Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt, nagu ikka, teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Head kolleegid, katkestan kohaloleku kontrolli. Meil on tõrge registreerimissüsteemis. Mõnikord aitab see, head kolleegid, kui kaart täiesti välja võtta.

Head kolleegid, meie hääletussüsteemi viga sai ajutiselt parandatud ja seega me teeme uuesti kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Kolleeg Enn Eesmaale saan üle kinnitada, et te, Enn Eesmaa, olete istungile registreeritud, see konkreetne hääletuspult töötas.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Arupärijad paluvad arvata tänase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on sotsiaalministrile esitatud arupärimine nr 954 ja sellele vastamine, ning kultuurikomisjon palub kolmapäevase istungi päevakorrast välja arvata viies päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 teine lugemine. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde.

Arupärijad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on arupärimisele nr 954 vastamine, ning juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvata kolmapäevase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 740 teine lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 71 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Päevakord on heaks kiidetud. Mul on küsimus: kas teil on küsimusi päevakorra või päevakorra kinnitamise kohta või ei ole? (Saalist vastatakse.) [Küsimus on, aga] mitte selle kinnitamise kohta? Siis ma kinnitan praegu päevakorra ära. Päevakord leidis toetust. 

Nii, ja nüüd, head kolleegid, on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on väga tõsine küsimus ja see puudutab istungi läbiviimise korda. Viimasel ajal oleme selgelt näinud, kuidas ministritelt ei tule vastuseid. Juba eelmisel nädalal juhtisin tähelepanu, et lugupeetud rahandusminister ei ole vastanud mu kirjalikule küsimusele juba kaks kuud. Teine muster, mis on ilmnenud, on see, et ka lugupeetud peaminister tuleb arupärimistele vastama arupärimise koostamise või üleandmise hetkest neli kuud hiljem. Kas see on seesama personaalne riik, millest siin on palju räägitud, või me saame ikkagi need asjad palju kiiremini ära tehtud? Sellepärast et [lisaks] sellele arupärimisele, mis täna [arutelule] tuleb ja mis on juba neli kuud vana, sooviksime me samuti sisse anda seaduseelnõu või otsuse eelnõu, [mille sisu oleneb] peaministri vastustest. Aga see on kõik veninud neli kuud. Neli kuud! Küsimus on, kas teie kui istungi juhataja ja Riigikogu esimehe võimuses ei ole korrale kutsuda valitsust, peaministrit ja [teisi] valitsuse liikmeid, et nad suhtuksid oma töösse hoolsamalt, vastaksid kirjalikele küsimustele kiiremini ning tuleksid kiiremini ka siia saali arupärimistele vastama, et me saaksime oluliste küsimustega edasi minna.

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt head uudised: peaminister vastab täna sellele arupärimisele. Mis puudutab arupärimistele vastamist, siis peaminister on valdavalt ikkagi üritanud kõikidele nendele arupärimistele vastata seaduses ettenähtud perioodi jooksul. Kui mõnele arupärimisele [vastamise tähtaeg] on üle läinud, siis tõenäoliselt on see tingitud väga tihedast töögraafikust. Kindlasti juhatus leiab, et arupärimistele tuleks vastata seaduses ettenähtud perioodi jooksul. Kui te ei ole ministrilt vastust saanud, siis me arutame Riigikogu juhatuses seda küsimust ja võimalik, et [saadame] ka ministritele märgukirja, et kirjalikele küsimustele tuleb vastata seaduses ettenähtud korras. 

Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja ja austatud Riigikogu esimees! Mul on sama teema kohta küsimus, ma tõstatan selle siin saalis nüüd vist kolmandat korda. See seondub peaministriga, peaministri distsipliini ja suhtumisega parlamenti ja parlamendi ees käimisesse. 

Kõigepealt arupärimistest, [täpsemalt] sotsiaaldemokraatide esitatud arupärimisest, millele täna peaminister vastab. Sellele vastamise tähtaeg on rohkem kui kuu aega üle läinud. Ma ei räägi sellest, kunas me selle arupärimise esitasime. Ma kuulsin teie vastust Lauri Laatsile, see vastus oli teil varasemalt ka sama. Peaministriga korduvad need probleemid, ta tegelikult ei tule parlamendi ette. 

Minu esimene küsimus teile on see, et kas peaminister peaks oma tööd ja visiite kohandama Eesti Vabariigi parlamendi järgi, nii nagu seadus ette näeb, või peab parlament hakkama oma tööd kohandama peaministri järgi. Te siiamaani olete öelnud, et [mingi reegel] peaks nagu olema, aga mitte midagi pole ette võetud, et peaminister tegelikult seadust täidaks. 

Teine küsimus, mida ma olen ka teie käest küsinud, puudutab kirjalikke küsimusi ja taas kord peaministrit. Praegu tiksub sotsiaaldemokraatide [esitatud] neljale kirjalikule küsimusele [vastamise] tähtaeg, kõigile neile on vastamata. Meil ei ole võimalik tööd teha, kui me ei saa informatsiooni, millega tegeleb Riigikantselei, millega tegeleb valitsus. Meil ei ole võimalik oma tööd teha. Ma juhin tähelepanu, lugupeetud Riigikogu esimees, et see on Eesti Vabariigi peaministri korduv [käitumine]. 

Ärge öelge mulle, et te räägite jälle peaministriga – siis mitte midagi ei muutu. Palun öelge mulle, mida me teeme. Kas te olete valmis vanematekogu kokku kutsuma, peaministri vanematekogusse kutsuma ja arutame seda võib-olla kõik koos? Sellepärast et mulle tundub, et Riigikogu esimehe sõna Eesti Vabariigis peaministrile ei maksa. Te olete korduvalt mulle siin öelnud, et te midagi teete ja räägite temaga, aga kogu aeg [see asi muudkui] kordub ja kordub. Ehk siis esimene küsimus oli, kes kelle järgi siis tööd peaks tegema või oma tööaega planeerima. Ja teine küsimus: mida te siis kavatsete ette võtta ja kas me võiksime [kokku kutsuda] vanematekogu, kuhu peaminister tuleb kohale, ja arutame seda küsimust?

Aitäh! Ma arvan, et praegu vanematekogu [kokkukutsumiseks] ei ole küll konkreetset põhjust. Peaminister kindlasti on päris tihedalt ju siin Riigikogu ees käinud. Lisaks ta käib igal kolmapäeval Riigikogu infotunnis, mis on kaks tundi ja puhtalt opositsiooni päralt, nii et te saate seal ka väga paljudele küsimustele vastused. 

Kirjalike küsimuste osas ma ütlesin, et me hindame seda Riigikogu juhatuses ja võimalik, et kirjutame ka väikese märgukirja Vabariigi Valitsuse liikmetele, et kõigile kirjalikele küsimustele oleks tähtaegselt vastatud. Ma loodan, et te saate täna selle vastuse, millele te siinkohal viitasite.

Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on samasugune küsimus iseenesest, sellepärast et seesama arupärimine, mis on täna päevakorras teine punkt, on dateeritud 15. jaanuariga ehk põhimõtteliselt oleme rohkem kui kolm kuud oodanud võimalust küsida. Ja kui kirjalike küsimuste puhul on selgelt kirjas, et kümne päeva jooksul peab minister vastama – kuigi me saame aru, et vahel juhtub niimoodi, et isegi see kuidagi ei [õnnestu] –, siis arupärimiste puhul ei ole mitte mingit tärminit, ei ole mitte mingit konkreetset tähtaega, millal peab arupärimine siia suurde saali jõudma. Äkki võiks Riigikogu juhatus või vanematekogu näiteks arutada võimalust muuta seda seadust niimoodi, et ka arupärimistele [tuleb] mingiks konkreetseks tähtajaks vastata, sellepärast et [muidu] võib ju venitada pool aastat, aasta ja nii edasi. Me ise näeme siin natukene nagu jaburad välja, kui me [soovime arutada] siin näiteks mingisugust teemat, mis on juba ammu ammendunud, aga seda mitte meie süül, vaid sellepärast, et minister lihtsalt ei suutnud, ei tahtnud või ei viitsinud [õigel ajal] siia tulla.

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba vastanud ja me arutame seda küsimust Riigikogu juhatuses. Lisaks ma toon lihtsalt veel ühe fakti juurde: päris palju arupärimisi on ka päevakordadest välja võetud. Kui need võetakse välja, siis sellisel juhul lükkuvad need edasi, sellest võib ka olla tingitud arupärimiste [edasi]lükkumine. Nii et siin on mitmeid põhjuseid, mis selle on tinginud, aga me arutame seda Riigikogu juhatuses. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et peaministril on väga palju tööd ja võib-olla ta praegu läkski midagi tööalast tegema. Aga meil on mure ka rahandusministriga. Ma puht… küsin teie käest. Ma arvan, et me mõlemad saame aru, et kui rahandusminister kulutaks rohkem aega arupärimistele ja küsimustele vastamiseks, selle asemel et lammutada Eesti rahandust, siis sellest võidaksid tegelikult kõik. Kas te ei ole mõelnud selle peale, et Jürgen Ligi võiks oma tööd tehes rohkem tegeleda asjadega, mis on rahandusega vähem seotud? 

Ma olen sellele küsimusele juba vastanud. Me saadame ministritele märgukirja, mis puudutab kirjalikele küsimustele vastamist. Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Auväärt juhataja! Ma saan aru teie kimbatusest, aga minu küsimus on selline. Äkki on niimoodi, et rahvasaadikud küsivad valitsejatelt liiga palju, võib-olla peaksime vähem küsima? Siis nad saaks pühenduda pingelisele riigijuhtimise tööle.

Aitäh, hea kolleeg! Kui te küsite liiga palju, siis ühel hetkel tuleb leida täiendavaid aegasid, et arupärimistele vastata. Kui arupärimisi on juba nii palju, et me ei [mahuta] neid enam esmaspäeva peale ära, siis me hakkame panema neid ka teistele päevadele. See tähendab seda, et kolmapäeval võivad viimased punktid olla ka arupärimised. Täna ma veel seda vajalikuks ei pea, aga võimalik, et meil tuleb seda praktikat muuta, selleks et arupärimistele oleks võimalik seaduses ette nähtud korras vastata. 

Head kolleegid, ma võtan need küsimused, mis veel ekraanil on, ja rohkem ei võta, sellepärast et me kordame siin ühte ja sedasama juttu. Neli küsimust veel ja siis on kõik. Siis me läheme edasi tänase päevakorraga. Jaak Aab, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Tänan, austatud esimees! Endiselt sama teema, aga ma täpsustan siin seda küsimust ja protseduuri, sest ma esitasin ka peaministrile kirjaliku küsimuse. Üks arupärimine, mille sotsiaaldemokraadid esitasid ja mille mina siin üle andsin, esitati tõesti juba rohkem kui kuu aja tagasi. Peaminister ei leidnud aega vastamiseks. [Oma] vastuses meie kirjalikule küsimusele peaminister ütles, et võiksime rohkem küsida [vastava] valdkonna ministritelt. Aga näiteks minu arupärimise sisu oli just valitsuse otsuste kohta, mitte konkreetse valdkonna arengu ja selleks [vajalike meetmete] väljatöötamise kohta, mis on ministri [haldusala]. [Soovisin infot] just valitsuse otsuste kohta selles valdkonnas. Nii et endiselt, kuna peaminister on ka siin ja kuuleb, siis paluks ikkagi tähtaegadest kinni pidada. See oli see minu mõte.

Aitäh! No selle teema me oleme juba ammendanud. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma jälgisin seda debatti ja kui kolleegid küsisid arupärimistele vastamise tähtaegade ja nende ületamise kohta, siis te siin ühele küsimusele vastates ütlesite, et muu hulgas käib peaminister kolmapäeviti siin infotundides. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kuidas see asjasse puutub.

See puudutab väga konkreetselt seda kriitikat, et peaminister ei ole teile kättesaadav või ei vasta teie küsimustele. Vastab küll. Aga nagu te teate, peaministri päevakava on kindlasti tihe, sealhulgas on peaministril päris palju välisvisiite. Igal esmaspäeval ta kindlasti siia teie ette arupärimistele [vastama] tulla ei saa. Nii et me peame leidma need ajad, millal peaminister saab siia tulla. 

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Teised kolleegid! Tahtmata kuidagi seda debatti siin asjatult pikendada, siis lihtsalt tähelepanek, et tõepoolest, arupärimiste puhul me võime siin mängida selle Riigikogu töögraafikuga, eks ole, panna neid võib-olla teistele päevadele ja muid selliseid meetmeid rakendada. Aga kirjalikud küsimused on reeglina ikkagi operatiivse info saamiseks ja eeldavad tõesti kümne päeva jooksul vastust, kuid nende puhul on Riigikogul väga raske oma tööd niimoodi korraldada, et need vastused paremini kätte saada. Mulle teadaolevalt viibivad kahjuks ka need peaministri ja teiste ministrite vastused. See on tõesti miski, mis on valitsuse enda ja ministeeriumide töökorralduse küsimus. Nad võiksid seda kriitikat tõsiselt võtta või vähemasti teada anda, et näiteks [vastamine] läheb paar päeva üle [täht]aja, kui tõesti on mingi niivõrd mahukas küsimus või keeruline teema. Minu teada ka seda tegelikult ei tehta. Saadikud, Riigikogu liikmed ootavad vastuseid ja peaksid need vastavalt seadusele kümne päeva jooksul saama, aga millegipärast neid vastuseid ei tule.

Aitäh! See mure siin juba tõstatati ja ma lubasin, et ma viin selle Riigikogu juhatusse ja vastavasisulise märgukirja me tõenäoliselt ka Vabariigi Valitsusele saadame. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! 

Auväärt juhataja! Ma juba küsisin, aga kordan uuesti oma küsimust. Kas me segame äkki oma liigsete küsimustega riigivalitsejate pingelist tööd? Te ei vastanud sellele küsimusele. Me siis teaksime, et peaministril ja valitsusel on palju tööd ja meie küsimused segavad nende tegemisi.

Aitäh! Hea kolleeg, ma vaatasin peaministrile otsa, kui ta sisenes. Ta oli küll väga ootusärev ja rõõmus ning tal on kindlasti väga hea meel siin täna teiega kokku saada ja teie küsimustele vastata.

Nii, head kolleegid, järgnevalt on [võimalik] eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Ma palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Seaduseelnõu on esitatud elektroonilise infosüsteemi kaudu. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Head külalised! Annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused tuvastatavat isikut kujutavate nõusolekuta ja tehislikult loodud kujutiste tõkestamiseks ning kannatanute tõhusaks kaitseks" eelnõu. Ehk ma räägin eelkõige deepfake'ist. 

Mis see on? See on võimalus teha tehisaruga väga usutavaid pilte, näiteks [kujutada inimesi] seksuaalsetes või intiimpoosides. See võimaldab tegelikkuses – mis on ka paraku rahvusvaheliselt teada – inimesi šantažeerida, mõjutada, neid ähvardada. Tulemused on paraku väga kurvad, mistõttu on ka rahvusvaheliselt [hakatud selle vastu võitlema]. Näiteks võtsid Ameerika Ühendriigid eelmisel aastal vastu TAKE IT DOWN Acti, mis on just nendesamade juhtumite tõkestamiseks ja ohvrite kaitseks. Niisamuti on sellel aastal astunud erinevaid samme Suurbritannia ja [teised] riigid, et tehisaruga tehtud piltide vastu võidelda. 

Meil on küll praegu alati [võimalik] viidata karistusseadustiku §‑le 157¹ ja 157 lõikele 2, aga need ei kata minu ja teiste sotsiaaldemokraatide hinnangul ära kõiki neid võimalikke juhtumeid. Ka eelmisel neljapäeval, kui me rääkisime siin tehisaru kiirest arengust ja digi-Eestist, tõdesime, et me peame ka seaduse [tasandil] digiarenguga kaasas käima. Seetõttu me annamegi valitsusele ülesandeks ajaga kaasas käia ja konkreetselt karistusseadustikus [sätestada], et deepfake ja sellega seonduvad juhtumid ei ole aktsepteeritavad. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Esitan arupärimise naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta just nimelt vabariigi peaministrile Kristen Michalile. Teatavasti muutis Eesti valitsus ootamatult oma varasemat seisukohta Euroopa Liidu võrdse palga direktiivi osas ning taotleb nüüd selle edasilükkamist ja ümbertegemist. Samuti on valitsuse liikmed andnud teada, et Eesti maksab pigem trahvi, kui rakendab võrdse palga direktiivi, ning nimetanud seda ka ideoloogiliseks käskude-keeldude direktiiviks. 

See valitsuse otsus ning seda saatev kommunikatsioon tekitavad tõsiseid küsimusi valitsuse väärtuste ja valikute kohta. Sõnades liberaalne valitsus annab sisuliselt signaali, et naiste ja meeste võrdse kohtlemise edendamine ei ole prioriteet, kuigi Eestis on jätkuvalt üks Euroopa Liidu suurimaid soolisi palgalõhesid. 

Direktiivi eesmärk on suurendada palkade läbipaistvust ning aidata vähendada põhjendamatut palgalõhet. Näiteks näeb see ette, et tööandjad avaldavad töökuulutustes palgavahemiku ning ei küsi enam kandidaatide varasema palga kohta. Samuti tuleb põhjendamatute palgaerinevuste korral need korda teha. Mitmed eksperdid ja ettevõtted toetavad seda direktiivi ning nad on ka välja öelnud, et halduskoormuse kasvuga hirmutamine on valitsuse poolt üle pingutatud. 

Sellest tulenevalt on meil peaministrile kuus küsimust. Soovime teada, millistel kaalutlustel otsustas valitsus sellest direktiivist loobuda. Milline on olnud peaministri roll selle otsuse kujundamisel ja kas valitsuses oli ka ministreid, kes siiski seda toetasid? Miks pisendab valitsus naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte eest seismist sellise retoorikaga? Kas valitsus peab tõesti mõistlikuks maksta trahvi, selle asemel et neid meetmeid rakendada, ja kui suur see trahv saab valitsuse hinnangul olema? Samuti soovime teada, kuidas maandab valitsus seda riski, et Eestit nähakse naisi ja mehi ebavõrdselt kohtleva riigina, mis ka irdub euroopalikest väärtustest. Milline on valitsuse tegevuskava naiste ja meeste võrdse kohtlemise edendamiseks ning lubamatult kõrge soolise palgalõhe vähendamiseks? [Arupärimisele] on alla kirjutanud üheksa Riigikogu liiget. Aitäh!

Aitäh! Ja Lauri Laats, palun! (Lauri Laats täpsustab, et annab üle kaks arupärimist.) Kaks arupärimist. Aga palun siis neid omavahel eristada. Kui on üks üle antud, siis me saame teise arupärimise esitamise ajaks kella uuesti käivitada. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Riigikohtu [otsusest selgus] täna, et Sotsiaalkindlustusameti tegevus on olnud õigusvastane. Sellest lähtuvalt esitame Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teema on erihoolekande kriis ja sotsiaalministri vastutus. 

Riigikohus on hiljutises otsuses rõhutanud, et riigil lasub kohustus tagada erihooldekodu koht kõigile abivajajatele ning rahanappus ega teenusepakkujate vähesus ei vabasta selle kohustuse täitmisest. Kohus tuvastas, et Sotsiaalkindlustusameti tegevus on olnud õigusvastane. Samas näitavad nii kohtulahendid kui ka Riigikontrolli hinnangud, et erihoolekande järjekorrad on kasvanud, teenuskohtade arv ei vasta vajadustele ning inimesed ootavad abi aastaid, mis rikub nende põhiõigusi ja inimväärikust. 

Sellest lähtuvalt me esitamegi lugupeetud sotsiaalministrile seitse küsimust. Esimene ja, ma arvan, üks olulisimaid küsimusi on: "Riigikohtu hinnangul on Sotsiaalkindlustusameti tegevus olnud õigusvastane. Kuidas te hindate tekkinud olukorda, kus riik on jätnud täitmata oma põhiseadusliku kohustuse tagada erihooldekodu koht abivajajatele?" Tegelikult on inimesed kannatanud ja juba pikalt kannatanud.

[Teine] arupärimine on peaminister Kristen Michalile, teema on põlevkivi kaevandamise strateegia ja Eesti energiajulgeoleku kohta. Eelmisel nädalal tuli ilmsiks, et Eesti Energia on müünud erasektorile maha õiguse kaevandada päris suures koguses põlevkivi. Kõik see on toimunud kabinetivaikuses, nii et ei ole toimunud suuremat arutelu ühiskonnas. See on meie arust lubamatu. Ma saan aru, et kuna selliseid otsuseid on tehtud ja vastu võetud, siis see tähendab, et valitsusel tervikuna ei ole mitte mingisugust strateegiat, mis puudutab põlevkivi tulevikku. Loomulikult mõjutab see järgmisi põlvkondi ja mõjutab ka praegusi põlvkondi. Need otsused, mis sündisid, sündisid kabinetivaikuses ja nende kohta on siin ju ka erinevad ministrid öelnud, et nemad ei tea sellest mitte midagi. See mõjutab meid veel pikalt. 

Sellest lähtuvalt me soovimegi peaministrilt [aru] pärida ja esitame talle kaheksa küsimust. Me tahame selgelt teada, kas valitsus näeb, et põlevkivil on strateegiline roll energiajulgeolekus, või ei näe. Kui ei näe, siis mis põhjustel, ja kuidas üleüldiselt võiks põlevkivisektor meil edaspidi areneda? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kolm arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Järgnevalt teated. Täna on meil hea sõnum motoentusiastidele. Nimelt, täna toimub mootorratturite toetusrühma moodustamise koosolek. Täpsem info kolleeg Varro Vooglaiult, kes on siin Riigikogu saalis ka kohal. Head kolleegid, [kordan veel: toimub] mootorratturite toetusrühma moodustamise koosolek ja info kolleeg Vooglaiult.

Asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti esitatud arupärimine peaminister Kristen Michalile e‑hääletamise auditeerimissüsteemi puudujääkide kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen teie ees arupärimisega, mille Keskerakonna fraktsiooni liikmed esitasid eelmise aasta 17. detsembril ehk neli kuud tagasi, neli kuud tagasi esitatud arupärimine, millele saab loodetavasti vähemalt mingisugusel kujul täna ka vastatud. 

See on ju tegelikult enneolematu, neli kuud on möödas selle arupärimise esitamisest. See näitab juhtimistaset. Ja tegelikult see näitab ka seda, mida me igapäevaselt näeme erinevatest uuringutest, mille kohaselt on ka rahvas selgelt väljendanud seisukohta, et nad ei usalda praegust valitsust, nad ei usalda praegust peaministrit. Ka viimastest uuringutest selgub, et tegelikult ainult 7% Eesti rahvast toetaks peaministrit. 12–13% on üleüldine toetus koalitsioonile.

See teema, mida me tahtsime käsitleda juba mõnda aega tagasi, on e‑valimised, mis tegelikult suuresti võivad mõjutada valimistulemust ja kindlasti mõjutasid ka 2023. aasta valimistulemust. Ja see tulemus on siin käes: valdav enamus on Reformierakonna fraktsioonis, kes saab koostööd teha Eesti 200‑ga, neil on kahe peale koalitsioon moodustatud. Vaatamata sellele, et seda toetust ei ole, siis siiamaani toimetatakse ja toimetatakse rahva tahte vastaselt. Ja see on probleem. 

Lisaks sellele ei taheta arutada sellist olulist küsimust nagu e‑valimiste turvalisus: kui turvaline see on, kas on turvaline? Kui teadlased on leidnud mõningaid elemente, mis viitavad, et kogu selles e‑valimiste süsteemis on augud sees, siis tegelikult suuresti ei soovita ka seda arutada. 

Seda teemat on tõstatatud erinevates komisjonides. Ma mäletan, et korruptsiooni[vastases eri]komisjonis oli see minu arust 15. jaanuari päevakorda lisatud, aga koalitsiooni häältega hääletati see punkt maha, et seda mitte arutada. Kas siin võib olla korruptsiooni ilminguid? Loomulikult. Mõtleme loogiliselt. Kui on mingil viisil mõjutatud e‑valimisi, siis on ka tulemusi mõjutatud. Ja see on selgelt korruptiivne tegevus, kui see nii on. Mina ei tea. Aga Tallinna Tehnikaülikooli teadlane on testinud süsteemi ja selgelt avastanud puudusi.

Sellest lähtuvalt me esitasime kuus küsimust. Palusime ka valitsuse seisukohta, et arvestades neid probleeme, mis on ilmnenud juba siin detsembris eelmisel aastal, kas valitsus on nõus kogu e‑valimiste süsteemi üle vaatama ja [selle kasutamise] peatama kas või ajutiselt, niikaua kuni ei ole selge, kas süsteem on töökorras või mitte, kas seda on võimalik mõjutada. Ei, mitte mingisugust tegevust selles valdkonnas. Läheme täpselt sama süsteemiga edasi ja täpselt nii ongi. Lihtsalt tuletaks meelde, nii nagu ka sotsiaalminister Karmen Joller siin ütles, et niikaua, kuni me oleme siin enamus, peate meid kannatama. No rahvas juba ammu ei kannata teid ja seda näitavad ka kõik uuringud, küsitlused, mis on läbi viidud viimaste aastate jooksul. 

Nii et mina suhtuks väga tõsiselt, hea peaminister, sellesse arupärimisse ja rahva ootusesse. Tegelikult rahvas, nii nagu ma ütlesingi, pidevalt, igakuiselt väljendab oma meelsust ja see meelsus praeguse valitsuse osas ei ole positiivne. Aga ma loodan, et me saame vähemalt e‑häälte ja nende puuduste üle täna sellist konstruktiivset arutelu alustada, mis viib selle tulemuseni, et me saame tagada sellise valimissüsteemi, mis oleks ka rahva seas usaldusväärne. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Sellel tutvustusel, mida te just kuulsite, ei olnud vähimatki pistmist selle arupärimisega. Selle puuduse lahendamiseks ma loen siiski neid küsimusi. Arupärimise mittetutvustamisega tegelenud Lauri Laats ütles, et Keskerakonnal olid küsimused neli kuud [tagasi]. Ma siiski parandan, ei olnud neli kuud tagasi, vaid aastaid on teil küsimusi olnud. Keskerakond on toetanud e‑valimiste vastast liikumist ja seegi pole uudis. Nii et ärge tehke seda ainult nelja kuu [taguseks] küsimuseks, see [aeg] on teil ikka pikem. 

Aga jõuame siis ka arupärimise juurde. Esiteks: "Kas valitsus on valmis kaaluma e‑hääletamise korraldamise ajutist peatamist kuni auditeerimissüsteemi tuvastatud olulised puudused ja lüngad on sisuliselt kõrvaldatud ning sõltumatute ekspertide poolt kontrollitavalt lahendatud, ning kui ei, siis millistele konkreetsetele riskihinnangutele ja garantiidele selline otsus tugineb?" Vastus. Ei, valitsus ei kaalu e‑hääletuse võimaluse peatamist ega lõpetamist. Süsteem on olnud kasutusel 20 aastat ning on alati olnud turvaline ja põhjalikult auditeeritud. Valitsus tugineb oma hinnangus teadmisele, et e‑hääletamise turvalisuse tagavad tugev krüptograafia, mitmetasandilised matemaatilised kontrollid ja seaduses täpselt sätestatud protseduurireeglid, mis üheskoos maandavad riskid ja tagavad valimiste usaldusväärsuse.

Teine: "Kuidas hindab valitsus tehtud uurimistöö järeldusi ning kas valitsuse hinnangul on praegune e‑hääletamise auditeerimissüsteem piisav võimalike manipulatsioonide avastamiseks?" Vastus. Riigi valimisteenistus, kes täidab Vabariigi Valimiskomisjoni korraldusi ning on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus, on valimisseadusest tulenevate ülesannete täitmisel iseseisev. Seetõttu ei sekku valitsus riigi valimisteenistuse sisulisse töösse. Valitsus on taganud eelarve, et korraldataks valimisi, arendataks e‑hääletust ja [garanteeritaks selle] turvalisus. Valitsus eraldas 2025. aastal eelarvest täiendavalt pool miljonit eurot IT‑vajaku kompenseerimiseks, et tagada e‑hääletuse ja m‑hääletuse jätkusuutlikkus. 

Kolmas: "Milliseid konkreetseid samme kavatseb valitsus astuda, et laiendada ja süstematiseerida auditeerimisel kasutatavate veastsenaariumite loetelu, arvestades, et katses tuvastati 37 võimalikku veastsenaariumi, millest praegune tööriist avastas vaid viis?" Vastus. Valitsus ei sekku riigi valimisteenistuse sisulisse töösse, sest riigi valimisteenistus täidab Vabariigi Valimiskomisjoni korraldusi ning on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus ja on valimisseadustest tulenevalt ülesannete täitmisel iseseisev. Riigi valimisteenistuse ülesanne on valimisseadustest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalike tehniliste lahenduste arendamine ja haldamine. 

Neljas: "Kas ja millisel ajakaval plaanib valitsus muuta e‑hääletamise auditeerimise täielikult automatiseerituks ning sõltumatuks riigi valimisteenistuse igapäevasest kontrolliprotsessist?" Vastus. Valitsusel ei ole kavas sekkuda riigi valimisteenistuse töösse, kes valimisseadusest tulenevalt on oma ülesannete täitmisel iseseisev. 

Viies: "Kuidas kavatseb valitsus tagada, et audiitoritel oleks võimalik reaalselt ja tõendatavalt tuvastada olukorrad, kus e‑hääl on ekslikult arvesse läinud, hoolimata sellest, et valija on hiljem hääletanud pabersedeliga?" Vastus. Eesti valimissüsteem on olnud kasutusel 20 aastat ning on alati olnud turvaline ja põhjalikult auditeeritud. Valitsusel ei ole kavas sekkuda riigi valimisteenistuse töösse.

Kuues: "Millisel moel kaasab valitsus edaspidi sõltumatuid teadlasi ja eksperte (sh ülikoole ja rahvusvahelisi spetsialiste) e‑hääletamise auditeerimissüsteemi pidevasse testimisse ja arendamisse?" Vastus. Valitsus ei korralda valimissüsteemide tehnilist lahendust, arendust ega haldust. Vastavalt valimisseadustele on tegemist riigi valimisteenistuse pädevusse [kuuluva] ülesandega ja valitsusel ei ole kavas sekkuda riigi valimisteenistuse töösse. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Teie vastuses kõlas ju kenasti, et te ei taha kuskile sekkuda. Võib-olla on õige ka, et mida vähem sekkuda, seda paremini riigil läheb. Aga küsimus on ikkagi konkreetne: kas te väidate, et e‑valimised on absoluutselt läbipaistvad, absoluutselt adekvaatsed, mingisuguseid puudujääke seal ei ole, parandada midagi pole vaja, ja nii ta jääbki?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt tunnustan sellist liberaalset mõtteviisi – ehkki Keskerakond ongi liberaalide perest lähtunud –, et kui miski töötab, siis seda ei ole vaja reguleerida. Tunnen teis ära selliseid liberaalseid allhoovuseid, nii et pidage vastu! Seda esiteks. 

Teiseks, ei ole olemas süsteemi, milles aja jooksul ei oleks vaja arendusi või parandusi teha. Ka kõige paremaid süsteeme parandatakse ja arendatakse, korduvalt kontrollitakse, kuna tulevad uued ohud ja uued võimalused. Nii et seda kõike teeb riigi valimisteenistus. Põhiline ja kõige olulisem printsiip ongi ikkagi see, et riik valitsuse tasandil poliitiliselt ei sekku kuidagi valimiste korraldamisse. Meie tagame rahastuse. Seda süsteemi on regulaarselt uuendatud, ajakohastatud. On tulnud juurde näiteks e‑hääle korrektselt [süsteemi] jõudmise kontrollimine – saab kontrollida, [kellele] su hääl on läinud.

