Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 55 Riigikogu liiget, puudub 46. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Head kolleegid! Nüüd saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. 

Enne, kui palun auväärt õiguskantsleri siia ettekandjaks, tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt on õiguskantsler Ülle Madise ettekanne, kuni 20 minutit. Igal Riigikogu liikmel on õigus esitada Ülle Madisele üks küsimus. Seejärel on Riigikogu liikme Tõnis Möldri sõnavõtt, kuni viis minutit. Tõnis Möldrile küsimusi esitada ei saa. Järgnevad läbirääkimised. Läbirääkimistel on õigus osaleda kõikidel Riigikogu liikmetel. Ja seejärel on hääletus. Tõnis Mölder hääletada selle küsimuse juures ei saa. Juhin tähelepanu ka sellele, et õiguskantsleri ettepaneku vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält.  

Nüüd, head kolleegid, saan paluda Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Edastan teile peaprokuröri taotluse Riigikogu liikmelt Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Juriidiliselt nimetatakse seda ettepanekuks ning sellisel juhul tundub, justkui oleks õiguskantsler selle taotlusega nõus. Rõhutan, et õiguskantsleril ei ole õigust – seadus ütleb seda sõnaselgelt – hinnata tõendeid ega mitte midagi olulist. Seega ei ole õiguskantsleril võimalik selle taotlusega ei nõustuda ega mitte nõustuda. Ka ajakirjanduses avaldatud pealkirjad, mis ütlevad, et õiguskantsler nõustus peaprokuröri taotlusega, on selles mõttes eksitavad, et ma ei ole nõustunud. 

Kuna varasemate sarnaste juhtumite puhul olen ametiaja vältel siin ka sõimata saanud, siis tuletan kohe alguses teile meelde, et 2014. aastal muutis Riigikogu seadust nii, et õiguskantsleri roll nendes küsimustes on null. Riigikogu tegi seda teadlikult – sellepärast, et õiguskantsler oli ühe taotluse prokuratuurile tagastanud. Selle peale saadi kurjaks ja otsustati, et õiguskantslerilt võetakse sisuline võimalus selles protsessis midagi mõjutada. Saadiku jaoks ei muutu mitte midagi, kui õiguskantsler selle taotluse tagastab. Kuriteo aegumine peatub, see kirves jääb tema pea kohale seni, kuni tema volitused lõpevad. Enne seda seadusemuudatust, mis tehti karistuseks õiguskantslerile selle eest, et ta julges ühe taotluse tagastada, oleks võinud kriminaalmenetlus Riigikogu liikme suhtes lõppeda aegumise tõttu. 

Nii et Riigikogu soov ja tahe on olnud selline, et õiguskantsler ei tohi hinnata tõendeid, õiguskantsler ei tohi hinnata, kas näiteks kuluhüvitiste väidetava kuritarvituse probleemile tuleb reageerida kriminaalmenetlusega, menetleda seda kuriteona. Ta ei tohi hinnata, kas riigi ressursi selline kasutamine on mõistlik või ei ole mõistlik, mis on tehiolud. Mitte midagi sellist õiguskantsler hinnata ei tohi. Nii et, austatud Riigikogu, vastavalt rahvaesinduse soovile kannan ette teile riigi peaprokuröri taotluse. 

Rõhutan, et ka see, millised teod on kuriteod, kas kuriteona tuleb käsitleda juhtumeid, kus keegi pole kahju saanud ja keegi pole kasu saanud ning ei ole ka milleski halvas tõendatult kokku lepitud, on rahvaesinduse otsustada. Õiguskantsleril siin mitte midagi öelda ei ole.

Niisiis, esitan lühidalt peaprokuröri taotluses väidetu. Taotluses on kirjas – see taotlus on teile saadetud –, et Kaitsepolitseiamet on kriminaalasjas nr 22913000008 esitanud Tõnis Möldrile kahtlustuse karistusseadustiku § 294 lõike 2 punkti 2 järgi selles, et tema Riigikogu liikmena tegi 15. novembril 2022 Eesti Keskerakonna kaudu 2023. aasta riigieelarve seaduse eelnõusse ettepaneku maksta mittetulundusühingule Kõo Jahiselts tegevustoetust 25 000 eurot. Enne ettepaneku esitamist tegi Tõnis Mölder MTÜ Kõo Jahiseltsi esindajaga kokkuleppe, et toetuse väljamaksmisel saada ettepaneku esitamise eest vastutasuna vähemalt 10 000 eurot. Kas see kokkulepe on otseste tõenditega tõendatud, kas selline kokkulepe oli ja kas toimunud menetlus on õiguspärane, tohib vastavalt seadusele hinnata üksnes kohus. Mina ei tohi siin öelda mitte midagi. 

Uurimise käigus võeti ära Riigikogu liikme e-kirjad ja nendest kirjadest leiti karistusseadustiku § 209 lõike 2 punkti 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse tunnused. Kahtlustuse kohaselt esitas Riigikogu liige 10. jaanuaril 2023 Riigikogu Kantselei finantsosakonnale avalduse, millele oli lisatud Vali Press OÜ arve nr 221530 summas 624 eurot, ning palus selle hüvitamist kui Riigikogu tööga seotud kulu. Riigikogu Kantselei tegigi nimetatud arve hüvitamiseks Tõnis Möldrile väljamakse. Kahtlustuse järgi oli Tõnis Mölder teadlik, et need arve alusel soetatud jõulukaardid ei olnud seotud Riigikogu liikme tööga, vaid kujutasid endast valimispropagandat. Riigikogu Kantselei justkui viidi eksimusse ja nõnda see kelmus – prokuratuuri väitel – aset leidis. Rohkem ma ei oskagi siin midagi öelda. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt mõned küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Ma olen põhimõtteliselt nõus sellega, et te ei saa hinnata tõendeid, ja ka sellega, et võib-olla olete te siin lihtsalt nii-öelda templilööja. 

Aga minu jaoks on küsimus selles, et teatavasti Riigikogu liikmetele kehtib ka kriminaalmenetluses erikord. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 18⁵ sätestab selgelt ära Riigikogu liikme immuniteedi äravõtmise taotluse. Seal öeldakse: "Riigikogu liikme suhtes menetlustoimingu tegemiseks või süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada." Kriminaalmenetluses on eesmärk teatavasti leida peamine tõde. Aga ma ei näe ühtegi märget selle kohta, miks ei ole võimalik eesmärki saavutada muul viisil, näiteks oportuniteediga. Miks ei ole taotluses veenvat põhjendust?

Mina ei ole taotlust esitanud ja riigi peaprokuröri taotlust on minul keelatud hinnata. Kui ei tohi hinnata tõendeid, siis järelikult ei saa ka taotluse veenvust hinnata.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te ütlesite mõni hetk tagasi, oma ettekandes, et õiguskantsleril pole võimalik hinnata tõendeid, mistõttu pole ka võimalik taotlusega nõustuda või mitte nõustuda. Aga minu küsimus teile seisneb selles, mille poolest meie olukord siin erineb. Meil pole ka olnud võimalik tutvuda tõenditega, mistõttu meil pole võimalik neid hinnata ja mistõttu meil pole ka võimalik taotlusega nõustuda või mitte nõustuda. Mina Riigikogu liikmena mõtlesin, et ma tulen vähemalt siia ja kuulan õiguskantsleri ülevaadet nendest tõenditest ja tema hinnangut nendele tõenditele, sest minul endal pole üldse nendega tutvumise võimalust olnud. Aga kui ka teie ütlete, et te ei ole saanud toimikuga tutvuda ega saa ka tõendeid hinnata, siis millele tuginedes me peaksime üleüldse langetama sellise otsuse, et me kas nõustume saadikupuutumatuse äravõtmisega või mitte? Oskate te mulle öelda? Või ongi kogu see protsess ka teie hinnangul täiesti formaalne, mitte sisuline, ja see omakorda tähendab, et saadikupuutumatusel sellisel kujul polegi sisulist mõtet?

Aitäh! Minu arvates väga hea küsimus. Alates 1. jaanuarist 2015 tuleb teie hinnanguga nõustuda. Ei õiguskantsleril ega Riigikogul siin sisulist rolli ei ole, sest Riigikogu liikme jaoks ei muutu mitte miski paremaks ka siis, kui see saadikupuutumatus jäetakse ära võtmata või kui õiguskantsler jätab taotluse edastamata. See oli toonase seadusemuudatuse eesmärk ja sisu.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te olete siin puldis juba korduvalt olnud sellises olukorras. Minu küsimuse esimene pool on see, et varem te pole nii resoluutselt ja selgelt öelnud, et teid – või õigemini, seda institutsiooni – on kohitsetud alates aastast 2015. Millest selline, ütleme, selge sõnum, mida varem ei ole olnud? Ja teiseks, kes see peakohitseja toona oli, kui võeti ära õigus midagi arvata õiguskantslerilt ja meilt ka?

Tänan! Küllap ma siis tõesti ei ole osanud piisavalt selgelt väljenduda. See on ka põhjus, miks ma täna varasemaid tavasid rikkudes selle osa oma tekstist tõstsin kõige ette. Tegelikult olen ka eelnevatel kordadel lühidalt selgitanud, millised võimalused on ja mida ei ole. Ma tõesti ei ole pidanud kohaseks hakata siin sisuliselt ette heitma, et niisugune muudatus tehti siinsamas Riigikogus kättemaksuks selle eest, et ühel korral julges õiguskantsler taotluse tagastada. Siis aga võetakse ametis olev õiguskantsler ette ja süüdistatakse teda tont teab milles. Oleksin võib-olla pidanud selgemini rääkima, aga ei pidanud seda kohaseks.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Nagu te hästi ütlesite, sisusse ei saa minna, Eestis mõistab õigust kohus, aga mul on küsimus selle protsessi kohta, mida te võib-olla saaksite kommenteerida. Küsin nii, nagu ka Varro Vooglaid küsis: kas see on Riigikogu liikmete vaates hetkel parim võimalik lahendus või tuleks siin üle vaadata võimalikud protsessid, et aru saada, mismoodi sellistele asjadele läheneda, kui me ei räägi tõesti ainult sellest, mis juhtus või mis ei juhtunud, vaid just kogu protsessist? Praegusel juhul on Riigikogu liikmetel tõesti sisusse [süvenemata] väga keeruline teha otsust, mis tegelikult ju lähtub sisust. Ma ei tea, kas saite põhimõtteliselt [mu küsimusest] aru.

Ma tänan! Ma saan öelda üksnes seda, mida Riigikogul on võimalik teha, kui te soovite seda olukorda muuta. Riigikogul on õigus näiteks asendada tšekipõhised kuluhüvitised esindustasu, palgatõusu või sellise kuluhüvitisega, mida Riigikogu liige kasutab vastavalt oma südametunnistusele ja Riigikogu enese eetikareeglitele. Selle üle võidakse naerda, mina ei naera. See siin on Eesti rahvaesindus, mina pean, austatud rahvaesindajad, teist kõikidest väga lugu. Mina usaldan teid ja ma loodan, et ka teised usaldavad. Mina arvan, et enamik inimesi Eestis ja ka enamik Riigikogu liikmeid soovib käituda eetiliselt, nii et asjad oleksid õiged ja ka paistaksid õiged. Nii et see on üks võimalus: tšekimajandus lõpetada. Selle asutas Riigikogu ise ajutistel populistlikel kaalutlustel, kui mu mälu ei peta. 

Teiseks, Riigikogu võimuses on otsustada, millised teod on karistatavad. Kui mina veel ülikoolis käisin – möönan, et see oli ammu –, siis meil olid väga head karistusõiguse ja kriminaalmenetluse õppejõud. Väga palju sellest, mida minule tollal seal õpetati ja mulle ka meelde jäi, kahjuks enam ei kehti. Kuritegudena käsitletakse ka selliseid tegusid, mis vanasti oleks olnud lihtsalt avalik häbipost ja maksa tagasi, tsiviilkohtumenetlus või väärtegu. Miskipärast on mindud seda teed, et riik paneb oma väljaõpetatud politseiametnike, kaitsepolitseiametnike, prokuröride, kohtunike, ka teie ning minu ja mu kolleegide töötunnid selle alla, et me tegeleme jõulukaartide ostu, kütuse tankimise või Riigikogu liikme õigusabikulude [vaidlustamisega]. Teie võimuses on teha teistsugune otsus. 

Ma ei saa siin süüdistada ka prokuratuuri, sest prokuratuur peab täitma seadust ja kui on kuritegu, siis seadus on jätkuvalt selline, et temal tuleb see kriminaalmenetlus alustada. Meenutan ka seda, et õige sageli on nõnda, et tehakse prokuratuurile kuriteoteade, aga kui nad asuvad seisukohale, et asja ei ole, saavad pahandada. Riigikogu võimuses on karistusõigus uuesti piiritleda tegudele, mis on ka päriselt klassikalises mõttes kuritegudena käsitletavad. 

Mõningaid mõtteid on mul veel. Aga konkreetset ettepanekut selliselt õiguskorda muuta ei ole minul kohane teha, sest need valikud, mille Riigikogu on langetanud, jäävad minu arvates põhiseaduse raamesse.

Suur tänu teile, auväärt õiguskantsler! Teile rohkem küsimusi ei ole. Taas tunnustan teid väga selgete ja kõigile arusaadavate seisukohtade eest. Aga nüüd, head kolleegid, on võimalus oma seisukohti avaldada meie heal kolleegil, Riigikogu liikmel Tõnis Möldril.

