Tere hommikust! Asugem töökohtadele!
Kontrollime kohalolekut. Kohal on 76 saadikut, puudub 29.
Lugupeetud kolleegid! Enne, kui me jätkame referendumi küsimusega, lubage mul ühe kolleegi soovitusel ette lugeda teadaanne. Hea kolleeg Aksinin palub edasi anda, et eile, 30. jaanuaril kella 8 ja 9 vahel õhtul sõitis Aegviidu õppekeskusest välja 7 soomusmasinat. Härra Aksinin arvab, et sellepärast ei maksaks erutuda, tegevus toimub range plaani järgi. (Naer.)
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma palun juba ette suhtuda täna minusse suuremeelselt, sest ma olen kohustatud täna Ülemnõukogu karmi käega juhtima. Kõigepealt annaksin sõna Jaak Allikule.

"Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma pean esitama teile Ülemnõukogu reglemendikomisjoni ametliku vabanduse. Teie kätte jagatud reglemendi § 9 lõige 5 kõlab eestikeelses tekstis nii: "Samas päevakorraküsimuses ei anta ühele saadikule sõna üle kahe korra." Venekeelne tekst on seal selline, nagu ta omal ajal vastu võeti: "на одном заседании". See, et eesti keeles see sõna puudub, on trükiviga. Ei reglemendikomisjon ega meie siin saalis pole seda sätet muutnud ega seda isegi arutanud. Nii et see peaks kirjas olema nii, et ühel istungil samas päevakorraküsimuses ei anta ühele saadikule küsimuste ja sõnavõttudega kokku sõna üle kahe korra. Andke andeks! Aitäh!"

Suur tänu! See tähendab, et täna on õigus igal saadikul kaks korda sõna võtta või küsimusi esitada või täpsustusi teha, aga ainult kaks korda ja seda kõnetoolist 7 minuti jooksul. Ma palun meie kompuutriteenistusel lülitada sisse programm, et 7 minuti pärast lülitatakse kõnetoolist mikrofon välja ning koha peal 2 minuti pärast. Täna jälgime seda rangelt, üle 2 minuti kohapealt kõnelda ei ole lubatud!
Lugupeetud Ülemnõukogu! Enne kui me jätkame sõnavõttusid, tahaksin teile soovitada, et oma sõnavõttudes selgelt väljendaksite, kumba projekti eelistate. On ju meil praegu töös kaks projekti. Ühe esitas Ülemnõukogu Presiidium ja selle kohta tegi ettekande Andres Tarand, teine on kristlike demokraatide projekt, mille kohta tegi kaasettekande Illar Hallaste. Kui ei tule muid protseduurilisi ettepanekuid, siis kõige esimesena otsustame ära, kumma projekti me aluseks võtame. Ja see tähendab, et läbirääkimiste käigus laekunud muudatusettepanekud käivad ainult selle projekti kohta.
"Loen nüüd ette kristlike demokraatide saadikurühma poolt tehtud projekti muudatused. Võtke, palun, nende poolt esitatud otsuseeelnõu ette. Nad teevad ettepaneku täiendada kolmandat punkti selliselt, et see kõlaks nii: "Pidada võimalikuks vajaduse korral viia enne 11. märtsi läbi üldine rahvaküsitlus, mis ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi.""
Rein Veidemann, teie küsimus palun!

Austatud härra juhataja, mul on küsimus teile! Kas üldse on otstarbekas panna praegu kohe üks või teine otsuseprojekt hääletamisele. Minu kõnes on tegelikult ettepanek hääletada kõigepealt üldse poliitilise tahte väljaselgitamiseks, kas Ülemnõukogu on valmis referendumi peale välja minema või mitte. Kui on, alles siis võiks minna konkreetsete otsuseprojektide juurde. Tänan!

Ma nii ei väitnudki. Ma palusin sõnavõtjatel selgelt öelda, kumba projekti nad eelistavad. Ja kui jõutakse otsustamise faasi ning muid protseduurilisi ettepanekuid ei tehta, siis pannakse esimesena hääletamisele, kumb projekt aluseks võtta. Kuid kui tulevad muud protseduurilised ettepanekud või kui näiteks läbirääkimiste käigus ilmub välja veel teisi projekte, siis korraldame konkursi.
Head kolleegid! Mul on teile ettepanek lubada enne sõnavõttude jätkamist meie ees esineda Eesti kahe suure linna volikogu esimehel. Kõigepealt Tallinna linnavolikogu esimees härra Andres Kork!

Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! 28. jaanuaril kogunes Tallinna volikogu erakorralisele istungile arutamaks rahvaküsitlust või rahvahääletust.
Me kuulasime ära, nii nagu ka teie seda hiljem tegite, härrad Tarandi ja Hallaste. Nad vastasid meie küsimustele ja seejärel me hakkasime kujundama oma seisukohta. Selleks, et see seisukoht saaks selge, tuli meil leida vastus reale küsimustele.
Esimene küsimus: kas üldse on vaja läbi viia ennetavat rahvaküsitlust või rahvahääletust enne 17. märtsi? Kohal viibis 49 linnavolinikku. Ennetava rahvaküsitluse või rahvahääletuse poolt hääletas 49. Seisukoht oli täiesti ühene. Millega seda põhjendati? Esiteks peeti küllalt ohtlikuks poliitilise manipuleerimise võimalusi, mis võivad tekkida 17. märtsi referendumi läbiviimisega.
Teine põhjendus – tallinlased on väsinud. Nad on väsinud poliitilisest pingest, eriti seoses Riia ja Vilniuse sündmustega. Nad on väsinud poliitilisest demagoogiast, mis kaasnes üleliiduliste ettevõtete streigikampaaniaga. Asi läks selleni, et ausaid vene inimesi süüdistati reeturluses, äraandmises jne. Tuli ette lausvalesid. Inimesed tahavad rahu saada, selgelt ja üheselt välja öelda oma seisukoha, mis saab edasi.
Kolmas põhjendus. Läbirääkimised Moskvaga on soikunud, Eesti poolt ei ole välja käia tugevaid trumpe.
Neljas põhjendus. Kas okupatsiooni tingimustes läbiviidud referendumil on õiguslikud tagajärjed? Meile tundub, et kui viia läbi rahvahääletus, mis sest et okupatsiooni tingimustes, ja me saame tulemuse, mis näitab, et Eesti ei taha edasi minna koos Nõukogude Liiduga, siis vaevalt keegi Läänes või Idas hakkab väitma, et tulemus on saadud Nõukogude Liidu surve all.
Teine küsimus, mida me enne pöördumiste kirjutamist arutasime, oli: kas peaks tegema rahvahääletuse, mis on õigusliku tagajärjega, või rahvaküsitluse, mis annab konstateeriva tulemuse? Häältega 46 kolme vastu leiti, et see peaks olema rahvahääletus ehk referendum, mis peab andma õigusliku tagajärje. Esimene ja kõige lihtsam põhjendus: rahvas on korduvalt andnud oma allkirju igasugustele pöördumistele, vastanud erinevatele küsimustele. Inimesed ei taha enam välja tulla küsitlusele vastamiseks, nad peavad seda petmiseks. Nad tahavad öelda selgelt oma tahte, mida ka arvestataks.
Teine põhjendus. Vastavalt mustale stsenaariumile me teame, mida oli oodata 15-ndal, mida üritati Lätis ja Leedus. Kui peaks tulema pööre ja siin härrade Savisaare ja Rüütli asemel istuvad teised härrad, on meil olemas referendumi tulemus, mis välistab näiteks liidulepingu. Hiljem on meil alati võimalus viidata referendumile ja kellelgi ei ole õigust üht või teist vastupidist otsust alla kirjutada.
Kolmas küsimus: millal peaks rahvahääletus toimuma? Me leidsime, et selle kuupäeva peaks otsustama Ülemnõukogu, see ei ole kohaliku omavalitsuse tase, aga igal juhul tuleks referendum läbi viia enne 17. kuupäeva.
Arutasime ka seda, kes võiksid osaleda hääletamisel. Üldine seisukoht oli selline, et osa võiksid võtta kõik Eestis elavad inimesed, kellel on alaline sissekirjutus, välja arvatud sõjaväelased. Üks meie volikogu liige on sõjaväelane, mereväe poliitosakonna ülem, teise järgu kapten Baranjuk. Ka tema võttis selles küsimuses sõna. Tema seisukoht oli järgmine: tema abikaasa, kes on aastaid Eestis elanud, saab referendumil hääletada, tema ise ei saa. Ta saab sellest aru ja ta hääldas pöördumise teksti poolt. Üldse võeti pöördumine vastu 46 poolt-, 2 erapooletu ja 1 vastuhäälega. Kõik mitte-eestlastest saadikud hääletasid rahvahääletuse läbiviimise poolt. Olles rääkinud paljude inimestega tehastes, rahvasaadikutega, olen ma isiklikult veendumusel, et Tallinnas referendumi läbiviimine sellistel tingimustel ei mõju mingil juhul elanikkonda lõhestavalt. Vastupidi, see on samm ühinemise poole.
Ja lõpuks lubage ette lugeda Tallinna linnavolikogu pöördumine Eesti Ülemnõukogu poole:
""Pidada vajalikuks Eesti Vabariigis enne 17. märtsi 1991. aastat rahvusvahelise kontrolli tingimustes rahvahääletuse läbiviimine Eesti Vabariigi edasise staatuse küsimuses."
"Rahvahääletuse läbiviimisega seotud praktiliste küsimuste otsustamine usaldada Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Seejuures lugeda eriti tähtsaks konsensuse saavutamist Eesti erinevate poliitiliste jõudude vahel.""
Lõpetuseks lisaksin, et me püüdsime teha kiirküsitluse. Üleeilse seisuga toetab üle 70% küsitletud tallinlastest rahvahääletuse läbiviimist. Aitäh!

Suur tänu, härra Kork! Nüüd palume kõnetooli Tartu linnavolikogu esinaise proua Aino-Evi Lukase!

Lugupeetud eesistuja! Austatud daamid ja härrad! Tartu linnavolikogu ja linnavalitsus arutasid päevakorras olevat küsimust erakorralisel koosolekul 25. jaanuaril ning otsustasid nimelisel hääletamisel toetada Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimuses rahvahääletuse läbiviimist 24. veebruaril 1991. Otsuse poolt hääletas 33 osavõtjat, erapooletuid oli 8, vastu ei hääletanud keegi. 2 inimest, sealhulgas linnavolinik härra Veetõusme, hääletamisel ei osalenud. Ühel või teisel põhjusel 12 linnavolinikku koosolekust osa ei võtnud. Eelnevalt olid osavõtjad tutvunud maa- ja linnavolikogude esimeeste, maavanemate ja linnapeade pöördumisega Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poole 23. jaanuarist 1991. Samuti oli neile tutvustatud Ülemnõukogu riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertide komisjoni poolt koostatud Ülemnõukogu otsuse projekti rahvahääletuse korraldamise kohta Eesti riikliku staatuse küsimuses 1991. aastal. Ligi kolm tundi väldanud arutelus jäid kõlama järgmised küsimuseasetused ja mõtteavaldused.
"Peeter Olesk soovitas vältida sõna "vabariik", mille vasteks on vene keeles "республика" ja millel on oma 70 aasta jooksul välja kujunenud teatav varjund. Selguse huvides võiks kasutada terminit "riik", mille vaste on vene keeles "государство"."
Sõnavõtja hindas kavandatavat rahvahääletust järjekordseks katseks iseseisvust kätte saada ning ära hoida 17. märtsil meile kahjulikke tulemusi. Avaldati seisukohti, et rahvahääletus ei pea tingimata toimuma 24. veebruaril, kuid kindlasti enne 17. märtsi.
"Tunti muret, kas saavutatakse rahva seas vajalik üksmeel, kas suudetakse tagada tulemuste usaldusväärsus, kas saabuvad kohale välisvaatlejad. Arvamusi oli arutluse käigus igasuguseid, kuid arvestades nimelise hääletamise tulemusi, tekitas linnavolinikes hämmastust 29. jaanuari "Rahva Hääles" Peeter Raidla artiklis "Moskva ootamatu käik" sisalduv väide, et härra Ants Veetõusme olevat märkinud, et Tartu volikogu ei poolda referendumit, vaid üksnes laiemat rahvaküsitlust. Ei hääletamise tulemus ega otsuse sõnastus selliseks väiteks alust ei anna. Kuna meie otsus on üpris lühike, siis loeksin selle teksti teile ette:"
""Tartu linnavolikogu ja Tartu linnavalitsuse otsus rahvahääletusest Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimuses."
"Tartu linnavolikogu ja Tartu linnavalitsus, olles veendunud Eestimaa elanikkonna valdava enamuse soovis näha Eestit iseseisva ja sõltumatu riigina, milles kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, otsustab toetada rahvahääletuse läbiviimist 24. veebruaril 1991. aastal Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimuses.""
"Viimaste päevade jooksul on referendumi teema erutanud paljusid ja erinevaid seisukohti on avaldatud murettekitavalt palju. Arvamuste hulgas äratavad omaette tähelepanu need, millest konkreetsele argumentatsioonile vaatamata kumab läbi peamise vastuargumendina toodav asjaolu, et selle idee on välja pakkunud paraku "mitte õiged mehed"."
"On öeldud ka nii, et ega ikka maa- ja linnavolikogude esimeestele, maavanematele ja linnapeadele ühel ja samal hetkel üks ja sama mõte pähe ei saanud tulla. Ma ei saa rääkida oma kolleegide nimel, kuid mulle tegi küsimuse säärane asetus leebelt öeldes nalja. Kas väärt on üksnes niisugune otsustus, mille puhul ollakse kindlad, et selle tegijad jõudsid oma järeldusteni ilmtingimata eri ajal? See selleks. Sellest ei oleks olnud mõtet rääkidagi, kui ei teeks muret nii tõsise küsimuse ümber järjekordselt puhkenud konkureerivate erakondade erimeelsused. Ma pean õnnestunuks küsimuse sõnastust "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu vabariik (või siis ka riik, vene keeles igal juhul "государство"), kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?""
"Vastus sellele küsimusele näitaks, mida soovib Eestimaa rahvas, ja talle tuleb anda võimalus oma soov välja öelda nii, et see kostaks läände ja itta. Selles küsimuses sisalduv sõnaühend "peab olema" ei välista mingil moel meie riikluse taastamist ka õigusliku järjepidevuse alusel. On tõsi, et eesti rahvas ei avalda oma tahet esmakordselt, kuid nüüd teeks ta seda hoopis teistes ajaloolistes ning poliitilises tingimustes. 17. märtsil võidakse talle külge kleepida taas sootuks vastupidine tahteavaldus – see oht on täiesti reaalne. Ja NSV Liidu referendumi boikoteeriminegi, kui see ikka leiab aset, meid ei päästaks. Dogmaatiline ja kasuistlik on näha ennetavas rahvahääletuses ka kodakondsuse probleemi ennatlikku lahendust. Oleme varemgi suutnud korraldada valimisi kodakondsusseaduseta. Tuleb selleta toime tulla ka rahvahääletuse puhul."
Tartu linnavolikogu, Tartu linnavalitsus ja tartlased, kes viimastel päevadel on linnavolikoguga väga palju kontakti võtnud, ootavad Ülemnõukogult otsustusjulgust ja rahvahääletuse korraldamist enne 17. märtsi. Ma tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, proua Lukas! Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkame läbirääkimisi. Kõigepealt palume kõnetooli Enn Põldroosi.

Härra juhataja! Daamid ja härrad! Me läheneme olukorrale, kus Eestimaa saatus on ilmselt asetatud ühele kaardile ja seda sõltumata meie tahtest. Nüüd oleneb kõik meie hoiakust, kas meil jätkub mehisust juhinduda ainult Eestimaa huvidest või mitte. Ma arvan, et me peame endale selgeks tegema ühe asja. Kui nendesse motiividesse, millest me praegu Eestimaa tulevikku otsustades juhindume, kas või grammi võrra liitub mõtteid sellest, kuidas selles loos võivad mõne poliitilise jõu aktsiad tõusta või langeda, kui sellesse grammi võrragi lisandub soov nõnda omavahel poliitilisi arveid klaarida, siis pole meie koht siin. Sellisel juhul oleks eesti rahval täielik õigus pidada meid reeturiteks, samuti nagu siis, kui me hakkasime otsima taganemisteed ja mõtlema sellele, kuidas pehmelt maanduda võimalikku presidendivõimu.
Tahaksin praegu peatuda kõigepealt härra Hallaste poolt esitatud alternatiivsel projektil. Mulle tundub, et härra Hallaste ei mõelnud piisavalt läbi neid tagajärgi, ma ütleksin, hukutavaid tagajärgi, mida Eestimaale võiks tuua selle dokumendi vastuvõtmine. See parandus, mis siia täna tehti, oluliselt asja ei muuda. Ma näen vähemalt kolme arenguprotsessi, mis võiks käivituda selle dokumendi vastuvõtmisel.
"Esiteks, me läheme Gorbatšovi referendumile vastu seda boikoteerides. Tõesti, teist teed meil ei ole, peame seda boikoteerima. Millised oleksid tulemused? Kõigepealt on karta, et siiski on ikkagi arvestatav hulk tigedaid eesti inimesi, kes siiski lähevad valimiskastide juurde, et vihaselt öelda oma ei sõna. Ei-sõna kaal ei kujune kuigi suureks, kuid tagajärjeks võib olla, et osavõtjate arv siiski ulatub üle 50%. Samal ajal lähevad sinna kõik need, kes tahavad öelda "jah", ning vastanutest enamik annabki jah-sõna üle 50%. See võimalus on küllaltki tõenäoline. Kuid milline oleks maailma reageering? Me peame arvestama seda, et lääne demokraatia kujutluste järgi on rahvareferendum siiski säärane püha loom, mille otsus on kõrgemal kõikidest teistest argumentidest, kõikidest teistest otsustest. Me peame arvestama ka seda, et vaatamata kõigele ilusale toetusele, mis meile viimasel ajal osaks on saanud, oleme siiski maailma jaoks teataval määral ebamugav asjaolu. Olen kindel, et sellise tulemuse võtab Lääs rõõmuga teadmiseks ning ütleb: "Rahvas on otsustanud, mis te veel tahate?" Peale seda on probleem päevakorrast maha võetud ja meie võime oma juriidilisest järjepidevusest rääkida või mitte, keegi sellele enam tähelepanu ei pööra. Seega võiksime siis pärast lihtsalt laiali minna."
Teine võimalus: boikott õnnestub, osaleb alla 50% elanikest. Nendest 75% hääletab liidulepingu poolt. Ma usun, et ka säärane tulemus meid eriti ei päästaks. Vastaspoolel oleks kohe väga meeldiv välja käia argument, et referendum toimus nende natsionalistide, separatistide ja muude pahade inimeste füüsilise terrori tingimustes. Inimesi hirmutati jne., inimesed ei saanud oma tahet avaldada, aga näete, nii palju tuli ja tulemus on taoline. See tulemus ei erineks esimesest mitte palju. Meil oleks pärast seda väga raske maailma ees esineda.
"Kolmas variant on see, et me läheme kõik hääletama ja ütleme kõik "ei". Ent ka sellest pole suurt kasu, sest seda "ei-d" on võimalik väga mitut moodi kasutada. Kuna küsimus on seatud nii, et te tahate seda reformitud ja ilusaks värvitud föderatsiooni või mitte, siis "ei-ga" ütleme seda, et tahame Brežnevi-aegset süsteemi säilitada."
Nüüd Moskva võimalikud käitumisvariandid. Kui me läheme välja lihtsalt boikoti peale, on Gorbatšovil väga kerge kehtestada presidendivõim. Maailmas on referendumil siiski väga suur autoriteet ja rahva tahte selgitamise vastased ei leia kusagil erilist kaastunnet. Väites, et kaitstakse referendumi läbiviimist, läheb presidendivõimu kehtestamine võrdlemisi kergelt läbi. Samas peame ütlema, et takistada meie referendumit ei ole poliitiliselt sugugi nii kerge, see on tunduvalt raskem. Enne aga peame endale selgeks tegema, milleks me seda referendumit vajame.
Ma siiski ei nõustu kolleeg Tarandiga, kes ilmselt oli sunnitud ettekannet kiirustades tegema. Küsimus ei ole propagandistlik, küsimus on juriidiline. Nimelt meie enda referendum on juriidilise aktina ainukene võimalik argument, mis võib blokeerida Gorbatšovi referendumi mõju. Tänu temale on initsiatiiv meie käes. Küsitlus seda ei anna.
Teiseks, küsime, kas meil on referendumit vaja ainult selleks ...

Suur tänu! Head kolleegid, peame nõu. Eile registreeris end sõnavõttudeks 13 inimest, kuvaril, nagu te näete, on juba väga pikk nimekiri. Võib-olla otsustame läbirääkimised lõpetada? Samas on sõna palunud ka Nõukogude Liidu rahvasaadik Endel Lippmaa. Ma usun, et kellelgi ei ole selle vastu, et ta sõna saab. Ma loen ette, kes meil soovivad veel sõna võtta: Jaak Allik, Ülle Aaskivi, Priidu Priks, Mart Laar, Andrus Ristkok, Johannes Kass, Jüri Rätsep, Kaido Kama, Tiit Käbin, Arvo Junti, Mikk Titma, Peet Kask, Tiit Made, Arvo Sirendi, Anatoli Novohatski, Rein Veidemann, Valeri Kois, Lembit Arro, Juhan Telgmaa, Ants Paju, Jüri Kork, kohapealt soovib sõna Heldur Peterson. Siis veel Illar Hallaste, Ignar Fjuk, Vello Pohla. Ma teen ettepaneku lõpetada läbirääkimised sellise arvestusega, et viimane kõnepidaja on Vello Pohla ja viimane sõnavõtja kohalt Heldur Peterson.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 76 saadikut, puudub 29.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesolevas päevakorrapunktis sellise arvestusega, et viimane kõnepidaja oleks Vello Pohla ja viimane sõnavõtja kohalt Heldur Peterson? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 59 saadikut, vastu 1, erapooletuid on 7. Ettepanek on vastu võetud.
Järgmisena palume kõnetooli Jaak Alliku!

