Tere kaunist kevadpäeva, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Saame minna, head kolleegid, tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (843 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 843 lõpphääletus. Palun saalikutsungi ja seejärel toimubki hääletus.  

Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 843. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid oli 0. Eelnõu 843 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, aga enne seda, head kolleegid, on laekunud ettepanek Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kuna on ilmne, et meil kulub tänane aeg tervenisti ära, siis on paslik see hääletus kohe ära teha, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega paremini planeerida. Nii et palun saalikutsung istungi pikendamise hääletuseks.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 5. mai istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 1. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Ja nüüd, head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvaraamatukogu seaduse eelnõu 877 esimene lugemine. Ja mul on suur heameel paluda Riigikogu kõnetooli ettekandjaks auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on rahvaraamatukogu seaduse eelnõu, mille eesmärk on ajakohastada Eesti rahvaraamatukogude korraldust, luua klassikaline ja kaasaegne raamistik teenusele, (Juhataja helistab kella. Saalis on suur sumin.) mida inimesed kasutavad igas Eesti piirkonnas. 

Kehtiv raamatukoguseadus jõustus ammu, see oli aastal 1998 ja see kehtib tänase päevani. Vahepeal on aga aeg väga palju muutunud ja seadus vajab ajakohastamist. Viimased suuremad sisulised muudatused selles pikalt kehtinud seaduses tehti 2007. aastal. Selle aja jooksul on muutunud Eesti haldusjaotus, inimeste liikumisharjumused, kindlasti digikeskkond, aga ka kogukondade vajadused ja raamatukogu roll ühiskonnas. Kõik me teame, et raamatukogu ei ole enam ammu ainult riiulid ja raamatud, vaid väga palju enamat. See on ligipääs teadmistele, kultuurile, avalikele e-teenustele, digioskustele, aga ka elukestvale õppele ja kogukonnaelule. Just seda tänast rolli peab kajastama ka seadus. 

Eelnõu keskne mõte on väga lihtne. Rahvaraamatukogu teenus peab olema üle Eesti kättesaadav, kvaliteetne, kasutajakeskne, kuid selle korraldamisel tuleb anda kohalikele omavalitsustele rohkem paindlikkust. Praegu põhinevad raamatukoguvõrgu nõuded liialt jäigalt elanike arvul. Edaspidi saab arvestada ka asustustihedust, asustusstruktuuri, ühistransporti, inimeste liikumisteid ja kohalikke vajadusi. Samas, siin säilib aga oluline põhimõte, et ükski paikkond ei tohi rahvaraamatukogu teenindusest välja jääda. 

Rahvaraamatukogu jääb jätkuvalt kohaliku omavalitsuse asutuseks, eelnõu ei võta raamatukogusid omavalitsustelt ära ega sulge neid riigi otsusega. Vastupidi, see annab omavalitsustele selgema ja ka paindlikuma võimaluse oma võrku kujundada ning teenust inimestele paremini korraldada. Teine suur muudatus puudutab riiklike ülesannete korraldust. Täna täidavad 15 maakonnaraamatukogu riiklikke koordineerimisülesandeid eraldi. See tähendab killustatust, dubleerimist ja piiratud võimekust arendada üleriigilisi teenuseid. 

Käesoleva eelnõuga antakse need ülesanded etapiviisiliselt järk-järgult üle Eesti Rahvusraamatukogule. See puudutab näiteks valdkondliku statistika kogumist ja analüüsi, nõustamist, koolitusvajaduste kaardistamist, programmides osalemise koordineerimist ning edaspidi ka väljaannete keskset hankimist, kui kohalik omavalitsus sellest huvitub. Kohalik raamatukogu jääb siiski otsustama, milliseid väljaandeid oma kogukonnale vaja on. Keskne korraldus puudutab eelkõige tehnilist, logistilist ja korralduslikku poolt. Rahvusraamatukogule, sealhulgas rahvaraamatukogude üleriigiliste teenuste loomine, haldamine ja arendamine ning rahvaraamatukogu sisulise töö aruannete kogumine ja analüüsimine, aga ka piirkondlik erialane nõustamine ja koolituste koordineerimine. 

Maakonnaraamatukogudel puudub praegu võimekus ja valmisolek ühiselt, koos uusi tegevusi rakendada, näiteks üleriigilised IT-arendused, kommunikatsioon, juhendid ja muu. Vastan kohe ka küsimusele, miks viiakse ülesanded rahvusraamatukogule. 15 eraldi üksust, mis täidavad raamatukogude riiklikke ülesandeid, ei suuda tõhusalt arendada ühtseid üleriigilisi IT-lahendusi, nii nagu eespool ka mainisin. Kui riik pakub ühise andmebaasi, mis on ka üks kõige olulisem osa selle seaduse uuenduse juures, tuleb riigil ka vastutada selle eest, et IT-lahendused, juhendid, koolitussüsteemid, kommunikatsioon ja andmeanalüüs toimuks keskselt ja oleks hästi juhitud. 

Tänane korraldus eelistab sisuliselt 15 KOV-i, meil aga on kohalikke omavalitsusi oluliselt rohkem. Nii et me pakume võimaluse selle uue seadusega kõigile võrdselt ühest aknast lugejale head teenust pakkuda, ükskõik mis Eestimaa nurgas, ükskõik millises raamatukogus. Uue seadusega ei ole enam killustatust, ei ole enam ainult eelistatud 15 KOV-i, vaid teenust pakutakse võrdselt üle Eesti. See uus mudel toetab kõiki kohalikke omavalitsusi võrdselt. Kui teenus peab olema üleriigiline, siis peab ka selle arendamise võimekus olema üleriigiline. 

Kolmas oluline muudatus on ühtse raamatukogude andmekogu loomine, nii nagu ka enne mainisin. Praegu kasutatakse Eestis mitut erinevat raamatukogusüsteemi, sealhulgas mitut erinevat e-kataloogi. Lugeja jaoks on see segane, omavalitsuste jaoks on see kulukas ning valdkonna arendamise vaates on see ebaefektiivne. Uus andmekogu võimaldab inimesel otsida rahvaraamatukogude ja rahvusraamatukogu kogusid ühest süsteemist. Rahvaraamatukogudele on liitumine kohustuslik ning selle kulud katab Kultuuriministeerium. See on väga oluline samm kasutaja mugavuse, andmekvaliteedi ja teenuste ühtlase arendamise suunas. 

Eelnõu täpsustab ka rahvaraamatukogu põhieesmärke ja ülesandeid. Rahvaraamatukogu on selgelt nii kultuuri- kui ka haridusasutus, selle ülesanne on toetada lugemisharjumust, info- ja digipädevust, aga ka elukestvat õpet, juurdepääsu avalikele e-teenustele ning kogukonnaelus osalemist. Uue põhimõttena on esile toodud ka ühistarbimine, näiteks esemete tööriistade, spordivahendite või e-lugerite laenutamine seal, kus kohalik kogukond seda vajab. 

Töötajate vaates tähendab reform ülesannete ümberkorraldamist. Praegu täidab riiklikke lisaülesandeid 58 inimest 15 omavalitsuses. Need ülesanded liiguvad järk-järgult rahvusraamatukogu juurde, kuhu luuakse 25 ametikohta, sealhulgas piirkondlikud spetsialistid. Need piirkondlikud spetsialistid on jaotatud Eestimaa lõikes põhi – lõuna, kummassegi kolm; ida – lääs, sinna kaks; ja vajaduse korral vaadatakse diskussioonide käigus neid inimeste hulka ümber või täpsustatakse seda. 

Tööandja on ikkagi kohalik omavalitsus ja tema otsustab töö ümberkorraldamise. Riik katab ümberkorraldamise kulud ning rahvusraamatukogus tekivad uued piirkondlikud ametikohad, kuhu on võimalik kandideerida tööle inimestel, kes elavad antud piirkondades. See ei tähenda seda, et töökohad koonduksid Tallinnasse. Aga see tähendab näiteks seda, et endistel maakondlikke ülesandeid täitnud raamatukoguhoidjatel võib olla võimalus kandideerida vähemalt kümnele loodavale ametikohale, mis neid piirkondi käsitlevad. Nad võivad olla näiteks väljaannete hankijad või ka piirkondade esindajad. 

Kokku võttes koondatakse riiklikud ülesanded ühte asutusse, see tähendab lisaülesannete lõpetamist kohalikus omavalitsuses, kuid samal ajal tekivad töötajatel võimalused kandideerida ametikohtadele rahvusraamatukogus. Eelnõu jõustub põhiosas 1. jaanuaril 2027 ning osa muudatusi 1. juuliks 2027. Üleminek on kavandatud etapiviisiliselt, et omavalitsustel, raamatukogudel ja rahvusraamatukogul oleks aega muudatusteks valmistuda. 

Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu eesmärk ei ole vähendada raamatukogude tähtsust. Vastupidi, eesmärk on tunnistada, et raamatukogude tähtsus on kasvanud, et raamatukogu on koht, kus inimene saab lugeda, saab õppida, kasutada digiteenuseid, saada abi, kohtuda teistega ja osaleda ka kogukonnaelus. Me loome seaduse, mis vastab tänasele Eestile, mitte 1998. aasta Eestile. Me anname omavalitsustele paindlikkust, kasutajatele parema teenuse kõik ühest aknast, töötajatele selgema professionaalse raamistiku ning riigile võimaluse arendada kogu raamatukoguvõrku terviklikult. Palun Riigikogul eelnõu esimesel lugemisel toetada. Kui on küsimusi, olen valmis vastama.

Suur tänu! Teile on rida küsimusi. Alustab Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! No ühest küljest on see loomulikult igati asjakohane. Varsti on juba 30 aastat, kui viimati see seadus niimoodi resoluutselt muudeti, aga teisest küljest te ise tõite välja, et seal on väga tugev regionaalaspekt. Olgem ausad, kohalikud omavalitsused muretsevad, et selline liigne tsentraliseerimine võib kaasa tuua raamatukoguvõrgu optimeerimise ja läbi selle füüsilise kättesaadavuse võimaliku vähenemise. Eesti Rahvusraamatukogu rolli tugevdamine võib vähendada kohalike raamatukogude autonoomiat ning viia liigse ühtlustamiseni, mis ei arvesta kohalikke eripärasid. Kuidas te siis tagate, et seda ei juhtu ja selline ülemäärane tsentraliseerimine ei vähenda kohalike omavalitsuste rolli?

Suur tänu küsimuse eest! Nii nagu ma oma sissejuhatavas ja eelnõu tutvustavas tekstis ütlesin, siis raamatukoguvõrgu kohta saab otsuseid teha ainult kohalik omavalitsus. Mis puudutab seda, et riik pakub nüüd uue teenuse ehk uue andmekogu, ühise andmekogu kõikidele kohalikele omavalitsustele võrdselt, siis sellega kaasnevad ka teatud kohustused, mida riik peab siinjuures tähtsaks pidama ja selle eest seisma. See, millest ma räägin, on seesama nii-öelda tehniline pool. Kui täna teevad kõik kohalike omavalitsuste, mitte kõik, vaid nende 15 kohaliku omavalitsuse raamatukogud killustatud tööd, siis riik pakub kindlasti neile hõlpsama lahenduse. Need raamatukogutöötajad, kes seni on tegelenud selliste tehnoasjadega, näiteks käsitsi kirjed raamatu sisu kohta – mõnes raamatukogus tehakse seda tänase päevani –, selle asemel saavad nad tegeleda lugejaga, nad saavad tegeleda selle kliendiga, kes neile raamatukogusse tuleb. Ta hõlbustab tööd, aga nii nagu iga reform, kindlasti toob see reform ka kaasa palju küsimusi. 

Õnneks ei ole see reform sündinud üleöö. Kohalike omavalitsuste raamatukogu inimestega, raamatukogu juhtidega, raamatukogu töötajate ja hoidjatega on mitme aasta jooksul kohtutud. Seda eelnõu on läbirääkimiste käigus tehtud kindlasti paremaks ja võetud järjest rohkem arvesse ka kohalike omavalitsuste eripärasid, leitud kompromisse selleks, et elu regioonis ei muutuks vaesemaks selle teenuse või uuendamise põhjal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma rääkisin hommikul ühe maakonna keskraamatukogu juhiga ja probleem on tegelikult tõsine. Jah, peaks uut seadust tegema, nõus. Aga seletage mulle ära näiteks, et nüüd meil lõunaregioonis – seal on Jõgeva, Tartumaa, Põlvamaa, Valgamaa ja nii edasi – hakkab keegi üks ametnik rahvusraamatukogus … Jah, tõesti seal võib kandideerida ka Valga inimene või Tartumaa inimene, aga kuidas ta hakkab kogu seda hiiglaslikku regiooni, nii-öelda lõunaregiooni ohjama? Praegu on nad siiski sisse töötatud, kogukonnad igas maakonnas, kes teavad ja tunnevad maastikku. Tegelikult see tähendab ju töökohtade kaotamist, te kaotate töökohti regionaalselt kaugemates kohtades. Aga kuidas see lõuna nii-öelda emissar hakkab kõiki neid suuri maakondi kureerima?

Tänan küsimuse eest! Esiteks ei ole neid inimesi kindlasti üks, nii nagu ma ka sissejuhatavas tekstis mainisin. Neid on kuni kolm, võib-olla vajadusel rohkem, need läbirääkimised praegu käivad. Te tõite näite Lõuna-Eestist. Ma toon teile ka ühe näite Lõuna-Eestist. 

Põlva valla arengukava 2019–2030 ja sealjuures eelarvestrateegia 2026–2029. Seal märgitakse, et riik võib seaduse alusel või kokkuleppel omavalitsustega panna kohalikele omavalitsustele riiklikke kohustusi, kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Aga seal arengukavas on kirjas, et 2026. aastast on prognoositud ka tegevustoetuse vähenemine Põlva keskraamatukogule. See tähendabki hästi ausalt ja läbipaistvalt rääkides seda, et osa ülesandeid võtab riik enda kanda ühise andmebaasi pakkumisega. See on ka loogiline. Kuna nüüd lõpeb riigieelarvest maakonna raamatukogude finantseerimine sellises mahus, siis on kohalikul omavalitsusel võimalik neid töökohti ümber korraldada. 

Mis kindlasti jääb? Igale raamatukogule on tarvis raamatukogu juhti ja komplekteerijat. Lisaülesandeid, nüüd kui me räägime sellest neljast töökohast, millest kahte juba nimetasin – raamatukogu juht ja komplekteerija –, siis seal on küsimus nüüd selles, et aastast 1998–2026 need riiklikud ülesanded, mida riik on vana seadusega andnud nendeks lisaülesanneteks, need ülesanded on muutunud. Üldiselt on nii, et neid ülesandeid väga enam ei olegi. Näiteks bibliograafia kogumine – sellist tööd enam ei eeldata ega ole ka ülesandeks antud raamatukogudele üle Eesti. Bibliograafia kogumisega tegelevad täna juba teadusasutused. See on lihtsalt üks näide sellest, kuidas aja jooksul on see vana ülesanne, mis on vana seadusega pandud või täna veel kehtiva seadusega, et need eesmärgid muutunud. 

Nii et need kohalike omavalitsuste raamatukogude töötajad, kes on siiamaani saanud riigilt lisaraha, ei täida neid ülesandeid, sest neid ülesandeid enam suures osas ei eksisteeri. Kindlasti me hoiame silma peal ja hoiame seda diskussiooni ja kohtumisi ikkagi käimas, et kohalikud omavalitsused ja piirkonnad saaksid head juhid, et piirkondadel oleks ühtlane katvus, et ülesanded saaksid täidetud. Kindlasti peab ka rahvusraamatukogu siinjuures silmas seda, et head tööd saab teha ikkagi olles kontaktis regiooniga, mitte juhtides tsentraalselt Tallinnast.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on selline. Tartumaal viiakse praegu Kõrveküla raamatukogus kõik raamatud kokku. Kuidas hakkab edaspidi toimuma nende raamatute laialivedu? Kas hakkab viima igasse raamatukogusse või kuidas see korraldatud on?

Aitäh küsimuse eest! See on korraldatud kokkuleppeliselt erinevalt kohalike omavalitsuste raamatukogudega edaspidi. Kuna kohalikke omavalitsusi on palju, nende soovid võivad olla erinevad. Võib tellida raamatukogukapid, võib tellida postiteenusega. Kõrveküla näite puhul oli minu meelest juhus, kus isegi inimesed ise teostasid seda teenust oma autoga raamatuid laiali vedades. Need vajadused on väga erinevad ja need saaksid olema rahvusraamatukoguga kokkulepitult nii, nagu sellele paigale endale kõige mugavam ja parem on.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti on selles eelnõus väga palju punkte, nagu te ka viitasite, väga pikk kaasamine, väga palju kohti, mida oli vaja ammu muuta. Aga minul ja ma tean, et paljudel siin saalis on mure just sõnapaariga, mis puudutab, et igas poliitikas regionaalpoliitika. Ja nagu te ise ka välja tõite, selle seaduse jõustumisel maakonnakeskustest paljudest kohtadest kaob ära minimaalselt kaks palgafondi, mida riik on seni sinna andnud, mõnes kohas ka rohkem. 

Mul on küsimus just sellest vaatest, et iga töökoht, eriti kõrgharitud töökoht on kuldaväärt kaugemates piirkondades. Kas oli kaalumisel, et näiteks rahvusraamatukogule anda kohustus, et kõik uued töökohad ja võib-olla ka mingid olemasolevad töökohad ikkagi mehitada nii-öelda piirkondadesse, et just selle kaudu teenus oleks tagatud, aga seda pakutakse maakonnakeskustes?

Aitäh küsimuse eest! Hetkel me seda reformi oleme plaaninud ilma lisakuludeta riigieelarvele. See tähendab seda, et praegusele 15 kohalikule omavalitsusele riiklike lisaülesannete eest antud palgaraha, selle pakutakse uut süsteemi, selle arendamist, koolitamist ja inimestele üle erinevate kohalike omavalitsuste võrdset teenusepakkumist. Me oleme siin saalis ka tihti rääkinud sellest, kui oluline on kohaliku omavalitsuse autonoomia ja iseotsustamisõigus. Kui kohalik omavalitsus seab raamatukogud prioriteediks, siis ei kao need töökohad ka ära. Praegu ma tulen jällegi tagasi selle juurde, et me räägime hetkel 15 kohalikust omavalitsusest, kui meil on Eesti Vabariigis väga palju rohkem kohalikke omavalitsusi. Me peaksime neid kõiki võrdselt kohtlema. Need kohalikud omavalitsused, kellest me täna siin ei räägi, täidavad juba neid ülesandeid ise ja on väga kenasti hakkama saanud. See on kindlasti prioriteetide ja kohaliku omavalitsuse enda poliitika kujundamise vastutus.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Viimastel aastatel on seadusandlikust baasist tulenenud laste emantsipatsioon. Me oleme andnud 16-aastastele valimisõiguse, alaealised saavad ise otsustada soovahetuse üle. Praegu planeeritakse anda alaealistele õigus otsustada oma vaktsineerimise üle vanemate nõusolekuta. Aga kuidas sellesse pilti sobitub see, et raamatukogust laenutamisel lapsel ise otsustamise õigust ei ole, ta võib otsustada, mida ta sealt ehk laenutab, aga selleks peab tal olema vanema nõusolek, paber, et ta üldse midagi laenutada võib?

Teie küsimus puudutab seda, kas laps saab oma valikut ise teha. On raamatukogusid siin Tallinna kesklinnas, kus lapsel on lugejakaart ja ta võib raamatukogus käia ja laenutada. Näiteks lastekirjanduse keskus – väga hea näide siin Tallinnas, kus lapsed saavad laenutada neid teoseid ja raamatuid, mida neil tarvis on.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Kas te olete ise kohtunud mõne maakonnakeskuse raamatukogu kollektiiviga ja jõudnud nendega asja arutades nii kaugele, et tõesti te saaksite sellest ruumist lahkuda sellise tundega, et kui inimesed täiesti ei kiida heaks, siis vähemalt ei ole neil ka argumente? Kas teil sellist kogemust on? Mina isiklikult olen päris mitme maakonnakeskuse raamatukogu juhiga rääkinud ja küsimusi on äärmiselt palju jätkuvalt õhus. Ja küsin ka täpsemalt, kui palju töökohti reaalselt jääb nendest 12 Kagu-Eestist, näiteks kolmest maakonnakeskusest võetakse ära. Kas siis on lootust, et mõni töökoht füüsiliselt jääb kas näiteks Valka, Põlvasse või Võrru?

Suur tänu küsimuse eest! Siin ühes küsimuses oli neid mitu, püüan vastata. Jah, mul on endal kogemus, olen uurinud, aga olen kohtunud ka raamatukogu juhtidega, seda teinud mitmel korral. Olen kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega, sest kohalikul omavalitsusel on väga suur vastutus selles koostöös. Ma ei oleks nii rahuliku südamega täna siin puldis, kui ma ei oleks saanud linnade ja valdade liidult käesoleva aasta märtsi lõpus nende ühisel koosolekul toimunud otsust, mis lähetati mulle kirjalikult teele, et jah, me oleme selle seaduse esimese lugemise tekstiga nõus, me oleme nõus sellega edasi liikuma. Minu mure nendele oli konkreetselt südamele pannes, et palun, kas selles otsuses on kajastatud ka need murelikumad kohalikud omavalitsused, kus võib olla raskem see üleminek. Jah, on, tuli vastuseks. 

Nii et kindlasti tekitab selline suur reform palju küsimusi, see on inimlik ja arusaadav. Sellepärast on selle reformi ettevalmistusega võetud ka aega ja rahulikult edasi mindud. Kinnitan veel kord üle, nii nagu siin seaduseelnõu tekstis ka kirjas on, et seadus ei jõustu üleöö, vaid seda tehakse etapiliselt, et inimestele anda aega üleminekuks, kas või sellesama ühise andmebaasi tekkimisel sellega aega harjumiseks, koolitamiseks ja kõigeks. Mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja seal olevaid töökohti, siis see on nende kohalike omavalitsuste enda otsustada, millised need töökohad on, mida nad vajavad, ja milline on see raamatukogude võrgustik, mida nad vajavad. 

Juba enne selle seaduseelnõu esimese lugemise teksti ettekannet on osa kohalikke omavalitsusi muudatuste teed hakanud minema, sest elu ja olu on muutunud, inimeste paiknemine ja asustustihedus on väga palju muutunud erinevates külades ja maakondades. See, milline tihedus on raamatukogude võrgustikul, keskraamatukogu ja nende haruraamatukogud, on iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Aga kindel on see, et iga kohalik omavalitsus vajab raamatukogujuhti ja komplekteerijat. Küsimus on selles, kuidas nad näevad lisaks kahe töökoha mehitamist, seda võimalust. Ma loodan, et see on ikkagi jätkusuutlik, ja see eelnõu läbirääkimiste teekond on seda igal juhul kinnitanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõu kohaselt – ja te seda ka selgitasite – on plaanis rahvaraamatukogude piirkondlik erialane nõustamine ja raamatukogutöötajate koolitusvajaduse iga-aastane kaardistamine ja koordineerimine koondada nelja piirkonda. Need piirkonnad on idapiirkond, lõunapiirkond, lääne- ja põhjapiirkond, kus on 78 omavalitsust ja kui ma ei eksi, siis 478 raamatukogu. Kas te selgitaksite nende piirkondade moodustamise loogikat? Nad ei kattu ei pääste- ega politseipiirkondadega. Eesti on väga paljudeks tükkideks jagatud erinevate asutuste ja struktuuride järgi. Kuidas need moodustati, ida, lõuna, lääne ja põhja? Ja võimalik, et sellel ongi läbi räägitud ja loogiline selgitus, aga järsku oleks seda oluline ka siin saalis selgitada.

