Tere hommikust, lugupeetud saadikud! Palun asuda oma töökohtadele. Kohaloleku kontroll! Kohal on 66 rahvasaadikut, puudub 38.
Lugupeetud Ülemnõukogu, meil on täna üks sünnipäevalaps. Õnnitleme härra Sovetnikovi juubeli puhul ja soovime talle palju õnne ja tugevat tervist! (Aplaus.)

"Kallid kolleegid, sõbrad! Juhtus nii, et mind õnnitletakse juubeli puhul juba teist aastat järjest. Ma ei tea, kas see on hea või halb, kuid arvatavasti elan ma kaua. Ma ei ole mitte kunagi armees teeninud, kuid ma ütlen: "Teenin Eesti Vabariiki!" Tänan südamlike õnnitluste eest ja püüan õigustada teie usaldust! Suur tänu!"

Lugupeetud Ülemnõukogu, reglemendi järgi on meil täna vaba mikrofon. Kas on sõna soovijaid? Jüri Liim, palun!

Austatud saadikud! Ma puudutan täna Eesti Metsaameti teemat, kuna see ametkond vajab abi. Loen teile eelinfoks ette ühe väikese dokumendi. See puudutab raiete peatamist õigusvastaselt võõrandatud maadel. Selles dokumendis on öeldud, et tuleb annulleerida vastavad raiepiletid, lõpetada uute valgustuslankide eraldamine ja väljaandmine. Metsakasutus, mis on vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta ja käesoleva määrusega, loetakse ebaseaduslikuks. 29. augustil k.a. võttis Ülemnõukogu vastu otsuse asutustest, ettevõtetest ja organisatsioonidest, mis asuvad Eesti Vabariigi pinnal ja hakkavad alluma Eesti Vabariigile. Tuginedes sellele, võeti Eesti Metsaameti direktoraadi istungil 30. augustil, s.t. päev hiljem, vastu omapoolne otsus. Eesmärgiga alustada Nõukogude Liidu armee ja laevastiku valduses olevate metsade, metsamaade ja metsamajandusliku kinnisvara ülevõtmist Eesti Vabariigi alluvusse, otsustati moodustada komisjon. Komisjonile tehti ülesandeks määrata dokumentaalselt kindlaks Eesti Vabariigi territooriumil asuvate sõjaväeüksuste käsutuses olevad metsamaad ja metsamajanduslik kinnisvara, määratleda metsade majandamiseks ülevõetavad funktsioonid ja tagada meiepoolne kontroll metsade majandamise üle, määratleda edasised tööetapid, metsade majandamise kord ja režiimid. Peale selle tehti komisjonile veel ülesandeks kahepoolse protokolli vormistamine ja sõjaväe valduses olevate metsamajanduslikku tähtsust omavate alade fikseerimine.
2. septembril käesoleval aastal võttis komisjoni esimees telefoniühenduse sõjaväe metskonnaga nr. 241. Metsaülem Frolov vastas, et temal ei ole volitusi ja tal tuleb pöörduda admiral Belovi poole. Komisjoni esimees paluski seda teha ning tulla 6. septembril Eesti Metsaametisse, et kirjutada alla vastavale protokollile edaspidiseks tööks. 2. septembril saadi ühendus ka Pavlovski sõjaväe metsamajandi metsaülema Lepiliniga. Lubati tulla 6. septembril Eesti Metsaametisse. Sel päeval aga Frolov Eesti Metsaametisse ei ilmunud, kuid tuli Lepilin ning teatas, et temal puuduvad igasugused volitused nimetatud küsimuste lahendamiseks. Talle tehti ettepanek võtta ühendust oma kõrgemalseisva organiga ning hankida vajalikud volitused, mida lubati ka teha. 9. septembril saatis komisjon tähitud kirjaga kutse nimetatud organisatsioonidele kohtumiseks Eesti Metsaametis 16. septembril, et kirjutada alla edaspidiseks tööks vajalikule protokollile. Sel päeval taheti teha sõjaväe metsamajandile ettepanek valmistada üleandmise dokumentatsioon ja lõpetada kõik raied ja metsamaterjalide realiseerimine ning anda kogu maa ja varandus üle Eesti Metsaametile.
16. septembril saatis Lepilin kirja, mis jõudis kohale 23-ndal. Selles oli öeldud, et mainitud küsimuses pöördus ta Moskvas asuvate kõrgemalseisvate juhtorganite poole. Sealt teatati, et kaitseministeeriumi käskude puudumise tõttu esialgu mingisugust tegevust antud küsimuses ette ei võeta. 23. septembril saabus Pavlovski sõjaväe metsamajandi esindaja Lepilin ka ise kohale. Ta informeeris, et korraldus Moskvast jõuab nendeni tavaliselt poole aasta jooksul.
Eesti Metsaameti moodustatud komisjon jõudis järeldusele, et Eesti Metsaameti käskkirja ei ole võimalik täita, kuna puuduvad läbirääkimiste partnerid, ning tegi ettepaneku pöörduda antud küsimuses Eesti Vabariigi Valitsuse poole palvega lülitada see läbirääkimiste küsimustikku NSV Liidu Kaitseministeeriumiga nende halduses olevate metsamaade ja metsamajandusliku vara üleandmiseks Eesti Vabariigi haldusesse.
Arvatavasti kõik ei teagi, kui huvitavad nimetused on sõjaväe metsamajanditel Eestimaal. Pavlovi metsamajand hõivab 59 500 hektarit ja kannab järgmisi nimetusi: Ostrovnoje, Primorskoje, Pavlovskoje, Dubrovskoje, Višnjovskoje. Ja kõik need nimetused on Eestis. Esitatud on üksnes sõjaväe metskondade halduses olevad maad. Eesti Maa-ametiga käib koostöö ülejäänud metsa ja metsamaade väljaselgitamiseks, mis on otseselt erinevate sõjaväeosade käsutuses, kuid nende kohta puuduvad tegelikult täpsemad andmed. Paistab, et olukord ei allu kontrollile, kuna ei tunnistata Eesti Vabariiki.
Metsaamet tegutseb peaaegu salaja, et saada ülevaadet. Sellise luurega on suudetud kindlaks teha, et Eestist on viimasel ajal välja viidud 6213 tihumeetrit metsamaterjali. Väga raske on kontrollida saematerjali liikumist, kuna sõjaväelased kinnitavad, et palgid on toodud Venemaalt. Minule teadaolevatel andmetel on lauakoormatele antud ka litsentse. Oleks huvitav teada saada, milliste sõpruslepingute alusel. Metsarikkused on Eestilt praktiliselt ära võetud ja neid viiakse välja nagu sõjaväe pärusomandit. Sellisele röövimisele tuleks ometi lõpp teha! Kuigi oleme nüüd vabad, liigub endiselt võõras sõjavägi meie linnades ja teedel. Endiselt käib polügoonil tihe paugutamine ja ka lennukid loobivad jätkuvalt pomme. Alles eile liikus Aegviidu kandis 30 soomusmasinat ja sama palju veoautosid, hiljem veel 10-masinaline üksus. Ja mida sellelt armeelt siis minu arvates ikka loota on, kui peamees on Šapošnikov ja asetäitja Baranov? Millal kõik see lõpeb?
Ilmselt tuleb vastavad otsused, mis puudutavad sõjaväe liikumist, õppusi, eritsoone, maaeraldusi jne., siin saalis paika panna. Juhul, kui Nõukogude Liidu armee ei allu Eesti Vabariigi korraldustele, jääb meil üle pöörduda abi saamiseks rahvusvaheliste organisatsioonide ja ka ÜRO poole.
"Eile oli ajalehes "Rahva Hääl" avaldatud artikkel pealkirjaga "Tuumareaktori demontaaž valitsuse kontrolli all". Kardan, et see pealkiri on tugevalt üle pakutud. Tundes Paldiski situatsiooni, olen sellise teate üle hämmingus. Siin on sõjaväelased meie valitsusele puhunud hambasse või nagu vene keeles öeldakse "вешать лапшу на уши". Minu arusaamise järgi riputavad sõjavägi ja valitsusmehed ühiselt lapšaad ka saadikute ja rahva kõrvadele. Aitäh!"

"Kallid kolleegid, hetkel ma olen siin selleks, et meelde tuletada üht ebameeldivat kohustust. Nimelt seda, et saadikutena me oleme mingil määral ka poliitilise kultuuri esireas ning peaksime seda esindama ja ka kandma. Ometi võisin ma lugeda "Päevalehest" rahvakoosolekute ülevaadet, kusjuures nendel koosolekutel esinesid meie kristlikud demokraadid, härra Hallaste ja härra Jürjo. Rahva ees esitati niisuguseid väiteid, millel polnud mingit katet, mis lihtsalt teenisid võib-olla reklaami, kuigi seda tuleb alati võtta teatud mööndustega. Kuidas suhtuda nendesse teadetesse, mis ütlevad, et härra Hallaste väidab, justkui oleksid 11 vene saadikut ära ostetud Rahvarinde poolt autoostulubadega ja härra Siim Kallas, kes kinnitati Eesti Panga presidendiks, oleks vandunud truudust peaminister Savisaarele? Niisugused väited, peale selle, et need vajavad tõestamist, on lihtsalt puhtemotsionaalselt orienteeritud tasemele, mida minu meelest üks rahvasaadik endale lubada mitte mingil juhul ei või."
Kurb on see, et niisugust lahmimist, odava populaarsuse teenimist pean ma siin meelde tuletama meie kristlastest saadikutele. Ma saan aru küll, et siin on ajakirjanduski vahendanud mitmesuguste poliitikute üleskutset küll kodusõjale, pingete üleskruvimisele ja arveteõiendamisele, aga et sellesse seltskonda on sattunud ka kristlased, see on tõepoolest ebameeldiv ja kurb. Ma loodan, et niisugused avaldused jäävad edaspidi olemata, isegi siis, kui me siit laiali läheme. Mingil määral me võiksime tõesti esindada poliitilises kultuuris juba siiski uut taset. Tänan teid!

"Lugupeetud juhataja, kolleegid! Viimasel ajal teeb mulle muret see läbimõtlematus, mis on ilmnenud mitmel pool välispoliitilises tegevuses. Alustan sellest teadaandest, mille tunnistajateks me kõik olime eile õhtul, kui me jälgisime uudiste programmi. See leiab kajastust ka tänases "Päevalehes" ja "Rahva Hääles". Ma loen selle teile ette. Eesti Vabariigi Välisministeeriumi pressiesindaja Tiit Pruuli teatel tunnustas Eesti Vabariik kolmapäeval Sloveenia iseseisvust. Sloveenia valitsusele saadetud vastavas noodis teatatakse, et Eesti valitsus on valmis sisse seadma diplomaatilised suhted Sloveeniaga. Eesti kutsub Jugoslaaviat ja teisi maailma riike üles tunnustama Sloveenia iseseisvust."
See on liialt tähtis otsustus, et seda võiks võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või tema presiidiumi seljataga. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium ei tea sellisest otsustusest midagi. Samuti ei tea sellest ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väliskomisjon. Kes oli see organ, kes Eesti Vabariigi nimel tunnustas Sloveeniat? Kas me oleme Ülemnõukogu poolt andnud kellelegi õiguse selliseid otsustusi vastu võtta Eesti Vabariigi nimel? Ma usun, et minu poolt saab kindlasti see küsimus esitatud valitsuse infotunnis valitsuse juhile, sest see on liialt skandaalihõnguline otsus.
Muide, me oleme nähtavasti esimene ÜRO riik, kes on tunnustanud Sloveenia iseseisvust. Ma ei vaidlustagi seda. Võib-olla me võtame selle otsuse vastu, kui me ühiselt arutame, läbi mõtleme ja kaalume selle otsuse vajalikkust, kuid seda tehakse alles siis, kui see protsess on läbinud taolise tee, mida tehakse riikides, kus ühiskonnaelu korraldus vastab normaalsetele demokraatliku elu nõuetele.
Teine küsimus on samuti skandaalihõnguline. Te olete kõik lugenud ajakirjandusest, kuulnud raadio ja televisiooni vahendusel, et meil justkui oleksid juba määratud väga mitmed suursaadikud ja seda eeskätt Põhjamaadesse. Ma spetsiaalselt, just diplomaatilistel kaalutlustel ei nimeta nende inimeste nimesid, sest nad on niigi pandud väga piinlikku olukorda. Mul oli hiljaaegu võimalus olla välismaal. Ma võin öelda, et need inimesed on sattunud väga piinlikku olukorda. Nagu te teate, on tõepoolest vormikohaselt nimetatud suursaadikuna ametisse härra Jaakson, kuid teised, kelle nimed on pidevalt läbi jooksnud ajakirjandusest, ei ole vormikohaselt ametisse nimetatud. Kuidas käib vormikohane ametisse nimetamine? Maailma praktika näeb ette, et riigi parlamendi välispoliitikaga tegelevad ringkonnad ja valitsuse ringkonnad arutavad kõigepealt ühiselt kandidatuurid läbi, seejärel valitakse välja kandidaat, keda ei avalikustata, vaid kooskõlastatakse vastava maa välispoliitilise juhtkonnaga, kuhu tahetakse diplomaat akrediteerida, ja siis, kui on saadud aktsept, tehakse avalik käik. Nüüd ma tahangi öelda, et Eesti Vabariigi puhul on kõik need sammud jäänud tegemata. Ma arvan, et härra Lennart Meri on püüdnud kuidagi taastada vana vaimu ja viinud selle väga tähtsa toimingu mingisuguse salatehingu või sobingu tasemele. See on väga piinlik ja ma usun, et väliskomisjon esitab ka vastava arupärimise välisministeeriumile.
Ma usun, et kõiki teid on üsna tõsiselt pannud mõtlema fakt, mis avalikustati mõni päev tagasi vabariigi ajakirjanduses. Me saime kõik teada, et valitsuse esimehe korraldusega on loodud väga huvitav struktuurilüli: juurdlusbüroo otsealluvusega Eesti Vabariigi Valitsusele. Ma arvan, et me ei tohi mitte mingil juhul jätta seda teemat ainuüksi ajakirjanike arutada. Millise Eesti Vabariigis kehtiva seaduse alusel loodi selline struktuuriüksus ja kes andis selleks volitused vabariigi valitsuse esimehele?
Ma arvan, et me peaksime kutsuma vabariigi valitsuse juhi järgmiseks infotunniks andma selgitusi selles küsimuses.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Nagu me eelnevast diskussioonist aru saime, ei saa suurem osa venekeelsest elanikkonnast Eesti Vabariigi kodakondsust. Ma arvan, et vabariik põrkab kokku ÜRO konventsiooniga kodakondsuseta isikute vähendamise kohta, kuna Nõukogude Liitu ei eksisteeri enam ja ka meil ei ole kodakondsust. Venemaa parlamendis töötatakse praegu välja kodakondsusseadust ja meil võib kujuneda ning ilmselt kujunebki huvitav olukord, kus terved rajoonid hakkavad koosnema Venemaa kodanikest ja see saab olema suureks probleemiks.
"Kuid mina tahaksin hoopiski rääkida, mida praegu tehakse hariduse valdkonnas. Eesti Vabariigi Haridusministeeriumis on vastu võetud otsus, mille alusel kirjanduse programmist vene koolides lülitatakse välja ühed või teised kirjanikud. Juba praegu toimub seega pealetung vene kultuurile ja koolidele. Vabandage, kuid kes andis haridusministeeriumile õiguse määrata kindlaks, milliseid vene ja nõukogude klassikute teoseid peavad õppima meie lapsed? Ma toon teile näiteid, millised teosed lülitatakse välja kirjanduse programmist Eesti Vabariigi venekeelsetes koolides. Viies klass: Maksim Gorki "Laul tormilinnust"; Arkadi Gaidar "Timur ja tema meeskond", "Sõjasaladus", "Suits metsas", "Trummilööja saatus"; Krupskaja, Bontš-Brujevitš, Kržižanovski "Mälestusi Leninist ja tema võitluskaaslastest"; Konstantin Simonov "Suurtükiväelase poeg"; Mussa Jalil "Minu laulud"; Valentin Katajev "Polgu poeg". Kuues klass: Valentin Katajev "Valendab üksik puri"; Paustovski "Vanamees kirjus sinelis"; Boriss Polevoi "Jutustus tõelisest inimesest" – raamat, mis on tõlgitud rohkem kui seitsmesse maailma keelde, tunnustatud kogu tsivilisatsiooni poolt, lülitatakse Eesti Vabariigis vene koolide kirjanduse programmist välja! Seitsmes klass: Arkadi Gaidar "Kool". Kaheksas klass: Aleksandr Fadejev "Noor Kaardivägi". Üheksas klass: Ostrovski "Kuidas karastus teras". Ma ei saa aru, milles on süüdi 19. sajandi vene revolutsiooniline demokraat Tšernõševski, kelle teos "Mida teha?" on keelatud Eesti Vabariigi venekeelsetes koolides. Milles on süüdi see demokraat suure Eesti valitsuse ees? Ja muide, mulle tundub, et on täiesti ebakorrektne, kui lülitatakse välja Läti rahva kirjanik Lācis. Kas see on demokraatia? Tänan!"

