Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nii nagu meil kombeks, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on end registreerinud 86 Riigikogu liiget, puudub 15. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Istungi juhatajale on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt võtta selle töönädala kolmapäevasest päevakorrast välja 18. päevakorrapunkt, milleks on EKRE fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu 827, ja 19. päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 839. Need punktid jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma püüan aru saada, kuidas Riigikogu juhatus ikkagi neid päevakordasid koostab. Siin on olnud pikaajalised traditsioonid, aga selles koosseisus on kõik pea peale pööratud. Eelmisel esmaspäeval oli ka päevakorras terve rida arupärimisi ja siis üks eelnõu. See eelnõu pandi viimaseks, see oli Keskerakonna eelnõu, kui ma mäletan. Täna on koostatud vastupidi, eelnõud on pandud esimesteks ja arupärimised järgi. Mul on ikkagi ettepanek teha nii, nagu me siin oleme teinud varasemalt ja eelmisel nädalal, et paneme eelnõud pärast arupärimisi. Seetõttu on mul ettepanek panna meie täna päevakorras olev esimene päevakorrapunkt ja teine päevakorrapunkt tänase päeva viimasteks, et ei tekiks kahtlust, et koalitsioon kasutab ära oma võimupositsioone ja paneb opositsiooni eelnõud ja arupärimised päevakorra lõppu, ööpimedusse – nii on see esmaspäeviti, nii on see kolmapäeviti ja see kordub nädalast nädalasse –, aga kui on koalitsiooni eelnõud, siis satuvad need ettepoole. Kas mu järeldus on õige? Ma järeldan seda senisest praktikast, aga ma tahaksin nüüd teada, kas teie sõnad ja teod lähevad ka kokku. Aitäh!

Aitäh! See oli kõigepealt ettepanek. Kui keegi selle ettepaneku vastu ei ole, siis me saame selliselt toimida. Aga kui keegi on selle ettepaneku vastu, siis me sellist muudatust sisse viia ei saa. Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei toeta seda ettepanekut.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Et jääda traditsioonide juurde, teeb Isamaa saadikurühm ettepaneku võtta kolmapäevasest päevakorrast välja ka viimaseks päevakorrapunktiks jääv 17. päevakorrapunkt, Isamaa fraktsiooni algatatud eelnõu 850.

See on teie õigus. Seega, Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja kolmapäevane 17. päevakorrapunkt, mis tähendab seda, et kolmapäevased 17., 18. ja 19. päevakorrapunkt vastavalt ettepanekutele jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja.

Rohkem ettepanekuid ei ole. Siis me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistuse juurde.  

Lugupeetud Riigikogu! Algatajate ettepanekul jääb kolmapäevasest päevakorrast välja 17. päevakorrapunkt, eelnõu 850 esimene lugemine, 18. päevakorrapunkt, eelnõu 827 esimene lugemine, ning 19. päevakorrapunkt, eelnõu 839 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 73 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid on 3. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu.

Vabandust! (Helistab kella.) Head kolleegid, saalis on lärm ja me ei kuule ettekandjat. Palun, proua Tõnisson, jätkake!

Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esimeseks, veterinaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kolmandaks, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister. Neljandaks, energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Ja viiendaks, ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. Kõik viis seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleegi Henn Põlluaasa. (Kõneleja mikrofon ei tööta.) Nüüd peaks olema kõik korras. Härra Põlluaas, palun uuesti teie kaks minutit.

Aga mul jookseb kell edasi siin. Paneks nulli.

Ei, me paneme teile kella algusest peale käima. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea esimees! Johtuvalt ülikeerulisest geopoliitilisest olukorrast ja sõjast Euroopas oleme me tõstnud oma kaitsekulutusi drastiliselt. Et neid vajalikke võimekusi luua, peame me seda raha kasutama targalt ja otstarbekalt. Paraku kuuleme iga päev mingisugustest apsudest ja fopaadest seoses hangetega, sealhulgas kas või see suure võiduna presenteeritud Türgi laskemoonatehase siia meelitamine, mille eest me maksame 10 miljonit, aga mis ei tooda moona, mida Eestil vaja oleks. 

Ja nüüd ma räägin teile ühest asjast veel, mille kohta on arupärimine. See ei ole ei aps ega fopaa, vaid see on midagi palju-palju tõsisemat. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus korraldas hanke "Varitseva õhuründemoona raamleping", mille tulemusel sõlmiti 9. jaanuaril 2026 raamleping ettevõttega Meeruse Technologies OÜ. Avaldatud andmete kohaselt on nimetatud lepingu maksimaalne maht kuni 400 miljonit. 400 miljonit! Samas ei ole avalikult kättesaadavate andmete põhjal võimalik tuvastada, millisel viisil nimetatud hange läbi viidi. Samuti ei ole võimalik leida selle kohta selget infot riigihangete registrist, Riigi Tugiteenuste Keskuse kanalitest ega Kaitseministeeriumi ametlikelt veebilehtedelt. 

Tõsiseid küsimusi tekitab asjaolu, et raamlepingu osapooleks olev ettevõte Meeruse Technologies OÜ on avalike registriandmete põhjal hiljuti asutatud ja majandustegevuseta ettevõte. Seisuga 18.05, tänase seisuga on ettevõtte profiil äriregistri andmete järgi järgmine. Ettevõte on asutatud jaanuaris 2025, osakapital on 1000 eurot, põhitegevusalaks on masinate ja seadmete hulgimüük …

Teie aeg!

… ja mis põhiline, ettevõttel puuduvad avalike registriandmete põhjal majandusaasta aruanded, käive ja ka töötajad. Tegemist on riiuliettevõttega, kellele tehti 400-miljoniline leping. Meil on suur hulk küsimusi 13 Riigikogu liikmelt. Loodame, et kaitseministril on mingisuguseidki vastuseid selle kohta. Aitäh!

Järgnevalt Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on arupärimine siseminister Igor Tarole. Nimelt, eelmisel nädalal kohtusime Keskerakonna fraktsiooniga politseiteenistujate ametiühingu esindajatega. Peab ütlema, et nad on väga mures aina süveneva personalikriisi pärast, mis valitseb Politsei- ja Piirivalveametis. Personalipuudus on nende arvates kujunenud üheks meie riigi tõsisemaks sisejulgeoleku väljakutseks ja nad juhivad tähelepanu sellele, et aastaks 2030 võib Eesti riik kaotada enam kui 1500 politseinikku, kellest enamik lahkub pensionile. Samal ajal lahkuvad noored politseinikud ja piirivalvurid teenistusest töötasu tõttu, kuna PPA palgatase ei taga piisavalt järelkasvu. Oluline on rõhutada ka seda, et personali puudujääk kompenseeritakse juba praegu ulatuslikult ületundide tegemise ja abipolitseinike kaasamisega, mis ei ole ei jätkusuutlik ega toeta politsei töö kvaliteedi paranemist. Ja muret tekitav on ka see, et PPA konkureerib samalaadsete ametikohtade täitmisel teiste riigiasutustega olukorras, kus politseinike töötasu jääb sageli alla võrreldavate ametite tasemele. 

Nii et eeltoodust tulenevalt palun ministril vastata küsimustele. Mis on ministeeriumi hinnang personalikriisile PPA-s? Mis on need sammud, mida ministeerium on valmis selles suunas ette võtma, et seda kriisi seal rohkem ei oleks? Milliseid konkreetseid samme plaanib valitsus astuda politseinike ja piirivalvurite järelkasvu tagamiseks? Kas te peate põhjendatuks väiteid, et PPA töötasud ei ole konkurentsivõimelised? Ja milliseid samme kavandatakse politseinike palkade konkurentsivõime parandamiseks? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, siis, Tõnis Mölder, teil on küsimus istungi läbiviimise korra kohta. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõesti, enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, ma juhin teie tähelepanu veel kord sellele, et kuus Riigikogu liiget pöördusid teie poole mitu nädalat tagasi kirjaliku palvega, et juhul, kui Riigikogu esimees kutsub taas kord kokku vanematekogu, siis fraktsioonitute saadikute poolt saaks ka üks esindaja selle laua taha. Aga kahetsusväärselt ma saan aru, et seda kutset ei ole ikka laekunud ja meedia vahendusel on välja saanud lugeda, et selle nädala kolmapäeval selline koosolek toimub. Ma taas kord panen teile südamele seda mõtet kaaluda ja kui see vastus on eitav, siis ka eitav vastus on see, mida võiks fikseerida ja edastada nendele kirjasaatjatele.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu juhatus on seda küsimust arutanud ja on leidnud, et korrektne oleks ka Riigikogu vanematekogus korra seda küsimust arutada, sellepärast et moel või teisel see lause, millega me oleme silmitsi, puudutab Riigikogu fraktsioonide esindajaid. Nii et see on meie kolmapäevases päevakorras täiesti olemas. Me arutame seda küsimust ka Riigikogu vanematekogus ja siis tuleme selle teema juurde tagasi. Kuna see ei ole käesoleva istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis ma rohkem neid küsimusi ka siinkohal ei võta. Me arutame seda kolmapäeval, sellepärast et see ei ole ainult juhatuse pädevuses olev küsimus, seda enam, et ka seaduses on ju väga selgelt öeldud, millega on tegu. Siin tuleb otsida laiemat toetust ja konsensust, sellepärast me arutame seda ka laiemalt. 

Aga nüüd me liigume edasi tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831 kolmas lugemine. Ma avan läbirääkimised ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Lugupeetud kolleegid! On selline ilus ütlus, et põrgutee on ikka sillutatud heade kavatsustega. Aga kui nüüd lugeda selle eelnõu seletuskirja, siis jumal hoidku, meile avanevad peaaegu et paradiisi väravad. Kõik rändega seotud probleemid saavad just nagu nõiavitsaga lahendatud. Aga tegelikkus on natuke proosalisem ja see selgub selle seletuskirja lõpuks ka, ehkki ta on seal väga marginaalselt kuidagi ära märgitud ja ka ilustatult ära märgitud. Nimelt, lõppkokkuvõttes ikkagi Euroopa Liidu liikmesriigid peavad aktsepteerima seda, et suure rändesurve all olevatesse riikidesse saabuvad migrandid mingil moel jagatakse laiali. Või kui riigid ikka väga kategooriliselt keelduvad neid vastu võtmast, siis tuleb neil maksta mingit valuraha või osutada mingit materiaalset abi, ühesõnaga, midagi visata ühiskassasse, mida mafioossetes struktuurides nimetatakse obštšakiks. 

See ei ole vastuvõetav, see on riikide suveräänsusest ülesõitmine. See on riikide, mis on väikesed, demograafiliselt väga haavatavad, nagu Eesti, ja niigi juba nõukogude ajast ja Ukraina sõjaga seotud põgenikest ja muudest sisserändajatest ülekoormatud – sõna otseses mõttes ülekoormatud nii majanduslikult, demograafiliselt kui ka keeleliselt –, ülesõitmine. See ei sobi meile. Ja on vale väita, et me peame siin mingit solidaarsust ilmutama. Ei pea! Ei ole mingit volitust tegelikult Eesti rahvas andnud meile siin selleks, et me avaksime veel mingid uksed või tagauksed rändele, mis meid sõna otseses mõttes lämmatab. Ja ma soovitan kõigil teil, kes te muidugi koalitsioonis olete ja kelle näpud sügelevad juba rohelise nupu peale vajutama, lugeda täna Mark Gortfelderi artiklit ERR-i portaalis. See on masendav lugemine, sest selle lugemise puhul teadlane numbritega toob välja: nii vähe lapsi, kui Eestis praegu sünnib, sündis viimati 18. sajandil. 18. sajandil! Kui praegused trendid jätkuvad, sünnib meil selle sajandi lõpul Eesti perekondades, eestikeelsetes perekondades kaks ja pool kuni neli ja pool tuhat last aastas. See on ju lõpp! Mis julgeolekust me räägime, mis majanduse arengust me räägime? Millest me üldse räägime – haridusest, kõrgharidusest, targast rahvast? Perspektiivis on see kõik hukule määratud. Ja see, et me avame veel lisaks mingeid uksi sisserändele, üksnes kiirendab seda protsessi. Ka sellest kirjutab Gortfelder oma artiklis. 

Me langeme selle sajandi keskpaigas juba sisserände jätkumise ja sündimuse praeguse jätkumise puhul alla poole rahvastikust. Alla poole rahvastikust! Ma siiski tahaks teile meelde tuletada, et valimistel, kui te olete saanud valijate hääled, siis valijad on usaldanud teid Eestit kaitsma. Valijad on usaldanud teid Eesti põhiseadust ja selle preambulit kaitsma. Kui te seda praegu ei tee, siis te olete tegelikult oma mandaati rikkunud, siis te olete tegelikult läinud vastuollu selle mandaadiga, mille rahvas on teile andnud. 

Jaa, te võite ju öelda, et sina, Mart Helme, ei ole rahvas. Muidugi ei ole. Aga ma olen selle rahva esindaja ja mul on ka mandaat. Ja mina leian, et minu mandaat kohustab mind juhtima teie tähelepanu sellele, et me võime kulutada  kas või 25% oma SKP-st kaitsekuludele, aga sellest ei ole mitte midagi kasu, kui meil umbes põlvkonna pärast ei ole lihtsalt kedagi sinna kaitsma saata. Lihtsalt ei ole, sest Gortfelder toob ka välja selle, et kui meil praegu sünnib kuskil alla 10 000 lapse, siis need väikesed põlvkonnad, mis tulevad peale, sündimus langeb ... 

Kas soovite lisaaega?  

Jaa, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega, palun!  

... sündimus langeb umbes kolm korda veel sajandi teises pooles. Need on nii masendavad numbrid, et igaüks meist peaks praegu küsima, aga mida siis teha. 

See peaks olema see koht, kus meil on erakondade ja poliitiliste ideoloogiate ülene konsensus, et me kõik tuleme kokku ja arutame ja otsustame, mis aitab, kuidas aitab, kas majanduslikud stiimulid aitavad, kas seadusandlikud stiimulid aitavad, kas mingisugused muud vahendid, mis on meie kui seadusandjate ja valitsuse kui seadusandja tahte elluviijate valduses, suudaksid neid tendentse, neid trende muuta. See peaks olema meie kohustus, mitte alandlikult kirjutada alla eurokraatide sisuliselt enda kaelast ära lükkavatele eelnõudele, et jagada laiali need, kes tulevad mujalt maailmast. 

Ma tuletan teile meelde, et eestlasi on praegu Eestis alla miljoni – keegi täpselt ei tea, kui palju, aga igal juhul alla miljoni –, aga maailmas tervikuna on 8 miljardit ja natuke peale inimest. Meid üle ujutada – see on käkitegu. Kui te arvate, et eestlased jäävad siia sellesse võõrastega üleujutatud riiki – ei jää. Nad lähevad sinna, kus nad arvavad, et nad saavad mingil määral oma kultuuriliste harjumuste, oma elukondlike harjumustega paremini hakkama kui riigis, mille valitsus, mille neilt mandaadi saanud Riigikogu liikmed on võõrastele ära andnud. 

Mul ei ole mingit illusiooni, et te tuimade nägudega vajutate rohelisele nupule. Aga minu missioon on teile öelda, et te teete valesti ja selle vale eest maksavad teie lapsed, teie lapselapsed ja lapselapselapsed. Andke endale sellest aru. Ja kui teil sõrmed sügelevad, minge sügage neid kuskil mujal. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! See eelnõu on üks triloogiast koos kahe välismaalaste seaduse muudatusega, mida võib iseloomustada sõnadega "massiline sisseränne", "odavale tööjõule orienteeruva majanduse arendamine" ja "põhjendamatu suveräänsuse delegeerimine Euroopa Komisjonile ja Euroopa Nõukogule". Ja nii see tegelikult on, neid kolme seadust tuleb vaadata koosmõjus ja nad teineteist võimendavad. 

Tuletan meelde, mis välismaalaste seadus endast kujutas. Välismaalaste seadus suurendab sisserändekvooti kolmekordseks olukorras, kus kvooti viimastel aastatel ei ole täidetud ja kus üle 85% on Eestisse tulnud kvoodiväliselt siia inimesi tööle. 

Teine on keskmise töötasu alandamine 0,8-le, mis on selgelt orienteeritud odava tööjõule ja lihtsale tööjõule, kaugel teaduspõhisest ja teadmispõhisest majandusmudelist, millest me ise räägime ja mis on meie arengukavades. Nii et tegelikult on see õigusruumi kujundamine siin saalis täiesti vastuolus kõigi, julgen öelda, Eesti arengukavadega. 

Edasi, kui te vaatate välismaalaste seaduse valdkondi, mis OSKA raporti alusel on kehtestatud, kuhu võib tööjõudu tuua, siis absoluutselt kõikidele valdkondadele, üle kogu maakera geograafiliselt. 

Ja me seadustasime, et siia tööle asunud välismaalane võib siin töötuna viibida üheksa kuud ja talle hakkavad laienema kõik sotsiaalsed toetused ja hüved – kõik, mis Eesti alalistele elanikele ja kodanikele. 

Ja nüüd me lisandume selle solidaarsusmehhanismi kaudu ümberjagamise, kus Eestile on määratud kvoot, mida iga-aastaselt hakkab otsustama Vabariigi Valitsus ja mille kinnitab lõpuks Euroopa Nõukogu. Ja Isamaa ettepanek, et vähemalt nii palju, et see saal võiks nii olulises protsessis kaasa rääkida, et see otsus oleks parlamendi tasemel tehtud iga-aastaselt, nii nagu me eelarve vastu võtame või kehtestame alampalga ja paljusid muid asju, mida me regulaarselt iga aastaga teeme – koalitsioon hääletas selle maha. 

Nii et tegelikult on seal seadusesse kirjutatud ka valitsuse delegatsioon ministrile, nii et põhimõtteliselt võib ka minister selle otsuse langetada riigi nimel. Ilmselgelt on see liiga madal tase niivõrd olulise küsimuse jaoks ja avalikkuse jaoks niivõrd olulise teema otsustamiseks ja lahendamiseks. Nii et see ei ole mõistlik, mida me praegu teeme. 

Ja enamik asju, mis ma siin ette lugesin, ei tulene otse Euroopa õigusest, ei tulene välismaalaste seaduses kehtestatud meie kvoodi kolmekordistamine või keskmise palga kriteeriumi kehtestamine või need valdkonnad, kuhu me sisse toome, või see, mis on meie otsustustase. Liikmesriigil on siin suveräänne õigus teha seda parlamendi tasemel, valitsuse tasemel, ministri tasemel. Need on kõik siseriiklikud poliitilised valikud, need ei ole sundvalikud. Nii et andkem endale aru, need on selle saali poliitilised valikud. 

Lühidalt kokku võttes, Isamaa saadikurühm sellises olukorras loomulikult seda eelnõu toetada ei saa, me hääletame lõpphääletusel selle vastu. Aga ma väga loodan, et Riigikogu järgmine koosseis teeb selles seaduses korrektiivid.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 831 lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Järgnevalt panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu seadusena vastuvõtmise poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei ole. Eelnõu 831 on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910. See on selle esimene lugemine. Ma palun siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. (Kõneleja liigub kõnepulti.) Aitäh, Helir, me saame hakkama. Aga härra rahandusminister, palun! Ettekande pikkus kuni 20 minutit.

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu! Selle lisaeelarve esitamise põhjus on mõned praktilised vajadused, mis on praeguses riigieelarves katmata. Ma nimetan need ära. On kolm suuremat. Esiteks, idapiiri ehitamise jätkamine. Sealt on kulukatet puudu 17 miljonit. Tehisaru projekt, mis on mõeldud avaliku sektori tõhususe parandamiseks ja inimeste koolitamiseks laiemalt. Me loodame välja koolitada 100 000 inimest tehisaru kasutama. Lõhkainetehas, mille projekt sõltub tegelikult välisinvestori tulekust, aga me peame selleks valmis olema ka eelarveliselt. See iseenesest ei suurenda eelarvekulusid, vaid on finantstehing ideaalkujul. See jääb tegemata, kui me välisinvestorit ei saa. Ja veel on eelarves mitmeid ümbertõstmisi, mida tavaliselt tehakse sügisel, aga seekord leiti, et on vaja teha varem. Samuti on lisaeelarves kultuurkapitalile 941 000 eurot, mis on seotud annetustega esimese kahe kuu jooksul seadusesse jäänud apsaka tõttu, millal kaughasartmängumaksu ei laekunud. 

Ma arvan, et põhiline küsimus, mis siin ära tuleb seletada, on see, et kuigi siin on nime poolest tegemist lisaeelarvega, mis kõlab, nagu me suurendaksime eelarvedefitsiiti, siis tegelikult paraneb selle lisaeelarvega eelarve tasakaal 15 miljoni euro võrra. Arvestades eelarveväliseid üksusi, paraneb positsioon sel aastal 27 miljonit.

Nüüd, kust tuleb eelarve kate? Valitsuses otsustati, et ministeeriumid vaatavad üle veel aasta jooksul mitterealiseeruvaid või mittehädavajalikke kuluartikleid ja annavad nendest märku, selleks et need hädavajalikud asjad saaksid kaetud. Selliseid ettepanekuid tuli 29,3 miljoni euro ulatuses, millest 26,3 jõudis ka lisaeelarve seadusesse. 3 miljonit tuli CO₂ müügi tulu ja kulu ajastuse nihutamisest. Teatavasti CO₂ kvooditulu laekub varem, kui sellest tehtavad kulutused realiseeruvad. Ja niimoodi sai nende laekumiste täpsustusel kokku see vajalik summa. 

Suurimaks kokkuhoiuministeeriumiks tuleb nimetada Siseministeeriumi, kes leidis olevat otstarbeka eelarvest maha võtta laia riigikaitse investeeringuid. Need ei jää tegemata, aga need saavad tehtud natukene hiljem. Justiits- ja Digiministeeriumil oli projektides 8,6 miljonit sellist, mida tõenäoliselt tuleb teha hiljem. Kliimaministeerium panustas selle 3 miljoni kvooditulu-kulu vahe täpsustamisega. Nagu öeldud, eelarvepositsioon kokkuvõttes paraneb. 2027. aastal paraneb see veel rohkem, seniste otsuste põhjal 35 miljoni euro võrra. 

See on vist põhiliselt kõik. Võib-olla peaks ütlema veel, et maksukoormus langeb selle aasta otsuste tulemusena veel 0,1 protsendipunkti võrra. See on siis maikuise kütuseaktsiisi tõusu ärajätmine. Sel aastal mõjub see 36 miljoni võrra, järgmisel aastal veel 20 miljonit. Nii et ka seda on vaja eelarves katta, kuna meie eelarve on tehtud viimase eelarvereeglite piiri peal. Tänan! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahandusminister! Te tegite jah ülevaate lisaeelarve koostamise loogikatest, aga ma küsin siis nii, kas valitsus praegu keset ikkagi suhteliselt keerulist toimetulekuseisu ei hinnanud ja vaadanud ka muid tõsisemaid vajadusi ja puudujääke riigieelarvest. Näiteks me teame, et väga pikad on ootejärjekorrad erihoolekandes, kus isegi Riigikontroll on väga tõsiseid raporteid esitanud ja kohus on teinud otsuseid riigi kohta. Ja seni, kuni riik neid otsuseid ei täida, jääb see koormus omastehooldajatele ja kohalikele omavalitsustele. Samuti me teame, et toimetuleku piir on nüüd viimase nelja aasta jooksul 10% tõusnud, mis ilmselgelt on liiga vähe, arvestades seda, et hinnatõus on mitukümmend protsenti olnud. Ehk kas selle riigieelarve või lisaeelarve koostamisel arutati ikkagi ka seda, et ära lahendada, vähemasti leevendada meie sotsiaal- või ka tervisevaldkonna tõsiseid puudujääke?

Aitäh! Nii suurte summadega, et neid puudujääke kõrvaldada, neid oluliselt leevendada, me muidugi ei opereeri. Ja opereerime pigem süüdistustega, et me ei esita suuremaid kulukärpeid. Üks saali pool ütleb ühte, teine teist. Mõlemale ma pean vastama, et eelarve on neli kuud vana ja ei saa olla niimoodi, et me kevadel teeme uue eelarve. Ikkagi sügisel hakkavad need tibud kooruma, mis on võimalik järgmine aasta teha. Ma ise küll arvan, et me sotsiaalvallas selliste ettepanekutega välja tuleme sügisel, mis leevendavad kõige vaesemate olukorda, aga ma ei saa välistada, et me juba selle lisaeelarve käigus mingisugused ümbertõstmised läbi arutame. Mul ei ole küll ühtegi valmis ettepanekut, aga see on tõesti, päriselt, kui te küsite, kas on arutatud, ja arutati ka veel täna. See töö igal juhul ei ole meil lõppenud. Pole resultaati näidata, aga töö ei ole meil lõppenud.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lisaeelarvega kompenseeritakse ka hasartmängumaksu alalaekumist, kuid siiani pole keegi seda poliitilist vastutust võtnud. Aga küsimus on selles. Meil siitsamast puldist mitmekordselt väideti erinevate ministrite poolt, ka peaministri poolt, et selle alalaekumise või selle apsaka katavad kinni ettevõtjad ise, vabatahtlikult annavad raha riigile tagasi, see, mis apsakaga jäi tulemata. Aga kuidas sellega on? Kas siis ei täitnud seda lubadust või kuidas see asi käib?

Aitäh! Minu arust ma ettekandes seda nimetasin, et on ettevõtjate annetus. Kuna ma räägin juba täna mitmendat korda, siis ma võib-olla selle tõesti jätsin üle kordamata. Jah, sellega kaetakse esimese kahe kuu alalaekumist. Ei, ma ikkagi nimetasin seda. Tõenäoliselt on need annetused, millega kaetakse. Suurusjärk on seesama, mis arvestuslikult laekumata jääb selle seaduse apsuga.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Kolleeg Tanel Kiik osaliselt küsis selle küsimuse ja teie vastusest ma saan aru, et vaadatakse järgmise aasta eelarvest. Sellega võib ju rahul olla selles osas, mis puudutab toimetulekutoetust, kuigi see oleks vaja juba, et sügisest oleks see piir, aga kuidagi mingil määral mõistetav, kui rahaline raskus on riigieelarve mõttes. 

Aga meil on Riigikohtu otsus, mis puudutab erihoolekannet, ja Riigikohtu otsused on ju täitmiseks, mitte vaatame ja mõtleme. Kui ma peaministrilt küsisin, siis ta ütles, et ta ei ole seda kohtuotsust veel lugenud, aga nüüd on ilmselt kogu valitsus seda lugenud. See ei ole ju normaalne, et Riigikohtu otsuse korral me vaatame, mõtleme ja teeme. See tuleb ju täita, nii nagu inimesed peavad kohtuotsuseid täitma. Aitäh!

Tegelikult valitsused ei loe kohtuotsuseid, vaid vastavad ministrid ikkagi on need, kes valitsusse need probleemid toovad, mis nendest otsustest järelduvad. Aga praegu pole neid toodud ja ma ei ole kindel, et see on nii lineaarne, et jõustub otsene kohustus mingi raha eraldada. Küllap see asi on keerulisem. Sotsiaalvaldkond on kiiremini kasvavate kuludega või kulusurvetega valdkond, nii et igal juhul tuleb kogu aeg tegeleda optimeerimisega ja leidmisega, mis piirini me suudame kitsaskohti laiendada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Teie parteijuht siin deklareeris hiljuti, et võitlus konservatiivse kaheksajalaga on alanud ja edasi võitlusse, aga teil on plaan, mis ei lase sellel konservatiivsel kaheksajalal Eestit väikseks pigistada ja ajas tagasi viia. Ja nüüd minu küsimus on, kuidas see lisaeelarve puhul väljendub selles, et konservatiivne kaheksajalg ei saaks Eestit väikseks pigistada ja ajas tagasi viia. 

Aitäh! Te küsite küll vale inimese käest. Mina ei ole see, kes seda väljendit kasutas. Küsige tema käest, aga kindlasti eelarve tegemise ajal, lisaeelarve tegemisel seda väljendit tal veel polnud ka kõlanud. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles osas saab teie vastustega nõustuda, et meie probleemid Eesti inimeste toimetulekul on tõesti juba niivõrd suured, et ühe lisaeelarvega võib-olla seda kõike ära ei lahenda. Aga minu küsimus üha detailsemalt läheb sinnasamasse kohta, mille üle me arutlesime rahanduskomisjonis, ehk siis valitsuse prioriteetide kohta. Kui te ütlete, et kõiki probleeme ära ei lahenda, siis äkki hakkaks kuskilt jupi kaupa, mida ju lisaeelarve võiks võimaldada. Ehk vähemalt sealt, kus kõige rohkem valu ja muret on, see ka leevendust tooks. Küsin üksikvanematega leibkondade kohta, kus täna iga viies leibkond on absoluutses vaesuses. Miks ei näinud valitsus võimalust näiteks üksikvanema toetust suurendada samas suurusjärgus, mis lähevad tehisaru koolitusteks, mida Riigikantselei toredasti meil siin läbi viima hakkab?

Aitäh! See teie teemapüstitus, tähendab, üksikvanema toetus on täiesti adekvaatne. Aga sissejuhatus muidugi rääkis kõigest muust ja ei ole reaalse eluga kooskõlas, öelda, et Eesti inimestel läheb järjest raskemaks. Minu arust ei tohiks siin Riigikogus keegi seda inimestele sisendada. Statistika ja täpsemad sotsiaalsed vaatlused lükkavad selle ümber. Kokkuvõttes Eesti inimeste toimetulek on järjest paremaks läinud, ka sel aastal tõusevad reaalpensionid ja reaalpalgad tõusevad 10,2% prognoosi juures. Ei saa öelda, et Eesti inimesed elavad järjest kehvemini. Kindlasti nad ei ela järjest kehvemini, nad elavad keskeltläbi järjest paremini. Ja kui te tahate täpsustada, kes elavad, siis ma olen teiega nõus. On vaja keskendada meie tähelepanu mitte sellele keskmisele, millega on ju hästi, maksuvaba miinimum katab enamiku tuluteenijate jaoks igasuguse, ka lihtsalt tulu kasv, igasuguse hinnatõusu ja need probleemid ära, mida väga suureks räägitakse. Aga kõige vaesem ots tõepoolest nõuab suuremat tähelepanu. Te nimetasite isegi minu arvates õiget artikli, üksikvanema toetus. Ma olen selle tõstmisega nõus ja olen seda ka valitsuses tõstatanud. Ma arvan, et me jõuame selleni kui mitte kevadel, siis sügisel kindlasti. Aga ma ei välista, et see juhtub juba kevadel. Lihtsalt praegu me ei ole teinud ära. Aga see lause, et kuskilt tuleb alata, oli see, mis mind natukene, ütleme niimoodi, kriitilisemalt vastama pani. Me teeme iga päev tööd ja ma arvan, et teie teete ka tegelikult, ei alusta seda kusagilt kellegi sõnavõtu peale, vaid meil on ülevaade nagu teilgi sotsiaalsest olukorrast, majanduslikust olukorrast kogu aeg.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mul on küsimus ajendatud … Ma tean, et aruteludel, mis on sageli lisaeelarves avatud, paljud asjad lükatakse siis koalitsiooni poolt põhieelarve arutelude ajaks. Mul on küsimus just huvihariduse ja selle vaate kohta. Me teame, et viimasel ajal on olnud arutelud suvelaagrite käibemaksu teemal. Lisaks on koolinoorte kultuuriasutuste külastamised tõstatatud ka seoses sporditeemadega, näiteks sport kooli temaatika. Siit küsimus: kas tuli kuidagi ka lisaeelarve osas teemaks huvihariduse täiendav rahastamine mingi konkreetse projekti näol või pigem lähevad need arutelud põhieelarvesse?

Aitäh! Iseenesest kuulub huviharidus olemuslikult pigem omavalitsuste ritta ja Tallinnast selle juhtimine on väga keeruline. Aga ma jään praegu natukene hätta ühe teie küsimuse osaga. Ma võib-olla ei hakka seda ise osatama, aga kui meil midagi vastamata jääb – ma kontrollin üle –, siis ma hea meelega vastan. Aga kultuuri ... Jah, ma praegu ei leia rohkem vastuseid oma kiiruga.  

Mis mind tegelikult mõtlema pani, oli see maksuteema. Tegelikult ei peaks sotsid makse siunama. Käibemaks ei tee midagi 24% kallimaks, vaid ta otsustab selle, kas tulu saaja saab tagasi käibemaksu või mitte ja peab seda hinnale lisama. Aga kuskil toimub lisandväärtuse maksustamine ja see ei tähenda, et hind on 24% erinev. Nende laagrikorraldajate puhul enamus ei olnud ka käibemaksukohuslased. Ma arvan, et see oli ülepaisutatud jutupunkt, aga eks huvigrupid oskavad poliitikuid üle paisutama panna. Muidugi, põhiline on see, et käibemaksuseadusel on oma loogika, see tagasisaamine ja kõik see on põhjendatud maksueranditega. Miks ma sotse nimetasin? Maksueranditega ei tohiks ka sotsid proovida sotsiaalpoliitikat teha, sest see raha läheb üldiselt ikka väga-väga märgist mööda, kui me hakkame makse kaotama ja tegelikele abivajajatele jääb vähem. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud rahandusminister! Mulle piisab lühivastusest ei või jaa. See tähendab seda, teie vastusest ma järeldasin ja kas ma sain õigesti aru, et sotsiaalminister ei tulnud lisaraha taotlema Riigikohtu otsuse täitmiseks.

Aitäh! Võib-olla ta ei ole jõudnud, aga meil ei ole sellist päevakorda, et ta tuleb järgmine päev valitsusse. Kunagi valitsused nii ei tööta, te teate ise ka. Aga neid olukordi analüüsitakse ja midagi ei toimu tagantjärele ega päevapealt, vaid vaadatakse üle, mis see kohtuotsuse konkreetsus on. Ta on tulnud mult lisaraha küsima küll, korduvalt, ja ma olen pidanud ka vastama nii ja teisiti – mõne koha pealt toetavalt ja abivalmivalt, mõne koha pealt ka otseselt kriitiliselt.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Mul on lihtne küsimus. Jürgen, kas sul on natukene häbi ka seda eelarvet kaitsta? Mitte et sina oleksid halva lisaeelarve eelnõu siia toonud, aga tegelik mure on see, et kulusid ju kokku ei hoita. Lihtsalt selle aasta teatud tööd lükatakse järgmisesse aastasse. Kui ma vaatan Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eelarvet, siis tulude pool on põllumajanduse ja maaparanduse toetuste ärajätmine, aga kulude poolele pannakse palkade tõusud väga mitmetele organisatsioonidele, mis selle ministeeriumi all on, ehk tekitatakse püsikulud. Siin on iga ministeeriumi juures seda võtta. Meil on kogu aeg olnud arusaamine, et eelarvega on ju kitsas, kulusid tuleb kokku hoida, aga nüüd me näeme, vastupidi, et ühed kulud lükatakse edasi järgmisesse aastasse ja sellel aastal läheb väga suur osa sellest lisaeelarvest palgatoetusteks, mis on püsikulud.

Aitäh! Jah, selle artikli või selle fakti pärast on minul ka mure, aga see ei tähenda, et mul oleks häbi seda eelarvet esitleda. Need kõik on alati suured valdkondadevahelised kompromissid, mida rahandusminister peab edasi andma. Ja minu rõõm on see 15 miljonit positsiooni parandamist ja kokku avalikus sektoris veel rohkem, 20 või üle 30. Me tegelikult suutsime ära katta aktsiisitõusu ärajätmise, me suutsime tehisaruprojekti käivitada, rahaliselt katta – käivitatud oli see varem, aga rahaliselt katta uued ambitsioonid. Me suutsime üle saada minu arust kõige kriitilisemast, see oli see piiri rahastamise lünk, ja üht-teist veel. Kulka suhtes ka, eks ole, et kui näpuviga on tehtud, selle parandamine on pingutus. Aga mis puudutab ministeeriumide sees muutusi, siis võimalik, et me oleme olnud siin lohakad, et me ei ole neid rutiinseid eeskirju küllalt selgelt esitanud. Aga ma pean üle vaatama need asjaolud, kõik ei tule praegu meelde.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ka sellest eelnõust tuleb välja, et ühistransporditeenuse arendamise ja soodustamise rahastust vähendatakse 112 000 võrra. Kas see tähendab seda, et ikkagi pöördutakse tagasi selle eesmärgi poole, et ka pensionäre ja õpilasi hakatakse ühistranspordi piletitega koormama?

Ei. Aitäh!

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tegelikult ei tahtnud üldse enne kuidagi maksudest rääkida, lihtsalt ma tõin näitena, miks on need huvihariduse teemad päevakorda tõusnud. Need olid näited lihtsalt, mis puudutas suvelaagreid, koolinoorte kultuuritegevust, see oli see põhjust. Aga ma saan aru, et te praegu ei leidnud konkreetselt üles, mis oli minu küsimuse soov. Sellele võib ka ei või jaa vastata, kas huviharidus nüüd lisaeelarves juba jõudis ka kuidagi aruteludesse või pigem jõuab see põhieelarve arutelude ajaks lauale. See oli küsimus. Tulenevalt sellest, et see on praegu aktuaalne teema ja sellest palju räägitakse, see oli see asja iva. Ma ei tahtnud kuidagi maksudest rääkima hakata. 

Aitäh! Mina jälle tahan alati vastata, kui maksudest küsitakse, ja üldiselt ka küsimustele vastata kuidagi riigikorraldusliku loogika järgi. Ja seda ma ka tegin. See huviharidus on siiski pigem omavalitsuste korraldada ja selles mõttes, et lubada mingisugust lahendust konkreetselt nende eest on siin topelt väga keeruline. Aruteluteema on vana ja alati on olnud neid, kes arvavad, et siit tuleb anda konkreetseid summasid, et näiteks kusagil Kagu-Eestis oleksid ringid, aga see on palju keerulisem. See on ikkagi võimaluste ja vajaduste ja rahaliste katete omavaheline kombineerimine väga konkreetsetes kohtades. Lihtsalt öelda, et kusagil Setomaal peavad olema need ja need trennid või nii ja nii palju raha elaniku kohta selleks, ei ole adekvaatne, sest kogu elukorraldus on niivõrd erinev, asustus on erinev ja ka asjatundjate või õpetajate või, kuidas nimetada, treenerite, juhendajate olemasolu on nii erinev, et omavalitsused teevad need valikud ikkagi ise, kuhu nad leiavad, et on kohaliku elanikkonna vajadused kõige suuremad või puudub vajaduste katmatus. 

Nii et ei, me ei ole sellisel kujul seda arutanud. See ei ole ka valitsuse tasandil, see on pigem paari ministeeriumi, Kultuuri- ja haridusministeeriumi valdkond, kus nad teevad ettepanekuid valitsusele ja neid siis sel juhul arutatakse.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Ma vaatan, 11 miljonit kulu Eesti.ai tegevused, eri ministeeriumide vahel jaotub raha ja Riigikantseleile ja nii edasi. Kas selle plaaniga see raha kulutada käib koos ka mingi konkreetne tulevikuvaade sellele, et ametnike ridu hakatakse vähendama, kuna mingid tegevused tehisaru abil viiakse läbi, või on plaan pigem selline, et kulutada 11 miljonit ära ja siis eluga enam-vähem samal viisil edasi minna? Oled sa kursis, mis selle raha eest siis plaanis saada on?

Aitäh! No mina ei tahaks küll neid ülesandeid nii püstitada, et kui tehisaru juurde tehakse, selleks et avalik sektor oleks tõhusam ja inimesed koolitatumad – ambitsioon on ju 100 000 inimest ära koolitada –, siis on pärisaru vähem vaja. See muudab pigem olemasoleva aru tõhusamaks, sest informatsiooni kättesaadavus ja töödeldavus on palju parem, aga ma ei tahaks kuidagi, et see pärisaru välja tõrjuks. Ma arvan, et ka valitsuse poolt, olen seda ka valitsusele öelnud, et sõnumid võiksid olla tundlikumad ja probleeme tunnistavamad, aga mitte see, et me nüüd võtame lihtsalt inimestelt töö ära ja paneme robotid asemele. See ei ole, ma arvan, ühiskonna eesmärk. Aga kulu kokkuhoiu surve on eelarves väga tugev ministeeriumidel ja ma ei näe võimalust, et hõive avalikus sektoris ei jätkaks langustrendi. Tehisaru aitab seda teha suuremate kadudeta, aru kadudeta, aga see ei ole vahend, kuidas inimestele ust näidata, vaid pigem näidata inimestele, kuidas muuta oma töö targemaks. Efektiivsusvõidud on seal kindlasti väga suured.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! No tõepoolest, võidud võivad üsna suured olla. Meil käis rahanduskomisjonis ka justiits- ja digiminister siis, kui ta ametisse astus, ja ta näitas, et potentsiaalne kokkuhoid tehisintellekti tõttu on avalikus sektoris 400 miljonit aastas. Reaalsus on paraku olnud vastupidine. Teised riigid on päris hästi hakkama saanud, näiteks Prantsusmaal kaks ministeeriumi kasutavad AI-d selleks, et vastata klientidele, ja keskmine vastus on kolm päeva. Enne seda oli 19. Eestis on olukord vastupidine, kohtusüsteemis on meil toimumas pigem taandareng, inimesed ei saa isegi olemasolevaid vahendeid kasutada, pidevalt asjad lähevad katki ja nii edasi. Mis sa arvad, mille taga on see AI kasutuselevõtt seisma jäänud? Kas probleem on meil valitsuses või on mingi teine põhjus?

Aitäh! Mina arvan, et praegu on kõige suurem probleem see, et te püüate Eesti riiki rääkida halvemaks, kui ta on. AI-d kasutatakse päris palju, kuigi seda ei afišeerita. Aga selle programmi eesmärk on muuta see laiapõhjalisemaks ja koolitada inimesi ka väljaspool avalikku sektorit, aga kindlasti avalikku sektorit, et muuta töö tõhusamaks. See on esialgne rahaeralduse põhifookus. Et ei kasutata, ei ole tõsi. Kohtu näide kindlasti ei ole kuidagi representatiivne, seda saab justiitsminister seletada.  

Ja ma arvan, et need kokkuhoiunumbrid on ikka väga kirvega tehtud alati. Peamine peaks minu arust olema see tulu, mis me saame, et kui palju informeeritumad me oleme, kui kiiremini me andmeid töötleme. Kokkuhoidu võib arvestada väga erinevalt ja me ei saa ikkagi kokkuleppele, mis just selle AI arvele läks, mitte kunagi, ma arvan. Küll aga kokkuhoiu kohustused on endiselt 2024. aasta koalitsioonileppega ministeeriumidele kohustuslikud. Need toimivad, me oleme neid täitnud suuremas mahus. 130 asemel see kokkuhoiu number on praeguseks 180 miljonit aastas. Nii et selles mõttes elu ei seisa ja avaliku sektori tõhusus ei ole kindlasti see, kus ma Prantsusmaalt eeskuju võtaks, kindlasti mitte. Nad on küll väga võimekad seal – vana kultuuririik ja vana demokraatia –, aga tõhususe poolest on, ma arvan, Eesti paremini valitsetud. Isegi on neid edetabeleid, kus see kajastub, on küllalt ka olemas.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Me räägime veel natuke sellest eelarvest. Nagu ma aru sain, sa rahanduskomisjonis ütlesid, et 17 miljonit, mis läheb piiri ehitamisele – ministeerium on lepingu juba ära teinud. Leping on enne tehtud, kui raha on eraldatud. See on muidugi küsitav. 

Aga tuleme Kultuuriministeeriumi valitsemisala juurde. Tead, siin on samamoodi rõõmus vaadata, kuidas on sihuke rida nagu kultuurivaldkonnaülene arendamine. Sealt leiti miljon raha. Samasse valdkonda pannakse 5000 eurot tööjõu- ja majanduskuludeks. Toetusi ei jagata, aga palka makstakse. Siis on investeeringuid tehtud 4000, 5000 või 6000 euroga. Mina mäletan, et kui Reformierakond siia saali tuli peale valimisi, siis ütles, et katuserahasid enam ei jagata. Ma vaatan Kultuuriministeeriumi rida. Ma ei tea, kas see on katuseraha või mis see on, aga 4000-ga jagamine tundub alati väga küsitav. Pluss see, et jälle on terve suur ports palgakulusid, mis on püsikulud. Kas te ikka enne teist lugemist ministeeriumis vaataksite korra selle eelarve üle? Siin on ausalt öeldes päris palju sellist piinlikku kulutamist.

Aitäh! Ma vaatan teie märkuse üle küll, kui te räägite, et püsikulud on tulnud ajutiste asemele, mis see konks seal oli. Korra on seda juba puudutatud, aga ma ei ole valmis täie kindlusega vastama. Aga muidugi, kui te räägite tuhandetest, siis need ei ole riigieelarve read, need on seletuskirja erinevad tekstid, ma pakun, aga olgu peale. Võib-olla muutmise puhul need väikesed summad on ka loogilised. Üldiselt eelarvet ju sellise detailsusega ei tehta, aga vaatame üle.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kaitsevaldkonda raha minemine on väga tervitatav ja see on väga oluline, piiritaristu väljaehitamine. Aga mulle jääb selgusetuks see, mida te kindlasti võib-olla kas oskate kommenteerida või saate kommenteerida, et Kaitsevägi suunab investeeringute eelarvest 2,7 miljonit riigisaladusega kaetud tegevuste kuludeks. Ja siis on veel selline lause, et kuna tegemist on riigisaladusega tegevuste kuludega, siis muudatuste sisu seletuskirjas ei avata. Aga hästi, see võib-olla ongi mõistlik. Ma küsin Rahandusministeeriumi infotehnoloogia keskuse valdkonna kohta, kus on kulude, investeeringute eelarve 1,6 miljonit vähenemine ja seal on 600 000 eurot teadus- ja arendustegevus, 546 000 Maksu- ja Tolliamet ning 500 000 eurot on riigi tugiteenuste keskuste majandamiskulude ajatamine 2028. aastasse. Kas te oskate öelda maksuameti ja selle rea pealt, mis tegevused jäävad tegemata, et see 1,6 miljonit saaks sealt ära võtta? 

Aitäh! Midagi ei jää tegemata, aga ma võin kinnitada, et Rahandusministeerium on olnud kõige ennastsalgavam riigirahanduse korraldamisel. Meil on kõige väiksemad palgad ministeeriumide haldusalast ja me peame pigistame sealt, kus pigistada on. Tegemata me midagi ei jäta, aga meil on raskusi personali motiveerimisega, seda ma pean tunnistama.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te heale kolleegile Madis Kallasele vastasite, et tegelikult huviharidus ja kogu see tegevus on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Valdavalt see nii on, aga kahjuks kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt raha, et selle valdkonnaga tegeleda. Üheks põhjuseks on kindlasti need otsused, mis on siin vastu võetud, mis puudutavad erinevate maksude tõusu. See on lisakoormus, mis kohalikel omavalitsustel on lasunud. Ei ole mõtet peast kinni hoida ja raputada, sellepärast et kui vaadata kohaliku omavalitsuse eelarvet, siis seal on selgelt näha, kui palju on eraldatud maksudeks, mis on olnud täiendavad kulud. 

Mis puudutab teie väljaütlemist heale kolleegile Andrei Korobeinikule, et ta räägib Eesti riigi halvemaks, siis tegelikult kõige suurem halvustaja, Eesti riigi halvustaja on Margus Tsahkna, kui ta käib välisvisiitidel. Ma arvan, et te teate, millest ma räägin. 

Aga ma küsin pigem seda, et mis nime te sellele lapsele nimega lisaeelarve praegu annate. Kui ambitsioonikas see lisaeelarve siis on? Igal heal lapsel on ju nimi ka. Äkki iseloomustate?

Aitäh! Ma kunagi ei pane nimesid eelarvetele, mitte kunagi, ja ei kasuta ka neid, kui keegi on selle nimekese pannud. Aga ma püüan lihtsalt aru saada, mida te öelda tahtsite. See jutt, et avalik sektor jääb sellepärast vaesemaks, et maksud on tõusnud, on minu jaoks olemuslikult piinlik. Lõpetame ära selle avaliku sektori valikuliselt suuremaks sotsiaalseks riskigrupiks tegemise ja siis ka selle, et nagu avalik sektor ise ennast kuidagi kurnaks. Kokkuvõttes on ka maksutõusu väide tegelikult eksitav. Te teate, kuhu see maksutõus on läinud, ja te teate ka seda, et sel aastal maksukoormus järsult langeb. Seal on niivõrd palju ebaloogikat teie küsimuses, et lõpuks hakkad mõtlema, et mis te siis tegelikult öelda tahtsite, ja küsimus kaotab üldse tähelepanu.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Teie kaheksajalaga võitlemise programmis on kirjas, et Reformierakond on tugev siis, kui ta ühtaegu korraga tegutseb nii suurelt kui ka on konkreetne. Aga minu küsimus on, miks te olete 462 000 eurot vähemaks võtnud keskkonnateadlikkuse ja hariduse edendamisest.

