Austatud Ülemnõukogu juhataja, lugupeetud saadikud, daamid ja härrad!
Ma tahaksin kohe alguses rõhutada, et sellele küllaltki põhimõttelisele küsimusele peaks minu eest kahtlemata vastama kultuuriminister härra Sumera, kuid ma püüan meie spetsialistide abil koostatud materjalile toetudes anda siin mõningase esialgse vastuse, sest tegemist on kompleksse ja võiks öelda isegi kultuuripoliitika strateegilise küsimusega.
Selle põhisisuks on väide, et viimasel ajal on Eestis järsult teravnenud venekeelse elanikkonna kultuurilise arengu probleemid, ja järgnevad mitmed etteheited selles osas, nagu venekeelset kultuuri finantseeritaks mittevastavalt.
Kõigepealt ma tahan väljendada oma tunnustust, sest nii suur grupp saadikuid tunneb muret kultuuri finantseerimise küsimuste pärast. Ma loodan igati kultuuriministeeriumi nimel, et kui tuleb arutusele riigieelarve, siis näidatakse kultuuri finantseerimise küsimuste suhtes üles samasugust huvi. Kuid nüüd, vastates sellele konkreetsele küsimusele, pean ma aga väljendama mõningast arusaamatust, missugustele konkreetsetele argumentidele ja faktidele ja uuringutele siiski toetub esitatud väide, et Eestis on venekeelse elanikkonna kultuuriline areng raskenenud. Meil puudub niisugune informatsioon selle kohta. Nii et kui meie interpretatsioon vastusena sellele küsimusele ei vasta arupärimise esitanute motivatsioonile, siis me ei saa kahjuks sinna midagi parata, siis me oleme lihtsalt asjadest tõenäoliselt erinevalt informeeritud või erinevalt aru saanud.
Meie seisukoht on niisugune, et selles arupärimises on tegelikult seatud ühele pulgale kaks täiesti erineva tasandi probleemi. Kõigepealt ma tahaksin lisada, et meie seisukoht on niisugune, et Eesti kultuuripilti ei saa jagada eesti- ja venekeelseks. Me vaatame eesti kultuuri, Eesti Vabariigi kultuuri kui keerukat süsteemi eesti rahvuskultuurist ja sellega kõrvuti toimivaist vastastikuses mõjutuses olevaist vähemusrahvuste subkultuuridest, mis kõik asuvad üha tugevnevas maailmakultuuri mõjuväljas. Meie ei pea õigeks siinsete kultuuride vastastikust toimet taandada verbaalse kommunikatsiooni ühele aspektile, s.t. kultuuri eesti- ja venekeelsusele. Ja sellega seoses näibki olevat vastuseks arupärimisele õigustatud vaadelda kahte eri küsimuste ringi. Esiteks, keele osa kultuuriprotsessis, ja teiseks, kultuurautonoomia olukorda rahvusriigis. Me teame, et kunstis ja kultuuris laiemaltki funktsioneerib oma märgisüsteem, mida nimetatakse kujundlikult kunstikeeleks. Kunstikeel võib erinevate kunstiliikide puhul sisaldada verbaalse keele elemente või mitte. Kui kirjanduse ehk sõnakunsti aluseks on just nimelt verbaalne keel, rahvuskeel, kirjakeel, murdekeel, siis näiteks muusikas on selleks helikeel, balletis tantsukeel, filmikunstis filmikeel. Ja kunstist osasaamisel on primaarseks siiski kunstikeele mõistmine, verbaalse keele tundmine ei olegi alati vajalik, sellepärast et näiteks balletietenduse puhul verbaalset keelt tavaliselt ei kasutata. Ka kirjanduse transformeerimisel ühest keelest teise tõlkimise puhul langeb ju sisuliselt ära keelebarjäär. Seetõttu meie meelest on üsna mõttetu kõnelda keelelisusest seoses kõrgkultuuriga. Kõrgkultuur on internatsionaalne selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Ja kui keegi tänases Eestis tunneb kultuurist puudust selles mõttes, et talle pole kättesaadavad tõsine muusika, kujutava kunsti teosed, ballett, ooper, filmikunst jne., siis vaevalt küll on selles süüdi kultuurinautija keeleoskus, või kui, siis üksnes kunstikeele mõistmise võime.
