Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdudel! Iseäranis hea meel on mul tervitada Hiiumaa sotsiaaltöötajaid. Ja loomulikult on mul hea meel tervitada kõiki, kes jälgivad meid sinise ekraani vahendusel. Me alustame 20. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul see tavapärane palve, et me teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 9 Riigikogu liiget, puudub 92.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja kultuuriminister Heidy Purga. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Ning meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige selle küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 12 registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Eesti riigi julgeolek ja riigikaitse on arusaadavalt ja mõistetavalt Eesti ühiskonna üks kõige olulisemaid prioriteete praegu. Seda kajastavad ka meie eelarve, arengukavad ning kõik rahalised meetmed. Seal liiguvad suured rahad, aga kahjuks käib nendega kaasas ka suur segadus. Sellele juhtis siin hiljuti tähelepanu Riigikontroll. Me nägime, et segadust ja küsimusi oli ülimalt palju. Midagi on nüüd tänaseks korrastatud, aga kahjuks tulevad Kaitseministeeriumi valdkonnas uued segadused erinevate hangetega peale. 

See küsimus ei ole ainult minu, Isamaa ega opositsioonisaadikute südamel, vaid see on ka teie enda erakonna-, fraktsioonikaaslaste südamel. Me oleme esitanud küsimuse kaitseministrile ja loodame tulevikus saada ka selgitust ja vastuseid. 

Aga siiski, hange, mille väärtus on 400 miljonit eurot, on hange, mille kohta oskab peaminister kindlasti oma kommentaari anda. Nimelt teeb meid väga murelikuks, et sellise hanke, Kaitseministeeriumi valdkonnas oleva Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse läbiviidud hanke on võitnud ettevõte, mis alles eelmisel aastal asutati, millel puudub sisuline pikem ajalugu, mille osakapital on üks tuhat eurot ja mille põhitegevusalaks on registrites märgitud masinate ja seadmete hulgimüük. Ettevõttel puuduvad registriandmete põhjal majandusaasta aruanded ja käive, ei ole ühtegi töötajat. Kõige selle juures on mitmed eksperdid juhtinud tähelepanu, et see toodang ei pruugi üldse sobida Eestile ega vastata NATO standarditele. Minu küsimus on: kuidas on nii juhtunud ja mis nüüd edasi saab?

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head Hiiumaa sotsiaaltöötajad! Mulle jäi nüüd natukene segaseks, millisest hankest te räägite, sest hankeid on tõesti palju. Kui ma nüüd õigesti eeldan – ja eeldamine tihtipeale võib olla vigade ema –, siis te räägite Põhja-Kiviõli laskemoonatehasest. (Hääl saalist: Meeruse Technologies OÜ.) Jah, ma nime järgi niimoodi ei oska öelda. Kui te küsite üksikasjalikult hanke kohta, [soovitan] teinekord panna siia kirja [täpne] teema või pealkiri, siis ma saan end ette valmistada. 

[Eeldan, et] te räägite Põhja-Kiviõli laskemoonatehasest. Hanke kuulutas RKIK välja 9. aprillil 2025. Pakkumise esitamiseni jõudis kümme ettevõtet – [räägin] nii palju, kui mul seda üldist infot on – ja valiti välja ettevõtted, kellel oli juba võimalik teha pakkumised konkreetselt kas Ermistu või Põhja-Kiviõli alale. Ermistu alale osutus valituks neli ettevõtet – Frankenburg [Technologies], Infinitum [Strike], Nitrotol, Odin Defence – ja Põhja-Kiviõli alale valiti Türgi ettevõtted ARCA ja ARCA Baltics Operations. Kui te räägite suurekaliibrilise laskemoona tootmise pakkumisest, siis see on üks.

Kui te aga räägite 400 miljoni eurosest lepingust, mille kohta eile siin küsiti, siis [ütlen seda, et] see puudutab riigihangete registris avaldatud kaitse-julgeolekuvaldkonna piiratud hankemenetlust ehk lihtsamalt öeldes ühte raamlepingut. Selles hankes osales 131 ettevõtet ja raamlepingu jaoks kvalifitseerus 60 ettevõtet. [See oli] varitseva õhuründemoona jaoks. Aga mul on väga raske konkreetset hanget kommenteerida, isegi kui ma teaksin, mis hange see on ja kui palju detailselt seda kommenteerida saan. Aga ehk täpsustate.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma loodan, et me saame vastused hiljem Kaitseministeeriumist. Me oleme väga põhjaliku arupärimise teinud ja loodame, et me saame [küsimustele] vastused. Jutt käib varitseva õhuründemoona raamlepingust tõepoolest. Tegemist on Meeruse Technologies OÜ-ga. 

Aga ma küsin nüüd julgeolekut puudutaval, aga hoopis teisel teemal. Tõepoolest, me panustame riigikaitsesse päris palju. 5% on eesmärk. Sellest tegelikult poolteist protsenti peaks minema siseturvalisuseks ja muudeks julgeoleku- ja riigikaitselisteks tegevusteks. Väga konkreetne küsimus. Tänaseks me oleme jõudnud olukorda, kus Hiiumaalt ei ole võimalik enam patsienti helikopteriga mandrile transportida, sellepärast et meil puudub helikopterivõimekus. Kas ei mahu kuidagi riigikaitse- ja julgeolekukuludesse, mis meil miljarditesse ulatuvad, selle elementaarse võimekuse tekitamine? Seda vajavad nii piirivalve, politsei, keskkonnakaitse kui ka pääste, see on sisemine turvalisus laiemas mõttes. Minule jääb arusaamatuks, et aastaid ja aastaid me ei ole suutnud seda probleemi lahendada. Mul on konkreetne küsimus: kas valitsusel on mingigi plaan [tagada seda], mis on laiemalt ühiskonnas oluline?

Ja nüüd teine küsimus on see, et nädalavahetusel te pidasite partei kongressil väga sütitava kõne ja andsite tuld ja tõrva kogu maailma vastu. Pean silmas Eesti ühiskonda, eelkõige ikka opositsioonierakondasid. Kui meil oleks nüüd vihakõneseadus vastu võetud olnud, siis oleks see kvalifitseerunud ilmselt vihakõneks. Rääkisite seal mingisugusest kaheksajalast. Ma tahan öelda, et Isamaa logo ja sümbol ei ole mitte kaheksajalg, vaid on kaheksakand. Need on erinevad asjad, eks ole. Vaadake Google'ist või AI-st, uurige, see on kaheksakand, mitte kaheksajalg. 

Aga mu küsimus on, et 2023. aastal heaks kiidetud julgeolekupoliitika alustes on ühe suure ohuna toodud välja usalduse [langemine] riigi vastu ja eesmärgina on lausa sõnastatud riigi usalduse tõstmine. Kuidas on, kas see risk on meil nüüd täies mahus kahjuks siiski realiseerunud?

Jah, aitäh, hea küsija! Andestage mu huumorit, vahel võib ka nalja teha. Mul oli üks kolleeg, kellega ma töötasin aastaid koos, ja tema ema, kellest ta väga hoolis, ema hoolis temast ka, kirjutas talle alati ühte SMS-i kõik asjad kokku, et kuidas tal läheb, kas ta on söönud, kas tal läheb tööl hästi ja kas ta talverehvid pani alla. See küsimus oli täpselt samasugune. 

Te alustasite julgeolekust. Pange teinekord lugupidavalt kirja, mis küsimus on. Siis ma saan hanke[teemalist] vastust ette valmistada, pole vähimatki muret. Nagu öeldud, see on raamhange, selles hankes osalesid 131 ettevõtet ja raamlepingu jaoks kvalifitseerus 60 ettevõtet. Tulevad minikonkursid, vastavalt sellele valitakse parim pakkumine ja nii edasi. Seda saab kaitseminister teile selgitada ja ma arvan, et ta teeb seda suurima heameelega. 

Teiseks, erinevate valdkondade koostöö kopterivõimekuse tagamisel ja mis tahes võimekuste tagamisel. Loomulikult ma arvan, et erinevatel valdkondadel tuleb omavahel koostööd teha, selles pole ju küsimustki. Me ei saa samas eeldada seda, et kui me paneme raha kaitsevõimesse, siis me kaitsevõime sildi alla paneme ka kõik muu kirja. Aga kopterivõimekus võiks ju olla see koht, kus on loomulik koostööd teha. Ma tean, et siseminister ja kaitseminister suhtlevad omavahel pidevalt. Seda kindlasti tasuks kaaluda, seda võimekust on vaja. 

Aga see debatt, et kuidas sise[valdkond] ja kaitsevägi suhtlevad oma võimekuste jagamisel, on aastate vältel, nagu te ise ütlete, läbi erinevate valitsuste ja koalitsioonide olnud. Minu hinnangul tehakse Eestis head koostööd, aga kindlasti saab alati otsida [parenemise] kohti. See ei ole isegi ühe valitsuse, ühe ministri ega ühe valdkonna poliitiline küsimus. Me paneme tõesti palju kaitsesse. Eile me just siin julgeolekupoliitika aluste [arutelus] rääkisime sellest, et kui me paneme 5,4% riigikaitsesse, siis umbes poolteist protsenti läheb laiapindsesse riigikaitsesse. Nii et see on umbes see, mis NATO-sse kirja läheb. 

Kaheksakandi eest muidugi suur tänu! Teie erakonnakaaslased juba tulid minu juurde ja küsisid, kas see kaheksajalg ongi see kaheksakand. No vaadake, see kaheksajalg on heatahtlik kujutis asjast, mis iseenesest nii üdini heatahtlik ei ole. Eesti on üks vabamaid riike maailmas, erinevates demokraatiaindeksites me oleme saatusekaaslastest kaugemale jõudnud, meedia on vaba ja nii edasi. Aga samal ajal keegi ometi loob instituute, mis teesklevad sõltumatust, otsib sobivaid arvajaid sobivatesse kohtadesse, et esitleda pilti teistsugusena. Nii et see on kindlasti seesama kaheksajalg, mis toimetab. Väljast võib paista sümpaatne, aga tema toimetamine alati valgust ei armasta.

Ja kuna ei ole ühtegi lisaküsimust, siis, Helir-Valdor Seeder, te saate ka võimaluse lisaküsimus [esitada] ja saate jätkata arutelu kaheksajalgade üle. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Hea huumori vastu ei ole mul midagi, aga teie kõne seal kongressil ei olnud eriti humoorikas. Ja ma vaatan, et sellest huumorist ka avalikkus ja meedia väga aru ei saanud. 

Aga nüüd sellele teisele küsimusele või teise küsimuse teisele poolele te jätsite vastamata, läksite sellest mööda. Mul on nüüd hea võimalus seda korrata. Nimelt, julgeolekupoliitika alustes, mis aastal 2023 [heaks kiideti ja mis] praegu veel kehtivad ja mis lähevad uuendamisele ja värskendamisele – see arutelu parlamendis käib, te täna jätkate selle teema aruteluga siin meiega koos –, on leheküljel 5 välja toodud lausa eraldi eesmärk, mis on püstitatud ja mida peetakse julgeoleku seisukohalt väga oluliseks: kuidas suurendada elanike usaldust riigi vastu. Ja mina vaatasin siis, milline oli, ütleme, laiemalt usaldus riigiinstitutsioonide, aga eriti valitsuse vastu 2023. aastal, kui need alused heaks kiideti, ja milline on praegu. No ilmselt te olete ise ka sellega kursis, et see on nagu öö ja päev. 

Ja minu küsimus oli, kas te möönate, et see suur risk, mis julgeolekupoliitika alustesse aastal 2023 kirja pandi, et usalduse kadu on väga suur julgeolekuoht, ongi valitsuse tasemel täna tegelikult [realiseerunud]. Ja teine küsimus siia juurde. Mina ei leidnud, et nüüd nii-öelda värskendatud julgeolekupoliitika aluste uues projektis seda indikaatorit enam oleks. Kas olukord on nii lootusetu, et me seda eesmärki enam ei seagi ja ei mõõdagi usaldust?

Aitäh! Tõepoolest, nagu ma ütlesin, see küsimus oli nagu kaheksajalg. Sinna mahtusid kõik asjad ära ja seetõttu läks üht-teist meelest ära. See ei olnud kuidagi sihilik. Ma hea meelega räägin usaldusest ja indikaatoritest nagu eilegi. 

Mida öelda üldiste trendide kohta? Ma arvan, et väga paljudes riikides on näha seda trendi, et populismist kantud sõnumid omavad suurt kandepinda, sest keerulistel aegadel on lihtsad vastused tihti populaarsemad kui need asjad, mida tuleb teha. Tihti on ka muudel aegadel nii, aga keerulistel tihedamini. Maailm on üsna ebakindel, asjad muutuvad kiiresti. 

Kui vaadata üle Euroopa erinevate valitsuste ja parlamentide ja institutsioonide usaldusväärsust, siis küllap on see kõikjal vähenenud ja Eesti ei ole siin kuidagi eriline latern selles võtmes. Ma saan aru, et üks kaheksajala kombitsatest, Ühiskonnauuringute Instituut armastab alati kokku [arvestada] valitsuserakondade populaarsust. Mujal maailmas siiski [vaadatakse] valitsuste ja peaministrite approval rating'ut ja selles ei erine Eesti [peaminister] väga kuidagi Saksa kantslerist, Briti peaministrist või Prantsuse presidendist, kes riiki juhivad – kõik on saanud pihta otsuste tegemisel. 

Nüüd, kuuluvustunne on üks hea indikaator, mida ka Vabariigi President on oma kõnedes välja toonud. Kuuluvustunnet saab vaadata. Riigikantselei on juba aastaid teinud erinevate valitsuste ja peaministrite ajal seiret, mis kirjeldab seda, milline on kuuluvustunne. See on kõik avalik Riigikantselei leheküljel, kes tahab, võib sinna vaatama minna. Seal on üks [väide], mis on selline, et "ma tunnen, et kuulun Eesti ühiskonda". Vahepeal, umbkaudu septembris 2025 see [näitaja] tõesti päris kõvasti langes. Sellel ajal näiteks muu rahvuse hulgas ainult 45% inimesi tundsid, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda. Pärast seda, detsembris 2025 ja selle aasta märtsis on see oluliselt tõusnud, pilt on oluliselt positiivsemaks muutunud. Märtsis 2026 muust rahvusest inimestest 66% ehk kaks kolmandikku tundis, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda. Eestlastest tundis 90%, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda, keskmine on 82%. See on üsna järsk tõus, nii et usaldus Eesti valitsuse ja Eesti ühiskonna vastu on tõusnud selles peegelduses. 