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Tahan teie ees veel kord üle rõhutada: ma ei tunnista end mulle esitatud kahtlustustes süüdi. Ma olen parlamendi tööd tehes ja seaduseelnõu menetledes lähtunud kehtivatest menetlusnormidest ja seadustest. Sama seisukoha esitasin juba 2024. aastal, kui sain esmase kahtlustuse. Rõhutan veel kord üle ja täpsustan, et kahtlustuse sisu ei seisne selles, et keegi oleks reaalselt altkäemaksu saanud, vaid selles, et mina Riigikogu liikmena riigieelarve menetlemisel tegutsesin eesmärgiga saada tulevikus isiklikku hüve. 

Ma ei taotle teilt, head kolleegid, erikohtlemist ega pea õigeks, et kui on kahtlustused, siis õiguskaitseorganid peavad neid uurima, ja kui on süüdistus, siis on vaja ka minna kohtu palge ette. Küll aga pean vajalikuks, et menetluse käik oleks proportsionaalne ja austaks kaitseõigusi ning kahtlustuse kontrollimine ja menetluse pikkus üle nelja aasta ei muutuks ise juba karistuseks kahtlustatavale. Suhtun Eesti õiguskaitseorganitesse jätkuvalt lugupidavalt, kuid õiglane menetlus eeldab vastastikust lugupidamist. 

Prokuratuur keeldus võimaldamast mul anda ütlusi. Ma arvan, et tegemist on prokuratuuripoolse jämeda kaitseõiguste rikkumisega, sest ütluste andmine oleks võinud tuua kriminaalasjas selgust ja minu selgitused ka mõnele nende esitatud faktile teistsuguse tähenduse. 

Teiseks, minu kriminaalasjas on kasutatud sideandmeid ja sideandmete analüüsi, mida Riigikohus on alates 2021. aastast keelanud kriminaalmenetluses kasutada. Selle käigus analüüsiti – ma rõhutan: analüüsiti, mitte ei kontrollitud, kontrollimise hulgas oli oluliselt rohkem kolleege – üle 12 praeguse Riigikogu või endise Riigikogu liikme, kolme ministri ja kõrge riigiametniku suhtlust minuga. Minu jälitustegevuse raames kuulati minu kaudu pealt suhtlust kolleegidega ning jälituse käigus on salvestatud mitmeid kohtumisi minu ja teiste Riigikogu liikmetega. Need Riigikogu liikmed ei ole saanud kaitsepolitseilt selle kohta teadet, sest öeldakse, et neid isikuid ei ole võimalik tuvastada. Kui kaitseorganid ei suuda tuvastada endiseid valitsusliikmeid, kõrgeid tipp-poliitikuid, siis on minu meelest tegemist pettuse ja valega. 

Jõulukaartide tellimine – vaidlus 624-eurose arve üle. Veel kord: vaidlus käib tõlgendamise üle, kas tegemist oli valimisreklaamiga või jõulukaardi ja teavitusega, nii nagu teiegi, head kolleegid, aeg-ajalt teete ja nii nagu mina parlamendiliikmena olen igal aastal teinud. 

Olen pakkunud prokuratuurile kompromissina välja lahenduse, et hüvitan tekkinud kahju Riigikogu Kantseleile. Sest veel kord: minna 624-eurose arve pärast läbi kolme kohtuastme – ma arvan, et see pole ei minu ega ka riigi mõistlik ressursikasutus, sest selline kriminaalmenetluse raames kohtupidamine ulatub lõpuks kümnetesse tuhandetesse eurodesse.

Prokuratuuri taotlus õiguskantslerile ütleb järgmist: kriminaalmenetluses täpselt tuvastamata ajal ajavahemikul novembrist 2021 kuni novembrini 2022 palus Tõnis Mölder leida isiku, kellele ta saaks teha läbi Keskerakonna fraktsiooni riigieelarvest ettepaneku regionaalse investeeringu tegemiseks saada isikliku eesmärgiga kasu. Kui peale nelja aastat kriminaaluurimist ei suuda te seda fakti tõestada, siis, head õiguskaitseorganid, järsku te korra küsite endalt, kas seda fakti, mida te sealt otsite, [üldse on]. 

Teiseks on üks kõnekas fakt. Minu pealtkuulatud helifaili, mida ma ei saa mitte kunagi muuta, sest see on lindis, on kaitsepolitsei tõlgendanud 2022. aastal ühe jutuna ja kolm aastat hiljem on seda transkriptsiooni muudetud olulisel määral pehmemaks.

Hea kolleeg, viis minutit on täis.

Kas ma võin ühe minuti lisa paluda?

Jah. Head kolleegid, selgituseks: ma tegelikult selle pretsedendi olen kunagi loonud ühel varasemal analoogsel juhtumil. Ma arvan, et antud juhul ja nii nagu ka eelnevatel juhtudel, kolme lisaminuti andmine täiendavalt, nii nagu sõnavõttude puhul, on igati sisuliselt põhjendatud. Palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh teile, hea juhataja! Alates 2022. aastast kuni 2025. aastani, mil viga [parandati], esitasid õiguskaitseorganid eksitava sõnastusega jälitusloataotlusi minu kohta üle kümne korra. Enamikus loataotlustes oli viide eespool mainitud vigasele tekstile. Selline tegevus on kas prokuratuuri inimlik eksimus või kellegi tahtlik [otsus] näidata minu tegevust halvana. Prokuratuur peab veenduma, et iga tõend on sada protsenti õige. Kui seda veendumust ei ole, siis kriminaalseadustiku järgi ei tohi õiguskaitseorganid selliseid tõendeid kasutada ning nende kasutamine on oht meie õigusriigile. 

Head kolleegid! Süüküsimust saab Eesti riigis otsustada üksnes kohus. Saadikupuutumatuse äravõtmata jätmine ei vabasta mind kahtlustatavast kriminaalasjast ega anna hinnangut minu sooritatud tegudele või mittetegudele. Taotluse tagastamine võimaldab prokuratuuril viia läbi korrektne kohtueelne menetlus. Minu soov on, et prokuratuur kõrvaldaks kõik õigusvastased kohtueelses menetluses tekkinud vead, ning kui siis otsustatakse vajaduse korral liikuda edasi antud kriminaalasjaga, olen valmis neid küsimusi kohtus lahendama. 

Austatud kolleegid, palun teilt õiglast otsust! Aitäh!

Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina tahan korrata oma sõnavõtus seda seisukohta, mida ma väljendasin ka küsimusega õiguskantsleri poole pöördudes ja mis seisneb kokkuvõtlikult öeldes vaates, et kui saadikupuutumatusel on üleüldse mingisugune mõte, siis peab selle äravõtmise protsess olema sisuline, mitte lihtsalt formaalne. 

Praegusel juhul näeme me aga mida? Õiguskantsler ütles oma ettekandes selgesõnaliselt, et temal pole võimalik hinnata tõendeid, mistõttu pole ka võimalik taotlusega nõustuda või mitte nõustuda. Minu küsimus seisneb aga selles, mille poolest meie olukord erineb. Peaprokurör on tulnud välja taotlusega saadikupuutumatus ära võtta, õiguskantsler ütleb, et tema ei saa sisuliselt hinnata taotluse põhjendatust, ja meie peame samamoodi ütlema, et me ei saa sisuliselt hinnata taotluse põhjendatust. Kas kellelgi teist on olnud võimalik tutvuda toimikuga? Ei ole. Minul ka ei ole. Järelikult, mina küll tõesti tulin siia täna sellise mõttega, et ma kuulan eriti tähelepanelikult, mida õiguskantsler räägib, sellepärast et see ongi ju minu ainuke võimalus üleüldse kujundada oma seisukohta sisulises plaanis ja saada aru, kas taotlus on põhjendatud või ei ole põhjendatud. Aga kui õiguskantsler ütleb meile, et ka temal ei ole võimalik toimikuga tutvuda, tõendeid sisuliselt hinnata ega meile vahendada oma arvamust selle kohta, kui põhjendatud need tõendid on või ei ole, siis mina ütlen ausalt, kätt südamele pannes, et mina ei saa mitte mingisugust seisukohta siin kujundada ega väljendada, selle tõttu ei saa ma ka otsust langetada. 

See on minu väike ja jõuetu, aga siiski arvan, et sümboolselt oluline protestiakt. Küsimus ei ole selles, kas taotlus on põhjendatud või mitte. Kui minul ei ole olnud võimalik kujundada selles suhtes sisulist seisukohta, siis ma ka ei saa võtta sisulist seisukohta. 

Lõppude lõpuks peaks minu hinnangul küsima seda, mis mõtet sellel saadikupuutumatusel sellisel kujul üle üldse on. Kui see on pelk formaalsus, siis võiks selle ju sama hästi tühistada. Milleks lolli mängida siin? Eks õiguskantsler peab tegelikult – ilma halvustamata ütlemata – tola mängima tulema siia ja taotlema meilt saadikupuutumatuse äravõtmist, täies teadmises, et tegelikult tal ei ole endal üleüldse olnudki võimalik kujundada seisukohta, kas see on põhjendatud või mitte. Ja järgmiseks peame meie siin tola mängima ja kujundama seisukoha, kas saadikupuutumatuse äravõtmine on põhjendatud või mitte. Sellisel kujul ei ole sellel üldse mitte mingisugust mõtet. 

Ma isiklikult arvan, et saadikupuutumatus on õige ja vajalik asi, aga sellesse peaks sellisel juhul suhtuma ka sisuliselt. Muu hulgas peaks nägema ette nii õiguskantslerile kui ka Riigikogu liikmetele võimaluse toimikuga tutvuda ja saada sisuline ülevaade kahtlustuse põhjendatusest. 

Nagu ma kirjutasin teile ka varem oma seisukohta väljendades, võiks üheks selliseks formaadiks, mida kaaluda, olla tõsine kuulamine selles küsimuses, et kõik need Riigikogu liikmed, kes tahavad tõesti sisulist seisukohta kujundada, saaksid selleks võimaluse lisaks toimikuga tutvumisele näiteks sellises formaadis, nagu on komisjonide istung. Seda saab ju teha suure hulga Riigikogu liikmete osalusel näiteks konverentsisaalis. See võib minu poolest olla ka kinnine, et mitte toimikumaterjale avalikkusega jagada, aga peaks olema siiski piiramata ajaga, piiramata hulga küsimuste esitamise võimalusega nii peaprokurörile, õiguskantslerile kui ka kahtlustatavale, et saaks väljuda sealt saalist siseveendumusega, et kahtlustus on kas põhjendatud või põhjendamatu, ning pärast seda tulla saali ja otsustada saadikupuutumatuse äravõtmise üle. 

Aga praegusel juhul, veel kord, ma arvan, pole absoluutselt mitte mingisugust võimalust sisulist hinnangut anda. Ja selle tõttu mina jätan selle hinnanguga andmata, nagu olen ka varasematel kordadel jätnud selle andmata. Aitäh!

Suur tänu teile! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Kuigi rääkida oleks palju, keskendun ma ainult sellele, mis on siin saalis oluline. See on immuniteedi äravõtmine. Ma nõustun absoluutselt õiguskantsleriga, selles mõttes, et tal puudub õigus tõendeid kontrollida. Nii nagu me ka Varro eelnevast sõnavõtust kuulsime, tehakse ausalt öeldes tsirkust, sest ka meie tegelikult ei tea, mis võib nende tõendite taga olla, kas need on õiged või valed. 

Küll aga on siin minu hinnangul üks väga oluline nüanss. Ma küsisin õiguskantsleri käest selle kohta, mida sätestab Riigikogu liikme staatuse seadus immuniteedi äravõtmise taotluse kohta, mille esitab prokuratuur süüdistuse jätkamiseks. Ja § 18⁵ ütleb väga selgelt, et nõusoleku saamiseks esitab õiguskantsler või riigi peaprokurör – nüüd kuulake hoolega! – põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada. Ehk Riigikogu liikme kriminaalmenetluse puhul kehtib erikord, teda saab [vastutusele võtta], kui muid variante olemas ei ole. Aga nagu Tõnis ütles, oportuniteeti talle ei pakutud ja nii edasi ja nii edasi, eks ju.

Tegelikult on kriminaalmenetluses peamine eesmärk, millele ka seadus viitab, leida tõde. Seda tõde oleks pakutud, aga küsimus on selles, et siin on kaks varianti: selle nõusoleku saamiseks esitab kas õiguskantsler või riigi peaprokurör põhjendatud taotluse, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki saavutada. Nendest kahest dokumendist, mis on praegu meie käsutuses, nii prokuratuuri kui ka õiguskantsleri oma, mina ei suutnud leida põhjendatud taotlust, miks ei ole võimalik veenvalt muul viisil eesmärki saavutada. Mina leian, et tegemist on menetlusnormi rikkumisega, mis kuulub tegelikult õiguskantsleri kompetentsi, ja mina hääletan vastu. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Esmalt ma tänan Varro Vooglaidu, et ta suure osa minu mõtteid ka ära rääkis. Tõepoolest, meil on suured piirangud selle ja teiste juhtumite hindamisel. Ometi ma tahan meelde tuletada, kuhu me teel oleme. Nimelt, Soomes sai hiljuti karistada rahvaesindaja Päivi Räsänen ja loomulikult kurikuulsa – mis selle definitsioon võiks olla? – väljamõeldud kuriteo eest määratud karistusega. Ja mitte ainult tema ei ole Eduskunnas saanud karistada, vaid nii-öelda mõtteroima eest on saanud mitmed saadikud karistada. 

