Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdult või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 3. juuni infotundi. 

Head kolleegid, kõigepealt on mul palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 9 Riigikogu liiget, puudub 92.  

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, rahandusminister Jürgen Ligi ja välisminister Margus Tsahkna. Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ja selle konkreetse küsimuse raames saab küsiv Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse.  

Enne kui me läheme küsimuste juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kolleeg Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite, et infotunnis osaleb ka Jürgen Ligi, aga tema pink on tühi. Mis on juhtunud? 

Ma usun, et Jürgen Ligi on siiapoole teel. Ma vaatan, et Jürgen Ligi on vastamise järjekorras kuues, ta kindlasti jõuab siia kohale. Jürgen Ligi on sel nädalal olnud siin Riigikogu ees juba ligi kolm-neli tundi. Ma usun, et ta jõuab üsna pea Riigikogu infotundi kohale, mul ei ole alust mitte kuidagi teistmoodi arvata. Tema vastab Aivar Koka küsimusele, mis on järjekorras kohal nr 6. 

Aga asume tänaste küsimuste juurde. Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teema on vanglaturism. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud peaminister! Avalikkusele on justiitsminister proovinud jätta muljet, et tegemist on igati hästi ette valmistatud, majanduslikult kasuliku ja turvalisust suurendava projektiga. Õiguskomisjonis, kus me Rootsi vangide Eestisse toomist oleme arutanud, on selgunud, et tegelikult on hulk sisulisi küsimusi vastuseta ja kõik justiitsministri öeldu ei vasta tõele. Kust tulevad [täiendavad] siseturvalisuse valdkonna [töötajad]? Kuidas välditakse politsei nõrgestamist? Kes kannab tervishoiu- ja õigusasutuste tegeliku töökoormuse? Ja miks kasutatakse avalikkuse veenmiseks kulunumbreid, mis ei kajasta tühjade vanglakohtade tegelikku maksumust? 

Kui me vaatame, kus meil on tööjõupuudus, siis näeme, et siseturvalisuse valdkonnas on meil juba praegu tööjõupuudus. Nii politsei, Maksu- ja Tolliamet kui ka teised jõustruktuurid konkureerivad suuresti sama profiiliga inimeste pärast. 

Kindlasti [tähendab] see lisakoomust ka Eesti tervishoiusüsteemile. Seetõttu ei piisa vastusest, et arve tasub Rootsi riik – oluline on teada, kelle tööaega, ruume ja spetsialiste tegelikult kasutatakse ning kuidas tagatakse, et Eesti inimesed ei jää tervishoiuteenuseta ning meie ravijärjekorrad ei pikene. 

Samamoodi on välja toodud, et välisriigi kinnipeetavate Eestisse toomisega kaasnevad kaebused, menetlused, tõlkevajadus, tervishoiuvaidlused, suhtlusõiguse küsimused ning võimalikud uued, vanglas toime pandud kuriteod ja rikkumised. See kõik on, nagu ma juba ütlesin, lisakoormus tervishoiusüsteemile, kohtutele, prokuratuurile, õiguskantslerile ja kaitsjatele. Kuidas te tagate, et meie enda õigussüsteem ei nõrgeneks ja meie inimesed ei peaks ravijärjekorras veelgi kauem ootama?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Vanglarendi laiem eesmärk on säilitada Eesti sisejulgeoleku võimekus. Kui meil on spetsiifiline kinnisvara olemas, on mitu [võimalust]. Üks viis oleks lihtsalt maksta selle ülalpidamise eest ja kanda kahju seni, kuni meil seda kinnisvara jälle vaja läheb – loodetavasti ei lähe vaja, aga seni, kuni läheb vaja. See tähendab, et meie kõigi ühisest kassast ehk meie kõigi maksuraha läheks selle ülalpidamiseks ning sisejulgeoleku valdkonna inimesed [kaotaksid töö], ei saaks seal [tegutseda] ja me ei säilitaks seda professiooni. 

Selle alternatiiv, mida paljud Euroopa riigid kasutavad – ma hea meelega toon teile ka mõned näited –, on see, et me rendime neid vanglakohti välja, antud juhul kokkuleppel Rootsi riigiga. Mulle on kinnitatud ja loomulikult ma mõistan, et kui on detailsemaid küsimusi, siis tuleb need alati läbi arutada. Ma eeldan, et teie küsimuse eesmärk ei ole hirmutamine, nagu teatud poliitilised jõud, eeskätt vist EKRE, seda Tartus enne kohalikke valimisi tegid. Seetõttu, kui teie [eesmärk on esitada] küsimusi, siis kindlasti tasub neid nii komisjonis, fraktsioonis kui ka mujal [esitada]. 

Fakt on see, et kõik projekti rakendamise kulud on suuresti sellesse finantsmudelisse sisse arvestatud ning vähemalt 300 koha eest makstakse fikseeritud tasu, sõltumata täituvusest. Rootsi maksab Eestile 300 koha eest aastas 30,6 miljonit eurot ja kui kinnipeetavaid on üle 300, siis makstakse täiendavalt 8500 eurot kuus [iga lisanduva] kinnipeetava kohta. 

Me ei võta vastu kõiki Rootsi kinnipeetavaid. Iga kinnipeetava siia paigutamine eeldab Eesti riigi nõusolekut. Hinnatakse palju asju, muu hulgas julgeolekuriski, terviseseisundit ja tausta. Meil on alati õigus vastuvõtmisest keelduda või nõuda kinnipeetava tagasiviimist Rootsi. Julgeolekukontrollis osalevad meie enda sisejulgeolekuasutused. Kõrge riskiga või lepingule mittevastavaid vange Eestisse ei saadeta. 

Oluline printsiip, mida tuleb alati rõhutada – ma arvan, et ka teil tuleb seda rõhutada –, on see, et keegi ei vabane Eestisse, vaid need inimesed saadetakse tagasi Rootsi, kus nad vabanevad. Nii et Eestis nad ringi käima ei hakka.

Suur tänu! Heljo Pikhof, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Ma tegelikult sooviksin oma küsimusele ka vastust. Te rääkisite üldisest olukorrast, aga ei vastanud mu küsimusele. Ma räägin sellest, et meil puudub inimvara, kes hakkaks Rootsi vange teenindama. Võtame kas või eilse Riigikohtu esimehe esinemise siin Riigikogus. Ma küsisin tema käest, kas meil on tulemas uusi kohtunikke, sest ma tean, et paljud kohtunike [konkursid] on läbi kukkunud. Ta vastas, et ei ole [tulemas]. Sama on prokuratuuriga – uusi prokuröre ei ole kuskilt tulemas. See tähendab, et meie enda inimeste kohtuskäimine pikeneb. Samamoodi pikenevad menetlused, mis on seotud meie enda kurjategijatega.

Näiteks ütles Tartu Halduskohtu kohtunik õiguskomisjoni istungil, et neil on juba praegu tööjõupuudus. Vangide kaebused lähevad peamiselt halduskohtusse ja nad ei tule lihtsalt toime. Uue kohtuniku leidmine võtab aega üheksa kuud. 

Need asjad ei ole sellised, nagu te proovite meile näidata. Meie enda julgeolekusüsteemi see kindlasti nõrgestab, kuna vanglasüsteemis on palgad palju kõrgemad kui politseiametis. Nii politsei peadirektor kui ka Lõuna-Eesti politseijuht on kinnitanud, et patrullivate politseinike hulk tänavatel kindlasti väheneb. 

Palun öelge, kuidas te soovite selle inimvara probleemi lahendada! Võib-olla oleks õige jätta see leping hoopiski järgmise Riigikogu koosseisu kinnitada, kuni kõik lahtised otsad on nii-öelda kinni [seotud]. Praegu see kahjuks nii ei ole. 

Ma mainin ära veel ühe asja: lepingule lisandub memorandum, aga memorandumist ei tea me täna veel midagi.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, inimvarast, kui see on teie küsimuse mõte. Kõigepealt, ma olen peaaegu kindel, et PPA peadirektor ei ole öelnud seda, mida teie väidate: et vanglarendi tõttu, [vaatamata sellele], et seal säilib 160 töökohta ja 250 uut töökohta tuleb juurde, on meil tänavatel vähem patrullpolitseinikke. Aga ma hea meelega küsin selle Egert Belitševilt üle. Ma loodan, et sellist väidet ei ole esitatud ja teda on vääriti mõistetud. Ma loodan seda südamest.

Nüüd, mis puudutab kohtu- ja vanglasüsteemi omavahelist koosmõju, siis kohtusüsteemis on see probleem olnud juba väga pikka aega. See ei ole uus, [hiljuti] tekkinud [probleem] ega kuidagimoodi vanglarendiga seotud. Kui vestelda kohtusüsteemis pikemat aega olnud inimestega – ma olen selle valdkonnaga eri rollides aastakümneid kokku puutunud –, siis [nad kinnitavad], et põlvkonnavahetusest [tingitud] kohtunike puudus on paratamatu ja uute inimeste [leidmine] päris keeruline. Kohtud on küll teinud suuri pingutusi ja näinud minu hinnangul kõvasti vaeva selleks, et kohtumenetlused oleksid kiiremad. Kohtumenetlused on Eestis Euroopa keskmisega võrreldes kaunis kiired. Nii et selles mõttes müts maha: kohtusüsteem toimib kenasti. Inimesi ja lisaressurssi on kindlasti juurde vaja, kuid nad annavad endast parima. 

Uute tehnoloogiate tulek – ma kohtusin hiljuti näiteks Baltimaade riigikohtunike delegatsiooniga – kindlasti muudab seda, kuidas kohtusüsteem tervikuna toimib. Tehnoloogia abil saab [mõndagi] ära teha, lihtsustada inimeste asjaajamist ja menetlusi, kuid loomulikult ei asenda see inimkohtunikke ega kohtusüsteemi tervikuna. 

Kui te viitate sellele, et vanglarent toob kohtusüsteemi täiendavaid kaebusi – ma olen täiesti veendunud, et see on enam kui tõenäoline. Kindlasti toobki. Aga kohtusüsteem peab hakkama saama erinevate väljakutsetega ning vajaduse korral lisaressurssi [kaasama] või [uusi] inimesi palkama. 

Kohtunike puudus on kohtusüsteemis muidugi aastakümnete pikkune [probleem]. See ei ole [tekkinud] vanglarendi tõttu, ei lõpe vanglarendi [lõppemisega] ega ole sellega isegi otseses seoses. Neid kahte asja seostada on, ütleme, üsna – ma ei teagi, kuidas eestikeelne termin on – kauge vise. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Helmen Kütt. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Lugedes ja vaadates Rootsi Riksdagis toimunud arutelu ja küsimusi, mis seal esitati, jääb küll selline mulje, et tegelik info ja arusaam sellest, mis Eestis ja meie parlamendis toimub, jõudis sinna tänu Tartu volikogu esimehe Tõnis Lukase pöördumisele. Need küsimused, mis seal esitati, ja murekohad tulenesid [suuresti just] sellest kirjast. 

Minu küsimus on järgmine. Kas teie või justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta olete enne lepingu sõlmimist ja rootslastega kauba tegemist kutsunud kokku näiteks kõikide Riigikogu fraktsioonide esindajad? Praegu on [oht], et pärast valimisi see leping väga suure tõenäosusega lõpetatakse. See on ebaaus ka rootslaste suhtes, kes olid samuti väga mures, et Riigikogus pole sellele [lepingule] suurt toetust. Arvestades praeguse valitsuse väga madalat reitingut rahva hulgas, ei ole lepingu sõlmimine praegu mõistlik. 

Et te ei peaks pikalt vastama, siis küsimus on selline: kas teie või Liisa-Ly Pakosta kutsusite kokku Riigikogus esindatud erakondade esindajad, et seda teemat arutada, enne kui tormasite sõlmima lepingut Eesti ja Rootsi vahel?

Aitäh! Selleks on Riigikogus ju ometi formaat olemas: komisjonide töö, kus on esindatud kõik erakonnad. Kõikide erakondade [esindajatega] on komisjoni formaadis [suheldud] ja huvilistega kindlasti ka fraktsioonides, ka arupärimiste käigus vastatud [küsimustele] ja suheldud kõigi osapooltega. Kõigiga, kes on tahtnud midagi küsida, on suheldud lugupidavalt, olenemata sellest, kas nende reiting on parasjagu kõrge või madal või kas nad on koalitsioonis või opositsioonis. Samamoodi kavatseme [toimida] ka tulevikus. 

Liitlassuhted näiteks Rootsi või meie [teiste] partneritega Euroopa Liidus ei sõltu sellest, kas kellegi reiting on parajasti kõrge või madal. Rootsi laevad valvavad praegu NATO operatsiooni käigus meie kriitilist infrastruktuuri merel, et meie ühendused oleksid terved ja et Vene varilaevastik [neid ühendusi puruks] ei sõidaks. Ei ole seegi reitingu küsimus. 

Ärge minge – lugupidavalt öeldes – sellesse rappa, kuhu on läinud meie EKRE kolleegid, kes räägivad, et kõik on kinni reitingus. Liitlassuhted selles kindlasti kinni ei ole. Kui meil on olemas spetsiifiline kinnisvara, mis on vaba ja mille eest muidu peaks maksumaksja maksma igal aastal miljoneid, siis on [selle väljarentimine] parim viis säilitada sisejulgeoleku võimekus. 

Ma toon mõned näited ka. Ma enne Heljo Pikhofile ei jõudnudki neid tuua, sest ma rääkisin personalist, mille kohta ta küsis. Samasuguseid näiteid on näiteks Hollandi ja Belgia kohta. 2009–2016 rentis Holland Belgiale kuni 650 vanglakohta Tilburgi vanglas. Esialgu renditi 500 kohta, aga hiljem suurendati seda kuni 650-ni. Leping oli esiti kolmeks aastaks, võimalusega seda pikendada. 2015–2018 rentis Holland kolmeaastase lepingu alusel Norrale 242 vanglakohta Norgerhaveni vanglas. 

