Tere hommikust, auväärt Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale jõudis registreeruda 55 Riigikogu liiget, puudub 46.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! On selline hea tava või kokkulepe, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Aga olukord Hiiumaa kutsehariduse ümber ei anna kahjuks muud võimalust. Uus ühendasutus, millega Eestis esimesena ühendatakse gümnaasium ja Hiiumaa Ametikool, peaks tööd alustama alles 1. septembrist. Eelmiste aastate protsessi räsis kõigepealt aiandusõppe tasuta õppekohtade kaotamine Hiiumaal. Eile toimus Hiiumaa Ametikooli viimane nõunike kogu. Võiks mõelda, et ühe väärika haridusasutuse viimane nõunike kogu sellise juriidilise keha puhul võiks olla sellises heas austavas meeleolus. Aga seda saatis teadmine, et juba järgmine õpe või järgmised erialad lähevad kärpimise alla. Uuest õppeaastast ei avata Hiiumaa Ametikoolis autojuhi ja veonduse eriala ehk siis bussijuhi ja autojuhtide eriala õppekohti ehk kärbe on sajaprotsendiline. 

Siis tekibki küsimus kogu sellisest kutseharidusreformi nägemusest ja plaanist, mis ministeeriumil ja ministril on. Küsimus on, kas tegelik plaan on kutsehariduse pakkumine Hiiumaal täielikult lõpetada. Siis oleks ka aus seda otse ja selgelt kogukonnale öelda. Oleme kolleegidega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist esitanud haridus- ja teadusministrile sellekohased küsimused ja loodame võimalikult kiiresti neid vastuseid saada. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu ühe arupärimise. Auväärt kolleeg Peeter Ernits, mis vaevab teie südant?

Auväärt juhataja! Minu küsimus on selgelt protseduuriline. Eila te väitsite, et kolleegid Isamaast pakkusid päevakorda täiendada kahe oma eelnõuga ja meie, Keskerakonna poolt ühega. Ja te ütlesite, et kindlalt läheb tänane ettekanne ja arutelu Finantsinspektsiooni kohta, kogu see neli tundi kulub ära. Aga kui see ei kulu ära, kas te võtate vastutuse Riigikogu tööaja nii-öelda aja kuritarvitamise pärast, kui jääb tund või poolteist kasutamata täna? 

Aitäh, hea kolleeg! Esmalt te laimate mind, sellepärast et ma ei ole kunagi väitnud teile seda, et see arutelu kestab vähemalt neli tundi. Ma tõin näiteks, et eelmisel aastal kestis see natukene üle kahe tunni. Seda, et see kestab neli tundi, pole ma küll kunagi väitnud. Aga loomulikult olen ma valmis võtma ka vastutuse, kui see lõpeb kiiremini. Nii et sellisel juhul ma kell 12 lahkun juhataja koha pealt ja siis tuleb uus juhataja. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde, milleks on Finantsinspektsiooni 2025. aasta aruanne. Enne kui ma palun siia juhatuse esimehe kaks sõna ka selle eelnõu menetlemise korrast, kõigepealt on ettekanne kuni 20 minutit ja igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Ja nüüd, head kolleegid, on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe – kõlab kummaliselt – Kerstin Pilt. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti finantssektor areneb kiiresti, võib-olla kiiremini kui kunagi varem. Ja küsimus ei ole enam selles, kas kiirus on meie tugevus. Küsimus on selles, kas meie reeglid, järelevalve ja õiguskaitse suudavad selle tempoga kaasas käia. Täna esitan teile ülevaate Finantsinspektsiooni 2025. aasta tegevustest. 

No pea neli kuud tagasi asusin juhtima Finantsinspektsiooni. Selle aja jooksul olen kohtunud turuosalistega, riigiasutustega ja rahvusvaheliste partneritega. Ma olen kuulanud neid ja esitanud küsimusi. Üks sõna on neis vestlustes ikka ja jälle kõlanud: kiirus. Jah, see on Eesti tugevus, aga sellega kaasneb ka vastutus.

Finantssektor peab toimima nii, et inimesed ja ettevõtted saaksid ajada oma rahaasju kindlustundega. Selle eelduseks on aga usaldusväärne ja läbipaistev finantsturg ning järelevalve – järelevalve, mis suudab riske ette näha ja neile õigel ajal reageerida. Finantsinspektsiooni roll on seista nende põhimõtete eest Eesti riigi nimel. 

Finantsinspektsioon on üks Euroopa Liidu väiksemaid järelevalveasutusi. 2025. aasta lõpus töötas meil 146 inimest. Täpselt sama palju oli ka järelevalve all olevaid finantsasutusi, sisuliselt üks järelevalvatav ühe töötaja kohta ning nende seas on ettevõtteid, mis haldavad miljardite eurode väärtuses varasid. See näitab korraga kahte asja. Esiteks seda, kui suur vastutus lasub igal meie inimesel, ja teiseks seda, kui palju me neilt ootame. 

Eesti tugevus on võime otsustada kiiresti ja muutuda kiiresti. Me oleme üles ehitanud finantssüsteemi, kus maksed liiguvad hetketega, laenuotsused sünnivad minutitega ja ka uued digitaalsed teenused jõuavad turule kiiremini kui enamikus Euroopa riikides. Meie väikese riigi jaoks on see oluline konkurentsieelis.

Kuid finantssektoris kehtib lihtne põhimõte: riskikontroll peab vastama võetavale riskile. Kui riskid liiguvad kiiremini kui meie võime neid mõista ja juhtida, tekivad meil paratamatult probleemid. Ja siin ei pea ma silmas Finantsinspektsiooni üksinda. Ma pean silmas kogu süsteemi, järelevalvet, poliitika kujundajaid, kohtuid, finantsteenuse pakkujaid ja tarbijaid. Ei saa olla nii, et finantssektor liigub kiiresti, aga riik aeglaselt. Kui järelevalve, seadusandlus või õiguskaitse jäävad tempost maha, tekivad riskid kogu süsteemile. 

Finantsinspektsiooni järelevalve tugineb kahele sambale. Ühelt poolt peame tagama finantsasutuste vastupanuvõime, teiselt poolt aga selle, et klientidele osutatavad teenused oleksid usaldusväärsed, läbipaistvad ja ausad. Mul on hea meel kinnitada, et 2025. aasta lõpu seisuga on Eesti finantssektor tugev. Pangad on hästi kapitaliseeritud ja kasumlikud ning laenuportfellide kvaliteet on püsinud üldjoontes stabiilsena. Meie Finantsinspektsioonis hindame regulaarselt, kas pankade riskid on piisavalt kaetud omavahenditega. Me analüüsime pankade ärimudeleid, nende juhtimiskvaliteeti ja riskiprofiili. Ka regulaarselt me hindame kapitali ja likviidsuse piisavust. Koos Euroopa Keskpangaga määrasime eelmisel aastal Eestis tegutsevatele pankadele täiendavaid kapitalinõudeid 960 miljoni euro ulatuses.

Kuid praegune tugev seis ei tähenda, et me võiksime valvsuse kaotada. Meid ümbritsevad geopoliitilised riskid, juba mainitud kiire tehnoloogiline areng ja finantsturgude üha tihedam rahvusvaheline seotus. Kõik see toob kaasa uusi riske. Neid riske aitavad maandada rahvusvahelised kokkulepped ja Euroopa ühised reeglid. Eelmisel aastal jõustus Euroopa Liidu DORA määrus. See on määrus, mis ühtlustas IT-riskide juhtimise nõuded kogu finantssektoris. Finantsinspektsioon testib regulaarselt pankade vastupidavusvõimet ning jälgib, et turuosalised täidaksid DORA nõudeid.

Meie digitaalne finantssüsteem tähendab muu hulgas seda, et tehnoloogiline tõrge võib kiiresti muutuda ühiskondlikuks probleemiks. Seetõttu ei ole IT-riskide juhtimine enam tehniline küsimus, see on osa riigi julgeolekust, nagu ka finantssektori vastupidavus ei ole enam majandusküsimus, see on seotud riigi toimimisvõime ja ühiskonna usaldusega laiemalt. Seetõttu peavad finantsasutused olema valmis toime tulema nii küberohtude, tehnoloogiliste tõrgete kui ka rahvusvaheliste kriisidega. 

Ning just kriisivõimekuse tugevdamine on olnud Finantsinspektsiooni prioriteet juba aastaid. Me oleme täiendanud süsteemselt oluliste pankade kriisilahenduskavasid ning me oleme ka testinud nende toimimist. Meie eesmärk on selge: ka keerulistes olukordades peab finantssüsteem edasi toimima ning inimeste usaldus pankade vastu säilima. Kiiresti arenev süsteem vajab tugevat raamistikku – raamistikku, mis peab vastu ka surve all ja tagab kriisivalmiduse, ka keerulistes oludes. Selle raamistiku kujundamine ja hoidmine ongi Finantsinspektsiooni igapäevane töö. 

Nüüd aga teisest olulisest teemast, finantsteenuse tarbijast. Finantssektori kiire areng mõjutab meie inimesi otseselt. Teenuste digitaliseerimine muudab need mugavamaks ja kiiremaks ning lihtsustab ka kliendi tuvastamist, kuid samal ajal toob ka see kaasa uusi riske.

Ma alustan vastutustundliku laenamise teemast. Tasakaalu leidmine laenude kättesaadavuse ja vastutustundliku laenamise vahel on olnud viimaste kuude jooksul üks läbivamaid teemasid minu kohtumistelt nii turuosalistega kui ka partnerasutustega, see tähendab just nende asutustega, kes vastavaid vaidlusi ja juhtumeid ka menetlevad. Praegu hinnatakse inimeste maksevõimet sageli killustatud andmete põhjal ning selle tulemusena võib inimene saada laenu rohkem, kui ta kanda suudab. 

Samas, sageli ei ole probleem pahatahtlikkuses. Probleem on selles, et otsuseid tehakse puuduliku info põhjal, kuigi tehnoloogiliselt oleks võimalik teha neid märksa paremini ja ka täpsemalt. Kui me soovime kiireid ja digitaalseid finantsteenuseid, peavad sama ajakohased olema ka riskikontrollid. Praegu tähendab aga laenuvõime hindamine liiga sageli käsitööd, pangakonto väljavõtete vaatamist ja killustatud info kokkukogumist. See ei ole tõhus lahendus mitte kellegi jaoks. 

Kuigi tarbimislaenude arv on viimastel aastatel pigem vähenenud, sõlmiti 2025. aastal siiski üle poole miljoni uue tarbimislaenulepingu kogumahus ligi 750 miljonit eurot. Need ei ole abstraktsed numbrid. Nende taga on päris inimesed ja päris tagajärjed. Kui laenu antakse vastutustundetult, võivad tagajärjed olla rasked nii inimesele endale kui ka tema lähedastele.

