise riigieelarve koostamisel oli valitsusel väga meeldiv koostöö nii Riigikogu vastava komisjoni kui ka terve Riigikoguga. Ma olen veendunud, et käesoleva eelarve arutamisel niisugune koostöö jätkub. Soovin selleks Riigikogule palju, palju jõudu. Aitäh!

Tänan! Juhtivkomisjon on eelarve- ja maksukomisjon. Proua Ülle Aaskivi.

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu! Lisaks peaministri poolt üleantule esitab Vabariigi Valitsus täna Riigikogu menetlusse veel eluruumide pankrotivarast välistamise seaduse eelnõu. Ka see on läbi vaadatud valitsuse istungil. Ettekande nimetatud eelnõu kohta esitab Riigikogus justiitsminister Kaido Kama.

Juhtivkomisjon on majandus- ja põllumajanduskomisjon. Kolleeg Peeter Lorents.

Austatud juhataja, austatud kolleegid! Käesolevaga lubage mul üle anda Riigikogu menetlusse tulumaksuseaduse eelnõu koos kommentaariga.

Juhtivkomisjon on eelarve- ja maksukomisjon. Kolleeg Ants-Enno Lõhmus.

Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! Eestimaa Rahvuste Ühenduse initsiatiivi ära märkida Ukraina genotsiidi 60. aastapäev on toetanud oma allkirjaga 33 Riigikogu liiget. Lubage mul vastavalt kodukorraseaduse §-le 25 avaldus ette lugeda: "Riigikogu juhatusele Tänavu tähistab Ukraina esimest korda riiklikul tasemel 20. sajandi ühe suurima kuriteo, kommunistliku terrorire˛iimi poolt Ukrainas aastail 1932–1933 toime pandud näljagenotsiidi 60. aastapäeva. Sel ajal kaotas neil aladel erinevatel andmetel elu 7–15 miljonit immest. Juba kodusõja aastail 1918–1921 kandis Ukraina maarahvas ränki kaotusi. Järgnes sundkollektiviseerimine. 1931. aastaks oli küüditatud üle miljoni vähegi jõukama maainimese, konfiskeeritud 200 000 nn. kulaklikku majapidamist. Tootmine vähenes järsult. Sellele vaatamata veeti 1930. aastal Ukrainast välja 7,7 miljonit tonni vilja, peamiselt ekspordiks. Talurahvalt võeti ära isegi viljaseeme. Järgmistel aastatel kordus sama. Maale toodi 112 000 parteilast, kes võtsid rahvalt halastamatult viimasegi iva. Algas massiline näljahäda. Maa kattus haudadega. Neid, kes põgeneda püüdsid, võtsid vastu sõjaväe ja OGPU üksuste kuulid. Inimesed surid, samal ajal mädanesid hoidlates viljatagavarad. Kuid seemneks ei tohtinud sellest "strateegilisest varust" anda peotäitki. Nende suhtes, kes hädast aetuna põllult midagi võtsid, kehtestati karistuseks mahalaskmine koos kogu vara konfiskeerimisega. Ukraina rahva vastu suunatud genotsiidipoliitika avaldus selles, et pühiti minema rahvuslik haritlaskond, tõrjuti välja ukraina keel. Et venestamine lõpule viia, toodi nälja ja repressioonide tõttu tühjenenud küladesse Venemaalt ja Valgevenest kümneid tuhandeid peresid koos varaga. Sellekohases salajases dokumendis on küüniliselt märgitud, et ümberasustamise plaan on täidetud 104,7%-liselt. Käesoleva aasta 10.–12. septembrini tähistas seda kurba tähtpäeva genotsiidiohvrite mälestamise üritustega kogu Ukraina rahvas. Solidaarselt Ukrainaga tähistavad seda kõik riigid, kus elavad ukrainlased. USA Kongressi otsusel on alates 1984. aastast kogu riigis tähistatud 4. novembrit Ukraina 1933. aasta suure näljahäda päevana. Teeme Riigikogule ettepaneku vastu võtta avaldus seoses 60 aasta möödumisega Ukrainas toimunud repressioonidest ja mälestada genotsiidi ohvreid." Nagu ma ütlesin, on avaldusel 33 allkirja. Ma vabandan nende ees, kelle kätte see dokument ei ole jõudnud, kuid kes samuti oleksid olnud valmis seda toetama.

Juhtivkomisjon on kultuurikomisjon. Kolleeg Epp Haabsaar.

Lugupeetud kolleegid! Ma natuke toetaksin nende inimeste algatust, kes siin saalis on püüdnud muuta liikluskindlustuse korda, ja pakuksin välja, et sel juhul, kui inimene ei esita liikluskindlustuse tõendit, oleks rahatrahv poole, mitte viie päevapalga ulatuses. See ei ole asi, mida tuleks nõnda rangelt karistada. Siin on riigi ja inimese suhete kõrval tegu ka viimase elu ja tervise kaitsega. Aitäh!

Juhtivkomisjon on õiguskaitsekomisjon. Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud Venemaa olukorraga seotud enamus, lugupeetud Eesti oludes jätkav vähemus! Mul on au esitada Riigikogu otsuse "Ajutise komisjoni moodustamine välismaalaste seaduse ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel tehtud vigade analüüsimiseks" eelnõu. Mainitud seaduse topelt vastuvõtmisega on tekitatud kahju Eesti rahvusvahelisele prestii˛ile ja Riigikogu mainele ning sellega ühenduses vallandunud välissurve jätkub. Moodustatav komisjon peaks uurima mitmete isikute tegevust välismaalaste seaduse ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel Riigikogus, kusjuures tema ettekanne tuleks esitamisele Riigikogu kinnisel istungil. Seoses olukorraga Venemaal on mul esitada arupärimine härra kaitseminister Jüri Luigele. Härra Mart Laarile ma edastasin Toompea lossi ees seisvate demonstrantide nõudmised, härra Luige käest aga soovin teada järgmist. Kuna Iisraeli relvad saadeti Eestile suvel ja neid sel ajal ka demonstreeriti, siis tahan kuulda, millal ja kus on neid relvi katsetatud ekstreemsetes tingimustes. Kas Eesti võib siin kõne alla tulla?

Otsuse eelnõu juhtivkomisjoniks määrame riigiõiguskomisjoni. Arupärimise suuname adressaadile. Kolleeg Tõnu Juul.

Lugupeetud esimees, austatud Riigikogu! Sotsiaalkomisjon palub pikendada rahva tervishoiu korralduse seaduse eelnõu esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega kuni 1993. aasta 1. detsembrini. Esialgne pikendus kehtib kuni 15. oktoobrini. Paljud asjad aga vajavad veel korrigeerimist.

Panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku. Lugupeetud Riigikogu, kes on sotsiaalkomisjoni ettepaneku poolt pikendada rahva tervishoiu korralduse seaduse eelnõu esimese ja teise lugemise vahelist tähtaega 1993. aasta 1. detsembrini? Selle poolt on 67 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Teise lugemise tähtaega on pikendatud. Kolleeg Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Ma esitan peaministrile arupärimise selle kohta, mida kavatseb Vabariigi Valitsus ette võtta linakasvatuse taastamiseks Eestis. Lisatud on kolm seletuskirja. Aitäh!

Suuname arupärimise peaministrile seadusega ettenähtud korras. Kolleeg Mart Nutt.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage mul teatavaks teha mõned riigiõiguskomisjoni otsused. Tuginedes Riigikogu kodukorra seaduse §-le 30, teeb riigiõiguskomisjon Riigikogule ettepaneku arvata menetlusest välja Riigikogu liikme härra Alatalu esitatud otsuse "Riigikogu valimise seaduse väljatöötamine" eelnõu ja Riigikogu valimisseaduses muudatuste tegemist käsitleva seaduse eelnõu. Esimese eelnõu kohta ütlen niipalju, et Riigikogu otsusega soovitakse teha Vabariigi Valitsusele ülesandeks välja töötada põhiseadusega vastuolus olev valimisseadus. Riigiõiguskomisjon ei saa seda aktsepteerida. Teise eelnõu kohaselt tuleks teha parandusi, mis tegelikult muudavad valimisseaduse loogikat majoritaarsuse suunas. See aga on vastuolus praeguse valimisseaduse olemusega. Kui soovitakse seda teed minna, tuleks esitada uue valimisseaduse eelnõu. Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu, kes on riigiõiguskomisjoni ettepaneku poolt arvata menetlusest välja kolleeg Toomas Alatalu esitatud otsuse "Riigikogu valimise seaduse väljatöötamine" eelnõu? Selle poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu on 13, 2 jäid erapooletuks. Toomas Alatalu poolt esitatud otsuse "Riigikogu valimise seaduse väljatöötamine" eelnõu on menetlusest välja arvatud. Lugupeetud Riigikogu, kes on riigiõiguskomisjoni ettepaneku poolt arvata menetlusest välja kolleeg Toomas Alatalu esitatud Riigikogu valimisseaduses muudatuste tegemist käsitleva seaduse eelnõu? Selle poolt on 41 Riigikogu liiget, vastu on 15, 3 jäid erapooletuks. Seaduseelnõu on menetlusest välja arvatud.

Ühtlasi teeb riigiõiguskomisjon Riigikogule ettepaneku võtta Keskfraktsiooni poolt esitatud otsuse "Komisjoni moodustamisest parteide ja erakondade välismaise päritoluga rahade kasutamise uurimiseks" eelnõu arutusele koos erakondade seadusega, mille ettevalmistamine on lõpukorral ja mis tõenäoliselt antakse lähemal ajal Riigikogule üle. Riigiõiguskomisjon peab vajalikuks Keskfraktsiooni tõstatatud probleemi lahendamist, kuid on seisukohal, et see peaks toimuma erakondade seaduse raames. Aitäh!

Viimane informatsioon võetakse teadmiseks.

Lugupeetud kolleegid! Ma oletan, et kõik tänaseks planeeritud eelnõud on üle antud ja arupärimised esitatud. Enne kui hakkame arutama päevakorrapunkte, informeerin teid kultuurikomisjoni otsusest muuta täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu teise lugemise katkestamisel planeeritud jätkamise tähtaega. Esialgu kavandati jätkata käesoleva aasta 1. oktoobril. Kuna aga oli tekkinud tehnilisi probleeme ja vastakaid seisukohti, otsustas kultuurikomisjon jätkata täiskasvanute koolituse seaduse eelnõu teist lugemist pärast käesoleva aasta 11. novembrit.

Alustame 8. päevakorrapunktist "Ülevaade seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega". Ettekandja on õiguskantsler härra Eerik-Juhan Truuväli.