Ja ma ütleksin, et lisaks on ju kogu see mehhanism üldteada, aga mõned asjad võib üle korrata. Inimene saab oma häält mitu korda muuta, arvesse läheb viimane antud hääl. On juba mainitud nutitelefoniga kontrollimise [võimalus]. Valijal on võimalus hääletada pabersedeliga jaoskonnas kogu eelhääletamise ajal. Ja kui inimene hääletab nii interneti teel kui ka jaoskonnas, jääb kehtima jaoskonnas antud hääl. Elektrooniline hääl krüpteeritakse, seda saavad dekrüpteerida vaid Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed. Ja nii edasi.

Kritiseerijate erinevaid märkusi on mulle teadaolevalt Eesti arvestanud. Erinevaid raporteid, ka OSCE poolt, on kirjutatud ja ükski neist ei ütle, et e‑hääletamine pole turvaline. Ja see usalduse jutt, mida Lauri Laats arupärimist mitte tutvustades siin rääkis – no räägime siis e‑valimistest, ikkagi üle poole valimas käinutest usaldab seda süsteemi. See näitab, et seda süsteemi usaldatakse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tegelikult, kui natuke uurida seda küsimust, siis saab teada, et Eesti on põhimõtteliselt ainuke riik maailmas, kus e‑valimisi niimoodi järjepidevalt erinevatel valimistel kasutatakse. Mitmed riigid, [sealhulgas] Euroopa riigid, aga mitte ainult – Šveits, Norra, Prantsusmaa, Austraalia, Kanada, Saksamaa ja nii edasi –, on ikkagi [e‑hääletuse süsteemi] testinud, mõned isegi natuke proovinud, aga kõik loobusid sellest lihtsalt sellepärast, et see ei ole piisavalt usaldus[väärne], seda esiteks. Ja teiseks ei ole sajaprotsendilist garantiid, et kõik on turvaline, aus ja läbipaistev. Kas teie arvates tõepoolest on Eesti ainuke, kes suudab seda niimoodi laitmatult korraldada ja kõik teised seda teha ei suuda? Või milles see asi olla võib?

Aitäh! Ma arvan, et samasuguseid probleeme ja usaldamatust võib mis tahes valdkonnas esile kutsuda. Ma mäletan, kui ma olin majanduskomisjoni esimees siin majas ja me pidime tõsiselt arutama – ma ei taha kellegi suhtes irooniline olla, kindlasti on inimestel ka põhjendatud kaebusi – näiteks mobiil[sidevõrgus] 4G‑lt 5G‑le üleminekul tekkivaid probleeme. Mäletate ehk teiegi, millal neid antenne jälgiti, kutsuti üles neid maha võtma ja lausa põletama. Seda juhtuski arenenud riikides. Noh, täna on teie telefonis 5G, Lauri Laats siin surfab praegu 5G‑s ja kõigil on 5G, pole kahtlust, eks ju. Ja on teisigi asju. Ma olen kuulnud, et siin Riigikogus arutatakse näiteks chemtrail'e, mis lennuki kondensjälgedest tekib ja nii edasi. Igasuguseid asju saab arutada ja uskuda.

E‑valimiste puhul on see süsteem muudetud ikkagi selliseks, et see ei ole üksiti usupõhine. Nagu ma kirjeldasin, on võimalik paberil hääl anda, kui e‑valimisi ei usaldata, üle poole inimestest seda usaldab. On võimalik kontrollida oma häält, kui [tekib mingi kahtlus]. Või kui [valijale] tundub, et keegi teine vaatas [hääletamise ajal] üle tema õla, siis on tal võimalik uuesti hääletada. Kõiki [neid võimalusi] saab kasutada. Meie süsteem on tehtud ikkagi sellisena, et seda saaks kasutada ja see oleks töökindel. Ja lõppkokkuvõttes on see ka poliitiliselt sõltumatu. Nagu ma kirjeldasin, Riigikogu juures olev riigi valimisteenistus tegeleb sellega. Nii et sellisena on seda minu arvates ka hea [kasutada]. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Varsti möödub aasta aega sellest, kui OSCE ODIHR tuli välja oma raportiga, milles toodi esile terve rida puudusi Eestis kehtivas õiguses seonduvalt valimiste korraldamise ja läbiviimisega. Sellega seonduvalt tahtsin küsida, kas valitsus kavatseb nendele puudustele sellisel kujul tähelepanu pöörata, et tuleb parlamenti eelnõuga, mille abil ületada need puudused, millele OSCE ODIHR tähelepanu juhtis. Kas te juba olete selliseid ettevalmistusi teinud ja asunud vastavasisulist eelnõu koostama? Kui ei ole, siis kas on kavas seda teha sellisel viisil, et 2027. aasta Riigikogu valimiste ajaks saaksid need puudused vähemalt põhiosas ületatud?

Aitäh! Minule teadaolevalt on Justiits- ja Digiministeerium koostöös riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemi Ametiga asunud välja selgitama, millises osas on seadust vaja täpsustada, võttes arvesse neid raportis toodud märkusi. Selle tööga on alustatud eelmise aasta detsembris. Eesmärk on, et vajalikud muudatused jõuaksid 2026. aasta kevadise istungjärgu lõpuks siia. Loodetavasti [need] siis jõuavad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie usk e‑hääletamisse on ikka hämmastav. Kui me võtame [arvesse], et ka Venemaal on e‑valimised. Reformierakonna pime usk sellesse meie e‑hääletamisse on ikka nii nähtav, et ei kaaluta isegi mitte selle peatamist ega lõpetamist, vaid minnakse sellega edasi. Aga millised järeldused on valitsus teinud eelmistest valimistest, Riigikogu valimistest aastal 2023. Mida järgmiste, 2027. aasta valimiste kontekstis täiendatakse ja kas ikkagi need e‑hääletamise tulemused on nii kindlad, et neid saab pimesi uskuda?

Aitäh! Ma arupärimise küsimustele vastates kirjeldasin, et valitsus ei korralda valimissüsteemi tehnilist lahendust, arendust ega haldust. Sellega [tegeleb] riigi valimisteenistus. Riigi valimisteenistus täidab Vabariigi Valimiskomisjoni korraldusi ja on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus. Meie tagame rahastuse ja selle toe, mida täitevvõimult küsitakse. See on see tööjaotus. See on esiteks oluline. Teiseks, oleme andnud täiendava finantseerimise, et tagada erinevad tehnilised arendused ja valimiste läbiviimine, mida on vaja kindlasti ka tulevikus. Ja kolmandaks, mina ise arvan, et see ei ole usupõhine. Samamoodi, nagu e‑maksuamet või e‑valimised või e‑pangandus ei ole lõppkokkuvõttes usupõhised. Sa saad tegelikult kontrollida, kuidas need asjad lähevad, ja on tagatud nii salajasus kui ka kontrollimehhanismid. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on selline küsimus. Teatavasti valimiskomisjonil oma eelarvet ei ole ja valimiskomisjoni liikmete tööreisidega seotud kulud kantakse riigi valimisteenistuse eelarvest ja hüvitamiseks annab nõusoleku riigi valimisteenistuse juht. Teisalt, Riigikogu valimise seaduse järgi teeb valimiskomisjon järelevalvet valimisteenistuse tegevuse üle. Nüüd, õigusriigi põhimõtte kohaselt peaks järelevalveorgan olema sõltumatu, kuid praegu ei ole valimiskomisjon rahaliselt iseseisev ja tema tegutsemisvõimet võib mõjutada ka tema enda järelevalve all olev organ. Küsin, kas teie arvates on tegu korruptsiooniohtliku olukorraga, mida tuleks korruptsioonivastase seaduse kohaselt vältida.

Aitäh! Hea küsimus. Aga seni ei ole küll keegi juhtinud sellisel viisil tähelepanu, et valimisteenistuse puhul oleks tegemist korruptsiooniohtliku olukorraga. Ma ei tea, kui te arvate, et seal on mingeid riske, siis me võime alati kõrvalt vaadata regulaatoritena, ja see on Riigikogu pädevuses tegelikult vaadata. Aga mina ei ole jah kuulnud ühestki korruptsiooniriskist ega ühtegi tuvastanud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No on päris huvitav olukord tekkinud, kus teie usaldate e‑hääletust, aga rahvas ei usalda teid. Ehk siis sellest võiks nagu järeldada, kas ikkagi rahval on e‑hääletusse usk ja usaldus. 

Aga kui konkreetselt minna selle süsteemi juurde, siis ma lihtsalt tsiteerin ERR‑is [sõna saanud] teadlast – lihtsalt prille ei ole – Tarvo Treierit, kes tegi katse. Tsiteerin. ""Ma tegin hulga näidisvalimiskaste, kuhu ma igasse ühte tegin kunstlikult mingi vea sisse. Ja siis näitasin, et audiitorid saaksid neid kasutada õppimiseks, oma tööriistade kontrolliks, et kas need tööriistad on võimelised neid olukordi kinni püüdma," ütles ta. Treier tuvastas kokku 37 võimalikku veastsenaariumi, millest omakorda kasutas eksperimendis 17. Audiitorite kontrolltööriist tuvastas neist vaid viis." Mida see tähendab? Ta tegi 17 eksperimenti, 37 erinevat stsenaariumi on võimalikud …

Teie aeg!

… ja audiitorid tuvastasid neist ainult viis. Ehk tegelikult ei tuvastatud 12 viga, mis ta sisse [pani].

Aitäh, Lauri Laats! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Parteide reitingutel ei ole vähimatki pistmist e‑valimiste usaldusega. Aga kui soovite, võite proovida neid edasi seostada. Seda esiteks. 

Teiseks, Tarvo Treieri uurimistööst. Seesama Tarvo Treieri uurimistöö on ka Justiits- ja Digiministeeriumi ja teiste osapoolte läbi vaadatud ja see ei tuvastanud vigu auditeerimises ega turvauke e‑hääletamises, aga pakkus uusi lahendusi protsessi suuremaks automatiseerimiseks. Tema töö keskendus auditeerimise tarkvaralahenduse arendamisele ega hinnanud veaolukorra realiseeritavust. Samuti ei ole auditi rakendus audiitori ainus töövahend. Nii et üldjoontes praegune süsteem on hinnatud piisavaks. Detaile on siin hulganisti. 

Riigi valimisteenistus teeb nii või teisiti juba alates 2024. aastast koostööd Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega, et muuta e‑hääletamise auditeerimine läbipaistvaks ja automatiseerituks. Seda arendatakse pidevalt ja tehnikaülikooliga koostöö käigus täiendati juba Euroopa Parlamendi valimisteks audiitorrakendust automaatse krüptoprogrammide kontrolliga. Selles Tarvo Treieri teadusartiklis kirjeldatud lahenduse alusel arendab riigi valimisteenistus välja uue tarkvaralahenduse, mis [peaks] valmima 2027. aasta Riigikogu valimisteks. Alates 2027. aastast muutub kontroll kolmekordseks. Lisaks valimisteenistuse kontrollile ja audiitori järelevalvele saab audiitor oma uue rakendusega need kontrollid ka iseseisvalt ja automaatselt läbi viia. Nii et tegemist on kasuliku tööga.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Teie loodetavasti olete numbrite usku nagu härra Ansip kunagi. Ehk siis numbrid näitavad meile halastamatult, et üle 40% inimestest ei usalda e‑valimisi. On päris selge, et need ei saa olla ainult EKRE valijad. See on väga kõrge protsent ehk meil on ühed kõige-kõige ebausaldusväärsemad valimised valijate enda vaatest vaadatuna. Selles mõttes see puudutab teie ja kõigi järgmiste valitsuste legitiimsust, ka eelmiste valimiste legitiimsust. Nii et naeruvääristada seda teemat 5G [jutuga] on minu meelest täitsa kohatu. Eriti veel kontekstis, kui Lätis avastatakse kuritegelik grupeering, kes on selle nii-öelda IT‑taristu arendamisega tegelenud, ja president ütleb, et tuleb teha pabervalimised. Olukord on väga tõsine. 

Minu küsimus on, kas ODIHR‑i soovitusi võib ka seadustes rakendada ja need [murekohad] kähku korda teha, et usaldusväärsus valimiste vastu kasvaks.

Aitäh! Nende raportis toodud märkuste kohta ma juba vastasin teie kolleeg Varro Vooglaiule. Seda esiteks.

Teiseks, kui numbritest räägime ja niimoodi numbreid vahetame, siis üle poole valijatest käisid e‑valimas, ega nad kõik ei saanud olla ka Reformierakonna valijad. Nii et see tähendab seda, et inimesed seda süsteemi usaldavad ja Eestis kasutavad. Ja nagu kirjeldatud, selleks on ka kontrollimehhanismid. Seda ei pea pimesi uskuma, vaid selleks on kontrollimehhanismid olemas, kuidas [e‑hääletamise süsteemi] kasutada, kuidas on võimalik [e‑hääli] kontrollida ja kuidas on võimalik ka paberhäält anda, kui selle süsteemi vastu usaldust ei ole. Kõik need võimalused on. Ja siin kolleegidele vastates kirjeldasin ka, kuidas täiendavaid auditeid tehakse. 

Nii et jah, ma võin mõista küsimist, võin mõista vajadust selgitada ja seda peavadki eeskätt valimisteenistuse erapooletud eksperdid tegema. Aga ma ei mõista seda, kui poliitilist kampaaniat tehakse oma riigi tugevuste arvelt, milleks digitaalne areng on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! No siin on kolm meest, te kuulute sellesse klubisse – Michal, Maduro ja Putin – ja ülejäänud maailma riigid nagu ei usalda seda süsteemi. Minu küsimus on, miks te arvate, et teie troika on kõige targem ja kõige usaldusväärsem. Ei olnud ei Madurol enne, kui ta rööviti, usaldust eriti, ei ole ka teil valitsuses. Ma ei tea, kuidas Putiniga on. Aga miks see niimoodi on? Ülejäänud, Saksamaad ja Ameerika Ühendriigid, Hollandid ja nii edasi ei usalda, aga teie valitsus ja teie koos härra Maduro, härra Putiniga usaldate.

No aitäh! Sellised küsimused teevad ju Keskerakonnale ainult au. Ma näen, Lauri Laatsil on lausa liigutuspisar silmas. Midagi teha ei ole, tõepoolest hästi laetud küsimus. Aga ma siiski meenutan, et e‑hääletus võeti kasutusele aastal 2005. Sellest on ikka päris palju aega möödas juba.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Siin on palju juttu olnud sellest OSCE ekspertmissioonist ja nende 11 olulisest ettepanekust. Ma vaatasin üle, mitte ühtegi neist ei ole ellu viidud, [ei ole tehtud] ühtegi parandust. 

Te rääkisite siin, et see asi ei saa olla usupõhine, vaid see on ikka faktipõhine. Aga ma tuletan meelde, et valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ise on öelnud, ja see on lindis, et võimalus topelthäälte tühistamise ja e‑häälte anonümiseerimise etapis e‑hääled uutega asendada on. Ta lisas, et aga reaalset manipulatsiooni ei ole kunagi toimunud ega avastatud. Kui ma seda loen, siis mulle siiski tundub, et kuigi te siin püüdsite meile öelda, et kõik on faktipõhine, kindel ja turvaline, siis tegelikult te toetute just nimelt sellele, et te usute Arne Koitmäe sõnu, kuigi tehniliselt – ja Arne Koitmäe on ise seda tunnistanud – manipulatsioonid on võimalikud. Miks te siis neid kahte asja, usupõhisust ja faktipõhisust, segi ajate?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et e‑hääletuse turvalisuse ja salajasuse tagab muu hulgas ka see, et inimene saab oma häält muuta nii mitu korda, kui soovib. [Esiteks,] ta saab alati tagada selle, et tema hääletamine on salajane. Teiseks on võimalik nutitelefoniga kontrollida oma hääle kohalejõudmist. Ma arvan, et see mehhanism tagasisidena on oluline. Kolmandaks, valijal on võimalik hääletada pabersedeliga jaoskonnas kogu eelhääletamise vältel ja kui inimene hääletab nii interneti teel kui ka jaoskonnas, jääb kehtima jaoskonnas antud hääl. Neljandaks, elektrooniline hääl krüpteeritakse, seda saavad dekrüpteerida vaid Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed. Hääletaja valik ja hääletaja isikuandmed ei ole koos tuvastatavad. Enne häälte kokkulugemist eemaldatakse isikuandmed krüpteeritud häältest ja kokku loetakse anonüümsed hääled. Nii et sisuliselt on kasutusel digitaalne topeltümbrikusüsteem. See on see mehhanism, mis tagab turvalisuse.

Teiseks, kui te küsisite selle raporti kohta, siis ma teie kolleeg Varro Vooglaiule juba vastasin, et Justiits- ja Digiministeerium koos riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemide Ametiga toimetab sellega [ja hindab,] mida nendest märkustest ja kuidas arvesse võtta. Loodetavasti jõuavad [seadusemuudatused] Riigikokku 2026. aasta kevadise istungjärgu lõpuks. 

Kolmandaks, ma arvan, et see ei ole usupõhine. Nagu ma kirjeldasin, selleks on erinevad mehhanismid olemas. Maailma ajaloost on küll ja veel [teada] valimistega, sealhulgas e‑valimistega, [seotud] rikkumisi, kahjuks ka Eesti ajaloost. Nii et valimiste puhul tuleb alati silm peal hoida. Kriitiline vaade on teretulnud, aga ütleme nii, et digitaalse eduloo mahategemine on iselugu.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Hea peaminister! E‑valimiste turvalisusest ja sellest, kuidas me seda veel turvalisemaks saame teha, tulebki rääkida. Aga ma olen ausalt öeldes veidi hämmingus sellest loogikast, et kuna teil on väikene reiting, siis e‑valimised on kuidagi, ma ei tea, ebausaldusväärsed. Võib-olla te peaksite meenutama, kuidas Reformierakonnal läks kohalikel valimistel ja miks ometi te lubasite Keskerakonnal need valimised võita. Kas see oli mingisugune eksitus e‑valimistes või te ei suutnud kõiki neid probleeme lahendada? Ma lihtsalt imestan, et e‑valimised pidavat olema teie taskus, aga te ei võitnudki, võitis hoopis Keskerakond. Mis värk sellega on?

Aitäh! Kas te arvate, et ükski fakt rikuks head küsimust või lugu siin Riigikogus? 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite korduvalt, et te ei sekku valimisteenistuse töösse. Aga valimisteenistus teeb väga kehva tööd. Inimeste usaldus e‑hääletusse on aastast aastasse langenud ja ka valimisteenistuse juht on jäänud valetamisega vahele. Valimisteenistuse nõunik ei mäleta, kuidas toimus paar aastat tagasi pistelise kontrolli protsess, kas valimisvaatlejad saadeti ruumist välja ja nii edasi. Te ju mõistate, et valimisteenistuse ebakvaliteetne töö heidab varju ka valimiste võitjale ehk ka teile. Kui usaldus kaob, kannatab kogu valimiste usaldusväärsus, sealhulgas usaldus valitsuse suhtes. Aga kuna see teid ei huvita, siis tekib küsimus, kas te juba teate, kui kindlalt te aasta pärast koos Parempoolsetega e‑hääletuse abil valimised võidate.

Aitäh! Kui te küsite, kas selgitused peavad olema arusaadavad, siis loomulikult, kõik peavad tegema oma parima. Ma olen kindel, et valimisteenistus teeb oma parima. Ja eks need, kes tahavad aru saada, küll saavad aru ka.

Teiseks, tulevaste valimiste tulemusi me võime prognoosida, aga me ei oska ju keegi öelda, kuidas meil valimistel läheb. Eks kõik teevad oma parima. Ja nagu siin saalis näha, osa võitleb e‑valimiste vastu ja teised arvavad, et need ei sega nende tulemust. Nii et eks siis vaatab.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Sellele eelmisele küsimusele vastates te meenutasite e‑valimiste algusaega. Äkki parandate mu mälu, kas see oli sel ajal, kui Reformierakond Venemaaga viisavabadust soovis kehtestada? Ajas tagasi minnes mulle meenub, et see oli vist umbes samal ajal.

Aga üks küsimus on see, et miks ikkagi Eesti peab olema samas nimekirjas Venemaa ja Venezuelaga, kus e‑valimiste teel riigijuhte valitakse. Ei ole neis kummaski riigis häid tulemusi e‑valimiste abiga olnud. Miks te arvate, et Eestis peaks siis see asi parem olema? Tahaks väga teada, kuidas meie nende kahe teise riigi kõrvale sobime.

Aga lisaks küsin veel, et AI pöörase arenguga on tekkinud igasuguseid uusi riske. Paar päeva tagasi alles oli uudis, et tehisaru uued versioonid suudavad avastada turvaauke ja täita erinevaid häkkimisega seotud eesmärke paremini, kui suured inimestest koosnevad meeskonnad seda kunagi on suutnud teha. Kas te selles kontekstis ei näe ikkagi tõsiseid julgeolekuriske meie e‑valimistega seoses?

Aitäh! Esiteks, sellest riikide nimekirjas olemisest. Sinna panete Eestit teie ja härra Ernits. Ärge pange! Seda esiteks. Me oleme siiski NATO ja Euroopa Liidu riik, kus on toimiv valimissüsteem ja demokraatia vabadel valimistel. Inimesed saavad valida, keda nad riigi ja parlamendi juhtimises paremaks peavad. Nii see käib. Nii et ärge seda viga tehke, et te panete meid sellesse ritta. 

Teiseks, tehisintellekti arengust. Jah, minagi olen selle suur entusiast ja loodan, et see aitab meil produktiivsust kasvatada, tõstab meie tehtava töö väärtust ja võimendab häid asju. Kindlasti igal väga võimsal uuel süsteemil on ka võimalus valede või pahatahtlike inimeste kätte sattudes mõjutada meid negatiivselt, olgu selleks massiivsed andmepäringud, tekstide võltsimine või, nagu kolleegid siin enne kirjeldasid, videote ja piltide võltsimine viisil, et me ise ei usu, mida me näeme, või siis usume, mida näeme, ja see ikkagi ei vasta tõele. Nii et riske on mõlemat pidi, nii kaitsjatel kui ka ründajatel. Ja tihtipeale ründajate eelis on alati see, et rünne peab ainult ühel korral õnnestuma, kaitse peab iga kord õnnestuma. Nii et riske on. 

Kindlasti tuleb ka tulevaste kübersüsteemide, muu hulgas pangandussüsteemide [ja üldse] erinevate süsteemide puhul, mis elektrooniliselt töötavad, jälgida seda, et tehisintellekt ei looks selliseid uusi riske, mida ei ole täna arvesse võetud või mida ei ole võimalik [tuvastada]. Nii et loodetavasti [rakendatakse] tehisintellekti kõikvõimsaid mudeleid ja uuemaid mudeleid pigem meie kasutuses olevate digitaalsete süsteemide kaitsemehhanismides. Ma saan aru, et tehisaru arendajad samamoodi panustavad sellesse koostöös kõikide suuremate arendajatega. Needsamad uued tehisarusüsteemid on juba pilootprojektidena avatud suurematele arendajatele just selleks, et leida needsamad vead üles, need vead tuvastada, mida tõepoolest pole inimesed avastanud. Nii et eks seegi näitab, et digitaalne süsteem tihtipeale võib olla ausam ja sirgjoonelisem kui inimeste vaade. Seetõttu on see võib-olla ka positiivne võimalus vaadata üle kõik oma tehtu.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. 

Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea peaminister! Peaminister ütles siinsamas puldis, et e‑valimiste süsteem on meil olnud juba 20 aastat – 20 aastat – ja see peaks nagu näitama, et meie e‑valimised on turvalised ja sellega peaks nagu leppima. Peaminister ütles, et üle 50% valijatest kasutas [viimastel valimistel] e‑hääletust, aga samas on olemas uuringud, mis selgelt näitavad, et üle 40% inimestest ei usalda e‑valimisi. Aga see ei loe! See ongi praeguse valitsuse ja Reformierakonna retoorika.

Hea kolleeg Peeter Ernits tõi välja veel kaks nime ja riiki, kes kasutavad e‑valimisi. Eks nad võtsid meist eeskuju. Ja siis, kui me selle rakendasime, nad ka jälgisid mängu ja vaatasid, et tegelikult on see hea süsteem, järelikult on võimalik manipuleerida valimiste tulemustega. Mina ei usalda neid valimisi ei Venezuelas ega Venemaal.

Loomulikult on igasse e‑keskkonda võimalik sisse murda, on võimalik sellega manipuleerida. Tegelikult kogu e‑valimise süsteemi juures on ju väga tõsine probleem selles, et keegi ei suuda tuvastada [rikkumisi] ja hääli [pole võimalik pärast üle] lugeda.

Ehk siis kogu meie valimiste süsteem ei ole ühetaoline. See on probleem ja sellest on ju pidevalt räägitud. Meil on valimiste vaatlejad – ja me teame, et valimisjaoskondades toimetavad jaoskonna töötajad, sinna on võimalik siseneda, näitad dokumenti, paned allkirja, saad paberilehe, bülletääni, lähed vastavasse kabiini, täidad selle ära ja siis paned sinna valimiskasti. Ja kõik need sedelid on hiljem uuesti tuvastatavad, loetavad ja tagantjärele kontrollitavad. [Hääli on üle] loetud ju mitmeid kordi olenevalt olukorrast ja kaebuste arvust. Ehk see on kõik arusaadav ja kõik vaatlejad saavad sellest tegevusest ka aru. See on see, mis tegelikult näitabki, kui läbipaistev kogu see valimissüsteem võiks olla.

Nüüd, e‑valimiste puhul paratamatult tekib palju küsimusi. Sul on üks ruum, kus on server, arvutid, ja vaatlejad lastakse sinna ruumi sisse ja neile öeldakse, et näete, siin on meil süsteem, siin on meil arvutid, siin on need võtmed, mis avavad kogu selle süsteemi. Ja tihtipeale see piirdubki selle teadmisega, et ma vaatan, et jah, arvuti on olemas – ma mõtlen siis vaatleja poolt vaadatuna –, aga seda, mis seal arvuti sees toimub, saavad [näha] hästi vähesed. Ehk siis neid spetsialiste väga palju ei ole. 

Ja nüüd, kui me tulemegi ühe spetsialisti juurde, kellest siin oli ka juttu, siis tõesti, peaministril on õigus, et valimisteenistus on teinud juba alates 2024. aastast koostööd Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega, et muuta e‑hääletamise auditeerimist läbipaistvamaks, selgemaks ja automatiseeritumaks. Täpselt sedasama kajastati ju ka eelmise aasta 15. detsembri ERR‑i loos.

Sellesama koostöö raames valimisteenistusega avastaski Tallinna Tehnikaülikooli teadur Tarvo Treier vead. Ja jällegi, ma loen ette täpselt, mida teadlane Tarvo Treier tuvastas, ma tsiteerin teda. "Ma tegin hulga näidisvalimiskaste, kuhu ma igasse ühte tegin kunstlikult mingi vea sisse ja siis näitasin, et audiitorid saaksid neid kasutada õppimiseks, oma tööriistade kontrolliks, kas need tööriistad on võimelised neid olukordi kinni püüdma," ütles ta.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

"Treier tuvastas kokku 37 võimalikku veastsenaariumi, millest omakorda kasutas eksperimendis 17. Audiitorite kontrolltööriist tuvastas neist vaid viis." 37 võimalikku veastsenaariumi, neist 17 [kasutas ta katses] ja audiitorid suutsid nendest tuvastada ainult viis. Ja kujutage ette, kui täpselt samamoodi manipuleeritakse iga toimiva süsteemiga, mida valimisteenistus kasutab valimiste läbiviimiseks, ja see [nakatatakse] pahavaraga. Jah, meil on olemas audiitorid, kes suudavad mingis osas midagi tuvastada, aga suuremal määral, nagu ka selles katses välja tuli, ei suudetud seda teha. 

Ja see ongi see, millest me ju räägime. Seetõttu me tegime arupärimise küsimusega, kas praegune valitsus annaks juhiseid valimisteenistusele, et kogu süsteem üle vaadata ja panna vähemalt selleks ajaks, kuni asjad on selgeks räägitud ja kõik need vead tuvastatud, kogu e‑süsteem pausile. Sellist valmisolekut ei ole. 

Ja loomulikult see on probleem. Minu arust üks probleem kogu selle temaatika juures on see, et nende 40% inimeste häält, kes ei usalda e‑valimisi, ei soovita üldse kuulda. Neid nagu ei eksisteeriks. 

Mispärast teised riigid, välja arvatud Venemaa ja Venezuela – ma ei tea, kas Venezuela peale [viimase] juhi kõrvaldamist veel hakkab tulevikus e‑valimisi kasutama või mitte, seda näitab aeg –, nagu Euroopa riigid, Skandinaavia riigid – ma tean, et neid katseid on tehtud, teatud piirkondades teatud kohalikud omavalitsused on katsetanud e‑valimisi –, ei ole võtnud neid süsteeme kasutusse? 

Tegelikult on sellel väga lihtne põhjus. Nendes piirkondades ja riikides on tehtud uuringud, küsitlused, mille kohaselt on kohalik kogukond selgelt öelnud, et ei, meie ei usalda e‑valimisi. Ja see ei ole olnud enamus – et enamus rahvast on öelnud, et ei, me ei usalda –, vaid see on olnud 15–20% [inimesi]. Juba sellest piisas nende valitsuste ja kohalike omavalitsuste juhtidele, et aru saada, et nende e‑valimistega, mis olid planeeritud, ei saa edasi minna. 

Meie rahvast ütleb üle 40% selgelt, et me ei usalda e‑valimisi, aga selle peale öeldakse, et ei ole hullu, läheme edasi. Need valimised on vajalikud. Aga valimised peavad olema selged, läbipaistvad, ühetaolised ja ausad. Ainult pabersedelil hääletus saab seda tagada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Millal see oli, kui Kalle Palling oli veel siin ja me käisime Saksa visiidil ja kohtusime Saksa parlamendi, Bundestagi digikomisjoni liikmetega? Neid oli päris palju ja enamik olid soliidsed härrasmehed. Ja loomulikult viis kolleeg juttu Eesti e‑riigile ja e‑valimistele ka, aga see põrkus täiesti nagu vastu seina. Kui pärast Saksa kolleegidega rääkisin – ma rääkisin üsna paljudega seal –, ütlesid nad, et ei, meie sellise riskantse asjaga tegelema ei hakka. Ja Saksa konstitutsioonikohus on juba 2009. aastal öelnud, et see [hääletus]viis ei vasta põhiseadusele, sest tavakodanikud ei saa seda kontrollida.

Aga Vladimir Vladimirovitš Putin on öelnud, et kaasaegsed tehnoloogiad peavad kodanike osalemise mugavamaks ja kättesaadavamaks tegema ning oluline on tagada, et valimised oleksid usaldusväärsed. Ja tema hea kolleeg Nicolás Maduro on öelnud niimoodi, et Venezuelas on maailma kõige turvalisem valimissüsteem, Venezuela valimised on igati turvalised. Noh, Maduro ise on juba kusagil Ameerika vangitornis, aga vastuseks [eelmisele kõneleja küsimusele], et kas edaspidi toimuvad seal e‑valimised, ma võin kinnitada, et Venezuelas jätkuvad need ka edaspidi.

Aga ma mäletan üht kunagist ameeriklaste uuringut, kus oli [käsitletud] Venemaa e‑valimisi. Mul on meeles see Moskva kaart nende linnaosadega. Seal oli kaks pilti. Ühel pildil olid tulemused e‑häälte järgi ja teisel pildil paberhäälte järgi. [Need] olid sootuks erinevad. See oli ühes Ameerika uuringus.

Aga jah, tõepoolest, pangakaardiga on võimalik siin maksta ja ma arvan, et võib-olla mõni üksik inimene, kuigi mõned, ka Reformierakonna nimekad tegelased, on mulle isiklikult öelnud, et parem on igaks juhuks maksta sularahaga, et suur vend võib jälgida. Üks tuntud reformierakondlane – ta peaks tänase päevani [Reformierakonnas] olema – võtab ühe kindla koha peal ühest kindlast automaadist raha välja, et sellest ei jääks jälge [maha]. Tal on väga tuntud nimi ka.