Lugupeetud juhataja, auväärsed kolleegid! Viimasel ajal hakkab kujunema arvamus, mis põhineb kahele, teineteist täiendavale seisukohale põllumajanduse ja seega ka maaelu suhtes. Pärast pikka ootamist on nüüd lõpuks ilmunud põllumajanduskontseptsiooni tekst, mis põhjendab põllumajanduse sisulist kahjulikkust meie vabariigile, kuna liiga palju kulutatakse ressursse ja vähe toodetakse ning seetõttu on hulga kasulikum kulutada pool miljardit dollarit ja osta kogu toit sisse.
See idee on iseenesest väga kena, kuid seda segavad kaks pisikest asja. Üks on see, et poolt miljardit dollarit ei ole ja kusagilt ei paista ka, et seda oleks võimalik teenida. Ja teine: mida teha siis nende 80 000 põllumajandustöötajaga ja 20 000–25 000 inimesega, kes on seotud põllumajandussaaduste töötlemisega. Sellele probleemile pole veel lahendust leitud. Meil on liikunud viis või kuus projekti põllumajandusliku omandireformi seaduse kohta. Kõike seda on teinud neljast mehest koosnev grupp, kes muide süüdistab meid, et me pole suutnud ühtki projekti vastu võtta. Ainult et nad ei ole neid siiamaani korralikult ka esitanud. Viimased projektid sisaldavad endas ka käsitlust, mis sisuliselt jätab maarahva ilma kõikidest nendest varadest, mida nad praegu kasutavad ja mille abil toodavad siiski toitu meie vabariigi inimestele. Nüüd tahetakse sisuliselt kogu see vara natsionaliseerida, välja arvatud muidugi see osa, mis tagastatakse endistele omanikele.
"Seoses sellega ma tahaksin teile ette lugeda kolme Järvamaa majandi juhi kirja Ülemnõukogule ja kui te soovite tähelepanelikult kuulata, siis ehk saate ka aru nende murest. Kirja sisu on järgmine: "Seoses omandireformi läbiviimisega Eesti Vabariigis on alates 1990. aasta algusest välja töötatud ja majanditele edastatud mitu põllumajanduse omandireformi seaduse projekti. Kõigis neis on lähtutud põhimõttest, et tulevasteks eraomanikeks maal saavad kolhooside moodustamisel ühistatud vara endised omanikud, nende pärijad. Ei arvestata aga nende inimestega, kes on praeguseks ajaks juba aastakümneid maal töötanud, uusi väärtusi loonud ja rahvast toitnud. Omandireformi läbiviimisel ei saa arvestamata jätta ka seda, et üle 40 aasta ei olnud kolhoosi astunutel võimalust vara, mis kolhooside loomisel ühistati, vallata, kasutada ja käsutada. Maaelu viisid aga edasi ühismajandite töötajad, kusjuures ebaõiglaste kokkuostuhindade tõttu jäi suures osas nende töö tasustamata."
Keegi neist ei eita ühistatud vara omanike õigust neilt õigusvastaselt võõrandatud varale ning seetõttu alustasime ühistatud vara väärtuste hindamist ammu enne omandireformi seaduse vastuvõtmist. Samas aga palume äärmiselt tõsiselt kaaluda põllumajanduse omandireformi seaduse vastuvõtmisel praeguste maatöötajate saatust. Meie majandites on loodud oma töötajate kvalifitseeritud kaader, kes armastavad maatööd, teevad seda kohusetundlikult ning on loonud siia oma kodu.
"Arvestades eeltoodut, palume lugupeetud saadikuid suhtuda põllumajanduse omandireformi seaduse vastuvõtmisse äärmiselt tähelepanelikult ja tõsiselt, näha siin ette alternatiivseid võimalusi ning mitte rakendada maatöötajate suhtes sundi, et mitte korrata 1949. aastal kollektiviseerimisel tehtud vigu.""
"Alla on kirjutanud Aravete ühismajandi esimees Ainomäe, "Estonia" ühismajandi esimees Kibe, "9. Mai" ühismajandi esimees Lieberg. Võib arvata, et tuntud punaparunid, aga ma usun, et need mehed on töötanud igaüks üle 30 aasta põllumajanduses, seda korraldanud ja nende töö on olnud korralik. Sellepärast me nähtavasti võiksime nende häält kuulda võtta. Aitäh!"

Lugupeetud kolleegid! Ma pöördun teie poole kogu südamest ja eeskätt nende saadikute poole, kes esindavad kunsti- ja kultuurisfääri. Ma palun Enn Põldroosi, Teet Kallast ja teisi võtta tarvitusele vastavad abinõud Tõnismäel igavese tule juures asuva Aljoša mälestussamba rüvetamise vandalismiaktide vastu. See Aljoša ei puutu ju üldse asjasse. Ta ei osale ja arvatavasti ka ei ole osalenud poliitikas, ta täitis sõduri vandetõotust, nii nagu on kohane igale normaalsele inimesele. Peale selle eesti rahva kultuuritase ei sobigi kokku nende aktsioonidega. Eriti solvavad on taolised aktsioonid veteranidele ja ei saa ju püstitada küsimust selliselt, et panna seda mälestussammast valvama keegi vanamees. Nähtavasti ei tasu meil võtta eeskuju Venemaast, kus isegi surnutelt on munder seljast võetud. Ehkki Venemaal lõhuti puid juba ammust ajast ja laastud lendasid hästi. 22. septembril me otsustasime asetada mälestussamba jalamile lilli, sest sel päeval vabastati Tallinn. Ja te võite arvata, kui kohutav oli astuda mälestussamba juurde: nagu kiuste oli enne seda kõik üle kallatud punase värviga ja sõdurile oli joonistatud mehe uhkus. Te mõistate, millest ma räägin – teistmoodi ei saa seda väljendada.
Asi on selles, et ajalugu on täpne teadus ja selle mis tahes võltsimine teeb ta väljamõeldiseks. Soovime me seda või ei, kuid nii see oli. Kuidas me seda ka ei nimetaks, kas okupatsiooniks või vabastamiseks, kuid Aljoša ei puutu asjasse. Peale kõige muu ma tean, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvumisega kavatsevad paljud inimesed, kelle sugulaste nimed on igavese tule juures raiutud kivisse, pöörduda teie poole siia sõidu loa saamiseks. Lihtsalt häbi on vaadata, mis praegu toimub ja millises seisukorras on mälestussammas. Ma arvan, et meil on õigus nõuda kas või linnavõimudelt ja pöörduda nende inimeste poole, kes vastutavad selle eest. Mul on olnud võimalus viibida paljudes Euroopa riikides. Kujutage endale ette, et paljudes Saksamaa linnades seisavad vaenlaste monumendid ja kui inimesed lähevad nende juurde, siis nad mõtlevad millestki ja tuletavad meelde möödunut, kuid mitte mingil juhul ei sülita nad sinna ega viska värvi. Meil veteranidel on väga valus. Ma tahaksin pöörduda teie poole, et võtta tarvitusele selles plaanis mingid abinõud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu, ma teen ettepaneku, et viimane, kes kasutab täna vaba mikrofoni, oleks Kalju Koha. Olete nõus? Suur tänu! Sõna saab Arvo Junti.

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin avaldada toetust siin kõnelenud härra Toomele ja tema mõtetele selle kohta, et meie riiklus on väga raskes seisundis ja vajab tõsiseid arupidamisi, selleks et me suudaksime tervikuna korrastada oma võimustruktuuri, saaksime vastu võtta selliseid otsuseid, mis oleksid aktsepteeritavad nii seadusandjate kui ka valitsusvõimude poolt.
Samal ajal ma tahaksin öelda, et see mure tuleneb sellest, et meie vana õigussüsteem on tõepoolest äärmiselt lünklik, meil ei ole olemas regulatiivset akti Ülemnõukogu kohta. Me rahuldume ja piirdume siiamaani Ülemnõukogu reglemendiga, mis asendab kohati põhiseadust. Meil ei ole olemas kõikehaaravat dokumenti valitsuse ja tema tegevuse reglementeerimise kohta. Meil puuduvad väga paljud muudki seadusandlikud ja normatiivsed aktid, mis on normaalse õigusriigi poole pürgiva ühiskonna jaoks tarvilikud.
Sloveenia tunnustamise kohta esitas härra Toome küsimuse, millises normatiivses aktis on antud valitsusele õigus sellisteks sammudeks. Ma tahaksin esitada samasuguse küsimuse vastu: aga öelge palun, millises normatiivses aktis on öeldud, et valitsus seda teha ei või?
Lugupeetud kolleegid, ma tahan veel kord meelde tuletada kõigile, et meil ei tuleks võib-olla mitte nii palju kritiseerida ja ette heita nendele, kes midagi teevad ja püüavad Eesti riiklust kuhugi viia, et mitte tagantjärgi iriseda ja viriseda. Meie kui seadusandjate ülesanne oleks just algatada regulatiivsete ja normatiivsete aktide vastuvõtmist, mis peaksid sätestama nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu vahekorra. Probleem ei ole ju selles, et keegi oma võimuvolitusi ületab. Meil lihtsalt ei ole kõik need küsimused reguleeritud. See on asja üks külg. Asja teine külg on meie jaoks võib-olla kurvem ja etteheitvam. Te mäletate väga hästi meie poolt arutlusele pandud valimisseaduse eelnõu, riigiõiguslike aluste dokumendi eelnõu, samuti mitmeid teisi riigiõiguslikku tähendust omavate dokumentide eelnõude arutamist siinsamas saalis mõned kuud tagasi. Ma mäletan väga hästi kõige selle ümber puhkenud ažiotaaži. Siinsamas saalis me ise võtsime need küsimused isegi arutluselt maha.
Lugupeetud kolleegid, me esitame etteheiteid nendele, kes teevad või tahavad midagi teha, kuid kõigepealt vaadakem, kas me ise seadusandjatena oleme püüdnud luua üldse seda situatsiooni, kus meil oleksid õigustatud etteheited nendele, kes tõepoolest Eesti riiklust taastada tahavad. Aitäh!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Vaba mikrofon on üks ahvatlev, huvitav ja hästi sügava tagamaaga punkt meie reglemendis. Siin saab saadik välja öelda selle, mis temasse on kogunenud. Ma tahaksin pöörduda kolleeg Lebedevi poole. Kui ma teda kuulasin, siis tuli mulle meelde üks tõsimeelne lugu ühest mehest, kes oli paljaks röövitud ja kes selle peale naeris. Ta käest küsiti, mis sa, hull, naerad? Ta ütles, et nad röövisid temalt kõik, aga väga hea, et seda oli nii vähe. Nad röövisid ta paljaks, kuid tal on hea meel, et tema ei ole röövel, nad võtsid talt raha ära, aga tal on hea meel, et nad jätsid elu alles. Sellest tuleneb üks arusaam: kui me oleme võitlejad, näiteks inimõiguste ja demokraatia eest ja nimetame siin kirjandusteoseid, mis on keelatud, siis tekib küsimus, kas see on ikka kõige õigem koht ja kõige õigem sõnastus. Võib-olla Eestimaal elav vene keelt kõnelev ja koolis käiv laps tahaks midagi muud lähemalt teada saada ja võib-olla on see kõige humaansem, sest ta elab ju Eestimaal. Ehk on selle pööranguga temaski võimalik luua hoopiski teistmoodi mõtlemine, vaatamata sellele, et ta kõneleb teist keelt.
Ja sellepärast, võttes kokku need mõtted, mis mul täna sündisid, kuulates kolleege, on mul üks huvitav südameseisund hinges. Liikudes ringi, tajud, et sinusse suhtutakse, sinu ees kummardatakse, õnnitletakse, ja kui kuuled oma kolleege mõtteid vahetamas, siis saad aru, et kutsutakse barrikaadidele, justkui polekski midagi muutunud. Mis on soodumus selleks, et me selle haprakese, mis on veel nõnda kaitsetu, kinnistaks tõeliselt kaardile? Kellest see kõigepealt oleneb? Kas meist siin saalis või otsustavad need, kes kuuluvad ja vaatavad meid? Üleeile ma püüdsin siin kõnelda sellest, mis on julgus. Selle julgusega me võitsime maailma. Aga millega me säilitame elu siin Eestimaal? Mõistame me seda alati või kaitseme ennast mingi huvitava oreooliga – me oleme vabadusvõitlejad, määratlemata ära, mis on see vabadus.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma kasutan ka ükskord vaba mikrofoni võimalust ja tahan teile meelde tuletada, et varsti saabub 1. november, mil vabariigi valitsus peab meile esitama uue riigieelarve. Eelarve on see põhidokument, mille alusel me tegelikult riiki juhime. Meil on väga suur osakaal riiklikel organisatsioonidel, kes kulutavad maksumaksjate raha eelarve kaudu. Kahjuks on aga meie maksuseaduste vastuvõtmise protsess jällegi aeglustunud. Paar nädalat tagasi me arutasime õlleaktsiisi maksu eelnõu, see ei leidnud aga vajalikku häälteenamust ja sisuliselt lükati Ülemnõukogu poolt tagasi.
Probleem on selles, et nii majanduskomisjon kui ka valitsuse esindajad, kes selle seaduseelnõu esitasid, ei oska asjale anda sisulist tähendust, miks see tagasi lükati, sest selles saalis ei esinenud ükski saadik, fraktsioon ega komisjon vastuväitega, et seaduseelnõu tuleb tagasi lükata. Selle kohta ei ole ka esitatud ühtegi motiveeritud põhjust. Võib-olla siiski, kui me ühte või teist seaduseelnõu siin arutame ja võtame vastu mingid otsused, siis me peame neid ka motiveerima. Antud hetkel on see seaduseelnõu tagasi lükatud, motivatsiooni ei ole ning tekib küsimus: mis saab edasi? Me peaksime endale siiski selgelt aru andma, et maksuseadused on need dokumendid, millega reguleeritakse tulude laekumist eelarvesse. Eelarve on väga oluline dokument, minu meelest meie võimu ja valitsemise kõige põhilisem atribuut. Tänan tähelepanu eest!

