Tere päevast, head kolleegid! Asugem töökohtadele, kell on juba 15.01!
Kontrollime kohalolekut. Kohaloleku kontroll! Kohal on 69 rahvasaadikut, puudub 28. Mulle tundub, nagu oleks võimendus väga nõrk. Ei ole? Kõik on korras? Aitäh!
Lugupeetud kolleegid-rahvasaadikud! Eesti rahvas on absoluutse häälteenamusega usaldanud meid tööd jätkama kuni Riigikogu valimisteni. Täitkem siis seda ülesannet ausalt, vastutus- ja kohusetundega.
Ülemnõukogu esimees, hr. Arnold Rüütel on kokku kutsunud erakorralise istungjärgu vastavalt juhatuse poolt esitatud päevakorra projektile. Ma värskendan, kolleegid, teie mälu. Nimelt on Ülemnõukogu langetanud otsuse muuta selle suve erakorralistel istungjärkudel mõnevõrra reglementi. See otsus on ka teile välja jagatud. Vajaduse korral saate ka ise täpselt teada, millised sätted kehtivad, millised mitte. Mõned asjad vajavad ülekordamist. Kehtib see säte, et seadusi algatavad organid annavad aktid üle täiskogu ees, küll aga langetab juhatus edasi otsuse, kas ta esitab need täiskogule kinnitamiseks või mitte. Kui juhatus on esitanud päevakorraprojekti täiskogule, siis võetakse see vastu või jäetakse vastu võtmata ilma läbirääkimisi pidamata, küll aga võidakse esitada küsimusi juhatuse liikmetele või spiikrile. Praegusel erakorralisel istungjärgul kinnitatakse päevakord iga istungi eel. Vajaduse korral, nagu te loete sellest otsusest, võidakse esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval pikendada tööpäeva ja istung jätkub kas alates kella 6-st või 6.20-st, täpsemalt öeldes 18.00-st või 18.20-st. Need pikendamised võivad olla vajalikud, kuid ei pea ilmtingimata olema. Nende algus võib olla 18.00, aga ka 19.00 olenevalt sellest, kuidas me kokku lepime. Kuid ilma reglementi täiendamata ei tohi istung kesta kauem kui 21.00-ni. Kui selleks peaks olema vajadus, siis peame nõu. Niisiis oleme kokku leppinud. Sellised on reglemendi sätted.
Asume nüüd vastu võtma seadusandlike aktide eelnõusid ja kõigepealt palun kõnetooli valitsuse esindaja pr. Krista Kilveti!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Lubage Eesti Vabariigi Valitsuse nimel võtta tagasi teile esitatud seaduseelnõu Eesti Vabariigi 1992. aasta riigieelarve teise poolaasta plaani kohta. Valitsus esitab seaduseelnõuna Eesti Vabariigi 1992. aasta riigieelarve teise poolaasta plaani kohta uue variandi. Eelnõu kohta võtab sõna rahandusminister hr. Miller. Aitäh!

Kas küsimus on kiireloomuline või mitte, seda pole vaja enam öelda. Juhatus esitab eelnõu täiskogule koos vajalike kommentaaridega. Hr. Rein Tamme!

Lugupeetud juhataja, auväärsed kolleegid! Keskfraktsioon peab vajalikuks esitada ühe Ülemnõukogu otsuse projekti, mis käsitleb esmatähtsaid abinõusid Kaitseliidu ülesehitamisel Eesti Kaitsejõudude osana. Keskfraktsioon soovib selle dokumendi arutusele võtta kiireloomulisena. Samuti oleme arvamusel, et sellekohase ettekande peaks esitama kaitseminister. Tänan!

Suur tänu! Palun kõnetooli hr. Tõnu Antoni, kes kõneleb juhatuse nimel.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Juhatuse volitusel esitan juhatuse poolt päevakorda otsuseprojekti Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimise kohta.

Kolleegid, ega ma teist kedagi ei ole unustanud? Ei ole.
Võtke palun ette päevakorra projekt ja tehkem selles enne kinnitamist mõned muudatused, mille on ette pannud juhatus. Projektis väljapakutud esimene päevakorrapunkt – süümevande andmise korra seaduse eelnõu teine lugemine – tuleks praegu välja jätta ja selle asemel palun kirjutage projekti sisse Ülemnõukogu liikme Ahti Kõo poolt esitatud eelnõu, mis puudutab kohtute seaduse ja kohtuniku staatuse seaduse rakendamist, käesoleva otsuse muutmist ja täiendamist. Ettekandja oleks Ülemnõukogu liige Ahti Kõo ja kaasettekandja Ülemnõukogu õiguskomisjoni esimees Tõnu Anton.
Palun viia muudatused sisse ka planeeritud 6. päevakorrapunkti. Nimelt muutuvad seal ettekandja ja kaasettekandja nimi. Ettekandja 6. päevakorrapunktis oleks Riigikantselei riigisümboolika osakonna juhataja Raivo Jakobson ning kaasettekandja Ülemnõukogu haldusreformikomisjoni esimees Andrus Ristkok.
Nüüd tuleks teha veel viimane täiendus päevakorraprojektis. Nimelt see eelnõu, mille hr. Tõnu Anton andis juhatuse nimel üle ja mille sisu on Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimise kuupäeva määramine, on juba juhatuse istungil läbi vaadatud ja heaks kiidetud. Ma paluksin selle nüüd võtta projekti esimesena. Vastavalt sellele muutub numeratsioon. Nii et parandage ka numeratsioon ära, Ahti Kõo eelnõu oleks teine ja sealt vastavalt edasi kuni seitsmendani. Ma saan aru, et on küsimusi. Lembit Arro!

Lugupeetud juhataja! Et hoida kokku Ülemnõukogu aega, on mul ettepanek arutada päevakorrapunkte 2 ja 3 koos, kuna need puudutavad ühelaadset küsimust. Tehtagu kummagi kohta ettekanne, kaasettekanne aga mõlema kohta korraga. Kas see on võimalik? Aitäh!

Kuna antud juhul teeb selle ettepaneku kaasettekandja juhtivkomisjoni poolt, siis minul ei ole selle vastu kõige vähematki lausuda.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et kinnitada teile esitatud erakorralise istungjärgu 1. istungi päevakord? Selle ettepaneku poolt on 63 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, 3 jäid erapooletuks. 1. istungi päevakord on kinnitatud.
Päevakorda kinnitatakse järgmised küsimused:
"1. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste kohta" eelnõu."
"2. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta" muutmisest ja täiendamisest" eelnõu."
3. Eesti Vabariigi maa hinna taseme seaduse eelnõu esimene lugemine.
4. Eesti Vabariigi maa hindamise seaduse eelnõu.
"5. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi pankrotiseaduse rakendamise kohta" eelnõu."
"6. Eesti Vabariigi mootorikütuseaktsiisi seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi aktsiisimaksu seaduses" eelnõu teine lugemine."
"7. Eesti Vabariigi seaduse "Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi etalonkujutise kinnitamise kohta" eelnõu teine lugemine."

Alustame tööd vastavalt kinnitatud päevakorrale ja ma palun esimeses päevakorrapunktis Ülemnõukogu juhatuse nimel ettekannet esitama hr. Tõnu Antoni!

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Vastavalt põhiseaduse rakendamise seaduse § 3 lõikele 1 kuulutab Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimised pärast põhiseaduse vastuvõtmist välja Ülemnõukogu, määrates kindlaks valimiste toimumise ajagraafiku. Valimised peavad toimuma hiljemalt 1992. aasta 27. septembril. Samas seaduses on oluline § 4 lõige 2, milles öeldakse, et põhiseaduse rakendamisel valitakse Vabariigi President erandina üheaegselt Riigikogu valimistega üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletamise teel hääletamisest osavõtnute häälteenamusega neljaks aastaks.
Lähtudes nendest põhimõtetest, mis Eesti rahvas on rahvahääletusel vastu võtnud, ongi koostatud teile esitatud otsuseprojekt. Ilmselt tekitab kõige enam vaidlusi selles otsuseprojektis fikseeritud kuupäev – 13. september. Püüdes mõnevõrra ennetada neid küsimusi ja vaidlusi, mis seonduvad selle kuupäevaga, lubage teha täiendav kommentaar.
"Vastavalt Riigikogu valimisseaduse § 20 lõikele 1 algab kandidaatide ülesseadmine pärast mandaatide jaotuse teatavakstegemist. Sama seaduse § 6 lõige 4 sätestab, et mandaatide jaotamise arvestuse teeb Vabariigi Valimiskomisjon hiljemalt 70 päeva enne valimisi. Ja kolmas lõik, mida ma soovin teile tsiteerida, on §-st 20 lõige 2: "Andmed kandidaatide kohta ja kandidaatide nimekirjad esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile hiljemalt 45 päeva enne valimispäeva vastavalt esitamisnimekirja vormile.""
Niisiis on Ülemnõukogu juhatus teile esitatud otsuseprojektis kavandanud lühima tähtaja, mida võimaldab meie poolt vastu võetud Riigikogu valimisseadus. Selle lühima tähtaja puhul oleme niigi lühendanud 70-päevast tähtaega 69-le päevale. Juhatuse ülesandel konsulteerisin selles küsimuses ka Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe hr. Eerik-Juhan Truuväljaga, kes asus tookord seisukohale, et valimiste lähim kuupäev ongi 13. september. Tänan teid!

Suur tänu! Küsimused ettekandjale. Minu esimene küsimus, hr. Anton. Kas kaasettekandega esineb ka hr. Truuväli?

Lugupeetud spiiker, lugupeetud kolleegid! Ma palun, et hr. Truuväli tõepoolest esineks meie ees kaasettekandega, kui ta on nõus.

Suur tänu! Küsimused rahvasaadikutelt. Peet Kask!

Lugupeetud kolleeg! Põhiseaduse rakendamise seaduse § 3 ütleb, et valimised kuulutab pärast põhiseaduse vastuvõtmist välja Ülemnõukogu, määrates kindlaks valimiste toimumise ajagraafiku. Millal me määrame kindlaks valimiste toimumise ajagraafiku? Ma mõtlen, millal seatakse üles kandidaadid ja algab nende registreerimine? Millal toimub kampaania? Kas me seda üldse teeme? Miks me ei fikseeri neid asju selles samas otsuses, mida me praegu arutame? Tänan!

Hr. Peet Kask! Kolleegid! Kui me võtsime Ülemnõukogus arutamisele põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu, siis meil ei olnud täit selgust, millal toimuvad Riigikogu valimised. Tookord ei olnud selge ka see, kui palju meil kulub aega, et jõuda ajahetkeni, mis tänaseks on käes. Täna on selge, et meil on võimalik, rikkumata 27. septembri tähtaega, Riigikogu valimised läbi viia valimisseaduses esitatud tähtaegadel. Kuivõrd see võimalus on olemas, siis Ülemnõukogu juhatus ei tee ettepanekut kehtestada erinormi, eritähtaega Riigikogu valimisseaduse rakendamisel. Seega tuleks nimetatud ajagraafiku asemel arvestada kõiki valimisseaduses fikseeritud tähtaegu. Mõningaid, mis täna arutatavas küsimuses on olulised, ma juba esitasin. Arutatavas küsimuses on tähtsam see, et kandidaatide ülesseadmise kohta dokumentide esitamine tuleb lõpetada hiljemalt 45 päeva enne valimispäeva. Kandidaatide ülesseadmine algab pärast seda, kui valimiskomisjon on teatavaks teinud mandaatide jaotuse. Valimisseadus fikseerib ka selle, et mandaatide jaotus peaks olema tehtud hiljemalt 70 päeva enne valimisi. See ajavahemik, 25 päeva, mis jääb 45-päevase tähtaja ja 70-päevase tähtaja vahele, on tagatis, garantii, et kõigil poliitilistel rühmitustel ja üksikisikutel oleks tõepoolest võimalik üles seada saadikukandidaate vastavalt nende poliitilisele tahtele. Seetõttu ei ole juhatus pakkunud teile kiiremaid tähtaegu. Kordan veel, et see 25-päevane tähtaeg on demokraatlike valimiste garantii. Juhatus ei ole pakkunud hilisemat kuupäeva ka põhjusel, et põhiseaduse rakendamise seaduse mõttest on võimalik aru saada ainult üheselt: valimised tuleb läbi viia võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui 27. septembril.

Suur tänu! Illar Hallaste!

Lugupeetud ettekandja, mul on kaks küsimust. Põhiseaduse rakendusseadusse me kirjutasime sisse, et Ülemnõukogu kuulutab välja valimised, määrates kindla ajagraafiku. Kas teie arvates on Ülemnõukogul õigus muuta seda 45-päevast tähtaega, vähendada seda näiteks 36 või 38 päeva peale? See teeks natuke raskemaks valimiskomisjoni töö, kuid ei rikuks mingil viisil demokraatlikke põhimõtteid, millest te praegu rääkisite.
Teine küsimus. Kas Ülemnõukogu juhatusel oli 13. septembri arutamisel teada, et sel aastal Euroopa Nõukogusse astumiseks oleks valimiste läbiviimise piirtähtajaks tarvis võtta 6. september? Aitäh!

Riigikogu valimisseadus on Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seadus ja loomulikult on Ülemnõukogul õigus vajaduse korral seda seadust muuta või otsustada, kuidas seda seadust rakendada. Kuid probleem on selles, et rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse rakendamise seadus, täpsemini selle seaduse § 3 lõige 1 annab meile aega kuni 27. septembrini. Nendesse ajaraamidesse mahub valimiste ettevalmistamine ja läbiviimine vastavalt valimisseaduses sätestatud tähtaegadele.
Lugupeetud kolleegid! Kas meil on vaja ja kas on õige muuta seadust, kui selle täitmine on täies vastavuses rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse rakendamise seadusega? Asun seisukohal, et selline valimisseaduse muutmine poleks otstarbekas. Teile esitatud otsuseprojekt on täies kooskõlas põhiseaduse rakendamise seaduse ja Riigikogu valimisseadusega. Seepärast tuleks asuda seisukohale, et kandidaatide ülesseadmise lõpptähtajaks on 45 päeva enne valimispäeva, kui seaduse nõue peaks jääma jõusse.
Teiseks, mis puudutab Euroopa Nõukogu liikmesriigiks astumist, siis see on küsimus, mida Ülemnõukogu pole vist otsustanud, ja ma ei ole täiesti veendunud selles, et seda küsimust on pädev otsustama Ülemnõukogu või Riigikogu. Võimalik, et see on ühe järgmise rahvahääletuse teema.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleeg Tõnu Anton! Pilk kalendrisse näitab, et kandidaatide esitamise viimane päev on 30. või 31. juuli, kui valimised on 13. septembril, nagu juhatus pakub. Tähendab, ma eeldan seda, et täna teatatakse ka mandaatide jagunemine valimisringkondade kaupa. Kas ei lähe see asi meil nüüd jälle tormijooksuks? Kolm nädalat jääb nüüd aega. Suur osa rahvast on laiali, käes on südasuvi. Kas teile ei tundu, et Ülemnõukogu juhatus on praegu pannud eesti rahva ja tema poliitilised parteid küllaltki raskesse olukorda. Peale selle ma saan aru, et selle lühikese ajaga tuleb korjata näiteks härradele Rüütlile ja Merile ning teistele presidendikandidaatidele 10 000 allkirja. Aitäh!

"Lugupeetud kolleeg Tiit Made! Minule kui ettekandjale – ja ma loodan, et ka juhatusele – tundub nii, nagu tundus rahvale, kui ta rahvahääletusel võttis vastu põhiseaduse rakendamise seaduse. Ja nimelt kolmandat korda tsiteerin selle seaduse § 3 lõike 1 viimast lauset: "Valimised peavad toimuma hiljemalt 1992. aasta 27. septembril." Samuti kordan ma jälle mõtet, et Ülemnõukogu juhatus esitas teile otsuseprojekti, mis on kooskõlas põhiseaduse rakendamise seaduse ja valimisseadusega."
Mis puudutab põhiseaduse rakendamise seaduse muutmise võimalusi, siis see on temaatika, mis antud päevakorrapunkti raamesse ei mahu. Valimisseaduse muutmise küsimustest ma juba rääkisin.
Lõpetuseks. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 3 lõike 1 viimase lause mõttest on võimalik aru saada ainult ühtmoodi. Valimised tuleb läbi viia vastavalt seadusele, kuid võimalikult kiiresti ja mitte hiljem kui 27. septembril. Sellise ettepaneku ongi Ülemnõukogu juhatus teile esitanud.

Suur tänu, hr. Anton, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. On, Jaan Lippmaa!

Hea kolleeg! Sa jätsid Tiit Made ühele matemaatikaküsimusele osavalt vastamata ja ma pean seda kordama, sest midagi ei klapi. Nimelt sa väidad, et ühepäevane valimisseaduse rikkumine on tühiasi. Olgu peale! Ent millal me saame teada mandaatide jaotamise, sellest sa ei rääkinud midagi. Võib-olla tuleb sellest ühepäevasest seaduserikkumisest välja 10-päevane seaduserikkumine, mis juba oluliselt raskendab kandidaatide ülesseadmist? Seda kuupäeva ei ole mina nõus aktsepteerima.

"Hea kolleeg hr. Lippmaa! Ma siiski soovin rõhutada, et ei juhatuse esindajana ega ka õiguskomisjoni esimehena pole ma kolleegidele teinud ettepanekut rikkuda valimisseadust. Ma selgitasin teile valimisseaduse § 6 lõiget 4, tsiteerides teksti: "Mandaatide jaotamise arvestuse teeb Vabariigi Valimiskomisjon hiljemalt 70 päeva enne valimisi." Tähtaeg, mis on garantii saadikukandidaatide ülesseadmiseks, hakkab siiski kulgema mandaatide jaotuse avalikustamisest. Seda avalikustamise tähtaega valimisseaduses sätestatud ei ole. On põhjust arvata, et pärast mandaatide jaotamise arvestuse tegemist kulub siiski mõni päev selleks, et Vabariigi Valimiskomisjon saaks tehtud otsuse avalikustada."
Teiseks. Kui te mäletate, tegin ma ettepaneku kuulata selles küsimuses ära Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe Eerik-Juhan Truuvälja kaasettekanne. Ma loodan, et hr. Truuväli informeerib meid sellest, kas ja millal on võimalik avalikustada mandaatide jaotus. Kui seda on võimalik teha lähipäevadel, siis saab Ülemnõukogu asuda seisukohale, et meie poolt vastuvõetud otsuse puhul, kus tähtaeg on 13. september, kõik vajalik tagatakse.

Suur tänu! Vladimir Lebedev!

Lugupeetud juhataja! Kolleeg Anton! Ühe põhiargumendina presidendi ja Riigikogu valimiste tähtaja määramisel mainiti ka Eesti astumist Euroopa Nõukogusse. Teatavasti ei kavatse Leedu septembris valimisi korraldada. Kas see tähendab, et Leedu ei kavatse Euroopa Nõukogusse astuda? Tänan!

See ei ole teemakohane küsimus!

Hr. Lebedev! Lugupeetud kolleegid! Ma rõhutasin mõtet, et Ülemnõukogu pole otsustamas küsimust Euroopa Nõukogu liikmesriigiks astumisest. Kas hr. Lebedev soovib seda küsimust võtta päevakorda? Selleks on teine menetlus. Praegu esitatakse küsimusi minule kui juhatuse esindajale.

Suur tänu! Vello Pohla!

