Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

VII Riigikogu, II Istungjärk, täiskogu korraline istung
Teisipäev, 16.03.1993, 10:00

Toimetatud

Eelnõude tagasivõtmine ja arupärimiste üleandmine

Aseesimees

Võtame kõigepealt vastu uued eelnõud. Kalle Kulbok.

K. Kulbok

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Operatsiooniga "Ämblik" andis Vabariigi Valitsus selgelt märku, et tal on kavas olukord Paldiskis normaliseerida. Seoses sellega me võtame tagasi otsuse eelnõu Paldiski linna kohta.

Aseesimees

Suur tänu! Edgar Spriit.

E. Spriit

Tänan, härra juhataja! Austatud kolleegid! Võtan ajutiselt menetlusest tagasi seaduseelnõu, mis käsitleb Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Elatusraha kehtestamise kohta" õigustühiseks tunnistamist. Ühtlasi on mul esitada mõned küsimused peaminister härra Mart Laarile arupärimise korras. Tänan!

Aseesimees

Täpsustuseks ütlen, et ajutiselt ei saa eelnõu menetlusest välja arvata. Arupärimise peaministrile me anname edasi. Kuno Raude.

K. Raude

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kokkuleppel Riigikogu majandus- ja põllumajanduskomisjoniga võtan tagasi k.a. 14. jaanuaril esitatud Eesti Vabariigi maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu, lootes, et Riigikogu aktsepteerib minu parandusettepanekut menetluses oleva maareformi seaduse eelnõu eesseisval lugemisel. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu! Ivar Raig.

I. Raig

Austatud juhataja, austatud kolleegid! Majandus- ja põllumajanduskomisjon palub pikendada vastavalt kodukorraseaduse §-le 72 Riigikogu endise liikme Riivo Sinijärve poolt esitatud väikese ja keskmise kapitali mobiliseerimise seaduse eelnõu teisele lugemisele esitamise tähtaega kuni k.a. 8. aprillini seoses sellega, et lõpevad peaettekandja härra Sinijärve volitused Riigikogu liikmena. Majandus- ja põllumajanduskomisjon teeb ettepaneku jätkata seaduseelnõu lugemist II istungjärgu 10. töönädalal ning määrata peaettekandjaks komisjoni liige Raoul Üksvärav. Tänan!

Aseesimees

Aitäh!

I. Raig

Mulle tuletati meelde, et seoses härra Sinijärve ärasõiduga ei ole parandusettepanekuid selle seaduseelnõu kohta seni laekunud. Parandusettepanekute esitamise viimane tähtaeg on selle töönädala lõpp, neljapäeva õhtu. Tänan!

Aseesimees

Paneme selle pärast eelnõude vastuvõtmist hääletusele. Paul-Olev Mõtsküla.

P.-O. Mõtsküla

Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Ma annan üle arupärimise Eesti Vabariigi kultuuri- ja haridusministrile, mis käsitleb Ajakirjanike Liidu pressikaardi staatuse seadustamise takerdumist.

Aseesimees

Aitäh! Arupärimine antakse edasi kultuuri- ja haridusministrile. Liina Tõnisson.

L. Tõnisson

Lugupeetud rahvasaadikud! Arvatavasti olete te kõik informeeritud, et Eestis on tekkinud olukord, kus riigiettevõtet "Eesti Kütus" vaevalt õnnestub päästa pankrotist. Mitmel põhjusel on alust arvata, et see olukord on tekkinud firma "Klaus" suure laenugarantii tõttu. Sellega seoses on mul arupärimine energeetikaministrile.

Aseesimees

Suur tänu! Juhatus annab arupärimise edasi energeetikaministrile. Valitsus täna eelnõusid ei esita. Panen hääletusele Ivar Raigi ettepaneku. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et pikendada Riivo Sinijärve esitatud väikese ja keskmise kapitali mobiliseerimise seaduse eelnõu teise lugemise tähtaega 8. aprillini? Ettepaneku poolt on 65 saadikut, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Teise lugemise tähtaega on pikendatud nimetatud tingimustel.


1. Otsuse "Riigikaitseseaduste väljatöötamise kohta" eelnõu arutelu

Aseesimees

Lugupeetud kolleegid, ettepanek on käsitleda täna kuut esimest päevakorrapunkti, lõpetades riigivapi seaduse eelnõu teise lugemisega, milleni me loodetavasti jõuame. Alustame 1. punktist. See on kolme fraktsiooni poolt esitatud otsuse eelnõu riigikaitseseaduste väljatöötamise kohta. Ettekandeks palun kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Rein Helme.

R. Helme

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Teie ees on lühike otsuse eelnõu riigikaitseseaduste väljatöötamise kohta. Eesti riigikaitses valitseva olukorra tähelepanu keskmesse võtmine on veelgi selgemalt ilmsiks toonud asjaolu, et meil on suur puudus riigikaitseküsimusi reguleerivatest seadustest. Aja jooksul, mis on möödunud taasiseseisvumisest, ei ole suudetud seda lünka täita. Vastu on võetud sõdurite, ajateenijate ja sõjaväe teiste teenistujate õigusi ebamääraselt käsitlev ning poolikult kaitsev kaitseteenistuse seadus. Puuduvad riigikaitse rahuaegse korraldamise seadus ja ohvitseride teenistuskäigu seadus, ebamääraselt on reguleeritud relvakandmise kord jne. Seda kõike arvestades soovitame Riigikogul vastavalt põhiseaduse § 103 2. lõikele teha Vabariigi Valitsusele ettepanek algatada riigikaitseseaduste eelnõud. Et aga niisuguseid eelnõusid algatada, on vaja valitsusele edastada teatud põhimõttelised seisukohad ja kujundada üldine kaitsepoliitika. Selleks ongi Kaitseministeeriumi eestvedamisel valminud otsuse eelnõule lisatud ja teile kõigile väljajagatud dokument pealkirjaga "Riigikaitse põhialused". Riigikaitsekomisjon kui juhtivkomisjon, arutanud Riigikogu otsuse eelnõu, leidis, et me peaksime kujundama oma seisukoha ka riigikaitse põhialuste suhtes, võtma valitsuse poolt esitatu teadmiseks ja võimaluse korral heaks kiitma, sest neis põhialustes sisalduvad põhimõtted määravad kindlaks ka selle, missuguses vaimus ja millise suunitlusega seadusi riigikaitse alal üldse on vaja vastu võtta. Komisjon kritiseeris otsuse eelnõu § 2, mille kohta tehti parandusettepanek. Nimelt puudus algtekstis viide põhiseaduse § 103 2. lõikele. Komisjon otsustas mainitud viite sissetoomise ettepanekut arvestada. Seda parandust toetavad ka eelnõu autorid. Vastavat redaktsiooni näete väljajagatud tekstis. See on kõik, mis ma kõnealuse lühikese eelnõu kohta tahtsin öelda.

Aseesimees

Suur tänu! Kas on küsimusi ettekandjale? Näib, et küsimusi ei ole. Rein Helme.

R. Helme

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna minu ettekanne oli väga lühike, siis loodetavasti ei ole teil midagi selle vastu, et säästetud aega võiks kasutada kaitseminister oma kaasettekande pikendamiseks. Ma loodan, et kõik toetavad minu ettepanekut.

Aseesimees

Suur tänu! Kaasettekandeks palun kõnetooli kaitseminister härra Hain Rebase. Kaitseminister teatas, et ta ei vaja kaasettekandeks ekstra aega.

H. Rebas

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hakates teie ees konkreetselt rääkima Eesti riigikaitse problemaatikast, tahan sissejuhatavalt alla kriipsutada, et iseseisvate riikide õigus ja – ma rõhutan seda eriliselt – kohustus tagada julgeolek ja kord oma jurisdiktsiooni all oleval territooriumil on sätestatud rahvusvaheliste lepetega, sealhulgas ÜRO põhikirjaga. Eesti Vabariik, olles saanud juriidiliselt taas maailma riikide pere täieõiguslikuks liikmeks, evib seega nii õigust kui ka kohustust luua usaldust vääriv kaitsevõime, mis on tegeliku iseseisvuse mõõdupuu. Selleks kohustab kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ka põhiseaduse § 54. Kui me sellist kaitsevõimet luua ei suuda, siis hakkavad kolmandad riigid süstemaatiliselt rikkuma meie piiride puutumatust, et tagada oma huvide kaitse meie territooriumil. See omakorda loob reaalse ohu, et Eesti muutub rivaalitsevate jõukeskuste arveteklaarimise tallermaaks, mis omakorda ähvardab iga meie kodaniku elu ja vara. Vaadakem ainult, mis meie ümber juba toimub. Meil ei ole valikut. Et täita kohustusi nii oma kodanike kui ka rahvusvahelise üldsuse ees, peab Eesti Vabariik looma riigikaitse organisatsioonilise struktuuri, seda arendama ja tegema selleks ka teatud materiaalseid kulutusi. Riigikaitse organisatsiooniliseks struktuuriks on meie kaitsejõud, mida juhib Kaitseministeerium. Materiaalseid kulutusi näitab kaitse-eelarve. Riigikaitse on uus nähtus inimpõlvele, kelle silmis 50 aasta kestel kõik, mis seondus sõjandusega, oli võõras ja vaenulik. Sotsiaalpsühholoogiliselt on tekkinud keeruline olukord. Võib täheldada emotsionaalset tõrget, kui jutt on relvajõududest ja näiliselt ebaproduktiivsetest kaitsekulutustest. Veel ei osata – vähemalt nii mulle tundub – näha kaitsestruktuurides midagi oma ja hädavajalikku. Sellest tõkkest ülepääsemine on Eesti riigi olemasolu proovikivi, sest ilma võimeta kaitsta oma riiklust, majandust ja kultuuri on kõik meie tänased tööd ja tulevikukavad rajatud liivale. On pikemata selge, et need jõud, kes sooviksid näha Eesti omariikluse kadu, kasutavad olukorda ära ning lansseerivad nii otseseid kui ka kaudseid rünnakuid riigikaitse ja selle esindajate vastu. Seejuures kasutatakse ajaloost tuttavaid demagoogilisi võtteid, millega põrkasime kokku juba Vabadussõja alguskuudel: Eesti olevat liiga väike, et end kaitsta, kaitsekulutusi olevat arukam kasutada sotsiaalabiks või kultuuri toetamiseks, kaitseväge olevat vaja üksnes auahnetele ministritele ja kolonelidele jne. samas vaimus. Kui eesti rahvas oleks toona jäänud kuulama neid vagajutukesi, ei kõneleks me praegu enam Eestimaal eesti keelt. Siis saime vaenlase urgitsustööst jagu isamaaliste erakondade ühisel jõul. Ma tahan toonitada, et Vabadussõja kriitilistel kuudel loobusid poliitikud ja parteid Eesti riigi olemasolu nimel kitsastest erihuvidest. Samasugust üksmeelt riigikaitse valdkonnas vajame kindlasti ka täna ja homme. Eesti Kaitseministeerium on töötanud seitse kuud ja mõne nädala. Kui 1940. aastal, s.o. enne okupatsiooni, töötas Kaitseministeeriumis 600 inimest, siis nüüd oleme pidanud toime tulema 22–30 inimesega. Kui 1930. aastate lõpul läks mitu korda järjest riigikaitseks üle 20% riigieelarvest – soovitan selle kohta lugeda mõni aasta tagasi "Akadeemias" ilmunud artikleid –, siis nüüd peame läbi ajama veidi enam kui 3%-ga, mis on umbes 0,5% rahvuslikust koguproduktist. Kui meil toona, enne Teist maailmasõda oli 2000 sõjakogemustega ohvitseri, siis nüüd on vaid üksikud kutselised sõjaväelased ja sadakond innukat asjahuvilist. Poole sajandiga suri meil välja isegi sõjanduslik sõnavara, rääkimata teadmistest ja oskustest. Meil pole praegu ühtegi nõutava kvalifikatsiooniga pataljoniülemat. Kõigele vaatamata ei ole meie saavutused sugugi nii armetud. Tahan teile natuke rääkida veel sellest, mis meil viimase poole aasta jooksul on loodud. Kuid enne heidan pilgu siiski tagasi. Tuletagem meelde, et esimene eestlane pääses välismaa sõjakooli õppima alles 1921. ja teine 1923. aastal. Niisiis käis meil esimese nelja rahuliku iseseisvusaasta kestel välismaal õppimas kaks meest. Nüüd oleme poolteise aastaga suutnud saata Soome Vabariiki kadetikooli kümme noormeest. Kaks meie inimest õpivad USA-s ja üks Prantsusmaal. Paarkümmend noort ohvitseri naasis äsja viienädalaselt täiendusõppelt Rootsist. Meie väeosi koolitavad praegu needsamad kümme Soomes hariduse saanud allohvitseri. Siia lisanduvad arvukad seminarid ja lühikursused NATO-s, USA-s, Rootsis, Soomes ja mujal. Seminare korraldatakse ka Eestis. Juunikuus lähevad 30–40 meie tippametnikku Soome totaalkaitsekursusele, kaks lähevad samal ajal Rootsi. Meil endil on käivitatud nii ohvitseride kui ka allohvitseride koolitamine. Kaitseministeerium on korraldanud õppepäeva erakondade esindajatele ja ajakirjanikele. Seda traditsiooni jätkame. Meenutagem kas või seda, et aasta tagasi oli meie sõduritel kasutada üksnes varemed. Nüüd oleme suutnud oma väeosad majutada ruumidesse, kus on soojus, valgus ja vesi ning kust on sõnnik välja roogitud. Seal saab ka süüa keeta. Tuletan meelde veel mõningaid fakte. Ainult neli päeva enne Riigikogu valimisi, septembris, oli kogu meie kaitseväel kokku umbes 200 automaati ja mõned remonti vajavad sõidukid. Nüüd, vähem kui kuus kuud hiljem, ei ole ükski kaitseväelane enam paljakäsi ja lähinädalatel on olukord paranemas ka minimaalselt vajaliku tankitõrjerelvastuse osas. Kaitseliidu aktiivne osa on samuti relvastatud. Seda küll mitte väga hästi, aga midagi neil ikkagi on. Ükski mees ei ole paljajalu ega külmeta enam mõnelt lõunapoolselt maalt abi korras saadud mundris. Rõhutan sedagi, et lähemas tulevikus on meie kaitsevägi motoriseeritud. Sõidukeid ja sidevahendeid on tulnud Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Samuti on oluline, et lähemal ajal kaitsevägi radiofitseeritakse ja varustatakse esmatähtsate meditsiinivahenditega. Usutavasti oli areng hoomatav ka äsjasel vabariigi aastapäeva paraadil. Paraadi kohta võib ehk öelda, et see oli veidi kodukootud, aga siiski kõvasti parem kui varem. Veel üks asi, mida palun meeles pidada. Kaitseministeeriumi eripära on see, et meil ei ole võimalik oma tegevust ette reklaamida. Ma ei jookse televisioonikaadrisse ega hakka teatama, et kohtusin jälle selle ja selle tähtsa isikuga. Isegi kui meie ise oleksime valmis nii toimima, ei nõustuks sellega meie partnerid, sest liigne reklaam võtab neilt võimaluse hankida vajalikku varustust. Viimastel nädalatel on vägisi tekkinud mulje, et just reaalse olukorra paranemine meie kaitsejõududes ja lähituleviku väljavaated on teinud närviliseks Eesti riikluse vaenlased, kes on alustanud totaalset rünnakut riigikaitse laimamiseks. Jah, Eesti kaitsevägi lonkab, selles on härra Lorentsil õigus, aga pool aastat tagasi oli ta käpukil või koguni maas pikali. Nüüd oleme vähemalt püsti tõusnud ja kavatseme hakata üsna sirge seljaga edasi liikuma. Kui me läheksime mitmesuguste provokatsioonide ohvriks ja avalikustaksime poliitilise kasu huvides sensitiivsed lepingud, lõikaksime läbi kõik oma arenguvõimalused. Seepärast ei jää meil, lugupeetud Riigikogu liikmed, üle muud, kui taluda õigustamatuid, kohati üllatavalt labaseid laimurünnakuid ja lähtuda põhimõttest, et aeg annab arutust. Nüüd räägin riigikaitse kontseptsioonist ehk riigikaitse põhialustest. Kaitseministeeriumi on korduvalt ja sõnu valimata süüdistatud ja halvustatud põhjusel, et ikka veel ei ole valmis riigikaitse kontseptsioon. Kui ma astusin ametisse, ütlesin, et üks meie põhiülesanne on säärase kontseptsiooni kokkupanemine. Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun mõelge sellele, et kaitsekontseptsioon ei ole küpsiste reklaam. Vaatame, kuidas toimis Soome riik. Pärast iseseisvumist detsembris 1917 ja relvade mahapanekut 1918. aastal hakkasid ka soomlased oma riigikaitse kontseptsiooni kallal töötama. Nende esimene kontseptsioon valmis 1926. aastal, seega kaheksa aastat pärast sõja lõppemist. Kuigi Soomel oli tol ajal kümneid kutselisi ohvitsere ja kindraleid ning oli olnud oma poliitiline ja majanduslik struktuur ka eelneval Vene ajal, kasutati kaitsekontseptsiooni töögrupi juhina ometi Briti kindralit. Piirikindlustuste osa aitasid välja töötada Prantsuse eksperdid. Seda, mida Soome suutis korda saata kaheksa aastaga ja välisabile toetudes, lausa nõutakse meilt mõnekuise ettevõtmisena. See on isevärki vaatevinkel, mida ma nimetaksin ebaprofessionaalseks lähenemiseks. Mõni sõna ka teie ees laual oleva dokumendi tagapõhjast. Eesti riigikaitse kontseptuaalse aluse põhimõtetega on mitmed asjast huvitatud ja teatud määral kompetentsed inimesed tegelnud juba kaks-kolm aastat. Ajakirjanduses on ilmunud hulk artikleid, mis sisaldavad eripalgelisi lahendeid. 22. oktoobriks, mil tuli uus valitsus, oli loodud riigikaitse kontseptsiooni fragmentaarium. Materjal tuli kokku võtta ja hakata seda läbi töötama. Edasi meie tegevusest Kaitseministeeriumis. Novembri alguses, riigikaitsekomisjoni esimese koosoleku eel kohtasin siinsamas Toompea lossi koridoris Jüri Toomepuud, tuntud sõjaväelast Ameerikast. Läksin tema juurde ja ütlesin: "Jüri, ma tahaksin sinuga rääkida." Ja rääkisimegi. Ma küsisin, kas ta oleks nõus toetama Kaitseministeeriumi oma erialase kompetentsiga. Selle peale hakkas härra Toomepuu mulle rääkima härra Helmest. Ma kordasin küsimust, mille peale härra Toomepuu võttis oma portfellist välja dokumendi, mille oli välja andnud Eesti Teaduste Akadeemia ja mis käsitles härra Helme mingisugust majanduslikku juhtumit. Ja mu kolmandale küsimusele vastates hakkas härra Toomepuu, keda ma muuseas enam härraks ei nimeta, rääkima hoopis oma rahvaliikumisest. Nii et see pöördumine läks luhta. Ma olen kutsunud Kaitseministeeriumisse külla Eesti endisi kõrgeid riigiametnikke, kes on tegelnud riigikaitsega. Mul on käinud külas härrad Rüütel, Toome ja Vare noorem ning me oleme rääkinud riigikaitse probleemistikust. Kutsusin Kaitseministeeriumisse eksperdiks härra Enn Tupi, kes teatavasti oli tükk aega Ülemnõukogu riigikaitsekomisjoni esimees. Tema põhiülesandeks jäigi kokku kirjutada riigikaitse kontseptsiooni alus. Te mäletate ka, et tegin 14. detsembril siinsamas kõnetoolis kõikidele Riigikogus esindatud poliitilistele rühmitustele ettepaneku esitada Kaitseministeeriumile oma riigikaitse kontseptsioon, sest igal erakonnal, kes tahab olla erakond, peab olema mingisugune ettekujutus riigikaitsest ja sellest, mida niisugune asi võib maksma minna. 17. detsembril läks ka ametlik kiri kõikidele Eesti poliitilistele parteidele, kes on esindatud Riigikogus. Vastuseid on Kaitseministeeriumisse tulnud täpselt 0. Härra Junti, kus on teie erakonna riigikaitse kontseptsioon? Härra Lorents, kus on teie erakonna riigikaitse kontseptsioon? Riigikogu liige Toomepuu, kus on teie erakonna riigikaitse kontseptsioon? Vähemalt Kaitseministeeriumisse, mis peaks säärase materjali kokku võtma ning sellega jälle riigikaitsekomisjoni ja Riigikogu ette tulema, ei ole need ettepanekud laekunud. Ainuke, kes sellele üleskutsele reageeris, oli härra Mõtsküla, kes andis oma kirjaliku visiooni Eesti riigikaitsest. Oleme selle eest väga tänulikud. Tahaksin tänada ka härra Raudet konstruktiivsete küsimuste esitamise eest Riigikogus. Need küsimused on viinud meie ühist asja edasi. Ministeeriumis valmis esimene riigikaitse põhialuste alusdokument plaani kohaselt, s.o. 18. jaanuariks. 27. jaanuaril saadeti see alusdokument presidendile, Välisministeeriumile, Siseministeeriumile, Riigikogu riigikaitsekomisjonile, Kaitsejõudude Peastaabile, Kaitseliidule, Piirivalveametile, Päästeametile, Veeteede Ametile ja Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudile palvega esitada meile kõik omapoolsed seisukohad, nii negatiivsed kui ka positiivsed, samuti täiendused ja kärpimised. Vastuseid palusime 9. veebruariks. Selleks ajaks laekusid vastused Küberneetika Instituudilt ja Veeteede Ametilt, mõni päev hiljem ka Kaitsejõudude Peastaabilt ning riigikaitsekomisjonilt. Needsamad põhialused olen andnud ka härra Erik Tergile, kuna ajakirjanikud tuletasid mulle tema olemasolu meelde. Ta võttis selle heameelega vastu ja lubas punase pliiatsiga üle käia. 27. ja 28. veebruaril toimus Suurupis, nagu juba jaanuari alguses oli kokku lepitud, eelnimetatud üksuste ja organisatsioonide esindajate ühtlustusnõupidamine just riigikaitse kontseptsiooni ja põhialuste teemal. Ja seal jõutigi põhimõttelise kondikavani ning räägiti selgeks lahkarvamused. Ma nimetan teile isikud, kes võtsid sellest osa. Siseministeeriumi esindas siseminister proua Parek, Riigikogu riigikaitsekomisjoni härrad Helme ja Põld koos ekspert härra Elleriga, Kaitsejõudude Peastaapi härra Laaneots, Kaitseliitu selle ülem härra Kert, Piirivalveametit selle ülem härra Öövel, Päästeametit härra Hein, Veeteede Ametit härra Ojamets ja Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituuti akadeemik härra Jaaksoo. Dokument "Eesti riigikaitse põhialused" valmis teie käes olevas variandis ja on – ma toonitan seda – ajaliselt forsseeritud sisepoliitilistel kaalutlustel. Tegelikult oli meil plaanis see korralikumalt läbi töötada ja saata ka ekspertiisi. See valmis 8. märtsi hommikuks ja on nüüd niisugusena teie ees. Te näete, et me ei kõnele enam riigikaitse kontseptsioonist, preventiivabinõudest ega potentsiaalist, vaid räägime riigikaitse põhialustest. Juriidiliseks aluseks on vastavad põhiseaduse paragrahvid, mis on siin ilusti üles loetud. Loodame, et sellest saab põhidokument, mille alusel hakatakse lahti kirjutama seadusi ja riigikaitse konkreetset plaani. Võib-olla on see viie, võib-olla kolme aasta plaan. Kõik oleneb sellest, kuidas otsustatakse. Sisu kohta ei ole mul praegu aega pikemaid kommentaare anda, siin on mõned näpuvead sees. Skeemi 5 oleks vaja parandada, tuleks joonistada nool Riigikaitse Nõukogust Vabariigi Presidendini. Rohkem ma ei hakkagi kõnealust dokumenti lahti rääkima. Dispositsioon paistab olevat üsna loogiline. Vähemalt arvame nii meie, kes me selle dokumendi taga seisame. Kutsun teid üles suhtuma konstruktiivselt üldse riigikaitsesse, riigikaitse põhialustesse. Heameelega kuulan teie konstruktiivseid küsimusi ja proovin neile ka konstruktiivselt vastata. Juba augustikuus avaldasin "Postimehes" artikli, milles muu hulgas väitsin (see ürgne tõde ei tohiks ka teile uus olla), et riigikaitse on nii tähtis ja nii kallis riiklik valdkond, et seal tuleks leida üksmeel nii palju kui üldse võimalik. Suhtun avatult Eesti poliitilistesse erakondadesse, ka nn. opositsiooni ja nn. endistesse riigitegelastesse, kes on tegelnud riigikaitsega. Ma olen oodanud ettepanekuid ja teinud neid teile ka ise. Olen kutsunud teid Kaitseministeeriumisse sealse tööga tutvuma. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et maksimaalselt viis Riigikogu liiget on siiani võtnud vaevaks tulla meid abistama. Meid on ainult 30 inimest ja ametis on Kaitseministeerium olnud alles möödunud suvest, mitte kauem. Me oleme Eesti Vabariigi kõige väiksem ja arvatavasti ka kõige nõrgem ministeerium. Seepärast vajame teie abi. Ma lõpetasin. Tänan!