Olukorda aitaks oluliselt parandada niinimetatud positiivne krediidiregister. See register koondaks teavet inimeste finantskohustuste kohta, olgu selleks siis kodulaen, liising, tarbimislaen või järelmaks. On öeldud, et selline register riivab inimeste privaatsust. Jah, tegemist on tundlike andmetega ja seetõttu tulebki andmekaitse küsimusi võtta väga tõsiselt. Oluline on, kes neid andmeid haldab ja kuidas neid kaitstakse, ning ka see, et need andmed oleksid täpsed, ajakohased ning annaksid inimeste finantskohustustest tervikliku ülevaate. Enamikus Euroopa riikides selline süsteem juba toimib. Ja peagi jõuab ka teie ette teisele lugemisele krediiditeabe jagamise seadus, mis looks sellise registri jaoks õigusliku raamistiku ka Eestis. Uskuge mind, kui ma ütlen, et kiire laenamine ilma usaldusväärse andmepõhjata on nagu sõit pimedas ilma esituledeta, ja positiivne krediidiregister ongi need esituled.

Kuid andmed üksi ei lahenda kõiki probleeme. Inimesel, kes satub finantsraskustesse või vaidlusesse finantsteenuse pakkujaga, peab olema selge ja kättesaadav võimalus oma õigusi kaitsta. Finantsinspektsioon on juba aastaid juhtinud tähelepanu vajadusele luua Eestisse finantsombudsmani institutsioon ja see vajadus ei ole ajaga kadunud. Vastupidi, minu hinnangul on see muutunud üha aktuaalsemaks. Finantsombudsman võimaldaks finantsteenusega seotud vaidlusi lahendada lihtsamalt, kiiremini ja väiksemate kuludega. See annaks inimestele reaalsema võimaluse oma õigusi kaitsta ja aitaks samal ajal vähendada kohtute koormust. Meie inimesed ei peaks jääma olukorda, kus mõnesaja või mõne tuhande eurone vaidlus tähendab automaatselt kohtusse pöördumist. Mina isiklikult usun, et Eesti ühiskond on valmis selleks, et rohkem vaidlusi lahendatakse kokkuleppe teel, ja ma usun, et sõltumatu finantsombudsmani seisukohti võetaks tõsiselt. 

Praegu ei ole meil Finantsinspektsioonis seadusest tulenevat õigust lahendada üksikuid tarbijavaidlusi. Meie roll on küsida vajadusel selgitusi, kontrollida teenusepakkujate tegevuse vastavust nõuetele ja reageerida süsteemsetele probleemidele. Ometi pöörduvad inimesed pea iga päev meie poole lootuses abi saada. 

2025. aastal avaldas Finantsinspektsioon 844 hoiatusteadet tegevusloata isikute ja võimalike pettuste kohta. Lisaks saime aasta jooksul 507 tarbijakaebust, mida oli 35% rohkem kui eelmisel aastal. Kaebuste arvu taga on loomulikult suurel määral ka finantspettuste sagenemine. Aga kõik see näitab selgelt, et inimesed vajavad lihtsat ja usaldusväärset abikanalit ning finantsombudsman võikski olla just selline kanal, sõltumatu ja kättesaadav võimalus lahendada vaidlusi ilma kohtusse pöördumata ja ilma suurte kuludeta. 

Ning lõpetuseks. Finantsinspektsioon töötab praegu välja uut nelja-aastast strateegiat. Selle keskne eesmärk on selge: Eesti inimesed ja ettevõtted peavad saama usaldada meie finantsturgu ja selle osalisi. Samal ajal peavad Eestis olema head tingimused ettevõtjatele, kes tegutsevad vastutustundlikult, riskiteadlikult ja seadusi järgides. Me avaldame oma uued strateegilised suunad peagi. 

Head Riigikogu liikmed! Eesti edu ei ole kunagi sündinud aeglusest. Oleme edu saavutanud seetõttu, et oleme julgenud liikuda kiiresti. Aga kiiresti saab liikuda ainult süsteem, mida inimesed usaldavad. Ja usaldus ei teki iseenesest. See vajab selgeid reegleid, vastutust ja valmisolekut tegutseda enne, kui probleemid muutuvad kriisideks. Jah, ka kiiresti arenev süsteem vajab selgeid piire ja vastutust. 

Siin on ka otsuseid, mida saab teha Riigikogu. Eesti vajab finantsombudsmani. Eesti vajab kaasaegset krediiditeabe jagamise raamistikku. Lisaks ootavad lahendamist ka mitmed teised küsimused, sealhulgas pangasaladuse regulatsiooni ajakohastamine. Meie ühine eesmärk peab olema hoida Eesti finantssektor innovaatiline, usaldusväärne ja turvaline, just selline, mis toetab majanduse arengut ja inimeste kindlustunnet. Kinnitan, et Finantsinspektsioon jätkab selle nimel tööd koos Riigikogu, partnerasutuste ja turuosalistega. Ma tänan meie koostööpartnereid ja kõiki Finantsinspektsiooni töötajaid nende pühendumuse eest! Tänan kuulamast!

Suur tänu teile! On suur rõõm näha, et kolleegid on väga aktiivsed ja terve rida küsimusi. Alustab Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Soovin teile selles värskes ametis jõudu ja jaksu ja vastupidamist. Nii nagu te ise viitasite, et alles esimesed neli kuud vist.

Just.

Küsin sellist asja. Avalikkuse eest käib väga palju läbi seda, et inimesed satuvad pettuse ohvriks pigem selle tõttu, et nad jagavad oma PIN-koode ja muid salasõnasid, kui selle tõttu, et meie finantsasutused – ma räägin siin pankadest ennekõike – suudaksid seda raha ära kaotada sõna otseses mõttes, välja arvatud mõned erandid, mis meid võivad ees oodata lähtuvalt hoiu-laenuühistutest, mida me oleme tegelikult märganud. Aga mis te arvate, kuhu see süsteem selles mõttes läheb? Ühelt poolt te ütlesite väga kenasti, et kas need vahendid, mis meil on võimalik kasutada, et selliseid asju ära hoida, on sama kiired ja innovaatilised, nagu on vastaspoolel. Ehk kus saabub tasakaal selles osas, kus kiire ülekanne muutub selle tõttu aeglaseks, et me tahaksime, et see ülekanne oleks turvaline? Kas te oskate ennustada natuke ette seda? 

Aitäh! Tõepoolest, kui me räägime, hästi palju kõlab läbi, et pangad peavad suutma ennetada finantspettuseid. See tavaliselt ei ole see ennetamise faas ei ole nii palju pankadel, sellepärast et finantspettus või see algab enne. Pangad saavad tõkestada pettuse lõpuleviimist. See on esimene asi, eks ole. 

Teiseks, kuhu me siis liigume? Ma arvan, et see on üks asi, mis vajabki ühiskonnas läbirääkimist ja arutamist, et kus meil see tasakaalupunkt on. Selles kiires maailmas, nagu te ka välja tõite, ongi see, et me oleme harjunud selle kiirusega, me tahame mugavust, samas me tahame turvalisust. Need on üsna vastukäivad printsiibid. Ja tõepoolest, sellist vastukäivat nagu teemaarendust olen ma ka selle nelja kuu jooksul mitmeid kordi kuulnud. Kui ma suhtlen pankadega, siis jääb kõlama see, et inimesel on individuaalne vastutus, neil on individuaalne vastutus hoida oma PIN-e turvalisena. Samas, kui ma räägin riigiasutustega ja julgeolekuasutustega, siis nad ütlevad, jah, see individuaalne vastutus on kena asi, juhul kui meil oleks 10, 20, 100, võib-olla ka 200 pettusejuhtumit, aga kui meil neid on tuhandetes, siis me liigume millegi süsteemse poole juba ja võib-olla siin peaks vaatama laiemat pilti.

Annely Akkermann, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu ettekande eest ja mul on rõõm teiega tuttavaks saada! Ma näen, et te viite edasi neid teemasid, mida teie eelkäija ka siin saalis rõhutas, just finantsombudsmani seisukohalt. Ma ei küsi eelmise aasta kohta, kuna te siis veel ametis ei olnud. Aga ma küsin sama küsimuse, mille ma küsisin Eesti Panga presidendilt nendel teemadel, mis meil praegu rahandusvaldkonnas siin saalis on. Üks on finantskelmused, teine rahapesu tõkestamine. Minu küsimus on, et õigusorganite töö finantskuritegude avastamisel saab toimuda alal, kus on leitud tasakaal põhiõiguste, eriti privaatsuse riive ja kuritegevuse ohjeldamise vahel. Kas teie arvates on see tasakaal praegu õiges kohas või peaks ühiskond leppima, andma ära rohkem privaatsust, et oleks võimalik kuritegevust ohjeldada? Teatavasti ju välkmaksed liiguvad väga kiiresti.

Kuidas ma sellele nüüd vastan … Nagu te ütlesite, kõige tähtsam on leida see tasakaal. Ja kui päris aus olla, siis ma ei ole kindel, kas me oleme piisavalt läbi rääkinud, punkt punkti haaval, kus meil see tasakaalukoht on. Kui me poliitiliselt võtame vastu otsuse, et me tahame, et näiteks Rahapesu Andmebüroo täidaks oma kohustusi, ja sellele vastab teatud määral see põhiõiguste riive, siis tegelikult me peaksime iga sellise riive läbi analüüsima ja otsustama, millal see on põhjendatud ja millal ei ole põhjendatud. Ma arvan, et tegelikult me peame praeguse probleemi lahendama kiirelt ja praktiliselt. Seda sellepärast, et juhul, kui Rahapesu Andmebürool ei ole õigusi või võimalusi täita oma rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevaid kohustusi näiteks teiste rahapesu andmebüroode ees, siis me oleme varsti väga halvas kohas, millel on tegelikult tagajärjed kogu meie riigile ja inimestele. Väheneda võib nii teenuste kättesaadavus kui ka kallineda raha hind. Nii et ma soovin kiiret lahendust tegelikult.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Ma tänan ka selle ettekande eest, oli väga palju huvitavat infot! Ma küsin sellist asja. Seal on ka üks teema, et Finantsinspektsioon kontrollis pensionifondide varade hoidmist. Kas te natuke kommenteeriksite seda, kui hästi need pensionifondide varad on hoitud? See on leheküljel 34 seal aruandes. Aga ühtlasi küsin ka sellise küsimuse. Te olete selle ameti alguses. Mida te enda kõige olulisemaks missiooniks peate peale kõige selle, mis selle ametiga automaatselt kaasas käib kohustustena?

Pensionifondide osas me suuri probleeme ei tuvastanud, küll aga leidsime kohti, kus saab parendada. Kahjuks ma niimoodi konkreetsemalt siin ei saa kommenteerida, sest see on järelevalve saladus, aga ma võin öelda, et tegelikult on asjad päris kenasti korras.

