Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 13. mai infotundi. Head kolleegid, nii nagu meil ikka kombeks, tuleb kõigepealt teha istungi puhul kohaloleku kontroll. Teeme kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on end registreerinud 8 Riigikogu liiget, puudub 93. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal ja sotsiaalminister Karmen Joller. Infotunnis oleks pidanud osalema ka siseminister Igor Taro, aga siseminister andis teada, et ta on haigestunud ega saa tänases infotunnis osaleda. 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Selle küsimuse raames saab Riigikogu liige registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja lisaks saab üks Riigikogu liige esitada ühe lisaküsimuse. Kokku on meil kümme registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on fiskaalpoliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tahaksin rääkida täna Eesti maksusüsteemist ja ebaõiglusest, mida see maksusüsteem ka väljendab endas. Selge on see, et kogu maksukoorem on pandud vähem kaitstud ühiskonnaliikmete peale. Need inimesed kannatavad tegelikult läbi selle maksusüsteemi kõige rohkem. 

Me räägime kõrgetest tarbimismaksudest, mis on ühed kõrgeimad Euroopas ja mis moodustavad meie riigi maksusissetulekutes 42–44%. Me teame väga hästi, mida see tähendab. See tähendab seda, et väiksema sissetulekuga inimesed tegelikult viivad kogu oma sissetuleku poodi ja jääbki puudu. Aga mis puudutab tarbimismaksu, siis suhtena jätab veel kõige rohkem seda tarbimismaksu riigile maksudena. 

Nüüd, kui vaadata meie häid naabreid – siin on kogu aeg toodud esile Soomet ja Rootsit, kus kehtib astmeline tulumaks, tarbimismaksud on väiksemad, see on statistikas välja toodud. Nüüd on ka Leedu ja Läti tegelikult läinud nii Soome kui ka Rootsi teed. Nad on kehtestanud endale astmelise tulumaksu. Ja kui vaadata kogu struktuuri ja sisu, siis tarbimismaksude osakaal riigieelarve tuludest on langenud ja nad on madalamad kui Eestis. Sellest lähtuvalt ma küsingi, miks me ei taha siis võtta eeskuju? Pikalt on räägitud Soomest ja Rootsist, miskipärast ei ole soovitud, aga ka Lätist ja Leedust, kes on läinud seda teed pidi? Ma ei hakka praegu rääkima pangamaksust, mis samuti on rakendatud Lätis ja Leedus. Meie seda teed pidi ei läinud, soovime koormata neid ühiskonnaliikmeid, kes on vähem kaitstud. Kaua see rikaste nuumamine meil riigis veel kestab?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kaua see rikaste nuumamine meie riigis veel kestab? Milline kaunis kujund! Ma loodan, et suudame kuidagi tänase infotunni käigus ka jõuda selleni, et me saame aru, kust see rikkuse piir läheb. 

Viimase astmelise tulumaksu eestvedajaid, mida te siin kiita võtate – noh, müts maha, Keskerakond on selles olnud kaunis järjekindel. Teie olete astmelise tulumaksu eestvedajad kogu aeg olnud, mille te saite nüüd Isamaaga ja sotsidega koos tehtud. Ehk see maksuküür koormas ikka põhiliselt neid inimesi, kes on keskmise palga ümber. Huvitav, kas nemad on siis need rikkad, keda me nuumame teie arvates, ja kaua? Sest nemad maksidki just tänu sellele maksuküürule kõige rohkem. 

Ja tänu sellele, et me selle maksuküüru 1. jaanuarist – panete tähele, just mitte väga ammu – kaotasime, saab keskmist palka teeniv inimene umbes 13. kuupalga aastas juurde, umbes 1800 eurot juurde. Ja see on õpetaja, politseinik, päästja. Väga huvitav oleks saada arvamust selle kohta, et kas need on siis need rikkad, kes teie arvates peaksidki seda astmelise tulumaksu koormat kandma, mida te võtate siin kiita. Sest see astmeline tulumaks meil mitte nii väga ammu oli – täpsemalt 1. jaanuarini –, oligi meil see astmeline tulumaks. See oli teie tehtud maksuküür ja me selle kaotasime. See on 780 miljonit raha majandusse ja selle tulemusena, nagu Eesti Pank ütleb, Eesti inimestel keskmise palga juures umbes 10% netopalk kasvab, majapidamiste kättesaadav tulu kasvab umbes 6%. Ma ütleksin, et see on kindlasti keerulisel ajal väga oluline abi, et tulla toime sellega, mis meid kõiki ju puudutab. Hinnad kasvavad, maailmamajanduses on palju ebakindlust. Viimane nii-öelda ots on olnud erakordselt külm talv, suurem tarbimine energias ja soojuses, otsa Hormuzi väinas toimuv. 

Nii et seetõttu jah, mulle meeldib, et te nii heatujuliselt ja lennukalt selle infotunni avasite, müts maha. Äkki te annate teada ka, kes on need rikkad, keda me enam nuumama ei peaks. Kas see läheb sealt keskmise palga juurest? Sest seesama maksuküür, ma meenutan, see astmeline tulumaks, mida te siin kiidate, mille me kaotasime, maksustas kõige rohkem alates 1200 eurost ja ülespoole, keskmisest palgast ka. Nii et kas need on siis need rikkad?

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No see on ju puhas demagoogia. Miskipärast ei soovinud te jälle rääkida nendest tarbimismaksudest, mida te olete meeletult tõstnud. Ühest küljest te olete ju pistnud käe inimeste rahakotti ja läbi tarbimismaksude selle raha kõik ära võtnud. Ja teisest küljest olete ju tekitanud selle maksuküüru kaotamise tõttu väga-väga suure augu riigieelarves, mida katate laenuga ja mille Eesti inimene maksab laenuintressidena kinni. See on vale lähenemine. Nüüd, kui me räägime progressiivsest tulumaksust ja miks ma just Läti ja Leedu näitena tõin, siis nendel on selgelt piir olemas, kes on rikkam ja kes on vähem rikkam. Kindlasti ei ole õpetajad ega päästjad ja muud ühiskonnale vajalikud töötajad need rikkad. Aga kui ma vaatan Läti näidet, siis Lätis on tegelikult kaheastmeline süsteem. 25,5%-line maksumäär kehtib kuni 105 000 aastatuluga inimeste puhul ja kõik, mis ületab seda, on 33%. See tähendab seda, et kui me võtame 105 000 aastas, siis see on keskeltläbi umbes 6 000 – 8 000 palk ja üle selle maksustatakse täiendavalt suurema tulumaksuga. See on see piir. Nüüd, kui me võtame Leedu näite, siis siin on kolmeastmeline süsteem, kus tulud aastas kuni 82 000 maksustatakse 20%-ga, üle selle 25%-ga kuni 138 000-ni aastas. Ja kui inimene saab aastas rohkem tulu kui 138 000, siis on juba tulumaksumäär 32%. Need on need piirid, millega meie head naabrid Läti ja Leedu, kes on tegelikult majanduses praegu tunduvalt eespool kui Eesti, on opereerinud ja rakendanud oma riigis. Aitäh!

See kõlas nagu ideoloogiline kihutuskõne, mitte küsimus. Ma püüan sellest kihutuskõnest leida endale küsimuse, millele jõudumööda vastata, sest vastasel korral inimesed internetis, nagu te neid alati tervitate, jääks ju tühjade pihkudega ja ei saakski vaadata, mis ma selle peale kostan. Ma teen oma parima. Nüüd, kõigepealt Lätist, Leedust ja Eestist. Tõsi, paar aastat ongi olnud suhteliselt vilets majanduskliima. Jah, me oleme pihta saanud, palju ebakindlust on olnud. Ja mul on hea uudis, et majandus on kasvule pöördunud Eestis. See ei tähenda tingimata seda, et igaühe pangaarvel seda kohe tunda on. See ei tähenda seda, et igaüks kohe rohkem kätte saab, vaid see tähendab seda, et meil on lootust ja asjad ehk enam ei ole üksiti nii halvasti, kui mõned opositsioonisaadikud aeg-ajalt väidavad. Pilt on paranemas. Inflatsioonis oleme samamoodi nihkunud Euroopa esimesest otsast tahapoole. Ja kui vaadata pilte ja võrdlusarve, siis Leedu, kes tegi pensionidega sedasama, mida Isamaa juhtimisel Eestiski tehtud on, on nüüd saanud kasvava inflatsiooni, hinnatõususpiraali kätte just sellelsamal viisil, mis minu hinnangul ei olnud Eestis tark ja vaevalt et see Leeduski hea on. Nüüd teie järgmised mõttekäigud sellest, et justkui peaks olema igas riigis kõik ühtemoodi. Aga mina arvan, et maksusüsteemi lihtsus ja selgus on üks põhjus, miks Eestisse näiteks tullakse, miks siia investeeritakse, miks toimetatakse, miks on vähem pettusi, miks see süsteem toimib läbipaistvalt, õiglaselt ja arusaadavalt. Ma saan aru, et teie valimisplaan on minna astmelist tulumaksu kiitma ja reklaamima, öeldes, et see on hea. Mina ütlen, et sellele maksutasemele, kus me täna oleme, ehk 35% ja veidi peale, me peaksime ka jääma. Me ei peaks arutama uusi maksutõuse. Ma saan aru, et teie tahate arutada uusi maksutõuse. Kui teil selline plaan on, siis öelge see ausalt välja. Isamaa taustaga mõttekoda mitte just hiljuti käis välja mõttekäigu minna pensionide kallale, pensionid külmutada, neidsamu asju pensionide ümber teha, mida nad on varem tahtnud, ehk süsteemi lõhkuda ja pensionäride raha kasutada enda valimislubaduste katteks. Ka seda ei pea ma heaks plaaniks. Kui te küsite tarbimise ja saastamise kohta või maksustamise kohta laiemalt, siis üldiselt on Eesti filosoofia printsiip seni olnud tõesti nii, et tarbimine ja saastamine on ikkagi kõrgemalt maksustatud just sellepärast, et tarbimist saab vähemalt suurel määral juhtida. Tihtipeale suurema sissetulekuga inimesed tarbivad rohkem ja seetõttu maksavad rohkem. Nii et see on olnud see filosoofia. Aga selleks, et kõigil paremini läheks, on ainult üks tee – jõukust kasvatada. Jõukust saab kasvatada, kui majandus kasvab. Inimestel on lootust ja õnneks on majandus kasvule pööranud. Aitäh!

Suur tänu! 

Ja lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Jah, hea juhataja! Lugupeetud onu Heino, auväärt valitseja! Jah, selle fiskaalpolitiika …

Hea kolleeg, jätame need epiteedid siin saalis ära, vastasel juhul me hakkame selle üle vaidlema. Ja teeme niimoodi viisakalt, et jätame need võib-olla kohatud väljendid siit saalist välja, et oleks viisakas.   

Aga palun, Peeter Ernits!

Onu Heinod on väga viisakas seltskond.

Palun! Palun, Peeter Ernits, teie küsimus!

Aga kas tohib küsida või, …

Palun, teie küsimus!

… auväärt juhataja? Aitäh! Keskerakond ei kavatse see, mida te siin rääkisite, eelkõige tarbimismakse hakkame alandama. Ja kui Indrek Neivelt teie jaoks on autoriteet – võib-olla ei ole –, aga ta on ju väga selgelt ka öelnud ja toonud välja – ei jõua siin seletada –, et kellel see teie maksuküüru kaotamine soodus on: mitte nendele, kes igapäeval peavad hakkama vaatama, kuidas hakkama saavad. 

Aga me kohtusime hetk tagasi päästjate ja politseinike esindajatega ja nad ütlesid sellise selgelt, et nende tellimus see küll ei olnud, maksuküüru kaotamine – ei õpetajatel ega päästjatel ja politseinikel. 

Noh, mida ma teilt küsin? Aga olete ikkagi sama meelt ikkagi, et see tegi õnnelikuks kogu Eesti rahva või ainult rikkamad, teie maksuküüru kaotamine?

Aitäh, hea küsija! Vahel on jah nii, et tahad küsida, aga ei tule mõttesse, mida küsida – ei ole hullu. Ma püüan ikkagi sellest hoolimata vastata. Nagu teie kolleegil Lauri Laatsilegi läks, et tal jäi ka küsimus puudu, aga ma tegin oma parima, et vastata, ja nii see infotund töötab. 

90% tööinimestest umbes on neist, kes on kasu saanud sellest maksuküüru kaotamisest. See on LHV Panga hinnang. LHV Pank teadupärast vähemalt majandusanalüüsides – ma ei taha neile kuidagi ülekohut teha, tegemist on väga tubli Eesti pangaga – on pigem pessimistlik alati oma väljavaadete kirjeldamisel ja nende sellised majandusanalüütikud tihtipeale on üsna pessimistlikud. Nii et seetõttu kui teile pessimistlik vaade meeldib, siis 90%. 

Õpetajad, päästjad, politseinikud – keskmise palga juures kõik inimesed, kelle palk on kas keskmise palga ümber, keskmise palga kandis või veidi peale, olidki suuremad kasusaajad sellest tulumaksulangetusest. Nii et kui see tõstis õpetajate, politseinike ja päästjate palka, siis minu meelest on see ju hea tagajärg; lausa soovitud tagajärg. Ja kui me mõtleme nüüd, kellele me suutsime eelmisel aastal üldse palgatõusu lubada – ma meenutan, eelarve on defitsiidis, päris keeruline, kaitsekulud kasvavad – täpsemalt, sellel aastal, vabandust –, siis olid need õpetajad, kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud ja erihooldus – kõik. Viis valdkonda, kus me saime palgatõusu lubada; mujal ei saanud sellist palgatõusu lubada. Nii et seetõttu, jah, ütleme, et vahel ka parim nool lendab märgist mööda; see läks kaugelt mööda. Aitäh!

