Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised rõdul! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Alustab Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, konsulaarseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Mõlemad seaduseelnõud on esitatud elektroonilise infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel ja rõdult! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Teema on elektrihinna tõus. 

Just täna hommikul me saime kõik lugeda ERR-i portaalist, kuidas Elering ja Fingrid tegid ettepaneku Soome ja Eesti vahelise elektrihinna kindlustusinstrumentide mahtu vähendada, mis tähendab spetsialistide arvamuse kohaselt 10% tõusu fikseeritud elektripakettide puhul. 10%!

Ma lihtsalt tuletan meelde, et talvel, kui hinnad olid kõrged, ütles Andres Sutt siitsamast saali puldist, et ärge muretsege, saabub kevad – on päike, tuul hakkab puhuma – ja elektrihinnad lähevad alla. Ta lisas, et kõik need inimesed, kes talvel ei ole hinda fikseerinud, ei ole väga mõistlikult käitunud. Need olid tema sõnad. Aga nüüd me saame infot, et riigiettevõte teeb kõik selleks, et fikseeritud hinda tõsta – no kuidagi kurb ja naljakas samal ajal. Ühest küljest minister noomib meid, miks me ei ole fikseeritud hinnaga elektripakette sõlminud, aga teisest küljest öeldakse riigiettevõttes, et me teeme oma käe läbi selliseid otsuseid, mis nüüd ka fikseeritud hinnaga elektripaketi hinda tõstavad. Sellest loomulikult me tahame siin rääkida, seda arutada ja küsida, kuidas see Eesti riigis võimalik on. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Liigume tänase päevakorra juurde. Täna on päevakorras kaks punkti. Nendest esimene on regionaal- ja põllumajandusministri 2026. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne kui ettekandja siia pulti tuleb, räägin natuke menetluskorrast. Kõigepealt on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase ettekanne kuni 30 minutit. Siis saab iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse ja peale seda on läbirääkimised, kus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Palun kõnetooli ettekandeks, regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed kodudes, rõdul ja ilmselt mõned ka töö juures! Täna, jüripäeval on sobiv päev rääkida tööst, tootmisest ja selle taustal kõigest, millel Eesti elu püsib. Jüripäev on Eesti rahva kalendris kevadiste tööde algusaeg ja karja väljalaskmise aeg. See on hea päev rääkida valdkondadest, millel on otsene seos tootmise, maaelu, varustuskindluse ja riigi toimepidevusega. 

Kui kõik kohe alguses kokku võtta, siis minu sõnum saab olema täna selline. Kui Eesti tahab olla aastal 2035 tugev riik, siis peab tal olema võime oma inimesi toita, piirkondi käigus hoida, kriisi ajal otsustada ja tavapärastes oludes hoida alles võimed, millele riik tegelikult toetub. Need ei ole abstraktsed eesmärgid. Toidujulgeolekus väljenduvad need selliselt, kas meil on toimiv tootmine, eluline töötlemine ja usaldusväärne toidusüsteem. Samuti vajame tulevikukindlat kalandust, kohalikke omavalitsusi ja ühendusi, mis seovad terve riigi kokku. 

"Eesti 2035" ei ole lihtsalt üks strateegiadokument selle arutelu taustaks. Selle mõte on, et riigi pikaajalised eesmärgid jõuaksid otsustesse, seadustesse, arengukavadesse, ja mis kõige tähtsam, ka eelarvesse. Strateegia ise ütleb, et kokku lepitud sihte peavad järgima valdkonna arengukavad ja ministri programmid ning et neid peavad toetama ka riigi fiskaalpoliitilised otsused. Minu jaoks on see koht, kus tuleb aduda ja tõdeda, mis on muutunud, mis on tehtud ja mida tuleks edasi teha. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas tähendab see ennekõike viit suurt teemat. Need on toidujulgeolek, toidu tootmine, toidu töötlemine, kalandus ja piirkondade toimimine, sealhulgas sujuvad ühendused ja tugevad omavalitsused. Need ei ole eraldi teemad, need on kõik ühe süsteemi osad. Kui tootmine nõrgeneb, väheneb ka toidujulgeolek. Kui väärtus liigub välja töötlemata kujul, jääb Eesti vaesemaks. Kui piirkonnad ja omavalitsused nõrgenevad ja ühendused halvenevad, ei püsi ka töö, teenus ega ettevõtlus. Kui kriisi ajal selgub, et vastutus on killustunud või süsteemi tähtsad lülid ei toimi, siis on liiga hilja avastada, et tervik oli liiga nõrk. 

Viimase viie aasta jooksul on muutunud ühiskonna ootused toidu ja põllumajandusega seotud poliitikale. Kui varem vaadati põllumajanduspoliitikat peamiselt toetuste, sissetuleku ja konkurentsvõime kaudu, siis täna küsitakse palju laiemalt: kas toit on olemas, kas see on kättesaadav, kas seda jõuab inimene endale lubada, kas see on ohutu ja kas see süsteem peab vastu kriisidele. See tähendab, et põllumajanduspoliitikast üksi enam ei piisa. Üha enam tuleb rääkida toidujulgeolekupoliitikast. See on laiem vaade, mis hõlmab tootmist, töötlemist, logistikat, varustuskindlust, toiduohutust, järelevalvet ja kriisivalmidust ühtse tervikuna. Selle muutuse taga ei ole teooria, vaid kogemus. Koroonakriis, Venemaa sõda Ukraina vastu, tarneahelate häired, energia hinna kõikumine, loomataudid ja järjest sagedamad äärmuslikud või kõikuvad ilmastikuolud on näidanud, et globaalne kaubandus ei tasanda enam kõiki riske ära. 

OECD on samamoodi osutanud, et toidutootmist kujundavad üha enam põimunud faktid: kliimast tulenevad ilmastikuäärmused, energia, väetise ja sööda tarne riskid, loomataudide ja taimekahjurite levik, veeressursside ja mulla seisund ning geopoliitilised pinged. Kui need riskid kõik korraga kuhjuvad, ei ole küsimus enam ühe sektori majandustulemustes, vaid inimeste kindlustundes ja riigi toimepidevuses. 

Kõigepealt toidujulgeolekust. Toidujulgeoleku puhul on kõige olulisem aru saada, et see ei tähenda ainult varusid. Toidujulgeolek tähendab toimepidevat ahelat, mille pidepunktid on kohalik esmatootmine ja toidutööstus. See koosneb isevarustatusest, väärindamisest ja toimivatest tarneahelatest, toiduohutusest ja alles seejärel, viimasena, varudest. Riigil endal ei ole viljapõlde ega loomakarju. Kogu süsteem püsib elujõuliselt eraettevõtlusel. Kui tootmine hääbub, kaob ka riigi võimekus oma inimesi kriisiolukorras toita. Toidutootmist ja toidutööstust ei ole kriisis võimalik kiirkorras taastada ega käivitada. See tähendab, et toidujulgeoleku strateegia, mille teekaart on valitsuses heaks kiidetud ja mis suve lõpuks jõuab tervikuna valitsusse, ei ole üks paber teiste kavade seas. Selle mõte on kaardistada põldude, tööstuse ja tarneahelate seis, tuua välja võimelüngad ja riskid ning seejärel panna paika reformiplaan. 

Küsimus on väga praktiline: millised tooted ja sisendid on kõige haavatavamad, millistes lülides on sõltuvus kõige suurem, kus tuleb investeerida esimesena, milline peab olema kriisiaegne juhtimismudel, kes vastutab prioriteetide jaotuse ja sekkumiste eest. Toidujulgeoleku tuum ei ole tootmismahtude või hinnatabelite jälgimine, vaid süsteem, mis peab toimima nii tavapärastes oludes kui ka kriisis. Viimase viie aasta jooksul on selles suunas tehtud sisuline nihe. Toidujulgeoleku käsitlus on liikunud üksikutest meetmetest terviklikuma strateegilise vaate poole. See on oluline, sest kriisi ajal ei ole võimalik tootmist luua, see peab olemas olema enne kriisi. Sama kehtib töötlemise, logistika ja laborivõimekuse, järelevalve, kriisikorralduse kohta. Kui need lülid on nõrgad, ei aita meid see, et kusagil on tooraine olemas. Vaja on ka võimet teha sellest toit, mida inimene päriselt kasutada saab, kontrollida selle ohutust ning viia see toit inimesteni.

Toidujulgeoleku vältimatu osa on toiduohutus. Toidusüsteem ilma toiduohutuseta ei taga toidujulgeolekut. Kui toit ei ole ohutu, siis ei ole tegemist tarbimiseks sobiva toiduga. Ohutu toit tähendab tervist, usaldust ja majanduslikku kindlust. Kõrge toiduohutuse tase on vajalik inimeste tervise kaitseks, aga ühtlasi ka toidu ekspordi ja Eesti toiduettevõtete kasvu baaseeldus. 

Euroopa Liidu kõrge toiduohutuse tase on kvaliteedimärk, mida hinnatakse kogu maailmas. Rahvusvahelisel turul ei konkureeri me ainult oma hinnaga, konkurentsis on suur väärtus ka usaldusväärsus. Seetõttu tuleb ennetus seada tagajärgedest eespoole. Riskid peavad olema maandatud juba enne, kui probleem jõuab tekkida. Selleks peab toimima kogu "põllult lauale"-toiduahel ning iga osapool peab täitma oma rolli. 

Tarneahelad on muutunud pikemaks ja keerukamaks. Kliimamuutused mõjutavad haiguste ja kahjurite levikut. Uued tehnoloogiad ja uudsed toidud jõuavad turule kiiremini kui varem. Inimeste tarbimisharjumused muutuvad. Selles olukorras peab toiduohutuse süsteem olema kaasaegne, kriisikindel ja teaduspõhine. Sama tähtis on mõista, et toidujulgeolek ei ole ainult kriisiaegne hakkamasaamine. See on pidev töö selle nimel, et Eesti inimestele oleks tagatud piisav, ohutu ja tervist toetav toit ning et kodumaine toidutootmine oleks jätkusuutlik. Toidust põhjustatud haigused ei ole pelgalt statistika, need tähendavad koormust tervishoiule, majanduslikke riske ja muret inimeste igapäevaelus. Kui me räägime varustuskindlusest, peame rääkima ka sellest, kas see, mis on olemas, on päriselt kasutatav, usaldusväärne ja inimeste tervisele ohutu. 

Toidujulgeolek sõltub ka sellest, kas inimesed mõtestavad paremini oma valikute mõju. Toiduteadlikkus ei ole pehme kõrvalteema. See mõjutab seda, milline turg meil kujuneb, milline tootmine püsib ja millist toidukeskkonda me toetame. Sellepärast on oluline, et lapsed ja noored teaksid paremini, kust toit tuleb, kuidas toidusüsteem toimib ning milline on valikute mõju tervisele, majandusele ja keskkonnale. Mida teadlikum on tarbija, seda tugevam on vastutustundliku toiduturu alus.

Toiduteadlikkuse juurde kuulub ka see, et tervist toetava valiku tegemine oleks inimese jaoks võimalikult lihtne. Praktikas ei aita lai tootevalik ja pakendi tagaküljel olev keerukas või raskesti hoomatav teave tarbijat alati piisavalt. Seetõttu kaalume toidupakendi esiküljel kasutatava Nutri-Score'i märgisüsteemi kasutuselevõttu. Tegemist on mitmes Euroopa riigis kasutatava vabatahtliku lahendusega, mis aitab tõlkida toitumisalase teabe lihtsamini mõistetavale kujule ning võimaldab teha teadlikumaid valikuid väiksema vaevaga. Eesti toidutootjad on juba astunud samme toidu koostise parandamiseks, vähendades rasva-, suhkru- ja soolasisaldust. Kui neid edusamme on võimalik tarbijale selgemalt näidata, aitab see ühtaegu toetada nii rahva tervist kui ka vastutustundliku tootmise nähtavust. 

Riik on loonud kriisipoodide võrgustiku, et tagada inimestele ulatuslike katkestuste korral ligipääs esmatarbekaupadele ja toidule. Kriisipoed ei asenda tavapärast turgu, vaid tugevdavad tarneahela viimast lüli. 2025. aastal pandi paika ka riigi toiduvarude kasutuselevõtu protsess: millal tehakse otsus, kes vastutab ja kuidas kaup jõuab inimesteni. 2026. aasta lõpuks peaks üle Eesti olema 110 toimivat kriisipoodi. Need on vajalikud sammud, kuid need ei asenda tootmist, töötlemist ega toimivat tarneahelat. Need aitavad süsteemi viimasel lülil püsida seni, kuni tootmine ja turg suudavad taas täisjõul kanda. 

Toidujulgeoleku teine pool on tootmine. Toit tuleb põllult, laudast ja merest. See kõlab lihtsalt, aga selle poliitiline tähendus on suur. Riik ise ei kasvata vilja, ei pea loomi, ei püüa kala ega töötle toorainet. Seda teevad põllumehed, kalurid, toidutööstused, logistikud ja kaupmehed. Kui nemad ei ole elujõulised, ei ole riigil ka toidujulgeolekut. Seetõttu ei saa tootmist vaadata ainult ühe sektori või ühe toetuse realt. 

Tootmisvõime säilitamine on riigi huvi. Põllumajandus, kalandus ja toiduainetööstus annavad kokku umbes 4% Eestis loodavast lisandväärtusest ning nendes sektorites töötab umbes 4% hõivatutest. Toiduainetööstus annab umbes 18% töötleva tööstuse toodangust. Toidu eksport moodustab ligikaudu 15% Eesti kogu ekspordist. Need sektorid annavad tööd ligi 36 000 inimesele ning nende tähtsus on eriti suur väljaspool Tallinna ja Tartut. Kui need sektorid nõrgenevad, ei juhtu ainult see, et ühe valdkonna äriväljavaade halveneb, vaid nõrgenevad regionaalne tööhõive, kohalik ettevõtlus, maksubaas ja püsiv asustus. 

Olen varem öelnud, et minu suur unistus on, et Eestis oleks 500 000 lehma. Selle peale võib õigustatult küsida, mis me selle piimaga peale hakkame. See on õige ja tegelikult kriitiline küsimus. Lehmade arv üksi ei tee Eestit rikkamaks. Kui toodetud piim jääb odavaks tooraineks, mille me [riigist] lihtsalt välja viime, siis me ei loo siin täit väärtust, vaid anname suurema osa väärtusest ära. 

Kui Eestis toodetakse rohkem piima, peab siia jääma ka selle väärindamine. See tähendab rohkem töötlemist ja tootearendust, tugevamat eksporti ja rohkem tulu, mis jääb Eestisse. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju me toodame. Küsimus on ka selles, kui suure osa väärtusest me suudame endale Eestisse jätta. Seetõttu ei ole 500 000 lehma eesmärk omaette, see on vahend. Eesmärk on tugevam piimandus, rohkem väärindamist, tugevam tööstus, rohkem töökohti ja suurem majanduskindlus meie maapiirkondades. Laiemas vaates tähendab see seda, et mitmekesisem ja tugevam tootmine muudab põllumajanduse kriisikindlamaks. Aga see ambitsioon peab tuginema selgetele eeldustele, maaressursile, investeeringutele, töötlemisvõimekusele, ja kõige tähtsam, ka toimivatele turgudele. Kindlasti on oluline, et see kasv oleks etapiviisiline ja läbimõeldud, mitte ainult mahu, vaid ka mõju mõttes. 