Ja selle teise [väite näitaja], "minu jaoks on oluline kuuluda Eesti ühiskonda", on ajas püsinud pigem stabiilsena. Umbes 80–85% mõlemast rahvusest Eesti inimestest tunnevad, et nad kuuluvad Eesti ühiskonda ja tahavad sinna kuuluda. Aga seireandmed on avalikud, saate sealt ise vaadata.

Aitäh! Me lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on lühinägelik poliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Teie valitsust iseloomustabki lühinägelikkus. Ma võtsin välja eelmise aasta maikuu infotunni stenogrammi. Huvitaval kombel oli minu esitatud küsimus samuti päevakorras teisel kohal, nii nagu ka tänasel päeval. Me arutasime kärbete [teemat]. Peale minu küsimusi esitas kolmanda küsimuse hea kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Ta juhtis tähelepanu, et just tema komisjonis, korruptsioonikomisjonis, arutati Rail Balticu küsimust ning räägiti eelarve puudujäägist ja üleüldiselt Rail Balticu probleemidest. Sellel komisjoni arutelul osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees.

Selle peale te kostsite järgnevat: "Aitäh! Mulle meeldis see Päevalehe juhtkiri, kus oli sellel teemal viisakalt öeldud – seal ei olnud päris otse öeldud –, et eks see kohtumine teil seal komisjonis oli selline, nagu Reinsalu oleks kohtunud Reinsaluga. Hästi palju erinevaid selliseid, kuidas öelda, laetud mõtteid ja tegelikkusega üsna vähe pistmist. Ma mõistan, et ühendus Euroopaga on küll enamiku Eesti inimeste huvides, aga mitte võib-olla vähemuse huvides. Eestis on aastaid tehtud Kremlist tulevat vastutööd Rail Balticule, ma arvan, et Baltimaades samamoodi."

Ja nüüd sellele inimesele, kelle osas te ennast sellisel viisil väljendasite, on Läti president teinud ettepaneku asuda peaministriks ja kokku panna valitsus. Antud isiku nimi on Andris Kulbergs, [ta on] Läti Seimi liige. Kuidas te seda kommenteerite? Tagantjärele vaadatuna, kas on ikkagi mõistlik kasutada sellist väljendusviisi meie sõbraliku naaberriigi Seimi liikme kohta, kellest tulevikus saab ka peaminister Lätis?

Teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma proovisin haridus- ja teadusministriga praegu arutada seda olukorda. Mis ajast sai "Reinsalu" kuidagi solvavaks terminiks?

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Tavaliselt võtab peaminister ikkagi [kauem] sõna, aga miskipärast praegu piirdus ainult sellise [lühikese] vastusega. Ma siis kordan üle teie [öeldu]: nagu Reinsalu oleks kohtunud Reinsaluga; on olemas laetud mõtteid – tegelikult te mõtlesite seda Läti Seimi liiget – ja tegelikkusega on seal üsna vähe pistmist. Ehk siis te ütlesite Läti Seimi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimehe kohta seda, et tema mõtetel on vähe tegelikkusega pistmist. Ega muudmoodi ma seda tõlgendada ei saa. Lisaks tõite välja, et see on nii-öelda Kremli narratiiv, mida kannab tulevane Läti peaminister. Need on teie sõnad. 

Kas te mõtestate selle uuesti lahti, mida te tegelikult 2025. aasta 14. mai infotunnis mõtlesite, või see, mis on must valgel siinsamas stenogrammis kirjas, ikkagi annab selge arusaama ja suuna sellest, mida te tegelikult Rail Balticu uurimiskomisjoni esimehest ja tulevasest peaministrist 2025. aastal arvasite?

Aitäh! No endiselt jääb mulle see veidi hämaraks. Võib-olla siis Keskerakonnas on "Reinsalu" selline väljend, mida ei peaks kasutama. Minu meelest on see lihtsalt näide populistlikust poliitikust, kes tihtipeale esitab väga ülespuhutud seisukohti, millel tõesti ei ole alati tegelikkusega pistmist. Opositsioonis tehakse seda tihti. Tore oleks, kui sellel oleks tegelikkusega rohkem pistmist. Ja mina loodan, et Läti, kes on võtnud riigina läbi valitsuste kestva kohustuse Rail Baltic valmis ehitada, ehitab selle valmis. See on ka meie huvides.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Teemaks on lühinägelik poliitika ja ma loetlen siin minu nägemise järgi mõne sellise poliitika. Kiired maksutõusud ilma pika plaanita – riik saab hetkel rohkem raha, aga tavainimesed ja ettevõtted tõmbavad püksirihma koomale. Teetööde ja teede remondi edasilükkamine – hiljem maksame veel rohkem raha, et neid korda teha. Hariduse või noorsootöö kärped toovad sotsiaalseid pingeid edaspidi. Riigi demograafiline probleem mõjutab nii tööjõupuudust kui ka pensionisüsteemi. Kuidas te kommenteerite, kas see on teie arvates lühinägeliku poliitika tegemine või mittetegemine? Ja kuidas sellest olukorrast välja saaks, kui ta nii on?

Aitäh! No võtame järjest. Kiired maksutõusud. Mul on hea uudis. Selle aasta alguses me langetasime kiiresti makse – kiiremini kui kunagi varem. Ma näen, et see toob rõõmu teie näkku, loodame, et ka südamesse. Nii suurt ja nii kiiret maksulangetust, nagu ütleks meie julgeolekuliitlane, ei ole kunagi varem Eesti ajaloos olnud, ja see vastab tõele. 780 miljonit tulumaksu [laekumist vähendada], jätta see inimestele ja majandusele kätte, on ajaloo suurim tulumaksulangetus. See on kiireim maksulangetus. Pärast sotside lahkumist koalitsioonist me jätsime ära ettevõtete tulumaksu, mis samamoodi on kiire maksulangetus, ja esimesest eurost tulumaksu [korjamise], mis samamoodi on tegelikult maksutõusu ärajätmine. Nii et kui te [küsite], kuidas seda muuta, siis mina arvan, et kiired maksulangetused vastavad väga hästi sellele segadusele, mis varem oli, ja ma arvan, et [praegusele] maksutasemele me peaksime jääma. See 35% tundub olevat jõukohane ja paras. 

Teedeehituse edasilükkamine. No vot, siin mul on ka jälle häid uudiseid. Ehkki vahepealsetel aastatel tõepoolest teedeehitusse raha nappis, siis nüüd selle hästi palju kirutud automaksu kogu aastamaksuraha läheb tee-ehitusse. Järgmise nelja aastaga läheb 380 miljonit tee-ehitusse. Kui parlamendiliikmed plaanivad sellel aastal sõita Tallinnast Pärnu randa, siis nad näevad, et veidi üle 45 kilomeetri neljarajalist teed läheb selle raha eest ehitusse. Tartu suunas läheb 20 kilomeetrit neljarajalist teed ehitusse. Veel igasuguseid asju läheb ehitusse. Ligi 400 miljonit paneme sellest rahast tee-ehitusse. Nii et probleemi saab lahendada nii, et seda raha kasutatakse arukalt. 

Kärped erinevates valdkondades. Vastab tõele, et me oleme pidanud kärpima. Viimase kolme aasta kokkulepe on see, et 10% kärbime kõigest, mis ei ole pensionid, õpetajate [palgad], Kaitseväe ja politsei [kulud] ja nii edasi. Tõepoolest tuleb kärpida, aga sellel on üks põhjus – meie naaber ähvardab meie julgeolekut. Ma arvan, et kõik saavad aru, miks on vaja kärpida. Raha on vaja panna kaitsesse. See on see pilt.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teema on Rahvusooper Estonia juurdeehitus. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Aasta tagasi, 5. märtsil avaldasite pressiteate, mille kohaselt Kultuuriministeerium kutsus kokku töögrupi, mille eesmärk on jõuda muinsuskaitselisi ja linnaruumilisi vajadusi arvestava ooperimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursini. Töögruppi olid kutsutud osalema Tallinna linna, Eesti Arhitektide Liidu, Muinsuskaitseameti ning Kultuuriministeeriumi esindajad. Samuti väitsite siinsamas saalis 9. märtsil, vastates arupärimisele, et juba on leitud detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja ja et Rahvusooper Estonia on lähiajal välja kuulutamas ruumiprogrammi hanget. Seda kõike tsiteeris ka rahvusringhääling 10. märtsil. 

Mulle kui Rahvusooper Estonia juurdeehituse edendamise parlamendi toetusrühma liikmele on teatavaks saanud, et ministeeriumi pakutud spetsialist keeldus juba veebruari alguses muinsuskaitseliste eritingimuste koostamisest. Samuti on oma esindajate saatmisest ruumiprogrammi hankekomisjoni keeldunud arhitektide liidu juhtkond. Seega on teie eesmärgiks seatud arhitektuurikonkursi väljakuulutamine sisuliselt teostamatu ning kogu protsess teie ministeeriumi allasutuste ja partnerorganisatsioonide poolt teadlikult peatatud. 

Siit ka minu küsimus: miks te eksitate nii avalikkust kui ka Riigikogu liikmeid sellises olulises küsimuses nagu Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamine? Seda peab ju ellu viima vastavalt Riigikogu otsusele riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest.

Suur tänu küsimuse eest ja sellel teemal peatumast ning sellega tegelemast! Ei vasta tõele, et töö on seisma pandud, nagu te siin just väitsite. See on vale väide. Vastab tõele, et alates sellest ajast, millele te kuupäevaliselt viitasite, märtsist, kui ma olin väga lootusrikas, et selle protsessiga liigutakse edasi, on toimunud selle töögrupi koosseisus, mida te nimetasite, koosseisulisi muudatusi just muinsuskaitse eritingimuste spetsialisti osas. Olen ka teadlik sellest, olles Rahvusooper Estonia juhi Ott Maateniga pidevas kirjavahetuses – viimane kiri tuli talt mulle postkasti 11. mail –, et arhitektidega püütakse siiski kokkuleppele jõuda, aga seal on teatavaid probleeme esinenud. 

Tulen tagasi, kirjeldamaks seda situatsiooni, milles me täna viibime. Kultuuriministeerium on pakkunud oma tuge Rahvusooper Estonia arendusega seotud lahenduste leidmisel. Seda ma olen ka avalikult kogu aeg kinnitanud, et see töö ei ole seisma jäänud, vaid otsitakse lahendusi. Viidatud töögruppi, mis kokku kutsuti, olid arhitektuurikonkursini jõudmiseks kaasatud kõik olulised osapooled ehk Rahvusooper Estonia, Kultuuriministeeriumi, Tallinna linna, Eesti Arhitektide Liidu ja Muinsuskaitseameti esindajad. Selle töögrupi eesmärk on liikuda edasi arhitektuurikonkursi ettevalmistamisega, mille aluseks töötati välja ruumiprogrammi hange. Kui detailplaneeringu eritingimused ja ruumiprogrammi analüüs on valminud, saab alustada arhitektuurikonkursi korraldamisega. 

Siin teen korraks pausi, et kohe jätkata. Viitan siinkohal jällegi sellele, et koosseisus on toimunud muudatusi. Välja on vahetatud või välja on vahetunud mõned spetsialistid. 

Hanke raames tellitakse analüüs ja selle tellitava analüüsi tulemuseks on ooperiteatri uut ja vana osa ühe tervikuna käsitlevad ruumiprogrammid, mahulised ettepanekud ning analüüs eri stsenaariumidega kaasnevatest plussidest ja miinustest. Seda rääkisin siin puldis ka märtsis. 

Analüüsi teostamisel lähtutakse kolmest erinevast stsenaariumist. [Esiteks], juurdeehitus olemasoleva saali ümberehitamise ja lava laiendamisega vastavalt muinsuskaitse eritingimustele. Teiseks, juurdeehitus uue saali ja lavaga Uue Turu platsi poolsel hooneküljel. Kolmandaks, maa-aluse ühendusega juurdeehitus uue saali ja lavaga eraldiseisvas hoonemahus Teatri väljakul. Minu teada töötavad osapooled selle nimel, et viimased detailid saaks paika ja hanke saaks lähiajal välja kuulutada. Hanke kuulutab välja Rahvusooper Estonia, mitte Kultuuriministeerium.

Aitäh! Heljo Pikhof, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Meil oli hiljuti Rahvusooper Estonia toetusgrupi kokkusaamine Riigikogus ja seal selgusid küll teistsugused faktid. Need küsimused esitasin ma lähtuvalt sellest. 

Nüüd, kui muinsuskaitse eritingimused koostab ametist eemalseisev, kuid litsentseeritud kõrgetasemeline ekspert, kas saate siin saalis siis kinnitada, et ka teile alluv Muinsuskaitseamet neid aktsepteerib ja me ei suundu taas bürokraatlikku venitamistaktikasse, mida siiani on muinsuskaitse nime all [tegutsevad] juurdeehituse vastased aktiivselt kasutanud.

Millist lahendust te näete sellises olukorras, kus arhitektide liit keeldub oma esindajate lähetamisest hankekomisjoni? Kas te aktsepteerite, et sinna kaasatakse meie autoriteetsed arhitektid iseseisvalt, ja ega see ei takista arhitektuurikonkursi läbiviimist?