"Kuid läheme reaalse elu juurde. Ka teatris "Estonia" on viimastel aastatel oopereid lavastatud originaalkeeles, näiteks "Boriss Godunov", "Hovanštšina", "Jevgeni Onegin" vene keeles, kuid vaevalt on seda tehtud selleks, et kuulajaskond mõistaks aariate sisu. Tegemist on lihtsalt sellega, et üks või teine keel kuulub orgaaniliselt kokku selle teose muusikaga, helilooja põhilise väljendusvahendiga, ja vene keel on antud juhul vaieldamatult nende ooperite kunstilise struktuuri lahutamatu osa. Samavõrd kasutatakse meil ooperietendustes näiteks itaalia keelt, kui on tegemist itaalia ooperitega."
Kõneldes nüüd aga laiemalt kultuuri funktsioneerimisest kultuuriprotsessis ja kommunikatsioonis üldse, kultuurilisest kommunikatsioonist, siis viimaste aastakümnete niinimetatud kakskeelsuse vulgaarideoloogia on Eestis kaasa toonud tegelikult soovitavale vastupidiseid tulemusi. Ehkki ühest küljest on madaldunud üks keelebarjäär, s.t. levinud on vene keele mõistmine ja venekeelse informatsiooni kättesaadavus, on see toimunud teiste keelte barjääri tõusmise arvel. Eesti kultuur on raskendatud suhtluses muu maailmakultuuriga, keeltega. Kas saab sellest aspektist pidada ikkagi positiivseks, et näiteks Eesti Rahvusraamatukogu fondidest on 56% venekeelne kirjandus, Eesti lasteraamatukogus koguni 60%, Narvas aga isegi 91%, kusjuures enamik sellest kirjandusest on hangitud tasuliste sundeksemplaridena, tähendab muukeelse kirjanduse muretsemise asemel. Kui me tahaksime küsimust vulgariseerida, siis me võiksime esitada niisuguse etteheite, missugusele kultuurile me tegelikult kulutame miljoneid rahvusraamatukogu ehitades, kas see on eesti kultuur või on see mingi muu kultuur? Aga ma arvan, et selliseks vulgarisatsiooniks siin ei ole õige koht.
Sama lugu on teiste suurte kultuuriehitistega, mis nõuavad riigieelarvest miljoneid, näiteks Tallinna linnahall. Kui me hakkame tõesti nüüd küsitlema, mis keelsed seda külastavad, siis me võime saada ka tulemuse, kuid kas see näitab midagi reaalset kultuuri olukorrast? Vaevalt küll. Samal ajal vene keel funktsioneerib meil aktiivselt näiteks kinolevis, videoteekides. Kõik Eestisse saabuvad filmid on kas dubleeritud vene keelde või varustatud venekeelsete subtiitritega, samal ajal Eestis riiklike vahenditega valmistatavad filmid peavad olema varustatud venekeelse subtiitriga. Süüdistus, et näiteks kinokülastajal ei ole võimalik filmiga tutvuda venekeelse teksti puudumise pärast, ei pea küll absoluutselt paika. Pigem on küsimus hoopis vastupidi. Või jällegi selline üsnagi ilmekas näide. Igal õhtul on Eesti Draamateatris tõlk kohal, kes on valmis etendusi tõlkima vene keelde. Igal õhtul kasutatakse seda maksimum 2-3 juhul, ja ka need külalised on Leningradist või Moskvast, mitte kohalikud elanikud. Ka see on küllalt suur raha, mis kulutatakse nende tõlkide ülalpidamiseks. Nii et kui vaadata keele osa kultuuriprotsessis, siis on probleem pigem aastakümneid valitsenud kakskeelsuse vulgaarideoloogia ületamise vajaduses ja eesti keele kui Eesti Vabariigi riigikeele seadmises tema õigele kohale kultuuriprotsessis. Kuid ühtlasi