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Lubage mul informatsiooni korras üht-teist selgitada. Ma tahaksin vabandada oma keelevääratuse pärast ja palun teha protokolli parandus. Teosed ei ole mitte keelatud, vaid välja lülitatud kirjanduse kursusest. See on muidugi formaalne külg, kuid tegelikult ma loen, et see on omavoli. Neid küsimusi peavad lahendama õppealajuhatajad, õpetajad ja lapsevanemad, mitte aga Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi ametnikud, kes siiamaani suhtuvad negatiivselt vene ülikoolide asutamise ideesse. Tänan!

"Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkame oma tööd kinnitatud päevakorra järgi. Arutusele tuleb kuues päevakorrapunkt Eesti Vabariigi kaubandusliku meresõidu koodeksi eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekti "Eesti kaubandusliku meresõidu koodeksi rakendamise kohta" esimene lugemine. Ettekandja on Veeteede Ameti peadirektor Nathan Tõnnisson. Palun!"

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud rahvaesindus! Ma kutsun seda kaunis spetsiifilist ja rasket temaatikat, mida Eestis ei ole puudutatud 50 aasta jooksul, lühidalt esimeseks lugemiseks teile ette kanda. Sissejuhatuseks võib öelda, et merealast seadustikku või sellekohaseid normatiive ei ole Eesti NSV perioodil meil välja antud. Terves Nõukogude Liidus oli kehtestatud NSV Liidu kaubandusliku meresõidu koodeks ja see kehtis ka Eestis. Meil on isegi raske leida koodeksi eestikeelset tõlget.
Võib öelda, et teile läbivaatamiseks antud meresõidu koodeksi eelnõu on Eesti Vabariigi ajaloos esimene taoline dokument. Enne on Eestis erinevatel aegadel vastu võetud ainult erinevaid seadusi.
Nüüd tehakse esimene püüe see kodifitseerida. Antud materjalide ettevalmistamist alustas töögrupp 1989. aasta sügisel. Sel ajal tekitas see teatud mõttes arusaamatusi ja isegi naljatoonilist ütlemist, kuna eesmärgiks seati välja töötada merealane seadusandlus, mis lähtub Eesti kui iseseisva riigi positsioonist.
Meresõidu koodeksi projekt sätestab kaubandusliku meresõiduga seotud majanduslikud ja õiguslikud küsimused. Selle lähteallikaks või platvormiks oli Nõukogude Liidu kaubandusliku meresõidu koodeks, mis on vastu võetud 1968. aastal. Tegelikult on Liidu koodeks umbes 60% ulatuses täiesti tänapäeva tasemel ning rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Sellegipoolest me Liidu koodeksit otseselt üle võtta ei saa, kuna see on tsentraliseeritud ja majandustegevus on monopoliseeritud.
Eesti koodeks koosneb 23 peatükist ja põhiline erinevus lähteallikatest on see, et omandisuhete suhtes laevadel ja sadamatel on võrdsustatud kõik Eesti Vabariigis kehtivad omandivormid. Kaubandusliku meresõiduga seonduv on muudetud reguleeritavaks Eesti Vabariigi riigivalitsemisorganite poolt. Nähakse ette Eesti laevaregistri ja teiste teenistuste ning talituste moodustamine, mida on tarvis ühel riigil ja mis kuulub ka ühe riigi kohustuste hulka. Meresadamatelt ja teistelt kommertsettevõtetelt on võetud ära riikliku kontrolli ja järelevalve teostamise funktsioonid.
Teatud peatükkidesse on sisse viidud uued, tänapäevased mõisted. Eriline tähelepanu on suunatud viimaste rahvusvaheliste konventsioonide alusel laevaomaniku vastutusele merereostuskahjustuse eest ning tuumalaeva operaatori vastutusele tuumakahjustuse eest.
Mida antud koodeks Eestile annaks? Esiteks ta täidaks juriidilise vaakumi, kuna praegu käib praktiline töö NSV Liidu koodeksi järgi. Eestis oma mereseadust ei ole. Teiseks ta võimaldaks alustada reorganiseerimist vastavalt tänapäevastele nõuetele ning kujundada välja riiklikud institutsioonid ja organid, mis on ette nähtud rahvusvaheliste konventsioonidega. Kolmandaks, kehtestada Eesti riigi kontroll oma territoriaal- ja sisemere üle ning järelevalve meresõidu ohutuse üle. Ühtlasi võimaldab see rahvusvaheliste konventsioonide järgimist Eesti Vabariigis. Neljandaks võib ütelda, et antud koodeksi vastuvõtmine on eeltingimuseks Eesti Vabariigi astumiseks rahvusvahelistesse mereorganisatsioonidesse, millest üks peamisi on International Maritime Organization Londonis. Teadmiseks nii palju, et eile me saime sealt kirja, kus on öeldud, et Eesti Vabariik on teretulnud läbirääkimistele antud organisatsiooni astumiseks, aga vaid tingimusel, et meil oleks kaasas rahvuslik mereõigus, et me oskaksime öelda, missuguseid rahvusvahelisi merekonventsioone me oleme võimelised ratifitseerima. Meie osavõtluse määrab laevastiku suurus ja sellest tulenev osamaks.
See oleks lühidalt kõik koodeksi projekti kohta. Ma loeksin võib-olla ette Ülemnõukogu otsuse projekti.

Ei ole vaja. Kas Ülemnõukogul on küsimusi? Johannes Kass, palun!

Lugupeetud ettekandja, kas te peate piisavaks kaptenitele sätestatud kodakondsuse nõuet? Kas seda on tõesti võimalik täita alates 1. jaanuarist 1993? Võib-olla tuleks seda mõtet siin laiendada, kui võetakse vastu kodakondsusseadus.

Antud küsimust oleme arutanud projekti koostajatega, samuti mitmes komisjonis. Rahvuslikes laevaregistrites on kirjas, et kaptenid peavad olema riigi kodanikud, ja see on ka saanud maailmatraditsiooniks. Selle põhjuseks on see, et laeva vaadeldakse mereõiguse järgi kui riigi territooriumi ühte lahutamatut osa nii avamerel kui ka teise riigi territoriaal- ja sisevetes. Kõrgem administratiivvõim laevas on kapteni käes. Teatud eriolukorras antakse kaptenile korraldusi, mida võõra riigi kodanikud täita ei saa. Eriolukordades võivad võõra riigi kodanikud suunduda oma maale ja võib juhtuda, kus Eesti laevastikus näiteks kapten ei olegi võimeline juhtima laeva.
Praktiline olukord Eestis on praegu taoline, et meil ei ole küllaldaselt kapteneid. Viimasel ajal on tekkinud võimalus töötada välismaal, seal on teenimisvõimalused suuremad ning seetõttu meie kaptenite koosseis pidevalt väheneb. Eesti Merelaevanduses on momendil 87 laeva ja 140 kaptenit, neist 35 on eesti rahvusest. Teiste kaptenite kodakondsus tuleb alles lahendamisele.
Eesti Kalatööstuses on 52 laeva ja tänase seisuga 100 kaptenit, neist 4 on eestlased. See on tegelik tänane olukord. Muidugi põhjustab see kaunis suure kahtluse, kas 1993. aasta on päris reaalne. Õiguskomisjonis oli ka arvamus, et võib-olla märgiks selle aastaarvu ära ning pärast vaataks edasi, milliseks kujuneb tegelik olukord.

Lugupeetud härra ettekandja! Te mainisite, et Eestis on kaptenite osas suur põud. Kuid me teame ühtlasi ka olukorda, kus küllaltki suur arv eesti rahvusest kodanikke on lõpetanud terve rea Liidu kõrgemaid merekoole ja omavad küllaltki suurt praktikat. Praegu tekivad eeldused nende edutamiseks laevakapteniteks. Nii et küsimus ei ole minu arusaamise järgi mitte niivõrd kaptenite puudumises, kuivõrd eesti rahvusest meeskonna puudumises, tähendab meie merepoliitika puudumises, mis siiamaani ongi tekitanud suure tühiku.

Jaa, selles olen ma teiega täiesti nõus. Lähematel kuudel võetakse meil vastu valitsuse otsus merehariduse reorganiseerimise kohta, merekoolide ühendamise kohta. Teatavasti valmib Lasnamäel paari aasta jooksul uus õppeasutuse korpus ja need inimesed, kes kunagi olid sunnitud lahkuma meie süsteemist, on jällegi teretulnud. Kuid diplomeerimise suhtes on olemas rahvusvahelised konventsioonid. Laeva vanemohvitseriks ega ka kapteniks ei saa edutada inimesi, kes ei oma vastavat sõidupraktikat. Selleks on vajalik teatav ajavahe ja ma usun, et kui kõik läheb hästi, siis 5–7 aasta pärast on olukord normaliseerunud.

Suur tänu, härra Tõnisson! Rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekande teeb õiguskomisjoni liige Hillar Eller.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon on Eesti kaubandusliku meresõidu koodeksit arutanud kolmel korral. Kevadel, kui me võtsime selle koodeksi enda menetlusse, saatsime me vastava projekti kõigisse komisjonidesse ja palusime nende arvamust antud projekti kohta. Paljud komisjonid reageerisid sellele ja edastasid oma ettepanekud õiguskomisjonile, kes on selles asjas juhtiv komisjon. Autorite kollektiiv, kes selle dokumendi välja töötas, suhtus Ülemnõukogu komisjonide poolt tehtud ettepanekutesse korrektselt ja teile väljajagatud parandusettepanekute loetelus on küllaltki selged põhjendused, miks üks või teine ettepanek on või ei ole leidnud aktsepteerimist autorite poolt.
Kuna meie riiklikus staatuses on toimunud muudatused, siis ma arvan, et eelnõu teisel lugemisel võtame arvesse kõik need ettepanekud, mis tehti komisjoni viimasel istungil. Õiguskomisjon tegi ülemöödunud nädalal autoritele ettepaneku võtta kasutusele koodeksi §-des 105, 177, 331 ja teistes, kus on toodud rahalised nõuded, mitte kasutada nõuete esitamisel inflatsioonirublasid, vaid mõnda stabiilset valuutat, näiteks Prantsuse franke. See muudaks vastutuse astme stabiilsemaks. Seaduseelnõu autorid võtsid meie ettepaneku vastu ja lubasid esimese ja teise lugemise käigus leida sellele probleemile vajaliku lahenduse. Rohkem märkusi ja ettepanekuid õiguskomisjonil selle eelnõu kohta ei ole. Tänan!

Kas on küsimusi? Ei ole. Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, kui keegi ei ole vastu, siis lubage lugeda Eesti Vabariigi kaubandusliku meresõidu koodeksi eelnõu esimene lugemine lõpetatuks.

"Järgnevalt asume arutama neljandat päevakorrapunkti: Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekti "Eesti Vabariigi kohtuseaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta" esimene lugemine. Ettekandeks saab sõna justiitsministri asetäitja härra Rask. Palun!"

Lugupeetud juhataja, lugupeetud seadusandlik kogu! Arutusele tulevad Eesti Vabariigi kohtute seaduse ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse eelnõud on põhimõtteliselt kohtureformi algatavad aktid. Neile aktidele peavad järgnema kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlust reguleerivad seadused, haldusmenetlust reguleerivad seadused ja samuti kohtuotsuste täitmist reguleeriv seadustik. Tulenevalt täna arutatavatest seaduseelnõudest peaks alguse saama kolmanda võimu loomine Eesti Vabariigis.
Hinnates reaalselt senist Eesti kohtusüsteemi, et saa me rääkida kohtust kui õigusemõistmise organist arenenud riikide mõttes. Kohtureformi esmane eesmärk on siiski iseseisva riigi sõltumatu kohtusüsteemi loomine. Kohtusüsteem oma universaalsuses peab saama seaduskuulekate kodanike õiguste ja huvide kaitse organiks ning minetama oma senise hirmutava ja repressiivse rolli.
Tuleb öelda, et kohtusüsteem areneb koos ühiskonnaga, ja meil ei ole võimalik ette kiirustada: ei ole võimalik kohtusüsteemi ehitada paremini, kui töötavad teised riigiorganid. Samas ei ole võimalik teiste riikide seadusandlusest maha kirjutada kohtukorraldust või teisi seadusi, me peame arvestama reaalsust nii kaadri valiku, materiaalsete võimaluste kui ka ühiskonna õigusteadvuse osas.
Käesolevad seaduseelnõud on olnud juristide huviorbiidis ligemale aasta. Kohtute seaduse, kohtunike distsiplinaarmäärustiku ja kohtuniku staatuse seaduse väljatöötamine sai alguse veel Eesti NSV eksisteerimise ajal. Olulise pöörde nende seaduste ideoloogiasse ja põhimõttelisse ülesehitusse tõi Eesti riikluse muutumine. Sellest etapist alates on võetud mõlema eelnõu väljatöötamisel põhimõtteliselt aluseks Eesti Vabariigi 1938. aasta kohtute seadustik. Tuleb märkida, et 1938. aasta kohtute seadustikus on fikseeritud kohtusüsteem ja õigusmõistmise põhiprintsiibid, samaaegselt sisaldab see seadus väga palju kohtumenetluse ehk -protsessi norme, mis kaasaja tingimustes on otstarbekas sätestada eraldi seadustes, tsiviil- ja kriminaalprotsessi koodeksites. Sellest tulenevalt ei ole võetud kohtute seaduse eelnõusse sätteid, mis reguleeriksid ühe või teise konkreetse asja läbivaatamist kohtus.
Kohtute seadus on eelkõige alusseadus riigiorganite süsteemi loomiseks. Täpsemalt peab ühe või teise kohtu pädevuse sätestama juba protsessinormistik. Käesoleva eelnõu oluliseks erinevuseks 1938. aasta kohtute seadustikust on see, et kohtu kaadri komplekteerimine toimus sel ajal teistel alustel. On kurb reaalsus, et kohtunikuks saab valida ikkagi neid inimesi, kes meie endi keskel elavad, ning mingisugust konkurssi kohtunikuna töötamiseks seni veel märgata ei ole. 1938. aasta seadustik sätestas karmid konkursitingimused kohtunikuks saamisel ja vabariigi president valis esitatavate kandidaatide hulgast just need kõige õigemad ja paremad, määrates nad eluks ajaks kohtunikuks. Nimetatud konkurss tulenes ilmselt selleaegsest ühiskondlikust suhtumisest kohtu autoriteeti ja kohtu töö vajalikkusesse.
Praegusel hetkel peame seda kõike alles looma ja taastama. Vajalik on luua sotsiaalsete ja õiguslike garantiide mehhanism kohtunikuna töötamiseks. Kohtuniku staatuse seadus peab põhimõtteliselt looma sellise garantiide ja tagatiste süsteemi. Kohtunikuks saada on suhteliselt raske, kuid samaaegselt kohtunikukohalt tagandada on samuti raske. Me peame mõistma seda, et kohtunik ei ole tavaline riigiametnik, ta on kohtunik. Kohtunik ei tee oma töös meelepäraseid otsuseid, ei tee populistlikke ega kompromissotsuseid, vaid ta lahendab asju seaduse alusel. Sellest tulenevalt vajab kohtuniku töö erilist seaduse kaitset.
Põhimõtteliselt on loobutud kohtuniku staatuse määratlemisel privileegidest selles mõttes, nagu nad on olnud sotsialistlikus ühiskonnas. Kui te loete kohtuniku staatuse seaduse eelnõu, siis näete, et kohtunik vastutab halduskorras samamoodi nagu iga teine kodanik, kusjuures tema kriminaalvastutusele võtmise küsimus peab läbima teatud filtrid ehk eelastmed selleks, et kriminaalasi oleks juba algusest saadik otsustatud õigesti ja põhjendatult.
Peatudes lühidalt kohtuniku vastutuse küsimustel, märgiksin, et eelnõus on meie arvates piisavalt läbimõeldult paika pandud kohtunike distsiplinaarvastutuse probleemid. Esialgsete kavade kohaselt oli mõte teha kohtunike distsiplinaarvastutuse määrustik, kuid hilisema probleemistiku läbitöötamise juures jõudsime järeldusele, et distsiplinaarvastutuse küsimused on võimalik ja vajalik kokku kirjutada kohtuniku staatuse seadusesse. Selle viimane osa, kus räägitakse eelkõige majanduslikest ja sotsiaalsetest garantiidest, võib tekitada esimesel pilgul põhjendamatuid muigeid. Võib tekkida mõte, et mingit ametnike kihti soovitakse tõsta kõrgemale teistest või sättida nad paremasse olukorda teistest riigiteenistujatest. Kuid ma rõhutaksin veel kord seda, et kohtunik ei ole riigiametnik selle tavapärases mõttes, vaid ikkagi kohtunik.
Mõne sõnaga veel kohtute seadusest. Põhimõttelist tähtsust omab see, kuidas fikseeritakse seaduses kohtute süsteem. Meie poolt väljapakutud variandi järgi peaks Eesti Vabariigis olema kolmeastmeline kohtusüsteem. Halduskohtud on eelnõu kohaselt projekteeritud maa- ja linnakohtute juurde või eraldi halduskohtutena. See tähendab, et paikkondades, kus on vajadus nende asjade suure arvukuse tõttu moodustada eraldi halduskohus, tuleb halduskohus ka moodustada, aga samaaegselt on meil maakohti, kus väga edukalt maakohtu juures võiks töötada üks halduskohtunik, kasutades ära maakohtu kantselei- ja asjaajamisaparaati. See teeks õigusemõistmise oluliselt odavamaks.
Samaaegselt peame tõdema, et printsiibi elluviimine, mille järgi õigust mõistab ainult kohus, on senini väga tagasihoidlikul järjel. Meil mõistavad õigust eeluurimisorganid, prokurörid, seltsimehelikud kohtud ja kõikvõimalikud komisjonid. Need on õigusemõistjad, kes teevad lõviosa otsuseid, mis puudutavad otseselt kodanike saatust. Kui võtta puhtstatistiliste arvude järgi, siis langetavad kohtud hoopiski vähe otsuseid. Meie eesmärk on siiski kõigi õigusvaidluste lahendamine kohtus ja seetõttu on tarvis halduskohtuid kui teatud mõttes praeguste seltsimehelike kohtute, alaealiste asjade komisjonide ja administratiivkomisjonide asendusorganeid, kus oleks tagatud avalikkus, poolte osavõtt ja demokraatlik õiguslik asjaajamine.
Üks-üheselt ei saa halduskohut ja tänast seltsimehelikku kohut mitte mingil juhul samastada, sest on olemas terve rida administratiiv- ehk haldusasju, mis põhimõtteliselt peaksid kuuluma mitte ametiisikute, vaid just nimelt kohtu kompetentsi. Teise astme kohtute – ringkonnakohtute – puhul on meil projekteeritud apellatsioonikohtud. Vahepeal meil säärast kohtuinstantsi ei olnud.
Ma tahaksin öelda, et ees seisab väga mahukas ja suur töö, mille õnnestumine oleneb sellest, kuidas ja kui õigel ajal me kõiki neid probleeme lahendame. Tahtsin sellega rõhutada momenti, et 1992. aasta juunis lõpevad praeguste rahvakohtunike volitused kuskil 80% ulatuses. 1992. aasta juuli on see aeg, kus peaks olema põhimõtteliselt kogu seadusandlus vastu võetud ning samaaegselt loodud kõik eeldused kolmeastmelisele kohtusüsteemile üleminekuks. Sellest tulenevalt on pakutud rakendusotsusesse kaks tähtaega. Kohtuniku staatuse seadus peaks jõustuma 1. jaanuarist 1992 ja kohtute seadus sama aasta 1. juulist. Pool aastat nende tähtaegade vahel annaks võimaluse uue kohtusüsteemi komplekteerimiseks kaadriga. Kaadrivaliku ja kogu organisatsioonilise töö tegemine selle aja jooksul on küllaltki pingeline. Ma tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra Rask! Paistab, et küsimusi ei ole. Kaasettekande teeb Ülemnõukogu õiguskomisjoni liige Ahti Kõo.