Aitäh! Teie olite vist see, võib-olla ei olnud ka, võib-olla ma süüdistan ilmaasjata, aga palun ärge ajage segi erakondi ja valitsust. Ärge ajage inimesi segi, ärge ajage institutsioone ja organisatsioone segi. See ei puutu siia asjasse, mida üks erakonna esimees millist sõna kunagi kasutas. Kui te tahate rääkida riigieelarvest, siis räägime, see on valitsuse esitatud riigieelarve. Sellest võikski rääkida, mitte ärge kasutage oma sissejuhatust mingiks muuks asjaks. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Hea silla lõid selle valitsuse ja erakonna segiajamise jutuga. Enne, kui te selle kaheksajalaga võitlema hakkasite, oli teil see unistamise jutt. Michal unistas seal AI-st päris palju ja nüüd ma vaatan, et Riigikantseleis Kasemetsale antaksegi tööjõu- ja majandamiskuludeks 5 miljonit juurde. See on rohkem kui viiendik juurde sellest, mis praegu tööjõu- ja majandamiskulud on. Kas sa seal ei tunne, et sa ise tegelikult kipud seda erakonna ja valitsuse asja kõvasti rahanduses segi ajama?

Kui küsimuses on kõik segi aetud, siis ma ei tea üldse, miks ma peaksin proovima küsimust üles otsida, mingi retooriline "eks ju" seal oli. Aga põhimõtteliselt ma kordan üle, et ärge ajage segi parteid, valitsust. (Rain Epler räägib kohapealt.) Ei, mina ei ajanud. Ma just püüan korrastada, et mina siin ei esinda erakonda, vaid valitsust. Need on valitsuse otsused. Ma ei esinda ka Riigikantseleid. Valitsus on teinud lisaeelarve, püsige selle juures. Valitsus on ka põhjendanud seda seletuskirjas, minu suu läbi ettekandes ja vastustes, et me AI jaoks raha eraldame. Seda, et suur osa sellest koordinatsioonist ja korraldusest langeb Riigikantseleile, ma olen ka seletanud ja jääme selle juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahaks ka selle tehisaru kohta küsida. Tõepoolest, Reformierakonna juht on hakanud rääkima väga aktiivselt sellest, kuidas tehisaru on meie tulevik ja nii edasi, ja nüüd siis, oi ime, ka lisaeelarves on 11 miljonit, mis on suunatud Eesti.ai arendamiseks. Aga minu küsimus ongi see, kuidas valitsus põhjendab seda olukorda, kus meil on tegelikult väga paljudes valdkondades – haridusvaldkonnas, …valdkonnas ehk tervishoiuvaldkonnas, sisejulgeolekus – sada probleemi. Jätkuvalt räägitakse sellest, et need valdkonnad on alarahastatud, personalipuudus haridusvaldkonnas, sisejulgeoleku valdkonnas, arste ei ole piisavalt palju, politseinikke ei ole piisavalt palju, õpetajate palgad on liiga madalad ja õpetajaid ka ei ole. Aga siis me eraldame 11 miljonit tehisaruvaldkonda, samal ajal kui nendesse valdkondadesse me midagi ei eraldi.

Aitäh! Veel kord, see saal ei ole selleks, et arutada, mida on mõni erakonna juht kusagil öelnud, vaid seda, mida valitsus on teile esitanud. Siis kui minister on puldis, siis räägime sellest, mida valitsus on teile esitanud arutamiseks. 

Ja nagu nimetatud, AI peab muutma avaliku sektori tõhusamaks. See tähendab, et tulu sealt peab tulema suurem, väärtused, toodang jutumärkides, parem avalik teenus, tõhusam kulutamine. See on see, miks AI ka riigisektoris vajalik on. Aga ta on vajalik ka lihtsalt inimeste harimiseks ja targem inimene kindlasti saab elus ka paremini hakkama majanduslikult. See on laiapõhjaline, ma isegi ütleksin, et praeguse seisuga pigem haridusprogramm kui midagi muud. Te võite alati siis küsida, et näed, te annate siin koolis käimiseks, aga näe, toimetulekutoetuseks raha oleks võinud minna hoopis toimetulekuks. Ma selliseid arutelusid tegelikult väga ei tahaks siia saali. Üks ei välista teist, pigem üks vähendab vajadust teise järele. Targem inimene vajab väiksema tõenäosusega sotsiaaltoetust.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Mul on tunne, et lugupeetud rahandusministrile jäi minu küsimus arusaamatuks. Aga ma lihtsalt kordan üle. Alustame kohaliku omavalitsuse tuludest. Kohaliku omavalitsuse tulud koosnevad osaliselt tulumaksu laekumisest, tasandusfondi rahast ja muudest omatuludest, valdavalt. Teine pool on see, et mis puudutab kulusid, siis praeguse valitsuse ja koalitsiooni otsuste kaudu on kohaliku omavalitsuse kulusid ju tõstetud käibemaksu tõusu ja tulumaksu tõusu tõttu. Ja kui kohalik omavalitsus ostab sisse teenust, millele lisandub käibemaks, siis loomulikult see teenus muutub kallimaks. See tähendab seda, et selle tõttu läheb rohkem ka eelarvest raha välja. Tänu sellele oleme saanud signaali erinevatest kohalikest omavalitsustest, kus tegelikult on huvihariduse osa koomale tõmmatud. See oli see tähelepanek, millest kahjuks te aru ei saanud. 

Aitäh! Ma saan väga hästi aru, et teie tähelepanekud on valikulised ja tõde alati moonutatud. Minu vastus täpselt sellele oligi sihitud. Kui te räägite avaliku sektori toimetulekust, siis te peate arvestama, et see toimub maksude arvel. Te ei saa samal ajal siunata makse ja siis haletseda avalikku sektorit, kes maksudest ülalpidamist saab. See puudutab ka avalikku sektorit. Ma ei hakka siin osutama kõiki otsuseid, mis on tehtud, aga pigem on meil probleeme avaliku sektori rahastamisega peale seda, kui maksud on järsult langenud, maksukoormus. Selles on probleem, mitte selles, et me oleme maksukoormust tõstnud ja avalik sektor ei jõua makse maksta. Ei, avalik sektor ei ole maksumaksja, tegelikult on niipidi.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma tuletan ikkagi meelde, et valitsuses on Reformierakond ja Eesti 200, peaminister on Reformierakonnast, nii et nüüd taandada ennast Reformierakonna nimekirjast ja esitleda ennast ainult Jürgen Ligina ei ole ka kohane. Valitsuse liikmena olete ikkagi Reformierakonna esindaja. 

Tulles siia maksude juurde, te ütlesite, et maksudega ei mängita. Aga teil on selgelt kirjas, et seoses maksutulude vähenemisega vähenevad kohaliku omavalitsuse üksustele edasiantavad maksud 1 461 000 euro võrra. Te ütlesite, et huviharidust peab rahastama iga omavalitsus ise. Ja minu küsimus on see, et millistest ridadest on siin ka, või äkki siin ei olegi seda, küsimus mootorsõidukimaksu vähemlaekumised. Kas need muudatused kajastuvad selles lisaeelarves või need muudatused on planeeritud sügisesse?

Aitäh! Ma kordan veel, et mina esindan siin valitsust rahandusministrina. Mul on veel elus palju rolle, aga ärge omistage mulle kuuluvusi kuhugi mujale ja minu kuuluvuskaaslastelt ütlemisi siia toppida. Ei, valitsus ei ole selliseid sõnavõtte teinud, nagu te räägite. Võib-olla valitsus ei ole ka teinud sõnavõtte, mida valitsuse liikmed kodus teevad. 

Aga ma ei saanud teie keerulisest kaheksajalast aru, mida te seal kirjeldasite, et kord tuleb maksu liiga vähe, siis tuleb jälle liiga palju, et kust kaotatakse, siis tuli automaks. Eelarve tehakse makros, makroprognooside järgi, mõnd maksu tuleb rohkem, mõnd vähem, ükshaaval ei korrigeerita tingimata eelarvesse laekumisi. Kui ühte maksu kogutakse vähem nagu automaksu, siis kogutakse rohkem samal ajal käibemaksu, sest inimesed kulutavad oma raha seal tõenäoliselt. Kokkuvõttes on see makroprognoos, mis võtab kõiki neid vastasmõjusid ja struktuurseid kaale aluseks. Ja teile esitatakse eelarve, tulud, kulud ja nende jaotus. See on see, mida ma kaitsen.

Martin Helme, palun! 

No vot, nüüd hakkasid makrost meile rääkima. Ma mõtlen, et Jürgen Ligi on terve oma poliitilise karjääri üles ehitanud selle peale, et räägib, kuidas suu tuleb seada sekki mööda ja laenuraha nagu laastutuli ja et tuleb ikka elada võimete piires. Nüüd olete olnud võimul – Reformierakond ja Jürgen Ligi on rahandusminister – juba õige mitu aastat, nende aastate jooksul on Eesti riigi võlg kahekordistunud. Alati võib ju süüdistada, et eelmised valitsused panid nii palju miine alla, et Jürgen Ligi ei suuda seda rivi sirgeks ajada. Aga kui ma vaatan teie enda prognoosi ka järgmistele aastatele, siis Rahandusministeeriumi prognoos järgmisel aastal on peaaegu 5%-line SKP miinus, järgmised aastad kuni kümnendi lõpuni 4%-line SKP miinus. 

Räägi, kuidas see protsess sul peas toimub. Kas seal on üks teine Jürgen Ligi veel, kes räägib, et kõik on tasakaalus ja liigub tasakaalu poole, aga siis teine Jürgen Ligi tuleb siia ja toob meile järjekordse miinuseelarve? Kuidas see asi kokku klapib?

Aitäh! Me lepime kokku selles, et siin ei ole mitte eraisik Jürgen Ligi. Ja kindlasti eraisik, rahandusminister ja eraisik Jürgen Ligi ei ole ka kunagi olnud karjääri ehitaja. Ta on teinud oma tööd, teeninud Eesti riiki, aga kuidas seejuures on muutunud ametis, see on täiesti eraldi teema ja kindlasti on see eraldi teema riigieelarvest.  

Minul on kahju, et eksrahandusminister žongleerib suvaliselt numbritega. Ma ei kujuta ette, kust võiks välja lugeda, et järgmine aasta väheneb SKP … Oli see nüüd 5 miljardi või isegi 5% võrra? Ma isegi … Vist olid protsendid. Need on nii ebaloogilised numbrid. Teil on kuskil nullidega ikka mitu suurusjärku möödas. Ja kindel on, et järgmise aasta SKP kasvab, mitte ei vähene, ei 5 miljardit ega 5%. Aga katsuge fokuseerida, katsuge kontrollida oma küsimused üle ja katsuge oma isiklikud repliigid ära jätta. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Härra minister! Tulles tagasi teie vastuse juurde minu esimesele küsimusele, ma tuletan meelde, et valitsus ja selle ministrid on ikka täitevvõim ja Riigikogu liikmed on ikkagi seadusandev võim. Minu meelest ei ole väga kohane, kui valitsuse esindaja ehk minister tuleb Riigikokku ja hakkab Riigikogu liikmetele rääkima, kas tohib või peab siin rääkima ühest või teisest asjast või siis ei pea. 

Aga teine küsimus on mul aktsiisitõusu ärajätmise kompenseerimise kohta. Kütuseaktsiisi tõus jääb siis ära, see kompenseeritakse lisaeelarvega. Aga kas oli lisaeelarve läbirääkimistel kunagi ka teemaks, et tegelikult võiks inimestele natuke kompenseerida kütusehindade järsu tõusu, mis on viimastel kuudel on olnud?

Aitäh! See sissejuhatus oli iseenesest õige. Tõepoolest, täitevvõim ei peaks noomima parlamenti, aga siin aetakse ju kogu see vestlus isiklikuks. Kusjuures ma olen selle parlamendi liige olnud kauem kui minu süüdistajad. Kui nad ajavad asja, ajavad mind segamini parteiga, parteid segi valitsusega ja ministrid omavahel ja nad kisuvad mind sellistesse vestlustesse, kus ma pean vastama kolleegi öeldule, mis ei ole kuidagi seotud selle eelnõuga, siis see kipub olema natukene tõre vastus. Aga edaspidi läheb ilmselt samamoodi. Kui te, selles mõttes need küsijad erinevalt teist jätkavad samamoodi, siis ma ei saa üle, ma pean seda klaarima. Ma ei saa vastata teiste inimeste sõnade kohta, mis ei puuduta kuidagi seda eelnõu. 

Aga te küsisite kompenseerimise kohta. Vaat, see on pikem debatt. Ma olen kategooriliselt sellise kompenseerimise kriitik, teinud seda ka Euroopas korduvalt, nüüd maikuus, viimati enne seda märtsikuus, ja saanud väga palju tuge sellele. Olen saanud mõnelt kolleegilt, olen saanud tippametnikelt, olen saanud rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, sest ma räägin täpselt ekspertiisijuttu. Kütuse hind on ainult osa inflatsioonist, osaline, ja see inflatsioon on endiselt prognoositud 4% peale. Riigid, kes lähevad hinnatõusu kompenseerima, on teinud kogu aeg vigu. Seda me rääkisime rahandusministrite vahel märtsikuus. Neile anti tegelikult samad juhised, mis olid ka minu sõnavõtus, et ärge stimuleerige nõudlust, ärge toetage lausaliselt, toetage sihitult neid, kes tegelikult kannatavad. Aga see kannatus kütustest on küll mõnes sektoris suurem, aga seda kompenseerida täpselt sellistel juhtudel, et hinnatõusu kompenseerida, on võimatu. 

Kokkuvõte sellest, mis peale märtsi juhtus, oli maikuises – võib-olla see oli … ikka mai alguses, jah – mai alguses oli see, et 70% – või oli see 80%, ma räägin praegu mälus – toetustest läheb jälle rikastele. Nii ei tohi teha. Ikkagi simuleeriti nõudlust, kui tegelikult on vaja nõudlust pigem pidurdada, üldist nõudlust. Täpselt kütusele suunatud nõudlust tuleb pidurdada. Kui rahvusvaheliselt on võetud kasutusele strateegilised reservid, siis on eriti totter maksta kõigile raha, et nad suudaksid seda kiiremini kulutada. See on erakordselt totter. Nii et see üldine pilt on ikkagi makro. Kui suur on inflatsioon? Punkt üks. Ja kes on kannatajad? 

Meie oleme Eestis teinud tegelikult üldistes riikide võrdluses Euroopas üle keskmise. See tähendab seda, et me jätame kütuseaktsiisi ära. See on niivõrd kallis eelarvele, et ta on silmapaistev teiste riikidega võrreldes, kes panevad selle suurtesse pealkirjadesse ja räägivad, kuidas nad aitavad inimesi, kaheks kuuks aitavad, kolmeks kuuks aitavad. Me tegime terveks aastaks, tegime lausaliselt tõusu ärajätmise, pidime eelarve selle pärast ümber tegema. See on otsene eelarvekulu suurusjärgus, ma liidan nüüd, 56 miljonit. 56 miljonit viskasime eelarvest välja. Kuhu? Tegelikult samamoodi üsna sihtimata, aga lihtsalt suuresti meeleolude pärast, et riigi usaldusväärsus sellega ei kannataks, kui maikuus oleks tulnud uus aktsiisitõusu uudis, samal ajal, kui hind hüppab niigi üles-alla ja aktsiisi nagu see reguleeriv mõte on juba ära läinud. 

Aga teine pool. Üks on siis vaadata üldist inflatsiooni ja vaadata siis seda nõudluse küsimust ja seda, kes on suuremad kannatajad. Meie oleme teinud ju tegelikult olulisema otsuse, maksuvaba miinimumi tõstmine. See ei lähe otseselt kütusesse, see läheb valikutesse, ka nendele, kellel ei ole autot, ka nendele, kes sõidavad ühistranspordiga, mis võib-olla üldse ei kasuta fossiilkütust. See on sihuke üldine hinnatõusu, kuidas öelda, leevendus nende inimeste rahakotis ja kokkuvõttes reaaltulud inimestele kasvavad. 

Küsimus, mis te esitate, on väga sisuline, aga andke mulle andeks, kui ma natuke ägedaks lähen selle kommenteerimisel, sest see on väga oluline struktuuripoliitiline otsus, et me ei tohi kompenseerida hinnatõuse. Me peame sihtima toimetulekuprobleeme. Ja kui hinnatõus on tingitud pakkumise puudusest, nagu praegu on, siis ei tohi stimuleerida nõudlust, mida riigid kipuvad tegema, sest kõik parlamendilt küsivad. Läti ja Leedu samamoodi, räägin nende ministritega, räägin erinevate ministritega, et no mis me teeme, no mis me teha saime, see oli nii suur surve. Ma olen sinuga nõus, aga. Sellised vastused on. Mõni ütleb avalikult seda.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Peaminister, me teame, laiendas siin oma kompetentsi ja hakkas üleöö bioloogiks ja hakkas rääkima kaheksajalgadest. No ma tõesti teid võib-olla sellesse vestlusesse ei kisuks. Aga mul jäi siin arusaamatuks teie vastuseks, et ma ei saa aru, kas te olete riik või ei, aga oletame, et te olete. Siis ma ikkagi küsin seda küsimust. Selles riigieelarves, selles lisaeelarves nimetatakse osaliselt kaitsekulud ümber ühe investeeringu osas finantseerimistehinguks. Ehk sellega mustkunstniku kombel vähendatakse riigi võlakoormuse arvestust ja tahetakse näidata avalikkusele, et finantseerimistehing … võlg. Ma siis küsin, kuidas sellega on, kas riigi kulud jäävad samaks või vähenevad, kuidas sellega on.

Aitäh! Küsimuses oli üks metoodiline aps sees. Ma tänan, et te olite väga asjalik küsimuses, seda mul ei ole ju alati põhjust öelda. Aga ma täpsustan, et selle lõhkeaine tehase puhul ei olnud küsimus mitte laenukoormuse vähendamisest, vaid defitsiidi mittesuurendamisest. Ja on ka loogiline, et kui me paneme raha omakapitali, siis see defitsiidi arvestusse ei lähe, aga laenukoormusse läheb küll. See on laenuraha, mis läheb sinna sisse. Proua Helme, ma alles jõudsin vastama ja te just selle ajal ei kuulanud. Laenukoormust see tegelikult suurendab. Me peame selle raha laenama, mille me paneme finantstehinguna omakapitali lõhkainetehasele. Ja me paneme selle tegelikult juhul, kui tuleb välisinvestor, ja kokkuvõttes loodetavasti finantstehinguna jääb vett pidama, ka Eurostati arvates.

Helle-Moonika kaitseks, et kui vastus ikka meeldis, siis ei pea emotsioone tagasi hoidma. Martin Helme, palun!

Jah, ma tahtsin ka öelda, et eelmine vastus oli täiesti adekvaatne, mida tavaliselt Jürgeni kohta ei saa öelda. Aga kontekst on oluline. Ma eelmises küsimuses rääkisin sellest, et Reformierakonna valitsuse ajal ja sel ajal, kui Jürgen Ligi on olnud rahandusminister, on Eesti võlakoormus kasvanud kaks korda, viimastel aastatel. Poole sellest ajast oled sa olnud minister. Võlakoormus suhtena SKP-sse on järgmisel aastal 4,9%, sealt edasi 4% kuni kümnendi lõpuni. See oli see kontekst. Sina hakkasid arvutama, kui palju SKP kasvab või väheneb. Selle asemel, et mulle vastata, hakkasid rääkima Jürgen Ligist endast ja sellest, kui kaua sa oled parlamendis olnud, jõudsid rääkida juba järgmises vastuses ka veel. Ma siiski tahaksin aru saada sellest, et kuna Jürgen Ligi on rääkinud eluaeg sellest, et tuleb elada vastavalt sellele, kui palju raha on, mitte elada võlgu, mitte kulutada raha reservidest, mitte laenata jooksvateks kuludeks, siis ometi oled sa toonud meile aastast aastasse eelarved, mis on võlgu, kulutab jooksvateks kuludeks ja lükkab võla tulevikku. Kuidas sa selle enda peas kokku klapitad? Sa esindad ju valitsust!

Aitäh! See, et teie ei saa öelda, et minu vastused on head, ei tähenda, et selleks poleks põhjust. Need on erinevad asjad. Teil on parteiline kohustus mind siunata ja ma iga kord kiidan, kui te jätate selle tegemata, siiralt kiidan, sest siis me saame korralikult debateerida. Mul ei ole praegu võimalik statistikat üles otsida, aga ma tuletan meelde, et oli üks rahandusminister, kelle ajal laenukoormus kasvas kõige kiiremini ja kelle ajal defitsiit oli kõige suurem. Teil on passis sama nimi. Mina ausalt öeldes ei kritiseerinud seda. (Martin Helme räägib kohapealt.) Vaatamata sellele mina ei kritiseerinud teid tol korral selle kriisilahenduse mudeli pärast, sest üldjoontes isegi Ratase valitsus sai aru, et tuleb teha võimalikult ajutisi ja selliseid üleelamismeetodeid. Valdavalt see ikkagi deklareeriti, selleks olid küll rahvusvahelised sõnastused. Eesti Pank tuli appi, me opositsioonis aitasime. 

Aga rahandusministri puhul ma ei saa jällegi komplimente praegu öelda, sellepärast et ei ole põhjust. Rahandusministrile tookord kuulusid sõnad, et laenu tuleb võtta nii palju, kui antakse, nii palju, kui jaksame kulutada. See oli kindlasti vale, sest see tekitas eelarvesse pikemaajalisi kahjustusi, kasvatas püsikulusid, tekitas valesid ootusi inimestes, et eelarve ongi midagi, mis võimaldab kinni maksta kõik välised asjaolud. See oli kindlasti vale retoorika, mida te kasutasite. 

Kokkuvõttes, olles riigikontrolli komisjoni juhtinud, ma ütlen, et oli vale ka see, et te tilgutasite sellistesse kohtadesse raha, mis ei olnud loomult teie puhul ... Ma meenutan esimest legendaarset väljendit, et külvilaen on esimene, kus pangad ära võtavad raha, ja sellepärast tuleb sinna anda eelarvest, riik peab selle võla võtma. Tegelikult oli vastupidi. Sellised lühiajalised asjad elataksegi üle nii, et kevadel külvatakse ja sügisel võetakse üle. See on kõige kindlam, kõige kriisikindlam asi üldse. Või siis Porto Franco või mingisugused asjad. Meil olid suured pahandused selle tõttu, mida te tegite Maaelu Edendamise Sihtasutuses. Vaatasime nendele meetmetele otsa – no ei olnud kriisimeetmed. Ei olnud kriisimeede see, et vähendada kütuseaktsiisi. No mitte kuidagi! Inimestele pandi liikumispiiranguid, kütuse hind tegelikult läks alla, niipalju kui ma mäletan. Te ütlesite, et kütuseaktsiis on probleem. Ei, kütuseaktsiis oleks olnud vahend, kus oleks täpsemalt võinud kriisimeetmeid rahastada. Ja muidugi olite teie kõige suurem defitsiidi ja laenukoorma kasvataja, aga see vastas ka tollale kriisile. Praegune kaitsekulude kriis on mõneti sarnane selle vahega, et see ei ole ajutine, see ei ole lühiajaline. Meil on eelarve probleem sügav just sellepärast, et me kaitsekulusid nii järsult pidime tõstma püsivalt.

Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Ma olen veidi segaduses. Kui Jürgenilt küsitakse midagi, siis ta toonitab, et ta ei ole siin erakonna esindaja, aga kui kolleegid küsivad, siis nad on kohe erakonna esindajad ja küsivad erakonna poolt. Topeltstandardid on mingil määral. Ma olen mures.  

Aga mul on küsimus. Ma olen põhimõtteliselt nõus, jaa, loomulikult, kui inimene ei vaja abi, siis teda ei pea seal vägisi abistama, aga kui me räägime lastest, siis see, et huvihariduse rahastus kadus, see, et lastelaagritele tuleb käibemaks juurde, see kõik tähendab ju seda, et just rikkamad lapsed saavad huviharidusega tegeleda ja lastelaagrisse minna, aga vaesemad ei saa. Ebavõrdsus kasvab. Kas sina ei pea seda probleemiks? 

Aitäh! Seda on näha, et te olete segaduses, sest ma ei ole mitte kusagil nimetanud erakondi. Ma olen nimetanud küll valitsusi ja võrrelnud nende poliitikaid. Seejuures ma ei ole lammutanud, ma ei ole kusagil rääkinud erakondadest, ma olen, vastupidi, tõrjunud erakondlikke küsimusi.  

Ja nüüd, kui teil see küsimus käis huvihariduse kohta, siis huvihariduse kohta ma vastasin, et see on omavalitsuse funktsioon ja seda Tallinnast on väga raske korraldada. On proovitud, aga ei ole õnnestunud. Kokkuvõttes, kohalikud probleemid on väga varieeruvad ja nad ei ole tingimata needsamad, mida tundub keskeltläbi olevat siit vaadates. Jah, huvihariduse kättesaadavus on väga oluline asi, et see oleks ühtlasem, aga see ühtlus ei pea tingimata olema Toompea rahakülvist, vaid see muutub ühtlasemaks tingimusel, kui see ei tule mingisuguse vale asja arvel või ei lähe see raha valesse kohta. Lausaline doteerimine Toompealt on jällegi ebatõhus meetod, sellega me jõuame ikka ühte ja samasse kohta välja, niimoodi üksikuid eelarveridu omavalitsustega ette kirjutada ei ole mõistlik, isegi kui riik kinni maksab.  

Aga muidugi ma olen olnud tasuta hariduse toetaja, lihtsalt kusagile tuleb see piir tõmmata, kus on kooliharidus ja kust hakkab see kooliväline, kus variatsioon on väga suur ja standardid väga erinevad. Mõni tegeleb väga kallite asjadega, mõni väga odavatega ja mõnel pool ei saagi palju asjadega tegelda. See ei ole selline kooliharidus, kus ühtlus on üks püha eesmärk, riiklik tagatud ühtlus, aga huvihariduses ei ole võimalik tagada ühtlust. Seal on väga erinevad kättesaadavused ja võimalused paratamatud, aga ka nõudlus on ju teistmoodi defineeritud. Tegeldakse väga erineva hinnaga asjadega, kui nii rahasse pöörata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister, jälle! Heitsite siin ette ühele teisele rahandusministrile, kuidas tema laenu võttis. No eks teisi mustates tundute ise puhtam. Suur osa sellest laenust läks ju tegelikult samamoodi finantseerimistehinguteks KredExi kaudu ja on suuremas osas praeguseks ka tagasi makstud. Kui Kaja Kallase esimene valitsus tuli, siis ta sai meie valitsuselt ja ka rahandusministrilt kingituseks ja päranduseks 8%-lise majanduskasvu. Tehke järele või ei makske kinni. Aga teie finantseerimistehingud suurendavad eelarve defitsiiti ja laenu teenindamine on juba varsti nii suur, et muutub riigieelarvele veel eraldi suureks koormaks. See ei ole nagu etteheide, aga ma lihtsalt, nagu ka Martin on üritanud siin küsida, küsin, kuidas eelarve tasakaalu apologeet seda kõike seletab.

Aitäh! Teil on terminitega tõesti raskusi. Ma ei tea, kust ma peaks alustama seletamist. Finantseerimistehing on konkreetne finantstermin. Raha muudetakse teiseks vormiks. KredExi maht üldises defitsiidis oli mikroskoopiline. Teiseks, see, mida KredEx tegi, oli loomult, vähemalt moraalses mõttes, suuresti korruptiivne mitmes episoodis. See, et kuskil defineeritakse järsku kriisimeetmeks ühe konkreetse kinnisvaraprojekti finantseerimine, on täielik absurd, see on korruptiivne. Sellepärast see asi üldse kohtusse jõudis. Kui ma kohtuotsuse kohta nii palju ma kuulsin, siis õigeksmõistmine viimati toimus selle pärast, et valitsus oli selle otsustanud ja mitte Kersti Kracht. See oli ju valitsuse korruptiivne tegevus. Täiesti väljaspool kriisiloogikat valiti välja üks suvaline hädas olnud projekt, kus, üllatus-üllatus, perekond oli samal ajal partei finantseerija. Nii et ma ei tea, te panete kõik ühte patta alati oma sissejuhatuses ja me ei jõua kuidagi selleni, et mida te siis ikka tegelikult teada tahtsite, peale selle, et te tahtsite endale Facebooki videot saada. See on see õnnetus. Ma tegelikult ei saanud teada, mida te lõpuks veel öelda tahtsite, peale selle, et mina kedagi mustan. Ei, ma ei mustanud. Mustasite praegu teie mind, kui te ütlesite, et ma Martinit mustasin. Ma ütlesin, vastupidi, ma ei olnud nõus mitme asjaga, aga ma ei olnud põhimõtteliste valikutega, et see kriis tuleb eelarve defitsiidiga üle elada, ei olnud sellega … Sellega ma olin nõus. Seda ma rääkisin ise ka tookord, aga konkreetsed valikud, konkreetsed retoorikad, konkreetsed põhjendused, nendega ma totaalselt nõus ei olnud. Porto Franco ei olnud kriisilahendus Eesti riigi jaoks mitte kunagi. KredExist, ka maaelu sihtasutustest tehtud suvalised väljamaksed ei olnud lahendus riigi jaoks. Külvilaen ei olnud lahendus riigi jaoks, külvilaen ei olnud kuidagi ohus. Pangad tahtsid anda külvilaenu, väga tahtsid, kontrollisin selle ka üle. Need on konkreetsed asjad, mida ma kritiseerisin kriisilahendustes. Need on poliitikavalikud, mitte kellegi isikud ega erakonnad.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas te olete teinud valitsusele ettepaneku negatiivse lisaeelarve kontekstis? Ja kui, siis milliste kulude kohta see ettepanek on tehtud ja mida teised valitsuse liikmed sellest võimalikust negatiivsest lisaeelarvest on arvanud? 

Ma sain aru, et te tulite hiljem, aga kinnitan, et praegune lisaeelarve parandab eelarvepositsiooni 15 miljonit ja kokkuvõttes poole rohkem muude sektorite arvel. Nii et jah, see on eelarve olukorra parandamine nii sel kui ka järgmisel aastal, aga kindlasti ei ole me nii lühinägelikud, et kui me detsembris kiitsime heaks ühe eelarve, siis meil on juba aprillis-mais järgmine eelarve, et me nagu ei teadnud. Ei, me oleme sel aastal, härra Sibul, paremini hakkama saanud, kui detsembris arvasime. See on kõige tähtsam. Ja vaatamata sellele me oleme teinud pingutusi ja saanud eelarve veel paremaks, kuigi meil on lisakulud, mida tookord ette ei nähtud. Me ei teadnud, et piiri jaoks tuleb vaja kiiresti 17 miljonit lisa, et tööd ei seiskuks. Meil ei olnud valmis tehisaru 11-miljonilist projekti. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et eelarve on läinud tummisemaks, aga eelarvepositsioon on paranenud.

Priit Sibul, teine küsimus, palun!

Au ja kiitus teile ja valitsusele! Aga mul on küsimus selle 15-miljonilise positsiooni parandamise kohta. See on nagu üks osa. Kui palju me lükkame kulusid võrreldes planeerituga järgmistesse perioodidesse?

Aitäh! Näiteks me lükkasime järgmisse perioodi 20 miljonit eurot kütuseaktsiisi vähendamist, aga midagi kohustuslikku me järgmistesse perioodidesse kuludest rohkem ei ole lükanud, sest eelarvete tegemise käigus selgub, mida saab nendest plaanidest nimetada järgmise aasta kohustuseks või ülejärgmise aasta kohustuseks. Aga nii nagu on ka avalikes sõnumites olnud – täna kõlas see ka riigieelarve kontrolli komisjonis –, me proovime ikkagi tulla parema seisuga välja, kui praegune riigi eelarvestrateegia näeb ette ka eelarvetega. Selles mõttes 4,5% järgmiseks aastaks ei ole see, mille me tingimata täis teeme, vaid proovime. Aga kuna ei ole valmis lahendust, siis mul ei ole põhjust siin liiga palju praalida. Prognoos näitab ju palju halvemat seisu. Aga järgmise aasta eelarvet me juba oleme prognoosiga võrreldes parandanud –4,9%-lt 4,8%-le, mis on juba otsusena teie ees. Ja see töö kahjuks on veel enamuses ees.

Aitäh, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja kuna Rain Epleri küsimuste limiit rahandusministrilt sai täis, siis ta kasutab ilmselt võimalust küsida istungi juhataja käest ühe väga ilusa protseduurilise küsimuse. Palun, härra Rain Epler!

Aitäh! Mul tegelikult ei olnud küsimust, mul oli selline protseduuriline ettepanek. Jürgen Ligil oli mitmes punktis arvamus, mida peaks arutama, mida tohiks küsida ja mida ei tohiks. Ja teine oli see, et kui nimepidi tema poole pöörduti, siis ta kuidagi tundis, et nüüd hakati rääkima isiklikult Jürgen Ligist kui eraisikust. Võib-olla kas sa ise erakonnakaaslasena või siis, ma ei tea, Heili Tõnisson või keegi personalist teeb lühikese briifi Jürgenile järgmine kord, et tegelikult Riigikogu liikmed võivad erinevaid küsimusi küsida. Ja teiseks, isegi kui tema poole pöördutakse näiteks Jürgen või härra Ligi või Jürgen Ligi, siis ikka me saame aru, et on rahandusministrile küsimus, need tegelikult olid selles kontekstis. Lihtsalt selline protseduuriline ettepanek, et võib-olla Jürgenile väike briif teha selle eelnõude arutamise protseduurika osas.

Aitäh, hea kolleeg! Mis puudutab seda, mida küsida, siis mul on ainult üks soov ja ootus, et see käiks selle päevakorra küsimuse kohta. Ja mil moel ja kuidas, siin otse loomulikult me kõik oleme erinevad ja selles võtmes see sõnastus ja vormistus on ka erinev. Nii et siin mul nagu selles mõttes mingit eriseisukohta ei ole. Kui pöörduda eesnime pidi, siis mina küll siin jagan teie seisukohta, et mina küll eeldaks, et ikka pöördutakse kui ministri poole. Lihtsalt see on natuke familiaarne, me oleme selline väike kogukond siin, väike saal, me tunneme üksteist. Nii et mina küll teietan teid selle tooli peal olles, lihtsalt olen selle hoiaku võtnud. Aga ma olen päris kindel, et kui te pöördute ka Jürgeni poole, kui Jürgen siin puldis on, siis te peate silmas Jürgenit kui rahandusministrit. Nii et see on vähemalt minu arusaam sellest. 

Aga, head kolleegid, avan nüüd läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! Vabandust! Jah, jaa, väga vabandan! Head kolleegid, nüüd kuulame arutelu juhtivkomisjonis ja sellekohase ettekande teeb hea kolleeg rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Ma väga vabandan! Me oleksime väga paljust ilma jäänud, kui praegu seda ettekannet poleks tulnud. Ja tänan opositsiooni, kes tuli mulle appi ja päästis jälle päeva. See on teist korda, muide, kus te päästate. Esimest Martin mäletab ka.

Austatud juhataja! Head kolleegid, tere õhtust! 2026. aasta lisaeelarve seadust arutas rahanduskomisjon 12. mail. Me arutasime muidugi selle eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamist. Eelnõu tutvustas komisjonis rahandusminister Jürgen Ligi ja ausalt öeldes andis ta meile rahanduskomisjonis üsna sarnase ülevaate, nii nagu ta teile siin äsja andis. Ja küsimusedki, mis komisjonis tõusetusid, on täna siin saalis juba käsitlemist leidnud. 

Esimene oli siis, kuidas AI kulud on, kuidas eraldis jaguneb. Selle kohta on eelarve lisamaterjalides ka 15 projektist koosnev nimekiri, need jaotatakse kokku kuude valdkonda. Siis küsiti kulude edasilükkamise kohta, oli samuti siin jutuks, ja ka üksikvanema ja toimetuleku toetuse tõstmise kohta, mille kohta Ligi vastas sarnaselt siinkõlanuga juba, et aasta kestel toetusi tõsta on veidi küsitav. Ta ütles, et pole isegi korrektne, arvestades, et inflatsioon ei ole praegu katastroofiline ja toimetulekutoetust ju tegelikult aasta algul tõsteti ka. 

Siis olid väiksemad arutelud konkreetsete ümbersuunamiste ja ümberpaigutuste üle. Sellega on arutelud rahanduskomisjonis üle käidud. 

Ma tutvustan veel vastu võetud menetlusettepanekuid. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see otsustati konsensuslikult, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, selles valitses samuti konsensus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, samuti konsensus, ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. mai kell 12. Ka selles küsimuses valitses konsensus. Tegemist on kiireloomulise eelnõuga, mille vastuvõtmine on oluline kevadistungjärgul. Seetõttu palume lühendada muudatusettepanekute tähtaegu. Ja õigupoolest on see lisaeelarve tegelikult kaunis lihtsasti käsitletav ja kiiresti hoomatav. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Urmas Reinsalul on teile küsimus. Palun! 

No tere, Annely! Rahandusminister täna ei osanud vastata ja seletada seda põhjust, seadis need arvud kahtluse alla. Aga ma küsin sinult. Riigi eelarvestrateegia versus kevadine Rahandusministeeriumi majandusprognoos – järgmiseks kolmeks aastaks on prognoositav defitsiit, kui nad kolme aasta peale kokku liita, kasvanud suurusjärgus miljard eurot. Mis on selle põhjus? Kas rahanduskomisjon on seda arutanud? Ja kas sellises olukorras on ratsionaalne – rahanduskomisjon on seda arutanud – teha jooksvaid kulusid kasvatav ja täiendavalt selle kattena kulusid veel tulevikus kasvatav eelarve, väita, et lõpptulemusena selline hookuspuhkus parandab riigieelarve positsiooni? Siin need asjad kuidagi, mulle tundub, ei lähe oma loogikas kokku.

Kõige rohkem muidugi on riigi võlakoormust ja seetõttu eelarvepositsiooni defitsiidi suunas mõjutanud riigikaitsekulude väga suur kasv. Nii et sellel aastal ju otsustati riigikaitsekulud 5%-ni tõsta ja see on täiendavalt peaaegu 900 miljonit igal aastal. On selge, et sellele tuleb tasapisi leida kate. Küsisite põhjuse kohta, miks riigi võlakoormus suureneb sellisel kiirusel, nagu ta suureneb. 

See eelnõu ise on eelkõige siiski julgeoleku ja riigikaitse nägu. Kui rääkida 17 miljonist, mis suunati juurde idapiiri ehitusele, siis tegelikult 10 miljonit on see nagu uuesti eraldamine sellele projektile, kuna see raha oli varutud valitsuse reservis, aga sellest aastast valitsuse reservi jääki, kus ta kasutamata seisis, üle enam ei kanta, nii et see raha tuli esitada uuesti. Ja teine suurem riigikaitseline investeering on see, et 38 miljonit lubatakse suurendada finantseerimistehingut Kaitseministeeriumil, et minna edasi lõhkeainetehase projektiga, aga selle tingimus on strateegilise investori olemasolu. Praegu tundub, et neid kulusid me saame hakata tegema kaks aastat varem, kui me planeerisime. Nii et tegelikult need kulude muutused riigi eelarvestrateegias on liikunud kahtepidi: selle lõhkeainetehase kulu tuuakse varasemaks ja mõni kulu lükatakse hilisemaks.

Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun!

Annely, aga rahandusminister teatas mulle täna, et lõhkeainetehast ei pruugi tullagi. Seleta palun seda! Teiseks, piiriraha tuleneb hoopis selles mõttes loiust asjaajamisest, et seda aastaid ei ole suudetud ära realiseerida. Mis selle põhjus on tegelikult? Mitu aastat on see põnnadi-põnnadi edasi hüpanud? Kolmas küsimuseasetus või alaküsimus puudutab seda, mis on seotud kaughasartmängumaksuga. Sellest pidi laekuma ettevõtjate annetusena sellel aastal, nagu lubas seletuskiri, kultuurile täiendavalt 14 miljonit eurot ja röögatu raha täiendavalt kaughasartmängumaksu laekumisena seoses sellega, et meil tuleb rohkem litsentsiomanikke. Aga tegelikult lisaeelarve seletab hoopis veel, et me peame hakkama kompenseerima osaliselt või üle kandma makstud nii-öelda vabatahtlikke annetusi, ma saan aru, sinna kultuurkapitalile. Kui palju on eelarve laekumine selle reformi puhul, mille pärast äärepealt valitsus oleks kukkunud, paranenud? Nii et kolm niisugust alaelementküsimust.

Isegi neli küsimust. Ma proovin neile algusest peale vastama hakata. Tõsi, lõhkeainetehas, ka rahanduskomisjonis öeldi, et kui strateegilist partnerit ei leita või temaga kokkuleppele ei jõuta või finants- ja äriplaan kokku ei saada, siis seda investeeringut ei tehta, riigieelarve mõistes finantseerimistehinguid ei tehta. See oli esimene asi. 

Teine, riigipiir. Me oleme alustanud riigipiiri tugevdamisega aastal 2021, kui ma õigesti mäletan. Aga kahtlemata on riigipiiri ehitamine selles mõttes pikk protsess, et see algab ju maade omandamisest, planeerimisest ja siis ehitusest. Vahepeal on ka tehnoloogia, droonitehnoloogia ja drooniseiretehnoloogia jõudsalt arenenud, seda projekti on jooksvalt kaasajastatud. Ja praegu on tõesti nii, et lepingud on sõlmitud, tööd valmivad sellel aastal, aga lepingu sõlmimise eelduseks oli see raha, mis oli olemas eelmine aasta ja mis jäi kasutamata ehk langes piiri mõistes nende eelarvest välja, seetõttu tuli see uuesti eraldada. Kokku tulebki nii, et meile on lubatud, et lepingud hakkavad lõppema ehk tööd hakkavad valmis saama, nende eest maksmine tuleb 2026. aastal, ja selles mahus, mis riigipiiri kavandati, hakkab ta sellel aastal valmis saama. 

Mis puudutab hasartmängumaksu, siis selle eelarvega eraldatakse kultuurkapitalile see raha, mille ettevõtjad annetasid, ja lisaks tulumaks, mille nad annetuselt maksid, eraldatakse kultuurkapitalile. Aga me näeme ülevaadetest, et kultuurkapitali kõikide sissetulekute laekumised vähenevad, alkoholiaktsiisi laekumine väheneb tasapisi, tubakaaktsiisi laekumine väheneb ja ka kasiinodes, mida Eesti inimesed ise siin kohalikes füüsilistes kasiinodes mängivad, ka need summad vähenevad. Nii et selles mõttes me peaksime ikkagi olema rahul, et Eesti inimesed kulutavad vähem raha alkoholile, tubakale ja hasartmängule. 

Aga ma saan aru, et teie küsimus puudutab kaughasartmängumaksu, millal tuleb see tohutu laekumise kasv. Seda praegu ei paista. Selles suhtes olidki erinevad arvamused, kas ta tuleb või ei tule, aga praegu on maikuu. Litsentsi taotlemine, hasartmängu korraldamise litsentsi taotlemine võtab omajagu aega, sest kontrollitakse taustu, ja siis ka selle äri käivitamine võtab ju omajagu aega. Nii et praegu on ilmselgelt liiga vara midagi arvata selle maksumuudatuse kohta. (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.)

Aitäh, Urmas!

Mitte sellist, mitte 14 miljonit.

Evelin Poolamets, palun! 

Ma jätkan teemat. Kas see 900 000 eurot, mis nüüd Kultuuriministeeriumile kantakse hasartmängumaksude puudujäägi näol, läks lisaks või see oligi see summa, mis moodustus nende ettevõtete annetustest ja tulumaksust, või läks sinna veel midagi juurde?

Riigieelarve eelnõus on saadud toetused 720 000. See on annetus, mille riik on saanud, see võetakse eelarvesse ja kantakse üle. Aga kui nüüd arvutada sellelt 22/78, siis on näha, et see 200 000 on tulumaks, mida annetuselt riigile tuleb maksta. Kantakse üle kultuurkapitalile ettevõtjate tehtud annetused ja makstud tulumaks.

Suur tänu teile sisukate selgituste eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan teist korda selle päevakorrapunkti juures läbirääkimised ja palun teist korda – küll esimest korda tegelikult kõnelema – Martin Helme EKRE fraktsiooni nimel. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! No esimene asi, millest ma lihtsalt kratsid kukalt ja aru ei saa, on see, miks meile üldse tuuakse mingi lisaeelarve siia juunikuus või mai lõpus. Me kõik teame, kuidas valitsus käitub. Tegelikult aasta lõpul tehakse eelarves kõik need muudatused ära, mida kohe tahetakse teha, tõstetakse sadu miljoneid eelarves ümber, täpselt nii, nagu on vaja olnud. Ehk see eelarve, mille me aasta lõpus vastu võtame, ei tähenda mitte midagi. Siis hakkavad ministeeriumid kulutusi tegema, nagu pähe tuleb, ja aasta lõpul klaaritakse see ära eelarve muudatusega. Miks on vaja praegu teha sellist eelnõu? See on täiesti arusaamatu. 

Sinna juurde on täiesti arusaamatu see jutt, et eelarvepositsioon paraneb. Vabandust, milliseid lolle te püüate!? Ühtegi kulu ei ole eelarvest välja võetud, RES-ist ei ole mitte midagi välja võetud. RES-ist on lükatud edasi järgmistesse aastatesse, aga RES ehk riigi eelarvestrateegia on dokument, mis käib koos riigieelarvega, ja kui me sel aastal jätame midagi kulutamata ja lükkame selle kulu järgmisse aastasse, siis RES-is on see ikka sees. Mingeid kulusid ei ole välja võetud. 

Siis ütles meile siin Jürgen Ligi, et aga positsioon paranes 15 miljoni võrra. Kuidas paranes positsioon? Sellega, et tehti üks investeering riigieelarves, nimetati ümber finantseerimistehinguks summas 17 miljonit. Ehk siis tegelikult kulusid on suurendatud, aga üks tükk kuludest on ümber nimetatud selliseks, mis justkui positsioonis ei kajastu. Küll aga tunnistas Ligi meile siin, et võlgu tuleb ikka võtta. Ja kes selle võla tagasi maksab? 

No mul tuli kohe heldimus peale, kui ma kuulsin, et Jürgen Ligi rääkis, kuidas 2020. aastal, kui ma olin ka rahandusminister, tuli opositsioon valitsusele appi ja toetas valitsust. Sina mäletad või? Mina mäletan väga hästi. Meid taheti siin elusast peast ära süüa, kuidas me Eesti riigi pankrotti ajame ja kõik valesti ja halvasti teeme ja kuidas keegi peab selle ju kõik kinni maksma. (Vahelehüüe saalist.) Ainult et meil ei olnud sellist … Ja kuidas tol ajal pandi mingisugused alalised kulud jooksma eelarvele edasi. 

Täiesti tagurpidi nähakse kogu maailma. Tol ajal ei pandud mingeid alalisi kulusid jooksma, olid ühekordsed erakorralised koroonakulud ja sellega saavutati järgmisel aastal 8,3%-line majanduskasv, millega käis koos üle 700 miljoni prognoositust suurem maksulaekumine. Selle suutis muidugi Kaja Kallas kohe tuksi keerata ja 8%-lisest majanduskasvust ei jäänud juba järgmiseks aastaks mitte midagi järele, kukkusime miinusesse ja miinusest ronisime välja alles eelmise aasta lõpus. Tõesti, täpselt nii, nagu Moonika ütles, et tehke järele või makske kinni, ainult et me teame: kinni maksavad lapsed ja lapselapsed. Aga nüüd me oleme suurema probleemi ees: Reformierakonna perepoliitika ja iibepoliitika tagajärjel lapsi ja lapselapsi ei ole. Ei tea, kes kinni maksab. Võib-olla need tadžikid, keda sisse tuuakse siia usinasti. 

