"Tere päevast, lugupeetud Ülemnõukogu! Kontrollime kohalolekut! Kohal on 82 rahvasaadikut, puudub 22. Lugupeetud kolleegid, alustame tänast istungit 3. päevakorrapunktiga "Eesti Vabariigi Ülemkohtu 1990. aasta tegevusest". Ja palume ettekandeks kõnetooli Ülemkohtu esimehe hr. Jaak Kirikali."

Lugupeetud juhataja, lugupeetavad Ülemnõukogu saadikud! Aasta tagasi saime teie käest kolmanda võimu – kohtuvõimu. Nabavööt on lahti lõigatud ja nüüd me oleme aasta otsa omapead tegutsenud. Selle kohta me esitasime ametliku ülevaate Ülemnõukogu Presiidiumile ja teile. Dokument on 28. märtsil laiali jagatud ja seoses sellega ma võib-olla kommenteeriksin ainult mõnda lõiku meie tegevusest. Ma kordan, et Ülemkohus ei esine teie ees aruandega, vaid ametliku ülevaatega, sest me oleme rippumatu kõrgem kohtuorgan vabariigis. Ja meil on hea meel tõdeda, et õigusorganitest kohtud tegutsevad vast kõige toimekamalt ja mitte seepärast, et meil on paremad inimesed ja parem tegevusstruktuur, vaid seepärast, et kohtute tegevusse on kodeeritud üks põhimõte – kohus peab asjas tegema otsuse. Meie puudused ja tegemata jätmised seisnevadki selles, et asjad ei laabu nii, nagu me tahaksime, ja asju ei otsusteta nii kiiresti, kui seadus seda nõuab.
Töö sisulisest küljest. 16. mail me järsku tunnetasime, et muutusime kõrgemaks kohtuorganiks vabariigis, sest sellest päevast katkestasime asjade saatmise NSV Liidu Ülemkohtu jurisdiktsiooni alla. Meid kritiseeriti kahelt poolt ja just inimõiguste rikkumise pärast. Seda tegi NSV Liidu Ülemkohtu esimees Smolentsev, kuna meie rikkuvat NSV Liidu konstitutsiooni ja ei saada NSV Liidu kodanike asju NSV Liidu kõrgemale kohtuorganile, ja kritiseerisid meid ka kohalikud ajakirjanikud ja kodanikud, kuna nüüd kadus Eesti Vabariigi Ülemkohtu tegevusele edasikaebamise võimalus ära. Meie tegime üheainsa mõeldava otsuse, täiustasime järelevalvet ja muutusime hästi kriitiliseks oma ja esimese astme kohtute töö suhtes. Meie arvates suuri kohtuskandaale, mis on seotud esimese astme kohtute või Ülemkohtu tegevusega möödunud aastal, ei olnud. 7. veebruaril andis Ülemnõukogu Presiidium meile täie volituse vaadata ümber ka Ülemkohtu pleenumi ja NSV Liidu kohtute lahendeid, mis puudutavad Eesti Vabariigi kodanikke või Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud tegusid.
Töö on sisuliselt muutunud keerukamaks. Kõige suuremat pinget me tunneme seadusandluse puudulikkuse pärast. Kõikides uutes seadustes allutatakse vaidlused kohtule. Enamikel juhtudel ei ole selle vaidluse lahendamise mehhanismi olemas ega seaduses endas ei ole viiteid vastava mehhanismi väljatöötamiseks, seepärast asju uute seaduste järgi kohtutes peaaegu ei ole. Siit seadusandjale kohe esimene sisuline probleem: kui võetakse vastu materiaalõiguse norm, siis tuleb selle ellurakendamiseks ette näha vastav protseduur.
Meie arvates on tõsiseid puudusi kodaniku õiguslikul kaitsmisel riigi omavoli eest. Administratiivvastutust järsult karmistati, kuid inimeste kohtuliku kaitse õigust ei muudetud. Ja selle tagajärjeks on minu arvates vangide inimõiguste oluline piiramine. Inimene saadetakse kinnipidamiskohta kohtuotsuse alusel ja ta vabastatakse ennetähtaegselt kohtumääruse alusel, kuid vangil ei ole õigust kaevata režiimi rikkumiste eest määratud karistuste või muid tema õigusi kitsendavate otsuste suhtes kohtutele. Kõikides teistes riikides on see administratiivkohtu jurisdiktsioon. Meil tuleb selle küsimuse üle mõelda!
Väga palju tuli meil eelmisel aastal tegelda massirepressioonidega tekitatud kahjude hüvitamisega. Meie ülevaates on toodud vastav statistika. See näitab, et kohtupraktika ei ole kuigi stabiilne. Ja üks häiriv moment on, et kohtuväliselt represseeritud isikutele kahju hüvitamise korda on maa- ja linnaomavalitsustes omavoliliselt rakendatud kõikidele juhtudele ja kui käivitub omandireformi seadus, siis selgub, et riik on juba praegu alusetult kandnud märkimisväärset kahju.
"Kriminaalkohtust. Selle kaudu me anname kaudse hinnangu kuritegevusele. Kohtutes mõisteti süüdi vähem kui viiendik aasta jooksul kriminaalkuritegusid toime pannud isikutest ja see juba ei sõltu kohtutest, vaid uurimis- ja juurdlusorganitest ning toimikud näitavad, et juurdluses ja uurimises valitseb suur ebaprofessionaalsus kuritöö jälgede fikseerimisel ja uurimistoimingute läbiviimisel. Hiljaaegu ilmus vabariigi prokuratuuri poolt väljatöötatud eelnõu, seda tutvustas ka eile "Rahva Hääles" Siseministeeriumi ametnik Ando Leps. Eelnõu idee seisneb selles, et vastloodud uurimistalitus asub tööle siis, kui kriminaalpolitsei on talle üle andnud süüdlase koos tõenditega. See tähendab seda, et härra uurijale, kes siis toimetab valgetes kinnastes, tuleb kurjategija ette kanda hõbekandikul."
Kohtutes me ei näe organiseeritud kuritegevuse asju, kuid tallinlasena ja Eesti Vabariigi kodanikuna ma näen ja kuulen, mis toimub praegu allilmas. Võitlus majanduskuritegevusega on praktiliselt soikunud, tassitakse laiali riigivara ja ka kriminaalkorras karistatavate tegudega. Minu arvates on Prokuratuuri järelevalve ja politsei vastavate struktuuriüksuste töö selles nullilähedane.
Oma ülevaates me näitasime ka kohtu vigade iseloomu ja põhjusi ning peamine põhjus seisneb ikkagi selles, et kui loobub kurjategija nii kohtu kui ka uurimise jaoks ootamatult süüd omaksvõtvatest seletustest, siis selguvadki uurimise puudujäägid ja tegematajäämised. Seetõttu on meil olnud nii alusetult õigeksmõistmisi, kuid mis veel hullem, ka alusetuid süüdimõistmisi, kuid need süüdimõistmised ei ole olnud drastiliste tagajärgedega. Kõige raskem vast seisnes selles, et ühes koloonias karistust kandev vang mõisteti süüdi selle eest, et ta öösel kahelt kaaslaselt varastas kummaltki ära 700–800 grammi šerbetti, kokku poolteist kilo, ja selle eest mõisteti talle 3 aastat vabadusekaotust. Kuid ta karistust selle kohtuotsuse järgi kandma ei hakanud, sest ta kandis karistust ka varasemate kuritegude eest.
Nüüd rehabiliteerimistest. Arvud on niisugused, nagu nad on. Meie oleme 10 kuu jooksul rehabiliteerinud 400 inimest rohkem kui prokuratuur kogu aasta jooksul. See näitab, et meie töö efektiivsus ja töövormid on paremad. Kuid, mis kõige tähtsam, nende asjade massilisel läbivaatamisel tuli üle saada stalinismist meis endis. Kui ma möödunud aasta märtsis ja aprillis vaatasin läbi umbes 40 toimikut ja nägin, kus valdade kaupa inimesi mõisteti süüdi formaalsetel põhjustel ilma kuriteo tunnusteta tegude eest, siis veendusin, et tõepoolest 1940. aastatel leidis Eestis aset organiseeritud genotsiid.
Kuid vaatamata kõigele me ei ole nüüd tänaseks päevaks rehabiliteerinud umbes 300 inimest. Need on aktiivsed omakaitse tegelased, kes 1940. aastal ja sõja ajal omavolitsesid kaaskodanike ja sõjavangide kallal. Need on tõelised aktiivsed metsavennad, need on ka sõjakurjategijad. Aga neid on vähem kui kümnendik, umbes 8% kõikidest läbivaadatud asjadest. Ülemkohtus on sisse seatud selline kord, et rehabiliteerimist eitavale teatele kirjutan alla ainult mina ja see ei välista inimesel või tema lähedastel taotleda asja läbivaatamist järelevalve korras. Kui me leiame toimikus vähegi andmeid selle kohta, et süüdistus on tõendamata või kunstlikult esitatud, siis järelevalve protestid teeme juba ise.
"Ja viimane asi, millest ma tahan rääkida, on seadusandlik blokk. Oma ülevaate 8. alajaotuses me tahtsime anda pildi seadusandluse ja seadusandliku tehnika vigadest ja neid oli üllatavalt palju. Ja meie arvates takistab edasiminekut see, et me ei kodifitseeri ega võta seisukohti mitmete liiduliste aktide muudatuste suhtes, sest need aktid ise meil põhimõtteliselt kehtivad. Muudatuste sisseviimata jätmise tõttu on meil kaitseõigus kitsamalt reguleeritud kui näiteks Vene Föderatsioonis. Siis on täiesti reguleerimata lugupidamatuse avaldamise juhtumid kohtu suhtes, täiendused kooperatsiooniseaduse kohaldamise kohta. Aga ometi on need ettepanekud seadusandluse selgitamiseks või ratifitseerimiseks esitatud Ülemnõukogu Presiidiumi aparaadile, möödunud sügisel kas valitsuse või Ülemkohtu poolt üle antud ning meil ei ole andmeid nende ettepanekute liikumise kohta Ülemnõukogu Presiidiumis. Rahul ei saa olla ka Ülemnõukogu aktide avaldamisega. "Teataja" ilmub suure hilinemisega ja nagu te ülevaatest näete, mitmetel juhtudel on jäänud mõni akt isegi avaldamata."
Ja mis meil on vaja? Meil on vaja toetust. Nii seadusandja kui ka ajakirjanduse poolt. Ajakirjanduse reageeringud meie probleemidele on üldiselt negatiivse alatooniga. Tuleval esmaspäeval on valitsusel kohtuseaduse ja kohtuniku staatuse seaduse lugemine ning arvatavasti jõuavad need dokumendid teie kätte juba aprilli lõpul või mai alguses ja kohtureformi sujuvaks läbiviimiseks ma palun Ülemnõukogul leida meie seaduste jaoks piisavalt aega ja need asjad võtta päevakorda. Aitäh tähelepanu eest! Ma arvan, et ülevaade on tekitanud teis ka küsimusi.

Tõepoolest, hr. ülemkohtunik on tekitanud soovi küsida.

Hr. Kirikal, kas teile ei tundu, et teil on tegemata jäänud üks suur töö, eriti see, mis puudutab meid siin Ülemnõukogus? Meil puudub absoluutselt konstitutsiooniline kontroll! Ma tean, et kohus ei saa ise endale luua seadusi, aga millised on teie kui kodaniku ja juristi mõtted? Kas see on vajalik ja mida selleks teha, et meie saaksime lõppude lõpuks omale organi, mis seisab meist kõrgemal ja on sõltumatu?