Lugupeetud ettekandja, lugupeetud kolleegid! Kas ei aseta selline ülikiire valimiste kuupäeva ettenihutamine ebasoodsasse olukorda need tulevase Riigikogu kandidaadid, kes esmakordselt kandideerivad? Ja kas ei tähenda see eeliste loomist praegustele Ülemnõukogu liikmetele kandideerimiseks Riigikogusse? Kas see on õiglane värskete kandidaatide suhtes? See on esimene küsimus.
Teine küsimus. Ajakirjanduses on üks põhimine argument kiirustamise kasuks see, et viivitamine kahjustab Euroopa Nõukogusse astumist. Kas meil on olemas mingi ametlik dokument Euroopa Nõukogult, mis ütleb, et me peame selleks ja selleks kuupäevaks oma Riigikogu valima, ja kas see dokument on olemas Ülemnõukogu juhatuses, et Ülemnõukogu liikmed kogu aeg sellele ajakirjanduses apelleerivad? Tänan!

Lugupeetud kolleeg hr. Pohla! Ma arvan, et küsimus sellest, kas Ülemnõukogu liikmeks olek on pluss või miinus, on pehmelt öeldes diskuteeritav. Küllap lähitulevik seda näitab.
Mis puutub kiirustamisse, siis ma rõhutan veel kord, et rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse rakendamise seadus räägib sellest, et valimised peavad toimuma hiljemalt 27. septembril k.a. Pakutud tähtaeg 13. september juhatuse arvates liigsele kiirustamisele ei viita.
Ja kolmandaks. Mis puudutab Euroopa Nõukogu teemat, siis vastates eelnevatele küsimustele, püüdsin ma selgitada, et Euroopa Nõukogu küsimused on tõenäoliselt iseseisvat arutamist ja otsustamist väärivad küsimused ja neid otseselt seostada põhiseaduse rakendamise seaduse või valimisseaduse täitmisega praegu küll põhjust ei ole.

Suur tänu, hr. Anton! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun kõnetooli Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe hr. Truuvälja!

Hr. esimees! Hr. juhataja! 2. juulil toimunud koosolekul pühendas Vabariigi Valimiskomisjon suurema osa ajast uute valimiste ettevalmistamise küsimuste arutamisele. Me kaasasime sellesse ka territoriaalkomisjonid. Me leiame, et kõige õigem oleks siiski, kui me peaksime maksimaalselt kinni vastuvõetud Riigikogu valimise seadusest, sest teatavasti valmis see seadus ligemale aastase töö tulemusena ja valimiste organisatsiooni seisukohalt on seal kalenderplaan kõige läbikaalutumalt kirja pandud. Ilma organisatsioonilise plaanita, ilma vastavate tähtaegadeta ei ole olemas ei õiguslikke garantiisid ega ka tagatud aktsiooni tegelik läbiviimine.
Võib-olla oleks olnud võimalik kalenderplaani tähtaegu kokku suruda, kui eelnev rahvahääletus ja selle ettevalmistamine oleksid kulgenud nii, nagu oli planeeritud. Paraku langes sellesse aktsiooni veel kaks suurt üleriigilist aktsiooni ja peab ütlema, et kõikides valimiskomisjonides – nii territoriaalsetes kui ka jaoskonnakomisjonides, eriti maakohtades – tuli nendel samadel jaoskonnakomisjonide inimestel kanda kolmekordset koormust. Esimene – registri koostamine, teine – rahareform ja kolmas rahvahääletus. Peale selle on kõik need valimiskomisjonide liikmed isad ja emad, kellel on kohustused oma perekonna ees, oma mured ja hirmud nagu kõigil meil. Te saate aru, ma tahan sellega rõhutada, et need inimesed olid pandud sel perioodil niisuguse psüühilise pinge alla, mis ei võimalda kahjuks enam korrata seda, mis ma ütlesin siin mai alguses, s.o. pakkuda valimisi 23. augustiks k.a. Lihtsalt see ei ole praeguses situatsioonis enam võimalik.
Peale selle on ju probleem ka selles, et käesoleval hetkel puudub veel üks oluline dokument, mis lubaks alustada saadikukandidaatide registreerimist. Jutt on süümevandest. See ju puudub.
Teiseks, puudub veel ka presidendi valimise seadus.
Kolmandaks, Riigikogu valimise seaduse täiendus, mis näeb välismaal olijatele ette võimaluse hääletada kirja teel, toob juurde täiendava raskuse.
Neljandaks, valimisseadusse on tehtud ka selline täiendus, mis näeb ette, et välismaal elav Eesti Vabariigi kodanik võib valida valimisringkonnas oma viimase asukoha või oma vanemate või isegi vanavanemate asukoha järgi. Ka see on täiendavate probleemide pundar, mis tuleb ära lahendada.
Ma kordan veel: pidanud nõu Vabariigi Valimiskomisjoni liikmetega ja territoriaalkomisjoni liikmetega, toetab enamus seisukohta, et Riigikogu valimisi on võimalik läbi viia täies vastavuses seadusega ja rahulikult mitte varem kui 20. septembril. Mitte varem kui 20. septembril! See oleks valimiste organisatsiooni seisukohalt võttes kõige optimaalsem aeg.
Loomulikult me arutasime neid situatsioone ja teame ka, kuivõrd on poliitilised jõud valmis uuteks valimisteks. Seepärast me resümeerime: kui 20. september ei ole vastuvõetav kõrgele kogule, siis me leiame, et on võimalik valimised läbi viia ka 13. septembril, kuid mitte varem kui 13. septembril. Seda rõhutab ka vastav ajagraafik, millest hr. Anton siin juba rääkis. Võib öelda nii, et täna, tõenäoliselt juba lähematel tundidel jälgib iga Vabariigi Valimiskomisjoni liige raadio- ja televisioonisaateid ja kui te langetate täna otsuse, kuulutatakse välja valimised, siis koguneme homme ja teeme ära mandaatide jaotuse.
Võin öelda, et 3 päeva on Vabariigi Valimiskomisjon töötanud täispingega, et ette valmistada nõutavaid dokumente, mis on selle ürituse jaoks vajalikud, leida vahendeid ja lahendada muid küsimusi. Seda võib öelda tõepoolest, et kui täna kuulutada välja valimised, siis 30. juuli on see tähtaeg, millal peab lõppema kandidaatide ülesseadmine. 4. augustil lõpeb nende registreerimine, 14. augustil on kandidaadil veel võimalik loobuda kandideerimisest ja eelhääletus peab vabariigis algama 29. augustil. 14. ja 29. augusti vahele jääb niisugune periood, kus tuleb koostada 12 ringkonnas (igal pool erinev) valimissedel, see kujundada, trükkida, selle korrektuur teha, sedelid ära jaotada, et saaks alustada tööd 29. kuupäeval.
Ma võin teile öelda, et olen kolm korda seda asja teinud, see on ainult minutite küsimus, et jõuda tähtajaks valmis. Kui probleem on selles, et jääb vähe aega, s.o. kogu aktsiooni jaoks on ette nähtud 70 päeva ja eriti vähe aega kandidaatide ülesseadmiseks, siis meil oleks üks ettepanek, mida Ülemnõukogu võiks kaaluda. Võiks lühendada tähtaega, mille jooksul kandidaat võib oma kandidatuurist loobuda. Seadus näeb ette 10 päeva, aga see võiks olla 5 päeva ja selle võrra võiks siis pikendada nii ülesseadmist kui ka registreerimist. Ma arvan, et see tuleks asjale ainult kasuks.
Teiste küsimuste osas leiame, et ei ole mõttekas ja õige tempot tõsta ja kuupäevi muuta. Peale selle on meil ettepanek, et kas siis sellesama tänase otsuse juurde või otsuse juurde, mis võtab vastu presidendi valimise seaduse, fikseeritaks, et hääleõiguslike kodanike nimekirjade täiendamine toimub 16. aprilli otsuse alusel ja et eelhääletamine viiakse läbi korra kohaselt, mille näeb ette 20. mai otsuse punkt 8.
Viimane on tehniline küsimus. Valimisseadus näeb nimelt ette ümbrikke. Meil lihtsalt neid ei ole, mistõttu oleks hea, kui me saaksime jääda 20. mai otsuses fikseeritu juurde. Aitäh!

Suur tänu! Tundub, et küsimusi hr. Truuväljale ei ole. Aitäh!
Kolleegid, avan läbirääkimised. Peet Kask!

"Austatud hr. esimees ja juhataja! Kallid kolleegid! Kõigepealt loeksin kõigile meeldetuletuseks ette põhiseaduse rakendamise seaduse § 3 viimase lõike: "Enne Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist kehtestab Ülemnõukogu normatiivakti Vabariigi Presidendi valimise ning Riigikogu liikmete ja Vabariigi Presidendi töötasu ning sotsiaalsete garantiide kohta." See tähendab, et täna me seda otsust, mida me arutame, vastu võtta ei saa, sest me pole ju alustanud presidendi valimise seaduse esimestki lugemist. See aga nihutab ka seadusejärgset ajagraafikut ja kui me tahame jääda seaduse piiridesse, siis tähendab see ka seda, et otsusesse tuleb juurde panna lisapunkte."
Me peame tõepoolest fikseerima ajagraafiku ja mitte jääma selle juurde, mida seadus ütleb, sest niikuinii me 13. septembri kuupäeva puhul seaduse raamidesse ei mahu. Hr. Truuväli pakkus 20-ndat. Me saame seda otsustada siis, kui oleme vastu võtnud seaduse Vabariigi Presidendist.
Mina aga pakun välja teise plaani, kuna me planeerime niikuinii väga tõsist arutelu, nimelt teen muudatusettepanekud, mis muudavad niihästi valimiste kuupäeva kui ka otsuse ülesehitust. Ja selle graafiku juhtmõtteks on, et ei juulikuus ega isegi augusti alguses ei ole mõtet lõpetada kandidaatide ülesseadmist. Me saame väga halva Riigikogu, kui me kiirustame ja seame kandidaate üles suvepuhkuste ajal, kus inimesi ei ole võimalik kätte saada, kus nad on puhkusel, ei ole kodus, neilt ei saa allkirju. Teatavasti nõuab valimisseadus paljusid soostumise allkirju, samuti allkirja vandetekstile. Ühelgi erakonnal ega valimisliidul ei ole neid allkirju koguma hakatud, sest meil pole ju isegi seadust süümevande andmise kohta vastu võetud. Teisisõnu, me saame väga halva Riigikogu, kui me kandidaatide ülesseadmise liiga varakult lõpetame.
Minul on ettepanek lõpetada kandidaatide ülesseadmine augusti lõpus, täpsemalt 28. augustil, see on ühe nädala lõpp, ja viia valimised läbi 27. septembril. Ma olen kuulnud ka kõlakaid ultimaatumitest, mida Euroopa Nõukogu on meile esitanud valimiste kuupäeva suhtes, aga minu arvates maksab siin Mark Twaini ütlus, et kuuldused minu surmast on suuresti liialdatud. Tänan!

Austatud hr. spiiker! Austatud kolleegid! Täna on Eesti Vabariigi Ülemnõukogul ees otsustada väga keeruline küsimus ja juba need esimesed sõnavõtud näitavad, et meie arutelu ei kulge sugugi nii libedalt ega lihtsalt, nagu võis seda alguses arvata. Isiklikult ja ka ühe valimisliidu esimehena ei ole mul põhimõtteliselt mitte midagi selle vastu, et valimised toimuksid kas 13. septembril või veel hiljem, sest see annaks nii meile kui ka teistele poliitilistele jõududele võimaluse nendeks valimisteks paremini valmistuda. Samal ajal elame paraku reaalses maailmas, mida nagu mulle tundub, me siiski ei suuda ise päris täpselt tajuda ega võtta tõena neid fakte ja ka neid tingimusi, mida reaalne ümbritsev maailm meile praegusel hetkel seab. Ja selle all ma mõtlengi eeskätt sedasama institutsiooni, millest siin täna on juba mitmel korral juttu tehtud ja mis tundub ilmselt nii mõnelegi kolleegile suhteliselt tähtsustu, väheolulise asutusena, millega liitumine või mitteliitumine Eesti tulevikku eriti palju ei mõjuta.
Jutt on nimelt Euroopa Nõukogust. Paraku on mul otse vastupidine arvamus ja kõigepealt ma arvan, et oleks õige parandada ära mõningad eksitused, mis tänases vestluses on siin läbi käinud. Nimelt olen ma tähele pannud, et nii mõnedki esinejad on ajanud segamini kaks institutsiooni, Euroopa Ühenduse ja Euroopa Nõukogu. Need on kaks täiesti põhimõtteliselt ja otsustavalt erinevat asja! Kui liitumine Euroopa Ühendusega on tõesti küsimus, mis on meil siin saalis ja kogu Eestis lahti rääkimata ning läbi arutamata, sest sellise sammu astumine nõuaks eriotsuseid, põhiseaduse võimalikku muutmist jne., jne., siis erinevalt siin juba esitatud hr. Antoni arvamusest on Eesti Euroopa Nõukogu täisliikme staatust juba palunud – see toimus möödunud aasta septembris. Ja kui me tuletame meelde, siis valisime veel sel aastal ära ka oma delegatsiooni sinna samasse Euroopa Nõukogusse. Selle delegatsiooni 3 liiget on nüüd teinud Budapestis esialgu veel külalise staatuses seda tööd ja Euroopa Nõukogu on praegu meie jaoks samasuguse tähendusega organisatsioon nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, meie praktilises olukorras võib-olla veel olulisemgi. See oleks esimene organisatsioon, kus Eesti oleks enne oma suurt idanaabrit, ja see oleks esimene organisatsioon, mille kaudu oleks tõsiselt võimalik astuda konkreetseid samme mitmete probleemide lahendamiseks, mida me läbirääkimistel Venemaaga lahendada ei suudaks. See on realiteet ja vaatame sellele realiteedile näkku.
Siin on väidetud, nagu ei oleks sellel mitte mingisugust tähendust, milliseid tingimusi Euroopa Nõukogu esitab. Tuletagem meelde, et meile eristaatuse andmine Euroopa Nõukogu poolt tähendab seda, et Eesti võetaks esimese riigina endise Nõukogude Liidu territooriumilt sellesse organisatsiooni vastu. Euroopa Nõukogu annaks tegelikult esimese täieliku tunnustuse meie poolt vastuvõetud seaduste, põhiseaduse ja muude otsuste demokraatlikule iseloomule. See organisatsioon, mille liikmeks me sellisel teel saame, etendab tänapäeva Euroopas tõeliselt suurt ja olulist osa. See peaks olema meile kõigile selge. Ja kui nüüd Eesti delegatsiooni ametlik juht Marju Lauristin, kelle me ise sellele postile valisime, annab meile oma ametliku teatega märku, et Euroopa Nõukogu jaoks on Eesti parlamendivalimiste viimaseks tähtajaks 6. september, millest kinnipidamise korral Eesti saaks sel sügisel Euroopa Nõukogu liikmeks, siis lihtsalt pole meil õigust seda ignoreerida. Vastasel juhul võivad tagajärjed olla Eestile väga rängad. Ma tõesti ei näe muud jõudu, kelle abi võiks olla seismajäänud läbirääkimiste edendamisel suurem. Ma arvan, et Ülemnõukogu võtab endale oma maa ja rahva ees väga suure vastutuse, kui ta mainitud kuupäevi ignoreerib.

Euroopa Nõukogu president soovitab küll, et viimane kuupäev oleks kuues, kuid see on tema arvamus.
Kolleegid, meil on juba kuus kõnesoovijat ja kaks sõnavõtjat. Teen ettepaneku läbirääkimised lõpetada. Kolleegid, tegelikult meil alternatiive palju ei ole. Kõne all on kas 6., 13., 20. või 27. september ja nende nelja kuupäeva pärast nii palju kõnesid pidada oleks aja raiskamine. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohal on 74 rahvasaadikut, puudub 23.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised pärast kolleeg Zõbini kõnet ja Pohla sõnavõttu? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 54 rahvasaadikut, vastu 5, erapooletuid 6. Läbirääkimised lõpetatakse pärast Aleksei Zõbini kõnet ja Vello Pohla sõnavõttu. Jätkame läbirääkimisi. Vladimir Lebedev!

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Ma ei hakka rääkima ajagraafiku tehnilistest ja juriidilistest keerukustest, millest rääkis Vabariigi Valimiskomisjoni esimees. Arvan, et tema teab paremini. Tahan tänada kolleeg Mart Laari selle eest, et ta informeeris meid Marju Lauristini salajasest kirjast. Hr. spiiker kinnitas, et selline kiri on olemas. See on soovituskiri, ehkki pr. Lauristin esitab seda meile peaaegu et Euroopa Nõukogu nõudmisena. Ma ei küsinud mitte ilmaaegu kolleeg Antonilt, kas ta teab midagi Leedu kohta. Leedu ei kavatse valimisi korraldada, ent sellest hoolimata on ta veendunud, et temast saab Euroopa Nõukogu liige üheaegselt Eestiga.
Edasi. Meie põhiseaduse rakendamise seadus meenutab mulle küsimust üleliidulisel referendumil, mis sisaldas tegelikult viit küsimust. Ma mäletan, kuidas paljud teist selle üle naersid. Nüüd võib täpselt samuti naerda ka selle küsimuse üle, mille me referendumile tahame esitada. Aga nüüd me ei naera. Mul tekkis selline mõte, et see nõue on seotud Rahvusvahelise Valuutafondi nõudega. See on väga ohtlik! Rahvusvaheline Valuutafond pole veel ühtki riiki majanduslikust madalseisust üle aidanud. Haitilt, kus Rahvusvaheline Valuutafond viib ellu 21 programmi, ujuvad inimesed autokummidel Kuubale, põgenedes selle organisatsiooni eest. Kui see tähtaeg – september – on seotud Rahvusvahelise Valuutafondiga, siis hakkab mul hirm Eesti pärast.
Ja veel üks asi. Referendum näitas, et 42%-l Eesti elanikest pole õigust kodakondsusele. Miks me nii räägime? Meenutage 1990. aasta referendumit Eesti iseseisvuse kohta. Praegustes referenduminimekirjades puudub 42% nendest, kes olid sinna kantud 1990. aastal. Nüüd me teame täpselt, et 42% on Eestis kodanikuõigustest ilma jäetud. Mulle on ükskõik, millal toimuvad Riigikogu valimised, mina ju ei hääleta! Neil 42%-l Eesti elanikest, kes täisväärtuslike inimeste nimekirjast välja heideti, tuleb valida oma parlament. Meie ülesanne on korraldada oma parlamendivalimised. See küsimus erutab mind kõige rohkem ja ma hakkan koos oma seltsimeestega tegelema selle küsimusega, mitte aga sellega, millal korraldada Riigikogu valimised, kus meil pole õigust töötada. Tänan!

