Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Austatud kolleegid, meie seast on lahkunud Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige Vootele Hansen. Palun tõusta ja mõelda tema peale minutilise leinaseisakuga. (Leinaseisak.) Ma tänan. Järgnevalt, lugupeetud kolleegid, palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks on end registreerinud 75 Riigikogu liiget, puudub 26.  

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ma võtan kõigepealt ettepanekud. Lauri Laats, teil on ettepanek käesoleva töönädala päevakorra kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Keskerakonna fraktsiooni poolt teen ettepaneku võtta välja tänasest päevakorrast punkt nr 8 – tegemist siis arupärimisega – ja kolmapäevasest päevast punkt nr 5.

Suur tänu! Kuna need on algataja ettepanekud, siis need jäävad käesoleva töönädala päevakorrast välja. Ma kordan üle, et tänane päevakorrapunkt nr 8 ja kolmapäevane päevakorrapunkt nr 5. 

Helir-Valdor Seeder, ettepanek käesoleva nädala päevakorraga seoses. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun välja võtta kolmapäevasest päevakorrast viimane, 16. päevakorrapunkt, eelnõu 823.

Suur tänu! Ka algataja ettepanekul jääb kolmapäevane, 16. päevakorrapunkt selle töönädala päevakorrast välja. Rohkem ettepanekuid käesoleva töönädala päevakorra kohta ei ole. 

Varro Vooglaid, teil on protseduur… Ei ole. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Vist on ka varem sellest siin juttu olnud, aga ma ei ole päris kindel, mistõttu ma küsin. Kas see ongi normaalne olukord, et selles Riigikogu tiivas, mis on seal Hirvepargi pool – ma ei mäleta, mis ilmakaar see nüüd on –, ei peagi istungi kutsungit olema? Ma praegu ka viibisin seal vahetult enne istungit ja mõtlesin, et kutsungit ei ole, ja avastasin, et kell on peaaegu kolm juba. Kas see ongi normaalne olukord, et seal ei ole kutsungit? Ja kui ka on normaalne olukord, siis miks see selline on, miks seal ei võiks kutsungit olla? Mujal majas ju on.

Aitäh! Üritasime siin kiiresti selgitada. Ma lasen kantseleil uurida, kuidas kutsung seal kõlab. Praegu ma tean kindlasti, et see kutsung kolmandale korrusele jõuab. Kas see ka teie koridori jõuab, selle ma lasen veel üle kontrollida. Aga kindlasti oluline tähelepanek. Aitäh!

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on siiras mure. Nimelt, ma olen püüdnud siin kaks kuud tuua istungisaali ühte seaduseelnõu, mis puudutaks kasiinode tegevust. Selleks ma esitasin ka lugupeetud rahandusministrile kirjaliku päringu, et koostada see seaduseelnõu. Sellest on möödas rohkem kui kaks kuud. Me oleme ka korduvalt teinud päringuid ega ole lugupeetud ministrilt saanud vastust, mispärast see vastus viibib. Seoses sellega viibib ka see seaduseelnõu, mida ma sooviksin siia Riigikogu saali tuua. Kas Riigikogu juhatusel on olemas võimalus, meetmed, et ikkagi minu küsimustele jõuaksid ka vastused minuni? Mida selle jaoks on vaja teha?

Aitäh, hea kolleeg! Ma tean, et rahandusministri tähelepanu on sellele küsimusele juhitud, ja ma loodan, et ta ikkagi nüüd reageerib pigem kiiremini, kui et te peate veel ootama. Ma loodan, et see olukord laheneb. Andrei Korobeinik, ka teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, aga täpsustaks üle. Te loodate küll, aga teie kui ikkagi Riigikogu esimees – antud juhul minister ju sisuliselt sülitab näkku meile kõigile –, kas teile ei tundu, et võib-olla Riigikogu ise võiks tähelepanu pöörata sellele, et see kirjalikule küsimusele vastamine on hästi oluline kohustus valitsusel. Ja viimasel ajal see ei ole esimene ega viimane kord, kui just rahandusminister rikub seda vastamise kohustust.

Ega juhatusel ei ole väga head ülevaadet sellest, kuidas need vastused tulevad, sest ministrid vastavad ju adressaatidele valdavalt otse. Aga kindlasti Riigikogu Kantselei juhib sellele küsimusele tähelepanu ja ma usun, et see vastus teieni ka jõuab. 

Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Ma tulen teile natukene appi. Asi on selles, et Riigikogu liikme staatuse seaduse alusel on, ütleme, ametnikud kohustatud vastama kümne tööaega jooksul. Kui nad seda ei täida, siis võiks ikkagi minu meelest olla Riigikogu kui organi, kõrgeima juhatuse poolt viide selle kohta, kas siis tõesti Riigikogu liige peab pöörduma nüüd halduskohtusse, et saada vastus, mida tal on seaduse kohaselt õigus saada. Aitäh!

No see on teie tõlgendus seadusest. Ma loodan, et need vastused tulevad.  

Aga nüüd tõesti, head kolleegid, me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Algatajate ettepanekul jääb käesoleva nädala päevakorrast välja tänane kaheksas päevakorrapunkt, arupärimisele nr 937 vastamine, ja kolmapäevane viies päevakorrapunkt, eelnõu 815 esimene lugemine, ning ühtlasi eelnõu 823 esimene lugemine, mis on kolmapäevase päevakorra 16. päevakorrapunkt. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 76 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine ning kõige esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esiteks, rahvaraamatukogu seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Teiseks, karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise ning kriminaalhooldusseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Riigi Teataja seaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu. Riigikogus eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Viiendaks, alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Kuuendaks, väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuste seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik seitse eelnõu on edastatud eelnõude infosüsteemi kaudu. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist. Nimelt ühe teema kohta tuli täna avalikuks, et Reformierakonna juhitav valitsus müüs salaja maha ühele erafirmale Eesti 30 aasta põlevkivivarusid. Me räägime Uus-Kiviõli kaevaväljast. Täiesti salaja eelmise aasta viimastel päevadel müüdi need varud VKG-le maha. Seejuures ei arutatud seda avalikkusega, ei olnud mitte mingit arutelu Riigikogus. Ja mis kõige huvitavam – siiamaani ei soovita avalikustada selle ostu-müügitehingu väärtust! Kuidas on võimalik, et otsust, mis puudutab Eesti tulevikku, energiajulgeolekut, varustuskindlust, Eesti riigi ja Eesti rahva vara, niiviisi varjatakse ja seda tehakse salaja? Muidugi see otsus tõstatab küsimusi läbipaistvusest, otsustusprotsessidest, kuidas mõjutatakse selliseid otsuseid poliitiliselt. Ehk siis tegemist, on ju näha, et valitsus kasutab põletatud maa taktikat. Pärast meid tulgu või veeuputus! Ja tekib küsimus, kuidas on võimalik, et soovitakse tekitada pöördumatut kahju Eesti riigile, Eesti inimestele, aga ka meie energiajulgeolekule. Seetõttu on siin arupärimises küsimused Jürgen Ligile, samuti on teine arupärimine suunatud Andres Sutile, et kuidas selline otsus sündis, miks avalikkust ei teavitatud, mis on selle tehingu väärtus ja kui suures ulatuses energiavaru seal oli. Tegelikult saame siin rääkida miljarditesse ulatuvast väärtusest. Ja teine asi on see, et tegelikult tänasel valitsusel sellise ülimadala usalduskrediidiga puudub üldse igasugune mandaat teha otsuseid, mis mõjutavad Eestit veel ka 30 aasta pärast, ja need otsused, mis sünnivad meie energiajulgeoleku arvelt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun!

Mul on otsuse eelnõu ja kaks arupärimist.

Mul on palve, Urmas, et kui sa oled ära tutvustanud selle otsuse eelnõu ja arupärimised, siis ütle, et tuleb uus. Siis me paneme uue kaks minutit jooksma. Nii on vist lihtsam, kuna need on erinevad formaadid ka. Palun, Urmas Reinsalu!

Kas ta just lihtsam on, aga okei. Kellele lihtsam. Kõigepealt, ühiskond on saanud kätte informatsiooni Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohta, mille pinnalt võib öelda, et võrreldes riigi eelarvestrateegiaga, mille valitsus kinnitas eelmise aasta sügisel, on riigi rahanduse seis muutunud prognoositavalt oluliselt kehvemaks. Riigieelarve defitsiit on järgmise 36 kuu vaates suurenenud prognostiliselt ligi miljardi euro võrra. Ja valitsus ei eitagi seda, et need indikaatorid, mida ka Euroopa Liidu – sest siseriiklikud eelarvereeglid on meil tühistatud efektiivselt, tähtajaliselt – Euroopa eelarvereeglitega ei ole enam riigi rahanduspoliitika ka formaalselt kooskõlas. Nii on ainuüksi järgmiseks aastaks planeeritud eelarve defitsiit 4,9%. Rahandusminister jätkab retoorikaga, et rahandus on korras. 

Selles perspektiivis esitab Isamaa fraktsioon Vabariigi Valitsusele ettepaneku koostada negatiivne lisaeelarve minimaalselt 300 miljoni euro ulatuses. Arvesse võttes valitsuse enda formaalselt seatud, kuid mitte realiseeritud eesmärke ning arvesse võttes ka seda röögatut rahamassiivi, mille puhul on tegemist eelmisel aastal kasutamata jäänud vahenditega, on see minimaalselt jõukohane poliitikasooritus, et valitsus parandaks Eesti riigi eelarvepositsiooni nende allesjäänud kuude jooksul, mis tal on jäänud ametis olla. Selle ma annan üle. 

Järgnevaga on meil ka sisuliselt seotud selle otsuse eelnõuga Isamaa parlamendiliikmete poolt arupärimine selle kohta, mis puudutab riigi rahanduse katastroofiliselt halvenenud väljavaateid. Meie küsimused puudutavad seda, milline on valitsuse tegevuskava lähiaastateks – kuna ka prognostiliselt nad peavad kinnitama järgmise nelja aasta riigi eelarvestrateegia –, et parandada riigi rahanduse olukorda. 

Ma juhin tähelepanu sellele, et me ootame ka valitsuselt pikaajalise, kuni aastani 2070, rahanduse perspektiivi avalikustamist. Viimasel paaril aastal on Rahandusministeerium seda teinud lisana majandusprognoosile, kuid selle aasta kevadel on see tegemata jäetud. Ehk siis milliseks see valitsuse valitud trajektoor meid viiks aastani 2070? Siin ei ole vaja, piisab loomulikult tehetest, et näha, et me ületame loetud aastatega, kui selline rahanduspoliitiline kurss jätkub, ligi alla kümne aastaga 60% eelarve… laenukoormuse ja 2007. aastaks jõuame juba Euroopa Liidu tippu. Nii et me ootame rahandusministrilt vastuseid nendele küsimustele, mis puudutavad praktilist valitsuse rahanduspoliitilist käekirja, ning soovime saada indikaatorandmeid, mida millegipärast ei ole peetud võimalikuks lisada kevadisse majandusprognoosi. Selle arupärimise ma annan üle. 