Härra esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed, daamid ja härrad! Asudes tegema tänast ülevaadet, mida näevad ette põhiseadus ja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus, pean ma paraku tegema teatud reservatsioone. Kõigepealt oleks normaalne kord ja menetlus selline, et ma saaksin niisuguse ettekande esitada teile aegsasti ja kirjalikult ning et seal oleksid leidnud käsitluse kõik küsimused, millega õiguskantsler aasta jooksul on tegelnud. Paraku aga seetõttu, et õiguskantsleri kantselei käivitus alles 1. juulil ja esimene nõunik tuli tööle 11. juulil, on empiiriline materjal, millel peab baseeruma käesolev ülevaade, küllaltki napp. Sellest tulenevalt pean seekord teie lahkel nõusolekul piirduma suulise pöördumisega. Teine reservatsioon. Teile võib-olla tundub, et minu ettekandes või ülevaates on liiga palju dotseerimist, õpetavat tooni. Palun lahkesti aru saada, et oma uues ametis ei ole ma veel lahti saanud 25-aastasest pedagoogitööst külge jäänud harjumustest. Ja kolmandaks. Ma käsitlen järgmisi küsimusi. Kõigepealt räägin põhiseadusest ja selle rakendamisest. Teiseks võtan vaatluse alla seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigusaktide vastavuse põhiseadusele ja seadustele. Kolmandaks teen põhiseaduse § 139 2. lõikes toodule tuginedes mõningaid üldistusi, mis tulenevad nende aktide analüüsist. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus, millel ma tahaksin peatuda, on põhiseadus ja selle rakendamine. Meie arvates tuleb põhiseadust käsitleda koos selle rakendamise seadusega. Need mõlemad on ju ühtede kaante vahel ja vastu võetud rahvahääletuse korras. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et põhiseaduse rakendamise seadus, nagu see on üldine praktika ka teistes maailma riikides, piirab põhiseaduse kohest rakendamist. Tihtipeale piiravad niisugused rakendusseadused teatud kategooriate inimeste õigusi, nagu näiteks meie põhiseaduse rakendamise seaduse §-d 6 ja 7. Teiseks annavad need teatud erinevaid õigusinstituute, mida on võimalik rakendada mingil perioodil, enne kui põhiseadus on täielikult rakendunud. Eriti oluline on põhiseaduse rakendamise seaduse § 2, mis määrab ära põhiseaduse tegeliku toime ja tema suhte varem Eesti maa-alal kehtinud õigusaktidega. Ma tahan sissejuhatavalt peatuda §-l 2 just seepärast, et põhiseaduse rakendumist, nagu meie lühiajaline praktika on näidanud, mõistetakse ainult kui 1992. aasta 3. juulil toimunud akti, mitte aga kui protsessi. Kuid nagu ma eelnevalt juba mainisin, viitab põhiseaduse rakendamise seadus ise sellele, et põhiseaduse rakendumine on protsess. Ent tulgem tagasi põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 juurde. Selle 1. lõige kõlab nii: "Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega, ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse." Juriidilises keeles tähendab see, et siin on tegemist nn. liitkoosseisuga. Väga lühike ja lihtne näide. Täispensioni saamiseks peab isikul olema vastav arv eluaastaid ja vajalik tööstaa˛. Samasugune situatsioon on ka siin. Mida see praktikas tähendab? Aga seda, et mõni varem kehtinud akt võib tõepoolest olla ka pärast põhiseaduse jõustumist, s.o. pärast 1992. aasta 3. juulit, põhiseadusega vastuolus. Ja niisugune vastuolu võib säilida kuni selle akti tühistamiseni või muutmiseni. Ma tahan sellega rõhutada, et tegelikult ei ole me veel õige mitu aastat põhiseaduse täieliku toime situatsioonis, vaid oleme nn. reformide teel. Sellest on vaja aru saada, et me kiirustades ei läheks looma uusi suhteid. Uute suhete, normaalse ühiskonna suhete loomisel peame tuginema põhiseadusele. Kuid nagu näitab analüüs, ei ole see alati nii. Eelöelduga seondub veel üks keerukas probleem. Nimelt peame uusi, normaalse ühiskonna suhteid luues ennistama paljusid varasemaid suhteid, mis eksisteerisid Eestis kuni 1940. aastani. Aga sellest etapist lahutab meid vähemasti kaks põlvkonda. Sellest tulenevalt on vanade seaduste muutmine ja uute suhete loomine protsess, kus paratamatult tuleb veel maksta lõivu ajale, ja riigil on vaja võtta endale roll, mida normaalses ühiskonnas vaja võtta ei oleks. Vaatamata sellele, et me tegutseme eri aegadest päritud õiguslikul baasil, võimaldab põhiseaduse rakendamise analüüs välja tuua järgmised momendid. Esiteks. Meil on hulk valdkondi, kus me tegutseme peaaegu ilma õigusliku baasita. Need on riigikaitse, piirikaitse, välissuhtlemine, riigivara, põgenikud, välis- ja siselaenud ning erakorraline seisukord. Nagu te sellest loetelust näete, on tegemist valdkondadega, kus riik saab ennast konstitueerida kui iseseisev riik, kuid kus meie arvates praegu veel puudub õiguslik kaitse ja valitseb ekstreemne olukord. Selle olukorra likvideerimises näen ma nii seaduseandja kui ka valitsuse lähimat ülesannet. Teiseks. Meie põhiseaduse II peatükk, nagu seda on korduvalt rõhutatud, on kooskõlas rahvusvaheliste üldtunnustatud inimõiguste printsiipide ja normidega ning sellest tulenevalt me oleme saanud Euroopa Nõukogu liikmeks. Sellest tulenevalt peab seaduseandja ja seaduste rakendaja tegevus olema suunatud otseselt inimõiguste ja vabaduste riiklikule reglementeerimisele ja kaitsmisele. Kuid selleski valdkonnas on meil suur mahajäämus. Näiteks on üks põhilisi kodanikuõigusi õigus pöörduda avalduste, ettepanekute ja kaebustega mis tahes riigi- või kohaliku omavalitsuse organi poole. Mis on pöördumise ja selle pöördumise väljundi regulatiivne mehhanism või õiguslik baas? See on NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1980. aasta seadlus ja selle baasil kopeeritud Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus, mis pärinevad 1982. aastast. Nii palju esimese küsimuse kohta. Vaatame nüüd konkreetselt meie õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. Ma tuletan veel kord meelde, et selle analüüsi empiiriline baas on väga kitsas, mistõttu mõne arvates võivad ka järeldused olla ennatlikud. Kõigepealt võtame jutuks seaduste vastavuse põhiseadusele. Tuginedes õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-le 12, on õiguskantsleri poole pöördutud 24 korral ettepanekuga kontrollida seaduste vastavust põhiseadusele. Enamik neist on puudutanud Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimise seadust (kolm korda), deklaratsiooni maa riigiomandiks kuulutamise kohta, deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta, Eesti Panga seadust, seadust Eesti Vabariigi 1993. aasta riigieelarve kohta (neli korda), kohalike omavalitsuste valimise seadust, Riigikogu kodukorra seadust (kaks korda), süümevande seadust, erastamisega seotud seadusi (neli korda) ja Vabariigi Valitsuse seadust. Kui siia loetelusse lisada veel seadused, mida on vastaval ajavahemikul vastu võtnud Riigikogu, siis te näete, et õiguskantsleri ametnikel on olnud tööd küllaga. Pöördumiste suur arv on mõtlemapanev. Omajagu võis seda mõjutada lähenev või õigemini juba käiv valimiskampaania, kuid põhiosas põhiseaduse ja seaduste halb teadvustatus. Silmatorkav on ka see, et seaduste normitehnilised vajakajäämised võimaldavad anda erinevaid tõlgendusi. Ja veel. Meie arvates ei ole ei akti loojad ega akti kasutajad endale piisavalt teadvustanud, mis asi on põhiseadus ja selle rakendamise seadus. Halvasti on meie arvates silmas peetud põhiseaduse II peatükki, s.o. kodanike põhiõiguste ja vabaduste kaitse primaarsusest. Kui iga seadust, olgu ta normitehniliselt nii nõrk kui tahes, lugeda ja rakendada koos põhiseadusega – rõhutan: koos põhiseadusega –, siis meie meelest langeb suur osa probleeme ära. Tõenäoliselt muudab olukorda seegi, kui käivitub meie kohtusüsteem ja on olemas esimesed kohtupretsedendid. Küllap langeb siis ära ka eilses "Hommikulehes" avaldatud professor I. Rebase süüdistus, et enamikus või kõigis seadustes, nagu ta ütleb, võib leida põhiseadusega vastuolus olevaid sätteid. See on tõepoolest nii, kui vastavat seadust ei käsitleta koos põhiseadusega. Seadus ei pea alati sisaldama põhiseaduse sätteid, mistõttu on selguse mõttes tingimata vaja käsitleda neid koos. Edasi. Selle kontrollimine, kas seadused, eriti need, mis on vastu võetud aastakümneid tagasi, vastavad praegu kehtivale põhiseadusele ja tema rakendamise seadusele, on väga keerukas ja aeganõudev protsess. Siin kuu ajaga toime tulla on küllaltki raske juba üksnes seepärast, et õigust analüüsiv organ peab oskama ette näha võimalikke sotsiaalseid tagajärgi ja seoseid, mida see kontroll endaga kaasa toob. Seetõttu on enamik varem loetletud seadustest meil veel menetluses. Menetluse on läbinud politseiseaduse muutmise ja täiendamise seadus, mille kohta on teil teada õiguskantsleri arvamus. Formaaljuriidilisi vastuolusid on Eesti Panga seaduses. Need vastuolud on oma enamikus ületatavad, kui seda seadust käsitleda just tollelt metodoloogiliselt aluselt lähtudes, millest ma varem rääkisin, s.o. koos põhiseadusega. Siis saab palju asju selgeks. Kõigele vaatamata pean ma vajalikuks esitada teile selle seaduse mõningad sätted uuesti läbivaatamiseks. Süümevande seaduse kohta võin öelda, et selle tegelik rakendamine eeldab seadusandlikku initsiatiivi kas parlamendi liikmete poolt või vastava ettepaneku tegemist valitsusele, et kehtestataks kord, mille kohaselt menetlus nendes asjades võiks alata kohtueelse menetlusega. Seda seisukohta toetab ka Riigikohus. Praegune tsiviilhagi korras teostatav menetlus ei ole põhimõtteliselt kooskõlas meie põhiseadusega. Riigikogu kodukorra seaduse § 4 rakendamise tõttu on süümevande seadus täienenud mahukalt osadega, mis ei ole läbinud seadusandlikku protseduuri ja seetõttu ei saa seda pidada täiesti kooskõlas olevaks meie põhiseadusega. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 67, mis sätestab seaduse jõustumise korra, on jätnud sellesama paragrahvi enda jõustamata, mis formaaljuriidiliselt tähendab seda, et kogu see seadus üldse ei kehti. Aga see on ilmselt lapsus. Edasi. Kuna te teete tihtipeale vahet niinimetatud baasseaduste ja raamseaduste vahel, siis oleksid meie tähelepanekud järgmised. Niinimetatud baasseaduste puhul tahaksime näha: 1) selle täpsemat fikseerimist, millised aktid on kaotanud jõu seaduse jõustamisega; 2) hoidumist suhete reguleerimisest, mis ei ole antud seaduse objektiks ja 3) suuremat regulatiivsust. On vaja, et ka seaduseandja läbiks seaduse loomise protsessis selle modelleerimise etapi, püüdes näha, kuidas seadus tegelikult hakkab toimima. Niinimetatud raamseaduste puhul oleks kõige suurem soov, et õiguste delegeerimisel Vabariigi Valitsusele määrataks täpselt kindlaks delegeerimise ulatus ja maht. Ei tohi olla nii, et valitsus enda tahtel antud aktidega muutub parlamendi kui seaduseandja käepikenduseks. Teiseks tuleb hoiduda õiguste delegeerimisest üle ühe astme, tähendab, nende delegeerimisest ministrile. Sellega tegelikult rikutakse võimude lahususe põhimõtet. Nii palju seaduste kohta. Järgnevalt käsitlen täidesaatva riigivõimu aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. Kõigepealt võtan vaatluse alla Vabariigi Valitsuse aktid. Alustan esimesest, s.o. ettevalmistavast etapist. Paljudes riikides on ette nähtud nõuded, sealhulgas seletuskirjade esitamine ja vajaliku arvu kooskõlastuste tegemine, mis peaksid tagama valitsuse istungil otsuste asjatundliku langetamise. Seletuskirjad peaksid obligatoorselt sisaldama osa, mis fikseeriks järgmise. 1. Milliseid organisatsioonilisi ümberkorraldusi või meetmeid määruse rakendamine kaasa toob. Üldjuhul see üldse puudub. 2. Milliseid rahalisi või muid materiaalseid vahendeid määruse rakendamine nõuab. Kui see nõue jäetakse täitmata, läheb vaja väga suurt valitsuse erifondi. Nii aga võib üsna lihtsalt ja kergelt lüüa tasakaalust välja kogu eelarve. 3. Kuidas määruse rakendamine mõjutab olemasolevaid sotsiaalseid või poliitilisi suhteid ja millised on selle võimalikud resonantsid. Kolmas punkt on eriti oluline selles suhtes, et iga minister näeks ette ja kooskõlastaks oma tegevuse. Enamasti on seletuskirjades neist kolmest nõudest, mida ma loetlesin, kinni peetud ainult üldjoontes. Ma arvan, et väga oluline ja vajalik oleks neid edaspidi järgida. Mis puudutab nõutavaid kooskõlastusi, siis neid on tihtipeale terve leht täis, aga valitsuse istungi käigus selgub, et need on nii mõnigi kord formaalsed, osa seetõttu, et ei ole järgitud eelnimetatud kolme obligatoorset nõuet, osa aga alusmaterjali puudulikkuse või kooskõlastamatuse tõttu, mida tavaliselt põhjendatakse ajanappusega. Ma ei hakka siinkohal peatuma juhtudel, kus üldse kooskõlastus puudub ja kus küsimus lülitatakse istungi päevakorda n.-ö. käigupealt. Kui seaduste puhul on seaduseandja üldjuhul lähtunud põhiseadusest ja fikseerinud oma akti juriidilise baasi, siis Vabariigi Valitsuse määruste puhul seda enamasti tehtud ei ole. Nüüd tõlgendamisest. Vabariigi Valitsuse 1993. aasta 15. juuli määruse nr. 225 punkt 1 on sõnastatud nii, et võimaldab kahesugust arusaamist. Tuletan teile selle sõnastuse täpselt meelde: "Kehtestada, et 1. juulist 1. oktoobrini 1993. a. ei hüvitata varakahju, kui liikluskahju põhjustas liikluskindlustuse tunnistuseta sõiduk." Meile antud seletuses öeldakse, et seda võib mõista kahtepidi. Esiteks, et selle ajavahemiku jooksul toimunud liiklusavariide puhul tekkinud varakahju ei hüvitata üldse, ja teiseks, et sel perioodil varakahju ei hüvitata, kuid nõudeõigus säilib. Järelikult võib 1. oktoobrist alates nõude esitada. Ja veel. Nimetatud määrus võeti vastu 15. juulil, niisiis kaks nädalat pärast 1. juulit. Mis saab nendest, kes elasid liiklusõnnetuse läbi 1.–15. juulini? Meie arvates tuleb neile liiklushüvitus välja maksta. Me pöördusime vastava ettepanekuga Vabariigi Valitsuse poole ja palusime tõlgendust või veel parem vastava sätte sõnastamist nii, et see oleks üheselt mõistetav. Vabariigi Valitsus andis tõlgendamise õiguse rahandusministrile. See ei ole jälle õige. Rahandusminister võib teksti küll ette valmistada, aga tal ei ole õigust tõlgendada Vabariigi Valitsuse akte. Meile antud tõlgenduses – me nimetame seda seletuseks, sest juriidiliselt ei ole see mingi tõlgendus – väidetakse veel, et Vabariigi Valitsuse määrusel võib olla tagasiulatuv jõud. Kuid tagasiulatuva jõu küsimus on üldse üks väga keeruline asi. Euroopa õiguses üldjuhul eitatakse tagasiulatuvat jõudu. Eriti eitatakse seda haldusaktide puhul. Kategooriliselt eitatakse tagasiulatuvat jõudu siis, kui see puudutab otseselt kodanike elu, tervist, varanduslikku seisu või muid vabadusi ja õigusi. Niisuguseid õigusakte edaspidi vastu võtta ei tohi. Pärast kriitikat pidanuks normaalne olema see, et kõnealuse sätte sõnastus oleks muudetud üheselt mõistetavaks. Praegu aga ametlikku tõlgendust ei ole ja keegi ei garanteeri, et miljonitesse ulatuvate kahjusummade kohta ei esitata nõudeid pärast 1. oktoobrit. Järgmisena võtame vaatluse alla ministeeriumide aktid. Tuleb kohe märkida, et selles valdkonnas on palju eksimusi formaaljuriidilistes küsimustes. Kõigepealt tuletan meelde, et põhiseaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt annab määrusi minister, mitte ministeerium. Meil jätkatakse aga endistviisi ministeeriumide määruste andmist. Mingid aktid ei näe ette ka seda, et antakse nn. ministrite ühismäärusi. Ometi tegid seda 1993. aasta 17. mail Siseministeerium ning Teede- ja Sideministeerium. Kui tekib vajadus anda ühismäärusi, tähendab, kui reguleeritav valdkond asub kahe või mitme ministeeriumi haldusalas, siis võib asja lahendada valitsuse määrusega, mitte grupi ministrite ühismäärusega. Eesti põhiseadus ja Vabariigi Valitsuse seadus näevad ette, et ministri määruse õiguslikuks baasiks on seadus või valitsuse määrus. Meil aga on olnud juhtumeid, kus selleks on osutunud põhiseadus. Minister võtab kätte ja annab määruse, viidates põhiseaduse vastavale paragrahvile. Niisugused aktid oleme saatnud ümbertegemisele, ehkki ma saan suurepäraselt aru meie ministrite tahtest reguleerida suhteid võimalikult kiiresti. Me ei saa lugeda õigeks ka seda praktikat, kus seaduses otse fikseeritakse, et vastava suhte reguleerimine või määramine kuulub ühe või teise ministri pädevusse. See on siiski valitsuse otsustada, kuidas seaduse täitmist korraldada. Nagu ma juba ütlesin, tähendab sel moel ministrile ülesande andmine võimude lahususe põhimõtte rikkumist. Nõus ei saa olla sellega, et valitsuse määruses delegeeritakse mõnele ministrile ülesanded, mis kuuluvad valitsuse või isegi seaduseandja pädevusse. Näiteks on küllaltki palju niisuguseid ülesandeid delegeeritud rahandusministrile, kes on väga hea inimene ja alati nõustub sellega. Siinkohal toon ma veel üheks taunitavaks näiteks uue maksuliigi, nn. teenustasu, mida tuleb maksta kas riigiaparaadi töötajatele või muudele ametiisikutele, kellel on riigivõimu volitused. Juba möödunud sajandi keskpaigast, kui Euroopas tekkis liberaalne õigusfilosoofia, on liberaalsed parteid võidelnud selle eest, et igasuguseid makse, lõive jne. määraks ainult seadus, aga mitte valitsus ega üksikminister. Me oleme käsitlenud niisugust teenustasu kui varjatud riigilõivu. Selle peale on meile öeldud: "Vaadake, see riigilõiv ei kata kulutusi, mis tuleb vastava toimingu jaoks teha." Kui nii, siis järelikult tuleb riigilõivu määra tõsta. Asi on lihtne ja selge. See, et teenustasud on stimuleerinud ka kohalikke omavalitsusi niisuguseid riiklikke ülesandeid täitma, näitab, et varsti on meil olukord, kus riigiametnik, kellele maksumaksja on palga juba kinni maksnud, nõuab – vabandage, ma utreerin, väga võimalik, et nii kunagi ei juhtu – iga liigutuse eest teenustasu. Mis puudutab ministrite määruste normitehnilisi küsimusi, siis siin on märkused analoogilised nendega, mida tegin eespool analüüsitud aktide puhul. Edasi heidaksime pilgu kohalike omavalitsuste õigustloovatele aktidele. Kõigepealt pean kahjuks märkima, et kohalikud omavalitsused ei ole endale teadvustanud tõika, et 28. juunist kehtib nende korralduse uus seadus. Üldjuhul käib veel kõik vana aluste seaduse järgi. Tähendab, ikka antakse õigustloovate aktidena otsuseid ja korraldavate aktidena nn. protokollilisi otsuseid, mis tihtipeale balansseerivad juba normatiivakti ja korraldava akti piirimail. Täheldatav on veel üks tendents, mis võib süveneda: sõltumatus riigivõimust kipub ületama põhiseadusega lubatut. Põhiseadus aga on niigi andnud kohalikele omavalitsustele väga suure sõltumatuse. Erandolukord on Narvas, kus võetakse endale pidevalt riigi keskvõimu volitusi ja tuginetakse Eesti NSV ajal kehtinud õigusaktidele, tõlgendades neid väga vabalt ning tihtipeale järgides riigiõiguslikke, mitte omavalitsusõiguslikke traditsioone, millest peeti kinni kunagises Nõukogude Liidus. Kogu eelöeldu põhjalikum analüüs toob esile järgmised momendid, millele ma tahaksin lõpuks teie tähelepanu juhtida. Esimene probleem. Meil ei ole põhiseadus ja selle rakendamise seadus muutunud universaalseks koodeksiks. Me ei ole veel oma õigustloovas ja eriti rakenduslikus tegevuses aru saanud, et see põhiseadus pöörab riigi näoga inimese poole, mitte inimese näoga riigi poole. See on meie demokraatliku põhiseaduse põhigarant, tema väärtus. Inimese õiguste kaitse on põhiseaduses primaarne, mis äraseletatult tähendab, et iga õigustloovat akti looma või rakendama asudes tuleb vaadata, kas see on kooskõlas printsiipide ja normidega, mille on kehtestanud põhiseadus. Tähendab, iga muudatus seadusandluses peab olema inimese hüvet suurendav, mitte aga seda kahjustav. Ja kui on tegemist inimese õiguste ja vabaduste piiramisega, siis on see alati ja eranditult seaduse objekt. Seda ei tohi teha ei valitsuse ega ministri määrusega, kui me tahame järgida oma põhiseadust, selle kirjatähte ja vaimu. Inimesel peab säilima alati ja kõikides suhetes õigus pöörduda riigiorganite poole kaebusega või seletuse saamiseks. Kui kohaldatakse nn. erimenetlusi või eelmenetlusi, mis on paratamatu ja möödapääsmatu, peab alati olema tegemist eelkõige alternatiiviga. Asi peab olema sätestatud nii, et alternatiiv ise kutsuks inimese nõustuma eelmenetlusega, mitte aga nii, et tal ei ole õigust pöörduda kohtu poole. Järgmine moment. Loomulikult on väga vaja, et meil oleks materiaalõiguslik norm. See on norm, mis fikseeriks, mismoodi peab käituma ja mida tegema. Siinkohal on oluline märkida, et materiaalõiguslik norm ei realiseeru mitte kunagi, kui ei nähta ette väga täpset ja detailset korda, kuidas selle normiga sätestatud suhetesse sattunud inimene peab käituma. Eriti tähtis on see, kuidas peab niisugusel juhul käituma riigiametnik ja milline on tema vastutus. Ühtki normi ei saa garanteerida demokraatlikult, kui puudub riigiametniku sellekohane vastutus. Kuigi me kuulume n.-ö. kontinentaalsesse ehk Saksa õigussüsteemi, on meil selles suhtes veel palju õppida Inglise-Ameerika õigussüsteemist. Me saame suurepäraselt aru, et tihtipeale ei ole võimalik lahendada üht või teist probleemi puhtpoliitiliselt, piltlikult öeldes raiuda koera saba tükkhaaval. Eriti taunitavad on niisugused katsed siis, kui me varjame neid tegelikkuse eest ja püüame pakkuda poliitilist probleemi õigusliku pähe. Minu arvates on ka ebaeetiline, kui seaduselooja on oma töö teinud ja siis hakkab põhjendama, mida ta ühe või teise sätte all mõistab ja mida mitte. Seda peaks tegema tol ajal, kui seadus on loomisjärgus. Siis teadvustub seadus kiiresti, see võetakse omaks ja seda hakatakse täitma. Lõpuks mõningatest probleemidest, mis tõusetuvad puhtseadustehniliselt. Esimene on nn. tõlgendamise probleem. Epideemiana levib tõlgendamise taha pugemine siis, kui ollakse erinevatel õiguslikel seisukohtadel, või ka siis, kui poliitiline otsus on ühel juhul ühesugune ja teisel juhul teistsugune. Tahaksin teile meelde tuletada, et Saksa õigussüsteemis tehakse vahet kahte liiki tõlgenduse – ofitsiaalse ja mitteofitsiaalse – vahel. Ofitsiaalse ehk ametliku tõlgenduse annab üldjuhul see organ, kes akti vastu võttis, ja teeb seda aktiga, mitte esinemisega televisioonis, raadios või parlamendis. Mitteametlikku tõlgendust kujutavad endast kõigi teiste seletused, mis ei pruugi olla kirjalikud. Teine probleem. Põhimõte, mille kohaselt kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud, kulub marjaks ära siis, kui hakatakse hävitama ja lõhkuma totalitaarset riigisüsteemi. Siis on see printsiip tõeline taraan, mis lõhub totalitarismimüüri. Kui aga hakatakse looma vaba ja demokraatlikku riiki, siis avalik-õiguslikes küsimustes, niipalju kui ma olen konsulteerinud oma kolleegidega siin ja välismaal ning niipalju kui ma tean Rooma õigust ja selle retseptsiooni, samuti Saksa õigust, ei ole see printsiip rakendatav. See on eraõiguse printsiip. Kolmas probleem on delegeerimine. Ma juba rääkisin, missuguseid raskusi see võib endaga kaasa tuua. Tõlgendamise segiajamine selgitamisega, põhimõtte, et mis ei ole keelatud, on lubatud, rakendamine avalik-õiguslikes suhetes ja meelevaldne delegeerimine viivad märkamatult ja raudse paratamatusega ühe või teise riigiorgani pädevuse ületamiseni. Viimane probleem on puhtpraktiline. Jutt on akti jõustamisest. See on õigusloomes üks olulisemaid momente, sest sellest, millal akt hakkab kehtima, sõltub tema praktiline rakendamine ja omaksvõtmine. Järelikult on tingimata vaja anda aega, et akt jõuaks inimeste teadvusse. Peale selle tuletan meelde, et põhiseaduse §-s 3 on kirjas: "Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused." Kordan: üksnes avaldatud seadused. Meil aga jõustatakse väga paljud seadused avaldamise kuupäevast, mille määrab trükikoda. Ja kui tuletada meelde Riigikohtus toimunud protsessi Narva referendumi asjus, siis tugines Narva Linnavolikogu oma 28. juunil vastuvõetud otsuses endisele omavalitsuse korralduse aluste seadusele, mitte uuele seadusele, sest 30. kuupäeval ei teadnud peale trükikoja tööliste veel mitte keegi, et 28. kuupäevast on jõustunud asjakohane akt. Niisiis on edaspidi tingimata vaja mõelda, missugune on see optimaalne aeg, mille jooksul uus akt saaks teatavaks esiteks vastavatele riigiorganitele ja teiseks kodanikele. Samuti peab valmis olema akti rakendamise mehhanism. Muidu jõuame situatsioonini, kus piltlikult öeldes oleme külalised kohale kutsunud, kuid ise hakkame alles korterit kraamima. Tahan teie tähelepanu juhtida veel ühele jõustamisega seotud asjaolule. Printsiip, et hilisem akt muudab ära varasema akti, on tõepoolest olemas, kuid see on erandprintsiip. Viini koolkonnas nimetatakse seda lohakuse printsiibiks, mis tähendab, et seaduseandja ei ole fikseerinud, missugused aktid või sätted neis ei kuulu täitmisele või kaotavad kehtivuse. Kõik need viimased momendid võib viia ühise nimetaja alla, milleks on õiguslik nihilism. Ma ei usu, et keegi oleks huvitatud õigusliku nihilismi vohamisest või edukäigust. Seepärast teeme vältimatu ja hädavajaliku ettepaneku algatada õigusloomet käsitlev seadus, milles oleks võimalik reguleerida kõiki eespool mainitud küsimusi. See oleks siis seaduselooja koka- või retseptiraamat, kuidas soovite. Ma võin öelda, et mõni aasta tagasi niisugust tööd alustati. Oleks hea, kui te leiaksite nimetatud seaduse algatamise võimaluse. Kõigil oleks siis lihtsam ja – mis peaasi – riigikord oleks demokraatlikult tagatud. Ma tänan ja vabandan, et nii pikalt rääkisin.

