Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast infotundi Riigikogu istungisaali rõdudelt või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 15. aprilli infotundi. 

Head kolleegid, nii nagu ikka, kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 16 Riigikogu liiget, puudub 85. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ning majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Infotunni reeglid on täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab selle küsimuse raames esitada veel ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab üks Riigikogu liige selle konkreetse küsimuse raames võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on 12 registreeritud küsimust.

Esimene [küsimus] on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on rahandus. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister, ilusat sooja kevadilma teile ja valitsuse liikmetele! Aga meie rahanduse väljavaated ei ole sugugi nii heas optimistlikus meeleolus. Kui ma vaatan Rahandusministeeriumi avaldatud kevadist majandusprognoosi, siis näen, et rahanduse olukord on käest lastud, põhimõtteliselt käest lastud. Sellise tempo jätkumise korral, nagu valitsus on kursiks valinud, ületame me kümne aastaga juba Euroopa [Liidu lubatud riigivõla piiri ehk] 60% [SKP-st].  

Võrreldes sügisese riigi eelarvestrateegiaga – see oli ka üles blufitud, nagu Rahandusministeeriumi esindajad on kinnitanud – on jooksev defitsiit kasvanud miljard eurot kolme aasta peale, prognoositavalt. Härra peaminister, miljard eurot täiendavalt! Nõutuks teeb, et selline majanduse ülestimuleerimine, nagu me näeme ka sellel aastal, ei too kaasa SKP kasvu. SKP kasvu prognoosib valitsus kaks korda väiksemana, rohkem veel kui kaks korda väiksemana, kui on jooksev defitsiit. Samas ka tänasel tehisaruarutelul kuulsin ma üllatusega selle valdkonna ametnikelt, et tegeldakse positiivse eelarve koostamisega lisaeelarvena, sealhulgas selle valdkonna projektidega. 

Minu küsimus teile, härra peaminister: millised on valitsuse võimalikud kavandatavad sammud riigi rahanduse uuesti juhitavaks muutmiseks keskpikas, viie aasta perspektiivis? Sellele ei ole suutnud relevantset vastust anda ei rahandusminister ega suutnud seda varem ka teie. Ma pakun teile nüüd Eesti avalikkuse ees seda võimalust. Nii et kõnetool on teie. Palun, härra peaminister!

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Aitäh, Urmas, ja sullegi kena kevadet! Päike paistab, näha on rõõmu, optimismi. 

Räägime rahandusest. Kõigepealt majanduskasvu prognoosidest, tagantpoolt alustades. 2026. aasta majanduskasvu prognoosid: Luminoril, kes on oma prognoosi nüüd uuendanud, on see 2%, Eesti Pangal 2,8%, Rahandusministeeriumil 2,3%. Nii et eks see sinna 2 ja 3 vahele tuleb. Aga prognoosija elu, ma arvan, ei peaks me praegu keegi kadestama, sest on ikkagi kohutavalt keeruline ülesanne hinnata, milline on maailmas toimuvate sündmuste mõju majanduskasvule. Hormuzi väinas toimuv kindlasti mõjutab seda. Eks see prognoosi tegemine ole mõneti nii, nagu vanasti oli aurukatlal või -seadmel manomeetri vaatamine, kui seier käis üles-alla. 

Mulle jäi kõrva see majanduse ülestimuleerimine. Jah, tõsi, sellel aastal me teeme rekordtempos investeeringuid teedesse, teeme investeeringuid raudteesse ja paljudesse muudesse valdkondadesse. Loomulikult on neid vaja teha, et Eesti inimeste elujärg saaks parem, ühenduvus oleks parem. 

Selle aasta alguses kaotasime teie loodud astmelise tulumaksu ehk maksuküüru. Isamaa, sotside ja Keskerakonna maksuküüru, nemad olid selle loojad, igaks juhuks täpsustan ette ära, enne kui te hakkate seda kellelegi teisele omistama. Selle tulemusena jäi majandusse ligi 800 miljonit [eurot] rohkem. Eesti Panga hinnangul tähendab see umbes 10%-list netopalga tõusu. Nende viimases majandusprognoosis on see ka kirjas. Inimesele tähendab see umbes 10%-list netopalga tõusu. See on päris suur summa. 

Nüüd riigi rahanduse juurde. Ma meenutan, et aastal 2024 me plaanisime või vastuvõetud eelarveseadus nägi ette, et defitsiit pidi olema ligi 3%, veidi alla selle. See jäi umbes 1,7% peale ehk me saime 600 miljoni võrra paremini hakkama. Eelmisel aastal, 2025. aastal oli planeeritud defitsiit 3%, see oli maksimaalne, mis oli reeglite järgi võimalik. Me saime 800–900 miljoni võrra paremini hakkama, tegelik defitsiit oli veidi üle 1% ehk 1,3%. Selleks aastaks on [defitsiidiks] planeeritud 4,5%. Uus Rahandusministeeriumi kevadprognoos, mis on kindlasti konservatiivne, juba näitab, et see defitsiit [tuleb] veidi väiksem, nende prognoos on, et see on 4,3%. Järgmiseks aastaks on nad prognoosis defitsiidi määra tõstnud 4,9% peale. See indikeerib seda, et sinna on juurde pandud erinevaid kulutusi ja erinevaid ümbertõstmisi. Selleks, et see raamidesse saada, tuleb järgmisel aastal vähendada kulutusi, see on klaar, ja teiseks tuleb vaadata üle kõik need tegevused, millega me tegeleme. Aga sellest saan ma teile kohe pikemalt rääkida.

Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Härra peaminister, muidugi tuleb järgmisel aastal tööle hakata. Täiesti nõus teiega! Ja teie head nõuanded on alati teretulnud. Ma arvan, et praegu on olukord nii kehv, et ma prognoosin – ma olen rääkinud ka meie rahandusekspertidega –, et meil ei ole ilmselt ka järgmisel aastal negatiivsest lisaeelarvest pääsu. Arukas oleks see teha – ma olen teinud selle ettepaneku Isamaa poolt – juba sellel aastal, mitte [saata] signaale positiivse eelarve kohta. Ma ei saanud teilt vastust, välja arvatud see, et järgmisel aastal tuleb tööle hakata. Härra peaminister, ma luban, et see peaministri antud ülesanne saab täidetud. 

Teine küsimus puudutab rahanduse väljavaateid keerukas olukorras, milles on energeetika. Nimelt, samm-sammult on teie valitsus Eesti energiajulgeolekut, ka põlevkiviressursil [põhinevat] julgeolekut halvendanud. Omaette otsused olid need, millega anti vargsi ära riigi põlevkivikaevandused, ainult Estonia kaevandus on jäänud Enefiti kontrolli alla. Need on väga tõsised pikaaegsed otsused, mis te olete langetanud. 

Aga minu küsimus on konkreetne. Härra peaminister, rääkige palun avalikkusele ja kinnitage või lükake ümber, kas Kliimaministeerium on esitanud valitsuskabinetile arutamiseks memorandumi elektrituruseaduse muutmise kohta, millega kavatsetakse Auveres toimuv elektritootmine 2028. aastast regulatiivselt turult kõrvaldada, juba juriidilisel alusel, ja lülitada see [elektrijaam] niinimetatud passiivsesse strateegilisse reservi. Kas see informatsioon vastab tõele? Millised on Vabariigi Valitsuse kavatsused põlevkivienergeetika turul [jätkamise] võimaldamise või mittevõimaldamise kohta? Kas selline valitsuskabineti initsiatiiv eksisteerib?

Aitäh, hea küsija! Siin oli mitu asja. Kõigepealt, mulle tundus, et te võib-olla ei tabanud selle asja üdi. Ma püüan siis seda veel kord selgitada. Me suutsime kriiside kiuste, kõikide keeruliste olukordade, majanduse jahenemise ja sõja mõjude kiuste nii 2024. aastal – pange tähele! – kui ka 2025. aastal toimetada 600, 800, 900 miljonit kokku hoides. Suudame [kokku hoida] ka sellel aastal ja teeme ka sellise eelarve, et järgmisel aastal püsib see kenasti raamides. Nii et kui te arvate, et töö algab järgmisel aastal, siis te eksite sügavalt. Kogu selle kriisiaja oleme hoolega toimetanud, vastutustundlikult rahaga ringi käinud. Ka majandus on pöördunud kasvule, mis on meie jaoks oluline. Osaliselt põhjustas seda kindlasti see, et tulumaksu alandati, kaotades ära teie loodud ebaõiglane, keskmist tööinimest kõrgemalt maksustav astmeline tulumaks. Nii et jah, ma arvan, et te võite unistada, et lähete jälle tööinimese raha kallale, aga me kindlasti astume sellele vastu nii palju, kui on võimalik. (Naer saalis.) Seda esiteks. 

Teiseks, Auvere turult äratoomine. Ma ei tea, millest need jutud teil tulevad. On isegi selline sait nagu kasauvereonkatki.ee. Auvere probleem üldiselt on see, et ta ei tööta, ja kui ta töötab, siis ta pakub nii kallist energiat, et seda keegi väga ei taha. Miks Eestis on energia hind alla tulnud? Sellepärast, et me oleme [hakanud kasutama] taastuva energia allikaid päikest ja tuult. Seda teab iga toimetus. Kui küsitakse, miks hind ei ole alla tulnud või miks hind on kõrge, pannakse uudise lõppu kirja: sest päikest ja tuult ei ole. Kui hind aga alla tuleb, siis on olnud päikest ja tuult. Ma saan aru, et teie maailmavaatega ei lähe taastuvenergeetika kokku, te arvate, et kogu asja üdi ja elu mõte on põlevkivis. Ei! Aga põlevkivijaamad on seni reservis, kuni neid vaja on. Seni püsivad nad reservis, samamoodi on olemas Auvere. Nii et sellist arutelu, sellist memorandumit ja sellist ettepanekut ei ole olnud. [Ma loodan, et] te ikka nüüd [mu juttu] tähele panete. Kuulake, ärge samal ajal lobisege. Teiseks tulevad juurde uued gaasijaamad, mis tagavad juhitavad võimsused. Nii et taastuv energia toob hinna alla, seda on rohkem vaja, kõik muu on seni reservis. Sellist ettepanekut, nagu te kirjeldasite, ei ole siin kõrval istuv energeetika- ja keskkonnaminister meile teinud. Aga ütleme nii, et see ilmselt ei takista teil seda väitmast. 

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

See oli küll hästi libe vastus, et ettepanekut ei ole tehtud. Urmas küsis ju, kas seda memo on. 

Siin oli mitu väga huvitavat juttu, mida ma tahaksin adresseerida. Valitsus püsib eelarveraamistikus – see on küll huumor. Valitsus on viimasel viiel aastal kulutanud nii palju raha, mida tegelikult pole, et meie riigivõlg on Reformierakonna ajal kahekordistunud. Reformierakonna ajal on riigivõlg kahekordistunud! Ja teie prognoos, Rahandusministeeriumi prognoos on, et järgmise nelja aasta jooksul see veel omakorda kahekordistub. 

Te rääkisite, et prognoosida on raske ja see on keeruline. No ei ole väga raske, teil on ilus mudel. Kui EKRE oli valitsuses, siis prognoositi liiga pessimistlikult. Prognoosiviga oli peaaegu neli punkti tegeliku kasvu kahjuks ja selle tõttu näidati eelarvet ligi 500 miljoni euro võrra [väiksemana]. Nii kui Reformierakond valitsusse sai, hakkasid tulema optimistlikud prognoosid, 4,5%, 3,5%, ja igal aastal sai selle tõttu eelarvesse prognoosida kulusid 600–500 miljoni euro võrra rohkem, aga tegelikku kasvu ei tulnud nii palju ja seda raha ka ei tulnud nii palju ning selle tõttu te oletegi pidanud laenama. Nii et teie prognoosid on poliitilised ja vigased. 

See, mida te räägite majanduskasvust, on tegelikult traagiline. Iga kord, kui Eesti inimene sai endale jaanuaris, veebruaris või märtsis kohutavalt suure elektri- või küttearve, suurendas see SKP-d, aga tegi vaesemaks inimesi ja ettevõtteid. 

See kõik ei ole abstraktne. Kui mina olin rahandusminister, siis Eesti riigivõla intressikulu oli 25 miljonit eurot aastas. 25 miljonit oli intressikulu! Kui teie [valitsemise] ära lõpetate, siis see intressikulu, kui me prognoosiga läheme 2030. aastasse, on 700 miljonit eurot aastas. See on peaaegu kolm korda rohkem, kui automaksu kokku korjatakse. Nii on see teie juhitud riigimajandus. Ligi, Akkermann ja Keit Pentus-Rosimannus ning peaministrid Michal ja Kaja Kallas on Eesti riigi pankrotti viinud. Aga teil jätkub ikka veel nagu sellist optimismi. Mida kiiremini teid valitsusest ära koristada, seda kiiremini lõpeb Eesti riigi pankrotistamine. Mina ei saa aru, millega te mõtlete!

Ma ei tea, veidi keeruline on tuvastada, mis see täpne küsimus oli. Aga eks ma [loogika põhjal püüan tuvastada ja] vastan.

Seal oli üks lühike küsimus kõige lõpus, aga enne seda oli väga pikk lause.

Jah, kui sellele vastata, siis [ütlen, et] loodetavasti peaga, aga veidi ka südamega. (Naer saalis.) 

Nüüd tulen teie muu tiraadi juurde ja mõtlen selle peale, et te olete ometi olnud rahandusminister, mis tundub selliseid väiteid kuulates iga päevaga pentsikum. Rahandusministeerium ei tee prognoose, mis on võimulolijaile meeldivad, tihemini teeb ta prognoose, mis on napimad, kui avalikkus või optimistid ootaksid. Nende prognoosid on pigem konservatiivsed, mida indikeerivad ka 2024. ja 2025. aasta. 