Ja kolmas Isamaa saadikute täna üleantav dokument puudutab arupärimist Eesti Panga presidendile. Eesti Pank on andnud rahanduspoliitilise hoiatuse praeguse rahanduspoliitilise kursi kohta. Milles need hoiatused on seisnenud ja mida Eesti Panga hinnangul tuleks teha meie rahanduse pikaajaliste väljavaadete parendamiseks? Samuti, kui Eesti Pank tutvustas oma kevadist majandusprognoosi, mis oli optimistlikuma vaatega võrreldes Rahandusministeeriumi paar päeva hiljem järgnenud prognoosiga, siis Eesti Panga president härra Müller osundas, et rahanduspoliitika valitsuse poolt on jätkusuutlikkuse piiril. See on vägagi allahindav mõiste. 

Ja meid huvitab, milline on Eesti Panga vaates – kuna see on sisustatud selgelt makroökonoomiliste terminite keskkonnas – võlakoormuse ja defitsiidi mõttes Eesti Panga nägemuses see jätkusuutlikkuse piir. Seda asja kontekstualiseerib ka see, et paralleelselt Rahandusministeeriumiga on ka Eesti Panga prognoosid olnud radikaalselt järgmisel aastal kaasnevat tegelikkust ülehindavad. Eesti Panga viga, kui vaadata viimase kolme aasta jooksul, või õigemini eelviimase ja sealt kolme aasta jooksul tehtud järgmise aasta eelarve prognoosi, on olnud erinevus võrreldes tegelikkusega konsolideeritult üle 9%, keskmiselt üle 3% aastas. Sarnane on olnud ka Rahandusministeeriumi eelarveprognoos. Selles olukorras on meie rahanduse parandamisega kardinaalselt tegeletud, tulemused on kardinaalselt halvenenud ning prognoosid ja tegelikkus on karjuvas erinevuses. Milles on viga, kas tehioludes või poliitikates?

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna ma olen teie ees Eesti Keskerakonna fraktsiooni seaduseelnõuga, mida toetab tegelikult vastavalt uuringutele 90% Eesti elanikke. Ma räägin loomulikult toiduainete käibemaksu määra langetamisest ja seekord põhitoiduainetele. 

2023. aastal, vastupidi, käibemaksu tõsteti. Kolmikliit, kus osalesid sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Eesti 200, selle asemel et pakkuda inimestele leevendust rasketel aegadel, tõstsid üleüldist käibemaksu. Ja seda jäi veel väheks. Ma tuletan meelde, et 2024. aastal tõstis sama kolmikliit – sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Eesti 200 – veel 2% käibemaksu, kokku 24% peale. Teiselt poolt me näeme, kuidas see on mõjutanud laastavalt väga paljude inimeste toimetulekule. Toimetulek halvenes. Üleüldine ootus ongi toiduainete käibemaksu langemise osas väga suur. 

Me oleme mitmeid kordi selle eelnõu esitanud ja kõik need korrad on ka koalitsioon need eelnõud maha hääletanud. Seekordne eelnõu on koostatud vastavalt Eesti Kaupmeeste Liidu etteantud mõtetele, mis ütlevad seda, et käibemaks võiks olla 13% 24% asemel, see võiks kehtida põhitoiduainetele: värske liha, jahutatud liha, värske kala, piimatooted, puuvili, köögiviljad, leib, sai, munad ehk põhivajadused. Ja on ka välja toodud, et Lätis, kui langetati käibemaksu värskele puuviljadele, köögiviljadele, siis see reaalselt mõjus ka hindadele, hinnad läksid alla. 

Nii et, head Riigikogu liikmed, kutsun teid toetama käibemaksu langetamist toiduainetele. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud üheksa eelnõu ja neli arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Aga asume tänase päevakorra juurde ja jätkame sealt, kus me neljapäeval pooleli jäime. Nimelt, me lõpetasime neljapäeval eelnõu 808 läbirääkimised ning jõudsime hääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 808 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 808 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei ole. Eelnõu 808 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 857 teine lugemine. Ettekandeks palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere päevast, head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 857 teist lugemist ette valmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis 7. aprillil. 

Eelnõu eesmärk on leevendada Lähis-Ida kriisist tingitud energiakandjate hinnasurvet Eesti tarbijatele ja ettevõtetele. Tulenevalt muutunud julgeolekuolukorrast ja sellest tingitud tarnehäiretest maailmaturul on energiahindade järsk tõus loonud uue majandusliku keskkonna, kus varasemalt planeeritud maksutõusude rakendamine algsel kujul ei ole otstarbekas. Eelnõuga tühistatakse 2026. aasta 1. maiks kavandatud aktsiisimäärade tõusud mootorikütustele ehk bensiinile ja diislikütusele, samuti kütteõlidele ning maagaasile ja elektrienergiale. 

Muudatused tulenevad vajadusest tagada majanduslik stabiilsus olukorras, kus jaemüügihinnad reageerivad globaalsetele kriisidele kiiresti. Kuna praegune hinnatõus on tingitud pakkumispoolsetest takistustest, on riigi samm suunatud täiendava maksukoormuse lisamise vältimisele. Muudatus aitab ohjeldada inflatsiooni ja toetab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus regiooniüleselt hinnad kasvavad. 

Eelnõu on kiireloomuline, see on tingitud vajadusest tagada muudatuste jõustumine hiljemalt 2026. aasta 1. mail. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 23. aprillil. 

Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 6. aprilliks kell 16 esitati eelnõu kohta üks muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekuga soovitakse vähendada diislikütuse aktsiisi kolmeks kuuks määrani 330 eurot 1000 liitri kohta. Rahanduskomisjonis Aivar Kokk tutvustas esitatud muudatusettepanekut ja komisjon kujundas muudatusettepaneku kohta ka seisukoha. See ettepanek ei leidnud toetust ja juhtivkomisjon otsustas teha ettepaneku jätta muudatusettepanek arvestamata. 

Langetati ka menetluslikud otsused. Ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 13. aprillil, see otsus võeti vastu konsensuslikult. Teine menetlusettepanek oli teine lugemine lõpetada ja see otsus oli samuti konsensuslik. See ongi minu poolt kõik. 

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kütus maksab üle 2 euro liitri kohta. Kas te tõesti usute, et aktsiisitõusu tühistamine aitab lahendada praegust energiakriisi? Kas valitsusel üldse on arvutused selle kohta, millise maksimaalse kütusehinna juures saab majandus normaalselt toimida?

Ei, ma ei arva, et aktsiisitõusu ärajätmine lahendab Lähis-Ida kriisi. Arvutusi ei ole tehtud rohkem, kui eelarve tulud vähenevad selle langetuse tõttu 41 miljonit. Palju riigi tuludest loobuda riigil ei ole, sest meil on käesolevaks aastaks kaitsekulude katteks juba päris suur laenukoormus, eelarvedefitsiit kavandatud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! No jah, tõesti, meie Hormuzi väina kriisi siin ei lahenda, aga meie peaksime lahendama oma inimeste muresid, igapäevaseid muresid. Selge on see, et praegune olukord mõjutab otseselt meie ettevõtluskeskkonda, meie inimesi, meie inimeste toimetulekut, ja loomulikult see suurendab ka inflatsiooni. Ja kui me vaatame hinnatõusu, siis tegelikult riik ehk riigieelarve saab ju lisa juurde, see on ju fakt. Jah, me praegu arutame seda eelnõu, kus me mitte isegi ei langeta aktsiisi, vaid me ei rakenda 1. mai otsust, kus pidi aktsiis veelgi tõusma. Nüüd, vaadates teisi riike, ka lähiriike ja nüüd ka viimane uudis, kus Saksamaa toob välja päris suure 1,6-miljardilise abipaketi, selleks et kütuse hinna tõusu leevendada, siis Eesti valitsus ütleb, et aga meie ei saa mitte midagi teha. Kas te ikkagi mõtlete ka, kuidas see olukord tegelikult niigi kiratsevale majandusele mõjub? Millal Reformierakond hakkab selle peale mõtlema? 

Valitsus mõtleb ja saab aru, et Hormuzi lahe ja Lähis-Idas valla puhkenud kriisi tõttu on kütuse hinnad kasvanud, mis omakorda kasvatab inflatsiooni. Seetõttu tegi valitsus ettepaneku ära jätta aktsiisimäärade tõus energiatoodetele. Kevadprognoosis nüüd selle maksutõusu ärajätmise mõju arvesse võetud ei ole ja see on siiani veel väga pingeline. Kevadprognoos ütleb, et 4,3% on sellel, 2026. aastal, ja järgmisel aastal 4,9%. See tähendab, et me vajame eelarvepositsiooni parandamist, kas siis riigi tulude kasvatamist või kulude vähendamist või mõlemat. 

Siin tuleb muidugi tähele panna, et minul ei ole küllalt andmeid, et öelda, kui palju riigi enda kulusid suurendavad kasvanud energiahinnad. Sest riigil on ka väga palju ametkondi, mis kasutavad väga palju kütuseid – Päästeamet, politseiamet, bussihanked, laevahanked, lennuhanked. Maailmaturu kütusehinna tõus võib kergesti riigi kulusid kasvatada  rohkem kui see kõrgem käibemaksu laekumine.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Jätkan sealt, kus kolleeg Lauri Laats lõpetas oma küsimuse. Me ju kõik saame aru, et tegelikult on seda meedet raske meetmeks kutsuda. Ma ütleksin, et see on mingi poolmeede, kui sedagi, sest põhimõtteliselt öeldakse inimestele, et 1. maiks hinnad niikuinii tõusevad, aga me siis vähemalt omalt poolt ei lisa sellele tõusule. Tegelikult see ei alanda neid hindu tanklates ja tasapisi hakkavad ka kõik teised kaubaliigid ja teenuseliigid kallimaks minema, sellepärast et kasutatakse kütust väga palju. Aga komisjon saab ju omalt poolt alati teha ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Selline võimalus on olemas. Äkki valitsus töötab välja mingisuguse meetme, päris meetme, kuidas leevendada hinnatõusu tavalistele inimestele, kas alandada maks või alandada seesama kütuseaktsiis?

Ma arvan, et meede, mida praegu siin arutatakse – 1. mail aktsiisitõusu ärajätmine –, on hinnaleevendusmeede ja sellisena igati omal ajal omas kohas. Selle maksumus riigieelarvele on 44 miljonit eurot, mis ei ole sugugi väike raha. Ja ma arvan, et praegu riigil rohkemaks võimekust ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esinaine! Kõigepealt peaks muidugi ütlema selgelt, et see ei ole tühistamine, vaid see on üheks aastaks edasilükkamine, sest järgmise aasta 1. mail praegu kehtiva seadusega lihtsalt tõuseb kaks korda suurem summa aktsiisil. Aga ma tahan rääkida sinu arvutuskäigust. Meie ettepanek oli aktsiisi langetada Euroopa miinimumi peale. See on ilma käibemaksuta alla 10 sendi. Aga meil on kütus tõusnud diislil üle 50 sendi ehk paljas käibemaks katab rohkem ära kui aktsiisilangetus. Nii et tuleks väga selgelt öelda – vähemalt Isamaa Erakonna ettepanek oli väga selge –, et see on täiesti maksuneutraalne, mitte mingisugusel puhul eelarve ei jää miinusesse, vaid tänaste hindade juures see jääks plussi. Kas on see nii?