Seepärast on investeeringute küsimus keskne. Tootmine ei püsi headel soovidel, vaid investeeringutel. Kui nõuded kasvavad, riskid suurenevad ja kulubaas muutub, siis ilma investeeringuteta ettevõtted nõrgenevad. Kui investeeringud jõuavad tootmisesse ja töötlemisse, tõuseb tootlikkus, paraneb bioohutus, kasvab energiatõhusus ja väheneb haavatavus kriisides. 

See on põhjus, miks Euroopa Liidu järgmise rahastusperioodi otsused ei ole pelgalt tehniline vaidlus: see on võimekuse vaidlus. Euroopa Komisjoni arvestatud 546 miljonit eurot ei ole juhuslik lisaraha. Selle loogika on leevendada ajaloolist ebavõrdsust ja tugevdada Eesti tootjate konkurentsivõimet. Kui see raha jõuab sihtotstarbeliselt sektorisse, loob see võimaluse tugevdada tootmist, töötlemist ja kriisikindlust. Kui see suunatakse mujale, jääb Eesti tootja Euroopa turul püsivalt nõrgemasse seisu. See tähendab suuremat sõltuvust impordist ja väiksemat võimet oma inimesi ise toita. See ei ole ainult põllumajandusküsimus, vaid küsimus, millise toidusüsteemi Eesti endale järgmise kümne aasta jooksul jätab.

Tootmise puhul ei saa mööda vaadata loomataudikogemustest. Sigade Aafrika katk, linnugripp ja teised eriti ohtlikud loomataudid on näidanud, kui kiiresti võib üks haigus lüüa läbi tootmisahela, tarneahela ja turu. Eelmisel aastal tuli sigade Aafrika katku tauditõrjesse ja bioohutuse taastamisse suunata ligi 20 miljonit eurot, mis võimaldas likvideerida kolded, kompenseerida kahjusid, toetada bioohutust ja hoida tarneahela toimimist. Aga sellest üksi ei piisa. Pikaajaline lahendus tähendab, et haiguse tase looduses tuleb hoida madalal. Bioohutus peab muutuma standardiks ning sektori taastamine peab tuginema investeeringutele, mitte lootusele, et küllap kriis ikkagi möödub. 

Tootmisest rääkides tuleb rääkida ka kalandusest. Eesti toit ei tule ainult põllult, see tuleb ka merest ja siseveekogudest. Kalandus ei ole kõrvalteema, vaid osa Eesti toidutootmise võimest ja toidujulgeoleku poliitikast. Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusmeetmete avamine annab võimaluse investeerida tootmise, töötlemise ja taristu uuendamisse ning tõsta sektori tootlikkust ja ekspordivõimet. Samal ajal tuli rahvusvahelistel kalandusläbirääkimistel kaitsta Eesti püügiõigusi Peipsil ja Läänemerel ning leppida rannakaluritega kokku meetmed, mis parandavad kalavarude seisundit ja hoiavad püügivõimalust kestlikuna. 

Kalanduses on üks oluline element ja erinevus võrreldes põllumajandusega. Põllul saab järgmise aasta külvi planeerida, meres ja siseveekogudes ei saa ressurssi vajaduse järgi juurde külvata. Seda olulisem on tagada, et Eesti kalavarud oleksid jätkusuutlikult majandatud ja et meil oleksid varud, millele pikaaegselt tugineda ka kriisi ajal. See tähendab, et kalavarude kaitse ei ole kalanduse vastand, see on kalanduse eeltingimus. Seda loogikat näitas väga selgelt ka tänavune otsus tugevdada Pärnumaa kalavarude kaitset ja täpsustada püügikorda. Teadusandmed näitasid, et just Pärnumaa ahvena ja koha varu seisund nõuab kõige kiiremat sekkumist. Sellises olukorras ei ole riigi ülesanne probleemi edasi lükata, vaid viia püügikoormus kooskõlla olemasoleva ressursiga. See tähendab mõnikord otsuseid, mis on lühikeses vaates ebamugavad, kuid aitavad tulevikus vältida palju rangemaid piiranguid. Kalurite sissetulek ja töökohtade püsimine sõltuvad lõpuks sellest, kas meres on piisavalt kala, mida püüda. 

Samal ajal ei saa kalavarude kaitse tähendada ainult piiranguid kalapüügile. Kalavarude seisundit mõjutavad lisaks püügile ka kormoranide ja hallhüljeste suur arvukus, kliimamuutused, veekeskkonna seisund ja muud häiringud. Kui tahame, et kala oleks ka tulevikus meie toidulaual ning kalandusega seotud elu püsiks rannikul ja siseveekogude ääres, peame suutma kalavarusid tervikuna kaitsta. Seetõttu on Eesti koos Rootsiga pöördunud Euroopa Komisjoni poole, et kormoranide arvukuse ohjeldamiseks oleks liikmesriikidel selgem ja paindlikum raam. Piiriülesed probleemid vajavad piiriüleseid lahendusi – ka see on osa Eesti huvide kaitsest ja toidujulgeoleku tugevdamisest. 

Varude olemasolust üksi siiski ei piisa. Vaja on ka toimivat rannapüügisektorit, oskusi, sadamaid, taristut ja ettevõtjaid, kes suudavad selles valdkonnas püsida. Seetõttu oleme koos kalurkonnaga otsinud rannareformi nimetuse all võimalusi tõsta rannapüügisektori elujõulisust. Riigi ülesanne ei ole ainult öelda, mida ei tohi teha. Riigi ülesanne on hoida alles ka sektori reaalsed toimimistingimused. 

Kuid tootmisest üksi ei piisa. Teine suur küsimus on töötlemine. Toorme väljaviimine ja kallima lõpptoote tagasiostmine on nõrga majanduse tunnus. See tähendab, et lisandväärtus, kõrgem palk, maksutulu ja teadmised sünnivad mujal. Toidutööstus on seetõttu sama tähtis kui esmatootmine. Kui töötlemine on nõrk ja haavatav, siis ei aita meid see, et põllud on olemas ja meri annab saaki. Kui töötlemine liigub välja või seiskub, väheneb ka meie võime oma inimesi kriisi ajal toiduga varustada. Just sellepärast tuleb toidujulgeolekut vaadata tootmise ja töötlemise ühisvaates, mitte kahe eraldi poliitikana. Kui tootmine ja tööstus ei ole ühes raamistikus, jääb riigi toidujulgeolek poolikuks. 

Toidutöötlemine on ka see koht, kus sünnib suur osa lisandväärtusest. Just seal kujuneb tooraine majanduslikuks võimeks, ekspordiks, palkadeks ja maksutuluks. Töötlemisvõime olemasolu on kriitiline ka kriisis. Kui toorainet on, aga ei ole võimet seda väärindada, säilitada, pakendada ja lõpuks turule viia, siis ei ole riigi varustuskindlus terviklik. Seetõttu peavad investeeringud, energiatõhusus, innovatsioon ja oskustööjõud olema toiduainetööstuse käsutuses sama kesksed kui esmatootmise puhul. 

Siin on oluline ka regulatiivne raam. Uued tehnoloogiad, alternatiivsed toorained, lisandväärtusega toodete arendamine ja innovatsioon ei tohi takerduda ebaselgete reeglite või liiga aeglase menetluse taha. Samal ajal on selge, et innovatsioon ei saa tulla ohutuse arvelt, eriti toidu puhul. Tasakaalu saavutamiseks vajame riski- ja teaduspõhist raamistikku, mis on ettevõtjatele arusaadav, toiduohutusele kindel ja arengule avatud. Toidusüsteemi tugevus ei tähenda üksnes olemasoleva kaitsmist, vaid ka võimet kohaneda, uuendada ja luua kõrgema lisandväärtusega tootmist. 

Nüüd jõuan järgmise küsimuseni: piirkonnad. Tootmine ei ole võimalik, kui meie maa on tühi. Töötlemine ei ole võimalik ilma tööjõuta ja tarneahel ei toimi, kui piirkonnas ei ole teenuseid, ühendusi ega kohalikku võimekust. Toidujulgeolek on seetõttu tihedalt põimitud regionaalarenguga. Elujõulised maapiirkonnad ja kestlik kohalik ettevõtlus ei ole selle loogika järgi kõrvalteema, vaid osa riigi vastupidavusest. Regionaalne tasakaal ei tähenda, et kõik oleks kõikjal ühesugune. See tähendab, et Eesti eri piirkondades on piisavalt tööd, ettevõtlust, teenuseid ning ühendusi, et tootmine ja elu püsiksid. 

Regionaalpoliitika ei tohi olla ainult ühe ministeeriumi või ühe valdkonna asi, ühte silotorni paigutatud teema. Regionaalsed protsessid on palju laiemad: need puudutavad tööd ja ettevõtlust, haridust, ühendusi, tervishoidu, julgeolekut, elamispoliitikat ja riigi kohalolu tervikuna. Tegelikult tähendab see ühte väga lihtsat asja: iga valdkonna poliitika on ka regionaalpoliitika. Riigi iga otsus kas vähendab või süvendab lõhet pealinna piirkonna ja ülejäänud Eesti vahel. Just see lõhe on täna Eesti regionaalarengu keskne küsimus ning selle vähendamine peab olema teadlik riiklik eesmärk. Seetõttu peab ka regionaalpoliitika juhtimine olema tervikvaatega ja jõudma valitsuse tasemele, kus on olemas riigiülene vaade, erinevate poliitikate kokkutoomise võimalus ja vajalik otsustusjõud. Ainult nii saab tagada piirkondade arengu ja käsitleda seda mitte ainult üksikute meetmete, vaid kogu Eesti toimimise, majanduskasvu ja julgeoleku küsimusena. 

Sama põhimõte peab kanduma ka investeeringutesse. Euroopa Liidu uuel rahastusperioodil on oluline suunata senisest suurem raha toetusele väljaspoole Tallinna ja nõndanimetatud kuldset ringi, et tugevdada piirkondlikku majandusbaasi, toetada kohalikke ettevõtteid ja teenuseid ning tagada, et regionaalareng ei koonduks üksnes pealinna piirkonda, vaid looks võimalusi igal pool Eestis. Kohaliku tasandi võimekus on siin sama tähtis. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatused ning kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse muudatused andsid omavalitsustele rohkem valikuvabadust oma tööd korraldada, lihtsustades finantsreegleid ja vähendades bürokraatiat. See tähendab rohkem ruumi kohapealseks otsustamiseks ajal, mil piirkondade vajadused ja võimalused on väga erinevad. Tugev kohalik tasand ei ole riigile tüli, ta on riigi partner. 

Seejuures tuleb ausalt öelda, et kohaliku tasandi tugevus ei sõltu ainult headest kavatsustest, vaid ka sellest, kas kohalikul omavalitsusel on päriselt võimekus oma ülesandeid kanda. Kui riik liigub üha tsentraliseerituma mudeli poole, kus paljud teenused ja inimeste igapäevane kokkupuude riigiga sünnivad kohapeal, tekib paratamatult pinge eesmärkide ja tegeliku suutlikkuse vahel. Finantsautonoomia ei ole omavalitsuste kitsas rahandusteema. See on seotud sellega, kas teenused jõuavad inimesteni, kas otsuseid saab teha kohapeal ning kas riigi kohalolu on püsivalt tuntav. Seetõttu on oluline tugevdada omavalitsuste iseseisvat tulubaasi, vähendades sõltuvust riigieelarvest ja toetustest ning luues stabiilsemaid ja prognoositavamaid rahastamisallikaid kohalike teenuste pakkumiseks. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettevalmistatud seaduseelnõu liigub ka selle suunas, nähes ette toetuste ümberkujundamise püsivateks tuludeks. 2026. aasta andmetel on kogumaht 121,6 miljonit eurot, mis annab omavalitsustele suurema paindlikkuse, vastutuse ja võimekuse kohaliku elu küsimusi lahendada. 

Piirkondade toimimine sõltub väga otseselt ühendustest. Ühistranspordi eesmärk on tagada inimestele ligipääs töökohtadele, teenustele ja haridusvõimalustele. Kui inimene ei pääse tööle, laps kooli, eakas arsti juurde, siis ei ole küsimus ainult transpordis, vaid selles, kas piirkonnas on võimalik päriselt elada. Just sellepärast käivitatigi targa ja kättesaadava liikumise reform, mille eesmärk on muuta ühistransport tervikuks, mitte killustunud süsteemiks. Möödunud aastal keskendusime sellele, et ühistransport oleks paremini kasutatav nii toimepiirkondade äärealadel kui ka suuremate keskuste vahel. Sihid on selged: parandada ligipääsu teenustele ja võimalustele ning kasvatada kasutust, suurendada kulutõhusust ning vähendada veondussektori keskkonnamõju ja ühiskondlikke tulusid. Selle käigus käivitati Lääne-Harju suunal rongiliikluses taktsõidugraafik, lõimiti Harjumaal bussiühendused rongigraafikuga, tehti peatus.ee kaudu kättesaadavaks reaalajateave, viidi seitsmes maakonnas läbi koosloome liinivõrgu arendamiseks ning parandati süsteemi juhtimisvõimekust uue sõiduplaanide tarkvara ja analüütika abil. Need sammud ei lahenda kõike korraga, aga need näitavad suunda: ühe pileti, ühe loogika ja parema seotuse suunda. 

2026. aasta riigieelarves on ühistransporti kavandatud 174,45 miljonit eurot ning lisaks 3,7 miljonit eurot uute busside soetamiseks. Selle eesmärk ei ole lihtsalt kuluridu kasvatada, vaid luua rohkem prognoositavust süsteemile, kus aasta-aastalt lappimine ei ole enam mõistlik viis teenust juhtida. Sel aastal saavad eelarveläbirääkimised olema keerulised, sest kütusehinna tõus on löönud ühistransporti veel valusamalt kui kõik teised hinnatõusud. 

Lõpuks tuleb rääkida riigi võimekusest. Toidujulgeolek, loomataudide tõrje, toiduohutus, loomade heaolu ei püsi ainult seaduse sõnastuses. Need vajavad tegelikku võimekust ja seetõttu on oluline laborivõimekus. Uue laborihoone rajamise otsus tähendab investeeringut loomataudide avastamisse, toiduohutusse ja Eesti bioloogilisse julgeolekusse. See ei ole kitsalt ühe asutuse küsimus, vaid riigi põhivõimekus. Riigi võimekus tähendab ka järelevalvet, andmeid ja toimivaid registreid. Kui me ei näe piisavalt hästi riske, ressursse ega vastutust, siis muutub ka reageerimine aeglasemaks. Sellepärast ei tohi registrite, laborite, järelevalve ja õigusraami teemasid käsitleda kui halduslikku taustamüra. Need on nähtamatud sambad, mille peal kogu süsteem usaldusväärselt seisab. 