Tänan, see on väga huvitav küsimus! Ja kui te mäletate, siis 3. aprillil möödunud aastal ma vastasin sisemise veendumusega, et konstitutsioonilise järelevalve kohut on meile vaja ja teda oleks õige pea vaja. Ja praegu, kui seadusandlik protsess on ülepolitiseeritud, kui seadusandlike projektide pärast käib vaidlus erakondade, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel, siis oleks vaja tõepoolest seadusandja ja valitsuse kõrvale konstitutsioonilise kohtu võimu, aga see saab juhtuda ainult kahel tingimusel.
Esimeseks tingimuseks on see, et Ülemnõukogu peab ise tunnistama seaduse ülimuslikkust enda üle täpselt nii, nagu seda kohus on tunnistanud.
Ja teiseks, Ülemnõukogu kui seadusandja peab olema valmis seedima ka ebapopulaarseid otsuseid konstitutsioonilise kohtu poolt. Ja ma püüan teile näidata, et siin on teil mõtlemisainet küllaga ning mind kui kohtunikku häirib see, et 1979. aasta konstitutsioon on ära kadunud. Ta on kehtetuks tunnistamata, ta on tühistamata, aga seda dokumenti justkui ei ole. Kuhu ta kadus? 23. veebruaril viidi ju §-desse 6 ja 7 vastavad täiendused sisse. Tõepoolest, 30. märtsil, 8. mail, 16. mail, 7. augustil ja hiljem on siin Ülemnõukogus võetud vastu riigiõiguslikke seisukohti, mis muudavad või peatavad mõne konstitutsioonisätte kehtivuse või muudavad selle sisu.
Nüüd edasi. Kõikides riikides tehakse selget vahet konstitutsioonilise ja lihtseadusandluse vahel ja mulle tundub, et see Ülemnõukogu ei ole seda seadusandlikku aabitsatõde endale selgeks teinud, sest konstitutsiooni, konstitutsioonilisi seadusi, ma mõtlen sätteid Ülemnõukogu, Ülemnõukogu Presiidiumi kohta viiakse sisse reglemendi töö sisekorra tasemel konstitutsiooni ennast muutmata. Ja see seab nüüd osava juristi käes kahtluse alla nii mõnegi vajaliku riigiõigusliku dokumendi sellepärast, et seadusandja ei ole kinni pidanud konstitutsioonilise seadusandluse protseduurist 2/3 häälteenamusest ühe või teise küsimuse lahendamisel.
See on väga hell küsimus! Kui Ülemnõukogu leiab, et talle on vaja tuge ja toetust kohtu näol, siis selle konstitutsioonilise kohtu moodustab Ülemnõukogu ise. Ja ma olen isegi mõelnud tema funktsioonide üle. Näiteks, me tegime Justiitsministeeriumile ettepaneku kohtuseaduses fikseerida järgmised põhimõtted: põhiseadusliku järelevalve kolleegium tõlgendab põhiseadust, vaatab läbi valitsuse esimehe, peaministri, peaprokuröri, õiguskantsleri, teatud arvu Ülemnõukogu saadikute või mõne omavalitsusliku esinduskogu esildisi seaduste ja kõigi teiste normatiivse iseloomuga aktide vastavusest põhiseadusele, vaatab läbi kohtute ja kohtu liikmete järelepärimisi seaduste vastavusest põhiseadusele, vaatab läbi kaebusi põhiseaduslike õiguste ja vabaduste rikkumise kohta, vaatab läbi põhiseaduse alusel moodustatud organite omavahelisi vaidlusi, arutamata nende organite jurisdiktsiooni ja võimkonna küsimusi, vaatab läbi esimese ja teise astme omavalitsuslike esindusorganite omavahelisi vaidlusi ja arvamusi seaduseelnõude vastavusest põhiseadusele. Te näete, sellel kohtul oleks väga lai tööpiirkond ja ta tõepoolest vähendaks nende küsimuste politiseeritust, muudaks nad õiguslikeks.

Härra Ülemkohtu esimees, päevakorda on kerkinud nii maaseadus kui ka denatsionaliseerimine. Sellega on muutunud aktuaalseks enne 23. juulit 1940 koostatud ja säilinud testamentide legaliseerimine. Nimetatud testamentide legaliseerimine peatselt vastuvõetavate omandiseaduste taustal päästaks kohtud arvukatest protsessidest. Siiani kohus lähtub mitte omariikluse aegsetest dokumentidest, vaid sõjajärgsetest Vene NFSV tsiviilprotsessi vastavatest paragrahvidest. See loob teatud kindla segaduse kohtukorralduses. Härra Ülemkohtu esimees, kas piisab Ülemkohtu vastavast pleenumist, mis legaliseeriks enne 23. juulit 1940 koostatud testamendi või peab Ülemnõukogu õiguskomisjon andma algatuse selle küsimuse lahendamiseks. Mis on teie nõu?

Me vastan kahes osas. Esiteks, me nägime sedasama probleemi omandireformi seaduse projektis ja tegime märkuse Justiitsministeeriumile. Ma ei tea nüüd selle lõplikku lahendust.
Teiseks me tunnistame Eesti Vabariigi perioodil tehtud testamente. Meie mure on hoopis see, kas need kõik on säilinud ja kuidas arhiivides nende jälgi leida, vaat see on tõsisem mure. Põhimõtteliselt me tunnistame Eesti Vabariigi aegseid kirjalikke testamente. Kui õigussuhe saab alguse enne 23. juulit 1940, siis me tunnistame ka ühe prejuditsiaalse faktina tolleaegset testamenti ja arvestame õigussuhte arengus, aga küsimusele on vaja vastust omandireformiseaduses, aga see tuleb teil lähemas tulevikus endal arutamisele.

Lugupeetud Ülemkohtu esimees! Ma tahaksin kuulda teie kui ülemkohtuniku seisukohta suhtumisest ÜRO inimõiguste harta ratifitseerimise perspektiivi Eesti Vabariigis.
Ja teiseks. Teatavasti kuritegevus muutub järjest jõhkramaks ja karistused järjest leebemaks. Kurjategijad, tunnetades kohtusüsteemi liberaliseerumist, apelleerivad kohtutes uurijate vägivallale neilt süütõendite hankimisel. Kas kohtud on tuvastanud vägivallategusid kohtualuste suhtes uurimise käigus? Tänan!

Esimesele küsimusele vastan niimoodi. Kui me saavutame riikliku õiguse, tähendab riiklikud õigused täies mahus ja me saame liituda ÜRO-ga, siis me ratifitseerime ka kõik ÜRO dokumendid. Kuid teiselt poolt, mitte miski ei takista meid inimõiguste dokumente täies mahus rakendamast siseriiklikus praktikas. Ja praegu, tähendab aprilli lõpus, toimub Pärnus üks väga huvitav konverents, kus see on põhiküsimus. Siin me püüame koolitada oma juriste.
Kuritegevus ja karistus. Hiljaaegu olid korrelatiivses sõltuvuses kuritegevuse kasv ja karistuse kohene karmistamine. Aga praegu enam ohtlikud kuriteod, välja arvatud tapmised, kohtulaua ette praktiliselt ei jõua. Enamus, see on 2/3 süüdimõistetutest on süüdi mõistetud varavastaste kuritegude eest. Kusjuures see tekitatud kahju sõltub mõnesajast rublast mõnekümne tuhandeni. Seoses sellega on tõepoolest kriminaalkaristus muutunud leebemaks. Aga me ei saa uurimis- ja juurdlusorganite tegematajätmist nuhelda tabatud kurjategijate kätte. Tähendab, me ei saa muuta karistuspoliitikat repressiivseks. Sellega me pöörduksime tagasi stalinismiperioodi.
Tõepoolest, kurjategija tüüpiline väide seisneb selles, et kui ta muudab oma eeluurimisel antud seletusi, siis ta kurdab seda, et teda kuulati üle väga karmilt, võib-olla isegi kohaldati vägivalda. On toimunud erijuurdlusi, ja mõned üksikud miilitsatöötajad on vastutusele võetud ametiseisundi kuritarvitamise pärast. Aga põhiliselt räägib see sellest, et uurija ei oska fikseerida seletusi ja muid tõendeid, mis kinnitavad kohtualuse süü omaksvõttu. See on meie uurimise ja kohtulike tõendite põhiprobleem tänapäeval! Aga ma usun, et me mõne aastaga saame sellest üle ja praktika kujuneb siin täpselt samasuguseks nagu kõikides teistes tsiviliseeritud riikides.

Suur tänu! Ahti Kõo!

Lugupeetud Ülemkohtu esimees! Ma tahaksin esitada kaks küsimust.
Esiteks, kas Ülemkohus endiselt praktiseerib arutamisel olnud kuriteo asjades ilmnenud kuritegu soodustanud asjaoludele reageerimist erimäärustega või mingil muul viisil? Kuivõrd neid reageerimisi arvestatakse? Kuivõrd nendest üldse tänapäeval kasu on? Teie hinnang sellele?
"Ja teine küsimus. Te puudutate oma kirjaliku ülevaate lõpus ka õigusemõistmist ja Ülemkohut puudutava informatsiooni analüüsi ajakirjanduses ja väidate siin niimoodi, et mitmes loos on näiteks "Rahva Hääl" ja "Maaleht" asutud seisukohale, et Ülemkohtus valitseb samasugune seadusetus nagu teistes õiguskaitseorganites. Siin ei ole küll ühest hinnangut, kuidas asi tegelikult on, kas on samasugune või ei, aga ma loen sellest tekstist välja, et tegelikult niimoodi ei ole ja Ülemkohtus valitseb parem seaduslikkus kui teistes õiguskaitseorganites. Sellest tulenevalt oleks huvitav ja ühtlasi kasulik võib-olla kuulda ka, millega Ülemkohus on saavutanud, et ühe ja sama õigussüsteemi lülina on ta teistest parem, on seadustjärgivam kui teised õiguskaitseorganid, kui see on nii. Aga võib-olla ma ka eksin? Aitäh!"

Erimäärused on kohtute statistikast välja jäetud, ta ei ole profülaktiline eesmärk, nagu ta mõni aeg tagasi oli. Kuid kui 1. või 2. astme kohtuorgan tuleb asja arutamise juures niisugustele õigusrikkumistele, mis nõuavad vastavate ametiisikute või ametiorganite üleviimist, siis erimääruse vormi kasutatakse ka praegu.
Nüüd, mis puutub seaduslikkusesse ja õiguskorrasse, siis ma tahan öelda seda, et kohtus püütakse protsessinormistikust täpselt kinni pidada. Ja kui me seda ei riku, siis me ei riku ka seaduslikkust ja õiguskorda. Ja minu arvates, kui me vaatame nüüd kaebuste üldtooni, siis oleme teatud edu selles osas saavutanud. Vähemalt meie lahendid ja meie vastused kohtualustele ja teistele asjaosalistele on paremini arusaadavad.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemkohtu esimees! Ma pöörduksin veel kord tagasi hr. Uluotsa poolt esitatud küsimuse juurde. Mis praegu takistab näiteks seda, et Ülemkohus võiks hakata juba praktiseerima konstitutsioonilise kohtu rolli, no näiteks nii, nagu seda praktiseerib USA Ülemkohus, kes ei tühista seadusandja akte või valitsuse akte, vaid kuulutab neid juriidiliselt kehtetuks ja sellega teostab juriidilist kontrolli. Kas seda meie Ülemkohus ei ole praegu võimeline tegema?

On küll! Ma tahaksin tuletada meelde, et 16. novembril 1988 konstitutsiooni paranduses §-s 4 ja deklaratsioonis kehtestati meil kodanike ja juriidiliste isikute konstitutsiooniliste õiguste kohtulik kaitse. Aga sellelaadseid pöördumisi kohtusse ei olnud, kohus ise seda liiki asju, asju üldse algatada ei saa. Ja kui nüüd mõni hagi oleks tulnud kas 1. astme kohtusse või meile, ma arvan, me oleksime kohustatud selle vastu võtma ja kui on protseduurilisi takistusi, mis nõuavad seadusandluse muutmist, siis tegema seadusandjale vastavad ettepanekud. Aga praegu ei ole ei seadusandlikku initsiatiivi ega ka praktilisi pöördumisi olnud. Kuid kohtud põhimõtteliselt on valmis konstitutsiooni kaitsma, oleks ainult konstitutsioon sellisel kujul, mis ärataks kõikides meis ühesugust usaldust.

Lugupeetud ülemkohtunik! Te ütlesite, et põhiseaduse puudumine takistab tõsiselt kõrgeima kohtuvõimu tööd. Sellega on seotud minu esimene küsimus. Kas teie meelest ei olnud see viga, et vabariigi Ülemnõukogu tunnistas Eesti NSV põhiseaduse kehtetuks ja kas te ei arva, et kohtuorganite edukaks tööks on vaja Eesti NSV põhiseaduse juurde tagasi pöörduda? Siis on vähemalt mingisugunegi alus olemas.
Teiseks. Kuritegevus kasvab, seda näitavad nii teie kui ka Siseministeeriumi esitatud arvud. Ühe põhjusena nimetatakse õiguskaitseorganite lagunemist. Minu meelest võib juba igaüks iseenda kogemuste najal tõdeda, et seaduslikkust ja korda pole enam olemas.
Kas teie kui ülemkohtunik ei arva, et tehti viga, kui Siseministeerium toodi liidulis-vabariikliku alluvuse süsteemist ära? Kas oli mõtet võtta kiires korras vastu valitsuse otsus saata miilits laiali ja moodustada politsei? Tänan!

Mul on väga kahju, aga ma ei saa kui kohtunik nendele küsimustele vastata sellepärast, et kohtuvõim ei saa tungida seadusandja ja valitsuse tegevusse. See on mulle konstitutsiooniliselt võõras. Aga see, mis puudutab konstitutsiooni kehtetuks tunnistamist, siis ma püüdsin teile, lugupeetud saadikud, mõista anda, et konstitutsioon on kehtetuks tunnistamata, ta on füüsiliselt ja juriidiliselt olemas. Teisiti ei oleks teid kui seadusandjat, ei oleks mind kui kohtuorgani esindajat, ei oleks teisi võimu- ja valitsemise struktuure.

Kommentaarid tulevad pärast. Vladimir Lebedev!

Kas ma sain õigesti aru, et te juhindute oma tegevuses Eesti NSV konstitutsioonist?

Mitte täielikult, kuid põhimõtteliselt küll.

Läbirääkimised järgnevad, praegu esitame küsimusi. Ignar Fjuk!

Lugupeetud ettekandja, minu küsimus johtub teie poolt mainitud 300-st, keda ei saa rehabiliteerida kui tõelisi metsavendi. Mis oleks kohtu poolt vaadatuna vaja teha, et siiski need rehabiliteerimisaktid saaksid realiseeritud või mingis muus vormis need inimesed saaksid kõik õigused tagasi, sest tegu oli ikkagi vastuhakuga punasele terrorile, mis võis omandada tõesti erinevaid vorme, kuid põhimõtteliselt oli tegu ikkagi vastuhakuga võõra riigi okupatsioonile ja okupantidele?

