Lugupeetud Ülemnõukogu, asugem oma kohtadele. Kohal on 85 saadikut. Kas me saame jätkata istungjärgu tööd päevakorrajärgselt või on sõnasoovijaid?

Lugupeetud presiidium, lugupeetud kolleegid! Palun ette vabandust, minu repliik ei ole seotud päevakorraga, vaid on pigem informatsioonilist laadi. Nagu ma juba ütlesin, möödunud ja ülemöödunud nädalalõpul olin ma seoses riigieksamitega ja diplomitöö kaitsmisega Leningradis. Muuseas, sellega on seletatav ka minu puudumine kahelt istungilt (vastavad dokumendid on presiidiumis). Samal ajal, algul mulle arusaamatul kombel, hakkas minu populaarsus minu äraolekul kasvama. Muuhulgas väljendus see selles, et umbes 5000 kommunisti hääletas minu osavõtu poolt XXVIII kongressi tööst. Hakates otsima selle nähtuse põhjusi, avastasin ma imestusega, et suuri teeneid selles on Lilia Sokolinskajal. Asi on selles, et raadiokommentaatorina osutas ta minu isikule põhjendamatult teatud tähelepanu. Praegu on kombeks reklaami eest maksta. Arvestades, et tegemist on eelkõige naisega, tahaksin ulatada Lilia Sokolinskajale lilled. Kahjuks pole mul au olla temaga isiklikult tuttav. Ma ei tunne teda nägupidi ja seetõttu kasutan sellist ebatavalist viisi. Olen tänulik, kui ajakirjanikud, kes valgustavad istungjärgu tööd, aitavad mul teda näha. See, et lilled on kogu südamest, seda väljendab nende välimus. Aitäh!

Suur tänu! Ausalt öeldes minule jäi küll see sõnavõtt arusaamatuks. Vladimir Lebedev.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Nagu te kõik mäletate, saadikueetika komisjoni esimees härra Jürjo tegi märkuse, et paljud saadikud ei ole Ülemnõukogusse tööle tulnud. Lugupeetud kolleegid! Isegi eile kooli lõpetanud inseneril on laud ja telefon, vähemalt üks kolme peale. Meie oleme siiski rahva valitud. Siiani on meil töökohaks see laud siin, mille taga me istume, mikrofon ja aknalaud siin, Ülemnõukogus. Seepärast tahan ma siiski Ülemnõukogu aparaadilt, austatud spiikrilt küsida, kes me siis oleme – koolilapsed või riigimehed, kui meil pole võimalik isegi dokumente teatud kohta panna, vaid peame neid kaasas kandma. Ilmselt tuleb meil pöörduda sõjaväeintendantide poole isikliku koti saamiseks.

Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Minul on kavatsus panna saadikute töö- ja olmeprobleemid neljapäeval korralisele presiidiumi istungile. Loomulikult, kui Ülemnõukogu mind toetab. Sellisel juhul ma paluksin esitada isegi kirjalikud, konkreetsed ettepanekud. Vladimir Kuznetsov.

"Lugupeetud juhataja, lugupeetud saadikud! Mul oli kavatsus oma valijate nimel eile avalikustada firma "Narova" kollektiivi esindajate pöördumine olukorrast vabariigis ja palve Vabariigi Ülemnõukogule võtta vastu vastav otsus. Kuid aeg on mööda lastud, seetõttu ma edastan pöördumise presiidiumile. Teiseks, ma toetan täielikult kolleeg Jermolajevi sõnavõttu Eesti Raadio töötaja L. Sokolinskaja kohta. Siiski ma tahan märkida, et läinud nädalavahetusel kahjuks märkisid valijad kohtumistel minuga ebakorrektseid kommentaare Ülemnõukogu istungjärgu istungite kohta, eriti "Võrdsete õiguste eest" grupi liikmete suhtes. Ma palun sellele juhtida saadik R. Veidemanni tähelepanu."

Suur tänu! Andres Tarand.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mu sõnavõtt on päevakorra mõttes veidi etteruttav, aga teate, meil, eestlastel, on veidi ajast mahajäänud komme tähistada siinsamas saalis sünnipäevi. Seda me teeme ka töökohtadel. Mujal maailmas loetakse selliseid asju isiklikeks asjadeks ja eriti aega ei raisata. Nüüd tuleb välja, et kui mõnel mehel tekib tahtmine kellelegi daamile lilli kinkida, siis peab ka seda siin Ülemnõukogu saalis kuulutama. Ma mõtlen, et ka see on isiklik asi, ja edaspidi jätame need kõik Ülemnõukogu saalist välja. See on ettepanek, ja pealegi ma arvan, et Lilia Sokolinskajat tunti Kohtla-Järve kandis imehästi, nii et teda isegi sinna saali sisse ei lastud. See oli nagu kohatu sõnavõtt. Juhiksin tähelepanu. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem päevakorra juurde.

Neljas päevakorrapunkt kõlab selliselt: Eesti Vabariigi infotund ja vastused Ülemnõukogu liikmete arupärimistele ja küsimustele. Lugupeetud saadikud on ilmselt kõik põhjalikult tutvunud nende põhimõtetega, kuidas me valitsuse infotundi läbi viime. Ma juhiksin võib-olla paarile asjaolule tähelepanu. Kõigepealt sellele, et valitsuse esindaja peab oma vastuse formuleerimisel hakkama saama 10 minutiga, mitte rohkem. Ja küsimuse esitanud Ülemnõukogu liikmel on õigus esitada vastajale kuni kaks täpsustavat lisaküsimust. Ma palun jääda nende põhimõtete juurde. Kui sellel teemal on vaja avada eraldi läbirääkimised, siis me peame Ülemnõukoguga nõu. Vastavalt nendele põhimõtetele on vabariigi valitsus valmistanud vastused ette ja esimene vastaja oleks pidanud olema välisminister Lennart Meri, vastamaks meie saadiku Ülo Uluotsa küsimustele. Seoses sellega, et välisminister praegu on välismaal ametiasju ajamas, on esitatud kirjalik vastus. Küsime saadik Ülo Uluotsa käest, kas ta lepib sellega, et esitatakse kirjalik vastus. Ülo Uluots.

Ma sain selle kirjaliku vastuse kätte ja ütlen niimoodi, et 90% see mind rahuldab.

Suur tänu! Teine küsimus. Teine küsimus puudutas Kirde-Eesti ehitusprobleeme ja oli esitatud grupi rahvasaadikute poolt. Sellele küsimusele pidi vastama ehitusminister härra Golubkov. Ka teda ei ole täna objektiivsetel põhjustel Tallinnas. Meil on kokku lepitud töökorras, et sellele probleemile annab vastuse ehitusministri asetäitja, kes ka praegu saalis on, härra Aadu Kana. Usun, et Ülemnõukogu lepib sellise lahendusega. Palume kõnetooli härra Kana.

Lugupeetud härra juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Valitsusele oli tulnud härra Kuznetsovi poolt järelepärimine olukorra kohta, milline on hetkel Narva linnas tsemendi osas. Sellele järelepärimisele vastas ehitusminister Golubkov 23. mail kirjalikult. Мõne sõnaga tekkinud olukorrast. Kaks põhilist tsemendi tarbijat Narva linnas, Narva Raudbetoonitoodete Tehas ja Balti Raudbetoonitoodete Kombinaat, on esimese poole aasta fondidest saanud esimese nelja kuuga vastavalt 53 ja 63% tsemendist. Oodatav täitmine 5 kuu osas ei paranda paljus hetkeolukorda, kuigi oodatav poole aasta plaani täitmine nende kahe tsemenditarbija osas näitab, et Narva tehased saavad esimese poole aasta tsemendi kogusest kätte vastavalt 94 ja 95%, mis, arvestades üldseisu vabariigis tsemendi tootmisel, ei olegi nii halb.
"Tahaksin mõne sõnaga kommenteerida seda olukorda. Praegune olukord "Eesti Tsemendis" on äärmiselt halb. Tehnoloogiliste seadmete kulumus on ligi 80% ja nendest üle poole on vanemad kui 15 aastat. 28 aasta jooksul on suudetud vähe teha Eesti tsemenditehase tehnilise olukorra parandamiseks ja loodussäästliku tootmise kindlustamiseks. Vastavalt hetkeolukorrale on vabariigi valitsuse esimees, peaminister härra Savisaar andnud korralduse majandusministeeriumile ja ehitusministeeriumile "Eesti Tsemendi" kiire rekonstrueerimise või uue tehase ehitamise küsimustes moodustada ekspertkomisjonid, kaasates sinna välisfirmasid, ning vastavad ettepanekud ja abinõud esitada valitsuse istungile järgmisel esmaspäeval. See töö on ekspertkomisjonide poolt nüüd tehtud ja vastavad materjalid on vabariigi valitsusele esitamisel. "Eesti Tsemendi" olukord on selline, et samasugune järelepärimine, nagu oli Narva linna osas, oleks võinud tulla ka teistest regioonidest, sest esimese poole aasta plaan saab "Eesti Tsemendis" täidetud ainult 80% ulatuses. Kuidas siis tulla välja hetkeolukorrast? Hetke majandus-finantsiline olukord on selline, et üha raskem on kindlustada "Eesti Tsemendi" tehnoloogilisi liine kvalifitseeritud kaadriga, samuti puuduvad nüüd, vabariigi alluvuses olles, igasugused võimalused tehnoloogiliste seadmete tagavaraosade saamiseks. Me oleme praegu läbirääkimistes üle 25 välisfirmaga, kuid hetke poliitiline olukord vabariigis on selline, et ükski firma välisriikidest ei ole tulnud tagasi konkreetsete ettepanekutega."
"Tänane tsemenditehas võib olla veel ekspluateeritav ehk 5–7 aastat, kuid mida aasta edasi, tuleb "Eesti Tsemendile" anda täiendavat dotatsiooni või leida vahendeid, et sellest raskest finants-majanduslikust olukorrast välja tulla. Kavandatud meetmetes ongi näidatud, kuidas oleks võimalik seda olukorda hetkel stabiliseerida (ka tsemendi hinna tõstmise teel). Kuid üks on kindel, et vana tehas tuleb täielikult rekonstrueerida, et teda saaks veel ekspluateerida 5–7 aastat, ja juba täna me oma meetmetes organiseerime uue tehase ehitusdirektsiooni, et leida siis sellised finantsid ja vahendid, et veel käesoleval sajandil ehitada Kunda uus tsemenditehas. Meetmetes on ette nähtud väga palju kulutusi keskkonnakaitse olukorra parandamiseks. Suurema lahenduse selleks peaks andma "Eesti Tsemendi" gasifitseerimine. Tööd on alustatud, gaas peaks jõudma Kundasse k.a. lõpul ja juba järgmise aasta II kvartalist saame me tsemendiahjud üle viia gaasiküttele. Gaasikütus peaks parandama ökoloogilist olukorda vähemalt 40% võrra. Samas on alustatud olemasolevate tsemendiveskite filtrite kapremonti ja nende väljavahetamist. Loodetavasti on tulemuseks ökoloogilise olukorra paranemine Kundas vähemalt 60–70% ulatuses. Uue tsemenditehase ehitus on niivõrd tõsine küsimus ja niivõrd suure maksumusega, et ma arvan, et järgmisel valitsuse istungil esmaspäeval, kui me sellest valitsusele ette kanname, me leiame vahendid ja õiged teed selle küsimuse lahendamiseks. Loota Liidu Plaanikomitee, Liidu Ministrite Nõukogu peale, kus plaanides ja kavades on ette nähtud XIII viisaastakul uue tsemenditehase ehitamine Kunda, me praegu ei saa, sest et selliseid investeeringuid Liidu majandusministeerium meile eraldanud ei ole."
Lugupeetud rahvasaadikud, ma ei tea, kui detailidesse mul praegu olemasoleva tsemenditehase rekonstrueerimise projekti valgustamisega ja uue tehase ehitusega tasuks minna. Kuna aeg on piiratud ja tõsine arutelu tuleb valitsuse istungil tuleval esmaspäeval, siis ma arvan, et ma piirdun sellega, mis on minu poolt öeldud.

Suur tänu! Ja nüüd küsimused.

Mul oleks järgmine küsimus. Tähendab, defitsiitsus võimaldab igasugust ehitusmaterjali, alustades täiesti kõlbmatutest kividest, siin on mõeldud nii silikaate kui telliseid, maha müüa. Kas ehitusmaterjalide tööstuse ministeerium või nüüdne ehitusministeerium leiab, et algtöö on talle majanduslikult kasulik või mitte?

"Sellele küsimusele vastates peab ütlema, et nii nagu "Eesti Tsemendi" hetkeolukord, nii on kogu ehitusmaterjalide tööstuse olukord hetkel väga vilets. Kui jutt on praegu meie ehitusmaterjalide võimalikust ekspordist, siis, vaatamata turu-uuringutele ja valuuta iseteenimise võimaluste otsingutele, on küllaltki problemaatiline praegu minna meie ehitusmaterjalidega välisturule. Meie kontseptsioonides, plaanides on lahendused leitud, aga viimane aasta või poolteist on kõik krediteerimise võimalused nii välispankade kui Liidu Välismajanduspanga poolt kinni ja me oleme oma plaanide rakendamisega tõsises hädas."

Lugupeetud Ülemnõukogu! Nendes põhimõtetes, millest me peaksime kinni pidama, on täpsustatud, et küsimuse esitanud Ülemnõukogu liikmel on õigus esitada vastajale kuni kaks lisaküsimust, aga ei ole täpsustatud, kui palju lisaküsimusi või kui pika aja jooksul võiksid seda teha teised saadikud. Kas me lepime džentelmenlikult kokku niimoodi, et reglementeerime selle ajaga, 10 minutiga? Kas ollakse nõus? Pean ma hääletamisele panema? Ei pea. See tähendab seda, et küsimuse esitajal saadikul või saadikutegrupil on niikuinii kahe lisaküsimuse esitamise õigus, kuid ka teistel saadikutel on 10 minuti jooksul õigus esitada küsimusi. Kas sobib niimoodi? Sobib.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud saadikud, lugupeetud ministri asetäitja! Ma tahaksin alustada tänusõnadega ehitusministeeriumi aadressil, et ta nii kiiresti reageeris minu saadikujärelepärimisele. Tsementi hakkas tulema, tõsi küll, kahjuks pooles mahus. Eriti kahju on aga sellest, et alates 21. maist, s.t. kaks päeva enne seda, kui minister Golubkov andis ametliku kirjaliku vastuse tarvitusele võetud meetmete kohta, katkesid tsemenditarned täiesti. Viidatakse samuti Kunda tsemenditehase probleemidele. Viimased andmed tsemendi vaegtarnete kohta on mul reedest. Võimalik, et ministri asetäitjal on värsked andmed, palun neist informeerida. Lisaks sellele ma tahaksin alla kriipsutada seda, et muidugi võib tuua palju selgitavaid põhjusi, kuid ma loodan, et valitsus, õigemini ehitusministeerium jätkab edaspidigi Narva linna abistamist, sealhulgas tsemenditarnete osas.

"Kommentaariks veel sellele täpsustavale küsimusele Narva olukorra kohta ütleksin, et Narva olukord poole aasta lõppedes ja ka viie kuu töötulemuste järgi on Eesti keskmisest parem. Nii et loodetav täitmine 93–95% poole aasta hangetest, see on küll maksimum, mida "Eesti Tsement" Narva ehitajatele anda saab."

Suur tänu! Uno Anton.

Sooviksin teada tsemendi kasutuse struktuuri ja selle perspektiivi suureneva defitsiidi tingimustes, sealhulgas ka seda, kui palju läheb praegu tsementi vabariigist väljapoole. Tänan!

"Tsemenditehase projekteeritud võimsus on 1 200 000 tonni. See on see arv, mis oli röövmajanduslikult Liidu plaaniorganite poolt "Eesti Tsemendile" planeeritud kõikide aastate jooksul ja mille veel viimasel "tõusulainel" 1988. aastal "Eesti Tsement" ja tema töökollektiiv täitis. Sellest miljon kahesaja tuhandest tonnist jääb vabariiki 800 000 tonni tsementi, ülejäänud 400 000 tonnist umbes 100 000 tonni moodustab ekspordi ja ülejäänud on siis liidulised hanked Liidu turule. Kui lähtuda tsemendi tootmisest ühe elaniku kohta, siis on küsimus väga õigesti esitatud. Euroopas on väga vähe neid maid, kus tsementi ühe elaniku kohta või ehituse kuupmeetri kohta tarvitatakse nii palju nagu seda Eestis tänapäeval. Nii et tänase defitsiidi juures on tsemendi kokkuhoiu küsimus "Eesti Tsemendi" rekonstrueerimise kõrval sama tähtis."

Suur tänu! Juhan Telgmaa.

Lugupeetud kolleegid, ma olen kõiki oma küsimustega ammu ära tüüdanud, ja ministeeriumi ametnikke samamoodi, aga ma kordan seda ikkagi väsimatult, sest et praegu tuleb ehitada. Ja küsimus on selles, kas ehitusministeerium planeerib väikeeterniidi tootmise taastamist. Meil on maal tuhandeid hektareid väikese eterniidiga kaetud katuseid, paljud on sellise konstruktsiooniga, mis ei kannata suurt eterniiti välja. See on kohutav kahju, mida põhjustas põllumajandusele väikeeterniidi tootmise lõpetamine. Aitäh!