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjoni nimel on mul teatada, et Eesti Vabariigi kohtute ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduste eelnõude läbitöötamiseks oli õiguskomisjoni poolt moodustatud spetsiaalne töögrupp, kus peale õiguskomisjoni liikmete osalesid ka Ülemnõukogu saadikud härra Rätsep ja härra Kass. Selle töögrupi poolt tehti seaduseelnõude suhtes mõningaid sisulisi, aga ka redaktsioonilisi parandusi, mis omakorda arutati läbi õiguskomisjonis ja leidsid seaduseelnõude autorite poolt valdavas enamuses aktsepteerimist. Sellest tulenevalt otsustas õiguskomisjon oma 10. septembri istungil pidada eespool nimetatud seaduseelnõusid arutamiskõlblikuks ja toetab mõlema arutamist Ülemnõukogu täiskogu istungil.
"Lisaks eeltoodule on aga õiguskomisjoni ühine arvamus, et lugupeetud saadikute tähelepanu tuleks juhtida mõningatele probleemidele, mille üle meil arutelu toimus, selleks et anda ülevaade meie arvamusest ja mõtlemisainet ka teile. Kohtute seaduse eelnõus, aga samuti rahvakohtuniku staatuse seaduse eelnõus on kasutuses ülemkohtu kui kõrgema kohtu mõiste. Õiguskomisjonis me leidsime, et ülemkohtu kui termini kõrval peaks alternatiivsena võtma arutamisele termini "riigikohus", ja seda ennekõike ajaloolis-õigusliku järjepidevuse seisukohalt ning lähtudes ka sellest, et ülemkohus kui nõukogude võimu struktuuri üks instants assotsieerub liialt ebameeldivalt endiste aegadega."
Edasi, kohtute seaduse eelnõus § 11 käsitleb prokuröri osavõttu asja arutamisest kohtus. Õiguskomisjonis oli poleemika selle üle, kas see käsitlus peaks olema sama üldsõnaline või detailsem. Mis aga puudutab prokuratuuri ülesandeid Eesti Vabariigis, siis see on omaette seaduse küsimus ja õiguskomisjoni poolt on seaduseelnõu autoritele tehtud ka ametlik ettepanek, et kiirendataks selle seaduseelnõu väljatöötamist.
Üsna põhimõtteline on probleem seaduste kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamise ja seaduste tõlgendamisega. Kui võtta Eesti Vabariigi kohtute seaduse eelnõu, siis seal käsitlevad seda §-d 28 ja 29, mille kohaselt, juhul kui konkreetse kohtuasja arutamisel tekivad kohtu koosseisus põhimõttelist laadi küsimused seaduse kohaldamisel, antakse asi arutamiseks ülemkohtu üldkogule. Seaduste tõlgendamiseks pöördub ülemkohtu üldkogu aga Ülemnõukogu poole. Nii on seaduseelnõus ja ruttan kohe kinnitama, et õiguskomisjon on samal seisukohal, kuid erineva käsitluse on esitanud Ülemkohus. Alternatiiv väärib täielikult tähelepanu. Põhimõtteliselt on Ülemkohtu ettepanek, et seaduste tõlgendajaks oleks ülemkohus, mitte aga Ülemnõukogu. Sellise maailmapraktikas tunnustatud tõlgendamispõhimõttega ei ole siiski seaduseelnõu autorid nõustunud ja ei nõustunud ka meie järgmistel kaalutlustel. Esiteks, vaid Ülemnõukogu poolt, see tähendab seadusandja poolt seaduse tõlgendamine annab seaduse tõlgendusele seadusega võrdväärse jõu. Teiseks, on ju tõsi seegi, et nõukogude võim on loonud meil 50 aasta jooksul ohtliku pretsedendi, kus ülemkohus oma tõlgendamistegevuses sisuliselt muutis seadusi teatud isikute suva järgi. Praegusel ajal ei ole Eesti Vabariigi õigusemõistmise praktikas, peame siin silmas kaadrit, teadmisi, traditsioone, veel midagi muutunud sedavõrd, et võiksime kindlad olla taolise pretsedendi mittekordumises. Seega, seaduste tõlgendamine kohtute poolt kui iseenesest tõesti operatiivsem ja kolmandat võimu kinnistav printsiip peaks jääma ootama oma aega. Oleme seisukohal, et kohtuvõim ei saa tekkida üksnes normatiivaktide näol, ta peab selleks kujunema läbi kohtute, nii nagu peab kujunema tõeline seadusandlik ja täitevvõim.
Ühe küsimusena kerkis meie aruteludel üles nn. kohtute desovetiseerimine. Õiguskomisjoni ja ka meie töögrupi poolt avaldati arvamust, et kaugeltki mitte kõik Eesti NSV kohtunikud ei sobi oma moraalsete, õiguslike ja poliitiliste tõekspidamiste poolest Eesti Vabariigi kohtunikeks. See on aga igal üksikjuhul rangelt individuaalne küsimus ning kuulub lahendamisele kohtunike ametisse nimetamisel.
Õiguskomisjon ei pea õigeks tuua seaduse teksti täiendavaid kriteeriume peale nende, mis on väljendatud Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse eelnõu kolmandas paragrahvis. Nimetatud seaduseelnõu puhul tekkis õiguskomisjonil eriarvamus seadusandjaga ka § 33 lõige 3 osas. See vajab veel arutlemist. Praeguse seaduseelnõu selle sätte järgi tekib kohtunikul õigus nn. kohtunikupensionile pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist. Õiguskomisjon pakub sellele lisaks, et pärast 5-aastast kohtunikuna töötamist tekib sama õigus ka neil, kes on vähemalt 10 aastat töötanud ametikohtadel, mis käesoleva seaduse §-s 3 lõige 7 loetakse võrdseks kohtunikuna töötamisega. Arvestada tuleb seda, et kohtute kaadri täiendamisele on kindlasti vajalik tõmmata ka neid, kes on pikka aega töötanud õigusorganites, ametites, mis on otseselt seotud seadusandluse ja kohtute tegevusega. Kuna kohtunik peab olema kogemustega jurist, siis ei oleks õige võtta talt ära seda aega, mis kulus kogemuste omandamiseks. See printsiip, et teatud ametikohtadel töötamine võrdsustataks kohtunikuna töötamisega, aitaks ka meil süvendada mujal maailmas levinud seisukohta, et kohtunikuks saadakse tänu praktilises elus kogutud auväärsele pagasile.
Lugupeetud kolleegid, need on olnud meil põhilised arutelu objektid. Seaduseelnõude kohta on ka üksikuid keelelisi parandusi, kuid need teeme teile teatavaks järgmisel lugemisel. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra Kõo! Näib et Ülemnõukogul ei ole teile küsimusi. Kui Ülemnõukogu nõustub, siis lubage lugeda Eesti Vabariigi kohtute ja Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse eelnõude esimene lugemine lõppenuks.

Arutusele tuleb viies päevakorrapunkt: Eesti Vabariigi kalapüügiseaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandja on keskkonnaminister Tõnis Kaasik. Palun!

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud rahvasaadikud! Selleks, et meil oleksid õigused ja ka kohustused oma loodusvarade kohta, peame me looma vastava seadusandluse. Mis puudutab konkreetselt arutamisel olevat kalapüügiseadust, siis eelmine taoline seadus pärineb sõjaeelsest perioodist, täpsemalt aastast 1938 ja viimased 55 aastat on see küsimus seadusandlikult praktiliselt reguleerimata. Puudus isegi Nõukogude Liidu kalapüügiseadus. Küsimust püüti reguleerida üksikaktide ja dokumentidega.
Eesti vetes olevaid kalavarusid võib hinnata umbes 0,6 miljonile tonnile. Kui me suudame reguleerida püüki, siis on need varud oma olemuselt isetaastuvad. Kuid nii ülepüügi kui ka reostamise tõttu on meie kalavarude seisund osaliselt halvenenud ning seetõttu on mõni liik, näiteks siig, minetanud oma isetaastavuse. Kui me mõistlikult suhtume kalavarudesse, siis me võime püüda oma vetest umbes 70 000 – 80 000 tonni kala aastas. See teeks iga Eestimaa elaniku kohta umbes 50 kg. Seega võiks kala olla ka Eesti ekspordiartikkel ja samuti mingil määral läbirääkimiste objektiks, et meie majandustsoonis saaksid püüda meie naabrid, kes seda senini traditsiooniliselt on ka teinud.
Seaduseelnõu koostamisel on lähtutud teatud põhinõuetest. Hästi lühidalt öeldes oleksid need järgmised. Esiteks, veekogude elusressursside varud kujutavad endast ühtset tervikut ja on Eesti Vabariigi riiklik omand. Seevastu varude haldamisel on peetud võimalikuks anda palju õigusi ja kohustusi kohalikele omavalitsustele. Teiseks, reguleeritud on ka teatud eelised, ja nimelt: eelis on kutselistel kaluritel, kohalikel elanikel ja organisatsioonidel. Kolmandaks, püüki tuleb hoida kontrolli all, et ei väheneks meie kalavarud ja säiliks terviklik veekogude ökosüsteem. Neljandaks, arvestatud on kalapüügi traditsioonilist jaotamist Läänemerel ranna- ja avamerepüügiks, mis erinevad püügiviiside, -vahendite ja valdavalt ka püügiobjektide poolest. Viiendaks, varude kasutajad peavad tegema ka teatud kulutusi varude säilitamiseks.
Seaduse koostamisel on arvestatud, et suur osa meie vete kalavarudest on eksterritoriaalsed liigid. Räim, kilu, tursk ja lõhe – need on kalad, mille püüki reguleeritakse rahvusvaheliselt. Tänavu septembris toimus Varssavi kalanduskomisjoni istung, kus määrati ära järgmise aasta kalapüügi kvoodid Läänemere-äärsetele riikidele. Täpsustuseks olgu öeldud, et Eesti ei ole veel Varssavi komisjoni liige, kuid läbirääkimised selles osas on juba käimas. Praegu on eraldatud kvoot ühiselt neljale iseseisvale riigile: Nõukogude Liidule, Lätile, Leedule ja Eestile. Lähemal ajal seisavad ees läbirääkimised selle kvoodi omavaheliseks jagamiseks. Seal, kus ei ole tegemist rahvusvahelise staatusega, on kalapüügi korraldamine eelistatult antud maakondadele, eeldusega, et nad edastavad osa õigusi ja kohustusi ka valdadele ja kaluriküladele.
Seaduseelnõu näeb ette ka kalakapitali moodustamise, kuna on vaja teha teatud üldisi kulutusi, mis on seotud kalavarude kaitse ja taastootmise, koolituse ja muude selliste asjadega. Loomulikult ei kasutata kalakapitali ainult tsentraliseeritult, vaid koostöös maakondade ja linnavalitsustega. Käesolevas seaduseelnõus ei ole kajastatud kalapüüki väljaspool Eesti Vabariigi haldusala ega ka majanduslikke küsimusi, sh. kalandusettevõtlust ja kalakaubandust, kuna need küsimused ei ole antud seaduse objektiks.
Austatud saadikud! Vaatamata eelnõu näilisele kitsusele on seaduse tagapõhi siiski väga laiaulatuslik. Tema rakendamine puudutab suurt osa Eesti elanikkonnast, iga mehe kalapüügiõiguse kaudu koguni kõiki. Suur osa saab seadusel olema Eesti suveräänsete õiguste tagamisel rahvusvahelisel tasandil. Kutsun teid üles täie pingega töötama, et kalapüügiseadus saaks vastu võetud võimalikult kiiresti ja kvaliteetsena! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Paistab, et saadikutel on teile küsimusi. Tõnis Mets, palun!