Suur tänu küsimuse eest! Sellega on pikalt tegeldud. Läbirääkimised raamatukogudega ongi andnud selle tänase tulemuse. Seda ei ole otsustatud ministeeriumis ega kohalike omavalitsuste koosolekul konkreetselt laua taga, vaid üksiti ikkagi raamatukogudega suheldes ja kokkuleppele jõudes. See pole otseselt seaduse küsimus, vaid kokkuleppe küsimus erinevate piirkondade ja parema tööjaotusega.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh! Ma leian, et see eelnõu on tegelikult väga oodatud, seda just paljude rahvaraamatukogude poolt, mis tegutsevad väljaspool maakonnakeskusi, kes näevad tõesti, et üle-eestiline ühine koordineerimine, sealhulgas tuuakse väga olulisena välja arendustegevuse ja koolituse koordineerimist. Ehk võib-olla paari sõnaga ka sellest, et kas see on edaspidi kättesaadav kõigile raamatukogutöötajatele, nii nagu ideaalis on ta täna olnud keskraamatukogude poolt korraldatavana maakondades. Ja lisan veel juurde, et olen päris kindel, et ega ükski keskraamatukogu sellepärast ju ei kao, sest nad ju samal ajal tegutsevad ka kohalike raamatukogudena, raamatukoguteenuse tavapärase pakkujana.

Suur tänu küsimuse eest! Jah, vastab tõele viimasele väitele vastates, et see nii on. Ja kindlasti on teenused, koolitused ja arendustegevused mõeldud kõigile ühtlaselt üle Eesti, erinevatele kohalikele omavalitsustele, kõikidele, kes saavad nüüd ühest andmebaasist abi ja saavad oma tööd tänu sellele ka paremaks ja efektiivsemaks muuta, dubleerimist vähendada, käsitööga vähem tegeleda, keskenduda sisule ja teenuse paremale kvaliteedile.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Teie jutust jääb mulje, et tegemist on päris positiivse eelnõuga, teeb paremaks, teeb koostööd paremaks, süsteemid üleriigilisemaks ja ma saan aru, et vastab paremini inimeste paiknemisele. Aga samal ajal me oleme saanud päris palju kriitilist tagasisidet ja muret just selle pärast, et kohapealsete raamatukogutöötajate hulk hakkab vähenema või kohalike omavalitsuste kulud selle võrra kasvama, kui nad soovivad neid olemasolevaid töötajaid hoida. Aidake nüüd, mis on tegelikult selle eelnõu peamine eesmärk. Kas tegelikult eesmärk on kulude kokkuhoid, võrgu koomale tõmbamine, niisugune tüüpiline lähenemine, et kuna elanike arv väheneb maapiirkondades, siis me tõmbame ka teenused kokku, või eesmärk on ikkagi kvaliteedi tõstmine, parandamine? Ja kas te tegelikult näete, et on võimalik teha ka mõlemat korraga olukorras, kus, ma saan aru, antud muudatustega lisaraha, kui ma õigesti aru saan, juurde ei tule?

Suur tänu küsimuse eest! Kindlasti teeb see seaduseelnõu olukorda kokkuvõttes paremaks ja ennekõike on see mõeldud kasutajale, kasutaja mugavuse tagamiseks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatav Riigikogu aseesimees! Armas minister! Möödunud nädalal avaldas Riigikontroll oma arvamuse teema kohta, mis puudutab Kagu-Eesti tegevuskava. Minu küsimus on, mida regionaal- ja maaeluministeerium arvas sellest eelnõust, mida te siin ette kannate, sest seal on üks eesmärk, et avalikke töökohti võiks Kagu-Eestis rohkem olla. Tegelik tegevus on olnud vastupidine. Ka teie esitlesite seda eelnõu ja ütlesite, et 15 asukohas asuvad 58 töökohta, sellisel kujul kaovad, ja tulevad asemele 25 ametikohta, mis on rahvusraamatukogus. Ja mu küsimus ongi, kas ja kui palju on nendest ametikohtadest, kas mõni töökoht saab asuda ka tulevikus Valga või Põlva raamatukogus. Kuidas see asi toimuma hakkab?

Aitäh! Ma alustan teie esitatud küsimuse esimesest osast. Regionaalministeerium toetab kohalike omavalitsuste võrdset kohtlemist ja toetab ka avalikke konkursse. Jah, kui kandidaat osutub valituks antud piirkonnast sellele piirkonna spetsialisti ametikohale, mille loob rahvusraamatukogu, siis see on võrdne võimalus kõikidel, aga kindlasti vaadatakse siin piirkondlikke eripärasid. Näiteks Riigikontrolli kokkuvõtet silmas pidades ikkagi pigem kohalikku elu, ükskõik, kas see on Kagu-Eestis või näiteks ida pool, sõltub ikkagi konkreetselt piirkonnast, mitte võib-olla nii väga sellest tegevuskavast, mida Riigikontroll silmas pidas, Kagu-Eestile. Kohalikke omavalitsusi koheldakse võrdselt, see on kõige peamine aspekt. Veel lisaks, et rahvusraamatukogus on ka täna olemas kaugtöökohad, nii et ei ole välistatud, et kasutatakse kaugtöö võimalusi ka edaspidi uute loodavate ametikohtade juures, nii nagu nimetasin. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on konkreetne. Kas kohalike omavalitsuste kulud selle reformi tulemusena ei tõuse? Teine küsimus: kas piirkonna spetsialistid, keda palgatakse, tulevad nendest regioonidest, kus nad tööle hakkavad? Ja kolmas küsimus: millal tuleb see uus programm, mille pärast raamatukoguhoidjad on mures, hange alles kuulutati välja?

Aitäh kolme küsimuse eest! Kulud ei kasva, töötajad tulevad regioonidest ja programm on olemas 1. juulist 2027.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! On arusaadav, et maapiirkondades sureb elu järjest välja ja asustustihedus on ka muutunud. Mõnes mõttes on arusaadav ka see, et osa ülesandeid täna ei ole enam vajalikud, mis olid võib-olla 30 aastat tagasi. Nii et töökohtade koondamine võib-olla on vajalik, kuid jääb arusaamatuks see, miks need uued töökohad, mida luuakse, siis Tallinnasse just, need 25 töökohta rahvusraamatukogu juurde. Miks need on nüüd olulisemad just ikkagi siia Tallinnasse koondada? See ju tegelikult veelgi suurendab asustustiheduse muutust maapiirkondades, kui ei ole enam neid töökohti. Tegelikult on siin kolleegid küsinud sama asja, aga ma küsin ka ikkagi, miks need 25 töökohta ei võiks jääda vähemalt nendesse piirkondadesse alles.

Aitäh küsimuse eest! Need lisaülesanded ei tule Tallinnasse. Me oleme siin rääkinud sellest, et piirkondlikel spetsialistidel, kes asuvad üle Eesti, on kaugtöö võimalused, nad võivad olla piirkondade esindajad, mitte Tallinna kesklinnas elavad inimesed. Regionaalsus on siin väga-väga tähtis. Kogu selle seaduseelnõu esimese osa või tutvustava teksti juures ma käisin üle ka selle, et millised ülesanded, millise teenuse ühest aknast kasutajale kõik ühest andmebaasist, elad sa Missos või oled sa parasjagu New Yorgis, sa tead, kust "Sipsikut" tellida. See on põhiline alus selle seadusemuudatuse juures uue teenuse pakkumisel. 

Aga nüüd, eri regioonides piirkondlike spetsialistide toel saab teenus kvaliteetsemaks, rahvusraamatukogu saab paremat infot piirkondlike kogukondade huvide kohta, nende probleemide kohta. Ja see piirkondlik esindaja, keda ei ole ainult üks, nagu siin diskussioonis välja tuli, vaid neid on mitu, need on jagatud nelja piirkonna peale – põhi, lõuna, ida, lääs –, nende inimeste töö on rahvusraamatukogu vaates kindlasti väga oluline ka edaspidi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Mul on kahju, nagu te oma vastuses mulle selget vastust ei andnud, et tegelikult ei ole ühegi maakonnakeskuse raamatukoguga seda teemat arutanud. Kahju ka selle üle, et te ütlete, et omavalitsustel kulud ei kasva. Tegelikult kulud kasvavad, umbes 100 000 eurot, sinnakanti on tulnud lisavahendeid, millega on erinevaid ülesandeid täidetud, sealhulgas juhitud raamatukogusid. Igal juhul mingi kulu, ka kahe töötaja puhul, on see siis 50 000 või rohkem, omavalitsuse kanda jääb. Väga halb, et kõike seda asja vaadatakse silotornides. Seesama Kagu-Eesti tegevuskava viitas ju ka sellele, et ministeeriumid ei suhtle omavahel. 

Aga konkreetne küsimus on see: kas teil on plaanis või kas te ei kaalunud üldse omavalitsustele pisut seda täiendavat kulu kompenseerida kas või mingi muu tegevuse kaudu läbi Kultuuriministeeriumi?

Aitäh küsimuste eest! Maakonnaraamatukogu juhtidega kohtub Kultuuriministeerium iga kuu. Nii et siin selle teie väitega ei saa kindlasti nõus olla, see ei vasta tõele. 15 KOV-i juhtidega on kohtutud kolm korda. Ka mina olen kohtunud kohalike omavalitsuste esindajatega ja muude spetsialistidega, raamatukogutöötajatega. Ma olen osalenud ka raamatukogutöötajate üritusel, et saada otsest kontakti, otsest tagasisidet nende murede kohta, mille kohta inimestel on loomulikult küsimusi olnud. Nii et isiklikult võimaluste piires, aga olen siiski püüdnud kursis olla selle reformiga detailides ka. 

Teisele küsimusele vastates ütlen, et raamatukogu tavapäraste ülesannete täitmine peab olema KOV-i kanda, nii nagu kõikide teiste KOV-ide puhul. Ümberkorraldused, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi – neid 15, keda tänaseks on erikoheldud teistega võrreldes –, nende töökohtade ümberkorraldamise kulud kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab kutsekvalifikatsiooni nõudeid raamatukoguhoidjatele. Kui uus seadus hakkab kehtima, siis kõigil töötajatel, kellel puudub erialane haridus või kutsekvalifikatsioon, on kohustus omandada kutsekvalifikatsioon nominaalse õppeaja jooksul. See on hea, et meid teenindavad haritud ja tublid töötajad. Aga Eestis pakub raamatukogutöötajatele kutsekoolituse õpet, mis kestab üheksa kuud, ainult rahvusraamatukogu. Nende võimekus ühe hooaja jooksul on 20 õppijat. Tartu Ülikooli infokorralduse erialalt raamatukogudesse suunduvate õppijate arv, lõpetajate arv on tegelikult marginaalne, see on kuskil kaks inimest või lõpetajat aastas, aga tavaliselt need juba töötavad. Ja nüüd küsimus ongi see: kuidas siis lahendatakse see olukord, kus nõudlus on kordades suurem – just nimelt, et täita seadust – kui koolitusvõimekus?

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt, oluline on teada, et kehtivate töölepingute osas muudatus ei kehti. Uute töötajate puhul on see paindlikum ja leping on ka tähtajaline.

Tõnis Lukas, palun!

Väga, lahkus teie poolt, austatud esimees! Lugupeetud minister! Siin seletuskirjas on päris kriitilised märkused ELNET-iga seotud konsortsiumidelt ja konkreetselt ELNET-i konsortsiumilt teadusraamatukogude ja rahvusraamatukogude suhte üle tulevikus. Oli ka arutelusid, kuidas teie hinnangul praeguseks on teadusraamatukogude iseseisvus tagatud ja kas on suudetud sõlmida kokkuleppeid rahvusraamatukogu ja teadusraamatukogude vahel nii, et teadusraamatukogude autonoomsus oma infosüsteemi ehitamisel ei kannataks?

Suur tänu küsimuse eest! Kui tohib, ma korraks väikese repliigina vastaksin veel ühe lisanüansiga teie eelmisele esitatud küsimusele lapsevanema ja lapse suhte kohta. Mul tõesti kohe ei turgatanud pähe, et tõepoolest, lapsevanemal tekib ju viivise puhul kohustus ja sellepärast ongi lapsevanema nõusolek tarvilik. Selline asjaolu on. 

Nüüd aga ELNET-ist. ELNET on rahvusraamatukogu partner IT-süsteemi hankes ning avalik-õiguslike ülikoolidega on see koostöö läbi räägitud ja ka koostööleping on juba sõlmitud. Rahvusraamatukogu jääb ELNET-i ja ühiselt kavandatavaid arendusi koos hoidma. Teadusraamatukogude huvide ja soovidega arvestatakse ühtset infosüsteemi hankides. Ma olen ise lugenud ka teadusraamatukogude ilmutatud arvamusartiklit, kus nad ütlevad, et nad väga juba ootavad seda ühtset süsteemi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõuga uuendatakse valdkonna juhtimist ja riigi haldusülesannete korraldust, sealhulgas arendustoetuste menetlemist. Te korra mainisite, et need kulud, mis kaasnevad, kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Aga kas teil on olemas ülevaade, kui suuri kulusid see ümberkorraldus endaga kaasa toob, kui suurt halduskoormust, kas palgatakse juurde lisaametnikke ja kokkuvõttes ikkagi, kui suur rahaline kulu sellega kaasneb?

Suur tänu küsimuse eest! Ma tulen jällegi selle esimese väite või fakti juurde, teadmise juurde, et praegu kavandatavat seadusemuudatust kavandatakse rahaliste ressurssidega korraldada nõnda, et see ei tekitaks riigile lisakulu. Need arvud on sellised, et kui praegu annab riik lisaülesannete eest umbes 1,5 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele, siis uue süsteemi hankimiseks kasutatakse ESF fondi raha. See uus ühtne infosüsteem ühest aknast kasutajamugavuse tagamiseks maksab ESF fondi rahadest 2 miljonit. Nüüd see ülejäänud 1,5 miljonit, millest ümberkorraldus toimub. Kõik teenused ja ümberkorraldused on läbi arvutatud nõnda, et see lisakulusid ei tooks riigile, vaid jääb selle summa sisse vastavalt vajadustele ja vastavalt iga kohaliku omavalitsuse eripärale. Ümberkorraldamise kulu on 2026. aasta lõpus 60 000 eurot ja enne 1. juulit 2027. aastal 65 000 eurot. Need on andmed, mida saan praegu teile jagada.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Mul on endiselt küsimus nende töökohtade kohta. Praegu on 58 ja nagu te ütlesite, rahvusraamatukogu juurde rajatakse 25 töökohta, millest, kui ma õigesti mäletan teie ütlemise järgi, kolm Põhja-Eestis, kolm Lõuna-Eestis ning kaks itta ja läände. Me oleme siin palju rääkinud sellest, et põhimõtteliselt on ka praegu erinevaid ametikohti rahvusraamatukogus, kes ei ole Tallinnas. 

Aga mul on küsimus, et kui meil eraldi eesmärki ei ole, et me peaksime palkama mõned inimesed Lõuna-Eestist, siis ma saan aru, et tegelikult need, kes Lõuna-Eestis töötavad, võivad samamoodi tegelikult seda tööd teha Tallinnast, põhimõtteliselt, kui seda kohustust ei ole. Millised need ülesanded on? Ja mida see lõuna tähendab, millele te viitasite? Te ütlesite, et lõunas on kolm töökohta, täna on maakonnakeskustes need töökohad. Mida see lõuna selles kontekstis tähendab?

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt, need inimesed on praegu kohalike omavalitsuste töötajad, ei saa anda ülesandeid. Edaspidi nende piirkondade jaotumise puhul, nii nagu ütlesin eelmisele küsijale, lepitakse kokku kohalike raamatukogudega, kuskohas see piirkond põhi – lõuna täpsemalt jookseb, milliseid asutusi see nendes piirkondades täpsemalt hõlmab. See on kokkuleppeline, see toimub läbirääkimiste käigus. Ja läbirääkimised praegu käivad.  

Aga lisaks ütlen, et juba praegu on näiteks riigiametites tavapärane praktika, et üle Eesti on töötajaid. Rahvusraamatukogu puhul saab see olema ilmselt sarnane. Rahvusraamatukogu räägib läbi erinevate piirkondade piirkondlike esindajate paiknemise vajadusega ja siis lepitakse see kokku. Ühise metoodika väljatöötaja saab olema rahvusraamatukogu, olles tihedas suhtluses eri piirkondade raamatukogudega. Arvestatakse kindlasti ka piirkondlikke erisusi. 

Mart Maastik, palun!

Aitäh, Toomas! Austatud minister! Ma küsin ka nende kulude kohta. Kui 1,5 miljonit hoiab riik kokku nende, ma saan aru, 58 töökoha kaotuse korral, aga samas te ütlesite, et seesama raha kulub endiselt ümberkorralduseks ära. Ma ei räägi nüüd selle IT-süsteemi loomisest, see pidi olema eraldi, ma saan aru, 2 miljoni eest mingist fondist. Aga kui nüüd luuakse uus 25 töökohta, siis kas need 25 töötajat hakkavad saama kaks korda rohkem palka? Või kuidas see teie hinnangul on? Ma ei saa täpselt aru. 58 töökohta kaotatakse, 25 luuakse juurde, siis peaks tekkima ju tegelikult päris korralik kokkuhoid.

Suur tänu küsimuse eest! Raha ei hoita kokku, vaid seda kasutatakse teisiti. Ressurss läheb andmekogule ja 25 töötajale.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eestis kehtib põhimõte õiguses, et analoogseid juhtumeid käsitletakse ühetaoliselt, mis on tegelikult ka loogiline ja õiguslikult väga korrektne. Teie § 18 lõige 3, kus käsitletakse seda, et alla 18-aastasele isikule peab olema vanema kirjalik nõusolek, on minu meelest väga korrektne ja ka kehtiva õigusega kooskõlas, mis läheb lastekaitse ja muude seaduste alla. Aga selgitage palun, mikspärast on – õigemini ma ei taha selgitust saada –, aga mikspärast on Karmen Joller näiteks vaktsineerimise puhul teinud eelnõu, kus otsustajaks on arst, kes ütleb, kui vaktsineerimise puhul on põhimõtteliselt lapse arengutase seda võimaldab, otsustamine. Kas te oleksite nii hea ja konsulteeriksite Karmen Jolleriga, et miks on selles ühetaolistes juhtumites …

Aitäh!

… erinevused sisse toodud?

Suur tänu ettepaneku eest! Ma konsulteerin temaga, luban.

Vilja Toomast, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen tänaseks olnud nüüd kolm aastat rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja kõigi nende kolme aasta jooksul oleme ka rahvusraamatukogu nõukogus arutanud rahvaraamatukogude seadust, kuna see on mingil määral seotud ka rahvusraamatukogu enda seaduse muudatustega. Kõigil nendel kohtumistel tuli jutuks ja kõneaineks see, et tegelikult maksab riik või Kultuuriministeerium oma vahenditest kohalikule omavalitsusele osaliselt raamatukogude ülalpidamiseks, aga tõsielu on see, et sellesama raha eest palkavad kohalikud omavalitsused tööle inimesi, kes tegelikult absoluutselt ei tegele raamatukogutööga. Kas ka sinul on selline arusaamine ja kas ka sinuni on jõudnud need põhimõtted? See oli päris tõsine vaidlus ja vastuväide ka kohalikel omavalitsustel.

Suur tänu! Jah, tõepoolest, sellist arutelu on toimunud nende aastate jooksul. Ma tulen veel kord tagasi asjaoluni, et kui praegu kehtiv seadus on pärit aastast 1998, sellel ajal, kui riik ütles, et need on need 15 kohalikku omavalitsust ja need on need ülesanded, mida need kohalikud omavalitsused peaksid riigi lisaülesannetena täitma, siis need lisaülesanded on tõesti ajas muutunud või on nad kadunud. Näiteks seesama bibliograafia tegemine või kokkupanemine, koondamine, korraldamine, kogumine – seda teevad täna teadusasutused. Juba ühte ülesannet ei ole, aga on ka teisi nüansse. Praktika, olen ma aru saanud, on kohalikes omavalitsustes väga erinev. Tõesti, aegade jooksul on seda riiklike ülesannetega kaasa pandud raha kasutatud ka muudeks tegemisteks, mida kohalik omavalitsus on ette näinud, aga see ei ole igal pool nõnda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu kohaselt käsitletakse rahvaraamatukogusid ka haridusasutustena, mille ülesannete hulka kuuluvad muu hulgas lugemisharjumuse kujundamine – see on väga tervitatav, arvestades tänapäeva nutiseadmete pealetungi – ja samuti avalike e-teenuste kasutamise juhendamine. Aga küsimus ongi nüüd selles, kas need kohustused jäävad omavalitsuse kanda täies ulatuses või kaasneb ka nende ülesannetega riiklik toetus ja kui suures ulatuses.

Suur tänu küsimuse eest! Kõigepealt ma tooksin siia küsimuse algusesse kohe ühe väga hea näite. Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldab sellist lastele mõeldud lugemisprogrammi nagu "Lugemisisu". Nad korraldavad koolitusi, mida nad käivad pakkumas oma kulude ja kirjadega üle Eesti erinevates kohalike omavalitsuste raamatukogudes, et lapsi lugema kutsuda, et kohalikke raamatukogu töötajaid informeerida, neile pakkuda teadmist ja erinevaid lähenemisvõimalusi, millised oleksid lapsi lugema kutsuvad erinevad programmid. Ma ütlen, et need programmid on väga hästi õnnestunud. See on lihtsalt üks näide, kuidas on antud kirjelduse puhul või antud küsimuse puhul, mida te küsisite, üks osa täidetud. 

Raamatukogud ise täna näevad oma rolli laiemana kui ainult raamatute laenutamine, kui kirjeldada seda osa erinevatest ülesannetest, mida raamatukogu täna täidab kohalikus kogukonnas. Meil on välismaalt ka väga palju praktilisi näiteid, näiteks Soomes Oodi kas või, kus raamatukogus saab, ma ei tea, salvestada, saab T‑särgile trükkida midagi, saab õmblusmasinat kasutada. Aga on olemas ka väiksemate külade raamatukogude näiteid, kust saab näiteks tööriistu laenutada. Nende tegevuste variatsioon sõltub ainuüksi sellest, mida kohalik kogukond ise oma raamatukogu puhul kokkuleppel kõige olulisemaks peab. 

Nüüd, oluline ongi siin see nüanss, et kui riik pakub ühise teenuse kõikidele kohalikele omavalitsustele ühe andmekogu näol – see on see uus teenus, et mitte tegeleda käsitööga, mitte dubleerida ülesandeid, mitte kirjutada käsitsi näiteks raamatu sisu ümber, vaid seda saab teha automatiseeritult – siis raamatukogu töötajatele jääb rohkem aega inimestega tegelemiseks ja nende huvide eest seismiseks. 

Ütlen siia veel ka juurde, et raamatukogu töötajatele pakutakse erinevaid koolitusi, mis aitavad neid ülesandeid täita, ja neid koolitusi hakkab pakkuma rahvusraamatukogu. Ja lisaks veel, et Justiits- ja Digiministeerium algatas sel aastal raamatukogude toel andme digipädevuse koolituse, programmi elanike toetamiseks ja seda juhib samuti rahvusraamatukogu. 