Nüüd, mis puudutab minu missiooni, siis sellele on üsna keeruline vastata. Enne kui ma ametisse astusin, oli mul võimalus rääkida ühe Rootsi härrasmehega, kes juhtis Rootsi järelevalvet enne. Tema ütles, et selles positsioonis on tegelikult kolm valdkonda, millele sa pead keskenduma. Üks on majasisene töö, töö inimestega, töö organisatsiooniga. Teine on kogu see töö, mida Finantsinspektsioon teeb rahvusvahelisel areenil. Uskuge mind, seda on palju-palju rohkem, kui ma isegi ette kujutasin, kui ma sinna ametisse astusin. Ja kolmas on töö, mis on seotud Eesti turuga. Ja siis ta ütles, et sa pead kõike seda tegema, aga lõpuks hinnatakse sind Eesti turu järgi.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ka mina tahaksin tänada väga sisuka ettekande eest. Aga mul on ka küsimus veidi laiemas perspektiivis. Te küll kirjeldasite, et te olete rahaturu osapooltega üle maailma hästi seotud. Aga mul on küsimus, kas Finantsinspektsioon hindab ka koos pankadega selliseid tulevikustsenaariume juhuks, kui maailmas finantssektor tegelikult kokku kukub. Kas on olemas mingi stsenaarium tegutsemiseks täieliku blackout'i korral? Noh näiteks internet kukub kokku, tekib mingisugune sõjaline kriisiolukord, rahvas lahkub maalt kõigi oma laenudega. Kas sellised plaanid on pankadega koos läbi arutatud?

Nii, loomulikult, tegelikult meil on stressitestid, millega me mängime läbi erinevaid stsenaariumeid. Sellist stsenaariumit, et kogu maailma finantssüsteem kokku kukub, me võib-olla ei ole läbi mänginud, küll aga me oleme teinud Euroopa tasandil neid harjutusi. Harjutusi, kus stsenaarium näeb näiteks ette, et samaaegselt mitmes Euroopa riigis teatud pankadel esinevad tõrked või siis likviidsuse probleemid ja mida see tähendab Eestile ja Eesti pankadele, mida see tähendab meie suurematele pankadele, mida see tähendab väiksematele pankadele. Just eelmine aasta meil oli selline suurem harjutus koos Euroopa Keskpangaga. See oli üsna põhjalik stressistsenaarium. 

Kui me nüüd tuleme selle blackout'i juurde, siis me testime ka pankade toimepidevusplaane, eks ole, ja me vaatame seda, mis see tähendab, et internetiühendus on kadunud, eks ju. Me räägime kaablitest, me räägime satelliitidest. Me peame vaatama, et oleksid alternatiivsed lahendused olemas. Me tegutseme sellega.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle põhjaliku ülevaate ja rahuliku esitluse eest! Saime päris palju targemaks. Minu küsimus puudutab teie toodud ettekandes mõnesid põhimõtteid, mis olid tasakaal, usaldus, koostöö. Teie poole on pöördunud 507 korral – ma võin siin numbriga eksida, aga inimesed on pöördunud. Kas te natuke kirjeldaksite, millist laadi need pöördumised on. Ja teine küsimus, mis sellega osaliselt haakub, on, et kui asjade puhul väga üle reageerida, siis kas ei teki ohtu, et inimesed hakkavad sularaha hoidma kodus, mis võib olla veel suurem risk ka näiteks pettusteks. 

Võtan esimeseks siis kliendikaebuste teema. Nagu ma juba ütlesin, on päris mitmed kaebused ajendatud finantspettustest. Kliendid pöörduvad oma murega meie poole, nad ei saa oma finantsteenuse pakkujalt lahendust. Ja nii on. Teiseks, sularaha kodus hoidmine. Ma arvan, et kui me räägime kogu digitaalsest finantssektorist ja kiirusest, siis see jumala eest ei tähenda seda, et me peaksime tagasi tõmbama. Me peaksime olema suutelised nendest riskidest aru saama ja sinna peale ehitama riskikontrolli süsteemid. Ma tõesti ei arva, et sularaha kodus hoidmine, välja arvatud teatud määral, mis on kriisideks valmistumisel vajalik, oleks tulevik.

Anti Haugas, palun!

Aitäh! Ma pean isiklikult väga oluliseks, et kui Eestis tegutsevad finantsteenuse pakkujad, siis me peame järelevalvet selle üle, kui vastutustundlikult inimestele krediiti välja antakse. Kahjuks on nõnda, et mida vähem maksevõimeline klient on, seda kõrgema intressiga neile ka laene määratakse. Kui ma vaatan sinna piirkonda, kust mina pärit olen, Võrumaale, Kagu-Eestisse, siis see osakaal nendest inimestest, kes on sattunud kohtutäituri haardesse või makseraskustesse, on inimeste seas ülimalt suur. Seda räägivad ka suured tööandjad, kes tegelikult maksavad väga korralikku palka ja kes näevad, kui suurtes probleemides inimesed on. Minu küsimus on see, et kas meil on täna krediidiandjaid Eestis liiga palju. Kui te teete järelevalvet ja tuvastate rikkumisi, siis mis on see tase või kriteerium, mille alusel te lõpuks võtate neilt ära teenuse osutamise loa?

Jah, absoluutselt olen teie murega nõus ja see oli ka ajendatud minu kõnes sellest krediidiregistri teemast. Meil on Eestis praegu 32 mittepangast krediidiandjat. Kas seda on palju või vähe, on huvitav küsimus, sellepärast et mingil hetkel, 2016–2019, oli neid näiteks 61. Tegelikult on teatud korrektsioon toimumas. Loomulikult, kui me teeme järelevalvet näiteks krediidiandja üle, siis me ei vaata ainult vastutustundlikku laenamist, vaid me vaatame ka seda, kas nende ühingu juhtimine on korras, millised on nende rahapesu tõkestamise süsteemid ja nii edasi. Kuid loomulikult, kui me käime kohapealses kontrollis ja tuleme täiesti punase raportiga tagasi, siis me kindlasti kaalume tegevusloa äravõtmist. Seda niimoodi otseselt kommenteerida ei saa, sellepärast et tihtilugu on see paljude väikeste ja suurte, muidugi, puuduste kooskõla, aga me tegutseme.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, aitäh ka minu poolt huvitava ettekande eest! Ma jätkan sealt, kus kolleeg lõpetas äsja küsimusega. 2024. aasta alguses oli Eestis umbes 85 200 makseraskustes inimest, mis on ikka väga suur number. Seejuures moodustavad tarbimis- ja kiirlaenud märkimisväärse osa nendest probleemvõlgadest. Vastutustundetult antud võlgade koorem sageli viib selleni, et nende negatiivne mõju jääb ühiskonna kanda. Lisaks sellele ägavad tööandjad kohustuste kinnipidamise koorma all. 

Siit minu küsimus. Mis te arvate, kas me peaksime vastutustundetute laenajate elu nii kergeks tegema või oleks õigem, et nad võiksid ise vaadata, kuidas nad need röövellikud laenud tagasi saavad? Ja kas neid röövellike laenude andjaid peaks kõrgemalt maksustama?

No maksustamise küsimus tegelikult ei ole Finantsinspektsiooni mandaadis selle üle otsustada. Aga kindlasti me peaksime neid päris karmilt kohtlema. Ja ausalt öeldes seesama sentiment on läbi käinud ka meie kohtumistelt nii Riigikohtuga kui ka julgeolekuasutustega. Tegelikult see on, et need 32 krediidiandjat, mitte panka, ega nad kõik ei ole pahatahtlikud. Nende hulgas on mõned niinimetatud bad apples või halvad õunad või kuidas me ütleme, ja me peame olema suutelised nad üles leidma.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees, aitäh sisuka ettekande eest ja soovin edu teie töös, teie ametis! Mul on nüüd küsimus tarbijakaitse või tarbijate huvide kohta. Mainisite oma jutus, et te ei saa üksikjuhtumeid lahendada seadusest tulenevalt, see on piirang olnud. Mu esimene küsimus on, kas see oli teie jaoks takistus või õigustus, selles mõttes, et te ei saaks üksikjuhtumite lahendamisega tegelda. Ja teine teema on just see märksõna, mille te välja olete toonud, see finantsombudsman. Kas see peaks olema eraldi ametiasutus või võiks olla osa Finantsinspektsioonist või ühildatuna sellega, nagu õiguskantsler on ka laste või puuetega inimeste ombudsman?

Ma alustan lõpust. Ma arvan, et see on tegelikult poliitiline otsus, kuhu me selle finantsombudsmani institutsiooni loome. Aga ma olen vaadanud natuke, kuidas ta on teistes riikides. Päris paljudes kohtades istub kas just finantsombudsmani institutsioon, aga just nende tarbijavaidluste lahendamine finantsjärelevalve juures. Miks see nii on? Seal on minu arvates ka kaks head põhjust. Esiteks, Finantsinspektsioon või finantsjärelevalve on oma olemuselt sõltumatu. See on oluline. 

Ja teiseks, see ei ole selline kohtulik menetlus, need otsused ei ole otse siduvad, vaid need on rohkem kokkuleppelised. Osapooled, kelle vaidlusi lahendatakse, peavad olema nõus. Ma arvan, et Finantsinspektsioonil on tegelikult sellist mõjuvõimu, et meie juures tehtud kokkuleppelisi otsuseid ka täidetakse. 

Aga küsimuse esimene pool, kui te küsisite, kas meil on mingeid takistusi. (Jüri Jaanson täpsustab kohalt.) See on ikka rohkem takistus, sellepärast et me ei saa öelda, et tehke nii või tehke naa, et õige on kuidagi. Mis me saame teha, on see, et me edastame selle pöördumise finantsteenuse pakkujale ja küsime selgitusi. Tegelikult päris tihti on ka sellel juba täitsa suur mõju. Tehakse korda oma sisemised protseduurid ja vaadatakse, et sellised asjad ei korduks. Teatud juhtudel võib-olla ka lahendatakse need vaidlused tarbija kasuks, aga selle kohta meil päris head statistikat ei ole. Neil on mõju, aga see ei ole ühe tarbija jaoks tehtud otsus.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänan ka väga hea ettekande eest! Räägime natuke sellest, et ega ettevõtlust luuakse ainult ühel põhjusel: et kasumit saada.

Just.

Aga Eestis on meil, kui vaatame pankades, kõik kurdavad, et laenuprotsendid ja kõik on suuremad. Tegelikult on seal taga ka Finantsinspektsioon ja Eesti Pank, sest meil on tingimused, kas või kõrgemad omakapitali puhver peab olema, karmimad tingimused nii kodulaenule kui kinnisvaralaenule. Tegelik põhjus võrreldes Soomega on väga palju meie enda ametkondades. Ja siis me räägime, et me peaksime andma meeletult õigusi meie järel valvata või meie järel kontrollida. Sadadele tuhandetele pangas olevat raha võiks rahapesubüroo jälgida ükskõik kuidas, ilma igasuguse järelevalveta. Kas see ikka päris õige on? Minu arvates on olukord jõudnud selleni, et teatud ametkonnad võib-olla tahavad enda elu kergemaks teha ja siis nad võtavad kõiki tingimusi endale luua. Aga teine pool on see …

Aitäh!