Ja muidugi tegelikult kangesti oleks tahtnud saada vastust sellele küsimusele, kuidas Jürgen Ligi paneb oma peas need asjad klappima. Ta on terve elu – tema koos Reformierakonnaga – rääkinud, kuidas võlgu ei tohi elada, jooksvateks kuludeks võlgu ei tohi võtta, reserve ei tohi ära kulutada. Ja nüüd nad on seitse aastat olnud võimul, 2021. aastast – no hea küll vähem, seitse aastat, viis aastat ja natuke peale – ja nad on igal aastal võlgu elanud, nad on igal aastal reserve kulutanud, nad on igal aastal strukturaalselt jooksvaid kulusid suurendanud. Ja nüüd nad on viie aasta jooksul kahekordistanud riigivõlga, võlakoormust, järgmise nelja aasta jooksul kahekordistavad omakorda veel seda riigivõlga. Nii et me jõuame seal kusagil 2 koma midagi miljardit, mis oli siis, kui nad alustasid, alla 3 miljardi, me jõuame varsti – nüüd me juba oleme seal – 10 miljardi piiri peale ja me jõuame aastaks 2030 võlakoormusega 40% SKP-st. Ja see on optimistlik stsenaarium, sellepärast et see käib selliste optimistlike prognoosidega, et ikkagi meil tööpuudus väheneb ja majandus kasvab. Kui me vaatasime varasemaid prognoose, siis pidi meil olema eelarvedefitsiit protsendiga 4,5% miinus, aga nüüd on juba järgmine number välja käidud, et tegelikult järgmisel aastal on defitsiit juba 4,9%. Neli koma üheksa! See on ju pankrotikurss. 

Aga reformikad käivad ringi ja räägivad, kuidas nad toovad meile siia eelarve, mis parandab positsiooni ja viib majanduse kasvule ning lõpuks jõuame tasakaalu. See on ju täiesti deliirne tekst, mingisuguses absurdses fantaasiamaailmas elamine. Ega ei saanudki kahjuks või õnneks vastust selle kohta, kuidas siis paneb rahandusminister oma peas selle kõik klappima. Tema, näe, võitleb kogu aeg eelarvedefitsiidiga ja ülekulutamisega, aga ise tuleb rahandusministrina siia pulti ja toob meile aastast aastasse eelarveid, mis viivad riiki pankrotti, mis kulutavad raha, mida ei ole, mis suurendavad võlakoormust, mis kulutavad reserve. 

Aga küsimusele, kuhu raha läheb siis, tegelikult vastust ei saagi. Lihtsalt kulub ära, nagu Mart Võrklaeva kuldsed sõnad olid, raha kulub igale poole. Majanduskasvu me ei saa selle eest, eks, mingisugust tootlikkuse kasvu me ei näe selle eest. Maksulaekumised lohisevad järele, mitte midagi ei saa, võla saame ainult. Aga kõik on ikka veel … Me kõik teame, kus on süüdlane. Süüdlased olid 2020. aastal Jüri Ratas ja Martin Helme. Vähemalt see on üks kindel konstant, mis on Reformierakonna eelarve- ja majanduspoliitikas: kuus aastat tagasi olid mingid inimesed, kes kõik tuksi keerasid, ja nad juba viis-kuus aastat maadlevad sellega, igal aastal läheb asi hullemaks, aga nad teavad, kes on süüdi. 

Kui see on see trikk, millega Jürgen oma peas selle asja klappima saab, siis ma muidugi soovin talle jõudu ja õnne. Aga me peame muidugi pärast selle laga ära koristama. Minu arust on üks asi täiesti selge tänaseks päevaks: Reformierakond on võtnud vastu otsuse, et järgmine valitsus ei ole nemad – nad saavad sellest aru, et järgmine valitsus ei ole enam nemad – ja järelikult tuleb nii metsik hävitus- ja laastamistöö teha riigi rahaga, et järgmine valitsus peaks hakkama makse tõstma, peaks hakkama kärpima, ma ei tea, õpetajate palkasid või politseinike palkasid või vähendama riigikaitsekulusid, ja vot siis saaks kallale tulla, et vaadake, mis hirmsad inimesed. Aga siis nad muidugi juba enam ei mäleta, et kõiki makse nad enne ise tõstsid ja ega nad õpetajate palkasid sellegipoolest ei tõstnud.

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Diana Ingerainen, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu arvates lisaeelarve menetlemine tänapäevases kiirelt muutuvas ajas on möödapääsmatu. Tänases volatiilses ajas me ei suuda keegi täpselt ennustada, mis hakkab juhtuma. Ja me peame kohanema. Me peame kohanema nende väljakutsetega ja üle vaatama pidevalt, mida on võimalik teha, millised plaanitud kulud on mõistlikud ja millised on võimatud. Minu meelest on oluline, et täna arutatavas lisaeelarves on meil olemas Eesti jaoks strateegilised, tähtsad teemad. Üks prioriteet kindlasti on, et kuidas rahva teadlikkust, rahva tarkust ja rahva oskuseid kasvatada. Ja tänapäevases ajas AI on see programm, mis võiks meid edasi aidata. Mul on väga hea meel, et pea 11 miljonit sinna ka suunatakse. 

Eesti 200 jaoks on oluline, et Eesti liiguks kaasa tehnoloogia arenguga, kasutaks kõiki uusi lahendusi targalt ja praktikas just nimelt, et nad jõuaksid tavaellu ja tõesti aitaks inimesi, aitaks leida lahendusi kas oma isiklikus elus, teenuste otsimises, abi otsimises, aga ka ettevõtluses ja laiemalt. Näiteks suunatakse 5,2 miljonit eurot programmi "Kõige AI-targem rahvas", millega viiaksegi läbi praktilised koolitused, et neid oskusi tõsta. See annabki tervishoiuspetsialistidele, õpetajatele, ettevõtjatele, ametnikele, aga ka kõikidele teistele õppimise võimalusi, et leida neid uusi töövõtteid ja mõelda välja, kuidas oma igapäevatööd ja igapäevaelu paremini korraldada. Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu suunatakse veel 1,9 miljonit eurot AI-lahenduste arendamiseks hariduses ja eestikeelsete keelemudelite toetamiseks. Kui me ise oma keelega ei tegele, siis ei ole ka teda seal AI maailmas, ja ma arvan, et sinna panustamine on väga õige. 

Teine prioriteet on idapiiri väljaehitamise jätkamine. Võib väga pikalt diskuteerida, miks see protsess on niimoodi käinud ja aeg-ajalt siis toppama ka jäänud, aga see tuleb lõpuni viia. Praegu suurendatakse Siseministeeriumi investeeringuid 17,1 miljoni võrra. Midagi pole teha, me peame oma piiridele mõtlema selles maailmas, kus me praegu oleme. 

Eesti 200 toetab esitatud eelnõu ja mina arvan, et on väga hea, et meil on olemas prioriteedid, mille järgi neid valikuid teha. Valikuid on alati väga keeruline teha. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun! 

Head kolleegid! Tõepoolest, tihti on valikuid raske teha. See konkreetne valik ei ole nii väga keeruline. Nagu ka peaminister ütles erakonnakaaslastele, hakkab praegu ühiskond valima selle koalitsiooni ja alternatiivide vahel ja see valik on küll väga lihtne. Meie ees on lisaeelarve, mis tegelikult ei lahenda ühtegi probleemi. Jah, need probleemid on seal välja toodud, aga Reformierakond ja Eesti 200 on ausalt tunnistanud, et nad ei suuda neid probleeme lahendada. 

Just hiljuti saime teada, et jah, tõepoolest, Eesti-Vene piiri ehitamine läks pikemaks ja kallimaks, aga seda võiks ikkagi valmis teha. Aga meil rahanduskomisjonis käis minister, kes selgitas, et Eesti-Vene piiriga on sama olukord nagu Tallinna linnaga, see kunagi valmis ei saa, vähemalt mitte selle koalitsiooni valitsemise ajal. See ongi selline protsess. Ja paraku meie koalitsioon – see, mis Eesti riiki juhib praegu – ongi protsessides väga kinni. Tulemust me ei näe, aga töö käib. 

Praegune eelarve räägib ka tehisintellektist, mis peaks säästma raha avalikus sektoris ja kiirendama Eesti majanduskasvu. Aga siis, kui digiminister astus ametisse, rääkis ta sellest, et avalik sektor võiks tehisintellektilahenduste abil säästa 400 miljonit aastas. Reaalsus on see, et nende aastatega oleme me teinud sellist taandarengut. 

Ma olen siin küsinud näiteks kohtusüsteemi kohta, mis ei ole tehisintellekti rakendamisega algust teinud, küll aga ei toimi seal ka praegused vanad tehnoloogilised lahendused. Näiteks, stenogramm paraku mõnikord ei käivitu ja inimesed, kes tulevad kohtusaali ka siis, kui tegemist on näiteks päris ebameeldiva protseduuriga, näiteks mingisuguse vägistamisprotsessi puhul peavad kordama enda ütlusi, sellepärast et tehnoloogia lihtsalt ei toimi. Ja teistes riikides üle Euroopa me näeme, et areng tegelikult toimub kiiresti. 

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et ma halvustan Eesti riiki, tegelikult meil on kõik tehnoloogia valdkonnas väga hästi. Reaalsus on see, et kõik viimased raportid näitavad, et Eesti areng on pidurdunud. Meil ei ole ka tänase seisuga olukord väga hea, aga kasvutrend on kohutav. See on see, mille Eesti 200 ja Reformierakond jätavad järgmisele koalitsioonile, mis tuleb võimule peale Riigikogu valimisi, ja see on see, millega järgmine koalitsioon peab tegelema. 

Mis on see plaan, mida praegune koalitsioon Eestile pakub? Reformierakond tuli välja geniaalse mõttega, et jah, võlakoormus on väga suur, aga nüüd hakatakse seda vähendama poole protsendi võrra igal aastal. Ehk Reformierakond võttis rekordilise laenu, sellist laenu ei ole kunagi Eesti ajaloos olnud, ja nende plaan on see, et järgmine koalitsioon hakkabki seda laenu välja maksma väga kiires tempos. 

Ma võtan lisaaega, kui tohib. 

Jah, ma annan teile kolm minutit.  

Suurepärane! Peaminister rääkis, et Eestisse on sisse imbunud konservatiivne kaheksajalg, kes põhimõtteliselt tekitabki liberaalsele valitsusele suuri probleeme. Aga probleeme tekitab see valitsus endale ise. Kaheksajalad on päris targad loomad. Näiteks Netflix on selline film nagu "Sinu õpetaja kaheksajalg", väga soovitan. See selgitab päris palju seda, mida Kristen Michal võib-olla tahtis öelda. 

Tema ja tema juhitud Reformierakond ei ole kuue aastaga hakkama saanud Eesti riigi juhtimisega, nad otsivad süüdlasi igal pool mujal. Mul on jäänud ainult üks küsimus, et millal nemad saavad ikkagi peeglisse vaadata ja avastada, et süüdi on tegelikult nemad ise. Selle dokumendi asemel, mis praegu on meie ees, me oleksime võinud veel jõuda kursimuutuse tegema. Sedasama, mida Eesti 200 nii väga palus, et nemad arvavad, et peab Eestit juhtima teistmoodi. Neil oli võimalus tegelikult. 

Aasta aega on veel aega selleks, et tühistada automaks, rakendada pankade superkasumite maksu, pakkuda progressiivset tulumaksu, hakata lõpuks vähendama riigisektorit, kiirendada selle kaudu Eesti majanduskasvu. Aga selle asemel tuuakse välja mitte isegi lisaeelarvet, vaid strateegilist dokumenti, mis käib praegusele valitsusele üle jõu. Me teame väga hästi, et Eesti-Vene piir valmis ei saa selle valitsuse valitsemise ajal. Tehisintellekti rakendamine avalikus sektoris ei ole see, millega nemad hakkama saavad, ja nii edasi ja nii edasi. 

Keskerakond, keskfraktsioon hääletab sellele lisaeelarvele vastu. Ma palun ka teisi seda teha. Jah, aasta pärast valitsus vahetub, aga aasta aega on väga pikk aeg ja selle perioodi jooksul jõuab üht-teist Eesti majanduses veel halvemaks teha. Nii et ma väga loodan, et Eesti 200 teeb seda, mida nad välja ütlesid, nad valivad radikaalse muutuse ja hääletavad ka selle eelarve vastu, panevad lõpu sellele Reformierakonna ja Eesti 200 agooniale ning viivad Eestit uuele kasvule. Ja siin on ka vastav paber olemas.

On siis ettepanek tagasi lükata, ma saan aru. Te ütlesite, et hääletate vastu, aga kas teil on siis enamgi? Soovite ka tagasi lükata seda või? (Andrei Korobeinik: "Kas mul on enamus? Ma ei tea, see sõltub sellest, mida saavutatakse.") Ega seda avaldust andes ei tea kunagi. (Andrei Korobeinik: "Ma loodan paremat. Sinu abiga." Et kõigile oleks üheselt arusaadav, siis Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel andis Andrei Korobeinik üle kirja, kus nad teevad ettepaneku riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Selline ettepanek oli. 

Aga nüüd, head kolleegid, Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav parlament! Peaminister Michal ütles tabavalt vabariigi aastapäeva eel peetud kõnes Tartus, et meil käib vindumine. Meie majandus on tõepoolest seisakus. Kui me vaatame rahanduse väljavaateid, siis need on kiirelt halvenevad. Ma küsisin täna ka rahandusminister Ligilt selle kohta, et võrreldes riigi eelarvestrateegias seatud eelarvedefitsiidi horisondiga on kevadise majandusprognoosi hinnangul olukord kiirelt halvenenud: 2027. aastal nähakse ette 4,5-se defitsiidi pealt 4,9% defitsiiti, 2028. aastal 3,8% pealt 4,3% ja 3,6% pealt 2029. aastal 4,5%. See tähendab, et ainuüksi kolmeaastase trajektooriga valitsus ise prognoosib, et loetud kuudega on toimunud selline dünaamika, et konsolideeritud defitsiit on kasvanud miljard eurot. Selles olukorras, väga tõsises ja kriitilises rahanduspoliitilises olukorras on valitsus valinud hoopis probleemi eitamise tee. Härra Ligi ütleski selle peale, et tema ei tea, mis need numbrid on, ta ei olnud võimeline kas ümber lükkama või tunnistama, ammugi veel neid põhjendusi välja tooma, miks see defitsiit on loetud kuudega valitsuse enda prognostika järgi nii ulatuslikult kasvanud. Teiseks, kui ma küsisin rahandusministrilt, mis on valitsuse eelarvepoliitiline kavatsus lähiaastateks eelarvepositsiooni osas, ka sellele ei osanud rahandusminister vastata. 

Nende põhiküsimuste teadmatuses on valitsusel jagunud arusaama, et tuua parlamendi ette sisuliselt positiivne lisaeelarve ning nimetada seda veel eelarvepositsiooni parandamiseks. Kuidas see eelarvepositsiooni parandamise manööver sünnib? Väga lihtsalt, jooksvaid kulusid sellel aastal kasvatatakse ning ligi 30 miljoni euro ulatuses, nagu väidab ka seletuskiri, lükatakse kulusid tulevikku, sinna tulevikku lähiaastates, kus juba suurusjärgus miljard eurot on loetud kuudega, nagu näitab prognoos, eelarvepositsioon halvenenud. See on elamine deviisi järgi, et pärast meid tulgu või veeuputus. Sellega ei saa nõustuda. Me anname meie riigi rahanduse väljavaadete mõttes valitsussektorile, aga ühiskonnale laiemalt täiesti vastutustundetu signaali. Selles kontekstis teeb Isamaa ettepaneku see lisaeelarve tagasi lükata. 

Iseküsimus on, milliste hookuspookustega on õnnestunud seda lisaeelarvet kokku monteerida. Siin kehtib loomulikult sama loogika, mis kehtib meil ju baaseelarve puhul. Kui me ei ole võimelised aru saama ja tajuma kulutuste struktuuri baaseelarves, siis monteeritud väiksed elemendid ka lisaeelarves, ükskõik kui suure detailsusastmega need on välja kujundatud, ei võimalda meil relevantset ülevaadet sellest saada. Nii et laiemas kontekstis ma pean ütlema, vaadates viimaseid kuid sellel valitsusel, et üks esimesi praktilisi ülesandeid saab olema esimese saja päeva jooksul pärast 2027. aastat teha normaalne eelarve baasseadus selle loogikaga, et juba uus, 2028. aasta eelarve võetaks vastu selgelt kulupõhise eelarve alusel. 

Teiseks, valitsus lükkab edasi keerukaid ja raskeid otsuseid, aga see tähendab, et need saavad olema ühiskonna jaoks seda valusamad. Ma ei näe alternatiivi. Järgmisel aastal tuleb teha tõepoolest lisaeelarve, aga sellises olukorras, kuhu valitsus on asetanud meie majanduse ja rahanduse väljavaated, tuleb teha negatiivne, valitsemiskulusid vähendav lisaeelarve. Kuid selle vähemasti retoorilise ettepaneku oleme me esitanud juba menetlusse parlamendi tänase koosseisu ajal. 

Nüüd mõningatest elementidest, mida selle eelarveprojekti puhul tehakse. Siin peegeldub paraku samasugune teatav segadus. Piiri väljaehitamise vahendid, need niinimetatud 17 miljonit eurot, on aastaid juba rännanud edasi. Teiseks, nagu rahandusminister tunnistas avameelsusmomendis, et segane on lõhkeainetehase projekti realiseerumine. Kolmandaks on tähelepanuväärne, et laiapindse riigikaitse investeeringuid lükatakse edasi. Selle puhul on tõenäoline ja arusaadav, arvestades ka ohuhinnanguid, nende vältimatus, aga neid lükatakse edasi. Ma juhin tähelepanu, et 2026. aastal vähendas valitsus elanikkonnakaitsele minevaid vahendeid 15,5 miljonilt eurolt vastavalt 10 miljonile eurole, ja nüüd lükatakse edasi ka niinimetatud laiapindse riigikaitse investeeringuid. 

Võtame kokku. Seal, kus tuleks luua ka keerukas olukorras kindlustunnet, loob valitsuse poliitika ebakindlust. Üksikotsused, mis on kantud juba valimiseelsest nii-öelda turundusoperatsioonist – ma arvan, et nad kukuvad ka sellise turundusoperatsioonina välja jõuetult, saamatult ja mitte veenvalt –, on tegelikkuses mõeldud vaid selles ajalises trajektooris, mis on järgmisteks kuudeks ette nähtud. Ja sellises olukorras ei ole mõistlik anda signaali, et tehakse positiivne eelarve, selle asemel et tuleks teha valitsemiskulusid vähendav negatiivne eelarve. 

Ja sama küsimus, mis puudutab tehisintellekti valdkonda. Küsisin täna rahandusministrilt, et tehisintellekti arengukava 2024–2026 tegevused on valitsusel täitmata. Konkreetsete tegevuste kohta, kas need on samad tegevused või mitte, rahandusminister ei suutnud jällegi adekvaatset vastust anda, viidates, et ta ei mäleta, millal selline tegevuskava vastu võeti, viitega kevadele 2024. 

Nii et üleskutse parlamendile on anda veenev signaal rahulolematusest praeguse rahanduspoliitilise olukorra üle. Probleemide eitamine ei tähenda, et nad kaoksid. Ühiskond jõuab ringiga ka juba keerulisemas astmes nende probleemide juurde ja nende lahendamine saab olema seda valulisem, võrreldes sellega, et Reformierakonna lubatud ennastsalgav riigieelarve korrastamine on viinud meid olukorda, et maksutõusude kaoses oleme seisakusse viinud majanduse ning saavutanud olukorra, kus Eesti võlakoormus kasvab kõige kiiremini Euroopa riikide seas. See olukord ei ole vastuvõetav. Aitäh!

Aitäh teile! Ka Isamaa fraktsiooni poolt on ettepanek eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka mina pean sotsiaaldemokraatide nimel nentima, et sellist lisaeelarvet ei ole vaja. Ja viis, kuidas see on kokku pandud, näitab, et valitsusel on prioriteedid paigast ära ja eelarvepositsiooni, mis meil on juba silmapaistvalt kehv, pikas plaanis nõrgendatakse veelgi. 

Kõigepealt prioriteedid. Selleks, et tõsta tööjõukulusid, mille suhtes valitsus ise on ka kriitiline olnud näiteks Eesti.ai projekti raames, tehakse koolituskulusid, aga sellised valupunktid jäetakse lahendamata. Ja tõepoolest, kui seni on valitsenud arvamused, et erihoolekandes me võime panna inimesed ootejärjekorda ja 2026. aasta või käesoleva aasta alguses oli ootejärjekorras 807 inimest, siis nüüd on kolm kohtuastet selle läbi vaielnud ja Riigikohus on otsustanud ja öelnud selgelt, et riigil ei ole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on psüühilise erivajadusega inimesi, kellel seda teenust vaja on, ja teenust tuleb pakkuda mahus, mida inimestel vaja on. Seal ei ole võimalik öelda inimestele, et saage terveks või elage üle või oodake paar aastat ja äkki minister saab eelarvesse lisaraha. 

Teiseks, nii nagu ka rahandusminister nentis, et kui me vaatame, kellel on toimetulek raske ja absoluutne vaesus suur, siis need on üksikvanemad. Ja üksikvanema toetuse tõstmine, mida minister ise ka oma sõnul pooldas, oleks samm õiges suunas. Nii et soovitus on, et valitsus võiks rohkem rahandusministrit kuulata. 

Kolmandaks, tõesti toimetulekupiiri tõstmine. Toimetulekupiir tõusis 2022. aastal 200 euroni ja käesoleva aasta alguses 220 euroni. Samal ajal on elatusmiinimum 361 eurot ja 40 senti kuus ehk veidi üle poole elatusmiinimumist katame toimetulekutoetusega ära. Toimetulekutoetus on vajaduspõhine, see on eelarves arvestuslik kulu. Kui tööturul läheb paremini, majandus kasvab, siis me ei maksa seda toimetulekutoetust nii palju välja võib-olla, kui esialgu prognoositi. Toimetulekutoetuse saajate ring on vähenenud ja tõesti ka see kulu on eelarveaastati vähenenud. See ilmselt andis ka julgust selle määra tõstmiseks. Aga see tõus on olnud tagasihoidlik, 20 eurot lisaks, samal ajal kui viie aasta jooksul 2021. aastast alates on hinnad tõusnud 50%, siis see miinimum peaks vähemalt hinnatõusuga sammu pidama. 

Kahetsusväärsel kombel tõepoolest, valitsus prioritiseerib tööjõukulusid ja eraldisi, mis on pigem avaliku sektori sees ja mingisugused ümbermängimised. Aga kui me räägime ühiskonna valupunktidest, et inimesed, kes tõesti on vaesuse piiril, kellel oleks abi toimetulekupiiri tõstmisest, üksikvanema toetuse tõstmisest ja tõesti ka erihoolekandekohtade pakkumisest nii palju, kui inimestel vajadus on, nii nagu Riigikohus on otsustanud, siis need kõik jäävad lisaeelarvest täiesti välja. Ühtegi seda tüüpi sotsiaalset vajadust ei adresseerita. 

Ja kolmandaks tõesti sellest eelarvepositsiooni nõrgendamisest. Selle aasta puudujääk prognoosi järgi on tõesti 4,9% SKP-st, mis ületab ka seda 1,5%-list, ma ei tea, vabastusklauslit, mis anti. Ja järgmiste aastate eelarvepositsiooni, eelarve puudujääki süvendatakse selle lisaeelarvega, lükatakse kulusid edasi, mitte ei jäeta ära või ei hoita kokku või ei vähendata. Ja samas, Riigikogu rahanduskomisjoni aruteludes meil olid ministrite… 

Palun kolm lisaminutit. 

Jaa, kolm minutit lisaks.

Meil olid ministritega kohtumised ja ega nende sõnum on ühene, et tegelikult need järgmise aasta kulud on ka alahinnatud, et valdkondlikud vajadused on oluliselt suuremad. Nii et mure eelarvepositsiooni nõrgendamise pärast peaks meil kõigil siin olema. 

Tuletan meelde ka Eesti Panga presidendi Madis Mülleriga siin puldis tehtud üleskutset, et erakondadeüleselt võiks kokku leppida selle, et riigi võlakoormuse kasvu pidurdatakse. Tõesti, järgmise nelja-aastase perioodi jooksul võlakoormus absoluutsummas kahekordistub. Tuleks teha kokkulepe, et puudujääki ei süvenda ja võib maailmavaateliselt siis erinevalt valida, kas kasvatada eelarve tulusid, hoida kokku kulusid, muuta prioriteete, aga kõik peaksid pingutama selle nimel, et puudujääk ei süveneks ja võlakoormus ei läheks kontrolli alt välja. Kui me veel mõni aasta tagasi siin saalis eelarvet arutades võisime nentida, et jah, intressikulud on tagasihoidlikud ja tõesti ümarduvad vaevu 0,1%-ni SKP-st, siis mõne aasta pärast nendime, et intressikulud on suuremad kui raha, mis me suuname kultuurivaldkonda või õpetajate palkadeks, ja tõesti ületab ka protsendi SKP-st. Nii et see on väga suur täiendav koormus riigieelarvele ja et sellega toime tulla, tuleks tegelikult samme hakata astuma kohe. Aga selle lisaeelarvega muidugi liigume vales suunas. 

Nii et arvestades seda, et lisaeelarvet ei oleks praegu vaja, see nõrgendab järgnevate aastate eelarvepositsiooni ja ei adresseeri ühiskondlikke valupunkte, teeb ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ettepaneku lisaeelarve eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma kuulan siin oma eelkõneleja kõnet, et ei ole asjakohane eelarve, et ei puuduta riigi ees seisvaid probleeme. Mu meelest riigikaitse ja julgeolek on vägagi riigi ees seisvad probleemid. Mis siis veel on probleem, kui rahu hoidmine riigis ei ole probleem? 2026. aasta lisaeelarvel on selge fookus: riigikaitse, tehnoloogiline võimekus ja majanduse kasvu potentsiaal. See on julgeolekueelarve. Lisaraha läheb idapiiri väljaehitamisse, kaitsetööstuse võimekuse kasvatamisse ja Ukraina toetamiseks. Idapiiri tugevdamine on otsene investeering Eesti ja kogu Euroopa julgeolekusse. Ja kaitsetööstuse arendamine tähendab, et me ei räägi ainult kaitsekuludest, vaid ka võimest ise toota, ise panustada ja ise püsida tugevamana heitlikus julgeolekuolukorras. 

Lisaeelarves on rõhutatud nii idapiiri väljaehitamise rahastamist kui ka lõhkeainetehase investeeringu toomist ettepoole, 2026. aastasse. Ma juba enne selgitasin ka, et tegelikult ei ole tegemist üksnes mõnede kulude kaugemale suunamisega, vaid on tegemist ka kulude ettepoole toomisega. 

(Keegi pakub midagi.) Ma vist saan hakkama. 

17 miljonit idapiiri väljaehitamiseks tähendab, et Eesti võtab oma julgeolekut tõsiselt. See on praktiline otsus, mis aitab viia lõpule töö, millel on tähendus mitte ainult Eestile, vaid ka Euroopa Liidu välispiiri turvalisusele. 

Äsja võeti siin saalis täna vastu välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus uues redaktsioonis, mis muudab Euroopa Liidu rände- ja varjupaigataotluse poliitikat oluliselt rangemaks ja mis toetub palju tugevamale menetlusele Euroopa Liidu välispiiril ja võimaldab varjupaigataotlejaid riigipiirilt juba tagasi saata. Eesti tugevus on, et me teeme julgeid valikuid. Meist sai digiriik, sest me julgesime õigel hetkel otsustada. Tiigrihüpe, ID-kaart, digiallkiri ja e-teenused ei sündinud juhuslikult. Need sündisid siis, kui riik otsustas vaadata kaugemale selle päeva muredest. 

Täna on järgmiseks suureks sammuks tehisaru. Kui digipööre muutis seda, kuidas riik teenuseid pakub, siis tehisaru muudab seda, kuidas me töötame, õpime, ravime, toodame ja konkureerime. Just seepärast tuleb tehisaru näha mitte kõrvalteemana, vaid Eesti järgmise majanduskasvu lättena. Kui suudame tehisaru võimalused kiiresti targalt kasutusele võtta, siis kasvatame tootlikkust, loome kõrgema lisandväärtusega töökohti ja tugevdame kogu riigi vastupidavust. 

Eesti AI algatuse eesmärk on kasvatada Eesti majandust kümne aastaga 50% võrra. Sama arenenud riikide võrdluses madal, 34%-line maksukoormus 50% suuremalt maksubaasilt tähendab eurodes riigieelarvele väga suurt tulu, mis võimaldab katta kasvavaid riigikaitsekulusid. Mulle rahanduspoliitikuna see tõesti sobiks hästi, kui meil õnnestuks kümne aastaga 50% suuremaks oma majandust kasvatada. Lisaeelarvega suunataksegi ligi 11 miljonit eurot Eesti AI algatusse, et kasvatada inimeste AI-oskusi, parandada avaliku sektori tõhusust, tugevdada haridust ja tuua tehisaru praktiline kasu tervishoidu ning eesti keele arengusse. 

Programmi "Kõige targem AI-rahvas" siht on koolitada vähemalt 100 000 inimest tehisaru oskuslikult kasutama, mis omakorda loob kvantitatiivse eelduse inimestele nii endi isiklikuks paremaks toimetulekuks kui ka kvalitatiivseks tõusuks ühiskondlikus väärtusloome protsessis. 

Ma palun veidi lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

See tähendab, et õpetajad ja õpilased saavad paremad oskused, et kasutada tehisaru õppimisest targalt ja vastutustundlikult. See tähendab ka, et eesti keelele luuakse tugevam koht tehisaruajastul ja et tervishoius saab vähem aega kulutada paberitööle ning rohkem aega patsientidele. 

Head kuulajad! Selle lisaeelarve mõte ongi teha kahte asja korraga: ühelt poolt tugevdada Eesti julgeolekut ja riigikaitset, teiselt poolt valmistada ette järgmist majanduskasvu, et meil oleks homme rohkem jõudu kanda neidsamu kaitsekulusid, hoida korras riigirahandust ja kasvatada inimeste heaolu. Tehisaru ei ole põnev vidin, vaid strateegiline tööriist. Mida targemalt me seda kasutame, seda tugevam on meie majandus, ja mida tugevam on meie majandus, seda kindlam on meie võime rahastada oma julgeolekut ja riigikaitset ka pikemas vaates. 

Lõpetuseks. Kõnealusel riigieelarvel on julgeoleku ja riigikaitse nägu ja see nägu vaatab tulevikku. Kui Eesti suudab olla sama julge tehisaruajastul, nagu me olime digiriigi rajamisel, siis ei ole see ainult vastus tänastele kriisidele, see on investeering tugevamasse, targemasse ja kindlamasse Eestisse. Aitäh!

Suur tänu teile! Kõik fraktsioonid on rääkinud, aga läbirääkimised … Hea Urmas Reinsalu, ei sind ega Isamaa fraktsiooni ei ole küll kordagi mainitud, nii et selles mõttes ei ole võimalust ka vastusõnavõtuks. (Saalist räägitakse.) Ei-ei! Head kolleegid, ärme nüüd seda nii peeneks ajame. Ütleme, et kui neid seisukohti, siis seda on võimalik alati tõestada, et seisukohti on kasutatud. Seda ei ole võimalik öelda, et seda ei ole. Aga jääme ikka selle juurde, kui on konkreetsemalt teie nime või teie seisukoht või fraktsiooni nimetatud. Ei, kordagi, Urmas, seda ei tehtud. Mitte kordagi! (Saalist räägitakse.) Nagu ma ütlesin, need seisukohad jäävad väga kaugeks. Siis võib alati öelda, et on seisukoht puudutatud. 

Head kolleegid, läbirääkimised lõpetab rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Austatud juhataja! Võib öelda, et ei olnud kõige hullem debatt, meil on siin olnud koledamaid. Ja mõni inimene üllatas ka positiivselt. Aga ma siiski ütlen, et siin tasuks lahti saada ikkagi sellest, et aetakse segamini partei ja valitsus ja siis omistatakse parteikaaslaste sõnu ametis olevale ministrile, kes tegelikult esindab valitsust. Selline debati hägustamine ei ole kohane vabale ühiskonnale. Me peaksime saama rääkida seisukohtadest. 

Nüüd seisukohtade juurde. Et mitte luua siin ruumi vastusõnavõttudeks, mis minu arust on täiesti mittevajalikud, on korduv probleem jällegi, et aetakse segi prognoos ja eelarve. Räägitakse riigi rahanduse olukorra halvendamisest ja kulude edasilükkamisest. Tegelikult, kui rääkida aasta eelarvest, siis kulude aastane väljatõstmine ei tähenda tingimata tulevikukohustusi. Eelarvet tehakse aasta kaupa ja praeguses eelarves me parandame olukorda, mitte ei halvenda. Me parandame eelarve tasakaalu. Samamoodi me parandame nende sammudega, mis tehti, ka järgmise aasta eelarve tasakaalu. 

Eriti kole on minu arust mõne mehe komme käituda nii, et kui pool usud, siis saad ikka topelt petta. Antud juhul ma ütleksin, et saab kaks korda topelt petta, sest kui liita kokku nelja aasta prognoositav defitsiit ja esitada seda kui valitsuse eelarvestrateegiat, siis see on pettus tegelikult. Ja antud juhul ei saa prognoosi halvenemist esitada kui valitsuse plaani. See on põhimõtteline häma, mis küll läheb, ma arvan, vaatajale ja kuulajale peale, aga see on pettus. Tegelikult ei ole vaja pettusega siin puldis käia. 

Valitsuse plaan ei ole eelarve prognoos. Eelarve prognoosid kahjuks arvestavad väga paljude valitsusväliste teguritega, antud juhul julgeolekuolukorra pideva halvenemisega. Ärge neid siis kritiseerige, kritiseerige lisaeelarvet, mis on ainult aastasisene tegevus, mitte kuidagi seotud järgmise nelja aasta prognoosiga. Veel kord, see parandab eelarve tasakaalu. Me lõpetame selle eelarve paremas seisus, kui me veel detsembris eeldasime, aga ei maksa sellele eelarve muutmisele omistada mingisugust maailmaparanduslikku ambitsiooni, kui see eelarve võeti vastu alles detsembris, praegu on maikuu. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Urmas, ka Jürgen Ligi ei andnud teile võimalust selleks vastusõnavõtuks. (Saalist räägitakse.) Ei, ta ei ole seda öelnud. Ta ei öelnud ühtegi nime. Seda härra Jürgen Ligi ometi ei öelnud, seda ta ometi ei öelnud. 

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 910 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanekud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, millel on ühine sisu: eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja saalikutsungi järel me seda teeme.

Auväärt Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2026. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 910 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 910 esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. mai kell 12. 

Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud kolmanda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku kohta. Arupärimine kannab numbrit 969. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! 25. märtsil andsin Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Teemaks oli hinnatõusude leevendamine ja inimeste toimetulek. Täna siinsamas me arutasime juba selle aasta lisaeelarvet. Nii nagu me saime arutelust teada, tegelikult see, mis puudutab hinnatõusude leevendamist ja inimeste toimetulekut, (Juhataja helistab kella.) siis see lisaeelarve kindlasti selles osas ei aita kahjuks. 

Nüüd, kui me räägime hinnatõusudest ja inimeste toimetulekust, siis tahaks enne, kui ma siia arupärimise juurde jõuan, lugeda ette tänase uudise, mis haakub selle arupärimisega. Postimehes ilmus lugu, kus toodi välja graafik, ja pealkirjaks oli, et Eesti sissetulekud jäävad Euroopa rikkamatele riikidele mitmekordselt alla. Seal oli välja toodud kaks graafikut. Üks on absoluutarvudes, mis puudutab palka, aga teine, mis, ma arvan, on tunduvalt olulisem ja annab meile aimu, kus me tegelikult oleme oma ostujõuga ehk Eesti inimeste ostujõuga, siis me oleme jällegi seal viimaste seas. Meist allpool on ainult Slovakkia ja Läti ja siis tulebki see nii-öelda altpoolt kolmas koht, mis kuulub Eestile. Nii Tšehhi, Portugal, Ungari, Kreeka, Poola, Sloveenia, Türgi, Leedu, Hispaania, Itaalia, Rootsi, ja nii edasi, ja nii edasi, on ostujõu poolest tunduvalt paremal positsioonil. 

Aga see, et me oleme viimaste seas, ei sega meie praegust valitsust ega ka lugupeetud rahandusministrit. Ja sellest lähtuvalt me esitasime arupärimises viis – vabandust! –, kuus küsimust. Aga mis märtsikuus ajendas meile seda arupärimist esitama, oli, et viimaste uuringute põhjal on Eesti inimeste majanduslik toimetulek selgelt halvenenud. Nii Swedbanki kui ka Kantar Emori värsked andmed näitavad, et enamik Eesti elanikke ei suuda oma sissetulekust säästa ega investeerida. Emori uuringu kohaselt ei säästa ega investeeri 67% inimestest üldse või teevad seda minimaalsel määral. Alles 2022. aastal oli olukord tunduvalt parem ja nende inimeste osakaal oli tunduvalt suurem, kes suutsid investeerida ja panna natukene ka raha kõrvale. See ongi see küsimus hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku osas. Me kindlasti ei näe kahjuks – ja mis puudutab ka seda lisaeelarvet –, et oleks mõeldud selle peale, kuidas hinnatõusu leevendada. Vaatamata sellele, et meil on praegu Lähis-Ida kriis, hinnad, energiahinnad tõusevad, siis vähemalt selle lisaeelarve kaudu selliseid tegevusi me ette ei näe. Aga ma loodan, et meie kuuele küsimusele, mis on samuti püstitatud just nimelt hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku osas, lugupeetud rahandusminister suudab vastata ja kui ei suuda, siis vähemalt suudame ta omalt poolt ära kuulata ja küsime lisaküsimusi juurde. Aitäh!

Suur aitäh teile! Ongi Riigikogu kõnetooli taas jõudmas auväärt rahandusminister Jürgen Ligi, vastamaks arupärijate küsimustele.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Püüan siis kuidagi seda haralist teemat siin vastata. Esimene küsimus. Kõigepealt, tegelikult tahaks seda sissejuhatust kommenteerida. Siin on nii palju Eesti olude materdamist, mis ei vasta tegelikult faktidele. Vaatame, kuidas ma süstematiseerin selle käigu pealt. 

Esimene küsimus on ka – tegelikult tahaks vaielda juba selle sissejuhatusega: "Kuidas hindab Rahandusministeerium Eesti leibkondade toimetulekut olukorras, kus enam kui kaks kolmandikku inimestest ei suuda sisuliselt säästa, ning millist rolli mängib selles hinnangus kõrge toiduainete käibemaks?" Kõigepealt see hinnang, et kaks kolmandikku ei suuda säästa, on kindlalt vale. See, kas säästetakse, on üks küsimus. Jah, säästetakse liiga vähe, aga suutlikkus on alati enesetunde küsimus. Minu üks ülesandeid on ka rahatarkuse edendamist propageerida ja enamik inimesi suudab säästa, see on fakt. Iseasi, kas nad tahavad, kas nad peavad seda prioriteediks. Ja kahjuks on siin oma roll poliitikutel, kes siin pensionisamba lammutamise ajal sisendasid seda, kuidas raha põleb kogu aeg ja säästmisel ei ole mõtet, kuulutage raha ära, siis tuleb lapsi. See kõik on ju läbikukkunud poliitika, te ju teate seda. Inimestele tuleb sisendada, et eriti vananev rahvastik peab säästma. Peab säästma! See on rahatarkus, elementaarne tarkus, et vanaduspõlv oleks kergem. Seda õpetavad ka finantskonsultandid inimestele. 

Aga kuidas hindab Rahandusministeerium? Ma ei tea, Rahandusministeerium tegeleb palju statistikaga, suudab näidata neid makronäitajaid, näiteks numbrites hinnata. Tema ei anna selliseid emotsionaalseid hinnanguid, nagu poliitikutel on tihti kombeks. Näiteks netopalk kasvab sel aastal prognoosi järgi 10,2%. 10,2%! Reaalpalk kasvab sel aastal. Kuidas saab väita, et ei suudeta säästa? Senist elustandardit, kulustandardit hoides tekib iseenesest ülejääk. Aga loomulikult on kiusatus alati tarbida rohkem, kui võimalused on, ja mitte näha pikemat tulevikku ette. See on juba inimeste käitumuslik asi, mida ei pea tingimata parteiliselt siin positsioneerima, et meie küll ütleme, et inimesed ei saa hakkama, ja meie siis räägime kuidagi selle statistika ümber. Aga statistika puudutab ka diferentse, nii et me ka sellega arvestame. 

Millist rolli mängib selles hinnangus kõrge toiduainete käibemaks? Tegelikult mitte mingit. Toidu käibemaksu osa inimeste väljaminekutes on protsentides, mitte kümnetes protsentides. Kokkuvõttes inimeste vahetut toimetulekut loomulikult maksukoormus mõjutab, aga teistpidi jällegi maksudest rahastatakse tegeliku toimetulematuse korral inimesi, aidatakse tegelikult toime tulla. Arvutage ise välja. Toidu osa inimeste keskmises tarbimiskorvis on alla viiendiku. Toidu käibemaks sellest on alla veerandi ja kui te tahate osalist alandamist, siis on selle osa veel väiksem. 

Samas on sel aastal vähenenud tulumaksukoormus radikaalselt suurusjärgus viiendiku, maakonniti rohkem näiteks Lõuna-Eestis kui Tallinnas, seda tänu maksuvaba miinimumi tõusule. See on poliitika, mis ei keskendu konkreetsele tuluartiklile, vaid üldisele toimetulekule, mis on tegelikult muidugi probleem, et maksuvaba miinimum ei jõuagi ka vaesemateni. Selles mõttes on näiteks toimetulekupiiri tõstmine, olgugi 10% ainult, ka sihitum poliitika kui maksuvaba miinimumi tõstmine. Aga kuna toitu tarbivad kõik, siis see on see teie igatsetud vastus hinnatõusudele. Iseenesest ei ole riigieelarve loodud selleks, et kompenseerida hinnatõuse, vaid selleks, et rahastada ühiskonna probleeme. Hinnatõus suurele osale ühiskonnast tegelikult probleem ei ole, sest nende tulud kasvavad kiiremini. 

Teine küsimus: kas ministeerium on põhjalikult analüüsinud Soome toiduainete käibemaksu langetamise mõju hindadele, leibkondade ostujõule ja riigieelarvele ta-ta-taa? Ministeerium loomulikult valdab kogu seda informatsiooni. Sellega on tegelenud väga palju ka majandusteadus, väga palju tegeleb sellega statistika. Väga palju tegelevad sellega muide ka ministrid, rahandusministrid, ütleme niimoodi, arutades erinevate maksupoliitikate mõju toimetulekule, ja jõutakse ikka samale järeldusele, millele on korduvalt jõudnud OECD ja IMF näiteks, et kaks kuni kolm korda omandab toidu käibemaksu vähendamise võidu teoorias kõige jõukam kümnendik võrreldes kõige vaesema kümnendikuga. Tähendab, see ei ole kuidagi sihitud. See on regressiivne, see tähendab, et võidavad suuremad tarbijad. See on ebamõistlik poliitika, seda on korduvalt räägitud. 

Teine, mida on räägitud, on see, et toidu käibemaksu hinnal, korduvalt tõestatud andmetega – soovite, ma saadan teile ka statistika –, toidu käibemaksu tasemel ja toidu hinna tasemel puudub igasugune korrelatsioon Euroopa Liidu ruumis, kui välja arvata see, et kübeke on neis riikides, kus on väga madal toidu käibemaks, toiduhinnad kõrgemad. See näitab veel kord, et toidu käibemaks ei mängi rolli toidu lõpphinna kujundamisel, kuigi maksukoormus üldiselt mängib rolli, ostujõud üldiselt mängib rolli. Käibemaksuerandid on kõige rumalam viis ajada sotsiaalpoliitikat. 

Hiljuti esines artikliga – ma võin selle koha üles otsida, see oli vist 14. mail – TTÜ professor, tal oli Taani nimi – ma ei taha seda segi ajada kellegi teisega –, Karsten Staehr, TalTechi professor. Pealkiri Äripäevas: "On aeg loobuda diferentseeritud käibemaksu mõttest". Seal on põhitõed kirjas. Samuti on andnud oma kokkuvõtted teadusuuringutest hiljuti Tartu Ülikooli teadlased. Nii et see ei ole sotsiaalpoliitikaks kõlbulik meede, kui te ei taha anda nendele, kellel juba rohkem on. 

Kolmas küsimus: "Millistel põhjustel ei ole Eestis kaalutud diferentseeritud käibemaksumäära kehtestamist toiduainetele, sarnaselt väga paljude teiste Euroopa riikidega, arvestades, et madalama sissetulekuga leibkonnad kulutavad suurema osa oma tulust just toidule?" Kaks peamist põhjust on. Esiteks, see ei avalda mõju lõpphinnale. Statistika lükkab selle ümber, sest küsimus on, kust riik maksud kogub, ja kogudes käibemaksu ta mujal kogub vähem. Eesti kogub üldse vähem makse kui Euroopa enamik riike. Meie maksukoormus on alla keskmise. Ja seda arvestust, et madalama sissetulekuga leibkonnad kulutavad suurema osa oma tulust just toidule – suurema küll, aga summaarselt omandaksid käibemaksuvõidu ikkagi jõukamad leibkonnad. See on korduvalt tõestatud, sellest räägivad ka Tartu ja TalTechi professorid. 

Ja korduvalt on tõestatud, et lõpphind sellest ei lange. Need on ajutised jõnksud, mis pärast silutakse ära. Kokkuvõttes tekitab see selle efekti, et kauplused või tarneahel saab omandada selle, mis riik jätab kogumata. Eesti puhul on veel eriti selgelt näha, et meil on väga kallis tarneahel, meil on väga suur võitlus turu hõivamise pärast, väga kiire kaubanduspindade laienemine, sealhulgas väga kiire poodide ehitamine. Kümne aastaga on näiteks poole võrra suurenenud kaubanduspinnad. Nüüd üks kett tõmbab koomale, aga meil on olnud, ma ei teagi, on see seitse või kaheksa kaubandusketti, kes toidukaupadega tegelevad. Lätis ja Soomes näiteks on neid vähem, Leedus on neid vähem. Kõik võistlevad turuosa pärast ja ehitavad kaubanduspindu. Need pinnad on tihti üsna tühjad kaubavalikul, nad on küll natuke mitmekesised, aga ikkagi väga suured pinnad on välise efekti pärast täis üsna sarnast kaupa. See on ebaefektiivne tarneahel, mitte vale maksupoliitika. Maksupoliitikas me oleme endiselt väga konkurentsivõimelised. 

Ja toidu käibemaks, veel kord, ei ole see poliitika, mis jõuaks tegeliku abi juurde, küll aga omandab seesama tarneahel selle, mis riik kogumata jätab, väga kiiresti, ehitades veel ühe poe Coopi poe kõrvale või siis, vastupidi, ehitab Coop teise poe kõrvale. Ma nimetan Coopi, sest nemad on olnud kõige sõjakamad selle poliitika läbisurujad. Neli tükki on osalenud selles sõjas koos teiega, neli ketti, aga mitu ketti sellega diskreetselt ei liitu. Lidl on ka öelnud, et see ei ole hinnatõusu põhjus, hinnatõusu põhjused on mujal. Näiteks, kui ma nüüd natukene ümardan, siis viie aasta toidu hinna tõus Eestis oli 60%, sellest maksumuudatuste arvele jäi 2,7 protsendipunkti. Mitte kuidagi ei saa öelda, et hinnatõus oleks tulnud sealt. Enamus tuli välisturult, ülejäänust valdav enamus tuli sellest meie ebaefektiivsest ja aina kallinevast tarneahelast. 

Nii, neljas küsimus: "Kui peamine vastuväide on risk, et maksulangetus ei jõua hindadesse, siis milliseid järelevalve- või konkurentsimeetmeid peaks riik võimalikuks, et tagada maksulangetuse tegelik kandumine [‑‑‑]?" Vabandust, aga riigi ülesanne ei ole reguleerida hindu ega ehitada aparaati selle regulatsiooni kontrollimiseks. Enamik kaupu, mis ei ole monopolid, kujunevad siiski hinnad vabalt turul ja konkurentsis. Me ei sea eesmärgiks madalaid hindu, me seame eesmärgiks heaolu, kus tulude kasv ületab hinna kasvu. Eesti on enamik aega olnud selles väga edukas, reaaltulud on väga kiiresti kasvavad, kasvavad ka tänavu. Me tagame seda ka maksuvaba miinimumi tõusuga, mitte ainult sellega, et majandus taastub sellest, kuhu meid see Ukraina sõda uuesti tiris peale eelmist kriisi. 