Nii et neid uusi võimalusi, milliseid teenuseid arendada vastavas kohalikus omavalitsuses või neis asuvates raamatukogudes, saab kohalik omavalitsus või see raamatukogu töötajaskond ise kokku leppida, mida neil kõige rohkem tarvis on. Ja neid teenuseid pakutakse rahvusraamatukogu poolt üldiselt.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina siiski tõepoolest ei mõista, kuidas ikkagi läheb see Riigikontrolli aruanne kokku praeguse eelnõuga. Riigikontrolli aruanne Kagu-Eesti tegevuskava täitmisest ju ütleb konkreetselt, et töökohad võiksid liikuda just pealinnast väljapoole, aga samal ajal me kaotame need olulised töökohad piirkondades. Te ise ütlesite, et kõik on hästi ja luuakse võrdsed tingimused kohalikele omavalitsustele, aga minu meelest kõik kohalikud omavalitsused ei olegi ju võrdsed. Ei saagi ju seda eeldada. Just sellepärast ongi loodud see Kagu-Eesti tegevuskava. Minu meelest see argument ei ole päris õige. 

Aga kuidas te kommenteerite ikkagi piirkondadest nende töökohtade kaotamist? Te ise ju samal ajal ütlesite, et te isegi ei kaalunud kohustust rahvusraamatukogule palgata need inimesed just väljaspool Harjumaad.

Suur tänu küsimuse eest! Täpsustan veel kord seda, kuidas rahvaraamatukogude süsteem toimib. Raamatukogud koos töötajatega on kohaliku omavalitsuse allüksus ja ka töötajad on kohaliku omavalitsuse palgal. Riik ei saa neid koondada. Raamatukogu juht, komplekteerija ja lisaülesannete täitjad on palgal kohalikus omavalitsuses, mitte riigi palgal. Nad on kohaliku omavalitsuse töötajad. 

Te näitate mulle väga huvitavat märki ja ütlete sealjuures raha. 15 kohalikku omavalitsust saavad vastavalt enda vajadustele ja võimalustele need töökohad ju ka säilitada. Me oleme siin saalis täna juttu teinud ka sellest, et need kaasapandud ülesanded – lisaülesanded, täpsustan siinkohal – on ajas muutunud ja neist ülesannetest osa ka enam ei ole, mida täita. Nii et kui põhimõtteliselt peaks auditeerima need ülesanded, vaatama üle, millised need ülesanded on, mida riik on pannud kehtiva seadusega 15-le erikoheldud kohalikule omavalitsusele, kas need ülesanded on olemas, siis auditi tulemus oleks see, et ei, neid ülesandeid ei ole enam kõiki olemas. Siis jääb küsimus, kas me peaksime need ülesanded üle vaatama või mille eest riik seda lisaülesannete raha kohalikele omavalitsustele annab. 

Kompromiss ongi olnud see … Ja see on tulnud ju valdkonnast. Ütlen veel kord: see seadus ei ole välja mõeldud ministeeriumi poolt, vaid selle uuendamise vajadus on kokku lepitud valdkonnaga. See uuendamise vajadus on tulnud raamatukogude endi valdkonnast nende inimeste ja kohalike omavalitsuste käest, et oleksid võrdselt koheldud erinevad kohalikud omavalitsused, et kasutajale oleks teenus mugavam ja et andmekogud asuksid ühes kohas, mitte erinevates dubleerivates üksustes. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Mulle üldse ei meeldi see sõna "erikoheldud" kohalikud omavalitsused. Peale maavalitsuste likvideerimist anti väga paljud ülesanded maakonnakeskuste kohalikele omavalitsustele ja need anti koos kohustustega. Toome näiteks abielude registreerimise. On väga palju ülesandeid, mida riik delegeeris kohalikele omavalitsustele, kes juhuslikult on maakonnakeskuse kohalik omavalitsus. Selles mõttes ma kindlasti soovitaks kasutada mingit teist väljendit. 

Aga mul on küsimus Eesti Linnade ja Valdade Liidu kohta. See on teie puhul pigem kommentaarisoov. Nemad, ma saan aru, on selle kooskõlastanud. Kas nad andsid ka mingi täiendava selgituse, kuidas nad said sellise asja kooskõlastada, mis tegelikult ju üheselt ja selgelt tähendab, et teatud rahalised vahendid viiakse kohalikelt omavalitsustelt keskselt välja, mis tähendab päris töökohtade kadumist või kohalikule omavalitsusele täiendavate kulude tulemist? Kas nad kommenteerisid seda ka kuidagi täiendavalt?

Suur tänu küsimuse eest! Linnade ja valdade liiduga me oleme olnud selle seaduseelnõu ettevalmistamise etapis korduvalt ühenduses ja nendega selle eelnõuga ka läbi käinud. Linnade ja valdade liit koondab ju kõiki kohalikke omavalitsusi. Kui veel pool aastat tagasi oli küsimusi linnade ja valdade liidu poolt selle eelnõuga edasiminekul, siis tänaseks on läbirääkimiste käigus need kokkulepped saavutatud, mis olid veel õhus. Need puudutasid näiteks tähtajalisi lepinguid rahvaraamatukogude juhtide puhul, kas lepingud peaksid olema tähtajalised või tähtajatud. Neid nüansse oli seal veel. Tänaseks on see kokkulepe saavutatud. Linnade ja valdade liit märtsi lõpu seisuga on oma jah-sõna öelnud. Ka ise konsulteerinud, olen ma aru saanud nõnda, nende kriitilisemate kohalike omavalitsustega, kellel on olnud ehk rohkem küsimusi teistest, nõusolek on antud ja see on kirjalikult mulle esitatud ilma lisakommentaarideta.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu põhiseisukohti juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, kultuurikomisjoni liige Signe Kivi.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Mul on au tutvustada eelnõu 877, et näidata, milline töö on tehtud. Me ju töötame pigem elektrooniliselt ja see materjali hulk jääb alati kuskile pilvesse. Siis ma lasin printida välja kahepoolse paberi. 

Eelnõu on siin 17 lehekülge, ülejäänu on seletuskiri, tagasisidestamine, mõjud. Võib-olla näitab ka see, et tegemist on tõesti väga põhjalikult ette valmistatud eelnõuga. Nagu minister ka ütles, tegelikult alustati seda tööd 1998. aastal. Isegi mäletan veel seda. Tõepoolest, esialgu oli kavas teha seadusemuudatus, aga selgus, et parem on – ja ma arvan, et ongi parem ja tihti võiks see ka niimoodi olla – tuua Riigikogu ette uus eelnõu. 

Aga alustame algusest. Komisjoni istung toimus 21. aprillil, juhatas komisjoni esimees Liina Kersna. Osalesid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Signe Kivi ja Margit Sutrop. Mina ei hakka puudujaid ette lugema. Kutsutud olid kultuuriminister Heidy Purga, ministri nõunik Karoliina Lorenz, kantsler Merilin Piipuu, õigus- ja haldusosakonna õigusnõunik Epp Hannus ning Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kristel Möller. 

Komisjon algas tavapäraselt sellega, et minister tutvustas eelnõu, mida ta põhjalikult tegi ka täna siin. Ma toon lihtsalt välja veel kord need olulised punktid, neid on kindlasti rohkem, aga rahvaraamatukogu seaduse eelnõu võib-olla üks olulisem muudatus puudutab kasutusmugavust. Tuleks rõhutada, et paraneb digitaalse sisu kättesaadavus ka nendele inimestele, kellel on nägemise või muu trükikirja lugemise erivajadus. Raamatute komplekteerimine muutub uue seadusega tehniliselt mugavamaks. Juhime tähelepanu – ja seda rõhutati ka siin saalis –, et raamatukogude võrgu asutamine ja sulgemine jääb ka edaspidi kohaliku omavalitsuse ja kogukonna otsustada. Reform ei vähenda otsustusõigust, vaid loob tugevama toe ja paremad tööriistad. 

Tutvustan nüüd arutelu. Signe Kivi ehk siinkõneleja küsis, ma küsisin, kuna ma olin saanud Võrumaa Keskraamatukogu juhatajalt kirja – ja ma usun, et neid kirju on Riigikogu liikmed saanud rohkemgi –, milles tunti muret uue tarkvarasüsteemi kasutuselevõtu pärast, kartes eelmiste negatiivsete kogemuste kordumist. Mulle on see teema väga tuttav, kuna ka ise olen olnud rahvusraamatukogu nõukogu liige ja lühikest aega ka esimees ning need teemad on alati olnud üleval. 

Samuti tõi ta esile, et tasuta koduteeninduse korraldamise kohustus jääb alles, kuid töötajate arv väheneb ja teeninduspiirkond laieneb. Ja siit ka küsimus, kuidas siis jääb kohalike omavalitsuste antava rahastusega. Minister selgitas, et plaanis on tagada piisav koolituste üleminekuperiood, sest seadus jõustub osaliselt 1. juulil ja täielikult 2027. aasta 1. jaanuaril, et vältida liigset survet ning toetada sujuvat üleminekut. Minister lisas, et paljud riigid on süsteemi, mida kavatsetakse nüüd juurutada, edukalt rakendanud. Nii et jääme siis lootma. Kogemus on küll see, et alati tekib tõrkeid, aga probleemid on ju selleks, et neid lahendada. 

Kantsler Merilin Piipuu selgitas, et koduteeninduse korralduses muutusi ei ole. Võru keskraamatukogu piirkond on Võru linn, kus tegutseb üks raamatukogu ning osutab koduteenindust vaid Võru linna elanikele. Ja iga keskraamatukogu kujundab koduteeninduse vastavalt oma piirkonna vajadustele, mis toimub praegu samade põhimõtete alusel. 

Komisjoni juht Liina Kersna küsis, kas uue rahvaraamatukogu seaduse kohaselt koheldakse edaspidi kõiki kesk- ja haruraamatukogusid võrdselt ja kas praegune keskraamatukogude süsteem kaotatakse. Kantsler vastas, et uue rahvaraamatukogu seaduse kohaselt koheldakse edaspidi kõiki kohalikke omavalitsusi võrdselt ning suhtlus toimub otse iga kohaliku omavalitsuse keskraamatukoguga. 

Margit Sutrop küsis, kas uue rahvaraamatukogu seaduse kohaselt jäävad Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli raamatukogud samasse süsteemi teiste raamatukogudega või säilitavad oma eraldiseisva süsteemi, nagu ülikoolid on soovinud. Merilin Piipuu vastas, et uue rahvaraamatukogu seaduse jõustumisel tuleb Eestisse tõepoolest ühtne raamatukogusüsteem. See tähendab, et olenemata sellest, kas kasutaja külastab rahvusraamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu või Tartu raamatukogu, toimib sama süsteem kõigi jaoks. 

Merilin Piipuu lisas veel, et uue rahvaraamatukogu seaduse rakendumisel saavad Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli raamatukogud olema samas süsteemis teiste raamatukogudega kasutajakogemuse mõttes. Kõigile avaneb ühtne ja lihtsasti kasutatav ligipääs kogu Eesti raamatukoguvõrgule. 

Madis Kallas tundis huvi, millised olid peamised etteheited uue rahvaraamatukogu seaduse eelnõule näiteks veel aasta tagasi ning kas need murekohad on tänaseks lahendatud. Lisaks soovis ta teada, miks ei andnud paar kohalikku omavalitsust eelnõule kooskõlastust. Minister selgitas, et eelnõu ettevalmistamise protsessis on peamised murekohad olnud seotud komplekteerimise, tsentraliseerimise ning piirkonna eripära arvestamisega. 

Aga arutelude käigus selgus, et kohalikud omavalitsused soovisidki säilitada võimaluse komplekteerida teavikuid vastavalt oma piirkonna vajadustele, vältides olukorda, kus rahvusraamatukogu pakutav nimekiri surub peale teoseid, mis ei vasta kohaliku kogukonna ootustele. See küsimus lahendati kompromissiga, mis võimaldab nüüd kohalikel omavalitsustel ja raamatukogudel ise koostada soovituslikke nimekirju. 

Edasi, raamatukogujuhatajate lepingute tähtajaliseks muutmise küsimus tõusetus päevakorda ja see lahendati samuti kompromissiga. Vastav otsustusõigus jäeti kohalikule omavalitsusele, kuna raamatukogu juhataja tööleping kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse ning seadus seda ei reguleeri. 

Madis Kallas küsis veel, kuidas mõjutab rahvaraamatukogu seaduse eelnõu rakendamine koostööd riigikoolidega, sealhulgas rakenduskõrgkoolide ja ülikoolidega. Kantsler Piipuu vastas, et näiteks digiressurss, mis on praegu ainult rahvusraamatukogu kaudu kättesaadav, saab üle Eesti kättesaadavaks. 

Komisjoni juht Liina Kersna küsis, kuidas mõjutab rahvaraamatukogu seaduse eelnõu rakendamine kooliraamatukogude tegevust ja kas ühendatud piirkonna ning kooliraamatukogud saavad ühtse andmekoguga liituda samadel tingimustel kui teised raamatukogud. Merilin Piipuu vastas, et hetkel on kooliraamatukogud paraku ainsad, kes peavad andmekogu eest ise maksma, kuid Haridus- ja Teadusministeerium otsib sellele keskset lahendust ja tulevikus hakkab rahvaraamatukogude eest maksma Kultuuriministeerium ning teadusraamatukogude eest Haridus- ja Teadusministeerium. Riigikoolidele on lahendus juba leitud ning tööd jätkatakse lahenduse leidmiseks ka teiste kooliraamatukogude jaoks. Kohalikud omavalitsused, kus kooli- ja rahvaraamatukogud on ühendatud, ei pea täiendavaid kulutusi kandma. 

Komisjoni juhi Liina Kersna sõnul on ühtse raamatukogusüsteemi loomine väga oluline samm, kuna see võimaldab kooliraamatukogudel tellida vajalikke teoseid üle kogu riigi ning tagada, et soovitud kirjandus jõuab võimalikult paljude lasteni. Edasi komisjoni liikmed edasi arutlesidki lugemise ja lugemisharjumuste üle ning rõhutasid, et ka paberraamatute lugemine on väga oluline. 

Mina soovisin teada, kas soovituslik nimekiri õpilastele mõeldud teostest on veel olemas ja kas e-raamatud on veebis kättesaadavad. Minister selgitas ja rõhutas, et tegemist on kultuuripoliitiliselt tähtsa väljakutsega. Tuleks tagada, et mitte ainult kohustuslik kirjandus, mis ei ole täna enam nii kohustuslik – ma arvan, et see oli siis, kui meie teiega, kolleegid, käisime koolis –, vaid kogu Eesti kirjandus oleks laiemalt kättesaadav ka e-raamatute formaadis. Aga hetkel on peamine takistus litsentside süsteem ja see on, et kirjastajad väljastavad piiratud koguses litsentse ning need saavad kiiresti otsa, kuna iga litsents tähendab üht võimalikku lugemiskorda. Seetõttu on vaja täiendavat rahastust, et e-raamatuid rohkem soetada ja nende kättesaadavust parandada. 

Kultuuriministeeriumi jaoks on tegemist olulise sammuga nii eesti keele kaitse kui ka selle laialdasema leviku tagamiseks. Aga täna kahjuks ei pruugi kõik lasteraamatud kohe e-formaadis kättesaadavad olla, mistõttu tuleb sellele teemale kindlasti rohkem tähelepanu pöörata. 

Margit Sutrop tundis huvi, kas raamatukogudevaheline laenutus võimaldab inimestel tellida raamatuid üle Eesti ning kas saatmiskulud jäävad tellija enda kanda. Epp Hannus vastas, et eelnõu kohaselt kehtib tasuta raamatu liigutamise teenus ühe kohaliku omavalitsuse piires ainult siis, kui kohalikus omavalitsuses on juba olemas vastav raamaturingluse süsteem. Seadus ei pane omavalitsusele kohustust sellise tasuta süsteemi loomiseks. See on vabatahtlik ning sõltub KOV-i senisest korraldusest. 

Kantsler Piipuu täiendas, et raamatukogude reformi põhieesmärk on muuta raamatute liigutamine ja tellimine oluliselt kiiremaks ja mugavamaks, ning ütles, et rahvusraamatukogu pakub juba praegu võimalust tellida raamatuid otsekoju, postkasti või pakiautomaati. 

Liina Kersna viitas seaduse jõustumistähtajale 1. juulil 2027 ning palus täpsustada, mida käsitlevad need sätted, mis jõustuvad kuus kuud hiljem ehk 1. jaanuaril 2027. Merilin Piipuu selgitas, et keskse komplekteerimise jõustumine toimub tõepoolest kõige hiljem, kuna kogu reform on kavandatud etapiviisilisena. Selline samm-sammult lähenemine on vajalik, sest kolme andmekogu ühendamine korraga ei ole praktiliselt teostatav. Seetõttu alustatakse esmalt ühe andmekogu liitmisega, seejärel liigutakse teise ja lõpuks kolmanda juurde ning siis jõutaksegi komplekteerimise keskse korraldamiseni. 

Liina Kersna tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. maiks ehk tänaseks ja eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aga vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva, kui keegi ei soovi teistsugust tähtaega. Ja seejärel olidki menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks – konsensus –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi – konsensus –, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – konsensus. Suur aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Kolleeg Ester Karusel on teile küsimus. Palun!

Jaa! Aitäh, hea ettekandja, selle väga põhjaliku ülevaate eest, mis komisjonis teil arutelul oli! Varem ka siin sai ministri käest küsitud just Harjumaalt väljaspool piirkondade kohta. Palun öelge, kas komisjoni istungil käis ka see teema läbi, et kuidas võib mõjutada see, et piirkondades tegelikult need töökohad kaovad ära. Ärme lasku juriidikasse, kas need koondatakse või mitte, aga tegelikult reaalsus on ju see, et piirkonnad, need 15 omavalitsust paraku kannatavad, juhul kui neil ei ole endal vahendeid samas mahus, et jätkata nende töökohtadega. Kas see teema käis teil komisjonis läbi?

Suur tänu küsimuse eest! Lühike vastus: ei käinud. Ma pean tõesti ütlema, et arvestades, kui mahukas on nüüd meie ette jõudnud seaduseelnõu, siis nähtavasti on Kultuuriministeerium, minister ja raamatukogude nõunik teinud väga-väga head tööd. Sest me tõesti esitasime ja tundsime huvi just selles vaates, mida ma siin ette lugesin. Tihti on eelnõudel mingid väikesed muudatused ja arutelu läheb väga pikaks ja laialdaseks. Võib-olla võiks öelda, et see kiri, mille ma sain Võru Keskraamatukogu juhatajalt – muidugi, seal oli neid murekohti rohkem –, oligi nagu ainus, mille ma ette tõin. Aga teie küsimuses puudutatud mure on täiesti olemas ja ma arvan, et me kindlasti püüame saada rohkem selgust esimese ja teise lugemise vahel.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid, kuulajad ja vaatajad! Nii nagu me täna oleme kuulnud, rahvaraamatukogu seadus sisaldab väga palju olulist ja palju sellist, mille nimel on valdkonnas kaua tööd tehtud. Me ka sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt tunnustame kõiki neid, kes ühel või teisel moel on oma teadmisi, aega ja energiat sellesse pannud. Näiteks, rahvaraamatukogude põhieesmärkide ja ülesannete ajakohastamine, rahvaraamatukogude võrk ja struktuuri kasutaja veel sõbralikumaks tegemine, rahvaraamatukogude ajakohastamine juhtimise kaudu ja nii edasi. 

Samas ma pean jätkama samast kohast, kus tegelikult komisjoni esindaja Signe Kivi just lõpetas, mis puudutab ühte olulist osa sellest kogu seadusest. Nagu me teame, iga seadus saab olla täpselt nii hea, kasulik ja tugev, kui on selle iga üksik osa. Antud juhul on lõpuni ära seletamata ja ausalt jäetud sisse vaatamata regionaalsuse aspektile. Seni on olnud igas maakonnas niinimetatud neli riigi poolt rahastatavat palgalist kohta. Täna esimesel lugemisel oleva eelnõuga need sellisel kujul kaoksid ja taas kord peaksime tõdema, et riik on jälle tõmmanud ennast kaugematest piirkondadest koomale. Me võime teha regionaalpoliitikat ja erinevaid meetmeid rakendada, aga kui teisest otsast kogu aeg veel kiiremas korras asju ära viiakse, siis tulemus on ikka pigem ääremaastumise kiirem vohamine. 

Seda eelnõu komisjonis kuulates me regionaalsest vaatest väga ei rääkinud, sellele saime kinnitust ka komisjoni ettekandest. Me teame, et mõned kohalikud omavalitsused olid kriitilised, aga väga detailidesse ei mindud ja pigem mitte sellest vaatest. Meie fraktsiooni nimel võime kinnitada, et sellisel kujul on see seadus aga poolik ja ei täida kuidagi põhimõtet regionaalpoliitika igas poliitikas. Ma tean, et mitmed ministeeriumid ütlevad, et regionaalpoliitika ei ole meie ministeeriumi ülesanne, see ei ole meie peamine fookusvaldkond, aga siiski, kas on kaalutud võimalust, et keskseid ülesandeid kogu Eesti jaoks tehakse just piirkondades ja võimalikud koondamised viiakse läbi kõige suuremates linnades? 

Teame, et see on keeruline ja nõuab juhtide tahet ja soovi näha valdkonda ka läbi kaugemate piirkondade inimeste, läbi kaugemate piirkondade professionaalsete raamatukogutöötajate. Iga otsus on eraldi võttes võib-olla üleelatav, aga kui valdkondade peale tuleb ikka kokku neid kümneid, siis mõju on ülimalt suur igale väiksema või keskmise suurusega maakonnale. Olgu see, äärmiselt aktuaalne teema, notarite maakondadest ärakadumine, kutsehariduse või kõrghariduse kättesaadavus, eriarstiabi pakkumine. Seda loetelu võiks tegelikult päris pikalt jätkata. Selle seaduse vastuvõtmisel kahjuks lisanduks siia loetellu ka raamatukogutöötajate vähenemine, kes on riigi palgal. 

Kõik otsused ja menetlusse tulevad seadused tuleb selles vaates kindlasti üle vaadata, et need ei teeks liiga ka kaugematele piirkondadele. Alati on lahendus olemas ja sageli on need, jah, keerulisemad, need nõuavad täiendavaid ressursse riigieelarvest, aga neid kindlasti peab kaaluma ja vajaduse korral ka midagi muutma. Ja just sellest lähtudes ja ainult sellest lähtudes, et regioonidest ära kaduvate töökohtade teema on lõpuni läbi rääkimata, me ei saa seda eelnõu sellisel kujul toetada ning teeme ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Palun endale kolm minutit lisaks.

Kolm lisaks.

Lugupeetud minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahvaraamatukogu seadust on pikka aega ette valmistatud ja kindlasti on see tee olnud õige. Elu on muutunud, raamatukogude roll, nagu minister rääkis, on muutunud ja seaduse kohendus on absoluutselt vajalik. 

On palju detaile, võib-olla liigselt tähelepanu sai üks neist, aga jah, tõesti, ma vastan omakorda lugupeetud ministrile. Lihtsalt ebaproportsionaalne suhe alaealiste õigustesse, kui me vaatame, et need on jutuks olnud kõikjal. On antud 16-aastastele valimisõigus. Siin on antud õigus otsustada soovahetuse üle. Praegu on arutuse all see, et ilma vanemate loata vaktsineerida lapsi näiteks koolis. Siis siin olev § 18 lõige 3 tekstis: "Rahvaraamatukogul on lugejaks registreerimisel õigus alla 18-aastase isiku ja täisealise eestkostetava puhul küsida väljaande või eseme kojulaenutamiseks ka tema seadusliku esindaja andmeid ning kirjalikku nõusolekut." Siin on see nõusoleku moment. Kas see on vajalik praegusel ajal või on ebaproportsionaalne teiste valdkondadega võrreldes? Ma arvan, et vanem peab olema kursis, aga kas ta peab andma kirjaliku nõusoleku? Ministri tähelepanek oli asjakohane, viiviste maksmisele on ilmselt vanemate roll oluline. Aga kui alaealine teeb valesid otsuseid soovahetuse või vaktsineerimise kohta, siis need kulud kindlasti jäävad ka suures osas vanemate kanda. Nii et see proportsionaalsus on siin küsimus. Aga see on detail. 