… et mina kui tavakodanik ei taha, et minu asjades niimoodi tuhnitakse, ütleme nii.

Täpselt! Ma tulen tagasi selle juurde, et ma ütlesin, et tuleb läbi analüüsida need riived ja leida tasakaalupunkte. Ma ka ei arva, et peaks olema asutused, kellele antakse väga suur ligipääs ja kelle üle siis kontrolli ei teostata. Me peame kindlasti looma sinna kontrollid peale, sest muidu need riived ei ole põhjendatud ka.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Suur tänu selle suurepärase ettekande eest ja edu teie ametis! Minu küsimus puudutab sama teemat, mida kolleeg Kokk juba puudutas. Tegelikult see lähtus teie vastusest kolleeg Annely Akkermanni küsimusele. Ma panen tähele, teie vastusest mulle jääb mulje, et võrreldes teie eelkäijaga on toimunud teatav kultuuri muutus, hoiaku muutus selles asutuses. Teie eelkäija pidas tegelikult päris suureks riskiks Eesti finantssüsteemile seda, kui pangasaladus ei ole kindlalt tagatud ja kui süsteemi järelevalve ei ole tasakaalustatud. Minu küsimus teile on – ma tahan lihtsalt konkreetset vastust –, kas rahapesuga võitlemine on tähtsam küsimus kui Eesti kodanike põhiõiguste kaitse.

Väga hea küsimus! Ma arvan, et me ei saa öelda, et rahapesuga võitlemine on tähtsam küsimus kui põhiõiguste kaitse. Kuid peaaegu iga sellise tegevusega kaasneb teatud põhiõiguste riive ja siin me peamegi analüüsima, kas see riive on põhjendatud või mitte. Teisest küljest me ju tahame seda, et ka meie rahapesuriskid oleksid hallatud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Oleme nüüd ausad, tegelikult karistada peale mõne panga ei saanud praktiliselt mitte keegi sadade miljardite rahapesu eest. See oli hale, haletsusväärne läbikukkumine kõikidel meie organitel. Ja keegi on sellele katust teinud, keegi on kuritegusid toime pannud, kuskil istuvad kurjategijad, kes ei saanud karistada. Tegelikult on see läbikukkumine. Ja nüüd siin mingeid väikeettevõtjaid taga ajada ei ole veenev. Siiski ma tunnustan, et nüüd on ikkagi pingutusi tehtud, aga fakt on see, et karistamatus on ka signaal.

Nüüd ma küsin selle kohta, kas ei ole mitte uus karistamatuse ja kontrollimatuse sfäär need krüptomaailma asjad. Näiteks Vene mõjutustegevus on ammu sinna kolinud, seal liigutatakse raha, seal värvatakse agente, seal pestakse raha. Kuidas teil on võimekus seda maailma mingilgi määral uurida ja kontrollida?

Nii nagu ma usun, et austatud Riigikogu liikmed on teadlikud, on meil praegu Eestis käimas krüptoteenuse pakkujate üleminekuperiood. Praegu on meil Eestis Rahapesu Andmebüroo juures registreeritud 35 niinimetatud virtuaalteenuse või krüptoteenuse pakkujat. Selleks, et nad saaksid edasi toimetada, peavad nad 1. juuliks saama Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Ehk siis praegusel hetkel nii palju, kui meil on sisse tulnud neid tegevusloataotlusi, mida on umbes kümne ringis – me oleme selle varem välja öelnud –, me väga põhjalikult vaatame kõigi nende ettevõtjate sisse. Me vaatame, kes on nende olulised omanikud. Me vaatame, kes on nende juhtkonna liikmed juhatuses ja nõukogus. Me vaatame, kuidas nad on oma organisatsiooni üles ehitanud. Me vaatame, kuidas nad meile näitavad, et nad tõkestavad rahapesu ja kohaldavad finantssanktsioone. Tegelikult on see sõel päris tihe. Ma olen kuulnud nendelt ka üsna palju pahameelt selle üle, et nüüd tuli uus tegevusloaring koos Euroopa Liidu määrusega, mis neile kohaldub. Tegelikult nad ütlesid, et nad juba pidid ennast korda tegema selleks, et saada registreeritud Rahapesu Andmebüroo juurde, aga nüüdne kontrolliring on veelgi tõhusam. Me teeme omalt poolt kõik.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Te mainisite, oli juttu siin teie ettekandes ka – tänan sisuka ettekande eest! – positiivset krediidiregistrit. Siin on pikalt tegelikult ka Riigikogus see vaidlus olnud. Ma olen ise olnud rahanduskomisjonis, kui sellest on räägitud, aga millegipärast ta pole kuidagi tulnud. Mis see takistav põhjus on olnud? Kas siin on kaalutlused inimeste isikuandmetes, nende privaatsuses või mis te arvate? Tegelikult oleks sellist registrit olnud vaja juba ammu, ütleksin nii, aga ikka ta ei tule, ei tule. No nüüd loodame, jah, eelnõu on lugemisel. Aga kas te oskate neid põhjuseid kirjeldada?

Täitsa õigus, see registriteema on tegelikult olnud õhus juba kümme aastat, ma ütleksin. Lihtsalt toon ühe aspekti. Kui me nüüd võtame selle seaduse vastu, siis meil läheb selle registri püstipanemiseks veel kaks aastat. 

Aga neid põhjusi on olnud hästi erinevaid. Ma mäletan, et kui ma mingi 10–15 aastat tagasi pangandussektoris olin ja siis esmakordselt tulid need positiivse krediidiregistri ideed lauale, siis ega suured pangad sel hetkel seda nii palju ei toetanud. Nüüd me oleme saanud pangad ja krediidiandjad selle registri mõtte taha, sest kõik saavad aru, kui palju see lihtsustaks nende elu. Me võime rääkida seda, et krediidiandjad teevad pahatahtlikke kasumiahneid otsuseid, aga me peame vahel mõtlema ka sellele, et tegelikult on päris mitmeid juhtumeid, kui krediidivõtja esitab neile valeinformatsiooni, ja ainult selleks, et raha peale saada, sest ta tegelikult on selles suletud ringis omadega, eks ole. Positiivne krediidiregister aitaks hästi. 

Ma tean, et vahepeal oli meil arutelu selle üle, et see register peaks ju olema täielik, eks ole, sest kui me teeme seda nagu poolte andmete põhjal, siis pole jälle mõtet. Me tahaksime, et seal oleksid sees andmed pankadelt, krediidiandjatelt, me tahaksime, et seal oleksid ka andmed, mis on inkassode käes. Me tahame, et juhul kui krediidiandja loovutab oma laenuportfelli või sellest tulenevad nõuded kellelegi kolmandale isikule, siis ka see oleks ikka kajastatud, et see register oleks ajakohane. 

Ma arvan, et see kokkuleppeprotsess on aega võtnud. Aga ma loodan, et me jõuame kokkuleppele. Ja minu sõnum on see, et isegi kui me ei saavuta ideaalset kokkulepet, isegi kui me ei saa kõiki aspekte kaetud, siis võtame selle vastu ja hakkame seda ehitama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan samuti hea ettekande ja sisukate vastuste eest! Olen sama meelt, et kõige tähtsam on see, et positiivne krediidiriskiregister käivituks. 

Küsin selle individuaalse vastutuse kohta. Minu jaoks on ka kummaline. Kahtlemata on kahju, kui inimene rahast ilma jääb ja võib öelda, et noh, teinekord ole targem, aga tegelikult see pettuste laine ju sööb usaldust riigi, riigiettevõtete, ka politsei vastu ja meie digiriigi alustalade vastu. Kas see on põhjus, miks me peaksime riigina sellega tegelema? 

Ja teine, ma saan kolleegide murest aru, et Rahapesu Andmebüroo, pääsedes ligi paljudele andmetele, võib riivata põhiseaduslikke õigusi ja inimestel tekib kahtlus, et äkki nende andmetes niisama tuhnitakse. Samas, kas te saate kinnitada, et on olemas tehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad väga suurt hulka andmeid analüüsida nii, et ükski uudishimulik inimene sinna rida-realt sisse ei vaata, aga tegeldakse ainult nende mustritega, kus on põhjendatud rahapesukahtlus?

Nii, alustan teisest ja saan seda kinnitada. Loomulikult, tegelikult, mida otsitakse, on ju need mustrid, eks ole, ja neid saab teha, tänapäeval on väga targad masinad, kes saavad seda teha. Ja lisaks on see, et tänapäeva süsteemidest jäävad maha alati logid, kui keegi vaatab andmetesse sisse. Sellepärast meil ongi ju ligipääsuõigused ja pärast saab neid kontrollida. See on mu esimene vastus.  

Aga teine vastus, loomulikult, ma arvan, et kogu see pettuste tsunami õõnestab meie tänapäeva tavapärast digitaalset identiteeti. Just sellepärast me peamegi sellega tegelema, et tagasi astuda me ei saa. Minu arust see peab meile jääma.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Finantsinspektsiooni juht, aitäh selle ettekande eest! Minu küsimus puudutab tegelikult suhteliselt vana teemat, mida ka teie täna oma kõnes puudutasite, aga mida on teie eelkäijad puudutanud, mida olen mina puudutanud ja sotsiaaldemokraadid, ja see on finantsombudsman. See on täpselt samasugune asi, nagu on selle positiivse krediidiregistriga, et justkui kõik räägivad, kõik ütlevad, et noh, jah, päris hea idee tegelikult, justkui vajalik. Aga see idee ei idane ega mädane. Minu küsimus teile on, et mida te olete juba oma lühikese aja jooksul selles küsimuses teinud. Kas te olete suhelnud näiteks valitsusega ja öelnud, et tegelikult oleks see väga mõistlik asi, millega edasi liikuda? Ja mis on olnud need vastused? Mis teie hinnangul on see takistus, miks me ei liigu sellega edasi?

