Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt, nagu ikka, teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun! 

Head kolleegid, katkestan kohaloleku kontrolli. Meil on tõrge. Meil on tõrge registreerimissüsteemis. Mõnikord aitab see, head kolleegid, kui täiesti kaart välja võtta.

Head kolleegid, meie hääletussüsteemi viga sai ajutiselt parandatud ja seega me teeme uuesti kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Kolleeg Enn Eesmaale saan üle kinnitada, et te, Enn Eesmaa, olete istungile registreeritud, see konkreetne hääletuspult töötas.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Arupärijad paluvad arvata tänase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on sotsiaalministrile esitatud arupärimine nr 954 ja sellele vastamine, ning kultuurikomisjon palub kolmapäevase istungi päevakorrast välja arvata viies päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740, see on selle teine lugemine. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistuse juurde.

Arupärijad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on arupärimisele nr 954 vastamine, ning juhtivkomisjon on teinud ettepaneku arvata kolmapäevase istungi päevakorrast välja viies päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 740 teine lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 71 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Päevakord on heaks kiidetud. Mul on küsimus, kas teil on küsimusi päevakorra või päevakorra kinnitamise kohta. Ei ole? Ei ole? Mitte selle kinnitamise kohta? Siis ma kinnitan praegu päevakorra ära. Nii et päevakord leidis toetust. 

Nii, ja nüüd, head kolleegid, on küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on väga tõsine küsimus ja see tõesti puudutab istungi läbiviimise korda. Tegelikult viimasel ajal oleme selgelt näinud, kuidas meil ministritelt ei tule vastuseid. Juba eelmisel nädalal juhtisin tähelepanu, et lugupeetud rahandusminister ei ole vastanud mu kirjalikule küsimusele juba kaks kuud. Teine muster, mis on ilmnenud, on see, et ka lugupeetud peaminister tuleb arupärimistele vastama neli kuud hiljem arupärimise koostamisest või üleandmisest. Kas see on seesama personaalne riik, millest siin on palju räägitud, või me saame ikkagi need asjad palju kiiremini ära tehtud? Sellepärast et ka selle arupärimise osas, mis täna ju tegelikult tuleb ja mis on neli kuud juba vana, vastavalt vastustele, mis peaministrilt tulevad, tuleb tõenäoliselt ka meiepoolne seaduseelnõu või otsuse eelnõu, mida me samuti sooviksime sisse anda, see on kõik veninud neli kuud. Neli kuud! Küsimus on, kas teie kui istungi juhataja ja Riigikogu esimehe võimuses ei ole kutsuda korrale valitsust, peaministrit, valitsuse liikmeid, kes tegelikult suhtuks oma töösse hoolsamalt ja esitaks vastuseid, nii kirjalikke kui ka arupärimiste poole pealt vaadates, et need tuleks kiiremini saali, et me saaksime oluliste küsimustega edasi minna?

Aitäh, hea kolleeg! Kõigepealt head uudised: peaminister vastab täna sellele arupärimisele. 

Mis puudutab nüüd teiselt poolt arupärimistele vastamist, siis peaminister on valdavalt ikkagi üritanud kõikidele nendele arupärimistele vastata seaduses ettenähtud perioodi jooksul. Kui on mõned arupärimised  üle läinud, siis tõenäoliselt on need tingitud väga tihedast töögraafikust. Kindlasti juhatus leiab, et arupärimistele tuleks vastata seaduses ettenähtud ajaperioodi jooksul. Kui te ei ole ministrilt vastust saanud, siis me arutame Riigikogu juhatuses seda küsimust ja võimalik, et teeme ka ministritele märgukirja, et kirjalikele küsimustele tuleb vastata seaduses ettenähtud korras. 

Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu esimees! Mul on sama teema kohta tõesti küsimus. Ma nüüd siin saalis tõstatan seda vist kolmas kord. See seondub peaministriga, peaministri distsipliini ja suhtumisega parlamenti ja parlamendi ees käimisesse. 

Seesama arupärimine, kõigepealt arupärimised, arupärimine, millele täna peaminister vastab, sotsiaaldemokraatide poolt esitatud, tähtaeg on rohkem kui kuu aega üle läinud, vastamistähtaeg. Ma ei räägi sellest, kuna me selle arupärimise esitasime. Ma kuulsin Lauri Laatsile vastust, see vastus oli teil varasemalt ka sama. Peaministriga korduvad need probleemid, et ta tegelikult ei tule parlamendi ette. 

Minu esimene küsimus teile on see, kas peaminister peaks oma töö ja visiite kohandama Eesti Vabariigi parlamendi järgi, nii nagu seadus ette näeb, või parlament peab hakkama oma tööd kohandama peaministri järgi. Te siiamaani olete öelnud, et midagi peaks nagu olema, aga mitte midagi pole ette võetud, et peaminister tegelikult seadust täidaks. 

Teine küsimus puudutab kirjalikke küsimusi. Ma olen ka seda teie käest küsinud ja puudutab jälle, taas kord peaministrit. Sotsiaaldemokraatidel täna tiksub neli kirjaliku küsimuse tähtaega, kõik on vastamata. Meil ei ole võimalik tööd teha, kui me ei saa informatsiooni, millega tegeleb Riigikantselei, millega tegeleb valitsus. Meil ei ole võimalik oma tööd teha. Ma juhin tähelepanu, lugupeetud Riigikogu esimees, et see on korduv Eesti Vabariigi peaministri poolt. Teine küsimus. Ärge öelge mulle, et te räägite jälle peaministriga ja siis mitte midagi nagu ei muutu. Palun öelge mulle, mida me teeme. Kas te olete valmis vanematekogu kokku kutsuma, peaministri vanematekogusse kutsuma ja arutame seda võib-olla kõik koos? Sellepärast, et mulle tundub, et Riigikogu esimehe sõna Eesti Vabariigis peaministri üle ei maksa. Te olete korduvalt siin öelnud mulle, et te midagi teete ja räägite, aga kogu aeg kordub ja kordub. Ehk siis esimene küsimus oli, et kes kelle järgi siis tööd peaks tegema või oma tööaega planeerima. Ja teine küsimus, et mida te siis kavatsete ette võtta ja kas me võiks teha vanematekogu, kus peaminister tuleb kohale ja arutame seda küsimust.

Aitäh! Ma arvan, et praegu vanematekogusse ei ole küll konkreetset põhjust. Peaminister kindlasti on päris tihedalt ka ju siin Riigikogu ees käinud, lisaks ta käib meil iga kolmapäev Riigikogu infotunnis. See on kaks tundi, mis on ju puhtalt opositsiooni päralt, nii et te saate seal ka väga paljudele küsimustele vastused. 

Kirjalike küsimuste osas ma ütlesin, et me hindame seda Riigikogu juhatuses ja võimalik, et kirjutame või teeme ka väikese märgukirja Vabariigi Valitsuse liikmetele, et kõik kirjalikud küsimused oleksid tähtaegselt vastatud. Ma loodan, et te saate täna selle vastuse, millele te siinkohal viitasite.

Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on samasugune küsimus iseenesest, sellepärast et seesama arupärimine, mis on täna päevakorras teine punkt, on dateeritud 15. jaanuariga, ehk põhimõtteliselt rohkem kui kolm kuud me ootame võimalust küsida. Ja kui kirjalike küsimustega on niimoodi, et on selgelt kirjas, et kümne päeva jooksul peab minister vastama – kuigi me saame aru, et vahel juhtub niimoodi, et isegi see kuidagi ei päde –, siis arupärimistel ei ole mitte mingit tärminit, ei ole mitte mingit konkreetset tähtaega, millal arupärimine peab siia suurde saali jõudma. Äkki võiks Riigikogu juhatus või jällegi vanematekogu näiteks arutada seda võimalust, et kuidagi muuta seda seadust niimoodi, et oleks ka siin mingi konkreetne tähtaeg, millal see arupärimine saab vastatud, sellepärast et niimoodi võib ju venitada pool aastat, aasta ja nii edasi. Me ise näeme siin natukene nagu jabur välja, kui me tuleme mingisuguse teemaga näiteks, mis on juba ammu ammendatud, aga mitte meie süül me tuleme sellega siia, vaid sellepärast, et minister lihtsalt ei suutnud või ei tahtnud, ei viitsinud enne siia tulla.

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba vastanud, et me arutame seda küsimust ka Riigikogu juhatuses. Lisaks ma toon lihtsalt veel ühe fakti juurde: päris palju arupärimisi on ka päevakordadest välja võetud. Sellisel juhul, kui need võetakse välja, need lükkuvad edasi ja sealt võib ka olla tingitud see arupärimiste lükkumine. Nii et siin on mitmeid-mitmeid põhjuseid, mis selle on tinginud, aga me arutame seda Riigikogu juhatuses. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et peaministril on väga palju tööd ja võib-olla ta praegu läkski midagi tööalast tegema. Aga meil on mure ka rahandusministriga. Ma puhtalt küsin teie käest. Ma arvan, et me mõlemad saame aru, et kui rahandusminister kulutaks rohkem aega arupärimistele ja küsimustele vastamiseks, selle asemel et lammutada Eesti rahandust, siis sellest võidaksid tegelikult kõik. Kas te ei ole mõelnud selle peale, et Jürgen Ligi võiks oma töös rohkem tegeleda asjadega, mis rahandusega on vähem seotud? 

Ma olen sellele küsimusele juba vastanud. Me saadame ministritele märgukirja, mis puudutab kirjalikele küsimustele vastamist. Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! Auväärt juhataja!

Auväärt juhataja! Ma saan aru teie kimbatusest, aga minu küsimus on selline. Äkki on niimoodi, et rahvasaadikud küsivad valitsejatelt liiga palju, võib-olla peaks vähem küsima? Siis nad saaks pühenduda riigi juhtimise pingelisele tööle.

Aitäh, hea kolleeg! Kui te küsite liiga palju, siis ühel hetkel tuleb leida veel täiendavaid aegu, et arupärimistele vastata. Sellisel juhul, kui arupärimisi on juba nii palju, et me ei pane neid enam esmaspäeva ära, siis me hakkame panema neid ka teistele päevadele. See tähendab seda, et kolmapäeval võivad viimased punktid olla ka arupärimised. Täna ma veel seda vajalikuks ei pea, aga võimalik, et meil tuleb seda praktikat muuta, selleks et arupärimistele oleks võimalik seaduses ette nähtud korras vastata. 

Head kolleegid, ma võtan need küsimused, mis veel ekraanil on, ja rohkem ei võta, sellepärast et me kordame siin ühte ja sedasama juttu. Neli küsimust veel ja siis on kõik. Siis me läheme edasi tänase päevakorraga. Jaak Aab, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Tänan, austatud esimees! Endiselt sama teema. Aga miks ma siin täpsustan seda küsimust ja protseduuri, on see, et ma esitasin peaministrile ka kirjaliku küsimuse. Üks arupärimine, mille sotsiaaldemokraadid esitasid ja mille mina siin üle andsin, oli tõesti juba esitatud üle kuu aja tagasi. Peaminister ei leidnud aega vastamiseks. Kirjalikus küsimuses või sellele vastuses peaminister ütles, et võiksime rohkem küsida valdkondlikelt ministritelt. Aga näiteks minu arupärimise sisu oli just valitsuse otsuste kohta, mitte konkreetse valdkonna arengute või nende arengute väljatöötamise mõttes, mis on ministri valdkonnas, aga just valitsuse otsuste kohta selles valdkonnas. Nii et endiselt, kuna peaminister on ka siin ja kuuleb, siis paluks ikkagi tähtaegadest kinni pidada. See oli see minu mõte.

Aitäh! No selle teema me oleme juba ammendanud. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma jälgisin seda debatti ja kui kolleegid küsisid arupärimistele vastamise tähtaegade ja nende ületamise kohta, siis te siin ühele küsimusele vastates ütlesite, et muu hulgas käib peaminister siin infotundides kolmapäeviti. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kuidas see asjasse puutus.

See puudutab väga konkreetselt seda kriitikat, et peaminister ei ole teile kättesaadav või ei vasta teie küsimustele. Vastab küll! Aga nagu te teate, peaministri päevakava on kindlasti tihe, sealhulgas on peaministril päris palju ka välisvisiite. Igal esmaspäeval ta kindlasti siia teie ette arupärimistega tulla ei saa. Nii et me peame leidma need ajad, millal peaminister saab siia tulla. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister ka ja teised kolleegid! Tahtmata jah kuidagi seda debatti siin asjatult pikendada, siis lihtsalt tähelepanek, et tõepoolest, arupärimiste puhul me võime siin mängida selle Riigikogu töögraafikuga, eks ole, panna neid võib-olla teistele päevadele ja muid selliseid meetmeid rakendada. Aga mis puudutab ikkagi kirjalikke küsimusi, mis on reeglina tõesti operatiivse nagu info saamiseks, mis eeldab tõesti kümnepäevast vastust, et siin on Riigikogul väga raske oma tööd niimoodi korraldada, et need vastused paremini kätte saada. Mulle teadaolevalt kahjuks peaministrilt ja ka teistelt ministritelt viibivad ka need vastused. See on tõesti miski, mis on valitsuse enda ja ministeeriumide töökorralduse küsimus. Nad võiksid seda kriitikat tõsiselt võtta või vähemasti, mida minu teada ka ei tehta, teada anda, kui tõesti on mingi niivõrd mahukas küsimus või keeruline teema, et näiteks läheb paar päeva üle aja. Minu teada ka seda tegelikult täna ei tehta. Lihtsalt inimesed ootavad vastuseid, saadikud, Riigikogu liikmed, kes vastavalt seadusele peaksid need kümne päeva jooksul saama, aga millegipärast neid vastuseid ei tule.

Aitäh! See mure on siin juba tõstatatud ja ma lubasin, et ma viin selle Riigikogu juhatusse ja vastavasisulise märgukirja me tõenäoliselt ka Vabariigi Valitsusele saadame. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! 

Auväärt juhataja! Ma juba küsisin, aga kordan uuesti küsimust. Kas me segame äkki oma liigsete küsimustega riigivalitsejate pingelist tööd? Te ei vastanud sellele küsimusele. Me siis teaksime, et peaministril ja valitsusel on palju tööd ja meie küsimused segavad nende tegemist.

Aitäh! Hea kolleeg, ma vaatasin siin peaministrile otsa, kui ta sisenes. Ta oli küll väga ootusärev ja rõõmus ning tal on kindlasti väga hea meel siin täna teiega kokku saada ja teie küsimustele vastata.

Nii, aga, head kolleegid, järgnevalt meil on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Ma palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Nimetatud seaduseelnõu on esitatud elektroonilise infosüsteemi kaudu. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Head külalised! Annan üle Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused tuvastatavat isikut kujutavate nõusolekuta ja tehislikult loodud kujutiste tõkestamiseks ning kannatanute tõhusaks kaitseks". Ehk ma räägin deepfake'ist eelkõige. 

Mis see on? See on võimalus teha tehisaruga väga usutavaid pilte erinevalt, näiteks ka seksuaalses või intiimpoosides. See võimaldab tegelikkuses – mis on ka paraku rahvusvaheliselt teada – inimesi šantažeerida, mõjutada, neid ähvardada. Ja need tulemused on paraku väga kurvad, mistõttu on ka rahvusvaheliselt näiteks Ameerika Ühendriigid eelmisel aastal võtnud vastu Take It Down Acti, mis on just nendesamade juhtumite tõkestamiseks ja ohvrite kaitseks. Niisamuti on Suurbritannia sellel aastal tehisaruga tehtud piltide vastu astunud erinevaid samme, nende vastu võitlemiseks, ja ka erinevad riigid. 

Meil on küll praegu tõepoolest viide alati karistusseadustiku 157¹ ja 157 lõike 2 peale, aga need minu hinnangul ja sotsiaaldemokraatide hinnangul ei kata ära kõiki neid võimalikke juhtumeid. Ka eelmisel neljapäeval, kui me rääkisime siin tehisaru kiirest arengust ja digi-Eestist, tõdesime seda, et me peame ka seadustega digiarengul kaasas käima. Seetõttu me annamegi valitsusele ülesandeks ajaga kaasas käia ja konkreetselt karistusseadustikus öelda, et deepfake ja sellega seonduvad juhtumid ei ole aktsepteeritavad. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Esitan arupärimise naiste ja meeste võrdse kohtlemise kohta just nimelt vabariigi peaminister Kristen Michalile. Teatavasti Eesti valitsus muutis ootamatult varasemat seisukohta Euroopa Liidu võrdse palga direktiivi osas ning taotleb nüüd selle edasilükkamist ja ümbertegemist. Samuti on valitsuse liikmed andnud teada, et Eesti maksab pigem trahvi, kui võrdse palga direktiivi rakendab, ning nimetanud seda ka ideoloogiliseks käskude-keeldude direktiiviks. 

See valitsuse otsus ning seda saatev kommunikatsioon tekitavad tõsiseid küsimusi valitsuse väärtusvalikute kohta. Sõnades liberaalne valitsus annab sisuliselt signaali, et naiste ja meeste võrdse kohtlemise edendamine ei ole prioriteet, kuigi Eestis on jätkuvalt üks Euroopa Liidu suurimaid soolisi palgalõhesid. 

Direktiivi eesmärk on suurendada palkade läbipaistvust ning aidata vähendada põhjendamatut palgalõhet. Näiteks näeb see ette, et tööandjad avaldavad töökuulutustes palgavahemiku ning ei küsi enam kandidaatide varasema palga kohta. Samuti tuleb põhjendamatute palgaerinevuste korral need korda teha. 

Mitmed eksperdid ja ettevõtted on direktiivile toetust avaldanud ning välja öelnud ka seda, et valitsuse hirmutamine halduskoormuse kasvuga on ülepingutatud. 

Sellest tulenevalt meil on kuus küsimust peaministrile. Soovime teada, millistel kaalutlustel valitsus otsustas sellest direktiivist loobuda ja mis on peaministri roll olnud selle otsuse kujundamisel. Kas valitsuses oli ka ministreid, kes siiski seda toetasid? Miks pisendab valitsus naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte eest seismist sellise retoorikaga? Kas valitsus peab tõesti mõistlikuks maksta trahvi, selle asemel et neid meetmeid rakendada, ja kui suur see trahv saab valitsuse hinnangul olema? Samuti soovime teada, kuidas maandab valitsus seda riski, et Eestit nähakse naisi ja mehi ebavõrdselt kohtleva riigina, mis ka irdub euroopalikest väärtustest. Milline on valitsuse tegevuskava naiste ja meeste võrdse kohtlemise edendamiseks ning lubamatult kõrge soolise palgalõhe vähendamiseks? Alla on kirjutanud siia üheksa Riigikogu liiget. Aitäh!

Aitäh! Ja Lauri Laats, palun! (Lauri Laats täpsustab.) Kaks arupärimist. Aga palun siis need omavahel eristada ka, nii et kui on üks üle antud, siis me saame teise arupärimise esitamise ajaks kella uuesti käivitada. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Riigikohus täna tuvastas, et Sotsiaalkindlustusameti tegevus on olnud õigusvastane. Sellest lähtuvalt esitame Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt arupärimise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teemaks on erihoolekande kriis ja sotsiaalministri vastutus. 

Riigikohus on hiljutises otsuses ühiselt rõhutanud, et riigil lasub kohustus tagada erihooldekodu koht kõigile abivajajatele ning rahanappus ega teenusepakkujate vähesus ei vabasta selle kohustuse täitmisest. Kohus tuvastas, et Sotsiaalkindlustusameti tegevus on olnud õigusvastane. Samas näitavad nii kohtulahendid kui ka Riigikontrolli hinnangud, et erihoolekande järjekorrad on kasvanud, teenuskohtade arv ei vasta vajadusele ning inimesed ootavad abi aastaid, mis rikub nende põhiõigusi ja inimväärikust. 

Ja sellest lähtuvalt me esitamegi lugupeetud sotsiaalministrile seitse küsimust. Esimene ja ma arvan, üks olulisimaid küsimusi on see, et Riigikohtu hinnangul on Sotsiaalkindlustusameti tegevus olnud õigusvastane. Küsimus: kuidas te hindate tekkinud olukorda, kus riik on jätnud täitmata oma põhiseadusliku kohustuse tagada erihooldekodu koht abivajajatele ja tegelikult inimesed on kannatanud ja juba pikalt kannatanud. Aitäh!

Arupärimine peaminister Kristen Michalile, teemaks on: põlevkivi kaevandamise strateegia ja Eesti energiajulgeoleku kohta. Meil tuli eelmisel nädalal ilmsiks, et Eesti Energia on müünud maha päris suure koguse põlevkivi kaevandamise õiguse erasektorile. Kõik see on toimunud kabinetivaikuses, nii et ei ole toimunud suuremat diskussiooni ega arutelu ühiskonnas. See on meie arust lubamatu. Ma saan aru, et kuna selliseid otsuseid on tehtud ja vastu võetud, siis ka valitsusel tervikuna ei ole mitte mingisugust strateegiat, mis puudutab põlevkivi tulevikku. Loomulikult see mõjutab järgmisi põlvkondi ja mõjutab ka praegusi põlvkondi. Ja need otsused, mis sündisid, sündisid kabinetivaikuses, mille kohta on siin ju ka erinevad ministrid öelnud, et nemad ei tea sellest mitte midagi. See mõjutab meid veel pikalt. 

Sellest lähtuvalt me soovimegi peaministrilt pärida ja esitada talle kaheksa küsimust, kus me selgelt tahame teada, millist rolli, ka strateegilist energiajulgeoleku rolli valitsus näeb põlevkivis või ei näe. Kui ei näe, siis mis põhjustel, ja kuidas üleüldiselt võiks edaspidi põlevkivisektor meil areneda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kolm arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Järgnevalt teated. Täna on meil hea sõnum motoentusiastidele. Nimelt, täna toimub mootorratturite toetusrühma moodustamise koosolek. Täpsem info kolleeg Varro Vooglaiult, kes on siin Riigikogu saalis ka kohal. Head kolleegid, mootorratturite toetusrühma moodustamise koosolek ja info kolleeg Vooglaiult.

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine e-hääletamise auditeerimissüsteemi puudujääkide kohta. Arupärimist palun tutvustama ettekandjana Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen teie ees arupärimisega, mille Keskerakonna fraktsiooni liikmed esitasid eelmise aasta 17. detsembril ehk siis neli kuud tagasi, neli kuud tagasi esitatud arupärimine, mis saab loodetavasti vähemalt mingisugusel kujul täna ka vastused. 

See on ju tegelikult enneolematu, neli kuud on möödas selle arupärimise esitamisest. See näitab juhtimistaset. Ja tegelikult see näitab ka seda, mida me igapäevaselt näeme erinevatest uuringutest, kus ka rahvas on selgelt väljendanud seisukohta, et nad ei usalda praegust valitsust, nad ei usalda praegust peaministrit. Ka viimastest tänastest uuringutest selgub, et tegelikult ainult 7% Eesti rahvast toetaks peaministrit. 12–13% on üleüldine toetus koalitsioonile.

Ja see teema, mida me tahtsime käsitleda juba mõnda aega tagasi, on e-valimised, mis tegelikult suuresti võivad mõjutada valimistulemust ja kindlasti mõjutasid ka 2023. aasta valimistulemust. Ja see tulemus on siin käes, kus meil on suur, valdav enamus või suur enamus on Reformierakonna fraktsioonis, kes saab koostööd teha Eesti 200-ga, kelle peale on, kahe peale on siis ka koalitsioon moodustatud. Ja vaatamata sellele, et seda toetust ei ole, siis siiamaani toimetatakse ja toimetatakse vastu rahva tahtele. Ja see on probleem. 

Ja lisaks sellele ei taheta ka arutada sellist olulist küsimust nagu e-valimiste turvalisus, kui turvaline see on, kas on turvaline. Ja kui on leitud mõningaid elemente teadlaste poolt, mis viitavad, et siin on augud sees kogu selles e-valimiste süsteemis, siis tegelikult suuresti ei soovita ka seda arutada. 

Seda teemat on tõstatatud erinevates komisjonides. Ma mäletan, et ka korruptsioonikomisjonis oli päevakorda minu arust 15. jaanuaril see lisatud, aga koalitsiooni häältega hääletati see punkt maha, et seda mitte arutada. Kas siin võib olla korruptsiooni ilmingut? Loomulikult. Mõtleme loogiliselt. Kui on mingil viisil mõjutatud e-valimisi, siis on ka tulemusi mõjutatud. Ja see on selgelt korruptiivne tegevus, kui see nii on. Mina ei tea. Aga siin teadlane selgelt, Tallinna Tehnikaülikooli teadlane selgelt on testinud süsteemi ja avastanud puudusi.

Sellest lähtuvalt me esitasime ka küsimused, kuus küsimust. Palusime ka valitsuse seisukohta, et arvestades neid probleeme, mis on ilmnenud juba siin detsembris eelmisel aastal, kas on valitsus nõus üle vaatama kogu selle e-valimiste süsteemi, kas peatama kas või ajutiselt, niikaua kuni ei ole selge, kas süsteem on töökorras või mitte, kas seda on võimalik mõjutada. Ei, mitte mingisugust tegevust selles valdkonnas. Läheme täpselt sama süsteemiga edasi ja täpselt nii ongi. Lihtsalt tuletaks meelde, nii nagu ka sotsiaalminister Karmen Joller siin ütles, et niikaua, kuni me oleme siin enamus, peate meid kannatama. No rahvas juba ammu ei kannata teid ja seda näitavad ka kõik uuringud, küsitlused, mis on läbi viidud viimaste aastate jooksul. 

Nii et mina suhtuks väga tõsiselt, hea peaminister, sellesse arupärimisse, rahva ootusesse. Tegelikult rahvas, nii nagu ma ütlesingi, pidevalt, igakuiselt väljendab oma meelsust ja see meelsus praeguse valitsuse osas ei ole positiivne. Aga ma loodan, et me saame vähemalt e-häälte küsimuses ja nende puuduste osas täna sellist konstruktiivset arutelu alustada, mis viib ka meid selle tulemuseni, et me saame tagada sellise valimissüsteemi, mis oleks ka rahva seas usaldusväärne. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Sellel tutvustusel, mida te just kuulsite, ei olnud vähimatki pistmist selle arupärimisega. Selle puuduse lahendamiseks ma loen siiski neid küsimusi. Arupärimise mittetutvustamisega tegelenud Lauri Laats ütles, et Keskerakonnal on neli kuud küsimusi. Ma siiski parandan, et ei ole neli kuud, vaid aastaid on küsimusi. Keskerakond on toetanud e-valimiste vastast liikumist ja seegi pole uudis. Nii et ärge tehke seda ainult nelja kuu küsimuseks, see on teil ikka pikem. 

Aga jõuame siis ka arupärimise juurde. Esiteks, kas valitsus on valmis kaaluma e-hääletamise korraldamise ajutist peatamist, kuni auditeerimissüsteemi tuvastatud olulised puudused ja lüngad on sisuliselt kõrvaldatud ning sõltumatute ekspertide poolt kontrollitavalt lahendatud? Ning kui ei, siis millistele konkreetsetele riskihinnangutele ja garantiidele selline otsus tugineb? Vastus. Ei, valitsus ei kaalu e-hääletuse võimaluse peatamist ega lõpetamist. Süsteem on olnud kasutusel 20 aastat ning on alati olnud turvaline ja põhjalikult auditeeritud. Valitsus tugineb oma hinnangus teadmisele, et e-hääletamise turvalisuse tagavad tugev krüptograafia, mitmetasandilised matemaatilised kontrollid ja seaduses täpselt sätestatud protseduurireeglid, mis üheskoos maandavad riskid ja tagavad valimiste usaldusväärsuse.

Kaks. Kuidas hindab valitsus tehtud uurimiste järeldusi ning kas valitsuse hinnangul on praegune e-hääletamise auditeerimissüsteem piisav võimalike manipulatsioonide avastamiseks? Vastus. Riigi valimisteenistus, kes täidab Vabariigi Valimiskomisjoni korraldusi ning on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus, on valimisseadusest tulenevate ülesannete täitmisel iseseisev. Seetõttu ei sekku valitsus riigi valimisteenistuse sisulisse töösse. Valitsus on taganud eelarve, millega korraldada valimisi ja e-hääletuse arendused ja turvalisus. Valitsus eraldas 2025. aastal eelarvest täiendavalt pool miljonit eurot IT-vajaku kompenseerimiseks, et tagada e-hääletus ja e-hääletus jätkusuutlikkus. 

Kolmas. Milliseid konkreetseid samme kavatseb valitsus astuda, et laiendada ja süstematiseerida auditeerimisel kasutatavate veastsenaariumite loetelu, arvestades, et katses tuvastati 37 võimalikku veastsenaariumi, millest praegune tööriist avastas vaid viis? Vastus. Valitsus ei sekku riigi valimisteenistuse sisulisse töösse, sest riigi valimisteenistus täidab Vabariigi Valimiskomisjoni korraldusi ning on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus ja on valimisseadustest tulenevalt ülesannete täitmisel iseseisev. Riigi valimisteenistuse ülesanne on korraldada valimisseadustest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalike tehniliste lahenduste arendus ja haldus. 

Neljas. Kas ja millisel ajakaval plaanib valitsus muuta e-hääletamise auditeerimise täielikult automatiseerituks ning sõltumatuks riigi valimisteenistuse igapäevasest kontrollprotsessist? Vastus. Valitsusel ei ole kavas sekkuda riigi valimisteenistuse töösse, kes valimisseadusest tulenevalt on oma ülesannete täitmisel iseseisev. 

Viies. Kuidas kavatseb valitsus tagada, et audiitoritel oleks võimalik reaalselt ja tõendatavalt tuvastada olukorrad, kus e-hääl on ekslikult arvesse läinud, hoolimata sellest, et valija on hiljem hääletanud pabersedeliga? Vastus. Eesti valimissüsteem on olnud kasutusel 20 aastat ning on alati olnud turvaline ja põhjalikult auditeeritud. Valitsusel ei ole kavas sekkuda riigi valimisteenistuse töösse.

Kuues küsimus. Millisel moel kaasab valitsus edaspidi sõltumatuid teadlasi ja eksperte e-hääletamise auditeerimissüsteemi pidevasse testimisse ja arendamisse? Vastus. Valitsus ei korralda valimissüsteemide tehnilist lahendust, arendust ega haldust. Vastavalt valimisseadustele on tegemist riigi valimisteenistuse pädevusse [kuuluva] ülesandega ja valitsusel ei ole kavas sekkuda riigi valimisteenistuse töösse. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Teie vastuses kõlas ju kenasti, et te ei taha kuskile sekkuda. Võib-olla on õige ka, et mida vähem sekkuda, seda paremini riigil läheb. Aga küsimus on ikkagi konkreetne: kas te väidate, et e-valimised on absoluutselt läbipaistvad, absoluutselt adekvaatsed, mingisuguseid puudujääke seal ei ole, parandada midagi pole vaja, ja nii ta jääbki?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt tunnustan sellist liberaalset mõtteviisi, ehkki Keskerakond nüüd liberaalide perest on lähtunud, et kui miski töötab, siis seda ei ole vaja reguleerida. Aga tunnen teis ära liberaalseid selliseid allhoovuseid, nii et pidage vastu. Seda esiteks. 

Teiseks, ei ole olemas süsteemi, milles aja jooksul ei oleks vaja arendusi teha või parandusi teha. Ka kõige paremaid süsteeme parandatakse ja arendatakse, korduvalt kontrollitakse, tulevad uued ohud ja uued võimalused. Nii et seda kõike teeb riigi valimisteenistus. Põhiline ja kõige olulisem printsiip ongi ikkagi see, et riik valitsustasandilt poliitiliselt ei sekku kuidagi valimiste korraldamisse. Meie tagame rahastuse. Seda süsteemi on regulaarselt uuendatud, ajakohastatud. On tulnud juurde näiteks seesama hääle korrektselt jõudmise kontrollimine, et saab kontrollida, kuhu su hääl on läinud.