Kui vaadata Hollandi parlamendi avalikke stenogramme, siis kuidas võeti 2016. aastal vastu justiitsministeeriumi teade selle kohta, [et rendilepingut ei pikendata]? Kuidas see teade vastu võeti? Ei olnud mingeid hõiskeid, et suur kuritegevuse allikas pandi kinni. Parlamendierakonnad [avaldasid] hoopis selget kahetsust, et leping lõpeb, sest selle tõttu läks vangla sulgemisele ja kohapeal kadus üle 400 töökoha. Nii et mõelge selle peale enne, kui te selliseid väiteid esitate.

Suur tänu! Sulgen esimese küsimuse. Ja enne kui me liigume edasi teise küsimuse juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Kas te jälgisite minu küsimust, kui ma selle esitasin? Ma ei ole öelnud ühtegi sõna liitlassuhete kohta ega neid mingil moel halvustanud. Ma esitasin väga konkreetse küsimuse, aga peaminister laiendas seda ja tekitas olukorra, nagu õõnestaks küsija kuidagi Eesti ja Rootsi riigi suhteid. Kas teie saite minu küsimusest selliselt aru? See on protseduuriline küsimus.

Mina sain aru, et nii küsimus kui ka vastus puudutasid vanglarendi teemat, ja niikaua, kui püsitakse selles teemas, Riigikogu istungi juhataja reeglina ei sekku. 

Heljo Pikhof, palun! Küsimus istungi läbiviimise kohta.

Suur tänu! Mulle oleks ka meeldinud, kui te oleksite küsimusele vastanud ja tänaseks ette valmistanud. Aga ma tahtsin öelda ühte asja. Te tõite näiteid teistest riikidest ja sellest, kuidas seal on vanglarenti suhtutud. Meie puhul on erisus: need vangid hakkavad alluma Eesti õigusele. Varasemalt on allutud ikka selle riigi õigusele, kust nad on tulnud.

Aitäh! Hea kolleeg, ma ei saa seda kuidagi lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Te kasutasite võimalust vastulauseks, see ei olnud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mul on palve, et me edaspidi siin Riigikogu infotunnis peaksime kinni sellest reeglist, et me ei kasuta protseduurilisi küsimusi vastulausete esitamiseks. Ministritel sellist võimalust ei ole. Teil see protseduuriline võimalus on, aga küsimus võiks olla istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte kõlama vastulausena. See lihtsalt ei ole meie istungi läbiviimise protseduuri suhtes korrektne. 

Liigume edasi. Teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teema on "Kergliikuritest ning nendega seotud õnnetustest laste ja kulleritega. Orjatööst. Platvormidest ja nende vastutusest". Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Iga päev tuleb kahjuks selliseid uudiseid, mida kuulda ei tahaks. Eile, kui ma juhtusin kell viis uudiseid kuulma, öeldi, et juhtus kolm õnnetust kergliikuritega. Vaatan, et möödunud esmaspäevast on pealkiri: "Tartus põrkasid kokku auto ja elektritõukeratas, rattal olnud 15-aastased viidi haiglasse". Sõitsid kahekesi. 

Samamoodi oli möödunud esmaspäeval artikkel – [ilmselt] juhtusite ka nägema, tean, et te olete aktiivne sotsiaalmeedia jälgija, sain juba mõned nädalad tagasi siin infotunnis aru, et teil on mõne tunniga [teada], kes kus mida ütleb ja toimetab –, milles Rae vallas väga traagilise õnnetuse läbi teinud tütre isa räägib, et midagi tuleks tõukeratastega ette võtta. Artiklis kirjeldatakse, et enne tütrega juhtunud õnnetust nägi ta koeraga jalutamas käies [pidevalt] suurel kiirusel ja ilma kiivrita sõitvaid elektritõukeratta juhte. "Vuhisevad mööda jalutusteed 40-50 km/h needsamad aparaadid ja mitu korda olen pidanud koera eest ära tõmbama, et talle otsa ei sõidetaks." Ta lisab: "Keegi ei taha neid tõukerattaid ära keelata, küsimus on lihtsalt selles, et neid osataks õigesti kasutada ja et kõikvõimalikud ohutusnõuded oleksid täidetud."

Minu küsimus ongi [sellest ajendatud]. Paljudel puhkudel ei ole nende kergliikurite puhul võimalik aru saada, kust [jookseb piir] mootorsõiduki ja kergliikuri vahel. Osa neist [sõidukeist] on tuunitud ega vasta enam kergliikuri [nõuetele]. Nendega kihutavad nii lapsed kui ka kullerid. Miks ma need kaks kokku panen? On selge, et suveperioodil võivad paljud neist lastest ka kulleri tööd teha. 

Kiivri kandmise kohustust ei ole. Kas te olete arutanud, et nende sõidukite [kiirust] arvestades peaks [kiiver olema kohustuslik]? Milliseid meetmeid võiks veel [rakendada], et me ei peaks sellistest õnnetustest rääkima ega neist igal õhtul [uudistest] kuulma?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et see on aktuaalne küsimus. See on olnud aktuaalne peaaegu igal suvel. Ma ei mäleta, kas teie [osalesite] sellel ümarlaual, kui me seda siin majanduskomisjonis arutasime. Ma mäletan ajakirjanikke, kes omanimelises saates, mida nad täna enam ei tee, võtsid seda narrida asendustegevuseks.  

Mina arvan, et kergliikuritega tegelemine on olnud põhjendatud tegevus. Eesti riik on astunud erinevaid samme. Ma arvan, et küsimus pole niivõrd poliitilises erimeelsuses, vaid pigem selles, mida me täpselt teha saame.  

Õnnetuste hulk on aja jooksul kasvanud. Minagi vaatan üsna suure murega, kuidas tänaval tõukeratastega liigutakse. Me räägime ju tegelikult eratõukeratastest, need ei ole need rendikad. Noortel on pandud mootorratta- või krossikiiver pähe ja tegelikult antakse minna sellise valuga, et isegi autoteel oleks tegemist arvestatava kiirusega. Kui see toimub kõnniteel, on see päris ebamugav.  

Politsei tegeleb sellega jõudumööda, kuid igale poole ei [jõua]. See on meie ühine vastutus. Vanemad vastutavad selle eest, mida [lastele] ostetakse. Noored [peaksid ise olema] teadlikumad, mida kasutatakse ja kus kasutatakse. Kindlasti peab ka ühiskond tervikuna sellele reageerima. Seda kõike me saame koos teha.  

Meil on kohe tulemas – kas see nädal või järgmine nädal, sõltuvalt sellest, kuidas ministeerium või taristuminister oma asjadega valmis saab koostöös justiits- ja digiministriga – valitsusse liiklusseaduse eelnõu, millega [kehtestatakse] täiendavad nõuded. Eelnõu eesmärk on kergliikuritega seotud õnnetuste arvu vähendada, eriti laste seas, sest alla 18-aastased moodustavad juba ligi kolmandiku ehk umbes 30% kõigist kannatanutest.  

Põhiline muudatus on see, et edaspidi peab 10–15-aastasel kergliikurijuhil olema jalgratta või AM-kategooria juhtimisõigus, sõltumata sellest, kus ta sõidab. Inimene omandab oskused, tunneb reegleid ja teab, kuidas neile vastata. See annab ikkagi liiklusalased teadmised – kui sa tead, kuidas käituda, siis ehk ka käitud nii.  

Teiseks [kehtestatakse] täiendav [nõue] rendiettevõtetele: tõhustatakse [sõitjate] vanuse- ja isikukontrolli, et alaealised ei saaks teenust nõudeid eirates kasutada. See tähendab, et ka neil tuleb teha muudatusi. Need läbirääkimised käivad. Omavalitsused saavad [õiguse] kontrollida, kas rendiettevõtted täidavad neile pandud kohustusi.  

Nii et me samm-sammult liigume selles suunas. Ma mäletan, et me oleme siingi ju korduvalt liiklusseadust muutnud, [kehtestanud] erinevaid reegleid, [näiteks sätestanud,] kui kiiresti tohib kõnniteel jalakäijast mööduda. Hiljuti muutsime liiklusseadust ning [sätestasime], et jalgratturist tuleb [sõidu]tee peal kaarega mööda sõita. Me teeme süsteemi kogu aeg paremaks. Aga lapsevanemana – teiegi olete lapsevanem – ma küsiksin …

Teie aeg!

… mis on lapsele sellise seadme ostmise loogika. Kuidas see lõppeda saab?

Aitäh! Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Nagu te õigesti [märkisite, sõltub see] ühelt poolt laste ja vanemate otsusest, milliseid liikureid osta, ning võimalusest nendel teemadel rääkida. 

Teine osa minu küsimusest on seotud platvormidega. Kuigi see [on toonud] paljud teenused inimestele lähemale ja muutnud need mugavamaks, on see kaasa toonud ka suure hulga probleeme, nagu me siin enne ühte kirjeldasime. Teiseks on sellega seotud ebaseaduslikud rattalaod, kus tegeldakse rataste tuunimisega. Mingid Bolti allhankijad vahendavad autosid, mille rendi eest peab maksma sularahas. Lisaks veel keeleprobleemid. 

Möödunud nädalal kirjeldati üht orjatöö [juhtumit]. Oleg Kirštal mõisteti süüdi orjapidamises: ta oli orjastanud paar kullerit. Keegi ei suuda jälgida, kui palju need inimesed tööd teevad, mis alustel nad seda teevad ja milliseks nende tööpäevad kujunevad. Ja nagu me juba rääkisime, kuidas nad neid erinevaid vahendeid kasutavad. 

Mul ongi küsimus. Meie oleme pidanud neid justkui ettevõtjateks. Aga kui me vaatame Soomet ja Suurbritanniat, siis näeme, et nii Soomes kui ka Suurbritannias on jõutud väga selgelt selleni, et tegemist on töösuhtega. Minu küsimus on selline. Kuna kooskõlastusringil on uus eelnõu, siis milline arusaam on teil kujunemas: kas tegemist on ettevõtjatega või tegelikult ikkagi platvormitöötajatega?

Jaa, selles küsimuses oli kaks poolt. Üks oli see, millest me enne rääkisime, ehk need kergliikurid. Selle teema [jätkuks] ütlen, et lapsevanemana ma küsiksin endalt, kellele neid võimsamaid kergliikureid ostetakse, kui neilt on võimalik [kiiruse]piirang maha võtta. Sa ostad lapsele midagi sellist ja arvad, et ta ei kasuta seda ega proovi järele. Miks? Relvi me ju ometi neile ei telli. Sedasama võiks igaüks endalt küsida, olgu ta siis parajasti konservatiiv või liberaal. Kui lastele selliseid [sõidu]vahendeid ostetakse, küllap neid siis ka kasutatakse ja järele proovitakse. 

Seetõttu ma ootan huviga [tulemusi] – ma saan aru, et kergliikurite konfiskeerimise teemal on käimas ka kohtuvaidlusi. Ma loodan südamest, et need lõpevad viisil[, mis võimaldab kergliikureid] konfiskeerida. Kui aga mitte, siis saame astuda seadusandlikke samme selleks, et politsei saaks õiguse neid seadmeid hoiule võtta. Tegelikult ohustavad need [sõiduvahendid] nii teisi inimesi kui ka nendega sõitjaid. Miks me neid toodame ja laseme neil Eestis ringi sõita? Nii et see on kindlasti üks teema. 

[Küsimuse] teine osa puudutas platvorme. Nagu ma mainisin, tulevad platvormide puhul täiendavad kohustused. Kui rääkida kergliikuritest, siis suurtel rendiplatvormidel on juba praegu hulk reegleid, mida nad üldiselt väga korralikult [täidavad]. Neil on, ütleme, teatud [piirkondades] kiirusepiirangud. Nüüd astume liiklusseaduses samme selles suunas, et [kasutajad] oleksid paremini tuvastatud. [Rendisõidukite] puhul üldiselt sellist momenti ei ole, nagu me aeg-ajalt tänavatel näeme, et keegi paneb, kiiver peas, 30–40-[kilomeetrise tunnikiirusega] – need ei ole renditõuksid, vaid ikkagi eratõuksid, millel on piiraja maha võetud, kuigi tegelikult ei tohiks seda teha. 

Nüüd platvormitöö direktiivist, millele te ilmselt oma küsimuse lõpus viitasite. MKM saatis selle aasta kevadel kooskõlastusringile platvormitöö seaduse eelnõu, mis peaks parandama platvormide kaudu töötavate inimeste olukorda ja muutma nende töökorralduse läbipaistvamaks. [Täpsustatakse] reegleid, et oleks aru saada, kuidas [platvormidel] kontosid piiratakse või suletakse, kui inimene selle kaudu tööd teeb, ja väga palju muid asju. [Lisaks on inimesel] õigus teada, kuidas teda puudutavad otsused platvormitöö korral sünnivad. 

Selle uue reeglistiku või direktiivi puhul, ma saan aru, on Euroopa ja ka Eesti eesmärk jõuda selleni, et [rakenduks] ümberpööratud tõendamiskohustus ehk töösuhte määratlemisel on platvormi[tööd pakkuv ettevõte] see, kes peab kohtus või töövaidluse korral selgitama, milline see töösuhe siis oli: kas see oli platvormitöö või oli see juba lepinguline [töö]suhe. 

Nii et see muudab inimeste töösuhte [kindlamaks], paremini arusaadavamaks. Ma saan aru, et platvormid, vähemalt ajakirjanduslike kommentaaride põhjal, nii palju kui mina olen neid näinud, arvavad, et see on neile vastuvõetav, see ei ole neile midagi liigset ega ülemäärast. Nii et kui küsida, kas on mõlemad võimalikud, siis on ikka ... 