Armsad sõbrad, kallid kolleegid! Eesti rahvas, kes meid praegu raadioaparaatide ees kuulab, ootab meilt ainult ühte asja – üksmeelt. Sel juhul ta usub meisse ja teeb nii, nagu me otsustame. Kui me siin üksmeelt ei saavuta, löövad paljud käega, ei taha ega suudagi otsustada, kes on õiged ja kes on valed. Kui meie ei suuda milleski kokku leppida, on liigne seda ka rahvalt nõuda. Selles küsimuses, mida me praegu arutame, aga üksmeelt veel ei ole. Seda näitasid mitte ainult eilse päeva sõnavõtud, vaid ka ajakirjanduses on lõhe praegu üsna suur. See lõhe tuleb meil siin ületada, leida kompromiss. See on võimalik, kuid enne tuleb aru saada lõhe põhjustest.
Ja andke nüüd andeks, kui ma teemast natuke kõrvale kaldun. Selle lõhe põhjus on umbusk üksteise vastu. Selle lõhe põhjus on erakondlikkus. See on üpris naljakas, sest meid on siin saalis vähe, nagu on vähe eesti rahvastki, ja me enamikus tunneme üksteist üsna ammu. Isiksuste tasemel me nii väga ei kahtlustagi üksteist eesti rahva mahamüümise soovis. Niipea aga, kui me erakondade tasemele tõuseme, algavad süüdistused ja kahtlustused. Eelkõige peame mõtlema, kuidas neist üle saada. Praegu, seoses referendumiga, on kena öelda, et usaldame rahvast, aga ma olen kindel, et märtsikuu valimistel ei valinud eesti rahvas siia ühtegi oma vaenlast, kõik teod ja mõtted olid üsna hästi teada. Ja seepärast jätkem umbusalduse külvamine ja lepime kokku ühes lihtsas asjas: igaüks meist tahab oma rahvale ja lähedastele kõige paremat. Ja seepärast, kui me kuuleme enda omast erinevat arvamust, ärgem püüdkem selle esitajat maatasa tampida, vaid mõelgem, et ka selles on tõde. Püüdkem seda enda tõega ühendada ja nii jõuamegi õigele otsusele.
Eile kõlasid siin härra Tarandi ja härra Hallaste suust täiesti vastupidised argumendid referendumi suhtes. Rahva arvamuse fikseerimise vajadus, millest rääkis härra Tarand, on silmanähtav. Sama arvestatavad on aga ka kõik härra Hallaste sisulised väited ohtudest, mis on referendumiga seotud, ja me peame ka neid arvestama. Kus on väljapääs? Ma näen seda ja tahaksin selle teile esitada. Arusaamatuste ärahoidmiseks kasutan referendumi mõistet rahvahääletuse tähenduses, nii nagu see on kirjas Eesti Vabariigi ja muide, isegi ka Eesti NSV põhiseaduses: kui riigi seaduse vastuvõtmise kõrgeimat vormi. Kui me referendumi mõistet selles tähenduses kasutame ja rahvaküsitlust teises, siis leiamegi kompromissi.
Ma ei ole iial kahelnud, et rahvas tahab oma sõna öelda, ja talle tuleb see võimalus anda. Meie ülesanne on leida sellele tahteavaldusele poliitiliselt kõige õigem vorm. Ma ei kahtle ka rahva tahteavalduse tulemuses. Küsimus on selles, kas meil on küllaldaselt sise- ja välispoliitilisi eeldusi selle tahte koheseks realiseerimiseks, kui see on fikseeritud rahvahääletuse otsusena. Rahvas väljendas oma tahet selgelt ka Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu valimistel. Meid valiti selleks, et me leiaksime poliitilised vahendid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks ilma vere ja ilma majandusliku katastroofita. See on meie ülesanne, mitte rahva oma. Ma kahtlen, et me oleme praegu selle ülesande juba lahendanud. Me ei ole veel saavutanud selleks vajalikku ühiskondlikku lepet. Loomulikult ei ole see argument, miks mitte rahva tahet otsusena väljendada.
Tõepoolest, miks mitte, kui sellele järgneksid vaid psühholoogilised tagajärjed. Kui aga tagajärjed võivad olla ka sellised, mis reaalselt lükkavad edasi ja raskendavad rahva tahte realiseerimist, siis me oleme poliitikutena teinud vea.
Rääkides referendumist, mõistab nii Gorbatšov kui ka rahvusvaheline avalikkus selle all referendumit, millest võtab osa ja mida tunnistab kogu hääleõiguslik elanikkond. Kõige tõenäolisem asjade käik meil oleks selline, et üks rahvas käib ühel referendumil ja teine teisel, kumbki teise tulemusi ei tunnista. Poolteist kuud on tehtud kära, konfrontatsioon on selle ajaga ainult kasvanud ja tulemus võib olla null. Aga tulemuseks võib olla ka Moldova variant Eestis, mis täiesti selgelt raskendaks meie iseseisvumist ja annaks Gorbatšovile trumbid läbirääkimisteks. Kurb oleks tagajärg ka siis, kui me ei saavuta selles asjas iseseisvusjõudude ühtsust ja jaguneme kolmeks.
Ma olen kindel, et omariiklus on võimalik saavutada iseseisvusmeelsete jõudude ühtsuses, see ei saa toimuda kellegi taktikepi all, me peame ju ühiselt selles riigis elama hakkama. Ennetava referendumi idee tekkis ausalt öeldes seoses 17. märtsiga, seega peaks meie põhieesmärgiks olema selle referendumi ärajätmine Eestis. Me peame asuma selgele seisukohale, et 17. märtsi referendumi läbiviimiseks vajalikud tingimused Eestis puuduvad ja seepärast seda läbi viia ei saa. Tingimuste all pean silmas tervet rida asjaolusid alates sellest, et Nõukogude valitsus ei ole tunnistanud 1940. aasta anneksiooni ebaseaduslikkust ja meie eristaatust võrreldes rea teiste vabariikidega, ja lõpetades sellega, et kui ühelt poolt tegutsevad sõjaväepatrullid, teiselt poolt aga elatakse barrikaadide taga, siis on referendum üsna kummaline ka siia saabuvate rahvusvaheliste vaatlejate seisukohalt. See aga käib ka ennetava referendumi kohta. Ühe läbiviimine põhjustab paratamatult ka teise läbiviimise vähemalt osal Eesti territooriumil, see peaks olema mõistetav.
Tegelikult me peaksime läbirääkimiste ajaks Nõukogude Liiduga kuulutama moratooriumi igasugustele referendumitele ja tegema rahvahääletuse läbirääkimiste tulemuse üle, siis oleks ka meil midagi otsustada anda. Ma arvan, et kahe referendumiga saavad mõlemad pooled omale läbirääkimiste jaoks vajalikul määral propagandamaterjali, meie aga peaksime propaganda asemel saavutama reaalseid leppeid iseseisvuse taastamiseks, see looks ka eeldused tõelise ja kõikide poolt aktsepteeritud referendumi läbiviimiseks.
Nii, aga nüüd asja teine pool. Ma olen rahvahääletuse poolt, kui me suudame rahvale garanteerida, et tema tahe realiseeritakse mitte kunagi tulevikus, vaid siis, kui rahvas on otsuse langetanud. Sest referendumi otsus, ma kordan, on Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi seadusliku hierarhia kõrgeim aste. Ma kahtlen, et me seda suudame garanteerida. Kõigele lisaks ei ole veel lahendatud kodakondsuse küsimus.
"Samas tahaksin täiesti aktsepteerida härra Rüütli ja härra Nugise soovi omada läbirääkimiseks Moskvaga kaalukaid argumente. Selleks tuleks läbi viia rahvaküsitlus Eesti alaliste elanike seas. Nii tulekski seda asja nimetada ja vene keeles, härra Nugis, on see täpselt see, mida te vajate: опрос населения путем голосования. Kui Nõukogude Liidus keegi arvab, et see ongi referendum – väga hea, las ta siis arvab, Eesti põhiseaduse järgi ei ole see asi referendum. Küsitlust eristab hääletamisest ka veel esitatud küsimuse vorm ja tulemuse fikseerimise vorm. Ma toetaksin ühena või kõige rohkem Jaak Jõerüüdi ettepanekut küsimuse kohta "Kas te toetate Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist?". Võimalikud on muidugi ka teisiti sõnastatud küsimused. Ma arvan, et just küsitlus ja küsimuse selline sõnastus annab vajaliku informatsiooni, mida vajab härra Nugis, ja võimaldab saavutada ka vajaliku kompromissi siin saalis. See aga omakorda toob kaasa kogu elanikkonna, ma rõhutan – kogu elanikkonna – soovi selles osaleda või vähemalt mitte boikoti referendumi suhtes."
"Ma teen konkreetsed ettepanekud rahvahääletuse otsuse projekti kohta. Kõigepealt nimetada ta otsuseks rahvaküsitluse korraldamise kohta kogu Eesti alalise elanikkonna hulgas Eesti iseseisvuse küsimuses. Kogu otsuse tekstis asendada sõnad "hääletus" ja "hääletamine" sõnadega "küsitlus" ja "küsitlemine" ja ära jätta § 17 lauseosa "kuulutada välja rahvahääletuse tulemus, mis määratakse kindlaks rahvahääletusest osavõtnute lihthäälteenamusega". Ära jätta § 18, see tähendab, et rahvaküsitlus ei anna otsust, rahvaküsitlus annab meile rahva arvamuse, millega meie oma poliitikas peame arvestama."

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Arvestades seda nii minule eelnenud kui ka minule järgnevat maskuliinset poliitikute raskekahurväge, näen ma enda ülesandena siin kirjeldada praegust situatsiooni võimalikult lihtsalt ja üldarusaadavas keeles. Sageli on nõnda, et käitumist ühes või teises olukorras on võimalik kontrollida väga lihtsa mudeli abil. Näen seda võimalust ka referendumidiskussiooni puhul.
"Üleliidulise referendumi väljakuulutamine meile teadaoleva seaduse alusel meenutab mulle piltlikult öeldes olukorda, kus näiteks jõuk kurjategijaid hakkab kellelegi võrkude ja nööridega lähenema, et ta võrku püüda ja kinni siduda. Nüüd, arvestades eile härra Hallaste ja osaliselt ka täna härra Alliku poolt tehtud ettepanekuid, peaks see püütav ohver käituma selliselt, et ta ei tee mingit suurt kära, seisab uhkelt ja ootab. Ja selle vaikiva ootamise põhjused on sellised: "Ma olen vaba inimene ja kõik teavad seda, tõenäoliselt peaks ka kurjategijad teadma, et keegi ei tohi mind kinni siduda, isegi Ameerikas teatakse, et ma olen vaba ja mind ei tohi kinni siduda, ja sellepärast ma vastu ei hakkagi." Hea küll, nüüd on siis võrgud peale visatud, ja kui käsi selja taha väänatakse, võib ju kurjategijatele ka viisakalt ja vaikselt öelda: "Mis te teete? Ma olen vaba mees ja peale selle on mul kontinuiteet ka olemas." Aga sellest kõigest on vist natukene vähe abi! Ja jääb küsimus, kas sellest vaikimisest ikka oli tegelikult kasu? Kui oleks ikka juba enne aktiivselt vastu tegutsema hakatud, ehk oleks siis kurjategijatel enda poole jooksvaid inimesi nähes tekkinud hirm, et äkki neid tuntakse ära. Äkki saadakse aru, et toime pannakse kuritegu? Ja äkki jäänuks tegu nii pooleli?"
Siin on juba öeldud, et me oleme ennast ammu ära määranud, kõik teavad, et me oleme vabad. Meil ei ole seda vaja korduvalt uuesti tõestada, eesti rahvas on seda juba teinud. Aga andke mulle andeks, kõige elementaarsem loogika ütleb, et kuriteo toimepanemist tuleb tõestada kuni kohtuni välja, kui vaja, ka ülemkohtuni välja, kui vaja, ka rahvusvahelise kohtuni välja. Ja selleks tuleb nii kannatanutel kui tunnistajatel korduvalt kohtutooli astuda.
Antud juhul on aga tegemist sellega, et nii ohver kui ka tunnistaja on rahvas. Ja järelikult tuleb rahval korduvalt sinna tunnistajatooli ehk hääletuskasti juurde minna ja ma usun, et ta on selleks valmis. Mulle hakkab orgaaniliselt vastu, kui püütakse tõestada, et hädaolukorras on mitte midagi tegemine parem kui aktiivne vastupanu. Mul tekib tõesti küsimus, kas näiteks sina, härra Laar, või sina, härra Hallaste, lased ennast rahulikult kurjategijal kinni siduda ega hakka vastu? Teid tundes, ausalt öeldes, ma sellist situatsiooni ette ei kujuta. Aga miks te siis tahate sellist olukorda, mida te endale ei soovi, Eesti rahvale ja Eesti riigile?
Jätame kõrvale kõik igasugused parteid, erakonnad ja kogu selle poliitilise spektri, mis meil olemas on. Ma seisan siin praegu kui eestlane ja ütlen teile, et kui mulle hakatakse liiga tegema, kui mulle seatakse püünisvõrke, siis ma hakkan vastu. Ja ma tahan aktiivselt vastu hakata, mitte passiivselt ootama jääda ja uhkelt, pea püsti, seista.
"Mida teile lõpetuseks öelda? Ma arvan, et siin neid juriidilisi poolt- ja vastuväiteid tuleb veel nagu küllusesarvest. Ja sellepärast, rangelt päevakorrapunkti raames, loeksin teile ette hoopis ühe luuletuse, sest ütlemine, et kui poliitikud räägivad, siis muusad vaikivad, ei pea sugugi paika. Asi on lihtsalt selles, et muusad on ammu enne poliitikuid kõik ära öelnud. Niisiis, Hando Runneli "Võllalaul":"
""Kolm kolpa läksid riidu maapõhjas pimedas."
Nad olid sinna toodud ka suures pimedas.
Ei tundnud, kes on tuttav ja kes on võõras just.
Nad vastastikku tundsid kõik pöörast võõrastust.
Kolm korralikku kolpa, kel kehad kadunud,
said aru, et siin kolkas kord käest on kadunud.
Kolm kolpa kolmes leeris ja nelja tuule peal.
Neil sõda aina veeres, ei tulnud rahu eal.
"Need olid Eesti kolud, need olid Eesti olud.""
Jõudu!

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Eesti Vabariigi seaduses Eesti sümboolika kohta 1990. aasta 8. maist on § 1 p. 3 öeldud: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas." Mina arvan, et seda paragrahvi ei ole keegi vaidlustanud ja seega see ei saa olla referendumi objektiks. Referendumi objektiks on Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu riiklikud suhted. Sellepärast on mul ettepanek: palun sõnastada rahvahääletuse korraldamise otsuse projektis sissejuhatav osa ja p. 1 järgmiselt: "Eestimaa elanike vaba tahte väljaselgitamiseks Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete küsimuses otsustab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu:"
"1. Korraldada kogu Eesti Vabariigi territooriumil pühapäeval ... 1991. aastal rahvahääletus Eesti Vabariigi ja NSV Liidu riiklike suhete küsimuses.""
Saadikutele esitatud kolmest küsimusevariandist – ma räägin variantidest, mis on esitatud Ülemnõukogu Presiidiumi poolt – pean parimaks kolmandat. Eestikeelses variandis on aga sõnade asetus vale ja venekeelne on hoopis segane. Peale selle võib praeguses variandis leida meiepoolse kinnituse, et me ikkagi kuulame Nõukogude Liitu. Ka pean referendumi küsimust nr. 3 liiga kõhklevaks, umbes selliseks, et kui aega saame, siis hakkame sellega tegelema. Sellepärast pakun välja sama lause palju optimistlikumal kujul kahes võimalikus variandis koos venekeelse tõlkega.
"Esimene variant: "Kas teie peate vajalikuks taastada iseseisev demokraatlik Eesti riik väljaspool NSV Liitu de facto?" Vene keeles: "Считаете ли вы необходимым восстановить самостоятельное демократическое Эстонское государство вне Союза ССР де-факто?""
"Teine variant: "Kas vastab teie tahtele taastada iseseisev demokraatlik Eesti riik väljaspool NSV Liitu de facto?" Vene keeles: "Соответствует ли вашей воле восстановить самостоятельное демократическое Эстонское государство вне Союза ССР де-факто?""
Siin on erinevus ainult esimeses 3-4 sõnas. Ühel juhul: kas te peate vajalikuks taastada, teisel juhul: kas vastab teie tahtele taastada. De facto on lisatud just selleks, et ära näidata meie mittekuulumist NSV Liitu de iure, aga de facto me ju seal oleme. Tänan tähelepanu eest.

Suur tänu! Kolleegid, ma pean teiega natukene nõu. Praegu vastata ei ole vaja, kuid mõelgem. Mulle saabub juba hulgaliselt parandusettepanekuid ja võib oletada, et need on seinast seina. Kas me anname parandusettepanekud läbitöötamiseks õiguskomisjonile või moodustame redaktsioonikomisjoni? Võib-olla sõnavõtjad mainivad, milline lähenemisviis oleks õigem. Järgmisena palume kõnetooli Mart Laari ja seejärel Endel Lippmaa.

Austatud härra juhataja! Austatud saadikud! Tänane arutelu ja ilmselt järgnev otsus on Eesti tulevikule kahtlemata erakordselt olulise tähendusega ning seetõttu saab ainult ühineda härra Põldroosi ettepanekuga. Tõesti, tuleks unustada kõik isiklikud argumendid, kõik poliitilised vastuolud ja lähtuda asjast enesest, aga mitte püüda kellelegi silte külge kleepida, sest ei saa ju Eesti enam teha teist referendumit, kui me oleme ühe referendumi ära teinud. Otsus, mille me täna langetame, on ühene ja lõplik ning saatuslik. Seda tuleb meil kõigil tõesti arvestada. Mis tahes otsuse langetamisel ei tohiks aluseks olla mingi surve ei Idast ega Läänest (kui läänest selline surve ka oleks!). Aluseks olgu ikkagi tõesti meie enda kindel veendumus, et just see samm on antud hetkel meile hädavajalik ja me ei saa ilma selleta edasi minna. Teist korda, nagu ma ütlesin, me sellele enam minna ei saa. Seejuures ei tohi unustada, et vastavalt referendumikogemustele on tegemist erakordselt õrna asjaga, milleks tavaliselt on vajalik rahu ja tasakaal maal ning täielik üksmeel ühiskonnas selle korraldamiseks.
"On tarvis seadust selle kohta, kes referendumis osalevad, on tarvis seadust üldse referendumi korraldamise kohta. See küsimus on juba seetõttu oluline, et meil on seda välja kuulutades tarvis surmkindlat veendumust, et asi läheb korda ja väga hästi korda. Selline tulemus, nagu tänane "Rahva Hääl" referendumi kohta pakub, see on, et põhimõtteliselt toetaks iseseisvust 67% küsitletuist, oleks meie jaoks ebaõnnestumine. Sest Nõukogude Liidul on ju väga kerge ka seda referendumit tõlgendada referendumina NSV Liidu koosseisust väljaastumise küsimuses ja piisaks vaid 2%-lisest langusest, et me oleksime ka Nõukogude Liidu seaduste järgi väga halvasti puntras ja seda me peame arvestama. Ma peame olema tõesti väga kindlad oma otsuse õigsuses."
On väga õige see, mida on korduvalt välja öeldud, et tuleb usaldada rahva tahet. Aga see, et meie rahvas oma suures enamuses tõesti iseseisvust soovib, on kindlalt õige. Aga kui me ei suuda kindlalt tagada, et ei toimuks andmete võltsimist, et seda hääletamist üle ei võeta, kui me ei suuda kindlalt tagada ohutust ja julgeolekut kõigile nendele, kes sellest referendumist osa võtavad, siis me võime ajalukku minna tõesti rahvana, kes korraldas referendumi tankitorude ees. Seda me ilmselt oleme valmis ka tegema. Me peame ka seda võimalust arutama, sest olukord on referendumi läbiviimiseks kõike muud kui soodne.
Samal ajal on täiesti õige see, mida proua Aaskivi ütles. Me ei saa minna sellele meid 17. märtsil ootavale referendumile vastu, käed valveseisangus kõrval, ja ainult oma põhimõtteid kuulutades. Olen täiesti kindel, et me peame selle 17. märtsi referendumi vastu väga aktiivselt välja astuma ja selles küsimuses on siin saalis vist absoluutne üksmeel olemas. Ja ma arvan, et see konsensus peaks väljenduma ka kindlalt vastuvõetud ühises otsuses, ükspuha, millise variandi poolt me siis hääletame.
Küsimus on nüüd selles, kas on selle referendumi vastu kõige mõttekam, võib-olla mitte kõige aatelisem, aga kõige kavalam just hetkel välja astuda? Selle peame meie siin täna välja mõtlema! Ja meil on ohtlik ja väär sisendada rahvale veendumust, et kui me ka läheme sellele äärmuslikule ja kõige otsustavamale teele, s.o. referendumile, et siis see automaatselt meie probleemid lahendab ja peale seda Eesti iseseisvumine kiireneb hüppeliselt. Mina isiklikult seda ei julge garanteerida. Sama oleme lootnud väga paljudest teistestki asjadest. Ja ma kardan, et antud olukorras ka kõige positiivsem referendumi tulemus on meile vaid heaks argumendiks läbirääkimistel Moskvaga. Kas aga selleks on tõesti vaja sellist aktsiooni, mida eesti rahvas enam teine kord korrata ei sаа?
Tundub, et praeguses olukorras, mil ühiskonnas ühtsus puudub, on mõistlik kompromiss rahvaküsitluse läbiviimine, millest on palju räägitud ja mis on oma deklaratsioonijõult, oma esindusjõult tõesti see, mida Venemaa soovib. See on rahva küsitlemine ja see vastaks Moskva soovidele võib-olla isegi rohkem kui muu.
"Meie, kes me oleme siin saalis lõputult rääkinud Balti ühtsusest, olgem siis ükskord nüüd selle ühtsuse kandjad ja ärgem püüdkem oma probleeme lahendada teiste Balti rahvaste arvel. Hoidkem seda Balti ühisrinnet! Leedu on välja kuulutanud küsitluse, mitte hääletuse. Olen täiesti nõus härra Heinz Valguga, kes tänases "Kodumaas" väidab, et meil tuleks kindlasti Leeduga koos sammuda. Mõtelgem küsimuse lahendamisel ka selle peale!"
Mida ma tahaksin öelda lõpetuseks? Ükspuha, millise otsuse mida me täna langetame, isegi siis, kui me valime selle – ma isiklikult pean seda antud olukorras liiga ohtlikuks –, on selge, et kui see otsus on langetatud, siis peavad lõppema kõik vaenud, kõik lahkhelid, kõik eriarvamused. Ja kõik need poliitilised jõud, kes tõesti tahavad seista Eesti iseseisvuse eest, peavad selle otsuse järgi, mis täna langetatakse, minema täiesti ühtselt edasi selle otsuse täitmise teed. Tahaksin sellele üles kutsuda kõiki saadikuid! Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, mulle juba laekuvad ettepanekud kooskõlastuskomisjoni moodustamise kohta. Kuidas suhtutakse sellesse, kui ma annaksin need ettepanekud õiguskomisjonile ja paluksin, et õiguskomisjon korraldaks kooskõlastuskomisjoni tööd? Ei sobi? Mõelge, mõelge, me tuleme mõne hetke pärast selle probleemi juurde tagasi. Endel Lippmaa, palume kõnetooli!

Lugupeetud rahvasaadikud! Meil on ees küllaltki keeruline probleem. Kas teha referendum ehk rahvahääletus või teha plebistsiit ehk küsitlus või üldse mitte midagi? Muidugi on keskvalitsus ammu aega nõudnud niisuguse referendumi tegemist, juhul kui me soovime Nõukogude Liidust välja astuda. Me oleme sellest keeldunud, teatades, et me ei soovi enam midagi teha. Oma 30. märtsi otsusega oleme juba tühistanud Nõukogude Liidu konstitutsiooni kehtivuse meil ja järelikult ei saa enam juttu olla ka Nõukogude Liitu kuulumisest. Sellele muide ei vaielnud ka härra Nišanov möödunud teisipäeval vastu, öeldes ainult, et noh, eks me aruta seda siis läbirääkimiste käigus. No olgu pealegi, arutame siis!
Referendumi küsimuse lahendamine muidugi nii väga lihtne pole. Oleme referendumist kogu aeg keeldunud, sellesama ja ka paljude teiste loogiliste argumentide tõttu, mida me oleme siin juba palju kuulnud. Kuid nüüd on meil teatud mõttes sundseis, sest ma kardan, et 17. märtsil tõepoolest tehakse mingisugune referendum, tehakse mingisuguses osas meie riigist ja selle tulemused võivad olla meile väga halvad, kui see saab olema meie ainuke referendum. Asi on praegu läinud keerulisemaks, kui ta oli varem, sest mängus pole mitte ainult Moskva keskvalitsus, mängus on ka rahvusvaheline üldsus.
Nimelt on hakanud mõjuma Ameerika Ühendriikide suhtumine asjasse. Nimelt 23. jaanuaril tegi Kanada teadlane Parming välissuhete komisjonile avalduse, kus ta seab kahtluse alla meie Ülemnõukogu ja meie valitsuse kompetentsi ükskõik milliste otsuste tegemisel või rahva esindamisel. Ta tegi seda nii kategoorilises vormis, et jäi mulje, nagu isegi Leedu ja Läti veretööd oleks just nagu okupatsioonivõimude omavaheline asi. See muidugi ei ole nii, aga see avaldas oma mõju.
Kui pärast riigisekretär Bakeriga kohtumist toimus järgmisel päeval Eesti, Läti ja Leedu esindajate kohtumine Esindajatekoja välisasjade komisjonis, siis viidates nendele kahtlustele, küsiti meilt väga selgelt, et noh, kui te teeksite referendumi, milline protsent teist siis ikkagi lõppude lõpuks soovib iseseisvust? Seepärast ongi asi läinud mõnevõrra keerulisemaks, kui oli varem. Neid arutelusid tsiteeriti pressis küllalt ulatuslikult.
Viimasel istumisel, lõunasöögil Ühendriikide suursaadiku Matlocki juures tõstis ta jällegi üles sama küsimuse. Arnold Rüütel mainis, et me võime ju küsitluse või referendumi korraldada, kuid meil on kahtlusi, kuidas see mõjutaks õigusliku järjepidevuse põhimõtte järgimist ja mittetunnustamispoliitikat. Vastus oli ühene: Ühendriikide arvates ei oleks referendum mitte mingil kombel kahjustav. Vastupidi, kui see annab tõesti iseseisvust kinnitava tulemuse või iseseisvustaotlust kinnitava tulemuse, siis on see täiendavaks aluseks niihästi ühele kui teisele, tähendab mittetunnustamispoliitikale ja riigi järjepidevusele. Seega siis, mingit loogikat sellel alusel vastu vaielda ei ole. Ma olin ise selle jutuajamise juures ja tean seda täpselt.
Ma arvan, et meil on võrdlemisi selge, et mitte midagi tehes me ei saavuta ka mitte midagi. Kaasa minnes keskvalitsuse poolt korraldatava referendumiga me ainult kaotaksime, sest seal on väga kerge ka meie boikoti korral saada meile täiesti kahjulikku tulemust.
Veel: me ei või teha asja, mis on nõrgem keskvalitsuse poolt korraldatavast ettevõtmisest. See tähendab, kui meie teeme plebistsiidi ja keskvalitsus teeb referendumi, siis on karta, et maailma avalikkuse ees jääb peale referendum kui kõrgem vorm. Niisiis, peame ikkagi tegema referendumi. Ma arvan, et meil on selletõttu vaja arutada seda asja niikaua, kuni me jõuame üksmeelele.
"Teen esiteks teile oma seisukoha selgeks. Ma ei ole kunagi varem olnud referendumi pooldaja, ma ei ole seda iialgi propageerinud ja veel mõni päev tagasi raadiosaates ütlesin, et ma liitun enamuse arvamusega ja praegu oma arvamust välja ei ütle. Aga täna olen seda sunnitud juba tegema, nimelt pärast kõigi olemasolevate materjalidega tutvumist. Ma pooldan referendumit nüüd selletõttu, et olukord on siiski küllaltki kriitiline, Nõukogude Liidu välisminister teatas vägede väljatõmbamisest Baltikumist ja eriti veel nende täiendavate mustabaretiliste vägede väljatõmbamisest Balti riikidest. Aga nüüd äsja kuulsime, et soomusautod sõidavad just praegu kuhugi "kindla plaani järgi" – seitse või mitu neid oligi? Kas meie just parajasti tolle kindla plaani suund oleme, seda me ei tea, aga on täiesti võimalik, et mõnikord ikka oleme ka, ja võib juhtuda, et meid kõrvaldatakse siit lõplikult. Sellisel juhtumil on referendumist palju rohkem kasu kui plebistsiidist ehk eesti keeles rahvaküsitlusest."
Ma arvan ka, et me peame selle korraldama ise ja mitte liituma üleliidulisega, sest üleliiduliselt oleks me tilk meres. Tehes selle ise, oleme aga kogu meri ja sel juhul on meie kaal palju suurem. Praegu nõuab meilt vastust sellele kardinaalsele küsimusele kogu maailma avalikkus Moskvast Washingtonini ja me ei saa enam ütelda, et me seda ei teegi. Siis järeldatakse, et me ei tea ise, mis me tahame, või kardame tulemust.
"Minu isiklik arvamus, mille ma esitan arutamiseks, on teha kujunenud olukorras referendum lihtsa küsimusega, puudutamata Nõukogude Liitu. Võiks olla umbes nii – "Kas Eesti peab olema iseseisev sõltumatu riik?" ja kõik. Sellest peab igaühel olema võimalik aru saada ilma juriidiliste keerutusteta ja ilma, et me tooks sisse igasuguseid peenikesi juriidilisi probleeme. Tänan!"

