Tere õhtust, lugupeetud Ülemnõukogu! Alustame 33. istungjärgu tööd. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 87 saadikut, puudub 17.
Lugupeetud kolleegid! Vastavalt reglemendile tuleb meil kõigepealt seisukoht võtta nende seaduseelnõude ja otsuseprojektide suhtes, mis on laekunud presiidiumisse. Vastav tabel, head kolleegid, on teile juba välja jaotatud. Asugem otsustama. Ülemnõukogu liige Jaan Lippmaa on esitanud seaduseelnõu Eesti Vabariigi ajutise ajateenistuse kohta. Samas on ka Ülemnõukogu otsuse projekt Eesti Vabariigi kaitsejõudude loomise kohta. Seda teemat arutati Ülemnõukogu Presiidiumis ja otsustati esitada asi arutamiseks Ülemnõukogu 35. istungjärgule. Panen selle hääletusele, vaja on lihthäälteenamust. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Jaan Lippmaa poolt esitatud seaduseelnõu ja otsuse projekt suunata arutamiseks Ülemnõukogu 35. istungjärgule? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 53 saadikut, vastu 12, erapooletuid on 19. Otsus on vastu võetud.
Tallinna linnavolikogu esitas seaduseelnõu Tallinna linna volikogu mandaatide arvu vähendamise kohta. Presiidium teeb ettepaneku esitada see arutamiseks 34. istungjärgul. Küsimusega tegeleb haldusreformikomisjon. Panen hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Tallinna linnavolikogu poolt esitatud seaduseelnõu esitada arutamiseks 34. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 65 saadikut, vastu 10, erapooletuid on 11. Otsus on vastu võetud.
Vabariigi valitsus esitab otsuse eelnõu Narva vabamajanduspiirkonna moodustamise kohta. Seda arutas Ülemnõukogu Presiidium. Ma ei oska Illar Hallaste tellimusega praeguses faasis midagi peale hakata. Need küsimused, mida praegu arutatakse, lähevad ilma läbirääkimisteta. Nii et vabariigi valitsus esitab Narva vabamajanduspiirkonna kohta otsuse eelnõu. Presiidium teeb ettepaneku esitada see teema arutamiseks 37. istungjärgul ning et sellega tegeleks komisjonina eelarve-majanduskomisjon. Panen hääletusele. Kes on esitatud ettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 36 saadikut, vastu 22, erapooletuid 26. Asi arutatakse 37. istungjärgul.
Tervishoiuministeerium teeb ettepaneku Eesti Vabariigi tervisekindlustuse seaduse eelnõu läbivaatamise kohta. Presiidium arutas seda küsimust ja sellega tegeleb sotsiaalkomisjon. Illar Hallaste.

Austatud juhataja! Ma tahan avaldada protesti eelmise hääletamise kohta. Nimelt oli kristlik-demokraatliku saadikurühma poolt esitatud Ülemnõukogu Presiidiumi omaga alternatiivne otsuse projekt. See seisnes selles, et Narva vabamajanduspiirkonna moodustamise projekti eelarve-majanduskomisjonile mitte saata, vaid lükata see tagasi ja tagastada valitsusele täiendavaks läbitöötamiseks. Kuna see oli esitatud enne hääletamist, oleks tulnud too projekt ka saalile teatavaks teha ja panna siis need kaks projekti – alternatiivsetena – hääletusele. Seda ei tehtud ja ma palun eelmine hääletusvoor tühistada ning projektid alternatiivsetena hääletusele panna! Aitäh!

Jaak Allik! Niipalju kui mina reglementi mõistan, otsustatakse praegu presiidiumisse laekunud ettepanekute põhjal, kas kinnitada presiidiumi ettepanek või mitte. Praegu ei arutata alternatiive. Kas ma eksin, Jaak Allik?

Lugupeetud härra juhataja! Ma arvan, et te ei eksi. See otsus, mis me tegime, tähendab lihtsalt seda, et 37. istungjärgul me kuulame ära majanduskomisjoni arvamuse. See arvamus võib näiteks langeda kokku härra Hallaste fraktsiooni ettepanekuga. Nii et see ettepanek tuleb saata majanduskomisjonile.

Niimoodi ka presiidium otsustas ja Ülemnõukogu kinnitas selle. Jätkame.
Vabariigi valitsus teeb ettepaneku arutada läbi Eesti Vabariigi tervisekindlustuse seaduse eelnõu. Ülemnõukogu Presiidium tegeles selle küsimusega ning teeb Ülemnõukogule ettepaneku otsustada, et teema esitataks arutamiseks 1991. aasta mais. Kas midagi on arusaamatut, Ants Veetõusme?

Lugupeetud juhataja! Projekti juures on kinnitatud, et esitaja on tervishoiuministeerium. Kumb siis ikkagi?

Vahepeal, kui me arutasime Illar Hallaste protesti, parandati minu paberites tervishoiuministeerium valitsuseks. Kas Ülemnõukogu mõistab, mida me hääletama hakkame? Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vabariigi valitsuse esitatud tervisekindlustuse seaduse eelnõu esitada arutamiseks 1991. aasta mais? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 76 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 6. Asja arutatakse käesoleva aasta mais.

Lugupeetud Ülemnõukogu! Head kolleegid! Asugem kinnitama käesoleva istungjärgu päevakorda. Lähtudes reglemendist on sisuliselt uus punkt ainult üks – projektis on ta 9. järjekorranumbri all: Ülemnõukogu otsus saadikute Ülemnõukogu töös osalemise avalikustamise kohta. Meil tuleb hääletada tervet komplekti, kuid enne annan ka seletuse teise päevakorrapunkti kohta. Vastavalt meie 31. jaanuari otsusele referendumi korraldamise kohta kinnitab Eesti Vabariigi valimiskomisjoni protokolli Ülemnõukogu. Nii et juba tulenevalt sellest on see päevakorrapunkt päevakorda lülitatud – ta oli referendumiotsuses juba sees. Nii, panen tervikuna 33. istungjärgu päevakorra hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on 33. istungjärgu päevakorra kinnitamise poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 74 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 9. 33. istungjärgu päevakord on kinnitatud.
Head kolleegid! Võimalik, et käesoleval istungjärgul tulevad ka mõned kiireloomulised küsimused. Vastavate dokumentide komplekteerimisega tegeletakse.

Praegu alustame päevakorrapunktist nr. 2, 1991. aasta 3. märtsil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses korraldatud referendumi tulemustest. Selles küsimuses on ettepanek ära kuulata 2 ettekannet. Valimiskomisjoni esimees härra Truuväli kannab ette referendumi tulemused ja Ülemnõukogu esimees härra Rüütel kõneleb sellest tulenevast poliitilisest tegevusest. Selle päevakorrapunkti all tuleb arutusele ka avalduse vastuvõtmine ning pöördumine Nõukogude Liidu presidendi poole. Jaa, tulevad ka läbirääkimised sellel teemal. Palume kõigepealt kõnetooli härra Truuvälja!

Härra juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Kannan teile ette Eesti Vabariigi valimiskomisjoni protokolli 4. märtsist 1991, mis võtab kokku Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses 3. märtsil 1991 korraldatud referendumi tulemused. Valimise territoriaalkomisjonide protokollide alusel tegi Eesti Vabariigi valimiskomisjon kindlaks järgmist:
1. Valimise territoriaalkomisjonide üldarv oli 21.
2. Valimise territoriaalkomisjone, kes esitasid protokollid referendumi tulemuste kohta, on samuti 21.
3. Valimiskomisjonide üldarv Eesti Vabariigis oli 1008.
4. Valimiskomisjone, kes esitasid protokollid hääletamistulemuste kohta, oli 1001.
5. Valijate nimekirjadesse kantud isikute üldarv Eesti Vabariigis oli 1 144 309.
6. Hääletamissedeli saanud isikute üldarv oli 949 354.
7. Hääletamisest osavõtnute arv oli 948 130.
"8. Küsimusele "Kas Teie tahate Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" jaatavalt vastanute arv oli 737 964, eitavalt vastanute arv 203 199."
9. Kehtetuks tunnistatud hääletussedelite arv oli 6967. Kaebusi referendumit korraldanud komisjonide tegevuse peale Eesti Vabariigi valimiskomisjonile pole esitatud. Allkirjad.
"Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 31. jaanuari otsuse "Referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses" p. 19 alusel palub Eesti Vabariigi valimiskomisjon etteloetud protokolli kinnitada. Tänan!"

Suur tänu! Härra Truuväli! Tundub, et teile on küsimusi. Vladimir Malkovski.

Lugupeetud komisjoni esimees! Kas teie fraas tähendab seda, et ei ole esitatud pretensioone selle kohta, et referendumi ajal oleks valimiseeskirju rikutud?

Ma vastan sellele niimoodi. Ettenähtud vormis esitatud pretensioone ja kaebusi ei olnud. Valimiste päeva jooksul siiski etteheiteid oli, teatud pretensioone esitasid ka vaatlejad, eriti välisvaatlejad. Need kõik võib aga kokku võtta mitte niivõrd valimiseeskirjade rikkumisena, kuivõrd valimiskultuuri puudumisena.

"Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas p. 8-s ei ole mitte väike viga? Küsimus oli ju "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Kas ei peaks selle protokolli enne korrektseks tegema, kui me selle kinnitame? Aitäh!"

Teil on õigus. Aitäh!

"Tõepoolest, otsuses on küsimus formuleeritud täpselt niimoodi: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Ilmselt tuleb protokollis parandus teha. Kas härra Truuväli on nõus?"

Jah, nõus.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Lugupeetud rahvasaadikud! Mul on küsimus ettekandjale. Kas teile on teada, lugupeetud ettekandja, et keskvalimiskomisjon viivitas referendumi bülletäänide väljastamisega Narvale? Kogu Eesti võis referendumist osa võtta juba alates 26. veebruarist, Narvale aga anti bülletäänid välja alles 27. veebruari õhtul. Selle tõttu ei saanud osa Narva valijaist sellest referendumist osa võtta. Tänan!

Ma vastan sellele küsimusele nii: olin teadlik ja oli teadlik ka kogu valimiskomisjon. Lugu oli selles, et kui me kuulasime komisjonide aruandeid, siis selgus, et Narva ja Kohtla-Järve ei suuda garanteerida, et 3. märtsil võtavad hääletusest osa ainult need, keda näeb ette 31. jaanuari otsus. Kuna see nõue oli täitmata, siis oleks hääletamisbülletäänide väljaandmine olnud ebaseaduslik. Kui me oleks lasknud hääletuse läbi viia nimekirjade alusel, oleks meil ju tulnud hääletustulemused õigustühiseks kuulutada. Sellepärast jäetigi bülletäänid välja andmata. Minu arvates sai see küsimus täiesti selgeks nii Narvale kui Kohtla-Järvele juba Ülemnõukogu Presiidiumi istungil.

Lugupeetud ettekandja! Teatavasti peaksid kutsel, mis valijad hääletamispäeva eel saavad, Ülemnõukogu poolt esitatud küsimused olema täpselt formuleeritud. Tegelikult olid valijatele koju saadetud kutsetel formuleeringud ebatäpsed, s.t. need nägid välja nii, nagu see on praegu fikseeritud otsuses. Kas seda hinnati valimiseeskirjade rikkumisena? Tänan!

Lugupeetud ettekandja! Kust tuli erinevus 3. ja 4. punktis? Ja kuhu kadusid 7 valimisjaoskonna protokollid? Tänan!

Ma vastan sellele küsimusele. Need 7 jaoskonda asuvad laevadel ja ettenähtud ajaks me nendelt laevadelt radiogramme ei saanud.

Suur tänu, härra Truuväli! Tundub, et Ülemnõukogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas kuulame ära ka teise põhiettekande ja siis alustame läbirääkimisi? Ollakse nõus. Palume kõnetooli härra Rüütli!