Minul selliseid arvutusi ei ole ja rahanduskomisjonis see jutuks ei tõusetunud ka.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ei ole vaja olla akadeemik nagu meie rahandusminister, et mõista, et kütuse hinna tõus aeglustab majanduskasvu. Kas valitsusel on selle kohta arvutused, kuidas kütuse hindade tõus konkreetselt mõjutab majandust ja vastavalt ka maksutulu laekumist?

Jaa, selles me oleme tõesti ühel meelel, et kütuse hinna tõus kasvatab inflatsiooni ja kõrgem inflatsioon langetab majanduskasvu või nominaalset majanduskasvu inflatsiooniga korrigeeritakse, saadakse väiksem reaalne majanduskasv. Nagu ma juba seletasin, peab rahandusminister silmas pidama erinevaid asjaolusid, mitte üksnes käibemaksu tõusu, vaid ka seda, mida riik ise vajab, täiendavat rahastamist riigi elutähtsate teenuste töös hoidmiseks, näiteks kütuse ostmiseks Päästeametile, politseile, laevastikule, lennukitele. Sellega tuleb samuti arvestada. Seda ei saa võtta lihtsalt võrreldes aktsiisi ja käibemaksuga, neid komponente on palju rohkem.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite tõesti väga toreda põhjenduse, miks ei peaks aktsiisi tõstma. Ütlesite, et muudatus aitab ohjeldada inflatsiooni ja toetab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus regiooniüleselt hinnad kasvavad. Aga sama põhjendus ju sobib ka elektri hinna kohta. Kas ei olnud selle eelnõu koostamise ajal jutuks seda, et äkki jätame ka 1. maist elektri hinna aktsiisi ära?

Üks hetk! (Lehitseb pabereid.) Jaa. Ma hakkasin otsima, mul on esimese lugemise eelnõu ja seletuskiri kaasas. Jah, kõik energia... Ma mõtlesin … Te leiate, jah? Ma ei hakka otsima ja ette lugema. See puudutab energiatooteid laiemalt.

Liigume edasi. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Täna andsime üle arupärimise, et Eesti riik müüs 30 aasta põlevkivivarud ühele lugupeetud erafirmale. Minu küsimus on, et see toimus nagu saladuse all ja avalikkus ei teadnud, meie ka siin mitte. Aga minu küsimus on, et sina kui lugupeetud rahakomisjoni esimees, kes praegu räägid, et 40 miljonit tekib auk, kas sina oled kursis sellega ja kui suure tropi sealt saaks selle 40 miljoni täitmiseks või saaks veel kusagile mujale seda kasutada. Tead sa sellest midagi? Ja kui suur see summa võis olla?

Ma kahjuks ei tea sellest midagi. Ma ei ole isegi tänaseid lehti saanud aega lugeda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kahju! Ma arvan, et Riigikogu liige, eriti rahanduskomisjoni esimees võiks ikkagi olla kursis nende uudistega, mis ilmuvad, ja nii oluliste küsimustega, mis väga paljuski muudavad meie julgeolekut tulevikus, energiajulgeolekut. Aga energiaküsimus on meil päevakorral ja ma ikkagi tulen tagasi oma esialgse küsimuse juurde. Te olete ju rahanduskomisjoni esimehena selgelt jälginud, mida on ette võtnud teised riigid, Euroopa Liidu liikmesriigid, ja need uudised tulevad igapäevaselt. Rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et kõik, kes langetavad aktsiisi või kuidagi teisel viisil teevad kütuse hinna soodsamaks, on rumalad otsused, väga rumalad otsused. See oli tema väljaütlemine, arvamus puldist. Kas teie arvate ka, et need riigid käituvad rumalalt?

Ma ei soovi teiste riikide tegevuse kohta arvamust avaldada. Riigid on käitunud väga erinevalt, mõned on langetanud aktsiisimäära kolmeks kuuks ja üldistust teha ei saa. Mõnes riigis on ka aktsiisimäärad kõrgemad, meil on üsna madalad aktsiisimäärad. Seetõttu ei ole meie võimalused isegi aktsiisimäärasid langetada nii suured, et mõjutada soovitud määras. Nii et Eesti oma maksutulust loobumisega või eelarve muude tuludega ei suuda katta Lähis-Ida kriisi mõju. Me peame sellega kohanema.

Vadim Belobrovtsev, palun! Kui Vadim Belobrovtsevit ei ole, siis Peeter Ernits, palun!

Hea ettekandja! See nii-öelda väikene maikingitus on paratamatu, kuigi jah, 40 miljonit jääb saamata. Aga kas rahakomisjonis olete arutanud ka seda, et näiteks kui kütuse hind läheb umbes 2,50 või kolme peale ja nii edasi, mida te siis Eesti riigi nimel hakkate tegema? Või selle peale ei ole üldse mõeldud, et praegu teeme selle mai väikese kingituse ära rahvale?

Seda stsenaariumit rahanduskomisjonis arutatud ei ole.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma tulen nüüd oma esimese küsimuse juurde tagasi. Esiteks, riik mõtleb midagi välja ja ütleb, et see tegelikult läheb maksma 40 miljonit. Ma arvan, et tavainimest, kui ta näeb, et hinnad tanklates ikka lähevad lakke, ei huvita väga palju see, et nüüd riik otsustas, et riik rohkem raha ei võta, kuigi selline plaan oli olemas inimese käest, aga võib-olla tuleb kunagi tulevikus, ja see läks maksma 40 miljonit. Ma arvan, et tavainimese jaoks see on mitte väga oluline informatsioon, ma ütleksin niimoodi. Inimene ikkagi tahab aru saada, mis on valitsuse plaan selles olukorras, kus hinnad lähevad kogu aeg üles, kuidagi leevendada seda tõusu, mitte lihtsalt öelda, et nüüd meie omalt poolt ei hakka inimesi veelgi rohkem koorima. Aga ma saan aru, et komisjonis ei olnud seda mõtet, et ikkagi pöörduda valitsuse poole mingisuguse kirjaga, et mis on siis valitsuse plaan leevendada hinna tõusu?

Saatuse või juhuse – kes mida usub – tahtel hakkas sellest aastast kehtima maksuvaba tulu 700 eurot kõigile, mis jätab tarbijatele kätte 580 miljonit. Ehk selle võrra vähem kogub riik inimestelt tulumaksu. 580 miljonit on väga palju suurem summa kui see 44, mis lisandub. Me jätame kütuseostjate käest küsimata kavandatud aktsiisitõusu. Need summad kokku on päris muljetavaldavad ja riigil praegu rohkemaks võimalusi ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Annely, sinu kolleeg ja praegune rahandusminister ja enda arvates hea rahandusminister Jürgen Ligi on aktsiisilangetuste kohta näiteks öelnud, et kui me hakkame langetama aktsiisi, siis ostja seda tegelikult ei näe. Sina just ütlesid, et see on tegelikult päris suur mõju. Jürgen Ligi on öelnud, et hinnad ei sõltu tegelikult sellest väikesest aktsiisi osast. Lõpetuseks on ta öelnud, et see on rumal mõte. Ma ei palu sul kommenteerida teiste riikide temaatikat, aga istuva rahandusministri väljaöeldut sa võiksid selle nurga alt kommenteerida. Kas need Jürgen Ligi mõtted on rumalad mõtted ja sina tegelikult nõustud sellega, mida siin opositsiooni poole pealt on juba tükk aega aktsiisidest räägitud, et neid tuleks alla tõmmata, et tarbija võidaks, või need on Jürgen Ligi targad mõtted, aga need siiski ei kajastu eelnõu seletuskirjas, mis ütleb, et see peaks hinnamõju leevendama? Kuidas sa kommenteerid rahandusministri väljaütlemisi selle aktsiisilangetuse teemal?

Ma rohkem ei kommenteeri kui seda, mida minister oma allkirjaga on saatnud Riigikokku. See eelnõu on ministri allkirjaga saadetud valitsusse, valitsuse poolt Riigikokku ja ma lugesin siin ette, et selles kirjas on küll öeldud, et muudatus aitab ohjeldada inflatsiooni ja toetab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet olukorras, kus regiooniüleselt hinnad kasvavad. Ka see on rahandusministri seisukoht ja seda ma toetan, kuigi tuleb möönda, et hind on lõpuks siiski ostja ja müüja vaheline kokkulepe ja ostja peab olema nõudlik, et see maksulangetus ka hinnalangetuses kajastuks.

Rain Epler, palun! 

Jaa. No tegelikult meie seisukoht on, et aktsiisimäärad võikski viia lubatud miinimumtasemele, et aidata nii inimeste toimetulekule kui ka ettevõtete konkurentsivõimele kaasa. Aga kuna sa sirvisid seal ja lugesid ette seletuskirja, siis ma võtsin ka seletuskirja lahti, ja siin tõesti ütleb lause, et eelnõu eesmärk on leevendada kriisist tingitud energiakandjate hinnasurvet Eesti tarbijatele ja ettevõtetele, mis teisiti sõnastades ju ütleb, et ta võiks hinnatõusu pidurdada või hindu isegi alla tuua. Aga rahandusminister avalikes intervjuudes väidab pidevalt vastupidist. Nagu sa ise ütlesid, nüüd ta on jällegi allkirjaga toonud siia eelnõu, kus ta räägib mingit muud juttu. Kuidas sa hindad? Ma saan aru, et valimised on lähedal. Aga kas võib-olla tasub teil fraktsioonis korraks kaaluda ja arutada ministri sobivust, kui ta nii vastakaid signaale ühiskonnale annab, et allkirjaga kinnitab üht ja valju häälega räägib teist?

Peaministri pädevus on valida oma meeskonna liikmeid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma olen nii vana, et mäletan, kuidas noor reformierakondlane Jürgen Ligi lubas alati seista vastu igasugusele maksutõusule. Täna tegeleb Ligi aga peamiselt maksude tõstmisega. Ja äkki – oo imet! – otsustas Jürgen Ligi tühistada kütuseaktsiisi tõusu olukorras, kus kütuse hind on üle kahe euro liitri kohta. Tahaks öelda aitäh, aga ei saa. Põhjuseks on Ligi väljaütlemised, milles ta teatas, et rohkem kingitusi elanikkonnale ta teha ei kavatse ja need, kelle jaoks kütus on liiga kallis, võivad tema sõnul jalgrattale ümber istuda. See oleks naljakas, kui see ei oleks nii kurb. Kallis kütus lööb valusalt mitte ainult elanikkonda, vaid kogu majandust. Selle mõistmiseks ei ole vaja ministri akadeemilist haridust. Praeguses olukorras ei piisa ainult aktsiisitõusu tühistamisest, seda tuleb hoopis langetada. Samamoodi tuleb vähendada ka kütusemaksu. Majanduse normaalseks toimumiseks ei tohiks kütuse hind ületada poolteist eurot liitri kohta. Rahandusminister armastab raha lugeda, kuid ei mõista lihtsalt asja: kui majandus seiskub, ei ole riigil enam raha, lihtsalt seetõttu, et mittetöötavad ettevõtted ei maksa makse ning vaene elanikkond on halb tarbija. Valitsus tahab kokku hoida, kuid selle asemel viib riigi finantsauku. See ei ole poliitika, mida ma olen valmis toetama. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on kõigepealt hea meel, et kui ma mõned nädalad tagasi andsin siin üle eelnõu aktsiiside tõusu peatamise kohta, siis kolm tundi hiljem tuli peaministril ka selline jumalik päike ja ta teatas raadios, et see on hea mõte. Neljapäeval nad lõpuks ka valitsuses selle otsuse tegid ja jõudsid siia. 