Ja ma ütleksin, et lisaks on ju kogu see mehhanism üldteada, aga mõned asjad võib üle korrata. Inimene saab oma häält mitu korda muuta, arvesse läheb viimane antud hääl. Juba mainitud nutitelefoniga kontrollimine. Valijal on võimalus hääletada pabersedeliga jaoskonnas kogu eelhääletamise ajal. Ja kui inimene hääletab nii interneti teel kui ka jaoskonnas, jääb kehtima jaoskonnas antud hääl. Neljandaks, elektrooniline hääl krüpteeritakse, seda saavad dekrüpteerida vaid Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed. Ja nii edasi.

Erinevaid kritiseerijate märkusi mulle teadaolevalt on Eesti arvestanud. Erinevaid raporteid, ka OSCE poolt, on kirjutatud ja ükski neist ei ütle, et e-hääletamine pole turvaline. Ja see usalduse jutt, mida Lauri Laats arupärimist mitte tutvustades siin rääkis – no räägime siis e-valimistest, ikkagi üle poole valimas käinutest usaldab seda süsteemi. See näitab, et seda süsteemi usaldatakse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tegelikult, kui natuke uurida seda küsimust, siis saab teada, et Eesti on põhimõtteliselt ainuke riik maailmas, kus niimoodi järjepidevalt e-valimisi kasutatakse erinevatel valimistel. Mitmed riigid, mitmed Euroopa riigid, aga mitte ainult – Šveits, Norra, Prantsusmaa, Austraalia, Kanada, Saksamaa ja nii edasi –, on ikkagi kuidagi testinud, mõned isegi natuke proovinud, aga kõik loobusid sellest lihtsalt sellepärast nagu, et ei ole piisavalt usaldust, esiteks. Ja teiseks ei ole seda sajaprotsendilist garantiid, et kõik on turvaline, aus ja läbipaistev. Kas teie arvates tõepoolest Eesti on siin ainuke, kes suudab seda niimoodi laitmatult korraldada kõike ja kõik teised ei suuda seda teha? Või milles see asi olla võib?

Aitäh! Ma arvan, et samasuguseid probleeme ja usaldamatust võib mis tahes valdkonnas teha või esile kutsuda. Ma mäletan, ma olin majanduskomisjoni esimees siin majas ja me pidime tõsiselt arutama – ma ei taha kellegi suhtes irooniline olla, kindlasti on inimestel ka põhjendatud kaebusi – näiteks mobiillevil 4G‑lt 5G‑le ülemineku puhul tekkivaid probleeme. Mäletate ehk teiegi, millal neid antenne jälgiti, kutsuti üles maha võtma ja lausa põletama. Seda juhtuski arenenud riikides. Noh, täna on teie telefonis 5G, Lauri Laats siin surfab praegu 5G-s ja kõigil on 5G, pole kahtlust, eks ju. Noh, on teisigi asju. Ma olen kuulnud, et siin arutatakse Riigikogus näiteks parlamendis chemtrail'e, mis lennuki kondensjälgedest tekib ja nii edasi. Igasuguseid asju saab arutada ja uskuda.  

E-valimiste puhul on see süsteem muudetud ikkagi selliseks, et see ei ole üksiti usupõhine. On võimalik, nagu ma kirjeldasin, on võimalik paberil hääl anda, kui e-valimisi ei usaldata, üle poole inimestest või valijatest seda usaldab. On võimalik kontrollida oma häält, kui on ohtu või endale tundub, et keegi teine vaatas üle õla, siis on võimalik uuesti hääletada. Seda kõike saab kasutada. Nii et meie süsteem on tehtud ikkagi sellisena, et seda saaks kasutada ja see oleks töökindel. Ja lõppkokkuvõttes on ta ka poliitiliselt sõltumatu. Nagu ma kirjeldasin, Riigikogu juures olev riigi valimisteenistus tegeleb sellega. Nii et sellisena on, ma arvan, teda ka hea korraldada. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Varsti möödub aasta aega sellest, kui OSCE ODIHR tuli välja oma raportiga, milles toodi esile terve rida puudusi Eestis kehtivas õiguses seonduvalt valimiste korraldamise ja läbiviimisega. Sellega seonduvalt tahtsin küsida, kas valitsus kavandab ka nendele puudustele sellisel kujul tähelepanu pöörata, et tulla parlamenti eelnõuga, millega ületada need puudused, millele OSCE ODIHR tähelepanu juhtis. Kas te juba olete selliseid ettevalmistusi teinud ja asunud vastavasisulist eelnõu koostama? Kui ei ole, siis kas on kavas seda teha sellisel viisil, et 2027. aasta Riigikogu valimiste ajaks saaksid need puudused vähemalt põhiosas ületatud?

Minule teadaolevalt on Justiits- ja Digiministeerium koostöös riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemi Ametiga asunud välja selgitama, millises osas on seadust vaja täpsustada, võttes arvesse neid raportis toodud märkusi. Selle tööga on alustatud eelmise aasta detsembris. Eesmärk on, et vajalikud muudatused jõuaksid 2026. aasta kevadise istungjärgu lõpuks siia. Siis jõuab küll, loodetavasti.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie usk e-hääletamisse on ikka hämmastav. Kui me võtame, et ka Venemaal on e-hääletamisega valimisi. Reformierakonna pime usk sellesse meie e-hääletamisse on ikka nii nähtav, et ei kaaluta isegi mitte peatamist ega lõpetamist, vaid minnakse edasi. Aga millised tegevused või järeldused on valitsus teinud nendest eelmistest valimistest, oli see siis Riigikogu valimine aastal 2023. Ja siis nüüd, järgmiste 2027. aasta valimiste kontekstis, mida täiendatakse ja kas ikkagi tõesti need e-hääletamise tulemused on nii kindlad, et neid saab pimesi uskuda? Aitäh!

Ma arupärimisele vastates, nendele küsimustele vastates kirjeldasin, et valitsus ei korralda valimissüsteemi tehnilist lahendust, arendust ega haldust. See on riigi valimisteenistus. Riigi valimisteenistus täidab Vabariigi Valimiskomisjoni korraldusi, mis on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus. Meie tagame rahastuse ja selle toe, mida täitevvõimu poolt küsitakse. See on see tööjaotus. See on esiteks oluline. Teiseks, oleme andnud täiendava finantseerimise, et tagada erinevate tehniliste arenduste ja valimiste läbiviimine, mida on vaja kindlasti ka tulevikus. Ja kolmandaks, mina ise arvan, et see ei ole usupõhine. Samamoodi, nagu e-maksuamet või e-valimised või e-pangandus ei ole lõppkokkuvõttes usupõhised. Sa saad tegelikult kontrollida, kuidas need asjad lähevad, ja on tagatud nii salajasus kui ka kontrollimehhanismid. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on selline küsimus. Teatavasti valimiskomisjonil oma eelarvet ei ole ja valimiskomisjoni liikmete tööreisidega seotud kulud kantakse riigi valimisteenistuse eelarvest ja hüvitamiseks annab nõusoleku riigi valimisteenistuse juht. Aga teisalt, Riigikogu valimise seaduse järgi teeb valimiskomisjon järelevalvet valimisteenistuse tegevuse üle. Nüüd, õigusriigi põhimõtte kohaselt peaks see järelevalveorgan olema sõltumatu, kuid praegu ei ole valimiskomisjon rahaliselt iseseisev ja tema tegutsemisvõimet võib mõjutada ka tema enda järelevalve all olev organ. Küsin, kas teie arvates on tegu korruptsiooniohtliku olukorraga, mida tuleks korruptsioonivastase seaduse kohaselt vältida.

Aitäh! Hea küsimus. Aga seni ei ole küll keegi juhtinud sellisel viisil tähelepanu, et tegemist oleks korruptsiooniohtliku olukorraga valimisteenistuse puhul. Ma ei tea, kui te arvate, et seal on mingeid riske, siis me võime alati kõrvalt vaadata regulaatoritena, ja see on Riigikogu pädevuses tegelikult vaadata. Aga mina ei ole jah kuulnud ega tuvastanud ühtegi korruptsiooniriski.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! No on päris huvitav olukord tekkinud, kus teie usaldate e-hääletust, aga rahvas ei usalda teid. Ehk siis sellest võiks nagu järeldada, kas ikkagi rahval on e-hääletusse usk ja usaldus. Aga kui konkreetselt minna selle süsteemi juurde, siis ma lihtsalt tsiteerin ERR-ist teadlast – lihtsalt prille ei ole –, Tarvo Treierit, kes tegi katse. Tsiteerin. "Ma tegin hulga näidisvalimiskaste, kuhu ma igasse ühte tegin kunstlikult mingi vea sisse. Ja siis näitasin, et audiitorid saaksid neid kasutada õppimiseks, oma tööriistade kontrolliks, et kas need tööriistad on võimelised neid olukordi kinni püüdma." Treier tuvastas kokku 37 võimalikku veastsenaariumi, millest omakorda kasutas ekspertiisist 17. Audiitorite kontrolltööriistad tuvastasid neist ainult viis. Mis see tähendab? Ta tegi 17 eksperimenti, 37 on võimalik …

Teie aeg!

… vastavad erinevad stsenaariumid, ja audiitorid tuvastasid neist ainult viis. Ehk tegelikult ei tuvastatud 12 viga, mis ta sisse lasi.

Aitäh, Lauri Laats! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Parteide reitingutel ei ole vähimatki pistmist e-valimiste usaldusega. Aga kui soovite, võite proovida seda edasi seostada. Seda esiteks. 

Teiseks, Tarvo Treieri uurimistöö. Seesama Tarvo Treieri uurimistöö on ka Justiits- ja Digiministeeriumi ja teiste osapoolte läbi vaadatud ja see ei tuvastanud vigu auditeerimises ega turvauke e-hääletamises, aga pakkus uusi lahendusi protsessi suuremaks automatiseerimiseks. Tema töö keskendus auditeerimise tarkvaralahenduse arendamisele ega hinnanud veaolukorra realiseeritavust. Samuti ei ole auditi rakendus audiitori ainus töövahend. Nii et üldjoontes praegune süsteem on hinnatud piisavaks. Detaile on siin hulga. Riigi valimisteenistus teeb nii või teisiti alates juba 2024. aastast koostööd Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega, et muuta e-hääletamise auditeerimine läbipaistvaks ja automatiseerituks. Neid arendatakse pidevalt ja tehnikaülikooli tehtud koostöö raames täiendati juba Euroopa Parlamendi valimisteks audiitorrakendust automaatse krüptoprogrammide kontrolliga. Selles Tarvo Treieri teadusartiklis kirjeldatud lahenduse alusel arendab riigi valimisteenistus välja uue tarkvaralahenduse, mis on kavas valmima 2027. aasta Riigikogu valimisteks. Alates 2027. aastast muutub kontroll kolmekordseks. Lisaks valimisteenistuse kontrollile ja audiitori järelevalvele saab audiitor oma uue rakendusega need kontrollid ka iseseisvat ja automaatselt läbi viia. Nii et tegemist on kasuliku tööga.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Teie loodetavasti olete numbriusku nagu härra Ansip kunagi. Ehk siis numbrid näitavad meile halastamatult, et üle 40% inimestest ei usalda e-valimisi. On päris selge, et need ei saa olla ainult EKRE valijad. Väga kõrge protsent ehk meil on ühed kõige-kõige ebausaldusväärsemad valimised valijate enda vaatest vaadatuna. Selles mõttes see puudutab teie ja kõigi järgmiste valitsuste legitiimsust, ka eelnevate valimiste legitiimsust. Nii et naeruvääristada seda teemat 5G-ga on minu meelest täitsa kohatu. Eriti veel kontekstis, kui Lätis avastatakse kuritegelik grupeering, kes on nii-öelda selle taristu, IT-taristu arendamisega tegelenud, ja president ütleb, et tuleb teha pabervalimised. Olukord on väga tõsine. Minu küsimus on, kas ODIHR-i soovitusi võib ka seadustes rakendada ja nad kähku korda teha, et usaldusväärsus valimiste puhul kasvaks.

Aitäh! Nende raportis toodud märkuste kohta ma juba vastasin teie kolleeg Varro Vooglaiule. Seda esiteks.

Teiseks, kui numbritest räägime ja niimoodi vahetame numbreid, siis üle poole valijatest käisid e-valimas, ega nad kõik ei saanud olla ka Reformierakonna valijad. Nii et see tähendab seda, et inimesed seda süsteemi usaldavad ja Eestis kasutavad. Ja nagu kirjeldatud, selleks on ka kontrollmehhanismid. Seda ei pea pimesi uskuma, vaid selleks on kontrollmehhanismid olemas, kuidas neid kasutada ja kuidas on võimalik kontrollida ja kuidas on võimalik ka paberhäält anda, kui selle süsteemi vastu usaldust ei ole. Kõik need võimalused on. Ja nagu siin kolleegidele vastates kirjeldasin ka, kuidas täiendavaid auditeid tehakse. 

Nii et jah, ma võin mõista küsimist, võin mõista vajadust selgitada ja seda peabki valimisteenistus eeskätt tegema erapooletute ekspertidena. Aga ma ei mõista, kui poliitilist kampaaniat tehakse oma riigi tugevuste arvelt, milleks digitaalne areng on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! No siin on kolm meest, te kuulute sellesse klubisse – Michal, Maduro ja Putin – ja ülejäänud maailma riigid nagu ei usalda seda süsteemi. Minu küsimus on, miks te arvate, et teie troika on kõige targem ja kõige usaldusväärsem. Ei olnud ei Madurol enne, kui ta rööviti, usaldust eriti, ei teil valitsuses. Ma ei tea, kuidas Putiniga on. Aga miks see niimoodi on? Ülejäänud, Saksamaad ja Ameerika Ühendriigid, Hollandid ja nii edasi, ei usalda, aga teie valitsus ja teie koos härra Maduro, härra Putiniga usaldate.

No aitäh! Sellised küsimused teevad ju Keskerakonnale ainult au. Ma näen, Lauri Laatsil on lausa liigutuspisar silmas. Midagi teha ei ole, tõepoolest hästi laetud küsimus. Aga ma siiski meenutan, et e-hääletus võeti kasutusele aastal 2005. Sellest on ikka päris palju aega möödas juba.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Siin on palju juttu olnud sellest OSCE ekspertmissioonist ja nende 11 olulisest ettepanekust. Ma vaatasin üle, mitte ühtegi ei ole ellu viidud, ühtegi parandust. 

Te rääkisite siin, et see asi ei saa olla usupõhine, see on ikka faktipõhine. Aga ma tuletan meelde, et valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ise on öelnud, ja see on lindis, et võimalus topelthäälte tühistamise ja e-häälte anonümiseerimise etapis e-hääled uutega asendada on. Ta lisas sinna juurde, et aga reaalset manipulatsiooni ei ole kunagi toimunud ega avastatud. Kui ma seda loen, siis mulle siiski tundub, et kuigi te siin püüdsite meile öelda, et kõik on faktipõhine, kindel ja turvaline, siis tegelikult te toetute just nimelt sellele, et te usute Arne Koitmäe sõnu, kuigi tehniliselt, ja Arne Koitmäe on ise tunnistanud, manipulatsioonid on võimalikud. Miks te siis neid kahte asja segi ajate, seda usupõhisust ja faktipõhisust?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et e-hääletuse turvalisust ja salajasust tagab muu hulgas ka see, et inimene saab oma häält muuta nii mitu korda, kui soovib. Ta saab alati tagada selle, et tema hääletamine on salajane. Teiseks on võimalik nutitelefoniga kontrollida oma hääle kohalejõudmist. Ma arvan, et see mehhanism tagasisidena on oluline. Kolmandaks, valijal on võimalik hääletada pabersedeliga jaoskonnas kogu eelhääletamise ajal ja kui inimene hääletab nii interneti teel kui ka jaoskonnas, jääb kehtima jaoskonnas antud hääl. Neljandaks, elektrooniline hääl krüpteeritakse, seda saab dekrüpteerida vaid Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed. Hääletaja valik ja hääletaja isikuandmed ei ole koos tuvastatavad. Enne häälte kokkulugemist eemaldatakse isikuandmed krüpteeritud häältest ja kokku loetakse anonüümsed hääled. Nii et sisuliselt on kasutusel digitaalne topeltümbrikusüsteem. See on see mehhanism, mis tagab selle turvalisuse.

Teiseks, kui te küsisite selle raporti kohta, siis ma teie kolleeg Varro Vooglaiule juba vastasin, et Justiits- ja Digiministeerium koos riigi valimisteenistuse ja Riigi Infosüsteemide Ametiga toimetab, mida nendest märkustest ja kuidas arvesse võtta. Loodetavasti jõuavad nad Riigikokku 2026. aasta kevadise istungjärgu lõpuks. 

Kolmandaks, jah, ma arvan, et see ei ole usupõhine. Nagu ma kirjeldasin, selleks on erinevad mehhanismid olemas. Rikkumisi maailma ajaloost erinevatest valimistest e-valimistega on küll ja veel, kahjuks ka Eesti ajaloost. Nii et valimiste puhul alati tuleb silm peal hoida. Kriitiline vaade on teretulnud, aga ütleme nii, et digitaalse eduloo mahategemine on iselugu.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Hea peaminister! E-valimiste turvalisusest ja sellest, kuidas me seda veel turvalisemaks saame teha, tulebki rääkida. Aga ma olen ausalt öeldes veidi hämmingus sellest loogikast, et kuna teil on väikene reiting, siis e-valimised on kuidagi, ma ei tea, ebausaldusväärsed. Võib-olla te peaksite meenutama, kuidas Reformierakonnal läks kohalike omavalitsuste valimistel ja miks ometi te lubasite Keskerakonnal need valimised võita. Kas see oli mingisugune eksitus e-valimistes või te ei suutnud neid kõiki probleeme lahendada? Ma lihtsalt imestan, et e-valimised pidavat olema teie taskus, aga te ei võitnudki, võitis hoopis Keskerakond. Mis värk sellega on? Aitäh!

Kas te arvate, et ükski fakt rikuks head küsimust või lugu siin Riigikogus? 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlete korduvalt, et te ei sekku valimisteenistuse töösse. Aga valimisteenistus teeb väga kehva tööd. Inimeste usaldus e-hääletusse on aastast aastasse langenud ja valimisteenistuse juht on jäänud ka valetamisega vahele. Valimisteenistuse nõunik ei mäleta, kuidas toimus paar aastat tagasi pistelise kontrolli protsess, kas valimisvaatlejad saadeti ruumist välja ja nii edasi. Te ju mõistate, et valimisteenistuse ebakvaliteetne töö heidab varju ka valimiste võitjale ehk ka teile. Kui usaldus kaob, kannatab kogu valimiste usaldusväärsus, sealhulgas usaldus valitsuse suhtes. Aga kuna see teid ei huvita, siis tekib küsimus, kas te juba teate, kui kindlalt te aasta pärast koos Parempoolsetega e-hääletuste abil valimised võidate.

Aitäh! Kui te küsite, kas selgitused peavad olema arusaadavad, siis loomulikult, kõik peavad tegema oma parima. Ma olen kindel, et valimisteenistus teeb oma parima. Ja eks aru saada tahavad need … Või täpsemalt, need, kes tahavad aru saada, küll saavad aru ka.

Teiseks, tulevaste valimiste tulemusi me võime prognoosida, aga me ei oska ju keegi öelda, kuidas meil valimistel läheb. Eks kõik teevad oma parima. Ja nagu siin saalis näha, osa võitleb e-valimiste vastu ja teised arvavad, et need ei sega nende tulemust. Nii et eks siis vaatab.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Sellele eelmisele küsimusele vastates te meenutasite e-valimiste algusaega. Äkki parandate mu mälu? Kas see oli umbes sel ajal, kui Reformierakond Venemaaga viisavabadust soovis kehtestada? Ajas tagasi minnes mulle meenub, et oli vist umbes samal ajal.

Aga jah, üks küsimus on see, miks ikkagi Eesti peab olema Venemaa ja Venezuelaga samas nimekirjas, kus tegelikult e-valimistel riigijuhte valitakse. Ei ole nendes kolmes riigis olnud häid tulemusi e-valimiste abiga. Miks te arvate, et Eestis peaks siis see asi parem olema? Tahaks väga teada, kuidas meie nende kahe teise riigi kõrvale sobime.

Aga lisaks küsin veel, et AI pöörase arenguga on tekkinud igasuguseid uusi riske. Paar päeva tagasi alles oli uudis, et tehisaru uued versioonid suudavad avastada turvaauke ja lahendada erinevaid häkkimisega seotud eesmärke täita paremini, kui suured inimestest koosnevad meeskonnad seda kunagi on suutnud teha. Kas te selles kontekstis ei näe ikkagi tõsiseid julgeolekuriske meie e-valimistega seoses? Aitäh!

Aitäh! Esiteks, sellest riikide nimekirjas olemisest. Sinna panete teie ja härra Ernits Eestit. Ärge pange! Seda esiteks. Me oleme siiski NATO ja Euroopa Liidu riik, kus on toimiv valimissüsteem ja demokraatia vabadel valimistel. Inimesed saavad valida, keda nad paremaks peavad riiki ja parlamenti juhtima. Nii see käib. Nii et ärge ise seda viga tehke, et te panete meid sellesse ritta. 

Teiseks, tehisintellekti areng. Jah, minagi olen selle suur entusiast ja loodan, et see aitab meil produktiivsust kasvatada ja meie tööl on rohkem väärtust, see tõstab meie tehtava töö väärtust ja võimendab häid asju. Kindlasti igal väga võimsal uuel süsteemil on ka võimalus valede inimeste kätte sattudes või pahatahtlike inimeste kätte sattudes mõjutada meid negatiivselt, olgu see massiivsed andmepäringud, olgu see tekstide võltsimine või nagu kolleegid siin enne kirjeldasid, videote ja piltide võltsimine viisil, et me ise ei usu, mida me näeme, või siis usume, mida näeme, ja see ikkagi ei vasta tõele. Nii et riske on mõlemat pidi, nii kaitsjatel kui ründajatel. Ja tihtipeale ründajate eelis on alati see, et ründaja peab ainult ühe korra õnnestuma, kaitse peab iga kord õnnestuma. Nii et riske on. 

Kindlasti tuleb ka tulevaste kübersüsteemide puhul, muu hulgas pangandussüsteemide puhul, aga erinevate süsteemide puhul, mis elektrooniliselt töötavad, jälgida seda, et tehisintellekt ei looks uusi riske, selliseid riske, mida ei ole täna arvesse võetud või mida ei oleks võimalik ise üles leida. Nii et loodetavasti liituvad tehisintellekti kõikvõimsad mudelid ja uuemad mudelid pigem meie kasutuses olevate digitaalsete süsteemide kaitsemehhanismidesse. Ma saan aru, et tehisaru arendajad samamoodi panustavad sellesse koostöös kõikide suuremate arendajatega. Needsamad uued tehisarusüsteemid on juba koostöös pilootprojektidena avatud suurematele arendajatele just selleks, et leida needsamad vead üles ja need vead tuvastada, mida tõepoolest pole inimesed avastanud. Nii et eks seegi näitab, et digitaalne süsteem tihtipeale võib olla ausam ja sirgjoonelisem kui inimeste vaade. Seetõttu on see selline nii-öelda võib-olla positiivne võimalus vaadata üle kõik oma tehtu.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. 

Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea peaminister! Peaminister ütles siitsamast puldist, et e-valimiste teema on meil olnud juba 20 aastat. 20 aastat! Ja see peaks nagu näitama, et meie e-valimised on turvalised ja sellega peaks nagu leppima.  Peaminister ütles, et üle 50% valijatest kasutas e-hääletust, aga samas on olemas uuringud, mis selgelt näitavad, et üle 40% inimestest ei usalda e-valimisi. Aga see ei loe! See ongi see praeguse valitsuse ja Reformierakonna retoorika.  

Hea kolleeg Peeter Ernits tõi välja veel kaks nime ja riiki, kes kasutavad e-valimisi. Eks nad võtsid meist eeskuju. Ja siis, kui me selle rakendasime, nad ka jälgisid mängu ja vaatasid, et tegelikult on hea süsteem, järelikult on võimalik manipuleerida valimiste tulemustega. Mina ei usalda neid valimisi ei Venezuelas ega Venemaal.  

Loomulikult on igasse e-keskkonda võimalik sisse murda, on võimalik manipuleerida. Tegelikult kogu selle e-valimise süsteemi juures on ju väga tõsine probleem selles, et keegi ei suuda tuvastada ja järellugeda valimishääli.  

Ehk siis kogu meie valimiste süsteem ei ole ühetaoline. See on probleem ja sellest on ju pidevalt räägitud. Kui meil on valimiste vaatlejad ja me teame, et valimisjaoskondades toimetavad jaoskonna töötajad, siis on võimalik siseneda, näitad dokumenti, paned allkirja, saad paberilehe, bülletääni, lähed täidad ära, lähed vastavasse nii-öelda kabiini ja paned sinna valimiskasti. Ja kõik need sedelid on hiljem uuesti tuvastatavad, loetavad ja järelkontrollitavad. Neid lugemisi on tehtud ju mitmeid kordi, oleneb olukorrast ja kaebuste arvust. Ehk siis see on kõik arusaadav ja kõik vaatlejad saavad sellest tegevusest ka aru. See on see, mis tegelikult näitabki, kui läbipaistev kogu see valimissüsteem võiks olla. 

Nüüd, e-valimiste puhul paratamatult tekib palju küsimusi. Sul on üks ruum, kus on server, arvutid, ja vaatlejad lastakse sinna ruumi sisse ja näidatakse, et näete, siin on meil süsteem, siin on meil arvutid, siin on need võtmed, mis avavad kogu selle süsteemi. Ja tihtipeale see piirdubki selle teadmisega, et ma vaatan, et jah, arvuti on olemas – ma mõtlen siis vaatleja poolt vaadatuna –, aga mis seal arvuti sees toimub, sellesse sisse saavad vaadata hästi vähesed. Ehk siis neid spetsialiste väga palju ei ole. 

Ja nüüd, kui me tulemegi ühe spetsialisti juurde, millest siin oli ka juttu, siis tõesti, peaministril on õigus, et valimisteenistus on teinud juba alates 2024. aastast koostööd Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega, et muuta e-hääletamise auditeerimist läbipaistvamaks, selgemaks ja automatiseeritumaks. See on ju täpselt see, mis ka eelmise aasta 15. detsembri ERR-i loos oli kajastatud.  

Sellesama koostöö raames valimisteenistusega Tallinna Tehnikaülikooli teadur Tarvo Treier avastaski vead. Ja jällegi, ma loen ette täpselt, mida teadlane Tarvo Treier tuvastas, ma tsiteerin teda. "Ma tegin hulga näidisvalimiskaste, kuhu ma igasseühte tegin kunstlikult mingi vea sisse ja siis näitasin, et audiitorid saaksid neid kasutada õppimiseks, oma tööriistade kontrolliks, kas need tööriistad on võimelised neid olukordi kinni püüdma," ütles ta. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Treier tuvastas kokku 37 võimalikku veastsenaariumi, millest omakorda kasutas eksperdimendis 17. Audiitorite kontrolli tööriist tuvastas neid vaid viis. 37 võimalikku stsenaariumi, 17 sisestas veanäitajaid, ja audiitorid suutsid tuvastada ainult viis. Ja kujutage ette, et kui täpselt samamoodi manipuleeritakse iga toimivat süsteemi, mida valimisteenistus kasutab valimiste läbiviimiseks, kus siis sisestatakse pahavara. Jah, meil on olemas audiitorid, kes suudavad mingis osas midagi tuvastada, aga suuremal määral, nagu siin ka katses tuli välja, ei suudetud seda teha. 

Ja see ongi see, millest me ju räägime. Seetõttu me tegime arupärimise küsimusega, kas praegune valitsus annaks juhiseid valimisteenistusele, et kogu süsteem üle vaadata ja panna vähemalt selleks ajaks, kui asjad on selgeks räägitud ja vaadatud ja kõik need vead on tuvastatud, kogu e-süsteem pausile. Sellist valmisolekut ei ole. 

Ja loomulikult see on probleem. Tuleb kuulata inimesi, kes on selgelt öelnud – ja minu arust üks probleem, mis kogu selle temaatika juures on –, et see 40% ja enam inimesi, kes ei usalda e-valimisi, nende häält üldse ei soovita kuulda. Neid nagu ei eksisteeriks. 

Ja tegelikult, mispärast teised riigid, välja arvatud Venemaa ja Venezuela – ma ei tea, kas Venezuela peale eelmise juhi kõrvaldamist veel hakkab tulevikus kasutama e-valimisi või mitte, seda näitab aeg –, aga mispärast siis teised Euroopa riigid, Skandinaavia riigid – ma tean, et neid katseid on tehtud, teatud piirkondades teatud kohalikud omavalitsused on katsetanud e-valimisi. Mispärast nad ei ole võtnud neid süsteeme kasutusse? 

Tegelikult on olnud väga lihtne põhjus. Nendes piirkondades ja riikides on tehtud uuringud, küsitlused, kus kohalik kogukond on selgelt öelnud, et ei, meie ei usalda e-valimisi. See ei ole olnud enamus, et enamus rahvast on öelnud, et ei, me ei usalda, vaid see on olnud 15–20% piires. Juba sellest piisas nende valitsuste ja kohalike omavalitsuste juhtidele, et nad saaks aru sellest, et nende e-valimistega, mis oli planeeritud, ei saa edasi minna. 

Meie rahvas ütleb selgelt üle 40%, et me ei usalda e-valimisi, aga selle peale öeldakse, et ei ole hullu, läheme edasi. Need on vajalikud, need valimised. Aga valimised peavad olema selged, läbipaistvad, ühetaolised ja ausad. Ainult pabersedelil hääletus saab seda tagada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja auväärt valitseja! Millal see oli, kui Kalle Palling oli veel siin ja me käisime Saksa visiidil ja kohtusime Saksa parlamendi Bundestagi digikomisjoni liikmetega? Neid oli päris palju ja enamik olid soliidsed härrasmehed. Ja loomulikult viis kolleeg juttu sellele Eesti e-riigile ja e-valimistele ka, aga see põrkus täiesti nagu vastu seina. Pärast Saksa kolleegidega rääkides – ma rääkisin üsna paljudega seal –, ütlesid, et ei, meie sellise riskantse asjaga tegelema ei hakka. Ja Saksa konstitutsioonikohus on juba 2009 öelnud, et see viis ei vasta põhiseadusele, sest tavakodanikud ei saa seda kontrollida.  

Aga Vladimir Vladimirovitš Putin on öelnud, et kaasaegsed tehnoloogiad peavad tagama, kodanike osalemise mugavamaks tegema ja kättesaadavamaks. Oluline on tagada, et valimised oleksid usaldusväärsed. Ja tema hea kolleeg Nicolás Maduro on öelnud niimoodi, et Venezuelas on maailma kõige turvalisem valimissüsteem, Venezuela valimised on igati turvalised. Tsitaadi lõpp. Noh, Maduro ise on juba kusagil Ameerika vangitornis, aga vastuseks, et kas edaspidi toimivad need, ma võin kinnitada, et Venezuelas jätkuvad need e-valimised ka edaspidi.  

Aga ma mäletan, kunagi oli üks uuring, ameeriklaste uuring, kus oli näidatud Venemaa e-valimisi. Mul on meeles see Moskva kaart nende linnaosadega. Seal oli kaks pilti. Üks pilt oli see, kus e-valimiste järgi tulemus, ja teine pilt oli, kus oli paberhääletustega. Pilt oli sootuks erinev. See oli ühes Ameerika uuringus.  

Aga me oleme, jah, tõepoolest, pangakaardiga on võimalik siin maksta ja ma arvan, et võib-olla mõni üksik inimene, kuigi mõned ka Reformierakonna nimekad tegelased on ka mulle isiklikult öelnud, et parem on maksta sularahaga, et igaks juhuks, et suur vend võib jälgida. Üks tuntud reformierakondlane peaks tänase päevani olema, et kindla koha peal üks kindel automaat, kust ta võtab raha välja, et ei jääks nagu jälge. Tal on väga tuntud nimi ka.  

Aga jah, usaldus tõesti. Usaldus on, me näeme ka tänases Eestis, et kodanike usaldus praeguse režiimi vastu on väga suur. Selle koha pealt on auväärt valitsejal õigus, kui ta ütleb, et Eesti on korda tehtud ja nüüd on aeg unistada.  