Lugupeetud rahvasaadikud! Teile on kinnitamiseks esitatud 3. märtsil toimunud referendumi tulemused. Seda iseloomustas Eestimaa inimeste aktiivne osavõtt – 83%. Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise tahet väljendavate jah-vastuste osakaal oli ligemale 78%. Vastavalt Ülemnõukogu 31. jaanuari otsusele on referendumi tulemused riigivõimuorganite tegevuse alus üleminekuperioodil. Kinnitades iseseisvuskurssi valdavalt pooldava resultaadi, peame me keskenduma edasistele ülesannetele. Esmane kohustus on kogu maailma avalikkuse informeerimine. Seda eesmärki peaksid täitma nii välisministeeriumi ettevõtmised kui ka teile arutamiseks esitatud Ülemnõukogu avaldus. Oluline on selgitada võimalikult täpselt, mida referendumi küsimus tähendas ja milline oli vastus. Paraku võib maailmas endiselt sageli kuulda küsimust – Eesti tahab enesemääramist. Teatavasti on Eestimaa rahvas juba 1918. aastal oma saatuse määranud ja seda akti ei ole vaja korrata. Praegu on küsimus Eesti Vabariigi taastamises. Möödunud on küll pool sajandit ja seetõttu on meil järjepidevuse tegemisega olukord keerulisem kui äsjavabastatud Kuveidis, kelle territoorium oli okupeeritud vaid mõned kuud. Referendumi tulemustel on suur tähtsus läbirääkimistel NSV Liiduga. Teile on esitatud seisukohavõtmiseks NSV Liidu presidendile saadetava pöördumise projekt. Vaatamata teatud kontaktidele Moskvaga ei saa me ikka veel rääkida mingitest sisulistest läbirääkimistest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise üle. Kasulikud on läbirääkimiste ekspertide arupidamised, sealhulgas sel nädalavahetusel Lohusalus. Süveneb veendumus, et ilma kohtumiseta presidendi tasemel ja tema selge tahteavalduseta läbirääkimiste aluses on neid raske käima saada. Pole kahtlust, et läbirääkimistel püütakse meid endiselt kallutada liidulepingu teele. NSV Liidu ajakirjanduses avaldati liidulepingu uus projekt. Selles on täheldada mõningaid muudatusi, kuid peasisu on jäänud endiseks. Loomulikult tuleb tõsist tähelepanu pöörata artiklile 23, milles ähvardatakse endiselt, et suhted liidulepingule mitteallakirjutanud vabariikidega hakkavad toimuma vastavuses NSV Liidu seadustega. Niisugune rahvusvahelise suhtlemise põhimõtteid jalge alla tallav käitumine tähendaks okupatsiooni vormilist uuendamist. Seega võime järeldada, et Moskvas kavatsetakse kõrvale heita impeeriumi vägivaldse kooshoidmise senine õiguslik kattevari. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu on kinnitanud, et me ei ühine liidulepinguga. Just see kurss sai referendumil rahva selge toetuse. NSV Liidus toimub 17. märtsil referendum. Sellel tahetakse vastust mitmeosalisele küsimusele, kus on segamini riikliku korralduse probleemid ja nii-öelda sotsialistlik valik. Vastavalt Ülemnõukogu otsustele Eestis NSV Liidu põhiseadus ei kehti ja vastavalt sellele on välja töötatud ka otsus suhtumisest 17. märtsi referendumisse. Eesti Vabariigi riigivõimu- ja valitsemisorganitel ei lasu seoses 17. märtsi referendumiga mitte mingisuguseid kohustusi. NSV Liidu kodanike tahteavaldust samas ei takistata. Liidu referendumi tulemused ei too Eesti Vabariigi jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi ega ole siduvad meie suhetes NSV Liiduga. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium võiks pöörduda läkitusega kõigi NSV Liidu liiduvabariikide ülemnõukogude poole, et nad teadvustaksid meie referendumi tulemused. Tuginedes neile tulemustele on meil vaja edasi arendada sidemeid lääneriikidega, laiendades seejuures geograafilist haaret. Suhted põhjamaadega on saanud meile selles nii tugipunktiks kui ka eeskujuks teistele. Veel üheks sammuks sai Põhjamaade Nõukogu aastaistung veebruarikuu lõpus, millest võtsid osa ka Balti riikide esindajad. Just Põhjamaade toetusel võime saavutada edu Balti küsimuses rahvusvaheliste konverentside korraldamisel. Senine kogemus näitab, et edu saavutamiseks tuleb paindlikult siduda töö üksikute riikidega ja teisalt rahvusvaheliste organisatsioonidega. Viimastel kuudel on Eestis palju vaieldud tunnustamisküsimuste üle. Olen veendunud, et kümnete maailma riikide mittetunnustamispoliitika Balti riikide NSV Liidu inkorporeerimise suhtes jätkub. Samas tuleb neil aga ka lahendada praktilisi küsimusi. Siin võiks lahendiks olla Eesti rahva iseseisvustaotluste toetamine ja praeguse Ülemnõukogu kui küllaltki demokraatlikult valitud organi tegevuse tunnustamine.
Eesti Vabariigi Valitsus aga on selle organi poolt loodud täitevorgan. Suhtlemine nende üleminekuperioodiorganitega võiks käia vormides, mis vastavad iseseisvuse teel saavutatud sõltumatuse astmele. Kontaktides iga konkreetse riigiga on võimalik leida sobivad vormid, alates informatsioonibüroodest kuni konsulaarsete asutuste ja muude diplomaatiliste funktsioonidega esindusteni. Viimastel kuudel on elavalt arutatud küsimusi, mis puudutavad riigiõiguslikke aluseid. Nii leitakse, et on aeg kuulutada üleminekuperiood lõppenuks. Meie praegust õiguslikku seisundit peetakse iseseisvusvõitluse teguriks.
Raskused ei tulene siiski mitte üleminekuperioodist, vaid õigusaktide puudulikkusest, vastuolulisusest ning kaksipidi tõlgendamisest. Meenutan, et selle perioodi ülesanneteks kujunesid läbirääkimised NSV Liiduga ja iseseisva elukorralduse taastamine. Kummaski suunas oleme veel vähe edasi liikunud. Paljud vastuolud saaks lahendada vahepealse riigiõiguslike aluste aktiga või ajutise põhiseadusega.
Selle dokumendi alusel saaksime kujundada tegusa, vabadusvõitluse perioodile sobiva riigikorralduse ja viia süsteemi viimase aasta aktides esitatud seisukohad.
Viimasel ajal on nii Ülemnõukogus kui ka mujal liikunud ettepanekuid riigivõimusüsteemi ümberkorraldamiseks. Nende hulgas on olnud palju kaasaegset ja tõepoolest püsiva demokraatia põhimõtetele vastavaid. Igapäevane poliitiline kogemus näitab ka selgelt vabadusvõitluse perioodi eripära. Sel ajal peab poliitiline süsteem olema mitte üksnes tegusalt ja demokraatlikult funktsioneeriv, vaid tulema ka toime eriolukordadega. Kriitilistel hetkedel peab organitel ja juhtidel olema piisavalt volitusi, kuid samas peavad olemas olema ka tõhusa kontrolli võimalused.
Meenutan teile veel kord president Konstantin Pätsi võõra surve all jagatud allkirju.
Kui osa probleeme on lükatavad ajale, mil iseseisvus on taastatud, siis rea majandusuuendustega peame kiirustama, kuid kõike seejuures väga tõsiselt järele kaaludes. Kui me ei suuda hoolitseda inimeste igapäevaste kõige peamiste vajaduste rahuldamise eest, siis võib lõpuks juhtuda nii, et pole enam kellegi nimel vabadust nõutada. Rahvas on nördinud tühjade poelettide ja hindade tõusu pärast. Ettevõtted kurdavad hindade külmutamise ja varustusraskuste üle. Mulluste majandusandmete analüüs näitab, et paljudes ettevõtetes tegeldakse mitte tootmise arendamisega, vaid otsitakse teid sularahamaksete edasiseks suurendamiseks. Selle nimel toimuvad enam kui kahtlased operatsioonid ettevõtete vara ja toodanguga. Me ei tohi enam venitada omandi- ja maareformiga. Paraku ei saa neis küsimustes leida kõiki rahuldavaid otsuseid. Ent inimesed peavad saama meie otsustes kindlad olla. Seega peavad paljud põhjapanevad majanduslikud otsused säilitama jõu ka pärast iseseisvuse taastamist. See käib näiteks talude kohta. Samas tuleb hoiduda lammutavatest sammudest. Nii näiteks tekitab muret põllumajanduse olukord. Kohati on suurtootmisele lubamatut kahju tekitatud. Meie põllumajandust on ikka püütud arendada teaduslikule alusele tuginedes ja rahulikult, seda ka kõige keerulisematel aegadel. Sellisest lähenemisest ei tohiks ka praegu loobuda.
Meie majanduselu ja palju muudki igapäevaste probleemide lahendamisel sõltub suurel määral NSV Liidus valitsevast olukorrast. Suure murega jälgime seal praegu süvenevat majanduskriisi. Kuigi me oleme võtnud otsustava kursi riigi vähemale sekkumisele ettevõtete ellu, on praegu vaja iga taseme riigivõimu- ja valitsemisorganite toetust nende probleemide lahendamisel. Kriisiolukorras antakse abi ju kogu maailmas ja lähematel kuudel võib oodata tõepoolest erakordseid raskusi. Nii talitavad ka meie naabrid Lätis ja Leedus, mingit vastuolu poliitiliste eesmärkidega siin ei ole. Ka iseseisev Eesti vajab ulatuslikke ja vastastikku kasulikke suhteid Idaga. Võitlus positsioonide pärast NSV Liidu turul on tugev ja kaotatud sidemeid tuleb hakata tulevikus suure vaevaga tagasi taotlema. Vaidlused omandi, kodakondsuse ja mõnedes muudes küsimustes on kohati omandanud sellise teravuse, et jääb mulje, nagu oleksid mitmed erakonnad iseseisvuse vastu – kui see ei saadud täpselt nende poolt nõutud vormis. Just selletõttu on vaja üksmeelt kesksetes poliitilistes küsimustes, millest oli juttu 24. veebruari kontsertaktusel ja 7. märtsil presiidiumi istungil.
Erakondlikke huvisid esiplaanile seades, üksteisega võideldes, eesmärgile ei jõua.
Referendumi järel on kired nagu paisu tagant lausa valla pääsenud. Varsti möödub aasta 18. märtsil valitud Ülemnõukogu tegevuse algusest. See annab põhjust analüüsida meie töö tõhusust. Valijad peavad teadma, kuidas keegi saadikutest on hääletanud. Meil ei fikseerita aga isikuliselt hääletamist kuigi sageli. Me võiksime kaaluda reglemendi täiendamist sättega, et kõik seadused võetakse lõplikus redaktsioonis vastu üksnes nimelisel või vastava hulga poolthäältega otsustatud salajasel hääletamisel.
Kontrollist veel niipalju, et meie komisjonidel oleks vist siiski vaja leida enam võimalusi valitsuse ja selle liikmete ärakuulamiseks olulistes küsimustes. Kord kvartalis võiksime aga kuulata ka riigikontrolli juhi informatsiooni. Praegu on meil liiga palju üldsõnalisi süüdistusi ning liiga vähe tõelist asjadega sügavuti tutvumist.
Korralikult toimivas poliitilises süsteemis poleks saanud tekkida selliseid probleeme nagu meil seoses maksudega.
Olen ehk referendumi teemast veidi kõrvale kaldunud, kuid me oleme sellega seoses saanud nii suurel hulgal murelikke ja kriitilisi kirju igapäevase elu ja valitsuse ning Ülemnõukogu tegevuse kohta, et on võimatu nendest probleemidest mööda vaadata.
Referendum näitas, et inimesed usaldavad meie kurssi iseseisvuse taastamisele. Samas ei andesta rahvas mõttetuid vastasseise ja vigu, ta suhtub nõudlikult ja kriitiliselt nii meie kui ka valitsuse tegevusse tervikuna. Tänan!

Suur tänu, härra Rüütel! Tundub, et teile on küsimusi. Vladimir Malkovski.

Lugupeetud Eesti Ülemnõukogu esimees! Mul on teile kaks küsimust. Teie ja hr. Truuväli rääkisite mõlemad – ja täie õigusega – vabast tahteavaldusest, sellest, et on vaja toimida vastavalt vabale tahteavaldusele. Kuidas teie arvates tagada nende Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve ja teiste asulate elanike vaba tahteavaldamine, kes hääletasid vabariigi suveräänsuse vastu? Ja teiseks: kas te saite kätte kahe Tartu valija avalduse selle kohta, et politsei kohtles neid lendlehtede kleepimisel ebaseaduslikult? Mida te kavatsete selle peale ette võtta?

Palun täpsustage, millisest kirjast on juttu!

Tegu on Tartu valijate avaldusega, milles nad pöörduvad teie kui oma rahvasaadiku poole palvega kaitsta neid politsei tegevuse eest. Kui nad kleepisid lendlehti üles, pandi neil käed raudu ja kuulati hiljem üle.

Kõigepealt esimesest küsimusest. Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäega seoses on tõesti probleem olemas ja kindlasti me selle juurde ka tuleme. Arutame, kuidas arvestada kõikide nimetatud asjaoludega. Hetkel võib-olla siiski ei ole õige hakata kõiki üksikasju siin läbi mõtlema ja nende üle diskuteerima. See ei ole uus teema, probleem on olemas juba aasta, 2, 3, isegi rohkem. Ma arvan, et kasutame rahvusvaheliste ekspertide abi, et küsimused tõesti võimalikult objektiivselt lahendada. Nii et tuleme nende asjade juurde tagasi. Lisaks aga niipalju, et me ei tohi unustada kõike seda, mis 50 aastat tagasi selles regioonis toimus. Mis puutub teise küsimusse, siis ma ei suuda praegu meenutada, et selline kiri oleks mulle tulnud. Katsun kohe homme hommikul järele uurida, et teada, milles see küsimus seal oli. Ilmselt presiidiumisse see kiri võis tulla, see võib seal töös olla, aga minuni see jõudnud ei ole. Presiidiumisse tuli ju näiteks möödunud aastal mitukümmend tuhat kirja, kõik ei käi minu käest tõesti mitte läbi. Ma täpsustan asja ja siis vastan teile.

Austatud hr. Rüütel! Eesti Vabariigi territooriumil asuvatel NSV Liidu kodanikel võib olla soov osaleda 17. märtsi referendumil. Kes seda organiseerib ja kes katab kulud? Ja milline osa on siin Eesti valitsusel? Тänan!

Ma ütlesin seda oma lühikeses sõnavõtus ja selle kohta on ka presiidiumi otsus vastu võetud. Meie valitsusorganitel mingisuguseid kohustusi referendumiga seoses ei ole ja sellest ei tule mitte teha ka mingisuguseid õiguslikke järeldusi.

Suur tänu, hr. Rüütel! Rohkem küsimusi Ülemnõukogu liikmetel ei ole.

Lugupeetud kolleegid! Võib-olla me kuulame ära ka ettekande, mis puudutab avaldust ning pöördumist Nõukogude Liidu presidendi poole, ning alles seejärel alustame läbirääkimistega. Ollakse nõus? Palume kõnetooli presiidiumi poolt hr. Põldroosi.

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma püüan esineda lühidalt, kuna palju lisada härra Rüütli tõsisele ja põhjalikule ettekandele ei ole. On selge, et edukalt läbiviidud referendum viis meid uude poliitilisse situatsiooni. Referendumi eesmärgiks oli tõestada maailmale seda, et meil mitte ainult ei ole õigus taastada oma vabariiki, vaid et me soovime seda õigust ka kasutada. Et nüüd referendumi tulemus maailma ette viia, selleks ongi mõeldud avaldus, mille tekst on teile kätte jagatud. Lühidalt põhilisest, milles meie arvates seisneb praeguse poliitilise olukorra uudsus. Võib-olla kõige olulisem on see, et meie – ma mõtlen meie all Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsust – positsioon Moskva suhtes on muutunud tugevamaks. Ma ütleksin isegi, et põhimõtteliselt teiseks. Meie eitav suhtumine liidulepingusse on seni tulnud meie – ma mõtlen jälle meie all Ülemnõukogu liikmeid – poliitilisest veendumusest, meie südametunnistusest ja sellest, kuidas me mõistame Eesti rahva tahet. Ent kuni referendumini ei olnud Ülemnõukogul juriidiliselt keelatud liidulepinguga tegelda ja teoreetiliselt oleks olnud võimalus, kui me oleksime tahtnud ühineda liidulepinguga. Seda me muidugi ei tahtnud. Nüüd on olukord teine. Peale referendumit, peale rahva tahte täpset fikseerimist, peale seda, kui me oleme kuulutanud, et referendum on meile tegevusjuhiseks, puudub Ülemnõukogul õigus osaleda läbirääkimistes liidulepingu üle, veel vähem alla kirjutada sellele ükskõik mis kujul. Sama kehtib muidugi ka valitsuse kohta.
Seega, meie positsioon läbirääkimistel Moskvaga on hoopis tugevam. Meile ei saa enam esitada nõudmist liidulepingut arutada, kuna see on meile referendumi poolt keelatud.
Teiseks. Referendum tähendas tegelikult usaldusavaldust Ülemnõukogule tema poliitikas ja tegevuses Eesti riigi iseseisvuse taastamisel. Sellega tõusis Ülemnõukogu autoriteet, tema aktsepteeritavus nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Seetõttu on siin avalduses küllaltki tähtis lõik, kus on öeldud: Ülemnõukogu avaldab lootust, et kõik riigid, tunnistades Eesti rahva tahteavaldust, tunnistavad ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsust kui demokraatlikult valitud organeid, kellega arendatakse suhteid, lähtudes iseseisvuse teel saavutatud tegeliku sõltumatuse astmest. Ma juhin tähelepanu, et siin ei ole juttu mitte riiklikust tunnustamisest. Juttu on organite, kogu valitud struktuuri tunnustamisest. Seda on rahvusvahelises praktikas varemgi kasutatud. Riiki kui sellist ei ole või teda ei tunnustata, kuid on olemas esindusorgan, keda rahvusvaheliselt tunnustatakse. Viitan kas või Palestiina Vabastusorganisatsioonile, kellel on oma esindus rahvusvahelistes organisatsioonides.
Analoogilised põhimõtted on leidnud kajastust ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pöördumises NSV Liidu presidendi Gorbatšovi poole. Ka siin me rõhutame, et ei ole enam mingit kahtlust Eesti rahva tahtes, tema soovib taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse. Me rõhutame ka seda, et Ülemnõukogul ja valitsusel ei ole nüüd enam mingit õigust arutada liidulepingut. Samuti avaldame lootust, et läbirääkimised Nõukogude Liiduga käivituvad võimalikult kiiresti. Tänan!

Suur tänu! Teatan teile seda, et on laekunud 2 parandusettepanekut hr. Maarendilt ja hr. Kassilt. Ma oletan, et saadakse hakkama ilma redaktsioonikomisjonita ja annan nad praegu üle. Nii, küsimus Mart Laarilt.

Austatud hr. Põldroos! Mul on õieti mitu küsimust. Nagu ma aru sain, on kõige olulisem punkt teie jaoks avalduses üleskutse maailma riikide parlamentidele ja valitsustele tunnustada Eesti Vabariiki ja valitsust. Ma tahaksin siiski täpsustada, kas see tähendab üleminekuperioodi lõppu. On ju meie endi üleminekuperioodi kontseptsioonis öeldud, et see lõpeb seaduslike riigivõimuorganite ametisse astumisega. Kui nüüd kedagi tunnustatakse ametlikult, siis on need ju seaduslikud riigivõimuorganid. Kas siis üleminekuperiood on lõppenud? Ja teine küsimus. Kui see tunnustus tuleb, kas see tähendab siis New Yorgis Eesti Vabariigi peakonsulaadi tegevuse lõpetamist? Ameerika Ühendriigid ei saaks ju tunnustada mitut asja. Aitäh!

Ma ei mäleta, et ma ütlesin, et see on kõige tähtsam punkt. Kui ma niiviisi ütlesin, siis see oli komistus. Ma arvan, et kõik selle avalduse punktid on võrdselt tähtsad. Loomulikult ei tähenda tunnustus üleminekuperioodi lõppu. See ei tähenda ka meie riikliku staatuse muutmist ega hoopiski peakonsulaadi tegevuse lõppu Ühendriikides. Peakonsulaat esindab Eesti Vabariiki. Kui selle avalduse alusel tekivad mingid kontaktid teiste riikidega jа toimub mingisuguste delegatsioonide või isikute vahetamine, siis need ei esinda Eesti Vabariiki, vaid konkreetselt neid organeid, kellest siin on juttu. See on täiesti teine olukord.
Muidugi tähendab üleminekuperiood seda, et me taastame seaduslikud Eesti Vabariigi riigivõimuorganid. Kuid praegu, üleminekuperioodi tingimustes, on Ülemnõukogu ja vabariigi valitsus need seaduslikud organid. Ma arvan, et selles ei kahtle keegi ja ka Laar vist ei vaidle sellele vastu, et tema tegevus Ülemnõukogus on seaduslik.

"Lugupeetud härra Põldroos! Mul on küsimus Ülemnõukogu avalduse kohta. Venekeelses tekstis on 2. leheküljel 2. lõigus öeldud: "Ülemnõukogu pöördub maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole üleskutsega ..." jne. Kas nende parlamentide ja valitsuste hulgas peetakse silmas ka Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu valitsust? Tänan!"

Kui te küsite mu arvamust, siis jah. Siin on öeldud, et pöördume maailma kõikide riikide parlamentide poole, ja sinna nimekirja kuulub ka Nõukogude Liit. See, et meil on veel eraldi läkitus härra Gorbatšovile, ei muuda asja. On ju meile kõigile selge, et oma iseseisvumisprotsessis on meil Nõukogude Liiduga kõige rohkem tegemist.

Austatud eesistuja! Lugupeetud härra Põldroos! Kas teile ei tundu, et me oleme nende avaldustega tublisti hiljaks jäänud ja see ei ole võib-olla enam kohane, kui me sellise südamliku pöördumise saadame president Gorbatšovile nii suure hilinemisega? Ja teiseks. Kas teile ei tundu, et te selles tekstis hindate seltsimees Gorbatšovi osa tänase Euroopa kujundamisel tugevasti üle? Aitäh!