Kõigepealt, riigi roll hinna kontrollis algab Eesti Pangast, keskpangast, kelle otsene vastutus on hoida inflatsioon 2% kanti või sinna suruda. Selleks on rahapoliitika, mitte mingisugune hinnavaatlus ja hindade kehtestamine. Valitsusasutustest on Konkurentsiamet, kes tagab, et ei oleks mingisuguseid omavahelisi monopoolseid kokkuleppeid vabal turul kaubeldavate kaupade üle. Praegu ei ole põhjust riiki selles süüdistada. Mõne koha pealt võib öelda, et meie turg toimib efektiivsemalt. Näiteks madalamate maksude juures kütusele on meie kütuse hinnad oluliselt madalamad kui Lätis ja Leedus. Need andmed on mul võib-olla tõesti kümme päeva vanad, aga ma siiski need nimetan. Sõltumatute institutsioonide järgi on meil bensiini hind üks sent odavam ja diislikütuse suurusjärgud olid umbes sellised, et Leedul oli liitri hind 2 eurot, Lätil 1,9 ja meil 1,8. Nii et oluline eelis on meil, põhjus on selles, et me oleme taganud parema, efektiivsema turu. Mina oleks küll selle poliitika toetaja edasi. Seal on muidugi ka Konkurentsiameti töö ilmselt mängus, aga ka omavaheline konkurents. 

Nüüd: "Milliseid maksumuudatusi või sihitud leevendusmeetmeid kavandab valitsus kütusehindade tõusust tuleneva surve vähendamiseks, arvestades, et transpordikulud mõjutavad osaliselt ka toidu lõpphinda?" Mõjutavad küll, aga üksikute kaupade peale ei tohiks toimetuleku tagamine olla mingil juhul seotud. Ma olen sellest juba täna ühe korra rääkinud, aga peegeldan veel kord rahandusministrite kohtumisi, kus minu sõnavõtud langevad kokku ekspertide omadega Maailma Energiaagentuurist, Euroopa Komisjonist ja Euroopa Keskpangast, et ärge stimuleerige nõudlust, kui probleem on pakkumispoolne. Ja kütusehindadel ei ole otsest mõju kõige viletsamatele. See on nõrgem ja kui me läheme kütuse ... 

Kas soovite lisaaega?

Oleks küll. Mul on siin poolteist küsimust veel vastata.

Kui palju ma siis annan? Kolm minutit?

Ma arvan, et kolmest piisab.

Poolteist minutit.

Kolmest …

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kolmest minutist jah, aga poolteist punkti. Kokkuvõttes on ikkagi see, et kui toimetulekumeetmeid rakendada, siis need peavad olema suunatud vaesematele ja väiksematele sissetulekutele. Väga tõhusad oleme me olnud maksuvaba miinimumi teemal. Hinnatõus üldiselt on kuhjaga kaetud madalamate sissetulekute maksuvabastusega, aga me oleme ka tõstnud toimetulekupiiri. Minu jaoks oleks oluline ka üksikvanemate toetuse tõstmine. 

Ma rohkem kaarte praegu ei avaks, sest need on läbi rääkimata valitsusega, kuigi on räägitud sotsiaalministriga. Nii et me tuleme sügisel hiljemalt nende meetmetega välja. See on täpselt see, mida rahandusministrite üritusel öeldi, et ärge kasutage lausalisi meetmeid, kasutage sihituid. Ja teie küsimus õnneks seda ka sisaldab. Me oleme seda üsna hästi sihtinud, aga peame edasi sihtima, mitte nii, nagu enamik riike teevad, et vähendavad makse. Tulemus on statistika, mida me maikuus pidime kuulma, rahandusministrid, võrreldi 2022. ja selle aasta meetmeid. Võib-olla mul selles mõttes silmamälu praegu petab, aga laias laastus 80% või 70% nendest meetmetest läheb kõige jõukamatele. Otsesed joonised, täiesti vale poliitika, te suunate oma toetusmeetmed kütuse poolest täiesti valesti. Mis toiduga juhtub, on analoogne, sellest ma rääkisin enne. 

Ja kuuendaks: "Kas Teie peate põhimõtteliselt õigeks lähenemist, mille kohaselt esmatarbekaubad, eelkõige toit, ei peaks olema maksustatud samal tasemel kui luksuskaubad [‑‑‑]?" Ei, valitsus on küll praegu seda meelt, nagu ka eilses ja üleeilses artiklis TalTechi professor või enne Tartu Ülikooli professorid, et käibemaksuerandid tuleks ära unustada, need on ebaefektiivsed, valesti sihitud, väga kulukad ja asendavad tegelikult efektiivseid meetmeid, eelarvele endale siis pärast raha ei jää. Nii et käibemaks on idee poolest, seda räägib ka IMF, seda räägib ka OECD, peaks olema universaalne maks, see on väga efektiivne, majandust ei pärsi, rahaallikana on kõige ohutum. Luksuskaupade puhul on jälle see efekt, et nende maksustamine võib anda madalama efekti. Majandusteooria seisukohalt on sihuke naljakas U-kõver, mis ütleb, et kõrge maks tähendab suuremat nõudlust, tähendab, et poosetamine kallite asjadega kasvab, kui me püüame defineerida luksust. Päris luksuse tarbijad poosetavad sellega, aga neist, kes tegelikult on seal, kus tegelikult luksusest rääkimine on liialdas … Te muide arve ei lisa, mida te peate luksuskaubaks, kui palju te loodate sealt raha saada, siis selline kaubanomenklatuur on ülikitsas, kus me suudame kokku leppida, et see on luksus ja ülivähe on sellest võtta eelarvesse. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Üksi elavale isikule või pereliikmele toimetulekutoetus on 220 eurot, mis nüüd alles 1. jaanuaril tõusis, tervelt 20 euro võrra. Aga võib-olla te saate nendele inimestele, kes elavad toimetulekutoetusest, mingisuguseid suuniseid anda. Te umbes õpetasite, kuidas tanklas käituda, kui te ütlesite, et ärge hinda vaadake, tankige ja ongi kõik. Kuidas need inimesed peavad hakkama saama selle 200 euroga? Kas te saate aru, mis see 200 eurot on? Kas te olete ise ka proovinud selle rahaga ära elada?

Kõigepealt, tanklast ei ole siin täna midagi räägitud. Ärge võtke kontekstist välja mingisuguseid fraase. Ma soovitan, jah, hindade pärast mitte nii palju põdeda. Tasub vaadata üldist hinnatõusu. See on sellel aastal prognoositud 4%. Tanklahinnad on ka langenud. Aga ärge keskenduge hindadele, keskenduge tulu. See soovitus võiks mul küll olla. Poliitikud võiksid rääkida suuremast pildist, tulude ja hindade kasvu dünaamikast, ja olla selles mõttes aus, et nad ei räägi vaeseks inimesi, kes vaesed ei ole. Osa inimesi on vaesed, aga need inimesed üldiselt väga tanklasse ei jõua, ma võin teile kinnitada, päris vaesed ei jõua tanklasse. Nad jõuavad ühistransporti ja selle tagamine on loomulikult üks riigi ülesanne vaesuse leevendamisel. 

Kas ma tean, mis on 200? Noh, see ei ole kõige sõbralikum küsimus. Ma tean küll, mis asi on vaesus. Omal nahal olen seda elanud, ma olen nagu teiegi näinud väga vaeseid aegu, kasvatanud lapsi, elanud väga kokkuhoidlikult. Ma elan siiamaani kokkuhoidlikult, siiamaani säästan rohkem, kui võib-olla oleks hädasti vaja. Aga toimetulekutoetuse loogika ei ole see, et inimene peab 200 euroga hakkama saama, vaid algabki ikkagi see, et talle tagatakse kommunaalkulud teatud ulatuses ja siis on see 200. Mina ei pea andma igale üksikule inimesele soovitust. 

See küsimus, see retooriline küsimus on, et aga mis te ütlete inimesele, kuidas ta peaks hakkama saama. Natuke häbematu on mängida, ma arvan, politrukki, kes ütleb igale konkreetsele inimesele, aga loomulikult ei saa kunagi toimetulekutoetus olla heaolu allikas. See on ikkagi toimetulemine, kus esimene aste on ikkagi kommunaalkulude ärakatmine. Siis hakkab see toimetulekupiir jooksvatele kuludele, mis tulevad lisaks. See on väga väike summa, ma tunnistan, see on väga vaene elu, aga seal tuleb olla ka ettevaatlik selliste asjade tagamisel. Paljud riigid on seda viga teinud, saanud endale kroonilise tööpuuduse, sest inimesed lihtsalt kaalutlevad, et ei ole mõtet. Meil kindlasti seda riski ei ole, aga osale inimestele isegi nii väike risk mõjub. Kui ikkagi luuakse perspektiivi kogu aeg, et kuidagi saab sotsiaaltoetuste peal ära elada, siis kahtlemata see kajastub teatud inimeste käitumises nendele kahjulikult. Nii et ärme väga laia labidaga inimestele toimetulematust sisendame. Mõned inimesed ei saa toime objektiivselt, aga teistel ei ole vaja seda tunnet, et riik nad üleval peab, sest nad on tegelikult paremad, kui nad endale tunnistavad.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh, härra rahandusminister! Mind üllatab veidi teie käsitlus, et inimeste säästuprobleem on seotud finantskirjaoskusega ehk harimatusega. Inimestel on raske ots otsaga toime tulla. Mu küsimus on konteksti iseloomustamiseks, kui suur on protsendina efektiivne kaudsete maksude koormus Eestis ja mitmendal kohal Eesti selles olukorras Euroopa võrdluses praegu on. 

Teine küsimus. Te ütlesite, et maksuerandid, ükskõik millistest kavatsustest lähtudes, ei ole efektiivsed ega anna vastavat tulemust või kanduvad üles mitte soovitavale või taotletavale tulemusele. Ma saan aru, et pigem eelistate lausalisi maksutõuse. Aga mu küsimus on, kuidas siis on lugu kaughasartmängumaksuga. Seal te tegite spetsiifilise maksuerandi. Selgitage välja, et see on küll prioriteet, mille poolest see sellesse teooriasse sobitub ja mida Taani professor … selle kohta arvas.

Aitäh! Punkt üks, mina ei teinud seda, seda tehti Riigikogust, mina oma kriitilise arvamuse esitasin. Aga mina ikkagi teie puhul alati mõtlen, et huvitav, mis erakonda te kuulute ja mis asja te ajate siin Eesti poliitikas. Kas see ongi ainult Res Publica või olete te omandanud ka midagi Isamaast? Päriselt, minu jaoks on see probleem. Te siunate maksusüsteemi, mida meie oleme koos Isamaaga loonud, kus me oleme konkurentsivõimelt maailma tipus. Need edetabelid on endiselt olemas. (Saalist räägitakse.) Palun, härra Reinsalu, ärge segage vahele! Konkurentsivõimel on väga erinevaid mõõdikuid, kuid maksusüsteemi konkurentsivõimelt oleme me olnud, ma ei mäleta, 13 aastat järjest number üks. Seda süsteemi me oleme ehitanud koos Isamaaga. Midagi ei saa öelda. Teie püüate võtta mingisuguseid negatiivseid asju sealt ja samas kooris laulda Keskerakonnaga, kes ütleb, et nüüd tuleb julgus kokku võtta ja see maksusüsteem segi lüüa, ära muuta. Mina tahaks alati teie puhul teada, kuidas see teie südamele mõjub. Me oleme ehitanud seda maksusüsteemi Isamaaga, mitte küll Res Publicaga, aga seda maksusüsteemi … (Saalist räägitakse.) Jah, aga enamik teie … (Saalist räägitakse.)

Head kolleegid, sellist debatiformaati … (Saalist räägitakse.) Ei, mina juhatan siin istungit ja teie ei karju vahele, Urmas Reinsalu. Nii on. Palun, härra minister, lõpetage ja me liigume edasi, sest järgmine küsija on Lauri Laats. Palun, härra minister!

Just! Enamik teie küsimusest oli suunatud meie maksusüsteemi kritiseerimisele. Mina olen selles mõttes väga kurb. Ma alati loodan, (Saalist räägitakse.) et Eesti säilitab oma maksusüsteemi eelise, et kui mitte meie, siis Isamaa seda kaitseb ja vaatab väga halvakspanuga, kui läheb Keskerakonna fraktsiooni esimees ja järjekordselt ütleb, et tuleb võtta süda rindu ja see maksusüsteem ära muuta millegi vastu, mis ei ole konkurentsivõimeline. 

Kaughasardimängu kohta küsige teistelt inimestelt. (Saalist räägitakse.) Mina olen oma kriitilise seisukoha öelnud korduvalt. Kas ma mitte ei öelnud seda ka täna teie juhitud komisjonis? Igatahes ma ütlesin seda täna siin, ma räägin täna juba mitmendat korda samadel teemadel. Veel kord ütlen, mina ei ole olnud selle seadusemuudatuse taga, ma ei ole andnud sellele heakskiitvat hinnangut, ma ei ole andnud sellele allkirja. (Saalist räägitakse.) Minu allkirjastatud kiri ei olnud minu allkirjaga, valitsus annab teistsuguse kirja. (Saalist räägitakse.)

Aitäh, head kolleegid! Aga sellist formaati ei ole meil ette nähtud. Lauri Laats ootab juba pikalt oma küsimust. Härra minister … Urmas Reinsalu, meil ei ole sellist formaati. Üks hetk! Sellist formaati ei ole meil ette nähtud, et te peate siin kahekõnet ministriga. Sellist asja ei ole ette nähtud. On olemas küsimus, on olemas vastus ja siis on järgmine küsija, kes on ootel. Palun, härra ... Ei, sellist korda meil ei ole siin, Urmas. Sa tead väga hästi, sa oled ise siinsamas istunud ja sa tead väga hästi, kuidas käib arutelu ja debati pidamine parlamendis. Sellist kahekõnet ei ole selles kodu- ja töökorra seaduses kuidagi ette nähtud. Härra minister, ma palun teid, lõpetage vastus sellele küsimusele ja siis me läheme Lauri Laatsi küsimuse juurde. Palun!

Jah. Ma ei ole kõige tähelepanelikum bürokraat, aga ma kindlasti tegin kõik selleks, et minu allkiri ei saaks paberile, kus on allkiri, et me toetame seda eelnõu. Ei, mina sellisele paberile allkirja ei andnud. Küsisin ka üle, kas on kuidagi kogu allkirja massis, mida ma iga päev pean andma, olnud näpuviga, kus lõpuks ikkagi ilmus. Mulle on kinnitatud, et ei, sinu allkirja ei ole. Minu soovil teda pole olnud, mulle on kinnitatud, et ei ole olnud. Minu allkiri oli kirjal, mis ütles, mida peaks selles eelnõus muutma, aga mitte sellel lausel, et ma toetan seda. 

Aga ma ei taha praegu oma erimeelsust ühe poliitika suhtes teha teemaks igas päevakorrapunktis, kolmandat korda vist täna juba. See on näotu. Ma olen ju ka koalitsioonipartneritega teinud koostööd ja kompromissi, kus ma tunnistan, et selle lahingu ma kaotasin, nemad jäid peale. Läheme edasi! Nüüd pöördume tagasi selle päevakorrapunkti juurde. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te väitsite, et te ei usu, et kaks kolmandikku meie Eesti elanikkonnast ei suuda investeerida ega säästa. Samas, ega need ei ole ju minu mõtted ega sõnad, need on märtsikuus Swedbanki ja Kantar Emori värsked andmed. Nii et küsimus ongi, keda siis uskuda, kas Swedbanki ja Kantar Emorit või teie sõnu. Ma pigem – andke andeks! –, usun nende andmeid ja uuringuid. Te ütlesite, et meil on efektiivne ja hea maksusüsteem ning me oleme konkurentsivõimelised. Samas, vaadates ka viimast OECD värsket raportit, näitab see selgelt, et meie inimeste ostujõudlus, mis väljendub palga suuruses, on Euroopas üks viimastel kohtadel. Ehk nii nagu ma ka oma avasõnas ütlesin, me oleme siin tagantpoolt kolmas. Ma ei saa ikkagi aru, mis efektiivsusest te räägite, kui inimesed oma reaalpalgaga ei suuda mitte ainult säästa, vaid ei suuda ka poes toitu osta. 

Teie aeg!

Mul on tohutult kahju alati näha, et te tegelikult olete nagu mingis Vene riigis, kes püüab kogu aeg otsida Eesti kohta mingeid eriti negatiivseid näiteid. Ei, erinevate jõukudude näitajate puhul on Eesti palju parem kui tema saatus, palju kõrgemal kohal, eriti nende näitajate poolest, mis otseselt puudutavad riigi enda tegevust, sealhulgas avaliku sektori efektiivsust. Aga jah, hinnatõusu numbrid, mis ükski ei ole lähtunud valitsusest olulisel määral – ma juba ütlesin, et 60% toiduhinna tõusust, vahepeal on muide toimunud ka oluline hinnalangus, kui vaadata seda statistikat, siis rahvusvahelisel turul on oluline langus, poodides pigem stabiliseerumine, kohati langus –, siis 2,7% sellest 60%-st viie aastaga oli seletatav maksudega. Maksud olid seletatavad otseselt kaitsekuludega, mis kasvasid kiiremini kui maksud. Praegu ka maksud langevad. Nii et ärge eksitage. 

Otsides seda uuringut, kui on kahtlus, kas uskuda mind või kedagi teist, siis kindlasti mind tasub uskuda. Ja kindlasti ei saa uskuda neid inimesi, kes mulle esitavad selliseid ebapoolikuid andmeid. Kõigepealt see Swedbanki uuring. Mul on väga hea ülevaade üldiselt statistikast. Kuigi mul seda otseselt käepärast ei ole, võin leida paar tsiteeringut selle kohta, et uuringu käigus mainis kolmandik vastanutest, et viimase 12 kuu jooksul – kolmandik, mitte kaks kolmandikku, viimase 12 kuu jooksul – on kulud suuremad kui tulud. Ja me oleme ju tunnistanud, ka ametliku statistika tõttu, et eelmine aasta see probleem meil oli, et reaaltulud tegelikult kasvasid, kuigi prognoosid isegi näitasid, et muud asjaolud seda kompenseerisid. Lõpuks nad ikkagi ei kompenseerinud, aga küsitlusuuring ei ole sama mis statistika. Ja siiski ei räägi see mitte kahest kolmandikust, et nad ei suuda säästa, vaid et ühe kolmandiku puhul on kulud olnud suuremad kui tulud. Teistel see nii ei ole. See näitab ikkagi finantskäitumist. 

Vastus ka veel kord Urmas Reinsalule: jah, see on ka finantskirjaoskuse teema, olles selle valdkonna eest vastutav, ma võin kinnitada, et finantskirjaoskus on päriselt küsimus. Kuigi Eesti on Euroopa üks kõrgeima kirjaoskusega riiki, viimane võrdlus, mis see oli, eestlased ja rootslased olid kõige kõrgema kirjaoskamatusega, siiski inimesed ei oska lõpuni oma võimeid hinnata ega säästa piisavalt. See on üks finantskirjaoskuse teadmisi. 

Mul on siin veel kirjas, et uuringu põhjal ületavad igapäevased kulud tulusid eelkõige töötute seas, ja siin on kirjas 66%, töötute seas. Ma ei tea, mis andmetega teie opereerite, aga minul on sellised repliigid siin välja otsitud sellest uuringust. See uuring viidi läbi 2026. aasta jaanuaris. See tähendab, et peegeldas ühte halba aastat peale paari paremat ja enne ühte paremat. Seal tõesti tõusis maksukoormus, aga siiski mitte nii drastiliselt, kui siin meeleolud kõlavad. 

Tänavuse aasta puhul on ju teada, ma kordan, et maksuküüru kaotamine annab keskmise palga saajale tunduvalt suurema sissetuleku. Üldine tulumaksukoormus, ma usun, ma ei eksi, väheneb viiendiku võrra. Mul on selle kohta ka maakondade pilt olemas, võin teile otsida, te võite kontrollida. Aga keskmise palga saajale on see 10% suurem netopalk – keskmise palga saajale, kõik ei saa keskmist, kaks kolmandikku saab alla keskmise, aritmeetilise keskmise palka. Ja umbes 5–6% on tööandjate palgatõus. Kokkuvõttes räägitakse ikkagi 10,2%, sest statistika räägib keskmise palga tõusust. Selle juures on hinnatõusu prognoos endiselt 4%, senine on alla 4%, on see siis 3,5% või 3,2%, sõltub, mis kuupäevast me võtame. Ja loomulikult on selle taga välistegurid, selle hinnatõusu juures, kord Ukraina sõda, enne seda koroona, mille eest me oleme EKREIKE-ga koos pidanud vastutama, ajaliselt. Nüüd on Ukraina sõda, kus EKREIKE-t pole enam. Ja nii ta on. Nüüd järgmine küsimus. Aa, ei, küsimused tulevad ju praegu juba teilt. Soome maksulangetuse mõju on mul jäänud vist kusagil vastamata.

Peeter Ernits!

Soome maksulangetuse mõju on mul jäänud vist kusagil vastamata. Aga palun!

Jaa, aga Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Vabandust, et mina ja teised konservatiivsed kaheksajalad püüavad teid siin  lämmatada, aga vabandan veel kord. Aga ma olin Türil lillelaadal reedel ja nii palju raevu ei ole ma hulk aega kuulnud. Mõni mees oleks teile, nagu maal öeldi, üle kurgi andnud otseselt, kui võimalus oleks olnud. Ja teie kollane telk seal pandi kiiresti kinni. Ei olnud nagu huvilisi. Aga minu küsimus on selles, et kas rahvas on lihtsalt loll ja ei saa aru. Või olete teie oma valitsusega lihtsalt läbi kukkunud või läbi kukkunud selles mõttes, et te ei ole suutnud rahvale selgitada, kui õnnelikud nad tegelikult on ja et ei olegi mõtet vaadata hindu?

Aitäh! Türi lillelaat on muidugi hea argument, aga ma arvan, et neid olukordi, kus teile hea meelega tappa antakse, on rohkem, kui te näete. Sest et meie valija on selline, kes sellise vägivallaga ei ähvarda, aga Keskerakonna ja EKRE valijad on kindlasti agressiivsemad, ma tunnistan seda. Ja teie telgi juures on kindlasti sellised inimesed. See telgi kinnipanemine sõltus ainult sellest, kes kui kaua sai kohapeal olla. Ta ei pandud sellepärast, et keegi oleks kallale tulnud. Teie inimesed ikka nii rumalad ei ole. 

Aga fakt on jah, et me ei ole suutnud selgitada. See on selline tragöödia, demokraatia tragöödia, et maksude vajadust ei suudeta selgitada, välismõjude vajadust ei suudeta selgitada. Ka vananemise mõjusid, keskkonnamõjusid, keskkonnakaitse vajadusi ei suudeta selgitada. Ja mõni asi on kirjutatud ka põhiseadusesse selle pärast, et ei saagi selgitada, aga tuleb vältida. Tuleb vältida näiteks maksude või eelarveteemalisi referendumeid. Need on keelatud sõnaselgelt, sest kõik teavad, et need ajavad inimesed tigedaks ja andma vastuseid, mis hävitavad nende tulevikku. Nii et keegi peab vastutama. 

Et ei ole hästi seletatud – ma olen nõus. Siit saalist on ka väga halvasti seletatud. Mina arvan enda seletusi olevat sisukamad kui mõni, mis siin on kõlanud. Minu arust kõik need huultelt lugemise repliigid on olnud väga valed. See, et maksud ei tõuse, selgitamata, kas tegu on oleviku või tulevikuga, oli ränk fopaa, mille mina kohe kinni püüdsin. Ei saa kunagi öelda istuv valitsus, et maksud ei tõuse kunagi. Ta saab rääkida olevikust. Eestis on oleviku ja tuleviku vorm sama, te teate. Selles mõttes peaminister eksis sellega väga. Aga hiljem on, jah, minu arust ka need … repliigid, et me ei rääkinud teile enne, sellepärast et see ei ole populaarne. Jälle ebaõnnestunud fraas, mille eest meid pekstakse, inimesed tahavad kallale tulla kellelegi. See ju peegeldab ainult seda referendumi keeldu, et ei tohigi küsida luba maksutõusudeks. Ja kui sa lähed enne valimisi seda tegema ja kõik teised räägivad hoopis millestki muust, siis sa lihtsalt saad diskvalifitseeritud. 

On mõningad erandid. Mina näiteks olen need lahingud alati vastu võtnud ja tunnistanud, et eelarve seis on selline, et maksutõusud on väga tõenäolised. Ma olen seda alati rääkinud. Ma ei ole kunagi opereerinud kusagil partei loosungitega, mis ei ole kaetud peamiselt argumentidega. Ma isegi ei taha neid sõnastusi kasutada, vaid argumentidega ikka esitan. 

Nii et jah, me oleme kehvasti hakkama saanud. Kas see objektiivselt on olnud võimalik? Ma ei tea. Aga ega teil ka kergem ei saa olema. Ühel hetkel vaadatakse, et see valitsuste kottimine, need reitingud ei tähenda veel kvaliteetseid otsuseid. See on see probleem, te saate selle suure tõenäosusega, ma prognoosin, ise teada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma panin kõrvuti põhimõtteliselt nelja uuringu tulemused. Lisaks sellele, millest räägib meie arupärimine ehk Swedbanki ja Kantar Emori näitajad, oli eelmise aasta oktoobris SEB uuring, mis näitab, et kõige rohkem on halvenenud miinimumpalga saajate rahaline seis, kelle netosissetulek oli eelmisel aastal kuni 750 eurot kuus. Selles sissetulekugrupis vastas enam kui 70% küsitletutest, et nende majanduslik olukord on muutunud halvemaks. Aprillis 2026 rääkis Norstat Luminori tellimusel täpselt sama, et suurema sissetulekuga inimesed on rohkem võitnud ka maksuvaba tulu tõusust, millest te täna siin juba rääkisite, kui ka nende heaolu on vähem halvenenud. Mai 2026 ütles Norstat Citadele panga tellimusel, et 77% vastanutest, kelle rahaline heaolu on madal, ütlesid, et nende heaolu on viimasel ajal halvenenud. Mida valitsus on viimasel ajal teinud selle grupi jaoks või siis plaanib teha, et nende sissetulekud paraneksid?

Aitäh! Eelkõige teeb valitsus selle, et ta soovitab tähelepanu juhtida küsitluste metoodikale ja nende refereeringute kvaliteedile. Te loete mulle ette neli asja, mul on igaühe kohta kommentaar, kui ma täpselt näeks seda sõnastust, mida teie näete, mina ei näe. Ei ole niimoodi, et miinimumpalga saajatel on läinud kõige kehvemini, vaid tegelikult miinimumpalka tõstetakse igal aastal ja see tõus on olnud kiirem üldjoontes, kui on keskmise palga tõus. Selles mõttes ei saa öelda, et nendel on kehvemini läinud. Aga miinimumpalga saajad tunnevad loomulikult, et neil läheb kehvasti. See on tõsi, see on täiesti emotsionaalselt arusaadav. Väga halvasti tundvad inimesed ei ütle, et neil läheb järjest paremini, nad ei ütle seda. 

Need on küsitlused, need on enesetunde küsimused, need on tunnete, arvamuste väljaselgitamised, mitte tegelikult täpsed mõõtmised, mida te esitate. Te valite suurematest küsitlustest endale mugavaid, unustate või jätate selle üle rõhutamata, et need on tõesti ainult küsitlused, mitte uuringud. Need ei ole uuringud, need on arvamusuuringud. Ma ei nimetaks sellist asja, subjektiivseid hinnanguid arvamusteks. Aga jah, inimesed, kelle palk ei tõuse ja kes näevad ümbritsevat minema paremaks, tunnevad, et neil läheb kehvasti, see on ühiskonna probleem. Ma ei ütle, et see on asi, kus kogu see ratsionaalne numbriloogika, mille ümber lükkab, ta ei lükka, sest et tunded on fakt, tundeid tuleb teada, nendele tuleb ka reageerida. 

Selles mõttes ma olen nende poliitikavalikute taga olnud, mis soosivad tööandjatele jõukohast miinimumpalga tõusu, toimetulekupiiri tõstmist, üksikvanemate toetuste tõstmist, tegelikult ka pensionisüsteemi komponentide kaalumist, et millist osa tõsta. (Saalist räägitakse.) Ma olen ka puudega inimeste eest seisnud valitsuses korduvalt, kuigi see ei ole ju rahandusministri genotüüp kulusid suurendada, aga ma olen seisnud selle eest, et toimetulekupoliitika oleks suunatud kõige nõrgematele. Kui te nii küsite, siis ma vastan, et ma olen seda teinud. Olen küll, ja teen edasi.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No te ütlesite siin üsna ülbelt, et ega teil ei saa tulevikus kerge olla. No ilmselgelt ei saa, kui te praegu röövite Eestit ja Eesti rahvast nii palju, kui jaksate, stiilis, et pärast meid tulgu või veeuputus, no siis saabki olema raske seda pärast koristada. Teil oli maru hea retsept toimetuleku parandamiseks, sihuke hea propagandistlik: inimestele tuleb sisendada, et tuleb säästa. No tore, siis tulete pärast ütlema, et näed, aktsiise ei saa alandada, rahvas ei ole ju vaene, neil on pankades nii palju raha, et tuleb veel makse tõsta. 

Tulles nagu päris probleemi juurde tagasi, siis Eesti leibkonnad kulutavad 20% toidule. Mida vaesem on pere, seda suurem osa toidule läheb. Statistiliselt on ju Eesti leibkondadel toidukulule üks suurimaid kulusid Euroopas. Te olete siin skeptiline toidu käibemaksu langetamise suhtes, aga mis on siis teie alternatiivne lahendus neile, kes tunnevad, et toit muutub neile iga kuu ka vähem kättesaadavaks? Et töötage veel rohkem või minge sotsiaalabi osakonda? Nagu päriselt või? Paljud Eesti inimesed ütlevad, et kõrgete toiduhindade tõttu ei jaksa nad enam osta kvaliteetset ja tervislikku toitu. Mida te rahandusministrina siis neile päriselt soovitate?

Aitäh! Jah, ma vist ilmaasjata kiitsin teid siin ühes päevakorrapunktis, et täiesti asjalik küsimus oli. See küsimus kindlasti asjalik ei olnud, valgus lõpuks laiali, muutus tavaliseks tänitamiseks ja süüdistamiseks. Kusjuures mulle omistati väiteid, mida ma …. Te alustasite väitega, et ma ütlen, et mul läheb tulevikus raskeks. Ma ei ole mitte midagi sellist öelnud. Ma ei ole mitte midagi sellist öelnud! Ma ei ole ennast haletsenud. Ma räägin lihtsalt oma elukogemusest, et ma tean, mis asi on vaesus, ma tohin seda öelda, mul ei ole ja mul ei ole vaja tõestada, et vaesus on olemas. See on see. Aga kui te tahate, et ma vastaks, siis ärge omavahel nii kõvasti rääkige ega nägusid tehke Urmas Reinsaluga koos. Nii, kas ma nüüd peaksin ...

Las härra minister lõpetab nüüd vastuse.

Kas ma saaksin kuidagi prepareeritud … Ma ei rääkinud tuleviku hakkamasaamisest? Ei teil ega meil, mitte kordagi. Te ärge pange ... (Saalist räägitakse midagi.) Ei öelnud! Ei öelnud! Ma ei öelnud seda. Raskeks läheb vananeval rahvastikul, kes ei säästa. Nüüd ma leian üles – üle-üle-üle-üle-eelmisest vastusest ühe fraasi, mis esitatakse mulle pudru ja kapsa sees, kusjuures aru ei saa, millest oli küsimus. 

Ma tegelikult ei saanud aru, mida tegelikult küsiti. Niivõrd palju eksitavat sissejuhatust, niivõrd palju laimu. Jaa, aga ka minu sõnad lauseosana. Ja see, et teil läheb raskeks, rahvastik, kes te ei säästa – on tõsi, vananeva rahvastik peab seda teadma, sellepärast on ka kogumispensionide süsteem olemas. Seda tuleb teistega võrreldes. Need, kes ei säästa, neil läheb raskeks. Seda ütlevad finantsnõustajad. Tõenäoliselt te tsiteerite mind minu tsiteerimisel, finantsnõustajate tsiteerimisel ja siis te püüate ... Aa, aga kui mõelda, mis on minu alternatiivid, siis ma olen seda korduvalt öelnud, et lausaline kompensatsioon hinnatõusudele, juhul kui see on veel päevakorrapunkt. Kui see on minu kallal tänitamine, siis me võime ka neid detaile arutada. Aga oli maksuvaba miinimumi tõus. Mis oli selle nõrk külg, oli tõepoolest, kõige väiksemad tulud võivad jääda ilma, sest alumised detsiilid ju tulumaksu praktiliselt ei maksa. Aga selleks me tõstsime toimetulekutoetust, selleks oleme ka muude sotsiaalpoliitikate üle rääkinud. Üksikvanema toetus oli üks, millest ma täna rääkisin, rohkem ma veksleid ei saa anda, sest need ei ole piisavalt küpsed. Me oleme toetanud ka miinimumpalga tõusu, mis on küllalt laiapõhjaline, siiski, vaesema elanikkonna seas laiapõhjalisem kui toimetulekutoetus oma mõjult. 

Ja kokkuvõttes, käibemaksuerandid, kordan veel, korduvad akadeemilised kokkuvõtted, korduvad soovitused, rahvusvahelised eksperdid, veel korduvad hoiatused. Ma arvan, et IMF-ilt, OECD-lt ma kuulen seda juba kahe nädala pärast, hiljemalt, võib-olla juba järgmine nädal, mul kalender päris silme ees ei ole. Kuulen, et ärge seda küll tehke, seda on mulle öelnud nii OECD kui ka IMF, et ärge seda tehke. See on kallis ja valesti suunatud. Samad sõnad, kuulen neid rahandusministrite koosolekult Energiaagentuurilt, kuulen Euroopa Keskpangalt, samad loogikad, Euroopa Komisjonilt, et ärge neid asju tehke, need omandavad jõukad. See, et vaesel on raskem, on fakt, aga vaeseid ei aita sellega, et kaotame makse. Vaeseid saab aidata maksude abil või siis maksudest rahastatud sotsiaalpoliitika, maksudest rahastatud hariduse ja maksudest rahastatud tervishoiu eest. Kõik, kes vähegi ausamad on ja lihtsalt nägusid ega hääli ei tee siin saalis, teavad, et ma olen nende poliitikate eest seisnud. Kui tahate küsimust, siis ärge tehke hääli ja nägusid, kui tahate küsimusele vastust. Ma olen neile küsimustele tegelikult juba vastanud siin korduvalt ja toimetuleku puhul minu jaoks ei ole põhisihtgrupp Eesti elanikkond, sest et enamik inimesi tuleb toime, statistika järgi järjest paremini, aga kehvem osa vajab lisatuge, ja nende poliitikate eest ma seisan.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Peeter Ernits, kuna te tahate ka läbirääkimistel osaleda, siis ma arvan, et te saate oma sõnumi välja öelda ka läbirääkimiste käigus. Ma arvan, et pole põhjust hakata praegu seda protseduurilist küsimust siin kuidagi menetlema, seda enam, et minister vastas pikalt ja siin tekkis veel ka arutelu. Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana kutsun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! No mis ei riivas kõrva, on see väljaütlemine, mida rahandusminister endale lubas, et teil läheb raskeks peale meid. See on tegelikult ju fakt, on ju. Ta tunnistas seda tegevust, mis on siin kolme aasta jooksul olnud. Aga mida tõenäoliselt veel selle lühikese aja jooksul ette võetakse? Neid otsuseid, mida võib-olla veel siia saali ei ole toodud, aga tuuakse enne, kui valitsus lõpetab oma tegevuse. See paneb kindlasti meid kõiki muretsema. See on see, mis tegelikult ju mõttes on. Kui tuleb see niinimetatud konservatiivne tiib, mida tegelikult lugupeetud peaminister ja Reformierakonna esimees kardavad, ehk kaheksajalgne konservatiiv, siis tehakse kõik selleks, et selles kaheksajalal, kasutades lugupeetud peaministri mõtet, et selle elu raskeks teha. 

Nüüd ma ikkagi tulen nende uuringute juurde tagasi. Nii nagu meil siin arupärimises on välja toodud ja ka hea kolleeg Vadim Belobrovtsev tõi välja erinevaid uuringuid, inimesed tunnevad, et elu on läinud raskemaks. Ja see tunne tekib ju tegelikult sellest, et sa lähed poodi ja vaatad, et palgast ei piisa. Ega niisama see tunne ei teki. Ja see on objektiivne tunne, mida inimesed ju ka, kui neilt küsitakse erinevate uuringufirmade poolt, ja vastavalt siis ka vastavad. 

Aga lisaks on ka nii-öelda statistilised andmed, mida tegelikult pangad välja annavad. Pangad tavaliselt ikkagi valdavalt avaldavad andmeid, mis on nende kontodelt ja kliendi käitumisest nähtavad. Ehk siis, kui klientide hoiused langevad, nad näevad seda ja nad panevad ka kirja. Kui kliendid võtavad rohkem krediitkaardilt raha selleks, et katta jooksvaid kulusid, kuised, siis samuti pangad seda näevad. Ja see on see, mille baasil nad koostavad oma selliseid mitte uuringuid, vaid andmeid annavad edasi. Nii nagu meil ka oli arupärimises välja toodud, siis vastavalt Swedbanki ja Kantar Emori andmetele 67% inimestest ikkagi ei suuda rohkem säästa. Ja see on tunduvalt halvem number, kui see oli veel 2022. aastal. Need on nende andmed. 

Nüüd see teine pool, mis oli välja toodud OECD värskes raportis. See, et Eesti inimese sissetulek on jällegi kõvasti langenud ja me oleme ühed viimased ostujõu poolest. Miskipärast lugupeetud rahandusminister sellest ei tahtnud rääkida ja ei tahtnud vastata väga tihti esinevale küsimusele, ma arvan, et seda on valdavalt kõik opositsiooniliikmed esitanud: aga kui kõrge protsent on tarbimismaksude osas meie eelarve tuludest. Sellele küsimusele jätavad nii peaminister kui ka rahandusminister järjepidevalt vastamata. Kogu aeg räägitakse sellest, et meil on alla keskmise maksukoormus, aga miskipärast unustatakse rääkida tarbimismaksudest, kui suur koormus see inimestel on ja kuidas see mõjutab inimesi, eriti väikese või keskmise sissetulekuga. Neid vastuseid välditakse lihtsalt ja seda ei tehta niisama. See on tegelikult ju meelega. 

Nii et me jälle kuulsime, kuidas meil on kõik hästi. Me kuulsime või rahandusminister pahandas jällegi meiega, kuidas me julgeme midagi negatiivset Eesti riigi kohta öelda. Tegelikult, ma kordan üle, me ei ütle Eesti riigi kohta halvasti. 

Kas soovite lisaaega? 

Jaa. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me kindlasti ei ütle halvasti. Aga me pöörame tähelepanu, et praegune valitsus ja valitsuse tegevuse osas on puudujääke. Ja puudujääk on veel väga leebelt öeldud, et oleme lihtsalt viisakad. Need tegevused, mis on nende viimaste aastate jooksul valitsuse poolt täide viinud – eelkõige ma räägin maksutõusudest –, on selgelt viinud alla meie ostujõu. See on ka see teema, mida me käsitlesime oma arupärimises. 

Miskipärast meile heidetakse ette, pahandatakse, mispärast te kõiki neid negatiivseid asju räägite. Aga see ei ole ju esimest korda, kui meile heidetakse ette, et me toome tegelikult tõe siia päevavalgele, räägime nendest numbritest, mis tegelikult valitsusele ei meeldi, ja kui me seda teeme, siis me oleme halvad. Eks me oleme seda kuulnud pidevalt ka peaminister, kes on Reformierakonna esimees, oma erinevate üldkogude kõnedest, kui halb see opositsioon on. No loomulikult, kui opositsiooni ei oleks, siis elu oleks ju tunduvalt parem, aga õnneks on meil demokraatlik ühiskond ja demokraatlik riik. Opositsioon on üks demokraatia osa ja kindlasti me oleme valvsad. Te olete kahjuks andnud meile ka päris palju sellist tööd, et just nimelt välja tuua need puudused, mis on tulnud teie töö tagajärjel. Aitäh!

Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma ei tea, kellele see tool on toodud siia. 

Aga jah, täna on esimene istungipäev, kui me saame selgelt vaadata peeglisse ja ütelda, kes me oleme – konservatiivsed kaheksajalad, kaheksajalg Urmas ja kõik teised head kolleegid. Mul on võib-olla natuke kahju rahaministrist, sest tegelikult on neid liberaale väga vähe. Kaheksajalgu on siin liiga palju ja me võib-olla julgeme küsida asju. 

Jah, lillelaadast võiks ka muidugi rääkida. Aga mulle tundub, et Jürgen Ligi on tegelikult selline, müts maha, no selline vana aksakall siin – teab, kuidas asjad on, ja ütles ka täna välja, et võib-olla ta ei ole osanud täpselt rääkida, kui hea on Eesti elu. Ja soovitus, et ärge vaadake hindu, kui poodi lähete. Noh, ma ei tea, ma olen küll rahulik inimene, aga kui selle jutuga oleks tõesti sinna Türi lillelaadale läinud ja öelnud – ma arvan, et nii mõnegi käest oleks peksa saanud. Ja Reformierakonna kollane telk oli kogu aeg valdavalt kinni, igaks juhuks. 

Ja mulle tundub, et me elame nagu paralleelmaailmades. Jürgen räägib siin ilusti, kuidas tegelikult uuringud ja kõik on, aga lähed lossist välja, kohtud inimestega – nad, kuramused, ei saa aru, kui hea on elu. Poearved kasvavad kiiremini kui palgad ja talvel tuleb karta küttearveid ja kodulaenud söövad sääste ja nii edasi. See on puhas paralleelmaailmas elamine. 

Kui algul peaminister veel ütles, et Eesti on valmis ja nüüd on aeg unistada, siis nüüd on juba antud lahingukäsk. Konservatiivsed kaheksajalad ründavad ja on vaja tormata lahingusse. Aga jälle, Jürgen Ligi on selline suveräänne. Mulle meeldis, et ta ütles täna, et tema ei ole kuulnud seda konservatiivsete kaheksajalgade rünnakut. Mulle tundub, et ta eriti heaks ei kiitnud sellise võrdluse. 

Pealegi, mulle tundub, et peaminister on nooruses ajakirja Krokodill lugenud palju. Seal oli need kaheksajalad pidevalt piltide peal, kes ründasid. Ja see kaheksajalgade metafoor on ju nii vana, 19. sajandi lõpust. Küll on need kaheksajalad sionistlikud, küll onu Sam, küll Saksamaa, Venemaa ja Ameerika. Labane lähenemine, aga lahingukäsuks võib-olla tõesti kõlbab. 

Me jõuame ikka ja jälle samale asjale, et usaldamatus on totaalne. Selles olukorras võib isegi Jürgen Ligi sugune tark mees, kes loeb raamatuid ja teab, kuidas asi on, rääkida, kui palju tahab. Ja võib-olla targem ei ole Türi lillelaadele minna või kusagile mujale. Ja kusagile see ei jõua. Aga kui see nii on, siis tähendab see, et valitsus on ju läbi kukkunud. Kõik need maksuküüru kaotamised ja kõik need toredad asjad, aga rahvas on nii loll, ei saa aru sellest õnnest, kuhu nad on viidud. Ja kui ... 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kui Kristen Michalil oma lahingukäsus on vaja lahingusse minna konservatiivsete kaheksajalgade armeega, siis ta ütles, et Eesti paremad päevad on ees. Vaat sellega ma olen küll nõus, et Eesti paremad päevad on ees, aga mitte selle seltskonnaga, kes täna Eestit juhivad. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Kuulates siin viimasel ajal Reformierakonna juhi, aga ka kõnetoolist lahkunud härra rahandusministri sõnu, näib üha rohkem, et Eesti rahvas on kaotanud Reformierakonna usalduse. Reformierakond ei usalda enam rahvast. Ja mulle jäi kõrvu rahandusministri tsitaat, et tema sihtgrupp ei ole Eesti elanikud. Kes siis on see sihtgrupp? Ma arvan, et parlamendi ülesanne on Eesti rahva hakkamasaamise, toimetuleku, aga ka paremate väljavaadete eest seista.

Ja nüüd ma korrigeerin ära härra rahandusministri küsimuse. Tema ei ole saatnud kirja, mis puudutab konkreetset dialoogi, mis siin arenes, kaughasartmängumaksu seaduse kohta. Tõepoolest, härra rahandusminister, ma korrigeerin teid. Ja ma ei süüdista teid valetamises, vaid pigem mälus. Nimelt, 30. oktoobril langetas valitsus positiivse otsuse kaughasartmängumaksu toetamise kohta ja 31. oktoobril saatis härra rahandusminister Jürgen Ligi oma allkirjaga toetusavalduse kirjana kaughasartmängumaksu eelnõu kohta, mis on valitsuskoalitsiooni maksupoliitiline agenda. 

Nüüd, härra rahandusminister kuidagi taganes oma seisukohast, mis oli öeldud veidikene – ma tajusin, ma ei ütle, et parastavas, aga ka – nukras stiilis, et teil saab ka raske olema. Loomulikult, te pidasite silmas, härra rahandusminister, parteisid, kes täna ei ole võimul, selles loogikas, et valitsus on ajanud kehva poliitikat. Ja tõepoolest, selle kordategemine, mis on kahjustatud – ja paraku me kaotame veel täiendavalt ligi kolmveerand aastat aega –, saab olema väga keeruline ülesanne. Ma olen sellega nõus. Ja võib-olla on siin selles kontekstis ka asjakohane meenutada härra peaministri tsitaati, kes ütles, et Isamaale ei jäta ma midagi. Ja ka härra rahandusministri 6. augustil 2025. aastal Vikerraadios öeldud mõttekäiku, mis puudutab seda, et täiendavate kulutuste tegemist, saatejuhi küsimusele ütles ta loomulikult, et pärleid ei ole mõtet nendele jätta. Pärleid ei ole mõtet nende ette jätta! Sellise pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-poliitika järgi paraku on opereeritud. Ja me näeme seda laokil olemisest rahanduses, kus miljard eurot on ainuüksi riigi eelarvestrateegias prognoosituga nüüd selle aasta märtsikuuks Rahandusministeeriumi enda, valitsuse enda prognoosi järgi kasvanud defitsiit kolme aasta vaates. See on väga suur raha. Riigi rahanduse uuesti kordategemine ja, ütleme, ka jätkusuutlikule rajale asutamine saab loomulikult olema väga keeruline ülesanne. Kuid probleemide edasilükkamine ei tähenda, et selle ülesande eest on võimalik rahval, juhtidel ja poliitikutel ära joosta. Seda saab teha ajutiselt. 

Nüüd küsimus sellest, mida ma küsisin härra rahandusministrilt ja mida ta ei vastanud. Maksupoliitika kohta ta rääkis siin viimastel aastatel langetatud maksupoliitiliste lausaliste maksutõusude valikute ainuõigsusest. Härra Ligi, see pärispatt – erinevatel valitsuse liikmetel on erinevad pärispatud selle valitsuse ajal –, teie pärispatt oli see obsessioon, et majandusseisaku ajal rakendada täielikku ja kõikehõlmavat maksutõusude poliitikat, mille tulemusena meie majandus on jätkuvalt ju seisakus. Jah, meie reaal-SKP kasv on otsekui 2% tasemel sellel aastal, aga vaadake, valitsus ja avaliku sektori kulutused lähevad laias laastus sisuliselt reaal-SKP kasvu sisse, see tegelikult ju laenuraha defitsiidiga tekitab majanduskasvu. Reaalmajanduskasv, kui me räägime erasektorist, selles loogikas, et me taandame defitsiidi osakaalu, tegelikkuses puudub. Valitsuse usaldamatus majanduskasvu, me näeme ka järgmise kolme aasta jooksul, kus defitsiidi määra prognoosib härra Ligi või seab ette eesmärgiks valitsus 4%+, ja majanduskasvu nähakse alla kahe korra väiksemana. Sisuliselt isegi selle multiplikaatori efekti te ei suuda saavutada siis oma majanduspoliitiliste valikute pinnalt. Ja maksupoliitikas on väga tugeva löögi andnud just nimelt kaudsete maksude koormuse tõus. Sellel aastal, härra Ligi ei tahtnud neid numbreid tunnistada, on meil efektiivne kaudsete maksude koormus Euroopa kõrgeim, nagu ise tõdeb Rahandusministeerium oma kevadises majandusprognoosis – 23,4%. Näete, kus oleme jõudnud Euroopa tšempioniks. 