Aitäh! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme edasi, on käsi püsti Peeter Ernitsal. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Peeter Ernits, palun!

Auväärt juhataja! Jah, tõesti, nool läks praegu mööda, auväärt valitsejal. Ma küsisin, rääkisin, mida päästjate ja politseinike esindajad hetk tagasi kohtumisel ütlesid, et nemad ei ole seda maksuküüru kaotamist tellinud. Minu palve oli kommenteerida seda, aga auväärt valitsejal läks tõesti nool sihist mööda vastates.

Aitäh! Jah, ma saan aru, et see pigem oli ikkagi kommentaar vastusele, mitte küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Head kolleegid, me liigume edasi, liigume teise küsimuse juurde. See on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on õigusriik Eesti? Martin Helme, palun!

Aitäh! No meil on hiljuti olnud mitu erinevat, ma ütleksin niimoodi, et ühiskonda küllaltki sügavalt häirivat kohtuotsust liiga leebetest karistustest. Ma tooksin praegu esile eelkõige Artur Jermolajevi juhtumi, kus ta püüti kinni Küproselt, toodi Eestisse. Selle ülikiire menetluse käigus tehti kokkuleppemenetlus, kus süüdistusparagrahv, mille alusel ta süüdi mõisteti, oli kuritegeliku võrgustiku loomine ja juhtimine ehk sisuliselt maffia võrgustiku loomine ja juhtimine. Selle käigus on ta röövinud inimestelt vähemalt 100 miljonit eurot ja seda 100 miljonit on ta röövinud nii Eestis, Leedus, Soomes kui ka Saksamaal ja teisteski riikides. 

Eesti riik otsustas teda premeerida. Eesti riik otsustas talt mitte midagi ära konfiskeerida, kuigi paragrahv võimaldab konfiskeerida ulatuslikult, mitte ainult kuritegelikul teel saadud vara. Ehk kogu seda 100 miljonit oleks võinud ära konfiskeerida, aga oleks võinud konfiskeerida ka näiteks tema villa Küprosel, kus oli tema kõnekeskus või kus ta juhtis oma kuritegeliku organisatsiooni. Eesti riik selle asemel hoidis teda vanglas neli kuud ja 26 päeva ja võttis talt vabatahtliku maksena 8,5 miljonit eurot, õigemini 100 miljoni pealt 8,5 miljonit eurot vabatahtliku makse on natuke vähem kui pool sellest, mida tööl käivad inimesed tulumaksu maksavad. Tema sai 8%-lise tulumaksuga selle röövitud raha ja sai Eestist kohe ära minna. Sinna juurde käis muidugi silmipimestavalt rumal jutt, miks see kõik oli hea. 

Nii et ma lihtsalt küsin alustuseks – ma jõuan teises küsimuses võib-olla täpsustavamalt minna –, kas teie arvates selline karistus on piisav, on mõistlik, on kuritegevust heidutav, on Eesti riigile väärikas.

Aitäh, hea küsija! Konkreetset kaasust on keeruline kommenteerida. Tavaliselt üksikjuhtude kommenteerimine riigi tegevvõimu poolt on selline, kuidas ma ütleksin, keeruline juhtum. Üldjuhul püütakse seda ikkagi detailides vältida. 

Aga ma ütleksin niimoodi – ma saan aru, et prokuratuuri nii palju, kui ma olen ajakirjandusest lugenud – ega ma ka ei ole rohkem lugenud kui teie kirjeldus ja ajakirjandus –, et prokuratuur ja kohus on jõudnud sellele kokkuleppele, kohus on selle otsuse kinnitanud ja kohtuvõim on sõltumatu. Seda olete teiegi tähele pannud erinevates kaasustes, et kohtuvõim teeb oma otsuseid sõltumata sellest, mida täitevvõim arvab. Vahel kipub täitevvõim arvama ühte, teist või kolmandat ja kohus asub teisele seisukohale. Vahel te selle üle rõõmustate, vahel te selle üle kurvastate. Selles antud juhtumis on kohtuvõim asunud seisukohale, et saades raha tagasi – nii palju kordi jälle, kui ma olen ajakirjandusest lugenud –, rohkem kui kahju Eesti inimestele, pluss see kantud kinnipidamine oli piisav, saab ikkagi kohus ise kommenteerida oma otsust ja prokuratuur, miks nad sinna jõudsid. Nemad tegutsevad ikkagi kohtuvõimu pädevuse piirides, mitte nii, et täitevvõim ütleb, et siin te peate otsustama nii ja siin te peate otsustama teisiti. 

Ja kui me ei ole rahul mõne otsusega, siis meie pädevus täitevvõimul on teha ettepanekuid seadusandjale mingite koosseisude ülevaatamiseks. Teie ülesanne seadusandjana on öelda, et mingi koosseis vajab selgitamist ja muutmist, aga seda debatti peetakse praktiliselt ju kogu aeg. Mõni koosseis vajab selgitamist, mõni on osutunud kummist ebamääraseks koosseisuks ja teine on jälle osutunud selliseks, kus on vaja rangust juurde keerata, sõltuvalt asjaoludest. Nii et seda õigussüsteemi ülevaatamist tuleb pidevalt teha. Aga ma rõhutan, et kohtuvõim on siiski sõltumatu ja lahus täitevvõimust. Meie neile ette ei kirjuta.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ei noh, eks me kõik saame avalikust infost selle kohta teavet ja see on piisavalt kõrge profiiliga lugu. Ma arvan, et poliitikutel lausa on kohustus seda kommenteerida. 

Ma ei küsinud, kas kohtuvõim on sõltumatu või mitte. Ma küsisin, kas teie arvates on see piisav, ehk siis kas on vaja midagi muuta, neid koosseise? Kas see on normaalne? Kas see on Eesti riigile au tegev? Sest eriti pidades silmas, et Eesti riik ei teinud rahvusvahelist koostööd soomlaste või sakslaste või lätlaste või leedulastega, vaid võttis lätlastelt ja leedulastelt varastatud raha ja pistis selle nii-öelda deposiidis enda riigieelarvesse ja hõõrus tagajalgasid kokku, et maru hästi oleme rehepappi teinud. Enda inimeste viis miljonit pluss võib-olla lätlastelt saadud kolm miljonit otsa sinna. See minu arvates ei ole Eesti riigi poolt väärikas käitumine. Aga koosseis oleks võimaldanud, krimiparagrahv oleks võimaldanud kõik ära konfiskeerida, pluss kõik selle raha, pluss tema villad, pluss tema lennukid. Seda ei teinud prokuratuur. Siin ei ole kohtule praegu muud midagi ette heita kui seda, et ta kokkuleppemenetluse kinnitas. Mina kohtu asemel oleks selle tagasi lükanud kui ebapiisava karistuse, sest see motiveerib kuritegevust. 

Aga ma küsin teisi asju veel. See ei ole ju ainus kuritegevusliik, kus meile ülileebelt käitutakse. Meil on näiteid pedofiilide ülileebest karistamisest. 34-aastane korduvalt alla 10-aastaste laste suguelundeid katsunud mees pääses null päevaga, ei olnud ühtegi päeva kohtu all. Koolipsühholoog – jälle kõik on avalikus allikates –, korduvalt väikelapsi käperdanud, oli null päeva vanglas, 540 eurot maksis trahvi. Ärinõustaja, kes mitu korda on seksuaalselt kuritarvitanud lapsi – kaks kuud oli vanglas. Ma tahan uuesti küsida, kas valitsusjuhi arvates meie karistuspoliitika ja prokuratuuri soovitud karistused – on see normaalne? On see piisav? Või kas te kavatsete midagi ette võtta, kui see teie arvates ei ole normaalne?

Aitäh, hea küsija! Kui midagi on sellist, mis minu arvates pole mõistlik, või teie arvates on midagi sellist, mis pole mõistlik, siis me mõlemad saame ju oma ettepanekud teha. Selleks ongi seadusandlik protsess, mis määratleb ära, milline on karistusõigus Eestis, mille eest, kuidas karistatakse, keda, millises menetluses. See on loogiline. 

Teiseks, avaliku süüdistaja funktsiooni täidab siiski prokuratuur, lähtudes konkreetse kaasuse asjaoludest ja ka üldisest ühiskondlikust nii-öelda huvist ja hüvest. Aga lõpliku otsuse teeb kohus. Kohus kinnitab kõik kokkulepped, kõik valikud ja ütleb, milline asi on mõistlik. 

Kui te minu arvamust küsite, siis loomulikult mina tahaks alati, et a) karistus oleks vältimatu ja teiseks, karistus oleks mõjus. See peaks olema karistuste ja kohtumenetluste eesmärk. Aga kohus teeb oma otsused ise. See on hästi tähtis printsiip. Ärme siiski soovi kunagi aega, kus täitevvõim võib ette öelda kohtule, kuidas mingit otsust langetada, või avalik surve sunnib kohut mingit otsust langetama. See peab tulema ikkagi seadusest ja kohtu enda siseveendest, tõenditest ja konkreetsest kaasusest.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Ma olen peaaegu pool elu olnud suur ülemus ja juhtinud erinevaid asutusi ja erinevaid kollektiive. Võin öelda, et ka valitsus on teatud mõttes kollektiiv, kus on ülemus. Ülemus on peaminister ja peaminister saab anda ülesandeid oma alluvatele ehk ministritele, ja antud juhul on üks tema alluvaid justiitsminister. Nii et teil on õigus, te saate teha ettepanekuid. Te saate teha ettepanekuid. Aga kui me kuulasime siin justiitsministri ettekandeid karistuspoliitikast ja kriminaalpoliitikast, siis me saime väga selge ettekujutuse sellest, et tegelikult Eesti riigi poliitika, karistuspoliitika ongi selline, et inimesi mitte vangi panna, kuna vanglates nad pidid veel ainult suuremateks kurjategijateks muutuma. Nii et lihtsustatult öeldes on see poliitiline suund selline. 

Aga ma tulen tagasi nende telefonipetturite juurde. Jällegi, ajakirjanduse andmetel on see ainult üks telefonipetturite võrgustik, mis on praegu nüüd rajalt maha võetud. Tegelikult on neid veel mitu ja ma võin seda kinnitada. Kaks-kolm päeva tagasi potsatas mulle samuti Smart-ID-sse kummaline sõnum "Confirm transaction", et kinnitage ülekanne. Ma ei saanud aru, mis ülekannet ma peaksin kinnitama, aga ma muidugi seda avama ei hakanud. Võib-olla tegin valesti, politseisse avaldust ei teinud. Aga väidetavalt on neid võrgustikke veel. 

See karistus, millest rääkis Martin Helme, et makstakse mingisugune valuraha ja minnakse vaba mehena minema – kas see ei julgusta nüüd neid teisi pettureid, ja mitte ainult telefonipettureid, vaid ka muid pettureid? Aga Eestis on ju lihtne! Eesti kohus laseb meid minna, kui me teeme ilusa kokkuleppe ja oleme nõus mingisugust kahjutasu maksma, mis tegelikult jätab meid väljapetetud rahaga rikaste inimestena edasi elama. Kas te ei arva, et selline karistuspoliitika ainult süvendab sellist petturlust ja petturluse kasumlikkust ja õhutab veel enam inimesi petturlusega tegelema?

Aitäh! Mina arvan, et üldiselt on ikkagi karistusõiguses ja justiitssüsteemis tervikuna hästi tähtis karistuse vältimatus. Kes mis iganes toime paneb, on teada, et tagajärjed jõuavad temani, et ta ei pääse. See on hästi oluline nendes asjades. Millised on konkreetse menetluse asjaolud, konkreetse teo karistus, seda ikkagi otsustab juba süüdistaja. Loomulikult teiselt poolt advokaat teeb oma tööd ja lõpuks kohus. Kohus tegelikult igas juhtumis ju peab tõendite ja antud juhtumi kaalumise puhul jõudma selleni, et tema siseveene ütleb, et see on nii, et mingil kujul mõistetakse inimene õigeks või siis süüdi. Seda saab teha ainult kohus, mitte keegi teine. 

Seda, et liiga kerged karistused või liiga kergelt pääsemine võib õhutada kedagi järgi proovima – ma filosoofiliselt olen teiega küllap päri, et selline risk muidugi oleks, jah, kui see oleks liiga kerge. Aga antud hetkel ma siiski eeldan, loodan parimat ja kindlasti prokuratuur ja kohus saavad seda ise selgitada – tegemist on suure avaliku kaasusega –, miks sellisel viisil just otsustati selles kaasuses, et saada raha kannatanute jaoks tagasi. Kas see oli piisav? Kas see hoiab ära tulevikus ka sarnased teod ja annab ka kõigile teistele selliste tegude kaalujatele sõnumi, et ärge siin või ärge üldse sellist tegu toime pange? Noh, see on selline preventsiooni erinevad nurgad, kui lihtsustatult läheneda. 