"Väikeeterniidi tootmist või õigemini taastootmist ehitusministeerium ei planeeri enam. Kogu maailm on loobunud eterniidi, nn. asbesttsementplaatide kasutamisest, mis on tervisekeskkonnale kahjulikud, ja ka meil tuleb siiski minna seda teed. Viimane kapitaalremont eterniidi tootmise tsehhis "Eesti Tsemendis" võimaldab suuregabariitset eterniitplaati toota veel 5–7 aastat. Lähema 2–3 aasta jooksul peame me tootmiskoondises "Silikaat" koos Soome firmadega välja töötama uue tehnoloogia, me peame asendama asbesttsementplaadid millegi muuga. Esimesed tulemused on juba käegakatsutavas kauguses. Nimelt saab selle aasta lõpul Kuusalu regioonis valmis tsementkatusekivide tootmise liin, aga Aseri keraamikatehases saab aasta lõpuks valmis Lääne-Saksa päritoluga keraamiliste katusekivide tootmise liin. Mõlemalt liinilt on võimalik juba tuleval aastal saada viis miljonit katusekivi aastas, siis 5 + 5 miljonit."
Nüüd meie ruberoiditsehhist: kui me saaksime ruberoidide valmistamisel minna kartongaluselt üle polümeersele alusele, oleks võimalik Soome firmade abiga alustada uue ja parema, kvaliteetsema katuse rullkattematerjali tootmist.
Väikese eterniidi juurde tagasi ei tule me ka sellepärast, et selliseid liine Liidus enam ei valmistata.

Suur tänu! Vladimir Kuznetsov.

Tänan! Lugupeetud aseminister! Mul on kahju, aga ma ei kuulnud teie suurepärases sõnavõtus vastust küsimusele. Ma rõhutan, seoses sellega, et Narvas ei olnud möödunud nädalal mitte ühtegi kilogrammi tsementi, ma palun vastata, millal tarned taastatakse. Situatsioon on väga ja väga kriitiline.

Teil on kahe nädala vanused andmed, kus tõesti viiest tsemendiveskist töötas nendel päevadel ainult üks ja selle ühe tsemendiveski toodang pidi minema töötava eterniiditsehhi tarbeks. Ja kuna nüüd töötab viimased kolm päeva 5-st tsehhist juba 4, siis on olukord viimasel nädalal tunduvalt paranenud. Neli veskit ongi see, mis plaaniliselt peaksid olema 100% ööpäeva lõikes töös. Kui me suudame seda tööd säilitada, siis need arvud, mida ma lubasin poole aasta töö tulemusena Narva linnale, on täiesti reaalselt täidetavad.

Suur tänu! Vladimir Malkovski.

Lugupeetud aseminister, saage minust õigesti aru, me väljendame siin valijate huve ning me järjekordselt ei saanud konkreetset ja selget vastust. Võib-olla ei ole teil lihtsalt informatsiooni? Kas praegu Narva tarnitakse või ei tarnita tsementi? Kui ei, siis millal saab Narva tsementi? Nädal ilma tsemendita tähendab praktiliselt ehituste seiskamist, meie ülepolitiseeritud ajal muutub asi piisavalt tõsiseks. Saage aru, me ei muretse ainult Narva pärast. See on ka poliitiline küsimus. Kui te tahate täpsustada, siis lepime lihtsalt kokku, et minuti 15-20 pärast saame selge ja täpse vastuse, kas tsementi saadetakse või ei saadeta. Kui ei, siis kas saab Narva tsementi homme või ülehomme?

Lugupeetud härra Malkovski, lugeda tsemendi hankeid poliitiliseks kuidagi ei saa. Esiteks, Narva linn on saanud üle Eesti keskmise, üle liiduhangete keskmise. Teiseks, kui tahate ikkagi teada konkreetselt, mis juhtus eile, täna ja homme, siis ma ütlen, et tsement Narva läheb. Tsement on, vagunid on ja mitte midagi ei takista tsemendi tarneid Narva linna.

Suur tänu! Ma tuletan nüüd meelde, et meil oli ka ajareglement. Viimase küsimuse esitaja on Jüri Põld. Rein Tamme.

Härra ministri asetäitja! Mõni aeg tagasi veel oli juttu meil ehituslike kuivsegude tootmise vajadusest. Kas praegu on mõni ametkond niisuguse initsiatiiviga välja tulnud ja kas see on praegu üldse aktuaalne?

"Kuivsegude tootmine on meie programmides ette nähtud etapilisena. Pärast Rakke lubjatehase lubjapõletusahjude rekonstrueerimist on ette nähtud Rakkes välja ehitada hüdraatlubja tootmine, mis on üheks aluseks, et siis koos Pannjärve liivadega alustada kuivsegude tootmist. Ettepanek on tehtud tootmiskoondis "Silbeti" juures moodustatud aktsiaseltsile koos Rakke lubjatehasega ja meil on konkreetsed ettepanekud kompensatsiooni korras või siis ühisettevõtluses osalemise korras sellise tehnoloogia saamiseks Soome firmalt "Lohja". See materjal on praegu läbitöötamisel ja me näeme oma programmides selle ettevõtte väljaehitamise Pannjärve-Ahtme piirkonda."

Suur tänu! Ja viimasena Jüri Põld.

Aitäh! Austatud Aadu Kana, mul on teile küsimus teie repliigi peale, kus te hr. Malkovskile vastasite, et Narva linn saab tsementi Eesti keskmisest tasemest enam. Mind teeb see veidi murelikuks. Teatavasti on meie linnaehituse kasv paljude meie hädade suureks põhjuseks ja maasaadikuna ma lihtsalt küsiksin, kas me tõepoolest tahame maaelu ja maakultuuri taastada? Selleks on eeskätt vaja suurendada ka ehitusvõimsusi ja maainimesed on tõesti hädas tsemendiga. Kas seda probleemi on sellest kandist ka natukene analüüsitud, kuidas need vahekorrad siiski on? Ja ma juhiksin lugupeetud kolleegide tähelepanu sellele, et meil ei ole praegu valitsuse istung, ja need küsimused, mida me oleme esitanud, puudutavad just sageli valitsuse tööd ja mitte saadikute seadusandlikku tegevust. Ma tänaksin hr. Kana toredate vastuste eest, kuid kas see on koht selliste küsimuste esitamiseks? Aitäh!

"Eesti turg ja nende tarnete täitmine, see peaks olema auasjaks, ja talumees, põllumees, peab oma tsemendi kätte saama. Kuid samas, nii nagu ma oma lühiettekannet alustasin, on tõesti "Eesti Tsemendi" hetkeolukord selline, mis ei võimalda planeeritud, 100-protsendilise projektvõimsusega võrdset plaanilist ülesannet käesoleval aastal täita. Millises proportsioonis Liidu turu, ekspordi, siseturu ja tsementi vajavate ametkondade hankeplaane vähendatakse, see otsustatakse esmaspäeval valitsuse istungil. Kuid ühte me peame endale teadvustama: hetkeolukord on selline, et vaatamata kõigele, ka majandus- ja finantsabile, selle aasta plaani ei ole võimalik päästa. See tähendab, 1 200 000 tonnist on siis miljon see maksimum, mis tuleb, ja te näete, kui suur protsent jääb täitmata."

Suur tänu, hr. Kana, sellega on meie küsimused ammendatud. Aitäh! Ülemnõukogu liige hr. Veetõusme on tõstatanud küsimuse seoses Sotsiaalpanga likvideerimisega. Vastuse sellele küsimusele annab rahandusminister hr. Miller.

Lugupeetuid Ülemnõukogu! Me vaatasime hr. Veetõusme ettepaneku läbi. Eile andsime talle oma kirjaliku nägemuse selles küsimuses ja minule teadaolevail andmeil vaatas Ülemnõukogu majanduskomisjon selle küsimuse ka eile õhtul läbi. Nii et rohkem mul selles osas lisada ei oleks. Kas on Ülemnõukogu liikmetel küsimusi?

Vabandage, lugupeetud kolleegid ja ka hr. Miller, kui minu küsimus ei ole päris õigel ajal ja ilusasti esitatud, aga ma olin eile majanduskomisjoni koosolekul, kus oli juttu ka Eesti Pangast. Eesti Pank on niisugune asi, millest me oleme ajakirjandusest palju lugenud, sest tema peab laskma käibele Eesti krooni ja see meile kõigile hirmsasti meeldib, ilusad sinised rahad ja puha. Aga seal arutelus selgus, et Eesti Panga olukord on täiesti räbal. Tal puuduvad elementaarsed töötingimused, alustades ruumidest. Kaadrit ei ole ette valmistatud. Tuleb välja, et panga nõukogu on ainult 5-liikmeline ja nende hulgas ei ole ühtegi esindajat konkreetsest majandusest. Ei ole niisugust esindajat, kes oleks isiklikult huvitatud raharingluse korrastatusest. Seal on koos ainult teoreetikud. Igasugune mõistlik koostöö valitsusega puudub, ei ole üldse selge, kuivõrd hr. Otsason isiklikult on oma tööga toime tulnud või pole tulnud ja kuivõrd ei ole vastu tuldud Eesti Panga taotlustele valitsuses jne., jne. Noh, see kõik ei olegi nii oluline. Kuid kõige selle tagajärjel ilmselt ei korrastu raharinglus majandusreformi käivitumise ajaks, ei suudeta käibele lasta jõuludeks Eesti raha ja kus on siis ikkagi väljapääs. Või dramatiseerin ma olukorda üle? Tänan!

Selle küsimuse kohta ma tahaksin märkida järgmist. Nimelt vastavalt Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse otsusele moodustati ühiskomisjon, kuhu kuulub terve rida inimesi vabariigi valitsuse poolt ja terve rida töötajaid Eesti Panga poolt. Komisjoni töös on osalenud ka hr. Veetõusme ja hr. Ivar Raig. Põhimõtteliselt me vaatasime läbi oma rahale ülemineku küsimused. See programm valmis 1. detsembriks m.a., püüdsime saada informatsiooni Eesti Panga poolt tehtud tööst. Kahjuks meil see ei õnnestunud, see ei õnnestunud ka majanduskomisjonil ja me koostasime ühe õiendi hetkeolukorra kohta ja mõningad ettepanekud edasise töö kohta. Homme hommikul me vaatame selle komisjoniga need küsimused veel kord läbi ja homme pärastlõunasel valitsuse istungil ma kannan antud küsimusest ette. Valitsus võtab siis vastava seisukoha ning annab omapoolsed ettepanekud Ülemnõukogu majanduskomisjonile edasiseks tegevuseks. Vahest niipalju oleks täna võimalik selles osas informatsiooni anda. Sest eile see küsimus, mis majanduskomisjonis läbi vaadati, Eesti Panga ja oma raha küsimus, oligi põhimõtteliselt selle ühiskomisjoni töö tulemus.

Suur tänu, hr. Miller, teie vastus oli ammendav. Ülemnõukogul rohkem küsimusi ei ole. Ülemnõukogu liige hr. Saarman on tõstatanud küsimuse, miks rikutakse majanditega ja talupidajatega kontraheerimislepingute sõlmimise põhimäärust. Selle kohta annab meile selgitust põllumajandusminister hr. Lind.

Lugupeetud hr. juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Esitan kõigepealt küsimuse, miks tulevad sellised järelepärimised valitsusele, ministeeriumile, Ülemnõukogu Presiidiumile jne.? Alluvad ju tootjad ja töötlejad ühele ametkonnale, s.o. põllumajandusministeeriumile. Miks ei sõlmita lepinguid õigeaegselt ja vahel üldse mitte? See käib kõigi kolme kohta, ma mõtlen keskasutust põllumajandusministeeriumi, töötlejaid ja põllumajandussaaduste tootjaid. Lubage alata põllumajandusministeeriumist, kes on kutsutud ja seatud seda asja koordineerima. Kõigepealt peab ütlema, et praegu kasutusel olev põllumajandussaaduste kontraheerimislepingute sõlmimise ja täitmise korra põhimäärus, mis on kinnitatud 1987. aastal, on tugevalt käsumajanduse pitseriga ning ka real juhtudel varumisorganisatsioonide dikteeritud tähtaegadega. Teatavasti olid ju varem olemas sellised ministeeriumid nagu liha-piimaministeerium, varumisministeerium. Selline põhimäärus ei saagi õieti toimida, kuna ta on nende tulem, ja oleme seadnud ülesandeks välja töötada vastava lepingute sõlmimise ja täitmise korra uus põhimäärus. Seda esiteks. Mis siis on senini põllumajandusministeeriumil veel puuduseks olnud? Ei ole suutnud, võiks ütelda, piisavalt teha aastate jooksul propagandat, et tootjad ühineks liha- ja piimaühistuteks, nii nagu oli Eestimaal aastail 1930–1940, kus Eesti oli liha- ja piimaühistute poolest Euroopas ühel paremal tasemel.
"See on üks meie töö puudusi. Ja olen selle asjaga isiklikult päris kaua tegelenud, jõudsin juba päris kaugele, alguses Võrumaal, kuid kahjuks jäi seal asjaolude tõttu pooleli. Ma ei suutnud eelmises valitsuses, kus ma ka olin, suruda läbi seadusandlikku initsiatiivi, et teha uus põllumajandussaadusi ümber töötavate ja teenindavate ettevõtete lahtiriigistamise määrus. Nüüd on uus järjekordselt valmis ja läheb täna uuesti valitsusse. Tahan uskuda, et valitsuse juht sellele kohe alla kirjutab, kuna ta on valmis praktiliselt korraldusena ja kõlab umbes nii: nõustuda põllumajandusministeeriumi halduses olevate riiklike liha-, piima- ja teiste töötlevate ning teenindavate ettevõtete baasil ühistute, aktsiaseltside moodustamisega aastatel 1990–1991. Teiseks, anda p. 1 nimetatud riiklike ettevõtete vara erandina tasuta üle ühistute liikmete ühisomandusse proportsionaalselt realiseeritava põllumajandustoodangu või osutatavate teenuste mahuga jne. Kahjuks tuleb projekt ülevalt poolt, see oleks pidanud tulema muidugi alt. Nüüd läheme edasi töötajate juurde. Muidugi on takistatud töötlejate monopoolset seisundit. Teatavasti on meil suured liha- ja piimakombinaadid ja nad kasutavad väga ära seda monopoolset seisundit ning dikteerivad omalt poolt tootjatele tingimusi: mujale ei saa viia, ainult selles piirkonnas, mis on ette määratud jne., jne. Ja kui konkreetselt tuua näide Jõgeva kohta, siis selle kohta on siin ka järelepärimine tehtud ning peab ütlema, et näiteks Laiuse kolhoos ja Kaarepere sovhoostehnikum ei saanud kokkulepet oma piirkonnas oleva Tartu Piimakombinaadiga. Peab ütlema, et Tartu ei taha koostööd teha. Nad hakkasid seal viima oma toodangut Võrru, kus oli paindlikum vastuvõtmine. Tartu Piimakombinaat "karistas" kohe ja ei maksnud nende majandite individuaaltootjatele, kes nende piirkondades elasid. Tahan ütelda, et tänaseks peab olema, täna õhtuks peab olema see küsimus lahendatud ja nad ka selle raha kätte saanud. Tuli kasutada vana stagnavõtet. Ministri asetäitja andis korralduse – maksate välja ja lõpetate selle jonnimise ära. Ja lõpuks kolmas – tootjad, sellest oli juba palju juttu. Eestimaal kasvab ühistuid, aktsiaseltse ja teisi ühisettevõtmisi nagu seeni. Nagu öeldud, oli ka varem Eestimaal kõik piim ja liha ühistutes, kuid kahjuks ei taha meie tootjad sellega tegelda. On mugavam niimoodi esitada järelepärimisi kui võtta ühisettevõtmisena seda ette. Kus see aga praktiliselt on toimunud, näiteks agrofirma "Pandivere", kus üheskoos on nii tootjad kui ka töötlejad, ei ole probleeme üldse. Tapab ja töötleb päris korraliku rajooni ulatuses, Haapsalu-taolise rajooni ulatuses. Või Ranna sovhoos oma 7000–8000 tonni broilerilihaga, Tallinna linnuvabrik. Seal ei ole üldse probleemi. Toodavad ja töötlevad ning küsimus on lahendatud."
Lõpetuseks tahaksin ütelda, et hr. Saarmanile on lühidalt antud ka kirjalik vastus, ja ma usun, et tulevikus me suudame seda tööd paremini teha nii ministeeriumi tasemel kui ka tootjad ja töötlejad. Kuna ma olen praegu siin ees, siis annaksin väikse informatsiooni ka talude osas. Mõne lausega. Peab ütlema, et meie hinnangu järgi taluseadus toimib. Ta on üks paremini toimivatest seadustest. Rohkem soovitakse talusid teha, kui suudetakse ehitusmaterjalide ja tehnikaga varustada. Teiseks peab ütlema, et hästi mõjub seadus maksust 5 aastaks vabastamise kohta, mida on palju kritiseeritud. Tundub, et see on siiski hea. Kolmandaks haakub tänase küsimuse juurde see, et kõikidele talupidajatele makstakse praegu 50% lisa, vaatamata sellele, kas nad eelmisel aastal tootsid piima-liha või ei tootnud. Nii nagu saavad ühismajandid ja riigimajandid eelmise viisaastaku plaanide ületamise eest. Tänan!

Suur tänu! Esimese küsimuse esitab Mikk Titma.

Austatud minister! Mind tegi murelikuks üks teie fraas. Nimelt, et põhifondid lähevad üle aktsiaseltsidele. Asi on nimelt selles, et kui me tahame üldse minna üle Eesti kroonile, siis ainus võimalus seda teha on riigiomandi kaudu. Kui me nüüd riigiomandit põhimõtteliselt tasuta üle anname, siis jääb Eesti riik piltlikult öeldes paljaks. See on väga tõsine küsimus. Ma saan aru, kui väiketootjatele antakse midagi riigi poolt tasuta, kui aga on tegemist ikka juba üsna suure riigivaraga, siis mulle tundub, et selles küsimuses me peaksime Ülemnõukogus, kas või majanduskomisjonis, üsna tõsiselt arvet pidama. Vastasel korral ei tule Eesti kroonist mitte midagi välja, sest kulda meil ei ole ja ainuke võimalus seda tagada on riigivara.

Vastame kohe.