Aga jah, usaldus. Me näeme ka tänases Eestis, et kodanike usaldus praeguse režiimi vastu on väga suur. Selle koha pealt on auväärt valitsejal õigus, kui ta ütleb, et Eesti on korda tehtud ja nüüd on aeg unistada.

Meie arupärimine [anti üle] tõesti enne jõule, varsti on jüripäev, üle nelja kuu on sellest möödas. Ma saan aru, et Reformierakonnal on kõvasti tööd ja mingid tüütud arupärimised, mis neli kuud tagasi või veidi hiljem esitati, nagu segavad riigivalitsemist, tõsiselt segavad riigivalitsemist. Ja seetõttu võib-olla kolleegid peaks nagu vähem küsima. Riigivalitsemine on tõsine töö, eriti kui riik on veel korda tehtud.

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll paar minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Kui riik on korda tehtud, nagu me kõik näeme siin. Kuigi ma rääkisin mõni päev tagasi ühe Lõuna-Eesti endise vallavanemaga, kes ütles, et kaugele võib minna, et uut jüriööd oleks vaja. Ma arvan, et te saate aru, millist jüriööd ta mõtles. Aga kontrastid on väga suured. Auväärt valitseja on veendunud, et Eesti on korda tehtud ja nüüd on aeg unistada. Ma tõesti vabandan, et me julgesime sellise arupärimise esitada neli kuud tagasi ja võib-olla peaks edaspidi laskma valitsejatel valitseda oma kõrge usalduse pinnalt. Nii et võib-olla üleskutse kolleegidele: ärme segame valitsejaid unistamast. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! No peaminister räägib, et e‑valimiste süsteemi usaldusväärsus ei ole mitte usu-, vaid objektiivsete faktide usaldamise küsimus. Ja siis möödub minut või paar ja saab selgeks, et see, millele ta toetub, on valimisteenistuse juhi ausõna, et manipulatsioone ei ole toimunud. 

Sest kui te mäletate, siis ligi aasta tagasi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe tunnistas, et e‑hääli on võimalik uutega asendada topelthäälte tühistamise ja e‑häälte anonümiseerimise faasis. See on juba see faas, kus ei ole enam kasu mobiiltelefoniga millegi kontrollimisest või oma hääle muutmisest. See faas on peale seda, kui hääletamine on lõppenud. Koitmäe lisas, et on küll võimalik [hääli] asendada, aga ausõna, sellist manipulatsiooni ei ole kunagi toimunud.

Ma korra mõtlesin, et peaminister segab kaks asja [kokku], et tegelikult ta ei toetu usaldusväärsetele faktidele, vaid tegelikult usupõhiselt usaldab e‑valimisi. Aga siis mõtlesingi, et kui ajas tagasi vaadata, siis eks elukogemus õpetab. Omal ajal, kui Kristen Michal kilekotiga sularaha parteikontorisse tassis ja siis PR‑nõunike soovitusel valge kampsuni selga pani ja ütles, et ausõna, mingeid rikkumisi pole olnud, siis ta vähemasti ise hakkas uskuma, et inimesed hakkasid teda uskuma. Tegelikult ei hakanud. Meil on Eesti ajaloo kõige madalama usaldusreitinguga peaminister, kes tuleb siia pulti ja ütleb: usaldage mind, e‑valimised on turvalised. Ei usalda. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Valimissüsteemi tegelik väärtus seisneb selles, kas rahvas usaldab seda, kas see on kontrollitav ning kas see vastab põhiseaduslikule vaimule ja mõttele. Siin on põhjust tõsiselt muretseda. 

Esiteks, põhiseaduslik küsimus. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab selgelt, et Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning toimuvad ühel päeval. E‑hääletamine aga toimub mitmel päeval ja hoopis teises vormis kui traditsiooniline hääletamine. See tekitab vältimatult küsimuse, kuidas on selline lahendus põhiseaduslikult põhjendatud.

Teiseks, läbipaistvus ja sõltumatu kontroll. Kui meile kinnitatakse pidevalt, et e‑valimiste süsteem on turvaline ja usaldusväärne, siis tekib loomulik küsimus, miks ei ole lubatud selle toimimist täiel määral ja sõltumatult kontrollida nii meie kohalikel valimisvaatlejatel kui ka rahvusvahelistel ekspertidel. Kui süsteem on tõesti nii hea, siis ei peaks ju olema midagi, mida oleks vaja varjata. Mida rohkem vassimist ja varjamist, seda rohkem tekib ka kahtlusi. Usaldust ei saa nõuda, usaldus tuleb välja teenida.

Kolmandaks, e‑häälte lugemise küsimus. Inimestel on õigustatud küsimus, miks e‑häälte tulemused avalikustatakse hiljem kui pabersedelite tulemused. Pabersedeleid tuleb füüsiliselt üle lugeda, e‑hääled on ju digitaalselt olemas. Ometi, me teame kõik, venib e‑häälte tulemuste avaldamine mitte minuteid, vaid lausa tunde. Küll süsteem hangub, küll on muud põhjused. 

Neljandaks, andmete säilitamine ja hilisem kontrollitavus. Pärast valimisi hävitatakse väga kiiresti e‑hääletamise andmekandjad, koos protokollidega kusjuures. See tähendab, et hilisem sõltumatu kontroll muutub sisuliselt võimatuks, aga kuidas siis saab kodanik hiljem veenduda, et keegi pole pahatahtlikult tema eest hääletamas käinud või tema ID‑kaarti salaja kasutanud? 

Lõpetuseks vaba tahte küsimus. See on võib-olla kõige olulisem probleem üldse. Jaoskonnas hääletades on võimalik tagada, et inimene teeb oma valiku ise, salaja ja kõrvalise surveta. E‑hääletuse puhul sellist garantiid tegelikult ei ole. Me ei tea, kas inimene hääletab kodus oma vabal tahtel või teeb seda tema kõrval keegi, kes mõjutab, survestab või lausa käsib. Minister ütles küll, et inimene saab hiljem jaoskonda minna ja oma häält muuta, aga milleks see vajalik on? Võimalik, et inimene, keda survestatakse, ei saa selleks oma ID‑kaarti kätte või ei ole tal selleks transporti. See on piisav põhjus mitte lubada e‑hääletust. 

Nagu ikka, me teame, et mida pimedam ja kontrollimatum hääletus on, seda ebausaldusväärsem see on. Demokraatia ei saa püsida puhtalt usul, pimedal usul, nagu peaminister soovib. Demokraatia püsib usaldusel, aga usaldus saab toetuda ainult läbipaistvusele, kontrollitavusele ja õigusriigile. Kuna e‑valimisi ei suudeta tehniliselt usaldusväärselt läbi viia, siis tuleb need lõpetada. Usaldusväärsus on tähtsam kui mugavus. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Jaa, suur tänu! Minule tundub ka, et Eesti riiki justkui ei võeta tõsiselt. Olles kuulanud peaministri vastuseid arupärimises esitatud küsimustele, jääb paratamatult selline mulje. Kui meil on põhiseaduse esimeses paragrahvis deklareeritud ideaal, et Eesti riik on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis peaks ju olema elementaarne, et me suhtume ka demokraatia põhimõttesse täie tõsidusega ja püüame pingutada selle nimel, et Eesti riigis oleks avaliku võimu teostamine korraldatud tõepoolest demokraatlikult ja et see baseeruks rahva enamuse tahtel. 

Mis on esimene asi, mida me peaksime tegema, kui me tahaksime seda ideaali tõsiselt võtta? Esimene asi on see, et me peaksime tagama valimiste läbipaistvuse, kontrollitavuse, aususe, et selle suhtes ei oleks kellelgi mingisuguseid põhjendatud kahtlusi. Ometi me teame, et Eesti Vabariigis on kujunenud välja just nimelt paljuski selle e‑hääletamise süsteemi tõttu olukord, kus ligemale 40% kodanikest ei pea seda valimissüsteemi usaldusväärseks. 40%! Me ei räägi siin sellest, et 5% või 10%, mis oleks juba väga palju. Kui 10% kodanikest ei usalda valimissüsteemi, siis on järelikult süsteemiga midagi ilmselt valesti. Aga kui see number ei ole mitte 20% või 30%, vaid lausa 40%, siis see on tegelikult ju täiesti skandaalne olukord. Sellise olukorra jätkumist ei tohiks päevagi sallida.

Ja mida ütleb peaminister selle peale? Ta ütleb kuidagi niimoodi pooleldi naljatlemisi, et aga noh, üle poole ju usaldavad, milles probleem. Te ise ütlesite, et 40% ei usalda – noh, lihtne matemaatika –, järelikult neid, kes usaldavad, on rohkem kui neid, kes ei usalda. No öelge mulle, kas sellest jääb mulje, et võetakse tõsiselt seda omariiklust meil siin. Kas võetakse tõsiselt demokraatliku ühiskonnakorralduse ideaali? No ei võeta! See ei ole mingisugune naljakoht. See on väga tõsine probleem, millesse tuleks suhtuda täie tõsidusega. 

Muidugi, ega sellega ei piirdu see mittetõsine suhtumine demokraatia ideaali. Vaatame näiteks olukorda, et Eesti riigis presidenti rahvas valida ei saa. Sügisel toimub meil järjekordne presidendi määramine või nimetamine – nimetage seda, kuidas soovite –, aga rahvas teatavasti ei saa valida endale riigipead, ei saa esitada ka riigipeakandidaate. 

Või kui me vaatame olukorda, et rahvaalgatuse õigus puudub.1920. aasta põhiseadusega oli see õigus ette nähtud, 1933. aasta põhiseadusega oli see õigus ette nähtud, aga enam ei ole, 1992. aasta põhiseaduses seda sätestatud ei ole. Teisisõnu, rahvas ei saa algatada parlamendis seaduseelnõusid ega saa algatada ka referendume. Kes saab algatada referendume? Ainult Riigikogu, aga Riigikogu pole seda teatavasti – mis see nüüd teeb? – rohkem kui 22 aastat teinud. Varsti on juba veerand sajandit möödas sellest, kui viimati oli rahval võimalik midagi referendumil otsustada. 

Nii et kui kõik need asjad kokku panna, ei saa lihtsalt jõuda mingi muu järelduseni kui see, et kogu see demokraatia on meil üks suur mäng ja illusioon, selline etendus, mida inimestele esitatakse, aga tegelikku soovi lähtuda Eesti riigielu korraldamisel demokraatia ideaalist ei ole. 

Mõnest üksikust väitest veel, mida peaminister esitas. Ta ütles, et e‑hääletamise süsteem on meil olnud kasutusel juba üle 20 aasta, järelikult see on turvaline. No aga sellest, et see on olnud kasutusel üle 20 aasta, ei nähtu, et see on turvaline. Vastupidi, kui me vaatame fakte, siis nähtub, et see just nimelt ei ole turvaline. Aasta aega tagasi, 2025. aasta alguses, Kristjan Düüna ja Tarvo Treier tulid välja oma publikatsiooniga, kus toodi esile, et 2023. aasta Riigikogu valimiste selles faasis, mille käigus eemaldati tühistatud hääled – need olid tühistatud selle tõttu, et hilisema paberhääletamise teel oli muudetud oma esialgset valikut – ja anonümiseeriti e‑hääled, oli võimalik lisada teadmata hulk uusi e‑hääli. See on fakt! See on ju fakt, mida ei saa ümber lükata ka peaminister. Kuidas siis saab sellises olukorras nimetada sellist süsteemi usaldusväärseks? Ei saa!

Ja veelgi enam, kui me vaatame, kuidas on tagatud reaalselt nii-öelda usaldus selle süsteemi vastu …

Kas soovite lisaaega?

Ei, ma arvan, et ei soovi, ma lõpetan kohe ära.

… siis me näeme, et kogu usaldus baseerub usaldusel kahe audiitori vastu, kelle on palganud valimiste korraldaja ja läbiviija. See on ju naljanumber! See ei ole usaldusväärne aus valimiste süsteem ja oleks tagumine aeg hakata suhtuma täie tõsidusega sellesse, et me peame tagama valimissüsteemi tegeliku läbipaistvuse ja kontrollitavuse. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Härra peaminister! Head kodanikud, kes meid vaatavad, ja ka kolleegid siin saalis! Valimised peaks olema demokraatia pidupäev, nagu öeldakse, ja inimesed võiksid lausa lipsu ette panna ja minna sellele pidupäevale. Kuid paraku on niimoodi, et kui sa ei tunneta, et see pidupäev on sinu jaoks usaldusväärne, siis võib sellel tõesti plekk küljes olla. 

Mina ei tea, kas e‑valimised on usaldusväärsed või ei ole. Samamoodi, ma arvan, suurem osa Eesti rahvast [ei tea]. Küll aga on Eestil hea maine mõnes mõttes, me oleme e‑riik. Ja ilmselt ka sellest tingituna on mitukümmend aastat vaieldud sel teemal, kas e‑valimised on turvalised või mitte. On väga palju sellest ka kinni hoitud [ja öeldud], et ei, kuidas me saame sellest loobuda, meie hea maine saab ju siis kannatada.

Ma olen üldiselt selline loogika armastaja. Vaatame seda, kui palju riike maailmas kasutab e‑valimist, mis iseenesest on ju hästi mugav. Tõesti, sa ei pea kuhugi minema, sa teed arvuti lahti ja saad valida.

Ma [vaatasin] täna järele, kui palju neid riike on, ja küsisin isegi ChatGPT käest seda. Ta ütles niimoodi, et riikide puhul, kus kasutatakse üleriigilist internetihääletust, on Eesti maailma liider aastast 2005. Rohkem [selliseid riike] ei ole. Riigid, kus kasutatakse elektroonilisi hääletusmasinaid kohapeal: India kasutab täielikult elektroonilisi hääletusmasinaid, Brasiilias on samamoodi valimiskastide kasutuse juures ka elektroonilised masinad. Filipiinidel on neid kasutatud. Belgias on need osaliselt mõnes piirkonnas kasutusel ja Ameerikas on ka katsetatud elektroonilisi masinaid. Riigid, kus on katsetatud või piiratud kujul kasutatud internetihääletust: Šveitsis on mõned pilootprojektid olnud, Kanadas mõnes omavalitsuses on proovitud, Austraalias teatud valijagruppidele, näiteks erivajadustega inimestele. Ka Prantsusmaal on katsetatud, samamoodi Norras, kuid Norra loobus. Ja riigid, mis on e‑hääletusest loobunud või seda piiranud: Saksamaa lausa keelas elektroonilised hääletusmasinad läbipaistvuse probleemide tõttu, Holland pöördus turvaprobleemide tõttu samamoodi tagasi pabersedeliga [hääletamise] juurde.

Ehk siis maailmas on väga palju riike, aga keegi sellisel kujul nagu meie e‑valimist ei kasuta, sest juhitakse tähelepanu turvariskidele. Ma ei tea, kas me oleme nüüd nii palju targemad, et me suudame neid vältida. Paljud eelkõnelejad viitasid väga täpsetele andmetele ja uuringutele. Ma ei hakka neid üle kordama, aga ka meie Isamaa fraktsioonis oleme kohtunud IT‑arendajatega, kes ütlevad, et turvaaugud on olemas. Ma olen ka küsinud mitu korda, kas on teoreetiline variant, et kui kellelgi on tagaukse võti, siis ta saab e‑valimise tulemustes muudatusi teha. Nad on vastanud jaatavalt.

Teatavasti me oleme [kuulnud], kuidas ühel päeval maandati kõik Lufthansa lennukid, sellepärast et keegi häkkis [süsteemi] sisse. Sellepärast minu ettepanek on ka, et niikaua, kui ei ole e‑hääletus turvaline … Lõppkokkuvõttes, mida see turvalisus tähendab? Turvalisus tähendab seda, et demokraatia, mille korral peaks rahvas otsustama, kes meid valitsema hakkab ja kuhu me peaksime tulevikus jõudma, võib olla ohus, kui keegi kuritarvitab valimistulemuste muutmisega valimis[süsteemi].

Nii et ma arvan, et Eestil oleks õige aeg mõelda selle peale, kas ei oleks targem muuta e‑valimisi turvalisemaks või pöörduda tagasi [ainult] pabersedelite [kasutamise] juurde, nagu teeb ülejäänud maailm. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Mart Maastik, ma saan aru, et te läksite kogemata sõnavõtusoovi [nupule] pihta. (Saalist vastatakse.) Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Soovib! Palun, Riigikogu kõnetoolist.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Üllatust ei sündinud, ütleme nii. Arupärimine, mis pidi olema info hankimiseks, osutus hoopis poliitiliste ilukõnede vooruks, kus peamine mõte oli maha teha digiriiki, e‑hääletusi ja öelda, et me ei näe arvuti sisse. No vot, nüüd me seal siis oleme. Ja siiski, üle poole Eesti inimestest kasutab seda võimalust hääletada. Mehhanismid selle turvalisuse tagamiseks on olemas, valimised viiakse läbi sõltumatult. Andre Hanimägi oli meeldivalt irooniline kogu selle palagani suhtes siin, võib-olla tasuks tema sõnumilegi tähelepanu pöörata.

Aga jah, ma ütlen ausalt, et mind ikkagi üllatas see EKREIKE kokkusaamine. Varem ma olen näinud, kuidas EKRE väga aktiivselt võitleb e‑valimiste vastu, kuidas Keskerakond [umbes] aastal 2013 – siis Lauri Laats oli veel sotsiaaldemokraatides, aastal 2015 sai temast keskerakondlane, nüüd saab ta vastusõnavõtu ka, see võimalus avaneb –, asutas selle, mis iganes MTÜ Ausad Valimised, millele Tallinna linn andis raha ning mis tegi plakatikampaaniat ja rääkis, kuidas e‑valimistel varastatakse hääled ja nii edasi. Aga nüüd on EKREIKE selles [küsimuses] kõik kolmekesi kokku saanud, liitunud on ka Isamaa. Aus värk, kapist väljas. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi lõpetame esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa, Aleksei Jevgrafovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti esitatud arupärimine peaminister Kristen Michalile katastroofilise demograafilise olukorra kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Eesti rahvas! Meie arupärimine räägib katastroofilisest demograafilisest olukorrast Eestis, mis on [kestnud] juba mitu aastat järjest. Tegelikult oli see arupärimine esitatud selle aasta jaanuarikuus ehk kolm kuud tagasi, aga sellest oli meil siin istungi alguses juba juttu. Ma julgen arvata, et teema on ikkagi jätkuvalt aktuaalne, kui mitte veel aktuaalsem kui kolm kuud tagasi. Võib-olla selle diskussiooni lõpus ütleb peaminister, et see on jälle EKREIKE teema, sellepärast et nii Eesti Keskerakond, Isamaa kui ka EKRE on tegelikult sügavalt mures selle olukorra pärast.

Iibestatistika järgi on [sündimus Eestis] vahepeal jõudnud uude madalpunkti, eelmisel aastal sündis Eesti peredes kokku 9092 last, mis on uus miinusmärgiga rekord, kuna aastast aastasse [püstitatakse] aina [uusi] rekordeid ja eelmine aasta kahjuks ei olnud siin erand. Mis teeb veelgi murelikumaks: samal ajal suri 15 427 inimest ja lisaks negatiivsele loomulikule iibele pöördus esimest korda alates 2014. aastast negatiivseks ka registreeritud rändesaldo. Nii et Statistikaameti andmetel oli selle aasta jaanuariks Eesti rahvaarv 7041 inimese võrra väiksem kui aasta varem. Ja kui vaadata otsa nendele numbritele, mis on [avaldatud] juba selle aasta sees ja räägivad selle aasta esimestest kuudest, siis tegelikult on näha, et see tendents pole mitte kuskile kadunud. Tegelikult see arv langeb veelgi ja vähemalt [praegu] võib esimese kvartali [tulemuste] põhjal järeldada, et meid ootab ees uus miinusmärgiga rekord.

Ja loomulikult meie küsimus ongi, mis edasi saab, mida teha selles olukorras. Me oleme siin tegelikult mitu korda juba seda küsinud. Ma olen ka isiklikult siin puldis seda küsinud nii eelmise peaministri Kaja Kallase käest kui ka Kristen Michali käest, mis on valitsuse plaan, mida me selles olukorras teeme. Ja vähemalt tunnistatakse, et probleem on olemas ja seda tuleb kuidagimoodi lahendama hakata, aga ei paista, et see lahendus kuskilt tulemas oleks. 

Konkreetsed küsimused, mida me oma arupärimisega küsime, on järgmised: 

"1. Kas valitsuse liikmed saavad aru probleemi sügavusest ja selle võimalikest tagajärgedest? Kas on olemas valmidus hakata sellega ka päriselt tegelema?" Nagu ma ütlesin, vist aru saadakse, aga mis on need võimalikud sammud ja lahendused? Noh, kuuleme, äkki peaminister seekord räägib meile midagi sellist, mis paneks meid uskuma, et selle probleemiga ka päriselt tegeldakse. 

"2. Kas valitsusel on olemas pikemajaline strateegia, kuidas parandada Eesti demograafilist olukorda ja märgatavalt tõsta sündimust? 

3. Milliseid muudatusi plaanib valitsus perepoliitikas – peretoetused, lastehoiukohtade kättesaadavus, eluasemepoliitika, töö- ning pereelu ühitamise meetmed, – et eelkõige vähendada laste saamisega seotud majanduslikku koormust?

4. Millised on olnud valitsuse sammud viimase kahe aasta jooksul, et pöörata rändesaldo taas positiivseks ja vähendada Eesti kodanike väljarännet? 

5. Milliseid regionaalpoliitilisi meetmeid (eluaseme- ja taristupoliitika, teenuste kättesaadavus, maksusoodustused vms) kavandatakse kehtestada, arvestades, et sündimus ja pere loomise otsused on tugevalt seotud elukeskkonna ning eluaseme võimalustega?" Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma siiski loen küsimused ette, ehkki arupärija siin luges need ette – selguse mõttes on nii lihtsam. Arupärimine 899 puudutab demograafilist olukorda. 

Esimene küsimus: "Kas valitsuse liikmed saavad aru probleemi sügavusest ja selle võimalikest tagajärgedest? Kas on olemas valmidus hakata sellega ka päriselt tegelema?" Vastus. Jah, madal sündimus on probleem. Madal ja langev sündimus ei ole ainult Eestis, sama probleem on üle Euroopa, Soomest Itaaliani. 2024. aastal oli vaid kuus Euroopa riiki – Iirimaa, Prantsusmaa, Küpros, Luksemburg, Malta ja Rootsi –, kus sünde oli rohkem kui surmasid. 2026. aastal moodustab Sotsiaalministeerium eelarvest peretoetuste ja vanemahüvitiste eelarve 750 miljonit eurot. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel ehk oleme toetuste poolest Euroopa tipus. Aga riigipoolne raha ei ole määrav või kõige määravam laste saamisel. 2025. aastal valmis Sotsiaalministeeriumis analüüs ja ettepanekud laste saamise ja kasvatamise toetamiseks. Praegu koostab Sotsiaalministeerium valdkondadeülest tegevuskava, mis valmib lähiajal. Sellest ma veidi ka hiljem räägin. 

Teine: "Kas valitsusel on olemas pikemajaline strateegia, kuidas parandada Eesti demograafilist olukorda ja märgatavalt tõsta sündimust?" Vastus. Rahvastikupoliitika kujundamine on pikaajaline tegevus ja valitsusteülene. Kehtiv "Rahvastikupoliitika põhialused 2035" on vastu võetud 2019. aastal. Tollal oli minu mäletamist mööda [võimul] seesama EKREIKE valitsus. Riigi eelarvestrateegia 2026–2030 koostamisel on arvestatud "Rahvastikupoliitika põhialustes 2035" seatud eesmärkidega, mille elluviimiseks vajalikud meetmed ja rahastus on kajastatud RES‑i ehk riigi eelarvestrateegia valdkondlike programmide arengukavades. 

Koalitsioonileppes oleme kokku leppinud, et sündimuse mõjutegurite analüüsi põhjal kujundatakse laste sündi ja kasvatamist toetav strateegia. Selle üheks osaks on vanemahüvitise süsteemi muutmine paindlikumaks, et see vastaks paremini tänaste perede vajadustele ja toetaks pereelu korraldamist pikema aja jooksul. Samas on selge, et [strateegia] ei piirdu üksnes vanemahüvitisega. Sama oluline on eluasemekindlus, töö- ja pereelu parem ühildamine ning lastega peredele oluliste teenuste kättesaadavus. Just sellise tervikliku käsitluse alusel me seda küsimust ka lahendame.

Kolmas: "Milliseid muudatusi plaanib valitsus perepoliitikas – peretoetused, lasteaiakohtade kättesaadavus, eluasemepoliitika, töö- ning pereelu ühildamise meetmed –, et eelkõige vähendada laste saamisega seotud majanduslikku koormust?" Vastus. Sotsiaalministeerium koostab ja esitab valitsusele peagi valdkondadeülese tegevuskava, milles on muu hulgas järgmised ettepanekud. [Esiteks,] tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv peab kajastuma järgmise lapse [eest saadavas] vanemahüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanemale või teisele hooldajale. See aitaks paremini ühildada töö- ja pereelu. Kolmandaks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust, näiteks EIS‑i eluaseme kättesaadavuse meetmed, aga ka teise pensionisamba tagatiseks kasutamine. Neljandaks, üksikvanema toetuse tõus. Viiendaks, viljatusravi suurem kättesaadavus. Kuuendaks, noorte vaimse tervise toetamine.

Neljas küsimus: "Millised on valitsuse sammud viimase kahe aasta jooksul, et pöörata rändesaldo taas positiivseks ja vähendada Eesti kodanike väljarännet?" Vastus. Valitsusel ei ole kavas piirata või takistada Eesti kodanikel valida oma elukohta. Väikesele Eestile on oluline iga eestlane, olenemata sellest, kus ta elab. Selleks, et välismaal elav eestlane ei kaotaks sidet Eesti ja Eesti kultuuriga, arutas valitsus aprilli algul üleilmse eestluse tegevuskava aastateks 2026–2029. Tegevuskavas on välja toodud, et Eesti hoiab välismaal elavate eestlaste identiteeti toetades eelkõige eesti keele õpet ja keelelaagrite korraldamist, sest keel on eestluse keskne osa. 

Riik aitab säilitada sidet Eestiga kultuuri kaudu, toetades väliseesti kogukonna üritusi, seltsitegevust ning osalemist suurüritustel, nagu laulu- ja tantsupeod. Oluline roll on ka ühisel inforuumil, mida arendatakse näiteks portaali globalestonian.com ja erinevate võrgustike kaudu, et eestlased üle maailma oleksid Eestiga ühenduses. 

Eraldi tähelepanu pööratakse noortele, pakkudes neile laagreid, õppe- ja praktikavõimalusi Eestis, et tugevdada nende sidet kodumaaga. Viimaseks, hoitakse sidet praktiliste vahendite kaudu, nagu e‑teenused ja konsulaarteenused, [mis annab neile] võimaluse osaleda Eesti ühiskonnaelus ka väljamaal elades.

Eraldi peatükis [keskendutakse] tegevustele, et soodustada Eestisse tagasipöördumist. Välismaal elavatele eestlastele tutvustatakse [siinseid] töö- ja karjäärivõimalusi ning aidatakse neil leida kontakte Eesti tööturul. Tagasitulijaid toetatakse nõustamisteenustega, et anda neile infot kolimise, töö leidmise ja igapäevaelu korraldamise kohta Eestis. Riik pakub ka teatud juhtudel rahalist toetust ning aitab peredel paremini kohaneda näiteks keelekursuste ja kohanemisprogrammide kaudu. 

Oluline on siiski hoida sidet Eestiga juba enne lõplikku naasmist, [mistõttu] pakutakse praktikavõimalusi, suveprogramme ja [soodustatakse] võrgustumist Eestis. Lisaks püütakse kujundada avatud ja toetavat ühiskonda, kus välismaalt naasnud inimeste kogemust väärtustatakse. Nii on neil lihtsam Eestis uuesti kanda kinnitada. 

Viies küsimus: "Milliseid regionaalpoliitilisi meetmeid (eluaseme- ja taristupoliitika, teenuste kättesaadavus, maksusoodustused vms) kavandatakse kehtestada, arvestades, et sündimus ja pere loomise otsused on tugevalt seotud elukeskkonna ning eluaseme võimalustega?" Vastus. Eluaseme kättesaadavuse parandamiseks pakub Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus mitmeid meetmeid. Näiteks, eluasemelaenu käendus kuni 40% ulatuses summaga kuni 50 000 eurot. Maapiirkondades pakutakse eluasemelaenu käendust kuni 80% ulatuses ja kuni 150 000 euro suuruses summas, korterelamute renoveerimist renoveerimislaenuga kuni 3 miljoni euro ulatuses kuni 30 aastaks ja näiteks korterelamu laenu käendusega kuni 80% ulatuses laenusummast.

Piirkondade elujõulisuse toetamiseks on riik investeerinud ka regionaalarengusse. Ida-Virumaa jaoks on [mõeldud] õiglase ülemineku fondi vahendid, mille abil on [sealse] ettevõtluse investeeringute toetusega toetatud ligikaudu 100 ettevõtet enam kui 180 miljoni euro ulatuses. Selle tulemusena luuakse piirkonda üle 1000 töökoha ja tugevdatakse kohalikku majandust. 

2025. aastal loodi suuremahuliste investeeringute toetus, mis toetab suuremate kui 100 miljoni euro suuruseid investeerimisprojekte, millega kaasneb oluline majandusmõju. Seni on toetatud kolme projekti 44 miljoni euroga. Toetust saanud projektil on kohustus luua vähemalt 30 töökohta. Kavas on edaspidi toetada ka väiksema mahuga, kuid olulise majandusliku mõjuga projekte. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite natukene ka piirkondadest. Aga kui te viite läbi poliitikat, mille tõttu kaovad nii pangad kui ka postkontorid maakondades või kuskil külades ära, siis ega sinna lapsi sünnitama küll keegi ei lähe. Aga see selleks. 

Loomulikult, see, et praegusel ajal noored [ei sünnita], on suur mure praktiliselt üle maailma, võib-olla välja arvatud mõned Aafrika või Kesk-Aasia riigid. [See ei ole nii] mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas, seda me kõik tunnistame. Aga samas väide, et raha ei pane lapsi sündima, on natukene mööda minu arvates. Sest on vaja ju oma karjääri ehitada ja raha teenida, et last saada. On vaja [elukohta]. Inimene mõtleb kõigepealt, kas ta saab sellega hakkama. Kas te ise tunnistate, et see mure on praegu vist kõige suurem, noh, ma ei tahaks öelda, et üle maailma, aga vähemalt siin Eestis kindlasti?

Aitäh! Siin oli nüüd tegelikult mitu väidet, küsimust, aga ma proovin neid kõiki kuidagi kommenteerida. 

No rahaga lapsi ei osta, see on Soome ajakirjanduses [ilmunud artikli] pealkiri. Täpset linki kohe käepärast ei ole, aga Soomes tegid teadlased ülevaate – see on suhteliselt vaba otsetõlge soome keelest – erinevatest toetustest, nende mõjudest peredele ja demograafilisele käitumisele. See oli see järeldus, milleni nad jõudsid ja millele teie oma küsimuses viitasite, et kas rahaga justkui saab. Üksiti rahaga ei saa. Ma arvan, et teie küsimuses oli õige mõte sees. Ma toon ka näite. Meie oleme ju üldiselt rahaliste toetuste poole pealt päris tublid riigina, rahvana. Poolas on suurimad rahalised toetused, seal [kulub toetustele] 2,41% SKP‑st, aga sündimuskordaja on madalaim, 1,12. Saksamaa näiteks on rahaliste toetuste poolest Euroopa Liidus kolmas, [toetused moodustavad] 1,93% SKP‑st, aga sündimuskordaja järgi on ta tagantpoolt 11. – 1,36. 