Mis puutub hiljaksjäämisesse, siis sellega olen täiesti nõus. Ma muide olin ka üks nendest naiivsetest inimestest, kes toetas seda varianti, et me oleksime oma puhkusenädala ümber vahetanud ja eelmise nädala tööd teinud. Säärasel juhul oleksime saanud juba möödunud nädala alguses need dokumendid vastu võtta. Oleks ka olnud täiesti loomulik, et me peale referendumit kohe kokku tuleme. Et aga sellepärast need avaldused tegemata jätta, seda ma ka päris õigeks ei peaks. Teine küsimus, ega me Gorbatšovi osa üle hinda. Arvan siiski, et vaatamata meie praeguse vahekorra pingestatusele, vaatamata sellele, et ilmselt on Nõukogude Liidu president oma varasemale poliitikale selja pööranud ja teise leeri läinud, ei saa sellegipoolest vähendada seda osa, mis ta on varem teinud. Kui suur või väike see on, eks seda ütleb ajalugu, vaevalt meie siin nüüd lõplikuks kohtumõistjaks olla saame.

Lugupeetud ettekandja! Kas te ei võiks öelda, kellega konkreetselt te selle avalduse teksti üle nõu pidasite?

Ma ei saa aru, miks on küsimus adresseeritud minule. Need dokumendid on esitatud presiidiumi poolt. Tõepoolest, mina valmistasin ette esialgsed projektid, ent presiidiumis on nad läbi arutatud ja heaks kiidetud.

Tähendab, see on teie projekt?

Ma arvan, et sel ei ole praegu tähtsust.

Suur tänu! Ülemnõukogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra Põldroos! Ma värskendan, kolleegid, nüüd teie mälu, kui kaugel me oma protseduuriga oleme. Laekunud on neli parandusettepanekut avalduse projekti kohta. Peale läbirääkimisi on meil vaja vastu võtta otsus referendumi tulemuste kinnitamise kohta ning kõneks olnud avaldus ja pöördumine. Avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Marju Lauristini!

"Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Ma jätkaksin nendesamade probleemide arutamist, mida alustas lugupeetud esimees hr. Rüütel. Need on probleemid, mis on seotud meie igapäevase eluga peale referendumit. Sest on täiesti selge, et mitte ainult rahvusvahelisel tasandil, millest hr. Põldroos seoses avaldusega kõneles, vaid võib-olla just eelkõige meie sisepoliitilisele elule on referendumil kui mitte otseselt õiguslik, siis igal juhul psühholoogiline ja ka poliitiline mõju. Meie küsimusele – meie selles mõttes, et meie tegime otsuse referendum läbi viia – "Kas te tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" vastas rahva rõhuv enamus jaatavalt. Nüüd on rahval õigus omakorda meilt küsida: millal ja kuidas? Ja meil peab olema sellele küsimusele konkreetne vastus. Kõige üldisemal tasemel annab selle vastuse kindlasti töö põhiseaduslike aluste kallal, millest kõneles hr. Rüütel. Kuid on vajalikud ka ilmselt väga paljudel, kui mitte kõigil elualadel konkreetsed sammud ja otsused, mis me peaksime tegema selleks, et üleminekuperiood ei veniks määramatusse nagu kummipael või kummisein. Me peame saama tõesti ka ise kaasa aidata sellele, et meie otsused muutuksid süsteemiks, sääraseks süsteemiks, millele me saame üles ehitada nii õiguslikud kui majanduslikud, nii poliitilised kui sotsiaalpsühholoogilised sammud edasiminekul. Sellise konkreetse programmi vajalikkust hakkasid seoses referendumiga ilmselt tunnetama väga mitmed poliitilised jõud. Seda näitab kas või praegu ajakirjanduses valla pääsenud, esialgu objekti suhtes veel küllaltki umbmäärane, kuid samal ajal üha tugevamate toonidega vürtsitatud poliitilise pinge õhutamine. Pinge tõuseb alati siis, kui valitseb määramatus. Ja nähtavasti just üldine määramatus iseloomustab üleminekuperioodi. Peale referendumit peaksime tegema kõik selleks, et määramatus väheneks. Diskussioonides, mida on ärgitatud, on väga palju räägitud subjektiivsetest probleemidest, on räägitud õhkkonnast Ülemnõukogus, on räägitud võimalustest teha koostööd ühe või teise või kolmanda liidri või grupiga. Kuid kahjuks on kõikides nendes juttudes väga väheks jäänud see osa, mis peaks just olema põhiline – see, mille kallal teha koostööd. Näib nii, et praegu hakkavad järjest selgemini välja kujunema need kaks või kolm põhiküsimust, mille ümber erimeelsused on tekkinud ja mida me peaksime siis katsuma tõesti ühistöös lahendada."
"Siin on juba nimetatud, kui olulist rolli mängivad omanikustamisega, privatiseerimisega seotud probleemid. Meil on selgesti eristatavad 3 kategooriat, kelle omanikuhuvidega me peame arvestama. Need on esiteks inimesed, keda me võiksime nimetada uusomanikeks; teiseks inimesed, keda me võiksime nimetada nn. vahe- või ajutisteks omanikeks, s.o. need, kes on vallanud senist riiklikku omandit puhtadministratiivse positsiooni tõttu või muudel kasumajanduslikel alustel; ja kolmandaks inimesed, kes on nood endised omanikud, kelle suhtes me räägime omandiõiguse taastamisest. Meil on vaja teha siin selged otsused ja on vaja ka rahvale arusaadavaks teha erinevate poliitiliste jõudude selge seos ühe või teise nimetatud kategooriaga. Siis muutuvad võimatuks ka juhuslikud ajutised puhtpropagandistlikud koalitsioonitaotlused ja me asume rääkima tõepoolest nende inimeste nimel, kelle huve me peame kaitsma. Teine sõlmprobleemide pundar tundub hargnevat seoses poliitilise arenguga ja siin on keskseks märksõnaks valimised. Me nägime enne referendumit siinsamas saalis, et põhimõte, et üleminekuperiood peab lõppema põhiseaduslike riigiorganite valimistega, ei ole sugugi kõikidele ühese tähendusega, ka puhtpraktilise ajakava mõttes mitte. Me ei saa minna edasi, me ei saa vastata küsimusele, mis peale referendumit tõesti on kõigil huulil: millal ja kuidas me lõpetame üleminekuperioodi, kui meil pole selgust selles, millal ja kuidas ja kas me üldse tahame korda saata valimised ja mida me valima hakkame? Ilmselt peavad poliitilised jõud selles tõesti kokku leppima. Selles küsimuses peab meil kõigil olema selge arusaam, miks me teeme just seda, mida see kaasa toob ja miks me peame seda tegema just sellel ja mitte teisel ajal. Kahjuks on seni selles vallas rohkem olnud emotsioonidel ja hirmudel põhinevaid võitlusi kui kainet poliitilise arengu analüüsi."
Ja kolmas küsimus, mille siin tõstis üles juba hr. Malkovski. Seegi tuleneb referendumi tulemustest ja seisneb selles, mismoodi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega senisest rohkem siduda nende inimeste huvid, kes teavad, et nad jäävad siia elama, kuid ometi kardavad teha poliitilist valikut, kardavad teha otsustust, mis neid seoks selle riigiga, ka tulevikus. Ma mõtlen siin eeskätt mitte neid, kes hääletasid vastu, vaid neid, kes ei tulnud üldse otsustust tegema. See on ka küsimus, millest täna paistis juba algavat poleemika, küsimus Kirde-Eesti probleemidest, küsimus Narvast, küsimus kogu sellest probleemide kompleksist. Aga see on ka laiem küsimus, küsimus üldse nende poliitiliste, sotsiaalsete, psühholoogiliste pingete lahendamisest, mis praegu meie ühiskonda destabiliseerivad. Ma arvan, et konkreetsed probleemid, mida iga poliitiline jõud või jõudude teatud koalitsioon näeb, võivad olla erinevalt sõnastatud, erinevalt reastatud. Kuidas lahendada omanikuga seotud probleemid? Kuidas lahendada poliitilise arenguga seotud probleemid, valimise probleem sealhulgas? Kuidas lahendada need probleemid, mis on seotud territoriaal-rahvuslike konfliktide vastuolude ja erineva arenguga? Ilma vastusteta nendele küsimustele me nähtavasti ei ole võimelised üleminekuperioodi lõpetama. Mulle tundub, et on lõppenud see aeg, mil erinevad jõud võisid mängida seda mängu, kus trumbid hoitakse viimaseks efektseks väljakäimiseks ja lastakse ajal joosta. Praegu on aeg hakata siin saalis rääkima päris selget juttu, alustada alternatiivsete selgete projektide arutamist, et lõpuks jõuda vajaliku pinnani tõsiseks ühistööks. Mul on ka selles suhtes ettepanek võtta vastu otsus, mis oleks teatud mõttes suunava, inspireeriva mõjuga. Loeksin selle projekti ette.
""Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 1991. aasta 3. märtsil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses toimunud referendumi tulemuste arvestamisest Eesti Vabariigi riigivõimuorganite tegevuses."
"Lähtudes sellest, et 3. märtsil toimunud referendumil Eesti elanikkonna valdav enamus avaldas tahet taastada Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu peab vajalikuks, et Eesti Vabariigi riigivõimuorganid koostöös kõigi iseseisvust toetavate poliitiliste jõududega töötaksid 1991. aasta märtsikuu jooksul välja konkreetsete riigiõiguslike ning sise- ja välispoliitiliste sammude kava, mis kindlustaksid riigiõiguslikud alused omariiklusele, Eesti riigivõimusüsteemi lahutamise Nõukogude Liidu riigivõimusüsteemist, Eesti Vabariigi riigivõimuorganite kontrolli Eesti territooriumi üle, Eesti majanduse funktsioneerimise riikliku iseseisvuse tingimustes ning üleminekuperioodi lõpetamise Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite demokraatlike valimiste teel.""
Nagu te näete, see on tõesti niisugune suunav või raamotsus, mis aga annaks aluse, et me jõuaksime tõesti omavahelise sisulise diskussioonini nendes põhiküsimustes. Tänan!

Lugupeetud kolleegid! Kas nõutakse Marju Lauristini poolt etteloetud otsuse eelnõu paljundamist ja kohest väljajagamist? Nõutakse, nõutakse. Lugupeetud kolleegid! Teen teile ettekandja palvel keset läbirääkimisi ettepaneku. Hr. Põldroos arvab, et avalduse ja pöördumise kohta laekunud parandusettepanekud on sellise kvaliteediga, et on vaja moodustada redaktsioonikomisjon. Mida arvatakse sellest, kui me moodustaksime ta 5-liikmelise? Panen hääletusele. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 76 saadikut, puudub 28. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et avalduse ja pöördumise projekti redigeerimiseks moodustada 5-liikmeline redaktsioonikomisjon? Palun hääletage! Ettepaneku poolt on 61 saadikut, vastu 1 Ülemnõukogu liige, erapooletuid 11. Redaktsioonikomisjon on 5-liikmeline. Personaalselt on esitatud alljärgnevad kandidaadid: härrad Käbin, Anton, Pohla, Laar, Põldroos. Juhan Telgmaa, palun!

Teen ettepaneku redaktsioonikomisjoni liikmeks määrata või valida Mikk Titma.

Suur tänu! Tundub, et rohkem kandidaate ei ole. On? Ivar Raig.

Ma teen ettepaneku valida redaktsioonikomisjoni Liia Hänni.

Suur tänu! On veel täiendusi? Ei ole. Head kolleegid! Me oleme sellistel puhkudel lahendanud probleemi konkursi korraldamisega, mis ei võta palju aega. Ollakse nõus? Indrek Toome.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on ettepanek valida redaktsioonikomisjon 7-liikmeline, siis ei ole vaja konkurssi korraldada. Ma usun, et keegi ei ole ei Liia Hänni ega Mikk Titma lisamise vastu nende viie hulka.