Enesestmõistetavalt asetub kaudsete maksude koormus kõige keerulisemalt nendele, kes elavad ots otsaga, kelle jaoks ei ole mitte see, et neil ei ole sääste, ütleme, alalhoidliku, vastutustundliku meelelaadi või finantshariduse puudumise küsimus, vaid lihtsalt hinnatase ja sissetulekute tase – on hea, kui inimesel on võimalik ots otsaga toime tulla. See tähendab eakad inimesed, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani, see tähendab lastega pered, kus õhtul toidulaua ääres on rohkem suid, kui on ülalpidajaid, ja see tähendab tegelikult ka suhteliselt madalama keskmise sissetulekutasemega piirkondades, ennekõike maapiirkondades elavad korralikud normaalsed Eesti inimesed, kes, ma ütlen, härra Ligi, ei tee mitte midagi valesti, neile ei ole mitte midagi ette heita. Loomulikult on see küsimus ka nende väljavaadetes tuleviku kohta, see on tunde küsimus, see on emotsiooni küsimus, aga ühiskonnas meil ongi praegu puudu eneseusust, usaldusest ja eneseusust. See peegeldub ka ju sisetarbimises, mis moodustab mitme aasta jooksul ligi pool meie majanduse mahust, seisakus. Me peame inimeste ostujõu puhul olema valmis astuma optimismi sisaldavaid samme ja me peame olema valmis andma signaale ka sisenõudluse kasvatamiseks. Ka see on üks osa lisaks majanduskasvu parandajatest. 

Ja nüüd, kui küsitakse selle kohta, mis teie majandus- või rahanduspoliitilised prioriteedid on olnud, siis ma tuletan meelde, härra Ligi, teie teine pärispatt on tegelikult laenurahaga valimislubaduste realiseerimine. Te ise viitasite siin, et valimistel ei tohi olla, ütleme, referendumit ei tohi olla maksuküsimustes. Aga see oli küüniline samm, turunduslik samm, mis oli tehtud enne valimisi, kuid tulemuses on tegelikult ummikusse jooksnud riigi rahanduslik väljavaade. 

Härra Ligi, see ei ole naljaasi. Ma näen, te muhelete. Aga inimlikul toonil lõpuks ma soovin, Jürgen, te olite heas vormis siin ... 

Aeg sai otsa! 

... aga ma soovin ka tervise taastumist, eks ole, igal juhul. Vaimselt ta olite värskes vormis, eks ole. Aitäh! 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Paluks aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Ma tuletaks meelde, et meie arupärimise algne teema ja mõte oli hinnatõusude leevendamine ja see, kuidas inimesed saavad praegu üldse Eestis hakkama. Tuleks selle teema juurde ikkagi tagasi. Me oleme siin päris pikalt juba rääkinud ja mõned tõdemused, mis kõlasid rahandusministri suust, on kohati võib-olla õiged, aga samas, kui sa hakkad natuke sügavamalt lähenema, siis sa saad aru, et päris niimoodi see ka ei ole. Kui näiteks rahandusminister räägib, et Eestis on makse vähem või maksutulu võrreldes teiste Euroopa riikidega on võib-olla väiksem, siis puhtnumbriliselt või faktiliselt on see võib-olla õige. Sellepärast et maksulaekumised Eestis on meil olnud eurokomisjoni ja OECD andmete järgi kuskil kuni 35% SKP-st ja me teame, et Euroopa Liidu keskmine tase on 39–40% SKP-st. 

Aga kui sa hakkad süvenema, siis saad aru, et tegelikult see number on võib-olla õige, aga meil on kaudsete maksete roll, nagu käibemaks, aktsiisid ja tarbimismaksud, see roll on palju suurem kui paljudes Euroopa riikides. Meil on väga vähe selliseid varamakse, peaaegu ei olegi neid võrreldes jällegi paljude Euroopa riikidega. Meil on tänu Reformierakonna maksupoliitikale vähem ümberjagamist progressiivsete tulumaksude kaudu võrreldes kas või Põhjamaade või Lääne-Euroopa riikidega. Ehk kahe sõnaga, riik kogub makse vähem kui võib-olla mõni teine Euroopa riik, aga kuna väga suur osa nendest maksudest kogutakse just tarbimise kaudu, siis inimesed tunnetavad seda palju rohkem kui võib-olla mõnes teises Euroopa riigis. 

Ja kui me räägime nendestsamadest uuringutest või küsitlustest. Minister siin ütles, et uuring on üks asi, küsitlus teine. Noh, paljud kasutavad neid sünonüümidena, aga võib-olla tõepoolest uuring on natuke põhjalikum. Aga tegelikult me ju ei tea, kas see oli pelgalt küsitlus või uuring. Aga ma arvan, et see võib-olla ei olegi nii oluline. Sest lisaks sellele, mis oli meie arupärimises, kus tsiteeriti Swedbanki ja Emori numbreid, et väga suur osa inimestest Eestis ei suuda enam raha kuidagi kõrvale panna ja kuidagi säästa, siis eelmise aasta oktoobris oli läbi viidud SEB uuring – ikkagi uuring, mitte lihtsalt küsitlus –, mis näitas, et tegelikult kõige rohkem halveneb rahaline seis nendel inimestel, kellel on madalad sissetulekud, miinimumpalk 750 eurot või vähem. Lausa 70% küsitletuist vastas, et nende majanduslik olukord on muutunud aastaga halvemaks.

Aprill 2026, juba päris värske küsitlus seekord. Tsiteeritakse just küsitlust, Luminori tellimusel viis selle läbi Norstat ja enam kui 40% Eesti elanikest vastas, et viimase kolme kuu jooksul rahaline olukord on neil halvenenud. Ja jällegi, kui vaadata, kellel kõige rohkem, siis tuleb välja, et just nendel, kelle netosissetulek on kuni 1000 eurot. Ehk seal oli see number 57%. 

Mai 2026 ehk kõige värskem uuring, küsitlus, kuidas seda nimetada, Norstat viis läbi Citadele panga tellimusel nii Eestis kui ka Lätis ja Leedus. Ka see näitas tegelikult, et kui sissetulek on väike, siis inimene kõige rohkem tunneb seda, et tema toimetulek ja tema rahaline seis läheb aina halvemaks. Eestis ütles 47% nimelt, et nende rahaline heaolu on aastaga halvenenud. Leibkondades, kus keskmine sissetulek ühe pereliikme kohta oli kuni 550 eurot, lausa 77% vastanutest ütlesid, et nemad tunnetavad rahalise heaolu halvenemist. 

Siinkohal ma ei ole rahandusministriga päris nõus, et need on lihtsalt küsitlused ja tunnetused, et inimesed lihtsalt tunnetavad, aga kas päriselt niimoodi on, see on väga suur küsimus. Ma arvan, et kui inimene tunnetab, et tal on rahaline heaolu halvenenud, et ta ei saa enam nii palju kulutada, nagu ta on kulutanud mõned kuud tagasi, siis ma arvan, et see on täiesti objektiivne. Selles mõttes sa ju saad aru, et sa teed kõik täpselt samamoodi, nagu sa oled teinud kõik need eelmised kuud, kulutad samadesse kohtadesse. Seda raha, mis sul on, ei ole väga palju, aga no ikkagi, ja siis sa saad aru, et sellest enam ei piisa. Ja siis sa vastadki küsitlusele või uuringule, et tegelikult on sinu rahaline seis halvenenud. See on täiesti objektiivne. 

Kahjuks peab nentima, et see suur võit, mida Reformierakond on siin reklaaminud, ehk niinimetatud maksuküüru kaotamine, tõi rohkem kasu, kui niimoodi võib seda nimetada, just nendele inimestele, kelle sissetulekud olid suuremad võrreldes nendega, kelle sissetulekud olid väiksemad. Ja seesama Luminori tellimusel läbi viidud Norstati küsitlusuuring näitas, et suurema sissetulekuga inimesed on rohkem võitnud ka maksuvaba tulu tõusust. See oli Luminori tulemus. Ma arvan, et see on see koht, kus valitsus peaks mõtlema, mida nad teevad valesti, et just madalamate sissetulekutega inimesed praegu kannatavad kõige rohkem. Võib-olla ei ole see väga õiglane, et niimoodi meil läheb. Nii et minu suur soovitus valitsusele oleks ikkagi mõelda just nende inimeste peale, kelle sissetulekud ei ole väga suured ja kes tegelikult selle pärast kannatavad kõige rohkem. Need meetmed, mis on siiamaani valitsuse poolt rakendatud, tegelikult ei paranda nende inimeste elu ja heaolu, vaid vastupidi, teevad seda halvemaks. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ega Jürgen Ligit ei huvita see, mida me siin räägime. Mina kuulasin kabinetis seda küsitlemist siin ja neid vastuseid. Ja mis mind ikka hämmastab ja ei väsi hämmastamast, on see, kui jultunult, kui igasuguse empaatiavõimeta reformierakondlased siin esinevad. Antud esinemine ei olnud ju absoluutselt kuidagi erinev sellest. Kui minister teatab, et ega meie eesmärgiks ei olegi madalad hinnad, siis rääkige seda neile umbes 300 000 inimesele, kes elavad kas absoluutses või suhtelises vaesuses. Umbes 300 000 inimest! Need inimesed lõikavad sõna otseses mõttes nööriga leiba, kogu aeg on puudus majas, ei ole mingeid sääste. Need ei ole need inimesed, kelle kohta siin öeldakse, et sääste on pankades nii palju, et ajab üle ääre. Umbes neljandik Eesti inimestest ei oma mingeid sääste. Või kui neil on olnud need säästud, siis need säästud praegu lihtsalt põlevad ja kuluvad. 

Ja kui öeldakse, et ega vaestel ei olegi bensiinijaama asja – no kuulge-kuulge, kulla sõbrad, reformierakondlased! See ei ole nüüd küll vabas riigis teie otsustada, kellel on bensiinijaama asja ja kellel ei ole sinna asja. Jürgen Ligi ütleb, et sina, loll, oled vaene ja sul ei ole õigust üldse bensiinijaama minna, autost rääkimata. No nii ei saa need asjad käia. See on lihtsalt jultunud inimestele ülevalt alla vaatamine, nende murede ignoreerimine ja täielik tahtmatus nendele muredele lahendusi otsida. Tõstame uuesti makse! Muidugi, riigil on ju hea, protsendid kasvavad kõikide maksude pealt, aga inimestel ei ole hea. Küsimus on selles, kas see riik on nüüd rahandusministrile ja tema ministeeriumile, valitsusele ja kõikidele nendele valitsuse allasutustele või on see riik ikkagi nendele inimestele, kes igapäevaselt tööd teevad ja neid makse maksavad ja nendes ettevõtetes, mis ka makse maksavad, tööl käivad. Teil, vaestel, ei ole asja bensiinijaama. Ärge sõitke 50 kilomeetri kaugusele tööle, sest teil ei ole sinna asja! Te sõidate ju oma palga maha ja mis te siis ikka sõidate edasi-tagasi. Ärge olge nii lollid! 

Nii et selles mõttes see on ikkagi arusaamatu suhtumine. See on arusaamatu suhtumine meie inimestesse. Ega siis ei ole ka midagi imestada, et inimesed tahavad teist lahti saada. Ja põhjendate millega? Põhjendate sellega, et te olete kaitsekulusid tõstnud. No tore! Ma tõstaks kaitsekulusid veel mitu korda, aga teisel eesmärgil – kaitseks Reformierakonna vastu. Seda on Eestis vaja – kaitseks Reformierakonna vastu! Te olete valetanud aastate kaupa inimestele, alates sellest, kui te lubasite viie rikkama riigi hulka viia Eesti – nüüd te olete viinud Euroopa kõige vaesemate riikide hulka –, ja lõpetades sellega, et teil on kindlates kätes kaitstud Eesti. Droonid kukuvad alla, rahvas jookseb Eestist minema. Aga teie olete ikka nende õigel poolel, teie arvate, et te olete see tõeline Eesti, ja ülejäänu, kui nad teiega nõus ei ole, ei ole tõeline Eesti, on Kremli käsilased, on Kremli narratiivi korrutajad. Ainult teie teate, aga lasete samal ajal maale kümnete tuhandete kaupa slaavlasi ja usbekke ja ma ei tea veel keda endise Nõukogude Liidu territooriumilt.

Meie rahvas läheb ära, sest Jürgen Ligi Rahandusministeeriumi poolt juhitud riigis ei ole võimalik normaalselt palka teenida kuskil Virumaal või Võrumaal või Saaremaal. Tuleb ära minna ja lähevadki ära. Mõnede hinnangute kohaselt on meil Eestisse jäänud pisut üle 700 000 eestlase. Jaa, pisut üle 700 000 eestlase mõningate hinnangute järgi. Jürgen Ligil soovitan lugeda Mark Gortfelderi artiklit täna ERR-is, äkki tal ka midagi hakkab kuskil mõikama. Tema esinemised siin meil ja tänane ei ole sugugi mitte erandlik ja näitavad ühte asja väga selgelt. Meie rahandusminister ei ole adekvaatne inimene, ta ei saa aru oma valdkonnast, ta ei saa aru Eesti probleemidest, ta ei saa aru Eesti lihtsate inimeste, sealhulgas vaeste inimeste – nad on ka Eesti rahvas, nad on ka kodanikud, neil on ka õigused –, sealhulgas vaeste inimeste muredest ei saa meie rahandusminister aru ja ega peaminister ka ei saa aru. Tema võitleb mingi müütilise kaheksajalaga.

Kas soovite lisaaega?

Ei soovi. Ma olen põhimõtteliselt öelnud ära selle, mida ma öelda tahtsin. Meil on ebaadekvaatne minister, meil on ebaadekvaatne valitsus. Meil on valitsus ja minister, kelle jaoks rahvas on mingisugune kõnts, kelle mured ei lähe neile korda. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised soovib lõpetada rahandusminister.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tegelikult võtab päris kõhedaks, kui mõtled, et siin pooled mind isiklikult sõimanud või siis ka minu sõnu väänanud inimesed saavad väga kuninglikku palka ja ka kõrgemat kui mina. Sellist pudru ja kapsaid, no ütleme nii, valitsus endale kunagi lubada ei saa, ükski valitsus. Suvaliselt interpreteeritakse, suvaliselt sildistatakse, suvaliselt sõimatakse. 

Aga ma proovin mõnda asja korrigeerida. Kõige kurvem on mul muidugi Urmas Reinsalu pärast, kes justkui oleks Isamaa esimees, aga pikaajalist Isamaa poliitikat ei esinda. Ta süüdistas mind – selle süüdistuse esitas iseenesest keegi teine –, et ma ei räägi kaudsetest maksudest. Seda tegi Keskerakond, aga veider on see, et Isamaa pikaajaline poliitika on ikkagi sama olnud, mis meil, et kaudsed maksud on – eelkõige on siin juttu käibemaksust – majandusele ohutud ja kokkuvõttes tõhusamad. Me oleme ka Mart Laariga koos käibemaksu tõstnud ja ma mäletan täpselt, kui hea meel tal oli, et me finantskriisi tookord lahendasime sedapidi. 

Keskerakonna etteheide oli, et me kunagi ei ole nõus vastama selle kohta, kui suur on Eesti kaudsete maksude koormus, aga see ei olnud küsimuses. Seda ei küsinud keegi, te oleksite võinud seda küsida. Ma oleksin selle numbri üles otsinud, aga ikkagi jään enda juurde, et ekspertiis ütleb, et käibemaks on majanduskasvu seisukohalt neutraalne maks. Kui riiki on vaja rahastada või finantskriisi lahendada või eelarvekriisi lahendada, siis käibemaks on selles mõttes ohutu. Ja esimene, mis tuleks ära muuta, on käibemaksuerandid. Seda on väga paljude riikide kriisilahendustest kuulnud ja ise nendel ka sõna võtnud väga erinevatel koosolekutel. Käibemaksuerandid on kõige valem viis ajada sotsiaalpoliitikat ja kõige esimene viis, kuidas lahendada, nende kaotamine, eelarveraskusi. 

Aga kõige rohkem kahju on mul, et Urmas Reinsalu on täielikult muutnud seda seisukohta. Maksuküür! Ma saan aru, miks Urmas Reinsalu seda kaitseb. Teie tegite selle tema partei eestvedamisel. Aga veel kord, kui küsimus oli ostujõud, toimetulek, siis maksuküüru kaotamine tagas selle, et meie netopalk kasvab 10,2%. Te rääkisite, küsimus oli ju hinnatõusu kompenseerimisest. See on lausaline hinnatõusu kompenseerimine, aga vale on see, mida te ütlesite täna korduvalt, nagu võidaksid sellest kõige jõukamad. Ei võida kõige jõukamad, sellel on lagi ees. Päris vaesed ei võida, aga kõige rohkem võidab keskmine palk, kes saab sellest kõige suurema võidu. Tegelikult alla keskmist palka on see juba jäänud. Kõige rohkem saavad sellest alla keskmist palka teenivad, natukene alla keskmist palka teenivad, ja vahemikus, kus ta leevenduse annab, asuvad enamik palgasaajaid. 

Kui siin kõlas, et minu sihtgrupp ei ole Eesti rahvas, siis see oli jällegi vale ja laim, ma ei ole mitte midagi sellist öelnud. Ma ütlesin, et toimetulematuse mõttes ei ole minu sihtgrupp Eesti rahvas. Toimetulematuse mõttes on vaesem osa Eesti rahvalt. Ma korduvalt rääkisin ka nendest meetmetest, mis saavad aidata neid kõige vaesemaid. Toimetulekutoetus on see, mis on juba realiseerunud, aga maksuvaba miinimum tervikuna jõuab ikkagi eelkõige kõige vaesemateni, tähendab, alla keskmist palka teenivateni. Lausaline maksutõus … 

Palun lisaaega, kui võib.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Lausalisest maksutõusust räägib. Ma tuletan meelde, et kui me siin koos Isamaaga alustasime 1995. aastal – enne seda oli ainult Isamaa ja liberaalid –, siis oli meie maksukoormus 35%, nüüd on jälle 35%. Euroopa Liidus on keskmine 41, 40%. Meie kaitsekulu oli siis 1%, nüüd on 5%. Miks te eitate seda seost? Sõja ajal ei tohi makse tõsta. No andke andeks, see on tõesti sihuke Kremli loogika. Ärge tõstke, et maksutõus on teie süü, mitte selle süü, kelle tõttu kaitsekulusid kasvatatakse. Aga veel kord, sel aastal ju maksukoormus langeb. 

Sisenõudlus. No ei usuks, et Isamaa on langenud sinna, kus ta räägib majanduskasvu retseptina sisenõudlusest. See on absurd. Minul pigem on piinlik, et meie praegune põhiline majanduskasvu allikas on sisenõudlus ja maksuvaba miinimumi tõus, netopalkade tõus, keskmiselt 10,2% netopalga tõus. See ei ole mingi strateegiline lahendus, kui me üksteisele juukseid lõikame ja üksteisele müüme importkaupa. 

Laim on see, kui ma olevat öelnud, et mind ei huvita madalad hinnad. Väga huvitavad, aga valitsuse prioriteet, valitsuse poliitika valik on lasta hindadel kujundada ja hoolitseda selle eest, et inimestel oleks võimalik kasvatada sissetulekuid kiiremini, kui on hinnatõus. See oli minu lause. Te moonutate jälle mu sõnad ära. 

Jällegi otsene laim öelda, et vaesel inimesel ei ole asja bensiinijaama. On küll asja, ma tean, aga kõige vaesemad siiski seal ei käi bensiini võtmas. Ei käi! Neil ei ole autot, nad ei jaksa. Ja nende jaoks tegelikult poliitika teema oli siin see, kas kütuse maksude alandamine jõuab vaesteni. Ei, ta jõuab jõukamateni kõigis riikides. Kõigis riikides on see jõudnud nii. Ma viitasin uuringutele, mida meile rahandusministrilt representeeriti. On see kolm neljandikku või on see kaks kolmandikku nendest meetmetest, mis on keskendunud maksude kaudu hindade reguleerimisele, jõuab jõukamatele. See oli täpselt see joonis, mida ma viimati näitasin. 

Ma olen korduvalt siin rääkinud, et toidu käibemaksuga mängimine jõuab eri riikides kaks kuni kolm korda – keskmine on umbes kaks ja pool – rohkem kõige jõukamateni kui kõige vaesemateni. Me räägime kümnendikest. Kaks kuni kolm korda. Te räägite, et see on vaeste abistamise meede. See on absurdne. Aga põhiline on see, et hinda see ei jõua ikka. Seda näitab paljude riikide praktika, et hindu mõjutab see ainult ajutiselt. Nii et selles mõttes selle omandab tegelikult tarneahel. Isegi mitte põllumees ei omanda seda, vaid tarneahel omandab selle. See oli minu vastus. Ma ei öelnud, et ärge minge või teil ei ole asja bensiinijaama, vaesed käivad bensiinijaamas. Aga see, mida nad võidaksid sellest, kui me maksu ei koguks, on väga tilluke võrreldes sellega, mille võidavad need, kellel on uhked autod ja kes jaksavad sõita piiramatult. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Ma tahaks küll protseduurilise küsimuse anda Peeter Ernitsale, aga paraku teda saalis ei ole, sellega tuleb see maha võtta. Ja oleme läbinud tänase kolmanda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaiu ja Arvo Alleri poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine riigi osalusega äriühingute kulutuste kohta motivatsiooni- ja tänuüritustele nr 972. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitlen EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimist rahandusminister Jürgen Ligile riigi osalusega äriühingute kulutuste kohta motivatsiooni- ja tänuüritustele. 

See arupärimine sai esitatud juba rohkem kui kuu aega tagasi – siis kui tuli avalikkusesse info, milliseid üüratuid summasid kulutavad nii ametiasutused kui ka riigi osalusega äriühingud motivatsiooni- ja tänuüritustele. Ainuüksi Eesti Energia kulutas 2026. aasta alguses toimunud tänuüritusele ligi 350 000 eurot. Arvestades, et Eesti Energia kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse, tõstatab see küsimuse riigi kui omaniku tegelikust kontrollist ja vastutusest. Kuigi kehtivad üldised põhimõtted nõuavad avaliku raha säästlikku ja eesmärgipärast kasutamist, viitab praktika sellele, et konkreetsete kulupiiride ja sisulise järelevalve puudumine võimaldab teha märkimisväärseid kulutusi, mille vajalikkus ja proportsionaalsus on küsitav. 

Meil on ministrile hulk küsimusi, aga toon nende seast välja kaks. Milline on ministri hinnang sellele, millise ühiskondliku signaali annab riigiettevõttele rikkalik kulutus tänuüritustele olukorras, kus riik nõuab kokkuhoidu, räägib maksukoormuse kasvust ning põhjendab mitmeid ebapopulaarseid otsuseid eelarvesurvega. Samuti soovime teada, milliseid samme kavatseb minister astuda, et vältida olukordi, kus maksumaksja raha kasutatakse kulutusteks, mis ei ole otseselt seotud riigiettevõtte põhitegevusega. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimistele tuleb vastama rahandusminister Jürgen Ligi. Ja siis palun ka küsimused ette lugeda. Rahulikult.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma loen sellistest uudistest kahetiste tunnetega. Kõigepealt, ma ei ole ise olnud selliste pidude korraldaja mitte kunagi, Rahandusministeerium on nendest ka loobunud. Teiselt poolt on mul veel kehvem tunne, et nendest tehakse maailma kõige tähtsam küsimus, ei vaadata numbrite suurusjärke ega mõjusid. Veel enam, ei vaadata ka seda, kuidas ise aegade jooksul on toimetatud. 

Tuletan meelde, et siin arupärijate hulgas on ka üks eksrahandusminister, kes täpselt samamoodi oli Eesti Energia üldkoosolek. Ja võin kinnitada, et tema ajal peeti neid üritusi täpselt samamoodi. Ma arvan, et nad olid isegi suurejoonelisemad, sest tookord sellist kokkuhoiumeetodit … Kas te võiks mitte segada vahele, kui ma räägin? Kui te tahate tegelikult vastuseid saada, siis te ei hüüaks vahele? Mul on tõesti palve, et küsijad kuulaksid mu vastused ära ja siis küsimuste käigus vaidleksid, kui nad soovivad, või kõne. 

Aga järgnev tegelikult kaitseb seda eksrahandusministrit. Ma arvan, et rahandusministri ülesanne ei ole juhtida riigiettevõtete palgafonde ega vaba aja üritusi, mis on väga levinud erasektoris, aga mida ei saa keelata ka riigiettevõtete puhul. 

Esimene küsimus. Milline on teie hinnang Eesti Energia 350 000 euro suurusele tunnustusürituse kulutustele? Kas see kulu oli kooskõlas riigivara säästliku ja heaperemeheliku valitsemise põhimõttega? Ma arvan, et see on selles mõttes kooskõlas, et üldkoosolek ei peaks siin oma kätt vahele panema, kuigi oma suhtumise suurtesse pidudesse olen ma välja näidanud. Ise neil ei osale, kuigi olen üldkoosolek. Ja ma arvan, et nõukogu tasemel võib see olla teema, aga ei pruugi. Ma ise olen ka nõukogude tasemel vältinud selliste asjade arutamist, vaid pigem vaadanud, mis on suurusjärgud. Siin oli eelmise aasta tänuüritusest jutt, kõigepealt kinnitan, et see on olnud pikaajaline traditsioon ettevõttes, aga 2025. aastal oli Eesti Energias keskmiselt 4697 töötajat, kelle tööjõukulud olid 223,6 miljonit eurot. 226 miljonit eurot! See ei ole teie arvates liiga suur summa, ka mina ei anna sellele sellist hinnangut, kuid tunnustusürituse kulu 0,35 miljonit eurot moodustab sellest 0,16%. 0,16%! See on kahtlemata personalikulu, see kahtlemata vähendab võimalust tõsta palka. Ja ma võin ka teile öelda, et see vähendab võimalust tõsta palka 5 euro võrra kuus. Mina arvan, et ettevõtte juhatus saab ise teha need otsused ilma parlamendi abita, kas ta tohib jätta selle 5 eurot palgatõusu tegemata ja teha selle asemel motivatsiooniüritus. Mulle tundub, et personali motiveerituse seisukohalt on sellised üritused tõhusamad kui 5-eurone palgatõus. 

Teiseks, kuidas on teie hinnangul Eesti Energiale seatud omaniku ootustega kooskõlas see, et ettevõttelt oodatakse kulutõhusaid lahendusi, kuid samal ajal kulutatakse ühe õhtu tunnustusüritusele ligikaudu 350 000 eurot? Aitäh! Ma arvan, et ükski üldkoosolek ei peaks ekstra tunnustusüritusi rääkima, aga ootused, et otsused oleksid kulutõhusad – sellised ootused olen loomulikult ka ise allkirjastanud. Nüüd ma küll ütlen, et juhatusel ja isegi nõukogul on täielik voli need valikud ise teha, kuidas töötajaid motiveerida, kas tõsta 5 euro võrra palka või teha neile tunnustusüritus. Kuskil peab selle tasakaalu leidma ja see puudutab ka koolitusi, tervise- ja spordiüritusi ja nõnda edasi. Nii et jah, ma arvan, et see ei peaks olema parlamendi teema ega peaks ka olema valitsuse teema, aga säästlikku suhtumist eeskujuga oleme näidanud. 

Kolmandaks, milline on ministri hinnang sellele, millise ühiskondliku signaali annab ettevõte ligi poole miljoni – ligi poole miljoni? – euro suuruses tehtud kuluüritus tänuürituse olukorras, kus riik nõuab kokkuhoidu, räägib maksukoormuse kasvust ja põhjendab meetmeid ja ebapopulaarseid otsuseid eelarvesurvega? Kõigepealt, eelarvet see ilmselgelt ei mõjutanud, kuna see on personalikulu arvel tehtud. Ja poole miljoni asemel võib rääkida kolmandikust. Siin on ikkagi vahe, kui suureks me seda numbrit ise näitame. Aga veel kord: 0,16% tööjõukuludest ei ole ettevõttele – rääkimata riigile – nii silmapaistev summa, et me peaks seda parlamendis siin arutama kaamerate ees. Aga jah, töötajate väärtustamine, ma olen tähele pannud, on midagi, milles ma olen vähem andekas kui teised juhid. Püüan teistmoodi oma tunnustust neile näidata, aga ilmselt ma olen vanakoolimees selle koha pealt ega oska lihtsalt pidusid korraldada. 

Neljas: kas minister kavatseb algatada riigi kui omaniku ootuste raamistikus muudatusi, mis käsitlevad selgemalt tänu ja motivatsiooni? Kui ei, siis miks? Jah, ei, ei kavatse sekkuda nii madalal tasemel ja nii väikeste summadega juhtkonna tegevusse. Minister ei ole ettevõtte direktor. Aga see ei tähenda, et ma tunneksin ennast sellistest pidudest kuulmisel mugavalt. Ei ole minu stiil, aga ma arvan, et minu stiil on halvem. Ma ei oska lihtsalt. Ma olen liiga kooner, aga ma ei lähe selles tegevjuhtkonna asemele. 

Kas Rahandusministeeriumil on olemas tervikülevaade selle kohta, kui palju kulutavad riigi osalusega äriühingud tänuüritustele? Ei, ma arvan, et see ei ole minu tööülesanne, aga see on iga valdkonna ja tegevjuhtkonna enda või ettevõtte tegevjuhtkonna enda kaalutlus. Kui me tunneme, et see läheb üle piiri, siis me ütleme. Aga siin oli paralleel, mida ei ole nimetatud, haigekassa. Minu jaoks on prioriteedid tähtsamad. Jäi küll kõlama mulje – see on Tervisekassa praeguse nimega –, et Tervisekassa juhatuse esimehe lahkumine oli kuidagi seotud motivatsiooniüritusega. Tegelikult see ei vasta tõele. Tegelikult oli probleem ikkagi selles, et ta keeldus suuri kulukasve ohjeldamast. Aga jah, avalikkuse jaoks oli see võimalus kritiseerida väga suurejoonelisi üritusi kusagil mõisas nii tundlikus valdkonnas nagu Tervisekassa. Ma arvan, et energeetika vist nii tundlik ka ei ole, arvestades seda töötajate hulka ja eelarve hulka, mis neil on, on see ka teisejärgulisem. Aga isegi seal ma juhtisin tähelepanu, et see ei ole tegelik põhjus või ei peaks olema tegelik kriteerium juhatuse üle otsustamisel, sest ka juhina oli ta personali hulgas, see lahkunud juht, tegelikult hinnatud. See on tähtis kvaliteet. Kuid jah, nii suurejooneliselt ei peaks motivatsiooniüritusi tegema. Ma ei peaks seda kusagile mõisa tegema ja eksponeerima sellisel moel, et talumees ei saa aru. 

Milliseid samme kavatseb minister astuda, et vältida olukordi, kus maksumaksja raha kasutatakse kulutusteks, mis ei ole otseselt seotud riigiettevõtte põhitegevusega? Ma olen neid ootusi ette kirjutanud, olen riigiettevõtete juhatustega kontaktis ja esitan neile oma kriitika vajaduse korral kindlasti. Aga tööjõukulud on otseselt seotud põhitegevusega. Ja kahtlemata on see juhatuse pädevuses otsustada, kas 5 eurot palgatõusu või tänuüritus kõigile korraga, kust lahkutakse enamasti tugevamatena kollektiivi mõttes. 

Ja seitsmes küsimus: kuidas tagab riik kui omanik, et kulutused, mis ei ole otseselt seotud põhitegevusega, ei kujune ebaproportsionaalselt suureks ega kahjusta maksumaksjate huvi. Eemalt jälgin, ma ütlen ka oma seisukoha, kui midagi kostub, aga üldkoosolekul on ka oma lähimad kontaktisikud nõukogus, kes süvenevad rohkem eelarvetesse. Ka minu ametnikud muidugi süvenevad, vastutav ametnik. Praegu on olukord, kus minu arust, kuigi see summa tundub suur, ei ole see nii suur, et vahetada ära juhtimistasandeid ja seada see ettevõtte toimimise kvaliteedi kriteeriumiks. Ma ei pea seda mõistlikuks. Motivatsiooniüritus on see, mida arutatakse, aga kolm suurusjärku suuremaid summasid ei märgata. Noh, Eesti Energial on raskused muude asjadega seoses, kuhu ma sekkun, aga kindlasti ei ole tal raskusi korraldada motivatsiooniüritust ilma riigieelarvet kahjustamata. Aitäh!

Ja teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et kui Martin Helme oli rahandusminister, siis oli COVID ja minu mäletamist mööda kõiksugused seesugused massiüritused jäid ära. Nii et ma julgen küll väita, et lugupeetud vastaja arvamus, et sel ajal toimusid ka samasugused kulukad üritused, ei pea paika. Aga me võime muidugi seda kõike kuskilt kontrollida, nii et ka mina ei pane praegu kätt piibli peale.  

Nüüd, küsimus minu jaoks on aga selles, et ühel on 350 000, Tervisekassal oli ka seal sadades tuhandetes. Ja kõiki neid asju kokku arvates riigieelarvest me saame siiski päris kopsaka summa, see ei ole enam mingi peenraha, see ei ole mingi 0,16%. Jah, riigieelarvest tervikuna see võib olla ka 0,16%, aga riigieelarvest tervikuna on see juba ikkagi arvestatav summa. Ja nüüd olukorras, kus me sulgeme väikseid maakoole, olukorras, kus meil on probleeme infrastruktuuri arendamisega, näiteks Haapsalu raudtee ehitamisega – no lihtsalt ei ole raha, ei leia raha.

Teie aeg!

Jah, palun, kohe lõpetan. 

Siis ikkagi küsimus on selles, et kas need kokkuhoiumeetmed, mida nii-öelda palgakulude pealt kaudses mõttes, ei võiks ikka praeguses olukorras minna riigi jaoks olulisemate asjade arendamiseks.

Aitäh! Ma ütlen selle COVID-i aja kohta peaaegu kindla veendumusega, et 2020. aastal tõenäoliselt jäid suvepäevad ära, aga 2021. aastal ei jäänud. Ja ärajäämine COVID-i tõttu ei ole ju poliitiline valik, eks ole. Panite tähele, et ma ei kritiseerinud kuidagi Martin Helmet selle koha pealt üldkoosolekul, et ta seal ei sekkunud. Ma arvan, et ta tegi õigesti, kui ta ei sekkunud. Minu teada 2021. aastal ikkagi sellised üritused toimusid. 

Ja noh, need suurusjärgud, kui ma ütlen, et ei ole kuidagi Haapsalu raudtee suurusjärkude lähedal, küll aga on need ikka võrreldavad töötajate arvuga. Me võime liita töötajate arve ja summasid, aga kokkuvõttes me saame ikkagi aru ja jõuame ikkagi sinna, et 5 eurot palgatõusu versus motivatsiooniüritus, see võiks olla juhatuse enda valida. Nõukogu sekkumine, sekkuda ainult erandkorras, rääkimata üldkoosolekust. Kindlasti selle rahaga midagi suurt ära ei tee, küll aga teeb sellise üritusega suurt ära organisatsiooni jaoks teinekord. 

Ma ei oska hinnata, ma ise ei käi nendel. Oleks võinud ju ka öelda, et kuule, kutsu mind ka. Aga need inimesed, kes seal osalevad, ei ole mingisugused mõisnikud ja parunid. Nad on kaevurid, elektrikud – sellised lihtsad inimesed valdavalt. Neid tasub motiveerida, ma arvan, neid tasub integreerida. Suur osa nendest Eesti Energias on ka venekeelsed, lihtsad inimesed, kes tunnevad, et nad on eemale jäänud Eestist, natukene seal serva peal toimetavad ja nad ei tea, mis toimub pealinnas. Nende ülemused on tihti eestlased. Minule tundub see sümpaatne, kui suudetakse selliseid üritusi korraldada. Mulle tundub see sümpaatne. Mis hinna eest täpselt? – ma lihtsalt jätan selle hindamata. Kui jagada inimese peale, siis ei tundu suur summa tegelikult, aga summaliselt paistab suur välja. Aga mõelge nendele täiesti tavalistele tööinimeste peale, kes on seal ikkagi põhilised osalejad. Kas neile tasub midagi korraldada, neid lugu pidada ja ülemustele neid näidata? Minu arust tasub proovida. 

Ka ise külastades Eesti Energia ettevõtteid ma mõtisklen selle üle, kuidas mina suhestun sinna, kas seal kohal käimine ei ole mitte hea ka nende töötajate jaoks. Praktilistel põhjustel on hea käimine. Aga ma arvan, et see on ka nendele ikkagi hea, kui nad näevad ülemusi samasuguse kiivriga seal ringi jalutamas, küsimusi esitamas ja ettekandeid kuulamas. Ma arvan, et see on sümpaatne.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No te olete täna siin heas hoos. Mõned asjad on teil suure hooga segamini ka läinud. Te ütlesite, et tõepoolest, 2020. aastal jäid tänuüritused pidamata – vastab tõele –, ja et 2021. aastal need kindlasti juba toimusid. Muidugi, siis te olite juba võimul, muidugi toimusid. 

No riigil ei ole tegelikult raha priisata. Kuigi teile meeldivad tänuüritused, sellest ma sain juba aru, aga ikkagi, paralleelselt käib kogu aeg see nutulaul valitsejate suust, igapäevaselt, et raha ei ole ja raha ei ole. Samas me teame, et need suured skandaalid, Eesti Energia, Tervisekassa ja teiste riigiasutuste kulutused, mis tegelikult kõik kokku ületavad poole miljoni, on praegu, kui rahva toimetulek on saanud suure hoobi, ikkagi väga ebaõiglane. Just see teeb inimeste meele mõruks oma riigi suhtes, mitte sellele tähelepanu juhtimine. 

Aga kuidas suhtub rahandusminister asjaolusse, et tema valitsuse teine minister, Karmen Joller ajal, kui Tervisekassa eelarve on 100 miljoniga puuduses, maksis just oma määrusega uuele Tervisekassa juhile, kes on nii vähe ametis olnud, juba preemiat ja tõstis ka haigekassa juhatuse liikmete palka, ja see ei olnud 5 eurot? Kuidas sellega on? Kas selle kiidate heaks või pigem mitte raskel ajal?

Aitäh! Aastaarvudega võib siin olla tõesti ebatäpsus, aga ma tean, et suvepäevi üldiselt hakatakse korraldama aasta ette. Ma arvan, et Martin tegi õigesti, kui ta 2021. aasta kohta mingit noomitust teele ei saatnud aastal 2020 ja ei sekkunud. (Hääl saalist.) Teine asi, kui te … Ma arvan, et see on mõistlik. 

Katsuge vähem häälitseda ja nägusid teha, siis on diskussioon ka stenogrammi jaoks arusaadavam. Aga noh, foonil on kogu aeg teie grimassid ja hääled. Ma ei ole lauset lõpetanud. 

Ma arvan, et ta tegi õigesti ka 2019, kui ta ministriks sai – kui mitte märtsi lõpus, siis kindlasti aprilli alguses –, ja ta ei öelnud, et kuulge, suvepäevi me siin küll ei korralda. Ma arvan, et ta ei pööranud sellele tähelepanu 2019, ma arvan, et see oli mõistlik tema poolt. Tal olid hoopis teised ülesanded. See, kas ministeerium korraldas – ma arvan, et pigem korraldas, enam ei korralda –, aga ma ei süüdista teda selle eest. Need on motivatsiooniüritused, kus minister ei peaks näitama oma suurt puritaanlikkust summade suhtes, mis tegelikult midagi ei määra, aga kollektiivi kujundavad. Nii et jah, rahandusminister Martin Helme, ma arvan, käitus mõlemal juhul adekvaatselt. Pange see kirja! Ma tihti ei ütle seda, aga seekord ütlen. 

Aga Karmen Jolleri kohta – ma pean kontrollima seda, ma ei jõua jälgida kõike, mis toimub. Kindlalt oli selle puhul seotud uue Tervisekassa juhi uue lepinguga, aga ma seda dünaamikat nii kindlalt ei tea, millal miski asi mille järgi toimus ja mis olid põhjendused. Aga üldiselt kipuvad need inimesed saama ministrist rohkem palka, nii nagu saab ka teie fraktsiooni esimees rohkem palka kui minister.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Tuleme RMK juurde, kes, ütleme, peo osas oli võib-olla ajastus selles mõttes halb, et kui oli teatatud suurele hulgale töötajatest koondamisest, siis samal ajal teatati, et ülejäänutega peetakse pidu. Aga nõus, ma olen suurtes organisatsioonides töötanud, need peod teinekord motivatsioonina võivad olulised olla. Aga RMK-s selle koondamise aspekt – Rahandusministeeriumi esindaja istub ka seal nõukogus –, seal koondati inimesi, öeldi, et töid hakatakse sisse ostma ja selle koondamise kokkuhoiu number peaaegu täpselt sendi pealt, see on seal kusagil 650 000, 600 000 ja 700 000 vahel, klapib tööjõumaksudega, mis nende inimeste palkadelt RMK tasus. Sisuliselt teeb riik oma metsandusettevõtte kaudu sellist skeemi, et palgalehelt võetakse inimesed maha, öeldakse, et hakake OÜ-de või FIE-dena teenust pakkuma, ja siis RMK justkui hoiab kokku maksuraha. Kuidas te sellele vaatate?

Ma vaatan sellele murelikult. Aga ma vaatan, kas te tegelikult olete minult seda küsinud, et ma oleksin saanud ette valmistada. Enamik minu jutust keskendus kahjuks Eesti Energiale. RMK tänuüritus on siin mainitud. Ja ma vaatan kohe üle, kas te lasite ... (Hääl saalist.) Jah, ma võib-olla ei ole selleks küsimuseks nii hästi valmis, ma ei ole kontrollinud neid asjaolusid. Aga see, mis ma kuulsin, ma tegelikult saatsin küsimuse – ma ei mäleta, mis vormis ja kelle kaudu siis teele – ja väljendasin, et see ei tohiks nii käia, et lihtsalt optimeeritakse makse. Olen varasemal ajal ka kritiseerinud seda, kui see niimoodi esitatakse, näiteks Eesti Posti puhul. Aga ma möönan, et töövormid on väga erinevad ja mul ei ole lõplikku hinnangut sellele, kui ma ei tea asjaolusid, mis sorti töötajad need olid. 

Ühelt poolt võib personalikulu kokkuhoid olla efektiivsuse näitaja, teine, et on teatud valdkonnad, kus ettevõtjana tegutsemine on efektiivsem ka motivatsiooni seisukohalt ja lihtsam kulude juhtimise seisukohalt. Et ongi tööalased kulud, mille ise kontrollimine on tõhusam kui keskne kontrollimine kuskilt ettevõtte üldkuludelt. Küllap te aimate, millest ma püüan rääkida. Aga kuna ma ei tea täpselt selle personalivaliku puhul neid põhjendusi, siis ei oska täpselt öelda. 

Suhtun jah kriitiliselt, kui see on maksude optimeerimise seisukohalt tehtud, nii ei tohiks teha. Ja sellele oli suunatud mu küsimus, ma ei mäleta, et ma oleksin saanud vastust, pean selle üle kontrollima. Aga kui te mind niimoodi ootamatult rabate sellise teemaga, siis ma ei välista ka võimalust, et see oligi pigem sarnasem ettevõtlusega, kus kõik need piirangud, mis töötajate suhtes kehtivad, ei ole adekvaatsed. Noh, on teatud asjad, mis sõltuvad pigem ilmast kui kellaajast, eks ole, mingid välitööd. Seda näen ise kogu aeg. Praktikas sa ei saa, kui töömees tuleb su juurde toimetama, kuidas sa siis … Kas laupäeval hakkad talle … Keegi peab talle ületundide eest maksma, ta tuleb selle pärast, et vihma sajab. Tavalise töötaja puhul on see lihtne lahendus, aga teatud tööde puhul, mis, ma arvan, RMK puhul on see täitsa tavaline, et töökoormus on väga erinev nädalapäeviti, kellaajati, aastaajati, ei pruugi olla selline jäik tööseadusandlus praktiline lahendus. Ei pruugi olla!

Anti Poolamets, palun! 

No mulle tundub, et te kaldute oskuslikult demagoogiasse. Nimelt, kui te neid küsimusi hoolega vaatate, siis ei ole kusagil öeldud, et tänuüritusi ei või korraldada. Siis te vastate kogu aeg ühte viisi, et inimesed ju vajavad tänuüritusi. Lugege teksti funktsionaalselt! Siin on räägitud, miks nii palju kulutatakse, siin on toodud välja numbrid, need on ebanormaalselt kõrged. Vaadake ise, see Eesti Energia üritus teie haldusalas oli 250 eurot nina peale. Väga kallis sellise ikalduse ajal, ülikallis! Võtame kammivabriku näite. Teine koht, neile kulus 28 000 ainuüksi rendi poole peale, teine koht, väga luksuslik koht kesklinnas, … luksuslik, seal oli hind 2000, kordades väiksem. Praegu on küsimus, miks te lasete laristada. See on väga halb eeskuju vaesel ajal ja kokkuhoiu ajal.

Aitäh! Ma ei ole seda ühe inimese absoluutsummale arvutanud ja mulle ei ole seda numbrit ka esitatud. Võimalik, et teie arvutus vastab tõele. Aga miks, sellele ma küll vastasin. Jagades ära palgafondi peale, jagades inimese peale aasta võrra, et selle rahaga palgafondis ei oleks väga palju mõju saavutanud. Motivatsiooni puhul võib mõju olla päris tugev organisatsiooni toimimisse. Ja kui te ütlete, et teile tundub, et ma demagoogitsen, siis te kindlasti demagoogitsesite, kindlasti mitte tunnete järgi, kui te ütlete, et ma olen öelnud, et selliseid üritusi ei tohi korraldada. Ma ei ole kordagi teile omistanud seda väidet, et ei tohi korraldada. Need summad tekitavad minus ebamugavust, aga ma jätan võimaluse, et minu ebamugavus on ebaadekvaatne, sest ma olen lihtsalt liiga säästlik inimene, selleks et kollektiive motiveerida suuremalt kui vahetud kontaktid. Ma jätan lihtsalt võimaluse, et minister ei sekku. See oli minu vastus. Ei anna neid hinnanguid lõplikult, see on minu vastus olnud ju kogu aeg.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te jah pisendate neid summasid, ütlete, et 350 000 eurot ei ole mingi summa ja 150 000 on tühine. Tegelikult on need ju mõned üksikud näited ja tervikpilt on kindlasti palju kulukam, kui mitmed ametiasutused ja riigi osalusega äriühingud kokku liita. Aga arvestades ka tänast lisaeelarve arutelu, kus me tõstsime mõnikümmend miljonit ümber ja sellega suhtes on ju ikkagi need päris märkimisväärsed summad, ongi minu küsimus, kus te näete siis kokkuhoidu. Kuidas me peaksime liikuma selles suunas, et riigivõlga vähendada ja üldse arukalt majandada?

Aitäh! Teile tundub, et mina pisendan neid summasid. Mina kindlalt saan väita, et te suurendate neid summasid. Kui ma nüüd kuulasin neid numbreidki, mis teie ette lugesite, et 350 000, ja suhestan neid 4600 pluss töötajaga, siis ma jagan, et mitte kuskilt ei tule 250 000 nina peale, nagu siin mulle keegi väitis, tuleb kolm korda vähem. Oleme ikka nii palju ausad, et mina ei ole ühtegi numbrit pisendanud. Ma ei ole ühtegi numbrit õigustanud. Ma olen öelnud, et see on juhatuse otsus, aga kui mulle isiklikult võib tunduda, et pidu on liiga suur, siis mulle tundub, et ma olengi nendes asjades liiga konservatiivne. Ma arvan, et nii ongi. Ma tegelikult arvangi, enesekriitiliselt, et ma olen liiga konservatiivne. Ja hoian oma suu selle pärast kinni. Ma ei lähe ütlema, et kuule, ära seda tee. Selle asja seostamine riigieelarvega on eksitav. See ei ole osa riigieelarvest, see on osa ühe riigiettevõtte personalikuludest. Me küsime selle osa, mida Eesti Energia peab eelarvesse maksma, igal juhul välja. See pidu ei mõjuta seda summat ja mitte kuidagi ei ehita selle eest midagi suurt ega paranda eelarve seisu, isegi kui me keelaksime selle ürituse ära. 

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindajana Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Võib-olla paljudele jäigi arusaamatuks, mis on rahandusministri ülesanne. Aga tuletame meelde, et rahandusministri peamine ülesanne on juhtida riigirahandust ning tagada, et riigi rahaasjad oleksid seaduslikud, jätkusuutlikud ja toimiksid avalikes huvides. Rahandusminister Jürgen Ligi vastustest kuulsime aga sisuliselt, et tema ei vastuta mitte millegi eest ega tea midagi. Tema hinnangul ei mõjuta 350 000 euro suurune kulu eelarvet ning ta ei kavatse nii madalale langeda, et sellest teha järeldusi. See polevat tema stiil. Milline on Jürgen Ligi stiil? Nähtavasti me ei hakka seda pikemalt lahkama. 

