Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed, külalised ja kõik Eestimaa inimesed! Head Eesti lipu päeva kõigile! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll kõigepealt. 

Kohalolijaks registreerus 48 Riigikogu liiget, puudub 53. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie arupärimine on sotsiaalminister Karmen Jollerile ja teema on Eesti laste vaimse ja füüsilise tervise süvenev kriis. ÜRO Lastefondi UNICEF värske raport näitab, et laste heaolu Eestis on Euroopa Liidu riikidest kõige kehvem ning 36 OECD ja EL-i riigi võrdluses alles 30. kohal. 

Eriti tõsine on olukord laste ja noorte vaimse tervise valdkonnas, kus Eesti paikneb Euroopa viimaste seas. Raporti kohaselt on Eestis noorte suitsiidide määr üks kõrgeimaid maailmas ning Euroopa riikidest ületab Eesti näitajaid vaid Uus-Meremaa. Samuti toob raport esile laste ülekaalulisuse kiire kasvu ja laste õnnetusjuhtumitest tingitud kõrge suremuse. Probleemi tõsidust kinnitavad ka Eesti enda uuringud. Sotsiaalministeeriumi tänavu avaldatud laste vaimse tervise uuring näitas, et depressiooni, ärevuse, enesevigastamise ja tähelepanuhäirete sümptomid sagenevad vanuse kasvades ning on eriti levinud tüdrukute seas. Ekspertide hinnangul mõjutavad laste heaolu lisaks tervishoiusüsteemile otseselt ka koolikeskkond, sotsiaalmeedia, peresuhted ja kogukondlik turvatunne. 

Küsime siis ministrilt, milliseid konkreetseid meetmeid on Sotsiaalministeerium viimase kolme aasta jooksul rakendanud laste ja noorte vaimse tervise parandamiseks ning suitsiidide vähendamiseks. Kas Sotsiaalministeerium peab vajalikuks suurendada lastepsühhiaatrite, kliiniliste psühholoogide ja koolipsühholoogide kättesaadavust ning millised on selleks kavandatud tegevused? Milline on laste vaimse tervise teenuste järjekordade hetkeseis ning kui palju lapsi jääb abi puudumise tõttu õigeaegselt toetuseta? Ja milliseid samme plaanib valitsus teha laste ülekaalulisuse vähendamiseks – see on ka tänase istungi teema teatavasti –, sealhulgas tervisliku koolitoidu ja liikumisvõimaluste parandamiseks? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud ühe arupärimise. Selle edasine menetlemine toimub vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd, enne päevakorra juurde minekut on kohe tekkinud protseduuriline küsimus Peeter Ernitsal.

Jaa, hea juhataja! Me hakkame arutama ülimalt olulist asja, Eesti tuleviku vaimset ja füüsilist seisukorda. Saalis on vähem kui pool kolleegidest, aga see on üldine tendents viimasel ajal. Kas on tegemist, et kuidagi mingisugune tervised on viletsamaks läinud või on päike kõrgemal, et nii olulise teema puhul ei tulda isegi saali?

Nüüd protseduurikaga on siin väga minimaalset pistmist, iga Riigikogu liikme kohalolekut istungi juhataja ei saa kindlasti kuidagi mõjutada. Te nagu ise teate ka täpselt samamoodi, et on võimalik kabinetist jälgida ja ka neti teel tänast istungit. 

Aga läheme tänase päevakorra juurde. Selleks on meil täna sotsiaalkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Laste kehalise aktiivsuse tõstmine vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks" arutelu. Enne kui läheme ettekandjate juurde, räägin ka mõne sõnaga selle menetlemise korrast. Kõigepealt on meil Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 15 minutit. Seejärel on Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kulli ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks on Kaitseressursside Ameti peadirektori Anu Rannaveski ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused kuni 20 minutit. Ja ettekanded lõpetab Eesti Olümpiakomitee asepresidendi Gerd Kanteri ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada igale ettekandjale ühe küsimuse, mille järel on läbirääkimised, kus kõigepealt saavad sõna fraktsioonide esindajad, ning arutelu lõppemisel otsust vastu ei võeta.  

Aga et arutelu läheks sujuvalt, siis on ka algatajad teinud ettepaneku, et me võiksime pikendada tänase istungi kuni kella 14.00-ni või päevakorra ammendumiseni. See ettepanek vajab hääletamist. Kuna me oleme saalis, siis teeksime selle hääletamise kohe ära, peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele arutelu algatajate poolse ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 0 ja erapooletuid 0. Istung on pikendatud.  

Läheme ettekandjate juurde. Kõigepealt ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Tartu Ülikooli liikumislabori juhataja Merike Kull, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski ja Eesti Olümpiakomitee asepresident Gerd Kanter! 

Sotsiaalkomisjon on mitmel koosolekul käsitlenud teemasid, mis puudutavad Eesti laste ja noorte vaimset ja füüsilist tervist. Kehalist aktiivsust puudutavad arutelud koos erinevate ekspertidega viisid meid selge arusaamiseni, et teema on tarvilik tuua Riigikogu suurde saali. Seega, täna me arutamegi olulise tähtsusega riiklikku küsimust: laste ja noorte kehalise aktiivsuse suurendamist vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks. Tänase arutelu peamine küsimus seisneb selles, kuidas me saaksime suunata fookust – ja seda senisest tunduvalt enam – tagajärgedega tegelemiselt ennetusele.

Alustuseks kaardistame probleemi. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemasti 60 minutit päevas. Eestis täidab selle soovituse vähem kui pool lastest. See tähendab, et enamik meie lapsi liigub tervise seisukohalt liiga vähe. Sellel on tagajärjed. Ligikaudu 78% kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas ja neljandaks klassiks on selliseid lapsi juba iga kolmas. Samal ajal ei suuda ligi 70% noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid. Need arvud ei räägi meile ainult laste ja noorte kehalisest võimekusest, need räägivad laste tervisest ja tulevikuväljavaadetest. Ilma teadlike sekkumisteta need probleemid ainult süvenevad ja kasvavad vastavalt vanuse kasvades. 

Sageli, nii nagu ka juba täna hommikul, oleme me siin puudutanud vaimse tervise probleeme. Me räägime tihti psühholoogidest, me räägime tugiteenustest, me räägime psühhiaatrite põuast, me räägime erinevatest ravivõimalustest. Need on kõik vajalikud arutelud, aga väga palju vähem räägime sellest, kuidas sääraseid probleeme ennetada.

Tänaseks on teaduslikult väga selgelt tõestatud, et regulaarne liikumine parandab keskendumisvõimet, õpitulemusi ja vaimset heaolu. Füüsiliselt aktiivsetel lastel esineb vähem ärevust ja depressiooni sümptomeid ning nad tulevad paremini toime igapäevaste pingetega. Nii et liikumine ei ole üksnes sportlik tegevus, see on üks tõhusamaid vaimse tervise murede ennetusmeetmeid, mis meil üldse olemas on. Sama kehtib ka füüsilise tervise kohta. Regulaarne liikumine vähendab ülekaalu, südame-veresoonkonna haiguste, teise tüübi diabeedi ja paljude teiste krooniliste haiguste riski. Veelgi olulisem on see, et lapsepõlves kujunenud harjumused kanduvad suure tõenäosusega edasi täiskasvanuikka. Seetõttu tuleb laste liikumisaktiivsust käsitleda eelkõige ennetusmeetmena. 

Ja ennetusest rääkides tasub meenutada veel üht olulist fakti. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et iga ennetusse investeeritud euro toob hilisemate tervishoiu- ja sotsiaalkulude kokkuhoius tagasi ligikaudu 14, 15, 12 või 13 eurot. Eri uuringud näitavad natuke erinevalt, aga ma usun, et mõte on kõigile arusaadav. Seega, see ei ole ainult terviseküsimus. Laste liikumisse ja tervisesse investeering on küsimus ka riigi raha senisest targemas kasutamises. Nüüd, kui jätame täna laste tervise investeerimata, maksame homme rohkem ravi, rehabilitatsiooni, töövõimetuse ja sotsiaalteenuste eest. 

Head kolleegid! Oleks väga ekslik arvata, et laste vähese liikumise probleemile on olemas üks lihtne lahendus. Ei ole! Ei ole olemas ühte seadusemuudatust, ei ole olemas ühte programmi, ei ole olemas ühte ministeeriumi, kes suudab tervet seda vastutust kanda. Laste liikumisaktiivsuse suurendamine eeldab koostööd. Riigi ülesanne siinkohal on laiem koordinatsioon ja üle-eestiliste tegevuste rahastamine. Kohalikud omavalitsused, kes, ma tuletan meelde, on muu hulgas koolipidajad, peavad kujundama liikumist toetavat elukeskkonda. Koolid peaksid muutma liikumise loomulikuks osaks kogu koolipäevast. Spordiklubid ja treenerid peaksid pakkuma kvaliteetseid võimalusi liikumiseks. Lastevanemate ülesanne on samuti aidata kujundada selliseid harjumusi, mis terve elu kestavad. Ainult kõigi nende osapoolte koostöös saab sündida püsiv muutus. 

Tähtis on ka rõhutada, et ega me ju tegelikult ei alusta nullist. Viimase kümnendi jooksul on tehtud päris mitmeid olulisi samme. Täna on meil olemas mitmeid lahendusi, mille positiivne mõju on tegelikult juba tõestatud. 2022. aasta lõpus alustati liikumisaktiivsuse tegevuskava koostamist. See eesmärk ei olnud kindlasti luua järjekordne dokument kuskile riiulile, vaid koondada erinevate ministeeriumide, organisatsioonide ja partnerite tegevused ühe tervikliku raamistiku alla. Ma usun, et see tegevuskava on aidanud vähendada erinevate tegevuste dubleerimist, hoida võib-olla paremat fookust erinevates valdkondades, mis liikumisaktiivsust puudutavad ja mis on ka paremini kaardistatud. Seda tegevuste elluviimist regulaarselt monitooritakse, nii et neid ülevaateid kord kvartalis avalikustatakse, kellel see huvi on.

Lisaks on täna selle tegevuskava elluviimisse kaasatud juba viis ministeeriumi. Nagu ma eelnevalt ütlesin, laste liikumise teema pole ainult ühe ministeeriumi teema. See näitab väga selgelt, et see on nii-öelda valdkondadeülene küsimus. 

Oluline samm on olnud ka liikumisõpetuse reform. Kaasaegne liikumisõpetus, mida on nüüd mõned aastad jõutud juurutada, keskendub senisest enam liikumisrõõmule, mitmekülgsete liikumisoskuste arendamisele ja elukestvate liikumisharjumuste kujundamisele. Selle kestmes on mõiste, mida nimetatakse kehaliseks kirjaoskuseks. See on väga oluline mõiste. See tähendab seda, et eesmärk ei ole õpetada lapsi mitte lihtsalt jooksma, hüppama või palli viskama. Eesmärk on kujundada lastes motivatsioon, enesekindlus, oskused, mis püsiksid terve elu jooksul ja aitaksid seda liikumisrõõmu hoida üleval mitte ainult trennis või kehalise kasvatuse tunnis, vaid ka kümneid ja kümneid aastaid pärast seda, kui kool on lõpetatud. 

See muutus ei ole pälvinud tunnustust ainult Eestis. Meie liikumisõpetuse ainekava on jõudnud ka Euroopa innovaatilisemate haridusalgatuste hulka ja seda tunnustati ka Euroopa tasandil kui eeskujulikku lähenemist laste liikumise toetamisel.

Samas, me peame tunnistama seda, et liikumisõpetus üksinda ei lahenda probleemi. Just selles vanuses, kus noorte liikumisaktiivsus kõige kiiremini langeb, me näeme, et väheneb ka liikumisõpetuse tundide arv koolides. Seetõttu vajame me liikumist toetavaid tegevusi kogu koolipäeva jooksul. 

Siinkohal väärib väga suurt tunnustamist Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimuv "Liikuma kutsuva kooli" programm. Tänaseks on programmiga liitunud suurusjärgus 230 kooli ehk peaaegu pooled Eesti üldhariduskoolidest. Ja uuringud näitavad, et liitunud koolides on rohkem liikumisvõimalusi, kõrgem rahulolu koolikeskkonnaga ja paremad õpilaste heaolu näitajad. 

Teine oluline algatus on Eesti Olümpiakomitee loodud "Sport koolis" programm. Praegu osaleb selles 41 kooli, suurusjärgus 1900 algklasside õpilast, ja selle programmi tugevus seisneb selles, et treenerite juhendatud liikumistegevus toimub koolipäeva sees. Ma tuletan meelde, et fookusrühm on 1.–3. klass, ja ta jõuab ka nende lasteni, kes ühel või teisel põhjusel pärast koolipäeva treeningutes ei osale. Nii et eelnev näitab, et ega ei ole ju istutud käed taskus. Lahendused on olemas ja ilma nende tegevusteta oleks usutavasti olukord tunduvalt halvem, kui ma sissejuhatuses kirjeldasin. 

Nüüd, küsimus on selles, kuidas me suudame viia need juba toimivad lahendused uuele tasemele ja samal ajal leida uusi viise laste ja noorte kehalise aktiivsuse tõstmiseks. Sellest loogikast lähtuvalt teen ma ka mõned konkreetsed ettepanekud. 

Esiteks tuleks laiendada programmi "Sport koolis" kõikidesse Eesti koolidesse. Meie eesmärk peaks olema ei rohkem ega vähem, et kõigil esimese kuni kolmanda klassi õpilastel oleks võimalus saada vähemasti kaks korda nädalas kvalifitseeritud treeneri juhendatud liikumistegevust koolipäeva sees. Praegu jõuab programm nagu eelnevalt mainitud 1900 lapseni. Tulevikus võiks see jõuda kõikidesse Eesti koolidesse ja see aitaks vähendada nii regionaalset kui sotsiaalset ebavõrdsust, sest osalemine ei sõltuks ju pere rahakotist ega ka sellest, millises piirkonnas ta Eestis elab. 

Teiseks tuleks laiendada "Liikuma kutsuva kooli" programmi vähemalt 75%-ni Eesti koolidest. Kui me soovime jõuda kõigi lasteni, siis tegelikult ei piisa ainult treeningutest. Liikumine peab olema terviklik osa kogu koolipäevast, me räägime aktiivsetest vahetundidest, me räägime liikuvatest ainetundidest, me räägime liikuvast ja toetavast koolikeskkonnast. Jällegi, see aitab suurendada liikumisaktiivsust nende laste seas, kes ennast sportlikuks ei pea või spordiklubis ei osale. 

Kolmandaks, me peame hakkama laste kehalisi võimeid regulaarselt monitoorima. Meil ei ole võimalik adekvaatselt juhtida seda, mida me ei mõõda. Tartu Ülikooli teadlased on välja töötanud metoodika, mis võimaldab hinnata laste ja noorte kehalisi võimeid erinevates kooliastmetes. Kui me nüüd suudaksime selle mõõtmise süsteemseks viia, siis me saaksime neid andmeid kasutada koolides, me saaksime neid andmeid kasutada tervishoiusüsteemis, me saaksime neid andmeid kasutada poliitika kujundamises. See aitaks meil probleeme varem märgata ja suunata ressursse sinna, kus neist kõige rohkem kasu on. Nii et loodame, et haridusministeerium lähiajal jõuab ka heade partneritega sinna, et see piloteeritud monitoorimise programm kõikidesse koolidesse jõuaks.

Kahtlemata tuleb keskvalitsusel ja omavalitsustel jätkata investeeringuid liikumist toetavasse avalikku ruumi: turvaline koolitee, avatud koolihoovid, kvaliteetsed spordi- ja mänguväljakud, hästi planeeritud kergliiklusteed. Need ei ole ainult linnaplaneerimise küsimused, need on selgelt tervisepoliitika tööriistad. 

Ja viiendaks, me peame suunama senisest rohkem fookust ka lasteaialaste kehalise aktiivsuse suurendamisele. Siinkohal on võtmeroll ka omavalitsustel. Värske lasteaedade liikumis- ja sportimisvõimaluste uuring toob välja, et seal, kus töötavad kvalifitseeritud liikumisõpetajad, on liikumistegevused oluliselt mitmekesisemad. Me näeme samas, et spordivahenditega on adekvaatselt kaetud vaid 40% lasteaedadest ja ainult 19%-st lasteaedadest on enamik õpetajaid viimase kahe aasta jooksul saanud liikumisalast täienduskoolitust. Need arvud tegelikult näitavad meile, et arenguruumi on palju. Lisaks me võiksime kindlasti julgemalt rääkida ka sellest, et lasteaedade hoovid võiksid olla pärast lasteaiapäeva lõppu julgemalt kogukondadele avatud. 

Nüüd, see pole loomulikult lõplik loetelu. Me võiksime rääkida veel liikumist toetava huvihariduse kättesaadavusest, eriti maapiirkondades. Me võiksime arutleda selle üle, kas põhikooli kolmandas astmes ja gümnaasiumis võiks olla rohkem kehalist aktiivsust toetavaid valik- või vabaaineid. Ja küsimus peaks olema suunatud ka lapsevanematele, muu hulgas mulle endale, et kuidas saame meie kaasa aidata, näiteks kogukonna spordi arengule, korraldades näiteks, ma ei tea, enda tänava lastele jalgpallimängu õhtuid. Miks mitte iseenesest? Lihtne tegevus, aga aitaks kindlasti kaasa.

Lõpetuseks ma tahaks välja tuua veel ühe põhimõttelise küsimuse. Poliitikas räägitakse sageli prioriteetidest. Küll on prioriteet üks asi ja prioriteet on teine asi. Poliitiline prioriteet ei ole see, mille kohta peetakse kõige rohkem kõnesid. Poliitiline prioriteet ei ole see, millest kirjutatakse kõige rohkem strateegiaid. Poliitiline prioriteet on see, kuhu suunatakse raha. Punkt. Täna panustab riik näiteks "Sport koolis" programmi ja "Liikuma kutsuva kooli" programmi kokku vähem kui miljon eurot aastas. Samal ajal arvutused näitavad, et nende programmide täiemahuline rakendamine nõuaks suurusjärgus 13 miljoni euro suurust investeeringut aastas. 

Ma näen, et mõnel kolleegil läksid silmad päris suureks. Te mõistate, et see ei ole väike summa. Siin tuleb appi võtta nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste rahakotid, siin tuleb usutavasti appi võtta ka Euroopa toetusraha. Ma tean, et seda ka Kultuuriministeerium näiteks "Sport koolis" programmi tarbeks juba plaanimas on. Aga kui me teame seda, et iga ennetusse suunatud euro toob meile selle suurusjärgus 16 eurot tagasi, siis see raha on tegelikult ju mõistlikult kulutatud. Nii et laste liikumine ei ole mingisugune kõrvalteema, see ei ole mingisugune pehme teema. Ma loodan kõikide Riigikogus esindatud poliitiliste jõududega väga head koostööd, et sellel teemal arutada ja võib-olla ka häid uusi mõtteid leida. Ma loodan, et mõned tulevad juba täna ehk fraktsiooni kõnedest. Nii et tänan teid, et kuulasite, hea meelega võtan küsimused.

Küsimusi teile tõepoolest on. Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean ütlema, et teie ettekandes, mis oli väga sisukas ja hea, oli mulle hästi sümpaatne lasteaedade teema. Tegelikult mida varem me neid häid harjumusi lastesse juurutame – tihtipeale räägitakse just koolist, aga jah, see lasteaia pool on väga oluline. Mu küsimus on aga ikkagi koolide kohta. Selleks, et me saaks "Sport kooli" koolides laiendada rohkem, et seda oleks rohkem, kas meil üldse jätkub treenereid selle jaoks?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Muide, te tabasite küllaltki naelapea pihta. Ma tegin Tartus ühe kohtumise Tartu spordiklubide juhtidega ja arutasime nendega kõiki neid meetmeid, millest täna ka minu kõnes juttu oli. Üks spordiklubi juht väga ausalt ja otsekoheselt – ma olen väga tänulik selle eest – ütles, et te ei tohi turule liiga palju korraga, liiga suurt rahasummat suunata, sellepärast et kui me nüüd tahame hoogtöö korras tõesti liiga kiire aja jooksul "Sport koolis" programmi kõikidesse koolidesse viia, siis ta ütles kenasti, et raha võtame ikka ära, kellegi me ikka saadame, aga tegelikult kvalifitseeritud inimesi meil kohe nipsust võtta ei ole. See tähendab, et tõepoolest, kui me räägime "Sport koolis" programmist, siis tema juurutamine ikkagi on, mina pakun, kolme-nelja aasta järjepidev töö kindlasti.

Eks me peame kõikide nende programmide puhul arvestama ka sellega, et nad eeldavad tugevalt ikkagi ka koolide valmisolekut. Me ei saa ei keskvalitsuse tasemelt ega kohaliku omavalitsuse tasandilt päris julmalt minna koolile ütlema, et te nüüd peate tegema ühte- või teistmoodi. Üldiselt, kui hea asi on liikuma läinud, siis ta vaikselt või kiiremini hakkab ise veerema. Me oleme näinud seda "Liikuma kutsuva kooli" puhul. Ma arvan, et "Sport koolis" puhul me näeme seda ka. 

Üks asi arvatavasti veel, mille üle nuputada, on see, et kui meil tõesti peaks olema kvalifitseeritud treenerite põud spordiklubides, siis võib-olla me saame neiks täiendavateks liikumistundideks kasutada ka juba koolides toimetavaid kehalise kasvatuse õpetajaid, kes on ju ka ometigi kvalifitseeritud eksperdid.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle põhjaliku sissejuhatuse eest teemasse! Hästi oluline! Siin tooksin kõigepealt välja selle, et meetmed või ettepanekud, mis te oma jutus välja tõite, keskenduvad ikkagi lasteaiale, algkoolieale ja nooremale vanusegrupile, keda on suhteliselt kerge kaasata sportlikku tegevusse. Aga peamine probleem on ikkagi vanem kooliaste ja gümnaasium, kus hakkavad juba tekkima sellised reaalsed liikumisest väljakukkumised. Mu küsimus ongi, et millised võimalikud meetmed oleks just neile suunatud. 

Aitüma! No mina ütleks väga selgelt, et see tõsisem mure algab meil juba peale ju põhikooli lõpust. Põhikooli kolmandas astmes, seitsmes, kaheksas või üheksas klass enam liialt ei liigu ja gümnaasiumis tõepoolest me näeme, et olukord kohati läheb päris kurjaks. Mina ei häbene küll välja öelda, et meil peaks olema ka põhikooli lõpus ja gümnaasiumis rohkem liikumisõpetuse tunde või siis vähemasti selgelt rohkem kehalise aktiivsusega seotud valik- ja vabaaineid. 

Ma tean, et siit tulevad kohe vastuargumendid. Meil on vaja ju õpetada eesti keelt, meil on vaja õpetada matemaatikat, füüsikat, keemiat. See on täiesti arusaadav, need argumendid on täiesti arusaadavad. Küll aga olen ma öelnud mõnele matemaatikaõpetajale, et kui lapsed rohkem liiguksid ja nende mõistus lõikaks paremini, siis võib-olla sul ei olekski vaja viite matemaatikatundi nädalas piltlikult öeldes, vaid saaksid hakkama kenasti neljaga, sellepärast et liikuv laps on rõõmsam ja omandab ka teadmisi paremini, kaasa arvatud matemaatikat. 