Aseesimees

Suur tänu, Hain Rebas! On rohkesti küsimusi. Ants-Enno Lõhmus.

A.-E. Lõhmus

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Otsuse eelnõu on kahjuks vähem konkreetne ja palju üldsõnalisem kui teie kallaletungid konkreetsetele parlamendiliikmetele. Seepärast tuleb mul tahes-tahtmata paluda teid täpsustada eelnõu punkti 2 ja küsida, millal jõuavad Riigikokku riigikaitsealaste seaduste eelnõud ja millises seisundis on need praegusel hetkel? Ma loodan, et te ei lähtu siin Soome eeskujust ega ütle tähtajaks kaheksa aastat.

H. Rebas

Ei, ma ei räägi kaheksast aastast. Nendele küsimustele võib väga täpselt vastata Justiitsministeerium, kus töödeldakse mitut seaduseelnõu, mis on läinud välja meie ministeeriumist. Tähtaegade kohta ei oska ma midagi täpselt öelda. Valitsuse laualt on edasi läinud kriminaalkoodeksi 12. peatükk, mis käsitleb riigi kaitseväe mundrit kandvate isikute võimalikke kuritegusid, teised on töötlemisel. Me anname oma parima. Meile on vaja rohkem jõudu ja rahalisi ressursse, et saaksime palgata kalleid juriste. Heameelega võtame kuulda teie abisoovitusi.

Aseesimees

Suur tänu! Edgar Spriit.

E. Spriit

Tänan, härra juhataja! Austatud härra minister! Sõjateaduse seisukohalt tuleb kaitsekontseptsiooni väljatöötamisel lähtuda kõigepealt potentsiaalse vastase või vastaste ja nende jõudude hindamisest. Küsimus on selline. Kes on ja kus asub Eesti Vabariigi kaitsejõudude peavastane, kelle vastu on vaja meie riiki kaitsta? Teie kõnest jäi paraku mulje, et see vastane on praegu härra Peeter Lorents.

H. Rebas

Ma ei jaga mitte sugugi teie arvamust. See oleks õudne, kohutav. Ma arvan, et Eesti kaitsejõudude peavastane on neosovetlik mentaliteet Eesti rahva seas. Muidugi ei tule seda mentaliteeti ette kõigi eestlaste hulgas, kuid aeg-ajalt lööb siin-seal välja. Mõni aeg tagasi oli seda isegi ajakirjanduses. Füüsiline põhivastane on muidugi omaette küsimus. Selle kohta on mõned mõtted kirja pandud 2. peatükis "Riiki ja ühiskonda ähvardavad ohud". Geopoliitilist asendit rõhutades on seal öeldud: "Üksnes eeldusel, et Venemaa jätkab reforme demokraatia ja turumajanduse suunas, saame rahulikult edasi elada ja võiksime isegi lõpetada kogu oma kaitsepoliitilise tegevuse." Kursiivis või rasvaselt võinuks trükkida samas peatükis rõhutatud mõtet, et Eesti kaitsejõudusid poleks niisugustena, nagu allpool toodud, üldse vaja, kui Venemaal püsiks rahumeelne demokraatia. Ma loodan, et olen vastanud teie küsimusele.

Aseesimees

Suur tänu! Liina Tõnisson.

L. Tõnisson

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Kas te peate üldse õigeks, et Eesti-suguse vaese riigi eelarvet koormatakse regulaarsõjaväe loomisega? Mulle tundub, et vaevalt küll suudame selle regulaarsõjaväega kaitsta ennast idast või kuskilt mujalt lähtuva anneksiooni vastu. Kas ei oleks õigem suunata kõik olemasolevad vahendid piirivalvevägede tugevdamiseks, sest see on reaalne tegevus, millega me oma riiki kaitseme? Aitäh!

H. Rebas

Ma kordaksin oma eelmist vastust. Ma arvan täpselt samuti nagu teie, proua Tõnisson, kuid ainult ühel tingimusel. Jah, meil ei ole vaja kallist riigikaitset, kui Venemaa jätkab reforme demokraatia ja turumajanduse suunas. Sel juhul olen teiega täielikult nõus. Minu kui kaitseministri ülesanne on luua riigikaitse, lähtudes Eesti rahva enamuse tahtest. Ma arvan, et 3,38% riigieelarvest ei ole väga suur summa. Minu meelest võiks see olla isegi suurem, aga praegust olukorda arvestades mitte väga palju suurem.

Aseesimees

Suur tänu! Tõnu Kõrda.

T. Kõrda

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Mul on küsimus meile väljajagatud dokumendi 5. lehekülje kohta, kus räägitakse sõjategevuse ülekandmisest agressori territooriumile. Palun öelge, mis asjaolusid silmas pidades on see punkt sattunud kõnealusesse dokumenti? Oma vormilt tundub see olevat stalinlik, meenutades Stalini omaaegset suhtumist ...

H. Rebas

Lugupeetud Riigikogu liige! Säärase printsiibiga on tegeldud juba mitu tuhat aastat enne Stalinit. See lause ei ole siia sattunud juhuslikult, vaid on sisse kirjutatud teadlikult. Vabandust, palun jätkake!

Aseesimees

Tõnu Kõrda.

T. Kõrda

Aitäh! Mulle meenutab see punkt kõigepealt stalinlikku suhtumist sõjategevusse. Teiseks ...

Aseesimees

Lepime nii, et üks küsimus korraga.

T. Kõrda

Jah, üks küsimus, aga mind segati poole küsimuse pealt. Andke andeks! Tähendab, kui me laseme oma fantaasial kurjasti lennata ja kujutame ette, nagu võiksid kõik meie naabrid teatud tingimustel olla agressorid, siis mulle tundub, et meil on võimalik sõjategevust üle kanda ainult Läti Vabariigi territooriumile, kuna nii Venemaa kui ka meretaguste naabrite suhtes ei ole see lihtsalt võimalik. Ma küsin ikkagi: mis alusel või milliseid asjaolusid silmas pidades on see punkt siin sees?

H. Rebas

Vabandage, härra Kõrda, aga minu meelest on selle punkti olemasolu iseenesestmõistetav. Sellest võiks teile lähemalt rääkida Riigikogu liige Toomepuu, kes on mitu korda sõdinud väljaspool Ameerika Ühendriikide territooriumi.

Aseesimees

Suur tänu! Andra Veidemann.

A. Veidemann

Härra juhataja, austatud kaitseminister! Võib-olla tuleneb see teie ametist, et te oma kaasettekandes hakkasite määratlema Eesti riigi vaenlasi. Minu meelest ei ole raske arvata, keda te nendeks peate. Kas te sel juhul nõustute Eesti Kaitseliidu Tartu maleva 16. veebruaril avaldatud seisukohaga, et Kaitseliit ei tegele küll erakonnapoliitikaga, kuid ta ei saa jääda ükskõikseks pealtvaatajaks, kui mõningad olupoliitikud kasutavad destruktivismi Eesti Vabariigi taasloodavate kaitsejõudude nõrgendamiseks? Minu meelest oli see üsna sarnane mõttega, mis kõlas täna ka teie suust. Aitäh!

H. Rebas

Kaitseliidu ülem on teinud selle eest Kaitseliidu Tartu maleva ülemale noomituse. Midagi muud ei ole mul selle kohta öelda.

Aseesimees

Suur tänu! Toomas Alatalu.

T. Alatalu

Lugupeetud eesistuja! Härra Rebas! Te olete ajalooprofessor ja politoloog. Ausalt öeldes hämmastab mind see, et te tituleerite opositsiooni kogu aeg nn. opositsiooniks. Täna te kuulutasite opositsiooni esindajad koguni Eesti riigi vaenlasteks.

Aseesimees

Toomas Alatalu, ma palun esitada küsimus.