Lugupeetud härra minister, mina pöörduksin teie poole paari küsimusega. Teatavasti kulgeb Eesti majandustsoon peaaegu Rootsi majandustsoonini ja see on laiem tema territoriaalvetest. Kas Eesti omariikluse kehtestamisega tõuseb Eesti püügikvoot nüüd 100%-ni või jääb eelmisele tasemele, mis senimaani oli ainult 24% üldkvoodist? Kas me saame nüüd peremeheks või jaotame selle ikka veel Leningradi, Kaliningradi ja teiste püügirajoonide vahel ära? Kolmas küsimus puudutab meie looduskaitsepiirkonnas olevaid veekogusid. Kas seoses maaseadusega on ka selles osas oodata mingeid muudatusi? Näiteks Matsalu looduskaitsepiirkond, kus akvatoorium moodustab 350 km², on praktiliselt ära võetud aktiivsest kasutusest.

Mis puudutab Eesti majandustsooni ja selle kalavarude kasutamist, siis nende küsimuste juurde me tuleme veidi hiljem. Seepärast ma ei tahaks nendel probleemidel praegu pikemalt peatuda. Selge on see, et pärast majandustsooni kehtestamist muutume me nende varude peremeesteks ja igasugune kvootide teistele andmine on juba meie sisemine majandusküsimus. See võiks olla ka järgnevate läbirääkimiste objektiks.
Looduskaitsealadel nii Lahemaal kui ka Matsalus on suured veed ja kalapüük on seal lubatud ulatuses, mida võimaldab looduskaitseala üldrežiim. Ma näen ette, et see jätkub ka lähemas tulevikus, aga muidugi ta on reguleeritud vastavate looduskaitsealaste aktidega.

Lugupeetud härra spiiker, lugupeetud härra minister! Mind huvitavad kaks küsimust.
Esiteks, mis tuleb endise ministeeriumi kalakaitseinspektsiooni asemele ja kas neid endisi funktsioone ei saaks üle anda moodustatavatele merepiiri kaitse üksustele, kes võiksid kohakaasluse alusel kaitsta ka kalavarusid? Teiseks. Ma tahaksin kuulda teie arvamust, kuidas anda litsentse kalapüügiks rajoonis, kus põrkuvad kokku Leningradi oblasti, Narva-Jõesuu alevinõukogu, Ida-Virumaa maakonna ja Sillamäe valdkonna territooriumid? Saate aru, et kitsal 15-kilomeetrisel alal on neli valdajat. Kuidas üldse on võimalik sellistes situatsioonides piiritleda kalapüügilitsentse? Tänan!

Esimene küsimus oli meie kalakaitseorganite staatuse kohta. Ilmselt küsija pidas silmas, et need allusid kuni viimase ajani Nõukogude Liidu Kalamajandusministeeriumile. Praegu on ette valmistatud otsus selle kalakaitseorgani likvideerimise kohta. Osaliselt tema baasil ja osaliselt ka keskkonnaministeeriumi halduses olevate teiste allüksuste baasil luuakse ühtne mere- ja kalakaitsega tegelev teenistus. Tõenäoliselt saab selleks Eesti Mereinspektsioon, kes kujuneks esimeseks lüliks tulevases rannakaitses. Olen küsijaga nõus, et tulevikus kujuneb meil välja ilmselt ühtne rannakaitse, kes tegeleb paljude küsimustega.
Mis puudutab seda kitsast ala, kus isegi erinevate riikide huvid on mängus, siis ilmselt me peame seal kehtestama oma territoriaalvee ja majandustsooni. Selleks on vaja Leningradi oblastiga läbirääkimiste käigus määrata kindlaks piirid tänast olukorda, traditsioone ning Eesti majanduslikke ja poliitilisi huve arvestades. Edasine jaotus on juba meie siseasi. Seadus näeb ette, et maakondadele eraldatakse kuni 2 meremiili laiused mereosad, kus nad on ka antud kalavarude peremehed.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud minister! Kas teile ei tundu, et see seaduseelnõu sisaldab liialt palju bürokraatiat? Kas harrastuslik kalapüüdja võiks hakkama saada vähemate dokumentidega? Teadagi on meil suur paberipuudus ja kas ikka peavad olema kõik need püügiload ja kalastuskaardid? Mis te vastaksite selle peale?

Seda küsimust oleme me kalastajate seltsiga arutanud ning võin öelda, et igal mehel on õigus püüda kala käsiõngega selleks ettenähtud veekogudest. Kui ta aga tahab mingite muude vahenditega püüda, siis peab tal olema kalastuskaart. See ongi kogu bürokraatia. Kogu tsiviliseeritud maailmas on asjad niimoodi korraldatud. Ilma bürokraatiata ei saa ka riiki olla.

Lugupeetud minister, milline on kalade tervislik olukord meie merevetes? Kui midagi haiguslikku esineb, siis kus, millises vormis ja mis või kes on põhjustanud haigusvorme? Tänan!

Ammendavalt ma ilmselt sellele küsimusele vastata ei oska. Kunagi tegeles selle küsimusega Riias asuva vastava üleliidulise instituudi Tallinna osakond, mille juures oli ka kalahaiguste laboratoorium, kuid mul ei ole teada nende teadusliku töö täpseid tulemusi. Ainuke, mida ma tean, on see, et kalade tervisliku seisundiga on olnud tõsiseid probleeme. Matsalu piirkonnas ja ka mujal on kalades leitud kõrgendatud elavhõbedasisaldust, eriti kahjustatud on olnud kalamaks. See on muidugi üldine probleem ja teatud määral on selle uurimisega ka tegeldud.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Vabandust, Jüri Liim soovib teist korda esitada küsimust. Palun!

Tänan! Ma tahaksin ainult täpsustada ja nimelt: kes teie arvates on põhjustanud selle haigusvormi, mida te praegu esile tõite.

Ma ei oska teile täpselt vastata, kuid Kasari jõe suudmes ja Matsalu lahes on tõenäoliselt selle põhjustanud põllumajanduses kasutatavad puhtimisained, mis sisaldavad elavhõbedat. Aga see ei pruugi olla lõplik otsus.

Suur tänu! Kaasettekandeks saab sõna Ülemnõukogu keskkonnakomisjoni liige Andrei Prii.

Austatud juhataja, austatud kolleegid! Keskkonnakomisjon on seisukohal, et Eesti Vabariigi kalapüügiseaduse eelnõu on küps tema arutamiseks Eesti Vabariigi Ülemnõukogus, kusjuures põhimõttelisi, seaduseelnõu aluseid muutvaid parandusi komisjoni arvates ei ole vaja teha. Komisjon soovitab Ülemnõukogu liikmetel pöörata erilist tähelepanu seaduseelnõu §-le 5, milline reguleerib kalavarude haldamist kolmel erineval tasandil: riiklikul, munitsipaal- ja eravalduse tasandil. Esitatud haldamisjaotus on komisjoni arvates otstarbekohane ning pärast redaktsioonilist laadi parandusi võib seda võtta kalavarude kasutamise põhimõtteliselt uut laadi õigusliku alusena.
Samaaegselt pöörab keskkonnakomisjon seaduseelnõu koostajate tähelepanu alljärgnevatele asjaoludele. Esiteks, seaduseelnõu sätetes, mis käsitlevad kalavarude kasutamise õigust, ei ole üheselt mõistetavat selgust. See puudutab seaduseelnõu paragrahve 6, 10, 11, 12 ja 16. Nendes sätestatakse, et kalavarude kasutamiseks on vaja kasutuskaarte, tegevuslitsentse, püügilubasid, kalavarude kasutamise lepinguid, kalapüügipiirkondi ja kalavarude kvoote. Tegelikult oleks vaja luua lihtne, väheste lubadega süsteem, kus oleks täpselt piiritletud kohaliku omavalitsuse ja riigivalitsemisorganite pädevus kalavarude kasutamiseks andmisel.
Teiseks on vaja täpsustada neid seaduseelnõu paragrahve, mis käsitlevad kohaliku omavalitsuse ja riigivalitsemisorganite vahekordi kalavarude kasutamise maksustamisel ja sellest laekuvate summade suunamisel ning seostada see maksuseadustega. Seaduseelnõu §-d 20 ja 28 sätestavad vastutuse ja kahjude tasumise kalapüügi reguleerimise õigusaktide rikkumise eest. Kui kõik on selge distsiplinaar- ja kriminaalvastutusega, siis tsiviilvastutuse osas on ilmnenud lahtised otsad. Täpsustada tuleks kahjutasude ning kompensatsioonide olemust ja nende kehtestamise korda. Otstarbekohaseks osutub seaduseelnõu nende sätete analüüsimine, mis reguleerivad kalaameti volitusi. Need puudutavad seaduseelnõu paragrahve 5, 8, 9, 10, 17, 18, 21 ja 27. Loomulikult ei tohiks kujuneda sisulise arutelu objektiks asjaolu, kas need volitused on kokku koondatud või üle terve seaduseelnõu hajutatud. Hajutamine on aga endaga kaasa toonud praktiliselt piiramatud võimufunktsioonid. Nii lubab seaduseelnõu § 21 kalaametil kehtestada kalapüügi ja veetaimede kogumise keeluaega, keelualasid ja muid piiranguid. Ilmselt on otstarbekohasem loobuda sellisest praktikast. Valitsusasutuse volitused tuleks täpselt fikseerida ja igasuguste piirangute rakendamisele anda laiem kõlapind.
Seaduseelnõu § 17 puudutab möödaminnes kalavarude kasutamise reguleerimise väga olulist ja rahvusvaheliselt tunnustatud hooba: kvooti. Seaduseelnõu jätab aga kvoodi olemuse ja selle seadustamise hoopiski lahtiseks. Vajalik oleks vähemalt ära näidata, millise riigivalitsemisorgani otsusega muutub kvoot kasutamise aluseks. Kvoodi sünnilugu muidugi seadusega sätestada ei ole vaja.
Lisaks eeltoodule peab seaduseelnõus tegema rea redaktsioonilist laadi parandusi. Keskkonnakomisjon palub kõiki anda omapoolsed täiendused ja parandused seaduseelnõu kohta keskkonnakomisjonile reglemendis ettenähtud ajaks, s.o. järgmise istungjärgu esimese tööpäeva lõpuks. Tänan!

Suur tänu! Ülemnõukogul küsimusi ei ole. Kui Ülemnõukogu ei ole vastu, siis lubage Eesti Vabariigi kalapüügiseaduse eelnõu esimene lugemine lugeda lõpetatuks.
Enne järgmise päevakorrapunkti juurde asumist kuulutan välja vaheaja. Kohtume siin saalis kell 12.20.

Jätkame istungjärgu tööd. Sõna on härra Kaasikul.

"Lugupeetud rahvasaadikud! Eesti Vabariigi Valitsus palub võtta kiireloomulise küsimusena 50. istungjärgu päevakorda Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi majandusvööndi kehtestamise kohta" projekti arutelu. Oma eelmises sõnavõtus ma juba mainisin, et peaaegu on määratud kalapüügi kvoodid kogu endisele Nõukogude Liidu Läänemere osale. Lähiaegadel seisab ees nende kvootide jagamine nelja iseseisva riigi vahel ja seetõttu on küsimus kiireloomuline. Sellest oleneb ka meie tuleva aasta kalapüük."

Lugupeetud Ülemnõukogu, teeme kohaloleku kontrolli! Kohal on 69 rahvasaadikut, puudub 35.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lülitada päevakorda pakutud kiireloomuline küsimus? Palun hääletada! Selle poolt on 54 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud. Palun, härra Kaasik!

Eesti Vabariik kui mereriik peab kehtestama oma õiguskorra, mis korraldaks tema jurisdiktsiooni merel, laevaliikluse ja merekeskkonna kaitse, elusressursside kasutamise ja säilimise, teaduslike uuringute läbiviimise, maavarade kaevandamise merepõhjast ja vaidluste lahendamise. Nende küsimuste lahendamiseks on aluseks võetud 1982. aastal ÜRO poolt vastuvõetud mereõiguse konventsioon. Lubage, et ma mõne sõnaga peatun mõnedel selle konventsiooni põhimõtetel.
Konventsioon toob ära järgmised põhimõtted ja terminid. Esiteks, kaldariigi suveräänsus laieneb väljapoole tema maismaaterritooriumi ja sisevete piire tema juurde kuuluvale merevööndile, mida nimetatakse territoriaalmereks. Teiseks, kaldariigi suveräänsus laieneb õhuruumile territoriaalmere kohal, samuti ka merepõhjale ja maapõuele selle all. Kolmandaks, igal riigil on õigus kehtestada oma territoriaalmere laius piirini, mis ei ületa 12 meremiili, mõõdetuna lähtejoonest, milline on arvestatud konventsiooni sätete alusel.
"Need kolm põhimõtet panevad paika territoriaalmere olemuse ja on tugevasti seotud majandustsooniga. Majandustsoon kujutab endast ala, mis paikneb väljaspool territoriaalmerd. Sellele laienevad konventsiooniga kehtestatud õiguslik kord ja kaldariigi õigused. Teiste riikide õigused ja vabadused reguleeritakse konventsiooni sätetega. Majandustsooni laius ei tohi ületada 200 meremiili, mõõdetuna lähtejoonest. Kaldariigil on oma majandustsoonis õigused elus- ja mitteelusressursside uurimisele, tootmisele ja säilitamisele merepõhjas, vetes selle kohal ja maapõues. Nimetatud tsoonis on õigus läbi viia majanduslikke uuringuid ja toota energiat vee-, hoovus- ja tuuleenergia kasutamise teel. Need õigused laienevad ka tehissaartele, ehituste ja rajatiste loomisele, kasutamisele, teaduslikele uuringutele, merekeskkonna kaitsele ja säilitamisele. Kolmas termin on "mandrilava". Läänemere puhul siin erilist küsimust ei teki, kuivõrd kogu Läänemere Eestile kuuluv osa on mandrilava piires. Majandustsoon on praegu reguleeritud vastavalt seadusele NSV Liidu riigipiiri kohta. Eesti Vabariigi piires oli määratud 27 punkti, millest lähtuti territoriaalmere ja majandustsooni kehtestamisel alates Vaidlo saarest põhja poole Loodeneemeni Saaremaal."
Hetkel tekivad kaks uut, Nõukogude Liidu raames seni reguleerimata küsimust. Üks puudutab Irbeni väina ja teine Riia lahte, mis varem kuulusid Nõukogude Liidu sisevete hulka. Muutunud olukorras on territoriaalmere arvestus- või lähtejoon vaja ära määrata ka Riia lahes ja Soome lahe idaosas.
Käesolev otsus on ette valmistatud kolmepunktilisena, kusjuures üks punktidest on ülddeklareeriva iseloomuga: kehtestada majandustsoon vastavalt rahvusvahelisele mereõigusele. Teine punkt teeb Eesti valitsusele ülesandeks välja töötada majandustsooni õiguslik režiim kahe kuu jooksul ja esitada see Ülemnõukogule. Kolmas punkt on tihedalt seotud nii territoriaalvete kui ka majandustsooniga. See on küsimus piirist, sest riigipiir merel kulgeb mööda territoriaalmere välist piiri, juhul kui see ei ole teisiti kehtestatud rahvusvaheliste lepetega. Valitsusele on tehtud ülesandeks pidada selles osas naabritega läbirääkimisi. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Ülemnõukogul on teile küsimusi. Palun, Alar Maarend!