Noh, meie arupärimine oli tõesti enne jõule. Neli kuud on juba, varsti on jüripäev, üle nelja kuu on sellest möödas. Ma saan aru, et Reformierakonnal on kõvasti tööd mingite tüütute arupärimistega, mis neli kuud tagasi esitati või veidi hiljem, et noh, need nagu segavad riigivalitsemist, tõsiselt segavad riigivalitsemist. Ja seetõttu võib-olla kolleegid, võib-olla peaks nagu vähem küsima. Riigivalitsemine on tõsine töö, eriti kui riik on veel korda tehtud. 

Kas soovite lisaaega?

Jah, paluksin küll paar minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Et kui riik on korda tehtud, nagu me kõik näeme siin, kuigi ma rääkisin mõni päev tagasi ühe Lõuna-Eesti endise vallavanemaga, kes ütles, et kaugele võib minna, et uut jüriööd oleks vaja, siis ma arvan, et te saate aru, millist jüriööd ta mõtles. Aga kontrastid on väga suured. Auväärt valitseja on veendunud, et Eesti on korda tehtud ja nüüd on aeg unistada. Ma tõesti vabandan, et me julgesime sellise arupärimise esitada neli kuud tagasi ja võib-olla peaks edaspidi laskma valitsejatel valitseda oma kõrge usalduse pinnalt. Nii et võib-olla üleskutse kolleegidele: ärme segame valitsejaid unistamast. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! No peaminister räägib, et e-valimiste süsteemi usaldusväärsus ei ole mitte usu-, vaid objektiivsete faktide usaldamise küsimus. Ja siis möödub minut või paar ja saab selgeks, et see, millele ta toetub, on valimisteenistuse juhi ausõna, et manipulatsioone ei ole toimunud. 

Sest kui te mäletate, siis ligi aasta tagasi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe tunnistas, et e-hääli on võimalik uutega asendada topelthäälte tühistamise ja e-häälte anonümiseerimise faasis. See on juba see faas, kus ei ole enam kasu mobiiltelefoni pealt millegi kontrollimisest või oma hääle muutmisest. See on faas, mis toimub peale seda, kui hääletamine on lõppenud. Koitmäe lisas sellele, et on küll võimalik asendada, et ausõna, seda manipulatsiooni ei ole kunagi toimunud.

Ma korra mõtlesin, et peaminister segab kaks asja ära, et tegelikult ta ei toetu usaldusväärsetele faktidele, vaid ta tegelikult usupõhiselt usaldab e-valimisi. Aga siis mõtlesingi, et kui ajas tagasi vaadata, siis eks elukogemus õpetab. Omal ajal, kui Kristen Michal kilekotiga sularaha parteikontorisse tassis ja siis PR-nõunike soovitusel valge kampsuni selga pani ja ütles, et ausõna, mingeid rikkumisi pole olnud, siis ta vähemasti ise hakkas uskuma, et inimesed hakkasid teda uskuma. Tegelikult ei hakanud. Meil on Eesti ajaloo kõige madalama usaldusreitinguga peaminister, kes tuleb siia pulti ja ütleb: usaldage mind, e-valimised on turvalised. Ei usalda. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Valimissüsteemi tegelik väärtus seisneb selles, kas rahvas usaldab seda, kas see on kontrollitav ning kas see vastab põhiseaduslikule vaimule ja mõttele. Siin on põhjust tõsiselt muretseda. Esiteks, põhiseaduslik küsimus. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab selgelt, et Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning toimuvad ühel päeval, e-hääletamine aga toimub mitmel päeval ja hoopis teises vormis, kui on traditsiooniline hääletamine. See tekitab vältimatult küsimuse, kuidas on selline lahendus põhiseaduslikult põhjendatud.

Teiseks, läbipaistvus ja sõltumatu kontroll. Kui meile kinnitatakse pidevalt, et e-valimiste süsteem on turvaline ja usaldusväärne, siis tekib loomulik küsimus, miks ei ole toimimist lubatud täiel määral ja sõltumatult kontrollida nii meie kohalikel valimisvaatlejatel kui ka rahvusvahelistel ekspertidel. Kui süsteem on tõesti nii hea, siis ei peaks ju olema midagi, mida on vaja varjata. Mida rohkem vassimist ja varjamist, seda rohkem tekib ka kahtlusi. Usaldust ei saa nõuda, usaldus tuleb välja teenida.

Kolmandaks, e-häälte lugemise küsimus. Inimestel on õigustatud küsimus, miks e-häälte tulemused avalikustatakse hiljem kui pabersedelite tulemused. Pabersideleid tuleb füüsiliselt üle lugeda, e-hääled on ju digitaalselt olemas. Ometi, me teame kõik, venib e-häälte tulemuste avaldamine mitte minuteid, vaid lausa tunde. Küll süsteem hangub, küll on muud põhjused. 

Neljandaks, andmete säilitamine ja hilisem kontrollitavus. Pärast valimisi hävitatakse väga kiiresti e-hääletamise andmekandjad, koos protokollidega kusjuures. See tähendab, et hilisem sõltumatu kontroll muutub sisuliselt võimatuks, aga kuidas siis saab kodanik hiljem veenduda, et keegi pole pahatahtlikult tema eest hääletamas käinud või tema ID-kaarti salaja kasutanud? 

Lõpetuseks vaba tahte küsimus. See on võib-olla kõige olulisem probleem üldse. Jaoskonnas hääletades on võimalik tagada, et inimene teeb oma valiku ise, salaja ja kõrvalise surveta. E-hääletuse puhul sellist garantiid tegelikult ei ole. Me ei tea, kas inimene hääletab kodus omal vabal tahtel või teeb seda tema kõrval keegi, kes mõjutab, survestab või lausa käsib. Minister ütles küll, et inimene saab hiljem minna ja jaoskonnas oma hääle ümber muuta, aga milleks see vajalik on? Võimalik, et inimene, keda survestatakse, ei saa selleks oma ID-kaarti kätte või ei ole tal selleks transporti. See on piisav põhjus mitte lubada e-hääletust. Nagu ikka, me teame, et mida pimedam ja kontrollimatum hääletus on, seda ebausaldusväärsem see on. Demokraatia ei saa püsida puhtalt usul, pimedal usul, nagu peaminister soovib. Demokraatia püsib usaldusel, aga usaldus saab toetuda ainult läbipaistvusele, kontrollitavusele ja õigusriigile. Kuna e-valimisi ei suudeta tehniliselt usaldusväärselt läbi viia, siis tuleb need lõpetada. Usaldusväärsus on tähtsam kui mugavus. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Jaa, suur tänu! Minule tundub ka, et Eesti riiki justkui ei võeta tõsiselt. Olles kuulanud peaministri vastuseid arupärimises esitatud küsimustele, jääb paratamatult selline mulje. Kui meil on põhiseaduse esimeses paragrahvis deklareeritud ideaal, et Eesti riik on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis peaks ju olema elementaarne, et me suhtume ka demokraatia põhimõttesse täie tõsidusega ja püüame pingutada selle nimel, et Eesti riigis oleks avaliku võimu teostamine korraldatud tõepoolest demokraatlikult ja et see baseeruks rahva enamuse tahtel. 

Mis on esimene asi, mida me peaksime tegema, kui me tahaksime seda ideaali tõsiselt võtta? Esimene asi on see, et me peaksime tagama valimiste läbipaistvuse, kontrollitavuse, aususe, et selle suhtes ei oleks kellelgi mingisuguseid põhjendatud kahtlusi. Ometi me teame, et Eesti Vabariigis on kujunenud välja just nimelt paljuski selle e-hääletamise süsteemi tõttu olukord, kus ligemale 40% kodanikest ei pea seda valimissüsteemi usaldusväärseks. 40%! Me ei räägi siin sellest, et 5% või 10%, mis oleks juba väga palju. Kui 10% kodanikest ei usalda valimissüsteemi, siis on järelikult süsteemiga midagi ilmselt valesti. Aga kui see number on mitte 20% või 30%, vaid lausa 40%, siis see on tegelikult ju täiesti skandaalne olukord. Sellist olukorda ei tohiks päevagi sallida, sellise olukorra jätkumist.

Ja mida ütleb peaminister selle peale? Ta ütleb kuidagi niimoodi pooleldi naljatlemisi, et aga noh, üle poole ju usaldavad, milles probleem. Te ise ütlesite, et 40% ei usalda – noh, lihtne matemaatika –, järelikult neid, kes usaldavad, on rohkem kui neid, kes ei usalda. No öelge mulle, kas sellest jääb mulje, et võetakse tõsiselt seda omariiklust meil siin. Kas võetakse tõsiselt demokraatliku ühiskonnakorralduse ideaali? No ei võeta! See ei ole mingisugune naljakoht. See on väga tõsine probleem, millesse tuleks suhtuda täie tõsidusega. 

Muidugi, ega sellega ei piirdu see mittetõsine suhtumine demokraatia ideaali. Kui me vaatame näiteks olukorda, et Eesti riigis presidenti rahvas valida ei saa, eks, sügisel toimub meil järjekordne presidendi määramine või nimetamine – nimetage seda, kuidas soovite –, aga rahvas teatavasti ei saa valida endale riigipead, ei saa esitada ka riigipeakandidaate teatavasti. Või kui me vaatame olukorda, et rahvaalgatuse õigus puudub.1920. aasta põhiseadusega oli see õigus ette nähtud, 1933. aasta põhiseadusega oli see õigus ette nähtud, aga enam ei ole, 1992. aasta põhiseaduses seda sätestatud ei ole. Ehk teisisõnu, rahvas ei saa algatada parlamendis seaduseelnõusid ega saa algatada ka referendume. Kes saab algatada referendume? Ainult Riigikogu, aga Riigikogu pole seda teatavasti rohkem kui – mis see nüüd teeb? – varsti 23 aastat teinud, rohkem kui 22 aastat. Varsti on juba veerand sajandit möödas sellest, kui viimati oli rahval võimalik midagi referendumil otsustada. 

Nii et kõik need asjad kokku pannes ei saa lihtsalt jõuda mingi muu järelduseni kui see, et kogu see demokraatia on meil üks suur mäng ja illusioon, selline etendus, mida inimestele esitatakse, aga tegelikku soovi demokraatia ideaalist Eesti riigielu korraldamisel lähtuda ei ole. 

Mõned üksikud väited veel, mida president, mitte president – vabandust! –, peaminister esitas. Ütleb, et e-hääletamise süsteem on meil olnud kasutusel juba üle 20 aasta, järelikult see on turvaline. No aga sellest, et ta on olnud kasutusel üle 20 aasta, ei nähtu, et ta on turvaline. Vastupidi, kui me vaatame faktidele, siis nähtub ju see, et ta just nimelt ei ole turvaline. Aasta aega tagasi, 2025. aasta alguses, Kristjan Düüna ja Tarvo Treier tulid välja oma publikatsiooniga, kus toodi esile, et 2023. aasta Riigikogu valimistel selles faasis, kus eemaldati tühistatud hääled, mis oli tühistatud selle tõttu, et hilisema paberhääletamisega oli muudetud oma esialgset valikut, ja anonümiseeriti e-hääled, oli võimalik lisada teadmata hulk uusi e-hääli. See on fakt! See on ju fakt, mida ei saa ümber lükata ka peaminister. Kuidas siis saab sellises olukorras nimetada sellist süsteemi usaldusväärseks? Ei saa!

Ja veelgi enam, kui me vaatame, kuidas on tagatud reaalselt nii-öelda usaldus selle süsteemi vastu …

Kas soovite lisaaega?

Ei, ma arvan, et ei soovi, ma lõpetan kohe ära. 

… siis me näeme, et kogu usaldus baseerub usaldusel kahe audiitori vastu, kes on palgatud valimiste korraldaja ja läbiviija poolt. See on ju naljanumber! See ei ole usaldusväärne aus valimiste süsteem ja tagumine aeg oleks hakata suhtuma sellesse täie tõsidusega, et me peame tagama valimissüsteemi tegeliku läbipaistvuse ja kontrollitavuse. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Härra peaminister! Head kodanikud, kes meid vaatavad, ja ka kolleegid siin saalis! Valimised peaks olema selline demokraatia pidupäev, nagu öeldakse, ja inimesed võiksid lausa lipsu ette panna ja minna sellele pidupäevale. Kuid paraku on niimoodi, et kui sa ei tunneta, et see pidupäev on sinu jaoks usaldusväärne, siis võib sellel tõesti plekk küljes olla. 

Mina ei tea, kas e-valimised on usaldusväärsed või ei ole, samamoodi ma arvan, et suurem osa Eesti rahvast ei tea. Küll aga Eestil on selline hea maine mõnes mõttes, et me oleme e-riik. Ja ilmselt ka sellest tingituna on mitukümmend aastat vaieldud sel teemal, kas e-valimised on turvalised või mitte. On väga palju sellest ka kinni hoitud, et ei, kuidas me saame sellest loobuda, kui meie hea maine ju saab kannatada.

Ma olen üldiselt selline loogika armastaja. Vaatame seda, kui palju riike maailmas kasutab e-valimist, mis iseenesest on ju hästi mugav. Tõesti, sa ei pea kuhugi minema, sa teed arvuti lahti ja saad valida.

Ma võtsin siin täna lahti, kui palju neid riike on, ja isegi küsisin ChatGPT käest selle kohta. Ta ütles niimoodi, et riigid, kus kasutatakse üleriigilist internetihääletust, Eesti on maailma liider aastast 2005. Rohkem … ei ole. Riigid, kus kasutatakse elektroonilisi hääletusmasinaid kohapeal: India kasutab täielikult elektroonilisi hääletusmasinaid, Brasiilia – samamoodi on valimiskastide kasutuse juures ka elektroonilised masinad. Filipiinidel on neid kasutatud. Belgias on neid osaliselt mõnes piirkonnas kasutusel ja Ameerikas on ka katsetatud elektroonilisi masinaid. Riigid, kus on katsetatud või piiratud kujul kasutatud internetihääletust: Šveitsis on mõned pilootprojektid olnud, Kanadas mõnes omavalitsuses on proovitud, Austraalias teatud valijagruppidele, näiteks erivajadustega inimestele. Ka Prantsusmaal on katsetatud, samamoodi Norras, kuid Norra loobus. Ja riigid, mis on e-hääletusest loobunud või seda piiranud. Saksamaa lausa keelas elektroonilised hääletusmasinad läbipaistvuse probleemide tõttu. Holland pöördus samamoodi tagasi pabersedelitele juurdepääsu pärast turvaprobleemidele.  

Ehk siis maailmas on väga palju riike, keegi sellisel kujul nagu meie e-valimist ei kasuta, sest juhitakse tähelepanu turvariskidele. Ma ei tea, kas me oleme nüüd nii palju targemad, et me suudame neid vältida. Paljud eelkõnelejad viitasid väga täpsetele andmetele ja uuringutele. Ma ei hakka neid üle kordama, aga oleme meie ka Isamaa fraktsioonis kohtunud IT-arendajatega, kes ütlevad, et turvaaugud on olemas. Ma olen ka küsinud mitu korda, kas teoreetiline variant on, et kui kellelgi on tagaukse võti, siis ta saab seal muudatusi teha e-valimise tulemustes. Siis nad vastavad jaotavalt. 

Teatavasti me oleme näinud väga palju, kuidas ühel päeval maandati kõik Lufthansa lennukid, sellepärast et keegi häkkis sisse.  Sellepärast minu ettepanek on ka, et niikaua, kui ei ole e-hääletus turvaline … Lõppkokkuvõttes see turvalisus, mida see turvalisus tähendab? Turvalisus tähendab seda, et demokraatia, mille korral peaks rahvas otsustama, kes meid valitsema hakkab ja kuhu me peaksime oma tulevikus jõudma, võib olla ohus, kui keegi kuritarvitab valimistulemuste muutmisega valimistulemusi. 

Nii et ma arvan, et Eestil oleks õige aeg mõelda selle peale, kas oleks targem muuta turvalisemaks e-valimisi või pöörduda tagasi, nagu ülejäänud maailm teeb, pabersedelite juurde. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma saan aru, et Mart Maastik, te läksite kogemata sõnavõtusoovile pihta. Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Soovib! Palun, Riigikogu kõnetoolist.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Üllatust ei sündinud, ütleme nii. Arupärimine, mis pidi olema info hankimiseks, osutus hoopis poliitiliste ilukõnede vooruks, kus peamine mõte oli maha teha digiriiki, e-hääletusi ja öelda, et me ei näe arvuti sisse. Noh, vot, nüüd me siis seal oleme. Ja siiski, üle poole Eesti inimestest kasutab seda võimalust hääletada. Mehhanismid selle turvalisuse tagamiseks on olemas, valimised viiakse läbi sõltumatult. Andre Hanimägi oli meeldivalt irooniline kogu selle palagani suhtes siin, võib-olla tasuks tema sõnumilegi tähelepanu pöörata. 

Aga jah, ma ütlen ausalt, et mind nüüd ikkagi üllatas see EKREIKE kokkusaamine. Varem ma olen näinud, kuidas EKRE väga aktiivselt võitleb e-valimistega, kuidas Keskerakond aastast 2013. Siis Lauri Laats oli veel sotsiaaldemokraatides, aastal 2015 sai tast keskerakondlane, nüüd saab vastusõnavõtu ka, see võimalus avaneb, sellel ajal asutas selle, mis iganes, MTÜ Ausad Valimised, millele Tallinna linn andis raha, mis tegi plakatikampaaniat, rääkis, kuidas e-valimistel varastatakse hääled ja nii edasi. Aga nüüd on siis selle reaga EKREIKE saanud kõik kolmekesi kokku, liitunud ka Isamaa. Aus värk, kapist väljas. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi lõpetame esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa, Aleksei Jevgrafovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine katastroofilise demograafilise olukorra kohta. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Eesti rahvas! Meie arupärimine räägib katastroofilisest demograafilisest olukorrast Eestis, mis on tekkinud juba mitu aastat järjest. Tegelikult oli see arupärimine esitatud selle aasta jaanuarikuus ehk kolm kuud tagasi, aga sellest oli meil siin istungi alguses juttu. Ma julgen arvata, et teema on ikkagi jätkuvalt aktuaalne, kui mitte veel aktuaalsem kui kolm kuud tagasi. Võib-olla selle diskussiooni lõpus ütleb peaminister, et see on jälle EKREIKE teema, sellepärast et, jällegi, nii Eesti Keskerakond, Isamaa kui ka EKRE on tegelikult sügavalt mures selle olukorra pärast.

Iibestatistika on vahepeal jõudnud uude madalpunkti, eelmisel aastal sündis Eesti peredes kokku 9092 last, mis on uus miinusmärgiga rekord, kuna aastast aastasse see rekord aina kordub ja eelmine aasta kahjuks ei olnud siin erandiks. Mis teeb veelgi murelikumaks: samal ajal suri 15 427 inimest ja lisaks negatiivsele loomulikule iibele pöördus negatiivseks ka registreeritud rändesaldo esimest korda alates aastast 2014. Nii et Statistikaameti andmetel oli selle aasta jaanuariks Eesti rahvaarv 7041 inimese võrra väiksem kui aasta varem. Ja kui vaadata otsa nendele numbritele, mis on juba figureerinud selle aasta sees ja mis räägivad selle aasta esimestest kuudest, siis tegelikult on näha, et see tendents pole mitte kuskile kadunud. Tegelikult see arv langeb veelgi ja vähemalt siiamaani, esimese kvartali järgi, võib järeldada, et meid ootab uus miinusmärgiga rekord.

Ja loomulikult meie küsimus ongi põhimõtteliselt, et mis saab, mis edasi saab, mida teha selles olukorras. Me oleme siin tegelikult mitu korda juba seda küsinud. Ma olen ka isiklikult siit puldist seda küsinud, nii eelmise peaministri käest, Kaja Kallase käest, kui ka Kristen Michali käest, et mis on valitsuse plaan, mida me selles olukorras teeme. Ja vähemalt tunnistatakse üles, et probleem on olemas ja seda tuleb kuidagimoodi lahendama hakata, aga ei paista, et see lahendus kuskilt tulemas oleks. 

Konkreetsed küsimused, mida me oma arupärimisega küsime, on järgmised. Kas valitsuse liikmed saavad aru probleemi sügavusest ja selle võimalikest tagajärgedest? Kas on olemas valmidus hakata sellega ka päriselt tegelema? Nagu ma ütlesin, vist aru saadakse, aga mis on need võimalikud sammud ja lahendused? Noh, kuuleme, äkki peaminister seekord räägib meile midagi sellist, mis paneks meid uskuma, et selle probleemiga ka päriselt tegeldakse. Kas valitsusel on olemas pikemaajaline strateegia, kuidas parandada Eesti demograafilist olukorda ja märgatavalt tõsta sündimust? Milliseid muudatusi plaanib valitsus perepoliitikas? Peretoetused, lasteaiakohtade kättesaadavus, eluasemepoliitika, töö- ning pereelu ühitamise meetmed, et eelkõige vähendada laste saamisega seotud majanduslikku koormust. Millised on olnud valitsuse sammud viimase kahe aasta jooksul, et pöörata rändesaldo taas positiivseks ja vähendada Eesti kodanike väljarännet? Milliseid regionaalpoliitilisi meetmeid – eluaseme- ja taristupoliitika, teenuste kättesaadavus, maksusoodustused jne – kavandatakse kehtestada, arvestades, et sündimus ja pere loomise otsus on tugevalt seotud elukeskkonna ning eluaseme võimalustega?Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma siiski loen küsimused ette, ehkki arupärija siin luges need ette – selguse mõttes, on lihtsam. Arupärimine 899 puudutab demograafilist olukorda. 

Esiteks, esimene küsimus: "Kas valitsuse liikmed saavad aru probleemi sügavusest ja selle võimalikest tagajärgedest? Kas on olemas valmidus hakata sellega ka päriselt tegelema?" Vastus. Jah, madal sündimus on probleem. Madal ja langev sündimus ei ole ainult Eestis, sama probleem on üle Euroopa, Soomest Itaaliani. 2024. aastal oli vaid kuus Euroopa riiki – Iirimaa, Prantsusmaa, Küpros, Luksemburg, Malta ja Rootsi –, kus sünde oli rohkem kui surmasid. 2026. aastal moodustab Sotsiaalministeerium eelarvest peretoetuste ja vanemahüvitiste eelarve 750 miljonit eurot. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel ehk oleme toetuste poolest Euroopa tipus, aga riigipoolne raha ei ole määrav või kõige määravam laste saamisel. 2025. aastal valmis Sotsiaalministeeriumis analüüs ja ettepanekud laste saamise ja kasvatamise toetamiseks. Praegu koostab Sotsiaalministeerium valdkondadeülest tegevuskava, see valmib lähiajal. Sellest ma veidi ka hiljem räägin. 

Teine: "Kas valitsusel on olemas pikaajaline strateegia, kuidas parandada Eesti demograafilist olukorda ja märgatavalt tõsta sündimust?" Vastus. Rahvastikupoliitika kujundamine on pikaajaline tegevus ja valitsusteülene. Kehtiv "Rahvastikupoliitika põhialused 2035" on vastu võetud 2019. aastal. Tollal oli minu mäletamist mööda seesama EKREIKE valitsus. Riigi eelarvestrateegia 2026–2030 koostamisel on arvestatud "Rahvastikupoliitika põhialustes 2035" seatud eesmärkidega, mille elluviimiseks vajalikud meetmed ja rahastus on kajastatud RES-i ehk riigi eelarvestrateegia valdkondlike programmide arengukavade kaudu. 

Koalitsioonileppes oleme kokku leppinud, et sündimuse mõjutegurite analüüsi põhjal kujundatakse laste sündi ja kasvatamist toetav strateegia. Selle üheks osaks on vanemahüvitise süsteemi muutmine paindlikumaks, et see vastaks paremini tänaste perede vajadustele ja toetaks pereelu korraldamist pikema aja jooksul. Samas on selge, et see ei piirdu üksnes vanemahüvitisega. Sama oluline on eluasemekindlus, töö- ja pereelu parem ühildamine ning lastega peredele oluliste teenuste kättesaadavus. Just sellise tervikliku käsitluse alusel me seda küsimust ka lahendame.

Kolmas: "Milliseid muudatusi plaanib valitsus perepoliitikas – peretoetused, lasteaiakohtade kättesaadavus, eluasemepoliitika, töö- ning pereelu ühildamise meetmed –, et eelkõige vähendada laste saamisega seotud majanduslikku koormust? Vastus. Sotsiaalministeerium on koostamas ja valitsusele esitamas valdkondadeülest tegevuskava, milles on muu hulgas järgmised ettepanekud. Tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv peab kajastuma järgmise lapse vanemahüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanemale või teisele hooldajale. See aitaks paremini ühildada töö- ja pereelu. Kolmandaks, meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust, näiteks EIS-i eluaseme kättesaadavuse meetmed, aga ka teise pensionisamba tagatiseks kasutamine. Neljandaks, üksikvanema toetuse tõus. Viiendaks, viljatusravi suurem kättesaadavus. Kuuendaks, noorte vaimse tervise toetamine.

Neljas küsimus: "Millised on valitsuse sammud viimase kahe aasta jooksul, et pöörata rändesaldud taas positiivseks ja vähendada Eesti kodanike väljarännet?" Vastus. Valitsusel ei ole kavas piirata või takistada Eesti kodanikke valida oma elukohta. Väikesele Eestile on oluline iga eestlane, olenemata sellest, kus ta elab. Selleks, et välismaal elav eestlane ei kaotaks sidet Eesti ja Eesti kultuuriga, arutas valitsus aprilli algul üleilmse eestluse tegevuskava aastateks 2026–2029. Tegevuskavas on välja toodud, et Eesti hoiab välismaal elavate eestlaste identiteeti eelkõige toetades eesti keele õpet ja keelelaagrite korraldamist, sest keel on eestlusi keskne osa. 

Riik aitab säilitada sidet Eestiga kultuuri kaudu, toetades väliseesti kogukonna üritusi, seltsitegevust ning osalemist suurüritustel, nagu laulu- ja tantsupeod. Oluline roll on ka ühisel inforuumil, mida arendatakse näiteks portaali globalestonian.com ja erinevate võrgustike kaudu, et eestlased üle maailma oleksid omavahel Eestiga ühenduses. 

Eraldi tähelepanu pööratakse noortele, pakkudes neile laagreid, õppe- ja praktikavõimalusi Eestis, et tugevdada nende sidet kodumaaga. Viimaseks, hoitakse sidet praktiliste vahendite kaudu, nagu e-teenused ja konsulaarteenused ning võimalus osaleda Eesti ühiskonnaelus ka väljamaal elades.

Eraldi peatükk on tegevustele, kuidas Eesti soodustab tagasipöördumist. Tutvustatakse välismaal elavatele eestlastele töö- ja karjäärivõimalusi ning aidatakse neil leida kontakti Eesti tööturul. Tagasitulijaid toetatakse nõustamisteenustega, mis annavad infot kolimise, töö leidmise ja igapäevaelu korraldamise kohta Eestis. Riik pakub ka teatud juhtudel rahalist toetust ning aitab peredel paremini kohaneda, näiteks keelekursuste ja kohanemisprogrammide kaudu. 

Oluline on siiski hoida sidet Eestiga juba enne lõplikku naasmist, pakkudes praktikavõimalusi, suveprogramme ja võrgustumist Eestis. Lisaks püütakse kujundada avatud ja toetavat ühiskonda, kus välismaalt naasnud inimeste kogemust väärtustatakse ning neil on lihtsam uuesti Eestis kanda kinnitada. 

Viies küsimus: "Milliseid regionaalpoliitilisi meetmeid kavandatakse kehtestada, arvestades, et sündimus ja pere loomisega otsused on tugevalt seotud elukeskkonna ja eluaseme võimalustega?" Vastus. Eluaseme kättesaadavuse parandamiseks pakub Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus mitmeid meetmeid. Näiteks, eluasemelaenu käendus kuni 40% ulatuses summaga kuni 50 000 eurot. Maapiirkondades pakutakse eluasemelaenu käendust kuni 80% ulatuses ja kuni 150 000 euro suuruses summas, korterelamute renoveerimist renoveerimislaenuga kuni 3 miljoni euro ulatuses kuni 30 aastaks ja näiteks korterelamu laenu käendusega kuni 80% ulatuses laenusummast.

Piirkondade elujõulisuse toetamiseks on riik investeerinud ka regionaalarengusse. Need on õiglase ülemineku fondi vahendid Ida-Virumaale, mille abil on ettevõtlusinvesteeringute toetustega toetatud ligikaudu 100 ettevõtet enam kui 180 miljoni euro ulatuses. Selle tulemusena luuakse piirkonda üle 1000 töökoha ja tugevdatakse kohalikku majandust. 

2025. aastal loodi suuremahuliste investeeringute toetus, mis toetab suuremate kui 100 miljoni euro suuruseid investeerimisprojekte, millega kaasneb oluline majandusmõju. Seni on toetatud kolme projekti 44 miljoni euroga. Toetust saanud projektil on kohustus luua vähemalt 30 töökohta. Kavas on edaspidi toetada ka väiksema mahuga, kuid olulise majandusliku mõjuga projekte. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite natukene ka piirkondadest. Aga see poliitika, mida läbi viite, kus kaovad nii pangad kui ka postkontorid maakondades ära kuskil külades, siis ega sinna lapsi sünnitama küll keegi ei lähe. Aga see selleks. 

Loomulikult, praegusel kaasaegsel noorel, et sünnitada, praktiliselt üle maailma, välja arvatud võib-olla mõned Aafrika riigid või Kesk-Aasia riigid, see on suur mure, mitte ainult Eestis, vaid Euroopas, seda me kõik tunnistame. Aga samas väide, et raha ei pane lapsi sündima, see on natukene mööda minu arvates. Sest on vaja ju oma karjääri ehitada, on vaja raha teenida, et seda last saada, on vaja elada kuskil. Inimene mõtleb kõigepealt, kas ta saab sellega hakkama. Kas te ise tunnistate, et see mure on praegu vist kõige suurem, noh, ma ei tahaks öelda, et üle maailma, aga vähemalt siin Eestis kindlasti?

Aitäh! Siin oli nüüd tegelikult mitu väidet, küsimust, aga ma proovin neid kuidagi kõiki kommenteerida. 

No rahaga lapsi ei osta, see on Soome ajakirjanduse pealkiri. Nüüd täpset linki kohe käepärast ei ole, aga Soomes erinevad teadlased tegid ülevaate – see on suhteliselt vaba otsetõlge soome keelest – erinevatest toetustest, nende mõjudest peredele ja demograafilisele käitumisele. See oli see järeldus, milleni nad jõudsid, see, millele teie oma küsimuses viitasite, et kas rahaga justkui saab. Üksiti rahaga ei saa. Ma arvan, et teie küsimuses oli õige mõte sees. Ma toon ka näite. Meie oleme ju üldiselt rahaliste toetuste poole pealt päris tublid riigina, rahvana. Poolas on suurimad rahalised toetused, seal on 2,41% SKP-st ja madalaim sündimuskordaja, 1,12. Saksamaal näiteks Euroopa Liidus kolmandad rahalised toetused, 1,93% SKP-st, sündimuskordaja tagantpoolt üheteistkümnes – 1,36. 

Seesama jah, seesama teadmiste nii-öelda järeldus, millele te küsimuses viitasite, et kas rahast üksi piisab – ei piisa. Sellelesamale järeldusele on jõudnud ka Soome analüütikud ja Soome teadlased. Ütleme nii, et ega see on üleüldine, ma arvan, igal pool nii. Seda esiteks. 