Siin on oma sõna öelda Enn Põldroosil kui ettekandjal. On nõus? Enn Põldroos on nõus. Nüüd peaks siis Ülemnõukogu niipalju vastu tulema, et ei esitata täiendavalt 8., 9. kandidaati. Kui see on džentelmenlik kokkulepe, paneme uuesti hääletamisele, et redaktsioonikomisjon oleks 7-liikmeline. Sobib? Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et avaldust ja pöördumist redigeeriv redaktsioonikomisjon oleks 7-liikmeline? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 52 Ülemnõukogu liiget, vastu 1, erapooletuid 19. Komisjon on 7-liikmeline: Ülemnõukogu liikmed härra Anton, Käbin, Pohla, Laar, Põldroos, Titma ja proua Hänni.
Mul oleks palve püüda, kui vähegi võimalik, lahendada redigeerimisega seoses olevad probleemid töö korras. Meil aga läbirääkimised jätkuvad. Arvo Junti, palun kõnetooli!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud juhataja! Ülemnõukogu liikmed! On avaldatud arvamust, eriti peale referendumi tulemuste teatavaks saamist, et referendumi tulemusel ei ole õiguslikku tagajärge. Ütlen kohe, et see ei pea paika ja lihtsal põhjusel. Kõigepealt, referendumil tõepoolest ei ole normi loovat iseloomu, kui õigusliku tagajärje all seda mõeldi. Aga referendumi väljakuulutamise otsuse p. 20 ütleb, et referendumi tulemused on aluseks riigiorganite tegevusele üleminekuperioodil. Ja see tähendabki, et referendumi tulemus on kohustuseks kõigile riigiorganeile nende tegevuses, tähendab, seab nende tegevusele teatud õiguslikud raamid. Raamid sellisena, et iseseisvuse taastamise protsessile vastukäivaid otsuseid riigiorganid teha ei või. Selles seisnebki õiguslik tagajärg. Samasuguses seisundis oleme referendumi tulemuse põhjal ka meie Ülemnõukogu liikmetena. On juba tõstatatud teravamalt kui enne küsimus: kuidas edasi? Referendum andis selge ühese vastuse mitte ainult meile endile, vaid ka kogu maailma jaoks. Varasem küsimus – kuhu? – asendub uue küsimusega – kuidas?. Referendumi vastusest tuleneb ka vajadus selge programmi järele riikluse reaalseks taastamiseks. Me vajame programmi üleminekuperioodi edasiarendamiseks, iseseisvuse taastamiseks. Riikluse taastamine eeldab väga paljude komponentide olemasolu, kuid on olemas teatud baastegurite hulk, ilma milleta ei saa iseseisvust või ka riiklust olemasolevaks või riiklust taastatuks pidada. Tuleb eristada kahte momenti. Kõigepealt, riigi funktsioon, selle taastamine ja riigi enda taastatus. Riigi kõigi funktsioonide täielik taastatus võib jääda meis kaugemaks ülesandeks ja ilmselt ta ka väga pikaks ajaks jääb. Kuid riigi enda taastatuks tunnistamisele peab minu arvates eelnema elementaarne hulk samme. Ühe variandina pakutakse välja, et need oleksid järgmised. Kõigepealt sammud riigiõiguse valdkonnas. Valijate registri seadus, valimisseadus, kohtureform teatud piires, erakondade seadus, kodakondsuse põhimõtete väljatöötamine. Kõik see kulmineeruks lõpuks põhiseaduse väljatöötamisega ja selle vastuvõtmisega.
See oleks ilmselt elementaarne baas, millelt me saaksime edasi minna ja võib-olla oleks see ka juba selle programmi konkretiseerimine, mida siin juba ka kahel korral on kõnetoolist esitatud.
Kahtlematult kuuluksid selle programmi hulka omandireform, elementaarse piirikontrollisüsteemi kujundamine, kultuurautonoomia, lepped NSV Liidu omandi kohta ja lepped NSV Liidu sõjaväe paiknemise kohta. Siit tekib kohe küsimus üleminekuperioodi enda kohta. Kuidas suhtuda viimastel kuudel palju räägitud ja arutatud üleminekuperioodi riigiõiguslike aluste või ka üleminekuperioodi põhiseaduse vastuvõtmisesse? Arvan, et see rong on meie jaoks juba ammu läinud. See oli küsimus, mida me oleks pidanud lahendama hiljemalt möödunud aasta septembris. Praegu ei ole meie ees mitte probleem, kuidas jäädvustada, kuidas konstitueerida üleminekuperioodi ennast, vaid see, kuidas luua baas iseseisvuse reaalseks taastamiseks. Riigiõiguslikud alused või muu kapitaalne konstitutsiooniline akt selleks mõeldud ei ole.
Pakutud programmi ning ka teiste programmide üle kutsun kõiki arutlema, võib-olla mitte kohe täna, aga järgnevatel päevadel ja järgnevatel nädalatel kindlasti. Seda muidugi sellisel juhul, kui me lihtsalt ei ole tulnud siia saali viieks aastaks istuma ja nuppe vajutama, vaid selleks, et luua reaalsed tingimused iseseisvuse taastamiseks.
Ma arvan, et Ülemnõukogu peaks oma edaspidises tegevuses pühenduma ainult sellele, et asuks looma sellist baasi, millest võiks juba tekkida situatsioon, kus kerkib küsimus tõepoolest üleminekuperioodi lõpetamisest, iseseisva riikluse taastamisest.
Arvan, et kui mitte sel nädalal, siis järgmiseks nädalaks esitab Ülemnõukogu Presiidium ka konkreetse projekti Ülemnõukogu põhitöövaldkondade kohta. Et lähemale tuua reaalsituatsiooni, mis nii õiguslikus kui ka majanduslikus mõttes lubab meid öelda: nüüd sõltub ainult välistest teguritest, kas me saame öelda, et üleminekuperiood on lõppenud ja Riigikogu väljakuulutamine võimalik. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid! Ma juhin vahepeal teie tähelepanu sellele, et meil tuleks täna või vähemasti antud päevakorrapunktis vastu võtta kaks otsust – üks avaldus ja üks pöördumine. Otsustades sõnasoovijate hulga järgi võib arvata, et me ei pruugi tänasel istungil veel otsustamiseni jõuda. Samas aga ei saa me viivitada referendumi tulemuste kinnitamisega. Mul on Ülemnõukogule ettepanek, et me hetkeks katkestaksime läbirääkimised ja võtaksime seisukoha selle otsuse projekti suhtes, mis puudutab referendumi tulemuste kinnitamist. Selle kohta ei ole keegi sõnavõttudes mitte midagi taunimisväärset lausunud. Katsume nüüd kõik saadikud saali saada. Kohaloleku kontroll. Referendumi tulemusi ei saa kinnitada sellise häälte arvuga, mis võiks meile häbi teha. Kohal on 83 saadikut, puudub 21.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 1991. aasta 3. märtsil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses korraldatud referendumi tulemuste kinnitamise kohta? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 71 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 11. Otsus on vastu võetud.
Jätkame läbirääkimistega. Palume kõnetooli Genik Israeljani!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu! Ettekandjad rääkisid siin suure vaimustusega referendumi tulemustest. Mulle näib, et me peaksime olema mõõdukamad ning püüdma tulemusi kainemalt hinnata. Kui võrrelda neid vabariigi kogu töövõimelise elanikkonna üldarvuga, siis näeme, et riiklikult suveräänse, iseseisva Eesti Vabariigi poolt hääletas vähem kui 2/3 valijaskonnast. Üle 1/3 hääletas vastu või ei käinud hääletamas. Seepärast võiks paatost nii-öelda suure võidu puhul paari tooni võrra alandada. Me ei taha, nagu austatud Põldroos ütles, liidulepingule alla kirjutada, ja seda kõike esitatakse rahvale trummipõrina saatel. Mis siis ikka! Suurepärane! Astume Nõukogude Liidust välja! Aga millega hakkame inimesi toitma? Kuidas hakkame elama? Kas välismaa armuandidest? Te teate ju hästi, et tasuta ei anta meile midagi. Millega saab Eesti praegu kaubelda? Tegelikult mitte millegagi peale oma geograafilise asendi. Ja me peame seda hästi mõistma. Kes tasub võlad, mis Nõukogude Liit Eesti eest kustutas? Kas ka välismaa? Ei usu. Mida ütleme nendele inimestele, kes ei soovi elada väljaspool Nõukogude Liitu? Kuidas otsustame nende saatuse? Ja kes seda teeb? Kas härra Jeltsin? Tema ei taga rahu ei Eestis ega isegi mitte Venemaal. Seepärast ei saa temale apelleerimist tõsiselt võtta. Edasi, Ülemnõukogu üleskutse parlamentidele ja valitsustele. Mis see on? Kas üleskutse relvastatud kaitseks? Kuidas seda mõista? Kas Ülemnõukogu tahab vastasseisu ühiskonnas veelgi suurendada?
Ma esitasin palju küsimusi ja te kõik võiksite veel rohkem sarnaseid küsimusi esitada. Tahaksin teid tõsiselt üles kutsuda nende küsimuste üle järele mõtlema. Pole kedagi, kes need meie eest lahendaks. Meil tuleb õppida teiste vigadest, sh. oma naabrite vigadest. Nüüd aga lubage osa Ülemnõukogude liikmete nimel ette lugeda protestiavaldus.
""7. märtsil 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse, et Eesti ei osale NSV Liidu referendumis 17. märtsil 1991. Seda võib hinnata kui passiivset katset takistada NSV Liidu kodanikel kasutada oma võõrandamatut õigust vabale tahteavaldusele tähtsas küsimuses, mis puudutab riigi saatust ja nende endi saatust. Me avaldame resoluutset protesti, sest oleme seisukohal, et presiidiumi otsus on konstitutsioonivastane ja õigusvastane ega vasta suure osa Eesti rahva elulistele püüdlustele."
"Toetame täielikult kohalikke nõukogusid, töökollektiive, ühiskondlikke organisatsioone ja liikumisi, kes võtsid enda peale kogu organiseerimis- ja poliitilise töö raskuse NSV Liidu referendumi ettevalmistamisel ja läbiviimisel vabariigi territooriumil. Ühtlasi deklareerime, et aitame igati referendumi organiseerijaid, et pühapäeval, 17. märtsil saaks iga eestimaalane välja öelda oma arvamuse isamaa, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kui suveräänsete vabariikide uuendatud föderatsiooni saatuse kohta.""
Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegid! Lugu on nii, et ega presiidium ei ole mingit otsust vastu võtnud. Presiidium esitab otsuse projekti Ülemnõukogule, et me arutaksime seda küsimust kiireloomulisena. Seni veel otsust ei ole. Jätkame läbirääkimisi. Mart Laar.

"Austatud härra spiiker! Austatud kolleegid! Meie ees on üks avaldus ja üks pöördumine. Ilmselt ongi Ülemnõukogu suure osa oma ajast kulutanud just kõikvõimalike avalduste ja deklaratsioonide ja pöördumiste vastuvõtmiseks. Praegu on selge, et nimetatud dokumendid on hiljaks jäänud, ent ilmselt ei jää ikkagi muud üle kui neid arutada ja need ka siis vastu võtta. Tahaksin teha veel mõningaid täpsustusi mõningates lõikudes. Kuulates nii härra Rüütli kui härra Põldroosi ettekannet, mis kommenteerisid nimetatud dokumente, jäi siiski tunne, et üks lõik, kus räägitakse Ülemnõukogu pöördumisest maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole, on nimetatud tekstis natukene puudulik. Ma ei ütleks, et see oleks katastroofiliselt halvasti sõnastatud, aga ta võimaldab vääriti mõistmist. Mul oleks kirjalike dokumentide poolt ettepanek võtta siin kasutusele termin, mis võeti hästi vastu hiljuti Tallinnas toimunud poliitilisel foorumil, kus arutati just põhimõtteliselt samasugust lauset. Seal oli ka juttu tunnustamisest ja suhetest valitsustega. Heaks kiideti väljend "astuda otsesidemetesse Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsusega". Väljendiga "astuda otsesidemetesse" olid nõus nii Läti kui ka Leedu esindajad, sest see väljend võib sisaldada ka tunnustamist, aga jätab selle otsustuse siiski asjaosalistele riikidele. Ma arvan, et pole soliidne siduda oma välispoliitikat ainult selle ühe küsimusega, valitsusele ja Ülemnõukogule tunnustuse taotlemisega. Nii paneksime riigid, kes meid tahaksid aidata, aga seda hetkel ühel ja teisel põhjusel teha ei saa, piinlikku olukorda. Ja jääksime sel põhjusel ehk ilma abist, mis nad oleksid valmis meile osutama. Väljend "astuda otsesidemetesse" leidis hiljem mitmel pool kuluaarides ka spetsialistide ja ekspertide poolt rahvusvahelist tunnustust. Nii et mulle tundub, et see oleks mõttekas kasutusele võtta. Teiseks tahan väljendada rõõmu selle avalduse lõpuosa üle, kus tänatakse kõiki neid riike, kes on juhindunud anneksiooni mittetunnustamise poliitikast. See on minu teada esimene kord, kui Ülemnõukogu sellise avalduse teeb, ja ma hindan seda küll väga kõrgelt. Usun, et sellel on rahvusvahelisel areenil vägagi positiivne vastukaja. Et aga sedasama lõiku veel täpsustada, teeksin ettepaneku lisada sinna "kes on pidevalt juhindunud 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt toimepandud Eesti Vabariigi anneksiooni mittetunnustamist ning palub seda poliitikat jätkata". Arvan, et selle lõigu lülitamine nimetatud teksti on erakordselt tähtis."
Lõpetuseks paar sõna kommentaariks ka eelmise esinemise kohta. Nimelt ma arvan, et õige on härra Põldroosi tõlgendus: selle dokumendiga pöördutakse tõesti maailma kõikide riikide parlamentide ja valitsuste poole, kaasa arvatud Nõukogude Liidu parlament ja valitsus. Sellega seoses ma arvan, et kui härra Israeljanil midagi selle vastu ei ole, võiks Ülemnõukogu 17. märtsi referendumile kui sõbraliku naaberriigi referendumile saata oma rahvusvaheliste vaatlejate grupi. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid! Täna kukub niimoodi välja, et ma pean väga tihti läbirääkimised katkestama. Praegu tahan teiega nõu pidada. Vastavalt kinnitatud päevakorrale ja reglemendile on homme valitsuse ja panga infotund. Samas on teada, et presiidium kavatseb kiireloomulise küsimusena esitada ühe otsuse eelnõu, mis puudutab 17. märtsi Nõukogude Liidu referendumit. Täna on meil vaja vastu võtta veel üks otsus, üks avaldus ja üks pöördumine. Kell on praegu 17.43. Tahan, head kolleegid, teilt küsida, kas keegi sõnavõtusoovijatest ei ole ümber mõelnud ja kas Ülemnõukogu on valmis täna ametlikku tööaega pikendama. Sest loogiline oleks täna võtta vastu ka otsus Nõukogude Liidu referendumi kohta, me ei saa seda kolmapäevaks jätta. Mina olen oma ettepaneku teinud. Läbirääkimised jätkuvad. Mikk Titma. Teda ei ole? Kuulame siis enne ära Rein Veidemanni.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! On selge, et referendum, kuigi ta kinnitas meie rahva poliitilist tahet, iseenesest meid üleminekuperioodi nõiaringist välja ei vii. Sellega peab kaasnema ka Ülemnõukogu selge poliitiline tahe. See poliitiline tahe peaks leidma väljenduse mingis programmdokumendis, kavas, mis ei tohiks piirduda üksnes avalduse või pöördumisega, mida me siin praegu oleme valmis kinnitama. Mingi programmdokumendi vastuvõtmisele orienteerib meid kas või referendumiseaduse punkt 20, kus viidatakse sellele, et referendumi tulemus on riigiorganite edaspidise tegevuse aluseks. Niisugune programm oleks meile kõigile tarvilik ka sellepärast, et meie valijaskond teaks, mida ta siis ikkagi meilt oodata võib peale Ülemnõukogu-sisese jõukatsumise, palgakergituse ja jooksvate probleemide lahendamise. Eelkõnelejad juba osutasid vajadusele asuda riigiõiguslike aktide kallale, samuti lahendada omandiküsimus. Kuid nii see kui teine saavad siiski olla vaid üheks osaks selles programmis. Ja nähtavasti peaksid sinna mahtuma ka ettevõtmised teistel tasanditel. Seega tuleks meil tervikuna ette võtta selle aasta poliitiline kalender. Ja ma oleksin õnnelik, kui see kujuneks eri poliitiliste jõudude ettepanekute vabas konkurentsis. Selles poliitilises kalendris tuleks minu arvates ette näha Balti Nõukogu laiendusena Balti parlamendi moodustamine. See oleks üks tee viia Balti küsimus tervikuna rahvusvahelisse resonantsi. Ja käesoleval aastal ei saa meil olla tähtsamat eesmärki kui rahvusvahelise lepingu sõlmimine ja vastava protsessi käivitamine, mis omakorda oleks üleminekuperioodi lõpetamise eelduseks. On ju selge, et vaevalt meie rahvas väga pikka üleminekuperioodi suudab taluda. Varem või hiljem hakkab ta üha järjekindlamalt meilt selle lõpetamist nõudma. Tänan teid!

Tahaksin kõigepealt toetada Marju Lauristini esitatud seisukohta. Arvan, et meie Ülemnõukogu tegevuses on väga oluline üle minna asjade sisulisele arutelule ja lõpetada see poliitilisele demokraatiale võõras mõistetamatu kemplemine. Praegu räägivad isegi väga tõsised inimesed teinekord asju, millest on raske aru saada. Ma pean väga lugu Tarandist, kuid ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas tema võib parlamendi erinevate jõudude – nagu ta kirjutises oli: intritest ja kommunistidest kuni parempoolseteni – opositsioonilist tegevust pidada mingisuguseks intriigiks või salasepitsuseks. Minu teada poliitiline demokraatia ongi üles ehitatud sellele, et on võimulolijad ja need, kes ei ole võimul. Ja ma ei tea maailmas ühtegi parlamenti, kus kõik need, kes ei ole võimul, ei tegutseks võimulolijate vastu. (Kui ma eksin, palun mulle see parlament näiteks tuua.) See on poliitilise demokraatia A ja B.
Nüüd tahakski tulla referendumi järelmite juurde. Minu arvates, peale poliitilise järelmi tuleb meil ikka väga selgelt endale teadvustada ka see, et suurem osa vene kogukonnast hääletas iseseisvuse vastu. Eriti valus on see meile ettekujutuse tõttu, et meil peaks eestlaste ja muulaste suhted olema märksa tolerantsemad kui näiteks Lätis. Ka niisuguseid pingeid meil ei ole kui seal. Ja ometi seal oli tulemus hoopis teine.
Kui me räägime üleminekuperioodi lõpetamisest, siis tundub, et kaks momenti peaks selle juures olema meie jaoks määravad: sõjaväe eksterritoriaalsus ja riigi tegelik kontroll oma territooriumi üle. Kui need momendid on lahendatud, siis nähtavasti saab päevakorrale tõsta valimised ja kõik muud küsimused. Kui nüüd mõelda, millal seda võiks saavutada, siis see oleneb väga suuresti rahvusvahelistest protsessidest. On selge, et Pärsia lahel oli hoopis suurem tähendus kui Saddam Husseini taltsutamine. See oli sisuliselt esimene avalöök nn. Pax Americana kehtestamisel maailmas. Kuidas meisse hakatakse suhtuma selle uue Ameerika korra ajal, selle mõistatamiseks vist annab võtme Majori Moskvas viibimine. Seal anti meile väga üheselt teada: meid on kuulda võetud, meid on asetatud kuhugi järjekorda ja meie juurde tullakse. Järelikult, teine võti on nüüd juba Liidu siseprotsessis, selles, mis siin hakkab toimuma. Mulle tundub, et praegu me eriti kiirustada ei tohiks, sest tegu on äärmiselt ebakindlate protsessidega. Praegu me pigem võime neid vaid negatiivselt mõjutada, sest Balti kaarti saab praegu välja käia eeskätt šovinismi õhutamiseks, mitte vastupidi.
Lõpuks tahaks uuesti pöörduda meie sisepoliitilise pinge juurde. Kui me nüüd vaatame kõiki neid viimaste päevade artikleid, siis on kaks võimalust. Kas me neid inimesi, kes näiteks Väljase ajal tegid poliitikat, kui prokommuniste süüdistama, asetades seega nende Eesti-meelsuse ja võimaluse osaleda praeguses ülesehitustöös küsimuse alla, või saavutame mingisuguse kompromissi. Sisuline dialoog oleneb seega sellest, kas teatud uued poliitikud kujutavad ette, et nad tulevad rahulikult toime ilma selle poliitilise kogemuseta, mis oli enne neid, või ühendatakse kõigi jõud selleks, et saavutada iseseisvumise teel tulemusi kiiremini ja ratsionaalsemalt. Selles mõttes oli mulle suureks üllatuseks, et sõltumatud demokraadid jäid Liidu ekspertidega kohtumisest absoluutselt kõrvale. Ei mingit koostööd, et mingit püüdu kasutada kogemusi, mida peaks neil inimestel suhtlemises Moskvaga kõige enam olema. Tänan!

Suur tänu! Peale Ants Paju sõnavõttu paneme hääletamisele tööpäeva pikendamise.

"Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina ei soovinud algselt sõna sekka öelda, kuid minu lõi natukene rööpast välja kolleeg Israeljani esinemine. Ma ei taha temaga siin muidugi väitlema hakata, ütleksin vaid oma arvamuse asja kohta. Viimase nädala jooksul on ajalehtedes palju mõtlemapanevat olnud. Ma ei hakka neid siin liigitama, kui palju üks või teine on bulvarileht või kollasesse ajakirjandusse kalduv, mil määral üks või teine on sellest vasikavaimustusest, milles me algul kõik olime, reaalsele pinnale maandunud. See kõik on iseteema ja vajaks ka ilmselt lahtirääkimist. Tahan avaldada arvamust, et meil oleks väga vaja iseenda ees natukene ausamad olla. Kuidas ma saan näiteks hr. Laariga ühes saalis istuda, kui tema tegi laiale lugejaskonnale selgeks, miks tema "Estonia" kontserdisaali ei läinud? Mina ka ei läinud, aga see on minu asi, miks ma ei läinud. Ja see peaks olema ainult hr. Laari asi, miks tema ei tahtnud "Estonia" kontserdisaali minna. Aga seegi on iseteema."
Tänaseks on meil laual Eestimaal elavate inimeste tahteavaldus. Ja ei ole vahest vajadust imeda neist numbritest välja või peita nende taha rohkem, kui need tegelikult näitavad. Ma ise olin sellel päeval oma maakonnas koos Gruusiast ja Ameerikast saabunud vaatlejatega. Selles piirkonnas oli ka kaks väga rasket pähklit: Peipsi ääres olev Mustvee linn ja Raja külanõukogu, kus tuli eitavat vastust enam kui positiivset. Kas sellest teha kohe järeldus, et maakonnas on asjad oluliselt paigast ära? Ühest küljest on need asulad oma rahvaarvult nõnda väiksed, et nad ei löönud kogupilti paigast ära. Kuid teisest küljest võib asjast teha ühe olulise järelduse, millest täna selles eufooriaseisundis nõnda vähe juttu oli. Nimelt: nende ei-ütlejate juures me ilmselt ainult oma sirgeselgsusega mitte miskit ei saavuta. Teine asi, mis ma siin tahaks öelda nagu kolleeg Israeljangi: nende arvudega ei maksa manipuleerida, võtaks tõesti järeldustes paar tooni alla. Tuleb mõistvalt suhtuda nendesse, kes ütlesid antud hetkel ei või koguni ei ilmutanud mingisugust tahet. Küllap neil on kindel põhjus, miks nad ei söandanud oma tahet avaldada. Äkki oli nende hulgas palju neid, kes nagu Mustvees ja Rajalgi olid lihtsalt heidutatud muust propagandast, mis tegelikult oli üsna aktiivne kogu Peipsi kaldal. Küllap suutsid sealsed propagandistid ei ütlemiseks kergesti kõlapinna luua, olid nad ju faktiliselt konkurentsitud. Seda rohkem au teeb sealsetele eestlastele nende kindlameelsus. Sellel päeval näitas maarahvas tegelikult kindlalt oma meelt, vaatamata sellele, et mõnelgi karjatallist minejal ei olnud selleks puhuks uusi ja nõelumata sokke jalga panna. Aga ilmselt seda puudust ei peetud hetkel tähtsaks ja läksid kõik, isegi need, kes eelmisel aastal ei jõudnud minna, vaid palusid kasti koju. Nüüd tuldi, sest hoolimata oma igapäevaaskeldustest ja muredest saadi aru, kui suur küsimus on kaalul. Ju ei lähtutud siis tollest meie poolt vastuvõetud referendumi seadusest, kus §-s 20 on öeldud, mis siis see tulemus tegelikult on. Küllap aasta tagasi meid siia valides ja meie valitsust kinnitades rahvas uskus meisse.
Ja kolmas asi, millest tahaksin rääkida. Meie ees on kaks dokumenti, mis tegelikult on ju täiesti eripalgelised. Ma usun, et pöördumine maailma parlamentide poole ja pöördumine Liidu presidendi poole peaksid olema vaimult ja toonilt sootuks erinevad. Presidendi poole pöördumises kolleeg Tiit Made juba nimetas ära selle suure panuse, mis tal on Euroopa kujundamisel. Midagi taolist võiks seal tõesti olla. Aga Euroopa on Euroopa ja ma arvan, et ta ei vaja meie kraapsjalga. Pöördumises parlamentide poole arvud ise näitavad, milline on siin sellel maal elavate inimeste tahteavaldus. See räägib ise enda eest, muud illustratsioonid ei ole vajalikud.
Lõpetuseks niipalju, et kõige tähtsam on meil, kes me teame hulga rohkem kui muu rahvas, seda rahvast säästa. Inimesed ei mõista näiteks 3 viimase päeva lehtigi. Üleeilses oli esimesel küljel eesotsas hr. Uluots ja teisel küljel seekord hr. Savisaar peal ja Allik all. Katsudes praegust poliitilist seisundit analüüsida, läheb mitte ainult pea haigeks, vaid ka kõht hakkab valutama. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid! Kas me võime läbirääkimised lugeda lõppenuks? Ametlik tööaeg on läbi, minu käsutuses on mõned minutid, kuid päris selge on see, et nende minutite jooksul ei jõua me otsust, avaldust ja pöördumist vastu võtta. Pöördun, head kolleegid, teie poole ettepanekuga tänast istungit pikendada. Tuleb veel otsustada tulevane päevakorraküsimus, mille presiidium tahab esitada kiireloomulisena. Sellest ma juba täna söandasin juttu teha, see on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Nõukogude Liidu 17. märtsi referendumi kohta. Kindlasti olete minuga nõus, et me ei saa seda otsust jätta kolmapäevaks või neljapäevaks. Aga seda päevakorrapunkti me ei ole veel kinnitanud. Kui Ülemnõukogu nõustub täna ametlikku tööaega pikendama, siis peame kõigepealt otsustama asja lülitamise päevakorda. Kas on korrektne panna teile ette pikendada täna ametlikku tööaega kõigi referendumitega seotud olevate küsimuste lahendamiseni? Toomas Kork.

Lugupeetud eesistuja! Ma saan teie ettepaneku poolt hääletada juhul, kui me katkestame deklaratsioonide ja üleskutsete arutelu ning läheme konkreetse asja juurde. Mõtlen konkreetse asja all 17. märtsi referendumisse suhtumist.

Kardan, et kui me nüüd tõesti pikendame ametlikku tööaega antud päevakorrapunkti lõpetamiseni, et siis täiendava pikendusega Ülemnõukogu ei pruugi nõustuda. Sellepärast näitan praegu üles pealetükkivust ja püüan saavutada teilt pikendust kuni kõigi referendumitega seonduvate otsuste vastuvõtmiseni. Teades küll, et selline käitumine ei ole korrektne. Tean ja tunnistan seda. Kui Ülemnõukogu on nõus, siis võtame otsuse, avalduse ja pöördumise vastu. Otsustame kõigepealt päevakorda täiendada ning asume siis ka 17. märtsi referendumi otsuse eelnõu arutama. Ma rõhutan veel kord, kolleegid, et homme on valitsuse ja panga infotund. See on nagu aamen kirikus, juba kokku lepitud. Ja siis see asi jääb kolmapäeva peale, homme selleks aega ei jätku – küsimusi, vastuseid, järelepärimisi on terve kaust. Ants Paju.

Austatud juhataja! Teen teile ettepaneku hetkekimbatusest väljatulemiseks. Kuna redaktsioonikomisjon ei ole ilmselt veel oma tööd lõpetanud ja ilmselt ükski fraktsioon ei vaja mõne punkti kooskõlastamiseks vaheaega, võiks alustada sellega, mis oli plaanis mõne aja pärast välja käia. Siis jõuame ehk loogiliselt asjadega finaali.

See eeldaks käsiloleva päevakorrapunkti katkestamist. Selge. Suur tänu! Tiit Made.

Austatud eesistuja! Mul on ka ettepanek arutusel olev päevakorrapunkt katkestada, aga põhjusel, et väliskomisjon soovib arutada neid avaldusi, mida ta ei ole teinud. Selle palvega me oleks niikuinii teie poole pöördunud ja siis võiks ju seda 17. märtsi asja ka arutada.

Teemegi siis niimoodi, et minu käsutusse jäänud minutite jooksul otsustamegi käsiloleva päevakorrapunkti katkestamise ning seejärel kiireloomulisena päevakorra täiendamise ja kolmandaks tööpäeva pikendamise.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 75 saadikut, puudub 29. Katsume praeguse koosseisuga hakkama saada.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et katkestada käesoleva päevakorrapunkti arutelu ja jätkata seda veel käesoleval istungil? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 63 Ülemnõukogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 4. Arutelu katkestatakse.
Lugupeetud kolleegid! Mul on ettepanek otsustada ühe kiireloomulise küsimuse saatus. Ülemnõukogu Presiidium teeb ettepaneku lülitada kiireloomulise istungi päevakorda NSV Liidu 17. märtsi referendumi kohta käiva otsuse eelnõu. Panen hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastavalt §-le 15 võtta kiireloomulise küsimusena päevakorda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus NSV Liidu 1991. aasta 17. märtsi referendumi kohta Eesti Vabariigi territooriumil? Palun hääletada! Vaja on lihthäälteenamust. Selle ettepaneku poolt on 77 Ülemnõukogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid ei ole. Päevakord on täiendatud.
Ja nüüd, head kolleegid, on meil aeg otsustada, kas me oleme valmis täna istungi tööd pikendama, kuni katkestatud küsimuse lõpetamiseni ning 17. märtsi referendumi otsuse vastuvõtmiseni. Esimese kohta selline kommentaar, et sisuliselt on Ülemnõukogu seda juba otsustanud – ta katkestas selle päevakorrapunkti arutelu, nõustudes, et jätkab veel käesoleval istungil. Nüüd on veel vaja olla nõus arutama otsust Nõukogude Liidu referendumi kohta. Panen asja hääletamisele. See nõuab kvalifitseeritud häälteenamust, kaks korda rohkem poolt kui vastu. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et pikendada tänase istungi ametlikku tööaega kuni katkestatud päevakorrapunkti lõpetamiseni ning 17. märtsi referendumi kohta otsuse vastuvõtmiseni? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 65 Ülemnõukogu liiget, vastu 13, erapooletuid on 5. Tööaega on pikendatud.
Kas redaktsioonikomisjon saab oma töö tulemustest ette kanda? Hr. Põldroos, palun kõnetooli!

Lugupeetud hr. juhataja! Kolleegid! Laekus terve pakk parandusettepanekuid. Enamik nendest on redaktsioonilised, kuid on ka mõned põhimõttelised. Vähemalt ühe puhul neist vist tuleb teha eraldi hääletus.
"Võtan nüüd teksti lõikude kaupa ette ja loen teile parandused, mis redaktsioonikomisjon pidas vajalikuks heaks kiita. Esimene lõik kõlaks nii: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu teatab kõikide riikide parlamentidele ja valitsustele, et 3. märtsil 1991. aastal viidi Eesti Vabariigis rahvusvaheliste vaatlejate kohalolekul läbi referendum." Lisatud on see: rahvusvaheliste vaatlejate osavõtul. Lõpus oli tänuavaldus rahvusvahelistele vaatlejatele, tänati kõiki riike ja rahvusvahelisi organisatsioone. Kuid tekkis küsimus, et otseselt välisriikide volitatud vaatlejaid ju kohal ei olnud, inimesed saadeti ühe või teise riigi parlamendi poolt meile ilma vastavate otsusteta ja vastavate volikirjadeta. Tähendab, nii me seda sõnastada ei saa, seda enam, et samas lõigus on nagunii tänu kõikidele riikidele, kes meid on toetanud. Seega võiks viimasest lõigust viide vaatlejatele ära jääda, me tooksime selle ette, ja sellega on asi ühel pool. Nüüd neljas lõik. Siin oli paar redaktsioonilist parandust. Härra Anton märkis põhjendatult, et lõigus "on saanud veenva kinnituse eesti rahva tahe kasutada oma seaduslikku õigust Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks" oleks õigem öelda "võõrandamatut õigust". Sellega oli komisjon täiesti nõus. Sama lõigu alguse kohta pakkus teise sõnastuse härra Paju. Tema alustaks lõiku nii: "Ülemnõukogu märgib, et referendumi tulemus kinnitab veenvalt eesti rahva tahet kasutada oma seaduslikku …" Nagu näete, see on sisuliselt seesama, mina isiklikult ei oskaks seda või teist eelistada. Tundub, et esialgne tekst on võib-olla raskepärasem, kuid natuke pidulikumas toonis ja seostub ülejäänud tekstiga ehk paremini. Kui härra Paju nõuab oma variandi hääletamist, siis mina jääksin erapooletuks. Paistab aga, et ta ei nõua seda. Viiendas lõigus küsimusi ei ole. Kuuenda lõigu teises reas peab sõna "Eesti" olema suure tähega, see on trükiviga, algselt ta oligi suure tähega. Mõeldud on mitte etnilist eesti rahvast, vaid rahvast, kes on Eesti kui riigiga seotud. Lõigus "... Eesti rahva tahteavaldust ning talle kuuluvat õigust ..." tuleb sellele "õigusele" lisada "riiklikule iseseisvusele". Tähendab: "... Eesti rahva tahteavaldust ning talle kuuluvat õigust riiklikule iseseisvusele." Viimases reas on "omariikluse taastamiseks", selle asendame "Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks". Seega lõik kõlaks järgnevalt: "Ülemnõukogu avaldab lootust, et kõik riigid, tunnistades Eesti rahva tahteavaldust ja talle kuuluvat õigust riiklikule iseseisvusele, ühendavad oma jõupingutused II maailmasõja viimase pärandi likvideerimiseks Euroopas ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks." Järgnev lõik tekitas kõige rohkem küsimusi. Kõigepealt sõna "tunnustada". Hr. Laar pakkus tunnustamise asemel väljendit "astuda otsesidemetesse", hr. Telgmaa soovitab "tunnustada" asemel panna "arendada suhteid". Nendega siiski komisjon ei nõustunud. See on põhimõtteline küsimus. Otsesidemed ja suhted on meil nagunii olemas ja arenevad ka, nendega ei ole mingit küsimust. Tunnustamise mõte on siiski küllalt oluline. Rõhutaksin veel kord: see ei tähenda riiklikku tunnustamist, see tähendab institutsiooni tunnustamist ja institutsiooni aktsepteerimist rahvusvahelisel tasemel. Ma juba tõin analoogia Palestiina Vabastusorganisatsiooniga, kel on rahvusvaheline tunnustus olemas, olgugi et seal riiki taga ei ole ja mingit riiklikku tunnustamist ka olla ei saa. Vabadusvõitluse olukorras on see küllaltki oluline asi, see muudaks meie tegevuse autoriteetsemaks, meie hääle kõvemaks ja meie töö tunduvalt tulemusrikkamaks. Sellega meie oleme institutsioon, kes võitleb eesti rahva taasiseseisvumise eest, ja meid tunnustades oleks antud ka suurem toetus iseseisvumisprotsessile kui sellisele. Me oleme üleminekuperioodis, see tähendaks meie üleminekuperioodi kui seisundi tunnustamist. Ja kõige tähtsam, see oleks üheks sammuks teel, mis on meile kõige olulisem, see on muuta Eesti taasiseseisvumine maailmas rahvusvaheliseks probleemiks. Tegelikult see ongi meie praeguse tegevuse võtmeküsimus. Sellepärast redaktsioonikomisjon nende ettepanekutega ei nõustunud. Hr. Laari redaktsioon – ma loen selle ette kohe – pannakse aga eraldi hääletamisele. Lisan ainult niipalju, et küllaltki lähedane variant oli ka hr. Telgmaalt ja samuti hr. Maarendilt. Tema pakkus sõna "toetada". Mõistan Laari, Telgmaa ja Maarendi muret, et kas meie avaldust ei mõisteta kui üleskutset mitteühinemispoliitika taastamisele. Et seda probleemi mahendada, pakun teile väikese kompromissi, et teie parandus viiakse viimasesse lõiku. Hr. Laar pakkus seal veel "anneksiooni mittetunnustamisele" lisada sõna "poliitikat". Seega: "anneksiooni mittetunnustamise poliitikat jätkata". Nii oleks varjund, nagu me loobuksime mittetunnustamispoliitikast, kõrvaldatud. Analoogilise ettepaneku tegi pr. Hänni, kes sellesama mõttes ütles lühemalt välja, asendades sõnad "kes on pidevalt juhindunud" sõnadega "kes jätkuvalt juhinduvad". Hr. Laar nõustus säärase redaktsiooniga ja võttis oma ettepaneku tagasi."

Kas ei läheks natuke libedamalt, kui me valiksime välja parandusettepanekud, mida redaktsioonikomisjon ei ole aktsepteerinud, ja küsime esitajalt, ega ta ei soovi seda tagasi võtta? Kelle ettepanek võiks selline olla? Nii, Alar Maarend võtab oma parandusettepaneku maha, samuti Juhan Telgmaa. Kolleegid! Kes nõuab oma parandusettepaneku hääletamisele panekut? Mart Laar. Paneme Mart Laari parandusettepaneku hääletamisele.

"Kui ma nüüd midagi väga segi ei aja, siis rohkem aktsepteerimata ettepanekuid ei olnud. Teised on sees, ma kandsin nad ette. Veel ainult niipalju, et viimane lause on maha võetud ja alt 4. reas peab Eesti olema suure tähega. Sõnas "annektsioon" aga on t-täht üleliigne. Tänan!"