Kaks suurt teemat on olnud rahvaraamatukogu seaduse, ma ei taha öelda, et konfliktide allikas, aga suurema vaidluse all. Üks neist on olnud rahvusraamatukogu tsentraliseeritud süsteemi suhe teadusraamatukogude autonoomiasse ja teine regionaalpoliitiline aspekt, suhe rahvaraamatukogudesse. Esimesel puhul ma pean tunnustama seaduseloojaid. Rahu on maa peale toodud, vähemalt süsteemi enda ehitamise mõttes. ELNET Konsortsiumi juhatusse on võetud lisaks ülikoolide esindajatele ka rahvusraamatukogu esindajad. Praegu käib kokkulepitult ühtse hanke tegemine. 

Ülikoolide raamatukogud on arvestanud, et ühtne üleriigiline raamatukogusüsteem rahuldab ka nende vajadusi. Loomulikult siin on kokkulepe, et kataloogid jäävad kahekihiliseks. Teadusraamatukogud saavad kasutada oma ESTER-i baasil toimivat eraldi süsteemi, kus on rahvusvahelised ajakirjad ja muud tellimused, mida rahvaraamatukogudel vaja ei ole. Rahvaraamatukogudele arendatakse välja edasi seda MIRKO-süsteemi, millega rahvusraamatukogu on alustanud, aga seal kõhus on ühtne üleriigiline raamatukogusüsteem, mille hange praegu käib. 

Kas see 25. mail avatav hankedokument annab meile tulemuse ja millise finantsilise kohustuse ta loob rahvusraamatukogule ja tegelikult raamatukogundusele üldiselt, me praegu ei tea. Seetõttu ei tea ka partnerteadusraamatukogud, kes ei ole ülikooli teadusraamatukogud, ega ka näiteks nendega samasse süsteemi pürgivad Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu täpsemalt, kui palju nad maksma peavad hakkama. Ega see, kui palju maksma peab hakkama süsteemi arenduse eest, ei ole ka üldiselt teada. Nii et loodame, et siit ei tule metsikult suuri üllatusi. Rahvaraamatukogudele lubas Kultuuriministeerium need kulud katta, aga ikkagi see on üldine maksumaksja raha. Loeme siis, et suhe teadusraamatukogudega on ära klaaritud ja sellega on õigustatud ka pikaajaline arendus ja läbirääkimiste protsess. 

Teine tõsine aspekt, mis minu meelest ei ole leidnud lahendust, on regionaalne tasakaal. Siin on sellest palju räägitud, aga tõepoolest, muidugi on nende konkreetsete riigipalgaliste maakondade keskraamatukogude töötajate funktsioonid ja ülesanded ajaga muutunud. Võib-olla osa neist ka jätkab, kui omavalitsused, maakonna keskraamatukogusid pidavad omavalitsused leiavad nende kohtade pidamiseks raha ja kõiki neid ei koondata. Aga suhtumist regionaalpoliitilisse tasakaalu näitab see igal juhul, et üle Eesti 58 ametikohta – siin ma täpsustan: kõik maakonnad ei ole nelja ametikoha peal, vaid Hiiumaa on kahe ametikoha peal, sellest see number 58 tulebki –, et nende riigi rahastamine võetakse maha. See tähendab, et tegelikult riigi rahastatud kultuuritöötajate ja haridustöötajate – kuna raamatukogud on ka haridusasutused – osakaal langeb, tsentraliseeritakse kõik need teenused rahvusraamatukogu juurde, ja eriti digitaalse raamatukogusüsteemi arendus. See võiks olla kõigi omavalitsuste suhtes küll justkui võrdne lähenemine, aga maakonnakeskuse raamatukogude töötajad on kindlasti lähemal kohalike omavalitsuste raamatukogudele ja haruraamatukogude töötajatele, kui on Tallinnas asuvad rahvusraamatukogu töötajad. 

Nüüd kompensatsioon, et kümme kohta kohtadele piirkondadesse, kusjuures ka täpselt ei teata, mis tingimustel need sinna luuakse ja kas seal hakkavad olema tegelikult kohapealsed inimesed, need kõrgharidusega spetsialistid, kes muidu võivad kaotada töö. Ja kümme ei ole 58. Siis on täiesti selge, et regionaalpoliitiliselt ei ole see asi läbi mõeldud. Maakonnad, eriti, kui me mõtleme, kaugemad maakonnad, kaotavad haritud spetsialistide töökohti. See on vastupidine suund sellele, mida riik tegelikult on lubanud. 

Me teame, et tsentraliseerimiste puhul on öeldud, et ökonoomsus on oluline, aga tegelikult see nii-öelda keskus, kelle alguses öeldakse, et on vähem töötajaid vaja kui see harusüsteem, mis enne oli, nõudis liiga palju raha, siis nüüd on töötajaid vähem, siis need tsentraliseeritud keskused tihti hakkavad pikas plaanis oma töötajate arvu hoopis kasvatama, et oma funktsioone täita. Ja need konkreetsed töökohtade täitmised ei pruugi olla ka kohalikele inimestele, vaid need inimesed võivad olla just nominaalselt kohtadel …

Aitäh!

… aga tegelikult elada Tallinnas. Nii et regionaalne kanapimedus. Ja selle tõttu annan ma ka signaliseerimiseks, et regionaalne tasakaal on oluline, Isamaa fraktsiooni eest annan tagasi lükata ettepaneku esimehe asetäitjale üle.

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek, nagu komisjoni ettekandja ütles, on eelnõu 877 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks samasisulist ettepanekut, üks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt, eelnõu 877 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame neid ettepanekuid hääletama ja selleks saalikutsung. Saalikutsung, palun!  

Head kolleegid, tuletan meelde, et oleme teise päevakorrapunkti juures. Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulise ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud rahvaraamatukogu seaduse eelnõu 877 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 877 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. mai kell 17.15.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on justiits- ja digiministri 2026. aasta ettekanne "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Head kolleegid! Meil on olnud väga hea kriminaalpoliitika põhialuste dokument aastani 2030. Kuigi iga kuritegu on üleliia, on riigi tõenduspõhine tegutsemine hoidnud ühiskonna turvatunde heal tasemel. Vaid 2% inimesi peab kuritegevust ohuks oma turvatundele. See on tugevasti allapoole Euroopa keskmist taset, vastab enam-vähem Baltikumile, ent on madalam kui näiteks Põhjamaades. 

Küll aga olud muutuvad ja seetõttu, kui te lubate, ma keskendun tänases ettekandes neljale teemale, kus viimasel ajal saame öelda, et meil on tõesti murekohad, mida me saame parandada ja peaksime parandama. 

Esimene teema on süütuse presumptsiooni austamine, see põhiseaduses väljatoodu. Teine teema on meil mure selle pärast, et lapsed kukuvad abivõrgustikest välja, nad ei saa piisavalt kiiresti õiget abi. Kolmas teema on ühiskonnas pead tõstnud kihk irduda tõenduspõhisest turvalisust tagavast kriminaalpoliitikast. Ja neljas teema on ülekriminaliseerimine ja ülekaristamine, millele kulub meie uurimisasutuste energia, selle asemel et aidata tegelikke ja päris ohvreid. 

Kui lubate, alustan süütuse presumptsioonist. Meie põhiseaduse § 22 ütleb selgelt, et mitte kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. See tähendab seda, et enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist on inimene täiesti süütu. See on üks õigusriigi põhialuseid. Inimest ei tohi pidada süüdi olevaks enne, kui riik on tõendanud vastupidist ja sõltumatu kohus on teinud otsuse, mis on ka jõustunud. 

Kahjuks me näeme, et seda põhimõtet laialdaselt rikutakse ja see on kaasa toonud väga palju kannatusi, täiesti põhjendamatuid kannatusi ilma süüta inimestele. Seda põhimõtet on rikkunud ka ametnikud ja riigiesindajad. Kui me mõtleme tagasi sellele, et Elmar Vaher lasti töölt lahti siseminister Lauri Läänemetsa poolt ainuüksi selle tõttu, et menetlustoiminguid oli alustatud, siis kohus on selles suhtes oma selge otsuse teinud. See Lauri Läänemetsa käitumine mitte ainult et ei olnud vale, vaid, nagu kohus sedastas, otsus tehti ka inimest alandaval moel. 

Me näeme probleeme ka meedia poolt tagant õhutatud survega heita inimesi, justkui nad oleksid süüdi, ühiskonna äärealadele enne, kui kohtuotsus on jõustunud. See omalaadne omakohtusoov ja tahtmine inimest süüdi mõista enne süüdimõistvat kohtuotsust on, olgem ausad, ühiskonnas viimastel aegadel laiemalt levinud. Kahjuks on see kaasa toonud ka esimesi füüsilise vägivalla ohvreid. 

Ent inimesed on kaotanud tervist, tööd, lugupidamist ja austust vaatamata sellele, et hiljem selgub kohtuotsuse järgi, et nendel inimestel süüd üldse ei olnud. Meil on viimasest ajast tulnud ka mitmeid Riigikohtu otsuseid, kus tuletatakse meelde süütuse presumptsiooni olulisust. 

Võtame eelmise aasta suvest, kus Riigikohus heitis Rahapesu Andmebüroole ette seda, et haldus konfiskeerimist läbi viies oli Rahapesu Andmebüroo kasutanud põhjendusi, mis jätsid mulje, et inimene ongi juba süüteo toime pannud. Riigikohus otsustas, et niimoodi loomulikult teha ei tohi, enne kui, jällegi, süüdimõistev kohtuotsus on üleüldse jõustunud. Süütuse presumptsioon, tuletan veel kord meelde, tähendab seda, et mitte kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 

Või siis Riigikohtu otsus eelmise aasta lõpupoolelt, kus käsitleti kohtueelse menetluse uurimise andmete avaldamist ja selle kaudu süüdlase kuvandi loomist. See on üks teemasid, mis on praegu ka Riigikogus arutlusel, kus meediaorganisatsioonide huvi on saada kätte võimalikult varajased uurimistoimingute andmed, et avalikult hakata inimest juba käsitlema, et näete, teda uuritakse. Ja teisel pool on seisukoht, et kuna me ei ole suutnud Eestis süütuse presumptsiooni austamist täiel määral tagada, siis võib-olla see ei ole mõistlik. Võib-olla me rikume ära inimeste elud, kes seda absoluutselt ei vääri. 

Mõelgem korraks ühiskonnale, kus me päriselt suhtuks jätkuva lugupidamisega ja austusega nendesse inimestesse, kelle suhtes on uurimistoiminguid alustatud. Kahtlusi tuleb uurida, see on päris selge. Ent kui me peaksime kõik lugu süütuse presumptsioonist ning suhtuksime austuse ja lugupidamisega inimestesse nii, et nad ei ole süüdi enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, siis mõelgem korraks, kui palju paremaks läheks meie elu Eesti ühiskonnas, kui palju vähem me teeksime üksteisele ilmaasjata haiget ja kui palju vähem me lõhuksime üksteise tervist, inimsaatusi, perekondade turvatunnet, kui me lihtsalt käituksime austades meie põhiseadust. Siit minu selge üleskutse: hoidkem põhiseaduse § 22 kindlalt au sees, järgigem seda ja meie ühiskond on palju tervem. 

Tulen nüüd laste juurde. Väga laialdastest uuringutest on hästi teada, et mida nooremas vanuses laps saab talle vajalikku abi, seda tõhusam see abi on ja seda suurem on kindlus, et see abi tõesti toimib ja me saame aidata neid lapsi, kellel on kas muret tekitav perekondlik taust, vaimse tervise mured, sõltuvuse mured või mõned muud mured, millest see pisikene armas inimene ise jagu ei saa ja kus me ühiskonnana saame teda aidata. 

Samal ajal me näeme kahjuks seda, et taas on sattunud lapsed toime panema ränkasid kuritegusid. Eelmise aasta oktoober Raasikul ja aprill tänavu Valgas – need teod on tekitanud ühiskonnas hirmu ja kättemaksuiha. Ma mõistan ühiskonna valu ja ma mõistan ühiskonna muret, aga lahendus on tegelikult selles, et lapsed saavad vajalikku abi. 

Toomata konkreetseid näiteid ka rasketes juhtumites, me oleme tegelikult ju pidanud tunnistama seda, et lastele on üks või teine teda abistav meede määratud, aga lisaks järjekord ei ole kätte jõudnud. Laps on jõudnud enne kuritegelikule teele. See on asi, mida me peame ühiskonnas kiiresti parandama. 

Me saame seda teha tänu sellele, et meil on andmepõhine ühiskond. Me oleme käivitanud Justiits- ja Digiministeeriumi eestvedamisel tehisaru kasutava projekti koostöös teiste ministeeriumidega, mille eesmärk on tagada see, et mitte ükski noor, mitte ükski laps ei jääks haldusalade vahel ilma abita, et meil tekiks punaste lipukeste süsteem, mis ei ole mitte jälgimine, vaid mudimine, et kõik ametkonnad korjaks selle lipu kiiresti üles, et nad näeksid, et siin on see laps, kes just nende abi kiiresti vajab, ja et nad tõstaksid lapse eelisjärjekorras ettepoole. 

Analüüsime ka seda, kas oleks võimalik näiteks kohtumenetlustes sarnaselt taastuvenergia projektidega tõsta ka lapsed prioriteetsetena ettepoole. Sest veel kord: laste puhul on ilmselge see, et ühe lapse üks päev on tema elust palju suurema osakaaluga kui ühe täiskasvanu üks päev. Lastele on kiire ja tõhusa abi, sellele lapsele vajaliku abi osutamine ülimalt oluline. 

Tööprojekti nimi on praegu Mudila, mis tuleneb mudimise sõnast ja selgest vastandusest sellest, et me ei tegele mitte jälgimisega, vaid vastavatele ametkondadele automaatse märguande tekitamisega, kui laps on jäänud bürokraatlike hammasrataste vahele või kuskile teenusjärjekorda toppama. Me suudame andmepõhiselt aidata lapsi kiiremini neile vajalike teenusteni jõuda. 

Kui vaadata statistilisi andmeid, siis mullu oli 4252 alaealiste süütegu, mis 2024. aastaga võrreldes on kasvanud. Suurem osa on endiselt varavastased või siis üks on teist lööma läinud või keegi on alkoholi tarvitamise pärast karistada saanud. Aga kui 2016. aastal oli meil alaealisi vanglas 29, siis nüüd on alaealisi vanglas kuus. Tõsi, meil olid aastaid, kus ühtegi alaealist vanglas ei olnud ja loomulikult on see eesmärk. Ja just selleks see Mudila-nimeline tehisaru projekt, et lapsed ei kukuks abi vajades bürokraatia hammasrataste vahele, meil ka käivitatud on. Sest me teame tõenduspõhiselt, et valdavat enamikku lapsi me ühiskonnas tegelikult oleksime saanud aidata. Tegelikult oleksime saanud juba väiksena nende laste muresid lahendada nii, et nad ei oleks sattunud kuritegelikule teele. 

Kolmas mure on kihk irduda tõenduspõhisest karistuspoliitikast. Meil on riigi kriminaalpoliitika üles ehitatud sellele, et me kasutame kuritegevuse ennetamiseks, kurjategijate karistamiseks ja kurjategijate sotsialiseerimiseks selliseid tööriistu, selliseid samme, selliseid meetodeid, mis tõenduspõhiselt kuritegevust vähendavad. See poliitika on olnud edukas. Eestis on viimase kümne aastaga vangide arv vähenenud umbes 1300 inimese võrra. Kui näiteks Prantsusmaa vanglate täituvus on üle 135%, Itaalias 125%, siis Eesti vanglate täituvus on 65%. Ja meil on kaks korda rohkem inimesi kriminaalhoolduses kui vanglas. See on tõenduspõhiselt vähendanud retsidiivsust ehk juba süüdi mõistetud inimese puhul uue kuriteo toimepanemist. Kas pole mitte see meie ühiskonna eesmärk – vähendada kuritegevust? 

Kui me võrdleme neid riike, kus on hüppeliselt inimesi rohkem vangi pandud, siis on see tekitanud üksnes sotsiaalseid kriise ja suurendanud korduvkuritegevust. Sellel on üsna loogiline ja lihtsalt arusaadav põhjendus. Kui üks inimene on midagi kurja teinud ja ta pikaks ajaks ühiskonnast eraldada, vangi kinni panna, siis kui tal enne veel oli mingi sotsiaalne võrgustik, kes teda toetas, tal oli enne veel mingit lootust leida ja ühiskonda panustada, siis pärast pikka aega vangistust tal tegelikult need lootused kaovad ja vanglast vabanedes ei jäägi tal suurt muud üle kui uus kuritegu toime panna. 

Ei, ma ei õigusta neid kurjategijaid absoluutselt, vaid ma toon lihtsalt välja selle, et tõenduspõhiselt on meie eesmärk see, et vähendades korduvkuritegevust, me vähendame kuritegude arvu. Ja korduvkuritegevuse vähendamiseks peab vanglakaristus olema just nii pikk, et ta mõjub heidutavalt, aga samas peab vanglast väljumine olema kriminaalhoolduse poolt toetatud, selleks et inimene ei pane toime uusi kuritegusid, vaid me aitame inimesel leida võimaluse teha tööd, kuskil elada ja ühiskonda teenida õiguskuulekalt. See on oluline selleks, et vähendada kuritegevust. 

Paraku kuuleme üha, kuidas korduvad üleskutsed inimesi panna pikemaks ajaks vangi, panna üldse kõik inimesed vangi, kes veel vabalt ringi liiguvad, või kahekordistada karistusi. Karistuste kahekordistamise idee tuli hiljuti Isamaa Erakonnast. Ka siit saalist on kostnud üleskutseid, et kõik kurjategijad, kes veel vabalt ringi liiguvad, tuleks tühjadesse vanglakohtadesse ära paigutada. 

See ei vii ühiskonda suurema turvalisuse poole, teame me kindlalt tõenduspõhistest andmetest. See on omamoodi kuritegelikule maailmale hoogu andmine, sest seda näeme me rahvusvahelisest statistikast ja rahvusvahelistest uuringutest. 

Ka Eestis on selge vahe nende kinnipeetavate vahel, kes vanglast vabanevad otse, uste selja taga kinni pannes, nende puhul on retsidiivsusmäär 25%, ja juhul, kui on kriminaalhoolduse kaudu vabanemine, 16%. 

Kelmustest on mitu korda siin saalis juttu olnud. 7000 eurot 2025. aastal keskmine kahju inimese kohta on paljudele peredele laastav. Meil on Siseministeeriumiga koos töökava. Siseministeerium on asutanud ka eraldi kelmustevastase keskuse ja loodame selle probleemi maha saada. 

Aga lõpuks lubasin rääkida ka ülekriminaliseerimisest ja trahvidest. Meil on põhimõttelisi eriarvamusi ka siin. Kui näiteks Lavly Perling leidis, et ainuüksi formaalse rikkumise karistatavus korruptsiooni ennetamisel peaks jääma, siis mina arvan teistmoodi. Ma arvan, et ainult tehniline eksimus paberil, mis mitte kellelegi ei ole tekitanud kahju ega kasu, ei peaks viima vanglakaristuse hirmuni. Mul on hea meel, et meil on toimunud lai ühiskondlik arutelu selle üle, et me karistame ikkagi sellistel juhtudel, kui keegi on tahtnud korruptiivselt käituda, kui kellelegi on tekkinud kahju või kasu. Mul on hea meel, et ühiskonnas võitis see tervemõistuslik õiglane lähenemine. Ja loodetavasti Riigikogu suudab selle seaduse kiiresti ära menetleda. 

Samal ajal on meil uurijad nii politseis kui ka prokuratuuris kinni menetlustega, mis 2015. aastal olid väärteod. Karistusseadustikus olevad rahalised piirid 200 eurot, 4000 eurot ja 40 000 eurot pärinevad just nimelt sellest aastast. Seletuskirjas on kirjas, et neid tuleb regulaarselt iga paari aasta tagant vähemalt üle vaadata. Loodame ka seda teha, et ohvrid – päris ohvrid – saaksid kiiremini abi. 

Lõpetan kõnekate faktidega trahvidest. Meil on kahjuks tekkinud selline olukord, kus füüsilisi isikuid me kipume trahvima maksimummäärades ja juriidilisi isikuid kas miinimummäärades või pea üldse mitte. Meil on trahvide teema, mis vajaks üldse ülevaatamist. Eelmise aasta seisuga oli meil 1135 väärteokoosseisu ja juriidilise isiku vastutus nendest 922-s. Samas, kümne aasta jooksul ligi 80% nendest väärteokoosseisudest mitte ühtegi korda kasutatud ei ole. 

Kas piletita sõit võiks olla lahendatav hoopis leppetrahviga, mitte süüteomenetluses, või parkimine eraparklas tõesti samamoodi, mitte süüteomenetluses, või kui teekasutusmaks on maksmata, äkki võiks selle lahendada viivistasuga, mitte süüteomenetlusega? Meil on teemasid, mida vaadata, et meie uurijad saaksid tõesti tegeleda päris kuritegudega ja panna oma ressursse sinna, et kõik kurjategijad Eestis saaksid kiiresti õiglase karistuse. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Meil on siin uus sõna kriminaalpoliitikas. Inimene korraldas telefonipetturite võrgustiku, varastas 100 miljonit, andis seejärel 8,5 miljonit Eesti riigile ja lendas rahulikult eralennukiga Iisraeli. Kas meil hakkab nüüd alati nii olema, et varastad, jagad riigiga ja oled vaba? See on tulusam kui aus töö, kui töötad, maksad riigile 24%. 

Aitäh! Ma saan küll aru, millisele lahendile te viitate, aga mul ei ole selle lahendi üksikasju ees. Ma saan siiski aru niimoodi sellest lahendist, et kõik, kes kurjategija kuritegevuse tõttu kannatasid, saavad oma osa tagasi, pluss veel ülejääk ka. Aga mul ei ole konkreetseid asja detaile ees.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kõigepealt tänan, et te alaealiste kuritegevusele nii suurt rõhku panite. Ma usun, et me siin saalis ja kogu ühiskonnas oleme väga nõus ja tegelikult ka loomulikult šokeeritud sellest, mis on toimunud ja millised statistikanäitajad meil just selles valdkonnas on. Minu üks küsimus ongi see, kas te näete ka juriidiliselt õigusloomes mingisuguseid lahendusi. Te tõite välja erinevaid programme, seda toob välja ka sotsiaalminister, kuid kas ka seadustes on vaja teie hinnangul mingeid muutusi. Teine küsimus, ma kasutan ka seda võimalust, kas te näete, et ka korduvkaristuste puhul – mitte ainult alaealised, vaid ka täiskasvanud – peaks tegema mingisuguseid muutusi. On piisavalt neid juhtumeid, viimati surmakutsar Lõuna-Eestis, kus inimene on korduvalt karistatud, kuid jääb mulje, et meie karistused ei vasta sellele inimese teole.

Aitäh! Kõigepealt suur tänu heade sõnade eest! Tõesti, ma usun, et me jagame terve saaliga just seda muret, et kui me saame ühiskonnas kuskil lapsi aidata, siis me peame seda tegema. See on meie kohustus. Jah, me vaatame üle ja analüüsime, kas on mõistlik ka kuskil teha seadusandlikke muudatusi just selleks, et laps saaks kiiremini abi, et ta ei satuks mitte üldjärjekorda, vaid et lapse puhul tekiks see eelisjärjekorra teema. Ja veel kord, seda sellel põhjusel, et lapse puhul on reageerimiskiirus ülioluline, laps areneb väga kiiresti. Me ei räägi ainult karistuspoliitikast, me räägime siin ka tervisest. Me räägime seda, et terviseabi saab täpselt samamoodi tegelikult laste puhul. Mida kauem on ootejärjekord, seda väiksem on selle abi tõhusus, aga eesmärk on ju see, et see abi oleks äärmiselt tõhus. 