Jaa, see on väga hea, et see fraas häiris, kuid ma jään enda juurde, oma ettepaneku juurde. Ja nimelt, kui 1940. aastal Võhma tapamaja või mõni teine ära võeti, siis ei makstud selle eest tootjatele midagi. Lisaks kõigele on nad riigi poolt niivõrd hukka lastud, et nende eest ei saa ei rublat ega krooni võtta. Küll aga saab tootjate ühisomanduseks anda ja nemad hakkavad n.ö. suunama, kontrollima ja kasutama. Ta muutub ühisomandiks talupidajatele, mis on meie tulevik, väikeühistutele, ühistutele, ütleme praegustele kolhoosidele ja riigimajanditele. Väga hea, et asja üle mõeldakse, kuid ma jään endiselt enda juurde.
Tõsi, kui ilmub pankrotiseadus, siis meie kolhoosid ja sovhoosid, kes enam omadega välja ei vea, need peaksid minema oksjonihaamri alla, ma olen teiega 100% nõus. Aga praegu teen lugupeetud kõrgele seadusandlikule kogule ettepaneku see niimoodi vastu võtta.

Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu, ma püüan nüüd ennustada, kui palju võtab aega juba nendele küsimustele vastamine, millised on meil esitamisel. Lepime kokku, et viimane küsimuse esitaja on Aavo Mölder. Ja nüüd Tõnu Saarman.

Lugupeetud juhataja, härra minister, kolleegid! Praeguse majandusliku olukorra juures ei ole majandid võimelised omavahenditega uuendama piimakombinaatide ja lihakombinaatide sisseseadet, mis on üldjuhul amortiseerunud. Samuti ei ole tavaliselt nende kombinaatide juures vajalikke puhastusseadmeid. Kokku on need summad, mis on vajalikud kombinaatide taastamiseks või korralikuks töölehakkamiseks, väga suured. Me oleme oma piirkonnas arutanud neid küsimusi mitmeti ja lihtsalt majandid ei ole võimelised oma vahenditest neid finantseerima sellisel kujul, et nad tulevikus hakkaksid korralikult tööle. Ja ma tahaksin küsida, mis summadest hakkab see toimuma? Sest näiteks Jõgeva maakonnas omi kombinaate ei ole ja ressursse on kogu aeg välja läinud, aga me peaksime nüüd ju selle ressursi tagasi saama. Aitäh!

Mina tegin ettepaneku, et anda tasuta. Te ei taha isegi siis kombinaate ühisomandi summadega suunata ja tööle panna, kui teil selle eest midagi maksta ei tule. Aga teatavasti sellisel ühisomandina töötaval kombinaadil on tulemused paremad kui riigi omandil. Riigiomandusena on ta niimoodi, nagu kogu meie riigivarandus ja riigistamine on käinud. Paremat moodust riigi jaoks, nii vaene kui ta praegu on, ma ei näe. Kui teil on paremat moodust, kus on võimalik uuesti maksudega veel rahva käest rohkem raha ära võtta või mingit muud moodust kasutada – ma isiklikult ei näe. Ja minule tundub see majandusplaan praegu optimaalsena. Nii et ma usun, et kindlasti on teil vaeva. Teil tuleb hakata asja juhtima omanikuna, mitte eemalt ja mitte nii, nagu seda riigiasja aetakse. Tuleb palgata direktsioon, nii nagu see toimub aktsiaseltsis või ühistus. Aga et kolhoosidel, sovhoosidel ja teistel talunikel vahendeid vähe on, see on päris selge. Meil on terves riigis vahendeid vähe ja leida neid üldise maksukoorma tõstmise teel, hoides ettevõtteid riigiettevõtteina edasi, mina õigeks ei pea. Ei olnud 20-ndatel aastatel piimaühistute mehed ja võlgades vaevlevad talud rikkamas ja paremas seisus kui praegu kolhoosid, sovhoosid. Kahjuks peab ütlema nii.

Suur tänu! Tõnis Mets.

Härra minister! Sellel aastal jäid majanditel realiseerimata suured kartulikogused, seega majandid kandsid suurt majanduslikku kahju. Sel aastal on kartuli pind oluliselt vähenenud, kas see vähenenud kartuli pind rahuldab Eesti vajaduse sügiseks ja talveks? See on esimene küsimus. Ja teine. Kas Eesti kartuli baasil oleks võimalik laiendada Eestis piirituse tootmist ekspordi tarbeks nagu kunagi enne sõda?

Väga hea ja murettekitav küsimus. Arvan, et praegu, kus me Liidule pidevalt lihatarneid vähendame, täidame me aasta lõpuks 50% oma esialgsetest kokkulepetest lihatarnete osas. Ülejäänu tarvitame ära oma vabariigis. Sellele vastab muidugi Liidu keskvalitsus tunduva jõusöödakoguste vähendamisega. Iga päev tulevad uued telegrammid, kus ta järjest vähendab jõusööta. Teie küsimus on väga põhjendatud, ja ma arvan, et on jäme viga praegu vähendada kartulipinda ja üldse kartuli tootmist. Ma soovitaksin küll hakata sigadele kartulit söötma. Seda oskas Eesti talumees suurepäraselt ja see tasub väga hästi ära praeguste hindadega. Kahjuks, jälle kahjuks on nii talumees kui ka kolhoos, sovhoos mugavamal positsioonil. Meelsamini antakse kuiva kombikormi ette kui kartulit. See oleks praegu meil tee kohe sealiha tootmise vähendamise pidurdamiseks, kui me kasutaksime rohkem kartuleid. Ja seda on võimalik teha. Mis puutub aga kevadistesse ülejääkidesse, siis peab ütlema, et siin on tegemist praegu turumajandusega ja teatud määral on halva asja juures ka hea moment: saab kvaliteeti nõuda, saab, lugupeetud majandusjuhid, otsesidemeid arendada. Eesmärk on turumajandus. Sinna me peame kiiresti minema ja seda me oleme kooris kõik kogu aeg ütelnud – turumajandus, see on väga hea. Ma arvan, ma saan aru, et varem oli niimoodi, et ükskõik missuguses kvaliteedis kartul oli, ta realiseeriti ära. Sel aastal ma eelmine kord vastasin, et suur Liit, kartuses, et Moskva nälga jääb, ostis palju kartulit sisse Hiinast ja Poolast ning ei võtnud meilt kevadel ettenähtud 10 000 tonni vastu. Vaatamata sellele, et uus linnapea on meiemeelne jne., ei andnud rääkimised tulemusi. Nad ei võtnud seda kartulit meilt vastu. Aga ma usun, et see asi paraneb iga aastaga ja järgmisel aastal on juba otsesidemed ning saame mitte mingisuguse 25 kopikaga, vaid juba rublaga või kahega otsesidemete teel müüa Nõukogude Liitu. See ainult paneb rohkem otsima ja turgu arendama. Nüüd, mis puutub piiritusse, siis mina olen pidevalt välismaalastele isegi veidi valetanud ja ütelnud, et meil ongi enamus viina piiritusest toodetud, et see on palju parem kui nisust tehtud. Niimoodi räägin nendele ja teen reklaami. Kõik on õige, sel piiritusel on ainult üks väike puudus: ta läheb umbes 2–3 korda kallimaks kui nisust toodetud. Ja teatavasti ka Soome tootis piiritust kartuli baasil. Vahepeal ta ostis meilt hoolega, sest ehitas oma piiritusvabrikut ümber. Soome ehitas kõik oma piiritusvabrikud ümber teraviljale. See tähendab, et ka praeguse piirituse hinna juures tasub kartulist toota, kuid see nõuab täiendavaid puhastusseadmeid jne.

Lugupeetud juhataja, härra minister! Miks on tekkinud selline olukord, et olgugi et kontraheerimislepingud on sõlmitud, siiski majanditelt sigu vastu ei võeta, eriti Tallinna Lihakombinaat. Meie kolhoosis on näiteks juba üleskasvanud sigu üle tuhande, Kehtnas 1700, Kohilas 1500 ja nõnda edasi. Sööta ei ole, sead kõhnuvad, letid on tühjad. Möödunud nädalal Ranna sovhoosis oli meil sellest juttu. Eilseni olukord lahenenud ei ole. Mida ette võtta?

Vaevalt, et ma siin teiste aega niipalju saan hakata viitma. Ma pean ministeeriumi tagasi minnes vaatama, mis siis Kaiu sigadega on juhtunud. Ja ma ei oska teile konkreetselt 400 majandi kohta vastata, miks just on majanditelt sigu vähem vastu võetud. Vastan teile homme hommikul.

Lugupeetud minister! Minu ees on kiri teie asetäitjalt härra Petersonilt, kus räägitakse kontraheerimislepingute sõlmimisest. See kiri, paistab, on kirjutatud niisuguses toonis, et muret nende suhtes midagi ei ole. Siin on täpselt ära öeldud, et käesolevaks ajaks on kõik kontraheerimislepingud majanditega sõlmitud. Tegelikult ei vasta see fakt tõele. Kuni tänase päevani ei ole kõiki lepinguid vabariigis liha ja piima vastuvõtuks sõlmitud ja see on tingitud otseselt varujatest, see tähendab lihakombinaatidest. Mul on teile seoses sellega küsimus. Millal lõpetavad lihakombinaadid lepingute sõlmimise tänavu aastal ja millal nad maksavad majanditele välja selle raha, mis on hinnalisandi tulemusena praeguse momendini maksmata, kusjuures tuleb maksta ka protsent juurde, kuna see raha on majanditelt kinni peetud ebaõiglaselt?

Kui see raha on veel maksmata, nagu ma ütlesin, siis see on tänase ja homse päeva küsimus, kui on midagi üle kandmata. Ma ei oska teile vastu vaielda, kui te ütlete, et lepingud on sõlmimata jäänud, ja minule asetäitja ja varumisala inimene ütleb, et lepingud on sõlmitud kõikide piima- ja lihakombinaatidega, kogu piima ja liha osas. Mul on lihtsalt raske teiega vaielda. Kui teie teate seda asja täpsemalt, siis võib-olla ütlete kohe, aga minul ei ole selliseid andmeid. Täna hommikul sai veel korra kontrollitud: vabariigi ulatuses on sõlmitud kõik piima ja liha kontraheerimislepingud.

Lugupeetud härra minister! Väikesel Eestimaal on üsnagi palju niisuguseid piirkondi, kus külad on välja surnud, kus suurtootmine ei ole võimalik, aga väiketootmise korral võiks edukalt põldu harida ja karja kasvatada. On piirkondi, mis tuleks taas asustada inimestega, tööjõuga. Sinna kõrvale on ka piirkondi, kus praegu toimub tööjõu äravool mitmesugustel põhjustel, kas siis konfliktse olukorra tõttu rahvussuhetes või selle tõttu, et suurtööstus on nii ägedale pealetungile asunud, et keskkonna olukord ei luba seal enam edasi olla.
Kas te olete mõelnud ka niisuguste piirkondade peale ja võib-olla leiduks mingi lahendus teatud enamsoodustusrežiimi näol neile piirkondadele, mis peibutaks ehk inimesi uuesti tagasi? Aitäh!

Juba tükk aega on äärepiirkondadest inimeste äravool muret tekitanud. Juba 1981. aastal tõstatasin selle küsimuse ja me töötasime tõsiselt selle kallal, et seisma panna inimeste äravool äärepiirkondadest. Selleks on neid kõikide riiklike vahenditega pidevalt püütud stimuleerida. Võtame näiteks sellesama Võru, Valga, Lõuna-Eesti. Viimane näide on sellest 60 miljonist, mida lugupeetud parlament arutas. Kui mu mälu ei peta, siis Võru rajoon sai üksi üle 10%. Teatavasti ta annab ainult kuskil 3% vabariigi toodangu mahust. Ja peab ütlema, et nad kasutasid arukalt: kuskil poole suunasid sellest talude tegemisele. Aga see on juba nende maakonna asi ja ma usun, et nad õigesti tegid. Alati on süda sellepärast valutanud ja ma olen esinenud kunagi raadios ja televisioonis, et ma olengi nagu vaeste piirkondade minister, seda vist ütlesin juba 1981.1982. aastal. Ja tõin ka näite, et ei saa vaadata ainult Tallinna ja Tallinna ümbrust ja ülejäänud on ainult ääremaa. Varsti on niisugune olukord kõikjal, kui me niimoodi suhtume. Mis puutub tööstusse, siis seda vahest ütlevad minust targemad mehed, mismoodi sellega toime tulla. Ma arvan tõesti, et suurtööstus on liiale läinud, seda enam, et 800 miljonist masinaehituses ainult 2 miljonit valmistatakse vabariigi jaoks. Ma arvan, et see on üks karjuvamaid asju. Norramaal hoitakse koolimaja alles, kui on veel üks õpilane, sinna pannakse õpetaja kõrvale ja ta on nii kaua, kuni see õpilane koolis õpib, ja võib-olla tuleb teine juurde. Arvan, et ei ole patt, kui meil samuti oleks. Väikekoolide taastamist, kool-lasteaedade tegemist pean väga oluliseks. Te lähenete sellele väga murelikult ja asjalikult. Mul on heameel, et selliseid koosmõtlejaid on rohkem.

Suur tänu ja viimase küsimuse esitab Aavo Mölder.

Lugupeetav minister, te süüdistasite tootjaid altpoolt initsiatiivi puudumises, et meil täna ei ole ühistuid. Siiski on olnud tootjatel oma arvamus ja tahtmine, ja teie abi ja arvamus on ka tootjatele teada, aga et olla lõpuni aus, kas te ei ütleks välja ka endise ATK tippjuhi Tõnspoja arvamuse selles küsimuses.

Härra saadik, mina olen Vello Lind ja võib-olla härra Tõnspoeg ütleb oma arvamuse, ma vahest ei võta endale õigust ütelda tema arvamust. Olgugi et minu arvamus tema kohta on ka muidugi teada ja see on minu poolt temale ka öeldud koos töötamisel. Nii et kahjuks ma ei saa siin sellele teele minna, et ma hakkan niimoodi ütlema, aga päris kindlasti ma veel korra ütlen. Ma arvan, et me ei saa muidu, kui me ühistegevust ei paranda Eestimaal. See on päris selge. Ta on ebameeldiv, ta on raske, ta on kallis, kuid ta on tulemuslik. Seda on näidanud meie ajalugu, seda näitab terve Euroopa ja kogu maailm.
Ma hindan alati eestlase töökust, jonnakust ja kangekaelsust, kuid kahjuks peab olema ka ühismõtlemist ja ühistegevust. Selles osas on meil kõige rohkem puudusi. Seda võib igal konverentsil ja mujal näha, kui arutatakse maaseaduse küsimusi jne. väga kitsalt. Nii et ma ikka julgen ütelda, me peame lihtsalt koos tegutsema, vastasel juhul me jäämegi riigile, sellele vaesele riigile näpuga näitama, kuid tulemust ikka ei tule. Sest mis riik on? Riik ongi see seadusandlik kogu siin ja terve see Eestimaa, poolteist miljonit inimest, aga mitte tuhat ülemust kuskil ei moodusta riiki, see ei ole nii. Kõik. Nii et mina kutsun edasi ühisele koostööle ja arvan, et ilma ei ole võimalik.

Ülemnõukogu ei esita täna rohkem küsimusi. Nendele küsimustele, millele ei antud ammendavat vastust, palun vastata töö korras. Ülemnõukogu liige härra Mets tahab saada vastust probleemile, mis puudutab puhkuse alammäära, 18 päeva, ja selles küsimuses annab selgituse sotsiaalminister härra Kuddo.

"Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Minu nimele saabus rahvasaadik Tõnis Metsalt järgmise sisuga küsimus: "Teatavasti võttis eelmine Ülemnõukogu koosseis vastu otsuse puhkuse alammäära tõstmisest 18 päevale. Kuna aga eelnevalt sõlmitud kollektiivlepingutes oli puhkuse alammääraks 15 päeva, siis nüüd eelnimetatud otsus on tekitanud olulist segadust. Nii ei ole ettevõtete juhtkond huvitatud puhkuste suurendamisest." Tõesti, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 19. veebruari seadlus "Eesti NSV Töökoodeksi" muutmise ja täiendamise kohta on eriti tootmisjuhtide seas tekitanud tõsiseid vastuväiteid juba projekti arutamise staadiumis. Selle seadluse alusel on kehtivasse puhkuste seadusesse sisse viidud uus arvestuslik baas – põhipuhkus 18 päeva – ja on vastu võetud tingimused töökoodeksi § 2 täiendamise kohta selles osas, et lisapuhkused liidetakse iga-aastasele põhipuhkusele. Selline lähenemine tähendab puhkuse kestuse suurenemist 182 000 töötajal kolm päeva ja 460 000 töötajal, kaasa arvatud sõjatehased, kuus päeva. Lisapuhkuse suurus ja lühendatud tööpäev, mis on seotud tervist kahjustavate töötingimustega, määratakse kooskõlas kahjulike töötingimustega tootmisharude, tsehhide, kutsealade ja ametikohtade nimekirjaga ja see põhineb töötajate kutsealade nimetustel ilma faktiliste töötingimuste arvestamiseta. Selle nimekirja alusel on lisapuhkuse pikkus üksikutel töötajate kategooriatel 6, 12, 18, 24, 30 ja 36 päeva, mis kehtiva seadusandluse kohaselt liidetakse 12-le tööpäevale. Puhkuse arvestusliku baasi muutmisel 12-lt kuni 18 tööpäevani suureneb puhkus 240 000 töötajal 6 päeva võrra. Lisaks on terve rida teisigi töötajate kategooriaid, võib-olla ei hakka sellest siin pikemalt rääkima, püüame avaldada vastava materjali ajakirjanduses. Probleem on selles, et nimetatud seadlus läheb meile maksma küllaltki palju. See toob kaasa tööajafondi vähenemise 3900 inimpäeva võrra ja vahendite eraldamise ajutiselt puuduvatele töötajatele palga maksmiseks 25 miljoni rubla ulatuses ehk aasta jooksul üle 15 000 inimese töölt puudumise."
Need andmed kinnitavad, kui kalliks läheb meile otsuste vastuvõtmine, mille kohta puudub kvalifitseeritud sotsiaalne ekspertiis tagajärgede ja kulude osas. Siin on malli võetud mõnedest Skandinaavia ja Lääne-Euroopa maadest, kus iga-aastane tasuline puhkus ulatub tõesti 5–6 nädalani, kuid tuleb arvesse võtta, et meie majanduslikud võimalused on arenenud maadega võrreldes märksa tagasihoidlikumad. Pealegi on enamuses arenenud maades pensioniiga nii meestel kui ka naistel 65 aastat ning maksimaalse pensioni saamiseks vajalik tööstaaž reeglina 30 aastat. Tegelik tööaeg on seal seega ka pikem kui meil. Pealegi reguleeritakse seal puhkustega ka tööhõivet ja vähendatakse tööpuudust, kuna lühem tööaeg võimaldab hõivata tööle rohkem inimesi. Lisaks ei ole kaugeltki kõigis kõrgelt arenenud riikides puhkused niigi pikad kui meil. Jaapanis on näiteks iga-aastane puhkus 7 päeva, täpselt sama pikk on puhkus USA-s kuni 5-aastase tööstaaži korral ja ka pikema tööstaažiga töötajatel ei ületa see reeglina kolme nädalat.
Kuid Ülemnõukogu seadus on vastu võetud ning valitsus otsustas 21. mail oma istungil presiidiumi seadluse jõustumise tähtajaks kehtestada 1. jaanuari 1991. Seega puhkused pikenevad järgmisest aastast. Otsus on kooskõlastatud Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehe Siim Kallasega. Samas leiab sotsiaalministeerium, et on otstarbekas ette valmistada puhkuste seadus, mis määraks ära riiklikud sotsiaalsed garantiid minimaalse kestusega iga-aastaste tasustatavate puhkuste saamiseks ja annaks võimaluse selle kestuse pikendamiseks sõltuvalt töötingimustest kollektiivlepingu alusel. Minimaalne puhkus peaks võimaluste piires tõesti pikenema, kuid peame reaalselt kaaluma kõikvõimalike lisapuhkuste soodustuste otstarbekust, mis seavad töötajad sõltuvalt kategooriast põhjendamatult ebavõrdsetesse tingimustesse. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Tundub, et siiski on mõned küsimused.

