Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

(Mikrofon on välja lülitatud) … kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna kajastas meedia jällegi üht negatiivset uudist. See negatiivne uudis on pärit Statistikaametilt. Nimelt, Statistikaamet tõi välja arvud eelmise aasta kohta ja need puudutavad lisaks sündimuse vähenemisele ka rändesaldot. Rändesaldo on meil negatiivne ja väljarände trend, tendents on see, mida me oleme lisaks sündimuse vähenemisele hakanud nüüd jälgima. Kõige kurvem on kogu selle asja juures see, et välja rändavad Eesti kodanikud. See on probleem.

Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed soovivad peaministrilt teada, mida praegune valitsus ja koalitsioon on teinud selleks, et Eesti rahvas, Eesti kodanikud ei rändaks Eestist välja. Ja teiselt poolt, miks on selline tendents [hoogustunud], mis on selle põhjus? Tegelikult on ju tegu väga tõsise probleemiga ja ei ole mõtet naerda siin, head Reformierakonna liikmed. (Juhataja helistab kella.) See on teema, mis peaks olema täpselt samamoodi igapäevaselt laual valitsuses ja ka siin Riigikogus. Kui eestlased lahkuvad Eesti riigist, siis see …

Head kolleegid, palun vaikust! Lärm on natukene liialt tugev.

… peaks kindlasti teile muret tekitama. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Annely Akkermann, küsimus istungi juhatajale, palun!

Ma tahtsin küsida, kas on tarvis nii kõvasti rääkida, et isegi tagapingis mu kõrvad kumisevad. Selline tunne on, nagu saaks hommikul peatäie hillitsetud etteheiteid. Vabandust, see oli tegelikult retooriline küsimus mõeldud härra Laatsile kuulamiseks. Suur tänu, hea juhataja!

Igal juhul on teil väga hea kõrvakuulmine. Lauri Laats, palun!

Aitäh! (Naerab.) Andke andeks, et mul selline vali hääl on. Ma rohkem teid varajasel hommikutunnil sellisel viisil ei sega. Aga tegelikult see hea kolleegi praegune sõnavõtt näitaski, et ei võeta tõsiselt seda väga tõsist küsimust, mis puudutab eestlaste väljarännet Eesti riigist.

Aitäh, hea kolleeg! See oli päris suur lubadus. Kui te suudate sellest ka kinni pidada, siis oleks päris tore. Aga seda võtke huumoriga.

Head kolleegid, ma ei pea nüüd küll vajalikuks siin hakata seda tantsu pidama. Kui kellelgi neist, kes on protseduurilise üles pannud, on mõnel muul teemal [küsimus], siis ma olen seda valmis võtma, aga hääle tugevuse või kõrvakuulmise kohta ma neid enam ei tahaks. Palun andke käega märku, kui on mingi muu teema, Henn Põlluaas, Peeter Ernits, Varro Vooglaid. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mul ei ole otseselt muu teema, aga mitte ka päris sama teema. Ma juhin tähelepanu, et siin puldil on ühe väga hea uuendusena auk, kuhu saab pista kõrvaklappide [juhtme]. Need, kes ei kuule, saavad kasutada kõrvaklappe, selleks et kuulda paremini. Ja need, kellele tundub, et nad kuulevad liiga hästi, saavad võib-olla selle abil helinivood normaliseerida.

Aitäh teile selle hea juhise eest! Peeter Ernits, kas teil on kõrvakuulmisega seotud küsimus või on mõni muu teema? (Peeter Ernits kohalt: "Ei ole. Mul on hea kuulmine ja kõva hääl ka …") Anname viimase protseduurilise. Üks hetk, härra Peeter Ernits. Viimane protseduuriline küsimus Peeter Ernitsale. Üks hetk, Peeter, kohe saate. Jaa, palun! Palun!

Vabandust, et ma segan teie jutuajamist, aga tegelikult see sumin on kohati ikka liiga tugev küll, nii et Annely ei pruugi kuulda seal tagapingis. Sumin võiks olla [vaiksem], võiks siiski Riigikogu istungi juhatajat kuulata. Tihti on oma jutte liiga palju siin, sellega olen nõus.

Jah, hea kolleeg, ma nõustun, tõepoolest oli Lauri Laatsi ettekande ajal saalis ikkagi arvestatav sumin, mille kohta ma ka märkuse tegin. See võis olla ka põhjus, miks ta pidi häält tõstma. Aga Lauri Laats andis meile suure lubaduse.

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhin tähelepanu sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et selle seaduseelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (riigikaitseliste ehitiste planeerimise ja ehitamise kiirendamine) eelnõu 789. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 789 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 860 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile siis seda sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse [eelnõu], kus on kaks suuremat muudatust. Esiteks muudetakse inimeste, see tähendab füüsiliste isikute vaheliste teenuste maksustamine selgemaks ja õiglasemaks. Kehtiva seaduse järgi peab eraisikust teenuse tellija maksma ise teenuse osutaja eest sotsiaalmaksu. Praktikas seda ei tehta ja seda vajadust töö tellimisel ja töö eest maksmisel isegi ei teadvustata, sotsiaalmaks jääb tegelikult maksmata. Samas on teenuse osutaja see, kes tavaliselt tajub seda maksukohustust, on kohustatud tajuma, ja kui ta nagunii on tulumaksukohuslane, siis on loogiline, et ta oleks ka sotsiaalmaksukohuslane. Selle eelnõu järgi liigub maksukohustus teenuse osutajale. Näiteks, kui eraisik tellib remonditöid, ei pea ta enam muretsema sotsiaalmaksu deklareerimise pärast, kui ta tellib need eraisikult. Muudatus puudutab üksnes inimeselt inimesele osutatavaid teenuseid – rõhutan – ja mitte muu ettevõtlusvormiga tegelevalt inimeselt tellimist.

Teine suurem muudatus puudutab olukorda, kus välisriigi töötaja teeb Eestis lühiajaliselt tööd oma välisriigi tööandja heaks. See muudatus vähendab tööandja halduskoormust ja toob sotsiaalmaksu arvestusse sama loogika, mis juba kehtib tulumaksu puhul. See on see, et esimese 183 päeva eest saadud tasult sotsiaalmaksu tasuda ei tule. See puudutab näiteks diginomaade, kontsertidel ja koolitustel esinejaid ning filmivõtetel ja spordiüritustel osalejaid. Kordan üle: töösuhte mõlemad osapooled peavad sellisel juhul olema mitteresidendid. Ka praktikas selliselt töösuhtelt maksu ei laeku. Muudatused palume jõustada 1. jaanuaril 2027. aastal. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Alustab Lauri Laats. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et praegu olukorras, kus üks füüsiline isik tellib teiselt füüsiliselt isikult teenust, peaks see, kes on tellija, teoorias või tegelikult ka seaduste järgi ära maksma sotsiaalmaksu ja teiselt poolt teenuse osutaja peaks ära maksma tulumaksu. Teil on statistika käes ja te kindlasti valdate maksuameti andmeid. Mis praegune olukord üldse on? Kui palju siis tegelikult makse makstakse, kui füüsiline isik osutab teisele füüsilisele isikule teenust? Ja teine pool: kui me selle teie [seaduse]muudatuse vastu võtame, kas siis mingisugune kontroll ka intensiivistub, kui vaadata maksuameti töö tegemist?

Aitäh! Kontroll kindlasti lihtsustub maksuametil, sest kaks eri maksu saab viia lihtsalt kokku. Aga praktika, jah, on see, miks seda eelnõu on vaja. Inimesed isegi ei tea, ei taju [seda kohustust]. Nad võivad küll tunda ennast ebameeldivalt, kui nad maksavad kellelegi sularahas või ka ülekandega – aga tihti see on sularaha –, [tunda], nagu kuskil peaks maks olema, aga nad ei oska tõenäoliselt selle peale tulla, et see on sotsiaalmaks, mida nemad peaksid maksma, ja eeldavad, et küllap teine vastutab selle eest, et tulumaks ka saaks makstud. Statistika koha pealt ma tean, et see on suurusjärgus kümmekond inimest, kes niimoodi käitub, et maksab sotsiaalmaksu ära selle inimese eest, kellelt ta midagi ostis. Eks neid olukordi, kui ma mõtlen enda peale … Ma arvan, et paljudel on juhtumeid, kus teisele inimesele millegi eest makstakse ja võib-olla tuntakse ennast ebamugavalt, et äkki on mingi maksuprobleem, aga eeldatakse ikkagi, et vastutab see, kes tööd teeb, temal on mingi arvepidamine ja temal on mingisugune teadmine, kuidas maksud liiguvad. Nüüd see seadus seda korrigeerib.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praegu, nagu ma aru saan, lasub vähemalt formaalselt maksukohustus teenuse eest tasu maksjal ja selle eelnõuga olukorda muudetakse. Eelnõu kohaselt kantakse see vastutus üle tasu saajale. Aga sageli on tasu saaja vähem teadlik ja vähem distsiplineeritud kui maksja. Millele tugineb eeldus, et maksulaekumine tänu sellele muudatusele suureneb, mitte, vastupidi, ei vähene?

Aitäh! No väheneda väga ei saa, sest on kümmekond juhtumit. Aga põhineb see ikkagi sellel, et see, kes enda teenuseid müüb, tajub, et ta osaleb majandustegevuses, palju suurema tõenäosusega [kui ostja]. Nende teadlikkus, kes ostavad, on kindlasti väiksem, aga neid on rohkem. Seda laadi suhe on üsna harv ja juhuslik, nad ei pea vajalikuks endale seadusi täpselt selgeks teha. Selline on praktika. Aga tööde osutajad kindlasti muretsevad selle pärast või siis löövad käega: sellele riigile ma ei maksa. Sellist suhtumist olen ma ka näinud. Aga kindlasti töö osutaja tajub ennast rohkem majanduses osalejana ja maksukohuslasena kui millegi ostja.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma saan aru, et te selle eelnõuga tulite saali seoses sellega, et teil endal on kogemus maja ehitamisel, et te maksite sularahas ja korraliku seaduskuuleka inimesena ei tahaks seda olukorda, kus te ei maksnud sotsiaalmaksu, aga maksma peaks. Eelnõu on väga õige, kiidan.

Aga ma küsin. Sellel, kes on tööandja, on tegelikult ka muud kulud, ma ei tea, kopp on ostetud, paneb kütust sinna sisse. Kuidas te näete seda lahendust? Tegelikult on Eestis tehtud omal ajal ettevõtluskonto, kus oleks võimalik kõik need mured lahendada. Kas me peaks rohkem reklaamima seda, et need inimesed, kes pakuvad niimoodi vaikselt teenuseid, võiksid avada endale ettevõtluskonto, et ei oleks pärast muresid, kas mõned maksud jäävad maksmata?

Aitäh! Jah, ettevõtluskonto loodi siis, kui rahandusministril oli passis sama nimi mis praegusel rahandusministril. Küllap ma sellest ka tean. Aga see küsimus iseenesest eriti viisakas ei olnud, kui te omistasite mulle osalemist sellises tegevuses. Ma rõhutasin mitu korda, et see on eraisikult eraisikule maksmise korral, aga päriselus juhtub sularahaga maksmist ka inimestele, kes on ettevõtjad. Minul see kogemus on. Ja kui ma üldse olen komisjonis või ka siin puldis esimeses pöördes midagi öelnud, siis ainult sellepärast, et illustreerida, et inimene tunneb ennast ebamugavalt, kui ta midagi ostab ja ei ole kindel, kas müüja käitub korrektselt. Minul seda juhtumit ei ole olnud, et ma eraisikuna eraisikule sularaha niimoodi maksan. Ma olen ikka teadnud, et [teenuse osutaja] taga on juriidiline isik. Aga sellise maksmise puhul on siiski ebamugavus[tunne], et ta tegeleb äkki hämara äriga. Aga kui siin illustreerida rahandusministri [näitega], siis üks nendest küll lausa uhkustas siit puldist, et töömees Urmasele makstes ta ei kavatsegi maksude peale mõelda. See oli teine äärmus.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! No oleme ausad, päris lõpuni reguleerida või õigemini sada protsenti sellist maksekuulekust tagada füüsiliste isikute omavahelise arveldamise puhul on sisuliselt võimatu. See eeldaks totaalset kontrolli, sularaha käitlemise keeldu, ma ei tea, mida veel. Ilmselgelt sinna äärmusesse me keegi minna ei soovi. 

Aga kas valitsus on kaalunud ka seda, et võib-olla peaks selliste omavaheliste arvelduste puhul olema ikkagi mingisugune lihtsam maksurežiim? Siin ettevõtluskontost korra räägiti. Aga lihtsalt, kui me eeldame, et inimesed, kes näiteks lapsehoiuteenust tellivad, hakkavad kogu selle töötamise registri, kõigi nende maksekannete ja kõige muuga toimetama, siis seda ongi natuke palju oodatud. Seda realistlikult [mõeldes] suure tõenäosusega ei juhtu. Mina näiteks isiklikult seda teen, aga ma kaldun arvama, et valdav osa seda ei tee. Äkki oleks lahendus mingisugune vähegi lihtsam maksurežiim? Või te kardate, et siis tekib veel suurem, ma ei tea, kuritarvitamise risk?

Aitäh! Mingisugune lihtsam [režiim] ongi tulumaksuseaduse loogika. On erinevaid mingisuguseid lihtsamaid paragrahve, mõni puudutab näiteks isiklikku vara, mõni puudutab näiteks isiklikku elukohta, mõni puudutab ettevõtluskontot. Mul jäi vist vastamata eelmisele küsimusele, et ettevõtluskonto on teistmoodi režiim kui see, mida see seadus [käsitleb], ja on ka füüsilise isiku vorm, inimene vormistab ennast pikema tegevuse puhul füüsiliseks isikuks. Aga on selge, et inimesed, kes elatuvad sellise teenuse müügist, peavad ka omama maksurežiimi. Ma olen nõus, et lõpuni reguleerimine siin ei õnnestu, alati jääb mingisugune hall ja registreerimata ala. Aga ma arvan, et selle eelnõu tulemusena on ostjatel südametunnistus puhtam, sest nad saavad aru, et teine pool on see, kes vastutab, kes on selles äris ja kes nagunii juba on tulumaksukohuslane. Ei pea ostja ise pead murdma, kas tema ka peab teadma, mismoodi see teine pool käitub.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks olgu öeldud, et maksukohustuse kandmine teenuse ostjalt teenuse osutajale on kahtlemata mõistlik. Aga ma pean ühtlasi ütlema, et mina küll ei tunne, nagu te osutasite, mingisuguseid südametunnistuse piinu seonduvalt sellega, et mul puudub kindlus, kas teenuse osutaja ikka maksab riigile kõik tööjõumaksud ära või mitte. Kui maksud on tõstetud absurdselt kõrgele – minu hinnangul tõesti röövellikult kõrgele – ja sageli tuleb tööjõumaksuna ära maksta ligi pool saadud tasust või palgafondist, ei saa seda oodata, eriti praeguses majanduslikus olukorras.

Aga sellel taustal ma küsin teilt hoopis seda, et äkki te kirjeldate praegu kehtivat seadust. Siin kolleeg Tanel Kiik osutas näiteks lapsehoidja palkamisele. Kas siis sellisel puhul, kui sa üheks õhtuks palkad endale lapsehoidja, ma ei tea, neljaks tunniks, ja maksad talle, ma ei kujuta ette, näiteks 30–40 eurot selle eest, tekib kehtiva õiguse kohaselt kohustus maksta sotsiaalmaksu ja tulumaksu, kõiki neid makse? Kust see piir läheb, kui näiteks kolm päeva kuus käib lapsehoidja või viis päeva kuus? Millal see tekib?

Aitäh! Jah, te oma sissejuhatuses muidugi liikusite sinna suunda, kuhu siin üks rahandusminister liikus, et kõik on absurdne ja tegelikult ei pea maksma maksu oma riigile. Mina soovitan ikka oma riigile maksta, mitte teisele riigile, ja ikkagi olla rohkem uhke oma riigi ja lipu üle ja mitte seda nihilismi propageerida. Ei, meie maksud ei ole absurdselt kõrged. Meie maksud on alla Euroopa keskmise, umbes OECD keskmisel tasemel, ja isegi tööjõumaksud on piiri peal. Meil on lihtne ja arusaadav maksusüsteem ja maksmine läheb selles mõttes ka siin lihtsamaks ja arusaadavamaks.

Kust see piir läheb? Seal ei ole sellist mustvalget piiri. Keegi ei hakka kunagi kontrollima, kas selle üksiku lapsehoidmise päeva eest maksti või tehti kingitus või on see vastastikune teene. Seda kunagi riik ei suuda kontrollida. Aga selline süsteemsem tegevus lastehoiuteenuse pakkumisel, mille eest makstakse – noh, mingist hetkest muutub see ettevõtluseks, mille eest maksu tuleks maksta. Aga kindlalt on maksudistsipliin seal suhteliselt nõrk ja need maksusummad on suhteliselt väiksed, mis riik kaotab. Selles mõttes on see pigem südametunnistuse küsimus.