Teiseks, te küsite, kas mina tunnistan või me tunnistame, et see on probleem. No ma ütleks, et aga kuidas teile tundub. Eesti riigis on pikka aega nähtud vaeva selleks, et Eesti lastel ja peredel oleks parem ja siia oleks parem peret luua. Kuidas see ometi saab olla mitteseotud sellega, et me tahame, et väike rahvas kasvaks suuremaks? Vanemahüvitis, ma olen endiselt selle juures, on Reformierakonna üks paremaid otsuseid, Eesti riigi üks paremaid otsuseid. Olen minagi sellest kasu saanud, paljud Eesti inimesed on kasu saanud ja tulevikus ka. Aga eks tuleb meetmeid juurde teha. Sest väga palju on ikkagi kinni selles, et kui vaadata ka sündimuse langust, siis näiteks nooremate vanusegrupis on langus päris tugev. See tähendab seda, et inimesed valivad tegelikult pigem hariduse, eneseteostuse ja teised teed.

Nii et see probleem on, nagu öeldud, Euroopas ikkagi väga suur. Nagu ma ütlesin, 2024. aastal oli ainult kuus Euroopa riiki, kus sünde oli rohkem kui surmasid. 2025. aasta andmeid mul ei ole. Nii et me ei ole kuidagi ainulaadses olukorras. Sõda, majanduslik ebakindlus, kriis ja võib-olla ka seesama sõnum, kuidas me sureme välja ja kuidas pered peaksid käituma, veidi loob sellist ärevust. Pigem tuleb toetada ja tuleb pakkuda neid mehhanisme. Õnneks on Sotsiaalministeeriumil ka ettepanekud olemas, nagu ma kirjeldasin.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea esimees! Härra minister! Te naersite oma uhkes üksilduses valitsuse loožis, kui arupärijate ettekandja Vadim Belobrovtsev kirjeldas demograafilist katastroofi, tõi välja numbreid, kui palju sündimus on langenud, ja nii edasi. Ma küsin, mis teeb teile nalja selle äärmiselt tõsise teema juures. 

Aitüma! Te võib-olla ajate naeru ja naeratuse sassi. Ma naeratasin teie kolleegile Mart Maastikule ja Lauri Laatsile, kes on üksteist leidnud ja sellises EKREIKE vaimus pusivad siin, teevad tööd siin saalis. Nii et neile, nad tegid ka pilti, lehvitasid mulle. Mul on väga kaunis pilt mälestuseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mõni aasta tagasi loodi valitsuses selline komisjon või töörühm või kuidas seda nimetada, mille ülesanne pidigi olema töötada välja mingid konkreetsed meetmed ja lahendused sellele olukorrale, mis on eelkõige demograafiaga seotud. Minu mäletamist mööda sai see töörühm korra kokku ja vist pandi mingisuguse plaan paika, millega hakatakse tegelema. Kas üldse oli rohkem kasvõi üks koosolek, ma ausalt öeldes ei mäletagi. Võib-olla üks oli. Aga siis see töö kuidagi väga kiiresti lõppes ära ja me ei kuulnud sellest töörühmast mitte midagi. Kas teie olete sellest kuulnud? Ja kui olete, siis miks see enam ei tegutse? Kas ei ole plaanis taastada mingi selline asi?

Aitäh, hea küsija! Ma eeldan, et need seitse ettepanekute gruppi, mis on tulnud Sotsiaalministeeriumi analüüsist, ongi selle töörühma töö tulemus. Ma südamest loodan, et ma ei eksi või et on mingeid alternatiivseid töörühmi, millest ma ei tea või millele ma ei oska viidata. Kui see on seesama töörühm, siis ma kirjeldan neid ettepanekuid.

Esimene selline eesmärk, mis sellest analüüsist välja tuli, oli vastukaaluks just sündide edasilükkamisele täiendada vanemahüvitiste süsteemi elemendiga, mis vähendab lapsevanemaks saamise edasilükkamise mõju majanduslike stiimulite kaudu, ja tugevdada järjestikuste sündide kaitset, parandades vanemahüvitist vastavalt palga kasvule ja pakkuda soodustingimusi, kui ema on kahe lapse sünni vahel töötanud vähemalt kuus kuud. Ma pärast kirjeldan ka, milliseid ettepanekuid Sotsiaalministeeriumist on tulnud, aga te märkate, et see juba langeb kokku selle ettepanekuga, mille ma enne ette lugesin. See on esimene. 

Teine, majandusliku toimetuleku toetamiseks korrigeerida peretoetuste summasid vastavalt elukalliduse tõusule, suurendada toetuste osakaalu lapse arvestuslikus ülalpidamiskulus ja tagada, et need oleks eri suurusega perede vahel võrdsemad. 

Kolmandaks, sobiva eluaseme kättesaadavuse suurendamiseks esimese lapse toetuse kasutamine eluaseme ostuks avansina ja töötada välja toetavad võimalused eluaseme soetamiseks või renoveerimiseks. 

Edasi, neljandaks, töö- ja pereelu ühitamine, edendada peresõbralikku töökultuuri, laiendada vanemahüvitise kasutamise õigust vanavanematele. See on jälle üks nendest ettepanekutest, mis on tulekul. 

Tervis, vanemlus ja paarisuhe: suurendada füüsilise ja vaimse tervise toetusmeetmeid, laiendada viljakust säilitava ravi kättesaadavust – no sedagi jälle – ja kaaluda asendusemaduse seadustamist altruistlikel eesmärkidel, toetada vanemluse ja paarisuhete nõustamist. 

Ja viimaseks, juhtimine ja koordineerimine, rahvastikupoliitika parem koordineerimine riigisektorite vahel ja nii edasi, ühiskondlik arutelu ja poliitiline kokkulepe. 

No vot! Nii et ilmselt see on nüüd need seitse ettepanekut, mis tulid. Kohe kirjeldan teile ka neidsamu ettepanekuid. Sotsiaalministeeriumist on tulemas valitsusele esitamiseks tegevuskava, milles on muu hulgas, aga mitte ainult, järgmised ettepanekud. Tugevdada järjestikuste sündide kaitset ehk kahe lapse sünni vahel toimunud palga kasv peaks kajastuma järgmise lapse vanemahüvitises. Teiseks, vanemahüvitise kasutusõiguse laiendamine vanavanemale või teisele hooldajale, et see aitaks paremini ühitada töö- ja pereelu. Meetmed, mis toetavad eluaseme kättesaadavust: seesama EIS-i ehk Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse eluaseme kättesaadavuse meetmed ja teise pensionisamba tagatiseks kasutamine, mida Rahandusministeerium analüüsib –, aga ka üksikvanema toetuse tõus, viljatusravi suurem kättesaadavus ja noorte vaimse tervise toetamine. 

Aga see ei ole ammendav loetelu, neid ettepanekuid on veel, mis tulevad. Nii et tööd, ma saan aru, on tehtud ja need ettepanekud on Sotsiaalministeeriumist tulemas valitsuse poole, et neid ka ellu viia. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu kindel veendumus on see, et nendest sammudest, mida te siin kirjeldasite, ei ole demograafilise kriisi ületamiseks kasu. Need on sellised sammud, mida saab teha rohkem selleks, et jätta mulje, et probleemiga tegeletakse. Aga ma arvan, et teie ise saate sama hästi aru nagu minagi, et ega need meid sellest kriisist välja ei too. Seetõttu ma küsin teie käest, kas te olete kas isekeskis või ka valitsuses mõelnud laiemalt, kas oleks äkki tarvis rakendada mingisuguseid meetmeid, mis läheksid palju kaugemale sellistest standardmeetmetest, mida niigi igal pool Euroopas rakendatakse ja mis kusagil tegelikult erilist edu pole toonud.

Ma toon teile näiteks ühe näite ja küsin teie hinnangut selle kohta. Eestis on ju palju räägitud viimastel aastakümnetel sellest, et riik peab kõvasti pingutama, et luua töö- ja pereelu ühildamise võimalusi. Aga ehk peaks hoopis keskenduma sellele, et luua töö- ja pereelu mitteühildamise võimalusi. Eestis on ju päris palju inimesi, ma kujutan ette, kes hea meelega jääksid koju, rajaksid suure perekonna, aga lihtsalt, kui üks inimene käib tööl, siis sellega ei ole võimalik tegelikult toime tulla. Ehk peaks mõtlema selle peale, mida riik saaks teha selleks …

Aitäh!

… et ühe leivateenijaga oleks võimalik perekonda ära elatada, kas maksupoliitiliste meetmetega või muul viisil.

Aitäh, hea küsija! Selles me jääme ilmselt lugupidavale eriarvamusele. Mina arvan, et iga selline asjalik ettepanek võib aidata edasi. Nii üksikvanemate aitamine kui ka viljatusravi suurem kättesaadavus, vanemahüvitise puhul kasutusõiguse tingimuste laiemaks muutmine või ka järjestikuste sündide kaitse tugevdamine, et kahe lapse sünni vahel toimunud palgakasv kajastuks, järgmise lapse vanemahüvitises ka, ja näiteks eluaseme kättesaadavus – ma arvan, et kõik mõjutavad. Ega siis võib-olla tõesti ükski neist ei ole imevits. Nagu te ütlesite, Euroopas igal pool neid samme astutakse ja ometi kõik Euroopas võitlevad, välja arvatud kuus riiki, mida ma mainisin, kus sünde on vähem surmadest. Probleem on igal pool reaalne. 

Nüüd, maksupoliitiliselt nende sammude astumisest. Ma arvan, et see on võib-olla iga erakonna enda diskussioon 2027. aasta valimistele minnes. Mina isiklikult eelistaks küll seda, et inimestel oleks kõrgema lisandväärtusega tööd. Selle nimel me pingutame ja me just alandasime ka tulumaksu, et rohkem kätte jääks, et igaüks saaks paremini hakkama. Kui kellelgi on teisi ideid, kuidas neid samme teha, siis ta saab seda kindlasti välja pakkuda. Ma arvan, et ühiskond on avatud arutelule. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Vahepeal tuleb ju vaadata ka riigi rahakotti. Seda ei ole ju piiramatult kõigile jagamiseks. Alles hiljuti tahtis Eesti Kuuba e-riiki arendada, Kuuba e-maksuametit. Milleks? Milleks me sellist diktatuuririiki toetame? Aga nüüd vaatame natuke kokkuhoiu peale. Näiteks tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavad välismaalased saavad perehüvitisi kuni elamisloa kehtivuse lõppemiseni. Ja selliseid hüvitisi saavad näiteks välismaa tudengid, kes tulevad kuskilt Aafrikast siia, kuskilt Araabia riikidest, et siin näiteks tehnikaülikoolis õppida. Huvitav, kas me oleme tõesti nii helded, et inimesed, kes ei ole kunagi Eesti sotsiaalsüsteemi varem panustanud, saavad meie suhteliselt nigela toimetuleku töötajatelt veel selliseid toredaid perehüvitisi kauba peale? Kas ei oleks kokkuhoiukohaga tegu?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, see Kuuba viide oli teil ebaõnnestunud, kuna E-riigi Akadeemia ei ole riigi institutsioon. Seda esiteks, et see ei puuduta riiki. 

Teiseks, rändesaldo on meil ka esialgsetel andmetel 2025. aastal negatiivne olnud. Registreeritud rände andmetel saabus riiki 11 298 ja siit lahkus 12 004 inimest ehk väljaränne ületas sisserännet. Nii et ka sellega ei pannud te märgile pihta.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Tartu Ülikooli kaasprofessor, värske inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko ütleb möödunud reede Postimehe intervjuus, et hariduskäärid on kasvanud nii suureks Eestis, et Eestis pole enam ühtluskooli, mistõttu klasside kaupa lapsi kaotab oma tuleviku. 

Minu küsimus on, et kas te nõustute sellega. Millises suunas me siis liigume? Kas me proovime siis anda peredele raha juurde, et kõigil oleks võimalus endale koduõpetajat või lisaõpetajat lastele lubada, või siis ikkagi on valitsusel plaan liikuda sinna suunas, et Eesti kool jälle oleks ühtluskool?

Aitäh! No vot, ma ei ole kahjuks antud teksti tervikuna lugenud. Ma kindlasti loen selle läbi ja hindan seda. Aga Eesti kool kindlasti on ühtluskool. Haridussüsteem oli üks väheseid, mis sai ka kärpe all raha juurde just palgatõusuks, et oleks väärt õpetajaid koolis ja nende panust oleks hinnatud.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! No on selge, et üksikvanema toetus ja viljatusravi ja nihukesed toetused on kõik vajalikud. Aga ma arvan, et te vist nõustute minuga, et ikkagi kindlustunde loomiseks, kui antakse mingisugune seadus välja ja siis seda ka järgitakse pikas perspektiivis, siis see kindlustunne annab tulevastele lapsevanematele palju rohkem kui ükskõik mis muu, loomulikult ka eeskujud.

Neli aastat tagasi, kui sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja teie valitsus, ütleme, Reformierakonna valitsus võttis vastu, nende juhtimisel võeti vastu suurperede toetused päris suures summas, mis iseenesest olid juba alanud pihta, inimestel oli õigustatud ootus, ja siis te tulite uuesti võimule ja võtsite need ära. Kuidas teile tundub, kuidas see mõjub nendele lapsevanematele, selline kindlustunde kaotamine? Aitäh!

Aitäh!

Aitäh! No edasi-tagasi sagimine kindlust ei kasvata, see on selge ju. Kõigel sellel on olnud ajalugu. Seda ajalugu saab igaüks ise lugeda, otsuste põhjust ja ajalugu samamoodi hinnata.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuulasin enne, te rääkisite, et raha sündimust ei mõjuta. Väga huvitav. Kas teid ei ole siis briifitud? See läheb natuke vastuollu ka teie enda väljaöelduga, et nagu praegu keeruline majanduslik olukord on sündimust vähendanud, nii et ikkagi rahal järelikult on mõju. Sedasama kinnitasid ka näiteks Sotsiaalministeeriumi eelmisel aastal avaldatud analüüsi ettepanekud, et vanemahüvitis on suurendanud teiste ja kolmandate laste sündide arvu või tõenäosust, samuti lasterikka pere toetus on sündimust positiivselt mõjutanud. Nii et tegelikult ikkagi rahal on mõju. Kahtlemata see tuleb välja ka uuringutest, kus inimesed ütlevad, et tegelikult nad praegu näevad, üle poole inimestest, et lapse sündides nende majanduslik olukord halveneks. Nii et see kindlasti mõjutab. Seega, minu küsimus on, et kas ja millal ikkagi nüüd need ka rahalised meetmed valitsuse poolt tulevad, et perede olukorda parandada.

Aitäh! Minu viide, jah, pigem oli kolleeg Arhipovi küsimusele, kas rahaga üksi lapsed tulevad. Ei tule. Seda on ka öeldud viitena Soome ajakirjandusele, kus Soome teadlased seda hindasid. Loomulikult, majanduslikul kindlustundel on oma roll, ma seda kuidagi ei eita. Kui inimestel läheb paremini, nende kindlustunne on suurem ka tuleviku suhtes, siis kindlasti planeeritakse ka peret. Nii et need kaks asja ei ole kuidagi vastuolus. Ma lihtsalt tahtsin osutada sellele ja viidata, et ainult üks meede, üks sõnum ei muuda seda, just eriti selles valguses, mida ma kirjeldasin ka Euroopa riikide suhtes, et need riigid, kus on toetused kõige kõrgemad, seal on ka tihti sündimuskordaja madalam. Need kaks asja tingimata ei ole omavahel seoses, aga seda te juba niikuinii teate.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te tõite korduvalt näitena, et madal sündimus ei ole ainult Eesti probleem, vaid iseloomustab paljusid Euroopa Liidu riike. Sellest tulenevalt küsingi, kas teised Euroopa Liidu liikmesriigid käsitlevad madalat sündimust samuti demograafiakriisina. Ja kas teil on olnud kohtumistel teiste Euroopa Liidu riikide juhtidega see teema kõne all ja kas on olnud ka mingeid lahendusi? Me saame Euroopa Liidu rahast toetusi nii soode taastamiseks, metsade uputamiseks kui ka prügi sorteerimiseks. Kas on ka võimalus, et me saame Euroopa Liidu toetusi ka sündimuse parandamiseks?

Aitäh! Ülemkogudel ei ole seda arutelu nüüd sellises võtmes olnud, vähemalt minu mälu järgi. Ma loodan, et ma nüüd ei jäta midagi kahe silma vahele. Aga sellised meetmed, mis võivad küll aidata inimeste kindlustunnet kasvatada, on päris suured teemad. Esimene on kindlasti üldine turvalisus, julgeolek. See mõjutab väga palju tulevikuvaadet. Siseturvalisus, ühendused – jälle mõjutab vaadet. Töö väärtus – kui palju lisandväärtust kellegi tööst on ja kui palju ta tasu saab – kindlasti on teema. Majanduse konkurentsivõime on samamoodi teema, see puudutab ju meid kõiki. 

Ja eurorahadega… Ma tean, EKRE on ju pigem Euroopa Liidul hoopis teises positsioonis, Mart Helme lubas isegi väljaastumise töörühma teha. Eurorahaga me näiteks renoveerime kodusid ja mina arvan, et euroraha selle jaoks kasutada on väga mõistlik. Kui inimesed saavad parema kodu, millel on kõrgem väärtus, siis nad kindlasti saavad oma tulevikku ka paremini planeerida või saavad parema juurdepääsu kodu soetamisele, milleks saab ka raha kasutada. Nii et tegelikult eurorahast on ka selles võtmes päris palju kasu. 

Jah, üldiselt on ka erinevate mehhanismide kaudu eurovahendeid võimalik kasutada ühiskonna üldiseks heaoluks, mis aitab kindlasti ka noori peresid. Nii et kaudselt seesama Euroopa Liit, mille vastu te olete, ilmselt aitab meidki.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Ma loen Gerberi ja [Perelli-]Harrise uuringut 2021. aastast, mille vaba tõlge võiks olla "Ebakindlus ja viljakus sissetungi eelõhtul". See on Ukrainat käsitlev. Seal on öeldud otse, et umbusaldus võimude vastu kujundab suhtumist, kas tahetakse lapsi saada. Olete lugenud seda teadusuuringut? Teie valitsuse usaldus on väga madal ja selle järgi, kui te selle läbi loete, peaks mõtlema, et teie vastutate ka selle niigi madala sündimuse eest. Kuna usaldus teie valitsuse vastu on väga madal, siis see paratamatult toob kaasa ka noorte puhul, et ei ole mõtet sellisesse riiki oma tulevast last sünnitada. Lugege seda uuringut, see on päris priske ja konkreetne. Ja me räägime … 

Aitäh! 

… me räägime ka, et Venemaa ründab kohe. 

Noh, kumb meist nüüd siis seda ebausaldust oma riigi vastu loitsib, kas mina või teie? Kui riigi institutsioonide usaldusväärsust hinnata, siis ma julgen hinnata, et Eesti valitsuse või peaministri või kelle iganes see approval rating ei ole kindlasti kuidagi kehvem Euroopa kolleegidest või on vähemalt samas suurusjärgus. Kindlasti on paremaid, kindlasti on kehvemaid. Ja küll oleks tore, kui usaldus valitsuse vastu paneks pered sünnitama. See oleks ikka küll tore maailm.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Ise ütlesite oma sõnavõtus, et oluline on turvatunne ja kindlustunne. Kõik need tegevused, mis lähtuvad valitsusest – eks ta suuresti ju mõjutabki seda. Ma loodan, et te saate sellest aru. Ehk siis need tegevused, mida te olete viimaste aastate jooksul ette võtnud – erinevad maksud ja nii edasi –, on kindlustunde skaalast tublisti neid punkte alla võtnud. Ja ma loodan, et te reaalselt sellest ka aru saate. See ei olnud naljaga öeldud. 

Aga ma küsiksin ühe sellise teie erakonna lubaduse kohta, mida te tahtsite ka Tallinnas realiseerida. See on tasuta lasteaiakohad. Te mingi hetk tulite Tallinnas selle teemaga välja, tahtsite need otsused ka realiseerida, aga miskipärast pöörasite selja ja otsustasite mitte seda teha. Noh, teie eest tegi selle Keskerakond ära.

Aitäh!

Küsimus: kas te arvate, et Eestis peaksid olema lasteaiad tasuta?

Aitäh, arusaadav!

Mulle väga meeldis, kuidas juhataja täpselt õige koha peal ütles aitäh. Ju see oli juhuslik. Aga minu arvamus on teada, üldteada. Võib-olla see ei lange alati kokku kolleegide arvamusega, aga ma jään oma arvamuse juurde. Minu arvates alusharidus võikski olla kohatasuta, see on minu arvamus. Minu arvates tasu tuleks küsida ülikoolihariduse eest, mis on pigem kaup ja võimalus tegelikult enda nii-öelda karjääri edendada. Ma olen selle arvamuse juures olnud varem, olen ka tulevikus. Aitäh!

Juhataja "aitäh" tuleb 65. sekundil üldjuhul. Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Me räägime palju sündimuse langusest ja demograafilisest kriisist, aga veidi vähem on kuulda sellest, milline on noorte perede päriselu ja töökeskkond siis ka. Kui me soovime, et inimesed julgeksid lapsi saada, siis töökeskkond ilmselgelt peaks seda toetama. See ei ole ainult need poliitilised sõnad, vaid see ongi praktiline elu. Näiteks selline praktiline asi, kas värskel emal on tööl võimalus rahulikult oma lasta imetada, kui selleks peaks olema vajadus, kas tööandja laiemalt ka arvestab sellega, et perre on sündinud laps. Olles käinud ise paljudes Aasia riikides, siis seal see võimalus on kenasti loodud. Hästi armas on olnud seda näha. 

Aga minu küsimus on see, kes peaks võtma siin nagu selle eestvedaja rolli. Kas ikkagi riigiettevõtted ja riigiasutused või siis nii-öelda erasektor teiselt poolt?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma arvan, et Eestis üldjuhul, vähemalt need nagu tagasipeegelduse küsitlused ja indeksid näitavad, et Eestit peetakse üheks paremaks riigiks, kus peret luua ja kus on turvaline, ja ütleme, et mugavad võimalused seda kõike teha. Aga ma arvan, et see, millele te küsimuses ka osundate, et töö ja pereelu ühildamine peavad olema mõistlikult, erinevalt sellest, mida kolleeg Varro Vooglaid arvas, et see peaks olema ühildamatu. Mina arvan, et see peabki olema ühildatav, sest ka minu kogemusest täpselt samamoodi, ma oma pere kogemusest, mida ei saa kõigile laiendada, tihtipeale see ongi saanud määravateks erinevates valikutes, nii töökohas kui elukohas, et kuidas on võimalik seda kõike teha ja kuidas need teenused on kättesaadavad. 

Kes seda eest vedama peaks? No ma arvan, eeskuju mõttes kindlasti kõik südametunnistusega inimesed, asutused, organisatsioonid, olgu see siis riigi- või erasektor. Ma tean, riigis on institutsioone ja asutusi, kes seda teevad, kes pööravad sellele väga palju tähelepanu, ja õigusega, ja on ka eraettevõtjaid, keda ma tean, kes rahaliselt spetsiaalselt panustavad sellesse, mõned on ka ajakirjanduses olnud, et noortel peredel ka lapse sünni puhul ja ka tööle tulles oleks mugav ja hea. See lõpuks määrab ka tööturul, kuhu need noored inimesed, spetsialistid, tulevad. Nii et ma arvan, et see on teil väga õige osundus, see kindlasti toob.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Noorte perede ja noorte üldine kindlus ju tegelikult tuleneb meie üldisest keskkonnast, on see siis maksude keskkond ... Tegelikult ju vaadatakse tulevikku. Lapsi planeerides, on see siis maksukoormuse osas, liikumisvõimalus, eluase – kõik on ju omavahel seotud. Kui maksud tõusevad mitu korda aastas ja ka liikumisvõimalusi piiratakse automaksuga ja registreerimistasuga, siis noortele peredele paraku jääbki variant, et nad peavad ise oma eluga hakkama saama, ilma lapsi siia praegu planeerides. Aga kas selle kindluse tagamiseks ikkagi oleks mõistlik alustada ka valitsusel näiteks mingi eraldi komisjoni tegemist, mis ei ole siiamaani veel vist koos käinud, ja teha sellest omad järeldused, et noortel peredel ja lastega peredel oleks kindlus siia Eestisse lapsi sünnitada?

Aitäh, hea küsija! Te vist olite enne väljas, kui ma kolleeg Vadim Belobrovtsevile kirjeldasin pikalt selle Sotsiaalministeeriumi juures oleva komisjoni analüüsi, seitset ettepanekute gruppi. Ma ei hakka seda kõike ilmselt kordama, see on stenogrammis ka olemas. Lihtsalt hästi lühidalt ja ülevaatlikult, mida teha selleks, et oleksid sammud vastukaaluks sündide edasilükkamisele. See on seesama komisjoni töörühm, millele te viitate, mida on vaja. Seda tööd on tehtud ja küllap tehakse veel tulevikus. Siin on hulk ettepanekuid majandusliku toimetuleku toetamiseks, eluaseme kättesaadavuseks ja nii edasi. Nende ettepanekutega Sotsiaalministeerium ka valitsusse tuleb, ma ka neid loetlesin ette, mis seal on tulemas, ja erinevaid samme. Nii et see töö kõik käib. Jah, ma ei oskagi öelda, kui palju see üks komisjon seda muudab või mitte. Tähtis on, et need ettepanekud ellu viidaks, sest inimestel on nendest ettepanekutest rohkem kasu kui komisjonist tegelikult, otse öeldes. Ja maksude puhul loomulikult maksulangetused on alati paremad majandusliku kindlustunde loomiseks kui maksutõusud. Selle aasta alguses saime ühiselt teha kõige suurema tulumaksulangetuse, netopalk Eesti Panga andmetel kasvab 10%. Nii et ma näen, et see toob rõõmu teiegi näole.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea peaminister! Kindlasti väga vajalik arutelu ja hea meel on, et erinevad erakonnad ja poliitikud pakuvad ka igasuguseid vahvaid mõtteid. Ka mina olen pakkunud välja, kuidas eluaseme kättesaadavust parandada näiteks teise samba kasutamise kaudu lisatagatisena. Ma tean, et ka valitsus plaanib sarnast sammu. Mul on seal küll järgmine samm juures – seal võiks olla ka riigipoolne panus selleks, et noorel perel oleks seal teises sambas midagi –, aga need arutelud kindlasti võiksid tulevikus olla.  

Aga mul on hea meel, et te olete siin ja ma saan küsida teilt kui mitte ainult peaministrit, vaid ka Reformierakonna esimehelt. Ma vaatasin, et teil oli ka üks huvitav mõte ja see mõte on seotud vanusega. Et kui naisterahvas on 28-aastane, siis ta võiks saada tulumaksusoodustust või vanemahüvitise soodustust – ma ei mäleta, kuidas see seal kirjas oli teil –, aga 29-aastane oleks justkui liiga vana. Kas te ei arva, et see vanusepõhine meetod on natukene liiga diskrimineeriv ega ole ikkagi päris see, mida me peaksime Eestis propageerima?

Aitäh!

Äkki see on vale tee?

Aitäh! Nüüd siin mitu asja. Jah, seda teise pensionisamba tagatisena kasutamist Rahandusministeerium analüüsib. Eks oleks hea, kui seda saaks teha. Oleme ausad, me ju kõik kujutame elukaart ette. Tõenäoliselt, kui sa oled noor, siis palju sul seal teises pensionisambas parajasti ikka raha on, aga abiks seegi, kui sa saad seda eluaseme sissemakseks kasutada või omaosaluse tagatiseks kasutada, ilma et sa peaksid seda raha välja võtma. On loogiline, eks, me kõik mõistame ju, mis seos elukaarel ja rahalistel võimalustel on. 

Teil oli, ma nägin jah, idee sünnitoetus maksta teise pensionisambasse. Jah, kui tahate, võite sedagi arutada. Kõigil on erinevaid mõtteid. 

Mis puudutab noorematele täiendava vanemahüvitise või lisavanemahüvitise maksmist, siis selle mõte on ju kontseptuaalselt üsna arusaadav. Praegu on väga palju sünde edasi lükatud ja eriti just, kui me vaatame statistikat, ka nooremate vanuserühmas on need valikud teistsugused. Mida varem sünnib esimene laps, seda lihtsam on edasi minna, ja ühiskonnal ka. Nii et see debatt kannab just seda mõtet. Nii et seda debatti saab pidada.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Tahaks vahelduseks tunnustada teid. Kuulasin vastuseid ja ma arvan, et väga tervemõistuslik on see, et te nendite, et selline peretoetustega edasi-tagasi mängimine, mis siin toimus, ei olnud tegelikult adekvaatne, ei olnud põhjendatud. Võime arutada selle üle, kas alguses tõus oli liiga kiire ja seetõttu tuli kärpida või oli ikkagi viga see, et üldse kärpesse mindi. Aga printsiibis te tunnistate seda, et selline edasi-tagasi pendeldamine kindlustunnet ei suurenda. See on oluline, et oleme siin ühel lainel. 

Aga mu küsimus ongi see, et kuidas me tulevikus väldiksime sellist olukorda. Näiteks võiks olla sarnane, et meil on siin, ütleme, riigikaitses suhteliselt suur konsensus, et püüaks ka perepoliitikas kokku leppida mõnes mõttes erakondadeülesed meetmed – on see sama vanemahüvitise süsteem, mida täna keegi ei vaidlusta, või on see mingi muu täiendav meede, peretoetuste ühtlustamised, muu taoline, et ei tekiks olukorda, kus pärast valimisi tulevad uued võimule, hakkavad jälle muutma, timmima ja edasi-tagasi pöörama. Aitäh!

Jah, ma arvan, et olulistes poliitikarühmades peaks loomulikult otsima suuremat konsensust. Ja mis saaks kellelgi selle vastu tegelikult olla. Iseasi, kas kõik sinna kohale kutsutud tegelikult seda konsensust ka otsivad. Valimistel tihtipeale on nii vastandumine kui ka eristumine aluseks. Nagu teie eest just ära läinud kolleeg, temagi alustas uute ettepanekute tegemist. Alati kindlasti tuleb vastu valimisi neid, kes teevad erinevaid ettepanekuid ka sellest konsensusest. 

Aga selles mõttes ma olen rõõmus, et näiteks riigikaitses me oleme selle saavutanud ja loodetavasti suudame seda ka hoida. Ehkki alati on riske, et kellelegi tundub mõnus see raha kuidagi muudmoodi ära kulutada kui riigi kaitsmiseks. 

Kui vaadata süsteeme, siis ma arvan, et näiteks perepoliitikas on needsamad mõtted, et vanemahüvitis areneks edasi nii, et sellest oleks peredele kasu. Teiseks, eluaseme kättesaadavuse meetmed, üksikvanemate toetus, viljatusravi suurem kättesaadavus, vaimne tervis, järjestikuste sündide kaitse. Kõik need võiksid olla üle välja tegelikult sobivad ettepanekud, otse öeldes. Ehkki, ehkki – ma loodan, et ma ei tee ülekohut, ma näen, et Varro Vooglaid on juba sõnavõtu järjekorras, ta saab seda parandada –, tema ettepanek oli teistsugune: mitte pürgida selle poole, et töö- ja pereelu ühildada. Mina näiteks seda peaks mõistlikuks, aga selles, ma kardan, me konsensust vist ei saavuta. Tema tahaks neid mitte ühildada.

Aitäh, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel esmalt Vadim Belobrovtsev, palun! Kui see on kuidagi teistmoodi, siis pead täpsustama.

Ei pea täpsustama. 

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Loomulikult on hea kuulda, et mõned meetmed on välja töötatud, varsti hakatakse neid rakendama ja nii edasi. Aga kas see päriselt niimoodi läheb, on suur küsimus. Sellepärast, et põhimõtteliselt nendel valitsustel, kus Reformierakonnal oli juhtiv positsioon, peaministri koht, on aastast 2022 olnud siin juba neli aastat järjest. Ja kas selle aja jooksul on midagi muutunud ka meie demograafias? Mina küll julgen öelda, et mitte. Kui me vaatame, et 2022 on siis olnud see koht, isegi 2021, vaatame neid numbreid, 13 272 sündi, sealt edasi, 2022 – 11 646, 2023 – 10 949, 2024 – ajalooline, sellepärast et oli juba vähem kui 10 000 sündi, 9690, ja aastal 2025 – 9092. Ehk põhimõtteliselt on siin kuue aastaga, ütleks niimoodi, on siis sündide arv kukkunud kolmandiku võrra.  