Sellelesamale järeldusele, millele te küsimuses viitasite, et kas rahast üksi piisab – ei piisa –, on jõudnud ka Soome analüütikud ja Soome teadlased. Ütleme nii, et ega see on üleüldine, ma arvan, igal pool nii. Seda esiteks. 

Teiseks, te küsisite, kas mina tunnistan või me tunnistame, et see on probleem. No ma ütleks, et aga kuidas teile tundub. Eesti riigis on pikka aega nähtud vaeva selleks, et Eesti lastel ja peredel oleks parem ja siin oleks parem peret luua. Kuidas see ometi saab olla mitteseotud sellega, et me tahame, et väike rahvas kasvaks suuremaks? Ma olen endiselt sellel [seisukohal], et vanemahüvitis on Reformierakonna üks paremaid otsuseid, Eesti riigi üks paremaid otsuseid. Olen minagi sellest kasu saanud, paljud Eesti inimesed on kasu saanud ja [saavad] ka tulevikus. Aga eks tuleb meetmeid juurde teha. Sest väga palju on ikkagi kinni selles, et kui vaadata ka sündimuse langust, siis näiteks nooremate vanusegrupis on langus päris tugev. See tähendab seda, et inimesed valivad tegelikult pigem hariduse, eneseteostuse ja teised teed.

Nii et see probleem on, nagu öeldud, Euroopas ikkagi väga suur. Nagu ma ütlesin, 2024. aastal oli ainult kuus Euroopa riiki, kus sünde oli rohkem kui surmasid. 2025. aasta andmeid mul ei ole. Nii et me ei ole kuidagi ainulaadses olukorras. Sõda, majanduslik ebakindlus, kriis ja võib-olla ka seesama sõnum, kuidas me sureme välja ja kuidas pered peaksid käituma, veidi loob sellist ärevust. Pigem tuleb toetada ja tuleb pakkuda neid mehhanisme. Õnneks on Sotsiaalministeeriumil ka ettepanekud olemas, nagu ma kirjeldasin.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea esimees! Härra minister! Te naersite oma uhkes üksilduses valitsuse loožis, kui arupärijate ettekandja Vadim Belobrovtsev kirjeldas demograafilist katastroofi, tõi välja numbreid, kui palju sündimus on langenud, ja nii edasi. Ma küsin, mis teeb teile nalja selle äärmiselt tõsise teema juures. 

Aitüma! Te võib-olla ajate naeru ja naeratuse sassi. Ma naeratasin teie kolleegile Mart Maastikule ja Lauri Laatsile, kes on üksteist leidnud ja sellises EKREIKE vaimus pusivad ja teevad tööd siin saalis. Nii et [naeratasin] neile, nad tegid ka pilti, lehvitasid mulle. Mul on väga kaunis pilt mälestuseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mõni aasta tagasi loodi valitsuses selline – kuidas seda nimetada? – komisjon või töörühm, mille ülesanne pidigi olema töötada välja mingid konkreetsed meetmed ja lahendused, et [parandada] eelkõige seda demograafiaga seotud olukorda. Minu mäletamist mööda sai see töörühm korra kokku ja vist pani paika mingisuguse plaani, millega hakatakse tegelema. Kas üldse oli rohkem kasvõi üks koosolek, ma ausalt öeldes ei mäletagi. Võib-olla üks oli. Aga siis lõppes see töö kuidagi väga kiiresti ära ja me ei kuulnud sellest töörühmast rohkem mitte midagi. Kas teie olete sellest kuulnud? Ja kui olete, siis miks see enam ei tegutse? Kas ei ole plaanis taastada mingi selline asi?

Aitäh, hea küsija! Ma eeldan, et need seitse ettepanekute gruppi, mis on tulnud Sotsiaalministeeriumi analüüsist, ongi selle töörühma töö tulemus. Ma südamest loodan, et ma ei eksi või et on mingeid alternatiivseid töörühmi, millest ma ei tea või millele ma ei oska viidata. Kui see on seesama töörühm, siis nende ettepanekuid ma kirjeldangi.

Esimene selline eesmärk, mis sellest analüüsist välja tuli, oli vastukaaluks just sündide edasilükkamisele: täiendada vanemahüvitiste süsteemi elemendiga, mis vähendab lapsevanemaks saamise edasilükkamise mõju majanduslike stiimulite kaudu, ja tugevdada järjestikuste sündide kaitset, parandades vanemahüvitist vastavalt palga kasvule ja pakkuda soodustingimusi, kui ema on kahe lapse sünni vahel töötanud vähemalt kuus kuud. Ma pärast kirjeldan ka, milliseid ettepanekuid Sotsiaalministeeriumist on tulnud, aga te märkate, et see juba langeb kokku selle ettepanekuga, mille ma enne ette lugesin. See on esimene. 

Teine, majandusliku toimetuleku toetamiseks korrigeerida peretoetuste summasid vastavalt elukalliduse tõusule, suurendada toetuste osakaalu lapse … ülalpidamiskulus ja tagada, et need oleksid eri suurusega perede vahel võrdsemad. 

Kolmandaks, sobiva eluaseme kättesaadavuse suurendamiseks [võimaldada] esimese lapse toetust kasutada avansina eluaseme ostuks ja töötada välja toetavad võimalused eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks. 

Edasi, neljandaks, töö- ja pereelu ühitamine: edendada peresõbralikku töökultuuri, laiendada vanemahüvitise kasutamise õigust vanavanematele. See on jälle üks nendest ettepanekutest, mis on tulekul. 

Tervis, vanemlus ja paarisuhe: suurendada füüsilise ja vaimse tervise toetusmeetmeid, laiendada viljakust säilitava ravi kättesaadavust – no sedagi jälle [plaanime teha] –, kaaluda asendusemaduse seadustamist altruistlikel eesmärkidel ja toetada vanemluse ja paarisuhete nõustamist. 

Ja viimaseks, juhtimine ja koordineerimine: koordineerida paremini rahvastikupoliitikat eri sektorite vahel ja nii edasi, ühiskondlik arutelu ja poliitiline kokkulepe. 

No vot! Nii et ilmselt need on nüüd need seitse ettepanekut, mis tulid. Kohe kirjeldan teile ka neidsamu ettepanekuid. Sotsiaalministeeriumist on tulemas valitsusele esitamiseks tegevuskava, milles on muu hulgas, aga mitte ainult, järgmised ettepanekud. Tugevdada järjestikuste sündide kaitset ehk kahe lapse sünni vahel toimunud palga kasv peaks kajastuma järgmise lapse vanemahüvitises. Vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanemale või teisele hooldajale, et ta aitaks paremini ühildada töö- ja pereelu. Meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust: seesama EIS‑i ehk Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse eluaseme kättesaadavuse meetmed ja teise pensionisamba tagatiseks kasutamine, mida Rahandusministeerium analüüsib. Aga [kavas on] ka üksikvanema toetuse tõus, viljatusravi kättesaadavamaks [tegemine] ja noorte vaimse tervise toetamine. 

Aga see ei ole ammendav loetelu, neid ettepanekuid on veel, mis tulevad. Nii et tööd, ma saan aru, on tehtud ja need ettepanekud on Sotsiaalministeeriumist tulemas valitsuse poole, et neid ka ellu viia. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu kindel veendumus on see, et nendest sammudest, mida te siin kirjeldasite, ei ole demograafilise kriisi ületamiseks kasu. Need on sellised sammud, mida saab teha rohkem selleks, et jätta mulje, et probleemiga tegeletakse, aga ma arvan, et teie ise saate sama hästi aru nagu minagi, et ega need meid sellest kriisist välja ei too. Seetõttu ma küsin teie käest, kas te olete kas isekeskis või ka valitsuses mõelnud laiemalt, kas oleks äkki tarvis rakendada mingisuguseid meetmeid, mis läheksid palju kaugemale sellistest standardmeetmetest, mida niigi igal pool Euroopas rakendatakse ja mis kusagil tegelikult erilist edu pole toonud.

Ma toon teile näiteks ühe näite ja küsin teie hinnangut selle kohta. Eestis on ju palju räägitud viimastel aastakümnetel sellest, et riik peab kõvasti pingutama, et luua töö- ja pereelu ühildamise võimalusi. Aga ehk peaks hoopis keskenduma sellele, et luua töö- ja pereelu mitteühildamise võimalusi. Eestis on ju päris palju inimesi, ma kujutan ette, kes hea meelega jääksid koju, rajaksid suure perekonna, aga lihtsalt, kui üks inimene käib tööl, siis sellega ei ole võimalik tegelikult toime tulla. Ehk peaks mõtlema selle peale, mida riik saaks teha selleks …

Aitäh!

… et ühe leivateenijaga oleks võimalik perekonda ära elatada, kas maksupoliitiliste meetmetega või muul viisil.

Aitäh, hea küsija! Selles me jääme ilmselt lugupidavale eriarvamusele. Mina arvan, et iga asjalik ettepanek võib aidata edasi. Nii üksikvanemate aitamine kui ka viljatusravi suurem kättesaadavus, vanemahüvitise puhul kasutusõiguse tingimuste laiemaks muutmine või ka järjestikuste sündide kaitse tugevdamine, et kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv kajastuks järgmise lapse vanemahüvitises ka, ja näiteks eluaseme kättesaadavus – ma arvan, et need kõik mõjutavad [sündimust]. Ega võib-olla tõesti ükski neist ei ole võluvits. Nagu te ütlesite, Euroopas igal pool neid samme astutakse ja ometi võitlevad kõik Euroopas, välja arvatud kuus riiki, mida ma mainisin, kus sünde on surmadest [rohkem]. Probleem on igal pool reaalne. 

Nüüd, maksupoliitiliselt selliste sammude astumisest. Ma arvan, et see on võib-olla iga erakonna enda diskussioon 2027. aasta valimistele minnes. Mina isiklikult eelistaks küll seda, et inimestel oleks kõrgema lisandväärtusega töö. Selle nimel me pingutame ja me just alandasime ka tulumaksu, et [inimestele raha] rohkem kätte jääks ja igaüks saaks paremini hakkama. Kui kellelgi on teisi ideid, kuidas selliseid samme teha, siis ta saab neid kindlasti välja pakkuda. Ma arvan, et ühiskond on arutelule avatud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Vahepeal tuleb ju vaadata ka riigi rahakotti, [raha] ei ole ju piiramatult kõigile jagamiseks. Alles hiljuti tahtis Eesti Kuuba e‑riiki arendada, Kuuba e‑maksuametit. Milleks? Milleks me sellist diktatuuririiki toetame? Aga vaatame nüüd natuke kokkuhoiu[kohti]. Näiteks tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavad välismaalased saavad perehüvitisi kuni elamisloa kehtivuse lõppemiseni. Ja selliseid hüvitisi saavad näiteks välismaa tudengid, kes tulevad kuskilt Aafrikast siia, kuskilt Araabia riikidest, et siin näiteks tehnikaülikoolis õppida. Huvitav, kas me oleme tõesti nii helded, et inimesed, kes ei ole kunagi Eesti sotsiaalsüsteemi varem panustanud, saavad meie suhteliselt nigela toimetulekuga töötajate [arvel] veel selliseid toredaid perehüvitisi kauba peale? Kas ei oleks kokkuhoiukohaga tegu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, see Kuuba viide oli teil ebaõnnestunud, kuna E‑riigi Akadeemia ei ole riigi institutsioon. Seda esiteks, see ei puuduta riiki. 

Teiseks, rändesaldo on meil ka esialgsetel andmetel 2025. aastal negatiivne olnud. Registreeritud rände andmetel saabus riiki 11 298 ja siit lahkus 12 004 inimest ehk väljaränne ületas sisserännet. Nii et ka sellega ei pannud te märgile pihta.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Tartu Ülikooli kaasprofessor, värske inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko ütles möödunud reede Postimehe intervjuus, et hariduskäärid on kasvanud Eestis nii suureks, et Eestis pole enam ühtluskooli, mistõttu klasside kaupa lapsi kaotab oma tuleviku. Minu küsimus on, et kas te nõustute sellega ja millises suunas me siis liigume. Kas me proovime anda peredele raha juurde, et kõigil oleks võimalus enda lastele koduõpetajat või lisaõpetajat lubada, või on valitsusel ikkagi plaan liikuda sinna suunas, et Eesti kool jälle oleks ühtluskool?

Aitäh! No vot, ma ei ole kahjuks antud teksti tervikuna lugenud. Ma kindlasti loen selle läbi ja hindan seda. Aga Eesti kool kindlasti on ühtluskool. Haridussüsteem oli üks väheseid, mis sai ka kärpeajal raha juurde just palgatõusuks, et oleks väärt õpetajaid koolis ja nende panust oleks hinnatud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! No on selge, et üksikvanema toetus, viljatusravi ja teised niisugused toetused on kõik vajalikud. Aga ma arvan, et te vist nõustute minuga, et kui antakse mingisugune seadus välja ja siis seda ka järgitakse pikas perspektiivis, siis see annab tulevastele lapsevanematele palju rohkem kindlustunnet kui ükskõik mis muu [meede], loomulikult ka eeskujud.

Neli aastat tagasi, kui sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Reformierakonna valitsuse juhtimisel võeti vastu [seadusemuudatus, et suurendada] suurperede toetusi päris suure summa ulatuses. Inimestel [tekkis] õigustatud ootus, ja siis te tulite uuesti võimule ja [vähendasite] neid. Kuidas teile tundub, kuidas selline kindlustunde kaotamine mõjub nendele lapsevanematele?

Aitäh!

Aitäh! No edasi-tagasi sagimine kindlus[tunnet] ei kasvata, see on ju selge. Kõigel sellel on olnud ajalugu. Seda ajalugu saab igaüks ise lugeda, otsuste põhjust ja ajalugu samamoodi hinnata.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuulasin teid enne ja te rääkisite, et raha sündimust ei mõjuta. Väga huvitav. Kas teid ei ole siis briifitud? See läheb natuke vastuollu ka teie enda väljaöelduga, et praegune keeruline majanduslik olukord on sündimust vähendanud. Nii et rahal järelikult ikkagi on mõju. Sedasama kinnitati ka näiteks Sotsiaalministeeriumi eelmisel aastal avaldatud analüüsi ettepanekutes, et vanemahüvitis on suurendanud teiste ja kolmandate laste sündide arvu või selle tõenäosust, samuti on lasterikka pere toetus sündimust positiivselt mõjutanud. Nii et tegelikult ikkagi rahal on mõju. Kahtlemata see tuleb välja ka uuringutest, mille järgi üle poole inimestest näevad, et lapse sündides nende majanduslik olukord halveneks. Nii et see kindlasti mõjutab. Seega, minu küsimus on: kas ja millal ikkagi ka need rahalised meetmed valitsuse poolt tulevad, et perede olukorda parandada?

Aitäh! Minu [vastus] pigem oli kolleeg Arhipovi küsimusele, kas rahaga üksi lapsed tulevad. Ei tule. Seda on ka öeldud Soome ajakirjanduses, millele viitasin ja kus Soome teadlased seda hindasid. Loomulikult, majanduslikul kindlustundel on oma roll, ma seda kuidagi ei eita. Kui inimestel läheb paremini, nende kindlustunne on suurem ka tuleviku suhtes, siis kindlasti planeeritakse ka peret. Nii et need kaks asja ei ole kuidagi vastuolus. Ma lihtsalt tahtsin osutada sellele, et ainult üks meede, üks sõnum ei muuda seda, eriti kui kirjeldada seda Euroopa riikide [tegevuste] valguses: nendes riikides, kus on toetused kõige kõrgemad, on ka sündimuskordaja tihti madalam. Need kaks asja ei ole tingimata omavahel seoses, aga seda te juba niikuinii teate.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te tõite korduvalt näite, et madal sündimus ei ole ainult Eesti probleem, vaid iseloomustab paljusid Euroopa Liidu riike. Sellest tulenevalt küsingi, kas teised Euroopa Liidu liikmesriigid käsitlevad madalat sündimust samuti demograafiakriisina. Ja kas teil on olnud kohtumistel teiste Euroopa Liidu riikide juhtidega see teema kõne all ja kas on olnud ka mingeid lahendusi? Me saame Euroopa Liidu rahast toetusi nii soode taastamiseks, metsade uputamiseks kui ka prügi sorteerimiseks. Kas on ka võimalus, et me saame Euroopa Liidu toetusi ka sündimuse parandamiseks?

Aitäh! Ülemkogudel ei ole seda arutelu sellises võtmes olnud, vähemalt minu mälu järgi. Ma loodan, et ma nüüd ei jäta midagi kahe silma vahele. Aga sellised meetmed, mis võivad aidata inimeste kindlustunnet kasvatada, on päris suured teemad. Esimene on kindlasti üldine turvalisus, julgeolek. See mõjutab väga palju tulevikuvaadet. Siseturvalisus ja ühendused jälle mõjutavad vaadet. Töö väärtus – kui palju lisandväärtust kellegi tööst on ja kui palju ta tasu saab – kindlasti on teema. Majanduse konkurentsivõime on samamoodi teema, see puudutab ju meid kõiki. 

Ja eurorahast. Ma tean, et EKRE on ju pigem Euroopa Liidu suhtes hoopis teisel positsioonil, Mart Helme lubas isegi väljaastumise töörühma teha. Eurorahaga me näiteks renoveerime kodusid ja mina arvan, et euroraha selle jaoks kasutada on väga mõistlik. Kui inimesed saavad parema kodu, millel on kõrgem väärtus, siis nad kindlasti saavad oma tulevikku ka paremini planeerida või saavad [suurema tõenäosusega] soetada kodu, milleks saab ka seda raha kasutada. Nii et tegelikult on eurorahast ka selles võtmes päris palju kasu. 

Üldiselt on erinevate mehhanismide kaudu eurovahendeid võimalik kasutada ühiskonna üldiseks heaoluks, mis aitab kindlasti ka noori peresid. Nii et kaudselt seesama Euroopa Liit, mille vastu te olete, ilmselt aitab meidki.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma loen Gerberi ja [Perelli-]Harrise 2024. aasta uuringut, mille vaba tõlge võiks olla "Ebakindlus ja viljakus sissetungi eelõhtul". See käsitleb Ukrainat ja seal on öeldud otse, et umbusaldus võimude suhtes kujundab suhtumist, kas tahetakse lapsi saada. Olete lugenud seda teadusuuringut? Usaldus teie valitsuse vastu on väga madal ja selle järgi – kui te selle läbi loete – peaks mõtlema, et teie vastutate ka selle niigi madala sündimuse eest. Kuna usaldus teie valitsuse vastu on väga madal, siis see paratamatult toob kaasa ka noorte puhul [suhtumise], et ei ole mõtet sellisesse riiki oma tulevast last sünnitada. Lugege seda uuringut, see on päris priske ja konkreetne.

Aitäh! 

Ja me räägime ka, kuidas Venemaa ründab kohe. 

Aitäh! Noh, kumb meist nüüd siis seda ebausaldust oma riigi vastu loitsib, kas mina või teie? Kui riigi institutsioonide usaldusväärsust hinnata, siis ma julgen hinnata, et Eesti valitsuse või peaministri või kelle iganes approval rating ei ole kindlasti kuidagi kehvem Euroopa kolleegide omast või on [nende omaga] vähemalt samas suurusjärgus. Kindlasti on paremaid, kindlasti on kehvemaid. Ja küll oleks tore, kui usaldus valitsuse vastu paneks pered sünnitama. See oleks ikka küll tore maailm.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Ise ütlesite oma sõnavõtus, et oluline on turvatunne ja kindlustunne. Kõik need tegevused, mis lähtuvad valitsusest, eks suuresti ju mõjutavadki seda. Ma loodan, et te saate sellest aru. Ehk siis need tegevused, mida te olete viimaste aastate jooksul ette võtnud – erinevad maksud ja nii edasi –, on kindlustunde skaalal tublisti neid punkte maha võtnud. Ja ma loodan, et te reaalselt sellest ka aru saate. See ei olnud naljaga öeldud. 

Aga ma küsin teie erakonna ühe lubaduse kohta, mida te tahtsite ka Tallinnas realiseerida. Need on tasuta lasteaiakohad. Te mingi hetk tulite Tallinnas selle teemaga välja, tahtsite need otsused ka realiseerida, aga miskipärast pöörasite selja ja otsustasite seda mitte teha. Noh, teie eest tegi selle Keskerakond ära.

Aitäh!

Küsimus: kas te arvate, et Eestis peaksid olema lasteaiad tasuta?

Aitäh! Küsimus on arusaadav.

Mulle väga meeldis, kuidas juhataja täpselt õige koha peal ütles aitäh. Ju see oli juhuslik. Aga minu arvamus on teada, üldteada. Võib-olla see ei lange alati kokku kolleegide arvamusega, aga ma jään oma arvamuse juurde. Minu arvates alusharidus võikski olla kohatasuta, see on minu arvamus. Minu arvates tasu tuleks küsida ülikoolihariduse eest, mis on pigem nii-öelda kaup ja võimalus tegelikult enda karjääri edendada. Ma olen sellel arvamusel olnud varem ja olen ka tulevikus. Aitäh!

Juhataja "aitäh" tuleb 65. sekundil üldjuhul. Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Me räägime palju sündimuse langusest ja demograafilisest kriisist, aga veidi vähem on kuulda sellest, milline on noorte perede päriselu ja töökeskkond. Kui me soovime, et inimesed julgeksid lapsi saada, siis töökeskkond ilmselgelt peaks seda toetama. See ei ole ainult need poliitilised sõnad, vaid see ongi praktiline elu. Näiteks selline praktiline asi, et kas värskel emal on tööl võimalus rahulikult oma last imetada, kui selleks peaks olema vajadus, kas tööandja laiemalt ka arvestab sellega, et perre on sündinud laps. Olles käinud ise paljudes Aasia riikides, siis seal see võimalus on kenasti loodud. Hästi armas on olnud seda näha. 

Minu küsimus on, kes peaks võtma siin selle eestvedaja rolli, kas riigiettevõtted ja riigiasutused või siis erasektor.

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma arvan, et Eestis üldjuhul – vähemalt need tagasipeegelduse küsitlused ja indeksid näitavad, et Eestit peetakse üheks paremaks riigiks, kus peret luua ja kus on turvaline ja, ütleme, mugavad võimalused seda kõike teha. Aga ma arvan, et te osundate oma küsimuses ka sellele, et töö ja pereelu peab [saama] mõistlikult ühildada, erinevalt sellest, mida kolleeg Varro Vooglaid arvas, et need peaksid olema ühildamatud. Mina arvan, et need peavadki olema ühildatavad, sest ka minu pere kogemuse põhjal, mida ei saa kõigile laiendada, [võin öelda, et] tihtipeale see ongi saanud määravaks erinevates valikutes nii töökoha kui ka elukoha puhul, et kuidas on võimalik seda kõike teha ja kuidas need teenused oleksid kättesaadavad. 

Kes seda eest vedama peaks? No ma arvan, et eeskuju mõttes kindlasti kõik südametunnistusega inimesed, asutused, organisatsioonid, olgu see siis riigi- või erasektor. Ma tean, et riigis on institutsioone ja asutusi, kes seda teevad ja pööravad sellele väga palju tähelepanu, ja õigusega, ja on ka eraettevõtjaid, kes rahaliselt spetsiaalselt panustavad sellesse – mõne [panust] on ka ajakirjanduses [kajastatud] –, et noortel peredel oleks ka pärast lapse sündi tööle tulles mugav ja hea. See lõpuks määrab ka tööturul, kuhu need noored inimesed, spetsialistid, [tööle lähevad]. Nii et ma arvan, et see on teil väga õige osundus, see kindlasti [loeb].

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Noorte perede ja noorte üldine kindlus[tunne] ju tegelikult tuleneb meie üldisest keskkonnast, [näiteks] maksude keskkonnast. Tegelikult ju vaadatakse tulevikku. Laste [saamist] planeerides [arvestatakse, et] maksukoormus, liikumisvõimalused ja eluase on ju kõik omavahel seotud. Kui maksud tõusevad mitu korda aastas ja ka liikumisvõimalusi piiratakse automaksu ja registreerimistasu kaudu, siis noortele peredele paraku jääbki variant, et nad peavad ise oma eluga hakkama saama ja ei planeeri praegu lapsi. Aga kas selle kindlus[tunde] tagamiseks oleks mõistlik valitsusel alustada näiteks eraldi komisjoni tegemist, mida ei ole siiamaani veel vist [tehtud], ja teha selle [komisjoni töö põhjal] omad järeldused, et noortel peredel oleks kindlus siin Eestis lapsi [saada]?

Aitäh, hea küsija! Te vist olite enne väljas, kui ma kolleeg Vadim Belobrovtsevile kirjeldasin pikalt Sotsiaalministeeriumi juures oleva komisjoni analüüsi, [milles tehti] seitse ettepanekut. Ma ei hakka seda kõike ilmselt kordama, see on stenogrammis ka olemas. Lihtsalt hästi lühidalt ja ülevaatlikult [kirjeldan], millised sammud teha vastukaaluks sündide edasilükkamisele. Need on [välja pakkunud] seesama komisjon või töörühm, millele te viitasite ja mida on vaja. Seda tööd on tehtud ja küllap tehakse ka tulevikus. On hulk ettepanekuid majandusliku toimetuleku toetamiseks, eluaseme kättesaadavuse [parandamiseks] ja nii edasi. Nende ettepanekutega Sotsiaalministeerium ka valitsusse tuleb, ma ka loetlesin neid [samme], mis on tulemas. Nii et see töö kõik käib. Ma ei oskagi öelda, kui palju see üks komisjon seda muudab või mitte. Tähtis on, et need ettepanekud ellu viidaks, sest inimestel on nendest ettepanekutest rohkem kasu kui komisjonist tegelikult, otse öeldes. Ja maksude puhul on loomulikult maksulangetused alati paremad majandusliku kindlustunde loomiseks kui maksutõusud. Selle aasta alguses saime ühiselt teha kõige suurema tulumaksulangetuse, netopalk Eesti Panga andmetel kasvab 10%. Nii et ma näen, et see toob rõõmu teiegi näole.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea peaminister! Kindlasti väga vajalik arutelu ja hea meel on, et erinevad erakonnad ja poliitikud pakuvad ka igasuguseid vahvaid mõtteid. Ka mina olen pakkunud välja, kuidas eluaseme kättesaadavust parandada näiteks teise samba kasutamise kaudu lisatagatisena. Ma tean, et ka valitsus plaanib sarnast sammu. Mul on seal küll järgmine samm juures: seal võiks olla ka riigipoolne panus selleks, et noorel perel oleks seal teises sambas midagi. Aga need arutelud kindlasti võiksid tulevikus [jätkuda].

Aga mul on hea meel, et te olete siin ja ma saan küsida teilt kui mitte ainult peaministrilt, vaid ka Reformierakonna esimehelt. Ma vaatasin, et teil oli ka üks huvitav mõte ja see mõte on seotud vanusega. Et kui naisterahvas on 28‑aastane, siis ta võiks saada tulumaksusoodustust või vanemahüvitise soodustust – ma ei mäleta, kuidas see seal kirjas oli teil –, aga 29‑aastane oleks [selle saamiseks] justkui liiga vana. Kas te ei arva, et see vanusepõhine meetod on natukene liiga diskrimineeriv ja ei ole ikkagi päris see, mida me peaksime Eestis propageerima?

Aitäh!

Äkki see on vale tee?

Aitäh! Siin oli nüüd mitu asja. Jah, seda teise pensionisamba tagatisena kasutamist Rahandusministeerium analüüsib. Eks oleks hea, kui seda saaks teha. Oleme ausad, me ju kõik kujutame elukaart ette. Tõenäoliselt, kui sa oled noor, siis palju sul seal teises pensionisambas ikka raha on, aga abiks seegi, kui sa saad seda eluaseme sissemakseks kasutada või omaosaluse tagatiseks kasutada, ilma et sa peaksid seda raha välja võtma. On loogiline, eks, me kõik mõistame ju, mis seos elukaarel ja rahalistel võimalustel on. 

Teil oli, ma nägin jah, idee sünnitoetus maksta teise pensionisambasse. Jah, kui tahate, võite sedagi arutada. Kõigil on erinevaid mõtteid. 

Mis puudutab noorematele täiendava vanemahüvitise või lisavanemahüvitise maksmist, siis selle mõte on ju kontseptuaalselt üsna arusaadav. Praegu on väga palju sünde edasi lükatud ja kui me vaatame statistikat, on eriti just nooremate vanuserühmas need valikud teistsugused. Mida varem sünnib esimene laps, seda lihtsam on edasi minna, ja ühiskonnal ka. See [meede] kannab just seda mõtet. Nii et seda debatti saab pidada.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Tahaksin vahelduseks tunnustada teid. Kuulasin vastuseid ja ma arvan, et väga tervemõistuslik on see, et te nendite, et selline peretoetustega edasi-tagasi mängimine, mis siin toimus, ei olnud tegelikult adekvaatne ega põhjendatud. Võime arutada selle üle, kas alguses oli [toetuste] tõus liiga kiire ja seetõttu tuli neid kärpida või oli ikkagi viga see, et üldse neid kärpima mindi. Aga printsiibis te tunnistate seda, et selline edasi-tagasi pendeldamine kindlustunnet ei suurenda. See on oluline, et oleme siin ühel lainel. 

Aga mu küsimus ongi see, et kuidas me tulevikus väldiksime sellist olukorda. Näiteks kas võiks sarnaselt riigikaitsega, kus meil on suhteliselt suur konsensus, püüda ka perepoliitikas kokku leppida mõnes mõttes erakondadeülesed meetmed – on see sama vanemahüvitise süsteem, mida täna keegi ei vaidlusta, või on see mingi muu täiendav meede, peretoetuste ühtlustamine või muu taoline, et ei tekiks olukorda, kus pärast valimisi tulevad uued [erakonnad] võimule ja hakkavad jälle midagi muutma, timmima ja edasi-tagasi pöörama. Kas võiks äkki sellise ühise, ma ei tea, nõupidamise veel enne valimisi ära pidada ja need otsused koos teha?

Aitäh! Jah, ma arvan, et olulistes [küsimustes] peaksid poliitikarühmad loomulikult otsima suuremat konsensust. Mis saaks kellelgi selle vastu olla. Iseasi, kas kõik sinna kohale kutsutud tegelikult seda konsensust ka otsivad. Valimistel on tihtipeale vastandumine ja [teistest] eristumine aluseks, nagu ka teie ees [istunud] kolleeg, kes just ära läks, alustas uute ettepanekute tegemist. Alati tuleb valimiste [eel] kindlasti neid, kes teevad sellest konsensusest erinevaid ettepanekuid. 

Aga selles mõttes ma olen rõõmus, et näiteks riigikaitses me oleme selle saavutanud ja loodetavasti suudame seda ka hoida. Ehkki alati on riske, et kellelegi tundub mõnus see raha kuidagi muudmoodi ära kulutada kui riigi kaitsmiseks. 

Kui vaadata süsteeme, siis ma arvan, et näiteks perepoliitikas kõik needsamad mõtted – et vanemahüvitis areneks edasi nii, et sellest oleks peredele kasu, et oleksid eluaseme kättesaadavuse meetmed, üksikvanemate toetus, viljatusravi suurem kättesaadavus, [et toetataks] vaimset tervist [ja pakutaks] järjestikuste sündide kaitset – võiksid olla üle välja sobivad ettepanekud, otse öeldes. Ehkki, ehkki – ma loodan, et ma ei tee ülekohut, ma näen, et Varro Vooglaid on juba sõnavõtu järjekorras, ta saab seda parandada –, tema ettepanek oli teistsugune: mitte pürgida selle poole, et töö- ja pereelu ühildada. Mina näiteks peaks [nende ühildamist] mõistlikuks, aga selles, ma kardan, me konsensust vist ei saavuta. Tema tahaks neid mitte ühildada.

Aitäh, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel esmalt Vadim Belobrovtsev, palun! Kui see on kuidagi teistmoodi, siis pead täpsustama.