Mis puudutab korduvkuritegevust ja muudatusi, siis tegelikult on juba tehtud muudatusi praktikas, mis ei nõua seadusemuudatusi. Näiteks on prokuratuur muutnud praktikat ja asunud just korduvkurjategijatele määrama rohkem areste, mis minu hinnangul on täiesti põhjendatud ja väga positiivne muudatus prokuratuuri töös. 

Nüüd, mis puudutab seda surmakutseri näidet, siis seda on põhjalikult analüüsitud mitut pidi, aga selle üks lahendeid on ka see, et tõesti kohtutes on kohustus spetsialiseeruda lähisuhtevägivallale, et kohtunik selgelt teab, et kui ohver tuleb ja ütleb, et ärge temaga midagi tehke, siis see ei pruugi olla ohvri tegelik lõplik soov ja et lähisuhtevägivalla puhul ei määrataks näiteks elukohta ohvri juurde. Sellised parandused. See eelnõu on juba Riigikogus.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister, suur tänu hea ettekande eest, mis oli päris konkreetne ja hea kuulata! Aga siin materjalis on kirjas, et kuriteod liiguvad üha enam lähisuhete ja digikeskkonna suunas ning tänavavägivalda nii palju ei ole. Minu küsimus on avaliku ruumi ja sotsiaalmeedia vahekorrast. Nagu me teame, arvatavasti paljud teavad, et Riigikohus otsustas eelmise aasta novembris vist, et kehtiva seaduse järgi on avalik koht ainult füüsiline ruum. See oli väga huvitav vaidlus. Aga ma tahtsin küsida, kas ministeeriumil on mingeid mõtteid või arutelusid sellel teemal toimunud või kas see võiks sinna suunda vaadata.

Aitäh! Äärmiselt oluline küsimus, sest faktiliselt see on tõsi. Meil ei kasva kahjuks mitte ainult kuritegevus digitaalses ruumis, vaid meil kasvavad ka laiemalt küberründed. See on tervikuna laiem küsimus. Aga meil on juba läbinud väljatöötamiskavatsuse ja eelnõu jõuab peatselt Riigikogu menetlusse, mis puudutab näiteks konkreetselt niinimetatud kättemaksuporno osa ehk seda, kus levitatakse intiimpilte internetis. Oleme vaadanud ka teistest riikidest, milliseid lahendusi on tehtud. Küsimuse all on näiteks ka see, kas kõnekaardi ostmisel oleks vaja siiski mingi isikutuvastus või mitte. Need on sellised arutelukohad veel. Aga kättemaksuporno, ma loodan, me jõuame selle Riigikogu koosseisu ajal küll ära lahendatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen siin vaadanud ka varasemaid kokkuvõtteid. Praegune ettekanne on jah huvitav ja nii edasi, aga süsteemne küll ei ole võrreldes varasematega. Numbrid, mida ühes on välja toodud, teises ei ole ja nii edasi. Aga üks konkreetne küsimus. Vaadates 2021. ja praegust aruannet, näiteks tapmiste arv oli 2021. aastal 26, praegu 28, aga samas tapmiste, mõrvade arv 100 000 kohta oli 2021. aastal 3,8 ja nüüd 2,04. Kuidas need arvud on tekkinud? Kas nii palju inimesi on ära kadunud, tegelikult ei ole, või kuidas sellised arvud tekivad? (Saalist räägitakse.) Suhtarv on nüüd 2,04 tapmiste puhul, viis aastat tagasi oli 3,8. Kust selline hüpe?

Aitäh! See on väga huvitav küsimus, millele ma seda metoodikat vastata praegu ei oska. Kui teile sobib, saadame kirjalikult selle ülevaate täpsemalt järele. Aga tõepoolest, mul on siin ees – see on ka selles jaotusmaterjalis – tapmistes ja mõrvades hukkunud inimeste arv 2025. aastal 19, 2024. aastal 18 inimest kaotas oma elu kahetsusväärselt. Ja tapmisi ja mõrvu koos katsetega 100 000 elaniku kohta 2025, nagu te õigesti ütlesite, 2,04. Seal on ka teatud vähenemine toimunud, ka üle-eelmise aastaga, 2024 on see olnud 2,4 100 000 elaniku kohta. Aga selle täpse metoodika me saadame teile kirjalikult, kui sobib.

Tanel Kiik, palun!

Jaa, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te rääkisite oma ettekandes ka kelmustest, aga tegelikult mul on sarnane mure nagu kolleegil eespool. Meil on selline põhimõte, mida me ikka peaksime järgima, et kuritegevus ei tohiks ennast ära tasuda. Kas või kelmuste puhul, raha väljapetmise puhul peaks risk vahele jääda või karistust saada olema piisavalt suur ja heidutav, et selliseid kelmusi mitte ellu viia. Aga vaadates tõesti ka seda ühte konkreetset juhtumit, mis hiljuti meediast läbi käis – ma tsiteerin Eesti Ekspressi andmeid –, et inimene pettis üle riigi, erinevates riikides kokku 100 miljonit eurot välja võrgustikku, aga see karistus, mis ta Eesti poolt sai, oli suurusjärgus natuke üle 8 miljoni, 8,5 miljonit, mis oli Eesti kannatanute kulud, ja lisaks teatud, ma ei tea, kulu veel täiendavalt riigile, aga ülejäänud piltlikult 92 miljonit ei ole siis enam meie mure. Kuidasmoodi see läheb kokku selle loogikaga, et kuritegevus ei peaks ennast ära tasuma, kui lastakse vabaks inimene, kes teadaolevalt on petnud välja ja saab jätta endale üle 90% kuritegelikust tulust? 

Aitäh! Veel kord: mul ei ole kahjuks konkreetse kaasuse asjaolusid. Tunnistan ka, et ma ei ole nendega tutvunud ja ma ei oska seda konkreetset kaasust kommenteerida. Ma ei tea, kas sama isiku suhtes oli menetlus mitmes riigis. Mul puuduvad need andmed, ma kahjuks ei oska seda kommenteerida. Kui sobib, siis äkki me saame selle lahendatud kirjaliku küsimuse kaudu. Kui te saadaksite selle kirjaliku küsimuse, siis ma loomulikult hea meelega vastan sellele. 

Küll aga puudutasin ma oma ettekandes trahvide teemat. Ma olen teiega selles mõttes väga nõus, et kuritegevus ei tohi ennast mitte kunagi ära tasuda. Aga samal ajal põhjus, miks ma selle trahvide teema tõstatasin, on see, et me näeme, kus kuritegevus ennast tasub ära. Ja meil on tekkinud isegi müstiline olukord, kus tulenevalt sellest, et me füüsilise isiku trahve oleme kahekordistanud, on osal juhtudel füüsilise isiku trahv suurem kui juriidilise isiku trahv. Näiteks saab terve ettevõte tohutu suure käibega sama asja eest väiksema rahatrahvi kui tädi Maali, kes on samasuguse teo teinud. See ei ole ka õiglane.

Ja kui me vaatame laiemalt õigusruumi, siis me tegelikult näeme, et kui me oleme füüsilistele isikutele lausaliselt pannud maksimaalse võimaliku trahvi sama teo eest, siis juriidilistele isikutele on see mediaan ainult 8% võimalikust maksimaalsest trahvist. Minu meelest tuleb siin üle vaadata, kuidas me ühiskonda niimoodi korraldame, et füüsilise isiku ja juriidilise isiku trahvimine oleks ühetaoline. Ei saa olla niimoodi, et üks ja sama tegu on erineva raskusastmega, sõltuvalt sellest, kas seda teeb juriidiline isik või füüsiline isik, ja selle raskusastme erinevus on niivõrd dramaatiliselt suur. Kui ikkagi juriidilise isiku trahv on 3200 eurot rikkumise eest, mis toob talle sadu tuhandeid eurosid kasu, siis kahjuks me oleme olukorras, kus valede asjade tegemine ongi tasuv. See ei ole ju ka asja mõte. Samas on meil kõrval Euroopa Liidu õigusest tulenevad trahvid, näiteks andmekaitseõiguse rikkumise eest on 20 miljonit eurot. See näitab, et see ruum vajab korrastamist. See on tõenäoliselt teema, mida ka järgmine Riigikogu koosseis peaks minu hinnangul edasi vaatama.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma olen teiega ühelt poolt nõus, et ühiskonnas on probleemiks liiga kergekäeline irdumine süütuse presumptsiooni austamisest. Aga ma tahtsin teie käest küsida, kas teile endale ei tundu, et see on ka üks selliseid küsimusi, kus valitsus peaks oma suhtumisega ühiskonnale eeskuju näitama. Ja süütuse presumptsiooni saab tõlgendada nii-öelda kitsamas tähenduses ehk kedagi ei tohiks käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui on jõustunud tema suhtes langetatud süüdimõistev kohtuotsus, aga seda saab tõlgendada ka laiemas tähenduses ehk inimesi ja organisatsioone ei tohiks käsitleda ohuna ühiskonnale liiga kergekäeliselt. Mina mõtlen näiteks selliste asjade peale nagu Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku käsitlemine julgeolekuohuna, ilma et nad oleks pannud toime midagi sellist, mis reaalselt Eesti julgeolekut ohustaks. Mõtlen näiteks sideandmete lausalisele kogumisele või niinimetatud numbrituvastuskaameratega autode massilisele pildistamisele, mis kõik lähtuvad eeldusest, justkui kõik inimesed oleksid kuidagi ohuks Eesti ühiskonnale, potentsiaalselt kurjategijad. Kas teile ei tundu, et ka siin on midagi valesti läinud?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab konkreetset kohtukaasust, siis ministrina mul seda ei sobi kommenteerida. Kui te lubate, ma jätan sellele küsimusele vastamata. Mis puudutab kuritegevuse ennetamise piire ja seda, kas me käsitleme kõiki inimesi süüdi olevana, siis hiljuti oli siin saalis digiühiskonna arengukava, kus me võtsime väga põhimõttelise selge hoiaku, väga põhimõttelise väärtusotsuse tegime. See põhimõtteline väärtusotsus on see, et kuigi tehnoloogia võimaldab tänapäeval teha väga palju asju selleks, et inimesi jälgida ja kätte saada neid, kes midagi valesti teevad, siis me Eestis ei kasuta tehnoloogiat sellisteks eesmärkideks ja me ei loo tehnoloogia abil jälgimisühiskonda. See on eriti oluline otsus Eestis, kus valitsuse käes on laialdaselt andmeid ja kus need andmed on kõik ka vastastikku kasutatavad. Me ei loo Rahapesu Andmebüroo juurde superandmebaasi võimalikuks ennetamiseks. Ma nüüd isegi ei tea, kas see juba läks kooskõlastusringile või mitte, aga tõepoolest, sideseaduse § 111¹, mis näeb ette aastast tehniliste sideandmete säilitamise kohustust, me selle paragrahvi tühistame. See on väga põhimõtteline vabadustepõhine hoiak. Selleks, et inimesed usaldaksid digiriiki, selleks, et inimeste vabadus oleks tagatud, on see minu arust äärmiselt oluline otsus ja see on ka globaalses mõttes väga põhimõtteline otsus. Me Eestis arvame, et maailmas on vähemalt 2–3 miljardit inimest veel, kes leiavad, et vabadustel põhinev digiühiskond on väga suur väärtus, väga oluline väärtus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Madis Timpsoni avaliku ruumi ja virtuaalmaailma teemal küsimusele te kenasti vastasite, et kättemaksupornot puudutav seadusemuudatus peaks jõudma juba selle koosseisu jooksul menetletud. Aga küsin laiemalt. Kui varem bussijaamas võis tüüdata piiratud arvu inimesi või turuplatsil karjudes jõudis su sõnum vähestele, siis nüüd, sotsiaalmeedia ajastul, on võimalik ükskõik kas valeinfot levitada või kedagi ahistada, kiusata, rikkuda süütuse presumptsiooni ja valesid levitada palju jõulisemalt, samas ka odavamalt ja lihtsamalt. Kuidas sellise avaliku ruumi definitsiooni ümbermõtestamisega või teatud uute reeglite kokkuleppimisega virtuaalilma jaoks praegu asi edeneb? Kas ettevalmistavaid töid tehakse või mis see lahendus võiks olla? Ja teine küsimus: kas nõusolekuseadus saab varsti muudatusettepaneku teie allkirjaga ja jõuab teisele lugemisele? 

Aitäh! Alustan teisest küsimusest. Vastus on jah. Ja nüüd, mis puudutab seda esimest poolt, siis te osutasite väga olulistele asjadele. Nende muredega ei ole hädas mitte ainult Eesti, vaid kogu demokraatlik maailm, täpsemalt Euroopa Liit tervikuna. Euroopa Komisjon on algatanud laiaulatusliku muudatuste projekti, mille nimi on Euroopa kaitsekilp. See on kaitsekilp on just internetimaailma mõttes, sest me näeme, et valeinfo levitamine, võltsingud, süvavõltsingud, mida tehisaruga on võimalik väga lihtsasti teha, mõjutavad juba meie demokraatlikke alusväärtusi. Me näeme ka, et Venemaa on kasutanud ründerelvi ka näiteks valimiste mõjutamiseks. 

Nüüd, kui valeidentiteedi kasutamine on Eesti seadustes, karistusseadustikus juba reguleeritud ja ka terve rida muid asju, mida te nimetasite, on tegelikult karistusseadustikus reguleeritud, siis sealt jääb üles ühiskondlik arutelu selle üle, kuidas me sõnavabaduse piire täpselt mõistame. Veelgi enam, kuidas me suudame kiiremini reageerida või ohvreid aidata olukorras, kus valeinfo levib ülikiirelt ja teeb mitu tiiru ümber maakera, enne kui keegi jõuab reageerida. 

Näiteks sellesama niinimetatud Malluka registri pärast on ka minu poole pöördunud mitmed ohvrid, kes on väga mures kuvatõmmiste pärast, mis seal ülesriputatud valeinfoga on väga laialt juba levinud, enne kui see valeinfo on kustutatud sellest registrist. Või noh, ta ei ole register, mis iganes ta on. 

Seda muret, kuidas me inimesi kaitseme internetiajastul ja kuidas inimesed saavad ise ennast kaitsta kiiremini ja efektiivsemalt, me arutame koostöös teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Väga palju on siin kinni ka läbirääkimistes, mida Euroopa Komisjoni eestvõttel peetakse internetihiidudega, et ka nende reageerimine oleks ikkagi kiirem ja palju tõhusam. 

Sest üksainuke kindel asi, mida me saame siit saalist kohe teha, on see, et kutsuda inimesi üles äärmiselt kriitiliselt suhtuma kogu sellesse informatsiooni, mis internetis levib. Aga õiguslike lahendustega – nendega, millega on lihtsam ja selgem tegeleda, näiteks kättemaksuporno – me tegeleme. Aga mis puudutab teie nimetatud küsimust, et kui enne sõimasid ühte inimest ja pealt nägi kolmas, siis nüüd on ka need tsiviilõiguslikud vaidlused omandanud uued dimensioonid. Sellega me vaatame koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, et mis see mõistlik lahendus on.

Antud formaadi juures on igal Riigikogu liikmel üks küsimus, nii et, Peeter Ernits, ma ei saa teile anda. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus just selle teise prioriteedi kohta, mis on teil ettekandes: "Lapsed ja noored ei satu kriminaaljustiits-süsteemi vaatevälja, noorte õigusrikkumised vähenevad ning tagatakse noorte õigusrikkujate eakohane kohtlemine." Mul on hea meel taas kord meenutada siin inimarengu aruannet, kus väga selgelt ja üheselt ka teie haldusala inimesed oma panuse sinna andsid ja tõid välja, kuidas on otsene seos huviringidega kaasatud noorte ja nende mitte huviringidega kaasatud noorte õigusrikkumiste proportsioonid. 

Mul on küsimus, kas ühel või teisel moel jooksevad need nii-öelda koostöövormid ka Justiits- ja Digiministeeriumisse. Kas teie nii-öelda jõuline sõna ja võib-olla tagantutsitamine võiks ka seda protsessi kiirendada, et igal lapsel peaks olema huviring, kuna see on otseselt seotud õigusrikkumiste hilisemate toimepanekutega?

Aitäh! Tänan nende heade sõnade eest ja tervitan siinkohal tõesti kohtunik Mario Truud, kes selle väga hea analüüsi inimarengu aruandesse kirjutas. Veel kord rõhutan, et meie eestvõttel oleme algatanud koostöös teiste ministeeriumidega, et tekiks kõigepealt süsteemne – meil on STAR-i süsteem, aga see on kitsam, see on mõeldud palju kitsamateks ülesanneteks –, et tekitada palju laiem andmepõhine nii-öelda punaste lippude süsteem, kus lapsed saaksid kiiremini, just sellele lapsele vajalikud teenused. Me ei vaata ainult kitsalt kuriteoennetust, vaid vaatame ka näiteks tervisehädade lahendamist või muid muresid, mis seal võivad esineda. 

Me oleme ette valmistamas taotlust ka selles osas, et kaardistada ka need teenused, mida me siiamaani pole üldse arvestanud või mida riik ei ole siiamaani arvestanud, aga millest võiks lastel abi olla. Me vaatame seda äärmiselt süsteemselt ja loodame, et esimene piloot rakendub järgmise aasta esimeses pooles, et meie andmepõhine riik teenindaks meie lapsi palju tõhusamalt ja palju paremini, et iga laps saaks seda, mida tal on just parimaks tema enda versiooniks kasvamisel päriselt tarvis. See on palju laiem kui ainult huviharidus, aga kindlasti see võib olla lahendus teatud olukordades.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Aasta tagasi, võib-olla te mäletate, oli väga suurelt üleval, ja me arutasime seda küsimust siin saalis, see Pihlakodu kaasuse teema. Ja siis oli väga suur etteheide prokuratuurile, et nemad jätsid alustamata kriminaalmenetlust Pihlakodu kui juriidilise isiku vastu, vaatamata sellele, et tegelikult tõendid olid mustvalged. Ma mäletan, et see arutelu oli siin saalis ja arutelu oli ka erikomisjonis. Siis toodi mitu korda välja ka see, et see juriidilise isiku vastutussäte ei ole piisavalt arusaadav. Aga tänaseks on tulnud Riigikohtu seisukoht ja Riigikohus on väga otsekoheselt öelnud, et prokuratuur tegi mitmeid vigu. Ja see et jäeti too hetk alustamata niivõrd oluline menetlus, siin oli selge vastuolu. Aga paljudel ei ole võimalust kaevata neid otsuseid Riigikohtusse. Mida me saame ikkagi sellises olukorras paremini teha, et kaitsta ohvreid?

Aitäh! Kui lubate, siis ma seon selle vastuse ka eelmisele küsijale vastamisega. See, mida Riigikohus ütles ja millega ma täiesti nõustun kogu südamest, on see, et meil peaks ühiskonnas olema menetluste alustamisel palju madalam lävend, juhul kui me räägime hooldusalustest ligimestest. Ehk kui me räägime inimestest, kes on haavatavamas seisus, olgu tegemist eakatega hooldekodus või väikeste lastega näiteks. See põhimõte, et me ühiskonnas oleme selles olukorras palju tähelepanelikumad, palju hoolivamad, prokuratuur on saanud ka selge sõnumi, et nendes olukordades tuleb palju julgemalt neid menetlusi alustada, on minu arust väga oluline niisugune laiem väärtuspõhimõte. Tõsi, see oli esimene kaasus ja seda arutati väga pikalt mitmete õigusalaste eriarvamustega, aga see lõpplahendus tegi mulle head meelt.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Kuulasin tähelepanelikult ja ma pean ütlema, et väga paljudes punktides tuleb selle ettekande põhipunktidega nõustuda. Aga küsimus on nüüd selles, kas nad jäävad siia saali deklaratsioonidena sisuliselt õhku rippuma või järgnevad ka mingid reaalsed sammud, et need põhipunktid, mida minister meile esitas, tegelikkuses rakendusse läheksid. Ja rakendusse läheksid just nimelt nii, et need valupunktid likvideeruksid või kompenseeruksid. 

Mida ma silmas pean? Ma praegu vaatasin teise silmaga, ühe silma ja ühe kõrvaga jälgisin saalis toimuvat, teise silma ja teise kõrvaga jälgisin pressikonverentsi, mida annavad Kersti Kracht, Oliver Nääs ja Martin Helme. See on just see, millega minister alustas – süütuse presumptsioon, süütuse presumptsiooni kuritarvitamine, antud juhul Kersti Krachti puhul. Aga me võime tuua ka veel muid näiteid. Me võime tuua näiteks Marti Kuusiku näite, kus süütuse presumptsioon tallati jalge alla siinsamas saalis aastal 2019 sealtsamast loožist, kus istus tollane president Kersti Kaljulaid. Süütuse presumptsioon kõige kõrgemal poliitilisel tasandil tallati jalge alla. See on näide sellest, kui viltu ja valesti meil selle asjaga lood on. 

Aga siin on veel teine aspekt. Kes kompenseerib inimestele süütuse presumptsiooni jalge alla tallamise, aastaid kestvad kohtuprotsessid, aastaid kestvad kulutused? Ja kulutused ei ole siin seotud ju sugugi mitte ainult sellega, et inimene on kohtu all ja peab maksma advokaatidele, peab maksma riigilõive ja nii edasi. Küsimus on ka selles, et meil on kohtunikud, meil on prokurörid, meil on kaitsepolitsei töötajad, meil on muud õiguskaitse- ja julgeolekuasutuste töötajad. Kersti Krachti kuus aastat kestnud jälitamine, jälgimine, kohtumõistmine, menetlemine, vanglas hoidmine kaks kuud, täpsemalt küll poolteist kuud, kuus nädalat, on riigile läinud maksma kindlasti enam kui miljon eurot. Kindlasti enam kui miljon eurot! See on maksumaksja raha. See on maksumaksja kuritarvitatud raha! Kes selle kompenseerib? 

Ja siin ongi mul ettepanek, lugupeetud justiitsminister, et tuleb algatada seadus, mis näeb ette ülekohtuselt õigusemõistmise kirve alla antud inimestele kompensatsiooni maksmise. Kompensatsiooni, mitte see, et kohus ütleb, et kohtukulud tagastatakse sellele või teisele. Konkreetselt Kersti Krachti puhul on meil tegemist inimese individuaalse pankrotiga. Ta ei saagi mingit raha, see läheb pankrotipessa, mis sellest, et 200 000 eurot tuleb praegu nende protsesside katteks maksta kostjale. Kostja tegelikku raha ei saa, tegelik raha läheb pankrotipessa. Aga Kersti Kracht on kaotanud kodu, Kersti Kracht on kaotanud töökoha, Kersti Kracht peab praegu hakkama taastama oma mainet ausa inimesena. Need on väga teravad probleemid. See ei ole üldsõnaline, et meil on probleemid süütuse presumptsiooniga. Jah, on. Need probleemid on mitte ainult juriidilised, vaid need probleemid on ka rahalised ja need probleemid on individuaalsed. 