Kohus täidab seadust. Ja kui rehabiliteerimise korraldus on pandud Ülemkohtu peale, siis selle õiguslikuks aluseks on 1990. aasta 19. veebruari seadlus ja seal on öeldud, mis puhul inimesed rehabiliteerimisele ei kuulu. Ja ei kuulu kodanike tapmise, sõjavangide tapmise, piinamise, diversiooniaktide, spionaaži eest ja veel mitu koosseisu. Ja meie õiendi 8. leheküljel on öeldud, kes jäid rehabiliteerimata, sest siin on andmed 258 kohta. See on 1. jaanuari seis. 124 olid süüdi tsiviilelanike või sõjavangide tapmises, see on igal juhul olnud omavoli, ilma kohtuotsuseta on see toimunud, 123 röövimises või terroristlikus aktis. Need on enamalt jaolt metsavennad, kes on, relv käes, tapnud, piinanud nõukogude aktiviste, röövinud meiereisid ja kauplusi ja teisi rahvamajandusobjekte, 7 spionaažis ja diversioonis. Kahjuks ka need paragrahvid ei kuulu rehabiliteerimisele, kuid peale 7. veebruari seadlust need toimikud me võtame uuesti järelevalvesse ja vaatame, kas need asjad on tõendatud või mitte. Ma ei oska praegu rohkem selle kohta midagi öelda, sest seaduslikku alust nende inimeste rehabiliteerimiseks praegu kohtul ei ole.

Lugupeetud härra Kirikal! Kohtulahenditele esitatud protestide läbivaatamisel on kõrgeim instants Ülemkohtu pleenum, kelle määrus on lõplik ja muutmatu. Seda ei ole võimalik protestida isegi kui ta võib-olla ei ole päris mittevaieldav. Selline kord on pärit NSV Liidu kohtusüsteemist, millest Eesti Vabariigi kohtusüsteem on siis nüüd eraldunud. Kas peate selles osas seadusandluse täiustamist vajalikuks Ülemkohtu pleenumi volituste ja määruse osas? Kui jah, siis kas sellega ka tegeldakse? Aitäh!

Kahtlemata me tegeleme. 1991. aasta 7. veebruari seadlusega anti Ülemkohtu pleenumile õigus läbi vaadata vabariigi prokuröri ja Ülemkohtu esimehe esildised kõikidele kuni 1990. aasta 16. maini pleenumil otsustatud asjadest tehtud määrustele. See on küllaltki suur asjade ring.
Teiseks me tegime ka ettepaneku ja see on õiendis kajastatud, et ka pleenumi enda vahendite ülevaatamise protseduuriline kord peab olema tulevases protsessiseadusandluses. Kuidas ta täpselt tuleb, sellega praegu teadlased tegelevad, kuid põhimõtteliselt peab ta olema, sest kui kohus on teinud vea ja see selgub kas või 7 või 70 aastat hiljem, siis see viga tuleb parandada.

Suur tänu! Jüri Põld!

Aitäh! Härra Ülemkohtu esimees, ma soovinuks teie käest teada saada, millistest maksuseadustest te lähtuksite, kui tühistasite Eesti Vabariigi Ülemkohtu otsuse, mis puudutas ühe majaomaniku võitlust oma Eesti Vabariigi seaduste eest? Aitäh!

Siin me juhindusime Eesti NSV ja Eesti Vabariigi seadustest. Asi oli selles, et 1989. aasta 29. detsembril võttis Ülemnõukogu vastu maksukorralduse seaduse, aga selle seaduse jõustumise päevaks, 8. jaanuaril 1990 ei olnud Eesti NSV Ülemnõukogu ega Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kehtestatud Ühtegi oma vabariiklikku maksu. 29. detsembri järgmise toiminguna Ülemnõukogu kinnitas 1990. aasta riigieelarve ja see riigieelarve oli puhtal kujul formeeritud NSV Liidu seadusandlikel aktidel põhinevatel maksudel ja maksmise korral. Lähtudes seadusandluse analüüsist, asusin seisukohale, et majaomanik Ploompuu osas tehtud kohtulahend oleks kuulunud tühistamisele ja Ülemkohtu Presiidium toetas minu protesti, ning protest läks läbi.
Aga siin ma tahan juhtida tähelepanu ka seadusandluse puudusele, sest 1989. aastal võeti vastu riigieelarve seadus, maksukorralduse seadus, kuid kummaski polnud rakendamise aluseid. Tol korral räägiti isemajandavast Eestist ja mõeldi, et need seadused hakkavad toimima siis, kui Eestis kohaldatakse täielik isemajandamine. Aga me alles nüüd, 1991. aasta rahandusaastal jõuame sinna.

Lugupeetud ülemkohtunik! Ettekandes te ütlesite, et Ülemnõukogu, võttes vastu seadusi ja otsuseid, jätab mõnikord lahendamata protsessuaalsed küsimused, mis takistavad oluliselt kohtute tööd. Minu mäletamist mööda on praegu kehtivas Eesti NSV konstitutsioonis fikseeritud, et Ülemkohtul on seadusandliku initsiatiivi õigus. Siit küsimus: kas te olete pöördunud seadusandliku initsiatiivi korras Ülemnõukogu poole, et lahendada neid probleeme, mida te oma igapäevases töös näete? Mida seadusandja on jätnud tegemata, et lahendada neid probleeme positiivselt?

Jah oleme. Oleme kasutanud mõlemat vormi, nii järelepärimise kui seadusandliku initsiatiivi vormi. Näiteks, möödunud aasta augustis tegin ma ettepaneku vastutuse kehtestamiseks lugupidamatuse avaldamise eest kohtuniku suhtes. Kui kohtunikku avalikult ajakirjanduses solvatakse ja laimatakse, siis tal ei ole võimalust isegi kohtusse pöörduda. Ma ei ole sellele kirjale siiani isegi vastust saanud, rääkimata muust.

Lugupeetud ettekandja! Nüüd ma pöördun juba selle 128 röövimises süüdistatava poole, keda praegu ei ole võimalik rehabiliteerida. Vähemalt minule kui saadikule on ühe valija kaudu teada juhtum, kus see röövimine toimus meierei suhtes, mis oli ebaseaduslikult natsionaliseeritud. Ka meie otsused ja seadused on tunnistanud need natsionaliseerimised ebaseaduslikuks. Järelikult puudub ka alus, mille puhul röövimist üldse tunnistada kehtivaks. Kas sellest tulenevalt, veel enam, kui nüüd toimub nende objektide tagasiandmine, ei saa seda kuriteo koosseisu pidada lõppenuks?

Igal konkreetsel juhul me oleme soovitanud inimesel järelevalvekaebusega pöörduda meie poole sellepärast, et meie ei ole kohustatud toimikuid sisuliselt kontrollima, kuid elu näitab, et kui toimik on arhiivist välja võetud, siis me heidame talle ikka pilgu peale, et kas seal on midagi niivõrd viltu või selliseid asjaolusid, mis tingivad protesti esitamise, aga paljudel juhtudel vajab toimik tõsist õiguslikku analüüsi. Me hoiame umbes 6 kuud peale rehabiliteerimisteate saatmist toimikuid enda käes, et inimestel oleks võimalik ise toimikuga tutvuda või lasta toimikuga advokaadil tutvuda, et järelevalvekaebuses teha põhjendatud motiveeritud analüüs. Meil ei jätku praegu tööjõudu ja võimalusi niisuguseks süvaanalüüsiks kõikides asjades. Ja sellel juhtumil ma soovitan, kui ta on teie valija, pöörduda meie poole ja me võtame selle toimiku uuesti käsile ja vaatame, mis teha annab.

Suur tänu, hr. Kirikal! Ülemnõukogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid, kui te olete materjalidega tutvunud, siis te näete, et peale mahuka ülevaate tuleks meil vastu võtta veel otsus. Ei, see on presiidiumi otsus, mis siin juures on. Meil on lihtsalt vaja võtta Ülemkohtu esimehe informatsioon teadmiseks. Suur tänu, kolleegid, võtame teadmiseks!

Jätkame päevakorraga. Teen ettepaneku arutada 5. päevakorrapunkti Eesti Vabariigi seaduseelnõust surmanuhtluse kaotamise kohta. Esimene lugemine on lõpetatud. Te teate, et tegemist oli kahe aktiga, ühest küljest seaduseelnõu, teisest küljest otsuse eelnõu, mis oli esitatud õiguskomisjoni poolt. Esimese lugemise lõppemisel me otsustasime teisel lugemisel võtta seisukohad mõlema akti suhtes. Ja palun kõigepealt kõnetooli Illar Hallaste.

Austatud juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Sellest ajast kui Ülemnõukogu arutas esimesel lugemisel surmanuhtluse kaotamise seaduseelnõu, mille esitas kristlik-demokraatlik saadikurühm, on meie saadikurühmale tulnud päris palju kirju, kus inimesed avaldavad muret selle üle, et mis saab praeguse kuritegevuse tõusu juures siis, kui surmanuhtlus kaotatakse karistusena tapmise eest. Kirjad näitavad, et meie ühiskond ei ole praegu valmis veel selleks, et kaotada surmanuhtlus täielikult. Nimelt on inimestel veendumus, et surmanuhtlus ikkagi hoiab ära mõningaid kuritegusid, omab pärssivat toimet kurjategijatele.
"Sellest lähtudes kristlik-demokraatlik saadikurühm oma viimasel koosolekul arutas seda punkti ja otsustas võtta tagasi meie seaduseelnõu ning kutsuda üles toetama õiguskomisjoni poolt esitatud otsuse eelnõu, kusjuures siin oleks tarvis teha mõned täiendused. See otsuse eelnõu on teile välja jagatud ja ettepanek oleks teha täiendused 2. punkti, mis praeguses formuleeringus kõlab nii: "Ülemnõukogu teeb Presiidiumile ülesandeks teha õigusliku analüüsi ja ekspertiisi osakonnale ülesandeks ette valmistada seaduseelnõu projekt kriminaalkoodeksisse muudatuse tegemiseks, millega kaotatakse surmanuhtlus karistusena, välja arvatud üksikute kuritegude eest." Praegu tuleks määratleda tähtaeg, mis ajaks peab see seaduseelnõu jõudma meie laudadele ja Ülemnõukogu töös arutusele kriminaalkoodeksis vastavate paranduste tegemise kohta ja tuleks määrata, milliste kuritegude eest võiks surmanuhtlus siis praegusel hetkel säilida."
"Minu ettepanek oleks sõnastada see ebamäärane "üksikute kuritegude eest" ümber ning selle asemel kirjutada "tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel". See on ilmselt see, mida õiguskomisjonis arutati ja mis on selle otsuse eelnõu mõte. Praeguse kriminaalkoodeksi järgi on surmanuhtlus ette nähtud ka näiteks riigivara riisumise eest eriti suures ulatuses ja arvestades kunagist kohtupraktikat, kus saja tuhande rublase varguse või riisumise eest võis juba kuuli saada, siis selliste paragrahvide juurest tuleks surmanuhtlus karistusena kindlasti kaotada. Seda ülesannet juba täidab ka õiguskomisjoni poolt ettevalmistatud otsuse eelnõu. See oleks kindlasti suur samm edasi meie arengus humaanse ühiskonna poole ja kui nii seadusandjad kui ka rahvas veel edasi areneb ja meie olukord stabiliseerub, siis võiks arutada surmanuhtluse täielikku kaotamist. Seda teed tuleb liikuda samm-sammult ja seepärast ma kutsun kõiki üles toetama õiguskomisjoni otsuse eelnõu ning mitte täna algatada läbirääkimisi, mitte aega raisata selle punkti peale, vaid panna see hääletusele. Aitäh!"

Suur tänu! Kas see oli parandusettepanek, Illar Hallaste?

Jah. Ma esitan kirjalikult.

Lugupeetud kolleegid! Arutatavas küsimuses pole alatistelt komisjonidelt ja saadikurühmadelt ega üksikutelt saadikutelt laekunud kriitilisi märkusi või ettepanekuid õiguskomisjonile. Õiguskomisjoni aadressil on laekunud mitmeid kirju Eesti elanikelt. Käesolevaks istungjärguks on laekunud 5 kirja ja ma teeksin meeleldi teile teatavaks nende sisu.
Grupi pensionäride nimel teatab Toomes Tartust, et ettekavatsetud tapmise korral peab jääma karistuseks surmanuhtlus.
"Evald Normat Tallinnast kirjutab: "Eriti rasketel inimese elu ja tervise vastu suunatud kuritegude puhul tuleb sisse viia kurjategija kuulutamine ühiskonnaohtlikuks, mis toob kaasa tema füüsilise hävitamise.""
"Leopold Selder Kohtla-Järvelt kirjutab: "Mina ja ka paljud teised ei ole nõus sellega, et praeguse kuritööde kasvu juures arutatakse härra Hallaste ettepanekut surmanuhtluse kaotamise küsimuses.""
"Tartumaalt Teedlast kirjutab Linda Vares: "Mul on teile üks suur tõsine palve, palun kehtestage surmanuhtlus! Minu seisukoht on: kes tapab, peab tapetud saama. Ainult siis tuleb veel tagasi turvaline aeg.""
"Tammeväli kirjutab õiguskomisjonile järgmiselt: "Milleks võetakse praegu päevakorda selline küsimus, kus olukord ei ole selleks veel küps. Teised tähtsad seaduseelnõud on pooleli. Niisiis palun mitte tulla üksikute saadikute või saadikurühmade esinemistega lagedale, vaid peate selles osas läbi viima rahvaküsitluse.""
Lõpetuseks tuletan teile, lugupeetud kolleegid, meelde õiguskomisjoni ettepanekut käesolevas päevakorrapunktis. Õiguskomisjoni ettepanek oli selline, et teha Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi õigusliku analüüsi ja ekspertiisiosakonnale ülesandeks, esiteks, valmistada ette seaduseelnõu surmanuhtluse kui kriminaalkaristuse kaotamiseks, välja arvatud eriti raskete isikuvastaste kuritegude eest.
Tõepoolest, seda kuriteo koosseisu, kus on ette nähtud surmanuhtlus – jutt käib endiselt isikuvastastest kuritegudest –, on vaid kaks, need on tahtlik tapmine raskendavail asjaoludel § 101 ja kvalifitseeritud koosseis §-s 115, vägistamine, kus on samuti ette nähtud ühe võimaliku karistusena erakorraline karistus – surmanuhtlus.
"Ja teiseks, mida soovitab õiguskomisjon otsusesse, kõlab nii: "Tagada Ülemnõukogu kristlik-demokraatliku saadikurühma poolt esitatud Eesti Vabariigi seaduseelnõu surmanuhtluse kaotamise kohta arvesse võtmine uue kriminaalkoodeksi väljatöötamisel.""
Lähtudes õiguskomisjoni otsuse projektist, palun ma härra Illar Hallastet, et ta veel kord kaaluks võimalust jääda õiguskomisjoni redaktsiooni juurde, mis näeb ette surmanuhtluse kui erakorralise karistuse jätmist koodeksisse vaid eriti raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kordan, neid on koodeksis ainult kaks. Tänan teid!