Me ei tohiks käsitleda liikumisõpetust või laste kehaliste võimete arendamist ja füüsilise tervise hoidmist koolikeskkonnas kuidagi alaväärsena võrreldes matemaatika ja füüsika või keemiaga. See peab olema põhimõtteline paradigma muutus, mis peaks tekkima.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Kiidan ka seda "Sport kooli" programmi, aga samal ajal on siin kindlasti ka HTM-iga väga palju koostööd vaja teha, sest üldjuhul ikkagi koolid toovadki välja selle, et see lisatund tuleb ju koolipäeva mahutada, ja teha seda võimalik et kas matemaatika või eesti keele lisatunni arvel või rahvakultuuriga seotud asjade arvel. Tulen sellest ajast, kus minul oli kohustus peale koolipäeva nädala jooksul teha ühiskondlikult kasuliku töö tunde. Need märgiti ka päevikusse ja olid ka peale õppetöö lõppu tehtavad asjad. Kuna see on riiklikult tähtis küsimus – meie tervis, meie noore põlvkonna hakkamasaamine ning füüsiline ja vaimne tervis –, siis kas me ei peaks tegema sellist programmi, mis toimubki võib-olla pärast, õppetööväliselt, aga mida me siiski mitte ei hinda, vaid märgime, märkame, ja mis on ikkagi ühiskondlikult kokkulepitud oluline ja tähtis asi, mida tuleb teha koolis?

Aitäh! Ma kõigepealt igaks juhuks täpsustan veidikene "Sport koolis" nii piloodi kui ka laienemise mõtteid. "Sport koolis" programm on mõeldud esimese, teise ja kolmanda klassi õpilastele. Miks ta on suuresti selles vanuserühmas? Loomulikult, mida varem me saame laste liikumisaktiivsusel sabast kinni positiivses mõttes, seda suurem on tõenäosus, et ka edaspidi hakkab kenasti minema. Aga teiseks, just sellepärast, et esimese, teise ja kolmanda klassi õpilaste koolipäevad ei ole veel nii pikad, need täiendavad liikumistunnid mahuvad kenasti veel nende koolipäeva hulka ära. Usutavasti paratamatu on see, jah, et vanemates kooliastmetes, kus need päevad juba lähevad pikemaks ja klassikalisi ainetunde on rohkem, liigub ka kehaliselt aktiivne tegevus rohkem koolist väljapoole ja erinevatesse trennidesse ja spordiklubidesse. 

Aga ma arvan, et mis on veel väga oluline ja mida ma ka kõnes põgusalt rõhutasin, on see, et terve, ma ei ütle linnakeskkond, aga ma ütlen terve omavalitsuskeskkond, kus laps või noor toimetab, et see toetaks väga tugevalt liikumist ja toetaks mitmekülgset liikumist. Ma võin tuua näiteks enda kodulinna Tartu, kus me oleme näinud väga palju vaeva selleks, et meil oleks erinevates linnaosades välijõusaalid, et meil oleks mänguväljakud, mis ei oleks üheülbalised, vaid toetaksid erinevas vanuses laste huvisid ja kehalise kirjaoskuse arengut. Nii et kui me jõuaksime omavalitsuste ja riigi koostöös sinna välja, et kõikides omavalitsustes oleks säärane infra, siis me oleksime tegelikult juba päris palju ära teinud. Kui luua atraktiivseid võimalusi, siis inimesed kipuvad neid kasutama, noored samamoodi.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea kolleeg Mihkel, esiteks soovin tänada teid ja sotsiaalkomisjoni selle väga tähtsa teema algatamise eest siin suures saalis. Kahjuks vähene laste ja noorte, aga ka täiskasvanute liikumine võtab tegelikult pandeemia mõõtu juba ülemaailmselt. WHO hinnangul on aastaks 2035 üle poole maailma elanikkonnast kas rasvunud või ülekaalulised. Ehk see on väga tõsine teema. 

Mulle väga meeldisid teie ettepanekud, mis puudutavad nii koolisüsteemi ja üldse sellist huvihariduse ja kõige suuremat toetamist riigi poolt. Aga eks selline liikumine algab ju tegelikult kodust. Ma küsin teilt, kuidas teie näete, kuidas jõuda tegelikult nende lapsevanemateni, et ka kõik lapsevanemad saaksid aru, kui tähtis teema see on, ja et nemad kodust alates prooviksid lapsi ja noori rohkem suunata liikuma.

Aitäh! Te küsisite tegelikult miljoni dollari küsimuse. Kui ma oskaksin teile vastata, siis ma võib-olla olekski miljonär. Me arutasime seda ka komisjonis, kui ma õigesti mäletan, puudutasime seda koduküsimust ühte- või teistpidi. Ja ega tegelikult kodu ongi kõige, ütleme siis, keerukam koht, kuhu üldse jõuda. Kipub olema nii, et lapsevanem, kuidas ma siis ütlen, õpetab enda last kõige paremini läbi eeskuju, arvan mina vähemasti. Kui me suudame tänastest noortest kasvatada liikuvad inimesed ja kasvatada tulevikus sellised lapsevanemad, kes annavad enda lastele edasi seda väärtusbaasi ja arusaama, et liikumine on oluline, see on osa hügieenist, täpselt samamoodi nagu hammaste pesu ja duši all käimine on osa hügieenist see, et ma päevas vähemasti 60 minutit liigun, vat siis me jõuame kuhugi. Aga mul on väga raske ette kujutada seda, kuidas riik või omavalitsus saab minna koju lapsevanemat õpetama, kuidas ta õpetaks enda last olla nii-öelda kehaliselt aktiivsem. 

Veel kord, usutavasti, kui luua selliseid võimalusi, kus lapsed ja vanemad saavad näiteks koos liikuda ja trenni teha. Toon jälle – andestage mulle, kuivõrd ma olen Tartust valitud saadik – näite Tartust, toon näite Tähtvere puhkepargist, kuhu me siis lõime Tartu esimese koguperespordi- ja mänguväljaku, kus on siis koos nii-öelda väikelaste mänguala, suuremate laste mängimise võimalus, jõusaal isadele ja emadele, trenažöörid erivajadustega inimestele. Sellised võimalused linnaruumis, kus laps ja vanem saavad koos eakohaselt toimetada, ma arvan, need on kahtlemata sellised asjad, mis võiks ikka sellele nii-öelda põlvkonnaülesele liikumisaktiivsuse tõusule kaasa aidata.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Teema on suurepärane, aga piinlik, et jälle kolleege on vähevõitu. Ma tean, et sa koostad Reformierakonna programmi. See on elementaarne, kuhu peaks raha kulutama, et 1 euro ja 14 või kui palju, nagu sa ütlesid, tuleb lisaks. Aga kui vaadata reaalsust, siis te olete olnud võimul väga pikka aega ja nüüd, enne valimisi, sellise jutuga välja tulla, mis iseenesest on õige. Aga maksuküüru kaotamine jõukamate toetamiseks, kaughasartmängu toetamine, läbisurumine n-ö korruptiivsete elementidega, mille tulemus peaks olema spordi ja kultuuri rahastamine, aga me oleme mitmest miljonist ilma jäänud. Ja nüüd rääkida, et võib-olla Euroopast saab selle 13 miljoni jaoks raha jne – see on piinlik.  

Ma küsin, kui palju on Reformierakond teinud sellest jutust, mida nüüd tuleks teha. See on nii elementaarne ja nii oluline. Kõige rohkem raha peakski minema just sinna, kuna noor põlvkond on kahjuks suhteliselt põdur ja nõrk. 

Aitäh! Küsimuse aeg sai läbi.

Aitäh, härra Ernits! Mul on väga hea meel, et te jagate muret laste ja noorte liikumisaktiivsuse kontekstis. Ja ma ütleksin, et täna meil isegi on siin saalis täitsa palju inimesi. On OTRK-sid, kus inimesi on tunduvalt vähem. Ju on ka kolleege, kes vaatavad ekraanide tagant. 

Küll aga, mis puudutab teie küsimust seni tehtu kohta, siis kui te tähelepanelikult ja funktsionaalselt mu kõnet kuulasite, siis ma tõin välja tegelikult juba needsamad programmid, mille me oleme algatanud, mis on täpselt samamoodi algatatud sellel ajal, kui Reformierakond on olnud valitsuses üks partneritest. 

Ma tuletan meelde, et mitte kunagi ei valitseta üksi. Tehtud on tegelikult ju päris palju. Reformierakond ja väga paljud teised erakonnad muidugi on osalised erinevates kohalikes omavalitsustes. Kui ma toon teile Tartu näiteid selle kohta, kui palju on raha suunatud sellesse, et linnakeskkond toetaks liikumist, siis ma võin teile meelde tuletada, et Reformierakond on seal olnud võimul alates aastast, mida ma isegi ei mäleta. Uskuge mind, ühte koma teist oleme me ikkagi teinud, aga loomulikult, nagu ma ka kirjeldasin, teha on veel kõvasti.

Toomas Järveoja, kiire küsimus ja kiire vastus.

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Tegelikult ju see probleem, et lapsed ei liigu, on õppekavades. Ja nagu me siin varem olete rääkinud, matemaatika, keemia ja kõik muud ained ütlevad, et meie aine on tähtis ja liikumine on sihuke teisejärguline. Aga iseenesest ma olen kogu aeg rõhutanud seda, et sa võid olla hea matemaatik või hea professor, aga kui sul tervist ei ole, siis sa ei ole mitte keegi. Selles mõttes me peame ikkagi läbi suruma, et ainekavades liikumine oleks väga oluline.

Lühike küsimus ja lühike vastus. Jah, ma olen teiega nõus, see on väga oluline.

Aitäh! Aga nüüd on tõesti ainult 40 sekundit jäänud. Väga vabandan! Küsimuste aeg on läbi saanud ja liigume edasi järgmise ettekandja juurde. Palun kõnetooli Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kulli.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna me ei räägi ainult laste liikumisest, me räägime Eesti laste tervisest, vaimsest heaolust, õppimisest ja Eesti tulevikust. Ma tänan väga võimaluse eest käsitleda seda teemat oluliselt tähtsa riikliku küsimusena. Teadlastena me peame oma vastutuseks mitte ainult uurida terviseprobleeme, aga pakkuda välja ka tõenduspõhiseid lahendusi nende probleemide nii ennetamiseks kui ka lahendamiseks. Mis probleemi me siis täna lahendame? 

Juba eelkõneleja viitas selgelt, et Eesti laste ja noorte tervisenäitajad on muret tekitavad, sagenenud on iganädalased tervisekaebused, depressiivsus, ülekaal. Me näeme mõju juba ka riigi kaitsevõimele. Enamik ajateenistust alustavatest noortest ei täida kehalise võimete testi miinimumnõudeid. Tegemist on probleemiga, mille mõju ulatub laste igapäevasest heaolust kuni riigi pikaajalise toimevõimeni. Me teame ju seda hästi ja eelkõnelejad on seda ka korduvalt rõhutanud, et hea tervise ja vormisoleku üheks oluliseks eelduseks on regulaarne kehaline aktiivsus. 

Kui me vaatame liikumisaktiivsuse näitajaid, siis olukord on ilmselgelt kriitiline. Meie uuringute põhjal ligi 43% lastest ja noortest liigub vastavalt liikumissoovitustele. See tähendab, et üle poolte Eesti lastest ei liigu piisavalt. Võime öelda veelgi, et peaaegu iga teine laps ei liigu oma tervise seisukohalt piisavalt. See on suur terviserisk, sest vähene liikumine ei mõjuta mitte ainult füüsilist tervist, aga on väga otseselt seotud ka vaimse tervise näitajatega. Seega, kui me räägime laste vaimsest tervisest, siis me räägime ka liikumisest.

Eesti laste vaimse tervise uuringud näitavad selgelt, et kõrgem kehalise aktiivsuse tase ja sagedasem treeningutel osalemine on seotud paremate vaimse tervise näitajatega: kõrgem heaolu ja väiksem depressiooni- ja ärevusrisk. Seda kinnitavad korduvalt ka erinevad rahvusvahelised uuringud. Selle osas on tugev tõenduspõhisus, et kõrgem kehalise aktiivsuse tase on seotud otseselt vaimse tervise näitajatega.

Samal ajal on vähene liikumisaktiivsus ühiskonnale väga kulukas. Meie naabrid soomlased on arvutanud välja selle kulu riigile. Seda on hinnatud ligi 3,2 miljardit – miljardit! – eurot aastas, vähese liikumisaktiivsuse kulu riigile aastas. See on väga suur number. Seetõttu ei ole vähene liikumisaktiivsus üksnes terviseprobleem, vaid ka majanduslik väljakutse. Samas näitavad uuringud, et ennetustegevused on kulutõhusad ja aitavad vähendada tulevasi tervishoiu- ja sotsiaalkulusid. Liikumisvõimaluste loomine on üks tõhusamaid investeeringuid laste ja noorte tervisesse ja seeläbi ka ühiskonna tulevikku.

Kui me hakkame seda probleemi lahendama, siis me võiks küsida, kelle probleem see on, kelle laual see probleem on, kes peaks tegelema nende lahenduste väljatöötamise ja pakkumisega. Ühest vastust meil ei ole. See on nagu pusle, kus igal valdkonnal on oma mured, oma eesmärgid, aga on ka oma lahendused olemas. See kindlasti on tervise- ja sotsiaalvaldkonna probleem, sest kui praegused trendid jätkuvad, siis kasvavad kulud veelgi ja veelgi. See on kindlasti haridusvaldkonna probleem, sest liikumine ja õppimine on väga tihedalt seotud. Pole kahtlust, et see on majanduse ja kaitsevõime probleem, sest kehv tervis mõjutab töövõimet ja kaitsevõimet. See on ka spordivaldkonna probleem, sest tugev saavutusspordi järelkasv saab kasvada ainult laiapõhjalise liikumisaktiivsuse pinnal.

Seega me näeme, et neid osapooli, kellel oleks huvi lahenduste suunas liikuda, on päris palju. Selle juures on kõige olulisem see, et meil on ühine visioon, meil on ühine suur pilt, kuhu me tahame liikuda, ja me oleme kokku leppinud, mis on meie jaoks need kõige olulisemad suunad, mille suunas me koos saaks liikuda – see, mida me peame tegema ja mida me saame teha.

Ja kui me tuleme lahenduste juurde, siis juba eelnevate kõnelejate diskussioonis toodi välja: pole mitte mingit kahtlust, et kõige aluseks ja kõige suurem roll on perel ja lapsevanematel – lapsevanema eeskujul, harjumustel, ühistel tegevustel ja toel. Aga me ei saa jätta lapsevanemat selle vastutusega üksi. Veelgi enam, me ei saa jätta üksi neid lapsi, kellel puudub lapsevanema tugi. 

Seetõttu on oluline, et seda toetaksid erinevad süsteemsed lahendused, mida saab pakkuda riik ja mida saavad kujundada riik, kohalik omavalitsus, haridusasutused, kogukonnad. Selliseid lahendusi iseloomustavad märksõnad nagu süsteemsus, mitte üksikud projektid või kampaaniad, kättesaadavus – lahendused peavad jõudma iga lapse ja nooreni – ja mõju, nendel lahendustel on ka tõendatud mõju.

Järgnevalt keskendungi neljale valdkonnale, kus me saame kõige süsteemsemalt mõjutada laste ja noorte liikumisaktiivsust: kool, organiseeritud sport, avalik ruum ja andmepõhine otsustamine.

Me alustame koolist, sest just koolis on võimalik jõuda kõikide lasteni ja pika aja vältel. Kui me tahame laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, siis peab liikumine olema loomulik osa iga lapse ja noore koolipäevast. "Liikuma kutsuv kool" on üks tõenduspõhistest lahendustest, mis pakub terviklikku lähenemist, süsteemset lähenemist kogu koolipäevale ja ka koolikeskkonnale, alates sellest, kuidas koolipäev on üles ehitatud, kas seal on liikumisvõimalusi, ja kõikide koolipäeva elementide kaupa liikumisvõimaluste loomist, sealhulgas koolitegevuse, huvitegevuse ja aktiivse kooliteeni välja. Hetkel on liitunud 231 kooli, ja mis on selle juures oluline: need koolid on kõik võtnud eesmärgiks teadlikult tuua igasse koolipäeva juurde liikumisvõimalusi. Ja see, et see on neil õnnestunud, kinnitavad uuringud, mis näitavad, et tõesti, liikuma kutsuvates koolides on oluliselt rohkem erinevaid liikumisvõimalusi ja seda ka erinevates koolipäeva osades.

Aga oluline ei ole selle juures ainult see liikumine ise. Oluline on ka see, et need tegevused toetavad ka vaimset tervist, õpilaste omavahelisi suhteid ja seeläbi ka üldist koolirõõmu ja motivatsiooni õppimiseks. Seda kinnitab ka ulatuslik uuring, kus valimis on üle 100 000 lapse, et enam liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul seostub paremate suhete ja suurema koolirõõmuga kõikides vanuseastmetes – parem läbisaamine klassikaaslastega, koolis hästi tundmine ja üldine koolirõõm. 

Aga me teame ka seda, et Eestis ei ole sellised liikumisvõimalused koolipäevades tavapärased, mitte kõikides koolides. Siin te näete sellel kooliaastal avaldatud ühte artiklit, kus üks koolipoiss küsib, mida me üldse vahetunnis teha tohime. Ja seda ajal, kus me räägime, et meie lapsed ei liigu piisavalt. Ma väga loodan, et see poiss ei saanud koolis karistatud selle eest, et ta vahetunnis jooksis. Ja me teame, et meil on tegelikult lahendused olemas. See ei tohiks nii olla, et lastele on koolipäeva jooksul liikumine keelatud ja võimla uksed on kinni või õuealale minek ei ole lubatud. Kõik need lahendused on olemas. See tähendab, et liikuma kutsuv koolikultuur ei teki iseenesest ega juhuslikult, selleks me peame ikkagi teadlikult ja järjepidevalt tegelema selle arendamisega. 

Seega, meie esimene ettepanek on, et kõik Eesti lapsed ja noored saavad õppida liikumist ja tervist toetavas koolis. Selleks peaks "Liikuma kutsuv kool" jõudma enamikuni Eesti koolidest.

Teine oluline suund, mis puudutab kõiki lapsi ja noori, on liikumisõpetus. Eelkõneleja juhtis ka tähelepanu sellele, et praegu on rakendumas Eestis uus liikumisõpetuse ainekava. Mul on hea meel üle kinnitada, et värske üleeuroopaline uuring hindas Eesti liikumisõpetuse ainekava üheks Euroopa tugevamaks ainekavaks, mis toetab tõesti laste liikumistegevusi ja kehalist kirjaoskust. Te näete siin joonise peal, et need tumedamad rohelised näitavad Euroopas tõenduspõhisemaid ainekavasid. Aga selge on see, et ainekava iseenesest ei arenda kellegi kehalisi võimeid ja selleks on vaja ka harjutustunde. Ja kuna liikumisõpetus on jätkuvalt päris paljude laste jaoks ainukene koht, kus nad õpivad kas uusi liikumisoskusi või kujuneb liikumisharjumus, on väga oluline selleks ette nähtud tundide maht.

Ja siinkohal ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui vaadata, põhinedes riiklikus õppekavas ettenähtud tundide mahule, kui algklassides on nädalas kolm tundi, siis alates kuuendast klassist väheneb tundide maht kahele ja gümnaasiumis on keskmiselt alla ühe tunni nädalas. Ja kui me nüüd vaatame seda numbrit ja mõtleme, et neljal korral kuus toimub liikumisõpetuse tund, siis pole põhjust imestada, et kui gümnaasiuminoored lõpetavad gümnaasiumi, siis nad ei täida kehaliste võimete miinimumtesti. Me saame hästi selgelt näha, et süsteem praegu ei toeta laste kehalist arengut ja kehaliste võimete arendamist. Süsteemis on viga. Ja see on just see vanus, kus kõige rohkem on juba välja jäädud organiseeritud spordist. Sellist asja meil ei tohiks olla ja seda me peame muutma.

Seega, lähtuvalt eelnevast on teine ettepanek, et spordi ja liikumise tunnid põhikoolis ja gümnaasiumis peaksid olema vähemalt kolmel korral nädalas. Juba oli eelnevalt juttu "Sport koolis" programmist, mis on esimeses kooliastmes. Teise kooliastmega oleme me oma instituudis töös arendustegevustega ja testime erinevaid võimalusi, mis seal oleks sobilikud ja õpilastele ka atraktiivsed. Aga tahan juhtida veel kord – ka eelkõnelejad juba rääkisid seda –, et see kolmas kooliaste ja gümnaasium on eriti kriitiline, seal me vajame kiireid lahendusi. Seal ei ole selleks süsteemi tasandil tuge, et lapsed oleksid terved ja tugevad ja kehalised võimed areneksid. Nii et seda peaksime kindlasti muutma. 

Kolmas oluline suund on organiseeritud spordis osalemine. Seda saab samamoodi vaadata riigi tasemel, kuidas seda süsteemselt mõjutada. Vaadates spordis osalemise andmeid, me näeme, et ligi pooled lapsed osalevad. See on tegelikult väga suur arengukoht. Aga ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui vaatame, kes on need lapsed, kes organiseeritud spordis osalevad, siis me näeme, et kõige vähem osalevad kõige keerukama majandusliku olukorraga perede lapsed. See näitab ilmselgelt, et ligipääs huviharidusele Eestis ei ole kõigi laste jaoks võrdne. Ma tahan rõhutada, et see ei tohiks nii olla. Ka värske Eesti inimarengu aruanne rõhutab, et kvaliteetne huviharidus on üks tõhusamaid ennetusmeetmeid, mille mõju ulatub nii tervisesse, haridusse kui ka ühiskonna sidususse. Siinkohal me saame ainult nõustuda.

Ja ma tahaks juhtida tähelepanu ühele teisele teemale. Kui lapsed jõuavad isegi organiseeritud sporti, siis väga suur väljakutse on see, et paljud neist langevad välja. Me näeme siin joonise pealt, et alates 12. eluaastast hakkab järsem väljalangemine. Ja samas me näeme uuringute põhjal, et noored ise tegelikult ei soovi spordist ja liikumisest loobuda, põhjus ei ole mitte selles, vaid nad soovivad teistsuguseid lahendusi. Nii et kõik lapsed ei soovi osaleda saavutusspordis. Küsimus on selles, kas meie praegune spordi ja huvihariduse süsteem suudab üldse pakkuda noortele selliseid nende jaoks kättesaadavaid, paindlikke ja mitmekesiseid võimalusi spordiga jätkamiseks. Me saame öelda, et võib olla saavutusspordi rada, võib olla harrastusspordi rada ja nende kahe raja vahel liikumine peab olema sujuv ja võimalik. Nii et praegu, kui me vaatame seda joonist, me kaotame liiga palju noori spordisüsteemist. See ei tohiks nii olla. See võiks olla üks spordisüsteemi efektiivsuse näitaja, kui kaua püsitakse süsteemis. 

Seega, meie kolmas ettepanek: iga laps saab osaleda spordi või liikumisega seotud huvitegevuses. Üks pool sellest on see, et ligipääs on olemas kõigile lastele, sõltumata pere sissetulekust või elukohast, ja teine, me peaksime vaatama spordisüsteemi laiemalt. Kui me soovime ennetada väljalangemist, on oluline pakkuda saavutusspordi kõrval ka rohkem paindlikke ja mitmekesiseid harrastusspordi võimalusi, mis toetavad erineva tasemega, huvidega ja motivatsiooniga noorte püsimist liikumisharrastuses. 