Tänu nende viidete eest! Saan siin kommenteerida ainult seda, et esiteks olen ma spetsialistide usku inimene. Kui spetsialistid saavad kokku ja annavad oma ekspertiisi kohaselt parima võimaliku arvamuse selle projektiga edasiliikumiseks, siis see on tugeva demokraatia tunnus. Mitte ülevalt alla ei juhita ja ei öelda, mis on õige või vale, vaid kaasatakse just spetsialiste, kellel on nii autoriteet, millele te ise viitasite, kui ka haridus, kogemus ja lai silmaring selle teemaga tegelemisel. Ma loodan väga, et arhitektid istuvad selles töörühmas nüüd laua taha. Põhiline on praegu selle ruumiprogrammi hanke alusdokument valmis saada, et arhitektuurikonkursiga edasi minna. 

See teema on olnud väga laetud ja päris tundlik. Ma olen seisukohal, et õhku on visatud ka ehk liiga palju tarbetuid osundusi inimeste kohta, kelle kohta öeldakse, et näete, see spetsialist minu arvates takistab kellegi tööd või tal on teine arvamus, mis ei ühti minu arvamusega, ning seega on see vale arvamus. Nende väidetega ma kindlasti nõustuda ei saa. Ma seisan omalt poolt selle eest, et Estonia juurdeehitusega saaks võimalikult kiiresti edasi liikuda.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mul on väga hea meel kuulda, et te olete spetsialistide usku inimene. Mina olen samamoodi ja ma arvan, et Eestis me peaksime, sõltumata valitsusest, ellu viima tõenduspõhist poliitikat. Samas, Estonia juurdeehituse rajamise otsus on olnud poliitiline. See on tehtud siin saalis ja kultuuriobjektide nimekiri ei ole spetsialistide koostatud ja heaks kiidetud, vaid see on olnud poliitiline otsus. 

Estonia juurdeehituse rajamine, nii nagu te õigesti ütlete, on laetud ja päris tundlik teema olnud. Nagu me näeme metsaarutelus, on teadlasi, kes esitavad ühte tõenduspõhist arvamust, ja on neid, kes seisavad ärihuvide eest. Samamoodi on Estonia juurdeehituse rajamise puhul spetsialiste, kes arvavad ühte, ja spetsialiste, kes arvavad teist. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks siin saalis on Heljo Pikhof korduvalt seda teemat tõstatanud, omal ajal ka kultuurikomisjoni liikmena, sest poliitiline eestvedamine on siinjuures väga oluline. 

Te ütlesite samuti, vastates Heljo küsimusele, et rääkisite seda märtsis siin puldis. See on õige. Aga nüüd on juba mai lõpp. Kuidas te näete, kas te seisate selle eest ja pingutate selle nimel, et lähinädalatel see hange [kuulutataks] Estonia poolt välja, jõutaks tulemuseni ja vajadusel spetsialistide vahel need kokkulepped tehtaks? Kas te pingutate selle nimel, et sõltumata sellest, milline stsenaarium on see, mida soovitatakse, saaks nende asjadega edasi liikuda ja otsused tehtud? 

See on olnud ju Riigikogu otsus nende kultuuriobjektide kohta, siin saalis seda ära ei unustata, selle kohta küsitakse kogu aeg. Mis on teie isiklik arvamus ja mida te teete järgmiste kuude jooksul, et need sammud, nii nagu plaanitud, tegelikult ka teoks saaks?

Suur tänu selle täpsustuse eest! Me saame kõik ühtemoodi aru, et tegemist on Riigikogu otsusega. Seda ei ole ju keegi väitnud, et keegi oleks vahepeal kuskil ümber mõelnud. See on kogu teemaarenduse alus, et Riigikogu on otsustanud ritta seada riiklikult tähtsad kultuuriobjektid. Jah, nende sees on Estonia ning selle [juurdeehituse probleemide] lahendamisega me tegeleme. 

Kuna Rahvusooper Estonia on avalik-õiguslik organisatsioon ja juhib seda töögruppi ise, korraldab tema ka ehitusega seonduvat. Raha, nii nagu kultuurikomisjonis ja Riigikogus on kokku lepitud, tuleb tähtsate kultuuriobjektide jaoks Kultuurkapitalilt. See summa on fikseeritud, seal on olemas kokkulepe, mis raha ehituseks läheb. Sinna juurde arvestatakse ka ehitushinnaindeks, mida on arvestatud ka iga teise riiklikult tähtsa kultuuriobjekti ehitamise puhul, sest elukallidus ja ehitushinnad tõusevad. See ehitushinnaindeks on seal arvutuse juures tähtis. See on kõige aluseks olnud. See töögrupp on olnud oma kõige paremas teadmises Kultuuriministeeriumi abikäsi Estoniale selles, kuidas oleks võimalik kõige kiiremal võimalikul moel selle asjaga edeneda. 

Selles töös on palju nüansse, millele te ka ise viitasite. Üks nendest on muinsuskaitselised eritingimused, nendega arvestamine, või mingite kompromisside leidmine. Ma arvan, et Muinsuskaitseamet on päris palju tänaseks juba vastu tulnud selles, mis puudutab Rahvusooperi Estonia ruumides tehtavaid võimalikke lahendusi. Ma olen olnud iga kahe nädala tagant Ott Maateniga ühenduses. Mina ei juhi seda töögruppi. Ma elan lihtsalt kaasa ja hoian silma peal, et see töögrupp jõuaks konsensuslikule lahendusele, mis aitaks ruumiprogrammi hankedokumentide [detailid] välja selgitada, need kirja panna ja edasi arhitektuurikonkursini jõuda. 

Suur tänu! Lõpetame kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja – nüüd ma loen hästi hoolikalt – teema on Eestit ähvardavast chapodifoobiast [hääldab tšapodifoobiast]. Martin Helme, palun! Kõigepealt siis palun tõlget.

Aitäh! Ma arvan, et see on chapodifoobia [hääldab kapodifoobia].

Chapodifoobia [hääldab kapodifoobia].

See on irratsionaalne hirm kaheksajalgade ees. Mina tean küll, et Reformierakond ja teised liberaalid on võidelnud Eestis aastaid entusiastlikult kõikide foobiatega, mis olemas on. Nii et kujutage ette minu üllatust, kui te hakkasite ise usinasti ühte uut foobiat üles kütma – foobiat kaheksajalgade vastu. See on minu meelest täielikus vastuolus teie senise jutuga. 

Aga teie senise jutuga on vastuolus niikuinii kogu teie senine valitsemispraktika. Noh, tasakaalus eelarve, rahvusriigi pidamine või kindlates kätes Eesti – kõigi nende puhul on nii, et retoorika ja teod on täiesti risti vastupidi. 

Nüüd, ma mõtlesin, et kõigepealt teen märkuse, et foobiat ei ole ilus õhutada, võiksite järgi jätta. Eriti arvestades seda, et kaheksajalad on väga toredad loomad: neil on kolm süda, kaheksa aju, nad on võimelised kasvatama uue jäseme ja nad saavad vahepeal isegi veest maal käia – väga toredad loomad ja ei ähvarda inimesi üldse, isegi mitte Reformierakonda. 

Aga ma saan loomulikult aru, et te räägite tegelikult poliitikast. Te pidasite siin nädalavahetusel miskitsorti parteilist ergutusüritust, mida nimetasite üldkoosolekuks või üldkoguks. Ma vaatasin pilguga hinnates, et seal oli kohal vähem rahvast kui keskmisel EKRE kohtumisel valijatega. Ja seal olid väga huvitavad sõnumid. Lisaks foobia õhutamisele rääkisite te seal sellest, kuidas Reformierakond seisab vabaduste eest, ja mina kohe mõtlesin, et aga kes see meil seda vaenukõne siin edendab. 

Ja siis te rääkisite, kuidas teie olete ka nüüd jõudnud meiega samale järeldusele, et Eestis on niinimetatud ideoloogiliselt laetud "uuringud". Mul on üks hõbepaberist mütsike üle, ma võin [selle teile] kinkida. Me oleme ammu rääkinud, et need küsitlused ei ole päris ausad. Meil on ka sõltumatusele apelleerivad instituudid, kes tellivad arvamusi neilt, kes soovitud viisil [midagi] arvavad. Jälle, ma saan aru, et teie enam ei usu ei sõltumatuid instituute ega eksperte, vaid arvate, et kõik konjunkturistid on peidusolevad kaheksajalad. Rääkige, kuidas te jõudsite sellesse maailma?

Aitäh, hea küsija! Noh, sellele on päris mitu kirjeldust, aga ma püüan neid siis jõudumööda [tutvustada]. Te olete, ma vaatan, ridades ettepoole liikunud – teiegi elus on muudatusi toimunud, nagu ma näen. Jah, lähemale. Mis seal ikka. Kõigepealt aitäh fooliummütsi pakkumise eest! Selle, ma arvan, peate EKRE-sse jätma, seda läheb teil rohkem vaja. 

Aga tulen nüüd kaheksajala juurde. Jah, ma arvan, et te olete õigesti ära tabanud, et see on poliitiline kujund ja kirjeldab päris mitut asja. Loom ise on kindlasti tore, peaaegu igal pildil nunnu – on ka pilte, kus ta nii nunnu ei ole –, aga poliitiline kaheksajalg ja see konservatiivne kaheksajalg iseenesest nii nunnu enam ei ole. Selle kirjeldamiseks võiks kirjeldada ühte selle omadust. Seda, et alati, kui ühiskonnas mingi teema arutelus on, siis laseb see konservatiivne kaheksajalg kõvasti tinti, hägustab eesmärke ja loob pildi hoopis millestki muust, kägistades vabadusi ja inimeste võimalusi paremaks tulevikuks. Ja tema kombitsateks on tihtipeale erinevad instituudid, mis otsivad mõju meediakanalite kaudu just sellesama mulje põhjal, et nad on kuidagi sõltumatud. On neid, kes pürivad sõltumatutes instituutides andma arvamusi ühiskonna kohta, põhiliselt kirjeldades konjunktuuri viletsamana, ja siis, kui valgus põlema panna, selgub, et nad on astunud ühe selle kaheksajala kombitsa teenistusse, ja veel väga palju muid asju. See kõik vastandub sellele, mida Eesti riik on seni eduks pidanud: vabadus, liberaalsed isikuvabadused, tugev Euroopa, aus ja avatud debatt oma nimega ja kõike muud.  

Ja viimasel ajal on tulnud üks kaheksajala kombits juurde – neid ju tuleb pidevalt juurde, nagu te elegantselt ütlesite, see kaheksajalg on võimeline ka kombitsaid juurde kasvatama –, jälle üks instituut, mis pürib sõltumatusele, mille taust tegelikult on ju valdavalt isamaaline. Just parteilist isamaalisust mõtlen ja sellist nii-öelda respublikalikku tausta. Selle [instituudi] eesmärk on küsida õigetelt arvajatelt õigeid [küsimusi] ja siis legitimeerida plaani võtta pensionäridelt raha ära. Kordan: nende plaan on võtta pensionäride raha ära. Ma saan aru, et see idee [teeb teile] nalja, minule see idee nalja [ei tee] – võtta pensionäride raha ja kasutada seda jooksvate kulude jaoks. Ja teine [idee] on minna pensionikassat lõhkuma. Selliseid ideid üritatakse legitimeerida ja mul on väga kurb vaadata, et osa teist naerab selle üle, et Isamaa tahab pensionäridelt raha ära võtta. Mina ei naeraks selle üle.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! Ei, me ei naernud selle peale, et pensionäridel on Eestis raske. See on Reformierakonna valitsemise ajal [tekkinud] kurb fakt, et mitte ainult pensionäridel, vaid ka noortel peredel, üksikvanematel ja kõigil [teistel] on raske, ka ettevõtjatel on raske. Kõigil on raske, sest teie valitsete. 

Ma muidugi ikkagi ei saanud vastust oma küsimusele, et kuidas see protsess välja nägi, kuidas te sinna jõudsite, et sõltumatutest instituutidest astuvad välja konjunkturistid. Mina mäletan, et üks sõltumatu Eesti Panga asepresident astus Reformierakonda, teenib teil praegugi valitsusliikmena, muide. Mina mäletan, et te omal ajal uskusite, et Eestis meedia on sõltumatu, aga nüüd tuleb välja, et Postimees on nurgataguste salajaste mahhinatsioonidega seotud. Selline täiesti selgelt vandenõulik nägemus Eesti asjadest, nagu Kristen Michali kõne [kirjeldas]. 

Aga ma keskendun teisele asjale. Mul oli küll hea meel lugeda, et teie vaidlete oma erakonna vana korüfee Siim Kallase vastu, kes kunagi rääkis, et 70% eestlastest on purulollid. Teie ütlesite, et eestlane võib olla kriitiline, aga ta ei ole rumal. Mina olen ka sama meelt, mina arvan, et inimesed ei ole rumalad. Ja ma arvan ka seda, et inimesed tunnevad selle ära, et valimised on meil tuleviku üle. 

Te räägite avatusest ja ettevõtlusvabadusest – ma ei ole küll üheltki ettevõtlusorganisatsioonilt kuulnud, et nad arvavad, et tänane valitsus seda soodustab. Haridus[valdkonnas] olete te koole kinni pannud, tervishoius kärpinud, sotsiaalkaitses võtnud kodustelt emadelt kindlustuse ära ja nii edasi ja nii edasi.

Eestlane ei ole rumal. Kui nad [soovivad] anda oma hääle neile, kes tahavad targemat, jõukamat, turvalisemat ja vabamat Eestit ning soovivad lahendusi tulevikuks, siis nad kindlasti on ammu aru saanud, et Reformierakonna poole mitte vaadata. Võltsitud küsitlused või mitte, aga kõik need näitavad, et Reformierakonna poole nad ei vaata. 

Ja ma küsin siis täpsemalt järgi, et kas ma sain teie kõnest õigesti aru, et te tegite üleskutse inimestele EKRE-t toetada, pidades silmas jõukust, turvalisust, tarkust ja lahendusi tulevikuks.

Kas-küsimus? Sellele saab jah või ei vastata. Ei, muidugi. Aga aitäh, et te tulite kogu selle maa infotundi ja küsisite selle ära! Ja kogu see eelnev jutt, Siim Kallasele millegi sellise omistamine on naeruväärne. Ma ei tea, miks te üritate talle seda omistada. Ma näen, et ka teie satelliidid sotsiaalmeedias aeg-ajalt seda üritavad. See on kindlasti naeruväärne väide. 