Aga samas, ausates riikides ikkagi tegeldakse ka sellise asjaga ja suured skandaalid on sellest, kui avastatakse, et avaliku elu tegelane on maksnud ka konkreetselt lapsehoidjale ilma makse maksmata käest kätte raha. Tegelikult on see moraaliküsimus ja ma arvan, et selle seaduse põhiline tulemus ongi parem moraal, inimene tunneb ennast mugavalt. Mina tunnen end ebamugavalt, kui ma maksan sularahas kellelegi, kelle kohta ma ei tea, kuidas ta maksudega käitub. Aga ma tunnen ennast kohe paremini, kui ma tean, et see ongi tema kohustus ja ma ei pea täpselt teadma, kust see piir jookseb.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No eelnõu on selgelt orienteeritud riigieelarvesse raha juurde saamisele, pakkudes raha maksjatele ja saajatele võimalust riigieelarvet turgutada, ükskõik mis raha mingite teenuste eest nende vahel liigub. See on selge.

Ise tunnistasite ka, et meil on inimestel hoiakud, et sellele riigile ei maksa. Sellest ma saan hästi aru, miks on selline suhtumine, see ei ole nagu tühjast tõusnud. Kui vaadata teie valitsuse tegevust, mis on ajanud käe väga sügavale inimeste taskusse, siis võib-olla väga paljudel inimestel ei olegi teile enam mingit raha maksta.

Aga mul on küsimus. Praegu on siin kirjutatud, et maksukohustust on täitnud kümme füüsilist isikut. No oletame, et hoolimata sellest seadusest see [maksulaekumine] ikkagi ei tõuse. Äkki te kirjeldate, kuidas edaspidi see kontroll hakkab olema, et inimesed ikkagi teaksid, keda ja mida oodata, kui nad on näiteks lapsehoidmise eest ühel õhtul tasunud ega ole seadust järginud?

Aitäh! Ma nüüd ei tea, millisele väitele ma pean vastama. Ilmselt mõnele inimesele meeldib selline jutuvada, minut täis rääkida kõigest, jagada hinnanguid, kiruda riiki, väänata ettekandja sõnu. Ma tutvustasin seda eelnõu, siit ei loodeta erilist tulu eelarvesse. Aga ma tean, et teie peres on ka olnud üks rahandusminister, kes samamoodi pidi vastutama selle eest, et maksud laekuksid. Mõelge sedapidi, et see on teie riik ja see ei sõltu sellest, kas teile meeldib valitsus või mitte.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hinnangute andmine teil täpselt käibki: kes mis lipuvärvi siin vaatab ja kuidas asju teha. See on teie poolt täpselt hinnangu andmine. Aga ma küsin sellesama järelevalve kohta. On ta siis lapsehoidmine või näiteks naabripoisilt muruniitmise tellimine, millal see piir ikkagi tuleb, et on oodata maksuametniku koputust uksele? Kas peale e-vormi esitamist, peale hooaja lõppemist? Kuidas on järelevalve praegu siia eelnõusse sisse pandud?

Aitäh! Mina ei andnud hinnanguid inimesele, mina andsin hinnanguid hinnangutele, mis on küsijate [sõnavõttudes]. Ma ise sellist teemat ei tõstatanud, nagu teie olete siin teinud.

Kus see piir on? Maksudistsipliin ei ole sihuke mustvalge asi, et on või ei ole. Mingist piirist muutub kvantiteet kvaliteediks, võib rääkida ettevõtlusest. Seaduses on neid piire ka tõmmatud. Päriselus riik igat juhtumit kunagi ei kontrolli, aga teadmine, et maksukohustus on, paneb ausamad inimesed rohkem maksma. See on fakt.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Esiteks, te kutsute üles mitte andma mõttetuid hinnanguid, hurjutama ja torkama, aga minu küsimuse peale hakkate rääkima siin sellest, et soovitate maksta makse ikka oma riigile, mitte mõnele teisele riigile, ja pöörata tähelepanu rohkem meie lipu värvidele. Istungi juhataja istub ka seal taga rahulikult, mingit märkust ei tee selle kohta, mis on minu hinnangul täiesti kohatu märkus teie poolt. Aga see on muidugi ootuspärane, te olete ühe partei mehed.

Minu küsimusele te aga ei vastanud. Küsimus ei olnud selles, kas riik hakkab kontrollima, kui üheks õhtuks palgati lapsehoidja ja jäeti selle pealt tööjõumaksud maksmata. Küsimus seisnes selles, kust läheb see piir, kust üleüldse peab makse tasuma. Kui palgatakse näiteks üheks õhtuks lapsehoidja, tasuks 30–40 eurot, kas selle pealt on reaalselt kohustus makse maksta: tööjõumakse, tulumaksu, sotsiaalmaksu? Saate te küsimusest aru? See on kontseptuaalne eristus. Küsimus ei ole selles, kas kontrollitakse või ei kontrollita, vaid selles, kas rikutakse kehtivat õigust või mitte, kui [makse sel juhul ei maksta]. Minu meelest sellist kohustust ei tohiks üldse eksisteerida, see on jabur.

Aitäh! Vaidlen vastu. Mina vastasin, teid vastus ei huvita. Te väljendasite siin mitmeid hoiakuid oma riigile maksmise suhtes, oma riigi maksukoormuse suhtes ja ma vastasin neile. Teie küsimuses oli see suhtumine, et selle riigi – sõna-sõnalt, eks ole – maksud on absurdselt kõrged, ja mina lükkan selle ümber. Meie maksud ei ole absurdselt kõrged, need on alla keskmise, need on madalamad kui [toetused], mida riik vastu annab.

Hea kolleeg Varro Vooglaid! Palun vaikust, härra Varro Vooglaid! Te kolm korda segasi te vahele. Kas te soovite, et minister vastab, või te ei soovi? Kui te ei soovi, siis võib minister ka lõpetada. (Varro Vooglaid seletab kohalt.) Siis palun vaikust! Hea minister, kui te soovite jätkata, siis palun!

Jah, ma tahaksin küll oma mõtte lõpetada. Kui teie suhtumine on süsteemne, väljendub erinevates valdkondades, sealhulgas sümbolitesse suhtumises, siis ma tuletan teile meelde – see on ka minu kui rahandusministri, ma arvan, missioon julgustada inimesi, innustada inimesi maksud ausalt ära maksma ja mitte kiruma valitsust, vaid tuletada seda meelde –, et see on oma riik. See on meie oma riigieelarve, need on meie oma avalikud teenused ja see on meie oma riigi lipp siin tornis, mis seda kõike meelde tuletab.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh! No vot, siin me olemegi … (Saalist hõigatakse midagi.) 

Helle-Moonika Helme, palun jätkake!

Ma ei jätka, ma tahan nüüd oma minutit [tagasi] saada. 

Jaa, te saate minuti, ärge muretsege. 

Aitäh! No vot, nüüd me olemegi jõudnud, ma ei tea, ilmselt rahandusministri eestvedamisel sinna, et me mitte ei räägi eelnõust, vaid räägime jälle mingitel liputeemadel. Aga mina ei ole siin kellegi sõnu väänanud, mina küsisin järelevalve kohta. Tegelikult minister tutvustab siin eelnõu, aga siin seletuskirjas tõepoolest ei ole kõike kirjas ja ministri asi ongi ju [täpsemalt] rääkida ja vastata küsimustele, mis ei ole isegi võib-olla minu küsimused, vaid mis huvitavad Eesti avalikkust, keda see seaduseelnõu hakkab ju väga tugevalt puudutama. Ütlesite ka, et te ei looda tulu riigieelarvesse. Mina küsin, miks seda eelnõu siis üldse tarvis on. Miks peab selliseid eelnõusid üldse tootma ja miks esitleb seda rahandusminister, kelle esmane ülesanne peakski olema just riigieelarvesse raha juurde tuua, või mis? 

Aitäh! See on huvitav vaade, et [rahandusministri] esmane ülesanne on raha juurde tuua. Ei, esmane ülesanne on ikkagi raha mõistlik kasutamine ja selle juurdetoomise loogiline süsteem. Tegelikult peab rahandusminister olema eelkõige struktuuripoliitik, kes selgitab, miks raha kulutati [ühele] asjale ja tollele teisele ei kulutatud. Seda ma olen siin puldis pidanud korduvalt tegema. Kõik küsimused teilt sealt ukse poolt sisaldavad erinevaid hinnanguid, mida ma pean ümber lükkama. 

Aga mis puudutab maksudistsipliini, seda, millal täpselt maksukohustus toimima hakkab, siis see ongi selliste suurte numbrite küsimus. Ei saa öelda, et üks paragrahv must valgel iga üksikjuhtumi ära reguleerib. See eeldab inimese teadlikkust, see eeldab suuremat kvantiteeti, et tekiks mingisugune maksusuhe. Üksikjuhtumite puhul on statistikas kümme näidet, eks ole, kui on sotsiaalmaksu makstud.

Aga kui me teeme seaduse selgemaks, siis esimese asjana – ma ütlesin seda ka komisjonile – on teenuse ostja südametunnistus puhtam. Ja puhtama südametunnistuse puhul võib olla nii, et kui vastutus on selgelt teenuse osutajal, siis võib sealt tulla ka maksu. Aga see ei ole selle seaduse põhimõte. Selle peamine mõte on ikkagi mitte teha inimestest seaduserikkujaid ka väikeste summade tõttu – lihtsalt teadlikkuse ja praktilisuse põhjusel. Maksusüsteem peab olema praktiline. Kui selle [muudatusega] kaasnevad ka lisatulud, siis on hästi, aga [tulu] ei ole põhiline eesmärk. Ja siin ei ole võimalik välja arvutada mingit olulist eelarvetulu.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Nüüd me jõudsime maksudistsipliini juurde. Minu arust on maksudistsipliin väga oluline. Ja kui me vaatame sotsiaalmaksuseadust, siis tulumaksu tuleb maksta tulumaksuvaba miinimumi järel. Noh, see teie kurikuulus 700 eurot on sellest aastast tulumaksuvaba. Sotsiaalmaksu maksad ju esimesest eurost alates. Kas seda arvestust sotsiaalmaksu ja tulumaksu pealt peab siis lõpuks pidama teenuse ostja või seda peab pidama ka teenuse osutaja? Teenuse osutaja, ma saan aru, viib selle oma e-vormi peale ja sealtkaudu tulevad need maksukohustused. Kas ma olen sellest seaduseelnõust õigesti aru saanud või tahate täpsustada?

Aitäh! Huvitav oli see "teie kurikuulus 700". See on ikka maksumaksja maksuvaba miinimum, mille ulatuses riik ei koorma teda tulumaksuga, vaid lubab teha valikuid, mis ei ole tingimata kütuse ostmine või jõusaal või konkreetne kallim toit. See võimaldabki neutraalselt erinevat tarbimist tulumaksuvabalt.

Aga ma sellest küsimusest tegelikult lõpuni täpselt aru ei saanud. Kui eelnõu ütleb selle arvepidamise kohta, et teenuse osutaja peab maksma nii sotsiaal- kui ka tulumaksu ja seda teadma, arvestust pidama, siis ostja asi see enam ei ole, ka teoorias [mitte]. Noh, praktikas ei toiminud see nagunii, aga ka teoorias on nüüd kohustus pandud sellele, kes tulu saab.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Seadusesse tuuakse sisse huvitav erand, et 183 päeva jooksul ei pea mitteresidendist tööandja maksma mitteresidendist töötajale makstud tasult sotsiaalmaksu. Mis selle erandi põhjus ja taust on? Tooge mõni näide ka sellisest töösuhtest. Mis see juhtum praktilise näite põhjal on, kus mitteresidendist, kolmandast riigist pärit tööandja ei pea maksma 183 päeva sotsiaalmaksu tasult, mida ta mitteresidendile maksab?

Aitäh! Seda numbrit ei tooda sisse, see on riikides üldkehtiv praktika, rahvusvaheline praktika defineerib maksuresidentsust. See kehtib eelkõige tulumaksu puhul. Sotsiaalmaksud on eri riikides väga erinevad, aga kuna need on meil lihtsamalt korraldatud ja sünkroonsed, siis me viisime selle arvestuse jälle [omavahel] kooskõlla. Praktikas sealt sotsiaalmaksu ei laekunud. Praktikas need inimesed, kes siin ajutiselt midagi teevad – annavad kontserti, teevad sporti või on, nagu öeldakse, diginomaadid –, sotsiaalmaksu ei maksnud. See on jällegi, kordan, mitteresidendi suhe mitteresidendiga Eestis. Mitteresidendi mitteresidendiga! See ei tähenda üldist vabastust, vaid lihtsalt defineeritakse ära, kes on resident, ja siis ühtlustatakse tulu- ja sotsiaalmaksu režiim. Jah, need kolm näidet, ma väga palju rohkem ei nuputaks, aga eks ta erinevaid loomeinimesi ja [teisi] selliseid puudutab. Diginomaadid on need, kes teevad lühiajaliselt Eestis tööd mitteresidendi ehk mõne välisfirma jaoks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Mu küsimus on natuke laiem, aga see puudutab ka seda eelnõu. Ma olen lugenud, et statistiliselt umbes 5% on meie ühiskonnas ümbrikupalga saajaid, hinnanguliselt tähendab see riigile umbes 100 miljonit eurot saamata jäävat maksutulu. Ma olen teiega nõus, et see on meie ühine riik ja meie ühine mure on see, et töö ja tegelikult ka teenuste pealt ikkagi korrektselt maksud makstakse. Aga kas teil on teadmisi, millises suunas see trend praegu liigub? Kas ümbrikupalga saajate osakaal ja saamata maksutulu on kahanemas, suurenemas või on see stabiilne? Võib-olla on ka mingisuguseid ideid ja meetmeid, kuidas seda osakaalu parandada. See konkreetne seaduseelnõu võib siin kaasa aidata, aga tegelikult ei pruugi, sest kes seni maksis sularahas, maksab ilmselt ka homme. Aga kuidas me laiemalt seda ümbrikupalga osakaalu siiski alla saaksime? Need sotsiaalsed mured, mis sellega hiljem kaasnevad inimese jaoks, on meile kõigile ju hästi teada.

Aitäh! Ma ei julge anda siin kindlaid hinnanguid, sest ma pole seda kontrollinud, aga pigem on selle distsipliiniga viimasel ajal probleem. Ühelt poolt on selline üldine nihilism oma riigi suhtes, mida me siit ukse poolt ka tihti kuuleme, aga mitte ainult siit ukse poolt reast. Me kuuleme võitlust bürokraatia ja mingisuguse asja vastu, mis justkui tapaks kodanikku kogu aeg ja kurnaks ja viiks raha kuhugi, kus seda ei ole vaja. See suhtumine oma riiki on tegelikult seotud üldise rahulolematuse ja eituse populaarsuse kasvuga. Ma arvan, et pigem on maksudistsipliin all.

Kui te plaani kohta küsite, siis jah, mul on terve nimekiri asjadest, millest mõnda ma saan siin esitada, aga millest mitmele, mis parandaksid seda [distsipliini], ma ei saa kahjuks tuge, et neid siia tuua. Lihtsalt on võetud pähe siin, et makse ei tohi kehtestada, makse ei tohi olla, ja see kõik mõjutab. Veel hullem lugu on rahapesuga: ei saa eelnõusid liigutatud, sest arvatakse, et see on mingisugune bürokraatia ja riiklik vägivald. Tegelikult need probleemid kuhjuvad minu haldusalas vastu minu tahtmist, ma tunnistan. 

Ma küsin selle maksudistsipliini kohta kindlasti maksuameti peadirektorilt üle, mis tema hinnang on. Aga minu tunne ja teadmine on, et ühelt poolt ei saa eelnõudega edasi minna ja teiselt poolt populariseeritakse sellist vaenu, et maksud on absurdselt kõrged ja tapavad ja nii edasi. Tegelikult on maksukoormus meil 1995. aasta tasemel ja kaitsekulu on kuus korda kasvanud. Jah, 5,4% SKP‑st on kuus korda suurem kui 0,9% siis.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on võimalus kuulata juhtivkomisjoni arutelu ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase [ettekande] teeb rahanduskomisjoni liige, hea kolleeg Mart Võrklaev.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Antud eelnõu arutasime rahanduskomisjonis 6. aprillil. Rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas eelnõu ning tegelikult arutelu oli suhteliselt sarnane nagu siin saalis ehk küsimused ja vastused olid seal enam-vähem sarnased. Ma ei hakka seda küsimuste-vastuste vooru siin uuesti ette lugema ja kordama. 

Küll aga tegime siis menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. aprillil, määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 860 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. mai kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud kolmanda [punkti] juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 862 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Hea Riigikogu! See eelnõu on suhteliselt napp, lihtne ja selle mõju vähene, ent oluline. Tegemist on Euroopa Liidu niinimetatud elektrooniliste tõendite kogumise paketi osaga, mille eesmärk on kiirendada kriminaalmenetlusi sellistes olukordades, kus kriminaalmenetlus on seotud kolmandas riigis asuva teenuse osutajaga, kellel ei ole Euroopa Liidus oma esindust, või siis, kui teenuse osutaja on ühes liikmesriigis, aga osutab teenuseid teistes liikmesriikides. See on sellisel puhul protsessi kiirendamiseks.

Lubage mul näitlikustada, millest jutt käib. Kui vaadata värskeid uudiseid, siis me näeme, et keegi, kes nimetab ennast Istoprocentiks, ehk Kris Kärner on alusetult sõimanud pedofiiliks teist striimerit Krispoissi kodanikunimega Kris Lüüs. Samuti on Discordi kanalil üleval tapmisähvardused või tervisekahju tekitamise ähvardused. Tapmisähvardus ja tervisekahju tekitamise ähvardus on kriminaalmenetluses menetletav karistusseadustiku § 120 alusel ja selle eest võib määrata kuni aastase vanglakaristuse. Ehk juhul kui sellist kriminaalmenetlust alustatakse, siis kuigi see ettevõte Discord, mille kanalis need tapmisähvardused ja kehavigastuste tekitamise ähvardused olid, asub San Franciscos, on ta Schipholis Madalmaades avanud oma esinduse ja kriminaalmenetluses saab Schipholis asuvast esindusest kiiresti vajalikud digitaalsed tõendid kätte. See eelnõu muudab olukorda, kus sellist esindust olemas ei oleks, aga kriminaalmenetluse läbiviimiseks oleks kiiresti vaja digitaalseid tõendeid. 