Suur tänu, härra õiguskantsler! Õiguskantsleri aruande, õigemini ülevaate ärakuulamine on meil kodukorraseaduses reguleerimata, mistõttu mul tuleb kord määrata jooksupealt. Ma teen kolleegidele ettepaneku piirduda täna ühe küsimuse esitamisega. Olete nõus? Kolleeg Kalle Kulbok.

Aitäh! Härra õiguskantsler! Põhiseaduse § 103 2. lõike kohaselt on Riigikogul õigus teha valitsusele oma otsusega ülesandeks mõne seaduseelnõu väljatöötamine Riigikogule esitamiseks. Toon esile ühe konkreetse juhtumi, kus kunagise Riigikogu liikme Liia Hänni eestvedamisel otsustas Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ülesandeks töötada 1993. aasta 1. märtsiks välja Vabariigi Valitsuse korralduse seaduse eelnõu, kuna Vabariigi Valitsuse seadus oli mõneti poolik. Otsus oli kompromiss. 1993. aasta 1. märts ilmselt ei ole veel saabunud. Millise õigusaktiga peaks reguleerima 1. märtsi saabumist?

Teie tööd jälgides on ju näha, et teil vastav kord on olemas. Kui see, kellele ülesanne on tehtud, leiab, et ta vastava aja jooksul hakkama ei saa, pöördub ta teie poole ja palub pikendust.

Suur tänu! Kolleeg Arvo Sirendi.

Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduse §-s 60 on kirjas, et Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Küsimus on selles, kas proportsionaalsus on disproportsiooni eriseisund või on proportsionaalne igasugune suhe kahe erineva arvu vahel olenevalt sellest, millist ümberarvutamise koefitsienti kasutatakse?

Aitäh! Te vastasite ise sellele küsimusele. Tõepoolest, niipea kui öelda, et süsteem on proportsionaalne, võidakse seda tõlgendada erinevate kriteeriumide ja maitsete alusel. Kui me võtame näite kas või kujutavast kunstist, siis ühele tunduvad Rubensi maalitud daamid täiesti ebaproportsionaalsetena, teisele aga, vastupidi, väga proportsionaalsetena. Nii et proportsionaalsuse mõiste pakub võimalusi 0,1-st lõpmatuseni. Selle, missuguse proportsionaalsuse poolt hääletada, otsustab poliitiline tahe. Ma saan aru, et esitatud küsimus puudutab eeskätt valimisseadust. Selles vihjes pole midagi tavatut, sest maailmas ei leidu ühtegi riiki, kus igas uues parlamendi koosseisus ühed või teised saadikud ei teeks meeleheitlikke katseid muuta olemasolevat valimissüsteemi, et järgmine kord saada rohkem hääli. See on poliitiline paratamatus.

Suur tänu! Kolleeg Kuno Raude.

Suur tänu, härra esimees! Härra õiguskantsler! Põhiseaduse § 127 ütleb, et Riigikaitse Nõukogu koosseisu ja ülesanded sätestab seadus. Kelle kompetentsi kuulub Riigikaitse Nõukogu seaduse väljatöötamine? Ja teiseks: missugune juriidiline staatus on presidendi poolt käesoleva aasta juulis moodustatud Riigikaitse Nõukogul? Aitäh!

Aitäh! Ma vastan kõigepealt esimesele küsimusele. Põhiseaduse kohaselt sõltub mainitud seaduse algatamine kõigist nendest, kellel on seadusandliku initsiatiivi õigus. Ma arvan, et kuna valitsus oma pädevuse tõttu viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, siis peaks eelkõige just tema olema huvitatud niisuguse seaduse algatamisest. Nii et käesoleval juhul peaks seda minu meelest tegema valitsus. Välistatud aga ei ole ka teiste, sealhulgas iga Riigikogu liikme initsiatiiv. Mis puutub suvel Vabariigi Presidendi poolt kokkukutsutud Riigikaitse Nõukogusse, siis see ei ole põhiseaduse kohaselt moodustatud organ. See saab olla kõige rohkem ajutine või alaline nõupidamine presidendi juures. Muud staatust tal olla ei saa, sest ei ole seadust, mis seda fikseerib. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Olav Anton.

Aitäh, härra esimees! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab Riigikogu kodukorra seadust. See on väga auklik ja nende aukude koha pealt on juhatus seaduse tõlgendamise vaeva enda õlule võtnud. Kui aga rikutakse kodukorraseaduses täpselt kirjas olevaid Riigikogu või tema komisjonide juhtimist puudutavaid sätteid ja riivatakse sellega saadiku õigusi, mida siis peaks tegema? Milline on sel juhul õiguslik regulatsioon?

Teie, härra Anton, esitasite väga raske ja keerulise küsimuse. Kui ma oleksin Soome õiguskantsler, siis ütleksin, et see vajab eelnevalt pikaajalist selgitamist ja analüüsi. Nagu ma mainisin, toimib igasugune seadus regulatiivsena siis, kui on olemas vastavad sanktsioonid, mis seda tagavad. Tõenäoliselt peaksid ka kodukorraseaduse juures olema regulatiivsed mehhanismid, mis selle rikkumist väldiksid. Olgu see siis aukohus või distsiplinaarkohus või miski muu selletaoline institutsioon. Tegemist on ühe probleemiga nendest, mida ma käsitlesin. Arvestades seda, mis situatsioonis kodukorraseadus vastu võeti, olin ma täna väga delikaatne, kui juhtisin tähelepanu nendele momentidele. Ma loodan, et parlament, kes on saanud hakkama kõigi võimalike ja võimatute seadustega, teeb lähiaegadel kodukorraseaduse niisuguse remondi, mis muudab selle seaduse kõigile nõuetele vastavaks. Nii väldiksime ka rahva hulgas mulje tekkimist, et parlamendiliige on karistamatu. Meie põhiseadus ütleb n.-ö. karistamatuse kohta ainult seda, et Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Sellega on kõik piiritletud. Ülejäänud asjade eest peab ta vastutama.

Suur tänu! Kolleeg Jüri Toomepuu.

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Kuna põhiseaduse § 3 ütleb, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, siis mul on raske aru saada põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 tõlgendamisest niiviisi, et kui meil on Nõukogude seadusi, mis ei ole vastuolus põhiseadusega, kehtivad need ikka veel. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et vaidluse korral õigusakti vastavusest põhiseadusele ja põhiseaduse rakendamise seadusele otsustab küsimuse Riigikohus. Minu meelest on nii, et kui õigusakt ei vasta põhiseadusele, siis see ikkagi ei peaks kehtima. Nii et mul on raske aru saada sellest, et põhiseaduse sätted ei ole kehtivad enne, kui tühistatakse mingisugune põhiseadusega vastuolus olev endine seadus.

Kui tulla teie küsimuse esimese poole juurde, siis ma ei näe, et põhiseaduse § 3 säte, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, oleks vastuolus põhiseaduse rakendamise seaduse §-ga 2. Rakendusseadus on ju põhiseaduse üks osa, mis näitab ära praeguse situatsiooni, selle, kui kaugele oleme jõudnud reformide elluviimisel, ja piirangud põhiseaduse rakendamisel. Ja on väga hea, et mainitud §-l 2 on 2. lõige. Kui keegi leiab, et mingi õigusakt on vastuolus põhiseaduse või selle rakendamise seadusega, siis on tal alati õigus pöörduda Riigikohtu poole. Viimane on põhiseaduse üks kindlamaid kaitsjaid. Tänan!

Suur tänu! Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh, härra esimees! Austatud härra õiguskantsler! Tahan teilt veidi nõu saada. Lugedes teise lisaeelarve seletuskirja, märkasin, et on toimunud seaduserikkumine. Vabariigi Presidendi Kantselei on ehitanud võlgu, teinud 400 000 krooni ulatuses kapitaalehitustöid, milleks eelarves ei olnud eraldatud vahendeid. Mis alusel saaks vältida tulevikus niisuguseid seaduserikkumisi? Mis alusel võiks kirjeldatud seaduserikkumises süüdi olevaid isikuid, kelle pädevusse ei kuulunud mainitud vahendite kasutamine, karistada? Tänan!

Kõige parem vahend selle garanteerimiseks, et tulevikus niisuguseid asju ei juhtuks, on algatada vastav kohtuasi. Antud juhul kuulub see tõenäoliselt valitsuse pädevusse.

Suur tänu! Kolleeg Peeter Lorents.

Palju tänu, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Ajal, mil Kirde-Eestis oli nn. referendumite kriis, tekkis mul mõte kaevata valitsus kohtusse. Paraku kogu minu tarkus, mille ma ammendasin põhiseadusest ja muudest seadusandlikest aktidest, ei võimaldanud mul seda teoks teha, s.t. vaidlustada valitsuse tegevust. Kuidas peaks üks truu riigialam üldse käituma, kui ta näeb, et valitsuse tegevus ei ole kooskõlas põhiseadusega ja seda lausa kümnekonna paragrahvi ulatuses? Mida tuleks teha?

Aitäh! Härra Lorents! Te ei ole ainult truu riigialam, vaid te olete ka Riigikogu liige ja sellest tulenevalt on teie esimene käitumismall ja võimalus see, et esitate arupärimise. Samuti võite teie või teid toetavad jõud teha ettepaneku valitsusele umbusalduse avaldamiseks. See on n.-ö. kohtuväline tegevus. Mis puutub sellesse, kuidas kõnealusel juhul toimida, siis seda ei saa õiguskantsler ette kirjutada, kuna tegemist on kohtuküsimusega. Viimasega aga tegelevad advokaadid. Need mehed siis otsivadki võimalusi. Kui nad mingit võimalust ei leia, aga teie arvates see peaks olema, siis on teil vastavalt põhiseaduse §-le 103 õigus algatada asjakohane seadus. Maailmas ei ole võimatuid asju. Varem või hiljem on kõik võimalik. Kas lahendused on õiged või valed, see on iseküsimus. Nagu te teate, koosneb maailm kahest maskist, koomilisest ja traagilisest.

Suur tänu! Kolleeg Jaak Roosaare.

Suur tänu, härra juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Enne kui ma saan küsida, tahan kõigepealt kinnitust, kas ma ühte teie väidet kuulsin õigesti või valesti. Kas te tõepoolest ütlesite, et ei ole võimalik rakendada printsiipi, mille kohaselt kõik, mis ei ole seadusega keelatud, on lubatud? Kas ma kuulsin seda õigesti või valesti?

Ma ütlesin, et kontinentaalses õigussüsteemis on teoreem, mille kohaselt avalik-õiguslikes küsimustes, välja arvatud üksikud erandid, seda printsiipi ei rakendata.

Tähendab, ma kuulsin õigesti. Kuidas sel juhul demokraatlikus, vabas ühiskonnas üldse hakkama saadakse? Iga asja ja nähtuse kohta peaksime langetama otsuse, kas see on lubatud või keelatud. See võib viia absurdini. Niisuguse loogika järgi peaks olema ka seadus, mis lubaks köhimist ja aevastamist, sest vastasel juhul oleksid need keelatud. Mis komisjoni peaks sellise seaduse eelnõu minema? Kas sotsiaalkomisjoni, riigiõiguskomisjoni, õiguskaitsekomisjoni või koguni kultuurikomisjoni? See on täielik absurd. Demokraatlikus ühiskonnas peab siiski olema palju rohkem asju lubatud kui keelatud. Seda, mida on vaja keelata, on mõistlik keelata seadusega. Ja teine küsimus. See, et uus seadus muudab või tühistab varem vastuvõetud seaduse, on oluline ja täiesti mõistlik printsiip, sest see hoiab ära võimaluse, et seadused ei ole omavahel kooskõlas. Kui iga väike seadus, kus on üks või kaks sõna, mis ei ole uue seadusega kooskõlas, tuleks enne üles otsida, siis lonkaks seadusandlus nii hirmsasti, et me kunagi ei saaks ühtegi seadust vastu võtta. Palun, kuidas te kommenteeriksite neid kahte küsimust?

Ma kordan veel. Kontinentaalses ehk Saksa õigussüsteemis ei ole avalik-õiguslike suhete puhul sajandeid rakendatud printsiipi, mille kohaselt kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. See printsiip on täiesti omal kohal Inglise-Ameerika ehk üldises õigussüsteemis, mida härra Roosaare silmas peab. Muidugi võib iga asja viia absurdini, aga demokraatlik riigikord saab rajaneda ainult seadusel ja seaduse jõul. Totalitaarne riigikord võib jätta kõik seadused välja andmata ja tugineda üksnes tääkidele. Meie kontseptuaalselt erinevad seisukohad tulenevad õigussüsteemide erinevusest. Teisele küsimusele vastates võin öelda järgmist. Igati normaalne ja kõige soovitatavam on siiski see, et iga uus seadus fikseeriks, missugune varem vastuvõetud seadus kaotab oma jõu. Vaadake, härra Roosaare, tihtipeale on niimoodi, et seoses uue seaduse vastuvõtmisega ei muudeta kogu varasemat seadust, vaid selle üksikuid sätteid. Sel juhul on viitamine tingimata vajalik, sest vastasel korral tekib kahe seaduse vahel konkurents. Eriti tuleb seda silmas pidada siis, kui kehtib põhimõte, et iga muudatus peab olema tehtud inimese huvides. Seda muide võib tõlgendada väga erinevalt. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Andra Veidemann.

Tänan, härra esimees! Austatud õiguskantsler! Mul on ka üks veidi pikem küsimus, mille kohta soovin kuulda teie arvamust. Nimelt jõuavad seaduseelnõud sageli Riigikokku üsna toorel kujul. Instantside ja organisatsioonidega, keda üks või teine seadus hakkab puudutama, ei ole eelnõu piisavalt kooskõlastatud. Ma tean, et varasematel aegadel oli kooskõlastamissüsteem väga range. Oli vaja läbida väga palju instantse. Olen ise seda oma nahal kogenud. Aega läks tõesti väga palju, aga seejärel võis ka kindel olla, et need instantsid, keda vastuvõetav seadus hakkab puudutama, on asjast eelnevalt informeeritud. Praegu juhtub sageli nii, et mingi seaduseelnõu ümbertegemise võtab enda peale üks või teine Riigikogu komisjon. Ma tean, et teiegi lauale on jõudnud seaduseelnõusid, mis mitte mingist otsast ei vasta kõikidele nõuetele. Kuidas te arvate, kas sellised kooskõlastused enne eelnõu Riigikokku jõudmist on hädavajalikud või on nii, et selle töö võib ära teha üks või teine Riigikogu komisjon omal jõul? Aitäh!

Aitäh, proua Andra Veidemann! Minu ülevaate lõpposa puudutaski seda seadust, mis peaks looma võimaluse saada ka kõik kooskõlastused. See on äärmiselt oluline. Nagu ma Vabariigi Valitsuse akte käsitledes juba ütlesin, puudub peaaegu igas määruses see, missuguseid sotsiaalseid tagajärgi toob see kaasa kõrvalsfäärides. Aga see on ju sisulise kooskõlastuse puudumise tagajärg. Ma leian, et niisugune kooskõlastamine peaks olema obligatoorne, aga ma saan väga hästi aru ka tempost, milles töötab valitsus seaduseelnõude ettevalmistamisel ja milles teie seadusi vastu võtate. Tõenäoliselt on niisugune tempo ja niisugune koormus maailmas pretsedenditu nähtus. Pean vajalikuks korrata taas: vaja on vastu võtta seadus õigusloomest, mis kõik need küsimused detailselt reglementeeriks. Minu arvates annaks see ka meie parlamendile tema õige funktsiooni. Te oleksite siis seadusi andev, mitte seadusi kirjutav organ.

Suur tänu! Kolleeg Uno Mereste.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud õiguskantsler! Käesoleva aasta suvel, nüüd juba rohkem kui kaks kuud tagasi, esitas Justiitsministeeriumi seaduseelnõude ekspertgrupp teile avalduse, millega palus kuulutada Eesti Panga seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja alustada vastavaid protsesse. Oma ettekandes te mainisite, et te olete uurinud Eesti Panga seadust ja leidnud, et seal on mõningaid sisemisi vastuolusid. Professor Ilmar Rebase andmetel on sisemisi vastuolusid peaaegu kõigis seadustes. Eks ole? Kas ma saan asjast õigesti aru, kui ma teen teie tänasest esinemisest järelduse, et teie meelest ei ole Eesti Panga seadus põhiseadusega niisuguses vastuolus, et protsessi alustada, nagu ekspertgrupp palus?

Aitäh! Lugupeetud professor Mereste! Ekspertgrupi arvamuses on esitatud kahte põhilist liiki argumente, mis puudutavad Eesti Panga seadust. Esimesed neist on puhtkontseptuaalsed ja toovad esile selle, et Eesti Panka on käsitatud kui riigipanka, mitte kui keskpanka, nagu näeb ette Eesti Vabariigi põhiseadus. Nii et nendes küsimustes ei ole meil absoluutselt mitte mingisuguseid vastuväiteid. Küll aga on üksikuid minu meelest formaaljuriidilisi momente, mis võivad teatud situatsioonis üle kasvada põhiseadusevastaseks tegevuseks. Aga miks me siis eksperte ahvatleme seda tegema? Öeldust tulenevalt me esitamegi teile küsitavused läbivaatamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Olav Anton, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Austatud härra õiguskantsler! Mul on väga konkreetne küsimus. Kas ma saan põhiseaduse loogikast õigesti aru, kui ütlen, et kõik maksumaksja rahaga seotud probleemid on parlamendi otsustada vastavalt põhiseaduse § 65 punktile 10, mis sätestab riigilaenude ja muude varaliste kohustuste võtmise Vabariigi Valitsuse ettepanekul, vastavalt põhiseaduse §-le 115, mis sätestab iga aasta kohta eelarve vastuvõtmise seadusena, ja vastavalt põhiseaduse §-le 121, mis käsitleb välislepinguid? Kas tuleb nii aru saada, et Vabariigi Valitsusel on õigus eelarve ulatuses raha kulutada, aga eelarve annab ikkagi parlament, ja eelarvevälised summad, mis figureerivad mõne teise riigiga või selle erafirmaga sõlmitud lepingus, kuuluvad kinnitamisele Riigikogus, sest viimane peab ju välislepingu ratifitseerima?