Nüüd, teine punkt …

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

… mida te puudutasite, puudutab noorte kuritegevust. Ajad muutuvad ja loomulikult ma ei saa võrrelda seda oma noorusega. Meil ei olnud internetti, meil ei olnud mobiiltelefone ega nutiseadmeid, mitte midagi taolist. Võib-olla ka mina oleksin uppunud nendesse nutiseadmetesse, ma ei oska öelda, ei oska kõrvutada tänapäeva noortega. Aga ma võin öelda seda, mis meil oli ja mida meil Eestis praegu ei ole, vähemalt mitte paljudele kättesaadaval määral – see on huvialade, tasuta huvialade kasutamine. Mina võisin minna tol ajal Pioneeride majja, käisin ornitoloogiaringis ja käisin veel mitmetes ringides, tasuta võisin käia trennis, kergejõustikus. Kergejõustik mulle ei istunud, aga jalgpalli tagusin suure heameelega, kuni ma hakkasin pilli mängima. Ja siis olid ka kultuurimajad. Ma ei maksnud mitte midagi peale selle, et ma vanematelt palusin, et nad ostaksid mulle kitarri, mis oli kuradi kallis – 200 rubla. 200 rubla! See oli praktiliselt, ütleme, koristaja kahe kuu palk. Aga klubid, kultuurimajad varustasid meid muu tehnikaga. Ja see on see, mida meil praegu ei ole. 

Ei tule mõelda mitte selle peale, et me loome mingisuguseid ühisprojekte Siseministeeriumiga, vaid mõelda tuleb selle peale, kuidas riigieelarvest nii palju raha suunata noorsootööga tegelemisse, et oleks võimalik minna sellesse huvialaringi, kuhu noor minna tahab. Ja kui ta leiab, et talle see siiski ei sobi, siis ta läheb järgmisse, kuni ta leiab selle, mis talle sobib. Tuleb leida vahendeid, et noored saaksid sportida ja ei peaks sellele üle jõu käivalt vanemad peale maksma. Need on need kõige elementaarsemad asjad. 

See, mida teie pakute, on tegelikult juba järeltöö. Preventiivne töö on anda noortele võimalus ennast välja elada spordis, huvialades ja mitte teha seda nii, et kolme-neljalapselised perekonnad ütlevad: ei, kullakallis, see vanem laps küll sai veel, siis meil oli natuke rohkem raha, aga sina kui viimane, kolmas või neljas laps, meil lihtsalt sinu jaoks enam raha ei ole. See on ka demograafiline teema, see ei ole ainult mingisugune noorsoo kuritegevuse teema, see on ka demograafilise ummikseisu või allakäigu lahendamise üks väga olulisi komponente. 

Mida ma tahan lõpetuseks öelda? Lõpetuseks tahan ma öelda seda, et seni, kuni meie justiitssüsteem käitub nagu kummijoonlaudadega erinevaid kuritegusid mõõtes, andes võimaluse mingile kümneid miljoneid või sadu miljoneid välja pressinud petturite telefonivõrgustiku pealikule lahkuda mingisuguse saiaraha maksmise eest Eesti Vabariigile – on see naeruväärne. See on kummist joonlaudade kasutamine kurjategijate hindamisel ja karistamisel. See on naeruväärne, kui Johanna-Maria Lehtme uurimine ei idane ega mädane juba neljandat aastat. Ei idane ega mädane! See on naeruväärne, kui Kaja Kallase idaärid sõjatingimustes, meie tingimusteta Ukrainale toetuse andmise tingimustes lihtsalt vaikitakse maha. See on naeruväärne, kui politsei tegeleb narkokaubandusega, kasutades konfiskeeritud narkootikume uuesti turule paiskamiseks. 

Teie aeg!

Jah, kahjuks mul ei ole aega ja ma ei saa pikemalt rääkida. Aga need on need praktilised probleemid, millega on vaja tegeleda. Õiglus on vaja jalule seada koos õigusega. Aitäh!

Aitäh! Andre Hanimägi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel volitusega.

Head kolleegid! Austatud istungi juhataja! Tuleb nõustuda muidugi sellega, et kriminaalpoliitika ei räägi ainult kuritegevusest, aga ka sellest, kui palju me panustame ennetusse, kui palju me toetame noori, kui tõsiselt võtame huviharidust ja ühtlasi kas suudame tasakaalustada inimeste põhiõigusi, ühiskonna turvalisust, õigust ja õiglust. Kõik väga õige. 

Üldpilt tundub esmapilgul rahustav. Kuritegude koguarv on püsinud enam-vähem samal tasemel, isegi protsendi võrra väiksem kui üle-eelmisel aastal. Vägivallakuritegude koguarv vähenes 4%, tapmiste ja mõrvade arv on rahvusvahelises võrdluses jätkuvalt madal. Need on need positiivsed aspektid. 

Aga on ka palju muret tekitavat. Alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv kasvas. Mittekontaktsed seksuaalkuriteod liiguvad üha enam internetti ja digikeskkonda. Seksuaalvägivalla kriisiabi vajadus kasvas 10% ning 40% pöördujatest olid alaealised. Tehnoloogiline areng loob üha uusi ohte, millele traditsioonilised ennetusmeetmed enam alati ei vasta. Olen minagi siit puldist esitanud valitsusele palve tegeleda tõsiselt ka deepfake'i ehk süvavõltsingutesse puutuvaga. 

Pärast mitut langust aastat kasvas eelmisel aastal alaealiste õigusrikkumiste arv uuesti üle 4000 süüteo piiri. Alaealiste kuritegude arv kasvas 23,4%. Enamik noori eksib korra, ligikaudu kolmveerand noortest paneb toime vaid ühe väärteo või kuriteo. Aga sama ülevaade ütleb ka, et märkimisväärne osa kuritegudest tuleb väikeselt kõrge riskiga noorterühmalt. See ongi meie murekoht. Me räägime nendest noortest, kelle puhul ohumärgid on sageli juba ammu üleval, kelle nimed on spetsialistidele teada, kelle puhul pere, kool, lastekaitse, politsei ja kogukond näevad, et midagi on valesti, aga sekkumine jääb sellegipoolest hiljaks, nõrgaks või katkendlikuks. 

Viimased aastad on toonud väga raskeid juhtumeid, mis on meie ühiskonda raputanud. Pärnumaal Tammistes 15- ja 16-aastane noormees peksid 59-aastase mehe julmalt surnuks. Raasikul kahtlustatakse kolme noormeest 42-aastase mehe jõhkras tapmises. Ja hiljuti nüüd Valgas, taas kord kolm noormeest tapmises kahtlustatavad. Ja mitte ainult tapmises, vaid neid jõhkraid kuritegusid jäädvustatakse, nende materjale levitatakse, justkui inimese eluvett on mingi suvaline naljakas koduvideo. Ma olen küsinud nii justiitsministrilt kui ka sotsiaalministrilt, kas midagi peab muutuma, ja ka täna siin saalis seda arutasime. Lahendused ja õiguslik raamistik, selgub, on justkui olemas, aga probleem on rakendamises, õigeaegsuses, koostöös, teenuste kättesaadavuses, juhtumikorralduse kvaliteedis, info liikumises. Ehk siis tegelikult tundub inimese jaoks, et see süsteem ei tööta. 

Põhjapolitsei isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares on öelnud alles hiljuti, et alaealiste kuritegudest rääkides on mitu mõtet, millega, ma usun, paljud nõustuvad. Ta ütles, et teinekord peaks olema karmim, sest vastutust väga ei aduta. Ta ütles ka, et üsna kiiresti teadsid nii mõnedki, et türmi kartma ei pea ja et mõnikord on vastutuselevõtmine aga hoopis elupäästev kogemus, sest elus on vaid need, kelle me toona istuma panime. Ehk vastutus võib olla tegelikult see piir, mis inimese päästab.

Ühtlasi peame tõsiselt mõtlema, kuidas usaldust õigussüsteemi tugevdada. Usalduse vähendamist on muu hulgas näidanud ettevaatust.ee lehe loomine ja pahameel määratavate karistuste üle. Kui me loeme uudist, et Tartu vangla avavanglast ei naasnud laste vägistamise eest karistust kandnud Nikolai Taranov, inimene, kelle kohta vangla ise oli kohtule kirjutanud, et ei tohiks seda enne tähtaega vabastada ja seda pole ümber kasvatatud, ta otsib oma käitumisele õigustusi, süüdistab teisi, on lubanud kättemaksu kaebuse esitajatele ja nii edasi, ja nii edasi, ja ta on korduvalt karistatud, siis loomulikult tekib inimestes küsimus, miks ta oli üldse avavanglas, et tal oli selline võimalus pääseda. 

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks.

Meie õigussüsteem on üles ehitatud inimese paranemisele ja ma arvan, et see on õige. Statistika ka näitab, et väga suures osas see ju toimib. Meil ei ole loomulikult mõistlik kõiki vangi panna ja sinna jättagi, aga kusagil on ka piir. Kui inimene näitab korduvalt oma tegudega – eriti väga võikate tegudega, eriti laste vastu –, et ta ei pea ühiskonnakorralduses kinni, siis tuleb julgemalt ka öelda, et sellist inimest ei saa me kergekäeliselt ühiskonda tagasi lubada. 

Ehk siis kokkuvõtteks tuleb meil vaadata ausalt üle, kus varajane märkamine tegelikult katkeb ning mis on need kitsaskohad, mis vajavad kiiret parandamist. Ja mul on hea meel, et minister tõi ka välja mitmed muudatused, mis on ministeeriumis plaanis. Teiseks tuleb tugevdada ja kiirendada sekkumisi just kõrge riskiga noortele. Kui noorel on korduvad vägivallateod, sõltuvusprobleemid, koolist eemaldumine ja riskikäitumist toetav keskkond, siis peab abi olema toetav, kättesaadav, kiire, aga ka nõudlik. Ja kolmandaks, kõige raskemate kuritegude puhul peab olema selge ja konkreetne ja arvestama rohkem sellega nii õigusloomes kui ka karistustes, kas inimesel on tegelikult soovi ühiskonda naasta ja panustada või mitte. Ehk siis seesama korduvkaristatute küsimus, mis siit ka enne saalist läbi käis. 

Ja veel kord, mul on hea meel, et me oleme teinud tegelikult järeldusi ja teeme neid veel, nii nagu ka minister välja tõi. Teatud muudatused on töös, aga võib-olla oleks pidanud olema need meil juba varem töös. Ja kindlasti tuleb meil analüüsida, mis on läinud just alaealiste väga raskete kuritegude puhul meil valesti. Tasakaalu leidmine õiguse, õigluse, vabaduste ja karistuste vahel ongi kriminaalpoliitika tegelik proovikivi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel volitusega.

Hea juhataja! Hea mõni üksik kolleeg, kes siia on jäänud. Jah, ilus jutt. Samas väikene märkus, et kui võrrelda neid iga-aastaseid analoogseid raporteid, siis on tegelikult nagu Kört-Pärtli särk, et üks kord räägitakse ühte asja, teine kord teist, võrdlusmomenti on väga raske leida. No ma hiljem natukene mõne detaili toon välja. 

Aga eelmine aasta oli tegelikult, ütleme, kahe põhitegija aasta, Tarmo Nõost ja Artur Dniprost. Tarmo oli see mees, kes pani õigussüsteemi ootamatult kiiresti tööle. Tarmo oli see mees, kes oleks võinud ka minu tappa. Ma liigun samal marsruudil sellel maanteel ja on õnn, et ma sel hetkel Valga maanteel seal ei sõitnud. Aga Tarmo oli see mees, kelle väär- ja kuriteod, see nimekiri oli, kui politseijuht Belitšev näitas meile, see oli nii kõrge, üle kahe meetri, nii lai, kus oli detailselt tema vägiteod kirjas. 

Me arutasime neid õiguskomisjonis hulk aega ja kaks valitsuse liiget olid nagu kass ja koer omavahel, ühes erakonnas ka veel. Üks oli lugupeetud justiits- ja teine oli siseminister. Jutt oli sellest, kui kauaks võib koduvägivallatsejat kodust eemal hoida, kas 12 või 72 tundi. Ja seekord jäi peale – mul on hea meel – siseministri arvamine, et terve nädalavahetuse ei saa ta oma koju tagasi tulla. 

Tarmo oli jah see mees, kellel oli juba leivanumber oma elukaaslasi pussitada, võttis narkotsi ja sõitis purjus peaga autoga. Nädal aega, või natuke vähem, enne eelmise aasta oktoobrikuud, kui ta selle, teadlikult sõitis täiesti süütu inimese surnuks põgenedes. Aga see näitab, kuidas ühe inimese tegevus või õigussüsteemi erinevate osade tegevusetus – kohtute, politsei, kriminaalhooldajate ja kõigi –, alles siis, kui keegi surma saab, jõhkral kujul surma saab, alles siis hakkab riik liigutama. 

Noh, teine suurtegija on Artur, kes pettis välja Eesti inimestelt üle 5 miljoni ja Euroopa Liidust tõendatult üle 100 miljoni, Saksamaa, Soome, Leedu ja nii edasi. Kui Artur kinni püüti ja toimetati eelmise aasta detsembris Tallinna vanglasse, siis hakkas asi liikuma. Ukraina telefonikeskuste pätid, kes on siin eestlasi kõvasti nülginud ja ka eurooplasi, neid, kes on Ukrainat kõige rohkem aidanud – see on eriti valus –, aga püüti kinni, menetleti nii-öelda, müts maha Eesti politsei ees, et see saadi. Aga see lõpp, kui ootamatult Dnipro kuritegeliku ühenduse juht, sealse tuntud oligarhi poeg, sõitis lennukiga Tel Avivi, olles 8,5 miljonit maksnud Eestile. Aga sakslastele, soomlastele, lätlastele ja kõigile, keda nüliti palju rohkem, ükskord saab karistada ühe asja eest, nemad jäävad paljaste pihkudega. 

Kui tohiks veel paar minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Jah, no see selleks. Ei jõua rääkida kõikidest nendest Aruküla ja Valga ja Raasiku noorukitest, kes tegelikult ei taju, ja mitte ainult nemad. Paljud nooremad ei taju tegelikult oma tegude tagajärgi. Kõik on virtuaalne. Virtuaalmängud, teeme videot, kuidas me tapame kedagi ükskõik mille eest. Nemad olid ka tegijad eelmisel aastal. Aga siin on palju asju, mis teevad murelikuks. Näiteks, ma ütlesin juba, justiitsminister ei osanud vastata, kuidas nende tapmiste suhtearv on ootamatult langenud, kuigi nende arv, kes on tapetud, ei ole palju langenud. 

Näiteks, mis siin veel on? Ei olnud juttu rendikuritegudest, mida on meil räägitud, mis Skandinaaviast hakkavad valguma siia. Väga segane on igasuguste kohtulahendite, näiteks kokkuleppemenetluste, lühimenetluste ja üldmenetluste puhul, on siin … Raportitest ei jõua ma kõigest rääkida. Ma võtsin 2021. ja 2025. aasta raportid välja. Ühes on öeldud, et näiteks kokkuleppemenetluse puhul on 23 päeva praegu, aga 5 aastat tagasi oli seitse kuud. Ja samas, kui vaadata siin tänavust raportit, on öeldud, siin on graafik, et tegelikult 16 päeva oli 2021. aastal. No sellist pudru on siin üsna palju, ei jõua kõikidel veel peatuda. 

Aga nüüd, kui vangide arv 100 000 elaniku kohta on langenud 118 peale ja Rootsi mõrvarid ja seksuaalkurjategijad ilmselt kohe saabuvad siia – ma loodan, et ei saabu –, siis hakkab tõenäoliselt see suhtearv 118 tõusma. Või ma ei tea, kuidas see asi on. Kas need rendikurjategijad arvestatakse ka selle 100 000 elaniku kohta või nad lähevad kusagile Rootsi registritesse? Aga kui aus olla, siis peaks vangide arv oluliselt tõusma järgmise aasta raportis. Aga ma loodan, et seda ei juhtu ja Tartu jääb ikkagi heade mõtete linnaks, mitte heade või kalliste meretaguste kurjategijate linnaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Proua minister! Kõigepealt veel kord suur tänu selle struktuurse ettekande eest! Oli päris hoomatav ja kenasti jälgitav. Kes tahtis kuulata, sai asjast aru. 

Palju teemasid on siin juba kõlanud, ma ei hakka neid üle käima, lihtsalt paar parandust. Kui minu mälu mindi peta, siis seksuaalkurjategijaid meile siia ei tooda Rootsist, aga võib-olla mu mälu veab alt, seda võib ka juhtuda mõnikord. Ja teine oli see kuulsa Tarmo asi. Tegelikult Tarmo vajas arsti, mitte vanglat, see oli asja peamine uba. 

Aga kriminaalpoliitikast. Mulle väga meeldis, et proua minister alustas oma sõnavõttu või kõnet siin süütuse presumptsioonist. Ka minul on tunne, et meie siin Eestis oleme kuidagi seda õiguses väga tähtsat põhimõtet kuritarvitanud. Süütuse presumptsioon ei saa olla lihtsalt sõnakõlks või ilus väljend kuskil, sellel peaks olema ka reaalsed järelmid, aga peaks olema eeldus. 

Ma ei hakka siinkohal võib-olla erinevaid üksikuid kohtuasju lahkama. Ka härra Helme juhtis siin neile tähelepanu. Ma olen põhimõtteliselt nõus, aga minul on mure tegelikult juba mitte jõustunud kohtuotsuste pärast, vaid kahtlustuste esitamise faasis. Tegelikult ühiskonnas me pahatihti või väga tihti mõistame inimese juba ette süüdi, kui tal on esitatud kahtlustus. See on selline olukord, millega peaks ikkagi tegelema. Kahtlustus ei ole mitte midagi sellist, see ei ole süüdistus, see ei ole kohtuotsus. Tegelikult inimeste elu seisab sellel ajal. Mulle ei ole küll kunagi kahtlustust ega süüdistust esitatud, aga ma kujutan ette, et see ikkagi närib kogu aeg. 

Teiseks, lapsed. Lapsed kukuvad meilt välja erinevatest kohtadest. Vangis on praegu vist kuus last, kuhu mälu mindi peta. Mõni aasta tagasi oli veel üks ja sedagi pidasime – see oli kaks aastat tagasi – halvaks, ma mäletan ministriajast. See on probleem, me peame sellega tegelema. Me peame lastega tegelema ja mul on tunne, et siin jäävad ainult õiguskaitseorganite käed lühikeseks. Siin peab tulema appi ka sotsiaalsüsteem tervikuna, ja kindlasti seda on ka tehtud. Ma ei kahtle meie inimeste teadmistes tegeleda. 

Kolmandaks tõi minister välja irdumise tõenduspõhisusest. No mind on küll väga raske ümber veenda, et tõenduspõhisus pole tähtis. Kunagi sai omal ajal hakatud seda kriminaalpoliitikat tõenduspõhiselt ajama, see ei olnud midagi revolutsioonilist, aga ikkagi uut. Mul on tunne, et ilma teaduseta me ei saa. Meil on päris head teadlased, päris head süsteemid, kus me saame selle asjaga tegeleda.

Ülekriminaliseerimine, tegelikult see on ka teema. Praegu me menetleme küll õiguskomisjonis uut, mitte uut, vaid ka KrMS-i suuri muudatusi, aga järjest rohkem ja rohkem paistab, et meie KarS, karistusseadustik vajaks veidikest remonti. 

Palun paar minutit lisa! 

Kolm minutit lisaks. 

Ka meie KarS vajaks veidike ülevaatamist. Me teame, et 2014 ja 2015 olid viimased suuremad ülevaatamised, aga tegelikult on elu selle ajaga päris palju muutunud. Ja noh, mina ei ole siin esimene, kindlasti mitte. Võib-olla viimastest nädalatest on eelkõige õiguskantsleri Ülle Madise seisukoht ka kõlanud ajakirjanduses, et meil on nagu need kriminaalkaristuse ja väärteokaristuse või menetluse piirid ja proportsioonid kuidagi hägustunud. 

Ma saan aru mõnest ametkonnast, kes tahavad kriminaalmenetlusi teha. Praegusel ajal on see päris madalale toodud, see kriminaalmenetlus, kust võib alata. Tegelikult võiksime KarS-i üle vaadata küll. Õigusteadlased ütlevad sedasama, et seda ei ole … No aeg läheb edasi, kümne aastat võiks olla küll see aeg, kust üle vaadata. 

Kui siin keegi ütleb, et ma olen lihtsalt paljasõnaline, siis ma teeksin kohe paar mõtet. Varalise kahju piirmäärad, KarS-is § 12¹ – ma arvan, et see on kindlalt ajale jalgu jäänud. Ja kehtiva karistusseadustiku § 44 lõiget 2 ja 218 lõikest 4 tulenevalt on kuni 200 euro väärtuses varavastaseid teod, väärteod ja üle selle kuriteod. Ehk siis üle 200 euro on juba kuriteod, välja arvatud vargused, mis on süstemaatilised, kus alampiiri pole. See alampiir kehtib 2015. aastast. Ja tegelikult ma arvan, et me keegi ei ole siin seda meelt, et 11 aastaga ei ole elu edasi läinud ja inflatsioon oma töö teinud. Seda võiks mõelda. 

Oli juttu siin ka nõusolekupõhisest seksuaalvahekorra seadusest. Jaa, ma rääkisin ministriga enne siia saali tulekut. Loodame ikka enne suve selle ära menetleda ja vastu võtta, et oleks see asi tehtud. Natukene hingel on, kuu aega oleme võib-olla graafikust maas, aga enne jaani suudaks selle ikkagi vastu võtta. 

Ja mis mulle eriti meeldis ministri kõnes, oli see, et mina olen ülikooli lõpetanud eelkõige tsiviilõiguse valdkonnas, või noh, ülemaastmes, on ju. See mõte, et piletita sõit võiks olla leppetrahv, on geniaalne mõte. Seda mõtet me mõtlesime juba 20 aastat tagasi või hiljemalt 15 aastat tagasi. See on tegelikult väga mõistlik, lihtne ja konkreetne lahendus nendele piletita sõitjatele ja bussijäneste trahvijatele. Ja üleüldse võiks neid tsiviilõiguse meetmeid rohkem meil ühiskonnas kasutada. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ... Minister soovib ka lõpetuseks. Jah, palun, minister ka!

Aitäh! Ma pean oluliseks siiski parandada ühe faktivea Riigikogu liikme ettekandes. Nimelt, mis puudutab viibimiskeeldu, siis see viibimiskeelu lahendus, mis õiguskomisjonis oli, härra Ernits, ei olnud mitte nende suhtes, kes on koduvägivallateo toime pannud – te nimetasite, et see on koduvägivallatsejate suhtes –, vaid see arutelu oli selle üle, kus vägivalda ei ole kasutatud, vägivalda ei ole kasutatud ja on üksnes väga udune kahtlus, kas vägivalda võib-olla on kasutatud, asjaolude väljaselgitamiseks, kui kaua peaks aega võtma asjaolude väljaselgitamiseks, kas vägivalda on üleüldse kasutatud. Ehk kui on selge või kui midagi viitab, et on kahtlus vägivalla kasutamiseks, siis mitte ainult saab, vaid ka tuleb seaduse järgi politseil alustada menetlust. Ja menetluse alustamisel on õigus inimene suunata kas või kaheks kuuks näiteks arestimajja. Aga jutt käis üksnes sellistest juhtudest, kus vägivallale mitte midagi ei viita, ja selle olukorra üle oli vaidlus. Aitäh!

Aitäh! Minister on ka saanud lõppsõna ja sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti. Vabandust, see oli kolmas päevakorrapunkt.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on justiits- ja digiministri 2026. aasta ettekanne "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. 

Aitäh! Austatud Riigikogu! Mul on päris hea meel rääkida õigusloomepoliitikast eelmisel aastal, sest me tegelikult saavutasime päris mitu head asja. Kõige esimene ja kõige olulisem on vast see, et päriselt bürokraatia vähenes, alates juba sellest, et üks-sisse-üks-välja-põhimõte, mille suhtes olid väga paljud skeptilised, sai normiks ja andis ka päriselt tulemusi. Alates sellest, et ministeeriumid enam ei kavandanud uusi nõudeid kergekäeliselt, kuna nüüd on ju selge põhimõte, et kui kuskile kas inimestele või ettevõtjatele lisatakse mingisugust koormust, tuleb seda kuskil mujal ka vähendada. Ja nii nagu me ennustasime, et see tegelikult paneb hoolikamalt järele mõtlema, kas seda eelnõu on üleüldse tarvis, see niimoodi ka läks. 