Härra juhataja, lugupeetud minister! Ma esitaksin teile niisuguse küsimuse. Kas teie poolt või teie ametkonna poolt on ettevalmistamisel valitsusele ja sealjuures ka Ülemnõukogule seadus meie riiklike pühade kohta? Teatavasti need pühad, mis on praegu meil kalendris, ei ole meie maale ja meie rahvale traditsioonilised. Neid pühi eesti rahva poolt ei peeta, neid kasutatakse kui puhkepäevi, et oma koduseid asju korda ajada. Kas on kavas hakata seda asja ikkagi varakult reguleerima, sest teada on, et 23. ja 24. juuni on eesti rahva jaoks suured pühad – võidupüha ja jaanipäev. Samas on tulemas jõulupühad jne., jne. Kas see töö on ettevalmistamisel ja kunas see jõuab ka Ülemnõukogu päevakorda? Aitäh!

Küsimus on tõesti põhjendatud, kuid ma kardan, et ma ei ole õige adressaat. See peaks kuuluma tõesti Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu Presiidiumi kompetentsi. Mis puutub meie kompetentsi, siis tõesti me võtame selle puhkuste seaduse sügisel ette ja ma arvan, et seal tuleb eraldi reguleerida ka riiklike pühade arvu. Nii et ma arvan, et selle küsimuse juurde me jõuame tagasi.

Suur tänu! Vladimir Kuznetsov.

Lugupeetud minister! Kuidas te kommenteeriksite fakti, et selline suur organisatsioon nagu riiklik kindlustus langeb sotsiaalse kaitstuse süsteemist välja. Konkreetselt on küsimus selles, et Narva linna riikliku kindlustuse agentidel on puhkus maksimum 15 kalendripäeva, s.h. laupäevad ja pühapäevad. Narva riikliku kindlustuse inspektsiooni ülem viitab seejuures vabariigi juhtivatele organitele.

Aitäh! Seoses uue seadusega pikeneb minimaalne puhkus kõigil töötajate kategooriatel 18 tööpäevani. Seni kehtib üleliiduline puhkuste seadus või õigemini töökoodeksis on üleliidulised puhkuste määrad. Vabariigil ei ole täna siin õigust ja ka võimalusi pikendada puhkusi erinevatel töötajate kategooriatel ja ametkondadel. Nagu ma ütlesin, me reguleerime selle küsimuse järgmisest aastast.

Suur tänu! Ants Paju.

Lugupeetud juhataja, austatud minister! Minu üks küsimus on teie poolt peaaegu vastatud. Mul on meeles, kui te kevadel maikuus seisite meie ees ja küsimus oli selles, kas anda vabu päevi või mitte. Kas ei kujunenud siis kummaline paradoks: inimesed taotlesid vabu päevi, samal ajal aga maipühad kui sellised olid juba рõrmu heidetud. Minu arvates teie ministeerium peaks kiiremini selle asja koos Ülemnõukoguga paika panema, et ei toimuks niisugust hingelist kahestumist. Tahame punast päeva, vaba päeva. Samal ajal tal ei ole riiklikku tähendust. See oli minu esimene küsimus. Teine küsimus. Väga hea oli teie suust kuulda seda, kui palju võib maksma minna üks või teine otsus, mis on tehtud poliitilistel kaalutlustel. Tähendab, teie arvamus siin on võib-olla kriitiline. Mis võiks olla aluseks just nimelt reaalpoliitika tegemisel? Kui palju meil on võimalusi, ütleme, pensionide ja puhkuste pikendamiseks? Jätaksime äkki selle mõneks ajaks praegu rahule ja paneksime enda jaoks tegeliku riikliku olukorra paika? Või tundub see väga ebahumaansena?

Esimene, maipühad. Ma arvan, et ma osaliselt vastasin sellele küsimusele. Kõik pühad – riiklikud pühad, meie rahvuspühad, puhkused üldse – tuleb meil endal vabariigis ära reguleerida. Siin on meil väga spetsiifilised rahvuspühad. Ma arvan, et siin ei saa päris üleliidulise malliga läheneda. Ma arvan, et sügisel me võib-olla juba jõuame seda küsimust Ülemnõukogus arutada. Mis puutub meie reaalsetesse võimalustesse, kaasa arvatud puhkuste osas, siis niipalju kui mina suutsin välja uurida, on konkreetne seadus, mida me täna vaatame, tõesti vastu võetud poliitilistel kaalutlustel. Mingeid majanduslikke ega sotsiaalseid kalkulatsioone ega ekspertiisi ei ole tehtud. Teatavasti tehti ettepanek pikendada minimaalpuhkust 24 päevani ainult naistel. Sellele vastas Ülemnõukogu Presiidium, et puhkusi ei määrata sootunnuse järgi. Nii et see küsimus langes ära, aga me peame arvestama otsustamisel mitte ainult poliitilisi põhjusi, me peame arvesse võtma kõik tegurid, kaasa arvatud majanduslikud tegurid. Ütelgem ausalt, meil pole praegu õigust puhata. Meil on vaja teha tööd, riik ja majandus jalule aidata ja arvan, et see on esmane kaalutlus.

Lugupeetud minister! Soovin tagasi pöörduda oma kolleegi Kalju Koha küsimuse juurde riiklikest pühadest ja nimelt selle vaatenurga all, et see küsimus on väga aktuaalne ja puudutab ka teie ministeeriumi. Siiani on soovitav riiklikel pühadel töö topelt tasustada ja seda soovitust ei ole keegi tühistanud. Kui meie oma pühasid ka teist sama palju lisame, osa muidugi on ühised, näiteks uusaasta, võib nii kahe riigi pühasid tulla aasta kohta ligi 15. Probleem on vaja tingimata lahendada, sest meil on väga palju töid, mida ka pühade puhul ei saa katkestada. Tänan, paluks teie kommentaari selle kohta.

Täiesti õige. Tunnen ära, et tegemist on majandusjuhiga või vähemalt majandusele väga lähedal seisva inimesega. Küsimus on isegi võib-olla selles, et meil on tõesti erinevad töötajate kategooriad ebavõrdses olukorras ka puhkuste osas, kusjuures paljudel juhtudel puhkus sõltub töötajate kategooriast, sõltumata nende tegelikust töö sisust, tervist kahjustavast töö iseloomust jne., jne. Minu arvates selle sotsiaalse ebaõigluse moment on siin võib-olla veelgi olulisem kui need majanduslikud kaod. Kuid ka majanduslikult need topelt maksmised ja puhkuste järsk pikenemine ligi 600 000 inimesel 6 päeva võrra on äärmiselt kulukas ettevõtmine ja ütleme ausalt, me ei ole täna selleks võimelised. 25 miljonit rubla täiendavat raha, see on väga suur summa. Arvan, et see mure on täiesti põhjendatud.

Suur tänu, härra Kuddo, rohkem Ülemnõukogul küsimusi ei ole. Ülemnõukogu liikmed härrad Kostabi, Järvesaar, Nutt, Reinson ja Madissoon tunnevad muret, kuidas kulgevad ettevalmistused eelseisvaks üldlaulu- ja tantsupeoks, eriti on muret maainimeste osavõtuga. Sellele annab selgituse kultuuriministri asetäitja hr. Ummelas.

Austatud juhataja, austatud saadikud! Võib-olla mina ei ole kõige õigem inimene vastama sellele küsimusele, sellepärast et ma ei kuulu üldlaulupeo peakomisjoni ja töötan ka kultuuriministri asetäitjana küllalt lühikest aega. Kuid ka kultuuriminister hr. Sumera, kes praegu on väliskomandeeringus, ei kuulu üldlaulupeo peakomisjoni, nii et vastates sellele küsimusele, kasutan ma põhiliselt Eesti XXI üldlaulupeo ja XIV üldtantsupeo büroo ja direktori poolt ettevalmistatud informatsiooni. Selle põhjal on peo eelproovid kulgenud seni edukalt. Kollektiivide konkurss on välja selgitanud peole pääsevad koorid, orkestrid ja tantsukollektiivid. Linnade ja maakondade laulupäevadel ning rahvakunstiõhtutel viimistletakse praegu repertuaari kunstiliselt ning kollektiivid saavad vajalikku esinemiskindlust.
"Tantsupeo tegelased kogunevad Tallinna 24. juunil, kokku 8500 inimest. Laulupeo tegelased 27. juunil, kokku 28 000 inimest. Tallinnast osaleb peol 9900 inimest. Ülejäänud on siis teistest linnadest ja maakondadest. Umbes 17 000 inimest tuuakse Tallinna ja viiakse siit tagasi rongidega, ülejäänud, peamiselt Tallinna lähikonnast ja saartelt, autobussidega. Oma vabariigi osalised majutatakse Tallinna koolidesse. Kõigile organiseeritakse seal toitlustamine kolm korda päevas, Tallinna elanikele antakse lõunat. Õpilaste toidukulud kaetakse peo eelarvest. Välismaalt ja Nõukogude Liidust on peole kutsutud umbes 2500 esinejat, sealhulgas väliseestlasi umbes 1000. Suur osa neist majutatakse kas õppeasutuste ühiselamutesse või Tallinna kodudesse. Peo peaproovide korraldus on läbi mõeldud ning rakendatud abinõud põhiürituste laitmatuks läbiviimiseks. Kõik vajalikud toimkonnad nii keskuses kui ka kohtadel töötavad praegu kindla tegevuskava alusel. Koostatud on ka peoga kaasnev ulatuslik kultuuriprogramm, mis on äsja trükises ka avaldatud, see hõlmab 2, isegi 3 nädalat peo eel ja järel. Peo teenindamisel on mõeldud ka pealtvaatajatele. Nii lauluväljakul kui ka "Kalevi" keskstaadionil korraldatakse laialdane kaubanduspunktide võrk."
Nüüd paar sõna peo eelarvest. Kokku on kulusid 1 234 887 rubla. Sealhulgas on arvestatud ka neid kulutusi, mida peost osavõtjad ise kannavad, näiteks täiskasvanute toidukulu moodustab 259 000 rubla. Suurem osa tuludest saadakse pääsmete, trükiste ja meenete müügist. Riigieelarvest kulutatakse üldlaulu- ja tantsupeo peale 150 000 rubla. Hetkel on tulude puudujääk 16 000 rubla, mida üritatakse katta peo jäädvustamise õiguste müügi ja sponsoritelt laekuvate summadega. Valmis on osa peomeenetest ning osa meenetest valmib praegu ja trükised on ka kõik valmimisjärgus. Nende ilmumisega mingeid probleeme ei ole. Üldlaulupeo pääsmete eelmüük algab juuni algul.
Üldlaulupeol on kaks erineva kavaga kontserti. Esimene kontsert 30. juunil kell 16 ja teine kontsert 1. juulil kell 14. Kummalegi kontserdile on eraldi piletid. Täiskasvanuile 2 rubla ja õpilastele 1 rubla. Kuni 7-aastased lapsed pääsevad tasuta. Tantsupeo pääsmete müük toimub järgmiselt – linnade ja maakondade laulupeokomisjonide, kultuuriosakondade käsutusse antakse pileteid arvestusega 2 piletit iga tantsupeol esineja kohta. See moodustab kokku umbes 24 000 istekohta. Kokku 5 etendusel 50 000 istekohast. Koos tantsupeo piletiga on kohapeal võimalik välja osta ka laulupeokontserdi piletid. Väliskülalistele ja turistidele tellitud piletite arv on arvestuslikult umbes 7000, mida realiseeritakse valuuta eest. Osaliselt püütakse rahuldada ka asutuste ja ettevõtete ning organisatsioonide tellimusi, kuid eeskätt nende asutuste, ettevõtete tellimusi, kes on osalenud peo korraldamises. Umbes 7000 tantsupeo pääset, siis istekohta, ja valdav osa seisukohtadest, see on umbes 15 000, realiseeritakse Tallinnas vabamüügi korras, orienteerivalt juuni teise dekaadi algul. Ja kuna kindlasti saalis istujaid huvitab ka isiklikult osavõtt laulupeost ja tantsupeost, siis võib laulupeo büroo andmete põhjal lubada, et on võimalus tellida pileteid nii vabariigi Ülemnõukogu saadikutel kui valitsuse liikmetel tantsupeo jaoks arvestusega 4–6 piletit iga saadiku või valitsuse liikme kohta. On organiseeritud saadikutelt tellimuste kogumine, see lõpetatakse 8. juuniks ja pärast 10. juunit siis hakatakse realiseerima siin Toompeal pileteid. Sama puudutab ka Ülemnõukogu Presiidiumi töötajaid ja Riigikantselei töötajaid, ka nendel on ette nähtud teatavad soodustused selles osas. See on kõik.

Suur tänu! Vladimir Lebedev esitab küsimuse.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mul on ettekandjale küsimus. Milline on teie hinnang, kas üritus on kahjudega või toob ta midagi sisse ja milline see summa umbes oleks?

Nende andmete põhjal, mis mul on, ma veel korra kordan, on seni eelarve tulude poolest katmata 16 000 rubla ja praeguste andmete põhjal sellele osale leitakse kate. Ma ei tahaks siiski laulupidu, mis on eesti rahva jaoks nii tähtis sündmus, hakata hindama puhtalt majanduslike kategooriatega. Ma arvan, et siiski nii palju Eesti Vabariigil vahendeid on, et ka võimalike väiksemate kahjumite korral nende korvamiseks leitakse vahendeid.

Veel küsimus Vladimir Lebedevilt.

Lugupeetud ettekandja! Ma ei ole selliste kultuuriürituste vastu. Ma esitasin küsimuse selles mõttes, et kas on tehtud kõik selleks, et pidu oleks maksimaalselt tululik.

Vabandage, viimasest sõnast ei saanud aru.

Kas on tehtud kõik selleks, et üritus midagi sisse tooks ja kas on mingeid takistusi selleks, et üritus oleks tulutoov?

Küsimus on tegelikult väga huvitav ja õigustatud. Sellest on nii meie ministeeriumis kui üldse kultuuriavalikkuses juttu olnud, et niisuguste massiürituste puhul peaks tõesti mõtlema ka sellele aspektile, et need ei toimuks ainult riigieelarve vahendite arvel, vaid ka ise majandaksid ennast ära. Kahjuks käesoleva laulupeo puhul niisuguseid aspekte ei ole saanud küllaldaselt arvestada, sellepärast et, nagu te teate, laulupeo ettevalmistustsükkel on vähemalt 5 aastat ja ettevalmistustööd algasid sel ajal, kui meie nii majandussüsteem, poliitiline olukord kui üldse ettekujutused kultuuriürituste korraldamisest olid veidi teistsugused kui täna. Kuid ma võin kinnitada, et järgmise laulupeo ettevalmistamisel võetakse kindlasti märksa tõsisemalt arvesse just majanduslikku aspekti. Ja võib-olla oleks isegi otstarbekas, et laulupeo korraldamine antakse tõesti isemajandava ettevõtte funktsioonidesse, millele siis riik annab teataval määral dotatsiooni nendes piirides, mis riigieelarve ette näeb. Nii et see küsimus on igati õigustatud, põhjendatud ja seda peab arvestama järgmiste massiürituste korraldamisel.

"Lugupeetud juhataja! Mõni õhtu tagasi saates "01, 02, 03" räägiti ärevusega laululava remondist. Ja teiseks. Teie kasutasite niisugust mõistet, et teatud kontingendile on siiski soodustused. Sõna "soodustused" riivas kõrva. Ma arvan, et me oleme ikka selles eas, kus on võimalus muretseda pilet, mitte soodustused. Sain ma teist õigesti aru?"