Aitäh! Siin oli palju küsimusi koos. Kõigepealt lubatagu naljaga pooleks öelda, et maksumaksja raha on ka see raha, mis on küll tema taskus, aga mida tavaliselt kasutab tema abikaasa. Nii palju lõdvestuseks. Meie põhiseadus on tõepoolest üles ehitatud nii, et valitsus, kellel lasub kogu sise- ja välispoliitika elluviimine, saab tegelikult väga piiratud ulatuses kasutada ressursse, välja arvatud muidugi need ressursid, mis on fikseeritud riigieelarves ja mida teie olete juba aktsepteerinud. Nii et riigieelarve ulatuses on tal teilt saadud eelnev nõusolek juba olemas. See on selge. Mis puudutab küsimust, kuidas toimida nn. eelarveväliste vahenditega, siis selle peavad reguleerima koostoimes põhiseaduse vastav paragrahv ja riigivarade seadus. Ma juba mainisin, et riigivarade seadust meil veel ei ole. Kas see vastus rahuldab teid? Igaks juhuks toon ühe näite. Kui riik sõlmib vastava laenulepingu eelarveaasta sees, siis ongi ju küsimus selles, kas riigivarade seadus nõuab selle lisaeelarvesse võtmist või mitte. Nii et selle küsimuse reguleerimine sõltub täielikult sellest, mida otsustab seaduseandja. Me tegeleme praegu selle küsimusega Tartu Linnavolikogu protesti alusel väga põhjalikult. Riikide praktika on niivõrd erinev, et siin saab küsimus olla ainult ühes: talitada nii, kuidas otsustab seaduseandja. Ja selles mõttes on tulevane riigivarade seadus kui kompleksseadus üks olulisemaid õigusakte.

Suur tänu! Kolleeg Peeter Lorents, teine küsimus.

Palju tänu, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Ma püüaksin konkretiseerida härra Antoni küsimust, mis puudutas Eesti valitsuse ja Iisraeli firma vahel sõlmitud tehingu asjaolusid. Meile teada olevatel andmetel on riigisekretäri ja kaitseministri allkirja kandva dokumendi alusel väljastatud vekslid, mis on pandud müügile erinevatel tähtaegadel ja millest saadud tuluga kaetakse ostutehing. Mulle on aga ikkagi jäänud arusaamatuks, kas nimetatud summad oleksid pidanud käima seaduseandja sõelast läbi või mitte. Samuti vajab täpsustamist viie miljoni krooni suurune summa, mille valitsus võttis, kui ma ei eksi, Põhja-Eesti Pangast. Kuidas asjad nende vekslite ja selle summaga on?

Kuna ma piisavalt ei tea kõiki detaile, võin rääkida ainult üldskeemist. Kui on tegemist veksliga, siis veksel on ju varaline tagatis. Ja niisugusel juhul pidanuks see minu arvates olema ratifitseeritud või heaks kiidetud Eesti parlamendis. Ma kordan, et kahjuks ei tea ma kõiki asjaolusid.

Suur tänu! Kolleeg Lauri Einer.

Suur tänu, härra esimees! Austatud härra õiguskantsler! Proua Andra Veidemannile vastates te lõpetasite niisuguse väikese puändiga, et Riigikogu peaks olema seadusi andev, mitte seadusi kirjutav organ. Nendin, et seadust anda võib ka näiteks presidendi dekreediga. Ma ei kujuta hästi ette, et Riigikogu ei tööta seaduseelnõude sisu ja võib-olla ka vormi kallal. Minu küsimus haakub proua Veidemanni küsimusega. Te rääkisite kooskõlastamisest, mis tõtt-öelda on mitme varjundiga sõna. Mida demokraatliku riigi seadusandluses ikkagi tähendab kooskõlastamine, kui see ei ole teatud grupi ekspertide arvamuste kokkuvõtmine ja kaalumine või kui see ei ole riigi kodanike arvamuste kokkuvõtmine ja kaalumine, sest üldjuhul teevad seadusi ausad inimesed ausate kodanike jaoks? Jätame kriminaalseadustiku hetkeks kõrvale. Aitäh!

Alustan sellest, et ka kriminaalseadustikku koostavad üldjuhul kõige ausamad inimesed. Muidu saaksid kõik sulid otsekohe lahti. Järgnevalt aga püüan vastata küsimusele seaduse andmisest ja seaduse väljatöötamisest. Presidendi puhul on tegemist seaduse väljakuulutamisega, mitte seaduse väljatöötamisega. See on ainult vastav vorm, mitte midagi muud. Tees, mille kohaselt parlament on seadusi andev, mitte väljatöötav organ, ei tähenda hoopiski seda, et parlamendis seaduste kallal tööd ei tehtaks. Seda tehakse, sealhulgas komisjonides. Kuid seda ei tuleks teha maailmapraktikale tundmatul viisil, s.o. nii, et vastav komisjon, kes on töötanud kuu, kaks või kolm, kiidab konsensuse alusel seaduseelnõu heaks ning siis hakkab suur saal seda ühest, teisest ja kolmandast nurgast rehitsema, muutes lõppkokkuvõttes kogu teksti. Nii ei saa tavaliselt kunagi head seadust, sest see peab olema tasakaalus. Iga seadus on süsteem. Aga süsteemi, teadagi, on lihtne tasakaalust välja viia. Ma ei ole sugugi väitnud, et parlamendiliikmed ei peaks töötama komisjonides. Sellepärast need ongi erinimelised, et seal oleksid inimesed, kelle põhitähelepanu koondub erinevatele küsimustele. Mitte nii, et ühest nurgast või teisest nurgast tuleb mees, kes komisjoni töös osalenud ei ole, ja muudab ära asja, millest ta peaaegu midagi ei tea. Ma tahtsin sellele ainult tähelepanu juhtida. Tegemist on siin sisemise töökorraldusega. Mis puutub kooskõlastamisse, siis kõige raskem juhtum on see, kui öeldakse, et asi on kooskõlastatud rahva või valijatega. Tegelikult ei ole mitte kellegagi mitte midagi kooskõlastatud, kui mitte arvestada seda, et võib-olla on kodus abikaasale midagi räägitud. Rahvaga kooskõlastamine on nii devalveerunud ütlemine, et keegi seda enam ei usu. Öelduga tahan ma rõhutada, et riik viib oma tahet ellu mitte ainult riigiorganite, vaid ka organisatsioonide, erakondade, tootmisettevõtete ja muude institutsioonide kaudu. Kui nendega on olemas vastav sisuline kooskõlastatus, siis on tagatud ka küsimuste reguleerimine. Kõige tähtsam ei ole seaduse hiilgav kvaliteet, vaid eeskätt see, et ta rakenduks. Võib luua suurepärase sümfoonia, aga kui saalis ei ole kuulajaid, siis ei ole ka seda suurepärast sümfooniat.

Suur tänu! Kolleeg Krista Kilvet.

Tänan! Austatud härra õiguskantsler! Me oleme igal töönädalal kuulnud siit kõnetoolist loosunglikku väidet, et üks või teine asi on tõlgendamise küsimus. Peaaegu igal meie seadusel, kaasa arvatud põhiseadus, on palju tõlgendamise variante. Mis võiks teie hinnangul olla selle põhjus, et meie seadustes muu maailma omadega võrreldes on nii palju tõlgendamise variante? Kas tegemist on meie juriidilise keele puudujääkidega või millegi muuga? Milles võiks olla küsimus?

Proua Kilvet! Siin on muidugi palju põhjusi. Esimene põhjus on ilmselt meie rahvuslik eripära. Kui koos on kaks eestlast, on vähemalt kolm arvamust. Seda peab ka arvestama. Ma ei ole päris nõus teie väitega, et mujal maailmas tegeldakse seaduste tõlgendamisega vähem. Näiteks Saksamaa põhiseaduse juurde käib terve hulk pakse köiteid, mis kõik selle sätteid interpreteerivad ja tõlgendavad. Sama kehtib väga lühikese tekstiga Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kohta. Pealegi on seal kombeks öelda, et sellel või teisel kohtunikul, advokaadil või muu eriala juristil on põhiseaduse tõlgendamise, õigemini seletamise õigus. See tähendab, et tal ei ole mingisugust erilist diplomit, aga tema staa˛ ja prestii˛ on niisugused, et põhiseadust tõlgendama on suuteline ainult tema, mitte keegi teine. Põhiseadus on nii kokku surutud, et selle tõlgendamine on paratamatu. Mujal maailmas mõistetakse põhiseaduse tõlgendamise all seda, kui seletus on antud vastava pädeva organi kirjalikus aktis. Ma kujutan ette, et meil võiks selleks organiks olla nii Riigikogu kui ka Riigikohus. Põhiseadus näeb otseselt ette ühe organi – Riigikohtu. Aga see, mida keegi arvab ja meile seletab, on subjektiivne nägemus ja mitte midagi rohkem.

Suur tänu! Kolleeg Jüri Toomepuu, teine küsimus.

Tänan, härra juhataja! Austatud härra õiguskantsler! Ma jätkan Riigikogu liikme Peeter Lorentsi küsimust. Kui nüüd tuleb välja, et mõni riigiametnik või endine valitsuse liige on põhiseaduse § 65 vastaselt võtnud riigile varalisi kohustusi või § 121 vastaselt teinud lepinguid, millega Eesti Vabariik võtab endale ilma Riigikogu loata varalisi kohustusi, siis on see arvatavasti karistatav kriminaalkoodeksi paragrahvi alusel, mis räägib võimu kuritarvitamisest. Kas oleks õige need isikud, kes niisuguseid asju on otseselt oma allkirjaga kinnitanud, kohtusse kaevata ja mis kohus see peaks olema? Või oleksid vastutavad valitsus ja tema liikmed, kes mainitud isikutele on vastava volituse andnud?

Härra Toomepuu! Teie küsimuse lõpp sisaldas ka vastust. Me ei saa kunagi siit kõnetoolist öelda, et see või teine isik kuulub vastutusele võtmisele ühe või teise paragrahvi alusel. Kui minister, kes allkirja andis, tegi seda teatud volitusega, siis on ta protsessis küll kaasosaline, aga tema konkreetse süü teeb niisugusel juhul alati kindlaks kohus. Muidugi on olemas ka distsiplinaarvastutus. Niisiis, kui ilmnevad faktid, mis viitavad õiguserikkumisele, saab vastavat menetlust alustada kas haldusõiguserikkumiste seadustiku või kriminaalkoodeksi alusel. Siin on oma kindel kord. Seda aga, mismoodi peab menetlus toimuma, ei saa siit kõnetoolist öelda. Konkreetselt süüvib sellesse asja algataja.

Suur tänu! Kolleeg Mihkel Pärnoja.

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud õiguskantsler! Mul on selline tavaloogikast lähtuv probleem. Kui mingis tegevusvaldkonnas seadus puudub, ei ole seal ka tegevuse seadusega reguleerimist. Põhiseaduses aga on antud ainult üldpõhimõte. Kui selles valdkonnas sooritatakse mingi toiming, mille keegi kuulutab seadusevastaseks, kuidas siis seaduse puudumise tingimustes seda probleemi lahendada?

Seaduse puudumise korral on kaks võimalust: asjas on vaidlus ja asjas ei ole vaidlust.

Pean silmas vaidluse olemasolu. Tähendab, väidetakse, et tegemist on seaduserikkumisega.

Kui on vaidlus, siis on alati kõige lihtsam ja otsesem tee pöörduda kohtu poole, sest tema lahendab vaidlusi. Ja kohtul on seaduse puudumise korral alati õigus rakendada kas seadusanaloogiat – tähendab, mõnda seadust, mis on võimalikult lähedane vaidluse objektiks olevale suhtele –, või õigusanaloogiat, s.o. juhinduda põhiseaduse sätetest ja printsiipidest. Põhimõtteliselt võib kohus alati mingi otsuse teha. Kõik sõltub kohtu kvalifikatsioonist.

Suur tänu! Kolleeg Liina Tõnisson.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud õiguskantsler! Me oleme nüüd tubli tund aega kuulanud teie väga huvitavat järeleaitamistundi, aga ma siiski esitaksin veel ühe küsimuse asja kohta, millest te juba olete rääkinud. Jutt on tõlgendamise õigusest. Nimelt oleme siin suurtele vaidlustele vaatamata vastu võtnud seadusi, mille teksti oleme kirjutanud, et seaduse tõlgendamise õigus on rahandusministril. Vastuväidetest hoolimata on seda tehtud häälteenamusega, nagu demokraatia põhimõtted nõuavad. Ma juba näen, et te raputate pead, aga küsin siiski. Kas selline seadus on vastuolus põhiseadusega? Aitäh!

Minu arvates on küll. Mida tähendab seaduse tõlgendamine? On kolm võimalust. Üks on seaduse sõnasõnaline tõlgendamine, mis ei ole mitte midagi muud kui seletamine. Seda õigust võib tõepoolest kellelegi delegeerida. Edasi. Seaduse tõlgendamine võib olla laiendav ja kitsendav. Kui on tegemist laiendava tõlgendamisega, siis me laiendame näiteks subjektide ringi, kellel lasuvad vastavad õigused ja kohustused. Näiteks, kui meil on seadus, et mingisugust pensioni saavad ainult sõjast osavõtnud, kuid Rahandusministeerium annab laiendava tõlgenduse, mille kohaselt niisugust pensioni saavad kõik, kes on 60-aastased, muutub otsekohe suhete ring ja tegemist on uue normiga. Täpselt sama lugu on kitsendava tõlgendamisega. Seepärast ei ole mingit alust öelda, et rahandusministril on õigus tõlgendada seadust laiendavalt või kitsendavalt. Iga laiendav või kitsendav tõlgendus on uus õigusnorm. Seda aga saab anda ainult seaduse muutmise ja täiendamise korras. Vastasel korral me läheme jumal teab kuhu. Nii et käesoleval juhul on võimalik, et rahandusminister annab seletusi, mitte tõlgendusi. Nagu te tähele panite, olen ma kaks korda rõhutanud, et õigusi ei saa delegeerida üle ühe või mitme astme. Tõlgendamise õigus on valitsusel, kes selle omakorda sisemise tööjaotuse korras võib delegeerida rahandusministrile. Vastasel korral me ju määrame siit Riigikogust ära valitsuse kui täidesaatva võimu piirid. Riigikogu ja valitsus kui võimud aga peavad olema lahutatud.

Suur tänu! Kolleeg Lauri Einer, teine küsimus.

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler, aitäh esimese vastuse eest! On päris selge, et me oleme nendes asjades üsna sama meelt. Aga ma küsisin rohkem seepärast, et need kolm asja – seaduse kirjutamine, seaduse andmine ja seaduse kooskõlastamine – on tõesti sellised mõisted, mida siin saalis ka mõned minu head kolleegid tõlgendavad natuke lihtsakoeliselt, umbes nii, nagu seda tehti aastat viis tagasi ja enne seda. Nii et ma tõesti tänan selle vastuse eest. Mul teist väga ränka küsimust ei ole. Ärge pange pahaks, aga mulle jäi kõrvu teie ütlemine, et kui koos on kaks eestlast, siis on kolm arvamust. Kas seda võib võtta kui komplimenti eesti rahva, tavalise eestlase juriidilisele vaistule? Mina olen seda mõttetera kuulnud siin saalis ja mujal Eestis hästi tuntud juristidelt, kuid siis on olnud jutt kahest juristist ja kolmest arvamusest.

Jah, minu arvates saab seda küll võtta komplimendina, sest niikaua kui inimesel on olemas arvamus, niikaua ta ju elab.

Suur tänu! Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud härra õiguskantsler! Ma küsiksin sedasama rida mööda edasi, kust alustasid härrad Lorents ja Toomepuu. Olen selle probleemi kohta esitanud ka arupärimise. Tähendab, ajakirjanduse põhjal on niisugune pilt, et see Eesti delegatsioon, kes valmistas ette relvaostulepingu, sõitis välja ajal, mil vana valitsus oli veel ametis ja uues oli määratud ainult peaminister. Ma tean, et paljudes riikides ei tohi sellistel üleminekuperioodidel ühtegi otsust langetada. Ja minu arvates ei tohiks see olla lubatud ka Eesti põhiseaduse ja muude seaduste järgi. Siit küsimus. Kui tuleb välja, et mainitud leping on tehtud kehvalt, kas siis isikut, kes andis volitused 19. oktoobril väljasõitnud delegatsioonile, on võimalik vastutusele võtta või on ta n.-ö. juba ette süüdimatu? Aitäh!

Härra Alatalu! Kuna te olete esitanud arupärimise kõnealuses asjas väga kompetentsele ametiisikule ja mulle seda ilmselt esitatud ei ole, ei taha ma kuidagi sekkuda sellesse arupärimisse ega anda eelnevaid vihjeid. Küsimuse teine pool vihjas teatud isiku lahkumisele. Alati on nii, et keda kätte tahetakse saada, see ka kätte saadakse. (Repliik saalist: "Õige!")

Suur tänu! Kolleeg Katrin Linde.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud õiguskantsler! Eesti Vabariigi kodanikud on oodanud kogu Nõukogude okupatsiooni aja Eesti Vabariigi taastamist. Ja nüüd see justkui oleks ja justkui ei oleks ka tagasi tulemas. Põhiküsimus on maaküsimus. Maa võeti eesti rahvalt ühe hoobiga ära. Nüüd on läinud mitu aastat, aga ikkagi ei ole saadud seda tagasi anda. On need takistused seadusandluses nii suured, et maad ei ole võimalik tagastada ka olukordades, kus omanik on elus ning tal on kõik dokumendid ja ta teab oma piirikive? Tänan!

Proua Linde! Ma saan aru nii, et formaalõiguslikke takistusi ei ole. Takistused võivad olla tehnilist või mingit muud laadi. Mina kahjuks ei saa sellele küsimusele täpselt vastata. Aga proua Hänni kindlasti saab, sest tegemist on tema ametikohustusi puudutava valdkonnaga.

Suur tänu! Kolleeg Mart-Olav Niklus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Olen ajakirjandusest lugenud, et mõnedes riikides on kommunistlik partei kuulutatud või kuulutamisel kuritegelikuks organisatsiooniks. Kas te võite mulle selgitada, kuidas oleks võimalik teha analoogiline otsus meil, s.o. kuulutada kommunistlik partei Eesti Vabariigis kuritegelikuks organisatsiooniks, kui meie Riigikohtu liikmetest kõik, välja arvatud üks inimene, on olnud selle organisatsiooni liikmed?