Ma ütlen nii, et kui me tunneme ise siin või ühiskonnas on debatt, et mõni koosseis või mõni otsus ei vasta ühiskonna ootustele, midagi on muutunud asjaoludes, mingi kuriteoliik on väga aktiivseks muutunud, siis tuleb mitmes võtmes. Üks samm, kus tuleb astuda kindlasti, on õiguskaitsele anda täiendavaid võimalusi, mandaate, aga teine on tehnoloogiline areng ja kolmas on kindlasti ka reeglite muutmine. Üks, mille üle me hakkame debateerima ja mille üle mul on väga hea meel, et õiguskomisjon tegi nüüd otsuse ära – see tuleb saali –, on nõusoleku seadus. Minu meelest see on üks väga põhimõtteline koht, kus me saame astuda sammu naiste ja teiste inimeste kaitseks. Toetage seda!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on erarahastus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tugev ühiskond ei näita oma tugevust ainult majandusnäitajates või riigieelarves. Tugev ühiskond näitab oma tegelikku palet sellega, kuidas hoolitakse kõige nõrgematest. Vähihaigeid ja raskelt haigeid lapsi toetavad sihtasutused teevad Eestis tööd, mida ei saa mõõta ainult rahas. Nad annavad lootust, aega ja võimalusi inimestele, kelle jaoks iga päev võib olla otsustava tähtsusega. Seetõttu ei tohiks riik vaadata neid organisatsioone ainult kui heategevust, vaid kui partnereid. Kui inimesed ja ettevõtted annetavad abivajajate toetuseks, siis peaks riik omalt poolt looma tingimused, et võimalikult suur osa sellest rahast jõuaks abivajajateni, mitte maksudeks riigikassasse tagasi. Hoolivus ei ole kulu, hoolivus on investeering inimestesse ja ühiskonda. Eestis on mitmeid sihtasutusi ja heategevusorganisatsioone, mis toetavad vähihaigeid, lapsi ja täiskasvanuid ning nende peresid. Riik võiks vähihaigeid ja lapsi toetavaid sihtasutusi aidata mitmel praktilisel viisil, ilma et kogu koormus jääks annetajate kanda. Täna juhtub sageli nii, et inimesed annetavad raha heategevuseks, aga osa sellest liigub lõpuks käibemaksuna riigile tagasi. Ja siit minu küsimus. Kas ei võiks mõneks võimalikuks lahenduseks olla käibemaksutagastus vähihaigeid ja raskelt haigeid lapsi toetavatele sihtasutustele konkreetsete teenuste ja abivahendite puhul või riigipoolne kaasrahastus, näiteks mudel, kus iga annetatud euro juurde paneks riik omalt poolt teatud osa juurde. Suurem tulumaksusoodustus annetajatele, et motiveerida rohkem inimesi ja ettevõtteid annetama. Püsivad toetusprogrammid ehk sihtasutused ei peaks kogu aeg elama ainult annetuskampaaniatest. Sisuline küsimus ongi, kas riik näeb neid sihtasutusi lihtsalt heategevusena või partneritena, kes aitavad päästa elusid ja täita lünki, kuhu riiklik süsteem alati ei ulatu? Aitäh!

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Siin oli nüüd tegelikult päris mitu küsimust sees. Esiteks, mis puudutab makse, siis maksupoliitika ma jätaksin ikkagi rahandusministri hallata. Siin ma otseselt ei kommenteeri. Aga kui me nüüd hakkame mõtlema, kes siis täpselt peaksid saama teatud soodustusi, näiteks kas vägivallohvritega tegelejad peaksid saama, sihtasutused. Kas nende töö on kuidagi vähem oluline või kas näiteks, ma ei tea, koerte varjupaikade töö on vähem oluline? Selles mõttes kõik MTÜ-d, kõik vabatahtlikud või ka päästjad või abipolitseinikud, kes iganes, kõikide töö on oluline. Kõik, kes teevad vabatahtlikku tööd, need on olulised. Riik näeb neid partnerina. Ja nüüd edasi ma saan rääkida oma valdkonnast. Meil on olemas selline asi nagu strateegiline partnerlus, mille jaoks on eraldatud ministeeriumi poolt kindlad summad. Strateegilises partnerluses saavad osaleda need MTÜ-d, kes täidavad neid eesmärke, mida on Sotsiaalministeerium seadnud, ja neid seatakse riiklike prioriteetide järgi. Näiteks kui me räägime puuetega ja krooniliste haigustega inimestest, kuhu kuuluvad ka vähihaiged, kuhu kuuluvad nii lapsed kui ka suured, siis meil on strateegiliseks partneriks hetkel EPIKoda. Ehk riik näeb partneritena ja riik toetab neid organisatsioone nii tegevuskulude osas kui ka erinevate projektide elluviimise osas. Lisaks on võimalik taotleda näiteks vaimse tervise osas, meil on olnud juttu MTÜ Peaasist. Ka nemad saavad nüüd lisaks teistele, kes pakuvad sarnast abi, esitada oma taotlused ja meie rahastame neid teatud piires ja teatud eesmärkide täitmisel. See on nüüd üks osa. Kui me räägime abivahenditest ja teenustest, siis need ongi ju riigi poolt rahastatud väga suures osas. Abivahenditele kulub aastas umbes 26 miljonit eurot ja see on nüüd ainult see osa abivahenditest, mis tuleb läbi rehabilitatsioonisüsteemi. Lisanduvad need abivahendid, mis on läbi tervishoiusüsteemi. Annetuste puhul MTÜ-d, kes on tegutsenud vist üle aasta ja vastavad veel mõningatele tingimustele, saavad ju ka soodustusi, kui ma ei eksi. Kas ma eksin või? Maksuameti kaudu saab kas või oma tulumaksu suunata sinna ja nii edasi. Ma arvan, et riik on hetkel päris palju teinud. Me kindlasti tahaks teha rohkem, aga kui ressurssi ei ole, siis me peame suunama need ressursid sinna, kus me saame kõige parema tulemuse.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh vastuse eest! Paljud inimesed tunnevadki, et kui ühiskond annetab vähihaigetele lastele või raskelt haigetele inimestele toetuseks, siis võiks riik vähemalt tagada, et sellest rahast võimalikult vähe maksudena tagasi tuleb. Nüüd ma küsingi, et enamik fondid meil, vähiravifond on Kingitud Elu, mis aitab rahastada vähihaigete ravi ja ravimeid olukorras, kus riiklik süsteem kõike ei kata. Lastefond toetab raskete haigete laste ravi, abivahendeid ja peresid. Minu Unistuste Päev aitab raskelt ja krooniliselt haigete laste unistusi täita ning pakkuda positiivseid elamusi. Tallinna Lastehaigla toetusfond toetab laste ravi, meditsiiniseadmete ostu ja haiglakeskkonna parandamist, cancer.ee toetab siin vähi uuringuid ja teadlikku tõstmist. 

Te mainisite, et kuskilt on võimalik toetusi saada. Palju riik toetab neid konkreetseid sihtasutusi, sõna otseses mõttes, kuhu haiged inimesed viimases hädas – see on viimane õlekõrs – poole pöörduvad. Me teame, et on ravimeid, mida Tervisekassa lihtsalt veel ei toeta, ei ole nende ravimite nimekirjas, mida haigekassa kinni maksab. Te tõite siin küll näiteid nii-öelda lemmikloomadest ja nende toetuste poole pealt, aga kas te oskate konkreetselt öelda, kuidas neid sihtasutusi riik praegu toetab? Sealt makstakse lihtsalt 24% toetusrahast käibemaksuks näiteks. 

Aitäh! Eestis on 45 000 mittetulundusühingut, kõik tegelevad ühel või teisel moel heategevusega. Ma tõin ka enne näite, neid valdkondi on väga palju. Ja kui me räägime konkreetselt Kingitud Elu fondist, siis see ei kompenseeri mitte ainult sellepärast, et Tervisekassa neid ravimeid ei toeta, vaid sellepärast, et Tervisekassa ei saa kompenseerida neid ravimeid, kus ei ole sajaprotsendilist teaduslikku tõendust veel olemas. Sageli on need uurimisalused ravimid. See on täiesti mõistetav, et inimesed, kes on väga raskes ja keerulises olukorras, on valmis haarama sellest kui viimasest õlekõrrest. Ja see on see, kuhu tegelikult Kingitud Elu fond oma rahastuse suunab. Teatud osaliselt tõendus on olemas. 

Ja tõepoolest, teine osa on need, kus ei ole veel jõutud müügiluba taotleda ja siis seda Tervisekassa ei saa toetada. See on lihtsalt üks näide. Eestis on väga palju mittetulundusühinguid. Kui te oleksite oma küsimuse esitanud natuke täpsemalt, siis ma oleksin osanud anda teile täpsema vastuse. See suurusjärk, millega Sotsiaalministeerium praegu strateegilist partnerlust toetab, on olnud 1,5 miljonit eurot aastas. Ja sinna lisanduvad veel erinevad taotlusvoorud, mida ma ka mainisin. Meie kodulehel on info ilmselt olemas, aga hetkel mul kahjuks ei ole aega seda täpset infot otsida. Ma oleksin väga tänulik, kui ma oleksin saanud täpse küsimuse, ma oleksin saanud anda teile oluliselt parema vastuse. 

Aitäh! 

Ja lisaküsimuse esitab Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud peaminister, sotsiaalminister! Kahtlemata on põhjust tänada siin saalist kõiki neid isikuid, kes panustavad oma vabatahtliku panuse täiendavalt sellele maksurahale, mida kogutakse, et aidata tõepoolest neid inimesi, kellele maksurahast ei jagu. Ja neid olukordi ilmselt ajast aega ikka jääb, sest teadus areneb ja tegelikult tuleb teha neid karme valikuid. 

Aga mina oma küsimusega tüüriks rohkem selle erarahastu pealt ikkagi selle raha peale, kus maksumaksja panustab meie solidaarsesse fondi, et tervist hoida, ja tüürin küsimusega vaimse tervise peale. Ma tean, et ka Norra EMP finantsmehhanismi abi ja kohaliku omavalitsuse toega on tegelikult üle Eesti käivitatud siis ka noorte vaimse tervise temaatika ja – kui tohib, julgen nii öelda – ravi pool, eks, aga seal on tegemist kroonilise rahapuudusega. Kogu aeg rõhutatakse, et tegelikult need järjekorrad aina kasvavad; neid isikuid, kes tegelikult saaks aidata, on napilt. Eks seal on kõik need läbipõlemisriskid ja nii edasi nendel inimestel, kes peavad andma abi personali poole pealt. 

Äkki te ikkagi korra mainite ka seda poolt. See on tõsine ühiskonna murekoht, seda pidevalt rõhutatakse. Vajadused on suured, raha kipub nappima, erarahaga seal inimesed lähevad ka appi. Aga milline see riigi hetkeolukord selles vaates on? Kas meil on seal kõik hästi või tegelikult tuleks tõsiselt teemaga tegeleda? Aitäh!

Siin oli ka nüüd mitu küsimust ja väga hea teemapüstitus selles mõttes, et see tõesti on hästi aktuaalne mure. 

Vaimse tervise abi ei jää meil tegelikult rahapuuduse taha, vähemalt mitte Tervisekassa vaates. Pigem jääb see selle taha, et meil ei ole neid inimesi, kelle juurde suunata. Ja kui ma alustasin arstina 25 aastat tagasi, siis inimesi tuli veenda, et te peaksite pöörduma näiteks psühhiaatri poole või te peaksite hakkama võtma antidepressanti. Tänapäeval inimesed on juba ise niivõrd teadlikud ja haritud, et tulevad ja küsivad seda ja pöörduvad ise psühhiaatri poole. Sellise paradigmamuutusega ei ole kindlasti suutnud ühiskond kaasas käia ei Eestis ega kuskil mujal. Ja see mure ei ole mitte ainult Eestis, see on igal pool. Ja hullemaks läks see siis pandeemia ajal, eriti noorte osas, kus tõesti selline isolatsioon, väga suur hirm ja kõik muu mõjutasid eelkõige noorte vaimset tervist, sest noored oma vaimse tervise säilitamiseks hädasti vajavad suhtlemist. 

Ja meie suund on nüüd siis sellele, tõesti, see mainitud Norra rahastus, et selle toel me tahame luua süsteemi. Ja ma rõhutan, et sellega alustas 2020. aastal minister Signe Riisalo. Seni ei ole vaimset tervist eraldi esile tõstetud üldse ühegi eelmise ministri poolt ega ka hilisema ministri poolt. Signe on ajanud ja tema oli sotsiaalkaitseminister veel, mitte terviseminister, eks ole. Ühesõnaga, tema alustas ja luuakse siis selline astmelise abi mudel, mis tähendab seda, et need inimesed, kellel on kõige raskem olukord, pääsevad psühhiaatri vastuvõtule; kellel on vähem raske, on perearsti vastuvõtul, ja niimoodi allapoole, kuni tegelikult meil on ka selline nii-öelda lai baas, kus on inimesed, kellel on vaimse tervise mured, aga mis ei vajagi üldse veel tervishoiu sekkumist. Ehk et me püüame luua neid mudeleid, neid, seda abi, mis on enne tervishoidu. Ja just olen ka välja saatmas ühte eelnõud, kus me muu hulgas psühhiaatriteenuse muudame e-konsultatsiooniga teenuseks, mis tähendabki, et võimalus on selekteerida välja just need kõige hapramas, kõige keerulisemas seisus inimesed, kes sageli ei jõua abini juba sellepärast, et nad ei jaksa seda otsida. 