Kuid laste ja noorte liikumisaktiivsust ei kujunda ainult pere, kool ja organiseeritud sport. Seda on ka eelnevalt juba mainitud, et kindlasti on ääretult oluline seesama avalik ruum, kus lapsed igapäevaselt liiguvad ja aega veedavad. Kui lapse iseseisev koolitee tähendab ohtlikku liiklust või puuduvat rattateed, siis me ei saa rääkida päriselt liikumist toetavast keskkonnast, ja see ei tohiks nii olla.

Seega, avalik ruum peab toetama aktiivset liikumist ja sportimist kõikides vanuserühmades, see tähendab turvalisi kooliteid, rattateid, koolihoove ning mitmekesiseid mängu- ja liikumisalasid, mis kutsuvad liikuma nii koolipäeva sees kui ka koolipäevajärgselt ja üksi ja ka koos perega. See on vastus ka sellele, kuidas saame toetada lapsevanemaid. 

Viimane oluline suund puudutab andmepõhist otsustamist. Kui me soovime laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, peame olukorda ka järjepidevalt mõõtma ja hindama. Me vajame selleks objektiivseid andmeid. Kehalised võimed on otsene ja objektiivne näitaja laste liikumisaktiivsuse tasemest ja terviseriskidest. Meie instituudis, Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis, oleme välja töötanud ja piloteerinud ühtset metoodikat, mis võimaldaks hinnata kehalisi võimeid liikumisõpetuse tundides kõigis kooliastmetes. Rahvusvaheline kogemus näitab, et see töötab. 

Ma toon näitena Sloveenia, kus on pikkade aastate vältel hinnatud noorte vormisolekut. Te näete selle joonise peal seda, et ka nende kehalise vormisoleku näitajates on tõusu, mis tähendab seda … Veel korra täpsustan üle, miks Sloveenia näide. Sloveenia lapsed ja noored kuuluvad Euroopa kõige enam liikuvamate laste ja kõige parema vormisoleku näitajatega laste ja noorte hulka. Nad on Euroopas selles mõttes ilmselgelt tipus nende näitajate osas ja nad on suutnud oma tegevustes peatada nii liikumisaktiivsuse languse kui ka on suutnud peatada kehakaalu tõusu või ülemäärase kehakaalu tõusu. Kui te näete siin COVID-i perioodi, siis nad tegid väga olulisi otsuseid juba COVID-i perioodi ajal, sellepärast et neil on andmed nii-öelda reaalajas. Riik võttis vastu täiendavaid otsuseid ja te näete siin pärast COVID-i perioodi ka sellist olulist tõusu. Nii et andmed – pidevad, jooksvad –, ja me saame teha selle põhjal ka otsuseid, tõenduspõhiseid otsuseid.

Viimane ettepanek on seotudki sellega, et Eestis tuleks käivitada üleriigiline laste ja noorte kehaliste võimete monitooring. Neid otsuseid ja andmeid saab kasutada alates liikumisõpetuse tunnist, koostööks lapsevanematega ja ka erineval tasandil riigil, kohalikul omavalitsusel, et teha vastavaid otsuseid ja saada aru, kas meil on kriis süvenemas või meie poolt võetud sekkumismeetmed aitavad kaasa olukorra lahendamisele. 

Austatud Riigikogu liikmed! Eesti laste ja noorte tervisenäitajad näitavad selgelt, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik. Samas ei ole tegemist lahendamatu probleemiga. Me teame täna hästi, millised lahendused toimivad. Ja siin, just siin on Riigikogul ja erakondadel oluline roll teha juba täna otsuseid ning kujundada süsteemseid poliitikaid, rahastusmudeleid ja ühiskondlikke kokkuleppeid, mis aitavad tõsta laste ja noorte tervise Eestis senisest olulisemale kohale. Küsimus ei ole enam selles, mida teha, vaid kas meil on ühine tahe need lahendused ka päriselt ellu viia. Ja meie teadlastena oleme igatahes valmis panustama. Aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ja ülevaatliku ettekande eest! Ja teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Minu küsimus tegelikult lähtubki sellest, mis sai viimasena öeldud, mis puudutab seda tahet. Ehk kui me räägime sellest "Liikuma kutsuva kooli" programmi laiendamisest kuni 75%-ni koolidest või me räägime tegelikult ka liikumisõpetusest, selle osakaalust erinevates õppeastmetes, kooliastmetes, siis mille taha need otsused ja need sammud jäävad? Mulle tundub, et probleemi teavad kõik ja tajuvad kõik seda. Isegi võib öelda niimoodi, et üha rohkem on, ma arvan, inimesed juba isiklikust kogemusest võimelised seda nägema, aga veel enam tuleb see tegelikult välja uuringutest, mis puudutavad laste vähest liikumist ja laiemalt ka vaimse ja füüsilise tervise probleeme. Aga millegipärast neid otsuseid ja neid samme nagu on väga vähe riigi tasandil näha. Mille taga see siis on? Kas meil ei ole raha piisavalt, kas ei ole piisavalt koolidel tahet ja teil ei ole võimekust või pole seni olnud valitsusel ja poliitikutel seda otsustavust? Aitäh!

Aitäh! Senimaani ma julgen öelda, et koostöö eri ministeeriumidega on olnud hea, nii Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi, Haridusministeeriumi kui Kultuuriministeeriumiga. 

Aga hetkel on võib-olla see peaküsimus selles. Esiteks, praegusel ajahetkel me tegutseme üheaastase etteteadmisega. Rahastusmudel on selline, et me saame aasta lõpus teada, kas järgmise aasta tegevused jätkavad. Siinkohas oleks kindlasti oluline leppida kokku, et see on valdkond või teema, näiteks "Liikuma kutsuva kooli" osas, et me näeme siin pikaajalist perspektiivi, vähemalt nelja-aastase perioodi vältel lepime kokku, et neid tegevusi viime ellu. Selleks on olemas ka vastav rahastusmudel. Praegune finantseerimine võimaldab meil tegeleda juba selle 230 kooli võimestamisega ja selle taseme hoidmisega, aga kui me tahaksime edasi liikuda selle 75%-ni, siis ilmselgelt eeldaks see ka teistsugust või suuremat rahastamist, sellepärast et 230 kooli on juba päris suur arv, kellega tegeleda. Nii et kaks küsimust tooksin välja. Üks on ühine kokkulepe, et järgmised neli aastat me kindlasti peame oluliseks, et "Liikuma kutsuv kool" jõuaks enamiku Eesti koolideni, ja teine on ka rahastuse suurendamine.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kaks küsimust. Esimene on see, et mis meil printsiibis on 20 viimase aasta jooksul muutunud. Ma mõtlen, kui mina käisin omal ajal koolis, siis me hea meelega käisime kehalise kasvatuse tunnis, meie tulemusi mõõdeti ja me pingutasime ja tegime ka väljaspool seda sporti, et olla parem oma eakaaslastest. Nüüd me räägime sellest, et me peame hakkama kuidagi monitoorima. Vanasti oli 60 ja 100 meetri jooks ja nii edasi, oli kõik mõõdetav ja see oli arusaadav kõigile, mis tulemused on. Nüüd me kuidagi nagu oleme ära kaotanud selle, et me ei saa enam aru, mis tulemused on, ja hakkame uut süsteemi looma. Minu arust oleks tulnud võib-olla tulemusspordile orienteeritud kehalisele kasvatusele või õpetusele äkki liita just see liikumine juurde. Me äkki tegime karuteene, et me läksime nüüd allapoole, võtsime soorituspõhise kehalise nagu maha koolides ja nüüd lihtsalt õpetame liikuma.  

Teine küsimus on see, kust kohast peaks tulema see sisend. Me räägime sellest, et koolides on liiga vähe kehalise kasvatuse tunde. Kust see sisend peaks tulema? Kas meie siin peame tegema mingi otsuse, ministeerium peab panema, kas koolid peavad andma informatsiooni? Me kõik näeme, et see on probleem. Kuskilt on vaja meil alustada ...

Teie aeg! 

… et tunnid saavad olema siis kolm korda nädalas, mis on miinimum.

Aitäh küsimuse eest! Alustades vastamist sellele esimesele poolele, et omal ajal olid asjad niimoodi ja me tegime sporti: ühiskond on niivõrd palju muutunud ja põhiliselt on muutunud meil ekraanimaailm. See, mida pakub ekraanimaailm võrreldes hoovispordiga, siin on tekkinud suur muutus. Kehaliste võimete monitoorimine ja mõõtmine on olnud varasemalt ja uues riiklikus liikumisõpetuse ainekavas on väga olulisel kohal kehalised võimed, nende testimine ning selle põhjal antav tagasiside õpilasele tema arenguks. See, miks seda teha ja miks luua selline monitoorimissüsteem, kindlasti ühe olulise põhjusena on ka koostöö lapsevanematega. Praegune monitoorimissüsteem annaks selgelt vastuse, millises tervisetsoonis laps oma kehalise võimekuse näitajate poolest on. Need andmed tuleks jagada väga selgelt perekonnaga, lapsevanemaga, arutada neid, mida tuleks muuta lapse tervise või sellises tervisekäitumises, näitajates, et meil oleks selge ülevaade, mida ka lapsevanematega arutada ja mõtelda, millistele lahendustele. See oleks kindlasti see asi. Kehalisi võimeid mõõdetakse jätkuvalt, aga selle eesmärgiga, et see toetaks iga lapse arengut ja teaks, mida tuleks teha. Vastavalt sellele, nagu riikliku liikumisõpetuse ainekava eesmärgid ka ette näevad, ta koostab ka endale näiteks gümnaasiumiastmes vastava treeningkava ja harjutab selle järgi ja seda ka hinnatakse. 

Nii, ja see teine küsimuse pool oli … (Rene Kokk täpsustab kohalt.) Aa, kes peab otsuse tegema. Põhimõtteliselt on see põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ette nähtud tundide maht. Aga ma tahaksin juurde tuua selle valikainete teema. Näiteks, kui praegu gümnaasiumiastmes on tõesti see üks tund nädalas, siis me teame, et gümnaasiumiastmes on üles ehitatud palju kursuste süsteemile. Ja kui me suudame pakkuda erinevaid kursusi, mis on seotud liikumise, kehaliste võimete arendamisega või ükskõik millise kehalise tegevusega, siis on võimalik ka praegu alustada sellega, et õpilastel on iga päev liikumisõpetus või spordi ja treeninguga seotud huvitunnid. Küsimus, et miks me seda ei tee siis. Vaadates koolide koormust ja mida meie saaksime nüüd omakorda teha ja võib-olla ka sporditeadlastena panustada, on see, et me töötame koolidele välja treening-, sellised terviklahendused, olgu see siis näiteks jõusaali algõpetus, olgu see vastupidavustreening, ja meie teeme koolide jaoks selle valiku lihtsaks. Me töötame välja õpiväljundid, õppematerjalid, et seda on lihtne üle võtta ning seda on võimalik koostöös spordiklubidega ka ellu viia. Alati ei pea õpetaja ise viima, aga valikainete süsteem võiks olla väga selge lähenemine. Esimene samm selleks oleks terviklahenduste väljatöötamine gümnaasiumiosale. Seal oleks võimalik siis juba kiirelt, põhimõtteliselt võimalik alustada juba homme. Aga suur teema on ja riiklik õppekava, mis on siis seaduse tasemel. Aga see on ühiskonna ootus. Mis on riiklik õppekava? Riiklik õppekava ongi ühiskonna ootus.

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Proovime ühe küsimuse kaupa, tahtjaid on palju. Ma saan aru, et küsimusi on kõigil hästi palju, aga me osavad erinevaid küsimusi ühte küsimusse ära mahutama. Mihkel Lees, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud professor Kull! Küsin seda. Te olete ju töötades välja erinevaid sekkumisi Eesti tarbeks läbi töötanud väga paljude riikide praktikaid ja Sloveeniast rääkisite veidikene põhjalikumalt. Ma küsin nii: kas on meil veel teistest riikidest võtta mingisuguseid nippe või struktuurseid muutusi, mida on tehtud ja mis võib-olla ühel või teisel põhjusel ei ole jõudnud teie seni tehtud ettepanekute hulka? Kas need pole lihtsalt mahtunud või on mõni ettepanek, mis on olnud sedavõrd loominguline, et te arvate, et neid ei ole mõtet Eestis või Eesti poliitikutele või haridusjuhtidele tutvustada? Kas on veel midagi, lihtsalt mõtteaineks? 

Kui me vaatame laiemalt neid riike, kus laste liikumisaktiivsus on kõrge ja kehaline võimekus on hea, siis me näeme siin kahte põhilist suunda. Üks on seesama Sloveenia suund, mis on väga tugevalt kooli ja spordiklubid ära sidunud. See tähendab, et liikumine on seotud koolipäevaga ja see ressurss on meil kasutamata kindlasti. See on see asi. 

Kui me vaatame Norra mudelit, miks lapsed nii palju liiguvad ja kuidas nad liiguvad ka koos perega, siis seal on kogukonnasport. Lastel on hästi lihtne liikuda spordiklubis ühelt alalt teisele alale. See tähendab, et spordiklubi ei ole, nagu meil traditsiooniliselt tihtipeale on, ühele alale suunatud. Spordiklubis on mitu ala. Seal on liikumine tehtud lihtsaks kuni 12. eluaastani, kus hakkab spetsialiseerumine juba saavutusspordile. Aga enne seda saab laps teha väga erinevaid alasid. Klubi sees liikumine on väga lihtne. See erineb meie spordimudelist. 

Ja samamoodi tõesti ka kogukondlik panus, mis nendel on, on lapsevanemate suur kaasatus kogukonna spordimudelisse. Spordiklubides on lapsevanematel ka oluline roll abistamises, kaasamõtlemises. See tähendab, et kõik ressurss ei pea olema makstud rahaliselt treeneritele, aga lapsevanemate vabatahtlik töö aitab palju asju ära teha. Nii et need asjad on rakendamata ja need on edukate riikide praktikad.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Merike Kull! Ma tahan ka tunnustada neid, kes tõid parlamenti olulise tähtsusega riiklike küsimuste päevakorda laste kehalise aktiivsuse, või õigem oleks öelda, vähese aktiivsuse teema. 

Just sel aastal, muuseas, on teadlased sõnastanud vähese liikumise kui ühe ülitõsise terviseriski, öeldes, et istumine on uus suitsetamine ja istumistundide arv ainult kasvab, ka lastel. Osa on ju seotud sotsiaalmeediaga, nagu te ka mainisite siin. Aga küsin teie käest, kui peaksite valima kaks kõige kiiremat otsust või sammu, mida on vaja teha, et hakata seda probleemi ja riski vähendama, siis mis need oleksid. Ühtlasi, kui juba nimetati riiki, kus on see hästi korraldatud, siis soovitan tutvuda neil, kes siin kuulavad, ka Jaapani praktikatega. Aitäh!

Aitäh! Minu esimene vastus oleks ikkagi koolipõhine lähenemine, kuna kõik lapsed käivad koolis ja käivad väga pika perioodi. Kui me sellele süsteemselt ei lähene, siis me kaotame väga palju tunde päevas. Sellised koolipõhised praktikad, alates "Liikuma kutsuvast koolist", kus siis tõesti mõtestataksegi kogu koolipäev ümber, peaks olema iga kooli standard. Meil ei peaks selleks olema enam programmi, see peaks olema meie jaoks normaalsus, mitte see, et me näeme, et kellelgi lapsel keelatakse vahetunnis joosta. Selliseid asju ei tohiks nii olla. 

Ja teine on kindlasti organiseeritud sport, see, et see on igale lapsele kättesaadav. Veel korra rõhutan, et meil peab tekkima spordisüsteemis paindlikumad lahendused. Saavutusspordi kõrvale tuleb tekitada selline harrastusspordi rada. Nendel lastel, kes ei ole huvitatud saavutusspordist, peab olema võimalus teha nii, et neil on tore, neile meeldib liikuda, neil on hea sotsiaalne keskkond, mis ennetab ka väga paljusid teisi probleeme ühiskonnas. Nii et kaks väga olulist süsteemset lahendust.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea Merike Kull, suur tänu teie ettekande eest! Ühe märkuse või kommentaari teeks alguses, et te mainisite, et teil on hea koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga, aga võiks olla ka Rahandusministeeriumiga. Võiks ära kasutada seda, et praegune rahandusminister Jürgen Ligi on väga suur liikumissõber. Aga ma tahaksin küsida sellist asja, et kui me räägime teadusuuringutest, siis mis need juurpõhjused on. Ma tulen tagasi sellesama vanema kooliastme ja gümnaasiumiastme juurde. Ma just seda gruppi sihin. Miks seal liikumisaktiivsus väheneb? Sellest tulenevalt küsin ka juurde, et kui teil oleks suunata raha mingitesse meetmetesse, siis mida te esimeses järjekorras teeksite, näiteks järgmise viie aasta jooksul. 

Aitäh! Gümnaasiumiastmest rääkides on tõesti see vanus, kus enne põhikooli lõpetamist ja gümnaasiumisse asumist lõpetatakse tihtipeale spordiklubis osalemine. Te juhite tähelepanu väga õigele probleemile. Küsimus on see, et kui nad langevad välja treeningrühmast, siis kuhu nad langevad, mis neist saab. Mis neid saab, kuhu on neil võimalik minna? Tihtipeale alustada 15–16-aastaselt mingis treeningrühmas ei ole meie tavapärases spordis tavapärane praktika, et sa saad minna uuesti. 

Nii et küsimus on siin selles, kuidas lahendada see küsimus gümnaasiumiastmes sellisel viisil, et see oleks ikkagi iga noore igapäevapraktika osa. Ja ikkagi ühe lahendusena on seesama valikainete süsteem, mis suudaks pakkuda erinevaid võimalusi koolipäeva jooksul osaleda. Gümnaasiumisse minnes kasvab igal juhul õppekoormus. See, miks nad ei osale, miks nad ei tee – nad toovad tihtipeale välja selle, et koolipäev on nii pikk, pluss õppimine kodus ja neil ei ole enam jaksu. See on väga inimlik ja arusaadav põhjus. Aga olukorras, kus neil koolipäeva sees tunniplaanis on juba üks treening või üks lisaliikumistund, lahendaks nende jaoks selle probleemi. 

Ma julgen sellest rääkida kindlalt, sellepärast et me oleme näinud üksikuid koole, kus see on juba niimoodi lahendatud. Nad saavad valida erinevate spordiringide vahel ja nad ütlevad, et neil ongi iga päev. Aga need on üksikud koolid. Eesmärk on see, et see muutub meil jällegi tavapäraseks praktikaks. Igasuguseid kursusi on väga palju gümnaasiumides. Kui me teeksime praegu analüüsi, siis enamik neist pakutavatest valikkursustest ei paku võimalusi liikumisaktiivsuseks. Nii et see võimalus on olemas, aga me peame koolidele appi tulema. Koolidel on nagunii suur koormus ja vastutus väga palju asju teha. Seda peaksime meie sporditeadlastena toetama. Kui me lepime kokku, et see on üks oluline suund, mida me järgmise viie aasta jooksul teeme, siis teeme selle ära. Me oleme selleks valmis.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile tehtud töö eest ja jõudu edaspidiseks! Mis ma tahtsin öelda? Mina olen oma kooliajal ikka väga palju seisnud jooksmise pärast häbipostis, aga mitte keegi ei keelanud joosta pärast kooli koju või trenni. Kõik asi saab ikkagi ka tahtmisest, eks ju, alguse. 

Mul on tegelikult mitu küsimust, aga ma küsin teie kui teadlase käest: miks täna just teismelised valivad jõusaalitreeningud, kui palju lihtsam oleks võtta jooksukingad? Näed, palun, pargid ja mõnusad rajatised on meil kõik olemas. Miks nad just valivad selle jõusaali? Kas te oskate vastata?

Mul otsest uuringut … Aitäh küsimuse eest! Ühest küljest see jõusaali hästi suur kasvav populaarsus on nagu hea, et nad valivad vähemalt mingi kehalise tegevuse. Jah, sporditeadlastena me teame, et vastupidavuse arendamine peaks olema kõige aluseks. See, miks spordisaal valitakse tihtipeale, on seotud ka sotsiaalsete aspektidega. Seal on nagu tore suhelda, seal on teistega hea kokku saada, see on nii-öelda muutumas mingil määral nagu noorte klubiliseks tegevuseks, spordiklubiliseks tegevuseks. Ja seal on võimalik lihtsalt veeta ka aega, erinevalt siis jooksmisest. 

Aga rääkides jällegi võimalikest valikainetest, miks mitte valikaine ei võiks olla jõusaalitreening, aga kui see on juhendatud, siis iga treener toob välja selle, et enne kui me jõusaali lähme, teeme ka väikese vastupidavuse arendamisega väikese jooksu. See on nüüd hästi ülesehitatud kursuste sisu.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina väga siiralt tänan selle eest, mida Liikuma Kutsuv Kool on teinud. 231 kooli on liitunud Liikuma Kutsuva Kooli programmiga ja ta tõesti on selline mitmekesine ja kompleksne programm. Tahan rõhutada, et on hästi oluline, et selle programmi üks osa on ka aktiivne ainetund. 

Kolleegid siin rääkisid, et on probleem meie õppekavades. Ma palungi teil tuua näiteid, milliseid võimalusi ainetunnis on pakkuda lastele ja noortele liikumiseks. See on siis üks küsimus. Teine küsimus on, kui paljud nendest 231 koolist on näiteks gümnaasiumid.

Aitäh! Teie poolt tõstatatud teema praegu aktiivsetest ainetundidest on väga oluline, sellepärast et praegu seoses koolipäeva korralduse muutusega on koolid üle minemas pikemale ainetunnile. Kui ainetunni kestus on 75 minutit või veelgi enam, 90 minutit, siis see ilmselgelt ei toeta õppimise mõttes sellist järjestikust keskendumist. See eeldab väga ka liikumispauside või liikumise lõimimist ainetundi. Kuidas seda teha? See võib kõlada esmapilgul natukene isegi ootamatuna, et ainetundides liigutakse, aga selleks on olemas mitmeid erinevaid meetodeid. Osa on lihtsalt sirutuspausid või liikumispausid, kus õppimine katkestatakse ja antakse võimalus selleks, aga palju tõhusamad meetodid on see, kui õppe sisu on seotud liikumisega. Näiteks meil just oli nädalane õuesõppeperiood, kus õpilased lähevad välja, mõõdavad seal, arvutavad ruutmeetreid, kõiki selliseid ülesandeid läbi reaalsete objektide mõõtmise ja selle sidumisega igapäevaeluga. Näiteks, kui palju värvi on vaja sellele seinale, me mõõdame seina ära ja nii edasi. Neid võimalusi on väga erineviad, mitmeid. Ma julgen öelda, et tegelikult õpilased ise annavad väga positiivset tagasisidet, ootavad, meie uuringud kinnitavad seda, et see on väga oluline õppimise seisukohalt, seepärast et ühel hetkel nad ütlevad, et me enam ei jõua keskenduda, eriti ka sellistes ainetes nagu matemaatika ja füüsika, mis väga sellist sügavat õppimist nõuab. Õpilaste ootused on väga kõrged. Ma võin kinnitada ka seda, et nendes koolides, kus me oleme mõõtnud aktiivsete ainetundide rakendamist, ütlevad õpetajad, et õpilaste keskendumisvõime paraneb ja õpilaste motivatsioon paraneb, sellepärast et see võimaldab ikkagi saada vahepeal puhkust või tuua õppimist rohkem loomulikumasse keskkonda ja saada aru, miks mingeid asju tehakse.  Teine küsimus oli … Gümnaasiumide osakaal on meil väike. Praegusel hetkel on meil olnud rõhuasetus põhikoolile. Kaks aastat tagasi pöördusid osad riigigümnaasiumid meie poole ja ütlesid, et väga tahaksime ka osaleda. Me oleme alustanud piloodiga, aga praegusel hetkel on meie rõhuasetus jätkuvalt põhikoolile, kuid gümnaasiumide poolt on väljendatud selgelt vajadust selle teemaga rohkem tegeleda. See on lihtsalt meie võimekuse küsimus, kui paljudes suundades me saame arendustegevusi teha. Gümnaasiumi lahendused on teistsugused, kui on põhikoolis. Gümnaasiumis ei ole õuevahetund see keskne teema, kus siis õpilased välja lähevad jooksma, aga just need aktiivsemad ainetunnid, valikuvõimalused, valikkursused, et need lahendused on olemas ja me oleme näinud väga hästi toimivaid gümnaasiume.