T. Alatalu

Enne mind räägiti küsimust esitades palju pikemalt. Ma kohe küsin.

Aseesimees

See ei puutu asjasse.

T. Alatalu

Kõik on võrdsed. Ma jätkan. Minu küsimus seisneb järgmises. Teie kui politoloog peaksite suurepäraselt teadma, milline väärtus on kaitseministri isikul. Ometi ei ole te teinud seda, mida Läänes tavaliselt tehakse skandaalide puhul: astutakse tagasi, vahetatakse ministriportfelli jne. Ja seepärast ma küsin: millistel motiividel te ripute kaitseministri ameti küljes nagu kõige tavalisem stagnaaegne Nõukogude polkovnik?

H. Rebas

See oli hea küsimus, härra Alatalu. Tänan teid selle eest! Ma muide ei pea end politoloogiks, olen ajalooprofessor. Kasutan mõistet "nõndanimetatud opositsioon" seepärast, et ma ei taha teid näha mingisuguse ühisrindena, mingisuguse ühise opositsioonina. Ma ei usu, et seda oleks tingimata vaja. Ise ma ei ole käitunud ägeda vastasrindlasena Eesti poliitiliste erakondade suhtes ega ole tahtnudki seda teha. Nõndanimetatud opositsioonist räägin seepärast, et teid kõiki mitte ühte patta panna. Teie viimasele küsimusele ma ei vasta.

Aseesimees

Suur tänu! Krista Kilvet.

K. Kilvet

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Teadupärast on meil niisugune organisatsioon nagu Kodukaitse. Ei kaitsekontseptsioonist ega ka teie esinemistest ole ma leidnud sellest sõna ega märki. Tahaksingi küsida, milline roll on Kodukaitsele ette nähtud meie kaitsepoliitikas?

H. Rebas

Kodukaitse kuulub Siseministeeriumi alla. Me räägime praegu riigikaitse kontseptsioonist, seega valdkonnast, mis puudutab Kaitseministeeriumi. Kodukaitse võib minu pärast jätkata oma tegevust. Alles ma rääkisin pikemalt Kodukaitse sekretäriga. Arvan, et olen mõnevõrra kursis Kodukaitse tegevusega ja suhtun sellesse sümpaatiaga. Ma loodan, et vastus rahuldab teid enam-vähem.

Aseesimees

Suur tänu! Kalev Kukk.

K. Kukk

Suur aitäh! Härra minister! Teie esinemisest kõlasid säärased lausekonstruktsioonid nagu "jõud, kes soovivad Eesti riigi kadu", "Eesti riikluse vaenlased" jne. Kas te ei võiks Riigikogule konkreetselt öelda, kes on need Eesti riigi vaenlased, keda te silmas peate? Ilma neid vaenlasi teadmata ei saa me rääkida mitte mingisugusest riigikaitse kontseptsioonist. Palun ärge vastake, et see vaenlane on sovetism mõningate Eesti riigi kodanike või eestlaste teadvuses. Kes on need konkreetsed vaenlased? Aitäh!

H. Rebas

Arusaadavatel põhjustel ei hakka ma sellele küsimusele väga konkreetselt vastama, aga palun teid esitada see küsimus ametkondadele, kus tegeldakse just nende küsimustega. Need on kaitsepolitsei, Kaitsejõudude Peastaabi 2. osakond ja ÜLK (Ühendatud Luurekomitee). Uskuge, ma olen nende institutsioonidega lävinud.

Aseesimees

Suur tänu! Ilmar Mändmets. Teda ei ole. Paul-Olev Mõtsküla.

P.-O. Mõtsküla

Tänan, härra eesistuja! Härra Rebas! Kas Kaitseministeeriumil on praegu oma juriidiline teenistus? Kui jaa, siis palun võimaluse korral anda teada selle arvuline koosseis ja viited sealsete töötajate n.-ö. erijuriidilisele ettevalmistusele.

H. Rebas

Erijuriidilist ettevalmistust neil peaaegu ei ole. Me kavatsemegi saata oma inimesi Ameerikasse sõjaõigusalastele kursustele. Ministri juriidiline nõuandja on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppejõud. Temal on oma tuttavad kolleegid Tartus, kellega ta kooskõlastab eelnõusid. Meil on ka oma advokaadid, kellega me konsulteerime. Juba käesoleval nädalal tahame võtta ametisse veel mõne juristi. Nagu te näha võisite, kuulutasime mõni aeg tagasi lehtedes, et meil on vabu kohti. Õnneks olidki paar juristi nõus tulema riigi palgale. Kuna niisuguseid juriste on kahjuks väga vähe, oleme kitsikuses.

Aseesimees

Suur tänu! Edgar Spriit, teine küsimus.

E. Spriit

Tänan, härra eesistuja! Mul on härra ministrile järgmine küsimus. Te kasutasite sellist mõistet nagu "usutav kaitsevõime". Kui ma loen siin väljapakutud dokumendist Eesti riigikaitse põhiülesannetest, ei ole üldse arusaadav, kas tegemist on kaitsega sise- või välisvaenlase vastu. Milline on teie seisukoht, kas põhiseaduse järgi on õigus käsutada riigi relvajõudusid sisevaenlase vastu? Tänan!

H. Rebas

Jah, muidugi on relvajõudusid õigus kasutada sisevaenlase vastu, kui riigis on proklameeritud eriolukord. Aga enne mitte, nagu on kombeks mujalgi tsiviliseeritud riikides.

Aseesimees

Suur tänu! Liina Tõnisson, teine küsimus.

L. Tõnisson

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Kuidas teie poolt väljatöötatud kaitsepoliitika tagab Kaitseliidu niisuguse tegevuse, mis ei ohustaks tsiviilelanikkonda? Ajakirjanduse kaudu kuuleme vahetpidamata, kui ohtlik on anda relv väljaõpetamata meeste kätte. Aitäh!

H. Rebas

Teie küsimus on õigustatud, kuid seda ei tuleks esitada minule ega just siin, sest riigikaitse põhialustes ei ole juttu püstoli käsitsemisest Kaitseliidus. Sellega tegeleb Kaitseliidu ülem ja ta ongi minu täielikul toetusel üsna jõuliselt ja tooreltki asunud seda probleemi lahendama. Me peame lõpetama häiriva olukorra, mis siin-seal Kaitseliidus esineb. Valdav enamik Kaitseliidu liikmetest käitub korrektselt, on valmis ööd ja päevad läbi valvama mingisuguste ladude ees poris ja külmas, saades selle eest väga väikest tasu või üldse mitte midagi.

Aseesimees

Suur tänu! Jaan Kaplinski.

J. Kaplinski

Tänan! Lugupeetud härra minister! Siin põhialustes on välja toodud kaks asja, mille kohta tahaksingi küsida. Üks asi on mitmed Eesti riiklust ohustavad tegurid ning teine kaitseväe struktuur ja ülesanded. Kuna meil on väga piiratud ressursid, siis millistele ohtudele tuleks teie meelest kõige rohkem keskenduda? Ühesõnaga, kas kaitseväes on mingid prioriteedid? Kas näiteks mereväele tuleks ressursse anda rohkem või tuleks need jagada ühtlaselt kõigi üksuste vahel? Ma loodan, et ma küsisin selgelt. Tänan!

H. Rebas

Te teate, et meil peaaegu ei ole mereväge, aga on väga pikk merepiir, mida tuleb kindlustada. Me peame ehitama endale mingisuguse mereväe embrüo. Selleks kohustab meid rahvusvaheline üldsus. Loomulikult oleme siiamaani keskendunud armeele ja maismaapiirile, aga küsimus on selles, kas me ei peaks niisugust tava muutma. Ma ise näen ohtusid täpselt samuti nagu teie. Me ei valitse oma õhuruumi, merepiire ega ikka veel mõnda sadamat. Me peame need kõik enda kätte saama. Kaitseministrina pooldan ma loomulikult normaalsete ja demokraatlike kaitsejõudude ülesehitamist, mitte aga mingisuguse feodaalväe loomist. Ma ei poolda mingilgi moel topeltstruktuure Eesti kaitsejõududes. Meil peaks olema üks tugev kaitsevägi ja tugev piirivalve, mis hakkaksid teineteisega konkureerima. Piirivalve peab meil ilusti ära mahtuma ühtsesse struktuuri. Lätlastel juhitakse neid eraldi, kuid nemadki tahavad seda korda muuta. Tulevikus peame tugevdama õhukaitset ja merepiiride valvet.

Aseesimees

Suur tänu! Rein Veidemann.

R. Veidemann

Härra eesistuja! Härra minister! Ma olen sunnitud täpsustama Krista Kilveti küsimust, kuna te sellele ei vastanud. Nimelt te küll ütlesite, et teie pärast võib Kodukaitse edasi olla ja et olete kohtunud selle juhtivate tegelastega. Küsimus on aga ikkagi selles, et Kodukaitsele ei nähta Eesti riigikaitse kontseptsioonis ette kohta, nagu siit võib välja lugeda. Missugune on teie seisukoht selles asjas?

H. Rebas

Härra Veidemann, mul ei ole isiklikku seisukohta välja kujunenud just selles küsimuses. Ma tean, et Kodukaitse tuleviku ümber arutletakse ja vaieldakse. Ma ei ole veel tutvunud siseprobleemidega, mis, nagu ma veel kord rõhutan, kuuluvad rohkem Siseministeeriumi kui minu ministeeriumi kompetentsi.

Aseesimees

Suur tänu! Kalev Kukk, teine küsimus.

K. Kukk

Suur aitäh! Härra minister! Kahjuks ei saanud ma teilt vastust oma küsimusele ja nii ei tea ma siiamaani, kas teie poolt lendu lastud lause Eesti riikluse vaenlaste kohta on puhtalt poliitiline loosung või mitte. Kas te vastaksite mu küsimusele sel juhul, kui Riigikogu tänane istung kuulutataks kinniseks, ja kas me üldse ei peaks kaitseküsimusi arutama kinnisel istungil? Aitäh!

H. Rebas

Härra Kukk, ma võin teile muidugi rääkida poliitilistest liikumistest Venemaal, nimetada selliseid nimesid nagu ˇirinovski ja mitmed teised. Võin rääkida teile ohvitseride kongressist 23. veebruaril ja andmetest, mida leiate ise Eesti ajalehtedest. Seda kõike aga ei hakka ma tegema. On ju päris selge, et suurel laial Venemaal on mitu rühmitust, kes ei suhtu positiivselt Eesti omariiklusse. Teile peaks olema ka teada, et siiani on alles GRU. Ametikohtadel on inimesi, kes on kuulunud või kuuluvad KGB või tema järeltulija struktuuridesse. Mõistagi on nendel inimestel kindel ülesanne ette valmistada operatsioon tagasitulekuks Baltimaadesse, mida väga mitmes ringkonnas nimetatakse Vene Balti piirkonnaks. Ma ei taha üldist juttu jätkata. Kui te soovite täpsemaid andmeid isikute ja organisatsioonide kohta, siis ma tõesti palun minna ÜLK-sse ja küsida sealt.

Aseesimees

Suur tänu! Ma ütlen täpsustuseks, et esialgu kuulame ära suulised küsimused. Kaasettekandjale aga on laekunud ka mitmeid kirjalikke küsimusi. Usun, et kaasettekandja peab nende üle ise arvestust. Palun, Juhan Aare!

J. Aare

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Minu arvates tuleks praegu lisaks seadusandluse viimistlemisele tegelda ka millegi muuga. Nimelt saime möödunud nädalal Saksa luure andmetele tuginedes teada, et Venemaa poolel on Balti riikide piiride lähistele koondatud eriüksusi. Edasi. Me teame, millega lõppes Venemaa rahvasaadikute VIII kongress. Väga tähelepanuväärne on Vene välisministri eilne avaldus Balti riikides asuvate vägede kohta. Ja siit küsimus. Öelge, palun, kas Kaitseministeerium on alustanud plaanide koostamist? Mind ei huvita nende plaanide sisu, vaid põhimõte, mida teha siis, kui sündmused arenevad meile kõige ebasoodsamas suunas, s.o. kui meid rünnatakse. Ma tean, et Läti Kaitseministeeriumis on alustatud konkreetsete plaanide koostamist. Aitäh!

H. Rebas

Meil tegeleb sääraste operatiivplaanidega Kaitsejõudude Peastaap, mitte Kaitseministeerium. Ja seal on need plaanid muidugi olemas. Kuna Peastaap on tegutsenud juba üle aasta, siis on neil olnud ka natuke rohkem aega kui meil. Läti Kaitseministeerium aga on tegutsenud juba mõni aasta. Plaanid on siiski ka meil. Mina isiklikult ei ole veel jõudnud nendega tutvuda, kuid tahan seda teha lähemal ajal. Nii et üldine vastus küsimusele on jaatav.

Aseesimees

Suur tänu! Kuno Raude.

K. Raude

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Kuidas te arvate, kas Eesti rahvusliku julgeoleku küsimused tervikuna, nii tänased kui ka perspektiivsed, mille üks osa on riigikaitse sõjalised aspektid, on riigikaitse põhialustes leidnud küllaldast käsitlemist?

H. Rebas

Vabandust, millised aspektid?

K. Raude

Tähendab, rahvusliku julgeoleku küsimused tervikuna, kompleksselt võetuna.

H. Rebas

Ei ole. Rahvusliku julgeoleku probleemistik ei ole ainult Kaitseministeeriumi valdkond. Meie tegeleme vaid ühe osaga riigi julgeoleku kontseptsioonist, nimelt riigikaitse problemaatikaga. Ja need põhialused olemegi formuleerinud nii, nagu nad esimeses versioonis praegu teie laual on. Nii et me tegeleme ainult ühe osaga sellest, mille kohta te küsisite.

Aseesimees

Suur tänu! Lembit Arro.

L. Arro

Lugupeetud juhataja, lugupeetud minister! Põhialustes on kirjas, et riigikaitse üks rahuaegne ülesanne on varuda ja luua riigiressursse. Teatavasti on meil viljavarusid ainult uudseni, liha- ja võivarusid aga ainult paariks kuuks. Kas Kaitseministeerium on andnud valitsusele taotluse saada uue poolaasta eelarvest raha reservide loomiseks? Seda oleks kasulik teada ka põllumehel. Aitäh!

H. Rebas

Ma kuulun nende ministrite hulka, kes valitsuse istungitel kõvasti toetavad härra Leetsari ettevõtmisi. Lähtun seejuures just riigikaitse huvidest. Meil peab olema riigitagavarasid. Oleme valitsuses neid asju arutanud. Ministrid on saanud ülesandeid teha täiendavaid ettepanekuid riigikaitse põhialuste kohta. Just nii, nagu te ette panete, me toimime.

Aseesimees

Suur tänu! Ilmar Mändmets, teine küsimus.

I. Mändmets

Tänan, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Praeguses poliitilises olukorras, eriti mis puutub Venemaasse, on meie riigis oluline osa muu maailma luurel. Käesolevaks ajaks on ikka veel likvideerimata pealtkuulamisjaamad Saha-Lool. Ühtaegu taotleb Venemaa saatkond oma valdusse Pirita piirivalvekordonit, mis on väga hea raadioleviga. Palun öelge, kui kaua on võimalik neid punkte siin veel hoida? Kas ei tuleks need otsustavalt likvideerida? Tänan!

H. Rebas

Ka minu meelest tuleks tegutseda kiiresti ja nii otsustavalt kui võimalik, aga me jääme kinni kahepoolsete kokkulepete taha, millele on alla kirjutanud üle-eelmine peaminister. Me peame leidma võimalusi nendest dokumentidest mööda minna. Igati õigustatult on tõstatatud teine küsimus. Sama küsimuse Saha-Loo nuhikolde kohta esitas muide härra Raude siinsamas ruumis detsembrikuus. Ma olen vahel katsunud nii Eestis kui ka välismaal teadustada nende punktide olemasolu ja teinud seda üsna tulemuslikult. Ma tean, et Rootsi peaminister on näidanud Vene diplomaatidele isegi sellekohaseid fotosid. Me püüame kasutada rahvusvahelist diplomaatilist survet kõnealuste punktide kiiremaks kõrvaldamiseks.

Aseesimees

Suur tänu! Rein Veidemann, teine küsimus.

R. Veidemann

Härra eesistuja, lugupeetud minister! Viimasel ajal on olnud väga ohtlikke vastasseise kaitsejõudude üksuste ja Eesti politsei vahel, mis on inimeste hulgas tekitanud suurt rahulolematust ja juba hirmugi. Miks kaitseminister ei ole võtnud selles suhtes seisukohta?