Minu hinnangul on takistuseks olnud see, et võib-olla me ei ole erinevate osapooltega saanud ühtemoodi aru finantsombudsmani otsuste siduvusest. Hästi palju on tulnud vastuväiteid, et see ei ole meie põhiseadusega kooskõlas, kuna põhiseadus ütleb, et põhimõtteliselt otsuseid teeb kohus, eks ole, ja need on need siduvad otsused. Aga meie siin ei räägi sellisest kohtu funktsiooni dubleerimisest, meie ikkagi näeme rohkem sellist kokkuleppelist menetlust, vabatahtlikku, eks ole. Ma arvan, et kui me need punktid saame läbi räägitud, siis me saame ka edasi astuda. Rahandusministeerium on teadlik, et me ikka soovime seda, loomulikult, aga nüüd meie kohtumisel Riigikohtuga me ka arutasime seda. Riigikohtu esimees ütles, et kui te tahate kokkuleppeid, lahendusi ja otsuseid, siis anna minna. Nii et ma arvan, et tegelikult baas on veidikene muutunud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on uudishimust. Te siin rääkisite järelevalvest ja sellest, mis on need peamised probleemid finantsasutustes, kui võtate ära ka tegevusloa. Kas te natukene avaksite, mis on need peamised probleemid finantsasutustes, mis ei vasta põhiraamistikule, mille pärast tuleks tegevusluba ära võtta?

Nagu ma ütlesin, seal võib olla väga palju põhjuseid, aga ma arvan, et väga palju asju hakkab täiesti baasist pihta. Selleks on see, kuidas on läbi mõeldud finantsteenuse osutaja või ühingu sisemine juhtimine. Seal on sellised nagu väga lihtsad asjad, näiteks kas juhatuse koosolekud toimuvad, kas neid protokollitakse, eks ole, kas teatud otsuseid võetakse vastu, kas on loodud selline süsteem, kus teemad ei kuku toolide vahele. Tegelikult see on kõige alus. Mitte et me selle pärast läheme kohe luba ära võtma, aga tavaliselt me näeme, et see on põhjus, miks järgmisena, kui me läheme näiteks rahapesu tõkestamise sisse, siis me näeme, et ressurssi ei ole, rahapesu tõkestamise eest vastutavate isikute seisukohti ignoreeritakse ja nii edasi. Ma arvan, et see algab väga palju just nimelt ühingu juhtimisest. 

Ning teine asi on see, et võib-olla vahel turuosalised mõtlevad, et me tahame neilt väga palju. Tegelikult me tahame, et nad võtaksid oma ärimudeli, istuksid maha ja mõtleksid, millised võivad olla need riskid, mis sellise teenuse osutamise ja sellise ärimudeliga kaasnevad. Panna need paberile ja siis mõelda, et okei, kui meil on selline risk, siis kuidas me seda kontrollime. Ei ole päris tuumafüüsika, aga tihti on tegemata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Finantsinspektsiooni juht! On üsna selge, et mida rohkem on meil avalikke andmebaase ja süsteeme, seda lihtsam on jälgida ja rahapesijatele jälile saada. Aga minu küsimus on see, kuhu see nii-öelda mõistlik piir tõmmata nende erinevate andmekogude ja asjade vahel. Meil käisid möödunud nädalal ka pangasektori esindajad, kes rääkisid nendest petturitest, kes samamoodi avalike andmete pealt panevad kokku ettevõtete juhid, siis vaatavad, et nüüd on kohe majandusaasta aruannete esitamise tähtaeg, kui juhatuses on üks juhatuse liige, ütleme, 31. detsembri seisuga oli teatav hulk pangakontol, äkki on nüüdki. Kõik need avalikud andmebaasid, kuhu me avalikustamisega oleme jõudnud – suudetakse ka AI ja muude andmebaaside kogul väga hästi need profiilid kokku panna. Kust see mõistlik piir tõmmata?

Jah, miljon dollari küsimus, eks ole. Tuleb analüüsida loomulikult. Jällegi, küsimus on selles, kas me räägime ainult avalikest andmebaasidest. Me peame vaatama, et meil on ühiskondlik huvi teatud andmete avalikustamise vastu, aga me peame aru saama, et avalikustamisega kaasnevad just teie välja toodud riskid.

Teine pool on see, et meil võivad olla ka suletud andmebaasid, eks ole. Suletud andmebaaside puhul on kõige olulisem see, millised on meil IT-riski juhtimise nõuded, kas me oleme neid rakendanud ja kas küberturvalisus on paigas. Ma ei oska teile siin praegu kõikehõlmavat vastust anda.

Suur tänu teile! Selleks aastaks teile rohkem küsimusi siit saalist praegu ei ole. Tänan kõiki kolleege ja ettekandjat! Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Võrklaeva.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head Finantsinspektsiooni juhid! Finantsinspektsiooni aastaaruanne annab meile hea ülevaate, kuidas on Eesti finantssektor arenenud ning milliste riskide ja väljakutsetega tuleb nii järelevalvel kui kogu turul toime tulla. 

Usun, et Finantsinspektsiooni kõige olulisem ülesanne on tagada usaldus. Usaldusest selle vastu, et inimeste säästud, investeeringud on kaitstud, pangad ja teised turuosalised tegutsevad vastutustundlikult ning finantsturg toimib ausalt, läbipaistvalt ja stabiilselt. Usaldusväärsusest finantssektoris võidavad kõik: nii riik, turuosalised kui ka meie inimesed. Sageli märkame finantsjärelevalvet kõige rohkem siis, kui midagi on valesti läinud, kui kuskil on toimunud pettus, mõni finantsteenuse pakkuja on sattunud raskustesse või inimesed on oma raha kaotanud. Tegelikult on aga Finantsinspektsiooni kõige suurem väärtus see, kui probleemid suudetakse ennetada enne, kui need kriisiks muutuvad.  

Eesti finantssektor on olnud viimastel aastatel üldiselt tugev ja hästi kapitaliseeritud. Samal ajal muutub finantsmaailm kiiresti, uued tehnoloogiad, uued teenused ja ka uued riskid tekivad järjest kiiremini. See tähendab, et ka järelevalve peab ajaga kaasas käima ning olema paindlik, professionaalne ja võimeline kiiresti reageerima.  Siinkohal on oluline rõhutada, et Finantsinspektsioon ei ole ainult kontrolliv või piirav asutus. Väga selgelt tuleb ka aastaaruandest välja, et Finantsinspektsioon panustab aktiivselt finantsinnovatsiooni arengusse ning soovib, et Eesti finantssüsteem oleks kaasaegne, konkurentsivõimeline ja atraktiivne ka uutele lahendustele. See on oluline tasakaal. Ühelt poolt peame hoidma finantssüsteemi avatuna innovatsioonile ja uutele tehnoloogiatele, teisalt peame tagama, et sellega ei kaasneks põhjendamatuid riske inimestele ega kogu finantssüsteemi usaldusväärsusele.  

Finantsinspektsioon tegeleb aktiivselt uute tehnoloogiliste lahenduste, digitaalsete teenuste ja innovatsiooniliste ärimudelite mõtestamisega ning suhtleb turuosalistega järjest rohkem juba varases etapis. See aitab vältida olukorda, kus regulatsioon jääb arengule jalgu, või vastupidi, kus tehnoloogiline areng liigub eest ära nii kiiresti, et inimesed ja investorid jäävad kaitseta.  

Oleme Riigikogu poolt hiljuti andnud Finantsinspektsioonile uusi ülesandeid. Üks oluline valdkond on krediidiinkassode tegevuse üle järelevalve tegemine. See puudutab väga otseselt Eesti inimesi. Kui inimene satub makseraskustesse, on oluline, et tema suhtes käitutakse õiglaselt, seaduslikult ja inimlikult. Inkassoturg peab olema korrastatud ning läbipaistev. Ausad ettevõtted ei pea kartma selgeid reegleid ja järelevalvet. Vastupidi, see aitab tõsta kogu sektori usaldusväärsust. Samuti krüptoteenuse pakkujate tegevuslubade väljastamine, millest siin juba küsimuste voorus juttu oli.  

Samuti tahan esile tõsta Finantsinspektsiooni tegevust investeerimisvaldkonna mõjuisikute ehk niinimetatud finfluentserite suunal. On väga hea meel näha, et siin on püütud leida mõistlik koostöövorm. Sotsiaalmeedial on tavatarbijate jaoks finantsmaailmast arusaamisel aina suurem mõju. Paljud noored saavad oma esimesed teadmised investeerimisest just erinevate sisuloojate kaudu. See tähendab, et finantsteemade sisuloojatel on päriselt oluline roll meie inimeste finantskirjaoskuse suurendamisel. Samas kaasneb sellise tegevusega vastutus. Inimesed peavad aru saama, kus lõpeb üldine finantshariduslik sisu ja kus algab juba investeerimissoovitus või finantsteenuse reklaam. Just siin on Finantsinspektsiooni töö olnud vajalik ja tasakaalukas, aidata kujundada selgemad mängureeglid, et nii sisuloojad kui ka nende jälgijad mõistaksid paremini, mida tohib teha ja mida mitte. Pean väga positiivseks, et Finantsinspektsioon ja mõjuisikud on suutnud leida ühise keele, see aitab vältida tarbetuid konflikte ning loob parema arusaamise kogu turul. Lõppkokkuvõttes võidavad sellest inimesed, kes saavad teadlikumaid otsuseid teha ja oskavad paremini hinnata ka finantsriskide olemust, kuid ka riik, kelle elanikud on targemad, jõukamad ja pettuste ning finantsriskide eest kaitstumad.  

Üks valdkond, mille olulisust ei saa üle hinnata, on rahapesu ja finantskuritegude tõkestamine. Eesti on varasemast saanud väga valusa kogemuse. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Jaa, otse loomulikult. Kolm minutit lisaks. 

Väga valusa kogemuse, kui kiiresti võivad rahapesuriskid kahjustada kogu riiki ja finantssüsteemi mainet. Seetõttu on oluline, et Finantsinspektsioon suudab selles valdkonnas ajaga kaasas käia ning teha koostööd nii pankade, õiguskaitseasutuste kui ka rahvusvaheliste partneritega. Finantskuritegevus muutub järjest keerukamaks, rahaliikumised kiiremaks ning järjest enam kasutatakse digitaalseid lahendusi, alates massilistest pangaülekannetest kuni krüptorahade ja piiriüleste skeemideni. 

Aruandest tuleb hästi välja, et Finantsinspektsioon pöörab jätkuvalt suurt tähelepanu rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamisele ning sellele, et Eesti finantssektor vastaks rahvusvahelistele standarditele. See on kriitilise tähtsusega kogu Eesti usaldusväärsuse jaoks. 

Samuti jookseb kogu aastaaruandest läbi kriisikindluse ja vastupidavuse temaatika. Elame ajas, kus kriisid ei hüüa tulles, olgu selleks geopoliitilised pinged, küberrünnakud, tehnilised tõrked või finantsturgude järsud muutused. On oluline, et Finantsinspektsioon ei tegele ainult järelevalvega tavapärases olukorras, vaid testib koos turuosalistega pidevalt ka kriisivalmidust ja toimepidevust. Aruandes tuuakse välja erinevad kriisiõppused, küberriskide hindamist ning finantsasutuste toimepidevuse kontrollimist olukordadeks, kus tavapärane töö võib olla häiritud. Need tegevused ei pruugi igapäevaselt avalikkusele nähtavad olla, kuid nende tähtsus tuleb eriti hästi esile siis, kui kriis peaks päriselt saabuma.