Aga mis on vahepeal juhtunud? Vahepeal on juhtunud see, et kui jaanuarikuus oli tanklas diisli hind 1,3, siis täna on 2 koma millegagi ehk hinnavahe üle 70 sendi. Kui keegi räägib, et kuidagi riigieelarvesse jääb vähem raha, siis on see ju puhas vale. Kui me tegime ettepaneku vähendada diisliaktsiisi Euroopas lubatud miinimumi peale, siis see koos käibemaksuga tekitaks kokkuhoidu natuke üle 11 sendi. Aga 70-sendine kütuse hinna tõus iseenesest toob riigile puhtalt käibemaksuga juba üle 15 sendi, täpsemalt üle 16 sendi. Kui siia tuleb keegi Rahandusministeeriumist rääkima, kui palju miljoneid miinust tuleb, siis tegelikult on ju hoopis pluss, mitte miinus, sest hind on tõusnud ja aktsiisi osatähtsus kütuse lõpphinnas on tunduvalt väiksem kui käibemaksu osa, sest käibemaks läheb ka veel aktsiisile otsa. Ja siis me tuleme ja räägime, et me ei tea, mis teha. 

Kuule, mõelge, mis on juhtunud! See, et Iraanis toimub sõda. See, et Hormuzi väin on kinni juba pikemat aega ja täna, Eesti aja järgi kell 17 ei sõida sealt praktiliselt mitte ükski laev enam läbi. Kui keegi ei tea, kuidas see kütus Eestisse jõuab, siis ma võin teile öelda, et need laevad, mis veebruarikuus selle läbisid, enne sõda, jõuavad Euroopasse aprillikuus ehk sellel kuul. Aga märtsis sealt laevu, mis peaks Euroopasse tulema, läbi ei sõitnud. Ehk maikuus ei tule sealt ühtegi laeva. See kriis alles tuleb. 

Me räägime täna diislikütusest. Minge küsige täna transpordifirmade käest, kust nemad sellel nädalal juba tankima lähevad. Tegelikkuses enamik transiitvedusid ei tangi enam Eestis, sest Läti tegi otsuse ära ja nende aktsiis on viidud Euroopa kõige madalamale lubatud tasemele. Ehk Eestiga on hinnavahe 11 senti. Suurtel veoautodel, kus kulu on väga suur, on 11 senti väga suur. 

Ma ei ole aru saanud, miks tänane valitsus ei õpi parimatelt. Aastal 2020 kaitsesin ma siinsamas saalis aktsiiside langetamist. Riigikogu saal toetas seda ja järgmisel kahel aastal oli Eesti Euroopas üks kiiremini kasvava majandusega riike. Täna on õppinud meie naabrid sellest, mida meie tegime 2020. aasta kevadel, ja on oma aktsiise langetanud. Me teame, et Läti, Poola ja Rootsi on need otsused teinud. Me näeme iga päev uudiseid, kuidas järgmised riigid eraldavad oma riigieelarvest erinevaid toetusi. Me teame, mis täna Iirimaal on. Iirimaal on juba protestid kütuse hinna üle, sest kõikidest tanklatest enam ei jätkugi mingil hetkel kütust. 

Kas me tõesti soovime seda, et meie majandus langeb? Oleme ausad, tänu sellele, et tekib uuesti piirikaubandus, jääb riigil palju rohkem tulusid saamata ... 

Kas soovite lisaaega? 

Palun kolm minutit!  

Kolm minutit lisaaega.  

... kui me täna teeksime otsuse toetada muudatusettepanekut, mille Isamaa Erakond on teinud, vähendada diisli aktsiisi miinimumtasemele – ma veel kord rõhutan –, siis see ei vii ühtegi senti riigieelarvest raha välja, vaid vastupidi, tänu hinnatõusule on see täiesti pluss otsus. Ja paneme sinna juurde selle, et rekad, transiitautod, tangiksid jätkuvalt Eestis, mitte ei lähe Lätti või Poola tankima. Ma ei saa aru, miks ei õpita vigadest, meie enda vigadest. 

Me oleme selle kadalipukorra läbi teinud, kui me tekitasime aktsiisitõusudega piirikaubanduse. See viga oli meil päris tõsine. 2020. aasta kevadise otsusega me suutsime teha seda, et kahe kuu pärast kadus piirikaubandus ja see rahavoog tuli tagasi meie riigieelarvesse. Ma usun, et oleks täitsa mõistlik koalitsioonil täna peale kõnesid võtta kümneminutiline vaheaeg ja teha riigimehelik otsus. Me oleme täna ikkagi selgelt siin Riigikogu liikmetena selleks, et Eesti inimesi ja Eesti majandust hoida, mitte nii, et kuskil vaikselt valitsuse kabinettides tehakse otsuseid, miljonites – isegi rahanduskomisjoni esimeest ei olnud kutsutud ja müüdi maha kaevandusõigused ühele erafirmale. Kas see on õige või vale otsus, selle üle oleks pidanud arutama. Võib-olla oleks keegi pakkunud veel paremat diili. 

Mina Eesti kodanikuna tahan hoida kindlustunnet, et meil on ka kiviõlivarud järgmisteks kümneteks ja kümneteks aastateks, et saada sealt põlevkiviõli, põlevkivikütust, sooja. Aga täna on oluline otsustada, et selle aktsiisitõusu ärajätmise ehk edasilükkamise juures me teeksime väga selge otsuse, et vähendame diisliaktsiisi Euroopa lubatud miinimumini. See elavdab Eesti majandust ja tugevdab meie ettevõtlust. Meie maksud ei hakka sõitma Eestist Lätti, vaid jäävad siia. See on meie inimeste ja meie ettevõtete jaoks väga oluline. Ja lõpuks peame aru saama, et ei tohi olla arusaamine, et peale meid tulgu kas või uputus või maailmalõpp. Praegu tundub küll, et tänane koalitsioon …

Teie aeg! 

… väga selgelt arvab, et järgmine valitsus tehku, mis tahab, meie viime enne selle riigi pankrotti. Aitäh! 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Reformierakond on läbi aja ennast reklaaminud kui ettevõttesõbralik erakond. See on ammu minetatud, sellepärast et see eelnõu, need otsused ei ole ei ettevõtte- ega inimsõbralikud. Ja teate, mispärast? Selle jaoks on väga lihtne matemaatiline arvutus. 

Kui me võtame aluseks selle tänase otsuse, kus tahetakse tegelikult aktsiisitõusu edasilükkamist aastaks ajaks, siis ma toon välja, mis on selle eelnõu rahaline mõju riigieelarvele. See on umbes 40 miljonit. Kui me võtame näiteks diisli hinna ja aktsiisi, siis see aktsiisitõus, mis pidi jõustuma 1. mail, oleks tõstnud diislikütuse aktsiisi 3,3 senti liitri pealt. Nüüd väga lihtne arvutus, mis tõestab, et tegelikult riik saab tunduvalt rohkem raha tagasi diisli ja bensiini tarbijatelt, on, kui me võtame aluseks mõni aeg tagasi kütuse hinna, näiteks diisli puhul 1,6 eurot, siis riik selle 1,6 euro pealt, liitri pealt sai endale 30 senti riigieelarvesse. Kui me võtame tänase diisli hinna, mis on 2,1, siis riik saab selle liitri pealt endale 40 senti. Vahe on 10 senti selle hinnaga, mis on 1,6 või 2,1. See 10 senti on see, mida saab kallima kütuse pealt riik. Ta ütleb, et 3,3 sendi osas me teeme nüüd sellise otsuse, et me seda ei korja. Matemaatiline tehe näitab seda, et kuskil 6 senti ikka saadakse rohkem riigieelarvesse. See tähendab seda, et kui me selle eelnõuga võtame riigieelarvesse umbes 40 miljonit eurot kahju, sest see raha ei laeku Eesti riigile, siis teiselt poolt käibemaksu tõusu, üleüldise hinnatõusu, kütuste tõusu kaudu me saame diisli puhul vähemalt umbes 80 miljonit. 

Ehk siis siin ongi suur vahe. Kui me ei langeta käibemaksu või me ei langeta aktsiisi, siis tegelikult inimesel jääb ikkagi vähem kätte. See on probleem ja sellest probleemist on aru saanud väga paljud riigid, välja arvatud meie riik, välja arvatud Jürgen Ligi ja välja arvatud Reformierakond, Eesti 200. Sellisel viisil me ei saa edasi minna, sellepärast et kõik need hinnatõusud, mis on tõesti tingitud sellest, et meil Pärsia lahe riikides sõda käib, Hormuzi väin on kinni, seda me ei reguleeri ära siin Eestis. Selle üle keegi ju ei vaidle. Aga mida me saame kindlasti teha, on pakkuda konkreetseid lahendusi ja neid lahendusi, mis tegelikult ka mõjuvad positiivselt. Sellepärast et antud juhul, kui hinnad on üleval ja käibemaksu laekub rohkem, siis ju tegelikult käibest inimesed rohkem maksavad ära riigile. 

Ja see on see, millest me pidevalt räägime teile. Miskipärast ei saa te sellest aru. Ja kui vastavaid otsuseid võtavad vastu teised riigid, siis öeldakse, et need on rumalad otsused kõik. No niimoodi edasi ei saa minna. Ma ei kujuta ette, kui kaua te sellisel viisil jaksate jonni ajada. Miks te ikkagi ei tule õigete lahendustega? Vaatamata praegusele olukorrale võetakse Euroopas juba niikuinii lähiajal vastu meetmed, et leevendada eelarvedistsipliini, ja selleks me peame kõik ju valmis olema. Väga paljud Euroopa riigid on ammu aru saanud, et see kriis, mis meil Pärsias lahes praegu on, jääb kestma päris tükiks ajaks. Ja tehaksegi ajutisi otsuseid ja meetmeid, et leevendada praegust olukorda. Aga miskipärast meil Reformierakond koos Eesti 200-ga seda ei soovi teha. 

Ma kordan üle, et kui siin selle eelnõuga väidetakse, et antakse leevendust aktsiiside tõusu osas, siis seda küll, aga teiselt poolt tänu sellele, et hinnad on kallid ja käibemaks loomulikult lisandub sellele hinnale, läbi selle ju laekub rohkem riigieelarvesse raha kui see eelnõu, mis on miinusmärgiga. Nii et olgem ausad! Te peate olema ausad ka inimeste suhtes ja ütlema, mis on tegelikult see majanduslik ja rahaline mõju sellel eelnõul, mitte see, mis te olete siin välja toonud. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma vaatan, et minister Taro on juba kannatamatu, ma teen lühidalt. Muidugi tuleb aktsiisi langetada kütustel ja elektrienergial, aga siin see kiitus, kui seda kiituseks saab nimetada, ka lõpeb. Sest tegelikult praegu ei tehta mitte aktsiisilangetust, vaid lükatakse aasta võrra edasi see aktsiisitõus, mille valitsus planeeris 1. maiks. Juba siis, kui neid aktsiisitõuse planeeriti, sai opositsioonis päris tugevasti hoiatatud ja soovitatud, et seda ei tohiks teha. Loomulikult tehti. See teerull on siin mõned aastad sõitnud, aga ta on sõitnud üsna äpardunult. Ja ma ütleksin, et see eelnõu on järjekordne näide juba üle kolme aasta – mis kolme aasta –, üle viie aasta kestnud halvast valitsemisest. 