Ja selle direktiivi ülevõtmisel on vastav kohustus nendel teenuse osutajatel, kes asuvad väljaspool Euroopa Liitu, ent osutavad siin teenuseid, või teenuse osutajatel, kes on ühes liikmesriigis, ent osutavad teenuseid ka teistes liikmesriikides. Eelnõu tulemusena muutub elektrooniliste tõendite vahetus kriminaalmenetluses kiiremaks. See on selle eelnõu lühike kokkuvõte.

Suur tänu teile! Helle-Moonika Helme, küsimus, palun!

Jaa, mul on ka tegelikult hästi lühike küsimus, mis tõukub teie toodud näitest. Tõite Kris Kärneri näite. Ma arvan, et inimesed, kes meid praegu vaatavad … Kris Kärner on väga populaarne tegelane ja tema toetajatel või üldse inimestel, kes on jälginud tema tegevust, tekib kohe küsimus, väga lihtne küsimus: kui see seadus saab nüüd vastu võetud, kas Kris Kärner läheb vangi või ei lähe?

Nii nagu ma oma näites ka tõin, seda konkreetset kaasust, kus tema poolt või tema toetajate poolt … Detaile värske ülevaade meedias ülemäära palju ei avanud. Aga kui on tegemist ükskõik kelle poolt tapmisähvardusega või tervisekahju [tekitamise] ähvardusega, siis see on kriminaalmenetluses menetletav karistusseadustiku § 120 alusel. Igal inimesel on keelatud teha teistele inimestele tapmisähvardusi või tervisekahju tekitamise ähvardusi. See peaks olema igale Eesti Vabariigi kodanikule või siin viibivale isikule täiesti ilmselge. Nagu ma ka [ütlesin], antud juhul need näited, mis meedias olid, olid Discordi kanalis, ja juhul, kui alustatakse kriminaalmenetlust, saab vajalikud digitaalsed tõendid sealt kätte, sest Discordil on Schipholis esindus olemas.

Helle-Moonika Helme, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma selle Kris Kärneri teemaga siiski jätkan. Kõik, mis te siin rääkisite, vägivald ja üleskutsumine ja ma ei tea, mis kõik veel – ühesõnaga, lihtne inimene lihtsalt ütleb, kas tohib ropendada või ei tohi ropendada edaspidi. See on see sisu ja kõik, kui kaugele võib nagu minna sellega. Aga ma saan aru, et kui alustataks praegu nende asjade puhul ka kriminaalmenetlust, siis tegelikult võiks juba Kris Kärneri vangi panna. Milleks siis veel seda eelnõu nagu vaja on? Tahate ta vangi panna, pange siis kohe vangi ära! Mis te ootate veel?

Teie küsimuse esitus on mulle sügavalt vastuvõetamatu. Te kujutate ette, justkui poliitik paneks inimesi vangi. Selline ühiskonnakäsitlus on mulle täiesti põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Ma olen teile selgelt vastanud, kuidas sellisel juhul, kui algatatakse kriminaalmenetlus, käib digitaalsete tõendite vahetamine. Teie küsimuse esitus, veel kord, või üldse teie ettekujutus, justkui peaksid poliitikud osalema kellegi vangipanemises, on mulle põhimõtteliselt täiesti vastuvõetamatu. Ma ei jaga absoluutselt teie ettekujutust sellest, kuidas riik peaks toimima.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Lugedes uudiseid siit Euroopast, ma ütleksin, et sõnavabaduse olukord halveneb ja on juba halvenenud paljudes riikides palju rohkem kui Eestis. Eestis, ma ütleks, on olukord jätkuvalt küllaltki normaalne, aga võtame näiteks Saksamaa. Seal on statistikas juba päris suur [see arv], kui palju inimesi mingite sotsiaalmeedia väljaütlemiste või mõtteavalduste eest menetlema hakatakse. Ma lihtsalt püüan aru saada sellest, mis seaduslikku elementi me siin jõustama hakkame. Kui üks Saksa kodanik on avaldanud arvamust, ma ei tea, Saksamaa immigratsioonipoliitika kohta, siis see oleks Eesti seaduste mõttes igati lubatud, aga Saksas ületab mingi kriitilise piiri. [Oletame], et ta on teinud seda näiteks Telia mingil platvormil. Varem, kui Saksa institutsioonid oleks saatnud mingisuguse nõude, oleks seal vahel olnud Eesti institutsioonid, kes oleksid näiteks vastanud, et Eesti seaduste järgi on kõik korras ja me ei tee koostööd. Nüüd nad saavad nad Telialt otse küsida ja Telia peab [tõendid] andma. Kas ma saan õigesti aru?

Kõigepealt, see direktiiv ja eelnõu puudutavad üksnes kriminaalmenetlusi. Üksnes kriminaalmenetlusi! Rõhutan üle; kriminaalmenetluse raames on karistatav tapmisähvardus ja tervisekahju tekitamise ähvardus juhul, kui on alust arvata, et teo toimepanemine võiks olla tõenäoline. Võtke ette karistusseadustiku § 120 ja te näete sealt kenasti, et teie toodud näited on sellest karistusseadustiku paragrahvist kaugemal kui, nagu rahvakeeli öeldakse, lehm kuust. Ehk see teie toodud näide ei ole mingis seoses selle eelnõuga. Eelnõu puudutab üksnes kriminaalmenetlusi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! No ma kuulan teie juttu sellest, et [kui on] tapmisähvardused ja nii edasi, siis tuleb reageerida. Tõite siin Kris Kärneri näite ja nii edasi. Ma usun, et üks kolmandik siin saalis on kindlasti saanud tapmisähvardusi. Mina olen kolmel korral saanud, aga nendel puhkudel, kui ma olen reageerinud ja teinud avalduse politseile või prokuratuurile, öeldakse lihtsalt, et me ei näe ohtu, kõik, lõpetatud. Isegi ei taheta enam seda hiljem kriminaalmenetlusega tunnistada, et sihukene asjaolu on olemas. Mis on selle eelnõu tegelik eesmärk? Tapmisähvarduse kohta öeldakse selgelt, et peab olema juba peaaegu toime pandud, mitte mingit alust [menetluseks enne ei ole]. See, mis te räägite, on jura. Küsimus on selles, kas selle eelnõuga [kaasneb] tegelikult olukord, et sotsiaalmeedia kaudu võidakse lihtsalt hakata inimeste sõnavabadust piirama, olenemata sellest, kas on tegemist tapmisähvardusega või mitte.

Kõigepealt, see eelnõu ei [käsitle] karistusseadustikku. Karistusseadustiku § 120 sõnastus – kui Riigikogu soovib seda muuta, siis see on Riigikogu töö seda muuta. Kui teile ei sobi või kui kellelegi [teisele siin] ei sobi midagi karistusseadustiku §-s 120, siis selle paragrahvi muutmine on Riigikogu töö. Seda paragrahvi konkreetne eelnõu ei puuduta. 

Konkreetne eelnõu puudutab üksnes elektrooniliste tõendite vahetamise kiirust [Euroopa Liidu] liikmesriikide vahel ning kolmandate riikide ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahel. See eelnõu ei muuda nende tõendite olemust, see eelnõu ei muuda kriminaalmenetluse algatamist või mittealgatamist. See eelnõu puudutab üksnes juba algatatud kriminaalmenetlustes elektroonilise tõendi vahetamise kiirust, ent eelnõul puudub igasugune puutumus sellega, mille kohta kriminaalmenetlusi alustatakse või ei alustata.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! No mine tea, võib-olla teil on õigus, võib-olla minu arvamused ongi asjast sama kaugel, kui on lehm kuust, või kuidas teil see väljend oli. Aga ma siiski jätkan. Siin on ju juttu riikidevahelisest koostööst. Mina küsisin näiteks Saksamaa kohta ja teie hakkasite mulle Eesti karistusõigusest rääkima, mis tegelikult ei puutu ju asjasse. Ma nüüd vaatasin kiiresti järele, et Saksamaal võib ka solvamine olla kriminaalkuritegu. Eestis ta seda ei ole, aga Saksamaal on. Ja nüüd, ütleme, et üks Eestis elav sakslane on teist sakslast solvanud, tehes seda Telia platvormil. Ma lihtsalt proovin konstrueerida ühe näite, et saada aru, mida see seadus reguleerib. Varasemalt Saksa politsei või uurimisasutus oleks saatnud mingisuguse õigusabipalve meie riiklikele asutustele ja sedakaudu menetlenud ja me oleksime võib-olla vastanud, et meil solvamine ei ole kriminaalkuritegu ja vastavalt me teid siin ei aita. Aga nüüd ta pöördub mitte riiklike instantside poole, vaid otse Telia esindaja poole ja Telia on kohustatud andmed andma. Kas ma saan selle seaduseelnõu sisust õigesti aru?

Aitäh! Juhul kui ühes Euroopa Liidu liikmesriigis alustatakse vastavalt selle liikmesriigi seadustele kriminaalmenetlust ja juhul, kui digiteenuse osutaja digitaalne tõend asub teises liikmesriigis, siis jah – teie arusaamine on igati õige –, sellisel juhul muutub selle tõendi liigutamine kriminaalmenetluse käigus kiiremaks, kuna elektroonilise side teenuse osutajad, kelle hulka tõepoolest Telia kuulub, saavad selle otse edastada ilma saatkondade või rahvusvahelise kriminaalmenetluse või muu keerukama asjata. Kriminaalmenetlused lähevad kiiremaks, aga kriminaalmenetluste olemust see seadus ei muuda. Ainuke, mida see seaduseelnõu muudab, on see, et sideteenuse osutamisel peab toimuma Euroopa Liidus esindaja või ettevõtte määramine või nimetamine. Eestis selleks kontaktpunktiks, juhuks kui te ei leia üles, kes see konkreetne [esindaja] on, nimetatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Need on selle eelnõu kaks punkti.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Miks te ajate meile sihukest kämarajura, et kriminaalmenetluse asi muutub kiiremaks? Minu kriminaalasja menetleti kolm aastat enne, kui see kuskile jõudis, Mölderil täpselt samamoodi. Kus see kiirus oli, kus need elektroonilised sidevahendid olid? Jala oleks võinud kümme korda siit vastasriigis ära käia [selle ajaga]. Tegelikult te peate tunnistama, et see eelnõu on õngitsusmeetod, et teise riigi ettevõtete käest saada tõendeid teatud kuritegude kohta. Mina arvan ja ka kehtiv seadus on seisukohal, et selle tõendi saamise üle otsustavad ikkagi pädevad ametiasutused, mitte [ei ole nii], et saadetakse kuskile ettevõttesse kiri ja siis peab kohe [tõendid] välja andma. Ei pea! Vahet ei ole, kiirusest … Te muigate seal. Ärge rääkige siin, selles majas kiirusest! Mitte midagi ei juhtu, kui seesama teave tuleb mingisugusel teistsugusel viisil, mitte momentaanselt, vaid teatud aja möödudes.

Aitäh!

Lubage mul jääda viisakalt eriarvamusele suure osa teie hinnangute puhul. Ent kinnitan üle, et kriminaalmenetluses endas … (Saalist hüütakse midagi.) Kas ma võiksin nüüd vastata, ilma et te vahele karjute? Kordan veel kord üle, et kriminaalmenetluses endas mitte midagi ei muutu. Kriminaalmenetlust viivad endiselt läbi üksnes pädevad asutused. Selles mitte midagi ei muutu.

Rene Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma olen mõnda aega murelik olnud, vaadates, kui palju me anname kogu aeg TTJA-le lisaülesandeid juurde. Meil majanduskomisjonist käivad ikka üsna tihti läbi üks ja teine eelnõu, mis jälle näevad TTJA-le erinevaid ülesandeid ette. Kui palju see konkreetne eelnõu näeb ette lisatööjõu vajadust TTJA-s? Ja kas te olete kindel, et tegelikult see asutus kõigi nende asjadega, lisaülesannetega, mida valitsus praegu oma eelnõudega TTJA-le paneb, ka hakkama saab? 

Aitäh! Tegelikult see eelnõu ju halduskoormust vähendab, selles mõttes, et tõendite liikumise teekond muutub lihtsamaks ja kiiremaks. Tõsi, ma teie küsimuse asetusega olen igati nõus. TTJA on tõepoolest väga tubli riigiasutus, kes väga väheste vahenditega suudab täita väga paljusid ülesandeid. See on hea näide selle kohta, kuidas vastastikku üksteist toetades tehakse selles ametis sageli efektiivsuse osas imesid.

Teatud halduskoormus on selle eelnõu tõttu ühekordselt nendel ettevõtetel, kes on ühes liikmesriigis, aga osutavad teenuseid ka teiste liikmesriikide territooriumil, või siis nendel ettevõtetel, kes asuvad kolmandates riikides ega ole Euroopa Liidus oma esindajat veel määranud. Neil tekib ühekordne halduskoormus ja sellisel juhul tuleb see info edastada TTJA-le, kellel tekib koondinfo selle kohta.

Uut aruandlust ei tule. Selles mõttes ka uusi lisakulusid selle eelnõuga ette nähtud ei ole, kuna tegemist on ühekordse kohustusega see kontaktpunkt teada anda. Õnneks on enamikul suurematel teenuse osutajatel selline esindus Euroopa Liidus nimetatud, nagu ma tõin ka näite, et Discordil on esindus Schipholis, kuigi tegemist on USA ettevõttega. 

Kui vaadata direktiivi materjale, siis juba direktiivi menetluse ajal on suur osa nendest, kellel esindust ei olnud, jõudnud selle esinduse Euroopa Liidus ära nimetada. Nii et üldiselt nii ettevõtluskeskkonnas kui ka laiemalt saadakse aru, et me kõik oleme ühe asja eest väljas. Me kõik oleme väljas turvalise ühiskonna eest ja me kõik oleme väljas selle eest, et juhul kui kriminaalmenetlust alustatakse, saaks seda võimalikult kiiresti ja efektiivselt läbi viia.

Ja lõpetuseks kaks küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta. Alustab Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma saan aru, et minister võib-olla peabki tooma mingeid näiteid elust enesest, kui ta eelnõusid tutvustab. Eelnõud on tihtipeale keerulised, eriti need, mis on Euroopa Liidu direktiividega seotud. Aga ma sain siiski aru, et ministri reaktsioon, kui ta nagu ärritus mingi asja peale siin ja hakkas süüdistama mind milleski, et ma olevat nagu öelnud midagi, mis olevat talle täiesti vastuvõetamatu – no olgu, las see jääb. Aga kas on asjakohane, kui minister toob täiesti konkreetse inimese näiteks selle eelnõu tutvustamisel? Kas teie arvates võis sellest ka niimoodi aru saada, et minister tõepoolest vihjas, et kui see eelnõu jõustub, siis võib seda isikut, keda ta siin nimetas, ähvardadagi menetlus? Te olete ju ka jurist, eks ole. Ma sellepärast küsin, kas teie saite asjast samamoodi aru.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen jurist, aga mitte kohtunik, ja Eestis mõistab õigust kohus. Ma ise söandan arvata, et selliste väga konkreetsete nimeliste näidete toomine on mõningane risk, mis nüüd ilmselt ka realiseerus siin. Samas, te ise oma nii-öelda protseduurilise küsimuse alguses tõdesite, et sellised konkreetsed näited illustreerivad ja [aitavad] seaduseelnõu paremini selgitada. Nii et see on selline mõttekoht. Ühesõnaga, mina ei söandaks nii konkreetseid näiteid tuua, aga veel kord, see vastas praegu teistpidi teie ootustele saada aru, millega tegemist on. Oleks võinud mõne abstraktse nime mõelda, nii et kõik oleks saanud aru, mida või keda selle taga tegelikult mõeldi. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Minul on [küsimus] just nimelt reeglite kohta. Te tuletate vahepeal neid reegleid saadikutele meelde, kuidas suhtluskeel võiks olla, millised väljendid on lubatud. Ja nüüd ma kuulasin kiiresti järgi, minister ütles minu küsimusele vastates niimoodi: teie toodud näited on karistusseadustiku paragrahvist kaugemal kui lehm kuust. Siis ma pidin tegelikult kulutama [aega] sama küsimuse esitamiseks, noh, teist korda sama küsimuse esitama, sest ministri esimene vastus, nagu selgus, oli minu küsimusest, ma ütleks, kaugemal kui lehm kuust. Mulle tegelikult selline otsene arvamuse avaldamine iseenesest meeldib ja see ongi väga okei. Teie ise pigem olete teinekord sekkunud ja sellist väljendusviisi, eriti saadikute poolt, piiranud. Lihtsalt fikseerime protokollis ära, kas seda laadi, tegelt kaunid eestikeelsed metafoorid, näiteks et kellegi mõte oli sisust kaugemal kui lehm kuust – minu arust on see väga tore, kui me saame siin niimoodi rääkida –, on pigem lubatud või peaks ikkagi hoidma ennast tagasi ja rääkima sellises võib-olla mõnevõrra igavamas ja kantseliitlikumas korrektses eesti keeles.