Aitäh! Küsimusteks-vastusteks aeg sai otsa paraku. Nii et veel kord tuletan meelde, et igaühel on üks küsimus. Aga täname ettekandjat! Ja läheme tänase kolmanda ettekandja juurde. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Kaitseressursside Ameti peadirektori Anu Rannaveski.

Austatud Riigikogu istungi juhataja ja liikmed! Head kuulajad! Eesti riigikaitse tugevusest rääkides keskendume me sageli relvastusele, väljaõppele, kaitsekulutustele või rahvusvahelistele liitlassuhetele. Need kõik on kahtlemata olulised. Kuid ükski riik ei saa tegelikult tugev olla ilma inimesteta, kes on valmis vastutust kandma, pingele vastu pidama ja kriisiolukorras tegutsema. Riigikaitse ei ole ainult sõjaline võimekus, riigikaitse on ühiskonna vastupidavus. See tähendab, et meie kaitsevõime sõltub oluliselt ja otseselt sellest, millises seisus on meie inimeste tervis, eriti aga noorte füüsiline valmisolek, vaimne vastupidavus ja soov panustada millessegi, mis on suurem kui üksikisik ise. Just noored on need, kelle ülesanne on edasi kanda meie reservarmee jätkusuutlikkust. 

Ajateenistusse asuvate ja sellest kõrvale jäävate noorte kaudu saame hinnata tegelikult uute põlvkondade tegelikku valmisolekut Eesti riigi kaitsmiseks. See annab meile väga selget infot, kuidas noored kohanevad, kuidas nad tulevad toime pingega, kuidas nad suhestuvad kollektiiviga ning kuidas kujuneb nende kaitsetahe. 

Viimaste aastate uuringud ja terviseandmed annavad meile selles osas olulist mõtteainet. Alates 2016. aastast viiakse ajateenijate seas läbi mahukat kompleksuuringut, mis muu hulgas käsitleb ka nende tervist ja füüsilist vormi. Esmapilgul tundub, et üldpilt ei ole halb, ligikaudu kaks kolmandikku ajateenijatest hindab oma tervist heaks või üsna heaks. Noorte endi hinnangud oma füüsilise vormi suhtes on viimastel aastatel püsinud üsna stabiilsed ning märkimisväärne osa ajateenijatest tunneb teenistuse lõpuks oma füüsilise võimekuse paranemist. See näitab, et süsteemsel väljaõppel ja järjepideval füüsilisel tegevusel on reaalne mõju. 

Samast küsitlusest nähtub, et spordi harrastamine enne ajateenistust püsib aastate lõikes samal tasemel. Kaks kolmandikku on vastanud, et tegelesid enne ajateenistust vähemalt paar korda nädalas spordiga. Ka see näitaja on üsna hea. Kui aga pöörata siinkohal tähelepanu asjaolule, et spordi harrastuse all mõeldakse selles küsitluses ka tervisesporti ehk aktiivset liikumist vähemalt poole tunni vältel, siis mõjub üsna ehmatavalt tulemus, et lausa kolmandik tegi seda enne ajateenistust vaid korra nädalas või veelgi harvem. See seab ajateenijate endi hinnangul põhinevad näitajad hoopis teise valgusesse ning aitab selgitada, miks käesoleval ajal tegelikkuses vaid veerand ajateenijatest suudab teenistuse alguses täita füüsilise võimekuse normid, mida Kaitsevägi neilt ootab. Kuigi teenistuse lõpuks suudab seda ligi kaks kolmandikku, tähendab ka see puudujääk olulist järeleandmist reaalse kaitsevõime tagamises.

Liiga paljude noorte madala liikumisaktiivsuse kohta võime kinnitust leida ka kutsealuste terviseseisundi hindamise andmete põhjal. Igal aastal läbib Kaitseressursside Ametis terviseseisundi hindamise ligi 10 000 kutsealust. Möödunud aastal vastas neist tervisenõuetele 45%, 33% osutus ajutiselt mittevastavaks ning 22% sai püsiva vabastuse ajateenistusse kutsumisest. Vaadates tagasi aastani 2007, tundub, et pikaajaline trend on olnud positiivne. Kümme aastat tagasi vastas tervisenõuetele vaid kolmandik kutsealustest. Kahjuks ei ole ka siin tegelikkuses põhjust rõõmustamiseks, sest lähemalt vaadates on kutsealuste tervisenäitajad jätkuvalt liikunud vaid allamäge. 

Juba 2016. aastal saavutas ajateenistusest tervise tõttu väljalangevus oma tipptaseme, kui see ulatus koguni 20%-ni. See tähendab, et tervise pärast katkestas teenistuse iga viies ajateenija, kellele teenistusega kaasnev füüsiline koormus või kohanemine uue keskkonnaga ei olnud enam jõukohane. See sundis Kaitseväge tegema olulisi muudatusi väljaõppe korralduses ning langetama ajateenijatele ette nähtud nõudeid nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Seega, alates 2018. aastast on tervisenõuetele vastavate kutsealuste osakaal tõusnud vaid tänu oluliselt madalamatele tervisenõuetele. 

Terviseseisundi hindamise põhjal tuleb igal aastal ligi 5000 noort meest jätta ajateenistusse kutsumata või anda neile ajapikendus mõne tervisehäire ravimiseks. Mõlemal juhul on selle peamine põhjus jätkuvalt psüühika- ja käitumishäired ning lihasluukonna haigused, kuid viimastel aastatel saab täheldada olulisi muutusi nende omavahelises proportsioonis. 

Psüühika- ja käitumishäired on selgelt domineerivaks muutunud alates 2019. aastast. Kui COVID-i pandeemia tõttu toimus vahepealsetel aastatel tervikuna vähem hindamisi, siis viimasel kolmel aastal on kutsealuste seas psüühika- ja käitumishäirete esinemine ületanud pandeemiaeelse taseme. Nagu eelnevalt mainisin, igal aastal läbib terviseseisundi hindamise ligikaudu 10 000 kutsealust. See tähendab, et viimasel kolmel aastal on iga viies hindamine lõppenud tulemusega, et kutsealune kas ajutiselt või püsivalt ei sobi ajateenistusse mõne vaimse tervise probleemi tõttu. 

Vaadates neid juhtumeid, kus kutsealune on arsti hinnangu alusel saanud püsiva vabastuse ajateenistusse kutsumisest, siis tänaseks enam kui pooltel juhtudel on selle põhjuseks mõni psüühika- või käitumishäire. Kõikide teiste haigusrühmade osakaal on tervisenõuetele mittevastavuse põhjuste seas märgatavalt vähenenud. Lihasluukonnaga seotud haigused või vigastused moodustavad tänaseks 17% ning teenistusse asumist takistav üle- või alakaalulisus 5%, ülejäänud põhjused on veelgi väiksema osakaaluga. 

Ilmselt ei tule see üllatusena, et psüühika- ja käitumishäirete seas on ka kutsealuste puhul ülekaalukalt suurimateks murekohtadeks ärevus- ja meeleoluhäired. Juuresolevatelt graafikutelt saab välja lugeda vaid üht: ärevus ja depressioon on muutunud uueks pandeemiaks meie noorte seas. 

Ajateenistus on alati olnud ja jääb ka edaspidi justkui noorte küpsuseksamiks, mis näitab, kui vastupidavaks osutub uus põlvkond Eesti noori. Ajateenistus ei pane proovile ainult nende füüsilist jõudu ja vastupidavust, vaid sunnib ka kohanema keskkonnaga, kus tuleb toime tulla reeglite, distsipliini, kollektiivse vastutuse ja vaimse pingega. Ajateenistuse läbimine omakorda tugevdab nende vastupidavust. Ent kui madala füüsilise vastupidavuse parandamiseks saab ajateenistus mõjuda teatud määral järeleaitamise tunnina, siis vaimse tervise osas ei ole Kaitseväest paraku võimalik järeleandmisi teha. 

Eelnevalt kirjeldasin teile, millisena näeme noorte tervise ja füüsilise vormiga seonduvaid arenguid Kaitseressursside Ametis seoses nende ajateenistusse kutsumisega. Kahjuks näeme ka seda, et ühiskonnas on süvenemas ebavõrdsus ja killustumine. Noore inimese areng sõltub väga suurel määral sellest, millises keskkonnas ta kasvab, millised võimalused on talle loodud ja kui toetav on tema lähim ringkond. Kui noor jõuab ajateenistusse, ei alga tema riigikaitseks kujunemine seal. Selleks hetkeks on tema väärtused, harjumused, koostööoskus ja vastupidavus kujunenud juba aastaid. Selle kujundamises on olnud roll lapsevanematel, õpetajatel, treeneritel, noorsootöötajatel ja laiemalt ühiskonnal. Kui noorel on puudunud liikumisvõimalused, kui huvitegevus ei ole olnud kättesaadav või sotsiaal-majanduslik olukord on piiranud tervislikke valikuid, kanduvad need erinevused edasi ka riigikaitsesse. 

Kõige enam tekitab muret noorte koondumine kahte äärmusse. Ühel pool on noored, kelle elu on muutunud liiga mugavaks ja passiivseks, nad ei ole kehaliselt aktiivsed, neil puuduvad huvid, kohustused ja sotsiaalsed oskused, sest neilt ei nõuta midagi. Kutsealustena iseloomustab neid motivatsioonipuudus, ärevus, kohanemis- ja keskendumisraskused, vähene vastupidavus ning raskus pingutada. Teisel pool on noored, kellelt oodatakse kogu aeg maksimaalset sooritust – head hinded, pidev trenn, enesearendus, sotsiaalne edukus. Kutsealustena näeme nende puhul läbipõlemist, ärevust, uneprobleeme ja kohanemisraskusi. Nõrk psühholoogiline vastupidavus on see, mis ühendab mõlemat äärmust, sest osa ühiskonnast ei sea noortele erilisi nõudmisi, teine osa avaldab pidevat survet. 

Kaitseressursside Ameti peadirektorina olen täna siia kutsutud, sest noorte tervis ei ole ainult tervishoiuküsimus, see on ka julgeolekuküsimus. Riigikaitse ei alga ajateenistusest, vaid sellest, kuidas kogu ühiskond valmistab noori ette vastutust kandma, pingega toime tulema ja ühisesse eesmärki panustama. Riigikaitset ehitatakse kodudes, koolides, spordisaalides, noortekeskustes, tervishoiusüsteemis ja kogukondades. Seetõttu tuleb igas valdkonnas küsida, kuidas tugevdada noorte vastupidavust ning luua seeläbi lisaväärtust Eesti riigi kaitsevõime tagamiseks. 

Me vajame noortele rohkem võimalusi liikumiseks ja sportimiseks, sealhulgas rohkem sporti koolis, sest väga paljud noored täna kahjuks kooliväliselt treeningutesse ei jõua. Me vajame tugevamat tähelepanu noorte vaimsele tervisele. Me vajame keskkonda, kus noored õpivad koostööd, vastutust ja kollektiivset tegutsemist. Me vajame ühist kokkulepet, kuidas kasvatada vastupidavaid noori. 

Austatud kuulujad! Tugev riik ei tähenda ainult hästi relvastatud riiki. Tugev riik tähendab ühiskonda, kes on valmis vastu pidama füüsiliselt, vaimselt ja ühises väärtusruumis. Me peaksime igaüks iseendalt ja üksteiselt üheskoos küsima, mida me teeme selleks, et järgmine põlvkond oleks tugevam kui eelmine. Noorte tervise, vaimse ja füüsilise vastupidavuse eest hoolitsemine on kogu ühine ühiskonna vastutus, nii nagu ka riigikaitse. Tänan!

Aitäh ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Peeter Tali, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan ammendava ettekande eest! Kahetsusväärsel kombel te muidugi andsite ülevaate ainult sellest, milline on noorte meeste tervis. Kas teil on üldse aimu, milline on terve järgmise põlvkonna tervis ehk mehed ja naised koos? Kutsealused on meil kahetsusväärsel kombel ainult mehed. 

Teine pool. Te rääkisite, et kaitseväes see sooritusvõime kasvab, aga kui inimesed tulevad ja ei ole harjunud kehalise treeninguga, siis kas kaitseväel on eraldi ka sellised järeleaitamisega kehalise kasvatuse tunnid? Muidu, kui koormus kohe selga panna, siis inimese vaim võib olla tugev, aga keha läheb ju katki. Need on nihukesed lihtsad küsimused. Tänan väga!

Aitäh küsimuse eest! Naiste osas meil tõesti ei ole ülevaadet. Ainult nende naiste puhul, kes on soovinud ajateenistusse tulla, me hindame samamoodi terviseseisundit nagu ka noormeeste puhul. Nad peavad vastama täpselt samasugustele tervisenõuetele. Aga see tähendabki seda, et me hindame suurusjärgus võib-olla 100 naist aastas. Sellele küsimusele ma pean ütlema, et ei, naiste osas meil täna ülevaadet ei ole. 

Loomulikult, kaitseväes on alati sportimisvõimalused tagatud, kõikides linnakutes on selleks olemas spordisaalid. Kaitseväes on olemas spordiinstruktorid. Aga me oleme omalt poolt proovinud veel erinevaid meetmeid ja piloteerime mingeid meetmeid, kas midagi töötab. Näiteks nüüd teist aastat on meil selline meede, kus ajateenijad, kes teevad ära üldfüüsilise testi teatud punktide tasemel, positiivselt ja natukene rohkem, kui on see miinimum, nende ajateenijatoetus on 50 eurot suurem. Me näeme siin teise aasta alguses, et see tundub töötavat. Keskmised numbrid, mida nad oma punktiskooris saavad, lähevad kõrgemaks. Nad käivad väga tihedasti ja sageli tegemas oma neid katseid, et äkki nüüd õnnestub. Seal me sellist aktiivsust näeme ja ma ütlen, et kuigi on alles teine aasta, aga siiski. Teiselt poolt, meil on ka teatud taseme üksuse ülemad. Kui nii rahuaja ja kui sõjaaja üksused teevad ära üldfüüsilise testi 90% ulatuses üksusest, siis ka seal on mingid rahalised preemiad ette nähtud.

Tuletan veel kord meelde, et üks küsimus on. Muidu ettekandjal läheb ka teine küsimus meelest ära. Aga järgmisena Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Anu Rannaveski! Ma küsin sellist asja. Me teame, et uus põlvkond tegutseb väga palju sotsiaalmeedias, see on nendel mingisugune infoallikas, suhtlemisallikas, suhtlemisvõimalus ja nii edasi. Kui palju teie kasutate näiteks sotsiaalmeedia võimalusi, et edendada tervist, endaga hakkama saamist, ka neid psüühikahäireid vähendada võib-olla? Miks ma selle küsimuse esitan – sellepärast, ma toon näite, et üle 50-aastastele on väga huvitavad igasugused tabelid. Näiteks, kui sa jaksad 30 sekundit ühe jala peal seista, siis on sul lootus, edaspidi parem tervis ja nii edasi. Neid näiteid on väga palju. Kui palju te olete valmis kasutama sotsiaalmeediat noorte nii-öelda kehaliseks edendamiseks?

Ma pean ütlema, et Kaitseväel on üks väga äge äpp, see ongi Kaitseväe spordiäpp. Ja kui meie kutsealused tulevad terviseseisundi hindamisele, siis me alati teeme neile soovituse, et palun, seal on erinevad treeningkavad, mis just nimelt valmistavad neid ette ajateenistusse tulekuks, erinevad treenerid, erinevad õppekavad. Üldfüüsilisele testile kindlasti aitab see kaasa. Soovitame seal kindlasti treenida selle järgi.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Suur tänu sellise küll kurva, aga siiski väga vajaliku sissevaate eest riigikaitsesse ja noorte tervisesse! Tõepoolest, me näeme, et väga palju on sellesama vaimse tervise probleeme nendelgi, kes osutuvad siis mittekõlbulikuks, aga kindlasti ka nendel, kes tegelikult ajateenistuses on. Meil on nii-öelda vaheaasta, nagu ma olen aru saanud, ja me ka muudame ajateenistuse läbimise, ma täpselt ei tea küll, mida. Aga küsimus ongi, kas olete pidanud ka nüüd muutma sellesama ajateenistuse läbimise mingisuguseid nagu sisulisi, ma ei tea, eesmärke või seda, kuidas te seda läbi viite. Kas meil on näha muutust tänu sellele, et inimeste füüsiline ja vaimne tervis, kutsealuste füüsiline ja vaimne tervis on halvem?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole, sisuliselt meil ei ole. Meil on samad tervisenõuded, samasugune üldfüüsiline test samasuguse punktiskooriga. Seal mingit erinevust praegu ei ole. Tervisenõudeid ega midagi me tänu sellele nagu muutma ei hakka. Ikka samamoodi. (Täpsustus saalist.) Väljaõppes … Selles mõttes jah, üldse ajateenistuses, et mis see muutus nagu siis on, eks ju. See muutus sisuliselt on see, et ta esimesed kuus kuud on väljaõppes ja järgnevad kuus kuud on lahingvalves, mis eelnõu on siin menetluses, kus ta siis saab ka reaalselt igapäevast, enam-vähem nagu tegevväelase ülesandeid täita. Sama asja sisuliselt ta teeb. Kuus kuud väljaõpet, kuus kuud lahingvalve, mis ka sisuliselt tegelikult on see, et ta muudkui treenib, treenib, treenib seal, eks ju. See on sihuke kokkuvõtvalt.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Nendest muredest ja trendidest on hästi pikalt räägitud, mis puudutavad laste ja noorte nii vaimset kui ka füüsilist tervist. Selles mõttes on igati loomulik ja ootuspärane, et see üha rohkem kajastub ka ajateenijate ehk kutsealuste puhul. Aga kas te olete teinud ka selliseid hinnanguid või uuringuid ja võrdlusi, kas see mure ja trend on kuidagi Eestile omane, meie regioonile omane või tegelikult me näeme seda laiemalt kogu Euroopas? Sest kui me räägime kaitsevõimest tervikuna ja NATO riikidest, siis meie jaoks on oluline see, et mitte ainult Eesti kaitsevägi oleks võimekas ja mehitatud või siis ka naistega varustatud, ütleme siis nii, vaid et see oleks tervikuna üle NATO, üle Euroopa Liidu. Kas te olete sellist võrdlust teinud, kas see on suurem trend, millega me täna silmitsi seisame, või on Eesti noorte ja laste tervisenäitajad teistest riikidest veelgi kehvemad?

Aitäh küsimuse eest! Üleüldiselt on ikkagi kogu vaimse tervise problemaatika suurem. Ka WHO on väga selgelt öelnud, et see on kasvavas trendis. Me ei ole niimoodi mingit konkreetset võrdlust teinud, me lihtsalt näeme, mis maailmas toimub. Vaimse tervise muredega on tegelikult ju hädas kogu maailm. Eriti selles mõttes, mida ka räägitakse jällegi ja mis dokumentides kirjas on, et kogu COVID mõjus noortele ikkagi laastavalt, nende sotsiaalne suhtlus ja võrgustik jäi väga nõrgaks sellel hetkel. See võib ka juba teatud tulemit anda meie viimase kolme aasta puhul, eks ju.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kui ma sain õigesti aru, siis te ütlesite, et tervisekontrollist käib läbi aastas umbes 10 000 kutsealust. Ma vaatan statistikat. Eelmisel aastal sündis 4800 poissi. Kas see on üks põhjus, mispärast on nüüd juttu sellest, et ka tüdrukutele see ajaeenistuse kohustus kehtestada? Ja kui selline plaan on, kas on juba arutatud ka, kas teenistuse sisu hakkab olema naiste puhul natuke teistsugune või on see täpselt ühesugune? Kuidas see kõik välja hakkaks nägema? Aga numbritest paistab, et siin vist kaitseväel väga suuri võimalusi midagi teisiti teha ei ole.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, aastakäigud, mis täna noormehi sünnivad, on juba väga väikesed. Aga ma ütlen, et me kutsume ajateenistusse sisuliselt kümmet aastat, 18–27. Meil on kõik kümme aastat kutsumises. Aga loomulikult me proovime võimalikult varakult saada võimalikult noored noormehed kätte. Keskmine vanus ajateenistusse tulles on 19,3, aga sisuliselt me võtame ikkagi ka neid vanemaid, kõik, kes veel saadaval on. 

Probleem tekib, kui meil on keeruline 4100 ajateenijat kokku saada aastaks, väga selgelt 2040. Nii et kui kõik need kriteeriumid, mis täna on, siis nende pealt prognoosides me ütleme, et 2040 me enam 4100 ajateenijat komplekteerida ei saa. 

Naistele ajateenistuskohustus või kaitseväekohustus on selgelt poliitiline otsus. See kindlasti vajab ühiskonnas läbi rääkimist. Kui erinevatest lähiriikidest võrdlust võtta, siis näiteks Taanis, Rootsis ja Norras naistel on ajateenistuskohustus. Aga tegelikult ei tähenda see seda, et kõik lähevad  ajateenistusse, vaid seal on ikkagi valikulisus oluline. Nad Seal hindavadki erinevaid asju: haridus, tervis, motivatsioon jne. 

Milline see Eesti tee täpselt olema saab, ongi selline ühiskondliku debati küsimus. Erinevaid variante on. Teiste riikide näited on erinevad.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga murettekitav ülevaade sellest, mis te rääkisite. Minu küsimus on selles, et mida nagu teha annaks. Kas teil on tegelikult ülevaadet ka sellest, kuidas riigikaitseõpetus koolides on seotud ka kehalise niisuguse ettevalmistusega? Üks on nagu selline tehniline ja erinevad, ma ei tea, räägitakse seal droonidest, proovitakse igasuguseid nii-öelda riigikaitselisi asju nii-öelda ette valmistada. Aga kas seda saaks kuidagi rohkem ka komplektis siduda selleks, et ka inimesed varakult juba aru saaksid, mis neid ees ootab tegelikult, kui nad peaksid kaitseväkke minema? Kas see aitaks sellise, ütleme, teadvustamine kõigepealt? Sest tavaliselt hoiakute muutmisel on korraga, eks ole, teadmine, motivatsioon ja ressursid – kolm asja, mis kõik omakorda mõjutavad. Kuidas meil selle teadmisega üldse lood on? Võib-olla küsiks niipidi.