Täna rõhutas Jürgen Ligi siin korduvalt, et tuleb säästa, kõik peate säästma. Varem on ta toonud näitena, et säästke raha, hoidke kokku, sööge konserve, ostke pesemata kartuleid, säästke. Samuti on Ligi avalikult öelnud, et tuleb liikuda eelarve tasakaalu poole ning vältida põhjendamatuid kulutusi. Väga õiged seisukohad, aga sõnad ja teod ei lähe kokku. See on väga Reformierakonna moodi rääkida üht, aga teha teist. Tuletagem meelde Kaja Kallase sõnu: lugege mu huultelt, ütles ta, maksud ei tõuse. Tegelikkuses tõusid nii maksud kui ka lisandus automaks. 

Ma tuletan meelde, et Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv Eesti Energia kulutas ühele tänuüritusele 350 000 eurot ajal, mil ettevõtte puhas kahjum ulatus 83 miljoni euroni. Mida me siis tänasime, halvasti juhitud ettevõtet? See raha oleks võinud minna Eesti laenukoormuse vähendamiseks ja ettevõtte põhitegevuse tugevdamiseks. Tuletan meelde, et riigiettevõtted ei ole eraklubid ega ka heategevusfondid. See on maksumaksja vara, mille üle peab riik omanikuna tegema ranget järelevalvet ja Eesti Energia kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse ning minister Ligi vastutab otseselt selle eest, millised omaniku ootused ettevõttele seatakse. 

Avalikkusele räägitakse kuluefektiivsusest, säästmisest ja dividendide vajadusest, samal ajal korraldatakse pidu katku ajal. Valitsus õigustab maksutõuse ning pere- ja lastetoetuse kärpeid eelarvesurvega, samal ajal kulutatakse riigiettevõtetes ühe hooaja jooksul tänuüritustele väga suuri summasid. Maksumaksja näeb väga selgelt, et kokkuhoid kehtib tema rahakoti jaoks, mitte võimul oleva Reformierakonna jaoks. Õpetajad, arstid ja politseinikud peavad leppima palgatõusu puudumisega või kasvava töökoormusega, samal ajal kui riigifirmade tipud korraldavad sadade tuhandete eurode eest pidusid. See ongi topeltstandardite poliitika. 

EKRE on korduvalt hoiatanud, et riigiettevõtted peavad teenima riiki, mitte looma paralleelset süsteemi, kus eliit naudib hüvesid maksumaksja kulul. EKRE seisukoht on selge, et riigi varaga tuleb käituda nagu oma rahaga: säästlikult, läbipaistvalt ja vastutustundlikult. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister läbirääkimistel osaleda? Palun! Rahandusminister Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Taas vaadates neid paberilt ettevuristatud kõnesid, ma mõtlen, kas ikka riik peab panema nii palju raha selliste inimeste palkadeks. Pange endale silt, kui palju teile makstakse selle eest, et hoiate kaameraid enda peal ja ajate suvalist jama. Mitte mingit seost minu vastustega sellel kõnel polnud, see oli varem valmis kirjutatud. 

Aga ma ühe asja tuletan teile küll meelde. Kõigepealt, te jätsite ka vabandamata selle eest, et rääkisite 250 eurost mingi peo eest nina peale. Ei ole sellest kaugeltki selliste summadega, on kolm korda väiksemate summadega tegu. Ma ei tea, kas see on üks või kaks päeva peale selle. Ja need inimesed ei ole mingisugune Reformierakond. Ma arvan, et nende hulgas on ka üle keskmise EKRE valijaid. Need on lihtsad inimesed Kirde-Eestis, Lõuna-Eestis: metsamehed, elektrikud – põllumehed on palju öelda, aga kaevurid –, need on lihtsad inimesed. See ei ole mingisugune eliit, kellele see pidu tehakse. Eliit saab ilma nende pidudeta hakkama. Juhtkond saab ilma selliste pidudeta hakkama, aga ta tahab oma töötajatega, kes on üle Eesti laiali, luua paremat kontakti, ja need töötajad on selle eest tänulikud, ma võin kinnitada. 

Selle 80 euroga – ma väga kiiresti peast arutan ja võib-olla eksin ka, aga pigem on see väiksem kui 80 eurot – ei tee mingit ilma. Aga te räägite 250 eurost, te saate kuninglikku palka, kordades suurendate, kordades suurendate, eksitate selle adressaadiga, kes selle osa saab, ja ei kuula mu vastuseid, sest tekst on ette kirjutatud, kaamera aeg on tagatud. Te lähete koju ja panete üles Facebooki, kui tore, peedistasime jälle, vaat, mis see minister ütles, jättes ära küsimuse, jättes ära, mida teie ütlesite, ja lõigates mingeid suvalisi lauseid kokku. See on ju nende arupärimiste mõte, aga mitte vastuste kuulamine. Aitäh!

Aitäh! Nüüd Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Jaa, ma kuulasin siin praegu tähelepanelikult ministri heietusi. Kas ma sain õigesti aru, et ta heitis Riigikogu liikmetele ette seda, et nad teevad oma tööd, peavad kõnesid, küsivad küsimusi? Tema selge etteheide oli see, et me jääme siis nagu kaamerasse ja ma ei tea, mis me sellega teeme, ja nii edasi. Kas teile tundus, et selline etteheide on adekvaatne, või siis pigem mitte?

Protseduuriliselt ei saa me kaameraid välja lülitada, siin kaamerad töötavad kogu aeg. Nii et selles osas ma ministriga ei saa nõustuda, et kaamerad tuleb välja lülitada. Aga see on üks töö osa siin küsimusi küsida. Praegusel juhul on veel läbirääkimised avatud. Vastusõnavõtt see ei olnud, see oli protseduuriline. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti juurde.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde ja selleks on Riigikogu liikmete Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Jaak Aabi, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Madis Kallase, Lauri Läänemetsa ja Riina Sikkuti poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine Omniva erastamise ja universaalse postiteenuse ning perioodika kojukande jätkumise kohta (nr 971). Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras! Kõik seda ülekannet jälgivad inimesed! Üheksa sotsiaaldemokraati esitas 6. aprillil arupärimise, mis tõepoolest puudutab Omniva erastamise ja universaalse postiteenuse ning perioodika kojukande jätkumise kohta muret. Nimelt, 9. veebruaril kõnelesime siin Riigikogus samuti Omnivast ja universaalsest postiteenusest, aga ka erastamise teemadel oli juttu. Nii et need küsimused, mis siin on esitatud, puudutavadki seda, et valitsus otsustas liikuda edasi riigiettevõtte Omniva erastamisega. See on tekitanud tegelikult tõsiseid küsimusi universaalse postiteenuse tuleviku kohta Eestis. Samuti on suure küsimärgi all perioodika kojukande jätkumine hinnaga, mis lõplikku teenust välja ei suretaks lõplikult. 

Kuna Omniva erastamisel on väga laiahaardeline ühiskondlik mõju, siis oodatakse valitsuselt sellise kaaluka otsuse igakülgset sisulist põhjendamist. Peamine küsimus on see, kuidas ja milliseid riigieelarvelisi vahendeid kasutades kavatseb riik tagada universaalse postiteenuse järjepidevuse ja kvaliteetse kättesaadavuse pärast Omniva erastamist. Senine Omniva erastamise sõnumi ebaselgus tekitab põhjendatuid kahtlusi, et Omniva erastamisega võib reaalsuses kaasneda universaalse postiteenuse hinna tõus nii riigile kui ka teenust saavate inimeste jaoks, kvaliteedi langus ja teenuse kättesaadavuse vähenemine. Samuti võib sellel olla fataalne mõju perioodika kojukandele. 

Me oleme esitanud üheksa küsimust ja loodame, et minister neile vastates need ka ette loob. Täienduseks, kuna see arupärimine on peaaegu kuu aega tagasi esitatud, on Eestis tegelikult näha, kuidas postkontorid järjest sulguvad, kuidas neid jääb järjest vähemaks, nende tööaeg lüheneb ja inimesi koondatakse. See kindlasti ei ole mõistlik ega loogiline ka regionaalset aspekti vaadates. Nii et jääme ootama huviga ministri vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Läheme arupärimise küsimuste juurde. 

Esiteks, kuidas ja millises ulatuses jätkub universaalse postiteenuse pakkumine pärast Omniva erastamist? Universaalse postiteenuse osutamine jätkub ka pärast võimalikku erastamist. See kohustus ei sõltu sellest, kas Omniva omanik on riik või erasektor, vaid sellest, milline teenuse osutamise kohustus tuleb seadusest ning millised tingimused ja nõuded on teenusele seatud. 

Kehtiva tegevusloa alusel osutab AS Eesti Post universaalset postiteenust kuni 8. oktoobrini aastal 2029. Seega on teenuse järjepidevuseks olemas konkreetne ja kehtiv õiguslik alus ka lähiaastateks. Omandivormi võimalik muutus ei lõpeta seda kohustust ega muuda iseenesest teenuse osutamise vajadust. Samuti jääb alles kohustus edastada perioodilisi väljaandeid üle Eesti. Perioodika kojukande kohustus tuleneb postiseaduse §-st 36 ning ei sõltu sellest, kas teenuse osutaja omanik on riik või erasektor. Eesti inimese jaoks on oluline just see, et teenus oleks olemas ja toimiks, mitte see, mis on selle omaniku struktuur ettevõttel. 

Teine küsimus: milline on valitsuse pikem plaan universaalse postiteenuse jätkumise osas? Valitsuse pikem plaan on tagada universaalse postiteenuse jätkumine selge õigusliku raami alusel, muutes teenuse võimalikult jätkusuutlikuks ja kasutaja ootustele vastavaks. See tähendab, et korda tuleb teha universaalse postiteenuse rahastusmudel ning ajakohastada teenusele kohalduvaid nõudeid ja tingimusi. Seda käsitleb ka Riigikogu menetluses olev postiseaduse muutmise eelnõu. Kehtiva tegevusloa perioodi lõppemise eel korraldab Konkurentsiamet järgmise teenuseosutaja leidmiseks avaliku konkursi järgnevaks viieks aastaks. Kui konkursile ei tule pakkujaid, on Konkurentsiametil seadusest tulenev võimalus panna teenuse osutamise kohustus senisele teenuseosutajale ka järgnevaks viieks aastaks. 

Perioodika kojukande puhul puudutab pikaajaline mudel kolme põhilist küsimust. Esiteks, kuidas tagada teenuse kestlik rahastamine olukorras, kus paberväljaannete maht väheneb? Teiseks, milline peab olema teenuse ulatus, et inimestele oleks kojukanne ka edaspidi tagatud? Kolmandaks, milliste väljaannete kojukandele peab riik tulevikus kõige selgemalt keskenduma, kui eesmärk on säilitada avaliku väärtusega teenus? Nendes küsimustes tuleb pidada selge ja aus arutelu. Oleme sel teemal alustanud arutelusid nii meediaettevõtete esindajatega kui ka Omnivaga. 

Kolmas küsimus. Millistest riigieelarvelistest vahenditest kavatsetakse rahastada universaalse postiteenuse kulu pärast Omniva erastamist? Milline on selle eeldatav kulu ja kuidas see ajas muutub? Universaalse postiteenuse tegelik rahastamine sõltub teenuse tulevasest mudelist, kohustuste ulatusest ja põhjendatud kulust. Nimetatud otsused on parlamendi käes, kelle menetluses on postiseaduse muudatus. Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõu eesmärk on olnud kujundada lahendus, mis toetaks teenuse jätkusuutlikkust. Selle saavutamiseks on oluline, et teenusele kohalduvad nõuded ja tingimused oleksid proportsionaalsed. Teisisõnu tuleb leida tasakaal teenuse kättesaadavuse ja selle hinna vahel, mis on kasutajatele vastuvõetav. Täpne rahastuse lahendus kujuneb seega kehtiva õiguse ja eelarveotsuste alusel. Mis puudutab perioodikat, siis on oluline rõhutada, et tänane surve teenuse korraldusele ei ole hüpoteetiline tulevikurisk, vaid juba praegu nähtav reaalsus. Paberväljaannete maht väheneb ja kojukande omahind kasvab. Seetõttu ei ole küsimus selles, kas avalik kulu tekib, vaid selles, kuidas seda kulu korraldada läbipaistvalt, mõistlikult ja kontrollitavalt. Kehtiva lähenemise kohaselt toetatakse riigieelarvest maapiirkonnas perioodiliste väljaannete kojukannet 1,5 miljoni euroga aastas. Selle toetuse eesmärk on tagada, et maapiirkonnas ei kujuneks kojukande hind inimese jaoks ebamõistlikult kõrgeks. Ilma selle toetuseta oleks maapiirkonna kojukanne oluliselt kallim, umbes 50%. See näitab, et riik juba täna osaleb teenuse taskukohasuse tagamises. Seetõttu ei ole õige vastandada tänast mudelit ja tulevikumudelit nii, et praegu riik nagu peale ei maksaks ning pärast hakkaks maksma. Riik maksab ka juba täna peale. Küsimus on selles, kas see tehakse selgelt ja süsteemselt või peidetumalt läbi ettevõtte üldise majandusmudeli. 

Neljandaks, milliseks kujuneb pärast Omniva erastamist universaalse postiteenuse hind? See hind ei sõltu omaniku vahetamisest. Riik kujundab universaalse postiteenuse hinnaraami juba praegu ning kujundab seda ka pärast Omniva võimalikku võõrandamist. Universaalse postiteenuse tasu kehtestatakse ministri määrusega ning see kehtib kogu riigis ühetaoliselt, sõltumata kasutaja asukohast. Seega ei sõltu universaalse postiteenuse hinna kujundamine ettevõtte omandivormist ning ei ole õige väita, et erastamine toob automaatselt hinnatõusu. Samal ajal on aus öelda, et pikaajalises vaates tuleb hinnakujundust edasi kohandada vastavalt tegelikele kuludele ja turu muutustele. Küsimus ei ole selles, kas muutusi tuleb, vaid selles, kuidas neid kujundada nii, et teenus oleks inimeste jaoks kättesaadav ja süsteem tervikuna kestlik. Ka Riigikogus menetluses oleva postiseaduse muutmise mõte on ajakohastada ligi 15 aastat muutmata postiteenuse tingimusi ja rahastusmudelit, et õigusruum vastaks paremini tegelikule turuolukorrale ning teenus saaks olla jätkusuutlikult majandatud, sõltumata selle omandivormist. 

Viies küsimus. Palun andke ülevaade, kes ja millal ja kuidas hakkab pärast Omniva erastamist määrama universaalse postiteenuse hinda teenuse saaja jaoks. Teenuse osutamise raamistik on seaduses ning selle täitmise ja teenuse osutaja leidmise korralduslik roll on Konkurentsiametil. Universaalse postiteenuse tasu kehtestatakse ministri määrusega. Seega ei teki pärast võimalikku erastamist olukorda, kus hinnakujundus jääks õigusliku raamita. Pikaajalises vaates võib postiseaduse ajakohastamine kaasa tuua kulupõhisema ja selgema hinnamudeli. See tähendab, et hinnaraam peab vastama tegelikele kuludele, kuid samal ajal peab riik säilitama võimaluse tagada teenuse kättesaadavus üle Eesti. 

Kuues küsimus. Milliseid meetmeid on kavandatud olukorra jaoks, kus universaalse postiteenuse osutamise hankele ei laeku ühtegi pakkumist või on pakutud hind ülemäära kallis? Riik peab kindlasti olema sellisteks olukordadeks valmis. Universaalse postiteenuse tagamine on avalik kohustus ning seda ei saa jätta lahendusteta juhul, kui turult ei saa esimesel katsel sobivat pakkumist või pakkumise hind osutub ebamõistlikuks. Kehtiv raam näeb ette, et kui konkurentsile ei tule pakkujaid, on Konkurentsiametil õigus panna teenuse osutamise kohustus senisele teenuseosutajale ka järgmiseks viieks aastaks. Seega on olemas seaduslik turvavõrk teenuse järjepidevuse tagamiseks. Sisuliselt tuleb siin öelda ka laiem põhimõte, et hange ei loo uut riski, vaid sunnib ausalt vastama küsimusele, milline on teenuse tegelik hind ja kes selle kinni maksab. Kui pakkuja tuleb, teeb ta seda tingimustel, mis katavad kulud. Kui pakkujat ei tule, jääb teenuse tagamise vastutus endiselt riigile. Mõlemal juhul ei kao vajadus teha kulud nähtavaks ja otsused läbipaistvaks. 

Seitsmes. Kuidas on Omniva erastamise otsuses arvesse võetud regionaalpoliitilisi eesmärke ning riigi kohalolu tagamist üle Eesti? Regionaalpoliitiline mõõde on selle küsimuse puhul keskse tähtsusega. Universaalne postiteenus ja perioodika kojukanne ei ole ainult logistikateenused, vaid ka piirkondliku ligipääsu küsimus. Eriti oluline on see maapiirkondades ja hajaasutusega aladel, kus alternatiive on vähem ning kojukande roll suurem. Perioodika ei ole siin lihtsalt üks postisaadetise liik teiste seas. Perioodiliste väljaannete viimine on info kättesaadavuse, piirkondliku sidususe ja meedia paljususe seisukohalt oluline teenus. Kohalike väljaannete, maakonnalehtede ja teiste perioodiliste väljaannete jõudmine inimeste postkasti ei ole üksnes äriline küsimus, vaid on ka regionaalse kättesaadavuse küsimus. 

Samas tuleb eristada riigi kohalolu sisulist ja vormilist külge. Riigi kohalolu ei võrdu automaatselt riigi osalusega ühes konkreetses äriühingus. Regionaalpoliitiline eesmärk on saavutatud siis, kui teenus on inimese jaoks olemas, toimiv ja kättesaadav, sõltumata tema elukohast. 

Kaheksas küsimus. Kui kaua ja millises mahus jätkub perioodika kojukande toetamine pärast Omniva erastamist? Perioodika kojukande toetamise küsimust tuleb käsitleda eraldi universaalsest postiteenusest. Tegemist on avaliku huvi seisukohalt olulise küsimusega, sest perioodika kättesaadavus on seotud piirkondliku infovälja, meedia paljususe ja inimeste ligipääsuga. Valitsuse eesmärk on, et perioodika kojukande toetamise korraldus oleks jätkuvalt selge ja toimiv. Omandivormi muutmine ei tähenda perioodika kojukande toetamise automaatset lõppemist. Kehtiva lähenemise kohaselt võetakse riigieelarvest maapiirkonnas perioodiliste väljaannete kojukande toetamiseks 1,5 miljonit eurot igal aastal. Sarnaselt tänasele skeemile on ka edaspidi võimalik riigil toetada ajalehtede ja ajakirjade kojukannet nii, et hind oleks maa- ja linnapiirkondades võimalikult ühetaoline ning tellijaile vastuvõetav. See otsus on Riigikogu kätes järgmiste riigieelarvet puudutavate arutelude käigus. 

Samas tuleb öelda, et pikaajaline mudel on veel väljatöötamisel. See võib puudutada nii rahastust, teenuse ulatust kui ka seda, kuidas kõige mõistlikumalt säilitada just avaliku väärtusega teenust. Küsimus ei ole selles, kas muutusi tuleb, vaid selles, kuidas neid kujundada nii, et teenus püsiks inimese jaoks olemas, ning kui palju oleme maksumaksjatena valmis selle eest maksma. 

Üheksas küsimus. Kas universaalse postiteenuse hanke võitnud ettevõte hakkab tegelema ühtlasi perioodika kojukandega? Universaalne postiteenus ja perioodika kojukanne on omavahel seotud, kuid need ei ole automaatselt üks ja sama teenus ega pea olema korraldatud ühe ja sama instrumendi kaudu. Täna tuleneb perioodika edastamise kohustus universaalse postiteenuse osutaja kohustusest ning selle lahenduse puhul pakub mõlemat teenust teenuseosutaja kogu tegevusloo kestuse ajal, kuid tulevikumudeli täpsem kujundamine on osa laiemast postivaldkonna ajakohastamisest. Seetõttu ei ole põhjendatud käsitleda ette ära otsustava faktina, et universaalse postiteenuse osutaja ja perioodika kojukande tegija peavad igal juhul olema üks ja sama ettevõte, samadel alustel nagu täna. Riigi ülesanne on kujundada lahendus, mis tagab mõlema teenuse toimimise ning väldib põhjendamatut segadust rahastamises, vastutuses ja teenuste korralduses. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete ju regionaal- ja põllumajandus ka veel otsa minister. Regionaalpoliitika peab teie südames olema. Ma väga loodan, et te tahategi seda teha südamega, aga selline tunne jääb, et valitsus on teid suunanud regionaalpoliitikat hävitama. Postkontorid pannakse kinni, pangad kinni, politseijaoskonnad tõmmatakse kokku. Ei ole enam elu maapiirkondades, seal, kus räägitakse, et kindlates kätes Eesti, tegelikult ta nii ei tule välja. Kas või näide sellest, et omavalitsused tulevad vahel teile appi. Maardu linn võttis endale politseijaoskonna oma raha eest ülal pidada, ja postkontori ka, kus üks kolmandik jäi veel praegu Omnivale, aga kaks kolmandikku peab Maardu linnavalitsus ja Maardu maksumaksja. Kuidas on kooskõlas teie tööga regionaalpoliitika selline hävitamine? Kuidas seda kommenteerite?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks kindlasti tunnetega on raske vaielda. Teil on õigus niimoodi tunda. Postkontorite koha pealt on peaasjalikult asi selles, et neid kasutatakse aina vähem. Nende maht langeb, seda teenust osutatakse teistmoodi. Peaasjalikult on pakiautomaadid ja see võrk võtnud suurema osa sellest rollist üle, mis postkontoritel on olnud, teenust osutatakse teisel kujul. Ma arvan, et politsei tegevuse osas on mõistlik pöörduda selle küsimusega härra Taro poole.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ausalt öeldes on ka minu mure sarnane nagu eelküsijale, et kuidas läheb selline otsus kokku regionaalpoliitilise vaatega. Paratamatult, kui turul asub tegutsema ainult eraettevõtja, siis kindlasti tema prioriteedid ja arusaamad on erinevad sellest, mis on riigi huvi ja riigi loogika. Ei ole ju riigi roll ja huvi iga teenuse pealt raha teenida, vaid ikkagi tagada teatud teenused inimestele, mõnes mõttes inimõiguseid, on see tervishoid, sotsiaalvaldkond, haridus või tegelikult ka universaalne postiteenus, nagu te nimetasite. Nii et mu küsimus on teile, et kui ikkagi nüüd see hange tuleb ja me näeme, et seda võimalikult mõistliku hinnaga pakkumist ei leita, siis kas tõsiselt on teie plaan seaduse jõuga sundida eelmist teenusepakkujat seda universaalset postiteenust osutama. Kas see on realistlik ja adekvaatne sõiduplaan, et sisuliselt vastu tahtmist keegi peaks hakkama seda universaalset postiteenust pakkuma, kui hange peaks ebaõnnestuma?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks erastamise puhul see potentsiaalne ostja ka arvestab nende asjaoludega, et Omniva on universaalse postiteenuse osutaja. Tõenäoliselt ega sellist jaotusvõrku ei ole ühelgi teisel eraettevõtjal, nii et selle hanke puhul on nad ainus pakkuja, seda ei maksa salata. Kindlasti tuleb seda arvesse võtta ja seaduses on selline kohustus ette nähtud, et kui teist pakkujat ei tule – ma ei usu, et neid tuleb –, siis nad teenuse tagamist jätkavad. See on kogu arutelude käigus väga oluline küsimus, et sellega arvestatakse. Ma eeldan, et kui seda erastamise jooksul, pakkumist, tullakse tegema, siis võetakse seda arvesse ja see kohustus neile langeb, seda teenust peab tagama. Mul on seda raske ette kujutada, et pahatahtlikult erastatakse ja siis ei arvestata selle kohustusega, mis sellega kaasa tuleb. Seda ikkagi võetakse arvesse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, selle perioodika kojukandega on olnud juba päris pikk ooper siin, teda on küll kaetud riigi toel, küll ristsubsideeritud ka puhtalt Omniva oma muudest kasumitest. Ma möönan, et võib-olla pole olnud päris arusaadav see mudel kulude põhjal, aga samas on see jätnud veel maakonnalehed ellu. Muidugi on mõistetav see tendents, et järjest rohkem lugejaid kolib digisse ja paberil lugejaid jääb vähemaks, aga praegu on maakonnalehtedel jätkuvalt kuskil 200 000 lugejat. Meediaettevõtete liit on ka ikka veidi mures, sest see kulumudel, mis välja kujuneb – keegi ei ole ju kindel, et taoline riigi toetus säilib, vaadates ka praegust eelarve olukorda. Nii et kas te saate oma tunnetuse järgi lubada, et riik siis teeb oma panuse ja endiselt need maakonnalehed jäävad ellu nii palju, kui neid lugejaid siis veel selleks ajaks on?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me vaatame selle postiteenuse muutumist, siis see on olnud väga drastiline pööre ja hästi kiire. Tegelikult ka meediaettevõtted on ise seda väljendanud, et enamus lugejaid vaikselt kolivad digitaalsetele platvormidele üle. Küll aga on, nagu te mainisite, väga oluline osa ka paberlehel paljude inimeste jaoks ja see on oluline kindlasti ka riigi jaoks, et need mõistliku hinnaga oleksid kättesaadavad. Mis see täpne kulu on, seda ma ei oska praegu ette ennustada. Mingit väga drastilist hüpet, ma tahan loota, sealt ei tule, me ei räägi siin kümnetest miljonitest. Ma usun, et riigi jaoks on see prioriteet. See on küll tuleviku otsus riigieelarve protsessi raames, aga selle infovälja tagamine ja mitmekesisuse tagamine on riigi roll. Mina isiklikult usun, et seda peaks arvesse võtma ja selle tagama, et niikaua, kui väljaanded näevad, et neil on lugejaid, inimesed tahavad lugeda, on vaja see nendeni viia ja siis tuleb seda riigi poolt ka tagada.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! 9. veebruaril siinsamas saalis arupärimistele vastamisel te ütlesite, et üle Eesti paigaldatakse 200 pakiautomaati ja 35 postkontori asemele jääb 16 postkontorit. Kas te oskate öelda, kui palju see 200 pakiautomaati maksma läheb? Mis on selle orienteeriv maksumus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean kahjuks pettumust valmistama – ma seda ühe automaadi täpset hinda ei oska öelda. Ma võin selle küll Eesti Postist järgi küsida ja teile järgi saata.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Nii nagu te juba oma vastustes ütlesite, see, mis on riigi eesmärk, ei ole ju alati eraettevõtjate eesmärk. Riigi eesmärk on tagada turutõrkepiirkondades elu, ükskõik mis teenused, eraettevõtete või oma ettevõtete kaudu. Mul on mure just selle pärast, et sageli me teeme neid kokkupakkimisi nii, et kuskil piirkonnas on kõigepealt 10 või 20 on liiga vähe, ühel hetkel on viis liiga vähe. Kas te ei näe seda ohtu, et kui praegu on ikkagi riik ise öelnud, et mis iganes piirkonnas me tahame elu hoida, olgu see siis kojukanne, olgu see vahetu kontakt postkontoris, eriti praegu, kus väga palju pettusi on, kus eakad tahavad otse inimestega rääkida ja vähem läbi automaadi, kas te ei näe, et see oht, et hiljem seda teenust sisse hakatakse ostma, ikkagi seab väga paljud väiksemad piirkonnad just kannatajateks? 

Mis teenust? 

Ükskõik millist, mida praegu Omniva pakub.

Ehk siis, kui ma sain õigesti aru, need teenused, mida praegu Omniva osutab, uue potentsiaalse omandistruktuuri puhul, et neid teenuseid pakitakse, nagu rullitakse tagasi. Eks peaasjalikult pakub ta universaalset postiteenust, seda peab ta seaduse järgi pakkuma ka edaspidi. Ja teine teenuse osa on pakiautomaatide teenus, kus ka väiksemates kohtades tegelikult on ettevõtetel huvi konkureerida nendele inimestele teenuse pakkumisega. See huvi, ütleme, universaalse postiteenuse osas kehtib nii kaua, kuni see seaduses ette nähtud kohustus on. Pakiautomaatide teenuse puhul on kindlasti roll ka nõudlusel, aga nagu me näeme, tegelikult ka nõudlust on väiksemates piirkondades, kui seda efektiivselt teostada.

Helmen Kütt, istungi juhatajale on küsimus. Teil on protseduuriline küsimus.

Austatud istungi juhataja! Kas teie saite aru ministri vastusest, kas mul on lootus oodata vastuseid kirjalikult minu küsimusele? Tavaliselt see hea komme on, et kui ei ole võimalik vastata, siis need tulevad, aga ministri suust ma seda ei kuulnud. Kas teie saite aru sellest?

Eks minister saab võib-olla läbirääkimiste käigus ka täpsustada. Võib-olla selle aja jooksul juba saab teada, kui palju üks pakiautomaat maksab. Aga jah, mina sain aru küll, et minister on valmis selle pärast teile ka kirjalikult saatma järele vastuse. Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma alustan küsimust oma pinginaabri kõnega, kus ta ütles, et ilmselgelt riigiettevõtte versus eraettevõtte eesmärgid on ju erinevad. Ehk siis kui te nüüd plaanite anda Omniva erakätesse, erastada, siis kas te saate kinnitada, et näiteks Valgas, Võrus, Põlvas, Räpinas ja Antslas jäävad alles praegused toimivad postkontorid? Näiteks ma ise ka külastasin Valga postkontorit nüüd mingi nädal tagasi ja pidin tõdema, et osad tooted olid näiteks sealt müügilt ära võetud, kadunud. Võib-olla on see kuidagi sellega seotud. Aga palun, kas te saaksite kinnitada, et need postkontorid jäävad ka pärast erastamist alles?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma enne vastan korraks ka Helmen Küti küsimusele, et jah, ma ka ütlesin, et ma saadan need teile järele. 

Eks postkontorite kui selliste ülalpidamise eesmärk on tagada inimestele teenust senikaua, kui inimesed seda teenust vajavad ja seda ka näitavad sellega, et nad seal postkontorites käivad. Ma ei karda, et see oleks väga suur murekoht, sest et inimestele on vaja seda teenust osutada, isegi kas see on ettevõte, on see riigi oma või mitte. Juhul kui, nagu me ka praegu trendi näeme, inimesed postkontorites enam toiminguid tegemas ei käi, siis ma ei arva, et see peaks olema eesmärk omaette.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kolleegide küsimustega on puudutatud nurgad, mis mõjutavad võimaliku teenuse kättesaadavuse halvenemist, võimalikku hinnasurvet ja selle mõju perioodika kättesaadavusele ja nii edasi. Aga on üks nurk, mille üle me veel liiga pikalt arutlenud ei ole. See on see, et Omniva on täna oluline tööandja ka maapiirkondades, pakkudes sadadele inimestele üle Eesti tööd. Võib-olla te kommenteerite, kas ja millisel määral, kui te selle otsuse olete teinud, et Omniva erastada, millist mõju te näete maapiirkondade tööhõivele ja riigi poolt justkui hetkel, kas just garanteeritud, aga vähemalt võimalusena maapiirkondade inimestel tööd oma kodumaakonnas leida. Milline mõju võiks olla ja mis see perspektiiv on?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks Omniva potentsiaalse ostja jaoks on kindlasti see jaotusvõrk see väärtus, mis tal olemas on. Ja seda jaotustvõrku tagavad ka kullerid. Ma kindlasti ei saa lubadusi selle kohta anda, aga kuna see on osa sellest väärtusest, inimesed peavad neid pakke jätkuvalt kohale viima ehk siis selle vajadus ettevõtte jaoks jääb senikaua, kuni see teenus on sellisel kujul, nagu ta on. Ma ka ei kujuta ette, kuidas seda saaks täisautomaatselt lahendada lähima paarikümne aasta jooksul.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Homme hommikul tuleb peaminister siia julgeolekupoliitika põhialuseid tutvustama. Ja need alused räägivad ka sidususest ja inimeste Eesti inforuumis hoidmisest. Kuidas sellise ebakindluse loomine eestikeelse perioodika kojukande osas aitab kaasa meil julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamisele? Näiteks kättesaadavus kui selline on väga oluline. Alkoholipoliitika puhul on nii, et mida rohkem on müügikohti, seda suurem on tarbimine. Nüüd, kas see seos millegipärast perioodika kojukandele ei kehti, et vähendatakse kojukande päevade arvu ja seda, et üldse kas koju kantakse või viiakse pakiautomaati? Kui vähendada kättesaadavust, kas teil on kuidagi infot, et siis hakatakse rohkem ajalehti ja ajakirju tellima ja lugema või on ka seal selline kättesaadavuse printsiip universaalne, et kui kättesaadavus on mugav ja hästi korraldatud, siis inimesed loevad rohkem lehti?

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi, tänapäeval on info kättesaadavus, ma ütleksin, ajalooliselt kõige kõrgemal tasemel, kui ta üldse on olnud. Inimestel kindlasti meeldib paberkujul lugeda, seal on tehtud ajakirjanduslikult rohkem tööd selle nimel, et just kõige kvaliteetsemad tükid lähevad trükki. Aga mina ei näe seda, et see kättesaadavus jääks maha sellest inimeste ootusest selle teenuse vastu. Kandepäevade arvu vähendamist mina ei toeta, see peab olema viis korda nädalas kättesaadav, et inimestel oleks võimalik neid perioodikaid lugeda. Ma arvan, et see peaks niimoodi ka jääma. Ma arvan, et see on riigi jaoks äärmiselt oluline, et oleks inimestega kontakt olemas, samamoodi ka UPT tervikuna ja kullerteenus.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Mul on kaks küsimust ja palun mõlemale vastust. Kui nüüd riik doteerib maapiirkonna kojukannet 1,5 miljonit euroga aastas, siis kas see summa jääb pärast erastamist samaks, suureneb või seatakse sellele ülempiir? See on küsimuse üks pool. Ja teine: milliseid siduvaid tingimusi pannakse müügilepingusse, et uus omanik ei saaks postkontorite kandepäevade, postkastiteenuse ega maapiirkondade kojukande arvelt kokku hoida? 

Aitäh selle küsimuse eest! Esimese poole kohta, eks seda rahastusmudelit peab ümber hindama, see on selge, see on hetkel väljakujunemisel. Ma kipun pigem arvama, et see toetus peaks natuke tõusma, et oleks võimalik seda taskukohaselt inimestele kättesaadavaks teha. Ja müügilepingu kohta on praegu natukene vara neid detaile avaldada.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Filateelial on oma õpetuse iva kindlasti olemas, ta laiendab geograafilist, kultuurilist ja poliitilist silmaringi, seda kõigil meil, aga esmalt ka lastel, kui nad sellega kokku puutuvad. Omniva ei ole väga palju teinud, üksikuid aktsioone on filateelia ja markide kultuurirolli tutvustamiseks näiteks kooliõpilaste hulgas. Aga praegu, Omniva erastamise ajal see küsimus kindlasti tõstatub, sellepärast et tema kaudu on siiamaani antud välja meie tähtpäevade, isikutega, kultuuriga seotud marke ja muid filateelia väljaandeid. Kas see jätkub, kas Eesti selles tähenduses kultuurriigina toimib edasi? 

Ma usun, et seda teenust peaks jätkuvalt tagama. Küsimus on muidugi filateelia puhul selles, et kui kirjade arv tervikuna massiliselt kukub – eks ta tegelikult on ülemaailmselt kukkunud –, siis postmarkide olemus kui selline on väga tugevalt muutunud sellest, et ta on funktsionaalne viis posti eest maksmiseks, filatelistide huviorbiidiks, mis on ka oluline kultuuriline osa, nagu te mainisite. Ja jätkuvalt on see teenus, mille eest inimesed, ka kogujad, on valmis maksma, ja ma arvan, et seda saab samal kujul jätkata.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana kõigepealt Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased, ülekande jälgijad, regionaal- ja põllumajandusminister! Suur aitäh vastuste eest, mida andsite sotsiaaldemokraatide algatatud arupärimisele, aga kahjuks hingerahu ega kindlust tuleviku osas need ei andnud. 

Oleme saanud näha ja lugeda meedia vahendusel, et põllumeeste meeleavaldusel sõitsite esimesel traktoril, kuidas käite avamas pakiautomaate, aga samas pole kuulnud, et te oleksite osalenud mõne postkontori sulgemisel ja lohutanud sealseid inimesi, et 2026. aastal lisandub üle Eesti 200 uut pakiautomaati, mis sest, et teie piirkonnas küll postkontor kinni läheb. Kui 35 postkontori asemele jääb 16 kontorit, siis on ju selge, et õige varsti tullakse ja teatatakse, et kuna pole vajadust ja pole sellist külastatavust, siis vähendame veelgi. Riik läheb ju maapiirkondadest veel kaugemale ja tekitab sellega olukorra, kus inimeste pettumus, aga ka töökohad kaovad. See kindlasti ei ole regionaalne lähenemine. 

Kui postkontorid panevad uksed kinni, siis mitte ainult maapiirkondades. Lubage mul teile tuua näide Viljandimaalt, õigemini Viljandi linnast. Ma tsiteerin valikuliselt ajalehes Sakala toodud väikest artiklit. Tsitaadi algus. "Omniva Viljandi postkontor, mis kolis mullu oktoobris kesklinnast Männimäe tööstusrajooni tagumisse serva, on juunist avatud senisest vähem aega. Alates uuest kuust on kontor iga päev avatud kolm tundi senisest vähem. 1. juunist töötab postkontor esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval kella 9–14 ning kolmapäeval ja reedel kella 12–17." Mõistagi, üks inimene on ka koondatud. "Omniva põhjendab lahtiolekuaegade kärpimist külastatavuse vähenemisega ja töökorralduse muudatusega." Varem oli postkontor avatud igal tööpäeval 9-st 17-ni. "Viljandi postkontor on maakonnas ainus. Kuni eelmise sügiseni töötas see kesklinnas Uku keskuses, kuid siis koliti see linnajuhtide vastuseisust hoolimata Reinu teele Viljandi kõige kaugemasse hoonesse, kus asub Omniva jaotuskeskus. Vahepeal on Omniva otsustanud sulgeda ka suurema osa maakonna postipunktidest." Tsitaadi lõpp sellest artiklist. 

On täiesti selge, et uus omanik, kes erastamise korral Omniva teenust või kojukandeteenust hakkab pakkuma, on huvitatud kuluefektiivsusest, aga mitte regionaalpoliitikast, mida peaks otsuste langetamisel jälgima riigiettevõte ja vastutav minister. 

Tegelikult oleme me täna olukorras, kus iga sellise otsusega, mis vähendab ka riigi makstavaid töökohti, kaugeneb riik inimestest. Täpselt samuti on andnud regionaal- ja põllumajandusminister kooskõlastuse raamatukogude reformile, mis näiteks Viljandi linnast võtab ära neli töökohta, need on kõrgharidusega töötajad. Nii et riik tõmbab ennast järjest koomale. Ma tõin praegu näite Viljandi linnast, aga kujutage ette, milline seis saab olema maakonnas. Kui senise 35 asemel, mis on juba vähendatud arv, jääb 16 postkontorit, siis tegelikult ega seda kindlust ei ole, kui kaua need 16 postkontoritki on. On täpselt nii, et kui on vähem tarbijaid teenusel – ja miks peakski olema 16 postkontoris tarbijaid rohkem kui senises 35-s –, siis on põhjendatud vajadus veel kärpida, veel vähendada. 

Ma arvan, et see põhjendus, mida ka minister siit kõnepuldist ütles, et varsti on kõik ainult digitaalselt, ei olegi paberilehti üldse enam vaja, on väga lühinägelik. Meil on päris suur hulk eakaid inimesi, kes elavad tihti sellistes piirkondades, kus levipiirkonda tuleks sõita. Seda levi ei ole seal ja täpselt samuti puuduvad oskused. Alles oli ka uuring, mille kohaselt siiski väga suur hulk inimesi kas oskuste või ka vajalike seadmete puudusel ei pääse juurde sellistele olulistele digiteenustele. Need inimesed on tegelikult oluliselt halvemas ja haavatavamas olukorras, rääkimata juba võimalusest teatud pettusteks. Ja täpselt sarnaselt on toodud näiteid ka selle kohta, et teinekord inimesed, kes usaldavad tänast postitöötajat ja saavad oma mured seal ka lahendatud – selle töötaja ja selle teenuse kadumine tekitab ka vaimse tervise probleeme ja seda just eakatel inimestel. 

Nii et on tegelikult väga kurb, et me ei tea, mida see erastamine endaga kaasa toob, aga nii nagu ka alguses väidetud, uus omanik on kindlasti huvitatud kuluefektiivsusest, aga teatud teenused, ja ma väidan, et see teenus, mida täna pakutakse läbi Omniva, on strateegiline ja kriitilise tähtsusega, eriti praeguses muutuvas ja suhteliselt keerulises välispoliitilises ja sisepoliitilises olukorras. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Ajalehtede kojukanne tegi meid rahvaks ja ajalehtede kojukanne lõi Eesti Vabariigi. See on küll täiesti vaieldamatu fakt, sest rahvaks me saime ajalehti lugedes ja infot vahetades ning selle rahvaks saamise paratamatu ja õilis tagajärg oli Eesti Vabariigi loomine. Loomulikult ükski kultuuriline fenomen ei püsi aegade lõpuni täpselt muutmata kujul, aga minu hinnangul on ajalehtede kojukanne veel funktsioon, mida toetada tuleb ja mis jätkuvalt on meie rahvaks liitmisel. Ükskõik, kas me sõnastame, et ta ühendab kogu rahva tüvega, tuumikuga ainult osi regioone ja osi vanusegruppe, aga ikkagi, tervik rahvaks kujunemisel ja selle staatuse hoidmisel on see asendamatu. Nii et Omniva erastamisel tuleb kindlasti jälgida ka ajalehtede kojukande funktsiooni säilimist niisugusel kujul, kuni see kultuuriliselt vajalik on. Minu hinnangul veel on. 

Nagu ma ütlesin, filateelia, markidega seonduv, on niisugune õpetuse iva ja hariduslik funktsioon. Kahju, et seda hariduslikku funktsiooni ja selle kirjeldust minister enam ei kuule, kuna tal on tähtsamaid tegemisi. Aga kahtlemata on see olnud selline, noh, mitte väga laialt levinud huvihariduse osa, aga filateelia ringe on koolide juures olnud, ka osa noori on see ühendanud. Aga me ei ole tegelikult teinud ka Eesti Posti ja nüüd Omniva ajal ise ka piisavalt, et see silmaring, mida filateelia annab nii geograafiliselt, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt kõigile inimestele ja noortele, oleks eriti rõhutatud. Ja selle juurde rahvad, riigi rahvad, kõik veel, kes on oma postmarke välja andnud, kuigi igal pool postmarkide kirjade peale kleepimise roll ja tähendus väheneb, aga nad ei ole loobunud oma kujundatud markide väljaandmisest küll tähtpäevade tähistamiseks, mingite kultuuriliste nähtuste tähistamiseks, ka rahvusvaheliste suhete sündmuste tähistamiseks. Meie ei tohiks olla sugugi esimene, kes sellest loobub. 

Ka niisugune trafareti peale minek ja tehisintellektile mingite sümbolite, ütleme, markide kujundamise üleandmine ei ole lahendus. Need on kunstiliselt kujundatavad originaalloomingud ja sellega me peaksime jätkama, andma sellele veel täiendavat rolli. Nii et mina koputan Omniva erastamise korraldajatele südame peale, et filateelia kultuuriline tähendus ei kaoks, et kunstiline kujundamine jätkuks. See ei ole sugugi iganenud nähtus. Sugugi vähe ei kulutata riikides, kaasa arvatud Eesti riigis, igasuguse brändinduse peal ja küll loosungite ja kujunduste ja sotsiaalse sidususe, muude nähtuste väljamõtlemise peale, makstakse kujundusfirmadele piisavalt raha, et rääkida sellest, et selline riigi tellimus on iganenud. Ei ole! 

Nii et selliseid asju tehakse. Ja originaalloomingu, markide tellimine peaks jätkuma, ja seda ka pärast erastamist. Nii et pandagu need asjad kenasti lepingusse sisse ja kasutatagu hariduslikus funktsioonis filateeliat tulevikus rohkem – nii seda, mis on juba olnud, tema kultuurilist tähendust, vastavaid kogusid, mis muuseumidel on, kui ka antagu välja uudismarke. 

Aitäh! Ministrit näha ei ole, järelikult kõnesoove tal ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tanel Kiige, Helmen Küti, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Andre Hanimäe, Jaak Aabi ja Ester Karuse poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine riigi registripoliitika kohta nr 970. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova.

Tere õhtust, head kolleegid! Hea juhataja! Head Eesti inimesed ja ka minister! 26. märtsil esitasid sotsiaaldemokraadid arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale seoses riigi registripoliitikaga. Sellest saati on saanud lugeda meedia vahendusel erinevaid sündmusi, mis on sellega seotud olnud. Peamine mure, mis meie arupärimises kajastub, on see, et kuna senine riiklik registripoliitika on üsna segane, inimestele arusaamatu ja ka kohati ebaõiglane, siis on inimesed võtmas seda õiglust oma kätesse. Me loodamegi, et minister on hästi ette valmistunud ja saab meie küsimused ka ette lugeda ja vastata ja sellest tekib hea arutelu, millest saame koos edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun arupärimisele vastama justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! See arupärimine on kaunis pikk. Kui ma selle nüüd täiel kujul ette loeksin, siis läheks juba suur osa vastamise aega. Kui lubate, ma teeksin kokkuvõtlikult. 

Probleemi kohta ettekandja nimetas, et registripoliitika on kohati ebaõiglane ja inimesed, nagu siin ka arupärimises öeldakse, on seetõttu sunnitud looma omaalgatuslikke registreid. Ma ütlen alustuseks, et ma ei saa kuidagi nende hinnangutega nõustuda. Eesti olukord karistusregistriga on ikkagi Euroopa Liidus kõige parem. Me oleme ainukene Euroopa Liidu liikmesriik, kellel on täiesti läbipaistev ja avalikult kasutatav karistusregister. Mitte üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis sellise kasutatavusega karistusregistrit ei ole. On selliseid karistusregistreid, kus väljavõtteid saab teha kas ainult iseenda kohta või inimese enda nõusolekul. Aga Eestis on täiesti unikaalne olukord, kus on võimalik kõikidel inimestel teha kõikide inimeste kohta päring. Kui see päring on tehtud laste kaitseks, siis on võimalik see päring teha ka täiesti tasuta. Selle väärtus seisneb selles, et riiklikus registris on ainult täiesti õiged andmed. Seda ei saa kuidagi pidada ebaõiglaseks või läbikukkunuks. Vaadake, kui me võrdleme seda näiteks omaalgatusliku registriga, kus on mõnisada kannet, siis riiklikus karistusregistris näiteks nende inimeste kohta, kellel on lastega töötamise keeld, on neid kandeid ligi 7000. Palun nüüd kujutage ette, mis see tähendab. See tähendab ju seda, et kui inimene omaalgatuslikult registrist teeb päringu ja talle tundub, et oh, nüüd ma olen kõik vajalikku teada saanud, siis ta tegelikult ju petab ennast. Ja kahjuks seab ka ilmselt oma lapse ohtu, sellepärast et ainus koht, kus on tõesed ja õiged andmed, on riiklik karistusregister. Ja riiklikust karistusregistrist, kordan veel kord, on kõikidel inimestel võimalik teha tasuta päring kõikide teiste inimeste kohta, kui seda teha laste kaitseks lastekaitseseaduse alusel. Ja lastekaitseseaduse alusel, kuna kõikidel inimestel on vastutus laste heaolu eest ja kõikidel inimestel on kohustus teada anda vähegi ohus olevast lapsest, siis saavad neid päringuid tõesti kõik inimesed teha. 

Teine oht eraalgatuslike registritega on tegelikult selles, et seal on paljastatud täiesti ilmaasjata mõnikord terve lugu. Ja see loopaljastus seab ohvrid väga traagilisse olukorda. Kahjuks olen ka mina saanud mitu väga traagilist kirja, kus räägitakse ka suitsiidist ja enesetapust. Ja just sellepärast, et need ohvrid on olnud sunnitud läbi elama uuesti kõike seda, nad on äratuntud, nad on stigmatiseeritud. Seda just sellel põhjusel, et ohvreid kaitsta, on riiklik karistusregister üles ehitatud selliselt, et seal ei ole lugu, vaid seal saab lihtsalt teada, kas inimesel on lapsega töötamise keeld või tal ei ole lapsega töötamise keeldu. 