Ma arvan, et hetkel protsessid on töös. Rahastusest me räägime valitsuses ja me kindlasti tegeleme; see on ka üks minu olulisi prioriteete.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Reili Rand ja teemaks on lapsed ja pered. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eilsel rahanduskomisjoni istungil saime tutvuda teie juhtimisel Riigikokku jõudnud lisaeelarve projektiga, mille lühikokkuvõttes võiks öelda, et eelarvepositsiooni see ei paranda ja kohustused lükatakse edasi tulevikku. Lisaeelarves kajastuvad idapiiri väljaehitamisele täiendavate vahendite eraldamine ja tehisaru võimekuse suurendamine, kahtlemata vajalikud tegevused. Samas, sellesama tehisaru hulgas me leiame lisaks ministeeriumide võimekuse suurendamisele ka näiteks Riigikantseleile enam kui 5 miljonit, millest kaks kolmandikku läheb üldisele elanikkonna koolitamisele. Ja lugedes tekib küsimus, et kui te lisaeelarvet arutasite, kas kuskilt tõstatus ka mõte, et ajal, mil meil laste vaesus kasvab, meil on sündimus madal, meil on üksikvanemaga kasvavatest lastest iga viies absoluutses vaesuses, et näiteks sellessamas mahus oleks olnud võimalik väga sihitud, väga tulemuslik meede ehk tõsta üksikvanema lapse toetust. Kas te sellist asja arutasite või mis on nende eelarvevalikute põhjendus ja nägemus, miks lapsed ja pered tänase valitsuse prioriteetidesse ei mahu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt küsimuse erinevatest nüanssidest. Siin oli suur hulk erinevaid nüansse. Te ütlesite, et eelarvepositsiooni see ei paranda, parandan ära, parandab. Eelarvepositsiooni parandab see 15 miljoni jagu. See on Rahandusministeeriumi kirjeldus. Seda esiteks. Teiseks, ka järgnevatel aastatel tuleb nüüd, kus majandus on kasvule pööranud, tõmmata kokku riigi kulutusi ja mahutada need raamide sisse. Isegi kui need prognoosid, mida Rahandusministeerium täna esitleb, on suuremad, tuleb need raamide sisse suruda. Ma eile ka ütlesin seda raadiosaates, mida Mirko Ojakivi juhatas, "Stuudios on peaminister", et minu ettepanek on nendel aastatel, kus majandus vähemalt üle protsendi kasvab, mis nüüd juba käes on, igal aastal hakata poole protsendi kaupa defitsiiti vähendama. See on see eelarve tasakaalu mõõt, et milline see defitsiit on. Seda võiks tegema hakata juba 2027. aastast. Ma kindlasti sõnastan selle ettepaneku ja saadan siin teistele laiali, et teised saaksid ka seda debatti pidada. Seda me saame eelarveseadusega teha. See on esiteks. Teiseks, idapiir on kindlasti vajalik, sellega, ma arvan, te olete päri, eriti julgeolekuolukorda vaadates. Idapiiri ehitamist pooleli ei saa jätta, eriti kui see on lepingutega kaetud. Ja tehisintellekti puhul on samamoodi, et ainukene viis väikses riigis ühiskonnana jõukust kasvatada ja saada hakkama tuleviku väljakutsetega, on saada oskused. Tehisintellekti oskused on kindlasti nii noortele kui ka vanematele inimestele vajalikud. Suur hulk sellest Riigikantselei osast läheb tõesti koolitusele. See tähendab seda, et sisuliselt luuakse turumehhanism, kus erasektor koolitab, riik ise koolitamisega tegelema ei hakka. Kuna tempo on väga kiire, 18 kuuga antakse need oskused 100 000 inimesele, siis selleks on vaja ka rahalist võimekust. Arutati eelarve käigus ja kindlasti arutame veel üksikvanemate toetusi ja arutame ka toimetulekutoetusi. Need on kaks asja, mida me arutasime. Arutame kindlasti riigieelarve erinevate täienduste käigus, ka selle lisaeelarve juures arutasime samamoodi ja ma arvan, et ka sügisel, kui suvine eelarve tegu tuleb, arutame seda ka järgmisel aastal. Need mõlemad on meil vaatuse all ja me ei ole neid kuidagi kuhugi jätnud. Toimetulekutoetust, kui te suudate tagasi kerida, siis me just selle aasta alguses tõstsime 10%. Seda me oleme ka täpselt samamoodi teinud. Olen öelnud, et see tõuseb, tõusis sellel aastal, olen öelnud, et see tõuseb veel ja tõuseb ka järgmisel aastal. Kui võimalik, teeme varem, kõik sõltub nendest eelarve võimalustest.

Suur tänu! Reili Rand, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Ma hetkel seda eelarvearutelu isegi rohkem ei avaks. Siin seda võib-olla ka peaministri kommentaari iseloomustab, et üks minister räägib üht, teine minister Riigikogule räägib teist. Eks selline üldine segadus ja ebakõlad seda valitsust saadavad. Aga no tore, et vähemalt arutati. Siiski, fakt on täna ju see, et tänane valitsus laste ja perede heaollu ühtegi senti juurde ei pane. Ja kui me nüüd jätame selle kõrvale – saame aru, et prioriteetidesse ei mahu, raha ei eraldata –, siis tuleme vähemalt selle juurde, kas valitsusel on plaan. 

Sotsiaalministeerium on läbi aastate palju erinevaid uuringuid ja analüüse tellinud, lubanud välja tulla konkreetsema plaaniga. Seetõttu on ka mitmed sotsiaaldemokraatide algatused muudkui siit tagasi lükatud, mida küll hiljem on valitsuserakond või nimelt peaministri erakond leidnud, et oi, võib-olla on tõesti täitsa head ideed. Siiski, tegudeni te nii jõudnud ei ole. 

Tulen nüüd selle plaani juurde tagasi. Minister Joller, kes istub ka praegu teie kõrval, käis hiljuti sotsiaaldemokraatide fraktsioonis ja ütles, et valitsuse plaan võiks kokku saada aprilli lõpuks. Täna me oleme mai keskpaigas. Ma küsin, et kui valitsusel raha ei tule, siis tuleks välja vähemalt plaaniga, mida laste vaesuse vähendamiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks ja ka sündimuse toetamiseks ette võtta. Ma siin võib-olla teen väikese reklaamiminuti ka. Kui valitsusel on ideede puudus või ei suuda plaaniga välja tulla, siis sotsiaaldemokraatide poolt me eelmine nädal oma ettepanekud ja nägemused terviklikuks laste heaolu plaaniks kokku panime. Kui sellest on abi, siis hea meelega jagan seda ka valitsuse esindajatega. Aga kõige tähtsam palve – palun jõuame nägemuseni, jõuame ka koos otsusteni. Toetus siin parlamendis laste ja perede heaoluks midagi päriselt ära teha on väga suur ja üle välja.

Aitäh, hea küsija! See on nüüd selline pentsik lugu. Tegelikult te oleksite võinud seda ju Karmen Jolleri käest küsida, ta oleks saanud kõike rääkida. Ma pean nüüd seda vahendama. 

Jah, RES-i minevad ettepanekud on tema majas koostamisel, juba teel, noogutab, nagu juuresolevalt jooniselt näete. Teiseks tuleb ka perepoliitika dokument, milles sees on erinevad ettepanekud – jälle minister noogutab, jälle on teel ja töö käib –, milles on erinevad ettepanekud, kuidas noored pered saaksid parema väljavaate Eestis peret planeerida. 

Ma võtaks veidi sellist positiivset joont. Kui te seal parteilist reklaami teete, siis ma teen veidi vastu. Üks Reformierakonna juhtimisel tehtud parimaid otsuseid on vanemahüvitis. Eestis on väga korralik vanemahüvitise süsteem, mis peredele kindlustunde annab. Sellegi puhul on käimas arutelu nii valitsuses, koalitsioonis kui ka meie erakonnaski sees, kuidas seda paremaks muuta, kuidas uusi võimalusi luua. Ja rahaliselt ikkagi 2026. aastal peretoetusesse ja vanemahüvitisse läheb Eestist ligi 750 miljonit eurot. Juhuks, kui te tahate jätta muljet, et sentigi ei lähe ja midagi ei toimu, siis 750 miljonit eurot – see on peaaegu 2% SKP-st. See ei ole väga väike number. 

Ja kui vaadata raha ja sündimuskordajate vahet, siis näiteks Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st, ja samal ajal madalam sündimuskordaja – 1,12. Saksamaal näiteks on Euroopas kolmandad rahalised toetused, 1,93% SKP-st, sündimuskordaja tagantpoolt 11nes. Nii et üks tingimata ei ole teisega seoses. Ilmselt on väga palju kinni sellest, kui turvaline on keskkond, kui kindlalt ennast tuntakse, milline on üldine majandustsükkel. Kindlasti sõjal on oma mõju. Ma arvan, et kindlasti meie regioonis on sellel kindlasti vaimse surutusena oma mõju, kindlasti ka vaimsel tervisel laiemalt, millist tuge pakutakse. Vaimse tervise puhul tean, et nii Sotsiaalministeeriumis kui ka Riigikantseleis on samamoodi neid arutelusid peetud, et tulevate uute tehnoloogiate riskidega tuleb anda inimestele paremad võimalused toime tulla. Nii et kõige sellega me tegeleme. 

Jah, veel kord, kui teil on mõni asjalik ettepanek, saatke, aga ei pea selleks ühtegi puud maha raiuma. Võib-olla säästke loodust ja võite ka meiliga selle saata.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma kõigepealt alustan natuke numbrite täpsustamisest. Tõsi on see, et vanemahüvitise ja peretoetuste osakaal riigieelarves järk-järgult väheneb. Väheneb nii nominaalsummas tulenevalt väiksemast laste sündimisest kui ka väheneb tegelikult proportsioonis riigieelarvega. 

Ma toon teile võrdluse, et näiteks 2020. aastal vanemahüvitis ja peretoetused moodustasid kokku – pange nüüd tähele ja pange kirja enda jaoks – ligi 5% riigieelarve mahust. Nüüd, 2026. aastal keset väga selgelt rahvastikukriisi ja inimeste toimetuleku kriisi need kaks kokku moodustavad umbes 3,6% riigieelarvest. Need on Sotsiaalkindlustusameti andmed, mitte nüüd minu matemaatika. Ehk, tegelikkuses Reformierakond on vastutanud nüüd perepoliitika valdkonna eest viis ja pool aastat – ligi – ja peaministri partei on olnud ligi viis ja pool aastat ja ka rahandusministri partei on olnud viis ja pool aastat. Ehk, kui kaua te saate rääkida veel sellest, et 20 aastat tagasi tehti vanemahüvitise süsteem olukorras, kus tegelikult me näeme järjest rahvastiku – ütleme – elanike arvu langust, sündide arvu langust; näeme seda, kuidas 12 000 last elab absoluutses vaesuses? Ehk, Eesti pered ja lapsed ja tulevased lapsed vajavad tuge nüüd ja praegu. See, et kunagi loodi vanemahüvitise süsteem, mis on hea asi, sellega ei saa purjetada nii-öelda piltlikult öeldes ühest parlamendivalimisest järgmise valimiseni. 

Ja minu küsimus teile ongi sama konkreetne, nagu oli tegelikult kolleeg Reili Rannal, et miks siis teie juhitud valitsus ega teie eelkäija juhitud valitsus ei ole teinud neid vajalikke otsuseid, et toetada ei absoluutses vaesuses elavaid lapsi täiendavalt; et suurendada näiteks peretoetusi, mis on tegelikult ajale jalgu jäänud; et aidata kaasa vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamisele või ka tegelikult erinevatele teenustele? Näiteks Tallinna näitel rääkinud pikalt, et peaks olema tasuta lasteaiakoht – millegipärast riigi tasandil te pole seda poliitikat püüdnudki ellu viia. Mille taha see jäänud on? 

Ja veel kord – kas te peate õigeks seda, neid numbreid, mis ma alguses välja tõin, et kunagi umbes 5% riigieelarvest läks vanemahüvitisele ja peretoetustele; täna läheb 3,6% teie juhitava valitsuse puhul 2026. aastal? Aitäh!

Aitäh, jah, eks ma siis kontrollin need numbrid üle, kuna kogemused Riigikogu liikmete matemaatikaga on mind teinud ettevaatlikuks. Teie seni olete vähemalt korrektselt arvutanud, nii et ma loodan, et see südamest ka nii on, eks ju. 

Eelarves erinevate valdkondade mahud ju muutuvad. See on ka loogiline, et mõni valdkond kasvab kiiremini – mitte meie valikul, muu hulgas näiteks kaitse – ja teiste valdkondade mahud sellest vähenevad. Vahel kasvab eelarve kiiremini ja mõni valdkond lihtsalt jääb oma paika, nii et ilmselt seal tuleb vaadata, mis see eelarve dünaamika on. 

Aga kui te küsite, kui kaua ma vanemahüvitisest räägin – ma arvan, et väga kaua, ma arvan, ausalt öeldes. Minu meelest see on üks kõige paremaid otsuseid, mida Eesti Vabariigis tehtud on. Esimese lapse puhul, ma tunnistan, ma sellest kasu ei saanud; teise lapse puhul juba sain või meie pere sai. Nii et mitte ainult kasu pärast ma ei räägi, vaid sellepärast, et inimesed tunnevad kindlust; nad teavad, et kui on, ütleme, selline positiivne uudis, siis on võimalik ka varaliselt selle perioodi üle elada ja hästi hakkama saada. Nii et seetõttu, kui te küsite, kaua ma räägin – räägin kaua; nii kaua, kui jaksan. 

Nüüd, paljulasteliste perede vaesus on järsult vähenenud. Sotsiaalminister siin kõrval, kui te tema käest küsiksite, ta räägiks teile, kuidas see on toimunud toetuste najal ja mis on positiivseid uudiseid. Aga, jah, toimetulekutoetuse ja üksikvanema toetuste kohta ma juba ütlesin, et toimetulekutoetust oleme lubanud tõsta – tõstsime. Oleme lubanud, et tõstame veel, tõstame veel. Ja samamoodi üksikvanema toetusega, et püüame leida selleks vahendeid. Eesti eelarve üldiselt on ikkagi nii, et iga 100 euro kohta, mis meil sisse tuleb, mida me kokku korjame inimeste käest, läheb välja umbes 104–105 eurot, nii et seetõttu on mõnevõrra keeruline. 

Ja perede jaoks kindlasti võin omast näitest, praktikast öelda, et tihtipeale, ütleme, rahaline toetus on oluline, aga teenused, saadav juurdepääs, töö- ja pereelu ühildamine, lihtsad asjad nagu logopeedi, silmaarsti leidmine tihtipeale on päris olulised asjad. See võtab palju rohkem aega kui ühe, teise, kolmanda asja ajamine. Nii et kogu see infra peab olema toetav. 

Ja lisaks kindlasti on seesama arutelu, mis on käimas – eluasemepoliitika: kui kergesti millise nii-öelda eluaseme saab endale soetada noor inimene, millisel viisil – kas näiteks pensionisammast selle tagatiseks kasutada. 