Muidugi oleme ka meie selles seisus, et mõtteroima eest teiste saadikute karistamise eesmärk on siin endiselt väga tugevalt üleval. Seda surutakse edasi, nimelt vaenukõne seadust. Nii et me võime varsti olla samas staadiumis nagu Soome, kus ükskõik milline kolleeg, kes julgeb väljendada poliitilisest, ütleme, liberaalsest peavoolust erinevaid arvamusi, võib olla arreteeritud, karistatud, vangi pandud, talt võetakse võimalus kandideerida. Seda asja meie kolleegid siin ajavad. Siin on saadikupuutumatus erakordselt tähtis. Ja siin ma loodan, et põhiseaduse kaitsjad teevad ka häält, sest kõigile ei ole põhiseadus väärtus, kõigile ei ole põhiõigused väärtus. 

Päivi Räsäneni juhtum on dramaatiline inimese hävitamise, poliitiku hävitamise juhtum. Kujutage ette, ta julges tsiteerida piiblit. Kujutage ette, ta julges oma südametunnistusele truuks jääda. Ta on ema, vanaema, kristlike demokraatide juht, endine siseminister. Teda solgutati läbi kolme astme, tõestamaks: me suudame sind hävitada. See oli selle pseudokriminaalseaduse nõue. See tähendab, et üks osa Eduskunna saalist on teistele teinud sõnavabaduse väga ahtaks. 

Ja siin plaanitakse sedasama. Põhiseaduse jalge alla trampimine ei ole mingisugune sõnakõlks, seda te plaanite siin. Suur hulk saadikuid plaanib siit paar rida potentsiaalselt vangi panna. Aga ärge arvake, äkki keegi tsiteerib seal reas ka piiblit. Mis siis veel saab!? Nii et kõigil on oht olla siin kohtualune, olla karistatud, olla kriminaalkurjategija. Ehk meil on viimane aeg see põhiseaduse trampimine ära lõpetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, olemegi jõudnud hääletuse juurde. Saalikutsung, palun!  

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et me hääletame õiguskantsleri ettepanekut anda nõusolek Riigikogu liikmelt Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Seda esiteks. Teiseks, selle õiguskantsleri ettepaneku vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält. 

Head kolleegid, panen hääletusele küsimuse: kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Õiguskantsleri ettepanek ei leidnud toetust. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Austatud Riigikogu! Jätkame demokraatia pidupäevaga ja vaatame siin saalis täna ühte väga olulist riigiõiguslikku küsimust, nimelt kohtusüsteemi parandamist, kohtumenetluste kiirendamist. 

Lubage mul korraks kummardada siin saalis või ka väljaspool seda saali tehtud varasemate otsuste ees, nagu juba 1919. aastal vastu võetud Riigikohtu seadus ja 1920. aastal vastu võetud põhiseadus, mis meie kohtukorraldusele aluse pani. Samal ajal vaatame õpetlikult tagasi 1933. aasta põhiseaduse muutmise seadusele ja 1938. aastal jõustunud uuele põhiseadusele, mis kohtunike tagasikutsumise nimetamise andsid senisest Riigikohtu käes olemisest riigipea kätte. 1936. aastal – sellest möödub meil nüüd 90 aastat – [jõustus] administratiivmenetluse seadus, mis jagas ära, milliseid otsuseid saab halduspool ise teha. Ka seda meie praegu siin käsitletav eelnõu puudutab ja vaatab uuesti. 

35 aastat on möödunud kohtute korralduse seaduse vastuvõtmisest ja 20 aastat viimasest suurest kohtureformist siin saalis. 571 päeva on möödunud 20. septembrist 2024. aastal, mil kohtute haldamise nõukojas 10 häälega poolt, 0 häälega vastu ja 1 erapooletuga kinnitati 2024.–2030. aasta kohtute arengukava. Kohtute arengukava näeb ette kohtute enda välja töötatud kohtumenetluse kiirendamise ja kohtusüsteemi uuendamise sammud. Need sammud, mis on kohtute enda otsustatud, on olnud ka meie ülesanded, mida me oleme täita võtnud, ja selliste lahendustega täna siin teie ees seisame. 

Probleem või murekoht, mida me lahendame, puudutab eeskätt seda, et viimase viie aasta jooksul on oluliselt pikenenud menetlusaeg. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et inimene või ettevõte pöördub oma murega kohtusse, aga kohtuotsuse ootamisele kulub üha pikem aeg. Samal ajal tuleb siiski tõdeda, et üldiselt kohtuasjade hulk muutunud ei ole, aga personalikulud ühe kohtuasja lahendamise kohta on enam-vähem kahekordistunud. 

Vaatame täpsemalt sisse. Tsiviilasjadena lahendati mullu esimeses astmes 66% kõikidest kohtuasjadest. Tõsi, seal on väike tõus – 12% rohkem on esimeses astmes kohtuasju –, aga keskmine menetlusaeg on pikenenud 34%. Apellatsioone on samal ajal 19% vähem, aga keskmine menetlusaeg on kasvanud 36%. Süüteoasjad on oluliselt vähenenud. Esimeses astmes oli üldmenetlusi 14% vähem, kuid keskmine menetlusaeg samal ajal ikkagi 2% pikenes, jääk on aga tuntavalt kasvanud. Kui me vaatame näiteks haldusasju, siis me näeme nende arvu suurt kasvu. Mullu oli esimeses astmes 26% rohkem haldusasju ja keskmine menetlusaeg oli 13% pikem. Aga apellatsioone oli 19% rohkem, keskmine menetlusaeg oli 107% pikem. 

Niivõrd massiivne kohtuasjade menetluse aeglustumine on tegelikult terve ühiskonna jaoks hirmutav. Mõtleme kas või paarile asjale, mida selline kohtuasjade üle arutlemise pikenemine kaasa toob. Näiteks väheneb juba sõlmitud lepingute väärtus, kui vaidluse korral tulemuse saamiseks läheb oluliselt kauem aega ja ka jõustumisaeg pikeneb. Karistuspoliitika mõju aga väheneb, sest ohvrid ei näe, et nähtavas tulevikus järgneks süüteole karistus. Samuti oleme näinud, et väga suured süüteoasjad tegelikult hoopiski aeguvad ehk õiglast otsust üldse ei tule. Inimeste usk laiemalt väheneb sellesse, et õiguste rikkumise korral kohtust kaitset saaks. Ka need ilmingud ühiskonnas on ju tegelikult meie ümber näha – kasvab soov omakohtu järele ja väheneb üldisem turvatunne, et kohus jõuaks õiglase otsuseni õiglase aja jooksul. 

Ehk kokku võttes, kohtupidamise aeglustumise hind ühiskonnale on tegelikult väga kõrge. See halvendab usaldust, see halvendab õiguskuulekust ja see halvendab ka ärikliimat. Kohtud on ise analüüsinud terve kümnendi negatiivse trendi põhjuseid. Sellega on tegelenud ka teadus- ja võimuasutused. Ühte ja ainsat selget põhjust sellel ei ole. Ei ole ka ühte lihtsat võluvitsa, kuidas asja lahendada. Ka kõrgeima kohtu esimees on oma aastaettekannetes nii Riigikogu kui ka kohtunike täiskogu ees toonud esile eeskätt kohtuasjade sisu keerukamaks muutumise, samuti kohtunike ulatusliku põlvkonnavahetuse. 

Seetõttu ongi teie ees mahukas eelnõu, mis igal sammul veidike kohtumenetlusi kiirendab. Kõigepealt, me parandame õiguslikku tööriistakasti ehk muudame kohtumenetluse seadustikku. Riigikogu menetluses juba on eelmise aasta jaanuarist laialdast tunnustust ja kiitust pälvinud kriminaalmenetluse kiirendamine. Selles eelnõus järgnevad haldus- ja tsiviilkohtumenetluste osa. Kokku saavutame nende kolme kohtumenetluse kiirendamise ja lihtsustamisega üldise lootuse kohtumenetluse kiirenemisele. 

Teine suurem tööriistakast puudutab infotehnoloogilisi lahendusi, sealhulgas tehisaru kasutuselevõtu võimaldamist kohtutele. Kolmas tööriistakast puudutab seda, mida kohtud ei peaks tegelikult üldse menetlema või kus klassikalist õigusemõistmist ei toimu. Selles eelnõus on hulk küsimusi, mida haldusasutused ise saaksid palju tõhusamalt [lahendada] ja kus klassikalist õigusemõistmist, veel kord rõhutades, ei toimugi. Aga loomulikult ei võta see inimestelt ära õigust vaidluse korral kohtusse pöörduda nagu kõikides haldusasjades. Lisaks on tulemas perekonnaseaduse muudatused, mis samuti võtavad kohtutelt ära ülesandeid, mille puhul klassikalist õigusemõistmist ei toimu. 

Eelnõu tõhustab kohtute sisemist juhtimist ja töökorraldust, aga vast kõige olulisem ja kõige märgilisem: suuresti kasvab kohtute iseseisvus. Nimelt, ühe viimase Euroopa Liidu riigina anname me kohtusüsteemile laiaulatuslikumad õigused oma tegevuse korraldamise üle, me anname kohtutele enesehalduse võimaluse koos vastutusega. Selle juures me ka lahendame probleemi, mis on seotud kohtuasjade keerukamaks muutumisega. Ehk sarnaselt teiste riikidega me süvendame õigusemõistmise spetsialiseerumist, mis on vajalik selleks, et kohtunikud oleksid välja õppinud suuremaid taustateadmisi nõudvaid kohtuasju lahendama. Nimetan siinkohal näiteks lähisuhtevägivalla küsimustele spetsialiseerumise vajadust. Laialt on levinud spetsialiseerumisnõue. Näiteks, kui ikkagi tuleb ohver ja ütleb, et ärge selle vägivallatsejaga minu peres mitte midagi tehke, saatke ta ruttu koju tagasi, siis kohtunik peaks saama aru, et ohver ei pruugi olla oma väljendustes päris vaba ja see ei ole veel kogu lahendus. 

Lõpetuseks. Tõesti, eelnõu pakub välja ka kohtulõivude muutmise ja ajakohastamise seal, kus kohtulõivud praktilises elus enam vajalikku lävendit ei kujuta. Piltlikult öeldes on praegu kohtus käia odavam kui [eri]arsti juures. Kohtulõivud ei kata ega hakka kunagi katma kohtupidamise kulukust, vaid neil on teatud järelemõtlemise funktsioon. Alles jääb mehhanism, mis vabastab liiga kõrge kohtulõivu tasumisest inimesed, kelle sissetulekud on väiksed.

Kõik need ülesanded oleme me võtnud ja need on ära toodud kohtute koostatud ja kohtute haldamise nõukojas kinnitatud esimese ja teise astme kohtute arengukavas aastateks 2024–2030. 

Tutvustan lühidalt detailsemalt neid küsimusi, mida me selles eelnõus lahendame. Loodan, et küsimuste kaudu on võimalik nendel teemadel ka põhjalikumalt peatuda. 

Kõigepealt, meil on Riigikohus praegu põhiseaduslik institutsioon. Ka esimese ja teise astme kohtud muutuvad Justiits- ja Digiministeeriumi hallatavatest asutustest iseseisvaks põhiseaduslikuks institutsiooniks. See on väga oluline muudatus, mis vähendab poliitilist mõju kohtute igapäevatöö korraldamisele ja suurendab oluliselt kohtute enda iseseisvust. See on põhimõtteline väärtusotsus Eesti Vabariigis. Ja kui me vaatame meie põhiseadust, eelkõige põhiseaduse kohtute peatükki, siis näeme, et seal on ikkagi nähtud kõiki kohtuid põhiseaduslike institutsioonidena. 

Kohtuhaldust hakkab juhtima kohtute nõukogu, kus on kuus kohtunikku ja viis mittekohtunikku. Ja see asendab senist kohtute haldamise nõukoda, kelle roll on kooskõlastada ministri otsuseid. Ministeeriumile jääb alles õigustloov roll ehk seadusandlus ja ministrile jääb alles poliitiline vastutus, ent ministeerium ei tegele edaspidi enam näiteks kohtute lauale mikrofoni ostmise või muude igapäevaste kohtuhalduse küsimustega. Samuti olen mitu korda korranud: ma ei pea õigeks seda, et poliitik nimetab näiteks kohtute esimehi. See ei ole demokraatlikule õigusriigile kohane. 

Seni on meil olnud kaks spetsialiseerumissuunda alaealiste ja maksejõuetuse asjade peale, aga nüüd on üheksa spetsialiseerumissuunda, kus on oluline põhjalikum ettevalmistus ja parem tööjaotus. Ma rõhutan veel kord: spetsialiseerumissuunad on laiem globaalne trend ja see tuleneb sellest, et valdkondlikud küsimused on läinud keerulisemaks. Ja kohtunikud, kes neid asju menetlevad, saavad kiiremini menetleda, kui neil on valdkondlikud eriteadmised, mis koolituste käigus on omandatud. Loomulikult ei tähenda see seda, et üks kohtunik on algusest lõpuni ühele teemale spetsialiseerunud, vaid kohtunikud saavad neid spetsialiseerumissuundi vastavalt oma huvidele, aga ka ühiskonna vajadusi arvestades muuta ja vahetada ning ümber spetsialiseeruda. 