Samuti tahan eraldi välja tuua pettuste teema, mis on kahjuks muutunud väga suureks probleemiks kogu ühiskonnas. Investeerimispettused, telefonikelmused ja erinevad internetipõhised skeemid põhjustavad inimestele väga suuri rahalisi kahjusid. Positiivne on see, et Finantsinspektsioon ei piirdu siin ainult järelevalve tegemisega, vaid panustab aktiivselt ennetustöösse ja inimeste teadlikkuse tõstmisesse. See töö on väga vajalik, sest kõige tugevam kaitse pettuste vastu on teadlik inimene. 

Head kolleegid! Finantsinspektsiooni töö ei ole sageli väga nähtav, aga see on riigi toimimise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Tugev ja sõltumatu finantsjärelevalve aitab hoida Eesti majanduskeskkonda usaldusväärsena nii meie inimeste kui ka investorite jaoks. Väikese ja avatud majandusega riigi jaoks on see eriti oluline. 

Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe poolt ka täna siin saalis kõlanud mõte finantsombudsmani loomiseks ei ole uus idee, kuid kahjuks pole me seni selle osas poliitilist kokkulepet siin saalis saavutanud. Finantsombudsmani loomine on meie kätes ja usun, et on aeg see samm astuda ja meie finantssektorit täiendavalt tugevdada ning samas osapooltele paindlikkust ja selgust juurde luua. 

Lõpetuseks tänan pühendunud töö eest nii Finantsinspektsiooni praeguseid juhatuse liikmeid kui ka neid, kelle ametiaeg 2025. aastal lõppes, Kilvar Kesslerit ja Siim Tammerit. Avalik teenistus sellisel vastutusrikkal ametikohal nõuab väga suurt professionaalsust, tasakaalukust ja pühendumist. Tänan tehtud töö eest kogu Finantsinspektsiooni meeskonda ja soovin edu järgmistes väljakutsetes!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juht ja head kolleegid! Finantsinspektsiooni aastaaruande arutelu ei ole ju ainult tehniline ülevaade pankadest, kapitalinõudest või järelevalvemenetlustest. Nagu juba mitu korda siin saalis kõlanud, on see tegelikult arutelu ju usaldusest, sellest, kas inimesed usuvad, et nende säästud on kaitstud, kas ettevõtjad saavad ausas ärikeskkonnas tegutseda ning kas riik suudab muutuvates oludes säilitada finantsvaldkonna stabiilsuse. 

Tuleb tunnistada, et maailm meie ümber ei ole viimastel aastatel olnud stabiilne. Sõda Euroopas, inflatsioonikriis, intressimäärade järsk tõus, mis on tõstnud inimeste kodulaenumaksed uutesse kõrgustesse. Lisame siia juurde digitaalsete finantsteenuste kiire arengu ja kasvanud küberohud ning samal ajal surve majanduskasvule ning investeeringutele. Sellises olukorras ei saa finantsjärelevalve olla lihtsalt tagantjärele reageerija. Ta peab olema ettevaatav, tark ja paindlik. Just seda joont me Finantsinspektsiooni tegevuses tegelikult ka näeme.

Eesti 200 peab oluliseks, et Eesti finantssüsteem oleks korraga vähemalt kaks asja. Ühest küljest konservatiivselt usaldusväärne, teisalt innovatsioonile avatud. Me ei tohi langeda aga äärmustesse. Üks äärmus on üle reguleerimine, kus igat uut lahendust nähakse ohuna. Selline suhtumine tapab innovatsiooni enne, kui see sündidagi jõuab. Teine äärmus on naiivne usk, et turg reguleerib end ise ära ja seda ilma kõrvalise abita. Viimased aastad on maailmas väga selgelt näidanud, et ilma tugeva järelevalveta võivad riskid kuhjuda märkamatult, kuni nende kinnimaksmine jõuab maksumaksjani. Eesti 200 usub tarka riiki ja tark riik ei lämmata arengut, vaid loob usaldusväärse raamistiku, kus areng saab toimuda.

Finantsinspektsiooni raportist tuleb hästi välja, et Eesti pangandus on jätkuvalt tugev ja kapitaliseeritud. See on hea uudis ühiskonnale, sest tugev pangandussektor on efektiivne majandusmootor. Aga samal ajal ei saa me mööda vaadata ka probleemidest, mis inimesi päriselt puudutavad. Kui Eesti inimesed näevad pankade rekordkasumeid, samal ajal kui kodulaenumaksed kasvavad ja ettevõtted võitlevad kõrgete finantseerimiskuludega, siis tekib õigustatud küsimus, kas konkurents finantssektoris toimub piisavalt hästi. See ei ole küsimus pankade vastu olemises stiilis pool saagist mingu riigile. Vastupidi! Nagu öeldud, Eesti vajab tugevaid panku ja tugev pank suudab pakkuda alati paremaid laenutingimusi kui nõrk. Küsimus on pigem selles, kas meie finantsturg on piisavalt avatud, piisavalt konkurentsitihe ja piisavalt kaasaegne. 

Eesti 200 seisukoht on olnud selge, et rohkem konkurentsi finantssektoris tähendab paremaid tingimusi inimestele ja ettevõtetele. See tähendab rohkem valikuid, innovatsiooni ja väiksemat sõltuvust üksteisest, üksikutest suurtest turuosalistest. Selleks peame jätkama digilahenduste, avatud panganduse ja uute finantsteenuste turuletuleku soodustamist. 

Eesti edu on alati sündinud sellest, et me pole kartnud uusi lahendusi. Kunagi tundus internetipank revolutsioonina, täna on see ju iseenesestmõistetav. Samamoodi peame täna vaatama järgmiste tehnoloogiliste muutuste poole, milleks on tehisintellekt, digitaalne identiteet, blokiahela rakendused ja automatiseeritud finantsteenused. Aga siin on üks väga oluline põhimõte, et tehnoloogia ei tohi vähendada vastutust. Kui otsuseid teeb algoritm, peab inimene ikka teadma, kes lõpuks vastutab. Kui teenus on digitaalne, peab turvalisus olema veelgi tugevam, ja kui raha liigub sekunditega, siis peab usaldus liikuma vähemalt sama kiiresti. 

Head kolleegid! Eraldi tahan puudutada ka finantskirjaoskuse küsimust. Ükski järelevalve ei suuda täielikult kaitsta ühiskonda, kui inimesed ei mõista finantsotsuste tagajärgi. Investeerimiskelmused, röövellikud kiirlaenud, petuskeemid kasutavad ära mitte ainult tehnoloogilisi nõrkusi, vaid inimlikku ebakindlust ja teadmatuses sündivat haavatavust. Seetõttu peab finantskirjaoskus olema osa meie hariduse ja riigi vastupanuvõime laiemast strateegiast. Eesti 200 jaoks ei tähenda haridus mitte ainult eksami tulemusi. Haridus tähendab ka võimet elus toime tulla, oskust oma rahaasju juhtida, oskust hinnata riske, oskust mitte langeda järgmise "garanteeritud tootlusega investeerimisskeemi" ohvriks. Mõnikord tundub, et eestlane usub kahte asja täitsa pimesi: sauna raviomadusi ja iga investeeringu kõrget tootlust. Esimene neist parandab kindlasti enesetunnet, teisega tuleb aga olla väga ettevaatlik.

Lugupeetud Riigikogu! Usaldus finantssüsteemi vastu sünnib järjepidevusest, professionaalsusest ja läbipaistvusest. Eesti tugevus on olnud see, et me oleme suutnud üles ehitada riigi, kus institutsioonid töötavad, kus inimesed usuvad, et reeglid kehtivad kõigile ühtmoodi. See usaldus ei ole iseenesestmõistetav, seda tuleb iga päev hoida ja kaitsta. Eesti 200 tänab Finantsinspektsiooni töötajaid tehtud töö eest, soovib uuele juhile palju edu ning peab oluliseks, et järelevalve suudaks ka edaspidi käia kaasas kiiresti muutuva maailmaga, olles korraga professionaalne, sõltumatu ja tulevikku vaatav. Tugev finantssüsteem ei ole ju eesmärk omaette, see on vundament, millele saab ehitada majanduskasvu, ettevõtlust ja inimeste kindlustunnet. Lõpetuseks lisan ka omalt poolt, et Eesti 200 kindlasti toetab finantsombudsmani ametikoha loomist. Nii et teeme ära! Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea Finantsinspektsiooni juht! Tänan hea ettekande ja tõesti sisukate vastuste eest! Oma kõnes katan ka need kolm teemat: nii vastutustundlik laenamine, finantsombudsmani institutsiooni loomine kui ka tehnoloogia arenguga seotud riskid ja võimaluste loomine järelevalvajate jaoks.  

Alustan sellest, et tõesti, paljud inimesed elavad palgapäevast palgapäevani, sõltumata sissetulekust. See on Eesti Panga regulaarselt tehtava analüüsi puhul olnud tõesti mõnevõrra üllatav järeldus. Ja see tähendab ühtlasi seda, et kui varad ja säästud on suhteliselt ebavõrdselt jagunenud, siis ootamatu kulu – on see töö kaotus, õnnetus ehk midagi sellist, mis elus ikka ette tuleb – võib viia laenamise otsuseni, rumala laenamise otsuseni, mis pikaks ajaks võlarattasse paneb.  

Koorem ühiskonnale tekib lisaks sellele, et inimene võib olla hädas, töötada mustalt või proovida kuidagi nende võlgadega toime tulla. Ka tööandjad peavad sellega tegelema, palgast kinni pidama mingisuguseid makseid. Me näeme inimesi, kes jäävad tööturult eemale või aktiivsest ühiskonnaelust eemale. Tegelikult on meil võimalik seda koormat vähendada. Vastutustundlik laenamine peaks tähendama ikkagi sobiva krediiditoote soovitamist ja finantsnõu andmist olukorras, kus on tegemist inimesega, kelle finantskirjaoskus on vähene. 

Ka sotsiaaldemokraadid näevad, et positiivne krediidiregister, mida on pikalt arutatud ja ette valmistatud, on küll elementaarne mujal läänemaailmas, aga meie jaoks oleks see suur samm edasi. Nagu Finantsinspektsiooni juht ütles ja ka minu seisukoht on, et tegelikult kõige olulisem on seadus vastu võtta ja register käivitada – selles mõttes, et tuleb hakata looma IT-lahendust. Niikuinii tuleb see ebatäiuslik, me peame teda täiendama, parandama, kaasajastama, muutma. Vaatame, kuidas ta tööle hakkab, ja jõudma selleni, et tõepoolest kõik erinevad tootjate osapooled oleksid kaasatud ja hõlmatud. Aga oluline on esimene samm astuda.  