Nad ei tee seda ju pahast tahtest, ütlen ma Rahandusministeeriumi prognoosijaid kaitstes, vaid sellepärast, et muutlikus keskkonnas ongi väga keeruline [kõike] ette näha. Ei ole ju kuskil pankades ega asutustes seda kristallkera, mis ütleks, et konflikt Hormuzi väinas lõpeb sellel hetkel ja pärast seda mõju Euroopa ja maailma majandusele taandub, hinnamõju taandub, järgmiseks talveks-sügiseks on gaasi hind täpselt selline ja nii edasi. Seda ei ole olemas. Nii et ärge tehke poliitiliseks asju, mis seda ei ole. Pankade, keskpanga ja Rahandusministeeriumi prognoosid ei ole poliitilised. Ma arvan, et väga oluline on võidelda selle eest, et see nii ka jääks. Ma saan aru, et EKREIKE mõttekäik on, et politseijuhid peavad olema sobivad, meediajuhid peavad olema sobivad ja ka prognoosid peavad olema sobivad. Eks te peate seda Isamaa ja Keskerakonnaga arutama. Aga mina loodan, et nad selles asjas teie poole ikkagi üle ei tule, ehkki osa retoorikat on nad teilt üle võtnud küll. 

Mis puudutab defitsiiti, siis ma mäletan, et teie ajal, teie rahandusministriks oleku ajal, oli see nii-öelda defitsiidiplaan 10% enam. 10% enam! Nii et selles mõttes mees, kes on Eestis teinud rekordi või kelle rahandusministriks olles on tehtud rekord, teeks targalt, kui ta väldiks välja avamist, sest ta annab vastasele väga kergelt palli jalale. Praegu te andsite selle mulle.

Mis puudutab neid sõnumeid majandusest, siis ega te ometi ei eelda, et kui majanduses on keerulised ajad, siis me pigem keerame kõik hapnikukraanid kinni ja läheme selles suunas, et inimestel ja ettevõtjatel oleks raskem? Ei, vastupidi, me selle aasta alguses just sellepärast langetasime tulumaksu, kaotasime sellesama astmelise tulumaksu, et majandusse jääks rohkem raha, inimesed saaksid enda tulevikku kindlustada ja investeerida või teha seda, mida iganes nad soovivad ette võtta. 

Täpselt sama [tuleb öelda] kõigi nende ettepanekute kohta, mis kõlavad siit kõrvaltreast, et tõmmake valitsemiskulusid kokku, aga ühtegi konkreetset kärpeettepanekut sealt tulnud ju ei ole. Ainukesed, [kes räägivad kärpimisest,] on parempoolsed, kes ütlevad, et tuleb pensionide kallale minna.

Aitäh! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on Uus-Kiviõli kaevandusõiguste müük. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma vaatan, et teil on täna hea tuju. Ei tea, kas selle hea tuju on tekitanud asjaolu, et Uus-Kiviõli kaevandusõigused müüdi maha erasektorile. Ma lihtsalt tuletan meelde, et see kaevandusõigus tagab erasektorile 30 aasta põlevkivivaru ja siiamaani ei ole soovitud selle tehingu hinda avalikustada. Mul on selline tunne, et tehingu hind on väga marginaalne, arvestades [selle varu] mahtu ja seda tulu, mida sealt on võimalik [saada]. 

Kogu see protsess on toimunud salaja ja ei ole [olnud] ka ühiskondlikku arutelu. Ma arvan, et arvestades selle teema olulisust – tegemist on Eesti inimestele kuuluva maavaraga väga suurtes kogustes –, oleks vähemalt pidanud toimuma, sellele tehingule eelnema arutelu ühiskonnas. Seda ei toimunud. See, et selline tehing üldse tehti, ilmnes kogemata ühest eelmise nädala uudisest. See ei ole hea ja mõistlik tava, kuidas selliseid tehinguid teha ja kuidas Eesti riiki juhtida. Ka teie ise ei ole selle kohta mitte midagi öelnud, te ei ole seda tehingut õigustanud ega laitnud. 

Ma sellest lähtuvalt küsingi. Kaalul on tegelikult energiajulgeolek pikemas perspektiivis. Me ei räägi praegu sellest, et teie ideoloogia järgi me saame hakkama roheenergia abil. Me kõik teame, et seal on omad probleemid. Meil on vaja juhitavaid võimsusi. Juhitavad võimsused me saame tagada oma maavaraga ja me ei saa lähtuda poliitikast, mida kujundatakse viieks või kümneks aastaks, vaid [planeerida on vaja] palju pikema [aja peale]. 

Nii et ma tahaks saada teie hinnangut kõige selle kohta, mis on lahti rullunud koos Uus-Kiviõli kaevandusõiguste müügiga.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Nojah, te ütlete, et sellel teemal ei ole debatti olnud. Võib-olla tõesti on meil ajaloost informeerituse astmed erinevad. Näiteks majandus- ja taristuministrina käisin ma aastail 2015 ja 2016 Ida-Virumaa regioonis lahendamas naftaturukriisi, mis pani põlevkivitootmise suure löögi alla. Ka siis olid löögi all [paljud] töökohad. Me astusime erinevaid samme, muu hulgas ressursitasude abil. Tänu sellele jäid muu hulgas VKG ja Eesti Energia väga paljud tootmisvõimsused püsti ja regioonis säilis tööhõive. 

Need debatid on vanemad kui see kriis, isegi vanemad kui eelmine kriis. Debatid kaeveõiguse üle, selle üle, kuidas keegi mingit kaevandust kasutab, seda vara kasutab, on väga vanad. Seetõttu üllatab mind pigem Keskerakonna ja ma ei tea kelle, kas Isamaa või EKRE ühine katse vedada VKG ja Eesti Energia oma poliitilisse valimiskampaaniasse. 

Neile inimestele, kes töötavad põlevkivisektoris, ma ütleks viisakalt: ma loodan, et te mõistate, selle asemel et alakasutatud kaevandusi sulgeda või neid lahti hoida ja sealt vaid vett välja pumbata, inimesi vallandada, on mõistlikum ressursikasutus ju nii looduse kui ka töökohtade [säilimise] huvides. 

Ma ei teagi, mis teie ettepanek siis on. Kas jätame kasutamata selle kaevanduse või kaevandusloa, mida Eesti Energia ei oleks kasutanud ja millele tal ei olnud mõistlikku kasutust, ja laseme inimesed lahti? Ma südamest loodan, et vähemalt Keskerakond seda ettepanekut ei tee. Või et hoiame kaevandusi tühjana? Pumpame vett, muudkui pumpame, pumpame, pumpame ja hoiame kaevandusi tühjana. Ma jälle loodan, et Keskerakond seda ettepanekut ei tee. 

Mulle tundub, et te olete tormanud, pea ees, otsima mingit poliitilist võitlust, tõmmanud sellesse Ida-Virumaa inimesed ja ettevõtted, kes energeetika ja põlevkiviõliga tegelevad. Kui viisakalt öelda, siis võib-olla te veel kaalute selle rünnaku suunda, sest ilmselt neid ei ole vaja rünnata. Seda esiteks. 

Teiseks, tegemist ei ole põlevkivivaru müügiga, vaid kaevandusloa võõrandamisega. Seda oskavad teile ettevõtjad, vastava valdkonna ministrid ja ministeeriumid kindlasti öelda, et põlevkivi kuulub jätkuvalt riigile. Ma nüüd ütlen peast, võin siin vääratada ja eksida – loodan, et antakse andeks –, aga põlevkivivaru on Eestis rohkem kui mitmesajaks aastaks. Selle loa alusel on võimalik seda kasutada. Ongi loogiline, et kui sul on olemas kaevandus, mida sa ei kasuta, siis keegi teine seda kasutab. Vastasel korral ongi olukord, et sa pead seda üleval hoidma, kulutama selleks ressurssi, keskkonda saastama, aga keegi teine hakkab uut kaevandust avama. Uue kaevanduse avamine maksab kümneid ja sadu miljoneid. Nii et mulle tundub, et teil on see poliitiline rünnak väga läbi mõtlemata.

Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tegemist ei ole poliitilise rünnakuga, tegemist on siira murega selle pärast, mida te tahate teha või mida te olete teinud põlevkivi ja selle mõnes mõttes erastamisega. Jah, see on sõnamäng, et see maavara kuulub rahvale, me ei ole seda ära andnud. Aga me oleme ära andnud kaevandusõiguse. Kaevandusõigus tähendab täpselt sama ehk ettevõttel on võimalus seda [maavara] kaevandada ja väärindada. 

Ma tahan täpsustada, et ei oleks väärarusaama: meil ei ole VKG-ga mitte ühtegi probleemi ega tema suhtes ühtegi pretensiooni. Meil on pretensioon teie ja Eesti Energia otsuste suhtes, mida tehti vargsi ja millele ei eelnenud ühiskonnas debatti. See on see probleem. Siiamaani ei ole ühiskond ju saanud ka infot, mis on selle tehingu hinnaks olnud, seda varjatakse. 

Teiselt poolt, me räägime ikkagi nii-öelda pikaaegsest strateegiast. Täna toimus ka meil komisjonis arutelu, kus need varud ära kaardistati. Ma võin öelda, et need ei ole 200-aastased varud, nagu te praegu ütlesite. Need varud, mis on reaalselt ja nii-öelda mõistlikult kaevandatavad, on väiksemad. 

Me peame arvestama praeguses maailma turbulentses olukorras, kus me geopoliitikast lähtuvalt oleme, et me võime sattuda situatsiooni, kus me peame ise oma maavaraga hakkama saama, peame tootma sellest energiat, elektrit. See peaks olema pikem plaan. Teie lähtute sellest lühikesest plaanist, mis on ENMAK-is. Ma arvan, et see, mis te praegu tegite, jääb isegi ENMAK-ist välja. Te hästi palju lähtute ka nii-öelda ETS-süsteemist, sellest, kuidas see praegu toimib. 

Me peame riigina mõtlema pikema vaate peale, see on hästi oluline. Sellest lähtuvalt oleks see olnud meie riigile väga oluline debatt, kas me võõrandame selle kaevandusloa või mitte.

Aitäh! Ma kordan mõned faktid üle, see teeb võib-olla pilti selgemaks. Endiselt kutsun üles mitte tõmbama poliitilisse kampaaniasse kahte suurt ettevõtet ja Ida-Virumaal põlevkivivaldkonnas töötavaid inimesi.  

Riigi tulu siiski pigem säilib ja suureneb. Põlevkivi kuulub jätkuvalt riigile. Riik müüb seda kaevandajale alles kaevandamise hetkel – seda on oluline tajuda – ja kaevandamisõiguse tasu alusel. Riik ise määrab kaevandamisõiguse tasu suuruse ja kaevandamise eest makstakse riigile kaevandamisõiguse tasu, sõltumata loa omanikust. Siiamaani on kõik suhteliselt lihtne.  

Ressursi kasutusele võtmine suurendab reaalseid laekumisi riigi tuludesse ja KOV-idele ning võimaldab põlevkivitööstuses säilitada olemasolevad töökohad. Ma arvan, et see on klaar.  

Kas ebavajaliku keskkonnaloa hoidmine on põhjendatud? Tegelikult ju ei ole. Ei ole põhjendatud hoida enda käes strateegilist sisendit, mida ise ei kasutata. Isegi kui seda tehtaks eesmärgil piirata teiste turuosaliste ligipääsu, ma arvan, ei oleks see mõistlik. Riigi kui omaniku ootus on kasutada loodusressursse nii tõhusalt kui võimalik. Nagu ma juba kirjeldasin, kui sul on kaevandus, mida sa ei kasuta, aga keegi teine võib kasutada, siis kas peaks jõudma selleni, et me avame uusi kaevandusi, kuigi [mingid] kaevandused seisavad kasutamata? Ma ei saa täpselt isegi aru, kuhu te jõuda tahate.  

Lisaks, põlevkivikasutus on drastiliselt vähenenud. See on vähenenud just seoses sellega, et põlevkivielektri tootmine väheneb. Teie räägite, et see peaks olema meie strateegiline suund. Ma tean Keskerakonna vaadet, et Auvere [peaks olema] ja mitu uut Auveret peaks tulema. Nende [elektrijaamade] häda ei ole mitte ideoloogia, vaid hind. See hind on liiga kallis inimestele ja looduskeskkonnale. Põlevkiviprojektid, seda ütlevad teile kõik energeetikavaldkonna eksperdid, ei ole võimelised selle hinnaga turule saama ja seetõttu on nad reservis. Me hoiame neid seal ja maksame selle eest. Gaasijaamad tulevad ka juurde. Gaasijaamad, jah, loomulikult tagavad selle nii-öelda tipukoormuse [katmise]. 

Teie ettekujutus või kontseptsioon, mida Keskerakond praegu tundub esindavat, on see, et Eesti Energia oleks pidanud endale mittevajalikust ressursist kümne küünega kinni hoidma, kaevandusluba mitte kasutama, neid ressursse niimoodi [kasutamata] hoidma ja ise selle peale kulutama. Keegi teine aga oleks pidanud avama uusi kaevandusi, [kulutama] kümneid ja sadu miljoneid. Looduskeskkond oleks jälle ühe augu juurde saanud, veidi reostatud vett oleks jälle juurde tulnud ja osa inimesi oleks lahti lastud. No kuulge, see ei ole plaan!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! See on teil väga huvitav mõttekäik: kuna me ise ei jõua strateegilist ressurssi piisavalt kaevandada, siis müüme selle maha, ja ärme müü maha osa, aga müüme kõik maha, müüme kogu Uus-Kiviõli kaevandusõiguse maha! Sellise loogika alusel võib päris palju erinevat riigivara maha müüa. Tundub, et te sellega ka tegelete. 

Kuidas on see üldse strateegiliselt võimalik? Aastaid-aastaid käis Eesti Energia kohut just selle kaevandusõiguse pärast, mille tulemusel jäi kaks kolmandikku kaevandusõigusest Eesti riigifirmale ja üks kolmandik läks erasektorile. Erasektoriga oli kokkulepe, et neile jätkub põlevkivi 20 aastaks. Nii et see jutt, et töökohad kaoksid, kõik oli otsas, ei vasta tõele. See põlevkivi oli olemas. 

Lisaks, kui see on nii väike asi, mis maha müüdi, et see ei ole oluline, miks siis varjatakse tehingu hinda? Täna keelduti erikomisjonile seda hinda avalikustamast. Miks seda varjatakse? 