Kohtute tööjaotusplaanid on senimaani vastu võetud üldkoosolekutel. See on tekitanud palju töökiiruse pidurdust. Nüüd liigub see edasi kohtute eestseisusele, kus pooled liikmed on üldkogul valitud ja pooled liikmed on määranud kohtunik, kes on kohtu esimees. Üldkoosolekul või üldkogul on kohtu tööjaotusplaani määramine üks põhjustest, miks on spetsialiseerumine siinimaani olnud ebaühtlane ja ebapiisav. Tõsi, osal kohtunikel on küsimus, kes siis hakkab lahendama neid ebameeldivaid asju, aga ühiskonnal on ikkagi vaja, et ka need asjad, mis on osale kohtunikest ebameeldivad, tuleb siiski kohtus ära lahendada. Osal puhkudel on tegemist keerukate asjadega, mis tõepoolest nõuavad spetsialiseerumist. Nii et kohtud peavad sellised korralduslikud küsimused ise, omakeskis, kohtunike enda juhtimisel selgeks vaidlema, selgeks saama ja ära korraldama. 

Lihtsustatud menetlused tsiviilkohtumenetluse alal toovad kaasa kiirenduse. Näiteks on käinud väga pikad vaidlused menetluskulude üle. Nüüd seda menetlust lihtsustatakse, antakse suurem selgus lihtmenetluse nõuete kohta ja tõstetakse ka lihtmenetluse piirmäärasid. 

Hästi oluline punkt on inimeste õiguste kaitsmine tarbijakrediidi asjades. Tarbijakrediidi kohtuasjad on meil kõige arvukam kohtuasjade hulk üldse. Kui te vaatate kooskõlastustabelit, siis näete, et siin on meil suur vaidlus nii-öelda kõrge intressiga laenu andjate ja võlgnike kaitse vahel. Oleme siiski asunud seisukohale, et seadusest kõrgemat liiakasuvõttu automaatse kiirmenetlusega me ei toeta. Üksnes seaduses nimetatud intressimääraga võiks kiirem menetlus toimuda, sest me oleme kahjuks näinud, et inkassofirmad on senist süsteemi kurjasti ära kasutanud, aga see ei ole kindlasti võlgnike suhtes õiglane. See on üks teemasid, kus tõenäoliselt inkassofirmad asuvad võitlema oma kasumite nimel. Meie seisame siin ikkagi sellel poolel, et võlgnikud õiglases ulatuses oma võlad ära maksavad. 

Tehisaru ma juba nimetasin, aga me lihtsustame ka üleüldist istungi protokollimist. Näiteks lihtmenetluses võib protokolli asendada salvestisega. Täpsustame ka menetlusreegleid, et ebaselgust ja venitamist vähendada. Loamenetlustest osa viime halduskohtust üldse välja. Näiteks ei ole halduskohtul vaja koguda tõendeid, et tagada advokatuuri, Notarite Koja või Patendivolinike Koja aukohtumenetlusi. Samuti võimaldatakse haldusakti ilmselge õigusvastasuse korral teha juba eelmenetluses otsus kaebuse ja vastuste põhjal, korraldamata kohtuistungit. 

Kuna mul hakkab aeg otsa lõppema, siis võtan veel kord lühidalt kokku kõige olulisema selles eelnõus ja loodan, et arutelu käigus saan teie küsimustele detailsemalt vastata. Kõige olulisem [eesmärk] selles eelnõus on pakkuda Eesti inimestele kiiremat kohtumenetlust ja seda selleks, et inimesed saaksid õiglase kohtuotsuse kätte nähtavas tulevikus. Niimoodi me tagame õiguskorra Eesti Vabariigis. 

Usk sellesse, et kohus teeb sõltumatuid otsuseid, peab püsima. See on üks demokraatliku õigusriigi aluseid. Sõltumatuse tõstmiseks on ette nähtud ka kohtukorralduslikud muudatused, mis vähendavad olulisel määral poliitilist sekkumist. Ehk kaks kõige olulisemat sammast selles eelnõus on kohtuasjade kiirendamine, erinevad sammud selleks, ning poliitilise sekkumisvõimaluse vähendamine ja kohtute iseseisvuse oluline kasvatamine. Kohtunikud isekeskis peavad vastastikku hakkama üksteist rohkem usaldama, sest nad hakkavad üksteist kohtusüsteemi sees juhtima, ja nad ise otsustavad, kes kuidas täpsemalt juhib, kuidas seda asja korraldatakse. Ehk kohtute iseseisvus tõepoolest tõuseb seniolematusse kvaliteeti. 

Pean seda isiklikult väga oluliseks, sest minu arvates on iseseisev ja sõltumatu kohtusüsteem äärmiselt oluline, aga pean tõesti väga oluliseks teha kõik selleks, et kohtumenetlused oleksid kiiremad. Nii et loodan, et see eelnõu suudetakse ära menetleda enne suvepuhkust, sest see annaks kohtutele vajaliku ettevalmistusaja selleks, et kohtud saaksid korralduslikke muudatusi piisava ajavaruga teha. Suur aitäh teile! 

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Alustab Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie jutt ei lähe kokku sellega, mida see eelnõu lubab. Näiteks hakkab kohtute nõukogu otsustama kohtute juhtide nimetamist, samas, kohtute nõukokku kuulute nii teie kui kuuluvad ka Riigikogu liikmed, see tähendab, et täidesaatev ja seaduslik võim saavad otsese ligipääsu kohtute juhtimisele. Eriti muret tekitav on säte, mis lubab kohtu esimehe ametist vabastada kohtute nõukoguga koostöö mittelaabumise tõttu. Minu küsimus ongi, kas te võiksite sisustada, mida tähendab see koostöö mittelaabumine. Kas teil on ka mõni praktiline näide, et tõesti on juhtunud nii, et kohtute esimees, juht, tuleb vabastada? Kas on olemas selline olukord elust enesest?

Aitäh! See on väga hea küsimus, sest ta tõesti puudutab kohtute iseseisvuse tagamise põhimõtteid. Aga ma olen sunnitud teie küsimuseasetust korrigeerima. Nimelt, siiamaani on minister nimetanud kohtute esimehi ehk minister ainuisikuliselt kirjutab alla ja ongi nimetatud. Tõsi, kuulates ära erinevaid arvamusi, aga see põhimõtteliselt muutub. Minister üksinda enam ei nimeta kohtute esimehi, vaid neid nimetab, nii nagu te õigesti välja tõite, nõukogu. Selles nõukogus on enamuses kohtunikud, kuus kohtunikku versus viis kohtuvälist inimest, kellest ainult üks on minister. Ehk minister moodustab ühe pisikese vähemuse selles kogus, kus tegelikult ilmselgelt on jäme ots kohtunike enda käes. Kuus kohtunikku moodustavad selgelt enamuse ülejäänud viie vastu. 

Kindlasti tuleb rõhutada, et seni ei ole sellist alust olnud, et koostöö mittelaabumise olukorras saaks mingisugust muudatust teha, ja seetõttu ma ei saa teile ühtegi praktilist näidet tuua, kuna sellist alust olnud ei ole. Nüüd, koostöö mittelaabumise puhul me räägime juhtimisinstrumendist, mis kohtunikkonna enda ettepanekuna on siia eelnõusse sisse tulnud. Kohtunikud ise hakkavad üksteise hulgast juhte valima ja neid nimetama, aga samal ajal kasvab väga suurel määral kohtute enda vastutus. 

Me siiski anname maksumaksjate palehigis kogutud maksuraha ka kogu ulatuses ju kohtutele endile üle. Ehk kuidagi tuleks tagada see, et kohtud suudavad operatiivselt tegutseda. Nüüd, nõukogu juhtorganina määrab kohtusüsteemi arengusuunad. Ja kui kohtusüsteemi arengusuunad on määratud, aga kuskil tekib konflikt, esimees jääb kohtunikuks igal juhul edasi, seda mitte miski ei takista, aga kui peaks tekkima mingi suurem konflikt, on selleks lihtsalt juhtimisinstrument olemas. Aga veel kord rõhutan: seda kõike otsustab ja korraldab kohtunikkond iseenda sees. Seda ei korralda enam poliitik.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Tervitused projektijuht Viljar Peebule ja tema meeskonnale seal rõdul! Tubli töö on olnud. Aga samas ma imestan teie kui uppuva erakonna ühe juhi ülimat aktiivsust. Ma tsiteerin Riigikohtu arvamust teie küpsetise kohta. "Pakutud haldusmudel on toores ja arusaamatu pädevusjaotusega [mitme eri institutsiooni vahel]. See ei taga tegelikku otsustusõigust kohtusüsteemis oluliste küsimuste üle, ei taga kohtutele reaalset eelarvelist sõltumatust ja piisavat finantseeritust ning selle rakendamine praktikas on läbi mõtlemata ega ole suure tõenäosusega eelnõus pakutud tempos võimalik.[---] Arvestades praeguse Riigikogu koosseisu sisulist efektiivset tööaega vaid kuni jaanipäevani, ei ole reaalne (kordan: ei ole reaalne. – P. E.) et eelnõu saaks oluliselt parem ja selgem […]" Kolleeg Kiviberg mu kõrval on küll imemees …

Aitäh!

… aga kas te arvate, et kuigi Riigikohus on arvamusel, et asi on toores ja paremaks ei ole võimalik seda teha ega sellega [valmis] jõuda ...

Aitäh! Teie küsimus on arusaadav.

… saab härra Kiviberg sellega hakkama?

Aitäh ka selle küsimuse eest! Nii nagu te õigesti välja tõite, Riigikohtu arvamused on kooskõlastustabelis esimesel kümnel leheküljel ja nagu te siit näete, on need valdavas osas arvestatud. Ehk tegelikult on eelnõu vastavalt Riigikohtu muredele ja ettepanekutele oluliselt täiendatud ja täpsustatud, selleks et kohtuhalduse muutmine oleks selge ja et seda saaks korralikult rakendada. Siin kooskõlastustabelis on pikalt kirjeldatud, kuidas täpsemalt seda tehtud on. Ma ei hakka seda siinkohal ette lugema. Aga nii nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, tõesti on õige see, et Riigikohus on muretsenud, kas jaanipäevaks mitte ainult kõrgeks ei kasva rohi, vaid kas jaanipäevaks ikkagi Riigikogu jõuab selle eelnõu ära menetleda. Sellisel juhul on võimalik neid asju praktikas rakendada. 

Töögrupp kohtutega koos juba töötab, praktilisi küsimusi juba lahendab. Ja väga-väga oluline oleks, et kohtutel jääb vajalik aeg ettevalmistuste tegemiseks. Seetõttu on tõepoolest oluline, et jaanipäevaks oleks see eelnõu ära menetletud. Siin ma olen Riigikohtuga täiesti ühel meelel. Nagu te näete, oleme me ka peaaegu kõiki ülejäänud küsimusi arvesse võtnud ja täpsustanud. Aga selle koha peal, mis te ette lugesite, oleme me märkinud "teadmiseks võetud", ja seda ma oma ettekandes juba ka rõhutasin, et on tõesti oluline, et kohtutel piisav aeg jääks, lisaks nendele täpsustustele, mis eelnõus endas on juba tehtud. 

Nii et ma arvan, et me oleme selles küsimuses teiega tegelikult ühel meelel. Jah, seda eelnõu on tehtud oluliselt täpsemaks töökorralduse osas, nii nagu Riigikohus on soovinud. Ja jah, ka mina olen Riigikohtuga ühel meelel selles, et see eelnõu tuleks selleks, et jääks piisav ettevalmistusaeg, suveks vastu võtta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Vastates kolleeg Poolametsa küsimusele, te minu arust eksitasite avalikkust. Küsimus oli kohtuniku vallandamisest koostöö mittelaabumisel kohtute nõukogu ees, te hakkasite rääkima, et praegu saab minister ainuisikuliselt kohtunikku nimetada. Minister võib ka kohtuniku vabastada, aga praegu on alus kas kohtuniku enda soov, süüline oluline ülesannete mittetäitmine või liikumine Euroopa mingitesse õigusemõistmise institutsioonidesse. Ja nüüd ikkagi lisandub punkt "koostöö mittelaabumine". See ikkagi, ma ütleks, vabastamise alust laiendab, võimalusi annab palju rohkem. Ja kui te nüüd räägite, et see nõukogu on kuidagi hästi sõltumatu ja tore, ma tõmbaks paralleeli. Näiteks mingeid teadusgrante otsustatakse aina enam niimoodi, et justkui teadlased ise otsustavad, aga istub seal ka haridusministeeriumi bürokraat, vahel ka minister, ja siis ajab, ütleme, segasesse suunda seda, aga teadlased ei julge vastu vaielda, sest pärast äkki minister võtab mingi rahastuse näiteks ülikoolilt ära. Kas siin ei teki samasugune ring, et justkui kohtunikud ise otsustavad, aga tegelikult minister mõjutab?

Väga hea küsimus. Kõigepealt, ma ikkagi täpsustan, et jutt käib siis mitte kohtunikust, vaid kohtu esimehest. Ja teiseks, tegelikult ka praegu võib kohtu esimees, kelle on küll määranud minister, osakonnajuhatajat vabastada koostöö mittelaabumisel. Ehk tegemist ei ole uue instrumendiga kohtusüsteemis. Kohtusüsteemi sees on olemas selline mehhanism, kus kohtu esimees saab, ise samal ajal kohtunikuna töötades, kohtu osakonnajuhatajat, kes saab olla ainult kohtunik, nii nagu ka kohtu esimees saab olla ainult kohtunik, koostöö mittelaabumise korral töölt vabastada. Ehk selline juhtimisinstrument on kohtusüsteemi sees olemas. 