Siin ei ole aega selleks, et hakata siin midagi välja töötama, hakata siin siis ministeeriumide vahel nagu mingisuguseid meetmeid niimoodi edasi-tagasi viima, sest aega on vähe. Seda aega on olnud siin vahepeal, kahjuks seda ei kasutatud ära. 

Mõned eksperdid ütlevad, et meil on jäänud põhimõtteliselt viis aastat tegutsemiseks. Näiteks Bigbanki peaekonomist Raul Eamets, nagu me oma arupärimises ka mainisime, on hoiatanud, et Eestil on sisuliselt umbes viis aastat otsustavaks tegutsemiseks, enne kui fertiilsesse ikka jõuab arvult oluliselt väiksem põlvkond. Ka Siseministeeriumi rahvastikutoimingute andmete pinnalt on avalikkuses kõlanud, et sündide tase on liikunud rekordiliselt madalale.  

No seda me teame kõik ise, lihtsalt vaadates nendele numbritele otsa. Nagu ma ütlesin, selle aasta esialgsed andmed juba annavad aimu, et põhimõtteliselt see aasta see olukord aina halveneb. Nii et kahjuks pole me nende aastate jooksul siin näinud mingisuguseid otsustavaid samme, mis oleksid valitsuse poolt astutud. 

Kõik ütlevad, et jah, probleem on majas, probleem on olemas, me ei ole selle probleemiga siin unikaalsed, terves Euroopas on praegu selline olukord ja nii edasi, aga see kõik ei lahenda olukorda. Loomulikult, me võime öelda, nagu psühholoogid ütlevad, et probleemi tunnistamine on juba esimene samm selle lahendamiseks, aga see teine samm peab ju ka olema. Ei piisa sellest, et sa ainult tunnistad, et probleem on olemas, peab ikkagi hakkama nagu ka lahendusi otsima, enne seda ei muutu mitte midagi.  

Siinkohal, ma olen korra juba seda siin saalis teinud, aga ma tahaks seda veel kord öelda, kuidas näiteks on võimalik hakata resoluutselt tegutsema olukorras, kus need, kes tegutsevad, näevad, et probleem on kriitiline ja on vaja kiiremas korras hakata seda lahendama. Tallinna linnas moodustati siis valitsev koalitsioon kuskil eelmise aasta detsembris. Põhimõtteliselt see hakkas kohe tegutsema. Kohe esimesed sammud on juba olemas ja mõned neist juba kehtivad ja on juba rakendatud. 

Paluks natuke aega juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! No lihtsalt näited. Lapse sünnitoetus Tallinna linnas tõusis 1. jaanuarist, selle aasta 1. jaanuarist ehk tagantjärgi 1000 euroni, kaksikute sünni korral 3000 euroni, kolmiku ja enama lapse sünni korral 10 000 euroni. See on päris oluline muutus. Alates aastast 2026 tõuseb esimesse klassi mineva lapse ranitsa ehk kooli alguse toetus 320 eurolt 500 euroni. See on päris korralik tõus. 1. septembrist 2026 suureneb õppeaasta alguse toetus 100 eurolt 150 euroni. See puudutab põhimõtteliselt kõiki koolilapsi alates teisest klassist – see on selline õppeaasta alguse toetus – kuni gümnaasiumi lõpuni. Alates 1. septembrist 2026 on Tallinna elanikele lasteaiakoht tasuta. 

See on lihtsalt näide selle kohta, kuidas on võimalik kiiremas korras hakata mingisuguseid initsiatiive siis tekitada ja kohe realiseerida, kui sa saad aru, et probleem on olemas ja sinust sõltub, kui kiiresti see probleem lahenduse saab. Kahjuks me riigi tasandil nii resoluutset ja kiiret probleemide lahendamist ei näe. Nii et siin on, mille peale mõelda. 

Loomulikult vajavad pered kindlustunnet, stabiilsust, vajavad usku riigi toetusse. Ehk kui näiteks nende majanduslik seis peaks halvemaks muutuma kuidagi lähiajal, siis neil peab olema see kindlus ja usk sellesse, et riik tuleb appi, sest ajad on keerulised, ajad on ärevad. Loomulikult, müts maha nagu nende perede ees, kes niisugustes olukordades ja sellisel ajal on valmis lapsi saama. Ma arvan, et riik peab siin kõik tegema selle nimel, et see soov kindlasti ära ei kaoks ja et see soov tegelikult tekiks ka teistel peredel, kes praegu kahtlevad, kas niisugusel ajal on üldse mõistlik lapsi saada. 

Nii et natuke mõtlemisainet meie riigile valitsuse näol. Loodame, et ikkagi asi ei piirdu sellega, et me lihtsalt tunnistame probleemi olemasolu, aga lahendusi, võib-olla need kunagi tulevad ja siin pakutakse midagi ja siis ministeeriumid hakkavad midagi arutama. Aga kas see jõuab ka otsusteni? Suur küsimus. Aitäh!

Aitäh teile! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kes kuulas peaministri vastuseid esitatud arupärimisele, see ilmselt nägi ka seda, et valitseb endiselt selline täielik ideede ja visiooni puudumine. No lihtsalt mitte midagi, mitte midagi ei ole! Ja ega see ei üllata, me oleme seda ju korduvalt ka varem näinud. Nägime seda Kaja Kallase peaministriks oleku ajal ja oleme näinud seda jätkumas ka Kristen Michali peaministriks oleku ajal. 

Käib selline uinamuina jutt, räägitakse, et teeme siin ikka seda ja teeme natuke teist ja natuke kolmandat ka ja natuke neljandat. Aga kõik saavad ju aru, et jutt käib sellistest asjadest, mis esiteks ei muuda olukorda absoluutselt paremuse poole, vähemalt mitte märkimisväärselt, ja päris kindlasti ei aita neil mitte kuidagi demograafilisest kriisist välja tulla, seda ületada. No see on täiesti ilmselge. Aga hoolimata sellest ei ole ka julgust või tahtmist hakata mõtlema kastist väljapoole, et kui on selge, et need meetmed meid kriisist välja ei too, siis mis võiks meid kriisist välja tuua. Kui natukenegi sellele territooriumile suunad mõtte liikumist, tõstatad mõningaid küsimusi, siis peaministrile teeb see kangesti nalja, ta hakkab hurjutama ja üritab siit mingisugust poliitilist punkti, võitu noppida. See on ausalt öeldes isegi lapsik ja titalik käitumine, mis ei sisenda ka lugupidamist peaministri isiku ega ameti vastu. 

Mis kõige hullem, mitte ainult ei tehta neid asju, mida oleks päriselt vaja teha ideoloogilist krampmõtlemist ületades, vaid töötatakse otseselt vastu sellele, et meie demograafiline olukord võiks paraneda. Väga kiiresti – tasub meenutada – selle Riigikogu koosseisu alguses, esimese asjana, kaotati kohe ära alles eelmise koosseisu lõpus vastu võetud paljulapseliste perede toetused. Tervet toetust ei kaotatud ära, aga kaotati ära see tõstmine, mis alles hiljuti enne seda tehti Reformierakonna enda osalusel. Kaotati ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt, mis on tabanud paljusid perekondi väga valusalt. Väga valusalt! Ma tean ise tervet rida perekondi, kes ütlevad, et vähemalt üks kuupalk on sellega aastas ära võetud. Kaotati ära koduste emade ravikindlustus, mis on ka sümboolselt täiesti vale sõnum. 

Ja samuti kehtestati automaks sellisel viisil, mis karistas eriliselt paljulapselisi perekondi. Tõsi, hiljem protestide peale ja ilmselt ka õiguskantsleri hoiatuste peale see viga parandati. Vastasel juhul oleks Riigikohus ilmselt tunnistanud selle lihtsalt põhiseadusvastaseks, sest põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt on ju paljulapselised pered riigi erilise hoole all. Aga ainuüksi asjaolu, et algselt sellisel viisil see maks kehtestati kõikidest hoiatustest olenemata, näitab seda, et lihtsalt üldse ei hoolita paljulapseliste perekondade heaolust. 

Ma ütlesin, et kui ma osutasin eelnevalt sellele, et ehk peaks hakkama ideoloogilisest kastist välja mõtlema, mõtlema, et ehk peaks võtma kasutusele mingisuguseid selliseid meetmeid ja astuma selliseid samme, mis ei ole lihtsalt opereerimine olemasoleva raamistiku sees, vaid omaks perspektiivi päriselt midagi muuta, siis see, jah, nagu öeldud, teeb peaministrile palju nalja. Ma ei öelnud seda, et peaks kuidagi riik vastu töötama töö- ja pereelu ühitamisele, loomulikult – nagu ta siin kolm korda on üritanud mõista anda –, vaid ütlesin seda, et ehk peaks panema rõhu mitte sellele, et looma eeldusi võimalikult ulatuslikuks töö- ja pereelu ühitamiseks, vaid looma eeldusi selleks, et need, kes ei taha töö- ja pereelu ühitada, ei peaks seda tegema, ei oleks sunnitud seda tegema. Ei tohiks olla nii lihtsast asjast raske aru saada.

Enamik lapsi Eestis sünnib paljulapselistesse perekondadesse. Selleks, et saaksid tekkida paljulapselised perekonnad, peab looma eeldusi selleks, et vähemalt üks vanematest, eelduslikult ema, ei peaks töö- ja pereelu ühitama, et ta ei oleks sunnitud tööle minema pereelu kõrvalt, laste kasvatamise kõrvalt. Sellepärast, et ei ole lihtsalt realistlik, et üks naine sünnitab palju lapsi, võtab need lapsed vastu, keda perekonnale on kingitud, ja samal ajal peab rügama ka töörindel, ametialasel rindel. See lihtsalt ei ole inimlikult teostatav. Teisisõnu, loogiliselt mõeldes peaks aru saama, et kui me tahame, et oleks rohkem paljulapselisi perekondi, siis me peame looma eeldusi selleks, et naised ei peaks laste kasvatamise kõrvalt veel tööle minema. Minul endal on kaheksa last ja ma ütlen ausalt, et see ei oleks kunagi võimalikuks osutunud, kui ma ei oleks ise läbi aastate pingutanud selle nimel, et luua eeldusi selleks, et mu abikaasa ei peaks igapäevaselt tööl käima. 

Aga neid aspekte on terve rida, näiteks pensionisüsteemid. Kas riiklik pensionisüsteem on midagi sellist, mida me tahame ka pikas perspektiivis säilitada teadmises, et see on loonud eeldused sündimuse ulatuslikuks languseks, sellepärast et perekond ja lapsed ei ole enam majanduslikult vajalikud? Samamoodi abielu käsitlus. See valitsus on ju liikunud edasi sellega, et väärastada abielu käsitlust Eesti Vabariigis, selle asemel …

Vabandust, palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… et tõsta abielu ideaali au sisse, selle asemel et mõelda läbi ka seda, et võib-olla peaks ka kehtivas õiguses midagi muutma, et meil oleks lahutamatu abielu institutsioon võimalik välja pakkuda nendele inimestele, kes seda soovivad, luues kindlustunnet mõlemale abikaasale, et neid ei saa lihtsalt kõrvale visata nagu mingisugust kasutatud asja, kui tekib mingisugune uus huvi või nii-öelda paremana tunduv variant. Selle asemel, et viia koolidesse sisse abielu- ja perekonnaõpetus, kus tõstetakse neid ideaale esile ja üleüldse, ütleme nii, õpetatakse lapsi aru saama, millised isikuomadused tuleb endas välja kujundada, selleks et olla üleüldse abielu- ja perekonnaeluks võimeline, tegeleb meil valitsus millega? Loob LGBTIQ arengukava ja hakkab seda juurutama koolides.

Noh, siin võiks rääkida nii ühest või teisest kui ka kolmandast asjast, aga ausalt öeldes tekib lõpuks teatav lootusetuse tunne, et siit ei tule absoluutselt mitte midagi. Mulje jääb, justkui oleks lepitud sellega, et meie rahvas, keel ja kultuur sureb välja. Põhiseadus paneb meie riigile kohustuse seista ühe peamise eesmärgina selle eest, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Meie ametis olev valitsus mitte ei seisa selle eest, et seda tagada, vaid, vastupidi, töötab sellele vastu, sillutab teed eesti rahvuse, keele ja kultuuri hääbumisele ja väljasuremisele.

Siin mõne nädala eest istungi juhataja Toomas Kivimägi läks närvi, kui kolleeg Anti Poolamets ütles valitsuse esindajatele, et teate, minge ära, tehke koht vabaks, selleks et saaksid tulla teie asemele need, kes tahavad seista selle eest, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks püsima. Mina küll ei näe, et ta oleks midagi kohatut öelnud. Väga õigesti ütles. See valitsus, mis on minetanud valdava enamuse Eesti kodanike toetuse ega ole suuteline üles näitama isegi mingisugust visiooni, millest lähtuvalt võiks tegutseda eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise nimel, peakski kiiremas korras tagasi astuma. Õnneks on lootust, et hiljemalt kümne kuu pärast nad koristatakse oma positsioonilt ära. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me räägime väga palju majandusest, maksudest, energia erinevatest viisidest. Aga üks teema, millest kahjuks räägitakse väga vähe, aga mis samas määrab tegelikult kõik – see on sündimus. Teadlaste arvamuse järgi on meil aega jäänud umbes viis aastat, et olukorda parandada. Pärast jääb juba hiljaks ja see on suur probleem. 

Sageli öeldakse, et inimesed lihtsalt ei taha lapsi. Mina nii ei arva. Inimesed tahavad küll, aga nad ei näe enam, miks ja kuidas neid saada. Varem ei olnud selles küsimust, pere oli elu loomulik osa ja keegi ei istunud maha ega teinud Exceli tabelit selleks, et otsustada, kas laps tasub ära. 

Täna on kõik teistmoodi, ja see on arusaadav. Noorel inimesel on ees kümneid valikuid – haridus, karjäär, reisimine, eneseteostus –, aga laps ei ole järgmine samm, see on suur ja raske otsus. Ja kui sul ei ole väga selget põhjust, siis sa lükkad seda edasi: aasta lükkad edasi, kaks aastat, ja ühel hetkel ongi hilja. 

Aga see on ainult pool probleemist. Teine pool on see, kuidas. Inimene vaatab oma elu ja mõtleb, kas mul on piisav palk, kas ma saan töö ja pere kokku liita ja mis saab minu karjäärist. Kus ma elan? Kus ma lapsi kasvatan? Mis koolis nad käivad? Mis lasteaias nad käivad? Isegi kui vastus ei ole otsene ei, siis see ei ole ka kindel jah. See on ebakindlus ja ebakindlus ei loo lapsi. 

Me võime rääkida toetustest. Jah, toetused on vajalikud, väga vajalikud, aga raha üksi ei lahenda seda probleemi, kuigi see on kõige olulisem moment. Siin tekib ka väärtuste ja keskkonna küsimus. Kui ühiskond annab vaikse signaali, et enne tee karjäär, enne kindlusta kõik, enne hakka elama täiuslikku elu, siis inimesed jäävadki ootama. Aga täiuslikku hetke äkki ei tulegi kunagi ja siis me imestame, miks sündimus langeb. 

Vaatame ka maailmas ringi. On vähe arenenud riike, kus sündimus ikkagi püsib. Aga miks? Kas seal on kõik rikkamad? Ei! Kas seal on vähem probleeme? Ei! Aga seal on üks asi teistmoodi: pere ei ole projekt, mida optimeeritakse, vaid elu normaalne osa. Ja see ongi vahe. 

Euroopas, sealhulgas ka Eestis, oleme loonud ühiskonna, kus laps ei sobi enam loomulikule ellu, vaid tundub nagu risk. Ja kui laps tundub riskina, siis inimesed käituvad ka vastavalt. Nad ootavad, ootavad, aga lõpuks last ei sünni. 

Seepärast tuleb tõdeda, et probleem ei ole selles, et inimesed ei tahaks lapsi. Probleem on selles, et nad ei näe enam põhjust ega võimalust neid saada. Ja kui me tahame seda muuta, siis ei piisa ainult ühest meetmest. Me peame looma keskkonna, kus pere ei ole takistus, vaid normaalne elu osa, kus töö ja pere ei ole vastandid, kus laps ei tähenda automaatselt sammu tagasi ja kus inimene tunneb, et ta saab hakkama – võib-olla mitte kõige ideaalsemalt, aga piisavalt hästi. 

Tegelikult nii on ju alati olnud. Lapsed on alati sündinud, aga riik ja ühiskond peavad seda toetama. Lapsi ei kasvatata ideaalsetes tingimustes, neid kasvatakse päriselus. Kui me seda ei mõista, siis me võime teha ükskõik kui palju programme ja strateegiaid, aga tulemusi ei tule. Kokku võttes: raha loeb kindlasti, aga loeb ka sisemine vajadus, mille meie ühiskond peab alles looma. Peame kindlasti tuletama meelde need sõnad, mida laulis Ivo Linna 1998. aastal: "Eestlane olla on uhke ja hää." Aitäh!

Tänud teile aja tõhusa kasutamise eest muu hulgas! Lea Danilson-Järg, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kohe kolm juurde või? Kaheksa minutit.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes jälgivad tänast arutelu! Mul on äärmiselt hea meel, et tegelikult demograafiateema on meil viimasel ajal siin Riigikogus väga sageli jutuks olnud ja täna on ka peaminister sel teemal taas vastamas. 

Positiivne tundub siiski see, et ma olen märganud, et kõikidest erakondadest on hakatud muret tundma selle üle, milline on meie sündimuse olukord ja Eesti demograafiline väljavaade, ja tundub, et kõik erakonnad on hakanud aru saama, et see on väga tõsine probleem, ja sellele rohkem tähelepanu pöörama. Nii et see on tore, aga samas me näeme, et tegelikult see demograafiline kriis on siin juba neljandat aastat ja ta on järjest eskaleerunud. Kõik need eelnevad aastad ei ole tegelikult valitsus üldse kõigepealt muidugi ka mitte tunnistanud probleemi. Kui me meenutame Kaja Kallase valitsust, siis sel ajal leiti veel, et tegelikult ei olegi Eestil sellist probleemi olemas. Siin saab öelda, et siiski Michali valitsusel on teatud edasiminek selles küsimuses.

Aga nüüd ikkagi, kui jõuda konkreetsete meetmete või tegevuskavani, siis seda ei ole siiamaani juhtunud. Hetkel küll lubatakse, et midagi millalgi tuleb, aga praegu me vaatame seda olukorda pealt valitsuse tasemel. Kui praegusel valitsusel ei õnnestu midagi ette võtta ja see tegevuskava tegelikult ei saa piisavalt tummine, siis härra Michali juhitud valitsus liigub Eesti poole, kus elab ainult umbes 700 000 inimest. See on puhas matemaatika, kui me arvestame, et meil sünnib aastas kuskil 9000 last ja tegelikult keegi ei garanteeri, et neid veel vähem ei sünni, sest jaanuaris ja veebruaris on sel aastal juba taas vähem sündinud kui eelmisel aastal, aga juba selle 9000 puhul, arvestades, et inimesed elavad tulevikus keskmiselt kuskil 80 aastat ja kui need numbrid korrutada, siis sinna 700 000 juurde on meie riik praegu tüürimas. 

Kurb on kogu selle meie süsteemi, riigikorralduse juures ka see, et tegelikult praegune süsteem premeerib valitsust olukorras, kus sündide arv järjest väheneb, sest see on kokkuhoid. Raha saab perepoliitikast välja minna, sest seda kulub vähem peretoetustele ja vanemahüvitisele ja loomulikult ka lasteaiale ja koolile ja nii edasi, tervishoiule, sest kui on vähem lapsi, siis on vähem kulusid. Nii et valitsusele on lühiperspektiivis täiesti kasulik, et lapsi vähem sünnib. Siin on vaja puhtalt riigimehelikkust, et aru saada, et see ei ole jätkusuutlik. Tegelikult tuleb ikkagi tegeleda sellega, et lapsi hakkaks rohkem sündima.

Kui nüüd rääkida, mida selle heaks teha saaks, siis kindlasti on siin kaks poolt. Üks on need praktilised meetmed. Nagu ma siin ka küsimuses peaministrile välja tõin, siis Eestis on rahalised meetmed näidanud väga olulist positiivset mõju sündimusele. Tegelikult on majanduslik kindlus laste saamise juures väga oluline, olgu see seotud tööturu ja majanduskeskkonnaga või toetustega. Need kõik on üks tervik. Nii vanemahüvitis kui ka lasterikka pere toetus on sündimusele oluliselt positiivset mõju avaldanud ja seda on teadlased oma uurimustes välja toonud. Aga praktilise poole pealt on olukord selline, et peale Riigikogu valimisi ametisse asunud valitsus kohe vähendas peretoetusi, aga neid toetusi pole nüüd üldse ajakohastatud, kuigi meil on väga kiire elukalliduse kasv ja need toetuste summad on ammu juba ajale jalgu andnud. Seda me ei ole näinud, et valitsus oleks tulnud ettepanekuga, et ajakohastame neid. Samas pensione me igal aastal ajakohastame. Miks on lastega pered vähem olulised? Kindlasti ei ole, ka neid toetusi tuleb ajakohastada. 

Me oleme kuulnud ettepanekuid, mis on seotud vanemahüvitise parema korraldamisega. Need on väga tervitatavad, aga jällegi, liigume kiiresti, lahendame need probleemid ära. Hetkel ei ole muid eelnõusid kui Isamaa enda algatatud eelnõu, et järjestikuste sündide puhul vanemahüvitise arvestamisel teha muudatus, et palgakasv läheks arvesse järgmiste laste sünnil. 

Maksumuudatused, mis on peale Riigikogu valimisi olnud valitsuses, need maksumuudatused on kõik olnud lastega perede suhtes vaenulikud. Tulumaksuvabastus laste eest on ära võetud. Kõik tarbimismaksud on oluliselt kasvanud ja kuna lastega pered on suured tarbijad, siis nende maksukoormus on selle läbi kasvanud. Ravikindlustus kodustele emadele on ära võetud. Tekib küsimus, kas tõesti laste kasvatamine ei ole riigi jaoks piisavalt oluline töö, et isegi ravikindlustust ei tagata. Need on need praktilised sammud. 

Ja pluss muidugi, kui ma oleksin saanud peaministri käest küsida, siis ma oleksin kohe küsinud ka eluasemepoliitika kohta. Kuna ainult üks küsimus on, siis seda ma ei jõudnud küsida. Ma loodan, et äkki peaminister jõuab siin eluasemepoliitika kohta täiendavalt veel vastata. Minule teadaolevalt on eluasemepoliitika kohta Eestis tehtud põhjalik analüüs teadlaste osavõtul. Ja sealt on näiteks selgunud, et alla 35-aastastest Tallinnas elavatest inimestest pooled elavad üüripinnal, neil ei ole olnud võimalik endale kodu soetada.

Jällegi, kuidas me sellises olukorras saame rääkida sellest, et meil sündimus võiks kasvada? On selge, et valitsusel on vaja välja töötada selline eluasemepoliitika, et meie noored saaksid kodu luua. See on ka vältimatu eeltingimus sündimuse kasvuks. Üks pool on tõesti need praktilised asjaolud, lasteaiakohad ja toetused ning lapsi toetav keskkond, aga ka hoiakud, mis muidugi mingis mõttes avalduvad läbi nende praktiliste sammude. See, kuhu me oleme valmis investeerima praktiliselt, on ju järelikult väärtustatus. Kui me võtame ära ravikindlustuse kodustelt emadelt, siis me anname sellega mitte ainult majandusliku signaali, vaid ka väärtussignaali, kas laste kasvatamine on oluline või mitte. Kui toetused on ajakohastamata, siis me anname samamoodi signaali, kas laste kasvatamine on oluline valitsuse jaoks või mitte. 

Üldiselt aeg hakkab mul siin otsa saama, ma võtaksingi kokku. Igal juhul ma näen, et on positiivne, et väga väikesed sündide arvud on kõikidele erakondadele ikkagi kohale viinud arusaama, et see on tõsine probleem ja sellega tuleb tegeleda. See on tore ja vähemasti teatud konsensus selles, et meil on probleem, on juba edasiminek, aga nüüd oleks vaja ikkagi tegeleda praktiliste sammudega. Jah, siin on kindlasti eriarvamusi, aga siis arutame ja käsitleme seda ja astume edasi seda rada mööda, et tõesti lastega pered saaksid tõesti piisavalt toetatud ja meie sündimus hakkaks jälle kasvama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja auväärt valitseja! Jaanuaris sündis 706 last ja suri 1479 inimest. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis sündide arv jaanuaris vähenes –13 ja surmade arv suurenes +19. Noh, esimese nelja kuu tulemusi veel ei ole teada, aga väikse rehnungiga 12 kuud ja kui keskmiselt 13 väheneb sündimus, siis peaks aasta lõpuks olema uus rekord käes: 8900 kusagil, 30. No loodame, et see nii ei lähe.  

Mis veel? 222 abielu sõlmiti, aga 233 lahutust, pluss 11. Nimed olid kõige levinumad Aurora, Sofia ja Loore tüdrukutel, poistel Leon, Oskar ja Mark. Enamik sündis Tallinnas: 234, Harjumaal 120, aga minu valimisringkonnas ainult 110, Tartumaal 100 ja Tartu linn, aga Jõgevamaal ainult 10, aga Võrumaal kokku 17 ja Hiiumaal ainult 4, Põlva jääb vahele, 11.  

Nii et tegelikult pilt on nukker, enam kui nukker ja trendid on allapoole. Aga samas on hästi levinud ka meil siin nii-öelda kliimaärevus, mine tea, mis tuleb, ja mure tuleviku pärast, ja ka muud mured, näiteks, kuidas kanad elavad. See on viimastel nädalatel väga oluline probleem, millega ka minu poole ja kõigi teie poole pöördutakse.  

Ja teiselt poolt sõjahirm. Sõjahirmu mõju sündimusele on palju uuritud. Põhiliselt esimene punkt on edasilükkamine, kui ärevad ajad on, lükkame edasi. Teine on, et loobumine teisest ja kolmandast lapsest. Ja kolmas, sõjahirm mõjub ka seal, kus lahingutegevus ei käi.  

Ja nüüd tuleme tagasi või tuleme nüüd Ukraina juurde. Ukraina on meil nagu põhiteema "Aktuaalses kaameras" ja igal pool, aga mõnest asjast räägitakse väga vähe. Ukraina on nagu labor, mitte ainult nende uute sõjavahendite, droonide ja nii edasi, vaid ka demograafilises osas. Lugedes neid uuringuid, mida ka praegu seal tehakse, erakordselt huvitavad tulemused.  

Nagu te teate, Ukraina naiste soov sünnitada on veelgi madalam kui Eesti omadel. Ukraina on üks selliseid kohti, kuhu ei taheta või väga vähe tahetakse uusi lapsi ilmale tuua. Samal ajal me täna õiguskomisjonis arutasime asendusemadust, et see on üks selliseid keskseid kohti, kust saab tellida 20 000 või 50 000 euro eest endale väikese beebi.  

Aga mida ma tahan siin rõhutada ja rääkida, mida peaminister ei ole ka lugenud, on üks värske uuring, mitte värske, vaid aastal 2024. See on kolme teadlase, noh, näeb siin selline välja, nii Ühendriikide, Hollandi kui ka Ühendkuningriigi uurijate artikli, suur uuring, see on enne täiemahulise sõja algust on uuritud Ukraina naisi ja nende soovi lapsi saada, nii et kuni aastani 2021. Selle loo pealkiri oleks umbes niimoodi, et ebakindlus ja viljakus sissetungi eel – põhjalik lugu selline, soovitan lugeda ka peaministril –, enne 2022. aastat. Üks selline väide, seal on palju huvitavaid väiteid, on see, et umbusaldus võimude vastu vähendab naiste soovi ja perede soovi üldse lapsi saada. Konkreetne selline väide. Kui vaadata auväärt valitseja poole, ega meil midagi paremat ei ole, usaldus võib-olla on isegi veel madalam kui ukrainlaste puhul.

Aitüma, hea kolleeg! 

Jah, selline aitüma. Nii et agoonia jätkub kahjuks.

Nii hull muidugi ei ole, aga meil kõigil on õigus oma arvamusele. Head kolleegid, oleme kohe lõpetanud läbirääkimised, aga enne kaks sõna ütleb ka peaminister lõpetuseks läbirääkimistel.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tänan neid, kellel oli sisukas debatt, mitte poliitiliste loosungite ettelugemine, eeskätt Lea Danilson-Järgil, kes pöördus, rääkis sisust. Nii et aitäh veel kord! Ja ma olen nõus, mure on ühine. Ma arvan, et see puudutab kõiki erakondi, isegi kui lahendused on erinevad. Seda esiteks.

Teiseks, eluasemepoliitikaga, ma tean, Kliimaministeerium tegeleb. Ma vaatasin, et neil on uuringud tellitud. Nii et eks ma siis selgitan välja, kus nad oma eluasemepoliitikaga on ja mida selleks pakkuda on. Aga ma olen ka arvamusel, et erinevad viisid, muu hulgas – mida EKRE kolleegid küsisid – välisrahastuse kasutamine, eurorahastuse kasutamine näiteks kodude renoveerimisel ja paremini kättesaadav eluase, mis tähendab ka planeerimise lihtsustamist ja bürokraatia lihtsustamist, mille me oleme juba parlamenti saanud, on kindlasti osa sellest. Ja miks mitte, ka kliimapoliitika osa saab lisaks puhtale energeetikale olla see, et eluasemed on paremini kättesaadavad. Nii et sellest me kindlasti asjaomaste ministritega vestleme. Aitäh!

Suur tänu teile, härra peaminister! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud ka teise päevakorrapunkti menetlemise.

Ja jõudnud kolmanda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa, Tanel Kiige ja Ester Karuse poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine valitsuse poliitilise vastutuse kohta elektritootmisvõimsuste arendamise osas. Arupärimine kannab ilusat ümmargust numbrit 900. Ettekandeks on Riigikogu kõnetooli jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Antud arupärimise sotsiaaldemokraatide nimel andsin üle juba 19. jaanuaril. Täna oli natukene juttu sellest arupärimistele vastamisest, aga tahan rõhutada, et miks just peaministrile, mitte valdkonnaministrile: sest nii nagu arupärimises on kirjas, tuleb paljud otsused langetada valitsuse tasandil. Ja need on väga kaalukad otsused, eriti see, mis puudutab energeetikat, nii et sellepärast küsime peaministrilt. 

Vabariigi Valitsus on võtnud vastu energiamajanduse arengukava aastani 2035, mille eesmärkidena on kirjeldatud Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamine ning taskukohase energia kättesaadavus. Tegelikkuses on arupärijate hinnangul Eesti viimastel aastatel liikunud vastupidises suunas. Kasvanud on elektriimpordist sõltuvus, uued elektritootmisvõimsused on jäänud rajamata, elektri hind on ebastabiilne ja kui vaadata nii lähi- kui ka pikemat tulevikku, siis ka suhteliselt prognoosimatu. 

2024. aastal importis Eesti kolmandiku ja 2025. aastal juba 40% – ikka päris poolt ei olnud, jaanuaris ei olnud veel täpset numbrit –, aga ligi 40% tarbitud elektrist. Lähiaastatel tuleb varustuskindlus tagada ajutiste reservmeetmetega, kuna uusi tootmisvõimsusi ei ole õigel ajal lisandunud. 

Nii arengukava kui ka eksperdid on arvamusel, et kiireim ja soodsaim võimalus uuteks tootmisvõimsusteks on investeering tuuleenergiasse, kuid viimase viie aasta jooksul on kehtestatud vaid kaks ehitusõigust andvat maismaa tuulepargi planeeringut ja needki on mõlemad kohtus vaidlustatud. 

Elektritootmisvõimsuste nappus ei ole üksnes energiapoliitiline probleem. Importiv elektrisüsteem tähendab püsivalt kõrgemat ja volatiilsemat elektri hinda, mis pärsib otseselt Eesti majanduse konkurentsivõimet. See mõjutab eeskätt tööstust, suurtarbijaid, võimalikke investeeringuid tootmisse, kuid ka väiksemaid ettevõtteid ja kodutarbijaid. Ilma kindluseta taskukohase ja stabiilse elektrivarustuse osas on uute tööstusinvesteeringute Eestisse toomine ning olemasolevate hoidmine üha keerulisem. 