Ei pea täpsustama. 

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Loomulikult on hea kuulda, et mõned meetmed on välja töötatud, varsti hakatakse neid rakendama ja nii edasi. Aga kas see päriselt niimoodi läheb, on suur küsimus. Need valitsused, kus Reformierakonnal oli juhtiv positsioon, peaministri koht, on olnud [võimul] juba aastast 2022 ehk neli aastat järjest, ja kas selle aja jooksul on midagi muutunud, ka meie demograafias? Mina julgen küll öelda, et mitte. Vaatame neid numbreid [alates aastast] 2022, isegi aastast 2021 – 13 272 sündi, sealt edasi, 2022 – 11 646, 2023 – 10 949, 2024 – ajalooline, sellepärast et oli juba vähem kui 10 000 sündi, 9690, ja aastal 2025 – 9092 sündi. Ehk põhimõtteliselt on siin kuue aastaga sündide arv kukkunud kolmandiku võrra.

Siin ei ole aega selleks, et hakata midagi välja töötama, hakata ministeeriumide vahel mingisuguseid meetmeid niimoodi edasi-tagasi [veeretama], sest aega on vähe. Seda aega on siin vahepeal olnud, kuid kahjuks seda ei kasutatud ära.

Mõned eksperdid ütlevad, et meil on jäänud tegutsemiseks põhimõtteliselt viis aastat. Nagu me oma arupärimises ka mainisime, on näiteks Bigbanki peaökonomist Raul Eamets hoiatanud, et Eestil on sisuliselt umbes viis aastat otsustavaks tegutsemiseks, enne kui fertiilsesse ikka jõuab arvult oluliselt väiksem põlvkond. Ka Siseministeeriumi rahvastikutoimingute andmete pinnal on avalikkuses kõlanud, et sündide [arv] on liikunud rekordiliselt madalale.

No seda me teame kõik ise, lihtsalt vaadates nendele numbritele otsa. Nagu ma ütlesin, selle aasta esialgsed andmed juba annavad aimu, et sel aastal see olukord aina halveneb. Nii et kahjuks pole me nende aastate jooksul siin näinud mingisuguseid otsustavaid samme, mida valitsus oleks astunud.

Kõik ütlevad, et jah, probleem on majas, probleem on olemas, me ei ole selle probleemiga siin unikaalsed, terves Euroopas on praegu selline olukord ja nii edasi, aga see kõik ei lahenda olukorda. Loomulikult, me võime öelda, nagu psühholoogid ütlevad, et probleemi tunnistamine on juba esimene samm selle lahendamiseks, aga see teine samm peab ju ka olema. Ei piisa sellest, et sa ainult tunnistad, et probleem on olemas, peab ikkagi hakkama ka lahendusi otsima, enne seda ei muutu mitte midagi.

Ma olen korra juba seda siin saalis [maininud], aga ma tahaks siinkohal veel kord öelda, kuidas näiteks on võimalik resoluutselt tegutseda olukorras, kus tegutsejad näevad, et probleem on kriitiline ja seda on vaja kiiremas korras hakata lahendama. Tallinna linnas moodustati valitsev koalitsioon umbes eelmise aasta detsembris. Põhimõtteliselt see hakkas kohe tegutsema. Esimesed sammud on juba [tehtud] ja mõned neist juba kehtivad ja on juba rakendatud.

Paluks natuke aega juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! No lihtsalt [toon mõned] näited. Lapse sünnitoetus Tallinna linnas tõusis selle aasta 1. jaanuarist ehk tagantjärgi 1000 euroni, kaksikute sünni korral 3000 euroni, kolmikute ja enama lapse sünni korral 10 000 euroni. See on päris oluline muudatus. Alates aastast 2026 tõuseb esimesse klassi mineva lapse ranitsa ehk kooli alguse toetus 320 eurolt 500 euroni. See on päris korralik tõus. 1. septembrist 2026 suureneb õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150 euroni. See puudutab kõiki koolilapsi alates teisest klassist – see on selline õppeaasta alguse toetus – kuni gümnaasiumi lõpuni. Alates 1. septembrist 2026 on Tallinna elanikele lasteaiakoht tasuta. 

Need on lihtsalt näited selle kohta, kuidas on võimalik kiiremas korras [haarata] initsiatiiv ja kohe [ideid] realiseerida, kui sa saad aru, et probleem on olemas ja sinust sõltub, kui kiiresti see probleem lahenduse saab. Kahjuks me riigi tasandil nii resoluutset ja kiiret probleemide lahendamist ei näe. Nii et siin on, mille peale mõelda. 

Loomulikult vajavad pered kindlustunnet, stabiilsust ja usku riigi toetusse. Kui näiteks nende majanduslik seis peaks lähiajal halvemaks muutuma, siis neil peab olema kindlus ja usk sellesse, et riik tuleb appi, sest ajad on keerulised, ajad on ärevad. Loomulikult, müts maha nende perede ees, kes niisugustes oludes ja sellisel ajal on valmis lapsi saama. Ma arvan, et riik peab siin kõik tegema selle nimel, et see soov kindlasti ära ei kaoks ja et see soov tegelikult tekiks ka teistel peredel, kes praegu kahtlevad, kas niisugusel ajal on üldse mõistlik lapsi saada. 

Nii et natuke mõtlemisainet meie riigile valitsuse näol. Loodame, et ikkagi asi ei piirdu sellega, et me lihtsalt tunnistame probleemi olemasolu, aga lahendusi [ei paku]. Võib-olla kunagi need tulevad ja siin pakutakse midagi ja siis ministeeriumid hakkavad midagi arutama. Aga kas see jõuab ka otsusteni? See on suur küsimus. Aitäh!

Aitäh teile! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kes kuulas peaministri vastuseid esitatud arupärimisele, see ilmselt nägi ka seda, et valitseb endiselt selline täielik ideede ja visiooni puudumine. No lihtsalt mitte midagi ei ole! Ja ega see ei üllata, me oleme seda ju korduvalt ka varem näinud. Nägime seda Kaja Kallase peaministriks oleku ajal ja oleme näinud seda jätkumas ka Kristen Michali peaministriks oleku ajal. 

Käib selline uinamuina jutt, räägitakse, et teeme siin ikka seda ja teeme natuke teist ja natuke kolmandat ka ja natuke neljandat. Aga kõik saavad ju aru, et jutt käib sellistest asjadest, mis esiteks ei muuda olukorda absoluutselt paremuse poole, vähemalt mitte märkimisväärselt, ja päris kindlasti ei aita need mitte kuidagi demograafilisest kriisist välja tulla, seda ületada. No see on täiesti ilmselge!

Aga hoolimata sellest ei ole ka julgust või tahtmist hakata mõtlema kastist väljapoole, et kui on selge, et need meetmed meid kriisist välja ei too, siis mis võiks meid kriisist välja tuua. Kui natukenegi sellele territooriumile suunad mõtte liikumist, tõstatad mõningaid küsimusi, siis peaministrile teeb see kangesti nalja, ta hakkab hurjutama ja üritab siit mingisugust poliitilist punktivõitu noppida. See on ausalt öeldes isegi lapsik ja titalik käitumine, mis ei sisenda ka lugupidamist peaministri isiku ega ameti vastu. 

Mis kõige hullem, mitte ainult ei tehta neid asju, mida oleks päriselt ideoloogilist krampmõtlemist ületades vaja teha, vaid töötatakse otseselt vastu sellele, et meie demograafiline olukord võiks paraneda. Tasub meenutada, et väga kiiresti selle Riigikogu koosseisu alguses, esimese asjana, kaotati kohe ära alles eelmise koosseisu lõpus vastu võetud paljulapseliste perede toetused. Noh, tervet toetust ei kaotatud ära, aga kaotati ära selle tõus, mis tehti [vahetult enne valimisi] Reformierakonna enda osalusel. Kaotati ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt, mis on tabanud paljusid perekondi väga valusalt. Väga valusalt! Ma tean ise tervet rida perekondi, kes ütlevad, et vähemalt üks kuupalk on sellega aastas ära võetud. Kaotati ära koduste emade ravikindlustus, mis on ka sümboolselt täiesti vale sõnum. 

Ja samuti kehtestati automaks sellisel viisil, mis karistas eriliselt paljulapselisi perekondi. Tõsi, hiljem protestide peale ja ilmselt ka õiguskantsleri hoiatuste peale see viga parandati. Vastasel juhul oleks Riigikohus ilmselt tunnistanud selle lihtsalt põhiseadusvastaseks, sest põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt on ju paljulapselised pered riigi erilise hoole all. Aga ainuüksi asjaolu, et algselt sellisel viisil see maks kehtestati kõikidest hoiatustest olenemata, näitab seda, et lihtsalt üldse ei hoolita paljulapseliste perekondade heaolust. 

Ma ütlesin, et kui ma osutasin eelnevalt sellele, et ehk peaks hakkama ideoloogilisest kastist välja mõtlema, mõtlema, et ehk peaks võtma kasutusele mingisuguseid selliseid meetmeid ja astuma selliseid samme, mis ei ole lihtsalt opereerimine olemasoleva raamistiku sees, vaid millel oleks perspektiivi päriselt midagi muuta, siis see, jah, nagu öeldud, tegi peaministrile palju nalja. Ma ei öelnud seda, et riik peaks kuidagi töö- ja pereelu ühildamisele vastu töötama, loomulikult – nagu ta siin kolm korda on üritanud mõista anda –, vaid ütlesin seda, et ehk peaks panema rõhu mitte sellele, et looma eeldusi võimalikult ulatuslikuks töö- ja pereelu ühildamiseks, vaid looma eeldusi selleks, et need, kes ei taha töö- ja pereelu ühildada, ei peaks seda tegema, ei oleks sunnitud seda tegema. Ei tohiks olla nii lihtsast asjast raske aru saada.

Enamik lapsi Eestis sünnib paljulapselistesse perekondadesse. Selleks, et saaksid tekkida paljulapselised perekonnad, peab looma eeldusi selleks, et vähemalt üks vanematest, eelduslikult ema, ei peaks töö- ja pereelu ühildama, et ta ei oleks sunnitud tööle minema pereelu kõrvalt, laste kasvatamise kõrvalt. Sellepärast, et ei ole lihtsalt realistlik, et üks naine sünnitab palju lapsi, võtab need lapsed vastu, keda perekonnale on kingitud, ja samal ajal peab rügama ka töörindel, ametialasel rindel. See lihtsalt ei ole inimlikult teostatav. Teisisõnu, loogiliselt mõeldes peaks aru saama, et kui me tahame, et oleks rohkem paljulapselisi perekondi, siis me peame looma eeldusi selleks, et naised ei peaks laste kasvatamise kõrvalt veel tööle minema. Minul endal on kaheksa last ja ma ütlen ausalt, et see ei oleks kunagi võimalikuks osutunud, kui ma ei oleks ise aastate jooksul pingutanud selle nimel, et luua eeldusi selleks, et mu abikaasa ei peaks igapäevaselt tööl käima. 

Aga neid aspekte on terve rida, näiteks pensionisüsteemid. Kas riiklik pensionisüsteem on midagi sellist, mida me tahame ka pikas perspektiivis säilitada teadmises, et see on loonud eeldused sündimuse ulatuslikuks languseks, sellepärast et perekond ja lapsed ei ole enam majanduslikult vajalikud? Samamoodi abielu käsitlus. See valitsus on ju liikunud edasi sellega, et väärastada abielu käsitlust Eesti Vabariigis.

Vabandust, palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Selle asemel et tõsta abielu ideaali au sisse, selle asemel et mõelda läbi ka seda, et võib-olla peaks ka kehtivas õiguses midagi muutma, et meil oleks lahutamatu abielu institutsioon võimalik välja pakkuda nendele inimestele, kes seda soovivad, luues kindlustunnet mõlemale abikaasale, et [kumbki] ei saa [teist] lihtsalt kõrvale visata nagu mingisugust kasutatud asja, kui tekib mingisugune uus huvi või nii-öelda paremana tunduv variant. Selle asemel, et viia koolide [õppekavasse] sisse abielu- ja perekonnaõpetus, kus tõstetakse neid ideaale esile ja üleüldse, ütleme nii, õpetatakse lapsi aru saama, millised isikuomadused tuleb endas välja kujundada, selleks et olla üleüldse abieluks ja perekonnaeluks võimeline, tegeleb meil valitsus millega? Loob LGBTIQ arengukava ja hakkab seda koolides juurutama.

Nii et siin võiks rääkida nii ühest või teisest kui ka kolmandast asjast, aga ausalt öeldes tekib lõpuks teatav lootusetuse tunne, et siit ei tule absoluutselt mitte midagi. Mulje jääb, justkui oleks lepitud sellega, et meie rahvas, keel ja kultuur sureb välja. Põhiseadus paneb meie riigile kohustuse seista ühe peamise eesmärgina selle eest, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Meie ametis olev valitsus mitte ei seisa selle eest, et seda tagada, vaid, vastupidi, töötab sellele vastu, sillutab teed eesti rahvuse, keele ja kultuuri hääbumisele ja väljasuremisele.

Siin mõne nädala eest istungi juhataja Toomas Kivimägi läks närvi, kui kolleeg Anti Poolamets ütles valitsuse esindajatele, et teate, minge ära, tehke koht vabaks, selleks et saaksid tulla teie asemele need, kes tahavad seista selle eest, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääksid püsima. Mina küll ei näe, et ta oleks midagi kohatut öelnud. Väga õigesti ütles. See valitsus, mis on minetanud valdava enamiku Eesti kodanike toetuse ja ei ole suuteline üles näitama isegi mingisugust visiooni, millest lähtuvalt võiks tegutseda eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise nimel, peakski kiiremas korras tagasi astuma. Õnneks on lootust, et hiljemalt kümne kuu pärast nad koristatakse oma positsioonilt ära. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me räägime väga palju majandusest, maksudest, erinevatest energia[tootmise] viisidest. Aga üks teema, millest kahjuks räägitakse väga vähe, aga mis samas määrab tegelikult kõik, on sündimus. Teadlaste arvamuse järgi on meil aega jäänud umbes viis aastat, et olukorda parandada. Pärast [seda] oleme jäänud juba hiljaks ja see on suur probleem. 

Sageli öeldakse, et inimesed lihtsalt ei taha lapsi. Mina nii ei arva. Inimesed tahavad küll, aga nad ei näe enam, miks ja kuidas neid saada. Varem ei olnud see küsimus, pere oli elu loomulik osa ja keegi ei istunud maha ega teinud Exceli tabelit selleks, et otsustada, kas laps tasub ära. 

Täna on kõik teistmoodi, ja see on arusaadav. Noorel inimesel on ees kümneid valikuid: haridus, karjäär, reisimine, eneseteostus. Aga laps ei ole järgmine samm, see on suur ja raske otsus. Ja kui sul ei ole väga selget põhjust, siis sa lükkad seda edasi: aasta lükkad edasi, kaks aastat, ja ühel hetkel ongi hilja. Aga see on ainult pool probleemist. 

Teine pool on see, kuidas. Inimene vaatab oma elu ja mõtleb, kas mul on piisav palk, kas ma saan töö- ja pere[elu] kokku [viia] ja mis saab minu karjäärist. Kus ma elan? Kus ma lapsi kasvatan? Mis koolis nad käivad? Mis lasteaias nad käivad? Isegi kui vastus ei ole otsene ei, siis see ei ole ka kindel jah. See on ebakindlus ja ebakindlus ei [too] lapsi. 

Me võime rääkida toetustest. Jah, toetused on vajalikud, väga vajalikud, aga raha üksi ei lahenda seda probleemi, kuigi see on kõige olulisem moment. Siin tekib ka väärtuste ja keskkonna küsimus. Kui ühiskond annab vaikse signaali, et enne tee karjäär, enne kindlusta kõik, enne hakka elama täiuslikku elu, siis inimesed jäävadki ootama. Aga täiuslikku hetke äkki ei tulegi kunagi ja siis me imestame, miks sündimus langeb. 

Vaatame ka maailmas ringi. On vähe arenenud riike, kus sündimus ikkagi püsib. Aga miks? Kas seal on kõik rikkamad? Ei. Kas seal on vähem probleeme? Ei. Aga seal on üks asi teistmoodi: pere ei ole projekt, mida optimeeritakse, vaid elu normaalne osa. Ja selles ongi vahe. 

Euroopas, sealhulgas ka Eestis, oleme loonud ühiskonna, kus laps justkui ei sobitu enam loomulikku ellu, vaid tundub nagu risk. Ja kui laps tundub riskina, siis inimesed käituvad ka vastavalt. Nad ootavad ja ootavad, aga lõpuks last ei sünnigi. 

Seepärast tuleb tõdeda, et probleem ei ole selles, et inimesed ei tahaks lapsi. Probleem on selles, et nad ei näe enam põhjust ega võimalust neid saada. Ja kui me tahame seda muuta, siis ei piisa ainult ühest meetmest. Me peame looma keskkonna, kus pere ei ole takistus, vaid normaalne elu osa, kus töö ja pere ei ole vastandid, kus laps ei tähenda automaatselt sammu tagasi ja kus inimene tunneb, et ta saab hakkama – võib-olla mitte kõige ideaalsemalt, aga piisavalt hästi. 

Tegelikult nii on ju alati olnud. Lapsed on alati sündinud, aga riik ja ühiskond peavad seda toetama. Lapsi ei kasvatata ideaalsetes tingimustes, vaid neid kasvatatakse päriselu [oludes]. Kui me seda ei mõista, siis me võime teha ükskõik kui palju programme ja strateegiaid, aga tulemusi ei tule. Kokku võttes: raha loeb kindlasti, aga loeb ka sisemine vajadus, mille meie ühiskond peab alles looma. Peame kindlasti tuletama meelde need sõnad, mida laulis Ivo Linna 19[8]8. aastal: "Eestlane olla on uhke ja hää." Aitäh!

Tänud teile, muu hulgas aja tõhusa kasutamise eest! Lea Danilson-Järg, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kohe kolm juurde või? Kaheksa minutit.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes jälgivad tänast arutelu! Mul on äärmiselt hea meel, et tegelikult demograafiateema on meil viimasel ajal siin Riigikogus väga sageli jutuks olnud ja täna ka peaminister sel teemal taas vastamas on. 

Positiivne tundub see, et ma olen märganud, et kõikides erakondades on hakatud muret tundma selle üle, milline on meie sündimuse olukord ja Eesti demograafiline väljavaade, ja tundub, et kõik erakonnad on hakanud aru saama, et see on väga tõsine probleem, ja sellele rohkem tähelepanu pöörama. Nii et see on tore.

Aga samas me näeme, et demograafiline kriis on siin juba neljandat aastat ja see on järjest eskaleerunud. Kõigil neil eelnevatel aastatel ei ole valitsus üldse kõigepealt muidugi ka probleemi tunnistanud. Kui me meenutame Kaja Kallase valitsust, siis sel ajal leiti veel, et tegelikult ei olegi Eestil sellist probleemi olemas. Siin saab öelda, et siiski Michali valitsusel on teatud edasiminek selles küsimuses.

Aga nüüd ikkagi, et jõuda konkreetsete meetmete või tegevuskavani – seda ei ole siiamaani juhtunud. Hetkel küll lubatakse, et midagi millalgi tuleb, aga praegu me vaatame seda olukorda pealt, [mis on] valitsuse tasemel. Kui praegusel valitsusel ei õnnestu midagi ette võtta ja see tegevuskava tegelikult ei saa piisavalt tummine, siis härra Michali juhitud valitsus liigub Eesti poole, kus elab ainult umbes 700 000 inimest. See on puhas matemaatika, kui me arvestame, et meil sünnib aastas umbes 9000 last – ja tegelikult keegi ei garanteeri, et neid veel vähem ei sünni, sest jaanuaris ja veebruaris on sel aastal juba taas vähem sündinud kui eelmisel aastal. Aga juba selle 9000 puhul, arvestades, et inimesed elavad tulevikus keskmiselt kuskil 80 aastat, ja kui need numbrid korrutada, siis sinna 700 000 juurde ongi meie riik praegu tüürimas. 

Kurb on kogu selle meie süsteemi ja riigikorralduse juures ka see, et tegelikult praegune süsteem premeerib valitsust olukorras, kus sündide arv järjest väheneb, sest see on kokkuhoid. Raha saab perepoliitikast välja minna, sest seda kulub vähem peretoetustele, vanemahüvitisele ja loomulikult ka lasteaiale, koolile, tervishoiule ja nii edasi, sest kui on vähem lapsi, siis on vähem kulusid. Nii et valitsusele on lühiperspektiivis täiesti kasulik, et lapsi vähem sünnib. Siin on vaja puhtalt riigimehelikkust, et aru saada, et see ei ole jätkusuutlik. Tegelikult tuleb ikkagi tegeleda sellega, et lapsi hakkaks rohkem sündima.

Kui nüüd rääkida, mida selle heaks teha saaks, siis kindlasti on siin kaks poolt. Üks on need praktilised meetmed. Nagu ma siin ka küsimuses peaministrile välja tõin, siis Eestis on rahalised meetmed näidanud väga olulist positiivset mõju sündimusele. Tegelikult on majanduslik kindlus[tunne] laste saamise juures väga oluline, olgu see seotud tööturu ja majanduskeskkonnaga või toetustega. Need kõik on üks tervik. Nii vanemahüvitis kui ka lasterikka pere toetus on sündimusele olulisel määral positiivset mõju avaldanud ja seda on teadlased oma uurimustes välja toonud. 

Aga praktilise poole pealt on olukord selline, et peale Riigikogu valimisi ametisse asunud valitsus kohe vähendas peretoetusi ja neid pole ka [vahepeal] üldse ajakohastatud, kuigi meil on olnud väga kiire elukalliduse kasv ja need toetuste summad on ammu juba ajale jalgu andnud. Seda me ei ole näinud, et valitsus oleks tulnud ettepanekuga, et ajakohastame neid. Samas pensione me igal aastal ajakohastame. Miks on lastega pered vähem olulised? Kindlasti ei ole, ka neid toetusi tuleb ajakohastada. 

Me oleme kuulnud ettepanekuid, mis on seotud vanemahüvitise parema korraldamisega. Need on väga tervitatavad, aga jällegi, liigume kiiresti, lahendame need probleemid ära. Hetkel ei ole muid eelnõusid kui Isamaa enda algatatud eelnõu, et järjestikuste sündide puhul vanemahüvitise arvestamisel teha muudatus, et palgakasv läheks järgmiste laste sünnil arvesse. 

Maksumuudatused, mida on peale Riigikogu valimisi valitsus [teinud], on kõik olnud lastega perede suhtes vaenulikud. Tulumaksuvabastus laste eest on ära võetud. Kõik tarbimismaksud on oluliselt kasvanud ja kuna lastega pered on suured tarbijad, siis nende maksukoormus on selle kaudu kasvanud. Ravikindlustus on kodustelt emadelt ära võetud. Tekib küsimus, kas tõesti ei ole laste kasvatamine riigi jaoks piisavalt oluline töö, et isegi ravikindlustust ei tagata. Need on need praktilised sammud. 

Ja pluss muidugi, kui ma oleksin saanud peaministri käest küsida, siis ma oleksin kohe küsinud ka eluasemepoliitika kohta. Kuna ainult ühe küsimuse [saab esitada], siis seda ma ei jõudnud küsida. Ma loodan, et äkki peaminister jõuab siin eluasemepoliitika kohta täiendavalt veel vastata. Minule teadaolevalt on eluasemepoliitika kohta Eestis tehtud põhjalik analüüs teadlaste osavõtul. Sealt on näiteks selgunud, et alla 35‑aastastest Tallinnas elavatest inimestest pooled elavad üüripinnal, neil ei ole olnud võimalik endale kodu soetada. Jällegi, kuidas me sellises olukorras saame rääkida sellest, et meil sündimus võiks kasvada? On selge, et valitsusel on vaja välja töötada selline eluasemepoliitika, et meie noored saaksid kodu luua. See on ka vältimatu eeltingimus sündimuse kasvuks. 

Üks pool on tõesti need praktilised asjaolud, lasteaiakohad ja toetused ning lapsi toetav keskkond, aga teine pool on ka hoiakud, mis muidugi mingis mõttes avalduvad nende praktiliste sammudena. See, kuhu me oleme valmis investeerima praktiliselt, on ju järelikult väärtustatud. Kui me võtame ära ravikindlustuse kodustelt emadelt, siis me anname sellega mitte ainult majandusliku signaali, vaid ka väärtussignaali, kas laste kasvatamine on oluline või mitte. Kui toetused on ajakohastamata, siis me anname samamoodi signaali, kas laste kasvatamine on valitsuse jaoks oluline või mitte. 

Üldiselt aeg hakkab mul siin otsa saama, ma võtaksingi kokku. Igal juhul ma näen, et on positiivne, et väga väikesed sündide arvud on kõikidele erakondadele ikkagi kohale viinud arusaama, et see on tõsine probleem ja sellega tuleb tegeleda. See on tore. Ja vähemasti teatud konsensus selles, et meil on probleem, on juba edasiminek, aga nüüd oleks vaja ikkagi tegeleda praktiliste sammudega. Jah, siin on kindlasti eriarvamusi, aga siis arutame ja käsitleme neid ja astume edasi seda rada mööda, et tõesti lastega pered saaksid piisavalt toetatud ja meie sündimus hakkaks jälle kasvama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja auväärt valitseja! Jaanuaris sündis 706 last ja suri 1479 inimest. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis sündide arv jaanuaris vähenes, –13, ja surmade arv suurenes, +19. Noh, esimese nelja kuu tulemusi veel ei ole teada, aga väikese rehnungiga 12 kuud ja kui keskmiselt 13 [lapse võrra] sündimus väheneb, siis peaks aasta lõpuks olema uus rekord käes: 8930. No loodame, et see nii ei lähe.

Mis veel? 222 abielu sõlmiti, aga 233 lahutust, +11. Nimed olid kõige levinumad Aurora, Sofia ja Loore tüdrukutel, poistel Leon, Oskar ja Mark. Enamik sündis Tallinnas: 234, Harjumaal 120, aga minu valimisringkonnas ainult 110, Tartumaal ja Tartu linnas 100, aga Jõgevamaal ainult 10, Võrumaal kokku 17 ja Hiiumaal ainult 4. Põlva jäi vahele, 11.

Nii et tegelikult pilt on nukker, enam kui nukker ja trendid on allapoole. Aga samas on ka meil siin hästi levinud nii-öelda kliimaärevus – mine tea, mis tuleb –, mure tuleviku pärast ja ka muud mured, näiteks, kuidas kanad elavad. See on viimastel nädalatel väga oluline probleem, millega ka minu ja kõigi teie poole pöördutakse.

Ja teiselt poolt sõjahirm. Sõjahirmu mõju sündimusele on palju uuritud. Põhiliselt on esimene punkt edasilükkamine – kui ajad on ärevad, lükkame edasi. Teine on see, et loobutakse teisest ja kolmandast lapsest. Ja kolmas: sõjahirm mõjub ka seal, kus lahingutegevus ei käi.

Ja tuleme nüüd Ukraina juurde. Ukraina on meil nagu põhiteema "Aktuaalses kaameras" ja igal pool, aga mõnest asjast räägitakse väga vähe. Ukraina on nagu labor, mitte ainult nende uute sõjavahendite, droonide poolest ja nii edasi, vaid ka demograafilises osas. Kui lugeda neid uuringuid, mida ka praegu seal tehakse, [siis selgub, et] tulemused on erakordselt huvitavad.

Nagu te teate, Ukraina naiste soov sünnitada on veelgi madalam kui Eesti naistel. Ukraina on üks selliseid kohti, kuhu ei taheta või väga vähe tahetakse uusi lapsi ilmale tuua. Samal ajal me täna õiguskomisjonis arutasime asendusemadust, et see on üks selliseid keskseid [viise, kuidas] saab tellida 20 000 või 50 000 euro eest endale väikese beebi.

Aga mida ma tahan siin rõhutada ja millest rääkida, mida peaminister ei ole ka lugenud, on üks aastal 2024 [ilmunud] uuring. See on kolme teadlase – noh, näeb siin selline välja –, nii [Ameerika] Ühendriikide, Hollandi kui ka Ühendkuningriigi uurijate artikkel, [mis põhineb] suurel uuringul. Enne täiemahulise sõja algust on uuritud Ukraina naisi ja nende soovi lapsi saada, nii et [uurimismaterjal koguti] aastal 2021. Selle loo pealkiri oleks umbes selline, et ebakindlus ja viljakus sissetungi eel – põhjalik lugu selline, soovitan lugeda ka peaministril – ehk enne 2022. aastat. Üks selline väide – seal on palju huvitavaid väiteid –, on see, et umbusaldus võimude suhtes vähendab naiste soovi ja perede soovi üldse lapsi saada. Konkreetne selline väide. Kui vaadata auväärt valitseja poole, ega meil midagi paremat ei ole, usaldus võib-olla on isegi veel madalam kui ukrainlaste puhul.

Aitüma, hea kolleeg! 

Jah, selline aitüma. Nii et agoonia jätkub kahjuks.

Nii hull muidugi ei ole, aga meil kõigil on õigus oma arvamusele. Head kolleegid, oleme kohe lõpetanud läbirääkimised, aga enne ütleb läbirääkimistel lõpetuseks kaks sõna ka peaminister.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tänan neid, kelle jaoks oli see sisukas debatt, mitte poliitiliste loosungite ettelugemine, eeskätt tänan Lea Danilson-Järgi, kes pöördus ja rääkis sisust. Nii et aitäh veel kord! Ja ma olen nõus, mure on ühine. Ma arvan, et see puudutab kõiki erakondi, isegi kui lahendused on erinevad. Seda esiteks.

Teiseks, eluasemepoliitikaga, ma tean, Kliimaministeerium tegeleb. Ma vaatasin, et neil on uuringud tellitud. Nii et eks ma siis selgitan välja, kus nad oma eluasemepoliitikaga on ja mida selleks pakkuda on. Aga ma olen ka arvamusel, et erinevad viisid, muu hulgas – mida EKRE kolleegid küsisid – välisrahastuse, eurorahastuse kasutamine näiteks kodude renoveerimisel ja paremini kättesaadav eluase, mis tähendab ka planeerimise ja bürokraatia lihtsustamist, mida [käsitleva eelnõu] me oleme juba parlamenti saanud, on kindlasti osa sellest. Ja miks mitte, ka kliimapoliitika osa saab lisaks puhtale energeetikale olla see, et eluasemed on paremini kättesaadavad. Nii et sellest me kindlasti asjaomaste ministritega vestleme. Aitäh!

Suur tänu teile, härra peaminister! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud teise päevakorrapunkti menetlemise.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa, Tanel Kiige ja Ester Karuse esitatud arupärimine peaminister Kristen Michalile valitsuse poliitilise vastutuse kohta elektritootmisvõimsuste arendamise osas. Arupärimine kannab ilusat ümmargust numbrit 900. Ettekandeks on Riigikogu kõnetooli jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Antud arupärimise andsin sotsiaaldemokraatide nimel üle juba 19. jaanuaril. Täna oli siin juba natuke juttu nendest arupärimistele vastamise [tähtaegadest]. Aga tahan [selgitada], miks just peaministrile, mitte valdkonnaministrile: sest nii nagu arupärimises on kirjas, tuleb paljud otsused langetada valitsuse tasandil. Ja need on väga kaalukad otsused, eriti need, mis energeetikat puudutavad, nii et sellepärast küsime peaministrilt. 

Vabariigi Valitsus on võtnud vastu "Energiamajanduse arengukava aastani 2035", mille eesmärkidena on kirjas Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamine ning taskukohase energia kättesaadavus. Tegelikkuses on arupärijate hinnangul Eesti liikunud viimastel aastatel vastupidises suunas: kasvanud on sõltuvus elektriimpordist, uued elektritootmisvõimsused on jäänud rajamata, elektri hind on ebastabiilne ning nii lähi- kui ka kaugemat tulevikku vaadates suhteliselt prognoosimatu. 