Kui me võrdleme 2024. aastat ja 2025. aastat, siis näeme, et ikkagi oluliselt on kasvanud nende eelnõude hulk, kus halduskoormus kahaneb, ja oluliselt vähemaks on jäänud neid eelnõusid, kus halduskoormus kasvab. Seda üks-sisse-üks-välja-reeglit, kus samas eelnõus, juhul kui on tegemist kasvuga, tuleb ikkagi ka kuskilt mujalt vähendada, rakendati ligi kolmandiku eelnõude puhul. Pea pool oli neid eelnõusid, kus eelnõu puhul halduskoormus kas jäi samaks või vähenes. Umbes 17% oli eelmisel aastal neid eelnõusid, mis esitati enne seda üks-sisse-üks-välja-reegli jõustumist. 

Teine hästi suur ja positiivne asi, mida välja tuua, on määruste revisjon. Ma väga tänan Justiits- ja Digiministeeriumi kolleege, kes selle suure töö ära tegid, ja tegelikult ka kõiki ministeeriume, kes oma ministeeriumide haldusalas määrused üle vaatasid. Määruseid oli meil Eestis riigi poolt kehtestatud Riigi Teatajas 4009 ja tegelikult iga viies nendest sai kas kustutatud või muudetud. See on väga suur töö, mis ära tehti, ja sellel tööl on üks asi, mida on ka inimestel ka näha. Nimelt, kõik määrused said ka peremehe. Päriselt meil oli selline olukord, kus kunagi oli määrus vastu võetud, seda ministeeriumi nimegi ammu enam polnud. Selle ministeeriumi nimega aga ta Riigi Teatajas üleval rippus. Mõne määruse puhul nägime me päris pikalt vaeva, et leida sellele määrusele õige peremees, aga nüüd on Riigi Teatajas näha lisaks vastu võtnud ministeeriumi nimele ka selle ministeeriumi nime, kes praegu vastutab konkreetse määruse eest. See lihtsustab inimestele ka seda, kuidas pöörduda vastava ministeeriumi poole näiteks selgituste saamiseks. Teatavasti on kõik ministeeriumid kohustatud oma haldusala õigusaktide kohta jagama õigusnõu ja selgitusi. 

Teine küsimus, kus asi läks natuke paremaks, aga veel ei ole nii hea, kui tahaks, on põhiseaduspärasuse analüüs. Me näeme endiselt seda, et põhiseaduspärasuse analüüs kas puudub üldse eelnõude juures või on see päris formaalne. Siin me oleme ka muutmas HÕNTE-t ehk neid norme, mis head õigusloomet reguleerivad, kus nähakse selgelt ette, et alati peab seletuskirja kolmanda osa viimane alaosa olema põhiseaduspärasuse analüüs. Sellele on selge koht ette nähtud eelnõu seletuskirjas ja tegelikult ka on valminud juhend, kuidas seda põhiseaduspärasuse analüüsi teha, aga ometi me veel näeme, et sellega ei ole nii hästi, kui peaks olema. 

Põhiseaduspärasuse analüüs on klassikaliselt ka see teema, mida sõltumatu analüüs õigusloomepoliitika põhialuste kohta, nende järgimiste kohta kõnealusel aastal, antud juhul 2025. aastal, eksperthinnang meile annab. Selle eksperthinnangu tellib Justiits- ja Digiministeerium Teaduste Akadeemialt ja Teaduste Akadeemia ise valib eksperthinnangu koostajad ja korraldab seda. Seekord olid austatud Jüri Raidla ja Rait Maruste selle ekspertarvamuse autorid. Nad tõid välja väga õigesti seda, et põhiseaduspärasuse analüüs peab olema selles mõttes ju tervik, et kõigepealt tuleb ikkagi tuvastada, kas probleem, mida lahendatakse ja mida lahendama asutakse, üleüldse sellisel kujul on olemas. 

Eksperthinnang lausa algab juhtlausega, tsiteerin: "Kuuldes sõna probleem, istub eestlane laua taha ja hakkab seadust kirjutama." Ekspertarvamuse koostajad toovad välja, et sugugi nii ei peaks see olema. Õigusloome eesmärk on ju reguleerida üksnes siis, kui mitte mingisugune muu variant mitte ühelgi moel abiks olla ei saa ja alles kõige viimase abinõuna tuleks minna seadusloome juurde. Nii et põhiseaduspärasuse analüüsidest kindlasti me tahaks näha rohkem seda, kas see probleem, mida hakatakse lahendama, on üldse olemas ja kas ühegi muu variandiga seda probleemi peale seaduse muutmise tõesti siis lahendada ei saa. 

Kui me ise vaatasime, siis Justiits- ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud eelnõudes me vaatasime 97 eelnõu, analüüsisime selle pilguga läbi ja seal oli analüüs puudulik 27 juhul ehk 40,9% või puudus täielikult 17 juhul, 25,8%, kus ta oleks pidanud olemas olema. Ja puudustega eelnõu osakaal oli tervelt 66,7%. Nii et siin jätkame selle tagantutsitamist, et asi läheks paremaks. 

Me oleme ka võtnud kasutusele Justiits- ja Digiministeeriumi poolt, olles eelnevalt sellest informeerinud teisi ministeeriume. Meil on neli alust, mida me oleme kõva ja selge häälega välja öelnud, kus me jätame eelnõu kooskõlastamata. Esiteks, juhul kui on Euroopa Liidu õigust võetud üle rangemalt, ülekuldavamalt, kui Euroopa Liidu õigus ise ette näeb. Juhul kui on see rangem ülevõtmine – mõnikord võib olla see tõesti täiesti põhjendatud, aga selle põhjendus peab olema väga selgelt esile toodud. Kui selline selgitus puudub, siis me ei saa kuidagi nõustuda sellise eelnõuga. 

Teine põhjus on see, kui põhiseaduspärasuse analüüs on jäetud tegemata või kui ilmselgelt ei ole see esitatud analüüs piisav. 

Kolmas põhjus eelnõu kooskõlastamata jätmiseks on see, kui eelnõu on vastuolus andmekaitse õiguse reeglitega. Ja kui te vaatate seda kirjalikku ministeeriumi kokkuvõtet 2025. aasta õigusloomest, siis me toome seal eraldi selgelt välja, miks on erakordselt oluliseks muutunud andmekaitse õiguse reeglitega arvestamine igas eelnõus protsessi algusest peale. See on erakordselt oluliseks muutunud seetõttu, et me elame tehisaruajastul – mitte ainult digiajastul, vaid tehisaruajastul. Ja andmekaitse reeglite täitmine tagab selle, et inimeste delikaatne info on kaitstud, see ei leki kuskile, see ei satu kuskile tiire ümber maailma tegema. 

Kui me eelmises päevakorrapunktis kriminaalpoliitikat vaadates käsitlesime ka uusi ohte, mida õigusruum peaks adresseerima seoses küberkuritegevusega ja küberruumis, digitaalses ruumis, toimuva inimväärikuse alandamisega näiteks, siis ärgem unustame, et riigi poolt inimeste andmete kasutamine on erakordselt suur vastutus ja andmekaitse reeglid peavad olema täie ranguse ja täie tõsidusega täidetud, mitte nii, et kuskile kirjutatakse, et me need lahendame kunagi hiljem. 

Ja neljas põhimõte, mida me väga selgelt rakendame, on see, et kui see halduskoormuse tasakaalustamise reegel ehk üks-sisse-üks-välja-reegel on jäetud täitmata, siis sellisel juhul me ka ei kooskõlasta eelnõusid. Ja kokku jätsime 2025. aastal kooskõlastamata 24 eelnõu. 

Kui veel olulistest teemadest vaadata, siis tegelikult Euroopa Liidu õigust ja selle ülevõtmist vaadates ilmselt saab 2026. aasta ülevaade olema parem. Sest 2025. aastal olid meil laual veel sellised Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmised, mis pärinesid eelmisest Euroopa Liidu komisjoni ja parlamendi tööst, kus tõesti seda halduskoormust kasvatati. Väga positiivsena näeme, et ka Euroopa Liit on mõistnud seda, et ülemäärane ülereguleerimine takistab inimeste vabadusi, takistab vaba konkurentsi, takistab majandust ja majanduse arendamist. Ka Euroopa Liit ise on käsile võtnud halduskoormuse vähendamise. Ehk et loodetavasti läheb olukord tervikuna paremaks, eriti pidades silmas, et me ka uute HÕNTE muudatustega näeme ette seda, et ei tohi olla ülekuldamist, ei tohi Eesti inimestele seada rohkem koormust, kui me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud. 

Äärmiselt oluline on see, et eksperdid tõid välja parlamendi rolli, Riigikogu liikmete rolli tähtsuse ja tõid välja ka selle, et Riigikogu vajab kvalifitseeritud õigusteenistust ja Riigikogu liikmed peaksid ise olema palju nõudlikumad õigusloome kvaliteedi suhtes ja ka tegudes väärtustama hea õigusloome põhimõtteid. Ma saan ekspertide hinnanguga üksnes nõustuda ja omalt poolt tuleme appi sellega, mis on ka nüüd Riigikogu menetluses, uus eelnõude menetluskeskkond Sätla. Sätla on uus termin sätete reguleerimise keskkonnale, kus on palju lihtsamini nähtav see, kus muudatus tehakse ja milline see välja näeb. Ja on muudatus ise võimalik ka selgitusega palju selgemini kokku viia. Sätla peamine kasu peaks tekkima sellest, et inimeste kaasatus laiemalt muutub palju paremaks, palju lihtsamaks. Saab tellida eelteavitusi endale huvitavates teemades ja näha palju varasemalt, et üks või teine ministeerium on ühe või teise asja reguleerimist kaalumas. 

Küll aga, nii nagu meil oli Sätla arutelus ka Riigikogus põhiseaduskomisjonis välja toodud, siis praeguseks on selle uue eelnõu koosloomise palju selgema, palju arusaadavama keskkonnaga liitunud kõik peale Riigikogu enda. Me väga loodame, et Riigikogu leiab ikkagi ka selle võimaluse Riigikogu liikmetele see kergem lähenemine võimalikuks teha. See kiirendaks tegelikult ka kogu protsessi oluliselt, kuna Sätlas me kasutame ka tehisaru abi just tehnilise töö tegemiseks. 

Küll aga tasub minu arust mõelda sellele, mida eksperdid välja tõid, et hea õigusloome tava me reguleerime valitsuse määrusega – HÕNTE nime all tuntud –, aga see peaks olema seadus. Kuigi ma teadsin, et see on määrus, paneb see ikkagi vahest kulme kergitama, et Riigikogu liikmete võimalus kaasa rääkida hea õigusloome normistiku kujundamisel on ebamõistlikult väike. Kuna Vabariigi Valitsuse määrusele on Riigikogu liikmete sisend palju keerulisem võtta kui näiteks seadusele endale. 

Kokkuvõttes tooksin välja selle, et ekspertide välja toodud kõige üldisem põhimõte, mida me peaksime palju laiemalt vaatama, on see, et kui me asume ühte või teist muret poliitikutena lahendama, siis kas selle asja lahendamiseks saaks olla võib-olla mõni teine tee kui õigusloome. See teine tee võiks olla parem kui õigusloome, seda me kipume vast kõik liiga sageli unustama. 

Nii lihtne on öelda, et meil on näiteks probleem, et igal kümnendal lapsel on mure liigse sõltuvuse pärast sotsiaalmeediast, siis teeme selle peale kohe õigusakti ja ütleme, et lapsed enam ei tohi telefonides sotsiaalmeediat kasutada. Võib-olla see õigusloome ikkagi ei ole kõige õigem lahendus. Ka teadlaste hinnangutest ja analüüsidest me teame, et laste puhul on olulisem see, et neil oleks teadlikkus, et neil oleks vaimse tervise abi, et neil oleks muudes muredes abi ja tuge. 

Hea meelega lugesin ka tänast Õpetajate Lehe juhtkirja, kus toodi välja, et tõesti, need lahendused ei ole lihtsad, aga äärmiselt oluline on Eesti arvates ka see, et me suudame terve Euroopa poolt korrale kutsuda suured sotsiaalmeedia platvormid, et nad lõpuks ometi täidaksid neid seadusi, mida me juba oleme kehtestanud sotsiaalmeedia platvormidele. 

Ja teine hästi südamelähedane teema, mille eksperdid välja tõid ja mida ei ole liiga palju kunagi korratud, on üheselt mõistetava eesti keele kasutamine nii seaduse tekstides kui ka seletuskirjades. Kahjuks ka mina olen sunnitud sageli tagasi lükkama või tagasi saatma seaduseelnõusid sellel põhjusel, et ma lihtsalt ei saa aru, mis seal kirjas on, kuigi mul on õigusteadustes magistrikraad. Aga kui žargoon läheb nii keeruliseks ja segaseks, et sellest ei ole võimalik aru saada, siis me oleme üle lasknud kõige põhilisemast väärtusest teenida inimesi ja pakkuda neile selliseid seadusesätteid, millest inimesed saavad aru ja mida inimesed suudavad täita sellest tulenevalt, et nad saavad sellest õigusest aru. 

Eesti keelt saame hoida ainult meie ise, eesti keelt saame kaitsta ainult meie ise. Eesti keel, eesti keele hoidmine, eesti keele arendamine on meie põhiseadusest tulenev kohustus. Selges keeles rääkimine ja kirjutamine ei ole mitte nõrkus, vaid kindlasti on tugevus. Sellega siinkohal lõpetan ja ootan küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Teile on tõepoolest ka küsimusi. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te peatusite oma kõnes või ülevaates selle väljatöötamiskavatsuse ja hea õigusloome ja normitehnika eeskirjal. Tahtsingi nende kahe kohta küsida. Ma saan aru, et see hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, kui mu mälu mind ei peta, see olemasolev on mingi 15+ aastat vana. Kuna siis uus tuleb ja kas see VTK-sid puudutav regulatsioon on ka plaanis üle vaadata?

Aitäh! Me ühe korra oleme seda nüüd üle pikkade aastate muutnud. See oli seesama üks sisse, üks välja reegli panemine, mis päriselt hakkas tööle. See näitab, et see regulatsioon on vajalik ja õige. Ainult soojade sõnadega ministeeriume suunata halduskoormust vähendama ei ole olnud tulemuslik, aga selge reegli kehtestamine on päriselt aidanud halduskoormust vähendada. Järgmine ring ongi nüüd välja minemas ja see järgmine ring puudutab Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu õiguses kuni valgusfoori põhimõtteni välja, et Riigikogu liikmetel oleks ikkagi väga selgelt näha, et iga sätte juures kas ei ole mindud ülemääraseks, kas ei ole liiga hoogu sattutud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel, mis kahjuks on olnud Eestis pikka aega probleem, et me Euroopa Liidu õigust oleme võtnud ülemääraselt üle ja oleme seadnud siin Eestis rangemad nõuded, kui on teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. 

Teine muudatus on tõepoolest, nagu te õigesti välja tõite, väljatöötamiskavatsuse lihtsustamine. Väljatöötamiskavatsus peaks ikkagi teenima seda eesmärki, et kui sul tõesti on mure selles, kas see lahendus või too teine lahendus oleks parem, et seda ühiskonnaga arutada, formaalselt ei ole mõtet seda teha ja väljatöötamiskavatsuse nõuded saab ka palju lihtsamaks teha. 

Ja kolmas osa, mida ma juba nimetasin, mis seal muudatusse läheb, on see, et põhiseaduspärasuse analüüsile, selleks et tagada see, et ta oleks kõikides eelnõudes olemas. Meil on olemas juhend selle kohta, kuidas seda teha tuleb, aga selleks, et tagada, et ta tõepoolest on iga eelnõu juures olemas, me anname põhiseaduspärasuse analüüsile ka selge nõudliku koha seletuskirjas ja toome selgelt välja, kus ja kuidas see peab olema. Siis on ka lihtne vaadata kiiresti, kas see on tekstis olemas või ei ole. Praegu peab seda mõnikord nagu rosinat saia seest taga ajama, kas see on äkki kuskile teksti sisse ära peidetud. 

Need on need vajadused. Ja lisaks me lisame, nagu ma eesti keele väärtustamisega lõpetasin, me lisame selle, et keeletoimetamise nõuded me teeme selgemaks, et eesti keele ilu kuskile kaotsi ei läheks selles juriidilises rägastikus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Õigusloomepoliitika põhialuste täitmise aruandest saab täna eelmise aasta kohta lugeda ka varasemalt kuuldud hinnanguid: regulatsioone on ikkagi liiga palju, seaduste seletuskirjad on liiga keerulised ja Euroopa Liit on aidanud kogu seda nähtuste paketti ainult süvendada. Aga eksperdid tunnustavad justiitsministeeriumi tegevust selle pärast, et teie eestvedamisel on hakatud õiguslikul reguleerimisel rakendama üks-sisse-üks-välja-põhimõtet. See tähendab, et koormavaid norme, normatiive on hakatud vähendama. Tahad midagi uut, viskad vana minema. Kas te oskate öelda, kas see protsess jätkub, kas see võiks intensiivistuda või mis tulevik sellel on? 

Aitäh! Ma väga tänan teid nende heade sõnade väljatoomise eest! Tõepoolest, eksperdihinnang tunnustab Justiits- ja Digiministeeriumit eelmisel aastal tehtu eest ja me oleme muidugi väga tänulikud, et meie pingutusi on tähele pandud. 

Ja kindlasti läheb see edasi, see üks-sisse-üks-välja-põhimõtte rakendamine, sest me oleme pannud selle normiks. Me oleme pannud selle normiks. Selle üle oli suur vaidlus, et äkki piisab sellest, kui hea sõnaga öelda, et kuulge, olge kenad, ministeeriumid, ärge üle pingutage. Aga ma kasutasin mitu korda toona näidet, et viie lapse emana oskan ma seda öelda küll, et kui ikkagi nagu voodit üles ei tehta, siis tuleb norm teha: taskuraha ei saa, kui voodit pole üles tehtud. Kui hea sõna ei aita, siis tuleb see norm teha. Hea sõna ei olnud aidanud selle halduskoormuse vähendamise suhtes. 

Ja siin ei saa süüdistada ametnikke. Nagu ma ka ettekandes välja tõin, kipub poliitikutel olema sageli see reaktsioon, et inimesel on mingi mure, tegelikult on selle mure lahendamine äärmiselt keerukas, aega nõudev ja raha nõudev ning koosneb paljudest pisikestest tegevustest, paljudest eraldiseisvatest tegevustest, mis alles kokku aitavad. Palju lihtsam on öelda, et ah, me teeme seaduseelnõu ja me lahendame sellega selle mure. Ka poliitikutel tuleb ikkagi olla selle lihtsa lahenduse pakkumisel tagasihoidlikum. Ja inimestel, kes valimiskastide juurde lähevad, tasub ka seda silmas pidada, et ülereguleerimine ei aita mitte kedagi, see ei aita inimesi, ei aita ettevõtlust, ei aita palku tõsta – mitte midagi ei aita. Pigem on meile ikkagi abiks see, kui inimesed on vabad ja saavad vabalt tegutseda. 

Nii et see norm on HÕNTE-s paigas ja see kindlasti jätkub, aga me veelgi täiendame hea õigusloome normitehnika eeskirju mitmes punktis.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin tuleb selgelt välja, et me oleme siin parlamendis küll seadusandjana, aga tegelikult kummitempli rollis. Seadused tulevad üha enam valitsuselt ja häda sellega, nagu te ütlesite, et olete õigusteaduste magister, aga paiskate meile seadusi, millest te ise ka aru ei saa, need on sellises keeles kirjutatud. Ja ma küsin, miks te siis sellist kraami meile paiskate. Teil on võimalik käsi ette panna, et seaduseelnõud, millest teie õigusteaduse magistrina ise ka aru ei saa, meie saali ei jõuaks. Või see on lootusetu võitlus?

Ma ütlesin täiesti selgelt, et ma saadan sellised eelnõud tagasi, need ei jõua teieni. Need eelnõud, millest mina aru ei saa, ma saadan tagasi. Selle ma tõin täiesti selgelt välja.

Tiit Maran, palun!

Aitäh sellise ülevaate eest! Kuigi mulle tundub, et siin üks väga oluline osa jäi puudu, nimelt see osa, kuidas ikkagi kodanikuühiskond saab osaleda seadusloomes. Jah, selleks on loomulikult olemas seadusloome hea tava, aga samal ajal, kui seda ei täideta, mis siis saab teie arvates. Ma toon teile näite metsaseadusest, mis on välja töötatud ilma väljatöötamiskavatsuseta, kui seal on väga põhimõttelised muudatused sees, seda muudatuste osa proovitakse kodanikuühiskonna eest võimalikult palju varjata, et mitte välja näidata, mis seal tegelikult toimub. Ja lõpuks isegi siis, kui on mingid kooskõlastused tehtud ministeeriumide sees, siis tehakse pärast sinna juurde veel muudatusi. Muuseas, ka näiteks teie ministeeriumi tehtud eelnõule on hiljem tehtud muudatusi. Ma ei tea, kas te arvate ette, et sealt kõik tuleb õigesti, või tahaksite uuesti need läbi vaadata. 

Aitäh! Ma siiski nimetan uuesti seda, et ma tutvustasin Sätlat, mis on Justiits- ja Digiministeeriumi ning Riigikantselei loodud täiesti uus eelnõude menetlemise keskkond, mis viib kaasamise ja kaasatud olemise võimalused täiesti uuele tasemele. See on äärmiselt oluline väärtus meie jaoks, et inimesed saaksid kaasa rääkida. Ma usun väga, et need inimesed, kes päriselt piltlikult öeldes põllul töötavad ühe või teise valdkonna juures, on väga-väga oodatud kaasa rääkima, kuidas see asi tegelikult looduses välja näeb – ma mõistan siin palju laiemalt loodust, mitte ainult metsana –, kuidas üks või teine norm tegelikus elus võiks olla, kas äkki saaks seda asja hoopis paremini lahendada või pole seda vaja üldse lahendada. 

See, et inimesed, kes vastavates kohtades töötavad, päriselt seda asja tunnevad, räägiksid kaasa algusest peale, on äärmiselt oluline väärtus. Selleks, et seda saaks palju paremini ja lihtsamini teha, me olemegi uue keskkonna Sätla loonud. Seal on võimalik tellida endale … Paljud võib-olla ka siin saalis viibijad on tellinud endale näiteks elektrikatkestuste teavitused mobiiltelefoni. Sätlas saab piltlikult öeldes tellida endale huvitavates teemades teavitused, et vaat, siin hakatakse nüüd midagi tegema või selle eelnõuga on mingid uued arengud, et saaks operatiivselt kaasa rääkida. 

Sätla enda regulatsioon on juba põhiseaduskomisjonis. Me muudame Riigi Teataja seadust selleks, et oleks ka andmekaitse kõikidel kaasatutel. Nagu ma enne rõhutasin, andmekaitseküsimused on väga olulised ja andmekaitseküsimused alati nõuavad Riigikogu otsust, kuidas selle ühe või teise asjaga on. See on juba Riigikogu menetluses. 