Väga huvitav asi tuli veel täna erikomisjoni istungil välja: valitsus polnud üldse kursis, et sellist tehingut ette valmistati. Valitsust ei teavitatud sellest tehingust, vaatamata sellele, et Kliimaministeeriumis on viimase paari aasta jooksul olnud 18 lobikohtumist VKG-ga. Minister Andres Sutil oli kohtumine VKG-ga kuu aega enne seda, kui see tehing kinnitati, ja samal kuul, kui Keskkonnaamet selle loa andis. Kas te kinnitate, et mitte keegi valitsuses ei teadnud sellest? Kas te peate normaalseks, et Eesti Energia teeb väga olulisi strateegilisi otsuseid, mis puudutavad strateegilist varustuskindlust ja energiajulgeolekut, aga keegi selle kohta valitsuses midagi ei tea, keegi selle eest järelikult ka ei vastuta ja keegi ei tea, mis hinnaga see luba maha müüdi? Näiteks Konkurentsiameti [esindaja] täna [komisjoni] istungil ütles, et nemad sellist asja normaalseks ei pea, nad näevad selles tehingus päris mitut probleemi.

Aitäh, hea küsija! Teil oli ka palju küsimusi. 

Kõigepealt, mittevajalik vara. Jah, üldiselt niimoodi kontseptuaalselt ma ütleks viisakalt, et mittevajalikku vara ei olegi ju vaja ja ongi ilmselt mõistlik see võõrandada. Antud juhul, nagu ma kolleeg Lauri Laatsile kirjeldasin, on ju kontseptsioon veel lihtsam. Kui sul on kaevandus või kaeveõigus, mida sa ei vaja, siis sellest kinnihoidmine ei anna midagi muud, kui et keegi kuskil peab avama uue kaevevälja või kaevanduse. Miks me ometi seda peaks tahtma? Lihtsalt kiusust peaks üks ettevõtja hoidma Eestis kinni sellest, et tal on kaevandus, mida ta ei kasuta, ta peaks laskma inimesed lahti või säilitama seda kaevandust ja siis peaks ütlema, et teie avage seal kümne või saja või mitmesaja miljoni eest uus kaevandus. Saate ju ise ka aru, et see, kuidas öeldaksegi, ei klapi. Seda esiteks. 

Teiseks, ma ei oska kommenteerida eraettevõtjate väiteid VKG ja erinevate hindade kohta. Mina neid [ettevõtjaid] rumalaks ei pea, nad oskavad kindlasti väga hästi raha lugeda. 

Erikomisjonis, te ütlesite, tuli huvitavat [infot]. Tõepoolest, minagi nägin seda sotsiaalmeedias, tuli küll. Priit Sibul vist seal juba lootis [midagi], andis mingi sellise sõnumi, et Vene gaas peaks meie turule naasma. Ma ei tea, see oli vist teie erikomisjonis, jah. See oli tõepoolest ainulaadne, et me üritame mujal maailmas [selle gaasi vastu] võidelda, Eesti Vabariik seisab selle eest, et tõrjuda Vene gaasi ja Vene energiakandjaid igalt turult, ja siis jääb justkui selline mulje nendest avalikest sõnavõttudest. Ma loodan, et ma sain valesti aru, aga Mario Kadastik pani selle sotsiaalmeediasse üles ja ma olin tõesti hämmastunud, olin päris hämmastunud. Ma ei oleks Priit Sibulast oodanud, et ta tahaks Vene gaasi Eesti turule tagasi tuua. Tõepoolest, omapärane lugu. Keegi ei oleks oodanud, ütleb Aivar Kokk. Väga mõistlik. 

Nüüd valitsusest. Jah, valitsus ei tegele Eesti Energia igapäevaste äriotsustega. Selles, ma arvan, on teil õigus. Ma arvan, et kui Eesti Energial on üldkoosolekule mingeid küsimusi ja nõukogu neid arutab, siis ta saab üldkoosoleku poole pöörduda. Üldine keskkonnapoliitika, kliimapoliitika, loodushoiupoliitika, kaevandused ja kõik see muu ongi ju Kliimaministeeriumi pädevuses. Ja mis oleks mõistlikum, loogilisem ja otse öeldes ka vajalikum, kui et minister selle valdkonna ettevõtjatega kohtub. See on tema töö, ta peab nendega kohtuma. Iseäranis pentsik oleks, kui keegi ütleks, et energeetikavaldkonna minister suurte ettevõtete esindajatega ei kohtu. No see oleks küll väga imelik riik! Peabki kohtuma.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema puudutab kütuse hinda. Martin Helme, palun!

Jaa, enne siin Michal tuletas meile meelde, kuidas rahandus oli 2020. aastal suures võlas. Ma ütleksin, et rekord ei ole enam minu käes. Rekord riigi võlgadesse ajamisel on ikkagi Ligi käes, nii mahu mõttes, nii absoluutnumbri poolest kui ka suhtena SKP-sse. Nii et te olete riigi rahandust korda tehes uued rekordid püstitanud. 

Aga sel ajal, kui EKRE oli valitsuses, olid paljud asjad hoopis teistmoodi kui täna. Ma tuletan meelde, et meie ajal oli diisliliitri postihind 99 senti, diisel [maksis] alla euro. Ma tuletan meelde, et aasta keskmine elektri hind Eesti turul oli natuke üle 3 sendi kilovati ehk 30 eurot megavati eest. Need olid poliitiliste otsustega saavutatud hinnad, mitte valitsuse kehtestatud, vaid valitsuse valikute tulemusel saavutatud hinnad. Nüüd me elame olukorras, kus elektri hind on sõltuvalt päevast 5–13 korda kõrgem, kui see oli ilusatel aegadel, kui EKRE oli valitsuses. Diisli [hind] on kaks korda kõrgem, kui see oli ilusatel aegadel. Kõik see on valitsuse poliitika tagajärg, loomulikult, see on kõigile selge. 

EKRE on toonud parlamenti kaks eelnõu [sel teemal]. Neid eelnõusid on olnud rohkem, aga praegu on menetluses kaks konkreetset eelnõu. Ühe järgi tuleks kütuseaktsiis langetada Euroopa Liidu miinimumini ja vähendada käibemaksu, sest kütuse hinnast, sellestsamast 2 eurost liitri pealt üle 55% on maksud, riigimaksud. Ehk kui riigimakse ei oleks, siis oleks [hind] jälle alla euro. Aga kui me [aktsiisi ja käibemaksu] langetaksime, siis me saaksime 30%-lise hinnaalanduse kindlasti, võib-olla isegi kuni 50%-lise. Meie teine ettepanek on kehtestada kütusele hinnalagi, mis töötaks sellisel turupõhimõttel, et kütusefirmade kasumlikkus ei tohi olla üle 10%. Kui on, siis valitsus kehtestab hinnalae ja pärast teeb seal rabati. Ma küsin teilt, kas teie toetate neid kahte meedet, et teha inimeste elu kergemaks ja kütus odavamaks.

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, et need teie ettepanekud tulevad kuidagi valitsusse. Ilmselt on need eelnõude kujul esitatud, me anname nende kohta kindlasti põhjendatud arvamuse. 

Kuidas ma ütlen? Majanduses on ikkagi üldiselt nii, et hind kujuneb pakkumise ja nõudluse vahekorras, vähemalt selle riigikorra ajal ja selle majandussüsteemi puhul, mis meil on. 

Nüüd sellest ettekujutusest, et sa kehtestad millelegi hinnalae. Ma julgen arvata, et seda on juba proovitud. Hinnalaele tõenäoliselt järgneb kaubakoguse määratlemine. Siis järgneb juba see, et igaüks teeb seal jaamas kaks ringi, et seda kaubakogust suurendada, ja siis järgnevad juba muud turud. Seda kõike prooviti [ühel] varasemal ajastul, kui Eesti ei olnud vaba. See majandussüsteem teadupärast edu ei too ja teeb inimesed vaesemaks ka. 

Mulle väga meeldib see teie kontseptsioon, et 2020 oli energia odav. Hakka või [meenutama] vandenõuteoreetikuid, kes väidavad, et COVID on välja mõeldud. Samamoodi tundub, et teilgi ei ole enam meeles, et sellel ajal oli tarbimine madal. Loomulikult, sellel ajal oli [tarbimist] vähem, hind aga kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras, ma veel kord kordan. Järelikult, kui tarbimist on vähe, on ka hind madalam. Seetõttu ei [võtaks] ma seda au endale, sellel ajal oli lihtsalt majanduses keerulisem aeg ja tarbimine oli madalam. 

Mis samme me oleme astunud? On oluline rõhutada, et me tegime ettepaneku – ma loodan, et kas sellel või järgmisel nädalal teeb parlament oma otsused ära – jätta ära maiks [planeeritud] erinevate energiakandjate ehk diisli-, bensiini- ja elektriaktsiisi tõus. See tähendab 40–60 miljonit. Me jätame ära aktsiisitõusu, et see tõus ei kanduks nii palju tarbijatele edasi, et täiendavat hinnatõusu ei tuleks. 

Teiseks, me osaleme riigina ehk Eesti Varude Keskus osaleb selles – jah, me oleme maailma mastaabis loomulikult üsna väike riik, aga me siiski osaleme, selles osalevad kõik Rahvusvahelise Energiaagentuuri liikmesriigid –, et tuua turule oma kütusevarud. Miks see oluline on? Just sellepärast, et praegune kriis – seda võivad ka eksperdid kirjeldada ja ma arvan, et Eesti inimesed on seda jälginud ja sellest aru saanud – on just nii-öelda tarnimise kriis. See kriis on tingitud sellest, et ühel tarnearteril on liikumine pandud sisuliselt kinni. Kui me vaatame laiemalt, siis näeme, et loomulikult on selle mõju tohutult suur näiteks Aasias. Euroopas on see mõju väiksem kui 5%, aga see siiski mõjutab meie postihindu. Nii et meie oleme oma sammud astunud, kindlasti jälgime sündmusi ja kui on vaja, astume järgmisi samme. Aga praegu, jah, aktsiisitõusu jätame ära ja toome ka varusid turule. 

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No nüüd läksid sa küll loogikalõksu. Ühest küljest, COVID-i ajal ei olnud tarbimist ja oli väga erakorraline majandusolukord, aga see ei ole kunagi takistanud reformierakondlasi tolleaegsete erakorraliste finants- ja eelarvemeetmete eest tollast valitsust süüdistamast. 

Pakkumise ja nõudluse kohta oli tegelikult siin see eelmine küsimus põlevkiviteemal, seda see ju puudutab. Tänane valitsus süstemaatiliselt tapab Eestis põlevkivielektri tootmist erinevate võtetega, sellega piirabki pakkumist ja tekitab nõudlusega hinnarallit. Kõrge elektri hind Eestis on teie poliitiliste otsuste tagajärg, puhtalt. Puhtalt!

Sellest ei ole küll mõtet meile rääkida, kuidas te aitate inimesi aktsiisitõusu ärajätmisega. See on teie enda tekitatud maksuralli, eks, aktsiisitrepp on meil ju lausa. See, et te ühe trepiastme lükkate ühe aasta võrra edasi, ausalt öeldes kedagi eriti ei lohuta. Mina küsisin aktsiiside langetamise kohta ja võimaluse kohta teatud kaupadel käibemaksu vähendada, olgu see siis kütus või elekter või gaas. Seda ma tahtsin teada. Need on need sammud, mida tegelikult vaja oleks ja mis päriselt hinda alla tooksid. 

Aga on hea, et jutt läks nendele kütusevarudele. Kütusevarud paisatakse maailmaturule müüki selle lootusega, et see toob maailmaturul hinda alla. Muidugi, meie kogus on tibatillukene. Tuleb välja, et meil puudub seaduse järgi võimalus seda kütusevaru, meie enda rahaga ostetud meie enda kütust Eestis jaemüügi korras tanklatesse müüki panna, et Eesti inimesed seda osta saaksid. Seda seadus ei luba. Kas te pooldate seadusemuudatust, mis võimaldaks Eestis Eesti enda riiklikku strateegilist kütusevaru müüa tanklates soetushinnaga, et kütus oleks odavam?

Aitäh! Võib tulla ette ka hetki, kui see soetushind on kõrgem. Me kunagi ei tea. Ma soovitan seda debatti pidada varude keskusega, kes oskab kirjeldada, kuidas varusid pidevalt roteeritakse, kuidas neid kasutatakse, kus neid hoitakse. Ma olen kindel, et varude keskus ja Ando Leppiman on väga hea meelega valmis ja ka võimelised kirjeldama, mida me teha saame. Seal on teatud loogika, kuidas me neid varusid hoiame, et oleks 90 päevaks kütusevaru olemas. See varude [kogus] on olemas. Kõik sellest ei ole Eestis, enamik on. Kuidas see täpselt käib ja kuidas seda roteeritakse, seda ta võib kirjeldada, samuti seda, kuidas seda müüakse ja kuidas ostetakse. 

Tulen tagasi hinnaarutelu ja kõige selle muu juurde. 2020. aasta paistab teile väga meeldivat. Ikkagi, veel kord: hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras. Ma vaatasin vahepeal järele, et sellel ajal ei olnud naftabarreli hind maailmaturul mitte 96, vaid 17 [dollarit]. Ma olen kindel, et seegi oli meie valitsuse teene. Ma kujutan ette, kuidas valitsus kogunes ja ütles, et olgu see nafta hind siis maailmaturul madalam – kui te mõistate mu sellist mõõdukalt rõõmsameelset irooniat. COVID-i ajal, kui energiat tarbiti vähem, olid ka hinnad madalamad. See on loogiline. Kui tööstus ei tööta ja inimesed ei liigu, siis ilmselt ei ole ka väga palju tarbimist. Kui oleks teisiti, oleks see väga veider. Seetõttu ilmselt ei ole mõistlik esitada seda justkui nii-öelda võrdluse pähe. 

Põlevkivielektri tõrjumise kohta ütlen, et ma arvan, et te olete valel teel. Ma saan muidugi aru, et eeskätt EKRE ja Isamaa ja Keskerakond [kasutavad sellest rääkimist] justkui poliitilise võttena, et vastanduda valitsusele ja puhtale energiale, taastuvenergiale. Aga ärge vastanduge! Põlevkivielektriga on ju kahte sorti probleeme. Üks on saastemäär ehk seesama saaste, mille tõttu näiteks Ida-Virumaal sündivatel lastel on lühem prognoositav eluiga kui Tallinnas või Tartus sündivatel lastel. [Tekivad] kopsuhaigused, kõik muud mured, mis on Tervise Arengu [Instituudi] ja muudes erinevates raportites kenasti kirjas. Hiljuti avaldati Postimehes üks põhjalikum ülevaade, soovitan lugeda. 