Sellesse tervikusse kuulub ka loomade heaolu. Loomade heaolu kõrge tase ei ole ainult eetiline eesmärk, vaid tervisekaitse, bioohutuse ja konkurentsivõime küsimus. Põllumajandusloomade pidamisel aitab kõrgem heaolu ennetada terviseprobleemide teket, vähendada stressi ja haigusriske ning vähendada ka antibiootikumide kasutamise vajadust. Antibiootikumi üleliigne või vastutustundetu kasutamine kasvatab mikroobide resistentsust. See tähendab olukorda, kus ravitavad haigused võivad muutuda raskemini ravitavaks nii loomadel kui ka inimestel. Seetõttu ei saa loomade heaolu käsitleda ainult moraaliküsimusena, see on osa riigi tervise- ja julgeolekuvõimest. 

Sama kehtib ka loomade vastutustundliku pidamise puhul. Lemmikloomade kiibistamine ja [andmete] kandmine lemmikloomaregistrisse on loomade kaitse ja heaolu tagamise baas. Kui loom on tuvastatav, on võimalik paremini ennetada hülgamist, lihtsamini loomaomanikku vastutusele võtta, kiiremini kadunud loomad koju aidata ja ka järelevalvet tõhusamalt korraldada. See on teema, mille üle Eestis on aastaid vaieldud. Kui riik liigub selgema raami suunas, siis mitte bürokraatia pärast, vaid selleks, et vastutustundlik loomapidamiskultuur oleks tugevam ja loomade kaitse reaalsem. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kui see ettekanne kokku võtta, siis kokkuvõte on järgmine. Toidujulgeolek ei ole ainult põllumajanduse mure. Toidujulgeolek ei ole ainult ladude küsimus või ainult kriisipoed. Toidujulgeolek on riigi võimekuse küsimus. See võime algab tootmisest, jätkub töötlemises, eeldab toiduohutust ning sõltub tarneahelast, piirkondadest ja ühendustest. Toidujulgeolek eeldab riiki, kes suudab ette näha, otsustada ja vastutada. 

Viimase aasta jooksul on selles suunas tehtud reaalseid samme, toidujulgeoleku käsitlus on muutunud terviklikumaks. Sigade Aafrika katku kriisi ajal hoiti sektor toimimas ja toidutarneahel töös. Kriisipoodide võrgustiku arendamine ja toiduvarude kasutuselevõtu mudel pandi paika ja see on andnud kriisiaegsele toimimisele selgema kuju. 

Kalanduses on tehtud keerulisi, kuid vajalikke otsuseid kalavarude kaitseks ning on viidud Eesti huve edasi ka Euroopa tasandile. Ühistranspordis oleme keskendunud teenuse, andmestiku ja õigusraami parema tasandi hoidmisele. Postituru ja -logistika uuendamine on alanud. Loomade heaolu, laborivõimekuse ja seadusraamistiku poolel on tehtud otsuseid, mis mõjutavad Eesti suutlikkust ka pikemas vaates. 

Aga sellest ei piisa, kui järgmised otsused jäävad tegemata. Järgmise perioodi rahastus peab andma valdkonda vähemalt selle miinimumtaseme, mis võimaldab teha reforme ja tõsta kriisikindlust. Tootmisvõimet ei tohi teha enesestmõistetavana, töötlemisvõimet ei tohi lasta välja voolata. Toiduohutust ei tohi käsitleda ainult kontrolli ja keeluna, vaid usalduse, tervise ja ekspordi vundamendina. Sellepärast ongi "Eesti 2035" meie jaoks väga praktiline küsimus. See ei ole ainult visioon paremast Eestist. See on otsus selle kohta, millise riigi me jätame järgmise kümnendi lõpuks alles: kas riigi, mis suudab ise kanda oma põhifunktsioone, või riigi, mis loodab, et kriisihetkel tulevad vastused kuskilt mujalt. Mina usun, et Eesti peab olema esimene. Aitäh!

Aitäh! Püsisite enam-vähem ajas. Teile on ka mõned küsimused. Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister, ma tänan ettekande eest! Oma ettekandes te puudutasite põgusalt Euroopa Liidu uue programmiperioodi täiendavat lisatoetust, mis on ilma sildita, 546 miljonit eurot. Ma tahaksin täpsemalt teada, mis on teie arvamus, kuhu selle raha, 546 miljonit, peaks suunama. On see põllumajandus, seakasvatus ja nii edasi?

Aitäh selle küsimuse eest! Arutelu, kuhu seda raha täpselt suunata, hetkel käib. Me oleme esitanud Euroopa Liidu riigi poolt antava raha raamistikku elukvaliteedi punkti alla sisendi, mis on visioon, kuhu see peab minema. Kui me vaatame üldist jaotust, siis kõrvamärgistuseks jäi 1,56 miljardit ja see on enamasti kohustustega kaetud. Sealt on meil tulevikku keerulisem kujundada. On ka ette antud reeglid, mille eest raha antakse.

Nüüd, see lisataotlus, mille me riigi plaani kohta oleme esitanud, ongi investeeringud konkurentsivõimesse ja kindlasti investeeringud tööstustesse. Me näeme, et viimase kolme perioodi ja viimase 35 aastaga oleme suutnud üles ehitada väga tugeva algtootmise, aga hetkel me viime toorainet välja. Läti ja Leedu tegid teistmoodi, nemad alustasid tööstustest ja üritavad praegu tootmisega järele jõuda. Minu hinnangul on meil see keerulisem osa tehtud, tootmine on olemas. Nüüd tuleb arendada tööstust ja leida tööstusele häid turge.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma küsin täpsustamiseks üle. Kas see 546 miljonit eurot läheb teie hinnangul ikkagi põllumajandusse? Sellele küsimusele ma päris konkreetset vastust ei saanud. Kui tekib nii-öelda ümbrik, siis Eesti riigis võib valitsus otsustada, kuhu iganes seda panna. Palun täpsustage, kas see läheb põllumajandusse. 

Teine küsimus on mul konkurentsi kontekstis. Vaatame näiteks Euroopas planeeritavaid loomade heaolu nõudeid ja seda, kuidas meil osa elusloomi liigub välja ja nii edasi, vaatame, kus me geograafiliselt oleme – need kindlasti mõjutavad kõige rohkem meid. Näiteks elusloomade väljaviimine kusagile kaugemale muutub geograafilise asukoha tõttu meil peaaegu et võimatuks. Küsimus on, kuidas me oleksime konkurentsis nendes valdkondades, kus me täna edukad oleme. 

Teine pool konkurentsist puudutab transporti. Meil on olnud mõistlikud kommertsliinid ja asjad olemas, aga riigi rahaga on mindud tegema selliseid veidraid asju, näiteks Tartu–Riia rong – Valgast ei ole enam normaalselt võimalik Tartusse saada. Ja nii edasi. 

Teie aeg.

Kuidas see konkurents ka transpordis toimima panna? Aitäh ja vabandust! 

Aitäh nende küsimuste eest! Euroopa Liidu rahastuse puhul ei ole midagi veel kindel. Ei ole kindel ka see, mis on Euroopa Liidu üldise eelarve suurus, sest riikidel on selles erimeelsused. Netomaksjad tahavad vähendada seda summat, mis makstakse, ja see vähendaks ka üldist eelarvet. Kui see ei ole paigas ja võib muutuda, võivad muutuda ka riigilaenu pakkumised riikidele.

Minu hinnangul on Eesti pakkumine üsna õiglane. Ma loodan, et see niimoodi ka jääb. Kui selle [piires edasi] minna, siis ma ei tahaks teha seda kitsendust ainult põllumajandusele, vaid pigem [laiendaks seda] toidusektorile tervikuna, sest kindlasti on vaja ka seda tööstust arendada. Need ettepanekud me oleme teinud riigi plaani, aga otsused tulevad sügisel, siis saab täpsemalt öelda. Ettepanekud on esitatud selle summa toidusektorisse suunamise kohta. 

Tõesti, see loomaveo direktiiv puudutab meid väga valusalt, kuna meil on laias laastus üks suund. Soome me väga palju neid ei vii, distantsid on pikad. See kindlasti teeb selle keeruliseks. Me üritame leida kompromisse, mis tagaksid võrdsed tingimused, isegi kui geograafiline asukoht on [teiste riikidega võrreldes] kaugem. 

See arutelu on meil [kaua] kestnud. Mina olen seda pidanud aasta aega, aga seda on tehtud pikemalt. Ma kohtusin hiljuti volinik Várhelyiga: ka temaga arutasime seda teemat. Ta ütles, et ta mõistab muret, et kaugematel riikidel on keerulisem. Ka nende tingimustega tuleb arvestada.

Tartu–Riia rongi puhul on tegu välisühendusega. Ma arvan, et see on mõistlik. Ma saan aru, et see sobib ka nende piirkondade kohalikele. Pigem on suurem mure selles, et meil on kaks rongi katki läinud. See on liiklusõnnetuste tõttu: ühele jäi vist buss ette ja teisele ehitustehnika. Kui rongipark nüüd uuesti suureneb – kas saab mõni terveks või saame [uued] rongid liinile –, siis saab Lõuna-Eesti suuna ühendused taastada.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tuleb sada protsenti nõus olla, et toidujulgeolek on tihedalt põimitud regionaalarenguga, nagu te oma ettekandes ka kinnitasite. Ütlen ausalt, et väga hea oli kuulda, et järgmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil tahate suurema osa toetusrahast suunata Tallinnast ja seda ümbritsevatest omavalitsustest väljapoole. Minu küsimus on seotud kalandussektoriga. Kas kalandussektoril on ka lootust sellest rahast osa saada, et oma valdkonda edendada ja et kala oleks toidulaual rohkem?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me räägime peamiselt Euroopa rahadest, siis kalandussektori puhul on praegu tegelikult väga kehv seis eelarve pakkumises. Terve kalandusfondi eelarvet vähendati uue ettepaneku kohaselt 66% ehk see kuivas täiesti kokku. Seda vaadates, kindlasti me peame leidma lahendusi ka kalandussektorile. Meil on LEADER-kogukonnad, kes kindlasti paremaid lahendusi otsivad, meil on väga hästi toimiv kalandussektor. Kui midagi võiks teha, siis võib-olla uuendada paate, paadiparki, laevastikku. See oleks mõistlik asi, kuhu investeerida. Kalandussektor kindlasti peab saama osa ka riigi plaani ettepanekutest. Kuna üldine fond vähenes nii palju, siis me peame leidma muu koha, ja neid ettepanekuid me oleme ka esitanud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga austatud minister! Üldjoontes saab teie sõnavõtu sisuga nõus olla. Aga küsimus on selles – kui konkretiseerida –, mis on teie kui ministri prioriteetide prioriteet põllumajandussektoris. Kuhu te esimesena käe külge paneksite ja raha suunaksite?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen käinud hiljuti erinevates riikides, kus on tugev piimandus, just selle eesmärgiga, et kuna meil on eelis piimalehmade kasvatamise näol ja väga tugev geneetiline baas – me oleme tootlikkuses Euroopa tipus –, siis ma arvan, et me peaksime [leidma uusi viise] oma tugevusi ära kasutada. See kõik algab muidugi teisest otsast: meil on vaja kohta, kuhu enda toodet müüa. Ma arvan, et see on väga oluline koht, kuhu suunata rohkem enda jõudu koostöös EIS-iga. Meil on võimalik tõsta enda võimekust põllumajandustoodete puhul – peaasjalikult juustu ja pulbrite puhul – toidutööstuses. Meil on palju piima: kõige kallim asi, mida piimast praegu tehakse, on erinevad proteiinipulbrid. Nõudlus nende järele kogu aeg suureneb. Me peame seda tootmisvõimekust tõstma. 

Põllumajanduses algtootmise koha pealt on minu hinnangul viimased neli-viis aastat näidanud seda, et kõige edukamalt tulevad toime ja kõige toimepidevamad on need ettevõtted, kes suudavad segatootmist teha. Juhul, kui mõnel viljakultuuril on kehv aasta või lööb näiteks mõni taud sisse, siis kui su tootmine on hajustatud, saad sa teiste osadega seda kompenseerida. See tagab majandusliku jätkusuutlikkuse ja see on kindlasti mudel, mida tuleks soodustada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Teilt kui piimanduse suurelt spetsialistilt ma küsin seda. Meie siin oleme ühes mõõtskaalas ja rõhutame, et väljalüps liitrites on võimalikult suur, siin oleme liidrid. Aga Euroopa arvestab juba hulk aega hoopis muud numbrit, mitte väljalüpsi: on kokku pandud piimavalk, rasv ja kuivaine. Millal meie sellele euroopalikule mudelile üle läheme, mitte ainult ei rõhuta, kui palju me tehnoloogilist vedelikku välja lüpsame?

Aitäh! Me kasutame seda nii-öelda kuivaine sisaldust piimas, seda standardit, ka praegu. Pigem on arutelu selle üle, kuidas standardi kõikumise tasemed määrata. Hetkel on niimoodi, et kui see on üle standardi, siis makstakse selle eest rohkem, ja kui see on alla standardi, makstakse vähem. Arutelu käib selle üle, kus on õiglane tase, kuhu standard seada. See diskussioon hetkel käib piimatööstuse ja piimatootmise [osapoolte] vahel ja see mingi hetk selgub.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Te ütlesite oma kõnes päris palju kõlavaid ja mõistlikke lauseid. Rääkisite ka nendest silotornidest ministeeriumide vahel, mis maaelu ja põllumajandust mõjutavad. 

Aga läheme nüüd praktilisse ellu. Sellel nädalal [tuli] uudis, et näiteks Räpina Aianduskooli mõjutab väga see, et on mindud kirvemeetodil [kooli] eelarvet vähendama. Me teame olukorda, et meie köögivilja puhul on isevarustatuse tase 30–40% kanti, puuvilja puhul 10–20%. Praegu on niimoodi, et kooli jätkusuutlikkus on [kaheldav]. Kas te olete sellel teemal suhelnud haridusministriga, kes seda raha sinna valdkonda ja sellele koolile jagab? Tegelikult ootavad põllumehed reaalseid samme, kiireid reageeringuid. Palun kirjeldage seda olukorda.

Aitäh! Kindlasti on mõistlikum lahata seda üksikjuhtumit teises formaadis. Kui vaatame seda silotornide küsimust, siis tegelikult on näiteid palju. Regionaalpoliitika tuum peaks [ulatuma] üle valitsustasandi. 

Toome väga kurva näite. Lõuna-Eestist on pärit Värska vesi, mida kõik kindlasti joovad. Nad tahavad [tootmist] laiendada, aga kui energiataristut ei ole, siis on väga keeruline tootmist töös hoida. Seda küsimust regionaalministeerium enda mõnekümne miljoni euro suuruse regionaaltoetuse eelarvega kuidagi ei lahenda, seal on vaja ilmselt kümnekohalist summat. Kõik need asjad on omavahel väga tugevalt seotud. 