2024. aastal importis Eesti kolmandiku ja 2025. aastal juba ligi 40% tarbitud elektrist – päris poolt ei olnud, [arupärimise esitamise ajal] jaanuaris ei olnud veel täpset numbrit [avaldatud]. Lähiaastatel tuleb varustuskindlus tagada ajutiste reservmeetmetega, kuna uusi tootmisvõimsusi ei ole õigel ajal lisandunud. Nii arengukava kui ka eksperdid [kinnitavad], et kiireim ja soodsaim [viis] uute tootmisvõimsuste [loomiseks] on investeerida tuuleenergiasse, kuid viimase viie aasta jooksul on kehtestatud vaid kaks ehitusõigust andvat maismaa tuulepargi planeeringut, ning needki mõlemad on kohtus vaidlustatud. 

Elektritootmisvõimsuste nappus ei ole üksnes energiapoliitiline probleem. Importiv elektrisüsteem tähendab püsivalt kõrgemat ja volatiilsemat elektri hinda, mis pärsib otseselt Eesti majanduse konkurentsivõimet. See mõjutab eeskätt tööstust, suurtarbijaid, võimalikke investeeringuid tootmisse, kuid ka väiksemaid ettevõtteid ja kodutarbijaid. Ilma kindluseta taskukohase ja stabiilse elektrivarustuse suhtes on uute tööstusinvesteeringute Eestisse toomine ning olemasolevate hoidmine üha keerulisem. 

Nüüd saan jätkata sellega, et me oleme siin sõnastanud mitu küsimust, aga kuna ma sain täna ühe värske kirja, siis ma tsiteerin seda. Kaks ettevõtluseksperti, kes nõustavad ettevõtjaid, Anne Sulling ja Erkki Raasuke, otsustasid kahekesi pool aastat tagasi – kuna erinevate investeeringute nõustamise juures oli pidevalt küsimärgiks energeetika: elektri varustuskindlus ja selle hind; need küsimused kerkivad ettevõtjatel iga päev – läbi viia rahvusvaheliste intervjuude projekti. 

Täna saatsid nad majanduskomisjoni liikmetele oma tulemused ja on valmis kirjutanud raporti. Ma nüüd loen ja tsiteerin Anne Sullingu ning Erkki Raasukese kokkuvõtet. "Seoses Kliimaministeeriumi plaaniga luua suurte energiataristuprojektide finantseerimise toetusmeede, oleme viimase kuue kuu jooksul süstemaatiliselt intervjueerinud rahvusvahelisi investoreid ja finantseerijaid, et saada teada, millistel tingimustel oleksid välisinvestorid valmis suurtesse energiataristuprojektidesse Eestis investeerima ning pangad laenu andma. Oleme selle töö nüüd lõpetanud ning koondanud tulemused kokkuvõtteks. Intervjuudest selgus, et investorid tahavad näha, et riigil on selgelt sõnastatud plaan Eesti tuleviku energiaportfelli osas. See tähendab, et riik peab olema lahendanud optimeerimisülesande ja jõudnud tõdemusele, millised komponendid millises mahus tagavad Eestile pikas perspektiivis optimaalse hinna, varustuskindluse ja keskkonnamõju tasakaalu. ENMAK 2035 seda rolli ei täida, see on üldsõnaline ja suuna andev. Selles puuduvad konkreetselt kinnitatud eesmärgid erinevate tootmisvõimsuste, salvestuse ja ühenduste rajamiseks. Puudub erinevate tootmisvõimsuste hangete ajaline plaan, mis tagaks piisava aja investeeringute kokkuleppimiseks ja ehitamiseks. Seetõttu ei ole Eesti praegune energeetikaplaan rahvusvahelise praktika mõttes investeeritav." 

Ehk siis nende hinnangul ei osutu jutud sellest, et siia mingi käendusmeetme toel suured energiaprojektid tulevad, vähemalt lähiajal kindlasti tõeks. Aitäh! 

Suur tänu teile! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Ma annan edasi ka Andres Suti tervituse. Ta ütles, et ta oleks palavalt tahtnud ise nendele küsimustele vastata. Aga palun, härra peaminister!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Ma loen küsimused ette ja siis vastused. Nii, arupärimine valitsuse poliitilise vastutuse kohta elektritootmisvõimsuste arendamise osas. 

Esimene küsimus: "Kas peaminister võtab poliitilise vastutuse selle eest, et Reformierakonna juhitud valitsuste ajal ei ole alates 2021. aastast alustatud ühegi uue maismaatuulepargi ehitust, kuigi tuuleenergia on hinnatud kiireimaks viisiks uute elektritootmisvõimsuste rajamisel?" Vastus. Küsimuses esitatud väide ei ole täpne. Alates 2021. aastast on alustatud vähemalt nelja tuulepargi ehitusega – Purtse, Saarde, Aidu ja Sopi-Tootsi – ning valminud on kuus tuuleparki. Eestis on tuuleparke kokku 711 megavatti, millest 405 megavatti on rajatud viimase viie aasta jooksul. Suurim viimasel viiel aastal rajatud tuulepark on Sopi-Tootsi tuulepark, mis avati 10. juunil 2025 ja mille võimsus on 255 megavatti. 2025. aastal tootsid tuulepargid rekordkoguse – 1,3 teravatt-tundi – elektrienergiat. Kehtestatud planeeringuid on [mahus] 323 megavatti ning [menetluse] lõppfaasis [olevate] planeeringute koguvõimsus on 564 megavatti. Tuule[energia] üksinda ei lahenda Eesti varustuskindluse tagamise väljakutseid. Varustuskindlusega seotud väljakutsete lahendamiseks on valitsus võtnud suuna arendada Eestis mitmekesist energiaportfelli ning tagada piisavate elektritootmisreservide ja juhitavate võimsuste olemasolu erinevateks olukordadeks, sealhulgas näiteks külmaks talveks. 

Teine küsimus: "Kuidas selgitab peaminister olukorda, kus viie aasta jooksul on kasvanud Eesti elektriimpordist sõltuvus, samal ajal kui uued tootmisvõimsused on jäänud rajamata ning elektri varustuskindluse puudumine ning ebastabiilne hind pärsib majanduse konkurentsivõimet?" Vastus. Eesti ja Balti riigid tervikuna impordivad olulisel määral elektrit, seda aga mitte niivõrd tootmis[võimsuste] defitsiidi tõttu, vaid pigem seetõttu, et imporditav elekter on soodsam. Seetõttu peab vajalikus mahus juhitavate võimsuste kõrval kasvama ka taastuv[energia osakaal]. 

Kolmas küsimus: "Kas peaminister nõustub, et elektritootmisvõimsuste nappus ja sellest tulenev kõrge ning ebastabiilne elektrihind pärsib Eesti tööstuse ja ettevõtluse konkurentsivõimet ning vähendab Eesti investeerimisatraktiivsust?" Vastus. Eesti tööstuse ja ettevõtluse konkurentsivõime [sõltub] erinevatest [teguritest]: ärikeskkond, sealhulgas maksud, tööjõu kättesaadavus, innovatsioon, asjaajamise paindlikkus, asukoht ja energia hind. Elektri hind Eestis on aja jooksul järjest [langenud]. Kui aastal 2022 maksis elekter 192 eurot megavatt-tunni kohta, siis 2025. aastal oli see vaid 80 eurot megavatt-tunni kohta. Kui võrrelda Läänemere-äärsete riikide 2024. aasta keskmist elektri lõpphinda ettevõtetele, kelle aastane energiatarbimine jäi [vahemikku] 20–499 megavatt-tundi, siis oli Eesti kolmandal kohal Rootsi ja Soome järel. Suurettevõtetele, kelle aastane energiatarbimine jäi [vahemikku] 70–150 gigavatt-tundi, oli elektri lõpphind Eestis neljandal kohal Soome, Rootsi ja Taani järel. 

Eesti on jätkuvalt parima maksukeskkonnaga riik. Eestis on reinvesteeritud kasum jätkuvalt maksustatud nullprotsendilise määraga. Meil ei ole klassikalist avansilist tulumaksu tootmisettevõtetele, meil on vähe bürokraatiat, palju e-teenuseid ja me jätkuvalt vähendame bürokraatiat. Me oleme Euroopa Liidu liige, meil on ligipääs Euroopa Liidu turule, meil on hea infrastruktuur, väga korralikud teed ja sadamad, me investeerime ühendustesse Euroopaga ehk Rail Balticusse, meil on stabiilne elekter ja internet, meil on rajatud spetsiaalseid tööstusparke, meie noored on saanud hea matemaatilise hariduse, mis on tugev eeldus inseneride tekkeks. 

Kõigi nende komponentide koosmõjus on Eesti koht, kuhu soovitakse investeerida. 2021.–2025. aastani on EIS aidanud Eestisse tuua 1,6 miljardi euro väärtuses investeeringuid. Lisaks sellele on kohalikud ettevõtted teinud iseseisvalt investeeringuid, kus pole olnud EIS-i vaja. Eelmisel aastal tuli Eestisse mitu väga suurt investeeringut. Mõned näited. 100-miljoniline investeering Neo püsimagnetite tehasele Narvas. Elcogen investeeris ligi 50 miljonit eurot Euroopa suurima kütuseelementide tootmisüksusesse. ABB tootmise laiendus 9 miljonit eurot. Lähiaastatel avab uksed 24 uut tehast. Kokku on ettevõtted planeerinud lähiaastate investeeringuteks 328 miljonit eurot. 

Neljas küsimus: "Milliseid konkreetseid samme on valitsus astunud selleks, et tagada Eesti inimestele ja ettevõtetele pikaajaline elektrienergia varustuskindlus ja energiajulgeolek olukorras, kus uute tootmisvõimsuste rajamine – eeskätt tuuleenergia arendamine – on olnud aastaid sisuliselt seiskunud?" Vastus. Viimase viie aasta jooksul on tuulikute võimsus Eestis kahekordistunud. Viimase viie aasta jooksul! Päikese[energia] tootmisvõimsust on lisandunud üle 1200 megavati. Varustuskindluse tagamiseks on Eleringi sagedusreservide pikaajalise hanke [tulemusel] rajamisel gaasijaamad ja akusalvestid [koguvõimsusega] 236 megavatti. 

Akusalvesteid rajatakse turupõhiselt tänu täiendavate sagedusreservide turgude avamisele 2025. aastal. Lisaks hakkas 2026. aasta algusest kehtima elektrituruseaduse muudatus, mis soodustab salvestite [kasutamist] veelgi, kaotades salvestatavale energiale [rakendunud] topeltmaksustamise ja võimaldades võrgutasu ja taastuv[energia] tasu maksta vaid salvesti netotarbimise pealt. Salvestusseadmete rajamist hoogustab ka 2025. aastal [avanenud] võimalus osaleda sagedusreservide turgudel. Kui varem maksime sageduse hoidmise eest [tasu] oma idanaabrile, siis nüüd saame selle raha jätta kodumaistele tootjatele. Eleringi andmetel on eri liitumisetappides kokku 1700 megavati jagu akusid. 

Viies küsimus: "Miks on valitsus jätnud strateegilise tähtsusega energeetika arendamise sisuliselt kohalike omavalitsuste õlule, ilma selge riikliku juhtimise ja vastutuseta?" Vastus. Eesti põhiseaduse kohaselt otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus kõiki kohaliku elu küsimusi. Selline lähenemine, kus kohalikud elanikud saavad määrata kohaliku elu küsimusi, on tugeva demokraatia tunnus. Et kohalikel omavalitsustel oleks kergem otsust langetada, on Kliimaministeerium koostöös teiste ministeeriumide, riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega [astunud samme], et suurendada kohalikku kasu. [Ühtlasi] on selgitatud tuuleparkide mõju ning lükatud ümber sellega seotud valeinfot. Tuuleparkidest saadavat kasu on kohalikele omavalitsustele ja elanikele jagatud 536 000 euro ulatuses. 

Mõju hindamise ühtlustamiseks ja kiirendamiseks koostati juhend, mis teiste riikide praktikat arvestades toetab müra, madalsagedusliku müra, sealhulgas infraheli, vibratsiooni ja varjutuse mõjude hindamist parima teadaoleva praktika alusel. Teaduspõhise info kättesaadavaks tegemiseks telliti Tartu Ülikoolilt viimase kümne aasta eelretsenseeritud teaduskirjandusel põhinev ülevaateanalüüs, milles võrreldakse tuuleenergia, päikeseenergia, biomassi ja ahikütte, põlevkivi ning tuumaenergia tootmisega seoses täheldatud tervisemõjusid. Tuuleparkidega seotud tervisemõjude kohta [leiab] põhjalikud ja teaduspõhised [vastused] Terviseameti veebilehelt korduma kippuvate küsimuste rubriigist. 

Keskkonnaamet on Eesti taaste- ja vastupidavuskava raames saanud olulise lisaressursi, et [keskkonna]mõju hindamise protsesse oma kompetentsiga toetada ja kiirendada. Mitmekihilise õhuseire projekti elluviimisel vabaneb osa Kirde-Eestist ja suur osa Mandri-Eesti aladest tuulikute kõrguspiirangutest. See investeering tugevdab Eesti kaitsevõimet, võimaldades samal ajal tuuleenergia arengut ning toetades seeläbi riigi pikemaajalist energiapoliitikat ja kliimaeesmärke. Üks hangitavatest radaritest paigutatakse Ida-Virumaale ja teine Hiiumaale, radarisüsteemide tarned toimuvad 2024. ja 2026. aasta vahel. Hiiumaa radar valmib Euroopa Liidu taastemeetmete programmi toel ning Kirde-Eesti radar kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavatest vahenditest. 

Keskkonnaportaali on koondatud hulgaliselt vastuseid korduma kippuvatele küsimustele, samuti tuuleenergeetikateemasid selgitavad artiklid, videoklipid ja abimaterjalid, näiteks tuulikutasu arvutamiseks. Kahel [viimasel] aastal korraldatud riigimaade enampakkumise voorud – kokku 110 ruutkilomeetrit [maid] – võimaldavad tuuleparkidele parimate lahenduste leidmiseks kasutada sobilikku riigimaad. 2025. aastal, mil infovajadus hüppeliselt kasvas, sai tuuleenergeetika kohta küsimusi küsida riigi infotelefonilt 1247. 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Maa- ja Ruumiameti eestvedamisel on tegeletud planeeringumenetluse lihtsustamisega. Muu hulgas on tehtud mitmeid muudatusi planeerimisseaduses ning koostatud kohalikes omavalitsustes tuule- ja päikeseparkide projektide menetlusprotsessi läbiviimise selgitamiseks käsiraamat. Eesti taaste- ja vastupidavuskava raames on toetatud planeeringute infosüsteemi PLANIS arendamist, mis lihtsustab KOV-ide jaoks planeeringute menetlemise tehnilist poolt. Näiteks [võimaldab] andmekogu [korraldada] planeeringumenetluses lihtsamini masskaasamist, mis on seni KOV-idele [märkimisväärset] koormust tekitanud.

Kuues küsimus: "Milliseid konkreetseid otsuseid kavatseb valitsus teha veel käesoleval ja järgmisel aastal? Kuidas kavatseb Reformierakonna juhitud valitsus parandada nii Eesti energiajulgeolekut kui ka majanduse konkurentsivõimet?" Vastus. Lähtume oma tegevustes 8. jaanuaril kinnitatud energiamajanduse arengukavast aastani 2035. Selle üldeesmärk on, et Eesti energiamajandus tagab energiajulgeoleku, kasvatab riigi konkurentsivõimet ja aitab kaasa üleminekule puhta energiaga majandusele. 

Konkreetsemalt: 5. märtsil sel aastal otsustas valitsus edasi minna taastuvelektri vähempakkumisega mahus 1 teravatt-tund [aastas], võimalusega suurendada seda kuni 2 teravatt-tunnini. Vähempakkumine kuulutati välja 20. märtsil sellel aastal. Vähempakkumisel edukaks osutunud tootmisseadmed peavad valmima hiljemalt 2030. aasta jooksul. 

Lisaks loome KOV-idele tuulehoo preemia. Toetust saab taotleda, kui kehtestatud planeeringutesse on jõudnud vähemalt kaheksa tuulikut. Toetus jaguneb [kaheks: esimene pool makstakse välja pärast] planeeringu kehtestamist ja [teine pärast] ehitusloa andmist. Ehitusloa etapis sõltub toetuse suurus tuulikute võimsusest. Eesmärk on täiendavat rahastussüsteemi rakendada juba 2026. aastal. Miljoni euro [saamiseks on vaja vähemalt] kaheksat tuulikut. 

19. märtsil sel aastal esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu, mis võimaldaks pärast Riigikogult heakskiidu saamist tulevikus Eestisse tuumaelektrijaama kavandada. Töö jätkub ka uute juhitavate võimsuste rajamiseks – seda nii olemasolevate amortiseerunud võimsuste asendamiseks kui ka uute vajaduste katmiseks. Eleringi sagedusreservide hanke [toel valmivad] jaamad on rajamisel. Samal ajal käib töö uute hangete ettevalmistamiseks ja konsulteerimiseks, sealhulgas vajalike riigiabilubade [taotlemiseks]. Turukonsultatsioon praeguste plaanide tutvustamiseks ja parimate lahenduste leidmiseks on kavas [korraldada] 2026. aasta teises kvartalis. 

Samuti on nii 2026. aastal kui ka edaspidi fookuses energeetikasektori kriisikindluse suurendamine. Menetluses on regulatiivsed muudatused elutähtsa teenuse osutajate ehk ETO-de [ringi laiendamiseks] ning neile [kehtivate] nõuete uuendamiseks. Töös on investeeringud kriitilise taristu senisest tõhusamaks kaitsmiseks, veealuse seire ja droonitõrjevõimekuse tugevdamiseks, olukorrateadlikkuse tõstmiseks ja paljuks muuks. Aitäh!

Suur tänu teile! Alustame küsimustega. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, ma vabandan selle eksituse pärast, mis oli siin esimeses küsimuses. Ehitatud on küll, aga ehitusõigusi pole alates 2021. aastast [lisandunud] ehk tuuleparkidele ei ole väljastatud ühtegi uut ehitusluba. Kõik need, mis on vahepeal juurde tulnud, on tulnud varasemate planeeringute ja lubade alusel. Jah, see esimene küsimus ei olnud päris täpne.  

Aga üldiselt on probleem ju selles, et seesama ligi 40% imporditavat elektrit ei anna tuleviku suhtes eriti head kindlust. Jah, natukene on neid võimsusi juurde tulnud ja tuleb lähiaastatel ka. On tehtud hankeid – pigem küll, jah, sageduse tagamiseks ehk kõigeks selleks, mida me vajasime desünkroniseerimiseks. Ja see on okei, seda pidigi tegema. Aga selliseid elektritootmisvõimsusi, mis defitsiiti vähendaksid, praeguses julgeolekuolukorras eriti näha ei ole. Mis see …

Aitäh!

… perspektiiv siis on? Jätame investeeringud tegemata?

Aitäh, hea küsija! Nojah, mina sain vastata sellele küsimusele, mis siin kirjas oli. Sellele ma ka vastasin ja seetõttu ma veidi korrigeerisin seda küsimust, kuid mitte pahatahtlikkusest. Jah, 2021. aastast on alustatud vähemalt nelja tuulepargi ehitamist ja valminud on kuus tuuleparki. 

Ma ei tea, kuidas seda kõike jälle korrata või kokku võtta, aga püüan selgitada. Ma olen seda teinud aastaid ja teen ilmselt ka tulevikus. Igal komponendil on oma roll. Väga vähesed toolid seisavad ühel jalal, eks ju – ka Riigikogu toolid [mitte]. Igal elemendil on oma roll. Juhitavat energiat on vaja taastuv[energia] tasakaalustamiseks, taastuv[energiat] aga selleks, et tuua keskmist hinda alla. 

Mulle isiklikult tundub sümpaatne – ja see on positiivne –, et ajal, kui meil oli nüüd 25 aasta kõige külmem talv, polnud [ajalehe]toimetuste hoiak enam selline – vähemasti osas toimetustes –, nagu see oli mõned aastad tagasi. Kui elektri hind oli [kõrge], siis nad panid alati juurde [selgituse]. Elektri hind on [kõrge], kus on valitsuse silmad ja kõik muu taoline – ja vaat, sinna uudise lõppu oli pandud [selgitus]: kuna ei ole taastuvenergiat. Iga lugeja sai ise veenduda, et kui päike hakkab paistma ja tuul puhuma, siis läheb energia hind alla. Ja nii ka juhtub, selline on reaalne elu. 

Selle kõrvale peavad tulema juhitavad võimsused. Seni, kuni meil ei ole uusi juhitavaid gaasijaamu, mis tagavad süsteemi tasakaalus püsimise, [täidavad] seda [rolli] põlevkivijaamad, mis on reservis ja mille eest me maksame. [Samuti] erinevad [välis]ühendused, mis on seda koormust ka kriisides väga kenasti kandnud ja hästi hakkama saanud. Ja tulevikus on meil valiku[võimalus], kas keegi rajab suure meretuulepargi või tuleb tuumajaam. Need on kaks suurema mahuga [energia]allikat.

Väga palju sõltub üldse ju tuleviku energeetikas sellest, millised on tootmisvõimsused, või [õigemini, milline] on tootmisvõimsuste ja tarbimise suhe. Kui Eestisse [tuleb] suuri energiatarbijaid, siis sellega koos tekib tõenäoliselt juurde ka tootmisvõimsusi. Nii et see muna-kana-debatt käib pidevalt. 

Ma arvan, et me kõik oleme ajakirjandusest lugenud, et üks suurem ettevõte on lubanud Eestisse [rajada] suure andmekeskuse. Seegi tegelikult, nagu ma aru saan, põhineb päris palju nende enda [toodetud] taastuvenergial ja vahepealne osa – see kõige kallim ja keerulisem osa – loodetakse [katta] näiteks Soome tuumaenergiast või lepingute kaudu. Nii et uute tootmiste tekkimisel tekib tõenäoliselt juurde ka energiatootmist. Nii see käib.

Aga kas investeeringuid tuleb? Nagu ma kirjeldasin, on näiteks salvestus ehk akusalvestus tulnud turutingimustel. Ma ei oska öelda, kas see varem välja hõigatud [väide], et tegemist on Mandri-Euroopa suurima [akupargiga, vastab enam tõele] – võib-olla see ei ole enam nii –, aga tegemist on tublide Prantsuse ja Eesti ettevõtjatega, kes panid selle akusalvestuse koos püsti, ja [selle teine osa on veel] tulekul. 

Riik on [välja kuulutanud] maismaatuule[parkide] vähempakkumise. Nendega, nagu me näeme, on muidugi kõige suuremad raskused. Selles pole kahtlustki. Mis me siin pattu salgame, parlamendis on esindatud ka erakond, kes on [andnud] kohalikule [tasandile suunise] seista vastu nii päikese- kui ka tuuleparkide [rajamisele]. See on olnud väga aktiivne ja tugev poliitiline vastasseis, organiseeritud vastasseis. Me oleme näinud, kuidas nendele debattidele, mis kohapeal toimuvad – kus kohalikud inimesed tahavad küsida ja saada vastuseid, ja peavadki saama vastuseid –, [astuvad] sisse niinimetatud rändtirtsud, kes seda debatti lagastavad. Nii et selline on pilt Eestist, kus me [praegu] elame. 

Aga ma siiski arvan, et me liigume kenasti edasi, sest uusi taastuv[energiavõimsusi] tuleb [järjest] peale. Ka inimeste hoiak taastuv[energia] suhtes on pooldav. Tuumaenergeetika [eelnõu] me [praegu] menetleme. Ma tean, et sotsiaaldemokraadid seda ei toeta, kuid loodan, et ülejäänud saal see-eest toetab ja me saame sellega edasi [minna]. Nii et lootust [paremuse poole] on.

See Raasukese ja Sullingu raport osutab minu arvates väga lihtsale [tõsiasjale]: kui keegi tahab teha suuremaid investeeringuid, siis selliste investeeringute puhul annab maksumaksja raha alati suurema kindluse. Me võime nüüd pidada debatti selle üle, kui palju on meil maksumaksja raha lauale panna – näiteks suurte projektide jaoks, mida ma siinkohal ei nimeta. Ma arvan, et te teate vastust.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Mina isiklikult olen näiteks tuumaenergia toetusgrupi liige – lihtsalt ütlen, kui te teete neid avaldusi. Aga minu küsimus on selline. Leedus on [taastuvenergia] tootmisvõimsusi umbes 3,5 korda rohkem [kui meil]. Mida on Leedu teinud teistmoodi, meist paremini? Miks nende põlv ei ole niimoodi värisenud? Täna on neil need tootmisvõimsused olemas ja elektri hind on tänu sellele peamistel töötundidel jäänud 1 ja 4 sendi vahele. See on oluliselt kaasa aidanud. Selle aasta jaanuarist saadik on märkimisväärseid võimsusi tulnud Leedu poolt. Mida nad on teinud teistmoodi? Mida on meil sellest õppida ja kuidas me saaksime edasi paremini liikuda? 

Kõigepealt, ma ei tahtnud teile heita varju sellega, et sotsiaaldemokraadid on tuumajaama vastu. Ma mäletan lihtsalt debatti ajast, kui me olime sotsidega koalitsioonis. Teie esimees andis mulle teada, et [erakond] on nii juhatuse kui ka volikogu [tasemel võtnud] positsiooni, et sotsiaaldemokraadid on tuumaenergeetika vastu. Kui teie kuulute tuumaenergeetika töörühma, siis see on väga hea. Loodan teie toetusele. 

Teiseks, Läänemere-äärsete riikide puhul võib kindlasti erinevaid asju võrrelda. Ega ma seda ilmaasjata välja ei toonud. Minu meelest oli see üks Andres Suti lugu. Tõtt-öelda, nagu ka auväärt juhataja ütles, pidanuks see arupärimine olema suunatud Andres Sutile. Ma ei tööta enam ammu Kliimaministeeriumis.

Aga Läänemere-äärsete riikide keskmise hinna võrdlus kirjeldab ikkagi seda, kus me oleme. Kõige väiksema tarbimisega riikide hulgas oleme me Läänemere-äärsete riikide keskmisega võrreldes kõige soodsamate riikide hulgas. Me oleme seal! Võib-olla tasuks [pigem] küsida, mida on Leedul meilt õppida. Kui vaadata 2024. aasta võrdlust, siis näeme, et elektri lõpphinna poolest olime keskmises grupis – ettevõtted [aastase tarbimisega 20]–499 megavatt-tundi – Rootsi ja Soome järel kolmandal kohal. Suurettevõtete puhul olime neljandal kohal Soome, Rootsi ja Taani järel. Ja väiksemate tarbijate puhul olime selles edetabelis veelgi kõrgemal [kohal]. Nii et pigem võiks küsida niimoodi: kui hind on oluline, siis mida oleme me teinud õigesti, et meil on hind soodsam kui seal?

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Nagu täna on juba korduvalt mainitud, on energeetika niivõrd suur teema, et aeg-ajalt on [igati põhjendatud], et peaminister sel teemal parlamendiliikmetele vastab, eriti teie tausta arvestades – olete ju seda portfelli enne kandnud. Ma arvan, et te olete siin õige inimene vastama nendele küsimustele. 

Kuna me oleme Eesti territooriumil [asuvatest] tootmisvõimsustest juba palju rääkinud, siis ma küsin ühenduste kohta, natukene ka Saaremaaga seotud ühenduste kohta. Mismoodi teie näete Eesti-Läti neljandat elektriühendust[, mis kulgeb] merekaabli kaudu? Kas ja kuidas on nende protsessidega edasi liigutud? Ka see on üks osa meie energeetikast või kogu sellest tervikust. Kas selle puhul on toimunud mingisuguseid uusi arenguid? Sest erinevaid arutelusid ikka [aeg-ajalt] toimub.

Aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd õigesti pihta sain, siis te küsisite, kas neid ühendusi on vaja ja kuidas nendega edasi minnakse. Ühendusi on vaja ja minu arusaamist mööda [tegutsevad] energeetikaspetsialistid või ühenduse rajajad mis tahes süsteemioperaatorite puhul ikkagi samast ajakavast lähtuvalt. Ma ütlen nüüd ühe lause, mida energeetikud armastavad naljaga pooleks üksteisele öelda, aga see on väga hea lause: juhtmel on kaks otsa. Seda ühendust rajatakse erinevate riikide vahel ja mõlemal pool peab olema valmisolek, planeerimine, selle rahastamine. See puudutab meie ühendusi nii Läti kui ka Soomega. Minu arvates on neid ühendusi kindlasti vaja, sest kriisid on näidanud, et mida paremini oled sa ühendatud, ka energeetikavaldkonnas, seda paremini saad sa hakkama.

Ka meil on viimase aasta jooksul olnud kriitilisi momente, mil meie energeetikasüsteem on pidanud vastu just tänu sellele, et meil on korralikud ühendused. Ja need prognoosid, mis ennustavad, et 10 või 15 aasta pärast on Soomes kallim elektri hind, sellepärast et neile tuleb juurde suuri tarbijaid, näiteks andmekeskusi – see võib nii olla, aga ei pruugi. Me ei tea seda ju tegelikult ette. Pole teada, kas samal ajal ei [lisandu] neile ka uusi elektritootmis[võimsusi]. Tegelikult käivad kõik need plaanid [käsikäes]. Kui kuskil on tarbimine – teadupärast kujuneb hind majanduses ikkagi nõudluse ja pakkumise vahekorras –, siis tähendab see, et kuskil võib tekkida ka uusi tootjaid, kes hakkavad seda hinnatõusu ära kasutama ja [tulevad turule uute tootmisrajatistega]. Samamoodi on ju Eestisse tulnud akusalvestid, mis on väga [hea]. Arvestades, et akude laadimistsüklid muutuvad järjest odavamaks, tuleb neid küllap veel ja veel. 

Nii et energeetikaprojektide puhul ma ennustaks – võib-olla korraks sellest ühenduste teemast kõrvale kaldudes –, et uued tehnoloogiad, uued valikud ja ka uued teadmised võivad tihtipeale viia hoopis [olukorrani], kus projektid hakkavad üksteist heas või halvas mõttes kannibaliseerima ehk üks sööb teise turu ära. Nii et ühendusi on kindlasti vaja. See tagab ka julgeoleku. Energiajulgeolek on energeetika puhul kindlasti olulisem kui miski muu. Sendine või paarisendine [hinna]kõikumine – tõtt-öelda me isegi ei märka seda. Aga me märkame, kui meil on energeetikas probleeme. 

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on teatanud plaanist kehtestada Euroopa Liidu ajaloo esimene ametlik elektrifitseerimise kava, et kiirendada üleminekut fossiilkütustelt puhtamale energiale. Kui Euroopa Komisjon esitab selle plaani juba maikuus – see on selline plaan, kus on kirjas ka vahe-eesmärgid –, siis kas teie valitsusel on mingisugunegi plaan luua Eesti jaoks pädev elektrifitseerimise kava või jätkub senine peataolek ja killustunud lähenemine, kus energiapoliitika, tööstuspoliitika, taristupoliitika ja regionaalpoliitika liiguvad eri suundades?

Aitäh! No ma südamest loodan, et nad liiguvad ikka ühes suunas. See oleks ju väga mõistlik. Nii regionaal-, tööstus- kui ka energeetikapoliitika ja mis iganes see neljas oli – kindlasti peaksid need liikuma ühes suunas. Vastus on, et loomulikult ühes suunas. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud peaminister! Nagu siin on juba korduvalt läbi käinud, on teie energiamajanduse arengukava aastani 2035 laialivalguv, konkreetse tegevuskavata ja välisinvesteeringuid peletav. ENMAK-is räägitakse energiajulgeolekust, varustuskindlusest ja taskukohasusest, aga tarbimise juhtimise kohta ei leia me sealt mitte midagi. Kas valitsuse plaan ongi loota vaid teosammul lisanduvate tootmisvõimsuste peale, samal ajal kui nõudluspoole paindlikkus on jäetud omasoodu? Kui tootmist napib ja hind kõigub, siis miks ei ole valitsuse laual selget tarbimise juhtimise plaani?