Mis puudutab energiat ennast, põlevkivienergiat, siis tihtipeale tuleb see turule just sellel hetkel, kui hind on kõrge. Tegemist on väga kõrge hinnaga energiaga. Inimestel Eestis on minu hinnangul pigem vaja energia puhul stabiilsust ja soodsamat hinda. Soodsamat hinda pakuvad kohapealsed energiatootmised ehk [seda pakub] taastuv [energia] suure osa aastast. Sellega tuuakse hinda alla. Sellele lisaks peavad reservi jääma põlevkivijaamad ja tulema juurde gaasijaamad, mis seda tipukoormust kannavad. Kuigi oli 25 aasta kõige külmem talv, aga näiteks Tallinnas keskkütte hind ei kasvanud, [energiat] lihtsalt kulus rohkem. Seda tasub arvestada, seda nõudluse ja pakkumise vahekorda.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Siim Pohlak. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Kõigepealt, teie meenutused 2020. ja 2019. aastast ei pea numbrite osas siiski täielikult paika. Aga märkimisväärne on see, et kütusehinnad on Eestis üle mõistuse. Teie minister soovitab inimestel auto asemel jalgrattaga sõita. Viimaste aastate hinnatõus on teinud Eesti järjest vaesemaks riigiks, aga teie praegu vastates kahjuks keerutate, hoidute vastamast ja probleemide tunnistamisest, te süüdistate EKRE-t, süüdistate varasemaid valitsusi. Samal ajal on teie valitsuse liikmed selgelt öelnud, et toidu- ja kütusemakse ei tohi alandada, ning nad on sidunud kõrgeid kütusehindu isegi keskkonnakasu või keskkonnahoiuga. 

Seega palun ma teilt konkreetset vastust. Kas te olete nõus, et Eestis on kütuse‑ ja toiduhinnad palkadega võrreldes ebamõistlikult kõrged? Kui te olete nõus, siis kas te põhimõtteliselt toetate EKRE plaani nende maksude ja aktsiiside langetamiseks, nagu mujal Euroopas tehakse, et aidata ettevõtteid ja inimesi? Riik ei saa olla lihtsalt maksude kogumise ja ümberjagamise vahend, vaid riik peab olema ka õiglane ning peab rasketel aegadel oma inimestele ja ettevõtetele appi tulema.

Aitäh, hea küsija! Kui te küsite, kas ma toetan maksulangetusi, siis [mainin, et] te küsite seda peaministri käest, kes selle aasta alguses tegi Eesti ajaloo suurima tulumaksulangetuse. Loomulikult ma toetan. Me kaotasime Isamaa, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ühiselt loodud astmelise tulumaksu, mis alates 1200 euro [suurusest sissetulekust] koormas iga maksumaksjat kõrgemalt. Loomulikult! Ligi 780 miljoni eest me [vähendasime] maksukoormust, inimestele jääb see raha kätte. 

Te küsisite muu Euroopa kohta. Väga hea, tegin väikese võrdluse. Vaatasin avalikest allikatest – need ei ole kuidagi täppisteadusnumbrid –, uudistest, et näiteks Soome on öelnud, et nad 2026. aastal kärbivad kuni 900 miljonit eurot. Seda on öelnud Riikka Purra. Eestis oleks [võrreldav] suurusjärk umbes 134 miljonit. Sellises suurusjärgus me kärbimegi. Hispaania valitsus näiteks kiitis heaks 5 miljardi euro suuruse abipaketi, Hispaania 5 miljardit oleks Eestis 123 miljonit, [võrreldav] suurusjärk oleks Eestis umbes 123 miljonit. Berliin: Saksamaa teatas 1,6 miljardi euro suurusest paketist kütusekulude vähendamiseks. Kui me võrdleme majanduste mahtu, oleks see Eestis 15 miljonit eurot. 15 miljonit eurot! Me just tegime otsuse aktsiisitõusude ärajätmiseks, [mille maksumus] on 40–60 miljonit. Aasta alguses me langetasime tulumaksu, 780 miljonit. Ma arvan, et me oleme ikkagi üsna monumentaalseid asju teinud selleks, et inimeste sissetulekud tõuseksid. 10% tõuseb inimeste netopalk, see on Eesti Panga hinnang. Eesti Pank oskab seda kindlasti pädevalt hinnata ja nad seda kirjeldavad. Kui tahate, vaadake nende materjalidest. 

Nii et kui te küsite, kas ma tahaks selliseid samme astuda, siis vastus on, et me oleme neid astunud ja astume kindlasti veel, selleks et inimestele jääks rohkem raha kätte. Me oleme makse alandanud, võrreldes teiste riikidega oleme me makse alandanud väga suure hooga. Nii et ma pigem loodan teie toetusele. Toetage ka aktsiisitõusu ärajätmist, toetage järgmisi samme, mida me astume, siis me oleme kindlasti õigel teel.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne kui edasi liigume, vaatan, et Siim Pohlakul on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Siim Pohlak, palun!

Hea juhataja! Ma ikkagi küsin protseduuri kohta. Kuidas me saaks peaministri päriselt, sisuliselt küsimusele vastama? [Küsimus] oli ju kütusehindade ja toiduainete käibemaksu kohta, aga peaminister rääkis tulumaksulangetusest ja kõigest muust, ta hoidus täielikult küsimusele vastamast ning ütles, et kõik on kõige paremas korras. Kuidas me saaksime ikkagi vastuse küsimusele vastavaks, et peaminister ei räägiks sealt puldist suvalist juttu?

Aitäh, hea kolleeg! Vastan teile hästi lühidalt: küsides.

Aga liigume edasi. Neljas küsimus täna on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema puudutab metsaseadust. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Aitäh, Kliimaministeeriumi energeetika- ja keskkonnaminister härra Andres Sutt! Ma pean tunnistama, et järjest raskemaks läheb selles nimede segadikus orienteerumine, seda enam, et kliimateema hakkab selles ministeeriumis marginaliseeruma, nagu ka keskkonnateema. Te ehk võiksite ühel hetkel mõelda ministeeriumi ümbernimetamisele energeetika- ja taristuministeeriumiks. Aga see oli retooriliselt [öeldud], vastata pole tarvis. 

Minu küsimus puudutab hoopis seda saladuskatte all palavikuliselt ettevalmistatavat metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmist. Metsaseaduse muudatusega [muutuvad] enam kui kaks kolmandikku Eesti metsadest teatavasti majandusmetsadeks, mis tagab nende majandamise vaid metsaseaduse sätete põhjal. Mingeid piiranguid ei tohi tuleneda mujalt, ei looduskaitseseadusest ega ka planeeringutest. Seega, kaks kolmandikku Eesti metsadest [muutuvad] majandusmetsadeks. 

Aga sellel mündil on ka teine pool, mida tuleks arvestada. Nimelt, praegused metsaseaduse sätted on pikka aega võimaldanud raiuda rohkem, kui juurde kasvab. See tähendab [raiumist] tuleviku arvelt, see tähendab [raiumist] laste arvelt. Seda saab ka arvudes väljendada. Ajavahemikus 2017–2024 raiuti metsa statistilise inventuuri järgi Eestis metsa rohkem, kui juurde kasvas, ja seda 37 miljoni tihumeetri ulatuses, mis tähendab umbes 4,5 miljonit tihumeetrit aastas. See moodustab kogu aasta keskmisest raiemahust, mis on 11 miljonit, päris märkimisväärse osa. Kui vaadata metsa alternatiivse hindamise andmeid, siis näeme, et me raiume igal aastal ennast umbes 160 miljoni euro võrra vaesemaks. Teate, seda ei saa nimetada kuidagi teisiti kui seadustatud röövraieks. 

Seega, kokkuvõttev küsimus on see: kui uus seadus loob garantii, et miski ei segaks röövraie jätkamist kahel kolmandikul metsamaast, siis miks see nii on? Või äkki te ikkagi plaanite mingeid muudatusi, et senist seaduslikku röövraiet piirata?

 Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Ma korra kommenteerin seda esimest väidet ka, et Kliimaministeeriumis keskkonnateemadega ei tegeleta või need on kuidagi teisejärgulised. Kindlasti see nii ei ole. Selle kinnituseks on seesama metsaseaduse temaatika, mille kohta te olete juba mitu korda küsinud ja täna küsite ka. Samamoodi ei tule me siia ju ainult metsaseaduse muudatustega, me tuleme ka looduskaitseseadusega ja metsanduse arengukavaga. Näiteks on looduskaitseseaduses ettepanek sätestada üks väga oluline põhimõte, mida, ma usun, te kindlasti ka toetate: 30% Eesti maismaast võiks olla kaitse all ja samamoodi 30% Eesti merealast võiks olla kaitse all. Nii et kuidagi ei ole keskkonnateemad võrreldes energeetikateemadega järjekorras tagapool. Võib-olla energeetikateemad on lihtsalt saanud rohkem tähelepanu, sest iga inimese puutumus nendega on suurem. 

Teiseks, te olete Riigikogus juba mitmendat koosseisu ja teate, et ühtegi seadust ei ole võimalik salaja vastu võtta. Kõiki neid teemasid ja nende nurki saab siin saalis ja komisjonides väga põhjalikult arutada. Ma arvan, et nii see peakski käima. 

Te tõite näite, et perioodil 2017–2024 oli metsades raiemaht suurem kui netojuurdekasv. See on korrektne, ei vaidle üldse vastu, arvud räägivad oma keelt. Ma olen igati nõus, et sel perioodil on raiemahud ületanud pikaajalist jätkusuutlikku taset. Kui mingi perioodi jooksul on metsa tehtud rohkem, siis järelikult järgneva perioodi jooksul tuleb seda vähem raiuda. Raiemahud on prognoositud ka vähenema. Aga perioodile 2017–2024 eelnes pikem periood, kui metsa juurdekasv oli positiivne ehk raiemahud olid väiksemad. Ma arvan, et kõige olulisem on see, ja ma loodan, et me oleme siin samal meelel, et tuleb ikkagi jõuda ühtlase ja kestliku metsakasutuseni. Loomulikult jääb see ajas mõnevõrra kõikuma, mõni aasta [raiutakse] natuke rohkem, mõni aasta natuke vähem. Aga kui see kõikumine [miljonites tihumeetrites] on vahemikus 5,4 või 5,8 – ma täpselt ei mäleta – ja 12 koma millegagi, siis see ei ole ei looduse ega ka majanduse huvides.

Aitäh! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma jään väga [selgelt] eriarvamusele. Kui seadus võimaldab üleraiet, siis ta võimaldab üleraiet ja ei ole võimalik mingeid muid argumente juurde tuua. 

Aga selleks, et saaks kindel olla, puudutaks natukene selle uue metsaseaduse eelnõu teksti. Ma olen teilt seda korduvalt küsinud ja te olete korduvalt väitnud, et ei, te ei saa seda esitada, kuna see ei ole valmis. Seda te ütlesite ka esmaspäeval. Mulle teadaolevalt hakkate te homme seda valitsuskabinetis arutama. See seadus[eelnõu] peaks ju tegelikult valmis olema. Nii et nüüd on küsimus, miks te ei taha näidata seda mulle kui keskkonnakomisjoni esimehele. Või see siis ikkagi ei ole valmis? Kuidas sellega on?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma enne ütlesin, ühtegi seadust salaja vastu võtta ei saa. Kolm asja – metsaseaduse [muutmise] eelnõu, looduskaitseseaduse [muutmise] eelnõu ja metsanduse arengukava – on kõik ilusti ühte paketti kokku pandud, meie maja poolt on need valmis ja valitsusele kabinetiaruteluks saadetud. Kui me oleme valitsuses selle arutelu ära [pidanud] ja kui kolleegidel on ettepanekuid või täpsustusi, siis me loomulikult kõik need täpsustused vaatame üle ja seejärel tuleb see eelnõu Riigikokku. Meil on piisavalt aega siin seda teemat käsitleda. 

Ma tulen korra tagasi selle üleraieküsimuse juurde. Te ütlesite, et te minuga ei nõustu. Ma ei tea, kuidas te olete seda üleraiet defineerinud, kas te defineerite seda nii, et mitte ükski aasta ei tohi olla raiemaht suurem kui pikaajaline jätkusuutlik tase, või te siiski nõustute, et raiemaht võib kõikuda. Seal võib ju olla väga palju põhjusi. See võib kõikuda mõlemale poole, nii nagu ka minevik näitab, eks ole, 5 ja 12 vahe on ju üle kahe korra. Kindlasti mõjutab raiemahtu ilmastik, kindlasti mõjutab raiemahtu see, milline on puidu hind turul, ning see, kui palju on kaitstud metsa ja kui palju majandatavat metsa. Kaitstava metsa osatähtsus on ajas ju kasvanud. 

Te enne ütlesite, et me tahame kuidagi midagi nihutada. Tegelikult me fikseerime praeguse de facto olukorra: 2024. aastal oli statistilise metsainventuuri järgi majandatavat metsa 70%, täpsemalt 70,2%, ja erinevate piirangute all olevat metsa 29,8%. Minu meelest on see mõistlik, ratsionaalne valik, mis annab võimaluse selleks ja tagab selle, et seda, mis on kaitsmist, hoidmist väärt, me ka kaitseme. Seal sees on ka need kaitse alla mittevõetud alad, mis on selles protsessis ehk [mille kaitse alla võtmine on] ettevalmistamisel. Teistpidi annab see metsaomanikele ja metsasektorile kindluse, et metsa on võimalik majandada. Aga ma ei näe, et kui me ütleme, et 70% on majandusmets, siis see tähendaks, et seal tehakse oluliselt rohkem raiet, kui on praegu tehtud. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie vastusest võib välja lugeda, et valitsus planeerib seadustada röövraiet. Tundub, et metsaseaduse eelnõu sõnastamisega saaks see [seadus] teiste seaduste ees ülimuslikuks. Kas te kinnitate seda? Kas te kinnitate, et metsaseadusesse on sisse viidud sätted, mis piiravad planeeringuprotsessis omavalitsuste kaalutlusõigust avalike ja erahuvide vahel? Kas te kinnitate, et looduskaitseseadusesse on viidud sätted, mis teevad võimatuks metsa kaitse alla võtmise isegi siis, kui see on ilmselgelt põhjendatud? 

Kui see vastab tõele, siis on plaanitavad metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muudatused niivõrd põhimõttelised ja nii paljusid mõjutavad, et sellise eelnõu Riigikokku toomine ilma uue kooskõlastusringi ja kaasamiseta pole vastuvõetav ja on tegelikult õigusriigi põhimõtetega vastuolus. Või mida teie arvate? 