H. Rebas

Mis seisukohta?

R. Veidemann

Näiteks Läänemaa ja Pärnu juhtumite suhtes.

H. Rebas

Iga juhtumit uurivad vastavad ametiasutused. Mina kui minister saan oma seisukoha avaldada siis, kui on teada kõik faktid ja tagapõhjad. Siis teen ma seda heameelega. Olukord on muidugi taunitav. Niisuguseid asju ei tohi ette tulla. Ma ei ole aga kindel selles, kus peitub viga, missugune pool on eksinud ja kui palju. Seda teadmata ei saa ma ametlikult reageerida. Niipea kui ma need asjaolud teada saan, reageerin nii jõuliselt, kui suudan. Olukord on tõepoolest talumatu.

Aseesimees

Suur tänu! Kalju Põldvere.

K. Põldvere

Tänan väga! Härra minister! Kas te saaksite täpsustada, missuguseid kohustusi on üle-eelmine peaminister Eesti Vabariigi nimel võtnud seoses nimetatud luurekeskustega? Tänan väga!

H. Rebas

On olemas dokumendid – kui ma ei eksi, siis 1991. aasta 17. septembrist –, millele on alla kirjutanud riigiminister Raivo Vare. Seal on kõik täpselt kirjas. Mul ei ole need dokumendid peas. Osa neist olen saanud käsutada tõlgituna, sest ma ei valda vene keelt. Ma ei oska nende kohta midagi täpsemalt öelda, aga kindlasti on isegi siinsamas saalis inimesi, kes teaksid meile üksikasjalikult rääkida, millest seal jutt on. Tegemist on kahe dokumentide komplektiga, mis kajastavad üle-eelmise peaministri kokkuleppeid Bakatini ja Šapošnikoviga. Ma loodan, et olen asjast õigesti aru saanud.

Aseesimees

Suur tänu! Teeme nüüd nii, et vastame kirjalikele küsimustele. Ettekandjal tuleb siin ise järjekorrast kinni pidada. Palun küsimused ka ette lugeda.

H. Rebas

Arvo Junti küsimus: "Kes on teie arvates Eesti riigi vaenlased? Kes ohustab Eestis Eesti riiki?" Ma arvan, et ma olen üldiselt vastanud sellele küsimusele. Täpsema vastuse saamiseks peate pöörduma vastavate asutuste poole. Mulle näidatud konkreetsete tõendite alusel olen veendunud, et siin tegutseb ikka veel GRU või selle järeltulija, ükskõik, mis nimi tal ka ei oleks. Samuti tegutseb KGB järeltulija, kandku ta mis nime tahes. Neid ma pean muidugi Eesti riigi vaenlasteks. Järgmine on Tiit Made soov: "Palun nimetage riigikaitse põhialuste autorite nimed." Ma nimetasin juba hulk nimesid. Need olid inimesed, kes veebruari lõpus võtsid osa seminarist, kus me tõesti 36 tundi järjest arutasime neid küsimusi. Ma võin muidugi neid nimesid korrata, aga ma arvan, et teie küsimus ei olnud suunatud täpselt sellele. Teie laual olev lõppversioon on kirjutatud Kaitseministeeriumis. Sellega on tegelnud 3-4 Kaitseministeeriumi ametnikku – mina ise, kantsler, juriidiline nõuandja ja härra Tupp. Aga nagu öeldud, võtame heameelega vastu teie täiendusi ja parandusi. Ma kasutangi juhust ja kutsun teid üles tegema seda erakondlikul alusel. Me korraldame sel teemal veel ühe seminari, kuna käesolev dokument, nagu ütlesin, on forsseeritud. Kõik Eesti poliitilised erakonnad ei ole avaldanud oma seisukohta selle dokumendi suhtes, kuid me ootame neid, sest vaja on leida mingisugune ühine alus, et edaspidi ehitada Eesti riigikaitset üksmeeles või enam-vähem üksmeeles. Arvo Junti küsib: "Mis on teie arvates Kaitseministeeriumi ülesanne, kas Eesti riigikaitse tagamine, Vene vägede väljasaatmine või erinevate relvajõudude koostöö koordineerimine?" Kas on Kaitseministeeriumi ülesandeks Eesti riigikaitse tagamine? Iseenesestmõistetavalt on see meie peamine ülesanne. Vene vägede väljasaatmine? Jah, heameelega tahame neid välja saata. Meil puudub selleks füüsiline jõud, aga me aitame sellele kaasa, teeme selle nimel koostööd teiste ministeeriumidega, peamiselt Välisministeeriumiga, aga ka Keskkonnaministeeriumiga. Erinevate relvajõudude koostöö koordineerimisest rääkides te mõtlete muidugi Eesti relvajõudusid. Mõistagi oleme sellega tegelnud ja tegeleme edaspidigi. Olav Anton: "Palun nimetage seaduseelnõud, millele on viidatud riigikaitse põhialustes?" Me ei ole viidanud seaduseelnõudele. Otsuse eelnõus nähakse ette teha põhiseadusest lähtudes Vabariigi Valitsusele ettepanek algatada riigikaitseseaduste eelnõud, võttes aluseks kaitseministri ettekandes esitatud riigikaitse põhialused. Tähendab, põhialused peavad andma suunitluse seaduseelnõudele, mis käsitlevad riigikaitset rahu- ja sõjaajal, sellealast juhtimistegevust jne. Toomas Alatalu: "Kuna Eestis on tavaks, et välismaal käivad end täiendamas, sta˛eerimas jne. ühed ja samad isikud, siis milline on välismaal riigikaitse asjus käinud isikute tegelik arv, sada või alla saja?" Ilmselt te mõtlete oktoobri lõpust alates käinuid. Kindlasti on neid alla saja. Rohkem kirjalikke küsimusi ei ole.

Aseesimees

Suur tänu, Hain Rebas! Avame läbirääkimised. Esimesena saab sõna Peeter Lorents.

P. Lorents

Austatud Riigikogu juhatus, austatud kolleegid ja kohalviibijad! Ütlen teile kohe, et minu kõne eesmärk ei ole rünnata üksikisikut ega kollektiivi, vaid seda kannab suur mure praegusel hetkel riigikaitses valitseva olukorra pärast. Ja muidugi ei jäta ma juhust kasutamata, väljendamaks kahetsust selle üle, et meie arutelu objektiks ei ole riigikaitsega seotud küsimused üldiselt, vaid ainult riigikaitse aluste nime kandev dokument, mis on tänaseks esitatud. Seetõttu pole meil võimalust vaadelda kaitsekontseptsiooni kõrval Kaitseministeeriumi tegevusega seotud probleeme, näiteks seadusandluse aspektist kahtlasi asju, Vene vägedega seonduvat, diskuteeritava väärtusega relvaoste Iisraelist ja Kaitseministeeriumi kõrgete ametiisikutega seotud probleeme. Varem seal töötanutest võiks nimetada härra Puurat, kellega seotud usaldus või usaldamatus ei ole minule selge. Samal ajal on seal minu teada ametis neid, keda uurimisorganid on kutsunud tunnistusi andma, kuid kes kutse peale ei ole uurija juurde ilmunud. Nii et midagi kahtlast seal ministeeriumis toimub ja selle kohta tahaks selgust saada. Muidugi oleks soovitav rääkida ka relvastatud formeeringutest ja neid formeeringuid omavates ametkondades valitsevatest vastuoludest, mis on minu arvates üsna teravad. Kuid ma usun, et nii või teisiti saab nendest asjadest kõnelda ka riigikaitse aluste nime kandvat dokumenti arutades. Ja siin, lugupeetud kolleegid, on mul välja märgitud umbes 25 olulist puudust. Probleem ei ole selles, et iga hinna eest puudusi otsida. Ometi tekkis mul kõnealust dokumenti lugedes mulje, nagu oleks kellelegi pakutud autot, mis on pealtnäha igati sile ja tore, kuid mille igas tähtsas sõlmes on üks ränk puudus, mis teeb kasutamiskõlbmatuks kogu sõiduki. Umbes nii, et mootor on väga hea, aga kolvid on jäänud sisse panemata, käiguosa on suurepäraselt ehitatud, aga kardaaniristi pole, elektrisüsteem on laitmatu, aga süütejagaja on unustatud monteerimata jne. Et mitte olla paljasõnaline ja et mu juttu ei võetaks lihtsalt õhuvõngutamisena, mille tagajärjeks võiks olla põlglik suhtumine nimetatud dokumenti, juhin tähelepanu konkreetsetele asjadele. Palun ette vabandust, kui ma äkki mõne minutiga mulle lubatud ajast üle lähen. Rein Helme esines lühemalt, võib-olla kingib ta säästetud minutid oma kolleegile. Alustan vigadest, õigemini puudustest osas A. Minu meelest on seal sisemiste ohutegurite loendist puudu distsiplineerimatus Eesti relvastatud formeeringutes. Kõik me teame, mis on juhtunud näiteks Kuperjanovi pataljonis ja mitu korda. Teiseks. Ilmselt ei tegutse küllalt kooskõlastatult relvastatud formeeringuid omavad ametkonnad ja organisatsioonid. Me kõik oleme ju teadlikud piirivalve ja kaitseväe vastuoludest ametkondlikul tasandil, lausa relvadega ähvardamisest politseinike ja kaitseväelaste kokkupõrgetes jne. Vastuolud on objektiivselt olemas, kuid seda pole ohutegurite loendis mainitud. Mööda on mindud ka relvastatud formeeringutes täheldatavatest poliitilisse ellu sekkumise ilmingutest, mis on ju üliohtlikud igale demokraatlikule riigile. Meenutame kas või Kaitseliidu Tartu maleva avaldusi. Edasi. Osas või lõigus B räägitakse välistest ohuteguritest. Loendis puuduvad suurriikide võimalikud sobingud Balti riikidega seotud küsimustes. Ma ei tea, miks seda pole märgitud. Ajalugu ju kinnitab, et siin on teatavad ohud olemas. Sõnagi pole otsesest või kaudsest majanduslikust survest, mis on samuti väga suur ohutegur ja just väline. Ei räägita välispoliitilisse ebasoosingusse või koguni isolatsiooni sattumise võimalustest. Kolmas osa. Julgeoleku ja totaalse riigikaitsepoliitika alused ja ülesanded. Lõik A. Eesti riigikaitse põhiülesannete loendis puudub kaitseväe tehniline ja majanduslik varustamine kõige riigikaitseks vajalikuga. Väga raske on seletada, miks seda ei ole. Samuti on maha vaikitud Eesti riigi elutähtsate objektide kaitse, kuigi näiteks elanike turvatunde tagamisest räägitakse. Loendis ei ole mainitud püsiseoste loomist rahvusvaheliste julgeolekusüsteemidega. Tõsi, seda on märgitud kuskil hiljem, aga mitte kohas, kus see loogiliselt pidanuks olema. Puudu on ka väga oluline säte, nimelt läbimõeldud siseriiklik rahvuspoliitika. Rahvussuhted on siseriiklikult suurimaid ohutegureid. Nende väljajätmine kõnealusest dokumendist tundub kummalisena. Lõik B. Julgeoleku välispoliitilised alused. Siin, kui soovite, julgeksin ma esitada Lorentsi doktriini, mis lähtub tasakaalustatusest ja mille põhisisu seisneb selles, et me peame välispoliitika varal leidma neid, kes on meist tõsiselt huvitatud. Me peame ise aktiivselt selle huvi tekitama. Julgen väita, et kui Lääne suurriigid meist ei huvitu, siis lõpeb meie iseseisvus varsti, sest selle lõpetavad Ida suurriigid. Ma kardan, et mul on õigus. Seetõttu peaks välispoliitiline aktiivsus olema esmajärjekorras orienteeritud enda vastu huvi tekitamisele. Paljasõnaline deklareerimine kuskil kongressil, et me ei tunnista 50 aastat kestnud anneksiooni ja okupatsiooni, ei anna midagi. Meile pole vaja, et agressiooni korral keegi kallaletungijat ainult häbistab, nagu Jugoslaavias tehakse. Vajame hoopis seda, et kriisiolukorra tekkimise järel tuleksid kiiresti kohale diviisid ja ajaksid näiteks saja tunni jooksul agressori välja. Välispoliitiliste aluste loendis ei räägita Eesti taotlusest sõlmida rahvusvahelisi leppeid oma julgeoleku tagamiseks. Lõik C. Totaalkaitse alused, eesmärgid ja meetmed. Ette ei ole nähtud elanikkonna ja elutähtsate ressursside kaitsmiseks määratud rajatiste süsteemi loomist. Totaalkaitse sõjaliste aluste loendist puuduvad tehnilised eelhoiatussüsteemid ja totaalkaitse majanduslik tagamine. Nimetatud ei ole mingitki sihtotstarbelist rahvusvahelist abi. Lõik D. Riigikaitse psühholoogilised alused. Andke andeks, seda, mis seal on kirjas, võiks nimetada pedagoogilisteks või andragoogilisteks alusteks. Psühholoogia järele seal küll ei lõhna. Mida mina näeksin psühholoogiliste aluste loendis? Esiteks oleks see riikliku vaba iseolemise kõrge väärtustamine kodanike ja püsielanike teadvuses. Teiseks: leppimatus riikliku suveräänsuse ja terviklikkuse alternatiividega. Kolmandaks: tahe kõikvõimalike vahenditega ja kui tahes rasketes tingimustes aktiivselt vastu panna Eesti riigi eksistentsi ohustavatele teguritele. Neljandaks: vääramatu usk riikliku iseseisvuse taastumisse kui tahes karmi okupatsiooni tingimustes. Need on psühholoogilised faktorid, mis võinuksid olla seal loendis, kuid paraku puuduvad. Üks minut veel, kui sa lubad. Kaitseväe struktuurist rääkides ei ole nimetatud inseneri- ja sideväeosi. Kaitseväe rahuaegsete ülesannete loendist puudub osalemine rahvusvaheliste kollektiivset julgeolekut tagavate struktuuride tegevuses. Mul on väga kahju, et nimetatud loenditest palju asju puudub. Me peaksime neid koos täiendama. Alles pärast seda võiks kõne alla tulla arutatava dokumendi vastuvõtmine. Ma tänan teid heatahtliku tähelepanu eest ja ühtlasi kutsun üles osalema samateemalisel pressikonverentsil kell 15.30 ruumis 111. Kõik on oodatud.

Aseesimees

Suur tänu, Peeter Lorents! Arvo Junti. Juhin tähelepanu sellele, et sõnavõtu aeg on seitse minutit. Peeter Lorents arvestas seda, tal läks aega üle ainult pool minutit. Ettekandja ja kaasettekandja ei kasutanud oma täit aega tegelikult ära. Ettekandeks antakse 20 ja kaasettekandeks 10 minutit. Kokku neil ei kulunud 30 minutit.