Jaa, riigikaitseõpetus oma ainekavas näeb siis ette, et 35 tundi on teooriatundi ja 35 tundi on siis selline metsalaager. Seal metsalaagris nagu erilist sellist sportimist iseenesest ei toimu, neil on seal teised õpiväljundid. Nad kindlasti liiguvad maastikul, mis võib olla spordiga ikkagi seotud, aga siis nagu erinevatel maastikel, panevad telke püsti ja teevad katelokil süüa ja õpivad meditsiini. Seal otsest sellist nagu sporditegevust ei ole. See, mida me näeme, lihtsalt on see, et paljud lapsed on esimest korda metsas, paljud esimest korda ööbivad metsas. Minu põlvkonnale, mina olen käinud küll telkimas, aga uuele põlvkonnale täiesti nagu uus kogemus. Aga jah, sellist spordiosa seal iseenesest küljes ei ole.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Jah, teema on hästi murettekitav juba aastaid ja sellest on erinevad Kaitseväe juhatajad käinud meil ka siin Riigikogu fraktsioonides selgitamas, et on kaks peamist muret: üks on keeleprobleem ja teine on liikumisvõimekus, kehaline võimekus. 

Aga teie oma ettekandes kirjeldasite neid probleeme, mis tekitavad kehalise võimekuse probleeme Kaitseväes. Ma tahaks nüüd oma küsimuses teid natukene provotseerida. Kirjelduse asemel ma ütlen, milliseid muutusi teie ise näeksite, et oleks vaja teha nüüd tervise- ja hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas või kus iganes, et asjad Kaitseväe jaoks paraneksid.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et eeskätt tuleks suurendada kehalise kasvatuse kohustuslikku õppemahtu, et oleks juba rohkem harjumust, sest korrelatsioon selle vahel, et parim füüsiline võimekus tuleb rohkema liikumise läbi, on ju selge. Ma arvan, et see on esmajoones tähtis.

Anti Poolamets, palun!

Suur tänu väga sisuka ettekande eest! Meil on ühine mure, mida lahendada. Ma küsin ühe praktilise valdkonna kohta. Tegelikult on Kaitseministeeriumi haldusalas selline suurepärane rahvaalgatuslik organisatsioon nagu Kaitseliit ja sellel on väga suur potentsiaal elanikkonna motivatsiooni tõsta looduses viibimiseks, matkamiseks ja nii edasi. Nende hulgas 7.–19. eluaastani on Noored Kotkad ja Kodutütred. Võiksite ehk neid ka rohkem uurida, sest sealt tuleb ju kolme lausa sõjalist valdkonda: laskmist, matkamist, orienteerumist. Need ajateenijad, kes tulevad Noortest Kotkastest, ma arvan, on lihtsalt suurepärased. Miks me seda teemat ei süvenda? Tegelikult raha on seal liiga vähe, enamik töötab entusiasmist, huviringipalka saavad neist üksikud. Tallinna koolides puudub väga tihti üleüldse Noorte Kotkaste, Kodutütarde rühm. Vaadake oma haldusalasse, äkki saate – Kaitseministeeriumit ma mõtlen.

Aitäh! Pean kindlasti ütlema, et noored, kas siis noorkotkad või kodutütred, mõlemaid on suurusjärgus 4000, kui nemad ajateenistusse tulevad, siis nad tulevad kindlasti kõrgema motivatsiooniga. See on tõsi. Ja näeme ka seda, et kui inimesel on kõrgem motivatsioon ajateenistusse tulla, siis on ta ka tervem. Täna me räägime sellest, et ajateenistusse tuleb omal algatusel natukene üle 70% noortest, kelle puhul Kaitseressursside Amet ise ei tee esmaseid tegevusi, vaid noored ise tulevad läbi iseteenindusportaali, ja kuskil 30% on need, kellega me peame otsima, tegelema. Aga kõik need, kes vabatahtlikult tulevad, me ikkagi väga näeme ka seda, et nende tervis on parem. Sihuke motivatsiooniküsimus ka natuke ikkagi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aa, Signe küsib ka, siis ma küsin ainult ühe küsimuse. Mul oli tegelikult kaks küsimust, küsin hästi kiiresti. Kui ajateenistusse tulevad sporditüdrukud ja -poisid, siis nemad motiveerivad kaaslasi või hoopis teevad neile kurja, näitavad, et nad on nii heas füüsilises vormis ja teistel tekibki sihukene motivatsioonipuudus ja tulevadki vaimse tervise häired sellest, et keegi on lihtsalt nii tugev, et seljakott seljas võib joosta 30 kilomeetrit? Punkt, ma rohkem ei küsigi.

Mul selliseid teaduspõhiseid andmeid siin taga ei ole, aga lihtsalt teades, kuidas kaitseväes ajateenistuse väljaõpe toimub, siis seal ei ole väga üksikisik oluline, vaid ikkagi mingi üksus. Kui on selline kõrge motivatsiooniga heas füüsises inimene, siis kindlasti ka tema jagu läheb sellega kaasa ja ma arvan, et pigem mõjub see ikkagi positiivselt.

Signe Riisalo, palun!

Jaa, ma võib-olla natukene kommenteerin ka seda Taneli küsimust. UNICEF on läbi viinud 36 riigi seas analüüsi laste heaolu kohta. Siin on ka palju seda, mida lapsed ise hindavad, aga ka siis objektiivsed näitajad. Ja kui me saame nagu vaadata seda, et Eesti laste ja noorte rahulolu on natukene võib-olla langenud, aga on seal 75%, akadeemilised oskused stabiilsed, sotsiaalsed oskused samamoodi suht kõrged, me oleme seal ikkagi riikide top'is, siis mis on need kehvad näitajad võrreldes teiste riikidega? Ülekaalulisus – see on siis näitaja, kus me oleme, 28,5% lastest on ülekaalulisused, ja teine on suitsiidid, mis on siis seos vaimse tervisega. Kuulates nüüd Merikest ja sind, Anu, eks ole, siis on absoluutselt selge, et nii vaimse tervisega kui liikumisega spetsiifiliselt tulebki tegeleda. See ei ole küsimus ka muidugi.

Tahate kommenteerida või ei taha?

Ei, ma nõustun Signega siin.

Selge! Aitäh küsijatele ja aitäh vastajale! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Liigume tänase viimase ettekandja juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Olümpiakomitee asepresidendi Gerd Kanteri.

Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Täna ei räägi me laste hobidest või sellest, kas keegi tahab saada olümpiasportlaseks. Me räägime Eesti riigi tulevasest töövõimest, vaimsest tervisest ja sellest, kas meie järgmisel põlvkonnal on füüsilist ressurssi kanda riikluse koormat. 

Eesti seisab silmitsi vaikse, kuid laastava kriisiga, mis ei kajastu igapäevastes uudispealkirjades, kuid mille arvel maksame paarikümne aasta pärast sotsiaal- ja tervishoiu eelarvest. Miks ma olen sõnastanud ettekande pealkirja sõnaga "liikumisrevolutsioon"? Sest ma tahan rõhutada, et kosmeetilistest muudatustest enam kahjuks ei piisa. Selleks, et probleemi lahendada, tuleb anda olukorrale diagnoos. Liikumisvaegus on tekitanud süsteemse rahvatervise kriisi, mis vajab kohest ja otsustavat riiklikku sekkumist. Eesti lapsed on muutunud kroonilisteks istuvateks ekraanitarbijateks, kelle füüsiline ja vaimne tervis hääbuvad pöördumatult, kui me midagi ette ei võta. 

Me oleme ehitanud maailma, kus lapsel on lihtsam ja mugavam olla ekraanis kui õues. Meie koolipäevad on disainitud sundistumiseks. See on süsteemne kriis ja süsteemset kriisi saab lahendada ainult seadusandja tasandil. Liikumisvaegus ei ole lapse laiskus või vanema halb harjumus, see on süsteemne keskkonnaprobleem. Me oleme loonud ühiskonna- ja linnaruumi, mis sunnib lapsi paigal istuma. Samuti ei teki depressioon ja ärevus tühja koha pealt, need on otseselt seotud kehakeemia ja füüsilise passiivsusega. 

Miks ma seda kõike julgen väita? Sest erinevad uuringud, mida on viinud läbi TAI ja COSI, annavad numbrites karmi sisevaate. Täna on mitmed numbrid siin juba kõlanud, aga mina keskendun 15-aastaste tüdrukute näitele. 15-aastastest tüdrukutest täidab liikumisnormi, mis on 60 minutit päevas, vaid iga kümnes. See on häireolukord. Sama näitaja noormeeste seas ei ole eriti parem, me räägime siin 17–20%-st. Juba esimesse klassi astudes on ligi kolmandik lastest ülekaalulised. Me kaotame selle lahingu juba enne, kui lapsed kooliteed alustavad. 

Pange need arvud korraks oma valimisringkonna konteksti. Kümnest teie ringkonnas 15-aastasest tüdrukust üheksa on kroonilises liikumisvaeguses, see tähendab nõrka immuunsüsteemi, rühihäireid, uinumisraskusi ja vaimset kurnatust juba enne, kui nad saavad täisealiseks. 

Organiseeritud spordis – me räägime spordiklubidest, erinevatest treeningutest, aktiivsetest huviringidest – on osalemise protsent tegelikult suhteliselt kõrge. Spordiregistri andmetel osaleb nendel treeningutel umbes 60–64% kõigist kooliealistest lastest. Aga miks see meid tegelikult ei päästa? Selles ongi peamine paradoks, sest kui üle poole 15-aastastest tüdrukutest käib trennis, siis miks liigub neist piisavalt vaid 10%? Trenn on vaid üks tund päevas või poolteist tundi päevas, kaks kuni kolm korda nädalas. Kui laps käib kaks kuni kolm korda nädalas jalgpallitrennis või tantsutrennis, siis tegelikult ülejäänud päevadel, mis on trennivabad, istub ta koolipingis, autos või nutiseadmes. See teeb tema nädala keskmise liikumiskoormuse ikkagi kaugele alla tervislikust normist. Teismeliste puhul kaob vanuse kasvades ära ka niinimetatud vaba aja spontaanne liikumine. Õues mängitakse pigem istudes, kooli sõidetakse bussiga või autoga ning trennist välja langenud noored ei asenda seda ühegi muu füüsilise tegevusega. 

Vaatame liikumise bioloogilist mõju. Me ei räägi vaimsest tervisest kehalise aktiivsuse võtmes. Miks me räägime vaimsest tervisest kehalise aktiivsuse võtmes? Liikumine ei ole ainult lihastele, see on väga selge aju arengu kütus. Dopamiini ja endorfiini, nende roll – need on aju looduslikud stressileevendajad. Laps, kes ei liigu, on bioloogiliselt kaitsetu ärevuse ja depressiooni vastu. Lisaks kognitiivne võimekus. Liikumine parandab verevarustust prefrontaalses ajukoores, mis tähendab, et liikuv laps õpib paremini. 

Meil on võimalus kulutada miljoneid eurosid laste vaimse tervise ravile, psühhiaatritele ja ravimitele, ignoreerides samal ajal kõige odavamat, kättesaadavamat ja looduslikumat ravimit, mis meil on: igapäevast füüsilist aktiivsust, mis reguleerib ajukeemiat ilma kõrvaltoimeteta. 

Kodu ja selle väärtus. Lapsevanemad on unustatud ja alahinnatud roll. Riik ja kool ei saa teha kõike, tegelikult vundament luuakse kodus. Me peame rääkima ka lapsevanemate vastutusest. Kui kodu ei väärtusta liikumist ja kui vanema ainus vaba aja veetmise viis on ekraan, ei suuda ükski koolireform last liikuma panna. Riik peab toetama ja koolitama ka peresid. Eeskujul on jõud. Laps väga selgelt kopeerib vanema elustiili. Laps ei kuula vanema sõnu, ta kopeerib tema tegusid. Kui lapsevanem elab passiivset elu, teeb seda ka laps. Kodu loob väärtushinnangud. Aktiivne eluviis ja värskes õhus viibimine peab olema pere ühine normaalsus, mitte karistus või kohustus. 

Digihügieeni kehtestamine. Üks konkreetne samm muutuste ellukutsumiseks on digihügieeni kehtestamine. Nutisõltuvusel on otsene mõju liikumisele. Ekraanid pakuvad kerget pingutusvaba dopamiini. Aju valib alati ekraani liikumise asemel, kui valik jäetakse lapsele. Et saavutada ühtne reeglistik, tuleb jälle alustada kodust ja vanematest. Elementaarsed reeglid kodus: mis on mõistlik ekraanilimiit, millised on tsoonid kodus, kus ei ole ekraanid lubatud – ma ei tea, söögilaud, magamistuba. Samuti tasub rakendada ekraaniaja seost liikumisega, et ekraaniaeg ja liikumine on otseses vahekorras. Samad põhimõtted peaksid jätkuma ka koolis. 

Nutivaba koolipäev ei ole laste kiusamine, see on nende vaimse ja füüsilise tervise kaitsmine. Kui me võtame vahetunnist ära ekraani, tagastame me lastele nende loovuse, sotsiaalsuse ja füüsilise liikumisvajaduse. Piirates ekraane, me sunnime aju otsima uusi stiimuleid füüsilisest maailmast. See tundub meile ja paljudele, kes me tuleme võib-olla hoopis teisest sotsiaalsest keskkonnast, täiesti uus. Meie ühiskond on arenenud väga kiiresti, aga täna on see reaalsus. 

Liikumine tuleb tuua argipäeva. Tartu Ülikooli liikumislabori ja "Liikuma kutsuva kooli" parimad praktikad on tegelikult kümne aasta jooksul andnud paljudele meie koolidele võimaluse muuta oma koolikeskkonda liikumist toetavaks. Täna on selle programmiga liitunud üle 200 kooli, mis on umbes 40% kõigist meie koolidest. Meie eesmärk peaks olema muuta koolipäeva struktuuri nii, et liikumine oleks selle loomulik osa. Seda on" Liikuma kutsuva kooli" programm väga edukalt saavutanud. Pikad õuevahetunnid, 30 pluss minutit iga ilmaga, ja lühikesed liikumispausid ainetundides, samuti loomulikku liikumist soodustav koolikeskkond, on need siis erinevad ronimisvõimalused koridorides või kooli enda sporditaristu, avatud vahetundidel. "Liikuma kutsuva kooli" andmed näitavad, et lihtsad muudatused koolipäevas, näiteks liikumisrajad koridoris või aktiivne vahetund, tõstavad lapse igapäevast sammude arvu tuhandete võrra ilma igasuguse sunnita. Kindlasti täna me räägime väga palju koolist, aga ma arvan, et tegelikult see kõik algab juba lasteaias. Nii et miks mitte mõelda programmile "Liikuma kutsuv lasteaed". 

Üks väga konkreetne strateegiline ettepanek EOK poolt on "Sport koolis". EOK on "Sporti koolis" tänaseks piloteerinud umbes viis aastat. Me oleme teinud seda koostöös kohalike omavalitsustega ja me oleme jõudnud umbes 40 pluss koolini. Rahaline panus EOK poolt on olnud 200 000–300 000 eurot aastas. Programmi sisu on väga selgelt kohalikele spordiklubidele suunatud ja on pakkunud väga paljudele lastele võimalust tutvuda erinevate spordialadega. Ja muidugi tuleb arendada ka laste baasliikumisoskusi. See programm ei sõltu lapsevanema rahakotist ega logistilistest võimalustest. See toimub koolipäeva sees ja on kõigile tasuta. Vanus 7–10 on väga selge motoorne kuldaeg, kus luuakse eluaegseid liikumismustreid ja kehataju. Hiljem on seda kordades raskem teha. 

Esimeses kooliastmes programm "Sport koolis" on meie parim relv ebavõrdse ebavõrdsuse vastu. See tagab, et ka vähemkindlustatud või ääremaade lapsed saavad professionaalset liikumisõpetust ja harjumusi kogu eluks. Selle programmi hind on kuskil 13 miljonit eurot aastas. Ja kui siin ennem kõlas küsimus, kas me oleme selleks valmis, kas meil on treenereid, siis ma julgen kinnitada, et tegelikult on see võimalik. Minul endal on spordiklubi kogemus siit Tallinnast, kus me tegelikult teeme sarnast programmi raha eest lastevanematele, ja tegelikult see on võimalik. Nagu me teame ka seda, et Eesti spordi alus tugineb klubidele, siis tegelikult see on ka klubidele väga hea lisavõimalus. Ja kindlasti me saame väita, et süsteemne liikumine esimeses kooliastmes vähendab tegelikult teismeeas ärevushäireid kuni 40%. 

Turvaline, aktiivne koolitee ja kindlasti ka lasteaiatee. Me räägime siin ennekõike ennetusest ja väga selgelt aktiivsest kooliteest, mis on turvaline. Kui me soovime soodustada laste iseseisvat liikumisharjumust, siis keskkond ja taristu omavad selles väga suurt mõju. Laste autoga uksest ukseni sõidutamine, niinimetatud isiklik taksoteenus, võtab neilt ära viimasegi igapäevase baasliikumise. Samas, aktiivne koolitee jalgsi või rattaga võib katta kuni pool lapse igapäevasest liikumisvajadusest. Taristu vajadus on kindlasti väga suur ja kindlasti on väga palju häid näiteid. Ja kindlasti, kui siitsamast Tallinnast tuua ühte või siit lähedalt ühte näidet, siis näiteks Laagri kooli rattaparkla on üks selles mõttes väga muljet avaldavaid näiteid, et selle suurus on sama suur kui mõne kaubanduskeskuse parkla. Laps ei sõida kooli rattaga, kui tal pole seda kuskile turvaliselt jätta või kui rattatee on ohtlik. Taristu arendamine koolide ümbruses peab saama riiklikuks ja kohalikuks prioriteediks. Samas me teame, et hiljuti avaldatud lasteaiauuring väidab seda, et väga paljudes lasteaedades tegelikult sellist liikuma kutsuvat keskkonda on vähe ja 97% lasteaedadest tunneb puudust ühest spordivahendist.

Räägime ennetusest ja majanduslikust mõjust. Liikumisvaegus on täna meeletu kulu tervishoiule – me räägime siin diabeedist ja südamehaigustest–, nii tervishoiule kui sotsiaalsüsteemile. Ennetus koolis ja lasteaias tähendab tervemat, töövõimelisemat ja õnnelikumat elanikkonda homme.

Riigikogu ülesanne on planeerida eelarvet mitte ühe aasta, vaid aastakümnete perspektiivis. Iga euro, mille me hoiame kokku täna laste liikumiselt, maksame me kümnekordselt tagasi homme haigekassa eelarvest krooniliste haiguste ravina. 

Austatud Riigikogu! See ei ole teoreetiline arutelu, see on teaduslikult tõestatud majanduslik fakt. OECD ja Rahvusvahelise Terviseorganisatsiooni raportid kinnitavad, et ennetus on parim investeering. Meil on vaja teha need otsused riigi eelarvestrateegias kohe. Iga tänane ennetavasse aktiivsesse liikumisse investeeritud 1 euro säästab tulevikus vähemalt 10 eurot. Minu kolm väga konkreetset ettepanekut on: "Sport koolis" esimesse kooliastmesse, kindlasti kooliseaduse täiendamine nutipiirangute toetamiseks ja rattasõbraliku ja liikumist soosiva taristu arendamine omavalitsustes ning kindlasti juba ka mainitud "Liikuma kutsuv lasteaed". Tegemist on otsusega, mis mõjutab Eesti laste ja riigi tulevikku järgmise poole sajandi jooksul. Liigume koos tervema Eesti poole! Tänan tähelepanu eest ja ootan teie küsimusi. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile on parasjagu. Esimene küsija on kolleeg Jüri Jaanson. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Gerd, aitäh väga heade sõnumite eest, kõne ja sõnumite eest! Eelkõige just see kirjeldus, kuidas siis liikumise mõjul lapse organism toimib, ja loomulikult ka distsipliini kohta, mis tegelikult on ka veidi selle liikumise arengu aluseks. 

Aga me siin praegu siiski oleme poliitilises keskkonnas. Mu hea kolleeg Mihkel Lees tõi ka ennem välja, et spordi või poliitiline prioriteet alati väljendub selles, kuhu poliitikas suunatakse rahad, selles see väljendub. Teisest küljest, arenguseire uuringute järgi on avalik rahastus spordis Euroopa keskmisest kõrgem. Küsimus mul tuleks nagu selles suhtes, millised muutused me sinu arvates peaksime selle raha kasutuses, avaliku raha kasutuses – see on keskvõim, kohalikud omavalitsused ja kõik muud – tegema, et lapsed saada paremini liikuma.

Aitäh küsimuse eest, Jüri! Nagu ma oma ettekandes välja tõin, siis tegelikult kõik algab lasteaiast, kodust. Kogu selle liikumise mõte, see, et inimesest saaks selline täisväärtuslik inimene, kelle päeva osa on liikumine, see lõpuks peab jõudma selleni, et see, kuidas me lapsi mõjutame lasteaias ja koolis, et ühel hetkel see kõik tuleb vabast tahtest. Et me mõjutame neid lapsi selliselt juba nendel esimestel kooliaastatel ja lasteaias, et liikumine saab nende selliseks lahutamatuks osaks, mitte sunniks. Ma arvan, sellepärast on väga oluline just võimestada nii lasteaeda liikumistegevusi ja keskkonda kui ka tegelikult seda kooli esimest astet. Jah, täna on meil tõesti kurvad numbrid gümnaasiumi osas, aga ma arvan, et neid lapsi ja noori, kes on täna selles olukorras, on selles mõttes keeruline aidata, aga me saame tulevasi selles mõttes lapsi väga selgelt mõjutada ja seda ennetada, et see ei korduks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Te tõite oma ettekande slaididel välja – ma ei taha öelda, et ootamatult, aga minu jaoks meeldiva üllatusena – ka selle nutisõltuvuse teema päris jõuliselt. Ja me oleme ka Riigikogus tegelikult loonud kolleeg Madis Kallase eestvedamisel sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühma. Oleme esitanud omapoolse ettepaneku, otsuse eelnõu valitsusele, et teatud samme astutaks, mida, kogu austuse juures, mina pole seni näinud.

Aga mind huvitakski see, kas see nutitemaatika ja liigse ekraaniaja küsimus, kas Eestis oleks vaja selgemat seadusandlikku tuge, nagu su ettepanekutes oli, kas see on sinu isiklik seisukoht või see on Eesti Olümpiakomitee seisukoht või see on laiem spordirahva ootus parlamendile, et astutaks konkreetseid samme nutisõltuvuse vähendamiseks, sealhulgas just haridusasutuste võimestamiseks, et neil oleks võimalik rohkem suunata lapsi haridusteel ka liikumisse, mitte nutiseadmetesse?

Päris aus olles ma kindlasti ütlen, et see on eelkõige minu isiklik seisukoht. Aga ma arvan, et kui meil on tunnetus ja selline laiem vaade, siis ei tasu kunagi oma isiklikku seisukohta häbeneda. Ja tõesti, ma arvan, et paljud siin Riigikogus ka tunnetavad seda, et ühiskond on teinud väga kiire arengu. Ja neid arenguid, mis on seotud eelkõige ekraanidega, 20–30 aastat tagasi neid muresid meil ei olnud. 