Siin on kaks küsimust koos, härra Niklus. Esimene küsimus on, kuidas saab kuulutada kommunistlikku parteid kuritegelikuks organisatsiooniks. Selleks on tarvis ainult seaduseandja tahet ja vastavat seadust, kuidas asja menetleda. Te teate, et käesoleval juhul on tegemist niisuguse asjaga nagu kollektiivne vastutus, mida demokraatlik ühiskond üldjuhul eitab ja mida pärast Teise maailmasõja lõppu rakendati ainult Saksamaa teatud organisatsioonide suhtes. Nii et see on seaduseandja poliitilise tahte küsimus. Mis puutub sellesse, kuidas võiksid käituda Riigikohtu liikmed, kellest enamik on kuulunud endisesse kommunistlikusse parteisse, siis ma arvan, et nad käituvad Riigikohtus nii, nagu käitusid tsaarile ustavust vandunud kindral Laidoner ja marssal Mannerheim.

Suur tänu! Kolleeg Katrin Linde, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud õiguskantsler! Minu viimane küsimus puudutabki ustavuse vandumist, truudusevandeid. Paljusid Eesti Vabariigi kodanikke paneb muret tundma asjaolu, et on oldud sunnitud andma truudusevannet Eestit okupeeriva riigi sõjaväele. Minu arusaamise kohaselt on okupatsiooni oludes antud truudusevanded õigustühised. Kas see on nii või peaks keegi – ja kes nimelt – tühistama need vanded või vabastama inimesed nendest? Ma vabandan, lugupeetud spiiker, tahan härra õiguskantslerit tänada, et ta lõpuks ometi sai tööle asuda ja meile nii sisuka tunni on pakkunud. Tänan!

Proua Linde! Küsimus on selles, et vandetõotus on antud NSV Liidu relvajõududele, mida enam olemas ei ole. Sellest tulenevalt on see vandetõotus lakanud olemast. Küll aga on analoogilises situatsioonis näiteks Austrias ja Ungaris vastu võetud seadusi, millega on tunnistatud annulleerituks kõik truudusevanded. Niisugune võimalus on olemas ka meil, kuid see on jällegi parlamendi küsimus.

Suur tänu, härra õiguskantsler! Rahvasaadikud rohkem küsimusi ei esita. Me avaldame teile tänu. (Aplaus.)

Lugupeetud Riigikogu, jätkame vastavalt kinnitatud päevakorrale. Võtame arutusele 9. päevakorrapunkti. Alustame kolleeg Ants-Enno Lõhmuse esitatud Eesti Vabariigi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse eelnõu teist lugemist. Ma palun ettekandeks kõnetooli autori.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu poolt käesoleva aasta 12. juunil esitatud vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus on heas mõttes läbinud teatava laagerdusperioodi. Vahepeal on laekunud 70 parandusettepanekut ja saabunud Riigikogu riigiõiguskomisjonile mitmeid arvamusavaldusi nii Venekeelse Elanikkonna Esindusassambleelt kui ka ümarlaualt. Meil on õnnestunud saada Euroopa Nõukogult vähemusrahvustesse kuuluvate isikute inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli tekst. See kõik on võimaldanud väga põhjalikult läbi vaadata eelnõu esialgse redaktsiooni, mida kinnitab teile teiseks lugemiseks antud 27. septembri kuupäeva kandev eelnõu tekst, milles allakriipsutustega on ära näidatud kolme kuu jooksul tehtud rohked muudatused. Püüan neid alljärgnevalt iseloomustada. Kõigepealt pean ütlema, et hämmastavalt palju langesid ühte eelnõu esialgses tekstis ja vähemusrahvustesse kuuluvate isikute inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokollis väljendatud mõtted. See kinnitab, et eelnõu ettevalmistamisel ei vaadanud me väga palju mööda Euroopa demokraatlike riikide poolt aktsepteeritud seisukohtadest. Et aga olla päris täpne, aktsepteerisime praeguses eelnõus mitu muudetud definitsiooni, sealhulgas §-s 1, mis käsitleb vähemusrahvuse mõistet. Siin on sõnaselgelt välja toodud, et vähemusrahvusena käsitatakse käesoleva seaduse mõttes Eesti kodanikke, kes elavad Eesti Vabariigi territooriumil, omavad kauaaegseid kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga ja on piisaval hulgal esindatud, kuigi moodustavad väiksema osa Eesti elanikkonnast. See määrab väga täpselt kindlaks isikute ringi, keda me saame vaadelda Eestis kui vähemusrahvust. Muutunud on ka teine definitsioon, mis määratleb kultuurautonoomia mõiste. Võrreldes esialgse tekstiga on siin tunduvalt selgem definitsiooni sisu, mis peaks rahuldama neid, kes kritiseerisid eelmist definitsiooni. Mõningad parandusettepanekute tegijad on avaldanud kahtlust, kas on vaja käesolevas seaduseelnõus korrata põhiseisukohti, mis on olemas meie põhiseaduses. Need korduvad siin §-des 2, 3 ja 4. Komisjon jäi siiski arvamusele, et kuna tegemist on vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadusega kui ainsa sellealase õigusaktiga, siis peaks see sisaldama kõiki õigusi, mida Eesti Vabariik on vähemusrahvustele ette näinud. Sellel on vaieldamatult oma propagandistlik, aga ka puhtõiguslik tähtsus. Me peame ju arvestama, et see seadus võib sattuda ja kindlasti satub välismaalase kätte, kes ei pruugi olla tuttav kõigi meie õigusaktidega. Pealegi on seaduse kasutamine hõlpsam, kui viia sellesse kogu õiguste maht. Seadusloome praktikas on sellist moodust varem kasutatud ja me leiame, et käesolevalgi juhul ei ole tegemist mingi vastuoluga. Nagu ma esimesel lugemisel juba märkisin, oli töögrupil, kes eelnõu ette valmistas, väga raske põhjendada § 7 2. lõikes toodud arvu 1500. Tähendab, jutt on sellest, et nii suur hulk inimesi peaks andma eelduse vähemusrahvuse kultuurautonoomia taotlemisele. Ka seaduseelnõu kohta tehtud ettepanekutes on kahesuguseid arvamusi. Ühed leiavad, et see arv peaks olema väiksem, teiste meelest aga peaks olema vastupidi. Ja on ka selliseid seisukohti, et seda arvu ei pea üldse olema. Me oleme esitanud siin alternatiividena kolm numbrit: 1500 põhitekstis ning peale selle 1000 ja 3000. Ma tahaksin aga juhtida lugupeetud kolleegide tähelepanu sellele, et vaieldamatult on olemas mingi optimaalne vähemusrahvusest isikute arv, mis määrab kindlaks selle, kas vähemusgrupp on suuteline majanduslikult ülal pidama kultuurautonoomia funktsioneerimiseks vajalikku süsteemi. See nõuab materiaalseid kulutusi. Kui jätame ära arvulise piiri, võib tekkida kultuurautonoomiaid, mis ei ole suutelised ennast ülal pidama ja muutuvad lihtsalt formaalseteks moodustisteks, mida tegelikult ei ole. Parandatud on ka § 8 teksti, kus on sõnaselgelt öeldud, et vähemusrahvuste kultuuri- ja haridusasutuste tegevusest võivad osa võtta Eesti kodakondsusse mittekuuluvad isikud, kes siin alaliselt elavad, kuid nad ei saa valida ega olla valitud. Tähendab, neil puudub nii passiivne kui ka aktiivne valimisõigus. Varasemas tekstis rõhutati seda vähem, mistõttu tekkis arusaamatusi. Järgmises peatükis on selgemalt kui esialgses tekstis rõhutatud, et kultuuromavalitsuse taotlemise aluseks on ainsa põhidokumendina riiklik vähemusrahvuste register. Samas on öeldud, et niinimetatud vähemusrahvuste rahvusnimekiri on ajutine dokument, mis annab võimaluse rakendada seda seadust ka siis, kui vähemusrahvuste register on veel koostamata. Ma rõhutan veel kord, et vähemusrahvuste registri sisseviimine on suuri materiaalseid kulutusi nõudev ettevõtmine. Seda ei ole võimalik teha lahus üldisest rahvaloendusest. Kuna me aga praegu veel ei tea, millal toimub rahvaloendus – igal juhul mitte lähiaastatel –, siis, et mitte võtta vastu seadust, mis ei ole rakendatav, on ette nähtud võimalus taotleda kultuurautonoomiat, kui on olemas rahvusnimekirjad, mille on koostanud rahvuslikud kultuuriühingud või nende liidud. Järgnevalt tahaksin juhtida teie tähelepanu veel mõningatele muudatustele. Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse juhtorganeid ja nende moodustamist käsitlevat peatükki on parandusettepanekud puudutanud vähem. Sisseviidud parandused on rohkem redaktsioonilist laadi. Küll aga on ikka ja jälle tekitanud teatavaid kahtlusi ja kõhklusi kultuuriomavalitsusasutuste ning nende tegevuse finantseerimisega seotud küsimused. Väga paljudele tundub, et eriti koolide küsimuses on nüüd vähemusrahvustele antud mingid eriõigused. Ma tahan, lugupeetud kolleegid, juhtida teie tähelepanu sellele, et vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus ei muuda mingil määral ei põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ega erakoolide seadust. Kõigi koolide töö korraldamine, nende moodustamine ja kontrollimine toimub nimetatud õigusaktide alusel. Kõnealune seadus laiendab kultuurautonoomia õigusi ainult ühes küsimuses, nimelt kontrolli teostamisel vahendite kasutamise üle, mis tulevad nn. kultuurautonoomia kassast. See on väga loogiline, sest omanikul peab säilima õigus kontrollida raha kasutamist, mida ta oma hariduse arendamiseks suunab. Kallid kolleegid! Teatavasti on käesolev seaduseelnõu jõudnud ka Euroopa Nõukogusse. Praegune tekst on teiseks lugemiseks esitatud, kuid me ei välista, et see tuleb veel kord läbi vaadata. Võib-olla on otstarbekas ära kuulata ka Euroopa Nõukogust tulevad reageeringud. Seepärast me oleme valmis katkestama täna teise lugemise, et võtta veel vastu teie parandusi ja jätkata eelnõu kallal tööd. Aitäh!

Suur tänu! Millal võiks olla katkestamise moment? Kes teeb ettepaneku?

Meie arvates võiks see olla siis, kui oleme laekunud parandusettepanekud läbi hääletanud. Niisugune on praegu minu arvamus ja ma usun, et seda toetab ka komisjon.

Suur tänu! Küsimused rahvasaadikutelt. Kolleeg Kalev Kukk.

Suur aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus tuleneb seaduseelnõu § 1 1. ja 4. lõikest. Esiteks ajendab küsima see, et vähemusrahvuse moodustavad need kodanikud, kes elavad Eesti territooriumil ja kes on piisaval hulgal esindatud, kuigi moodustavad väiksema osa Eesti elanikkonnast. "Piisaval hulgal" on nii ebamäärane mõiste, et võib tähendada ka ühte inimest. Minu küsimus koosneb tegelikult kolmest alaküsimusest, mis on omavahel tihedalt seotud. Esiteks. Kui mõni Eestisse jõudnud kurdidest saab Eesti Vabariigi kodanikuks, kas siis kurdid moodustavad Eestis vähemusrahvuse? Teine alaküsimus. Kui mingi suguharu juht saab Eesti Vabariigi kodanikuks, kas see laieneb siis ka teistele suguharu liikmetele? Kolmas alaküsimus on kogu selle küsimustiku põhiküsimus. Kas ei peaks selles seaduses kirja panema need rahvused, keda me hakkame Eestis praegu, lähitulevikus ja üldse tulevikus käsitama vähemusrahvustena? Aitäh!

Ma alustaksin vahest sellest, et vähemusrahvuse õigus saada kultuurautonoomia on ju tegelikult määratletud §-s 7. Kas kurdid võivad saada Eesti vähemusrahvuseks? Miks mitte, kui neid lõppude lõpuks vastaval hulgal siia jõuab. Milline oli sinu viimane kokkuvõttev küsimus? Ahjaa! Aitäh! Vabandan, et ma selle vahepeal unustasin. Ma olen seda meelt, et praegu ei ole õige vähemusrahvusi nimeliselt fikseerida. Ma põhjendan seda asjaoluga, et 1989. aasta rahvaloenduse andmed, mis praegu on meie käsutuses, muutuvad järgmistel loendustel õige tunduvalt. Ja nimelt sellepärast, et 1989. aastal pidas veel väga palju vähemusrahvustest inimesi vajalikuks varjata oma tegelikku rahvust vene rahvuse nimetamisega. Võib-olla tegi küsitletav seda keelekasutuse järgi, mis talle peale oli surutud, mitte aga etnilise kuuluvuse järgi. Seepärast ilmselt ei ole õige lähtuda praegu meie kasutada ja käsutada olevatest arvudest. Käesoleval hetkel lõplikku nimekirja anda on minu arvates natuke ennatlik. Aitäh!

Suur tänu! Kolleeg Aap Neljas.

Lugupeetud ettekandja! Rõõm on näha, et teiseks lugemiseks ettevalmistatud seaduseelnõus on arvesse võetud rahvusvahelise õiguse arenguid ja lähtutud Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli projektist. Ometi tekkis mul küsimus. Miks on välja jäetud selle konventsiooni üldpõhimõtete artikkel, milles öeldakse, et vähemusrahvusse kuulumine tuleneb isiku vabast valikust. Ka see on ju väga tähtis põhimõte. Kahjuks ei ole see eelnõu praeguses variandis küllalt selgelt välja toodud.

Härra Aap Neljas! Vastupidi, me püüdsime seda arvestada. Kui eelmises tekstis, nagu te näete, oli nõue, et isik peab oma rahvuslikku kuuluvust tõestama, siis praegusest tekstist on see säte välja jäetud. Muidugi võib selle põhimõtte konventsioonist sõna-sõnalt üle võtta. Kuid ka praeguses redaktsioonis oleme aktsepteerinud põhimõtte, et rahvuslik kuuluvus on igaühe südametunnistuse ja sisemise kultuuri asi.

Suur tänu! Kolleeg Toomas Alatalu.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud härra ettekandja! Oli heameel kuulda, et kui me varem kooskõlastasime kõiki seadusi Moskvaga, siis nüüd teeme seda Euroopa Nõukoguga. Sellega ühenduses ma siiski küsin: kelle initsiatiivil saadeti see eelnõu Euroopa Nõukogule ja kas kordub situatsioon, nagu oli kodakondsuse seaduse täiendamisega veebruaris, kui me pärast enam ei tohtinud ühtegi parandust sisse hääletada? Aitäh!

Härra Alatalu! Ma saan oma väga puuduliku informatsiooni põhjal öelda ainult seda, et Euroopa Nõukogu ise oli väga huvitatud vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse ettevalmistamisest ja palus endale saata tutvumiseks selle eelnõu teksti, kuigi me rõhutasime – vähemalt mina tegin seda kõigil kohtumistel, mis mul on olnud kompetentsete inimestega –, et tekst on esialgne, mistõttu mingisuguseid otsuseid langetada või hinnanguid anda on veel vara. Peale selle, härra Alatalu, olen ma teiega täielikult nõus, et me ei pea kaugeltki võtma ainsa ja lõpliku tõena seisukohti, mis tulevad nüüd Moskva asemel Euroopa Nõukogust. Eesti Riigikogu on suveräänne organ ja võtab ise vastu seadusi. Kuid ma olen ka arvamusel, et teatavas ulatuses, eriti põhimõtete lahtidefineerimisel peaksime siiski lähtuma Euroopale mõistetavatest seisukohtadest ja arvestama Euroopasse kuuluva riigina eelnimetatud konventsiooni, mis võib-olla tuleb siinsamas Riigikogus ratifitseerimisele. Aitäh!

Suur tänu! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Ma tänan teid!

Juhtivkomisjoni, riigiõiguskomisjoni nimel esitab kaasettekande kolleeg Mart Nutt.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigiõiguskomisjon arutas kultuurautonoomia seaduse eelnõu ja selle kohta esitatud muudatusettepanekuid põhjalikult kahel koosolekul, 16. ja 21. septembril. Komisjoni ettepanek oli alustada teist lugemist, mis nüüd on käimas. Samas tõdes riigiõiguskomisjon, et kultuurautonoomia seadus on küll vajalik, kuid ei ole veel niisuguses vormis, et selle võiks kohe vastu võtta. Öeldust tulenevalt teeb riigiõiguskomisjon ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine pärast muudatusettepanekute läbihääletamist katkestada ning jätkata seda Riigikogu III istungjärgu viiendal töönädalal. Kui Riigikogu võtab selle ettepaneku vastu, on uute muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 11. oktoobril kell 18. Kuid ma kordan: riigiõiguskomisjoni ettepanek on kõigepealt ära pidada läbirääkimised ning läbi hääletada need muudatusettepanekud, mis tänaseks on tabelisse kantud. Neid on päris palju, 60 ringis. Sisulistest küsimustest andis härra Lõhmus põhjaliku ülevaate. Ma ei hakka nende ülerääkimisega aega raiskama. Aitäh!

Suur tänu! Küsimused rahvasaadikutelt. Kolleeg Vootele Hansen.

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Kui esimees lubab, esitaksin ma kaks küsimust korraga. Esimene küsimus on järgmine. Mis teie arvates oleks saanud, kui näiteks 1930. aastatel oleks kultuuriomavalitsusi finantseeritud Saksa riigi eelarvest, mida praegune eelnõu lubab? Ja teine küsimus. Kas teie arvates oleks vaja näiteks avaldada kultuuriomavalitsuse põhimäärus Riigi Teatajas? Tänan!

Mis puutub esimesse küsimusse, siis ma ei nõustu sellega, et teine riik võiks oma riigieelarvest kultuuriomavalitsuse tegevust finantseerida. See oleks olnud täiesti mõeldamatu enne sõda ja ma ei pea seda õigeks ka praegu. See on minu isiklik seisukoht. Lõpliku seisukoha selles küsimuses võtab kahtlemata Riigikogu. Kas kultuuriomavalitsuse põhimäärust ei peaks avaldama Riigi Teatajas? See on küllaltki keeruline küsimus. Teatavasti avaldab Riigi Teataja õigusakte. Kui kultuuriomavalitsuse põhimäärus jääb kultuurautonoomia seaduse järgi lõplikus variandis õigusaktiks, mis on vaadeldav kas valitsuse määruse või isegi seaduse tasemel, siis loomulikult. Kui mitte, siis mõistagi ei tule avaldamine kõne alla.

Suur tänu! Kolleeg Aap Neljas.

Lugupeetud ettekandja! Kuna teiseks lugemiseks on eelnõusse rahvusnimekirja kantavate isikute andmete loetellu võetud ka usutunnistus, siis kas te ei leia, et riigiasutuse poolt kodanike usutunnistuse ja usulise kuuluvuse kohta andmete kogumine on vastuolus südametunnistuse vabaduse põhimõttega?