Teie aeg! 

Ma võin pärast jätkata. 

Aitäh! Jätkata saame lisaküsimuse raames, mille esitab kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Tööd pakkuvate platvormide vastutusest oli just juttu. Meil on pooleli arutelu selle üle, kas platvormitöö pakkuja peaks vastutama ka selle eest, et kõik töötajad, kes tema [platvormi] kaudu teenuseid pakuvad, oskaksid siin keeleruumis eesti keelt. Kas platvormitöötaja, kes istub taksoroolis, on taksojuht või on ta infoühiskonna [teenuse osutaja], kellele taksojuhtide keelenõuded ei [laiene]? 

Neli aastat tagasi esitas Haridus- ja Teadusministeerium keeleseaduse eelnõu, mis täpsustas keelenõudeid ka platvormitöötajatele, sealhulgas platvormitööd tegevatele taksojuhtidele. Toona ei olnud Reformierakond selle osaga nõus ja keeleseaduse eelnõu jäi seisma. 

Riigikogu uus [koosseis] on keeleseadusega tegelenud juba pea kolm ja pool aastat ning [endiselt] vaieldakse selle üle, kas taksojuhid peaksid oskama eesti keelt või mitte ning kas platvormitöötajad peaksid kullerteenust pakkudes oskama eesti keelt või mitte. Isamaa on [seisukohal], et nad peavad seda oskama, sest sellest sõltub [reisijate] ja üldse teenuse tarbijate turvalisus. See keeleseaduse eelnõu pole veel teisele lugemisele jõudnud, sest see seisab kogu aeg millegi taga. [Samal ajal] on roolis keelt mitte oskavad juhid, isegi illegaale on roolis, ja see asi on korrast ära. Millal hakkavad keelenõuded platvormitöötajatele ja taksojuhtidele [lõpuks] kehtima?

Aitäh! Seda debatti, nagu ma mäletan, olete te siin juba väga pikalt pidanud, et toidukuller, kes teile toitu toob, peaks [eesti] keelt oskama. Mulle tundub, et te võib-olla murrate [sisse] lahtisest uksest, sest ka platvormid ise on huvitatud sellest, et [nende töötajatel] oleks keeleoskus olemas. Suuremad, näiteks Bolt, on sellega juba aastaid vaeva näinud ning käivitanud ka erinevaid koolitusi selleks, et eesti keele õppe programm oleks partnerjuhtidele kättesaadav. Seal on keeletest, kohustuslik keelekursus. Kursus tuleb läbida, muidu ei saa platvormiteenust osutada. Nii et elu ise on juba kõik [paika pannud]. Võite ennast selle innustajaks pidada, kui soovite, ja saame mõlemad lugeda päeva korda[läinuks]. 

Nendel kaasaegsetel platvormidel – mulle tundub, et mina olen neid vist seni rohkem kasutanud kui teie – on ka näiteks inimesi, kellel on kuulmispuue ja kes panevadki kirja, et nendega vestelda ei saa, aga nad viivad su ikka kohale ja teevad kõik ära. Nii et suhtlust saab alati peetud, eriti elektrooniliste platvormide puhul. Ma saan aru, et keeleoskuse [parandamisega] nähakse vaeva. Aga vahel saab ka ilma omavahelise suhtluseta kenasti kohale.

Suur tänu! Lõpetame teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Kolmas küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Eesti suursaadikud. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelmise aasta lõpus, pärast Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise visiiti Kasahstani, kutsuti Eesti suursaadik Kasahstanis Jaap Ora Välisministeeriumisse. Pärast seda sai üldsus teada, et suursaadik on omal soovil ametist lahkunud ja rohkem ministeeriumis ei tööta. Ministeeriumi kommentaarid olid hästi üldsõnalised ja napid. Hiljem andis suursaadik pikema intervjuu, kus andis mõista, et tegelikult polnud tal mingit kavatsust ametist lahkuda ja tegu oli ministeeriumi esindajate ideega. 

Veebruarikuus küsisin teilt siin saalis, mis selle loo taga peitub ja milles suursaadik teie arvates süüdi oli, et temast oli vaja päevapealt lahti saada. Lisaks loosunglikele lausetele tuli teilt vaid väide: "Vestluses suursaadikuga otsustas suursaadik nende segaduste vältimiseks tagasi astuda." Rohkem ei midagi. 

Hiljuti saime aga teada, et selle aasta alguses pöördus Jaap Ora kohtu poole seisukohaga, et tema ametist vabastamine ei olnud õiguspärane. Ora sõnad: "Kui läksin kantsleri juurde kohtumisele, oli seal juures minu üllatuseks ka personaliosakonna peadirektor koos ettevalmistatud lahkumisavaldusega. Lahkumisavalduse allkiri on küll minu, kuid selle tekst ega ka tahtlus ei ole minu poolt. [‑‑‑] pidin ise lahkuma ametist nii, et seda kajastati minu otsusena, kuigi ma isegi tänaseni ei tea, mille eest mind täpselt vastutavaks loeti. Mulle esitatud valikute hulgas ei olnud ametisse jäämist."

Küsingi teie käest: kas te jääte oma sõnade juurde, mille kohaselt otsustas suursaadik Jaap Ora omal soovil ja päevapealt lõpetada oma muljetavaldava diplomaatilise karjääri ning andis sellest teile teada? Või juhtus tegelikult see, et lugupeetud diplomaati survestati ministeeriumi juhtkonna ehk teie kantsleri poolt ja sunniti lahkuma tema tegeliku tahte vastaselt? Või valetab hoopis tema ja teie räägite tõtt?

Aitäh! Jaap Ora on kogenud suursaadik ja diplomaat. Jaap Ora teenistussuhe Välisministeeriumiga lõppes 1. jaanuaril 2026. aastal. Jaap Ora esitas 5. detsembril avalduse ennetähtaegselt välislähetusest tagasikutsumiseks ja teenistusest vabastamiseks alates 1. jaanuarist 2026. 

Vastab tõele, et Jaap Ora kutsuti Tallinnasse, ja vastab ka tõele – avalikest allikatest võite seda lugeda –, et olid segadused seoses Eesti välispoliitilise joone esindamisega. Sellistes [asjades] on Eesti Välisministeeriumi välisteenistus väga konkreetne, eriti selles, mis puudutab meie positsioone Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu ja sellega seotud põhimõtteid. 

Tõsi on see, et Jaap Ora kirjutas selle avalduse – ta on ka ise öelnud, et on sellele avaldusele alla kirjutanud –, ja vastavalt seadusele läksid protsessid edasi, Vabariigi Valitsus tegi oma otsused. 13. mail saabus Kasahstanist agrément uuele suursaadikule ehk suursaadiku kandidaadile Marje Luubile, kelle Vabariigi Valitsus oli 5. märtsil 2026. aastal otsustanud esitada uueks suursaadikuks Kasahstanis. 20. mail 2026. aastal otsusega nr 717 nimetas Vabariigi President Marje Luubi Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Kasahstani Vabariigis. Nii et selles mõttes on kõik toimunud nii, nagu Eesti seadused ette näevad. 

Mis puudutab Jaap Ora kohtuvaidlust, siis kuna kohtuvaidlus käib, ei saa ma detailidesse minna. Igal inimesel on õigus pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtusse ja eks siis kohus otsustab. Aga oma soovi on ta meile esitanud, allkirja on esitanud, ja seda soovi tuleb täita.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma arvan, et te saate ju aru, et kui te lihtsalt loetlete mingisuguseid dokumente kronoloogilises järjekorras, kuidas need olid ette valmistatud ja ellu viidud, ega maini, mis on nende taga, siis ei näe see eriti hea välja, sest erinevalt teist või ministeeriumist läheb Jaap Ora väga detailseks. 

Näiteks rääkis ta oma intervjuus järgmist: "Minu kohtumisel välisministeeriumis, kuhu mind välja kutsuti 4. detsembril, oli jutt lühike. President olevat eksinud Eesti välispoliitilise joone vastu, kogu linn [‑‑‑] rääkivat sellest. Mina pean võtma vastutuse ja tagasi astuma – konkreetselt sõnastatult, kuna presidenti vallandada ei saa, siis tuleb vallandada mind. Minu pakkumise tutvustada oma versiooni sellest, mis visiidil toimus, lükkas kantsler tagasi. Selleks ajaks ei olnud veel ilmunud Eesti Ekspressi artikkel visiidist. Mulle anti tagasiastumiseks tihe graafik – avaldus hiljemalt järgmisel päeval, lahkumine hiljemalt 1. jaanuaril – ja mulle oli selge, et see on osa meediaplaanist. Ajaleheartikkel pidi juba sisaldama uudist minu tagasiastumisest. Seega ei paistnud oluline olevat asjade tegelik käik, vaid nende kajastus meedias." See on tegelikult päris ränk süüdistus, ma ütleksin niimoodi. 

Ma tahaksin ikkagi aru saada, kas teie arvates on Välisministeeriumi juhtkonna selline käitumine korrektne ja vastutustundlik ning kooskõlas meie ühiskonna arusaamaga sellest, kuidas peab üks võtmeministeerium tegutsema Eesti riigi ja rahva heaks.

Te lugesite ette Jaap Ora väljaütlemised. Nende väljaütlemiste eest vastutab Jaap Ora ise. Ta on pöördunud ka kohtu poole. Ma arvan, et kohus Eesti Vabariigis kaalub kõiki asjaolusid erapooletult ja selgitab välja tõe. 

Mina räägin sellest, millest lähtub Eesti välisteenistus. Eesti välisteenistus lähtub sellest poliitikast, mis on vastu võetud siin Riigikogu saalis, välja töötatud Vabariigi Valitsuses ja läbi arutatud väga paljudes kooslustes. Kui toimuvad ettevalmistatud visiidid, siis on välisteenistuse ülesanne jälgida ka seda, et vähemalt meie enda välisteenistujad, meie diplomaadid järgiksid demokraatlike protsesside käigus antud suuniseid – seda, kuidas, mis teemadel ja milliste seisukohtadega Eesti välispoliitikat esindada. See on see töö, mille eest ka mulle maksumaksjad palka maksavad. Välisministrina ei kavatse ma sellest kuidagimoodi kõrvale kalduda. Nii et see on see taust. 

Mis puudutab konkreetset ametist vabastamist, õigemini suursaadiku tagasikutsumist, siis see toimus Jaap Ora enda tahteavalduse alusel. Sellepärast ma lugesingi [eelnevalt] ette, mismoodi kõik protsessid on käinud, et kõigile oleks selge, kuidas Eesti Vabariigi välisteenistus töötab ja Eesti Vabariik toimib. Selleks on olemas seadused, mida välisteenistus väga täpselt järgib.

Aitäh! Täpsustava küsimuse esitab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Kas teil on plaanis Välisministeeriumi kantsler ametist vabastada? Põhjusi selleks on nagu mitu. Esiteks on Välisministeeriumi kantsler ja teie juhitav ministeerium proovinud panna Vabariigi Presidendile sõnu suhu ja kui [president] käsule ei allunud, siis korraldati tema vastu laimukampaania, mille tulemusena sunniti suursaadik [lahkuma]. Teiseks tuleb teie juhitaval ministeeriumil õige pea need kohtukulud kinni maksta. 

Kas teil on plaanis kantsler Vseviov ametist vabastada või on teil hoopis plaanis lükata ta vabariigi presidendiks?

Aitäh! Väga palju häid küsimusi. Vabariigi Presidenti valib Riigikogu ning kui te sellega hakkama ei saa, siis valite teda järjekordselt valijameeste kogus koos kohalike omavalitsuste esindajatega. Nii et kui on soov valida [järgmiseks] Eesti Vabariigi presidendiks näiteks praegune Eesti Vabariigi välisministeeriumi kantsler, siis see on küsija, mitte minu kätes. 

Mis puudutab igasuguseid väiteid, [mis on kõlanud,] siis tuletan meelde, et kantsleri ülesanne on juhtida ja koordineerida ministeeriumi tööd ja mitte ainult Välisministeeriumis, vaid ka igal pool mujal. Ja ministri ülesanne on viia ellu välispoliitikat, mille Eesti Vabariigi valitsus on koos Riigikogu, presidendi ja muude institutsioonidega välja töötanud. See on see töö. 

Meie jaoks on väga tähtis eelkõige jälgida meie riigi eksistentsiaalset välispoliitikat, mis tagab meie vabaduse ja iseseisvuse. See [algab] sellest, et meie agressiivne naaber Venemaa peab lõpetama oma agressioonisõja Ukraina vastu. Me toetame surve [avaldamist] Venemaale ja Ukraina [abistamist]. Need on teemad, millest Eesti inimesed saavad väga hästi aru. See ei ole mingisugune väike aktsent sellel, kuidas keegi võib midagi öelda, vaid see on tegelikult see, mis tagab Euroopa vabaduse, sõnastab meie tuleviku ning kindlustab julgeoleku. Nendes küsimustes on välisteenistus tõesti väga selge ja konkreetne.

Nii et kui te küsite, kas mul on plaanis Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ametist vabastada, siis ma ütlen: vastupidi, Vabariigi Valitsus on minu ettepanekul kinnitanud, et ta jätkab ka järgmisel ametiajal, sest ma arvan, et ta on teinud väga head tööd.

Aitäh! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on riigikaitse rahad. Martin Helme, palun!

Aitäh! Meil oli siin esmaspäeval kaitseminister Pevkur, kes pidi vastama arupärimisele korruptsioonihõngu, segaduste ja raiskamise kohta kaitsevaldkonnas. Ausalt öeldes tuleb [tunnistada], et minu meelest tegi ta oma vastustega asja hullemaks. Üks asi on see, et ta suutis siin [näidata] kõige klassikalisemat reformierakondlikku ülbust, nahaalsust ja tuimapanemist, [teiseks] polnud tal ka konkreetsete näidete või konkreetsete etteheidete kohta midagi muud öelda kui seda, et juriidiliselt on kõik korrektne. 