Aitäh! Hea küsija, ma ei taha kuidagi olla irooniline ja rõhutan, et ma ei ole vastates irooniline. Aga ma lihtsalt kordan seda, mida vastasin teie kolleegile: üldiselt kujundavad hinna ikkagi nõudlus ja pakkumine. Hind on teadupärast signaal, mille alusel valitakse tarbimist. Ka tööstused ja suured tarbijad valivad hinna põhjal, kuidas nad tarbivad. Nii et parim signaal on hind. Kohe, kui hinnasignaal kapitalismist ära võtta, hakkab turg moonduma ja kõik võivad tarbida pööraselt, mõtlemata ressursi maksumusele. Hinnasignaali me ei kavatse küll kuidagi ära võtta. Nii et nõudluse ja pakkumise vahekorras kujuneb hind ja hind on signaal, kuidas tarbitakse. See ongi tarbimise juhtimine – väga loogiline.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea peaminister! Nagu te ise välja tõite, on andmekeskused just see, mida me võiksime Eestisse tahta. Ma näen, et ka teie justiits- ja digiminister on öelnud, et energiamahukate tarbijate Eestisse toomine on riigi prioriteet. Samas tõdeb Jaak Aabi [viidatud] uuring, et välisinvestorid ei ole Eesti plaanides sugugi nii kindlad. Küsin siia lõppu sellise lihtsa küsimuse. Mis on teie liftikõne, kui te räägite välisinvestoritega? Milline on teie liftikõne energiavaldkonnas? Mida te ütlete neile? Et teate, sõbrad, me tahame teid siia ja me teeme energias vot nii?

Aitäh! Andmekeskuste puhul ei pea ma seda liftikõnet pidama. Üks Eesti ettevõtja, kellele me ju ei pea siinkohal reklaami tegema, on öelnud, et nad soovivad selle rajada. Sellest [kujuneb] ülekaalukalt Eesti suurim elektritarbija. Selle tulemuseks on muidugi see, et kuna see neelab päris palju [energiat], siis kriitilisemal perioodil – kui tarbimine on [suur], näiteks külma ilma korral – nõuab see [täiendava] võimsuse tarnimist [välis]ühenduste kaudu kuskilt mujalt. 

Nagu öeldakse: alati tasub olla ettevaatlik, mida soovida, sest väga paljude suurte tarbijate lisandumine ei pruugi lisandväärtusesse üksiti nii palju panustada. Ma arvan, et Eesti võimalused [piirduvad] mõne andmekeskusega – nii puusalt öeldes, ilma täpsemaid arvutusi esitamata –, millel oleks siin koht olemas. Põhjus, miks nad siia tulevad, on tihtipeale see, et mujal Euroopas on liitumisvõimsused praktiliselt ammendunud. 

Kui rääkida ettevõtjatega ja nendega, kes andmekeskusi teevad, siis [joonistub välja] kaks poolt. Riikidel ja eraettevõtjatel on oma huvid: riigid [taotlevad] tihtipeale strateegilist autonoomiat nende ühenduste pidamisel, samal ajal kui eraettevõtjad [keskenduvad] pigem oma ühenduste ja andmekeskuste [rajamisele]. Aga paljudes riikides … Ma mäletan ajast, kui olin kliimaminister, suhtlust Iiri kolleegiga. Neil on väga palju andmekeskusi ja ühel hetkel hakkas neilgi kehtima nõue, et kui keegi tahab sinna uut andmekeskust rajada – sellest kirjutati ka ajakirjanduses –, siis tuleb tal ette näidata oma energia- või tootmisallikas. 

Seetõttu tasub jah läbi mõelda, mida me täpselt soovime. Mõned andmekeskused on siia teretulnud, aga see on ilmselt ka maksimummaht, mida meie võrk suudab [vastu võtta]. Nii et nende [kõrvale on vaja ka] tootmist. Ühest on juba teatatud, jah. Üks oli ju avalikkuse ees, sellega ma ei üllata siin kedagi.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan kolleegi termini "liftikõne" toomise eest siia saali. Võiks juurutada ka terminit "liftiküsimused", et saaks lühemalt. Aga Züleyxa Izmailova, küsimus istungi juhatajale. Palun!

Mul on selline küsimus. Kas peaministril ei ole siin puldis kõneldes kohustust olla aus? Ma küsisin väga konkreetselt, kas valitsusel on mingisugunegi plaan luua Eesti jaoks pädev elektrifitseerimise kava, aga sain vastuseks mingi täiesti seosetu jutu. Ma tulin siia täna, et saada vastuseid, aga mulle tundub, et peaminister ei võta neid küsimusi tõsiselt või ma ei tea, millele ta parasjagu mõtleb. Aga vastuseid ju ei saa.

Hea kolleeg, ma ei söanda vastu vaielda, kui [te ütlete, et] te ei saanud vastust oma küsimusele, aga üldjuhul kolleegid siiski said vastused oma küsimustele. [Põhjus], miks tihtipeale öeldakse, et ei saadud vastust, on see, et küsija ootused on mõnevõrra erinevad sellest, milline on vastaja seisukoht, ja siis öeldakse, et vastust ei saadud. Aga ma antud juhul ei söanda hinnata, kas teie saite vastuse või ei saanud. (Züleyxa Izmailova vastab kohalt.) Ma ei ole stenogrammi lugenud. Peaminister oli kindlasti väga väärikas, ta ei söandanud küll ühtegi Riigikogu liiget alavääristada. Selles pole antud juhul vähimatki kahtlust. 

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised ja arupärijate nimel Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Energeetikadebatt kisub alati väga tuliseks. Ausalt öelda tundub, et vahel ollaksegi nagu üks ühes kaevikus, teine teises kaevikus. 

Vaatame energiamajanduse arengukava aastani 2035. Seal on ju kõik erinevad variandid ja võimalused väga ilusasti kirjas. Ainult et ma mäletan neid variante, mis on siia lauale toodud ja mida on ka Riigikogu majanduskomisjonile vahetevahel tutvustatud. Uute energiavõimsuste loomise või arendamise ambitsioon oli nendes esialgsetes variantides kõvasti suurem. Iga järgmise variandiga see järjest vähenes, vähenes, vähenes. 

Jah, võib-olla teatud mõttes tehti ka viga sellega, et esialgsetes variantides oli riigi sõnum [ambitsioonikam]. Mis juhtus nende maismaa tuuleparkidega? Esialgse tabeli kohaselt oli Kliimaministeerium [planeerinud] 7000 megavatti võimsust. No kuhu sa selle maismaale paned?! Hea küll, siis [langes] see 4000 peale ja nüüd on see vähenenud vist aastaks 2035 1500 [megavatini]. 

Aga sellele signaalile [reageerisid kohe] arendajad. Riik ütles, et meil on [tuulikuid juurde] vaja. Ja siis jooksid kõik mööda Eestit kohalikesse omavalitsustesse laiali ja kirjeldasid neid [tuule]parke, mis kohe tulema hakkavad. No ajabki hulluks! Tõesti võis joonistada sellise pildi, nagu neid on joonistatud, et Eestis mandril muud ei olegi kui ainult tuulikud. 

Samas ma tuletan meelde – ma olin siis valitsuse liige –, et me tegime kaardid ja vaatasime, kui palju maismaale mahuks. Olid erinevad kaardikihid, erinevate piirangute ja inimasustusega kaardikihid. Alasid, kus üldse ei olnud mingeid piiranguid, oli kokku seitse ruutkilomeetrit. Pange siis need kaks arvu kokku! 

Minu arvates tehti viga sellega, et riik oleks pidanud ikkagi selle jämeda otsa hoidma enda käes. Võib-olla nüüd tõepoolest hakatakse sellega tegelema: otsitakse riigimaadelt neid alasid, kuhu oleks mõistlikum tuuleparke [rajada] ja nii edasi. Sealt olekski pidanud alustama ja siis vaatama, kuhu need tuulepargid tulevad. Minu arvates – siinkohal ei ole ka asjatundjad ühel meelel – oleks võinud neid planeeringuid menetleda teatud teemaplaneeringuna, maakonna teemaplaneeringuna. 

Ent praegu tekkis konflikt. Seda, mida arendajad oma plaanides [ette nägid], oli liiga palju. Ja tõenäoliselt oligi liiga palju. Arendajad arvasid, et kuna tegemist on riikliku strateegiaga, ju siis on neid vaja, kuid kuskil polnud öeldud, et seal on ka mingi mõistlikkuse piir ees. 

Jah, maismaa tuule[parke] on vaja ja nüüd on ka vähempakkumine välja kuulutatud. Loodame, et sinna tuleb [pakkujaid], sest meil on üks probleem. Kuna planeeringud on jäänud toppama ja ehituslubasid pole saadud – kaks planeeringut on vist kohtus, kui ma õigesti mäletan, eelmise vähempakkumise skeemiga tulnud arendused –, siis ei tea, kui palju [pakkujaid] praeguses vähempakkumises üldse osaleb. 

Muidugi ma olen põhimõtteliselt peaministriga nõus, et see ongi kokteil. Ei saa olla nii, et arendame ainult ühte võimsust ja teisi ei arenda. Kui tuleb taastuvenergiat, siis selle [kõrvale] peab tulema ka juhitavaid [võimsusi] õiges koguses, mis seda tasakaalustaks, salvesteid ja nii edasi. 

Tuumajaama kohta markeerin siiski ära selle tubli töö, mille kaks Eesti ettevõtlikku inimest ette võtsid, kui nad intervjueerisid pankasid ja rahvusvahelisi energeetikafirmasid. Vattenfalli esindaja ütles väga selgelt, et tuumajaama ei tule mitte kunagi mitte kuskil, mitte üheski riigis [ilma toetuseta]. Lihtsalt sellist mõttetut juttu pole vaja ajada, eriti Eestis, kus see on esmakordne kogemus ja ekspertiis. [Selliseid projekte] tehakse alati [toetusega], viimasel ajal isegi esialgu hinnavahelepingutega, millele pannakse juurde veel mingid riiklikud käendused ja tagatised, et see investeering üldse tuleks. Kui püüda sellist projekti teha puhtalt turutingimustel, oleks kapitali hind nii kõrge, et projekt hävitaks iseenda. Seda lihtsalt ei juhtuks. 

Need on lihtsad asjad, mida annab rahvusvahelise kogemuse ja praktika põhjal nendelt ettevõtetelt ja ka pankadelt, kes investeerivad, väga lihtsasti teada saada. Minu arvates on Eestis aetud liiga palju paksu udu ja kahjuks on see tekitanud olukorra, kus otsused on jäänud vastu võtmata. Muidugi on siin [osapooltel] erinevad huvid, arendajatel on omad huvid ja nii edasi, aga riik peab selle kokteili oma strateegilistes arengukavades välja käima ja ütlema ka, millal mida otsustatakse. Hea näide on Suurbritannia, kus otsustati, et aastaks 2030 teeme selge kava ja toetame selliseid investeeringuid. Tehakse! Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbi… Vabandust! Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal. Läks kiiremini, kui planeeritud.

Aitäh, hea juhataja! Ei läinud palju kiiremini. Aitäh hea kokkuvõtte eest, Jaak Aab! Kõikides küsimustes ma kindlasti päri ei ole. Ilmselt tasuks Ühendkuningriigi näite puhul küsida, kuidas neil selle kavaga läinud on. Seda esiteks. 

Ma tegelikult tulin siia sellepärast, et Anti Allas küsis Leedu kohta. Ma vaatasin vahepeal seda joonist ja ühte-teist siiski parandan. 2024. aastal – mul vist uuemaid andmeid siin ei ole. Ma arvan, et see on 2024. aasta – jah. Siin on kolm gruppi ettevõtteid. Ma räägin sellest üldse sellepärast, et me oleme seadnud võrdluse aluseks, moodsas keeles benchmark'iks Läänemere-äärsete riikide keskmise elektri hinna. See on see, millega me oleme [enda näitajaid] võrrelnud. 

Siin on kolm [tarbimis]gruppi: kõige väiksem, keskmine ja suur. Tõepoolest, kõige väiksema [tarbimisega grupis] ehk 2,5–5 megavatt-tunnise aastatarbimisega kodutarbijate puhul on Läänemere-äärsete riikide keskmine elektrihind olnud 26,22 senti kilovatt-tunni kohta. 26,22! Leedu on seal kõige soodsam – 22,29 senti – ja meie oleme kohe teised – 22,57 senti. Nii et seal me oleme Leeduga väga väikese vahega esimeste hulgas. 

Nüüd, kui jõuame ettevõtluse poole peale, millest me juba rääkisime, siis 20–499 megavatt-tunnise [aastatarbimise juures] on Läänemere-äärsete riikide keskmine [elektrihind] olnud 20,34 senti kilovatt-tunni kohta. Seal on Rootsi kõige soodsam, Soome [teine] ja Eesti kolmas, Leedu aga eelviimane. Lihtsalt, et neid võrrelda. 

Ja nüüd suurte [tarbijate] juurde jõudes [on olukord selline], et 70–150 gigavatt-tunnise [aastatarbimise puhul] on Läänemere-äärsete riikide keskmine olnud 14,3 senti kilovatt-tunni kohta. Seal on kõige soodsam Soome, siis Rootsi, seejärel juba väikese hüppelise vahega Taani, siis Eesti ja meie järel tuleb Leedu. 

See illustreerib seda, et me oleme oma energeetikavalikutes, ka nendes benchmark'ides või võrdlustes, teinud päris mõistlikke otsuseid, vaatamata kõigele, mis selle energeetikadebati ümber toimub. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tänan omalt poolt nii küsijaid kui ka vastajaid sisuka arutelu eest! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh teile, härra peaminister!

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Tanel Kiige, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa ja Lauri Läänemetsa esitatud arupärimine sotsiaalminister Karmen Jollerile abivajavate laste ja noorte toetamise kohta nr 939. Ja palun ettekandjaks arupärijate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Tanel Kiige.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja loodetavasti oma ruumides! Auväärt minister ja kõik jälgijad! Täna on siin saalis peetud juba omajagu debatti demograafiateemadel, laste ja sündimuse üle, aga sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et iga laps loeb. See tähendab, et me peame mõtlema mitte ainult neile lastele, keda me loodame tulevikus sündimas näha, vaid ka neile lastele ja noortele, kes juba täna abi vajavad. Sellest [murest] on kantud ka meie arupärimine.

Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse kuulub muu hulgas sotsiaalse turvalisuse ning laste õiguste tagamine ja heaolu edendamine. Viimasel ajal on avalikkuses olnud kahjuks päris palju negatiivseid, kohati isegi ootamatult negatiivseid uudiseid abivajavate laste arvu kiire kasvu kohta. Teatavasti elab absoluutses vaesuses 12 000 last, mis on meeletult suur hulk inimesi. See on [võrreldav] nii mõnegi meie maakonnakeskuse elanike arvuga. 

Erinevate allikate kohaselt on abivajavate laste arv jõudnud rekordtasemeni, kuid paljudel omavalitsustel on vähe rahalist ja samuti inimressurssi, et pakkuda lastele ja noortele õigeaegset ja piisavat tuge. Kohalike omavalitsuste piiratud võimekus tähendab samas seda, et vajalik abi jõuab peredeni kas hilinenult või ebapiisavas mahus. Tegemist ei ole enam ammu üksikute juhtumitega, vaid laiapõhjalise süsteemse väljakutsega, mis mõjutab otseselt laste heaolu, perede toimetulekut ning kogukondade turvalisust.

Olgem ausad, laste toetamine on riigi üks keskseid rolle, kus ei ole võimalik näidata näpuga üksteise suunas – ministeeriumid omavahel või kohalikud omavalitsused –, vaid sellega peab tegelema iga linn, vald ja ministeerium ning laiemalt võttes iga inimene. Puudulik või katkendlik varajane tugi suurendab riski, et osa noori satub sotsiaalsesse tõrjutusse, halvemal juhul katkestab õpingud või kaldub õigusrikkumistele. Me teame, et ka NEET-noorte osakaal on tegelikult päris kõrge. Sellel kõigel on pikaajalised tagajärjed nii lapse arengule, vaimsele tervisele kui ka hilisemale iseseisvale toimetulekule. 

Selline olukord ei ole kooskõlas Eesti riigi kohustusega tagada igale lapsele turvaline kasvukeskkond ning võrdsed võimalused, sõltumata pere majanduslikust olukorrast või elukohast. Laste heaolu peab olema riiklik prioriteet, mitte juhuslike võimaluste tulemus. Kindlasti ei tohi sõltuda lapse heaolu pelgalt sellest, milline on tema stardipositsioon ehk kui jõukasse perekonda või heal järjel valda või linna ta sünnib. Riigi ja meie kõigi roll on ühiskondlikku ebavõrdsust vähendada, abivajajaid aidata ning tagada, et igal lapsel ja noorel oleks Eesti riigis võimalikult helge tulevik. 

Lähtudes nendest murekohtadest palumegi ministrilt vastuseid kokku seitsmele küsimusele. Ma loen need põhimõtteliselt ette, aga ilmselt teeb seda ka minister oma ettekandes, seetõttu jään üldsõnaliseks. Soovime teada, milline on olnud riigi ja kohalike omavalitsuste kogurahastus laste ja perede teenustele ning kuidas see on muutunud. Kas ministeeriumi hinnangul on rahastus ja spetsialistide arv piisav, et tagada vajalik tugi? 

Milliseid samme on astutud, et vältida olukorda, kus riskipered liiguvad erinevate süsteemide vahel killustatult ning abi võib katkeda või hilineda? Kuidas on korraldatud [abi olukorras, kus pere] vajab korraga mitut teenust, et see [toimuks] koordineeritult? Kas ja kui palju on lähiaastatel kavandatud suurendada riigi rahastust laste ja perede tugiteenustele ning ennetustööle? 

Millised on peamised piirkondlikud erinevused teenuste kättesaadavuses ja ooteaegades, just maapiirkondade näitel? Kuidas aitab riik väiksema võimekusega omavalitsusi, et lapsed ja pered saaksid võimalikult võrdsed võimalused elus toime tulla ning vajalikku abi sõltumata elukohast, nagu ma enne viitasin? 

Samuti soovivad sotsiaaldemokraadid teada, milliseid samme kavatseb ministeerium astuda koostöös kohalike omavalitsuste, koolide ja kogukondadega, et parandada valdkondadevahelist koostööd ning vältida süsteemist väljalangemist. Veel kord: lapsed on kõige nõrgem ja haavatavam sihtrühm. Nende puhul peab selline riigipoolne heas mõttes vihmavari või abikäsi alati olemas olema, sõltumata sellest, kas pere ise on proaktiivne või mitte. Laste aitamine ja toetamine on meie kõigi [kohustus]. 

Kas ministeerium peab vajalikuks käivitada mingeid täiendavaid pilootprogramme või [kavandab] muid riiklikke sekkumismeetmeid riskilaste ja -noorte toetamiseks? Kui selliseid plaane on, siis hea meelega kuulaksime neid. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil hea võimalus kuulata sotsiaalminister Karmen Jollerit vastamas arupärijate küsimustele.

Tere, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed ja head Eesti inimesed! Loen siis küsimused ette ja loen ette ka vastused. Nii on lihtsam. 

"Kui suur on olnud riigi ja kohalike omavalitsuste kogurahastus lastele ja peredele suunatud teenustele viimase viie aasta jooksul ning kuidas see on muutunud võrreldes abivajavate laste arvu kasvuga?" Laste ja perede toetamiseks on viimastel aastatel kasutatud nii riigieelarve kui ka Euroopa Liidu vahendeid. Selle aasta eelarves on laste ja perede programmi eelarve 919,4 miljonit eurot. Siin sees on näiteks elatisabi, vanemahüvitis, vanemapension ja ravikindlustus, peretoetused ning vanemapuhkuse tasud, samuti riiklik perelepitusteenus, lastekaitse, vanemlust toetavad programmid, ohvriabi ja nii edasi. 

Loen ette ka varasemad viis aastat, ütlen aastaarvu ja summa miljonites eurodes. 2021 – 772,4; 2022 – 816,6; 2023 – 998,4; 2024 – 932,9; 2025 – 929,5 miljonit eurot. Summad on pisut vähenenud, mitte küll järjepidevalt, aga selle ja eelmise aasta võrdluses. Seda on mõjutanud mitu tegurit. Näiteks on sündimus vähenenud ehk vähem on lapsi, kellele toetusi makstakse või muid kulusid tehakse, ja ka vanemahüvitise ülempiiri on muudetud. 

Nüüd, kohalike omavalitsuste sotsiaalkaitsekulud laste ja perede teenustele. Jälle ütlen aastaarvu ja summa miljonites eurodes. 2021 – 61,3; 2022 – 81,5; 2023 – 71,7; 2024 – 66,7; 2025 – 74,9 miljonit eurot. Selle alla kuuluvad näiteks puudega lapse lapsehoiuteenus, lapse tugiisikuteenus, asendus- ja järelhooldusteenus, turvakoduteenus ja muud perekondade ja laste sotsiaalse kaitse [teenused]. 

Viimase viie aasta jooksul on abivajavate laste arv kasvanud 11 960-lt 20 159-le. Siinkohal on oluline täpsustada, keda me peame abivajajaks. See on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletussejätmise või muul viisil õiguste rikkumise suhtes, samuti laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. 

Oleme viimastel aastatel panustanud oluliselt abivajavate laste varajasse märkamisse. Teadlikkus on tõusnud nii spetsialistide seas kui ka avalikkuses. Suur roll on ka Lasteabi telefonil, kuhu tehakse igal aastal aina rohkem [kõnesid]. Kui 2021. aastal tehti 12 855 kõnet, siis eelmisel aastal 21 721 kõnet. Abi vajavaid lapsi ei pruugi olla rohkem, aga neid märgatakse rohkem ja paremini. Me oleme neid üles leidnud kaks korda rohkem ja saame seetõttu ka [rohkem] aidata. 

Küsimus nr 2: "Kas ministeeriumi hinnangul on praegune rahastusmudel ja spetsialistide arv piisav, et tagada õigeaegne ja ennetav tugi? Kas ja milliseid muudatusi ministeerium kavandab?" Nii spetsialiste kui ka raha on igas valdkonnas alati puudu, eriti niivõrd tundlikes valdkondades, nagu seda on lastega seotud valdkonnad. Meie eelarve on loomulikult piiratud. Oleme võtnud väga tugevalt fookusesse selle, et märgata abivajadust võimalikult vara ja ennetada probleemide süvenemist. Samuti töötame selle nimel, et olemasolevad spetsialistid saaksid teha oma tööd võimalikult tõhusalt ja tulemuslikult ning panustada just sinna, kus mõju on suurim. 

Mõned näited. 2025. aasta jaanuaris jõustunud lastekaitseseaduse muudatused suurendasid lastega töötavate spetsialistide hoolsuskohustust. See tähendab, et lapsi tuleb senisest aktiivsemalt märgata ja abivajadusest varasemast aktiivsemalt teada anda. Järgmisel kuul jõuavad Riigikokku järgmised lastekaitseseaduse muudatused. Ma väga loodan, et te neid toetate. Need on kavandatud jõustuma järgmise aasta jaanuarist. Nende muudatustega muudame kohaliku tasandi lastekaitsetöö paindlikumaks ja täpsustame erispetsialistide rolle, et lastekaitsetöötajate aeg kuluks rohkem keerukamatele juhtumitele. 

Alates 2025. aastast oleme piloteerinud ka juhtumikorralduse mudelit "Turvalisuse märgid". Selle keskmes on laps ja pere ning omavalitsuste tagasiside on olnud väga positiivne. Me laiendame seda järgmise etapina järgmisel aastal. Samal ajal valmistame ette ka rehabilitatsioonisüsteemi muudatusi, et vähendada dubleerimist ja bürokraatiat ning kasutada spetsialistide aega tõhusamalt laste ja perede toetamiseks. Sama oluline on spetsialistide järjepidev koolitamine, et nad oskaksid toetada kompleksvajadusega lapsi ja teha paremini valdkondadeülest koostööd.

Küsimus nr 3: "Milliseid samme on astutud, et vältida olukorda, kus riskipered liiguvad killustatult erinevate teenuste vahel ning abi katkeb või hilineb? Kuidas on Eestis korraldatud juhtumikorraldus perede puhul, kes vajavad samaaegselt mitut teenust[,] ning kuidas tagatakse, et perel on üks selge vastutav koordineerija?" Abi vajava lapse ja tema pere juhtumikorraldaja on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Tema hindab lapse ja pere abivajadust, lepib kokku vajalikud sammud ja koordineerib abi seni, kuni seda on vaja. See tähendab, et perel on üks selge vastutav koordineerija. 

Abi killustumise [vältimiseks] oleme loonud andmevahetuslahendusi, mis aitavad abivajadust varem märgata ja pakkuda ennetavat tuge. Näiteks 2023. aasta alguses käivitus puudega laste andmevahetus. See annab kohalikele omavalitsustele infot laste kohta, kellele on taotletud puude raskusastet, ning võimaldab seeläbi lastekaitsetöötajal perega [kiiremini] ühendust võtta. 

2025. aasta lõpus käivitus järgmine etapp terviklikust sündmusteenusest, mis võimaldab automaatset infovahetust tervise- ja sotsiaalvaldkonna vahel, et abi jõuaks pereni lihtsamalt ja kiiremini. Praegu toimib see püsivat tuge vajavate laste puhul, kellel on diagnoositud näiteks mõlema silma pimedus, Downi sündroom, Retti sündroom või mõni muu keeruline haigus või siis vaimne alaareng. Nende lahenduste toimimist jälgime edaspidi ka statistika abil, et vaadata, kas tugi ka päriselt laste ja peredeni jõuab. 

Küsimus nr 4: "Kas ja millisel määral on kavandatud lähiaastatel suurendada riiklikku rahastust laste ja perede tugiteenustele ning ennetustööle?" "Heaolu arengukava 2023–2030" järgi pöörame laste- ja perepoliitikas rohkem tähelepanu ennetusele ja varajasele sekkumisele. Selleks kasutame lisaks riigieelarvele ka Euroopa Liidu ja välisfondide vahendeid. 

Hea näide on ennetus- ja peretöökeskuse mudel nimega Perepesa. Ma usun, et see on paljudele siinsetest inimestest tuttav. See aitab parandada laste ja perede teenuste kvaliteeti ning kättesaadavust kohalikes omavalitsustes. 2026. aastal tegutseb üle Eesti 11 Perepesa keskust, kuid eesmärk on avada neid ka piirkondades, kus neid veel ei ole. Lisaks pakume lapsevanematele tõenduspõhiseid vanemlusprogramme ning arendame Euroopa Sotsiaalfondi toel aastatel 2025–2028 uusi sekkumisi mitmekülgse abivajadusega lastele. Näiteks selline programm nagu "Cool Kids", et vähendada stigmatiseeritust abi vajavate laste puhul. 

Samuti oleme lihtsustanud erivajadustega laste abivahendite kättesaamist. Alates 1. septembrist 2025 saavad lapsed abivahendeid 90%-lise riigipoolse soodustusega ning selle saamiseks ei ole enam vaja eelnevalt puuet taotleda. Ehk siis vähendasime bürokraatiat. Ka vähenenud töövõimet ei ole vaja taotleda. Lastele mõeldud rehabilitatsiooniteenuste eelarve tõuseb: 2026. aastal on see 13,1 miljonit eurot ja 2029. aastal 17,3 miljonit eurot. 

Järgmine, viies küsimus: "Millised on peamised piirkondlikud erinevused teenuste kättesaadavuses ning ooteaegades, eriti maapiirkondades? Kuidas toetab riik väiksema võimekusega omavalitsusi, et tagada lastele ja peredele võrdsemad võimalused abi saamiseks sõltumata elukohast?" Suuremates kohalikes omavalitsustes ja keskustes on teenuste maht suurem ning teenusepakkujaid ja spetsialiste rohkem kui väiksemates. Möönan, et ebavõrdsus on tõepoolest olemas. Riik omalt poolt toetab seda, et igal omavalitsusel ja piirkonnal oleks parem ülevaade oma laste ja perede vajadustest ning olemasolevatest teenustest. Nii on võimalik näha, millised vajadused on katmata ja kus abi ei jõua inimesteni piisavalt hästi. 

Kuues küsimus: "Milliseid samme plaanib ministeerium astuda koostöös kohalike omavalitsuste, koolide ja kogukondadega, et parandada valdkondadevahelist koostööd ning vältida laste ja noorte "süsteemist väljalangemist"?" 2025. aastal jõustunud lastekaitseseaduse muudatustega ajakohastasime laste isikuandmete töötlemise reegleid ja laiendasime kõrgendatud hoolsuskohustusega spetsialistide ringi. Spetsialistidele on koostatud ka juhendmaterjalid, mis aitavad lapse abivajadust paremini märgata ja annavad selgemad suunised teavitamiseks. Täiendavad seadusemuudatused täpsustavad veelgi lastekaitsetöötajate ülesandeid ja eri valdkondade rolli abivajava lapse toetamisel. See aitab parandada valdkondadevahelist koostööd ja vähendada olukordi, kus laps või noor jääb süsteemide vahele. 

Koostööd toetab ka valdkonnaülene ennetusnõukogu, mille ülesanne on juhtida ennetustegevust tervikuna ja parandada ministeeriumide ning teiste partnerite koostööd, sealhulgas lastekaitsepoliitikas. Seda omakorda toetab niinimetatud noortegarantii, mida koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja mille kaudu pakutakse abivajavatele noortele sihitud teenuseid. 1. septembril 2025 jõustunud õpikohustuse reform laiendas tähelepanu ka neile lastele, kes õpikohustust ei täida. Aastatel 2024–2025 on sellesse teenusesse kaasatud ligi 3000 noort üle Eesti, kellest umbes 30% on alaealised. 

Seitsmes küsimus: "Kas ministeerium peab vajalikuks käivitada täiendavaid pilootprogramme või riiklikke sekkumismeetmeid riskilaste ja -noorte toetamiseks? Kui jah, siis milliseid?" Loomulikult peame seda vajalikuks ja juba arendame ja katsetame mitmeid uusi lahendusi. 2026. aastal piloteerime programme "Triple P for Baby" ja "Triple P Online for Baby" ning moodulit "Investeeri mängu" lapsevanematele, kelle lastel esineb ATH-ga seotud käitumisraskusi. Eesmärk on pakkuda abi võimalikult varakult ja toetada nii last kui ka vanemat. 

Juhtumite puhul, kus lapse olukord vajab lastekaitse sekkumist ja mitme osapoole koostööd, arendame edasi "Turvalisuse märkide" mudelit. Selle eesmärk on ühtlustada juhtumikorraldust ja hoida fookus lapse turvalisusel. Mudelit piloteeritakse aastatel 2025–2027 kuues omavalitsuses: Tallinn, Tartu, Viljandi vald, Saaremaa vald, Saue ja Tori vald. 

2025. aastal alustasime ärevushäire riskiga lastele mõeldud programmi "Cool Kids" katseprojektiga, mida ma juba korra mainisin. 2026. aastal on plaanis käivitada logopeedilised sekkumised: inglise keeles "It Takes Two to Talk" ehk on vaja kahte inimest, et rääkida, ja "More Than Words". Need programmid loomulikult eestindatakse. Siin on lihtsalt võetud rahvusvaheliste sekkumiste pealt eeskuju. 

Kõigi nende piloot[projektide] ühine eesmärk on tugevdada ennetust, parandada abi kättesaadavust ning pakkuda lastele ja peredele võimalikult head abi. Aitäh küsimuste eest! Kui on täiendavaid küsimusi, siis olen valmis vastama. 