Mäletate kõigepealt seda, kuidas Reformierakond sellise suure koosseisuga siia Riigikokku sai? Lubadus oli, et maksud ei tõuse. Saadi siia ja hakati kiirkorras makse tõstma. Mäletate näiteks automaksu? Muidugi mäletate, siiamaani maksate. Seda on siin ringi tehtud juba paar-kolm korda, sest vähe sellest, et tehakse halbu asju, neid ei suudeta kvaliteetselt ka teha. Võib-olla puudubki plaan, mida teha. Hasartmängumaks, järgmine näide. Kiirustades tuldi jälle siin midagi edendama. Lõpuks ei saanud keegi aru, mida edendada sooviti, aga kindel on see, et mitu kuud jäi maks laekumata. Võtame julgeolekumaksu, see on nüüd väga sarnane nende aktsiisidega. Kehtestati kiiruga, räägiti sellest, kuidas kõik peavad maksma, sest julgeolek. Siis läks mõni aeg mööda, tuldi siia saali ja öeldi, et ei olegi vaja maksta. 

Minu arust see iseloomustab Reformierakonna võimetust olukorda, tegelikku elu ja maailma mõista. Täna rahanduskomisjoni esimees oli siin puldis ja kui küsiti küsimus, miks ei viida aktsiise miinimumini, siis ta ütles, et riigile peaks natuke raha jääma, et osta kütust riigi laevadele ja veel muudele masinatele. Kui sa paned nüüd perspektiivi, Annely, kui palju läheb kütust ühele helikopterile, nendele laevadele ja muudele masinatele, mida riik peab ostma, ja sinna juurde paned selle käibemaksuvõidu, mille valitsus saab seoses sellega, et hinnad niikuinii tõusevad, siis need numbrid on erinevates suurusjärkudes. Nii et tulla siia rääkima, et me ei saa aktsiisi rohkem langetada, sest muidu ei saa laevadele kütust osta, on eksitav, kui siin pehmelt väljenduda. 

Tegelikult see meenutab mulle ka aega, kui oli energiakriis mõned aastad tagasi. Siis ka hoiatati Reformierakonda, et kui te midagi ette ei võta, siis järgneb suur inflatsioon ja majanduse konkurentsivõime langus. Ja Reformierakond ütles, et ei võta. Ja jõudis kätte aeg, kus Eesti tõusis võimsalt Euroopa inflatsiooni edetabeli tippu ja meie majanduse konkurentsivõime ei ole sealt saadik paranenud. Nii et piinarikas on see teie juhtimisel valitsemine inimeste ja ettevõtete jaoks. 

Nii et minu tegelik üleskutse, mida ma olen siin korduvalt öelnud, et Reformierakond ja Eesti 200 võiksid loobuda riigi juhtimisest, aga ma nii sinisilmne ei ole, et ma arvaks, et nad minu ettepanekut kuulda võtavad. Õnneks valimised on vähem kui aasta pärast. Nii et mina usun küll, et sel korral on Eesti inimeste mälestustesse antud piisavalt halbu otsuseid ja näiteid, et valimistel saab see karistatud ja Reformierakond jääb kaugele-kaugele sellest, et valitsust moodustada. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea kolleegid, keda mõnda veel on näha õnneks! Rahakomisjoni esinaine 40 miljoni nagu murest, et tekib auk riigieelarvesse selle mai aktsiisitõusu ärajätmise tõttu. Ja kui ma Annelylt küsisin, kas ta teab, kuidas vahepeal vaikselt müüdi maha suur tükk pruuni kulda, põlevkivi 30 aasta või enamgi kaevandamisvaru erafirmale, siis Annely üllatavalt ütles, et tema lehti ei ole veel lugenud, ei tea seda. Nii et tegelikult kahju, et ei tea, kui palju Eesti riik teenis selle saladuskatte all toimunud müügi pealt. Aga fakt on see, et on kindlasti palju suurem kui see 40 miljonit. Aga see selleks. 

Ühelt poolt on see positiivne, et see mai aktsiisitõus ära jääb, või õigemini lükatakse edasi, aga tegelikult on see ainult üks väikene detail suurest pildist. Jah, Hormuzi väinast räägivad kõik. Kõik teavad ka, mismoodi see välja näeb ülevalt kosmosest, mida varem ilmselt ei teadnud. Aga see on alles algus. 

See, et juba praegu käivad inimesed poodides mitte ainult vargil, vaid ka toitu vaatamas, saavad sealt oma osa, vähemalt kõhutäiest. Nad mõtlevad tõsiselt, kui kiiresti autoga sõita, sest kütus on juba praegu väga kallis. Ja eriti suure hoobi all on inimesed, kes millegipärast ei ela Tallinnas, kusagil provintsis, ükskõik, kuidas seda nimetatakse: Võrumaa, Jõgevamaa või Saaremaa. 

Aga mis hakkab juhtuma juba praegusel taustal, kui kütuseliitri hind tõuseb näiteks 2,5–3 peale? Nagu ma kuulsin, lugupeetud rahakomisjoni esimees, et komisjonis ei olegi seda veel arutatud. Aga mida see tegelikult tähendab? See tähendab tegelikult seda … Ja see reaalsus on üsna suur. Jah, tõepoolest, siin on teatud kandeajad, mitte kohe, aga väikese viivitusega, aga suure tõenäosusega midagi sellist juhtub. 

Mis siis juhtub? Juhtub see, et paljude eestlaste jaoks on tööl käimine, muutub, nad saavad uue maksu Vabariigi Valitsuse poolt. Selleks, et üldse tööle jõuda, tuleb kulutada oma kuu eelarvest 20%, 30% või 40%. Eriti karmilt lööb see nii-öelda vaesemat seltskonda. See tähendab tegelikult seda, et … Ma ise olen Tartu- ja Jõgevamaa saadik. Prognooside järgi peaksid näiteks Jõgevamaa inimesed – provintsi nii-öelda Tallinna koha pealt – hakkama iga kuus kulutama kuni 350 eurot ainuüksi kütuse peale, et üldse iga päev tööl käia. 

Tartumaa on jõukam ja Tartu, aga prognoosid näitavad, et kuni 250 eurot tuleb kuus loovutada ainult selleks, et kuus tööl käia. Ma ei tahaks mägi-Eestis, Valga-, Võru- ja Põlvamaal elada ja seal tööl käia, kui prognoosi järgi tuleks umbes kuni 500 eurot loovutada. Ja loomulikult, mida jõukam seltskond, seda vähem protsentuaalselt, mida vaesem seltskond, seda rohkem. 

Ja tõepoolest, nagu ma ütlesin, kusagil 40% või 50% oma sissetulekust on liig mis liig. Aga prognoos on, et kütuseliitri hind tõuseb kahe ja poole peale. Diislil on juba 2.30-ga olnud, nii et teekond ei ole eriti pikk. 

Aga see praegune eelnõu – mis number ta siin on? –, 857, on selle koha pealt nagu väikene heategu, aga see on raskel ajal vana kurat …

Hea kolleeg, ma nüüd katkestan, teil jäi lisaaeg küsimata.  

Jaa, paluks küll. 

Ma panen teile siis 2,5 minutit praegu lisaks ja siis piirdume kaheksa minutiga.

Kaks minutit ja 37 sekundit, palun! 

Aga mida see tähendab? See tähendab seda, et tegelikult me oleme kaua aega olnud siin inflatsioonirekordi omanikud Euroopas. Vahepeal on see langenud, olime jälle seal, kuigi madalamal lainel, ühekohalise numbriga. Aga seesama projektsioon, kui kütuseliiter kahe ja poole peale läheb või natuke üle, tähendab nii-öelda raskema stsenaariumi jooksul kahekohalist inflatsiooni, 10, 11, 12. Või noh, tagasihoidlikult kusagil kuni 9%. Kõik teavad või paljud teavad, mida see inflatsioonikett tähendab. Kütus, transport, toit, palgad, uus inflatsioon ja nii edasi ja nii edasi. 

Nii et tegelikult selle musta – ma ei tea, kas ta on siis mingi süsimusta – stsenaariumiga peaks väga tõsiselt arvestama. Aga nagu ma nägin, meie armastatud rahakomisjoni esinaine ütles, et komisjon ei ole sellega üldse tegelenud, kiire aeg sai selle praeguse mai tõusu nii-öelda sundtõstmise natukene edasi lükata. 

Nii et vot selline elu on. Ja kui Vabariigi President on öelnud, et välispoliitika või Välisministeerium tegeleb rohkem nii-öelda jooksvate asjadega, suurt pilti ei ole, siis tegelikult sama pilt on ju ka siin. Kui me räägime praegu energiahindadest, räägime üldiselt Eesti elust, jah, suurt pilti nagu ei olegi valitsejatel, kahjuks, aga tegemist on ajutise valitsusega, ja nagu ma olen korduvalt öelnud, agoonia jätkub. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Maksu- ja Tolliameti värskete andmete põhjal laekus 2026. aasta veebruaris riigieelarvesse 1,18 miljardit eurot makse. Aastaga suurenes laekumine 7,2%. Kui me vaatame neid maksulaekumisi, siis avaneb üsna selge pilt: riik võtab inimestelt ja ettevõtetelt järjest rohkem. Kõrged hinnad kasvatavad maksutulu eelkõige käibemaksu kaudu. Veebruaris laekus käibemaksu üle 326 miljoni euro, ligi 50 miljonit eurot rohkem kui aasta tagasi. See ei ole majanduse ime, see on hinnatõusu ja maksukoormuse kasvu tulemus. 

Eriti kõnekas on, et suurim panus käibemaksu laekumisse tuli energiasektorist, elektri ja gaasi hinnad olid kõrgemad ja riik teenis selle pealt rohkem. See tähendab väga lihtsat asja: mida kallim elu inimestele, seda kiiremini täitub riigikassa. Tundub, et see ongi meie Reformierakonna valitsuse eesmärk. See aga ei ole jätkusuutlik mudel. Riik ei saa lõputult elada hinnatõusu ja maksutõusude pealt, sest ostujõult oleme me langenud juba Rumeenia tasemele. Samal ajal ei kasva inimeste reaalsed võimalused. Maksukoormus nihkub üha enam tarbimisele ja tööjõule sinna, kus inimesed on kõige haavatavamad. 

Mis on tulemus? Maksuvõlg oli 1. märtsi 2026. aasta seisuga kokku 356,4 miljonit eurot, millest 55,6 miljonit eurot on ajatatud. Veebruaris koondus maksuvõlg peamiselt nelja tegevusalasse: ehitusse, hulgi- ja jaekaubandusse, töötlevasse tööstusesse, veondusse ja laondusse. Need valdkonnad moodustasid kokku ligikaudu 63% maksuvõlast. Suur osa võlgadest on seotud käibemaksu, erijuhtudel ka tulumaksu ja tööjõumaksuga. Need ei ole kõrvalvaldkonnad, need on Eesti majanduse alused. 