Miks te välistate kohalike omavalitsuste ja huvirühmade kaasamise enne eelnõu menetlust Riigikogus? Palun ärge hakake jälle rääkima Riigikogus arutamisest kooskõlastusringi asemel, sest see pole ju adekvaatne jutt. Vastasel korral poleks neid kooskõlastusringe ju üldse vaja. Või kuidas?

Aitäh! Ma mõtlesin, et ma saan kõikidele küsimustele vastata ei, aga siiski olid mõned küsimused, millele ma pean vastama jaa. Ma alustan sellest jaa-küsimusest. Kui ma õigesti aru sain, siis te küsisite, kas ma saan kinnitada, et pärast selle seaduse vastuvõtmist ühtegi asja enam kaitse alla võtta ei saa, või et seda, mis vajab kaitsmist, ei saa kaitsta. Kindlasti kaitstakse seda, mis vajab kaitsmist, ka edaspidi. Sellist paragrahvi ega mõtet seal seaduses ei ole ja minu käest seda ka mitte kunagi ei tule. 

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis me teeme ettepaneku võrdsustada see käsitlus sellega, mis on riigi puhul. Kui riik seab olulised piirangud näiteks metsamaale, sest seal on vaja midagi kaitsta, siis tekib omanikul, kui need piirangud on olulised, õigus see maa riigile turuhinnaga maha müüa. Kui kohalik omavalitsus teeb samasuguse sammu, siis minu meelest on omaniku vaates igati õiglane oodata, et kohalik omavalitsus on valmis ka seda maad ära ostma. Omaniku vaates ei ole vahet, kas selle piirangu kehtestab keskvalitsus või omavalitsus. Ma arvan, et see on õige ja vajalik printsiip. 

See väide ei pea ju paika, et seda seaduseelnõu ei ole saadetud kooskõlastusringile ja ei ole toimunud kohtumisi. On toimunud hulk kohtumisi, on olemas kooskõlastustabel. Me ei ole nende viimaste kuude jooksul mitte midagi fundamentaalselt muutnud. Seesama 70 : 30 põhimõte on kogu aeg jutuks olnud. See oli ka selles eelnõus, mis läks kooskõlastusringile. Kui see kellelegi ei meeldi, siis ma aktsepteerin seda, aga ma isiklikult ei näe, et selle põhimõtte fikseerimisega me tõstaksime kedagi kellestki kõrgemale. Vastupidi, me anname kindluse nii looduskaitse vaates kui ka metsamajandamise vaates, et me oleme jõudnud tasakaalupunkti, mis täna on 30 : 70. 

See väide, et seaduse vastuvõtmise korral [seadustatakse] röövraie, on otse öeldes vale, see on emotsionaalne poliitiline spekulatsioon. Reeglid kehtivad edasi. Ka praegu kehtivad metsas reeglid, ei saa raiuda nii, nagu süda kutsub. Kui nende reeglite vastu eksitakse, siis sellele järgneb sanktsioon. Ma arvan, et te muretsete vale koha peal, aga kindlasti me saame siin seda debatti pidada.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on aktsiisid. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! No räägime aktsiisist ja eelkõige kütuseaktsiisist. Kõigepealt pean teid tänama, sest te reageerisite väga kiiresti, kui ma teisipäeval andsin üle eelnõu selle kohta, et selle aasta 1. maist aktsiisid ei tõuseks. Ei läinud kolme tundigi, kui te raadios lubasite, et valitsuses seda otsust kaalutakse. Täna on see [eelnõu] kolmandal lugemisel. Peab täpsustama, et see on [aktsiisitõusu] peatamine ehk järgmisel aastal tõuseksid aktsiisid praeguse seaduse järgi lihtsalt kaks korda rohkem. 

Aga mul on küsimus hoopis selle kohta, et me tegime ettepaneku viia diisliaktsiis Euroopa madalaimale tasemele. Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Rootsi ehk meie naaberriigid, kus meie [autovedajate transiitsõidud] toimuvad, on selle otsuse teinud. Otsus viia [diisliaktsiis] miinimumtasemele ei vähendaks riigi tulusid, sest see aktsiisilangetus jääks koos käibemaksuga 11 sendi juurde liitri pealt, aga käibemaksutõus 1,3 eurolt 2 euro peale teeb kokku üle 16 sendi. Nii et riigieelarvesse laekub raha rohkem. 

Miks te soovite uuesti piirikaubandust taastada? Ma võin teile öelda, et juba sellel nädalal tangivad transiit[sõite tegevad] rekad Lätis, mitte Eestis. See tähendab, et tulu ei käibemaksust ega aktsiisist ei laeku enam Eestisse, Eesti ettevõtetel läheb halvemini, raha läheb ehk maksud lähevad Lätti, loodetava tulu asemel on vähem maksu[raha]. Meil on maksu[raha] vaja, et Eesti majandust kuidagigi elavdada. Elavdada saab seda täpselt nii, nagu me tegime 2020. aasta kevadel, kui me vähendasime aktsiise ja piirikaubandus lõppes. Kas te olete minuga nõus, et me võiksime ikkagi väga selgelt vähendada diisliaktsiisi, viia see Euroopas lubatud madalaimale tasemele, nii nagu meie naabrid on teinud?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ma vaatan neid teie väiteid ja mulle tundub, et te just viitasite 2022. aastale. (Vahelehüüe.) 2020. ja 2022. aastale. Sellega on see lugu, et kui Isamaa tahe oleks jõustunud, siis meil oleks COVID-i-eelne olukord olnud selline, et diisliaktsiis oleks olnud 493 eurot. Tollane valitsus otsustas mitte valida seda Isamaa teed, et diisliaktsiis tõuseks kohe tagasi 493 euroni. Tehti hoopis astmed. Neidsamu astmeid käiakse praegu läbi ja see määr on 428 eurot. Nii et see määr on madalam, kui COVID-i ajaks korra langetati, saan ma aru. Pärast seda oleks see justkui teie tahtel pidanud 2022. aastal kohe jälle tagasi üles tõusma. Järgmine valitsus tegi õnneks astmed ja seetõttu on diisliaktsiisi määr olnud aastaid järjekindlalt madalamal, kui see oleks Isamaa tahtel olnud. Ma ei tea, kas te soovisite välja tuua täpselt seda, et te tahtsite seda juba kohe kiiremini tõsta, 2022. aastal selle üles viia. Vaevalt. Ma arvan, et te tahtsite midagi muud öelda. Hea, et me seda teed ei ole valinud. Seda esiteks. 

Teiseks, me loomulikult jälgime laiemalt olukorda maailmas ja kütuseturul. Mulle muidugi meeldib teie arvamus, et kõik ettepanekud on teie ettepanekutega seotud. Miks mitte, alati võib nii mõelda, aga valitsus siiski jälgib pidevalt olukorda, mis puudutab kütuseturul ja majanduses toimuvat. Kui on vaja, astume samme. Aktsiisitõusude ärajätmise eelnõu on [parlamendis]. Ma saan sõnavõttudest aru, et kõik seda toetavad. Aitäh selle eest, see on hea! 

Teine asi on kindlasti varude kasutuselevõtt. Ma juhin siiski tähelepanu, et see kriis on – ehkki Hormuzi väinast, ma vaatasin BBC-st andmeid, siiapoole tuleva kütuse [osa] on ligikaudu 5%, ülejäänu läheb Aasiasse ja muudesse riikidesse – eeskätt tarnekriis. See tähendab, et kütust tuleb vähem peale. Seetõttu varude kasutuselevõtt kindlasti seda [olukorda kergendab]. Aga milliseks kujuneb situatsioon Iraani ja USA vahel? Turud praegu ootavad. Brenti [toor]nafta hind, mida keegi pole kunagi nii kirglikult jälginud, kui seda praegu jälgitakse, on jälle veidi alla 100 dollari barrelilt. Kõik ootavad, mis saab edasi. Kui see kriis peaks deeskaleeruma ja lahenema, siis tõenäoliselt tulevad kütusehinnad mõne kvartaliga alla. Loodetavasti ei saa gaasi hind järgmisel talvel liiga [kõrge] olema. Aga me kindlasti jälgime olukorda.

Aitäh! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! 2020. aastal, kui me vähendasime aktsiisi, ma võin sulle öelda, siis lihtsalt Rahandusministeeriumi ametnikud pidurdasid seda kahjuks, kuigi poliitikud arvasid, et aktsiis võikski nii madalale jääda. 

Kui teil ei ole nõunikke, siis ma võin teile rääkida, kuidas olukord tegelikult on. Hormuzi väinast ei ole viimase kuu aja jooksul tulnud praktiliselt mitte ühtegi laeva Euroopa poole. Need laevad, mis praegu Euroopasse jõuavad, on enne Iraani sõda Hormuzi väinast läbi jõudnud. Maikuus ei tule Euroopasse mitte ühtegi laeva, kuna märtsikuus ei ole nad sealt läbi tulnud. Ehk kütusekriis alles tuleb. Täna on hind turu peal üleval erinevatel põhjustel. 

Ma püüan teile selgitada, et kui me kütuse[aktsiisiga] tekitame transiidisektoris järjekordselt piirikaubanduse ja maksud sõidavad Lätti, siis jääb see raha lihtsalt Eesti riigieelarvesse laekumata. See on oluline teema.

Meie ettepanek oli teha seda [aktsiislangetust] kolmeks kuuks ja siis vaadata olukorda. Kui olukord on stabiliseerunud ja hinnad on langenud, siis loomulikult ei ole vaja aktsiisi miinimumtasemel hoida. Aga me näeme, et meie transiit lähebki Rootsi, Lätti, Leetu, Poola, Saksamaale, ja kõikides nendes riikides on see otsus tehtud. 

Ma väga lootsin, kui esmaspäevasel oli teisel lugemisel meie muudatusettepanek viia diisliaktsiis Euroopas lubatud miinimumtasemele. Kahjuks koalitsioonipoliitikud seda ei [pooldanud]. 

Kas te võtate oma südameasjaks seda jälgida ja teha siiski kiirendatud korras otsus, et 1. maist me vähendame diisliaktsiisi Euroopas [lubatud] miinimumtasemele?

Aitäh! Siin oli mitu asja, mida ma pean täpsustama. 

Kõigepealt aitäh, et te pakute mulle nõu, see on alati teretulnud, ma olen sellele alati väga avatud. Aga Hormuzi väina kaudu kütuse liikumine, nafta liikumine [toimub] siiski umbes [järgmises] mahus. Ma veel kord viitan BBC-le, mis on usaldusväärne allikas, kuigi kindlasti on neid analüüse veel: umbes 85% [läheb] Aasiasse, seda ütlen selleks, et te mõistaksite, kuidas see meie regiooni puudutab, Hiinasse läheb sellest umbes kolmandik ehk 31%, Indiasse 14% ja ülejäänud Aasiasse 41%, Euroopat puudutab [sellest kütusest] umbes 4%. Kui me viitame sellele, et Hormuzi väina kaudu ei ole Euroopasse kütust tulemas, siis on oluline mõista, et nafta puhul oli seda, mis sealt tuli, umbes 4%. Meil on ka teisi tarneallikaid, aga Hormuzi väinas [toimuval] on suur mõju Aasiale. Euroopale on kaudne mõju kindlasti olemas, sest energiatarne häired mõjutavad mitmeid tsükleid, need mõjutavad ka hinda. Kui kaupa on vähem, siis hind tõuseb. Samamoodi on risk ka näiteks gaasiturul. Kui me hakkame gaasimahuteid täitma, aga gaasi ei tule või gaasi hind on veidi kõrgem – seesama TTF, mis kunagi, nagu on prognoositud, on 34 kanti, on nüüd 50 või mis iganes see number on –, siis see tähendab seda, et suvel, sügisel ja talvel, sellel ajal, kui me gaasimahuteid täidame ja hiljem tarbime, võib gaasi hind olla ka kõrgem. Nii et seetõttu, jah, ma seda teile kirjeldasin. Ma arvan, et võite teiegi seda võtta nõuniku [sõnadena], ma annan ka nõu. 

Mis puudutab riikidevahelist konkurentsi, siis loomulikult tuleb jälgida, mis see pilt on. Pärast seda, kui Läti tegi ajutise otsuse, tegi Eesti nr 1 korrespondent Lätis ehk Ragnar Kond kohe ülevaate, mis see seis on. Tema ülevaade oli kaunis lihtne: see langetus ei ole kuidagi mõjutanud – vähemalt sellel hetkel ei olnud, ma ERR-ist vaatasin – hinnakonkurentsi, Lätis oli kütus siiski veidi kallim. Ma ei oska öelda, kuidas täna on. Tehisaru abil võin võrrelda: numbrid on üsna sarnased nii bensiini kui ka diisli puhul, aga need on tehisaru numbrid ja tema võib ka eksida. 

Mis puudutab suuremat pilti, siis jah, sellepärast me jätsime aktsiisitõusud ära, et see nii-öelda Hormuzi väina [sündmuste tekitatud] ja muu üldine inflatsioonisurve ei kanduks inimesteni, kaupade ja teenuste [hindadesse]. Varude kasutuselevõtuga olime samamoodi nõus just sellepärast, et see on tarnekriis, mitte ei ole mingit muud sorti kriis, vaid just tarnekriis, ja varud on vaja kasutusele võtta. Nii et umbes selline see pilt on. 

Eile oli Delfis üks päris tore lugu, mida ma soovitan lugeda. See kirjeldas konkurentsi kütuseturul: sama keti jaamade ja üldse erinevate jaamade hinnavahe on umbes 40 senti.

Aitäh! Teisi küsijaid ei ole. Aivar Kokk, teil on võimalus lisaküsimusena esitada ka kolmas küsimus. Palun!

Aitäh! Ma informeerin, et Läti ja Leeduga hinnavahe on 11 senti. Ei ole vaja kogu aeg vaadata, mis sellel tanklapostil [kirjas] on. Enamik kütusest müüakse rekadega vedajatele ja just seda hinda tuleb vaadata. Täna on see vahe 11 senti ja väga selgelt on juba näha, et Eestis tankimine on langenud ja Läti piiri peal kasvanud. Nii et transiidisektor on see, mis toob kütuseaktsiisi- ja käibemaksuraha eelarvesse, ja on näha, et juba aprillikuus suure tõenäosusega see number väheneb. Sellepärast ongi mure, et väga selgelt oleks vaja teha see otsus, kui naabrid on sellise otsuse teinud. 