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Mul oleks küsimus punkti 3 kohta. Miks me hakkame nii kramplikult kasutama inglis- või ladinakeelseid termineid, kui meil on endil olemas ilusad eestikeelsed sõnad. Seetõttu on mul ettepanek asendada sõna "bilateraalsete" sõnaga "kahepoolsete". See on rohkem harjumuspärane. Tänan!"

Ma ei näe siin mingit vastuolu vastava paranduse tegemiseks.

Lugupeetud härra minister! Mulle näib, et üldiselt on see otsus vajalik. Minu arvates peaks otsuse punkt 3 olema esimene punkt, kuna kõigepealt me peaksime kehtestama piirid, kindlaks määrama majandustsooni ja territoriaalveed. Mulle näib, et otsuse punktide järjekord ei ole päris õige. Tänan!

Esimese punkti osas on küsimus tõesti deklaratiivset laadi. Ülemnõukogu deklareerib esimese punktiga oma tahet kehtestada majandustsoon vastavalt rahvusvahelistele õigustele. Me oleme seisukohal, et esimene punkt on aluseks järgnevatele. Kui Ülemnõukogu leiab, et me ei ole huvitatud majandustsoonist, siis langevad ära ka kõik läbirääkimised. Esiteks me deklareerime oma tahet ja seejärel alustame läbirääkimisi. Selles peitubki selle punkti mõte.

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on analoogiline eespool küsitletuga. Ka minu meelest ei saa kehtestada midagi enne, kui me ei ole piiritlenud, mis see on. Me mäletame väga hästi Rootsi ja NSV Liidu vahel kestnud vaidlusi Gotlandi majanduspiiri ümber. Kui me otsuse esimeses punktis väljendame oma poliitilist riiklikku tahet, siis ma arvan, et me peaksime sõnastama selle natuke teistmoodi. Mitte "kehtestada", mis tähendab ju, et me määratleme kohe kindlaks, vaid "pidada vajalikuks" või midagi taolist. Sellises redaktsioonis on see otsus lihtsalt vastuoluline. Tänan!"

Põhimõtteliselt ma aktsepteerin härra Käbini seisukohta. See on just nimelt mõeldud poliitilise, mitte juriidilise tahte väljendusena.

"Härra eesistuja, härra ettekandja! Mul on selle üldiselt vajaliku otsuse puhul kaks küsimust. Esiteks: kas otsuse punktis 1 on teie arvates sõna "täies" vajalik või mitte? Teiseks, kuidas kõlab termin "majandusvöönd" inglise keeles?"

Küsimus on selles, et rahvusvahelist mereõigust võib kasutada ka osaliselt, kuid antud juhul me deklareerime poliitilist tahet täies ulatuses, kuna Eesti on siiski traditsiooniline mereriik.
"Termin "majandustsoon" kõlab inglise keeles "economic zone"."

Härra minister, kus on Eestil lähtejooned ja kui reaalne on territoriaalvete laiendamine? Tänan!

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuna see on riikidevaheliste kahepoolsete läbirääkimiste objekt. Rahvusvaheliselt on määratud välised piirid territoriaalveele ja majandustsoonile, vastavalt 12 ja 200 meremiili, aga Läänemerel sageli ei anna piir välja isegi 12 meremiili, rääkimata 200 meremiilist. Muidugi ei saa me Läänemerel maksimaalse pikkusega merepiire.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Seoses 1. punktiga tahan ma küsida, millal me jõudsime kindlaks määrata oma territoriaalveed. Minu teada pole me deklareerinud nende kokkulepete õigusjärglust Nõukogude Liidu suhtes, millega piiritleti Rootsi, Soome ja Nõukogude Liidu kontinentaalsed majandusvööndid. Aga ma arvan, et selles suhtes erilisi probleeme ei teki. Teine asi on see, et majandusvöönd algab territoriaalvete piirist. Kui me oleme Eesti Vabariigi õigusjärglased, nagu me oleme korduvalt kinnitanud, siis tuleb arvestada, kui kaugele ulatusid tol ajal territoriaalveed. Ilmselt tuleb kõigepealt kindlaks määrata territoriaalvete ulatus, et oleks selge, kust algab majandusvöönd. Peale selle tahaksin teada, kuidas kavatsetakse lahendada piiriküsimused Lätiga, kui me kehtestame uue territoriaalvete piiri.

Me ei ole oma naabritega territoriaalvete osas läbirääkimisi lõpetanud. Territoriaalmeri kuulub rannariigi piiridesse ja see on lihtsalt piiriküsimuste reguleerimine merel. Majandustsoon ei ole rannariigi territooriumi osa ja selleks on vaja erilist otsust. Teie küsimuse kohta võib öelda, et üks ei puuduta hetkel teist. Nagu ma korduvalt olen öelnud, on meil antud juhul aktuaalne väljendada poliitilist tahet majandustsooni huvitatusele. See on pikaajaline raske protsess. Eesti Vabariigi iseseisvuse päevil ei suudetud selles küsimuses isegi lätlastega läbirääkimisi lõpuni pidada. Mis puudutab konkreetselt Lätiga suhtlemist, siis peab ütlema, et piirid on siiamaani paika panemata, need on läbirääkimiste objektiks, kuid ei ole välistatud ka nn. halli tsooni olemasolu. Mõnel pool on hall tsoon olnud aastakümneid vaidlusalune territoorium, kuid sellest hoolimata käib elu edasi ja jagatakse kalakvoodid. Näiteks hiljuti Nõukogude Liidu ja Rootsi vahel reguleeritud Gotlandi-lähedane tsoon oli aastakümneid hall tsoon, aga elu läks ikka edasi.

Teie ettekandest ja Ülemnõukogu liikmetele jagatud seletuskirjast selgub, et otsuseprojekti sisuliseks autoriks on keskkonnaministeerium. Kas selle kohta on väljendanud arvamust ka välisministeerium?
Teine küsimus. Otsuse preambulas kõneldakse 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsioonist. Kas see vastaks diplomaatilistele tavadele, kui Eesti Vabariik võtaks kõigepealt seisukoha nimetatud konventsiooni suhtes? Tänan!

Alustan viimasest küsimusest. Mereõiguse konventsioon on suhteliselt uus dokument ja minu andmetel ei olegi seda veel lõpuni arendatud. Praegu on see dokument kõigi riikide poolt arvestatud kui alus mereõiguste lahendamiseks. Ilmselt tuleb meil anda mereõiguse konventsioonile omapoolne hinnang, s.t. kas me ühineme sellega või mitte. Tõenäoliselt saab see olema lähemal ajal, kuid ma ei tahaks, et selle läbi kannataks meie kiireloomuline küsimus. Mis puudutab esimest küsimust, siis antud otsuseprojekti töötas välja töörühm, kuhu kuulusid nii välis- kui ka justiitsministeeriumi esindajad, seda arutati ka Ülemnõukogu keskkonnakomisjonis.

Lugupeetud juhataja! Peale ÜRO mereõiguse konventsiooni on veel kaks konventsiooni Balti mere kohta, mis määravad kindlaks riikide õigused ja kohustused oma territoriaalvete ja majandusvööndite piirides, pidades silmas Balti mere kaitset. Mil määral oleme valmis võtma enda peale vastutust selles töös, mida meie vabariik on kohustatud tegema keskkonnakaitse valdkonnas oma majandusvööndi ja territoriaalvete piires? Tänan!

Tõepoolest on olemas kaks spetsiifilist konventsiooni, mis puudutavad Läänemerd. Helsingi ehk Läänemere kaitse konventsioon kirjutati alla 22. märtsil 1974. aastal Helsingis ja tema tööorgan on Helsingi komisjon. Teine on kalapüügi ehk Gdanski konventsioon ja tema tööorgan on Varssavi komisjon. Mõlema komisjoniga on meie keskkonnaministeeriumil, valitsus- ja ka teadusasutustel väga pikaajalised traditsioonid. Kui me üldse räägime mingist prioriteetide järjekorrast, millega ühineda, siis esimene on Helsingi ning seejärel Gdanski konventsioon.

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Võib olla oleks otstarbekas otsuse nimetusest jätta välja sõna "kehtestama". Praegu me antud otsusega ei kehtesta ju majandusvööndit."

Härra Kaasik, kas te aktsepteerite seda ettepanekut?

Täielikult.

Ülemnõukogul rohkem küsimusi ei ole. Palun õiguskomisjonil esitada oma arvamus. Ülle Aaskivi, palun!

Lugupeetud juhataja! Ma ei esita õiguskomisjoni arvamust, vaid pigem oma mõtteid seoses selle otsusega. Minu arvates näitavad esitatud küsimused, et saadikutel on otsuseprojekti kohta terve rida märkusi ja parandusi ning mulle tundub, et ka sisuliselt ei ole probleem nõnda lihtne, nagu siin on kolme punktiga püütud kirja panna. Sellepärast on mul ettepanek, et Ülemnõukogu kaaluks võimalust määrata selles küsimuses juhtivkomisjoniks meie väliskomisjon ja katkestada praegu selle otsuseprojekti arutelu. Vajadusel saaksid vahepeal selle otsuse kallal teha tööd ka teised komisjonid ja me võiksime jätkata selle küsimuse arutelu 51. istungjärgul. Aitäh!

Suur tänu, proua Aaskivi! Palun esitage oma ettepanek kirjalikult! Sõna saab Tõnu Anton.

Õiguskomisjonil ei ole olnud võimalik antud otsuseprojekti arutada, sest see jõudis minuni alles eile. Minu teada ka väliskomisjon ei ole jõudnud seda läbi arutada.

Härra juhataja, lugupeetud kolleegid! Härra Anton juba ütles teile edasi selle informatsiooni, mida ma tahtsin öelda. Väliskomisjon ei ole tõesti jõudnud arutada seda otsuseprojekti. Põhimõtteliselt ma toetan Ülle Aaskivi ettepanekut.

"Suur tänu! Härra Kaasik, te olete vaba. Lugupeetud Ülemnõukogu, asume otsustama. Laekunud on kaks ettepanekut. Kes on selle poolt, et katkestada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekti "Eesti Vabariigi majandusvööndi kehtestamise kohta" arutelu? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 57 rahvasaadikut, vastu on 1 ja erapooletuid 1. Ettepanek on vastu võetud."

"Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkame oma tööd. Arutusele tuleb viieteistkümnes päevakorrapunkt: Eesti Vabariigi seaduse "Politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta" eelnõu esimene lugemine. Ettekandja selles küsimuses on siseminister Olev Laanjärv. Palun!"

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Täna teile esitatud seaduseelnõu "Politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta" ei ole mitte suunatud mingite radikaalsete muudatuste tegemiseks kehtivas seadusandluses, vaid see näeb ette kehtivas kriminaalprotsessi ja administratiivõigusrikkumiste koodeksis lõpuks ometi asendada sõna "miilits" sõnaga "politsei", sealhulgas koodeksi nendes sätetes, kus nähakse ette vastutus politseiametnikule vastu hakkamise, tema solvamise ja seadusliku korra mittetäitmise eest. Ülemnõukogu õiguskomisjoni ettepanekul, mida me ka toetame, on viimatimainitud seadussätetest välja jäetud sõnad "rahvamalevlane" ja "Eesti Kodukaitse". Nende asemel on ette nähtud kehtestada ühiskondliku ja lepingulise politseitöötaja õiguslik kaitse võrdväärselt politseiametnikuga. See puudutab seaduseelnõu esimese osa punkte 1 ja 2. Muuseas, rahvamalev on käesolevaks ajaks juba valitsuse otsusega likvideeritud. Lepingulise politseitöötaja näol on tegemist töötajaga, kes on määratud politseiametnikuks või politseiametniku ametikohale reeglina kuni üheks aastaks ning seetõttu kasutab ta ka politseiametniku õigusi. Meie arvates on tema õiguslik kaitse võrdsustatud politseiametniku õigusliku kaitsega ning teile esitatud seaduseelnõus ei vaja see erilist toonitamist. Praegu valmistatakse ette ühiskondliku politseitöötaja põhimääruse projekti ning see peab olema esitatud valitsusele 15. novembriks. Me tahame selle ühitada ka ettepanekutega politseiseaduse täiendamiseks ja muutmiseks."
Sisuliselt uudseks momendiks seaduseelnõus on ettepanek anda politseile õigus määrata halduskaristusi passirežiimi rikkumise eest, need oleksid administratiivõigusrikkumiste koodeksi §-d 193 ja 197. Mainitud asjade läbivaatamise õiguse andmine politsei pädevusse vähendaks administratiivkomisjonide töökoormust praeguses situatsioonis vähemalt poole võrra ning lõpetab nende kodanike, kes on kaotanud passi või elavad kehtetu passiga, mõttetu jooksutamise passilaua, konstaabli ja administratiivkomisjoni vahet. Pole ju taolise fakti tuvastamiseks, kus sisuliselt puudub vaidlus, vaja 10-liikmelise komisjoni otsust.
Seaduseelnõu annab võimaluse võtta operatiivselt administratiivvastutusele sissekirjutamata elamise eest isikuid, kes ei oma alalist elu- ja töökohta. Seni on see olnud seotud suurte raskustega, kuna need isikud vabatahtlikult administratiivkomisjoni lihtsalt ei ilmu. Seaduseelnõu näeb ette politseiametnike ringi laiendamist, kes omavad õigust vaadata läbi administratiivõigusrikkumiste asju ja määrata rahatrahv kuni 50 rubla. Nimetatud õigus on ette nähtud anda täiendavalt konstaablitele, politseiprefektuuride ja jaoskondade operatiivkorrapidajatele, kes praktiliselt nende probleemidega kokku puutuvad. Passiteenistuse politseiametnikele nähakse ette õigus määrata passirežiimi rikkumise eest administratiivkaristus, rahatrahv kuni 10 rubla.
Selgituseks nii palju, et politseikomissaride ja abikomissaride näol on meil tegemist politseijaoskondade juhtide ja nende asetäitjatega, kusjuures liikluspolitsei ja abikomissari näol on tegemist linna või maakonna politseiprefektuuri, liikluspolitsei juhi ja tema asetäitjaga. Seega esitatud seaduseelnõu aktsepteerib politseid kriminaalprotsessi ja administratiivõiguse rikkumiste seadusandlusest lähtudes ning annab politseile samasuguse õigusliku kaitse, kui see oli miilitsal.
Antud seaduseelnõu võib käsitleda kui sissejuhatust eelseisvatesse muudatustesse kriminaalseaduse protsessi ja administratiivõigusrikkumisi käsitlevasse seadusandlusse. Osa neist on juba valmis, teiste kallal veel töötatakse, sest elu näitab, et me ei suuda rahulikult ära oodata uute kriminaal- ja kriminaalprotsessi koodeksite ilmumist.
Paar sõna veel politsei abiteenistusest. Ühiskondliku politsei abiteenistuse kontseptsioon on välja töötatud ning praegu me töötame välja ka politsei abiteenistuse määrust. Nagu ma juba mainisin, peame esitama selle 15. novembriks valitsusele kinnitamiseks. Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama teie küsimustele!

Suur tänu, härra Laanjärv! Ülemnõukogul on teile küsimusi. Hillar Eller, palun!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud minister! Ajakirjanduse andmeil kirjutas peaminister Savisaar 8. septembril alla korraldusele, millega teie valitsemisalas asuvasse eriteenistusse moodustati juurdlusbüroo. Mul on sellega seoses kolm küsimust. Millal teie sellest korraldusest teada saite, kas enne või pärast dokumendi allakirjutamist, ning kas te olete võimeline meile taastama selle korralduse sisu? Teiseks, ma paluksin nimetada 8. septembril loodud juurdlusbüroo peamised tegevussuunad. Kolmandaks, miks siseministeerium ei teinud Ülemnõukogule vastavat ettepanekut paranduse sisseviimiseks politseiseadusesse?