Suur tänu! Järgmisena palume kõnetooli Andrus Ristkoki. Annan teada, et lähtudes erivolitustest ja peaministri eesõigustest saab pärast teda sõna Edgar Savisaar.

Nagu härra juhataja palus, alustan sellest, et ka minu veendumust pidi tuleb referendum läbi viia. Selle tõttu lähtun ma Ülemnõukogu Presiidiumi otsuseprojektist. Tahaksin teile formuleerida mõned juhtnöörid, mis aitaksid ehk ohjeldada meie kohati väga arutult ekslevaid arutlusi mitme otsustamisele tuleva küsimuse ümber. Need juhtnöörid puudutavad rahvahääletusel esitatavat küsimust.
Üsna loogiline on arvata, et see küsimus peab vastama teatud kriteeriumidele. Ja ma usun ka, et kuskil riigiehituse käsiraamatutes on need kriteeriumid ehk isegi kirjas. Paraku pole meil selliseid käsiraamatuid kunagi kasutada olnud. Aga ma üritan siiski sõnastada vähemalt 4 kriteeriumi ja minu meelest on küll raske vaidlustada nende ilmselget paikapidavust. Küsimus, mis esitatakse rahvahääletusele, peaks vastama järgmisele neljale tunnusele.
Esmalt poliitilisele. Tähendab, küsimus peab vastama meie küsitluse eesmärgile. Seda kriteeriumi ma siin seletama ei hakka, sest minu meelest poliitilistes küsimustes kõige esinduslikum kogu istub just nimelt siin saalis ja mul pole põhjust siin esirinda trügida.
Teine kriteerium on juriidiline. Tähendab, see lause peab olema vettpidav võimalike tõlgenduste suhtes. Usun, et selle koha pealt on tõhusa töö teinud Ülemnõukogu Presiidiumi juures töötanud ekspertkomisjon, kuhu kuulusid oma ala vaieldamatud asjatundjad. Vaevalt suudab keegi paremini tõlgendamisohtusid läbi kaaluda. Tõsi küll, nende poolt pakutud küsimus ei vasta ühele järgmistest kriteeriumidest ja seetõttu ta võib-olla ei ole päris kõlblik.
Kolmas kriteerium on keeleline, küsimus peab olema korrektne, üheselt mõistetav ja kindlasti ka üheselt tõlgitav. Meil on vaja seda tõlkida ja see peab olema samamoodi mõistetav ka vene keeles ning samuti vähemalt inglise ja saksa keeles, võib-olla mõnes veel.
Ja neljas, mitte põrmugi vähem tähtis sotsiaalpsühholoogiline kriteerium. See tähendab seda, et see küsimus peab olema üheselt mõistetav ja ka üheselt vastatav. See ei tohi sisaldada lausendi osi, mille suhtes võivad vastajal tekkide erinevad hoiakud ja mistõttu vastust ei saa üheselt tõlgendada.
"Kui me neid nelja kriteeriumi üheaegselt silmas ei pea, siis seda "jah" ning "ei" vastuste joru, mis me kätte saame, ei saa tõlgendada nii, nagu eesmärgiks oleme seadnud."
"Praegu pakutud küsimustest vastab nendele 4 kriteeriumile kõige rohkem Tiit Made esitatu, mida äsja ka härra Lippmaa toetas. See kõige lühem: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu riik?" Võimalik, et selle küsimuse puhul tekib tõlkimise probleem, miks muidu tahetakse kindlasti lisada juurde veel kuulumine Liitu või mittekuulumine. Võimalik, et "iseseisvus" ei ole vene keeles tõlgitav nii ühemõtteliselt, kui meie teda mõistame. Võib-olla iseseisvus vene keeles ei tähenda seda, et see on – iseendaga hakkama saamine, vaid keegi veel juhatab ja aitab. Siis tuleb, kas leida uus sõna või tõlkes mingi nipp abiks võtta. Siin peaksid keelemehed aitama, vaevalt et meie hulgas neid spetsialiste on."
Ja viimaks, siin on mitu korda küsimärgi alla seatud rahvahääletuse sisuline vajadus. Ärgem siiski unustagem, et referendum on vaieldamatult ikkagi poliitika formaalne tööriist, mitte sisuline. Sisuliselt ei ole meil kellelgi vaja teada saada, kas eesti rahvas tahab iseseisvaks saada või mitte. Seda on 50 aastat kinnitatud ja viimasel kahel aastal mitmel korral ka formaalselt. See mandaat on meil kõigil olemas juba siia valimisega ja loomulikult selle üle arutleda pole mõtet. See oleks lihtsalt demagoogiline.
"Ma soovitaksin väga saadikutel demagoogia vältimiseks lugeda eile "Päevalehes" ilmunud Ülo Vooglaiu kirjutatud lugu. Väga kahju, et see ei ole ilmunud veel vene keeles. Kas ta ilmub, ma ei tea, aga vaja oleks. Sest paljud meie teisekeelsed saadikud ei tee just nimelt vahet, mis on argumenteeritud arutlus ja mis on demagoogia. Nii et soovitaksin ka sellest juhinduda. Aitäh!"

Lugupeetud kolleegid! Austatud spiiker! Ma arvan siiski, et Eesti ühiskond on ühtne. Ta on olnud ühtne kõik need viimased paar meile rasket aastat. Ainult poliitikud ei ole seda mitte iga kord, aga see ei ole nii traagiline, kui oleks veelahe rahva enda sees. 67% praegu, kui asi on alles algstaadiumis ja sisuliselt veel otsustamata, ei ole mitte halb tulemus, arvestades avaliku arvamuse kujunemise dünaamikat. Me teame, et 67% on see osa elanikkonnast, kes on oma otsuse juba tänaseks teinud. Arvan, et referendumi päevaks nõnda otsustajate arv oluliselt kasvab. Nüüd põhimõtted, millel rajaneb minu suhtumine referendumisse.
Esiteks, referendum peaks kindlasti olema ennetava iseloomuga. Siis on meil fakt olemas ja Moskva peab hakkama vaeva nägema, et seda vaidlustada ja ümber lükata. Vastasel juhul on nii, et 17. märtsil saab Moskva fakti ja meie peame hakkama mõtlema, kuidas seda teisiti mõtestada või ümber lükata. Niisiis – ennetav referendum!
Teiseks, objektiks peab olema Eesti Vabariigi suhe Nõukogude Liiduga.
Kolmandaks, see peaks olema laia osavõtjate kontingendiga referendum. Sellega me sirutaksime sõbrakäe ja näitaksime oma usaldust ka teiste Eestis elavate rahvaste suhtes.
"Neljandaks, see peaks kahtlemata olema rahvahääletus, mitte rahvaküsitlus, sest kui me peame tegema niisuguse valiku, kas tegu on rahva arvamusega, mida me teada tahame saada, või siis rahva otsusega, mille täitmine on meile kohustuslik, siis ma olen Jaak Allikuga nõus, et rahvaküsitlus annab meile tõepoolest argumendi, aga samal ajal ta annab ka Moskvale vastuargumendi, aga kui läheb otsustamiseks, siis võib-olla võetakse teine seisukoht. Ja meile ei saa siis öelda, et inimesed hääletasid sellepärast nii, et nad teavad, et õiguslikult sellele veel midagi praktikas ei järgne. Ja kui me ikkagi otsustame lihtsalt teada saada rahva arvamuse, siis ma usun, et mõni aeg hiljem oleme ikkagi sunnitud asja juriidiliseks vormistamiseks rahvahääletuse välja kuulutama. Loomulikult ei ole praegu küsimus propagandistliku argumendi saamises, vaid küsimus on ikkagi meie sammude juriidilises põhjendatuses, selle toestamises. Kui me tõesti mõne aja pärast uuesti peame selle asja juurde tagasi tulema ja rahva arvamuse asemel ka tema otsust tahame teada, siis küsib rahvas: "Kui kaua meiega veel mängitakse?" Seejärel võib meid tõesti ähvardada inimeste poliitiline passiivsus."
Ma kordaks üle ka selle argumendi, millest rääkis siin enne akadeemik Lippmaa. Me ei tea, milline võim ja valitsus on siin Toompeal poole aasta pärast ja milline on siis suhtumine rahva iseseisvustaotlustesse. Ma pean aga õigeks, et rahvas otsustaks ja see otsus oleks kohustuslik mis tahes Ülemnõukogule ja mis tahes valitsusele. Ka sellele valitsusele, kus peaministriks oleks näiteks lugupeetud rahvasaadik Panfilov. Selleks peab rahva tegelik otsus olema igal juhul tehtud ja see oleks kasutuses absoluutse argumendina, et rahva tahe oleks õiguslikult fikseeritud. Siis me võime öelda, et me oleme igal juhul siin Toompeal ka midagi ära teinud. Võib-olla mõne aja pärast pole seda võimu, kes tahaks rahva käest seda iseseisvuse asja üldse küsida. Ja kui ei taha küsida, siis leidub alati ka argumente, miks mitte küsida. Tänan!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, palusin õiguskomisjoni, et ta võtaks enda peale kooskõlastuskomisjoni komplekteerimise ja kõik need küsimused, mis vajavad redaktsioonilist laadi tegevust. Seega palun kõigil saadikuil ettepanekud kandidaatide kohta Tõnu Antonile esitada. Järgmisena palume kõnetooli Johannes Kassi!

Lugupeetud kolleegid ja teised saalis viibijad! Ma olen rahvahääletuseks valmis, kuid minuski on teatud kõhklused. Toetan rahvahääletust järgmistel põhjustel ja andke mulle andeks, et neist paljud on juba siin korratud.
Esiteks, ta on hea vastuvahend 17. märtsi NSV Liidu referendumile.
Teiseks, praegune üleminekuperiood – iseseisvuse taastamise etapp – on ennast poliitiliselt ammendanud ja me tammume paigal. Puudu tuleb tõsistest argumentidest ja käiku lähevad fabritseeritud, suvaliselt tõlgendatavad, mida vastaspool Moskvas meie vastu ka väga edukalt kasutab. Sisuliselt on edasine venitamine tagasiminek. Praegune periood on end ammendanud ka selles mõttes, et välisriigid ootavad konkreetset juriidilis-poliitilist dokumenti, et tõsta oma toetus meile samale tasandile.
Kolmandaks, samaaegselt on meile nagu looja tahtel ilmunud sellised soodsad asjaolud, mis suurendavad ühtekuuluvustunnet ja ka vene kogukonna kaasatulekut. See tähendab, nad pooldavad eraldi olemist sellest suurriigist, kus majanduse kaos on nende isikliku rahatasku pihta väga valusalt virutanud. Ka verine ebademokraatlik sõjalisele jõule toetuv valitsussüsteem ei meelita olema enam tema tahte all.
Neljandaks, senised kõhklused vene elanikkonna hulgas, et neid ootab ees teise sordi elanike staatus, peaks olema Vene–Eesti lepinguga likvideeritud. Muidugi tuleks seda veel kinnitada meiepoolsete eraldi avaldustega, selgituste ja kinnitustega.
Ja viiendaks, tulevik on väga tume ja ma ei näe võimalust, et ta muutuks paremaks iseenesest, ilma meiepoolse kaasabita.
Kuid nüüd tahaksin ma rääkida ka miinustest. Praegune olukord on rahvahääletuse läbiviimiseks demokraatia seisukohalt täiesti ebanormaalne. Vaatamata tehtud prognoosidele ja nimetatud soodsatele teguritele on olemas väga suur võimalus, et tugevad vaenulikud vastujõud võivad sekkuda ja pöörata tulemuse pehmelt öeldes meile kahjulikuks, see tähendab, täiesti hukutavaks, kui me just ei suuda leida või ei võta kasutusele julgestusnööri, mida on meile vaja suure hüppe tegemiseks üle kuristiku.
Lugupeetud saadikud, me peame otsustama, kuid me ka vastutame tulemuste eest! Kui me ei suuda selles osas igale saalis olijale kindlustunnet anda, siis me ei saavuta seda nii vajalikku ühtsust, millest rääkis Jaak Allik. Mitte keegi siin saalis ei ole veel püüdnud esitada lisajulgestusmeetodeid võimalike negatiivsete tagajärgede vastu. Ma pakuksin omalt poolt midagi. Et suurendada kontrolli ja analüüsi võimalusi, teen ettepaneku kanda küsitluslehele statistiline osa järgmiste küsimustega.
1. variant: teie rahvus, teie vanus, mis ajast elate Eestis.
2. variant: teie rahvus, mis ajast te elate Eestis. Statistilise osa mittetäitmine ei tühista hääletussedelit.
Mis ma sellega tahan saavutada? Ma tahan sellega saavutada parema analüüsi võimalusi õigete otsuste langetamiseks rahvahääletuse tulemuse põhjal.
Teiseks, võimaliku varjatud kuid organiseeritud kujul vastutegevuse korral, võltsimise korral on kontrolli ja avastamise võimalused tunduvalt suuremad. See, et kohal on välisvaatlejad, et on tugev valve hääletuskastide juures, ei kõrvalda veel organiseeritud provokatsioonide ohtu, mis võivad väga oluliselt mõjutada teise poole vaadet asjale.
Küsiksin ka härra Hallaste käest, kas temalgi on pakkuda selliseid piltlikult öeldult julgestusnööre? Kahjuks ei ole teda kohal! Ma annan endale aru, et minu pakutu on nõrguke abinõu, kuid andke midagi paremat!
Nüüd teiste küsimuste juurde. 24. veebruari ma ei pea vajalikuks ja pean koguni ebasoovitavaks. See avaldab positiivset mõju ainult eesti elanikkonnale, kellele seda ei ole vajagi, kuid mõjub väga halvasti teisele poolele. Me justkui surume jälle mingi kodanlikku süsteemi neile peale jne. Peame referendumi korraldama nii kiiresti kui võimalik, kuid seejuures peab olema garanteeritud korrektsus ja seaduslikkus.
Teiseks, kuidas jääb Lätimaaga? Vaat sellele küsimusele tahaks tõesti vastust saada nende endi suust. Kas meie praegune samm ei ole sama hea, kui me, olles terroristide poolt haaratud lennukis, rabame langevarju ja hüppame välja, jättes lätlased sinna üksinda peale?
"Nüüd küsimuse tekstist. Olen arvamusel, et see peaks kõlama nõnda: "Kas tahate, et taastataks iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik (riik) väljaspool NSV Liidu koosseisu?" Ma pean siiski vajalikuks sõna "vabariik", ehkki ka sellele on vastuväiteid."
Ja lõpetuseks tahan öelda…

Suur tänu, Johannes Kass! Järgmisena palume kõnetooli Jüri Rätsepa!

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Protsessualistina on mulle arusaamatud täpselt samad küsimused, mida Ülle Aaskivi siin juba nii kujundlikult käsitles. Ma ei saa aru sellest, kuidas saab mitte midagi tehes saavutada positiivset tulemust või isegi protsessi paigaltnihkumist. See on nii arusaamatu, et sel teemal enam rääkida ei olegi mõtet.
Selle koondküsimuse lahendamisel, mille puhul me täna pinge all oleme, tuleks aluseks võtta Ülemnõukogu Presiidiumi poolt esitatud eelnõu. Ja kindlasti toetan ma referendumi terminit, kuid samal ajal on võimalik ka üks liberaalne kompromiss, mille ma esitaksin kui täiesti reaalse aluse arutatava küsimuse lõpplahenduse eel. Ma arvan, et juriidilise tähenduse poolest ei ole märkimisväärselt tagasihoidlikum selle toimingu nimetamine üldiseks rahvaküsitluseks. Tingimata üldiseks rahvaküsitluseks! Õiguslik sisu on tal ligikaudu võrdväärne, sest et referendumi ametlik definitsioon katab selle mõiste, samuti teadaolev õiguspraktika, mida käsitles siin Jaak Allik.
Ma arvan, et sisse ei tohiks võtta kristlike demokraatide projektis nimetatud viidet õiguslikele tagajärgedele. See viide on minu arvates tarbetu ja ahistab mõiste sisu.
Otsuses peaks olema tingimata nimetatud tingimused, kus üldine rahvaküsitlus toimub, eriti peaks olema säte võõra armee kohaloleku kohta.
"Esitatav küsimus võiks olla järgmine: "Kas soovite elada sõltumatus, iseseisvas, demokraatlikus Eesti Vabariigis (ametliku riigi nimetusena suurte tähtedega Eesti Vabariik), mis ei kuulu ühegi föderatsiooni ega konföderatsiooni koosseisu?" Minu arvates on sellel formuleeringul oluline tähtsus selles mõttes, et ta väldib NSV Liidu nimetamist. Teiseks on tal oluline kaal minu arvates sellepärast, et ta väliselt on küll kohmakavõitu ja juriidiliselt terminoloogialt ülepingutatud, kuid see-eest sisuliselt väga täpne, ja mis veel märkimisväärne, ta parafraseerib teadlikult Nõukogude Liidu referendumi küsimust. See ei ole tema nõrkus, vaid tugevus. Sellega langeb ära võimalus kas või sundkorras võtta uuesti see küsimus käsitlusele NSV Liidu referendumi päeval."
Arutasime muuseas küsimuse formuleeringut ühes komisjonis töö vaheajal Gabriel Hasakuga. Me oleme endistest aegadest olnud protsessuaalsed vastased, vastaslaudade taga töötanud ja see pakutud küsimus kujutab endast kompromissi niisuguste isikute konsensusele jõudmise tulemusena. Mainin seda sellepärast, et mitte autorlust enese nime külge kleepida.
Mis puutub veel väga lugupeetud kolleeg Hallaste väidetesse selle kohta, et poliitikud on hakanud oma vaateid muutma ja ütlema lahti seisukohtadest, millel nad on olnud aastaid tagasi, siis ma ütleksin, et kui Eesti poliitikud ei oleks seda teinud, siis ei oleks Illar Hallastet ega ka mind selles saalis neid küsimusi arutamas. Tänan tähelepanu eest!

Austatud Ülemnõukogu! Ma katsun natuke kirjeldada seda olukorda, kuhu me oleme praegu sattunud. Ma olen neil päevadel vestelnud siin kuluaarides väga mitme saadikuga. Ja nn. poliitilise skaala keskossa kuuluvate saadikute jutt on praegu umbes selline: jah, tõepoolest, me saame aru, et referendumiga on seotud väga palju ohte, aga me oleme juba pandud sundolukorda, midagi peab tegema – rahvas tahab, et midagi tehtaks. Ja nüüd ma küsiksin: miks on rahvas hakanud tahtma, et midagi tehtaks, sest paar nädalat tagasi ta seda veel ei tahtnud? Paar nädalat tagasi vastas härra Rüütel siit kõnepuldist, kus ma praegu seisan, härra Leissoni küsimusele kategoorilise ei-ga igasugusele referendumile ja oli tunda kogu saali tugev toetus talle.
Rahvas hakkas seda tahtma tänu osavalt läbiviidud propagandakampaaniale ja väga osavalt läbiviidud manipuleerimismehhanismile. Esimene pääsukene oli maavanemate ja volikogude esimeeste avaldus, mis ilmus nüüd juba nädal tagasi. Eelmisel päeval olid Ülemnõukogu Presiidiumi kokku kutsutud ühiskondlik-poliitiliste jõudude esindajad. Referendumist rääkides jäi seal kõlama seisukoht, et enne ei saa langetada mingit otsust, kui antud küsimuses on saavutatud ühiskonna konsensus. See koosolek lõppes kell 2. Kohe selle järel tulid sinna presiidiumisse maavanemad ja volikogude esimehed ning juba järgmisel päeval ilmus ajalehes maavanemate ja volikogu esimeeste üleskutse, mis sõna-sõnalt klappis selle variandiga, mille presiidium oli esitanud erakondadele arutamiseks. Niimoodi algas see peale.
Edasi on asjad läinud niimoodi. Mingit tegelikku kokkulepet poliitiliste jõudude vahel saavutada ei ole püütud, küll aga on pandud pidevalt meid kõiki olukorra ette, nagu oleks asi juba otsustatud. Kõik reporterid räägivad referendumist kui otsustatud asjast, härra Tarand rääkis eile või üleeile, millal see oligi, oma põhiettekandes referendumist kui otsustatud asjast, Soome raadio räägib juba mitu päeva sellest, et Ülemnõukogu on otsustanud Eestis läbi viia referendumi, ja nüüd on saadikud sundseisus.
Ma katsuks veel natukene kirjeldada hääletusmehhanismi, mis siin saalis töötab. Nimelt töötab see selgelt meie-teie põhimõttel. See tähendab, eestlased seavad ennast ränga löögi alla, kui nad julgevad hääletada ühtemoodi vene keelt kõnelevate saadikutega. Ja juba kõlaski siinsamas saalis härra Leissoni üleskutse, milles tegelikult sisaldub ähvardus, s.t. panna küsimus nimelisele hääletamisele. See eesti soost saadik, kes julgeb hääletada presiidiumi esitatud otsuse vastu, riskib sellega, et talle kleebitakse pärast ajakirjanduses külge kõikvõimalikke silte. Referendumist endast ja temas peituvatest ohtudest on siin juba piisavalt palju räägitud ja argumendid hakkavad korduma, seetõttu ma teen seda väga lühidalt.
Selle asja õiguslikku absurdsust näitab võrdlus Kuveidiga. Keegi ei nõua praegu Kuveidis rahvahääletust. Aga igal juhul on praegu referendumi korraldamine Eesti ühiskonna lõhestamine ja mitte ainult Eesti ühiskonna. See lõhestab eesti keelt kõnelevaid inimesi isekeskis. See süvendab lõhet eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. See paneb ohtu meie territoriaalse terviklikkuse. Ja kõige lõpuks lõhestab ta ka Balti ühtsust. Sest, nagu praegu teada, on lätlased asetatud sundseisu. Leedu on juba oma otsuse teinud, ja kui sama või mingi analoogilise otsuse teeb ka Eesti, siis lätlased tõepoolest enam kuhugi ei pääse, nagu ütles seda oma põhiettekandes ka härra Tarand.
"Peatuksin ka korra veel nendel "Rahva Hääle" andmetel ja ütlen, et kui referendumi tulemus on sama, mis on andnud umbes 1000 inimese küsitlus, tähendab 2/3 iseseisvuse poolt, siis on see meile väga halb tulemus. See annab Gorbatšovi kätte kõva trumbi ja see on ka välismaailmas väga halvasti tõlgendatav. See tähendab, et siin on ikkagi terve kolmandik inimesi, kes ei soovi Eesti iseseisvust. Taoline tulemus ei ole meile mitte mingi võit!"
Ja veel keegi ei ole ära seletanud, mismoodi ennetavalt korraldatav referendum päästab meid ära 17. märtsi omast. Meil peaks ju olema piisavalt kogemusi, et Moskva aktsepteerib ainult endale meeldivaid tulemusi. Kui meie referendumi tulemused Moskvale ei meeldi, siis tunnistatakse ka see referendum nagu kõik meie varasemad otsused ebaseaduslikuks, kuna teda ei ole viidud läbi Nõukogude Liidu seaduste järgi ja meie tegelikus olukorras ei muutu mitte miski. Rahvas on veel kord üles keeratud, rahvas on veel kord oma tahet väljendanud, aga ikkagi ei muutu mitte miski.
Nüüd siis: kuidas me sellest supist välja pääseme, mis meile siin praegu kokku keedetud on? Oleme tõesti väga rumalas olukorras. Rahva üleskütmist alustati enne, kui keegi oleks katsunud Eesti poliitiliste jõudude vahel tegelikke sildu ehitada. Kui siin räägitakse praegu ühtsusest ja üksmeelest, siis tuleb seda mõista niimoodi, et üksmeel on siis, kui kõik nõustuvad Rahvarinde seisukohtadega, muul juhul on tegemist rahva lõhestamisega. Ma ei saa aru, miks ei saa tõlgendada üksmeelena seda, et Eesti Ülemnõukogu ühineb ... (Mikrofon on välja lülitatud.)