Suur tänu! Nüüd kontrollime üle, kas Mart Laari ettepanek oli ainuke. Igaks juhuks ma palun hr. Põldroosi veel kõnetooli jääda! Indrek Toome.

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Ma paluksin enne hääletust väliskomisjoni nimel 10-minutilist vaheaega. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin juhtida tähelepanu sellele ebameeldivale tõigale, et siin on viimasest pärandist juttu. See on esiteks vale ja teiseks, näiteks sellist pärandit nagu fašismi likvideerimine Saksamaal me ei tahagi likvideerida. Pärand ei pruugi alati tähendada midagi negatiivset. Mina saan avalduse poolt hääletada ainult selle lausejupi väljajätmise korral, vastasel juhul on see võimatu.

Me arutasime seda küsimust. Teised territoriaalsed muudatused Euroopas pärast II maailmasõda – ja neid teatavasti on päris suur hulk – on kõik vastavate riikide poolt aktsepteeritud ja vastavate lepingutega kinnitatud, kusjuures need riigid on ise selles osalenud, olgu siis tegemist Soome, Poola või Saksamaaga. Vähemalt keegi nendest praegu pretensioone ei esita. Eesti, üldse Baltikum on praegu ainukene paik, kus need asjad on reguleerimata. Kuna jutt on Euroopast, siis Jaapan ei tule arvesse. Euroopas oleme tõesti ainukesed.

Austatud spiiker! Rahvasaadikud! Tahaksin hääletamise motiivide küsimustes toetada Mart Laari. Mul on ettepanek avalduse eelmise lõigu kohta. Vaatasin äsja üle selle dokumendi, millele kirjutasid möödunud pühapäeval alla mitmed Eesti juhid. Panengi nüüd ette võtta vastu selline redaktsioon, millele juba paljud meie seast on alla kirjutanud. See kõlaks niimoodi: parlamentidel ja valitsustel suurendada oma kohalolekut Balti riikides ja arendada otsesidemeid demokraatlikult valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsusega. Ma arvan, et see oleks kompromiss.

Suur tänu! Kolleegid! Juhin teie tähelepanu siiski sellele, mida ma juba korduvalt olen nõudnud. Katsume selgust saada parandusettepanekutes. Hääletamise motiivide kohta avaldatakse arvamust läbirääkimiste ajal.

"Proua Hänni juhtis mu tähelepanu sellele, et ühest asjast ma läksin mööda. Nimelt, 4. lõigus "Ülemnõukogu märgib" peeti paremaks öelda "Ülemnõukogu tõdeb". Sõna "märgib" on nii, nagu ta on."

"Lugupeetud härra juhataja! Ma tahan ka juhtida sellele tähelepanu, et 6. lõigus ei ole õige II maailmasõja pärandi monopoliseerimine. Seda saaks vältida sõna "viimase" väljajätmisega või sõna "Euroopa" asendamisega "regioonis". Teatavasti Nõukogude Liidul on territoriaalseid pretensioone Leedu Vabariigi vastu."

Suur tänu! Ärme ettekandjat sega. Enn Põldroos, millised on kommentaarid?

"Ma jätaksin nii, nagu ta on, sõna "regioon" on ebamäärane."

Enne kui parandusettepanekud jätkuvad, peame Enn Põldroosiga dialoogi. Mart Laar on valmis loobuma oma parandusettepanekust, kui see asendatakse Ivar Raigi omaga. Kui Enn Põldroos aktsepteerib seda, siis ei ole asja vaja hääletusele panna.

"Raig pakub järgmist sõnastust: "... üleskutsega suurendada oma kohalolekut Balti riikides ja arendada otsesidemeid demokraatlikult valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsusega." "Valitud" ei saa olla, valitsus ei saa valitud olla, seepärast ongi siin tekstis sõna "moodustatud". "Kohalolek" on võib-olla väga hea sõna, ent ta sisaldab ka sõjalist kohalolekut. Me ju ei täpsusta, millist kohalolekut, ja ma kardan, et sellega võime sattuda väga segasesse olukorda. Me protestime Moskva liiga tuntava kohaloleku vastu Eestis, aga kas me siis tahame asendada selle kellegi teise kohalolekuga? Ma ka ei toetanud juba Mart Laari parandust ja seda vähem saan ma seda toetada. Aga see on minu isiklik arvamus."

Praegu oleks vist õige kuulata ära Ivar Raigi põhjendus. Kui see ei sobi, siis läheb üks nendest hääletusele. Ivar Raig.

"Ma lisaksin, et "poliitilist kohalolekut". Ma vaatasin sellest allakirjutatud tekstist järele, seal on just nimelt nii. Ka olen nõus redaktsioonilise parandusega, et "valitud Ülemnõukogu ja moodustatud valitsusega". Kui need redaktsioonilised parandused sisse võtta, siis peaks see lõik olema vastuvõetav ka härra Põldroosile."

Mina hääletan niigi selle variandi vastu. Aga ma siiski küsin igaks juhuks, kas ei või olla lihtsalt: demokraatlikult moodustatud Eesti Ülemnõukogu ja valitsus?

Võib küll jah.

Ivar Raig on ka sellega nõus. Kas Enn Põldroos on nõus?

Mis see minu nõusolek loeb?

Teie olete redaktsioonikomisjoni esimees ja ettekandja. Kui ettekandja on nõus, siis me asja hääletamisele ei pane.

Ei ole nõus.

Siis läheb hääletusele. Täpsustame veel Vladimir Lebedevi parandusettepanekut. Vladimir Lebedev.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me arutame praegu väga tähtsat dokumenti. Ausalt öeldes jälgin ma imestusega, kuidas sellesse käigupealt mingisuguseid parandusi tehakse. See dokument peab ju olema korrektne ka rahvusvaheliste normide seisukohast. Oleme siin ju ennegi palju rumalusi teinud, mida pärast on tulnud kahetseda. Iga sõna tuleb kaaluda, nii rahvusvahelise õiguse kui ka rahvusvahelise eetika seisukohast. Teiseks on minu arvates täiesti vale teha dokumenti parandusi suuliste ütluste alusel, nagu härra Põldroos seda praegu püüab teha. Mulle näib, et redaktsioonikomisjon peab veel kord selle dokumendi juurde tagasi pöörduma, et ta oleks tõepoolest loogiline ja korrektne. Siis võib selle rahvasaadikutele kätte jagada ja taas iga sõna läbi arutada. Ma ütlen veel kord, et selliseid dokumente ei või me kõigepealt kiirustades koostada. Tänan!

Siin oli vist tegemist sõnavõtuga, mitte ettepanekuga.

Enn Põldroos! Las ma avaldan oma arvamuse. Head, kallid ja muud kolleegid! Katsume asjast aru saada: sellises arutelu faasis me täpsustame ainult parandusettepanekutega seonduvat. On need head või halvad, selle kohta sõna ei võeta. Katsuge sellest palun aru saada. Kas kellegi parandusettepanek on veel tähelepanuta jäänud? Ei ole. Teiste Ülemnõukogu liikmete parandusettepanekud on arvesse võetud. Nüüd ma palun Enn Põldroosil uuesti formuleerida Ivar Raigi parandusettepaneku, mille me paneme hääletusele sellepärast, et presiidiumi nimel ettekandja ja redaktsioonikomisjoni esimees Enn Põldroos sellega ei nõustu.

"Kogu lõik oleks nõnda: "Ülemnõukogu pöördub maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole üleskutsega suurendada oma poliitilist kohalolekut Balti riikides ja arendada otsesidemeid demokraatlikult moodustatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsusega.""

Parandusettepaneku sisu on selge. Nüüd ma küsin Indrek Toome käest, kas väliskomisjon soovib enne parandusettepaneku hääletamist või enne avalduse vastuvõtmist vaheaega. Enne parandusettepaneku hääletamist, kohe. Üks hetk, Rein Järlik.

Lugupeetud kolleegid ja lugupeetud parandusettepaneku tegija! Ma juhiksin tähelepanu sellele, et suhete arendamine, millest on juttu projekti lauses, ongi tegelikult poliitilise kohaloleku suurendamine.

"Ma väga vabandan, aga sõnaühend "suurendada oma poliitilist kohalolekut" on absoluutselt vastuvõtmatu. Mõtelgem, mida me teeme! Me võime pöörduda, arendada suhteid, kuid diplomaatilises praktikas kasutada sõnaühendit "suurendada poliitilist kohalolekut" – see on kaksi- või kolmepidi mõistetav väljend, mida sellises dokumendis minu arvates mitte mingil juhul olla ei tohiks."

Suur tänu! Kolleegid! Läheme vaheajale. Töö korras Liia Hänni ja Ivar Raig täpsustavad asjaolusid ja kui neid selgeks ei saa, siis alustame peale vaheaega just nimelt selle probleemiga. Töö jätkub 18.49.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 67 saadikut, puudub 37. Aga me alustasime 86 saadikuga. Viime läbi uue kohaloleku kontrolli. Palun kõikidel registreerida! Kohal on 72 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud kolleegid! Palume jälle kõnetooli Enn Põldroosi! Ta loeb parandusettepaneku uuesti ette, siis täpsustame nendega, kellega on vaja täpsustada.

"Ma võin teksti lugeda ette selliselt, nagu ta minu käes oli, vaheajal ma midagi uut saanud ei ole. Hr. Raigi parandusettepanek: "Ülemnõukogu pöördub maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole üleskutsega suurendada oma poliitilist kohalolekut Balti riikides ja arendada otsesidemeid demokraatlikult moodustatud vabariigi Ülemnõukogu ja valitsusega.""

Minul on teatada seda, et väljakujunenud poliitilises olukorras võtan ma oma ettepaneku maha. Viitan samas aga sellele, et sisuliselt seesama on ära öeldud juba ülalolevas lõigus ja teen ettepaneku see lõik üldse välja jätta.

Suur tänu! Seni meil hääletamisele pandavaid parandusettepanekuid ei ole. Kuulame ära, kas tuleb juurde. Indrek Toome.

Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Kolleegid! Vaheajal toimus Ülemnõukogu väliskomisjoni istung, millest võttis osa 7 väliskomisjoni liiget 12-st. Pärast istungit saime veel komisjoni liikme härra Volkovi avalduse. Meie ettepanekud oleksid järgmised.
"Kuna avaldus on mõeldud maailma avalikkusele ja tema tekstiga on kõik vajalik juba ära öeldud, siis ei ole mõtet lülitada sellesse alt teist lõiku. Selle ettepaneku poolt hääletas kohalolevast 7-st Ülemnõukogu valimiskomisjoni liikmest 4, hiljem lisandus veel viies, härra Volkovi hääl. Vastu olid 3. Samas ma informeerin, et meie komisjoni liikmed härrad Laar, Maarend ja Raig tegid alternatiivettepanekud ja võtavad sellega seoses oma täiendusettepanekud "toetada, arendada suhteid" jne. maha. Sama meelt on härra Telgmaa. Nii et ma arvan, et alternatiivina tuleks panna hääletusele ettepanek see lõige välja jätta. Ka palub väliskomisjon Ülemnõukogu liikmeid kaaluda, ehk võiks altpoolt kolmandas lõigus altpoolt teises reas selguse mõttes ära jätta sõna "viimase"."

Suur tänu! Teeme nii, nagu reglement ette näeb, paneme selle kärmesti hääletamisele. Kas Enn Põldroos sai praegu hoobilt aru, milles on parandusettepaneku sisu? Millise lõigu me jätame ära?

"Parandusettepanek oli alt kolmandas lõigus sõna "viimane" ära jätta. Ma ei ole selle vastu."

Enn Põldroos ei ole selle vastu.

Ma räägin selle ühe sõna ärajätmisest. Aga mis puutub lõigu ärajätmisse, siis sellega siiski nõustuda ei saa. Presiidium pidas vajalikuks selle just projekti lisada.

Selge. Indrek Toome teeb oma parandusettepaneku väliskomisjoni nimel. Selle me paneme hääletusele. Mul on juba täitsa hirm, ma ei tea, mida Vladimir Lebedev nüüd tahab öelda. Kas parandusettepanekut esitada? (Hääl saalist.) Kas too lõik jätta või mitte, see pannakse hääletamisele. Tegu on parandusettepanekuga. Palun mitte neid asju kommenteerida, seda tehakse sõnavõtu ajal.

"Ma pean vabandust paluma, olen võib-olla natuke väsinud. Ma nõustusin selle sõna "viimane" ärajätmisega, aga võtan selle tagasi. Too "viimane" peab siia alt kolmandasse lõiku jääma. Palun vabandust!"

"Kas parandusettepaneku sisu on Ülemnõukogule mõistetav? Väliskomisjon teeb ettepaneku ära jätta avalduse altpoolt teine lõik: "Ülemnõukogu pöördub maailma riikide ja valitsuste poole üleskutsega tunnustada ..." jne. On selge, mida väliskomisjon taotleb? On. Paneme hääletusele. Enne küsin veel üle, kas on kellegi parandusettepanek jäetud arvesse võtmata? Ei ole. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on väliskomisjoni parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 29 saadikut, vastu 31, erapooletuid 11. Ettepanek ei leidnud toetust."
Ja nüüd avaldus tervikuna. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu avaldus, arvesse võttes parandusettepanekuid? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Selle ettepaneku poolt on 57 Ülemnõukogu liiget, vastu 8, erapooletuid 5. Avaldus on vastu võetud. Palun uuesti kõnetooli härra Põldroosi! Katsume selgust saada ka pöördumise projektis.

"Lugupeetud kolleegid! Ma loodan, et pöördumisega tülitan teid vähem. Siin on parandusi vähe. Esimeses lõigus lisame sõnade järel "Eesti Vabariigis" analoogiliselt nagu avalduseski "rahvusvaheliste vaatlejate kohalolekul". Niisiis: "3. märtsil 1991. aastal viidi rahvusvaheliste vaatlejate kohalolekul läbi referendum ..." Teine parandus on alt teises lõigus "Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise küsimustes ..." Sinna tuleb lisada sõna "riikliku": "Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise küsimustes ..." See lõik kõlaks järgmiselt: "Ülemnõukogu kinnitab jätkuvalt, et ta on valmis läbirääkimisteks Nõukogude Liiduga 1940. aastal eesti rahvale osaks saanud ülekohtu heastamise ja Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise küsimustes ning avaldab lootust läbirääkimiste võimalikult kiireks alustamiseks." Oli veel ettepanekuid pehmendada viimases lõigus Gorbatšovile avaldatud tunnustust senise tegevuse eest. See võib olla väga mitut moodi sõnastatud, kas nii või teisiti, kuid siiski komisjon pidas vajalikuks diplomaatilisele tekstile vajalikku viisakust arvestades säilitada praegune redaktsioon."

Suur tänu, härra Põldroos! Kas on mõni parandusettepanek, mis on vaja panna hääletusele? Ei ole. Suur tänu, härra Põldroos! Panen pöördumise projekti hääletusele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pöördumine NSV Liidu presidendi härra Gorbatšovi poole? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Selle ettepaneku poolt on 61 Ülemnõukogu liiget, vastu 4, erapooletuid 5. Pöördumine on vastu võetud.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Marju Lauristini poolt ette kantud otsuse eelnõu kohta on laekunud üks parandusettepanek. Selle kohta annab selgitust Marju Lauristin ise.

"Lugupeetud saadikud! On laekunud üks parandusettepanek, selle autor on Jaak Allik. Ja see kõlab niiviisi: meie käes olevas tekstis ülevalt neljandas reas jätta pärast koma ära "Eesti Vabariigi riigivõimuorganid" ning ülevalt kuuendas reas panna tekst kõlama niiviisi: "kuu aja jooksul välja töötada ja oma tegevuse aluseks võtta". Parandusettepaneku mõte on see, et Ülemnõukogu teeks otsuse mitte riigivõimuorganite kohta, mis oleksid nagu väljaspool meid, vaid meie enda kohta, kes me oleme riigivõimuorgan. Ja täpsustada ka mitte märtsikuu jooksul, vaid kuu aja jooksul. Samuti on parandus viimases lauseosas asendada "ning" enne sõna "üleminekuperiood" sõnadega "selleks, et jõuda". Kogu viimane lauseosa kõlaks nii: "selleks, et jõuda üleminekuperioodi lõpetamiseni Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite demokraatlike valimiste teel." See on kogu selle asja lõppsiht. Ma arutasime kõik autoriga läbi ja ma nõustusin nende ettepanekutega. Mul on ettepanek võtta otsus vastu koos härra Alliku redaktsiooniliste parandustega."

Suur tänu! Palun Marju Lauristinil hetkeks kõnetooli jääda! Ma olen sunnitud veel kord meelde tuletama, et läbirääkimised on lõppenud. Öelda oma arvamust selle kohta, kas see otsuse eelnõu on hea või halb, ei ole praegu õige aeg. Küsimus on ainult selles, kas kellelgi on veel parandusettepanekuid või tahetakse täpsustada Jaak Alliku oma. Vladimir Lebedev.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on küsimus austatud proua Marju Lauristinile. Kas teie fraktsioon kavandas seda otsuse eelnõu arutades ka eraldi otsuse Kirde-Eesti kohta?