tagades sellega kõigile teistele siin kõneldavatele keeltele, aga samuti suurtele maailmakeeltele võimaluse vabalt funktsioneerida kultuuri üldise arengu huvides. Vaadelgem nüüd aga küsimuse teist poolt ehk kultuurautonoomia probleeme. Nendest on väga hästi räägitud, need on põhimõttena selgelt välja toodud Edgar Savisaare valitsusprogrammis. Meie ei pea õigeks tõlgendada seda kultuuri finantseerimisena rahvusliku või keelelise tunnuse alusel. Ka mitte kultuurirahade jagamisel proportsionaalselt ühe või teise rahvuse esindajate arvule vabariigis või vastavalt eestlaste ja nn. muulaste suhtarvule Eestis, see oleks meie meelest ilmne vulgariseering. Sest eesti rahvuskultuuri terviku kõrval funktsioneerivad meil vähemusrahvuste subkultuurid, mis ei ole reeglina terviklikud, sest neil puuduvad väga olulised rahvuskultuuri institutsioonid, mis eksisteerivad selle rahvuskultuuri põhiasustusaladel. Ei ole ju näiteks mõeldav, et Ukraina kogukond asutaks Eestis oma rahvusooperi või et armeenlased rajaksid Eestisse mingi väikese Matanadarani käsikirjade kogu. Need subkultuurid toimivad teistsuguste institutsioonide, eelkõige kultuuriseltside ja kaasmaalaskondade kaudu, mis omakorda osalevad oma rahvuse põhiasustusala kultuuriprotsessis.
"Kogu NSV Liidu eksisteerimise aja jooksul on rakendatud seda praktikat kultuuri finantseerimises, et vahendeid ei ole eraldatud mitte piirkonniti ega rahvuste kaupa, vaid kultuurisfääri eri alade finantseerimiseks. Ja meie oleme seisukohal, et seda põhimõtet ei ole vaja ka praeguses Eestis muuta. Kui tuua veel konkreetseid näiteid Eestis eksisteerivate subkultuuride finantseerimisest, siis on väga ilmekas Vene Draamateatri finantseerimise näide. Käesoleval aastal saab see teater Eesti eelarvest assigneeringuid 275 000 rubla, mis on vaid 15 000 rubla vähem kui Eesti Draamateatri assigneeringud. Lisaks 275 000-le saab Vene Draamateater Eesti sotsiaalfondist raha töötasude tõstmiseks 175 000 rubla, rääkimata kõigist muudest kapitaalmahutustest ja seadmete maksumusest, mis on tulnud viimseni vabariigi kultuurirahadest. Samal ajal on selle teatri külastatavus statsionaaris vaid 60%, kusjuures enamik tuludest on laekunud väljaspool vabariiki toimunud külalisetendustelt. Eesti kultuuriministeerium on järjekindlalt toonud vabariiki külaliskollektiive NSV Liidust, nii teatri- kui muusikakollektiive. Kahjuks on see praktika nüüd muutunud, kuidas nüüd öelda, õigustamatuks, sellepärast et me ei suuda lihtsalt majanduslikult seda üleval pidada. Näiteks, Moskva Muusikalise Kammerteatri etendused läksid vabariigile maksma 20 000 rubla. Milles on küsimus? Küsimus on selles, et Moskvas on hoopis teised piletihinnad kui Tallinnas ja Tallinnas külastatavus on siiski väga madal. Mis puutub näiteks suuremasse dotatsioonisaajasse – "Eesti Kontserti" –, siis selle aastane dotatsioon on üle miljoni. Ja kas on kellelgi etteheiteid selles suhtes, et see miljon oleks kuidagi võimalik rahvuslikult ära jagada. Ma arvan, et sellist probleemi kellelgi ei teki, viidates juba eelpool kõneldule kultuuri, kõrgkultuuri keelelistest aspektidest."