Me kõik teame, et Reformierakonna DNA on selline – kuidas me siis nüüd ütleme? –, et võõras raha meeldib hirmsasti. Te alustasite omal ajal VEB Fondiga, siis tuli teil 10 miljoni dollari afäär. Kõik me mäletame veel R-Hooldust, ämma kapist leitud kilekotiraha, "nelja sidrunit" Tallinna Sadamas või värskemast ajast haridusministeeriumi koroonatestide hanget. Tundub, et Eesti avalikkust enam ei üllata, kui Reformierakond jälle korruptsioonihõngulist, aga "juriidiliselt on kõik korrektne" asja ajab. 

Nüüd on juhtunud niimoodi, et te olete riigikaitse kulusid viimastel aastatel pööraselt kasvatanud, vaja on 5% või lausa 5,4% [SKP-st], ja sellega käib kaasas tohutu skandaalide rida. Riigikontrolli aktist oleme siin juba korduvalt rääkinud, ka teiega. Aga no [näiteks] hiljutine ARCA Defense'i lugu või see, kuidas üks endine RKIK-i tegelane Elmar Bergmann tegi riiulifirma ja võitis kohe 42 miljoni eurose [sõidukite] hoolduse [hanke]. Ja siis on veel Frankenburg Technologies, kus on töötavad meil Salmid, Palmid, Heremid ja võtavad riigihankeid vastu. 

Ma küsin niimoodi. Kas teie peaministrina ei pea vajalikuks sekkuda sellesse, kui riigikaitse valdkonna endised kõrged ametnikud ja ohvitserid nii lõdvalt erasektorisse lähevad ning hakkavad kohe saama kümnete miljonite eurode väärtuses hankeid, ilma et me selle eest midagi nagu vastu oleksime saanud?

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh! Kõigepealt teie hoiakutest ja väidetest. Ma saan aru, et te justkui üritate kaitsevaldkonna tublisid inimesi ja kaitsevaldkonna pingutusi kuidagi pisendada. Mina teie asemel seda ei teeks. Õigupoolest ei saa ma aru, miks te seda teete. Te teete seda üsna andunult. Aastate vältel, ma mäletan, on teil olnud kaitsevaldkonnaga üks tüli teise otsa ja siis te süüdistate kõiki kõiges. Aga ärge süüdistage! Öelge pigem aitäh nendele inimestele, kes Eesti riigi kaitsmisega tegelevad, ükskõik millises teenistuses või millises rollis nad vaeva näevad, kas avalikus sektoris või erasektoris. Toetage neid! See on oluline. Julgeolekuvaldkonnas – kuna meil on piir Venemaaga ja me teame, mida Putin endast kujutab, mida Venemaa endast kujutab, mida ta teeb viiendat aastat Ukrainas ja mujal maailmas – võiksime me olla ikkagi riigina ja ka erakondadena veidi ühtsemad ja mitte tegema maha oma riigikaitset. Seda esiteks. 

Teiseks kaitsevaldkonna inimeste liikumisest kaitsetööstusesse. Minu meelest on see Eesti puhul üsna loomulik. On tavaline – kuna riik on väike –, et mingis valdkonnas ekspertsuse omandanud inimesed asuvad samas valdkonnas [tegutsema], olgu siis Euroopa tasandil või Eestis. Selles pole midagi [erakordset], mida kuskil mujal ei toimuks. Selliste töökoha- ja sektorivahetuste puhul on oluline silmas pidada, et ühes ei [loodaks] teise jaoks soodsamat platvormi või tehtaks soodsamat otsust. 

Kui vaadata Eesti ettevõtjaid, kellel on varasem kaitsevaldkonna taust, siis näeme, et tegemist on inimestega, kes on aastaid panustanud Eesti riigi kaitsmisse ühes, teises või kolmandas rollis ning püüavad seda [valdkonda] paremaks muuta. Miks selline käsitlus Eestis natukene ootamatu võib [tunduda]? Kui ajas veidi tagasi minna, siis kümme aastat tagasi polnud Euroopaski sellist hoiakut, et kaitsetööstus on kaitsevõime osa. Aga kaitsetööstus on kaitsevõime osa! Nüüd on ühtäkki, Ukraina kogemusest tulenevalt, väga paljud sellest aru saanud. 

Minu valitsusel on väga tihe koostöö kaitsetööstuse valdkonna ettevõtjatega. Käisin eile nende liidu üldkogul ning soovisin neile pärituult purjedesse ja laululusti südamesse. Me teeme kõik selleks, et Eesti kaitsetööstuse ettevõtted kasvaksid suuremaks. Ma arvan, et see on mõistlik. Ükskõik, kes [nendes ettevõtetes tegutsevad], kas seal on varasema Kaitseväe taustaga, erasektorist või avalikust sektorist tulnud [inimesed] – nende panus loeb, et Eesti inimesed saaksid ennast turvaliselt tunda. 

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No vot, Eesti inimeste turvalise tundmise ja panustamise probleem meil ongi. Ei ole vaja teha mulle etteheiteid, nagu mina kuidagi vähendaksin mainet või teeksin kaitsevaldkonna tublisid inimesi maha. Minu meelest teevad Pevkur ja Michal selle töö minu eest ära. Mul ei ole vaja siin mitte midagi vähendada. 

Kui teil ei jätku nii palju oidu [mõistmaks], et endine Kaitseväe juhataja, endine Kaitseministeeriumi kantsler ja endine Kaitseväe juhataja asetäitja ei tohiks minna kaitsetööstusesse ja hakata seal kohe riigilt suuri tellimusi saama, siis see [asi] haiseb. See on korruptsioon. See ei tugevda Eesti riigikaitset, vaid halvendab selle tegelikku toimimist ja ka mainet. Kui te sellest aru ei saa ja siin vaid endale vastu rinda taote, siis ei ole probleem üldse mitte minus, vaid ikka Reformierakonna mentaliteedis. Ega ma ilmaasjata ei [tuletanud siin meelde] VEB Fonde ja R-Hoolduseid. See ongi teie mõtteviis. Ja nagu näha, ka riigikaitse miljardeid jagades on see mõtteviis täpselt sama: kõik on kõige paremas korras, juriidiliselt on kõik korrektne, raha ju liigub, inimesed liiguvad, kõik on õnnelikud. Kuidas see oli? Laululust ja pärituul, jah? Aga see on meie kõigi raha. 

Mina ei ole nõus selle üleskutsega, et oleme siin kõik selles küsimuses ühtsemad. Te kutsute ju sisuliselt Riigikogu – ja veel opositsioonierakonda! – üles ühtsel moel toetama raha raiskamist, ebaotstarbekohast kulutamist, süsteemset ja institutsionaalset korruptsiooni, mis siis, et see võib olla juriidiliselt korrektne. Ehkki ma ei ole ka selles kindel, et see on juriidiliselt korrektne. Korruptsiooni! Ma ei ole nõus teiega koos korruptsiooni siin kinni mätsima. Vastupidi, mina tahaksin, et te koos minuga korruptsiooni hukka mõistaksite, aga näe, nii kaugele me ei jõua. 

Mis puudutab nende inimeste kompetentsust, siis jah, Heremi kompetentsuse suhtes oleme põhimõtteliselt erineval arvamusel. Tema tagus 2020. aasta lõpus rusikaga vastu lauda ja endale vastu rinda ning teatas, et Eestile õhutõrjet vaja ei ole, temale õhutõrjet vaja ei ole. See inimene ei ole kompetentne. Ainus, mida ta oskab, on koos Palmi ja [Salmiga] teha firmasid, et pärast erasektorisse minnes riigi raha endale võtta. 

Teie aeg!  

Ma küsiksin uuesti: kas te ikka ei arva, et peaks midagi ette võtma, et asi paistaks ka hea välja, mitte ei oleks lihtsalt juriidiliselt korrektne?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kui te kutsute mind üles ühiselt korruptsiooni vastu võitlema, siis selles me oleme sada protsenti ühel nõul. Eesti on oma saatusekaaslastega [võrreldes] korruptsiooni tajumise indeksis palju paremal kohal ja seda põhjusel, et sellega on aastate vältel põhjalikult tegeldud. Eesti reeglid on läbipaistvad ja süsteemid toimivad kenasti. Seda esiteks. 

Teiseks, vaadake, ma selgitan seda [uuesti]. Ma ei pea tingimata olema Martin Heremi advokaat, aga antud kaasuses olen ma pigem Martin Heremi advokaat kui midagi muud. Minul näiteks ei ole kahtlusi tema kompetentsuses. Ma ei tea, kas minu maailmavaade tema omaga kattub – võib-olla on temagi konservatiiv, võib-olla mitte –, aga minu meelest on ta tubli ja pühendunud inimene, kes muretses Eesti kaitsmise pärast ning tegi seda südamega nii avalikult kui ka omavahel. Selline peabki olema Kaitseväe juhataja ja seda igas rollis. 

Miks on meil vaja kaitsetööstust? Sellepärast, et kui midagi juhtub, on kohapealset tootmist väga vaja. Kümme aastat tagasi oli suhtumine, et kaitsetööstus on midagi kauget: ostame moona, kõik see tuleb, vaatame, kuidas läheb, maailm on lahti. Olukord on muutunud. Eriti Ukrainas toimuva valguses on väga hästi näha, et on vaja kohapealset tööstust, naisi ja mehi, kes oskavad teatud asju teha, olgu selleks Kaitseväe varustus, energeetika[valdkond], [laske]moona ja relvade tootmine, droonide kohandamine või elektrooniline luure. Seda kõike on kohapeal vaja. 

Nii et seetõttu tuleb pigem endalt küsida, et kui inimesed lähevad Kaitseväest ära, siis kuhu nad lähevad. Kõik ei saa tulla Riigikokku ega minna europarlamenti, kuigi mõned on seda teinud. Kõigist ei saa eraettevõtete müügiesindajaid, kuigi ka sinna on inimesi läinud. Osa lähebki kaitsetööstust arendama ja minu meelest on see igati mõistlik. Eesti ei kaota sellest midagi, kui meil on moodne kaitsetööstus ning inimesed on tublid ja [aitavad selle arengule] kaasa.

Olen varemgi täheldanud teie väidetes teatud tendentslikkust. Ma südamest kahtlen, et Martin Herem oleks õhu[tõrje] vastu võidelnud – see ei kõla väga usutavalt. Kõik sellised väited on … (Saalist öeldakse midagi.) On jah.

Aga veel kord: kui on vaja täpsustada reegleid, mis puudutavad ühest sektorist teise üleminekut – selle vastu ei ole mul midagi –, siis tuleb need reeglid [kehtestada] seadusandja tasemel ja öelda, et reeglid on sellised ning jahtumisperiood teatud ametikohalt edasiminekuks on selline. Nagu näiteks Kaitsepolitseiameti juhi puhul, kes saab teatud palka, et sõltumatust säilitada. Sama on ka Kaitseväe juhataja ja paljude teiste puhul. Nii et sellised reeglid me oleme ette näinud. Ja erasektoris on samamoodi reeglid olemas. Aga selles tuleb enne kokku leppida. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No Kristen Michalit ei olnud ruumis, kui Martin Herem teatas, et talle ei ole õhutõrjet vaja. Mina olin ruumis. Mina olin ruumis! Nii et need ei ole mingisugused laest võetud väited. Meie tahtsime õhutõrjet juba aastal 2020, sest oli selge – me olime näinud Vene agressiooni Gruusias –, et Eestil on seda relvaliiki või tõrjeliiki väga vaja. Aga tema teatas, et talle ei ole seda vaja! Ma olin ise ruumis [ja kuulsin seda], nii et see ei ole laest võetud väide.  

Nüüd väide selle kohta, et see on normaalne, et nad lähevad kaitsetööstusse, ja et kaitsetööstust on igal riigil vaja. Muidugi on vaja! Ainult et ma mäletan, et 1990. aastatel meil oli kaitsetööstus, Arsenali-nimeline kaitsetööstus, rajatud juba esimese Eesti Vabariigi ajal, aga see likvideeriti. Minu meelest olid tol korral valitsuses Reformierakond ja Isamaa, kui see kaitsetööstus likvideeriti. Seal toodeti väga huvitavaid asju: miine, laskemoona, miinipildujaid. Põnevaid asju toodeti, aga see tootmine likvideeriti, [põhjendades seda sellega], et meil ei ole seda vaja. Jällegi: meil ei ole vaja, meil ei ole sellega midagi teha. Nii et kaitsetööstust on vaja ja ettenägemisvõimet on samuti vaja.  

Minu küsimus puudutab ikkagi seda rahakasutust. Meil sõlmiti mingisuguse 400 miljoni eest raamleping. Raamleping riiulifirmaga! Meil on Frankenburg, kellele on praeguseks eraldatud vist 7 või 8 miljonit eurot. Minu andmetel on leping selline, et riik ehitab sisuliselt selle eraettevõtte tehase üles ja hakkab seejärel selle eraettevõtte käest toodangut ostma. 

See on ju puhas korruptsioon, kulla sõbrad – kas te sellest aru ei saa? –, kuigi see võib väga läbipaistev olla. Te ütlesite, et meie korruptsiooniindeks näitab, et me oleme väga läbipaistev riik. Olemegi! Täiesti läbipaistev korruptsioon! See oleks ju tore: teen firma, riik maksab mulle firma tegemise kulud kinni ja hakkab siis minult teenust ostma. Suurepärane! Midagi paremat ei oska tahtagi.  

Aga oskate te mulle seletada …

Teie aeg!

… missugused on garantiid, et sealt tõepoolest hakkab tulema ka Eesti riigile vajalikku toodangut, mitte toodangut …

Aitäh!

… mida hakatakse müüma …

Aitäh!