Konkurentsivõime ei teki ju toetustest ega reeglitest. Konkurentsivõime tekib siis, kui ettevõtjal on ruumi tegutseda. Seetõttu ei piisa sellest, kui jätame maksutõusud ära. Me peame makse ka langetama. Esiteks, kütuseaktsiisi langetamine. Transport on iga majanduse vereringe. Kui maksustame kütust, maksustame kogu majandust. 

Teiseks, energiamaksukoormuse vähendamine – ei piisa sellest, et jätame maksutõusu ära. Kui riik teenib kasu kallist elektrist, siis see ei ole edu, vaid majanduse pidurdamine. 

Ja kolmandaks, käibemaksu leevendamine esmatarbekaupadele. Toit ei ole luksus, see on esmavajadus. Riigi roll ei ole maksimeerida maksulaekumisi iga hinna eest. Riigi roll on luua keskkond, kus majandus saab kasvada ja majandustõusust tekivad need maksud, mitte sellest, et me keevitame igale tootele ja igale teenusele riigimakse juurde. Selle tagajärg on see, et me oleme kukkunud konkurentsivõimelt ja me hävitame Eesti majandust – mitte meie, vaid Reformierakond hävitab Eesti majanduse ja selle tagajärgi me kõik näeme. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Selle eelnõu kohta on esitatud ka üks muudatusettepanek, me asume muudatusettepaneku läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Aivar Kokk, palun! 

Paluks seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 38, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 857 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 855 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Relvaseaduse muudatused ja tänane arutelu ei puuduta üksnes ühte seaduse muutmist, vaid sellel on laiem mõju – laiem mõju sellele, kuidas meie õigusruum vastab tänasele reaalsusele ja Eesti geograafilisele julgeolekuolukorrale. Olgem ausad, me ei ela kusagil Lääne-Euroopas täisrahuajal. Me peame arvesse võtma, kus Eesti Vabariik asub ja millises ajas me elame ja oleme. 

Kehtiv relvaseadus on ajas kujunenud nii-öelda kihiti ning on seetõttu kohati ebaselge, killustunud ja praktikas raskesti rakendatav. Meie eesmärk on seadust ajakohastada ja see aitaks omakorda parandada inimeste kaitsetahet, samuti toetada jahiturismi võimalusi, edendada sporditegevust ja tõsta üldist inimeste turvatunnet. Kavandatavad muudatused lihtsustavad relvade soetamist, omamist ja kasutamist puudutavaid menetlusi ning vähendavad nii relvaomanike kui ka ettevõtjate halduskoormust. Soovime, et relvadega seotud reeglid oleksid arusaadavad ja mõistlikud. Samal ajal peab olema tagatud, et relvade laskemoona käive oleks hästi kontrollitav ning Eestis püsiks turvaline elukeskkond. 

Edasi toon esile mõned suuremad muudatused. Esiteks taotlevad muudatused õigusselguse suurendamist ja regulatsiooni Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viimist, sealhulgas täpsustatakse laskemoona mõistet, eristatakse selgemalt selle komponendid ning eriliigid, näiteks paukpadrunid, ning ühtlustatakse relvade liigitust. Muudatustega viiakse relvaseadus täielikult kooskõlla Euroopa Liidu tulirelvadirektiiviga, et vähendada tõlgendusruumi, vaidlusi ja tagada ühtlasem praktika. 

Teiseks muudetakse mitmeid praktilisi sätteid. Muu hulgas pikendatakse soetamisloa kehtivusaega, et see vastaks tegelikele tarneaegadele. Samuti muudetakse pärandrelva käsitlemise tähtaega kolmelt kuult kuuele, et vähendada korduvate taotluste hulka ja halduskoormust nii inimestele kui ka riigile. 

Kolmandaks viiakse seadusesse sisse riskipõhine loogika. Näiteks loobutakse nõudest rajada väikese kollektsiooni relvade koguse puhul relvahoidla, kohandades nõudeid vastavalt riskile ja relvade arvule, et vältida ebaproportsionaalseid kohustusi, kuid säilitades turvalisuse. 

Neljandaks täpsustatakse laskemoona definitsiooni ja komponente ning võimaldatakse suuremaid varusid, et tagada treeningvõimekus ja varustuskindlus. Kodus hoitava laskemoona kogust suurendatakse suurusjärgu võrra, et arvestada nii laskespordiga kui ka kriisiolukordadega, ning vähendatakse laskemoona soetamisega seotud liikumisvajadust. 

Viiendaks muudetakse selgemaks ja proportsionaalsemaks relvade ja laskemoona veonõudeid ning esmakordselt sätestatakse hoiatuslasu tegemise alused, et vähendada halli ala ja suurendada õiguskindlust. 

Kuuendaks tugevdatakse järelevalvet ja andmekaitset. Ajakohastatakse relvaregistri regulatsiooni ja luuakse lahendused tundlike andmete paremaks kaitseks, mis muudab järelevalve täpsemaks, mitte pelgalt rangemaks. 

Seitsmendaks suurendatakse majandustegevuse läbipaistvust ja kehtestatakse teavituskohustus lasketiirudele ja relvaalasele tegevusele ka mittetasulisel kujul, et võimaldada paremat riskihindamist ja järelevalvet. 

Lõpetuseks. Eelnõu ei tee relvade saamist kuidagi vabamaks ega muuda seda ka otseselt rangemaks. Seniste relvaloataotluste rahuldamise proportsioon ei peaks muutuma, kuna relva soetamise nõuded jäävad sama rangeks, samas kui relva omamisega kaasnevad nõuded ning kontrolli ja järelevalve kord muutuvad mõistlikumaks. Tugev riik ei teki rohkemate piirangutega, vaid oma kodanike usaldamisega, kui tegemist on pädevate ja riigile lojaalsete inimestega. 

Ma tuletan lõpetuseks ka meelde, et Euroopa ja Eesti julgeolekukeskkond on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Venemaa jätkuv agressiivne välispoliitika ja piirkondlikud ambitsioonid on suurendanud julgeolekuriske ning loonud reaalseid ohte Eesti ja tema liitlaste julgeolekule. Sellises keerulises ja ettearvamatus julgeolekuolukorras on vältimatu relva omamise ja käitlemise regulatsiooni ajakohastamine, et toetada riigikaitselisi vajadusi, tugevdada ühiskonna kaitsevõimet ning tagada avalik kord ja siseturvalisus. 

Märgin, et sellega töö ei lõpe. Kogu relvaseaduse uue tervikteksti kallal käib Siseministeeriumis samuti töö, kuid see on mastaapsem ettevõtmine ja nõuab veel pisut aega. Täiesti uuenenud relvaseadusega on siht tulla Riigikogusse juba selle aasta sügisel. Usun, et mõistate praeguste muudatuste vajadust ning toetate seda eelnõu. Tänan!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Soomes on 100 inimese kohta 32,4 relva ja Eestis 4,9. Lätlastel on 10,5 ja leedukatel 13,6. Piir on meil suure naabriga kõigil ühine. Aga miks eestlastel on nii vähe relvi? Ja nüüd selle relvaseaduse selline pojakene, millega te siia välja tulete, et vanaloom tuleb nagu sügisel, relvaseadus. Miks see vahe nii suur on?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks me oleme ka endale esitanud selle küsimuse, miks on meil vahe soomlastega niivõrd märkimisväärne, kuigi geopoliitilist olukorda arvestades me oleme ju väga sarnastes tingimustes ja tegelikkuses peaksimegi toimima sarnaselt. Ma arvan, et seal on mingisugune ajalooline taak all, kus relva omamist pikka aega ei peetud selliseks uhkuseasjaks ega sellise kodanikuvastutuse pärisosaks. Tõenäoliselt on pikka aega valitsenud ka selline suhtumine, et mida vähem relvi, seda parem. Ma sellist suhtumist ise õigeks ei pea. Seetõttu nii, kui see ühiskondlik debatt alguse sai, me võtsime käsile ja hakkasime analüüsima, milles probleemid on, ja oleme proovinud kõiki neid takistusi, mis mõistlikku pädevat relva omamist kuidagi segavad, neid hakata eemaldama. 

Jah. Ma ei oska võib-olla teie sellele küsimusele täiesti ammendavalt ära vastata, sellepärast et keeruline on inimeste sisse näha, miks nad ei ole nii palju relvalube taotlenud kui Soomes. Aga Soomes on see tegevus olnud selgelt rohkem soodustatud, on rohkem võimalusi harjutada ja neil on see kultuuri sees juba väga pikalt olnud. Katsume siis järele jõuda.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! See on kindlasti õiges suunas minek. Üks asi on tsiviilkäibes kodanikele selgemad reeglid, teine asi on, et paralleelselt käib ju Kaitseliidus teatud nihe seoses võimalusega võtta automaatrelvi koju. Ma arvan, et need on mõlemad väga õiged tendentsid, kaasa arvatud see, et moona võib hoida ka vajalikul määral. Bürokraatia, igasuguseid sätted, registrid ja nõuded käivad muidugi selle asja juurde, aga relvaomanikud loodavad, et sellega üle ei pingutata. Ma küsin, et kui me relvakultuuri parandada tahame, siis peaks ka lasketiire olema. Kuidas lasketiirude edendamine paistab? Kas neid tuleb juurde? Ma mõtlen ka väike-, käsitulirelvade ja püstolitega laskmise võimalusi näiteks kodanikele.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga asjakohane küsimus. Kogu selle muudatuste paketi üks olulisi osi ongi see, et inimeste kompetentsi parandada ja hoida üleval, mis tähendab, et ilma harjutusvõimaluste laienemiseta on seda väga keeruline teha. Noh, patt oleks salata, et tegelikkuses neid harjutusvõimalusi on väga vähe. Kõik, kes ka siin saalis on lasketiirude ja Kaitseliidu tegevusega kokku puutunud, teavad, kui raske on neid aegu saada, et laskmistele üldse jõuda. Tavaliselt on see defitsiit päris tugev ja sa pead pikalt ootama, enne kui sa laskmistele lõpuks saad. 

Ma küsisin ka oma Soome kolleegilt – Soome on hea näide, nemad on pannud juba varem eesmärgiks suurendada, kahekordistada lasketiirude ja harjutuspaikade arvu –, mismoodi te seda teete, kas maksate kinni, kuidagi hakkate ise ehitama. Ta ütles, et ei, leevendame keskkonnanõudeid. Ja eks me oleme tegelikult Eestis ka olnud silmitsi olukorraga, ka siseministri valitsusalas, kus me oleme tahtnud mõne lasketiiru rajada ja seda ei ole võimalik hetkel teha mõistliku raha eest, sellepärast et nõuded on üpris karmid. On võimalik väga suure raha eest midagi sisse ehitada, aga mõistliku raha eest ei ole võimalik. Nii et on kaks varianti, kas oluliselt raha hulka tõsta või siis nõudeid mõnevõrra leevendada. Ma arvan, et seda nõuete leevendamise teed me võiks kaaluda, kui meil ikkagi olukord seda nõuab, siis oleks võimalik seda teha. 