"Lugupeetud esimees! Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Väga kahju, et ettekandja ja kaasettekandjad ning eriti lugupeetud hr. Truuväli ei teatanud oma ettekannetes nendest jämedatest seaduserikkumistest, mis referendumi hääletamisel aset leidsid. Nad ei öelnud ka seda, mida on ette võetud olukorra parandamiseks. Loetleksin lühidalt neid seaduserikkumisi. Nimekirju ei kontrollitud ikkagi nii, nagu vaja; nimekirja lülitati inimesi suvaliselt põhimõttel, kes valjemini kisab; eelhääletamise süsteemi ei kontrollitud põhjalikult. Kõige tõsisem möödalaskmine on minu arvates see, et paljudes valimisjaoskondades ei olnud kabiine. Täielikult aga väljus demokraatlike normide raamest see, et hääletussedelitele löödi pitser. Kes andis õiguse seda teha? Millise seaduse alusel seda tehti? Inimesed, kes nägid, mida tehakse, reageerisid otsekohe – mõni ei läinud hääletama, mõni hääletas pisut teisiti. Kas meil on seaduses see sees? Mina pole midagi sellist seaduses näinud. Kui see on komisjoni korraldus, siis miks seda teatavaks ei tehtud?"
Edasi. Me oleme selles saalis korduvalt rääkinud, et komisjonide moodustamine tuleb kontrolli alla võtta. Ma ei tea, kes kontrollis jaoskonnakomisjone. Kuidas need moodustati? Mis puutub vabariiklikku komisjoni, siis ma arvan, et Truuväli ise kontrollis. Lõpptulemuste suhtes on mul selline tunne, lugupeetud kolleegid, et meie esimees on muidugi austatud inimene, aga ta on korduvalt osalenud paljudes komisjonides ja õppinud arve sobitama. Need sobitati lihtsalt, sest kuulates valimiste päeval tähelepanelikult teateid, jäi arusaamatuks viietuhandeline kõikumine siia-sinna. Midagi sellist ei saa olla üheski jaoskonnas!
"Tahan lugeda ette ja anda üle kirja, mille sain oma valijalt. See on väga lühike ja kõlab nii: "Austatud hr. saadik Israeljan! Pöördun teie kui oma Tallinna-saadiku poole, lootes, et te olete nii lahke ja teete vastavale saadikule teatavaks minu nördimuse seoses referendumi korraldamise meetodiga Narva-Jõesuus. Asi on selles, et 17. juunil läksin pärast registreerimist ja kuurordimaksu tasumist Narva-Jõesuus referendumi jaoskonda, et täita oma kodanikukohus. Esitasin oma kodanikudokumendid, mind kanti nimekirja – olin seal muide esimene –, seejärel sain sedelid ja väljendasin oma tahet nendes küsimustes. Kui ma tahtsin sedelid kasti lasta, siis pakuti mulle selle asemel tühi ümbrik ja öeldi, et see pandavat koos minu sedelitega seifi. Kas see on salajase hääletamise uus meetod? Kes garanteerib, et minu täidetud sedelite asemel ei panda ümbrikusse uusi sedeleid? Aga võib-olla ei esitata seda üldse valimiskomisjonile? Palun juhtida sellele narvalaste tähelepanu ja kiiresti reageerida, aga samuti teha teatavaks Ülemnõukogu komisjonile.""
Ja lõpetuseks tahaksin kolleegidelt, kes siin sõna võtsid ja eelseisvatest valimistest rääkisid, kuulda, mida tehakse selleks, et ei korrataks neid vigu ja jämedaid seaduserikkumisi, mis leidsid aset referendumi ajal. Millal te võite asja parandada? Loodan, et juba enne hääletamist saame seda otsustada. Mis aga puutub hääletamise tähtaegadesse, siis minu arvates peate loogiliselt lähtuma reaalidest aga mitte nii kergelt sellesse küsimusse suhtuma. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu!
Kolleegid! Ma juhin tähelepanu sellele, et praegu me siiski arutame Riigikogu ja presidendi valimiste kuupäeva. Referendumiga meil ei ole praegu mingit pistmist. Samas ma paluksin kompuutrimehi, et paneme mikrofoni käima 7 minuti peale. Niisiis kõik teavad, et arutame kuupäevi. Suur tänu! Edgar Savisaar!

Lugupeetud kolleegid! Austatud spiiker! Meie fraktsioonil ei ole selgeid eelistusi ja me oleme valmis tõsiselt kaaluma iga tähtaega 23. augustist 27. septembrini, mis on viimane mõeldav tähtaeg. Tahaksin ainult tähelepanu juhtida neljale asjaolule.
Esiteks, valimistele peab eelnema korralik valimiskampaania, see tähendab, et kandidaadid peavad saama kontakti valijatega. Mul olid äsja külalised minu kodukandist Põlvamaalt. Põlva kogemus selle suve algusest oli niisugune. Oma koosoleku tegid ERSP, EMKE ja sotsiaaldemokraatide valimisliit, kohal olid parteide liidrid, tehtud oli korralikku eelpropagandat. Ühel koosolekul käis 7 inimest, teisel 12.
Ma tõin need parteid ainult näiteks. Aga ma arvan, et meil oleks võinud minna samamoodi. Siit järeldus, et praegu ei ole võimalik saada kontakti valijaga, ka televisiooni ja raadio vaadatavus-kuulatavus on langenud. Tuleb arvestada, et ilma kampaaniata valimised on suvised valimised. Muidugi suurele osale siinolijatest, ka neist, kes kandideerivad Riigikogusse, on see ilmselt ükskõik. Ei Nugis, Lauristin, Hallaste, Laar ega ka Savisaar ilmselt ei vaja tegusat kampaaniat, sest neid ju tuntakse niikuinii. Aga uusi nägusid, keda ju tõesti oleks vaja siia Toompeale, sel juhul ei tule, sest nemad ei saa valijatega kontakti. On karta, et kvalitatiivset uuenemist parlamendi koosseisus sel juhul ei toimu. Suvised valimised tagavad edu praegu poliitikas silmapaistnud rühmitustele, sügisesed valimised võivad anda šansi ka uutele kandidaatidele. Ja siin on olemas oma vahe ka septembri alguse ja lõpu vahel.
Teiseks, septembriks ennustatakse olulisi majandusmuudatusi, majanduskriisi süvenemist. Inimesed tulevad puhkuselt ja avastavad, et neil pole enam töökohta, kroon langeb, sest on vaja teha suuri kulutusi kütuse ostmiseks, milleks pole katet, saak põllumajanduses võib osutuda oodatust väiksemaks jne. Ennustusi on mitmesuguseid, aga enamik neist on pessimistliku alatooniga. Ma mõistan täielikult neid poliitikuid, kes tahaksid valimised läbi viia enne, kui olukord päris hulluks läheb, sest siis ei piisa enam üldisest jutust, vaid tuleb konkreetselt ära seletada, kuidas ikkagi see talv üle elada, kuidas kriisist välja tulla.
Mulle tundub, et suur osa saadikukandidaate pole selleks päris valmis, ei ole valmis nendele küsimustele vastama ja sellepärast kiirustavadki. Praegune olukord majanduses on piisavalt segane. Segases olukorras ei oska inimesed teha valikut. Probleemid peavad ehedalt välja tulema, olgu nad siis nii mustad või valged kui tahes. Septembriks on probleemid selgunud ja see võimaldab ka saadikukandidaatidel pakkuda erinevaid lahendusi nendest jagusaamiseks.
Kolmandaks, valitsus peab saama lõpetada ettevalmistused talveks. Kui uus valitsus võtab ohjad üle tööde pooleli olles, tekib sellest vaid segadus ja arvestatav majanduslik kahjum. Tavapärase graafiku järgi lõpevad ettevalmistused talveks septembri lõpus – oktoobri algul. See sobib, sest kui valimised on septembri lõpus, siis uus valitsus suudetakse formeerida mitte varem kui oktoobri teisel poolel.
Ja neljandaks, on väidetud, et kui me ei kiirusta valimistega, siis ei võeta meid Euroopa Nõukogusse. Ma arvan, et Euroopa Nõukogusse saamine ei sõltu siiski ainult valimistest. Meil kehtib nüüd konstitutsioon, me oleme demokraatlik konstitutsiooniline riik. See on peamine argument Euroopa Nõukogu jaoks, mitte aga valimised. Vastupidi, kui me valimised viime läbi ülepeakaela ja mustalt ning kui selle tagajärjel võib vaidlustada Riigikogu legitiimsust, siis võib palju tõsisemalt kahelda selles, et meie vastuvõtmine Euroopa Nõukogusse toimub kiiresti ja häireteta.
Palju on hoiatatud selle eest, et kui Venemaa saab enne meid Euroopa Nõukogusse, mis kõik meile sellest halba võib tulla. Aga teate, kui asja võetakse sama mudeli järgi, siis ka Venemaal peavad enne seda toimuma vabad valimised, sest eelmised olid veel kommunistliku partei võimumonopoli tingimustes, aga neid vabu valimisi ei ole seni veel välja kuulutatud. Sellest tulenevalt ei ole meil midagi rääkidagi sellest, et Venemaa võetakse Euroopa Nõukogusse enne meid.
Ja lõpuks sellest Euroopa Nõukogu arvamusest, mille on avaldanud oma kirjas Marju Lauristin, kuid mida ma küll ei ole lugenud. Veider, aga praegu levitavad kõik mingeid kuuldusi. Ühed räägivad sellest, et Maailmapank määrab ära, millised maksud meil tulevad, teised räägivad sellest, et Euroopa Nõukogu määrab ära, millal valimised toimuvad. Ja meie siis muudkui hääletame. Kas niimoodi siis juhitaksegi Eesti riiki?
Ja lõpuks ma siiski kutsun teid üles täna mitte astuma vastu rahva tahtele, mida äsja referendumil väljendati, ja juhin veel kord tähelepanu sellele, mida hr. Peet Kask juba tegi, nimelt sellele, et Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduses on selgelt kaks punkti: enne Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist kehtestab Ülemnõukogu normatiivaktid Vabariigi Presidendi valimise jne. kohta ning süümevande andmise korra kehtestab Ülemnõukogu enne Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste väljakuulutamist. Nii et ma kutsun siiski üles mitte kuulutama välja valimisi, rikkudes äsja referendumil vastuvõetud põhiseaduse rakendamise seadust. Tänan teid!

Austatud kolleegid! On päris selge, et ühele sobib üks valimisaeg ja teisele teine, kuid valida saab ainult ühel ajal, milles me kokku lepime. Minu meelest on see laim, isegi alatu laim, kui väidetakse, et Euroopa Nõukogu on püüdnud määrata Eesti Vabariigi parlamendi ja presidendi valimise tähtaja juba enne, kui me oleme selle nõukogu liikmeks astunud. Selline teade saab olla ainult vale! Keegi ei tohi suveräänse riigi siseasjadesse sellisel jämedal viisil sekkuda. Kui eestlastel polegi õigust oma asju ise otsustada, kui keegi teine tuleb mujalt ja ütleb, millal ja kuidas me valime ja keda me valime, siis pole mõtet ka riiki teha. Meil on ükskord aeg hakata aru saama, et orjameelsus ei ole meie peamine joon. Peame selle eest seisma, et meil edaspidi Läänes ei käiks Eesti maad ja rahvast esindamas sellised isikud, kes on igasuguste asjadega nõus, mida neile ette lauldakse. Kui see aga tõsi on, siis on meil tõepoolest välismaal käinud kõige ebaõnnestunumal viisil valitud või kõige ohtlikumal viisil isehakanud esindajad.
Meil ei ole põhjust valimistega nalja teha, seaduslikkust tuleb austada sõltumata sellest, kas keegi soovitab meil seadust rikkuda või mitte. Teiseks on vaja kampaaniat. Olen hr. Savisaarega ühel meelel, et meid, siinolijate enamust nii või teisiti tuntakse. Tahaksin ainult juhtida tähelepanu asjaolule, et paljusid meist tuntakse mitte selle järgi, kes me tegelikult oleme, vaid selle järgi, kuidas meid on välja käidud. Nii mõnigi mees ei ole ise saanud või püüdnudki esineda rahva ees, vaid on lasknud kellelgi teisel ennast kas pori või mõne muu ainega lihtsalt üle valada. On neid, kellel on juba praegu valimiskampaania ägedalt käivitatud ja kes tahaksid nüüd kohe selle kiiresti lõpetada. Nende eriarvamustega ei saa ka täielikult arvestada, eriti kui see läheb vastuollu seadusega ja demokraatia üldpõhimõtetega.
13. september on juba selline kuupäev, kus põldude tegelik saagikus on selge. Siis on jäänud vähe neid, kes lasevad ennast udujuttudega toitma hakata. Siis me teame, kui palju me saaki kogume. Siis on selgeks saanud ka see, milliseks jääb loomade arv, kui palju me saame piima ja liha. Siis on selge ka see, kuidas me oleme üldse valmistunud talveks ja millisel viisil rahvas selles loos osaleb. Seega on juhatuse pakutud 13. september üldiselt õnnestunud kuupäev. Tänan!

Lugupeetud hr. juhataja, austatud kolleegid! Meil on lisaks kõigele muule vaidlus lahti ka põhiteema ümber, s.o. valimiste kuupäeva ümber. Millest lähtudes see otsus langetada? Hr. Sirendi ütles just äsja, et meile ei saa keegi ette kirjutada valimiste kuupäeva ja et see oleks väga paha, kui Euroopa Nõukogu hakkaks meile midagi ette kirjutama. Euroopa Nõukogu ei kirjuta meile midagi ette, ta ainult teatab, et kui meil valimised jäävad hiljemaks, siis oktoobris toimuvale Euroopa Nõukogu istungile ei jõuta ette valmistada Eesti liikmeks vastuvõtmise materjale. Nii, nagu meil on õigus suveräänselt määrata oma valimiste kuupäeva, nii on Euroopa Nõukogul õigus meid kas vastu võtta või mitte. Ja kui vastu võtta, siis millal.
Hr. Lebedev ütles, et Leedu on veendunud, et astub Euroopa Nõukogu liikmeks koos Eestiga. Võib-olla tõepoolest Leedu esindajatel selline veendumus on, kuid nagu mõned nädalad tagasi ütles Leedu esindaja Euroopa Ühenduse juures hr. Venskus, loodab Leedu saada Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aasta kevadistungjärgul, mitte varem ja tal ei ole midagi selle vastu, et Eesti läheks samaaegselt. Nüüd küsin: milline peaks olema Eesti riigi huvi, kas oodata 1993. aasta kevadeni või üritada teha kõik, mis on meie võimuses, selleks, et me saaksime Euroopa Nõukogusse oktoobriistungjärgul?
Millest lähtuda valimiste kuupäeva otsustamisel? Hr. Edgar Savisaar rääkis siin majandusliku olukorra halvenemisest sügisel ja et see on üks kriteerium, millest lähtudes tema valimiste kuupäeva sätib. Tõepoolest, opositsioonis olles on selline mõttelaad täiesti enesestmõistetav ja kui seda ka taunitakse, kuna leitakse, et see riigile kasulik ei ole, siis ma mõistan seda poliitilist jõudu, kes majandusliku olukorra halvenemist ette arvestades või sellele lootes tahaks valimisi viia võimalikult hilisele ajale.
Et olla konstruktiivne, teen ma konkreetse ettepaneku arutusel oleva otsuseprojekti parandamiseks. Pealkiri jääks samaks, nagu see meile välja jagatud on, kuid siis järgneks otsuse tekst järgmises sõnastuses:
""Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:"
1. Määrata Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimise päevaks 6. september 1992.
2. Määrata Riigikogu ja Vabariigi Presidendi kandidaatide ülesseadmise viimaseks kuupäevaks 30. juuli 1992.
"3. Määrata kandidaatide registreerimise kuupäevaks 4. august 1992.""
Punktis 2 ja 3 toodud kuupäevad 30. juuli ja 4. august langevad täielikult kokku Vabariigi Valimiskomisjoni pakutud kuupäevadega. Küsimus on vaid valimiste kuupäevas. See on toodud nädal aega varasemaks, 13. septembrilt 6. septembrile.
Ma saan aru pingest, mida on pidanud taluma Vabariigi Valimiskomisjon, territoriaalsed valimiskomisjonid ja jaoskonnakomisjonid, kuid vajadus kiiremate valimiste järele on suur. Ma usun, et nad on nõus ka nädal aega varem oma töö lõpetama ja viima valimised läbi 6. septembril. Nad saavad sellega päris kindlasti hakkama.
Ja ma tooksin veel ühe argumendi varasemate valimiste poolt. Nimelt on vaja uuel valitsusel ette valmistada järgmise aasta eelarve. Mida lühemaks jääb tal aeg selle ettevalmistamiseks, seda raskem tal eelarvet koostada on. Kui valimised jäävad septembri lõppu, siis sisuliselt valmistab uue eelarve ette praegune või sel hetkel ametis olev valitsus. Loomulik oleks, kui uue eelarve projekti saaks ette valmistada juba uus parlament ja selle poolt ametisse nimetatud valitsus. Aitäh!

Austatud härrad! Jääb mulje, et neil, kes kiirustavad, oleks nagu tuli jalge all ja nad tahavad valimisi kiiresti ära teha. Ma kuulsin, et ajakirjanduses on mainitud ka sellist kuupäeva nagu 23. august. Siiski ma arvan, et õigesti rääkisid need sõnavõtjad, kes ütlesid, et valimiskampaania on kvaliteetsem sügisel. Seepärast kaldun ma arvama, et valimised peaksid olema hiljem.
Venemaast pole vist mõtet rääkida. Mitte Venemaa ei kihuta Eestit tagant, kui paljud Venemaa ääremaad on leekides ja isegi Moskvas on rahutu. Te kuulsite, et 22. juuni hommikul kell 4, ajal, mil 1941. aastal algas sõda, hukkusid Ostankinos inimesed OMON-i kepihoopide all. Praegu Venemaa vaevalt Euroopa Nõukogusse astub. Seda enam, et Venemaa võimud jätsid ära isegi kohalike nõukogude valimised, kartes pseudodemokraate. Neil pole praegu elanikkonna toetust ja nad loodavad nagu jaanalinnud pead tiiva alla peites, et aasta või kahe pärast olukord paraneb ja kõik saab korda. Seepärast ei tasu viidata olukorrale Venemaal.
Aga ma tahaksin veel öelda, et praegu me räägime siin, et pole seadusi, pole vandetõotust jne. Aga kui juba rääkida vandetõotusest, siis ustavusvanne tulevikuks on arusaadav, aga vandetõotus millegi möödunud kohta ei ole mõistetav. Kuhu jääb siis süütuse presumptsioon? Tahetakse sisse seada vandetõotus, millega inimene annab hinnangu oma minevikule. Tähendab, kõik tuleb jagada valgeteks ja mustadeks ning inimene peab ise seda tegema. Aga ebaausal inimesel on ükskõik, ta räägib alati nii, nagu tahab, aga korralik inimene hakkab kahtlema. Seda peab otsustama kohus. Ja siin pole mitte kõik ühene!
Pole lõplikke dokumente presidendi valimise korraldamise kohta. Tuleb välja, et presidendi valime hiljem. Tulevad Riigikogu valimised, aga presidendi valimine hiljem. Kui me tahame olla demokraatlik riik, siis on vaja, et kõik dokumendid ja riiklikud aktid oleksid valmis. Kas mõni autoriteetne inimene võib praegu öelda, et kõik riiklikud aktid on valmis kõikide valimiste läbiviimiseks. Kui pole, siis on vaja need koostada. Ja seejärel, kui dokumendid on valmis, määrata kindlaks valimiste kuupäev. Tänan tähelepanu eest!

Hr. juhataja! Kolleeg Mart Laari dramaatiline apellatsioon Euroopa Nõukogu suunas äratas minus hoopis vastupidise reaktsiooni. Minul isiklikult ei ole mitte ainult õigus ignoreerida Eesti maa ja rahva saatuse nimel Euroopa Nõukogu soovitusi, vaid vastupidi, see on praegustes tingimustes lausa kohustus. Selle Euroopa Nõukoguga on meid kollitatud juba kevadest peale, kuskil peab piir olema. Alles me lasksime ennast põlvili suruda Rahvusvahelise Valuutafondi tingimustest, nüüd oleme Marju Lauristini teate peale kõik samasuguses paanikas: ikka kiiresti ära teha ja kiiresti ära teha.
Mis see siis ikkagi lõppude lõpuks on? Ma väljendasin oma seisukohta selgelt juba juhatuses. Öeldakse, et oktoobri algul tullakse Euroopa Nõukogus kokku ja arutatakse. Teame küll, mida arutatakse: kas meie valimised üldse olid legitiimsed, missugune oli sealjuures demokraatlikkuse aste, ja see ei ole mitte mingisugune garantii, et me Euroopa Nõukogusse saame. Kui me sinna saame, siis me tõepoolest saame ilma nende valimisteta. Kuulanud ära valimiskomisjoni esimehe sõnavõtu, leian ma, et maksimaalsed tähtajad on siiski kas 20. september või äärmisel juhul 13. september. Tänan!

Lugupeetud Ülemnõukogu esimees! Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Ma ei usu, et Euroopa Nõukogu president seab meile sellised tingimused. Kordub lugu meie kodakondsuse seaduse väidetava ekspertiisiga, millest rääkis pr. Lauristin. Nende 3-4 kuu jooksul ei ole mul õnnestunud neid ekspertiisitulemusi näha. Kui Euroopa Nõukogu ja selle presidendi dokument pannakse meile lauale, siis võib seda uskuda. Mulle näib, et Marju Lauristin on selle kõik välja mõelnud. Ja kui me tõepoolest tahame, et Eesti oleks Euroopa Nõukogu liige, siis peame arvatavasti tegema kõik selleks, et korraldada valimised demokraatlikul alusel. 6. kuupäeval on ju raske valijaid kokku saada. Või peame uuesti rahareformi välja kuulutama? Referendumi korraldamise kogemused oleksid pidanud meile midagi õpetama! Või paisata valimisjaoskondadesse allahinnatud kaupu? Kuidas me valijaid ligi meelitame? Ma tahaksin näha dokumente, milles meile tähtaegu dikteeritakse! Tekib küsimus, kui kaua saab elada Ida ja Lääne diktaadi all? Millal hakkame me ise riiki valitsema? Olen kogu aeg rääkinud, et kõige sobivam aeg on 20. või 27., äärmisel juhul 13. september, aga mina hääletan 27. septembri poolt, sest see on kõige sobivam kuupäev ja kui me tahame näha võimalikult rohkem valijaid valimisjaoskonnas, siis tuleb hääletada selle kuupäeva poolt. Tänan!

"Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Tahaksin veel kord rääkida sellest Euroopa Nõukogust. "Isamaa Ühenduse" ja pr. Lauristini põhiargument – korraldada Riigikogu valimised ülepeakaela kiiresti mitte hiljem kui 6. septembril – on Euroopa Nõukogu salapärane nõue. Kas valime endale neljaks aastaks parlamendi või korraldame sellega astumist Euroopa Nõukogusse? Härrad Savisaar ja Sirendi rääkisid kujukalt sellise nõude järgimise absurdsusest. Austagem oma riiklust ja suveräänsust!"
"Võin teile kinnitada, et asi polegi nii, nagu väidavad "Isamaa Ühendus" ja pr. Lauristin. Viibides Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kevadsessioonil, vestlesin mitmete saadikute ja Euroopa Nõukogu aparaadi juhtkonna liikmetega. Nad ütlesid seal lihtsalt soovitavalt, et oleks hea, kui meil oleks põhiseadus vastu võetud ja veelgi parem, kui meil oleks kindlaks määratud valimiste kuupäev. Sest Euroopa Nõukogu järjekordne sessioon toimub oktoobri algul ja neile ei ole sugugi tähtis, missugused on parlamendivalimiste tulemused, missugused poliitilised parteid seal on ja kui palju hääli nad on saanud. Nad ei tegele poliitiliste küsimustega."
"Euroopa Nõukogu tonti kasutavad juba pikka aega kui põhiargumenti "Isamaa Ühendus" ja ka pr. Lauristin lihtsalt parteipoliitilistel eesmärkidel, nagu ma asjast aru saan. Sellest rääkis juba hr. Veidemann, et legitiimsus on kõige parem garantii selleks, et meid Euroopa Nõukogusse vastu võetakse. Seepärast leian, et 27. september on see aeg, mil saab seda legitiimsust kõige paremini kindlustada. Tänan!"

Kolleegid, sellega on läbirääkimised lõppenud. Ma juhin teie tähelepanu sellele, et on laekunud parandusettepanekuid, mis taotlevad selle eelnõu sisulist muutmist, küll ei ole laekunud protseduurilisi ettepanekuid, sõnavõttudes aga sellelaadilisi ettepanekuid tehti.
Kolleegid, juhatus palub vaheaega 15 minutiks. Ma palun juhatuse liikmeid ja ka hr. Truuvälja, kui ta on veel saalis, minu tööruumi nõupidamisele. Oleks hea, kui ma saaksin kätte ka kõik parandusettepanekud, mis veel tulemas on.
Kolleegid, kas kõik on töökohtadel? Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll! Kohal on 76 rahvasaadikut, puudub 21.
Ma palun kõnetooli hr. Tõnu Antoni, kes saab sõna juhatuse nimel.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Juhatus otsustas katkestada selle päevakorrapunkti arutamise ja jätkata käesoleval istungjärgul. Tänan teid!

Suur tänu! Läbirääkimised on meil juba lõppenud, kolleegid. Arutelu katkestatakse ja seda jätkatakse käesoleval istungjärgul. Selgituseks omalt poolt ka juhatuse nimel nii palju, et meil tuleb enne tõesti langetada otsused presidendi valimise seaduse ja süümevande seaduse kohta.

"Jätkame, kolleegid, vastavalt kinnitatud päevakorrale. Kolleeg Ahti Kõo on esitanud eelnõu, mis käsitleb Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta" muutmist ja täiendamist ning ka ettekande teeb Ülemnõukogu liige Anti Kõo, kelle ma palun kõnetooli!"

23. oktoobril 1991 võtsime ühes Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja kohtuniku staatuse seadusega vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse kohtute seaduse ja kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta.
Selle otsuse 1. punkti järgi oleks tulnud kohtute seadus jõustada tänavu 1. juulist. Me aga ei suutnud leida endale Riigikohtu esimeest ja sellest tulenevalt on asjaolud viinud olukorra nii kaugele, et kohtute seadust ei olnud võimalik 1. juulist rakendada. Minu otsuseprojekt, mis on esitatud 11. juunil 1992, nägigi seda ette ja seetõttu teen otsuseprojektis 1. punktina ettepaneku kehtestada kohtute seadus alles 1993. aasta 1. jaanuarist.
2. punkt reguleerib vastavalt nende seaduste kehtestamist, mis oleksid vajalikud olnud kohtute seaduse jõustamiseks. See on kriminaalprotsessi, tsiviilprotsessi ja kohtuotsuste täitmise seadustik.
3. punkt on seotud sellega, et kohtute seaduse jõustumise ning tsiviilprotsessi uue seadustiku ootamise ajal oli üsna tõenäoline, et kohe kaob absurdne olukord, kus riiklik arbitraaž lahendab vaidlusi, mille üheks pooleks on riiklik ettevõte ja teiseks pooleks eraettevõte, mistõttu ei ole tagatud asja sõltumatu kohtulik arutamine. Kuivõrd kohtute seadus ei jõustunud, jäi lahtiseks ka arbitraaži küsimus ja sellest tulenevalt on 3. punktis ettepanek täiendada otsust 5. punktiga, mis näeks ette, et riiklik arbitraaž ei lahendaks edaspidi enam niisuguseid vaidlusi, mida ma nimetasin.
Selle aja jooksul, mis eelnõu on seisnud esitatuna, pöördus õiguskomisjoni poole riikliku arbitraaži juhtkond ja avaldas arvamust, et kui see punkt võetakse vastu niisugusena, nagu see on esitatud, siis jäävad arbitraaži töötajad liiga kähku ja enneaegu ilma tööta. Nali naljaks, aga õiguskomisjonis me arutasime seda probleemi ja leidsime, et ilmselt ei ole Ülemnõukogul jäänud aega selle probleemiga tegelda. See nõuaks küsimuste sisulist selgeksrääkimist. Tean, et õiguskomisjon ütleb kaasettekandes ka oma seisukoha, et ta ei toeta seda punkti. Mina kinnitan ette rutates, et juhul, kui õiguskomisjon sellise seisukohaga välja tuleb, siis ka mina loobun sellest punktist.
Otsuseprojekti 4. punkt on aga jälle veidi konkreetsemalt seotud kohtute seadusega. Kui me jõustame Eesti Vabariigi kohtute seaduse 1. jaanuarist 1993, siis tuleks ka kõigi rahvakohtunike volitusi pikendada selle ajani. Niisuguse lahenduse see 4. punkt välja pakub.
See on kõik, mis mul on öelda kommentaariks otsuseprojektile. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi? Ei ole. Ma tänan! Kaasettekandega esineb õiguskomisjoni esimees hr. Tõnu Anton.

"Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjonis arutati otsuseprojekti, mis käsitleb Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta" muutmist ja täiendamist. Komisjon otsustas selle otsuseprojekti üldjoontes heaks kiita, kuid pikemat vaidlust põhjustas projekti 3. punkt. Komisjoni istungist osavõtnud riikliku peaarbiteri asetäitja hr. Kartau ei olnud nõus seda punkti kooskõlastama ja leidis, et küsimuse selline lahendamine ei teeks olukorda kergemaks, vaid vastupidi, tekitaks uusi probleeme. Õiguskomisjoni kohalolnud 6 liikmest 4 hääletasid otsuseprojektist 3. punkti väljajätmise poolt ja 2 selle punkti allesjäämise poolt. Seega on komisjoni seisukoht, et 3. punkt tuleks välja jätta, otsus tervikuna aga vastu võtta. Suur tänu!"

Suur tänu! Kas on küsimusi hr. Antonile? Ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kas on kõnepidajaid, sõnasoovijaid? Ei ole. Et mitte eksida, ma küsin veel kindluse mõttes üle. Ahti Kõo, kas autoril on vastuväiteid sellele, et 3. punkt jääb välja?

Ma vastan – ei.

Kas kellelgi saalis on vastuväiteid sellele, et 3. punkt jääb projektist välja? Ei ole.
Kolleegid, kas me võime konstateerida, et läbirääkimised on peetud? Läbirääkimised on peetud ja lõpetatud. Kutsume kõik saadikud saali. Kolleegid, tulge kõik saali, kes te olete väljaspool!
Kohaloleku kontroll! Kohal on 70 rahvasaadikut, puudub 27.
Ma panen hääletusele otsuseprojekti ilma 3. punktita, mis tähendab seda, et loogiliselt muutub nüüd numeratsioon. Kokku ongi otsus 3-punktiline, 4. punkt muutub kolmandaks.
"Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta" muutmisest ja täiendamisest? Palun hääletada! Vaja on 49 häält. Selle ettepaneku poolt on 63 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Otsus on vastu võetud."

Jätkame kinnitatud päevakorraga. Palun kõnetooli maaelukomisjoni aseesimehe hr. Ants Käärma, arutamaks maaelukomisjoni poolt esitatud Eesti Vabariigi maa hinna taseme seaduse eelnõu. Me alustame esimese lugemisega.

Austatud hr. juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt pakun paar parandust seaduseelnõu teksti. Olge kenad, võtke see õige tekst ette, sest on kaks sarnase nimega seaduseelnõu.
"Niisiis maa hinna taseme seadus ja § 4 lõige 2. Seal peaksid pärast sõna "riik" olema veel sõnad "või kohalik omavalitsus"."
"Venekeelses tekstis on kahes paragrahvis ära jäänud veidi teksti. § 3 lõike 2 lõpus peaksid olema sõnad "ja pärandamisel" ning § 4 lõike 3 lõpus samuti "ja pärandamisel". Tähendab, eelisostuõigust ei saa kasutada ka pärandamisel lisaks nendele juhtudele, mis siin on loetletud õdede, vendade ja alanejate sugulaste kohta. Need oleksid parandused tekstis."
Seaduseelnõu on esitatud leevendamaks olukorda maareformi rakendamisel. Põhjusi, miks reform on takerdunud, on päris mitmeid, aga üks on ka see, et ei ole selgust maa hinna tasemes, millega või millisel määral maad kompenseerida. Ja kuidas tagastada maad, mille väärtus ja kvaliteet on muutunud.
Seaduseelnõu paneb ette taaskehtestada maareformi ajaks maa hinna tase, mis oli 16. juunil 1940. Too hind tuleb viia praegu käibivatesse kroonidesse ning siis saab selle hinnaga kompenseerida õigusvastaselt võõrandatud maad.
Kui toimub maa asendamine, siis on õigus saada asendusmaad kompensatsioonisumma ulatuses, ja kui subjekt soovib rohkem, siis peab ta kas maad juurde ostma või juurde rentima. Et oleks võimalik teostada maaga ka muid protseduure – maksustamist, ostu-müügitehinguid, asendamist –, siis peaks olema maal ka kaasaegne hind, sest maa väärtus on küllalt paljudel juhtudel muutunud. Selleks kehtestatakse seadusega ka korrigeeritud maa hind, mis arvestab maaga toimunud kvalitatiivseid muutusi, olgu see siis maaparandus või, vastupidi, võsastumine või soostumine, taaskehtestades 1940. aasta hinna taseme, mis oli küllalt madal. Eesmärk on vältida maa hinna järsku tõusu ja sellest tulenevalt ka maamaksu kasvu. Kui need suureneksid, siis loomulikult tõuseks põllumajanduses ka toodangu omahind ja turuhind.
§-s 3 on käsitletud seda momenti, kui maad müüakse. Et vältida maaga spekuleerimist, siis on pandud siia sisse maakapitali kasviku kasutamise regulatsioonid. See tähendab, et kui maa pärast omandamist liiga kiiresti edasi müüakse, siis vaheltkasu ei saa.
§ 4 väldib maa müüki fiktiivse hinnaga. Kui kohalik omavalitsus või riik hakkab kedagi kahtlustama maa fiktiivses müümises või on tal vajadus seda maad omandada, siis on tal maa eelisostu õigus, v.a. juhud, mis on siin seaduse tekstis märgitud.
§-s 5 on käsitletud maa rentimist välismaalastele ja rendi suuruse kaudu arvutatakse sellele ka hind. Sellist meetodit on kasutatud ka 1920. aastatel Eesti Vabariigis linnade maa hindamisel. Rendile andmine peaks toimuma avalikul enampakkumisel. Seetõttu on rendi suurus avalik ja selle kaudu saab välja arvutada maa hinna.
Keskmiselt maksis Eesti Vabariigis 1940. aastal põllumaa 50 kr. ha maksualusena. Kui oli tegemist ostu-müügitehingutega, siis oli hind keskeltläbi 200 kr. ha. Kuidas see hind arvutatakse ümber käibivatesse kroonidesse, on teise seaduse teema. Kuidas seal asi lahendatakse, nii ta ka nähtavasti jääb. Kui kulla kaudu arvutada, siis see 50 kr. 1940. aastal peaks praegu käibivates kroonides olema 2000 kr. Maa-ameti arvutis peaks olema kõik 1940. aasta maahinnad põllumaa kohta.
Teatavasti oli meil ligikaudu 140 000 talu ja umbes 50 000 maaomanikku linnas. Linnamaade hinnaga on probleeme, sest neid ei ole veel süstematiseeritud linnade maa-ametites. Näiteks ma uurisin täna Paide ja Türi andmeid. Seal on, välja arvatud üksikjuhud, kõikide linnakruntide kohta hinnad olemas 1940. aasta seisuga, aga Tallinna kohta seda väita ei saa.
Ja jääb veel lisada, et selle seaduseelnõu põhiautor on hr. Valter Aasmäe, kes on ka siin saalis. Kui tekib vajadus temale küsimusi esitada, siis saab seda teha. Minul aga oleks selle teksti kohta praegu kõik. Aitäh!

Suur tänu! Enne, kui me asume küsimusi esitama, palub juhtivkomisjon käsitleda 3. ja 4. päevakorrapunkti koos, mis ei ole reglemendivastane ja millega mina nõustusin. Me arutame mõlemat päevakorrapunkti, mõlema seaduseelnõu esimest lugemist kiireloomulise menetluse reeglite järgi. See tähendab, et esimesel lugemisel toimub põhjalik arutelu.
Mul on selline ettepanek, et me kuulaksime ära mõlema päevakorrapunkti kohta ettekanded ja kaasettekanded ning esitaksime küsimused, kusjuures nüüd võib esitada küsimusi või avaldada arvamust neli korda, mitte kaks korda. Läbirääkimised peaksime koos. Olete nõus? Juhtivkomisjon, Lembit Arro, kas olete nõus? Asugem küsimusi esitama. Illar Hallaste!

"Maa hinna taseme seaduse § 5 lõige 2 ütleb: "Välismaalastele renditava maa hind arvutatakse rendist lähtudes." Järelikult kahe kõrvuti asetseva võrdse krundi hind võib olla vägagi erinev, kuna hindamise alus on erinev. Maa hinnast maareformi ajal sõltub see, kui palju maa endine omanik, kes maa tagasi saab, peab maksma maa väärtuse suurenemise eest. Kas nüüd selle krundi tagasisaaja, mis on renditud välismaalasele, peab maksma tunduvalt suuremat hinda, kuna tema maa hind on nüüd vastavalt sellele paragrahvile muutunud tunduvalt suuremaks kui naaberkrundi hind? Aitäh!"

Tähendab, omanik juba on omandanud selle maa, ta on juba omanik ja siis ta annab maa rendile. Ma ei saanud hästi aru, kuidas see situatsioon võib nii tekkida ...

Maa võib olla antud rendile ka enne seda, kui ta füüsiliselt tagastatakse omanikule. Võib tekkida olukord, kus endine omanik annab maa rendile. Maa hinna vahe 1940. aastal ja praegu tuleb maksta hiljem, pärast seda, kui ta on maa välja rentinud ja siis käivitub teie seaduse § 5 lõige 2, mis teeb tema maa praeguse hinna väga kalliks. Palun selgitage, mis mõte on § 5 lõikel 2?

Maad annab rendile omanik, riik, munitsipaalorgan või üksikisik. Tema on juba omanik, sellel maal on juba hind, olgu see siis saadud tagastamise või asendamise korras, ta võib olla juurde maksnud või mitte.
Nüüd antakse maa välismaalasele rendile avaliku enampakkumise korras, kujuneb kõrge rent. Selle kaudu arvutatakse maale maksualune hind, mille järgi omanik hakkab maamaksu maksma. Ta ei hakka juurde maksma maa hinda, vaid maamaksu. See on niisugune maamaksu väljaarvutamise mehhanism, sest vastasel juhul ta saaks lihtsalt niisuguse edukalt toimunud oksjoni tulemusena tulu, mida tal meie arvates ei ole õigust saada. See ei tähenda, et ta hakkab maa hinda juurde maksma, vaid omanik maksab iga-aastast maamaksu. Vaat selle maamaksu väljaarvutamiseks on tarvis niisugust tegelikku, rendist tulenevat hinda.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Pöördun taas tagasi § 5 juurde. Võtsime äsja vastu seaduse suvila- ja aianduskooperatiivide vara erastamise kohta. Meil Narvas osutuvad aianduskooperatiivide omanikeks põhiliselt välismaalased. Millised on erinevused kodaniku ja mittekodaniku vahel rendi tasumisel pärast erastamist? Selliseid küsimusi on mulle viimasel nädalal hulgaliselt esitatud ja ma ei oska vastata. Kas te ei saaks mind aidata? Tänan!

See on tõsine probleem ja me oleme selle kohta juba saanud parandusettepanekuid, mille ideoloogia seisneb selles, et vabariigi alalised elanikud võrdsustatakse kodanikega ja neid ei käsitata kui välismaalasi selles mõttes, mis on siin tekstis. Järgmise lugemise ajaks tuleb siia paragrahvi sisse täpsem formuleering. Praegu võin ma ainult nii palju öelda, Kui te ise olete teistsugusel seisukohal, siis olge kena, esitage parandusettepanek. See on tõsine probleem ja seda me juba arutame.

Austatud ettekandja! Mul on küsimus § 4 kohta. Kuidas te seote omavahel põhjuslikult kinkimise ja eelisostuõiguse? Kuidas neid kahte terminit omavahel siduda? Kui keegi kingib, kas siis on eelisostuõigus omavalitsusel või riigil? Ma ei saa hästi aru.

Meie arvates peaks piirama fiktiivset kinkimist, sest kinkida võib ükskõik kellele, ka võõrale inimesele. Tegelikult toimub siis tasumine hoopiski fiktiivsete hindadega. Et seda vältida, on eelisostuõigus. Kui pärandatakse või kingitakse alanejatele sugulastele, õdedele, vendadele ja nende alanejatele sugulastele, kes on sellise grupina õigustatud subjektid ka muudes maad käsitlevates seadustes, siis eelisostuõigust ei saa kasutada. Kui aga kingitakse väljapoole, siis küll.

Lugupeetud ettekandja! Kas te võiksite saalile öelda mõne arvu, milliseks kujuneb orienteeruvalt suurusjärk praegustes Eesti kroonides põllumaa või mõne muu maa hektari kohta, olgu see siis vilets, keskmine või hea maa. Aitäh!

Kõigepealt me peame vist kokku leppima esimese lugemise läbiteinud seaduseelnõu suhtes, mis käsitleb õigusvastaselt võõrandatud vara hindamist või vara maksumuse kindlaksmääramist. Kuidas me seal kokku lepime? Maa on samuti vara. Missuguse vahekorraga muutub Eesti kroon nüüd käibelolevaks krooniks? Sellest, kas vahe on 40-kordne või veel suurem, või on 160-kordne või väiksem, tuleneb alghind, tähendab too 1940. aasta hind. Kuid tänapäeva hind kujuneb ka vastavalt sellele, milliseid muutusi maaga on toimunud. Ma võin ainult väga umbkaudseid arve öelda. Kui põllumaa keskmine hind 1940. aastal oli 50 kr. ha, siis praegu näiteks kulla kaudu arvutatuna oleks see 2000 kr. ha. Kui aga on tehtud kuivendustöid, siis võib hind orienteeruvalt olla 3000 kr. ha. Võib-olla valitsus sätestab sellise korra, et mitte 100% seda maaparanduse maksumust ei panda maale otsa, pannakse näiteks 50% või 70%. Nii et ka see orienteeruv hind on väga kõikuv.

Lugupeetud spiiker! Hr. ettekandja! Vastavalt käesolevale seaduseelnõule kehtib selle seaduse alusel määratud hind maareformi lõpuni. Kas maaelukomisjonis oli juttu ka sellest, kui pikk võiks see aeg olla, kui mitu aastat?
Ja teine küsimus. § 2 kohaselt määratakse kinnistule ka teine hind, nn. maa alghind, aga seaduseelnõu seda ei ava. Kuidas see hind määratakse ja milleks seda kasutatakse? Kas saaks siin natuke selgitusi? Aitäh!

Maa alghinna määramist käsitleb järgmine maa hinna määramise seadus, mida eelarve-majanduskomisjon soovib nüüd arutada ja mille tekst on seal. Ja seal on seda mehhanismi käsitletud, kuidas määratakse hinda ja milliseid tegureid võetakse arvesse maa hinna määramisel.
Kõigepealt võetakse 1940. aasta hind väljendatuna praegu käibel olevates kroonides. Olenevalt maa kvaliteedist see suureneb või väheneb. Kui on tehtud maaparandust, ehitatud mingeid teid või midagi muud rajatud, siis hind suureneb, kui maa on võsastunud, siis hind väheneb. Seda, kui suured need kõikumised on, peaks valitsus oma määrustega reguleerima.

Lugupeetud ettekandja! Mul on väga palju küsimusi, aga ma esitan ainult mõned. 1940. aastast on möödunud palju aega ja palju põlvkondi vahetunud. Kuidas tehakse kindlaks pärimisõigus? See ei olnud ju alati kindlalt määratletud, sest maa ei olnud omand.
Meil võeti vastu taluseadus, milles valitsus kohustus maaparandust tegema. Oma kogemuste najal veendusin, et valitsus lubas maaparandustöid teha, aga see on teostamatu, seda enam, et neid maid kasutab keegi teine. Kuidas seda kõike teostama hakatakse? Mulle näib, et seda väikest paberit oleks tulnud kontrollida millegi najal, sest see võib tekitada väga suuri probleeme. Võib-olla oleks pidanud mõnes külas vaatama, kuidas see välja tuleb? Pole ju sugugi meeldiv, kui saadikud tunduvad praktilisema meelega külaelanikele võhikutena.

Kõigepealt ma vabandan pr. Hänni ees. Mul jäi tema esimesele küsimusele vastamata. Jutt on kahest hinnast. Tähendab, üks on 1940. aastal kehtinud hind Eesti kroonides. See tuleb ümber arvutada praegu käibel olevatesse kroonidesse. Niisiis, see on üks hind. Selle hinnaga saab vara kompenseerida. Kui kellegi vara maksis 1940. aastal ebaseadusliku võõrandamise momendil mingi summa, saabki ta selle praeguses vääringus tagasi. Et oleks võimalik teha tehinguid maa asendamisel ja müümisel, selleks on vaja alghinda, sest maa väärtus võib olla muutunud. Maa väärtuse muutusest tulenebki alghinna arvutamine. See kujunebki nii, et 1940. aasta maahinnale pannakse juurde või võetakse seda vähemaks.
Hr. Zõbinile vastates ütlen, et järglaste küsimust oleme arutanud haldus- ja põllumajandusreformi ning maareformi seaduste juures. Need ringid peaksid olema selged ja siin see seadus järglasi küll määrama ei hakka. Lihtsalt eelisostu juures on neid käsitletud nii palju, kui nad loogiliselt siin võiksid olla, et neile mitte liiga teha. Taluseaduse taaskehtestamisega lubas riik maaparandust teha ja eks ta jõudumööda teeb ka. Kui me eelarvet hakkame kinnitama, siis oleks kena, kui me maaparanduse jaoks ka seal raha ette näeksime. Siis on võimalik need maaparandustööd ära teha.

Austatud ettekandja! Te olete seda küsimust juba puudutanud, kuid minule on asi siiski ebaselge. Tuleksin veel selle juurde tagasi. Te ütlesite, et hind tuleb paika panna kroonides, lähtudes 1940. aasta hindadest. Teatavasti on tolle aja ja praeguse krooni ostujõus oluline vahe. Näiteks see, kui palju maksis üks piimaliiter või võikilo tol ajal ja kui palju maksab pidevalt tõustes nüüd, peaks olema teada. Te ütlesite, et tuleb ümber arvutada praegustesse kroonidesse. Tähendab, selleks peab olema mingisugune alus. Nüüd ongi mul küsimus: milline kaup või mis on alusetaloniks hinna määramisel praegustes kroonides?

Seda käsitleb teine seaduseelnõu, mille esimene lugemine on läbi ja kus esialgses tekstis lähtuti sellisest loogikast: 1940. aasta Eesti kroon sisaldas 0,28 g kulda. Võtame appi veel selle 50 krooni ha, mis on meil keskmiseks maa hinnaks. Seega maksis 1940. aastal põllumaa keskmiselt 14 g kulda. Praegu maksab 14 g kulda umbes 160 USA dollarit. 160 USA dollarit on 1992. aastal ca 2000 Eesti krooni. Sellise loogika järgi saab arvutada. See on üks moment. Kuid ma tean, et eelarve-majanduskomisjonis on see arutusel ja seal pakutakse teist lähenemist, arvestades just seda, et ostujõud 1940. ja 1992. aastal ei ole võrreldav nii lihtsa matemaatilise tehte abil.

Suur tänu, hr. Käärma, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan!
Nüüd ma palun, Lembit Arro, peame nõu. Kas sa pead õigeks seda, et sa esitaksid kaasettekande mõlema seaduseelnõu kohta korraga või tahad eraldi teha? Koos. Suur tänu!
Sellisel juhul, kolleegid, me kuulame ära ka põhiettekande maa hindamise seaduse eelnõu juurde ja ma palun kõnetooli majandusministri asetäitja hr. Ardo Kamratovi.

Lugupeetud hr. juhataja! Lugupeetud saadikud! Valitsus esitas teile läbivaatamiseks Eesti Vabariigi maa hindamise seaduse eelnõu. Maaelukomisjonist on paralleelselt välja kasvanud just teine seaduseelnõu, mis äsja oli esimesel lugemisel. Lähtudes sellest, on mul ettepanek käsitleda neid seaduseelnõusid kas juba esimese lugemise jätkamisel või teisel lugemisel koos. Teisisõnu ma näen võimalust need kaks seaduseelnõu kirjutada kokku üheks seaduseelnõuks, mis avaks maa hindamise probleemid päris täielikult. Jutt on ikkagi maa hindamisest praegusel tasemel.
Mis puudutab õigusvastaselt võõrandatud maa väärtuse määramist, siis selle kohta on praegu tõesti eelarve-majanduskomisjonis vastav seaduseelnõu valminud. Ja ma arvan, et homme on võimalik neid siis kuulata teisel lugemisel.
Ma nimetaksin need paragrahvid, mida minu arvates oleks vaja kokku kirjutada just äsja kuuldud maa hinna taseme seaduse eelnõuga. Kindlasti peaks selleks olema § 1, kuigi äsja kuuldud seaduseelnõu sisaldab osaliselt § 1 sätteid maa hindamise seaduses.
Selleks peaks olema ka § 2. Siin on täpselt sama asi, et mõningad sätted praeguse maa hindamise seaduse §-st 2 on maa hinna taseme seadusse juba sisse kirjutatud, kuid ei ole sisse kirjutatud § 2 lõige 3, mida minu arvates oleks vaja teha. Sellest seadusest tuleks maa hinna taseme seaduse teksti tervikuna üle viia § 3.
§ 4 maa hindamise seaduse eelnõus, mille valitsus on esitanud, ei ole komisjonide arvamuse järgi üldse otstarbekas kõrgema seadusandja poolt ette kirjutada, vaid selle võiks sätestada vabariigi valitsus. Ma aktsepteerin seda seisukohta, et § 4 ning ka §-d 5 ja 6 peaksid sellest maa hindamise seaduse eelnõust minema vabariigi valitsuse poolt kehtestatavasse maa hindamise korda. Maa hinna taseme seaduse eelnõuga oleks otstarbekas kokku kirjutada §-d 7 ja 8.
§ 9 on otstarbekas lülitada valitsuse poolt kinnitatavasse korda ja maa hinna taseme seadusega tuleks kokku kirjutada maa hindamise seaduse § 10.
Uus kokkukirjutatud tekst on juba tegelikult valminud ja nii eelarve-majanduskomisjonis kui ka maaelukomisjonis läbi arutatud. Nii et minu arvates võiksid saadikud praeguses situatsioonis teha ettepanekuid ja märkusi nimetatud paragrahvide kohta ja ilmselt siis juba homme on võimalik teie märkusi arvestades tuua uus, kokkukirjutatud tekst üldkogu ette. Tänan!

Suur tänu! Kas on küsimusi hr. Kamratovile? On. Pavel Grigorjev, teine küsimus.

Lugupeetud ettekandja! Kes hakkab selle seaduse alusel määrama maa hinda hindamiskomisjoni loomise ja spetsialistide kinnitamise ajal? Kuidas hakatakse arvestama inimeste kulutusi selle maa heakorrastamiseks? Seaduses ei ole kirjas, et aianduskruntideks anti kõige halvemad, soostunud maad, mis nüüd, 25 aastat hiljem, on heakorrastatud. Kuidas arvestatakse hindamisel neid krundi omaniku kulutusi?

See on täiesti loomulik, et praegu maa kasutaja poolt tehtud kulutusi tuleb arvestada maa hindamise juures ehk teiste sõnadega, kui see praegune maa kasutaja tahab maa välja osta, siis ta peab saama selle maa odavamalt. Kui sellest ei piisa, et valitsus selle reglementeerib oma korraga, siis ma palun tõesti konkreetseid ettepanekuid, et see siia teksti sisse kirjutada. Minul ei ole selle vastu midagi, et maa kasutaja poolt tehtud kulutusi hindamise juures arvestatakse.

Austatud spiiker, lugupeetud ettekandja! Ma vabandan, sest võib-olla pöördun oma küsimuses pisut tagasi, aga ma lähtun sellest, et te ise olete teinud ettepaneku tegelikult kahte eelnõu koos käsitleda. Me saame maa hinna tasemest seaduseelnõus teada 1940. aasta Eesti krooni ja tänapäeva krooni suhte arvutuse kaudu kulla abil. Kas te peate seda õigeks? Võib-olla oleks mõistlikum arvutada see hinnatase välja näiteks nii, et võrrelda, mis maksis kartul siis ja mis maksab nüüd. Võib-olla oleks sellel meile reaalsem väärtus, sest põllumajandustoodete hinnad on 50 aasta jooksul teinud läbi konkreetse arengu. Kas te oskate kommenteerida? Aitäh!

Ma sain küsimusest aru. Hea meelega vastaksin sellele küsimusele homme, kui vastavad seaduseelnõud on suures saalis laudadel ja teil on seda teksti võimalik vaadata. Me võime tõesti leida mitmesuguseid kaupu kui ekvivalente, mille kaudu ümberarvestust teha. Võime seda teha vilja, lehmade, kartuli jne. kaudu. Kuid eelarve-majanduskomisjon on ette valmistanud seaduseelnõu õigusvastaselt võõrandatud vara ning maa hinna kindlaksmääramiseks ja seal on arvutus praegu paika pandud juba konkreetselt suhtarvus. Välja on pakutud kaks alternatiivi. Üks alternatiiv on, et tollane Eesti kroon võtta praeguseks Eesti krooniks suhtega 1 : 10, teine alternatiiv – võtta suhtega 1 : 40. Nii et võib-olla arutame seda küsimust detailsemalt homme.

"Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Palun, kas te oskaksite selgitada, mida nende mõlema seaduse raames mõistetakse mõiste "maa" all? Kas maa hinna määramine põllumaa, metsamaa ja näiteks kruusakarjääride, põlevkivikarjääride, turbaväljade ning muude alade kohta, mis on poolenisti töödeldud, käib ühtemoodi?"
Küsimuse teine pool. Kuidas te nende seaduseelnõude põhjal hindaksite näiteks maad Eesti ja Balti elektrijaama tuhaväljade all? Aitäh!

Kui ma nüüd eksin, siis Valter Aasmäe parandab mind, kuid mina olen seisukohal, et maa hindamine käib igal pool ühtemoodi, kuid erinevatel maadel on oma päraldised ja seal on ka riigile kuuluvaid maavarasid ning neid tegureid, mis halvendavad selle maa hinda. Nii et nendest teguritest, mida te praegu nimetasite, pooldaksin mina tegureid, mis suurendavad või vähendavad maa hinda.

Suur tänu, hr. Kamratov! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks palun kõnetooli juhtivkomisjoni nimel hr. Lembit Arro.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin märkida, et maa hinna küsimus on iseenesest poliitiline probleem, mille kohta Ülemnõukogu peab langetama otsuse. Maa hinna küsimus puudutab inimesi nii linnas kui maal, teatud mõttes kogu Eesti rahvast. Maaomanikud, kes tahavad kompensatsiooni või maad müüa, taotlevad kõrget hinda, ostjad seevastu odavat hinda. Maa hinnast oleneb ka maamaks, see aga lisandub toodangu omahinnale. Ja teisest küljest on maa ka selline väärtus, mida ei tohiks poolmuidu jagada. Kõnealused eelnõud käsitlevad maa hinda, mida kasutatakse põhiliselt maa tagastamisel ja kompenseerimisel. Et vältida maaga spekuleerimist, on nähtavasti õige kehtestada maakapitali maks. Määratud hind peaks põhiliselt kehtima kompenseerimisel, et maaomanikud teaksid, kui palju saab kompensatsiooni. Praeguse teadmatuse taga seisab maareform. Inimesed on andnud avalduse maa tagasisaamiseks ja ootavad, mis saab edasi. Kuid seaduses peaks siiski olema ära näidatud konkreetne arvutusmetoodika, et inimesel juba selle seaduse läbilugemisel oleks selge, kui suur tuleb maa hind. Siit järeldus: ehk peaks siis ka hoopis seaduse pealkiri rääkima mitte maa hinna tasemest, vaid juba maa hinnast.
Eelarve-majanduskomisjon arutas maaelukomisjoni poolt esitatud maa hinna taseme seaduse ja valitsuse poolt esitatud maa hindamise seaduse eelnõusid koos, kuna need eelnõud paljuski ühtivad. Jäädi seisukohale, et kahte sellekohast seadust pole vaja ja kahest tuleks teha üks.
Eelarve-majanduskomisjon teeb ettepaneku jätta aluseks maaelukomisjoni poolt esitatud seaduseelnõu, kuna see räägib sisuliselt maa hinnast, piirangutest, eelisõigustest ja nõnda edasi. Osa paragrahve aga tuleks juurde võtta valitsuse eelnõust ja aktsepteerida ka saalist esitatud parandusi. Nagu märgitud, käsitleb maaelukomisjoni poolt esitatud eelnõu sisulisi probleeme maa hinna küsimuses, valitsuse eelnõu aga rohkem hindamise metoodikat. Mitmeid asju saab lahendada valitsuse ja Maa-ameti enda poolt antud normatiivaktidega. Arvestades eeltoodut, ei toeta eelarve-majanduskomisjon valitsuse poolt esitatud Eesti Vabariigi maa hindamise seaduse eelnõu arutamist ja teeb ettepaneku arutada maaelukomisjoni poolt esitatud maa hinna taseme seaduse eelnõu, esimene lugemine lõpetada ja esitada maaelukomisjonile teiseks lugemiseks korrigeeritud projekt, arvesse võttes valitsuse ja saadikute tehtud parandusi. Aitäh!

Suur tänu! Kas meil on küsimusi hr. Arrole? Ei ole. Tänan!
Kolleegid, täpsustame asjaolusid. Mõlemad pooled, nii juhtivkomisjon kui valitsus, samuti kolmas osapool, maaelukomisjon, on seda meelt, et nendest kahest eelnõust võiks saada üks eelnõu. Ettekanded on ära kuulatud. Nagu ma alguses teid informeerisin, arutame neid seaduseelnõusid kiireloomulise menetluse reeglite järgi, mis tähendab, et põhjalik arutelu on esimesel lugemisel. Kui täiskogu on nõus esimest lugemist lõpetama, millele juhtivkomisjon üles kutsus, ootame parandusettepanekuid 24 tunni jooksul.
Kolleegid, kell on 17.50. Meie ametliku tööaja lõpuni oleks veel 10 minutit aega, kuid me töötame erakorralise istungjärgu erakorralise reglemendi järgi, mis tähendab seda, et meie töö peaks jätkuma 18.20. Mul on selline ettepanek, kolleegid, et me siiski praegu teeksime väikese vaheaja. Juhatus läheb nõu pidama juhatuse tööruumi.
Istung jätkub, asume töökohtadele ja kontrollime kohalolekut. Kohaloleku kontroll! Kohal on 65 rahvasaadikut, puudub 32.
Kolleegid, avan läbirääkimised kahe seaduseelnõu üle. Kõne all on maa hinna taseme seaduse eelnõu ja maa hindamise seaduse eelnõu, millest, nagu arvatakse, võib saada üks, kuid peame sellel teemal läbirääkimisi. Kes soovib kõnet pidada? Sõna võtta?
Juhtivkomisjoni esindaja tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Ja on tehtud ettepanek esitada teisele lugemisele nende kahe eelnõu põhjal sobiv süntees ja aluseks võtta maa hinna taseme seaduse eelnõu. Kas lõpetame esimese lugemise? Esimene lugemine on lõppenud. Parandusettepanekuid ootame ööpäeva jooksul.

Jätkame vastavalt kinnitatud päevakorrale ning hakkame arutama eelarve-majanduskomisjoni poolt esitatud otsuseprojekti, mis käsitleb Eesti Vabariigi pankrotiseaduse rakendamist. Palun kõnetooli hr. Jüri Reinsoni, eelarve-majanduskomisjoni esimehe.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõigil on ilmselt veel meeles, et me hiljuti võtsime siinsamas saalis vastu pankrotiseaduse ja et selle nüüd üsna aktuaalseks muutunud seadusega edasi minna, vajab asi ka rakendamist. Selleks ongi eelarve-majanduskomisjon esitanud teile Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekti Eesti Vabariigi pankrotiseaduse rakendamise kohta, mis käsitleb seaduse jõustumist ja kõike, mida on vaja veel selgitada, näiteks kas või seda, keda mõistetakse juriidilise isiku all ja millised ülesanded peab Ülemnõukogu seoses pankrotiseaduse rakendamisega vajalikuks valitsusele anda. Sellega lõpetan ma oma ettekande. Tänan!

Kas on küsimusi hr. Reinsonile? Ants Veetõusme!

Lugupeetud juhataja, mul on üks küsimus ettekandjale seoses pankrotiseaduse ja selle rakendamise otsusega. Kas pankrotiseaduse rakendamist ei takista ka praegune tsiviilkoodeks, mida võib-olla tuleks ka muuta?

"Lugupeetud hr. Veetõusme! Esitatud eelnõu 7. punkti 5. alapunkt ütleb: "Esitada Eesti Vabariigi Ülemnõukogule kahe kuu jooksul käesoleva otsuse vastuvõtmisest arvates ettepanekud vabariigis kehtivate seaduste vastavusse viimiseks Eesti Vabariigi pankrotiseadusega ..." Ühtlasi on mul meeldiv teatada, et tsiviilkoodeksi muutmise ettepanek on meil juba olemas ja isegi sellel koosseisul on võimalik seda arutada, kui juhatus peab seda vajalikuks."

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Paluksin täpsustada otsuse punkti 2. Venekeelses formuleeringus mõeldakse juriidilise isiku all ka majandusühingut, kel pole juriidilise isiku staatust. Seega tuleb välja, et ühing, kel pole juriidilise isiku staatust, on juriidiline isik. Paluksin selle mõtte täpsemalt avada!

Lugupeetud hr. Menšikov! Kui teid vaevab ainult see, kuidas saab majandusühing, kes ei ole juriidiline isik, ikkagi olla juriidiliseks isikuks, siis selleks ta ei saagi, vaid selle seaduse mõttes samastatakse ta juriidilise isikuga. Tema kohta kehtivad samad seadusesätted mis juriidilise isiku kohta, vaatamata sellele, et tal ei ole juriidilise isiku staatust.
Kui küsimus on selles, millised need majandusühingud võiksid olla, siis vabandage, sellele küsimusele ei oska ka mina praegu vastata, aga seadusandja näeb ette võimaluse, et on olemas majandusühing, millel ei ole juriidilise isiku staatust, kuid mis ometi võib minna pankrotti.

Austatud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Ma paluksin lähemalt kommenteerida otsuse punkti 4, mis käsitleb tagasiulatuva jõu andmist seaduse sätetele vara tagasivõitmise kohta. Ma saan aru, et moraalsest ja inimlikust seisukohast võttes on see vahest õige. Kuidas on selle asja juriidilise küljega ja kas juhul, kui tagasiulatuva jõu andmine on tõepoolest õigustatud, ei peaks kindlaks määrama ka mingi ajalise piiri? Aitäh!

Lugupeetud hr. Raud! Selleks, et nüüd väga detailselt selgitada punkti 4, peaksime ette võtma seaduse §-d 42–48. Mis puutub tähtajasse, mis peaks olema sätestatud, siis seaduses on seda juba tehtud. Nii et ilmselt pole seda vaja korrata.
Mis puutub sellesse, kas on üldse otstarbekas anda kõnealusele seadusele tagasiulatuvat jõudu, siis ma arvan, et kui me hakkame ikkagi pankrotiküsimusi lahendama, siis kahtlemata on vaja rakendada ka tagasivõitmise paragrahve, mis on niikuinii tagasiulatuva jõuga.

Koid Raud, teine küsimus!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Minu küsimus käsitles siiski seda, et üldjuhul seadustel tagasiulatuvat jõudu ei ole. Kas on õigustatud niisuguse pretsedendi loomine? Aitäh!

Lugupeetud hr. Raud! Ma saingi nii aru, et te viitate sellele, et üldjuhul me ei ole rakendanud seadustes tagasiulatuvat jõudu. Aga et pankrotiseaduse §-des 42–48 on juba sätestatud tagasiulatuv jõud vara tagasivõitmise kohta, siis on otsustatud ka siin teha Ülemnõukogule ettepanek vastu võtta rakendusotsus, mis võimaldab vara tagasi võita ka vaesemast perioodist, mitte ainult 1. septembrist 1992, kui seadus jõustub.

Selge! Suur tänu! Kas on hr. Reinsonile veel küsimusi? Ei ole, tänan! Avan läbirääkimised. Uno Ugandi!

Austatud spiiker! Kallid kolleegid! Panen ette teha järgmised muudatused selles otsuseprojektis.
Esimeses punktis, kus on öeldud, et kehtestada Eesti Vabariigi pankrotiseadus alates 1. septembrist, muuta see 1. augustiks.
Punktis 6, kus on juttu 1. juulist, kirjutada 15. juuli, kuna 1. juuli on juba möödas.
"Ja kolmandaks. 7. punkti 5. lõikes asendaksin sõnad "kahe kuu jooksul" sõnadega "ühe kuu jooksul". Tänan! Ma toon ettepanekud kirjalikult."

Jah, suur tänu! Läbirääkimised jätkuvad. Kas on kõnepidajaid, sõnavõtjaid? Ei ole. Kas loeme läbirääkimised lõppenuks, õigemini, kas paneme ettepaneku hääletusele?
Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll! Kohal on 55 rahvasaadikut, puudub 42.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesoleva päevakorrapunkti üle?
Selle ettepaneku poolt on 52 rahvasaadikut, vastu hääletanuid ja erapooletuid saadikuid ei ole. Läbirääkimised lõpetatakse.
Kas hr. Reinson esineb lõppsõnaga ja kommenteerib parandusettepanekuid?

Lugupeetud kolleegid! Meile laekunud parandusettepanekuid, nagu te aru saate, komisjonis arutatud ei ole ja ma saan esitada eelkõige komisjoni esimehe seisukohad. 1. juuli asemel võime 15. juuli rahumeeli aktsepteerida, kuna tõepoolest 1. juulit me selles seaduses enam sätestada ei saa. Mis puudutab teisi kuupäevi, siis palub selle otsuseprojekti peamine autor hr. Varul väga tungivalt jätta just need kuupäevad, kuna juristid ei hinda reaalseks võimalust neid asju varem ette valmistada. Kuupäevi muutes me teeme jälle sellise otsuse, nagu varemgi meil on juhtunud, et me ei ole võtnud kuulda juristide häält, kes ütlevad, millal nad jõuavad oma asjadega valmis. Kui autor taotleb, siis peame need ettepanekud läbi hääletama. See on üks lahendus.

Hr. Ugandi, ega ei ole juhtumisi tekkinud pärast lõppsõna kuulamist soovi ettepanekud tagasi võtta? Või panen need hääletusele? Panen hääletusele!

Ma tahan kolleegide tähelepanu juhtida veel sellele, et punkti 7 alapunktis 2 sätestatakse valitsusele ülesanne korraldada pankrotihaldurite ettevalmistamine ja määrata nende kvalifikatsiooni nõuded. Kui te arvate, et olete võimeline selle ülesande endale selgeks tegema selle lühikese ajaga 1. augustiks, siis me võime muidugi sellise otsuse langetada.

Nii, juhtivkomisjon ei toeta. Kutsume nüüd kõik saadikud saali. Võib-olla me kohaloleku kontrolli läbi ei vii, teeme seda enne lõpphääletust.
Lugupeetud rahvasaadikud! Kolleeg Uno Ugandi on esitanud kolm parandusettepanekut, millest üks aktsepteeriti kohe juhtivkomisjoni poolt, sest siin teistmoodi lahendust ei oleks saanudki olla, 1. juuli on meil seljataga. Küll aga on veel lahtine kahe parandusettepaneku saatus. Ja nüüd esitamise järjekorras. Uno Ugandi teeb ettepaneku otsuseprojekti 1. punktis kuupäev muuta, asendada 1. september 1. augustiga. Juhtivkomisjon ei toeta seda ja esitas oma argumendid. Kas on selge? Kas võin paranduse hääletusele panna? Tänan!
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Uno Ugandi esimese parandusettepaneku poolt?
Selle ettepaneku poolt on 6 rahvasaadikut, vastu 34, erapooletuks jäi 6. Uno Ugandi esimest parandusettepanekut Ülemnõukogu ei toeta.
"Teine parandusettepanek puudutab punkti 6. Ettepanek on asendada seal sõnad "1. juuliks" sõnadega "15. juuliks". Sellega on komisjon nõus, mis on ka loogiline. Kas saalis on keegi, kes nõuab selle ettepaneku hääletusele panekut? Ei nõuta. On aktsepteeritud."
"Uno Ugandi kolmas parandusettepanek käsitleb punkti 7 alapunkti 5. Ettepanek on asendada sõnad "kahe kuu" sõnadega "ühe kuu". Leidsite üles? Juhtivkomisjon ei toeta. Tõi oma argumendid."
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Uno Ugandi kolmanda parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 5 rahvasaadikut, vastu 29, erapooletuid 11. Uno Ugandi kolmas parandusettepanek ei leidnud toetust.
Ja nüüd otsuseprojekt tervikuna. Kutsume nüüd kõik saadikud saali ja viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll! Kohal on 62 rahvasaadikut, puudub 35.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi pankrotiseaduse rakendamise kohta? Palun hääletada! Vaja on 49 häält.
Selle ettepaneku poolt on 57 rahvasaadikut, vastu 1, erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud.

Lugupeetud kolleegid, jätkame vastavalt kinnitatud päevakorrale. 6. päevakorrapunkt – mootorikütuseaktsiisi seaduse eelnõu koos selle juurde käiva muudatusega aktsiisimaksu seaduses. Me alustame teise lugemisega. Palun ettekandeks kõnetooli rahandusministri asetäitja hr. Enn Roose!

Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja, asejuhataja, saadikud! Valitsus esitab teisele lugemisele Eesti Vabariigi mootorikütuseaktsiisi seaduse eelnõu. Ilmselt saadakse aru, et see ei ole seotud praeguste muude maksudega, nende maksude ümber kujunenud teatud ažiotaažiga. See on plaaniline maksuseadus, mis tuleb korda teha, nagu varasemad aktsiisiseadused.
Samal ajal on mul siiski volitus valitsuse esimehe nimel juhtida teie tähelepanu sellele, et kui homme või kunagi hiljem tuleb rahareformi komitee poolt vastuvõetud maksumäärade tõstmise arutelu, siis loob mootorikütuse aktsiisimaksu seaduse vastuvõtmine väga soodsa pinna ettevõtte tulumaksust loobumisele.
Nüüd, esimese ja teise lugemise vaheajal, on teile esimese lugemise ajaks antud mootorikütuse aktsiisimaksuseaduse eelnõus tehtud järgmised muudatused.
§ 3 sätestab praeguses tekstis, et mootorikütuse aktsiisimaksu võetakse kütuse sissetoomisel Eesti Vabariiki 10% ostuhinnast. Varem püüdsime siin diferentseerida, teha nii, et mootorikütuse aktsiisi võetaks kas selle edasimüümisel või tarbimisel Eesti Vabariigis, mitte vahetult impordi momendil, tähendab, majanduspiiri või tollipiiri ületamisel. Kuna see osutus liiga keeruliseks ja majanduskomisjon soovitas juba esimese lugemise eelarutelul viia maks ühtseks sissetoomise ajal, siis vabariigi valitsus sellega ka nõustus.
Lõige 2 samas paragrahvis täpsustab, et kui need ostudokumendid on vormistatud väga madalate hindadega või hinnad üldse puuduvad, siis lähtutakse selle maa keskmisest jaemüügihinnast, kust see mootorikütus imporditi. Üldjuhul tähendab see, et Eesti Hinnaametil on kohustus varustada tolli näiteks Venemaal olevate Peterburi, Pihkva ja Moskva vastavate mootorikütuse ja õlide jaemüügi- või hulgimüügihindadega.
§ 4 täpsustab Eesti krooni tingimustes, et see aktsiis võetaks Eesti kroonides ja kui saatedokumendid on teises valuutas, siis arvutatakse see ümber Eesti kroonidesse. Juhul kui tegemist on Vene rubladega, siis tehakse ümberarvutus Vene rubla ja Saksa marga vahekorrast lähtuvalt.
Ja § 10, mis sätestab endises redaktsioonis, et aktsiisi võetakse järgmisel kuul pärast Eesti krooni kehtima hakkamist, kuid nüüd püüame täpsustada, et see on alates 1. augustist 1992. Nüüd me tegime terve hulga variantarvutusi, milliseks võib laekumine osutuda mootorikütuse aktsiisist.
Esialgse variandi kohaselt, kus võeti aluseks Eesti müügihind, kujunes teile teadaolevalt aktsiisi laekumiseks nüüd juba teisendatuna Eesti kroonidesse 140 miljonit Eesti krooni. See oli arvutatud siis, kui mootorikütuse eelmise aasta tarbimise määrast jääb järele 40%. Kui minna ostuhinna peale, mis on väiksem kui müügihind, siis laekub sama 40%-lise tarbimise mahu juures 110 miljonit Eesti krooni. Kui nüüd Venemaa pool kehtestab ka Eesti jaoks eksporditava mootorikütuse ja õlide hinnaks nn. maailmaturuhinnad või hinnad maailmaturu tasemel, siis kujuneks laekumiseks 151 miljonit krooni. Tähendab, nende 110 ja 151 miljoni vahel on tõenäoline aktsiisimaksu laekumise hulk või suurus.
Nüüd tahan ennetada hr. Arro küsimust selle kohta, et kui palju siis põllumajandussaadused kallinevad. See on hr. Arro lemmikküsimus. Me uurisime käesolevaks istungjärguks ka seda. Põllumajandusministeeriumi andmetel on piima ja liha hinnas ilma söötade hinnata bensiini ja diiselkütuse osatähtsus 8–10%. See tähendab, et kui me kehtestame 10%-lise aktsiisimäära, siis peaks põllumajandussaaduste omahind tõusma 1%. Teravilja puhul on omahinnas diiselkütuse või mootorikütuse osatähtsus 20–22%. Sisuliselt tähendab see müügihinna suurenemist 2%. Aga seda muidugi juhul, kui ei hakata korrutama kütuse hinda mitmete kaudsete kuludega, nii nagu meil see üldjuhul kombeks on. Kui tulla tagasi teravilja juurest, mis hõlmab ka söödateravilja, liha ja piima juurde, eeldades, et söödateravilja puhul on mootorikütuse omahinna osatähtsus sama suur, siis võib öelda, et piima ja liha hind koos sööda hinnaga tõuseb maksimaalselt kuni 2,5–3%.
Nii palju tagajärgedest. Ma tahan sellega öelda, et on hoopis teisi tegureid, mis tõstavad hindu hoopis rohkem. Näiteks kavatseb Tallinna Piimakombinaat hakata kasutama Rootsi tetrapakendeid, mis põhjustab piima hinna tõusu juba poolteist korda – 0,5, 1 või 2% on sellega võrreldes tühine. Ja kui teravilja puhul hakatakse praeguse põua olukorras rakendama maailmaturu sisseostuhindu, olgu see siis sööda- või toiduteravili, siis tõusevad hinnad juba rohkem kui kaks korda. Nii et see mootorikütuse osatähtsus on siin kaduvväike. Aitäh!

Suur tänu! Enne, kui me hakkame küsimusi esitama, ma palun, et lülitaks sisse pr. Klavdia Sergij mikrofon. Kõigepealt esitan küsimuse ise. Pr. Sergij, kas me käsitleme seda päevakorrapunkti kiireloomulisena? Kas me arutasime esimesel lugemisel seda eelnõu põhjalikult? Kas see on normaalprotseduur või kiireloomuline? Normaalprotseduur. Aitäh! Alustame küsimuste esitamist. Pavel Grigorjev!

"Lugupeetud spiiker! Lugupeetud hr. Roose! Mulle jääb §-s 5 arusaamatuks mõiste "valmistava tehase poolt komplekteeritud". Te teate, et paljud autod on praegu täiendavalt komplekteeritud gaasiseadmetega. Tähendab, piiri ületades on nad sunnitud maksma aktsiisimaksu."
"Ja teiseks, samas paragrahvis on öeldud: "ainult valmistava tehase poolt paigaldatud paakidesse valatud kütus". Aga välismaale sõites võetakse ju alati igaks juhuks kaasa paar kanistrit bensiini. Kas need ka maksustatakse aktsiisiga? Tänan!"

Lugupeetud hr. Grigorjev, mul on täpselt sama arusaamine mis teilgi. Tähendab, kui te terve auto teete bensiinipaagiks ja toote sellega bensiini üle piiri, siis loetakse, et autol ei ole mitte tehase poolt pandud paak, vaid teie enda poolt pandud paak ja kõik üle valmistava tehase poolt pandud paagi mahu on aktsiisimaksuga maksustatav. Seda moodust kasutavad praegu väga paljud autoomanikud, et tuua Venemaalt bensiini sisse.
Teiseks, kui välismaale sõidetakse, ütleme kui Venemaale sõidetakse, pole mõtet tagavarakanistrit kaasa võtta, sest seal on bensiin ligi kaks ja pool korda odavam kui Eestis. Kui te sõidate Soome, siis Soome toll ei lase kaasavõetud bensiini läbi ja see kuulub aktsiisiga maksustamisele. Aitäh!

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tahan öelda, et idapiiri taga Eesti numbrimärkidega autosid ei tangita. Seepärast on meil võib-olla otstarbekam ka kallimat bensiini igaks juhuks kaasa võtta. Nüüd aga kaks küsimust.
Esimene. Te rääkisite, kui palju kallineb põllumajandustoodang. Aga kui palju kallineb teie arvates üldse kõik Eesti territooriumil seoses bensiini hinna tõusuga? Ma ei mõtle mitte ainult põllumajandustoodangut, vaid ka kogu tööstustoodangut.
Ja teiseks. Seaduse § 3 lõikes on juttu dokumentidest mis näitavad, et bensiin on ostetud ilmselt alandatud hinnaga. Mida tähendab ilmselt alandatud hind? Üks ametnik peab üht hinda ilmselt alandatud hinnaks, teine aga teist ja kolmas kolmandat. Kas on olemas mingi kord, mis välistaks voluntarismi ja võimaluse kuritarvitada oma ametiseisundit? Tänan!

Tähendab, ma selgitan hr. Grigorjevile, et jutt on mootorikütuse ja mootoriõlide impordi maksustamisest aktsiisiga. Kui te neid välja viite, siis Eesti toll seda kaupa ei maksusta. Ma rääkisin, kuidas meile tuuakse bensiini sisse bensiinipaakideks ümberehitatud autodega, ka sõiduautodega.
Edasi. Kui palju kallineb kogu toodang? Kui statistiliselt keskmiselt võtta ja arvestada seda, et meil kogutoodangu, s.o. aastatoodangu maht on umbes 3,5 miljardit Eesti krooni, siis aktsiisist laekub aasta arvestuses 100–150 miljonit. Muidugi kannatab kõige rohkem see, kes kasutab müügituru leidmiseks oma toodangu transportimist kauge vahemaa taha ja toob väga kaugelt sisse toormaterjali.
Meil tehakse pidevalt naabermaade turu hinnauurimusi, sealhulgas Venemaa turu hinnauurimisi. Seda teevad Venemaa vastavad organid ka ise ja avaldavad neid andmeid. Me ilmselt peame neid andmeid kasutama. Nüüd on meil tollideklaratsioonide näol ka oma tollistatistika, millest me saame teada enamiku ostjate õiged hinnad. Mõni võib välja tulla kaks-kolm korda madalama hinnaga, tähendab, fiktiivsete dokumentidega, et pääseda aktsiisimaksust. Seda võtet on praegu kogu aeg kasutatud. Peame seda rohkem arvestama. Kasutada tuleb neid hindu, mis teisedki deklareerivad ja mis on turuhindadena avaldatud seal, kust imporditakse bensiini.

Lugupeetav juhataja ja ettekandja! Esitasite oma arvamuse, kui palju moodustab kütuse hind põllumajandussaaduste omahinna struktuurist, kuid kas olete ikkagi veendunud, et see struktuur säilib ka praegusel ajal, kus kütus ei maksa enam seitse kopikat ega ka seitse rubla, vaid midagi enamat? See struktuur oli möödunud aastal toodetud sööda kohta. Kas jääte oma arvamuse juurde? Mina igatahes pakun 10 korda enam, sest suurmajandites on veod väga pikad, eriti söödavarumisel.

Kui te, hr. Peterson, pakute 10 korda rohkem, siis ei saa olla bensiini hind liha ja piima omahinnast 100% ja teravilja omahinnast 200%, see on ilmselt küll liialdus, aga struktuurimuutused kindlasti tulevad ja mitte ainult bensiinist, vaid kõikidest muudest kaupadest tingituna, kaasa arvatud mürkkemikaalid, herbitsiidid, veterinaarravimid jne. Kuidas need täpselt kujunevad, ei tea. Mul ei ole tõesti ettekujutust, millised lõppkokkuvõttes struktuurimuutused on. Ma kandsin ette, et liha ja piima puhul on hind omahinnas 3–10%. Kui te 10 korda kõrgemat pakute, siis on 100%. Ja kui teravilja puhul on see 20–22%, siis on bensiini ja diiselkütuse omahind sellest tulenevalt 200%. Ma sain niimoodi aru teie küsimusest. Ma rääkisin sellest, et kui me tõstame 10% mootorikütuse aktsiisi, siis kallineb see 2,5–3%, mitte rohkem. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja, ma tahtsin umbes sedasama küsida, mida hr. Peterson juba küsis. Mulle tundus, et hr. Arro lemmikküsimusele vastates tegite nalja ja ilmselt nii see oligi. Kuid öelge, kas on üldse mõtet niisuguste vanade andmetega välja tulla tingimustes, kus igaühel on juba teada, et näiteks traktoritööde omahinnas on kütuse osa juba 70–80%. Põllutöölistele ei maksta palka juba pikemat aega. Selles olukorras rääkida, et kütuse hinna tõstmine võib tõsta toodangu omahinda mõne protsendi võrra, on tõesti nali. Ma küsin, kas te algusest peale mõtlesite Arrole nalja teha või võtsite öeldut tõsiselt?

Hr. Sirendi, ma ütlesin kohe alguses, et need andmed saime täna põllumajandusministeeriumist ja ma kandsin need ette.

Suur tänu!

Ma ei tulnud nalja tegema!

Mul on kaks küsimust. Esimene puudutab § 6 2. lõike 2. punkti, kus on öeldud, et mootorikütuse ja õli müük tehnoloogilisel otstarbel, mida kasutatakse välisreisidel vee- ja õhusõidukeil, loetakse ekspordiks. Miks siia alla ei arvata näiteks rahvusvaheliste liinide ronge ja autobusse, mis tegelikult samalaadse üle piiri vedamisega tegelevad?
Ja teine küsimus on põhimõttelisemat laadi. Maksude kogumise kaudu riigieelarve tulude hankimine on teada võte. Nüüd aga tekib küsimus, kas on kaalutud, miks just praegu arutame hinna lisamist sellele kaubaartiklile, mille hinda on viimastel aastatel niigi tarbija jaoks kõige rabavamalt tõstetud. Võib-olla oleks seda mõne teise kaubaartikli puhul õigem teha? Nüüd aga me muudkui lisame ja lisame sellele niigi väga kalliks läinud asjale hinda juurde. Aitäh!

Hr. Ristkok, teie esimene küsimus puudutas mootorikütuse eksporti, kui on tegemist rongide ja autode või autobussidega. Kui Eestist lähevad autod välja, siis ei kuulu mootorikütus niikuinii aktsiisi hulka. Autode paagis olev või isegi kaasavõetud kütus kasutatakse ära selleks, et see lihtsalt Eesti tarbija poolt maha kanda.
Nüüd võtame juhuse, kus Eestisse tullakse nendesamade liiklusvahenditega. Eesti on küllalt väike maa, et siia oleks vaja tagavarapaake või tagavaramahuteid võtta. Eesti maksimaalne diagonaalpikkus on umbes 300 km. Seda on võimalik ühe autopaagiga läbi sõita, olgu see siis sõiduauto-, veoauto- või bussipaak. Seetõttu ei ole selle liiklusvahendi puhul vaja kütust kulutada ekspordi alla käivana. Küll aga on eksport vajalik siis, kui meil käivad tankimas välismaa laevad ja tulevikus võib-olla ka vahemaandumisega välismaa lennukid, kui meil tekivad sellised lennuväljad. Nii et laevadele on see probleem reaalne juba praegu. Neile on vaja ehitada Tallinna Uussadamas koostöös hollandlastega vastavad terminalid. Imporditud mootorikütuselt aktsiisi tagasimaksmine tähendab seda, et me lihtsalt suurendame kaubakäivet läbi Eesti ning saame maksud kätte näiteks tulumaksuna ja võib-olla muude maksudena, kaasa arvatud käibemaks. Seetõttu pole siin § 6 2. lõikes teie poolt küsitud transpordivahendid sees.
Nüüd teine küsimus. Miks me lisame aktsiisimaksu sellele kaubale, spetsiifilisele kaubale, mis on niikuinii kallinenud? See on valiku küsimus. Ma toonitan ainult kahte momenti. Mootorikütuse aktsiisimäärad eelmisest aastast on nii väikesed, et neid aktsiisideks enam nimetada ei ole mõtet ja nende suurenemine või nende laekumise suurenemine ei käinud inflatsiooniga kaasas. See on üldise maksusüsteemi korrastamise küsimus. Aga teiseks, meie mootorikütuse hinnad peaksid nüüd stabiliseeruma, kuigi Venemaal nende saaduste hinnad, mida Eestisse lubatakse eksportida, järjest tõusevad. Ainukene võimalus neid hindu alla suruda, kui nad väga suureks lähevad, on hakata Läänest kütust importima. Kuna osa meie kütust on juba nn. maailma konkurentsi tasemel, siis ilmselt seda tulebki teha.
"Aga ma tahan juhtida teie tähelepanu väga olulisele nähtusele, mis on tekkinud kütuse realiseerimisel Eestis. Te mäletate väga hästi "Eesti Kütuse"" kõrgeid hindu. "Eesti Kütus" pidi neid hindu konkurentsi survel alandama. Nüüd on juhtunud selline asi, et ilmselt on tekkinud kartellikokkulepped "Eesti Kütuse" ja muude mootorikütuse importijate vahel. Tähendab, hinnad on praktiliselt kogu Eestimaal sellega ühtlustunud ja ei ole praegu seaduslikku alust, et lõhkuda kartellilepinguid. Seda nimetatakse kartelliseaduseks ja Ülemnõukogusse tuli ta juba eelmisel aastal monopolivastase seadusena ja seetõttu on valitsusel lähemal ajal päevakorras kehtestada valitsuse vahenditega kartelliregulatsioon, et saaks hakata lõhkuma neid kartellilepinguid. Ka bensiini hind on tõusnud just nende kartellilepingute tõttu hoopis rohkem kui tänase seaduse 10%."

Hr. Roose! Te rääkisite väga huvitavalt põllumajandussaaduste hindade tõusust. Aga mina tahan öelda, et mootorikütuse aktsiisimaks on eriline aktsiis. See ei ole viin või sigaretid, mille eest aktsiisimaksu maksab iga konkreetne inimene. See maks kandub üle igale Eesti elanikule.
Seoses sellega on mul konkreetne küsimus: kas valitsus on välja arvestanud, kui palju suureneb kogu toodangu maksumus vabariigis ja kui palju alaneb seoses sellega elatustase ühe inimese kohta kroonides?
Ja teine küsimus. Praegu on kõigile, kes majandusega tegelevad, täiesti selge, et Eesti Vabariigil on tõsiseid raskusi toodangu realiseerimisega idapoolsetes riikides kõrge hinna tõttu, mis on seotud meie majanduse teatud arenguteguritega ja kõrge töötasu tõttu.
Seoses sellega on konkreetne küsimus: kas valitsus on välja arvestanud vabariigi kahjud seoses kõigi nende toodete hindade tõusuga, mida Eestist eksporditakse nii itta kui ka läände? Tänan!

Jah, hr. Zahharov, esimesele küsimusele on suhteliselt kerge vastata. See aktsiisimaks maksab ekvivalendis 2–3% käibemaksu. Tähendab, valitsuses need arvutused esitati ja selleks, et maksukoormust mitte tõsta, tehti ka ettepanek lasta käibemaks 2–3% või õigemini 2–9% alla, 7% peale praktiliselt. Sel juhul poleks te küsimust võib-olla esitanud. Meie elanikkonnale oleks kompenseeritud seesama kulutuste tõus, mis läbi kütuseaktsiisi juurde tuleb. Aga eelarve defitsiidi juures, mis oli juba selle aasta aprillis, otsustas valitsus käibemaksu alandamise teed siiski mitte minna.
Ma arvan, et idaekspordi suhtes on probleem hoopis mõjuvamatel põhjustel raskendatud kui meie kütuseaktsiisi tõttu. Nimelt on raskus selles, et meil puuduvad Venemaa Föderatsiooniga normaalsed arveldussuhted. Venemaa on meile miljardeid rublasid võlgu, ta ei tasu meie ettevõtetele. Juba sealne suhtumine meie eksporti on loonud tõsisema takistuse ekspordi jätkamiseks üldse Venemaa poolele. Ja siin ei tasu rääkida sellest, et aktsiisimaks seda oluliselt muudaks. Küll aga peaks Lääne suunas meie eksport suurenema. Meile on antud võrdlusandmed, kui suured on vastavad maksud meie naaberriikides, nii Soomes kui ka Rootsis. Te näete, et selles suhtes on Eesti 10% mitu korda väiksem kui Rootsi aktsiisimaksud. Seetõttu on Eesti ekspordi raskustel lääne poole rohkem põhjuseks meie kaupade ebakvaliteetsus, meie vanade ettevõtjate algatusvõime puudumine, mitte kulutused, sest palgakulutused ja seniajani ka maksukulutused olid meil võrreldes naabermaadega, eriti lääneriikidega, väga konkurentsivõimelised. Aktsiisimaksu see asjaolu mitte sugugi ei determineeri. Aitäh!

"Hr. Roose! Ma pean pöörduma jälle teie poole küsimusega, mille ma esimesel lugemisel esitasin ka hr. Millerile. Mina saan aru nii, et maksupoliitika üks põhiline eesmärk on mingit majandusharu riigis arendada ja midagi pidurdada. Mõni aeg tagasi esines valitsusjuht meie ees itkuga, kus ta ütles, et meil on kolm kriisi, millest üks on kütusekriis. Uskumatu, aga seekord on tal õigus. Tsiteerin teile möödunud nädala "Pärnu Postimeest": "Kolmapäeval jäi diiselkütuse ja bensiini puudusel heinatöö seisma maakonna kaheksas majandis ... Seal ei saa jätkata loomadele talvesööda varumist, sest tühja paagiga ei liigu ükski auto ega traktor paigast.""
"Tänases "Postimehes" on artikkel selle kohta, et Venemaa lõpetas naftasaaduste tarnimise Eestisse. Mina saan aru niiviisi, et igaüks, kes meile tilga kütust toob, on auraha ära teeninud, teie aga tahate neid veel lisaks maksustada. Toote meile võrdluseks Soome ja ka hr. Miller tõi võrdluseks teised arenenud riigid. Kui hr. Vähi ütleb, et meil on kriis, kas siis seal on ka teie arvates kriis, et te kogu aeg neid võrdlusi meile toote? Mida tahate selle maksu tõstmisega saavutada, kas suurendada kütusekriisi? Või arvate erinevalt valitsusjuhist, et meil ei ole kütusekriisi?"

Kindlasti on meil praegu kütusekriis, mis on tekkinud pärast Eesti krooni sisseviimist Venemaa-poolse kütuseblokaadi tõttu. Kui me esitasime aprillikuus selle seaduseelnõu, siis niisuguseid kriisinähtusi ei olnud ja me lähtusime sellest, et kavandatu kohaselt tuleb see aktsiisiseadus korda teha. Nüüd muidugi on võimalik kriisiolukorras öelda, et aktsiisimaks iseenesest mõjutab kriisi ühele või teisele poole. Tegelikult mõjutab mitte aktsiisimaks, vaid impordivõime, mitte see, et me oleme maksuvõimetud, vaid see, et me ei saa bensiini või muud kütust kusagilt kätte. Võib-olla on siin tegemist hoopis organisatsiooniliste põhjustega: me ei läinud õigel ajal Lääne turult kütuse hankimisele üle. Ma väidan seda, et aktsiisimaks ei suurenda ega vähenda kriisi, mis on tingitud hankimisest. Aitäh!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud hr. Roose! Kütuse kallinemisel on ka üks positiivne külg, millest küll kahjuks siin ei räägitud. Tuletame meelde kas või Suessi kanali kriisi, mis sundis otsima teid kulutuste vähendamiseks – võeti kasutusele ökonoomsem tehnika. Teatavasti on meil kütust raiskav tehnika, sellest tulenevalt on meil ka palju probleeme. Kas valitsusel ei oleks otstarbekas aktsiisimaksu tõstmise kõrval kaaluda, kuidas anda ökonoomsemate autode ja traktorite muretsemiseks soodustusi, kas või maksusoodustusi, tollisoodustusi jne.? Samuti tuleks sisse seada rangem kontroll kütust raiskava tehnika üle ja piirata selle sissevedu. Aitäh!

See on väga õige ettepanek. Ma ei tea, kas valitsuses on sellest juttu olnud, aga rahandusministeeriumis kindlasti. Ja meil on praegu ette valmistatud üksikisiku tulumaksu seadus, mille üks paragrahv hakkab reguleerima luksusautode kasutamist isiklikuks otstarbeks. Te olete kindlasti tähele pannud, et Tallinna ja Eesti pildis on neid luksusautosid väga palju, isegi suhteliselt rohkem kui rikkamates naabermaades. Seal aga reguleeritakse sellist luksuse kasutamist nii, et üksikisiku tulu koosseisu arvatakse nende autode ülalpidamiskulud. See on väga hästi mõjunud ja ma arvan, et lähemal ajal tullakse ka siia saali niisuguse ettepanekuga.
Kütust säästva tehnoloogia sisseviimiseks praegu konkreetseid abinõusid minu teada kavandatud ei ole. Mootorikütuse osas aga ilmselt oleks vaja seda teha. Me oleme valitsuses peatähelepanu koondanud küttemasuudi kokkuhoiule. Selles suhtes on vastavad energiasäästuprogrammid valmis ja käivitamisel.

Austatud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates te peatusite liiga põgusalt neil põhjustel, miks eelnõus on aktsiisiga maksustamisel lähtutud siiski ostuhinnast. Eelnõu näeb ette ka võimaluse, et tehingute dokumendid võivad olla võltsitud. Kuna tehing toimub Eesti territooriumil, oleks ju riigihinna kontrollimine tunduvalt lihtsam. Kas te ütleksite veel kord, miks siiski eelistate ostuhinda?

Ma ütlesin oma ettekandes, et see soovitus tuli teie enda eelarve-majanduskomisjonilt ja me nõustusime sellega kohe seepärast, et maksutehniliselt on hoopis kergem piiri peal fikseerida toodud kütus ja määrata selle aktsiisimaksu tingimused. Ja müügihind nõuab ületoodava, imporditud bensiini või mootorikütuse koguse fikseerimist ja siis pidevat jälgimist iga tarbija juures, kas ta on selle ära kasutanud oma tarbekohaselt või on ta selle maha müünud või lihtsalt maha kandnud. Väga raske on pärast teha vahet, kuhu see mootorikütus on läinud. Ja selleks, et vältida igasuguseid niisuguseid kahemõttelisusi ja vaidlusi, me nõustusime Ülemnõukogu eelarve-majanduskomisjoni ettepanekuga. Aitäh!

Austatud eesistuja! Lugupeetud hr. Roose! Kui me paneme kütusele peale kõrge aktsiisimaksu, siis lähtudes teie väitest, küsin ma, kuidas see meie impordivõimet või impordilusti suurendab? Kuidas te kujutate seda mehhanismi ette?
Teine küsimus. Kas ma sain teist õigesti aru, et enne rahareformi oli meil majandus enam-vähem korras, ei olnud kütusekriisi, aga nüüd on asi untsus. Küsin: miks rahandusministeerium valitsuse ühe osana ei takistanud rumalat ja kiirustades läbiviidud rahareformi? Ma tänan!

Hr. Made, esimene küsimus vist käib selle kohta, et kas importima hakatakse vähem või rohkem, kui kütuseaktsiis on peal. Teile on kindlasti kätte antud nii Soome kui ka muud võrdlevad bensiini ning diiselkütuse hinnad ja maksud. Soomes on maksud 42%, Rootsis samuti 42%, Saksamaal aga 55%. Te võite tabelist ise näha, üldjuhul on need 30 ja 60% vahel. Teistes maades kõigub aktsiisi- ja käibemaksu osatähtsus müügihinnas. Ma arvan seda, et praegu saadakse kütuse sissetoomisega, kui seda üldse sisse tuuakse, ülikasumit. Aktsiisimaks vähendab nende bensiiniimportijate ülikasumit 10%, võib-olla vähem, sest müügihinnast on see väiksem suurus. Nii et praegu on probleem selles, et kütus kätte saada. Kui need kaupmehed selle kätte saavad, siis igal juhul toovad nad sisse. Neile on see küllalt rentaabel tegevus.
Kütusekriisi ma seostasin tõesti rahareformiga, eriti idaimpordiga, ja seda ei olnud aprillikuus, kui see seadus esitati. Siis oli kütusega varustamine Eestis suhteliselt normaalne.
Kuidas rahandusministeerium Eesti krooni sisseviimist reguleeris? Mul on raske sellele vastata, sest sellest regulatsioonist ma vahetult osa ei võtnud. Kui homme on hr. Miller siin, siis palun esitage see küsimus temale. Temalt saab hoopis ammendavama vastuse.

Suur tänu! Nikolai Zahharov, teine küsimus.

Lugupeetud hr. Roose! Seoses teie vastustega tekkis mul veel üks küsimus, mis puudutab mõnede SRÜ riikide blokaadi. Ma arvan, et teie kui valitsuse esindaja vastate konkreetselt sellele küsimusele. Milliste maksevahenditega, millise kursi alusel ja milliste pankade kaudu arveldavad eesti ostjad mootorikütuse müüjatega teistest SRÜ riikidest? Olen väga tänulik, kui te vastate sellele küsimusele täpselt.

Praegu on saavutatud Venemaaga arvelduskokkulepe. Avatakse krediteerimised 500 miljoni rubla ja 50 miljoni Eesti krooni krediidiressursi ulatuses. Arveldus hakkab käima dollarihindades. See vastab ka kaubanduskokkuleppele, mis sõlmiti selle aasta alguses. Selle ajani, kuni Eestis oli käibel Venemaa rubla, arveldati Venemaa rublades. Nüüd arveldatakse kõvas valuutas või viiakse arveldused üle kõva valuuta peale. Kui mingid firmad on säilitanud oma pankades või pangaarvetel ka Venemaa rubla või omavad Venemaaga ühisettevõtet, siis on võimalik tasuda ka Venemaa rublades.

Suur tänu, hr. Roose, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan!

Aitäh!

Ma palun kaasettekandeks kõnetooli pr. Klavdia Sergij, kes esineb eelarve-majanduskomisjoni nimel.

Lugupeetud kolleegid! Komisjon arutas veel kord läbi mootorikütuse aktsiisimaksu seaduse eelnõu. Esitati palju küsimusi. Hr. Roose andis meile täpset informatsiooni ja esitas arvestused, mis on tehtud käesoleva seaduseelnõu kohta. Ta esitas teile põhilise informatsiooni seaduseelnõus enne teist lugemist tehtud muudatuste kohta. Mul pole midagi lisada, sest nagu ma teie küsimustest aru sain, mõistsite te seaduse põhiolemust. On muutunud seaduseelnõu põhialus ja aktsiisimaksu ei võeta praegu mitte müügihinnast, vaid ostuhinnast. Seega on aktsiis 30% madalam. Ettepanekuid käesoleva seaduseelnõu kohta teilt ei laekunud. Komisjon toetab käesolevat seaduseelnõu ja teeb Ülemnõukogule ettepaneku võtta see vastu teisel lugemisel.
On veel üks info. Kui aktsiisimaks oli 10% müügihinnast, siis moodustas see 140 miljonit, kui see on aga 10% ostuhinnast, siis 108 miljonit. Kui miski on veel ähmane, siis palun esitage küsimusi.

Suur tänu! Kas on küsimusi pr. Sergijle? Ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Viktor Jermolajevi.

"Lugupeetud kolleegid! Mind üllatab pehmelt öeldes meie lugupeetud valitsuse naiivsus. Kui Venemaa sulgeb piiri, et mitte lubada kaupade vedu Eestisse, siis on see arusaadav. Ta kaitseb oma ettevõtete, oma tootjate huve. Kui Eesti kehtestab aktsiisimaksu sisseveetavale alkoholile, siis on see arusaadav. Eesti kaitseb oma tootjaid, eeskätt "Livikot". Aga kui Eesti loob lisatakistusi ja barjääre, et mitte lasta vedada Eestisse kütust, mida ta ei tooda ning mida on Eestis vähe ja mis on siin kallis, siis ei näe ma selles mingit loogikat, liiatigi kui arvestada, et see kõik toimub just enne viljakoristustööde algust."
Mis puutub valitsuse prognoosidesse 1–2%-lise hinnatõusu kohta, millest meile rääkis lugupeetud hr. Roose, siis luban endale meenutada teile, kallid kolleegid, tsitaati peaminister hr. Vähi sõnavõtust pärast rahareformi, kus ta ütles, et valitsus on planeerinud 8%-lise hinnatõusu rahareformi läbiviimise tagajärjel. Aga tegelikult tõusid hinnad kahjuks 20%. Meie kogemusi arvestades kahtlen ma selles, kas on õige valitsuse prognoos reaalse hinnatõusu ja kõigi Eestis elavate inimeste elatustaseme languse kohta, millest lugupeetud hr. Roose meile rääkis.
Teiseks tahan lugupeetud kolleege informeerida, et Venemaa poolt ei ole mingit reaalset blokaadi bensiinimüügi valdkonnas. Laekub koguni ettepanekuid tarnida Eestisse bensiini A-93 hinnaga 12–15 rubla liiter. Iseasi on muidugi see, et pärast krooni kehtestamist ei saa seda võimalust kasutada, sest pole lahendatud küsimus, kuidas krooni rubladeks ja rublasid kroonideks operatiivselt ümber arvestada. Kütusemüüjatele pole kahjuks kroone vaja. Nemad nõuavad rublasid ja pahatihti sularahas.
Mis puutub aga valitsuse prognoosidesse lisatulude saamise kohta, siis kahtlen selles. Pärast reaalsete kütusehindade tõstmist ja aktsiisimaksu kehtestamist isegi sellele vähesele kütusele, mis praegu Eestisse jõuab, ei saa valitsus kätte neidki tulusid, mida ta loodab saada aktsiisimaksu sisseseadmisest tuleneva hinnatõusu tulemusena. Tänan!

Suur tänu! Läbirääkimised jätkuvad. Kas lõpetame läbirääkimised? Kohaloleku kontroll! Kohal on 57 rahvasaadikut, puudub 40.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesoleva päevakorrapunkti üle? Selle ettepaneku poolt on 51 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Läbirääkimised lõpetatakse.
Kolleegid, minule ei ole laekunud mitte ühtegi parandusettepanekut. Kas hr. Roose soovib lõppsõna?

Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja, asejuhataja ja saadikud! Ma saan aru, et maksude küsimus on praegu emotsioone tekitav ja ka see maks sattus sellesse tundlikku atmosfääri. Aga ma toonitaksin veel, et tänu selle maksu kehtestamisele on väga head eeldused jõuda kompromissile selles suhtes, et ettevõtte tulumaksu mitte tõsta. Te saaksite homme vastu võtta otsuse tulumaksu mitte tõsta. Aitäh!

Suur tänu! Kas pr. Sergij soovib lõppsõna? Pr. Sergij, mul on teile palve. Võimalik, et minu ettepanek võib vaidlusi tekitada, kuid spiikrina ma riskin. Mul on palve, et te tulete ette ning lõppsõna ütlemise käigus palute praegu arutelu katkestada ja jätkata sellel istungjärgul.

Oleksin tahtnud ainult informeerida Ülemnõukogu, et eelarve-majanduskomisjon nõustus käesolevat seaduseelnõu toetama ka veel sellepärast, et enne seda olime ära kuulanud peaministri seletused maksusüsteemi, eelarve ja valitsuse plaanide kohta seoses palgatõusuga, sellest oli tingitud komisjoni otsus.
Aga ma olen nõus ja ma arvan, et ka komisjon toetab ettepanekut katkestada käesoleva küsimuse arutelu ja jätkata seda samal istungjärgul.

Suur tänu! Arutelu katkestatakse ja jätkatakse veel sellel istungjärgul.

Kolleegid, jätkame kinnitatud päevakorraga ja alustame ühe teise seaduseelnõu teist lugemist, kus arutusele tuleb Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi etalonkujutise kinnitamine. Palun ettekandeks kõnetooli riigisümboolika osakonna juhataja hr. Raivo Jakobsoni!

"Lugupeetud spiiker! Lugupeetud parlamendi liikmed! Vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 16. oktoobri seadluse "Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi kasutamise korra kehtestamise kohta" punktile 2 anti Eesti Vabariigi Valitsusele ülesanne taastada riigilipu ning suure ja väikese riigivapi etalonid. Selle ülesande täitmise võttis enda peale Eesti Vabariigi Riigikantselei juurde moodustatud kunstnikest, ajaloolastest ja juristidest koosnev heraldikanõukogu. Viimane määras füüsikaliselt ning rahvusvahelise Pantone'i värvitabeli järgi meie riigilipu ja -vapi sinise värvuse tooni. Korrastati ka kunstiliselt riigivapi kujutist, säilitades seejuures kõik selle traditsioonilised tunnused."
"Heraldikanõukogu töö tulemusena on valminud riigilipu ja -vapi etalonkujutised, mille kinnitamiseks esitati seaduseelnõu "Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi etalonkujutiste kinnitamise kohta"."
"Nagu pealkirjastki näha, on eelnõu sisu piiritletud mainitud etalonkujutiste kinnitamisega. Seadusega kinnitatud ja "Riigi Teatajas" avaldatud etalonkujutised ainult täpsustavad ning ei muuda riigilipu ja -vapi kohta varem avaldatud normatiivakte. Me teame, et 1925. aasta 19. juunil kinnitatud Eesti Vabariigi riigivapi kujundajaks ei olnud kunstnik. Seetõttu on vapi teostus nõrk ja puudustega, mis teeb selle raskesti kasutatavaks trükitehnikas ja pitsatitel. Nii on lõvid kujutatud liialt detailsetena ja ruumiliselt, tammeoksad on kohati kolmekihiliste lehekimpudega ja tõrud pikkade longus varte otsas. Eksimusi on nii sümmeetria suhtes kui ka muus. Kuna sellise vapi reprodutseerimine vähendatult oli raskendatud, siis tekkis juba 1930. aastal vapist mitmeid erinevaid kujunduslikke tõlgendusi (näiteks postmarkidel, kroonil, "Eesti Entsüklopeedia" riigisümboolika tahvlil jne.)."
Lähtudes praktilistest vajadustest hakkasid kunstnikud Reindorff ja Luhtein korrastama riigivapi etalonkujutisi. On säilinud ka Eesti Vabariigi Riigikantselei poolt saatkondadele valmistatud reljeefseid suure vapiga kutsekaartide blankette, kus on kõik need elemendid sees, nagu meie poolt esitatud etalonkujutistes. Seega oli juba 1930. aastal välja kujunenud ja kasutusel kunstiliselt korrastatud riigivapi variant. See aga jäi kahjuks 1939. aastal ametlikult kinnitamata.
Arvestades esimesel lugemisel saadikutele jagatud õigusekspertide märkusi eelnõu vormi kohta, otsustas heraldikanõukogu loobuda Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi sõnalisest kirjeldusest. Sõnalise definitsiooni koostamine meie riigi sümbolitest eeldaks kõigepealt ühtse eestikeelse heraldikaalase terminoloogia väljatöötamist ning seejärel juba kogu vastava õigusnormistiku korrastamist. Need probleemid viiksid aga meid kaugele praegu käsitlevast teemast ja me peame lähenema sellele asjale järkjärguliselt.
Mis puutub aga riigilipu ja riigivapi kasutamise korda, siis on see meil suures osas juba reguleeritud eelmainitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega. Siiani puudub aga meil reguleerimise objekt, s.o. Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi täpsed, seadusega kinnitatud ja määratletud kujutised. Vajadus nende järele on väga suur. Nende senise puudumise tagajärgedeks on erinevat tooni sinine värvus meie lippudel ning moonutustega riigivapid blankettidel, siltidel, trükistel ja mujal. Riigikantselei saab iga nädal vähemalt 10 kirja, milles palutakse ametlikke näidiseid riigivapist. Väga suurtes raskustes on ka välisministeerium ja teisedki ametkonnad suhtlemisel välispartneritega, sest meie sümboolikat käsitlevates kõnelustes takerdutakse alati ühe probleemi taha: meil pole näidata ametlikult kinnitatud kujutisi riigilipust ega -vapist. Eriti teravalt on see päevakorda kerkinud seoses ettevalmistustega Eesti Vabariigi 75. aastapäeva tähistamiseks järgmise aasta 24. veebruaril.
Meie naabrid soomlased tähistavad oma vabariigi 75. aastapäeva k.a. 6. detsembril ja hakkasid selleks valmistuma juba kolm aastat tagasi, meie aga alles asume seda juubelit ette valmistama. Sealjuures takerdume selle taha, et meil pole ikka veel kinnitatud riigilipu ja -vapi etalonkujutisi.
Kokkuvõtteks eeltoodust teeme ettepaneku esitatud seaduseelnõu vastu võtta ning sellega kehtestada Eesti Vabariigi riigilipu ja -vapi etalonkujutised.

Suur tänu! Millised on küsimused hr. Jakobsonile? Ei ole küsimusi. Ma tänan, hr. Jakobson! Kaasettekandeks palun kõnetooli haldusreformikomisjoni esimehe hr. Ristkoki.

Esimene lugemine oli juba mõnda aega tagasi ja selle käigus pole palju muudatusi tehtud. Seaduseelnõu on esialgu esitatuga võrreldes tunduvalt lühemaks muutunud. Me oleme püüdnud välja jätta need punktid, mis mõnevõrra kordasid varasemaid otsuseid ja mis võivad tekitada probleeme arutelul. Tõepoolest tuleb sümboolikas mingid tugipunktid suhteliselt kiiresti maha panna, kuigi see võib tunduda paljude muude küsimuste kõrval teisejärgulisemana. Aga see on Eesti Vabariigi image'i küsimus ja eriti puutub sellega iga päeva kokku välisministeerium. Ja nagu põhiettekandja juba mainis, on valitsus sellega hädas, et me ei ole suutnud kinnitada ühtegi normetaloni, millega võiks opereerida, mida võiks igal pool reklaamida kui meie riigi sümbolit. Sellise lühikese otsusega me võiksime selle lünga täita ja kõik senised vaidlusalased küsimused lahendada edaspidi, siis, kui Riigikogul on tõepoolest rohkem aega vaielda selgeks erinevad arvamused mõnede rakendus- ja kasutusviiside kohta. Praegu aga me päästaksime lahti terve hulga selliseid riiklusega otseselt seotud asju, mis seisavad lihtsalt selle taga, et pole korrektset üldiselt heakskiidetud ja riigi tunnusena tunnustatud lipu ning vapi kujutisi.
Meil tuleb kujundada Eesti Vabariigi aastapäeva sümboolika, trükised ja mitmesugused muud esemed kuni müntideni välja, suur hulk dokumentatsiooni, mille vormistus peaks olema enam-vähem süsteemne, aga ilma etalonita pole see võimalik. Meie igapäevases parlamenditöös see tõepoolest silma ei torka, aga praktilises riigielus ahistab kõiki riigiametnikke iga päev. Seda segaduse sünnitamist praegu, dokumentatsiooni sisseviimise ajal, on pärast väga raske parandada ja kõrvaldada, sest kõike tuleb hakata uuesti otsast peale tegema. Lihtsam oleks praegu alus anda, etalonid kinnitada, mis meilt ei nõua muud, kui seesama seaduseelnõu heaks kiita. Komisjon on seda meelt, et peaksime selle seaduse vastu võtma. Aitäh!

Suur tänu! Ma küsin kindluse mõttes üle: kas me arutasime seda kiireloomulisena või normaalprotseduuris?

See oli normaalprotseduur.

Kas on küsimusi hr. Ristkokile? Ei ole. Ma tänan! Avan läbirääkimised. Heinz Valk!

Lugupeetud kolleegid! Ma lihtsalt tahaksin paar sõna öelda neile, kes võib-olla näevad meie selles seaduseelnõus mingit kallaletungi pühadusele, kunagi vastuvõetud Eesti Vabariigi riigivapile ja -lipule.
Siin ei ole mitte mingisugust sellist protseduuri kavas, sest kõik see, mis on rangelt seotud 1922. aastal vastuvõetud Eesti Vabariigi vapi heraldiliste nõuetega, jääb paika. Jääb paika üldine kompositsioon, värvid, elemendid vapil – seal ei muutu midagi, mis võiks vappi sisuliselt ja tema tähendust heraldiliselt hoopis teiseks teha.
Kuid 1922. aastal vastuvõetud riigivapi õnnetuseks oli see, et selle vapi kujundas üks riigikantselei ametnik, mitte elukutseline kunstnik, ning seetõttu on igas selle vapi üksikosas saamatust ja diletantlikkust lausa kuhjaga ja praegune ettevõtmine lihtsalt püüab tasandada neid kunagisi puudusi, millest juba 1930. aastatel aru saadi. Nagu me teame, telliti juba tollal kunstnik Reindorffilt tammeokste uus kujundus, mida Reindorff ka tegi ja mida juba hakati kasutama mitmetel ametlikel trükistel, Eesti kroonidel ja mujal. Nii et see töö jäi tollal lihtsalt pooleli, nüüd me jätkame seda ja see ei ole sugugi võimatu, et tulevased põlvkonnad omakorda meie tehtud parandusi veel oma kunstiliste tõekspidamiste ja maitse järgi korrigeerivad.
See on loomulik protsess, mille on läbinud kõikide maailma riikide vapid. Võtame kas või niisugused vanad ja auväärsed riigid nagu Rootsi, Taani või Suurbritannia. Kui vaatame nende vappe läbi sajandite, siis näeme analoogilisi muutusi, mis on kaasnenud lihtsalt ajastu kunstimaitsest, selle muutumisest ja arenemisest tingituna. Sama käib ka meie lipu kohta, mille puhul on fikseeritud väga ebamäärane sinise värvi määrang – taevasinine –, kuid mis on taevasinine, seda võib iga siin saalis istuja hoopis erinevalt kirjeldada. Praegune värv lähtub juba tõsiteaduslikust seisukohast, fikseerides valemiga värvitiheduse, millega saame kätte selle õige lipusinise, mida me taevasinise nimetusega kunagi kätte ei saa.
Nii et see on lihtsalt üks väike korrastav protseduur, mis oleks tulnud meil niikuinii varem või hiljem ära teha. Rõhutan veel kord, et sellega vapi enda olemust mitte mingilgi määral ei kahjustata. Palun kalleid kolleege kindlasti selle eelnõu poolt hääletada. Tänan!

Suur tänu! Läbirääkimised jätkuvad. Kas lõpetame läbirääkimised? Kutsume kõik saadikud saali. Kolleegid, palun kõiki saali! Võtame kõik oma jõud nüüd kokku ja loeme endid üle.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 50 rahvasaadikut, puudub 47.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesoleva päevakorrapunkti üle?
Selle ettepaneku poolt on 45 rahvasaadikut. Vastu hääletanuid ja erapooletuid saadikuid ei ole. Läbirääkimised lõpetatakse.
Kas hr. Jakobson soovib lõppsõna? Ei soovi. Ma palun hr. Ristkokil teha ettepanek arutelu katkestada ja jätkata veel sellel istungjärgul. Andrus Ristkok!

Ma teengi komisjoni nimel sellise ettepaneku, et me võiksime homme või ülehomme, igal juhul samal istungjärgul jätkata. Aitäh!

Samal erakorralisel istungjärgul. Ettekandja või kaasettekandja võivad paluda katkestamist ilma hääletamiseta.
Kolleegid, sellega on päevakord ammendatud. Homme hommikul pakutakse teile uus päevakorra projekt. Head nägemist!