…. välisriikidesse? Eesti riigi rahade eest ehitatakse üles ja hakatakse müüma välisriikidesse. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Mõned faktikirjeldused vastuseks emotsionaalsetele väidetele, nii on võib-olla lihtsam. 

Kõigepealt, korruptsiooni tajumise indeks on see, millega mõõdetakse riikide asetumist selle järgi, kuidas on nendes riikides lood aususega. Seda teeb Transparency International. Ma vaatan, et aastate vältel on Eesti koht selles edetabelis järjest tõusnud. Kui aastatel 2018 ja 2019 olime me umbes 18. kohal – mis on ka kõrge koht –, siis viimastel aastatel [oleme tõusnud]: 2024. aastal olime juba 13. ja 2025. aastal 12. kohal. Kui vaadata, kus asuvad näiteks Leedu ja Läti, siis näeme, et nemad on meist tagapool. Nii et Eesti on, hoolimata teie väidetest, korruptsiooni ja läbipaistvuse mõttes maailma tippriikide hulgas. See on oluline, esiteks, et me ei tee oma riiki maha. 

Teiseks. Kui te küsite õhuründemoona raamlepingu kohta, siis ma olen kindel, et kaitseminister või Kaitseministeeriumi inimesed suudavad seda [täpsemalt] selgitada. Tegemist on riigihangete registris avaldatud kaitse- ja julgeolekuvaldkonna piiratud hankemenetlusega, kus kõigil tingimustele vastavatel ettevõtetel oli võimalik osaleda. Hankes osales 131 ettevõtet, kellest raamlepingusse kvalifitseerus 60. Kui te tahate öelda, et tegemist on nurgataguse asja ja piiratud ringiga – kui hankes osaleb 131 ettevõtet ja raamlepingusse kvalifitseerub neist 60, siis Eesti mõistes on tegemist väga suure numbriga. Raamleping ei tähenda automaatselt 400 miljoni euro ulatuses ostude tegemist ega rahaliste kohustuste tekkimist, vaid määrab üldised tingimused tulevaste hangete läbiviimiseks. Konkreetsed ostud toimuvad minikonkursside või tellimuste kaudu. 

No vot. Kui te küsite Eesti ettevõtete kohta, näiteks Frankenburgi kohta, kas nad müüvad ainult Eestisse, siis ma ei usu, et tuleb päev, kus Eestis tootev ettevõte müüb oma toodangut ainult Eestisse. Eesti turg ei ole nii suur. Vastupidi, ma arvan, et on hea, kui Eesti ettevõtjad suudavad eksportida, rajada oma tootmisi ka mujal maailmas ja müüa oma toodangut ka väljapoole. 

Kujutage ette, et Taavi Madiberk oleks rajanud Skeletoni ainult Eesti turu jaoks. Kas me räägiksime sellest kui suurest arendusest ja [kiidaksime], et suurepärane, et Skeleton tegutseb ainult Eestis? Ei. See on väga hea, et nad suudavad maailmas tegutseda. Samamoodi on Frankenburgiga. Kui seal on koos rahvusvaheline seltskond, kes suudab toota – nagu nende plaan on – oluliselt odavamalt õhu[tõrjerakette] riikidele, kes neid vajavad, muu hulgas ka Eestile, siis on tegemist väga hea ettevõtmisega. Eestile on see kindlasti kasulik.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on loomade heaolu. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Kõigepealt enne küsimust mõned väited. Küsitluse järgi toetab 78% Eesti inimestest kanade piinarikkal viisil puurispidamise lõpetamist. Teiseks, 35 000 Eestimaa inimest on esitanud Riigikogule samasisulise petitsiooni. Kolmandaks, teie valitsuse regionaal- ja põllumajandusminister on toonud vastavasisulise eelnõu valitsusse. Teised ministrid on andnud sellele kooskõlastuse, kuid te ei ole lasknud eelnõul edasi liikuda. Valitsusse on seda toodud vähemalt üks kord, võib-olla isegi kaks korda. Neljandaks, eri erakondadest pärit Riigikogu liikmed on esitanud eelnõu kanade puurispidamise lõpetamiseks kümneaastase üleminekuajaga. See eelnõu, nagu me kõik teame, läbis siin saalis ka esimese lugemise, kuid nüüd hoiab teie erakonda ehk Reformierakonda kuuluv maaelukomisjoni esimees seda komisjonis kinni ega lase menetlusel jätkuda. 

Ja siit ongi minu küsimus. Hea peaminister, miks teie ja Reformierakond laiemalt eirate laiema avalikkuse soovi ja takistate kanade puurispidamise lõpetamise küsimuse arutamist siin saalis? Millal plaanib valitsus jätkata loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemist, et keelustada kanade puurispidamine Eestis hiljemalt aastal 2036?

Aitäh, küsija! Hea küsija, te ütlesite 2036, aga tegelikult tahtsite vist [öelda] 2035, kuigi ma ei ole päris kindel. Eesti suurimad munatootjad on allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks puurivabadele tootmisviisidele hiljemalt aastaks 2035 – see peaks ju ometi parlamendis teada olema. Ja see ongi see põhjus, nagu ma aru saan. Sektor on juba selle suuna valinud ja otsustanud investeeringuid teha, vabatahtlikult võtnud ajaliselt määratud kohustuse. Sektori hinnangul [tähendab] see ligikaudu 50 miljoni euro suurust investeeringut hoonetesse, erinevatesse tootmisviisidesse, seadmetesse, bioohutusse ja paljusse muusse. Nad on juba ise sellise hoiaku võtnud. Ma räägin Eesti tootjatest. 

Ma arvan, et parim viis, kuidas seda turgu muuta, on ikkagi isiklike tarbimiseelistuste kaudu. Kui mina isiklikult ja teie eelistame tarbida vabapidamise kanade mune ning ostame poest [ainult neid], siis saab pood signaali, et neid teisi pole mõtet sinna tuua. Praegu on olukord ju selline, et me saame [teha koostööd] Eesti ettevõtjatega, Eesti ettevõtjad teevad investeeringuid ja muudavad [tootmist], aga mujalt tuleb endiselt teistsuguseid mune. 

Ütleme nii, et seda debatti saab pidada parlamendikomisjonis. Valitsus on öelnud, et kuna Eesti tootjatega on kokkulepe olemas ja neilt on sõnum saadud, siis Euroopa Liidu direktiivist karmimate reeglite [kehtestamine] võib muu hulgas seada ohtu munadega isevarustatuse taseme, mis on juba praegu alla 60%. Probleemiks on eeskätt ikkagi kohalike tootjate vähesus. Ütleme nii, et sellisel juhul nad kaotaksid turuosa ja [mujalt] tuleksid odavamad munad, mida toodetakse viisil, mida me heaks ei pea. Aga see kõik on komisjoni debatt. Valitsus maaelukomisjonis seda debatti pidada ei saa.

Aitäh! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Mõtlesin siiski aastat 2036, sest ollakse valmis kümneaastaseks üleminekuajaks. Eks see menetluse käigus täpsustub – üks aasta siia-sinna –, kuid [oluline on], et üleminekuks jääks piisavalt aega. 

Aga ma sooviksin ikkagi vastust saada. Eestis on kõige olulisem seadusi andev kogu Riigikogu. Rahvas on öelnud, mida ta soovib. Äkki oleks ikkagi mõistlik – ja ka Reformierakond võiks sellest aru saada –, et kui inimestel on selline soov, siis antaks vähemalt võimalus seda siin saalis arutada? Praegu [hoiab] ju Reformierakond seda [eelnõu] reaalselt kinni. Kui saal otsustab, et ei, me ei lõpeta seda, siis nii ongi. Ometi teie erakond takistab seda: maaelukomisjonis ei liigu [asjad] edasi, valitsuses seisate sellele vastu, kuigi teie valitsuspartner on valmis sellega edasi liikuma. Palun selgitage, miks te teete seda Eesti rahva tahte vastaselt!

Aitäh, hea küsija! Ma ütleksin niimoodi, et ma ei saa täpselt aru, kuidas see erakond siia puutub. Kuna ma olen näinud, et te sotsiaalmeediasse panete tihti üles ainult küsimuse, siis [ilmselt] on eesmärk küsimusest video teha ja tühja sellest vastusest. 

Kordan veel kord, et Eesti suurimad munatootjad on juba allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks puurivabadele tootmisviisidele hiljemalt aastaks 2035. Nad peavad selleks tegema investeeringuid. Veel kord: mina ei oska [investeeringute suurust] hinnata, aga sektori hinnangul on see umbes 50 miljonit eurot. See ei ole ilmselt väike summa. Võib-olla teile on, kuid ma usun, et sektorile ilmselt mitte. [Investeeringud] hoonetesse, seadmetesse, bioohutusse ja palju muud. 

Parim [viis seda mõjutada] on, esiteks, tarbijate valik ja teiseks, Euroopa üldine lähenemine. Need küsimused tasub lahendada Euroopas tervikuna, sest vastasel korral võime [suruda] oma tootjad turul [vähemusse] ja tegelikult [hääbumisele]. Me oleme seda kõike juba kirjeldanud. Ma arvan, et te murrate praegu [sisse] lahtisest uksest, sest Eesti tootjad on sellise kokkuleppega ise nõus. Veel kord: see ei ole kuidagi parteiline küsimus. Aga kui te tahate seda parteiliseks rääkida, eks siis rääkige.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Minu arust see retoorika, mida te siin korduvalt esitasite seoses kanade piinamise pealt teenivate nõndanimetatud ettevõtjatega, on häbiväärne. Sama loogikat kasutades [küsin]: kui näiteks zoofiilid lepivad avalikult kokku, et nad kümne aasta pärast enam loomadega ei seksi, kas siis teie hinnangul polegi seadust vaja? Või kuidas see käib? Või äkki on hoopis niimoodi, nagu oli hasartmängumaksu puhul, et te olete lihtsalt teatud erakonna liikmete pantvangis, kes ei soovi, et see eelnõu edasi liiguks?

Aitäh, hea küsija! Väga vabandan, aga see küsimus jäi natuke segaseks. Te küsisite, kas ma olen pantvangis. Ei ole. Aitäh! Oli see küsimus? Ma ei saanud hästi aru. Aga ma võin neid argumente korrata, kui soovite. Veel kord: Eesti suurimad munatootjad on allkirjastanud kokkuleppe üleminekuks aastal 2035 – kui see oli teie küsimus. Ma arvan, et nii tarbijate puhul kui ka Euroopa turu puhul tasub neid kokkuleppeid otsida. Aga jah, ma ei saanud teie küsimusest lõpuni aru, seal oli väga palju segadust. 

Aitäh! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui me edasi liigume, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Züleyxa Izmailova, palun!

Minul on selline küsimus. Kui ettekandja ei suuda küsimust meelde jätta, siis kas teil on mingisuguseid abivahendeid, et ta saaks selle küsimuse kuidagi kirjalikus vormis, et sellele saaks ka vastatud? Praegu jäi küsimuse esimene pool täiesti vastuseta. See puudutas seda, kas sellist analoogi saab kasutada ka teiste teemade puhul: kui mingisugune osapool lepib kuskil avalikult kokku, siis järelikult ongi kõik korras ja ei peagi seadust tegema.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei lähe selle küsimuse analüüsiga kaasa, kuna teie küsimus oli segane. Selles mõttes oli peaministril õigus, küsimus oli pisut arusaamatu, sest selles olid kriminaalsed tegevused ja samal ajal täna täiesti legaalsed tegevused kõrvuti. See küsimus oli väga segane. Ma arvan, et peaminister üritas sellele küsimusele vastata, aga ta ei suutnud seda teha. Kui küsimus [jääb] segaseks, on ikkagi kõige parem uuesti küsida. Selles infotunnis pole seda võimalik teha, kuid järgmisel korral on see võimalik. Ehk siis, kui küsimuste või vastuste puhul [jääb midagi] segaseks, siis tuleb lihtsalt uuesti küsida.

Liigume edasi. Kuues küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on lisaeelarve. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea rahandusminister! Me oleme [sel teemal juba] paaril korral diskuteerinud ja ma loodan, et te olete nüüd seda lisaeelarvet ilusasti lugenud. Võtame lihtsalt ühe rea. Te ütlesite, et palkadeks ei ole [lisa]eelarvest kulutusi ette nähtud. Teie kõrval istub välisminister. Vaatame Välisministeeriumi valitsemisala. Siin on väga lihtne: Eesti välismajandushuvide edendamise ja kaitse [realt] võetakse ära 855 000 eurot ja, oleme ausad, jagatakse praktiliselt sada protsenti erinevate valdkondade vahel palkadeks. See on püsikulu. Kui keegi vaidleb vastu, et palkade tõus ei ole püsikulu, siis peab ta raamatupidamist natuke rohkem õppima. Kuidas te seda ikkagi põhjendate? 

Kui te seda siin saalis esimesel lugemisel kaitsesite, siis ütlesite, et selliseid asju ei tohiks seal olla. Te küll põhjendasite esmaspäeval, et [tegu] on sama ministeeriumi valdkonna[sisese muudatusega], kuid tegelikult on see jagatud erinevate valdkondade vahel. Ja see ei [puuduta] ainult Välisministeeriumi, ma ei taha kuidagi välisministrit süüdistada. Kõikide ministeeriumide puhul paistab silma, et toetusraha võetakse ära ja jagatakse eri sihtrühmade vahel palgatoetusteks. Kas te oskate põhjendada, miks on sellised kulutused siia eelarvesse [sisse kirjutatud]? 

Aitäh! Me diskuteerinud ei ole. Te olete esitanud väiteid ja mina olen vastanud, aga teile on meeldinud rohkem kuulata iseennast, nagu ikka. Ka esmaspäeval käisite pärast puldis mind pigem kompromiteerimas ja tänitamas, mis ei ole viisakas, rääkimas minu reitingust, millest iganes. Ma küsiksin vastu, et kuidas teie omaga on. See ei ole diskussioon, see on monoloog. 