Väga paljuski tegelikult ekraanide kasutus tuleb laste igavusest, igavuse peletamisest. Ja kui me selles mõttes neile alternatiivi ei paku, siis kõik need topamiinid ja endorfiinid on väga lihtsalt võimalik ilma pingutamata saada kätte nendest ekraanidest. Ja kui me ühtepidi võib-olla usume seda, et nädalavahetustel võiks laste füüsiline aktiivsus suureneda, siis tegelikult uuringud näitavad seda, et ekraaniaeg pigem nädalavahetustel kahekordistub. 

Ma arvan, et see ei ole kellelegi uudis, et hoovisporti tegelikult väga palju ei eksisteeri. Ja sellepärast ma arvan, et sellesse sekkumine on oluline. Jah, täna ma tean tõesti seda, et meie haridussüsteem on selles mõttes autonoomne, et iga kool saab ise neid reegleid oma koolis kehtestada. Aga kindlasti ma arvan, et võib-olla Riigikogu roll oleks seda kõike nügida, teha koolidele natukene lihtsamaks. 

Ma tean tõesti, et igaüks võitleb ühtepidi oma aine ja oma valdkonna eest, aga ma arvan, et liikumine laiemalt on tegelikult asi, mida ei saa edasi lükata. See peab olema meie kõigi päevaosa võimalikult varakult. Ja kui meil kujunevad välja need harjumused, siis lõpuks see kõik on selline loomulik asi. 

Ma arvan, et kõik, kes on ise ka nutimaailmas natukene toimetanud, teavad, et tegelikult see haarab meid päris kiiresti. Me teame, et kui me räägime metamaailmast, siis seal toimetab sadu tuhandeid inimesi selleks, et luua neid algoritme, kuidas inimesi sinna püüda. Aga kahjuks on teisel pool oluliselt vähem inimesi, kes toimetavad selle vastu. Nii et meil on teatavat riiklikku kaitset vaja, et seda valdkonda reguleerida.

Kolleeg Peeter Tali, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud olümpiavõitja! Ma kuulasin tähelepanelikult teie ettekannet ja see pigem tundus mulle, nagu oleks Haridus- ja Teadusministeeriumi kehalise kasvatuse osakonna juhataja – nüüd on mingi liikumine või midagi säärast – ettekanne. Järgmised põlvkonnad vajavad alati ju eeskuju ja väike rahvas vajab suuri kangelasi. Ja see liikumisharjumus üldse hakkas – teeme ajaloolise ekskursi – eks ikka Georg Lurichist, kust see maadlus tuli. Tegelikult meil on vaja olümpiavõitjaid, nagu Gerd Kanter ja Kristina Šmigun, ja üleüldse eeskujusid, nagu ka korvpallur Tanel Tein. Ja Pärnu meestele on kõige suuremad eeskujud muidugi sõudjad: Jaanson, Endrekson, Kinko, Helmja ja Taimsoo. Aga mu küsimus on sellest, kas nüüd sellel olümpiakomiteel ei lähe fookus paigast ära. Eeskujusid on vaja, kangelasi on vaja, aga te räägite siin kehakultuurist.

Teie aeg!

Kindlasti eeskujud toimivad. Ma arvan, et ka viimased taliolümpiamängud väga selgelt paljusid noori freestyler'eid kindlasti väga innustasid. Samas, fakt on see, et kui rääkida ka tippspordist, siis väga mitmed meie tipud ühel hetkel, kui nad vaatavad, kus nad omadega on, siis mingil hetkel selgub, et lihtsalt mingis faasis on tehtud liiga vähe tööd. Aga selleks, et see töö saaks üldse alata, on väga oluline see, et kogu meie rahvastik liiguks. Ja niikuinii on meie spordi rahastus tänases seisus väga spetsialiseerumise poole kaldu. Minu veendumus on see, et mida rohkem lapsi saab selle liikumispisiku, mida rohkem on liikumine laste igapäevaelu osa, siis tulevad ka need olümpiavõitjad, uued medalistid. Aga kui sporti selles mõttes harrastab ühel hetkel väga kitsas hulk lapsi, siis tegelikult on ka nendest eeskujudest võib-olla liiga vähe kasu. Seda enam, et kui me teame meie demograafilisi numbreid, siis need on üldse selles mõttes muret tekitavad. Nii et tegelikult meil on vaja saada kõik lapsed liikuma, siis on ka võimalus, et tulevad need uued olümpiavõitjad ja uued rahvuskangelased.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No minule on küll arusaadav, miks te rääkisite nii eeskujude olulisusest kui ka sellest, et lastes juurduksid varajasest noorusest saadik tervislikud harjumused, mis lähtuksid arusaamast, et liikumine on elu loomulik osa. 

Aga tegelikult ma mõtlesin muu asja kohta küsida, aga nüüd eelküsija küsimusest inspireerituna, ma mõtlesin hoopis küsida, mida te arvaksite sellisest mõttest, et kuna kolleeg Peeter Talil on kahtlemata õigus, et eeskujud on olulised, siis ehk on jumet ka selles mõttes, et Riigikogu liikmed ise võiksid eeskuju näidata ja iga-aastaselt füüsilise võimekuse teste läbida, näidates sellega, et nad võtavad head füüsilist võimekust tõsiselt, mitte lihtsalt ei räägi teistele, kui oluline see on. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Ma arvan, et see on hea algatus. Ma arvan, et see on nii, nagu tegelikult, ühtepidi, igasugune liikumine selles mõttes on vabatahtlik, aga ma arvan, et eeskujud siin kindlasti aitaksid seda asja propageerida ja ma usun, et kindlasti siin Riigikogus oleks ka neid liikmeid, kes tahaksid seda gruppi vedada. Samas, kui me vaatame seda keskkonda, mis teil siin on, siis see on ka väga istumist soodustav keskkond. Samas ma nägin, et nii mõnigi liige selles mõttes kasutas vahepeal võimalust tagareas seista. Jah, see on ajalooline hoone ja seda võib-olla väga ümber ei saa teha, aga ma tean, et teil on siin vist ikkagi liikumisvõimalused olemas. Esiteks, see, ütleme, hoonete rägastik võimaldab tegelikult ka päris palju samme koguda, kui soovi on. 

Aga kindlasti selles mõttes see ei ole üldse nagu halb selline algatus. Nii et ma tean, et ju alati sügisel NATO testi tehakse ja mitmed aktiivsed Riigikogu liikmed on reeglina ka seal osalenud. Nii et äkki keegi võtab selle rolli enda kanda ja paneb selle grupi käima. Selles mõttes, et kui me teeme kas või sellise lihtsa läbilõike, kui alati oleks vähemalt 10–15% Riigikogu liikmetest seal näiteks osalemas, siis ma arvan, et see oleks igati tervitatav eeskuju kogu elanikkonnale.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Suur tänu ettekande eest! Teie ettekandes oli vist täna küll esimest korda kõlas viide TAI-le ehk Tervise Arengu Instituudile siin statistiliste andmete lõikes, aga TAI ja ka Tervisekassa veavad ju eest terviseedenduse võrgustikku. Kas teil on sellega ka nagu puutumust ja kuidas hindate tegelikult sinna ju panustatud vahendite tulemuslikkust, mida siis need terviseedendajad teevad?

No ma arvan, et selleks, et kogu seda liikumisvaegust edendada, siis tegelikult kõik erinevad algatused on väga vajalikud. Kõik erinevad tegelikult võrgustikud toimetavad ja tegelikult koguvad väga olulisi andmeid. Ja ma arvan, et täna need andmed selles mõttes väidavad päris ühtset selles mõttes selget seisukohta, et meil on liikumisvaegus, sellega on vaja tegeleda kõikidel rinnetel, kõik erinevad osapooled peavad koostööd tegema. Nii et selles mõttes ma kindlasti tunnustan kõiki erinevaid sidusorganisatsioone, kes sellesse teemavaldkonda panustavad. Aga täna on meil vaja nüüd astuda võib-olla ka selliseid praktilisemaid samme, sest lõpuks tuleb hakata neid samme lastel koguma, tegema esimesi, ütleme siis, tutvust erinevate spordialadega. Mina olen väga veendunud selles, et läbi selle Sport Koolis programmi, kus on lastel võimalik erinevate spordialadega selles mõttes tutvust teha, siis see on tegelikult see võti. Me kõik vajame ühtepidi eduelamust ja kui me tõesti suudame leida selle spordiala, mis meid kõnetab, mida me tahame ise ka vabal ajal harrastada, siis tegelikult see on ka selle liikumise võti. Kui me teeme midagi või harrastame midagi, mis on meie vanemate soov, võib-olla meie juhendaja soov, siis tegelikult ühel hetkel, kui meil tekib võimalus ise otsustada, siis me tegelikult teeme midagi sellist, mis on meile südamelähedane. 

Aga jah, vastus küsimusele tõesti on see, et ma arvan, et kõik need sidusorganisatsioonid ja nende panus on kindlasti väga-väga oluline, sest selleks, et teie saaksite siin ka teha pädevaid otsuseid, selleks on need alusandmed väga-väga olulised. Ja kui need erinevad sisendid selles mõttes seda kõike ühtselt kinnitavad, siis ma arvan, et lõpuks on ka need otsused, ütleme siis, ka valijatele väga arusaadvad, miks me midagi otsustame.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud olümpiakomitee asepresident! Te tõite oma ettekandes näite, kuidas sotsiaalmeedia imab noored endasse, selleks on vastavad algoritmid ja sa ei saa sealt välja ja nii edasi. Aga oletame – algoritm teatavasti on korralduste või käskluste jada, mitte midagi muud –, et kui teie nüüd selle väga hea ettekande tulemusena peaksite tegema ühe algoritmi, et need lapsed sealt sotsiaalmeediast välja tuleksid ja läheksid õue sportima, siis mis teie jaoks oleks esimene samm? Ma saan aru, et see tegevuskava Riigikogu jaoks on siin olemas, aga võtame nüüd inimlikust aspektist – pered, lapsed, koolid, lasteaiad.

Ma arvan, tegelikult ma ikkagi ütleksin, et seesama nutihügieen, mis algab kodust: mis on need reeglid kodus, kui palju seda ekraaniaega võimaldatakse. Täna me teame, et selline soovituslik kogus nutitegevust päevas on umbes kaks tundi. Me võtame lapsevanematena selle rolli, et me järgime seda, me üritame seda juurutada, sest me teame, et kui me nendesse algoritmidesse sukeldume, siis sealt välja saada on väga-väga keeruline. Aga reegel on ka see, et ega me sealt midagi uut ei leia. Samamoodi on see, et kui me läheme uudisteportaali, siis tegelikult, kui me seal korra päevas käiksime võib-olla 15 minutit, me saaksime samamoodi kõik uudised sealt kätte.

Meie asi lapsevanematena on ühtepidi seda jälgida, et see hügieen toimuks, ja kindlasti, miks mitte, kasutada ka sellist vahetuskaupa. Kui ma tõesti tahan seal nutiseadmes rohkem olla, siis see tuleb välja teenida liikumisega. Ma ei tea, pool tundi ekraaniaega juurde, siis tund aega värskes õhus aktiivseid tegevusi. Ma arvan, et see on jälle … Aga igal juhul see on jälle selles mõttes lapsevanemate kohustus. Jah, teisalt me täna teame seda, et elu on kõigil väga kiire, me usaldame oma lapsi selles mõttes kooli haldusesse, me usaldame oma lapsi lasteaeda. Ja väga tihti me tegelikult selle kiire elu tõttu võib-olla väga palju ei süvene, et mis siis toimub. Aga tegelikult ma arvan, et see kõik on ikkagi meie isiklik vastutus. Kui me ainult usume ja loodame selle peale – ja ma olen ka seda suhtumist kohanud nii koolides kui ka spordiklubides –, et kool peab õpetama, trenn peab lapsi treenima, aga tegelikult, kui me võtame selle komponendi, kodu välja, siis see tegelikult ei toimi. See on natuke selline kolme jalaga taburet ja see kodu vastutus tegelikult on, ma arvan, üha suurem, kui ta kunagi oli, sest kui kõik meie olime kunagi noored, siis seda digimaailma lihtsalt ei eksisteerinud ja me igavusest läksime õue ja ronisime puu otsa või mängisime mingeid muid mänge. Nii et tegelikult täna me peame lapsevanemana võtma selle vastutuse, et see hügieen tekiks.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan selle suurepärase ettekande eest ja mul on väike üleskutse meie saadikutele, et eeskuju on tõepoolest nakkav. Kui me vaatame selle maja esist, siis me näeme, et see majaesine on üldiselt autosid paksult täis. Kaugemalt tulevate saadikute puhul on see muidugi arusaadav, aga igaüks võiks mõelda sellele, et jalgsi liikumisel võiks tema päevas olla suurem roll. Nagu te ka ise enne välja tõite, see ohutut kooliteed võimaldav taristu, kui lapsed saavad liikuda, katab juba pool päevasest liikumise vajadusest. Mul on ka siin ettepanek, te rääkisite praktilistest ja lihtsatest sammudest. Üks selline on näiteks piirkiiruste allatoomine linnalistes keskkondades, mis tegelikult võimaldab just lastele ja teistele liiklejatele turvalisemat kooliteed. See on ohutu, praktiline ja odav samm, kuidas liikumist parandada. See ongi kõik minu poolt.

Jah, kui me rääkisime sellest teie keskkonnast siin saalis, et seda väga palju muuta ei saa, siis võib-olla äkki Riigikogu otsib endale alternatiivse parkla, mis on natukene kaugemal. Võib-olla piisab 500 meetrist, selles mõttes et väikesed lisasammud. Nii et miks mitte.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Eesti Olümpiakomitee asepresident! Mulle väga meeldis teie ettekanne ja ka see, et te rõhutasite, et kõik algab juba lasteaiast ja kodust. 

Minu küsimus on lihtne. Kas me ei peaks tegema Liikuma Kutsuv Kodu? Alustame sealt. Suvi tuleb ja ma arvan, et Riigikogule saab palju ettepanekuid teha, aga teil on väga suur autoriteet, et kutsuda kodusid üles suvel mõtlema, mida väga lihtsate vahenditega saab teha. 

Minu 87-aastane ema, kelle onu rahvusmeeskonnas mängis jalgpalli, mõtles eelmisel suvel välja, et peaks olema jalgpalliväravad, lapselapsed kõik hakkasid seda taguma, seda kossu, ja ütles, et miks ei võiks igas nii-öelda õues olla või nende suurte paneelmajade vahel olla need jalgpalliväravad, korvpallirõngad on, aga väga lihtsad asjad, lõuatõmbamised, mida me oma lapsepõlves tegime. Kui teie kutsuksite üles, et igal pool oleks kas või kaks kasti, mille vahel poisid taoksid seda jalgpalli ja tooksid kõik nii-öelda välja, äkki see aitaks kaasa. Ma arvan, et see Liikuma Kutsuv Kodu oleks nagu see algus ikkagi.

Kindlasti liikuma kutsuv kodu, aga ma ütleksin, et ka liikuma kutsuv kogukond. Meil on täna mitmeid häid algatusi, mis siis näitavad seda, kuidas kogukond võimendab seda liikumist. Sest me kõik teame, et ega inimene on selline sotsiaalne olevus, selliseid võib-olla hulle, kes on valmis üksi rassima, neid meil nagu väga palju pole. Ka meie ühel hetkel, kui me nagu sellest suurest spordist kõrvale astume, siis me tegelikult tahame seda teha kellegagi koos. Aga ma arvan, et tegelikult siin on natukene võib-olla selles mõttes selline, ütleme siis, kohalikule omavalitsusele võib-olla selline väike üleskutse, et kui me erinevaid kinnisvaraarendusi teeme, siis tegelikult seal peaksid olema liikumist soodustavad keskkonnad, erinevad mänguväljakud. Ja võib-olla kui me vaatame korra ka riigi poole, siis täna minu jaoks võib-olla üks selline kurb koht on see, et kui me räägime riigigümnaasiumidest, siis tegelikult riigigümnaasiumidele ette nähtud spordihoonet ei ole. Aga kui me tõesti tahame neid gümnaasiumiõpilasi selles mõttes ka liigutada, siis selleks on ka keskkonda vaja. Nii et kindlasti see on ka üks asi, mis võib-olla vajaks nagu sisevaadet ja tegutsemist.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on ümber saanud. Suur-suur tänu! 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Meil on täna selle arutelu algatajate palvel kõigepealt plaanis, et võtavad sõna fraktsioonide volitatud esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed. Ja esimesena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaidi volituse alusel kõneleda Isamaa fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib, kas volitus on korrektne, ja palub lisaaega.) Kõik on täiesti korrektne, aitäh! Jaa, kolm minutit lisaaega, palun!

Kõigepealt ilusat Eesti lipu päeva! Elagu Eesti rahvusriik! 

Nii, ütleme, sõnade ja tegelike tegude vasturääkivus on ikkagi väga suur. Kui ma kuulan ühelt poolt neid ettekandeid, siis võib öelda, et ettekannetes on väga palju tõtt ja iga tees on nagu nii-öelda kindel tee. Tegelik olukord Eesti ühiskonnas, kui me vaatame tervikpilti, kui me vaatame noorte vaimset tervist, kui me vaatame ka seda, et meil elab 43 000 last suhtelises vaesuses, circa 12 000 last elab absoluutses vaesuses. Ka ettekannetest tuli välja, et liikuvus ja ka ligipääsetavus on seotud väga palju inimeste ja meie perede sotsiaal-majandusliku olukorraga.  

Nii et kahtlemata, kui me paneme nelja tasandi peale – paneme perekond, paneme kogukond, paneme kohalik omavalitsus ja paneme keskvalitsus –, siis võiks küsida, kus on siis viga tehtud. Süsteem tervikuna näitab, kui me vaatame ühiskonnapilti, et see ei tööta.  

Ma võin väita oma subjektiivse hinnangu järgi, et kõige tugevamalt panustab, kõige aktiivsem on kohalik omavalitsus ja kogukond. Ja kus on siis tegelikult meil vaja tähelepanu pöörata, on ühelt poolt perekond, eeskujud ja kõik see pool, kõik see, kuidas tekivad noortel harjumused ja tekib vastutustunne ja toitumine ja magamine ja õppimine ja nii edasi. 

Aga loomulikult, kes vastutab ühiskonnakorralduse eest, tervikpildi eest, on ikkagi keskvalitsus. Ja 2023 vähendati koolispordi liidu rahastust. Võeti ära! Võeti ära, pole vaja, 200 000 eurot viib ligi pankrotti. Võtame ära selle raha!  Huvihariduse vähendamine! Needsamad reformierakondlased, kes täna siin sugereerivalt räägivad, et süda valutab – süda valutab! – ,võtavad raha ära huvihariduselt ja ütlevad, et riik läheb muidu pankrotti. Me võtame ära 10 miljonit, järgmisel aastal 7 miljonit, 6 miljonit. Kokku on kolmandiku võrra vähendatud, silm ka tegelikult ei pilkunud.

Enne valimisi laste- ja peretoetusi tõsteti, pärast valimisi meil on 37 mandaati. Riik läheb pankrotti, me peame ära võtma laste ja perede toetused, sest te ei mõista olukorda! Te ei mõista olukorda tegelikult! Me võtame raha ära!  

Ühiskond on nagu selline niidistik, kus on tuhandeid seoseid. Kui me neid niidistikke ei hinda, ei vaata, siis me ei saa ka aru, miks me oleme sellises olukorras, kus me oleme. Ma nägin, et sotsiaalkomisjoni esimees Reformierakonnast lahkus minu kõne ajal. Ju siis tundis ka vastutust nende poliitiliste valikute eest. Ja võib-olla tõuseb veel mõni inimene püsti, kes tunneb, et ta on ka nende valikutega seotud. Need on kõik reaalsed valikud.  

Pole mõtet neid uuringuid kogu aeg teha. Me iga nädal kuulame siin uuringuid vaimsest tervisest, tööturust, sotsiaalolukorrast. Kiidame üksteist, aga tegelik olukord … Miks Eesti ei võiks olla eeskujuks, nagu on Sloveenia või Soome või Taani või Holland? Sest tehakse teistsuguseid poliitilisi valikuid. See ongi see põhjus, et 101 parlamendi liiget, kes siin on, teevadki poliitilisi valikuid. See, et meie noorte seas on ülekaalulisus probleem, ei ole ju eile tekkinud. See probleem süveneb aasta-aastalt. 

Kui siin eelnevates kõnedes küsiti, et oi, see teema on nii keeruline, et ei oska öelda, kes selle eest vastutab, siis mina oskan öelda: vastutab see suur saal. Kui sul on ikkagi 51 pluss häält ja võimalik koalitsioon teha, siis eelkõige need, kes on koalitsioonis ja vastutavad ressursside juhtimise ja valikute tegemise eest, vastutavadki. Loodetavasti 2027. aastal, kui on uus valitsus, on näha, kuidas uus valitsus vastutab oma poliitikate juhtimise ja poliitiliste valikute eest.

Muidugi, kui minna praktilisse poolde, siis neid meetmekesi või samme, mida saab teha, et noored rohkem liiguksid, on tõesti väga palju. Ma tean, et näiteks Läänemaal on kool väljaspool alevikku planeeritud, et kindlasti oleks koolitee olemas mingi üks, kaks või kolm kilomeetrit. Ja ei pea last viima koduuksest kooliukseni. Ma tean, et Läänemaal on Linnamäe asumis väga tugev kogukond, kes on panustanud, et sporditaristu oleks tegelikult olemas, ja on väga palju ka vabatahtlikke, kes panustavad sellesse ja kogukond liigub.  

Ja kui me üldse vaatame, et meie spordis on täna, kui me paneme keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse, siis on 150 miljonit eurot raha kuskile, siis tegelikult võiks öelda, et raha nagu on. Aga vahepeal me vaatame neid tühje staadioneid ja siis tekib küsimus, et kus siis viga on tehtud. Ühelt poolt võib öelda, et eeskujud, teiselt poolt võib öelda, et muidugi keskvalitsus oma otsustega annab ka kahtlemata eeskuju, mis on oluline ja mis on tähtis.

Nii et poliitika kujundamisel on siin A ja O. Ja need otsused, need poliitilised valikud, mis ma välja tõin, nende tagasipööramine on kindlasti üks positiivne meede. Rohkem raha huviharidusse! Ja tegelikult ka need strateegilised MTÜ-d, kes on olnud partneriks kogukondadele ja koolidele ja peredele, nende rahastuse taastamine. 

Ja loomulikult on omaette küsimus, kuidas me suudaksime tekitada sellise olukorra, et ka perekonnad, emad-isad oleksid rohkem aktiivsed, näitamaks eeskuju. Ma ütleksin, et me ei tohi seda probleemi pisendada. Paljud ei tahagi sellest rääkida ja sellest on saanud ka sotsiaal-majanduslik probleem, miks. 

Tegelikult edukaid näiteid leiab ühiskonnas kahtlemata väga palju. On ju koole, mis tegelevad sellega, et lapsed ei ainult ei istuks koolipingis ega oleks kooli vahetunnis ainult nutiseadmetes. Selliseid üksikuid häid näiteid üle Eesti on tõesti väga palju ja võiks ette lugeda neid edulugusid. Aga meie vaatame ka ühiskonna tervikpilti, vaatame, kuidas liiguvad need keskmised, et ühiskonnas ei oleks inimesi ja perekondi, kes ühiskonnas väga palju maha jääksid.  

Nii et siin on lihtne vastus: kõik sõltub valikutest. Ma loodan, et tulevikus tehakse paremaid ja targemaid poliitilisi valikuid. Ilusat Eesti lipu päeva! 