Regionaalarengu suuremate puuduste [lahendamine] on äärmiselt kallis ja see tuleb teha põhimõtteliste otsustena terve valitsuse tasemel. See on balanss, mismoodi neid küsimusi lahata. Aga mina näen seda – regionaalministrina ma kuulen kõiki neid muresid –, et paraku seda võimekust neid kõiki lahendada mul üksinda ei ole. Ma arvan, et regionaalpoliitika peaks olema laiemalt terves kabinetis arutluse all.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on iseenesest väga hea meel, et teie suursponsor Joakim Helenius on teid piimanduse teemadel hästi kurssi viinud. Kuid ma siiski tahaks kuulda ka seda, kuhu te siis soovite suunata seda poolt miljardit, mis meile lisarahana on põllumajandusse tulemas. Kas see läheb ainult piimandusele? On täpsemalt teada, kuhu see läheb?

Teine pool küsimusest on see. ÜPP esialgses jaotuses on kirjas selline lause, et rahastus läheb ka põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmetesse. Kuidas saab põllumajandus olla seotud kliimameetmetega?

Aitäh selle küsimuse eest! Põllumajandus on kliimaga väga otseselt seotud. Näiteks põhjavesi ju sõltub põllumajandustegevusest, erinevad maaparandussüsteemid, väetised – kõik on seotud. See rahastus on suunatud nendele ettevõtetele, kes teevad oma osa, et kliimamõjusid vähendada. Selle eest saavad raha Euroopa Liidu tasemel kompensatsiooniks. ÜPP – mis te ette lugesite – eelarves on rahastus lukus. On antud raha, aga on [reeglid], mille eest seda antakse. Seal riigil suunamisvõimalusi rohkem ei ole, on lihtsalt eelarve, mida me selle jaoks kasutada saame.

Kui me räägime elukvaliteedist ja 546 miljoni euro [suurusest] rahastusest, siis ettepanekuid on tehtud ka suuremas summas. Praegu käivad arutelud ministeeriumide vahel, et mis see võimekus on, ja kaitstakse oma programme. Mul on hea meel, et toidujulgeoleku programm sai selle riigiplaani kontekstis väga kõrge hinnangu oma kvaliteedilt. Ma usun, et kui te soovite täpsemalt näha, siis ma võin seda teile detailselt näidata, mis meetmetesse see läheb, aga see on suhteliselt põhjalik ja pikk dokument.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Minu kaks küsimust – üritan kiiresti teha – puudutavad kohaliku omavalitsuse rahastamist, minu lemmikteemat. Te rääkisite siin, et eelnõu on valmis. Minu teada on see ka kooskõlastusringilt tulnud või see veel käib. See puudutab toetusfondi vahendite sildiga rahast päris suure osa üleviimist tulubaasi. 

Kindlasti ütlen, et ma seda väga toetan – seda on ammu oodatud –, sest toetusfondi summad püsivad ühel tasemel ja vahetevahel neid isegi vähendatakse. Me teame väga hästi, mis omavalitsustele eraldatakse. Üks näide on huvihariduse raha. Kui nad saavad selle tulubaasi, siis kasvab see protsendi võrra igal aastal. Praegu on see väga pikaks ajaks püsima jäänud, vahel isegi langenud. 

Teine küsimus on sotsiaalse taristu teema. Siin on ka omavalitsustel ootus, et see oleks seaduses raamitud. Siis on võimalik arendajatelt kindlamalt küsida, sest ka osa selliseid sotsiaalse taristu küsimusi, mis on omavalitsuste määrustes ja mille kohta on küsitud, on vaidlustatud kohtus. Need kaks asja. 

Aitäh! Kohalike omavalitsuste valitsusautonoomia suurendamise ettepanek peaks jõudma kohe varsti Riigikokku, kui ma ei eksi. See läks valitsusest läbi. Ma arvan, et see on mõistlik. Ma olen ka varem öelnud, et kohalike omavalitsuste rahastamise debati võimalus on kindlasti käesoleval sügisel ja järgmise aasta talvel. Nagu me teame, meil on [rahastamine] kõige rohkem riigi poole kaldu: OECD riikidest oleme üks viimaseid jaotuste puhul. Seda arutelu peaks kindlasti ühiskondlikul tasemel pidama. Selle ettepanekuga liigume edasi. Sotsiaalse taristu raamide detailsetele küsimustele ma ei oska nii täpselt vastata, ma ei ole sellega kokku puutunud. 

Vilja Toomast, palun! (Puudub saalist.) Võtame siis järgmise. Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Selleks, et tulevikuga tegeleda, tuleks hetkeolukorrale anda hinnang. Ma annaks teile võimaluse anda kümne punkti skaalal hinnang meie põllumajandussektori hetkeolukorrale. Te rääkisite palju sellest, et meil on taudid. Me räägime, et sisendhinnad on prognoosimatud, väärindamise sektor ühistulises tegevuses tüürib – vähemalt piimandussektoris – pankrotti, rääkimata kalandusest. Tegelikult oleme kogu aeg rääkinud, et ressursse tuleb kaitsta, aga kui ressurssi on, siis tuleks lasta seda ka püüda. Näiteks tindipüügi hooaeg lõpeb sel kuul, aga vesi on külm ja tegelikult kala ei tule lahte, näiteks Pärnu lahte. Selles peaks olema tagatud ka mingi paindlikkus. Ilmaoludega võitlemine on mõttetu tegevus, tuleb kohanduda. Kuidas te tekkinud olukorda täna hindate kümne punkti skaalal?

Aitäh selle küsimuse eest! Te lugesite väga suure osa väljakutseid ette. Me näeme ka, et käesolev aasta, ka juba ilmastikuolude tõttu, ei pruugi tulla väga suure saagikusega. See oleks neljas aasta järjest, kui ilmastikuolud on mõjutanud [olukorda] väga raskelt. Samamoodi kütuse ja väetiste hinna tõus tulenevalt Hormuzi väina sulgemisest, geopoliitilisest pingetest – see kõik kandub väga tugevalt üle põllumajandusse ja kindlasti ka teistesse valdkondadesse, aga seal lööb see eriti valusalt, kuna sisendit loetakse väga täpselt.

Samamoodi taudid – need riskid on väga kõrged, see olukord on hetkel äärmiselt pingeline. Ka ühe tööstuse pankrot on väga palju mõjutanud nii piimandussektorit kui ka teravilja. See kõik on omavahel tugevalt seotud. Olukord on väga väljakutsuv ja keeruline. Selle raames me teeme iganädalast koostööd, et leida kõik võimalused, mis meil on, et saaksime appi tulla. 

Aga üks põllumees rääkis mulle, et võib olla neli halba aastat, kui viies aasta neid kompenseerib. Praegu ongi kehv see, et seda viiendat aastat ei ole tulnud. Loodeti käesoleva aasta peale. Loodame, et äkki ilm pöördub ja muutub soodsamaks. Ma kümne palli skaalas hinnangut ei oska anda, aga olukord põllumajanduses on praegu äärmiselt kriitiline ja keeruline, see on tõsi. See vajab investeeringuid ja kindlasti toetust.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab ühistransporti ja liikuvusreformi eesmärkide täitmist. Täpsemalt tahaksin teada selle kohta, kas ja milliseid muudatusi peavad saarte elanikud ootama või milleks valmistuma seoses parvlaevaühenduse pidamisega. Kas on mingeid muutusi plaanis näiteks piletite hinnastamises või muus korralduses? Milliseid samme, olles sellega nüüd pikalt tegelenud, näete lennukitäituvusele tänaseks ikkagi hävitavalt mõjunud piletihinna [tõstmise] mõjude leevendamise puhul? Ja kolmandana räägiks Rohuküla raudteest. Kas ja milliseid samme te omalt poolt teete selle nimel, et valitsuse prioriteetidesse uuel perioodil mahuks ka Rohuküla raudtee finantseerimine?

Aitäh! Ma ei oska vist lugeda neid kordi, kui palju me nendestsamadest teemadest räägime. Aga käime siis korra veel üle. Praamiühendustes ma ei prognoosi hetkel mingit väga suurt muudatust. Kindlasti mõjutab praamiliiklust ka kütuse hinna tõus, see on selge. See selgub sügisel eelarveläbirääkimistel, mis võimekus on. Praamiliiklus on hästi töötav ja vajalik ühendus, mida kindlasti tuleb hoida. 

Lennuliikluse puhul, nagu ma olen ka varem öelnud, ootame sotsiaal-majandusliku analüüsi tulemust, et leida tasakaalu koht. Sellest tulenevalt ma olen valmis hinda muutma, kui see tundub selle analüüsi põhjal mõistlik. 

Rohuküla raudtee on meil raudteetaristukavas, nagu me oleme varem rääkinud. Ma arvan, et see on mõistlik mõte. Mida kiiremini me saame [linnu] ühendada – rong on kiireim ühendus –, seda rohkem on võimalik inimestel väljaspool Tallinna elada. Aga mõistlik on [edasi] liikuda nii, et arendada üht asja korraga, mitte [tegutseda] viies suunas, et kõik viis suunda valmivad ühel aastal. Ehitame ikkagi ükshaaval need suunad valmis ja paneme rongid liikuma. Kahjuks seal kavas – ma ei tea, mille põhjal need hinnangud tehti – on ta viienda suunana. Seda ma ei oska öelda, ilmselt tuleneb see lihtsalt sõitjate arvust. Aga sellegipoolest ma arvan, et see peaks seal kavas olema ja see tuleb ikkagi välja arendada, kui selle kord kätte jõuab.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus tõukub eile hilisõhtul siin olnud huvitavast diskussioonist puurikanade teemal. Kõik ütlesid, et loomade heaolu eest tuleb [seista], aga kummalisel kombel ütlesid ühel hetkel koalitsioonipoliitikud ja maaelukomisjoni esimees, et ei, me ei saa seda ikkagi teha – vaatamata sellele, et tootjad on nõus [puurikanade pidamiselt] üle minema ja selle seaduses keelustamine aitaks neid. Tuli välja üks põhiline temaatika: ei, ei saa seda teha, sest me peame [tootjaid] sellisel juhul toetama – kui ma valesti aru ei saanud. Mul on küsimus: kas nüüd järgmisel eelarveperioodil on ÜPP vahendite puhul mingi põhimõtteline takistus või piirang, et puurikanade [munade tootmisest] üle minemisel mittepuurikanade munade tootmisele ei saa [tootjaid] toetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me räägime laiemalt järgmise eelarveperioodi reeglitest, siis ÜPP ja eraldatud [raha] puhul on kohustus [olemas], raha on ära seotud. Sealt ei ole võimalik midagi teha. Küll aga on riigi plaan, kuhu on suunatud – oleme seda ka enne rääkinud – mitu miljardit eurot raha, mille üle riik saab ise otsustada. Selle vahenditest on näiteks õrrekanalatesse või vabapidamisse investeerimine minu meelest täiesti võimalik.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! Minister kandis ette päris pika ettekande ja rääkis palju sellest, mida ettevõtjad võiks teha ja mida peaks tegema ning kuidas peaks toiduainetööstuses kaupu rohkem väärindama. Ma oleks tahtnud rohkem kuulda seda, mida valitsus planeerib teha, et põllumajandust paremini toetada, mitte loengut, et mida ettevõtja peab tegema. 

Aga räägime toetustest, mis Euroopa Liidust tulevad ja mida Eesti riik kaasrahastab. Minu arust on täiesti vale rääkida põllumajanduses toetustest, sellepärast et pigem on see kompensatsioon ühiskonna poolt vastu võetud nõuete leevendamiseks. Kui me võrdleme maailma konkurentsis erinevaid maid – kuidas seal tootmine käib –, siis selliseid nõudeid ja piiranguid nagu Euroopa Liidus on päris keeruline mujalt leida. 

See tähendab seda, et konkurentsis oleme juba eos teinud oma tööstuse teistest kallimaks. On ka arusaadavaid põhjusi, nagu tõesti keskkonnateemad ja muud, ent on ka mõttetut bürokraatiat, millest ma siin praegu pikemalt rääkima ei hakka. Lihtsalt võrdleme: muus maailmas on näiteks GMO – seda Euroopas olla ei tohi. Samas tahetakse nüüd teha lepinguid Mercosuri maadega, kus on tunduvalt odavam tootmine: esiteks [on see soodne] juba klimaatilistest, ilmastikutingimustest lähtuvalt, aga seal ei ole ka niisuguseid rangeid kontrolle. Minister siin mainis antibiootikume, mida paratamatult loomadel tuleb kasutada. Tuleb ka vaktsineerida ja neid ravida. Me ei tea, mis seal kolmanda maailma riikides toimub. 

Meil tahetakse loomade veole panna uusi piiranguid. Ma ise tegelen lihaveisekasvatusega ja olen väga hästi kursis. Elusloomade vedu iseenesest on tõesti loomadele kurnav, kuid arusaadavalt ei taha ükski ostja viia looma lõpuks sinna sihtkohta, kus ta peaks saavutama oma täiskaalu ja kus teda müügiks nuumatakse, ega seda, et ta teel olles sureks. Igal juhul on ta huvitatud sellest, et see loom oleks veo ajal hästi hoitud.  

Nüüd tahetakse uute piirangutega, et nad maha laaditaks, sisuliselt pandaks vahepeal kuhugi hotellidesse. See järjekordselt tekitab kulusid. Piltlikult öeldes hotellidesse, ma ei mõtle otseselt. (Naerab.) Urve siin juba hakkas naerma. Aga jah, loomad pandaks kuhugi maha, kus nad peavad jalutama ja kus neid natuke söödetakse. See kõik teeb hinna niivõrd kalliks, et me ei ole lihtsalt konkurentsivõimelised.  

Kui rääkida loomade heaolust ja näiteks ka puurikanadest, siis sotsiaaldemokraadid olid väga mures. Me kõik oleme tegelikult mures. Loomulikult, loomade heaolu on oluline. Küsimus ei ole ju selles, kas me tahaksime loobuda mingist nõudest või mitte, vaid see on ikka ja jälle konkurentsiküsimus. Kui meile mujalt tulevad sisse odavamad munad, kui me ise suudame toota, siis meil on kaks varianti: kas me teeme samamoodi kui mujal või peame hakkama kompenseerima. Kui me kompenseerime, tähendab see järjekordselt seda, et see tuleb kuskilt eelarvest ja me maksame maksumaksjatena selle kinni. 

Näiteks veeseadusest tuleneb väga palju piiranguid, mis on ka arusaadav. Loomad talvel ei tohiks justkui karjamaal olla, sest põhjavette võib sattuda nende virtsast tekkinud mingisugust reostust. Argentinas võib-olla üldse pole selliseid asju nagu laudad, nad on lihtsalt kogu aeg kusagil lageda taeva all. Ja tegelikult on nad ka Eestis varem nii olnud. Kui neid hajutatult hoida, siis põhimõtteliselt ei riku see põhjavett. 