Nüüd ma saan jätkata, et me oleme siin sõnastanud mitu küsimust, aga kuna ma täna sain ühe värske kirja, siis ma igal juhul tsiteerin seda. Oli kaks ettevõtluseksperti, kes nõustavad ettevõtjaid, Anne Sulling ja Erkki Raasuke. Pool aastat tagasi, kui kogu aeg erinevate investeeringute nõustamise juures oli küsimärgiks energeetika ja lihtsalt elektriga varustamise kindlus, selle hind – need küsimused kerkivad iga päev erinevate ettevõtjate poolt –, siis nad otsustasid ise kahekesi läbi viia ühe sellise rahvusvaheliste intervjuude projekti. 

Täna nad saatsid majanduskomisjoni liikmetele oma tulemused ja kirjutasid valmis ka selle raporti. Sealt ma nüüd loen ja tsiteerin Anne Sullingu ja Erkki Raasukese kokkuvõtet. "Seoses Kliimaministeeriumi plaaniga luua suurte energiataristuprojektide finantseerimise toetusmeede, oleme viimase kuue kuu jooksul süstemaatiliselt intervjueerinud rahvusvahelisi investoreid ja finantseerijaid, et saada teada, millistel tingimustel oleksid välisinvestorid valmis suurtesse energiataristuprojektidesse Eestis investeerima ning pangad laenu andma. Oleme selle töö nüüd lõpetanud ning koondanud tulemused kokkuvõtteks. Intervjuudest selgus, et investorid tahavad näha, et riigil on selgelt sõnastatud plaan Eesti tuleviku energiaportfelli osas. See tähendab, et riik peab olema lahendanud optimeerimisülesande ja jõudnud tõdemusele, millised komponendid millises mahus tagavad Eestile pikas perspektiivis optimaalse hinna, varustuskindluse ja keskkonnamõju tasakaalu. ENMAK 2035 seda rolli ei täida, see on üldsõnaline ja suuna andev. Selles puuduvad konkreetselt kinnitatud eesmärgid erinevate tootmisvõimsuste, salvestuse ja ühenduste rajamiseks. Puudub erinevate tootmisvõimsuste hangete ajaline plaan, mis tagaks piisava aja investeeringute kokkuleppimiseks ja ehitamiseks. Seetõttu ei ole Eesti praegune energeetikaplaan rahvusvahelise praktika mõttes investeeritav." Ehk need jutud, et siia mingi käendusmeetme peale tulevad suured energiaprojektid, nende hinnangul ei osutu vähemalt lähiajal kindlasti tõeks. Aitäh! 

Suur tänu teile! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Ma annan edasi ka Andres Suti tervituse. Ta ütles, et ta oleks palavalt tahtnud ise nendele küsimustele väga vastata. Aga palun, härra peaminister!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Ma siis loen küsimused ette ja vastused. Nii, arupärimine valitsuse poliitilise vastutuse kohta elektritootmisvõimsuste arendamise osas. 

Esimene küsimus on, kas peaminister võtab poliitilise vastutuse selle eest, et Reformierakonna juhitud valitsuste ajal ei ole alates 2021. aastast alustatud ühegi uue maismaatuulepargi ehitust, kuigi tuuleenergia on hinnatud kiireimaks viisiks uute elektritootmisvõimsuste rajamisel. Vastus. Küsimuses esitatud väide ei ole täpne. Alates 2021. aastast on alustatud vähemalt nelja tuulepargi ehitusega – Purtse, Saarde, Aidu ja Sopi-Tootsi – ning valminud kuus tuuleparki. Eestis on tuuleparke kokku 711 megavatti, millest 405 megavatti on viimase viie aasta jooksul rajatud. Suurim viimasel viiel aastal rajatud tuuleparkidest on 10. juunil 2025 avatud Sopi-Tootsi tuulepark võimsusega 255 megavatti. 2025. aastal tootsid tuulepargid rekordkoguse, 1,3 teravatt-tundi elektrienergiat. Kehtestatud planeeringuid on 323 megavati võimsuse ulatuses, lõppfaasis planeeringute võimsus on 564 megavatti. Aga tuuleelekter üksinda ei lahenda Eesti varustuskindluse tagamise väljakutseid. Varustuskindlusega seotud väljakutsete lahendamiseks on valitsus võtnud suuna arendada Eestis mitmekesist energiaportfelli ja tagada piisavate elektritootmisreservide, juhitavate võimsuste olemasolu erinevateks olukordadeks, ka näiteks külmaks talveks. 

Kaks: kuidas selgitab peaminister olukorda, kus viie aasta jooksul on kasvanud Eesti elektriimpordist sõltuvus, samal ajal kui uued tootmisvõimsused on jäänud rajamata ning elektri varustuskindluse puudumine ning ebastabiilne hind pärsib majanduse konkurentsivõimet? Vastus. Eesti ja Balti riigid tervikuna impordivad olulisel määral elektrit, seda aga mitte niivõrd tootmisjaamade defitsiidi tõttu kui seetõttu, et imporditav elekter on soodsam. Seetõttu peab vajalikus mahus juhitava võimsuse kõrval kasvama taastuvelektritoodang. 

Kolmas: kas peaminister nõustub, et elektritootmisvõimsuste nappus ja sellest tulenev kõrge ning ebastabiilne elektri hind pärsib Eesti tööstuse ja ettevõtluse konkurentsivõimet ning vähendab Eesti investeerimisaktiivsust? Vastus. Eesti tööstuse ja ettevõtluse konkurentsivõime koosneb erinevatest detailidest: ärikeskkond, sealhulgas maksud, töö kättesaadavus, innovatsioon, asjaajamise paindlikkus, asukoht ja energia hind. Elektri hind Eestis on ajas järjest alanenud. Kui aastal 2022 maksis elekter 192 eurot megavatt-tund, siis 2025. aastal oli see juba vaid 80 eurot megavatt-tund. Kui võrrelda Läänemere-äärsete riikide keskmist elektri lõpphinda 2024. aastal, siis ettevõtete, kelle aastane energiatarbimine oli 20–499 megavatt-tundi, oli Eesti elektri lõpphind kolmandal kohal Rootsi ja Soome järel. Suurettevõtete, kelle aastane energiatarbimine oli 70–150 gigavatt-tundi, oli Eesti elektri lõpphind neljandal kohal Soome, Rootsi ja Taani järel. Eesti on jätkuvalt parima maksukeskkonnaga riik. Eestis on jätkuvalt reinvesteeritud kasum maksustatud nullprotsendilise määraga. Meil ei ole klassikalist avansilist tulumaksu tootmisettevõtetele, meil on vähe bürokraatiat, palju e-teenuseid ja me jätkuvalt vähendame bürokraatiat. Me oleme Euroopa Liidu liige, meil on ligipääs Euroopa Liidu turule, meil on hea infrastruktuur, väga korralikud teed, sadamad, me investeerime ühendustesse Euroopaga ehk Rail Baltic, meil on stabiilne elekter ja internet, meil on rajatud spetsiaalseid tööstusparke, meie noored on saanud hea matemaatilise hariduse, mis on tugev eeldus inseneride tekkeks. Kõigi nende komponentide koosmõjus on Eesti koht, kuhu soovitakse investeerida. 2021.–2025. aastal on EIS aidanud tuua Eestisse investeeringuid 1,6 miljardi euro väärtuses. Sellele lisanduvad investeeringud, mida on kohalikud ettevõtted teinud iseseisvalt ning kus pole olnud EIS-i vaja. Eelmisel aastal tuli Eestisse mitu väga suurt investeeringut. Mõned näited. 100-miljoniline investeering Neo püsimagnetite tehasele Narvas. Elcogen investeeris ligi 50 miljonit eurot Euroopa suurima kütuseelementide tootmisüksusesse. ABB tootmise laiendus 9 miljonit eurot. Lähiaastatel avab uksed 24 uut tehast, kokku on ettevõtted planeerinud lähiaastate investeeringuks 328 miljonit eurot. 

Neljas: milliseid konkreetseid samme on valitsus astunud selleks, et tagada Eesti inimestele ja ettevõtetele pikaajaline elektrienergia varustuskindlus ja energiajulgeolek olukorras, kus uute tootmisvõimsuste rajamine, eeskätt tuuleenergia arendamine, on olnud aastaid sisuliselt seiskunud? Vastus. Viimase viie aasta jooksul on tuulikute võimsus Eestis kahekordistunud. Viimase viie aasta jooksul! Päikese tootmisvõimsust on lisandunud üle 1200 megavati. Varustuskindluse tagamiseks on rajamisel Eleringi sagedusreservide pikaajalise hankega gaasijaamad ja akusalvestid, kokku 236 megavatti. Akusalvesteid rajatakse turupõhiselt tänu täiendavate sagedusreservide turgude avamisele 2025. aastast. Lisaks hakkas 2026. aasta algusest kehtima elektrituruseaduse muudatus, mis soodustab salvesteid veelgi, kaotades salvestatava energia topeltmaksustamise ja võimaldades salvestitele lähenemist, kus makstakse võrgutasu ja taastuvelektri tasu vaid salvesti netotarbimise pealt. Samuti hoogustub salvestusseadmete rajamine 2025. aastal käivitunud võimalus osaleda sagedusreservide turgudel. Varem maksime sageduse hoidmise eest raha meie idanaabrile, nüüd saab see raha jääda kodumaisele tootjale. Eleringi andmetel on eri liitumisetappidest circa 1700 megavatti jagu akusid. 

Viies küsimus: miks on valitsus jätnud strateegilise tähtsusega energeetika arendamise sisuliselt kohalike omavalitsuste õlule ilma selge riikliku juhtimise ja vastutuseta? Vastus. Eesti põhiseaduse kohaselt otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus kõiki kohaliku elu küsimusi. Selline lähenemine on tugeva demokraatia tunnus, kui kohalikud elanikud saavad määrata kohaliku elu küsimusi. Selleks, et kohalikel omavalitsustel oleks kergem langetada otsust, on Kliimaministeerium koostöös teiste ministeeriumide, riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega teinud mitmeid erinevaid tegevusi, et suurendada kohalikku kasu, ja selgitanud tuuleparkidega seotud mõju ning seeläbi lükanud ümber valeinfot. Tuulepargist saadava kasu jagati kohalikele omavalitsustele ja elanikele 536 000 euro ulatuses. Mõju hindamise ühtlustamiseks ja kiirendamiseks koostati juhend, mis teiste riikide praktikat arvestades toetab nii müra, madalsagedusliku müra, sealhulgas infraheli, vibratsiooni ja varjutuse mõjude hindamist parima teadaoleva praktika alusel. Teaduspõhise info kättesaadavaks tegemiseks telliti Tartu Ülikoolilt viimase kümne aasta eelretsenseeritud teaduskirjandusel põhinev ülevaateanalüüs, milles võrreldakse tuuleenergia, päikseenergia, biomassi ja ahikütte, põlevkivi ning tuumaenergia tootmisega seoses täheldatud tervisemõjusid. Tuuleparkidega seotud tervisemõjude küsimustele on Terviseameti veebilehele koondatud põhjalik ja teaduspõhine korduma kippuvate küsimuste rubriik. Keskkonnaamet on Eesti taaste- ja vastupidavuskava raames saanud olulise lisaressursi, et elustiku mõju hindamise protsessis oma kompetentsiga mõju hindamist nii toetada kui kiirendada. Mitmekihilise õhuseire projekti elluviimisel vabaneb 2025. aastaks osa Kirde-Eestist ja suur osa Mandri-Eesti aladest tuulikute kõrguspiirangutest. Selle investeeringu tulemusena tugevdatakse Eesti kaitsevõimet ja võimaldatakse samal ajal tuuleenergia arengut, toetades riigi pikemaajalisi energiapoliitikaid ja kliimaeesmärke. Üks hangitavatest radaritest paigutatakse Ida-Virumaale ja teine Hiiumaale ning radarisüsteemide tarned toimuvad 2024.–2026. aasta vahel. Hiiumaa radar valmib Euroopa Liidu taastemeetmete programmi abil ning Kirde-Eesti radar kasvuhoonegaaside heite vähendamist toetavatest vahenditest. Keskkonnaportaali on koondatud hulgaliselt vastuseid korduma kippuvatele küsimustele. Tuuleenergeetikateemasid selgitavad artiklid, videoklipid, abimaterjalid, näiteks tuulikutasu arvutamiseks. Kahel aastal korraldatud riigimaade enampakkumise voorud 110 ruutkilomeetri ulatuses võimaldavad tuuleparkidele parimate lahenduste leidmiseks kasutada sobilikku riigimaad. 2025. aastal, kui infovajadus hüppeliselt tõusis, sai tuuleenergeetika kohta küsimusi küsida riigi infotelefonilt 1247. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Maa- ja Ruumiameti eestvedamisel on tegeletud planeeringumenetluse lihtsustamisega. Sealhulgas on tehtud mitmeid muudatusi planeerimisseaduses ja koostatud kohalikes omavalitsustes tuule- ja päikeseparkide projektide menetlusprotsessi läbiviimise selgitamiseks käsiraamat. Eesti taaste- ja vastupidavuskava raames on toetatud planeeringute infosüsteemi plaanis arendust, mis lihtsustab KOV-ide jaoks planeeringute menetlemise tehnilist poolt. Näiteks on andmekogu kaudu lihtsustatud KOV-ide jaoks seni olulist koormust tekitanud masskaasamist planeeringumenetluses. 

Kuues küsimus: milliseid konkreetseid otsuseid kavatseb valitsus teha veel käesoleval ja järgmisel aastal, kuidas kavatseb Reformierakonna juhitud valitsus parandada nii Eesti energiajulgeolekut kui ka majanduse konkurentsivõimet? Vastus. Lähtume oma tegevustes 8. jaanuaril kinnitatud energiamajanduse arengukavast aastani 2035. Selle üldeesmärk on, et Eesti energiamajandus tagab energiajulgeoleku, kasvatab riigi konkurentsivõimet ja aitab kaasa puhta energiaga majandusele üleminekule. Konkreetsemalt 5. märtsil sel aastal otsustas valitsus edasi minna taastuvelektri vähempakkumise väljakuulutamisega mahus 1 teravatt-tund, suurendamise võimalusega kuni 2 teravatt-tunnini. Vähempakkumine kuulutati välja 20. märtsil sellel aastal. Vähempakkumisel edukaks osutunud tootmisseadmed peavad valmima hiljemalt 2030. aasta jooksul. Lisaks oleme loomas KOV-idele Tuulehoo preemiat. Toetust saab taotleda, kui kehtestatud planeeringutesse on jõudnud vähemalt kaheksa tuulikut. Toetus jaguneb planeeringute kehtestamise ja ehitusloa andmise vahel. Ehitusloa etapis sõltub toetuse suurus tuulikute võimsusest. Eesmärk on juba 2026. aastal täiendavat rahastussüsteemi rakendada. Miljon eurot saab alates kaheksast tuulikust. 19. märtsil sel aastal esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule tuumaenergia ja -ohutuse seaduse, mis võimaldaks Riigikogu heakskiidu saamise järgselt tulevikus Eestisse kavandada tuumaelektrijaama. Töö jätkub ka uute juhitavate võimsuste, nii olemasolevate amortiseerunud võimsuste asendamiseks kui ka uute vajaduste katmiseks Eestisse rajamisel. Eleringi sagedusreservide hankega rahastatud jaamad on rajamisel. Töö käib uute hangete ettevalmistamiseks ja konsulteerimiseks, sealhulgas vajalikud riigiabiload. Turukonsultatsioon praeguste plaanide tutvustamiseks ja parimate lahenduste leidmiseks on kavas 2026. aasta teises kvartalis. Samuti on nii 2026. aastal kui ka sealt edasi fookus energeetikasektori kriisikindluse tõstmisel. Menetluses on regulatiivsed muudatused elutähtsa teenuse osutaja ehk ETO-de piiri allapoole toomiseks ja ETO-de nõuete uuendamiseks. Töös on investeeringud kriitilise taristu senisest tõhusamaks kaitseks, veealuse seire ja droonitõrjevõimekuse tugevdamiseks, olukorrateadlikkuse tõstmiseks ja paljuks muuks. Aitäh!

Suur tänu teile! Alustame küsimustega. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, ma vabandan selle eksituse eest, mis oli siin esimeses küsimuses. Ehitatud küll on, aga uut ehitusõigust juurde tulnud ei ole alates 2021. aastast ehk ei ole välja antud ühtegi uut ehitusluba tuuleparkidele. Need kõik, mis on vahepeal juurde tulnud, on juba varasemate planeeringute ja varasemate lubadega tulnud. Jah, see küsimus ei olnud päris täpne, see esimene küsimus siin, ütleme nii.  

Aga üldiselt on probleem ju selles, et seesama ligi 40% imporditavat elektrit ei anna tuleviku suhtes eriti head kindlust. Te loetlesite, jah, natukene on ju tulnud neid võimsusi juurde, tuleb lähiaastatel ka. On tehtud hankeid pigem küll, jah, sageduse tagamiseks, ehk kõik see, mida me vajasime desünkroniseerimise jaoks – ja see on okei, seda pidi tegema –, aga selliseid elektritootmisvõimsusi, mis defitsiiti vähendaks, ikkagi praeguses julgeolekuolukorras eriti näha ei ole. Mis see …

Aitäh!

… perspektiiv siis on? Jätame tegemata investeeringud?

Aitäh, hea küsija! Nojah, mina sain vastata sellele küsimusele, mis siin kirjas oli. Sellele ma ka vastasin ja seetõttu ma veidi korrigeerisin seda küsimust, kuidagi mitte pahast tahtest. Jah, 2021. aastast on siiski vähemalt nelja tuulepargi ehitusega alustatud ja valminud kuus tuuleparki. 

Ma ei tea, kuidas ma seda kõike jälle hakkan kordama või kokku võtma, aga ma püüan selgitada seda, et igal komponendil on oma osa. Ma olen seda läbi aastate teinud, ilmselt teen seda ka veel tulevikus. Väga vähesed toolid seisavad ühel jalal, eks ju, ka need Riigikogu toolid. Igal elemendil on oma osa. Juhitavat energiat on vaja tasakaalustamaks taastuvat, taastuvat on vaja selleks, et tuua keskmist hinda alla. 

Mulle isiklikult tundub sümpaatne – ja mis on positiivne –, et sellel ajal, kui meil oli 25 aasta kõige külmem talv, ei olnud toimetused enam sellises hoiakus, nagu nad olid – vähemalt osa toimetusi – mõned aastad tagasi, kui oli elektri hind üleval. Siis nad panid alati juurde, et elektri hind on üleval, kus on valitsuse silmad, ja kõike muud. Uudiste lõppu oli pandud, et kuna ei ole taastuvenergiat, ja iga lugeja sai ise veenduda, et kui päike hakkab paistma ja tuul puhuma, siis läheb energia hind alla. Ja nii ka juhtub, see on reaalne elu. 

Selle juurde peavad tulema juhitavad võimsused. Seni, kuni meil ei ole uusi juhitavaid gaasijaamu, mis tagavad selle tasakaalu ja süsteemi tasakaalus püsimise, tagavad seda põlevkivijaamad, mis on reservis ja mille eest me maksame, erinevad ühendused, mis kannavad seda koormust ja erinevates kriisideski on väga kenasti kandnud, hakkama saanud. Tulevikus on need valikud tegelikult, kas keegi rajab suure merepargi, meretuulepargi, või tuleb tuumajaam. Need on need kaks suurema mahuga allikat.

Väga palju sõltub üldse energeetika tulevikus ju sellest, millised on tootmisvõimsused, või täpsemalt, kuidas on tootmisvõimsuste ja tarbijate suhe. Kui Eestisse tekib juurde suuri energiatarbijaid, siis tõenäoliselt selle vastu või sellega koos tekib ka tootmisvõimsusi. Nii et see muna-kana-debatt käib pidevalt. 

Ütleme nii, et ma arvan, et me kõik oleme lugenud ajakirjandusest, et üks suurem ettevõte on lubanud ka suure andmekeskuse Eestisse teha. Seegi tegelikult, ma saan aru, päris palju põhineb nende enda taastuvenergial ja vahepealne osa, see kõige kallim ja keerulisem osa, loodetakse näiteks Soome tuumaenergiast saada või lepingutega ja nii edasi. Nii et uute tootmiste tekkimisel tekib tõenäoliselt juurde ka uusi energiatootmisi. Nii see käib.

Aga kas investeeringuid tuleb? Nagu ma kirjeldasin, näiteks salvestus ehk akusalvestus on tulnud turutingimustel. Akusalvestus on tulnud. Ma ei oska öelda, kas see varem välja öeldud või varem välja hõigatud, et tegemist on Mandri-Euroopa suurimaga – võib-olla see ei ole enam nii. Aga tegemist on ju tublide Prantsuse ja Eesti ettevõtjatega, kes koos panid akusalvestust püsti, ja seda on juurde tulemas. 

Samamoodi on nüüd riigi poolt vähempakkumine maismaatuulikutele. Nendega me näeme, muidugi, et on kõige suuremad raskused, seal pole kahtlust, sest mis me siin pattu salgame, eks ju. Parlamendis on ka erakond, kes on saatnud kohalikule tasemele ülesande seista vastu nii päikese- kui tuuleparkide tegevusele. Ja see on olnud väga aktiivne, see on olnud väga tugev poliitiline vastasseis, organiseeritud vastasseis. Me oleme näinud, kuidas nendele debattidele, mis kohapeal toimuvad, kus kohalikud inimesed tahavad küsida, tahavad saada päris vastuseid ja peavad saama päris vastuseid, on tulnud sisse sellised nii-öelda rändtirtsud sisse, kes on seda debatti lagastanud. Nii et see kõik on see pilt, kus me Eestis elame. 

Aga mina siiski arvan jah, et me liigume kenasti edasi, sest uut taastuvat tuleb peale. Inimeste hoiak on taastuva suhtes pooldav. Tuumaenergeetika seadusandlust me siin menetleme. Ma tean, et sotsiaaldemokraadid seda ei toeta, aga ma loodan, et ülejäänud saal selle eest toetab ja me saame sellega edasi. Nii et lootust on paremale. 

See Raasukese Sullingu raport, ma arvan, osutab väga lihtsale: kui keegi tahab suuremaid investeeringuid teha, siis suurema investeeringu jaoks annab alati suurema kindluse maksumaksja raha. Me võime nüüd seda debatti siis pidada, kui palju meil on maksumaksja raha näiteks suurte projektide jaoks, mida ma siin ei nimeta, lauale panna. Ma arvan, et te teate vastust.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Mina isiklikult näiteks olen tuumaenergia toetusgrupi liige – lihtsalt ütlen, te ju neid avaldusi teete. Aga minu küsimus on see, et Leedus toodetakse või on tootmisvõimsusi umbes 3,5 korda rohkem. Mida siis Leedu on teinud teistmoodi, paremini meist? Miks nende põlv ei ole niimoodi värisenud? Täna neil need tootmisvõimsused on ja elektri hind tänu sellele on olnud peamistel töötundidel kuskil 1 ja 4 sendi vahel. See on oluliselt sellele kaasa aidanud. Ja selle aasta jaanuarist saadik on märkimisväärseid võimsusi tulnud Leedu poolt. Mida nad on teistmoodi teinud? Mida on sellest õppida ja kuidas me saame edasi paremini liikuda? 

Kõigepealt, ma ei tahtnud teile heita varju sellega, et sotsiaaldemokraadid on tuumajaama vastu. Ma mäletan lihtsalt seda debatti, kui me olime sotsidega koalitsioonis. Teie esimees andis mulle teada, et selleks on nii juhatuse kui ka volikogu positsioon olemas, et sotsiaaldemokraadid on tuumaenergeetika vastased. Kui teie kuulute tuumaenergeetika töörühma, siis väga hea. Loodan sellele toetust. 

Teiseks, Läänemere-äärsete riikide puhul kindlasti võib erinevaid asju võrrelda. Ega ma seda ilmaasjata välja ei toonud. Minu meelest oli see üks Andres Suti lugu. Tõtt-öelda, nagu auväärt juhataja ka ütles, see arupärimine peaks Andres Sutile olema. Ma ei tööta ammu enam Kliimaministeeriumis, eks ju. 

Aga Läänemere-äärsete riikide hinna keskmise võrdlemine ikkagi kirjeldab seda, kus me oleme. Me oleme kõige väiksema tarbimisega riikide hulgas Läänemere-äärsete riikide keskmisega võrreldes kõige soodsamate riikide hulgas. Me oleme seal. Võib-olla peaks küsima, mida on Leedul meilt õppida, kui me seda võrdleme. Kui ma toon välja 2024. aasta võrdluse, siis ettevõtted näiteks – see keskmine grupp, 200–499 megavatt-tundi –, me olime me elektri lõpphinnas kolmandal kohal Rootsi ja Soome järel. Suurettevõtete puhul olime neljandal kohal Soome, Rootsi ja Taani järel. Ja väiksemate tarbijate puhul oleme veel kõrgemal selles edetabelis. Nii et võiks pigem küsida, et kui hind on oluline, siis mida me oleme õigesti teinud, et meil on soodsam hind kui seal.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et seda on täna korduvalt juba mainitud, et kindlasti energeetika on niivõrd suur teema, et aeg-ajalt on ka, ma arvan, väga õigustatud, et peaminister sel teemal parlamendiliikmetele vastab, eriti teie tausta arvestades, kes on olnud selles portfellis või seda portfelli enne kandnud. Ma arvan, et siin te olete õige inimene vastama nendele küsimustele. 

Me oleme rääkinud tootmisvõimsustest Eesti territooriumil ja väga palju sellest. Ma küsin korra ühenduste kohta ja võib-olla natukene ka Saaremaaga seotud ühenduste kohta. Kuidas ja mismoodi teie näete Eesti-Läti neljandat elektriühendust merekaabli kaudu? Kas ja kuidas nende protsessidega on edasi liigutud? Ka see on üks osa meie energiatemaatikast või kogu sellest tervikust. Kas selles osas on ka mingisuguseid uusi arenguid toimunud? Sest erinevad arutelud siin ja seal ikka toimuvad. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd õigesti pihta sain, siis te küsisite, kas neid ühendusi on vaja ja kuidas nendega edasi minnakse. Ühendusi on vaja ja minu arusaamist mööda on nad erinevate energeetikaspetsialistide või ühenduse rajajatega, kes iganes süsteemioperaatorite puhul, ikkagi samast ajakavast lähtuvalt. Ma nüüd ütlen ühe lause, mida energeetikud armastavad üksteisele öelda naljaga pooleks, aga see on ikkagi väga hea lause, et juhtmel on kaks otsa. Kui seda ühendust rajatakse, siis seda ühendust rajatakse erinevate riikide vahel ja mõlema riigi pool peab olema valmisolek, planeerimine, selle rahastamine. Nii et see puudutab meie ühendusi nii Läti kui Soomega. Aga mina arvan, et neid ühendusi on kindlasti vaja, sest kui midagi on kriisid näidanud, siis ikkagi seda, et mida paremini sa oled ühendatud, ka energeetikavaldkonnas, seda paremini sa saad hakkama.

Ka meil on olnud viimasest aastast või aasta jooksul kriitilisi momente, kus meie energeetikasüsteem on tänu sellele, et meil on korralikud ühendused, vastu pidanud. Ja need prognoosid, mis ennustavad, et 10 või 15 aasta pärast on Soomes kallim elektri hind, sellepärast et neile tuleb juurde erinevaid suuri tarbijaid, näiteks andmekeskusi – see võib nii olla, aga ei pruugi, me ju ei tea tegelikult ette. Me ei tea, kas neile tuleb ka juurde uusi elektritootmisi näiteks. Tegelikult kõik needsamad plaanid käivad omavahel koos. Kui kuskil on tarbimine, siis teadupärast hind majanduses kujuneb ikkagi nõudluse ja pakkumise vahekorras. See tähendab seda, et kuskil võib tekkida ka juurde uusi tootmisi, mis hakkavad seda hinnatõusu ära kasutama ja selle vastu nii-öelda teevad rajamise. 

Samamoodi on Eestisse tulnud akusalvestid, mis on väga hästi läinud. Arvestades, et akude laadimistsüklite arv muutub järjest odavamaks, tuleb neid küllap veel ja veel. Nii et pigem energeetikaprojektide puhul ma ennustaks, võib-olla korra sellest ühenduste teemast kõrvale kaldudes, aga pigem on nii, et uued tehnoloogiad, uued valikud ja ka uued teadmised tihtipeale võivad selle viia hoopis sinna, kus need projektid hakkavad üksteist kannibaliseerima, heas või halvas mõttes, et üks sööb teise turu ära. Nii et ühendusi on kindlasti vaja. See tagab ka selle, et on olemas julgeolek. Energiajulgeolek on kindlasti olulisem kui miski muu energeetikas. Sendine kõikumine, paarisendine kõikumine – me sellise hinnaga seda isegi ei märka tegelt tõtt-öelda. Aga me märkame, kui meil on energeetikas probleeme. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on teatanud plaanist kehtestada Euroopa Liidu ajaloo esimene ametlik elektrifitseerimise kava, selleks et kiirendada üleminekut fossiilkütustelt puhtamale energiale. Kui Euroopa Komisjon esitab selle plaani juba maikuus – see on selline plaan, kus on ka vahe-eesmärgid kirjas –, siis kas teie valitsusel on mingisugunegi plaan luua Eesti jaoks pädev elektrifitseerimise kava või jätkub senine peataolek ja killustunud lähenemine, kus energiapoliitika, tööstuspoliitika, taristupoliitika ja regionaalpoliitika liiguvad eri suundades?

Aitäh! No ma südamest loodan, et nad liiguvad ikka ühes suunas. See oleks ju väga mõistlik, nii regionaal-, tööstus- kui ka energeetikapoliitika ja mis see neljas oli. Kindlasti peaksid need liikuma ühes suunas. Vastus on loomulikult, muidugi ühes suunas. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud peaminister! Nagu siin juba korduvalt läbi on käinud, on teie energiamajanduse arengukava aastani 2035 laialivalguv, konkreetse tegevuskavata ja välisinvesteeringuid peletav. ENMAK-is räägitakse energiajulgeolekust, varustuskindlusest ja taskukohasusest, aga tarbimise juhtimise kohta ei näe me sealt mitte midagi. Kas valitsuse plaan ongi loota ainult teosammul lisanduvate tootmisvõimsuste peale, samal ajal kui nõudluspoole paindlikkus on jäetud omasoodu? Ja kui tootmist napib ja hind kõigub, siis miks ei ole valitsuse laual selget tarbimise juhtimise plaani?

Aitäh! Hea küsija, ma ei taha kuidagi olla irooniline ja ma rõhutan, et ma ei ole vastates irooniline. Aga ma kordan lihtsalt seda, mida ma teie kolleegile vastasin: et üldiselt ikkagi nõudlus ja pakkumine kujundavad hinna. Hind teadupärast on see signaal, mille alusel valitakse tarbimist. Ka tööstused, suured tarbijad valivad hinna alusel, kuidas nad tarbivad. Nii et parim signaal on hind. Kohe, kui võtta hinnasignaal kapitalismist ära, hakkab turg moonduma, kõik võivad tarbida pööraselt, mitte mõeldes selle ressursi maksumusele. Ja hinnasignaali me ei kavatse küll kuidagi ära võtta. Nii et nõudluse ja pakkumise vahekorras kujuneb hind ja hind on see signaal, kuidas tarbitakse. See ongi tarbimise juhtimine – väga loogiline.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea peaminister! Nii nagu te ka ise välja tõite, andmekeskused on need, mida me võiksime siia Eestisse tahta. Ma näen, et teie justiits- ja digiminister on ka ise öelnud, et energiamahukate tarbijate Eestisse toomine on riigi prioriteet. Samal ajal ka siin Jaak Aabi väljatoodud uuring tõdeb, et välisinvestorid Eesti plaanides nii väga kindlad ei ole. Siia lõppu ma küsin sellise lihtsa küsimuse. Mis on see teie liftikõne, kui te räägite välisinvestoritega? Mis on see liftikõne energiavaldkonnas? Mida te ütlete neile? Teate, sõbrad, me tahame teid siia ja me teeme energias vot nii.