A. Junti

Lugupeetud Riigikogu! Mul on alustuseks heameel nentida, et lõpuks jõudsime me Riigikogus siiski ka riigikaitse küsimuste arutamiseni. Kahjuks küll mitte selles vormis ja kontekstis, mille me ette panime, vaid riigikaitseseaduste väljatöötamise otsuse eelnõu raames. See ilmselt ei rahulda meie vajadusi, kuid on hea, et saame alustadagi. Täna me kuulsime siin muu hulgas seda, kes ei ole enam härra ja kes on Eesti vaenlane. Kahjuks jättis aga kaitseminister konkretiseerimata, kes on Eesti riigi sisevaenlane. Neid küsimusi tahaksime siiski ka edaspidi esitada, sest just neile antavatest konkreetsetest vastustest sõltub kaitsekontseptsiooni väljatöötamine. Jätkata tahan ma härra Rebase ettekande algul kõlanud küsimusest lähtudes ja pärin omakorda: härrad Hallaste, Erm ja Pärnoja, kus on teie riigikaitse kontseptsioonid, mille te pidite esitama kaitseministrile? Teatavasti küsis kaitseminister seda opositsiooni käest Tuleb välja, nagu oleks riigikaitsega nii palju probleeme seepärast, et opositsioon ei ole esitanud kaitseministrile oma kontseptsiooni. Ilmselt on härra Rebas põhiseadusest omamoodi aru saanud. Parlamentaarse riigi puhul on ju nii, et valitsus esitab oma seisukohad parlamendile ja see kiidab need heaks või lükkab tagasi. Meil aga millegipärast tahab valitsus, et oleks vastupidi. Võib-olla seepärast otsitigi täna põhiettekandes nii agaralt süüdlasi ja vaenlasi. Eks see ole ikka nii, kui ei suudeta asjast üle käia. Eespool öeldule vaatamata on Vabariigi Valitsus siiski korduvalt arutanud riigikaitse küsimusi. Nimelt on kahel korral arutatud kahte määrust ja need vastu võetud. Esimese määruse kohaselt otsustab Vene vägede käest vabanevate objektide saatuse kaitseminister, küsimata enam nõu kohalikult omavalitsuselt. Teine määrus räägib Vene vägede liikumisest üle Eesti-Vene piiri. Viiel korral on valitsus arutanud kaitseministri asetäitja härra Puura ametist vabastamist. Nii et küllaltki palju kordi on kaitseküsimusi siiski arutatud. Samal ajal on aga valitsus avalikustanud Eesti riigile kuuluvaid Evald Miksoni toimikuid. Sellega seoses lubas kaitseminister 9. märtsi raadiosaates peaministri suhtes füüsilist jõudu tarvitada, kui see tõeks osutub. Nii et ma loodan, et peaministri ihukaitse on olnud ja on ka edaspidi tasemel. Samas raadiosaates teatas härra Rebas, et koostöö Eesti relvajõududes on tema ministriks hakkamisega loodud ja ekstsessid lõppenud. Seepärast oli ka minu vastav küsimus täna sellele suunatud. Kuid nagu irooniaks või tervituseks tänasele päevale kuulsime eile, et Kaitseliit suutis järjekordselt – seda juba viiendat korda viimase kuue kuu jooksul – Eesti Vabariigis relva kasutada, kuid kahjuks mitte Eesti riigi ja kodanike vaenlaste, vaid just Eesti kodanike vastu, haavates nelja inimest. Ma ei hakka rääkimagi sellest, kuidas Kaitseliit ja politsei omavahel suhtlevad. Ma ei hakka rääkima ka sellest, millisesse seisundisse püütakse asetada Kodukaitset. Nagu me mäletame, oli Kodukaitse see, kelle baasil loodi Piiriteenistus. Tahtmatult tekib küsimus, kas Vabariigi Valitsus ja Kaitseministeerium ei püüa sellise Kodukaitset halvustava tegevusega meie Piiriteenistust ja piiri üldse nõrgestada. Kui riigieelarves on Kaitseministeeriumile eraldatud piisavalt raha, siis Piiriteenistusele kahjuks mitte. Millega on siis tegemist, kui mitte meie piirikaitse nõrgestamisega? Ja ühenduses Kaitseliidu viimaste päevade aktsioonidega ma tahan küsida, et kui kaitseminister tõepoolest koordineerib kõikide relvajõudude koostööd, kas siis nende sündmuste puhul oli tegemist koordinatsiooniga kõige kõrgemal tasemel või eksib kaitseminister selles, et valitsus kontrollib olukorda. Veel kord tahaksin rõhutada järgmist. 2. märtsil võttis valitsus vastu määruse Vene vägede liikumise kohta üle Eesti riigi piiri ja teatas, et sellest määrusest teada saades jäid Eestiga läbirääkimisi pidava Vene delegatsiooni liikmetel suud lahti ja põlved läksid nõrgaks. Minu meelest polnud selles rõõmupuhangus midagi imelikku, sest keegi ei osanud oodata, et Eesti riik lubab Vene vägedel liikuda üle oma piiri, täpsustamata seda, kus need väed asuvad. Teatavasti oli möödunud aasta 6. augusti vastavasisulises määruses juttu Eesti territooriumil asuvate Vene vägede liikumisest. Nii et on kvalitatiivne vahe, kas otsus puudutab 10 000 või 2 miljonit isikut. Siit võib ka küsida, kas see on valitsuse näpukas või teadlik poliitika. Lõpetuseks tahan korrata seda, millega alustasin. Meie riigikaitseküsimused ei mahu ühe seaduseelnõu väljatöötamise ettepaneku arutamise raamidesse, need on märksa sisusügavamad ja laiemad. Me jääme ikkagi oma ettepaneku juurde pidada eri- või erakorraline istung, kus me saaksime sisuliselt arutleda selle üle, kes on meie vaenlane ning milliseid vahendeid on vaja selleks, et tõepoolest tagada Eesti riigi ja kodanike turvalisus. Ma tänan!

Aseesimees

Suur tänu, Arvo Junti! Tänan ka täpse ajakasutamise eest. Enne kui ma annan sõna Tiit Madele, tahan nõu pidada kolleegidega. Meil on sõnavõtuks registreerunud 17 Riigikogu liiget, kellest 2 on sõnavõtuõigust juba kasutanud. Kas ma võin teha ettepaneku sõnavõttude lõpetamiseks? Viimane sõnavõtja on praeguse seisuga Juhan Aare. Ma panen hääletusele protseduurilise küsimuse. Ilmar Mändmets on registreerunud, aga ta on esitanud kaks küsimust. Sõna soovis veel Arvo Junti. Ma panen hääletusele protseduurilise ettepaneku lõpetada läbirääkimised käesolevas päevakorrapunktis Arvo Junti sõnavõtuga. Ta ei ole esitanud küsimust. Kirjalikud küsimused arvesse ei lähe. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesolevas päevakorrapunktis Arvo Junti teise sõnavõtuga? Ettepaneku poolt on 43 saadikut, vastu on 5, 8 jäid erapooletuks. Sõnavõtud lõpetatakse nimetatud tingimustel. Jätkame sõnavõttudega. Tiit Made.

T. Made

Austatud eesistuja, lugupeetud kolleegid, härra minister! Ma alustaksin oma sõnavõttu isikliku pöördumisega härra kaitseministri poole. Siin, selles saalis läks härra kaitseminister isiklikuks. Ta on teinud seda ka ajakirjanduses. Nii siin kui ka ajakirjanduses avaldatust on meile jäänud mulje kaitseministrist kui õnnetust inimesest, kellele tehakse liiga. Härra Rebas, eks ole ju äärmiselt ebameeldiv ja ebamugav, kui kleebitakse külge silte ja räägitakse juttu, mis ei meeldi. Aga ma ütleksin, et Jumala veskid jahvatavad pikkamööda, kuid põhjalikult. Kes on käskinud härra Rebast kui Rootsi kodanikku osaleda juba poolteist-kaks aastat Eesti Vabariigi sisestes intriigides? Niisiis tuleb nüüd vastu võtta ka kriitikat, mis sageli on isiklik. Riigikaitse põhialuste arutamine annab võimaluse rääkida kõikidest probleemidest, mis nii või teisiti seonduvad riigikaitsega või seda mõjutavad. Ja seepärast ma toetaksin eelkõnelejat selles mõttes, et riiki on vaja kaitsta riigi kaitsjate vastu. Vaadake, 1991. aasta jaanuaris õnnestus meil siin Eestis ilma ühegi ohvrita üle elada omonlaste rünnakud. Aga nüüd me ei ole suutnud ilma ohvriteta üle elada meie riigikaitse organiseerimist. See on kogu asja juures kõige traagilisem. Ja see on eelkõige nende inimeste süü ja viga, kes meie riigikaitset korraldavad. Nad küll teevad siin puldis õnnetut nägu, öeldes, et jah, näete, asi on nii ja me tahame väga jõuliselt seda parandada. Aga selle jõulise parandamise tulemuseks on aina üks ohver teise järel. Teine küsimustering, mis teeb rahutuks. Eile esines Venemaa välisminister Andrei Kozõrev Kaliningradis ja ütles, et Venemaa pooldab mõjuvat vägede kohalolekut Baltikumis, kuna see annab võimaluse teostada poliitikat kindlalt ning oma positsioone tunnetades. Ta lisas, et vastasel juhul hakatakse Venemaad kohe küünarnukkidega tõukama. Sellele ei ole ametlikult reageerinud veel ei valitsus, Välisministeerium ega Kaitseministeerium. Ja Välisministeeriumist käiakse küsimas, kust härra Made sai selle teksti, neil seda ei olevat. Armas Jumal, selleks ju Välisministeeriumi töötajatele palka makstaksegi, et nad informatsiooni hangiksid ja operatiivselt reageeriksid! Lugupeetud kaitseminister ei avaldanud samuti siin kõnetoolis oma seisukohta selles küsimuses. Asi on rohkem kui tõsine. Meie valitsuse suhtumine läbirääkimistesse Venemaaga, mis on üldse kõige olulisem riigikaitsealane probleem, paneb hämmastama. Näidatakse ennast õnnetuna, väidetakse, et läbirääkimised on jooksnud ummikusse. Meile püütakse seletada, et Vene väed lahkuvad siit enne, kui me suudame lepingule alla kirjutada, ja et nad niikuinii lähevad ära. Seda ütleb peaminister. Kaitseminister aga teatab meile ajalehtedes, et siinsed Vene väed on oma struktuuri täielikult säilitanud ja peaaegu põranda alla läinud. Ohvitseridele antavat erru saatmisel relvad kaasa. 70% ohvitseridel olevat relvad kodus. Paldiskis viidi läbi operatsioon "Ämblik". Kuid miks ei tehta operatsiooni "Skorpion", et käia nende Vene ohvitseride juures, kelle nimed ja aadressid on teada, ning võtta nende käest relvad ära? Miks ei ole Kaitseministeerium pakkunud Riigikogule välja meie poolt kinnitatavat tähtaega, mille jooksul Eesti Vabariigi territooriumil väljaspool Vene vägesid asuvad Vene ohvitserid peaksid relvad ära tooma. Ja kui nad ära ei too, oodaku läbiotsimist. Jah, operatsioon "Ämblik" oli suurepärane ja selle tulemused vapustavad: üks vintpüss, seitse nuga, kastitäis padruneid ja kaks vasesulatajat. Ja sealjuures väidetakse, et Vene armees ei teatud sellest operatsioonist kõige vähematki. See oli operatsioon, mille peale võib-olla kulutati ära meie politsei, piirivalve ja armee kuueelarve. Ajakirjandusest saime teada, et Paldiski on mafioosode pesa ja relvakaubanduse peakorteri asukoht. Leiti aga üksainus vintpüss! Ja seegi olevat antud ekspertiisi, et kindlaks teha, kas on ikka tegemist püssiga. Aga järsku olid nad operatsioonist ette teadlikud? Võib-olla selle eest, nagu üks mu kolleeg arvas, et me loovutasime oma territoriaalmerest suure lahmaka Venemaale, andsid nad meile võimaluse sõita autodega mööda Paldiskit ja näidata, et linn on Eesti kontrolli all? Võib-olla see ei ole nii, aga võib-olla on. Nii et asjad on lahtised. Ma tahaksin kutsuda meie riigikaitsega tegelevaid inimesi üles, et nad rohkem mõtleksid kaitsekontseptsiooni peale ja lõpetaksid opositsiooni süüdistamise. Viimane on võtnud südamesse selle, et meie riigikaitsega on asjad ligadi-logadi. Tasub tõesti teha konstruktiivset koostööd, mitte aga manööverdada päevakorrast välja 37 rahvasaadiku ettepanekut riigikaitsealaste küsimuste sisulisest arutamisest. Ma tänan teid!

Aseesimees

Suur tänu! Olav Anton.

O. Anton

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid, kõrgesti austatud härra minister! Ma tänan teid kõigepealt minule "Rahva Hääles" antud vastuse eest. Kõnetooli aga tulin ma selle ütlemiseks, et probleemid, mida ma käsitlesin 11. veebruari "Rahva Hääles", on jäänud vastuseta. Kuigi olen väga tänulik jõu ja sitkuse soovimise eest, tahan siiski saada vastust tõstatatud küsimustele. Ma julgeksin väita, et kaitseminister on rohkem ministeeriumi auminister kui tegelik töö organiseerija. Minu andmetel on härra minister nelja kuu jooksul viibinud 50 tööpäeva välismaal ja võib-olla täitnud siis Välisministeeriumi osakonnajuhataja funktsiooni. Olen juba tutvustanud valija kirja. Ise elan ma Ämari lennuväljast 30 km kaugusel, just selles kohas, kus lennukid lähevad madallennule. Ma tean, et kui nad madallennul juhuslikult ületaksid veel helikiirust, siis oleks efekt maapinnal võrdne pommiplahvatusega. Valijad küsisid, kuidas on see võimalik iseseisvas Eestis. Sellele vastas Kaitseministeeriumi ametnik Jüri Liim 27. veebruaril küllalt irooniliselt, et ministeeriumi kantsler on volitanud Kaitsejõudude Peastaabi raadiotehnilise õhukaitsepataljoni õhuruumi kontrollgrupi ülemat Aleksandr Vorobeitšikovi andma Vene sõjalennukitele lennulubasid. Kohalike omavalitsustega alustasid sõjaväelased läbirääkimisi alles pärast seda, kui lennud olid juba toimunud. Ma loodan, et tänase jutuajamise tulemusena tekib olukord, kus Ämari lennukid enam Eesti taevasse ei tõuse. Nende puhul ei saa rääkida mingitest transporttöödest, sest tegemist on ründelennukitega. mis võivad pardale võtta kuni kaks pilooti ja sõjavarustust. Ilmselt on nende ainuke eesmärk kontrollida Eesti õhuruumi ja terroriseerida elanikkonda. Kui me vaatame Riigikogu otsuse eelnõu, mis on meile tänaseks päevakorda esitatud, siis ma julgeksin öelda, et see on valge leht, millele tahetakse saada Riigikogu liikmete allkirja. Sellega ei otsustata ju mitte midagi. Punkt 1 tahab tunnistada riigikaitse vabariigi huvidele vastavaks. See aga on ilma tunnistamatagi selge, et riigikaitse peab vastama riiklikele huvidele. Kogu probleemistikku, mida me oleme olnud sunnitud siin poolteise kuu jooksul käsitlema, tehes Kaitseministeeriumile tõsiseid etteheiteid töö puudumise või organiseerimatuse pärast, püütakse nüüd katta otsusega, mis jätab mulje, et kõigele vaatamata on tegutsetud ikkagi Eesti Vabariigi huvides. Midagi ei reguleeri selle otsuse punkt 2, mille kohta kaitseminister minu kirjalikule küsimusele vastates ütles otseselt, et menetlusse minna võivaid seaduseelnõusid ei ole ette valmistatud. Ei saa tellida valitsuselt seaduseelnõu, ilma et nimetataks objekti, mida see reguleeriks. Minu ettepanek on järgmine. Me peaksime täna selle otsuse eelnõu arutamise katkestama ja määrama parandusettepanekute esitamise aja. Järgmisel lugemisel oleks väga hea, kui härra kaitseminister üritaks vastata minu valijate küsimustele, millest olen teinud kokkuvõtte ajaleheartiklites. Aitäh!

Aseesimees

Olav Anton lubab katkestusettepaneku esitada kirjalikult. Kuulame ära Enn Tarto.