Ütleme nii, et mina siiski ei jaga teie maailmavaadet kõikjale ulatuvatest vandenõudest, aga ma ütlen, et on olemas seesama nähtus, mis tihtipeale ei armasta valgust, opereerib pigem taustal ning küsimata poliitilist mandaati, soovib osaleda poliitilises elus. Mujal nimetatakse seda paremate terminite puudumisel oligarhiaks, mõjutustegevuseks või kõigeks muuks. Meie nimetame seda hellitavalt konservatiivseks kaheksajalaks. Seda mõju ostetakse pidevate uuringute, sobivate küsitluste ja õigete arvamuste tellimise kaudu – kus iganes see toimub. 

Te mainisite Postimeest. Mina arvan, et Postimehel lehena ei ole viga miskit, küllap see on okei, aga seal on toimetajad. Näiteks eilegi nägin sotsiaalmeedias, kui see õige info oli, et üks toimetajatest justkui arvas, et droon, mis Võrtsjärve kohal tuli alla lasta, ei olnud päris. Ma ei tea, mida sellises olukorras teha. Ma ei viskaks nalja. Küllap on inimesi, kes päriselt arvavad, et sellised uudised on välja mõeldud. Venemaad pole, Putinit pole, sõda pole ja droone pole. Ja siis levitavad nad seda mõju, ütlevad, et liberaalidel pole kohta selles avalikus ruumis, ja üritavad seda pilti hägustada sedasama tinti pritsides. 

See konservatiivne kaheksajalg ei armasta valgust. Ma näen seda suminat igal pool, kõik on veidi närvilised. Räägime sellest konservatiivsest kaheksajalast ja tema kombitsatest, räägime rohkem ja toome ta valguse kätte.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Kõigepealt sissejuhatuseks naljadest ja naljategemisest. Sel nädalal juba mitmendat korda, ka täna siin esimesele küsimusele vastates, pidite oma väljaütlemisi selgitama [ja ütlema], et see oli nali. Eks see ole selline lastetoa ja harituse küsimus. Mina olen kasvanud sellises teadmises, et kui on nali, siis see ongi naljakas ja inimesed saavad aru, et oli nali. Kui naljamees peab hakkama seletama, et oli nali, siis on kehv naljamees. Nii et tuleb välja, et te ei ole ainult mitte väga kehv peaminister, vaid ka kehv naljamees. 

Aga minu arvates te tegelikult ei tee nalja, isegi kui te püüate öelda, et te tegite nalja. Te räägite musta valgeks. Sellessamas hiljutises kõnes te samastasite Reformierakonda vabaduse ja õitsenguga. Kui me vaatame tegelikkust, vaatame nurjunud energiapoliitikat, vaatame kõigi aegade kõige halvemini juhitud riigirahandust, vaatame seda, kuidas te inimesi maksude ja koormistega kägistate ja kuidas te just lastega perede toimetulekut olete halvendanud, siis ei lähe need kaks asja ju kokku. 

Kui tuleme natuke lähemasse ajalukku, siis [näeme, et] te püüate sellise petujutuga pilti tegelikkusest erinevaks maalida. Te käisite hiljuti valitsuse pressikonverentsil välja mõtte, et võiks teha erakondadeülese kokkuleppe, et igal aastal vähendada poole protsendipunkti võrra defitsiiti. Ja siis tuli siia lisaeelarve, mille juures oli Rahandusministeeriumi prognoos, kust selgub, et järgmisel aastal suurendatakse Reformierakonna juhtimisel defitsiiti 0,6 protsendipunkti võrra. 

Mul on kaks lihtsat küsimust. Esimene: kas te lähiajal olete välja tulemas plaaniga, mis aitab 2027. aastal defitsiiti vähendada vähemasti poole protsendipunkti võrra? Te ise ette panite seda ette oma kõnes. Ja teine on veel lihtsam küsimus: millal te tagasi plaanite astuda?

Aitäh! Hea küsija! Ma olen teid palju näinud küsimas. Ma saan aru, et te püüate olla kuidagi parteivääriliselt õel, aga see ei tule teil välja. (Naer saalis.) Ma saan aru, et te teete katseid, aga see paistab koomiline. Aga proovige edasi! Minul on lõbus, teil ka, eks! Vaatajatel ka. Õeluse jaoks on vaja ikkagi õel inimene olla. Mulle tundub, et te ei ole seda piisavalt. 

Räägite nurjunud valitsemisest, riigirahandusest, kõigest muust ja siis ajate kõik sassi nagu pudru ja kapsad. Makse oleme alandanud. Ma ei tea, millest teie räägite. Selle aasta alguses alandasime [makse]. Kaotasime ära Isamaa, Keskerakonna ja sotside tehtud astmelise tulumaksu. Selle tulemusena need inimesed, kes [teenisid rohkem kui] 1200 eurot ja kandsid kõrgemat maksukoormat, said maksukergenduse. Keskmise palgaga inimene saab 1800 eurot aastas rohkem kätte ehk 13. kuupalga. Perede ostujõud kasvab umbes 6% aastas, töötajate netopalk umbes 10% aastas. Kui te arvate, et see on nurjunud [plaan], siis minge öelge inimestele, et nende sissetulekute suurenemine on nurjunud idee. Need numbrid, olgu öeldud, hea küsija, on Eesti Pangast. 

Nüüd, kaitse puhul, ma saan aru, te tahate jälle teha näo, et meil ei ole Putinit. See on selline EKRE üldine hoiak, et kaitsesse pannakse raha kellegi teise toreduse pärast. Vaadake, kaitsevaldkonna kasv on möödapääsmatu, kui me tahame Eestis ajada Eesti asja eesti keeles ja sinimustvalge lehvides. Jah, õige, teil oli ju see mees ka enne seal fraktsioonis, kes arvas, et siin ei pea tingimata sinimustvalge lehvima. Nüüd vist enam ei ole ta [fraktsioonis]. 

Nüüd, mis puudutab defitsiiti, siis parteideülest kokkulepet – sealgi te ei pannud tähele – ei ole mina pakkunud, vaid mina ütlesin, et paneme selle eelarve seadusesse kirja ja teeme järgmise eelarve lihtsalt väiksema defitsiidiga. Ma lihtsalt meenutan, et 2024. aastal me suutsime oluliselt kokkuhoidlikumalt eelarvega majandada, umbes 400 miljoni [võrra]. Defitsiit, mis pidi olema 2,9%, oli oluliselt väiksem. Eelmisel aastal pidi defitsiit olema 3% ja jäi ka oluliselt väiksemaks. 400–600–800 miljonit kokkuhoidlikumalt majandatud. Sellel aastal on meil esimese kolme kuuga juba ligi 150 miljonit rohkem laekunud, kui on vähem kulutatud. Nii et ma arvan, et me suudame ka sellel aastal tublimalt majandada ja jääda defitsiidiga oluliselt alla kokkulepitud taset, mida Euroopa lubab. Sama teeme ka järgnevatel aastatel, teeme eelarve ja ka eelarve seadusega. 

Ja ma ütlen, et minu kogemus selliste kokkulepetega on, et need on kasulikud sellise hetkeni, kuni poliitikud kohtuvad reaalsete otsustega. Opositsioon on väga varmas igasuguseid kokkuleppeid tegema, kuni nad päriselt peavad ka millegi eest vastutama. 

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitika. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra peaminister! Kõigepealt andke edasi minu tänu ka neile kaitseväelastele, kes koostöös Rumeenia piloodiga selle drooni eile alla võtsid. 

Kuid, härra peaminister, kuulasin teie retoorikat ja asetame asja perspektiivi. Reformierakond on kaotanud eesti rahva usalduse. See ei ole tegelikult täna Eestis kellelegi enam uudis. Ma näen [asja] laiemalt. Kuulates teie niisugust hirmutavat ja Eestit laiemast kogukonnast välja tõstvat retoorikat, mulle näib, et sümmeetriliselt on eesti rahvas ka kaotanud Reformierakonna usalduse. Reformierakond ei usalda enam rahvast. Ja eks meil tegelikult ongi selle läbikukkunud poliitika tingimuses [küsimus], kas rahvas vahetab Reformierakonna järgmisel kevadel välja, sest vastupidist ju tegelikkuses – hoiaks taevas! – juhtuda ei saa. 

Te mainisite siin ajakirjandust ja kritiseerisite meediaväljaandeid. Minu jaoks on väga tõsine probleem see aktsioon, mille kohta on informatsioon jõudnud Riigikogu kultuurikomisjonist ka avalikkusele. Ma tean, et teie lauasahtlisse või Riigikantseleisse jõudis juba pool aastat tagasi seaduseelnõu, mis näeb ette tegelikult veel selle ametist lahkuva parlamendikoosseisu ajal suure hulga ekspertide nimetamise ringhäälingunõukogu liikmeks. See tähendab meie sõltumatu avalik-õigusliku meedia Reformierakonna kontrolli alla võtmist. Niisugust pretsedenti ei ole siin 1990. aastast saati olnud. Ma kohtusin loomeliitudega [ja kuulsin, et] proua Purgat planeeritakse juba ERR-i juhatajaks, kuna selle ülevõtmise tulemusel, kui Reformierakond [võtab selle] nii-öelda kontrolli alla, tekib kevadel võimalus ka ERR-i juhatus välja vahetada. 

Mu küsimus, härra peaminister, teile, või ettepanek, on see, et loobuge sellest aktsioonist, ärge hakake nii-öelda lahkumise meeleolus lõhkuma sõltumatute institutsioonide usaldusväärsust. Eks ole, härra peaminister! Ja nüüd on sõna härra peaministril. Palun!

Aitäh, härra Reinsalu! Ma pean teile jätkuvalt meelde tuletama, et sõna annan siin Riigikogu saalis mina või juhul, kui on istungi juhataja keegi aseesimeestest, annab sõna Riigikogu üks aseesimeestest. Seega ma annan nüüd sõna härra peaministrile. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Hea küsija! Nii, mitu asja. Ma saan aru, et te olete veetnud unetu öö, mõeldes välja konstruktsiooni Eesti rahva väljavahetamisest Reformierakonna poolt ja vastupidisest. Ärge nähke sellega vaeva! See ilukõne on lihtsalt teie enese lõbustamiseks. Konservatiivne kaheksajalg, ma saan aru, on veidi närviline, olete teiegi veidi närviline, aga midagi teha ei ole, sellest tuleb ausalt rääkida. See maailmavaade, mis otsib varjust teed poliitilisele lavale ilma mandaati küsimata, peab siiski valgust ka nägema. Ma arvan, et Isamaal on kindlasti palju erinevaid mõtteid sellel teemal jagada. Ma loodan, et avalikkuses saab seda teha. 

Teiseks, ma isegi ei saa aru, miks te eksperte pelgate, teadmata täpselt, mida kultuurikomisjonis arutati. Ma isegi ei saa aru, miks te eksperte pelgate. Miks te olete nii närviline selle pärast? Kas teil on mingi plaan sellega, mingi mure? Võin kindlasti välistada selle mõttekäigu, et keegi planeeriks Heidy Purgat ERR-i juhatajaks. Samas ei saa ma muidugi lõpuni välistada, et Urmas Reinsalu [ei] plaanita Päästeameti juhiks. Vaat seda ma ei saa küll ümber lükata. Selliseid kuulujutte olen ka kuulnud. Kui küsite, kus, siis [vastan, et] just praegu siin kuulsin. Ma loodan, et lükkate selle ka ümber.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ei, ma ei kavatse Päästeametit juhtima hakata, jätame selle oskusteabega päästeametnike pädevuseks. Kuid ma ei saanud tegelikult härra peaministrilt vastust. Kas vastab tõele, et Riigikantseleis on juba pool aastat ringhäälinguseaduse muutmise eelnõu [nõukogu] ümbermehitamiseks? Ja milline on teie seisukoht selle eelnõu kohta?

Ja minu üleskutse teile, härra peaminister – me ei rääkinud abstraktsetest ekspertidest –, on Eesti riigis väga keerulises olukorras mitte mängida sõltumatute institutsioonidega ja nende ümber niisuguseid ülevõtmiskatseid punuda. Meil ei ole mõtet siin tegelikult – see on väga tõsine küsimus, härra peaminister – mängida niisugust olukorda, nagu [te räägite siin] hämavalt mingitest ekspertidest. Ma palun teid enne valimisi hoiduda sellest aktsioonist. Tungivalt palun teid.

Ja nüüd, härra peaminister, niisugune hirmutav retoorika. Jah, ma olen ka öelnud – võimalik, et see on teile haiget teinud –, et Reformierakonna poliitika on Eestis objektiivselt keerulises olukorras paraku probleeme süvendanud ja läbi kukkunud. See on tegelikult objektiivne hinnang. Ärge võtke seda dramaatiliselt, isiklikult. Te vastate niisuguse hirmutava loogikaga. Ja minu sõnum, teate, härra peaminister, on teile vastupidine. Teie soovite panna Eesti rahva hirmu tundma tuleviku ees. Minu sõnum Eesti inimestele on see, et ärge kartke. 

Ja lisaks ma paluksin teil täpsustada üle seda – te olete väga tagasihoidlik olnud, proua Kallas istub teil kõrval –, mis puudutab erakondade esimeeste kirjatuba, mis meil on tekkinud koos härra Madis Mülleriga. Mis on teie seisukoht peaministrina on selle kokkuleppe osas, mis puudutab eelarve korrastamist, nagu Eesti Panga president välja pakkus? Vastake siin, kuna te sellele kirjale vist ei ole vastanud.

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Teil oli väga palju küsimuse jälle [aja] sisse mahutatud. Ma loodan, et ma sain nüüd kõik siia papitükile kirja. Teen oma parima. 