Mis nüüd muutub? Muutub see, et minister ei määra ainuisikuliselt kohtujuhti. Kohtujuhi määrab ikkagi kohtute haldamise nõukoda. 

Te tõite väga õigesti välja ka selle mure, et äkki tekib selline olukord, kus raha kaudu hakatakse mõjutama. Siin ikkagi terve see eelnõu näeb ette põhimõttelise kohtute eelarve menetluse muutuse. Ka see on kohtute iseseisvuse vaates erakordselt oluline. Riigikogu roll väga olulisel määral kasvab, ministeeriumi roll jääb põhimõtteliselt alles, aga mitte sellises ulatuses Riigikogu vastu, kui ta siiamaani on olnud. Riigikogu hakkab igal aastal läbi vaatama kohtute eelarvet koos tulemusnäitajatega, et kuidas kohtutel läheb, kas on eelarvet kuskile juurde vaja, miks seda on vaja, mis on tulemusnäitajad, kui suur on kohtuasjade jääk ja milline on kohtuasjade menetlemise kiirus. Riigikogu koos kohtutega saab vaadata, kuidas neid asju paremini lahendada. 

Ehk seal ei ole sellist võimalust, et minister istub seal ja üksinda, ühena üheteistkümnest hakkab seda eelarvet mõjutama. Vastupidi, eelarve arutelu on toodud palju läbipaistvamaks, kui ta siiamaani on olnud. Sellega hakkab Riigikogu eraldi komisjonides tegelema, nii rahanduskomisjoni kui ka põhiseaduskomisjoni koostöös. Tekib täiesti uus läbipaistev eelarve arutamise detailideni minev viis, mida siiamaani ka ei ole olnud. 

Ja see vastab teie küsimusele või teie murele, kas seal võiks äkki tekkida mingisugune eelarve kaudu juhtimine. Ka see liigub tegelikult ministri käest ära Riigikokku ja muutub täiesti läbipaistvaks. Seletuskirjas leheküljel 40 on sellest pikemalt juttu. Loomulikult ei ole silmas peetud seda, et mingi üksik eriarvamus või mingi sisuline vaidlus seda koostöö mittelaabumist tähendaks, vaid ikkagi on mõeldud rakendamiseks see üksnes juhul, kui koostöö puudumine on püsiv ja takistab juba kohtu juhtimise eesmärkide saavutamist. Kuna ka vastutus kohtukorralduse eest liigub palju rohkem kohtu enda kätte, siis mingi juhtimisinstrument selle vastutuse tagamiseks peab seal ju ikkagi olema. Ja veel kord: tegemist ei ole uue asjaga. Ja siiamaani ei ole see probleeme kaasa toonud. 

Evelin Poolamets, palun teine küsimus!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Eelnõu kohaselt peab kohus taastuvenergiavaidlustes jõudma sisulise lahenduseni maksimaalselt kuue kuuga. Samas on tegemist väga keerukate asjadega: mahukad planeeringud, keskkonnamõjud, tehnilised ekspertiisid ja kohalike elanike õigused. Lisaks võimaldab eelnõu teha otsuseid ka istungita, aga see tegelikult võtab kogukondadelt võimaluse oma õigusi kaitsta. Ja küsimus ongi, miks luuakse eraldi kiirmenetlus just taastuvenergiaprojektidele. Kas te tahate kohtutest teha riigi poliitiliste eesmärkide tööriista?

Eelmenetlusest käib jutt, kõigepealt. Olgem täpsed, jutt käib eelmenetlusest. Ehk eelmenetluse tähtaeg on kolm kuud. Eelmenetlus, jah. 

Peeter Ernits, palun! Teine küsimus.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul oli võimalus olla kohtunike üldkogu saalis, kui hääletati ja sisuliselt anti teile hundipass nende kohtureformide pärast. Isiklikult olin seal keskel ja nägin käsi, teie ei näinud. Aga nüüd ma vaatan, et kohtunike ühing on samamoodi nagu Riigikohus öelnud: "[…] sellisel viisil eelnõude koostamine ei anna tunnistust soovist asjaosalisi tegelikult ja sisuliselt kaasata."

 sellisel viisil eelnõu koostamine ei anna tunnistust soovist osalisi tegelikult ja sisuliselt kaasata. Ja kohtunike ühing ütleb otse välja, et planeeritud muudatuste jätkamisel "oleme sunnitud pöörduma Euroopa Kohtunike Ühingu poole palvega koostada selliseid seadusemuudatusi tauniv resolutsioon."

Minu küsimus on, kas kohtunike ühing on nüüd oma arvamust teist muutnud – seda, mille pärast ta …

Aitäh!

… toona teile hundipassi andis. Või on nad nüüd jätkuvalt sama meelt, aga teie ikka pressite peale?

Aitäh!

Kõigepealt, olgem täpsed, et te olite kohtunike ametiühingu koosolekul. Kohtunike ametiühing on vabatahtlik ühendus, mida tõesti Anu Uritam juhib. Tema on ka aktiivselt kaasa mõelnud selle eelnõu tegemisel, ta on olnud üks hääl ka kohtusüsteemi enda seest. Kohtunike ühinguga loomulikult on olnud väga tihe koostöö. 

Nüüd ma ikkagi rõhutan seda, et kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud on eelnõu juures lisas 1. Ja ettepaneku juurde on kirjutatud, kuidas selle ettepanekuga on edasi toimetatud. Ehk kui on tehtud mingisugune ettepanek, siis reeglina on seda kas arvestatud või on seda selgitatud ja need küsimused on lahendatud. 

Nüüd, kui te kuulate järele Vikerraadio raadiosaadet, mida tegi Kaja Kärner kohtureformi kohta, siis tõi seal ka, kui ma õigesti mäletan, kohtujuht Siigur välja väga põhimõttelise asjaolu, mida siiski seda eelnõu vaadates tuleb samuti arvestada. Nimelt, kohtunik on vist ainukene eriala Eesti Vabariigis, mis ühel ja samal ajal on korraga eluaegne amet, teisalt on kohtuniku töö üks osa leida kõikvõimalikud vastuargumendid ja ka vastastikku mitte nõustuda. Sellel põhineb ju kogu apellatsioon, sellel põhinevad näiteks ka kõik Riigikohtu otsused – kui te vaatate, seal on ka sageli juures vastandlikud eriarvamused. Ehk ka seal raadiosaates kinnitati, et sellist eelnõu ei olegi võimalik koostada, millega absoluutselt kõik kohtunikud täiesti üksmeelselt nõus oleksid. See on kohtusüsteemi demokraatia ja see on kohtusüsteemi eripära, et absoluutselt igas küsimuses leidub mõningaid vastandlikke arvamusi või seisukohti. 

Näiteks kohtunike ühing on olnud vastu tõepoolest kohtunike tagasisidestamisele, isegi pehmele tagasisidestamise vormile. Samas, me oleme Euroopa Nõukogus – kui ma õigesti mäletan, seal on vist 46 riiki, vähemalt suurusjärk on selline – viimane riik, kus kohtunike tagasisidestamist ei toimu. Seda peetakse rahvusvaheliselt ikkagi selliseks, jällegi, juhtimisinstrumendiks, mis aitab kohtutel pakkuda inimestele kvaliteetsemat õigusteenust. See on äärmiselt oluline. 

Samamoodi üldkogu pädevuse ehk siis üldkoosoleku puhul on välja toodud, et kui selliseid pisikesi töökorralduslikke küsimusi otsustatakse üldkoosolekul, siis see aeglustab oluliselt kohtuasjade menetlemist. 

Või siis näide spetsialiseerumisest. Me näeme, et maailmas laialdaselt imestatakse selle üle, kui vähe on Eesti kohtunikud spetsialiseerunud, just nimelt tulenevalt sellest, et asjad muutuvad kogu aeg keerukamaks. Teatud väljaõpe, teatud koolitus, enesetäiendus on vajalik selleks, et kiiremini asja menetleda. Ei pea iga kord nullist alustama. Ühte ja sama tüüpi asju peaksid lahendama rohkem ühed ja samad kohtunikud. Loomulikult, need on küsimused, kus on kohtunikel olnud erinevaid arvamusi. Aga kui me tahame saavutada seda, et kohtumenetlus oleks kiirem, siis on see spetsialiseerumine vajalik, siis on ka teatud juhtimisinstrumendid kohtu enda sees, mida teevad kohtunikud ise. Ehk osaliselt me räägime siin ka kohtunike vastastikusest. 

Mõned kohtunikud umbusaldavad teisi kohtunikke. Selleks minu arvates mitte mingisugust põhjust ei ole. Kohtunikud on kõik väga kõrgete eetiliste standarditega inimesed, nad on väga põhjalikult ühiskonnast valitud. Ei ole mingit põhjust karta, et teine kohtunik teisele kohtunikule kuidagi midagigi halba sooviks, see küll kuidagi mõistlik mõte ei ole. 

Komisjoniga oli veel alles eelmine kuu, me oleme kaasanud tõesti ka Euroopa Komisjoni. Euroopa Komisjon ka väga ootab seda, et me viimase riigina selle tagasisidestamise lõpuks ikkagi ära teeksime. See on tegelikult normaalne õigusriigi alus, mis on Eestil pigem tegemata. Nii et nagu te näete, siin ka on arvamusi mitmesuguseid. 

Mis puudutab menetlust ennast, siis ma küll kuidagi ei saaks nõustuda sellega, et siin pole arvesse võetud. See menetlus on olnud väga pikk. Me alustasime menetlusega, nagu ma alguses välja tõin, kohe alates kohtute arengukava vastuvõtmist. Kohtute arengukava võeti vastu üksmeelselt ja see seab konkreetsed ülesanded, mida  meil tuleks kohtute jaoks ühiskonnas ära teha. Ja neid ülesandeid selle kohtute arengukava järgi me asusime kohe täitma. Seal on olnud väga palju väga erinevaid kohtumisi, kooskõlastusringe. Kogu aeg on arvesse võetud tagasisidet ja otsitud sobivaid kompromisse. Näiteks, tõesti selles eelnõus ei ole samaliigiliste kohtute ühendamist.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Ma lugesin George Orwelli "1984" viimati 15 aastat tagasi ja hakkasin seda nüüd uuesti lugema. Ma pean ütlema, et seal toimuv on palju õudsem, kui mul meeles oli selle 15 aasta tagusest ajast. Ja teie jutt – no te olete nagu seal üks tegelasi. Mina räägin kohtu esimehe vallandamisest, te hakkate mulle rääkima sellest, kuidas kohtu esimees saab osakonnajuhatajaid vallandada ja nii edasi. Ei puutu asjasse! 

Mul on tegelikult lühike ja lihtne küsimus. Te ei pea siin kolleegide aega veetma pikkade heietustega. Kas te olete nõus, et praegu on kohtu esimehe vallandamise põhjused objektiivsed – on kolm objektiivset põhjust – ja nüüd lisandub üks subjektiivne alus, mis on koostöö mittelaabumine? Lisaks on koostöö mittelaabumine institutsiooniga, milleks on see kohtute nõukogu, kus on juba ka poliitiline mõju. Kõik see teie jutt, et koostöö laabumine peab olema püsiv ja nii edasi – seadusesse kirjutatakse lihtlause "Koostöö mittelaabumine". Seal midagi püsivusest, pikaajalisusest ega millestki sellisest ei räägita. Kas te olete nõus, et lisandub subjektiivne kohtu esimehe vallandamise alus?

Ei ole nõus teiega. Esiteks juba sellepärast, et subjektiivne saaks see olla sellisel juhul, kui selle otsuse teeks üks inimene. Veel kord rõhutan: tegemist oleks kollektiivse otsusega, kus enamiku moodustavad kohtunikud ja kus teie välja toodud poliitiline sekkumine ei ole matemaatiliselt võimalik, kui seal on 11 liikmest üks minister. Ministri positsioon ühe liikmena tuleneb sellest, et kui te vaatate ka põhiseaduslikke arutelusid, mis juba põhiseaduskomisjonis on olnud selle eelnõu üle, siis on laiaulatuslikult toodud välja ju ka seda, et ministeeriumil ei ole põhiseaduse järgi võimalik ennast täies ulatuses taandada kohtute juhtimisest. Poliitiline vastutus kohtute juhtimise eest jääb ministrile alles. Samuti jääb alles kogu õigusloome ja jääb alles selle kontroll, et kohtute infosüsteem oleks sobival moel liidestatud eelnevaga ehk politsei ja prokuratuuri infosüsteemidega. See infosüsteem moodustaks terviku. Veel kord: mingit subjektiivset otsust seal ei saa tekkida.

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh! Proua minister! Põhiline koormus ja põhjus, miks kohtud ummikusse jõuavad, on see, et te olete kinni hoidnud uute kohtunikukonkursside väljakuulutamist, vist juba suurusjärgus 15. Kas kavatsete seda teha või mitte?

Teiseks, kohtunike ühing võrdleb teie õigusloomelist initsiatiivi oma kriitikas Ungari arenguga, õigusemõistmise sõltumatuse tasalülitamisega. Miks kohtunike ühing nii arvab? 

Kolmandaks, kuu aega tagasi te kõnelesite sellest, et on ka poliitiline initsiatiiv põhiseadust muuta. Kui kaugel see initsiatiiv on, mis sellest on saanud? 