Aitäh, hea kolleeg! Lõpust alustades: korrektne eesti keel on kõige kohasem viis siin rääkida ja suhelda, nii küsimusi esitades kui ka vastates. Aga istungi juhataja sekkub – ma olen selle sõnapaari meelde jätnud – ebakohaste väljendite puhul. See on see [sekkumise] koht ja selline nimetus on kollases raamatus: ebakohane väljend. Nüüd on küsimus, kas on ebakohane või mitte. Ma mitte küll väga kummardades seda sõnapaari arvan, et see näide siiski ei ole ebakohane väljend, mille puhul istungi juhataja oleks pidanud sekkuma. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, teatud metafoorid on kindlasti lubatud ja lisavad asjale vürtsi. Selles mõttes me ei pea liiga kuivalt seda käsitlema. Aga veel kord, peab olema austus isiku vastu. See on minu lemmikavaldus, et rünnake seisukohti, mitte inimesi. See on minu esimene soovitus ja palve. Vabandan, minister! Võtan viimase protseduurilise küsimuse, Varro Vooglaid, ja siis saame istungiga edasi minna.

Suur tänu! Ma küsin siis samas liinis ka omalt poolt. Eelnevalt oli siin puldis minister Jürgen Ligi ja mina küsisin tema käest väga spetsiifilise, konkreetse küsimuse seonduvalt sellega, kust maalt algab maksukohustus, kui näiteks õhtuks palgatakse endale lapsehoidja. Eelnevalt ütlesin, et minu hinnangul on Eestis maksukoormus niivõrd suur, et ma küll ei oska inimestele pahaks panna, kui sellistel puhkudel näiteks ei tunta muret, kas lapsehoidja maksab sotsiaalmaksu või tulumaksu. Siis tema hakkas mind hurjutama selle pärast, et ikkagi võiks makse maksta oma riigile, mitte mõnele teisele riigile, ja tasuks rohkem tähelepanu [pöörata] või näidata üles austust meie lipu värvide vastu. Kas see oli siis see olukord, kus teie arvates räägiti asjast või mindi hurjutamise teed, mida te ütlesite, et ei peaks siin tegema? Ma küsin seda sellepärast, et teie selles olukorras küll mitte midagi ei ütelnud, vaid rahulikult lasite sellel jätkuda. Lisaks sellele ma ütlen, tsiteerin, mida üks kolleeg mulle kirjutas pärast seda intsidenti. 

Suur tänu, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Me saame jätkata.

Ma tsiteerin mulle laekunud sõnumit. Kirjutati nii: "Sul läks Ligiga veel viisakalt. Mul oli temaga istungi alguses kokkupõrge, mille käigus ta mind kolm korda perse saatis." Mis te ütleksite – see on ka siin istungisaali tagaotsas toimunud vestlus –, kas need on sellised asjad, mis on kooskõlas meie parlamentaarse kultuuriga, või te ütlete, et siin on ikkagi tegemist probleemiga, mida tuleks adresseerida?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt ma pean ütlema, et me ei peaks seda teemat üldse puudutama, me oleme juba järgmise päevakorrapunkti juures. Ma ei põgene selle eest siiski, aga järgmine kord ma tõepoolest ei taha seda käsitleda. See teie toodud mingi kolleegi kiri teile ja selle tsiteerimine avalikult, stenogrammi panek on täiesti kohatu. Te ei tea, kas asi toimus, leidis aset või mitte. Te olete esitanud mingisuguse süüdistuse ministri aadressil, aga te ise pole juures olnud, tsiteerite siin. Ma arvan, et seda ei ole [kohane] suures saalis väljendada.

Nüüd selle teie põhiküsimuse juurde. Ma panin üsna täpselt tähele, tõepoolest, et teise küsimuse puhul härra minister, jah, ei vastanud teie konkreetsele küsimusele. Ent kui te loete stenogrammi, siis [näete, et] tegelikult eelnevate küsimuste käigus ta sellele vastas, sarnane küsimus oli küsitud ka varem.

Ja tegelikult, muide, head kolleegid, ma ei ole liiga rõõmus selle üle, et nii küsimustes kui ka vastustes on väga palju kordusi. Korduvalt on küsitud, aga kedagi ei olnud saalis, ta tuleb hiljem saali ja küsib jälle sama asja. Tegelikult see on natukene teiste Riigikogu liikmete aja kuritarvitamine. See on tema probleem, et ta ei jälginud istungit või ei olnud huvitatud kuulamisest, mis seal toimus. Seda on päris palju. 

Ja viimane, võib-olla kõige olulisem: veel kord ütlen, Varro, et sinu teisele küsimusele ta ei vastanud selle kohta, aga vastas eelnevalt. Nii et selles ei pruukinud olla pahatahtlust. Üks probleem on ju ka selles, et tihtipeale on küsimusse põimitud mitu küsimust ja siis ei ole vaja üllatuda, et võib-olla see küsimus, millele te enim vastust ootasite, tegelikult vastust ei saagi. Võib juhtuda, et minister ei pannud tähele või unustas ära. 

Aga viimane, veel üks repliik. Head kolleegid, ma jälgisin seda arutelu algusest peale üsna teraselt. See ka on minu lemmikväide, et tihtipeale algavad hinnangud juba küsimustest. Antud juhul tegelikult – ma ei hakka ühtegi nime ütlema, aga siiski –, kui me vaatame stenogrammi, siis [näeme, et] täna algasid hinnangud juba küsimustest. Ja siis ei ole vaja üllatuda, et minister annab omakorda hinnangu hinnangutele, see tegelikult reflekteerib mõnevõrra küsimust.

Ma söandan küll arvata, et täna minister kindlasti ei tulnud siia saali mõttega kedagi teist rünnata. Tegelikult ta sai ikkagi natukene ainest nendest küsimustest, mida esitati, ja loomulikult siis igaüks [seab] selle piiri, kui kaugele ta läheb. 

Veel kord, püüame hoida tasakaalukat joont. Ma olen seda meelt, et kriitikat seisukohtade suhtes ei ole vähemalgi määral põhjust kellelegi ette heita. Aga ei ole vaja ka üllatuda, et kui te ise annate hinnanguid, siis ka minister annab vastuses hinnangu.

Aitäh, head kolleegid! Aga nüüd saame kuulata arutelu juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meile hea kolleeg, majanduskomisjoni liige Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan siis ülevaate majanduskomisjoni käesoleva aasta 13. aprilli istungist. Komisjonis valmistati ette Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, 862 SE esimest lugemist. Minister Liisa-Ly Pakosta andis ülevaate eelnõust, ma ei hakka seda kordama, sest ta tegi seda [siin] täpselt nii nagu komisjonis ja veel põhjalikumaltki. 

Komisjoni istung oli üldiselt kiire, seitsme minutiga sai see arutelu läbi. Aga Urve Tiidus palus selgitada kolmandatest riikidest kriminaalmenetluse raames kogutava teabe küsimust. Markko Künnapu vastas, et tänu elektrooniliste tõendite paketile on Euroopa Liidu liikmesriikide pädevatel asutustel, näiteks uurimisasutustel, võimalus taotleda elektroonilisi tõendeid väljastpoolt Euroopa Liitu asuvatelt teenusepakkujatelt. Uued teenusepakkujad peavad määrama esindaja Euroopa Liidu mõnes liikmesriigis ning Euroopa Komisjon peab seda nimekirja. Eelnõu eesmärk on võimaldada kriminaalmenetluses taotluste otsesaatmist.

Menetluslikud otsused. Kõik kolm menetluslikku otsust olid konsensuslikud. Esimene otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kristina Šmigun-Vähi, teine ettepanek oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. aprillil ja kolmas konsensuslik otsus oli teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 862 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. mai kell 17.15. Oleme lõpetanud kolmanda päevakorrapunkti menetlemise.

Ja oleme jõudnud neljanda [punkti] juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 864 esimene lugemine. Taas kord palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Austatud Riigikogu! Eelneva arutluse tulemusena toon alustuseks abstraktse näite, kuidas me aitame Eesti peresid kodu soetamisel ja mis läheb paremaks. Paljud pered võtavad eluasemelaenu selleks, et rahastada kodu ostmist. Eesti Pank ja Finantsinspektsioon on teinud analüüsi, mille tulemusena on nad välja toonud tõsise probleemi. Eestis liigutati 2022. aastal ühest pangast teise ainult 1,4% eluasemelaenudest. Kui pere on võtnud eluasemelaenu näiteks 30 aastaks, siis selle 30 aasta jooksul tulevad ju eri pangad välja erinevate soodustustega, näiteks eluasemelaenude intresside või tingimuste osas. Ja võib olla, et selle aja jooksul tuleb mõni pank välja soodsama paketiga. Tegelikult oleks loogiline, et pangad võistleksid omavahel, et saada rohkem eluasemelaenu kliente, pakkudes uute klientide saamiseks soodsamaid tingimusi. Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni analüüsis näidatud ainult 1,4% liikumist tegelikult tõestab, et meil ei toimi pankade vahel normaalne konkurents klientide nimel ja kaotajaks on kliendid, kes maksavad eluasemelaenu eest rohkem, kui nad tegelikult normaalses konkurentsiolukorras maksta saaksid. 

Sellest tulenevalt tegidki Eesti Pank ja Finantsinspektsioon juba 2024. aasta alguses ettepanekud muuta eluasemelaenu refinantseerimine lihtsamaks ja soodsamaks. Refinantseerimine tähendab rahvakeeli seda, et ühest pangast saab eluasemelaenuga liikuda teise panka, kes pakub soodsamaid tingimusi. Niimoodi läheks perekonnal igakuine laenumakse soodsamaks. Samasuguse ettepaneku on teinud ka ettevõtjate nõukoda, täpsustades, et eluasemelaenu refinantseerimine peaks minema soodsamaks Eestis pankadevahelise konkurentsi elavdamiseks.

Oluline tähelepanek on siin ka see, et tulenevalt põhjalikest analüüsidest ja laiaulatuslikest ettepanekutest sellele eelnõule väljatöötamiskavatsust ei eelnenud, küll aga oli loomulikult kooskõlastusring. Eelnõu valmistati ette koos asjakohaste instantsidega ehk koostöös Eesti Panga, Eesti Pangaliidu, Notarite Koja, Finantsinspektsiooni ja Rahandusministeeriumiga.

Mis siis muutub? Muutub see, juhul kui Riigikogu seda eelnõu toetab, et kui eluasemelaenul jääb tagatis samaks ja laenutingimused jäävad suures plaanis samaks, siis ühest pangast teise ehk soodsamasse panka liikumisel ei ole vaja seda liikumist enam notariaalselt kinnitada. See tähendab seda, et ühest pangast teise liikumine muutub oluliselt odavamaks. Näiteks 320 000 euro suuruse kodulaenu refinantseerimisel jääb ära 653-eurone notaritasu ja 150 000 euro suuruse kodulaenu liigutamisel ühest pangast teise jääb ära umbes 275 eurot notaritasu. Seega muutub peredele soodsama eluasemelaenu leidmine oluliselt kiiremaks, lihtsamaks ja odavamaks. Me loodame ja usume, et selle käigus – mitte ainult ei looda ega usu, vaid see tugineb ka Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni analüüsile – peaks minema peredele eluasemelaen odavamaks. Nii et lihtsalt suurepärane eelnõu ja ma loodan, et Riigikogu seda toetab.

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui eluasemelaen on vormistatud kahele inimesele, näiteks tegemist on abikaasadega, kas siis refinantseerimise puhul on vaja ainult ühe inimese nõusolekut või ikkagi kahe inimese nõusolekut?

Aitäh! Kui kaks inimest on koos laenu võtnud, siis nad peavad ikkagi mõlemad teise panka edasi liikuma. Ei saa olla nii, et üks laenuvõtja jääb ühte panka ja teine jääb teise panka.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, tõesti, peale vaadates on tegemist hea eelnõuga, eks ole. Olen ise pikka aega olnud laenuvõtja ja see tõepoolest lihtsustab laenuvõtjale väga paljusid asju. Aga siin on kirjutatud, et siis ei ole enam vaja notariaalset tõestamist. Te ise ka seda ütlesite. Notarid on siiani pakkunud kinnisvara ja kinnisvaralaenude puhul just turvalisi tehinguid, tehes kogu aeg, iga liigutuse üle täiskontrolli registrites, võttes vastutuse ja loomulikult selle eest ka raha. Ma lihtsalt küsin, kas edaspidi jäävad tehingud sama turvaliseks või on seal siiski mingi võimalus, et selles võib midagi muutuda.

Aitäh! Igati asjakohane küsimus. Tõepoolest, alles jääb notari nõustamine, tugi ja kontroll eluasemelaenu võtmisel. Tavaliselt on eluasemelaenul alati ka tagatis ja laenutingimused lepitakse kokku pangaga, kust laen võetakse, ning hüpoteek on registrites kinnitatud. See muudatus puudutab üksnes selliseid olukordi, kus see notariaalne nõustamine ja toetus on juba ära olnud ehk laenutingimustes midagi ei muutu, ei tooda kaasa uut hüpoteeki, ei suurendata laenusummat. Ühesõnaga, täiendavaid kohustusi või mingisuguseid sisulisemaid muudatusi selles tehingus ei ole. Tegemist oleks ainult juhuga, kus olemasolev laen olemasoleva hüpoteegiga liigutatakse ühest pangast teise ja saab eeldada, et notariaalne nõustamine on toimunud. Ka laenuvõtjad jäävad samaks ehk laenu kõik muud tingimused jäävad samaks. Ainuke, mille puhul avaneb vaba konkurents ilma täiendavate kuludeta, on tõesti laenuintressid või viisid, kuidas on võimalik saada laenu soodsamatel tingimustel.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Igati vajalik ja asjalik seaduseelnõu. Mul on hea meel, et te olete võtnud lõpuks kuulda ka Keskerakonna ettepanekuid ja arvamust. Nimelt, alles eelmise aasta septembrikuus me esitasime ka vastava eelnõu ja detsembrikuus hääletasid Reformierakond ja Eesti 200 selle eelnõu maha. Me tegime neli ettepanekut ja üks nendest oligi seesama ettepanek, millega te täna olete meie ees. Tegime Keskerakonna poolt ettepaneku töötada välja kord, mis võimaldab kodulaenu refinantseerimisel muuta hüpoteegipidajate tagatiskokkulepet ilma notari osaluseta. No see on täpselt seesama, millega te meie ees olete. Loomulikult on see õige suund. Aga samas eelnõus oli lisaks sellele ettepanekule veel kolm ettepanekut. Ma ei tea, kas te olete nendega tutvunud või mitte. Kas ka need teised ettepanekud, mis Keskerakond tegi, on valitsuses või teie ministeeriumis töös ja millal neid saaks näha siinsamas Riigikogus? 

Aitäh! Kuna mul hetkel nendest ülevaadet ei ole, siis äkki saame selle küsimuse lahendatud kas kirjalikult või mõnel muul moel. Ma kahjuks tõesti neid ülejäänud kolme ettepanekut eelmise aasta septembrist hetkel ei tea.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kahjuks ei viibinud komisjonis, kui seda eelnõu seal tutvustati, sest ma pidin tutvustama ühte teist eelnõu teises komisjonis, mistõttu võib-olla mu küsimused ei ole nii asjatundlikud, kui nad võiksid olla ootuspäraselt õiguskomisjoni liikme puhul. Aga ma siiski küsin ühe konkreetse spetsiifilise probleemi kohta. Eelnõu tutvustuses öeldakse, et eluasemelaenu üleviimisel ühest pangast teise ei ole enam vaja notariaalset tõestamist, kui – ja siis on kaks tingimust – a) laenusaaja ja tagatisvara jäävad samaks ning b) tingimused ei muutu kliendile ebasoodsamaks. Ma eeldan, et teil on eelnõu praegu ees. Kui vaadata eelnõu punkti 1 "Asjaõigusseaduse muutmine" ja seda muudatust, mida kavandatakse, § 346, siis ma ei näe, et seal oleks kirjutatud see punkt b). Punkt a) on olemas, et tagatisvara jääb samaks ja laenuvõtjad jäävad samaks, aga ma ei näe, et seal oleks midagi kirjutatud selle kohta, et tingimused ei tohi muutuda ebasoodsamaks. Oskate te seda kommenteerida? Kas on ebakõla eelnõu tutvustuse ja eelnõu sisu vahel ja kui on, siis miks?