Küll aga seavad need piirangud tohutu nõude, et me peame välja ehitama laudad. Seesama betoon, kuhu ettevõtja peab oma raha panema – see raha moodustab põllumajanduskuludest väga suure osa. Peale selle on väga keeruline saada laenu. Pangad nõuavad selle laenu puhul eraldi garantiisid.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Sellepärast et need ei ole likviidsed. Kui põllumajandus peaks hääbuma, siis selle laudaga ei ole pärast midagi peale hakata. Nii et väga palju muresid on sellega seoses. 

Kui rääkida toidujulgeolekust, siis kõige tähtsam ongi see, et meil endil siin tootmine säiliks. Meie riik peaks tegema pingutusi selle nimel. Ma enne küsisin ka ministri käest selle kohta, et siin sees on niisugune teema, et põllumajanduse rahastuse alt rahastatakse kliimameetmeid. Ma ei saa hästi aru, kuidas põllumajandus saab päästa kliimat. Kuidas saab seda raha, mis on mõeldud põllumeestele, [anda mujale]. Toidujulgeolek algabki sellest, et kui meil on olemas rahastus, siis see raha läheb põllumajandusse, nendele tootjatele, kes tegelevad toiduainetööstusega, mitte ei läheks järjekordselt maailma päästmiseks. See on üks olulisemaid punkte asja juures. 

Võtame näite koroonakriisi ajast: Poola ja paljud teised riigid panid oma piirid täiesti kinni. Meil ei pruugigi olla enam kusagilt sööki juurde tellida ega ka oma toodangut kuhugi viia. Need näited on olemas. Mul on hea meel, et sellel teemal ministeeriumis juba arutatakse.

Väga suur probleem on minu arvates põllumaadega. Meil ei istutata põllumaadele mitte taimi, vaid päikesepaneele. Ja siis ollakse väga uhked: taastuvenergia tootmine on ääretult tore! Tuuakse näide, kuidas Ristil on kümned hektarid päikesepaneele täis topitud. See ei ole hea! See ei ole õige lahendus. Meil on endal vaja mõelda just nimelt toidujulgeoleku peale. 

Teemasid on väga palju. Ma räägin veel kiirelt regionaalpoliitikast ka. Praamiliiklus, lennuliiklus. Saaremaal on näiteks täiesti arutu lennupiletite hinnapoliitika. Hinnad on nii kõrgeks aetud, et lennukid on pooltühjad. Keegi sellest mingit kasu ei saa, aga riik ikkagi maksab peale täpselt sama summa. Kõige rohkem võidavad vedajad, sest nendel on pooltühjad lennukid ja läheb vähem kütust, aga mitte see, kelle jaoks regionaalne meede oli mõeldud. [Soov oli,] et meil oleks võimalikult hea ühendus ja saartele saaksid näiteks arstid tulla mingi osalise tööajaga. Nad käivad seal tihtipeale. 

Nii et regionaalpoliitika ja põllumajanduspoliitika on ääretult olulised. Loodame, et ministeerium ja meie noor minister selle asjaga tõhusalt tegutsevad. Me väga tahaks ikkagi kuulda ja teada saada, mis saab poolest miljardist, mis meile Euroopa Liidust juurde tuleb. Vaat seda meile ette lugeda oleks olnud täna oluline. Oleks olnud diskussioon, kuhu see raha läheb.

Minister lubas, et ta võib selle [dokumendi] saata, see on väga mahukas tekst. Mina olen sellest küll väga huvitatud. See ongi tegelikult kõige olulisem selle asja juures: et raha liiguks õigesse kohta. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Urmas Kruuse, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Head kolleegid saalis! Peatun viiel-kuuel punktil, mis ma siit ettekandest välja noppisin ja mida tähele panin. 

Esimene on kindlustunne. Kui me räägime põllumajandusest – põllumajandusettevõtjatest, toidutootjatest –, siis on ääretult oluline, et ka need toetused, mis Euroopa Liidus on kokku lepitud, läheksid põllumajandussektorisse. Ei ole kahtlustki, et Eesti põllumajandus on kõvasti võitnud sellest, kui me Euroopa Liiduga liitusime. Aga meie toetused on olnud Euroopa Liidu toetuste keskmisest väiksemad. Me oleme kogu aeg, iga periood, jõudnud lähemale sellele keskmisele: praegu oleme umbes 82–83% juures Euroopa keskmisest. Me peaksime jõudma ja võiksime jõuda100%-ni. Sellega me loome perspektiivitunde kogu sektorile ja mõtleme ka järelkasvu peale, kes on sellesse sektorisse sisenemas või valmis sisenema või teeb otsuse, et sellel ei ole perspektiivi. Nii et selle tõttu ei saa vaidlus selle 546 miljoni euro üle kannatada kriitikat, et see võiks minna kuhugi mujale kui põllumajandusse või toidutööstuse sektorisse. See on meie toidujulgeoleku jaoks ääretult oluline. 

Teine. Minister peaaegu üldse ei rääkinud õiglasest kaubandusest ja selle toimimisest. See on otseselt seotud ka sellega, millist hinda või kui palju [raha] on tootjad võimelised saama oma toodangu eest. Konkurentsiamet viis hiljuti läbi uuringu ja kõige hirmsam asi, mis sealt vastu peegeldus, oli see, et tootjatel on ülisuur hirm jaekettide ees. See tähendab seda, et meie tootjad on a priori paljudel juhtudel nõrgemas positsioonis. Ja see ei anna võimalust hankida ka hinda, mis oleks sõna otseses mõttes täiendus nendele Euroopa Liidus kokkulepitud põllumajandustoetustele. 

Põllumajandustoetused Eesti kontekstis on keskmiselt umbes 20% – olenevalt sektorist. Mõnes sektoris on see alla 10% või alla 5%, mõnes sektoris – näiteks Mart Maastik kasvatab veiseid – on see kuni 40%. See on väga suur osakaal. See tähendab seda, et me tarbijatena, kui me läheme poeleti juurde, ei taju, kui palju on Euroopa maksumaksja, kaasa arvatud Eesti maksumaksja, pannud sinna raha sisse. [Võidakse] kergekäeliselt [mõelda], et põllumehed ei vaja toetust. Seda ei ole võib-olla teadvustatud. [Toetuste puudumine] mõjutaks kindlasti ka poelettidel olevat hinda ja kindlasti mitte vähe. Selle tõttu on oluline, et ka minister, sõltumata sellest, et Konkurentsiamet ei ole tema haldusalas, õiglase kaubandusega tegeleks ja me püüaksime koos neid võimalusi luua. 

Kolmas punkt on isevarustatuse tase ja strateegilised investeeringud. Mulle tundub, et vaidlus selle üle, kas 546 miljonit eurot on põllumajandusele või mitte, on lihtne vaidlus. Keerulisem vaidlus on see – kui otsus on tehtud ja see on seal olemas –, et kuhu me selle raha paneme. Siin ootaks riigi poolt, kaasa arvatud ministrilt, pikas vaates selgemaid valikuid, sellepärast et tuleb tunnistada – kui me võtame kogu selle rahamassi, mida me suudame sinna investeeringuteks või täiendavaks lisandväärtuseks konkurentsivõime tõstmisel panustada –, et me peame seal tegema valikuid. Muidu võib juhtuda, et me ei muuda struktuurselt mitte midagi, vaid anname kõigile natukene. Siin on väga keerulised valikud. 

Minister märkis piimandussektorit. Piimandussektor oma olemuselt on olnud üsna jõuline, on elanud läbi erinevaid kriise. Kui E-Piima ümber igasugused vaidlused lahenevad, siis meil on Euroopa kõige moodsam piimatööstus, mis peaks andma võimaluse rohkem piima eksportida lisandväärtusena ja teenida sellest kogu Eesti toiduainetööstusele ja põllumajandussektorile. 

[Põhjus], miks meid täna siin saalis nii vähe on ja miks need teemad ühiskonda palju ei kõneta, võib olla ka selles, et kui me võrdleme 1996. ja 2026. aastat, siis otseselt on selles sektoris vähenenud tööjõud umbes 75% – need, kes osalevad. Me toome erinevaid näiteid, aga praegu võib öelda, et see on oluline märk mitte ainult muutustest ja struktuursetest muutustest, vaid ka sellest, kui suur on olnud innovatsioon selles sektoris, selleks et hakkama saada – võrreldes 1996. aastaga. Ehk see osakaal otsesest tööhõivest oli kuskil 9–10% ja praegu on see 2–2,3%. Kui me võtame toiduainetööstuse sinna juurde ehk need kaudsed või lisandsektorid – metsanduse ja kalanduse –, siis me võime öelda, et kõigi peale kokku on [tööga] hõivatus 35 000–40 000 [inimesel]. Nii nagu minister märkis, kalanduses on uuel programmiperioodil kõige suurem vähenemine: kukkumine on ikkagi pea kolm korda või rohkem. See tähendab seda, et valikud, kuhu me seda raha sõna otseses mõttes investeerime, on väga keerulised. 

Ma pööraksin tähelepanu kohaliku kogukonna mõistes kindlasti LEADER-programmile. Eesti on olnud üks lipulaevu Euroopas: me oleme keskmisest rohkem sinna panustanud. Miinimumnõue eelmisel perioodil oli umbes 5% vahenditest, me oleme olnud 8% ja 10% juures. See on üks oluline meede. Kuna sellel meetmel ei ole praegu kõrvamärki juures, siis see jääb siseriiklikuks otsustuseks ja seda kindlasti peaks jälgima. Sellega kaasneb ka seesama teadmine, mis minister välja ütles: investeeringute mõttes on vaja keskustest rohkem välja liikuda, et [ärisid], mis [keskustest] väljaspool asuvad, toetada ja konkurentsivõimelisena hoida, kui võrrelda suurte tõmbekeskustega. 

Lõpetuseks tahan öelda seda, et kui me räägime strateegilistest investeeringutest, siis kindlasti on aiandus strateegiline investeering. Istungivaba nädala järgsel istungil maaelukomisjon arutab just seda teemat, mille kohta üks hea kolleeg küsis. See puudutab aiandushariduse järelkasvu, kaasa arvatud seda, mis on toimumas Räpinas. See on oluline teema. 

Aga kõigile nendele, kes arvavad, et keskkond, põllumajandus ja kliima ei käi kokku – ka härra Mart Maastik tõi siin ühe näite –, ma julgen öelda, et päikesepaneel ja lammas sobivad ideaalselt kokku, kui nad on enne läbi mõeldud ja mõlemad saavad luua kasu meie keskkonnale ja majandusele. Jõudu tööle!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel volitusega Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Kolleegid! Kevadtööd käivad ja põllumeestel ei ole praegu aega mokalaadaks. Aga on sümpaatne, et me oleme siin suhteliselt lühikese aja jooksul juba teist korda. [Eelmine] kord oli siis, kui traktorid tiirutasid linnade ringteedel ja Tallinna lähedal oli suuri masinaid rohkem kui augustiputši eel lahingumasinaid, mis Tallinnale lähenesid. Seekord nad Tallinnale ei lähenenud, tiirutasid Jüri kandis ringi. Aga väikese viisaka ähvardusena: vajadusel nad võivad nina ka Tallinna poole pöörata.  

Jah, see 546 miljonit eurot on võib-olla natuke liiga ära leierdatud. Oli kummaline skisofreeniline pilt, kui auväärt minister istus ise esimese kollase põllutöömasina rooli, kui oli põllumeeste streik või musklinäitamine. Samas on ta ka valitsuse liige, kes vastutab põllumajanduse eest. Siin kolleeg Võrklaev, endine rahandusminister, viimasel arutelul ütles, et pole häda, küll me sügisel teeme nii, et see 546 miljonit läheb põllumeestele. Aga põllumehed on väga ärevad. Tõesti, praegu tegelevad põllutöödega – läga laotamine ja kõik muu selline. Ma ise esindan ühte piimandusega seotud seltskonda, kes tegeleb nii-öelda Kalevipoja lehma päästmisega. Meie lehmad toodavad väga rasvast, väga valgurikast ja kuivaineid sisaldavat piima, aga kuna nende kasv on väiksem kui Holsteini [tõul], siis paratamatult ei tõmba sealt välja kuidagi sama palju kui Holsteinilt. Aga see selleks. 

Nii et ma olen selles seltskonnas saba- ja karvupidi sees, eriti piimandussektoris, ja näen, et üldiselt on põllumeeste ärevus suur. Kindlalt on suur! Hormuzi [väina] kriis on jõudnud ka meie põllumeesteni. [Oluline] on kõik see, kui palju kellelgi väetisi on varutud või ei ole ja kui palju kütust on varutud. Jah, tõesti, uuringud näitavad praegu, et esimeses kvartalis oli kütust palju rohkem hoidlatesse võetud. Aga seda on seletatud sellega, et kevadtööde ajal on alati niimoodi. Suheldes selle seltskonnaga [näen], et ärevust selgelt on, ja ma ei ole sugugi veendunud, et igaks juhuks [varumine], eriti diislivarude kokkuostmine, ei suurene [veelgi]. Aga see selleks.

Nüüd sellest, mis puudutab erinevaid sektoreid. Ei jõua siin kõike rääkida, tõesti. Aiandus on ülioluline asi, millele on väga vähe tähelepanu pööratud. Jah, teraviljandus meil on ja piimakarjakasvatus on maailmatasemel ja me varustame Eestit piisavalt, isegi rohkem kui vaja. Aga kogu see teema on tegelikult julgeolekuküsimus – selgelt julgeolekuküsimus. Selle koha pealt on piinlik, et saalis on nii vähe kolleege. See on samasugune julgeolek või vähemalt sama [tähtis] kui sõjaline julgeolek. Küsimus on ühelt poolt selles, et need inimesed, ettevõtjad, kes toodavad toitu – ilma toiduta ei tee me midagi, ei ole võimalik sõdureid rindele [saata], droone juhtima panna ja kõike muud –, asuksid võimalikult üle Eesti, mitte ainult kusagil suurtes farmides, suurtes kohtades. Suurte lägahoidlate puhul on väga lihtne ühe väikse drooniga reostada põhjavett imekiiresti, aga oleks palju keerulisem, kui väiksemaid hoidlaid oleks palju. See on üks selline moment. 

Teine moment on see. Vaatame, mis juhtuks, kui seda 546 miljonit eurot, mida on lubatud järgmisel hooajal – mil praegune valitsus riiki enam ei juhi suure tõenäosusega –, ei tule. See on laias laastus umbes 80 miljonit aasta peale. Ebavõrdsus on juba algusest peale: lähtetase on meil tunduvalt madalam kui prantslastel, sakslastel ja teistel, kes juba varem olid Euroopa Liidus. Kui seda 80 miljonit ei tule, siis mida see paratamatult kaasa toob?

Ma vabandan: kas teil oleks lisaaega vaja?

Oleks küll, nüüd oleks küll vaja.

Kolm minutit lisaks.