Aeg on läbi, Kaido! Kaido, kulla sõber, see ei lähe enam stenogrammi. Aitäh! Järgmisena palume kõnetooli Tiit Käbini ja ette valmistada Arvo Junti!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Arutusel olevast teemast on kõneldud küllalt palju ja seetõttu peatun vaid kõige tähtsamal. Jätkaksin sealt, millest kõneles eelkõneleja – poliitiliste jõudude ühtsusest. See saal ongi minu arvates koht, kus meie erinevad poliitilised jõud peavad jõudma ühistele seisukohtadele. On meil ju Ülemnõukogus esindatud mitte küll kõigi, kuid peaaegu kõigi parteide liikmed, nii et katsugem siin jõuda ühele meelele, siis me saame ka otsuse, mida rahvas usaldab ja mida ta aitab meil ellu viia.
Sageli on kõneldud ohtudest, mida toob kaasa rahvahääletus. Tõepoolest, kuidas võidakse asja hiljem teiste poolt tõlgendada: kas hääletus ikkagi toimub vabades tingimustes või mitte? Jah, ohud on olemas, aga veel suurem oht on, kui me ei tee mitte midagi. Sellega seame ennast 17. märtsi NSV Liidu referendumi löögi alla ja siis on hilja midagi öelda. Nii et me peame tegema enne 17. märtsi ja mitte küsitluse, sest sel ei ole juriidilist jõudu ja selle peale võib hiljem öelda, et iga uurimisinstituut või mis tahes institutsioon võib korraldada küsitlusi ja see ei tähenda meile mitte midagi. Rahvahääletus on just see, mida meile vaja on! Vastuväited, et Moskva seda ei arvesta, viivad jällegi järeldusele, et kõige targem on mitte midagi teha ja oodata ja oodata, et meile siis midagi ette tuuakse.
Seoses ohtudega on veel viidatud sellele, et kogu valijaskond arvab, et nad saavad olema Eesti Vabariigi kodanikud. Kuid juba enne mind nimetati õigesti, et me oleme viinud läbi valimisi ilma kodakondsusseaduseta ja samuti võime läbi viia ka rahvahääletuse ilma kodakondausseaduseta. See tähendab, et näha seost nende kahe vahel me lihtsalt ei saa ega tohi. Seega siit ei tulene, et iga referendumist osavõtja peab saama Eesti Vabariigi kodakondsuse. Kodakondsust reguleerib tulevikus, iseseisvas Eesti Vabariigis, oma kodakondsusseadus.
Okupatsiooniarmee või -võimude sekkumine, millele on viidatud, on tõepoolest võimalik. Siis juhtub see, mida siin mõnigi tahab: rahvahääletust ei toimu. Aga ometigi viisime ju okupatsiooniarmee siin viibides läbi 18. märtsi valimised. Ja kui välja jätta see, et sõjavägi valis omagi esindajad Ülemnõukogusse, peame neid siiski vabadeks valimisteks. Nii et minu arvates saame ka praegu läbi viia rahvahääletuse vaatamata kõikidele asja raskendavatele tingimustele.
Ja veel! Ka mina tunnen muret Läti pärast, aga ma ei pea õigeks, et mure Läti pärast tuuakse oma argumentide õigustuseks. Me läheme koos Läti ja Leeduga, aga me peame arvestama ka oma rahvast ega tohi pugeda teise riigi murede varju ja jätta oma küsimus lahendamata. Minu seisukoht on 17. märtsil NSV Liidu referendumil mitte osaleda, viia läbi oma rahvahääletus. Nimelt rahvahääletus, mitte rahvaküsitlus, ja teha seda enne 17. märtsi, võib-olla 3. märtsil. Usaldagem oma rahvast – vox populi vox dei!

Suur tänu! Kell on 11.56. Mul on ettepanek teha praegu 20-minutiline vaheaeg. Paluksin presiidiumi liikmeid välknõupidamiseks juhatuse laua juurde!
Lugupeetud Ülemnõukogu, istungjärgu töö jätkub. Palun asuda töökohtadele!
Kontrollime kohalolekut! Kohal on 73 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ettepaneku tegemiseks palume kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Tõnu Antoni!

Lugupeetud kolleegid! Arutatav küsimus on üheaegselt kiire ja keeruline. Selles situatsioonis on õige kolleeg Lehte Hainsalu ettepanek moodustada kooskõlastuskomisjon, kes teeks ära töö, mida muidu peaks kogu saal arutama. Sellesse komisjoni teen ettepaneku valida Menšikov, Hallaste, Veidemann, Käbin, Allik, Sovetnikov, Hänni ja Tarand. Komisjonil tuleks valida esimees ja ise oma töö korraldada. On tulnud ettepanek määrata komisjoni koosseisu teisigi Ülemnõukogu liikmeid. Arvan siiski, et 8 liiget on maksimaalne, ent kui on vaja komisjoni koosseisu suurendada, siis peaksime me küsimuse tõstatama ja lahendama Ülemnõukogule sobivas vormis.
Mul on ettepanek valida kooskõlastuskomisjoni need kolleegid, kelle nimed ma ette lugesin. Aitäh!

Suur tänu! Kas võib asja hääletusele panna?

Lugupeetud juhataja, kolleegid! Ma kutsuksin teid üles toetama ettepanekut, et 9. liikmeks võtaksime sisse ühe juristi, Mikk Titma!

Austatud eesistuja, sõltumatu saadikuna avaldasin soovi ka osaleda selles komisjonis. Mul on väga kahju, et minu ettepanek ei leidnud härra Antoni silmis heakskiitu. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegid, ma palun teil arvesse võtta, et see väitlus toimub käimasoleva päevakorrapunkti raames ja sõnavõtud lähevad kõik arvesse. Tarbetut diskussiooni ei ole mõtet pidada.
Kõigepealt otsustame selle komisjoni arvulise koosseisu. Tõnu Anton pani ette 8-liikmelise ja selle ma panen esimesena hääletamisele. Kui 8-liikmeline komisjon leiab Ülemnõukogu heakskiidu lihthäälteenamuse näol, siis teisi ettepanekuid me ei hääleta, kui ei, tuleb 9-liikmeline komisjon, nagu soovitas Indrek Toome. Kõigepealt otsustame arvulise koosseisu. Kui arvuline koosseis on määratud, siis pannakse esitatud kandidaadid konkureerima salajasel hääletamisel – see on kõige demokraatlikum tee.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 79 saadikut, puudub 26.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et kooskõlastuskomisjon oleks 8-liikmeline? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 36 saadikut, vastu 25, erapooletuid 11. Komisjon on 8-liikmeline.
Nüüd ma palun Tõnu Antonit tuua mulle oma nimekiri, lisaks siis saadikute poolt tehtud ettepanekud. Nikolai Zahharov pakub Genik Israeljani. See läheb juurde. Üks hetk!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid, kui te peate seda võimalikuks, siis ma palun kõigepealt panna hääletamisele kooskõlastuskomisjon selles koosseisus, nagu sai ette loetud. Kui see ettepanek ei leia toetust, siis loomulikult tuleb meil alustada kandidatuuride läbiarutamist ja nende hääletamist.

Mina ei vaidle vastu. Kas Ülemnõukogu on nõus? Palun Tõnu Antonil veel kord nimed ette lugeda.

On ettepanek nimetatud komisjoni valida järgmised kolleegid: Menšikov, Hallaste, Veidemann, Käbin, Allik, Sovetnikov, Hänni ja Tarand.

Võtan vastu Tõnu Antoni ettepaneku ja panen selle koosseisu esimesena hääletamisele. Kui see saab lihthäälteenamuse, on otsus lõplik. Kui ei saa, siis korraldame konkursi.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Tõnu Antoni poolt ette pandud komisjoni poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 45 saadikut, vastu 8 saadikut, erapooletuid 20. Komisjon moodustatakse Tõnu Antoni poolt ette loetud koosseisus.
Lugupeetud kolleegid! Ma paluksin nüüd komisjonil otsustada, kes on nende liider, ja seejärel esitage parandusettepanekud otse kooskõlastuskomisjoni esimehele. Need töötatakse läbi ja alles siis arutame neid juhatuses, muidugi koos ettekandjatega. Läbirääkimised jätkuvad. Palume kõnetooli Arvo Junti!

Lugupeetud juhataja, külalised! Kui me täna arutatava referendumiprojekti heaks kiidame – ja ma loodan seda –, vallandame me teatud protsessi. Iga küsitlus on protsess. Iga protsessi käivitamisel peame endale selgelt aru andma vähemalt kahest asjast. Kõigepealt, mis on meie eesmärk ja teiseks, millised tagajärjed on meie poolt vallandataval protsessil. Me ei ela suletud, steriilses tsoonis ega saa teha otsustusi ümbritsevat tegelikkust arvestamata. Seda ei saa teha isegi rahvusvahelise õiguse mõttes sõltumatud riigid, rääkimata siis meist. Sellest tuleneb ka meie tegutsemise laad.
On esitatud küsimus, kas me saame läbi viia kogu elanikkonda haaravat küsitlust Nõukogude Liidu sõjaväe kohal viibides, see on okupatsiooni tingimustes. Ma arvan, et saame, kuid peame selle protsessi ülihästi ette valmistama ja olema valmis reageerima vastutoimingute ilmnemisel.
Milline siis oleks läbiviidava küsitluse eesmärk? Minu arvates on neid mitu.
Esiteks, kaitsta end Nõukogude Liidu küsitluse tagajärgede eest.
Teiseks, luua tugi meie delegatsioonile Nõukogude Liiduga peetavatel läbirääkimistel. Tahame ju Moskvaga peetavatel läbirääkimistel võimalikult vähem kaotada ja järele anda.
Kolmas, välistada spekulatsioonid teemal, et me ei tea rahva arvamust, ei ole seda küsinud.
Neljas, asuda kaotama määramatust Eesti ühiskonnas ning võtta Eestit Nõukogude Liitu jätta tahtvatel isikutelt võimalus manipulatsioonideks.
Ja viies, Nõukogude Liidu karistusvägede karistusaktsioonide jätkamisel anda Läänele võimalus nõudmised Nõukogude Liidule suured hoida.
Me ei peaks seejuures ka kartma, et paneme ohtu õigusliku järjepidevuse ja torpedeeriksime nõnda näiteks omandiõiguse taastamise. Seda ohtu ei ole! Seda ohtu ei ole siis, kui me ei puuduta üht – riikliku staatuse küsimust.
Teine moment, milline peaks olema küsimus, mille me anname rahvale vastamiseks? See peaks minu arvates vastama järgmistele tingimustele: esiteks, olema selgelt sõnastatud, teiseks, olema üheselt mõistetav ja kommenteerimist mittevajav. Ilmne on seegi, et küsimus peab olema suunatud Eesti ja Nõukogude Liidu vahelistele seostele, aga me ei pea mingil juhul küsima Eesti riikliku staatuse kohta ega Eesti riikluse kohta üldse.
On esitatud kolm küsimuse varianti. Lühidalt nendest.
"Esimene variant: "Kas Eesti peab olema iseseisev sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?" Arvan, et siin on rikutud kahte põhimõtet: küsimuses esineb kaks määratlust ja sellise määratluse juures on olemas mitut pidi tõlgendamise võimalus. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress võib öelda, et mõeldud on uuendatud föderatsiooni ja nii saabki olema. Imelihtne! Ja meie peame jälle tõestama, et me seda ei mõelnud."
"Teine küsimus: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu riik?" See annaks võimalusi veelgi erinevamaks tõlgendamiseks, aga võib-olla seda oligi küsimuse pakkumisel soovitud?"
"Kolmas variant: "Kas peate vajalikuks iseseisva Eesti demokraatliku riigi taastamist väljaspool Nõukogude Liitu?" Ma isiklikult pooldan seda varianti, õigemini lähenemisnurka. Selle variandi puhul on siiski olemas üks formaaljuriidiline vaieldav nüanss. Iseseisev riik tõepoolest teise riigi koosseisus olla ei saagi. Kuid kui me peame valima juriidilise ülipuhtuse ja küsimuse selguse ning ühemõttelisuse vahel, siis praeguses olukorras ma igatahes valiksin ühemõttelise ja kaksipidi tõlgendamist mittevõimaldava variandi. Kooskõlastuskomisjon võiks kaaluda ka variante, mis on esitanud härra Taagepera oma artiklis. "Kas Eesti Vabariik peaks kuuluma Nõukogude Liitu?" Väga tõsiselt võiks kaaluda ka Jüri Rätsepa poolt esitatud varianti, muidugi kui kooskõlastuskomisjon suudab selle formuleerida veidi suupärasemalt ja kõrvaldada sealt mitmeplaanilisuse. Arvan, et nende kolme variandi vahel valides peakski leidma õige küsimuse, mis on meile kõigile vastuvõetav."
Veel üks moment. Meil on toodud eeskujuks väga palju Leedut, kes otsustas küsitluse kasuks. Ma juhin tähelepanu sellele, et me oleme hoopis teises formaal-juriidilises situatsioonis. Leedu on kuulutanud enda iseseisvaks. Formaal-juriidiliselt on Leedu riik täiesti sõltumatu, iseseisev. Meie oleme läinud teist teed mööda, seetõttu ei ole ka Leeduga paralleeli tõmbamine kohane.
Ja kolmas peaküsimus. Missugune on protsessi tulemuse õiguslik jõud – see tuleneb rahva arvamusena väljendatu kohustuslikkusest. Muidugi on esitatud küsimus ja protsessi õiguslik tagajärg seotud, kuid eraldi vajab arutamist, millised õiguslikud tagajärjed küsitlusel tegelikult on ja milliseid tagajärgi me soovime. Asi on esiteks selles, kas me tahame tänaste ja tulevaste võimu- ja valitsemisorganite tegevuse seada sõltuvusse rahva otsusest või mitte, ja teiseks, millised sammud peavad järgnema peale tulemuse fikseerimist? Arvan, et esimesele küsimusele paljud vastavad jaatavalt ja ma toetan seda igati. Me peame andma nii praegustele võimudele, meile endile kui ka valitsusele, kelle tegevuse suunas ma ei kahtle, kindla teadmise, et see peab olema just kohustuslik otsus.
Nüüd, millised sammud peavad järgnema peale tulemuse fikseerimist? Arvan, et see on protsessi osa, mille analüüs tuleb peale meie tänast otsust. Me peame ka jätma tänase otsusega Ülemnõukogu Presiidiumile võimaluse küsimusi operatiivselt lahendada.
Järgmine moment. Kas referendumi õigusliku jõu tunnistamine murendab meie õigusliku järjepidevuse ideed? Kordan veel kord: minu arvates mitte mingil juhul. See ei takista omandiõiguse taastamist, kui me ei lähe riikliku staatuse kallale.
Kodakondsusest. Projektis on pakutud, et küsitluses osalev elanikkond. Kui me tolle termini sisse jätame, siis on juba sel põhjusel välistatud igasugune nn. nullvariandiga kodakondsuse määratlemine tulevikus, kuid me ei saa jätta kahtlemata arvestamata venekeelse seltskonnaga – heas mõttes seltskonnaga –, kes hääletusest osa võtab. Hääletusest osavõtt teatud määral aluseks kodakondsuse põhimõtete väljatöötamisel loomulikult saab, kuid kindlasti ei garanteeri kodakondsust ennast. Arvan üldse, et on viimane aeg alustada ka kodakondsuse põhimõtete väljatöötamist. Otsustamaks ära rahvaküsitluse õiguslike tagajärgede ulatuse, võime asuda ka tolle küsimuse kallale ja rakendatava protsessi nimetuse kallale. Mina toetan väljendit referendum-rahvahääletus. Seega toetan Ülemnõukogu Presiidiumi töögrupi poolt väljatöötatud varianti nende parandustega, mis ma siin tõin, toetan kolmandat pakutud küsimust Jüri Rätsepa esitatud variandi arvestamisega. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid, lugupeetud juhataja! Ma arvan, et referendumi probleem on natukene laiem probleem kui ennetav, 17. märtsi vastu suunatud tegevus. See diplomaatiline tunnustus, mis praegu meie Ülemnõukogule ja Eesti valitsusele osaks on saanud, ajendab kindlasti meid tegutsema, andmaks poliitilis-õiguslikke aluseid meie tunnustamiseks. Ei maksa illusioone luua, teatud määral on Baltikumi osatähtsus välispressis seotud katsega varjutada Pärsia lahel toimuvat, sest seal ju hukkub iga päev tuhandeid inimesi. Nii et kui vajadus Pärsia lahe kriisi uudistega katta ära langeb, võib maailma pressi suhtumine väga oluliselt muutuda.
Nüüd, kui minna põhilise diskuteeritava küsimuse juurde, siis minu arvates tõi peaminister esile kahe pakutava variandi kõige olulisema erisuse. Mõtlen referendumit nii nagu seda näeb ette Eesti Vabariigi konstitutsioon, ja plebistsiiti ehk rahvahääletust nii nagu seda tõlgendab Nõukogude Liit. Need on kaks eri asja. Mina ei tea küll maailmas ühtki juhtumit, kus esimest oleks läbi viidud ilma kodanikkonnata. Väide, et need inimesed, kes taolisest referendumist osa võtavad, ei omanda veel kodanikuõigusi, ei ole pädev. Referendum on Eesti Vabariigi konstitutsioonis sätestatud kui rahva ülim otsustus, mida ei saa muuta ei Ülemnõukogu ega keegi teine, seega annab ta selge järelduse kodakondsuse suhtes. Katsume iseenda ees ausad olla, sest meil tuleb nendes asjus tegemist teha rahvusvahelise õiguse spetsialistidega. Mina ei näe küll mingisugust võimalust pärast referendumit seda küsimust vaidlustada.
Kui me nüüd püstitame plebistsiidi küsimuse, siis meie oludes on see normaalne, ent ka see eeldab kompromissi. Mina saan aru nii, et eestlased on praegu põhimõtteliselt nõus kodakondsuse 0-variandiga, nad tulevad vene kogukonnale vastu. Loomulikult kehtestatakse teatud piirangud, kuid ikkagi me saame üheskoos hääletama minna. Ja tulevikus me eeldame, et kui nemad oma vaba sooviavalduse esitavad ja tahavad Eesti kodanikeks saada, siis nemad seda ka saavad. Kujutan ette, et suur osa siin saalis istujaid on selle kompromissi poolt. Ja meil siin saalis ei teki piirjoont rahvuslikul pinnal, vaid põhimõttelisel pinnal. Tekib konflikt iseseisvuslaste ja teisalt selgelt liidukesksete saadikute vahel, kes on põhimõtteliselt Eestimaa iseseisvuse vastu. Rahvusvaheliselt selles mõttes, kas Eesti Vabariiki saab tunnustada või mitte, referendumi ja plebistsiidi vahel vahet ei ole. Ka plebistsiiti käsitatakse Euroopa Ühenduse maade poolt kui Eesti elanikkonna tahteavaldust elada iseseisvas riigis, mis on sõltumatu Nõukogude Liidust? Keegi kunagi plebistsiidi tulemusi selles osas vaidlustanud ei ole.
Taoline kompromiss – viia läbi plebistsiit – peaks olema küllalt vastuvõetav nii eesti kui ka vene kogukonnas, samuti meie poliitikute hulgas. Ma kujutan ette, et plebistsiidil esitatav küsimus peaks olema ikkagi formuleeritud Nõukogude Liitu kuulumisest sõltumatult. Ükskõik, kas siis Jõerüüdi formuleering või siis Made oma, minu arvates mõlemad vastavad sellele, mida Leedus küsitakse. Kusjuures ma tahaksin veel rõhutada, et isegi Leedus, kus on kodanikkond olemas, ei minda referendumi peale, vaid rahvahääletuse peale. See on täiesti selge ja ei ole mõtet siin rääkida, et Leedus toimub referendum teises tähenduses. Toimub täpselt plebistsiidi tähenduses. Ja nii tõlgendab referendumit ka NSV Liidu praegune konstitutsioon.

Lugupeetud kolleegid! Seisukohad, mida arutluse all olevas küsimuses on väljendatud, moodustavad väga laia spektri. Meie siin Ülemnõukogus oleme selle nähtusega ära harjunud. Rahval on see natukene raskem. Ma ei tea, kuidas hindab meie kolleeg Illar Hallaste oma aasta tagasi tehtud ettepanekut 18. märtsil Ülemnõukogu valimisi mitte läbi viia. Tema ei ole sellest tagantjärele minu kuuldes juttu teinud ja ma ei ole tema käest ka küsinud, aga mul oli juhus vähem kui nädal tagasi kohvilauas kuulda ühe tuntud Eesti poliitiku arutlust, kui hea meil oleks praegu elada, kui Eesti rahvas poleks 18. märtsil seda viga teinud, et ta Ülemnõukogu valis. Me peame ka selliste seisukohtadega harjuma ja suhtuma tolerantselt väga erinevatesse arvamustesse, mis on seda teravamad ja erinevamad, mida rohkem küsimus puudutab taktikalist käitumist.
Kui me oleme referendumi kas siis hääletuse või küsitluse korras ära teinud ja saanud selle tulemuse, mis tulemas on, siis kindlasti ka pärast seda üks osa poliitilistest jõududest arvab, et me tegime vea. Ja isegi pärast iseseisva Eesti riigi laialdast tunnustamist, kui me ükskord sinnamaani jõuame, usub üks osa inimesi, et see iseseisvus võideti kätte valel teel. Selle kõigega tuleb leppida.
Aga mulle ei meeldi see, et referendumivastased jõud rõhuvad praegu rahva hirmule. Mõistetavalt on rahvas hirmul Vilniuse ja Riia sündmuste mõjul, mida me televisiooni vahendusel oma silmaga pealt nägime. Ja praegu, kui meile maalitakse pilti meie endi väljakuulutatud referendumi toimumisest kahuri- ja püssitorude ees, siis tekib minus protest. See pilt ei ole adekvaatne. Meil pole mingit alust karta, et meie endi korraldataval referendumil oleks võimalik saada kohutavalt moonutatud tulemust rahva tegeliku tahtega võrreldes.
Moonutuste ärahoidmiseks on mitu mehhanismi. Üks neist on otsuseprojekti punktis 14. Selle viimane lause ütleb, et rahvahääletuse tulemused kinnitab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. Mina küll ei näe mingit võimalust, et meie siin kinnitaksime püssitorude ees läbiviidud referendumi tulemused!
"Leidsin siiski Hispaania referendumiseadusest veel ühe mehhanismi, mille me võiksime igaks juhul oma otsusesse sisse panna. Nimelt, et referendumit ei korraldata ebanormaalsetes tingimustes. Ja mul on ettepanek lisada otsuseprojekti järgmine punkt järgmises sõnastuses: "Rahvahääletuse korraldamine kogu Eesti Vabariigis või selle administratiiv-territoriaalses üksuses lükatakse edasi, kui hääletuse päevaks või päeval kehtestab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, selle presiidium või Eesti Vabariigi Kaitsekomitee vastaval territooriumil erakorralise olukorra." Tänan!"

Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Eilsete pretensioonide valgusel esitasin endale mitu korda küsimuse, kas olen ikka kõne piisavalt läbi mõelnud? Vastan: olen seda teinud nii täna kui ka eile. Kuid küsimus on õige, sellest ma saan aru. Enesekriitiliselt öeldes, on asi mõtlemisvõimes ja asjast arusaamises kui niisuguses. Seetõttu oli muidugi eilne kriitika minu suhtes õige, kuid ikkagi ma olen kõik läbi mõelnud.
Poliitika ei saa olla, head sõbrad, jäik. Poliitika tegemine peab arvestama argipäeva, neid muudatusi, mida teeb elu ise. Elu ongi viinud sisse niisuguse korrektiivi, et rahvahääletuse läbiviimine on praegu hädavajalik. Meie ees on aktuaalne küsimus, missugune projekt valida. Mina valiksin presiidiumi poolt välja pakutud projekti sellepärast, et rahvahääletus tuleb läbi viia. Härra Hallaste ja kristlike demokraatide projekt on samuti tõsine dokument, kuid mõistes olukorda, tegid nad juba ise täna hommikul seal kolmanda punktina paranduse, mis on samm kompromissi suunas.
Teine väga tähtis asi on esitatav küsimus. Peame küsimuse asetama nii, et ei oleks kahtpidi mõistmist. See peab olema lühike ja konkreetne, arusaadav nii kõrg- kui ka algharidusega inimestele. On tähtis, et selle küsimuse vastu ei oleks ka mujal maailmas midagi öelda ning et tulemust ei saaks käsitada nii või teisiti. Niisiis, mida lühem küsimus, seda parem. Minu jaoks ei kõlanud veenvalt kolleeg Junti põhjendused, miks esimesed kaks küsimust ei kõlba, küll aga tahaks avaldada imestust kolmanda küsimuse üle. Ma ei ole suutnud endale selgeks teha, kuidas on võimalik olla iseseisev ja suveräänne teise riigi koosseisus? Kui see ära seletatakse, siis võib ju ka, miks mitte, kõlvata kolmas küsimus. Antud hetkel ilma asjaliku seletuseta see ei kõlba.
"Nüüd: kas on vajalik referendum või rahvahääletus? Võib-olla tõesti see ei olegi põhiküsimus. Aga 50 aasta jooksul on meile sündinud päris mitu põlvkonda eestlasi, kelle nimel praegu räägime. On üks asi küsitleda 930 või 1500 inimest ja saada mingi tulemus. See ei pruugi alla määrav. Peame julgesti küsima ja olema valmis vastuseks, kas näiteks eesti rahvas ikka tahab, et Eesti oleks iseseisev. Kui Eestis elavad inimesed vastavad esitatud küsimusele iseseisvuse ja suveräänsuse kohta "ei", siis peame oma poliitikat muutma. Siis peame hakkama mõtlema liidulepingust, föderatsioonist või autonoomiast. Me ei saa liiga jäigalt tõrjuvad olla. Küsime julgesti rahvalt, mida ta tahab. Kui saame selle mandaadi, selle "jaa", siis vastavalt sellele seame ka oma samme. Niisiis, küsimus olgu lühikene ja konkreetne."
Nüüd Läti ja Baltimaade ühtsusest. Baltimaade ühtsus peab olema! Kuid seni on see mõneti vaid paberil, see on mõranenud. Ja ma ei arva kaugeltki, et kui lennuki mootorid jäävad seisma ja ta kukub alla, siis peavad kõik solidaarsusest ühe reisija vastu koos selle lennukiga alla kukkuma, kui ometi on võimalus langevarju kasutada.
Lõpetuseks. Kui ka küsisin oma kolleegilt Toomas Korgilt, et mis luuletusega peaksin oma sõnavõtu lõpetama, siis ta soovitas teile ette lugeda järgmised read:
""Must lagi on meie toal,"
on must ja suitsune,
seal ämblikuvõrku, seal nõge,
"on ritsikaid, prussakaid ka.""
Aitäh!