Me teame, et me oleme teinud valesid otsuseid, kui oleme aktsiise tõstnud ja piirikaubandus on tekkinud. Me ei pea uuesti sama reha peale astuma, sõltumata sellest, kes neid otsuseid varem on teinud. Täna on mõistlik teha see otsus ja langetada diisliaktsiisi, selleks et meie ettevõtjad konkurentsis püsiks. Ma rõhutan, et 2020, kui me tegime selle aktsiisilangetuse, hakkas majandus tänu sellele kasvama Euroopas kõige kiiremini. Nii oli ka järgmisel kahel aastal. Seal olid loomulikult veel teised olulised otsused, ka ettevõtete palgatoetus. Teile see vist ei meeldi, aga ka teise pensioni[samba] vabatahtlikuks tegemine tõi raha sisse. Erinevad otsused on võimalikud, selleks et majandust elavdada. Ma ei saanud ikkagi vastust, kas te lubate, et te oma valitsuses arutate seda, et võimalikult kiiresti reageerida partnerite otsusele viia diisliaktsiis Euroopas lubatud madalaimale tasemele.

Aitäh, hea küsija! Siin oli jälle mitu asja. Ma enne teie kolleegile Pohlakule seda kirjeldasin ja ma ei häbene seda uuesti kirjeldada. Mulle väga meeldib, kuidas me mõtleme ennast – noh, see "meeldib" on jutumärkides, ma olen veidi irooniline, vabandust – nagu väiksemaks teiste riikidega võrreldes. Ma lihtsalt toon näite, et te mõistaksite, Saksa majanduse mahu kohta. Näiteks kui Berliin teatab 1,6 miljardi euro suurusest paketist, siis meie majanduse mahtu [arvestades] oleks [võrreldav summa] 15 miljonit eurot. Tõin selle näite, et te saaksite aru. Selle aasta alguses, jälle näitena, oli tulumaksureform. Kui palju [raha see tähendab]? 780 miljonit. Aktsiisitõusude ärajätmine tähendab 40–60 miljonit. Me astume pidevalt samme, et hinnatõus ei jõuaks aktsiisitõusude tõttu inimesteni ja neile jääks rohkem raha kätte. Tulumaksu langetamine tähendab – ma ütlen veel kord, ma tuginen Eesti Panga numbritele – umbes 10%-list netopalga tõusu. 10%-list netopalga tõusu! Ma ei usu, et on väga palju riike, mis saavad [midagi sellist] ette näidata, ausalt ei usu. Ma arvan, et te saate neid numbreid otsida ja järgmises infotunnis saame jälle debateerida. 

Mis kütuseturgu ennast puudutab, siis me kindlasti jälgime seda. Sellepärast tegin ma ka selle ettepaneku ja valitsus tegi ettepaneku, mida vist täna hääletatakse. Nii et toetage aktsiisitõusude ärajätmist, see igal juhul aitab inimesi ja Eesti majandust ka. 

Eile oli – vaatasin just vahepeal järele – 15.31 Delfi rubriigis "Autokütus" lugu pealkirjaga "Hiiglaslik hinnavahe. Kui tahad odavamat kütust, siis tangi firmade "lahingutsoonides"". Juba lead'is on öeldud seda, et ühe ja sama keti jaamades erineb diislikütuse hind 40 senti. Konkurents kütuseturul on [teinud] need hinnakäärid väga suureks. Kui me võrdleme Eestit ja Lätit praegu, siis tehisaru ütleb, et see hinnavahe on ikkagi pigem selline – näiteks sellesama FuelEsti kaudu vaatan, et diisel maksab Lätis 2,097 eurot ja Eestis 1,98 –, et me oleme [hindade poolest] kaunis lähestikku. Aga loomulikult me jälgime ka naabrite turgu.

Suur tänu! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Kuues küsimus on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ning teema on energia hind ja varustuskindlus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil räägitakse sisemajanduse kogutoodangu kasvust ja majandusnäitajate tõusust, aga samal ajal müüdi maha osa meie riigi strateegilisest varast – põlevkivi kasutusõigus. Kusjuures põlevkivi on olnud aastakümneid Eesti energiajulgeoleku üks alustalasid. Tekib olukord, kus riik loobub kontrollist omaenda energiaressursi üle, ja jääb mulje, et lühiajaline [kasu] pandi ettepoole, aga pikaajaline strateegiline kontroll anti ära. 

Küsimus on selline: milline on selle tehingu tegelik majanduslik mõju? Kõige olulisem: kuidas see otsus mõjutab varustuskindlust, kui kriisihetkel ei ole otsustusõigus enam täielikult riigi käes?

Aitäh, hea küsija! Lugupeetud Riigikogu esimees! Punkt üks, see teema ei ole ei põlevkivi vaates, kaevandamise vaates ega kaevanduslubade vaates minu ministeeriumi ega minu vastutusvaldkonnas. Eesti Energia on Rahandusministeeriumi valdkonnas ning kaevandamisload ja -küsimused on energeetika- ja keskkonnaministri valdkonnas. Mul on väga raske vastata küsimusele, mis minu valdkonda ei puuduta. 

Aga te küsisite laiemalt, kas riigi vara, ressurssi, mis seisab jõude, oleks mõistlik tervikuna erasektori kasutusse anda. Ma ütlen, et jah, muidugi. Üldiselt, kui on mingi vara, mida riigil endal valitsemiseks vaja ei lähe, siis selle võiks anda [erasektori] kasutusse, et tänu sellele laekuks makse, nii nagu ka peaminister enne viitas, selleks et Ida-Virumaal oleks inimestel tööd, kui maailmaturuhinnad annavad võimaluse põlevkiviõli toota ja seda eksportida. Seda muidugi. Minu arvates on see väga mõistlik. Ma tõesti rõhutan, et see [teema] ei kuulu minu vastutusvaldkonda, aga ma olen lugenud nii Eesti Energia juhatuse liikmete väljaütlemisi kui ka üldse meediat [ja võin öelda, et] see on olnud Eesti Energia teadlik valik, seda on toetanud nõukogu ja juhatus, seal ei ole mitte kuidagi olnud poliitilist sekkumist. Eesti Energia näeb, et tal tulevikus tuleb oma kaevandusmahtudega hakkama saada, ja vastasel juhul oleks ressurss lihtsalt jõude seisnud. Ressurss pandi nüüd tööle, tänu sellele saab erasektor Eestis täiendavalt lisandväärtust toota ja Ida-Virumaal töökohti hoida. Minu arvates on see tervemõistuslik. Ma tõesti vabandan, aga kuna see kummastki otsast ei ole minu ministeeriumi vastutusvaldkonnas, siis on mul väga raske detailselt vastata.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

No jaa, tegelikult majandusminister on ikka ka selle asjaga seotud, sest see mingil määral mõjutab kindlasti majandust. Seda, et see tehing tehti, ilma et üldkoosolek, milleks on valitsuskabinet, keda esindab üks ministritest, [oleks sellest teadnud, see] tehti salaja, on raske uskuda, aga nii te vähemalt väidate. 

Mul on teile küsimus majandusvaldkonnast. Ma usun, et kui te sellest ei teadnud, siis te pole teinud ka analüüsi, kuidas see mõjutab tervikuna Eesti majandust järgmisel kümnel aastal. Aga kas te siis teete selle või olete juba jõudnud seda teha?

Aitäh! Jälle igaks juhuks väike faktitäpsustus: Vabariigi Valitsus ei ole Eesti Energia üldkoosolek, vaid rahandusminister rahandusministri isikus on see vastav asutus ehk Eesti Energia üldkoosolek. See ei ole Vabariigi Valitsuse tasemel kuidagi arutlusel olnud. 

Ma ütlesin, et see ei puutu otseselt minu vastutusvaldkonda, aga kui te täiendavalt küsite, milline saab olema majanduslik mõju, siis ma saan võtta [aluseks selle], mis on olnud Eesti Energia juhatuse liikme hinnang, et neil on põlevkiviõlitehase jaoks vajalik ressurss olemas. Sellelsamal kaevandusõiguse edasiandmisel või erasektorile edasimüümisel, tänu millele saab erasektor rohkem põlevkiviõli toota, seda eksportida, hoida töökohti või isegi töökohtade arvu suurendada, on kindlasti positiivne mõju Ida-Viru majandusele. Mis need täpsed numbrid on, seda ma ei oska öelda. 

Aga jällegi, ma arvan, et see on ideoloogiline, võib-olla ka põhimõtteline vastasseis, et kas riik peaks igas asjas ise omanik olema. Võimalikult palju riigikapitalismi – mina seda ei toeta. Üldiselt on eraturg mõistlikum majandaja. On see taristu, on need ressursid, mida me vajame riigi julgeoleku [tagamiseks] või erinevate oluliste teenuste [osutamiseks] – neid me kindlasti ju riigina hoiame. Nendes ettevõtetes on meil kas ainuosalus või vähemalt enamusosalus, et saaksime olla otsustuste juures. Küll aga, kui on mingi ressurss, mida riigil valitsemiseks igapäevaselt vaja ei ole, ja seda on võimalik näiteks kaevandusõiguse kaudu anda erasektorile, et seal saaks lisandväärtust luua, siis mina seda väga toetan. 

Ma arvan tõesti, nii nagu ka siin enne viidati, et väga kahju on, kuna tundub, et on väga suur soov kuidagi Viru Keemia Grupp või Eesti Energia tuua päevapoliitilisse mudamaadlusesse. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Kui on küsimusi, siis vastavad ettevõtted ja ettevõtete esindajad saavad kindlasti nendele vastata. Aga sellel, kui Ida-Virus luuakse täiendavalt töökohti ja on võimalik põlevkiviõli eksportida, on minu arvates majanduslikult kindlasti positiivne mõju. Tervikuna see, et erasektor mingites kohtades on efektiivsem ja mõistlikum, ma arvan, ongi üldine majandusloogika.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et see ei ole valitsuse otsus, vaid see on ettevõtte otsus ja see [ettevõte] kuulub Eesti riigile ja loomulikult esindame me seal nõukogus Eesti riigi huve omaniku esindaja kaudu. Te väidate, et te ei ole otsustesse sekkunud. Samas, VKG-l on Kliimaministeeriumis kohtumisi olnud lausa 17 korda ja VKG kohtus teiega nii 27. mail eelmisel aastal kui ka 3. veebruaril. Kindlasti olete te kursis, kuidas ettevõttel läheb, te ei saa väita vastupidist. 

Kogu selle protsessi juures tekib küsimus, kuidas seda kõike tehti. Avalikku arutelu ei olnud. Te saate majandusministrina ju aru, et me räägime põlevkivi kaevandamise õigusest, mis kuskil kabinetivaikuses anti 30 aastaks erasektorile, ja see ei ole nagu kohane. See ei ole ilus, ütleme ausalt. Te ju saate sellest aru, sest te ju ei julge mulle silma vaadata, ükski ministritest [ei julge]. 

Sellest lähtudes ma küsin: kas te ei arva, et see protsess oleks pidanud olema läbipaistev ja arusaadav ning see oleks pidanud toimuma avalikkuse ees, kui selline otsus oleks üldse pidanud sündima?

Aitäh! Esiteks, ma kirjutasin üles mõned teemad, mida te [mainisite], samal ajal, kui te seda kõnet pidasite, et meelest ei läheks. Teile saab väga ilusti silma vaadata ja proovingi vastates võimalikult palju teile otsa vaadata. 

Tõesti, üldiselt selle formaadi mõte, tuletan meelde, on see, et ministrid käivad ja annavad aru enda valdkonnas toimuvatest tegevustest. Ma teen seda suurima heameelega. Te just viitasite, kui palju on keskkonna- ja energeetikaminister kohtunud või kui palju on Kliimaministeeriumis käidud. Vabandust, ma tõesti ei saa sellest kuidagi rääkida, sest see on teine ministeerium, teine vastutusvaldkond. 

Küll aga mainisite te õigesti, et ka mina olen VKG esindajatega mitmel korral kohtunud. Ma alustan sellest, et ma kohtun iga nädal väga mitmete Eesti ettevõtjatega. Ma arvan, et majandusministri roll ongi saada reaalset igapäevast tagasisidet ja kirjeldada, millised on riigi valikud majanduskeskkonnas. Nagu ma olen rõhutanud, minu ja tänase valitsuse vaates ei peaks riik ise või valitsus kuidagi majandust juhtima. Meie ülesanne on luua konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond. Seda ma heas koostöös ettevõtlusliitudega, ettevõtjatega ja erasektoriga olengi teinud. 

Mis puudutab VKG-d, siis mõlemal kohtumisel oli küsimus üldse puidusektoris: biorafineerimistehas, selle olevik, tulevik, õiglase ülemineku fond. Saan öelda, et ei, põlevkivist me kahjuks või õnneks mitte ühelgi kohtumisel ei rääkinud, kuna see valdkond, nagu ma ütlesin, kaevandamisõigused, ei kuulu kuidagi majandusministeeriumi valdkonda, küll aga on konkreetne ettevõte palju laiema haardega. 

Jällegi, mul on väga kurb meel, ja ma arvan, et ka ettevõtte omanikud, selle juhid, ei ole kindlasti õnnelikud, et kahe äriühingu vaheline tehing on kuidagi toodud poliitilisse mudamaadlusesse. Nagu ma rõhutasin, Vabariigi Valitsus ei ole kuidagi sellega seotud olnud. Ettevõtte esindajad on öelnud, et need on olnud ettevõtte juhatuse ja nõukogu teadlikud otsused. 

Mis puudutab tervikuna riigi ressursi kõige mõistlikumat ja efektiivset kasutamist, siis nagu ma juba teie kolleegile Arhipovile ütlesin, mina seda väga toetan. Kui riigil on ressurssi, mida konkreetselt valitsemiseks või tagavarade hoidmiseks vaja ei lähe, siis tuleb see tuua majanduse kasutusse, tänu sellele me saame siin põlevkiviõli toota, seda eksportida, hoida rohkem töökohti või isegi kasvatada töökohtade arvu Ida-Virumaal. Mul on väga keeruline aru saada, miks Keskerakond selle vastu võitleb, et Ida-Virumaal saaks töökohti juurde luua ja eraettevõtlus saaks Ida-Virumaal areneda. Õiglase ülemineku fondiga on samamoodi, seal on erinevad meetmed, et just Ida-Virumaal olevad ettevõtlikud inimesed saaks luua uusi ettevõtteid ja teha investeeringuid, et Ida-Virumaa majandus mitmekesistuks. Ma tõesti ei saa aru, miks te selle vastu võitlete. Väga veider. 