Aitäh! Teie tähelepanek on faktiliselt täiesti õige. Eelnõu seletuskirjas on seda kirjeldatud. See on nüüd valikukoht, kas eelnõu menetluse käigus õiguskomisjonis tasuks see täpsustus tuua ka eelnõusse, eelnõu teksti sisse või piisab seletuskirjast. Aga mõeldud on ikkagi tõesti seda, et pankadel on vastutus selle eest, et inimesi teenindatakse ausalt. Ka selle eelnõu üldine eesmärk on ju ikkagi see, et laen peab minema tarbija jaoks soodsamaks. Võib-olla tõesti on teil õigus, et see konkreetne aspekt, mida on silmas peetud ja mis on seletuskirjas lahti kirjutatud, [tuleks eelnõusse panna]. Kas seda kajastada konkreetselt asjaõigusseaduses või piisab seletuskirjast, see on kindlasti asjakohane küsimus, mida õiguskomisjonis edasises arutelus arutada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, no vot, Varro tõesti ilma kokku leppimata juba sisenes sellesse teemasse, ma konkretiseerin siis omalt poolt edasi. Ma saan aru, et te väga selgelt ei ole lõpuni läbi mõelnud – ja ühegi seaduseelnõuga tegelikult ei saa päriselt seda ette näha –, mis pärast vabal turul konkurentsi poolest ikkagi toimuma hakkab. Aga kas kuidagi saab garanteerida seda, et pangad ise ei hakka laenu liigutamisel sätestama mingisuguseid trahve või sanktsioone? Pangad ju maandavad need riskid ära, pangad ei võta ühtegi riski enda kanda, need lähevad ikkagi laenuvõtjale ja tarbijale. Kas kuidagi saate ikkagi ka seaduseelnõusse sisse kirjutada mingisugused sätted, et kui pangad hakkavad neid riske maandama vaba konkurentsi tingimustes, siis selle seaduseelnõu eesmärk ei muutuks mõttetuks või me ei saavutaks seda eesmärki?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tunnistan, et mul on natukene raske aru saada, kust pangale see risk tekib. Ka praegu on võimalik ju laenu näiteks ennetähtaegselt tagasi maksta, sellist võimalust laialdaselt kasutatakse ja sellisel juhul jääb nii-öelda loodetud intressitulu pangal saamata. Pank arvestab eluasemelaenu toote tegemisel ka täna võimalusega, et klient võib sellega kolida teise panka. See regulatsioon on olemas, seda lihtsalt kasutatakse väga vähe tulenevalt sellest, et ühest pangast teise liikumisel tuleb maksta sadu eurosid notaritasu. Sadade eurode maksmine võib muuta selle [soodsama] intressi mõttekuse kas olematuks või liiga väheseks, et kogu see protsess ette võtta, lisaks on ajakulu ja kõik muu. Pankade jaoks tegelikult risk ju ei muutu, vaid pankadele [tekib] võimalus saada endale uusi kliente, pakkudes soodsamaid ja paremaid tooteid. See risk, et eluasemelaenu klient kas siis ennetähtaegselt lõpetab eluasemelaenu maksmise või liigub teise panka, on ju ka täna olemas täiel määral, seda lihtsalt kasutatakse liiga vähe. Pangaliit teeb koos Finantsinspektsiooniga pankade üle järelevalvet, sealhulgas klientide huvides, ja on selle eelnõu koostamises osaline olnud. Ma ei saanud täpselt aru, missugust uut riski võiks siin silmas pidada.

Andre Hanimägi, palun! 

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite ka ise, et väljatöötamiskavatsust ei tehtud, aga koostöö oli hea, tehti tublit koostööd. Kindlasti on selle eelnõu eesmärk igati õige ja sotsiaaldemokraadid seda kindlasti toetavad. Aga ma küsin notarite kohta. Ma vaatan, et eile saabus ka meile Notarite Kojalt päris mahukas tekst. Siin on lausa viis punkti, mis nende hinnangul on problemaatilised, erinevad tingimused: ei ole selge, kes ja kuidas kontrollib, kes on varasem laenusaaja, ja väga palju muid punkte veel, mida ma ei hakka ette lugema. Kas te olete ministeeriumis nende ettepanekutega tutvunud ja milline on olnud ministeeriumi seisukoht notarite murede osas? Kas juba varasemalt [tegite] või on teil plaanis esimese ja teise lugemise vahel muudatusi teha ?

Aitäh! Meil on notaritega üleval tuummure ja see tuummure on selles, et osa notarite tasudest on pärit eelmisest sajandist ning tegelikult notarite tasude tõstmise osas ei ole opositsiooni ja koalitsiooni vahel ühtset arusaama. Meil ei ole õnnestunud saada opositsiooniga kokkulepet, et Riigikogu leiaks ühise pinnase notarite tasude tõstmiseks. 

Selles olukorras, kus notarite tasude tõstmise kohta on palju eriarvamusi, on notarid kahjuks sunnitud töötama tegelikult ajale ammu jalgu jäänud notaritasudega, mis ei ole õiglane ja seab ohtu notariteenuse osutamise, eriti väiksemates kohtades maapiirkondades. Tõesti, kui me mõtleme sellele, et 3,5 eurot, kui ma õigesti mäletan, on notari väljasõidu tasu, et minna eaka inimese juurde näiteks testamenti kinnitama, siis see ju, me saame kõik aru, ei kata neid kulusid. 

Ka see eelnõu tegelikult ju vähendab notarite tulusid. Meil on Eestis 15 notari tööpiirkonda, praegu töötab 84 notarit. Kui me vaatame, et 2023. aastal viidi ühest pangast teise panka üle 361 eluasemelaenu, siis on tõsi, et kõikidest kinnisvaratehingutest, mis notarite juures tehti – neid oli kokku 66 551 –, moodustas see ainult 0,5%. Aga abiks ikka! 51% nendest kinnisvaratehingutest oli Harjumaal ja 16% Tartumaa tööpiirkondades. Neis piirkondades on ka laenusummad oluliselt suuremad. Kindlasti väheneb neis kahes piirkonnas notarite sissetulek olulisemal määral ja mujal tõenäoliselt ka, kuigi me jälle teistpidi, sotsiaalses mõttes, ootame, et eluasemelaenude liigutamine just väiksema kinnisvarahinnaga piirkondades lihtsamaks muutuks. Mitte ainult seal, loomulikult. 

Tõsi on see, et notarid on laiemalt oma sissetuleku pärast mures ja see eelnõu notarite sissetulekuid vähendab, kuna me võtame inimestelt ära koormuse notaritasu maksta. Eelnõu ette valmistades on need küsimused koostöös notaritega läbi käidud ja kindlasti vaatab õiguskomisjon oma kaasamisringides need uuesti läbi.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma jätkan oma esimest küsimust. Ma lihtsalt tuletan meelde need kolm Keskerakonna ettepanekut, mis siinsamas Eesti 200 fraktsiooni liikmete poolt maha hääletati. 

Esiteks, me tegime võlaõigusseaduse kohta muudatusettepaneku, mille kohaselt krediidiandjad ei või nõuda laenusaajalt ujuva intressimääraga kodulaenu ennetähtaegse tagastamise korral saamata jäänud intressi kolme järgmise kuu eest. See võimalus on praegu olemas, aga meie ettepanek on, et sellist võimalust edaspidi ei tekiks. Teine ettepanek oli välja töötada kord, mis võimaldab laenusaajal lõpetada kodulaenuleping ennetähtaegselt, tasudes laen tagasi vähemalt ühe kuu pikkuse etteteatamisega ilma täiendavate tasude ja sanktsioonideta. See oli teine ettepanek. Kolmas ettepanek oli seesama, mida me täna arutame. Neljas ettepanek oli see, et võimaldataks kinnisvaratagatise hindamisel kasutada lisaks kutselise kinnisvara hindaja eksperthinnangule ka krediidiasutuste statistilisi andmeid. Kas nende muudatuste kohta on ka ministeeriumil mingisugune seisukoht olemas?

Aitäh!

Aitäh! Ma ei avaks praegu seda arutelu, kuna see ei ole eelnõuga otseselt seotud. Aga lühike kommentaar viimase ettepaneku, kinnisvaratagatise kohta. Üksnes statistilise keskmise [peale mõeldes] suudame me kõik isegi siin lähiümbruskonnas, kus on Eesti Vabariigi kõige kallim kinnisvara, siiski ette kujutada väga erinevas füüsilises seisukorras kinnisvara, mille ruutmeetri hind vaatamata statistilisele keskmisele on ikkagi väga erinev ja mille tagatisväärtus võib tulenevalt renoveerituse astmest samuti olla väga erinev. Kindlasti vajaksid need ettepanekud pikemat ja põhjalikumat kaalumist. Ma olen täitsa kindel, et ka Eesti Pank ja Finantsinspektsioon, kes väga meeldivalt ja väga toredasti, mõeldes ühiskonna peale laiemalt, on meie laenuturul konkurentsi suurendamise ette võtnud, kindlasti nende analüüsidega edasi lähevad. Aga need kõik ei puuduta otseselt seda eelnõu.

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Aitäh! Minu eelnevale küsimusele vastates te ütlesite, et lähtutud on ikkagi eeldusest, et kavandatavat mehhanismi saab kasutada juhul, kui lepingutingimused muutuvad soodsamaks. Aga te isegi ütlesite, et seda ei ole otseselt seadusesse praegusel hetkel kirjutatud – jutt käib siis eelnõust –, vaid see tuleneb seletuskirjast. No mina arvan küll, et me kõik saame aru juristidena, et seletuskirjaga ei saa sätestada mingisuguseid täiendavaid nõudeid lisaks sellele, mis on seadusesse kirjutatud või mitte. Seletuskirjaga saab lahti mõtestada juba normi kirjutatud nõudeid, avada nende tõlgendust, aga lisada ei saa. Selle tõttu ma olen küll kindel, et see peaks olema selgelt ikkagi eelnõusse, konkreetsesse regulatsiooni sisse kirjutatud, et [laen] peab muutuma soodsamaks. Ja ühtlasi tuleks muidugi lahti mõtestada see, millal on tegemist tingimuste soodsamaks muutumisega, sellepärast et muutuda võivad ju mitmed tingimused samaaegselt, näiteks intress, tähtaeg, paindlikkus, näiteks kui vabalt ja kui ulatuslikult saab kasutada maksepuhkuseid, lisahüved, näiteks kui soodsalt saab kindlustuse ja nii edasi.

Aitäh!

Oskate te mulle öelda, mis teie seisukoht selles küsimuses on?

Aitäh! Ma olen teie küsimuse asetusega selles mõttes täiesti nõus, et see tõenäoliselt ongi olnud põhjus, miks see pikk loetelu eelnõu tekstist just nimelt väljas on: sest erinevatele peredele võivad erinevad asjaolud olla erineval määral olulised. Kas me selle üldise printsiibi, et pangavahetuse korral peaks [laen] mingis aspektis siiski soodsamaks minema, kirjutame seaduse teksti või me eeldame, et inimesed suudavad seda soodsamaks minemist vabas ühiskonnas [ise hinnata], kui nad on juba eluasemelaenu võtnud – see tähendab seda, et nad on ikkagi ju täie vastutustundega ühiskonnakodanikud, me räägime siin suurtest summadest, see on võib-olla kõige suurem tehing, mida inimene üldse elu jooksul teeb – või pere suudab ise hinnata, mis on tema jaoks tema olukorras kõige soodsam, ja vastavalt sellele võtab pangavahetuse ette? See on arutelu, mis, ma arvan, väärib õiguskomisjonis pidamist, kumba pidi seda lahendada. 

Ma täiesti nõustun teie väljatooduga, et ühe pere jaoks võib olla üks asi soodsam ja teise perekonna jaoks võib olla mingi teine asi vajalikum või soodsam. Väga keeruline on riigil või seaduse tekstil öelda, et kõikidel peredel peaks see just täpselt ühtemoodi olema. Perede soovid, vajadused ja võimalused on erinevad, ka vajadused on tõepoolest erinevad. See soodsus võib ilmneda väga erinevates aspektides.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Küsin kaks küsimust ühes küsimuses. Kõigepealt, selliste eelnõude puhul, kus tuluolukord muutub, on alati võitjad ja kaotajad. Kas te olete ka seda pilti vaadanud, millised pangad sellest teoreetiliselt kõige rohkem võidavad ja millised kaotavad? 

Teine küsimus on see. Plaan tundub ju õilis ja hea, aga Riigikogu peab hakkama otsustama, mida sellega teha. Kas te tooksite välja kolm selle riski või nõrkust või ohukohta, mida ka suur saal peaks silmas pidama? Kus te ise näete neid selle eelnõu nõrkusi? 

Aitäh! Eestis tegutseb kaheksa krediidiasutust, kuus välismaise krediidiasutuse Eesti filiaali, üheksa pankadega seotud liisingufirmat, 31 pankadega mitteseotud krediidiandjat ja seitse krediidivahendajat. Selle loetelu järel peab kinnitama, et kõik need väljastavad tarbimislaene, aga eluasemelaene, millega see eelnõu tegeleb, väljastavad suuremalt jaolt siiski need kaheksa krediidiasutust. Juhul, kui Riigikogu selle põhimõtte eelnõuga seaduseks kinnitab, on oodatud tulemus see, et need kaheksa krediidiasutust vaatavad üle oma eluasemelaenu tingimused ja selle, kas nad saavad oma kliendibaasi suurendada seeläbi, et nad pakuvad eluasemelaenu senisest soodsamatel tingimustel või teistega võrreldes soodsamatel tingimustel. Nii nagu ma eelnõu tutvustuses ütlesin, võidavad kindlasti need pangad, kes pakuvad eluasemelaene senisest soodsamalt. Ja kui nad pakuvad eluasemelaene senisest soodsamalt, siis tegelikult võidavad eluasemelaenu võtjad, võidavad Eesti pered, kes on eluasemelaenu võtnud.

Kui me vaatame turu jaotumist praegu, siis selged liidrid on Swedbank ja SEB Pank. Swedbankile kuulus eelmise aasta suve seisuga tervelt 40% eluasemelaenude turust ja SEB Pangale 27%. LHV Pank on kolmandal kohal, on suutnud oma turuosa natukene tõsta, 12%-lt 14%-le. Aga kuna meil on kokku kaheksa krediidiasutust, kes eluasemelaenu andmisega tegelevad, siis kindlasti on oodatud tulemus see, et võidab tarbija ja kaotab see pank, kes ei suuda soodsamatel tingimustel eluasemelaenu pakkuda.

Igati asjakohane oli teie küsimus selle kohta, missugused on eelnõu võimalikud ohukohad ja kuidas need on maandatud. Ühe ohukoha ma juba tõin välja teie kolleegile vastates: notarite sissetulek väheneb. Notarite sissetulek väheneb ja kuna meil on niigi probleem sellega, et notaritel on osa tasudest lausa eelmisest sajandist ja osa selle sajandi algupoolelt, siis notarite sissetuleku vähenemine võib mõjuda halvasti notariteenuse kättesaadavusele laiemalt. Aga selle lahendus ei ole mitte selles eelnõus, vaid lahendus on tegelikult ikkagi notaritasude tõstmises. Kasutan siinkohal võimalust [öelda], et kui näiteks opositsioonierakonnad toetaksid notaritasude tõstmist, siis me saaksime selle asjaga hästi edasi minna.

Mis puudutab seda, kas pangad käituvad vastutustundlikult uusi laenutooteid pakkudes, siis selle üle on meil ju Finantsinspektsiooni põhjalik järelevalve olemas. See teoreetiline risk peaks olema sedapidi maandatud. Me siiamaani ei ole ju täheldanud, et pangad oma vastutust eluasemelaenude andmisel kuidagi halvasti ära kasutaksid.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul ei ole küsimus, mul on tähelepanek seoses kinnisvara hindamisega. Tegelikult selline muudatus on juba tehtud väärtpaberituru seadust ja [teisi seadusi muutes]. Paragrahvi 53 … (Saalis räägitakse.) Vabandust, ega ma ei sega teid? (Saalist vastatakse: "Ei sega.") Aitäh! [Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse] § 53 lõiget 2 on muudetud ja see on sõnastatud järgmiselt: "Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -vahendaja töötaja või kolmas isik. Kui kinnisvara hindab töötaja või kolmas isik, peab ta olema piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega." Ühesõnaga, see muudatus on juba tehtud.

Suur tänu! See oli tõesti igati asjakohane [kommentaar], sest see vastas, kui ma õigesti mäletan, Keskerakonna teisele ettepanekule. Suur tänu! Mul ei tulnud see kiiruga meelde.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma küsin veel. Eks konkurentsi tugevdamine paneb pangad kindlasti mõtlema, kuidas oma laenu[tooteid] inimestele turundada ja milliseid häid asju pakkuda. Aga hirm või kartus või murekoht on olnud ju see, mida ka mõned notarid on välja toonud, et okei, enne anti lepingu puhul see tasu 150 või 200 eurot neile, aga on väga võimalik, et pank ka seda tasuta ju ei tee. Ühel hetkel sedasama raha, mis on lepingu muutmise tasu, hakkab lihtsalt pank võtma. Kas teil on mingit teadmist, mida pangad on selle eelnõu kohta öelnud? Kas nad ise hakkavad võtma sedasama raha, mida notarid said enne, või nad on öelnud, et oi, see on küll hea asi, me teeme seda palju-palju soodsamalt?

Aitäh! Eluasemelaenu võtmine või kodu ostmine, nagu öeldud, on inimese elus tõenäoliselt kõige suurem tehing – nii rahalises mõttes kui ka kaalukuse mõttes –, mida inimene üldse teeb. Inimene ikkagi rehkendab ju kokku, mis selle kulu või tulu ühel või teisel moel on. Tõepoolest, te tõite õigesti välja, et kokku tuleb rehkendada kõik kulud ja tulud, mis [laenu] liigutamisega kaasnevad. Ka praegu me näeme ju kodulaenuturul selliseid pakkumisi, kus pangad pakuvad, et meie juures saab eluasemelaenu üldse ilma lepingutasuta. Selles mõttes olen ma igati nõus hea kolleegi enne väljatooduga, et soodsam olukord võib koosneda väga mitmetest komponentidest ja võib olla erinevatele peredele erineva väärtusega. Võib-olla keegi teenib näiteks 50-eurost lepingutasu makstes soodsama intressi tõttu selle tagasi juba paari kuuga või isegi ühe kuuga. Selles mõttes on see ikkagi alati rehkendamise küsimus. Pankadel on loomulikult kohustus läbipaistvalt oma tooteid pakkuda. Kõik finantstooted peavad olema läbipaistvad, kliendile lahti seletatud ja kõik kulud, mis sellega kaasnevad, peavad olema selgelt esile toodud, et klient saaks teha asjakohase ja õige otsuse.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus natuke just selle regionaalse vaate kohta, mida te ka puudutasite. Kui me vaatame neid kaheksat suurt krediidiasutust, kes peamiselt tegelevad laenude väljastamisega, mis puudutab eluasemelaene, siis me teame, et nad ei asu ammu enam kõigis maakonnakeskustes. Pigem on nad esindatud just suuremates maakondades ja nende keskustes. Mul on küsimus notarite vaate kohta. Kas te saaksite veel kord kinnitada, et eelnõu just maakonnakeskustes notariteenuste võimalikku kättesaadavust tulevikus ei vähenda või selle [vähenemisele] kuidagi tuult tiibadesse ei puhu? Me saame aru küll, et muudatus on vajalik ja arvatavasti ajastule kohane, aga see hirm siiski alati jääb. 