Te ütlete, et see on objektiivne hinnang. Ärge siis teiegi solvuge. Objektiivne hinnang tühja retoorikaga, et samal ajal tuleks makse langetada ja rohkem kulutada, mis on teie sõnum poliitikas, on üsna õõnes. (Hääled saalist) Täpselt sama õõnsad on paljud muud poliitikasoovitused, mida te teete. Nii et ma ütleksin nii, et vaadake, hea härra Reinsalu, peeglisse ja te tunnete ära, kes peaks objektiivselt endalt küsima, kas ta annab midagi Eesti poliitika ühisosa otsimisse või tegelikult otsib ainult vastandumist. Ma kardan, et sealt peeglist vaatab teile vastu osa sellest kaheksajalast, mida te nii väga pelgate valguse kätte tulevat, aga midagi teha ei ole. 

Nüüd ekspertidest. Ma ei saa ka hästi aru, miks te pelgate ekspertide juurde tulemist ERR-i nõukogusse. Eelnõu, küsisin ka kultuuriministrilt, on Riigikantseleis tõepoolest olemas, aga selle eelnõu suhtes ei ole kokkulepet. See eelnõu seisab seal Riigikantseleis, ja erinevatel põhjustel. Ma tean, et erameedial on olnud erinevaid arvamusi ja nii edasi, sellepärast ta seisab. Ju sellepärast võttis kultuurikomisjon asjad oma kätte. 

Aga mina ei oska küll kuidagi halvaks pidada seda mõtet, et rahvusringhäälingus on rohkem eksperte ja vähem poliitikuid. See ei ole halb. Ma ei stigmatiseeri kuidagi poliitikuid, aga vaadates teid, ütlen ausalt, et vähe on nii andekaid poliitikuid, kes suudavad samal ajal rääkida veenva näoga ühest-teisest teemast ja siis minna munitsipaalsesse Tallinna Vee nõukogusse torusid ja ventiile korrastama. Teie olete kindlasti võimekas, aga vaadake, Eestis neid nii palju ei ole.

Üks hetk korra. Kas te soovite seda Madis Mülleri teemat täpsustada? (Hääl saalist.) Ei, praegu ei soovi. Selge. Siis, Mart Helme, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh! No ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et siin meist keegi hirmutaks. Hirmutamisega tegeles Kristen Michal nädalavahetusel oma, ma ei tea, suurkogul või mis selle asja nimi teil oli. Hirmutas kogu Eesti rahvast sellega, et tuleb mingi müütiline kaheksajalg Thomas Hobbesi teooria valguses, kohutav elukas, kes kõik alla neelab ja ära lõhub. See on ju kõige klassikalisem hirmutamine, et inimesi manipuleerida. 

Aga minu küsimus ei ole üldse hirmutav. Minu küsimus ikkagi pretendeerib praegu dialoogile ja kutsun üles dialoogile. Nimelt, ma kohtusin just Päästeameti peadirektori Margo Klaosega. [Räägin sellest], kuna Päästeametist praegu juttu tuli, Reinsalu veel ei ole selle peadirektor. Meil oli ka eile kohtumine fraktsioonis. Ta andis mulle ühe paberi ja selle paberi pealt ma loen teile ühe lõigu: Eesti elanikkonnakaitse ei vasta julgeolekukeskkonna ohupildile. Ta põhjendab seda siin päris mitmel leheküljel, see on siis Päästeameti peadirektori elanikkonnakaitse nõuanne. Ta rõhutab seda, et kriisiolukorras, aga eriti sõjaolukorras, kus vastane püüab murda rahva kaitsetahet ja ruineerida rahva meelsust, Päästeameti ülesanded ja tegevus mitmekordistuvad, aga praegu ei ole selleks ei eelarves ega ka tegelikult materiaalse poole pealt piisavalt vahendeid eraldatud ega ole ka näha, et neid vahendeid praegu perspektiivis piisavalt eraldataks. 

Minu küsimus ongi seotud sellega. Eile meil oli arutelu siin Eesti julgeolekupoliitika alustest. Mulle jäi sellest arutelust mulje, et meil tegelikult elanikkonnakaitsega asjad lonkavad mitut jalga. Minu küsimus ongi seotud sellega, kas te olete valmis praegu ümber vaatama mõningaidki seniseid otsuseid, sealhulgas eelarvelisi otsuseid, aga ka materiaaltehnilise baasi …

Teie aeg!

… ja hankimise otsuseid, et meil kriisiolukorras oleks võimekus praegusest tunduvalt suurem.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Kui te kutsute üles dialoogile, siis püüan seda dialoogi vaimus arendada. Eile me tõesti seda rääkisime siin julgeolekupoliitika aluste [arutelus]. Üldjoontes on päris hulk investeeringuid ja rahastust läinud laia julgeolekusse, elanikkonnakaitsesse samamoodi. Kui küsida, kas Eestis on üldse mõnda valdkonda, kus oleks piisavalt raha, [siis vastus on, et] ega vist naljalt ei ole. Kui vaadata kaitsevaldkonda, mis on sisuliselt kasvanud nagu pärmi peal, sellepärast et meil on väga agressiivne vaenlane – me tahame siin Eestis tunda ennast kindlana ja tulevikku näha, sellele ehitada –, siis [peame] ütlema, et muud valdkonnad ei ole sellisel viisil kasvanud. Kaitsevaldkonda ja sisejulgeoleku valdkonda on läinud palju raha vastavalt projekti vajadustele ja investeeringutele. See kuidagi ei tähenda, et tulevikus ei tuleks sinna juurde panna. Võimalusel tulebki sinna juurde panna, et inimesed saaksid ennast kindlana tunda, mis tahes vajadused elanikkonnakaitse valdkonnas on. 

Eile me rääkisime 2022. aastast, kui oli juttu konkreetsetest arendustest, rahanumbritest, millele te ka viitasite. Mul on tõesti pikk loetelu, mis puudutab Terviseameti kriisivalmiduse kasvatamist, nakkushaiguste teemat, Sotsiaalkindlustusameti juhtimist, Euroopa Liidu raha kasutamist. Näiteks Siseministeeriumi ja Päästeameti poole pealt oleme 2025. aastast jõustanud hädaolukorra [seaduse] muutmise seaduse, mis puudutab ohuolukorras riiklikku ohuteavitust ja varjumist. 2026. aasta juulist tuleb rajada avalik varjend hoonetesse, mida külastavad suured rahvahulgad ja mille pind on üle 10 000 ruudu. Alates 1. juulist 2028 tuleb rajada mitteavalik varjend kõigisse uutesse elu-, majutus-, toitlustus-, büroo-, kaubandus-, haridus-, tervishoiu- ja muudesse avalikesse hoonetesse. Suletud netopind [peab sel juhul olema] vähemalt 1200 meetrit, uute tööstus- ja laohoonete puhul 1500 meetrit. Hoonete kohta tuleb koostada ka varjumisplaan 1. juuliks 2027 ja sobiva varjumisvõimaluse olemasolul tuleb vastav hooneosa kohandada varjumiskohaks hiljemalt 1. juuliks 2028. 

Väga palju asju on veel, mida Päästeamet teeb: erinevaid kriisivalmiduse kampaaniaid, isegi lauamänge on tehtud nooremale põlvkonnale. Aga hinnang on ikkagi umbes selline, et Päästeameti hinnangul on kriisideks valmis väike osa Eesti elanikkonnast. 2025. aasta mais oli Päästeameti hinnang, et 73% inimestest on mõelnud läbi, kuidas nädal aega ilma elektri, vee ja poodideta hakkama saada. Kolmandik ütles, et neil pole mingeid ettevalmistusi. Nii et seda tööd tuleb igal juhul jätkata.

Aitäh! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on raske olukord hariduses. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Peaaegu kõik koolid kurdavad täna, et õpetajaid on puudu. Paljud vabad kohad tuleb täita inimestega, kellel puudub erialane haridus ja töökogemus. Kas saate täpselt öelda, kui palju õpetajaid haridussüsteemis praegu puudu on? Millal teie hinnangul olukord normaliseerub? Ja mida teie ministeerium selleks konkreetselt teeb?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, haridusministeerium ei tea ega saagi kuidagi teada, kui palju ühes konkreetses koolis õpetajaid puudu on. See informatsioon on koolijuhil ja koolipidajal, seda informatsiooni haridusministeeriumil ei ole. Haridusministeeriumil on see informatsioon, kui palju koolis töötavatest õpetajatest ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. See on see informatsioon, mis märgitakse ära EHIS-es. Selle järgi võib [öelda], et kui kvalifikatsiooninõuetele ei vasta 20% õpetajatest, siis on järelikult puudu 20% inimestest, kes töötaksid õpetajana õpetajaametis ja kellel oleks ka õpetaja kvalifikatsioon. Ehk siis seal [koolides] töötavad inimesed, kes ei vasta õpetaja kvalifikatsioonile. Nende seas on väga suur hulk neid, kes praegu ülikoolis õpivad ja õpetajakutset omandavad. 

Haridusministeerium on viimase viie aasta jooksul, nii varasemate ministrite kui ka minu juhtimisel, teinud mitmeid samme. Esimene nendest oli ülikoolides õpetajakoolituse tellimuse arvu märkimisväärne suurendamine ja selleks ka vahendite [eraldamine]. Aastas võtavad ülikoolid õpetajakoolitusse ligi 400 tudengit rohkem vastu ja sellel kevadel lõpetavad esimesed suuremad lennud, kes õpetajakutse saavad. Halduslepingute läbirääkimistel ülikoolidega me jätkame [suurendatud] vastuvõttu õpetajakoolitusse kuni aastani 2030. Praeguste prognooside järgi meil on lisakohti vaja ja neid lisakohti me halduslepingute kaudu ka rahastame. 

Teiseks, me võtsime vastu õpetajate karjäärimudeli, mis diferentseerib õpetajate palka selle järgi, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või ei vasta kvalifikatsioonile ja millised on õpetajate pädevused. Selle karjäärimudeli mõju loodetavasti – see alles 1. septembrist rakendub koolides, 1. märtsist rakendus see osaliselt – on see, et need inimesed, kellel on õpetaja kvalifikatsioon, eelistavad koolis töötada, sellepärast et see loob neile paremad tingimused koolis töötamiseks. 

Viimane, põhiküsimus on õpetajate palk. Õpetajate palga [tõusul] on olnud seisak 2020. aastal ja 2025. aastal. Ma loodan, et me saame jätkata õpetajate palga tõusuga, sealhulgas suurendada palga diferentseerimisfondi, et koolijuhtidel oleks suurem vabadus just nimelt nende õpetajate palka diferentseerida, kelle puudus on väga suur. 

Ja nüüd viimane. Haridusministeerium on eraldi välja töötanud – see on praegu kooskõlastusringil, osa partneritega [toimuvad] läbirääkimised – matemaatika ning loodus- ja täppisteaduste õpetajate värbamise ja õppe rahastamise eraldi strateegia, mis on suunatud just nimelt reaal- ja täppisteaduste õpetajate puuduse leevendamiseks.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Koolid, eriti need, kes lähevad üle eestikeelsele õppele, kurdavad õppematerjalide puuduse üle. Minu andmetel tuleb paljud õppematerjalid koolidel ise koostada, sest valmismaterjale ei ole. Samal ajal väidate teie, et haridusreformile plaanitakse kulutada 500 miljonit eurot. Kuhu see raha läheb ja millal lahendatakse õppematerjalide probleem?

Aitäh küsimuse eest! Selgitan seda õppematerjalide probleemi. Täna on ette valmistatud neljandate klasside loodusõpetuse õpetamise juhendmaterjal – tegelikult see oli juba eelmisel aastal valmis – ning viiendate klasside loodusõpetuse, ajaloo ja kirjanduse [õpetamise] juhendmaterjal. Need on need ained, kus keeleoskus on kõige olulisem selleks, et ainet omandada, ja nende õppeainete jaoks on eraldi juhendmaterjalid õpetajatele olemas. 

Täpselt samamoodi on eraldatud endistes vene koolides üleminekuklasside [õpetajatele] raha õpetajaraamatu jaoks, mille teised koolid peavad ise ostma. Üleminekukoolidele oleme me selle haridusministeeriumi eelarvest eraldanud. Nad on saanud spetsiifilise õpetajaraamatu, mis juhendab neid tundide läbiviimisel. 

Haridusministeerium on rahastanud ülikoolides ülisuurel hulgal lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika koolitusi. Need on täpselt need koolitused, kus käivad aineõpetajad, selleks et koos koolitajaga, pädevate ekspertidega oma tundide vaatest, oma kooli vajadustest ja laste vajadustest lähtuvalt spetsiifilised õppematerjalid valmis teha. Kui on erivajadustega laste klass, siis erivajadustega laste klassi õpetajatele, kui on tavaklass, siis tavaklassi [õpetajale]. Neid viise, kuidas saada õppematerjale eestikeelsele õppele üleminekul, on väga palju. [On olemas] juhendmaterjalid, õpetajaraamat, koolitused, koos Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli ekspertidega materjalide tegemine. 

Ja viimaseks, haridusministeerium on e-koolikotti kokku kogunud kõikide õpetajate poolt välja töötatud spetsiifilised juhendmaterjalid, töölehed ja abivahendid kõikide ainete jaoks, mis [on seotud] eestikeelsele õppele üleminekuga. Kõik õpetajad saavad nendele asjadele ligi tasuta. 

Kahjuks on meie praktika näidanud seda, et mitte just väga entusiastlikult ei käi üleminekukoolide õpetajad ei e-koolikotis asju kasutamas ega ka koolitustel. Selleks, et nad saaksid koolitustel käia, on haridusministeerium eraldanud Asendusõpetaja MTÜ-le lisaraha spetsiifiliselt selleks, et nad tagaksid ja võimaldaksid õpetajatel käia koolitustel. Sellel ajal, kui õpetaja on koolitusel, saab teda asendada asendusõpetaja. Ma olen ise asendusõpetajana koolis tööl käinud siis, kui näiteks viienda klassi ajalooõpetaja käis LAK-õppe koolitusel. Mina käisin ja asendasin teda. Asendusõpetaja MTÜ võimaldab seda. Nii et töövahendid on tegelikult olemas. 