Austatud kolleegid! Referendumiküsimus on vaid näivalt lihtne. Asi muutus ülikeeruliseks sellepärast, et ta algas halvasti. Kui ta oleks normaalselt alanud, võib-olla me oleks juba ühisele otsusele jõudnud. Kuid see, et ta halvasti algas, ei tähenda, et ta peaks halvasti lõppema. Veelgi enam, me oleme kohustatud tegema kõik selleks, et ta lõpeks hästi.
Eelmiste nädalate teatraalsed etteasted viisid selleni, et mõned teravmeelsed valijad avaldasid arvamust, et meil ei tule oma otsuseid saata kallisse välismaisesse juriidilisse ekspertiisi, vaid Ülemnõukogu istungite stenogrammid tuleks saata palju odavamasse kodumaisesse psühhoanalüütilisse ekspertiisi ja ilmselt tulebki seda teha.
Peame tunnistama, et eelmiste nädalate vari on praegugi meie peal. Me peame täna taas saama kõrgeks esinduskoguks, keda rahvas austab ja kelle tahet ta täitma hakkab. Vastasel juhul me lõhestame rahva veel rohkem.
Üleeile me lahkusime siit saalist täiesti segaste tunnetega, kuigi asi ise oli üsna selge. Tundub, et nii olulist küsimust otsustades kuulutati muu hulgas rahvarindeliku hoolimatusega välja viies võimukeskus. Ma ei ütle, et viies kolonn. Neljandaks võimuks nimetatav ajakirjandus on aga põhiliselt olnud viiendast sõltuv. Ülemnõukogu Presiidium on algusest peale olnud Rahvarinde tööriist ja üleeilsest alates taheti teha ka Ülemnõukogust Rahvarinde allinstitutsiooni taoline organ. Eilne päev tõi vabanduste esitamise ja eksituste tunnistamise näol loosse veidi selgust, sest ilmselt oli keegi haaranud võimu sellisel hulgal, mida ta veel kanda ei suutnud. Meile jääb aga sellest meelde hoiatus, et demokraatia on nagu 50-rublane paberraha, mis võidakse kehtetuks tunnistada või siis piiratud hulgal peenraha vastu välja vahetada.
Sellega võiks intsidendi lõpetatuks lugeda, kuid meie kõrgendatud vastutus rahva ees jääb, sest eile, üleeile ja eelmine nädal möödusid ju meie oma rahva silmade all. Me peame vastutama selle eest, et me saaksime taas uuesti kõrgeks esinduskoguks, keda rahvas austab ja kelle otsust ta hindab.
Niisiis: praegu on otsustamisel eesti rahva saatus. Tuletaksin meelde ainult seda, et meid saadeti Ülemnõukogusse just selleks, et parlamentlikul teel kätte võita vabariik, mis oleks tõeliselt vaba ja sõltumatu riik. Või kui puhtparlamentlikul teel see ei õnnestu, siis toetada sihikindlalt kõiki inimväärseid aktsioone selles suunas. Loodan väga, et kooskõlastuskomisjon jõuab sellise otsuseni, mille poolt me saaksime üksmeelselt hääletada. Tänan tähelepanu eest!

Lugupeetud Ülemnõukogu! Sellest kõrgest kõnetoolist tahan ma avaldada oma isikliku arvamuse nii meie poolt kavandatava referendumi kui ka NSV Liidu Ülemnõukogu ja presidendi poolt välja kuulutatud referendumi vajalikkuse kohta.
Minu suhtumine referendumisse kui vahendisse, mis võimaldab selgitada kogu vabariigi elanikkonna arvamuse sellises eluliselt tähtsas küsimuses, nagu seda on Eestimaa edasine saatus, on üldiselt positiivne. Kui referendumi korraldamist oleks arutatud 1990. aasta detsembris või varemgi, oleksin ma olnud tuline pooldaja. 1991. aasta jaanuaris on olukord Eestis ja mujal Baltikumis järsult teravnenud seoses Vilniuses ja Riias aset leidnud kurbade sündmustega. Avaldan sügavat kahetsust nende sündmuste toimumise pärast ja leian, et nad tekitasid suurt kahju kogu meie ühiskonna demokratiseerimisele nii Baltikumis kui kogu NSV Liidus.
Ma ei sea täna endale ülesandeks koormata teie tähelepanu toimunu põhjuste süvaanalüüsiga, ent nende sündmuste tagajärjed on silmanähtavad. On järsult teravnenud sisepoliitiline olukord, poliitiliste jõudude ja ühiskondlike liikumiste suhted on teravnenud sedavõrd, et osa inimesi on valmis asuma barrikaadidele. See on minu esimene argument selle kohta, et enne kui otsustada, kas korraldada referendum või mitte, peame kõik selle üle hästi järele mõtlema. Kas on alust loota saada sellises olukorras rahva arvamust kajastav objektiivne tulemus? Ma arvan, et seda tulemust moonutavad paljuski praegu valitsevad emotsioonid.
Mind teeb väga valvsaks NSV Liidu rahvasaadiku Endel Lippmaa esinemine. Ma mõistsin seda nii (olen muuseas ette nõus vabandama, kui ma eksin), et tal on olemas oma isiklik eesmärk, kuid teda absoluutselt ei huvita reakodanike arvamus. Ta ei kavatse muuta oma strateegilist eesmärki, ta vaid püüab seada oma tulevikutaktikat sõltuvalt referendumi tulemustest. Ta püüab välja arvutada, mida ta oma eesmärgi seisukohast Lääne silmis võidab, kui referendumi tulemus tuleb positiivne, või kaotab, kui see osutub negatiivseks. Ja ta rahustab oma mõttekaaslasi sellega, et kummalgi juhul ei kaota nad midagi. Kui tulemus on positiivne, võetakse see edasisel aluseks, sealhulgas ka läbirääkimistel NSV Liiduga, kui aga saadakse lüüa, ei omistata tulemusele erilist tähtsust. Tuleb nii välja, et kui poleks Lääne hämmastust vabariigi keeldumise üle referendumit korraldada, siis asja poleks ette võetudki, kuna kodanike arvamust ei peeta üldse tähtsaks.
Tekib delikaatne küsimus: veel eile kinnitasid mõned siin saalis istuvad poliitikud Kirde-Eestile ja Moskvale, et okupeeritud territooriumil referendumi korraldamine okupeeriva riigi koosseisu kuulumise küsimuses on nonsenss. Ent selgitage palun mulle ja minu valijaile (mul endal puuduvad poliitilised kogemused), mis siis meil täna muutunud on? Kas on muutunud rahvusvaheline õigus? Või pole Eesti okupeeritud ja annekteeritud riik? Neis küsimusis, ma arvan, tuleb olla järjekindel.
Teiseks: üleeile ma küsisin härra Tarandilt, kas venekeelse elanikkonna osalemine referendumis, mis määrab Eestimaa edasise saatuse, tähendab ka selle elanikkonna tunnistamist Eesti Vabariigi kodanikeks? See küsimus on Ida-Virumaa, Kirde-Eesti üks kõige teravamaid valupunkte. Sain selgelt eitava vastuse, et sellel ei ole mingit seost inimeste tulevase kodakondsusega. Mina ei suuda sellist loogikat mõista, ja seda ei mõista ka minu valijad. Osa neist on suures segaduses ning saab edaspidi tunda ränka pettumust, kui nad mõistavad, et osutusid inimesteks, kes osalesid vabariigi saatuse määramises, ent tema kodanikeks ei saanudki. Ka see on tegur, mis takistab sisepoliitilise olukorra stabiliseerumist ning rahvussuhete paranemist.
Järgmine küsimus. 24. veebruari referendum korraldatakse selleks, et lisaks muudele eesmärkidele loobuda 17. märtsi referendumist, mille algatajaks on NSV Liidu president. Ma tahan teile meelde tuletada, et meil seisavad ees läbirääkimised Nõukogude Liiduga, ning arvan, et selline NSV Liidu presidendi vastu tehtud samm ei kergenda nende läbirääkimiste kulgu.
"Neljandaks. Arvan, et vabariigi referendumiseaduse puudumine on samuti tõsine põhjus, mis sunnib meid mõtlema referendumi praegu korraldamise otstarbekuse üle. Olen veendunud, et ei ole korrektne lugeda referendumi tulemusi positiivseks, kui selle poolt on 50% osalenutest, kuna kõiki tõsiseid küsimusi me lahendame 2/3 häälteenamusega. Seetõttu tahan kõrgele saadikutekogule esitada otsuse eelnõu, mille pakuvad välja kaks saadikurühma, "Võrdsete õiguste eest" ja "Kommunistlik fraktsioon": "Arvestades keerulist sisepoliitilist olukorda Eesti Vabariigis, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:"
1. Teha Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks pöörduda NSV Liidu Ülemnõukogu poole ettepanekuga korraldada 1991. aasta 17. märtsiks määratud referendum pärast 1991. aasta 1. juulit.
"2. Loobuda Eesti Vabariigi riikliku staatuse küsimuses vabariikliku referendumi korraldamisest 1991. aasta esimesel poolel.""
Sellised on meie ettepanekud. Tahaksin teie tähelepanu juhtida veel järgmisele asjaolule: kuna me praegu de facto oleme veel liiduvabariik, siis peame siiski suhtuma vajaliku lugupidamisega organisse, kellega seisavad ees läbirääkimised. See on kombeks kogu maailmas. Tänan tähelepanu eest!

"Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Esiteks, õigusest referendumile. Kui oleme rahva poolt valitud võim, siis on meil õigus, lausa ka kohustus pöörduda rahva poole, et saada kinnitust meie valitud teele. Meil on õigus edasiliikumiseks paluda oma rahva toetust, meil on õigus oma mandaatide kontrollimiseks, nagu on rahval õigus tahta näha meid otsustusvõimelisena. Mõned poliitilised rühmitused väidavad, et see pole see rahvas, kellelt küsida, ta ei esinda õiguslikku järjepidevust, ta ei ole selle kandja ja et tema esindusorganid pole need õiged ja sellepärast pole ka neil rühmitustel õigust agiteerida rahvast boikoteerima kavandatavat referendumit nii nagu nad agiteerisid kunagi boikoteerima Ülemnõukogu valimisi – lugesin seda äsja üleeilsest "Edasist" Mart Nuti artiklist."
Mina olen õiguslikus järjepidevuses näinud alati rohkem ajaloolist kategooriat kui juriidilis-poliitilist. See on minu õigus, ja on rahva õigus siin ja praegu taastada kord kaotatud omariiklus ning just sellisel kujul, et ta seostuks täna maailmas väljakujunenud tingimustega. Mind kurvastab, et mõned meist elavad siiani kujutelmas, nagu saaksime taastada nüüd juba müütilise omarahvusliku riigi, et meil õnnestub sundida siit lahkuma kümneid, aga võib-olla isegi sadu tuhandeid muust rahvusest Eestimaa elanikke.
Mina tahan kinnitada, et me taasloome oma riigi kas siin ja praegu selle kodanikkonnaga, nagu ta tänaseks välja kujunenud on, või me jäämegi unistama omariiklusest kuskil Kesk- või Lõuna-Eesti või koguni Saaremaa reservaadis. Jah, olukord on ebasoodne, kuid kinnitan teile, soodsamat võimalust meil enam selleks ei tule.
Teiseks: referendumi vajalikkusest. Vajadus referendumi järele ei tekkinud üleöö. Võin viidata kas või sellele, et arvestavalt kõneldakse referendumi vajalikkusest juba 1989. aasta Eesti Sotsiaaldemokraatliku Iseseisvuspartei programmis. Kuid antud juhul ma ei tahaks osutada ühegi poliitilise jõu programmilistele seisukohtadele, kuigi suhtumises referendumisse võib ilmneda ühe või teise poliitilise rühmituse vastukäivus omaenese deklareeritule. Asi ei ole tõesti poliitiliste rühmituste tahtes. Praegusel juhul on asi eksistentsis, see on küsimuses olla või mitte olla. Ja see peaks välistama igasuguse erakondliku lähenemise. See asjaolu viitab vajadusele välja selgitada meie kõrgeima võimuorgani poliitiline tahe.
Referendumi ei tee vajalikuks mitte niivõrd väljakutse, mille Nõukogude Liit meile esitanud on, kuivõrd absoluutne argument, mille me selle kaudu saame. See argument on kõigepealt jaatav vastus küsimusele, kas me oleme teinud kõik meist oleneva Eesti iseseisvuse saavutamiseks. See argument peaks ometi kord ka välistama rahva tahtega manipuleerimise nii ühelt kui teiselt poolt. See peaks välistama kujutluse, et me esindame siin ühe või teise rahvaosa huve. Ja see osutaks ka meie usaldusele Eestimaal elava rahva vastu, et me ei karda teda, sõltumata tema rahvuslikust kuuluvusest, et me ei alaväärista teda, sõltumata tema rahvuslikust kuuluvusest, ja et me tahame, et ta kogu rahvana saaks ükskord selle riigi subjektiks.
Eitades referendumi vajalikkust, võib juhtuda see, et me tegelikult võõrandame end sellest rahvast või koguni usurpeerime välimiste tulemusel meie kätte usaldatud mandaadi jõudu. Sellega seoses teen ettepaneku enne otsuseprojekti kallale asumist läbi viia nimeline hääletamine referendumi vajalikkuse küsimuses, selgitamaks välja Ülemnõukogu poliitiline tahe. Kõik muu on redaktsiooniline, tehniline töö, mille käigus vaidlused ei mõjutaks enam põhitulemust.
"Ja lõpuks. Minu literaadihing ei lase mind siit puldist lahkuda ilma kirjandusliku toeta, seda enam, et jälgisin rõõmsa kadedusega Ülle Aaskivi esinemist. Ma tahaksin teile tsiteerida luuletajat ja poliitikut Gustav Suitsu. Tema 1905. aastast pärit luuletus "Algus ja lõpp" võiks meil olla tänagi otsustades silme ees. Niisiis Gustav Suits:"
""Kas tunnete, väriseb maa!"
Kas kuulete, kisendab veri!
Nüüd tuleb kas ei või jaa!
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
"Olge valmis!""
Tänan!

Kolleegid, ma tunnetan, et saalis läheb õhkkond närviliseks, kuna lõunaaeg hakkab lähenema. Lepime kokku niimoodi, et me peame läbirääkimised lõpuni ja siis teeme lühikese lõunavaheaja. Sellel vaheajal komisjon töötab ning peale vaheaega asub otsustama. Ära ei ole unustatud midagi, puhvet töötab ööpäev läbi. Praegu läbirääkimised jätkuvad ja me palume kõnetooli Valeri Koisi!

"Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Poliitikas on alati oma strateegia ja taktika ning seetõttu peab igat poliitilist aktsiooni hindama kahest vaatevinklist – strateegilisest ja taktikalisest. Olles üks venekeelse elanikkonna hulgast, hindan ka kõiki sündmusi loomulikult selle elanikkonnagrupi vaatenurgast. Niisiis, mulle tundub, et strateegilises plaanis vastab referendumi idee täielikult Eestimaa venekeelse elanikkonna huvidele. Kui te olete pööranud tähelepanu venekeelse elanikkonna ühiskondlike ja poliitiliste rühmituste, ühenduste ning ühingute deklaratsioonidele ja avaldustele, siis teile pole saanud märkamatuks jääda, et suuremas osas neist on nii või teisiti esinenud mõiste "referendum" kui vabariigi kogu elanikkonna tahte selgitamise vahend ning referendumi kategooriline eitamine Eesti paljude, sh. isegi väga kõrgete poliitikute poolt tekitas pehmelt öeldes hämmingut. Mis demokraadid need on, kes kardavad referendumit? Nii tekkis aga usaldamatus nende vastu ning kogu Eesti poliitika vastu üldse."
Mis siis ikka! Ühiskond аreneb ning võib ainult rõõmustada selle üle, et referendumi idee on lõpuks leidnud vastukaja ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogus ning et tagasiteed enam pole. Olenemata sellest, kas Ülemnõukogu kuulutab referendumi välja veebruaris-märtsis või see asendatakse elanikkonna küsitlusega või ei toimu üldse midagi, olenemata kõigest sellest on peamine samm juba astutud. Referendumi mõiste on Eesti poliitikas n.ö. rehabiliteeritud, ja tänu jumalale! Nüüd ei saa enam lõplikku otsust Eesti saatuse kohta ilma referendumita teha ja ma pean seda parlamendi demokraatlike jõudude suureks saavutuseks.
Teiseks väga tähtsaks momendiks tuleb pidada referendumis osalejate kategooriate määratlemist otsuse eelnõus, kuna see eeldab kõigi Eesti territooriumil elavate alalist sissekirjutust omavate isikute osalemist. Sellega seoses ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, et antud formuleering pole tulevase Eesti kodakondsusega kuidagi seotud. Seos on siin olemas ning õiguslikust küljest isegi väga oluline ning mida kõrgemaks osutub läbiviidava küsitluse või referendumi staatus, seda tugevamaks see seos kujuneb.
"Otsustage ise: vabariigi kõrgeim võimuorgan korraldab referendumi vabariigi riikliku staatuse tähtsaimas küsimuses. Tema, kõrgeim võimuorgan, määrab ära inimeste ringi, kellel on õigus selles küsimuses arvamust avaldada. Ainuüksi juba sellega loob ta seose inimeste ja tulevase riigi vahel. Kui säärase küsitluse korraldaks näiteks "Mainor", siis seda seost ei tekiks, kuid kui küsitluse korraldab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, tähendab see seda, et osalenud inimeste ringil on tulevikus õigus saada Eesti Vabariigi kodanikeks ilma mingite piiranguteta. Kui keegi üritab pärast seda ringi kitsendada, seab ta kahtluse alla referendumi tulemuse. Võib-olla just see, kes hääletas poolt, ei saa pärast kodanikuks: referendumi tulemusele see tõmbaks kohe risti peale."
"Ma võtsin täna siia kaasa poliitiliste ja kodanikuõiguste deklaratsiooni. Selle teise osa 5. artikli punkt 2-s on kirjutatud: "Keelatud on piirata või vähendada ükskõik milliseid inimese põhiõigusi, mida tunnustatakse või mis kehtivad mõnes käesolevas paktis osalevas riigis seaduste, konventsioonide, reeglite või tavade alusel, ettekäändel, et käesolev pakt selliseid õigusi ei tunnista või tunnistab väiksemas ulatuses." Kui me üritame kitsendada nende inimeste ringi, kellel on õigus Eesti kodakondsusele, siis me rikume seda pakti. Ma ei kujuta ette, kuidas meid siis tsiviliseeritud maailmas, kuhu me nii püüdleme, vastu võetakse. Seega referendum loob tegelikult kodakondsuse institutsiooni – nii de facto kui de iure. Ma tervitan seda!"
Seepärast pean mа ütlema, et strateegilises mõttes on referendumi läbiviimine vabariigi venekeelse elanikkonna huvides, ent kui nüüd vaadata asja taktikalisest vaatenurgast, siis ma näen selles just nüüd korraldatavas referendumis rohkem ohte kui kasu. Loetlen need ohud:
Esiteks, see kutsub kindlasti esile komplikatsioone suhetes Moskvaga, isegi peetavate läbirääkimiste katkemise mõneks ajaks.
Teiseks, see tõstab kindlasti poliitilist pinget Eestis, aga see pinge on niigi terav. Kolmandaks, see põhjustab Eestimaa lõhenemise ohu ning võib-olla isegi selle lõhenemise juriidilise vormistamise.
"Aja puudusel ei hakka ma seda stsenaariumi lahti seletama, kuid minu isiklikku arvamist mööda on see oht kindlasti tõsine. Ning see ei too head ei eesti rahvale ega praegu siin elavale venekeelsele elanikkonnale. Seepärast tundub mulle, et praegu oleks kõige mõistlikum – ma ei kooskõlastanud oma arvamust "Virumaa" saadikurühma ega kommunistidega, kuid minu ettepanekud on nende omadega identsed – kuulutada kuni 1991. aasta 1. juulini välja moratoorium vabariikliku ja üleliidulise referendumi läbiviimisele. Teiseks võiks pöörduda NSV Liidu presidendi poole ettepanekuga ära jätta 17. märtsi referendum Eesti territooriumil. Tänan tähelepanu eest!"

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu! Ma tahaksin veel kord lühidalt üle rääkida eilse küsimuse, mille ma esitasin härra Hallastele, kes rahuldavat vastust ei andnud.
Ma olen ühel meelel härra Hallastega: Gorbatšov ja Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond teab, et Eestis enamik rahvast tahab luua iseseisvat, sõltumatut vabariiki. Seda oleme deklareerinud mitmel korral ja oleme vastu võtnud ka sellekohased otsused. Need on Moskvas teada. Samuti on seda deklareerinud meie president, peaminister, delegatsioonid mitmesugustel läbirääkimistel. Kuid mida ikkagi teeb Nõukogude juhtkond? Kesktelevisioon, keskajakirjandus selgitavad Nõukogude Liidu rahvastele ja ka välismaailmale, et Baltimaade rahvas tahab olla Nõukogude Liidus, ainult teatud ekstremistide grupp ja marurahvuslased, kelle meelevalla all olevat ka ülemnõukogud ja nende vabariikide valitsused, tahavad taastada kapitalismi. Nende juttude põhjal saadetaksegi mustad baretid rahvast kaitsma, aga Leedu ja Läti kogemuste põhjal me teame, kuidas see rahva kaitsmine käis. Seepärast tulebki meil rahvahääletuse teel veel kord näidata, mida meie rahvas tahab, ja need andmed lauale panna.
Lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Valimiskampaania ajal jälgisin väga hoolega meie televisiooni, raadiot ja trükiajakirjandust. Enamik saadikuid olid oma platvormis ühe eesmärgina võtnud Eesti iseseisvuse taastamise. Arvan, et hääletades referendumi läbiviimise poolt, on see üks konkreetne samm reaalse iseseisvuse ja oma lubaduste täitmise poole. Ja tahaks veel rõhutada seda, et kui me oleme otsustanud referendumi läbi viia, siis peame edasi tegutsema kõik ühel meelel.
Järgmisel nädalal on meil töö valijatega ja seda aega tuleks aktiivselt kasutada rahvaga kohtumisteks, aga samuti aidata oma maakondades referendumit ette valmistada.
Lõpetuseks tahaks teatada, et eile võttis Rapla maakonna volikogu üksmeelselt vastu otsuse toetada enne 17. märtsi referendumi läbiviimist. Veel on ettepanek viia referendum läbi 3. märtsil, et oleks aega paika panna kõik komisjonid, nimekirjad jne. Aitäh!

Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Žanriliselt nõnda mitmeplaanilist esinemist pole siin saalis veel ealeski olnud! Tähendab, me areneme ja arengumärgid on silmaga nähtavad. Ometi jään üha nõutumaks, sest kuigi siit samalt tribüünilt on kõneldud justkui rahvast, aga tihti jääb niisugune tunne, et kõneldes rahvast me ei mõtle rahvast ega rahvale. Ma ei ole ka siin saalis arvukate juristide huulilt kuulnud, millega tegelikult tegemist on.
See dokument, mille on sünnitanud ekspertide grupp, on minu arusaamist pidi siiski ühekordse referendumi läbiviimise dokument, mis juhindub 1989. aasta 17. novembril vastuvõetud Ülemnõukogu valimise seadusest. Ma arvan, et rääkides siin ühe või teise poliitilise liikumise tendentsidest, rääkides üksteist pehmeks, et me mõistaks, kuidas koos olla, me unustame ühe: samal ajal pakutakse ju rahvale iga päev ja väga pealetükkivalt kõiki neid samu meie poolt lõpuni kõnelemata seisukohti. Ja kui meie, rahva mandaadi omanikud, oleme siin nõutud, siis rahvas on ju mitu-mitu tuhat korda nõutum.
Ilmselt võin välja öelda oma isikliku seisukoha. Ma tean sportlasena, et kui sprinterid on lähtejoonel ja keegi neist teeb valestardi, siis kutsutakse tagasi mitte see võistleja, vaid kõik, ja see, kes tegi valelähte, tõstab käe. Praegune segadus siin saalis on sündinud minu arvates põhjusel, et püütakse kutsuda kõik poliitilised jõud taas ühele stardijoonele, et siis anda uus start.
Ääretult arukad olid kolleegide Novohatski ja Koisi ettepanekud. Kuid kas Moskvas võetakse kuulda meie häält, et sellises segipaisatud olukorras, nagu praegu on NSV Liit, oleks absurdilähedane 17. märtsil üldse mingisugust küsitlust läbi viia? Ma kardan, et seda häält ei võeta kuulda.
Jään seda meelt, et Ülemnõukogu Presiidiumi poolt meile pakutud ekspertide komisjoni otsus on antud hetkel otstarbekam kui härra Hallaste poolt ettepandu. Toetan ka teist küsimust ja arvan, et peaksime edaspidi arvestama Ristkoki poolt toodud nelja põhipunktiga ja asja sotsiaalpsühholoogilise küljega. Just nimelt sotsiaalpsühholoogiline aspekt peaks meis, mandaati omavates inimestes tekitama vastutustunnet. Ei tohi Eestimaal luua õhustikku, et niikuinii me ei saa kaugeltki oodatud tulemust. Aga veel jubedam on, kui me ei tea veel, mis küsimuse me esitame ja kuidas me selle kõik läbi viime.
Juba me arvestame protsente nagu vanal heal ajal, kui valimiskasti juures käinute protsent oli ikka 99,99. Ma kardan, et me nõnda tekitame tõrksuse neis kõigis, kes eelmisel ja üleeelmisel kevadel juba tulid valimiskasti juurde – nad olid ju siiski arvamusel, et need valimised on natukene teistsugused.
Ja see hääletus peab toimuma enne 17. märtsi. See ei ole meie appikarje, see on meie ühine tahteavaldus.

Lugupeetud kolleegid! Tahaksin käsitleda neid referendumi aspekte, mida on vähem puudutatud, ja rõhutada neid, mis vajavad rõhutamist. Selge, et taktika peab vastama antud olukorrale, ja leian, et küsimus referendumist ei ole niivõrd strateegiline, kuivõrd just taktikaline küsimus. Välispoliitilisest aspektist rääkides tahaksin rõhutada eelkõige rahvusvahelise poliitilise olukorra muutumist. Need saadikud, kes enam kui 50 aastat tagasi siin saalis otsuseid tegid, olid (samuti nagu teiste Balti riikide parlamendid) kahe vaenuliku poliitilise jõu vahel: ühel pool tapeti fašistliku ideoloogia nimel teisi Euroopa rahvaid, teisel pool tapeti kommunistliku ideoloogia nimel põhiliselt oma rahvast. Praeguseks on situatsioon siiski muutunud ning me pole enam kahe kurja jõu vahel – ühel pool tapetakse endiselt kommunistlike ideede nimel oma rahvast, teisel pool on aga tekkinud arvestatavad demokraatlikud jõud.
Meie poliitiliste vastaste põhiargumendi tõi härra Gorbatšov selgelt välja Pariisi-visiidilt lahkudes antud pressikonverentsil. Balti olukorda puudutavale küsimusele vastates püüdis ta seal ägedalt kätega vehkides tõestada, et siin tegutseb ainult käputäis ekstremiste ja natsionaliste, kes kardavad referendumit läbi viia, sest rahva suur enamus soovib oma tulevikku siduda Nõukogude Liiduga. Praeguseni on see argument meie poliitiliste vastaste käes. Kavandatud referendumi tulemusega me ei jäta lihtsalt oma poliitilisi vastaseid ilma nende põhiargumendist, vaid too positiivne tulemus saab tugevaks argumendiks nii meile kui ka meie taotluste toetajatele. Nii et välispoliitiliselt näen referendumi läbiviimises topeltefekti.
Mis puutub sisepoliitilise olukorra muutumisse seoses referendumiga, siis näen ette eelkõige praeguse ebamäärase seisu selginemist. Tänu faktidele, must valgel kirjas olevatele arvudele ei saa siin saalis tekkinud nn. pseudoerakonnad öelda, et nad kõik räägivad rahva enamuse nimel. Ise ma ei kuulu ühessegi parteisse, olen vaid parteitute maasaadikute fraktsiooni liige. Seepärast kutsun kõiki saadikuid vähemalt selle küsimuse otsustamise juures mõtlema eelkõige oma valijate, mitte aga erakonna huvidele. Me peame välistama olukorra, kus rahvas all soovib ühte, meie siin Toompeal aga otsustame teist.
Üks põhilisi tegureid, mis räägib referendumi kasuks ja mida täna siin käsitletud ei ole, on aeg. Praeguses ebamäärases poliitilises olukorras peame tegema kõik, et võimalikult kiiresti siit hullumajast pääseda. Mida kiiremini me saame argumendid, mida kiiremini me anname need must valgel oma toetajatele, seda kiiremini võime loota positiivset lahendust. Iga päev, rääkimata nädalatest, kuudest, võib tähendada võimalike inimohvrite vähenemist.
Projekti tekstist. Selge, et härra Tarandi ettekanne jäi nõrgaks, isegi väga nõrgaks. Samuti olid ebamäärased tema vastused küsimustele.
Häiris ebamäärane vastus rahvasaadiku küsimustele oletatava vastuolu kohta projektis mainitud inimeste vaba tahte avalduse ja p. 18 ettenähtud referendumi tulemuste kohustuslikkuse vahel. Selge vastus peaks olema järgmine: vaba tahte avaldus on see hääletajatele, kohustus aga meile, kes me siin Toompeal oleme. See on kohustus ka Moskvale ning mingil määral vähemalt moraalne kohustus ka rahvusvahelistele organisatsioonidele, eelkõige ÜRO-le. Kui üks väikerahvas ühes maailma nurgas on avaldanud oma vabadustahet konkreetselt, täpsetes arvudes, on selle realiseerimine moraalseks kohuseks kõigile demokraatlikele rahvusvahelistele organisatsioonidele.
"Konkreetse ettepaneku andsin kirjalikult kooskõlastuskomisjonile. Selles tegin ettepaneku hääletamisprotseduuri alguses väljendada kõigepealt meie selge eitav seisukoht NSV Liidu poolt väljakuulutatud 17. märtsi referendumi osas. Selleks palun esimesena hääletamisele panna järgmine küsimus: "Kes on Eesti Vabariigis NSV Liidu poolt 17. märtsiks väljakuulutatud referendumi läbiviimise poolt?" Tänan tähelepanu eest!"

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kõikidele asjadele me tahame alati normaalset algust ja veel normaalsemat lõppu. Kahjuks on meie Balti ja Eesti küsimus viimastel aastatel olnud alati teatud mõttes ebanormaalse algusega. Kõigi nende asjade taga on ikkagi olnud Moskva.
Tuletame meelde kas või suveräänsusdeklaratsiooni või seda viimast jaanuari, mil muu maailma üldsuse huvi Baltikumi vastu elavnes. Selle kutsus ikkagi esile Kremli terror Leedus ja Lätis. Ja nii tundub ka üsna loomulik, et arutame täna referendumiküsimust just seetõttu, et Moskvast on algatatud jälle üks ääretult ebademokraatlik ja kurja tagamõttega aktsioon. Ja seepärast olekski kasulik rõhutada, et me peame olema oma taktikas sama paindlikud ja sama osavad, nagu seda on Kreml. See, mis toimub praegu Leedu ja Lätiga, on ju puhtas mõttes suur poliitika. Täna on sinna väed sisse viidud, need väed teevad kuritegusid. Ja üldsus ei räägi mitte sellest, et on vaja lõpetada üldse okupatsioon, vaid räägitakse sellest, et nende täiendavate väeosade viibimine seal ja nende tegevus tuleb lõpetada. Tähendab, hoobilt on astutud teise rekke.
See näitab seda, et meie peame oma otsustes edasi minema märksa raudsemalt ega tohi alluda sellisele Kremli küllalt targale poliitikale. Kuid kõige suurem põhjus, mis sunnib meid referendumit tegema, on minu meelest ikkagi Kremli kursimuutus. See näitab, et nad on näinud ära, kuhu praegune demokratiseerimine viib, ja tõenäoliselt on käivitatud kõik mehhanismid, mis viivad demokraatliku protsessi blokeerimisele. See annab tunda ka praegu lavastatavas Leedu-Läti stsenaariumis. Ja ma ei karda ütelda, et võib-olla alates juulikuust, nagu kommunistlik fraktsioon on välja pakkunud – ja ma arvan, et nad teavad täpselt, mida nad pakuvad –, on juba võimatu läbi viia mis tahes referendumit, isegi Moskva poolt korraldatavat. 50 aastat on seda veenvalt näidanud.
"Asi on tõesti nii, et me peame samm-sammult leidma oma variante ja mitte dogmaatiliselt silmas pidama nn. Balti ühtsust. Tuletame meelde, et kõik, mis nendel viimastel aastatel Baltikumis toimunud on, ei ole toimunud märksõna all "Balti ühtsus". Meie tegime suveräänsusdeklaratsiooni, Leedu viivitas sellega, tegi teistmoodi, Läti ka. Eelmisel aastal Leedu kuulutas välja juriidilise iseseisvuse, meie seda ei teinud. See tähendab seda, et kord on ees Leedu, kord Läti, kord Eesti. Iga riik leiab vastavalt oma olukorrale selle õige vahendi. Balti ühtsuse mõte seisab selles, et need riigid lähevad kõik iseseisvusele – ühiselt, kuid kasutades selleks ikkagi oma teed."
Üks oluline arvamus, mille ma tahaksin kummutada, on mõte, et me peaks kuidagi referendumil osalejaid eraldama. Rahvarinde erakorraline konverents arutas seda ja leiab selle olevat täiesti kohatu ja poliitiliselt väära. Kõik need, kel on alaline sissekirjutus, saavad ühesuguse bülletääni, kus on sees ainult küsimus. Seda esiteks.
Ja teiseks: meie arvame, et peale referendumi küsimuse otsustamist tuleb asuda kodakondsust puudutavate aluste läbiarutamisele ja määratlemisele. Ma ei taha öelda, et seaduse vastuvõtmisele, kuid asi tuleb määratleda, et oleks poliitiline garantii kõigile referendumil osalenud elanikkonna kihtidele. See on ääretult tähtis küsimus ja ma arvan, et see on meie parlamendi järgmiste istungite kõige tõsisem töö. Aega, nagu ma ütlesin, on meile selleks antud väga vähe. Kui meie oleme oma referendumiga alustanud, käivitub tõenäoliselt küllalt kiire protsess ka teistes liiduvabariikides ja seda tõenäolisem on, et meid püütakse takistada. Veel enam, Kuveidi sõda, mis näib minevat pikale, viib ka maailma üldsuse varsti veendumusele, et on parem, kui teised riigid mis tahes okupatsiooni-agressiooni puhul ikkagi ei sekku. Seda rohkem on meil vaja oma kindlat argumenti.
Ja lõpetuseks. Siin on räägitud rahva väsimusest. On kindel, et kui ette võetakse lihtsalt küsitlus, millel ei ole kohustavat tagajärge, on rahva osavõtt hääletusest märksa väiksem kui siis, kui tegu oleks toelise referendumiga. Seda peaksime ka arvestama!
Ja lõpetuseks loen ette kristlike demokraatide projekti punkti 2.2, et seda vaba tahte avaldust on võimalik läbi viia siis, kui NSV Liidu juhtkonnaga sõlmitakse kokkulepe Eestis asuva armee lokaliseerimise ja poliitilise neutraliseerimise kohta. Ma olen nõus, et sellele teele me peame minema, aga olen veidi kimbatuses. Kuu-kaks tagasi võtsid sotsiaaldemokraadid ja veel mõned erakonnad vastu otsuse, kus on kirjas, et enne seda, kui Liit ei ole tunnistanud Eesti okupatsiooni, ei alustata mingeid läbirääkimisi. Järelikult, kuidas on see kõik siis võimalik? Me ei saa asuda läbirääkimistele, samas aga nõuame, et okupatsiooni tunnistataks. Ent ilma läbirääkimisteta seda ju ei tehta! Aitäh!

Austatud kolleegid! Eile-üleeile tundus, et nii Ülemnõukogus kui ka tõenäoliselt rahva seas on tekkinud suur lõhe. Lõhe sellel pinnal, mida peaks rahvas tegema, et vältida Moskva poolt väljakuulutatud referendumit. On esitatud erinevaid arvamusi ja inimesed on segaduses, eriti mõistete erineva kasutuse pärast viimastel päevadel.
Ülemnõukogus on esitatud kaks projekti. Kõigepealt Ülemnõukogu Presiidiumi eelnõu õiguslike tagajärgedega referendumi kohta ja teiseks kristlike demokraatide saadikurühma eelnõu, mis on igasuguste referendumite vastu. Tundus, et seda lõhet ei ole võimalik ületada. Iseenesest lõhenemine on kõige kahjulikum nähtus, mis meil üldse olla saab, ja igal juhul tuleb teha kõik, et seda ületada.
"Sellest eesmärgist lähtudes tegi kristlik-demokraatlik saadikurühm ettepaneku täiendada oma otsuseprojekti uue punktiga: "Pidada võimalikuks vajaduse korral viia enne 11. märtsi läbi üldine rahvaküsitlus, mis ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi." See on samm teisele projektile lähenemiseks, kuid praegu on need projektid ikka veel alternatiivsed. Vastavalt reglemendile tuleb nad hääletamisel konkureerima panna, et teha kindlaks, kumb projekt võetakse aluseks."
"Alternatiivsus kaoks, kui ka Rahvarinne, kes praegu on Ülemnõukogu Presiidiumi projekti taga, või Andres Tarand ettekandjana teataks, et ka nemad on valmis kompromissiks ning et nad on valmis oma projektis rahvahääletuse asemel rääkima rahvaküsitlusest. Selles paragrahvis, kus on kirjas "rahva vaba tahte väljaselgitamiseks", võiks kirjutada "rahva arvamuse või seisukoha väljaselgitamiseks". Kui teine pool ei ole kompromissiks valmis, siis tuleb saadikutel kõigepealt teha valik, kas meil on vaja õiguslike tagajärgedega rahvahääletust või küsitlust, millel on nõuandev iseloom. See on tegelik küsimus!"
Ülemnõukogu Presiidiumi projekti ettekandja Andres Tarand ütles: referendumil on propagandistlik eesmärk, ta peab tõestama nii ida kui ka lääne suunas, et enamik rahvast tahab iseseisvust. Ja see tulemus peab olema toeks ka meie delegatsioonile Moskvas. Ma olen selle eesmärgiga nõus, ma usun, et me kõik oleme sellega nõus. Kuid ka rahvaküsitlus täidab selle eesmärgi! On elementaarne tõde, et vahendid, mis valitakse, peavad vastama eesmärgile, mis on püstitatud.
Ma tooksin näite olmest. Kui me tahame avada konservikarpi, siis me võtame konservikarbi avaja. Muidugi võib konservikarbi avada ka väikese pommiga, kuid kas sellel on mõtet? Peale selle, et ta võib teha viga ka inimesele, kes karpi avama on asunud, võib ta paisata laiali ka sisu. Ülekantud mõttes on selliseks pommiks just referendum, millega kaasnevad väga suured ohud, millest oli juttu eile. Rahvaküsitlusega oleksid need välistatud. Sellest ka meie kompromissivalmidus.
"Rahvas on ärevile aetud. Inimesed on valmis näitama, et nad tahavad olla iseseisvad. Selleks võib sobida referendum, kuid võib sobida ka küsitlus. Selles mõttes erinevust ei ole. Kuid me peame oma otsuse vastutustundlikult langetama. Me oleme palju rääkinud Balti ühtsusest, kuid vaadakem, kuidas on olukord hetkel. Leedu viib läbi rahvaküsitluse, mitte referendumi. Sama teeb ka Läti, nagu me täna Läti kolleegidelt teada saime. Ehk võiksime ka meie minna üle sõnadelt tegudele, ehk võiksime tõepoolest Läti ja Leeduga ühtsed olla ja teha referendumi asemel küsitluse, kui presiidium seda tõepoolest vajalikuks peab? Me ei ole kindlad, kas seegi on vajalik, sest meie olukord muutub iga päevaga. Sellepärast ongi asi meie projektis sõnastatud ettevaatlikult: "pidada võimalikuks vajaduse korral jne.". Presiidium näeb asju paremini ja oskab otsustada."
Ma asun lõpetama, sest mu aeg hakkab otsa saama. Kui keegi ootab, et ka mina loeksin ette mingisuguse luuletuse, siis ta peab pettuma: ma ei pea seda kõnepulti sobivaks luuletuste lugemiseks. Sellega raisatakse vaid saadikute ja rahva aega. Aitäh!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Sündmuste vaheldumine Baltikumis, ühes maailma tulipunktis on kiire. Pärast verevalamist, Lääne selget seisukohavõttu, Venemaa demokraatide kiiret ja täielikku toetust oleme jõudnud uude poliitilisse seisu. Kas oleme valmis, kas suudame oma mõistusega uut poliitilist situatsiooni kontrollida? Argumendid on esitatud – poolt ja vastu. Viimase kõnelejana pole mul diskussioonile midagi lisada.
Oleme väljumas hirmuühiskonnast, kuid me võime kanda endas, kas või alateadvuses ikka veel hirmutunnet, kui mõtleme arutlusel olevale ennetavale referendumile, rahvahääletusele.
Nüüd, kolleegid rahvaasemikud, nagu mõned eelkõnelejad väljendusid, peame oma talupoeglikust sügavamast sisetundest lähtudes tegema tähtsa otsuse. Meie peamine jõud on tarkus ja otsustavus. Siin mehelikus kogus on väga vähe naiselikku vaistu, naiseliku alge esindajaid, kuid kui kolleeg Ülle Aaskivi nii veenvalt kutsub meid mehelikule otsusele, siis peab meis kaduma viimane kahtlus ja hirmutunne. Meie otsus saab olema poliitiliste rühmituste üksmeele ja ühtsuse uuesti loomise alguseks. Samuti rahvusgruppide poliitilise üksteisemõistmise alguseks. Nii või teisiti oleme nähtavasti ju kõik vabaduse poolt.
"Lõpetuseks toon õpetussõnad raamatust, mille ilmumisest möödub sel aastal 130 aastat. Raamatus, mis sisaldab ühe rahva vaimset pärandit, seisavad 12. peatükis sõnad: "Serviti, serviti lauda, Kalevite poega!""
Kolleeg Hallaste, ära värise, me toetame üksteist! Tänan!

Suur tänu! Ja viimasena esitab oma arvamuse kohalt Heldur Peterson – kahe minuti jooksul.

Lugupeetud juhataja, lugupeetavad kolleegid! Õieti ma oleksin tahtnud oma arvamust avaldada kõnede alguses. Tahtsin pakkuda, et võib-olla mõni kõnelejatest oleks loovutanud oma sõna eksperdile-juristile või Välisministeeriumi esindajale, et nad annaksid nendele julgust juurde, kes veel kõhklevad. Ma usun, et kõik 104 inimest, kes siia on valitud, on isiksused ja kõigil neil oleks midagi öelda referendumi kohta, kuid lihtsalt igal asjal on omad ajapiirid. Siin on mitu korda üles kutsutud, et me oleksime üle igasugusest erakondlikkusest. Presiidiumi liikmena tahaksin kinnitada, et minu teada referendumi taga mitte mingisugust Rahvarinde sepitsust ei ole. Võib-olla ma tõesti kõike ei tea, aga see on tulnud ettepanekuna juhatuse poolt. Kui arvatakse, et on vaja abiks veel eksperte kutsuda, siis ma toetan seda ettepanekut. Vahest nii saaksime selle otsuseprojektiga ühele poole. Aitäh!

Suur tänu heade sõnade eest! Kolleegid, mul on ettepanek kuulutada pooleks tunniks välja lõunavaheaeg. Kooskõlastuskomisjon asub tööle kohe peale istungi lõppu söökla tagumises saalis. Rahvakohtunikukandidaatidele teadmiseks niipalju, et pidage vastu, sööge ka lõunat, võtame teie küsimuse küll täna kõne alla, kuid peale referendumi otsust.

Mina teen ettepaneku asuda Eesti Vabariigi kohtunike valimise juurde. Nii saab referendumiga tegelev kooskõlastuskomisjon rahulikult tööd edasi teha. Palun kõnetooli Eesti Vabariigi justiitsministri härra Raidla!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Järgnevalt teen teile personaalsed ettepanekud kokku 6 rahvakohtuniku valimiseks. Sissejuhtavalt kõikide kandidatuuride kohta nõnda palju, et nad on läbinud kohtunike kvalifikatsioonikomisjoni ning tunnistatud oma tööalastelt teadmistelt ja isiklikelt omadustelt ka Ülemkohtu presiidiumi poolt sobivaks kohtuniku ülesandeid täitma. Sellest lähtudes teen teile ettepaneku valida Tallinna Lenini rajooni rahvakohtunikuks Avo Greebe.

Palume kohtunikukandidaadi justiitsministri kõrvale kõnetooli. Villu Jürjo tahab esitada küsimuse.

Austatud justiitsminister, küsimus on võib-olla suunatud teile, võib-olla teile mõlemale. Ülemnõukogule on ka varem õiendeid esitatud, aga viimasel ajal ei ole nagu tavaks olnud nii demonstratiivselt rõhutada seda, et esitab mingi ENSV organ. Seda ootamatum on, kui seda teeb ENSV Justiitsministeerium, organ, mis peaks olema ammu Eesti Vabariigi alluvusse üle tulnud. Kuidas te sellist anakronismi seletate? Ja teine samalaadne küsimus siia juurde ka kohe: mida austatud kohtunik arvab, kas on võimalik õigusemõistmine organis, mille ametlik nimetus on seotud kurjategija nimega? Kuidas te seda seletate?

Vastuseks esimesele küsimusele. Justiitsministeerium ei ole enam liidulis-vabariiklik ministeerium. Ta on ka nimetuse poolest ammugi nimetatud Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumiks. Mõningad ebakõlad tulenevad sellest, et dokumentide, sealhulgas blankettide vormistamine venib, ent tänaseks päevaks on seegi ebakoht Justiitsministeeriumis likvideeritud.
Teine küsimus. Siin saab minupoolne vastus ainult ühene olla. Nii kaua, kuni ei ole rajoonide nimetusi muudetud, ei saa me ka kohtuniku valimisel lähtuda teisest territoriaalsest nimetusest.

Ma lisan omalt poolt juurde, et 8. mai seadus sümboolikast lubab üleminekuperioodil teatud aja kasutada ka vanu sümboleid. Kas on veel küsimusi härra Greebele? Ei ole. Suur tänu! Jätkame. Härra Raidla, meil on otsuse eelnõu ette valmistatud selliselt, et kõik kohtunikukandidaadid on ühes otsuses sees, kuid võtame kõik läbi. Me hääletame kõik eraldi, kuid me tutvustame koos.

Lugupeetud Ülemnõukogu, teen ettepaneku valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Julia Vernikova.

Palume kõnetooli! Kas meil on Julia Vernikovale küsimusi?

Lugupeetud rahvakohtunikukandidaat! Kuidas teile teie eluaastaid arvestades niisugune kohtumõistja roll tundub? Kas te olete selleks valmis?

Olen valmis!

Suur tänu! Rohkem vist küsimusi ei ole.

Teen Ülemnõukogule ettepaneku valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Margus Heek.

Palume kõnetooli! Millised on küsimused härra Heegile? Ei ole küsimusi. Suur tänu, härra Heek!

Teen ettepaneku valida Pärnu linnakohtu kohtunikuks Teet Oivik.

Palume kõnetooli! Millised on küsimused härra Oivikule? Ei ole küsimusi. Suur tänu!

Teen ettepaneku valida Tartu linnakohtu kohtunikuks Rein Pärtel.

Palume kõnetooli! Kas on küsimusi? Ei ole. Suur tänu!

Teen ettepaneku valida Valga maakohtu kohtunikuks Viivi Sepp.

Palume kõnetooli! Kas on küsimusi proua Sepale? On. Jüri Kork!

Valgamaalt, Otepäält pärit saadikuna tahaksin küsida, kas Otepää kaotab nüüd ühe otepäälase või jääte sinna edasi?

Ma ei olnudki õige otepäälane, ma töötasin seal, aga elasin kogu aeg Valgas.

Suur tänu! Ka Tiit Made tahab küsimuse esitada.

Austatud eesistuja! Lugupeetud Viivi Sepp! Öelge palun, kas otsuste vastuvõtmine on teile kerge ettevõtmine või ka vahel kahtlete endas? Aitäh!

Muidugi ma vahel kahtlen selles.

Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Tänan!
Lugupeetud Ülemnõukogu, otsuse eelnõu on ette valmistatud kõikide kandidaatide kohta tervikuna. Mul on ettepanek, et me hääletame kandidatuurid salajasel hääletusel ühekaupa läbi. Nõue on, et iga kohtunikukandidaat peaks saama 53 häält.
Kohaloleku kontroll. Komisjon töötab praegu ja las ta töötab. Kohal on 71 saadikut, puudub 33.
Nii. Hääletamine on salajane. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tallinna Lenini rajooni rahvakohtunikuks Avo Greebe? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 55 saadikut, vastu 4, erapooletuid on 3. Avo Greebe on valitud kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Margus Heek? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 63 saadikut, vastu 2, erapooletuid 4. Margus Heek on valitud kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Pärnu linnakohtu kohtunikuks Teet Oivik? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 57 saadikut, vastu 4, erapooletuid 6. Teet Oivik on valitud Pärnu linnakohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tartu linnakohtu kohtunikuks Rein Pärtel? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 59 saadikut, vastu 4, erapooletuid 3. Rein Pärtel on valitud Tartu linna kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Viivi Sepp Valga maakonna kohtunikuks? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 63 saadikut, vastu 3, erapooletuid 2. Viivi Sepp on valitud Valga maakonna kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Julia Vernikova? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 61 saadikut, vastu 2, erapooletuid 3. Julia Vernikova on valitud Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks.
Ja nüüd, lugupeetud Ülemnõukogu, võtame lahtisel hääletusel vastu otsuse.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus mõne Eesti Vabariigi kohtuniku valimise kohta? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Ettepaneku poolt on 66 saadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud!

Lugupeetud kolleegid, täna on veel vaja üks kiireloomuline küsimus otsustada.
Meile on välja jagatud üks Eesti Vabariigi seaduse eelnõu, see puudutab Ülemnõukogust väljalangenud saadiku ning kohalike rahvasaadikute nõukogude väljalangenud saadikute asendusvalimise läbiviimise korda. Kas kõik leidsid üles? Lugupeetud kolleegid, teen teile sellise ettepaneku. Kas ollakse nõus sellega, et me võtame selle seaduse vastu ilma ettekande ja läbirääkimisteta, sest asi on ilmselge? Nii me teemegi!
Kohaloleku kontroll. Kohal on 68 saadikut, puudub 36.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi seadus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väljalangenud saadiku ning kohalike rahvasaadikute nõukogude (volikogude) väljalangenud saadikute asendusvalimise läbiviimise kohta 1991. aastal? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Kui seadus on vastu võetud, siis Rakveres toimub asendusvalimine 7. aprillil.
Selle ettepaneku poolt on 62 saadikut, vastu ei ole keegi, üks saadik on erapooletu. Seadus on vastu võetud.
Lugupeetud kolleegid! Komisjoni töö käib pingeliselt. Ent ilma komisjoni liikmeteta ei söandaks ma panna ka arutlusele seda otsuse eelnõu, mille arutelu me eile katkestasime ja mis puudutab Eesti Vabariigi suhteid Nõukogude Liidu relvajõududega. Seepärast kuulutan ma pooleks tunniks vaheaja. Istungjärgu töö jätkub kell 15.45.

Kohaloleku kontroll. Kohal on 81 saadikut, puudub 23.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ma tutvustan teile kõigepealt kuidas ma kavatsen hääletamist läbi viia. Kõigepealt meil on vaja otsustada, millise projekti me võtame aluseks. Meil on kolm otsuseprojekti. Esimene on esitatud Ülemnõukogu Presiidiumi poolt ja selle kohta tegi ettekande Andres Tarand. Teine otsuseprojekt on esitatud kristlike demokraatide poolt, ettekande tegi Illar Hallaste. Ja on otsuseprojekt, mis on esitatud võrdsete õiguste saadikurühma ja kommunistliku fraktsiooni poolt. Palun sellessegi suhtuda suuremeelselt. Ignar Fjuk!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et selliste hoiakutega me ei näita oma suhtumist mitte võrdõiguslastesse ja kommunistidesse, vaid presiidiumi töösse. Seda me võime mujal avaldada, mitte täna siin. Ma teen ettepaneku kolmas otsuseprojekt ka ikka ette lugeda ning võtta ta meil töösse ja hääletamisele.

"Suur tänu, nii ma kavatsengi teha! Sellel teemal me diskussiooni ei ava. Kui Ülemnõukogu ei nõustu, kuulutan vaheaja ja lasen kolmanda projekti tõlkida ja paljundada. Ma loen ta teile ette vene keeles. "Постановление Верховного Совета Эстонской Республики o проведении референдумов на территории Эстонской Республики."
Учитывая сложную внутриполитическую обстановку в Эстонской Республике, Верховный Совет Эстонской Республики постановляет:
1. Поручить Президиуму Верховного Совета Эстонской Республики обратиться к Верховному Совету СССР с предложением о переносе срока референдума, назначенного на 17 марта 1991 года на период после 1 июля 1991 года.
"2. Отказаться от проведения республиканского референдума по вопросу государственного статуса Эстонской Республики в первом полугодии 1991 года.""
(Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus referendumite korraldamisest Eesti Vabariigi territooriumil.
Arvestades keerulist sisepoliitilist olukorda Eesti Vabariigis, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:
1. Teha Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks pöörduda NSV Liidu Ülemnõukogu poole ettepanekuga korraldada 1991. aasta 17. märtsiks määratud referendum pärast 1991. aasta 1. juulit.
2. Loobuda Eesti Vabariigi riikliku staatuse küsimuses vabariikliku referendumi korraldamisest 1991. aasta esimesel poolel.)
On selge? Mida see peab nüüd tähendama, Illar Hallaste?

Lugupeetud juhataja, see projekt ei saa alternatiivsena hääletusele minna, sest pöördumine Nõukogude Liidu presidendi poole ei ole seostatud selle päevakorrapunktiga. Järelikult tuleb seda projekti arutada eraldi päevakorrapunktina, kusjuures vastavalt reglemendile saab seda arutada pärast seda, kui ta on kahes keeles laiali jagatud ja selle kohta on tehtud ettekanne ning on vastatud küsimustele jne. Seepärast ei ole mõtet teda panna konkureerima kolmanda projektina nende kahe kõrval, mis on läbi käinud kogu õigusliku protsessi. Aitäh!

Suur tänu heade nõuannete eest. Kas ma panen hääletamisele, kas projekt tõlkida ja paljundada, või lepitakse suusõnalise ettelugemisega?

See on eraldi päevakorrapunkt, mis ei puuduta ...

Ma palun minuga mitte vaielda, Illar Hallaste! Panen hääletamisele? Kes on selle poolt, et tunnistada see alternatiivseks projektiks etteloetud kujul – kõik saavad ju mõttest aru? Palun hääletada! Vaja on lihthäälteenamust.
Selle ettepaneku poolt on 43 saadikut, vastu 25 ja erapooletuid 6. Tunnistatakse alternatiivprojektiks.
Seega meil on 3 projekti ja meil on vaja valida nendest üks, mille me võtame aluseks. Kõikidega on Ülemnõukogu tutvunud. Kõige esimesena panen hääletamisele presiidiumi esitatud projekti. Kui see saab lihthäälteenamuse, siis teisi ma hääletusele ei pane. Kui Ülemnõukogu seda nõuab, võin korraldada konkursi, kuid reglement seda ette ei näe, sest kui üks saab lihthäälteenamuse, siis loogika järgi mõni teine projekt seda enam saada ei saa. Kaido Kama, palun ainult hääletamise korra kohta.

Lihthäälteenamuse võib saada rohkem kui üks projekt ja selle tõttu on õigem panna nad kõik ükshaaval hääletusele. See, milline saab kõige rohkem hääli, tuleb siis võtta aluseks.

Ma olen ka selleks variandiks valmis, kuid sellisel juhtumil ei ole suurel osal saadikutest oma arvamust üldse olemas. Kui Ülemnõukogu seda nõuab, ma korraldan konkursi. Ignar Fjuk!

Lugupeetud juhataja! Asja selguse huvides võiks siis need hääletused teha nimelisena. Siis selgubki, kellel on üks arvamus, kellel mitu. (Hääled saalist.)

Reglement räägib vasturääkivate parandusettepanekute puhul selgelt konkursist, kuid aluseks võtmisel nõutakse lihthäälteenamust. Nii. Võin ma asja hääletamisele panna?

Lugupeetud härra Nugis, minu meelest võib ka mitu projekti häälteenamuse saada. Peaks ikka teada saama, kui palju hääli ükski neist saab.

Selge! Igasuguste vaidluste ärahoidmiseks kuulutan välja konkursi!
(Hääled saalist.)

Kommunistliku fraktsiooni nimel palun rühma nõupidamiseks enne hääletamist teha 5-minutiline vaheaeg!

Kui mina reglementi õigesti mõistan, tehakse vaheaegu otsuste hääletamise eel, mitte parandusettepanekute hääletamise eel. Jaak Allik, kas ma eksin?
Ma palun, säilitage rahu! Tegemist on ülitähtsa küsimusega. Vaheaja kuulutame saadikute fraktsiooni nõudel välja enne otsuse vastuvõtmist. Kuulutan välja konkursi! See tähendab seda, et kolme otsuse eelnõud pannakse hääletamisele ja see, mis saab kõige rohkem poolthääli, võetakse aluseks. Igaühel on üks hääl iga otsuse eelnõu arutamise puhul. Kokku kolm häält. Kas kõik said aru? Ärme hakkame nüüd fantaseerima, muidu jäämegi üksteisele reglementi õpetama. Loetakse ainult poolthääli.
Ja me teeme veel kohaloleku kontrolli. Kohal on 81 saadikut, puudub 23.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta aluseks Ülemnõukogu Presiidiumi poolt pakutud otsuseprojekt? Palun hääletada! Loevad poolthääled.
Ettepaneku poolt on 53 saadikut.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta aluseks kristlike demokraatide saadikurühma esitatud otsuseprojekt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 18 saadikut, vastu 29, erapooletuid on 29. 18 läheb arvesse.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta aluseks võrdsete õiguste ja kommunistliku fraktsiooni otsuseprojekt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 17 saadikut. Konkursi võitis presiidiumi poolt pakutud projekt 53 häälega ja see võetakse aluseks.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Järgmisena panen hääletusele protseduurilise küsimuse, mis selgitab välja kontseptuaalse lähenemise.
Enn Leissoni ettepanek seisneb selles, et teha selgeks, kes on referendumi, rahvahääletuse poolt ja kes on küsitluse poolt. Kõigepealt panen asja hääletusele sellises redaktsioonis, otsustab lihthäälteenamus ja see on ka siis lõplik.
Milles on probleem, Juhan Telgmaa?

Enne seda otsustust tahaks sõltumatud demokraadid vaheaega saada.

Tegu on protsessuaalse parandusettepanekuga.

See on kõige põhimõttelisem küsimus, mis me üldse täna otsustame.

Aluseks on praegu võetud presiidiumi otsuseprojekt, komisjoni esindaja selgitab, millest lähtub presiidiumi otsus. Ma palun kõnetooli Liia Hänni!

Kooskõlastuskomisjon murdis ka pead, mis vahe on rahvaküsitlusel, rahvahääletusel ja referendumil. Eestis ei ole seadust ei referendumi, rahvahääletuse ega rahvaküsitluse kohta. Sellepärast juriidilist alust ühe või teise termini eelistamiseks on raske leida. Subjektiivsete kaalutluste ja oma teadmiste põhjal saadikud arvavad, et rahvahääletus tähendab seaduslike tagajärgedega toimingut, rahvaküsitlus aga on konsultatiivse iseloomuga, millel otsest seaduslikku tagajärge ei ole. Täpsema sisu nendele terminitele peaks andma käesoleva otsuse punkt 18, kus on määratud referendumil või rahvaküsitlusel või -hääletusel tehtava otsustuse tagajärjed. Valiku tegemisel oleks ehk hea ka seda teada, millise 18. punkti redaktsiooni kooskõlastuskomisjon välja pakub. Ma loen selle ette:
""Rahvahääletuse (siin on esialgu kasutatud "rahvahääletust") tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil." See on meie referendumi või rahvaküsitluse või -hääletuse tagajärg, resultaat, mille me selle toimingu tulemusena saame."

Suur tänu! Kolleegid, kuidas te suhtuksite sellesse, kui me siiski teeksime praegu väikese vaheaja ja laseksime komisjonil veel tööd teha? Sest praegu on ära määratud, milline otsuse eelnõu on aluseks võetud. Kas veerand tundi piisab? Fraktsioonid võivad samal ajal ka töötada. Anatoli Novohatski!

Lugupeetud juhataja! Venekeelses tõlkes kõlas, et selle ürituse – olgu ta siis referendum või küsitlus – tulemused on aluseks seadusandlikule tegevusele jne. Kui see on nii, siis milleks meil üldse määratleda, mis asi on referendum ning mis on küsitlus?

Komisjon arutab seda veel. Istungjärgu töö jätkub 16.25.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Istungjärgu töö jätkub, palun asuda töökohtadele!
Kohaloleku kontroll! Kohal on 80 saadikut, puudub 24.
Lugupeetud kolleegid! Annan teile edasi, et Ülemnõukogu aadressil saabub praegu palju kirju ja telegramme. On hulgaliselt telefonikõnesid. Valdavalt rahvas toetab referendumit, üksikud on vastu. Kuid rahvas on meie peale pahane sellepärast, et me ei oska selles saalis üksmeelt leida. Lugupeetud Ülemnõukogu, me oleme ära määranud, millise eelnõu me võtame aluseks. Palun nüüd kõnetooli endale appi Liia Hänni, me asume läbi arutama parandusettepanekuid.

Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Austatud kolleegid! Nagu võite arvata, kooskõlastuskomisjoni töö ei ole sugugi lihtne ja lõplik otsus tuleb ikkagi langetada saadikutel.
"Kõigepealt meie otsuse pealkirjast. Kolm varianti: küsitlus, hääletus või referendum? Konsulteerimine spetsialistidega tegi selgeks, et kõige mahukam nendest sõnadest on referendum, millele konkreetse sisu annaks siis otsus, mida selle referendumi tulemus tähendab. Redaktsioonikomisjon peab võimalikuks kasutada selles tekstis sõna "referendum", aga sel juhul tuleks lisada teksti päris otsuse alguses termini selgitus. Selgituse teksti on pakkunud härra Leisson ja see kõlaks nii: "Referendum on rahvaküsitlus rahva tahte selgitamiseks hääletuse teel." Nii et härra Leissoni ettepanek on asendada tekstis "rahvahääletus" terminiga "referendum", lisades nimetatud seletuse."

Suur tänu, Liia Hänni! Ma püüan anda omapoolseid selgitusi. Kõigepealt saadikutele: praegu, nagu te aru saate, algab parandusettepanekute läbihääletamine. Otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Läbirääkimisi ei peeta. Kui kellelegi midagi ei meeldi, siis selle kohta arvamust avaldada ei maksa. Kui kellelgi on midagi öelda hääletamise korra kohta, siis palun tõstke käsi ja ma annan sõna. Võib pärida ka selgitust, kui ei saada aru, mis hääletamisele pannakse. Hinnanguid ei avaldata. Kui kellelegi midagi ei meeldi, siis ta hääletab vastu. Kaido Kama!

Austatud härra juhataja! Minu arvates peaksime tegema ikkagi selgeks, mida nende väga paljude mõistete all mõeldakse. Praegu on kõik kolm mõistet üksteise otsas ja tuleks lõpuks ära öelda see, kas meie referendumi näol on tegemist kõige kõrgeima seadusandliku aktiga või on referendum soovitusliku iseloomuga. See asi peaks olema selgelt sõnastatud ka selles otsuses. Ma palun see küsimus panna salajasele hääletamisele!

Kolleegid, võimalik, et mina nüüd eksin, aga mina saan reglemendist aru nii, et salajasele või nimelisele hääletamisele pannakse otsus, mitte parandusettepanek. Kas ma eksin, Jaak Allik? Kuulame rahulikult ära, ma ei pea ennast ilmeksimatuks.

Lugupeetud härra juhataja, § 10 punkt 1 ütleb, et hääletamine on kas avalik, salajane või nimeline jne. Ei ole öeldud, mille hääletamine, võib tõlgendada tõesti, et igasuguse asja.

Ei hakka vaidlema, vajaduse korral panen ka parandusettepanekud salajasele või nimelisele hääletamisele, kuigi praegu ma arvan – ma vabandan nüüd, see on minu kui saadiku arvamus –, et see otsus salajasel hääletamisel vastu võtta oleks küll amoraalne, kuid me ei ole veel praegu selleni jõudnud. Liia Hänni tutvustab alles selle otsuse eelnõu algust ja ma veel kord panen teile südame peale ja see on ka reglemendiga kooskõlas, et praegu me läbirääkimisi enam ei pea. Tiit Käbin!

"Lugupeetud härra juhataja! Mul on ettepanek, et pannakse eraldi hääletamisele kõigepealt see, kas sõna "rahvahääletus" nii pealkirjas kui ka tekstis kõikjal asendada sõnaga "referendum" ja eraldi sellest referendumi definitsioon, sest pakutud definitsiooni järgi referendum tähendab rahvaküsitlust ja selle sisseviimine on samaväärne sellega, kui me kõikjal otsuses sõna "rahvahääletus" asendaksime sõnaga "rahvaküsitlus". Ma paluksin need eraldi panna hääletusele!"

Palun esitada kirjalikult, aga märkus on reglemendipärane. Mikk Titma!

Ma saan aru kolleegide solidaarsusest, aga mul oleks palve praegusel hääletamisel teiste inimeste eest mitte hääletada. Kahjuks eelmistes voorudes tuli seda ette.

Väga piinlik lugu, kui niimoodi oli.

Härra juhataja, kui tehakse ettepanek salajase hääletamise kohta, siis teen ettepaneku hääletada seda ettepanekut nimeliselt, et välja selgitada need, kes soovivad salajast.

Lugupeetud härra juhataja! Kui härra Käbini ettepanek läheb hääletamisele, siis enne tuleks hääletada referendumi mõiste definitsiooni, muidu ei saa me teda ju kasutada. Ja see ettepanek, mis Liia Hänni komisjoni nimel tegi, läks ju komisjonis läbi häältega 6 : 2!

Just nii saab tehtud. Vladimir Kuznetsov!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Ma loodan, et enne hääletamisele asumist saame me referendumi küsimuse selgelt sõnastatud ning teavet selle korraldamise kohta.

Sinnamaani jõutakse veel. Nii, Liia Hänni, ma palun korrata parandusettepanekut, mille me paneme hääletamisele.

"Vahepeal tehti ettepanek panna kõigepealt hääletamisele referendumi definitsioon: "Referendum on rahvaküsitlus rahva tahte selgitamiseks hääletamise teel." Kuna terminite osas valitseb suur segadus, siis oleks võib-olla päris loogiline kõigepealt need täpsustada."

Nõus. Kas Liia Hänni teeb seda ise?

Jaa, ma võin teile selle ettelugemiseks anda.

"Enn Leissoni ettepanek on asendada otsuseprojektis kogu tekstis termin "rahvahääletus" terminiga "referendum". Vahepeal, head kolleegid, anti mulle märku, et meil on külas Norra parlamendi delegatsioon. Tervitame neid aplausiga. (Aplaus.) Suur tänu!"
"Ja teiseks: lisada otsuseprojekti 1. punkti järgmine tekst: "Referendum on rahva küsitlus, rahva tahte selgitamine hääletamise teel." Ma võin teile omalt poolt juurde öelda, et nii ta on ka teatmikes kirja pandud. Panen hääletamisele ja mõlemad eraldi. Kohaloleku kontroll on meil tehtud."
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Enn Leissoni parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 57 saadikut, vastu 3, erapooletuid on 11. Esimene parandusettepanek on vastu võetud.
"Teine parandusettepanek Enn Leissonilt. Lisada otsuseprojekti 1. punkti järgmine tekst: "Referendum on rahvaküsitlus, rahva tahte selgitamine hääletamise teel." Palun hääletada! Vaja on lihthäälteenamust. Selle ettepaneku poolt on 56 saadikut, vastu 10 saadikut, erapooletuid on 7. Teine parandusettepanek on vastu võetud."
Jätkame, Liia Hänni!

"Komisjonil on ettepanek teha veel täiendusi pealkirjas. See kõlaks järgmiselt: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses"."

Kelle parandusettepanek see on? Kas see on komisjoni seisukoht?

Komisjoni redaktsiooniline parandus ja ühine seisukoht.

Selle kohta ma küsiksin, kas ettekandja Andres Tarand on nõus?

Jaa!

Reglement nõuab hääletusele panekut eeldusel, et saadikud seda nõuavad. Kas saadikud nõuavad? Ei nõua. Nii jääbki.

"Niisiis hääletuse tulemusena lisandus praeguse teksti algusesse lõik, kordan ta veel üle: "Referendum on rahvaküsitlus rahva tahte selgitamiseks hääletamise teel." Järgnev on samuti redaktsiooniline parandus ja see puudutab preambulat. "Eesti elanike tahte väljaselgitamiseks Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab ..." jne. Siin on redaktsioonilised parandused: "Eestimaa" on asendunud "Eestiga" ja "iseseisvuse taastamise küsimuses"."

Kas selle redaktsioonilise parandusega Andres Tarand on nõus? On nõus. Kas nõuab saalist keegi hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki!

"Nüüd küsimus referendumi kuupäevast. Oli mitmeid ettepanekud. Näiteks viia referendum läbi pühapäeval, 3. märtsil. Selline on ka komisjoni ettepanek. Nii et punkt 1 veel väikeste redaktsiooniliste parandustega kõlaks järgmiselt: "Korraldada Eesti Vabariigis pühapäeval, 3. märtsil 1991. aastal referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.""

Selle kuupäeva me paneme hääletusele. Hääletamisele pannakse, kas Ülemnõukogu on nõus 3. märtsiga. (Hääled saalist.)
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendum viiakse läbi 3. märtsil 1991. aastal? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 61 saadikut, vastu 6, erapooletuid on 8. Ettepanek on vastu võetud.

"Punkt 2, referendumi küsimus. Peale põhjalikku kaalumist jõudis kooskõlastuskomisjon otsusele, et kõige õigem on referendumil esitada järgmine küsimus: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?""

"Kas on meil keeleteadlasi, kes ütleks, kumb on parem, kas "tahate" või "soovite"?"

Tahtmise juurde jäime.

Selge!

"Nii et loen punkt 2 tervikuna ette: "Panna referendumile järgmine küsimus ja anda sellele vastamiseks järgmised vastusevariandid. Küsimus: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Vastus: "jah" või "ei".""

Suur tänu! Nüüd on võimalikud ainult küsimused selle kohta, kas saadi sisust aru. Kas ta meeldib või ei meeldi, sellest ei maksa nüüd juttu teha. Vladimir Kuznetsov! Üks hetk, kuulame ära, mida ta ütleb!

"Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja. Ka kordan: kas peetakse silmas küsimust "Kas te tahate riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist NSV Liidu koosseisus või väljaspool seda?" Kuidas peaks minu vastust tõlgendama, kui ma hääletaksin säärase küsimuse poolt?"

Nii, paistab, et muid probleeme ei ole ja me kohe saame selgust ka täpses venekeelses tõlkes. Nikolai Zahharov!

Lugupeetud juhataja, austatud saadikud! Tervikuna oli diskussioon referendumi üle kasulik, ainult referendumi küsimus jäi pisut vaateväljast välja. Meile esitati kolm küsimuse varianti, komisjon pakkus välja neljanda, mis on tegelikult teise küsimuse küllalt täpne koopia. Teen ettepaneku hääletada läbi kõik kolm või neli varianti, mis olid juba päris alguses välja pakutud, siis selgub tegelik arvamus.

Nii, nelja ettepaneku konkurss. Ma panen nad konkureerima. Ei, varume hetke kannatust, ärme lähme praegu enne edasi.

Võib-olla ainult põhjenduseks veel, miks komisjon pidas vajalikuks just sellist formuleeringut. Meie praegune riiklik staatus on määratud Ülemnõukogu 30. märtsi otsusega, me oleme taastamas Eesti Vabariigi iseseisvust. Ja antud formuleeringus me küsiksime rahva arvamust oma poliitilise kursi kohta, me rõhutaksime selles küsimuses just nimelt Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist. Ja kahemõttelisust poleks, sest suhe Nõukogude Liiduga on sellest formuleeringust selgelt väljaloetav.

Konkursi me viime läbi juba kontrollitud meetodil. Igas voorus on igaühel üks hääl. Ja milline ettepanek saab kõige rohkem poolthääli, see on konkursi võitja ja see jääb otsuseprojekti. Kui peaks juhtuma, et kaks või enam ettepanekut saab ühepalju hääli, mida on küll raske uskuda, siis konkurss jätkub nende vahel, kes olid võrdsed. Võib-olla alustame juba olemasolevate ettepanekute konkursiga. Kõige viimasena panen hääletusele selle, mis on komisjoni poolt pakutud ja mida praegu tõlgitakse. Sobib? On juba valmis? Sellisel juhtumil ma panen komisjoni poolt pakutu esimesena hääletusele. Nii nagu kord ette näeb. Enn Tupp!

Lugupeetud juhataja, oleks ettepanek, et kõik need laused oleks järjest enne ette loetud, mitte ühekaupa.

Loen kõik ette. Tänan! Enn Leisson!

Lugupeetud härra juhataja, ma teen ettepaneku kooskõlastuskomisjoni sõnastus panna esimesena hääletusele, kuna see on saavutanud konsensuse.

Enn Leisson, on vaja olla tähelepanelikum! Ma just seda ütlesin.