Juurdlusbüroo ei loodud mitte 8-ndal, vaid putšijärgsetel kuumadel päevadel ühel hilisõhtusel valitsuse istungil, millest mul ei õnnestunud osa võtta – seoses sellega, et olin valitsusjuhi korraldusel täitmas teisi ülesandeid. Juurdlusbüroo moodustamisest kuulsin ma järgmisel hommikul Eesti Raadiost. Valitsuse määrusega sellise organi moodustamine ei olnud millegagi kaetud ning seepärast me töötasime välja oma ettepanekud selle valitsuse määruse täitmiseks. Need on valitsusele üle antud 13. septembril. Ettepaneku sisu on lühidalt järgmine: kaitsepolitsei väljaviimine politseiameti struktuurist, riikliku kaitsepolitsei ameti moodustamine, sellele järgnevalt ka kaitsepolitsei funktsioonide väljatöötamine. Minu nägemuse järgi peaks sellele järgnema põhimääruse kinnitamine Ülemnõukogus. Leedu Vabariigi näol on meil selleks eeskuju olemas. Paralleelselt tuleks ära lahendada ka eriteenistuse küsimused. Need on kaks ise asja. Eriteenistus moodustati pärast 1990. aasta 15. mai sündmusi ja temale pandud funktsioonid on praegu kinnitatud põhimäärusega. See on hoonete ja esimeste isikute kaitse organiseerimine, samuti meile saabuvate isikute kaitse organiseerimine. Muid funktsioone nende praegune põhimäärus ette ei näe. Juurdlusbüroo viimine eriteenistuse struktuuri on minu arvates põhjendamatu, nagu see juurdlusbüroo mõiste ise. Tal ei ole praegu mitte mingisugust katet. Ta eksisteerib ainult valitsuse määruse näol. Ja siit me peame nüüd edasi minema. Nii valitsusele kui ka seadusandjale teen ma järgmised ettepanekud. Esiteks, eriteenistuse väljaviimine politsei struktuurist. Teiseks, eriteenistuse põhimääruse, kus nähakse ette kõik õigused ja kohustused, kinnitamine seadusandja poolt. Kolmandaks, kontrollifunktsioonide andmine näiteks kaitsenõukogule.
Ma ei tea, kui palju on lugupeetud saadikud tutvunud Leedu kaitseosakonna põhimäärusega, ütlen ainult nii palju, et seal on kaitseosakond allutatud presidendile. Meil ma näeksin ette kollektiivset kontrollorganit nii eri- kui ka kaitseteenistuse töö üle. Siseministeeriumi valitsemisalas salateenistuse loomist ei pea ma antud situatsioonis eetiliseks.

Härra minister, ma jätkaksin samal teemal. Kui siiski niisuguse juurdlusbüroo loomine saab teoks, kui palju see läheb siis maksma? See oleks esimene küsimus. Teine küsimus. Öelge palun, kas teie ametkond tunnustab praegu Eesti Vabariigi tõelisi isikutunnistusi, mis on välja antud Eesti Vabariigi kodanikele enne 1940. aasta riigipööret? Paljudel inimestel on need alles ja nad tahavad hakata neid uuesti kasutama. Aitäh!

Kui ei ole põhimäärust ja ei ole kinnitatud struktuuri, siis ei ole võimalik teha ka mingisugusele büroole või organisatsioonile eelarvet. Sellepärast jään ma sellele küsimusele vastuse võlgu. Üldiselt ma ütleksin, et see on küllaltki kallis asi, aga majanduslikke arvutusi pole seni keegi teinud.
Vastus teisele küsimusele. Lugupeetud seadusandjad, te ei ole ju ise võtnud vastu otsust nende isikutunnistuste kohta, mis oleks kohustuslik ka siseministeeriumi vastavatele organitele. Ma tean, et esmaspäeval valitsus arutab seda küsimust ja esitab oma seisukoha Ülemnõukogule.

Lugupeetud minister! Nagu teada, võttis Kaitseliit koos politseiga osa Eestimaa Kommunistliku Partei hoone hõivamisest ja kinnipitseerimisest. Siit ka teile küsimus. Kas nad olid kutsutud teie ametkonna poolt kui politsei ühiskondlikud abilised?

Meil ei eksisteeri veel ühiskondlikke politseistruktuure ja ei ole kinnitatud ka nende põhimäärust. Kaitseliit ei olnud sinna kutsutud politsei poolt.

Lugupeetud minister! Kas te peate käesolevas seaduseelnõus olevaid täiendusi piisavaks, et saavutada mingitki edu üha kasvava kuritegevuse vastu? Kas siseminister leiab, et oleks vaja anda kas või ajutiselt täiendavaid volitusi politseile, et saavutada kontrolli kuritegevuse üle, kuid ma ei tahaks neid nimetada erivolitusteks? Kuna praegune politseikoosseis on nii, nagu ta on, siis täiendavate volituste andmine talle on ka omamoodi kahe teraga mõõk. Tänan!

Loomulikult ei muuda see seaduseelnõu meie kriminaalses situatsioonis praktiliselt mitte midagi, see on lihtsalt praegu kehtivate koodeksite vastavusse viimine politseiseadusega.
Erivolituste kohta on politseiamet oma ettepanekud Ülemnõukogu komisjonile esitanud. Erivolitused või ükskõik millised täiendavad volitused on tõesti kahe teraga mõõk, mille kasutamise juures võivad tekkida ekstsessid, kuid praeguses kuritegelikus situatsioonis ilma riskita me arvatavasti midagi ära ei tee. Ma näeksin praegu erivolituste andmist teatud operatsioonide läbiviimise juures. 1969. aastal, kui viidi läbi operatsioone, mis olid vastuolus seadusandlusega, pöördusime me Ülemnõukogu Presiidiumi poole ajutiste erivolituste saamiseks, kuid siiamaani ei ole meile neid antud. Me olime sunnitud minema seda teed, et kooskõlastasime järelevalveorganiga ja prokuratuuriga ning sanktsioneerisime siseministri ja prokuröri tasemel teatud asju, näiteks masinate läbivaatamist ja isiku läbiotsimist otse sündmuskohal. Poolteise aasta jooksul ei kutsunud selline teguviis esile mingisuguseid erilisi kaebusi. Ma arvan, et kõige tähtsam on see, kelle suhtes erivolitusi rakendatakse. Ma usun, et lähitulevikus hakkab seadusandja selle küsimusega tõsisemalt tegelema. Kuid küsimus ei ole üksnes erivolitustes, vaid ka selles, kuidas tõmmata kaasa ühiskondliku korra kaitsele Eesti üldsust.

Härra Laanjärv, vabandage, et ma vaevan teid veel kord juurdlusbürood käsitleva probleemiga, kuid ma tahaksin kuulda teie arvamust. Juhul kui luuakse kas juurdlusbüroo, vastuluure, luure või mõni muu riigi või rahanduslikku julgeolekut esindav keskus, siis kas te peate õigeks sellist olukorda, et eelnevalt ei peeta nõu Ülemnõukogu õiguskomisjoni ja riigikaitsekomisjoniga, võib-olla ka väliskomisjoniga? Kas te peate õigeks, et me saame sellest teada üksnes ajalehe vahendusel? Samas ei või me kindlad olla, kas see informatsioon vastab tõele. Teiseks, te rääkisite enne trahvidest ja ma sain aru, et te ei olnud ka ise rahul nende määrade suurusega. Kas teile ei tundu, et 10- ja 50-rublane trahv on praegustes tingimustes mõttetu? Minu arvates peaks neid tunduvalt suurendama. Tänan!

Esimesele küsimusele on vastus ühene. Seda ma õigeks ei pea. Teatud ajavahemikul, kas augustis või septembri algul sündisid otsused, mis ei olnud lõpuni läbi mõeldud ja kaalutud. Nendest tuleb edasi minna juba rahulikult, sellepärast et midagi ei ole veel praktiliselt juhtunud. Politseiseaduse väljatöötamise juures oli meil tõesti tuge Ülemnõukogu spetsialistide poolt härra Raskaga eesotsas ning seepärast ma kutsun üles meie seadusloomega tegelevaid spetsialiste, et nad tuleksid kokku ja hakkaksid vastavate dokumentide kallal kohe tööle.
Mis puutub trahvidesse, siis ma mäletan väga hästi, kui raskelt läksid liikluseeskirjade rikkumisega seonduvate trahvide tõstmise küsimused. Need ettepanekud on meil ka praegu olemas. Ma tooksin teile ühe näite. Käesoleva aasta 6 kuuga on liikluseeskirjade rikkumise eest nõutud sisse trahve, kui ma nüüd ei eksi, siis 3 miljoni 662 000 rubla eest. Möödunud aastal trahviti 850 000 rubla eest. Trahvisummade suurenemine ei ole aga meie liikluspilti eriti muutnud, olukord on jäänud praktiliselt samaks. See näitab seda, et massiline liikluseeskirjade rikkumine on meil väga suur. Ma ei näe olukorra paranemist ka trahvimäärade suuruse tõstmisega. Muidugi, kui te annate õiguse politseiametnikele trahvida kõigest 10 rublaga, siis seda raha on lihtsalt häbiväärne küsida.

"Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Ma olen täiesti seda meelt, et härra Laanjärv on väga huvitav inimene ja veel huvitavam on valdkond, mida ta juhib, kuid ma tahaksin teile meelde tuletada ühte väikest pisiasja. Meie arutame praegu Eesti Vabariigi seaduse "Politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta" eelnõu. See on konkreetne seaduseelnõu. Meil ei ole praegu valitsuse infotund, kuid mulle tundub, et mõned kolleegid on selle pisiasja lihtsalt kahe silma vahele jätnud. Aitäh teile!"

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud minister! Ma tahaksin kõigepealt pöörduda härra eesistuja poole ja öelda, et te olete väga hea inimene, kuid mul on teile etteheide, sest te lubate härra Laanjärvel vastata küsimustele, mis ei ole seoses antud päevakorrapunktiga. Teine etteheide tuli just praegu, kuna te andsite sõna väljaspool järjekorda Ülle Aaskivile. Reglemendist tuleb ikkagi kinni pidada.
"Edasi on mul küsimus lugupeetud ministrile. Ja nimelt: kas te olete minuga nõus, kui asendada teie poolt pakutud seaduseelnõu punktis 4 sõnad "kuni 50 rubla" sõnadega "kuni 1000 rubla"? Aitäh!"

Kui see asi käiks nii lihtsalt, siis ma oleksin nõus. Arvatavasti tuleb ettepanekute läbivaatamise juures, mis puudutavad trahve, hakata seda asja lahendama.

Lugupeetud minister! Mul on teile küsimus seoses selle inetu olukorraga, mis hiljuti kujunes Sakala t. 1 majas. Teatavasti pitseeriti seal ka ruumid kinni ja seati sisse valvekord. Kui ma seal olen käinud, siis on inimesed minult küsinud, kes need niisugused seal valves on, sest pilt on tõepoolest vapustav. Ilma igasuguste eraldusmärkideta riietes inimesed sõna otseses mõttes magasid sinna paigutatud lavatsitel, suitsetasid, vandusid, mängisid kaarte. Kas siseministeeriumis kehtib veel distsiplinaarmäärustik, mis reglementeerib õiguskaitseorganite tegevust? Kes peab jälgima seda, kuidas õiguskaitseorganite töötajad ise käituvad? Tänan!

Härra minister, kui te ei taha vastata, siis te ei pea seda tegema. Kas te tahate vastata või ei?

Ma arvan, et me võime härra Petinoviga sellest rääkida kuskil mujal.

Härra minister, kas te oleksite nõus vaatama selle trahvide asja veel kord läbi? Näiteks Kohtla-Järvel on piletita sõidu eest autobussis trahv 25 rubla. Meil on siin aga tegemist palju raskemate asjadega, kuid trahvisummad on tõesti tühised. Võib-olla tuleb see asi kuidagi ringi vaadata.

Meie poolt on ette valmistatud täiendused ja arvatavasti tuleb need kõik läbi vaadata. Ma pean silmas mitte ainult administratiivtrahve, vaid tervet komplekti.

Suur tänu, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Sõna kaasettekandeks saab Ülemnõukogu õiguskomisjoni esimees Tõnu Anton. Palun!

"Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon peab kõige pealt teie ees vabandama, sest enamik nendest küsimustest, mis esitati härra ministrile, ja ka teie ettepanekutest jäid õiguskomisjonis käsitlemata, sest õiguskomisjon tegeles Eesti Vabariigi seaduse "Politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta" eelnõuga. Kui te lubate sellest eelnõust jätkata, siis ma teen teile teatavaks, et õiguskomisjoni ettepanek oli leida korrektsem nimetus nendele ametiisikutele, keda seoses politseitöötajatega silmas peetakse. See ettepanek on siseministeeriumi ja politseiameti poolt vastu võetud ja viidud seaduseelnõu teksti sisse."
Nimetatud seaduseelnõu käsitleb eeskätt tehnilisi küsimusi. Sisu osas on põhjust tähelepanu pöörata vaid sellele, et protsessuaalõiguslike normide osas laiendatakse vähesel määral politsei õigusi. Niisiis, õiguskomisjonil on ettepanek teha eelnõus ette nähtud tehnilised parandused kolmes koodeksis: administratiivõigusrikkumiste koodeksis, kriminaalkoodeksis ja kriminaalprotsessi koodeksis. Tänan!

"Suur tänu! Kui Ülemnõukogu ei ole vastu, siis lubage lugeda Eesti Vabariigi seaduse "Politsei tegevuse õigusliku reguleerimise mõningate küsimuste kohta" eelnõu esimene lugemine lõpetatuks."

Lugupeetud Ülemnõukogu, sõna kiireloomulise küsimuse esitamiseks saab välisministri asetäitja härra Müllerson.

Lugupeetud eesistuja! Eesti Vabariigi Valitsus võttis eile välisministeeriumi ettepanekul vastu otsuse Eesti Vabariigi ühinemisest tähtsaimate universaalsete rahvusvaheliste lepingutega, mis on välja töötatud ja vastu võetud ÜRO raames. Nende lepingute depositaariks on ÜRO peasekretär. Nagu te teate, võeti Eesti Vabariik 17. septembril vastu ÜRO liikmeks ning sellega avanes meil võimalus ühineda paljude rahvusvaheliste lepingutega, mis on meile hädavajalikud rahvusvaheliste suhete läbiviimisel. Näiteks diplomaatiliste suhete Viini konventsioon, Viini konsulaarsuhete konventsioon, erimissioonide konventsioon, lepingute õiguse konventsioon jne. Teise ploki moodustavad lepingud, mis käsitlevad inimõigusi, nagu inimõiguste pakt, konventsioon genotsiidi ja apartheiidi vastu, rassismivastane konventsioon jt.

Ma vabandan, kuid praegu me peaksime otsustama, kas me võtame selle küsimuse päevakorda.

Valitsus pöördub Ülemnõukogu poole palvega võtta päevakorda kiireloomulise küsimusena meie vabariigi ühinemine nende lepingutega.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Väliskomisjoni nimel ma palun toetada seda ettepanekut. Meie arvates on see olulise tähtsusega ja väga kiireloomuline ning vajab kohest otsustamist.

Suur tänu! Teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 64 rahvasaadikut, puudub 40.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lülitada päevakorda pakutud kiireloomuline küsimus? Palun hääletada! Selle poolt on 51 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Härra Müllerson, palun jätkake!