Ma arvan, et eestikeelsele õppele üleminekuga seotud stress, mis esimestel aastatel oli ülikõrge, on tänaseks siiski hakanud vaikselt taanduma, nii-öelda tolm settib. Me näeme, et sellel aastal neljandate klasside tehtud tasemetööde tulemused võrreldes eelmise aasta neljandate klasside omadega on paranenud kõikides ainetes, [näiteks] matemaatikas, loodusõpetuses ja eesti keele teise keelena aines.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun! 

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab ka rasket olukorda hariduses, nimelt kõrgharidust ja halduslepinguid, mis on sõlmitud ülikoolidega. Iseenesest on ju väga hea, et on jõutud lepingulisse suhtesse. Aga kahjuks peab tõdema, et sellest aastaid tagasi kokku lepitud 15%-lisest kasvust, mida ülikoolid tegelikult väga vajasid ja soovisid, ja soovivad jätkuvalt, sellest eesmärgist on loobutud. 

Kui ma neid halduslepinguid loen – need on loomulikult iga ülikooli kohta eraldi, seal on oma spetsiifika –, [siis ma näen, et] üldises plaanis rahastamise seisukohalt need mingit kindlustunnet küll ei anna. Kui ma vaatan nendes lepingutes rahastamise poolt, siis on seal sees sellised üldsõnalised sätted, et igal aastal planeeritakse riigieelarvesse ülikoolidele kõrgharidustaseme õppe ning teadus- ja arendustegevuse korraldamiseks vajalikud vahendid kooskõlas kehtiva riigi eelarvestrateegiaga. See tehakse ju koos eelarvega ja sellel ei ole seaduse jõudu ja see ei taga midagi. Riigi eelarvestrateegia protsessis esitatakse lisavajaduse taotlusi. Noh, taotlusi võib ju esitada, see ka midagi ei taga. Ja siis on [kirjas], et osutame ülikoolidele igakülgset abi lepingu täitmisega seonduvate küsimuste lahendamisel ja täidame lepingus ja lepingu lisades kokkulepitud tingimustel ja korras ministeeriumile pandud muid ülesandeid. Siis on tehnilised näitajad. 

Öelge palun, kuidas tegelikult ülikoolidele kindlustunnet luua? Minu hinnangul need halduslepingud rahastamise seisukohalt mingit pikka kindlustunnet küll ei loo. Väga palju on räägitud, et kohe-kohe saabuvad ülikoolidesse mõned aastakäigud, kus õpilasi tõenäoliselt on rohkem. Veel kord väidan, et sellises sõnastuses halduslepingud pikaajalist kindlustunnet ülikoolidele kahjuks ei anna. Mis on teie kommentaar?

Aitäh selle küsimuse eest! No tuletame siis mõned asjad meelde. 15%-line tegevustoetuse tõus lepiti kokku 2022. aastal ja aastatel 2022, 2023, 2024, 2025 ja 2026 need tõusud ka olid. Viimased kaks aastat oli küll kärpega tõus ehk tõus ei olnud mitte 15%, vaid oli 10%. Aga see kokkulepe, mis kokku lepiti 2022. aastal, täideti. 

Ja täpselt samamoodi, nagu 2022. aastal tehtud kokkuleppe puhul, tuleb need numbrid sisse kirjutada RES-i. Ka toona kirjutati nad sisse RES-i. See on ainuke koht, kuhu neid tegelikult sisse kirjutada saab, pluss järgmise aasta eelarvesse. Nii nagu teie minister Tõnis Lukas 2022. aastal kokku leppis ja kirjutas need RES-i, nii need kirjutatakse ka seekord. Kui me need kokku lepime valitsuses, kirjutame need riigi eelarvestrateegiasse. Mingit muud teist vahendit olemas ei ole. 

Nii et selles mõttes on täpselt samasugune protsess. Ülikoolidega käisid läbirääkimised mitte selle pärast, et ülikoolid tahtsid lihtsalt 15% juurde saada, vaid selle pärast, et me lepiksime kokku, millised on prioriteetsed valdkonnad, kus õpilaste arv [võiks] kasvada ja kuhu [lisa]raha suunatakse. Nii et ülikoolidega on meil kokkulepe olemas selle koha pealt, et mis on need 12 valdkonda, kus me üliõpilaste arvu kasvu ette näeme järgmise viie aasta jooksul. Need valdkonnad me leppisime kokku ja arvutasime läbi ka selle, millist rahastust selleks vaja on. See taotlus tuleb RES-i raames esitada, valitsuses läbi rääkida ja kokku leppida. 

Ega mul muud selles mõttes lisada ei ole peale selle, et nii nagu neli aastat tagasi need läbirääkimised peeti ja kokkulepe tehti, nii on see kokkulepe ja läbirääkimised ka seekord tehtud. See on ülikoolides tavapärane praktika, et niimoodi neid kokkuleppeid tehakse.

Suur tänu! Lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on erihoolekanne. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! 22. aprilli infotunnis esitasin teile küsimuse Riigikohtu 20. aprilli otsuse kohta, mis tegelikult sõnastas väga selgelt, et riik peab erihooldekodukohad tagama. Inimesed, kes vajavad erihooldekodukohta, ei saa oodata ja olla lõputus ootejärjekorras. Riik ei saa viidata rahapuudusele ja kohanappusele. See on väga kindel otsus, seda enam edasi kaevata ei saa. Tol korral, kui ma teile selle küsimuse esitasin, te ütlesite nii. Ma tsiteerin: "Aitäh, hea küsija! Ma nägin ka uudist sellest kohtuotsusest. Kohtuotsust ennast ma pole jõudnud veel lugeda, kuna see on nii värske. Aga ma eeldan, et Sotsiaalministeerium analüüsib selle läbi ja siis tuleb valitsuskabinetti. Siis ma oskan kirjeldada, mis see edasine plaan täpselt on."

Minu küsimus on, kas Sotsiaalministeerium on selle teema toonud valitsuskabinetti, kas seda on arutatud ja milline on edasine plaan? Kui me [arutasime] siin 18. mail esimesel lugemisel riigi 2026. aasta lisaeelarvet, siis seal ei olnud ühtegi rida selle kohta, et kohtuotsust, mille on Riigikohus teinud, asutakse täitma. Kohtuotsused on täitmiseks nii inimestele kui ka riigile ja riik peaks siin näitama eeskuju. Kas valitsuskabinetis on olnud arutlusi ja kas sotsiaalminister on selle teema toonud sinna?

Jah, aitäh, hea küsija! Sotsiaalminister toob selle koos eelarvega, kuna sellel aastal on käimas ka erihoolekandeteenuse reform. Sotsiaalminister toob selle valitsusse koos eelarvega selle arutelu ajal. Ma saan aru, et tegelikult ettevalmistused ministeeriumides käivad, aga debatt, nagu te teate, läheb suvel lahti ja sügisel [jõuab] nii-öelda finaali, augustis või septembris. 

Seda on juba teadvustatud – see ei ole ilmselt ka üllatus inimestele –, et kõik abivajajad ei saa piisavalt kiiresti teenust, sest teenuskohti ei ole, töötajaid ei ole, järjekorrad on liiga pikad. See on teadmiseks, ma arvan, kõigile vaatajatele, kes valdkonda nii hästi ei tea. 

Erihoolekandeteenuse reformi eesmärk ei ole mitte ainult järjekorra korrastamine, vaid eesmärk on teenuse mudeli ülevaatamine. [Vaadatakse üle], kellele millist tuge ja millises mahus lisaks praegusele ka tulevikus pakkuda. Samuti vaadatakse üle, milline on rahaline vajadus, et abivajajad saaksid vajalikud teenused, ja millise rahastusega seda saab tagada. Tänane süsteem ja teenuse korraldus ei vasta hästi inimeste vajadustele ja ilmselt ka Riigikohtu otsus indikeerib seda, et see ei vasta tänastele vajadustele. 

Sotsiaalminister tuleb sellega eelarve kõnelustele. Loomulikult me kõik teame, mis see seis on. Eelarve on meil defitsiidis, aga sotsiaalkulutused, pensionid ja paljud muud asjad, ka kaitsekulutused tuleb kõik sinna raami sisse kuidagi ära mahutada. Aga eks elu ise näitab, kuidas need mahuvad. 

Ma palusin endale ka välja selle järjekorra [kohta käiva teabe] ja tõepoolest, järjekord erihoolekandes vähenes ajaliselt ainult 2024. aastal. Muudel aastatel on see pigem [pikenenud], 2023. aasta lõpuks oli see kõige [pikem], 2024. aastaks oluliselt [lühenes] ja 2025. aastal on see veidi [lühem] kui 2023. aasta lõpus. Nii et see on umbes see dünaamika. Jah, ma neid muid detaile, kui te küsite, kirjeldan juurde, kui oskan. 

Aitäh! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas ma saan teist õigesti aru, et me räägime eelarveaastast 2027? Kui ma küsisin 18. mail rahandusminister Jürgen Ligilt sellesama kohta, et miks ei ole see lisaeelarves, siis vastas Jürgen Ligi mulle nii. Ma tsiteerin tema vastust: "Tegelikult valitsused ei loe kohtuotsuseid, vaid vastavad ministrid ikkagi on need, kes valitsusse need probleemid toovad, mis nendest otsustest järelduvad. Aga praegu pole neid toodud ja ma ei ole kindel, et see on nii lineaarne, et jõustub otsene kohustus mingi raha eraldada. Küllap see asi on keerulisem."

Tegelikult me teame, et seda vajadust on hinnatud. Ja Riigikontrolli auditis, mis [andis] ülevaate perioodil 2018–2024 erihoolekandeteenuste kättesaadavusest, on tõesti [välja toodud] ka teisi teenuseid – seal ei ole ainult erihoolekandeasutuste kohad –, mis vajavad täiendavat ressurssi. 

Eile [tehti] ka avalik pöördumine Vabariigi Valitsusele, Sotsiaalministeeriumile ja avalikkusele. Ma ei ole kindel, et te seda olete jõudnud lugeda, võib olla ka nii, nagu ütleb Jürgen Ligi, et valitsused ei loegi neid. Selle pöördumise on esitanud Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit – siin on nimed all, kes selle on allkirjastanud, see saadeti kõigile laiali – ja seal juhitakse tähelepanu selle süsteemi väga väikestele palkadele ja töötingimustele. 

Kas te asute lisaeelarvega seda probleemi lahendama või see on ikkagi teema 2027 aastaks?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et see, mida Jürgen Ligi kirjeldas … Üldiselt ongi ju nii, et kui sinu valdkonnas on midagi vaja teha või muuta tulenevalt kohtuotsusest, siis selle valdkonna minister probleemi ka valitsusse toob ja pakub välja lahenduse. See tava täiesti kehtib, ega seal ei ole iseenesest midagi ootamatut. 

Aga nüüd, kas lisaeelarvega või eelarveparandusega me lahendame seda? Selles eelarveparanduses, mida me praegu teeme, on kõige suurem komponent piiri täiendav rahastamine ehk idapiiri väljaehitamine, 17 miljonit, tehisintellekt, AI-arendused ja Eesti rahva koolitamine, Justiits- ja Digiministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ja Riigikantselei ja nii edasi. Ja seal on ka see hasartmängumaksuparandus, mis on üsna väike. See parandab ka veidi positsiooni, aga siiski – ma ütleks nii – eelarve suurust arvestades [teeb seda] üsna mikroskoopiliselt. 

Kas sügisel tuleb täiendav lisaeelarve, millega me parandusi teeme? Ma ei asuks küll täna eitavale seisukohale. Ma kuidagi ei välista seda. Kui meil on vaja sügisel eelarvet parandada või mingeid otsuseid ringi teha, siis see kindlasti võib olla üks tööriist, kuidas seda teha. Rahandusministeerium tavaliselt sügisepoole teeb ühe ringi eelarveparandusi, nii et võimalik, et me teeme seal parandusi ja siis vaatame edasi. 

Aga mis puudutab nüüd laiemalt [seda teemat], siis ega, jah, ta üksiti ei ole ju ainult raha küsimus, nagu sotsiaalminister on ka öelnud. Ma loodan, ma viitan talle õigesti, ja noh, ma arvan, et te teate ise ka seda, et selles valdkonnas on ka töötajaid puudu. Üksiti eurode sissepanemine veel ei lahenda seda probleemi. Sinna on vaja juurde raha, on vaja juurde töötajaid, aga see süsteem ka tervikuna tuleb üle vaadata. Noh, ma siiski meenutan, et ka 2026. aastal me panime 4,2 miljonit täiendavalt juurde just palga mahajäämuse kompenseerimiseks. See on 7% kogueelarvest, kogueelarve on 57,7 miljonit. Nii et me oleme juba täiendavalt raha juurde pannud, aga ilmselt tuleb veel panna. 2026. aasta eelarve võimaldas 200 lisateenuskoha loomist. 

Aga jah, ma eeldan, et laiema reformiga tuleb sotsiaalminister ikkagi nii-öelda regulaareelarve kõnelustele ja nende käigus siis arutame täpselt läbi, mida teha saab ja kuidas teha saab.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Kahjuks jääb teie vastustest järjekindlalt mulje, nii praegu kui ka varem, et te tegelikult ei mõista selle probleemi sügavust, selle probleemi ulatust ega ka valitsuse, riigi ja Riigikogu rolli selle probleemi lahendamisel. Miks ma seda ütlen? Me tegelikult sotsiaaldemokraatide poolt esitasime neidsamu kriitilisi küsimusi ja ettepanekuid juba siis, kui te seda eelmist eelarvet kokku panite ja eraldasite selle õnnetu 4,2 miljonit, mis on abiks, aga kindlasti ei lahenda probleemi. Ehk ajal, kui valitsus on teinud, ma ei tea, enam kui poole miljardi euro suuruse maksukingituse jõukamale osale ühiskonnast, ei suudeta lahendada erihoolekande rahavajadust, mis on aastakümneid kestnud. 