Suur tänu! Lõpetan kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on sisejulgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Mu teema on [päevakorras] küll millegipärast natukene moondunud. Ma tegelikult tahtsin keskenduda eelkõige elanikkonnakaitsele. Aga see on ka sisejulgeolek, nii et ma ei räägi teemast mööda. 

Küsimus on seotud sellega, et me oleme täiesti mõistlikult ja õigustatult asunud rajama kaitseliini Kagu-Eestisse. See hõlmab punkreid, see hõlmab kõiki neid kraave ja draakonihambaid. Mul ei ole selles asjas valitsuse suhtes mingit kriitikat. Küll on mul aga küsimus. Küsimusega on minu poole pöördunud muide ka kohalikud inimesed. Just nädalavahetusel olin mitu päeva Lõuna-Eestis ja see jutt jõudis minuni kohalike elanike kaudu. 

Nimelt, need kaitserajatised on kahe riigi vahelisest kontrolljoonest kohati isegi kilomeetrite võrra Eesti poolel. Sellele eikellegimaale, piltlikult öeldes, kontrolljoone ja kaitserajatiste vahele, jääb hulgaliselt inimeste eluasemeid. Ma ei oska öelda täpset inimeste [arvu], kui palju neid sinna jääb, neid võib olla tuhandeid. Inimeste küsimus on: "Aga mis meist saab, kui tõepoolest [algab] sõjategevus? Me oleme ju siis sisuliselt lahinguväljal. Mida riik kavatseb meie kaitseks teha?"

Ma edastangi nüüd kohalike elanike mureliku küsimuse. Kas te oskate vastata, missugused on riigi plaanid kohalike elanike suhtes seoses nende kaitserajatiste ehitamisega? Mis neist [inimestest] saab? Kas nad jäetaksegi sinna lahingumaale või on olemas evakueerimiskavad? Kas evakueerimiseks on piisavalt aega, vahendeid ja kõike muud seesugust? See on see teema.

Aitäh! Ma püüan vastata, jah, üldisemalt. Ma ju väga täpselt ei tea, millisest konkreetsest kohast või kellest juttu on, aga heameelega annan selle [küsimuse] edasi Kaitseväele ja Päästeametile, kes saavad siis kohalikke elanikke informeerida. 

Laiemalt, jah, ma arvan – hämmastav, aga me tõepoolest oleme ühes asjas teineteisega nõus –, valmis tuleb olla ja need kaitserajatised tuleb rajada. Nende rajamise eesmärk on ikkagi see, et Eesti riiki saaks kaitsta esimest hetkest peale, kui meie naaber peaks agressiivseks muutuma ning astuma samme Eesti iseseisvuse ja julgeoleku vastu. See on selge. 

Inimestega on kindlasti nii – te küsite, et mis siis saab –, et inimesi teavitatakse, kui oht on reaalne ja kui on vaja evakueeruda. Selliseid õppusi on toimunud erinevates paikkondades, vajaduse korral tehakse neid veel. Evakuatsiooni eest vastutab Eesti riigis Päästeamet, ta korraldab seda koos Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitseväega. Kui on teavitus, et ohutase on selline, et on vaja evakueeruda – olgu see põhjus siis idanaaber, aga see võib vahel olla ka looduslikust [sündmusest] tingitud ja on ka tehnogeensed õnnetused, mis nõuavad evakueerimist –, siis selleks samme astutakse. 

Loomulikult, kui peaks olema eelhoiatus, informatsioon, et on tekkimas reaalne oht, reaalne kriis mingis piirkonnas, siis kindlasti inimestega suheldakse ja inimesed sellest alast evakueeritakse. See peab loomulikult olema riigi ja erinevate ametite ülesanne, tuua inimesed nii-öelda hävinguteelt ära, sest nagu te ise näete, kui tänapäeval läheb sõjapidamiseks, siis ega see ei piirdu selle ühe alaga, vaid [see läheb] laiemaks. 

Aga ma siiski tahan seda kõike öeldes rõhutada, et Eesti ohuhinnang ei ole muutunud. Eesti on kaitstud. Me oleme toimivas kaitseühenduses NATO, mis on kõige tugevam kaitseallianss maailmas. Lisaks on meil tugev regionaalne partnerlus. Me investeerime kaitsesse rohkem kui enamik riike NATO-s, sellel aastal 5,4%. See tagab võime ehitada välja need rajatised ja tagab võime olla valmis ka kaitseks. Toimivad eelhoiatus- ja luurevõimed on meil täpselt samamoodi olemas. Selle alusel me tegutseme ja kui on vaja evakuatsiooni, siis Päästeamet seda korraldab, ükskõik kus piirkonnas ja ükskõik millisel põhjusel seda vaja on.

Aitäh! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh! Inimestel on muidugi mure mitte ainult oma elu pärast, vaid neil on mure ka oma vara pärast, sest kui nad evakueeritakse, siis mis nende varast saab. Küsimus on ka selles, kas vara hävimise või pahatahtliku hävitamise korral on riik valmis maksma kodupaika tagasi pöörduvatele inimestele kompensatsiooni. Kas neid kompensatsioone on võimalik juba varem eelhinnata, et oleks teada – inimestel on ju talud, inimestel on inventar, inimesed on teinud investeeringuid –, missuguse summaga võiks riik neid uuesti jalule aidata? See on üks küsimus. 

Teine küsimus puudutab häiresüsteemi. Teatavasti tulid hiljaaegu droonidega seoses häire[sõnumid], mis SMS-iga inimestele kohale jõudsid või ei jõudnud. Aga need [sõnumid] olid piisavalt ebamäärased. Ebamäärased selles mõttes, et kirjas oli lihtsalt: "Droonioht. Varjuge!" Inimesed laiutavad käsi ja ütlevad, et aga kuhu ma varjun, ma jooksin tänavale ja mõtlesin, et lähen maa-alusesse parklasse, see oli öösel kinni. Võib-olla peaks selle käsile võtma ja seda häiresüsteemi ja -sõnumit täiustama, et inimesele antaks ka informatsiooni selle häirega seoses, et talle lähimad varjumiskohad asuvad siin ja siin, seal ja seal. 

Ma saan aru, et peaminister isiklikult ja otseselt loomulikult üle kogu Eesti neid aadresse jagada ei saa, aga inimeste mure on akuutne. Kuna me elame praegu väga ebastabiilses maailmas, siis inimeste palve – [seda olen] jällegi [kuulnud] inimestega suheldes – ongi see, et muuta kogu see hoiatamise süsteem kiiremaks, mitte nii, et see mitmeid tunde veniks, vaid nii, et sõnum jõuaks kohale kohe ja sellisena, et oleks täpsustatud, mida konkreetselt teha. Meil tuleb ikkagi inimesed ära tsoneerida.

Teie aeg!

Ühed inimesed on Ida-Virumaal, teised inimesed on Saaremaal. Nad kõik ei vaja ühesugust – jah, vabandust, ma kohe lõpetan – hoiatust, aga kõikidel puhkudel peaks olema selle hoiatuse juures ka varjumiskohtade [asukohad].

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh! Hea küsimus ja vägagi aktuaalne. Kõigepealt, siin on mitu nüanssi. Jah, evakuatsiooni kohta me juba enne rääkisime, et seda korraldab Päästeamet vastavalt sellele, mis iganes see põhjus ja regioon on. See on nende ülesanne. 

Kodudesse tagasipöördumise toetus – tunnistan ausalt, mulle ei meenu, et me oleks valitsuses kuidagi seda arutanud. Pean üle vaatama, kas me oleme seda teinud. Ma arvan, et me ei ole seda arutanud, sest loogiline oleks, et kui mõni riik peaks teisele kallale tungima, siis tema tegelikult maksab [tekkinud kahjud] kinni. Eesti riik kindlasti hoolitseb selle eest, et inimesed oma koju tagasi saavad. See on meie ülesanne, esimesest meetrist alates. Selleks me ka valmistume. 

Mis puudutab õhuohust teavitamise sõnumeid, siis valitsuses oli eelmisel nädalal sarnane debatt. Minul oli täpselt samamoodi palve, et kui tuleb mingi teavitus, siis peab olema selge, mida see tähendab ja mida inimene peab tegema. Me oleme varem Eestis julgeolekuväljal laiemalt opereerinud ja inimesed on harjunud sellega, mida pädevad asutused PPA, Päästeamet ja Kaitsevägi ütlevad, on olnud rünnakuks valmistumine või vahetu õhuoht, aga nüüd on tekkinud juurde võimalik õhuoht ehk hulkuv droon, sihtmärgita droon. Neid tuleb eristada. 

Selleks, et need oleks hästi eristatavad ja see oleks arusaadav, palusime määratleda juhised. Need on leheküljel kriis.ee. Äkki saate teie [selle info] edasi anda või keegi infotunni jälgijatest või ajakirjanikest, et kui minna leheküljele kriis.ee, siis sealt [leiab] juhised, kuidas käituda vahetu õhuohu korral ja kuidas käituda võimaliku õhuohu korral. Ma ilmselt püüan seda valitsuse pressikonverentsidel veel üle korrata. Need on kaks erinevat kategooriat. Lihtsamalt öeldes: kui on võimalik õhuoht ehk sihtmärgita droon, siis üldiselt võib oma tegevust jätkata, lihtsalt tuleb olla valvas, ja kui on vaja varjuda, siis kõige parem ja lihtsam viis on leida ruum, millel ei ole aknaid. Aga see kõik, mida täpselt ja millises järjekorras teha ja kuidas teha, on [kirjas] leheküljel kriis.ee. 

Ohuteavitussüsteem on meil muutmisel, tuleb uus ja kaasaegsem, sellega Siseministeerium tegeleb. Igor Taro ütles, et loodetavasti selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses on meil uus võrgukärjepõhine süsteem – kui ma õigesti [mäletan] –, mis, nagu me oleme mujal maailmas näinud, erinevate katastroofide puhul paneb telefoni undama, kes iganes ja kus iganes sa siis ka oled, ja jagab sulle informatsiooni.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Arvo Aller. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma lähen edasi sellesama ohuteavitusega. Me oleme saanud sellest kaks reaalset õppetundi. Esimene oli see Auvere droon, mis lendas üle. Siis läks ohuteavitus ainult Ida- ja Lääne-Virumaa mastide piirkonnas olevatele inimestele, telefonikasutajatele, pluss äpiomanikele, olid nad siis Austraalias, Inglismaal või kus iganes. Teisel korral oli see [teavitus] juba natuke suurema [ulatusega], üle-eestiline, välja jäid vist ainult saared. 

Aga kui hakkasin sõnumi sisu vaatama, siis mind esimese hooga kummastas see, et täpitähed olid kuidagi segamini läinud: õ-de asemel olid ö-d. Kas selle on ka valitsus nüüd ette võtnud? Ma saan aru, et see võib-olla oli [pärit] mingist eelnevast ajast, aga te võite oma SMS-i kontrollida ja näha, et see on niiviisi. Kas sellele ei ole tähelepanu pööratud? Kas planeeritakse sõnastikku muuta või klaviatuuridele lisada õ-täht, et Kaitsevägi või Päästeamet saaksid [korrektselt] kirjutada? Ja kas oleks mõistlik panna sinna juurde varjumisjuhis, kas või lingina, et kus asub sinu lähim varjumiskoht? See võiks seal sees rakenduda.

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, vaatan seda minagi, mulle tuli ka neid teavitusi. Mulle tuli [teavitus] EE-ALARM-äpi kaudu ja äpi "Ole valmis!" kaudu ja see tuli ka sõnumina. Need ongi erinevad mehhanismid. Äppides saab tavaliselt määrata piirkonna, mis huvi pakub, ja sinna piirkonda see teavitus peaks siis ka minema. Ma mäletan, et Ukrainast tagasi tulles oli mul nende õhutõrjeäpp endiselt peal ja siis hakkas telefon koledasti undama ja andis teada, et on õhuhäire. See [häire] oli siiski Ukrainas, mitte Tallinnas. Aga kuna ma olin huvipiirkonnana määratlenud selle, kus ma olin, ja see teavitus mulle tuli, siis ta hakkas undama.

Aga tõepoolest, ma vaatan, et jah, 2024. aastal oli õ-täht veel [algul] olemas, aga 2024. aasta maist on see [muutunud] ö-täheks. Nii et naljaga pooleks öeldes – loodame, et minu sõbrad Saaremaalt ei pahanda –, aga see paistab mingi saarlaste vandenõu olevat. Püüame sellega kuidagi eraldi tegeleda, küsime üle, mis nende ö-de ja õ-dega on. Aga selle taha ei pea see süsteem jääma. See süsteem peaks olema selline, et ikkagi, ütleme, ideaalis – ja ma saan aru, et selle poole püritakse, aga las Siseministeerium ja Politsei- ja Piirivalveamet ja Päästeamet, kes sellega tegelevad, seda seletavad – ta annab sulle selle kärje põhjal, kus sa asud, teavituse ja siis ta saab ka määratleda, kus võiksid olla varjumiskohad või mida teha. Kui tegemist on võimaliku õhuohuga ehk hulkuva drooniga, siis ei olegi midagi muud vaja, kui et sa lihtsalt oled valvas ja jälgid olukorda. Kui on vaja varjuda, siis sa leiad akendeta ruumi, näiteks vannitoa või mis iganes selle jaoks sobib. Kui on vahetu õhuoht, siis tuleb varjuda ja siis tuleb leida see varjumiskoht ka, kas see on siis avalik varjumiskoht, selleks kohandatud kelder, garaaž või mis iganes [ruum] selleks sobib. Nii et sellega toimetamine käib ka. 

Valitsuses arutelul oli Päästeameti juht Margo Klaos samamoodi kohal [ja selgus, et] neil on ka eraldi kalenderplaan nendeks tegevusteks. Ka sellel aastal tulevad talgud, nii-öelda talguformaadis vaatavad inimesed üle potentsiaalsed varjumiskohad, sellega hakatakse täiendavalt toimetama. Paljud on sellega juba vaeva näinud, kõik kindlasti mitte. Aga hulkuvad droonid või sihtmärgita droonid kindlasti meenutavad, et tuleb vaeva näha. 