Aitäh, härra Neljas! Leian, et ei ole. Usutunnistuse küsimine on täpselt samamoodi põhjendatud nagu rahvuse küsimine. Loomulikult on usk südametunnistuse vabaduse asi. Mõistagi ei tohi inimest tema usulise kuuluvuse pärast mitte mingil määral ahistada. Teatavasti aga näevad rahvusvahelised põhimõtted ette võimaluse rakendada kultuurautonoomiat ka nende isikute suhtes, kelle religioon erineb riigi valdavast religioonist. Seetõttu on usutunnistuse küsimine minu arvates loomulik.

Suur tänu! Kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud härra Nutt! Mul on – ütlen seda täiesti otse – ketserlik küsimus. Ma pean lubamatuks, et me jälle saadame oma projektid kuhugi Euroopa Nõukogusse, kus on keegi Van der Stoel, kes on palju targem kui meie. Kas ei oleks aeg lõpetada lasteaiana käitumine? Tähendab, me lihtsalt võiksime Euroopa Nõukogule teatada, et me ei oota nende soovitusi enne, kui meil on seadus vastu võetud. Mida te sellest arvate?

Ma saan avaldada ainult oma isiklikku arvamust, sest mina ei ole see isik, kes on pädev otsustama, kas küsida Euroopa Nõukogult ekspertiisi või mitte. Kuid ma leian, et see on täielikult meie enda vaba valiku küsimus, kas me ühelt rahvusvaheliselt organisatsioonilt nõu küsime või mitte. Mõistagi ei peaks meie seaduseelnõude läbilaskmine Euroopa Nõukogu ekspertiisist kujunema reegliks. Minu meelest aga ei ole see mingi tragöödia, kui me nende eelnõude kohta, milles me päris kindlad ei ole, ekspertiisi soovime ja seda ka küsime. Ja ma arvan, et põhiline otsustaja selle üle, kas ekspertiisi küsida või mitte, peaks olema eelnõu autor. Eelnõu autor teab kõige paremini, millest on eelnõu tekstis puudu jäänud. Kui eelnõu autor tahab saada rahvusvaheliselt organisatsioonilt oma mõtetele tuge, siis minu arvates peaks tal see õigus olema.

Suur tänu! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kolleeg Kalju Põldvere.

Lugupeetud härra esimees, lugupeetavad kolleegid! Me arutame täna seaduseelnõu, mis on otseselt seotud Eesti vähemusrahvustega. See on oluline probleem sellepärast, et põhimõtteliselt võetuna rikastavad mis tahes riigis elavad vähemusrahvused seda riiki. Kuid see toimub ikkagi teatud normaalsetes olukordades ja teatud normaalsetes tingimustes. Kõik see, mis eelnõus on ette nähtud mittevene, näiteks juudi või rootsi vähemusrahvuste suhtes, on väga hea. Kuid omaette probleem on meil praegusel momendil vene vähemusrahvusega või nn. venekeelse elanikkonnaga. Meie rahvastikus on tõepoolest Eesti kodanikena juurdunud venelaste vähemus. Kahtlemata oleme kohustatud neid inimesi enese hulgas hoidma ja nendele kõik soodsad tingimused looma ning seda me ka tahame. Kuid see, kelle kohta kõnealune seadus tegelikult hakkab käima, puudutab venekeelsete elanike enamust, keda tänaseni võib sisuliselt käsitada okupantidena, tsiviilgarnisonina. Ja see probleem on seda olulisem, et sisuliselt jätkab Venemaa Eesti okupeerimist mitte ainult üksikute sõjaväeosade siin paiknemise näol, vaid ta on okupeerinud ja valdab üsna olulisi osi Eesti territooriumist. Mis puutub aga käesolevasse seadusse, siis see ju soosib otseselt tsiviilokupante. Nimelt on sellessamas §-s 8 tsiviilokupandid pandud osa saama kõikidest selle seaduse soodustustest ja headest asjadest. Tõsi, nad ei saa küll valida ega olla valitud, kuid muud õigused neil on. Praeguses olukorras takistab esitatud seaduseelnõu Eesti dekoloniseerimist ja siinset okupatsioonivastast võitlust. Omaette küsimus on vähemusrahvuse definitsiooni rakendamine venelaste suhtes. Tallinnas näiteks on ju venelased enamuses. Kui see seadus vastu võetakse, paneb see edaspidi peale kulud riigieelarvele ja omavalitsustele. Arvestades selle rahvastikuosa suurust, mis siin vähemusrahvusteks kuulutatakse, on need kulud üsna olulised. Samal ajal me teame, kuidas Eestis jätkuvad skandaalid rahvuskultuuri ümber, sealhulgas need, mis on otseselt seotud eesti kultuuri finantseerimisega. Ikkagi ei ole veel selge koolide probleem. Siin rõhutati seaduseelnõu propagandistlikku tähtsust. Jah, see on suur. Propagandistlik efekt seisneb kõigepealt selles, et eelnõu kutsub kõiki tsiviilokupante Eestis juuri ajama. Ja kuna see on saadetud Euroopa Nõukogusse ja kuhu iganes veel, siis on jõudnud Euroopa avalikkuseni propagandistlik teave, mis jätab mulje, justkui me ise hirmsasti tahaksime, et tsiviilokupandid siin oleksid ja oma juured hästi sügavale ajaksid. Niisugune on vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse eelnõu tegelik sisu. Ehkki eelnõus on häid kohti, mis viitavad seaduse põhimõttelisele rakendatavusele, teen ettepaneku selle vastuvõtmine edasi lükata, kuni on selgunud vahekorrad meid okupeeriva Vene riigiga, või eelnõu hoopis tagasi lükata, mis vististi oleks veel mõistlikum samm. Hoopis teine olukord tekib siis, kui tingimused muutuvad. Siis näiteks kerkib üles probleem, mismoodi me peame hoidma ja aitama Petseri põlismaakonna vene põliselanikke. Praegu aga ei ole me veel nõnda kaugele jõudnud. Ma teen veel kord ettepaneku selle seaduse poolt mitte hääletada. Tänan väga!

Suur tänu! Kolleeg Mart-Olav Niklus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Praegu viibivad teisel pool Atlandi ookeani kolme Balti riigi presidendid, kes taotlevad Washingtonis Ameerika Ühendriikide valitsuse toetust Vene vägede kiirele ja tingimusteta väljaviimisele Lätist ja Eestist. Täna õhtul esineb president Lennart Meri vastavasisulise kõnega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee istungjärgul. Strasbourgis on Eesti Riigikogu delegatsioon esinenud analoogilise taotlusega. Samal ajal arutab Riigikogu Tallinnas vähemusrahvuste kultuurautonoomiat käsitlevat seaduseelnõu. Kuna säärase seaduse vastuvõtmine praegusel hetkel aitaks kaasa Vene okupatsiooni ja asustuskolonistide elamise põlistamisele Eestis, vastandaks meie Riigikogu sellega ennast president Merile ja osale, praegu Strasbourgis viibivatele Riigikogu liikmetele ning muutuks naerualuseks kogu Euroopas. Tekib küsimus, milleks oli üldse vaja taastada Eesti Vabariigi iseseisvust, kui nüüd eestlased ise oma peremeheõigused Eestis kergemeelselt ära annavad Nõukogude kommunistliku okupatsiooni ajal rahvusvahelise õiguse vastaselt siia sissetoodud poolele miljonile asustuskolonistile, kes enamikus on ennast maskeerinud vähemusrahvusteks. Kelle huvides toimus nn. laulev revolutsioon? Kes olid need, kes hüüdsid loosungeid "Eestimaa on meie kätel!" ja "Ükskord me võidame niikuinii!"? Kes need "meie" siis ikkagi olid? Leian, et üldse on ebaeetiline arutada vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse eelnõu linnas, kus eestlased ise on muutunud juba vähemusrahvuseks, ning olukorras, kus kogu riigi rahvastikust moodustavad eestlased kõigest 61,5%. Ei tohi hetkekski unustada seda, mis toimub praegu Moskvas ning mida alles eile õhtul rääkis televisioonis ˇirinovski. Natuke aega tagasi ütles siin härra õiguskantsler, et meie riik on ikka veel ilma õigusliku kaitseta ekstreemsete olukordade vastu. Lugupeetud rahvasaadikud! Kutsun teid üles käesoleva seaduseelnõu arutamist katkestama. Teen ettepaneku lükata selle vastuvõtmine Riigikogus edasi mitte järgmisele istungjärgule, vaid sellistele aegadele, mil okupatsiooniarmee ja vähemusrahvusteks maskeerunud tsiviilgarnison on Eesti Vabariigi territooriumilt lahkunud, mil Eesti ja Venemaa vahel on taastatud 1920. aasta Tartu rahulepinguga kehtestatud riigipiir ja lahendatud muud tähtsad probleemid, näiteks setu rahvakillu olukord kahel pool praegust administratiivjoont. Kui me seda kõike oleme teinud, eks me siis hakka arutama teisi probleeme, mis on seotud vähemusrahvustega. Tänan teid!

Suur tänu! Katrin Linde, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Äsja tegi väga sisuka ülevaate härra õiguskantsler ja sellest oleks pidanud johtuma, et me peame seadusandjana kõigepealt ise seadusi tundma ja täitma. Kui vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse eelnõu tõepoolest anti Euroopa Nõukokku ekspertiisi, siis ma tahaksin küsida, kas seda tehti koos põhiseadusega. Igal juhul tuleks neid seadusi koos vaadelda. Me elame poliitilisel üleminekuajal ja Eesti on protsessis, mis peab pöörama riigi näoga inimese poole. See iseenesest ütleb väga palju ära kõikide inimeste kohta, kes elavad Eesti Vabariigi territooriumil, on nad siis kodanikud või mitte. Arutada sellist vähemusrahvuste seaduse eelnõu on äärmiselt küüniline olukorras, kus meil on lahendamata põhiküsimus. Me peaksime tegelema põhiküsimusega – eesti rahva, Eesti kodanike ning muidugi kõikide teiste inimeste elu ja olukorra parandamisega. Meil on lahendamata ühiskonnale väga olulised maaküsimus ja turvalisuse tagamine. Selle asemel tegeleme kõrvalküsimustega. Niisugune tegevus ei lahenda asju sisuliselt, vaid hoopiski halvendab olukorda ja seda väga tõsiselt. Vene paljurahvuselise sõjaväe ja tsiviilgarnisoni moondamine Eesti vähemusrahvuseks võib kujuneda hukatuslikuks eesti rahvale ja tõenäoliselt ka Eesti riigile. Teen ettepaneku peatada käesoleva seaduseelnõu arutelu seniks, kuni okupatsiooniväed ei ole Eestist välja viidud ja okupatsiooniga tekitatud kahju meie riigile heastatud. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus võimaldab riikidel, kes ei pruugi olla soodsalt meelestatud Eesti riigi suhtes, sekkuda meie siseasjadesse siinsete rahvuskildude ülitugeva sponsoreerimisega. Kuni meil pole täiesti selge, kui palju on infiltreerunud Eesti äriellu, majandusse ja üldse ühiskonda endise Nõukogude armee ohvitsere ja kaadrisõjaväelasi, ei tohiks me arutada seda kõrvalküsimust puudutavat eelnõu, vaid peaksime tegelema põhiküsimusega, riigi näo pööramisega inimese poole. Tänan!

Suur tänu! Tulenevalt Katrin Linde sõnavõtust täpsustan asjaolusid. Tehtud on kaks ettepanekut. Tööpäeva pikendamist puudutava ettepaneku panen ma hääletusele pärast Kalev Kuke sõnavõttu. Teiseks on tulnud Katrin Lindelt arutelu katkestamise ettepanek, mille ta vormistab, kuni me kuulame ära Keskfraktsiooni esindaja Kalev Kuke. Palun!

Suur aitäh! Lugupeetud kolleegid! Erinevalt kolleeg Kalju Põldverest ja teistest eelkõnelejatest ei tahaks ma arutatavast seaduseelnõust otsida okupante. Jäägu see otsimine nende isiklikuks asjaks. Küll aga häirib mind väga tugevalt selle seaduseelnõu teise variandi § 1 sõnastus ja ülesehitus. Nimelt näen ma suurt ohtu selles, et seaduseelnõuga, vähemalt selle §-ga 1 seadustame Eesti paljurahvuseliseks riigiks. Seda taotleb nimetatud paragrahvis toodud loetelu-definitsioon. Ja selles suhtes on näiteks eelnõu esimene variant ja Sulev Alajõe pakutud parandusettepanek märgatavalt ohutumad. Katkestamise käigus tuleks hakata otsima sellele probleemile lahendust. Võib-olla oleks lahendus selline, et asendada igal pool sõna "vähemusrahvused" sõnaga "mitte-eestlased". Aga see ei ole praegusel momendil minu konkreetne ettepanek. Ma pean seda seadust äärmiselt vajalikuks. Seaduseelnõu tuleb edasi arutada. Selles suhtes erineb minu arvamus mitme eelkõneleja omast. Kuid ma siiski tahaksin näha, et edasise arutelu käigus kaoks Eesti paljurahvuseliseks riigiks seadustamise oht. Aitäh!

Suur tänu! Sellega oleme kõik sõnavõtud ära kuulanud. Riigikogu liikmelt Katrin Lindelt on saabunud järgmine ettepanek: "Palun katkestada vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse eelnõu arutelu ja jätkata seda siis, kui Eesti Vabariigis on heastatud Nõukogude okupatsioonist tulenenud moonutused ning võõrväed on Eesti Vabariigist lahkunud." Panen hääletusele Riigikogu liikme ettepaneku seaduseelnõu arutelu katkestamise kohta ... Olav Anton, palun!

Aitäh, härra juhataja! Mul on üks küsimus. Kodukord näeb ette, et arutelu katkestatakse koos jätkamise aja äranäitamisega. Aga nagu ma aru saan, pakub proua Linde arutelu jätkamise aja tingimuslikku määramist. Pole selge, kas jätkata saab 10 aasta pärast või homme. Kodukorda tuleks täpsemini täita ja määrata kindel aeg, millal arutelu jätkata.

Suur tänu! Katrin Linde, palun!

Me oleme praegu sellises poliitilises olukorras, kus me ei saa antud sõnastuses seaduseelnõu arutada. Me ei või seda teha. Minu meelest on ülimalt totter nõuda, et ma ütleksin, mis kuupäeval on Nõukogude armee riismed Eesti Vabariigist lahkunud ja Nõukogude okupatsioonist põhjustatud kahjustused meile heastatud. Kui keegi teine oskab seda öelda, kuulaksin teda meeleldi.

Tänan! Olav Anton, ma palun, et me diskussioonist praegu hoiduksime. Kui vaadata kodukorraseaduse § 56, siis näeme, et Riigikogu võib küsimuse arutelu katkestada selle igas staadiumis. Arutelu jätkamise aeg peab tõesti olema fikseeritud, aga kuskil ei ole öeldud, et seda peab sisaldama ettepanek. Käesoleval juhul kuupäeva nõuda on natuke keeruline. Kahtlemata on Riigikogu liikmel õigus nõuda niisuguse ettepaneku hääletusele panekut. Niisiis ma panengi Katrin Linde ettepaneku hääletusele. Lugupeetud Riigikogu liikmed, kes on selle poolt, et vastavalt Katrin Linde ettepanekule katkestada vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse eelnõu arutelu? Poolt on 10 Riigikogu liiget, vastu on 34, 1 jäi erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. On saabunud ka teine ettepanek, nimelt Mart Nutilt. Ta paneb ette pikendada tänase istungi kestust kuni muudatusettepanekute läbihääletamiseni. Lugupeetud Riigikogu liikmed, kes on Mart Nuti ettepanekul nõus pikendama tänast istungit seniajani, kuni seaduseelnõu kohta tehtud ettepanekud on läbi hääletatud? Palun hääletada. Poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu on 13 ja 4 jäid erapooletuks. Ettepanek leidis toetust. Istungi tööaega on pikendatud. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Asume lõppsõnade ärakuulamisele.

Kas kolleeg Ants-Enno Lõhmus soovib lõppsõna? Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Ma tahaksin tänaste sõnavõttude järel öelda ainult mõne repliigi. Esiteks ma ei saa aru, kuidas võivad mõningad meie kolleegid näha, et kultuurautonoomia seadus, mis on andnud Eesti vähemusrahvuse väga täpse määratluse, hoopis põlistab okupatsiooni ja laiendab kolonistide ringi. Jäägu niisugused avaldused nende tegijate endi südametunnistusele. Väljaspool parlamenti võetud seisukohti ja tänaseid esinemisi kõrvutades võib teha veel mõned huvitavad järeldused. Resoluutselt on kultuurautonoomia seaduse vastu esinenud Venekeelse Elanikkonna Esindusassamblee ja tema, võiks öelda, intrimeelne seltskond. Oma huvidest lähtudes on nad teinud seda põhjendatult, sest ühelt poolt ei näe nad seaduse rakendumise korral võimalust esineda vähemusrahvusena. Ja teiselt poolt ei ole kultuurautonoomia rakendatav territoriaalse autonoomia tähenduses. See häirib neid kõige enam. Nii nad siis ongi resoluutselt kultuurautonoomia seaduse vastu. Mõnevõrra keerulisem on mõista meie rahvusradikaale, kes, nagu ma ütlesin, näevad kõnealuses seaduses koloniaalsüsteemi põlistamise katseid. Kui ühele eelnõule tuleb nii vasakult kui ka paremalt etteheiteid, siis tundub, et me oleme päris hea kesktee leidnud. Võib loota, et arutatavast eelnõust saab hea, rakendatav seadus. See teeb mulle rõõmu.

Kas kolleeg Mart Nutt soovib lõppsõna? Palun!

Lugupeetud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed! Seaduseelnõu arutamise käigus on ilmnenud jällegi üks väga huvitav asjaolu. Nimelt mitmed Riigikogu liikmed, kes on sügavalt mures selle pärast, missugune olukord võib Eestis kujuneda rahvastiku valdkonnas, ja impeeriumimeelsed vene poliitilised liikumised on mingitel põhjustel ühel meelel kultuurautonoomia seaduse eelnõu suhtes. Minu arvates on see suuresti tingitud asjaolust, et Riigikogu liikmed ei ole piisavalt süvenenud eelnõu teksti. Väited, et seal sätestatu aitab põlistada kolonisatsiooni, minu meelest küll tõele ei vasta. Ma juhin veel kord teie tähelepanu tõigale, et kultuurautonoomia seadus puudutab ainult Eesti kodanikke, sealhulgas loomulikult ka neid venelasi, kes on Eesti kodakondsuses. Seaduse eesmärk aga on hoopis milleski muus. Eestis elavate vene rahvusest isikute arv on niivõrd suur, et nendele pole kultuurautonoomia seadust üldse vaja. See ei muuda nende olukorras tõepoolest mitte midagi. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus on tegelikult mõeldud just nende rahvusgruppide kultuuri edendamiseks, kellel sellega oma väikese arvu tõttu on raskusi. Ja seetõttu olen ma seisukohal, et kultuuriautonoomia seadust on nii või teisiti vaja. Eelnõu § 1, millele juhtis tähelepanu härra Kukk, väites, et see seadustab Eesti paljurahvuselise riigina, on peaaegu sõna-sõnalt maha kirjutatud Euroopa Nõukogu konventsiooni lisaprotokollist, mis praegu ei ole küll veel vastu võetud. Kui see aga vastu võetakse ja Euroopa Nõukogu liikmesriikide poolt ratifitseeritakse, hakkab see kõnealust problemaatikat ühtviisi reguleerima kõikides Euroopa Nõukogu liikmesriikides. Ma ei kujuta ette, kas me siis saame väita, et Eesti on näiteks rohkem paljurahvuseline riik, kui seda on Itaalia, Prantsusmaa või Saksamaa. Kahtlemata saab arutatavat seaduseelnõu parandada ja seda tulebki teha. Ma kordan: ka minu seisukoht on niisugune, et praegusel kujul ei ole eelnõu veel küps vastuvõtmiseks. Ma palun ainult läheneda sellele küsimusele konstruktiivselt. Hääletame muudatusettepanekud läbi, katkestame arutelu ja võtame vastu uued muudatusettepanekud. Selle, kas seaduseelnõu on küps või mitte, otsustame hiljem. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Võtame käsile parandusettepanekute tabeli. Võib-olla on Mart Nutt mulle abiks.