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kristina Šmigun-Vähi. Palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud külalised! Mul on hea meel, et me räägime vaimsest ja füüsilisest tervisest koos. Ja tõesti, see on tõsi, et lihtsaim võimalus tervist parandada on kehalist aktiivsust tõstes. Tänapäeva lapsed liiguvad vähem kui kunagi varem. Kuigi tehnoloogia on meie elu lihtsamaks teinud, on sellel ka negatiivne mõju laste tervisele. Paljud lapsed ei saa piisavalt igapäevast liikumist ning see mõjutab nii nende keha kui ka vaimset heaolu. 

Tegelikult me räägime iga päev sellest, kui raske, õigemini kulukas on riigil hoida üleval meie seni korralikku arstiabi ja kogu tervishoiukorraldust. Sellest, et raha on puudu, räägivad kõik, aga lahendusi on laual vähem. Selle üks juurprobleem on meie tänane teema: laste ja noorte tervis. Ning mul olümpiavõitjana ei sobiks jätta rõhutamata ka nende hea sportlik vorm.

Kui me teeme ühiselt otsuse, et selle teemaga tuleb tõsiselt tegelda ka seadusandja, riikliku rahastamispoliitika tasandil, siis elavad meie järgmised põlvkonnad kauem, tervemalt ja õnnelikumalt. Kusjuures tervemad oleksime juba maast madalast. Siin juba kolleeg mainis, et ligikaudu 78% kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. See on ju tegelikult päris pöörane number.

Siin saalis kõlasid juba ka mitmed teised kõnekad faktid, nagu et Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemalt 60 minutit päevas, aga Eestis täidab selle soovituse vähem kui pooled lastest. See tähendab, et enamik meie lapsi liigub tervise seisukohalt liiga vähe. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas. Neljandas klassis on selliseid lapsi juba iga kolmas. Samal ajal ei suuda ligi 70% noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid.

Me teame, et olukord on juba täna kehv, aga mis veelgi hullem, trend on selgelt halvemuse suunas. Mulle tegelikult ei meeldi asju reguleerida, kuid siin on probleem nii suur ja samas on seadusandja võimsuses teha mitmeid olulisi muutusi, et see trend ümber pöörata. Sellest, milliseks kasvavad meie järgmised põlvkonnad, sõltub Eesti heaolu ja edukus, meie kaitsevõime ja iseseisvus. 

Kõige tähtsam on hea füüsilise vormi olulisus ja prestiižikus, sest ennekõike peab iga laps ise tahtma liikuda. Jah, täiskasvanud peavad näitama eeskuju, olema aktiivsed ja kaasavad. Meie harjumused saavad alguse lapsepõlvest, suureks eeskujuks on lapsevanemad. Ennekõike vastutame meie oma laste tervise eest. Kodus saame piirata ekraaniaega ning veeta lastega rohkem aktiivset aega, näiteks minna jalutama, rattaga sõitma või mängida koos õuemänge. 

Laste liikuma panemiseks aga ei pea alati tegema suuri muutusi. Piisab väikestest igapäevastest harjumustest, toetavast keskkonnast ja sellest, et liikumine oleks lapse jaoks rõõmus ja loomulik osa päevast. No näiteks väiksed nipid siin. Ära kasuta lifti, kõnni trepist. Ja oma kallist lapsukest me ei pea viima kohe koolitrepi, -ukse ette, vaid me võime ta jätta natuke eemal maha, et ta saaks rahulikult teha enne kooli väikese jalutuskäigu, mis teeb talle ainult head. 

Aga seda me ei peaks kirjutama seadusesse. See on ikkagi iga inimese enda otsus ja enda tahe. Meie kõigi ülesanne siin saalis on tagada selle tahte elluviimise võimalused, võimestamine, nagu seda nimetatakse. Ja kui nüüd natuke laenata noortelt, siis ütleks isegi supervõimestamine. Siin ei aita ühest muutusest või ühest programmist. Me peame tegema ridamisi asju ja need omavahel hästi kokku sobitama. Liikumisaktiivsuse tegevuskava saab olla alus, liikumisõpetuse ainekava suunanäitaja. Me peame suutma kõigisse koolidesse viia Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimiva "Liikuma kutsuva kooli" programmi ja Eesti Olümpiakomitee loodud "Sport koolis" programmi. Ma olen kahe käega selle poolt. 

Aga me peame tegema rohkem. Kõigi õpilaste kehaliste võimete regulaarne monitooring, testimine ja tagasiside – senisest enam integreerima selle huvihariduse ja kooli programmi ning tooma professionaalsed treenerid koolidesse nii oma valdkonda tutvustama kui ka baastaseme treeninguid läbi viima. Ja gümnaasiumiastmes niinimetatud NATO testi läbimise võimekuse sisseviimine õppekavasse. 

Meil peaks olema riiklik eesmärk, et seesama vähemalt 60 minutit liikumist päevas võiks olla tagatud juba koolipäeva jooksul. Kui on tahe, siis usun, et suudame luua õppekavad, mis tagavad igal koolipäeval ühe liikumist sisaldava koolitunni ning seda veel ka välitingimustes, värskes õhus. Ei, see ei pea alati olema vana hea kehaline kasvatus. Ka loodusõpetuse või emakeele tunni saab pidada liikumises. 

Aga see ka ei ole veel kõik. Me peame rajama uusi sportimisvõimalusi ja liikumist soosivat avalikku ruumi. Kõik olemasolevad võimalused – ja meil neid tegelikult jätkub – tuleb avada pidevaks kasutuseks. Võtame eeskuju: kui eraettevõte suudab jõusaale hoida kasumlikult avatud 24/7, siis peaksid ka meie staadioniväravad ja pallisaaliuksed avanema varavalges ning ei tohiks sulgeda enne pilkast pimedust. Siin saab seadusandja kehtestada väga selge reegli: kõik täielikult või suures osas avaliku raha eest ehitatud spordirajatised – staadionid, spordihallid, ujulad ja nii edasi – peavad tagama huvilistele igapäevase aktiivse kasutuse. Seaduslik raamistik saab siin kohustada objekti haldajat eelistama just kooliealiste vanuserühma. Lühidalt: kui riik midagi rajab või aitab hoida käigus, siis olgu see ka kodanikele kättesaadav.

Kokkuvõte on lihtne. Iga riik vajab terveid ja tugevaid kodanikke. See ei sünni ähvarduste või sunni, vaid suunamise võimaluste kaudu. See, et igal kodanikul on palju võimalusi iga päev liikuda ja teha sporti, võiks olla Eesti riigi supervõime. Ma tänan!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Tanel Kiik, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Kõik head liikumiseksperdid! Kõik kaasmõtlejad! Ühest küljest on mul hea meel, et me täna arutame siin Riigikogu suures saalis noorte liikumist vaimse ja füüsilise tervise vaates, sest tänaste laste toitumis- ja liikumisharjumused määravad järgmise põlvkonna tervise, elukvaliteedi, töövõime ja, mis seal salata, ka kaitsevõime. 

Iga lapse arengus on kahtlemata kõige olulisem roll ja vastutus tema vanematel. Kuid riigil on kohustus toetada nii lapsevanemaid kui ka neid lapsi, kes alati vajalikku tuge ja ka eeskuju kodunt kaasa ei saa. Kõige tõhusam koht selleks on haridussüsteem, alusharidusest kuni gümnaasiumini. Just koolieas kujunevad välja liikumis- ja toitumisharjumused, mis saadavad inimest kogu elu. 

Kahjuks näitavad uuringud, et põhjust muretsemiseks on enam kui piisavalt. Umbes 16% Eesti 11–15-aastastest noortest liigub iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka või tugeva intensiivsusega, nagu soovitab Maailma Terviseorganisatsioon. Samas, nagu juba on kõlanud, on juba iga neljas laps esimeses klassis ja iga kolmas laps neljandas klassis kimpus üleliigse kehakaaluga. Ülekaalulisus ei tähenda ainult suuremat riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse või diabeeti, mis mõjutab ka laste enesehinnangut, vaimset heaolu ja õpivõimet. Murettekitavad on nii füüsilise kui ka vaimse tervise näitajad ja, mis veelgi olulisem, just nimelt trendid. Trendid on negatiivsed. 

Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu järgi esineb iganädalasi tervisekaebusi 78% noortest. Depressiooni riski esineb üle poole 15–17-aastastest tüdrukutest, enam kui veerand poistest. Me näeme ka seda, et laste ja noorte vaimse tervise ravi ning nii mahu kui ka kulude kasvu näitavad Tervisekassa andmed. Ehk see kõik juba kandub üle ka tervishoidu.

Liikumine ei ole siin kõrvalteema, vaid liikumine on oluline osa lahendusest. Uuringud näitavad, et vähemalt kolm korda nädalas treeningutel osalevatel noortel on madalamad ärevuse-, depressiooni- ja tähelepanuprobleemide näitajad. Hea kehaline võimekus on seotud parema südame-veresoonkonna tervise, tugevama luu- ja lihaskonna, parema kognitiivse arengu ning ka parema õppeedukusega. 

Samas, nagu siin täna juba vähemalt korra kõlas, konkureerib liikumine praegusel sotsiaalmeedia ajastul järjest enam ka ekraaniajaga. Ehk liigne nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutamine ei ole probleem ainult selle tõttu, mida noored näevad või kogevad, vaid probleem on ka selles, mida nad selle arvel tegemata jätavad. Vähem liikumist, vähem õues viibimist, vähem suhtlemist oma sõprade ja lähedastega, vähem aega tegevustele, mis toetavad füüsilist ja vaimset heaolu. 

Me räägime õigustatult üha enam tervishoius vaimse tervise kriisist ja vaimse tervise ekspertide ülekoormatusest, kuid ilmselt tuleb ühiskonnana märksa rohkem rääkida sellest, et oluline osa lahendusest võib peituda just aktiivsema ja tervislikuma eluviisi toetamises. Seejuures ei puuduta see tegelikult ainult lapsi ja noori, vaid ka kõiki meid, täisealisi. Aga laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks on vaja süsteemseid lahendusi. 

Esiteks, nagu täna on korduvalt kõlanud, oleme ka meie, sotsiaaldemokraadid, seda meelt, et tuleks laiendada "Liikuma kutsuva kooli" programmi, kuhu juba kuulub üle 230 kooli. Me näeme kogemusest, et seal on rohkem liikumisvõimalusi, aktiivsemad tunnid ja vahetunnid ning vähem istumist. Istumine teatavasti tapab. Ehk kindlasti see eesmärk suurendada vähemalt kolme neljandikuni on õige ja põhjendatud. Loodan, et valitsus eraldab selleks vajalikku lisaraha. Nagu siin kõlas, tagab see ka pikaajalise rahastuse kindluse, et see ei sõltuks pelgalt iga-aastastest eelarveläbirääkimistest.  

Samuti tuleb tugevdada "Sport koolis" projekti, mis on suurepärane algatus, tuues professionaalsed treenerid koolidesse, tutvustamaks lastele erinevaid spordialasid ja aitamaks neil valida just nimelt see ala, mis neid päriselt kõnetab. Sellest võidavad lapsed, võidavad koolid, võidavad ka treenerid ja võidab ühiskond. Selliseid algatusi tuleb kindlasti laiendada, mitte käsitleda ajutiste projektidena.  

Kolmandaks peame tõsiselt tegelema huvihariduse kättesaadavusega. Igal lapsel peab olema võimalus osaleda vähemalt ühes huviringis või treeningus, sõltumata tema pere sissetulekust, sõltumata tema elukohast, sõltumata ka tema enda võimalustest. Ei ole oluline, kas laps valib jalgpalli, ujumise, kergejõustiku, võitluskunstid, pillimängu, maleringi või midagi hoopis muud. Oluline on, et ta leiaks tegevuse, mis talle meeldib, ning looks seeläbi positiivse harjumuse. Riigi vastutus on tagada, et vähemalt üks huvitegevus oleks igale lapsele tasuta või vähemasti sümboolse omaosalusega kättesaadav.

Samuti ei tohi unustada kõige väiksemaid. Nagu kõlanud on, lasteaedades kujunevad välja esmased liikumisharjumused, tegelikult toitumisharjumused, ning teadlaste hinnangul peaks juba 10. eluaastaks kehalist aktiivsust suurendavad sekkumised aset leidma. Ehk me vajame rohkem tähelepanu õpetajate täienduskoolitusele ja lasteaedade paremale varustamisele liikumisvahenditega. Aga ma arvan, nii nagu kõlas ennegi, ka lapsevanemate paremale harimisele ja arusaamisele, et väga väikesest east peale juba hakkavad need harjumused kujunema ja mida hiljem sa sekkud, mida hiljem sa püüad neid muuta, seda keerulisem see saab olema. 

Ma pean kindlasti õigeks eesmärki, et kõigis kooliastmetes oleks kolm liikumisõpetuse tundi nädalas. Ja samuti peame paremini jälgima laste kehalist arengut ja liikumisaktiivsust, et probleemid ei jääks märkamata enne, kui need jõuavad kas tervisevaldkonna probleemidena või kaitsevõime probleemidena meie ette. 

Head kuulajad! Ainult haridussüsteemist ja huviringidest loomulikult ei piisa. Liikumist peab toetama kogu meid ümbritsev keskkond. Kui me soovime, et lapsed ja noored – aga rõhutan, ka täiskasvanud – liiguksid rohkem, siis peavad nad saama seda teha turvaliselt ja loomulikul viisil. See tähendab turvalisi kooliteid, rohkem valgustatud kõnni- ja rattateid, kodulähedasi mänguväljakuid ning liikumisalasid kogu perele – parke, välijõusaale, palliplatse ja mitmekesiseid liikumisvõimalusi –, ja rõhutan, võimalikult kodu lähedal. Liikumine ei tohiks olla midagi, mille jaoks peab eraldi aega otsima, mille jaoks peab eraldi kuhugi sõitma. Liikumine peab olema loomulik osa igapäevasest elukeskkonnast. Tegelikult üldse ei ole tänase arutelu keskmes, mul on tunne, küsimus, et me ei teaks, mida tuleb teha, või me ei teaks, mis olukord on. Me teame seda väga hästi. Meil on uuringud, meil on ekspertide soovitused, meil on tegevuskavad, meil on olemas toimivad lahendused alates "Liikuma kutsuva kooli" ja "Sport koolis" programmidest kuni huvihariduse toetamiseni. 

Küsimus on ikkagi selles, kas laste ja noorte toetamine, liikumine, vaimse ja füüsilise tervise hoidmine on päriselt riigi prioriteet või on ta seda ainult kõnedes. Eesti lapsed ja noored ei vaja järjekordset arutelu, vaid nad vajavad otsuseid, investeeringuid, vajavad selget tegevusplaani, vajavad poliitilist tahet. Ma loodan väga, et tänane olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu ei jää lihtsalt ühekordseks meeldivaks mõttevahetuseks, kus saame üksteisele kaasa noogutada ja öelda, et meil on probleem, ja öelda, et tuleb lahendada, vaid et see tänane arutelu annaks ka tõuke päriselt konkreetsetele sammudele, mis aitavad kasvatada liikuvamat ning vaimselt ja füüsiliselt tervemat põlvkonda. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head külalised, ettekandjad! Olulise tähtsusega riiklik küsimus on see absoluutselt. Kõik ettekanded on väga hästi lihvitud, väga hästi kokku pandud ja täistõde, mitte ühtegi vaidlustatavat kohta. 

Nüüd nii nagu eelkõneleja siin rääkis, paraku jääbki see ainult deklaratiivseks siin. Minu arust kõige ausamalt ütles kõige esimene kõneleja ehk sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees: poliitiline prioriteet, raha suunamine. Praegune poliitiline prioriteet on see, et raha lihtsalt ei suunata sinna. Raha ei suunata ei laste huviharidusse, raha ei suunata ei liikumise aktiviseerimiseks ega koolides muudatuste tegemiseks. 

Ma küll ei ütleks, et on see suur võit, et me oleme, kuidas see oli, et liikumisõpetuse kava on Euroopas heaks kiidetud. Ka ettekandja ütles, et kava ise ei tee mitte midagi. Teevad inimesed, teevad koolid. Aga kui meil koolisüsteem on juba ära rikutud ja meie liikumisõpetus tähendab seda, et sa pead lapsele juba hinnangu andma või ta läbi laskma selle eest, kui ta vaevub koolist välja tulema, ilma et ta midagi liigutaks seal, vaid tuleb värske õhu kätte, et see on üks hinnang, siis seda me ei saa eesmärgiks pidada. Meil tuleb taastada kehaline kasvatus, kus meil on mitte just normid, aga meil on antud ette, et on see 60 meetrit, 100 meetrit, et meil inimesed või lapsed jooksevad ja nad saavad ennast võrrelda eakaaslastega. Meil on keelatud spordipäevatulemused ülesse panna, kuna mõni õpilane tunneb ennast halvasti. Minu arust, ma ei tea, on see motivatsioon, et ennast paremaks viia, et ennast tugevdada ja ennast rohkem liikuma panna. Samamoodi on keelatud rahvastepalli mängimine, kus tekib koordinatsioon, kus tekib palli püüdmine, sest mõni laps saab palliga pihta ja tunneb ennast halvasti. No nii me jõuamegi sinna vati sisse, kus me nagu arutame seda, mida me teha ei tohi. Aga tuleb lapsed liikuma panna, see on selge, ja välja viies, avatud spordiväljakud, on ta koolide juures või omavalitsuste juures. 

Me räägime suurtest koolidest. Kuid minnes regiooni ja maapiirkondadesse, siis millest tekib huviharidus? See tähendab seda, et lapsevanemad peavad olema nõndanimetatud taksojuhid, kes viivad lapsi trenni ühest kohast teise, on ta siis koolist trennipaika ja pärast trenni siis kodu, koju viimiseks. 

Aga see on tehtud lähtuvalt prioriteetidest võimalikult raskeks. Praegune valitsus, sealhulgas sotsiaaldemokraadid, kehtestas automaksu, et teha võimalikult raskeks laste liikumine ja laste liigutamine ühest kohast teise, et ta saaks trennis käia. 

Täna ma ei kuulnud siin toitumisest. Kui me räägime ülekaalulisest, siis see ei saa olla ainult liikumise mure, see on kõik kompleks, on ta toitumine, liikumine ja üldine perede heaolu. Kui sul on ikka valida, kas sa ostad süüa või sa paned lapse trenni, siis paraku ma usun, et igaüks valib selle, et tal oleks toit laual ja kõht täis. See on ellujäämise nagu esimene prioriteet. Ja peale seda tekivad muud vajadused ja muud võimalused. 

Nii et kui nüüd võtta selle valitsejate 2023. aasta, siis seal tehti kõige suurem karuteene meie noorte ja laste liikumise, ja  ütleme, sportlikkuse vähendamiseks, kui võeti ära huvihariduse toetus, kui võeti ära suurperede toetus, kui tõsteti käibemaksu. Nii et kogu asi tehti aina kallimaks, et inimestel oleks võimalikult raske ja nad peaksid olema kohapeal. 

Nüüd veel liikumistest. Üks on kooliaeg, me räägime huviharidusest. Üks huvihariduse osa on ka noortelaagrid. Nüüd õnneks saab võib-olla mingi lahenduse noortelaagrite käibemaksuga maksustamine, kus noortelaagrite pidajad pidid käima kohtus, et tõestada, et nende suvised tegevused ei ole äri, vaid on koolitusega, õpetamisega seotud, et lastele anda uusi väljundeid ja uusi tegevusi suviste tegevuste juures. Jah, nüüd on küsimus ikkagi see, et mis see laagri hind maksab, mis on selle päeva hind, kui pikad on laagrivahetused. Praegusel ajal on see raskendatud, kuna rahalised võimalused on inimestel väiksemad. Ma loodan, et see käibemaksuprobleem noortelaagripidajatele saab lõpuks lahenduse. Ja see kindlasti motiveerib ka noortelaagripidajaid pakkuma veel kvaliteetsemaid asju, kusjuures laagreid on väga erinevaid, on sportlikke, on kehalise aktiivsusega, väga palju on nutivabasid laagreid. Olles ise ka laagrikorraldaja olnud, siis nutivaba laager on täiesti teostatav. Spordikallakutega tegevused. Selles osas, selle suviste noortelaagritele, no ma ei ütleks toetust, vaid nendele tähelepanu suunamine oleks väga mõistlik ja sinna ka vajaduse korral raha juurde anda. 

Nüüd see Liikuma Panev Kool. Siin toodi välja, et 13 miljonit oleks seda raha vaja. Ma arvan, et praeguse eelarve juures ei ole see mitte mingi küsimus, aga see on ainult prioriteetide seadmine. Kui me tahame tuleviku kaitsevõimet, tuleviku Eestit, siis see 13 miljonit on, ma usun, täiesti reaalne tõsta noorte liikumise ja sportkoolis tegevustesse. 

Järgmine on demograafiline olukord. Kui meil aastas ikkagi lapsi sünnib alla 10 000, siis meil lõpuks see aina väheneb ja väheneb, kui me ei tee neid asju korda ja ei paku noortele võimalust ja kindlust lapsi saada. 

Aga kõik siin öeldu nii ettekandjate poolt on väga õige, aga paraku me tegeleme tagajärgedega, me peaksime tegelema põhjustega ehk algpõhjustega, kus me saaksime nii lisarahastust koolidele kui ka noortele peredele kindlust järeltulevate põlvkondade kasvatamisel. Aitäh!

Aitäh! Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Teini. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ja veel suurem tänu kõigile tänastele esinejatele ja ettekandjatele, kes sellise üliolulise teema Riigikogu saali tõid! Kui me aasta tagasi Eesti 200 fraktsiooniga korraldasime olulise tähtsusega riikliku küsimuse, mis kandis nime, kuidas tuua medaleid ja panna lapsed liikuma, siis nii mõneski, eriti mõnes spordiajakirjanikus tekitas see imelikke küsimusi, et miks selline teema.  

Aga mulle tundub, et aasta tagasi me täpselt tabasime pakku. Me tabasime pakku selles mõttes, et kui me vaatame laiemalt, mis debatt on ühiskonnas lahti läinud – kas lapsed peaksid liikuma või kas saavutussport on peamine küsimus –, siis siin me täna oleme seda arutamas. 

Tänastes kõnedes me ei kuulnud väga palju lahendusi ja see on peamine mure. Kui poliitikud tulevad saali ja hakkavad rääkima, siis lahenduskäigud jäävad tihti olematuks. Merike Kull puudutas kõige täpsemalt põhilisi probleemkohti, mis minu meelest vajaksid lahendust. Kui me hakkame otsast minema, siis tegelikult me oleme Eesti riigis ja ka teistes riikides üpris normaalses kohas selle koha pealt, et me teame, kus meie noor põlvkond asetseb. Ta asetseb lasteaias, ta asetseb koolis. Ja meil on väga kindel ajaraam, ütleme, 10–15 aastat, kus me saaksime riigina sihitult neid mõjutada, nende liikumisharjumusi kujundada. 

Siin on täna kõlanud mõte "Liikuma kutsuv lasteaed". Väga suurepärane näide järjekordselt, kuhu suunda peaks minema ja mida tegema. Aga küsimus tekib sellest, kes peaksid olema need inimesed või treenerid, kes liikumisharrastust või sporditegevust seal kujundavad.  