Ma nimetasin oma kõnes, et kindlasti on see üks sõlmprobleem, mida me sisepoliitiliste sammudega kindlasti lahendama peame. On ta ju üks olulisemaid.

Mul tuleb lausa ahastus peale. Ei maksa enam küsimusi esitada. Küsimusi esitati siis, kui ettekandja teie ees esines. Pavel Jermoškin.

Palun vabandust, lugupeetud spiiker ja lugupeetud ettekandja! Kas teile ei näi, et see dokument meenutab oma vaimult väga kuulsaid viisaastakuplaane? Ja kas ei või seepärast välja ilmuda mõni entusiast, kes kutsub üles seda viie aasta plaani kolme aastaga täitma? Tänan!

Ma vabandan juhataja ees, aga vastaksin siiski! Seni me oleme just kuulnud etteheiteid, et Ülemnõukogu töös puudub kindel tegevuskava. Seepärast arvan, et vajame praegusel perioodil just nimelt kindlat tegevuskava, prioriteetide kindlaksmääramist.

Lugupeetud spiiker! Mul on küsimus teile. Te ütlesite, et me ei tohi saalis rääkida ja et küsimusi oleks pidanud esitama pärast ettekannet. Ma tuletan teile meelde, et sel ajal meil ei olnud käes ühtegi dokumenti ja pr. Marju Lauristini väga kiirest jutust läks minul vähemalt pool kaduma. Ja sellepärast ma küsin, miks me selle otsusega ruttame. Seda ei olnud ju alguses üldse kavas. See sündis pikselöögina, tuli nii äkki meie laudadele. Mispärast me peame selle täna vastu võtma, kui ta läheb hoopis kontekstist välja?

See küsimus oli mulle. Ma vastan. Kõigepealt, kolleegid, hea tahtmise korral on võimalik ka sellelaadilistele küsimustele saada vastus vastavalt reglemendile. See on täiesti võimalik. Tõsi, Marju Lauristin ei teinud ettekannet, palus sõna ja esitas töö käigus selle otsuse eelnõu. See on tõsi. Kuid seda oleks tulnud kõike selgitada ajal, kui toimusid läbirääkimised.

Läbirääkimised olid enne lõppenud, kui Marju Lauristin pulti tuli. Me ei saanud üldse enam rääkida, Lauristin oli viimane sõnavõtja.

No ei olnud, ta oli esimene sõnavõtja.

Ja ma lugesin projekti ette.

"Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen muidugi nõus, et kui dokumenti ei olnud, siis ei olnud ka võimalik teksti arutada. Võib-olla tõesti on õigem jätta täna see vastu võtmata ja ta korralikult läbi töötada. Lisaksin praegu ka paar ettepanekut. Alt kolmas rida: "iseseisvuse tingimustes" – see on russitsism. Selle lause, mis algab "Praegu Eesti majanduse ...", sõnastaksin järgmiselt: "Majanduse funktsioneerimise riiklikult iseseisvas Eestis ..." Meie otsustel on välja kujunenud kindel vorm, tavaliselt on seal sees väljend "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab ..." ja siis järgneb see põhiosa. Praegu on välja pakutud üks väga pikk ja lohisev lause, nii et juba sellest aspektist tuleks natukene tööd teha ja liigendada, et need ülesanded oleksid kõik selged. Tänan!"

Kui Ülemnõukogu seda taotleb, olen ma valmis läbirääkimisi sellel teemal jätkama.

"Hr. Käbini redaktsioonilised ettepanekud on väga asjalikud. Esimene lõik on võimalik sõnastada lihtsalt "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab ..." ja siis "pidada vajalikuks" ja jätkata, nagu oli. Ja viimases, nii nagu te ütlesite, oleks tõepoolest õige "riiklikult iseseisvas Eestis", mitte "tingimustes". Siin probleeme ei ole."

Kuulame ära kolme Ülemnõukogu liikme ütlemised – ma ei tea, kas tegu on seisukoha avaldamise või küsimusega. Ja siis otsustame, kas peame sellel teemal täiendavalt läbirääkimisi või mitte. Katkestada poleks siiski soovitatav. Jaak Allik.

"Lugupeetud härra eesistuja! Kuna asi on tõesti selles, et otsuse projekt saabus meie lauale peale läbirääkimiste lõppu, siis juhiksin tähelepanu asjaolule, et Ülemnõukogu päevakorras on küsimus "Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses läbiviidud referendumi tulemustest". Proua Lauristini ja sotsiaaldemokraatide esitatud projekt kannab pealkirja "3. märtsil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses toimunud referendumi tulemuste arvestamisest Eesti Vabariigi riigivõimuorganite tegevuses". Seda võib käsitada uue päevakorrapunktina. Mul on proua Lauristinile ettepanek, et sotsiaaldemokraatlik fraktsioon paneks ette lülitada see küsimus käesoleval istungjärgul kiireloomulisena päevakorda ja arutada seda siis kolmapäeval, kuna homme on infotund. Praeguse istungjärgu töö aga võiks lugeda lõppenuks. Me ilmselt läheme seda arutades väga tülli, sel pole mõtet. Aitäh!"

Kui saadikud peavad seda otstarbekaks, siis ma ei näe ka mingit põhimõttelist takistust sellega nõustumisel.

Sellisel juhtumil, kolleegid, oleks õige praegu piirduda vastuvõetud otsuse avalduse ja pöördumisega. Kas ma kuskil rikkusin protseduurireegleid? Arvo Junti.

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Ma tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et otsuse arutada täna ka proua Lauristini pakutud otsuse projekti võtsime me ise vastu. Ja me võtsime ta vastu sellisena, et arutada teda käesoleva päevakorrapunkti raames. Seetõttu ma pean valeks väiteid, et tegemist on iseseisva päevakorrapunktiga, ja otsustada ainult küsimus, kas me täna jätkame arutelu või mitte. Meil muud otsustamise võimalust ei olegi. Aitäh!

"Kolleegid! Juhatus pidas nõu. Me teeme ettepaneku selle päevakorrapunkti arutelu katkestada. Siis on meil aega mõelda, kas sellest saab iseseisev päevakorrapunkt või mitte. Panen asja hääletusele. Meil on antud päevakorrapunktis vastu võetud otsus referendumi tulemuste kinnitamise kohta, oleme vastu võtnud avalduse ja pöördumise. Ja nüüd katkestame, kui Ülemnõukogu on nõus. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et katkestada käsiloleva päevakorrapunkti arutelu? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 48 Ülemnõukogu liiget, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 4. Selle päevakorrapunkti arutelu katkestatakse. Ma meenutan teile, et arutasime seda nimetuse all "1991. aasta 3. märtsil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses korraldatud referendumi tulemusest"."

"Ja nüüd me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: "NSV Liidu 17. märtsi 1991. aasta referendumist". Nii seda otsuse eelnõu kutsutakse. Nimetatud päevakorrapunktis teeb Ülemnõukogu Presiidiumi nimel ettekande härra Tõnu Anton."

Lugupeetud kolleegid! Ülemnõukogu Presiidiumi ja Ülemnõukogu poole on pöördunud paljud Eesti elanikud, küsides, kas Eestis viiakse 17. märtsil läbi Nõukogude Liidus korraldatav referendum. Vastamiseks on Ülemnõukogu Presiidium koostanud otsuse projekti, mis on teile välja jagatud. Selles otsuses fikseeritud seisukohad kajastavad poliitilist situatsiooni Eesti Vabariigis ja selle otsuse vastuvõtmisel on reaalne seda ka kõikjal Eestis täita. Ülemnõukogu Presiidiumi nimel teen teile ettepaneku otsus NSV Liidu 1991. aasta 17. märtsi referendumi kohta Eesti Vabariigi territooriumil vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Tundub, et on küsimusi. Vladimir Lebedev.

"Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on küsimus härra Antonile. Minu teada tehti presiidiumis ettepanek lülitada. 2. punkti umbes säärane fraas: "ei tohi teha takistusi". Öelge palun, miks Ülemnõukogu Presiidium seda ettepanekut arvesse ei võtnud? Paljudel jaoskondadel, kes hakkavad referendumit läbi viima, tuleb ju takistustega kokku puutuda. Rõhutan veel kord: presiidiumis tehti ettepanek lülitada otsusesse punkt, et mitte ükski riigivõimuorgan ei tohi takistusi teha. Tänan!"

Ülemnõukogu Presiidiumi istungil arutati neid küsimusi, millele hr. Lebedev tähelepanu juhtis. Ma olen veendunud, et presiidium valis hea sõnastuse. Nimetatud sõnastus on valitud sellepärast, et saaks rõhutatud NSV Liidu kodanike võimalus vaba tahte alusel osa võtta Nõukogude Liidu referendumist. Eriliselt ma rõhutaksin neid sõnu: vaba tahte alusel.

Lugupeetud ettekandja! Kas te ei leia, et too dokument on natukene liberaalne nende suhtes, kes lähevad sellest referendumist osa võtma? Seda lähevad tegema muidugi need, kes tahavad öelda jah-sõna liidu poolt. Ei-ütleja ei lähe hääletama, sest p. 3 ütleb talle ära, et sellel pole mõtet. Tähendab, me suhtume ikkagi liberaalselt tegevusse, mis on sisuliselt vastutegevus Eesti Vabariigile. Kuid meil on nüüd olemas ju kohustus 3. märtsi referendumi tulemuse näol. Meil on kohustus kaitsta Eesti Vabariigi riiklikku olemust ja tema taastamise käiku. Tähendab, meie antud dokument peaks sisaldama seisukohta sellise tegevuse suhtes. Praegu on too seisukoht olemas, aga see on liiga liberaalne: tehke, mis tahate.

Härra Kass! Seoses otsuse projekti punktiga 2 ja 3 tahaksin rõhutada järgmisi momente. Arvan, et nii praegu kui edaspidi riiklikult iseseisvas ja sõltumatus Eesti Vabariigis on normaalne, et Nõukogude Liidu kodanikel on õigus Nõukogude Liidu referendumist või valimistest osa võtta ka siis, kui nad ühel, teisel või kolmandal põhjusel asuvad Eesti Vabariigi territooriumil. Teiseks, nagu ma juba ütlesin, on otsus kantud mõttest olla täitmise mõttes poliitiliselt reaalne. See, mis on otsuse projektis kirjas, on täidetav kõikjal Eesti Vabariigis. Kolmandaks soovin erilist tähelepanu juhtida otsuse punktile 1. Ega seal juhuslikult ole just esimesse punkti kirja pandud, et Eesti Vabariigis ei korraldata Nõukogude Liidu referendumit. Küll aga, selgitan veel kord, võtavad nimetatud referendumist osa Nõukogude Liidu kodanikud, kes ühel, teisel või kolmandal põhjusel viibivad Eesti Vabariigis.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas teie, hr. Anton, olete kursis kristlik-demokraatliku saadikurühma poolt esitatud alternatiivse otsuse projektiga, täpsemalt selle teise punktiga, mis annaks hinnangu Liidu referendumi korraldajatele ja läbiviijatele? (Te rääkisite kogu aeg referendumist osavõtust.) Ja kui te olete kursis, siis kuidas te hindate ettepanekut see punkt otsusesse sisse võtta?

Vaja on kõigepealt rõhutada seda, et Nõukogude Liidu referendumi läbiviimine on igati õiguspärane samm. Küsimus on ju vaid selles, et Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vahel on mitmed tõsised poliitilised lahkarvamused lahendamata. Ilmselt ei ole Eestil võimalik anda hinnangut Nõukogude Liidu poliitilistele sammudele, puudutagu need siis referendumit, valimisi või Nõukogude Liidu riigiorganite ülesehitust.
Mis puutub aga referendumi korraldamisse Eesti Vabariigis, siis on sellele piisav hinnang – presiidiumi arvates vähemalt – antud otsuse projekti punktis 1: Eesti Vabariigis mitte korraldada Nõukogude Liidu referendumit. Millist hinnangut siis veel on vaja?

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud härra Anton! Kui Nõukogude Liidu kodanikel on võim, õigus ja võimalus osaleda Nõukogude Liidu referendumis, kas see tähendab, et Eesti Vabariigis töötavad valimisjaoskonnad loevad hääli kokku? Ja kelle nimel ja kes teeb teatavaks selle referendumi tulemused Eesti Vabariigi territooriumil?

Valimiste jaoskonnakomisjonid töötavad Eesti Vabariigi territooriumil loomulikult Nõukogude Liidu nimel, sest Eesti Vabariigi riigiorganid ei ole selliseid komisjone moodustanud. Mis puutub referendumi tulemustesse, siis otsuse projektis p. 3 on selgitatud, et tolle referendumi tulemused ei too Eesti Vabariigi jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi ega ole ka poliitiliselt siduvad Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete edasisel kujundamisel. Ma tean, et see on juba teine küsimus.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan esitada küsimuse kolleeg Antonile. Kas õiguskomisjon arutas otsuse alternatiivvarianti? Kui arutas, siis kas ei võiks härra Anton 2. punkti kohta öelda, milliseid meetmeid võidakse rakendada nende inimeste suhtes, kes NSV Liidu kodanikena tahavad referendumist osa võtta? Tänan!

Ei, õiguskomisjon pole nimetatud projekti ega samas päevakorraküsimuses mingeid teisi projekte arutanud. Teie ees ei seisa ma mitte õiguskomisjoni liikmena, vaid Ülemnõukogu Presiidiumi liikmena, mida rõhutas minu arvates ka härra Nugis. Ja seisan ma siin mitte oma vabal tahtel, vaid presiidiumi otsuse alusel.

See on täpselt nii. Tiit Käbin.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Tõnu Anton! Ma ei tea, ma jooksin rõdult alla, võib-olla on mu küsimusele juba vastatud. Tähendab: kes võtab Eesti Vabariigi territooriumil kokku üleliidulise referendumi tulemused? Jaoskonnakomisjonid töötavad Liidu nimel, kas siis vabariiklik valimiskomisjon ka töötab? Ja teine küsimus: 3. märtsil teatavasti toimus referendum rahvusvaheliste vaatlejate kohalolekul. Aga 17. märts – me ei tea, kui palju on meil sõjaväelasi, me ei tea, kui palju tegelikult ühes või teises jaoskonnas hääletajaid on. Ja kuigi need tulemused ei seo meid millegagi, kas ei või siin tulla mingi hiidarv, mis võib seada kahtluse alla 3. märtsi referendumi tulemused?

Küsimuse esimesele poolele saab vastata ainult niimoodi, et vabariiklik valimiskomisjon ei tegele Nõukogude Liidu referendumi organiseerimise, läbiviimisega või selle tulemuste kokkuvõtmisega mitte mingis mõttes. Kui palju on Eesti Vabariigis Nõukogude Liidu kodanikke 17. märtsil, seda me võime vaid oletada. Teatud määral on selliste oletuste aluseks kahtlemata ka 3. märtsi referendum. Kas pidada neid arve, mille suurusjärku me kõik kujutame ette, suureks või väikeseks, eks seegi ole omakorda poliitiline hinnang. Arvan, et ka see ei tule Nõukogude Liidul ja Eesti Vabariigil ühesugune. Kuid eriti ma tahan rõhutada seda, et Nõukogude Liidu referendumist võtavad osa Nõukogude Liidu kodanikud ja kahtlematult on neil õigus ütelda oma sõna Nõukogude Liidu edasise saatuse kohta.

Suur tänu! Vladimir Lebedev on oma limiidi juba ammendanud, temale ma küsimuse võimalust ei anna. Rohkem, tundub, küsimuse esitajaid ei ole. Kirjalikult, härra Lebedev, võib esitada. Ühe päevakorrapunkti kohta võib kas sõna võtta või küsimusi esitada kaks korda, oleks aeg nendest asjadest juba aru saada
Niipalju ka informatsiooniks, et kristlikel demokraatidel oli esitatud oma alternatiivne otsuse eelnõu, kuid töö korras sai asjad selgeks rääkida. Kristlikud demokraadid ei nõua selle arutamist. On nii? Illar Hallaste.

Lugupeetud eesistuja! Ülemnõukogu Presiidiumi poolt ette valmistatud eelnõus on arvestatud ka meie poolt esitatud põhimõtteid. Kuna kahe eelnõu üheaegselt arutamine võtaks palju aega, siis võime ehk saada hea tulemuse Ülemnõukogu Presiidiumi projekti täiendades, kui selleks vajadusi on. Meie võtame oma eelnõu tagasi.

Suur tänu! Enne kui me asume läbi rääkima, ma informeerin Ülemnõukogu, et on laekunud mõned parandusettepanekud. Kaido Kama teatab, et tema loobub oma parandusettepanekust Johannes Kassi oma kasuks. Johannes Kassil on, kui nii võib öelda, individuaalne parandusettepanek. Veel üks on esitatud Ülemnõukogu liikmete grupi poolt. Ning on ka härra Sovetnikovi parandusettepanek. Ma annan need härra Propsti kaudu Tõnu Antonile tutvumiseks.
Alustame läbirääkimisi. Sõna võtab Rein Järlik.