Esimene küsimus puudutas laululava seisukorda, jah? Kui ma õigesti kuulsin. Tähendab, küsimus on praegusel hetkel üsna tõsine. Ma ei tahaks hakata siin saadikuid ilmaasjata ärevusse ajama, kuid laululava praegune remont on siiski toonud kaasa mõningaid ettenägematuid probleeme. Täna kell 3 arutatakse laululava koormuskasvu probleemi, mis on tekkinud seoses remondiga ja endise vahtbetooni asendamisega monoliitbetooniga, mis on märgatavalt lisanud laululavale koormust ja seab teatavasti teatavaid probleeme nüüd laululava kasutamise režiimi osas. See probleem on nüüd äkki kerkinud ja oleks olnud vaja sellele varem mõelda. Aga ma usun, et siiski eelseisva laulupeo korraldamist ei tohiks see probleem takistada.
Tehnilisi probleeme on tekkinud viimasel hetkel, kuid ei varustamise osas ega ka tööde teostamise osas mingeid ületamatuid probleeme selle laulupeoga seoses ei ole. Kuigi jah, ma tahaksin lisada, et on tekkinud mitmesuguseid täiendavaid probleeme nii laululava kui lauluväljaku helisüsteemi saamisel ja selleks vajalike valuutavahendite leidmisel jne. Ma loodan, et see siiski ei kahanda peo üldmuljet, kui ka need vahendid jäävad saamata.
Nüüd aga sellele küsimusele, härra Paju küsimusele, mis puudutab soodustusi, siis ma väljendusin tõesti võib-olla ebaõnnestunult. Kuid on küllaltki selge, et laulupeo ja tantsupeo piletid kujunevad väga defitsiitseks ja me võime käsitleda seda jaotamise korda saadikutele ja valitsuse liikmetele kui omalaadset töökoha kaudu piletite jaotamise viisi.
Ma arvan, et enamik saadikutest siiski ei pahanda selle üle, kui neil tekib selline võimalus oma pingelise töö kõrvalt saada veidi kergemini kätte ka tantsupeo piletid, mida tõenäoliselt vabamüügilt on väga raske saada. Kuid üldiselt on igasuguste soodustuste hulka vähendatud, erikontingenti nii-öelda praktiliselt enam ei eksisteeri. Kutsetega inimesi saab olema erakordselt vähe. Ja ma ütlen, saadikud peavad ikka oma piletid ise välja ostma.

Suur tänu! Juhan Telgmaa.

Lugupeetud aseminister! Viimaste aegade kombed sunnivad küsima, kas laulupeo korraldajad on mõelnud ka selle peale, mis teha siis, kui mingi kontor arvab, et tema kaitseks on just laulupeo ajaks terve maailma silmade all vaja mingeid dessantväelasi välja panna? See on üks küsimus. Ja teine küsimus – ajakirjandusest käis läbi, et mingi Narva laulukoor keeldub laulupeole tulemast, kuna repertuaaris ei ole ühtegi venekeelset laulu. Kas ka selles küsimuses on mingeid seisukohavõtte olnud? Tänan!

Esimesele küsimusele vastates, muidugi, kõiki ettenägematuid asjaolusid ette arvestada ei saa – ei maavärinaid ega ka mingisuguseid sõjalisi invasioone. Aga turvateenistus on läbi mõeldud, ja kui nüüd ei ole tegemist tõelise, väga suure jõuga, kes üritab seda asja rikkuda, siis ma arvan, et praeguse turvateenistuse ja Kodukaitse abiga saab siin need probleemid kõrvaldatud. Kuid vastates teisele küsimusele, ma tahaksin öelda niimoodi, et probleem vene kooride osalemisest on rohkem küll kunstilist kui poliitilist laadi. Asjalugu on lihtsalt selles, et meie vene koorikultuur ei ole kuigi jõuline ja meil ei ole võimalik laulupeol välja panna üle 500 koorilaulja vene koorides, mis on miinimum selleks, et üldse oleks võimalik laululaval esineda. Varasematel aegadel on katsetatud sellist varianti, et on esinenud koos täiskasvanute ja lastekoorid, vene koorid. Paraku see ei ole kunstiliselt kuigi õnnestunud, sellepärast et siis peavad täiskasvanud orienteeruma just nimelt lastest esinejate võimetele. Mida on seni lauldud, need on olnud väga elementaarsed lastelaulud ja see võib jätta väga väära mulje vene kooride, täiskasvanute kooride kunstivõimekusest, mistõttu on sellest loobutud. Küll aga sellel laulupeol esinevad üheskoos nii eesti kui vene lastekoorid ja nende eeskavas on üks venekeelne laul. Aga ma tahaksin siiski rõhutada, et eelkõige on tegu Eesti rahvuslaulupeoga ja on täiesti selge, et rahvuslaulupeo programm koosneb siiski põhiliselt eesti laululoomingust.

Suur tänu! Sergei Petinov.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Öelge, palun, kas teile ei tee muret praegune toiduainete nappus, mistõttu laulupeo ajal võivad tekkida teatud raskused. Ma pean silmas seda, et tuleb palju külalisi, Tallinnasse kontsentreerub palju rahvast. Millised on reaalsed meetmed, et ei tekiks probleeme ja poleks raskusi kõigi nende inimeste toitmisega.

Kui lähtuda praegustest võimalustest, siis nii nagu öeldud, kõik peost osavõtjad on kindlustatud toitlustamisega selles ulatuses, nagu ma ütlesin. Mis puutub linna elanikkonda, siis ka tema on kindlustatud selles ulatuses nagu tavaliselt. Täiendavate külaliste osas, ma arvan, et siiski kuigi suurt probleemi ei teki. Nagu ma ütlesin, on tegemist väljastpoolt Eestit tulevate külalistega, umbes 2500 esinejaga, sealhulgas siis umbes tuhande väliseestlasega, ja kuna põhiliselt majutus nende osas on kodudes, siis ma ei näe siin mingisugust ületamatut toitlustusprobleemi. Iseasi muidugi on see, kui nüüd tekivad mingisugused blokaadinähud meie varustamisel toiduainetega, sellisel juhul muidugi võib see seada toitlustamise ohtu, aga ma ei dramatiseeriks seda momenti siiski üle.

Mind ajendas oma sõnavõttu registreerima härrade seltsimeeste Lebedevi ja Petinovi suur huvi ja mure just laulupeo korraldamise materiaalse külje vastu. Ma usun, et kui nende huvi on tõesti siiras, siis leiavad nad lahenduste otsimisel ilmselt ka teistsuguseid võimalusi kui paljad kahemõttelised küsimused siin Ülemnõukogu saalis, aga teile kui korralduskomisjoni esimehele ma sooviksin palju jõudu.

Aitäh teile, kuigi ma ei ole korralduskomisjoni esimees, aga ma annan need tervitused edasi vahetutele peoorganisaatoritele, kellel on tõesti olnud nii majandusliku olukorra kriitilise seisu kui ka vabariigis välja kujunenud poliitilise olukorra tõttu küllaltki raske seda pidu organiseerida. Nii et me peaksime kogu rahvaga tõesti olema väga tänulikud, kui see pidu siiski õnnestub.

Suur tänu! Ka meie kokkulepitud ajalimiit annab varsti tunda. Viimane küsimuse esitaja oleks siis Sergei Sovetnikov, aga praegu Nikolai Aksinin.

Lugupeetud spiiker, lugupeetud kolleegid? Vabandage, aga ma ei saa nõustuda huvitava võrdlusega: me ei saa ette näha maavärinat ja sõjalist vahelesegamist. Esiteks, sõjalist vahelesegamist planeeritakse, see ei tule lihtsalt niisama. Kas peol on siis tähtsam professionaalsus, mitte Eestimaa rahvaste ühtsus, millel võiks olla küllaltki tuntav tagajärg. Ja siin ma mõtlen – see on ju rahvalooming, siin on tähtsad kombed, aga mitte šaljapinlikud hääled. Praegu on Eestis olemas slaavi selts. Ta kogub jõudu ning jõuab varsti professionaalsele tasemele, nagu te tihti vihjate. Ta võiks sellest peost osa võtta, kuidas te arvate? Aitäh!

Härra Aksinini esimest repliiki ma ei mõistnud päris täpselt, võib-olla ta palun kordaks seda.

Lihtsalt ma väljendasin arusaamatust seoses ebakohase võrdlusega: maavärin, sõjaline kallaletung – milleks see? Aitäh!

Küsimus, mis esitati mulle saadiku poolt, puudutas nimelt dessantväelaste sekkumist asjasse. Ma tahaksin seda käsitleda just nimelt sõjalise invasioonina, mitte mingisuguse korda loova aktsioonina. Nii et mina ei mõista dessantväelaste osalemist laulupeol teisiti kui sõjalise invasioonina, sellest vastus.
Aga teises küsimuses, mis puudutab laulupeo professionaalsust ja rahvalikkust, olen ma selles mõttes härra Aksininiga nõus, et meie laulupeod on viimase 50 aasta jooksul muudetud tõesti millekski selliseks, millele ei oska õieti leida nime. Ma mõtlen eelkõige eelmistel aastakümnetel, sõjajärgsetel aastakümnetel toimunud laulupidusid, kus tõesti on esitatud nii rahvalikkuse kui professionaalsuse asemel hoopis teisi eesmärke ja on tegeldud lihtsamalt öeldes poliitilise propagandaga. Ja praegu, kui eesti kultuur vabaneb nendest vananenud klišeedest, püütakse loomulikult kõigepealt taastada Eesti laulupidude 121-aastast traditsiooni. Eesti laulupidudel on väga kindel ja piiritletud traditsioon ja andkem aega kõigepealt taastada meie laulupidude traditsioon ja vaatame siis edasi, kuidas kujunevad suhted teiste Eesti vähemusrahvuste samalaadsete kultuuriettevõtmistega. Kas nad sulavad kokku eesti laulupeoga või korraldatakse nende algatusel vastavaid laulupidusid lisaks.

Suur tänu! Ja viimane küsimus tuleb Sergei Sovetnikovilt.

Lugupeetud ettekandja, ma tahan küsida, kas see on ikka eesti rahva laulupidu või Eesti Vabariigi laulupidu? 23. mail ma esinesin ja ütlesin, et Kreenholmi rahvakoor loobus sellest osavõtust sellepärast, et programmis ei olnud mitte ühtegi venekeelset laulu, kõik on eestikeelsed. Milline on teie arvamus selle kohta? Tänan väga!

Küsimus on keeruline. Kuid ma tahaksin siiski rõhutada, et eelkõige on tegemist rahvusliku laulupeoga, mitte riikliku laulupeoga selle sõna otseses tähenduses. Mis puutub vene repertuaari: enamik vene koore ei ole siiski võimelised osalema laulupeol vastaval tasemel eesti repertuaariga. Nii nagu ma ütlesin, vene repertuaari jaoks meil lihtsalt ei ole piisavalt jõudu. Ja üks koor laululaval või mõned koorid laululaval ei anna sellele koorikultuurile juurde, vaid just nimelt võtavad sellelt koorikultuurilt väärtust maha, kui me niisugust teed läheme. Ja eelmiste laulupidude kogemus, just nimelt kunstiline, ma ei tahaks siin üldsegi segada poliitilisi aspekte, just kunstiline kogemus näitab, et vene kooride esinemine ei ole sulanud laulupeo üldisesse meeleollu, üldisesse kunstitervikusse ja sellepärast see küsimus on nüüd kerkinud. Ma arvan, et kui Kreenholmi koor oleks nõus ära õppima ja esitama eesti keeles eesti repertuaari, siis ei tohiks olla tal ju mingeid takistusi laulupeos osalemiseks. Aga ma ikkagi soovitaksin seda, et Eestis elavad vähemusrahvused ise ka looksid oma vastavaid traditsioone ja need võiksid pärast siis kokku sulanduda eesti laulupeo traditsioonidega.

Suur tänu, härra Ummelas! Kuigi ka järgmine teema puudutab teid, siis vastavalt reglemendile teeme nüüd vaheaja. Mul on niisugune palve, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed, et te vaheajal mõtiskleksite juhatuse ettepaneku üle muuta päevakorrapunktide järjekorda. Nüüd vaheaeg 12.20-ni.
Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkame poolelijäänud küsimust. Nimelt on grupp saadikuid tõstatanud küsimuse vene kultuurautonoomia finantseerimisest vabariigis. Selle kohta annab selgitust samuti kultuuriministri asetäitja härra Ummelas.