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud sotsiaalminister! Kas te peate õigeks olukorda, kus lapse ja noore võimalus abi saada sõltub liiga sageli tema elukohast, pere toimetulekust või kohaliku omavalitsuse suutlikkusest? Mida kavatseb teha valitsus ja mida kavatsete teha teie sotsiaalministrina selleks, et seda ebavõrdsust vähendada? See on küsimuse esimene pool. 

Ja teine pool. Milliseid konkreetseid samme olete teie sotsiaalministrina viimase aasta jooksul astunud selleks, et ükski abivajav laps või noor ei jääks vaimse tervise toe, rehabilitatsiooni-, tugiisiku- või lastekaitseteenuseta pelgalt seetõttu, et omavalitsuses[, kus ta elab,] puudub selleks raha või võimekus? Kaks küsimust ühes. 

Aitäh! Ma arvan, et küsimuse esimene pool oli retooriline. Loomulikult ei pea ma õigeks, et lapse abisaamise võimalused sõltuvad [pere] toimetulekust, elukohast, KOV-i suutlikkusest ja nii edasi. Selline vahetu abi sõltub tõepoolest kohalikust omavalitsusest. Mida me riigi poolt teeme? Me teeme kõik võimaliku, et omavalitsusi võimestada. Anname näiteks ülevaate sellest, millised teenused on olemas naabervaldades, juhendame erinevate teenuste rajamisel ja nii edasi ja nii edasi. Minu teada ei ole Eestis ühtegi kohalikku omavalitsust, kus lastekaitsega ei tegeletaks. Kui te tõesti teate sellist omavalitsust, siis olen info eest tänulik, aga olen täiesti veendunud, et me oleme arenenud juba nii kaugele, et lastekaitse on olemas igal pool. 

Mida olen mina ise teinud vaimse tervise, rehabilitatsiooni ja tugiisikute [süsteemi] heaks? Tugiisikuteenus on ikkagi kohaliku omavalitsuse koordineerida, ministeerium siinkohal käske ja keelde ei [jaga]. Küll aga tahan rõhutada, et tugiisikuteenus ei sõltu diagnoosist. Olen [puutunud kokku] probleemiga, kus lapse lähedased või lapse pere räägivad, et kohaliku omavalitsuse esindaja nõuab enne lapsele tugiisikuteenuse [määramist] kindlasti psühhiaatri vastuvõtul käimist, seda isegi juhul, kui Rajaleidja keskus on öelnud, et laps seda teenust vajab. Ma rõhutan veel kord: ükski selline teenus ei sõltu diagnoosist. 

Mis puutub rehabilitatsiooniteenustesse, siis oleme alustanud rehabilitatsiooniteenuste reformiga. See jõudis eelmisel nädalal juba kooskõlastusringile. [Reformi] mõte ongi see, et rehabilitatsiooniteenus peab olema, esiteks, kvaliteetne ja sihitud. Seni on need teenused sõltunud teenusepakkujast, piirkonnast ja sellest, kes on [parajasti] kättesaadav. On olnud näiteid, kus logopeedilise murega lapsele pakutakse ujumist, selle asemel et pakkuda logopeedi. See ei ole aktsepteeritav. Uus reform [näeb ette], et teenus on personaalne: vaadatakse, milliseid teenuseid konkreetne laps või täiskasvanu [tegelikult] vajab, mitte ei püüta seda last või täiskasvanut sobitada olemasolevatesse teenustesse. See on siis üks pool. 

Teine pool on see, et teenusele seatakse eesmärgid ja sihid ning eeldatakse, et panustab ka perekond – lapse puhul pere ja täiskasvanu puhul inimene ise. Toon jälle logopeedinäite: kui logopeed annab harjutused, tuleb neid harjutusi ka kodus teha. Nii nagu muudeski olukordades – näiteks arsti puhul, kui ikkagi arst kirjutab rohu, tuleb ravimit võtta – on ka rehabilitatsiooniteenusel konkreetne eesmärk ja selle eesmärgi nimel tehakse koostööd rehabilitatsioonimeeskonnaga. Teenusel on algus ja lõpp, teenused ei ole igavesed. Kui selgub, et teenusevajadus püsib, siis loomulikult sellega jätkatakse, aga teenust ei osutata lihtsalt teenuse osutamise pärast. Need on sellised põhimõttelised muudatused. 

Kõige suurem muudatus on vast see, et teenuse koordineerimine läheb üle Tervisekassale. Sellest ongi [tingitud] need kvaliteedi[nõuete] ja hinnastamise muutused. Hinnastamise muutus selles mõttes, et vaadatakse üle, et teenused oleksid adekvaatse hinnaga nii teenusepakkujale kui ka Tervisekassale. Tervisekassa ei hakka neid teenuseid pakkuma mitte raviraha eest, vaid sama raha eest, mille eest neid praegugi pakutakse, lihtsalt see [raha] suunatakse ümber. 

Vaimsest tervisest rääkides tahan väga tänada oma kolleegi Signe Riisalot laste ja noorte vaimse tervise probleemide tõstatamise eest. Arstina olin selle teemaga loomulikult juba ammu kursis. Pandeemia ajal vaimse tervise mured eskaleerusid, isolatsioon mõjutas eriti tugevalt just laste ja noorte vaimset tervist. Signe Riisalo hakkas 2020. aastal esimese ministrina täiesti suunatult tegelema just laste ja noorte vaimse tervisega. 

Selle aja jooksul – praegu läheb juba kuues aasta – on välja töötatud astmelise abi mudel. See tähendab, et mitte kõik vaimse tervise muredega inimesed ei pea kohe jõudma psühhiaatri juurde, vaid sekkuda tuleb võimalikult vara. Luuakse spetsialistide astmed: õpetatakse erinevaid spetsialiste [probleeme] märkama ja lihtsamate murede korral ka esmast nõustamist pakkuma, samuti aru saama, millal on vaja [inimene] edasi suunata järgmisele astmele ja nii edasi. Psühhiaatrini peaksid jõudma ikkagi need lapsed ja täiskasvanud, kes vajavad kõige rohkem abi ja kes pole [madalamatel astmetel] abi saanud. 

Praegu on niimoodi, et psühhiaatri juurde pole saatekirja vaja ja seetõttu on psühhiaatrid, eriti lastepsühhiaatrid, äärmiselt ülekoormatud. ATH diagnooside arv on tõusnud, mis tähendab, et ka nõudlus on suurenenud. Nagu ma enne mainisin, luuakse ATH-ga lastele ja nendele peredele seetõttu eraldi teenused. Selleks, et kõige keerulisemas olukorras lapsed ja noored jõuaksid psühhiaatrini, pääseb uuest aastast psühhiaatri juurde läbi e-konsultatsiooni. 

Perearstina kinnitan, et on väga palju vaimse tervise muresid – ka lastel –, mis on lahendatavad perearsti juures. Mis puudutab üldse laste vaimset tervist, siis kõige suuremat rolli mängib selle juures keskkond ehk pere ja kool. Tähtis on toetada peresid: mainisin Perepesa, kuid [olulised] on ka erinevad vanemlusprogrammid, mis on mõeldud nii kooliealiste laste vanematele kui ka väikeste laste vanematele, erinevad tugigrupid. 

See on viimase viie aasta töö, et me oleme üldse jõudnud nii kaugele. Ma väga tänan oma kolleegi, kes võttis selle teema oma südameasjaks ja on vedanud seda sellest ajast peale.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Puudulik või katkendlik varajane tugi suurendab õigusrikkumiste riski. Esitasin teile ühe kirjaliku küsimuse seoses viimastel aastatel esile kerkinud noorte väga raskete kuritegudega, mis pole kahetsusväärselt enam ühekordne [nähtus], vaid juba mitmes väga räige [juhtum]. Te toote küll väga palju erinevaid meetmeid, väga palju programme – kõike justkui on. Aga ma [sooviksin teada] teie hinnangut. Kui te olete oma majas ja seda kõike vaatate, siis mis meil puudu on või miks me ikkagi ei jõua nende noorteni? Neil on tihtipeale mingisugune taust, miks nad on kujunenud selliseks, nagu nad on. Miks me ei jõua nendeni õigel ajal?

Aitäh küsimuse eest! Mind on need kuriteod samamoodi šokeerinud nagu kõiki teisi ja see [valmistab] ka mulle väga suurt muret. Kui ma räägin, et laste vaimse tervise abile on viimased viis aastat mõeldud süsteemselt, siis need noored kindlasti sellesse aega ei mahu, kuna nende lapsepõlv, mil neid oleks tulnud vaimse tervise osas oluliselt rohkem aidata, jääb arvatavasti 10 või 15 aasta tagusesse aega. Te mainisite ise ka, et nendel lastel on oma taust, ja see on täiesti tõsi. 

Kui nüüd rääkida laste arengupsühholoogiast, siis lapsed [läbivad] kindlaid arenguetappe imikueast kuni täiskasvanueani. Kõik sõltub sellest, millises arenguetapis on tekkinud psühhotrauma. See võib olla näiteks vanemlikust hoolest ilmajätmine, mis võib olla probleemiks ka täiesti edukates ja jõukates peredes. See võib olla vanemate alkoholism, perevägivald, seksuaalne väärkohtlemine ja muu selline. Mida varasemas etapis on sellised teod või lapse traumeerimine toimunud, seda sügavam on kahjustus, mis tekib. Kui me räägime, et miks me ei märka või miks me ei näe – see ei ole ainult Eesti mure, see mure on igal pool, see on üle maailma. Lastepsühhiaatria ja laste arengupsühholoogia hakkasid tänapäevases mõistes arenema alles 1990. aastatel. Nii et see on suhteliselt uus teadus[haru]. Ega siin ei olegi häid ja õigeid lahendusi. 

Lastekaitsjad ise on öelnud … Mitte isegi lastekaitsjad, vaid tugipered ja kasupered on öelnud – ja see on hüpotees, mitte kindel väide –, et nende hinnangul jõuavad lapsed nendeni sageli liiga hilja, kuna püütakse liiga kaua hoida last [bioloogilise] perega kontaktis. Kuidas leida see tasakaal [olukorras], kus lapsevanema käitumine või keskkond, kus laps elab, on lapsele niivõrd kahjustav, et ta tuleks sealt ära võtta? Ja kui kaua hoida ja säilitada suhet lapsevanemaga? See tasakaal on õhkõrn ja habras ning väga raske on hinnata, millal oleks õige aeg sekkuda. Võimalik, et tõesti tuleks sekkuda varem, aga eks me järjest areneme, koos ülejäänud maailma ja koos väga edukate Skandinaavia riikidega.

Ma soovitan väga raamatut, mida ma praegu loen. Selle autor on Per Isdal, üks Norra psühholoog, kes tegeleb vägivaldsete inimeste nõustamisega. Raamatu pealkiri on "Vägivalla tähendus". Ta analüüsib väga põhjalikult, miks vägivald tekib. Ma usun, et sealt [leiab] ka vastuse sellele küsimusele, miks see tekib. Lapse kasvatamine vajab kogu küla ja kui küla märkab, siis on hästi, aga kui küla ei märka, siis on halvasti. See "küla" ei tähenda ainult kohalikku kogukonda, vaid ka lastekaitsetöötajaid ja [teisi spetsialiste], aga eelkõige peaks ikkagi kohalik kogukond sõna sekka ütlema, kui nad märkavad midagi kahtlast, ja pöörduma lastekaitsesse või kuhu iganes.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te jõudsite oma jutuga just parasjagu sinnamaale, mille kohta ma tahtsin küsida. Jah, aastaid on räägitud sellest, kust lapsevanem või laps ise saaks esmase kontakti või kuhu ta üldse peaks pöörduma. Ma mäletan, et vist neli-viis aastat tagasi oli juttu haridusvaldkonna linkimisest sotsiaalvaldkonnaga, ja muidugi ka tervisevaldkonnaga. Kõik need arutelud viisid selleni, et see esimene uks, kuhu võiks pöörduda – [selle asemel et] taga otsida erinevaid institutsioone, asutusi ja nii edasi –, on tõepoolest kohalik omavalitsus. [Omavalitsuste] võimekus võib olla erinev, kuid see esimene uks, kuhu pöörduda, peaks olema kohalik omavalitsus. Ja seal on juba küsimus sotsiaaltöötajas, lastekaitsetöötajas või ka koolis – kust tuleb esimene sisend selle kohta, kuhu laps või lapsevanem suunata. Kuidas see asi nüüd toimib? Sellest on ju aastaid räägitud.

Aitäh! Minu soovitus on, et me ei jääks [kõrvaltvaatajaks]. Nagu ma just ütlesin, on kõige olulisem, et need märkajad, kes on lapsele kõige lähemal – olgu see õpetaja või naaber, inimene tänavalt või kes iganes, kes märkab –, ka tegutseksid. Psühholoogidel on üks väga-väga hea lause: "Vägivald armastab vaikust." Kui ma olen vait ja ei [sekku], siis on kõik justkui korras, aga tegelikult just sellest probleemid algavadki. 

Kõige universaalsem pöördumise koht on Lasteabi [telefon]. Selle number on 116 111 ja sinna võivad pöörduda nii lapsed kui ka kõik täiskasvanud, kellel on mure lapse toimetuleku või heaolu pärast. Lapsed teavad seda numbrit juba üsna hästi, see number on üleval ka koolides. Statistika näitab, et nende aastate jooksul, kui see telefon on kasutusel olnud, on pöördumiste arv kasvanud kahekordseks. Väga paljud pöördujad ongi lapsed ise ja nad saavadki sealtkaudu abi. 

Kui [inimesel] on juba olnud kokkupuude kuritegevusega ja temast on [saanud] kuriteo ohver, siis on Eesti selles mõttes tegelikult unikaalne riik, et meil on ohvriabisüsteem riiklikult rahastatud. Teistes riikides on see üldiselt MTÜ-de ja projektide [pärusmaa], aga Eestis on ohvriabisüsteemil riiklik rahastus olemas. Ohvriabisüsteemis tegeldakse nii laste kui ka täiskasvanutega väga professionaalsel tasemel. Sageli ei oskagi tavalised psühholoogid kuriteoohvreid ja psühhotraumaga inimesi väga hästi aidata. See [nõuab] erilist lähenemisviisi, mida [valdavad just] need psühholoogid, kes töötavad ohvriabisüsteemis. 

Loomulikult ka kõik kohalikud omavalitsused ja nii edasi. Ma arvan, et aastate jooksul on ka kohalike omavalitsuste võimekus kasvanud. Inimesed ja [laiem] avalikkus on targemaks saanud, sest seda teemat on ka meedias päris palju lahatud. Lisaks needsamad vanemlus- ja muud koolitused, mis on [kättesaadavad] veebiversioonina ja artiklitena meedias, sageli ilma maksumüürita. 

Seega võimalusi on. Kes vähegi tahab, see õpib oma last tundma ja temaga käituma mittetraumeerival moel. Kes aga ei taha või ei suuda, nende puhul peaks tõesti keegi väljastpoolt märkama ja sellele lapsele appi tulema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Olete mitmetes vastustes jõudnud juba üsna lähedale [teemadele], mis puudutavad huviharidust ning lapse kooli- ja koduvälist aega. Mul on küsimus sellest vaatest, mis puudutab kuritegevust, vaimset tervist ning seda eeskuju, emalikku või isalikku eeskuju, mida sageli saadakse just huviringide juhendajatelt. Kui me räägime abivajavate laste ja noorte toetamisest, siis kas Sotsiaalministeeriumil on olnud kokkupuuteid näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumiga või Kultuuriministeeriumiga, et tuua ka sinna sisse sotsiaalset poolt ja aidata neid lapsi, kes pole veel leidnud endale õiget huviringi? Ma saan aru, et see on väga oluline ka sotsiaal- ja tervise[valdkonna] vaates.

Aitäh! Sellega tegelevad meil tõepoolest kultuuriminister ning haridus- ja teadusminister ja nad täitsa suhtlevad omavahel sel teemal. See suhtlus on viimasel ajal olnud päris aktiivne. Ma arvan, et nemad oskavad nende konkreetsete asjade kohta natuke [täpsemini] rääkida kui mina. 

Mis puudutab aega pärast kooli, siis perearstina ma tegin ju ka laste vastuvõtte. Perearsti juures peaksid [kontrollis] käima viienda ja üheksanda klassi lapsed. Väga sageli nad aga ei tule ning me peame vanemaid pikalt veenma, et laps päriselt tuleks. Just viienda klassi, aga ka üheksanda klassi vastuvõttudel tulevad väga sageli [ilmsiks] laste vaimse tervise mured. Päris tihti vanemad neid muresid ei tea. 

Olen tähele pannud ühte mustrit – ja seda ei ole tähele pannud ainult mina, vaid see on tegelikult inimlikult mõistetav ja ka teaduslike uuringutega tõestatud: nendel lastel, kellel on vaimse tervise mure, puudub sageli, mitte alati, aga sageli, peresisene suhtlus. See on väga minimaalne: tullakse koolist, töölt koju, minnakse oma tuppa, igaüks oma ekraani taha ja kõik. Isegi õhtust ei sööda koos. 

Sellepärast on paljud psühholoogid soovitanud alustada sellest, et pered sööksid ühiselt õhtust. Selle 15–20 minuti jooksul jõutakse enamik päeva [sündmustest] ära rääkida. Loomulikult tuleks selleks ajaks kõrvale panna kõik ekraanid ja rääkida sisulistest asjadest. Väga sageli vastab laps, kui temalt küsida, kuidas sul koolis läks: "Hästi!" Kui ka hinded on korras, siis justkui ongi kõik hästi, laps käib ju oma huviringides ja nii edasi. Osa lapsevanemaid – mitte küll [ilmtingimata] jõukad, aga sellised hoolsad lapsevanemad, kes tahavad last arendada – panevad last sageli lausa liiga paljudesse huviringidesse. Lapsel peab olema ka vaba aega ja igavust. Ei pea olema [kogu päev tegevustega] täidetud, muidu ei õpi ta iseendaga elama ega rahu tegema. Teadlaste sõnul peaks [leidma] vähemalt 10–15 minutit päevas – nädala sees, nädalavahetustel pikemalt – sellist aega, mil lapsega maha istuda ja arutada, mis päeval juhtus, [jagada] mõtteid või lihtsalt [märgata üheskoos] midagi, ilusat arhitektuuri või mida iganes. 

Laps vajab eeskuju. Sa ütlesid, et seda saab ta huviringidest, aga see peab tulema ikkagi kodust ka. Tõepoolest, kui kodus seda tuge ei ole, siis on huviring sellele lapsele tõesti asendamatu koht, või ka noortekeskused. Paljud kohalikud omavalitsused pakuvad täiesti tasuta noortekeskusi, huviringe, huvitegevusi. Ei pea alati olema raha eest. Meil on väga ägedad matkarajad ning [võimalused õues] tegutsemiseks või koos lauamängude mängimiseks. Mina tegin lapsena ise lauamänge – lihtsalt see igavus tekitas loomingulisust. [Ühist] aega oma lastega ei asenda mitte ükski asi maailmas, mitte ükski huviring, mitte ükski õpetaja, mitte ükski arst, psühhiaater – mitte keegi ei asenda seda.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te [tõdesite] ka ise, et ebavõrdsus on Eesti omavalitsuste vahel tõepoolest olemas – kes asub Tallinnast kaugemal, kes Tallinnale lähemal. Seejärel kirjeldasite, et riik aitab sellega, et annab ülevaate, milliseid teenuseid kohapeal on ja milliseid ei ole. Kogu austuse juures teie vastu mulle tundub, et pelgalt sellest ülevaatest ei piisa. Te mainisite Perepesa, mis on tõesti väga positiivne algatus, see on meil Valga vallas ka. Sel suvel saab see loodetavasti käima ja ootused on suured. See on hästi tore algatus. Aga kas te võiksite nimetada veel mõne praktilise [sammu] või tegevuse, mis on mõeldud just väiksematest kohtadest pärit lastele ja noortele, näiteks Valgamaa või laiemalt Kagu-Eesti lastele ja noortele?

Aitäh! Loomulikult, kui ma rääkisin sellest, et näiteks antakse ülevaade teenustest vallas ja piirkonnas ja ümberringi, siis see ei ole ju ainuke asi, mida riik teeb. Me ju kõik teame seda. [Riigi tegevus ulatub] seadusandlusest – nagu ma ette lugesin, püüame teha lastekaitsjate tööd lihtsamaks – kuni kohalike omavalitsuste toetamise ja erinevate programmideni, nagu näiteks Perepesa. 

Sageli ei ole kohalikud omavalitsused, isegi kui need pakkumised tulevad, aktiivsed nendest kinni haarama ja projektides osalema. Meie spetsialistid räägivad, et on kindlad omavalitsused, kes rakendavad uusi ja innovaatilisi lahendusi ja mudeleid väga aktiivselt, kirjutavad projekte ja taotlevad raha, aga samas on omavalitsusi, kes seda ei tee. Ester, te olete ise hästi tubli kohaliku [tasandi] poliitik. Ma usun, et teil ka seal Valgamaal, kui te tegutsete … Mulle tundub, et teie omavalitsus on suhteliselt aktiivne, vähemasti selle põhjal, mida ma olen ise Valgas käies näinud. Aga tõesti, kõik ei ole sellised. Väga palju sõltub ikkagi kohalikust omavalitsusest endast, sest riik ei hakka midagi peale sundima ega suruma. Loomulikult me reklaamime, selgitame, teeme teabepäevi ja nii edasi. 

Kui nüüd keegi soovib saada teavet just praegu [avatud] programmide kohta, siis ma pean seda uurima, sest kõiki ma nimetada ei oska. Osa ma siin nimetasin, aga soovi korral saame saata lühikese ülevaate või kas või mingi veebilehe, kus on kirjas, kust ja mida taotleda – kui selleks on soovi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te vastasite pikalt ja põhjalikult sellele, mida täna tehakse, ja kirjeldasite paljuski olukorda. Kuid olgem ausad, olukord on ikkagi suhteliselt nukker, kui me vaatame nii absoluutses vaesuse elavate laste kõrget arvu kui ka teie välja toodud abivajavate laste arvu, noorte suurt tööpuudust ning [seome] selle laiema demograafilise olukorra ehk rekordmadala sündimusega. 

Sellest tulenevalt on mul teile küsimus. Kas te olete valitsuses arutanud või sotsiaalministrina sinna viinud ettepaneku hoida perepoliitika eelarve vähemalt praeguses nominaalsummas või ideaalis samas proportsioonis riigieelarvega? See oleks vähim, mida riik saab teha ajal, mil lapsed ja noored vajavad tuge. Teatavasti sündimuse vähenemise tõttu praegu perepoliitika eelarve järk-järgult kahaneb, kuid samal ajal on meil väga palju murekohti – nii laste vaimse tervise toetamine, üldise toimetuleku toetamine kui ka noorte tööpuuduse [leevendamine] –, kuhu oleks seda ressurssi vaja.

Aitäh! Esmalt tooksin välja NEET-noored ehk need, kes ei tööta ega õpi. See ei ole ainult Eesti probleem, vaid kogu arenenud ühiskonna probleem. Selle lahendamine on paljudele riikidele üks suurimaid väljakutseid. Eesti on siin õnneks tegutsema asunud, aga see kuulub rohkem Erkki Keldo valdkonda. Tema oskab täpsemalt kirjeldada, mida on tehtud. 

Mis puutub abi vajavatesse lastesse, siis see number on tõepoolest kasvanud. Kuid need on lapsed, kelle abivajadusest me teame. Ei ole alust arvata, et meil on abivajadus selles mõttes suurenenud. Me ei tea seda. Jah, absoluutse vaesuse osas olen nõus. Me oleme toimetulekutoetust tõstnud ja [hoiame sellel teemal] kindlasti [silma peal] ka edaspidi. Minu arvates on see igati positiivne, et see arv on tõusnud – just selles mõttes, et me oleme nendest lastest teadlikud, meil on parem info ja me saame suunata abi nende lasteni. Suurem probleem on see, et meil on kindlasti ka praegu lapsi ja noori, kes vajavad abi, aga kellest riik ega ka kohalik omavalitsus ei tea mitte midagi. 

Mis puutub perepoliitika eelarvesse, siis see ettepanek [sisaldub] tõepoolest ka meie majas valminud perepoliitika analüüsis. Seda, kas seda põhimõtet on võimalik järgida, tuleb vaadata kogu riigieelarve kontekstis. Aga perepoliitika ja perede toetamine on vähemalt praeguse valitsuse prioriteet küll.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Kahjuks [muutub] see pilt või üldse olukord koolis ja laste toetamine järjest keerulisemaks. Sellel on mitu põhjust. Nii inimarengu aruanne kui ka Eneli Kindsiko reedeses Postimehes [viitavad] väga selgelt sellele, et ebavõrdsus koolis kasvab ja vanemate [võimalused] oma lapsi eri eluetappides toetada on väga erinevad. Kui lapse [abi]vajadus muutub kriitiliseks – olgu [põhjuseks] koolikiusamine või mõni muu vaimse [tervise] probleem –, tuleb teda toetada õigel hetkel ja väga kiiresti.

Kuna te olete perearst, professionaalne perearst, siis küsin: mida me teeme selle perearstisüsteemiga? Praegu ju perearstile üldse [ei pääsegi], rääkimata sellest, et laps saaks kiiresti perearsti juures kas või esmase kontakti. See ei peagi kohe olema psühholoog või muu spetsialist, [peaasi et laps] saaks kas või perearstiga silmast silma rääkida.

Esiteks, ma kohe ütlen, et perearst ei ole koolikiusamise lahendus. Koolikiusamise lahendus on koolikiusamise lõppemine. Sageli vajab abi ka kiusaja – enamasti vajab. 

Olen nõus, et perearstisüsteem on ebaühtlase kvaliteediga[, kuid me tegeleme] selle ühtlustamisega. Viimase paari kuu jooksul olen välja andnud päris mitu määrust ja muudame ka seadust. [Peagi on oodata] väljatöötamiskavatsust. See on suunatud just nimelt perearstiabi kvaliteedi [parandamisele]. 

Ma olen perearst, lastepsühhiaatriaga tegelenud küll ja veel, ja saan oma perearstihariduse baasil hakkama. Lisaks on Tartu Ülikoolis piisavaid täienduskoolitusi. Mina ei näe [põhjust], miks perearst ei võiks anda lapsele esmast nõu. Samuti ei näe ma põhjust, miks perearst ei võiks jätkata psühhiaatri poolt alustatud ravi, millest päris paljud perearstid keelduvad. Loomulikult eeldab see, et psühhiaater on koostanud adekvaatse raviplaani ja andnud perearstile adekvaatsed soovitused. Aga see abi peab olema ühtlane. Väga nõus! Selle nimel olen ma viimasel ajal väga jõuliselt tegutsenud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel kõigepealt Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Jah, tänane arutelu näitas, et arusaam sellest, et mure on olemas, on tegelikult ühine. Abi vajavaid lapsi on ministri enda hinnangul üle 20 000. See ei hõlma ainult absoluutses vaesuses elavaid lapsi, vaid laiemalt kõiki erinevat abi või [märkamist] vajavaid lapsi. Eesti mõistes on see arv igatahes lubamatult kõrge. Kui ma varem viitasin, et absoluutses vaesuses elab 12 000 last, mida on väiksema maakonnakeskuse jagu, siis 20 000 [last on arv, mis ületab] juba enamiku meie maakonnakeskuste elanike arvu. Nii et riik peab ennast parimas mõttes kokku võtma, et jõuda kõigi nende abi vajavate laste ja peredeni. 

Sotsiaaldemokraatide mure on see, et me ei [piirduks] ainult rääkimisega. On tore öelda, et laste ja perede heaolu on prioriteet, aga nagu tavatses öelda Reformierakonna endine peaminister: "Ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet." 

[Riigi]eelarvet vaadates näeme, et laste- ja perepoliitika eelarve on nominaalsummas nii sel kui ka järgmisel aastal varasemate aastatega võrreldes kahanemas. Demograafiline kriis on vähendanud sündimust ja selle võrra ka laste hulka, kes saavad erinevaid toetusi, ning vanemate hulka, kes saavad vanemahüvitist, ent [vabanenud] rahalist ressurssi kasutatakse teistes valdkondades. 

Riigieelarve vaates on see mõnes mõttes justkui positiivne asi – näete, laste arv langeb ja selle võrra jääb raha üle –, aga pikas plaanis on see riigi seisukohast äärmiselt negatiivne trend. Vähim, mida saaks teha, on [langetada] valitsuskabinetis poliitiline otsus, et need rahalised vahendid, mis on seni kulunud laste- ja perepoliitikale, [säilivad] valdkonna heaks vähemalt nominaalsummas, ideaalis aga [kindla] proportsioonina [kogu] riigieelarvest.

Nagu ministergi välja tõi, on murekohti palju. [Nende seas] vaimse tervise abi parem kättesaadavus, erinevad tugiteenused, absoluutses vaesuses elavate laste hulk, kelle [vaesusest] väljatoomine ei ole riigile rahaliselt üle jõu käiv ülesanne, vaid eeldab poliitilist otsustavust ja selgelt sihitud meetmeid just nimelt nende perede toetamiseks.

Samamoodi viitasin enne laste ja noorte järk-järgult kasvavale tööpuudusele. Tõsi, see on võib-olla rohkem tööministeeriumi valdkonna küsimus. Me näeme, et Eestis on noorte hulk, kes ei õpi ega tööta, küllaltki suur. Kasvanud on just nimelt noorte tööpuudus – võrreldes viie-kuue aasta taguse ajaga, mil [see näitaja] oli ligi kaks korda madalam. Võimalik, et see on kogu Euroopa Liidu probleem – ja tõenäoliselt ongi –, aga fakt on see, et Eestis oli noorte tööpuuduse näitaja varem märkimisväärselt madalam. Viimastel aastatel on see kriiside kuhjumise tõttu kasvanud. 

Kõik need probleemid tegelikult võimendavad üksteist. Lastel, kes jäävad vajaliku abi ja tähelepanuta, on kindlasti rohkem raskusi nii koolikeskkonnas kui ka hilisemas tööelus. Samamoodi on noortega, kes ei leia adekvaatset tegevust õppimise või töölkäimise näol – nendega [kaasneb] paratamatult risk, et hakatakse tarbima mõnuaineid, veetma aega niisama ja võib-olla mitte kõige asisemas seltskonnas ning paratamatult võtma ette ka tegevusi, millest me aeg-ajalt leheveergudelt loeme: juhtumeid, kus noored on radikaliseerunud või kus nende arusaam sotsiaalmeedia või omavahelise videovahetuse võludest ületab oluliselt ühiskonna taluvusläve. Pean silmas tõepoolest neid julmi ja vägivaldseid juhtumeid. Need on küll erandid, aga need erandid on paljuski just selle süsteemi kaudu võimendatud. 

Mida rohkem on meil lapsi ja noori, kes jäävad koolisüsteemist kõrvale, kes tulevad vaesusest, kes ei leia endale sobivat tööd, kellel [puudub] piisav vanemlik tähelepanu, aga ka kohaliku omavalitsuse ja riigi [tugi], seda suurem on risk ja tõenäosus, et neist ei kasva alati just kõige õiguskuulekamaid inimesi. Ja nende probleemidega tuleb ühiskonnal pärast juba oluliselt suuremas mahus tegeleda.

Nii et julgustan valitsust ja sotsiaalministrit [näitama üles otsustuskindlust] ning tegema juba enne Riigikogu valimisi otsuse, et me ei suuna perepoliitika eelarvest vahendeid mujale, eelarveaukude täitmiseks olukorras, kus me oleme sündimuskriisis, kus meil elab 12 000 last absoluutses vaesuses ning [tegelik] abivajajate hulk on veelgi [suurem]. Nagu juba viidatud, on ka laste ja noorte tööpuudus kasvutrendis. Need rahalised vahendid tuleb suunata nendesamade murekohtade lahendamiseks, võimestamiseks – selline otsus leiaks kindlasti ka parlamendis laia toetust. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Nüüd on meil jäänud võimalus peale haamrilööki vabaks mikrofoniks. Vabas mikrofonis [kõne]soove ei ole. Tänane istung on lõppenud.