Suur tänu, hr. Anton! Kas mina võin esitada küsimuse? Kuidas on lood siis praegu antud otsuse eelnõu loogikaga, mille pealkiri puudutab kristlikke demokraate, samal ajal kui kristlikud demokraadid võtsid oma seaduseelnõu tagasi?

Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjoni poolt esitatud otsuse projekt tugineb tõepoolest kristlike demokraatide saadikurühma poolt esitatud seaduseelnõule. Kuid selle seaduseelnõu tagasivõtmise korral ei tähenda see seda, et kristlik-demokraatlik saadikurühm polekski nimetatud seaduseelnõu esitanud ja nagu Ülemnõukogu polekski seda täna juba teist korda arutamas. Mõlemad arutelud on toimunud ja nende arutelude ajendiks oligi kristlik-demokraatliku saadikurühma poolt esitatud seaduseelnõu projekt. Pean oma kohuseks veel kord toonitada sedagi, et õiguskomisjon on seisukohal, et põhimõtteliselt on kristlik-demokraatliku saadikurühma ettepanek õige, kuid selle realiseerimiseks soovitab õiguskomisjon siiski vastu võtta see otsuseprojekt, mille on koostanud õiguskomisjon. Tänan veel kord!

Suur tänu! Kuulame ära ka Illar Hallaste seisukoha. Võib-olla ollakse valmis tagasi võtma parandusettepanek. Illar Hallaste!

Jah, lugupeetud eesistuja. Palun vabandust, mul oli näpu vahel Ülemnõukogu õiguskomisjoni otsus 20. veebruarist ja selles redaktsioonis oli vajalik parandusettepanek. 7. märtsi redaktsioonis, mis on teistele saadikutele laudadele jagatud, seda ettepanekut vaja teha ei ole, sest siin on seesama mõte täielikult sees. Kui tahta seda otsust täiuslikuks saada, siis võiks olla p. 1 juures ka tähtaeg – mis ajaks, kas 1. maiks või 1. juuniks. Et see küsimus ei jääks õigusliku ekspertiisi osakonda väga pikaks ajaks seedima. Meil on juba tekkinud tava, et me määrame iga asja jaoks ka mingi tähtaja. Pakuks välja siis 1. juuniks.

Kas see on parandusettepanek?

Jah.

Ma küsin üle õiguskomisjoni käest, kas seda aktsepteeritakse või tuleb hääletusele panna? Aktsepteeritakse, ei panda hääletusele. Ettekandjatele rohkem küsimusi ei ole. Või on küsimusi? Läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Vladimir Lebedev!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mulle näib, et me oleme jälle palju aega raisanud. Selle seaduseelnõu ettevalmistamisel ei arvestanud kolleeg Hallaste reaalset olukorda. Minu arvates ei ole ratsionaalne võtta praegu vastu otsus, mille kohaselt surmanuhtlus kaotatakse ja samal ajal osaliselt säilitatakse. Mulle meeldis õiguskomisjoni esimehe Tõnu Antoni ettepanek revideerida kriminaalseadusandlust – kriminaal- ning kriminaalprotsessi koodeksit – ja jätta alles need paragrahvid, mis on vajalikud. Kui me võtame praegu vastu otsuse selles küsimuses ja kehtestame tähtajad, siis tuleb jälle välja, et me ei tegele mitte seadusloomega, vaid surume seadused uude seadusandlikku süsteemi.
Me oleme juba vastu võtnud nii palju seadusi, mis ei lähe kompleksselt tervesse seadusandluse struktuuri, et meil tuleb järsku see ka jälle tühistada. Arvan, et ikkagi kerkib esile küsimus uuest õigussüsteemist ja seadusandliku baasi kujundamisest, lähtudes uuest põhiseadusest, ning siis arvestavad kriminaalõiguse alaseid dokumente ette valmistavad eksperdid kõiki neid õiguskomisjoni liikmete ja kristlike demokraatide seisukohti ning rahva arvamust. Tänan!

Suur tänu! Jüri Rätsep!

Austatud kolleegid ja austatud juhataja! Ma lisaksin olukorra selgitamiseks ainult mõne lause. Nimelt on teada, et uue Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku täiesti kaasaegne projekt on niivõrd valmis, et see on juba õigusasutustele projektina tutvumiseks välja jagatud. Selle projekti kallal töötas kogu Eesti Vabariigi praegune kriminaalõiguse potentsiaal. Kõik meil pikalt juba vaidluse all olnud küsimused on seal lahendatud täiesti kaasaegselt ja vastavalt Eesti Vabariigi kriminogeensele situatsioonile. Ma arvan, et selle küsimuse tähtaegadega piiritlemine ei ole selles mõttes enam otstarbekas ja meil tuleb lihtsalt ära oodata selle projekti saabumine Ülemnõukogule läbivaatamiseks ja avaldada siis oma lõplikud seisukohad karistuspoliitikasse puutuvates küsimustes. Sellega ma arvan, et on täiesti korrektne õiguskomisjoni poolt esitatud projekt. Ja ma toetan selle küsimuse praeguse vaidlemise või vaidlustamise jätkumise lõpetamist ja olen nõus ka valijate poolt esitatud täiesti intuitiivsete seisukohtadega, mis räägivad sellest, et selle küsimuse püstitamine ei olnud praegu õigeaegne. Tänan!

Suur tänu! Loeme läbirääkimised lõppenuks. Läbirääkimiste käigus üles kerkinud parandusettepanekud on leidnud komisjonis mõistmist. Ja sellepärast mul parandusettepanekut hääletusele panna ei ole. Ja ei ole teinud ka keegi selget ettepanekut antud otsuse eelnõu päevakorrast maha võtta. Nii et ma panen ta hääletusele nüüd juba kooskõlastatud variandis.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 80 rahvasaadikut, puudub 24.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Ülemnõukogu kristlik-demokraatliku saadikurühma poolt esitatud Eesti Vabariigi seaduseelnõust surmanuhtluse kaotamise kohta, arvesse võttes parandusi? Palun hääletada! Nõutav 53 häält.
Selle ettepaneku poolt on 67 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 5. Otsus vastu võetud.

"Lugupeetud kolleegid! Jätkame päevakorraga, võtame arutlusele neljanda päevakorrapunkti. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme Kalju Koha arupärimine Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi käesoleva aasta 7. veebruari otsuse "Hiiumaa ja Jõgeva maakonnavalitsuste taotlustest piima- ja lihakombinaatide tsehhide üleandmise kohta" vastavusest Ülemnõukogu ja tema presiidiumi normatiivaktidele."
Ma pean ütlema, kolleegid, et tegemist on ühe keeruka ja vastuolulise probleemiga, eriti arvesse võttes seda, et presiidium ei ole saadiku ees aruandekohustuslik, kuid me võtame siiski selle küsimuse arutlusele ja kõigepealt palume kõnetooli Ülemnõukogu liikme Kalju Koha.

"Lugupeetud juhatus, lugupeetud kolleegid! Ma püüaksin pisut lahti rääkida oma arupärimise loogikat. 7. veebruaril võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse Hiiumaa ja Jõgeva maakonna valitsuse taotlusest piima- ja lihakombinaatide tsehhide üleandmise kohta. Ma loeksin selle otsuse originaaltekstis ette, kuna teil seda ei ole käes. Punkt 1 kõlab siin selliselt: "Lubada Eesti Vabariigi Valitsusel teha Hiiumaa ja Jõgeva maakonnavalitsustele nende taotlusest tulenev erand Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1989. aasta 17. juuli otsusega privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest kehtestatud privatiseerimise piirangutest." Ja ka punkt 2: "Eesti Vabariigi Valitsusel kiirendada õigusliku mehhanismi väljatöötamist Eesti Vabariigi liha- ja piimatööstuse ettevõtete privatiseerimiseks". Ühesõnaga, oli olemas probleem ja paluti valitsusel selle asja lahendust kiirendada."
"Sama probleemi arutati ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu eelarve-majanduskomisjonis 6. veebruaril. Komisjon võttis vastu protokollilise otsuse, tsiteerin: "Tallinna Lihakombinaadi ja Tallinna Piimakombinaadi Hiiumaa, Tartu Piimakombinaadi Jõgeva, Palamuse ja Põltsamaa tsehhide struktuuriüksuste vara tasuta üleandmise uutele omanikele (piirkondlike osaühingute) näol ei saa pidada võimalikuks." Kusjuures me pidasime võimalikuks variandiks kasutada väikeprivatiseerimise seaduse rakenduse otsuse punkt 2.2-e."
Seda teadustati ka presiidiumile. Kuid enne, kui läheksime edasi, selgitan Eesti seadusandlikku tegevust omandisuhete muutmisel ja reguleerimisel. 1988. aastal 7. detsembril võeti vastu Eesti NSV seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940.–50. aastail, kus punkt 4.1 kohustab Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1. märtsiks 1989. aastal töötada välja kohtuväliste massirepressioonide läbi kannatanutele tekitatud kahju heastamise kord. Sellele ka valitsus reageeris. 20. veebruaril oli valmis määrus nr. 81, kus massirepressioonide läbi kannatanutele kehtestati vastav kord nende varade hüvitamise ja tagastamise kohta. Järgnevalt on vastu võetud Eesti NSV taluseadus 6. detsembril 1989. aastal, kus teine peatükk reguleerib omandiküsimusi (osaliselt). Järgnevalt on Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsus 19. veebruarist 1990 kodanike õiguste tagamisest seoses elamute tagastamisega alusetult represseeritud kodanikele. Ülemnõukogu käesolev koosseis 5. detsembril 1990. aastal sisuliselt peatab eespool nimetatud otsuse.
"Ja nüüd jõuame käesoleva kogu poolt vastuvõetud omandiseaduseni 13. juulist 1990. aasta, kus preambulas räägitakse järgmist. Tsiteerin: "Omandi privatiseerimist, denatsionaliseerimist ning endistele omanikele tagastamist või kompenseerimist reguleerivad eraldi seadused ja muud normatiivaktid, mis töötatakse välja kooskõlas käesoleva seadusega." Sama seaduse § 33 lg. 2, tsiteerin: "Eesti Vabariigi seadusega – kordan, seadusega! – kindlaks määratud alustel ja korras võib toimuda riigiettevõttele, asutusele ja muule riigiorganisatsioonile eraldatud vara osaline või täielik üleminek teistele omanikele, koos nimetatud organisatsioonide reorganiseerimise või likvideerimisega või ilma selleta." Peale omandiseaduse vastuvõtmist võttis vastu Ülemnõukogu Presiidium otsuse 17. juulist "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest". Punkt 1 kõlab niimoodi: "Peatada ajutiselt kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutmise, välja arvatud p. 3.2 tähendatu, (see on siis meie väikeprivatiseerimise seadus) ja samuti ka vara üleandmine kehtestatud korras sovhoosidele ja kolhoosidele." Järgnevalt võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13. detsembril 1990. aastal vastu seaduse "Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta" ja koos selle seadusega otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" ja 20. detsembril otsuse "Maareformist". See on selleks ajahetkeks, kui presiidium võttis vastu 2. veebruari otsuse."
Ent ühestki aktist ei selgu, et sellise erandi tegemine oleks lubatud. Ja seejuures juhin tähelepanu veel sellele, et Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse p. 1 on sõnastatud selliselt, et kui tekib normatiivakt, mille alusel on võimalik privatiseerimisprotsessi käivitada, siis see osa saab ka käivitatud.
"Nüüd pisut vaadeldes ka seda õiguslikku poolt, millised õigused ja kohustused presiidiumil on. Siin juhin teie tähelepanu, et eelmine Ülemnõukogu koosseis 6. detsembril 1989. aastal võttis vastu otsuse "Eesti NSV konstitutsiooni muutmise ettevalmistamisest" (siin oli küsimus enne Ülemkohtule) ja selle otsuse p. 2 kõlab niimoodi: "Kehtestada, et kuni Eesti NSV konstitutsiooni uue redaktsiooni vastuvõtmiseni kohaldatakse Eesti NSV isemajandamise üleminekuperioodi, Eesti NSV Ülemnõukogu valimise korraldamise ja kohalike omavalitsuste teostamist Eesti NSV valitsuse moodustamisel, samuti Eesti NSV muudes riigivõimu- ja valitsemisküsimustes ja sotsiaalsfääri ning majanduse juhtimisel vahetult vastavaid probleeme reguleerivaid 1989.–1990. aastal vastuvõetud Eesti NSV seadusandlikke akte." See tähendab juba siis tunnistati konstitutsiooni n.ö. osalist niivõrd-kuivõrd kehtimist."
"1990. aasta 29. märtsil võttis käesolev kogu vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest", kus üks lõik kõlab nii: "Üleminekuperioodiks töötab Eesti NSV Ülemnõukogu välja valitsemise ajutise korra koos õiguslike garantiidega kõigile elanikele rahvusest sõltumata." Nüüd, meie enda poolt kehtestatud kodukorra (ma räägin 7. veebruari seisuga) § 11 lg. 2 sätestab: "Ülemnõukogu Presiidium koordineerib Ülemnõukogu organite tööd ja täidab talle Eesti NSV põhiseadusega pandud volitusi." Sellesama konstitutsiooni peatükk 12 näitab, et presiidiumi õigusi ja kohustusi käsitletakse § 108, kus on 16 lõiku kirjas, § 109, § 110 ja § 111, kuid üheski nendest paragrahvidest ei selgu alust teha presiidiumil erandlikke otsuseid. Eesti Vabariigi seadus 1990. aasta 16. maist "Eesti valitsemise ajutise korra alustest" p. 3 sätestab: "Üleminekuperioodil teostab Eestis kõrgeimat seadusandlikku võimu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. Ja täitevkorraldavat võimu Eesti Vabariigi Valitsus." Punkt 4: "Kõik seni Eesti territooriumil toimivad normatiivaktid kehtivad, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu – ma kordan: Ülemnõukogu! –, kui Eesti Vabariigi Valitsus neid ei tühista (tähendab, valitsuse määrusi), ei muuda või kui need ei ole vastuolus käesoleva seadusega või järgnevalt Eesti Vabariigi normatiivaktidega." Seepärast ma paluksin nüüd Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumil, selle endisel koosseisul, vastata konkreetselt kolmele küsimusele, mismoodi on kooskõlas presiidiumi 7. veebruari otsus järgnevate aktidega, siin on need paberil kirjas, lühidalt, presiidiumi enda otsusega 17. juulist, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" ja Eesti Vabariigi "Väikeprivatiseerimise seadusega". Ma paluksin vastata ainult nendele kolmele küsimusele."
Samas ma paluksin, et ka õiguskomisjon saaks Ülemnõukogule teadvustada oma seisukohta. Ma palusin ka nende seisukohta antud küsimuses, et see oleks ka kõigile teada. Kuna arupärimise kord ei sätesta, et Ülemnõukogu Presiidium on aruandekohustuslik, kuid on olemas pretsedent erandi tegemise suhtes ja ma ei leidnud võimalust teisiti reageerida, kui pärida aru, sest Ülemnõukogu Presiidiumi 14. veebruari otsus on vastuolus Ülemnõukogu poolt kehtestatud reeglitega. Kirjutasin valmis ka otsuse projekti, kus see otsus on tema vastuvõtmise hetkest õigustühine. Aitäh!