Ja siin tulevad meile appi tegelikkuses spordiklubid, kes täna juba on olemas paljudes linnades ja maakohtades. Spordiklubid on see potentsiaal, mis meil täna on maksimaalselt veel kasutamata. Spordiklubid on need, kes saavad minna ja teha selle teenuse n-ö kindlas kohas ja vabalt lastele ära, nakatades neid liikuma. Veel kord, see kümneaastane periood on see, kus me kujundame nende tuleviku liikumisharrastused. 

Teine teema kindlasti on laste spordiharidus, milles me oleme täiesti lapsekingades. Meil ei ole vaja harida ainult lapsi, kuidas liikuda, vaid eelkõige lapsevanemaid, sest nagu täna ka mainitud on, just lapsevanematest algab pihta kodune kasvatus. Aga paraku mulle tundub, et me oleme jätnud mingi teekonna läbimata ja tänased lapsevanemad ei ole ise harjunud liikuma ja see järjepidevus ei kandu edasi ka järgmistes põlvkondades.  

Kui nüüd veel spetsiifilisemaks minna ja mõelda, et meil on olemas spordiklubid, kes on võimelised minema koolidesse ja tegema ära need igapäevased, iganädalased treeningud, siis tihti põrkume me selle taha, et tegelikult pole saaliaegasid. Saaliajad on kuidagi jagatud täiskasvanutega. Kallid koolid, kallid infrastruktuur – kõik on tehtud, aga kui sa soovid näiteks õhtul kell viis, kuus või seitse anda lisatreeningut lastele, siis paraku me leiame sealt eest täiskasvanud, kellel on finantse, kes ostavad saali aega, ja sellisel juhul ei teki spordiklubil võimalust minna koolidesse lisatrenne andma. Ja just neid lisatrenne.  

Mida ma silmas pean? Ma arvan, et tänase diskussiooni kõige olulisem koht on tegelikult paralleelgruppide tekkimine, kuidas me suudame tekitada treeninggruppides, kus esimeses kooliastmes näiteks on täna 20 last, viis aastat hiljem sellest ajast mõned on tublimad, jooksevad kiiremini, hüppavad kaugemale, kümme nendest liigub edasi, aga mis sellest teisest kümnest saab? See on peamine probleem, et nemad välja ei langeks. 

Ja siin järjekordselt spordiklubid on need, kes saaksid selle tegevuse üle võtta ja koolides seda teenust pakkuda. Tartu Karlova koolist on mul üks hea näide, kus me anname lastele korvpallitreeninguid kuni kolmanda klassini. Edasi pole aega, sest edasi tuleb rahvatants. Hea kolleeg Tõnis Lukas keerutab rahvatantsu. See on kõik okei, rahvatants on hea, aga siiski, kui me oleme need koolid ehitanud, siis lastele. Ja kui lastel on seal tegevust õhtul kella üheksani välja, siis tuleks seda ka võimaldada. 

Kas soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aga kõik see vajab ka rahastust: nende lisagruppide teke, nende lisatreenerite leidmine, paremad treeneripalgad. Ja selles osas on mul väga hea meel, et me oleme selle Riigikogu koosseisuga käivitanud eraraha kaasamise Kultuurkapitali juures. 

Jah, see paljukirutud hasartmängumaks on täpselt see maks, millest vahendid tulevikus eraraha fondi tekivad, ja tekivad selleks, et me saaksime laste liikumist tulevikus paremini korraldada. Ja kui me mõtleme sellest, kuidas me hindame, kas me, tehes seda süsteemi, mida ma kirjeldasin, kümne aasta jooksul näeme ka tulemusi, siis ma arvan, et seesama kaitseväe NATO eksam või kuidas seda kutsutakse, seda näitab. Väga paljud Eesti noored selles praegu põruvad. 

Ma arvan, et kui me täna alustame seda teekonda õigesti, paneme spordiklubid koolide juures tööle, siis sõjaväe aeg on see, kus me saame hinnata tulevikus tulemusi. Me võime neid mürske ladudesse osta, aga kui meil pole noori inimesi, kes jõuavad need ka torudesse tulevikus tõsta, siis me ei õnnestu. 

Nii et viime need sporditegevused üheskoos ellu ja ma usun, et nii me võidame kõik. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Timo Suslovi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea juhataja! Head eksperdid! Väga head ettekanded ja küsimused-vastused! Vaatan asja natukene laiemalt. Nii kui poliitikud pulti saavad, siis kõik hakkavad rääkima sellest, kuhu plaaster panna ja kuhu raha jagada ja et seda võiks natukene rohkem teha. Aga minu mõte on see, et vaataks, kus meil raha on ja kas me paneme selle õigesse kohta. 

Lihtsalt mõned näited. Kui räägime Eesti tervishoiust, siis see tegelikult upub haigustesse, mida oleks võimalik ennetada. Samal ajal me räägime peamiselt ravijärjekordadest, arstide puudusest, rahapuudusest, kuid palju vähem sellest, miks inimesed üldse haigeks jäävad. Ja nagu ka siin eelkõnelejad on välja toonud sellise ebamugava tõe, suur osa Eesti tervishoiukoormusest on seotud vähese liikumise ja üldse eluviisidega.

Täna on enam kui pooled Eesti täiskasvanutest ülekaalulised või rasvunud. Ja probleem algab juba lapsepõlvest. Esimese klassi õpilastest ligi kolmandik on liigse kehakaaluga. Samal ajal kasvavad noorte vaimse tervise probleemid, ravimikasutus ja kroonilised haigused. Küsimus ei ole ainult sportlikes saavutustes, vaid elementaarses tervislikus võimekuses.

81% maailma noortest ei liigu piisavalt ning 31% maailma täiskasvanutest liigub liiga vähe. WHO hinnangul on vähene liikumine just otseselt seotud kõrgemate tervishoiukulude ja töövõime langusega. Kõnekas näide on ka Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa analüüs, mis näitab, et Eesti tervishoiukulud on viimase 20 aastaga kasvanud üle 400%. Tervisekassa kogukulud on kümne aastaga kasvanud 140%. Kõige kõnekam on aga see, et ravimite kulude kasv on kõige kiirem just 10–19-aastaste seas, kümne aastaga koguni 259%. Samal ajal liigub valdav osa rahast endiselt tagajärgede ravimisele ja vähem ennetusele. 

Mina arvan, et see ei ole enam inimese isiklik mure, see on kogu ühiskonna ja riigi probleem. Eesti probleem ei puuduta enam ainult ülekaalu või tervishoiukulusid. Sama trend jõuab ka riigikaitsesse, nii nagu me oleme siin ka eelnevalt kuulnud, ja kaitsevõimesse üldse. Kaitseväe hinnangul ei vasta järjest suurem osa kutsealustest tervisenõuetele ning tervise tõttu sobimatutest noortest umbes pooled kannatavad psüühika- ja käitumishäirete all. Kaitseressursside Ameti hinnangul läbib üldfüüsilised katsed edukalt vaid ligikaudu kolmandik noortest. 

See tähendab, et haigemaks ei jää ainult vananev ühiskond, haigemaks jäävad ka noored. Ja just madal kehaline aktiivsus ei mõjuta negatiivselt ainult tervishoidu. Selle mõju ulatub siseturvalisusesse, kaitsevõimesse ja majandusse tervikuna. Vähem liikuv ühiskond tähendab rohkem haiguspäevi, väiksemat töövõimet ja suuremat survet kogu avalikule sektorile. See tähendab, et kui me ei suuda haigusi rohkem ennetada, hakkab kasvav haiguskoormus survestama kogu riigi võimekust, alates tervishoiust kuni majanduse konkurentsivõimeni välja. 

Nii kurb kui see ka ei ole, me tegeleme Eestis tagajärgedega, mitte põhjusega. Arstid ravivad järjest rohkem kroonilisi haigusi, kuid süsteem ise ei suuda inimesi piisavalt tervena hoida. Liikumine on küll kõigis strateegiates olemas, aga päriselus puudub selge vastutus. 

Nüüd ma teen üldistuse, mitte kellelegi otseselt sihituna: justkui kõik vastutavad, aga tegelikult ei vastuta meist keegi. Spordiga tegeleb üks ministeerium, rahvatervisega teine, kooliliikumisega kolmas ja linnaruumi planeerimisega neljas. Ja tulemuseks ongi olukord, kus vastutus killustub ja terviklikku juhtimist ei teki. Vajalik on valdkondadeülene süsteemne lähenemine, mis arvestaks liikumisaktiivsuse olulisust kõikides poliitikates: hariduses, tervishoius, linnaplaneerimises ja ka tööelus. 

Samas ei saagi kogu vastutus jääda riigile. Eestis ei puudu terviklikult terviserajad, spordiklubid ega teadmised. 

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Küsimus on selles, kuidas muuta liikumine igapäevase elu loomulikuks osaks. Tervislikum ühiskond ei teki ainult suurte reformidega, see algab igapäevastest harjumustest – rohkem liikumist koolipäeva jooksul, rohkem jalgsi käimist –, aktiivsematest töökohtadest ja sellest, et lapsed näevad kodus liikumist normaalse elu osana. Me ei pea ootama uut spordihoonet või terviserada, et rohkem liikuda. Paljud muutused algavad otsustest, mida saame teha juba täna. 

Jah, riigil on tõesti väga oluline roll luua just selline keskkond, mis toetab tervislikke valikuid. Ja siin puldis on ka väga palju neid näiteid. Toon lihtsalt ühe näitena selle, et ka tööandjatel on 2018. aastast võimalus hüvitada töötajate sportimiskulu. Neid näiteid on veelgi. Need ongi just head näited sellest, kuidas riik saab aidata kaasa inimeste liikumisaktiivsuse suurendamisele koostöös erinevate organisatsioonidega. Samas tuleb ausalt hinnata ka nende meetmete tegelikku mõju ning mõelda, kuidas neid edasi arendada. 

Üha selgemaks on saanud ka see, et tervishoid ja sotsiaalsüsteem töötavad Eestis liiga eraldiseisvalt. Seetõttu on oluline luua parem koostöö tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahel, et abi oleks koordineeritum ning lähtuks inimeste tegelikest vajadustest. Eesmärk peab olema see, et riskirühmad ja keerulisema abivajadusega inimesed saaksid tuge võimalikult vara, enne kui nende olukord muutub raskemaks ja kallimaks nii inimesele kui ka riigile. 

Küsimus ei ole enam selles, kas liikumine on oluline. Küsimus on selles, kas Eesti suudab lõpuks hakata haigusi päriselt ennetama või jäämegi lõputult tagajärgi kinni maksma. See ei ole ainult riigi ülesanne ega ainult inimese eraasi. See on ühine vastutus meil kõigil – kodudes, koolides, töökohtades, kogukondades ja poliitikas. 

Lõpetuseks, head kolleegid, võtaksime palju suurema eesmärgi. Eesti võiks võtta eesmärgiks olla Euroopa kõige tervem rahvas, mitte ainult loosungi pärast, vaid sellepärast, et tervem ühiskond tähendab tugevamat majandust, väiksemat survet tervishoiule, paremat kaitsevõimet ja suuremat kindlustunnet kogu riigile. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Anti Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud saadikud! Hea Eesti rahvas! Teema on meile valus ja seda kinnitavad ka numbrid. Ma nägin, et sotsiaalkomisjoni esinaine Signe Riisalo lahkus saalist kohe, kui härra Karilaid tuletas talle meelde, et koalitsioon on huvihariduse raha järsult kokku tõmmanud. Rahunege ja rahunegi, vaimne tervis on meile ka oluline! Majandus üha kidub, siis järelikult tabas sõnum kümnesse. Te olete lastelt huvihariduse raha kokku kraapinud, te olete majanduse viinud viletsusse ja allakäigule. See ongi fundamentaalne põhjus sellele, kus me praegu oleme. Jah, proua Riisalo ilukõned – arendame, parendame, käivad ka majanduse kohta –, aga tegelikkus on majanduse ränk kukkumine alates 2021. aastast, mil Kaja Kallase valitsusele pärandati 8,3%-line majanduskasv. Kus see on? Mis sellest järgi on jäänud? See haihtus nagu õhk osavate, kindlate kätte all.

Meenutab kasiinoäri või seda kasiinoseadust. Samamoodi mängiti maha majanduskasv ja spordi toetamise asemel tehti suur kingitus sõltuvusärikatele. Majanduslik allakäik kahandabki raha haridusele, spordile, huviharidusele ja vaimse tervise hoidmisele. Seega jäävad teil enesekaitseks ainult suured sõnad, aga teod räägivad vastupidist.

Noorte tervisenäitajad on väga kehvad, kutsealuste tervisenäitajad on masendavad. 33% kutsealustest saab ajutise vabastuse tervislikel põhjustel, 20% alalise. Iga viies mees on kohe rivist väljas, kui nad kõnnivad komisjoni, tervisekomisjoni. Nad on rivist väljas, nagu Rooma sõjaväes, kus loeti. Nii et nad ei kvalifitseeru juba alguses. 

Muide, üle kümne aasta oli Reformierakonna suur eesmärk ajateenistuse lõpetamine ja sellega meie kaitsevõime vundamendi paigast nihutamine. Sellest nad ei taha rääkida, see on väga ebamugav teema. Tol ajal tehti nii väikesed aastakäigud kui võimalik – siis, kui Jürgen Ligi oli oma parimatel päevadel minister. Nii et me jätsime hulga tublisid noori välja koolitamata. Aga nüüd tuleb meile ideoloogia asemel ligi meile demograafia – vältimatu loodusjõud. Ehk kui 2025. aastal registreeriti 9092 sündi, siis on selge, et 4000 ajateenijat ei saa enam mingi matemaatikaga kokku. 

Esimene ülesanne on seega majanduse kordategemine, tähelepanu demograafiale, huvihariduse toetuste taastamine, mille kaudu saab spordivundamendi paremaks luua ja motivatsiooni kõrgemaks. Maal tuleb lapsi viia tihti 10–30 kilomeetri kaugusele trenni mitu korda nädalas. Ma tean selliseid oma küla inimesi, kes iga nädal kolm korda viivad 30–40 kilomeetri kaugusele oma lapsed trenni. Aga kui Jürgen Ligi ütleb, et vaestel ei ole tanklasse niikuinii asja, siis on ju selge, et osa noori ei jõua kunagi trenni majanduslikel põhjustel. Eriti keeruline on maal. Leevenduseks on looduslähedus. 

Vaatame veel ühte valdkonda. Kaitseliit ja Kaitseliidu eriorganisatsioonid, nende potentsiaali täielikum ärakasutamine kehalise aktiivsuse edendamisel, sealhulgas looduses liikumises. See on veel väga suur valdkond, kus me võime üht-teist saavutada. Siis ei juhtu nii, et riigikaitselaagris osalejad on esimest korda elus metsas ööbimas. Kodutütred ja noored kotkad käivad mitu korda aastas välilaagrites, matkavad, orienteeruvad, viivad läbi laskeõpet. See on parim ravi nutiajastu pahede vastu, parim isamaaline kasvatus. Ometi ei ole paljudes koolides ühtki kodutütarde ja noorte kotkaste rühma, nende juhendajad töötavad enamasti entusiasmist. Nii Kaitseministeerium, Kaitseliit kui ka omavalitsused võiksid nii väärtuslikku panust andvad noortejuhid võtta ringijuhtidena palgale ja saavutada olukord, kus igas koolis on rühma jagu Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmeid. 

Aga selle asemel külvavad kooliõpikud lastesse soosegadust, 150 soo õpetust, LGBT transsoolisuse õpetust, mis tekitab sügavaid vaimse tervise häireid. Meil on riiklik vaimse tervise häirete indoktrineerimise programm. 20 sugu on laste õpikus, nii on kirjas. Juba levib ka furry'de liikumine, kus lapsed end loomadena identifitseerivad. See ongi selle soosegaduse maania tagajärg. Teie tegevusel on tagajärjed. Külvatakse maailmalõpu paanikat kliimahüsteeria järgi. Noored ütlevad, et lapsi pole vaja, maailm ju lõpeb niikuinii. Seega, mitte ainult nutitelefonid, vaid ka telefonides nähtav tekitab vaimse tervise häireid.

Sport on kindlasti see, mis aitab noori muuta immuunsemaks. Lolluste suhtes aitab meil kunagi saada ajateenistuse aastakäigud, kus kaks kolmandikku läheb teenima, nii nagu Soomes. Ka leidlikkus aitab sporditegevust toetada, nagu me kuulsime, ajateenijate motiveerimine kõrgemate tasudega. 

Üks tähelepanek toetuste jaotumisest spordialade lõikes. 4,2% läheb talispordialadele, 18,8% jalgpallile, aga olümpiamedali tõi meile talisport. Siin on põhjust rahastamises paremat tasakaalu otsida. Tuletan meelde, kui võimas on Läti hoki, kui võimas on Soome hoki, oleks põhjust edasi liikuda ning kasvatada põlvkondi, kes viivad meid olümpiavõitudele. Kindlasti ei aita kaasa olümpiamedali tooja pere ruineerimine ärklemisideoloogide poolt ja nõnda langetada spordi mainet, pigem ikka toetamine, innustamine ja reaalne panustamine noorte liikumisharrastusse. 

Aga kas meil on näiteks piisavalt vahendeid ka nutinuhtluse ohjamiseks? Ma näen väga vähe programme, ma näen, et haridust on selle jaoks vähe nii vanematel kui ka koolidel. Summad on piiratud, aga see nuhtlus on päris nuhtlus, mitte transinimeste väljamõeldud hulllus. Meil on nutinuhtlus, meil on rasvumine, meil on noorte tervisehäire. Siin on meie raskuspunkt, meie noorte, laste ja meie enda tervis. Ehk tegeleme asjaga nii, nagu me täna tegeleme, ja leiame lahendusi. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg, mul on teile edaspidi palve, et kui te isiklikult ründate, siis tõesti kontrollige, kuidas te ennast väljendate. Ma arvan, et kolleeg Signe Riisalo ei tundnud ennast hästi, kui te teda üsna alusetult ja ootamatult ründasite. Ma usun, et sellised pursked siin saalis kindlasti diskussioonile kaasa ei aita. 

Aga järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaansoni. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kõik head kuulajad siin! Ma kardan ka, et enne mind esinenud kolleegi esinemine ei aita karvavõrdki kaasa ei laste liikumisharrastuse ehk liikumisaktiivsuse parandamisele ega ka meie ees seisvate probleemide lahendamisele. Kahju küll, aga nii paraku on. Aga omalt poolt kõiki teisi ettekandjaid ma tahaksin tänases olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelus osalemise eest väga tänada. Mõistlik on ja me peame selle laste liikumisaktiivsuse probleemi lahendama. 

Tänaseid arutelusid kuulates meenus mulle enda lapsepõlv. Ma vaatan rohkem nagu sellest vaatest, et kõike muud on siin palju räägitud, aga ma vaatan natukene ka selle peale. Kui ma olin laps, siis tol ajal ei räägitud ei liikumisaktiivsusest, liikumisõpetusest ega tervisenäitajatest. Lihtsalt mindi õue ja isegi aeti õue. Mängiti palli, sõideti rattaga, roniti puu otsa, ehitati midagi. Vanemate peamine mure oli see, et lapsed ikka õigeks ajaks koju tuleksid. 

See mure on ka praegu, aga teises plaanis. Tagantjärele mõeldes ei olnud tookord oluline mitte konkreetne spordiala. Oluline oli just liikumisharjumus, soov välja minna, tegutseda, avastada, olla aktiivne. Minu puhul viis see liikumisharjumus lõpuks tippsporti ja ka olümpiamängudele. Enamiku laste puhul see ei vii tippsporti ega peagi viima. Piisab sellest, kui see viib tervema ja aktiivsema eluni. 

Ma astusin hilisemas elus Kaitseliitu ja läbisin Kaitseliidus ka sõdurioskuste kursuse. Tänu oma sporditaustale ei olnud ka 60-aastasena kogu sõdurioskuste kursuse läbimine ülemäära suur probleem. 

Nüüd on maailm muutunud, laste vaba aeg konkureerib ekraanide, sotsiaalmeedia ja paljude muude tegevustega. Seetõttu ei teki liikumisharjumus enam mitte iseenesest samal määral nagu varem. Just sellepärast ma peangi tänast arutelu väga oluliseks. 

Ma tahaksin siin ühte mõtet rõhutada. Nimelt, me tegelikult ei räägi siin spordipoliitikast, meie vajadus ei ole kasvatada rohkem sportlasi, vaid ikkagi rohkem tervemaid inimesi. Liikumisaktiivsuse probleem on tegelikult tervisepoliitika, hariduspoliitika, kaitsepoliitika, majanduspoliitika kokkupuutepunkt – neid kõike tuleb terviklikult vaadata. 

Kui laps liigub rohkem, paraneb tema tervis, paraneb keskendusvõime, vähenevad haigused ja hilisem hariduskoormus, kasvab töövõime, paraneb ka riigi kaitsevõime. Seetõttu ei ole laste liikumine lihtsalt ühe valdkonna küsimus. 

Tänane arutelu tõi hästi välja ka selle, et riik ei saa ega peagi kõike lapsevanemate eest ära tegema. Ka lapsevanema roll on olnud oluline ja jääb määravaks. Aga riik saab luua tingimusi, mis aitavad peredel teha häid valikuid. Riik saab luua liikumist toetava koolikeskkonna, kaasa aidata huvihariduse kättesaadavusele, saab toetada kohalikke omavalitsusi ja luua turvalist liikumiskeskkonda. Poliitilisest seisukohast vaadatuna kulutame avalikus rahastuses spordivaldkonnale tegelikult Euroopa keskmisest enam, aga see kulutus ei tundu olevat efektiivne. See on ka probleem. 

Nüüd, kui me räägime laste liikumisest, siis erinevates ettepanekutes me räägime laste kehaliste võimete monitoorimisest. Selle eesmärk ei peaks olema ainult nende probleemide avastamine, nende väljatoomine, vaid ka lapsele ja lapsevanemale nende tugevuste kättenäitamine. Seekaudu tekib võimalus leida lastele sobiv ja meeldiv liikumisvorm. See aitaks motiveerida nende liikumisaktiivsust. Mõnel lapsel on suurepärane vastupidavus, mõnel parem koordinatsioon, mõnel jõud või kiirus. Nende avastamine aitab neil leida sobiva tegevusala, sobiva liikumisvormi. 

Ka organisatsiooniliselt on oluline aidata lastel proovida erinevaid liikumisvorme, sest selle kaudu kujuneb liikumisharjumus ja see peaks olema meie esimene eesmärk. Teine eesmärk peaks olema liikumisharjumuse süvendamine ja elukestvaks jäämine. 

Lõpetuseks ütlen, et täna jäi mul siit arutelust kõige tugevamalt kõlama mõte, et tegelikult ei ole laste liikumine ja liikumise korraldamine kulu, vaid see on investeering. See on investeering tervemasse ühiskonda, laste ja ka hilisemate täiskasvanute paremasse vaimsesse tervisesse, tulevasse töövõimesse. Kokkuvõttes on see investeering tugevamasse Eestisse. Aitäh!

Suur-suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma väga tahan tänada kõiki tänaseid ettekandjaid: Mihkel Leesi, Merike Kulli, Anu Rannaveskit ja Gerd Kanterit. Arutelu oli väga põnev ja oluline, ma loodan, et see arutelu jätkub. Aga, head kolleegid, me oleme siin nüüd juba piisavalt kaua istunud, peame ka ise püsti tõusma ja liikuma. Ma sellega kuulutan tänase istungi lõppenuks ja kohtume järgmisel istunginädalal.