Kõik need debatid on aktuaalsed, sest lõppkokkuvõttes seegi määrab sellest, kui kindlalt noor pere ennast tunneb. Nii et ma ei tea – mina olen kõik need etapid läbi teinud; igaüks saab ise järgi proovida.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on Õiglase ülemineku fondi ebaõiglus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Tõesti sooviks teie hinnangut, mis toimub meil selle Õiglase ülemineku fondiga ja konkreetselt ühe kaasuse raames, mis on ka meil, erikomisjonil, eraldi tähelepanu all. Võib-olla te olete juba kuulnud, ma natukene räägin sellest taustast. Üks konkreetne ettevõte, nimetuseks Greenful, pidi juba sel aastal ehitama tekstiilijäätmete taaskasutuskeskuse Sillamäele ja see projekt sai rekordtoetuse. Mitte ükski teine projekt nii suurt toetust ei saanud, 39 miljonit eurot. Aga oluline on see, et tegelikult on maksimumtoetus Õiglase ülemineku fondi raames 13 miljonit. See skeem, mida kasutati, et see maksimumtoetus saada, oli järgmine. Loodi kümnepäevase vahega kolm uut ettevõtet, vähem kui kahe kuu pärast esitati kolm erinevat projekti ja kõik projektid saidki maksimumtoetust 13 miljonit, 13 korda 3, 39 miljonit tegelikult ühe projekti peale. Meile, erikomisjonile, väideti, et teate, need on kõik kolm erinevat projekti, nemad töötavad iseseisvalt, probleeme ei ole. Aga kus tekib probleem? Täna pole ehitusega alustatud, kuigi juba sel aastal pidi tehas valmis olema. Mitte ühtegi ehitusluba pole taotletud. Tänaseks tuli välja ka see, et tehnoloogia, mille alusel see taotlus esitati, oli tõendamatu. Oli lihtsalt ilus PowerPointi esitlus. Ma olen esitanud selle küsimuse ka Erkki Keldole, et kuidas juhtus nii, et selle asemel, et need rahad läheksid ümberjagamisele, nagu on olnud teiste ettevõtete, probleemsete projektide ja ettevõtete puhul, siis nemad said, vastupidi, pikenduse. Ja mida veel tegi Erkki Keldo? Ta võttis vastu eraldi määruse tulenevalt just sellest kaasusest ja pikendas kogu tähtaega aastani 2029. Sooviks teie seisukohta, et kuidas teile tundub, kas selline suhtumine on adekvaatne?

Aitäh, hea küsija! See on väga spetsiifiline küsimus ühe projekti või projekti ettevõtjate kohta. Ma palun ilmselt endale MKM-ist sellekohase kirjaliku selgituse ja siis ma saan selle teile edastada. Mul on väga keeruline kommenteerida mis tahes otsuseid niimoodi infotunni tasandil, kus on abstraktne või poliitiline debatt, et mis on konkreetse kaasuse asjaolud. Nii et ma palun need välja ja siis ma oskan teile vastata. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud peaminister! Muidugi on arusaadav, et te ei peagi teadma kõiki üksikasju. Põhjus, miks ma teie poole pöördun, on see, et minister Erkki Keldo ei ole soovinud tulla erikomisjoni istungile sel teemal. Kui ma Riigikogu täiskogu istungil olen temalt pärinud, siis ta ei ole näinud sel teemal probleemi. Aga tegelikult see arutelu, mida ma enne juba mainisin, need probleemid ei piirdu sellega. Probleem on palju laiem. Nimelt, sellesama ettevõtte tagant, mis sai rekordtoetuse, paistavad välja teie koalitsioonipartneri Eesti 200 kõrvad. Näiteks Tarmo Tammele kuulus seal osalus, vahepeal oli see maha müüdud. Nüüd, ühel äridelegatsiooni visiidil osales Tarmo Tamme poeg, kes esindas seda Greenfuli ettevõtet. Ühel endisel Eesti 200 abilinnapeal oli samuti seal osalus. Aga nüüd, millised arengud on veel toimunud? Vahepeal on muudetud selle ettevõtte nime, varasem omanik on sealt välja puksitud ja selle aasta talvest on selle juhatuses endine Eesti 200 majandusminister Tiit Riisalo. Tiit Riisalo tegi siis, kui ta oli majandusminister, erinevaid otsuseid õiglase ülemineku fondi kohta, näiteks ta muutis toetuse määrasid, tõstis maksimumtoetuse 10 miljonilt 13 miljonini ja muutis ka seda, et taotluse tingimused oleksid lihtsamad. Ja täna seesama inimene, kes oli minister, kes võttis erinevaid määrusi vastu, on sellesama ettevõtte juhatuses, kes sai selle rekordtoetuse. Mitte ükski teine ettevõte seda rekordtoetust ei saanud ja selle kohta on täna väga palju küsimusi. Kahjuks minister Erkki Keldo selles probleemi ei näe, aga mul on jällegi teile küsimus. Kas teie näete, et siin on probleem, ja võib-olla uurite seda küsimust täpsemalt?

Aitäh, hea küsija! Ma saan ju öelda sedasama, mida ma enne ütlesin, et ma pean asjaolud välja küsima, et saada aru, mis seal täpselt toimub. Ja ma olen kindel, et Erkki Keldo on kõiki otsuseid tehes lähtunud oma parimatest teadmistest ja headest kavatsustest. Aga veel kord, ma küsin materjali välja ja täpselt samamoodi saate teiegi ju ministrilt kirjaliku küsimuse küsida. Ma vastan väga tihti erinevatele parlamendiliikmete kirjalikele küsimustele. Ta kindlasti on nõus sellele vastama ja saab sellele vastata. Aitäh!

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ja lugupeetud peaminister! Kahjuks te ei saanud või ei tahtnud vastata minu kolleeg Anastassia küsimustele, kuigi oli päris palju aega, et süveneda selle teemasse ja siin vastata. Aga loomulikult siis tulevad kirjalikud küsimused ja ehk ka arupärimine sellel teemal. 

Aga samas me räägime ju õiglasest üleminekust, kus 39 miljonit eurot jagatakse laiali projektidele ja skeemidele, mille tegelik kasu Eesti inimestele on küsimärgi all; ja mis saavad sellest siis Ida-Virumaa inimesed, on ka küsimärgi all. 

Aga meil on terve rida selliseid huvitavaid otsuseid ja sündmusi viimasel ajal. Võtame kas või põlevkivikasutuse mahamüümise, siis niinimetatud õiglase ülemineku 39 miljonit ja siis siia otsa ka veel, kui me andsime praktiliselt andeks petturile, kes pettis inimestel välja 100 miljonit eurot – lasime ta rahumeelega lahti, kui ta maksis ainult 8,5 miljonit. Kas teile ei tundu, et selline rida neid teemasi, ta ei anna usaldust juurde meie riigile, meie valitsusele mitte ainult Eesti inimeste seas, vaid ka meie rahvusvaheliste partnerite seas? 

Ja siis tulles tagasi selle õiglasele üleminekule, kui õiglane ta siis on teie arvates?

See on nüüd küll filosoofilisem küsimus. Õiglase ülemineku fond on eesmärgiga ikkagi Ida-Virumaale pärast põlevkivitööstusest ja põlevkivikasutuse nii-öelda vähenemisest luua uusi töökohti. Ja sealt toetust on saanud, ma vaatan, üle 470 projekti; 470 projekti, peaaegu 500 projekti. Ja nende elluviimisel luuakse 2030. aastaks üle 1300 uue töökoha. Iga fondist saadud euro kohta panustavad ettevõtjad ligi 1,5 eurot oma raha – see tähendab piirkonnas enam kui poole miljardi euro suuruseid investeeringuid. Ma ei usu, et te olete selle vastu, et Ida-Virumaale rohkem kui pool miljardit investeerida ja inimesed saavad seal tööd. Ma arvan, et te pigem toetate seda. 

Teiseks, kui vaadata, ütleme, kuidas inimeste hoiak on, siis Rahandusministeerium on ka seda uurinud ja kohalikud elanikud tunnetavad seda positiivset mõju piirkonnale. Erinevaid projekte tõepoolest on. Suuremad toetused on läinud Ida-Viru idapoolsematesse omavalitsustesse. Sillamäe linn 63 miljoni euroga 25 projekti, Narva linn umbes 49 miljoni euroga 117 projekti, Jõhvi vald 33 miljoni euroga 69 projekti ja Ida-Virumaa-ülesed projektid umbes 114 miljonit eurot, 55 projekti. 

Ja selle raames on rajatud erinevaid tehaseid; õhugaaside tehas Auveresse; on rajatud näiteks Layerwood Productioni projekt, on rajatud loodusspaa hotell; on  magnetitehast toetatud muuseas, mida ju Eesti Euroopa uhkuseks peab; on neljatärnihotell rajatud, on erinevaid investeeringuid tehtud ja nii edasi; isegi üks butiikhotell, ma näen, on sellest toetust saanud; küllap neid on rohkem. 

Nii et kui te küsite, et kas see õiglase ülemineku fond on vajalik ja pool miljardit investeeringuid Ida-Virumaale, siis mina arvan, et on vajalik. Ma ei tunne kuidagi Keskerakonna positsiooni ära. Te väga tihti ründate viimasel ajal põlevkivitööstust, ettevõtjaid, kes seal toimetavad, ja kuidagi Ida-Virumaa suhtes väga verine olete – ärge olge! Ma just käisin seal ja võin kinnitada, inimesed on optimistlikud ja ettevõtjad ka, aga ma loodan, et te tegelikult ei ole.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on Eesti ajaloo käsitlemine. Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Küllap olete ise ka sellise kummalise, hämmastava intsidendi tunnistaja olnud ja lugenud, kuidas Haridusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson vastas Muinsuskaitse Seltsi ettepanekule tähistada Tartu rahu riikliku tähtpäevana järgmiselt: "Tartu rahu on otseselt seotud Eesti võiduga Vabadussõjas ning selle tõlgendamine võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt, kui rõhuasetus asetub üksnes vastasseisule. Just seetõttu on oluline, et selle tähtpäeva sisu ja tähendus oleksid lahti seletatud tasakaalukalt, ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt." Vaat sellise vastuse saatis ta Muinsuskaitse Seltsile otse teie valitsuse ministrile alluvast ministeeriumist. 

Esimesel pilgul võtab jällegi olukord sõnatuks. Aga kui me nüüd selle asja sisse läheme, siis on ikkagi see sügavalt muret tekitav. Meil ei ole ju Putini propagandat vaja kuskilt piiri tagant, kui enda ministeeriumi ametnik häbeneb Tartu rahu, vabandab Vabadussõja võidu eest, mõtleb välja, kuidas Putini-meelsete jaoks välja vabandada, et meil ikkagi oli Vabadussõja võit. Ehk siis, no mis see reaktsioon on olnud? Minister ütles, et tema sellega nagu nõus ei ole. Minu meelest on olukord nii halb, et selliste teadmiste või arusaamadega ametnikud esiteks ei tohiks üldse sattuda ministeeriumisse, sest nad ei kvalifitseeru lihtsalt. Ja see vastus on kordades hämmastavam. Kuidas teie sellesse olukorda suhtute ja kas teie toetaksite Tartu rahu riikliku aastapäevana tähistamist?

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd vaatan kohe üle, mida ka Kristina Kallas ütles selle kohta. Ma nägin ka seda pealkirja, mida te mainisite, ja tõepoolest, oli veidi üllatav. 

Mina loen välja küll, et haridusminister ei jaga selle välja öelnud ametniku seisukohta – ma ei tea, kas see oli kirjalik või suuline – ja ütles: "Tartu rahuleping tegi lõpu ohvriterohkele Vabadussõjale ja tõi Eestile iseseisvuse. Oma riik on meie rahva kalleim aare ja selle eest oleme Vabadussõja kangelastele igavesti tänulikud. Vabadussõjas oli oluline osa kanda vabatahtlikuna rindele läinud noortel, kes astusid sõjaüksustesse otse koolipingist, et kaitsta oma riiki. Nüüd, enam kui sada aastat hiljem pole nende sangaritöö sugugi oma tähtsust kaotanud. Selliselt käsitletakse Tartu rahu temaatikat ka meie koolides." 

Nii et jah, ma ütleksin, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnidokument. Seda pole küll kuidagi põhjust ega kohane häbeneda. Ma ei oska isegi öelda, miks selline seisukoht tuli või millistele asjaoludele see sündis. Tartu rahu võiks olla rohkem nähtav meie elus. Kas selleks on uut riigipüha vaja luua? Seda arutelu võime alati parlamendis pidada.

Aitäh! Anti Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Te lugesite nüüd lihtsalt haridusministri kommentaari ette. Aga minu meelest võiks teil palju rohkem oma seisukohta olla, sest see tegelikult tekitas suurt resonantsi rahva hulgas. Ehk me oleme jõudnud sellesse faasi, kus me kuuleme kõrgelt ametnikult – muide, ta on veel keelepoliitika osakonna juht, kes peaks võitlema eesti keele positsiooni nimel, et mitte-eestikeelsed elanikud õpiksid eesti keelt. Ta on kuskilt omandanud lausa sihukese häbiväärse, alistuva, allaandva hoiaku, putinistliku ideoloogia eest täieliku kapituleerumise. Igal juhul mina ootaks teilt nüüd selle peale rohkem kui mokaotsast ministri tsiteerimist. Midagi peab ette võtma. 

Esiteks, meie ajalooharidusega on järelikult ka midagi viltu. Teiseks, ma tean, kui palju vene koolides ikkagi manipuleeritakse Eesti ajaloo tundides. Nii mõnigi õpetaja libiseb meile, Eesti riigile olulistest teemadest kuidagi üle, selgitab neid tagurpidiselt, nii-öelda putinistlikult või okupatsiooni vaatekohalt. Ehk siis see praegune olukord indikeerib, et kuskil on midagi väga liimist lahti kui meie enda kõrged ametnikud, mitte mõni Narva pensionär ei arva enam niimoodi, et Vabadussõda on vaat et kohati piinlik sündmus, et läheme vabandust putinistide ees, leninistide ees – ärme unustame, et Lenin oli siis Nõukogude riigijuht ja Lev Trotski sõjaväe juht, kui me Vabadussõja võidu saavutasime. Aga nüüd siis hakkavad ametnikud Lenini ees, sisuliselt Lenini ees vabandusi otsima, et kuidas nüüd nii juhtus, et me päästsime Eesti kommunismi raudsest haardest. 