Vabandan!

Nii kaua, kui tõlgitakse, loen ette need ettepanekud, mis teil käes on. Või äkki igaüks loeb ise oma projektist? Kas Enn Tupp lepib sellega? Sellisel juhtumil ma loen ette ainult komisjoni ettepaneku. Varume ainult natukene kannatust, kuni ta mulle tuuakse.
"Nii, kolleegid, palun tähelepanu. Kõigepealt loen komisjoni ettepaneku ette eesti keeles: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Ma kordan, mõelgem iga sõna üle järele. Vene keeles: "Желаете ли вы восстановления государственной самостоятельности и независимости Эстонской Республики?" "Желаете" on tõepoolest "soovite", seega tuleks see maha tõmmata. Ma loen uuesti ette: "Хотите ли вы восстановления государственной самостоятельности и независимости Эстонской Республики?" Nüüd on kõik aru saanud, milline on komisjoni ettepanek. Ma panen komisjoni ettepaneku kõige esimesena hääletamisele, loevad poolthääled. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendumi küsimus oleks: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Palun hääletada!"
Selle ettepaneku poolt on 60 saadikut.
Nüüd tulevad ülejäänud ettepanekud, mis on teil ka projekti lisas olemas.
"Kes on selle poolt, et referendumi küsimus võiks olla: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?" Palun hääletada!"
Selle ettepaneku poolt on 1 saadik.
"Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendumi küsimus võiks olla: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu riik?" Palun hääletada!"
Selle ettepaneku poolt on 20 saadikut.
"Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendumi küsimus võiks olla: "Kas peate vajalikuks iseseisva Eesti demokraatliku riigi taastamist väljaspool NSV Liitu?" Palun hääletada!"
Selle ettepaneku poolt on 11 saadikut.
Konkursi võitis kooskõlastuskomisjoni poolt pakutud variant. Jätkame, Liia Hänni!

Nüüd on siin all sulgudes ettepanek teha punkti 4 redaktsiooniline parandus, mis arvestab Toomas Korgi ettepanekut. Ja redaktsioonikomisjonil olid veel ka omapoolsed täiendused. Ma loeksin selle punkti 4 siis teile ette. Endine punkt 2.
"3. punkti lõige 2 muutub nüüd punktiks 4. "Rahvahääletusest ei võta osa, sõltumata sissekirjutusest, Eesti Vabariigis rahvahääletuse päeval viibivad NSV Liidu relvajõudude ja piirivalve-, sise- ning raudteevägede tegevteenistuses olevad isikud, välja arvatud need, kes kuuluvad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu koosseisu.""

Kas Andres Tarand on nõus? Kas keegi saadikutest nõuab hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki!

"Siis endine punkt 3, alapunkt 3 läheb sealt eest maha, tekst läheb taandreaga edasi ja redaktsioon on selline: "Rahvahääletusest ei võta samuti osa ..." Nii et vahele on tulnud sõna "samuti"."

Nüüd juba referendumist?

Jah, referendumist, ülejäänud tekstis on kõikjal referendum.

Kuidas suhtub parandusse Andres Tarand? Ta on nõus. Kas saadikud nõuavad hääletamisele panekut? Ei nõua. Nii jääbki. Jätkame!

"Punkt 3 alalõik 4 tuleks asendada eraldi punktiga 5 ja redaktsioon on järgmine: "Referendumist osavõtu õiguse mis tahes otsene või kaudne piiramine alusel, mis ei ole nimetatud käesoleva otsuse punktis 3 ja 4, on keelatud." See parandus tuleneb meie eelmisest ümbernummerdamisest."

Jälle pöördun ma Andres Tarandi poole, kuna tema esindab presiidiumi arvamust. Andres Tarand on nõus. Kas saadikud nõuavad hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki!

"Edasi on muutunud punktide numeratsioon: punkt 4 on punkt 6, punkt 5 on punkt 7, punkt 6 on punkt 8 ja siin on ka redaktsioon muutunud. Punkt 8 esimene lõik jääb samaks, ma loen siiski ette, et oleks selge: "Referendumi ettevalmistamisel ja korraldamisel juhindutakse käesolevast otsusest ja 1989. aasta 17. novembri valimisseadusest." Ülejäänud tekst tuleb välja jätta, sest vastavalt meie otsuse lõpuosale jagab seletusi Ülemnõukogu Presiidium, mitte valitsuskomisjon. Need kaks punkti olid senini omavahel vastuolus. Võib-olla ma paluksin Tõnu Antoni kommentaari selle kohta."

Liia Hänni, kui me kõigepealt paluksime Andres Tarandit ja Tõnu Antonit tulla praegu siia Arno Almanni laua juurde nõu pidama? Pärast siis Andres Tarand kui ettekandja ütleb oma seisukoha.

"See parandus sobib, sest tegemist ei ole vastuoluga mitme seaduse vahel, vaid sellesama seaduse teksti lõpuga, kus on viimases, 19. punktis öeldud, et "annab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pädevusse võimalike küsimuste lahendamise, mida valimisseadus ei sätesta". Muidu valitsuskomisjon teeb kõik töö ara, aga kui juhtub, et tuleb mõni küsimus, mida meie 19. novembri valimisseadus ei sätesta, siis astub tegevusse Ülemnõukogu Presiidium."

Suur tänu! Ettekandja ja komisjoni esimees on ühel meelel. Kas saadikud nõuavad hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki. Jätkame, Liia Hänni!

"Punkt 7, 8 ja 9 – need on siis nüüd vastavalt 9, 10 ja 11. Kõigis nendes punktides on järgmine redaktsiooniline parandus. Nimelt, mõiste "praegune Ülemnõukogu" on asendatud mõistega "Ülemnõukogu käesolev koosseis". Nii et kõigis kohtades, kus on kirjutatud "praegune Ülemnõukogu", asendada "Ülemnõukogu käesolev koosseisuga"."

Andres Tarand ei vaidle vastu? Ei vaidle. Kas selle muudatuse hääletusele panemist ei nõuta? Ei nõuta.

"Samuti on täiendus endises punktis 9, nüüd siis punkt 11, kus on termin "hääletajad" asendatud terminiga "valijad". Sest jutt on valijate nimekirjadest, mida me kasutame selle referendumi läbiviimiseks. Kas härra Almann lepib selle parandusega?"

Ka ettekandja on nõus ja saadikud on nõus. Jätkame!

"On tehtud ka redaktsiooniline muudatus endises punktis 10 (nüüd 12). Esimene lause on selline: "Referendumi sedelile trükitakse tekst eesti ja vene keeles." See tähendab, et meil ei ole eraldi sedeleid eesti ja vene keeles, vaid tekst on ühel sedelil mõlemas keeles."

Ettekandja on nõus, saadikud on nõus. Nii jääb. Jätkame!

"Punkt 11 on nüüd punkt 13, muudatust ei ole. Punkt 12 on punkt 14 ja siin on samuti mõiste "hääletajad" asemel "valijad"."

Ka sellele ei vaielda vastu. Jätkame!

"Punkt 13, praegune punkt 15. Siin on tulnud väikene redaktsiooniline parandus: "jaoskonnakomisjonide poolt koostatud protokollide alusel". Sõna "poolt" on lisandunud."

Ettekandja ei vaidle vastu, saadikud ei vaidle vastu? Nii jääb. Jätkame!

"Punkt 14, praegune punkt 16 on saanud ka väikese lisa, kolmandas reas tuleb lugeda: "rahva referendumiks valijate nimekirjadesse kantud isikute" jne. Siin on täpsustatud nimekirja mõistet."

Ettekandja ei vaidle vastu, saadikud ka mitte? Nii jääb.

"Järgmine redaktsiooniline parandus on endises punktis 16 (praegu 18), kus "hääletajate nimekirjad" on asendunud samuti "valijate nimekirjadega"."

Kas ettekandja vaidleb vastu? Saadikud ka ei vaidle. Jätkame!

"Punkt 17, praeguses redaktsioonis punkt 19, on sama. Punkti 18, uues redaktsioonis punkti 20 loen komisjoni poolt välja pakutud redaktsioonis veel kord ette: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil.""

Selge. Arvo Junti!

"Lugupeetud juhataja! Enne endise punkti 18 hääletusele panekut teen ettepaneku lisada otsusele üks punkt ja sellises redaktsioonis: "Käesolev otsus jõustub vastuvõtmise hetkest." Ma arvan, et see erilist vastuseisu ei tekita. Paneme hääletusele. Aitäh!"

Üks hetk! Kaido Kama!

"Ma ikka tülitan veel sellesama vana teemaga. Nimelt on meil lõplikult avamata sõna "referendum" sisu. Ja saage palun aru, ma lihtsalt tahan, et me pärast tõlgendaksime seda kõik ühtemoodi. Ja ma paluksin proua Hännil väga selget ja ühest vastust küsimusele: kas sellel referendumil on seaduse jõud? Sellele saab vastata "jah" või "ei". Et me pärast teame, millega on tegemist."

Ma ütlen enda arvamuse. Minu arvates on sellel referendumil niivõrd seaduse jõud, kuivõrd rahva tahe on meile seadus.

Kolleegid Kaido Kama ja Arvo Junti, praegu võib veel esitada kirjalikke parandusettepanekuid. Praegu on veel see võimalus. Praegu ei saa küsimusi püstitada nii nagu mõne ettekande kuulamise ajal, et ettekandja peab vastama. Tuleb teha oma kirjalik ettepanek, kas lülitada midagi sisse või midagi muul viisil muuta. Läbirääkimisi me sellel teemal pidama ei hakka. Kui keegi tahab avaldada oma arvamust, kui midagi ei meeldi, siis selleks ma sõna ei anna. Kellel on parandusettepanek, palun esitada kirjalikult. Praegu veel on aega.
Aga Kaido Kamaga ma tahaksin siiski dialoogi pidada. Mida ma siiski arvan küsimusest, kas kiita heaks hääletus kui seadusandlik akt või kui juriidilise jõuta akt? Sellise küsimuse võib esitada ettekandjale ja ettekandja oleks vastanud siis, kui see oleks õigel ajal esitatud. Praegu saab esitada ainult parandusettepanekuid. On nüüd arusaadav? Ja ma hoiatan ette, et katkestan poole pealt, kui kellegi küsimus hakkab kalduma läbirääkimiste valdkonda. Nikolai Aksinin!

"Lugupeetud Ülo Nugis! Lugupeetud ettekandja! Palun täpsustage, mida tähendab samas paragrahvis "kas aluseks või õiguslikuks aluseks valitsusele"?"

Liia Hänni loeb selle punkti ette veel kord.

"Ma loen veel kord selle punkti siis ette: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil.""

Proua Hänni, palun teid vastata küsimusele Sergei Sovetnikovi paranduse kohta. Ma sain komisjoni istungil aru, et see parandus pannakse hääletamisele, ent te seda ei nimetanud. See on punkt 3.1.

Härra Menšikov, siin on härra Sovetnikovi arvamust siiski osaliselt arvestatud, sest oli ettepanek anda hääletamisel osavõtuõigus Ülemnõukogu saadikutele, kes on sõjaväelased.

"Ei, ma pean silmas teksti, kus oli ettepanek: "Referendumis osalemise õigus on isikutel, kes on saanud referendumi läbiviimise päevaks 18-aastaseks ning kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus.""

Redaktsioonitoimkond seda parandusettepanekut vastu ei võtnud. Kui on vaja, siis võime ta eraldi hääletamisele panna.

Palun, Vitali Menšikov, tuua siis parandusettepanek minu kätte. Vladimir Kuznetsov!

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Palun mulle selgitada kahte selle otsuseprojekti momenti. Esiteks, kui referendumis osaleja vastab jaatavalt, kas tähendab see siis seda, et Eesti Vabariik jääb NSV Liidu koosseisu või jääb ta sellest välja? Kuidas seda mõista?
Ja teine küsimus: kui me korraldame referendumi 3. märtsil, siis kas selle tulemus mõjutab ka järgmist referendumit, mille peame läbi viima 17. märtsil? Kas see referendum siis toimub? Tänan!

Kõigepealt me hääletasime ühiselt, milline küsimus esitada referendumile. Selle küsimuse vastusest peaks üsna üheselt välja tulema inimese arvamus. Kui ta ütleb jah, siis ta toetab iseseisvat Eesti Vabariiki. Ja iseseisev Eesti Vabariik ei saa kuuluda Nõukogude Liidu koosseisu.
Mis puutub 17. märtsi referendumisse, siis käesolev otsus seda referendumit ei käsitle.

"Lugupeetud juhataja! Mul on jälle küsimus punkti 2 kohta: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil." Ma võin oletada, et mitte kõigil territooriumidel ei saada hääletajatelt ühesugust vastust. Kas antud juhul saavad üldrahvaliku hääletuse tulemused ka omavalitsusorganite tegevuse aluseks?"

Selle peale võin ma ka öelda oma arvamuse, et Eesti Vabariigi riigivõimuorganite süsteem on ühtne süsteem ja otsus kehtib ilmselt kogu Eesti Vabariigi territooriumil.

"Austatud juhataja! Ma esitasin oma küsimuse ka õigeaegselt, aga ma lihtsalt ei ole saanud talle siiamaani vaatust, ja nüüd, et seda olukorda lahendada, pean ma tegema parandusettepaneku: lisada § 20 lõppu lause: "Referendumi tulemus ei ole seadusandlik akt.""

Palun parandusettepanek mulle tuua.

On kirjalikult.

On. Aitäh! Koit Raud!

"Lugupeetud härra juhataja, täpsustamaks segaseid momente, mida on tõstatanud siin meie venekeelsed kolleegid, pakun § 20 sõnastuse välja järgmiselt: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse seaduslikuks aluseks üleminekuperioodil." Aitäh!"

Suur tänu! See ettepanek on mulle laekunud. Enn Leisson!

"Lugupeetud härra juhataja! Ma teen ettepaneku komisjoni poolt ja Ülemnõukogu Presiidiumi poolt väljapakutud tekst ühendada. See kõlaks niimoodi: "Referendumil tehtud otsus on kohustuslik kogu Eesti Vabariigi territooriumil ja on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil.""

Suur tänu! Palun ka kohe kirjalikult tuua! Lugupeetud kolleegid, mul on teile selline palve: näitame praegu üles suurt kannatlikkust. Ma annan parandusettepanekud Liia Hänni kätte, et ta saaks süveneda, analüüsida, ja siis me paneme nad vastavalt reglemendile hääletusele. Jaak Allik!

Lugupeetud härra juhataja! Ma märkan, et paragrahvil riigivõimu organite tegevuse kohta on tekkinud juba 4 varianti. Ma tean, kui kaua me seda komisjonis arutasime. Kas ei oleks õige, kui õiguskomisjon vaataks need variandid kiiresti läbi ja ütleks oma seisukoha, muidu me võtame juhuslikult jumal teab mille vastu!

Mina küll toetan seda ettepanekut. Aga kas seda on võimalik saalis teha? Siis ma paluksingi Liia Hännit, moodustage sinna omaette nurk – Tõnu Anton, Jaak Allik jt., ärge saalist ära minge!
Lugupeetud Ülemnõukogu, istungjärgu töö jätkub, palun asuda töökohtadele!
Kontrollime kohalolekut. Kohal on 74 saadikut, puudub 30.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma kasutan juhust ja annan edasi teile Eesti Vabariigi peapiiskopi Pajula õnnistuse referendumile. (Aplaus.)
Jätkame parandusettepanekute läbihääletamist.

Lugupeetud kolleegid, mul on hea meel teile teatada, et õiguskomisjon toetab kooskõlastuskomisjoni poolt pakutud redaktsiooni.

Palun lugege ette!

"Ma loen ta veel kord ette: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil.""

Kas Andres Tarand kui presiidiumi esindaja on nõus? On nõus. Kas saadikud nõuavad hääletusele panekut? Ei nõua. Üks hetk, kohe me jätkame, seal on veel parandusettepanekuid. Liia Hänni!

"Punktile 20, endisele 18 lisandub uus punkt 21, mida eelmises redaktsioonis ei olnud, ja see kõlab järgmiselt: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumil ja Eesti Vabariigi Valitsusel tagada rahvusvaheliste vaatlejate, sealhulgas Nõukogude Liidu esindajate kutsumine Eesti Vabariiki referendumi ettevalmistamise ja läbiviimise perioodiks.""

Kas Andres Tarand on nõus? Kas saadikutest keegi nõuab hääletusele panekut? Vello Pohla!

Lugupeetud juhataja, asi läks nii kiiresti! Minu poolt oli tehtud ettepanek selle eelmise punkti kohta, mille me lugesime juba vastuvõetuks. Taotlen siiski oma ettepaneku hääletamisele panemist.

"Selge! Palun! Loen nüüd Vello Pohla parandusettepaneku ette: "Referendumi tulemus, väljendades rahva tahet, omab seaduse jõudu kogu Eesti Vabariigi territooriumil." Nii ma panengi ta hääletamisele. Kas kõik said aru?"
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Vello Pohla parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 16 saadikut, vastu 27, erapooletuid on 22. See ettepanek ei leidnud toetust. Jätkame!

"Punkt 19 vanas redaktsioonis, uues redaktsioonis siis punkt 22, on jäänud muutumatuks. Härra Junti ettepanekul on lisandunud punkt 23: "Käesolev otsus jõustub vastuvõtmise hetkest.""

Andres Tarand? Ettekandja ei vaidle vastu. Ka saadikud ei nõua hääletusele panekut. Nii jääbki. Jätkame!

Sellega on nüüd redaktsioonikomisjoni ettepanekud lõppenud, aga on veel rida saadikute ettepanekuid, mida redaktsioonikomisjon ei pidanud võimalikuks otsusesse lülitada. Ma ei tea, kas paneme need veel eraldi hääletusele.

Me peame kohe saadikutega dialoogi. Palun, Liia Hänni, ulatage ettepanekud mulle!
"Sergei Sovetnikov teeb ettepaneku p. 3 lg. 1 kohta, ma loen ta ette vene keeles: "Право участвовать в референдуме имеют лица, которым ко дню проведения референдума исполнилось 18 лет и которым в будущем гарантируется гражданство Эстонской Республики." Kas Sergei Sovetnikov jääb oma arvamuse juurde? Paneme ta siis hääletusele! Kõigepealt tõlgin ettepaneku eesti keelde. "Õigus osaleda referendumis on isikutel, kes on referendumi läbiviimise päevaks saanud 18-aastaseks ja kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus.""

Õiguskomisjoni esimehena protestin! Niisugusel hääletamisel puudub igasugune juriidiline alus. Meil ei ole ju riiki, mille kodanikkonda peaksime siin täna määrama hakkama. Kuidas on meil siis võimalik vastata kas ei või jah sellele ettepanekule, mille härra Sovetnikov praegu tegi?

Suur tänu! Kuid meie reglement ei näe ette, et saadiku ettepanekut ei panda hääletamisele.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 78 saadikut, puudub 26. Vitali Menšikov!

Mul on hääletamise motiivide kohta.

Motiividest me praegu ei räägi, ainult hääletamise korrast. Motiivid olid kõne all läbirääkimiste ajal. Ignar Fjuk!

Mina, lugupeetud juhataja, ei saa seda tõesti kuidagi hääletada, sest ma ei saa aru, kes on see subjekt, kes annab nimetatud garantii.

Siis jätke hääletamata või hääletage vastu.

Võib-olla härra Sovetnikov täpsustab seda?

"Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Sergei Sovetnikovi parandusettepaneku poolt? Ma loen ta ette: "Право участвовать в референдуме имеют лица, которым ко дню проведения референдума исполнилось 18 лет и которым в будущем гарантируется гражданство Эстонской Республики.'' (Referendumist on õigus osa võtta isikutel, kes referendumi läbiviimise päevaks on saanud 18-aastaseks ja kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus.) Kes on selle parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!"
Selle ettepaneku poolt on 14 saadikut, vastu 40, erapooletuid on 9. See ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud kolleegid, kas on saadikuid, kelle parandusettepanekuid pole arvestatud?

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja! Pean vajalikuks arvestada minu poolt vormistatud ettepanekut punkt 4 kohta, milles loetletakse Nõukogude Liidu väeliigid. Ja sellest loetelust on välja jäänud ehitusvägi.

Jaa, see ettepanek käis ka minu näppude vahelt läbi. Ma küsin Andres Tarandi käest, kas temal on midagi selle vastu, kui sellesse teksti lisada veel ehitusvägi?

Õieti oleks mul Toomas Korgile küsimus: kas julgeolekuväed tuleks ka eraldi nimetada? Piirivalvevägi allub küll julgeolekule, aga kas julgeolekul on Eestis ka eraldi vägesid?

Kui olla täpne, siis peaks olema piirivalve- ja julgeolekuväed.

Andres Tarand on nõus? Siis tuleb kirja panna piirivalve- ja julgeolekuväed ning lisaks ka ehitusvägi, et kõik oleks ära märgitud. Kas on veel märkusi? Tõnu Anton!

Peale relvajõudude on olemas piirivalve-, sise- ja raudteevägi. Kui me aga tahame Kaitseministeeriumile alluvate üksuste struktuuri muuta, siis jääb meie otsusest väheseks.

Lepime sellise nimekirjaga, rohkem midagi juurde ei lisa. Kas on saadikuid, kellel on pretensioone juhatusele või komisjonile, et nende parandusettepanekuid pole arvesse võetud? Ei ole. Suur tänu, Liia Hänni!
On saabumas kõige vastutusrikkam hetk. Ma rõhutan seda, et võtame otsuse vastu nimelisel hääletamisel ja selleks on vaja saada kolmandiku Ülemnõukogu nõusolekut. Kohaloleku kontroll. Kohal on 78 saadikut, puudub 26. Vaja on vähemalt 29 saadiku nõusolekut, et otsuse vastuvõtmisel läbi viia nimeline hääletamine.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus referendumi kohta vastu võtta nimelisel hääletamisel? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 44 saadikut, vastu on 4, erapooletuid on 28. Hääletamine on nimeline. Illar Hallaste!

Eesistuja, ma palun kristlike demokraatide saadikurühmale enne otsuse vastuvõtmist 5 minutit vaheaega.

Lugupeetud Ülemnõukogu, palun asuda töökohtadele!
Kohaloleku kontroll! Kohal on 76 saadikut, puudub 28.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi otsus referendumi korraldamise kohta? Palun hääletada! Selle otsuse poolt on 61 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 10. Otsus on vastu võetud. (Aplaus.)

Lugupeetud kolleegid, kell on pool seitse. Peame hetke nõu. Kas ollakse nõus vastu võtma otsus suhetest Nõukogude armeega ka ilma läbirääkimisi pidamata? Ja veel, kas ollakse nõus kinnitama presiidiumi otsust ilma läbirääkimisteta? Ma palun kõigepealt kõnetooli Rein Tamme!

"Härra juhataja, auväärsed kolleegid! Ülemnõukogu otsuse "Suhetest Nõukogude Liidu relvajõududega" arutelu lõppes otsustusega anda selle dokumendi projekt õiguskomisjonile ja riigikaitsekomisjonile läbi arutada."
Komisjonidele laekus mitmeid ettepanekuid muudatuste tegemiseks selles dokumendis. Komisjonid töötasid kogu selle materjali läbi oma ühisistungil ja on esitanud teile seisukohavõtuks dokumendi uue redaktsiooni keeleliste, juriidiliste ja sisuliste muudatustega. Seda redaktsiooni on teil, lugupeetud kolleegid, võimalik võrrelda teie käes oleva varajasema variandiga. Ma teen ettepaneku läbitöötatud variant, mis on kompaktsem ka juriidiliselt ja keeleliselt parem, vastu võtta.

Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Komisjon on ära teinud suure töö. Tahaksin teha ainsa paranduse puhtprofessionaalsest vaatenurgast. See otsus käib suhete kohta NSV Liidu relvajõududega. Kuna piirivalvevägi ja sisevägi kuuluvad nende koosseisu, siis on siin otsuse nimetuses need sõnad liigsed.

Kas ettekandja on nõus?

Selle ettepanekuga on nõus.

Siis ettepanekut hääletusele ei panda. Kas ma võin tervikuna otsuse hääletusele panna? Kohaloleku kontroll. Kohal on 72 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastu võtta otsus Eesti Vabariigi suhetest Nõukogude armeega? Palun hääletada! Vaja on 53 häält.
Selle ettepaneku poolt on 66 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 6. Otsus on vastu võetud.
Nüüd, lugupeetud kolleegid, viimane asi – ühe Presiidiumi otsuse kinnitamine. Lugupeetud Ülemnõukogu, ma ei saa siiski seda otsust hääletamisele panna. Viktor Andrejev!

Lugupeetud kolleegid! Töö NSV Liiduga peetavate läbirääkimiste delegatsiooni koosseisus nõuab suurt energiakulu. Kuna minu tervislik seisukord ei ole hea, võin ma iga hetk Eesti delegatsiooni läbirääkimistel alt vedada. Seoses sellega palun minu kandidatuur taandada. Palun kõiki saadikuid suhtuda minu otsusesse mõistvalt. Tänan!

Suur tänu, kolleegid! Läbirääkimistele läheb delegatsioon esialgu vanas koosseisus. Loeme sellega istungjärgu töö lõppenuks, järgmine nädal on plenaaristungitest vaba, töötage viljakalt oma valimisringkondades.