Aga ma vastasin teile – minu arust olen ma rohkem kui korra vastanud –, et lisaeelarve eesmärk ei olnud palgakulusid kasvatada, kuid programmipõhises eelarves need sisalduvad, nii nagu muide ka maksud. Rääkige see oma erakonnas Jüri Ratasele ja Urmas Reinsalule edasi. Ka majanduskasvus sisalduvad alati maksud, aga see ei tähenda, et maksud oleksid majanduskasvu põhjus. Samamoodi on programmide rahadega: kui neid tõstetakse ümber, siis seal sees on ka palgakulusid. Kui need maanduvad üldisemalt realt täpsemale reale, siis need on palgakulud. 

Aga üks erand muidugi on lisaeelarves, see puudutab AI-kulusid, mis on loomulikult tööjõumahukas [valdkond]. See on lisa[kulu]. Kokkuvõttes palgakulud eelarves kasvavad, sest AI-programm ei saa ju ilma inimesteta käivituda. Selle üle võime vaielda. Minu vastus on, et valitsuse soov oli AI-programm käivitada. Üks selle eesmärke on vähendada riigi vajadust tööjõu järele tulevikus. Eesmärk ei ole jätta inimesi tööta, vaid see, et tööd saaksid ära tehtud tõhusamalt ning inimesed leiaksid rakendust mõnes teises kohas. 

Aitäh! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Te vastasite, et palgakulud peaksid olema AI-kulud. Kas te tahate öelda, et kõikide ministeeriumide ridadel, kus on palgakulude kasv – siin võib neid iga ministeeriumi puhul lugeda kümneid ja kümneid –, on nüüd tegemist AI-tehnoloogia kuludega palkadeks, ja suure tõenäosusega võib loota, et järgmisel aastal neid kulusid ei ole? Või on vastupidi? Kas ma saan valesti või õigesti aru, et tegelikult need palgakulud, mis siia esimesse lisaeelarvesse on pandud, on tegelikult püsikulud, mis on ka järgmistel aastatel eelarves sees? Ma ei ole veel näinud, et järgmisel aastal palka vähendataks, kui seda sel aastal tõstetakse.

Aitäh! Ma ei tea, kas te saite õigesti aru ja meelega sõnastate selle asja valesti või te ei saanud õigesti aru. Ei, ma ei ole öelnud, et palgakulud on AI-kulud. Ma ei ole midagi sellist öelnud. Aga AI-programmile on eelarves [ette nähtud] ümmarguselt 11 miljonit eurot. Kuna see tähendab valdavalt koolitusi ja [teavitustööd], siis inimesed teevad seal kindlasti tööd ja saavad palka. Ja selleks on vaja ka inimesi juurde võtta. 

Aga üldiselt meil palgafonde siiski kärbitakse – see puudutab ministeeriume. Selles osas pole midagi muutunud. Valdkonnad, kus palgakulud eelarves tegelikult kasvavad – lisaeelarve küll seda ei peegelda, aga et kõik õigesti aru saaksid, ma siiski mainin –, on riigikaitse ja haridus. Need on valdkonnad, mis on prioriseeritud. Need [kergitavad] natukene keskmise palga numbrit ja jätavad eksliku mulje, nagu me tõstaksime ametnike palka. Ei tõsta. 

Aga palgakulus ei ole midagi halba, see läheb valdavalt arstidele, õpetajatele, riigikaitsesse, politseinikele. Vangivalvurite palk tõusis väga mehiselt. Ka diplomaatidele – ma ei kurdaks, kui ka nende palk on tõusnud, aga ma pole seda üle kontrollinud. Üldjoontes ei ole palk saatanast, sest ka riigiteenijad tahavad palka saada. Paraku oleme me neile ette joonistanud pigem tumeda perspektiivi: me võtsime kohustuse tegevuskulusid kärpida ja see jätkub. On erandid, mis lõpptulemust muudavad, aga tavaline riigiteenistuja peab arvestama, et palgafond väheneb, mitte ei suurene. 

Aitäh! Ja kuna teisi küsijaid ei ole, siis ka lisaküsimuse saab esitada kolleeg Aivar Kokk. Palun!

Aitäh! Ma arvan – vähemalt loodan –, et rahandusminister teab, et erasektori keskmine palk on Eestis 1800 eurot, samas kui riigisektori keskmine palk läheneb 2400 eurole. Nii et riigisektori keskmine palk on tunduvalt kõrgem kui erasektoris. Päris nii see ei tohiks olla. Aga ma toon teile ühe näite, et te saaksite aru, mis selles lisaeelarves tegelikult [kirjas] on. Te rääkisite mulle lihtsalt riigieelarvest. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsusalas hoitakse kokku põllumajandusmaa ja maaparanduse poliitika kujundamise toetusi 1,15 miljonit eurot. Ma võin teile öelda, kuhu palka jagatakse: põllumajanduskeskkonna hea seisundi tagamine, ringbiomajanduse arendamine, Eesti toidu kuvandi ja müügivõimekuse edendamine, kutselise kalapüügi korraldamine, kalavarude haldamine ja kaitse, põllumajandus- ja toidusektori konkurentsivõime tõstmine ja nii edasi. Võin siit veel edasi lugeda: taimekaitse ja väetiste poliitika kujundamine ja rakendamine, toiduohutuse poliitika kujundamine ja rakendamine. Sordiaretuse ja paljundusmaterjalide poliitika kujundamise realt võetakse natuke raha ära, aga tõuaretuse poliitika kujundamisele ja rakendamisele antakse juurde. 

Kõik need read, kuhu [eelarvevahendeid juurde] antakse, on palgakulud. [Vähendatakse] toetusi, mis võivad olla ühekordsed kulud, need ei pruugi olla püsikulud, aga jagatakse palkadeks ehk püsikuluks. Miks te olete sellise lisaeelarve Riigikogusse toonud?

Aitäh! Te mängite terminitega endiselt vabalt. Püsikulu on üldiselt tinglik määratlus, eriti kui jutt on – ja minu jutt ju oli – palgafondi kärbetest. Ka toetused on püsikulu, kuid meil on eesmärk toetusi vähendada, mitte suurendada. Majanduskulud on ka püsikulu, aga me võtsime eesmärgiks neid vähendada. 

Need read, mis te [ette lugesite, tähistavad] inimtegevusi, inimesed saavad seal palka. Kui te tahate täpselt teada, mis millisel real on – seda ei saa siin retooriliselt lahendada –, siis rahanduskomisjonil on need andmed olemas. Vaadake need tabelid üle ja küsige küsimusi, kui [jääte hätta]. 

Aga jah, see jutt püsikuludest ja palgakuludest ja nii edasi on eksitav. Enamikus valdkondades on ette nähtud tegevuskulude ehk majandus- ja palgakulude kärped. Samuti on eesmärk toetusi koomale tõmmata. See, kui lisaeelarvega tõstetakse kulusid täpsematele ridadele, ei tähenda püsikulude suurenemist. Me oleme [jälginud], et püsikulud ei suureneks. [Teie jutus] oli veel ebatäpsusi, aga kõike ei jõua üles kirjutada. 

Aitäh! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka seitsmes küsimus on täna meil peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on rohepööre. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsus väidab kogu aeg, et roheenergia tagab meile piisavalt odavat elektrit. Aga statistika [räägib teist keelt]. Aastal 2019, mil põlevkivielektrijaamad veel töötasid, oli elektri keskmine hind 8,5 senti kilovatt-tunni eest. Siis tulid tuulepargid ja nüüd on keskmine hind 19 senti kilovatt-tunni eest. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Mul on hea meel, et te seda küsima tulite, sest muidu oleksite läinud seda väidet esitama ja hätta jäänud. 2019 oli meil mis? Energia nõudluse ja pakkumise vahekord maailmas oli hoopis teistsugune. Põhjuse suudate vast isegi meenutada. 

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see, mida te mulle praegu rääkisite, on mingi jama. Vabandage! 

Aga mul on teine küsimus ka. Teie valitsus väidab, et roheenergia tagab meile energiajulgeoleku ja sõltumatuse, aga värske statistika [näitab], et meie sõltuvus Hiinast on roheenergia vallas järsult kasvanud. Mõne komponendi puhul oleme Hiinast sõltuvad peaaegu 100%. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! No COVID muidugi ei olnud jama. Sel ajal üldiselt energiatarbimine, nagu paljude teiste kaupade tarbimine, langes oluliselt. Kapitalismi puhul on nii, et nõudluse ja pakkumise vahekorras kujuneb ka hind. Nii et jah, COVID-i ajal oli meil enda energia hind madal. See on üks asi. Aga see selleks. 

Ühesõnaga, keskmine hind on aastate vältel siiski allapoole tulnud. Kui kirjeldada teile neid pilte, siis energia hind on juba mitu aastat allapoole tulnud, ka sel aastal. Pärast külma talve on energia hind all ja see on kõik tänu taastuvenergia tootmisele. Võrreldes Läänemere-äärsete riikide keskmisega oleme väiksemate ja keskmiste tarbijate grupis allpool Läänemere-äärsete riikide keskmist, odavuselt või soodsuselt pigem ülemises otsas. Nii et seal me asetseme. 

Nüüd teine küsimus, mis puudutas sõltuvust. Sõltuvust tuleb igal juhul vähendada, see on ilmselge. Mis tahes maavarade, tootmisviiside ja kriitilise taristu puhul tuleb Euroopal pürgida selle poole, et oleks võimalikult palju kohapealset tootmist. Ja see peab olema hajutatud. Erinevad [tootmis]viisid: taastuvenergia puhul päike ja tuul, akupargid tulevad üsna kenasti turutingimustel, tulevikus [lisanduvad] põlevkivijaamade kõrvale ilmselt gaasijaamad. Põlevkivijaamu hoiavad tublid energeetikud Ida-Virumaal püsti nii palju, kui jaksavad, aga need on amortiseerunud. Nagu Auvere [jaama] puhul teada, on see küll kõige moodsam, ent töötab vaid poole ajast. Nii et üldiselt on pilt selline. Aga jah, sõltuvusi loomulikult tuleb vähendada, selles pole kahtlust.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ütlen ennetavalt, et kasutan seda küsimust, et teemat natukene laiendada. Seesama ametnike liikumine avalikust sektorist erasektorisse – kapo on selle eest hoiatanud kahe valdkonna puhul, nii kaitsevaldkonna kui ka energeetikavaldkonna puhul. Lisaks on kapo veel eraldi hoiatanud aktiivse lobitöö eest, mis toimub rohepöörde teemal. 

Esmaspäeval oli seesama "pöördukse" küsimus erikomisjonis arutusel. Ma arvan, et see oli päris hea ja vajalik arutelu. Meil on tõesti tekkinud olukord, kus inimesed, kes alles hiljuti võtsid vastu erinevaid otsuseid – rahastamisotsuseid, hankeotsuseid –, [suunduvad] järgmisel hetkel tööle samasse valdkonda või samasse ettevõttesse, mille kohta nad neid otsuseid tegid. Või siis vastupidi, selline olukord, kus inimesed, kes on [siirdunud] erasektorisse tööle, paluvad mingisuguseid rahastusotsuseid või teevad lobitööd ja seda oma endiste kolleegide seas. 

Praegu ei ole sellised olukorrad Eestis kahjuks tõesti reguleeritud. Need inimesed, kes siirduvad erasektorisse, omavad tihti kontakte, võrgustikku, siseteavet, mille tõttu võib [tekkida] ka ebaaus konkurents. 

Teiste riikide praktikat vaadates näeme, et üldiselt on selline olukord igal pool reguleeritud. Seesama jahtumisperiood, mida te korra juba mainisite ühele teisele küsimusele vastates, võib kesta näiteks kuuest kuust kuni kolme aastani ning tähendada täielikku keeldu asuda [tööle] teatud sektorisse või ettevõttesse, mille kohta tehti rahastamisotsuseid. Näiteks Prantsusmaal peab ametnik spetsiaalselt eetikakomiteelt luba küsima, kui ta [suundub] teatud sektorisse tööle, ning see asutus siis vastavalt kas annab loa või mitte.

Praegu töötan koos õiguskaitseorganitega välja vastavat seaduseelnõu, et [luua] selles küsimuses õigusselgust. Mul on küsimus: kas Reformierakonnalt [võiks loota] sellisele eelnõule toetust?

Aitäh! Juristina võin teile vastata, et päris palju sõltub teksti kvaliteedist, kas sellele on toetust [või mitte]. Kõigepealt peaks selle teksti saatma saadikutele laiali, et saadikud saaksid öelda, mida nad sellest arvavad. 

Aleksandr Tšaplõgini sõnastatud küsimusega rohepöördest on see küll üsna vabalt seotud. Aga kui juba vastamise vaimus olla, siis [ütlen, et] teatud reeglid tulebki avalikus sektoris kehtestada seadusega: kui pikk on üleminekuperiood ja kuidas see "jahtumine" toimub. Teie kolleegid seda korra juba küsisid ja ma siin varem kirjeldasin – teid vist ei olnud saalis –, et kui toimub üleminek ühest rollist teise ja [kehtib] nii-öelda jahtumisperiood, peavad olema ka kokkulepped selle hüvitamiseks. Sel juhul tuleb avalikul sektoril see roll võtta. No vot. Ma arvan, et iga eelnõu puhul tuleb [esmalt] esitada tekst, siis saab selle üle vaadata. 