E. Tarto

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid, austatud minister! Meile on välja jagatud riigikaitse põhialused. Ma usun, et esitatud dokument on samm edasi, aga loomulikult vajab see ka täiendamist ja parandamist. Kuid nüüd on meil siiski eelnõu, mille põhjal võime otsustada kõige olulisemaid asju ja korrigeerida oma seisukohti. Ka "Isamaa" fraktsiooni esindajad on selle dokumendi koostamisest osa võtnud. Soovitan selle praegu üldpõhimõtteliselt heaks kiita. Kuna täna arutatakse siin riigikaitset, siis tahaksin puudutada ka mõningaid laiemaid küsimusi. Nimelt on riigikaitse valdkonnas väga tähtis see, kuidas toimub juhtimine ja kes juhib. Me oleme siin palju rääkinud ja kogu aeg on kesksel kohal olnud kriitika kaitseministri aadressil. Kui me aga vaatame põhiseadust ja skeemi nr. 5, mis on meile välja jagatud, siis näeme, et Eesti riigikaitse kõrgeim juht on Vabariigi President ja temale allub kaitseväe juhataja. Ma juhiksin tähelepanu ühele suurele puudusele, nimelt sellele, et mingil moel ei ole veel lahti mõtestatud, lahti kirjutatud ja seadusega sätestatud, mida tähendab mõiste "Eesti riigikaitse kõrgeim juht". Kui me siin kinnitasime Vabariigi Presidendi Kantselei koosseisu, siis, nagu te võib-olla mäletate, pakkusin ma välja, et tal oleks vähemalt üks nõunik riigikaitse alal. Mingi nõunik jäi sisse, kuid siiski häbeneti teda nimetada riigikaitsenõunikuks. Ma imestan, kuidas saab president tegelda riigikaitsega, kui tal ei ole selle ala inimest. Teiseks tahan juhtida teie tähelepanu sellele, et Eestil ei ole siiamaani kaitseväe juhatajat. Härra president on meile kandidaadi esitanud, kuid Riigikogu ei ole seda kinnitanud. Praegu oleme olukorras, kus Kaitsejõudude Peastaap tegutseb tihtipeale omapäi ja ei olegi selge, kui suured on kaitseministri volitused. Põhiseadust uurides näeme, et kaitseministri ülesanded ja volitused on seal kaunis ebamäärased. Minu isiklik arvamus on, et tema volitused on üsna väikesed. Kui me nüüd vaatame reaalset olukorda ja neid komandöre, kes viimasel ajal on paika pandud, siis on ju selge, et väga palju on siin endisi Nõukogude Liidu sõjakomissariaatides töötanud ohvitsere. Samal ajal ei saada kuidagi edutada ohvitsere, kes on esile kerkinud Kaitseliidus või ettevalmistuse saanud Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse raames. Tõsi, neid ohvitsere ei ole palju, kuid mingi hulk siiski on. Ja ma usun, et põhimõtteliselt ei ole hea, kui ühest teatud tutvusringkonnast koguneb liiga palju komandöre. Sellele vaadatakse halvasti kogu maailmas. Kardetakse kambavaimu. Meil aga on põhjust karta veel seda, et inimesed on oma ettevalmistuse saanud ja teenistuse läbi teinud mujal. Siinkohal pean siiski ütlema, et Kaitsejõudude Peastaabi ülema härra Laaneotsaga olid Eesti Komitee kaitsetoimkonnal sidemed juba ammu. Ta aitas meie noormehi kaitsta, kui nad okupatsiooniarmees hädas olid. Nii et ma ei ütle härra koloneli kohta midagi halba, aga meie kohus on siiski jälgida, et juhtideks ei pandaks liiga palju ühest seltskonnast inimesi. Piltlikult öeldes on meie kaitseminister härra Rebas nagu valge laevuke endiste komandöride meres. Huvitaval kombel on äge kriitika suunatud just tema pihta, et see laevuke maksku mis maksab põhja lasta. Härra kaitseminister ei ole tõepoolest alati meie olude ja kõigi poliitiliste tagamaadega kursis. Ta on naiivne, aga minu meelest on see naiivsus kaasa aidanud, et ta üldse siia 30 korda odavama palga peale tööle tuli. Tal on siiski Läänes omandatud teadmised ja oskused, mida ta siin rakendab. Ühesõnaga, ta muudab meie kaitsepoliitika mitmekesisemaks. Lõpetuseks ütleksin ma ainult seda, et arvestades viimaseid Venemaa sündmusi ja eriti Vene välisministri avaldust, peame kõik väga tähelepanelikult neid asju uurima ning poliitiliste otsuste langetamisel oma võimete ja võimaluste piires kaasa lööma. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu, Enn Tarto! Kolleeg Kuno Raudelt on tulnud juhatusele ettepanek käesoleva päevakorrapunkti arutamine katkestada, et anda Riigikogu liikmetele võimalus tutvuda riigikaitse põhialustega ja teha parandusettepanekuid. Analoogilise ettepaneku tegi oma kõnes kolleeg Olav Anton. Panen ettepaneku hääletusele. Mul on küsimus Kuno Raudele. Kas soovitakse katkestada praegu või kuulata enne ära sõnavõtud? Kuulata ära sõnavõtud. Kas Olav Anton on samal seisukohal? Lepime kokku nii, et kuulame ära sõnavõtud, sest lõppsõnad tulevad pärast parandusettepanekuid. Järgmine sõnavõtja on Katrin Linde.

K. Linde

Tänan, härra aseesimees! Lugupeetud Riigikogu! Härra kaitseminister! Eesti riikluse vaenlased on paanikas, sest asjad on paranenud, väidab kaitseminister. Paranemine ei ole nii suur kui naiivsus, mille mõjul antakse võõrale sõjaväevõimule soodustusi. Valitsuse käes on nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim. Seega ei sega mitte miski tegutsemast kiiresti, õigesti ja efektiivselt. Miks nii ideaalses olukorras seda ei tehta? Selle asemel küsitakse, mida me nüüd tegema peame. Kui üks seltskond on haaranud võimu nii kindlalt ja täielikult, nagu seda on teinud valitsuskoalitsioon oma suurepäraste komsomoli ja ka kommunistliku partei kogemuste rakendamisega, siis ootan programmi täielikku täitmist ja vastutamist. Te kas saate hakkama või ei saa. Ma tahan näha inimesi, kes saavad hakkama. Praegu mul seda kindlust meie elegantse kaitseministri suhtes ei ole, kuigi tema 30 alluvat peaks olema üsna suur jõud, kui tegemist on inimestega, kes oskavad ja tahavad tööd teha. Näib, et praeguse valitsuse liikmed on hakanud Eesti riikluse vaenlasteks nimetama neid, keda nad isiklikult ei taha pidada oma sõpradeks.

Aseesimees

Suur tänu, Katrin Linde! Kalle Kulbok.

K. Kulbok

Austatud juhatus, austatud Riigikogu! Esitatud riigikaitse kontseptsioon võib sobida vabariigile, kuid ei sobi kuningriigile. Kuningriigi kaitsekontseptsioon algaks lähiülesannetest. Paraku selgus kaitseministri vastustest küsimustele, et lähiülesannetega ei ole ta veel kursis. Räägin veidi üksikasjalikumalt ühest lähiülesandest. Mullu suvel andis Vabariigi Valitsus selge lubaduse saavutada Vene vägede lahkumine Eestist 1992. aasta lõpuks. 1992. aasta sai otsa 75 päeva tagasi, Vene väed aga on ikka veel siin. Võib-olla te ütlete, et tegemist on objektiivse paratamatusega. Jah, eks see ole vabariiklik mõtteviis. Kui kuningriiklastel tulnuks juhtida Eesti kaitsepoliitikat, oleks juba aasta algusest siia kutsutud sõbralike naaberkuningriikide Norra, Rootsi, Taani ja miks mitte ka Hispaania või Ühendatud Kuningriigi väekoondised. Kuningriigi kaitseminister ei loodaks Keskkonnaministeeriumi, Välisministeeriumi või Kultuuri- ja Haridusministeeriumi peale. Nüüd aga konkreetselt otsuse eelnõust. Selle 2. punkt on igati õige, riigikaitseseadused on loomulikult vajalikud. Põhiseaduse § 104 punktis 17 räägitakse rahuaja riigikaitse seadusest ja sõjaaja riigikaitse seadusest, mida kumbagi meil ei ole. Samuti puudub meil erakorralise seisukorra seadus, millele viitavad sama paragrahvi punkt 16 ja § 129. Otsuse eelnõu 1. punkt on aga selgelt populistlik. Valitsuskoalitsioon tahab läbi oma hääletusmasina iseendale tunnustust avaldada: "Küll me oleme ikka tublid poisid!" Kui valitsuskoalitsioon tõesti ei taha 1. punktist loobuda, siis ma pakun välja kompromissi. Jätame 1. punkti alles, kuid muudame seal kahte sõna ja siis kõlaks see järgmiselt: "Tunnistada Riigikogule esitatud riigikaitse korraldamise põhimõtted vastavaks vabariigi huvidele." Sõnad "Eesti Vabariigi" asenduksid sõnaga "vabariigi", mille kirjutame väikese algustähega.

Aseesimees

Suur tänu! Edgar Savisaar.

E. Savisaar

Lugupeetud kolleegid, austatud istungi juhataja! Tahan hakatuseks kinnitada, et ma pean väga lugu Hain Rebasest kui isiksusest, kui teadlasest ja kui poliitikust. Minu arvates on ta Eesti ajaloo viimastel perioodidel näidanud ennast põhimõttekindla poliitikuna ja seda peab tunnistama. Samal ajal tahan ma öelda, et tema tänases Eesti riigikaitse problemaatikat puudutavas esinemises jäi palju ebaselgeks. Tahaksin saada vastust vähemalt kolmele küsimusele. Esimene küsimus, mida ma olen korduvalt esitanud: miks ikkagi lubati sisse tuua 164 meest, miks ei ole neid tänini välja viidud ja kes need mehed on? Juba on saanud teatavaks, et need mehed olid tegelikult läbinud esimese ettevalmistuse lahinguüksuse koosseisu astumiseks. Seega ei olnud nad päris rohelised. On teada, et praegu on nad paigutatud laiali Tondile, Keilasse ja Kloogale. Nad teenivad lahinguväeosas ega ole mitte mingisugused laadijad. Nende varal on tugevdatud Tallinnas asuva väeosa lahinguvõimet. Teisisõnu, ma ei näe motiivi, miks nad ikkagi sisse toodi, ega saa aru, miks neid ei ole välja viidud. Kui ma kuulan peaministri uinutavaid kõnesid, et niikuinii lähevad varsti kõik Vene sõjaväelased ära, siis ma ei saa aru niisugustest asjadest, millest kirjutati eilses "Esmaspäevas". 8. leheküljel on juttu Vene sõjaväelaste liikumisest üle piiri. Ainult ühe nädala jooksul, s.o. 1.–7. märtsini loendati, et Eestisse tuli sisse 211 sõjaväelast. Jah, 172 läks ka välja, aga vahe on ikkagi mõnikümmend meest. Piirilt saadeti tagasi kolm Eestisse tulla tahtnud sõjaväelast. Tähendab, ajakirjanduses avaldatu põhjal võib järeldada, et Vene sõjaväelaste sissetoomine jätkub, nende arv suureneb, mitte ei vähene. Ma tahaksin veel kord küsida, mis siis ikkagi toimub. Kelle loal ja millistel kaalutlustel neid sisse tuuakse? Sellele tahaksin vastust saada. Teiseks tahaksin ma vastust küsimusele, miks ei tehta tööd Eesti kaitseväe moodustamiseks? Meil mõistetakse hukka ja ähvardatakse poisse, kes ei taha minna sõjaväkke. Ma hakkasin seda asja lähemalt uurima. Tuleb välja, et tänapäevani on see asi valitsuses tegelikult korraldamata. Eelmise kutsealuste sõjaväkke võtmise määruse kehtivus lõppes 1992. aasta 31. detsembril. Uus määrus tuleb kuuldavasti arutusele alles tänasel valitsuse istungil. Mida siis vahepeal tehti? Siit võib järeldada, et vahepealne sõjaväkke võtmine jaanuarist märtsini on tegelikult olnud ebaseaduslik toiming ja et poistele, kes ei ole kuuletunud sellele, ei ole mitte midagi ette heita. Tegelikult on töö kutsealuste sõjaväkke võtmiseks jäetud tegemata. Kolmas asi, millest ma aru ei saa, on sõjaväe vara intensiivistunud mahaparseldamine. 1992. aasta jaanuaris kuulutati Vene sõjaväe vara Eesti riigi omandiks ja külmutati kõik tehingud sellega. Tollasest otsusest hoolimata on meil andmeid, et äritsemine sõjaväe varaga jätkub. Mõnedest sellekohastest faktidest oli juttu härra Antoni artiklis "Rahva Hääles", mis on aga maha vaikitud. Ma toon ainult ühe näite. Meie andmetel müüdi selle aasta algul Kaitseministeeriumi loal ühest Lõuna-Eestis asuvast Vene sõjaväeosast 43 kütusemahutit ühele Lätis asuvale eraaktsiaseltsile. Ja seda tehti olukorras, kus me kaebame, et olemasolev mahutipark napib. Müüdud mahutite koguhind küünib miljonitesse kroonidesse. Jutt on suurtest väärtustest. Ma saan asjast aru nii, et Kaitseministeeriumi soosimisel müüdi maha Eesti Vabariigi kinnisvara. Suuri mahuteid ei saa välja viia taskus. Seepärast ei ole õnnestunud tehingut varjata, kuigi seda on püütud teha. Seoses kaitseministri tänase ettekandega tahaksin kinnitada: ma olen täiesti nõus, et kaitsealane tegevus on tähtis, ma olen täiesti nõus, et kaitsealane tegevus on kallis, kuid ma lisan, et kaitsealane tegevus on ka väga aktuaalne, sest aeg on tõesti ärev ja ohtuderohke. Olen üks nendest, kes seda riiki on loonud, ja ma ei soovi seista kunagi selle riigi rusude juures. Minu vastuolu härra Hain Rebasega, niipalju kui seda on, ei tulene sellest, et ta tähtsustab sõjalisi küsimusi üle, vaid just sellest, et minu arvates ta ei tegele sõjaliste küsimustega ega tee piisavalt tööd kaitseministrina. Ta arvab küllaldase olevat pidada sisepoliitilist propagandasõda, mis tal tõesti hästi välja tuleb. Tänan teid!

Aseesimees

Suur tänu! Jüri Põld.

J. Põld

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid, härra minister! Ma võib-olla jätkaksin sealt, kus minu eelkõneleja jutu pooleli jättis. Tõepoolest, ka mina ootasin tänasest päevast natuke enamat, ootasin päris mitmelt kolleegilt konstruktiivseid ja asjalikke mõtteavaldusi, kuid kahjuks olin sunnitud üsna rängalt pettuma. Kõikidest eelkõnelnutest meeldis mulle oma konstruktiivsuse poolest kõige rohkem härra Lorentsi sõnavõtt. Miks? Peeter Lorents ütles otse välja, mis teda ei rahulda selles dokumendis, mis võiks olla teisiti ja mis võiks olla parem. Härra Lorentsil võib muidugi paljus õigus olla, kuid ma arvan, et mõnes küsimuses ta veidi eksis, ajades segamini rahvusliku julgeoleku ja riigikaitse mõiste. Aga see selleks. Tõsisem probleem seisneb minu arvates selles, et paljud kolleegid esitavad küsimusi asjade kohta, millega nad oma ametikoha järgi Riigikogus või lihtsalt parlamendiliikmena peaksid väga hästi kursis olema. Härra Junti näiteks esitas küsimuse juhtumi kohta, millest eile anti riigikaitsekomisjonis täielik ülevaade. Jutt on nn. Türi intsidendist, mis seisnes selles, et üks kaitseliitlane tarvitas enda ja oma kodu kaitseks tulirelva, kui teda ründas 8–10 inimest. Härra Junti püüab seda serveerida nii, et üks purjus kaitseliitlane märatses ja tekitas ihuvigastusi Eesti Vabariigi kodanikele. Päris täpselt see nii ei olnud. Probleemi tõstis eile üles ka kolleeg Kirill Teiter. Härra Juntil soovitaksin lugeda tänast "Postimeest". Politsei ja Läänemaa jäägrikompanii vahelisest intsidendist on ka tänases "Rahva Hääles" juttu pisut teises valguses. Üldse on probleem, miks Eesti ajakirjandus näitab meie riigi kaitsevõime tugevdamist enamasti negatiivses valguses, s.t. relvajõudude loomist käsitletakse kui mingite eraarmeede loomist või teab mida veel. Mulle meenuvad aastatetagused Kaitseliidu ründamised praeguste mainekate poliitikute poolt. Tahaks arvata, et need inimesed on siiski oma suhtumist Kaitseliidusse muutnud ja et nende mure Eesti riigikaitse pärast on siiras. Asi on tõepoolest rohkem kui tõsine, nagu ütles kolleeg Tiit Made. Ma arvan, et mitte üksnes meie, vaid eestlased üldse on üsna hästi informeeritud sellest, mis tegelikult toimub Eesti ühiskonnas ja mis on lahti meie suures naaberriigis. Päris mitme kolleegi küsimused oleksid vahest ära jäänud, kui nad oleksid tutvunud riigikaitse kontseptsiooni aluste projektiga, mis esitati ligi kaks kuud tagasi. Siis võib-olla oleks tulnud täna üsna asjalik jutt. Ma ei saa öelda, et meile esitatud dokument, mis kannab pealkirja "Riigikaitse põhialused", oleks mingi valmis paber või lõplik otsustus. Minu arvates on see pigem kokkuleppe küsimus, kas Riigikogu aktsepteerib niisugust dokumenti või kas seda saab käsutada riigikaitse seaduste väljatöötamise alusdokumendina. Kaitseministeerium on oma töö teinud ja minu arvates üsna rahuldavalt. Kuid mulle jääb täna siiski selgusetuks, kas sellist hinnangut aktsepteerivad kõik Riigikogus esindatud poliitilised jõud. Asjalikud parandusettepanekud on minu meelest alati teretulnud. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu! Rein Helme.