Austatud Ülemnõukogu juhataja, lugupeetud saadikud, daamid ja härrad!
Ma tahaksin kohe alguses rõhutada, et sellele küllaltki põhimõttelisele küsimusele peaks minu eest kahtlemata vastama kultuuriminister härra Sumera, kuid ma püüan meie spetsialistide abil koostatud materjalile toetudes anda siin mõningase esialgse vastuse, sest tegemist on kompleksse ja võiks öelda isegi kultuuripoliitika strateegilise küsimusega.
Selle põhisisuks on väide, et viimasel ajal on Eestis järsult teravnenud venekeelse elanikkonna kultuurilise arengu probleemid, ja järgnevad mitmed etteheited selles osas, nagu venekeelset kultuuri finantseeritaks mittevastavalt.
Kõigepealt ma tahan väljendada oma tunnustust, sest nii suur grupp saadikuid tunneb muret kultuuri finantseerimise küsimuste pärast. Ma loodan igati kultuuriministeeriumi nimel, et kui tuleb arutusele riigieelarve, siis näidatakse kultuuri finantseerimise küsimuste suhtes üles samasugust huvi. Kuid nüüd, vastates sellele konkreetsele küsimusele, pean ma aga väljendama mõningast arusaamatust, missugustele konkreetsetele argumentidele ja faktidele ja uuringutele siiski toetub esitatud väide, et Eestis on venekeelse elanikkonna kultuuriline areng raskenenud. Meil puudub niisugune informatsioon selle kohta. Nii et kui meie interpretatsioon vastusena sellele küsimusele ei vasta arupärimise esitanute motivatsioonile, siis me ei saa kahjuks sinna midagi parata, siis me oleme lihtsalt asjadest tõenäoliselt erinevalt informeeritud või erinevalt aru saanud.
Meie seisukoht on niisugune, et selles arupärimises on tegelikult seatud ühele pulgale kaks täiesti erineva tasandi probleemi. Kõigepealt ma tahaksin lisada, et meie seisukoht on niisugune, et Eesti kultuuripilti ei saa jagada eesti- ja venekeelseks. Me vaatame eesti kultuuri, Eesti Vabariigi kultuuri kui keerukat süsteemi eesti rahvuskultuurist ja sellega kõrvuti toimivaist vastastikuses mõjutuses olevaist vähemusrahvuste subkultuuridest, mis kõik asuvad üha tugevnevas maailmakultuuri mõjuväljas. Meie ei pea õigeks siinsete kultuuride vastastikust toimet taandada verbaalse kommunikatsiooni ühele aspektile, s.t. kultuuri eesti- ja venekeelsusele. Ja sellega seoses näibki olevat vastuseks arupärimisele õigustatud vaadelda kahte eri küsimuste ringi. Esiteks, keele osa kultuuriprotsessis, ja teiseks, kultuurautonoomia olukorda rahvusriigis. Me teame, et kunstis ja kultuuris laiemaltki funktsioneerib oma märgisüsteem, mida nimetatakse kujundlikult kunstikeeleks. Kunstikeel võib erinevate kunstiliikide puhul sisaldada verbaalse keele elemente või mitte. Kui kirjanduse ehk sõnakunsti aluseks on just nimelt verbaalne keel, rahvuskeel, kirjakeel, murdekeel, siis näiteks muusikas on selleks helikeel, balletis tantsukeel, filmikunstis filmikeel. Ja kunstist osasaamisel on primaarseks siiski kunstikeele mõistmine, verbaalse keele tundmine ei olegi alati vajalik, sellepärast et näiteks balletietenduse puhul verbaalset keelt tavaliselt ei kasutata. Ka kirjanduse transformeerimisel ühest keelest teise tõlkimise puhul langeb ju sisuliselt ära keelebarjäär. Seetõttu meie meelest on üsna mõttetu kõnelda keelelisusest seoses kõrgkultuuriga. Kõrgkultuur on internatsionaalne selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Ja kui keegi tänases Eestis tunneb kultuurist puudust selles mõttes, et talle pole kättesaadavad tõsine muusika, kujutava kunsti teosed, ballett, ooper, filmikunst jne., siis vaevalt küll on selles süüdi kultuurinautija keeleoskus, või kui, siis üksnes kunstikeele mõistmise võime.
"Kuid läheme reaalse elu juurde. Ka teatris "Estonia" on viimastel aastatel oopereid lavastatud originaalkeeles, näiteks "Boriss Godunov", "Hovanštšina", "Jevgeni Onegin" vene keeles, kuid vaevalt on seda tehtud selleks, et kuulajaskond mõistaks aariate sisu. Tegemist on lihtsalt sellega, et üks või teine keel kuulub orgaaniliselt kokku selle teose muusikaga, helilooja põhilise väljendusvahendiga, ja vene keel on antud juhul vaieldamatult nende ooperite kunstilise struktuuri lahutamatu osa. Samavõrd kasutatakse meil ooperietendustes näiteks itaalia keelt, kui on tegemist itaalia ooperitega."
Kõneldes nüüd aga laiemalt kultuuri funktsioneerimisest kultuuriprotsessis ja kommunikatsioonis üldse, kultuurilisest kommunikatsioonist, siis viimaste aastakümnete niinimetatud kakskeelsuse vulgaarideoloogia on Eestis kaasa toonud tegelikult soovitavale vastupidiseid tulemusi. Ehkki ühest küljest on madaldunud üks keelebarjäär, s.t. levinud on vene keele mõistmine ja venekeelse informatsiooni kättesaadavus, on see toimunud teiste keelte barjääri tõusmise arvel. Eesti kultuur on raskendatud suhtluses muu maailmakultuuriga, keeltega. Kas saab sellest aspektist pidada ikkagi positiivseks, et näiteks Eesti Rahvusraamatukogu fondidest on 56% venekeelne kirjandus, Eesti lasteraamatukogus koguni 60%, Narvas aga isegi 91%, kusjuures enamik sellest kirjandusest on hangitud tasuliste sundeksemplaridena, tähendab muukeelse kirjanduse muretsemise asemel. Kui me tahaksime küsimust vulgariseerida, siis me võiksime esitada niisuguse etteheite, missugusele kultuurile me tegelikult kulutame miljoneid rahvusraamatukogu ehitades, kas see on eesti kultuur või on see mingi muu kultuur? Aga ma arvan, et selliseks vulgarisatsiooniks siin ei ole õige koht.
Sama lugu on teiste suurte kultuuriehitistega, mis nõuavad riigieelarvest miljoneid, näiteks Tallinna linnahall. Kui me hakkame tõesti nüüd küsitlema, mis keelsed seda külastavad, siis me võime saada ka tulemuse, kuid kas see näitab midagi reaalset kultuuri olukorrast? Vaevalt küll. Samal ajal vene keel funktsioneerib meil aktiivselt näiteks kinolevis, videoteekides. Kõik Eestisse saabuvad filmid on kas dubleeritud vene keelde või varustatud venekeelsete subtiitritega, samal ajal Eestis riiklike vahenditega valmistatavad filmid peavad olema varustatud venekeelse subtiitriga. Süüdistus, et näiteks kinokülastajal ei ole võimalik filmiga tutvuda venekeelse teksti puudumise pärast, ei pea küll absoluutselt paika. Pigem on küsimus hoopis vastupidi. Või jällegi selline üsnagi ilmekas näide. Igal õhtul on Eesti Draamateatris tõlk kohal, kes on valmis etendusi tõlkima vene keelde. Igal õhtul kasutatakse seda maksimum 2-3 juhul, ja ka need külalised on Leningradist või Moskvast, mitte kohalikud elanikud. Ka see on küllalt suur raha, mis kulutatakse nende tõlkide ülalpidamiseks. Nii et kui vaadata keele osa kultuuriprotsessis, siis on probleem pigem aastakümneid valitsenud kakskeelsuse vulgaarideoloogia ületamise vajaduses ja eesti keele kui Eesti Vabariigi riigikeele seadmises tema õigele kohale kultuuriprotsessis. Kuid ühtlasi tagades sellega kõigile teistele siin kõneldavatele keeltele, aga samuti suurtele maailmakeeltele võimaluse vabalt funktsioneerida kultuuri üldise arengu huvides. Vaadelgem nüüd aga küsimuse teist poolt ehk kultuurautonoomia probleeme. Nendest on väga hästi räägitud, need on põhimõttena selgelt välja toodud Edgar Savisaare valitsusprogrammis. Meie ei pea õigeks tõlgendada seda kultuuri finantseerimisena rahvusliku või keelelise tunnuse alusel. Ka mitte kultuurirahade jagamisel proportsionaalselt ühe või teise rahvuse esindajate arvule vabariigis või vastavalt eestlaste ja nn. muulaste suhtarvule Eestis, see oleks meie meelest ilmne vulgariseering. Sest eesti rahvuskultuuri terviku kõrval funktsioneerivad meil vähemusrahvuste subkultuurid, mis ei ole reeglina terviklikud, sest neil puuduvad väga olulised rahvuskultuuri institutsioonid, mis eksisteerivad selle rahvuskultuuri põhiasustusaladel. Ei ole ju näiteks mõeldav, et Ukraina kogukond asutaks Eestis oma rahvusooperi või et armeenlased rajaksid Eestisse mingi väikese Matanadarani käsikirjade kogu. Need subkultuurid toimivad teistsuguste institutsioonide, eelkõige kultuuriseltside ja kaasmaalaskondade kaudu, mis omakorda osalevad oma rahvuse põhiasustusala kultuuriprotsessis.
"Kogu NSV Liidu eksisteerimise aja jooksul on rakendatud seda praktikat kultuuri finantseerimises, et vahendeid ei ole eraldatud mitte piirkonniti ega rahvuste kaupa, vaid kultuurisfääri eri alade finantseerimiseks. Ja meie oleme seisukohal, et seda põhimõtet ei ole vaja ka praeguses Eestis muuta. Kui tuua veel konkreetseid näiteid Eestis eksisteerivate subkultuuride finantseerimisest, siis on väga ilmekas Vene Draamateatri finantseerimise näide. Käesoleval aastal saab see teater Eesti eelarvest assigneeringuid 275 000 rubla, mis on vaid 15 000 rubla vähem kui Eesti Draamateatri assigneeringud. Lisaks 275 000-le saab Vene Draamateater Eesti sotsiaalfondist raha töötasude tõstmiseks 175 000 rubla, rääkimata kõigist muudest kapitaalmahutustest ja seadmete maksumusest, mis on tulnud viimseni vabariigi kultuurirahadest. Samal ajal on selle teatri külastatavus statsionaaris vaid 60%, kusjuures enamik tuludest on laekunud väljaspool vabariiki toimunud külalisetendustelt. Eesti kultuuriministeerium on järjekindlalt toonud vabariiki külaliskollektiive NSV Liidust, nii teatri- kui muusikakollektiive. Kahjuks on see praktika nüüd muutunud, kuidas nüüd öelda, õigustamatuks, sellepärast et me ei suuda lihtsalt majanduslikult seda üleval pidada. Näiteks, Moskva Muusikalise Kammerteatri etendused läksid vabariigile maksma 20 000 rubla. Milles on küsimus? Küsimus on selles, et Moskvas on hoopis teised piletihinnad kui Tallinnas ja Tallinnas külastatavus on siiski väga madal. Mis puutub näiteks suuremasse dotatsioonisaajasse – "Eesti Kontserti" –, siis selle aastane dotatsioon on üle miljoni. Ja kas on kellelgi etteheiteid selles suhtes, et see miljon oleks kuidagi võimalik rahvuslikult ära jagada. Ma arvan, et sellist probleemi kellelgi ei teki, viidates juba eelpool kõneldule kultuuri, kõrgkultuuri keelelistest aspektidest."
"Ja mõni sõna veel klubiliste asutuste finantseerimisest. Ka siin on tegelikult Eestis olukord kujunenud välja vastupidine võrreldes arupärimises esitatule. Eestis on eelkõige rajatud suuri ja hästi varustatud kultuurikeskusi, nimelt Kirde-Eesti piirkonnas, samal ajal kui teistes Eesti linnades on riiklikul ülalpidamisel olnud kultuuriasutuste võrk kiratsenud. Probleem ongi selles, et kultuuri finantseerimine riigi poolt on alati olnud väga väike, samal ajal kui otse ettevõtetelt ametiühingute kaudu saadav finantstugi on olnud väga märgatav ja eriti on see avaldunud suurte üleliiduliste ettevõtete kultuuriasutuste puhul. Nüüd, kui ka nende majanduslik olukord on muutunud üsna küsitavaks, tõenäoliselt eraldavad ka nemad ametiühingule vähem raha, ja ka nendes asutustes kultuurielu ja klubitegevus kiratseb. Ma leian, et just seda on mõeldud arupärimist esitades. Kuid siin on lahenduseks omavalitsuste funktsioonide suurendamine, kultuurielu detsentraliseerimine. Ja valitsus on valmis need vahendid, mis seni kultuuri finantseerimiseks anti tsentraliseeritult, suunama omavalitsustele ja omavalitsused siis näevad ise ära, kuhu neil kõige rohkem seda raha vaja on, missuguste kultuurivormide arendamiseks. Ja lõpuks ma tahaksin öelda, et kultuuriministeerium asetab väga suuri lootusi vähemusrahvuste kultuurielu edendamisel Eestis rahvuslike kultuuriseltside tegevusele. Sel aastal saavad Eestis riiklikku toetust 29 kultuuriseltsi, nende hulgas Slaavi Kultuuri Selts, ühing "Svetotš", Tartu Vene Kultuurikeskus jne., jne. Kokku 90 000 rubla. Kahtlemata pole see summa piisav, kuid tunnistagem endale ausalt, et ka niisugune kultuuri finantseerimise vorm seltside kaudu on meie jaoks uudne, ja enne, kui riik annab välja omavahendeid, mis on kogutud maksudega, peab ta väga ettevaatlik olema, ja olema kindel, et need rahad lähevad ikkagi juriidiliselt ja majanduslikult vastutustundlike inimeste kätesse, mitte neid ei pilluta tuulde. Samal ajal võiks lisada, et Eesti vastavate kultuuriseltside tegevus on tänase päevani praktiliselt toimunud omavahendite arvel, nendes osalevate inimeste vabatahtlike annetuste teel. Samal ajal jätkab ka kultuuriministeerium lisaks sellele 90 000-le jooksvalt kultuuriseltside finantseerimist. Viimane näide on järgmine. Kui Tallinnas Pjotr Tšaikovski 150. sünniaastapäeva puhul viibis Minski Kammerkoor, siis selle kulutused Tallinnas võttis Valgevene Kultuuri Seltsi ettepanekul enda peale ka meie kultuuriministeerium. Lõpuks ma tahaksin rõhutada, et kultuuriministeerium suhtub kõige suurema tähelepanuga kultuurautonoomia väljaarendamisse Eestis, toetades nimelt selle rahvuslikku ja keelelist mitmepalgelisust. See on kultuuriprotsessi vältimatu eeltingimus. Kuid igasugust keelelist või kultuurilist homogeniseerimist või assimileerimist, olgu see siis eesti, vene või näiteks massikultuuri alusel, peame taunitavaks ja kultuurivaenulikuks nähtuseks. Tänan tähelepanu eest!"

Kõigepealt tahaksin ma tänada ettekandjat väga ammendava ja väga üksikasjaliku ettekande eest. Materjal on tõepoolest väga hästi läbi töötatud ja on tõepoolest tunda, et kultuuriministeerium valdab situatsiooni suurepäraselt. Mul poleks küsimusi, kui mitte üks aspekt – võib-olla see pole isegi küsimus, vaid soov. Ma sooviksin, et kultuuriministeerium selle tõsise töö kõrval, mida ta teeb kõikide kultuuride, eesti kultuuri arenguks, pööraks tähelepanu selle kultuurikihi taastootmisele, kes peaks kandma tõepoolest suurt kultuuri niihästi eesti elanikkonna hulgas kui ka teiste elanikkonnagruppide seas. Seepärast, et rahvusautonoomiad ei saa eksisteerida mingis vaakumis. Seal on vajalikud inimesed, kes tõepoolest hakkavad propageerima parimaid kunstiteoseid. Seepärast ma tahaksin juhtida tähelepanu meie õppeasutustele. Tuleb vaadata statistikat. Ma olen siinjuures sunnitud rääkima keelest, sest seni veel see barjäär eksisteerib. Kui ta kõrvaldatakse, siis me enam sellest ei räägi. Siiski tuleks rohkem pöörata tähelepanu kultuurispetsialistide koolitamisele vene ja teistes keeltes, nii nagu see ka keeleseaduses kirjas on. See on lihtsalt soov. Veel kord suur tänu hea informatsiooni eest!

Kui te lubate, ma siiski, hoolimata sellest, et see ei olnud küsimus, vastaksin paari sõnaga. Probleem on muidugi täiesti olemas, ja on selge, et kultuurautonoomia meie jaoks on küllaltki uus nähtus, kui me ei mõtle nüüd tagasi Eesti Vabariigi ajale. Kuid siis oli rahvuslik olukord Eestis hoopis teistsugune kui täna ja järelikult kultuurautonoomia mudeli me peame ikkagi välja töötama tänasel päeval uue. Ilmselt on siin väga otstarbekas tegelda just regionaalsete programmidega, sellepärast et nii nagu te teate, meil elanikkond jaotub nii rahvuseliselt kui keeleliselt Eestis ebaühtlaselt. Need probleemid, mis on Lõuna-Eestis, ei kattu nende probleemidega, mis on Kirde-Eestis, ja praegu on valitsusel väljatöötamisel muude programmide raames just nimelt Kirde-Eestit puudutavad arenguprogrammid, konkreetselt Narvat puudutavad. Kultuuriministeerium on teinud oma ettepanekud just selleks, et toimuks intensiivsem kultuurivahetus Eesti põhikultuuri ehk rahvuskultuuri ja kohalike subkultuuride vahel, ja selleks luuakse praegu eeldusi Eesti keskuse, kultuurikeskuse avamiseks Narvas. Mis puutub nüüd kultuurhariduse kaadrisse, siis seda ma käsitleksin siiski eraldi n.ö. tippkultuuri kaadri ettevalmistamisest, sest nendel erialadel, kus keel ei mängi erilist rolli – balletis, heliloomingus, interpretatsioonis –, keel ei ole takistuseks ka tänasel päeval. Meie konservatooriumis on väga palju venekeelseid viiuldajaid, pianiste kui ka muude alade inimesi. Samuti on meie koreograafiakool suurelt jaolt, nagu te teate, komplekteeritud just nimelt venekeelse noorsooga. Aga kultuurharidustöötajate ettevalmistamisel on meil vabariigis probleeme. Ma arvan, et see ei kuulu küll otseselt kultuuriministeeriumi kompetentsi, haridusküsimustega tegeleb meil haridusministeerium. Kuid ma arvan, et just seoses kultuurautonoomia programmiga peaks meie haridusministeerium läbi mõtlema Tallinna Pedagoogilise Instituudi baasil ka kultuurharidustöö spetsialistide ettevalmistamise meie rahvusvähemuste jaoks. Aga nagu ma rõhutasin, see ei ole otseselt meie küsimus praegusel hetkel, aga Narva osas näiteks me taotleme, kui sinna luuakse Tallinna Pedagoogilise Instituudi vastav osakond, nii nagu on jutuks olnud, siis võiks väga hästi seal olla ka väike grupp kultuurhariduse õpetamiseks.

Suur tänu! Teet Kallas.

Lugupeetud eesistuja, lugupeetud kõneleja! Ma tooksin väikese repliigi korras oma lisanduse või nägemuse, kuidas võis tekkida küsimus teile, millele te pikalt ja kenasti vastasite. On küll üks tahk, kus ma olen küsijaga peaaegu päri, ja kuna härra Ummelas on meil tuntud kirjastustegelane, tema on pädev ka seda lahti seletama ja rääkima, ja et probleem ei tunduks spetsiifiline, ma kahe sõnaga peatun sellel. Praeguses keerulises kirjastussüsteemis – läheks tunde kui seletada, kuidas päästa kirjastusi –, aga on välja kujunenud viimasel, vähemalt 10 aastal kuritegelik praktika, mil suretati praktiliselt välja kohalikel vene kirjanikel (neid ei ole palju, aga nad on töökad inimesed) võimalus avaldada raamatuid. Ja samuti viibib fantastiliselt kaua eesti kirjanike teoste trükkimine vene keeles, samal ajal kui Moskvas ilmuvad aasta-kahe jooksul mõnikord. See struktuur tuleb kiires korras ära lõhkuda. Need mõttetud massitiraažis Gogolid või jumal teab mis asjad ei päästa lugejalauda. Tuleb leida mingisugune teine vahetusvõimalus. Vaatamata poliitilisele olukorrale või riigisüsteemide muutumisele, ei tohi katkestada tõelise venekeelse kultuuri, ütleme siis, piiri taga ja siin sündiva-tekkiva, juurdevoolu. Me oleme mõnele oma vene kolleegile võlgu. Nad on kibestunud ja kurvad inimesed. Nende raamatud ei ilmu, ja see on ka kohutav, kui kirjaniku raamat ei ilmu. Aitäh!

"Küsimus on väga õigustatud, aga ma tahaksin kohe öelda, miks ma üldse ei käsitlenud oma ettekandes kirjastustegevust. Sellepärast, et arupärimine oli esitatud riiklikult finantseeritava kultuuri osas, aga nagu me teame, kirjastustegevust ei ole kunagi Eestis sõjajärgsel ajal riiklikult finantseeritud, ta on olnud alati sisuliselt isemajandav. Siin on ka selle küsimuse sisu tegelikult, sellepärast et niikaua, kuni meil ei käivitu kogu muu majandus, ei ole mingit lootust ka, et meil kirjastusmajandus käivitub. Mis puutub venekeelsete autorite väljaandmisesse, see on muidugi alati olnud teatav probleem. Aastate eest see oli poliitiline probleem ja vägisi suruti teatavat protsenti peale. Praegu on see tihti puht majandusküsimus. Kogu nende probleemide keerukust näitab kas või see asjaolu, et kui Eesti ajakirjanduses on tihti kritiseeritud Eesti kirjastusi sellepärast, et nad annavad välja suurtes tiraažides näiteks venekeelseid kokaraamatuid ja "Saiu ja pirukaid" neljas väga suures tiraažis, siis tegelikult on see olnud ainus praktiline võimalus üldse vene kultuuri Eestis toetada. Sellepärast et nende tiraažide vastu on saadud siia meie raamatukaubastusse venekeelset kirjandust mujalt NSV Liidust. Ja tänase päeva seisuga, kui meil ei ole paberi ja muude asjaolude tõttu võimalik neid suuretiraažilisi väljaandeid lihtsalt siin välja lasta ja kui kogu NSV Liidus maksab praegu ainult kaup kauba vastu põhimõte, siis ei ole ka raamatukaubastul võimalik sisse tuua NSV Liidust vene- ja muukeelset kirjandust, ja nagu te olete tähele pannud, raamatukaubastu sulges juba ka vastava kaupluse, kus ta seda kirjandust müüs. See on muidugi ainult asja üks aspekt, sest see kirjandus viidi ümber teise kauplusesse. Mis puutub vene kohalike kirjanike avaldamise võimalustesse, siis ma olen täiesti nõus, et sellised suured anded, nagu Samoilov, oleksid kahtlemata väärinud teistsugust suhtumist ja näiteks nüüd Eesti kultuuriministeerium püüab igati kaasa aidata sellele, et Samoilovi tähtpäevaks ilmuks vastav juubeliväljaanne, ja oleme teinud kõik, et leida väga raskes paberiolukorras paberit. Kuid teisest küljest ma tahaksin siiski väga rõhutada, et kirjastused kui isemajandavad ettevõtted on sunnitud praeguse paberipuuduse olukorras minema seda teed, et nad tõesti annavad välja vaid neid väljaandeid, mis kindlustavad kasumi. Kahjuks Eestis väljaantav venekeelne kirjandus ei ole, mõningad erandid välja arvatud, siiski muutunud suure kasumi allikaks. Ma ütleksin isegi märksa rängemini, igaüks võib näha, kuidas raamatukaupluse letil lebab endiselt Ajtmatovi "Tapalava" vene keeles ja sellele ei leidu Eestis ostjaid. Küsimus on muidugi ühest küljest õigustatud, kuid ma leian, et see peaks siirduma just nimelt Eestis tegutsevate slaavi ja vene kultuuriseltside tegevusalasse. Ja nagu ma tean, nendel ongi kavas luua oma kirjastusi. Küsimus on nüüd nende varustamises ressurssidega, kuna see on valitsuspoliitika ja kogu majanduspoliitika osa, siis sellele küsimusele ma kahjuks vastata ei saa, kuid me oleme igati valmis ja oleme alati igasuguste vähemusrahvuste poolt tulevat initsiatiivi kultuuriministeeriumis 100%-liselt toetanud."