Kaitseministeeriumil on mõned ettepanekud olemas ka omalt poolt, millega nad tulid ka selle eelnõu kooskõlastusringil, kahjuks natukene nagu seal viimases otsas. Ma olen igal juhul ka komisjonis väljendanud seda valmisolekut, et me võime ka selle eelnõuga edasi töötada ja kindlasti ei seisa sellele vastu, et mõned sellised leevendavad ettepanekud saaksid parlamentaarses menetluses juba siia sisse kantud. Toetame neid igal juhul.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selles eelnõus on mitmeid positiivseid asju, mis oleks pidanud juba varem ära tegema. Aga üks asi, mida ma vaatan ja mis lisaks tuleb juurde eelnevale regulatsioonile, on see, et ka ühe relva omanikud peavad hakkama relvakappi omama. Kas teil on all ka mingisugune analüüs või uuring, kui palju on olnud probleeme sellega, et varasemalt eelnevast relvaseadusest kehtivalt need ühe relva omanikud, kellel ei olnud relvakappi, kelle relv oli ilusti korrektselt nõuetekohaselt kodus peidetud, varjatud kohas, millele keegi ligi ei saanud, mida ainult relvaomanik teadis, mida me lahendame? Mulle tundub ka tagasisidest relvaomanike poolt, et pigem tekitab võimalike sissemurdmiste korral näiteks relvakapi leidmine kuskilt just haiglast huvi ka selle võimaliku kurikaela suhtes, poolt. On ka alus, mingi uuring, mille pärast me selle sisse siia toome?

Aitäh! Eks kõik muudatused tulenevad mingist kogemusest. Kui ma nüüd mõtlen, mis meil on olnud sellised markantsemad juhtumid viimastest aastatest, kus legaalse relvaga on juhtunud midagi koledat … Neid juhtumeid on muide väga vähe, valdavas osas meil juhtub mittelegaalsete relvade ja relvataoliste esemetega. Peaaegu sada protsenti on see nii. Vahel harva juhtub. Ja vaat need vahel-harva-juhtumid, üks on see kurikuulus koolitulistamine, mis meil on olnud, ja meil on olnud ka juba minu ametisoleku vältel üks juhtum, kus abikaasa leidis oma nii-öelda teise poole relva, sai kätte ja sooritas enesetapu. Mõlematel juhtudel on olnud ilmselt probleemiks, et see relv ei olnud lukus. Ta oli küll ära pandud, aga teine pereliige teadis, kus see on. Ilmselgelt, kui see relv oleks lukus ja see võti oleks nagu relvaomaniku käes kogu aeg või siis ei tea teine inimene, seal on tavaliselt ka kood, eks ole, koodi on võimalik ka enda mälus hoida. See oleks nagu lisatakistus sellistele juhtumitele. See eelnõu kindlasti ei ole selline nagu ühesuunaline tänav, et me lihtsalt laseme kõik vabaks, vaid me vaatame ka riskipõhiselt, kus võivad olla probleemid. Iseenesest see relvakapp ühele püstolile ei ole väga kulukas ese, see ei ole väga kulukas soetus. See rahanumber on kahekohaline, mitte kolmekohaline, et see relvakapp endale soetada. Ma arvan, et see on osa sellisest tasakaalustatud lähenemisest, et kus on mõistlik turvalisust tõsta, seal natuke tõstame, aga väga suures osas me ikkagi leevendame. Lõviosale inimestest leevenevad need nõuded.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma vaatan seda, kui paluti arvamusi, ja ma olen ka Aku Soraineniga arutanud neil teemadel ja väga arukad ettepanekud on olnud temal. Aga kui ma vaatan neid ettepanekute ridasid, siis tuleb välja, et Soraineni advokaadibüroo on esitanud kaheksa ettepanekut ja seitsmele on tõmmatud – teie ametnikud on tõmmanud – vesi peale, mitte arvestatud. Üldse 25-st ettepanekust vist 19-le on vesi peale tõmmatud, – no jahimeeste seltsid, relvaomanikud jne. On see normaalne, et Aku Soraineni advokaadibüroole ja temale, kes on selle taga tõsiselt olnud, ta ettepanekutele – need on muuseas pikad ja konkreetsed ettepanekud – olete vee peale tõmmanud?

Aitäh selle hea küsimuse eest! Mul on suurepärane võimalus selgitada, et me kindlasti ei ole millelegi vett peale tõmmanud. Võib-olla siin ongi võimalik selgitada, et me liigume nagu paralleelselt kahe ülesandega või kahe rehkendusega. Üks on seesama eelnõu, mida me praegu arutame, ja teine on see, mis on ettevalmistamisel. Selles eelnõus, mida me praegu arutame, on arvesse võetud kõik sellised ettepanekud, kus ei ole olnud, ütleme, ületamatuid vastuolusid või selliseid vastuolusid, mis nõuaksid pikemat arutelu kas teiste ministeeriumide või mingite ametitega. 

Me oleme teinud siin nagu sellise kiire paketi, pannud selle teele, ja ülejäänud asjad valdavas osas on meil plaanis ikkagi terviktekstis ära lahendada. Selles mõttes ei ole kindlasti eesmärk olnud kuidagi vett peale tõmmata või midagi, vaid minna nende asjadega, millega on võimalik kiiremini kooskõlastust saada, edasi, ja siis arutada neid põhjalikku arutelu vajavaid ettepanekuid koos partneritega rahulikumas tempos. Sest tõesti, mõned asjad vajavad põhjalikumat arutelu, kui need ka teisi ministeeriume puudutavad. Ja me sooviks ikkagi kvaliteetset asja teha, et kui me selle terviktekstiga tuleme, siis te ei peaks samamoodi küsimust esitades ette heitma, et on läbimõtlemata sätteid või muudatusi. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Paukpadrun defineeritakse eelnõus laskemoonana ning edaspidi tuleb seda käsitleda kui piiratud käibega laskemoona. Samas tunnistatakse, et paukpadrunil puudub lendkeha ehk kuul ning see tekitab vaid heli ning praktikas kasutatakse seda spordis, filminduses, koerte treenimisel ja relvade ohutu käsitlemise harjutamiseks. Muuseas, müügil on ka paukpadrunitega mutilõksud, mis on väga tõhusad. Kas teile ei tundu, et paukpadruni laskemoonaks kuulutamine ja vabakäibest eemaldamine on sama mis luuavarte ärakeelamine? Vanarahva teada võib ka nendest pauk tulla. Kui edaspidi leitakse kellegi juurest paukpadrun, on ta kohe sisuliselt kurjategija ja relvaomanik võib jääda oma relvaloast ilma. Kas teile ei tundu see absurdsena?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me ikkagi vanarahva tarkuse juurde läheme selle aruteluga, siis tuletaks meelde, et luuavarrest võib see pauk tulla äärmiselt ebatõenäoliselt. "Äärmiselt harva" on selle ütluse mõte. See, kuidas öelda, erand kinnitab reeglit. Aga paukpadrun on ikkagi mõeldud selleks, et pauk tuleks sealt alati välja. Kui me mõtleme sellele, kuidas ümbritsevatele inimestele paukpadrun mõjub, kui seda kasutatakse, siis ega keegi teine ei tea, et tegu on paukpadruniga, kui see pauk ära käib. Selles mõttes ei saa paukpadrun olla ka laia tarbe kaup, et ostame seda nagu jahu saiapoes kilogrammiga. Ilmselgelt on siin vahe sees olemas – paukpadrunitel ja luuavartel.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mina pean tunnistama küll hoopis teisel arusaamisel kui siin enamik küsijaid. Ma ei saa hästi aru, äkki sa selgitad. Võib-olla loen lihtsalt valesti, aga ma loen. Ma võin, kuni 1000 padrunit võib isiku omandis olla, 300 gaasirelva padrunit, 10 000 padrunit isiku omandis või valduses olevas spordirelvade kohta, kuni 5 kilogrammi püssirohtu, kuni 10 000 sütikut, kuni 1000 jahitulirelva. Kui siin mõni arvas, et peab kõik relvakapis olema, siis § 53 … § 46 lõige 8 ütleb, et ei pea, üks relv ja võib olla ikka ükskõik kus koha peal praktiliselt. Ma ei tea, mitu relva veel on, ma seda ei lugenud välja. 

Oota, mis meil nüüd kodus on. Ma naisega võtan relvaload, mitu relva ma võin hoida ja kui palju tuhandeid padrunit, kelle või mille jaoks? Kust see turvalisus lõpuks tekib? Praegu ma arvan, et teatud inimestel ei tohiks relva olla, kellel on. Aga nüüd me anname võimaluse kõigile …

Teie aeg!

… Eesti kodanikel. Ma saan aru, kui käib arstikontrollis ja saab lasketiiru ka pihta, osta ma ei tea mitu automaatrelva.

Aitäh!

Aga laskemoona võib osta ikka kümnetes tuhandetes, ma saan aru, vähemalt 25 000 padrunit võib kodus olla?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, meie eesmärk on võimaldada relva omamine pädevatele inimestele, kellel on laskeoskus, kes saavad aru, miks seda vaja on, kes on riigile lojaalsed ja vastavad ka, ütleme, tervisenõuetele. Kõik need kolm tingimust on korraga olulised. Kui need kolm tingimust on täidetud, siis nende puhul seada kahtluse alla, kas see isik võiks omada – ma arvan, et see ei ole kuidagi asjakohane. Kui need kolm tingimust on täidetud, inimene on riigile lojaalne, ta on pädevust tõestanud, tervisetõend on olemas, ma arvan, et see ei ole vabaduse edendamine mitte kuidagi selles osas. 

Mis puudutab seda, kui palju padruneid võib hoida, siis varem oli see arv 200 ühe relva kohta. Kui me räägime sellest, et inimene peaks saama harjutada, me tahame tema laskeoskust ja pädevust tõsta, siis 200 olenevalt inimese sellisest harjutamise kihust, noh see võib olla mõne paari üksiku treeningu kogus, eks. See tähendaks seda, et iga paari treeningu järel tuleks võtta ette tee kuhugi, kust neid juurde soetada. Esiteks on see ajakulu. Teiseks on loomulikult päris korralik hinnavahe, kas sa ostad padruneid saja või tuhande kaupa. Ja lõpuks, kui me räägime sellest, et me tahaksime kuidagi kaitsetahet edendada, selleks et inimestel oleks võimalus kuidagi sellesse panustada, siis tõepoolest on väga raske panustada sellesse, kui sul moona ei ole. Varustuskindluse moment peaks olema ka. Nii et seetõttu me seda kogust suurusjärgu võrra suurendame: kuni 1000 padrunit tsiviilrelva kohta ja sportlastele kuni 10 000. 

Muide, nende huvigruppide huvi oli veel suuremad arvud, aga me otsustasime, et teeme jao kaupa, proovime tõsta kõigepealt ühe koguse peale ja siis vaatame, kuidas läheb, ja siis saame vajaduse korral teha järgmise sammu. Kuritegude statistika ausalt öeldes ei näita ka mingit seost seaduslike relvaomanike laskemoona koguse ja avaliku turvalisuse vahel, et see kuidagi halveneks. Nagu ma ütlesin, praktikas peaks see pigem paranema, kui inimene saab trenni teha nii palju, kui tal vaja on. 