"Ja mõni sõna veel klubiliste asutuste finantseerimisest. Ka siin on tegelikult Eestis olukord kujunenud välja vastupidine võrreldes arupärimises esitatule. Eestis on eelkõige rajatud suuri ja hästi varustatud kultuurikeskusi, nimelt Kirde-Eesti piirkonnas, samal ajal kui teistes Eesti linnades on riiklikul ülalpidamisel olnud kultuuriasutuste võrk kiratsenud. Probleem ongi selles, et kultuuri finantseerimine riigi poolt on alati olnud väga väike, samal ajal kui otse ettevõtetelt ametiühingute kaudu saadav finantstugi on olnud väga märgatav ja eriti on see avaldunud suurte üleliiduliste ettevõtete kultuuriasutuste puhul. Nüüd, kui ka nende majanduslik olukord on muutunud üsna küsitavaks, tõenäoliselt eraldavad ka nemad ametiühingule vähem raha, ja ka nendes asutustes kultuurielu ja klubitegevus kiratseb. Ma leian, et just seda on mõeldud arupärimist esitades. Kuid siin on lahenduseks omavalitsuste funktsioonide suurendamine, kultuurielu detsentraliseerimine. Ja valitsus on valmis need vahendid, mis seni kultuuri finantseerimiseks anti tsentraliseeritult, suunama omavalitsustele ja omavalitsused siis näevad ise ära, kuhu neil kõige rohkem seda raha vaja on, missuguste kultuurivormide arendamiseks. Ja lõpuks ma tahaksin öelda, et kultuuriministeerium asetab väga suuri lootusi vähemusrahvuste kultuurielu edendamisel Eestis rahvuslike kultuuriseltside tegevusele. Sel aastal saavad Eestis riiklikku toetust 29 kultuuriseltsi, nende hulgas Slaavi Kultuuri Selts, ühing "Svetotš", Tartu Vene Kultuurikeskus jne., jne. Kokku 90 000 rubla. Kahtlemata pole see summa piisav, kuid tunnistagem endale ausalt, et ka niisugune kultuuri finantseerimise vorm seltside kaudu on meie jaoks uudne, ja enne, kui riik annab välja omavahendeid, mis on kogutud maksudega, peab ta väga ettevaatlik olema, ja olema kindel, et need rahad lähevad ikkagi juriidiliselt ja majanduslikult vastutustundlike inimeste kätesse, mitte neid ei pilluta tuulde. Samal ajal võiks lisada, et Eesti vastavate kultuuriseltside tegevus on tänase päevani praktiliselt toimunud omavahendite arvel, nendes osalevate inimeste vabatahtlike annetuste teel. Samal ajal jätkab ka kultuuriministeerium lisaks sellele 90 000-le jooksvalt kultuuriseltside finantseerimist. Viimane näide on järgmine. Kui Tallinnas Pjotr Tšaikovski 150. sünniaastapäeva puhul viibis Minski Kammerkoor, siis selle kulutused Tallinnas võttis Valgevene Kultuuri Seltsi ettepanekul enda peale ka meie kultuuriministeerium. Lõpuks ma tahaksin rõhutada, et kultuuriministeerium suhtub kõige suurema tähelepanuga kultuurautonoomia väljaarendamisse Eestis, toetades nimelt selle rahvuslikku ja keelelist mitmepalgelisust. See on kultuuriprotsessi vältimatu eeltingimus. Kuid igasugust keelelist või kultuurilist homogeniseerimist või assimileerimist, olgu see siis eesti, vene või näiteks massikultuuri alusel, peame taunitavaks ja kultuurivaenulikuks nähtuseks. Tänan tähelepanu eest!"