Ja neljandaks, ma vaatan, et siin muudetakse suurt hulka erinevaid seadusi. Mu küsimus teile, proua minister, kes te tegelete ka õigusloome mahu kontrolli all hoidmisega, on see: mitut Eesti Vabariigi seadust see Brežnevi pakk muudab?

Ma ei saa kuidagi teie küsimuseasetustega objektiivselt vaadates nõustuda. Esiteks, kui me räägime kohtumenetluste pikenemisest, siis see on toimunud viimase kümne aasta jooksul, eriti intensiivselt viimase viie aasta jooksul. Teie nimetatud asjaolu ei saa olla faktiliselt põhjuseks kogu sellel perioodil. Lisaks kinnitan teile, et kõik kohtunike konkursid on välja kuulutatud. 

Teiseks, mis puudutab võrdlust Ungariga, siis sellist kriitikat tõesti peaksite te otse teie tsitaadi allikaga arutama. See eelnõu siiski suurendab kohtute iseseisvust poliitikutest, ja see on täiesti objektiivselt ikkagi kogu eelnõu suhtes läbivalt jälgitav. 

Kolmandaks – ma sain midagi kirja –, ah jaa, põhiseaduse muutmine. Me oleme tuginenud riigikohtunik Ivo Pilvingu seisukohtadele. Kogu selle eelnõu ettevalmistus algas kohtute arengukavast ja ka kohtute enda sees on väga palju erinevaid arvamusi, kuidas seda asja kõige paremini lahendada. Meil on analüüs Priit Pikamäelt, kes leiab, et mõistlik oleks minna edasi põhiseaduse tavapärases rahulikus tempos muutmisega. Ja on ka Ivo Pilvingu analüüs, tema ütleb, et seda ei ole mingil juhul mõistlik teha. Praegu jäi peale Ivo Pilvingu seisukoht: mitte mingil juhul ei ole praegu mõistlik põhiseaduse muutmist avada. Küll aga on kohtud jõudnud ühele meelele selles, et kindlasti peaks kohtureformiga edasi minema. 

Siin on mitu küsimust, mis on aruteludesse takerdunud, ja tegelikult kohtunikud näevad, et see eelnõu, mis teie ees on, ei ole lõplik ideaal, vaid kohtureformiga peaks edasi minema. Üsna üksmeelset toetust on saanud see mõte, et tegelikult ministeeriumi juurde tuleks luua kohtute reformi juhtgrupp või arutelugrupp, et hoida valitsusteüleselt kohtureform kõikide oma eesmärkide täitmiseks töös. Selline juhtgrupp on plaanis luua siis, kui see kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus ehk kohtumenetluse kiirendamise eelnõu, mis on praegu teie ees, on jõudnud mingisse selgemasse faasi ja seisu. Siis on ka teada, millisest ulatusest me saame kindlamini rääkida. 

Nüüd, mis puudutab teie viidet Brežnevile, siis sellega ma ei saa nüüd kohe kuidagi kuskilt otsast nõus olla. Sest vaadake, ma nimetasin, et me viime välja kohtute menetlusest terve hulga asju, kus õigusemõistmine sisuliselt puudub. Kohtud tegelevad mingisuguse ajaloolise taaga [järelmina] üksnes tegevustega, mis ei puuduta õigusemõistmist, nad täidavad haldusorgani ülesandeid. Kuna need haldusorgani ülesanded liiguvad tagasi haldusorganile, siis on vaja ka vastavat eriseadust muuta. 

Ma püüan nüüd seletuskirjas üles leida, missugusel leheküljel on see muudetavate seaduste loetelu. (Lehitseb pabereid.) See on tõesti üsna pikk, seletuskirjas on nad kõik kirjas. Ma hetkel kiiruga ei leia. Aga peamiselt tuleneb see sellest, et me muudame tervet rida eriseadusi, mille puhul läheb menetlus kohtust välja. Ahah, see on leheküljel 11 ja kokku on siin 29 seadust, mille puhul menetlus läheb ka kohtust välja. Näiteks relvaseaduse muutmine tuleneb ikkagi ka sellest, mitte ei ole tegemist tohutult põhimõttelise muudatusega.

Urmas Reinsalu. Minu rehkenduse järgi viies küsimus, aga loodame, et teises küsimuses on vähem peidetud küsimusi.

Aitäh! Mu küsimus puudutab seda, et Eesti Kohtunike Ühing pöördus Euroopa Komisjoni õigusdirektoraadi poole, nii nagu on pöördunud ka Ungari õigusemõistjate ühendused selle pärast, mis puudutab kohtute õigusemõistmise sõltumatuse probleemi. Selle probleemi koha pealt on nad kriitikana teie õigusinitsiatiivile pöördunud Euroopa Komisjoni õigusdirektoraadi poole. Millise vastuse kohtunike ühing sai? Ja kuidas te suhtute kohtunike ühingu kriitikasse selle kohta, et nendega ei ole peetud dialoogi? Juba aasta või rohkemgi on kestnud erinevate initsiatiivide, nii kohtukorralduse, organisatsiooniliste muudatuste kui ka menetluslike muudatuste tegemine. Ei ole võimalikuks saanud kokkusaamine peaministriga – on see nii või mitte, aga minu teada on nad teinud pöördumise peaministrile – ja dialoogi on nappinud.

Aitäh! Kõigepealt, me ei tea selle kirja sisust. (Saalist räägitakse.) Kirja olemasolust on nad rääkinud, aga sisu ega vastuse sisu meile teada ei ole. Seda ei ole meile avaldatud. Küll aga on ministeerium ise Euroopa Komisjoniga suhelnud, on olnud mitmeid kohtumisi ja meie ettevalmistatud muudatused on saanud heakskiidu. Need on tähelepanelikult läbi vaadatud. Nii nagu ma ka rõhutasin näiteks sellist asja, mida kohtunike ühing on väga vastustanud, ehk kohtunike tagasisidestamist, Euroopa Komisjon, vastupidi, väga ootab. Me oleme viimane riik, kus sellist võimalust üldse loodud polegi. Demokraatliku riigi õiguskorralduses peaks selline instrument kindlasti olema. 

Nüüd, mis puudutab dialoogi pidamist kohtunike ühinguga, siis selle kriitikaga ma ei saa ka faktipõhiselt mitte kuidagi nõustuda. Meil on olnud väga tihe nii kirjalike kui ka suuliste kooskõlastusringide voor. Me oleme iga kuu pidanud kõikide kohtunikega kohtumisi, kohtureformi arutelusid. Ma ei oska numbriliselt öelda, kui palju neid kokku on olnud, aga neid on olnud palju. Olen isiklikult teinud kaks tiiru kohtumisi ja käinud kõikide kohtunikega kohtumas. 

Mis puudutab peaministrit, siis tegelikult valitsuse istungile oli kutsutud ka kohtunike ühingu esimees, aga mingil põhjusel ei olnud tal võimalik sinna tulla. Nii et tegelikult see kutse oli [saadetud]. Aga eri tasemete kohtute esindajad on valitsuse istungil korduvalt käinud. Ehk kohtumised peaministriga on ikkagi toimunud ja kohtute eri astmete esindajad on seal olnud. 

Ka kohtute haldamise nõukojas on seda teemat mitu korda arutatud. Tõesti, siin on olnud kaasamist tavapärasest väga palju rohkem. Siinkohal väga tunnustan ka meie põhiseaduskomisjoni, kes on juba arutanud mitmeid küsimusi nii avalikel istungitel kui ka komisjoni enda töö käigus. Nii et faktiliselt ma mitte kuidagi teie kriitikaga nõustuda ei saa.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selle seadusemuudatuse üks olulisi eesmärke on kiirendada kohtumenetlust. See on suhteliselt abstraktne mõiste ja sellepärast ma küsin teie käest, kas on ka mõni konkreetsem näitaja: poole võrra kiirendada, 30% kiirendada. Võib-olla see vastus ei ole nii lihtne, aga ikkagi küsin.

Aitäh! Ei, see on väga hea küsimus, sellepärast et tegelikult see oli üks aruteluküsimusi, kas saaks panna laiemalt kohtutele ajalisi mõõdikuid, kui kiiresti üldiselt tuleks kohtuasju lahendada. Seda me ka kohtute haldamise nõukojas arutasime. Kohtute haldamise nõukoja seisukoht oli, et sellist mõõdikut ei saa panna, sest see oleks kohtusüsteemi liiga invasiivne sekkumine. Seadusandja ei tohi sekkuda, kohtud peavad saama ikkagi ise otsustada, missuguses tempos nad ühte või teist kohtuasja lahendavad, ja kohtunik peab saama ise kohtuasja juhtida. 

Küll aga kogu see eelarve läbivaatus Riigikogus toob kindlasti kaasa selle, et Riigikogu on palju rohkem kaasatud ja saab ka kohtutega otse arutada, mis on kohtute mured. Me ju objektiivselt vaatame seda, milline see statistika on ja millised need menetlusajad ühes või teises kohtumajas on, millised nad on ühes või teises kohtuastmes ja millised nad on ühe või teise menetlusliigi kohta. Kui seal tekib mingisugune pikenemine, siis kindlasti saab vaadata, mis seda on põhjustanud, või kui tekib oluline lühenemine, siis saab vaadata, kas seal on mingeid häid [kogemusi], mida näiteks õigusloomesse üle tuua või teiste kohtutega jagada. 

Need menetlusõiguse muudatused, mis siin eelnõus on, teevad lihtsamaid kohtuasju oluliselt kiiremaks. Sellel on küll põhjuse-tagajärje-seos, aga konkreetset päevade arvu juurde pandud ei ole. Ja eesmärk on just see, et lihtsamate asjade olulisel lihtsustamisel jääb ka kohtutele rohkem aega keerulisemate asjade vaatamiseks. 

Nii nagu kõikide eelnõude puhul, on ka selle eelnõu kohta ette nähtud järelhindamise aeg, mis peaks toimuma 2030. aastal. Siis saab vaadata, kuidas on menetlusaegadega läinud ja kas need eeldused, mis siin on võetud, et menetlused tõesti kiirenevad igal sammul, on täitunud, kas ka päriselt on niimoodi läinud. Loomulikult saab ka vahepeal midagi muuta, kui avastatakse, et midagi saaks veel kiiremaks teha.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh teile, justiits- ja digiminister! Nüüd, head kolleegid, on võimalus kuulata arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid ja inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Ma annan teile ülevaate komisjonis 6. aprillil toimunud arutelust, seaduseelnõu 854 esimeseks lugemiseks ettevalmistamine, kohtumenetluse kiirendamine. 

Kohal olid eelnõu tutvustamas justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ning justiitsministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli, samuti kohtureformi projektijuht Viljar Peep ja kohtute talituse nõunik Marilin Reintamm. 

Enne, kui ma annan ülevaate – kahjuks härra Reinsalu lahkus saalist, aga tema märkuse peale, õigemini tema vahendatud märkuse peale, otsekui kohtunike ühing on teatanud, et nendega pole dialoogi peetud –, ütlen, et selle väite ma lükkan otsustavalt ümber. Olen ka ise põhiseaduskomisjoni istungeid juhatanuna korduvalt kohtunike ühingu kutsunud kuulamistele ja aruteludele, ja nad on ka käinud. Nii et seda kaasamist on kindlasti tehtud varasemates kohtureformi arutelufaasides.

Aga nüüd istungi juurde. Nagu öeldud, põhjalikult tutvustati meile esmalt eelnõu ja selle eesmärki. Nüüd siis ka küsimused. Kõigepealt oli küsimus kavandatava kohtute nõukogu koosseisu kohta. Ministri tutvustuse kohaselt on 11-liikmelises nõukogus kuus kohtunikku, samas kui Eesti Kohtunike Ühingu tagasisides on väljendatud muret, et kohtunikke on viis. Siis paluti seda vastuolu täpsustada, kuidas see siis ikkagi on. Proua minister selgitas, et kohtute nõukogu kavandatav koosseis põhineb mudelil 1+5+5, mis tähendab kokku kuute kohtunikku. Üks nendest on Riigikohtu esimees, kes on kohtunik, kuid ei ole valitud kohtunikkonna poolt, vaid kuulub nõukokku ametikoha tõttu. 

Härra Viljar Peep lisas, et kavandatav kohtute nõukogu koosseis peegeldab senise kohtute haldamise nõukogu mudelit, kus koosseis on 1+5+5 ehk Riigikohtu esimees ja viis valitud kohtunikku, samuti viis mittekohtunikku erinevatest institutsioonidest. Kaaluti ka mitmeid alternatiivseid lahendusi, kuid lõpuks peeti põhjendatuks senise koosseisu säilitamise vajalikkust kohtusüsteemi strateegilises juhtorganis. Riigikohtu esimehe kuulumine nõukogusse ja selle juhtimine on loogiline, kuna tema esindab kohtusüsteemi tervikuna. Ta viitas ka arutelule Euroopa tasandil, kus on peetud oluliseks kohtunike piisavalt esindatust juhtorganites, kuid samas on leitud, et liigne kohtunike ülekaal võib jällegi viia organi kapseldumiseni. Kuigi kohtunikel on nõukogus selge enamus – kuus liiget üheteistkümnest – ning viis valitud kohtunikku moodustavad suurima huvirühma, tagab mittekohtunike rühm selle, et nende seisukohad ei koonduks ühtseks vastaspooleks kohtunikele. 