Teiseks, kui inimesel on vaidlus laenuandjaga, mingi kaebus, mure, siis nii nagu peegeldavad arvukad pöördumised Finantsinspektsiooni, finantsombudsmani sarnase lahenduse järgi vajadust on. Ja on mõnevõrra kummaline, et see on nii palju aega võtnud. Kohtuvälised vaidluste lahendamise võimalused me oleme ju väga paljudes teistes valdkondades loonud. Töövaidluskomisjoni teavad kõik, samas meil on tekkinud viimastel aastatel perelepitus, tervishoiuvaldkonnas patsiendikindlustus. Selle asemel et minna kohtusse, pidada pikka ja kulukat menetlust ja vaidlust, on võimalik väga palju selliseid juhtumeid lahendada kohtuväliselt. Meil on ka võrdsusvolinik. Nii et inimesel, olenevalt sellest, milline on tema mure, on võimalik pöörduda mujale kui kohtusse, kandmata märkimisväärseid kulusid.  

Ja kahtlemata, vaadates nii seda, kui palju erinevaid finantstooteid inimesed kasutavad, ja neid ilmnenud riske, finantsombudsmani institutsiooni loomine oleks kahtlemata mõistlik. Samuti toetavad sotsiaaldemokraadid seda.  Ja viimaseks … 

Palun kolm lisaminutit ka! 

Jaa, kolm minutit lisaks. 

Tehnoloogia areng loob võimalusi ja mugavusi. Me vaatame siin neid oma digitaalseid hääletuspulte ja ekraane ja ega tagasi ei tahaks minna vanemate versioonide juurde. Aga petturite, kelmide ja kurjategijate puhul on nii, et nad võtavad uued lahendused kohe kasutusele. Kui see nende jaoks töötab hästi ja on mugav, võimaldab oma eesmärki täita, siis on see AI või mingisugune massiivne andmetöötlus – tehakse ära. Nii järelevalvajad või tõkestajad, kõik teised osapooled, kes tegutsevad seaduse alusel, neil on vaja, et regulatsioon peaks sammu ka tehnoloogia arenguga ja paneks nad samal väljal mängima. 

Nii nagu ma olen rahanduskomisjonis korduvalt öelnud, kui rahapesijad jagavad automaatselt need summad tuhandeks osaks, keerutavad seitse ringi ümber maakera erinevate jurisdiktsioonide all ja kontode vahel, siis me ütleme tõkestajatele ja järelevalvajatele, et vaat teie saate kasutada siin tõesti märkmikku, taskuarvutit ja binoklit. Proovige siiski aru saada, kas tegemist on kuriteoga ja kes siis täpselt selle korda saatis. 

See ei ole mõistlik ja see tegelikult võimaldab kasvada sellel pettuste lainel ja tegelikult ka rahapesul ning õõnestab usaldust riigi, riigiasutuste – politsei, Eesti Posti ja Eleringi – vastu ja tegelikult ka digiriigi vastu, mis võimaldab internetipangandust, digitaalset identiteeti, digiallkirjastamist – kõiki selliseid asju, mida me hindame. Saab teha tehinguid kodust lahkumata, pabereid täitmata ja midagi postitamata. Aga jah, see loob uusi riske ja nendega tuleb tegeleda viisil, mis võimaldab kaasaegse tehnoloogia kasutamist. 

Õnneks tehnoloogia areng muidugi annab ka võimaluse nii selleks, et andmeid töödelda anonüümselt või pseudonümiseeritult, sedasi, et jäävad maha logid, on tagatud läbipaistvus selles osas, kes andmeid kasutab. Ja muidugi selle kõige eeldus on, et on seaduslik alus andmete kasutamiseks, andmebaaside ühildamiseks, teatud arvutuste tegemiseks või tehnoloogiate rakendamiseks andmebaaside peal. See, et logid jäävad maha, kes neile ligi pääseb, kuidas andmejälgijasse või andmevaaturisse inimese jaoks andmed jõuavad. 

Nii et see kõik on võimalik juba praegu seadusesse kirja panna. Me oleme, oh, ma ei teagi, varsti võib-olla aasta aega tegelenud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega, mis nüüd loodetavasti jõuab uuesti siia saali teisele lugemisele ja ma loodan, et saab ka vastu võetud. Esimene samm on astutud. 

Ma arvan, et seda tüüpi vajadus automaatseks andmeanalüüsiks tekib ka teistes valdkondades, aga nii nagu positiivse krediidiriski registriga, on meil vaja nüüd see esimene samm astuda, vaadata, kuidas see tööle hakkab, kuidas järelevalve on võimalik ja kuidas järelevalve tööle hakkab. Siis on võimalik parandada, muuta, täiendada ja samalaadsed võimalused luua ka teistesse valdkondadesse, kus see vajadus on olemas. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head Finantsinspektsiooni juhatuse liikmed! Finantsoskus on minu arust sama oluline elutarkus kui lugemine või digioskus. Finantsoskus tähendab lihtsustatult inimese võimet oma rahaasju targalt juhtida, saada aru, mis on laen, mis on intress. Kui inimene võtab kiirlaenu, 40%-lise intressiga laenu, teadmata tegelikult kogu kulu, siis on selge, et tema finantsoskus on nõrk. Samas, kui inimene võrdleb laenupakkumisi, kogub raha, investeerib pikaajaliselt, siis on tal oskused olemas. 

Mul on hea meel, et Eesti Pank tegeleb muuseumi renoveerimise juures sellega, et sinna saaks koolid tulla ja finantsoskusi saada. Kas meie haridussüsteem on piisavalt hea, et meie lapsed saaksid väga hea finantsoskuse? Ma pean tunnistama, et ma kahtlen selles. Kas meie kõik oleme selleks teinud kõik, et meie inimestel oleks finantsoskus väga hea? Me õpetame koolis küll matemaatikat, aga palja matemaatikaga finantsoskus ei tule. Selleks peab olema rohkem arusaamist, kuidas tekib raha, kuidas on võimalik elada nii, et ka enne palgapäeva on arve peal mõni euro. 

Ma tean, et paljudel inimestel ongi raske – madalapalgalised, pensionärid – ja nad elavadki tihti pensionipäevast või palgapäevast palgapäevani. Samas peab tunnistama, et pensionärid on tihti meie eeskujuks, nemad oma väikese pensioniga suudavad ikka kõrvale midagi panna ja kui lastelastele külla tulevad, siis neil on alati midagi kaasas. 

Ma kuulsin Eesti 200 kõnet ja kuidas ta kurtis seda, et Eestis on pankadest saadavate laenude protsent kõrgem. Aga nii nagu ma enne ka küsisin finantsjuhi käest, kas me ei ole ikka ise selle ka põhjustanud. Kui me võrdleme Soome pankadele esitatud nõudeid ja Eesti pankadele esitatavaid nõudeid, siis me näeme väga selgelt, et Eesti pankadel on nõuded palju rangemad, olgu selleks kõrgemad omakapitali nõuded, olgu selleks raskemad või rängemad tingimused eluasemelaenule või kinnisvaralaenule. 

Ühelt poolt me ütleme, et me peame andma järelevalveorganitele rohkem õigusi, kuid teiselt poolt, nii nagu Finantsinspektsiooni juht ka ütles, põhiseadus on meile kõige olulisem. Me oleme viimasel aastal märganud ja julgemini rääkima hakanud sellest, et Eestis on tekkinud läbi aastate jälgimisühiskond. Kui autoga sõidad, siis iga kaamera mõõtis veel pool aastat tagasi või pildistas meid kõiki ja see info oli kättesaadav igal hetkel ilma igasuguse loata politseile või maksuametile. Rahapesubüroo võttis pankadelt kõiki andmeid ilma igasuguse põhjenduseta ja selgituseta. 

Alati tekib küsimus, et kui üks on halb, kas siis ülejäänud tuhandeid võib kontrollida, et seda ühte halba kätte saada. Alati on see keeruline küsimus ja alati me ei leia kõige paremat lahendust, seda kuldteed. Aga ma arvan, et me peaksime väga selgelt vaatama üle oma õigused ja kohustused …

Palun kolm minutit.

Jah.

… ja tingimused, mis me ühelt poolt nõuame oma ettevõtjatelt ja millised õigused me anname järelevalveorganitele. 

Kui keegi täna ütleks siin, et meil ei ole Finantsinspektsiooni vaja – ma usun, ma loodan, et siin saalis ühtegi sellist inimest ei ole, sest Finantsinspektsioon on teinud oma tööd südametunnistusega ja tublilt. Poliitikud on võib-olla jätnud mõned asjad tegemata, mõned õigused andmata või mõned õigused ära võtmata. See on alati küsimus, kus koha peal see piir tõmmata. Aga alati me peame siinsamas saalis olles ise peeglisse vaatama, kui mingi asi on viltu läinud, sest seadusi tehakse siin saalis, mitte kusagil mujal. 

Ja ma küll loodan, et see aeg on möödas, kui rahanduskomisjoni tuldi ja öeldi, et me tahame seda, teist ja kolmandat karmimat tingimust. Ja kui ma küsisin, miks, siis lihtsalt öeldi selle peale, et aga me ei saa sellest asjast ise aru; kui me likvideerime selle valdkonna ettevõtluse, siis ei ole Eestis muret, näed, Soomes on palju vähem kui Eestis. See oli krüptorahaga tegelemine või ükskõik mille muuga. Loomulikult, ühel hetkel oli Eestis neid tegutsevaid firmasid sadades ja kuskil oligi kontroll kadunud. Aga tegelikkuses võib-olla oleks pidanud andma Finantsinspektsioonile natuke vahendeid juurde, võimekust juurde, ja need mured oleks võib-olla ära lahendatud teistpidi.

Nii et ma soovin küll tänasele juhatusele edu ja jaksu ning tänan eelmisi kahte liiget, kes selle aastavahetusega oma ameti lõpetasid, et teil oleks tarku mõtteid, otsustavust ja samas arusaadavust, et pangad on tegelikult Eesti majanduse süda. Kui keegi arvab, et ilma pankadeta oleks võimalik Eestis majandada, majandust teha või üldse tegeleda ükskõik millega, siis nad eksivad. Väga suured rahalised vahendid, rahavood käivad läbi pankade ja mitte kuskilt mujalt. Ma loodan, et see aeg on Eestis ammu möödas, kui kõik tehingud tehti sularahas, täna ikkagi tehakse neid digitaalselt. Ja siin võib arutada, kas see tõesti peab ühe sekundiga tehtud olema või võiks seal olla mingi aeg, et pangad teoreetiliselt saaksid seda tehingut jälgida. Ma saan aru, et enamikul on programmidesse juba pandud nii-öelda punased lipukesed, et kui seal mingi kahtlus on, siis pannakse see ülekanne hetkeks seisma. Aga me peame ka ütlema, et me ise, kes me neid ülekandeid teeme, vastutame eelkõige oma raha eest, ja siis ütleme edasi, et kas pangad kontrolliks rohkem või oleks pankadel veelgi rohkem järelkontrolli. Aga aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Küll on hea kolleeg Peeter Ernitsal taas kord kohe kindlasti üks küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Kuulan ja kogu saal kuulab teid.