R. Helme

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Ma pean sügava kurbusega nentima, et praegu ei arutata üldse otsuse eelnõu, vaid on keskendutud selle saatematerjalile, mille me lisasime. See on muidugi igati tänuväärne, sest riigikaitsest oleme kõik huvitatud ja tahame sellest rääkida. Küll aga torkas mulle silma, et paljud küsimusi esitanud ja sõna võtnud kolleegid ilmselt ei ole vaevunud seda dokumenti läbi lugema, mis veel kord kinnitab minu veendumust, et siin püütakse lahendada sisepoliitilisi probleeme ja mitte keskenduda riigikaitsele. Väga kiiduväärt oli dokumendi struktuuri analüüs, mille esitas härra Lorents. Kui saaks säärase analüüsi tegemisele kaasata veel teisi spetsialiste, siis võiksime kas või selleltki aluselt käivitada selle dokumendi sisulise parandamise, muutmise või täiustamise. Kuid seda ei saa me teha täna siin saalis. Mulle tundub, et ühes oleme veendunud: dokument kajastab Eesti Vabariigi huve. Mulle näib, et härra Lorents ei tahtnud meid veenda vastupidises ja ükski teine sõnavõtja ei ole samuti suutnud seda teha. Ausalt öeldes pole selle dokumendi sisu kohta tõsiselt võetavaid arvamusi avaldatud. Eespool öeldut arvestades tuleks meile esitatut aktsepteerida säärasena, nagu see on. Mõistagi tuleb selle kallal edasi töötada, millest saab aru ka kaitseminister ja tema poolt juhitav aparaat, vaatamata härra Savisaare kummalisele postulaadile, et kaitseminister ei tegele riigikaitsega. Nii võiksime viia analüütilise töö teisele tasandile. Praegu tuleb langetada põhimõtteline otsus, et Riigikogule esitatud riigikaitse korraldamise põhimõtted vastavad Eesti riigi huvidele. Seda, et nende kallal tuleb tööd teha, kajastab ka otsuse teine punkt. Nagu ma nägin ja kuulsin, on parandusettepanekuid juba tulnud. Ma loodan, et need puudutavad otsuse eelnõu. See, mida tahetakse lisada kirjeldavale dokumendile, peaks minema pisut teisi kanaleid mööda. Minu oluline sõnum seisneb selles, et ma kutsun teid üles tunnistama dokumenti Eesti Vabariigi huvidele vastavaks ja hoidma kokku meie aega siin saalis. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu! Jaanus Betlem.

J. Betlem

Austatud istungi juhataja, austatud Riigikogu liikmed! Hinnates meie riigikaitse tänast olukorda, tuleb meil vastata kõigepealt küsimusele, mida on kaitsejõudude juhid ja Kaitseministeerium ette võtnud meie kaitseväe tugevdamiseks, tema varustatuse parandamiseks ning organisatsioonilise korra ja distsipliini tugevdamiseks. Otsapidi tõstatas selle küsimuse siit kõnepuldist juba härra Edgar Savisaar, kes väitis küllaltki kategoorilises vormis, et Kaitseministeerium ei ole eriliselt midagi teinud meie kaitseväe ülesehitamiseks. See ei olnud tsitaat, see oli tähelepanu juhtimine kõnepuldist öeldule. Asun nüüd omalt poolt informeerima Riigikogu ja rõdul viibivaid ajakirjanikke sellest, mida on Kaitseministeerium meie kaitseväe relvastamiseks tegelikult teinud ja tegemas ning mis härra Hain Rebase kõnest võib-olla nii selgelt kõlama ei jäänud, kui oleks võinud jääda. Eesti kaitseväe tegelik relvastamine – vähemalt mina söandan siit kõnepuldist nii väita – on alguse saanud alles pärast seda, kui kaitseministriks nimetati härra Hain Rebas. Läbirääkimisi relvastuse hankimise kohta peeti küll ka Tiit Vähi valitsemise ajal ja nende tulemused on nüüd realiseerumas. Praegu võime juba öelda, et kõik kolm Eesti kaitseväe pataljoni – Kalevi, Viru ja Kuperjanovi pataljon – saavad, kui opositsiooni poolt midagi otsustavalt vahele ei tule, endale NATO standardile vastava täisvarustuse, alates mundritest ja relvadest ning lõpetades meditsiinilise varustusega. See on niisugune varustus, mis võib Eesti kaitseväe lahinguvõimet otsustavalt tõsta, teha temast siinses regioonis arvestatava sõjalise jõu. Ja minu arvates on see poliitiline põhjus, miks on alustatud rünnakut Kaitseministeeriumi ja isiklikult kaitseministri vastu. Sellise olukorraga, kui loogiliselt mõelda, ei saa ju kuidagi leppida endise Nõukogude, praeguse Vene armee esindajad ja sõdurid, kes viibivad veel Eesti territooriumil. See on kära ja kaitsejõudude vastase kampaania tegelik põhjus. Minu arvates on see ka põhjus, miks me ei taha põhjalikumalt rääkida, kuigi peaksime seda tegema, eelmiste valitsuste tegematajätmistest riigikaitse vallas. Ma pean silmas parast Eesti Vabariigi deklaratiivset iseseisvumist ametis olnud härra Savisaare ja härra Vähi valitsust. Me teame ja mäletame rünnakuid Kaitseliidu vastu. Teame seda, kui raske oli üles ehitada meie kaitseväge. Peab tunnustust avaldama Kaitsejõudude Peastaabi ülemale härra Laaneotsale, kes on suutnud vastu seista kaitseväe loomist taunivale survele ja võltspatsifismi lainele. Kaitsejõudude likvideerimist taotledes tuuakse ettekäändeks relvaintsidente, mis on juhtunud kaitseväes või Kaitseliidus, et algatada mingit massilisemat kampaaniat. Tänu aga sellele, et likvideerimiskatsetele on kindlalt vastu seistud, on meil praegu kaitsejõud olemas. Ma loodan, et hoolimata meeleheitlikust vastupanust Eesti vägede relvastamisele ja kaitseminister Hain Rebase tegevusele, tänu valitsuskoalitsiooni kindlale, selgele ja ühesuunalisele riigikaitsestrateegiale, mis on väljendatud ka teie laudadel olevas kontseptsioonis, õnnestub meil kaitsejõud siiski üles ehitada ja tänane rünnak üle elada, õnnestub esitatud kaitsekontseptsiooni põhialused heaks kiita, et jõuda olukorrani, kus on tugev, Eesti riiki kaitsta suutev armee. Tänan!

Aseesimees

Suur tänu, Jaanus Betlem! Jüri Toomepuu.

J. Toomepuu

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! See, kas me jääme püsima iseseisva riigina või muutume jälle Vene kolooniaks ja kas ka teised riigid on nõus meie kaitseks midagi tegema, oleneb suurelt osalt meie suutlikkusest end ise kaitsta. Me ei suuda end kaitsta, kui meie poliitikute valitsus teeb Kaitseministeeriumist ja riigikaitsest parteipoliitika objekti. Riigikaitse muutmist parteipoliitika objektiks alustas valitsus kohe pärast valimisi sellega, et pakkus Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe koha rändrüütliks hakkamise tasuks Rein Helmele, kelle aususes, usaldusväärsuses ja juhtimisvõimes võib Teaduste Akadeemia protokollide alusel põhjendatult kahelda.

Aseesimees

Härra Toomepuu! Ma palun püsida teema juures.

J. Toomepuu

See ongi teema.

Aseesimees

Me ei aruta Teaduste Akadeemia siseasju.

J. Toomepuu

Parteipoliitika rakendamine riigikaitses on kõige tähtsam teema, mis täna üldse võib jutuks tulla. Selle alusel määrati valimistel läbikukkunud parteikaaslane, kellel riigikaitse alal arvestatavat kvalifikatsiooni ei ole, kaitseministriks. Uuel kaitseministril ei olnud isegi pakkuda riigikaitse kontseptsiooni. Oma esimesel visiidil riigikaitsekomisjoni kuulutas ta, et hakkab riigikaitse kontseptsiooni tegema nii, et palub poliitilistel parteidel selle esitamist. Ma andsin talle tol korral nõu, et kui tal paremat lahendust pole pakkuda, siis ta saaks Eesti riigikaitsele kõige paremini kaasa aidata kohese lahkumispalve esitamisega. Kui ta võtnuks seda nõu kuulda, oleks meie riigikaitse praegu kindlasti palju paremal järjel. "Isamaa" valimiseelne programm lubas, et siin viibivad Vene väed võetakse viivitamatult Eesti riigi kontrolli alla. Selline küüniline rahva petmine häälte saamiseks ongi põhjus, miks minul ja eesti rahval ei ole usaldust "Isamaa" ja Kaitseministeeriumi vastu. Ei "Isamaa" ega Kaitseministeerium ole võtnud Vene vägesid viivitamatult ega viivitusega Eesti riigi kontrolli alla. "Isamaa" ei ole saavutanud oma lubatud kontrolli Eesti piiride üle ei idas ega läänes. Momendil tuuakse Vene vägesid rohkem sisse, kui neid välja viiakse. Nagu siin Piirivalveameti statistika alusel öeldi, lahkus 1.–7.märtsini Eestist 172 Vene sõjaväelast, sisse aga tuli 210. Mäletatavasti väitsid hiljuti kaitseminister ja teised valitsuse esindajad, et Vene sõjaväelasi üldse sisse ei tooda. Kui nende vale paljastati, süüdistasid nad valede paljastajaid koostöös Vene sõjaväelastega. Järjekordne näide selle kohta. et valitsus ei ole veel keelanud okupatsioonivägede täiendamist, on Tartu lennuväljale maandumisloa andmine 20 Vene lennukile. Lennukite maandumise vaatlused on näidanud, et Eesti riik pole kehtestanud mingit tõelist kontrolli selle üle, keda ja mida lennukiga sisse tuuakse või välja viiakse. Enne valimisi lubas "Isamaa" vältida nõukogulikku mentaliteeti kaitsejõududes. Praegu aga on Kaitsejõudude Peastaabi ülem, suur osa staabi ohvitsere ja kaitsejõudude üksuste ülemad endise Nõukogude armee sõjakomissarid, kes alles paar aastat tagasi jahtisid Eesti poisse, et saata neid võõrväkke sundteenistusse, 1987. aastal väljaantud raamatus "Mina, kommunistlik noor" uhkustab härra Vello Vare sellega, kuidas ta nn. diversante hävitas. Tema poolt diversantideks kutsutud olid Eesti vabadusvõitlejad, kaitseliitlased, patrioodid. Praegu on seesama härra Eesti Vabariigi kaitseväe ohvitseride atesteerimise komisjoni ülem, kes otsustab, missugune endine "diversant" kõlbab ohvitseriks. Kõige kurvem on see, et Kaitseministeerium, selle asemel et seadusi rakendada, rikub neid, kahjustades otseselt Eesti riigikaitset. Kehtiv seadus keelab kõik tehingud endise NSV Liidu relvajõudude hoonete, majade, relvade ja muu varaga ilma valitsuse otsuseta. Toon ühe näite selle kohta, mis võib juhtuda. 4. detsembril kinnitas Kaitseministeeriumi kantselei akti, millega anti endise sõjaväeosa nr. 30 914 vara asukohaga Koplirand 53 üle ühele aktsiaseltsile. Riiklik Kohtueelse Uurimise Amet on asjatult kutsunud härra Rebase lähimaid töökaaslasi andma tunnistusi meie kaitseväele ja Kaitseministeeriumile varem kuulunud lahingupüstolite müügi kohta, mis leiti olevat ilma vastava loata endiste Vene sõjaväelaste valduses. Samuti on uurijad asjatult kutsunud tunnistusi andma härra Rebast, et selgitada põhjusi, miks ta laskis oma isiklikud söögiarved kinni maksta Eesti maksumaksjatel. Selline teguviis on karistatav kehtiva kriminaalkoodeksi alusel. Minu arvates peaks valitsuse liikmed, kes seadusi rikuvad, viivitamatult vallandama ja kohtu alla andma. Johan Laidoner organiseeris mõne kuuga Eesti Vabariigi sõjaväe ja vabastas Eesti pinna vaenlastest. Praegune valitsus ei ole seitsme kuuga täitnud ühtegi riigikaitsega seotud valimiseelset lubadust. Ei ole isegi riigikaitse kontseptsiooni. Pealegi ei ole meil ikka veel kaitseväe juhatajat. Meie kaitsejõududes valitseb nõukogulik Punaarmee mentaliteet. Okupatsioonivägedel lubatakse ikka veel tuua täiendust Eesti Vabariiki. Ebakompetentsus, skandaalid ja seaduserikkumised on Kaitseministeeriumis igapäevane nähtus. Meie kaitseminister ei paista ikka veel aru saavat, et kui ta võttis vastu oma praeguse ametikoha, siis on tema see, kes peamiselt vastutab Eesti riigi kaitse eest. Mina olen elanud päris edukalt raudse reegli kohaselt, mida minu meelest järgivad sõjaväelased kõikjal. See reegel on: ülemus on vastutav kõige eest, mida tema organisatsioon teeb või tegemata jätab. Härra Rebas räägib tihti, et vigade eest on vastutavad tema alluvad. Pahad alluvad annavad talle allakirjutamiseks pabereid, millest aru ei saa, aga millele ta ikkagi miskipärast alla kirjutab. Kaitseministeerium on tõesti kõige nõrgem kõikidest ministeeriumidest, nagu kinnitas härra Rebas. Olen temaga selles suhtes nõus ...

Aseesimees

Lasen teil öelda veel kaks lauset.

J. Toomepuu

Kahjuks on tema ise selle nõrkuse kõige suuremaks põhjustajaks. Ma pakun nüüd jälle härra Rebasele head nõu. Te saate praeguses olukorras kõige paremini Eesti riigikaitsele kaasa aidata kohese lahkumispalve esitamisega. Palun tehke seda Eesti riigi ja rahva, Eesti riigikaitse ja Eesti tuleviku huvides.

Aseesimees

Suur tänu! Toomas Alatalu.

T. Alatalu

Lugupeetud juhatus, lugupeetud 10. märtsi enamus, lugupeetud rahvaenamus! Mul on reamehena väga raske rääkida pärast kõrgemate ohvitseride kirglikke kõnesid, kuid ma tahaksin siiski koondada teie tähelepanu mõnele üldisemale probleemile. Mul on väga hea meel, et tõepoolest sündis mitte ainult kontseptsioon, vaid seda kontseptsiooni täiendavad ka mitmesugused skeemid. Palun silmake veel kord seda kõige lihtsamat skeemi, mis kannab numbrit 1 ja kus on suurelt kolm nimetust. Need on välispoliitika, kaitsepoliitika ja julgeolekupoliitika. Ja nüüd ma tuletan teile meelde, et meie lugupeetud välisminister on korduvalt väitnud: "Meil ei ole vaja mitte mingisugust välispoliitilist kontseptsiooni." Täna me arutame kaitsekontseptsiooni või vähemalt seda, mida nimetatakse valitsuskoalitsiooni poolt koostatud kaitsekontseptsiooniks. Kui te seda skeemi veel kord vaatate, siis näete, et välis- ja kaitsepoliitika lõikuvad omavahel ja ka julgeolekupoliitikaga. Ma püstitan kohe põhimõttelise küsimuse. Kas meil üldse on praegu võimalik teha mingisugust otsust selle nn. kaitsekontseptsiooni kohta, kui meil puudub veel selgus oma riigi välispoliitikas, kui me ei tea, mida meie Välisministeerium taotleb, millistele riikidele või riikide grupile teeme panuse? See puudutab näiteks ka säärast küsimust, nagu seda on relvade ost. On ju oluline, kust ja kellelt me neid ostame. Selles mõttes on üleskutse kiita see nn. kaitsekontseptsioon heaks minu arvates adresseeritud rumalatele ja vastutustundetutele inimestele. Ma loodan siiralt, et sääraseid siin saalis täna ei jätku, selleks et järjekordne enamus kokku klopsida. Mis puutub üldse meie julgeolekusse ja sidemetesse välisriikidega, siis lubatagu viidata eilsele "Õhtulehele", kus kirjutatakse, et Euroopa Nõukogusse on viidud Riigikogu otsuste ingliskeelsed tõlked ja mõned menetluses olevad asjad. Vaadake, mis välja tuleb. Me ei ole veel otsuseid langetanud, aga kuhugi on tõenäoliselt juba viidud eelnõude projektid, mida serveeritakse kindlasti nii, et Riigikogu on valmis neid aktsepteerima. Ma tõin selle näite, et tähelepanu juhtida vajadusele kokku istuda ja selgusele jõuda, mida Eesti nimel tehakse Kaitseministeeriumis ja Välisministeeriumis. Mul on kavas formuleerida parandusettepanek sellesama otsuse eelnõu kohta, et siis, kui me pärast katkestamist kokku tuleme, oleks ilmtingimata kõne all mitte ainult kaitsekontseptsioon, vaid et me saaksime ka mingisuguse ettekujutuse (kui välisminister keeldub kontseptsiooni esitamast), mida Välisministeerium kavatseb välismaal teha, millised on prioriteedid jne. Sest muudmoodi, vabandage, me seda otsust vastu võtta ei saa. Kui väidetakse, et see on täiesti selgelt julgeolekuküsimus, siis võiksime istungi teha ka kinnisena, ilma ajakirjanike osavõtuta. Aga asjas tuleb selgusele jõuda, sest väljapakutud dokumenti ei ole mitte mingil moel võimalik aktsepteerida. Nüüd nendest probleemidest, mida ma siin eelnevalt tõstatasin küsimusi esitades. Jällegi tahaksin tsiteerida härra Hain Rebast, kes ajakirjanikuna on olnud väga viljakas. 3. märtsi "Rahva Hääles" väidab ta, et meie riigikaitse hakkab laialt vaadatuna ilmet võtma ka ilma opositsiooni abita ja opositsiooni kiuste. Pean järjekordselt kahetsusega tunnistama endale vastuvõetamatuks küsimuse niisuguse asetuse, et midagi tehakse kellegi kiuste. Mul on siiralt hea meel, et härra Lorentsi tänane sõnavõtt näitas suurepäraselt, et opositsiooni võib ignoreerida, võib midagi teha tema kiuste, aga opositsiooni arvamus osutus mitmes suhtes palju targemaks ja siinsele seltskonnale palju vastuvõetavamaks kui see, mis põhimõtteliselt on paberil. Nii et opositsiooni kaasamine peaks olema normaalne ja lõpetada tuleks mõttetu propagandasõda opositsiooni vastu. Mul on ka terve hulk parandusi selle dokumendi kohta, kuid ma ei hakkaks neid siin ette lugema. Luban, et esitan need kirjalikult. Kuid ühenduses kaitseministri isikuga veel üks detail. Mul on väga ebamugav rääkida niisugusest probleemist, aga ma tuletan veel kord meelde, et härra Rebas kui ajalooprofessor ja politoloog – nii on teda tituleeritud ka ajakirjanduses – peaks endale siiski aru andma, mida võib öelda ja mida mitte. 6. märtsi "Pühapäevalehes" ta väidab: "Ma ei kavatsegi kohaneda mingisuguse prosovetlikkusega, vaid panen inimesed kohanema sellega, mida mina nõuan." Ja teine koht: "Riiklik ülesanne on kehtestada rahumeelne, kuid siiski absoluutne kontroll kogu Eesti territooriumi üle." Vabandage väga, mida tähendab see absoluutne kontroll? Ja eelnõus on punkt, kus on isegi kaks korda vihjatud kaitsejõudude siseriiklikele ülesannetele.