Jah, kindlalt. Ma ei hakka neid pabereid ette lugema, mis mul on siin kaasas, ma räägin praegu peast. Mida see tähendab, see projektsioon, kui sealt 546 miljonist, millest umbes 80 miljonit peaks aasta peale minema, võtta natukene vähemaks? Praegu on põllumajanduses nende ettevõtete arv, kes toodavad, kusagil 11 000 ringis. Projektsioonid, mis minu käsutuses on, näitavad, et kõige rohkem kannatavad väikesed tootjad, kel on 10–20 hektarit [maad], ja ka keskmised. Suuremad veavad välja – kel on üle 1000 hektari maad –, sest kogu põllumajandustoetuste süsteem on üles ehitatud sellele, et on hektaripõhine, pindalapõhine toetus. 

Kui on 10 hektarit, saad palju madalama toetuse kui näiteks prantslased või sakslased või hollandlased, ja see on tunduvalt väiksem kui siis, kui sul on 1000 hektarit. See annab juba paraja rasvavaru ja on võimalik muu seas ka hoopis mujale investeerida. Päris mitmete elujärg, eriti teraviljakasvatajate puhul – ma ei ütle, et nad võis on, ka nende mure on siiras –, on igal juhul võrreldes piimatootjate ja teistega tunduvalt parem. 

See on tõesti väga raske küsimus, kuidas raha mõistlikult ära jagada. Kõik on näljas, kõik! Ja kõigil on õigus: kõik on tegelenud tõsiselt oma tootmise ja töötlemise edendamisega. Kuidas sa ütled, et sa oled juba liigagi palju teinud, aga nüüd anname [raha] kellelegi teisele? Niigi on kõigil rahapuudus. Ja mida ei tohiks ära unustada, on see, et tegemist on julgeolekuküsimusega, praegusel ajal eriti teravalt – mitte sõjalise julgeolekuga, vaid toidujulgeolekuga. Siin me ei ole kõikides sfäärides piisavalt taganud oma julgeolekut, on see kas või köögiviljandus, kui ainult ühte asja nimetada. 

Nii et igal juhul on see vastutus praegusel põllumajandusministril ikka väga suur. Tegelikult tuleb otsustada selle järgi, kes tulevad järgmisena riiki juhtima. 

Nüüd sai teie aeg läbi. Aitäh!

Jah, rohkem ei ole, nii et jõudu! Olukord on suht kriitiline.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Väga head kolleegid siin saalis ja kaugemalt jälgijad! Ka sotsiaaldemokraatide poolt mõned mõtted seoses Eesti maaelu, Eesti põllumajanduse, regionaalpoliitika ja sellega, kuidas me püsime sellel sihil, mida minister äsja oma kõnes kirjeldas. 

"Eesti 2035" seab meile selge sihi: Eesti peab olema riik, kus elu, majandus ja võimalused ei koondu ainult pealinna, vaid kus tugev maaelu ja konkurentsivõimeline põllumajandus on kogu riigi arengu alus. Vaieldamatult on see väga õige eesmärk ja selle suunas peaksime liikuma. Hea on ka see, nagu alati öeldakse, et igas halvas on ka midagi head. Tänu nendele keerulistele aastatele hakkab meile see vajadus, et me [ei tohi] ei põllumehi ega maaelu täiesti ära unustada ja maha kanda –, kohale jõudma.

Nüüd on aga oluline küsimus, kas me reaalselt ka selles suunas ikkagi päriselt liigume. Hea minister äsja siin kõnes luges ette retooriliselt palju õigeid ja kõlavaid lauseid. Selle eest tuleb teda kindlasti kiita, kuid ta kirjeldas vähe reaalseid samme, kuidas me need kõlavad eesmärgid tegelikkuses ka saavutame. Nagu öeldakse, praktika on tõe kriteerium ja kahjuks praktikas reaalseid näiteid napib või on teod reaalsuses hoopis vastassuunalised. Sellest on muidugi väga kahju. 

Kui küsime, mida ütlevad põllumehed selle suure maaelu eesmärgi kohta, et kuidas me põllumajanduses selles suunas liigume, siis põllumehed selgelt ütlevad, et liikumine ei ole piisav ja selle kiirus ei ole piisav. Ja miks? Hakkame tooma mõningaid näiteid. 

Näiteks pole senised reageeringud olnud piisavad, valitsuse sõnumid pole olnud selged. Näiteks põllumeeste hoiatusmiiting. Miks need põllumehed siis välja tulid? Kas neil ei oleks olnud midagi targemat sellel ajal teha, kui olla traktoritega tänavatel? Nad tulid välja sellepärast, et valitsusel pole selget sõnumit, kas kogu võimalik raha, mis Euroopa Liidu uuel programmiperioodil on võimalik põllumajandusse suunata, sinna reaalselt ka läheb. Kui me nüüd küsime, kas nad said vastuse, siis võib-olla see sõnum läks veidi paremaks. Valdkonna eest vastutav minister oli traktoril, kuid valitsus ei ole ikkagi selget sõnumit välja öelnud. On keerutamine, olgem ausad. Öeldakse, et näete, me ei tea veel, kui palju seda raha tuleb. Aga tegelikult saab ju ütelda, et kogu raha, mis on võimalik maaelusse ja põllumajandusse suunata, sinna kindlasti ka läheb ja sealt ei võeta näiteks Rail Balticu või millegi muu jaoks.

Toome ka ühe väikese võib-olla liiga detailse, aga siiski olulise näite: ilmastikukahjude kandmisel appiminek põllumeestele. Põllumehed on viimased kolm aastat kannatanud väga suurte kahjude all, igalt poolt on erinevad tingimused nende saaki ja tulemust rappinud. Näiteks hinnatakse kahjusid kehvade ilmastikutingimuste tõttu üle 100 miljoni euro suuruseks. Nüüd lõpuks on ka Euroopa Liit eraldanud sinna raha ja ütleb, et riik saaks sellele 4 miljonile juurde panna veel 200% omalt poolt. Aga millegipärast seda sõnumit ei ole ja vist ka ei tule, et neid väga hädas olevaid põllumehi pisutki aidata. 

Mis veel kõige hullem … 

Ma palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

… siis, kui mindi taotlema kriisitoetust, ikalduse toetust, unustati mõningad [asjad], näiteks viljad, üldse sinna taotlusse panna, mis samuti kannatasid. Seetõttu näiteks mahetootjad on saanud väga suure löögi üle Eesti, sest nad ei saagi seda kriisitoetust. Räägin näiteks tatrast ja veel mitmest teisest mahevaldkonnas kasvatatavast viljast.

Või siis näiteks isevarustatuse tase on meil madal mitmes olulises toidugrupis. Sealihasektorile appiminek seakatku puhul – on küll midagi tehtud, aga see ikkagi ei ole olnud piisav, et põhikari kiiresti taastada. Kui me näiteks toidujulgeoleku mõttes soovime, et meil oleks oma sealiha võtta, siis seda me lähiaastatel öelda ei saa. Või näiteks köögivilja, kartuli puhul – rääkimata puuviljast – meie isevarustatuse tase ei kannata ju mingit kriitikat. Kuid nüüd läheme aianduskooli eelarvet veerandi võrra vähendama ja isegi valdkonna minister ei tea, et seda tehakse. See ei ole võimalik. Samas kõnes oli selgelt öeldud, et silotornidega tuleb tegeleda, sest igaüks tegeleb kuskil oma nurgas. Need sõnad ja teod ei käi kokku. 

Samuti ootavad põllumehed tegelikult selget seisukohta, et kui näiteks see kütuse ja väetise hinna probleem peaks süvenema, siis kuidas valitsus tuleb appi. Ei pea ütlema täpseid numbreid, aga võiks ütelda, et mingigi valmisolek, appituleku [võimalus] on, ja rääkida läbi põhikriteeriumid, kuidas nendes olukordades on. Praegu juba põllumehed ei tea, kas nad enam põllule lähevad. Eesti mitmes nurgas on selliseid, kes on kolm aastat saanud väga palju pihta, nad tõesti ei julge enam põllule minna. 

Samuti toiduainete käibemaks. Eesti on üks väheseid, kus toiduainete [käibemaksul] on maksimummäär. Tegelikult ei ole see kuskilt otsast õige. See ei ole ainult küsimus, kas toit on odavam, vaid see on ka meie põllumajanduse konkurentsivõime küsimus. Seda on põllumehed ja toidutootjad väga selgelt välja ütelnud, et mida väiksem käibemaks on, seda rohkem meie omamaist kvaliteetset toitu poodides oleks. 

Mõni sõna ka regionaalpoliitikast. Vähe oli kuulda regionaalsest ettevõtluspoliitikast laiemalt. Mis on maksuplaanid, kas on kavas ka maksusoodustusi pakkuda? Öeldi küll, et uue programmiperioodi toetused lähevad rohkem maale, aga nendest sõnadest peavad saama teod. 

Tegelikult oleks rääkida väga palju, aga kokkuvõtteks ütlen ka midagi positiivset. Põllumajanduse kohta väljaöeldu oli õige. Suunad on suuresti õiged, kuid on vaja reaalseid samme. Selles suunas peame ühiskonnaga koos pingutama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kas minister tahtis [sõna võtta]? Juba sulgesin. Oleme läbinud tänase esimese päevakorrapunkti. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett" eelnõu 815 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna ma olen teie ees Riigikogu otsuse eelnõuga, mis teeb ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett. 

Me andsime selle eelnõu sisse veebruarikuus. Tahan lihtsalt meenutada – ma arvan, et väga paljud ju seda mäletavad, tavaliselt halvad asjad kergelt meelest ära ei lähe –, et meil olid detsembris, jaanuaris ja veebruaris hästi kõrged elektri hinnad. Jälle püstitati rekordeid ja selle talveaja jooksul me kuulsime ministritelt ning Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikutelt erinevaid ettepanekuid, mis sellises olukorras teha. Loomulikult oli ettepanekuid, et tuleb tarbida vähem, mis siis, et väljas on külm. Siis räägiti, et see talv on olnud üks kõige külmemaid viimase aja jooksul. Siis tegi Andres Sutt siinsamas puldis ettepaneku, kuidas olukorrast välja tulla: tuleb kevad ära oodata ja kui kevad saabub, tuleb rohkem päikesepaistelist ja tuulist ilma. Nii see on, aga noh, on läinud lihtsalt neli kuud aega. Enne seda pidid inimesed maksma hästi kõrgeid hindu elektri eest. 

Täna on hind meil madal, tõesti. Päike paistab, tuul puhub ja isegi puhub rohkem, kui me seda sooviksime. Seetõttu on väljas jällegi külm. Aga olukord on ju meile teada: kui talvel tuult ja päikest ei ole, siis ei ole meil tagatud ka korralik elektrivarustus Eesti tootjate poolt. Seetõttu on elekter talvel tunduvalt-tunduvalt-tunduvalt kallim. 

Seda olukorda oli [juba varem] vaja lahendada. Tol ajal, kui Keskerakond tuli selle teemaga välja, siis nii nagu enamiku teemadega, Reformierakond ja Eesti 200 ei tahtnud sellega tegeleda. Nüüd me teame, et suuresti ei ole energiasüsteemis midagi muutunud ja tõenäoliselt ei muutu ka nüüd. Seda sellepärast, et lähtuvalt kõigist uudistest, mis on tulnud, ka eilsetest, näiteks Erkki Raasukese intervjuust, on selge, et elektriturg on meil nii ära rikutud, et uusi võimsusi ja investoreid siia sellisel kujul ei tule. See tähendab, kui väga lihtsalt öelda, et olukord, mis meil sellel talvel oli, kordub. Kordub! Ehk siis need kõrged elektri hinnad, mis olid meil selle aasta alguses ja eelmise aasta lõpus, korduvad ka selle aasta lõpus ja järgmise aasta alguses. Me peame olema selleks valmis. Me peame olema riigina selleks valmis ja pakkuma loomulikult abimeetmeid, et meie inimesed ja ettevõtted saaks sellest kergemini üle. Süsteemset lähenemist meil kahjuks praeguse valitsuse puhul ei ole ja me ei näe sellist süsteemset lähenemist ka lähiajal. 

Sellest lähtuvalt tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon juba veebruarikuus ettepaneku Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett, mille eesmärk on leevendada erakordselt kõrgete elektrihindade mõju Eesti elanikele ja ettevõtetele, tagada toimetulek ja energiajulgeolek ning säilitada majanduslik stabiilsus. 

[Pakett] sisaldab vähemalt järgmisi elemente. Punkt 1: elektri ja kütte käibemaksu määra ajutine langetamine kriisiperioodiks. [Punkt 2]: elektri ajutise hinnalae kehtestamine kriisiperioodiks. Punkt 3: sihitud otsetoetuste rakendamine sotsiaalselt haavatavatele gruppidele, sealhulgas lastega peredele, pensionäridele ja hajaasustuses olevatele majapidamistele. Punkt 4: energiakulude leevendamise meetmete väljatöötamine ning rakendamine väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Need on neli ettepanekut, mille me veebruarikuus [otsuse] eelnõu algatamise kaudu edastasime valitsusele. Täna me seda arutame. 

Ma lihtsalt tahaks selle eelnõu valguses meelde tuletada tänast uudist, mille kohta Keskerakonna fraktsiooni liikmed andsid üle ka arupärimise kliimaminister Andres Sutile. [Uudisest] selgus, et nii Elering kui ka Fingrid tegid ettepaneku vähendada Soome ja Eesti vahelist elektrihinna kindlustusinstrumenti mahtu 650 megavatilt 350 megavatini. See toob vastavalt spetsialistide arvamusele jälle hinnatõusu. Eelkõige puudutab see fikseeritud hinnaga elektripakette: fikseeritud hinnaga elektripakettide hinnad pidavat tõusma lausa 10%. 

Ma tuletan jälle meelde, et kui meil see olukord talvel oli, börsihinnad olid kõrged, siis nii Andres Sutt kui ka teised ministrid ja Riigikogu liikmed, kes kuuluvad koalitsiooni, andsid meile teada, et tegelikult on inimesed mõnes mõttes ise süüdi, et nendel on nii kõrged hinnad. Seda sellepärast, et nad ei läinud fikseeritud paketile üle siis, kui oli õige aeg seda teha. Nad lausa heitsid seda ette, et miks te seda ei teinud, kas riik peaks teile appi tulema seetõttu, et te ei teinud õigel ajal õigeid otsuseid. Nad propageerisid, et tuleks üle minna fikseeritud elektripaketile, siis on hinnakindlus tarbijal olemas. Ja nüüd, aprillikuus, on möödunud sellest kriisiperioodist kolm kuud ja riik kavatseb teise käega tõsta fikseeritud [hinnaga] elektripakettide hindu läbi riigiettevõtte Eleringi. Selle kohta saab öelda, et on naljakas ja kurb samal ajal. Üks käsi ei tea, mida teine teeb, ja kogu aeg käib mingisugune vatramine, et mispärast. Püütakse leida süüdlane. Ei, riik ei ole mitte mingil viisil ja mitte mingil ajal ju süüdlane, rahvas oli ise rumal, kui oli börsipaketi peal – seda me nii jaanuaris kui ka veebruaris pidevalt ju kuulsime erinevatelt poliitikutelt. 