Mis mulle isiklikult EKRE retoorika puhul väga ei meeldinud, oli see, justkui oleksid need inimesed juba ette süüdi või korruptandid, kui nad on läinud avalikust sektorist erasektorisse, näiteks kaitsetööstust arendama. Sellist juttu ma väga ei mõista. Kui on konkreetne juhtum, konkreetne etteheide, siis [esitatagu] see etteheide. Kõik inimesed, kes avalikus sektoris töötavad, [võivad] ühel hetkel otsustada minna erasektorisse ja rakendada [seal] oma oskusi Eesti riigi heaks, näiteks kaitse- või energeetikavaldkonnas. Aga siis tuleb enne öelda, millised on reeglid, kas tohib minna või ei tohi minna. Ärgem tehkem neile etteheiteid, vaid küsigem endalt, kas me peame reegleid muutma. Nii et esitage oma eelnõu ja siis saab seda hinnata.

Suur tänu! Peaministrile täpsustuseks ütlen, et formaalsed nõuded rohepöörde küsimuses olid siiski väga selgelt täidetud ja see puudutas teemat. Aga sulgen seitsmenda küsimuse.  

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Aga vaatan saalis ringi – me oleksime pidanud rääkima laiapindsest riigikaitsest, aga kahjuks ei ole küsijat Mart Helmet saalis. Seega, head kolleegid, me ei saa seda küsimust avada. 

Registreeritud küsimused on tänases infotunnis ammendunud. Meil on reegel, et kui registreeritud küsimused on ammendunud, siis saavad Riigikogu liikmed registreeruda küsimuse esitamiseks ja küsimusi saab esitada registreerumise järjekorras. Küsimused on ikka täpselt samamoodi, nagu ka registreeritud küsimuste puhul, kaks minutit pikad. Vastamiseks on aega kolm minutit. Enne küsimuse algust palun kõigil täpsustada, millisele ministrile on teie küsimus suunatud. 

Meil on registreerunud küsimuse esitamiseks kolleeg Aleksandr Tšaplõgin. Palun! Palun öelge küsimuse alguses, kellele küsimus on suunatud.

Aitäh! Peaministrile. Lugupeetud peaminister! Te väitsite minu eelmisele küsimusele vastates, et aastal 2019 oli meil energia odav, kuna meil oli COVID ja majandus seisis. See ei vasta tõele. Ma vaatasin vahepeal statistikat ja aastal 2019 oli Eestis vaatamata COVID-ile majanduskasv. Nii et elektritarbimine ei vähenenud. Kuidas te seda kommenteerite?

Jah, võib-olla ma kuulsin valesti. 2019. aasta lõpus tuli COVID, 2020. aastal vähenes maailmas tarbimine ja see tõi hinda allapoole. 2019. aastal oli gaas ilmselt odav, aga pigem [mõjutasid hinda] hüdro[energia rohkus] ja erinevad ühendused. See võis tollal olla odava hinna põhjus, aga ma peaksin nüüd ajaloos näpuga järge ajama, [et täpsemalt öelda,] mis oli selle hinna põhjus.

Aitäh! Nii, liigume edasi. Vahepeal on saali jõudnud ka kolleeg Mart Helme. Mart Helme, ma ei saa kahjuks teie küsimust enam avada, sest te ei olnud sel hetkel saalis, aga kuna meil on siin nobedate näppude voor ja te olete registreerunud teise küsijana, siis jõuate oma küsimuse kindlasti ära küsida. 

Aga me liigume küsimise järjekorras edasi. Järgmise küsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Samamoodi palun küsimuse alguses täpsustada, millisele ministrile on küsimus suunatud. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Küsimus on suunatud rahandusminister Jürgen Ligile. Küsimus on sõltumatute majandusuuringute kohta. Seesama [teema], mida me käsitlesime esmaspäeval ühe arupärimise raames, aga seal jäid teatud küsimused õhku. 

Nimelt on tänaseks teada, et konjunktuuriinstituut enam majandusuuringuid ei tee. Me mäletame, et nii peaminister Kristen Michalile kui ka teile, austatud rahandusminister, need uuringud ei sobinud, kuna need olid negatiivsed, näitasid, et tarbijate ja ettevõtjate kindlustunne on madal. Need uuringud võeti [sellelt asutuselt] ära ja nüüd teeb neid Statistikaamet, ja me teame ka hinda: Statistikaamet teeb neid 100 000 euro võrra kallimalt. Samas, vaatamata teie soovile, et need uuringud oleksid positiivsemad, näitas ka nende viimane uuring, et tarbijate kindlustunne on jätkuvalt madal. Mis puudutab ettevõtjaid, siis eriti madal on kindlustunne ehitussektoris. Ka inimeste tunnetus tuleviku suhtes on sünge. 

Küsimus on selles, kas see 100 000 eurot [rohkem maksma läinud] muudatus oli tõepoolest seda väärt. Ja teiseks, mis on ikkagi põhjus – ehk olete tänaseks selle välja uurinud, esmaspäeval teil sellele vastust polnud –, miks konjunktuuriinstituut ei tee enam igakuiseid toiduhindade analüüse? Varem riik tellis neid, aga nüüd lõpetas tellimise. Kas tegemist on arusaamaga, et kui pole analüüsi, pole ka probleemi? Me näeme, et selle asemel, et majandust turgutada, tahate te negatiivsetest analüüsidest lihtsalt lahti saada.

Aitäh! Härra rahandusminister, palun!

Aitäh! Esmaspäeva õhtul ma seletasin seda pikalt, aga eks ma siis kordan. Ei, konjunktuuriinstituut ei uurinud seal suurt midagi. On eksitav nimetada seda majandusuuringuks, kui küsitakse inimeste, tarbijate ja ettevõtjate arvamust. See on arvamusküsitlus, see ei ole mingi uuring ega analüüs. Te kogu aeg rõhutate, et tegu on analüüsiga. Ei, see ei olnud analüüs. 

Asja halb külg oli see, et küsitleja ise, praegune Tallinna linnapea, ütles küsitletutele kogu aeg vastuseid ette ja lõi [teatud] fooni. See oli ebausaldusväärne. Lisaks sisaldasid tema kommentaarid kogu aeg süüdlast. Kui sa küsid arvamust, siis sa küsid arvamust ega küsi, kes on süüdi. Süüdlaste leidmiseks peaks olema teine arvamusküsitlus. Aga analüüsist on need mõlemad asjad väga kaugel. Konjunktuuriinstituudi hinnangud majandusele erinesid radikaalselt autoriteetide omast ja Peeter Raudseppa ei saa mitte kuidagi nimetada majandusanalüüsi alal autoriteediks. See on asja üks pool. 

Teine pool on see, et tellija oli Euroopa Komisjon. Euroopa Komisjon ei küsi valitsuste käest, kellelt ta peab tellima. Ta tellib. Mina usun küll, et ta sai aru, et siin oli koos erialaselt nõrk seltskond või vähemasti nõrk juhtimine ning usaldusväärsem on küsida neid asju Statistikaametilt ja eraldada selleks raha. Statistikaameti poliitiline sõltumatus on garanteeritud seaduste ja direktiividega. Peeter Raudsepa poliitiline sõltuvus oli aga [ilmne ning avaldus] tema praktilises tegevuses, kommentaarides ja pidevas olukorra halvemaks rääkimises. Seda alates ajast, kui ta tuli siia Urmas Reinsalu käekõrval olulise tähtsusega riikliku küsimusena majandust arutama, [esinedes] justkui ainsa majanduseksperdina – ta pole seda staatust kunagi omanud ja tema ekspertiis polnud kindlasti võrreldav sellega, mida oleks võinud pakkuda näiteks Eesti Pank. Aga Eesti Pangalt ei sobinud küsida, sest Eesti Pank oleks andnud objektiivseid hinnanguid. 

Nii et mul on selle üle hea meel, sest edaspidi me teame, et küsitleja on usaldusväärne, metoodika kontrollitud ja raha läheb asja ette.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Mart Helme. Palun! Küsimuse alguses täpsustage, millisele ministrile on küsimus suunatud.

Aitäh! Ma kõigepealt vabandan nii eesistuja kui ka ministrite ees – see ei olnud [tingitud] pahatahtlikkusest, vaid mul paluti ühte intervjuud anda ja seetõttu hilinesin. 

Aga küsimus on Kristen Michalile ja puudutab kaitsetööstusparke. Et siin ei oleks jälle valearvamusi ja süüdistuste edasi-tagasi loopimist, siis [ütlen, et] mul pole absoluutselt mingisuguseid vastuväiteid sellele, et Eestisse rajatakse kaitsetööstuspargid. Küsimus on selles, et ma näen nende puhul praegu kitsaskohana logistilisi ja infrastruktuuri väljaarendamisega seotud probleeme. 

Konkreetselt räägin Piirsalu kaitsetööstuspargist, mille kohta, nagu ma aru saan, on tehtud otsus, et see tuleb, ja Ermistu kaitsetööstuspargist Tõstamaa lähedal. Tunnen mõlemat piirkonda väga hästi. Võin öelda, et kui seal pannakse püsti mingi suurem tootmine, siis ei kannata teedevõrgustik seda transporti välja. Eriti Ermistus on meil tegemist näiteks kevadiste sulailmade korral üsna põhjatute kruusateedega, mis suuri masinaid kindlasti ei kanna. 

See tähendab, et seal tuleks välja ehitada korralik teedevõrgustik, aga nii, et mitte ainult transport, vaid vajaduse korral, näiteks sõja korral, ka Kaitseväe kolonnid pääseksid takistusteta liikuma. Mitte ainult väikesed teed, vaid ka suuremad maanteed – Tõstamaa–Pärnu maantee, Lihula-suunaline maantee – tuleks ehitada nii, et nad kannataksid selle suurema koormuse välja. Sama käib ka Piirsalu kohta, kuhu tuleks rajada raudteeühendus Turbast kuni Ristini, et ka raudteed mööda oleks võimalik toodangut välja vedada. 

Minu küsimus on selline. Meil on kaitseotstarbeks praegu uhkelt välja käidud 5,4% SKP-st. Nii mõnelgi juhul – nagu raudtee ehitamine Ristini – on tegu peenrahaga selle kõigega võrreldes. Mis on teie plaan? Kas te olete ette näinud ka vastava logistilise infrastruktuuri väljaehitamist …

Teie aeg!

… või piisab teie arvates sellest, et paneme tehased püsti ja küll siis näeb, mis edasi saab? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et on üsna loogiline, et infrastruktuuri arendamine puudutab nii kaitsetööstuspargi enda tarbeks vajalikke alasid kui ka selleni [viivaid] ühendusi. Loomulikult tuleb see erinevatesse kavadesse võtta. Ma usun, et ministeeriumid neid plaane tehes omavahel ka suhtlevad, see on ju üsna loomulik. Ettekujutus, et tehakse lihtsalt aiaga piiratud ala, kus midagi toodetakse, ja ühendust ei ole, ei ole loogiline. Nii et kindlasti tuleb ka teedevõrk korda [teha]. 

Teedesse investeerimist oleme me päris suurelt ette [näinud] ka selle paljukirutud automaksu näol, lähiaastatel läheb teedesse pea 400 miljonit eurot. Praegugi on Pärnusse sõit juba päris keeruline, neljarajalisi teid tuleb kõvasti juurde. Tartu [suunas lisandub] 20 kilomeetrit neljarajalist teed ning [ehitada] tuleb ka kohalikke teid. Nii et kaitsetööstusparkide arendamisel tuleb kindlasti ka see pool läbi vaadata. Ma arvan, et siin meil eriarvamusi ei ole.

Aitäh! Järgmine küsija on kolleeg Peeter Ernits. Palun küsimuse alguses täpsustada, millisele ministrile on küsimus suunatud.

Auväärt valitsejale, peaministrile. Eesti on teinud Ukraina jaoks rohkem kui ükski teine riik maailmas ja kohati rohkem kui oma rahva heaks, mille peaminister te praegu olete. 

Eile oli siin Ukraina peaminister. Ma küsin teilt, kas te olete talle selgelt öelnud, et Eesti seisukoht on resoluutne: ükski Ukraina droon ei tohiks enam Eestisse eksida. See tähendab, et Ukraina kaitsevägi peaks kasutama parema kvaliteediga droone, mida venelastel on raskem sihtmärgist kõrvale eksitada, ja muid vahendeid. Olete te seda öelnud? Sest praegusel hetkel on teie valitsus ju tegelikult kiskunud Eesti reaalsesse sõtta: Koruste põllu peal plahvatanud droon, mille kraatris ma olen käinud, Mäksal ja nüüd seal Võrtsjärve lähedal, mille Rumeenia hävitaja kalli raketiga alla lasi. Olete te selle sõnumi Ukraina peaministrile [edastanud], kas eile või kunagi varem?

Aitäh, hea küsija! Andestage selline … Ma ei tea, teie küsimus oli kaunis laetud. Ma püüan hoiduda väga laetud vastusest, aga mulle tundub siiski, et kohe kui Keskerakonnaga liituda, Putin ununeb, eks ju. Te ikka saate aru, et Ukraina kaitseb ennast Venemaa agressiooni eest juba viiendat aastat? Venemaa tapab Ukrainas naisi ja lapsi. (Peeter Ernits kohapealt: "Ma räägin Eestist praegu.") Ja seetõttu on Ukrainal õigus ennast kaitsta ja kui te … (Peeter Ernits räägib kohapealt.) 

Hea kolleeg, palun lubage peaministril oma vastus lõpetada! (Peeter Ernits jätkab.) Hea kolleeg, lubage palun peaministril vastata! Härra peaminister, palun! 

Tänan, hea Riigikogu esimees! Mulle tundub, et teil kipub ununema, et selle probleemi juurpõhjus on Putin ja Venemaa agressioon Ukrainas. Ukrainal on õigus ennast kaitsta. Ukraina on öelnud avalikult, et nemad kaitsevad ennast ja loomulikult teevad nad selleks kõik, ja nad on ka vabandanud selle eest, et nende droonid on eksinud Balti riikide, Soome või mis tahes teiste riikide territooriumile, aga selle põhjus on Venemaa. Venemaa on see põhjus. 