Ma ikkagi küsin veel, kas meil oleks parandamisruumi oma ajalooõppes ja kas te võiksite seda asja tõsisemalt ette võtta?

Aitäh, hea küsija! Ühe ametniku väljaütlemine ei tee seda veel Eesti riigi ametlikuks poliitikaks. Seda on oluline tajuda. Sellepärast ma ka lugesin ette, mida haridusminister ehk selle ministeeriumi poliitiline juht ütleb. Tema sõnum oli minu meelest kaunis klaar. Tema ei ole päri sellega, mida see ametnik oma positsioonis esitas. Ma arvan, et sellest ju piisab. See on esimene asi, ministeeriumi seisukoht. 

Teiseks, ma ütlesin ka, mida mina arvan – et Tartu rahu on Eesti sünnidokument. Seda tuleb ka sellisena käsitleda. Nii et kui kuskil, ma ei tea, ajalooõppes või kuskil mujal te näete, et on midagi puudu, tehke oma ettepanekuid, seda saab kindlasti hinnata. 

Uue riigipüha loomine on täiesti eraldi debatt, mis puudutab arutelu selle üle, milline on uue riigipüha loomise mõju töökorraldusele ja majandusele. Seda peetakse alati mis tahes päevade puhul.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

 No ühe ametniku väljaütlemine ei ole tõesti riigi ametlik poliitika ja samamoodi ei ole riigi ametlik poliitika ministeeriumi pressiteade. Küll aga on riigi ametlik poliitika erinevad kinnitatud arengukavad ja riiklikud strateegiadokumendid. Näiteks "Eesti 2035" räägib avalikult ja läbivalt multikultuursest Eestist, kodanikupõhisest riigist, mis on olemuslikult erinev, ja ma ütleksin, ka sisuliselt vastuolus olev Eesti põhiseaduse preambulis kehtestatud rahvusriigiga, kus eestlased kui põlisrahvas on erilises positsioonis kogu Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Riiklikud ametlikud dokumendid tegelevad teistsuguse identiteedi ehitamisega, kus eestlased on mingisugune üks osa kõigest ja kõigist, kes siia kuidagi ja kunagi on sattunud. Ja nüüd me oleme välja jõudnud, et see ametlik poliitika, ametlik dokumentatsioon on jõudnud niikaugele, et ta on nii ära söövitanud kogu meie riigiaparaadi ja ka poliitilise koorekihi, et me häbeneme Tartu rahust rääkimist, sest see võib mõjuda keeruliselt osadele ühiskonna osadele. Me kõik teame, millisele osale ühiskonnast see mõjub. See mõjub immigrantidele, hilisimmigrantidele ja mõjub nende inimeste järeltulijatele, keda me lõime Vabadussõjas ja kellega me tänu sellele saime rahulepingu sõlmitud. Need on sealt pärit inimesed, eks ole. Tahaks ikkagi, et meil oleks peaminister, kes ei ole nii häbelik meie ajaloopärandi ja meie identiteedi üle ja ei lähe kaasa. Saan aru, et te olete ideoloogilises lõksus. Reformierakond on rääkinud aastaid ja aastaid sellest kodanikupõhisest ja multikultuursest ühiskonnast, aga meie põhiseadus ei näe seda ette, meie põhiseadus näeb ette rahvusriiki. Ma tahaks küll, et te nüüd selge sõnaga ütlete, et teie asute muutma neid alusdokumente, strateegiadokumente. See on Riigikantseleis kinnitatud dokument, "Eesti 2035". Näidake eeskuju, muutke see dokument ära, tehke rahvuspõhiseks!

Aitäh, hea küsija! Ma vaatasin, et "Eesti 2035" eelnõu valmis aastal 2020. 

Te tegite ümber! 

2020. 

Aga te tegite ümber!

Üritan meenutada, aga kohe ei meenu, aga ma olen kindel, et virgemaad online-kommentaatorid otsivad välja, kes sellel ajal valitsuses olid. Pärast kontrollime, mida seal ümber oli tehtud. Vaatame siis peale.

Suur tänu! 

Sellega Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid, kui ma nüüd vaatan saalis ringi, ja vaatan, kes on meie järgmised küsijad – ja nendeks on Riigikogu liikmed Jaanus Karilaid, Heljo Pikhof, Aleksandr Tšaplõgin ja Mart Helme –, siis seitsmes küsimus oleks olnud peaminister Kristen Michalile, küsija oleks olnud Jaanus Karilaid ja teemaks oleks olnud president. Aga seda küsimust me avada ei saa, sellepärast et Jaanus Karilaid ei viibi saalis, ja seetõttu me seda küsimust ka ei ava. 

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde ja see on sotsiaalminister Karmen Jollerile. 

Küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teemaks on erihoolekanne. Ja Heljo Pikhof on siia Riigikogu saali ka jõudnud, nii et, kolleeg Heljo Pikhof, palun!

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde ja see on sotsiaalminister Karmen Jollerile. 

Küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof ja teemaks on erihoolekanne. Ja Heljo Pikhof on siia Riigikogu saali ka jõudnud, nii et, kolleeg Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Eestis ootavad raske psüühikahäirega inimesed aastaid järjekorras, et pääseda erihoolekandeteenusele. See tähendab, et paljud inimesed ei tule igapäevaeluga toime ning nende pered on sageli viimase piirini üle koormatud. Erihoolekandeteenused, nagu me kõik teame, on mõeldud inimestele, kes vajavad vaimse tervise tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi või siis järelevalvet. Need teenused ei ole ju mugavusteenused – kui vajalik teenus puudub, ei kannata ainult abivajaja, vaid kogu tema perekond. 

Nädala alguses tegi Riigikogu märgilise otsuse. Kohus ütles väga selgelt: riik peab tagama erihoolekannet vajavale inimesele teenuskoha hiljemalt kolme kuu jooksul ja viivitusi ei saa põhjendada raha või teenuskohtade nappusega. See siis tähendab, et senine praktika, kus inimesed jäävad aastateks järjekorda, on õigusvastane. 

Aprilli seisuga oli erihoolekandeteenuse järjekorras 2359 psüühilise erivajadusega inimest. See arv näitab selgelt, et tegemist ei ole üksikute juhtumite, vaid süsteemse kriisiga. Ja nagu me kõik teame, kohtuotsus ei ole soovitus, vaid see kuulub täitmisele. Aga ometi ei ole selle aasta lisaeelarves, mis peagi jõuab Riigikokku, erihoolekandele ette nähtud sentigi. 

Ja minu küsimus, minister, teile on, et kuidas kavatseb valitsus täita Riigikohtu otsust, kui lisaeelarves ei ole erihoolekandeteenuste kohtade loomiseks ette nähtud mitte ühtegi eurot.

Aitäh! Esiteks, ma arvan, et tingimata ei saa ega pea just nimelt lisaeelarvega selliseid probleeme lahendama, küll aga me oleme seda teinud riigieelarve läbirääkimiste käigus. Näiteks viimane riigieelarve andis juurde erihoolekandesse 4,2 miljonit eurot neljaks aastaks, kokku 16,4 miljonit eurot, mis läks eelkõige teenusehindadesse. Ja tõsteti eelkõige neid teenusehindasid, kus vajadus on suurem, kus teenust saavad raskemas seisus inimesed. 

Tahaksin parandada teie numbreid. 2359 inimest võib olla järjekorras, kuid need inimesed ei ole nii-öelda unikaalsed inimesed. See tähendab seda, et mõned inimesed võivad olla mitme teenuse järjekorras. Erihoolekanne sisaldab väga palju erinevaid teenuseid. 

Kõigepealt ma tänan, et te selgitasite, mis asi üldse on erihoolekanne, aga ma tuletan meelde, et see sisaldab väga erinevaid teenuseid alates sellest, et inimesele pakutakse võimalust elada kogukonnas – ja see ongi tegelikult praegu kõige suurem suund, et inimene hoida tegusana –, kuni lõpetades ka sellena, et näiteks inimene lähebki eraldi asutusse ja seda siis eeldusel, et ta ei ole võimeline üldse ka sellise osalise abiga omaette hakkama saama. 

Tegelikult on neid nii-öelda unikaalseid inimesi järjekorras suurusjärk umbes 2000; kui täpne olla, siis 2028. Ja mitte kõik neist ei ole ka valmis kohe teenuskohta vastu võtma. SKA-ga koos oleme siin vaadanud neid järjekordi väga põhjalikult üle. Neid inimesi on läbi helistatud ja põhimõtteliselt umbes veerand neist inimestest ei soovi kohe teenusele minna, mis näitab, et inimesed kaalutlevad ühe ja teise asja osas. 

Nii. Ööpäevaringset teenust sooviksid kohe vastu võtta 790 inimest ja kogukonnaeluteenuseid 659 inimest. 

Ja mida me siis oleme teinud? Hetkel on tõesti üksikutes teenustes vabu kohti, kuid järgmiste aastate jooksul umbes 300 teenuskohta luuakse – ma ei saa öelda, et luuakse juurde, aga tehakse inimväärsemaks, tehakse mugavamaks. See on üks asi. 

Ja kui küsimus oli nüüd eelarve kohta, siis kahjuks mul saab aeg otsa, muidu ma räägiks pikemalt, aga eelarves ma kindlasti lähen erihoolekandes teatud aspektidele küsima ka raha. Aga loomulikult me valitsuses arutame, kui palju kuhu mille jaoks täpselt raha eraldame.

Aitäh!

Täpsustamise võimalus on nii küsijal kui ka vastajal. Heljo Pikhof, teil on kõigepealt täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea minister! Ma arvan, et te tunnistate, et see raha ei ole piisav. 4,2 miljonit, mis te ütlesite, on naeruväärne erihoolekande kriisi lahendamiseks. Aga hea seegi summa. Tegelikult on rahavajadus – seda on toodud välja ka mitmel erineval juhul – ikkagi mitukümmend miljonit eurot. Siin ei ole üksnes raha vaja erinevatele teenustele, vaid on vaja raha ka teenuskohtade loomiseks. See summa, mida te siin mainisite, on abiks ikka, aga see ei ole piisav. Ma väga loodan, et valitsus võtab ette selle mõtte, et ikkagi seadust täita ja et need inimesed, kes on olnud aastaid järjekorras, saaksid endale vajaliku aja jooksul raha. Võib-olla siit siis ka küsimus, millise konkreetse tähtaja ja rahastamisplaaniga loob riik juurde vajalikud erihoolekandekohad, et tuhanded psüühilise erivajadusega inimesed ei peaks enam aastaid abi ootama. Milline on konkreetselt teie plaan?

Ma ei nimetaks 4 miljonit eurot naeruväärseks, tõesti ei nimetaks. Mind tegelikult hämmastab, te tegelikult valdkonda tunnete hästi. Kui me paneksime juurde ükskõik millise rahasumma, siis see ei lahenda automaatselt probleeme. Meie mure erihoolekandes ei ole ainult raha. Miks me räägime ainult rahast? See ei ole õige. Ka tervisevaldkonnas ütleb teie erakond, et on vaja lihtsalt raha juurde. Aga meil on vaja vaadata ka see süsteem üle. Toon jällegi numbreid. Alates sügisest, nagu ma mainisin, on SKA helistanud läbi inimesi. Helistati 1100 inimesele, 64% nendest keeldus teenusele minemast. Siin tuleb vaadata ka põhjuseid, miks nad keelduvad. Sageli näiteks sellepärast, et teenuskoht ei sobi neile, vaid sobib hoopis teistsugusele inimesele ja nii edasi. Võib-olla ka sellepärast, et ta ei asu õiges kohas. Meil on mõned vabad kohad, aga inimesele ei sobi. Me oleme läinud ka seda teed, et inimestele helistatakse mitte ainult järjekorra alusel, vaid selekteeritaksegi teenuste kaupa. Inimestele antakse võimalus juba teenuse taotlemisel täpsemalt kirjeldada, millist teenust soovitakse. Senine kord ei ole täiuslik. Ja praegu, selle aasta jooksul me vaatame üle, kuidas inimene peab saama teenusele, millist teenust ta peaks saama, et see oleks võimalikult personaalne. Toon näiteks ISTE projekti, kus on väga personaalne teenus, mis on tegelikult andnud inimestele võimaluse parandada oma toimetulekut, minna isegi teenuselt ära teinekord ja saada ise hakkama. Nii et me ei saa kõike taandada rahale, isegi kui me, ma ei tea, 100 miljonit praegu leiaksime. Meil ei ole töötajaid, neid, keda on vaja koolitada, meil ei ole neid kohti. Ehitus ei käi sõrmenipsust, ehitatakse ikkagi kuude viisi ja aastate viisi. Need ehitused peavad olema planeeritud, need peavad olema kogukonnaga läbi räägitud jne. Sellised asjad ei käi kiiresti ja sellepärast me ei saa kõike taandada ainult rahale. Ja kui ma lähen valitsuse ette ettepanekutega, siis ma ei lähe lihtsalt küsima, et meil on vaja, ma ei tea, 50 miljonit eurot aastas. Ma suudaksin selle kindlasti kuhugi panna, aga minu jaoks on oluline, et see raha oleks kulutatud hästi ja kõige vajalikumasse kohta.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Hea peaminister! Küsimus on seotud sellega, et nii nagu meie fraktsioon, ma tean, ka teie olete kohtunud erihoolekande inimestega, nende esindajatega, nende pereliikmetega, ja need arutelud on kindlasti olnud sama sisukad, kui meil on olnud. On toodud välja nii teenuste kättesaadavust, mida me oleme juba täna korduvalt kuulnud, et tegelikult ikkagi kahetsusväärselt paljud ei ole teenusele saanud, mis iganes need põhjused on, nagu te ka mainisite. Lisaks kogu rahastamise problemaatika, personalipuudus ja ka võib-olla see tulevikuvisioon, kuidas ja mismoodi me selle valdkonnaga Eestis edasi tegeleme. 