Lugupeetud kolleegid! Ma teeksin ettepaneku nii selges küsimuses läbirääkimisi mitte alustada, vaid alustada kohe parandusettepanekute arutamist.

Vastavalt reglemendile võime asja nüüd hääletusele panna nii, et peale Vladimir Malkovskit rohkem sõna ei võeta. Seda ma saan teha. Tema taotlust enne annulleerida ei saa. Nii me panemegi hääletusele.
Kohaloleku kontroll. Kui ma täna olen oma vaherepliikidega juba tüütavaks muutunud, siis palun, kolleegid, otsustage ise praegu meie kvoorumi üle. Saalis on 66 saadikut ja me hakkame vastu võtma otsust Nõukogude Liidu referendumi kohta. 66 saadikut on kohal, puudub 38. Vaat nüüd tuleks teha nimeline hääletus.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada sõnavõtud peale Vladimir Malkovski sõnavõttu? Palun hääletada! (Lebedevil ei ole midagi rohkem öelda, tema on kaks korda juba oma küsimuse esitanud, see on kõik arvesse läinud. Mis siin küll nii arusaamatu võiks olla?) Selle ettepaneku poolt on 53 saadikut, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Sõnavõtud lõpetatakse peale Vladimir Malkovski sõnavõttu.
Head kolleegid ja kõigepealt lugupeetud Vladimir Lebedev! Kas teil tõesti pärast üheaastast tööd ei ole reglement selge? Palun, Vladimir Malkovski!

Lugupeetud kolleegid! Meil on minu meelest alanud absurdiõhtu, mis võib kesta hilisööni. Seepärast on minu sõnavõtt väga lühike. Ütlen ainult välja oma arvamuse selle kohta, mis siin toimub.
Alguses ma mõtlesin, et 3. märtsi referendum lahendas kõik küsimused, aga nüüd tunnen, et te olete kuidagi erutatud 17. märtsi referendumi pärast. Arvan, et pole mõtet muretseda, kõik läheb normaalselt. Mind häirib ainult üks asi. See on seotud asjaoluga, et teie mõtetes on hakanud võitlema diktatuur ja demokraatia. Ühelt poolt oleme kogu aeg rääkinud, et meil on kõige demokraatlikum parlament ja kõige demokraatlikum vabariik ning me teeme kõik väga demokraatlikult. Nüüd aga tuleb välja, et kui inimene läheb üleliidulisele referendumile, siis tuleb talle mingisuguseid nõudmisi esitada. Kui ta kavatseb vabalt oma tahet avaldada, siis on tingimata vaja talle vastu seista.
"Ma ei usugi, et suudaksin teid üheainsa sõnavõtuga veenda, et 17. märtsi referendum on vaja läbi viia. Tahaksin teid ainult paluda pöörata tähelepanu nendele nõndanimetatud väga headele formuleeringutele ning mõelda selle üle, kuidas saab ühes otsuses kirjutada, et "mitte korraldada Eesti Vabariigis NSV Liidu referendumit 17. märtsil 1991. aastal", ja samal ajal deklareerida, et NSV Liidu kodanikud võivad vabalt oma tahet avaldada. Kas teile ei näi, et siin on tegemist vasturääkivusega? Et sellest vabaneda, teen ettepaneku lisada 2. punkti mõned sõnad. Loen ette 2. punkti koos parandusega."
""Eesti Vabariigi territooriumil asuvad NSV Liidu kodanikud võivad NSV Liidu referendumist osa võtta vaba tahteavalduse alusel." Selleks, et seda vaba tahteavaldust tagada, palun teid kirja раnnа järgmine fraas: "Pidada otstarbekohaseks, et ametiisikud osutavad abi NSV Liidu kodanikele, kes on võtnud enda peale referendumi korraldamise." Nii kaob vasturääkivus, mis otsuses praegu sisaldub. Esimeses punktis võib isegi alles jätta need sõnad, et referendumit ei korraldata, aga neil, kes seda tahavad läbi viia, on võimalus seda teha. Praegu aga inimesed kardavad, ei luba koolimajades, ettevõtetes jaoskondi avada – järsku aetakse töölt minema jne. Selliseid signaale on tulnud palju. Seepärast palun teid väga, et ka 17. märtsil oleks tagatud vaba tahteavaldamine, nii nagu see oli 3. märtsil."

Suur tänu! Lugupeetud härra Anton! Kas me võime asuda parandusettepanekute kallale? Palun siis tulla kõnetooli mulle appi! Mis asi see siis on, härra Lebedev? Ei ole ette nähtud, te olete kaks korda esinenud.

Lugupeetud kolleegid! Ülemnõukogu Presiidiumi istungil küll ei täpsustatud, kui suured minu volitused on, kuid ma loodan, et sellest hoolimata on meil võimalik koos läbi arutada ja ühisele seisukohale jõuda nendes ettepanekutes, mis on mulle laekunud.
"Kolleeg Kass teeb ettepaneku punkti 2 täiendada järgmise tekstiga: "Kuid sellise tegevusega tunnistavad nad endid NSV Liidu kodanikeks ja kaotavad õiguse osaleda Eesti Vabariigi võimuorganite valimistel pärast 17. märtsi 1991. aastal." Härra Kassi ettepanek tuleb vist panna hääletamisele, sest presiidiumi nimel teeksin mina ettepaneku nimetatud teksti punkti kaks mitte lisada. Ja järgmistel motiividel. Meil tuleb anda ka nendele Eesti elanikele, kes täna tunnevad ennast Nõukogude Liidu kodanikena, õigus omale edaspidi Eesti Vabariigi kodakondsus valida. Ma arvan, et sellest õigusest ei tohiks me ei inimlikel ega ka poliitilistel põhjustel kedagi ilma jätta. Ka siis mitte, kui nad täna tunnevad, et nad on Nõukogude Liidu kodanikud."
Kui Johannes Kass oma ettepanekut tagasi ei võta, siis tuleks see minu arvates panna hääletusele.

Jah, palun tema tekst ette lugeda ja selle põhjal ma panen ta hääletusele.

"Niisiis, härra Kassi ettepanek on jätkata punkti 2 teksti järgmiselt: "... kuid sellise tegevusega tunnistavad nad endid NSV Liidu kodanikeks ja kaotavad õiguse osaleda Eesti Vabariigi võimuorganite valimistel pärast 17. märtsi 1991. aastal.""

Lugupeetud kolleegid! See, kas selles ettepanekus on loogika või ei ole, ei ole praegu arutlusobjekt. Kui keegi ei saanud aru selle lause sisust, siis Tõnu Anton loeb selle veel kord ette, kuid hinnangut ei ole vaja anda. Igal saadikul on õigus teha oma ettepanek. Sergei Volkov.

Ma ei anna hinnangut, mul on ainult küsimus. Kas ma sain õigesti aru, et selle paranduse järgi see, kes ei hääleta, ei tunnista end NSV Liidu kodanikuks?

Kolleegid! Ma usun, et te olete väsinud. Kuid ärme siiski praegu luba endale naljategemist sellel teemal. Johannes Kass tegi oma ettepaneku. Mida on Vello Pohlal praegu öelda?

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ükskõik millist ettepanekut ei saa siin hääletusele panna, meil on ju olemas omad põhimõtted, oma reglement. Ja sellist ettepanekut, kus ühe lausega määratletakse ära kodakondsuseõigus, ja võetakse ära valimisõigus, sellist ettepanekut me ju teha ei saa. Või teeme me nalja?

Suur tänu, Vello Pohla! Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Kohaloleku kontroll. Kohal on 70 saadikut, puudu 34. Kolleegid! Mul on teile palve: ärge palun lahkuge saalist kuni selle päevakorrapunkti lõpuni! Kannatame nüüd ära.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Johannes Kassi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Üks hetk. Johannes Kass.

Lugupeetud kolleegid! Ma võlgnen teile selgituse. See hinnang on poliitiline. Kõik.

Selle ettepaneku poolt on 10 saadikut, vastu 48, erapooletuid on 3. See ettepanek ei leidnud toetust. Jätkame, härra Anton.

Kaks samasuunalist ettepanekut on veel. Härra Kaido Kama ...

Härra Kaido Kama loobus oma ettepanekust Johannes Kassi ettepaneku kasuks. Järgmine.

Härra Nugis! Ma palun vabandust, aga härra Kaido Kamast ma sain aru niimoodi, et ta loobub juhul, kui läheb läbi härra Kassi ettepanek. Või sain ma valesti aru?

Minule teatas härra Kama enne lahkumist küll, et ta loobub eeltingimusteta.

"Aitäh! Kolmas samasuunaline ettepanek on härradelt Lippmaalt, Kassilt ja Liimilt. Sisu on järgmine: jätta 17. märtsi referendumit käsitlevast otsusest välja sissejuhatava osa viimane lause: "Arvestades aga ..." ja otsustava osa punkt 2 tervikuna. See ettepanek on nii sissejuhatava kui otsustava osa puhul samasisuline. Nii et hääletamisele saaks panna ettepaneku tervikuna."

Kаs Ülemnõukogu mõistab, milles seisneb kolme mehe parandusettepanek? Mõistab. Panen hääletusele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on tolle saadikugrupi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 9 Ülemnõukogu liiget, vastu 41, erapooletuid 11. See ettepanek ei leidnud toetust. Järgmine, palun!

"Järgmine ettepanek on härra Sovetnikovilt ja see on esitatud venekeelsena, ma loen ta nii ka ette: "Государственным правоохранительным органам, руководителям предприятий, организаций и учреждений не препятствовать проведению референдума.""
Tuletan teile meelde, et tutvustades presiidiumi nimel arutletavat otsuse projekti, ma selgitasin projekti punkti 2 ja just selles kontekstis, mida nüüd härra Sovetnikov teeb ettepaneku muuta. Härra Sovetnikovi ettepanek oli arutusel Ülemnõukogu Presiidiumis ja leiti, et parem redaktsioon on see, mis teile on välja jagatud. Seega, presiidium ei tagane ja palub härra Sovetnikovi ettepanek hääletamisele panna.

Suur tänu! Kas Ülemnõukogu saab aru härra Sovetnikovi ettepaneku sisust? Ei saa aru. Vladimir Malkovski.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Mul on ainult üks küsimus, et teada, kuidas hääletada. Miks ikkagi presiidium Sovetnikovi parandust vastu ei võtnud? Palun põhjendage seda!

Nimetatud varianti arutades pidas Ülemnõukogu Presiidium eriti oluliseks seda, et oleks märgitud Nõukogude Liidu kodanike võimalus vaba tahte alusel osaleda Nõukogude Liidu referendumis. Härra Sovetnikovi poolt pakutud redaktsioon rõhutab aga ainult seda mõtet, et riiklikel õiguskaitseorganitel, ettevõtete, asutuste, organisatsioonide juhtidel ei maksa teha takistusi üleliidulise referendumi läbiviimisel. Niisiis on üks punkt negatiivse hoiakuga ja teine positiivse hoiakuga. Kusjuures positiivses hoiakus on minu arvates väga täpselt ja vajalikult märgitud see, et kõigil Nõukogude Liidu kodanikel, kes seda soovivad, on võimalik Nõukogude Liidu referendumis osaleda, ka siis, kui nad juhtumisi Eesti Vabariigi territooriumil on.

Suur tänu! Kas Ülemnõukogu mõistab hr. Sovetnikovi parandusettepanekut? Kas hr. Anton eksis? Sergei Sovetnikov.

Härra Anton ei öelnud, et see on täiendus 2. punktile. Üks asi on see, et võidakse osaleda, teine asi aga see, et ettevõtetes, organisatsioonides, asutustes hakatakse takistusi tegema. See on ju selge. Ja miks me ei või seda täiendust lisada? Ma ei saa sellest aru. Tänan!

Selge. Panen hääletusele hr. Sovetnikovi parandusettepaneku ja kui sellest aru ei saadud, siis Tõnu Anton seletab veel. Kas Vladimir Malkovski soovib oma parandusettepaneku maha võtta? Enda ettepaneku kohta võib sõna võtta. Palun, Vladimir Malkovski! Selge, selge. Ainult et selle oleks võinud naabriga juba töö korras kokku leppida.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on härra Sovetnikovi ettepaneku poolt? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 10 Ülemnõukogu liiget, vastu 45, erapooletuid 10. See ettepanek ei leidnud toetust.
Palun jätkame!

Proua Hännilt on järgmine ettepanek: redigeerida otsuse projekti teksti selliselt, et saaks märgitud: Eesti Vabariik on NSV Liiduga liidetud vägivaldselt. Samas mitte kasutada terminit anneksioon, mis tähendaks riigivõimusüsteemi ühtsust, mida ka enam ei ole. Kindlasti on see küsimus vaieldav, sest on ju, et Eestist valitud Nõukogude Liidu rahvasaadikud jätkavad tööd Nõukogude Liidu Ülemnõukogus ja osa nendest rahvasaadikutest ei ole ka oma saadikumandaadist loobunud. Lisaks riigivõimuorganite selles mõttes mitte veel täielikult lahutatud süsteemile on mitmeid teisi riigiorganeid, kes kuuluvad ühtsesse süsteemi Eesti Vabariigi territooriumil töötavate riigiorganitega. Sellest asjaolust lähtudes teen ettepaneku panna proua Hänni ettepanek hääletusele, sest presiidiumi arvates ei võiks loobuda tõiga märkimisest, et Eesti Vabariik on käesoleval ajal siiski annekteeritud.

Suur tänu! Kas Ülemnõukogu mõistab proua Hänni parandusettepanekus sisu? Panen hääletusele.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Liia Hänni parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 2 Ülemnõukogu liiget, vastu 29, erapooletuid on 30. See parandusettepanek ei leidnud toetust.
Jätkame.

"Meie raske töö hakkab siiski lõpule jõudma, on jäänud kaks ettepanekut. Nii et palun veel pisut kannatust! Eelviimane on härra Käbinilt ja selle ettepaneku sisu on järgmine: "Kooskõlas varem vastuvõetud aktide sõnastusega on ettepanek otsuse projekti p. 4 sõnastada järgmiselt: "Käesolev otsus jõustub tema vastuvõtmise momendist."" Kuna juriidilist erinevust kahe redaktsiooni vahel ei ole, olen nõus Tiit Käbiniga, et peaksime jääma sama terminoloogia juurde, mida me oleme kasutanud teistes otsustes ja ka seadustes. Seega on võimalik Tiit Käbini ettepanekuga nõustuda ja sellisel juhul hääletamist ei ole."
Viimane ettepanek on härra Malkovskilt ja see puudutab otsuse projekti p. 2. Härra Malkovski palus selles küsimuses sõna, võib-olla on õige, et ta oma ettepaneku teeb teatavaks ise. Kui istungjärgu juhataja muidugi peab seda võimalikuks.

Loeme seda siis oma parandusettepaneku selgitamiseks. Vladimir Malkovski.

Kui sm. Sovetnikovi parandus läheb läbi, siis ma võtan oma ettepaneku tagasi. Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Tahan teid rõõmustada. Aeg on hiline, vaja koju minna ja niikuinii te hääletate vastu. Seepärast võtan oma parandusettepaneku tagasi.

Suur tänu! Härra Anton! Parandusettepanekuid rohkem ei ole. Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kas on kellegi parandusettepanek unustatud? Ei ole. On laekunud ettepanek, et nimetatud otsus vastu võtta nimelisel hääletamisel. Selleks on vaja kolmandiku kohal olevate Ülemnõukogu liikmete nõusolek. Kohaloleku kontroll. Kohal on 69 saadikut, puudub 35. Vähemasti 23 saadiku nõusolekut on vaja nimelise hääletuse läbiviimiseks. Mai Kolossova.

Härrased! Ei ole soliidne demonstreerida oma kohalolekut rahvale kell pool 9 õhtul, nii et minu ettepanek on mitte nimeliselt hääletada.

Ega midagi ei ole teha, ma panen siis hääletamisele. Me alustasime ju 86 saadikuga.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et otsus tolles päevakorraküsimuses vastu võtta nimelisel hääletamisel? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 34 Ülemnõukogu liiget, vastu on 14, erapooletuid 15. Hääletamine on nimeline. Panen otsuse tervikuna hääletamisele.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus NSV Liidu 17. märtsi referendumi kohta Eesti Vabariigi territooriumil? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Ettepaneku poolt on 60 Ülemnõukogu liiget, vastu 6, erapooletuid 1. Otsus on vastu võetud.
Mа tänan kõiki kannatlikkuse eest! Vladimir Lebedev.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan anda informatsiooni 17. märtsi referendumi kohta. Kui see muidugi kedagi huvitab, kuidas referendum toimub – aga see huvitas isegi meie kolleegi Käbinit. Ühesõnaga, lugege palun läbi NSV Liidu Ülemnõukogu otsus 26. veebruarist 1991! Tänan!

Suur tänu! Homme on valitsuse ja panga infotund algusega kell 10. Tänaseks head õhtut!