Nii et ma kasutan võimalust reklaami teha. Kriis.ee – kallid inimesed, minge kõik sealt selle debati tulemusena vaatama, kuidas miski toimub. Päästeamet kindlasti korraldab erinevaid sündmusi ja õppusi ka. Nende õ- ja ö-tähtedega tegeleme eraldi.

Suur tänu! Lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on "Õpilaste kultuurikäikude kohta". Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud peaminister! Probleem, millega ma teie poole pöördun, on taas väga tõsine. Kirjeldan. Nimelt, teie valitsuse ministrite tegemiste ja tegematajätmiste tõttu on senine Eesti koolide õppekäikude süsteem viimase poole aasta jooksul suurde segadusse paisatud. Väga suur hulk Eesti lapsi on jäänud ilma võimalusest saada osa kultuurist, teatri-, muuseumi-, galeriikülastustest ja nii edasi. Minu hinnangul on see aeg raisatud, laste õpiajast on see välja lõigatud ja seda on väga raske tagasi teha. Lisaks tohutu segadus koolides, pinged õpetajate ja lapsevanemate vahel. 

Ütlen juba ette ära, et seda muret naeruvääristama ei ole mõtet hakata. Mure on reaalne. Numbrites väljendub see ka selles, et kultuuriasutuste külastajate hulk on selle tõttu reaalselt oluliselt kahanenud ja nende asutuste tulu on langenud. Koolide ainus võimalus on olnud riskida ja haridusministri varasemaid suuniseid eirata või see tegevus ära jätta või leida keset eelarve- ja õppeaastat kuskilt täiendavat raha, mida osaliselt on ka leitud, aga valdavalt mitte. See on tõesti olnud raske. 

Siit küsimus: milline on teie hinnang sellele probleemile terviklikult? Kas tänaseks on see probleem valitsusjuhi jaoks lahenduse leidnud? Kui jah, siis milline see [lahendus] on ja kas see on piisav? Kui ei, siis millal see tavapärane õppekäikude süsteem, mis enne haridusministri korraldust oli, saab taastatud vähemalt [endisel] tasemel ja õpilased pääsevad jälle teatrisse ja muuseumi?

Aitäh, hea küsija! Jah, ka mina olen seda probleemi murega vaadanud. Tõtt-öelda ei ole ma näinud kedagi, kes seda naeruvääristaks, nii et me vist ei pea [selle kohta] ühist üleskutset tegema. 

Ütleme nii, et olen isegi selle [probleemiga] kokku puutunud. Kaks vanemat last käisid koolis ära, ilma et seda debatti oleks liiga palju olnud. Me kõik ju teame, kuidas klassiraha kogutakse ja siis lapsed käivad erinevates kohtades. Võib-olla seda debatti ei olegi liiga palju peetud. Nüüd, kõige noorema puhul on juba seesama küsimus, et millisel viisil seda klassiraha saab koguda, et kuskile minna, ja mis siis teha, kui keegi ei anna sinna klassirahasse [oma osa]. Need on reaalsed küsimused ja need puudutavad kõiki lapsevanemaid, mind samamoodi nagu teisi. Seetõttu on tegemist täiesti arusaadava ja põhimõttelise küsimusega.  

Meie mõlema kolleegid haridus- ja kultuurivaldkonnast ja ka õnneks haridusminister on seda selgitanud ja nüüd uue juhendi teinud. Aga siiski see probleemi allikas tundub olevat – ma ei tea, kas nii võib öelda, et probleemi allikas, aga vähemalt praeguse olukorra allikas, võib-olla saab nii öelda – põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõige 11, mis ütleb: "Kooli õppekava alusel munitsipaal- või riigikoolis toimuvas põhi- või keskharidusõppes osalemise eest ei tohi õpilastelt või seaduslikelt esindajatelt nõuda kaasrahastamist. Koolis korraldatava tegevuse puhul, mis ei ole kooli õppekava osa (õppekavaväline tegevus), võib kulusid katta kooli põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras õppekavavälises tegevuses osalejate kaasrahastamisel."  

Vaat, lugu on selline, ütlen õigluse ja tõe huvides, et see on 2013. aastast pärit punkt ja me oleme aastas 2026. 13 aastat ei ole keegi sellel teemal probleemi tekitanud, kui niimoodi võib öelda. Ma saan aru, et tuli – ma veel kord tuginen ajakirjanduslikele andmetele – kaebus ühelt lapsevanemalt, kes ütles, et ta ei soovi [õppe]tegevuse eest täiendavalt maksta, et kas see on õige. Selle tulemusena püüti lahendada seda seaduses kirjas olevat ülesannet, aga ütleme, et see lahendus ei toonud mingit kergendust, sest mõte on ju selles, nagu ütleb põhiseadus ja ütleb seesama põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et hariduse eest Eestis täiendavat tasu ei küsita. Nüüd me oleme olukorras, kus vabatahtlikult võib lapsevanem maksta, raha võib ka koguda, aga see, kas konkreetne laps läheb konkreetsele üritusele, ei saa olla selle annetamise või selle rahaga seoses ja see käik ei saa olla osa kooliprogrammist. Tegelikult ongi hariduses loodud selline keeruline nii-öelda lõks, me oleme ise probleemi ees. Aga ma kohe jätkan selgitamist, reeglid on sellised.

Reeglid on tõepoolest sellised. Anti Allasel on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Aitäh, hea peaminister, et te nagu kinnitate probleemi olemasolu. Tõesti, siiralt kahju on nendest lastest, kellelt, nagu ma juba enne ütlesin, on see aeg ära võetud ja seda poolt aastat kuidagi tagasi ei tee. 

Haridusminister on andnud sellel teemal koolidele selgitusi. Ma küsisin selle kohta mitmelt koolijuhilt, helistasin nad läbi. Valdavalt oli hinnang selline, et nad jätkuvalt sellest aru ei saa. Õigemini öeldi niimoodi, et mida rohkem ta seletab, seda segasemaks läheb. Ehk see probleem on jätkuvalt üleval. See mure on ju ka täiesti arusaadav, et väga paljudel õpilastel ja vanematel ongi väga raske maksta neid tasusid, mis need käigud kaasa toovad, aga sellest hoolimata peaks ikkagi võtma pikema aja ja kogu süsteemi terviklikult paika panema. Mis teie arvamus on? Saate nüüd edasi vastata.

Aitäh! Ma siis tõepoolest jätkan. Mina ütlen oma laste ja oma kogemuse pealt, et tegemist on reaalse küsimusega, oma sõpruskonna põhjal kirjeldan sedasama, haridus[valdkonnast] kuulen seda ka. 

Ma tahan rõhutada, et süü ei ole ju kuidagi haridusministril. Kristina Kallas ka parima tahtmise korral ei saanud 2013. aastal seda normi teha, vähemalt ma kahtlustan, et ta ei olnud sellel ajal haridusminister ega vastutaja. Võib-olla ma eksin milleski ja siis ma pean jälle selle ümber lükkama, aga 2013 siiski tõenäoliselt mitte. See on mingisugune reeglistik või kokkulepe, mis tuleneb, ma saan aru, põhiseaduse printsiibist, mille me 2013 ehk 13 aastat tagasi kirja panime ja ütlesime selles seaduses, et kooli korraldatava tegevuse eest ei tohi raha küsida, õppekavavälise tegevuse eest võib küsida küll. Nüüd ongi see olukord, et kui kõik lapsed lähevad koos etendusele või muuseumi, siis see peaks olema justkui õppekavaväline. Kas siis, kui me läheme Kumusse ja vaatame kunsti, me seda tunnis enam ei tohi arutada? Kõlab veidi nii, nagu lapsed töötaksid riigisaladusega. See ongi nagu pentsik lugu. Ometi on haridus Eestis ülikõrgelt hinnatud valdkond ja seal [töötavad] targad inimesed, aga me oleme jälle loonud sellised reeglid, mille tulemusena me nüüd ise oleme kõik hädas, kaasa arvatud haridusminister. Me ei ole tegelikult eri paatides, oleme kõik ühes paadis. 

Praktikas, ma saan aru, on olukord selline või vähemalt see kirjeldus on selline – kui ma saan õigesti aru, kindlasti keegi võib jälle parandada –, et klassiraha võib koguda, selleks peavad reeglid paigas olema, kool saab seda koguda ja lapsed saavad koos minna muuseumisse ekskursioonile, lihtsalt see ei saa olla enam kohustuslik tegevus. See on see, kuhu me oleme jõudnud. Ma ei oska öelda, kuhu see täpselt edasi viib. Me teame väga hästi, me oleme kõik noored olnud ja noored on praegugi väga eneseteadlikud, et kui noortele öelda, et nad ei pea [kuhugi] minema, siis kindlasti osa jätab minemata ja nii edasi. Kui keegi ütleb, et ta ei taha selle eest maksta või ta ei taha selleks klassiraha anda, sest see on õppekavaväline tegevus, mis siis saab? Praktikas on elu käinud Eestis ju aastakümneid nii, et lapsevanematelt küsitakse [raha], mõni annab veidi rohkem, lapsed käivad ära, kõik on lahendatud, keegi ei jää ilma. See süsteem on toiminud ilma seadust järgimata, ilma seaduselt küsimata. Mulle tundub, et tegelik elu on olnud adekvaatsem kui see 2013. aastal seadusandja kirja pandud normatiiv. 

Seetõttu ma arvan, et haridusministeeriumi selgitused ning koolidele ja klassidele toimetamiseks vabade käte andmine on väga mõistlik. Aga mina ei välistaks, et kui on vaja täiendavalt reegleid muuta või neid kuidagi selgitada, siis seda tuleb edasi teha. Õnneks on haridusminister võtnud aktiivse hoiaku ja ise selgitusi jaganud. Me ei peaks sellisel viisil kirjapandud reeglite tõttu oma elu keeruliseks elama kohas, kus seda ei ole vaja teha. Lapsed peaks saama muuseumisse, kontserdile või kuhu iganes, klassiraha peaks saama koguda, mõni panustab veidi rohkem. Saame hakkama, alati oleme saanud.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head valitsuse liikmed! See, jah, millele ka Anti Allas viitas ja tegelikult peaminister talle juba vastaski, on juba päris vana probleem. Eelmise aasta lõpust hakkas see vaikselt kerima, just sellest vaatest, et see probleem tekitati. 

Tänaseks on küll saadetud koolidele info, mis puudutab nii-öelda korduma kippuvaid küsimusi, kuidas ja mismoodi võiks ka tulevikus neid asju lahendada ja kuidas saaks ikkagi lastevanematelt vabatahtlikuks kultuuritegevuseks raha küsida. Ma arvan, et see on õige arutelu, õige debatt. Aga kõige kurvem selle asja juures on see, et reaalsuses on neli-viis kuud olnud kannatajateks lapsed. See statistika, mis on kultuuriasutustest meile saadetud, näitab päris karmi pilti: väga kõvasti on erinevates asutustes kukkunud kooliekskursioonide [arv]. 

Aga ma küsin natukene teises vaates, mis puudutab just kaugemate piirkondade lapsi, kaugemate piirkondade koole. Üks osa sellest probleemist või sellest teemast on pilet muuseumisse, galeriisse, teatrisse, aga lisaks on transport, mingitel juhtudel ka majutus ja toitlustus. Reaalsus on see, et üha rohkem koondub meie elu suurematesse linnadesse, transport on läinud üha kallimaks ja probleem süveneb. 

Siit küsimus: kas te näete, et tulevikus võiks veel rohkem diferentseerida pearaha, õpilaste eest makstavat pearaha, sellest lähtuvalt, kus konkreetselt kool asub ja kui kaugel sellest koolist on lähimad muuseumid, kultuuriasutused, et anda ka nendele lastele, kes kaugemates piirkondades [elavad], võimalus kultuuri nautimiseks.

Aitäh, hea küsija! Jah, tegemist, nagu te ütlesite, on tõsise teemaga. Ma juba kirjeldasin oma vaadet sellele. Vahel on hull lugu, kui hakatakse seadust täie rangusega täitma ja seal näpuga järge ajama. Selgub, et 13 aastat see seadus oli, leiba ei küsinud, lapsed käisid muuseumis ja kontserdil, probleemi ei olnud. Demokraatlikus riigis piisas ühest kaebusest ning kogu riigi haridussüsteem ja kõikide laste muuseumis käimine on halvatud, viisakalt öeldes, eks ju. Nüüd kõik palehigis töötavad, teie töötate siin, haridusministeeriumis inimesed töötavad, koolides inimesed töötavad, kogu aeg otsivad lahendusi. Õnneks on see tervest mõistusest tulenev lahendus siiski olemas: on võimalik koguda neid annetusi ja kultuuritegevuses on võimalik [osaleda], peab olema lihtsalt [selgelt] sõnastatud, millisel viisil [seda tehakse]. Ainuke küsimus on, kas siis kõik lapsed ja vanemad [peavad osalemist vajalikuks], kui nad teavad, et see on õppekavaväline tegevus. Aga see on juba nende otsustada. Veel kord: kui on vaja seadusi täpsustada, siis täpsustame. Nii et, jah, 13 aastat vana reegel jõudis nüüd siia, seda hakati selgitama ja tagajärjeks on segadus.

Kultuuriranits on vastus teie küsimuse teisele poolele. See on õppekäikude kõige olulisem rakendusmeede ja selle eelarve on umbes 1,5 miljonit. See on see meede, mis aitab [õppekäikudel käia]. Tema eesmärk on see, et igale õpilasele oleks võimalik tagada õppekäigul osalemine. Kultuuriministeerium on sinna veidi raha juurde pannud, just sellepärast, et regionaalselt oleks lastele ja noortele kultuuri kättesaadavus parem. Tasuta külastuste puhul Kultuuriranitsa abil eelistatakse neid koole, mis tavapäraselt kultuuriasutusi külastada ei saa kas kooli asukoha või õpilaste erivajaduse tõttu. Nii et Kultuuriranits on selle arvestusega tehtud. Koolidel on võimalik tasuta pileti puhul katta transpordikulu kas Kultuuriranitsa toetusest või muul viisil, näiteks omavalitsuse toetuse abil. Nii et selleks on ka võimalused olemas. Kultuuriminister, ma tean, on öelnud, et järgmisel aastal teeb ta ka analüüsi ja püüab Kultuuriranitsasse võimaluse korral vahendeid juurde tõsta.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. Ühtlasi on lõppenud tänane Riigikogu infotund. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest. Me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.