Lugupeetud Ülemnõukogu! Lepingud võib jaotada kahte kategooriasse. Esiteks need, mis on meile hädavajalikud meie välissuhtlemises. Meie diplomaadid, kes töötavad välismaal, peaksid samuti omama privileege, mis on ette nähtud Viini konventsioonides. Me peaksime sõlmima lepingud niimoodi, nagu see on ette nähtud Viini 1969. aasta lepingute õiguse konventsioonis.
Teine plokk puudutab ÜRO raames sõlmitud ja üldtunnustatud inimõigusalaseid lepinguid. Nende dokumentide hulgas, mis teile praegu jagati, on ka ÜRO rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni tunnustamise kohta käivad materjalid. Asi on selles, et kui meid võeti ÜRO liikmeks, siis me tunnistasime ka ÜRO rahvusvahelise kohtu põhikirja, aga selleks, et me saaksime kohtus kellegi riigi peale kaebuse esitada, peame olema ise tunnistanud ÜRO rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni. See muidugi tähendab, et ka meid võidakse anda sellesse kohtusse, kuid üksnes riikide poolt, kes on ise tunnistanud samasugustel tingimustel nagu meiegi ÜRO rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni. Peale selle on teile jagatud ka üks avaldus, mis puudutab genotsiidivastast konventsiooni. Asi on selles, et Ameerika Ühendriigid, ühinedes 1986. aastal selle konventsiooniga, tegid reservatsiooni, milles on märgitud, et selle konventsiooni tõlgendamisel ja rakendamisel juhinduvad Ameerika Ühendriigid oma konstitutsioonist ja riigi siseõigusnormidest. Enamik Euroopa riike tegi avalduse, et nad ei tunnista niisugust Ameerika Ühendriikide reservatsiooni, kuna see on vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega, ja minu arvates on see tõesti nii. Seepärast teeb ka Eesti valitsus ettepaneku, et me teeksime samasuguse avalduse, nagu on teinud enamik Euroopa riike, s.t., et meie ei tunnista Ameerika Ühendriikide vastavat reservatsiooni.
Teile esitatud lepingud on mõeldud ühinemiseks, mitte ratifitseerimiseks, kuna need on juba jõustunud. Sellepärast me saame nendega ainult ühineda. Eesti Vabariigile ei too need lepingud otseseid finantskohustusi. Kuid on ka palju teisi lepinguid, mis võivad tuua kaasa finantskohustusi, ja seepärast välisministeerium praegu tegeleb nendega. Me saatsime kõikidele ministeeriumidele teate, et nad esitaksid oma arvamuse lepingute kohta, millega oleks vajalik ühineda. Teile esitatud lepingud on universaalkonventsioonid, mis on tavaõiguse kodifitseerimise resultaat, ja need on hädavajalikud igale riigile, et ta saaks osaleda rahvusvahelistes suhetes.
See ongi lühidalt võib-olla kõik, mida ma tahtsin öelda. Kui teil on küsimusi, siis ma püüan nendele muidugi vastata. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra Müllerson! Paistab, et Ülemnõukogul on teile küsimusi. Aleksei Zõbin, palun!

Lugupeetud ettekandja, miks ei võiks koos selle otsusega esitada ka nende dokumentide loetelu, millega vabariik kavatseb ühineda? Vabandage, see on siiski olemas. Teine küsimus: öelge palun, kes ja millisel viisil hakkab ekspertiisi läbi viima vabariigis vastuvõetavate seadusandlike aktide vastavusest nendele dokumentidele, millega vabariik ühines?

Taoline ekspertiis on juba käimas. Eilsel valitsuse istungil me rääkisime sellest ja haridusminister ütles, et seadusandlike aktide projektide ettevalmistamisel nad võtavad arvesse 1989. aasta konventsiooni. Paljud teist on Põhiseadusliku Assamblee liikmed ning te teate, et Eesti Vabariigi põhiseaduse projektis on kõik need sätted, mis puudutavad inimõigusi, täielikult kooskõlas vastavate lepingute nõuetega. Samas peab aga ütlema, et maailmas ei ole ühtegi riiki, kelle riigiõigus ja eriti -praktika oleks täiesti kooskõlas kõikide nõudmistega. Kuid on moodustatud ka spetsiaalsed kontrollorganid nagu ÜRO inimõiguste komitee, genotsiidikomitee ja mitmesugused teised organid, kes võivad öelda, kas meie seadused ja praktika on kooskõlas üldtunnustatud lepingutega. Ma tean, et põhiseaduse eelnõus on sees, et rahvusvahelised lepingud on kohustuslikud otseselt igale riigiorganile, üksikisikule ja ühiskondlikule organisatsioonile ning inimene võib minna kohtusse ja viidata lepingutele, ja kui riigiõigus on vastuolus lepingute sätetega, siis jäävad viimased jõusse. See on üks võimalikke garantiisid rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

Lugupeetud juhataja, austatud ettekandja! Te olete esitanud pika dokumentide loetelu, millega me peaksime liituma, ja ootate, et Ülemnõukogu langetaks selles suhtes otsuse. Väga paljud nendest dokumentidest on seotud sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste õigustega ning paljude muude probleemidega. Kas nende lepetega ühinemine on Eesti Vabariigile antud ajaloolisel hetkel ülepea jõukohane või võtame me mõnede osas endale üle jõu käivaid kohustusi? Kas keegi on teinud sellist analüüsi? Aitäh!

Rahvusvahelistes lepingutes, mis puudutavad inimõigusi, on ainult minimaalsed kohustused ja enamik Euroopa riike garanteerib palju suuremaid inimõigusi, kui on ette nähtud nendes lepingutes. Teie kaudu käib praegu seadusandlik töö ja ma loodan, et te võtate arvesse kõiki neid lepinguid, millega me ühineme. Kui me ei osale nendes lepingutes, siis me ei saa kuuluda ka ÜRO liikmesriikide hulka. Mina usun, et Eesti Vabariik on põhimõtteliselt võimeline täitma neid lepinguid, kuigi see ei ole muidugi kerge.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Ma usun, et see, mida me praegu teeme, on alles esimene samm. Lähitulevikus esitatakse kindlasti veelgi lepinguid, milledega me peaksime ühinema. Ma tahaksin siin eeskätt viidata ÜRO Peaassamblee 1985. aasta 13. detsembri deklaratsioonile nende isikute inimõiguste kohta, kes elavad riigis, mille kodakondsusesse nad ei kuulu. Ilmselt peame ka selle tulevikus aluseks võtma. Kuid mul on ka üks ettepanek. Ja nimelt: kõik need dokumendid on olulise tähtsusega, neid on avaldatud mitmetes eriväljaannetes, aga ma leian äärmiselt vajaliku olevat, et vähemalt Ülemnõukogu liikmed saaksid kõikide nende dokumentide koopiad. Ma arvan, et keel ei ole tähtis, kui neid ei ole eesti keeles avaldatud, siis piisab kas inglis- või venekeelsest tekstist. Tänan!

Me püüame teha nii, et te saaksite kõikide nende dokumentide koopiad. Muuseas, enamik inimõigusalaseid dokumente, millega me ühineme, on avaldatud selles raamatus. Ma nägin, et ka õiguskomisjoni liikmetel on see raamat olemas. Peale selle on otsuseprojektis kirjas, et avaldada kõik lepingud, milledega me ühineme, Riigi Teatajas. Mis puutub ÜRO 1985. aasta deklaratsiooni, siis ma pean ütlema, et deklaratsioonidega ei saa ühineda. Deklaratsioonid võetakse vastu ÜRO Peaassamblee poolt ja need on muidugi väga suure moraalse ja poliitilise jõuga soovitused, aga nendega riigid ei ühine, neid ei kirjutata alla ega ratifitseerita. Meil on palju niisuguseid deklaratsioone, mis me peaksime ka avaldama oma ajakirjanduses, et inimesed oleksid nendest teadlikud. Need on väga tähtsad deklaratsioonid, aga need ei ole juriidilised aktid.

Lugupeetud ettekandja! Mul on teile üks küsimus. Teie selgitustest lähtudes sisaldavad ühinemiseks vajalikud rahvusvahelised dokumendid nende minimaalsete nõudmiste kogumi, mis on vajalik täita, et olla Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni väärilised esindajad. Kas me peame praegu teie arvates lähtuma nendest minimaalsetest nõuetest Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamisel Põhiseaduslikus Assamblees? Kas on võimalik pöörduda tagasi nende seadusandlike aktide juurde, mis ühel või teisel määral ei vasta nendele konventsioonidele, millega te soovitate meil ühineda? Kas Ülemnõukogu peab täiel määral orienteeruma nendele dokumentidele, nagu seda tehakse praegu CSCE raames? Tänan!

Iga riik ja iga riigiorgan peab orienteeruma nendes dokumentides ning seisma hea selle eest, et need oleksid rakendatud. Ma ütlesin juba, et konstitutsiooni projektis on inimõiguste sätted sees. Samas pean ütlema, et ma olen juba neli aastat olnud ÜRO inimõiguste komitees ja ma ei tea seni ühtegi riiki, kes ei rikuks inimõigusi. Kui riigi siseõiguse normid on vastuolus riigi rahvusvaheliste kohustustega, siis peab muutma riigi siseõiguslikke norme. See on niisugune üldprintsiip ja ma arvan, et selline pidev korrigeerimine peaks toimuma. Kui midagi on valesti, siis tuleb see viia kooskõlla meie rahvusvaheliste kohustustega.

Austatud ettekandja, andestage mulle juba ette, kui mu küsimus on võib-olla tingitud minu valest arusaamisest. Kui me võtame lisa 2, kus on projekt avaldusest, mis saadetakse ÜRO peasekretärile, siis seal on viidatud resolutsioonile. Kas see on siis midagi muud kui see otsuseprojekt, mida me praegu arutame? Ma ei saa hästi aru.

Ma võtan selle paranduse vastu. Muidugi on jutt sellestsamasest otsusest. Aitäh!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Siin oli küsimus sellest, kas nende dokumentide täitmine on meile jõukohane, kuid mina püstitaksin küsimuse veidi teistmoodi. Ja nimelt arvestades olukorda, kus meie riigi staatust ei saa mõõta aastatega, vaid praktiliselt päevadega, kas on kindel, et ükski nendest dokumentidest ei avalda mingis punktis kahjulikku mõju meie arenevale riigile?

Ma võin teile absoluutselt kindlalt öelda, et ükski neist ei mõju kahjulikult. Need on üldtunnustatud lepingud ja need on meile hädavajalikud ning võivad mõjutada ainult positiivselt. Teile on esitatud 28 lepingut, kuid ÜRO raames on neid sõlmitud ligemale 100, peale selle eksisteerivad veel Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni lepingud, UNESCO lepingud jne. Me uurime praegu neid ja mõnedes neist võivad tõesti olla sätted, mis on meile üle jõu käivad nii majanduslikult kui ka finantsiliselt.

Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan Priidu Priksi mõtet, kus ta küsis, kas need dokumendid on kahjulikud või mitte. Antud juhul saan ma toetuda ainult teie sõnadele, sest mul omal puudub võimalus nende sisuga tutvuda. Ma vaatasin sellest raamatust, kuid paljusid lepinguid ei ole siin ära toodud. Kuidas on mõeldud sellele, et saadik saaks nende dokumentidega enne tutvuda? Mina isiklikult tahaksin nendega enne tutvuda. Saadikute kohus on teada neid dokumente, sest nende alusel me hakkame rajama riiki, lahendama kodakondsuse ja teisi probleeme.

Selles raamatus, mida te näitasite ja millele ma viitasin, on sees ainult lepingud, mis puudutavad inimõigusi. Seal ei ole neid lepinguid, mis puudutavad diplomaatilisi ja konsulaarprivileege ning immuniteete. Meie välisministeerium teeb kõik meist oleneva, et teil oleks võimalik tutvuda vajalike materjalidega. Kuid ma pean ütlema, et minu arvates on praegu ajaliselt lihtsalt võimatu põhjalikult tutvuda kõigi nende lepingutega. Kui te tahate, siis me teeme kõik, et need lepingud oleksid nii kiiresti kui võimalik avaldatud mitte ainult parlamendiliikmetele, vaid kõigile Eesti kodanikele.

Suur tänu, härra Müllerson, rohkem teile küsimusi ei ole. Kaasettekande antud küsimuses teeb väliskomisjoni liige Alar Maarend.

Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Üldiselt olen ma selle vastu, kui kiireloomulisena võetakse päevakorda nii tähtsaid küsimusi. Aga tänane olukord on tõesti kiireloomuline, ka Eesti Vabariik sai kiireloomuliselt ÜRO liikmeks. Kui me tahame rahvusvaheliselt suhelda ja olla võrdväärne partner teistele rahvusvahelise õiguse subjektidele, siis me peame juba varem tunnistama selle suhtlemise hõlbustamiseks sõlmitud lepete ja konventsioonide kehtivust ka Eesti Vabariigi suhtes ja tema territooriumil. See sunnib meid täna tõesti natuke kiirustama. Eriti, mis puudutab diplomaatilise ja konsulaarsuhtlemise Viini konventsioone ja vastavaid fakultatiivseid lisaprotokolle. Eesti Vabariigi saatkonnad juba töötavad, erimissioonid suhtlevad ja ka Eestis viibib pidevalt välisriikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid. Kui nende staatus Eestis on ebaselge, siis toob see suhtlemises paratamatult kaasa mõningaid raskusi. Seetõttu ma kutsuksin nii välis- kui õiguskomisjoni nimel, kellega koos me arutasime neid küsimusi, Ülemnõukogu liikmeid ratifitseerima täna need lepingud, mis on toodud siin nimekirjas, hoolimata sellest, et need pole kõik veel kättesaadavad eesti ja vene keeles. Härra Kass ütles õigesti, et selles sinises raamatus, mis meile oli varem kätte jagatud, ei ole kõikide lepingute tekste.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogul on võimalus aidata kaasa kolme konventsiooni jõustumisele rahvusvahelisel tasandil. Nimelt, teile esitatud nimekirjast ei ole kolm dokumenti veel jõustunud. Need on rahvusvaheliste lepingute õigusjärgluse Viini konventsioon, Viini konventsioon rahvusvaheliste lepingute õigsusest riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel ning Viini konventsioon riikide õigusjärglusest riigi vara, arhiivide ja võlgade suhtes. Siin saab ka Eesti Vabariik anda oma panuse nende dokumentide jõustumiseks rahvusvahelises ulatuses.
"Nüüd ma tutvustaksin veel ühte parandust, mis on välja pakutud otsuseprojekti punkti 4. On ettepanek asendada see natuke ebaõnnestunult sõnastatud tekst järgmiselt: "Teha Eesti Vabariigi Valitsusele ülesandeks vormistada ühinemine antud otsuse lisas 1 loetletud lepingutega." Ja siis teksti järgi edasi. Selle ettepanekuga oli päri ka härra Müllerson. See vormistamine tähendab seda, et koostatakse dokument, millele Ülemnõukogu nimel kirjutab alla Ülemnõukogu esimees ja esitab deponeerimiseks ÜRO-s. Tänan!"

Suur tänu, härra Maarend! Ülemnõukogul ei ole teile küsimusi. Lugupeetud Ülemnõukogu, teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 68 rahvasaadikut, puudub 36.
"Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Eesti Vabariigi ühinemisest rahvusvaheliste lepingutega, mille depositaariks on ÜRO peasekretär"? Palun hääletada. Selle poolt on 69 rahvasaadikut, vastu on 1, erapooletuid ei ole. Sellega on otsus vastu võetud."
Lugupeetud Ülemnõukogu, meie tööaeg on lõppenud. Nägemiseni!