Lugupeetud aseminister! Mulle meenuvad hiljutised ajad, kui me arutasime keeleseaduse eelnõu, kui väljendati kartust, et vene keel neelab eesti keele alla, mis mõjuks ähvardavalt eesti kultuuri arengule. Ma arvan, et need ajad on meil üle elatud ning täna tahaksin, et me taaselustaksime need rahvakunstifestivali head traditsioonid, seejuures mitte ainult eesti rahvakunsti, vaid 1930-ndate aastate isetegevuse traditsioonid. Ma meenutan, kuidas me igal aastal viisime läbi Tallinna linna ja kõikide koolikollektiivide isetegevusülevaatusi, pidusid. Ma ei kujuta ette ühe või teise kultuuri tõelist arengut ilma kultuuride vastastikuse rikastamiseta. Ma arvan, et poleks paha, kui meie laulupidudel kõlaksid ka vene, gruusia ja ukraina laulud. Aitäh!

Ma olen saadikuga igati nõus. Kuid ma tahaksin siiski öelda, et meie ei näe möödunud aastakümneid siiski nii roosilises valguses ja tollal toimunud üritusi eriliste rahvaste sõpruse näidetena. Me teame väga hästi, et need olid üleorganiseeritud ja teatud propagandistlikel eesmärkidel põhiliselt organiseeritud, kõik need n.ö. ülevalt poolt väljamõeldud taidlusülevaatused. Ja ma võin küll kultuuriministeeriumi nimel kinnitada, et nn. riiklikke taidlusülevaatusi tõenäoliselt küll see valitsus korraldama ei kavatse hakata.
Me ikkagi peame mõistma, et kultuur on isereguleeriv protsess, seda ei saa keegi kuskil kabinetis välja mõelda ja vastava plaaniga kokku seada, see peab ikkagi tekkima n.ö. rahvahulkade sees inimeste enda initsiatiivil. Ja ma usun, et kui selline initsiatiiv tekib Tallinnas või mujal Eestis, et peetakse vajalikuks ka praeguses olukorras eri rahvusest inimeste ühisettevõtmisi, ja neid on ju ka toimunud, siis ma arvan, et kellelgi ei saa ju selle vastu midagi olla. Kuid praeguses poliitilises ja ma ütleksin ka ideoloogilises olukorras ei saa ju ometigi kujutada asja nii ette, et mingisugune riiklik organ mõtleb välja järjekordse rahvaste sõpruse ürituse linnukese pärast. Ma arvan, et see ainult diskrediteerib rahvaste sõpruse ja internatsionalismi põhimõtet, selle asemel, et ta reaalselt aitaks kaasa rahvaste sõpruse arendamisele.

Suur tänu! Härra Ummelas, teie vastused rahuldasid Ülemnõukogu. Meil ei ole rohkem küsimusi. Lugupeetud Ülemnõukogu, sellega me oleme ka tegelikult ammendanud 4. päevakorrapunkti. Genik Israeljan.

Tänan teid, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu, väga kahju, et sellest briifingust ei võta osa lugupeetud peaminister. Kuid mul on talle küsimus, mis tuleneb minu valijate minu poole pöördumistest. Selle sisu seisneb järgmises: kas on õige, et Eestist saadetakse iga päev toiduaineid ja bensiini Leetu? Kui see on nii, siis missuguses koguses, kes saadab ja kelle otsuse alusel? Ma palun härra Ülo Nugist võtta see kirjalik järelepärimine minult vastu ja anda see vastavalt edasi. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu, minul tõepoolest ei ole ametlikult teada, kus on härra peaminister. Luureandmed on küll, et on välismaal. Mul ei ole midagi muud lisada. Klavdia Sergij.

Lugupeetud juhataja, öelge palun, missugune on nende järelepärimiste saatus, millele ei ole tänaseks vastused valmis? Või millele ei ole vastatud?

Ma võiksin öelda vastuseks nii palju, et küsimused, mis laekusid pärast eelmist kolmapäeva, tulevad järgmisel valitsuse infotunnil käsitlemisele. Kuid konkreetselt see arupärimine, mis oli esitatud Klavdia Sergij poolt Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütlile, on ette valmistatud, ja mul on olemas sellised andmed, et Arnold Rüütel tahab enne avalikku vastamist küsijaga konsulteerida. Mul ei ole andmeid, et teised arupärimised ja küsimused, mis on esitatud õigeaegselt ja vormistatud, et nad on kuskil praegu lihtsalt ära unustatud. Arupärimised, mis vastasid arupärimiste tunnustele ja tingimustele, on kõik kas töös või ootavad oma järge järgmisel infotunnil. Sergei Petinov.

Lugupeetud juhataja, ausõna, tõepoolest oli lootus, et vähemalt kõik valitsuse liikmed on siin saalis. See, mis ma praegu ütlen, polnud kantud järelepärimiste hulka. Sellele vaatamata ma leian, et mul on õigus saada oma küsimusele vastust, konkreetselt minister Varelt, Töökollektiivide Ühendnõukogu saatuse kohta, sest 23. kuupäeval lõppes otsuse, millega peatati põhimääruse kehtivus ning arestiti (ma pean seda ebaseaduslikuks) TKÜN-i arve, kehtivuse aeg. Mul on suur palve, juhul kui minister Vare asub saalis, ma olen nõus ka suulise vastuse saamisega. See on vajalik, sest üldsus tunneb huvi, esitab küsimusi, ja ma kordan, 23. kuupäeval sai otsuse kehtivuse aeg täis. Aitäh!

Suur tänu! Kas härra Vare soovib sellel teemal selgitust anda?

Härra Petinov, tõepoolest 23. kuupäeval lõppes tähtaeg, millal komisjon pidi tegema oma ettepanekud valitsusele. Juhiksin tähelepanu, et 23. kuupäeval ei lõppenud tähtaeg, mis peatas ТKÜN-i registreerimise. Punkt 4 valitsuse otsuses selles päevakorraküsimuses fikseeris, et 23. kuupäevaks peab komisjon esitama oma järeldused. Komisjon oma ettepaneku valitsusele tegi, esitas oma õiendi, milles märkis, et rida fakte, mis puudutasid TKÜN-i tegevust eelnevalt (sest oli antud ülesanne analüüsida tegevust alates möödunud aasta juulikuust), viitavad sellele, et TKÜN oli otseselt seotud mitmesuguste mitteõiguspäraste massiürituste korraldamisega. Me ei räägi praegu sellest, miks seda tehti, me konstateerime olukorda ennast. Kogu n.ö. asi käivitus protsessina seoses 15. mai sündmustega, mis on praegu uurimisel. On algatatud kriminaalasi selles asjas. Selle uurimise käigus selgub, milline oli TKÜN-i ametlike esindajate roll nendes sündmustes. Kuni need asjaolud pole selginud, nii kaua mingit otsust vastu võtta ei saa. Valitsusele me tegime ettepaneku mitte võtta otsust vastu. Valitsus sellega ka põhimõtteliselt nõustus. See on nüüd 23. mai istungi seis. Tehti ühtlasi ka ettepanek, nagu valitsuse eelmisel istungil, kus seda küsimust esimest korda arutati, oli juttu, et TKÜN seda olukorda, mis seondub 15. mai sündmustega, analüüsiks, teeks oma järeldused neist, annaks nendest teada ametlikult, nii nagu ka teie, lugupeetud rahvasaadik Petinov, oma esinemises ütlesite. Komisjon esitas ka sellise järelduse, et juhul kui TKÜN leiab, et asjaolud tingivad tema kui poliitilise, ma kriipsutan alla – mitte sotsiaal-majandusliku, vaid poliitilise organisatsiooni tegevuse vajadust, siis sellisel juhul ka vastavalt seadusele ennast poliitilise organisatsioonina ümber formeeriks ja registreeriks. Mis puudutab aga seda viidet, millest on juttu kodanikeühenduste seaduses § 24, mille kohaselt registreerimine võidakse lõpetada seoses sellega, kui on rikutud põhikirja nõudeid või seadust ja kui on tehtud kirjalik hoiatus, siis komisjon kvalifitseeris esimeseks kirjalikuks hoiatuseks seda dokumenti, mis võeti vastu Eesti NSV Ministrite Nõukogu operatiivkomisjoni poolt ja milles fikseeriti hoiatus, ametlik hoiatus TKÜN-ile möödunud aasta augustis, ma mõtlen, tema põhikirjale mittevastava tegevuse suhtes seoses nende kuulsate juuli-augusti streikidega.

Suur tänu, hr. Vare. Rein Tamme.

Lugupeetud kolleegid, härra juhataja! Saadik Israeljani sõnavõtust tulenevalt ma avaldan küll hämmastust, et Ülemnõukogu püüab jätta muljet, nagu oleks teadmata ja seega põhjendamata härra peaministri puudumine tänaselt istungilt. Äsja võttis sõna riigiminister, kelle käest oleks soovi korral selle info igal juhul teada saanud. Minu teada hr. peaminister viibib praegu Stockholmis ja ma olen üsna veendunud, et Leedu parlamendis selliseid küsimusi peaminister Prunskiene välisvisiidi puhul ei oleks igal juhul üles tõusnudki.

Ma ei tea, kas me peame Ülemnõukogus jätkama diskussiooni peaministri ümber, ma teatan veel kord, minule kui Ülemnõukogu juhatajale ei ole keegi midagi ametlikult teatanud. Vladimir Lebedev.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma kuulasin riigiministrit tähelepanelikult ja ma ei karda järsult väljenduda, öeldes, et mind hämmastab riigiministri juriidiline ebakompetentsus. Asi on selles, et Edgar Savisaare valitsus rikkus seadust kodanike ühenduste kohta, seadust, mille võttis vastu kõrgeim võimuorgan – vabariigi Ülemnõukogu. Ja üldse, riigiministri ja peaministri lähenemine 15. mai sündmustele ei vasta üldtunnustatud normidele, ei õigusmoraali ega ka puhtalt inimliku moraali normidele. Viidata mingitele 1,5 aasta tagustele sündmustele, see tähendab lihtsalt tunnistada oma jõuetust. Ning nõuda TKÜN-ilt oma juhtide tegevusele, kes osalesid või ka ei osalenud 15. mai sündmustes, hinnangu andmist – see on sama taktitu kui seadusega vastuolus olevate otsuste vastuvõtmine.

Suur tänu! Meil on veel kaks sõnasoovijat. Sergei Petinov.

Lugupeetud spiiker! Ma pean ütlema, et ma pole sugugi rahul riigiministri antud vastusega, seda enam, et minu siin olevad kolleegid pole selle küsimusega kursis. Võib-olla polegi see neile huvitav, kuid mulle tundub antud küsimus olevat printsipiaalselt tähtis. Ma tahan öelda, et valitsuse otsusega arve arestimine on absoluutselt seadusvastane aktsioon, sest arestimine võib toimuda ainult prokuröri sanktsiooni alusel ja justiitsministeeriumi otsusega, seda juhul, kui antud organisatsioonil on õigusrikkumisi finantsmajandustegevuses. Ma olen volitatud teatama, et sanktsioonide edasise jätkumise korral annab TKÜN kindlasti asjakohase avalduse prokuratuuri ja me nõuame Eesti Vabariigi Valitsuselt sisse kõigi varade arestidest tulenevate kahjude kompensatsiooni.

Lugupeetud juhataja! Mul tekkis küsimus seoses sellega, et ma 8. mail esitasin küsimuse valitsusele, täna ei olnud selle kohta ei informatsiooni ega ka mingit märget. Seetõttu on selline ettepanek, kas ei võiks töös olevate probleemide kohta olla väike informatsioon, kus nad loetakse üles, et tõesti nendega tegeldakse. Muidu ma ei tea, võib-olla ei olnud küsimus korralikult vormistatud või kas ta üldse on töös?

Suur tänu! Annan veel sõna selgituseks härra Varele.

Lugupeetud rahvasaadik Käärma, tõepoolest, teie pöördumine on töös. See pöördumine oli valitsuse poole, kus tehti mõningaid ettepanekuid ja ettepanekud on tõsised, mis puudutavad represseeritute küsimust ja n.ö. repressiooni võimalusi. Seoses sellega on peaministri resolutsioonile vastavalt tehtud ülesandeks Eesti Vabariigi justiitsministrile Jüri Raidlale töötada küsimus läbi ja võtta teie ettepanekud arvesse ja vastata teile personaalselt kirjalikult. Kui see siiamaani ei ole saabunud, palume vabandust, lähemal ajal peaks tulema.

Suur tänu! Kas me võime lugeda neljanda päevakorrapunkti lõppenuks? Lugupeetud Ülemnõukogu, mul on teile ettepanek. Kuidas te suhtute sellesse, kui me kinnitatud päevakorras vahetaksime kahe päevakorrapunkti järjekorra ära. Nimelt, 7-nda ja 5-nda. Ettepanek oleks 5. päevakorrapunktina arutada Ülemkohtu esimehe asetäitja valimist.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt? Kontrollime kohalolekut. 79 saadikut on kohal. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt? Vladimir Lebedev.

Lugupeetud juhataja! Kõigil meil pole praegu päevakorda. Kas te ei saaks lihtsalt neid punkte meelde tuletada.

Eile jaotati kõikidele ametlikult välja. Ma värskendan mälu. Praegu kehtivas päevakorras on 5. päevakorrapunkt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmete osavõtust Ülemnõukogu ja tema alatiste komisjonide tööst ja 7. päevakorrapunkt on Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitja valimine.
On ettepanek Ülemnõukogule vahetada need punktid omavahel ja kinnitada päevakord selliselt, et 5. päevakorrapunkt oleks Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitja valimine ja 7. päevakorrapunkt oleks Eesti Vabariigi Ülemkohtu liikmete osavõtu probleemidega seotud küsimus. Kas kõik on arusaadav? Ma palun hääletada! Kes on selle ettepaneku poolt? (Aplaus.) Poolt on 77 saadikut, vastu 1 ja erapooletuks jäi 1. (Aplaus.) Toomas Kork.

Härra Nugis, mul on praegu ettepanek, et te korraldaksite tervitustelegrammi ettevalmistamise kohe. See on Jeltsinile.

Mul on kahju, et ei ole käepärast Marju Lauristini, ta on alati sellise ametiga hästi hakkama saanud. Võib-olla Rein Veidemann või Enn Põldroos? On ettepanek, et Enn Põldroos komplekteerib ise meeskonna ja valmistab ette tervitustelegrammi projekti. Kas kõik kiidavad heaks? (Aplaus.) Enn Leisson.

Lugupeetud juhataja, seoses sellega ma meenutan, et meil on juba tekst valmis ja ootab mitu nädalat. Tõenäoliselt on tänaseks tõusnud väga aktuaalseks see küsimus, et võiks tõesti ennast teele asutada seda läkitust üle andma. Tänan!

Ma mõtlen, et Enn Põldroos arutab selle teema läbi ja seab vastavusse konkreetse situatsiooniga.

Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkakem kinnitatud päevakorraga. Asugem 5. päevakorrapunkti juurde, Eesti Ülemkohtu esimehe asetäitja valimine. Ettekandeks saab sõna Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimees Jaak Kirikal. Palun tähelepanu!

Austatud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu! Ma olen teile väga tänulik, et te võtsite minu asetäitja küsimuse selle istungjärgu päevakorda. Eilses arusaamatuses olen mina ilmselt kaasosaline, sest minu selgitus oleks toonud selguse küsimusse. Ma kordan, kes on kriminaalkohtu kolleegiumi esimees, Ülemkohtu esimehe asetäitja. Ta on üks kolmest kohtuametnikust, kellel on protesti esitamise õigus. Seega teostab ta jooksvat järelevalvet kõigi vabariigi kriminaalasjade üle. Peale selle kriminaalkohtu kolleegiumi esimees. Ülemkohtu esimehe asetäitja juhib rehabiliteerimise osakonna tööd. Sellele väga vastutusrikkale ametikohale esitan ma Peeter Rahi kandidatuuri. Millistest kaalutlustest ma siin lähtun? Kõigepealt sellest, et ta on üks seitsmest vanemast kohtunikust, kelle tööstaaž hakkas lugema detsembris 1965. Tal on vajalikud organisatsioonilised kogemused, sest ta töötas pikka aega Tartu linna rahvakohtu esimehena ning võttis osa õppetööst Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, seega on tal ka vajalik teoreetiline ettevalmistus. Ma tegin tegelikult kohtukolleegiumi esimese ettepaneku härra Kiviloole, kes on noorem mees, kuid ta ei võtnud seda ettepanekut vastu sel põhjusel, et kavatseb oma elu siduda tulevase ringkonnakohtuga. Mis puutub Peeter Rahi kandidatuuri, siis ta on kohtunike hulgas vastuvaidlematu autoriteediga ning oma teadmistelt, elukogemustelt ja organisaatorivõimetelt vastav täitma neid funktsioone, mida nõutakse kriminaalkohtu esimehelt, Ülemkohtu esimehe asetäitjalt. Ma olen nõus vastama ka teie küsimustele. Tänan!