Aitäh! Lugupeetud härra esimees! Asume muudatusettepanekuid hääletama. Esimene muudatusettepanek on härra Alajõe oma ja seda on arvestatud. Ei näe, et oleks probleeme. Ka härra Hanseni ettepanek ...

Üks hetk! Ma natuke sekkun. Kolleeg Sulev Alajõe on kena inimesena juba alguses teatanud kirjalikult, et tema ei nõua oma parandusettepanekute hääletamist. Võib-olla teeme nii, et mina vean ja sina kommenteerid. Kas sobib? Kolleeg Vootele Hanseni tehtud teist parandusettepanekut on arvestatud. Kolmas parandusettepanek on tulnud Sulev Alajõelt.

Seda on arvestatud osaliselt. Komisjon toetas mõtet ja kirjutas sätte sisse uues sõnastuses.

Suur tänu! Kolleeg Vootele Hanseni tehtud neljandat parandusettepanekut ei ole arvestatud. Mis saab?

See on seotud ühe teise muudatusettepanekuga, mis on esitatud alternatiivina. Jutt on sellest, kui suur peab olema inimeste arv, mis annab õiguse taotleda kultuurautonoomiat. Välja on pakutud kolm arvu: 1000, 1500 ja 3000. Kui otsustatakse toetada Vootele Hanseni ettepanekut ja selleks arvuks määrata 3000, siis mõistagi on lahendatud ka teine küsimus. Kui hääletamist nõutakse, peame seda ka tegema.

Kohe kuuleme. Kas nõuad? Paneme hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on neljanda parandusettepaneku poolt (autor kolleeg Vootele Hansen)? Selle poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu on 6, 3 jäid erapooletuks. Ettepanek leidis toetust. Nii. Kas ma saan õigesti aru, Vootele Hansen, et rohkem ei pane hääletusele? Teeme niimoodi, Mart Nutt, et ma võtan initsiatiivi rohkem enda kätte. Vaatame, kas läheb paremini. Kui ei lähe, annan tagasi. Viienda parandusettepaneku autor on kolleeg Toomas Alatalu.

Toomas Alatalu ettepaneku sisu on see, et mainitud punktid välja jätta, kuna need tegelikult kordavad põhiseaduses ettenähtud õigusi. Seadus sellest tõepoolest sisuliselt ei muutu, kui ettepanek arvesse võtta. Komisjon tervikuna siiski ei toetanud härra Alatalu ettepanekut. Selle toetajad jäid hääletamisel vähemusse. Aitäh! Kas Toomas Alatalu nõuab hääletamist?

Teda ei ole saalis, mistõttu tuleb ettepanek hääletusele panna. Lugupeetud Riigikogu, kes on viienda parandusettepaneku poolt (autor Toomas Alatalu)? Selle poolt on 1 Riigikogu liige, vastu on 27, 2 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. Kolleeg Aap Neljase esitatud kuuendat parandusettepanekut on arvestatud. Ei ole probleeme. Seitsmes parandusettepanek. Vootele Hansen ei nõua hääletusele panekut. Sama asi on kolleeg Vootele Hanseni esitatud kaheksanda parandusettepanekuga. Üheksas parandusettepanek. Sulev Alajõel ei ole probleeme, ta ei nõua hääletusele panekut. 10. parandusettepanek on samuti Sulev Alajõe oma. Probleeme ei ole. 11. parandusettepaneku autor on Toomas Alatalu. Teda ei ole saalis. Me peame ettepaneku hääletusele panema.

Kuigi komisjonis härra Alatalu teatas, et loobub sellest ettepanekust.

Toomas Alatalu loobub nimetatud ettepanekust? Kena! Siis me ei pane seda hääletusele. 12. on riigiõiguskomisjoni parandusettepanek. Ei ole probleeme. 13. parandusettepanek on Sulev Alajõelt. Ei ole probleeme. Toomas Alatalu tehtud 14. parandusettepanekut ei ole arvestatud.

Kuna härra Alatalu saalis ei ole, siis me peame hääletama.

Lugupeetud Riigikogu, kes on 14. parandusettepaneku poolt (autor Toomas Alatalu)? Selle ettepaneku poolt ei ole keegi, vastu on 28 rahvasaadikut, 5 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. 15. parandusettepaneku autor on kolleeg Sulev Alajõe. Tema nõusolekul sellega probleeme ei ole. Sama asi on 16. parandusettepanekuga. 17. parandusettepanek. Ei ole probleeme. 18. parandusettepanek on tulnud Vootele Hansenilt. Tema nõusolekul sellega probleeme ei ole. 19. on Toomas Alatalu parandusettepanek.

Toomas Alatalu selle ettepanekuga tulebki sisse alternatiivi küsimus, mis puudutab § 2 2. lõiget. Võib-olla oleks otstarbekas esimene ja teine märkus eraldi hääletusele panna, sest Vootele Hanseni ettepaneku toetamisega langetas Riigikogu otsuse, et kultuuriomavalitsuse taotlejate algarv peab olema vähemalt 3000.

Tähendab, me peame selle hääletusele panema. Või ütleb Toomas Alatalu, mis sellest saab? Palun lülitu protsessi, Toomas Alatalu. Käigupealt. Juhtumisi arutame täna kultuurautonoomiat. Kõne all on 19. parandusettepanek. Mis sellest saab? Läheb hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on 19. parandusettepaneku poolt (autor kolleeg Toomas Alatalu). Selle poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu on 23, 4 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. 20. parandusettepaneku on esitanud kolleeg Aap Neljas. Seda ei ole arvestatud. Mis saab?

Härra Aap Neljase ettepanek on jätta kultuuriomavalitsusi moodustada võivate rahvuste loetelu välja. Tähendab, ei ole vaja märkida, et neid võivad moodustada rootslased, sakslased ...

Las autor ütleb enne ise, mis saab. Võib-olla ta ei nõuagi hääletamist. Aap Neljas.

Ma ei nõua hääletamist.

Aitäh! 21. parandusettepanek, mille on esitanud kolleeg Vootele Hansen. Tema nõusolekul probleeme ei ole. 22. on riigiõiguskomisjoni parandusettepanek. Tundub, et probleeme ei ole. 23. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. 24. parandusettepanek on Sulev Alajõelt. Samuti ei ole probleeme. 25. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. 26. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Tema nõusolekul probleeme ei ole. 27.–34. parandusettepanekuga on täpselt samamoodi. Aap Neljase esitatud 35. parandusettepanekut ei ole arvestatud. Mis saab?

Seda ettepanekut ei ole arvestatud, sest alus on ära langenud. Kas Aap Neljas nõuab hääletamist?

Ei nõua. Teeme niimoodi, Mart Nutt, et kuulame iga kord enne ära autori. Kui ta ei nõua hääletamist, siis sa ei peagi kommenteerima. 36. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. 37. parandusettepaneku on teinud riigiõiguskomisjon. Ei ole probleeme. 38. parandusettepanek on Sulev Alajõelt. Ei ole probleeme. 39. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. 40. parandusettepaneku on teinud Toomas Alatalu. Seda ei ole arvestatud. Kas panen ettepaneku hääletusele? Tuleb panna. Lugupeetud Riigikogu, kes on 40. parandusettepaneku poolt (autor kolleeg Toomas Alatalu)? Selle poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu on 25, 2 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. 41. parandusettepaneku autor on Vootele Hansen. Ei ole probleeme. 42. parandusettepanek on Sulev Alajõelt. Ei ole probleeme. 43. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. 44. parandusettepanek on samalt autorilt. Ei ole probleeme. 45. parandusettepaneku on esitanud riigiõiguskomisjon. Ei ole probleeme. Sulev Alajõe tehtud 46. parandusettepanekut on arvestatud. 47. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Probleeme ei ole. 48. parandusettepanek, mille on esitanud Toomas Alatalu, tuleb hääletusele panna. Lugupeetud Riigikogu, kes on 48. parandusettepaneku poolt (autor Toomas Alatalu)? Selle poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu on 26, 6 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. Sulev Alajõe tehtud 49. parandusettepanekut on arvestatud. 50. parandusettepanek, mille on esitanud Toomas Alatalu, läheb hääletusele. Lugupeetud Riigikogu! Kes on 50. parandusettepaneku poolt (autor kolleeg Toomas Alatalu)? Selle poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu on 27, 2 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. 51. parandusettepanekuga, mille autor on Sulev Alajõe, probleeme ei ole. 52. parandusettepanekuga on täpselt sama asi. 53. parandusettepanekut, mille on esitanud Vootele Hansen, ei ole arvestatud, kuid tema nõusolekul probleeme ei ole. Kolleeg Toomas Alatalu tehtud 54. parandusettepaneku paneme hääletusele. Lugupeetud Riigikogu! Kes on 54. parandusettepaneku poolt (autor Toomas Alatalu)? Selle poolt on 1 Riigikogu liige, vastu on 23, 4 jäid erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust. 55. parandusettepanekut, mille autor on Sulev Alajõe, on arvestatud. 56. parandusettepanekuga, mis on samuti kolleeg Alajõe oma, probleeme ei ole. 57.–59. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. 60. parandusettepanek on Aap Neljaselt. Ei ole probleeme. Sulev Alajõe esitatud 61. parandusettepanekut on arvestatud. Arvestatud on ka sama autori 62. parandusettepanekut. 63. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei ole probleeme. Toomas Alatalu tehtud 64. parandusettepanekut on arvestatud sisuliselt. Kas parasjagu? Kui Toomas Alatalu ei protesti, siis jääb nii, et ettepanek on sisuliselt arvesse võetud. 65. parandusettepanekut, mille autor on Sulev Alajõe, on arvestatud. Vootele Hanseni esitatud 66. parandusettepanek sõltub alternatiivist. Hääletusele ma seda ei pane. 67. parandusettepanek on Sulev Alajõelt. Ei pane hääletusele. 68. parandusettepanek on Vootele Hansenilt. Ei pane hääletusele. Vootele Hanseni tehtud 69. parandusettepanekut ei ole küll arvestatud, kuid hääletusele ma seda ei pane. Sama asi on Vootele Hanseni esitatud 70. parandusettepanekuga. Hääletusele see ei lähe. Tänan! Kolleeg Mart Nutt, kas ma saan õigesti aru, et nüüd me katkestame arutelu?

Jah, niisugune oli komisjoni ettepanek. Ma loen ette komisjoni otsuse, mis kõlab järgmiselt: "Riigiõiguskomisjon teeb ettepaneku katkestada arutelu kuni III istungjärgu 5. töönädalani. Uusi muudatusettepanekuid oodatakse käesoleva aasta 11. oktoobri kella 18-ni." Tänan!

Kolleegid, mulle on saabunud veel tööaja pikendamise ettepanek. Enne kui ma selle hääletusele panen, annan teile edasi mõned teadaanded. Juhatuse istung on kell 16 oma ruumis. Balti Assamblee delegatsiooni koosolek toimub selles istungisaalis kell 16.15. Keskkonnakomisjoni esimees kolleeg Rein Järlik palub teile teada anda, et seoses metsaseaduse eelnõu ümber tekitatud õhkkonnaga ei ole komisjonil seda võimalik esitada teise lugemise jätkamiseks 13. oktoobril. Komisjoni otsuse kohaselt jätkatakse pärast katkestamist arutelu käesoleva aasta 20. oktoobril. Nüüd tööaja pikendamisest. Kolleeg Daimar Liiv teeb ettepaneku pikendada tänase istungi tööaega kuni otsuse langetamiseni asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohta. Panen selle ettepaneku hääletusele. Lugupeetud Riigikogu, kes on kolleeg Daimar Liivi ettepaneku poolt pikendada tänase istungi tööaega kuni otsuse langetamiseni asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohta? Selle ettepaneku poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu on 8, 4 jäid erapooletuks. Ettepanek leidis toetust. Tööaega pikendatakse.

Lugupeetud kolleegid! Võtame arutusele 10. päevakorrapunkti ja alustame asjaõigusseaduse rakendamise seaduse eelnõu teist lugemist. Niipalju on muudatusi, et ettekandja on riigisekretär härra Ülo Kaevats, kelle ma palun kõnetooli.

Härra esimees, austatud Riigikogu liikmed! Teie ees laual on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse eelnõu, mis esitati Riigikogule 16. augustil ja oli esimesel lugemisel 25. augustil. Käesolev eelnõu on juba vastuvõetud asjaõigusseaduse, notariaadiseaduse ja kinnistusraamatuseaduse jätk. Samuti täpsustab see omandireformi käsitlevate seaduste rakendamist ja elluviimise korda. Pärast esimest lugemist on eelnõu kallal edasi töötanud nii juhtivkomisjon kui ka valitsus. Üksikasjalikuma ülevaate esimese ja teise lugemise vahel toimunud muudatustest annab Justiitsministeeriumi asekantsler Juhan Parts, kes teeb valitsusepoolse kaasettekande ja kellele ma palun adresseerida ka küsimused.

Suur tänu! Ootame viivu. Võib-olla tahab mõni rahvasaadik just riigisekretärile küsimust esitada. Ei taha. Aitäh! Valitsusepoolseks kaasettekandeks palun ma kõnetooli Justiitsministeeriumi asekantsleri härra Juhan Partsi.

Austatud juhataja, austatud Riigikogu! Nagu härra riigisekretär mainis, on eelnõu käesolevas variandis esimesele lugemisele esitatuga võrreldes mõningaid muudatusi ja täpsustusi, mille tegemises on osalenud nii õiguskaitsekomisjon kui ka valitsuse poolt Justiitsministeerium. Ma tutvustaksin väga lühidalt mõningaid muudatusi, rõhutades neist just põhimõttelisemaid. Paragrahvides 1–9 mingeid põhimõttelisi muudatusi ei ole tehtud. Parandatud ja täpsustatud on sõnastust. Küll aga on alates §-st 10 vähemalt kirjapilt oluliselt muutunud. Paragrahvides 10 ja 11 tehtud muudatused puudutavad eelkõige seost maareformiga ja esimesi kinnistamisi kinnistusraamatus. Vastavalt §-le 10 peaks tagastatud maa kinnistamine kinnistusraamatus toimuma selliselt, et isik, kes saab maa omanikuks, ei pea tegema mingit täiendavat avaldust, vaid andmed lähevad kinnistusraamatusse otse maakatastri pidaja käest. See põhimõte on kirjas § 10 1. lõikes. Paragrahv 11 käsitleb nende maade kinnistamist, mis on juba antud kellegi omandisse erastamise kaudu või välisriigi omandisse valitsuse otsusel. Ka nendel juhtudel ei ole vaja praeguse omaniku või ostja (käesoleval juhul välisriigi) mingit täiendavat avaldust. Maaomand kinnistatakse maakatastri pidaja poolt esitatud andmete alusel. Küll aga tahan juhtida teie tähelepanu sellele, et alates asjaõigusseaduse jõustumisest peaks maa erastamine, selle n.-ö. juriidiline vormistamine lepingu sõlmimise näol toimuma nii, nagu on ette nähtud asjaõigusseaduses. See tähendab, et ka riik, müües maad erastamise korras, peab sõlmima maa ostjaga notariaalse lepingu. Praeguses teie käes olevas variandis on § 12 uus. See sätestab kaasomandis olevate ehitiste aluse maa tagastamise, asendamise ja erastamise erisused. Ja põhinõue on see, et ehitis, mis on kaasomandis, ja kaasomandi osade suurused peavad vastama täpselt kaasomandis oleva maa ja selle osade suurustele. Seda nõuab asjaõigusseaduse üldpõhimõte. Juhul kui ehitise kaasomanik ei soovi ehitisealuse maaosa tagastamist, on seda soovivatel kaasomanikel õigus nõuda kohtu korras ehitiseosa müümist. Ehitise kaasomanikel, kelle osa müüakse, on õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist müüdud elamuosale. Täpsustatud on § 13 1. lõiget. Eelmises variandis väljendatud mõte on antud selgemas sõnastuses ja öeldud, et kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks. Järelikult saab seda pärast asjaõigusseaduse jõustumist võõrandada ja pantida nagu vallasasja. Selleks üleminekuperioodiks, millal on võimalik ehitist maast eraldi müüa, on §-s 13 sätestatud mõned erisused. Eelkõige see, et mis tahes ehitist saab võõrandada ainult notariaalselt tõestatud lepingu alusel. Nii et kui siiamaani nõudis seadus notariaalset lepingut üksnes elamu ja suvila puhul, siis nüüd peab niisuguse lepingu alusel toimuma iga ehitise võõrandamine. Paragrahvides 14, 15 ja 16 põhimõttelisi muudatusi ei ole. Viimases on täpsustatud sõnastust, kuna esimesel lugemisel olnud eelnõus oli see mõistetav mitmeti. Sedasama võib öelda § 18 kohta. Küll aga on §-s 18 antud 2. lõige defineeriva normina, mis sätestab, millal loetakse taluseaduse alusel antud maa seaduslikult saaduks. Põhiprobleem tuleneb sellest, et kui vaadata eelnõu tagantpoolt, siis tunnistatakse seal taluseadus kehtetuks tervikuna. Nii et seetõttu oli vaja siia sisse kirjutada niisugune norm, mis täidab maareformi seadusest tulenevalt tekkida võiva lünga. Paragrahvis 20 on tehtud kaks täpsustust. 2. lõige täpsustab asjaõigusseaduse mõningates paragrahvides kasutatavat mõistet "avalik-õiguslik isik" ja annab selle kitsama tähenduse. See tähendab, et loetletud §-des 51, 159, 167 ja 168 loetakse avalik-õiguslikeks isikuiks vaid riiki ja kohalikku omavalitsusüksust. Teine täpsustus seondub sellega, et kuna vastavalt asjaõigusseadusele senine omandiseadus, mis kehtis 1990. aastast, tunnistatakse kehtetuks, siis muutub omandi käsitlus põhimõtteliselt. Kõik eraõiguslikud isikud on oma vara omanikud. Sellest tulenevalt on näiteks riigiaktsiaselts oma vara omanik, tal on kõik omanikuõigused. Kuna aga vastavalt põhiseadusele saab omanikuõigusi piirata vaid seadus, siis on paragrahvis fikseeritud normiga püütud anda legaalne jõud praegu kehtivatele valitsuse ja mitmete ministeeriumide määrustele, mis ühel või teisel tasemel reglementeerivad riigiaktsiaseltside ja riigiettevõtete varale omandiõiguse teostamist. Esimesele lugemisele esitatud eelnõus ei olnud maareformi seaduses tehtavaid muudatusi. Ilma nende muudatusteta aga ei ole võimalik asjaõigusseaduse rakendamise seadust vastu võtta. Nende hulgas on palju n.-ö. juriidilis-tehnilist laadi, korrektsuse huvides tehtud muudatusi. Põhimõtteline on eelkõige maareformi seaduse §-s 21 tehtav muudatus, mille kohaselt maa erastamise õigustatud subjektideks võivad olla ka mittekodanikud, kui nad on eluruumide erastamise õigustatud subjektid. Teiseks. Eestis võivad maad omandada ka need mittekodanikest füüsilised isikud, kelle omandis on hoone, samuti kõik hoone kaasomanikud. Kui on tegemist hoone kaasomanikuga, siis sõltumata sellest, kas ta on juriidiline isik, välisriigi kodanik või keegi muu, on tal õigus seda maad omandada. Rohkem ma muudatustel ei peatuks. Küllap õiguskaitsekomisjoni kaasettekandes kommenteeritakse neid veel. Kõik ülejäänud muudatused on redaktsioonilised, kuid samal ajal juriidiliselt vajalikud. Tänan!