Suur tänu, Kalju Koha, ma palun veel hetkeks jääda kõnetooli ja ma annan ühe pisikese omapoolse selgituse.
Nagu alguses öeldud, tegemist on keeruka probleemiga ja seda ka protseduuriliselt. Teisest küljest, kui seda küsimust presiidiumis arutati, otsustati siiski see pretsedent luua, et tuua see teema Ülemnõukogu ette ja kavandati küsimust arutada selliselt, et presiidiumi nimel ütleb oma seisukoha eelmise presiidiumi liige härra Peterson ning ka õiguskomisjoni esimees avaldab oma arvamust. Lähtudes meie protseduurist, tõlgendan mina neid esinemisi ettekannetena, mis tähendab seda, et kõigile kolmele ettekandjale esitatakse küsimusi. Praegu ma paluksin ainult küsimused Kalju Kohale.
Kas Juhan Telgmaal on küsimus? Palun, Juhan Telgmaa!

Lugupeetav Kalju Koha! Kogu teie argumentatsioon oli üles ehitatud omandivormi muutumisele nende tsehhide üleandmise juures, kuid siin ei toimu ei privatiseerimist, ei tagastamist, ei kompenseerimist endistele omanikele, riigi vara jääb riigi kätte edasi, mingit omandivormi muutust ei toimu. Kas ka mingit muud argumentatsiooni on olemas?

Kas ma võin vastata? Tähendab, mul on selline küsimus teile: ma saan praegu niimoodi asjast aru, et te väidate, et need firmad, kes said praegu tasuta vara n.ö. bilansist bilanssi, ei ole riigiettevõtted? Need piimaosaühingud kuuluvad riigile, see tähendab seda, et valitsus võib oma määrusega sekkuda kui omanik nende tegevusse?

Jah.

"Võib? Mispärast oli siis vaja seda protseduuri, et tuua antud asi presiidiumisse, paluti majanduskomisjoni konsultatsiooni, sest § 37 omandiseaduses sätestab: "Riik kui omanik võib teostada oma valduses oleva varaga kõik tehingud vastavuses seadusega." Järelikult meil ei oleks seda protseduuri vaja teha olnud. Ma saan teha järelduse, et siin omandivorm muutus. Siin ei ole tegemist riigiettevõttele vara üleandmisega. Kui see on ära tõestatud, siis ei ole probleemi, aga meile tuli see probleem sellisena, et muutub omand, tähendab riik annab ära oma vara piimaosaühingutele, siin on konkreetselt kirjas."

Heldur Petersonil on küsimus, eks ole? Heldur Peterson!

"Lugupeetav juhataja ja ettekandja! Mul on küsimus: kuidas ei ole 7. veebruari Presiidiumi otsus kooskõlas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990. aasta 13. detsembri otsusega "Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta kehtestamisest ja rakendamisest"?"

"Kohe, üks hetk, ma otsin selle seaduseprojekti välja, et ma saaksin teile kohe ilusasti viisakalt vastata. Eesti Vabariigi seadus "Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta": "Käesolev seadus käsitleb Eesti Vabariigi territooriumil asuvate riigile kuuluvate teenindus-, kaubandus-, toitlustusettevõtete vara erastamist müügi vormis." Tähendab, on ära määratud tehingu vorm ja see otsus on siinjuures selleks ja siin p. 2 ütleb niimoodi: "üksikute teiste majandusharude riiklike ettevõtete või nende struktuuriüksuste erastamisel, sõltumata põhikirjafondi kuuluvusest". Tähendab, p. 2 alguses on nii, et võidakse katseliselt kasutada seda seadust. Nii et see otsus ei saa toetuda sellele Eesti Vabariigi privatiseerimise seadusele, sest siin on müügivormis, mitte tasuta andmist. See on teist sorti tehing!"

Lugupeetud härra Koha! Mul on kaks küsimust. Kas ma sain õigesti aru, et põhimõtteliselt sellise idee vastu – monopoli vähendada ja töötlev tööstus nagu tootjale ligemale viia –, selle vastu te iseenesest ei ole? Teid pahandab ainult selle lahendamise kord, et see ei ole täpselt seaduse järgi, ja seadust, seadusandlikke akte ei ole ka piisavalt? Pahandab see läbiviimise kord, kas ma sain niimoodi õigesti aru?
Teine asi. Kui võtame selle teise otsuseprojekti vastu – see on nüüd juba kaks kuud see toiminud –, milliseid tagajärgi see toob või ei too? Kas see on kergesti lahendatav? Kas see tootmisele mõjub või ei mõju, suhetele mõjub või ei mõju? Ühesõnaga, millise praktilise tulemuse ta annab?

Härra Käärma, te saite minu protestist õigesti aru. Omandisuhete küsimused on väga keerulised ja vastuolulised ja sellega me oleme pisut tegelenud, aga väga pisut. Ja me ei saa neid asju lahendada enne, kui me oleme kokku leppinud kindlad mängureeglid. Antud juhul ei olnud mängureegleid. Ega see probleemi olematuks ei tee, kõikidel on vaja monopole vähendada, luua rohkem väiksemaid üksusi, kes hakkavad omavahel konkureerima, konkureerima turu ja tootmise pärast. Kuid seda peame tegema siiski korralikul viisil, seaduslikul viisil ja ühelgi organil, ka Ülemnõukogul, kui ta võtab vastu ühe reegli, see on minu isiklik veendumus, ei ole õigust seda reeglit eirata. Kui suhe muutub ja seadus ei lase suhteid reguleerida, siis tuleb ka seda reeglit muuta õiguslikult, korralikul viisil, mitte selliselt, et teeme erandi. Kui tahame tõesti õigusriiki luua, siis peame põhinema seadusel ja ainult seadusel.
Ma annan endale täiesti aru, et kaks kuud on mööda läinud, inimesed on oma lootused rajanud, tähendab, probleem on olemas, püüame selle ära lahendada, arutame seda küsimust veel kord. Tookord majanduskomisjon pakkus lahendit kasutada väikeprivatiseerimise seadust. Meil on olemas rendiseadus – ega kahe kuuga ei ole sisuliselt midagi väga oluliselt muutunud, lihtsalt on vara kätte antud. Küsimus on selles, et see saadi tasuta, või oleks pidanud maksma miljoni või kaks, mis need maksid kokku? Tähendab, küsimus on ainult selles, palju siin võlga on või ei ole, see tuleb meil ära lahendada. Aga võimalusi oli ka teisi ja seaduslikke võimalusi – ma räägin sellest. Aitäh!

Lugupeetud kolleeg! Öelge palun, millistes ettevõtetes on praeguseks muutunud toodangu hulk ja selle hinnad?

Mul ei ole neid andmeid ja ma ei saa teile vastata.

Suur tänu! Uno Anton!

Lugupeetud ettekandja, kas me nüüd need ca 30 kolhoosi-sovhoosi ka käsu korras tagasi liidame, mis siin paari esimese aasta jooksul on iseseisvunud, sest et, noh, käsu korras nad omal ajal kokku pandi ja ma usun, et ega seda Põltsamaa tsehhi ka vabal tahtel ei likvideeritud ja ega põltsamaalastele sealt midagi ka välja ei makstud, kui see Tartu kombinaadiga ühinema sunniti. Kas siin ei ole siiski tegemist samasuguse analoogse detsentraliseerimisprotsessiga, mida ei saa nagu ikka erastamisega samastada? Kas mu küsimus on põhjendatud vähemalt, mis siin teisi analoogseid põllumajandusettevõtteid puudutab? Ja sovhoosid ju ka samamoodi riiklikud ettevõtted!

"Härra Anton, ma vastan teile. Meil on vastu võetud otsus omandiõiguse järjepidevuse taastamisest. Punkt 3 kõlab järgmiselt: "käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud deklaratsioonide, nende täitmiseks antud ning muude normatiivaktide alusel.""
Samuti kollektiviseerimise käigus võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadusega määratavas korras. Kõik need halvad teod, mis vahepeal on tehtud, tuleb siiski viia normaalseisundisse, kuid ikkagi kindlalt määratletud reeglite alusel, milles me oleme kokku leppinud. Meile on selleks voli antud, meid on selleks volitatud siis seda tööd tegema ja me peame selles küsimuses siin saalis kokku leppima ja edasi tegutsema vastavate reeglite alusel. Ma räägin ainult sellest!

Suur tänu, Kalju Koha! Ülemnõukogu liikmetel praegu rohkem küsimusi ei ole.
Kolleegid, enne kui me jätkame kaasettekannete kuulamist, ma annaksin veel ühe selgituse. Võimalik, et ma võtan kõrgematel esinejatel ehk sõnadki suust, kuid ma siiski teen seda, kuna mul on selle kohta kirjalik materjal.
Andres Tarand, presiidiumi liige eelmisest koosseisust, väidab, et vastavalt Ülemnõukogu reglemendi §-le 19 ei sätestata saadiku arupärimist Ülemnõukogu töö kohta ja sellega seoses on Kalju Koha ise seadust rikkunud, ning arvab, et olukorrast saaks välja tulla kahel teel: lükata tagasi Kalju Koha järelpärimine või täiendada vastavalt reglementi. Seda teemat arutas õiguskomisjon. Ning õiguskomisjon aktsepteerib seda. Hr. Tarandil on formaalselt õigus.
Ma annan teile informatsiooni, kohe ei pea reageerima.
Õiguskomisjon ei pea soovitavaks siiski selle küsimuse päevakorrast mahavõtmist, sellega seoses me seda ka täna arutame ning ei pea ka sobivaks õiguse andmist saadikuile esitada arupärimisi Ülemnõukogu Presiidiumi tegevuse kohta ning taolisi juhtumeid tuleks käsitleda kui Ülemnõukogu liikmete protesti ning proteste tuleks arutada vastavalt sellele, kuidas Ülemnõukogu otsustab. Ja kui teie mäletate, sellel ajal, kui me arutasime menetluses olevaid teemasid, Ülemnõukogu otsustas lülitada ta tänasele istungjärgule. Sellega on need asjaolud teie juurde toodud, et te teaksite, kui tulevad sõnavõtud, kuidas selle probleemi olemuslik külg kujunes.
Ja ettepanek on siis arutada seda selliselt, et me kuulame ära ettekanded ning võtame Ülemnõukogu seisukoha selle otsuse eelnõu kohta. Mul on praegu palve, omades andmeid selle kohta, et on ka teisi alternatiivseid otsuse eelnõusid, mitte neid vast esitada, see teeb olukorra keerukamaks. Kui Ülemnõukogu aktsepteerib Kalju Koha otsuse eelnõu ja võtab ta vastu otsusena, siis on protest rahuldatud, kui ei, siis ei ole rahuldatud. See on minu ettepanek, kui seda kuuldavaks võetakse, siis on meil veel reaalne võimalus täna tööaja piirides otsuseni jõuda. Suur tänu kannatlikkuse eest! Kaasettekandega esineb meie ees Heldur Peterson.