Ütleme nii, et püstitada küsimus selliselt, et me oleme Ukraina jaoks teinud rohkem kui Eesti rahva jaoks ja Eesti rahvas on väga raskes olukorras sellepärast, et me Ukrainat aitame ... Vastupidi: Ukrainat me aitame selle [mõttega], et Eesti rahvas oleks kaitstud. Ukraina võitleb ka meie eest, meie vabaduse eest. Mul on südamest üdini kahju, et see kõik on koos parteipiletiga ununenud.

Aitäh! Järgmine küsija on kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister, see küsimus on teile. Kuna me 1. juunil tähistasime lastekaitsepäeva, siis usun, et see küsimus on igati kohane. Teema puudutab Eesti koolisüsteemi mõju laste vaimsele tervisele ja heaolule. Nimelt maalib UNICEF-i värske raport Eesti laste olukorrast äärmiselt murettekitava pildi. Kuigi Eesti õpilased kuuluvad PISA testide põhjal akadeemiliste saavutuste poolest Euroopa parimate hulka, on meie laste ja noorte vaimne heaolu Euroopa Liidu kõige [kehvemate] seas. Raportis rõhutatakse, et tugev akadeemiline surve, vähene puhkeaeg, sotsiaalmeedia mõju ja koolikiusamine vähendavad laste rahulolu eluga ning süvendavad vaimse tervise probleeme. Selles raportis on välja toodud veel nii mõndagi. Sarnaseid [probleeme] on esile toodud ka Eesti inimarengu aruandes. 

Lähtuvalt sellest küsin teilt kui peaministrilt, kas te olete praeguse haridusministri tööga rahul. Kas te olete kursis UNICEF-i värske raportiga ja nende asjaoludega, mis on selles välja toodud? Kas te olete seda teemat arutanud? See on oluline teema, sest see puudutab meie lapsi ja tulevikku. Kas on mingit rohtu, kuidas saavutada paremad tulemused nii, et meie lapsed vaimselt ei kannataks?

Aitäh! Ma arvan, et see teemapüstitus on aktuaalne. Vaimse tervisega tegelemine, nii laste kui ka täiskasvanute vaimse tervise säilitamine ja tasakaalu hoidmine, eriti maailmas, kus infovoog on niivõrd tohutu ja üleküllastunud, on kindlasti väga suur väljakutse. Eesti on digitaalne riik ja Eesti noored on väga aktiivsed digisisu kasutajad – see kindlasti avaldab mõju. 

Näiteks Jaan Arul tuli hiljuti välja üks raamat, mille nimi on "Aju vabadus" – kaks eraldi sõna. See on väga hea raamat, mis kirjeldab, kui lihtne on ära unustada, et algoritmid serveerivad sulle masina kombel informatsiooni, mis põhineb sinu enda varasemal käitumisel. Nendesse rägastikesse on väga lihtne ära eksida ja seda võib juhtuda nii väikeste kui ka suurtega. Kui te mainite seda ühe põhjusena. 

Mis puudutab hariduse kvaliteeti, siis Eesti hariduse kvaliteet, nagu te ütlesite, on hea, Eesti noored saavad väga hea stardipositsiooni, kuid vaimse tervise poolega tuleb kindlasti tõsiselt tegeleda. Tean, et sellega ei tegele mitte ainult haridusminister, vaid ka sotsiaalminister – just nimelt, et see oleks tagatud ja süstemaatiliselt üle vaadatud. Me oleme siin saalis [sel teemal] mitu korda debatti pidanud, muu hulgas Tanel Kiigega. Signe Riisalo sotsiaalministriks oleku ajal hakati sellega süstemaatilisemalt tegelema ja selleks on ette nähtud ka vahendid. Kui vaja, tuleb neid veelgi [rohkem] ette näha, sest moodsad tehnoloogiad, kogu sotsiaalmeedia ja ilmselt ka tehisintellekti tulek mõjutavad seda kõike kindlasti. 

Konkreetset raportit ei ole ma veel näinud, aga kuna te juhtisite sellele tähelepanu, siis ma kindlasti palun endale sellest koopia ja loen selle läbi.

Suur tänu! Liigume küsimustega edasi. Järgmine küsija on kolleeg Riina Sikkut. Palun jälle küsimuse alguses öelda, millisele ministrile on küsimus suunatud. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minul on ka küsimus peaministrile. Kolleeg Lauri Laats juhtis tähelepanu, et meie laste heaolu paistab rahvusvaheliselt negatiivses mõttes silma. Nii vaimne kui ka füüsiline heaolu on midagi sellist, mille hoidmisega me saaksime tegeleda palju paremini ning luua toetavama keskkonna. 

Teine aspekt, millele rahvusvahelised institutsioonid Eesti puhul tähelepanu juhivad, on suur ja süvenev eelarvepuudujääk. Riigikogu rahanduskomisjon kohtus täna IMF-i missiooniga, see [toimus] infotunni ajal. Ka IMF-i arutelu fookuses oli suur puudujääk. [Selget] arusaama, kuidas sellest välja tulla ja võlakoormuse kasv pidama saada, ei ole. 

Eesti Panga president Madis Müller tegi siin Riigikogu saalis aastaaruannet tutvustades ettepaneku, et erakondade esimehed võiksid [sõlmida] erakondadeülese [kokkuleppe] võlakoormuse kasvu pidurdamiseks. Selles, kuidas seda [saavutada], võivad meil olla maailmavaatelised erinevused või eri trajektoorid, aga ma küsin teilt selle leppe kohta. Lugupeetud peaminister, kas teie töötate selle nimel, et näiteks suve jooksul oleks võimalik selline erakondadeülene kokkulepe saavutada? Kas te peate sellist kokkulepet vajalikuks, et Eesti võlakoormuse kasv [peatada]? Võla kahekordistumine nelja aasta jooksul on ikka ehmatav tempo. Kriisikindluse [tagamiseks] vajame võimalust vajaduse korral võlakoormust kasvatada või maailmaturult raha laenata. See ei ole ainult rahanduspoliitiline küsimus, vaid ka julgeolekuküsimus. Seda rõhutas ka IMF. 

Mida te sellest kokkuleppest arvate? Kas selle saavutamine suve jooksul on realistlik ja millised on teie sammud, et selle kokkuleppeni jõutaks?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mina arvan, et lahendus ei ole kokkuleppes. Elukogemus on näidanud, et kokkulepped – eriti poliitilised kokkulepped – kehtivad tihtipeale selle hetkeni, kuni need põrkuvad reaalsete otsustega. Me mäletame ilmselt mõlemad, kuidas Isamaa fraktsioon, keda siin hetkel ei ole, rääkis [vajadusest] kirjutada eelarvetasakaal põhiseadusesse. Oli selline plaan. Me mõlemad teame, et põhiseaduses seda ei ole ja eelarvereegleidki muudeti lõdvemaks just 2016. aastal või täpsemalt öeldes 2017. aastal, kui Isamaa sai rahandustüüri juurde.

Nii et kõik kokkulepped on toredad, aga need kehtivad täpselt selle hetkeni, kui need reaalse eluga kokku puutuvad. Minu ettepanek on panna see pigem kirja [riigi]eelarve seadusesse – siis ei ole vaja arutada, kas see on kokkulepe või mitte, see on seaduses kirjas – ning [seada sihiks], et me vähendame eelarvepuudujääki igal aastal poole protsendi võrra. Nii me ei poo ka majandust ära. Saame kenasti 4,5%-lt liikuda 3%-ni aastaks 2030, nagu reeglid ette näevad, ja pärast seda liikuda tasakaalu poole. See on täiesti mõistlik tempo ja samm. Olen seda ka avalikult välja öelnud. Eks me eelarvet koostades, mida me nüüd suvel ja sügisel tegema hakkame, peamegi seda arvesse võtma. 

Kui me vaatame viimaste aastate eelarvekogemusi, siis näeme, et 2024. aastal suutsime – ma mälu järgi ütlen, loodan, et ma palju ei eksi – toimetada umbes 400–600 miljoni euro võrra säästlikumalt ning 2025. aastal samuti 400–800 miljoni euro võrra säästlikumalt. Olen peaaegu kindel, et suudame seda ka sel aastal. Nii et igal aastal on defitsiit jäänud väiksemaks. Kui 2024. aastal [prognoositi] defitsiidiks 2,9% [SKP-st], siis [tegelikult] jäi see umbes 1,7% kanti. Eelmisel aastal [prognoositi] defitsiidiks 3% [SKP-st], kuid [tegelik eelarvepuudujääk] jäi sellest oluliselt [väiksemaks]. Ma olen kindel, et ka sel aastal suudame toime tulla väiksemate kuludega. See tähendab, et need kärped ja koomaletõmbamised, mida me teeme, mõjuvad ning kulutused on üsna korraliku kontrolli all. 

Nii et jah, ma arvan, et me suudame selle kenasti raamidesse mahutada ja ka järgmistel aastatel [hoida] langevat trajektoori. Täpsem [pilt] selgub sügisel, kui esitame eelarve ja RES-i.

Suur tänu! Järgmine küsija on kolleeg Anti Poolamets. Palun! Enne küsimust täpsustage, kellele on küsimus suunatud.

Küsin härra peaministri käest. Täna on siin olnud juttu kaitsetööstusest, esmalt sellest, kas raha ja inimeste liikumine on olnud aus ja korrektne ning kas me peaksime tegelema pöördukse efekti või probleemistikuga. Mart Helme tõi esile ka kaitsetööstusparkide logistika planeerimise, mis on väga tõsine teema. Kui me oleme välja käinud plaani, et Eestisse tuleb kaitsetööstus – korralik kaitsetööstus – [rajada], siis tuleb ka pudelikaelad likvideerida. Ühe pudelikaela tõi Mart Helme välja: teedevõrk üsna keerulises kohas. Kaitseminister Hanno Pevkur on riigieelarve erikomisjonis toonud välja veel ühe pudelikaela: energiaühendused. 

Elektrilevi on öelnud, et aega läheb kolm aastat. Olukorras, kus meil on kiire, ei saa sellega rahul olla. Mõelge ise: tootmine saab elektri sisse alles kolme aasta pärast, tootmise [käivitamine] ja vigade parandamine võtab veel aasta-paar, ja ongi juba viis aastat läinud. Kui me suudaksime sinna riikliku tähelepanu [suunata] ja neid protsesse kiirendada, oleks see [suureks abiks]. Väga hea tähelepaneku tegi Mart Helme ka raudtee[ühenduse] kohta: kui me tahame Piirsalu parki arendada, siis kuluks sinna ära rongiühendus. Tsiteerin veel Kaitseministeeriumi kaitsetööstuse arendamise nõunikku Indrek Sirpi, kes ütles, et kolmeaastane ooteaeg on probleem. Tootmine peab algama Ermistus 2027 ning Põhja-Kiviõlis, Aidus ja Piirsalus 2028.

 Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea küsija! Kui küsimus oli, kas energiaühendused tuleks rajada kiiremini, siis arvan ka mina, et neid peaks rajama kiiremini, selles pole vähimatki kahtlust. Kui me tahame, et tootmised püsti saaksid ja [toimima hakkaksid], siis peavad kõik liigutama nii kiiresti kui vähegi võimalik, et need asjad saaksid tehtud. Ma südamest loodan, et küllap saavad ikka tehtud ka. See, et me sinna kaitsetööstusparke rajame, ei tohiks olla kellelegi üllatus, nagu ka vajadus seal võimalikult kiiresti tootmist alustada. Eestis on tihtipeale nii, et kui ikka mingis valdkonnas – [näiteks] julgeoleku- või energeetikavaldkonnas – pead kokku pannakse, siis leitakse üsna kiiresti üsna head lahendused. Eesti eksperdid on päris nutikad ja [suudavad] lahendusi leida. Ma olen kindel, et küll nad selle [probleemi] ühel või teisel [viisil] ära lahendavad.

Aitäh! Peeter Ernits, kui te küsite hästi lühidalt ja vastus on samuti lühike, siis saame teie küsimuse võtta. Vastasel juhul [ei mahu see] ajaraami. Peeter Ernits, kui te olete nõus hästi lühidalt küsima.

Hea juhataja! Auväärt rahaminister! Te olete selgelt öelnud, et teie selle konservatiivse kaheksajalaga ei võitle, kuna see teema on teile võõras. Äkki [kinnitate] seda ka praegu? Peaminister, kes kavatseb selle kaheksajalaga võidelda, on siin kuuldel.

Aitäh! Härra rahandusminister, palun!

Aitäh! Kui see nüüd olin mina, kellelt te küsisite, siis ei, sellist lauset ma pole öelnud. Tegelikult ei kuulu see väljend minu leksikasse. Võib-olla ma ütlesin seda, et pöörduge peaministri poole, tema oskab täpsustada, mida ta selle all mõtles. 

Aga eks ma aiman. Tegelikult ajavad propagandakombitsad end igale poole. Parteid on väga erinevalt rahastatud: mõni varjatumalt, mõni on end sisse söönud meediasse, mõni konjunktuuriinstituutidesse. Kõige kehvem lugu on muidugi meediaga, mille sõltumatuses mina veendunud ei ole. Ajakirjandusvabadusest saab rääkida väga tinglikult: kui ikka erakonnal ja ajalehel on ühine omanik, siis pole see pehmelt öeldes väga sõltumatu. Kui teha veidi kontentanalüüsi, siis võib näha, et meedia ei [toimi] enam neutraalse kajastajana. Ma arvan, et see on see, mida peaminister võis mõelda. 

Aga mina ei tea midagi. Ma pole midagi öelnud. See on kõik peaministri jutt. (Peaminister ja välisminister naeravad.)

Aitäh! Ma tänan kõiki kolleege ja Vabariigi Valitsuse liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.