Ma toon teile konkreetse näite. Sotsiaalminister ise – pange nüüd arvud kirja endale – hindas aastatel 2026–2029 lisaraha vajaduseks nelja aasta peale kokku 195 miljonit eurot. 195 miljonit eurot! Siin on nii kulu, mis puudutab palgakomponenti, kui ka täiendavate teenuskohtade loomist ja loomulikult ka nende mehitamist. Tegelikult on rahavajadus meeletu suur selles valdkonnas. 195 miljonit nelja aasta peale. Konkreetselt 2026. aastaks taotleti 28 miljonit ja eraldati 4,2. Siis tehti nägu, et me nüüd oluliselt leevendasime olukorda. Ei leevendanud, ausalt ei leevendanud! 

Teenuse [järjekorras] on 2300–2400 inimest, kuigi Riigikohus ütleb, et sisuliselt ei peaks teenuse järjekorras olemagi inimesi, aga neid on tuhandeid. Riigikontrolli raporti põhjal, mis on ka tegelikult teile teada, on teenuse nii-öelda ootejärjekord olnud kuskil 14 kuust kuni, peast praegu ütlen, isegi 50 kuuni. Ehk me räägime kohati aastatepikkusest ootejärjekorrast. Ja siis te ütlete, et selle 4,2 miljoniga me lahendasime [olukorra] ja vaatame nüüd uuesti seda järgmise aasta eelarveprotsessis. Ei, erihoolekanne on valdkond, kus tegelikult on kriis, kus otseses mõttes põleb, ja te uinutate meid mõne miljoniga ja lubate arvutada aasta lõpus uuesti. Vabandust, see ei ole piisav.

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et te vist päris ei kuulanud Helmen Küti küsimusi ja minu vastuseid. Aga mul on võimalus need ometi üle korrata. Kõigepealt, te arvate, et probleeme on võimalik lõplikult lahendada. Ma arvan, et [rahaga] üksiti ei ole. Ma enne kirjeldasin, et ei ole ühtegi valdkonda, kus raha puudu ei oleks, [on puudu] isegi neis, kus [raha pannakse juurde] kiiresti. Eesti riigi maksumaksjate hulk on piiratud. Ja isegi suuremates riikides tihtipeale ei ole ju nii, et raha on mõnes valdkonnas üle, nii et ei oska seda kuskile panna. 

4,2 miljonit – ütlete, et abiks ikkagi. Ma ütlen, et on valdkondi, mis ei saanud sedagi [raha], ei saanud palgatõusu. Saime ainult viies valdkonnas [võimaldada] palgatõusu, ja üks oli erihoolekanne. Õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad ja politseinikud, erihoolekanne oli viies. Viies! Rohkem meil võimalusi ei olnud. Nii et öelda, et see on abiks ikka – kuidas ma ütleksin? –, on üsna üleolev märkus. Ma loodan, et te seda nii ei mõelnud. 

Nüüd järjekorrast. Nagu ma ütlesin, see järjekord ongi pikk. Ma enne ka vastasin Helmen Kütile, et ainuke hetk, kui see [lühenes], oli 2024. aasta. 2025. aasta ehk eelmise aasta lõpuga see järjekord on veidi lühem, kui ta oli 2023. aasta lõpuga. Oleksin ma sama populistlik ja emotsionaalne nagu teie oma küsimuses, siis ma ütleksin, et te olite ju minister enne seda, miks te siis seda probleemi lõplikult ära ei lahendanud. Mulle tundub, et ühegi ministri pädevuses ega valitsuse pädevuses ei ole ühtegi probleemi lõplikult lahendada, aga püüda otsida neile mõistlikke lahendusi.

Mida me teeme? Praegu on käimas erihoolekandeteenuse reform. See tähendab seda, et üle vaadatakse mitte ainult järjekord, vaid kogu teenuse mudel: kellele, millist tuge, millises mahus lisaks praegusele tuleb pakkuda, milline on rahaline vajadus ja kuidas seda pakutakse. Nagu ma ütlesin juba Helmen Kütile, tänane süsteem ja korraldus ilmselt ei vasta inimeste vajadustele. Riigikohtu otsus seda ka kirjeldas. Nii et selle kõigega tegeldakse ja eelarveprotsess on see, kuhu sotsiaalminister saab oma taotlustega tulla. 

Aga ärme loo endale ootusi. Ma saan aru, et igas valdkonnas, mis on kriitiline, keeruline ja valus ühiskonnas, on meil ootus, et [probleemid] lahenevad kohe ja lõplikult ja meil on selle valdkonna jaoks raha. Tihti on, aga mitte piisavalt, harva on piisavalt. Seetõttu tuleb vaeva näha ja otsida paremaid lahendusi. Aga sotsiaalminister sellega tegeleb ja ta tuleb kindlasti sellega ka valitsusse.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Kaheksas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te armastate rahvasaadikutele vastates alati jagada soovitusi. Mõned päevad tagasi soovitas Mart Helme teil lugeda ERR-i portaalis ilmunud rahvastikuteadlase Mark Gortfelderi Eesti demograafilist perspektiivi puudutavat artiklit. Ma loodan, et te olete jõudnud seda teha. Kui olete, siis teate, et see ennustab meile rahvuslikku katastroofi. Teie olete öelnud, et usaldame teadust, ja see siin on tõepoolest teadlane, kes räägib. Ta räägib, et Eestis sündivad kahanevad põlvkonnad pole kriiside põhjustatud ajutine ja mööduv olukord, vaid see saab nende poliitikate korral, mida teie valitsus viljeleb, püsivaks trendiks järgnevaks 30 aastaks, millele järgneb tõenäoliselt uus kahanemine. Artikli juures on ka graafik, kus on selgelt näha, et juba praegu on langenud just konkreetselt eestlaste sündide arv. 

Te armastate rääkida ka julgeolekust, aga kui demograafilised protsessid ja suundumused sellisel kujul jätkuvad, siis meil ei ole juba umbes sama pika aja pärast, mil meil on olnud taasiseseisvunud [riik], enam neid, keda saaks võtta kaitseväkke, ega ka neid, keda kaitsta. Kui me just ei liigu sellel rahva väljavahetamise kursil, mida teie valitsus innukalt ajab, ehk toome ja lubame riiki massiliselt inimesi, küll võõrtööliste, küll põgenike ja küll Euroopa kvoodipagulaste sildi all. 

Te olete sel eesmärgil kiirkorras teinud ja tegemas ringi seadusi, mis neid protsesse siiani pidurdasid. Aga sellisel juhul te ei järgi enam Eesti põhiseadust, mis sätestab, et me kõik peame seisma eelkõige eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise eest. Ma siiski tahaks teie südametunnistusele koputada, kui teil seda veel on, ja küsida, et äkki teil siiski on mingi plaan, kuidas neid protsesse nii juhtida, et Eesti põhiseadust [järgitaks] ja Eesti rahva demograafilised protsessid pöörduksid taas tõusuteele. Ma räägin siin eelkõige Eesti rahvast.

Aitäh, hea küsija! Mitu asja. Alguses ilmselt tuleb korrigeerida rändestatistikat. Ma tegin seda ka eile – jah, vist eile – siin kellegi [küsimuse peale]. Keegi küsis selle kohta, ma kahtlustan EKRE-t. Ränne Eestist välja oli eelmisel aastal suurem kui ränne siia. Nii et jutt sellest, et me massiliselt toome siia immigrante, nagu need teie loosungid on, ei vasta ju kuidagi tõele, see tuleb lihtsalt ära parandada. 

Teiseks, ma ei ole jõudnud seda uudist lugeda. Kui jääb aega, siis loen, lubadust ei anna, teen oma parima. Jah, loen siis läbi ja vaatan seda. Otsin selle üles. Järsku on seal häid ja asjalikke mõtteid, ei tea. 

Me oleme siin demograafiast rääkinud palju. Esimene soovitus oleks seda debatti pidada, nagu ka paljud inimesed on soovitanud, muu hulgas Ene-Margit Tiit, kes on selle valdkonna korüfee ja paljudes sõnavõttudes seda teemat lahanud, rahulikult, hirmutamata ja survestamata. Hirmutamine ja survestamine kindlasti ei aita. Ja tuleks kaasa tõmmata noored, sest vastasel korral on nii, et noorte tuleviku, valikute, soovide ja ühiskonna kujunemise üle peavad debatti teised, mitte nemad. Andke andeks, aga ühel hetkel ei peaks enam olema nii, et vanad mehed õpetavad noori inimesi elama. Päris nii ei peaks see olema. 

Mis puudutab demograafiat laiemalt, siis loomulikult [on oluline] kindlustunne ühiskonnas. Kui vaadata sõja mõju, siis meie regioonis on seda kõige tugevamalt tunda, aga ka mujal Euroopas. Mälu järgi ütlen – võib-olla eksin numbriga, aga eks ma siis hiljem saan üle vaadata –, et umbes kuues riigis on demograafia [näitajad] plusspoole peal, enamikus on miinuspoole peal. Ja rahaliselt on seis isegi selline, et riigid, kus on väga kõrged toetused – Eesti on toetuste osas tipus –, ei ole suutnud sündimuskordajat kuidagi suuremaks muuta. Raha üksiti ei aita, ta võib veidi aidata seda trendi muuta. 

Kindlasti on kindlustunnet laiemalt vaja, ka majanduslikku kindlustunnet. Eestis õnneks pöördub majandus kasvule, pilt on parem, ehkki endiselt on olemas sõja vari ja mure selle pärast. 

Ja kindlasti ka ühiskondlikud väärtusküsimused. Kas nähakse, et igaüks võiks olla oma saatuse sepp ja õnne valaja, nagu öeldud, mis tahes viisil, nagu ta on? Kas siin jätkub liberaalne isikuvabaduste rada või hakatakse ette ütlema, mida keegi tohib mõelda ja kuidas tohib tegutseda? See tuleb eriti selle konservatiivse poole pealt. See kindlasti ka mõjutab noorte valikuid.

Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Teie statistikas on rõhk Eestist lahkumisel. Ma arvan, et eestlased lähevad lihtsalt ära, sellepärast et teie poliitika on teinud elu Eestis nii raskeks, et eestlased otsustavadki ära minna. Immigrandid, kellel on vähemalt esialgu väiksemad nõudmised, tulevad asemele. 

Te tõite välja, et sündimus väheneb igal pool ja see justkui ei ole teie süü või teie valitsuse poliitika süü. Aga demograafilise kahanemise teema olulisust pisendavatel arvajatel ongi kombeks seda väita. Samas ütleb jällegi teadlane, et nõnda pannakse samale pulgale Eesti ja teised Euroopa riigid, kus madal sündimus on olnud reaalsus juba terve sajandi. See on tegelikult puhas vastutuse enda pealt äraveeretamise propagandistlik võte. 

Sellele lisaks eksisteerib Eestis tugev kontrast demograafilise olukorra ja poliitika vahel. Me näeme, kuidas rajatakse väga kulukaid infrastruktuuri- ja raudteeprojekte, ehitatakse kultuurikeskuseid, kontsertsaale, spaahotelle, kaubanduskeskusi, samas ei ole piisavalt küsitud, kes hakkab lisanduvat taristut pikas plaanis kasutama ning üleval pidama. See on ka selle teadlase küsimus. Paistab, et mugavam on ebameeldivat osa demograafilise kahanemise reaalsusest ignoreerida. Me juba praegu näeme, et avalik ruum ja needsamad kaubanduskeskused on rõkkavalt täis kõiki muid keeli kui eesti keelt, eelkõige muidugi vene keelt. 

See olukord ei lahene iseenesest, sellega peab tegelema. Poliitikutel on tõepoolest kohustus seista Eesti rahva kestmise eest ja selle eest, et meie riik oleks eestlaste rahvuskodu ja meie rahvus kasvaks. Ma muidugi kardan, et te ei ole suuteline selles kategoorias mõtlema. Te räägite siin mingitest vanadest meestest, kellel ei ole õigust otsustada. No te ise ka hakkate sinna vanade meeste hulka jõudma, nii et ärge siis otsustage. Aga mõelge siis kasvõrd omaenda laste ja selle peale, millist tulevikku te neile soovite. Kas tõesti tulevikku, kus nad on rahvuslikus vähemuses oma riigis, mille nende vanavanaisad vere hinnaga neile ükskord välja võitlesid?

Aitäh, hea küsija! Jälle suhteliselt inspireeriv sissevaade. Ma lihtsalt ütlen alguses, et kui me numbreid vaatame, siis sündimus hakkas Eestis langema 2019. aasta paiku, kui see on valitsuses kinni.

Aga nüüd tulen selle juurde, millist tulevikku ma tahaks. Ma tahaks küll oma lastele sellist tulevikku, kus Eesti on kindlalt kaitstud, Eesti riigis aetakse Eesti asju, siin saalis aetakse eestikeelset asja ja hoitakse eesti kultuuri au sees, igaüks on vaba tegema seda, mida ta tahab, asjaajamine on lihtne, vähekorruptiivne ja me ei eelda, et valitsejad annavad omadele raha, nagu meil mõnes munitsipaalvalitsuses juhtub, eriti viimasel ajal. Ma tahaks küll sellist Eestit, kus minu lapsed saavad olla need, kes nad tahavad olla. Minu lastest kolmest kaks on praegu Kevadtormi õppusel. No mis seal teha, väiksem on alles kaheksa-aastane. Üks on ajateenistuses ja teine on kordusõppusel. Ma tahaks, et nad oleksid riigis, mida nad tahavad kaitsta, kus nad tunnevad, et nad on oodatud ja vajalikud. Ma arvan, et selline see riik peakski olema. Ma ei tea, millist riiki teie tahate. 

Vanuse mõttes, tõepoolest, aeg liigub ühes suunas. Ühel päeval olen minagi vana mees, jah, nagu te ütlesite. Aga ma püüan iga päev selle poole, et olla heatahtlik ja sõbralik, mitte selline tige heinostunud vanamees, kes hakkab ette ütlema, kuidas naised ja noored elama peaksid. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Ausalt öeldes see on häbematus praegu! See on häbematus praegu, Kristen Michal, süüdistada naissoost küsijat mingisuguses onuheinolikkuses. Kuulge, ausalt öeldes, häbi peaks olema! Aga häbi ei ole.  