Lugupeetavad kolleegid! Äsja just kuulsite härra Kohalt varanduste üleandmisest. Ma siiski räägiksin, kellele anti.
Nimelt moodustati möödunud aasta 19. septembri otsusega Tartu Piimatoodete Kombinaadi Põltsamaa tsehhile tarnivate majandite, EPT ning ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi baasil Põltsamaa Piimaosaühistu. Sama aasta sügisel, s.o. 27. septembril moodustati sama Tartu Piimakombinaadi Jõgeva tsehhile piima tarnivate majandite baasil Jõgeva Piimaosaühing ja 13. novembril samuti Tartu Piimakombinaadi alluvuses oleva Palamuse tsehhi tarnitavate majandite baasil Palamuse Piimaosaühistu. Nimetatud ühistutele on välja antud asutamisload, nad on registreeritud Jõgeva Maakonnavalitsuses juriidiliste isikutena, omavad pangaarveid ja algkapitali. Ühingute põhikirjad näevad ette, et hakatakse tegelema piima varumise, töötlemise ja toodangu turustamisega. Arvestades eelnevaid maakonnavalitsuse taotlusi ja et nimetatud Jõgeva, Palamuse ja Põltsamaa piimaühistud on loodud kohalike põllumeeste eestvõtmisel (see on nende kulu ja kirjadega) aastatel 1910 ja 1912, mis töötasid edukalt kuni nende riigistamiseni, s.o. kuni 1950. aastani, pöördusid nimetatud ühistud ja Jõgeva maakond Tartu Piimakombinaadi, Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi, Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi, Eesti Vabariigi Valitsuse poole, kus paluti erandkorras lubada Eesti Vabariigi Valitsusel üle anda bilansist bilanssi vastloodud Jõgeva Maakonnavalitsuse piimaosaühistutele Tartu Piimakombinaadi tsehhi varad. Need olid järgmised (siin on põhi- ja väikevahendid): Jõgeva tsehh 1 milj. 2945 rubla, Põltsamaa tsehh 2,013 milj. ja Palamuse tsehh 494 299 rubla. Nii et väikeettevõtted 40 kuni 90 inimesega. Põhjus oli selline.
1972. aasta suure tsentraliseerimise ajajärgul anti Jõgeva Piimakombinaat Tartu Piimakombinaadi alluvusse. Ühtlasi anti üle kõik Jõgeva Piimakombinaadile kuulunud varad, vahendid ja varumispiirkonnad. Sellega lõhuti rajooni majanduslik terviklikkus, kus rajoon ei saa ise otsustada ja suunata oma tööstuse arengut vastavalt rajooni vajadustele ja huvidele.
"Alates 1987. aastast on rajooni juhtkond ja majandid eriti intensiivselt taotlenud Jõgeva Piimakombinaadi taasmoodustamist, kuid neid taotlusi ei ole arvestatud. Siin on tunginetud Eesti NSV Valitsuse määrusele nr. 245 12. juulist 1989. aasta ja nr. 139 5. juulist 1990 "Ettevõtluse detsentraliseerimise kohta". Sellele põhinevalt taotletigi kohapealseid ühistuid. Maakonnas asuti looma iseseisvaid piirkondlikke piimaühistuid piima tarnivate majandite baasil, kuhu saavad liituda ka talud. Põllumajandusministeerium toetas antud ettepanekut ja palus anda Tartu Piimakombinaadi likvideeritavate Põltsamaa, Jõgeva ja Palamuse tsehhide hooned, rajatised ja muu vara tasuta üle (jagamatu varana kuni privatiseerimiseni) vastloodud piimaühistutele. Alla on kirjutanud 27. detsembril 1990 tollane minister härra Vello Lind. Kirjad läksid ka Majandusministeeriumile."
"Seisukoht ja vastus oli 16. jaanuari k.а kuupäevaga, alla kirjutanud härra Terk. Ollakse nõus, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) üleantav vara ei kuulu kuni erastamiseni jagamisele piimaosaühingute liikmete vahel ja 2) piimaosaühingute põhikirjades tagatakse kõigile antud piirkonna piimatootjatele võimalus astuda piimaosaühingu osanikuks. Veel oli hr. Tergi poolt lisatud: "Kuna tegemist on riikliku omandivormi osalise muutmisega või selle taotlusega, siis saab eeldatud küsimuses lõpliku otsuse vastu võtta vaid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (võimalik, et Ülemnõukogu sisese tööjaotuse alusel ka Ülemnõukogu Presiidium).""
Samal seisukohal oli ka Eesti Vabariigi rahandusminister, kuid ta kirjutas alla ja esitas oma resolutsiooni 15. jaanuaril.
Käesoleva aasta 24. jaanuaril kirjutas Eesti Vabariigi Valitsuse esimees hr. Savisaar alla kirjale, mille ta lähetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ja palus teha Hiiumaa (selleks ajaks oli asjaajamine nii kaugele jõudnud, et Hiiumaal olid samad taotlused) ja Jõgeva maakonnavalitsuse taotlustest tulenev erand Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. aasta otsusega privatiseerimise protsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest kehtestatud privatiseerimise piirangutes.
Kui lubate, ei hakkaks ma siin aega raiskama ja rääkima, kuidas oli asjaajamiste käik Hiiumaal. Ka nemad nägid selleks tohutu palju vaeva. Ma ei rääkinud ka kõikidest asjadest, kui palju pidid pöörduma, kirjutama kirju ja jooksma ministeeriumi ametkondade vahel Jõgeva maakonna inimesed. Arvestades valitsuse pöördumist, esitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär hr. Almann materjalid 5. veebruaril majandus- ja eelarvekomisjoni, et nad esitaks omapoolse arvamuse, mille nad ka tegid. Ülemnõukogu Presiidiumis võeti vastu hr. Koha poolt etteloetud otsus 7. veebruaril, mida ma ei hakkagi siin enam kordama. Lisaksin, et vastu oli 1, s.o. eelarve-majanduskomisjoni arvamus, esitatud kirjalikult, 1 oli erapooletu, kõik teised olid nimetatud otsuse poolt.
Nüüd on siis hr. Koha poolt esitatud 3-punktiline järelepärimine presiidiumi otsuse kohta.
Esimene punkt. Selle kohta võib öelda nii palju, et presiidium ei rikkunud mitte Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsust, vaid ta tegi paranduse või erandi oma otsuse suhtes selleks, et kiirendada protsessi. Nii nagu rahva ütleb, piim läheb hapuks.
Kõrvalpõikena võiks lisada, et oleme juba mitu kuud venitanud privatiseerimisalaste seadustega. Näiteks põllumajanduse omandireformi seadusega juba 5 kuud. Kuigi ma 28. oktoobril möödunud aastal jagasin maaelukomisjoni liikmetele ta välja, ei ole ta valitsusest ametlikul teel meieni jõudnud.
"Teine küsimus. "Kuidas nimetatud 7. veebruari otsus on kooskõlas 19. detsembri otsusega "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest"?""
Vastaksin sellele niimoodi, et omand on tulnud tagasi oma piirkonda, selle rahva teenistusse, kust tema pärit oli. Seega on omand jõudnud, nagu öelda, kodule lähemale, päris koju jõudmine on aja küsimus. Kõike seda asja saab teha järk-järgult. Võimatu on jagada seda tagasi Moskvast või Tallinnast üksikutele omanikele, endistele ühistu liikmetele ja osanikele. Seda tuleb teha ikkagi piirkonna kaudu, kes tunneb kohapealseid olusid ja inimesi.
"Kolmas küsimus. "Kuidas on otsus kooskõlas 13. detsembri otsusega "Kaubandus-toitlustusettevõtete erastamise kohta kehtestamisest ja rakendamisest". Siin võiks vastata nimetatud otsuse punkt 2-ga: "kehtestada, et Eesti Vabariigi seadust "Riiklike teenindus- ja kaubandus ja toitlustusettevõtete erastamise kohta" võidakse katseliselt rakendada." Kui me tahame midagi liikuma seada, siis oligi antud pretsedent vajalik, et hakata mõtlema, kuidas me saaksime kiiremini edasi."
"Läheme edasi, p. 2 alajaotuses on öeldud, ma rõhutaksin: "üksikute teiste majandusharude riiklike ettevõtete või nende struktuuriüksuste erastamisel sõltumata põhikirjafondi suurusest." Punkt 3 lisab: "Käesoleva otsuse p. 2 järgi erastatavate ettevõtete nimekirja kinnitab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vabariigi valitsuse ettepanekul pärast nimekirja läbivaatamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu eelarve-majanduskomisjonis." Siin ei ole öeldud, kas eelarve-majanduskomisjonil on vetoõigus ja mis juhtub siis, kui tal on eitav otsus. Seega on järgitud astme-astmelt neid protseduurireegleid ka altpoolt."
"Nagu te teate, härra Koha ei nõustunud Ülemnõukogu Presiidiumi 7. veebruari otsusega ning Ülemnõukogu Presiidium saatis 21. veebruaril antud otsuse läbivaatamisele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu õiguskomisjonile. Õiguskomisjonilt saadi ka kirjalik vastus, mille p. 3 ütleb järgmist: "Presiidiumi nimetatud otsus võib olla vastuolus – ma rõhutaksin: võib olla vastuolus, mitte ei ole, konkreetselt öeldud – Eesti Vabariigi omandiseaduse § 38 lg. 2-ga, mille kohaselt vara üleminek teisele omanikule toimub vaid Eesti Vabariigi seadusega kindlaks määratud korras." Selle sätte teksti laiendava tõlgenduse korral (seda saab teha presiidium), vastuolu ei ole."
Austatud perenaised ja peremehed! Tegemist on Eestimaale tüüpilise olukorraga, kus möödunud sajandi teisel poolel ja käesoleva sajandi alguses vallandus inimestel entusiasm, initsiatiiv ja mindi üle kaubalis-rahalistele suhetele, turumajandusele, just sellele, millest me praegu räägime. Kuid midagi ei saavutata ilma tööta ja ettevõtlikkuseta, ning seetõttu maamehed koondusidki ühistutesse, ehitasid oma piirkondadesse meiereisid ja ettevõtteid, et võistelda linna monopoliseisundit ärakasutavate suurkaupmeeste ja töösturitega.
Eesmärgiks oli anda linnarahvale võimalikult odavaid toiduaineid ilma, et selle pealt oleksid vahelt lõiganud kolmandad ja seega tõstnud toiduainete hindu. Antud analoogiaga on ka tegemist tänapäeval. Omavalitsustel on viimasel 2-3 aastal tihedad sidemed välismaailmaga, sealt saadakse sisseseadet, tehnoloogilist eeskuju, kogemust jne. Kõik see saab võimalikuks alles pärast seda, kui me anname omandi ja sellega kaasneva kohustuse ja initsiatiivi allapoole.
"Teisalt on siin tegemist metropoli–provintsi vahekorraga. Nii nagu meie tahame õiguslikku vahekorda välja kujundada Moskvaga, nii peame Tallinna või isegi Tartu inimestena olema suuremeelsed ja paremini suhtuma n.ö. provintsi. Tooksin ühe näite meie seisukohtade muutumistest. I kongressil räägiti sellest, kuidas me peame Moskvalt tagasi saama oma hävitatud ja saamata jäänud varad, kompensatsiooni hukatud inimeste ja sündimata jäänud laste eest. See oli tollal üpris populaarne jutt ning enamik sõnavõtte olid selleteemalised. Seal astus üles härra Made, praegune Ülemnõukogu saadik. Kui ma õieti mäletan, siis ta ütles, et see oleks küll hea, kui me saaksime kaasavara, kuid parem oleks, kui me pääseksime kas või terve nahaga. Nüüd aga tuleb välja, et tahame veel metropolile kõvasti peale maksta. Kõike sama peaksime rakendama ka teiste suhtes. Loodan, et ma ei pöördunud mitte asjata teie poole sõnadega "perenaised ja peremehed". Kes soovib selleks jääda, see selgub hääletamisel. Aitäh!"

Suur tänu! Üks hetk, tundub niimoodi, Heldur Peterson, et on veel küsimusi. Illar Hallaste!

Lugupeetud ettekandja, mul on mõned küsimused. Kõigepealt, kui Ülemnõukogu Presiidium seda küsimust arutas, kas anda vara piimaosaühistutele või mitte, kas Ülemnõukogu Presiidiumi liikmetel olid käes loodud piimaühistute põhikirjad, et tegelikult Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed võiksid teada, kellel on selle üleantava vara tegelik käsutamisõigus? See on esimene küsimus.
Teiseks. Teie ei rääkinud midagi Hiiumaa Piimaosaühingust, rääkisite ainult sellest, mis toimus Tartu Piimakombinaadist eraldatud varaga ja selle maksumusest ja kuidas on seal, kes on otsustajad.
Ja viimane küsimus, kas need saavad olla teie arvates 1910. aastal talunike, nende talunike õigusjärglasteks, kes on õigustatud taotlema omandiõiguse taastamist? Ja mil viisil saavad olla need kolhoosid, nende baasil loodud piimaühistud talunike õigusjärglasteks? Aitäh!