Nii et teema on väga tõsine. Siin tõenäoliselt tekib vaidlus, kas need Keskerakonna fraktsiooni neli ettepanekut on õiged või ei ole, kas neid tuleb natukene muuta või peaks need jääma samasuguseks. Aga oluline on see, et valitsus saaks aru, et varsti on talv tulemas. Andres Sutt ütles talvel, et varsti on kevad ja küll kõik laabub. Aga varsti on ka talv ja mitte miski ei ole tegelikult laabunud. Me peame olema talveks valmis ja selleks ongi vaja võtta vastu see [otsuse] eelnõu, mida me siin Riigikogus täna arutame. Valitsus peab sinna sisse vaatama. Peab olema talveks valmis, selleks ajaks, kui jälle hinnad tõusevad. Need tõusevad sellepärast, nii nagu ma ütlesin, et süsteemset lähenemist ei ole. Paketid [peaksid olema] juba ette valmistatud – on need määrused, on need seadused. Aga selleks, et pakkuda leevendust õigel ajal õiges kohas, me peame juba praegu siin neid teemasid arutama. 

Nii et ma loodan, et te toetate meie ettepanekut ja hääletate vastavalt oma südametunnistusele, mitte nii, nagu partei käsib. Kui teie, head koalitsiooniliikmed, hääletate oma südametunnistuse järgi, siis südametunnistuse kohta saame ka omad järeldused teha. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Mul vahetevahel tekib selline tunne, et kas me ikka tegeleme just nende asjadega, millega me peaksime tegelema. Valitsus ei näe ju probleemi, paistab sedamoodi. Me siin üritame pakkuda mingisuguseid algatusi, initsiatiive, eelnõusid, et kuidagi leevendada olukorda tavaliste inimeste jaoks ja kuidagi parandada inimeste sissetulekut, aidata neid, kes abi vajavad: näiteks vähem kindlustatud inimesed, vanemad inimesed, lastega pered ja nii edasi. Samas ütleb näiteks rahandusminister Jürgen Ligi, et inimesed peaksid ise hindadega hakkama saama ja miks me üldse sekkume, las inimesed saavad ise hindadega hakkama. Vähemalt valitsus arvab niimoodi. Mis sina sellest arvad?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et te olete oma sõnavõtus väga leebe. Ütlesite, et vahetevahel – aga ei ole vahetevahel sellist tunnet. Meil on pidev tunne, juba kolm aastat, et vaadatakse inimestele ülevalt alla ja tegelikult ei soovita inimeste muredega tegelda. See on probleem. 

Kui me hakkame siin Jürgen Ligi sõnavõtte lahkama, siis kindlasti ühest päevast ei piisa. See suhtumine, väljaütlemised, mis Jürgen Ligilt tulevad, näitavadki koalitsiooni üleüldist suhtumist inimestesse. Ma lihtsalt tuletan meelde, et siinsamas rääkis Jürgen Ligi maainimestest, et kuidas maainimesed makse maksavad. Ma tsiteerin teda, et maainimesed on vaesed inimesed, käivad põllul ja metsas endale marju korjamas ja makse ei maksa. Selline see elu täpselt ongi, aga ta ei räägi sellest, miks on maainimene vaene – kui ta on vaene – ja mida me oleme riigi poolt teinud selleks, et regionaalpoliitikat muuta. See [olukord] teda ei häiri. Teda häirib see, et kuna maainimene on vaene, käib metsas seeni ja marju korjamas selleks, et ellu jääda, siis makse ta seetõttu ei maksa. See teda häirib. 

Lisaks sellele me teame seda konservilugu: ta siin õpetas meid vahepeal, kuidas toituda. Et minge poodi ja ostke soodsamaid tooteid, allahinnatud tooteid – tema seda teeb –, lisaks konserve ka. No väheusutav, sellepärast et konservid on tänapäeval ikka päris kallid.

Ma tuletan meelde, et meil on eelnõu elektrihinna kriisi kohta. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, et tuletasite meelde, millest me täna räägime, sest seda tühja saali vaadates võib-olla tõesti tekib arvamus, et polegi mingit arutlust. Me arutame täna ikkagi elektrihinna leevendamise paketti. 

Hea ettekandja! Eile ma jälgisin tähelepanelikult debatte, mis olid seotud sellega – võib nimetada niimoodi –, et inimestel oli küsimus: põlevkivi versus roheline energia. Väga suur hulk inimesi hääletas just põlevkivi kasutamise poolt. Samas me näeme põlevkivi sihikindlat hävitamist valitsuse poolt. Kas te saate kuidagi need asjad kokku panna? Suure enamuse inimeste tahe ja valitsuse teod – kuidas need seotud on? Miks valitsus ei kuula oma rahvast?

Aitäh! Mis puudutab konserve ja elektri hinda, siis need on seotud omavahel ikkagi. Konservid on kallimad seetõttu, et elekter on kallis, see on ju loomulik. Toidujulgeolek, toimetulek, elektri hind, toidu kallinemine, inflatsioon – kõik on omavahel seotud, sellepärast et majanduse üheks sisendiks on loomulikult elekter, elektri hind. Kui elekter on kallis ja valdkonnas valitseb korralagedus, siis ka ülejäänud elu on meil kallis. Nii et ma arvan, et igati kohane on siinsamas Riigikogu saalis rääkida toidujulgeolekust ja sellest, miks see konserv, mida Jürgen Ligi hirmsasti tahab meie inimestele pähe määrida – et nad läheksid konserve sööma –, nii kallis on. 

Nüüd, see teine pool: põlevkivi versus mittejuhitavad elektrivõimsused ehk need võimsused, mida on võimalik toota tuulest ja päikesest – niinimetatud roheenergia. Jjällegi, juba on enamik Euroopast tunnistanud, et kogu rohepööre on läbi kukkumas, läbi kukkunud. Ei ole saavutatud eesmärke, mida sooviti saavutada. Saksamaal just hiljuti, jaanuarikuus tuli kantsler välja uudisega, kus andis teada, et omal ajal, kui Saksamaa tegi otsuse panna kinni kõik tuumajaamad, oli see otsus vale. Nad võtavad suuna panna uuesti tuumajaamad tööle või ehitada uued. 

Vahepeal käis Eesti meediast läbi uudis, et Saksamaa on vähendanud kivisöe hankimise mahtu ehk selle kasutamist energia tootmisel. See on valeväide. 2022. aastal tõsteti kivisöe mahtu, vahepeal, 2023. ja 2024. aastal, püüti seda langetada. Aga 2025. aastal purustati jälle kivisöe kasutamise rekordeid. Ehk siis selge on see, et nähakse, et rohevõimsuse juurde toomine on raskendatud, sellest ei ole kasu. 

Lisaks, nii nagu me oleme siin arutanud, kui on talv, siis lihtsalt ei ole neid võimsusi. Ka Saksamaa on vaadanud selle asja ümber. On vaadanud selle asja ümber ka Poola, Itaalia ja teised riigid, kes on selgelt võtnud [vastu otsuse]. Näiteks Itaalia. Itaalia senatis võeti vastu otsus, et hakatakse uurima võimalusi, kuidas hankida veel lisaks naftat ja gaasi Vahemerest. Ehk siis käivitati uuringud. See selgelt näitab, et minnakse hoopis teises suunas, kui on valinud Eesti, praegune Reformierakond. Praegune valitsus on valinud suuna, kus iga hinnaga soovitakse panna põlevkivisektor kinni, ja me püüame tekitada siia neidsamu rohevõimsusi. 

Eile oli Erkki Raasuke päris aus, nii "Esimeses stuudios" kui ka intervjuus, mis ta ennist andis, minu arust Äripäevale. Ta selgelt märkis, et tegelikult ei ole investoritel praeguses olukorras Eesti turu vastu mitte mingisugust huvi. Need ei ole ju pelgalt sõnad, see on reaalne nägemus ja hinnang praegusele valitsusele ja tema tegevusele. Me oleme nii kaugele oma poliitikaga läinud – Reformierakond oma satelliiterakondadega –, et me oleme kaotanud igasuguse atraktiivsuse välisinvestorite jaoks. 

See puudutab ka energiaturgu, otseselt energiaturgu. See korralagedus ja ebastabiilsus mõjutab elektritootjaid, mõjutab ka tarbijaid. Ma arvan, et suurem turu langemine [ootab ees]. Me näeme, et nende ettevõtete majanduslik olukord, kes toodavad elektrit ükskõik mis allikatest, aga valdavalt ikkagi taastuvatest allikatest, sellel aastal [pole hea]. Juba eelmisel aastal oli näha, et midagi head ei tule sellest. See omakorda tähendab, et nad langevadki: nad lähevad pankrotti, tootmisüksused kaovad ja me oleme veelgi suuremas hädas. 

Selle üle, et meil täna on miinus- või nullhinnaga elektri börsihind, saab ühest küljest tarbija rõõmustada, aga teisest küljest tootja kindlasti mitte. Me saame ju aru, et tasuta piima ei ole. Kui on tasuta piim, siis juhtub täpselt samamoodi nagu E-Piimaga Paides: ta läheb pankrotti. Ehk kogu majandus peab olema tasakaalus, tarbijal peab olema oma huvi ja tootjal täpselt samamoodi. Me ei ole suutnud Eestis tasakaalu leida ja see on probleem. Seesama turukõikumine, mis toimub meil suvel ja talvel, ei ole lihtsalt jätkusuutlik. 

Tulen nüüd põlevkiviküsimuse juurde. Pikemas perspektiivis on meil minu arust mõnes mõttes lihtsad valikud, aga samas peavad need olema arusaadavad. Selge on see, et me vajame mitmekesist tootmisvõimsuste paketti, kus oleks mingi osa tuult, mingi osa päikest, aga põhilised peaks olema ikkagi juhitavad elektrivõimsused. Juhitavate elektrivõimsuste juures on tegelikult kolm võimalust: üks on põlevkivielektrijaamad, teine on gaasielektrijaamad ja kolmas on tuumajaam. 

Minu arust me peaksimegi nende kolme valiku puhul kasutama Exceli tabelit, ega siin mitte midagi muud teha ei saa. Ühest küljest me nagu ei armasta Exceli tabeli süsteemi, aga ma arvan, et sellise olulise küsimuse juures peaksime jätma kõik emotsioonid kõrvale ja võtma kasutusele Exceli tabeli. Exceli tabel peaks näitama, mis on kõige mõistlikum majanduslikult ja lähtuvalt sellest, et me vajame energiajulgeoleku aspektist lähtuvalt seda, et meil oleks elekter, ükskõik mis maailmas toimub. 

Loomulikult on igasugused prognoosid, mis näitavad investeeringute suurust ja ajalist prognoosi teatud energiaallikate puhul, on see gaas, tuumajaama kütus, põlevkivi või kõik need muud regulatsioonid. Kui vaadata praegust olukorda, siis nii palju, kui me oleme spetsialistidelt infot saanud, on gaasi- ja põlevkivielektrijaama ehitus investeeringu mõttes samaväärsed. Seal on küsimus lihtsalt selles, mis puudutab energiajulgeolekut, et põlevkivi on meil olemas, aga gaasi ei ole ja gaasi hind ju kõigub. Teiselt poolt näeme seda, et põlevkivi puhul peame ära reguleerima CO₂ küsimuse või siis vähemalt CO₂ hinna küsimuse, et see oleks mõistlik. Tuumajaama juures on ka väga palju küsimusi, millele tuleb vastused saada ja leida, ja nendele küsimustele vastabki Exceli tabel.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! No tõepoolest, nagu sa panid tähele, konservi hind otseselt sõltub elektri hinnast. Kuna elekter on kallim, siis näiteks Jürgen Ligi saab vähem konserve osta. Aga õnneks ei ole nii, sellepärast et Reformierakond on vähendanud tulumaksu, mida Jürgen Ligi maksab, ja ta teenib igal aastal 500 eurot juurde, mille eest saab päris palju konserve ikkagi kokkuvõttes. Seda tegi Reformierakond rikkamatele inimestele. 

Aga Reformierakond on pärast viimast valimisperioodi olnud võimul juba kolm aastat. Kas sulle meenub midagi, mida Reformierakond on teinud tavalistele inimestele, mitte rikkamatele, vaid just nimelt tavalistele? Kuidas Reformierakond on teinud tavalise Eesti inimese elu paremaks?

Aitäh! Tead, ma arvan, et nende kolme aasta jooksul, kui Reformierakond on oma satelliiterakondadega võimul olnud, on kannatanud nii rikkamad kui ka vaesemad tervikuna. See on ju väga lihtne, arvestades meie majandusnäitajaid: kui majandus langeb, siis kannatavad kõik ühiskonnaliikmed ja ettevõtted.

Nüüd see, millest sina räägid. Kahe ja poole aasta möödudes – kui Reformierakond nägi, et ta on teinud nii vaesematele kui ka rikkamatele inimestele liiga – pakkus ta väikese leevenduse, aga valearvestusega, sellepärast et see väike leevendus on kosmeetiline. Ja tõesti, sul on õigus: Jürgen Ligi saab tänu otsusele, mis puudutab maksuküüru kaotamist, tõesti rohkem konserve osta. Andrei, sul on täiesti õigus. Aga nendel inimestel, kes saavad palka alla keskmise, ei muutunud suuresti midagi. 

Aga tead, ma eksin, kui ma ütlen, et mitte midagi ei muutunud. Muutus ikka, sellepärast et inflatsioon on teinud oma töö. Kui see konserv maksis aasta aega tagasi nendele inimestele x eurot, siis täna maksab see x pluss y eurot ehk siis see on kallim, aga tulud ei ole suurenenud. Loomulikult see on mõjutanud, nende inimeste toimetulek on veelgi rohkem kannatada saanud.

Mida riik selle Reformierakonna otsusega on saanud? On saanud eelarvesse ühe suure augu, mida me siin püüame lappida teiste vahenditega. Ehk siis – me oleme sellest rääkinud – maksuküüru kaotamine ei olnud õige otsus. Tänu sellele tekkis meie riigieelarvesse päris suur auk – üle poole miljardi. Kas selle kaudu on inimesed saanud suuresti leevendust? Ei ole. Kas riigieelarve tasakaal läks paigast ära? Läks küll.

Selleks, et seda auku lappida, võeti veel laenu. Laen on kallis. Sellest on rääkinud ka Reformierakonna lugupeetud rahandusminister, et laenu teenindamine muutub igal aastal kallimaks ja kallimaks ning aina suuremad summad lähevad intressi katteks. Head sõbrad! Jürgen Ligi ütles ju selle kohta õigust. 