Lugupeetud Ülemnõukogu, oleks vaja kuulata ka komisjonide arvamust. Õiguskomisjoni seisukoha teeb teatavaks A. Junti.

Õiguskomisjon oma eilsel istungil arutas Ülemkohtu esimehe poolt pakutud esimehe asetäitja kandidatuuri, kelleks on esitatud Peeter-Uno Rahi ja õiguskomisjon toetab Peeter-Uno Rahi kandidatuuri Ülemkohtu esimehe asetäitja kohale. Tänan!

Suur tänu! Ma olen natukene halvasti informeeritud, kas lugupeetud Ülemkohtu esimehe asetäitja kandidaat vaadati läbi ka teistes komisjonides? Ei vaadatud. Siis me palume härra Rahi kõnetooli.

Palun esitada küsimused.

Lugupeetud härra Rahi, mul on teile selline küsimus. Kui rehabiliteeritu läheb praegu oma vara tagasi nõudma, siis nõutakse tema käest dokumenti, et ta on kindlasti rehabiliteeritud. Kas see on teie arvates õige?

See on vastavalt valitsuse möödunud aasta määrusele, milliseid dokumente on tarvis esitada. Rehabiliteerimistõendeid antakse välja teatud organite, siseministeeriumi poolt, Ülemkohtu poolt. Ja see on siiski vajalik dokument. Ma leian, see on aluseks, et ta on rehabiliteeritud.

Lugupeetud eesistuja ja kolleegid! Ma tahaksin pöörduda selle saali poole mõne iseloomustava sõnaga hr. Rahi kohta. Kutsetegevuse tõttu olen Eesti kohtusüsteemiga seotud olnud kogu selle aja, mil Peeter Rahi on töötanud süsteemis. Ja saan kinnitada, et tegemist on tõsise ja kvalifitseeritud kohtunikuga. Ma arvan, et kriminaalasjade kohtukolleegiumi juhtimisel on ta suuteline silmas pidama kõiki kaasaegseid nõudeid, inimlikustama õigusemõistmist kriminaalasjade alal, stabiliseerima kohtupraktikat ja depolitiseerima senist kriminaalasjade ajamise kohtupraktikat. See kõik on oluline väga keerulisel ajal ja ma lihtsalt toetaksin hr. Rahi kandidatuuri küsimust esitamata.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kandidaat! Tahaksin öelda niipalju, et teades ja tundes hr. Peeter-Uno Rahit, toetan ja palun ka teistel toetada tema kandidatuuri Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitjaks valimisel. Tänan!

Lugupeetud juhataja ja lugupeetud saadikud! Mina kui Tartu saadik tahaksin samuti toetada hr. Rahit sellele kohale ja kutsun kõiki teisi toetama tema kandidatuuri.

"Lubage ma loen teile ette Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekti. "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab: valida Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitjaks Peeter-Uno Rahi." Kes on selle poolt? Palun hääletada! Hääletamine on salajane. Selle poolt on hääletanud 70, vastu ei ole, erapooletuid 4. Sellega on Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitjaks valitud Peeter-Uno Rahi."
6. punkt meie päevakorras. Palun Ignar Fjuk.

Ma ei ole küll jurist, aga ma tean, et praegune toiming oli meie reglemendi vastu. Ma teeks ettepaneku salajaselt seda protseduuri korrata, et hiljem ei oleks võimalik seda protestida.

See on õige mõte jah. Hääletame veel üks kord. Kes on selle poolt, et valida Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitjaks Peeter-Uno Rahi? Palun hääletada! 69 on poolt, vastu vist ei olnud, 5 erapooletut.
"Kuidas me praegu teeme? Asi on selles, et 6. punkt meie päevakorras on "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi seaduseelnõu" esimene lugemine. Kas teeme lõunavaheaja ja pärast koguneme siia? Vaheaja teeme poole neljani, praegu on pool kaks."

Lugupeetud Ülemnõukogu, mul oli praegu kiire telefonikõnelus Arnold Rüütliga seoses Vene Föderatsiooni esimese mehe valimisega. Rüütel teeb ettepaneku praegu siin istungjärgul valida kolmeliikmeline delegatsioon Moskvasse. Mida Ülemnõukogu arvab sellest? Kõigepealt, kas me arutame seda kui päevakorravälist küsimust, ekspromtküsimust ja loeme selle olevat õigustatud? Sellel teemal vaidlusi ei teki? Kõige esimene, Ignar Fjuk.

Ma olen nõus juhatajaga, tõesti võiks see delegatsioon olla kolmeliikmeline, teen ettepaneku, et see oleks: Rein Veidemann, Enn Põldroos ja Marju Lauristin.

Mul on niisugune ettepanek, et hääletame kaks korda. Esiteks, lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et delegatsioon oleks kolmeliikmeline? Palun hääletada! Selle poolt on 68 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuks jäi 1. Esimene ettepanek oli Ignar Fjuki poolt: Rein Veidemann, Enn Põldroos ja Marju Lauristin. See on esimene ettepanek, kas on teisi ettepanekuid. Juhan Telgmaa.

Lugupeetud Ülemnõukogu, minu arvates peaks delegatsioon koosnema Venemaale hästi tuntud inimestest. Marju Lauristini kõrval võiks olla väga hästi Indrek Toome, kes aga kolmas, pakkuge veel.

Suur tänu! Rein Veidemann.

Austatud juhataja, palun lubage mul teha enesetaandus perekondlikel põhjustel. Ma ei saa praegusel hetkel Tallinnast kuhugi minna. Teen ettepaneku kolmanda liikmena enda asemel lülitada Viktor Andrejev. Tänan!

Suur tänu! Rein Tamme.

Ma avaldan niisugust arvamust, et on vältimatu, et selle esinduse koosseisus oleks Arnold Rüütel.

Ma panen küll selle ettepaneku kirja, kuid samal ajal mul on täpselt teada, et Arnold Rüütel on kutsutud Rootsi Kuningriiki. Ta sõidab välja kolmapäeva hommikul ja jääb sinna mõneks ajaks. Jutt on 3. juunist? Minu teada Rüütel ei tule 3. juuniks tagasi, kuid ma panen kirja tema nime. Mati Ahven.

Austatud juhataja, teen ettepaneku lülitada delegatsiooni koosseisu Ants Paju. Aitäh!

Austatud juhataja, minu ettepanek on lülitada delegatsiooni koosseisu Eestimaa Rahvuste Ühenduse asepresident Enn Leisson. Aitäh!

Sergei Petinov.

Ma toetan meie Ülemnõukogu esimehe Rüütli kandidatuuri, toetan samuti M. Lauristini ning Veidemanni poolt esitatud Andrejevi kandidatuuri. Aitäh!

Suur tänu! Rein Veidemann.

Austatud juhataja! Seal on kaks asespiikrit, ma leian, et see on piisav esinduslikkus sellele delegatsioonile, nii et ma palun, et meie kogu mõtleks kolmanda koha peale, teised kaks võiks siiski olla juba kokku lepitud. Tänan!

Suur tänu! Veel on kolm võimalust pakkuda, sealhulgas ka Rein Veidemann kolmandat korda, siis ilmselt peaks olema kõik võimalused, mida Ülemnõukogu võib pakkuda, välja pakutud, siis hakkame otsustama. Rein Järlik.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Ma teen ettepaneku lülitada selle delegatsiooni koosseisu mitte küll Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik, aga NSV Liidu rahvasaadik, kes on Boriss Jeltsiniga väga tihedalt suhelnud ja kellel peaks olema seetõttu ka moraalne õigus sellesse delegatsiooni kuuluda, nimelt – professor Viktor Palm. Sellisel juhul oleks delegatsioon: Marju Lauristin, Enn Põldroos ja Viktor Palm.

Suur tänu! Ja viimasena Heino Kostabi.

Lugupeetud härra juhataja! Minu ettepanek oleks koosseisu lülitada Endel Lippmaa, meie välisminister ida suunas. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on pakkumisi küllaldaselt. Lugupeetud Ülemnõukogu ... Rein Järlik.

Ma palun vabandust, olen sunnitud oma pakkumise tagasi võtma, kuna kuulsin äsja, et Viktor Palm ei viibi Eestis. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud Ülemnõukogu, kuidas te suhtute sellesse, kui me teeme mitu kiiret hääletusvooru, siis paneme vastavalt pingeritta, kui palju keegi hääli saab. Olete nõus? Sergei Sovetnikov soovib veel sõna.

Mina toetan ka delegatsiooni koosseisus Arnold Rüütel, Marju Lauristin ja Viktor Andrejev. See on vist kõige parem koosseis. Suur tänu!

Suur tänu! Mul ei ole volitusi esineda küll Arnold Rüütli eest või tema nimel, kuid teada on see, et ta sõidab kolmapäeva hommikul välja, sellisel juhul võib tal olla raskusi, kui ta näiteks sõidab välja täna õhtul või homme hommikul, kuid igal juhul hääletamisele tema kandidatuuri paneme. Me eeldame, et meie poolt pakutud kandidatuurid ei saa täpselt ühepalju hääli ja sellepärast jäävad pingeritta just need, kes said kõige rohkem hääli, kolm esimest selles nimekirjas. Kas kõigile on arusaadav? Ja see saab olema salajane hääletamine. Kõik on nõus? Näiteks esimesena paneme Marju Lauristini ja kõik, kes on tema poolt, hääletavad. Kõik nimed? Järjekord on praegu juhuslik, ärge võtke seda mitte mingit muud moodi, vaid sedamoodi, kuidas jõudsin kirjutada: Indrek Toome, Marju Lauristin, Enn Põldroos, Rein Veidemann võttis enda kandidatuuri maha, Viktor Andrejev, Arnold Rüütel, Ants Paju, Enn Leisson ja Endel Lippmaa.
Kas kõik on sellega nõus, et me teeme kiired hääletusvoorud ja selle tulemusena teeme pingerea. Ants Veetõusme.

Ma tahaksin ainult küsida. Kui üks eesolijatest ei saa sõita, siis lepime kokku nii, et sõidab järgmine häälte järgi.

Jah, ka niimoodi sobib. Me fikseerime kõik hääled ja nüüd asugem hääletamisele. Salajane hääletamine. Kõik võivad kõikides voorudes anda ühe hääle. Meil ei ole võimalik seda enam salajase hääletamise korral kontrollida, kes kui palju hääletas. Igas voorus on igaühel üks hääl.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem hääletama. Esimene kandidatuur: Marju Lauristin. Kes on poolt, kes on vastu, kes on erapooletu? Erapooletu on rumal öelda, loevad ainult poolthääled. 53 on Marju Lauristini poolt. Teisena Indrek Toome. 34 on Indrek Toome poolt. Kolmandana Enn Põldroos. 27 häält. Neljandana Arnold Rüütel. Viiendana Enn Leisson. 31 häält. Ja kuuendana Endel Lippmaa. 56 häält on Endel Lippmaal. Ja nüüd Viktor Andrejev. 41 häält. Ja kui ma ei eksi, nüüd viimasena Ants Paju. 34 häält. Nagu ma alguses hoiatasin, minu järjekord oli suvaline, niisugune, nagu jõudsin üles kirjutada.
Tundub, et liider on Endel Lippmaa, teisel kohal on Marju Lauristin, Arnold Rüütel on kolmandal kohal, aga karta on tõesti, et ta sõita ei saa, sest ta sõidab Rootsi homme. Sellisel juhul on Viktor Andrejev, kui ma õieti oskan rehkendada. Delegatsiooni osas on selgus saadud.
Täna me täpsustame, millal on väljasõit. Arnold Rüütel ilmselt võtab isiklikult ühendust härra Jeltsiniga ja täpsustab väljasõidu aja ja sellega seoses muud tingimused. Kuid ärme oleme kärsitud, mul on veel mõned teadaanded ja selgitused.
Rein Veidemann, ajakirjanduskomisjoni esimees, teeb ettepaneku, et Lidia Sokolinskaja suhtes tehtud Jermolajevi avaldus oli solvav. On ettepanek taandada see avaldus, selline õigus on. Hr. Jermolajevi avaldus saab taandatud. Ja nüüd teadaanded.
Täna peale lõunat töötavad komisjonid. Plenaaristung toimub homme kell 10 ja tõenäoliselt on homme ka õhtune istung. Selleks ajaks on meil selgus delegatsiooni väljasõidu osas.

Hr. juhataja, mul on teile märkus. Teie olete meie Ülemnõukogu juhataja, praegusel hetkel teada saada, et õhtust istungit ei ole, on küllaltki meeldiv ja teistpidi ebameeldiv, tähendab, oleks hea, kui sellised asjad oleksid meil ikkagi teada varem, oskaksime oma aega ja tööd planeerida. Aitäh!

Ma ei oska selle pretensiooni kohta midagi öelda. Sellepärast et me tänast õhtust istungit pidada ei saa, vaevalt saab mind esmajärjekorras süüdistada. Materjal ei ole ette valmistatud. Komisjonid peavad tööd tegema, nii et lugupeetud saadikud, tunnistan oma süüd, kuid jagan seda teiega.

Lugupeetud presiidium, lugupeetud kolleegid! Ma tänan teid sellise otsuse eest, sest ma kuulen arvatavasti esimest korda, et lilled on solvang. Aitäh!

Ei mõista kommenteerida. Lepime nüüd kokku, et hakkame vaheajale minema. Kaks viimast ja siis tõmbame kriipsu alla.

Austatud kolleegid, lubage, et ma pöördun tagasi juba otsustatud, alles otsustatud asja juurde. Nimelt me komplekteerisime delegatsiooni Moskvasse. Võib-olla me tegime seda kõike kiirustades. Meenutagem, selle kirja, mille me Moskvasse tahame saata, teksti koostamise initsiaator oli Mikk Titma, tema ju selle küsimuse üles tõstis. Võib-olla oleks mõtet asja juurde tagasi tulla ja lülitada teda ka sinna delegatsiooni?

Kuidas Ülemnõukogu otsustab? Kuulame enne ära Lembit Arro.

"Minul sõnavõttu ei ole, minul on vaja Ülemnõukogu juhatajale ja majandusmeestele edasi anda üks küsimus või teade. Maameestel lõpeb "Olümpias" öömaja sellesama istungiga. Mis edasi saab? Tuleks ära lahendada."

Päris kindlasti leitakse siin positiivne lahendus, kui ta juba leitud ei ole. Praegu ma jään vastuse võlgu.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kuidas me käitume Mikk Titma juhtumiga, kas hääletame? Ja jääb neljandaks delegatsiooniliikmeks? Nõus? Nii ka otsustame. Lahkudes ma tahaksin siiski öelda, et ma olen mõnevõrra nendest etteheidetest puudutatud, sest tegelikult on praegu suur osa töödest Ülemnõukogu komisjonide taga. Komisjonid peaksid viljakamalt töötama. Komisjonide töö tõttu ei saa ma omandiseadust panna teisele lugemisele. Komisjonide töö taga on praegu reglement, parteide seadus ja kõik muud, mis praegu seisavad. Nii et ärgem näidakem praegu siin kapriise üles, hakakem tõsiselt tööle. Me vist vaheajale ei saa minna, sest Tiit Käbin soovib sõna võtta.

Austatud eesistuja! Kui me nii püüdlikult hääletasime üksikult läbi kõik eelnevad kandidatuurid (mul isiklikult ei ole midagi Mikk Titma vastu), kuid ilma hääletamata lülitada koosseisu ei saa. Tänan!

Mis nüüd saab, Ülemnõukogu, kas hääletame? Natuke nagu piinlik on ühest äärmusest teise minna. Ants Veetõusme.

Härra juhataja, lugupeetud kolleegid! Võtan endale õiguse pisut protesteerida. Näiteks omandiseaduse ekspertiisi tulemused saime eile kätte kell pool 7 õhtul ja nii kiiresti nii tõsist seadust ei saa Ülemnõukogu ette tuua. Küsimus on selles, et ilmselt oli Ülemnõukogu juhatajal teada juba hommikul, et õhtuks ei ole materjali, ja kui kell pool kaks härra Andrejev ütles, et meie koguneme uuesti kell pool 4, ja kui kell 2 ütleb härra Nugis, et me lõpetame istumise ära, siis tekivad need segadused. Lihtsalt oleks vaja varakult, hommikul kohe öelda, et õhtuks meil materjali ei ole. Aitäh!

Mis me nüüd siis teeme, lugupeetud Ülemnõukogu? Kui Viktor Andrejev teatas, et pool neli kogunetakse, siis ta lihtsalt eksis.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ma paluksin asuda hääletamisele. Kes on selle poolt, et delegatsiooni koosseisu oleks lülitatud Mikk Titma? Palun hääletada! Kõik lahenes õnnelikult. Mul ei ole mingit võimalust ignoreerida ka Sergei Petinovi.

Lugupeetud spiiker! Mul on küsimus seoses sellega, et me otsustasime ära komisjoni koosseisu. Kas komisjon sõidab nende dokumentidega, mis võeti vastu Ülemnõukogus pöördumisena Vene Föderatsiooni poole, või on olemas mingi uus tekst, õnnitlustelegrammi tekst, mis antakse üle Põldroosile?

Niipalju kui mina võin ette kujutada, võetakse kaasa Ülemnõukogu poolt kinnitatud pöördumine, aga tervitustelegramm ei tee asja ju sugugi teiseks. Need on kaks iseasja. Vaheaeg. Plenaaristung on homme kell 10.