Teie tahate elada sellises riigis, nagu te kirjeldasite, aga teil ei õnnestu see. Kui te loete Gortfelderi artiklit, siis te saate teada, et juba aastaks 2050 on praeguste trendide jätkumisel eestlased siin riigis vähemus. Juba aastaks 2050! See on just see aeg, kui teie lapsed on kuldses keskeas ja võib-olla natuke üle isegi. Nii et teil ei õnnestu see. 

Gortfelder väga täpselt graafikute ja numbrite alusel ning matemaatiliste mudelitega näitab ära, et nii vähe lapsi, kui meil praegu sünnib, sündis Eestis viimati 18. sajandil ja et väikesed põlvkonnad, mis jõuavad sünnitusikka, hakkavad andma veel kolm korda väiksemat laste arvu selle sajandi teises pooles. See tähendab seda, et meie sündivad põlvkonnad jäävad kusagil vahemikku kaks ja pool tuhat kuni neli ja pool tuhat last aastas.  

Teil ei ole kaitseväkke kedagi võtta, teil ei ole õpetajateks kedagi panna, teil ei ole üldse kusagil inimesi tööle rakendada, sest neid lihtsalt ei jätku. Te võite unistada siin mingist liberaalsest Eestist, aga see ei tööta. See ei tööta demograafilistel põhjustel. 

Ja kui te räägite sisserändest, et seda meil praktiliselt ei ole – no kuulge, ärge ajage sellist rumalat juttu! Te manipuleerite ju siin numbritega, [räägite] mingitest rahvusvahelise kaitse saajatest, sõjapõgenikest ja nii edasi. Aga Tallinn kubiseb juba sisserändajatest! Teil ei ole veel vaja vene keelt õppima hakata, aga teie lastel [on vaja]. Ja ülejärgmises Riigikogus nende trendide jätkumisel tuleb päevakorda juba Eestis kahe riigikeele kehtestamine. Aga võib-olla ka kolme riigikeele kehtestamine, inglise keel, vene keel ja eesti keel, sest demograafilised protsessid on halastamatud.

Teie aeg!

Mina olen teinud ettepaneku. Ma kordan seda ettepanekut praegu. Ma saan aru, et mul aeg jookseb üle, aga palun, ma lõpetan selle ettepaneku ära. [Ettepanek on] moodustada erakondadeülene töögrupp, mis võtaks ilma üksteisele tagant sisse sõitmata päevakorda selle, mis on meie võimuses teha, et neid protsesse ümber pöörata, neid protsesse pidurdada. Kas te olete selle ettepanekuga nõus?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, hea küsija! Võib-olla ei olnud hästi kuulda, aga ma rääkisin siiski iseenda tulevikust vanema mehena, et ma ei heinostuks. Nii et olge tähelepanelik. 

Teiseks, mis puudutab mitmekeelse Eesti tulevikku, mina arvan, et Eesti riigikeeleks peaks jääma eesti keel. Ma teen ka kõik selleks, et see nii oleks, ja ma ei jaga seda teie visiooni, et see peaks kunagi teistmoodi minema. 

Te kutsute üles üle erakondade koostööle demograafiaküsimustes. Ma olen korduvalt väljendanud, et me oleme valitsuses avatud kõigile ettepanekutele, millele saab mõelda ja mida on võimalik teostada. Selle Sotsiaalministeeriumi juures oleva töögrupi materjal minu meelest on avalik – ma loodan, et ma ei eksi –, ja sealt saab järele vaadata, milliseid ettepanekuid on olnud. Nende ettepanekutega Sotsiaalministeerium tuleb, seal sees on hulk erinevaid detaile, mis puudutavad noortele kodu kättesaadavust, kuni ettepanekuteni näiteks teist pensionisammast kasutada kodu ostmisel tagatisena ja kõike muud. Aga ka paljust muust me oleme rääkinud. 

Nii et jah, ma ei oskagi kuidagi kokku võtta seda teie hirmutamist. Mina siiski arvan, et Eesti riigil ja rahval on palju helgem tulevik ja hirmutamine kindlasti ei aita laste saamisele kaasa. Kui muidu on konservatiivid alati inimesi määratlemas nende magamistoa kaudu, siis nüüd võiks ometi nende inimeste magamistoa rahule jätta ja küsida noorte inimeste käest, mida neil on vaja selleks, et lapsi juurde tuleks, mitte püüda seda kärkides neile õpetada.

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Mart Helme, käsi püsti, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Ma tahaks protestida. Ma tahaks protestida selle vastu, et peaminister kasutab vastates sõnu, mis ei ole absoluutselt adekvaatsed ja selle küsimusega seotud. Kärkimine ja hirmutamine. Ma tsiteerin teadlase artiklit. Ja teadlase artikkel on teaduslik artikkel, mitte kärkiv ega õpetav ega nõudev ega hirmutav. Ta süüdistab mind kärkimises ja mingisuguses hirmutamises. See on täiesti ebaadekvaatne. Palun kutsuge peaminister niisuguste hinnangute andmisel korrale!

Aitäh, hea kolleeg! See on teie hinnang peaministri seisukohale. Antud juhul ma ei näinud küll vajadust, et ma peaksin sekkuma. See jäi viisakuse ja viisaka arvamusavalduse raamidesse, nii et ma ei saa kuidagi teie protesti rahuldada.

Me peame nüüd edasi minema. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on järgmine vastaja, küsib Riigikogu liige Lea Danilson-Järg ja teema on perekonnaõpetus. Lea Danilson-Järg, palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ministrid! Minu küsimus tõesti puudutab perekonnaõpetust, mis on tulnud teemaks seoses meie viimaste aastate rekordmadala sündimusega ja ka sellega, et küsitlusuuringud näitavad, et tänapäeval ei pea noored enam lastesaamist ja perekonda täiskasvanuelu lahutamatuks osaks. Ja sellega seoses on tekkinud küsimus, kas meie perekonnaõpetus, üldse kooliharidus on piisavalt heal tasemel ja kas perekonnateemasid käsitletakse hästi. 

Mida me teame, on see, et me oleme väga edukad olnud soovimatute raseduste ennetamise alase koolituse osas. Nii abortide arv väheneb kui ka väga vähe on teismeliste rasedusi. Aga teisest küljest tekib küsimus, kas teadlikku pere ja lastesaamise planeerimist oma elukaares on seal piisavalt käsitletud, sest teatavasti meil esmasünnitaja vanus järjest tõuseb. Eelmisel aastal jõudis see juba peaaegu 30. eluaasta juurde. Sellest tulenevalt esineb järjest rohkem soovimatut lastetust ja, ütleme, tihti ei õnnestu lapsi saada enam nendel, kes tegelikult sooviksid. Hiljuti andsin sel teemal ka intervjuu. 

Ja minu küsimus olekski järgmine. Eelmisel aastal Sotsiaalministeeriumi avaldatud raportis "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud" on üks ettepanek, mis puudutab õppematerjale ja ka erinevates kooliastmetes pereteemade käsitlemist. Siin öeldakse, et inimeseõpetuse ainekava ja õpetaja pädevusmudel käsitlevad küll pereelu ja seksuaalhariduse teemasid, kuid metoodiline tugi õpetajatele on napp ja eeldab suurt iseseisvat tööd ainekursuste ettevalmistamisel. 

Kas te olete selle raporti ettepanekuga tutvunud ja olete mingisuguseid muudatusi praegusest olukorrast ja ka selle raporti soovitusest tulenevalt planeerinud perekonnaõpetuses?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui tohib, siis ma ühte minutit kasutan tegelikult selleks, et [öelda, et] väga riivas kõrva selle eelmise vestluse puhul see, et viidati Gortfelderi artiklile kui teadusartiklile. See ei ole teadusartikkel, see oli arvamusartikkel, see oli tema arvamus. Oma arvamuses ta toetus küll teadustööle, mida ta on teinud, kuid seda kindlasti ei saa nimetada teaduslikuks artikliks. Aga see on lihtsalt stenogrammi jaoks, selleks et me ei argumenteeriks argumentidega, mis ei ole faktiliselt korrektsed. 

Nüüd, ma saan aru, et teie küsimuse peamine fookus oli tegelikult sellel, et perekonnaõpetuses pööratakse liiga vähe tähelepanu lastesaamise planeerimisele ja õpetajatel ei ole metoodilist juhendit, kuidas selliseid teemasid perekonnaõpetuse tunnis käsitleda. Ma ei ole nende metoodiliste juhenditega kursis. Ütleme, et ministri tasandil metoodiliste juhendite ettevalmistamine nii detailselt ei käi. Tavaliselt valmistab ainekavapõhiseid metoodilisi juhendeid ja ka õppematerjale ette meil eraturg, seda ei tee ministeerium ega seda ei telli ministeerium ega juhenda ministeerium, nii et ma jään metoodiliste juhendmaterjalide osas konkreetse vastuse võlgu. Kuigi ma tean, et Haridusministeeriumi enda või Harno kodulehel ja ka e-koolikotis on väga palju metoodilisi juhendmaterjale, tööülesandeid ja tunninäidiseid selle kohta, kuidas perekonnaõpetust läbi viia.  

Aga mis puudutab soovimatut lastetust, siis see on tegelikult kujunenud päris suureks ühiskondlikuks protsessiks. Pereplaneerimine jääb väga hilisele perioodile elus ja tihti ei ole lastetus mitte planeeritud, vaid ta on tegelikult tahtmatult juhtunud olukord. Ja uuringud, mis on tehtud, [kajastavad, et] lastetuse probleemi puhul kujuneb välja ikkagi üheks peamiseks põhjuseks sobiva partneri puudumine. Ehk siis me jõuame ühiskondliku mureni, mis ei ole seotud mitte kuidagi perekonnaõpetusega, vaid sellega, et inimesed teatud vanuses ei rahuldu enam nende partnerlussuhetega, mis võib-olla veel mõned aastakümned tagasi olid aktsepteeritavad. Nõudlikkus ja ootused partnersuhetele on väga suured ja selle tulemusel paarissuhteid kujundatakse väga pika perioodi vältel väga hilja oma elus. Selleks hetkeks bioloogiline kell on juba tiksunud.  

Kuidas seda probleemi lahendada, mina teile öelda ei oska. Üks selline hüpoteetiline positsioon – mul ei ole selle kohta mingit tõestust, aga ma viskan selle ikkagi õhku – on see, et [see tuleneb sellest, et] meil kasvab ka sooline hariduslõhe väga jõuliselt. Naised veedavad haridussüsteemis palju rohkem aega, omandavad palju kõrgemaid haridustasemeid, kui seda teevad [mehed]. Ja noh, paratamatult see hariduslõhe tekitab ka selle olukorra, kus naised tihti ei leia endale sobilikke partnereid pereeluga alustamiseks.

Teie aeg!

Kui nad magistri[tasemel] õpivad, siis meesterahvaid neil seal kaaslastena on päris vähe alles jäänud.

Aitäh!

Enamus on kuskil keskhariduse tasemel juba ära kukkunud.

Aitäh! Me jõuame veel võtta ka täpsustava küsimuse. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Rõõm kuulda, et te näete, et siin teatud probleem on. Ma tõesti loodan, et ka tuginedes Sotsiaalministeeriumi raportile, mis sai eelmisel aastal avaldatud – ma saan aru, et ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad osalesid selles [protsessis] –, te võtate väga tõsiselt seda ettepanekut, et õppematerjal ja metoodika üle vaadata, et need oleksid piisavalt head ja toetaksid meie noori. 

Aga kuna te ise tõite siin välja hariduslõhe teema, siis mul on täiendav küsimus selle kohta. Kas ministeeriumis on arutatud või milline on teie enda seisukoht, et näiteks põhikooli osas [eraldi] tüdrukute ja poiste klassid võiksid seda hariduslõhet aidata ületada? Paljud pedagoogid on välja toonud, et tüdrukud ja poisid vajavad nooremas eas erinevat metoodikat ja lähenemist ning nende eraldi õpetamine võiks viia paremate tulemusteni.

Aitäh! Ei ole seda arutanud, sellepärast et keegi selliseid hüpoteese ei ole tegelikult püstitanud, et soo põhjal erinev õpetamine põhikoolis viiks hariduslõhe vähenemiseni. Hariduslõhet põhjustab valdavalt kaks asja. Üks on tegelikult tööturul toimuv sooline palgalõhe. Selleks, et naised saaksid samaväärset palka, kui saavad turul mehed, peavad nad omama oluliselt kõrgemat haridustaset, selleks et sellele töökohale konkureerida. Sooline palgalõhe on üks hariduslõhe põhjustajaid. Naistel on vaja haridusasutustes rohkem aega veeta, sest konkurents tööturul on nende jaoks oluliselt raskem. 

Teine, millega osaliselt võib-olla on seotud see sooliselt diferentseeritud õpetamine põhikoolis, on see, et meie õppekava, eriti põhikooli kolmandas astmes, on vähe praktiline ja väga tugevasti akadeemiline, mis on sobilikum tüdrukutele õppimiseks. Poistel toimub väga kiire õpimotivatsiooni langus põhikooli kolmandas astmes. Seda lihtsalt näitavad numbrid, et õpimotivatsiooni langus on väga suur ja selle tõttu pärast põhikooli lõppu, kui õpimotivatsioon on langenud väga madalale, neil õpingute jätkamiseks enam motivatsiooni ei ole ja nad kipuvad haridussüsteemist välja langema. Selle probleemi lahendamiseks on algatatud õppekava muudatuste protsess, et põhikooli kolmandas astmes oleks juba diferentseeritum õpe, mitte küll soopõhiselt, aga selle põhjal, mis on laste huvid ja võimekus kolmandas astmes õppida: kes läheb rohkem akadeemilisse suunda ja kes õpib rohkem praktilist suunda. Selles suunas me praegu neid õppekavamuudatusi oleme arendama asunud.

Suur tänu! Enamateks küsimusteks meil tänases infotunnis enam [aega] ei ole. Ma tänan valitsuse liikmeid, tänan kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.