Aga miks te selle otsuse tegite? Miks te tegite siis sellise vale otsuse, et augu katmiseks võtta laenu, maksta intressi, viia eelarve tasakaalust välja? Vaadates majandusolukorda, midagi paremaks ei läinud, majandus on ikka nullis ja miinuses. See 0,6% [kasvu], mida eelmise aasta puhul vähemalt näiduna eksponeeriti – no me saame ju aru, et see oli kunstlikult tehtud.

Ma tuletan ikkagi meelde, et meil on [päevakorras] elektrihinna kriisi leevendamise pakett.

Need on kõik seotud omavahel.

[Jääme] selle nelja punkti [piiresse], mis te pakkusite. Aga Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Mina olen ka sellega väga nõus, et praegust valitsust iseloomustab uskumatu põlve ja käe väristamise nähtus. See on tegelikult otsustamatus ja see otsustamatus läheb meil erinevates valdkondades, sealjuures energeetikas, rahva jaoks väga kalliks maksma. Ma küsingi: kuidas teile tundub, kas Eesti vajaks täna rohkem pikaajalise elektrikriisi leevendamise paketti või hoopis plaani?

Jaa, hea kolleeg, aitäh küsimuse eest! Loomulikult on vastus, et meil on vaja pikaajalist strateegilist plaani. Kui meil oleks olemas pikaajaline strateegiline plaan, siis me ei räägiks ju leevenduspakettidest. Siis oleks arusaam selge, oleks olemas eesmärk. Tõenäoliselt peab eesmärk olema püstitatud sellisel viisil: lähteülesandena soovime, et meie tarbijal oleks selline hind – mingisugune x –, ja hakkame selle ümber ehitama süsteemi. Praegu sellist lähenemist ei ole. Meil on lähenemine selline, nagu Andres Sutt on öelnud, et küll see kevad tuleb ja hinnad lähevad alla. See ongi Reformierakonna päästerõngas meile. Ja ma ütlen, et ka Suti ettepanek on ju lühiajaline nägemus. Ehk see on ka nii-öelda läbi loodusnähtuste leevenduse pakkumine inimestele. 

Aga nüüd ma tulengi selle juurde, mida meie siin välja pakume. Lugupeetud istungi juhataja on mitu korda tähelepanu juhtinud, et ma kordaks meie meetmed üle. Me arutame meie ettepanekut, leevendusmeetmete paketti. Punkt 1: elektri ja kütte käibemaksu määra ajutine langetamine kriisiperioodideks. Punkt 2: elektri ajutise hinnalae kehtestamine kriisiperioodideks. Punkt 3: sihitud otsetoetuste rakendamine sotsiaalselt haavatavatele gruppidele, sealhulgas lastega peredele, pensionäridele ja hajaasustusega maapiirkondade [elanikele]. Punkt 4: energiakulude leevendamise meetmete väljatöötamine ning rakendamine väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minul ei ole selle kohta illusioone ja ma arvan, et ka sul ei ole illusioone, et tegelikult ootab ju Reformierakonnal ja Eesti 200-l ees viimane talv võimul. Loomulikult ei saagi siin rääkida pikast plaanist. Küsimus on lühikeses plaanis, enne valimisi tuleb ennast kuidagigi päästa. 

Minu küsimus on see. Pikka plaani saab arutada alles ülejärgmise talve jaoks, kui võim on muutunud. Milline võiks olla nende lühiajaline, viimase talve eelne plaan, et ennast veidigi päästa? Talv tuleb igal juhul, praegu on küll ilus ja varsti hakkavad lilled õitsema. Milline võiks olla nende päästeplaan enne viimast talve?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et kõige mõistlikum ja lühiajalisem plaan, millest saavad kasu ka Eesti inimesed, on see, et valitsus astub tagasi. Siis on veel midagi päästa. Kui kõik läheb samamoodi edasi, nagu praegu on, siis tulebki väga raske talv. Kui praegused koalitsioonisaadikud oleksid ausad nii enda kui ka riigi vastu, siis kõige lühem plaan, mille nad saaksid Eesti rahvale teha – ja ma arvan, et Eesti rahvas ütleb selle eest aitäh –, on homme panna amet maha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Tere päevast! Eelnõu 815 tutvustas algataja esindaja siin äsja väga põhjalikult. Rahanduskomisjon arutas eelnõu selle esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel 9. aprillil ja eelnõu tutvustas komisjonis algataja esindajana Andrei Korobeinik. Sisusse ma rohkem ei lähe, seda sai väga põhjalikult tutvustatud.

Ütlen lühidalt, et komisjon langetas konsensuslikult järgmised otsused: määrata ettekandjaks siinkõneleja ja võtta eelnõu päevakorda esialgu 15. aprillil, kuid esitaja soovil lükkus menetlus edasi tänasele päevale, 23. aprillile. Juhin tähelepanu, et eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. See on minu poolt kõik.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Siin oma viimases vastuses hea kolleeg Lauri Laats ütles, et kõige mõistlikum tegu, mida Reformierakonna poliitikud saaksid teha olukorras, kus neile on sisuliselt umbusaldust avaldatud Eesti rahva poolt, oleks tagasi astuda. Kas sul ei tekkinud siin ja ka komisjonis toimunud arutelu käigus seda muljet, et sina rahanduskomisjoni esinaisena võiksid tagasi astuda ja võtta vastutuse nende kolme aasta eest, kui Eesti rahvas on pidanud Reformierakonna juhtimisel kannatama?

Ma ei oska öelda, mida sa kannatuseks pead, aga praegu me arutame ettepanekut töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett. Ma vaatasin, et elektri hind on praegu 0,49 senti. Ma arvan, et meil on igati vaba turg ja see pakub täna igati head hinda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma praegu vaatan seda tühja saali ja tahes-tahtmata tekib tunne, et see teema ei huvita rahvasaadikuid. Ma ei tea, kas arvatakse, et kõik on niigi hästi ja rahvas peab ise hakkama saama, nagu rahandusminister siin vahepeal on rääkinud, et inimesed peavad ise hindadega toime tulema. Kas komisjonis oli ka selline õhkkond ehk pigem leige huvi nagu siin meil praegugi? Või mis sa arvad, miks on täna saal sisuliselt tühi? Kuidas komisjonis oli?

Ma arvan, et saal ongi sellepärast tühi, et eelnõu sisu on töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett, aga poole[eurost] kilovatihinda kriisiks nimetada on ilmselt liigne. Eestis on energial vaba turg, elektrienergiaon on vaba turg sarnaselt Põhjamaadega. Ja vaba turg on sellesse piirkonda aasta keskmisena toonud madalama elektrihinna, kui on teistes regioonides. Ma arvan, et leige huvi selle teema vastu on põhjendatud. Meil on hästi toimiv elektriturg, mis hoiab aasta keskmist hinda madalal.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa märkisid, et kannatused on suhtelised. Jah, tõepoolest, inimestel on erinev lähenemine kannatusele. Sadomaso-inimeste jaoks on valu tegelikult positiivne, aga ma arvan, et Eesti rahvas ei ole sadomaso-rahvas, valdavalt vähemalt. Minu tõsine küsimus on see: mida te mõtlete oma viimasel talvel ette võtta, et Eesti rahvas selle kuidagigi üle elaks? Seda te komisjonis muidugi ei arutanud, aga ma arvan, et praegu on see eksistentsiaalne küsimus. Võib-olla te vastaksite, milline on Reformierakonna viimase talve plaan?

Teil on väga omapärane huumorimeel, ma saan aru, et kolleegid Laats ja Korobeinik kukuvad kohe naerust toolilt maha. Nii naljakad on need sadomaso-naljad. Ilmselt kuuendas klassis võib-olla olid, ma ei oska öelda. 

Mis puudutab konkreetselt elektri hinda, siis tarbija saab ise üsna palju teha oma elektri hinna kontrollimise jaoks: kõigepealt paketi valikuga ja mõned tarbijad saavad ka oma tarbimist suunata. Mis puudutab seda, et Eestis on neli aastaaega – on soe suvi ja külm talv –, siis eestlased on harjunud sellel laiuskraadil elama. Alati on talveks valmistutud: on puuriidad, kuurid on veetud täis puid ja keldrid köögivilju. Talveks on alati tulnud varuda. Kui kaasaegne inimene puudega ei küta ja võib-olla puid ei pea varuma, siis ilmselt ta peab talveks varuma veidi rohkem kütuseraha. Vabal turul nõudluse kasv tõesti tõstab hinda ja talvekuudel me seda näha saame. Aga inimestel tasub siiski [vaadata] elektri hinda kilovati hinnana aastas. Eelmise aasta keskmine kilovati hind oli juba alla 10 sendi, mis on iseenesest ju väga hea tulemus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te räägite, et inimesed peaksid talveks raha varuma. Ju te olete ikka väga kaugel tavainimestest ja nende igapäevastest toimingutest. Seda vaba raha lihtsalt ei ole. Ei ole seda suvel, et koguda, rääkimata sellest, et seda saaks suvel koguda talveks. Kahjuks nii on. Teie ei ole oma praeguse valitsemisperioodi jooksul kahjuks mitte midagi selleks teinud, et raha juurde tekiks, et koguda. Seda näitavad kõik uuringud ja küsitlused. 

Nüüd, mis puudutab naermist. Teate, kui igapäevaselt tuleb juurde aina halvemaid ja halvemaid uudiseid, siis – me teame psühholoogiast – kui alguses inimesel on kurb meel ja teda ajab nutma, siis lõpuks, kui uudiseid on niivõrd palju, hakkab ta juba naerma, et natukene pakkuda endale leevendust.

Ma küsin seda. Te ütlesite, et börsiturg toimib. No spetsialistid räägivad, et ei toimi. Talvel on meil kõrged hinnad, 400 eurot megavatt-tunni eest, suvel on null ja on miinushind. Ei toimi ju turg.

Hinnakõikumised tegelikult ju, vastupidi, näitavad, et turg reageerib nõudlusele ja pakkumisele. Meie laiuskraadil on tõesti – mitu tuhat aastat on inimesed siin elanud – alati olnud suvi, kui loodus ja taimed kasvavad, ja alati on olnud talv, kui tuleb suviseid varusid kasutada. Sellel laiuskraadil elades see ei muutu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaadake, mehed tõesti ei nuta ju. Minu kolleegid siin naersid sellepärast, et neil on kuidagi vaja seda nördimust väljendada. Praegu see tuli sellise hüsteerilise naeruna välja, sest see, mida teeb praegu Vabariigi Valitsus, on paratamatus, sellega on väga raske võidelda opositsioonil. 

Aga küsimus on selline. Ma näen, et rahanduskomisjoni otsus oli [viia läbi] lõpphääletus. On selge, et see hääletatakse maha, aga mis on kriisimeetmete väljatöötamises siis halba? Meil igasugused ankrud liiguvad, droonid lendavad, talvel päikest ei ole, tuult ei ole. See valmidus on ju vajalik kõikidele. Kas [vastuseis] on seotud sellega, et [eelnõu] on opositsiooni poolt tulnud? Või miks te seda kriisilahendust ei näe ette?

Jutt käib siiski kitsamalt selles eelnõus: elektrihinna kriisimeetmed, ma saan aru, jaetarbijatele. Jaetarbijatele mingisuguseid subsiidiume välja mõeldes me tegelikult rikume samal ajal turu toimimist. Ma ei oskagi seda rohkem kommenteerida. Võib-olla te võiksite siis teha need ettepanekud ise, mitte teha ettepanekut valitsusele hakata midagi sellist välja töötama.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku.

Aitäh! Aitäh ka Annelyle põhjaliku ülevaate eest! Komisjonis toimunud arutelu tutvustades rääkis Annely sellest, et tema koolikaaslased tegid 6. klassis sadomaso-nalju. Ilmselt oli see päris traumeeriv kogemus. Annely kasvas suureks ja nüüd kannatab selle trauma tõttu terve Eesti rahvas. 

Eesti Reformierakond on oma kolmeaastase valitsusperioodi jooksul teinud mitu otsust, mis võtsid raha kõige vaesematelt ja jagasid seda kõige rikkamatele, kaasa arvatud juba mainitud rahandusministrile ja ka Annelyle endale, kes tulumaksureformi tõttu sai aastas umbes 500 eurot palgale juurde. Seda maksavad kinni pensionärid, miinimumpalga saajad ja kõik teised, kes elavad elu, mis on tunduvalt raskem, kui see Eestis oli näiteks kümme aastat tagasi. Ühtegi otsust, mis leevendaks kõige vaesemate koormat, ei ole Reformierakond kolme aasta jooksul teinud. Me oleme näinud automaksu, mis lööb kõige valusamalt just neid, kes elavad maal ja kellel on suured pered. Oleme näinud ka käibemaksu tõusu. 

Keskerakonna ettepanekud, mis olid suunatud nende probleemide leevendamiseks, on Reformierakonna juhitud koalitsioon järjekindlalt tagasi lükanud. Näiteks toidu käibemaksu langetamine või elektrihinna šoki leevendamise meede, mida me täna arutame ja mis aitaks inimestel üle elada kõige raskemat perioodi aastas, kui tõepoolest elektri hind on kõrge. Inimestel ei ole tänastes majanduslikes oludes kogutud raha, mida kulutada kõrge hinna kinnimaksmiseks. 

Tõepoolest, Reformierakond ja Eesti 200 on võimul viimast aastat. Selle aasta jooksul me ilmselt ei näe ühtegi meedet, mis päästaks Eesti rahvast. Probleem ei ole ainult selles, et kannatavad vaesemad inimesed, vaid ka selles, et sellised järsud hinnašokid on kahjulikud ka Eesti tööstuse jaoks. Eesti kaotab konkurentsivõimes, tehased lähevad kinni, inimesed kaotavad töö. Seda sellepärast, et Reformierakond ja Eesti 200 ei näe üldpilti. 

Nii kehva perioodi, kolmeaastast perioodi, ei ole tegelikult Eesti ajaloos kunagi olnud, et me oleme viimased Euroopa riikide seas. Jah, Eesti on üle elanud väga raske aja, aga tavaliselt on Eesti isegi raskel ajal pigem edukam kui meie Euroopa naabrid. Täna me oleme kõige kehvemad, ja mitte sellepärast, et Eesti inimesed ei ole piisavalt töökad või nutikad, vaid sellepärast, et juhtus nii, et üsna piiratud võimekusega poliitikud sattusid võimule. Eesti inimesed on võimelised järeldusi tegema. Järgmistel valimistel me neid poliitikuid siin Riigikogu saalis ei näe, aga kahju on tekitatud. Kõige väiksem asi, mida tänane Reformierakond ja Eesti 200 saavad teha, on tulla saali ja toetada seda eelnõu. See on väike samm nende kahjude korvamiseks. Ma väga loodan, et viie minuti pärast on saalis palju rohkem rahvast, kui praegu on.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta ei ole muudatusettepanekuid esitatud. Asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud ametikaaslased, juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja elektrihinna kriisi leevendamise pakett" eelnõu 815. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 6 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 815 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud. Soovin kõigile ilusat ja teguderohket päeva jätku!