Aga mul on küsimus just sellest vaates teile, et kui teie olete nendega kohtunud või nendelt sisendeid saanud, mis on need peamised murekohad ja väljakutsed – mis on need kaks-kolm peamist ettepanekut siis nende poolt teile, mida võiks esimeses järjekorras ära lahendada? Sest nendel on see mure igapäevane ja väga tõsine, ja igapäevaselt nende elukorraldust segab ja muid väljakutseid pakub.

Aitäh! Loomulikult ma olen kohtunud nii nende esindajatega kui ka ma olen käinud väga paljudes erihoolekandeasutustes. Tõesti, ma olen käinud erihoolekandeasutuses ka 1990-ndatel, kui ma alles õppisin arstiks. See erinevus, mida ma näen, on olnud tohutu. Eesti riik on väga palju ära teinud selleks, et ka vaimse puudega inimestel oleks inimväärne elu. 

Kui siin oli enne küsimus, miks ei ole raha piisavalt, siis ka sotsiaaldemokraadid on valitsuses olnud korduvalt, on ka teinud seda tööd. Miks siis ei ole raha olnud piisavalt? Ehk et kas see raha tõesti alati lahendab? Ma tõesti leian, et see, mida juba on teinud erinevate valitsuste poolt, ükskõik mis erakond või mis ideoloogia seal taga on, see töö on olnud määratu. Ja kindlasti teatud määral raha aitab. 

Aga kui nüüd vastata küsimusele, mis on need esmased mured, siis ma ütleksin, et väga suured käärid on ka ootuste ja võimaluste vahel. Riigil ei ole kahjuks võimalik teha täpselt nii, nagu soovitakse. Näiteks soovitakse, et kõik toad oleksid ühekohalised. Samal ajal me oleme ikka veel üle minemas suurtelt nii-öelda massihooldekodudelt personaalsematele väikestele hooldekodudele, erihooldekodudele, kus on inimesed toas kahe- või kolmekesi, aga tegelik soov oleks ühekaupa toas. Ja kui me ütleme, et see tähendaks, et hind läheks kahe- või kolmekordseks, siis see ka ei sobi. Ehk me tegelikult peame leidma kompromissi võimaluste ja ootuste vahel. Ka see on hästi oluline. 

Me peame ka riigina endale esitama küsimuse, mida me täpselt rahastame, mida mitte. Praegu näiteks majutust ja toitlustust ikkagi katab inimene ise oma sissetulekutest. Seal on ka omad tingimused. Erihoolekandeteenuse eesmärk, tuletan meelde, ei ole mitte inimene lihtsalt kuhugi paigutada, vaid inimese igapäevast toimetulekut toetada ja parandada ning võimalusel suunata inimene ka teenuselt ära. Aga see ei ole kindlasti eesmärk omaette, et ta ära suunata, vaid parandada toimetulekut. Ja kui inimesel on võimalus, kui see töö on nii efektiivne, et inimene saab iseseisvamalt hakkama või läheb üle näiteks kergemini teenusele, siis üks koht vabaneb ja saab jälle. Me vaatame seda kõike üle. Selle aasta lõpuks on ülevaade olemas ja siis ma saan ka rääkida väga konkreetsetest sammudest, mida me teeme.

Suur tänu, lugupeetud minister! 

Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. 

Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on gaasielektrijaamade ehitus. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Enefit Green teatas kavatsusest ehitada Eestisse kuus gaasielektrijaama. Hinnanguline investeeringusumma on poolteist miljardit eurot. Samas hoiatas ettevõte, et gaasijaamad ei taga meie tarbijatele odavat hinda. Lisaks suurendab see meie sõltuvust energiakandjate impordist. Kas teie arvates on sellised investeeringud õigustatud?

Jaa, aitäh, hea küsija! Noh, üldisemalt öeldes nii, et kui võrrelda näiteks gaasijaama ja põlevkivijaama, siis – see on ligikaudne hinnang – 500-megavatise gaasijaama ehitus oleks umbes 500 miljonit eurot; sama võimsusega põlevkivijaam maksaks umbes veidi pealt üks miljard, kaks miljardit eurot. Nii et lihtne majanduslik loogika ütleb, et ühte on lihtsam teha, kiirem käivitada, erinevate võimsustega ja nii edasi. 

Nüüd, ütleme, meie elektrijaamadest – ma toon lihtsalt majandusliku baasi, et te saaksite neid ise võrrelda – Kiisa gaasijaam näiteks maksis umbes 135 miljonit eurot, Auvere põlevkivijaam maksis umbes 640 miljonit eurot; koos täiendavate parandus- ja arendustöödega umbes 700 miljonit eurot sinna suurusjärku – et siis teaksite. 

Kui te küsite, et kas gaasijaamad üksiti, et neist piisab kuidagi energiajulgeoleku jaoks – teoreetiliselt neid saaks, jah, pidevalt käitada ja saaks tagada mis tahes ajahetkel mis tahes vajaliku energia, kui sul on sellise võimsusega jaam olemas ja gaas olemas ja nii edasi, aga energeetika siiski on üsna ratsionaalne valdkond. See tähendab seda, et toorme kättesaadavushind – ja kättesaadavushind tihtipeale on omavahelises suhtes, funktsioonis – määrab selle, et millist energeetika  nii-öelda võimsust sul on mõistlik rajada. Ja, ütleme, Eestis meil on algamas praegu ju aasta kõige ilusam aeg ja mitte ilusam aeg ainult inimeste eludes ja mitte ainult Riigikogu elus, kus tekib suvepuhkus, vaid kõige ilusam aeg ka energeetikas, kus päike paistab, hind on soodne ja tuul puhub. Ja ainukesed, kes võib-olla veidi kurvad on, on teatud väga päikselistel päevadel päikseparkide omanikud, kes peavad seda müüma võrku soodsamalt, kui nemad tahaksid, ja meie tarbijatena saame kõik rõõmustada. 

Nii et energeetika seisab ikkagi koos päris mitmest tükist. See tähendab seda, et kui me tahame soodsamat ja sõltumatumat, siis meil on vaja taastuvat – seda saab kohapealt; päike ja tuul on kohapealne kütus – ja vahepeal on vaja juhitavat, kuna taastuv ei ole alati juhitav, see sõltub ilmastikuoludest, mis tähendab seda, et praegu me kasutame põlevkivijaamu, nad on reservis; ja müts maha – tublid energeetikud hoiavad neid juba vanu jaamu käimas. Auvere, mis on kõige moodsam – me ju teame ise, et pool osa ajast ta töötab, pool ei tööta. Need on meie reservid ja tulevikus siis on vaja gaasireserve sinna taastuva kõrvale, et siis on hind taastuvatega soodsam ja on reservid tagatud. Ja sellele lisaks on ühendused ja ka näiteks akupargid, mida ettevõtjad rajavad.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma ei tea, kust te võtate selliseid numbreid. Hiljuti TalTechi professor rääkis mulle, et põlevkivielektrijaam võimsusega 600 megavatti maksab 500 miljonit eurot. Te räägite 2 miljardist. Teiseks, roheenergiast. On teada, et tuuleenergia ei tasu ennast ära, kui elektri hind on vähem kui 10 senti kilovatt-tunni eest. See tähendab, et kui elekter on odavam, siis me peame seda subsideerima. See on vastus teie vastusele. Ja nüüd minu küsimus. Poolteist miljardit eurot on väga suur summa, samas kuulub Enefit Green täielikult riigile. See tähendab, et antud juhul on tegemist maksumaksjate rahaga. Miks otsustatakse sellise summa investeerimise üle gaasielektrijaamadesse Riigikogust mööda ja miks ei esitata parlamendi arutelule küsimust CO2 heitmaksudest loobumisest, mis võimaldaks kalli gaasienergia asemel arendada odavat põlevkivienergiat?

Ma arvan, hea küsija, et need numbrid on küllap arvutatud sellestsamast Auvere ehituse võimsusest. Kui see on umbes, mälu järgi öeldes, 270 megavatti ja selle maksumus oli 700 miljonit, siis eks te sealt saate ise edasi arvutada. Võib-olla …suutelisust teha seda kuidagi soodsamalt ka, aga täna siiski põlevkivienergeetikud energeetika poole pealt ütlevad, et nad ei näe majanduslikku otstarvet ega ratsionaalsust uute põlevkivivõimsuste rajamisel, mis ei tähenda seda, et keegi ei võiks teha ebaratsionaalseid otsuseid maksumaksja rahaga. Eks sedagi on püütud teha ja kindlasti tehakse ka tulevikus. Loodame, et avalikkusel jätkub taipu seda märgata ja nendelt otsustajatelt küsida, miks ometi nii. Teiseks, te küsisite, kas Riigikogu peaks seda arutama. Me oleme siin neid energeetikadebatte pidanud palju ja tegelikult peaks seda pidama energeetika- ja keskkonnaministriga või valdkonna inimestega, aga siiski, erinevad valikud energeetikas on olnud viimase viie ja kümne aasta jooksul. Seal on hästi palju sihukest häma avalikkuses, justkui oleks kõik või midagi väga valesti, midagi väga pahasti, kõik peaks olema ette määratud, nagu nõukogude ajal plaanimajandus. Üldiselt see tegelikult peegeldab ikkagi väga lihtsat asja, mida ma võin öelda sealt seest ja kõrvalt. See peegeldab seda, et väga palju on väga jõukaid ettevõtjaid, kellel on erinevad huvid. Osad on avalikud, osad on eraettevõtjad. See tähendab seda, et nad kõik räägivad, et kõik need plaanid, mis ei ole tingimata nende kasuks, on valed. Ja nii see debatt avalikus ruumis kujuneb. Neil on oma meediakanalid, sõbralikud ajakirjanikud, kes seda avaldavad. Seda pole põhjust ka varjata, küllap inimesed seda näevad ja teavad. Nüüd, energeetikas siiski turg on see, mis selle kujundab, nõudluse-pakkumise vahekorras, ja hind, muuseas kujuneb nõudluse-pakkumise vahekorras samamoodi. Samamoodi, mis on signaal. Taastuvat on tulnud juurde, taastuvat tuleb veel juurde, see on kõige soodsam. Taastuvale on vaja kõrvale reserve – kuidas iganes, kes iganes neid reserve suudab pakkuda. Erasektor tõenäoliselt läheb sellele konkursile. Olen minagi uudistest juba lugenud, et kui Elering hangib gaasijaamu, siis erasektor läheb sinna pakkuma ja hakkab neid jaamu rajama. Nii see süsteem toimib. Ja meie jaoks on ju see teadmine oluline, et meil on olemas piisav hulk energiatootmist, meil on olemas võimsused, mida me vajame majanduse jaoks, inimeste jaoks, ja meil on olemas ka reservid, mida on võimalik käivitada, kui on kõrgem tipukoormus, kui ühendused on maas, kui mis iganes on. Ja seda kuid on juhtunud päris mitu korda, on nii ühendustesse sõidetud kui juhtunud ühte-teist muud. Me oleme sellega kenasti hakkama saanud ja saame ka tulevikus. Ja ka energiamajanduse arengukavades ja erinevates aruteludes on viimased 10–15 aastat arutatud seda, et põlevkivi asemele tulevad ilmselt uued gaasijaamad. See ei ole selles valdkonnas ammu enam üllatus.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Ma tahaks nüüd küll korrale kutsuda – te ei ole mitte millegagi hakkama saanud. Te ei ole energeetikaga hakkama saanud, te ei ole eelarvega hakkama saanud, te ei ole immigratsiooni ega sündimusega hakkama saanud. Te olete kõiges läbi kukkunud, mis Eesti riigis üldse on võimalik läbi kukkuda! 

Aga tuleme gaasijaamade juurde. Ja siin tõesti tegelikult suhteliselt laest võetud numbritega opereerid. Gaasijaam maksab meil pool miljardit ja põlevkivijaam kaks miljardit. Aga siin on kaks olulist asja, jättes isegi need soetushinnad kõrvale. Põlevkivijaamasid on meil olemas, neid ei pea enam ehitama. Meil seisab vähemalt neli plokki, sellepärast et poliitiliste otsuste ja regulatiivse keskkonna loomisega on loodud olukord, kus nad ei ole turule pääsevad Aga nad on olemas. Kapitalimahutus on tehtud, mingit kahte miljardit ei ole vaja. Osasid on vaja võib-olla remontida või natukene seadistada. Need kulud on kümnetes miljonites maksimaalselt, rohkem mitte, isegi võrreldes selle väljakäidud poole miljardiga. 

Teine asi on see, et põlevkivi ise on meil olemas, erinevalt gaasist, mida me peame siis hakkama, ma ei tea, teie tahate Venemaalt tooma hakata ilmselt või kust iganes, sest meil ei ole ju korralikku sadamat, kust me saaksime muud moodi tuua seda gaasi. Ainus gaas, mille me sisse saame tuua, on tegelikult läbi Leedu sadama ja läbi Läti torude. Ja sinna ei tea ka, kust see gaas tuleb. Võib tulla küll Ameerikast, aga võib-olla Ameerikas ümber pakendatud Vene gaas ka, mis on levinud võte tänasel päeval. 