Aseesimees

Toomas Alatalu, aeg on täis.

T. Alatalu

Üks on põhiseadusliku korra stabiilsuse tagamine. Minu teada räägitakse mujal lihtsalt põhiseadusliku korra tagamisest, sest stabiilsus on erinevalt tõlgendatav. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu! Vello Saatpalu.

V. Saatpalu

Lugupeetud juhatus, härra minister ja kolleegid! Täna on jälle üks niisugune päevakorrapunkt, mille arutamise kohta võib öelda, et suur osa esinejatest ajab segi vaba mikrofoni ja konkreetse teema. Kuid oli ka rõõmustavalt häid küsimusi, mis usutavasti on Kaitseministeeriumile heaks suuniseks edaspidise töö korraldamisel. Tahaksin tänada oma endist kolleegi Küberneetika Instituudist Peeter Lorentsit minu arust täiesti asjalike ettepanekute eest, mis võiksid põhialustes kajastamist leida. Niisuguses konstruktiivses vaimus asjale lähenedes saaksime selle dokumendi tõesti paremaks teha. Ma usun, et küllap autorid aktsepteerivad sisukaid ettepanekuid. Lugesin huviga seda dokumenti ja pean tunnistama, et ma ei leidnud sealt seda, mis oleks Eesti riigi huvide vastane. Otsuse eelnõu 1. punkt väidab samuti, et dokument on kooskõlas Eesti huvidega. Midagi on selles tõepoolest ka vajaka. Kui aga puuduvad osad lisada, saab sellest edaspidi mingi teise pealkirja all, näiteks kontseptsioonina, kena dokument. Põhimõtteliselt ühtib dokumendis kajastatu Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei seisukohtadega. Nimelt pooldame meiegi Euroopa-keskset lähenemist Eesti kaitseküsimuste lahendamisel. Me ei saa vaadata Eesti kaitsekontseptsiooni kui kitsalt ühe väikeriigi kaitseküsimust. Kui me tahame olla Euroopa riik, siis ilmselt peale õiguse olla Euroopa riik on meil ka kohustusi ja need kohustused puudutavad osaliselt Euroopa kaitset. Euroopa peab ennast kaitsma ja need, kes on huvi tundnud, millised ohud Euroopat ähvardavad, on usutavasti leidnud selle kohta piisavalt dokumente. Kui me oleme Euroopa osa, siis peame olema ka Euroopa kaitseüksus. Selles mõttes on jutud, mis seavad kahtluse alla Eesti kaitseväe vajaduse, välispoliitiliselt naiivsed. Me ei saa ennast käsitada Euroopa-välise nähtusena, vaid peame endale võtma osa vastutusest Euroopa julgeoleku eest. Ma ei oska võtta seisukohta selles suhtes, kas lugemine täna katkestada või mitte. Küllap riigikaitsekomisjon ütleb siin oma seisukoha. Põhimõtteliselt olen otsuse eelnõu punktidega rahul. Ma kutsun üles toetama seisukohti, mis on põhialustes meile välja pakutud. Suur tänu!

Aseesimees

Järgmisena peaks sõnajärg olema kolleeg Juhan Aarel, aga ta teatas, et peab istungilt lahkuma. Nii et sõna saab Paul-Olev Mõtsküla.

P.-O. Mõtsküla

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et juhus annab mulle võimaluse solidariseeruda härra Saatpalu seisukohaga. Põhimõtteliselt me arutame ju mitte otsuse eelnõu lisana esitatud kontseptsiooni visandit, vaid otsust ennast, mis ütleb selgesõnaliselt, et selles käsitletakse riigikaitse seaduste väljatöötamist. See, mille Kaitseministeerium on esitanud, kujutab endast üht võimalikku visandit, mis, nagu siin piisavalt on räägitud, kannab teatava kiirustamise pitserit. Üks või teine punkt on sealt puudu, mõni aga ilmselt ülearu. Mõned redaktsioonilised momendid ei ole võib-olla kõige korrektsemad. Kuid see kõik on edaspidi seaduste väljatöötamise ajal meie endi ühiste pingutustega korda seatav ja paika pandav. Nüüd ma tahaksin veel kasutada juhust ja küsida, kuidas on Kaitseministeeriumis lood ajakirja "Sõdur" taaselustamisega. Ma küll küsisin teie silme all kaitseministrilt vaikselt järele. Asi pidi liikuma soodsas suunas, mis tekitab rahulolu. Ma arvan, et selle ajakirja ilmuma hakkamine võimaldab tõsta Eesti ühiskonna tähelepanu orbiiti paljudki küsimused, millest siin muu hulgas rääkis härra Lorents. Nendele, kes siin täna on sõna võtnud, tahaksin anda ühe võib-olla ehk pisut albi soovituse. Kuna praegu raamatukogudes suletud fonde enam ei ole, oleks kena, kui tutvutaks iseseisvalt Vabadussõja ajalooga, samuti Eesti kaitseväe n.-ö. tehnilise ja sotsiaalpsühholoogilise ajalooga. Seda oleks väga ja väga tarvis. Härra Tarto ütles siin, et tema ei tea kaitseministri volitusi. Mina olen härra Tartost rumalam, sest kahjuks ei tea ühtegi dokumenti, kus üldse oleks meie ministrite volitused ja tegevus raamistatud ning piiritletud. Lõpetuseks veel ühest asjast. Siin kergitati küsimus meie vaenlasest. Luban endale järjekordselt ühe kujundliku käigu. Olen kirjutanud, et raske on läbi käia tee seltsimees polkovnikust härra kolonelini. Tegelik elu aga on pärast selle kirjutamist näidanud, et imekerge näikse olevat tee härra kolonelist seltsimees polkovnikuni. Ja veel tahaksin ma öelda: härra Hain Rebasele võib ette heita tema humanitaarintelligentsust samavõrd kui proua Elisabeth Rehnile tema naiselikku veetlust. Need omadused, mida siin on ette heidetud, ei takista mitte põrmugi Eesti Kaitseministeeriumi ega Soome Kaitseministeeriumi juhtimist. Ma tänan teid!

Aseesimees

Suur tänu! Enne kui ma annan sõna viimastele sõnasoovijatele, panen hääletusele protseduurilise küsimuse, mis on kaudselt seotud tänase päevakorrapunktiga. Nimelt oli meil täna plaanis arutada riigilipu ja riigivapi seaduse eelnõusid teisel lugemisel. On ilmselge, et me ei ole seda suutelised tegema. Ühel eelnõul kukub tähtaeg täna, teisel homme. Riigiõiguskomisjoni esimees on palunud panna hääletusele ettepaneku pikendada nende teise lugemise tähtaega ühe kuu võrra, kuigi me arvestame seda, et tegelikult kavatseme nende juurde naasta esimesel võimalikul juhul. Panen hääletusele pikendusettepaneku. Lugupeetud Riigikogu, kes on selle poolt, et pikendada riigilipu ja riigivapi seaduse eelnõude teise lugemise tähtaega ühe kuu võrra ? Ettepaneku poolt on 53 saadikut, vastu hääletanuid ja erapooletuid ei ole. Tähtaega on pikendatud. Jätkame sõnavõtte. Kuno Raude.

K. Raude

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetavad kolleegid! Andes endale täielikult aru, et praegustes oludes on riigikaitsealased seadused ja põhidokumendid hädavajalikud, pean ma siiski oluliseks teile öelda, et Eesti riigi rahvusliku julgeoleku, sealhulgas riigikaitse probleemid on liialt tõsised, kiirustamaks riigikaitse põhidokumentide vastuvõtmisega ainuüksi põhjusel, et selleks on küps meie riigi sisepoliitiline olukord. Mulle jäi küll nii riigikaitsekomisjoni esimehe härra Rein Helme kui ka kaitseministri härra Hain Rebase ettekandest mulje, et täna arutatavad riigikaitse põhialused on kokku pandud mõneti kiirustades. Seda tõendab ka asjaolu, et juhtivkomisjon, kuhu ka mina kuulun, ei jätnud Riigikogu liikmetele võimalust oma arvamuste ja ettepanekute esitamiseks nimetatud põhialuste muutmiseks või parandamiseks. Seetõttu olen arvamusel, et täna tuleb riigikaitse põhialuste arutamine katkestada, andmaks rahvasaadikutele võimaluse esitada Riigikogule oma arvamus ja ettepanekud riigikaitse korraldamiseks Eestimaal. Selle kirjaliku ettepaneku olen ma Riigikogu juhatusele edasi andnud. Ma ainult lisaksin, et selleks puhuks, kui see ettepanek hääletamisel toetust ei leia, luban endale praegu üle anda arutatavat seaduseelnõu puudutavad parandusettepanekud, mida ma punktide kaupa ei hakkaks üles lugema. Ilmselt lähevad ka need hääletusele. Aitäh teile!

Aseesimees

Suur tänu! Viimane sõnavõtja on Arvo Junti, kes esineb teist korda.

A. Junti

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isegi saalist on näha, et nii keeruliste ja tõsiste probleemide ning etteheidete risttules on kaitseministril üsna ebamugav olla. Aga ma arvan, et see on loomulik ja teatud määral ka paratamatu, sest lõppude lõpuks peab Vabariigi Valitsus ja sealhulgas kaitseminister endale ikkagi aru andma ühest: riigikaitseküsimused ei saa olla parteipoliitilise võitluse objektiks. Need peavad olema lahendatavad koostöös kõigi poliitiliste jõududega. Kuid ma tahaksin peatuda veel ühel, nimelt eetilisel probleemil. Eesti Vabariigi kaitseminister on selleks ise otsa lahti teinud. Nimelt on kaitseminister Rebas avaldanud avalikult muret, et ta kaotas Eestisse tulekuga oma 64 000-kroonise kuupalga. Mure on täiesti arusaadav ja mõistetav. Aga täiesti arusaamatu on see, miks hõõrutakse seda avalikult ja isegi teatud irooniaga eesti inimesele nina alla. Miks me peame sellise ohvrimeelsuse pärast hakkama kaitseministrile tegema mööndusi ja lubama põhiseadusevälist tegevust, nagu seda oli loa andmine lisavägede sissetoomiseks? Nii et enne ikkagi kaalugem avaldusi, mida me pressis teeme, ning seda, mida me eesti rahvale ja teistele poliitikutele ette heidame. Teine probleem, mida ma tahaksin lõpetuseks käsitleda, tuleneb kaitseministri tänasest esinemisest. Kaitseminister väidab tõsimeeli, et Vene sõjavägede väljasaatmine on Kaitseministeeriumi ülesanne. Selle peale tahaksin tõesti hüüda: "Tulge appi!" Kaitseminister ei öelnud, kuidas Kaitseministeerium seda teeb. Kas ta teeb seda Eesti relvajõudude toel, sest midagi muud ma Kaitseministeeriumi käsutuses olevatest vahenditest ei näe. Seetõttu kahtlen ma sügavalt kaitseministri väites. Minu arvates on vägede väljaviimine selgelt poliitiline, mitte sõjaline küsimus ega saa kuuluda Kaitseministeeriumi ülesannete hulka. Siit teen järelduse, et valitsuses on riigielu ja ministeeriumide funktsioonide asjus, nagu ka härra Mõtsküla ütles, üsna suur segadus. Minu veendumuse järgi on Kaitseministeeriumi ülesanne tegelda eelkõige just riigi kaitsevõimega. Sellega aga ei ole tõepoolest piisavalt tegeldud. Vene sõjaväega peavad tegelema teised institutsioonid, eelkõige Välisministeerium. Minu meelest peab valitsus otsustavalt muutma oma tegevuse laadi, täpsemalt kindlaks määrama sisefunktsioonid ning suhtumise teistesse poliitilistesse jõududesse, kui ta tunneb ja tahab tunda tõsist muret Eesti riigi tuleviku pärast. Kui valitsus, sealhulgas Kaitseministeerium, jätkab sisemist propagandasõda ja teistes poliitilistes jõududes Eesti riigi vastaste otsimist, toob see meie riigile ainult kahju. Ma olen juba öelnud ning tahan ikka ja jälle korrata, et riigikaitse ei tohi olla parteipoliitilise võitluse objekt. Kui kaitsepoliitika on jätkuvalt erakondlike huvide realiseerimise, mitte aga poliitiliste kokkulepete objekt ning riigikaitseprobleeme püütakse erakonnastada, saan ma teha ainult ühe järelduse: kaitsejõude püütakse rakendada totaalse riikluse mõtte teenistusse. Mind veenab ümber ainult reaalne poliitiline dialoog ja kokkulepete otsimine kõikide poliitiliste jõudude vahel. See aga ei tähenda, et Kaitseministeeriumi ja kogu valitsuse töö peaks ära tegema keegi teine peale nende endi. Ma soovin selleks edu. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu! Läbirääkimised on lõppenud. Ma sooviksin kuulata lõpuks juhtivkomisjoni esimehe Rein Helme seisukohta.

R. Helme

Riigikaitsekomisjoni nimel palun viis minutit vaheaega.

Aseesimees

Lepime siis kokku nii, et kuulame enne istungi lõppu ära riigikaitsekomisjoni seisukoha. Rein Helme.

R. Helme

Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Komisjon arutas seda asja. Laekunud on mõned parandusettepanekud. Me jõudsime järeldusele, et katkestame arutelu ja jätkame neljapäeval parandusettepanekute läbihääletamisega. Palume täna esitada veel täiendavalt parandusettepanekuid kella 16-ks. Aitäh!

Aseesimees

Suur tänu! Juhtivkomisjoni ettepanekul arutelu katkestatakse ja jätkatakse selle töönädala neljapäeval. Sotsiaalkomisjoni poolt on teade, et homseks pensioniseaduse lugemiseks saabub parandusettepanekute tabel laudadele täna kella 14-ks. Suur tänu, kolleegid! Me kohtume homme pärast lõunat kell kaks.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee