Tere õhtust, kolleegid! Asugem töökohtadele. Kas võib alustada istungit? Kolleegid, enne kui me viime läbi kohaloleku kontrolli, anname sõna kõnetoolist proua Krista Kilvetile, kes valitsuse nimel annab üle mõned seadusandlike aktide projektid. Palun.

"Austatud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu! Eesti Vabariigi Valitsus esitab teile põllumajandusministeeriumi poolt ettevalmistatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta" projekti, mille eelseisval arutamisel täiskogus teeb ettekande põllumajandusministri asetäitja härra Pajo. Aitäh!"

Kolleegid! Tundub, et mikrofonid töötavad. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 75 rahvasaadikut, puudub 28.

Lugupeetud rahvasaadikud! Vastavalt meie kinnitatud päevakorrale alustame pooleli jäänud otsuseprojektist, mis käsitleb NSV Liidu ja teiste riikide kodanike staatust Eesti Vabariigis. See teema on meil katkenud. Oleme ära kuulanud paljud ettekanded, kuid me ei tea veel õiguskomisjoni arvamust selles küsimuses. Seepärast palun kaasettekande esitamiseks kõnetooli härra Antoni.

"Lugupeetud kolleegid! Me asume taas arutama kolleegide Kassi ja Käbini otsuseprojekti, mis käsitleb NSV Liidu ja teiste riikide kodanike staatust Eesti Vabariigis. Selle projektiga seoses süüdistas meid 13. novembri "Rahva Hääl" vastutegutsemises eesti rahva õigustele. Õiguskomisjon on seda hoiatust võtnud täie tõsidusega. Ma soovin kõigepealt avaldada veendumust, et kolleegide Kassi ja Käbini otsuseprojekt kajastab üsna suure osa, võib-olla ka enamiku Ülemnõukogu liikmete tahet õigesti. Ometi peaks just praegu – käivad ju läbirääkimised Nõukogude Liiduga – täpselt kaaluma, mida öelda ja mida kirjutada. Arvan, et otsus, mille projekt on meie ees ja mille on esitanud kolleegid Kass ja Käbin, peaks olema sõnastatud eriti täpselt."
Nüüd aga lähen konkreetselt otsuse punktide juurde, lähtudes õiguskomisjoni otsusest nende kohta. Esiteks, märgitud õigusjärgsus on nii poliitiline kui ka süvaõiguslik küsimus. Keeruline on õigsusjärgsus samuti riigiõiguse küsimustes ja kui on võimalik, peaks seda keerulist küsimust otsustama siis, kui Ülemnõukogu liikmed saavad aru, mida nad otsustavad, sest vaevalt on mõistlik eriteadmisi, teaduslikku analüüsi nõudvaid küsimusi otsustada hääletamise teel.
Teiseks, on õige, et Eesti Vabariik ei pea teiste riikide kodanikele andma kodakondsust tingimusteta. Arusaamatuks jääb aga väide, et selle printsiibi kehtivus oleneb asjaolust, kas teiste riikide kodanike asumine Eestisse toimus tema kodanike tahte vastaselt või mitte. Vajalik on mõista ka seda, et teiste riikide kodanike, samuti kodakondsuseta isikute staatus määratakse mitte üksnes tänases, vaid ka homses Eestis kindlaks eeskätt rahvusvahelise õiguse aktidega.
Kolmandaks, kodanike enesemääramise õigus on vähetuntud termin. Selle kasutamine projektis lisab segadust niigi keerulises valdkonnas ja seetõttu peaksid projekti autorid selgitama, mida nad kodanike enesemääramise all mõtlevad. Samuti on oluline mõista, et kodanike õigusi ja kohustusi ei määra ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga kinnitatud deklaratsioon ega ka teised analoogilised dokumendid. Nimelt on neil dokumentidel üksnes soovituslik iseloom ja täiendavate õigusaktideta ei seo nad ühtegi kodanikku ega mittekodanikku ei õiguste ega kohustustega. Otsuseprojekti neljas ja viies punkt esitavad uue, asumisloa mõiste. Immigratsiooniseaduses kasutatakse elamisloa mõistet. Ilmselt on vaja asumisloa mõiste määratleda. Punktis neli nõutakse valitsuselt koos kodakondsusseadusega rakendusseaduse eelnõu ja veel kahe seaduseelnõu esitamist. Kui me sellise otsuse vastu võtame, oleme blokeerinud valitsuse poolt kodakondsusseaduse rakendusotsuse projekti õigeaegse esitamise Ülemnõukogule. Ma arvan, et Ülemnõukogul tuleks jõuda selgusele nendes probleemides, mida ma õiguskomisjoni nimel teile esitasin. Tänan!

Suur tänu, härra Anton! Tundub, et küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, palun kõnetooli Enn Leissoni.

"Austatud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Olen fikseerinud terve hulga tähendusi, millele ma kahjuks Tõnu Antoni eeskujul ei saa anda väga kategoorilist juriidilist sõnastust. Ometi pean ma oma kohuseks teha need teile Ülemnõukogu rahvussuhete komisjoni nimel teatavaks. Kui alustada preambulast, siis selgub, et Eesti Vabariigi oleme taastanud tänu Eesti NSV seadustele. Proovige siit leida midagi muud peale kahe viimase lõigu, mis üldsõnaliselt viitavad ÜRO Peaassamblee 1960. aasta resolutsioonile ja rahvusvaheliselt üldtunnustatud normidele iga rahva õiguse kohta. Need deklaratsioonid on vormilt ja vaimult samasisulised, nagu meie tegime neid 1,5 aastat tagasi. Need ei ütle mitte midagi ega seo mitte kedagi mitte millegagi. Kogu ülejäänud osa rajaneb Eesti NSV Ülemnõukogu otsustel ja NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusel. Niipalju siis sellest Eesti Vabariigist ja tema järjepidevusest. Seda momenti, härrased rahvasaadikud, tahan ma kõigepealt rõhutada. Ebaeetiline oleks rajada vaba Eestit Eesti NSV seadustele. Meie lugupeetud kolleegide otsuseprojekti 2. punktis on säte, et Eesti Vabariigil ei ole riigiõiguslikku kohustust anda Eesti Vabariigi kodakondsus Eestis elavatele NSV Liidu ja teiste riikide kodanikele, tingimusteta, mille poolt ma hääletan kahe käega. Edasi aga pärast koma: "… kelle tulek Eestisse toimus okupatsiooni ja anneksiooni tingimustes, Eesti Vabariigi ja tema kodanike tahet arvestamata". See on ajalooline konstateering, kuid Nõukogude Liit ei hakka oma konstitutsiooni ümber tegema sellepärast, et see ei meeldi väikese Eesti Vabariigi kodanikele. Nõukogude Liidu kodanik saab vastavalt NSV Liidu põhiseaduse paragrahvile 33 olla vaid see, kes on ühe liiduvabariigi kodanik. Kas meie teistest rahvustest saadikud on mõne teise NSV Liidu vabariigi kodanikud? Ei ole. Me tahame ennast aidata, me tahame lahti saada Eesti NSV kodakondsusest. Tänan."

Suur tänu! Marju Lauristin, palun kõnetooli.

"Lugupeetud saadikud! Eelkõneleja esinemine näitas, et selle küsimuse arutamine on tõepoolest läinud juba väga emotsionaalseks, isegi pateetiliseks mõlemalt poolt. Arvan, et see tuleb kahjuks meie parlamendi tööle. Me oleme jõudnud siiski aega, kus me iseseisvas Eesti Vabariigis peame määrama Eesti riigi arengukäigu pikaks ajaks ette ja kriteeriumiks peab siin olema mitte sirgeselgne rahvuslikkus, mis oli suur väärtus ajal, kui lauldi: "Mats alati on tubli mees ..." Siis oli eestlane ori. Nüüd peame lähtuma kõigi asjade otsustamisel, et oleme peremehed, kes mõtlevad kaine peaga. Selle seaduseelnõu suunitlus, ka kommentaarides, on olnud hoiatav. Hoiatada valitsust, hoiatada kõiki teisi, kes tegelevad 1938. aasta kodakondsusseaduse rakendamisega, et nad ei astuks kõrvale õigelt teelt. Ma ei tea, kas me praegu vajame selliseid hoiatusi, võib-olla me vajame kainemat ja usalduslikumat koostööd."
See töö, mida on hakatud juba tegema ja milles osalevad nii Ülemnõukogu saadikud, kes olid eelmise eelnõuga seotud, kui ka Eesti Komitee esindus, riikliku kodakondsusameti esindajad ja juristid, läheb täiesti normaalselt ja rahulikult. Probleemid, mis esile kerkivad, on hoopis keerukamad, kui seda kajastab käesolev projekt. Näiteks, kui jutt on inimestest, keda käsitleb § 2, siis nende seas, keda me nimetame Nõukogude Liidu kodanikeks, on ju mitte üks või kaks rühma. Palju on Eestis sündinuid, kelle suhtes ilmselt on meil hoopis teised, vähemasti moraalsed kohustused. Küllaltki suure osa N. Liidu kodanike puhul on tegemist inimestega, kes seaduse järgi kuuluvad reaalse repressiooniohu eest põgenenute kategooriaase. Me oleme tunnistanud, et inimesed, kes põgenesid Eestist reaalse repressiooni ohu eest välismaale, on säilitanud kõik õigused, neid austatakse ja ahistatakse. Samal põhjusel tuli 50. aastatel Eestisse inimesi Valgevenest, Ukrainast, Moldaaviast ja Venemaalt. Kui Leningradis möllas stalinistlikust poliitikast tulenenud antisemitism, tulid sealt paljud juudid Tartusse, kus sellist olukorda ei olnud. Neid inimesi on küsitluste järgi meie muukeelsest elanikkonnast ligi 10%. Nüüd aga kleebime kõigile ühesuguse sildi külge: nad on tulnud vastu meie tahtmist, sisuliselt on nad intrid. Samal ajal on kõnesoleva elanikkonna hulgas siiski ka neid, keda me ise oleme kutsunud. Jutt on inimestest, kes töötavad tehnilistel ja teaduslikel erialadel, mida meil pole õpetatud. On inimesi, kes on tulnud kõrgkooli suunamisega või Eesti teadus- ja kultuuriasutuste või ettevõtete kutsel mitte koloniseerimispoliitika, vaid meie enda huvides. On tulnud neid, keda mis tahes rahvusvaheline õigus õigustab tulema oma sugulaste juurde. Me või me öelda, et sugulased ise tulid siia nii või teisiti, aga kui ema tuleb laste juurde, siis rahvusvahelise õiguse järgi me seda takistada ei saa.
Teiselt poolt on siin muidugi neid, kes tulid sõjaväega, kes tulid mundris, neid, keda Moskva võim saatis siia KGB töötajatena, partei nomenklatuurina, jne. Nemad võtsid tõesti aktiivselt osa Eesti okupeerimisest ja koloniseerimisest ning vägivallatsesid.
On ka see vahepealne osa, keda me nimetame majanduspõgenikeks. Neid on praegu tegelikult kogu maailmas ning nad on tekitanud palju probleeme, millega meil oma maa peremeestena tuleb tegelda nüüd ja edaspidi. Kas meil on praegu vaja niisugust poliitilist deklaratsiooni, mis kõik need väga erineva saatusega inimesed paneb ühe mütsi alla? Sellega me tegelikult raskendame nende probleemide lahendamist.
Alaliste elanike staatuse määratlemisel tuleks kõiki neid kategooriaid käsitleda eraldi. Psühholoogilisest, normaalsest ja ka õiguslikust seisukohast ei oleks õige, kui me siin ei suuda vahet teha. Mis puutub probleemidesse, mis tõstatati seoses sellega, kas Eesti Vabariik on mingis osas Eesti NSV õigusjärglane või mitte, samuti probleemidesse, mis seostuvad läbirääkimistega, siis kahtlemata on need väga tõsised probleemid ju neid me ei saa siin käigupealt lahendada. Me kõik oleme veendunud, et Eesti Vabariik on omaaegse Eesti Vabariigi õigusjärglane, kuid võib-olla perenaiselikust ettevaatlikkusest ma siiski hoiduksin panemast kõiki punkte enne, kui ma ei tea, mis tagajärgi toovad meie otsused kaasa kas või meie varanduslikes suhetes Nõukogude Liiduga. Kuidas siin ikkagi selle majandusõigusega asjad on? Mina jurist ei ole ja kahjuks ei öelnud ka õiguskomisjon midagi selle kohta. Ma arvan, et peaksime neid läbirääkimistega seotud asju hoopis eraldi punktina arutama, sest Ülemnõukogul ei ole praegu ülevaadet ega kontrolli selle üle, kuidas läbirääkimised edenevad. Mul on ettepanek võtta seda siiski kui eraldi küsimust, mitte kui koma või semikooloniga eraldatud vahepala.
Sellest kõigest lähtudes ma ausalt öeldes pean seda lisa juba vastuvõetud otsusele ülearuseks, mittevastavaks meie praegusele tööstiilile ja probleemide keerukusele. See sugugi ei tähenda, nagu ma ei nõustuks preambulas toodud poliitiliste lähtekohtadega või patriootliku vaimuga, mis otsuses kõlab. Patriootiliste deklaratsioonide aeg aga on minu meelest ümber. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas loeme läbirääkimised lõppenuks? Ei ole sõnasoovijaid? Kas autorid on nõus läbirääkimiste lõpetamisega?
Kohaloleku kontroll. Kohal on 70 rahvasaadikut, puudub 33. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesolevas päevakorraküsimuses? Palun hääletada. Selle ettepaneku poolt on 61 rahvasaadikut, vastu 1, erapooletuid on 3. Läbirääkimised lõpetatakse. Kas autorid soovivad lõppsõna? Palun kõnetooli Tiit Käbini.

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Õigusjärglus ja see, kas Eesti Vabariik on või ei ole Eesti NSV õigusjärglane, võib kõne alla tulla riigiõiguslikus, rahvusvahelises riigiõiguslikus mõttes. Oleme härra Tõnu Antoniga ka seda omavahel arutanud ja vaielnud. Siin võib nii poolt- kui ka vastuargumente tuua väga palju ja seetõttu ei näe ma midagi halba selles, kui jätaksime esimeses punktis sisse alternatiivi ja loobuksime algusest. Alternatiiv kõlab: "Taastatud Eesti Vabariik on kuni 1940. aastani püsinud Eesti Vabariigi õigusjärglane". Nii kaotaksime vaidluse objekti."
Edasi. Öeldakse, et on neid, kes asusid Eestisse Eesti ja tema kodanike tahte vastaselt, ja neid, kes tulid siia meie tahtel. Nii see tõepoolest oli. Tuli ju spetsialiste, keda eesti rahvas vajas oma hariduse ja kultuuri edendamise huvides. Selle vastu ei vaidle keegi, kuid väikese osa pärast ei saa teha järeleandmisi kogu suurele osale. Ma eeldan, et nende isikute küsimused kodakondsuse saamisel lahendatakse vastavalt Eesti Vabariigi kodakondsusseaduse punktidele, mis näevad ette soodustusi. Kui inimest tõesti Eestile oli vaja ja meie teda kutsusime, siis ei hakka me talle ka praegu selga keerama.
"Teiste riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute õigusliku seisundi määrab ÜRO Peaassamblee vastav deklaratsioon, ehkki seda eitada püüti. Meie ülesanne ongi vastu võtta asjakohane seadus, mis konkreetselt sätestaks vastavad õigused ja kohustused. Seoses sellega ei ole 4. punkt tõepoolest otstarbekas. Kui teha valitsusele ülesandeks koostada veel kaks seaduseelnõu ja pealegi eeldusel, et see esitatakse samaaegselt kodakondsusseaduse rakendusotsuse eelnõuga, võib see protsess pikaks venida. Seetõttu teeksin ettepaneku moodustada vastava eelnõu väljatöötamiseks komisjon, kuhu kuuluksid kindlasti ka migratsiooniameti, justiitsministeeriumi ja Ülemnõukogu esindajad. Aga ma ei tea, kas me oleme suutelised seda komisjoni tegema täna siin või ei. Ilmselt on targem, kui me koos härra Johannes Kassi ja õiguskomisjoniga valmistaksime konkreetse ettepaneku ette ja esitaksime siis juba komisjoni personaalse koosseisu. Nii et 4. punkti sõnastaksime nii: "Pidada vajalikuks moodustada komisjon, kes töötab välja vastavad eelnõud." Valitsusele ei hakkaks me eelnõu koostamise ülesannet panema."
3. punkti kohta, milles räägitakse kodanike enesemääramise õigusest, märkis õiguskomisjon, et sellist terminit tõepoolest ei ole. Siin on kirjutatud: kodanikel puudub enesemääramise õigus riikluse määratlemiseks Eesti Vabariigis. Selle sõnastuse üle määratlesime päris kaua ja tõepoolest nii minu kui paljude teiste arvates võib-olla ei olekski seda siia vaja, aga sellega tahetakse rõhutada, et ei ole mingit seaduslikku alust talitada nii, nagu tehti Moldovas, kus moodustati Moldova Vabariigi territooriumil veel vabariike. Meil hauti niisuguseid plaane Kirde-Eestis. Eesti Vabariigi territooriumil taheti moodustada veel üks vabariik. Tuleb sõnaselgelt öelda: nii neid küsimusi rahvusvahelise õiguse järgi lahendada ei saa ega tohigi. Ja kuna siin on fikseeritud kodanike mõiste, siis ma leian, et see redaktsioon võiks jääda. Kui keegi leiab mõne parema, täpsema redaktsiooni, oleme talle väga tänulikud.
"Asumisluba või elamisluba? Kuna elamisluba on välja antud pärast migratsiooniseaduse vastuvõtmist, siis nende isikute puhul, kes tulid varem, võiks kasutada mõistet "asumisluba". Kuid võime fikseerida ka termini "elamisluba", et ära hoida vaidlusi. Kui migratsiooniamet, kellega koos hakkame vastavaid eelnõusid välja töötama, leiab, et terminit on vaja muuta, siis võib seda teha. Igatahes on elamisloa mõiste kooskõlas praegu kasutatava terminoloogiaga ja asja sisu see ei muuda. Ma ei tahaks nõustuda Marju Lauristiniga selles mõttes, et osa kodanikke jäetakse lindpriiks. Sellist terminit ta kasutas. Lindpriiks ei jää keegi. NSV Liidu kodanike lapsed, kes on sündinud ükskõik kus, on vastavalt NSV Liidu seadustele NSV Liidu kodanikud. Kuid näiteks USA territooriumil sündinud ükskõik millisest kodakondsusest isikute lapsed on USA kodanikud, samuti Brasiilias sündinud ükskõik millise teise riigi kodakondsusega isikute lapsed on Brasiilia kodanikud. Seega on seaduste vahel vastuolu, kuid need probleemid lahendatakse riikidevaheliste läbirääkimiste teel ja vastavate lepingutega."
Härra Leisson pühendas palju aega sellele, et ta ei tea ühtegi asja, mis seda või teist kinnitab. Ma ei hakka teie aega raiskama, sellel ei ole mõtet. Küll aga on tema kriitika arvesse võetav ja arutatav, kuna preambula viitab Eesti NSV seadustele. Kuid ma ei leia, et me peaksime selle ja võib-olla kümnete muude küsimuste lahendamisega ootama, kuni on valitud Eesti Vabariigi Riigikogu. Kas me tahame või ei taha, kuid 1989. aastal andis Eesti NSV Ülemnõukogu tõepoolest õigusliku hinnangu Eestis 1940. aastal toimunud sündmustele. See on ametlik hinnang, mida aktsepteeriti tol ajal ning aktsepteeritakse ka praegu ja tulevikus, vaatamata sellele, et hinnangu andis Eesti NSV Ülemnõukogu. Sama kehtib 20. augusti otsuse kohta, millega taastati Eesti Vabariigi iseseisvus. Ma ei näe mingit põhjust, et sellest viitest tuleks loobuda. Tänan!

Suur tänu! Lõppsõna on Johannes Kassilt.

Tere õhtust, rahvasaadikud! Ma jätkaksin sealt, kus Tiit Käbin katkestas. 2. punktis on tõepoolest mitmeid mõisteid ja siin on ka kaks alternatiivi. Muu hulgas on siin kategooriliselt väidetud, et Eestisse asuti okupatsiooni ja anneksiooni tingimustes Eesti Vabariigi ja tema kodanike tahet arvestamata. Selline vorm on tõepoolest vastuvõetamatu. Nagu Marju Lauristin rääkis, on teatud osa migrante Eestisse tulnud Eesti Vabariigi kodanike tahtel ja väga paljudel teistel põhustel siia sattunud. Et tekiks võimalus nendega arvestada, konkreetselt kas või nendega, kes on abiellunud Eesti Vabariigi kodanikega, siis ongi selleks toodud alternatiiv. Marju Lauristin peatus väga pikalt sellel, milliste isikute kategooriad siin on. Võttes alternatiivi sisse, me tekitame võimaluse lähtuda kõigi puhul inimlikult ja õiguslikust seisukohast. 3. punkti puhul tõstatab Tõnu Anton küsimuse, miks puudub kodanikel enesemääramisõigus riikluse määratlemiseks. Nii ta on. Rahvusvahelise õigusega on paika pandud, et rahvastel – aga kodanikud on ka üks rahvas – on enesemääramisõigus riikluse mõttes ainult oma etnilisel territooriumil. Kuid siin ma pakuksin isegi teist alternatiivi, mis seda veelgi täpsustab. Nimelt, alates 1940. aasta 17. juunist Eestisse elama asunud NSV Liidu (teiste riikide) kodanikel puudub otsustusõigus Eesti Vabariigi riikluse küsimustes. See õigus on ainult riigi kodanikel. See täpsustaks seda asja veel paremini ja ma pakuksin sellist sõnastust.
Nüüd 4. punkti kohta. Ma aktsepteerin täiesti Tõnu Antoni väidet, et sellega me nagu blokeerime valitsuse tegevust või oma otsust. Mul oli immigratsioonivalitsuse peadirektori härra Andres Kollistega pikk jutuajamine. Jõudsime ühisele otsusele, mida ma talle eelnevalt olin pakkunud, et 4. punkti peaksime täiesti teises vormis lahti kirjutama. Pärast 1940. aasta 17. juunit Eesti Vabariiki asunud NSV Liidu ja teiste riikide kodanikele asumisloa andmist ning välismaalaste õiguslikku seisundit Eesti Vabariigis käsitlevate seaduseelnõude koostamiseks tuleb moodustada ühiskomisjon valitsuse, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee liikmetest. Oleme juba arutanud, kes need võiksid olla. Niisugused seadused on meil vaja vastu võtta, selles ei ole mingit kahtlust. Vastasel juhul me ei saakski lahendama hakata seda probleemi, millest Marju Lauristin siin rääkis, s.o. hatata kindlaks määrama, mis liiki sisserännanutega tegemist on. Seaduses on muidugi väga raske paika panna, kellele anda asumisluba, kellele elamisluba, või neid üldse mitte anda, kas need peavad olema ajutised või alalised jne. Kõne alla tuleb ka erikaart. Nagu Andres Kollist ütles, on erikaarti igal juhul vaja, sest me peame fikseerima kogu selle massi kõigis tema liikides. Kui me seda ei tee, võtame automaatselt omaks mitteõiguslikul alusel tekkinud reaalsuse. Seda ei tohi juhtuda. Komisjoni peaksid kuuluma valitsuse poolt Andres Kollist, migratsiooniameti direktor, kusjuures ta oli nõus võtma endale selle ühiskomisjoni esimehe rolli, ja justiitsminister Jüri Raidla. Ka välisministeeriumist on vaja esindajat, kuna asi puudutab riikide suhteid. Vastava komisjoni on moodustanud samuti Eesti Komitee. Sellega võiksime blokeeruda. Võttis ju Ülemnõukogu 1990. aasta 16. mail vastu otsuse, milles on öeldud, et Eesti riikluse ja kodakondsuse küsimustes peetakse otstarbekaks lähtuda koostööst Eesti Kongressi või Eesti Komiteega. Kõige kiirem on praegu seaduseelnõuga, mis käsitleb välisriikide kodanike õiguslikku seisundit. Leedu Vabariik on vastava seaduse vastu võtnud, meie oleme sellega millegipärast viivitanud, ehkki midagi keerulist siin ei ole. Kui võtame vastu seaduse, mis sätestab millised õigused või kohustused on Eesti Vabariigis elavatel teiste riikide kodanikel, saame hakata juhtima nende tegevust seaduslikult. Näiteks pole üheski riigis lubatud, et mittekodanikud moodustavad poliitilisi organisatsioone, mille eesmärk on muuta kehtivat riigikorda. Neil ei ole seda õigust, kuid meil saavad nad praegu nii teha tänu sellele, et Eesti Vabariigil puudub vastav seadus. Kui me tahame juhtida nende tegevust ja mõningad nende käitumisviisid tunnistada seadusvastaseks, siis peame võtma vastu sellise seaduse. Teen praegu ettepaneku arutelu katkestada, sest ma pean teile esitama ettepanekuid arvestades uue projekti, kus eriti 4. punkti kohta peame vastu võtma eraldi otsuse. (Hääl saalist.)
Või piisab teile sellest, mis ma praegu ütlesin? Pean lihtsalt puhtalt ümber kirjutama? (Hääled.)

Kolleegid! Ma olen teie protestidest teinud järelduse ja seepärast ma soovitan: jäägem kõik reglemendi piiridesse. Teen ettekandjatele lõppsõna reglemendi limiidi rikkumise eest hoiatuse. Kolleegid! Nii autorid kui ka lugupeetud rahvasaadik Lembit Annus teevad ettepaneku arutelu katkestada ja jätkata seda pärast uue projekti laekumist Tiit Käbinilt ja Johannes Kassilt.
Nii, läbirääkimised on lõppenud. Kolleegid! Te võite teha veel protseduurilisi või parandusettepanekuid. Kes tahab mulle protesti esitada, võib seda teha. Neid on juba laekunud, nii et jätkake. Kas on protseduuriline ettepanek, Ignar Fjuk? Palun, Ignar Fjuk!

Lugupeetud juhataja! Ma ei näe mingit põhjust Lembit Annuse ettepanekut hääletada, sest ka ettekandja tegi ettepaneku katkestada. Austame ettekandjat.

Ma ei saa hästi aru, Ignar Fjuk, milles oli probleem.

Kuivõrd ettekandja Johannes Kass tegi ise ettepaneku arutelu katkestada, siis peame lugu ettekandja ettepanekust ja ei ole mõtet Lembit Annuse ettepanekut hääletada. See oli protseduuriline ettepanek austada Johannes Kassi arvamust.

Suur tänu, Ignar Fjuk! Mida arvab siis Lembit Annus? Kas ei pane hääletusele?

Tänan, lugupeetud spiiker! Kui Ignar Fjuk nii arvab, mis siis ikka, ma olen nõus.

Kui täiskogu aktsepteerib, siis asi hääletusele ei lähe, kuid võib tulla veel ettepanekuid. Enn Põldroos arvab, et pole vaja katkestada. Palun, Enn Põldroos.

Härra juhataja! Mul tekkis tõesti protseduuriline probleem. Ma ei saa aru. Lõppsõna kuulatakse ära ja siis katkestatakse. Mis siis veel järgneb? Juhul kui tuleb uus projekt või mingi projekti variant, siis sellega peaks kaasnema seda tutvustav sõnavõtt. Kui aga lõppsõna on peetud, kuidas saab see siis toimuda? Seda tuleks ilmselt arutada. Ma kardan, et see lihtsalt pole võimalik. Pärast lõpetamist tuleks järgmisel korral kõne alla ainult hääletamisprotseduur. Aga kas muudetud projekti puhul on see võimalik?

Katki ei ole midagi. Läbirääkimisi pidada ei saa, kuid parandusettepanekuid võib esitada. Tõsi on muidugi see, et kui autorid nägid ette selliseid muudatusi, siis ei oleks nad pidanud küll laskma rahumeeli läbirääkimisi lõpetada. Kuid reglemendiga midagi vastuolus ei ole. Praegu on õigus katkestada. Parandusettepanekuid on õigus esitada, sest tegemist on otsusega, mitte seadusega. Kuid läbirääkimisi jätkata ei tohi. Kui ettepanekud on vasturääkivad, siis otsustab asja Ülemnõukogu. Enn Leisson.

Reglemendi järgi saab pärast lõppsõna projekti tagasi võtta või sellest loobuda või panna ta hääletusele.

Tänan! Tiit Käbin.

Tänan! Ma tahan öelda põhiliselt sedasama, mida härra spiiker juba ütles. Need täiendused ja parandused, mis tekstis tehakse, tulenevad sellest, mida me täna siin rääkisime. Ja on hea, kui Ülemnõukogu liikmetel on laua peal puhas tekst. Seepärast tuleb arutelu katkestada. Tänan.

Protseduuriliselt on võimalik seda asja ummikusse ajada, aga hästi see välja ei kuku. Jätkame. Ülle Aaskivi.

Lugupeetud härra juhataja! Mul on üks küsimus. Kui ma õigesti mäletan, tuli härrade Kassi ja Käbini eelnõu meile päevakorrapunktis, mis käsitles Eesti kodakondsust. Nüüd on meie laudadel neljas variant, järgmiseks korraks lubatakse juba viiendat projekti, mis oma esialgse kujuga võrreldes on tundmatuseni muutunud, kaasa arvatud pealkiri. Sisuliselt on mulle täiesti arusaamatu isegi autorite lõppkontseptsioon, kui seda võrrelda esialgsega. Kontseptsioon ei ole muutunud saalist tulnud ettepanekute mõjul, vaid autorid on ise seda muutnud. Kaua veel meie reglement lubab niisugusel viisil ühe otsuseprojektiga tegelda? Aitäh!

Ma täpsustan. Kui te mäletate, oli see projekt esialgu üks alternatiividest kodakondsusseaduse esimesel lugemisel. Arutelu käigus me leidsime ja Ülemnõukogu otsustas, et see küsimus ei ole alternatiivne ning seda tuleb võtta kui omaette teemat. Nii ka juhtus. Küsimus jõudis omaette päevakorrapunktina finaali ja siis muudeti kontseptsiooni, mille peale esitati protest ja see rahuldati. Protesti autor Peet Kask väitis, et tegemist on sisuliselt uue eelnõuga ja lugu hakkas otsast peale. Kõik on reglemendiga kooskõlas. Kui peaks arutelu käigus laekuma sellest erinev uus kontseptsioon, siis sellisel juhul on täiskogul õigus nõuda uusi läbirääkimisi või seda mitte vastu võtta. Kõik need õigused on olemas. Ma siiski võin oodata ainult protseduurilisi ettepanekuid, loomulikult ka küsimusi. Läbirääkimisi pidada praegu nagu ei sobi. Aleksei Zõbin.

Lugupeetud juhataja! Minu arvates on autorite praegune käitumine lihtsalt püüd teha mingil määral head nägu halva mängu juures. Selle projekti arutamise nihutamine veelgi kaugemasse tulevikku pole minu meelest õigustatud. Täna me peame otsustama, kas me võtame selle otsuseprojekti vastu või lükkame tagasi. Seejärel juba võivad autorid esitada meile arutamiseks järjekordselt kohendatud projekti.

Kolleegid! Ma ootan ainult protseduurilisi ettepanekuid. Kõik ettepanekud, mis on laekunud vastavalt reglemendile, lähevad hääletamisele. Seni on tulnud ainult katkestamise ettepanek ja seda on taotlenud ka autor Johannes Kass. Ma ootan ainult protseduurilisi ettepanekuid.

Lugupeetud rahvasaadikud! Ma pean kummutama kolleeg Ülle Aaskivi väite, et edaspidi on teinud parandusi ainult autorid. Nii see ei ole. Muudatusi on tehtud saadikute esitatud ettepanekute alusel ja need kõik on dokumentaalselt olemas. Ma teen siiski ettepaneku enne hääletamist arutelu katkestada, et ma saaksin enne hääletamist esitada puhta projekti. Saadikud tegid ka täna ettepanekuid. Ma ei ole ju selles süüdi, et nad ei teinud ettepanekuid kirjalikult, vaid tulid neid tegema siia pulti. Nii et ma palun katkestada enne hääletamist. Hääletada saab ju puhta projekti järgi, aga ettepanekud tulid täna. Ma ei saa aru, miks see nii raske on.

Parandusettepanek on ettepanek siis, kui see on esitatud kirjalikult.

"Lugupeetud härra juhataja! Ma pean oma kohuseks juhtida tähelepanu sellele, et 7. novembril vastuvõetud reglemendi § 9 lõige 10 kõlab järgmiselt: "Kõigi muudatusettepanekute kohta on vajalik enne hääletamist ära kuulata juhtivkomisjoni või selle puudumisel alatise komisjoni seisukoht, kelle kompetentsi arutatav küsimus kuulub." Kuna praegu ei olnud tegemist mitte ainult alternatiivi ärajätmisega autorite poolt, vaid uute formuleeringutega, siis me ei saa vastavalt reglemendile hääletada enne, kui härra Anton esitab meile õiguskomisjoni seisukoha. Kas see tähendab katkestamist või mitte, sõltub härra Antonist. Asi on selles, kui palju aega ta vajab. Aitäh!"

Ma tänan, Jaak Allik, väärtuslike nõuannete eest! Kuid see ei olnud mul ununenud, ma lihtsalt pole veel sinnamaani jõudnud, sest vastavad reglemendi paragrahvid ütlevad ka, mida millises järjekorras hääletusele pannakse. Ma usun, et ka Jaak Allik seda ei vaidlusta, et kõigepealt on protseduurilised küsimused. On nii? On nii. Ma küsin täiskogult üle, kas Ignar Fjuki ja Lembit Annuse ettepanekud leiavad täiskogu toetust või panen need hääletusele? Nii. Viimane lause Ignar Fjukilt, kuna meie planeeritud aeg on läbi. Ignar Fjuk.

Lugupeetud juhataja! Ma ei ole ühtegi ettepanekut teinud. Ma juhtisin tähelepanu sellele, et ettekandja tegi ettepaneku katkestada.

Ignar Fjuki ettepanek seisnes selles, et austada Johannes Kassi ettepanekut. Suur tänu, kolleegid! Sellele päevakorrapunktile pühendatud aeg on meil ammendatud ja me jätkame järgmise päevakorrapunktiga. (Hääled saalist.)
Milles küsimus on, Enn Leisson?

Ma protestin juhataja niisuguse tegevuse vastu. Küsimus on täielikult ammendatud. Kui on vaja uut projekti koostada, tuleb see Johannes Kassile ja Tiit Käbinile võimaldada. See projekt tuleb panna hääletusele. Kõik. Tänan.

Enn Leissoni tervislik seisund annab täna muidugi tunda. Sellest saab ilmselt järeldada ainult seda, et kella ei tunta. Meile pühendatud aeg on praegu läbi. Kui laekub kirjalik protest, ma palun juhatuse kokku ja arutame seda nagu ennemuistegi. Jaak Allik.

Lugupeetud härra spiiker! Ma olen siin kohustatud tegema ühe viite. Teid ei olnud siis saalis, kui me need reglemendi parandused vastu võtsime. Juhatas proua Lauristin. Muu hulgas oli juttu ka sellest, mida teeb Ülemnõukogu siis, kui aeg saab läbi. Kogu saali nõusolekul jõudsime seisukohani, et Ülemnõukogu peab siis ikkagi otsustama, kas ta jätkab arutelu või lükkab otsustamise edasi. Seni oleme kogu aeg graafikut rikkunud.

Võib-olla teeb täiskogu ettepaneku? (Hääl saalist.) Me töötame teist nädalat uue reglemendi järgi ja kordagi ei ole täiskogu arvanud, et peaksime graafikus ettenähtud aega pikendama. Kui täiskogu seda soovib, tehku oma ettepanekud ja me selgitame selle kõik lihthäälteenamusega. Loomulikult on võimalik seda küsimust blokeerida ka reglemendiga, kuid vaeva tuleb näha. Millised on ettepanekud? Kas laekuvad kirjalikud ettepanekud? Suuliselt ei pane me midagi hääletusele. See kirjalik ettepanek praegu mind ei rahulda. Ma ootan kirjalikku ettepanekut selle kohta, et Ülemnõukogu nõuab vastavalt sellele sättele, mida Jaak Allik nimetas, et me rikuksime praegu kinnitatud graafikut ja pikendaksime käesoleva päevakorrapunkti arutelu. Kui Ülemnõukogu seda soovib, siis nii teemegi. Mina ei tea seda, kantseleiülem härra Propst ütleb, et sellist sätet ei ole reglemendis. Võib-olla teeb Jaak Allik uue ettepaneku? Jaak Allik.

Lugupeetud härra Nugis! Ma ütlesin, et seda sätet ei ole, aga see oli saalis arutusel. Niimoodi ei saa ju töötada. Kell kukub, tuleb otsustada, mis küsimusest edasi saab.

Jaak Allik! Mina ei ole sada reglemendi parandust välja mõelnud, selle on teinud Ülemnõukogu. See, mis suusõnaliselt oli arutusel, oli arutusel. Praegusel juhul tähendab see, et arutelu jätkub järgmisel istungjärgul. Jaak Allik, kas arutelu aja pikendamise punkt on reglemendis sees?

Sellist punkti ei ole, aga sellist sätet, mille alusel arutelu järgmisel istungjärgul jätkata, ju ka ei ole.

"Jällegi ma pean ütlema, et see on reglemendikomisjoni töö praak. Kui küsimust kompleksselt ei ole lahendatud, tõlgendan mina seda kui reglementeerimata protseduuri ja panen küsimuse hääletusele juhataja õigusega. Kes selles kahtleb, võtku jälle ette paberid ja kirjutagu protestid. Panen küsimuse hääletusele. Kohaloleku kontroll. Kohal on 60 rahvasaadikut, puudub 43. Ma ei hakka fantaseerima, ma loen ettepaneku täpselt nii ette, nagu Rein Veidemann on selle esitanud: "Palun panna hääletusele päevakorrapunkti pikendamise küsimus." Nii ka paneme. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et pikendada selle päevakorrapunkti arutelu, mis käsitleb Kassi-Käbini eelnõu? Palun hääletada. Selle ettepaneku poolt on 28 rahvasaadikut, vastu 22, erapooletuid on 6. Ettepanek ei saanud kvalifitseeritud häälteenamust."

"Lugupeetud Ülemnõukogu! On ettepanek jätkata istungjärgu tööd vastavalt kinnitatud päevakorrale. Arutusele tuleb Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi kohtunike valimise kohta" projekt. Selles küsimuses peaks tegema ettekande justiitsminister, kuid ma ei näe teda saalis. Kas asetäitja on kohal? Palun kõnetooli härra Raski."

Vastavalt Eesti Vabariigi kohtunike kvalifikatsiooni kolleegiumi otsusele 12. septembrist 1991 esitavad Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimees härra Kirikal ja justiitsminister härra Raidla teile arutamiseks nelja kohtuniku kandidaadid. Esiteks, Lääne Maakohtusse A. Jõks, kes on sündinud 1965. aastal. Tal on kõrgem juriidiline haridus, töötab samas kohtuniku kohusetäitjana. Teiseks, Tallinna Linnakohtusse I. Kesküla, sündinud 1963. aastal, kõrgema juriidilise haridusega, töötab samas kohtus kohtuniku kohusetäitjana. Kolmandaks, Tartu Maakohtusse D. Kiidjärv, sündinud 1962. aastal, kõrgema juriidilise haridusega, töötab samas kohtuniku kohusetäitjana. Neljandaks, Harju maakohtusse A. Šuvalov, sündinud 1964. aastal, kõrgema juriidilise haridusega, töötab justiitsministeeriumi kohtute osakonna spetsialistina. Kõigi noorte kandidaatide kohta tuleb öelda, et tegemist on väga tõsiste inimestega, kelle kvalifikatsiooni ja isikuomadusi on kontrollinud vabariigi kohtunike kvalifikatsiooni kolleegium. Nad on edukalt läbinud nii justiitsministeeriumi korraldatud katsed kui ka Ülemkohtu presiidiumi korraldatud vestlused. Me loodame väga, et lugupeetud Ülemnõukogu nõustub nende noorte inimeste kinnitamisega kohtunikeks. Tänan.

Suur tänu! Kas on justiitsministri asetäitjale küsimusi? Ei ole. Kolleegid! Võib-olla oleks õigem nii, et me paluksime korraks kõnetooli kõik kohtunikukandidaadid ükshaaval, vajaduse korral esitame küsimusi ja siis teen uue ettepaneku, kuidas asuda otsust vastu võtma. Palun kõnetooli härra Jõksi.

Tere õhtust, lugupeetud Ülemnõukogu! Minu nimi on Allar Jõks ja ma ootan teie küsimusi.

Kolleegid rahvasaadikud! Kas on küsimusi? Lembit Annus.

Lugupeetud spiiker, austatud Allar Jõks! Palun, kas te võiksite meile paari sõnaga öelda, milline oli teie kohtupraktikas kõige keerulisem kriminaalasi viimase aasta jooksul. Aitäh.

Küsimusele vastamiseks ei pea ma kaua meenutama. See oli käesoleva aasta märtsis, kui oli üks kriminaalasi, mida ei saanud arutada, mida pidi pidevalt edasi lükkama seepärast, et kanntanu kohtusse ei ilmunud. Kannatanut oli niivõrd hirmutatud, et ta hoidus meie eest, hoidus politsei eest ja selle aja sees, kui me arutada ei saanud, istus inimene eeluurimisisolaatoris kinni. Kõige keerulisem oligi sellest olukorrast välja tulla, saavutada, et kannatanu oleks kohal ja inimesed ilmaasjata ei istuks eeluurimisisolaatoris.

Suur tänu! Tõnis Mets.

Lugupeetud ettekandja! Mul oleks teile ka üks küsimus. Me kõik oleme praegu selle tunnistajad, et kuritegelik maailm oluliselt aktiviseerub. Kuidas teie kui kohtunik annaksite meile nõu tulevase Eesti kriminaalkoodeksi koostamiseks? Kas teie arvates tuleks kuritegude arv summeerida või mitte? Praegused karistusmäärad on küllaltki väikesed ja kirjategijaid ei hirmuta. Kuidas te soovitaksite meil käituda?

Minul isiklikult on selline tunne, et karistusmäärad meie kriminaalkoodeksis ei ole just liiga leebed ja karistuse rangus, hirm karistuse ees kuritegusid ära ei hoia. Nii et selle kohta, kuidas karistusi rangemaks teha, ei oska ma nõu anda. Siin tuleks teiste meetmetega kuritegevusvastast võitlust tõhustada.

Suur tänu, härra Jõks! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Järgmisena palun kõnetooli proua Ivi Kesküla.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Palun, kas teil on küsimusi?

Millised küsimused on proua Ivi Keskülale? Lembit Annus.

Austatud spiiker, austatud Ivi Kesküla! Minu esimene küsimus oleks niisugune. Teie eelkäija sõnul on tema kohtupraktikas olnud juhtumeid, kus kannatanu on niivõrd ära hirmutatud, et ta kohtusse ei ilmu. Kas teie olete täheldanud ka sellist tendentsi? Ja teine küsimus. Mida arvate teie kui habras naine näiteks surmaotsuse kohaldamisest? Aitäh.

Minul isiklikult ei ole olnud kokkupuuteid sellega, et kannatanu ei ole tulnud välja istungile, kuna ta midagi kardab. Kuid ma arvan, et selliseid situatsioone võib ette tulla. Mis nüüd surmaotsusesse puutub, siis ma arvan, et see peaks karistusena siiski püsima.

Suur tänu, proua Kesküla! Rohkem küsimusi meil ei ole. Ja nüüd palun kõnetooli härra Kiidjärve.

Tere õhtust, lugupeetud Ülemnõukogu! Ootan samuti küsimusi, kui neid on.

Suur tänu! Kolleegid! Peale Lembit Annuse saavad kõik küsimusi esitada. Jaak Jõerüüt.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud härra Kiidjärv! Siin saalis on seadusandjad. Teie suhe seadusse on n.ö. teiselt poolt vaadatuna. Minu küsimus on inimlik ja ilma konksuta. Mis on teie arvates tänapäeva Eesti seadusandja töös kõige nõrgem koht?

Küsimus on iseenesest väga huvitav ja selle üle võib palju polemiseerida, kuid kohtunikuna ma ütleksin nii, et kohtunik ei saa arutleda selle üle, kas seadus on halb või hea, vaid ta peab täitma seda seadust, mille seadusandja on vastu võtnud. Ma loodan, et sellega olen ma küsimusele vastanud.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Viimasena palun kõnetooli härra Šuvalovi.

Tere õhtust, lugupeetud Ülemnõukogu! Ootan teie küsimusi.

Kolleegid! Kas on küsimusi? Ei ole. Lugupeetud rahvasaadikud, nagu te võisite veenduda, on otsuseprojekt ette valmistatud nimekirjaliselt. Meie muidugi nii otsust vastu võtta ei saa. Me hääletame salajasel hääletusel kõik kandidatuurid eraldi läbi ja siis vastavalt sellele võtame avalikul hääletusel vastu otsuse. Korrektsem oleks olnud ette valmistada kõikida kandidaatide kohta üks eraldi projekt. Kohaloleku kontroll. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 72 rahvasaadikut, puudub 31. Nüüd tuleb neli hääletusvooru järgemööda. Kõik hääletamised on salajased ja siis võtame otsuse vastu avalikul hääletamisel. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et valida, härra Allar Jõks Lääne maakohtunikuks? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 64 rahvasaadikut, vastu 1, erapooletu on 2. Allar Jõks on Lääne maakohtunikuks valitud. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et valida Tallinna linnakohtunikuks proua Ivi Kesküla? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 64 rahvasaadikut, vastu 3, erapooletuid on 2. Proua Ivi Kesküla on valitud Tallinna linnakohtunikuks. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et valida Tartu maakohtunikuks härra Donald Kiidjärv? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 66 rahvasaadikut, vastu 1, erapooletuid on 2. Härra Donald Kiidjärv on valitud Tartu maakohtunikuks. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et valida Harju maakohtunikuks härra Ardi Šuvalov? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 54 rahvasaadikut, vastu 1, erapooletuid on 3. Härra Ardi Šuvalov on valitud Harju maakohtunikuks.
Kolleegid! Nüüd on otsus tervikuna avalikul hääletamisel. Vaja on 52 häält.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi mõne kohtuniku valimise kohta? Palun hääletad! Selle ettepaneku poolt on 67 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid ka ei ole. Otsus on vastu võetud. Kohtunikud on valitud. Palju õnne teile! (Aplaus.)

"Lugupeetud kolleegid! Jätkame kinnitatud päevakorraga. Eesti Vabariigi seaduse "Eesti Vabariigi rahvastikuregistri asutamise kohta" eelnõu teine lugemine on katkenud. Kolleegid, kuulame ära õiguskomisjoni seisukoha. Kas keegi vastu ei ole? Ei ole. Ma palun kõnetooli härra Tõnu Antoni."

Lugupeetud kolleegid! Mõni päev tagasi laekus õiguskomisjonile Eesti Vabariigi Riigiarvutuskeskusest selle direktori kohusetäitja härra Pälli kiri, mille sisu on selles, et õiguskomisjoni informeeritakse riigiarvutuskeskuse loomisest, mille põhifunktsioon on informaatikaalaste tööde koordineerimine riigi infosüsteemi ja riiklike infosüsteemide valdkonnas. Riigiarvutuskeskus kinnitab õiguskomisjonile, et nendega ei ole kooskõlastatud rahvastikuregistri loomiseks tehtud töid ja et nad ei pea põhimõtteliselt õigeks lahendit, mis vastavas põhimääruses on meile kinnitamiseks esitatud. Õiguskomisjonile laekus samuti Tartu Linnavalitsuse informaatikagrupi peaspetsialistilt härra Toomingalt, Tartu Ülikooli laborijuhataja härra Ääremaalt, Tartu Informatsiooni- ja Arvutuskeskuse juhatajalt härra Kelgit ja Tartu Ülikooli vanemteadurit proua Ääremaalt kiri, milles tehakse märkusi Eesti Vabariigi rahvustikuregistri kohta. Kirja sisu seisneb selles, et tartlased peavad õigaks rahvastikuregistri koostamist alt üles, mitte vastupidi. Nad väidavad, et esitatud põhimääruse projekt ei vasta nendele huvidele, mis on tegelikult maakondadel ja linnadel. Samuti on mõnel maakonnal ja linnal tehtud ära teatud töö selles valdkonnas. Seda tööd ja neid praktilisi kogemusi, mis on omandatud, meile esitatud seaduseelnõu ja sinna juurde kuuluv põhimäärus aga ei arvesta. Kuulanud ära nimetatud osapooled ja statistikaameti esindaja härra Tepi seisukoha, otsustas õiguskomisjon järgmist. Esiteks, teha Ülemnõukogule ettepanek Eesti Vabariigi rahvastikuregistri asutamise seaduseelnõu teist lugemist käesoleval, 56. istungjärgul mitte jätkata. Teiseks, tehakse samas otsuses Eesti Vabariigi Valitsusele ettepanek võtta seisukoht vabariigi informaatikaalaste tööde koordineerimise suhtes. Lähtudes vabariigi infosüsteemi kujundamise üldalustest, vaadata veel kord läbi Ülemnõukogu päevakorras olev rahvastikuregistri põhimääruse projekt ning esitada valitsuse lõplik seisukoht või eelnõu uus redaktsioon Ülemnõukogule teise lugemise jätkamiseks. Ja kolmandaks. Taotleda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhatuselt Eesti Vabariigi rahvastikuregistri asutamise seaduseelnõu üleviimist Ülemnõukogu päevakorrast menetlusse kuni valitsuse poolt otsuse langetamiseni rahvastikuregistri loomisega seotud küsimustes. Õiguskomisjoni otsus on härra Nugisele üle antud. Tänan!

Suur tänu! Kas härra Antonile on küsimusi? Ei ole. Suur tänu. Kolleegid! Õiguskomisjon kui juhtivkomisjon on vastu võtnud oma otsuse ja teeb täiskogule ettepaneku see otsus kinnitada, katkestada käesoleva päevakorrapunkti arutamine ning seniks, kuni ei ole laekunud valitsuse uus eelnõu rahvastikuregistri kohta, lülitada see punkt päevakorrast välja ja kanda üle menetlusse.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 63 rahvasaadikut, puudub 40. Meil on nüüd vaja lihthäälteenamusega vastu võtta otsus. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et katkestada rahvastikuregistrit käsitleva päevakorrapunkti arutamine, lülitada see päevakorrapunkt menetlusse ja jätkata arutelu siis, kui valitsus on oma seisukoha kujundanud? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 51 rahvasaadikut, vastu ja erapooletu ei ole keegi. Otsus on vastu võetud.

Kolleegid! Me oleme mõnevõrra aega kokku hoidnud ja mul on ettepanek jätkata päevakorrapunkti arutamist, mis käsitleb Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esindavate Balti Assamblee liikmete valimist. Palun kõnetooli härra Indrek Toome.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Eelmisel korral tehti mulle ja proua Marju Lauristinile ettepanek muuta väliskomisjoni poolt väljapakutud otsuseprojekt, andes selles hinnangu 3. novembril Eesti Vabariigi, Läbi Vabariigi ja Leedu Vabariigi parlamentide delegatsioonide kohtumisel vastuvõetud otsusele, või teha seda Ülemnõukogu mõne teise aktiga. Väliskomisjon arutas seda küsimust ja väliskomisjoni 12 liikmest võttis arutelust osa 9, teisi ei olnud kohal. Nad kõik tulid järeldusele võtta meie poolt ettevalmistatud otsuseprojekti uus punkt 1 sellises sõnastuses, nagu ta on teie ees. Samuti muuta otsuseprojekti pealkirja. Teiseks, te tegite mulle ülesandeks läbi rääkida meie komisjonidega, et saada nende ettepanekuid, keda võiks kinnitada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu delegatsiooni liikmeks. Tegin selle töö eile ja täna ära. Kannan teile ette, keda komisjonid soovitasid valida või kinnitada selle delegatsiooni liikmeks. Sotsiaalkomisjon esitas härra Elliku, maaelukomisjon härrad Kostabi ja Petersoni, teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon proua Viirelaidi ja härra Annuse, rahvussuhete komisjon härrad Andrejevi ja Grigorjevi, keskkonnakomisjon härrad Raua, Paju ja Tarandi, eetikakomisjon härra Jürjo, haldusreformi komisjon härra Madissooni, ajakirjanduskomisjon härra Veidemanni, õiguskomisjon härrad Menšikovi ja Elleri, majanduskomisjon härra Reinsoni, riigikaitsekomisjon härra Põllu, väliskomisjon härrad Raigi ja Toome ning Ülemnõukogu juhatus härra Nugise. Kokku on 20 inimest. Ma loen teile nimed veel kord ette tähestikulises järjekorras. Niisiis on ettepanek kinnitada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu delegatsiooni liikmeteks, kes võtavad osa Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee tööst, järgmised Ülemnõukogu alatiste komisjonide soovitatud saadikud: Andrejev, Annus, Eller, Ellik, Grigorjev, Jürjo, Kostabi, Madissoon, Menšikov, Nugis, Paju, Peterson, Põld, Raig, Raud, Reinson, Tarand, Toome, Veidemann ja Viirelaid. Ma palun juhatajal panna meie otsuseprojekt hääletusele.

Kolleegid! Kui mu mälu ei peta, läbirääkimised küll lõppesid, kuid ettekandjale küsimusi esitada võiksime. Siis oleks asi korrektne. Ettekantud variandis oleks autorite soov selline, et kinnitaksime delegatsiooni nimekirjaliselt. Kuid veel on küsimusi. Mart Laar.

"Kõigepealt on mul edasi anda ametlik vabandus härra Hallastelt, kes paraku ei ole kohal, proua Lauristinile ebakohaste väljendite pärast, mis olid "Eesti Aja" viimases numbris ilmunud intervjuus. Kuid samal ajal ma tahaksin küsida härra Toomelt: kas ta arvab, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu delegatsioon jäi oma volituste piiridesse, võttes nimetatud assamblee istungil vastu oma otsuse? Meie meelest ta ületas neid. Aitäh!"

Lugupeetud härra Laar! Ma arvan, et delegatsioon jäi volituste piiridesse. Leian, et selle, kas ta jäi nendesse piiridesse, otsustame kohe praegu algava hääletamisega. Kutsun teid üles toetama delegatsiooni käitumist. See on ka väliskomisjoni seisukoht. Ma lugesin teile meie komisjoni seisukoha ette ja minu hinnata ei ole midagi rohkemat.

Suur tänu, härra Toome! Rohkem küsimusi ei ole. Üks hetk! Ülle Aaskivi.

Lugupeetud härra juhataja! Siin on minu arvates tegemist arusaamatusega. Eelmine kord oli meil otsuseprojekt ilma selle esimese punktita. Pealkiri oli teine ja jutt oli sellest, et me ei ole täitnud oma eelmise otsuse punkti 3, mis nägi ette hinnata nõupidamisel vastuvõetud dokumente. Nüüd aga ütlesite teie, et läbirääkimised nimetatud otsuse põhjal on lõpetatud. Minu arvates ei ole neid alustatudki. Aitäh!

Kas sellel ei ole alust, et läbirääkimised on lõpetatud, või ei olnud õigus läbirääkimisi lõpetada?

Ei ole alustatudki läbirääkimisi. See on sisuliselt täiesti uus otsuseprojekt.

Kolleegid! Peame nõu. Kui Ülemnõukogu peab vajalikuks seda dokumenti arutada, siis minul vastuväiteid ei ole. Kui see on põhimõtteliselt muutunud ja selle põhjal läbirääkimisi vajatakse, siis loeme, et tegemist on uue otsuseprojektiga. Nii. Kas vaikimine on nõusolek? Nagu ma aru sain härra Toomele rohkem küsimusi ei olnud. Avan läbirääkimised. Mart Laar.

Austatud härra spiiker, austatud kolleegid! Kuna põhimõttelised läbirääkimised selle üle, et Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi koostööd tuleb edendada, on lõppenud, siis ma sellest ei soovikski rääkida. Ka arvan, et see küsimus on nii selge, et seda ei ole kellelegi vaja vaidlustada ega ka propageerida. Küsimus on dokumendis, mis meie ees on, ning selles, kas selline koostöövorm, mida me oleme arendamas, on siiski Eesti rahvuslikele huvidele kõige vastavam. Ma siiski kordan oma küsimuses väljendatud mõtet, et kristlike demokraatide arvates ületas Eesti Vabariigi delegatsioon talle antud volitusi. Ma ei tahaks süüd sugugi panna ainuisikuliselt delegatsiooni juhile, sest kõne all on ikkagi kogu delegatsiooni tegevus. Teiselt poolt saame aru sellest keerulisest olukorrast, milles delegatsioonil tuli töötada ja otsused vastu võtta. Kui vaadata Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Ülemnõukogu delegatsioonide nõupidamise otsust, kus kinnitatakse Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee põhimäärus, kutsutakse kokku Balti Assamblee I istungjärk Riias 1992. aasta jaanuaris ning peetakse vajalikuks viia komiteede, presiidiumi jne. moodustamine lõpule, on selge, et assamblee on moodustatud. Selleks me aga delegatsioonile volitusi ei andnud. Nüüd peame assamblee moodustamisega takkajärele nõustuma. Dokument oleks põhimõtteliselt teistsugune, kui sinna oleks jäänud sisse üks eelnev lause. Nagu ma kuulnud olen, tehti selles ettepanek nimetatud otsus antud sõnastuses edastada oma maade parlamentidele. Praegu seda tehtud ei ole. Ja selles pretsedendis, et volitused meie meelest ületati, ongi minu meelest oht, et sel korral tugeva surve all toimunu võib korduda Eesti delegatsiooniga ka mõnel järgmisel korral ja võib-olla küsimuses, mis on meile veelgi olulisem ja veelgi tähtsam. Ja kui see küsimus on veelgi põhimõttelisema kaaluga kui ühe assamblee moodustamine või kokkukutsumine, siis võime sattuda väga keerulisse olukorda, öeldes lahti mingisugusest kohustusest, mille delegatsioon on võtnud jne. Vaadates praegu kogu rahvusvahelist tausta, tekivad nii mõnedki kahtlused. Kui Balti riigid kolmekesi kapselduksid omavahelises koostöös, kooskõlastaksid oma seadusandlikke akte ainult omavahel, mitte kohandades neid näiteks Euroopa standarditele, mitte avades ennast laiemale koostööle, siis raskendaks see näiteks Skandinaaviamaade suunas tehtavat koostööd, selle asemel et seda kergendada. Eriti pean ma silmas koostööd Soomega. Kes selles kahtleb, võib kätte võtta Soome parlamendi viimase välispoliitilise väitluse dokumendid ning lugeda sealt, kui tähtsaks peetakse just koostööd Balti riikidega. Balti riike kui selliseid nimetatakse seal praktiliselt ühel korral, edaspidi on näiteks valitsuse käsitluses juttu ainult Eestist, keda soovitakse rohkem aidata. Võib-olla on meie suhtumine egoistlik. Ma ei tea, kuid minu meelest ei ole küsimus mitte ainult egoismis, vaid on tõesti laiemas avardumises Euroopa suunas, laiemas avardumises Põhja-Euroopa suunas ja selles on ka meie erakonna seisukoht erakordselt selge ja põhimõttekindel. Seepärast teeme ettepaneku seda otsust täna mitte vastu võtta, pidada teiste Balti riikide parlamentide delegatsioonidega nõu toimunu üle, võtta aeg maha ja minna siis edasi. Aitäh!