Aitäh! Andmekeskuste puhul võin öelda, et ma ei pea seda liftikõnet pidama. Üks Eesti ettevõtja, kellele me ju siin ei pea reklaami tegema, on välja öelnud, et nad soovivad selle rajada, mis saab olema väga suure ülekaaluga Eestis suurim elektritarbija. Ja selle tulemus saab muidugi olema see, et see neelab päris palju tarbimist ja kriitilisemal perioodil nõuab – siis, kui tarbimine on üleval, ilm on külm näiteks, tarbimine on kõrgel – ka võimsust ühenduste kaudu kuskilt mujalt seda tarbimist tuua. 

Nii et alati öeldakse, et tasub olla ettevaatlik, mida soovida, sest väga paljude suurte tarbijate lisandumine ei pruugi lisandväärtusesse nii palju üksiti panustada. Ma arvan, et Eesti võimalus on mõned andmekeskused – nii puusalt öeldes, ega ma täpsemat arvutust siin praegu ei esita –, millel on koht siin olemas. Ja põhjus, miks nad siia tulevad, tihtipeale on see, et mujal Euroopas on juba liitumisvõimsused praktiliselt ammendunud. 

Kui te räägite ettevõtjatega ja nendega, kes andmekeskusi teevad, siis seal on kaks poolt. Üks pool on see, et riikidel ja eraettevõtjatel on oma huvi, riikidel tihtipeale just sihuke strateegiline autonoomia nende ühenduste pidamisel ja eraettevõtjatel pigem oma ühendused, oma andmekeskuste saamine. Aga paljudes riikides … Näiteks ma meenutan: kui ma olin kliimaminister, siis Iiri kolleegiga suheldes – seal on väga palju andmekeskusi – hakkas neilgi ühel hetkel kehtima nõudmine, et kui keegi tahab uut andmekeskust sinna rajada – sellest kirjutati ka ajakirjanduses –, siis tuleb talle näidata, milline on energeetika või tootmisallikas. 

Seetõttu, jah, tasub läbi mõelda, mida me täpselt soovime. Mõned andmekeskused on siia teretulnud, aga see on ilmselt ka see maksimummaht, mida me suudame oma võrku tuua. Nii et tootmised peavad selle vastu tulema. Ühest on juba teatatud, jah. Üks oli ju avalikkuse ees, ma ei üllata siin kedagi.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan kolleegi termini "liftikõne" toomise eest siia saali! Võiks juurutada ka terminit "liftiküsimus", et saaks lühemalt. Aga Züleyxa Izmailova, küsimus istungi juhatajale. Palun!

Mul on selline küsimus. Kas peaministril ei ole siin puldis kõneldes kohustus aus olla? Ma küsisin väga konkreetselt, kas valitsusel on ka mingisugunegi plaan luua Eesti jaoks pädev elektrifitseerimise kava, aga ma sain vastu mingi täiesti seosetu jutu. Ma tõesti tulin siia täna, et saada vastuseid, aga lihtsalt nagu mulle tundub, et peaminister ei võta neid küsimusi tõsiselt või ma ei tea, mille peale ta parasjagu mõtleb. Aga vastuseid ju ei saa.

Hea kolleeg, ma ei söanda vastu vaielda, kui teie ei saanud vastust oma küsimusele, aga üldjuhul ikkagi kolleegid said vastuse oma küsimusele. Tihtipeale öeldakse, et miks seda vastust ei saanud, on see, et lihtsalt küsija ootused on mõnevõrra erinevad sellest, milline on tegelikult vastaja seisukoht, ja siis öeldakse, et vastust ei saanud. Aga ma antud juhul ei söanda küll hinnata, kas teie saite vastuse või ei saanud. (Züleyxa Izmailova vastab kohalt.) Ma ei ole stenogrammi lugenud. Peaminister oli kindlasti väga väärikas, ta ei söandanud küll ühtegi Riigikogu liiget alavääristada. Pole vähimatki kahtlust antud juhul. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised ja arupärijate nimel Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Kisub alati väga tuliseks energeetikadebatt. Ausalt öelda tunub, et vahel ollaksegi nagu üks ühes kaevikus, teine teises kaevikus. 

Vaatame seda energiamajanduse arengukava 2035. Seal on ju kõik väga ilusti kirjas erinevad variandid ja võimalused. Ainult et ma mäletan neid variante, mis siia lauale on tulnud ja mida on ka Riigikogus vahetevahel majanduskomisjonile tutvustatud. See ambitsioon, mis seal oli uute energiavõimsuste loomiseks või arendamiseks, oli kõvasti suurem nendes esialgsetes variantides. Iga järgmise variandiga järjest vähenes, vähenes, vähenes. 

Jah, võib-olla teatud mõttes tehti ka viga, kui esialgsetes variantides riigi sõnum oli teine. Mis juhtus nende maismaa tuuleparkidega? Esialgses tabelis oli Kliimaministeeriumil 7000 megavatti võimsust. No kuhu sa selle maismaale paned?! Hea küll, siis ta tuli 4000 peale, nüüd ta on vähenenud vist aastaks 2035 vaid 1500 peale. 
Aga selle signaali võtsid arendajad. Riik ütles, et meil on vaja. Ja siis jooksid kõik mööda Eestit kohalikesse omavalitsustesse laiali ja kirjeldasid neid parke, mis kohe tulema hakkavad. No ajabki hulluks! Tõesti võis sellise pildi joonistada, nagu neid on joonistatud, et Eestis muud ei olegi kui ainult tuulikud mandril. 

Samas ma tuletan meelde – ma olin siis ka valitsuse liige –, et kui me tegime need kaardid ja vaatasime, kui palju maismaale mahuks, siis olid erinevad kaardikihid erinevate piirangutega, inimasustusega. Ja seal, kus üldse ei olnud mingeid piiranguid, oli seitse ruutkilomeetrit. Pange siis kokku need kaks arvu! 

Ma arvan, et viga tehti sellega, et oleks pidanud riik hoidma selle jämeda otsa ikkagi enda käes. Võib-olla tõesti nüüd hakatakse tegema nii, et riigimaadel otsitakse neid alasid, kus oleks mõistlikum teha tuuleparke, jne. Sealt oleks tulnud alustada ja siis vaadata, kuhu need tuulepargid lähevad. Ma arvan, et võib-olla – siin ei ole ka asjatundjad ühel meelel – teatud teemaplaneeringuna, maakonna teemaplaneeringuna oleks pidanud need planeeringud ka menetlema. 

Praegu tekkis konflikt. Seda oli liiga palju – ja tõenäoliselt oligi liiga palju –, mida arendajad oma plaanides tegid. Arendajad arvasid, et kui see on riiklik strateegia, ju siis neid on vaja, aga kuskil ei öeldud, et on ka mingi mõistlik piir ees. 

Jah, maismatuult on vaja, nüüd on ka vähempakkumine välja kuulutatud. Loodame, et sinna tuleb. Sest üks probleem on see, et kuna need planeeringud on läinud toppama, ehituslubasid saadud ei ole – kaks planeeringut on vist kohtus, kui ma nüüd õigesti mäletan, eelmise vähempakkumise skeemiga tulnud arendused –, siis palju selles praeguses vähempakkumises osaleb, ei tea. 

Muidugi ma olen põhimõtteliselt peaministriga nõus, et see ongi kokteil. Ei saa olla, et me ainult ühte võimsust arendame ja teist ei arenda. Ja kui tuleb taastuvenergiat, siis sinna vastu peab tulema ka juhitavat õiges koguses, mis tasakaalustab seda, salvesteid jne. 

Tuumajaama kohta siiski markeerin ära, et seesama tubli töö, mis kahe Eesti ettevõtliku inimese poolt ette võeti ja intervjueeriti pankasid ja rahvusvahelisi energeetikafirmasid. Vattenfalli esindaja ütles selgelt, et tuumajaam ei tule kunagi mitte kuskil, mitte üheski riigis turu vastu. Lihtsalt sellist mõttetut juttu pole vaja ajada, eriti Eestis, kus see on esmakordne kogemus, esmakordne ekspertiis. Seda tehakse alati ja viimasel ajal isegi hinnavahelepingutega esialgu ja sinna pannakse juurde veel mingid riiklikud käendused ja tagatised, et üldse see investeering tuleks. Kui püüda sellist projekti teha puhtalt turutingimustel, oleks kapitali hind nii kõrge, et projekt hävitaks iseenda. Seda lihtsalt ei juhtuks. 

No need on nagu lihtsad asjad, mida annab rahvusvahelisest kogemusest ja praktikast nendelt ettevõtetelt ja ka pankadelt, kes investeerivad, ju väga lihtsalt teada saada. Ma arvan, et Eestis on aetud liiga palju paksu udu ja tänu sellele või kahjuks on see tekitanud olukorra, kus otsused on vastu võtmata jäänud. Muidugi on siin erinevad huvid, arendajatel on erinevad huvid jne, aga riik peab selle kokteili nagu välja käima strateegiliselt oma arengukavades ja siis ütlema ka, millal mida otsustatakse. Hea näide on Suurbritannia, kus otsustati, et aastaks 2030 teeme selge kava ja toetame selliseid investeeringuid. Tehakse! Aitäh!

Aitäh! Aitäh teile! Sulgen läbi … Vabandust! Läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal. Läks kiiremini, kui planeeritud.

Aitäh, hea juhataja! Ei läinud palju kiiremini. Ütleme nii, et aitäh hea kokkuvõtte eest, Jaak Aab. Ütleme, kõikides küsimustes me kindlasti päri ei ole. Ilmselt see Ühendkuningriigi näidete toomine tasuks ka küsimist, kuidas neil siis selle kavaga läinud on. Seda esiteks. 

Ma tegelikult tulin siia, et Anti Allas küsis selle Leedu kohta. Ma vaatasin vahepeal seda joonist. Ma ühte-teist siiski parandan. 2024. aastal, mul vist uuemaid andmeid siin ei ole, ma arvan, et see on 2024. aasta, jah, on nüüd kolm gruppi ettevõtteid. Ma räägin sellest üldse sellepärast, et me oleme seadnud oma selliseks võrdluse aluseks, moodsas keeles benchmark'iks Läänemere-äärsete riikide keskmise elektri hinna. See tegelikult on see, mille alusel me oleme ju … võrrelnud. Siis on kolm gruppi: kõige väiksem, keskmine ja suur. Ja tõepoolest, Läänemere-äärsete riikide keskmine kõige väiksemas ehk 2,5–5 megavatt-tundi aastatarbimisega kodutarbijate elektri hind on Läänemere-äärsete riikide keskmine 26,22 senti kilovatt-tund. 26,22! Ja Leedu on seal kõige soodsam, 22,29, ja me oleme kohe teised, 22,57. Nii et seal me oleme Leeduga väga väikese vahega esimeste hulgas. Nüüd kui jõuame ettevõtluse poole peale, millest me juba rääkisime, siis 20–499 megavatt-tundi, selle Läänemere-äärsete riikide keskmine on 20,34 senti kilovatt-tund. Seal on Rootsi kõige soodsam, Soome ja Eesti kolmas, Leedu on eelviimane. Lihtsalt, et võrrelda neid. Ja nüüd suurte juurde jõudes, suurte puhul on nii, et 70–150 gigavatt-tundi on Läänemere-äärsete riikide keskmine 14,3 senti kilovatt-tund. Seal on kõige soodsam Soome, Rootsi, seejärel Taani juba väikese hüppelise vahega ja siis Eesti ja meie järel tuleb Leedu. Nii et see illustreerib seda, et ma arvan, et me oleme oma energeetikavalikutes ka nendes benchmark'ides või võrdlustes päris nagu mõistlikke otsuseid teinud, hoolimata kõigest, mis selle energeetikadebati ümber toimub. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tänan omalt poolt nii küsijaid kui ka vastajaid sisuka arutelu eest! Oleme sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Ja aitäh teile, härra peaminister!

Saame minna neljanda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Tanel Kiige, Kersti Sarapuu, Enn Eesmaa ja Lauri Läänemetsa poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine abivajavate laste ja noorte toetamise kohta, arupärimine nr 939. Ja palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Tanel Kiige.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja loodetavasti oma ruumides! Auväärt minister ja kõik jälgijad! Täna on siin saalis peetud juba omajagu debatti demograafiateemadel, laste ja sündimuse üle, aga sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et iga laps loeb. Ja see tähendab seda, et me peame mõtlema mitte ainult neile lastele, keda me loodame sündimas näha meie hulgas tulevikus, vaid ka neile lastele ja noortele, kes juba täna abi vajavad. Sellest on kantud ka meie tänane arupärimine. 

Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on muu hulgas sotsiaalse turvalisuse ning laste õiguste tagamine ja heaolu edendamine. Aga viimasel ajal kahjuks on avalikkuses olnud päris palju negatiivseid, kohati isegi ootamatult negatiivseid uudiseid abivajavate laste arvu kiire kasvu kohta. Teatavasti on ju absoluutses vaesuses elavate laste hulk 12 000, mis on ikkagi meeletu, meeletu hulk inimesi. See on sama suur kui nii mõnigi meie maakonnakeskus oma elanike arvult. 

Erinevate allikate kohaselt ongi jõudnud abivajavate laste arv isegi rekordtasemeni ja paljudel omavalitsustel on vähe rahalisi ja ka inimressursse, et pakkuda lastele ja noortele õigeaegset ja piisavat tuge. Kohalike omavalitsuste piiratud võimekus tähendab samas seda, et see vajalik abi jõuab peredeni kas hilinenult või ebapiisavas mahus. Tegemist ei ole enam ammu üksikute juhtumitega, vaid laiapõhjalise süsteemse väljakutsega, mis mõjutab otseselt laste heaolu, perede toimetulekut ning kogukondade turvalisust. 

Ja oleme ausad, laste toetamine on üks riigi keskseid rolle, kus ei ole võimalik meil näidata näpuga üksteise suunas – ministeeriumid või kohalikud omavalitsused –, vaid see on miski, millega peab tegelema iga linn ja vald, iga ministeerium, tegelikult, ma ütleks, laiemalt iga inimene. Aga puudulik või katkendlik varaline tugi suurendab tegelikult riski, et osa noori satub sotsiaalsesse tõrjutusse, katkestab halvemal juhul õpingud või kaldub õigusrikkumistele – me teame, et ka NEET-noorte osakaal on tegelikult päris kõrge – ja sellel kõigel on pikaajalised tagajärjed nii lapse arengule, vaimsele tervisele kui ka hilisemale iseseisvale toimetulekule. 

See olukord ei ole kooskõlas Eesti riigi kohustusega tagada igale lapsele turvaline kasvukeskkond ning võrdsed võimalused, sõltumata pere majanduslikust olukorrast või elukohast. Laste heaolu peab olema riiklik prioriteet, mitte juhuslike võimaluste tulemus. Kindlasti ei tohi sõltuda lapse heaolu pelgalt sellest, mis on tema stardipositsioon ehk kui jõukasse perekonda või heal järel valda või linna ta satub sündima, vaid ikkagi riigi, laiemalt öeldes riigi, meie kõigi roll on neid ühiskondlikke ebavõrdsusi ja kaasatulnud ebavõrdsusi vähendada, pisendada, abivajajaid järele aidata ja tagada just nimelt see, et igal lapsel ja noorel oleks Eesti riigis võimalikult helge tulevik. 

Lähtudes nendest murekohtadest palumegi ministrilt vastuseid kokku seitsmele küsimusele. Ma loen need põhimõtteliselt ette, aga ilmselt minister teeb seda ka enda ettekandes, nii et ma jään üldsõnaliseks. Soovime teada tõesti, milline on olnud riigi ja kohalike omavalitsuste kogurahastus laste ja perede teenuste osas, kuidas see on muutunud. Kas ministeeriumi hinnangul on see rahastus piisav, ja ka spetsialistide arv, et tagada vajalik tugi? Ja mis samme on astutud, et vältida sellist olukorda, kus riskipered liiguvad erinevate süsteemide vahel või on killustatud, abi võib katkeda või hilineda? Ja kuidas on korraldatud see, kui vajatakse korraga mitut teenust, et oleks ka selge koordinatsioon? Kas ja mil määral on kavandatud lähiaastatel suurendada riigi rahastust just nimelt laste ja perede tugiteenustele ning ennetustööle? Mis on peamised piirkondlikud erinevused nende teenuste kättesaadavuses, ooteaegades, just maapiirkondade näitel? Ja kuidas me aitame riigina väiksema võimekusega omavalitsusi, et lapsed ja pered saaksid võimalikult võrdsed võimalused elus toime tulla ja ka vajalikku abi, sõltumata elukohast, nagu enne viitasin? Samuti soovivad sotsiaaldemokraadid teada, milliseid samme ministeerium plaanib astuda koostöös kohalike omavalitsuste ja koolide ja kogukonnaga, et parandada just nimelt valdkondadevahelist koostööd, vältida just nimelt süsteemist väljalangemist. Sest, veel kord, lapsed on kõige nõrgem, kõige haavatavam sihtrühm, kelle puhul tegelikult selline, ütleme, riigipoolne selge heas mõttes vihmavari või abikäsi peab olema alati olemas, alati valmis, sõltumata just nimelt sellest, kas konkreetse inimese pere ise on proaktiivne või mitte. Laste aitamise ja toetuse roll on meil kõigil. Ja kas ministeerium peab vajalikuks käivitada ka mingeid täiendavaid pilootprogramme või muid riiklikke sekkumismeetmeid just nimelt riskilaste ja -noorte toetamiseks? Ja kui tõesti selliseid plaane on, siis hea meelega kuulaksime ka, milliseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil hea võimalus kuulata sotsiaalminister Karmen Jollerit vastamas arupärijate küsimustele.

Tere, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed ja head Eesti inimesed! Loen siis küsimused ette ja loen ette ka vastused. Nii on lihtsam. 

"Kui suur on olnud riigi ja kohalike omavalitsuste kogurahastus lastele ja peredele suunatud teenustele viimase viie aasta jooksul ning kuidas see on muutunud võrreldes abivajavate laste arvu kasvuga?" Laste ja perede toetamiseks on viimastel aastatel kasutatud nii riigieelarve kui ka Euroopa Liidu vahendeid. Selle aasta eelarves on laste ja perede programmi eelarve 919,4 miljonit eurot. Siin sees on näiteks elatisabi, vanemahüvitis, vanemapension ja ravikindlustus, peretoetused ning vanemapuhkuse tasud, samuti riiklik perelepitusteenus, lastekaitse, vanemlust toetavad programmid, ohvriabi ja nii edasi. Loen ette ka varasemad viis aastat, ütlen aastaarvu ja summa, miljonites eurodes. 2021 – 772,4, 2022 – 816,6, 2023 – 998,4, 2024 – 932,9, 2025 – 929,5 miljonit eurot. Summad on pisut vähenenud, mitte küll järjepidevalt, aga selle ja eelmise aasta võrdluses, seal on mitu erinevat mõjutegurit. Näiteks sündimus on vähenenud ehk vähem on lapsi, kelle eest toetusi makstakse või muid kulusid tehakse, ja ka vanemahüvitise ülempiiri on muudetud. Nüüd, kohalike omavalitsuste sotsiaalkaitsekulud laste ja perede teenustele olid sellised. Jälle ütlen aastaarvu ja miljonites eurodes summa: 2021 – 61,3, 2022 – 81,5, 2023 – 71,7, 2024 – 66,7, 2025 – 74,9 miljonit eurot. Siia kuuluvad näiteks puudega lapse lapsehoiuteenus, lapse tugiisikuteenus, asendus- ja järelhooldusteenus, turvakoduteenus ja muu perekondade ja laste sotsiaalne kaitse. Abi vajavate laste arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud 11 960-lt 20 159-le. Siin on oluline täpsustada seda, keda me peame abivajajaks. See on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, samuti laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. Oleme viimastel aastatel abivajavate laste varajasse märkamisse oluliselt panustanud. Teadlikkus on tõusnud nii spetsialistide seas kui ka avalikkuses. Suur osa on ka Lasteabi telefonil, kuhu tehakse igal aastal aina rohkem teateid. Kui 2021. aastal tehti 12 855 kõnet, siis eelmisel aastal 21 721 kõnet. Meil ei pruugi olla tingimata abivajajaid lapsi rohkem, aga neid on rohkem ja paremini märgatud. Me oleme neid kaks korda rohkem üles leidnud ja saame ka aidata. 

Küsimus nr 2. "Kas ministeeriumi hinnangul on praegune rahastusmudel ja spetsialistide arv piisav, et tagada õigeaegne ja ennetav tugi? Kas ja milliseid muudatusi ministeerium kavandab?" Nii spetsialiste kui ka raha on igas valdkonnas alati puudu, eriti niivõrd tundlikes valdkondades, nagu seda on lastega seotud valdkonnad. Eelarvelised vahendid on meil loomulikult piiratud ja oleme võtnud väga tugevalt fookuse sellele, et märgata abivajadust võimalikult vara ja probleemide süvenemist ennetada. Samuti töötame selle nimel, et olemasolevad spetsialistid saaksid teha oma tööd võimalikult tõhusalt, tulemuslikult, ja panustada just sinna, kus sellel on suurim mõju. Mõned näited. 2025. aasta jaanuaris jõustunud lastekaitseseaduse muudatused suurendasid lastega töötavate spetsialistide hoolsuskohustust. See tähendab, et lapsi tuleb senisest aktiivsemalt märgata ja abivajadusest varasemast aktiivsemalt teada anda. Järgmisel kuul jõuavad Riigikokku ka järgmised lastekaitseseaduse muudatused. Väga loodan, et te toetate neid. Need on kavandatud jõustuma järgmise aasta jaanuarist. Nendega me muudame kohaliku tasandi lastekaitsetöö paindlikumaks ja täpsustame erispetsialistide rolle, et lastekaitsetöötajate aeg kuluks rohkem keerukamatele juhtumitele. Alates 2025. aastast oleme piloteerinud ka juhtumikorralduse mudelit "Turvalisuse märgid". Selle keskmes on laps ja pere ning omavalitsuste tagasiside. Omavalitsuste tagasiside on olnud väga positiivne. Me laiendame seda ka järgmise etapina järgmisel aastal. Samal ajal valmistame ette ka rehabilitatsioonisüsteemi muudatusi, et vähendada dubleerimist ja bürokraatiat ning kasutada spetsialistide aega tõhusamalt laste ja perede toetamiseks. Sama oluline on spetsialistide järjepidev koolitamine, et nad oskaksid toetada kompleksvajadusega lapsi ja teha paremini valdkondadeülest koostööd.

Küsimus nr 3. "Milliseid samme on astutud, et vältida olukorda, kus riskipered liiguvad killustatult erinevate teenuste vahel ning abi katkeb või hilineb? Kuidas on Eestis korraldatud juhtumikorraldus perede puhul, kes vajavad samaaegselt mitut teenust, ning kuidas tagatakse, et perel on üks selge vastutav koordineerija?" Abi vajava lapse ja tema pere juhtumikorraldaja on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Tema hindab lapse ja pere abivajadust, lepib kokku vajalikud sammud ja koordineerib abi seni, kuni seda on vaja. See tähendab, et perel on üks selge vastutav koordineerija. Et abi ei killustuks, oleme loonud andmevahetuslahendusi, mis aitavad abivajadust varem märgata ja tuge pakkuda ennetavalt. Näiteks 2023. aasta alguses käivitus puudega laste andmevahetus. See annab kohalikele omavalitsustele infot laste kohta, kellele on taotletud puude raskusastet, et lastekaitsetöötaja saaks perega varem ühendust võtta. 2025. aasta lõpus käivitus järgmine etapp terviklikust sündmusteenusest, mis võimaldab automaatset infovahetust tervise- ja sotsiaalvaldkonna vahel, et pere abini oleks lihtsam ja kiirem. Praegu toimub see püsivat tuge vajavate laste puhul, kellel on diagnoositud näiteks mõlema silma pimedus, Downi sündroom, Retti sündroom või mõni muu keeruline haigus või ka vaimne alaareng. Nende lahenduste toimimist jälgime edaspidi ka statistika abil, et vaadata, kuidas tugi päriselt laste ja peredeni jõuab. 

Küsimus nr 4. "Kas ja millisel määral on kavandatud lähiaastatel suurendada riiklikku rahastust laste ja perede tugiteenustele ning ennetustööle?" "Heaolu arengukava 2023–2030" järgi pöörame laste ja perede poliitikas rohkem tähelepanu ennetusele ja varajasele sekkumisele. Selleks kasutame lisaks riigieelarvele ka Euroopa Liidu vahendeid ja muid välisfonde. Hea näide on ennetus- ja peretöökeskuste mudel nimega Perepesa. Ma arvan, et see on paljudele siinsetest inimestest tuttav. See aitab parandada laste ja perede teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust kohalikes omavalitsustes. 2026. aastaks tegutseb üle Eesti 11 Perepesa keskust ning eesmärk on avada neid ka piirkondades, kus neid veel ei ole. Lisaks pakume lapsevanematele tõenduspõhiseid vanemlusprogramme ning arendame Euroopa Sotsiaalfondi toel aastatel 2025–2028 uusi sekkumisi mitmekülgse abivajadusega lastele. Näiteks on selline programm nagu "Cool Kids", et vähendada stigmatiseeritust abivajajate laste puhul. Samuti oleme lihtsustanud erivajadustega laste abivahendite kättesaamist. Alates 1. septembrist 2025 saavad lapsed abivahendeid 90%-lise riigipoolse soodustusega ja selleks ei ole enam vaja eelnevalt taotleda puuet ehk vähendasime bürokraatiat, ka vähenenud töövõimet ei ole vaja taotleda. Lastele mõeldud rehabilitatsiooniteenuse eelarve tõuseb, 2026. aastal on see 13,1 miljonit eurot ja 2029. aastal 17,3 miljonit eurot. 

Järgmine, viies küsimus. "Millised on peamised piirkondlikud erinevused teenuste kättesaadavuses ning ooteaegades, eriti maapiirkondades? Kuidas toetab riik väiksema võimekusega omavalitsusi, et tagada lastele ja peredele võrdsemad võimalused abi saamiseks, sõltumata elukohast?" Suuremates kohalikes omavalitsustes ja keskustes on teenuste maht suurem, rohkem teenusepakkujaid ja rohkem spetsialiste kui väiksemates. Tõesti, möönan, ebavõrdsus on olemas. Riik omalt poolt toetab seda, et igal omavalitsusel ja piirkonnal oleks parem ülevaade oma laste ja perede vajadustest ning olemasolevatest teenustest. Nii on võimalik näha, millised vajadused on katmata ja kus abi ei jõua inimesteni piisavalt hästi. 

Kuues küsimus. "Milliseid samme plaanib ministeerium astuda koostöös kohalike omavalitsuste, koolide ja kogukondadega, et parandada valdkondadevahelist koostööd ning vältida laste ja noorte süsteemist väljalangemist?" 2025. aastal jõustunud lastekaitseseaduse muudatustega ajakohastasime laste isikuandmete töötlemise reegleid ja laiendasime kõrgendatud hoolsuskohustusega spetsialistide ringi. Spetsialistidele on koostatud ka juhendmaterjalid, mis aitavad lapse abivajadust paremini märgata ja annavad selgemad suunised teavitamiseks. Täiendavad seadusemuudatused täpsustavad veelgi lastekaitsetöötajate ülesandeid ja eri valdkondade rolle abivajava lapse toetamisel. See aitab parandada valdkondadevahelist koostööd ja vähendada olukordi, kus laps või noor jääb süsteemide vahele. Koostööd toetab ka valdkonnaülene ennetusnõukogu, mille ülesanne on juhtida ennetust tervikuna ja parandada ministeeriumide ning teiste partnerite koostööd, sealhulgas lastekaitsepoliitikas. Seda omakorda toetab niinimetatud noortegarantii, mida koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja mille kaudu pakutakse abi vajavatele noortele sihitud teenuseid. Alates 1. septembrist 2025 jõustunud õpikohustuse reform laiendas tähelepanu ka neile lastele, kes õpikohustust ei täida. Aastatel 2024–2025 on sellesse teenusesse kaasatud ligi 3000 noort üle Eesti, neist umbes 30% on ka alaealised. 

Seitsmes küsimus. "Kas ministeerium peab vajalikuks käivitada täiendavaid pilootprogramme või riiklikke sekkumismeetmeid riskilaste ja -noorte toetamiseks? Kui jah, siis milliseid?" Loomulikult peame seda vajalikuks ja juba arendame ja katsetame mitmeid uusi lahendusi. 2026. aastal piloteerime programme "Triple P for Baby" ja "Triple P Online for Baby" ning mooduli "Investeeri mängu" lapsevanematele, kelle lastel esineb ATH-ga seotud käitumisraskusi. Eesmärk on pakkuda abi võimalikult varakult ja toetada nii last kui ka vanemat. Juhtumite puhul, kus lapse olukord vajab lastekaitse sekkumist ja mitme osapoole koostööd, arendame edasi "Turvalisuse märkide" mudelit. Selle eesmärk on ühtlustada juhtumikorraldust ja hoida fookuses ka lapse turvalisust. Mudelit piloteeritakse aastatel 2025–2027 kuues omavalitsuses: Tallinn, Tartu, Viljandi vald, Saaremaa vald, Saue ja Tori vald. 2025. aastal alustasime ka ärevushäire riskiga lastele mõeldud programmi "Cool Kids", mida ma juba korra mainisin, katseprojektiga. 2026. aastal on plaanis käivitada logopeedilised sekkumised. Inglise keeles "It Takes Two to Talk" ehk on vaja kahte inimest, et rääkida, ja "More Than Words". Need programmid loomulikult eestindatakse. Siin on lihtsalt võetud rahvusvaheliste sekkumiste pealt eeskuju. Kõigi nende pilootide ühine eesmärk on tugevdada ennetust, parandada abi kättesaadavust ning pakkuda lastele ja peredele võimalikult head abi. Aitäh küsimuste eest! Kui on täiendavaid küsimusi, siis olen valmis vastama. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud sotsiaalminister! Kas te peate õigeks olukorda, kus lapse ja noore võimalus abi saada sõltub liiga sageli tema elukohast, pere toimetulekust või kohaliku omavalitsuse suutlikkusest? Mida kavatseb siis teha siin valitsus ja mida kavatsete teha teie sotsiaalministrina, et seda ebavõrdsust vähendada? See on üks küsimuse pool. 

Aga teine veel: milliseid konkreetseid samme olete teie sotsiaalministrina viimase aasta jooksul astunud selleks, et ükski abivajav laps või noor ei jääks vajaliku vaimse tervise toe, rehabilitatsiooni-, tugiisiku- või lastekaitseteenuseta pelgalt seetõttu, et tema omavalitsuses puudub selleks raha või võimekus? Kaks küsimust ühes. 

Aitäh! Ma arvan, et see esimene küsimus oli retooriline. Loomulikult ma ei pea õigeks seda, et lapse abisaamise võimalused sõltuvad toimetulekust, elukohast, KOV-i suutlikkusest ja nii edasi. Selline vahetu abi lapsele sõltub tõepoolest kohalikust omavalitsusest. Mida me riigi poolt teeme, on siis see, et me võimestame nii palju kui võimalik neid kohalikke omavalitsusi, anname ülevaate näiteks sellest, millised teenused on olemas, ma ei tea, naabervaldades, juhendame erinevate teenuste rajamisel ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei ole kindel, minu teada ei ole Eestis kohalikku omavalitsust, kus lastekaitsega ei tegeletaks. Kui te tõesti teate sellist, siis ma olen tänulik info eest, aga ma olen täiesti veendunud, et me nii kaugele oleme küll arenenud, et lastekaitse on igal pool olemas. 