Ehitada uus gaasijaam kogu kapitalikuluga, et toota fossiilkütusest, mille vastu te väidetavalt võitlete, imporditud kütusega meile elektrit, selle asemel et renoveerida ära meie enda põlevkivikatlad, mille kulu on imeväike ja mis hakkavad meile enda kütusest tegema elektrit – kui te tulete meile rääkima, et see on mingisugune hästi hakkama saadud plaan, siis me elame erinevates kosmostes. Ma ikkagi küsin, miks te tahate Eesti maksumaksjale sellise koormuse tekitada niimoodi tagurpidi?

Aitäh, hea küsija! Inimesed elavadki erinevates maailmades. Eks me peame püüdma kuidagi sinna kõrvuti ära mahtuda, midagi teha ei ole. Teeme oma parima!

Mulle väga meeldis siin erinev loetelu sellest, millega me ei ole hakkama saanud. Sündimusega pole hakkama saanud. Valitsus on kogu Euroopa sündimusele suutnud negatiivselt mõjuda, see Eesti valitsus. Immigratsioon – eelmisel aastal rändas välja rohkem, kui sisse tuli. Endiselt oleme halvasti hakkama saanud. Ja väga palju asju. See päike vist läheks enne looja, kui me milleski süüdi ei oleks. Kui uks on lukus ja võtit pole, siis on valitsus ja Reformierakond ning kindlasti peaminister. 

Nüüd nende jaamade hinnast ja võimsusest. Ma veel kord kirjeldasin neid numbreid. 270-megavatine Auvere jaam on umbes 700 miljoni eest rajatud – ma ei välista, võib-olla on nupumehi, kes suudavad seda teha suurema võimsusega ja veel odavamalt. 

Aga veel kord, ega põlevkivi kui materjal pole probleem, vaid probleem on see saaste, mis sellest tuleb, ja probleem on see, et põlevkivienergia on kallis. Ma saan aru, et teie plaan on öelda, et saastet ei ole, saaste eest tasuda ei tule, põhjavett ja kõike muud, seda ei tule lugeda. Seda siiski tuleb lugeda, sest üldiselt teadmine, mida Tervise Arengu Instituut ja tervisevaldkonna inimesed on edastanud ka varem avalikult, et Ida-Virumaal sündiva lapse oodatav eluiga on sünnihetkel neli-viis aastat lühem kui Tallinnas ja Tartus, eks seegi on veidi midagi väärt, eks ju. Vähemalt võiks olla, aga nagu te ütlesite, võib-olla inimesed elavad erinevates kosmostes. Küllap nii. Nii et saastet ikkagi tuleb arvestada ka laiemalt. 

Ja kui te ütlete, et meie põlevkivijaamad on päris tasuta, siis päris tasuta nad ka ei ole, sellepärast et iga aasta me maksame reservi eest või vähemalt on olnud ootus nende jaamade haldajatele, et umbes 40+ miljonit – ma ei tea, ma ütlen ligikaudselt, ma nüüd täpset numbrit ei tea, ma võin siin eksida –, 40 kuni 60 miljoni kanti aastas maksame nende jaamade reservis hoidmise eest. On ju keeruline hoida vana tehnoloogiat, mis aeg-ajalt käivitub keerulisel hetkel, lisaks väga kalli hinnaga. Ma endiselt imestan, mis see idee on pakkuda vana tehnoloogiaga kallist energiat, kui võimalik on saada uuemaga puhtamat ja hoida reservist kiiremini käivituvat jaama. 

Seda, kas me usaldame, et Läti Inčukalnsi hoidlas on see gaas, mida me sinna ostnud oleme – üldiselt turg toimib kenasti, on võimalik osta küll ja ühendused on nii siiapoole kui ka sinnapoole.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Ja liigume edasi. Me oleme jõudnud kümnenda küsimuseni. 

Kümnes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on rahvuslik mälu. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma selle eelmise, üheksanda küsimuse vastuse puhul ütlen, et see on ikka täiesti goebbelslik: korda valet seni, kuni kõik hakkavad seda uskuma! Ja täpselt see on iga kord, kui meil on sellest energeetikast siin juttu, iga kord te kordate meile neid ühtesid ja samasid valesid. Tegelikult olete te surnuks maksustanud selle põlevkivienergeetika ja tegelikult hoiate kunstlikult dotatsioonidega üleval seda nii-öelda taastuvat. Ja nüüd te tahate veel suruda Eesti inimestele kraesse tohutu kulu maksude näol gaasijaamade ehitamisega. No korda valet senikaua, kuni see tõeks muutub! Tõesti, muud ei ole öelda. 

Aga tuleme tagasi selle identiteediküsimuse juurde. Ja identiteediküsimus on selles, et Lennart Meri on öelnud: Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus. Ja nüüd me näeme, et meil on ametnikud ja ametnike kohal on poliitikud, kes sisuliselt sülitavad selle sünnitunnistuse peale ja ütlevad, et see sünnitunnistus ei maksa mitte midagi, sest kui me seda sünnitunnistust tahame aus hoida ja isegi arutleda selle üle, kas teha sellest riigipüha, 2. veebruar, siis see võib ärritada teatud elanikkonnagruppe. 

Ja minu küsimus on väga konkreetne: kas see teid ka ärritab, kui me teeme Tartu rahulepingu aastapäevast riikliku püha, või on teie arvates sellega kõik okei, et meil on ametnikud, kes Eesti riigi sünnitunnistust ei tunnista ja arvavad, et okupantide ajalookäsitlus on meile väärtuslikum kui meie oma rahvusliku identiteedi tunnetamine. Aitäh! 

Aitäh! Tunnustan teid küsimuses oskusliku labürindi ehitamise eest. See oli kahtlemata põnev; püüame seda siis nüüd jõudumööda läbida. 

Kõigepealt, Tartu rahu tunnistamine, Tartu rahu tähistamine mind ei ärrita. Ma just enne ütlesin Anti Poolametsale – teid siis sellel hetkel vist saalis ei olnud – neidsamu sõnu, mida te mainisite, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnidokument. Sedasama. Nii et seetõttu tasub seda hinnata, meeles pidada ja mitte häbeneda.

Nüüd, ametnike puhul, jah, ametnike kohta ma tegelikult Anti Poolametsale ütlesin, aga ma ei ole kade, ma võin ju sedasama öelda ka siin, et ministeeriumi juhtiv poliitiline minister ütles, et tema ei ole samal seisukohal, mis ametnik – see on oluline. Ja Kristina Kallas ütles: "Tartu rahuleping tegi lõpu ohvriterohkele Vabadussõjale ja tõi Eestile iseseisvuse. Oma riik on meie rahva kalleim aare ja selle eest oleme Vabadussõja kangelastele igavesti tänulikud. Vabadussõjas oli oluline osa kanda vabatahtlikuna rindele läinud noortel, kes astusid sõjaüksustesse otse koolipingist, et kaitsta oma riiki. Nüüd, enam kui sada aastat hiljem pole nende sangaritöö sugugi oma tähtsust kaotanud. Selliselt käsitletakse Tartu rahu temaatikat ka meie koolides." Nii et Kristina Kallas samamoodi ütles, et ministeerium, tema ministeeriumi juhina kindlasti ei toeta seda positsiooni, mida varem oli öeldud. Nii et sellega, ma arvan, olen ma sellele küsimusele ma vastanud. 

Ja energeetika puhul te ütlete, et kogu aeg öeldakse teile asju, mis korduvad – no vot, sellepärast nad korduvad, et faktid üldiselt kipuvad korduma. Seda esiteks. 

Teiseks, Läänemere-äärsete riikide puhul me oleme teinud sellise võrdluse – kui te küsisite energeetika kohta, siis ma räägin sellest ka loomulikult – sellise võrdluse, et milline on Läänemere-äärsete riikide keskmine energiahind. See on see võrdlus, mille järgi hinnatakse. Ja selles on kõige väiksemas grupis – ma nüüd mälu järgi, mul seda joonist käepärast ei ole – oleme me Leeduga kaks kõige soodsamat riiki ja alla selle Läänemere-äärsete riikide keskmist hinda – see on see võrdlusarv. Keskmises oleme samamoodi allapoole Läänemere-äärsete riikide keskmist hinda – Soome-Rootsi järel, arvan, umbes kolmandad. Ja ainult kõige suuremates ehk tööstustarbijates oleme me veidi üle sellest Läänemere-äärsete keskmiste riikide keskmisest ja umbes seal keskel riikidel, mis tähendab seda, et me oleme juba suutnud oma energeetikas jõuda sinnani – mida teile alati allikana meeldiv ERR kirjeldab –, et kolm aastat on energiahind alla läinud ja Läänemere-äärsete riikide võrdluses oleme me ka alla keskmise. Selles suunas tulebki hoida. Aitäh!

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

No see oli jälle nii demagoogiline vastus energeetikasse puutuvalt, et mulle meenub see, kuidas kaheksakümnendatel aastatel Nõukogude Liidus ka võrreldi ikka veel Tsaari-Venemaa 1913. aasta andmetega. Nii et olge õnnelik oma võrdlustega! Aga tuleme tagasi selle identiteedi juurde. No mida siis Kristina Kallas ütles? Kristina Kallas ei öelnud midagi, mida me ei tea, ja ta sisuliselt esitas meile tehisintellekti teksti. Nii et see meid ei rahulda kuidagi. Ma meenutan, et meil on olnud lähiminevikus korduvaid juhtumeid, kus väga teenekaid inimesi, nagu Tõnis Mägi ja mitmed teised, kiputakse tühistama, sellepärast et nad on otsustanud kuidagi võtta vastu mingid pakkumised esinemiseks Venemaal või midagi muud taolist. Ja nüüd on meil ametnik, kes teostab Eesti riigi poliitikat ja ütleb, et pistke see Tartu rahu sinna, kus päike ei paista. Kristina Kallas tema ülemusena ütleb, et kõik on korras. Teie Kristina Kallase ülemusena ütlete ka, et kõik on korras. Eesti rahvas, pistke Tartu rahu sinna, kus päike ei paista! Sellepärast et näed, meie igatepidi ütleme, et Tartu rahuga on kõik korras. Aga ei ole ju korras, sest meil on ametnikkond, kes ütleb, et tegelikult Eesti riik on geograafiline üksus, kus on rohkem kehtiv 1918. aasta manifest Eestimaa rahvastele kui praegu kehtiv põhiseadus. Me ei ole nõus sellega. Me ei ole nõus, et te lõdva käega juhite valitsust, mis sisuliselt vilistab AI-tekstidega meie identiteedile ja meie riigi kogu sügavale mõttele. Meie riigi mõte ei ole kaitsekulude tõstmine ja mingisuguste energiamanipulatsioonide tegemine. Meie riigi mõte on Eesti rahva ja kultuuri kestmine. Ja te vilistate sellele, tühistate siis, kui poliitilistel põhjustel saab profiiti lõigata, teenekaid inimesi, aga siis, kui poliitilistel põhjustel profiiti lõigata ei saa, kiidate kõik Eesti rahva ajalooliste saavutuste allavett laskmise heaks. Minu küsimus on, kas te magada ka öösiti saate sellise suhtumisega. Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Küsimus oli, kas ... 

Kas te saate magada? 

Saan. Mõni öö paremini, mõni halvemini, sõltuvalt sellest, millele õhtul mõtled. Aga ma ei ole teiega muidugi kategooriliselt nõus, sellepärast et ei ole soovitanud keegi Eesti riigis, ametnikkonnas Tartu rahuga käituda viisil, nagu teie just eeskujuks seadsite ja soovitasite. Täpsustamata, mida te täpselt soovitasite, eks te ise teate täpsemalt. Teiseks, haridus- ja teadusminister ütles selgelt välja, et tema ei nõustu selle ametniku seisukohaga. Tema seisukoht on teistsugune. Mina jälle olen öelnud, ütlesin ka täna Anti Poolametsale, kes seda küsis, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnidokument. Mul oli hea meel, et te mainisite, et seda on öelnud ka Lennart Meri. Ma arvan, et see ongi õige suhtumine ja seda tuleb vääriliselt hinnata ja tähistada. Nii et selle suhtumisega Tartu rahusse, ma arvan, kõik asjaomased võiksidki saada rahulikult magada. Aitäh!

Aitäh! Me jõuame võtta veel ka viimase küsimuse. Martin Helme, teil on lisaküsimus. Palun!

Jaa, see tõukub sellest, mis meil jäi pooleli Anti Poolametsaga, et "Eesti 2035". Vastab tõele, et selle algatas Jüri Ratase valitsus, aga 29. aprillil 2021 ehk Kaja Kallase valitsuse ajal kiitis valitsus selle teksti heaks, olles seda põhjalikult muutnud, ja 12. mail 2021 võttis Riigikogu selle vastu. Hiljem on tegevuskavasid selle all muudetud aprillis 2022, mais 2023 ja uuesti aprillis 2024. aastal. Nii et see on kõik Reformierakonna vaimusünnitis või Reformierakonna koalitsiooni vaimusünnitis. Minu küsimus oli, et äkki te ikkagi valitsusjuhina, kellele allub Riigikantselei, kes selle dokumendi looja tegelikult on, võtate kätte ja roogite sealt välja multikulturalismi panegüürika ja kodanikupõhise riigi ideoloogia ja panete sinna kirja põhiseaduse preambulist lähtuva rahvusriigi ideoloogilised alused.

Aitäh, hea küsija! Teie tegite vahepeal tööd. (Hääl saalist: Kõik me teeme tööd.) Jah, kõik me teeme tööd, õnneks tehisintellekt töötab. Minu ees on jälle näiteks Riigikantseleist kiri Riigikogu juhatusest 8.10.2020, kus on Riigikogu otsuse eelnõu esitatud, mille on Vabariigi Valitsus esitanud, mis on riigi pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035", mis on olnud arutlusel Vabariigi Valitsusel 8. oktoobril. Riigikogus esindab eelnõu menetlemist Vabariigi Valitsus, peaminister Jüri Ratas. (Hääl saalist.) Isamaaline mees.

Aitäh! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.