"Ma ütlesin, et aja kokkuhoiu mõttes ma ei rääkinud Hiiumaast, kuid seal kordus sama, aga ma saan teile esitada kõik need dokumendid Hiiumaa taotluste kohta ja ka Hiiumaa ühistu "Telk" põhikirja."
Teiseks, see oligi vastus teisele küsimusele Hiiumaa kohta.
Ja kolmandaks. Kolhoosid ei ole õigusjärglased, kuid kolhooside erastamise baasil me jõuame välja ka lõppomanikuni.

Aitäh! Illar Hallaste saab veel teise küsimuse esitada, lõpupoole, aga nüüd Tiit Made!

Austatud eesistuja! Mul on kõigepealt teile ettepanek meie tööaega natukene pikendada. Ma väga pingeliselt jälgisin hr. Petersoni sõnavõttu, ma ei saanud kõigest aru. Ma paluksin, et hr. Peterson oma ettekande veel kord teeks, aga hr. Petersonile on mul niisugune konkreetne küsimus: väga täpselt oli pandud paika meie olukord praegu ja 100 aastat tagasi. Ma tahaksin küsida, kuidas selles saja aasta taguses mudelis oleksid sees meie praegune presiidium ja Kalju Koha? Aitäh!

Heldur Peterson peabki vastama sellele küsimusele!

See on poliitiline küsimus, nii et ei ole mõtet praegu aega raisata.

Suur tänu! Koit Raud!

Lugupeetud ettekandja! Teie väga ilusast ja sümpaatsest ettekandest jäi mulle siiski kõrvu see, et toimunud tehingut võib nimetada riigivarade erandina tasuta üleandmiseks liha- ja piimaühistule ning piirkondlikele piimaosaühistutele. Ausalt öeldes, kui niisama tuliselt ja ilusasti kaitsti seda varade üleandmist ka presiidiumis, siis ma üldsegi ei imesta, et presiidiumi hing läks härdaks ja need varad otsustati tasuta üle anda.
Mis te arvate, kas ka presiidium võib edaspidi jätkata härdas meeleolus kõikvõimalikke omapoolseid suvalisi tõlgendusi ja varade üleandmisi ükskõik kellele? Aitäh!

Kui ma antud sõnavõtust loen välja küsimuse, siis võib vastata niimoodi, et presiidiumi üle maksab samuti seadus nii nagu kõige üle ja siin muidugi ta ei saa käituda laiemalt. Tuleb lähtuda nii poliitiliselt kui majanduslikult väljakujunenud olukorrast, teinekord hetkeseisust.

Lugupeetud juhataja! Mul on ettekandjale kaks täpsustavat küsimust, lihtsalt, et ma saaksin oma protestile rohkem informatsiooni.
Esimene: kas presiidiumi liikmetel oli tookord otsuseprojekt laual, kui nad võtsid vastava otsuse vastu? Mina sain konkreetse teksti kätte alles 13. veebruaril, seni ei olnud teksti.
Ja kus dokumendis on kirjas Ülemnõukogu Presiidiumi tõlgendus § 37 lg. 2 kohta omandiseaduses, sest kui presiidium teeb tõlgenduse, siis peab see olema fikseeritud ka dokumentaalselt. Mina lihtsalt ei ole leidnud! Kui see on olemas, siis paluksin juhatada, kust seda võib välja lugeda. Aitäh!

Kui ma mäletan, siis see tekst just seal koostati vastavalt otsusele ja 7. veebruari otsuses pole nimetatud omandiseaduse vastavat paragrahvi ega lõiget, on viidatud ainult presiidiumi enda 17. juuli otsusele.

H. Peterson, mul jääb küll sellest sõnavahetusest niisugune mulje, nagu oleks te peaaegu üksinda tookord olnud presiidiumis, sest kõik süü langeb teie peale. Kas oli teisi ka veel? (Naer saalis.)

Jaa, nagu ma mäletan, oli enamik kohal ja hääletamise tulemused ma ka teile ütlesin.

Suur tänu, hr. Peterson, Ülemnõukogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole.
Kolleegid, on laekunud ettepanekud, seda ka komisjonide nimel, et pikendada tänast tööpäeva kuni selle arutelu lõpuni. Ma ei kavatse agiteerida, kuid see tundub olevat õigustatud, selle küsimuse juurde peale katkestamist tulla ei sobiks. Homme tahaks alustada pensioniseaduse arutamist, eeldusel, et homme ei kasutata nõnda-öelda vaba mikrofoni.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 76 rahvasaadikut, puudub 28.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et pikendada tänast ametlikku tööpäeva kuni käsiloleva päevakorrapunkti lõpetamiseni? Palun hääletada! Kaks korda rohkem hääli poolt kui vastu.
Selle ettepaneku poolt on 54 rahvasaadikut, vastu 9, erapooletuid on 7. Otsustati tööaega pikendada.
Ja nüüd me palume kõnetooli õiguskomisjoni esimehe hr. Antoni!

Lugupeetud kolleegid, me oleme küll kaks tundi järjest tööd teinud, kuid ma palun siiski viieks minutiks teie tähelepanu!
Hr. Koha protesti arutati õiguskomisjoni istungil 12. märtsil. Sellest arutelust võttis osa nii hr. Koha kui Ülemnõukogu Presiidiumi osakonnajuhataja hr. Advig Kiris.
Õiguskomisjoni otsuses on vaid kolm punkti. Ma loen need teile ette ja pisut kommenteerin neid.
""Esiteks, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1991. aasta 7. veebruari otsus Hiiumaa ja Jõgeva maakonnavalitsuste taotlustest piima- ja lihakombinaatide tsehhide üleandmise kohta on vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. aasta otsuse "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" §-ga 1, mille kohaselt on kõik vara omandivormi muutvad tehingud ajutiselt peatatud.""
"Loen teile presiidiumi vastavast otsusest § 1 ette. "Peatada ajutiselt kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutmise.""
"Õiguskomisjoni otsuse punkt 2. "Presiidiumi nimetatud otsus ei saa toetuda Eesti Vabariigi seadusele riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta, sest selle seaduse preambula kohaselt toimub erastamine müügi vormis." Ma loen nimetatud seaduse preambula teile ette: "Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta. Käesolev seadus käsitleb Eesti Vabariigi territooriumil asuvate riigile kuuluvate teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete vara erastamist müügi vormis. Sealhulgas selle vara müümist kodanike ühisesse omandusse." Sama põhimõte laieneb ka ilmselt Ülemnõukogu otsusele Eesti Vabariigi seaduse "Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta" kehtestamisest ja rakendamisest."
Ja õiguskomisjoni otsuse kolmas punkt. Presiidiumi nimetatud otsus võib olla vastuolus Eesti Vabariigi omandiseaduse §-ga 38 lg. 2, mille kohaselt vara üleminek teisele omanikule toimub vaid Eesti Vabariigi seadusega kindlaks määratud korras. Selle sätte teksti laiendava tõlgenduse korral, seda saab teha presiidium, vastuolu ei ole. Tänaseni Ülemnõukogu Presiidium laiendavat tõlgendust omandiseaduse § 38 lg. 2-le andnud ei ole.
Lisaks õiguskomisjoni teile esitatud juriidilisele hinnangule on võimalik õiguskomisjonis toimunud arutelu baasil tuua välja kujunenud situatsiooni põhjusi.
Esiteks, ekslik õiguspoliitiline seisukoht, et seadusandja ei pea ise täht-tähelt seadust täitma, vaid võib teha erandeid. Selline seisukoht on teravas vastuolus õigusriigi kontseptsiooniga.
Teiseks, majanduskomisjoni eitava seisukoha eiramine.
Kolmandaks, omandireformi venimine.
Ja neljas, viimane põhjus, riigiõiguslike seaduste puudumine presiidiumi staatuse ja kompetentsi kohta. Aitäh!

Suur tänu! Tundub, et on vähemasti üks küsimus. Lembit Arro!

Lugupeetud ettekandja, kui on tõesti hädavajalik teatud situatsioonides teha mingisuguseid otsuseid, mille kohta veel puuduvad seadused ja konkreetselt, kas Ülemnõukogu Presiidiumil on õigust oma endist otsust muuta? Mina arvan, et on, sama õigus on ka Ülemnõukogul.

Kolleegi seisukoht on kindlasti õige! Presiidiumil on õigus muuta kõiki tema poolt varem vastu võetud seadlusi, otsuseid või teisi akte. Juhin teie tähelepanu ainult sellele, et antud juhul presiidium oma varem vastuvõetud seadlust muutnud ei ole. Presiidiumi uus akt erandi tegemise kohta on aga vastuolus varasema otsusega. Selline situatsioon tingiski õiguskomisjoni seisukoha, et tegemist on eksliku õiguspoliitilise seisukohaga. Paraku seda ekslikku õiguspoliitilist seisukohta toetas praktiliselt terve presiidium.

Suur tänu! Koit Raud, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, te vastasite ära küsimuse, mida ma tahtsin teile ka esitada, kas presiidium on muutnud oma otsust, aga öelge mulle, palun – ma millegipärast ei mäleta või ei ole mulle ette jäänud –, kas kusagil Eesti Vabariigi õiguslikes aktides on sees, et presiidium on jumalast järgmine ja seega oma otsustustes vaba? Aitäh!

Presiidium võiks kõigis oma otsustes olla vaba, kui Ülemnõukogu on nõus vastu võtma sellist seadust, et Ülemnõukogu Presiidium seadusi täitma ei pea.

Suur tänu, Tõnu Anton! Ülemnõukogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnetooli Tõnu Saarmani!

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kohalike meiereide probleem on pikka aega olnud Jõgeva Maakonnavalitsuse murelapseks ja täna peame meie siin seetõttu langetama õiglase saalomonliku otsuse.
Maakonna areng on olnud otseses sõltuvuses oma ettevõtete arengust. Tänaseks on aga olukord nii objektiivsete kui subjektiivsete põhjuste tulemusena kujunenud selliseks, et oma tööstus maakonnas praktiliselt puudub. Pole oma liha-, piima-, jõusööda-, ehitusmaterjalide tööstust, naftabaasi ja teisi. On olemas mõned Tallinna ja Tartu ning mujal asuvate ettevõtete tsehhid, mis pole aga kohalikule arengule oluliselt kaasa aidanud. See kõik tähendab seda, et maakond pole oma toodangu jaotamises ja realiseerimises ega saadud kasumi jaotamisel sõnaõigust omanud. Veelgi enam, sest nendel tsehhidel polegi tavaliselt kasumit olnud. Eriti teravalt on see probleem hakanud mõjuma viimasel kahel-kolmel aastal.
Kuna aga Jõgeva maakond on puhtpõllumajandusliku tootmisega, siis on väga oluline omatoodetud põllumajandusliku toorme töötlemine kohapeal, aga samuti toodangu realiseerimise ja tulemi käsutamine ja kasutamine vastavalt kohalikele vajadustele. Nimetatud tsehhid on vananenud ja vajavad kiiret rekonstrueerimist ja ümberseadistamist. Maakonna põllumajandusameti poolt koostatud piimaosaühistute ja samuti keskkonnarajatiste väljaarendamise programm, mis nõuaks aastatel 1991–95 vähemalt 12 milj. rubla. Näiteks Põltsamaa tsehhis pole sisseseadet praktiliselt viimase 30 aasta jooksul uuendatud, puuduvad puhastusseadmed. Katlamajandus on kokkuvarisemise äärel. Kogu selle tsehhi rekonstrueerimine nõuab aga palju raha.
Tartu Piimakombinaadi suhtumine maakonna taotlustesse on olnud tõrjuv, viimasel ajal kategooriliselt eitav. Samal ajal räägitakse tsehhide ülalpidamise suurest kahjumist, kuigi kombinaat üldiselt saab mitmemiljonilist kasumit. Iseseisvumisplaane on peetud juba ligi 4 aastat ja see on ka oma mõju avaldanud. Tartu nähtavasti ei olegi kavatsenud olukorda kohapeal parandada. Jõgeva maakonnavalitsuse taotlust on korduvalt arutatud nii Põllumajandus-, Majandus- kui ka Rahandusministeeriumis, aga samuti valitsuse istungeil.
Valitsus nõustus maakonna taotlusega tsehhide üleandmiseks jagamatu varana kuni privatiseerimiseni piirkondlikele piimaosaühistutele. Valitsuse ettepanekul Ülemnõukogu Presiidium nõustus tegema erandi oma möödunud aasta 17. juuli otsusest tulenevalt, kuna valitsusele oli laekunud protest, siis vaatas valitsus oma otsuse uuesti läbi ja kuna vastuolusid ei leitud, siis jäeti vastav otsus jõusse. See tingis aga antud otsuse edasise vaidlustamise ja tänaseks on see küsimus siis jõudnud siia teie ette.
Juhul, kui Ülemnõukogu Presiidiumi otsus tühistatakse, kas sel juhul Ülemnõukogu ei jätka keskuse diktaati, kui ta ei toeta kohalikku algatust? Eesti Vabariigi Valitsus toetas maakonna taotlusi tingimusel, et üleantavad varad ei kuulu kuni erastamiseni jagamisele vastavate osaühistu liikmete vahel. See on väga oluline lisatingimus, mis ei luba vara laiali jagada kuni omandiõiguse järjepidevuse taastamiseni, see on Ülemnõukogu 19. detsembril möödunud aasta otsust silmas pidades.
Pean väga tähtsaks privatiseerimiseks vajalike kogemuste saamist kohtadel. Näiteks läheb Põltsamaa tsehh Tartu alt kohalike piimatootjate käsutusse, mitte omandusse. Kasutajate hulgas on kindlasti üle poole endiste omanike pärijaid. Seega jõuab omand juba omanikele võrdlemisi lähedale. Muutub ka suhtumine. Nii on kogutud osaühingute liikmete poolt juba 1,2 milj. rubla nii rekonstrueerimistöödeks kui ka puhastusseadmete ehitamiseks. Tegelikult tuleb need tsehhid ju oma kohalike vahendite arvelt üles ehitada, mida Tartu kombinaadi koloniaalpoliitika ei ole seni võimaldanud ja Tartu tahab seda koloniaalpoliitikat jätkata. Seetõttu ma kutsuks teid üles, lugupeetud kolleegid, see Ülemnõukogu Presiidiumi otsus jõusse jätta. Aitäh!