Ja mida ma olen ise teinud vaimse tervise, rehabilitatsiooni, tugiisikute ja nii edasi heaks? Tugiisikute puhul on jällegi see teenus ikkagi kohaliku omavalitsuse koordineerida. Siin ministeerium käske ja keelde ei anna, küll aga ma rõhutan seda, et tugiisikuteenus ei sõltu diagnoosist. Olen kohanud probleemi, kus lapse lähedased või lapse pere räägib, et kohaliku omavalitsuse esindaja nõuab, et käiakse kindlasti näiteks psühhiaatri vastuvõtul, enne kui laps saab tugiisikuteenust, isegi seda juhul, kui Rajaleidja keskus on öelnud, et seda teenust laps vajab. Siin ma rõhutan üle: ükski teenus, selline teenus ei sõltu diagnoosist. 

Mis puutub rehabilitatsiooniteenustesse, siis oleme alustanud rehabilitatsiooniteenuste reformiga, see on juba jõudnud eelmisel nädalal ka kooskõlastusringidele. Mõte ongi siis selles, et rehabilitatsiooniteenus, esiteks, ta peab olema kvaliteetne ja sihitatud. Siiani on olnud need teenused, jällegi sõltunud teenusepakkujast, piirkonnast, sellest, kes on kättesaadav. On olnud näiteid, kus näiteks logopeedilise murega lapsele on pakutud ujumist, selle asemel et pakkuda logopeedi. See ei ole aktsepteeritav. Ehk et uus reform eeldab seda, et teenus on personaalne, ja vaadatakse, milliseid teenuseid siis konkreetne laps, aga ka täiskasvanu vajab, mitte ei püüta seda last või täiskasvanut sobitada olemasolevatesse teenustesse. See on siis üks asi. Teine asi, teenusele seatakse eesmärgid ja sihid ja eeldatakse, et siis ka perekond ise panustab, lapse puhul kindlasti pere ja täiskasvanute puhul ka siis see inimene ise. Ehk kui tuua jälle logopeedinäide, siis kui logopeed annab harjutused, tuleb neid harjutusi kodus ka teha. Siin on ka nagu kõikides olukordades, ka arsti puhul, kui ikkagi arst kirjutab rohu, tuleb ravimit võtta. Samamoodi  rehabilitatsiooniteenusel on konkreetne eesmärk ja selle eesmärgi täitmise nimel siis tehakse koostööd rehabilitatsioonimeeskonnaga. Teenusel on ka algus ja lõpp. Teenused ei ole igavesed. Kui selgub, et see teenusevajadus püsib, siis loomulikult teenusega jätkatakse, aga teenust ei osutata lihtsalt teenuse osutamise pärast. Seal on sellised nagu põhimõttelised muudatused. Ja kõige suurem muudatus on vast see, et teenus läheb üle Tervisekassa koordineerimisele. Sellega seoses ongi tehtud ka need kvaliteedi ja kõik need hinnastamise muutused. Hinnastamise muutus siis selles mõttes, et vaadatakse üle, et need oleksid ka adekvaatse hinnaga nii teenusepakkujale kui ka siis Tervisekassale. Tervisekassa ei hakka neid teenuseid pakkuma mitte raviraha eest, aga siis sama raha eest, mille eest neid praegugi pakutakse, lihtsalt see suunatakse ümber. 

Kui rääkida vaimsest tervisest, siis mina väga tänan eriti noorte ja laste vaimse tervise probleemide tõstatamise eest oma kolleegi Signe Riisalot. Mina arstina olin selle teemaga loomulikult ammu kursis. Pandeemia ajal vaimse tervise mured eskaleerusid, kuna isolatsioon, eriti lastel ja noortel, mõjutas vaimset tervist tugevalt. Signe Riisalo aastal 2020 hakkas esimese ministrina täiesti suunatult tegelema just laste ja noorte vaimse tervisega. Selle aja jooksul, nüüd siis täna läheb juba kuues aasta, on siis töötatud välja astmelise abi mudel, mis tähendab seda, et mitte kõik vaimse tervise muredega inimesed ei pea jõudma kohe psühhiaatri juurde, vaid sekkuda tuleb võimalikult vara. Luuakse sellised spetsialistide astmed, kus õpetatakse erinevad spetsialistid välja märkama ja ka esmaselt nõustama lihtsamate murede korral ja aru saama, millal tuleb edasi suunata järgmisele astmele ja nii edasi, kuni lõpuks tõepoolest psühhiaatrini peaksid jõudma ikkagi need lapsed ja täiskasvanud, kes kõige rohkem abi vajavad ja kes allpool abi ei ole saanud. Täna on niimoodi, et psühhiaatri juurde saatekirja ei ole vaja ja seetõttu on psühhiaatrid, eriti lastepsühhiaatrid, äärmiselt ülekoormatud. ATH diagnoosimise arv on tõusnud, mis tähendab, et ka nagu nõudlus on suurenenud. Seetõttu just, nagu ma enne ka mainisin, ATH-ga lastele ja nendele peredele luuakse eraldi teenused, aga siis, et nüüd kõige keerulisemas olukorras lapsed ja noored jõuaksid psühhiaatri juurde, uuest aastast pääseb psühhiaatri juurde läbi e-konsultatsiooni. Tegelikult, ma perearstina kinnitan, on väga palju vaimse tervise muresid ka lastel, mis on lahendatavad ka perearsti juures. Ja tegelikult, mis puudutab üldse laste vaimset tervist, siis kõige suuremat rolli mängib seal keskkond ehk pere ja kool. Tähtis on toetada peresid, mainisin Perepesa, aga ka erinevaid vanemlusprogramme, mis on mõeldud nii kooliealiste laste vanematele kui väikeste laste vanematele, erinevaid tugigruppe. See on olnud viimase viie aasta töö, et see üldse on jõudnud nii kaugele. Ma väga tänan oma kolleegi, kes võttis selle oma südameasjaks ja on vedanud seda sellest ajast.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! Puudulik või katkendlik varajane tugi suurendab ka õigusrikkumiste riski. Ma olen ka teile esitanud ühe kirjaliku küsimuse seoses, tõepoolest, noorte väga raskete kuritegudega, mis on viimastel aastatel esile kerkinud, mitte ühekordse näitena, vaid kahetsusväärselt juba mitmes väga räige näide. Te toote küll välja väga palju erinevaid meetmeid, väga palju programme – kõike justkui on. Aga ma küsin teie hinnangut, et kui te olete enda majas ja ise sellele kõigele vaatate, siis mis meil puudu on või mis on see, mille tõttu me ikkagi ei jõua nende noorteni, kellel tihtipeale on mingisugune taust, miks nad on kujunenud selliseks, nagu nad on kujunenud. Miks me ei jõua nendeni õigel ajal?

Aitäh küsimuse eest! Mind on samamoodi šokeerinud need kuriteod nagu kõiki teisi ja see on tõesti väga suur mure mul ka. Kui ma räägin, et laste vaimse tervise abile on viimased viis aastat mõeldud süsteemselt, siis need noored kindlasti ei mahu sellesse aega, kuna nende lapsepõlv, mil neid oleks tulnud ka vaimse tervise osas oluliselt rohkem aidata, jääb, ma arvan, 10 või 15 aasta taguse aja taha. Te ise ka mainisite, et nendel lastel on taust, ja see on täiesti tõsi. 

Kui nüüd rääkida laste arengupsühholoogiast, siis on kindlad arenguetapid lapsel, alates imikueast kuni lõpuks täiskasvanuni välja. Ja sõltub sellest, millises arenguetapis on tekkinud mingisugune psühhotrauma. See võib olla näiteks ilmajäetus vanemlikust hoolest, mis võib olla ka täiesti edukate ja jõukate perede probleem. See võib olla vanemate alkoholism, perevägivald, seksuaalne väärkohtlemine ja nii edasi. Mida varasemas etapis on toimunud sellised teod, selline lapse traumeerimine, seda sügavam on kahjustus, mis tekib. Ja kui me räägime, miks me ei märka või miks me ei näe, siis see mure ei ole tegelikult mitte ainult Eestis, see on igal pool, see on üle maailma. Lastepsühhiaatria ja laste arengupsühholoogia hakkasid tänapäevases mõistes arenema alles 1990. aastatel. Nii et see on suhteliselt uus teadus. Ega siin ei olegi häid ja õigeid lahendusi. 

Lastekaitsjad ise on öelnud – see on olnud hüpotees, mitte kindlasti kindel väide –, et nende hinnangul on neile jõudnud – mitte isegi lastekaitsjad, vaid tugipered ja kasupered – lapsed liiga hilja, püütakse liiga kaua hoida last perega kontaktis. Kuidas leida see tasakaal selle vahel, kus lapsevanema käitumine või see keskkond, kus laps elab, on niivõrd kahjustav, et ta tuleks juba sealt ära võtta? Ja kui kaua hoida ja säilitada suhet lapsevanemaga? See tasakaal on õhkõrn ja habras ja seda on väga raske hinnata, millal oleks õige aeg see sekkumine teha. Võib-olla tõesti tuleks varem sekkuda. Aga eks me siin järjest areneme kõik koos kogu maailmaga, koos ka väga edukate Skandinaavia riikidega.

Väga soovitan raamatut, mida ma loen praegu. Nüüd mul ei tule meelde. Per Isdal on selle autor, ta on Norra üks psühholoog, kes tegeleb – "Vägivalla nägu" oli vist selle pealkiri – vägivaldsete inimeste nõustamisega. Ta analüüsib väga põhjalikult seda, miks vägivald tekib. Seal, ma arvan, on vastus ka sellele küsimusele, miks ta tekib. Lapse kasvatamine vajab kogu küla ja kui küla märkab, siis on hästi, kui küla ei märka, siis on halvasti. See küla ei ole siis mitte ainult kohalik kogukond, vaid ka kõik need lastekaitsetöötajad ja nii edasi, aga eelkõige kohalik kogukond, kes peaks ka sõna sekka ütlema, kui nad midagi märkavad, midagi kahtlast, peaksid pöörduma lastekaitsesse või kuhu iganes.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Teie jutuga jõudsite just parasjagu sinnamaale, mille kohta ma küsida tahtsin. Jah, ikka on aastaid räägitud sellest, kust see lapsevanem oma lapsele või laps saab selle esmase kontakti ja kuhu tal üldse pöörduja tuleb. Ma mäletan, see oli vist neli-viis aastat tagasi, kui oli ikka juttu hariduse valdkonna linkimisest sinna sotsiaalvaldkonna juurde, ka tervis muidugi, tervise valdkond. Kõik need arutelud viisid sinna, et see esimene uks, kuhu võiks ju pöörduda, mitte ei peaks taga otsima erinevaid institutsioone, asutusi jne, on kohalik omavalitsus tõesti. See võimekus võib olla erinev, aga see esimene uks, kuhu pöördutakse, peaks olema kohalik omavalitsus. Seal on juba küsimus sotsiaaltöötajas, lastekaitsetöötajas, võib-olla ka koolis, eks ju, kust tuleb see esimene sisend, kuhu siis laps või lapsevanem suunata. Kuidas see asi nüüd toimib? Sellest on aastaid räägitud.

Aitäh! Minu soovitus on ikkagi see, et me ei jääks ... Nagu ma just ütlesin, tegelikult kõige olulisem on see, et need märkajad, kes on lapsele kõige lähemal, on see siis õpetaja või naaber, inimene tänavalt, kes iganes märkab, peavad tegutsema. Psühholoogidel on üks väga-väga hea lause ja see on: "Vägivald armastab vaikust." Kui ma olen vait, siis ma ei tegele, siis on kõik justkui korras, aga tegelikult just siis probleemid algavadki. 

Kõige universaalsem pöördumiskoht on laste abi. 116111 on selle telefoni number, kuhu võivad pöörduda nii lapsed kui ka kõik täiskasvanud, kellel on mure laste toimetuleku ja heaolu pärast. Ja lapsed üsna hästi juba teavad seda numbrit. See number on üleval ka koolides. Nagu näitab ka statistika, et nende aastate jooksul, mis meil on olnud see telefon kasutusel, on pöördumiste arv kasvanud kahekordseks. Väga paljud pöördujad ongi lapsed ise ja nad saavadki sealtkaudu abi. 

Kui nüüd on juba kokkupuude kuritegevusega olnud, on kuriteo ohver, siis on Eesti tegelikult selles mõttes unikaalne riik, et meil on ohvriabisüsteem riiklikult rahastatud. Teistes riikides on see üldiselt MTÜ-de teema ja projektide teema, aga Eestis on riiklik rahastus olemas ohvriabisüsteemil. Ohvriabisüsteemis tegeldakse lapsega, aga ka täiskasvanuga väga professionaalsel tasandil, sest kuriteo ohvreid ja üldse selliseid psühhotraumaga inimesi tegelikult tavaliselt psühholoogid ei oskagi väga hästi aidata. See peab olema eriline lähenemine ja eriline lähenemisviis, mida oskavad need psühholoogid, kes on tööl ohvriabisüsteemis. 

Loomulikult ka kõik kohalikud omavalitsused ja nii edasi. Ma arvan, et aastate jooksul on ka kohalike omavalitsuste võimekus kasvanud. Inimesed on targemaks saanud, juba üldine avalikkus on targemaks saanud, sest teemat on ka meedias päris palju lahatud. Lisaks ka needsamad vanemluse koolitused on olemas veebiversioonina ja artiklitena meedias, sageli täiesti ilma maksumüürita. 

Neid võimalusi on. Kes vähegi tahab, see õpib oma last tundma ja õpib temaga käituma mittetraumeerival moel. Kes ei taha, ei suuda, nende puhul peaks tõesti keegi väljastpoolt märkama ja appi tulema sellele lapsele.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Väga mitmetes juba vastustes te olete jõudnud päris lähedale sellele, mis puudutabki ka huviharidust ja seda aega, mis jääb lapsel peale kooli, ja siis seda aega, mis jääb temal kodust välja. Mul on küsimus just sellest vaatest, mis puudutab ka kuritegevust, mis puudutab vaimset tervist, mis puudutab seda eeskuju, emalikku või isalikku eeskuju, mida sageli saadakse just huviringidest, mida sageli saadakse huviringide juhendajatelt. Mul on küsimus, kas Sotsiaalministeeriumil, kui me räägime just abivajavate laste ja noorte toetamise kohta, on olnud ka mingeid kokkupuuteid näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumiga või Kultuuriministeeriumiga just ka seal selle sotsiaalse poole sissetoomise läbi, et aidata ka neid lapsi, kes võib-olla ei ole leidnud endale seda õiget huviringi. Aga ma saan aru, et see on väga oluline ka sotsiaalses ja tervise vaates.

Aitäh! Sellega tegelevad meil tõepoolest kultuuriminister ning haridus- ja teadusminister ja nad täitsa suhtlevad omavahel sel teemal. See on päris aktiivne suhtlus olnud viimasel ajal. Ma arvan, et nemad oskavad nende konkreetsete asjade kohta natuke paremini rääkida kui mina. 

Aga mis puutub aega pärast kooli, siis perearstina ma tegin ju ka laste vastuvõtte. Perearsti juures peaksid käima viienda ja üheksanda klassi lapsed. Väga sageli nad ei tule ja me peame vanemaid väga pikalt veenma, et laps päriselt ka peaks tulema. Eriti viienda klassi, aga ka üheksanda klassi vastuvõttudel tulevad välja väga sageli vaimse tervise mured lastel. Päris tihti neid muresid vanemad ei tea. Ja üks muster, mida mina olen tähele pannud – ja seda ei ole mitte ainult mina tähele pannud, see on tegelikult täiesti inimlikult mõistetav ja ka teaduslike uuringutega tõestatud –, on see, et need lapsed, kellel on vaimse tervise mure, nendel sageli, mitte alati, aga sageli, on see, et neil ei toimu peresisest suhtlust. Väga minimaalne, tullakse koolist, töölt koju, minnakse oma tuppa, igaühel oma ekraan – kõik. Isegi õhtust ei sööda koos. Sellepärast on paljud psühholoogid soovitanud alustada sellest, et pered sööksid ühiselt õhtust, võib-olla 15–20 minutit. Selle aja jooksul jõutakse rääkida enamus päevast ära. Loomulikult, selleks ajaks tasub kõrvale panna kõik ekraanid ja rääkida sisulistest asjadest. Väga sageli, kui lapselt küsida, kuidas sul koolis läks, ta vastab: hästi. See on nagu justkui, ja kui hinded on ka korras, siis justkui ongi kõik hästi, laps käib ju oma huviringides ja nii edasi. Sageli ka laste need huviringid, osad, mitte küll alati ka jõukad inimesed, aga sellised hoolsad lapsevanemad panevad last, tahavad arendada, isegi liiga paljudesse huviringidesse. Sellist vaba aega ja igavust peab ka lapsel olema. Ei ole niimoodi, et kõik aeg peab olema täidetud. Muidu ta ei õpi iseendaga elama ega rahu tegema. Ja peab olema seda aega, kus vähemalt teadlaste sõnul 10–15 minutit päevas vähemalt nädala sees, nädalavahetustel pikemalt, seda hetke, kui sa istud lapsega maha, arutad, mis päeval juhtus, on sul mingeid mõtteid, või lihtsalt midagi, ma ei tea, vaata, kui ilus arhitektuur on või mida iganes. 

Laps vajab sedasama eeskuju. Sa ütlesid, et seda saab huviringidest, aga see peab tulema ikkagi kodust ka. Ja tõesti, kui ei ole kodus seda tuge, siis huviring on tõesti asendamatu koht, ma arvan, selle lapse jaoks. Või ka noortekeskused. Paljud kohalikud omavalitsused pakuvad täiesti tasuta erinevaid noortekeskusi, huviringe, huvitegevusi. Ei peagi alati raha eest. Meil on ka väga ägedad matkarajad, erinevad tegevused, mida saab teha väljas või siis istuda ja mängida lauamänge. Mina lapsena ise tegin lauamänge kusjuures. Lihtsalt see igavus tekitas loomingulisust. Seda aega koos oma lastega, seda ei asenda mitte ükski asi maailmas, mitte ükski huviring, mitte ükski õpetaja, mitte ükski arst, psühhiaater, mitte keegi ei asenda seda.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te ise ka ütlesite, et ebavõrdsus on tõepoolest olemas Eesti erinevate omavalitsuste vahel – kes kaugemal, kes lähemal Tallinnale. Seejärel te ka kirjeldasite, et riik aitab sellega, et ta annab ülevaate, milliseid teenuseid kohapeal on ja milliseid ei ole. Jah, aga kogu austuse juures, mulle tundub, et sellest ülevaatest lihtsalt, pelgalt ei piisa. Te küll mainisite Perepesa, mis on tõesti väga positiivne algatus, see on meil Valga vallas ka. Nüüd, sel suvel saab see loodetavasti käima ja tõepoolest, seal on suured lootused. See on hästi tore algatus. Aga kas te võiksite veel midagi praktilist nimetada, millised asjad ja tegevused just väiksematest kohtadest pärit lastele ja noortele on mõeldud, näiteks Valgamaal või laiemalt Kagu-Eestis?

Aitäh! Loomulikult, kui ma rääkisin sellest, et näiteks antakse ülevaade teenustest enda vallas ja piirkonnas ja ümberringi, siis see ei ole ju ainuke asi, mida riik teeb. Me ju kõik teame seda. Alates seadusandlusest, mida ma ka ette lugesin, kuidas me püüame teha lastekaitsjate tööd lihtsamaks – alates sellest –, lõpetades kohalike omavalitsuste toetamisega ja lõpetades ka sellega, et meil on tegelikult erinevaid programme. Tõite näiteks Perepesa. 

Kohalikud omavalitsused ise sageli, isegi kui need pakkumised tulevad, ei ole aktiivsed nendest kinni haarama, osalema projektides. Meie spetsialistid räägivad, et on kindlad omavalitsused, kes väga aktiivselt rakendavad uusi, erinevaid innovaatilisi lahendusi, mudeleid, kirjutavad projekti ja saavad ka raha taotleda, aga on osa omavalitsusi, kes seda ei tee. Ester, te olete ise hästi tubli kohaliku omavalitsuse poliitik. Ma usun, et teil ka seal Valgamaal, kui te tegutsete … Noh, mulle tundub, et teie olete suhteliselt aktiivne omavalitsus seal, vähemalt selle järgi, mida ma olen ise Valgas näinud. Aga tõesti, kõik ei ole sellised. See sõltub väga palju ikkagi kohalikust omavalitsusest, riik ei hakka midagi peale sundima ega suruma. Loomulikult me reklaamime, selgitame, teeme teabepäevi ja nii edasi. 

Kui nüüd on keegi, kes soovib väga konkreetselt praegu lahti olevate programmide kohta, siis ma pean uurima seda. Ma ei oska nimetada kõiki täpselt. Siin osad olid ka nimetatud, aga kui on soovi, siis me saame saata lühikese ülevaate sellest või kas või mingi veebilehe, kus on kõik kirjas, kust mida taotleda – kui selleks on soovi.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te vastasite pikalt ja põhjalikult sellele, mida täna tehakse, ja kirjeldasite paljuski olukorda. Aga oleme ausad, ega see olukord on ikkagi suhteliselt nukker. Vaatame ühest küljest nii absoluutses vaesuse elavate laste kõrget arvu, vaatame seda teie välja toodud abivajajate laste arvu, vaatame tegelikult ka noorte kõrget tööpuudust ning paneme selle juurde laiema demograafilise olukorra ehk rekordmadala sündimuse. 

Ja sellest tulenevalt mul on teile küsimus: kas te olete valitsuses arutanud või viinud sinna selle ettepaneku sotsiaalministrina, et vähim, mida riik saaks teha ajal, kus lapsed ja noored vajavad tuge, on tagada, et seesama perepoliitika eelarve püsiks kas vähemalt samas nominaalsummas või ideaalis samas proportsioonis riigieelarvega. Ma viitan sellele, et teatavasti tulenevalt laste sündimise vähenemisest järk-järgult ka perepoliitika eelarve tegelikult kahaneb, aga seda olukorras, kus tegelikult murekohti – nii laste vaimse tervise toetamine, üldise toimetuleku toetamine kui ka noorte tööpuudus – on väga palju ja kui tegelikult oleks seda ressurssi vaja. Aitäh!

No ma tooks esiteks NEET-noored ehk need, kes ei tööta ega õpi. See ei ole ainult Eesti probleem, see on kogu arenenud ühiskonna probleem. Ja selle lahendamine on üks suurimaid väljakutseid väga paljudele riikidele. Eesti on siin õnneks ka tegutsema asunud, aga see kuulub rohkem Erkki Keldo valdkonda. Tema oskab võib-olla täpsemalt kirjeldada, mida on tehtud. 

Mis puutub abi vajavatesse lastesse, siis tõepoolest, see number on tõusnud, aga need on need lapsed, kelle abivajadusest me teame. Ei ole alust arvata, et meil on abivajadus selles mõttes suurenenud. Me ei tea seda. Jah, absoluutne vaesus – sellega olen nõus. Siin me oleme toimetulekutoetust tõstnud ja kindlasti vaatame sinna ka edasi. Aga ma arvan, et see on igati positiivne, et see number on tõusnud – just selles mõttes, et me teame neist lastest, meil on parem info ja me saame abi suunata nende lasteni. Pigem on suur probleem see, et kindlasti ka praegu on neid lapsi ja noori, kes vajavad abi, aga kellest riik ei tea ega ka kohalik omavalitsus ei tea mitte midagi. 

Mis puutub perepoliitika eelarvesse, siis see ettepanek on tõepoolest ka meie majas valminud perepoliitika analüüsis. Aga seda, kas seda põhimõtet on võimalik järgida, peab vaatama kogu riigieelarve kontekstis. Aga perepoliitika ja perede toetamine on vähemalt praeguse valitsuse prioriteet küll.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Kahjuks läheb see pilt laste aitamisel või üldse olukorra puhul koolis ja toetamisel tegelikult järjest keerulimaks. Seal on mitmeid põhjuseid. Nagu ka inimarengu aruanne välja tõi ja Eneli Kindsiko seda nüüd ka siin reedeses Postimehes selgelt välja ütleb, see ebavõrdsus koolis kasvab, erinevad vanemad saavad oma lapsi erinevalt toetada erinevates eluetappides. Aga siiski, kui lapse vajadus muutub kriitiliseks, on see siis mingi koolikiusamine või ka mingi muu vaimne probleem, kus soovitakse tuge või kui last tuleb toetada õigel hetkel ja väga kiiresti.

Ma küsin, et kuna teie olete ise ka olnud perearst, professionaalne perearst, siis mis me teeme ikka selle perearstisüsteemiga. Praegu ju perearstile üldse … Rääkimata sellest, et laps saaks kiiresti perearsti juures kas või selle esmakontakti, see ei peagi olema psühholoog või keegi spetsialist, saaks ta või perearstiga silmast silma rääkida.

Esiteks, ma kohe ütlen, et perearst ei ole koolikiusamise lahendus, eks ju. Jah, koolikiusamise lahendus on koolikiusamise lõppemine ja ka kiusaja vajab abi, enamasti siiski. Aga perearstisüsteem on ebaühtlase kvaliteediga, olen nõus, kvaliteeti ühtlustame. Ma viimase paari kuu jooksul olen välja andnud päris mitu määrust ja oleme nüüd ka muutmas seadust. Varsti tuleb välja väljatöötamiskavatsus, mis on suunatud just nimelt perearstiabi kvaliteedi poole. Ma ise olen perearst, lastepsühhiaatriaga tegelenud küll ja veel, saan hakkama oma perearstihariduse baasilt. Lisaks on Tartu Ülikoolis piisavad täienduskoolitused. Mina ei näe, miks perearst ei võiks anda esmast nõu lapsele. Ma ei näe põhjust, miks perearst ei võiks jätkata psühhiaatri poolt alustatud ravi, millest päris paljud perearstid keelduvad. Loomulikult see eeldab, et psühhiaater on raviplaani koostanud adekvaatselt ja andnud perearstile adekvaatsed soovitused, aga see abi peab olema ühtlane. Väga nõus! Selle nimel ma väga jõuliselt olen tegutsenud viimasel ajal. Aitäh!

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel kõigepealt Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Jah, täna, ma arvan, see arutelu näitas, et tegelikult see arusaam ja taju sellest, et mure on, on ühine. Ehk et abivajavate laste hulk on ministri enda hinnangul üle 20 000, mis hõlmab küll mitte ainult absoluutses vaesuses elavaid lapsi, vaid laiemalt erinevate abi- ja mure või tähelepanuvajadusega laste hulka, aga igatahes see on Eesti mõistes ikkagi lubamatult kõrge. Kui ma enne viitasin, et absoluutses vaesuses elab 12 000 last, mis on väiksema sellise maakonnakeskuse jagu, siis 20 000 on juba suurem kui meil vist enamiku maakonnakeskuste elanike arv. Nii et tegelikult tuleb riigil tõsiselt ennast parimas mõttes kokku võtta, et jõuda kõigi nende abivajavate laste ja nende peredeni. 

Mis on meie mure sotsiaaldemokraatide vaates, on tõesti see, et me ainult ei räägiks sellest. Ehk on tore ütelda, et laste ja perede … on prioriteet, aga nii nagu tavatses öelda Reformierakonna enda endine peaminister, siis ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet. See oli siis parafraseering. Tegelikult, kui me vaatame seda eelarvepoolt, mis näitab seda, et laste- ja perepoliitika eelarve nominaalsummas on kahanemas nii sel aastal, järgmisel aastal võrrelduna varasemate aastatega, siis tegelikult see tähendab, et demograafiline kriis, mis on vähendanud sündimust selle võrra, vähendanud ka laste hulka, kes erinevaid toetusi saavad ja vanemahüvitisi, noh, kelle vanemad siis vanemahüvitisi saavad, et seda rahalist ressurssi täna kasutatakse teistes valdkondades. Riigieelarve vaates on mõnes mõttes justkui positiivne asi, näete, laste arv langeb, selle võrra jääb raha üle, aga tegelikult riigi vaates pikas plaanis on see äärmiselt negatiivne trend. Vähim, mis saaks teha, on tõesti teha poliitiline otsus valitsuskabinetis, et need rahalised vahendid, mis on seni kulunud laste- ja perepoliitikale, vähemalt nominaalsummas, ideaalis tegelikult ka proportsioonina riigieelarvest on tagatud sellesama valdkonna heaks. Neid murekohti on palju, mida minister isegi välja tõi, on see vaimse tervise abi täiendava kättesaadavuse parandamine, on see tegelikult erinevad tugiteenused, viidatud juba absoluutses vaesuses elavate laste hulk, kelle rahalises vaates sealt väljatoomine ei ole tegelikult riigile üle jõu käiv ülesanne, aga see eeldab tõesti sellist poliitilist otsustavust ja selgelt sihitud meetmeid, et just nimelt nende perede ja nende toetamiseks. 

Samamoodi viitasin enne laste ja noorte puhul ka järk-järgult kasvavale tööpuudusele. Tõsi, see võib olla rohkem tööministeeriumi valdkonna küsimus, aga tegelikult see, kui noored ei õpi ega tööta, ja me näeme, et nende hulk on tegelikult Eestis küllalt ka  kõrge ja just nimelt noorte tööpuudus on kasvanud võrrelduna veel siin viie-kuue aasta taguse ajaga, kus meil oli see ligi kaks korda madalam. Nii et võib-olla tõesti on see ja tõenäoliselt ongi probleem kogu Euroopa Liidus, aga fakt on see, et Eestis tegelikult varasemalt see noorte tööpuuduse näitaja oli märkimisväärselt madalam. See on ka nüüd viimastel aastatel, tulenevalt ka kuhjunud kriisidest kasvanud. 

Ja need kõik probleemid üksteist ju tegelikult võimendavad. Ehk lapsed, kes jäävad vajaliku abita ja tähelepanuta, nendel on kindlasti rohkem raskusi koolikeskkonnas, hilisemas tööelus. Samamoodi need noored, kes ei leia adekvaatset tegevust õppimise või siis töölkäimise nii-öelda näitel või ajal, nende puhul on paratamatult risk, et nad hakkavad tarbima mingeid mõnuaineid, veetma aega niisama sellises võib-olla mitte kõige asisemas seltskonnas ja paratamatult võtma ette ka selliseid tegevusi, mida me aeg-ajalt leheveergudelt loeme, kus ikkagi noored on radikaliseerunud või kelle arusaam sellisest, ütleme, sotsiaalmeedia või omavahelise videovahetamise võludest ületab oluliselt ühiskonna taluvusläve. Ehk pean silmas tõesti neid julmi ja vägivaldseid juhtumeid. Need kindlasti on erandid, aga neid erandeid on tegelikult paljuski võimendatud just nimelt läbi selle süsteemi. 

Mida rohkem on meil lapsi ja noori, kes jäävad kõrvale koolisüsteemist, kes tulevad vaesusest, kes ei leia sobivat tööd, kelle puhul ei ole piisavalt viidatud õigesti, ma arvan, ka vanemlikku tähelepanu, kahtlemata, aga ka kohaliku omavalitsuse ja riigipoolset märkamist ja suunda, et seda suurem on see risk paratamatult ja see tõenäosus, et nende hulgast kasvavad välja ka mitte alati õiguskuulekad inimesed. Ja nende probleemidega tuleb meil ühiskonnana pärast oluliselt suuremas mahus juba tegeleda.

Nii et julgustan tõesti valitsust ja sotsiaalministrit võtma seda otsustavust ja tegema see vajalik otsus ära veel enne Riigikogu valimisi, et me ei suuna perepoliitika eelarvest rahalisi vahendeid mujale, muude eelarveaukude täiteks, olukorras, kus tegelikult oleme üheaegselt sündimuskriisis, me näeme, et meil on absoluutses vaesuses 12 000 last ja me teame, et abivajavate hulk on veelgi kõrgem, ning nagu viidatud, ka laste ja noorte tööpuudus on kasvutrendis. Ehk tegelikult tuleb need rahalised vahendid suunata nendesamade murekohtade lahendamiseks, võimestamiseks, ning see otsus kindlasti leiab ka parlamendi laiema toetuse. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister lõppsõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti ja nüüd on meil jäänud peale haamrilööki võimalus vabaks mikrofoniks.

Vaba mikrofoni soovi ei ole. Tänane istung on lõppenud.