Aitäh! Ma seda varem juba selgitasin, et meil ei ole põhjust teha nägu, [et see nii ei ole], see eelnõu toob kaasa selle, et notarite sissetulekud vähenevad. Selle võrra muutubki peredele eluaseme[laenu] refinantseerimine täiesti selgelt odavamaks ja ka lihtsamaks, sest nagu on siin näidatud, digitaalselt allkirjastatud vormist eluasemelaenu refinantseerimiseks piisab.

Ma tõin ka eelnevalt välja, et mõju on kõige suurem [teatud piirkondades]. Kui me vaatame senist turukäitumist, siis seni juhivad eluasemelaenude refinantseerimises selgelt Tallinn ja Tartu, kuigi neid refinantseerimisi on olnud väga vähe. Aga me saame faktipõhiselt öelda, et otsene mõju on kindlasti Tallinna ja Tartu notaritele.

Mujal maakondades on eluasemelaenude refinantseerimist olnud vähem. Mis põhjustel täpsemalt, seda tasuks ausalt öeldes vaadata, ja tasuks mõelda, kas põhjus on olnud selles, et inimesed on hinge tagant niigi viimase eluasemelaenuks ära maksnud ja need sajad eurod, mis tulnuks notarile maksta, ongi käinud üle jõu, isegi siis, kui mõni teine pank pakub soodsamat eluasemelaenu. Me muudame seda olukorda lihtsamaks.

Aga maakondade notareil väljaspool Tallinna ja Tartut senise põhjal see sissetuleku osa ei muutu, sest senine eluasemelaenude refinantseerimine on olnud peamiselt Tallinnas ja Tartus või Tallinna ja Tartu tööpiirkondades, ütleme nii. Mitte ainult Tallinna linnas ja Tartu linnas, eks ole, vaid nendes tööpiirkondades. Selles mõttes näiteks Valgamaa notaril sissetulek ei muutu, sest seal on ka senimaani olnud peaaegu olematus koguses eluasemelaenu refinantseerimist. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma olen nõus, et need muudatused pigem aitavad kaasa konkurentsile ja pankadevahelisele liikumisele, teenivad selles mõttes õilsat eesmärki. Aga oleme ausad, ega see eluasemelaenu refinantseerimine liiga sage tegevus ei ole ja võib-olla Eesti inimeste murede topp kümnes esimeste seas ei ole, tõenäoliselt mitte ka saja seas. Aga siiski samm õiges suunas. Sellepärast ma küsin, kas teil on plaanis vaadata natuke laiemalt eluasemepoliitikat – see ei ole ilmtingimata teie haldusalas –, mis puudutab eluasemelaenude kättesaadavust, on ta siis KredExi käendusi või muid tingimusi, et näiteks noorte inimeste võimekust oma kodu soetada päriselt hoogustada. Nende jaoks ei ole probleemkoht ju mitte laenu refinantseerimine, vaid üldse esimese kodulaenu saamine, omafinantseeringu leidmine või vajaliku käenduse leidmine, tagatise leidmine. Kas ka selliseid arutelusid on valitsuskabinet pidanud?

Aitäh! Jaa, tõepoolest, see eelnõu teeb juba eluasemelaenu võtnute jaoks selle pika perioodi jooksul, mil eluasemelaenu tagasi makstakse, elu kergemaks tänu konkurentsiolukorra [paranemisele]. Selle mõju võib siiski olla märkimisväärne, kuna erinevatel aegadel on pangad pakkunud eluasemelaenu erinevate intressidega ja panga riskimarginaal võib muutuda pere elukaare jooksul olulisel määral. Need summad, mida kuus õnnestub kokku hoida ühel perel eluasemelaenu refinantseerides, võivad olla täiesti märkimisväärsed. Nii et tegelikult see mõju ei ole sugugi väike, see mõju võib olla päris oluline.

Teie küsisite teema kohta, mida see eelnõu tõesti ei kajasta. Kõige lühem vastus sellele on, et loomulikult see, kuidas on eluaseme kättesaadavus Eestis laiemalt tagatud, on oluline teema praegusele valitsusele, loodetavasti ka järgmisele ja on olnud ka eelmistele. Vastavalt koalitsioonileppele me tuleme välja ka näiteks üürituru [elamispindade] kättesaadavamaks muutmise ettepanekutega. Valitsuskabinet on loomulikult neid teemasid arutanud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Väga silmakirjalikult [mõjus see], kui kuulsin, et notaritasude kohta teil on vaja opositsiooniga kokkulepe saavutada, enne kui hakkate midagi tegema. Ma tuletan meelde, et teil polnud opositsiooniga kokkulepet ka automaksu või 18 maksutõusu tegemiseks. Kuhu siis jäi see läbirääkimiste valmidus või suhtumine, et kui opositsioon ei toeta, siis ei tee? Nii et te peate ikkagi ise julgema notaritele otsa vaadata, mitte veeretama vastutust opositsiooni kaela.

Aga küsin. On kaks suuremat kodulaenude väljastajat, 67% [turust] on SEB ja Swedbanki käes. Mis nende seisukoht oli? Kas nemad ka toetasid seda eelnõu või võitlesid vastu või ei reageerinud selle peale? Milline nende tagasiside oli?

Aitäh! Seda, et konkurents ettevõtete vahel võiks hästi toimida, on pangad toetanud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma pean ütlema, et mulle jäi ka kõrva see opositsiooni abi küsimine siin. Kohe tuli meelde see, kuidas te esimese eelnõuga lastetoetusi vähendasite, olenemata sellest, et opositsioon argumenteeris igatpidi, miks seda tegema ei peaks, ja toiduainete käibemaksu vähendamine – siis te kuidagi ei kuula opositsiooni.

Aga nüüd tulen pankade juurde. Milline see pankade tagasiside teile olnud on? Võtame loogiliselt, pank on äriettevõte. Mulle tundub, et kui me selle hea eelnõu vastu võtame, et lihtsustada inimestele pangavahetust, siis pankadel võib olla küll tahtmine näiteks lepingust taganemise puhul summasid tõsta, see tundub üsna loogiline. Mis see teie analüüs näitab, kui palju tegelikult hakkavad pangad maandama riske seeläbi, et nad hakkavad lepingu ennetähtaegse lõpetamise summasid tõstma? Ja mis see kaasa toob? Kas selline analüüs on olemas?

Aitäh! On analüüs, mille põhjal see ettepanek välja töötati. See ettepanek ise, nii nagu ma ütlesin, tulenes tegelikult Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni läbiviidud analüüsist. Eesti Panga juht on meedias laiemalt kirjeldanud, kuidas ja miks selliste ettepanekuteni jõuti.

Seda kahlustust, et vaba konkurents ei ole ettevõtete huvides, ma tegelikult teiega ei jaga. Normaalne ettevõtja on vaba konkurentsi poolt ja normaalne ettevõtja toetab vaba konkurentsi olukorda, kus ta saab pakkuda teistega võrreldes paremaid teenuseid ja paremaid kaupu, saades nii suurema turuosa endale. See on see, mis inimeste elu paremaks teeb, ja see on see, millel aus ettevõtlus püsib. Mul ei ole küll olnud ühtegi põhjust kahtlustada pankasid kuidagi selles, et nad ei taha normaalset ja ausat konkurentsi ning selle kaudu inimestele paremaid teenuseid pakkuda.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu eelneval kahel kolleegil, tabas minu kõrv kohe seda, kui te rääkisite, et kui oleks koalitsiooni ja opositsiooni ühine eesmärk, siis saaksime notaritasusid tõusta ja see oleks väga vajalik. Minu küsimus on, kas teil koalitsioonis on siis kõik [ühte] meelt. On väga paljud eelnõud, mille puhul koalitsioon on ühel meelel ja opositsioon teisel meelel, ja te ikka tulete nendega saali ja need võetakse koalitsiooni häältega vastu. Näiteks vanglateemaline, vangla[kohtade] rentimise eelnõu, mis on siia tulemas. Kas teil koalitsioonis on üksmeel notaritasude tõstmise suhtes? 

Aitäh! Notaritasusid maksavad Eesti inimesed ja notaritasude tõstmine tähendab seda, et Eesti inimesed maksavad oma taskust rohkem notaritasusid. Katsume siin nüüd mingisuguse ühise joone leida, hea Riigikogu. Kas me arvame, et inimesed peaksid rohkem notaritasusid maksma, või me seda ei arva? Selles suhtes on erinevaid arvamusi. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Minu eelmisele küsimusele vastates hakkasite te rääkima midagi sellest, et teie ei kahtle selles, et pangad tahavad normaalset ja ausat konkurentsi. Ma ei mäleta, et ma oleksin oma küsimuses poole sõnagagi kuidagi öelnud, et ma kahtlustan seda, et pangad ei taha normaalset, ausat konkurentsi. Mina rääkisin sellest, et pank on äriettevõte ja on täiesti mõistlik, et ta mõtleb selle peale, kuidas oma võimalikke riske maandada. Siin ei ole tegemist sellega, et see kuidagi ebaaus oleks, see on ettevõtlus. Ettevõtja ikka mõtleb, kuidas saada inimeste liikumisel laenude puhul võimalikult lihtsalt kätte see võimalik tulu, mida vaja on. Ma küsisin, kas seal on analüüs all ja kui suur on tõenäosus, et pangad hakkavad lepingust taganemise summasid kergitama selle tulemusena. Seda ma küsisin. Ma ei rääkinud mitte kuskil seda, et ma kuidagi kahtlustan, et pangad ebaausad on. Palun ärge rääkige sellist juttu!

Ma küsiks vastu, miks peaks inimene tahtma minna teise panka, kes pakub talle kokkuvõttes halvemaid tingimusi. Vaba konkurents tugineb ikkagi ju sellele, et sa vahetad panka juhul, kui tingimused on koos soodsamad. (Saalist öeldakse midagi.)

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! See on kindlasti positiivne eelnõu ja tõenäoliselt viib inimeste kulutused kodulaenudele alla. Aga küsin. Tegelikult on mõtteid ju veel. Millised neist on praegu töös või mis võiksid tulevikus veel parandada laenude kättesaamist inimestele kodude soetamisel? Võib-olla kirjeldate neid.

Aitäh! See nüüd väljub jällegi selle eelnõu raamidest. Võib-olla lahendame selle kirjaliku küsimusega või infotunni küsimusega, kuna see puudutab ka mitmeid teisi ministreid lisaks mulle. Aga ma väga tänan heade sõnade eest selle eelnõu aadressil.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni arutelu põhipunkte ja seal langetatud otsuseid. Sellekohase ettekande teeb meile hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Lugupeetud Riigikogu eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjoni istung toimus esmaspäeval, 13. aprillil. Liisa-Ly Pakosta andis põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust, nagu ta andis ka siinsamas saalis, ma ei hakka seda kordama. Põhimõtteliselt olid küsimused seotud tehniliste aspektidega ja samuti rääkisime turvalisusest, et kuidas saab tagada turvalisust, kui eluasemelaenu refinantseerimisse ei kaasata enam notarit. Aga jälle, kuna tegemist on väga piiratud juhtumitega, laenusaaja jääb samaks, hüpoteegi suurus jääb samaks ning pangad peavad ikkagi oma kliente väga põhjalikult nõustama, siis jõudsime järeldusele, et turvalisus on ka edaspidi tagatud.

Tegime järgnevad menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. aprillil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Kõik otsused võeti vastu konsensuslikult. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, kas komisjonis arutati ka võimalike sidusorganisatsioonide või erinevate osapoolte kaasamist. Kas on veel kedagi sellist või kas oli arutelul, keda oleks võinud kaasata, kelle käest küsida arvamust just kliendi vaates? Jah, päris palju on [kaasatud], siin on Eesti Pangaliit, siis on kindlasti pangad eraldi, ma eeldan, Eesti Pank, aga teiselt poolt, kodaniku vaatest on vaid Eesti Omanike Keskliit. Kas see oli arutelul, kas on veel kedagi, keda oleks võinud kaasata?

Ma tänan küsimuse eest! Kui te mõtlete, kas on vaja kaasata kedagi refinantseerimise protsessi, siis sellist arutelu meil ei olnud, sellepärast et oli ikkagi jõutud seisukohale, et pangad ise peavad nõustama oma kliente ja selgitama nendele tagajärgi, mis refinantseerimisega kaasnevad. Selles mõttes ei olnud plaanis kedagi veel kaasata ja sellist eraldi arutelu meil ka ei olnud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui avan läbirääkimised, on nimelt laekunud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 44 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud. 

Liigume edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Ja kõigepealt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud, kuigi sellele on juba korduvalt tähelepanu juhitud, et päris humoorikas oli kuulda ministri suust seda väidet, et eks notaritasud on tõesti ajale jalgu jäänud, aga noh, pole õnnestunud neid tõsta, sest ei ole siiani osutunud võimalikuks [saavutada] kokkulepet opositsiooniga. Vaat kus lugu! Meil on nüüd selline parlamentaarne kultuur, et koalitsioon on võtnud nii tundliku hoiaku, et kui ikkagi kokkulepet opositsiooniga ei saa, ega siis ei hakata üle rullima ka. Selle üle mul on hirmus hea meel, sest varem me oleme näinud ikka hoopis teistsugust praktikat. Kõigi seaduste ja maksutõusude, kõige puhul, mis on olnud vaja teha, on rullitud üle täielikus ükskõiksuses selle suhtes, mida opositsioon asjast arvab. Loodame, et me saame siis seda uut kultuuri nüüd siin näha.

Aga mis puutub sellesse seaduseelnõusse, siis ma tahan korrata seda, millele juhtisin tähelepanu ka küsimust esitades. Nimelt on praegusel hetkel selge vastuolu eelnõu tutvustuse ja sisu vahel. Loeme eelnõu tutvustust, ma võin teile tsiteerida: "Eelnõu eesmärk on muuta eluasemelaenude refinantseerimine lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks ning suurendada konkurentsi laenuturul. Selleks muudetakse asjaõigusseadust ja selle rakendamise seadust nii, et eluasemelaenu üleviimisel ühest pangast teise ei ole enam vaja notariaalset tõestamist, kui [Pange tähele nüüd! – V. V.] laenusaaja ja tagatisvara jäävad samaks ning tingimused ei muutu kliendile ebasoodsamaks." Ehk on kaks olulist tingimust: laenusaaja ja tagatisvara jäävad samaks ning tingimused ei muutu kliendile ebasoodsamaks. Kui me aga vaatame, mida seaduseelnõusse päriselt on kirjutatud, siis me näeme, et see esimene pool kirjeldatust on seal tõepoolest esindatud ehk siis laenusaaja ja tagatisvara peavad jääma samaks, aga mitte sõnagi ei ole eelnõus kirjutatud selle kohta, et tingimused ei tohi muutuda laenuvõtjale ebasoodsamaks. Must valgel, võite ise lugeda, kellel teil on see eelnõu praegu ees, asjaõigusseaduse muutmine, § 1 – siin mitte midagi selle kohta kirjas ei ole.

Minister ka ei eitanud seda, vaid selgitas, et asjakohane kriteerium ei ole küll mitte seaduseelnõusse kirjutatud, aga on kirjutatud seletuskirja. Need, kes meie seast on juristid, teavad seda, et seaduseelnõu seletuskirjal ei ole seaduse jõudu, selles tähenduses, et seaduseelnõu seletuskirjaga võib lahti mõtestada ja selgitada seaduseelnõusse kirjutatut, aga seaduseelnõu seletuskiri ei saa asendada eelnõu ennast. Ehk ei saa nii olla, et osa asju kirjutame eelnõusse, aga osa olulisi kriteeriumeid, mis peavad olema täidetud, me otseselt eelnõusse ei pane, vaid jätame need seletuskirja. See ei ole vastuvõetav õigusloome praktika ja ilmselgelt see ka kohtus vett ei peaks. Kohus õigust mõistes ja õigust ka tõlgendades saab lähtuda ikkagi ainult sellest, mis on seaduses kirjas, ja kui midagi kirjutatust jääb ebaselgeks, siis täiendavat selgust võib ta otsida eelnõu seletuskirjast, aga mitte nii, et seletuskiri asendab eelnõu ennast. Nii et see teine kriteerium ehk see, et tingimused ei tohi muutuda kliendile ebasoodsamaks, tuleb ka kirjutada eelnõusse endasse ilmselgelt sisse. 