"Austatud juhataja! Kallid kolleegid! Täna on väga tähelepanuväärne päev! Selle koosseisu jooksul on siin saalis kõige rohkem kõlanud sõna Hiiumaa. See teeb südame soojaks, aga kui selle umbsõlme lähedale minna, siis ma juhiks tähelepanu veel kord ühele asjaolule, et tegelikult on presiidium seda otsust langetades teinud ühe olemusliku vea. On ju erinevad omandivormid. Hiiumaal läks asi erakätesse, kõige puhtamalt erakätesse, osaühistu "Telk" on juba müünud inimestele ja tootjatele aktsiaid. Selline nüanss. 150 000 rbl. ütleb mulle kõrval kolleeg Hillar Eller. Ma toetan ettevõtlike meeste algatusi nii noh südames, aga üritaks seda teha ka konkreetselt, kui see võimalik on, aga meie siin peaksime siiski hea seisma, et see asi toimuks seaduslikult. Nii et ma arvan, et see otsus, et need asjad läheksid seda teed, et iga meierei leiaks omale hakkajad mehed, kellel oleks omanikutunne põues, võiks jätkuda, aga selle peaks tegema korrektselt."
Ja mis veel puudutab Hiiumaa kohta, siis mul tuleb teile ütelda, et seal ei ole päris korralikult lahendatud endiste omanike küsimus. See läks tagasi küll erakätesse, aga need tublid Emmaste mehed, kes endisel ajal panid aluse Emmaste meiereile ja panid oma raha kokku, ega nende järeltulijad ei ole saanud küll sentigi praeguse osaühisuse käest ega noh ka mingeid tasuta aktsiaid ega ka midagi taolist. Nii et ma loodan, et Hiiumaa mehed selle asja ära klaarivad, siis minu toetus kuulub nende ettevõtlusele 100%-liselt. Aitäh!

Lugupeetud esimees, lugupeetud juhataja! Kolleegid!
Nagu ütles Heldur Peterson oma ettekandes, küsis Ülemnõukogu Presiidium eelarve-majanduskomisjoni arvamust enne oma otsuse langetamist, kuid ta unustas välja ütlemata eelarve-majanduskomisjoni arvamuse. Teatud osas ütles selle välja Tõnu Anton, kuid ma tahaksin siiski täpsustada. Meie komisjoni ettepanek oli selline, et mitte anda tasuta üle neid varasid, vaid lähtuda Ülemnõukogu 1990. aasta 13. detsembri otsusest. Kahjuks eelarve-majanduskomisjoni seisukohta antud juhul arvesse ei võetud.
17. juulil ei võtnud Ülemnõukogu Presiidium mitte lihtsalt niisama vastu otsust privatiseerimise peatamise kohta. Siin tuleb, ma arvan, rõhutada seda, et Ülemnõukogu Presiidium ja tema tolleaegne koosseis enamuses arvasid ja ilmselt arvavad täna veel, et nemad on üle seadusest ja vajadusel võivad nad teha erandeid ja see muidugi tuletab neid vanu aegu meelde, kus oli ka teatud isikutegrupil õigus teha igasuguseid erandeid. Samal ajal Ülemnõukogu Presiidiumi uus koosseis täpselt samuti ei arvestanud eelarve-majanduskomisjoni seisukohaga ja ei lubanud 7 ettevõtet privatiseerida tasuliselt. Nii et sisuline muutus presiidiumis on täiesti olemas. Ma arvan, et neid piirkondi, neid talunikke, ühistuid, kellele on vaja anda tasuta varandust, on palju rohkem kui need kaks, Hiiumaa ja Jõgevamaa ühistud. Aga miks me ülejäänutele ei anna tasuta vara üle? Sellepärast, et nad ei kasuta sellist survepraktikat, eravestlusi, nagu antud juhtumil on seda ilmselt tehtud. Mul oleks hea meel, kui Ülemnõukogu saaks aru, et ei saa selliseid otsuseid selliste meetoditega vastu võtta.
Hr. Saarman oma sõnavõtus unustas, et jutt ei ole mitte privatiseerimise, erastamise pidurdamisest, vaid jutt on tasuta vara üleandmisest ja mitte vara omanikule, õigusjärglastele. Tõepoolest, need ühistud ei ole riigiettevõtted, nad on juba paremal juhul segaettevõtted, kus on nii erakapitali, kolhoosikapitali kui riigikapitali. Me toetame küll kohalikku initsiatiivi, kuid seadusandlikkuse piirides ja seepärast ma arvan, et tänane arutelu on meile kõigile heaks õppetunniks ja igaüks teeb selle õppetunni järeldused enda jaoks ära oma otsustuses. Aitäh!

Suur tänu! Illar Hallaste!

Lugupeetud juhataja! Austatud rahvasaadikud! Pärast minu küsimust härra Petersonile ta andis minu kätte selle põhikirja või põhimääruse, mis määrab ära, kuidas jaotatakse kasumeid Hiiumaa Liha- ja Piimaühingus, kellele Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega tehti 1,4 miljoni suurune kingitus. Selle ühingu osanikeks on asutajaliikmed, kes võivad omada osakuid, ühingule toorme tootjad, kes omavad osakuid, sealhulgas nii üksik- kui juriidilised isikud, ühingu juhatus ja peaspetsialistid, kes omavad osakuid. Need isikud hakkavad saama sellelt kasumit ja osanikul on õigus saada temale kuuluvate osatähtedega proportsionaalne osa bilansilisest kasumist – dividende, mis üldkoosoleku kinnitatud kasumi jaotamise põhimääruse alusel kuulub jaotamisele osanike vahel. Nii!
Kui peaks ühel hetkel see osaühing likvideeritama, siis ühingu tegevuse lõpetamisel jaotatakse pärast kreeditoride pretensioonide rahuldamist järelejäänud vara osanike vahel proportsionaalselt nende osamaksudele ühingu põhikapitalis. Mis olukord siis tekib? Osanikud panevad kokku miljoni vastavalt sellele põhimäärusele, mis on kinnitatud Hiiumaa Maakonnavalitsuses 21. novembril ja valitsus või Ülemnõukogu Presiidium oma otsusega tegi neile veel kingituse 1,4 miljonit. Kui nüüd ühel hetkel see osaühing likvideerida, siis igaüks, kes pani sinna sisse ühe osa, saab tagasi 2,5 osa.
"Jutt sellest, et omandiõigus ei muutunud, et see jäi riiklikuks omandiks, ei vasta tõele, nagu te võisite kuulda ka Hiiumaa Liha- ja Piimaühingu põhimäärusest. Lisaks sellele taotles ühing "Telk" 1,35 miljoni rubla saamist vabariigi eelarvest liha- ja piimatööstuse rekonstrueerimiseks, see tähendab veel raha kingitusena selleks, et saada endale veel suuremaid kasumeid. Normaalses ühiskonnas selliste jaatavate otsuste tegemist ja selle heakskiitmist nimetatakse korruptsiooniks ja selliste küsimustega peaks tegelema Riigikontroll. Ma arvan, et ainuõige otsus, mille meie saaksime siin vastu võtta, on kinnitada härra Koha eelnõu otsuseprojekt ja lugeda Ülemnõukogu Presiidiumi otsus õigustühiseks tema vastuvõtmise hetkest, küll valitsus ja need osaühingud mõtlevad siis uutele lahendustele, kuidas varadega edasi talitada."
Normaalne lahendus oleks, kui nendele varadele kuulutatakse välja avalik oksjon, et nende omanikuks võib saada igaüks, kes omab raha, kui tahetakse see erastamine teha ära praegu enne omandireformi vastuvõtmist. Samas ma peaksin sellist lahendust ka ennatlikuks. Enne tuleb meil vastu võtta omandireformi seadus, enne tuleb ära oodata sealsete talunike pretensioonid sellele varale ja pärast nende küsimuste lõplikku lahendamist on võimalik panna see vara oksjonile. Aitäh!

Suur tänu, kolleegid! Mul on ettepanek otsustada küsimus läbirääkimiste lõpetamise osas sellise arvestusega, et viimane sõnavõtja oleks härra Uluots. Kohaloleku kontroll selles päevakorraküsimuses on juba olnud, nii et panen kohe hääletusele.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised selles päevakorrapunktis sellise arvestusega, et viimane sõnavõtja oleks Ülo Uluots? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 61 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi, 4 jäid erapooletuks. Läbirääkimised lõpetatakse eelpoolöeldud tingimustel. Aleksei Zõbin!

Lugupeetud kolleegid! Olen täiesti nõus kolleeg Kohaga, kelle sõnutsi presiidium on vaieldamatult süüdi, sest seadust on rikutud. Ja muidugi ei ole korrektne taolise erastamisega tegelda. Kõigepealt tuleb välja töötada seadusandlikud aktid privatiseerimise kohta ja nende alusel peab toimuma erastamine. Seepärast pean ettepanekuid selle otsuse tühistamise kohta täiesti õiguspädevaiks. Tuleb pidada silmas seal töötavate isikute huve. On olemas praegu lubatud omandi ekspluateerimise vormid rentimise jms. näol. On vaja teha nendele kollektiividele ettepanek võtta see omand rendile ja tühistada Ülemnõukogu Presiidiumi otsus, et tulevikus mitte selliseid pretsedente luua. Tänan!

Suur tänu! Heldur Peterson, 2 minutit.

Lugupeetavad kolleegid, juhatus! Nagu hr. Hallaste siin ütles, on enamik tootjaid praegu siiski kolhoosid ja sovhoosid. Mida kiiremini suudame vastu võtta kolhooside ja sovhooside erastamise seaduse, seda kiiremini jõuab ka nende kolhooside ja sovhooside kaudu omandiosak talumeheni ja arvata ka, et nendeni, kes ta kunagi kokku panid.
Riikliku omandi efektiivsust oleme me näinud Eestis 50 aastat ja Venemaal veelgi kauem. Seega peame praegu tegema otsuse majandusvormi muutmiseks üpris koheselt, mitte aga laskma riigiettevõtted enne põhja ja siis nende ülestöötamiseks kasutada tulevikus palju rahva raha. Kui meil on väärtust ja seda tekib juurde, siis on meil ka tulevikus midagi jagada. Aitäh!

Kallid kolleegid! Ma istun siin juba poolteist tundi ja kuulan seda juttu ja mõtlen, kus on selle asja juured? Mul on tekkinud mulje, et juured on lihtsalt seal, et otsuse võttis vastu presiidium. Kui oleks selle otsuse võtnud vastu valitsus, oleksime me arvatavasti ammu olnud kodus. Kui me rääkisime maksuseadustest, siis me kulutasime sellele ainult viis minutit, võtsime kätte ainult aktsiisimakse. Ettepaneku kohta moodustada komisjon, kes viiks maksuseaduste juhendid kooskõlla seadustega, välja arvutada, kui palju on maksumaksjate käest võetud raha, öeldi et seda oli vaja. Ja sellega asi lõppes.
Ja nüüd lõpetuseks mina leian, et need kombinaadid oli ka vaja ära anda ja presiidiumil teha erand oma otsusesse oli ka õigus. See aga, millest rääkis siin Tõnu Anton, et sellisel juhul oleks pidanud formuleerima seda kui seadusemuudatust ja seadlusemuudatust, on õiguslik demagoogia.

Suur tänu, kolleegid! Minule parandusettepanekuid laekunud ei ole. Kõik, mis selle otsuse eelnõu kohta oli vaja öelda, on öeldud ja ma panen ta hääletamisele. Nagu öeldud, kohaloleku kontrolli oleme me selles päevakorra küsimuses teinud ja otsus läheb hääletamisele tervikuna. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Ülemnõukogu Presiidiumi käesoleva aasta 7. veebruari otsuse Hiiumaa ja Jõgeva Maakonnavalitsuste taotlustest piima- ja lihakombinaatide tsehhide üleandmise kohta? Palun hääletada! On vaja 53 häält.
Selle ettepaneku poolt on 30 rahvasaadikut, vastu 21, erapooletuid on 9. Otsus jääb vastu võtmata.
Kolleegid, ma palun homme, kui vähegi võimalik, n.ö. vaba mikrofoni mitte kasutada! Alustagem kohe homme istungit pensioniseaduse eelnõu aruteluga. Tänaseks head õhtut!