Siis küsiti veel kohtuasjade jaotumise ja kohtunike juhtimise usaldusväärsuse kohta. Kohtusüsteem ja kohtunikud eeldavad enda suhtes usaldust, kuid samas ei usalda alati neid isikuid või mehhanisme, kes korraldavad kohtuasjade jaotamist ning kohtute töökorraldust. Nii et küsimus oli, kuidas seda usulõhet saaks vähendada. Proua minister vastas, et kohtunikkond on ise sellele probleemile tähelepanu pööranud ja hakanud enam väärtustama juhtimisoskuste arendamist. See võiks nii parandada üksikute menetluste kiirust kui ka vähendada üldist umbusaldust. Minister rõhutas, et kohtud on sõltumatud institutsioonid ja kohtunikele kehtivad kõrged eetilised nõuded. Samas, senine juhtimismudel on olnud killustunud ning otsuste tegemine on raskendatud liiga laia otsustustasandi tõttu. Samuti viitas minister varasematele kriitilistele hinnangutele kohtusüsteemi juhtimisele ning leidis, et kavandatud reform on suunatud juhtimismudeli parandamisele ja selge vastutuse kehtestamisele. 

Samuti oli kohtunike ühingu kriitilisest tagasisidest tulenevalt küsimus, mis puudutas kohtunike tagasisidestamist. Paluti selgitada, kuidas tagasisidestamine praktikas välja näeb, mis on selle eesmärk ja millist positiivset mõju sellega loodetakse saavutada. Kohtureformi projektijuht härra Peep selgitas, et kohtunike tagasisidestamise alus on kohtute endi koostatud kohtute arengukava, milles nähakse ette kohtusüsteemi sisese kvaliteedi hindamise süsteemi loomine. Kavandatav üldistav tagasisidestamine, kus kõrgem aste annab tagasisidet alamale astmele, on väga pehme meede laiemast hindamissüsteemist ning jääb kohtusüsteemi enda sisemiseks tööriistaks. Ta tõi välja, et Eesti on Euroopa Nõukogu 76 liikmesriigi seas erandlikus olukorras, kus puudub laiem süsteemne tagasisidestamine kohtunikele, olgu see siis pehmem või formaalsem. 

Proua Mikli täiendas veel, et kohtunike tagasisidestamise teemat arutati ka Euroopa Komisjonis eelmisel kuul. Ta märkis, et Eesti on sisuliselt viimane Euroopa Nõukogu riik, kus sellist süsteemi veel rakendatud ei ole, ning viitas, et Euroopa Komisjonilt on tulnud ootus selle sammu astumiseks. Kavandatav lahendus tähendab liikumist samas suunas teiste Euroopa riikidega ning on oluline muudatus. 

Nüüd avaldati veel arvamust selle kohta, et kavandatavad kohtulõivud võivad olla liiga madalad, mistõttu ei pruugi need toimida tõhusa lävendina kohtusse pöördumisel ning võivad hoopis suurendada lõivuvabastuse taotluste arvu. Ta viitas Eesti Kohtunike Ühingu tagasisidele ning leidis, et oleks oluline analüüsida põhjuseid, mis kohtumenetluste kiirendamist pärsivad. 

Seejärel küsiti, kas menetlusnormide muutmine selliselt, et menetlusdokumentidele kehtestatakse mahupiirangud, oleks üldse mõeldav ning kas see võiks praktikas aidata kaasa menetluse tõhustamisele. Kõigepealt vastas proua minister, et menetlusdokumentide mahupiirangu küsimus ei puuduta üksnes kohtuid, vaid kogu õiguskaitsesüsteemi. Praktikas kasutatakse kohtusse pöördumisel järjest enam tehisaru ning see on toonud kaasa mahukamate menetlusdokumentide esitamise ja suurendanud kohtute töökoormust. Eelnõu sisaldab küll teatud menetluslikke lihtsustusi, kuid menetlusdokumentide mahupiiranguid nähakse äärmusliku abinõuna, kuna põhiseaduse kohaselt on igal inimesel õigus kohtusse pöörduda ning määravaks ei saa saada menetlusdokumentide pikkus. Pigem on eesmärk tugevdada kohtute enda suutlikkust tehisaru abil loodud materjalide analüüsimisel ning kasutada tehisaru ka kohtumenetluses endas, eeskätt kriminaalasjades. Rahvusvaheliselt on selles valdkonnas juba häid kogemusi. 

Kohtulõivude teemal selgitas minister, et aruteludes on tõstatatud võimalus tõsta haldusasjade lõiv 75 eurolt kõrgemale tasemele, arvestades elukalliduse kasvu ja võimaliku heidutava mõju vajadust. Samas rõhutas ta, et Riigikogul jääb alati võimalus riigilõivu suurust menetluse käigus täpsustada. 

Veel oli üks oluline küsimus tarbijakrediidi menetluse muudatuste kohta. Märgiti, et kavandatavad muudatused puudutavad otseselt kohtutäitureid ja ka inkassofirmasid, ning uuriti, milline on olnud vastavate, puudutatud ringkondade tagasiside. Küsiti, kui ulatuslikku vastuseisu või vaidlust võib eelnõu menetlemisel komisjonis selles küsimuses oodata. Ministeeriumi esindaja selgitas meile, et kohtutäiturite küsimused on käsitletavast eelnõust eraldiseisvad ning nende peamine ootus on seotud tasude võimaliku tõstmisega, mida lähitulevikus kavandatud ei ole. 

Inkassofirmade kohta märgiti, et nendega on esinenud eriarvamusi, eeskätt seoses võlgnikelt nõutavate summadega. Rõhutati, et võlgnikult ei tohi nõuda rohkem, kui seadus lubab või kui pooled on kokku leppinud. Samuti viidati, et Eestis on ulatuslik võlaprobleem, kus arvestatav osa elanikkonnast on seotud täitemenetlustega – mitmuses – ning see mõjutab laiemalt majanduse ja tööturu toimimist. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus inkassofirmad on küsinud seaduses lubatust suuremaid viiviseid, ning eelnõuga soovitakse sellist praktikat piirata. Edaspidi tohivad lihtsustatud menetluses olla nõutavad üksnes seaduses ette nähtud viivised ning soovitakse jääda selles küsimuses kindlameelseks. Tarbijakrediidivaidluses tehtavad kohtuotsused tehakse Eesti Vabariigi nimel ning riigil peab olema kindlus, et võlgnikke ei koormata ebaproportsionaalselt. 

Lõpetuseks märgiti tehisaru kasutamise kohta, et selle mõju menetluses püütakse tasakaalustada tehnoloogiliste lahendustega. Kuigi seda püütakse teha, võib menetlusdokumentide mahu kasv, eeskätt kriminaalmenetluse kohtueelses faasis, sellest olenemata siiski menetlusi oluliselt pikendada. 

Küsiti, kas oleks võimalik kaaluda menetlusdokumentidele mahupiirangute kehtestamist, et vältida asjassepuutumatu või liigse teabe koondumist toimikusse. Seda soovitati käsitleda ka edasise arutelu võimaliku suunana. Selle peale proua minister vastas, et nii kriminaalmenetluses kui ka muudes menetlustes lähtutakse põhimõttest, et menetlusosaline esitab oma seisukohad ja tõendid korraga, et vältida menetluse venitamist pideva täiendamise kaudu. Kuigi menetlusdokumentide mahu piiramine võib näida võimaliku lahendusena, tekitab see kergesti põhiseaduslikke küsimusi seoses kaebeõiguse tegeliku teostamisega. Proua minister rõhutas, et seni on tõendite ja vaidluste korduv esitamine olnud probleemne, kuid menetlusdokumentide mahupiiranguid tuleb käsitleda ettevaatlikult, et mitte takistada kohtusse pöördumise õigust. Riigikogul on võimalik seda teemat edasises menetluses arutada, kuid see ei tohiks pidurdada kõnealuse eelnõu menetlust. 

Siis mindi menetlusotsuste juurde. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. aprillil, see oli konsensuslik otsus, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult, ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Ando Kiviberg. Aitäh! Ootan küsimusi.

Aitäh teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Valitsus on toonud Riigikokku eelnõu, mille pealkiri lubab midagi, millega on raske mitte nõustuda – kohtumenetluse kiirendamist. Kuid kui vaadata selle eelnõu tegelikku sisu, siis saab kiiresti selgeks, et jutt ei käi pelgalt menetluse tõhustamisest. Tegemist on kohtusüsteemi ulatusliku ümberkujundamisega, mille mõju ulatub palju kaugemale kui lihtsalt kiirem menetlus. Küsimus on kohtute sõltumatuses ja lõpuks kogu õigusriigi toimimises. 

Reformi keskmesse tõstetakse kohtute nõukogu, kellele antakse senisest rohkem õigusi. Kohtute nõukogu hakkab otsustama kohtute juhtide nimetamise ja vabastamise üle, kujundama kohtute eelarvet ning määrama töökorralduse aluseid. Kohtute nõukogu ei koosne ainult kohtunikest, sinna kuuluvad ka poliitilise võimu esindajad, valdkonna eest vastutav minister ja Riigikogu liikmed. See tähendab, et täidesaatev ja seadusandlik võim saavad otsese ligipääsu kohtute juhtimisele. Seda ei saa võtta pelgalt tehnilise detailina, tegemist on põhimõttelise muudatusega, mis hägustab võimude lahususe piire. 

Eriti muret tekitav on see säte, mis lubab kohtute esimehe vabastada kohtute nõukoguga koostöö mittelaabumise tõttu. Tõesti, kordan: kohtute nõukoguga koostöö mittelaabumise tõttu. Tegemist on väga ebamäärase ja subjektiivse mõistega, mille alla võib vajaduse korral paigutada tegelikult ükskõik mida. Selline regulatsioon loob olukorra, kus kohtujuht peab mitte ainult arvestama seaduse ja õigusega, vaid ka muretsema selle pärast, kas tema koostöö kohtute nõukoguga on piisav, kas ta ikkagi teeb kõik selleks, et koostöö laabuks. Aga siinkohal me ei saa enam rääkida kohtujuhtide sõltumatusest, kui inimene peab pidevalt muretsema, kuidas tema koostöö nõukoguga laabub. 

Selle eelnõu oluline mõju avaldub ka halduskohtutes, kus lahendatakse näiteks planeeringute, keskkonnalubade ja tuuleparkide vaidlusi. Eelnõu kohaselt peab kohus taastuvenergia projektidega seotud vaidlustes juba kolme kuu jooksul otsustama, kas määrata istung või minna kirjalikku menetlusse. Taastuvenergia vaidlused ei ole aga lihtsalt haldusasjad, need hõlmavad mahukaid planeeringuid, keskkonnamõjude hindamisi, tehnilisi küsimusi, nagu infraheli, visuaalne mõju ja nii edasi, muidugi ka kohalike elanike õigusi ja suuri majanduslikke huve. Selliste asjade põhjalik läbivaatamine nõuab aega, kuid kui see protsess surutakse kolme kuni kuue kuu raami, on paratamatu, et midagi jääb tegemata. 

Veelgi muret tekitavam on see, et seadus annab kohtule võimaluse teha otsus ilma istungita, kui leitakse, et haldusakt on ilmselgelt õigusvastane. See tähendab, et otsus võidakse langetada üksnes kirjalike dokumentide põhjal, ilma et pooled saaksid oma seisukohti suuliselt selgitada või täiendavaid tõendeid esitada. Aga mida see tähendab kogukondadele ja omavalitsustele? See tähendab sisuliselt seda, et neile ei antagi võimalust hästi makstud arendajate, juristide vastu oma õigusi kaitsta. 

Olen isegi olnud samas olukorras, kus omavalitsuse juht, kes esimest korda puutub kokku väga keeruliste planeeringuotsustega, ei oskagi kõigele tähelepanu juhtida, aga juristid on ju spetsialiseerunud sellele, et õigesse kohta õige sõna, õige eelnõu ja õige paragrahv panna. See teeb nendega suhtlemise väga keeruliseks ning tahes-tahtmata jääbki siinkohal kaotajaks kogukond ja ka omavalitsus. Sisuliselt tegelikult ei antagi [menetluse] võimalust. Menetlus aga ongi just see koht, kus ka omavalitsus või kogukonnad saavad tuua täpsustusi, vastuväiteid, mis võisid – näiteks teadmatusest – jääda ära märkimata. Kui see võimalus ära võetakse, muutubki menetlus formaalseks ning võibki juba ette näha, et omavalitsused ja kogukonnad jäävad kaotajaks. 

Õiglane kohtumenetlus eeldab, et kõik osapooled saavad ära kuulatud ja kohus saab teha täieliku info põhjal otsuse. Kui see aga asendatakse kiirmenetlusega, siis kannatab õigusemõistmise kvaliteet. 

Ma ei saanud ministrilt vastust küsimusele, miks luuakse eraldi kiirmenetlus just taastuvenergia projektidele. Miks ei kehti sama loogika suurte ja ühiskonda mõjutavate vaidluste puhul teistes olukordades? See viitab sellele, et kohtusüsteemi kaudu hakataksegi ellu viima poliitilisi eesmärke. 

Me ju teame, et Reformierakonna juhitava valitsuse eesmärk on võimalikult kiiresti teha tuuleparke igale poole. Aga kohus ei ole poliitiline tööriist, kohus peab olema sõltumatu vaidluste lahendaja. Kui hakatakse looma erimenetlusi sõltuvalt poliitilisest eesmärgist, liigutakse tegelikult väga ohtlikule teele. Õigusriik ei seisne mitte selles, kui kiiresti otsuseid tehakse, vaid selles, kui õiglaselt neid tehakse. Kiirustamine ei tohi muutuda omaette eesmärgiks, eriti mitte siis, kui kaalul on inimeste õigused ja usaldus õigusemõistmise vastu. Kohus ei tohi olla poliitiliste eesmärkide elluviija, kohtu roll on olla kontrollija, õigusemõistja, aga kui see piir hägustub, ei ole tegu enam õigusriigiga. 