Muidugi, nagu minister selgitas, ei ole eriti raske aru saada, miks seda praegusel hetkel ei ole eelnõusse kirjutatud. Sellepärast, et kes hindab, millal muutuvad tingimused kliendile soodsamaks, ja milliste kriteeriumide alusel seda hinnata, nagu ma isegi osutasin? Lihtsalt oma peaga mõeldes – see ei ole lõplikult läbimõeldud loetelu –, kui ma peaksin hindama, kas lepingutingimused on muutunud soodsamaks või mitte, siis mida ma vaataksin? No vaataksin intressi, kas intress on läinud soodsamaks. Vaataksin laenutähtaega, kas on näiteks võimaldatud [laenu] tagasi maksta pikema aja jooksul kui seni. Vaataksin lepingu paindlikkust, näiteks, kas maksepuhkuseid saab võtta rohkem, kas neid saab võtta pikemaks ajaks, kas neid saab võtta avaramatel tingimustel. [Vaataksin], kas uue lepinguga kaasnevad ka mingisugused lisahüved, näiteks soodsam kindlustus sellele kinnisvarale, mille soetamiseks on laenuleping sõlmitud. Aga kujutage nüüd ette, ütleme nii, kui ei muutu ainult üks tingimus, vaid muutuvad mitu tingimust, aga üks tingimus muutub ühes suunas ja teine tingimus muutub teises suunas, näiteks intress läheb alla, aga paindlikkus väheneb. No võtke kinni, kas see on siis muutunud soodsamaks või ei ole muutunud soodsamaks. Lõppude lõpuks jääb ka küsimus, kes selle hinnangu annab ja kes üleüldse tagab, et laenuvõtja saab aru, et lepingutingimused ei pruugi olla muutunud talle soodsamaks.

Nii et arutamisväärset on siin kindlasti veel üksjagu. Praegusel kujul on eelnõu toores, kuigi selle põhimõttelist eesmärki me ka fraktsioonina toetame. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena, eeldatavalt volitusega, Andre Hanimägi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Ma jätkan siit, kus härra Vooglaid pooleli jäi. Tõepoolest, iseenesest olid kõik tähelepanekud õiguspoliitiliselt õiged. Kui me räägime sellest, kas seletuskiri asendab eelnõu, siis kindlasti mitte. Selle koha pealt on Varrol kindlasti õigus. Aga ma arvan, et sa jõudsid tegelikult oma kõnes ka selle põhjuseni, miks seda ei ole nii konkreetselt sinna eelnõusse pandud: sellepärast et kuidas me seda soodsamat olukorda siis hakkame hindama. Nii nagu ma ka ennist küsisin ja nagu minister vastas, me peame seda laenu võtma nii-öelda komplekssena. Üks asi läheb võib-olla soodsamaks, näiteks intress läheb soodsamaks, teiselt poolt lepingutasud võivad olla isegi kallimad, või siis on, ma ei tea, esimesed aastad midagi soodsam, järgmised aastad on midagi kallim. Juriidiliselt on seda sellesse teksti panna päris keeruline, nii et ma arvan, et meil on õiguskomisjonis kindlasti see arutelu veel ees.

Aga sellele vaatamata on eelnõu eesmärk igati õige ja sotsiaaldemokraadid seda toetavad. Tõepoolest, ikkagi mitusada eurot võib kokku hoida. Veelgi olulisem on ju see, et me tugevdaksime ja parandaksime refinantseerimisel konkurentsi pankade vahel. Ja loodetavasti pangad siis näevad siin seda võimalust, et rohkem ja aktiivsemalt teha paremaid pakkumisi kodulaenuturul. Igati hea muudatus põhimõtteliselt. 

Aga muidugi see aitab eelkõige neid, kes on sellel turul juba sees. See ei lahenda ikkagi nende inimeste muret, kes alles püüavad esimest kodu osta, sissemakse probleemi, ei peata kinnisvarahindade kasvu. See on kindlasti samm õiges suunas, aga kui vaadata laiemalt kogu kinnisvarapoliitikat nii riiklikul tasemel kui ka omavalitsuse tasemel, siis on otsuseid ja mõtteid, mida peaks tegema, ja kindlasti need arutelud seisavad veel ees.

Ja kui me räägime laiemalt – ka täna oli uudis [selle kohta] ja neid on järjest rohkem –, siis me räägime demograafilisest probleemist. Kui me vaatame Sotsiaalministeeriumi analüüsi, siis see ütleb ju selgelt, et eluaseme puudumine on Eestis üks keskseid takistusi pere loomisel ja laste saamisel. Üle poole 20–29-aastastest naistest soovib enne emaks saamist just kindla elupaiga leida. Nii et ainult sellest, et me olemasoleva laenu liigutamist veidi lihtsamaks muudame, kindlasti ei piisa. Ma ootan väga ka neid arutelusid, mis loodetavasti tulevad, näiteks seoses võimalusega pakkuda teist pensionisammast lisatagatiseks kodulaenu võtmisel. 

Ma väga põgusalt puudutan ka notarite küsimust. Jah, nii nagu ka siit eelnõust välja tuleb, see tegelikult mingit väga suurt rahalist mõju notaritele ei avalda, aga eks see laiem küsimus ootab siiski lahendust. Just notariteenuse kättesaadavus maapiirkondades on see murekoht, millele me peame tähelepanu pöörama. Kuidas teha nii, et see [kättesaadavus] oleks tagatud ja teiselt poolt oleks tagatud ka Eesti inimeste õiglustunde [mitteriivamine] või see, et me ei tee järjekordset elukallinemise otsust siin Riigikogus? See on kindlasti tundlik küsimus. Aga me saame ju aru, et maakonnakeskustes see teenus peab säilima. Nii et ka see on [teema], mida me ühel või teisel hetkel loodetavasti siin Riigikogus väga jõuliselt arutame. See eelnõu on mõistlik ja vajalik, me toetame seda, aga neid nüansse kindlasti arutame komisjonis ja siin saalis edasi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Valdo Randpere.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma väga tihti siin puldis ei käi rääkimas, erinevalt mõnest kolleegist. Statistikast mind palju ei leia, aga kui ma siia tulen, siis on midagi head Eesti Vabariigis juhtumas. Praegu on see eelnõu minu meelest läbinisti positiivne. Kas või selles mõttes, et see on ammu teada-tuntud teaduslik fakt, et Eestis inimesed vahetavad tihedamini ja lihtsamini elukaaslasi ja abikaasasid kui panku. See on nüüd võib-olla mitte niisugune väga suur samm, aga siiski samm selles suunas, et pankadevaheline konkurents suureneks ja et inimesed võtaks rohkem julgust panka vahetada, juhul kui teises pangas tunduvad tingimused soodsamad. 

See debatt, mille algatas kolleeg Varro Vooglaid siin, et kas "soodsam" peaks olema sisse kirjutatud ka seaduse teksti – ma arvan, et vastupidi. Seadus on formuleeritud praegu täpselt nii, et siin ei ole isegi ühtegi muudatusettepanekut vaja teha. "Soodsam" ei ole juriidiline mõiste, see on ilu vaataja silmades.

Ma võin oma elust tuua näite. Ma olen vahetanud panka – see ei olnud küll eluasemelaenu tõttu, aga ma vahetasin panka, kus mu teise samba pensionivahendid olid – ainult selle tõttu, et selle panga juht, kus mul teine pensionisammas oli, hakkas võtma väga poliitilisi seisukohti. Mulle see ei meeldinud ja ma läksin teise panka, mille juht ei olnud poliitiline. Ma kaotasin rahas, ma kaotasin tootlikkuses, aga see oli mulle soodsam, sest mulle nii meeldis. See ongi see selgitus, igaüks otsustab ise, mis talle soodsam on. Need kriteeriumid võivad olla väga-väga erinevad. Aga juba see võimalus [lihtsamini panka] vahetada on minu meelest tähtis.

Miks mulle see eelnõu veel meeldib? Seda ma rääkisin komisjonis ka ja seda ma olen aastaid rääkinud, kuna mul on väike kogemus Rootsis elamisest. Mulle tegelikult meeldiks, kui me läheksime rohkem Põhjamaade poole. Paljudele meeldib see sõnades, aga Põhjamaade üks mudel, mis puudutab tehinguid ja notarite rolli nendes tehingutes, on see, et Rootsis notareid praktiliselt ei eksisteeri.

Nüüd ma palun ette vabandust kõigi notarite ees, ärge mind kividega surnuks pilduge, kui tänaval näete. Ma ei taha teid kuidagi likvideerida, aga on võimalik kaks mudelit. Me oleme valinud Saksa mudeli, kus põhimõtteliselt iga tehing, mis ületab mingigi väärtuspiiri, läheb notari juurde. Aga Rootsis on üks notarius publicus, kes istub Stockholmis mingis väikeses pimedas korteris ja sigillib ainult neid dokumente, mida Eesti Välisministeerium temalt nõuab. Aga Rootsi enda kinnisvaratehingud tehakse pankade vahendusel ja pangad on need, kes täidavad notarite rolli. 

Ma selles mõttes näen ka siin ühte sammu selles suunas, et tegelikult vähendada bürokraatiat, anda inimestele lihtsam võimalus vahetada panka ja muuta neid tingimusi endale soodsamaks, täpselt nii, nagu nemad kujutavad ette, et on neile soodsam.

Ja lõpetuseks siis see, et okei, meie siin Riigikogus saame selle sammuga konkurentsi pankade vahel natukene suurendada. See on ju jumalale meelepärane tegu. Aga veel meelepärasem oleks see, kui inimesed ise, kui nad lähevad panka lepingut sõlmima, kaupleksid rohkem. See on see meie teine viga, et me oleme valmis aktsepteerima neid tingimusi, mis meile pakutakse, ka neid asju, millele viidati siin, nagu lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tasu või lepingu sõlmimise tasu. Mina olen oma elus kõik need lepingu sõlmimise tasud vähemalt poole peale rääkinud, sest tegelikult mul ei ole mingit põhjust maksta lepingu sõlmimise tasu selle eest, et pank saab minu abil raha teenida. Miks ma talle veel maksma peaks?

Mõelge selle peale! Natuke enda aktiivsust, Riigikogu teeb omalt poolt tööd ja elu ongi varsti lill. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Hea kolleeg ütles, et elu on varsti nagu lill. Ma arvan, et elu läheb paremaks siis, kui pangad saavad maksustatud. Me räägime loomulikult panga liigkasumimaksust, mida nii Eesti 200 kui ka Reformierakond on järjepidevalt maha hääletanud. Vaat siis, [kui see on tehtud], võib küll hea kolleeg tulla siia pulti ja ütelda, et elu on natuke läinud paremaks, sellepärast et pangad panustavad solidaarselt ja Eesti riik saab eelarvesse lisaraha.

Mis puudutab seda eelnõu, siis mul on tegelikult hea meel, et see eelnõu on siin, lugupeetud minister selle tõi. Mul on hea meel, et Keskerakonna mõtted on siia eelnõusse sisse pandud. Ma arvan, et see igal juhul soodustab konkurentsi pankade vahel, mida tegelikult meil on ju vaja. Ma arvan, et see on üks väheseid eelnõusid, mida Keskerakond siiralt toetab. Vaatame, kuidas need lugemised lähevad ja ega siin teise ja kolmanda lugemise vahel ei tule muudatusettepanekuid, mis ei ole meile aktsepteeritavad. Vaatame! Praegusel kujul on see meile meeltmööda ja nii nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et Keskerakonna ettepanekutega arvestatakse.

Aga muret teeb see, et me tegelikult juba eelmine aasta esitasime paketi, Riigikogu otsuse eelnõu, kus me tõime välja neli probleemset kohta, mis tuleks ära reguleerida, ja see on ainult üks nendest. Kõik need neli meie ettepanekut hääletati eelmise aasta detsembrikuus siinsamas Riigikogu saalis maha. Ma tahan need lihtsalt meelde tuletada, et see fookus ei kaoks ning praegune valitsus võtaks ka need meetmed töösse ja õige pea tooks meile siia saali. Sellepärast et see olukord, mis meil on Eesti riigis tekkinud, kus kommertspangad teenivad tunduvalt rohkem kasumit kui teised lääneriikide pangad, ei ole vastuvõetav. Ma lihtsalt tuletan meelde, et vastavalt statistikale on Eesti kommertspankade omakapitali tootlus keskeltläbi 20%. 20% on kasum, omakapitali tootlus! Lääne pankadel, kui me võtame Skandinaavia pangad, on see kuskil 8–9%, teiste riikide keskmine omakapitali tootlus – koos Lõuna-Euroopaga – tuleb välja umbes 12%.

Mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et meie pangad võtavad meilt rohkem raha, kuna nende omakapitali tootlus ja kasum on tunduvalt suurem, peaaegu kaks korda suurem kui [teiste] Euroopa kommertspankade keskmine kasum. Ega see midagi muud ei tähenda. See eelnõu on kindlasti vähemalt püüe vähendada nende kasumit, mis tähendab teiselt poolt, et tarbija peaks saama leevendust laenude teenindamisel, juhul kui soovitakse panka vahetada. Loodame, et see nii ka läheb. Loodame, et see nii ka läheb! Mõte on hea, aga vaatame, kuidas see reaalselt toimima hakkab.

Aga ka kõik need ülejäänud teemad tuleks ära reguleerida. Ja ma tuletan meelde, et eelmise aasta septembrikuus tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon ettepaneku, Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja kodulaenu refinantseerimist lihtsustav õigusraamistik" eelnõu. Meie ettepanek oli väga lihtne ja see koosnes neljast punktist.

Punkt 1: teeme ettepaneku töötada välja võlaõigusseaduse muudatused, mille kohaselt krediidiandja ei või nõuda laenusaajalt ujuva intressimääraga kodulaenu ennetähtaegse tagastamise korral saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest. Praegu on seaduses kirjas, et see õigus on olemas. 

Ma võtaks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kui soovitakse ennetähtaegselt laenu lõpetada, siis reeglina kommertspangad kasutavadki seda õigust ja võtavadki veel kolme kuu saamata [jäänud] intressitulu. Meie ütleme selgelt, et seda pügalat seaduses võiks muuta ja sellist õigust pankadel ei tohiks olla.

Teine ettepanek: teeme ettepaneku töötada välja kord, mis võimaldab laenusaajal lõpetada kodulaenuleping ennetähtaegselt, tasudes laenu tagasi vähemalt ühe kuu pikkuse etteteatamisega ilma täiendavate tasude ja sanktsioonideta. Praegu on need täiendavad tasud ja sanktsioonid seadusesse sisse kirjutatud, pangad kasutavad seda meelsasti ja küsivad neid klientidelt, kes tahavad vastavaid toiminguid teha. Ka see küsimus tuleb siinsamas ära lahendada, kui me tahame kommertspankade omakapitali tootluse, kasumi alla tuua ja tekitada suurema konkurentsi turul.

Kolmas ettepanek: teeme ettepaneku töötada välja kord, mis võimaldab kodulaenu refinantseerimisel muuta hüpoteegipidajat ja tagatiskokkulepet ilma notari osaluseta. See on see punkt, mida me praegu selle seaduseelnõuga arutame. See on see punkt, millega tuli lugupeetud minister siia ja seda seadust ta tutvustas. Mul on hea meel, kordan üle, et see kolmas punkt, mille Keskerakond esitas juba eelmise aasta septembrikuus, on siia tulnud ja seda seadust tahetakse muuta. Ehk siis neljast punktist üks on peaaegu tehtud, vähemalt esimene lugemine [saab kohe] läbitud. 

Ja neljas punkt puudutab ettepanekut töötada välja kord, mis võimaldab kinnisvaratagatise hindamisel kasutada lisaks kutselise kinnisvarahindaja eksperthinnangule ka krediidiasutuste statistilisi andmeid. Ma saan aru, et osaliselt, mingil viisil on see juba seadusesse sisse kirjutatud. See tuleb kindlasti üle vaadata ja teha see sellisel viisil, et see reaalselt ka toimiks. Minu teada see neljas punkt praegu väga ei toimi ja kõik pangad ikkagi nõuavad eksperthinnangut, kinnisvara hindamist, mis teeb loomulikult vara soetamise jällegi kallimaks.

Nii et head Riigikogu liikmed, koalitsiooni liikmed, austatud minister! Neli ettepanekut on Keskerakonna poolt tehtud, üks on juba töös. Olgem head, võtame töösse ka need kolm ettepanekut, mis meie poolt on tehtud, ja teeme Eesti inimese elu kergemaks. Ja teeme nii, et meie kommertspangad ei teeniks kaks korda suuremat tulu võrreldes teiste lääneriikide kommertspankadega. Aitäh!

Aitäh! Tuletan meelde, et meil on Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmine. Aga kas minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 864 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. mai kell 17.15. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865 esimene lugemine. Ettekandjaks palun justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Austatud Riigikogu! Nagu hea koosoleku juhataja juba ütles, tegemist on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega Eesti õigusesse. Ent selle eelnõu puhul ma siiski ütlen alustuseks, et tegemist on ühelt poolt teemaga, mida me Eestis ei ole näinud: vaigistushagid, millega üritatakse massiliselt kedagi avalikust arutelust kõrvaldada. Sellist olukorda teadaolevalt ei ole Eestis olnud. Küll on aga sellist olukorda olnud mitmes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, millest tulenevalt on Euroopa Liit vastava direktiivi teinud, et kaitsta sõnavabadust ja avalikku arutelu. 