Hea juhataja! Jah, finantskirjaoskus on oluline, aga veelgi olulisem on oskus oma aega ja teiste aega planeerida. Ja praegusel juhul, hea juhataja, sa järjekordselt näitad või Riigikogu juhatus näitab, et te ei oska aega planeerida. Praegu on poolteist tundi kulunud selle olulise teema arutelul. Poolteist tundi! Ja kaks ja pool tundi lendab nüüd ei tea kuhu. Kõik see tühi Riigikogu saali üür ja Riigikogu liikmete aja raiskamine. Esmaspäeval, kui sa juhtisid istungit, Isamaa fraktsioon palus kahte nende eelnõu arutada täna ja meie, Keskerakonna fraktsiooni juht palus ühte. Sa ütlesid, et niikuinii ei õnnestu. Praegu on kaks ja pool tundi tühja. Mida sa teed? Enne väga elegantselt ütlesid, võtad vastutuse ja lähed kell 12 ja vahetad teise istungi juhatajaga. Aga reaalselt? Mida sa teed praegu? Kuidas sa vastutad kolleegide ees, et aega ei oska planeerida sina ja juhatus? Kaks ja pool tundi lendab nüüd vastu taevast. Kolleegid ja meie peame istuma siin homme hilisõhtul ja nii edasi, selle asemel et kasutada aega ratsionaalselt ja praegu. Mida sa teed? Millise vastutuse sina ja juhatus võtate oma kolleegide aja kuritarvitamise eest?

Väga lugupeetud kolleeg! Mul on tõesti teie pärast kurb meel, tõsiselt kurb meel, et te olete väga kaua Riigikogus olnud ja te pole aru saanud sellest, et Riigikogu töö ei seisne üksnes täiskogu istungitel nii-öelda küsimuste esitamises ja sõnavõttudes. Riigikogu töö seisneb ka komisjonides, ka oma kabinetis me valmistame eelnõusid ette. Mul on väga kurb kuulda, et teil nüüd see poolteist tundi – olgem täpsed, mitte kaks ja pool tundi – lendab vastu taevast. Minul ei lenda see vastu taevast ja ma arvan, et ka ülejäänud sajal Riigikogu liikmel on teha tööd küll ja küll, nad said lihtsalt täiendava aja, millega valmistada oma uusi eelnõusid ette, oma sõnavõtte, oma kõnesid ette. Kurb on kuulata, et see vastu taevast. Ma ei usu, et te nüüd jalad seina peale panete peale seda istungit ja et ka teil nagu midagi teha ei ole. Te olete väga töökas Riigikogu liige, te loete väga palju materjale ja nüüd äkki teil on tekkinud mingi hetk, et teil ei ole nüüd see järgmised poolteist tundi midagi teha. No tulge siis minu juurde, ma katsun teile, arutame siis Riigikogu töö üle või mida iganes, on ju. Ja kolmapäevane päevakord ei ole teps mitte üle jõu käiv. Riigikogu töö ajagraafik on kindlaks määratud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega ja sellest tuleb lähtuda. Ja kolmapäevane ei ole teps mitte üle jõu käiv. Nagu ma lubasin esmaspäeval, et "Aktuaalse kaamera" ajaks on väga suure tõenäosusega – siin ei tohi väga absoluutseid väiteid öelda – istung lõppenud ja see ei ole teps mitte nii palju. Ma saan aru, kui me paneksime kolmapäeval öösel, siis on teine teema. Nii et täiesti arusaamatu. Seitse korda te tegelikult olete, ma olen sunnitud ütlema seda juba, kuritarvitate ka seda aega, esitate ühte ja sama küsimust. Ma olen seda korduvalt selgitanud. Ka see on mingi ajakulutus, inimesed peavad istuma saalis, ametnikud, on ju, kuulama seda. Me oleme seitse korda sellest rääkinud. Väga arusaamatu on, hea kolleeg, selle üle. 

Peeter Ernits, taas kord küsimus istungi juhatajale.

Jaa, minu küsimus oli konkreetselt protseduuriline. Esiteks, te ütlesite, et poolteist tundi on jäänud. Istung kestab kuni kella 14-ni. Järelikult, kui neljast tunnist lahutada poolteist – kui palju tuleb? Oskate arvutada? See on esimene. 

Teine asi. Ma räägin praegu kolleegide nimel. Isamaa kolleegidel oli kaks eelnõu, et päevakorda täiendada, ja Keskerakonnal. Jutt oli sellest, et te lükkasite tagasi ja ütlesite, et juhatus – mitte teie ise – on arutanud seda nädala päevakorda ja ei õnnestu rohkem midagi siia panna. Ja nüüd te viite jutu minu personaaliale. See ei puutu üldse asjasse! Te ei ole lihtsalt osanud aega normaalselt planeerida, ja juhatus, selles on küsimus. Ma tuletan meelde, et neljast lahutada poolteist ei ole mitte poolteist, vaid kaks ja pool. Aitäh!

Hea kolleeg, mul on teist korda piinlik teie pärast. Andke mulle andeks! Palun lugege Riigikogu kodu- ja töökorra seadust täpselt. Tänane istung kestab kella 13-ni, vaid sellisel juhul, kui pikendatakse istungit. Mina ei saa olla selles kindel, erinevalt teist. Ma arvan, et kui teie arvate, et ainult teie soovist piisab, et istungit pikendada tunni võrra, siis te ka selles tegelikult eksite. Seda otsustab suur saal ja selle poolt peab olema kaks korda rohkem Riigikogu liikmeid, kui on selle vastu. See on üsna tugev häälte nõue selleks, et istungit pikendada. Nii et väga suure vea teete, kui lahutate neljast poolteist tundi. Antud juhul saate lahutada kolmest poolteist tundi. 

Teiseks, mina ei lükanud tagasi. Taas kord, mul on tõesti, härra Ernits, piinlik, et ma pean mitu korda teie kohta halvasti ütlema, ma ei taha seda öelda. Mina ei lükanud seda tagasi. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et juhatuse poolt ette valmistanud päevakorda on võimalik muudatusi teha üksnes sellisel juhul, kui ükski fraktsioon ei ole selle vastu. Juhataja ei puutu antud juhul vähimalgi määral asjasse. Kui te panite tähele esmaspäeval, siis Eesti Reformierakonna fraktsioon oli selle vastu, nii et mina juhatajana ei lükanud seda tagasi. 

Kolmandaks, see, et ei õnnestunud, kui te panite tähele, ma esmaspäeval viitasin sellele, et tegelikult mul oli ettepanek üks-kaks eelnõu siia teisipäevale täiendavalt juurde tuua, aga neid ei olnud võimalik siia panna, kuna ei saanud tähtaegselt dokumente valmis. Härra Põlluaas on ka kenasti siin saalis, ka tema tegi märkuse, et kuna päevakord on esitatud, siis peaksid olema dokumendid valmis. Tegelikult see päris nii ei ole. Dokumentide puhul on nii, et kui sa tahad teisipäevasesse päevakorda panna, siis peavad dokumendid olema valmis hiljemalt reedel kell 17 – reedel kell 17! –, aga kui sa tahad kolmapäevasesse päevakorda panna mingit punkti, siis peavad dokumendid olema valmis esmaspäeval kell 17. Paar ettepanekut, mis minul peas olid ja mis ettepaneku ma komisjonidele tegin, et sinna panna, siis nemad ei saanud, kuna neil oli alles esmaspäeval istung selle päevakorrapunkti osas, mis on nüüd homme kolmapäeval. Nad veel esmaspäeval midagi sättisid, parandasid dokumente ja esitasid need esmaspäeval kella 17-ks ja neid ei olnud sel põhjusel võimalik teisipäeva peale panna. Nii et ma igal juhul proovisin siia täiendavalt punkte panna, aga eelpool toodud põhjusel ei olnud seda võimalik teha. Viimane protseduuriline küsimus, härra Peeter Ernits, siis me lõpetame tänase istungi ära.

Te lähete kuidagi väga isiklikuks. Jutt on puhtalt protseduurilisest. Kui oleks siin päevakorras veel eelnõusid, siis oleks võimalik seda päevakorda pikendada. Nii et see jutt, et niikuinii teie isiklikult ei vastuta – jah, te kuulute ka Reformierakonda ja Õnne Pillak on teie fraktsiooni juht –, on kollektiivne aja planeerimise puudujääk. Tasuks mitte isiklikuks minna siin. Seda on ka varasemalt olnud, et juhatusel on probleeme nädala tööaja planeerimisega. Kõik need nüansid, et ei olnud kella 17-ks valmis – jah, kõik, saan aru. Aga lihtsalt ei tasuks esmaspäeval nii arrogantselt kolleegidesse suhtuda, et oh, niikuinii ei tule välja, aeg on niikuinii umbes. Ja personaaliat … Jah, ma võin ka minna väga isiklikuks, aga ma ei näe mingit mõtet selles. Nii et rahunege natukene ja vaadake kolleegidele silma!

Hea kolleeg! Ma oma loomult olen mõnevõrra arrogantne, aga ma ei ole seda, ma arvan, peaaegu kordagi väljendanud siin tooli peal istudes. Ma tõepoolest ei ole! Ma aktsepteerin kõiki Riigikogu liikmeid ja ma püüan kõiki võrdselt kohelda. Ma pidin lihtsalt tegema need väga otsekohesed märkused, kuna te mitmel korral tegelikult läksite vastuollu Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Seetõttu! Mitmed vihjed, et kas istung kestab kaheni või kestab kella üheni –istung kestab kella üheni Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi. 

Needsamad, mis tähtajaks on võimalus …  (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, see on võimalus, aga mina ei saa selles olla kindel, kas saal on valmis istungit pikendama või mitte. Mina ei saa selles olla kindel. (Peeter Ernits ütleb midagi vahele.) Jaa, siis ei olegi põhjust arutada. Pikendada saab ikka, kuigi arutada midagi ei ole. Kui on tahtmine, siis need hääletused on toimunud varem. Aga see selleks. Tõepoolest, kui on põhjust, siis me pikendame, kui ei ole, siis ei tee. 

Veel kord, inglise keeles on üks ütelus, much ado about nothing – palju kära ei millestki, on ju. Antud juhul sellega täpselt tegemist oligi. Härra Peeter Ernits, kes nüüd lahkub saalist, kuulamata juhatajat lõpuni, sai lihtsalt palju tähelepanu, ei enamat. 

Aga veel kord, suur tänu kõikidele kolleegidele osalemast! Tänane istung on lõppenud. Aitäh teile!