Eelnõu sisaldab ka teisi murekohti. Näiteks lahendatakse kohtusüsteemi andmetöötlust, sealhulgas tundlikke materjale, ning sätestatakse nende säilitamine ajaks kuni 50 aastat. Aga kui kõiki neid muudatusi vaadata, tekib paratamatult küsimus, kas eesmärk on tõesti kiirem menetlus või midagi enamat. Kõnealune eelnõu läheb aga kohtumenetluse kiirendamisest palju kaugemale. Aga sellega ei saa nõustuda. 

Aitäh! 

EKRE fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Riigikogu fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga lõpetab läbirääkimised justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun! 

Aitäh! Kuna tegemist on niivõrd olulise küsimusega – kohtud on üks iseseisva demokraatliku riigi ja õigusriigi vundamente –, siis ma pean vajalikuks siin kõlanud eksitavad või lausa valed väited ümber lükata. 

Kõigepealt, ma ikkagi rõhutan üle: mitte ei teki olukorda, kus täitevvõim saab jõudu juurde, nagu väideti, vaid vastupidi. Kohtute nõukogu saab enda kätte kohtute juhtide nimetamise ja eelarve küsimused. Need on senimaani olnud üksnes täitevvõimu käes. Ehk olukord on vastupidine, kui on kirjeldatud. Praegu on kohtud Justiits- ja Digiministeeriumi allasutused – rõhutan: allasutused! –, aga selle eelnõuga me muudame kohtud allasutustest iseseisvateks põhiseaduslikeks institutsioonideks. Mitte vastupidi ei käi see asi. See on äärmiselt oluline vahe, tekib isejuhtiv kohtusüsteem.

Tõepoolest, see, et kohtusüsteem saab ise otsustada oma töökorralduse, personalivalikute ja kõige muu sellise üle, lähtub ka tegelikult juba selle eelnõu ettevalmistumise perioodist. Kohtute haldamise nõukogu ise otsustas oma istungil, et just see, välja pakutud nõukogu liikmete koosseis ongi parim, et tagada ühiskonna eri poolte tasakaal ja samal ajal see, et kohtunikud moodustavad selles kogus enamuse. Me ei saa ka unustada, et kohtud pakuvad ikkagi tervele ühiskonnale teenuseid. Ja oluline on see, et avalikkus on juhtorganis vähemusena – rõhutan: vähemusena! – esindatud. 

Nüüd, kohtud ise pole olnud oma vastustes esimehe vabastamise vastu. Ja rõhutan üle, et me ei räägi siin mingist vallandamisest, vaid kohtuniku[amet] on ikkagi eluaegne, kohtunik saab terve eluaja jooksul oma kohtunikuülesandeid täita, mingist vallandamisest me ei räägi. 

Mis puudutab tuulikuid, kordan veel: palun ärge eksitage inimesi, jutt käib üksnes eelmenetlusest. Eelmenetlus tähendab seda, et kolme või kuue kuu jooksul tuleks määrata, millal istungid üleüldse toimuvad. See on olnud just nimelt kogukondade ja ka keskkonnakaitsjate soov, et üleüldse teada saada, kuidas asi võiks edasi liikuda. Menetlus ise toimub nii, nagu ta tavapäraselt toimub. 

Miks me ei räägi teistes asjades sellise tähtaja seadmisest? Meil on 2030. aastaks võetud kohustus, see võeti juba alates Juhan Partsist Pariisi kliimakonverentsil. Erinevad valitsused on võtnud kohustusi taastuvenergeetika [kasutuselevõtu] poole liikumiseks. Seda ei ole praegune valitsus välja mõelnud. Ja veel kord rõhutan: see puudutab üksnes istungite määramise aegasid. 

Nüüd, mis puudutab muret selle pärast, et kohtumenetlustega hakatakse kuidagi kiirustama – ei, vastupidi. Ma tõin teile enne näite, et teises astmes ei ole halduskohtumenetluse asjad lühikese aja jooksul mitte kiirenenud, vaid on aeglustunud 107% võrra. Ehk me räägime normaalsesse aega tagasijõudmisest, mitte mingisugusest kiirustamisest. 

Ka kaebuse rahuldamist ilmselge õigusvastasuse korral ei saa kohtud kuidagi oma suva järgi kohaldada. Peab olema ilmselge õigusvastasus, kus kohtul ei ole mitte mingisugust kahtlust selles, et vaidlustatud haldusakti andmiseks tulnuks koostada näiteks keskkonnamõjude hindamine, ja kui see on jäetud tegemata, siis see on lihtsalt ilmselge fakt. Nii et ma ütlen, et õnneks – õnneks! – ei vasta teie kriitika mitte üheski osas selle eelnõu tegelikkusele. Aitäh teile!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 854 esimene lugemine lõpetada, ent meile on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt laekunud ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Saalikutsung selle hääletuseks.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 ... Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Hääled saalis.) 

Head kolleegid, katkestan hääletuse. Vabandust! Sõnastan uuesti, kuna on tekkinud kahtlus selles, kui täpselt ma selle ettepaneku hääletusele panin. Ma võisin eksida. Vabandust!  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 37, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega, head kolleegid, on eelnõu 854 esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. aprill kell 17.15. Ja siinkohal annan istungi juhatamise kolleegile üle.

Head kolleegid! Meie teine päevakorrapunkt läbitud.

Liigume edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on kultuurikomisjoni algatatud kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 843 esimene lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen tõesti kultuurikomisjoni esindajana teie ees eelnõuga, millega loome õigusselgust, et õpetajate karjäärimudeli regulatsioon, mis puudutab kutseõppeasutuste õpetajaid, oleks seaduses üheselt mõistetav. 

Arutasime seda teemat kultuurikomisjonis 10. märtsil. Otsustasime, et kultuurikomisjon algatab eraldi eelnõu, sest pikalt räägitud, parlamendis muudetud ja heaks kiidetud õpetajate karjäärimudeli süsteemi juriidilisel analüüsil selgus, et mõned viited olid jäänud tegemata. Selleks, et ka kutseõppeasutuste kutseõpetajad ja kutsekoolides töötavad üldhariduse õpetajad saaksid olla kindlad, et õpetajate karjäärimudel kehtib neile samadel tingimustel, nagu Riigikogu heaks kiitis, on vaja see väikene seadusmuudatus teha. 

10. märtsil tegime konsensusliku otsuse see eelnõu algatada ja tegime ka otsuse juhtivkomisjoni esindajaks määrata mind ehk Liina Kersnat. Siis ootasime peaaegu kuu aega valitsuse seisukohta. 9. aprillil saabus valitsuse toetav seisukoht. Ka valitsus kinnitas, et see seaduseelnõu annab suurema paindlikkuse ja õigusselguse kutseõppeasutustes õpetajate karjäärimudeli kehtestamisel. Neljapäeval, 9. aprillil, kui valitsuse toetav seisukoht tuli, toimus komisjoni erakorraline istung, kus me tegime konsensuslikult ettepaneku võtta see eelnõu täiskogu 14. aprilli ehk tänasesse päevakorda ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrasime 17. aprilli ehk mitte kümme päeva, vaid vähem päevi. Üldiselt loodame, et selle napi eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei tule, sest see tõesti loob õigusselgust ja parandab viiteid. 

Lisaks tegime ettepaneku, et kui esimene lugemine lõpetatakse, siis teine lugemine võiks olla suure saali päevakorras 22. aprillil. Komisjon teeb ettepaneku ka teine lugemine lõpetada ja lõpphääletus võiks olla selle eelnõu puhul 5. mail. Siis on nii, et me saame õigusselguse loodud peaaegu kuu enne seda, kui need eelnõu sätted hakkaksid kehtima. Ehk 1. juunil peaks Riigikogus juba vastu võetud seaduse kohaselt hakkama kutseõppeasutuste õpetajate karjäärimudel kehtima. Saatsime kultuurikomisjonist välja ka kaasamiskirjad – seda me tegime juba 6. aprillil – ja ootame kaasatud osapooltelt tagasisidet 16. aprilliks. 

Ütlen veel kiiruga üle, et selle muudatuse kohaselt võib direktor ühe korra sõlmida tähtajalise töölepingu kuni kolmeks aastaks inimesega, kes asub tööle kutseõpetajana, omandades samal ajal õpetaja kvalifikatsiooni, samuti üldharidusainete õpetajaga, kes läbib kõrghariduse tasemel õpetajakoolitust või kellel juba on või kes omandab magistrikraadi või sellele vastavat kvalifikatsiooni. Nendele õpetajatele peab tagama õpetajate palga riikliku miinimumi. Need on need muudatused, mida me Riigikogus kõik üheskoos ja suhteliselt konsensuslikult toetasime. 

Nii et loodan, et Riigikogu toetab seda eelnõu ja me saame anda kindluse ka kutseõppeasutuste õpetajatele. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ei, mitte küsimusi, vaid üks küsimus. Hea kolleeg, miks see niimoodi on, et me kohe ei saanud sellega edasi minna? Miks oli vaja seda juurde tekitada, et kutseõppeasutustega seoses on see süsteem, mitte niimoodi, nagu põhikoolides on see süsteem rakendatud, vaid me teeme selle lisaks?

Tegelikult oli suure saali seisukoht selline, et muudetud õpetajate karjäärimudel puudutab ka kutseõppeasutuste õpetajaid. Me rääkisime sellel teemal, aga kui seadus oli vastu võetud, siis juriidilise analüüsi tulemusel me nägime, et kui üldiselt kutseõppeasutusi puudutavate seaduste puhul viidati edasi PGS-ile, siis selle muudatuse puhul on oluline – juristid leidsid nii – muuta ka kutseõppeasutuste seadust lisaks PGS-ile viitamisele, et oleks ühtselt selge.

Aitäh! Tõepoolest, jäi üks küsimus ja rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me räägime täna seadusest, paragrahvidest ja lõigetest, sõnastuse täpsustamisest, aga tegelikult räägime inimestest. Me räägime neist, kes seisavad täna klassi ees, ja neist, kes võiksid seal seista homme, kui me ainult lubaksime neil uksest sisse astuda. 

See eelnõu ei ole juhuslik ega üksikparandus seaduses. See on üks osa suuremast liikumisest, mida haridusminister on viimastel aastatel järjekindlalt vedanud, et tuua kutseharidus tagasi sinna, kuhu ta kuulub – Eesti hariduse keskmesse, mitte äärealale. 

Üks meie suurimaid väljakutseid on õpetajate puudus – mitte sellepärast, et meil ei oleks häid inimesi, vaid sellepärast, et meil ei ole alati piisavalt neid, kelle kvalifikatsioon vastab kehtivatele nõuetele. Samal ajal on meil olemas tugevad spetsialistid – inimesed, kes töötavad iga päev oma erialal, kes loovad, ehitavad, parandavad ja juhivad ning kes oleksid valmis õpetama, oma teadmisi edasi andma. Aga seni on süsteem neile öelnud, et nad ei vasta veel tingimustele. 

See eelnõu muudab seda olukorda ja ütleb, et tule ja õpeta ning õpi samal ajal õpetajaks. Ta avab ukse neile, kes toovad kooli päris maailma kogemuse. Just kutsehariduses on see hindamatu, sest seal ei piisa ainult teadmistest, seal on vaja ka kogemust – kätt, mis on seda tööd teinud, ja pilku, mis tunneb ära vea enne, kui see juhtuma hakkab. See eelnõu ei tee midagi järeleandmise hinnaga, vaid ütleb selgelt: kui sa õpetad, siis sa oled õpetaja ja see tähendab ka väärikat töötasu. 

See on põhimõte, mille eest meie minister on seisnud kogu reformi jooksul: haridus ei saa olla koht, kus me lepime vähemaga kvaliteedis või inimeste väärtustamises. See eelnõu võib küll olla väike, aga ta on täpne. Ta loob selguse sinna, kus enne oli hall ala. Ta annab koolijuhtidele võimaluse tuua süsteemi uusi inimesi ja laseb spetsialistidele jagada oma oskusi seal, kus neid kõige rohkem vajatakse. 

Aga lubage mul siiski öelda veel ühte asja, mis ei ole kriitika, vaid vastutus. Kolm aastat on see aeg, mille jooksul inimene peab kasvama õpetajaks. See on võimalik ainult siis, kui süsteem kasvab koos temaga, kui meil on mentorid, kui meil on tugi ja kui meil on aega. Siin ongi järgmine samm reformis: mitte ainult lubada inimestel tulla, vaid aidata neil jääda. 

Head kolleegid! Kutseharidus ei ole varuplaan, variant B. See on koht, kus sünnib oskus, ja oskus on see, millel seisab meie majandus, meie ühiskond ja tulevik. See eelnõu toetab seda suunda, toetab meie ministri tööd, ja mis kõige olulisem, toob kooli inimesed, kellel on midagi päriselt edasi anda. Seetõttu mina toetan seda eelnõu. Ja ma ei toeta seda mitte selle pärast, mis siin kirjas on, vaid toetan selle pärast, keda see uksest sisse lubab. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 843 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 17. aprill kell 16. 

Oleme edukalt läbinud kolmanda päevakorrapunkti, seega kogu päevakorra. Istung on lõppenud.