Sõnavabadus ja avaliku arutelu kaitse on ka meile väga oluline. Ja et selle direktiivi ülevõtmine karideta ja õigesti tehtud saaks, siis 1. juunil 2025. aastal sõlmisime me lepingu riigikohtuniku ja õigusteadlase Urmas Volensiga, kellel palusime teha selle eelnõu ettevalmistus tähtajaga eelmise aasta oktoober. Oktoobri lõpus toimus meil ministeeriumis laiaulatuslik ümarlaud, kus riigikohtunik Urmas Volens tutvustas seda kontseptsiooni, mis on eelnõuna teieni jõudnud. Seal osalesid ka Eesti Ajakirjanike Liidu esindajad, Eesti Rahvusringhäälingu esindajad, erasektori, ajakirjandusmaastiku esindajad, kohtute esindajad, Euroopa Nõukogu esindajad, vandeadvokaat Karmen Turk ja loomulikult ka ministeeriumide esindajad. 

Ma rõhutan seda kahel põhjusel. Esiteks veel kord avaldan sügavat lugupidamist Urmas Volensile, kes meie hulgast ebaõiglaselt varakult lahkus, ja tema tööle. Aga teiselt poolt rõhutan seda, et see eelnõu on valminud laiaulatuslikult ajakirjanikke kaasates ja selle eelnõu eesmärk on sõnavabaduse kaitse mõistlikul kujul. Mõistlikku kuju rõhutan ma seetõttu, ütlen ausalt ära, et see eelnõu läheb veidi laiemaks, kui Euroopa Liidu õiguse minimaalne ülevõtmine ette näeks. Nimelt, Euroopa Liidu õigus teatavasti saab kehtida sellisel määral üksnes piiriülestes menetlustes, aga kuna ajakirjanikud leidsid, et see on väga oluline siiski ka siseriikliku sõnavabaduse kaitseks, siis see eelnõu rakendub ka siseriiklikult olukordades, kus tegemist ei ole piiriülese menetlusega.

Lühidalt siis, mida eelnõu kaasa toob. Eelnõu toob kaasa kohtutes selliste olukordade kiirema lahendamise, kus hageja on kostja vastu teinud kas ilmselgelt põhjendamatu hagi kostja vaigistamiseks ja kurnamiseks või siis kuritahtliku, kuritarvitusliku kohtumenetluse kostja vaigistamiseks ja kurnamiseks. Mis see kostja vaigistamine ja kurnamine endast võiks siis kujutada? Seda Euroopa Liidu direktiivi, mida me üle võtame, nimetatakse kõnekeeles ka Daphne direktiiviks mälestusavaldusena ühele Malta ajakirjanikule, kes paljastas valitsuse korruptiivseid tegevusi ja kelle vastu oli tema surma hetkel käimas ligi 60 kohtuasja, mille eesmärgiks oli tema kurnamine ja vaigistamine.

Nagu ma juba ütlesin, Eestist teadaolevalt ei ole olnud silmapaistvaid probleeme avalikus arutelus osalemise takistamiseks kuritarvituslikul eesmärgil algatatud tsiviilkohtumenetlustega. Lisaks on meil kehtivas õiguses meetmeid, mis aitavad menetlusõiguse kuritarvitamist vältida. Kui te vaatate võlaõigusseaduse § 1045, siis mingisugused raamid see kahju [tekitamise] õigusvastasuse kohta siiski selgelt annab. Ent seda eelnõu saame pidada ennetavaks, kuna mitmes teises Euroopa Liidu liikmesriigis – Malta näite ma juba tõin – on sellist probleemi esinenud. 

Eelnõu vastuvõtmisel seadusena saavad kohtud ja tegelikult samuti kostjad võimaluse kohtumenetlust oluliselt kiirendada, et sellist väljakurnavat mõju ei tekiks juhtudel, kui hageja nõue on kuritarvituslik või ilmselgelt põhjendamatu. See ongi selle eelnõu sisu. Lühike tutvustus. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et Eestis ei ole massiliselt vaigistamishagide juhtumeid olnud, küll aga Euroopas. No vaadake, Eesti on nii väike riik, et siin ei olegi seda massi, mis Euroopa mõistes oleks silmapaistev. Seda esiteks. Aga meie siin kohapeal teame küll, kuidas on väga palju ikkagi massiliselt üritatud inimesi vaigistada. Mina mäletan küll, kuidas üks naisterahvas käis lasteaedades lapsi ahistamas, paludes poistel näidata tüdrukute ees oma nokut ja tüdrukutel poiste eest oma tussut. Mäletan, kuidas lapsevanemad panid massiliselt üle Eesti seda pahaks, kirjutasid ka sotsiaal- ja päris meedias neid kommentaare, ja kuidas siis massiliselt lendasid vaigistamishagid neile selga. Inimestelt mõisteti välja päris suuri summasid ainuüksi selle eest, et nad avaldasid pahameelt. Kas nüüd see eelnõu kuidagi mõjutab seda paradigmat meil Eestis või jääb siiski kõik nii, nagu on, et igasugused nokutädid saavad oma raha ja õiguse kätte ja öeldakse ikkagi, et …

Teie aeg!

… Eestis ei ole selliseid juhtumeid, vaigistamishagisid olnud?

Aitäh! Kõigepealt kinnitan, et ma ei nõustu teie küsimuses toodud näitega, aga jätan selle praegu kõrvale. Olgu lihtsalt protokolli huvides see kirja pandud, et ma ei nõustu sellega.

Massilise all peetakse silmas ikkagi seda, et hagid on esitatud ühe kostja vastu tema väljakurnamiseks, nii nagu ma tõin ka selle Malta ajakirjaniku näite. Need hagid muutuvad vaigistus- ja kurnamishagideks sellisel juhul, kui ühte inimest proovitakse paljude menetlustega vaigistada ja välja kurnata.

See [on teine lugu], kui üks inimene esitab mitme inimese vastu kahjunõude. Tõepoolest, võlaõigusseaduse § 1046 annab igale inimesele õiguse oma isiklike õiguste eest seista, annab õiguse seista au teotamise vastu, annab õiguse seista ebakohaste väärtushinnangute vastu, annab õiguse seista eraelu puutumatuse eest. Selline õigus oma isiklike õiguste kaitseks meil võlaõigusseaduses on.

Aga see eelnõu puudutab juhtumeid, kus keegi on osalenud avalikus arutelus, just avalikus arutelus – näiteks ajakirjanik või mõni teadlane –, ja siis teda püütakse vaigistada tema vastu esitatud arvukate hagidega. See on see, millega see eelnõu tegeleb, mitte selliste näidetega, kus üks inimene on sunnitud oma head nime kaitsma erinevate tema head nime rünnanud inimeste vastu. Nii et seda, kui üks inimene on sunnitud oma head nime kaitsma enda isiklike õiguste kaitseks erinevate inimeste vastu, see eelnõu ei puuduta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eks eelnõuga taotletav eesmärk on põhimõtteliselt arusaadav, aga peamine küsimus, mis minul eelnõu peale mõeldes tekib, seisneb selles, et kas see ikkagi on harmoonias meie põhiseaduse §-s 15 sätestatud põhiõigusega, mille kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Siin ilmselgelt võib konflikt tekkida, eks ole, kui nende kuritarvituslike hagide piiramisega minnakse liiale. Olete te ministeeriumis läbi mõelnud selle aspekti, kuidas tagada, et ei saaks omakorda kuritarvitada seda võimalust piirata nii-öelda kuritarvituslike hagide esitamist ja selle kaudu võtta inimestelt võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse olukorras, kus see on igati põhjendatud ja vajalik? Ja see on ka põhiseadusega justkui nagu tagatud õigus.

Aitäh teile selle küsimuse eest! See on äärmiselt oluline. Tõepoolest, seda põhiseaduse § 15, millele te viitasite, on ka eelnõu seletuskirjas loomulikult analüüsitud. Te leiate selle arutelu alates seletuskirja leheküljelt 36. Oluline on see, et alles jääb igaühe põhiõigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse. Seda õigust see konkreetne eelnõu ei muuda. See muudab kohtu võimalusi. Kui kohus on hinnanud, et tegemist on ilmselgelt kuritahtliku või perspektiivitu pöördumisega, siis võimaldab see kohtumenetlust kiiremini ja lihtsamini läbi viia. See on see, mida see eelnõu muudab. Ka konkreetsed asjaolud on siin seletuskirjas välja toodud. Muudatustega kavandatavaid meetmeid on kohtul väga kitsad võimalused kasutada. Kohus teeb kaalutlusotsuse ja saab kaalutlusotsuse kaudu kiirendada kohtumenetlust, mis kas nii ehk naa oleks täiesti perspektiivitu või mille peamine eesmärk ei ole hageja õiguste kaitse, vaid mis on algatatud kostja kurnamiseks ja vaigistamiseks. Ka täpsed piirid annab see eelnõu kohtule kätte.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas see eelnõu puudutab ka juriidilisi isikuid? Toon näite. Enne valimisi 2018. aastal pöördus Mary Kross politseisse ja ütles, et EKRE logo kandvad mehed olevat pildunud teda rusikasuuruste kividega ja öelnud talle inglise keeles, et võõras, mine koju. Hiljem muidugi selgus, et sellist juhtumit pole olnud ja see kõik on väljamõeldis. Kas see puudutab ka neid [juhtumeid], kus justkui püütakse vaigistada poliitilist oponenti, erakonda, või on see puhtalt füüsiliste isikute vaheliste [vaidluste kohta]?

Aitäh! Teie küsimusele pean vastama kahes osas. Esimene osa puudutab seda, et sõnavabadus on sedavõrd oluline põhiseaduslik väärtus, et loomulikult see kehtib kogu ühiskonnale. Sõnavabaduse kaitseks see eelnõu on. 

Teisest küljest ma pean siiski rõhutama, et üks vaidlus kahe osapoole vahel ei ole ka selle eelnõu kohaselt kurnav. Teatud menetlusi peavad osapooled paraku taluma. Mõeldud on ikkagi olukorda, kus menetlusi on palju, ja olukorda, mida praegune õigus ei reguleeri. Ka praegu on teadvalt valekaebuse esitamine ju seaduses reguleeritud. Sellises kaasuses, mille te välja tõite, see eelnõu muudatusi kaasa ei too. Teadvalt valekaebuse esitamine on ka praegu reguleeritud, on keelatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea küsimustele vastaja ehk selgitaja! Aitäh, et te selgitasite minu eelmisele küsimusele vastates, mida see seaduseelnõu päriselt reguleerib: ühe inimese vastu tema kurnamiseks mõeldud hagisid. Ehk siis tegeldakse juhtumitega, kus kedagi püütakse kurnata ja vaigistada tema vastu suunatud hagidega. Olgu.

Aga meil on ju olemas ka vastav näide Eestis. Ma räägin siin ühest emast, kes ei saa enam midagi avalikult öelda või teha, ilma et ta ei saaks järjekordset kurnavat ja vaigistavat hagi endale kaela. Selle eesmärk on ju selge, kuigi ta taotleb meeleheitlikult lihtsalt õigust olla koos oma lastega. Kas see eelnõu tulevikus tema olukorda kuidagi muudab või siis tema omaga sarnaste juhtumite puhul tulevikus midagi reguleerib?

Aitäh! Ehkki me teame, kellest jutt käib, mul ei ole andmeid, et ma saaks konkreetset kaasust kuidagi kommenteerida, samuti [ei saa ma] kogu meedias ilmunud ajajoont kuidagi jälgida. Ma võin täiesti eksida, mul ei ole ees ajajoont ega ülevaadet sellest asjast. Täiesti abstraktselt [öeldes] – rõhutan, et see ei ole seotud asjaga, mida te silmas pidasite – on osapooltel võimalik sõlmida vaidluses kohtulik kokkulepe, mille kohus kinnitab. Ja kokkuleppes saab välja tuua konkreetsed tasud, mida edasine hea nime rikkumine vastastikku kaasa toob. Kui selline kokkulepe on kahe inimese vahel sõlmitud ja seda kokkulepet rikutakse, siis, nagu juba ammugi on öeldud, pacta sunt servanda ehk lepinguid tuleb täita. Milliseid kokkuleppeid inimesed kohtutes teevad või kuidas nad neid asju menetletakse, see ei ole praeguse eelnõuga tegelikult seotud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Uurin ka sellist asja. Praegu on väga palju kohtulahinguid pidamas tuule[parkide] arendajad kohalike omavalitsustega. Kohalik omavalitsus on antud juhul nagu üksikisik, küll juriidiline, väheste võimalustega, ja ta peab vaidlema väga pädevate juristidega. Arendajaid on tihtipeale mitu. Selles suhtes volikogu küll otsustab, et ei taha arendustega edasi minna, aga kohtute kaudu nagu kurnatakse omavalitsust ja hirmutatakse ka täiesti [põhjendamatult] suurte kohtukuludega. Seetõttu tehakse võib-olla endale, volikogule või kogukonnale ebameeldiv otsus, puhtalt sellepärast, et ei taheta neid väga kõrgeid kohtukulusid [maksta]. Mõnes mõttes kurnatakse omavalitsus nende kaebustega välja. Kas see eelnõu puudutab ka selliseid juhtumeid, mida ma kirjeldasin?

Teie aeg!

Aitäh! No üldine [eeldus] on ikkagi selline, et avalik sektor, kes kasutab eelarvelist, maksumaksja raha, väga suure tõenäosusega ei osutu väljakurnamise objektiks, kuna inimesed ei opereeri seal ju mitte oma vaba ajaga ja perekonna arvel ega ka mitte isiklike vahenditega, vaid nad täidavad oma tööülesandeid.

Meil on üldine [arusaam], mida pigem ju heidetakse vastupidi ette viimastes ühiskondlikes aruteludes, ja tõesti põhjendatult ja õigustatult hinnatakse, et pigem võib olla avaliku sektori esindajatel lihtne teha halduskiusu ja kasutada mitte isiklikku aega, vaid tööaega, ja mitte isiklikke vahendeid, vaid avaliku sektori vahendeid ettevõtete või eraisikute vastu nende väljakurnamiseks. See on pigem olnud ühiskondliku debati sisu viimastel aegadel. Eelnõu ja direktiiv peavad ikkagi silmas isikuid, kes satuvad väljakurnamise ohvriteks või kuritarvitusliku kohtumenetluse ohvriteks tulenevalt sellest, et nad peavad kohtumenetlusse matma isiklikke vahendeid ja isiklikku aega oma pere arvel.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu võtab kokku õiguskomisjoni esimees Madis Timpson. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda teemat esmaspäeval, 13. aprillil. Minister tegi sarnase sõnavõtu nagu siin, ega mul siin midagi ümber jutustada ei ole mõtet. Loomulikult olid ka küsimused. Pean etteruttavalt ütlema, et meil oli komisjonis harukordne üksmeel, see on vajalik asi. Aga küsimusi ikka on, nagu alati.

Uuriti, kas on olemas mingi ülevaade või prognoos, kui palju selliseid kurnamishagisid teistes [riikides] või Eesti lähiriikides on. Saime teada, et momendil sellist statistikat ei ole võimalik anda, kuna direktiivi tingimustele vastavaid reegleid ei ole Eesti kehtivas õiguses seni olnud. Aga nii nagu minister juba ütles, seni meil selliseid kaasuseid üks ühele ei ole võimalik välja tuua.

Küsiti ka, kas on mingeid indikatsioone, miks see eelnõu üldse siia on jõudnud. Vastus oli selline, et Euroopa Komisjonil on indikatsioone ja on olnud ka andmeid, et tegemist on areneva [meetodiga], mida kasutatakse, ja mõistlik oleks selle vastu midagi ette võtta.

Kolleeg Randpere küsis, kas seda teemat on [käsitletud] ainult ajakirjanike vaatenurgast, tegelikult võiks ju ka laiemalt olla. Vastus oli selline, et teema ei puuduta mitte üksnes ajakirjanikke, vaid õiguse kohaselt ei ole piiratud inimeste arv, kes kaitset võivad taotleda.

Küsiti ka selle kohaldamisala kohta, et kui on üksik tsiviilõiguslik vaidlus mehe ja naise vahel, nagu siin ka viidati, näiteks perekonnaseadusest tulenevalt, kas siis saab seda rakendada. Ja vastus on, nii nagu minister ka siin teile ütles, et see ei ole selle eelnõu kohaldamisalas, kuna tegemist ei ole avaliku huvi küsimusega.

Küsiti veel ka definitsioonide kohta, et mis asi avalik huvi siis üldse on. Ministeeriumi nõunik juhatas meid õigele rajale, et see on uues eelnõus kirjas §-s 43¹, milles kohus näpuga järge ajada võiks.

Siis küsiti veel. Isegi praegu on ju võimalus mitte võtta menetlusse asju, mis tunduvad mõttetud. Aga leiti, et see eelnõu lahendab seda asja natukene paremini ja kiiremini. 

Küsiti ka [trahvi] või karistuse kohta, kui inimene on SLAPP- või vaigistushagisid hästi palju esitanud. Vastus on see, et kui kohus tuvastab, et need on pahatahtlikult ja niimoodi vaigistamishagina tehtud, siis kohus võib trahvi määrata.

Niimoodi meie sõbralik vestlus seal lõppes. Siis tõusetus ka üks tehniline küsimus. Eelnõusse on pandud jõustumise tähtaeg 7. mai, aga see ei tundu enam realistlik. Nüüd me teeme ettepaneku, et jätame selle 7. mai sätte üldse välja, kuna vacatio legis on ikkagi vajalik, ja las see jõustub üldises korras.

Ja siis olimegi menetluslike otsuste juures. Nagu ma ütlesin, meil oli harukordne üksmeel, tegime kõik otsused konsensusega. Esimene ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. aprillil, siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 865 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. mai kell 17.15. Oleme läbinud viienda päevakorrapunkti ja ühtlasi kogu päevakorra. Istung on lõppenud.