Mis puudutab seda, et eelnõusid muudetakse protsessi ühe või teise lõigu juures, siis ma täpselt ei tea, mida te silmas pidasite meie eelnõu osas, aga tegelikult ma väga tervitan, kui eelnõusid muudetakse näiteks Riigikogus. See ongi Riigikogu liikmete töö. Ja Riigikogus arutelu selle üle, et sulle tuleb üks õigusakt, sa vaatad seda … Ma olen kunagi varem olnud Riigikogu liikmena kultuurikomisjoni liige, kus me näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseadust arutasime ligi 70 istungil ja muutsime väga paljusid sätteid. See ongi Riigikogu töö tegelikult sätteid vaadata ja muuta. Aga ma palun vabandust, te ei toonud konkreetset näidet, missugust Justiits- ja Digiministeeriumi eelnõu te silmas pidasite. Võib-olla ma sain küsimusest valesti aru. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me teame, et õigusloomes on hea, et on mõju riigieelarvele välja toodud, on vastavus põhiseadusele ja mitmeid muid nüansse. Siin saalis on enamik Riigikogu liikmeid valitud mingist piirkonnast ja sageli, kes meist ei ole ka juriidilise magistrikraadiga või ei tea neid nüansse kõiki, puudub ülevaade, milline on mõju konkreetsele maakonnale mingi seadusloomega. Kas te olete arutanud või kuidas te isiklikult näete seda? Näiteks täna meil oli siin rahvaraamatukogu seadus ja tegelikult seda seadust lugedes ma tunnistan, et üheselt ja selgelt aru ei saanud, et väga suur mõju oli konkreetselt igale maakonnale läbi ära viidavate töökohtade. Kas siin oleks mingi võimalus, et ka õigusloomes oleks väga selgelt välja toodud mõju konkreetsele piirkonnale, et ka sealt valitud saadikud ja kodanikud saaksid parema ülevaate?

Aitäh! Kõigepealt ma rõhutan, et te saate alati nende mõjude kohta ju Riigikogus küsida, kui on selle konkreetse eelnõu arutelu. Mõjude kohta päriselt tulekski küsida, kui nad on välja toomata. Kui te vaatate seda sõltumatut eksperdihinnangut, mis on selle ülevaate juures, siis seal tegelikult ikkagi pööratakse tähelepanu sellele, et õigusloome mõte on selles, et ühiskonda tuleb teenida, ühiskonnale peab midagi paremaks minema, ilma selle mõjuta ei ole mõtet seda õigusloomet üldse teha. Midagi peab konkreetselt ikkagi paremaks minema. See on hästi oluline põhimõte, mida me kipume sageli unustama, et me ei tee formalistlikke muudatusi, vaid meil on põhjust seadust muuta ainult siis, kui midagi läheb päriselt paremaks kellegi jaoks, ja niimoodi, et seda ei ole võimalik väljaspool õiguslikke muudatusi teha. 

Nüüd, mis puudutab seda konkreetset raamatukogude näidet, siis nii nagu kultuuriminister on seda valitsuses selgitanud, ei pruugi need töökohad maakondadest kaduda. Tööandja nimi võib muutuda, aga meil on palju näiteks Justiits- ja Digiministeeriumi töötajaid, kes tegelikult elavad ja töötavad väljaspool Tallinna, väljaspool Harjumaad. Ma konkreetselt sellesse teemasse rohkem sisse ei lähe, aga kindlasti saab selle eelnõu menetlemisel ja ka kõikide teiste eelnõude menetlemisel seda küsimust eraldi vaadata. See on minu arvates üks Riigikogu menetluse väga oluline osa.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Nagu me sellest kokkuvõttest saame lugeda, on põhiseaduslikkuse analüüsidega ikkagi endiselt väga tõsiseid probleeme. Tõsi, te tunnistasite seda ka oma ettekandes. Kokkuvõttes on ju ka öeldud, et põhiseaduslikkuse analüüs on eelnõude seletuskirjade puhul sisuliselt oluline aspekt, sest see tagab reaalselt eelnõude kõrget õigusloome kvaliteeti. 

Kui me vaatame nüüd leheküljelt 13, siis me näeme, et 66 eelnõust, mis esitati Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks, oli ainult 22 puhul see analüüs piisav – rääkides üksnes nendest eelnõudest, kus see analüüs oleks pidanud sisalduma –, 27 ebapiisav ja 17 puudus sootuks. Ehk kokku 44 eelnõus oli see kas ebapiisav või puudus. Ja kui me keerame nüüd lehekülge, siis me saame lugeda leheküljelt 14, et Justiits- ja Digiministeerium jättis 2025. aastal kooskõlastamata ainult kuus eelnõu, kus põhiseaduspärasus oli probleemne. Ometi te selgitasite, et põhiseaduspärasuse ebapiisavus on üks kooskõlastamata jätmise aluseid. Miks te siis ainult kuuel puhul jätsite kooskõlastamata, kuigi neid kaasuseid, kus oleks pidanud jätma kooskõlastamata, oli 44? 

Aitäh! Kõigepealt, see põhimõte, kus me jätame kooskõlastamata, ei rakendunud päris aasta algusest, vaid see oli üks meede selleks, et saavutada soovitud tulemus, et põhiseaduspärasuse analüüs oleks olemas ja et ta oleks olemas ikkagi teatud miinimumkvaliteedis. Juhend selles osas valmis alles aasta lõpu poole. 

Selle aasta, 2026. aasta tulemused on loodetavasti paremad tulenevalt nendest meetmetest, mis me oleme kasutusele võtnud, ja üks on tulemas veel, see HÕNTE muutmine. 

Samal ajal tuleb silmas pidada ka seda, et sinna vahele jääb üks tsoon, üks hall tsoon, kus eelnõu koostaja ütleb, et tema põhiseaduspärasuse analüüs on lihtsalt suurepärane, aga Justiits- ja Digiministeerium vaatab, et vast ikka nii hea ei ole. Nagu me teame, kus on kaks juristi, seal on kolm arvamust. Seal on kindlasti sellist osa, kus hinnangu andjaks jääb ka Riigikogu. Me näeme ka viimase aja menetlustest, kus erinevatel instantsidel võib olla erinev hinnang sellele, mis see põhiseaduspärasuse aspekt siin täpsemalt on, kas see on niipidi või naapidi. Ja me näeme ka Riigikohtu otsustest, sageli on seal juures ju eriarvamused ka põhiseaduspärasuse hindamistel. 

Nii et päris sellist olukorda, kus kõik eelnõud lükatakse tagasi, kus põhiseaduspärasuse analüüs ei ole piisav, ei juhtu, sest seal on ka palju erinevaid arvamusi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Võib-olla see küsimus ei ole täpselt punktikohane, aga te kindlasti saate sellele vastata. Paar päeva tagasi juhtisid Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu esindajad tähelepanu sellele, et tasuta õigusabi eakatele ja üldse tasuta õigusabi kättesaadavus on oluliselt halvenenud. Kui varasemalt oli võimalik ikkagi madala sissetulekuga inimestel saada seda paar tundi ja lisaks eakatel oli võimalik reaalse inimesega kohtuda, siis need õigusrobotid ja mingid teabepäevad kaugeltki ei asenda, mis nüüd 2026. aastal teie valitsemise ajal on rakendunud. Mis plaan teil selle kogemuse pealt on? Tegelikult seda teenust oleks siiski vaja.

Aitäh! Kõigepealt ma alustan sellest, et ühe õigusnõustaja asendamine teabepäevadega oli kokkusaamisel pensionäride ühendusega meie ühine järeldus, et seda on mõistlikum teha. See pakub lisaks õigusnõustamisele ka sotsiaalse koosviibimise võimalusi ja abistab inimesi, kes võib-olla ei julge ühe või teise murega pöörduda, lihtsamini neid vastuseid saada. Samal ajal, kui me vaatame eakate pöördumisi, siis väga paljud nendest on kaetud selle osaga, kus inimeselt inimesele nõustamine jätkub. Eesti Puuetega Inimeste Koja puhul teenus jätkub täies ulatuses. Ja teine osa: kui mõnel eakal on mure, et ta ei oska selle õigusnõustamisrobotiga hästi suhelda või tal pole isegi seadet, kus seda kasutada, siis meil on olemas suurepärane rahvaraamatukogude võrk. Rahvaraamatukogudes inimesi abistatakse sellel. Tasub minna oma küla raamatukokku ja sealt te saate selle teenuse kätte. Lisaks ma rõhutan üle, et kõikidel ministeeriumidel on kohustus inimesi aidata oma ministeeriumi haldusala õigusküsimustes ja sealt ka inimeselt inimesele nõustamisega. 

Nii et tegelikult, kui me vaatasime seda senist tasuta õigusabi osa, siis seal on peamised mureküsimused juba vahepeal lahendatud muudes kohtades. Näiteks meil on omavalitsuste juures võlanõustajad, kes annavad tasuta nõu. Eakatel näiteks soovitan testamendi tegemiseks pöörduda notari poole. Notarid tulevad ka koju ja loodetavasti nende kojusõiduraha, mis praegu oli, kui ma õigesti mäletan, ainult 3,5 eurot jäänud, vist eelmisest sajandist, me jõuame ikkagi selle Riigikogu koosseisuga ka selle ära tõsta. Nii et kõige kindlam viis, kui ei tea, kuidas abi saada, on minna raamatukokku ja küsida, kuidas seda abi leida. 

Kasutan teie küsimust ära ka selleks, et teha väike reklaamipaus. Me ootame just praegu kandidaate 12 kategoorias erinevate digiauhindade peale just väga laialdaselt ühiskonnas, et tunnustada neid inimesi, kes aitavad näiteks neid inimesi, kellel ei ole endal seadmeid ega mobiiltelefone, aga kes siiski digiühiskonna teenuseid ju vajavad. Me neid inimesi tõesti tahame eraldi tunnustada. Me loodame, et sellest tuleb iga-aastane traditsioon, et me austame ja peame nendest inimestest lugu ja ka selle kaudu teavitame ühiskonda, et digiühiskonna teenused on mõeldud kõigile, ka siis, kui sul endale ühtegi seadet ei ole. Just rahvaraamatukogud on see peamine kontaktpunkt. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te olete mitu korda – seda on teinud ka peaminister Kristen Michal – reklaaminud tehisaru kasutamist, sealhulgas õigusloomes. Samas, kui me vaatame ekspertide arvamust, nad ei ole mitte kuskil seda maininud, et näiteks tehisaru võiks kuidagi parendada õigusloome kvaliteeti. Mina isiklikult ka mitte kuskilt ei saa nõustuda sellega, et tehisaru võiks olla õigusloome ettevalmistamise juures. 

Aga ma tahan küsida, kui paljud nendest eelnõudest, mis on järjest tulnud, olgu justiitsministeeriumist või teistest ministeeriumist, tegelikult on koostatud tehisaru abil. 

Aitäh! See küsimus teeb mulle suurt rõõmu, sest ma saan rääkida ühest väga olulisest teemast. Sätlas on ette nähtud tehisaru kasutamine mitmes etapis. Kõige esimene etapp on ikkagi see, et me ei eelda, et tehisaru parandab õigusloome kvaliteeti. Õigusloome kvaliteeti saavad ikka parandada inimesed. Aga mida tehisaru aitab väga hästi teha, on see, et tehisaru aitab lolli tööd vähemaks võtta. 

Selles kõige esimeses etapis läheb kaks asja kohe paremaks. Esimene on see, et kui teile tuleb täna eelnõu või kui inimesed, kes on kaasatud eelnõude menetlusse, näevad sageli eelnõu, kus on eelnõu punkt 3, näiteks et muuta paragrahvis – ma ütlen täiesti juhuslikult – §-s 27 sõna "ja" ja kirjutada selle asemel sõna "või". Sellega see säte lõpeb. Nüüd sa pead üles otsima selle seaduse, praegu kehtiva teksti, siis sa pead üles otsima selle paragrahvi ja siis sa pead hakkama nuputama, et mida selle "ja" asendamine sõnaga "või" tegelikult tähendab, ja siis sa pead näpuga taga ajama, kus see koht on seal seletuskirjas. Ja nüüd, kui sa kõik selle töö oled ära teinud, sa oled juba täiesti kustunud, sellepärast et sa pead nägema nii palju vaeva tehnilise tööga, et aru saada, mida see tegelikult tähendab. 

Sätlas muutub see, et esiteks sa näed seaduse terviktekstis, kus see paragrahv on, milline see uus tekst terviktekstina välja näeb, kui seal sõna "ja" on asendatud sõnaga "või". Lisaks, kui sa oled ametnikuna seda eelnõu teinud, sa oled selle "ja" seal "võiga" ära asendanud, siis tegelikult tehisaru loob automaatselt selle eelnõu teksti. Ehk sisulise töö teeb inimene, aga selle vorminduse teeb tehisaru. 

Ja me vaatasime, et ainuüksi meie ministeeriumis hoiab see aastas kokku ligi 2000 töötundi, ainuüksi selle vormindamise andmine tehisarule. Tehisaru saab globaalsete analüüside järgi õigusvaldkonnas siiski väga hästi kasutada just nimelt tehniliste tööde tegemiseks, sest õigus on suletud süsteem, see on normipõhine süsteem. Ja need normid peaksid inimesele olema tervikpildis arusaadavad, nad on üksteisest sõltuvad, üksteise suhtes süsteemselt esitatud. Selle süsteemsuse järelevalve on ka üks neid ülesandeid, mida Justiits- ja Digiministeerium täidab, aga selles osas on tehisaru platvormid päris võimekad. Kuna õigusaktid on ka avalikud tekstid, siis tegelikult on ka Eesti advokaadibürood ju öelnud, et nad nooremjuriste enam ei palka, kuna selle töö teeb ära tehisaru. 

Ka õiguskomisjonis selle dokumendi arutelus tuli küsimus, kui palju on Euroopa Liidus üldse õigusakte kokku. Päris täpset numbrit ma nüüd ei mäleta, see suurusjärk jäi vist 30 000 kanti kuskile. Ja kui me mõtleme, et ainuüksi õigusakte Euroopa Liidus on umbes 30 000, siis mõelge, kui palju hoiab aega kokku see, kui tehisaruga leida sealt just sobiv vajalik säte kiiresti üles. 

Nii et tehisaru kasutamise eesmärk on hoida kokku inimeste aega lolli töö tegemisel ja anda inimestele rohkem mõtlemisaega tõesti paremaks õigusloomeks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te viitasite ettekandes iseenesest õigele põhimõttele, et alati ei ole iga mure lahendus seadusandlus või õigusruumi muutmine. Aga oleme ausad, Riigikogu töö on seadusandluse elluviimine ja paratamatult on ka Eestis päris palju kohti, kus vajavad seadused kohendamist ja täiendamist. Te viitasite sotsiaalmeedia näitele, et see ei ole lahenduse koht. Ma arvan teiega selles mõttes vastupidi, et päris palju kohti on, mis puudutab neidsamu küberohtusid, mis puudutavad juba viidatud erinevate võltsingute, sealhulgas seksuaalse sisuga võltsingute edastamist läbi sotsiaalmeedia ja interneti. Need on kõik kohad, mis tuleb Riigikogul seadusandlikult ära reguleerida ja selgelt kriminaliseerida. Teie ettekandes oli ka juttu sellest, et paljud karistusnormid juriidilistele isikutele on kuidagi ajale jalgu jäänud. Tegelikult on ka need kohad, kus tuleb seadusandlikku korrastust teha. Ma ei saa päris teiega nõustuda, et seadusandlus ei ole siin lahendus. Nii et minu küsimus ongi teile, miks on väga paljud sellised otsused, sealhulgas ka Riigikogu poolt tehtud, näiteks sotsiaalmeediat puudutava puhul, jäänud vajalikud seadusandlikud algatused valitsuse poolt tulemata nii selles küsimuses, mis puudutab sotsiaalmeediat, kui ka …

Teie aeg!

… teie eelmises ettekandes viidatud juriidiliste isikute sanktsioonid.

Kiire vastus. Esiteks, ma rõhutasin, et õigusloome ei ole alati lahendus. Mõnikord loomulikult on. Teiseks, oluline on siinkohal rõhutada, et identiteedivõltsingud on juba praegu karistatavad, seal ei ole õigust vaja muuta. Ja kolmandaks, need konkreetsed näited, mis me tõime. Üks on läbinud väljatöötamiskavatsuse ja trahvide osas me tegime eelmine aasta suure analüüsi, et sealt edasi liigumegi õigusloomega.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Minu küsimus on teie kui justiits- ja digiministri suhtumises ja printsiibis. Kui tulevad eelnõud, millest me oleme ka rääkinud, kus on võib-olla põhiseaduspärasuses tehtud, nurki lõigatud, ei ole piisavalt põhjalik või ei ole see üldse, aga ka olukordades, nagu meil on metsaseaduse puhul, kus see kaasamine on, võib öelda, isegi näiline, kui eelnõu saadetakse ühel päeval ja järgmisel päeval juba palutakse arvamusi, see ei ole hea õigusloome, see ei ole hea kaasamine, mida teie kui justiits- ja digiminister sel juhul teete? Kas te ütlete valitsuses väga selge ja kõlava häälega, et kuna need põhimõtted ei ole hea õigusloomega kooskõlas, siis siin on minu eriarvamus? Või milline on teie üldine lähenemine sellistes küsimustes?

Aitäh! Ma nimetasin neli kohta, kus me ei kooskõlasta eelnõusid. Ja nüüd, mis puudutab konkreetselt seda metsaseaduse näidet, siis valitsuse arutelul ma tõin välja selle probleemi, et see on üks nendest näidetest, kus on erinevalt määratud trahve füüsilistele ja juriidilistele isikutele, mis kindlasti vähemalt Riigikogu menetluses tuleb õigeks saada. See on probleem seal. Ei saa olla nii, et üks ja sama tegu on füüsilise isiku puhul määratud hirmsaks roimaks, piltlikult öeldes, ja juriidilise isiku puhul määratletud nagu jalutuskäik kevadisel aasal. Kas üks või teine, aga nad peavad olema ikkagi ühtemoodi määratletud, kui tegemist on ühte ja sama tüüpi teoga.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te nentisite tõesti väga sirgeselgselt kolleegi küsimusele vastates, et kui teie ei saa eelnõust aru, siis te saadate selle tagasi ja siia saali see ei jõua. Andre Hanimäe küsimusest tuleneb, et tegelikult HÕNTE-s on lisaks heale keelele ja arusaadavusele veel väga palju printsiipe. 

Minule ka näiteks kaasamise puhul valmistab muret see, et kaasamine on sageli formaalne, mitte sisuline, ja huvirühmad ei saa kaasa rääkida. Kas te samas sirgeselgselt saadate tagasi eelnõud, nii et need ei jõua siia saali, kui need ei ole huvirühmadega läbi räägitud, kui ei ole antud mõistlikke kooskõlastusaegu? Kui tõesti 23. detsembril saadetakse välja ja 27. detsembriks küsitakse tagasisidet 100 lehekülje kohta, siis väga paljud organisatsioonid ei ole võimelised väikese tööjõuressursi juures seda vastust andma, rääkimata kõlanud metsaseaduse näitest, kus tõepoolest tuleb avaldada arvamust eelnõu kohta, mida pole osapooltele avalikuks tehtud. Kuidas teie sellises olukorras käitute?

Aitäh! Ma tõin välja need neli põhimõtet, kus me ei kooskõlasta. Kaasamise sisuline hindamine minu hinnangul jääb Riigikogule. Seal võib olla, nagu te isegi oma küsimustes väga õigesti välja tõite, see kaasamine formalistlik. Seda võimalust hinnata meil ei ole. Statistiliselt läks eelmisel aastal kaasamiseks antud aeg paremaks, see oli statistiliselt pikem. Loomulikult see ideaalne ei ole, aga siin saab Riigikogu komisjon teha väga palju head tööd ära ka.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid, kes siin saalis on veel jäänud! Jaa, õiguspoliitika on midagi sellist, mida me peame jälgima igapäevaselt. Me tegelikult ju teame, et õigus jookseb alati elust eest ära ja reageerib tagantjärele. See on täiesti normaalne, see on alati niimoodi olnud ja vist on ka tulevikus, aga me võiksime vähemalt võtta eesmärgiks, et me jookseme eluga kaasas. Ja üldiselt minu kõige parema teadmise järgi rikkust ei teenita mitte sellega, kui palju norme keegi kuskil kirjutab, vaid sellega, kui selgesti need normid on sõnastatud ja kirja pandud, mis vastaksid ka ühiskonna ootustele ja millest on päris, mitte lihtne, aga vähemalt mõistlikult pingutades aru saada. 

Bürokraatia vähendamine on raske tee, aga sellega tuleb meil tegeleda järjepidevalt. Selles mõttes mulle see suund meeldib. Ka minu hinnangul me Eestis siin võib-olla ei ole seda kõik tähele pannud, aga kipume või kippusime kogu aeg üle reguleerima. Mul on hea meel, et nüüd ikkagi minister ja ministeerium ka sellele tähelepanu juhivad. Loomulikult, bürokraatia vähendamine on oluline teema. See ei ole ainult Eesti teema, sellele peab mõtlema ka vähe laiemalt. 

Ma mäletan, kui ma olin justiitsminister ja saime Luksemburgis kokku Saksa justiitsministriga, tegime kahepoolse kohtumise, siis oli seesama teema meil seal üleval. Ja isegi rikas Saksamaa, kellel on seda aparaati tunduvalt rohkem kui meil, oli sellega hädas. Saksa justiitsminister, kui ta kuulis, mitu inimest meil tegeleb Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, siis ta haaras kahe käega peast kinni ja ütles, et see ei ole võimalik. Neil on ikka rohkem, ütleme, pehmelt öeldes ja niimoodi väljendades. 

Aga ma tahaksin rõhutada seda, et mulle kindlasti meeldib see mõte, et me peame tugevdama Riigikogu õigusteenistust. Peale selle, et me oleme siin läbilõige ühiskonnast ja me peame vastu võtma õigusakte, peaks meie õigusteenistus olema mitte ainult meid teenindav, vaid ikkagi sisuliselt aitav. Sellele juhtisid tähelepanu ka Rait Maruste ja Jüri Raidla. Nemad ütlevad niimoodi, et parlament vajab head ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenistust, millel on võimekus ja valmidus esindada professionaalset õiguslikku positsiooni mis tahes riigielu küsimuses ja seda rahvaesindajatele edastada. Mul on väga raske sellega mitte nõustuda. 

Teine või kolmas asi, mis ma tahtsin öelda või tähelepanu juhtida, on meie õiguskeel. Sellest on räägitud siin aastaid. Kui tavaline inimene loeb meie seadusi, siis ega kaugele ta väga ei jõua. Mõnikord on ikkagi omalgi raske, kuigi mul on vastav haridus ja võiks aru saada, aga ikkagi raske on. Ka sellele on oma ettekannetes tähelepanu juhtinud nii õiguskantsler kui ka härra Maruste ja härra Raidla. See on see, mida me peame arvestama. Kirjutatud õigus peab olema üldjoontes loetav ja mõistetav igale Eesti Vabariigi valimisõiguslikule inimesele. Ma arvan, et selle lausega on raske mitte nõustuda. 

Lõpetuseks, ma lihtsalt markeerin tehisaru. Meeldib see meile või mitte, aga mina olen täiesti veendunud, et tehisaru on tulnud, et jääda. Me peame ajaga kaasas käima. Kui me seda ei tee, siis me jääme arengust maha ja seda me ju ei taha. Meie väike Eesti võiks ikkagi olla valmis küll selleks, et tehisaru oleks meile abimees, mitte meie eest mõtleja. Loomulikult tulevad seal erinevad andmekaitseteemad mängu, aga me ei saa selle taha pugeda, et me ei saa tehisaru kasutada, kuna meil andmekaitse ei luba. Aitäh teile!

Aitäh! Kuna meil on piisavalt vähe aega, siis ma võtan juhataja vaheaja neli minutit. Istung on seega lõppenud.