Suur tänu! Küsimused rahvasaadikutelt. Kolleeg Olav Anton.

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus §-de 17 ja 24 kohta. Paragrahv 17 hakkab peale niimoodi, et taluperemehel on õigus talumaa põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel. Järgnevad täpsustused. Paragrahv 24 aga ütleb, et Eesti NSV taluseadus tunnistatakse kehtetuks. Ühesõnaga, siin on tegemist millegi minule täiesti arusaamatu konstruktsiooniga. Kui kaua seda taluseadust siis kasutatakse? See on toosama õiguslik nihilism, mida täna meile tutvustas õiguskantsler.

Ma ei saanud küsimusest täpselt aru. Kas teid häirib see, et siin on tehtud viide Eesti NSV taluseadusele?

Kui § 17 tsiteerib taluseadust ja ütleb, et seda kasutatakse asjaõigusseaduse rakendamise seaduse puhul, § 24 aga ütleb, et taluseadus tühistatakse, kuidas siis saab tühistatud seadust kasutada?

Ma ei näe siin õiguslikku probleemi. Võin tuua näite Saksamaa praktikast. Sealses tsiviilkoodeksis tühistati hoonestusõiguse osa ja võeti vastu eraldi hoonestusõiguse seadus, kuid siiamaani on Saksa seadustes näiteks sellised viited, et need hoonestusõiguse omanikud, kes said hoonestusõiguse tsiviilkoodeksi alusel, mis enam ei kehti, võivad teha seda või teist. Nii et selliseid viiteid tehakse. Ma ei näe siin mitte mingisugust probleemi, ehkki õiguslik probleem näikse olevat. Ja on täiesti loomulik, et näiteks kohtuvaidlused toimuvad tihtipeale seaduste alusel, mis on ammu kehtetuks tunnistatud, kuna õigussuhetele kohaldatakse üldjuhul neid seadusi, mis kehtisid õigussuhte tekke momendil. Ma kordan, et ma ei näe selles osas probleemi.

Suur tänu! Kolleeg Liina Tõnisson.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Paragrahv 17 ütleb, et hoonestusõiguse saavad need talumaa põlise kasutamise õiguse senised omajad, kes on selle õiguse saanud kooskõlas taluseaduse vastavate paragrahvide ja punktidega. Aga meil on hulgaliselt neid talusid, mis moodustati ja millele anti talumaa põlise kasutamise õigus enne taluseaduse vastuvõtmist. Mis nendest nüüd saab? Nemad ei ole maad põliseks kasutamiseks saanud kooskõlas taluseadusega, sest seda seadust lihtsalt ei olnud.

Küsimus on arusaadav. Sellest me rääkisime ka majandus- ja põllumajanduskomisjonis. Justiitsministeeriumi spetsialistid jätkavad selle küsimuse uurimist. Vahest on veel aega eelnõu muuta. Väidetavasti loetakse taluseaduse rakendamise otsuse kohaselt, mida ma isiklikult ei ole jõudnud küll vaadata, ka need talud taluseaduse alusel antud taludeks. Meie nõuniku härra Silveti arvates ei ole siin probleemi, aga me veel uurime seda asja.

Suur tänu! Kolleeg Paul-Olev Mõtsküla.

Tänan! Mul oleks küsimus § 17 4. lõikest tulenevalt. Kas ma saan selle lõike mõttest õigesti aru, kui järeldan, et on ükspuha, kas taluperemees sõlmib hoonestusõiguse lepingu või ei sõlmi, sest niikuinii kantakse hoonestusõigus kinnistusraamatusse. Kas see ei ole ülearune? Tuleb välja, et inimese tahtest ei olene midagi.

Tähendab, see on muidugi ...

See on vägivald.

Küsimus on selles, et kuidagi tuleb see probleem lahendada. Seaduseelnõu tekstis on öeldud, et seda tehakse teatud tähtaja jooksul. Tähtaeg aga sõltub otseselt sellest, kuidas edeneb maareform. Kui taluperemees ei soovi maad välja osta, on tal õigus nõuda hoonestusõiguse lepingu sõlmimist. On loomulik, et kui ta näeb ette maa väljaostu takistavate asjaolude tekkimist, siis oleks tal mõistlik kiiresti teha hoonestusõiguse leping, mille alusel ta saab endale reaalse kinnisasja, mida on võimalik müüa, pantida jne. Nii et need kaks varianti tuleks mõlemat moodi sisse panna. Sundhoonestusõiguse asemele – ütleme ausalt – tuleks pakkuda mõni alternatiiv. Mingisugune lahendus peab olema.

Suur tänu! Kolleeg Liina Tõnisson, teine küsimus.

Tänan, härra esimees! Lugupeetud asekantsler! Ma väga vabandan, et pean jätkama oma küsimust, kuid ma ei saa teiega kuidagi nõustuda. Kuigi taluseaduse rakendamise otsusesse on kirjutatud, et varem väljaantud talud võrdsustatakse tagantjärele taluseaduse alusel väljaantavate taludega, jääb ikkagi õhku rippuma küsimus, kuidas nad saavad vastata § 17 2. lõikes nimetatud tingimustele, sest taluseaduse järgi talude väljaandmist tunnistatakse ainult sel juhul, kui nad vastavad asjakohases paragrahvis esitatud tingimustele. Teoreetiliselt ei saa nad ju sellele vastata, kui väljaandmine on toimunud enne. Pimedas toas torgatakse sõrmega täpsesse kohta ainult üks kord tuhandel juhul.

Küsimus on selge. Võib-olla teete selle kohta parandusettepaneku?

Suur tänu! Kolleeg Aldo Tamm.

Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab samuti § 24. Nimelt arvan ma, et mitmedki taluseaduse paragrahvid on tänapäevalgi aktuaalsed, näiteks need, mis puudutavad maksusoodustusi, seda, et talumeest ei saa heinakaarelt kaitseväe kordusõppustele viia jne. Kas ei oleks otstarbekas tuua need põhimõtted käesolevasse eelnõusse?

Võib-olla oleks see tõepoolest otstarbekas, aga probleem on selles, et taluseaduse nõrkus algab peale talu mõiste määratlemisest, kuna seal käsitatakse talu kui põllumajandusliku ettevõtluse vormi, mille maakasutus saab toimuda ainult rendilepingu või põlise maakasutuse õiguse alusel ja välistatud on muud maakasutuse juhud. Seda esiteks. Teiseks peaksime sellisel juhul küllalt põhjalikult ümber töötama taluseaduse kogu temaatika.

Suur tänu! Ootame viivu. Võib-olla on veel küsijaid. Ei ole. Tänan! Õiguskaitsekomisjoni nimel esineb kaasettekandega selle aseesimees kolleeg Daimar Liiv.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid, kes te olete veel saali jäänud! Vaatamata sellele, et arutatav seaduseelnõu etendab tähtsat osa Eesti riigi omandisuhete struktuuri väljakujundamisel, tunneb väga vähe rahvasaadikuid selle vastu huvi. Kuid oma ettekande esitan ma ikkagi täissaalile mõelduna, eeldades, et siin istuvad kõik saadikud, kes peavad oma kohuseid täitma. Mul on au esineda teie ees käesolevas päevakorrapunktis õiguskaitsekomisjonipoolse ettekandjana. Meie komisjon arutas asjaõigusseaduse rakendamise seaduse eelnõu oma koosolekutel 21. ja 27. septembril. Komisjoni määratud parandusettepanekute esitamise tähtajaks olid laekunud ettepanekud Riigikogu liikmetelt Jaak Herodeselt, Jüri Põllult ja Daimar Liivilt. Ma pean kohe vabandama, et väikese komisjonipoolse apsuna on Parandusettepanekute tabelist jäänud välja looduskaitsekomisjoni ettepanekud, kuid need olid põhimõtteliselt aktsepteeritud ja tulevad järgmise vooru ajal sisse. Lisaks nendele leiate te tabelist ka komisjoni tehtud parandused. Alljärgnevalt lähen põhiliste küsimuste juurde, mille kallal komisjon vaeva nägi. Põhimõtteliselt jagunevad need kahte suurde gruppi. Esimese moodustavad puhtjuriidilised probleemid, mis tulenevad üleminekust uuele õigussüsteemile omandisuhetes. Need on seotud sellega, et Nõukogude tsiviilõiguse kohaselt ei olnud maa eraisikute omandis ja hooned liikusid käibes ilma maata. Nüüd, olles juba vastu võtnud asjaõigusseaduse, mille üheks põhiteesiks on väide, et maatükil asuvad hooned on selle olulised osad ja liiguvad tsiviilkäibes koos maaga, peame 50 aasta jooksul tekkinud õigusliku olukorra üle viima kehtestatud normidele vastavale omandikorraldusele. Mainitud protsessi raskendab asjaolu, et enamiku maid võõrandasid Nõukogude okupatsioonivõimud ebaseaduslikult ja nüüd on seoses omandireformi käivitumisega vaja lahendada mitte ainult maa ja hoonete liitmise, vaid ka väga paljude maaomanike probleemid, sealhulgas need, mis puudutavad hoonete tagastamist nende omanikele. Veelgi keerulisemaks teeb need probleemid see, et paljud hooned on kaasomandis, mistõttu on väga raske ennustada kaasomanike käitumist. Tõenäoliselt võib ette tulla olukordi, kus üks kaasomanik tahaks hoone all olevat maad ära osta, aga teisel pole selleks soovi ja küllalt sageli ka raha. Lisaks juba nimetatud probleemidele on suure tähtsusega juriidiline küsimus ka nende normide ülesleidmine, mis kaotavad pärast asjaõigusseaduse jõustumist kehtivuse. Siin on nii autor kui ka komisjon järginud põhimõtet, et kehtetuks tunnistatavate aktide ja sätete loetellu lülitatakse neist ainult kõige olulisemad. Ülejäänute kohta võib öelda, et need kehtivad ainult siis ja niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus asjaõigusseadusega. Oluline juriidiline probleem seisneb veel selles, kas lubada ehitiste ja maa eraldi käivet pärast asjaõigusseaduse jõustumist. Ja kui lubada, siis mis ajani ja millistel tingimustel. Loomulikult on see probleem juba veidike ka poliitiline ja selles mõttes tuleb Riigikogul seadusandjana selgelt väljendada oma poliitilist tahet. Muudest poliitilistest küsimustest mainiksin kõigepealt Eestis alaliselt elavatele mittekodanikele maa omandamise võimaluse andmist või mitteandmist. Praeguses eelnõuvariandis on komisjon ja autor lähtunud seisukohast, et Eestis seaduslikult viibivad ja seaduslikult ehitisi omavad alalised elanikud peaksid saama selle võimaluse vähemalt eluruumide erastamisel. Järgmisena võiks tähtsa poliitilise probleemina mainida kohalike omavalitsuste õiguste ulatust asjaõigusseaduse rakendamisel ja omanikeringi väljakujundamisel. Väga kontsentreeritud kujul leiavad need küsimused väljenduse teiseks lugemiseks esitatud eelnõu §-des 19–22. Siinkohal tuleb seadusandjal anda vastus küsimusele, mil määral me laseme kohalikul omavalitsusel sekkuda omanike ringi kujundamisse ja millises ulatuses me teostame tema üle kontrolli. Kuna olen ise üks nende parandusettepanekute autoritest, siis jätan endale õiguse mainida, et tegelikult on nendes paragrahvides peidus ka võimalus kehtestada poliitikute tegevuse üle kontroll ja sundida neid tegutsema kohaliku rahva huvides. Edasi pean märkima, et loomulikult on §-s 19 toodud kohaliku omavalitsuse üldine ostueesõigus kuni 1999. aastani väga suur omandi kitsendamine. Kuid selliseks variandiks annab asjaõigusseadus põhimõtteliselt võimaluse. Küsimuse teine külg on see, et ilmselt on ka teisi teid, saavutamaks inimeste kaasamõtlemist sellele, kuidas ja milliseks kujunevad omandisuhted, kuid käesolevaks hetkeks ei ole ükski rahvasaadik ega fraktsioon välja tulnud asjakohaste ettepanekutega. Viimase poliitilise küsimusena puudutaksin seda, et eelnõu arutamisel on elevust tekitanud taluseadus ja selle alusel põliseks kasutamiseks antud maad. Kahju, et ma ei saanud teha oma kaasettekannet enne Justiitsministeeriumi-poolse kaasettekandja esinemist. Ma oleksin öelnud, et variant, mis praegu on eelnõusse sisse kirjutatud, on tööversioon ja me ootame väga kõiki parandusettepanekuid selle küsimuse lahendamiseks. Nüüd sellest, kuidas komisjon näeb käesoleva seaduseelnõu edasist arutelu. On täiesti selge, et eelnõu vajab lihvimist ja nii mõnigi küsimus arutamist. Väga võimalik, et ka mitmed paragrahvid tuleb siit välja jätta või nende sisu täpsustada. Seetõttu otsustas komisjon, et ta taotleb Riigikogult parandusettepanekute läbihääletamist ja seejärel teise lugemise katkestamist. Uute parandusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 12. oktoobri 12. tund. Tänan!

Suur tänu! Millised on küsimused kolleeg Daimar Liivile? Kolleeg Olav Anton, teine küsimus.

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Kas komisjon analüüsis läbi ka olukorra, mis tekib taluseaduse tühistamise järel? Seal on terve hulk punkte, mis reguleerivad väljaspool selle seaduse objekti olevaid suhteid. Kas see, mis pärast taluseaduse tühistamist juhtub, on nn. enamuse poliitiline tahe?

Komisjon arutas seda küsimust oma koosolekul. Põhimõtteliselt ma juba mainisin, et see on üks variantidest, mida me loodame täpsustada ja täiendada. Seda, et on vaja edasi töötada, mainis ka valitsusepoolne kaasettekandja.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsijaid ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kolleegid, kas on kõnepidajaid või sõnavõtjaid? Kas me loeme läbirääkimised peetuks ja lõppenuks? Läbirääkimised on lõppenud. Kas valitsuse poolt soovitakse lõppsõna? Ei soovita. Kas juhtivkomisjon soovib lõppsõna? Ei soovi. Asume parandusettepanekuid läbi hääletama. Kolleegid, palun võtke ette parandusettepanekute tabel. Esimese parandusettepaneku on teinud komisjon autorite nõusolekul. Probleeme ei ole. Teise parandusettepaneku on teinud samuti komisjon. Autorid on nõus. Sama asi on kolmanda parandusettepanekuga. Neljanda parandusettepaneku autor on kolleeg Jaak Herodes. Väidetavalt on seda sisuliselt arvestatud. Autor on nõus. Viienda parandusettepaneku autor on samuti Jaak Herodes. Ettepanekut on arvestatud. Ei ole probleeme. Kuuenda parandusettepaneku on teinud komisjon. Valitsus ei vaidle vastu. Seitsmenda parandusettepaneku autor on samuti komisjon. Valitsus on nõus. Kaheksanda parandusettepaneku on esitanud Jaak Herodes. Ei ole probleeme. Jaak Herodese tehtud üheksandat parandusettepanekut on arvestatud osaliselt. Kas parasjagu? Ei ole. Kuulame autori ära.

Aitäh! Ma tahan oma edasiste parandusettepanekute kohta öelda, et ma ei soovi nende hääletamist täna, kuid ma soovitaksin Riigikogu liikmetel nende üle mõelda, sest kavatsen need esitada teises sõnastuses uuesti. Kuna seaduseelnõu tekst on muutunud, siis on ka parandusettepanekud oma kvaliteeti natuke kaotanud. Nende mõte aga on väljaloetav ja ma esitan nad järgmiseks korraks niikuinii uuesti. Täna ma ei nõua enam ühegi parandusettepaneku hääletamist. Tänan!

Suur tänu! 10. parandusettepaneku puhul võtame arvesse autori soovi. 11.–15. parandusettepaneku puhul probleeme ei ole. Kolleeg Jaak Herodese esitatud 16. parandusettepanekut me hääletusele ei pane. 17. parandusettepaneku on teinud komisjon. Probleeme ei ole. Sama asi on 18. parandusettepanekuga. Jaak Herodese esitatud 19. parandusettepanek hääletusele ei lähe. 20. parandusettepanekuga probleeme ei ole. 21. parandusettepanekut ei ole arvesse võetud, aga hääletusele ma seda ei pane. 22. ja 23. parandusettepanekuga ei ole probleeme. Jaak Herodese tehtud 24. parandusettepanek on arvesse võetud. Arvesse on võetud ka Riigikogu liikmete Daimar Liivi ja Jüri Põllu parandusettepanek, mis kannab 25. järjekorranumbrit. Kolleeg Daimar Liivi esitatud 26. parandusettepanekut on arvestatud sisuliselt. Kas parasjagu? Aitäh! Komisjonilt on tulnud 27. ja 28. parandusettepanek. Nendega probleeme ei ole. 29. parandusettepaneku on teinud Jaak Herodes. Hääletusele see ei lähe. 30.–34. parandusettepanekuga probleeme ei ole. Kas kõik parandusettepanekud on läbi arutatud, Daimar Liiv?

Jah.

Lugupeetud kolleegid! Ma tänan teid! Arutelu katkestatakse. Parandusettepanekuid oodatakse 12. oktoobriks kella 12-ks. Lugupeetud kolleegid! Mulle ei ole tehtud rohkem protseduurilisi ettepanekuid. Kuulutan tänase istungi ja selle töönädala täiskogu istungid lõppenuks. Juhatuse istung on kell 16 oma ruumis. Balti Assamblee liikmeid ootame siia istungisaali kella 16.15-ks. Head nägemist!