Mul on tõesti väga kahju kõikidest nendest ohvritest, kes on pidanud kogu seda valu ja vaeva uuesti üle elama praegu ja kes on sellest väga traumeeritud. Nii et probleem on eraalgatuslike registrite puhul esiteks võltsturvalisus, teiseks, tõesti see, et me teeme ohvritele liiga, aga kolmas häda on selles, et me tekitame uusi ohvreid juurde. Eraalgatuslikes registrites on ka selliseid inimesi sattunud, kes ei ole midagi valesti teinud, kes on olnud kas nimekaimud või on sattunud kellegi pilt sinna, kes tegelikult ei ole midagi teinud. Ja selleks hetkeks, kui see info sealt kustutatakse, on kuvatõmmis sellest valeinfost jõudnud teha juba mitu tiiru ümber maakera. Täpselt samamoodi on inimesed pöördunud ka minu poole väga-väga kurvalt ja ärritunult samaaegselt, et nende pered kannatavad, nende enda lapsed kannatavad ja inimene ei ole mitte midagi valesti teinud. Nii et siin on mõnikord üritatud seda tõlgendada, justkui me kaitseks pedofiile. Ei, Eesti on riik, kus lapsevastase raske seksuaalkuriteo karistus jääb elu lõpuni, inimese elupäevade lõpuni karistusregistrist väljavõetavaks. Ja selline sotsiaalne karistus on inimese elupäevade lõpuni. See on ka meil tegelikult väga erakordne, kui me jälle tervet Euroopa Liidu pilti vaatame. 

Ja lõpuks, mis on eraalgatuslike registrite suur miinus, on see, et tegelikult võib nende kasutamine ettevõtetele näiteks trahvi kaasa tuua. Võib tekkida selline olukord, kus ettevõtja kas ei täida seaduses toodud kohustust riiklikust karistusregistrist inimese tausta kontrollida ja sellisel juhul võib see ettevõte saada kuni 32 000 eurot trahvi. Aga me teame ka Euroopast näiteid, kus ettevõtteid on trahvitud selle eest, näiteks 2023. aastal üks õhutranspordiettevõte Prantsusmaal sai 200 000 eurot trahvi selle eest, et ta oli omaalgatuslikult töödelnud inimeste süütegude andmeid, ja seda teha ei tohi ettevõte. Nii et trahvivõimalused on päris suured. Üks suurimaid trahve inimeste andmete ebaseadusliku töötlemise eest oli 16. maist 2024, kui Hollandis määrati ettevõttele Clearview trahv, mis oli suuruses 30,5 miljonit eurot. Nii et väga mitu väga tõsist põhjust on, miks ei ole üldse mõistlik kasutada eraalgatuslikke registreid. 

Ja lisaks, kui me vaatame nii Eesti põhiseadust kui ka Euroopa Liidu õigust, siis Euroopa Liidu õiguses, mis on meile otsekohalduv isikuandmete kaitse üldmäärus, on artikkel 10, mis ütleb väga selgelt, et kuna karistuse andmed on stigmatiseerivad ja kui seal midagi valesti läheb, siis see kahju on pöördumatu. Sellel põhjusel on seal eraldi välja toodud, et inimeste karistusi või süütegusid puudutavaid andmekogusid tohib teha üksnes kas riik või siis tuleb seda teha riigi järelevalve all. Seda ei tohi eraõiguslikult teha. Ja seda tegelikult nendelsamadel põhjustel, mis ma teile enne ette lugesin. Me keegi ju ei taha, et ühiskonda tekiks uusi ohvreid juurde süütute inimeste hulgast. Me ei taha keegi, et senised ohvrid peaksid kogu seda tragöödiat uuesti üle elama ja enesetapumõtteid endas kandma. Nii et see on väga oluline, et see informatsioon on Riigikontrolli all. 

Eestis on lisaks karistusregistrile ka kõik kohtuotsused leitavad Riigi Teataja kodulehelt. Kui te vaatate ka selle märksõnaotsingu abil ja kriminaalasjades on seal avalikustatud ka süüdimõistetu nimi ja isikukood. Lisaks on meil ka täitmisregister. Täitmisregister on nüüd 12. maist avalik. Ma väga tänan advokaat Kaire Sepperit advokaadibüroost Hedman, kes on tegelikult sellel teemal kaasa mõelnud ja aidanud leida paremaid lahendusi. Ta on tõesti väga hea asjatundja selles valdkonnas ja ma täiesti nõustun tema artiklis olnud üleskutsega, millele ka arupärijad siin viitavad. See üleskutse kõlas, et loodetavasti suunab riik lähiajal rohkem tähelepanu olemasoleva elatisvõlgnike info nähtavaks tegemisele ning viib lõpule ka täitmisregistri loomise mitte üksnes formaalselt, vaid sisuliselt toimiva lahendusena. Täitmisregistri andmed on kõigile 12. maist avalikud. 

Nüüd, kui midagi olulist veel lisada selle riigi registripoliitika kohta, siis arupärimises on toodud välja, justkui oleks tegemist kas kommunikatsiooniprobleemiga või mingisuguse laiema murega Eesti puhul. Vaadake, meil on Eestis tegelikult umbes 1300 andmekogusid ja registreid, nendest selliseid klassikalisi andmekogusid, kust inimesed saavad päringuid teha, on suurusjärgus 800–900. See tähendab seda, et igale andmekogule me ei jõua teha suurt reklaamikampaaniat, samal ajal kõikidel nendel andmekogudel on oma kasutajad olemas. Praegu ma näen hea meelega, et riikliku karistusregistri kasutamine on väga tublisti üles läinud. Seda enne juba väga massiliselt kasutati ja nüüd on see kasutus veel paremaks läinud. Ma tänan kõiki asjaosalisi, kes on võimaldanud seda reklaami teha. Aga meil on veel palju häid andmekogusid. 

Riigikogus oli hiljuti arutlusel digiühiskonna arengukava aastani 2035. Ka selles digiühiskonna arengukavas on mitu punkti, mis andmekogude paremat kasutust silmas peavad. Kui me võtame selle arvesse, et meil on umbes 1300 andmekogu, siis ei jõua ühe õhtuga ükski inimene neid kõiki läbi vaadata, isegi kui väga tahaks. Siin on abi tehisarust. Ja tegelikult meie värske küsitlus näitab, et juba 44% juhtudest on kas piloteeritud tehisaru kasutamist või tehakse plaane selle kasutamiseks, et nende andmekogude kasutusmugavus inimeste jaoks läheks oluliselt paremaks. 

Ja kui vaadata konkreetsemaid alapunkte digiühiskonna arengukavast, mis ongi tegelikult ka kõige värskem riigi registripoliitika, siis sealt te leiate, et kõige olulisem punkt vast on punkt 2.3.2, mis ütleb seda, et aastaks 2028 on tagatud kogu avaliku sektori andmetöötuse läbipaistvus andmejälgija kohustusliku rakendamise teel. Kuna meil on nii palju andmeid avalikud, võrreldes ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega meil on väga palju andmeid avalikud, siis me tahame ka, et inimesed usaldaksid seda kasutust ja et inimestel andmejälgijasse tuleb märge, kui nende andmeid on vaadatud. See on oluline selleks, et inimesed saaksid kontrollida ise – inimesed on ise ju nende andmete omanikud –, kas andmete kasutus on olnud õige ja kes nende vastu huvi tunnevad. 

Oluline on ka digiühiskonna arengukavas välja toodud, et registrid peavad olema intuitiivsed ja kasutajasõbralikud. Ja loomulikult tuleb silmas pidada ka seda, et selle hea kasutajakogemuse aluseks on suhtlus. Kui keegi praegu, kes meid kuulab, teab, et mõnda registrit on väga ebamugav kasutada, aga samas tahaks seda kasutada, siis me oleme väga tänulikud, kui sellest märku antakse. Sest tegelikult on nii karistusregister kui ka elatisregister on töötanud tükk aega – elatisregister on täitmisregistri oma hüüdnimi, eraldi elatisvõlglaste registrit meil ei ole, vaid see on täitmisregistri osa. Oleksime me varem teadnud, oleksime kindlasti nende parandustöödega varem pihta hakanud. Aga kuna ainuüksi karistusregistris on miljoneid kasutusjuhte aastas, siis on väga keeruline teada, et just nendest 1300 andmekogust on kasutusmugavus kehv. Esimesed kasutusmugavuse parandamised me oleme karistusregistris ära teinud ja ülejäänud karistusregistri parandused ootavad seadusemuudatuste taga. Seda eelnõu juba tehakse. 

Nii et läheb paremaks. Suur tänu veel kord kõigile, kes on sellele kaasa mõelnud! Mul on jäänud poolteist minutit, mõned konkreetsed asjad veel siit arupärimisest. Küsimus on selles, miks on elatisvõlgnikud korraga nii Eesti.ee-s kui ka täitmisregistris. Tõesti peaks see olema algust peale täitmisregistris, aga miks 2016. aastal tõsteti need Eesti.ee-sse, sellele peaks vastama toonane justiitsminister Urmas Reinsalu. Me ei leidnud ministeeriumist küll ühtegi otsust selle kohta, miks see jäi korralikult tegemata toona ja milline oli kaalutlus tollel hetkel. Praegune täitmisregister on andmejälgijaga liidestatud ja täitmisregistri kaudu isiku elatisvõla andmeid vaadates see inimene näeb, et andmejälgijas on tema kohta see päring tehtud. 

Tasudest ja muudest asjadest ma juba rääkisin. Üldiselt on meil äriregister üks osa väärtuslikest andmestikest, mis on kõik tasuta. Need on üle Euroopa tasuta kasutamiseks, näiteks georuumilised andmed, maa, seire- ja keskkonnaandmed, meteoroloogia, tee, statistika, äriühingud ja äriühingu omandisuhted ning liikuvus. Ainult MTÜ-d teatud dokumendid on raha eest. 

Lõpetuseks, tõesti kutsun üles kasutama ikkagi riiklikke registreid. Eestis on Euroopa, aga ma arvan, et tegelikult terve maailma kõige avalikum karistusregister üldse, on põhjalikkuse ja andmekvaliteedi poolest kindlasti väga usaldusväärne kasutada ja läheb veel paremaks. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minule on jäänud natuke arusaamatuks – ma arvan, ka paljudele –, et milline on siis see valitsuse positsioon. … tegelikult ka teie positsioon, aga eeskätt mind huvitab valitsuses tervikuna just nimelt, noh, ütleme, selliste registrite või tegevuste suhted, mis aitavad tähelepanu juhtida meie hulgas elavatele, toimetavatele lastevastastes kuritegudes süüdi mõistetud inimestele, rahvakeeli pedofiilidele. 

Ehk kui ma vaatasin, siis peaminister Michal näiteks kiitis seda nii-öelda Malluka algatust ja pidas seda justkui õigeks või vajalikuks. Vähemalt niimoodi on see meedias kõlanud. Samal ajal, ma saan aru, et Andmekaitse Inspektsioon on siin seda lehte kas sulgemas või oluliselt piiramas. Nüüd teie vastustest ausalt öeldes mulle jäi ka lõpuni arusaamatuks, et kas on siis plaanis teil võtta see initsiatiiv kuidagimoodi, nagu ka Mallukas viitas, et riigi poolt hallata ja võtta sarnased registrid lisaks olemasolevatele, või tegelikult liigub valitsus selles suunas, et need eraalgatusega registrid nii-öelda kinni panna.

Aitäh! Eraalgatuslike registrite üle järelevalvet teeb Andmekaitse Inspektsioon. Andmekaitse Inspektsioon on sõltumatu asutus, kes oma menetlusi teostab sõltumatult, ehk valitsus nendesse ei sekku. Valitsuse seisukohti ma digiühiskonna arengukava kaudu tutvustasin. Kindlasti on see terve valitsuse eesmärk, aga minu arust oli see ka üleüldine toetus ka vähemalt Riigikogu majanduskomisjonis ja ka avalikul istungil, kui seda arutati. Digiühiskonna arengukava sai väga laialdaselt kiita ja leiti, et need eesmärgid, mis seal on seatud, on väga olulised. Nii et ma ütleksin, et see ei ole mitte ainult valitsuse eesmärk, vaid terve Eesti ühiskonna eesmärk.

Valitsuskabinet on arutanud meie 31. märtsil esitatud memorandumit, kus me kirjeldame seda, milliseid seadusandlikke muudatusi me sooviksime teha karistusregistris, et tema kasutusmugavus läheks paremaks, ja selle kiitis valitsus heaks. Nii et see eelnõu on töös, seda ma ka tutvustasin oma ettekandes.

Mis puudutab seda eraõigusliku registri haldamise ülevõtmist, siis selleks puudub igasugune vajadus. Riigil on olemas suurepärane karistusregister, kus on täpsed ja õiged andmed. Ja nii nagu ma ka nimetasin, kui selles eraõiguslikus registris on mõnisada kannet, siis riigi registris – ma nüüd täpselt tänast seisu ei ole välja võtnud –, aga on ligi 7000 lastega töötamise keeluga inimest. Ehk et ei ole mingit põhjust seda eraalgatuslikku registrit üle võtta, kui riiklik, hästi toimiv register õigete andmetega on olemas.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie vastus, kuidas öelda, oli natukene uinutavalt ilustav. Ma vabandan, kui ma ei suutnud kõike järjel püsida. Ma küsin siis niimoodi, kas ma saan õigesti aru. Ühelt poolt te keskendusite väga pikalt sellele, mis on eraalgatusliku registri probleemkohad ja murekohad, millega osati võib nende riskidega igati nõustuda. Samas teie seisukoht ongi see, et riigi vaates justkui probleemi ei ole. Meil on vaja nipet-näpet siin-seal parandada, millega me aktiivselt tegeleme, aga tegelikult on kõik meil hästi ennetavas mõttes. Ma sõnastan niipidi. Kas teil ei ole selles arutelus, mis on ka avalikkuses õnneks jõudnud tänu sellele eraalgatusele, et võib-olla riik saaks preventiivse registriga väga palju head teha? Te kirjeldasite ka karistusregistri võimalusi. See on tõsi, et ka täna saab sinna juurde, aga oleme väga täpsed, et siiski praktikas on seal ka juhtumeid ja lahendeid, mis ei ole sugugi avalikult leitavad. Samuti on kaasuseid, mille puhul on karistatava kohta ainult initsiaalid. Päris nii ilus see kõik ei ole. Palun ikkagi veel teie seisukohta. 

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Ma nüüd ikkagi uuesti kordan, et ma ei ole kordagi öelnud, et meil on kõik väga hästi. Vastupidi, ma ütlesin, et meil on umbes 1300 andmekogu ja meil on digiühiskonna arengukava just vastselt ka Riigikogus arutlusel pikalt olnud, kus meil on eraldi eesmärgid võetud, kuidas seda kasutamist nendel andmekogudel lihtsamaks teha. Tsiteerisin ka eraldi seda eesmärki, et tõesti, nende andmekogude kasutamine peab olema andmete kasutajale intuitiivne ja kasutajasõbralik. Selline eesmärk on väga selgelt võetud, lisaks ka täieliku läbipaistvuse tagamine aastaks 2028, ka kõikide liidestamine andmejälgijaga. Need on äärmiselt olulised küsimused, et see kasutamine muutuks inimeste jaoks mugavamaks. 

Ma ei tea täpselt, mida te mõtlete preventatiivse andmekogu all. Riigi karistusregistrist on leitavad järgmised andmed. Esiteks, kõikide laste vastu suunatud seksuaalkuritegude ja muude raskete seksuaalkuritegude, lisaks veel terve rea kuritegude. Te leiate selle loetelu lastekaitseseaduse §-st 20. Kõikide nende kuritegude puhul on andmed kurjategija kohta nähtavad kuni selle kurjategija eluea lõpuni. Sealhulgas on ka kergemaid, näiteks on keegi kedagi löönud, mis on küll kuritegu, aga mis ei ole sedavõrd raske kuritegu, et see andmestik oleks nähtav inimese elupäevade lõpuni. See on ühiskonnas siiamaani tehtud kokkulepe, et kui näiteks keegi, ma ei tea, 18-aastaselt kedagi rusikaga korraks lööb, siis see on kuritegu, see kuritegu saab karistuse, aga kümme aastat hiljem on sellest inimesest võib-olla saanud väga korralik ühiskonnaliige ja kümme aastat hiljem see karistusmärge tal karistusregistrist kustub. Siis jäävad need initsiaalid, mida te nimetate. See on olnud ühiskonna otsus, et kergemate kuritegude puhul me anname inimesele võimaluse teatud aja pärast ühiskonnas toimetada, ilma et ta oleks häbimärgistatud. 

Aga rõhutan veel kord üle, et kõik rasked seksuaalkuriteod jäävad karistusregistrisse kurjategija elupäevade lõpuni. See on täiendav sotsiaalne karistus, mis on Eestis ette nähtud sellistel puhkudel. Ja kui soovida, et kõik karistused oleksid kõikide inimeste elupäevade lõpuni nähtavad, siis see nõuaks tõesti täiesti omaette arutelu Riigikogus. Praegune arusaam ühiskonnas on olnud ikkagi selline, et kergemate kuritegude puhul teatud aja pärast karistuse avalikkus kaob.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Olles kuulanud teie selgitusi, mis puudutab Eesti riigi poliitikat, siis mul on küsimus. Sotsiaaldemokraadid ja ka ma ise olen päris palju rääkinud sotsiaalmeedia mõjudest ja just sellest, mis toimub meil internetis, mis toimub erinevates portaalides ja kuidas seal on asjad käest ära. Teie sõnavõtud on olnud pigem sellised, et digihügieen ja võib-olla nii palju ei peaks sekkuma, aga kuulates täna teie sõnavõttu, kus te olite väga resoluutne ja üheselt selgelt mõistsite hukka avalikel andmetel põhinevat aktsiooni, kus mingid inimesed on välja toodud, tekib minu jaoks teatud vastuolu. Kas te võib-olla veel selgitaksite, miks te näiteks sotsiaalmeedia probleemide ja seal probleemide puhul ei ole sama resoluutne ega näe neid ohte sama jõuliselt, kui te näete selle teema puhul?

Mulle nüüd küll kuidagi ei meenu, et ma oleksin kuidagi heaks kiitnud sotsiaalmeedias mis tahes halvustava või laimava või mis tahes muul moel inimeste õigusriivet perekonna ja eraelu puutumatuse suhtes kuidagi normaalseks või heaks pidanud. Vastupidi, minu arust põhiseaduse § 26, mis meil kaitseb igaühe õigust perekonna ja eraelu puutumatusele, on ülioluline ja seda õigust tuleb igal juhul ka sotsiaalmeedias kaitsta. Meil on käinud väljatöötamiskavatsusel ka täiendavad regulatsioonid, mis peaks varsti nüüd jõudma ka Riigikokku, mis said väga palju ka just – mitte kiita, on vale öelda –, kus leiti, et need on väga olulised muudatused, mida tulekski karistusseadustikus teha, mis puudutab kuritarvitusi internetis näiteks, olgu see kättemaksuporno või midagi sellist. Seal me kindlasti karmistame seadusi ja loodame seda veel selle Riigikogu koosseisu lõpuks ära teha. Identiteedivargused on näiteks väga oluline probleem. See on meil küll juba praegu karistusseadustikus olemas, aga ka seda osa me teeme selgemaks. Ma küll kuidagi ühelgi moel ei pea seda õigeks, õiglaseks või lubatavaks, et sotsiaalmeedias või ükskõik kus mujal võiks keegi kellegi kohta midagi avaldada. See ei ole kindlasti õige.

Heljo Pikhof, palun! 

Aitäh! See lähenemine, et karistuse avalikkus kergemate kuritegude puhul kaob aja jooksul, on igati õige. Seda ma pean ka õigeks. Muidugi, raskemad kuriteod on iseasi. Aga küsimus ei ole ainult registrites, vaid usalduses riigi vastu. Kui inimesed tunnevad, et riik ei kaitse kannatanuid ega taga õiglust, hakkavad nad otsima oma lahendusi. Milliseid konkreetseid samme kavatseb astuda ministeerium ja teie ministrina, et ennetada omakohut ja ebaseaduslikku isikuandmete töötlemist? Kuidas samal ajal tagada inimestele vajalik info ja õiglustunne?

Aitäh, väga head ja õiged küsimused! Kõigepealt, et inimesed saaksid selle info kätte, mis meil on riigis umbes 1300 andmekogus ja registris, mugavamalt, siis arvestades seda info mahtu on tõesti peaaegu ainuvõimalik kasutada tehisaru abi, et aidata inimestel mugavamalt kogu selles andmemassiivis orienteeruda. Ja nagu ma ütlesin, meie andmespetsialistide viimane küsitlus koostöös Statistikaametiga näitas, et 44% Eesti asutustest juba kas on piloteerimas mingit lahendust või tegeleb planeerimisega, et see andmetekasutus oleks tehisaru abil lihtsam. 

Mis puudutab konkreetselt karistusregistrit, siis karistusregistris on meil mitu asja, mida saab paremaks teha. Äärmiselt oluline on see, et tegelikult on praegu juba lastekaitseseaduse alusel, aga mitte ainult lastekaitseseaduse alusel, ka elutähtsa teenuse osutajatel, näiteks vanglatel ja veel tervel real juhtudel ettevõtetel või organisatsioonidel kohustus kontrollida enne töötaja töölevõtmist. Me ei räägi siin lastekaitseseaduse alusel ainult töötajatest, me räägime ka vabatahtlikest, me räägime asendusteenistusel olijatest, me räägime ka praktikantidest. Ühesõnaga, mis tahes moel lastega vahetu kokkupuude tähendab seda, et enne inimese ruumi või hoovile laskmist peab see organisatsioon selle inimese tausta kontrollima juhul, kui sellel inimesel oleks vahetut kokkupuudet lastega. See on lastekaitseseaduse § 18 ja 20 koosmõjus. Lisaks tuleb vähemalt kord aastas kõik need töötajad uuesti üle kontrollida, ega vahepeal ei ole kellelegi karistust lisandunud. 

Kui me mäletame, siis kogu see asi sai alguse Ihaste ratsabaasist, kus oli tööl vabatahtlik. Selle vabatahtliku puhul ei tehtud kontrolli, lastekaitseseaduses ette nähtud kontrolli, kuigi lastekaitseseadus näeb eraldi ette, et ka vabatahtlike puhul tuleb see kontroll teha. Meie eesmärk on ju lapsi kaitsta. Meie eesmärk on ju kaitsta lapsi selle eest, et nad ei puutuks kokku inimestega, kes võivad neile kõige hirmsamat kurja teha. Ja seda me saame lihtsustada niimoodi, et ettevõtetel on töötajate registri kaudu võimalik märkida ära need tööpered, kes selles ettevõttes ja organisatsioonis puutuvad kokku lastega, või on näiteks terve asutus, näiteks kool või lasteaed. Siis saab sellisel juhul need kontrollid teha automaatselt. Me saame ettevõtete ja asutuste elu lihtsustada, võimaldades soovi korral teha automaatseid kontrolle. 

Aga sellised muudatused nõuavad kõik seadusemuudatust. See neljaeurone tasu on lisatud Ken-Marti Vaheri juhitud õiguskomisjonis Riigikogu menetluse käigus karistusregistrisse, seda justiitsministeeriumi eelnõus ei olnud. See on üks väheseid tasusid, mis üleüldse on tänaseks registritesse alles jäänud. Seda peab Riigikogu kindlasti uuesti arutama. Ma loodan, et ma nüüd enamikule asjadele vastasin. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutabki just veidi üldisemalt neid registreid ja andmekogusid. Ma olen sellega ise ka varem kokku puutunud. See olukord on natukene murelik, sellepärast et on selliseid andmekoguseid ja registreid, millega iga päev ei toimetata. Noh, me kardame seal ka taakvara olevat, mida on öeldud. Vahepeal on siin võetud vastu erinevaid arengukavasid, ka sel aastal digiühiskonna arengukava, mida te käisite tutvustamas. 

Aga kas te saaksite öelda, on nende registrite ja andmekogudega mingi praktiline tegevus käimas? Kas on tehtaval mingi revisjon või analüüs, et kuidas nende kõigiga üldse käituda tuleb? Me kõik tahame, et teatud registrites, põhiregistrites andmed liiguksid kiiresti, oleksid kättesaadavad, arusaadavad, õiged, kvaliteetsed, aga samas on kindlasti palju neid andmekogusid, mis enam võib-olla ka ei ole vajalikud.

Aitäh! Väga hea ja õige tähelepanek ja küsimus. Tõepoolest, terve rida tegevusi on käimas. Hästi lühidalt tutvustan. Esiteks, me oleme välja sõelunud need andmekogud, mis on riigi toimimiseks mis tahes olukorras vajalikud. Ehk et ka digiühiskonna arengukava kirjeldab hukukindlust kui eesmärki. Ehk et ka väga keerulistes olukordades mitte kõik need andmekogud ei peaks kasutusel olema, näiteks olümpiavõitjate andmekogu võib-olla ei pea väga keerulises olukorras kasutuses olema. Aga tõesti, ligi 200 on erinevad ministeeriumid kokku sõelunud neid, mis on kõige-kõige tähtsamad, kõige-kõige olulisemad ja kus teenuseid peaks saama kasutada mis tahes olukorras.

Teine tegevus, mis on käinud, on see, et me oleme jaganud andmekogusid nelja gruppi vastavalt sellele, milline on andmete sensitiivsus või tundlikkuse aste nendes andmekogudes. Ja vastavalt sellele neljale kategooriale saab pakkuda erinevaid pilvelahendusi. Me räägime ka digisuveräänsusest ja sellest, et meie tundlike andmetega andmekogud oleksid sellistes pilvelahendustes, kus ei ole ühtegi tagaust.

Kolmas tegevus on see, et, kuna te õigesti nimetasite, on ligi 70%-l andmekogudest tegemist rohkemal või vähemal määral muredega seoses taakvaraga. See on tegelikult väga suur hulk. Ja kuna eelarvelisi ressursse väga palju ei ole, siis selle üks lahendus on see, et me vaatame, milliseid registreid on mõistlik omavahel ühendada, ilma et ei tekiks superandmebaase. See on välistatud. Aga toon lihtsa näite. Meil on äriregister, meil eraldi näiteks veterinaaride register, eraldi korstnapühkijate register, ja nii edasi, ja nii edasi, mis tegelikult on kõik sellised andmed, mida inimene võib-olla sooviks, et tema – need ei ole sellised andmed, mida inimene soovib varjata –, mis võib-olla võiks liita näiteks äriregistri juurde, et me ka üldiselt ikkagi vähendaksime seda registrite hulka.

Need on kolm võib-olla kõige suuremat tegevust, mis ma kohe oskaksin nimetada. Aga nii nagu ma juba mitu korda olen korranud, eraldi suund on tõesti see laiema kasutusmugavuse tõstmine.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te küll vastasite nendele küsimustele niimoodi üsna segaselt, soovitan teil teinekord ikkagi lugeda ette konkreetne küsimus, millele ka järgneks vastus, siis on Riigikogu liikmetel lihtsam jälgida. Aga ma küsin teie käest seda neljandat küsimust. Täpsustan, et hetkel on elatisvõlgnike info kättesaadav eesti.ee lehelt elatisabi alamjaotusest. Kas see on teie hinnangul läbipaistev ja piisav lahendus? Ma kontrollisin selle just enne järele ja tõepoolest, see on jätkuvalt seal. Mis see loogika seal taga on? Mis puudutab seda nelja eurot, siis kes mäletab, millal Ken-Marti Vaher seda komisjoni juhtis? Issand jumal, sellest on võib-olla tõesti palju aastaid möödas. Aga mis on see plaan nende tasudega? Äkki saate seda rohkem avada? 

Aitäh! Neljas küsimus. Tõesti, 12. maist on sisse lülitatud täitmisregistri osas andmejälgija ja viimased turvaparandused on tehtud, nii et alates 12. maist on täitmisregister koos elatisvõlglastega avalikult kasutatav. Ja samal ajal, nii nagu te õigesti välja tõite, on viimaseid nädalaid lahti ka eesti.ee-s see lahendus, mida ma enne nimetasin, et see 2016. aastal sinna eesti.ee-sse viidi, kuigi tegelikult juba toona kehtis … 12. märtsil 2015. aastal on jõustunud täitemenetluse seadustiku muudatus, lisati täitemenetluse seadustikku § 63 lõige 1¹, mille kohaselt on täitemenetlusregistrist avalikult kättesaadav teave, kas isikul on elatisvõlgnevus ning selle olemasolu korral sissenõutava võla jäägi suurus. Jõustus 1. märtsil 2016. Seda ma enne ka nimetasin, et seda peab selgitama toonane justiitsminister Urmas Reinsalu, miks see ei pandud täitmisregistrisse, vaid pandi hoopis eesti.ee-sse. Selle kohta me ei leidnud ajaloolisi allikaid ministeeriumist. Aga tänaseks on see korda tehtud ja eesti.ee suletakse siis, kui see täitmisregister, mis on nüüd suhteliselt lühikest aega olnud kasutatav, kui me näeme, et selle kasutamisel ei ole probleeme – väike niisugune turvaaeg on veel üleval –, siis seejärel see eesti.ee-s suletakse. Praegune hetkeseis on selline. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle isiklikult tundub, ma võin muidugi eksida, aga me oleme kuidagi jäänud unelema, et meil on kõige lihtsam maksusüsteem, meil on maailma parimad registrid, aga tegelikult ei ole ju nii, kui inimesed ise algatavad teatud murede lahendamiseks tegevusi. Siin oli juttu, et analüüsitakse ja vaadatakse registrid üle. Mis siis on teie meelest see põhjus, et inimesed on mures, nad näevad, et sellest ei ole kasu ja abi, et nad on sunnitud algatama ise teatud registrid, olgu see siis inimeste või ka väärkoheldud loomade osas, et mitte anda sellistele inimestele enam õigust loomapidamiseks? Kas te näete ka mõnda asja, mida saaks parandada, mitte ainult seda deklareerida, et meil on maailma kõige paremad ja kõige avalikumad registrid? Mulle tundub, et probleemi lahendamine algab sellest hetkest, kui tunnistatakse, et midagi võiks paremini teha.

Aitäh! Ma arvan, et ma nüüd ikka väga mitmendat korda kordan seda, et kasutusmugavus peab loomulikult olema parem. Paljud nendest registritest on loodud väga tükk aega tagasi, kui inimeste ettekujundus kasutusmugavusest oli ka teistsugune. Tänaseks me oleme harjunud väga palju mugavamalt internetist infot kätte saama, me oleme harjunud palju visuaalsema informatsiooniga. Ja see on iseenesest väga tore, et meil on selline andmekasutusmugavus olemas. 

Tõsi on see, et palju on sellist infot, mille kohta inimesed ei tea, et see üldse olemas on. Ja me ei jõua ka kõike seda turundada. Sellepärast ma olen mitu korda korranud seda, et tõenäoliselt praeguse infohulga juures, mis Eestis on olemas ja mis Eestis on avalik, on kõige mõistlikum arendada edasi tehisarulahendusi, mis võimaldaksid inimestel hästi mugavalt neid andmeid kasutada ja hästi mugavalt neid andmeid pärida. Lisaks, karistusregistri puhul ma olen nimetanud, et näiteks automatiseeritud kontrollid organisatsioonidele ja ettevõtetele, mis muudavad halduskoormust palju väiksemaks ja mida mitmed organisatsioonid on ise juba endale teinud oma elu lihtsustamiseks. Tegelikult võiks riik seda kõigile pakkuda. 

Samal ajal on kindlasti äärmiselt oluline, et me ühiskonnas räägime nendest asjadest. Selles mõttes on see arutelu siin saalis täna väga hea ja ka mina olen Mallukat tänanud selle eest, et ta on selle teema ühiskonna fookusesse toonud. See on väga oluline teema. Me näeme, et riikliku karistusregistri kasutatavus on esimestest hetkedest pärast seda hüppeliselt kasvanud, inimesed on selle üles leidnud veel rohkem. Ja kindlasti on väga paljud Eesti inimesed võtnud näiteks tööle omale lapsehoidja, ilma et ta oleks tema tausta kontrollinud, kuigi selle kontroll on kõikidele inimestele tasuta karistusregistris tehtav, isegi lapsehoidja võtmise puhul kohustuslik, aga inimesed ei tea seda. Tõesti, väga soovitan kõikidel ettevõtetel ja kõigil ikkagi see lastekaitseseadus läbi lugeda.

Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Vaatan lastekaitseseadust ja siin ütleb seadus järgmist: Sotsiaalkindlustusamet lahendab taotluse 60 päeva jooksul, tunnistab isikutele kehtiva lapsega töötamise piirangu kehtetuks. Siis on mitu punkti, mille alusel, ja näiteks siis, kui isiku karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi. Siis võrdlen seda situatsiooniga, kus mees pani kuriteod toime 2024. aasta juunis-juulis-augustis noortelaagris, 15 episoodi oli tuvastatud, ja ennäe imet, juba on talle määratud katseajana lisakaristusega alaealiste õpetamise ja juhendajatega seotud ametikohal või tegutsemisalal kahe aasta ja kuue kuu jooksul, nagu mina aru saan. Kas see ei ole … See ei ole ikkagi nagu adekvaatne keeld minu meelest. Meil on siin nii järgmise küsimuse kui ka selle, karistuspoliitika kui ka registris näha, et inimene on 15 episoodi toime pannud. Kuidas siis nüüd niimoodi, et kahe aasta pärast jälle lastelaagrisse või?

Ma tunnistan ausalt, et ma ei saanud päris täpselt küsimusest aru. Äkki see oli siiski katseaja pikkus, mida te ette lugesite? Aga nii nagu ma eelnevalt seletasin, lastekaitseseaduse § 20 loetleb juba automaatselt rakenduvad lastega töötamise keelu paragrahvid karistusseadustikust. Ja neid on seal terve rida. Seal on ka lastevastased seksuaalkuriteod, näiteks isegi lapsporno vaatamine internetist, rasked seksuaalkuriteod ka täiskasvanute vastu, riigivastased kuriteod, sõjakuriteod – terve pikk rida. Ja need on sellised juhtumid, kus sotsiaalne karistus ehk lastega töötamise keeld on eluaegne. 

Lastega töötamise lühiajalisemat keeldu rakendatakse kergemate vägivallakuritegude puhul. Ma enne tõin ka näite, et kui kedagi on keegi löönud, siis teatud aastate pärast on ikkagi võimalik, et inimene rehabiliteeritakse ja ta saab eluga edasi liikuda. Aga kui me räägime lastevastastest seksuaalkuritegudest, siis see keeld on eluaegne. Mulle tundub, et see teie näide, mis te ette lugesite, seal oli juttu katseajast, mitte lastega töötamise keelust. Sest kui te vaatate lastekaitseseadust, siis näete, et § 20 loetleb need juhtumid, kus keeld on automaatne. Ja karistusregistri alusel piisab lihtsalt selle paragrahvi alusel süüdimõistmisest, kui et see keeld jääb inimesega. 

Tõsi on see, et omaette aruteluteema on see, kas muudel mingitel juhtudel võiks kohus määrata ka lastega töötamise keeldu – ma räägin sellistest juhtudest, mida lastekaitseseadus ei loetle. See on kindlasti üks nendest teemadest, mida tasub arutada. Siin oli juttu näiteks looma väärkohtlemisest. Võib-olla näiteks see on üks neid kohti, kus võiks olla ka lastega töötamise keeld.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete öelnud, et sellise registri nagu ettevaatus.ee järgi puudub vajadus ja seda ei peaks olema. Samas, see on olemas. Kui seda nüüd püütakse keelata, siis see võib muutuda nii-öelda varjatuks. Aga kas sellest ettevaatus.ee-st on riigil ka midagi õppida või üle võtta, miks sellised asjad tekivad, mis see tagajärg on? Miks need tekivad? Kas te olete seda analüüsinud ja võtnud seda kui, ma ei tea, kas õpetust?

Analüüsiks me saaksime nimetada nii-öelda teaduslikku lähenemist, sellist teadusuuringut selle kohta tehtud ei ole. Küll aga on selliseid algatusi olnud ka mujal riikides peale Eesti. Teiste riikide näidetel on seal taga olnud erinevaid põhjuseid, alates uudishimust kuni omakohtu soovini, mida on ka arupärijad oma arupärimises nimetanud. Seal võib olla väga palju erinevaid soove. Antud juhul on autorid nimetanud, et nende soov on, et inimestel oleks mingi koht, kust nad saavad vaadata, kas see või teine inimene on lapsevastases seksuaalkuriteos süüdi mõistetud. Nagu öeldud, see tekitab kahjuks võltsturvalisust, sest seal on mõnisada kannet. Tegelikult on selline lastega töötamise keeld ligi 7000 inimesel Eestis. Ja teiseks, ettevõtjad justkui saaks sealt vaadata. Jällegi, ettevõtjatel on kohustus vaadata riiklikust registrist. Selle kohustuse rikkumisel on ette nähtud kuni 32 000-eurone trahv ettevõtjale.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Teie vastustest jääb mulje, et mure on registri kasutusmugavusega, et noh, kuidagi vanaaegne või kummaline, inimesed ei saa aru, aga muidu võiks seal ja inimesed peaksid – need, kes lapsehoidjad palkavad või nii edasi – kontrollima oma palgatud inimeste, töötajate ja kolleegide tausta, kas neil on luba lastega koos töötada. Läksin karistusregistrisse ja ma pean ütlema, et suhteliselt viisakas ja mugav asi isegi telefonis toimetamises.  Ainuke asi, mida ta ütleb, et esiteks ma peaks teadma inimeste isikukoodi ja teiseks ta ikkagi nõuab õiguslikku alust sellise päringu tegemiseks, rääkimata sellest, et tuleb ka teatud päringute eest maksta. Millest see arusaamade lõhe siis on? Seda, et mõni inimene, kui ta 7000 seksuaalkurjategija kohta seda infot käsitsi ei võta, isegi kui 100 inimese kohta uuring teha, see ju ei ole realistlik. Kas see ühiskonna ootus, et oleks mingisugune ülevaade, nimekiri, lihtsam võimalus näiteks elatisvõlglasi näha ja ülevaadet saada nende võlglastest või seksuaalkurjategijate kohta infot saada. See ühiskonna ootus on teistsugune kui see viis …

Teie aeg!

… kuidas register on üles ehitatud?

Aitäh! Kõigepealt suur tänu selle – ma loen seda kiituseks, et päris mugav oli kasutada. Me oleme tõesti seda mugavamaks teinud, see on üks asi, mida me oleme kohe teinud, mida me saime teha ilma seadust muutmata. Lastekaitseseadus on see õiguslik alus, mida aluseks võttes saab vaadata ilma tasu maksmata. Seda, et õiguslik alus peab olema välja toodud, nõuab isikuandmete kaitse üldmäärus, see on Euroopa Liidu õigusest tulenev. Ilma õigusliku aluseta vaadata ei saa. Eestis on võimalik teha üldhuvi alusel seda päringut ja see on neljaeurone. Lastekaitseseaduse alusel vaatamine on ilma tasuta. 

Te küsite tegelikult ju seda, et kas ühiskonna ootus võiks olla see, et kuskil oleks üks niisugune avalik piltidega nimekiri, nii nagu on näiteks Ameerika Ühendriikides, kus on võimalik vaadata, kes on sinu ümbruskonnas liikuvad – kus nad elavad täpselt – lastevastases seksuaalkuriteos süüdi mõistetud. Paraku me teame andmete põhjal – ja seda on ka uuritud, ka Ameerika ühiskonnas uuritud –, et selline lähenemine teeb olukorda halvemaks, mitut pidi olukorda halvemaks. 

Esiteks, ka Eestis on reeglina ohver kas samast perest või vähemalt lähedane tuttav, eriti kui tegemist on pereliikmetega. Nüüd kujutage ette, et meil on näiteks, ma ei tea, Türil üks maja ja kõigile on näha, ma ei tea, kaardi peal, et selles majas elab pedofiilias süüdimõistetud inimene, ja sellest majast iga päev käivad sisse välja lapsed, kes selles majas elavad, eramajas. Me suudame ette kujutada missugune stigma neid lapsi tabaks. 

Teiseks, Ameerika Ühendriikide näitel me teame, et see absoluutselt ei ole muutnud ühiskonda turvalisemaks, sellepärast et pedofiil reeglina ei ole võõras inimene tänaval. See on reeglina inimene, kes on teie perekonnas. Ainult 8% Eestis lastevastastest kontaktsetest seksuaalkuritegudest on võõras inimene. Ülejäänud juhtudel on tegemist kas pereliikmega või lähedase tuttavaga. Ja nüüd … (Saalist küsitakse midagi.) Kohe jõuan sinnani. Juhul, kui me nagu kogu ühiskonna tähelepanu suuname sinna, et küll oleks tore vaadata, et äkki mõni võõras on ikkagi see, kes last võiks ohustada, siis tegelikult see tähelepanu läheb täiesti valesse kohta. Kahjuks ma pean tunnistama, et lapse jaoks kõige ohtlikum koht on tema kodu statistika järgi, nii Eestis kui ka Ameerika Ühendriikides. 

Nüüd elatisvõlglased. Te küsisite ka seda, miks seda isikukoodi on vaja. Isikukoodi on vaja sellepärast, et meil on väga palju samanimelisi inimesi Eestis. Elatisvõlgnikku on võimalik vaadata ka sünniaja järgi, seal ei ole seda isikukoodi nelja viimast numbrit vaja, aga sünniaeg on seal küll vajalik. 

Karistusregistris on vajalik isikukood, sest meil on ka samal päeval sündinud samanimelisi isikuid. Ja kuna karistuse puhul see vale stigmatiseerimine oleks sedavõrd ohtlik, siis me ikkagi eeldame, et näiteks kui keegi tõesti võtab lapsehoidja või korteriühistus on mingisugune probleem, siis ikkagi seda isikukoodi on ju võimalik kasutada. 

Kas see on loetelu või mitte selle elatisvõlglaste osas? Iga inimene saab sealt ikkagi seda huvitavat isikut vaadata. Elatisvõlglast saab vaadata, kõik inimesed saavad vaadata seda.

Ester Karuse, palun! 

Aitäh! Te enne ütlesite, et Eestis on maailma kõige avalikumad, paremad ja lihtsasti kasutatavad registrid. Mina ütlen küll, et see ei vasta tõele. Kui üldse kuskil on avalikud registrid, siis ilmselt on see USA-s, kus on ka avalikud vanglaregistrid ja seksuaalkurjategijate kaardid lausa olemas. Ei ole ju võimalik täna teha inimese kohta päringuid, kui sa just tööandja ei ole, kes endale lapsega töötajat palkab. Ma vaatasin nii nagu Riina Sikkut, vaatasin ka ise järele. Aga ometigi sellised teod nagu pedofiilia peaksidki olema ju avalikud ja elu lõpuni ja seda peavadki teadma ümberkaudsed inimesed. See on ju kõigi meie turvalisus lõppude lõpuks. Kui tavainimene tahab teha päringuid, siis esiteks tuleb tal selle eest maksta ja teiseks ta peab teadma isikukoodi selle teise inimese kohta. Nüüd, kui te teate seda ootust, siis mis ikkagi muutunud on enne seda ettevaatust.ee lehekülge ja mis nüüd siis on teie järeldused sellest? 

Kahjuks te oma küsimuses esitasite valeandmeid, mida ma olen vastates väga mitu korda juba siin ümber lükanud. Selleks, et ei tekiks meid praegu vaatavatel inimestel ekslikku arusaama, siis ma kordan rahulikult ja selgelt uuesti üle. Alates karistusregistri avalikuks tegemisest – ma nüüd peast ei suuda öelda, äkki oli see juba 2014. aastal – on olnud seal kõik päringud, mida tehakse lastekaitseseaduse alusel, ilma tasuta. Ja tasu tuleb maksta ainult siis, kui inimene huvi pärast teeb kellegi suhtes päringut. Lastekaitseseaduse § 21 näeb ette, et kõikidel inimestel on Eesti ühiskonnas kohustus laste turvalisuse eest seista. See tähendab seda, et kõik inimesed saavad teha lastekaitseseaduse alusel tasuta päringut karistusregistrist. Selleks tuleb minna karistusregistrisse ja valida sealt õiguslikuks aluseks lastekaitseseadus. See võimalus on kõikidel Eesti inimestel, see on ilma tasuta, igaüks saab sealt kontrollida ja vaadata ilma tasu maksmata. Ehk teie väited, mis te tõite, ei vasta tõele. Tõsi on see, et tuleb teada küsitava inimese kohta isikukoodi. Isikukood on vajalik selleks, et meil on väga palju samanimelisi inimesi. Kahjuks me oleme näinud juba selle eraregistri puhul, kus samanimeliste inimeste puhul näiteks pannakse nimekaimu pilt üles. See tekitab väga palju traumat nendele inimestele. Meil on ka Euroopas palju kohtuotsuseid selle kohta, mis ütlevad, et selline kahju süütule inimesele, kes ei ole mitte midagi valesti teinud, aga kes eksituse tõttu on sattunud mingisugusesse eraõiguslikku karistusregistrisse näiteks, see kahju on sellele inimesele pöördumatu. Tal ei õnnestu mitte kunagi ennast sellest puhtaks pesta, kuigi ta ei ole mitte midagi valesti teinud. Ja selleks, et me ühiskonnas ohvreid juurde ei tekitaks – ma usun, et meil on ühine eesmärk teiega, et meil ei oleks ühiskonnas süütuid inimesi, keda me oleme ise ohvriks muutnud –, on see isikukood vajalik. Isikukoodi on enamiku inimeste kohta, nii nagu ka hiljutine Geeniuse eksperiment näitas, praktiliselt kõikide inimeste kohta kiiresti leitav. Selles mõttes see kasutus ei ole keeruline, aga see on tasuta.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, siis Riina Sikkut, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea esimees! Tõesti, tund on hiline. Ma mõtlesin, et igaks juhuks selguse saamiseks küsin, kuna tõesti mina ministri vastustest aru ei saanud. Ma lõpuks ise küsisin. Kas teie saite samamoodi aru, et minister ütleb, et jah, tegeldakse sellega, et karistusregistris muutub valge taust näiteks helesiniseks või et menüüpealkirjad muutuvad, aga seda, et päringuid saab teha tasuta või muutub ülevaade andmetest paremaks inimese seisukohast, et vastata ühiskonna ootustele, minister ei väljendanud?

Aitäh! See, kuidas iga Riigikogu liige sellest asjast aru sai, on iga Riigikogu liikme enda asi. Teie võimalus on võtta siin sõna läbirääkimistel ja öelda, kuidas teie sellest aru saite. See ongi selle debati osa. Aga seda, kuidas istungi juhataja sellest asjast aru sai, ei pea siin küll kuidagi hakkama küsimustega kontrollima. Nagu ma ütlesin, iga Riigikogu liige saab täpselt omamoodi nendest vastustest aru ja sellest lähtuvalt kujundavad nad oma seisukoha. 

Aga nüüd ma tõesti avan läbirääkimised ja arupärijate nimel palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Tuleb tunnistada, et ministri vastustest oli tõepoolest raske aru saada. Lisaks sellele, et minu arust need küsimused, mis olid arupärimises esitatud, ei olnud vastatud isegi mitte selles järjekorras ja neid vastuseid tegelikult väga paljudele küsimustele ka ei tulnud, siis on väga keeruline anda hinnangut sellele, mida minister nende konkreetselt esitatud küsimuste kohta arvab. 

Aga kui seda arutelu, kui nii võib nimetada, kuidagi kokku võtta, siis võib-olla ma tooksin välja selle, et sellel ühiskondlikul survel, mis on eraalgatuslikult praegu tekitatud mures olevate Eesti kodanike poolt, sellest on olnud mingi kasu. Minister on natuke süvenenud nendesse teemadesse ja on vaadanud vähemalt järele, kust need vead on tekkinud nendes küsimustes. Aga natuke liiga väheks jäi minu arust seda poolt, mis nüüd edasi hakkab saama. 

Väga tore on, et seoses elatisvõlgnike registriga on saabumas selgus. Ma saan aru – ka ministri vastusest lõpuks sain ma niimoodi aru –, et see liigub sellest ebaloogilisest kohast ära ja on võimalik seda lihtsamini edaspidi leida. Aga ma arvan, et me ilmselt peame jätkama seda diskussiooni nii avalikult kui ka ministriga edaspidi, sellepärast et praegu ikkagi jäi õhku liiga palju küsimusi. Ja meil on kohe varsti pärast seda arupärimist üks teine arupärimine, mis ka tegelikult mingis osas kattub. Nii et seal me saame neid muid küsimusi paremini lahata. Aitäh!

Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Me liigume edasi eespool mainitud järgmise arutelu juurde ehk lõpetame kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Jaak Aabi, Anti Allase, Andre Hanimäe, Reili Ranna, Madis Kallase, Riina Sikkuti ja Lauri Läänemetsa poolt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimine laste vastu suunatud seksuaalkuritegude karistuspoliitika kohta. Palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Just nii. Meie arupärimine sai esitatud 6. aprillil ja me soovime teada ministrilt erinevate laste vastu suunatud seksuaalkuritegude karistuspoliitika kohta. Seekord ma palun ministril ikkagi küsimus korrektselt ette lugeda ja vastata sellele. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! See eelmine arutelu ja arupärimine oli igati asjakohane, aga väga harva on see hetk, kui ma tulen siia pulti ja ütlen, et mul on maailmavaateline põhimõtteline eriarvamus arupärimise esitajatega. 

Siinkohal ma räägingi kahest teemast. Esiteks sellest, mida arupärijad on siin ette heitnud. Nad on öelnud seda, et kui seadustes sätestatud karistusmäärad on ministri hinnangul piisavad, kuid tegelikkuses rakendatakse sageli tingimisi vangistust või vabastatakse süüdimõistetud ennetähtaegselt, siis pole küsimus üksnes normi olemasolus, vaid selles, kuidas riik neid norme laste kaitseks tegelikult rakendab. See tekitab tõsise kahtluse, kas valitsuse senine lähenemine on olnud suunatud eeskätt laste turvalisuse tagamisele või pigem karistuspraktika pehmendamisele. Sarnast motiivi kordub arupärimises veel mitme korra peal. 

Vaadake, ma olen sunnitud alustama sellest, et ma olen sunnitud meelde tuletama teile, et Eesti Vabariigis ei mõista õigust mitte valitsus – mitte valitsus ei tegele karistuspraktika pehmendamisega –, vaid sellega tegeleb kohus. Kohus on sõltumatu, iseseisev ja teeb oma otsused iga kuriteo kohta vastavalt asjaoludele. Need asjaolud on sellised, mida iga kord hindab kohtunik. Näiteks hindab kohtunik seda, kui suur on kurjategija isiklik süü. Ta hindab kuriteo raskust. Kahte inimest ei hinnata ühtemoodi, isegi kui nad rikuvad sama seadusesätet. Samuti on seal preventatiivsed eesmärgid. Lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on oluline see, kas kuritegu oli näiteks väiksema lapse vastu, mis on suurem, raskem kuritegu, pikema karistusega, või oli see 17-aastase vastu, kus karistusmäärad on väiksemad. Oluline erinevus on ka selles, kas kuriteol oli füüsiline seksuaalne kontakt lapsega või oli tegemist mittekontaktse seksuaalkuriteoga. Ka mittekontaktsetele seksuaalkuritegudele mõistetakse väiksemad karistused, näiteks lapsele pornograafilise materjali näitamine, lapse veenmine, et ta saadaks alasti pilte, interneti kaudu seksuaalse iseloomuga suhtlus, lapsporno vaatamine või selle levitamine. Seal on väga-väga palju asjaolusid, korduvus – ma ei hakka seda kõike ette lugema –, aga mitte ükski nendest ei sõltu valitsusest. Otsuseid teeb ikkagi kohus. 

Te olete arupärimises välja toonud, et normid on nagu okei, aga neid norme ei rakendata õigesti. Vaadake, see on nüüd niisugune asi, kus me ei saa poliitikutena ikkagi kohtu töösse sekkuda. Kui me vaatame karistusi, siis need karistused tõesti on meil ikkagi karmid. Näiteks vägistamise eest, kui see on noorema kui 18-aastase isiku suhtes, karistatakse süüdlast 6–15-aastase vangistusega. Kui isikut on varem sarnase kuriteo eest karistatud, võib karistuseks määrata eluaegse vangistuse, see on karistusseadustiku § 141. Tahtevastaline sugulise iseloomuga tegu on alaealise suhtes 3–15 aastat vangistust. Vägivalla puudumise korral suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega on kuni viieaastase karistusega. Piirang ei kehti, kui vanusevahe on kuni viis aastat ja laps on 14–16-aastane. Aga kui laps on noorem kui 14-aastane, on karistus kuni kaheksa aastat vangistust. Seksuaalse eesmärgi kokkuleppe sõlmimine on rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Seksuaalne ahvatlemine – rahaline karistus kuni kolmeaastane vangistus. Seksi ostmine alaealiselt – kuni viieaastane vangistus. Inimkaubandus alaealise suhtes – kahe- kuni kümneaastane vangistus. Lapsporno valmistamine ja hoidmine – rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Ja teadlik juurdepääsu taotlemine lapspornole või sellise etteaste jälgimine on karistatav rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. 

Ma veel kord kordan üle, et arupärimise põhitoon, miks valitsus on püüdnud karistuspraktikat kuidagi pehmendada, absoluutselt tõele ei vasta. Otsuseid teeb kohus, õiglaselt ja nende normide piires, mis siin on. Ja lihtsalt võib-olla on oluline ka märkida, et meil on hiljutine Riigikohtu lahend nr 3-4-1-13-15, mis tegi põhiseaduspärasuse kontrolli karistusseadustiku § 141 lõikele 2. Selle kaasuse sisu oli selles, et isik X mõisteti süüdi selles, et ta pani korduvalt erinevatel kuupäevadel, täpsemalt tuvastamata aegadel, käe seitsmeaastase kannatanu aluspükstesse. (Hääl saalist.) Ma ei räägi muud juttu, ma vastan sellele, mida te arupärimises küsite. Te arupärimises küsite, kas valitsus on karistuspraktikat pehmendanud, ja mina seletan teile, et te ei ole pehmendanud. See absoluutselt ei puudutud kogu sellesse.

Head kolleegid, las minister vastab, tal on veel 8 minutit ja 50 sekundit aega. Loodetavasti ta jõuab ka teie küsimusteni.

Ühesõnaga, ma lugesin ette teie arupärimise, alustasin selle teie arupärimise ettelugemisega, nii nagu te soovisite. Te ise soovisite, et ma teie arupärimise ette loen. Ma seda tegin. Teie esimene küsimus ongi see, et tegelikus kohtupraktikas piirdutakse tingimisi vangistusega või ennetähtaegse vabastamisega. Ma ei ole selleni veel jõudnud. Ma räägin, kuidas kohus otsuseid teeb. Selle kohta te olete ju küsinud, et kuidas kohus otsuseid teeb, miks kohus erinevaid karistusmäärasid mõistab, isegi sama teo eest kahele samale inimesele. See on see, mida te olete siin mustvalgelt küsinud. Ma selgitan teile, miks see niimoodi on, ja sellel ei ole mingit seost valitsuse tegevusega. 

Nüüd, edasi, riik on vastu võtnud kriminaalpoliitika alused, need on Riigikogus heaks kinnitatud. See tähendab seda, et kogu meie karistuspoliitika on tõenduspõhine, põhineb terviklikul ja tõenduspõhisel lähenemisel. Niimoodi on Riigikogu otsustanud. Ja see on ka väga mõistlik. Eelmises küsimuses oli ka juttu USA-st, kus on väga pikad vanglakaristused ja kus vanglakaristusi on just selle kättemaksu idee realiseerimiseks peetud karistuspoliitika keskseks osaks, rakendatakse ka surmanuhtlust. Samal ajal me näeme, et 2025. aastal kandis vanglakaristust 355 inimest 100 000 elaniku kohta, Eestis 93. 355 – 93. Samal ajal pandi tapmisi USA-s 2025. aastal toime 100 000 elaniku kohta 10,4, Eestis 2,15. Kontaktseid seksuaalkuritegusid oli vaatamata väga pikkadele karistustele 100 000 elanikkonna kohta 65,5, Eestis 31,5 ehk rohkem kui poole vähem. 

Seega, eeldus selle kohta, et pikk vanglakaristus teeks ühiskonda turvalisemaks, tõenduspõhiselt ei vasta tõele. Seda on tõendanud ka mitmed uuringud. Näiteks tõid juba 700 erinevat preventsioonialast uuringut koondanud teadlased 2013. aastal välja, et karistuste karmistamine ei muuda ühiskonda turvalisemaks. Veel kord: ma lugesin teile ka ette, et meie karistused on ikkagi päris pikad ja karmid. 

Kuidas neid karistusi tegelikult määratakse? (Hääl saalist.)

Hea kolleeg! 

Ma lugesin ette teie küsimused. 

Ministril on aega viis minutit vastata, las ta vastab nendele küsimustele. 

Ma lugesin ette teie küsimused. Ma loen teie küsimustest. (Hääl saalist.) Te küsite seda, kas laste turvalisust piisavalt kaitseb olukord, kui tegelikus kohtupraktikas piirdutakse tingimisi vangistusega või ennetähtaegse vabastamisega. Teie soov on ju, et vangistused oleksid …

Head kolleegid! Kui siin läheb selliseks emotsionaalseks aruteluks, siis me võtame vaheaja. Ma ei tee nalja, meil ei ole mõtet seda arutelu sellisel kujul jätkata. Proua minister, jätkake.

Nii, ma olen endiselt teie esimese küsimuse juures, jah, kus te küsite selle kohta, et seadustes on ette nähtud kuni 15-aastane vangistus, kuid tegelikus kohtupraktikas piirdutakse sageli tingimisi vangistusega või ennetähtaegse vabastamisega. Küsite, kas see on õiglane ja laste turvalisust piisavalt kaitseb. Ja ma tõin teile tõenduspõhiselt välja, et tõenduspõhiselt on see karistuspoliitika, mis Eestis on, lastele turvalisem, kuna seksuaalkuritegusid on meil oluliselt vähem kui nendes riikides, kus karistused on oluliselt pikemad. 

Vaatame, kuidas neid karistusi tegelikult mõistetakse. Aastatel 2021–2025 mõisteti lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi ligi 400 isikut, nendest reaalne vangistus igale viiendale. Ja nii nagu ma enne nimetasin, kuriteod jagunevad kontaktseteks ja mittekontaktseteks. Reaalne vanglakaristus mõistetakse reeglina kontaktsete seksuaalkuritegude eest ja tingimisi vanglakaristus, mis teid siiski on siin huvitanud – vähemalt niimoodi ma loen teie arupärimisest –, on mittekontaktsete kuritegude eest. Kui me vaatame kokku paragrahvide järgi, siis 2020–2025 on vanglasse saabunud isikud süüdimõistmise paragrahvi järgi, mis on karistusseadustiku § 141 lõike 2 punkt 1, alaealise vägistamine, 70 isikut, keskmine määratud vanglakaristus 8,2 aastat. Sugulise iseloomuga tegu alaealise suhtes – 24 isikut, keskmine vanglakaristuse pikkus 6,6 aastat. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades – 9 isikut, keskmine karistuse pikkus 10,3 aastat. Suguühe järeltulijaga – 13 isikut, keskmine karistuse pikkus 8,2 aastat vanglas. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega – 20 isikut ja keskmine karistuse pikkus 5,8 aastat. Alaealiselt seksi ostmine – 14 isikut ja keskmine karistuse pikkus 6,5 aastat. 

Te küsite, kas kurjategijatele ei mõisteta sageli teo raskusele vastavat karistust. Tutvustasin teile eelnevalt, mida kohtud arvestavad. Olen kolmanda küsimuse juures. (Hääl saalist.) Teises küsimuses te küsisite: kas möönate, et praegune rakenduspraktika ei rahulda ühiskonna õiglustunnet? Lugesin ette vanglakaristuste pikkused, mis on reaalselt määratud. Mul on raske öelda, kas need rahuldavad ühiskonna õiglustunnet või mitte. Karistuste pikkused olid siin keskmiselt 5,8–10,3 aastat vanglakaristust.

Nüüd edasi, kolmas küsimus. Kas teie hinnangul on laste seksuaalkasvatuse ennetustöö rõhutamine piisav vastus olukorras, kus küsimus ei ole ainult ennetuses, vaid ka selles, et kurjategijatele ei mõisteta sageli teo raskusele vastavat karistust? Ma ei saa öelda, et meie kohtud ei tee head tööd. Minu arust teevad meie kohtud head tööd. Kurjategijatele mõistetakse teo raskusele vastav karistus, see on kohtute ülesanne – mõista kurjategijatele teo raskusele vastav karistus. See sõltub väga paljudest asjaoludest, mida ma alguses tutvustasin. 

Kindlasti kriminaalpoliitika koosneb erinevatest osadest, need ei vastandu üksteisele, vaid täiendavad üksteist. Seksuaalkasvatus ja ennetustöö on äärmiselt vajalikud selleks, et kuritegusid ära hoida. Ma usun, et meie kõigi ühine eesmärk on see, et ühtegi lastevastast seksuaalkuritegu Eesti ühiskonnas ei toimuks, et ühtegi last ei seataks ohvriks. See on ka äärmiselt oluline. Juhul, kui see kuritegu on toimunud, siis loomulikult tuleb kurjategijale mõista teo raskusele vastav karistus, ja seda ka kohtud teevad. Seda ei tee valitsus, seda ei tee minister. Vastupidi, ministril on isegi keelatud sekkumine kohtute õigustmõistvasse tegevusse, ja sellel on ka omad põhjendused.

Nüüd, te küsite siin veel reaalset vangistust. Ma lugesin ette neljanda küsimuse. 

Kas soovite lisaaega? 

Jah, palun lisaaega. 

Kolm minutit? Kolm minutit lisaaega, palun! 

Jah. Te küsite ennetähtaegselt kriminaalhoolduse alla vabanemist. Ennetähtaegselt kriminaalhoolduse alla vabanenuid on umbes kolmandik neist, kes on vanglas karistust kandnud, ja kaks kolmandikku kannab vanglas karistuse lõpuni. Need on need, kellel on lastevastane seksuaalkuritegu. 

Vanglast vabanemine tingimisi ennetähtaegselt ei tähenda karistuse lõppu, see tähendab inimese allutamist käitumiskontrollile. Ja käitumiskontrollile allutamist tegelikult saab pidada selles mõttes edulooks, et ainult 3% käitumiskontrollile allutatud kurjategijatest sooritab järgmise kahe aasta jooksul uue kuriteo – oluliselt väiksem protsent, kui on üldiselt. See tuleneb nüüd sellestsamast, mida ma olen mitu korda korranud, et lastevastased kontaktsed seksuaalkuriteod ehk need kõige raskemad kuriteod kahjuks juhtuvad sageli lapse perekonnas. Lapse vägistaja on sageli kas tema perekonnaliige, sugulane või muu lähedane tuttav. Ja need on sellised inimesed, kes pärast seda, kui nad on vanglakaristusse ära kandnud, ei lähe piltlikult öeldes poe taha uut last murdma, vaid nad on selle ühe või mitme lapse suhtes, kes neil perekonnas on, selle kuriteo toime pannud pikaajalise manipuleerimise ja mõjutuse tulemusena. Selles mõttes on uute kuritegude toimepanemise risk võrreldes kõikide teiste kuritegudega väga madal. Ja nii nagu ma tõin USA näite, annaks karistuste pikendamine tegelikult ühiskonna turvatundele vastupidise tulemuse. Väga pikka aega vanglas viibinud inimene kaotab viimasedki sotsiaalvõrgustiku idud või võimalused tööle saada ja tal ei jäägi lõpuks muud üle, kui hakata kas või muid kuritegusid sooritama. Kui me tahame, et ühiskonnas oleks vähem kuritegusid, siis peab kriminaalpoliitika olema tõenduspõhine, ja Eestis ta tõenduspõhine on. 

Nii et praegu ei ole ühtegi tõenduspõhist alust karistuspraktika karmistamisele, mille kohta te kogu aeg küsite. Aga veel kord: karistuspraktikat teevad kohtud, karistuspraktikat ei tee valitsus ega minister. 

Nüüd, kas valitsus kavatseb teha seadusmuudatusi, mis välistaksid või oluliselt piiraksid tingimisi vangistamise kohaldamist laste vastu toime pandud raskete seksuaalkuritegude puhul? Ei ole kavatsust, sest praegu, nagu ma ütlesin, käitumiskontrollile allutamise kaudu vabanemine annab oluliselt väiksema retsidiivsuse ja me ei taha ju rohkem kuritegusid. 

Ja nüüd te küsite veel vanglarendi kohta. No see ei ole absoluutselt seotud. Kohtud teevad ikkagi otsuseid selle kohta, kas inimene vanglasse määrata või mitte, ja see sõltub ikkagi konkreetse kuriteo asjaoludest. Sellel puudub igasugune seos karistuste määramisel võimaliku Eesti-Rootsi vangla endi teema puhul. 

Ja kümnes küsimus. Kas nõustute, et laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul peab riigi sõnum olema ühemõtteline? Ennetus on oluline, kuid see ei saa asendada ranget ja reaalselt täidetavat karistust. Jah, loomulikult, mõlemad on olulised, nii ennetus kui ka range ja reaalselt täidetav karistus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Mu küsimus koosneb kahest osast ja palun vastata lühidalt. Kui süüdimõistule määratakse kriminaalhooldus, siis kui tihti ja milliste meetoditega kontrollitakse, et ta ei puutuks kokku lastega ega satuks keskkondadesse, kus võib tekkida uus risk? Küsimuse teine pool on, kas karistuspoliitika kujundamisel arvestatakse ka lapse ja pere hilisemaid kulusid, näiteks teraapia, koolist eemalejäämine, tervisekahju või pikaajalise trauma tõttu. See võib kesta praktiliselt terve elu. Kuidasmoodi on siin lahendatud riigipoolne osa?

Aitäh! Väga head küsimused. Kõigepealt, mis puudutab käitumiskontrollile allutamist, siis seal on väga palju erinevaid võimalusi. On selliseid käitumiskontrollile allutatuid, kellel on jalavõru ja kellel on lubatud liikuda ainult kodu, poe ja töökoha vahet, ja töökoht peab loomulikult olema selline, kus puudub vahetu kokkupuude lastega. On selliseid käitumiskontrollile allutamisi, kus inimene saab näiteks ravi, ta peab ravil käima. Ja on ka terve rida tõenduspõhiseid programme, mida riik pakub. Ma ei hakka neid pikemalt tutvustama, kuna te soovisite lühikest vastust. 

Mis puudutab ohvrite abistamist, siis loomulikult on see äärmiselt oluline. Selle eest vastutab Sotsiaalministeerium. Ja siinkohal saaksin rõhutada seda, et alates lastemaja teenusest, kus ohvreid aidatakse nende vaimset tervist võimalikult hästi säästvalt, kuni lõpetades Sotsiaalkindlustusameti vaimse tervise ja muude teenustega. Loomulikult võiks neid teenuseid olla rohkem, aga üht-teist riik siiski teeb. Ma olen nõus, et ohvrite aitamises on Eestil veel pikk tee minna.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab järgmist, et kas ministeerium on võrrelnud Eesti karistuspraktikat teiste Euroopa Liidu riikidega just tegelikult täide viidud karistuste, mitte üksnes seaduses sätestatud karistusmäärade alusel.

Aitäh! Sellist võrdlust oleks väga keeruline teha, sest ka Eestis võivad kaks inimest teha täpselt samasuguse kuriteo ja saada väga erineva karistuse. See sõltub väga paljudest asjaoludest, mida ma alguses ainult väga lühidalt tutvustasin. Nii et selles mõttes ei ole isegi ka Eestis sees kahte inimest, kes on täpselt samasuguse kuriteo, näiteks laps on täpselt sama vana, teinud. Ja karistus võib olla väga erinev, ei ole võimalik seda võrrelda. Karistuse määramine sõltub ikkagi väga paljudest asjaoludest. Sest väga suur vahe tuleb juba sellest, kas on näiteks kokkuleppemenetlus, siis on kolmandiku võrra lühem karistus, või on täispikk menetlus. Kokkuleppemenetlusega peab ohver alati nõus olema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie ettekandest jäi mulje, et te olete asunud kurjategijate poolele. Räägite, milliseid kannatusi põhjustab neile pikk vanglakaristus, et pärast nad ei leia tööd ja on ühiskonnas tõrjutud. No õigustatult! Nad on teinud midagi väga jubedat, nad on hävitanud lapse elu, kui nad on teda väär… kui on laps väärkoheldud.

Aga minu küsimus ka. See tänane arutelu ei ole tekkinud tühja koha peale. Inimesed tajuvad, et karistuspraktika pedofiilide suhtes on liiga leebe. Meil on küll seadused, mis võimaldavad pikkadeks aastateks pedofiilid kinni panna, aga mõistetakse ainult tingimisi karistus. Minu küsimus teile on, et kas teie arvates on kõik korras, et ei olegi midagi meil põhjust täna arutleda.

Aitäh! Vastan kolmes osas. Kõigepealt, ma pean seda arutelu väga oluliseks, sellepärast et mida rohkem me sellel teemal räägime, ka see on üks ennetus tegelikult seksuaalkuritegude osas, nii et see on äärmiselt oluline, et sellel teemal räägitakse, ja see arutelu siin on väga oluline. Kindlasti, ma olen ka ise pannud meedias seda tähele, et inimesed tajuvad neid karistusi erinevalt ja sageli lähevad asjad sassi. Näiteks pannakse ühte patta seksuaalne ahistamine, mis on ainult väärtegu, ja suur pahameel tekkis näiteks ühe koolipsühholoogi puhul, kellele oli määratud rahaline karistus väärteo korras ahistamise eest, aga inimestele jäi tähelepanuta, et tolle inimese suhtes oli parasjagu kaks kriminaalmenetlust veel pooleli ehk vanglakaristus alles tuleb. Nii et erinevate kuritegude eest, erinevate väärtegude eest on tõepoolest need karistused väga erinevad ja see on täitsa arusaadav, et need võivad päris sassi minna. 

Ja nii nagu ma olen mitu korda rõhutanud, on karistuste puhul ikkagi kohtunik see, kes kaalub kõiki asjaolusid. Ma ei tea, võtame näiteks kaks näidet. Ühel juhul on gümnaasiumi lõpupidu, mitte et ma seda kuidagi õigustaks, aga näiteks võib tekkida selline olukord, kus noored on kahetsusväärselt purjus, on neiu purjus, on noormees purjus, noormees on 18-aastane, neiu on 17-aastane, nad satuvad alastiolekus korra kokku, tahtevastaselt. Ja teine olukord on, kus on, ma ei tea, näiteks 43-aastane mees, kolmeaastane laps ja ka selline tahtevastane, sugulise iseloomuga tegu, korduv. Võib-olla see karistus ikkagi ei peaks täpselt ühesugune olema. Et see teo iseloom, teo toimepanijat, senine karistatus, kas on lapsega manipuleeritud, lapse vanus – seal on väga-väga palju asjaolusid, mis seda karistust mõjutavad. Hiljuti mõisteti 11-aastane vanglakaristus inimesele, kes tõepoolest pargis ründas võõrast alaealist. Sellel puhul tundus, et see ühiskonna õiglustundele ikkagi vastas. Kahjuks on väga raske hinnata neid konkreetseid asjaolusid, kui inimestel ei ole teada kõiki neid detaile. Ja väga paljud nendest juhtumitest on ka ohvrite kaitseks kinnised. 

Kuna ma lugesin teile ette need keskmiselt vanglas istutud ajad, siis need ei ole lühikesed. Ja nüüd ma rõhutan väga olulisena üle selle, et ma kindlasti ei ole kurjategijate poolel, ma pean lapsevastaseid kuritegusid, lapsevastaseid seksuaalkuritegusid erakordselt jälkideks ja jälestusväärseteks. Ma tahan, et mitte ükski laps ei satuks ohvriks. Ja sellepärast on see äärmiselt oluline, et me ei tekitaks kuritegevust ühiskonda juurde. Me peame tegema kõik selleks, et neid kuritegusid ei juhtuks. Selleks, et neid kuritegusid ei juhtuks, ma tõin selle näite, et oluliselt pikem vanglakaristus tegelikult toob kaasa selle, et ühiskonnas on kuritegevust rohkem ja sellepärast see ei ole tõenduspõhiselt õige. Me tegelikult ju ei taha, et neid kuritegusid oleks rohkem. See on see põhjus. Ma mitte kuidagi ei ole kurjategijate poolel. Ja ma pean väga oluliseks seda, et Eestis on eluaegne sotsiaalne karistus. Sinu karistusandmed on elu lõpuni näha kõikidele inimestele ja sul on elu lõpuni see lastega vahetu kokkupuutumise keeld töötamisel, et sa saad töötada kuskil ehitusel võib-olla või niimoodi, aga sul on terve rida töökohti, mis sul on kinni. Ja iga inimene saab igal hetkel vaadata, et sul on see karistus olnud. See ei kustu kunagi.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult võttis eelküsija väga hästi kokku, et meie arupärimise sisu ongi olnud see, et ühiskonna õiglustunne on saanud ka meie hinnangul kõvasti riivata. Sest nii nagu te ise ütlesitegi, laste vastu toime pandud seksuaalkuriteod on kõige karmimad kuriteod üldse, millest me räägime. Ma ei tea, võib-olla see on filmide liialdus ja ilukirjanduslik liialdus, aga me teame ka, et vanglakultuuris on kõige karmim omakohus just nendesamade isikute vastu, kes on pannud midagi sellist toime laste vastu. Meie küsimus ongi, et me ei süüdista kuidagi kohtuid. Me ei taha kuidagi öelda, et kohtud teeks oma tööd valesti. Meie arupärimise mõte on see, kas me ei peaks midagi meie seadustes muutma, et karistused laste vastu toime pandud kuritegude puhul oleksid oluliselt karmimad. See on selle asja mõte. Kas te seda siis, ma saan aru, ei toeta?

Vaatame tõenduspõhiselt. Ma tõin kaks näidet, USA näite ja enam kui 700 uuringut kokku pandev põhjalik süvaanalüüs, mis näitab, et karistuste karmistamine ei tee ühiskonda turvalisemaks. Vastupidi, pikemat aega vanglas istunud inimesed sooritavad suurema tõenäosusega hiljem uusi kuritegusid. See karistus peab olema loomulikult ikkagi piisava heidutava pikkusega. Lugesin ette need reaalselt määratud vanglakaristuste pikkused. Ja kui me neid pikendaksime veel nii-öelda kahekordseks näiteks, siis see ei teeks ühiskonda turvalisemaks. Sellistel kurjategijatel on korduvkuritegevus erakordselt väike, 3%, loomulikult ka 0,1% või üksainuke laps on ülemäära, aga kui me võrdleme teiste kuritegudega, siis näiteks lähisuhtevägivallal on korduvkuritegevus 14% ja kogu kuritegevuse pildis üldiselt on see 16% ja 27% vahel. Lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on see 3%. Ja see, nii nagu ma ütlesin, tuleneb väga paljuski sellest, et kurjategija on sageli lapse pereliige, kahjuks, või sugulane või väga lähedane tuttav. Kui me tahame neid kuritegusid ära hoida, siis kuritegude ärahoidmiseks on uuringute põhjal kõige tõhusam seksuaalkasvatus lastele. Seksuaalkasvatus ei tähenda mitte, ma ei tea, seksimise õppimist või midagi niisugust, vaid see tähendab seda, et lapsele õpetatakse seda, kus on tema keha piirid, mida mitte keegi temaga teha ei tohi, ja et laps saaks aru, kui temaga midagi valesti tehakse, ja laps saaks aru, et see häbi on alati teo toimepanija poolel. Selle väga selge õpetamine ja manipuleerimise äratundmise õpetamine on hästi oluline. Kuna väga paljud nendest kuritegudest on pereringis, siis hästi oluline on seda laste sõimedes, lasteaedades ja tõesti ka algkoolis väga tõsiselt teha. See on tõenduspõhiselt kõige tõhusam ennetus kuritegevuse vastu. Kõik muud asjad, mis mõjuvad, küllaltki pikad vanglakaristused siiski, eluaegne sotsiaalne karistus selle karistusregistri avalikkuse tõttu või sellest tulenevalt, need on kõik sellised asjad, mis on heidutanud. Korduvkuritegevus on erakordselt väike, nulli ei ole üheski riigis. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu tasandil on ka tegelikult selle teemaga tegeldud, just nende kuritegude aegumistähtaegadega. Tegelikult on juttu alaealiste seksuaalse väärkohtlemise direktiivi uuendamisest. 2024. aastal tegi komisjon ettepaneku just nende aegumistähtaegade kohta, et see hakkaks jooksma kannatanu täisealiseks saamisest ning oleks vähemalt 20, 25 või 30 aastat pikk. Euroopa Parlament läks sellest veel kaugemale. 17. juulil 2025 vastuvõetud parlamendi seisukoht nägi ette 30 aastat raskusastmelt madalama kategooria puhul, 35 aastat järgmise puhul ja ülejäänute puhul aegumistähtaja puudumine. Kas Eestil on selles küsimuses olnud seisukoht, kuna teie ka Euroopa Liidu Nõukogus esindate Eestit, ja milline see on?

Aitäh! Just täna oli see õiguskomisjonis arutelul ja Eesti toetab Euroopa Liidu lähenemist.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te ütlesite kohe arupärimise alguses, et jääte lastevastase seksuaalkurjategijate karmima karistamise suhtes maailmavaateliselt eriarvamusele. Kui näiteks poevarguste puhul mõistan ka mina, et inimesele võib anda uue võimaluse ja see ühekordne tegu ei peaks teda jääma saatma kogu eluks, siis lastevastaste kuritegude puhul vähemalt minul sellist sümpaatiat ei esine ja uue võimaluse andmine ei tundu kuidagi olevat proportsioonis selle teoga. Nagu te ka ise oma vastustes olete välja toonud, lastevastase seksuaalkurjategude korral pea pooltel juhtudel toimepanijaks pereliige või lähisugulane, muudel juhtudel valdavalt lähituttavad ja vaid 9% juhtunutest paneb lastevastase seksuaalkuriteo toime võõras.  

Te lugesite väga hoolikalt ette erinevaid seaduse paragrahve maksimaalsetest karistustest, aga ometi me näeme ju praktikas valdavalt, et selliste kuritegude eest mõistetakse tingimisi vangistusi ehk sisuliselt null päeva reaalset vangistust. See tähendab, et inimene, kes on lapse suhtes toime pannud seksuaalkurjateo, võib pärast kohtuotsust jätkata oma igapäevaelu. Samamoodi te eksitasite meid lastega töötamise piiranguga. Te teate väga hästi, et see lastekaitseseaduse pügal puudutab ainult vahetult lastega puutuvaid spetsialiste. Ehk palun selgitage, kas te teadlikult eksitate meid või mis on selle põhjus. 

Teie aeg. Proua minister, palun!

Teie küsimuses, ma pean tunnistama, oli ikkagi terve rida eksitusi. Hakkan tagantpoolt pihta. Lastekaitseseadus, võtke lahti § 18, seal on kirjas, et lastega vahetult kokku puutuv isik. (Saalist räägitakse.) Lastega vahetult kokku puutuv isik on väga laialt tõlgendatav, aga see on tõesti töötamise keeld. Nii. Kui te vaatate lastekaitseseaduse § 21, mida ma olen mitu korda siin ka tsiteerinud, siis see annab igale ühiskonnaliikmele kohustuse laste osas ettevaatust, tähelepanelikkust ja ohust hoidumist ette näha. Selle alusel saab teha tasuta päringut karistusregistrist. 

Nüüd, karistusregistrist me enne pikalt rääkisime. 8% oli see, mis on täiesti võõrad inimesed. Eestis on täiesti selgelt see, et lastevastase kontaktse seksuaalkuriteo puhul jääb see sotsiaalne karistus elupäevade lõpuni. Siin, ma saan aru, me oleme ühel meelel, et see on õige, et ta on elupäevade lõpuni. Kuidagi ei ole niimoodi, et seda oleks kuidagi varjatud või et seda oleks kuidagi kinni pandud või et seda ei saaks vaadata või et see inimene saaks kuidagi lastega tööle minna. Tõsi on see, et perekonna juurde tagasi võib see inimene minna, kui tal ei ole lähenemiskeeldu pandud. Lähenemiskeeldu saavad perekonnaliikmed taotleda või saab kohus seda ka omal algatusel määrata, sõltub jälle konkreetsetest asjaoludest. Kahjuks me teame, et praktikas on perede suhtumine sellistesse asjadesse väga erinev. Ja kahjuks me teame ka näiteid, kus pereliikmed on aidanud seda kuritegu varjata. Nii et siin on väga keerulisi juhtumeid. 

Maailmavaatelisel eriarvamusel olen, ma alguses ütlesin, selles, et mitte valitsus ei tegele karistuspraktika pehmendamisega, vaid konkreetsete karistuste määramisega tegeleb iseseisev ja sõltumatu kohus. See on see koht, kus meil on erinev arusaam. Siin arupärimises on korduvalt öeldud, et see justkui oleks valitsuse senine lähenemine – mitte justkui oleks, vaid valitsuse senine lähenemine. Valitsuse senine lähenemine ei ole mitte kuidagi mitte midagi pehmendanud ei karistuspraktikas ega mitte üheski muus asjas. Ma loodan, et ma sain nüüd kõik need eksitused ära kohendatud.

Züleyxa Izmailova, palun!

Jah, proua minister, inimesed kirjutavad mulle praegu, et teie vastuseid on valus kuulata. Kui rääkida retsidiivsusest, siis üks Norra uuring näitab, et retsidiivsus aastatega just suureneb, paljud kordavad oma tegusid. Veidi üle 5% laste seksuaalse kuritarvitamise eest süüdi [mõistetutest] vahistati uue seksuaalkuriteo eest uuesti kolme aasta jooksul pärast vabanemist, seitse aastat hiljem 13%, 15 aastat hiljem 23%, 25 aastat hiljem 52%. Aga minu küsimus on järgmine. Mitu isikut on viimase viie aasta jooksul mõistetud süüdi laste vastu suunatud seksuaalses ahvatlemises või muudes alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegudes ning kui paljud neist on saanud reaalse vangistuse, tingimisi vangistuse või vabanenud ennetähtaegselt kriminaalhoolduse all?

Eestis on võimalik korduva juhtumi puhul eluaegne vanglakaristus, nii nagu ma enne välja tõin. Selles mõttes on siin pilt päris selge. See on karistusseadustiku § 141 lõige 2¹. 

Te küsisite ahvatlemise kohta. Seksuaalne ahvatlemine on karistusseadustiku § 179 lõige 1 ja see on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Ma vaatan, kas mul on olemas andmed selle § 171 lõike 1 kohta. Üks hetk, palun! Selle konkreetse paragrahvi kohta mul ei ole. Katsume kirjalikult järgi saata vastuse selle konkreetse paragrahvi kohta, seda andmestikku mul täpselt selle paragrahvi kohta ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me avame läbirääkimised, on käsi püsti Züleyxa Izmailoval. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud juhataja! Minu viimane küsimus oli konkreetselt ette loetud meie arupärimisest, see on küsimus nr 4. Nagu te ka ise olite tunnistajaks, see näitas seda, et minister ei olnud ette valmistanud, tal ei olnud andmeid, ta isegi ei saanud aru, millest siin üldse konkreetselt jutt käib. Ja see on konkreetne näide selle kohta, et minister on tulnud siia Riigikogu ette, kes on tema tööandja, ette valmistamata. Ma palun teil kui Riigikogu juhatajal ja teil kui justiits- ja digiministri erakonnakaaslasel järgmine kord üle vaadata, et minister oleks ikkagi ette valmistunud, kui ta siia pulti tuleb. Sellepärast, et see, mis on täna siin toimunud, on absoluutselt skandaalne. Aga mina pole sellist asja siin puldis, selles saalis mitte midagi sellist näinud. See ongi minu kommentaar.

Ma ei tea küll, millises saalis teie olete olnud. Mina olen näinud siin saalis igasuguseid asju. Siin saalis on aastakümnete jooksul igasuguseid asju tehtud. Selles mõttes ma arvan, et minister vastas peaaegu kõikidele küsimustele. Jah, sellele ühele küsimusele ma ka ise ei kuulnud vastust, aga ta lubas teile selle kirjalikult saata. Nii et juhul, kui te saate kirjaliku vastuse, siis ma loodan, et te saate ka andmed selle kohta, mille kohta te küsite. Nii et ma ei oska seda kuidagi rohkem kommenteerida. 

Aga nüüd avan läbirääkimised ja arupärijate nimel palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Züleyxa Izmailova. Palun!

Ma võtan kohe kõik lisaminutid ka, aitäh!

Kas te võtate ühe lisaminuti? Või kolm? 

No kõik mis on.

Kolm lisaminutit, palun!

Aitäh! No tuleb tunnistada, et see õhtupoolik siin täna on olnud päris piinlik. Mitte ainult selle pärast, et minister ei vasta küsimustele sisuliselt, vaid ka sellise kõrgi hoiaku pärast, mis siit puldist nii rahvasaadikute suunas kui ka tavaliste Eesti inimeste suunas tuli. Et kõik on siin lollikesed ja minister on ainuke, kes teab, kuidas asjad käivad, ja tuleb meid siin õpetama. Selline toon, selline poos absoluutselt ei sobi minu arust tänases olukorras, eriti sellise väga tundliku teema puhul siit esitada. 

Tegelikult on minister täiesti avalikult öelnud, et ta peab kehtivat karistuspoliitikat piisavaks, ja rõhutanud, et lahendus peitub eelkõige ennetuses. Kahtlemata on ennetus vajalik ja loomulikult peab tegema taustakontrolle ja kõike seda, aga ennetus ei saa muutuda ettekäändeks, mille varjus lepime leebe karistuspraktikaga. Kui inimene paneb kuriteo toime lapse vastu, siis ei saa riigi sõnum olla, et teeme parema registri või sujuvama kontrolli või et loodame, et kriminaalhooldus teeb oma töö ära. 

Tegelikult on see väga karm reaalsus, aga need eksimused, need seksuaalkuriteod, mida pannakse laste vastu toime, on eluaegse mõjuga. Me ei räägi siin, me ei räägi siin mitte niisama mingitest pügalatest, vaid me räägime reaalsete inimeste eludest. Ja ei ole vahet, kas selle kuriteo toimepanija on võõras või keegi pereliige. Riik peab olema siin sellises positsioonis, et ta võtab selle hoiaku ja kaitseb seda last edaspidi. Loomulikult me peame tegema kõik selleks, et selliseid juhtumeid ära hoida, aga selliste juhtumite ärahoidmiseks aitab väga palju see, kui me rakendame kehtivat õigust sellel määral, mida ta meil võimaldab. See, et pedofiilid pääsevad enamasti kergete karistustega, annab ikkagi sõnumi ju, et tehke veel, midagi hullu teiega ju ei juhtu. Ja kannataja ja selle koorma kannab see laps ka siis, kui ta on täiskasvanu, tema lähedased. Kogu see häbitunne ja kõik see jääb ju nendega. Aga meie praktika siin riigis praegu näitab, et sisuliselt on see pedofiilide paradiis ja see ei ole mitte minu välja mõeldud väljend. Palun, minister, proua minister, vaadake ringi, mis meie riigis toimub! Tulla siia niimoodi sellisel kõrgil toonil rääkima sellest, et tegelikult on kõik hästi, siis mul on tunne, et te ei ole võib-olla siit oma sellest toast enam ammu välja saanud. Niimoodi lihtsalt ei saa. Ma olen tõesti selles mõttes pettunud ikkagi, et meie justiitsminister lubab endale sellist hoiakut. 

Aga oleme tegelikult koos sotsiaaldemokraatidega näinud ette, kuidas seda kehtivat olukorda saaks parandada, pidanud ka inimestega nõu, kes selle teemaga tegelevad, kes tegelevad ohvrite abistamisega. Muide, praegu veel saab rahvaalgatus.ee lehel allkirja anda, et kaotada ära need aegumistähtajad, mis puudutavad laste vastu suunatud seksuaalkuritegusid. Oleme Riigikogule üle andnud otsuse eelnõu, millega kutsume valitsust viivitamatult kaotama või oluliselt pikendama laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, lisaks karmistama määratavaid karistusi, töötama välja ohvritele õiglast hüvitissüsteemi, näiteks Soome riigist eeskuju võttes, ning tagama lastega tegelevatele spetsialistidele, sealhulgas ka politseinikele, prokuröridele, kohtunikele ja teistele menetlejatele spetsiaalset ettevalmistust lapsesõbralikuks õigusemõistmiseks. 

Ma loodan, et see sõnum siit on praegu ka ministrile arusaadav. Nagu me siin eelnevast vestlusest kuulsime, siis täna toimusid õiguskomisjonis ka arutelud sellel teemal. Ja minister on nõus, et see aegumine on praegu Eestis problemaatiline, nii et me sooviksime näha ka neid reaalseid samme juba selle valitsuse ajal, et valitsus võtaks. Nii et minu poolt praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimaste aastate statistika näitab selgelt, et laste vastu suunatud seksuaalkuriteod ei ole Eestis vähenemas, vaid hoopis probleem süveneb. 2022. aastal registreeriti 530 juhtumit alaealiste kannatanutega, mis puudutasid seksuaalkuritegu. 2023. aastal toimus järsk kasv, registreeriti juba 637 laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu ehk 17% rohkem kui aasta varem. 2024. aastal kasv jätkus, registreeriti 647 alaealise vastu toime pandud seksuaalkuritegu. 2025. aasta prokuratuuri aastaraamat kinnitab, et probleem ei ole taandunud, eraldi rõhutatakse veebiahvatlejate, lapsporno käitlejate ja internetikeskkonnas tegutsevate kurjategijate kasvu. 

Minister räägib siin küll meil turvalisest riigist ja tugevast õigusriigist, kuid tegelikkuses näeme järjest rohkem juhtumeid, kus lapsed langevad seksuaalkurjategijate ohvriks ning õigussüsteem ei suuda pakkuda neile kiiret ega õiglast lahendust. Prokuratuuri aastaraamatust selgub, et alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude kohtueelne menetlus kestab keskmiselt üle kümne kuu. Mõne kuriteoliigi puhul venivad menetlused veel pikemaks, koguni 17 kuud, peaaegu poolteist aastat. See tähendab, et laps peab elama koos kurjategijaga, kui ta juhtub pereliige olema. See on minu meelest väga suur probleem, et need asjad nii kaua kestavad. 

Veelgi absurdsem on karistuspoliitika. Ma arvan, et nii viimase aja ajakirjandus kui ka siin Riigikogus tõstatatud probleem on ehe näide, et karistuspoliitika ei tundu ühiskonna arvates õiglane. Viimastel aastatel on avalikkus näinud mitmeid juhtumeid, kus seksuaalkurjategijale määratakse tingimisi vangistus või leebe karistus kokkuleppemenetluse korras. Millise sõnumi see ühiskonnale annab? Et seksuaalkuritegu ei ole nii karm tegu, mille eest peaks kurjategija kartma kinnipanemist, ja see ei mõju ka hirmutavalt. 

Toon ära õigusteadlase Kärt Pormeistri artikli, hiljuti ERR-is avaldatud artikli, et lastevastaste seksuaalkuritegude juriidiline reaalsus on palju karmim, kui avalikkus sageli tajub. Suur osa juhtumeid on keeruline tõendada ja menetlused venivad ning lõpptulemus ei tekita tunnet, et õiglus oleks jalule seatud. Ma arvan, et väga paljud tunnevad seda, nagu ka eelkõnelejad ütlesid, et kuidagi nagu pedofiilide paradiisiks on meie väike Eesti muutumas. Tõesti, see on erakordselt jälk kuritegu, lastevastane seksuaalkuritegu, sest selle taga on ju lapsed, nende elud, katkised elud, eluaegne trauma. Siia kõrvale on tõesti kohatu rääkida, et kurjategijad ei tohiks vanglas väga pikalt olla, see rikub nende töölesaamist ja muid sotsiaalseid suhteid. Ükski lastevastane kuritegu ei saa olla andestatav. 

Nüüd tuleme riigi ülesande juurde. Riigi ülesanne on lapsi kaitsta ja kui riik sellega toime ei tule, siis on see läbikukkunud riik. Ma loodan, et Eestis saabub ka kunagi aeg, mil laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu tähendab kiiret menetlust, vältimatut reaalset vanglakaristust ja nulltolerantsi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Proua minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun!

Aitäh! Ma kohendan mõned asjad nii-öelda esinemise järjekorras. Kõigepealt neljas küsimus kõlas arupärimises nii, et mitu isikut on viimase viie aasta jooksul mõistetud süüdi laste vastu suunatud seksuaalkuritegudes ja kui paljud neist on saanud reaalse vangistuse, tingimise vangistuse, vabanenud ennetähtajaks kriminaalhoolduse alla. Sellele ma vastasin. 

Aastatel 2021–2025 mõisteti laste vastu seksuaalkuritegudes süüdi 400 inimest ja iga viies sai reaalse vangistuse, ülejäänud kas täieliselt või osaliselt tingimisi. Sellele küsimusele ma vastasin. Täiendav küsimus oli konkreetse paragrahvi kohta, mis oli seksuaalne ahvatlemine, karistusseadustiku § 179 lõige 1. Selle konkreetse paragrahvi kohta te arupärimises ei küsinud ja selle konkreetse paragrahvi infot mul ei olnud. Aga neljandale küsimusele ma vastasin, seda on võimalik stenogrammist järele vaadata. 

Ma tahaksin ikkagi rõhutada veel kord üle, et kui me oleme siin saalis ühel meelel selle üle, et karistusnormid on piisavalt karmid, siis konkreetne nende normide rakendamine on kohtu ülesanne. Öelda, et kohtud kohtlevad kurjategijaid liiga leebelt, on mul keeruline nõustuda. Kui ma lugesin teile ette ka reaalselt vanglas viibivate inimeste keskmised vangistusajad, siis need on pikad. Kõlas ka just üleskutse, et me peaksime rakendama kehtivat õigust sellel määral, mida seadus võimaldab. Seda tegelikult ikkagi kohtud teevad. 

Ma olen täiesti nõus sellega, et ka üksainuke ohver on liiga palju ja see on erakordselt jälk kuritegu. Aegumistähtaegade pikendamine on Vabariigi Valitsuse poolt juba otsustatud ja see oli täna õiguskomisjonis. Seda ma ütlesin ka ettekande ajal, et ma olen igati nõus sellega, et ohvrid väärivad või vajavad kindlasti paremat abi. Lastevastaseid kuritegusid menetlevad prokurörid ja kohtunikud on juba spetsialiseerunud. Kohtumenetluse kiirendamise eelnõu on Riigikogus, et need menetlused oleksid tõesti kiiremad. See on prioriteediks võetud ka prokuratuuris. 

Igal juhul on hea, et nendest kuritegudest antakse rohkem teada. Loomulikult on halb iga üks kuritegu, mis juhtub, aga kui öelda, et see näitab väga suurt tragöödiat, et teavituste arv kasvab, siis ma ikkagi väga kiidan ja tunnustan iga inimest, kes sellest jälkusest teada suudab anda. Sest see menetlus on küll püütud teha eriti lastele nii võimalikult lihtsaks ja talutavaks kui vähegi võimalik, aga see on ikkagi raske. Kui me vaatame muud statistikat, siis ligi pooled lapsed on kogenud seksuaalset ahistamist või isegi seksuaalset vägivalda. Selles olukorras on meil tegelikult veel väga palju ruumi nende teavituste tõusuks, kahjuks. 

Seda on väga lihtne öelda, et see ei tundu õiglane, aga ärme unustame palun ka seda, et nendes menetlustes on hääl ka ohvril. Nii nagu ma ettekandes nimetasin, on kokkuleppemenetluses karistus kolmandiku võrra lühem. Kokkuleppemenetlus säästab ohvrit sellest menetlusest ja see saab toimuda ainult ohvri või tema esindaja nõusolekul. Ma usun, et keegi siin ei soovi ka ohvritelt häält ära võtta ja sundida ohvrit pikka ja raskesse menetlusse, kus võib-olla selgub, et tõendid ei olegi piisavad. Kokkuleppemenetlusse minnakse sageli ka sellepärast, nagu siin tegelikult EKRE esindaja välja tõi, et sageli ei ole tõendid piisavad. Sellisel juhul kokkuleppemenetlus ikkagi annab õiglase karistuse. 

Lõpetuseks kordan veel üle, et igasugune lastevastane kuritegu, eriti lastevastane seksuaalkuritegu, olgu kontaktne või mittekontaktne, on erakordselt jälk, väärib täielikku ja eluaegset hukkamõistu. Mitte ükski sellistest tegudest ei ole andestatav. Meie eesmärk on kindlasti ühine see, et neid kuritegusid üleüldse ei toimuks. See on kõige tähtsam eesmärk. Need asjad, mis siin on täna ühte või teist inimest pisut ärritanud, on ikkagi seotud tõenduspõhise karistuspoliitikaga just selleks, et ära hoida kuritegusid, järgmisi kuritegusid. Need tõenduspõhiselt siiski on täna Eestis ka tulemusi andnud. Aga veel kord, ka üks kuritegu on liiga palju. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi ja nüüd, head kolleegid, on pärast haamrilööki kõigil võimalik registreerida end Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole, sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on lõppenud tänane Riigikogu istung. Rahulikku hilisõhtut kõigile!