Suur tänu! Marju Lauristin.

"Ma väga vabandan, et pean teist korda samas asjas seletusi andma. Kõigepealt on tõesti kahju, et meil ei ole veel toimunud väliskomisjoni kavandatav üldine diskussioon meie välispoliitika strateegia, integratsioonisuundade jne. üle. Küsimus, mida Mart Laar puudutas, on tõesti äärmiselt tõsine. Tendents, et Baltimaid vaadatakse kui mingisugust ühte maad, mitte kui kolme eraldi riiki, on tõepoolest olnud meile väljastpoolt peale sunnitud, kuid seni mõnes mõttes meile isegi vajalikuks osutunud. Nüüd aga näitas juba eelnev arutelu siin saalis, kui moodustasime eelmist delegatsiooni, et meie oleme sellest üle kasvanud, et meie seda ei taha. Meie delegatsioon väljendas seda isegi järsemalt, kui diplomaatiline viisakus lubab. Tiit Made esinemine sellel teemal kutsus esile n.ö. šokiseisundi meie naabrite juures. Avameelselt ja kujundlikult selgitas ta meie seisukohti, tehes seda mõnevõrra isegi drastilisemalt, kui siin saalis kuulsime. Nii et meie poliitikat ei maksaks kahtlustada. Pealegi muutsime dokumendi pealkirjas ära ametliku nimetuse "Balti Assamblee". Nüüd nimetatakse seda organit Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamendivaheliseks Assambleeks. See ei ole parlament, mida on rõhutatud ka sellessamas kooskõlastatud põhimääruses. Meie delegatsiooni esindaja redaktsioonikomisjonis käitus selles mõttes väga järjekindlalt ja järeleandmatult ning Läti ja Leedu tulid meile vastu, kuna me ütlesime, et mingil muul viisil toimimiseks ei ole meile mandaati antud. Oleme käitunud täpipealt nii, nagu meie Ülemnõukogu meile suunised andis. See kokkulepe, et moodustatakse konsultatiivorgan, ei seo meid üldse suhtlemisel teiste riikidega, kaasa arvatud Põhjamaad. Nõupidamisel viibis ka Põhjamaade Nõukogu delegatsioon eesotsas Norra peaministriga, kellega pidevalt konsulteerisime ja kes pidas väga tähtsaks seda, et me asja lõpule viisime. Läti ja Leedu delegatsioon lausa palusid, et me seda teeksime. Ja ma saan neist ka aru, sest nad olid meile palju järele andnud. Kui me oleksime hakanud veel jonnima, ütlema, et me ei kirjuta dokumenti alla, oleks see meist lihtsalt inetu olnud. Nii et ma siiski vaidleksin vastu lugupeetud härra Laari seisukohtadele. Delegatsioon jagas täielikult seda suhtumist, mida Mart Laar väljendas. Aitäh!"

Suur tänu! Kolleegid, mul on ettepanek lõpetada läbirääkimised pärast Andres Tarandi sõnavõttu. Kohaloleku kontroll. Kohal on 69 rahvasaadikut, puudub 34. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised pärast Andres Tarandi sõnavõttu? Palun hääletada. Selle ettepaneku poolt 63 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, 1 on erapooletu. Läbirääkimised lõpetatakse pärast Andres Tarandi sõnavõttu. Kaido Kama.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma ei tahaks praegu rünnata meie delegatsiooni nendel läbirääkimistel ega Marju Lauristini isiklikult. Saan sellest väga hästi aru, et see delegatsioon oli sisuliselt sundseisu pandud. Kohal oli Põhjamaade Nõukogu esindus jne. Ma tuletan meelde, et säärane sundseisu panemine ei olnud esimest korda. Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie saadikud sõitsid Vilniusse nii-öelda sundseisu panduna. Kogu selle ürituse sisu oli ju ainult härra Landsbergise poliitilise profiidi küsimus. Ma olen veendunud, et sundseisu panemist tuleb ette ka edaspidi. Tuletan meelde, et praegu on Balti riikide huvid ikkagi väga erinevad. Kui meil on oma õigusjärgluse printsiibist väga palju kasu, siis Leedul sellest midagi head loota ei ole. Balti Assambleed on praegu eelkõige vaja Leedule, mitte meile, mistõttu mul on suur hirm, et see assamblee, hoolimata paberile kirja pandust, võtab endale suuremad volitused, kui tal on. Täpselt samamoodi, nagu tegi seda meie Ülemnõukogu delegatsioon. Ma toetan Mart Laari ja teen samuti ettepaneku täna seda otsust mitte vastu võtta.

Suur tänu, Andres Tarand!

Lugupeetud juhataja! Ma teen lühikese faktilise märkuse. Jagades täielikult Mart Laari ja Kaido Kama hirmu suveräänsuse kaotamise pärast, tuleb siiski rõhutada, et ilmselt ka selles loodavas organis sõltub ikkagi eeskätt meist endist, mida me seal ära anname ja mida mitte. Mis puutub Põhjamaadega tehtavasse koostöösse, siis ma üritasin siin ükskord väita, et suurel määral on see just Põhjamaade Nõukogu soov. See puudutab mitmeid valdkondi. Majanduses näiteks on tõepoolest valdkondi, kus koostöö võiks edeneda. Aga on ka konkurentsivaldkondi, kus see nii hästi välja ei kuku. Mingit suveräänsuse müükipanekut olukorras, kus Balti riigid praegu on, ma ei ole märganud. Ilmselt ei arva seda ka Põhjamaad. Niipalju kui mul on juhust olnud liikuda Põhjamaade Nõukogus, olen võinud veenduda, et seal ollakse täiesti teadlikud meie kolme riigi, iseäranis Eesti ja Leedu erinevustest. Nii et keegi meie iseseisvusele pommi alla panna ei soovi, niipalju kui minul on aimu. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd siis Indrek Toome lõppsõna.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma palusin lõppsõna ainult selleks, et ma ei saa kuidagi oma kahe kolleegi, Mart Laari ja Kaido Kamaga, nõustuda. Nende öeldu on ainult emotsioonid. Ma usun, et meie delegatsioon hakkab käituma nendel kohtumistel, mis hakkavad toimuma vastavalt põhimäärusele Eesti huve arvestades. Assamblee ja tema organite seisukohad võetakse vastu delegatsioonide konsensuse alusel. Me peaksime uskuma oma kolleegide võimesse kaitsta Eesti Vabariigi huve. Meie väliskomisjoni poolt pakutud otsuseprojektis on delegatsiooni juhiks soovitatud väga kindlameelne eesti asja ajaja Ülo Nugis, kes võib vajadusel ka härra Landsbergisega väga kenasti vestelda. Aitäh!

Ma tänan! Kolleegid, kirjalikult laekunud parandusettepanekuid mul ei ole. Kas keegi soovib neid esitada? Minule on kirjalikult laekunud ainult toetavad ettepanekud. Ei ole kirjalikke ettepanekuid. Kas ma võin otsuseprojekti panna hääletusele? Me oleme kohaloleku kontrolli juba teinud. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee (Balti Assamblee) kohta? Palun hääletada! On vaja 52 häält. Selle otsuse poolt on 49 rahvasaadikut, vastu 9, erapooletuid 5. Otsus jääb vastu võtmata.
Vastavalt meie reglemendi värskele täiendusele on võimalik seda küsimust näiteks homme uuesti hääletada. Head nägemist! Homme saame kokku kell 10.