Ja see, et kas abikaasaga kahe peale, mismoodi. Ma arvan, et üks oluline muudatus võib olla, mis on ka mõistlik, et kui tõesti on abikaasaga mõlemal olemas samaliigiline relvaluba ja samasugune relv on mõlemal kasutuses, siis ei peaks olema kahte eraldi kappi. Kui juba leivad on ühes kapis, siis võivad põhimõtteliselt relvad ka olla. Aga eeldusel, et load on ikkagi täpselt samad. 

Ja seesama, et kollektsioonirelvade puhul oli ka varem niimoodi, et kui teil oli üks kollektsioonirelv, siis juba pidite ehitama relvahoidla. Ma arvan, et siin on oluline muudatus, et kui teil on neid viis, kuus või seitse, siis need mahuvad ka kappi ära, et ei pea relvahoidlat ehitama. Nii et selles mõttes on need muudatused ikkagi tervemõistuslikud ja turvalisust toetavad, mitte kuidagi halvendavad.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Te väitsite, et relva omamine on uhkusasi. Äkki te seletaksite seda lahti? See jääb mulle natukene arusaamatuks, mis selle mõte on. Ja siis küsimused veel juurde. Te väitsite, et praegu tõepoolest on meil nagu relvadega väga vähe õnnetusi, mis paistaks viitama sellele, et meie praegune relvakorraldus toimib väga hästi. Nüüd uus seadus, ma saan aru, tahab, et tsiviilkäibesse läheks märkimisväärselt rohkem relvi. Kui relvi tuleb juurde, kaasa arvatud laskemoona, kümme või sada korda, kas te saate garanteerida, et nende õnnetuste arv jääb samaks, mis praegu on? Minu arust on siin tõenäosuslik vastuolu. Ja kolmandaks, te ütlesite, et kaitsetahte arendamiseks on meil vaja kõike seda juurde. Küsimus: kas Kaitseliidust ei aita selle jaoks?

Aitäh selle küsimuse eest! Võib-olla selgitan siis, mida see uhkusasi tähendab. Ikkagi, iidsetest aegadest peale olid vabad kodanikud need, kellel oli relvakandmisõigus, ja relvakandmisõigust ei olnud orjadel. Täna on vabadel kodanikel samamoodi võimalik see kandmisõigus vormistada ja panustada näiteks riigikaitsesse ja ise ka ühiskonna turvalisusesse. Aga see selleks. 

Eks inimesi on erinevaid, maailmavaateid on erinevaid. Teile näiteks relvad ei meeldi. See on teie õigus, me jääme lihtsalt selles osas eriarvamusele ja sellepärast ongi meil regulatsioonid vahepeal läinud nagu teist teed, kui praegune julgeolekuolukord ette dikteerib. 

Selle regulatsiooni kohta te mainisite, justkui eesmärk iseeneses on tõsta relvaomanike arvu. See kindlasti ei ole eesmärk iseeneses. Eesmärk on parandada kaitsetahet, edendada, näiteks oli seal kirjas ka jahiturismi, ja edendada ka relvasporti. Kui selle käigus, et me muudame omamise mõistlikumaks ja vähem bürokraatlikumaks, tekib rohkem inimesi, kes soovivad taotlusi esitada, siis lasku käia. 

Ma ütlesin ka seda, et kindlasti me ei kavatse kuidagi loobuda sellest põhimõttest, et relva saab ainult kompetentne, riigile lojaalne ja tingimustele, näiteks tervisetingimustele vastav isik. Kui praegu on see proportsioon umbes selline, et 96% taotluse esitajatest saab selle kätte ja 4% ei saa, siis meie taotlus kindlasti ei ole seda proportsiooni kuidagi muuta. Kindlasti jääb alati üks hulk inimesi, kes ei peaks seda saama ja kes ilmselgelt nõuetele ei vasta. Selles mõttes see on väärtõlgendus, et eesmärk iseeneses ei ole mitte relvade hulka suurendada, vaid parandada kaitsetahet ja turvalisust. 

Aga mis puudutab Kaitseliitu, siis Kaitseliit kindlasti ei ole ainus organisatsioon, kellele laiapindne riigikaitse korda läheb. On inimesi, kes sooviksid võimaluste piires panustada samuti riigikaitsesse, võib-olla nad ei ole samal ajal Kaitseliidu liikmed. Me oleme sellest rääkinud jahimeestega. Oleme rääkinud ka sellest … Noh, meil on näiteks kõiki muid vabatahtlikke, kes on vabatahtlikud relvakandjad oma vabatahtliku ülesande täitmisel. Samamoodi võimaldaks neil sedasama tsiviilrelva omada ka väljaspool neid vabatahtliku ülesandeid. Me ei pea teda koormama jälle topelteksamitega. Ta on juba need eksamid ära täitnud, ta on juba näidanud, et ta on pädev, vastab kõikidele tingimustele. Ta on iseenesest täiesti sobiv isik, lihtsalt kaotame ühe topeltnõude ära. 

Nii et usaldame oma kodanikke, siis saame eeldada, et ka kodanikud usaldavad oma riiki ja tulevad seda kaitsma.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No mina olen kuulnud selliseid kuuldusi ja mul paluti spetsiifiliselt küsida selle kohta, kas vastab tõele, et selle eelnõuga tahetakse võtta kodanikelt ära õigus omada enese ja vara kaitseks vintpüssi. Vaatasin ise eelnõu ja midagi sellist sealt ei leidnud. Nii et kinnitage, kui mul on õigus, et selle eelnõuga sellist õigust ära võtta ei kavatseta. Aga kuna sellised kuulused levivad, siis ma kasutan võimalust teie käest küsida, kas selle relvaseaduse uue tervikteksti kirjutamise korral on selline kavatsus hakata piirama kodanike õigust omada teatud tüüpi relvi või teatud tingimustel relvi enese ja vara kaitseks. Äkki saate meile selle kohta ka paar sõna rääkida, kui teil on teadmine olemas selle kohta, mida see uus terviktekst endast kujutab?

Aitäh selle küsimuse eest! Selles mõttes on see väga hea, et kuuldustega on tavaliselt niimoodi, eriti kui nad lähevad vastuollu sellega, mis on kirja pandud, et nad ei pea paika, sellepärast nad ongi ainult kuuldused. Mina küll ei tea, et keegi sellist initsiatiivi oleks tõsiselt arutanud. Iseenesest see eelnõu on niisugune, mis on valminud ikka väga kaasavas meeleolus. Ma olen ise osalenud päris mitmel koosolekul, kus huvigrupid on saanud juba varem nii-öelda ligi tulla ja kaasa rääkida. Me oleme arutanud, mida me täpselt saame kiires eelnõus sisse võtta ja mida me võtame selles terviktekstis. Ma küll ei mäleta, et keegi oleks sellise ettepaneku isegi teinud. Tundub, et kõik, mis ma enne rääkisin, see jutt ei ole kooskõlas sellega, mis ma siin enne rääkisin. Ma ei kujuta ette, miks me peaksime seda tegema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Enne ta vastasite küsimusele, miks see ühe relvakapi nõue tuleb, et see on umbes sellepärast vaja, et me midagi leevendame ja siis peame midagi karmistama ka. See ei ole päris pädev vastus. Te ei suutnud öelda, kui palju tegelikult neid probleeme on. Üksikuid probleeme on kindlasti igas eluvaldkonnas, aga see ei ole ju valdav probleem, et neid relvi massiliselt kuidagi kätte saadakse. Mis see statistika ikkagi ütleb, kui palju siis tuhande relvaomaniku kohta on neid juhtumeid, kus see relv, mis on nõuetekohaselt praeguse relvaseaduse järgi peidetud kohas, teab ainult relvaomanik, läheb halvale teele? Sama võib öelda ka relvakapi kohta, et võtme võib ju ka üles leida. Tõenäoliselt võti peidetakse kuskil kodus ära, vaevalt et kõik relvaomanikud võtmeid kaasas kannavad. Okei, koodlukk on teine asi. Aga mulle tundub praegu, et te panete lihtsalt sisse, nagu te ütlesite ka, et kuna me leevendame mingeid nõudeid, siis nüüd paneme midagi juurde. Minu arust me ei reguleeri probleemi, mis tegelikult probleem oleks selle ühe relva puhul, ma mõtlen.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma võib-olla kordan ennast jälle, kui ma ütlen, et eesmärk iseenesest ei ole tuua ühte karmistunud nõuet iga nii-öelda leevendava nõude kohta. Aga kindlasti on põhjus pigem turvalisuse tagamine ja sellealane analüüs, mitte lihtsalt üks ühe vastu nõuete kuidagi tasakaalustamine.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eelnõuga laiendatakse laskemoona definitsiooni. Kui seni oli laskemoon terviklik padrun, mis koosneb kestast, kuulist ja heitelaengust, mis on ka igati loogiline, siis nüüd kvalifitseeruvad laskemoonaks ka tühjad kestad ja kuulid. See on absurdne, sest eraldiseisvana on need täiesti ohutud ja neid lasta ei ole võimalik. Eelnõus põhjendatakse seda Euroopa Liidu relvadirektiiviga, kuid on tegelikult sellest karmim ega ole relvadirektiivi loogikaga kooskõlas. Taoline defineerimine tekitab õiguslikku ebamäärasust, avab tee subjektiivsele järelevalvele ja võib viia olukorrani, kus tavapärane laskespordiga seotud tegevus, näiteks kestade kokkukogumine ja vanametalli viimine, muutub formaalselt rikkumiseks ja karistatavaks. Relvaomanik võib jääda selle pärast relvaloast ilma. Miks keeratakse direktiivile vinti peale? Kas teile ei tundu see absurdsena? Kest, padrun ja kuul on täiesti eraldiseisvad asjad, eraldi nad ei ole laskemoon.

Aitäh selle küsimuse eest! Hoolimata sellest mingisuguseid piiranguid käitlemisele kestade puhul ei ole seatud. Saab viia kokkuostu samamoodi nagu varem.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minister, räägiks ikka nüüd uuesti lahti, et kõik, kes kuulavad, saaksid hästi aru. Mitu relva ma võin nüüd osta? Kui palju mul võib padruneid olla? Kas kõik, mis on siin § 46 lõikes 5 välja toodud, kuni viie kilogrammi püssirohuni välja, võin ma võtta. Ma saan aru, et ma võin vedada 20 relva ja 25 padrunit oma sõiduautos. Kui palju täna on neid relvaomanikke ja kui palju relvaomanikke me soovime, kui palju padruneid, relvakappe ja relvi me tahaks, et eestlased ostavad? Mõne relvamüüja või padrunimüüja või relvakapimüüja käive tõus peaks olema meeletu, kui te ütlete, et padruneid võib olla 5–50 korda rohkem, kui enne on lubatud. Mitte üldse halvas mõttes või paha [pärast], aga arusaamatu, kui palju siis lõpuks mul kodus võib neid asju olla.

Aitäh selle küsimuse eest! Ega see, kui me võimalikku padrunite hulka suurendame, ei tähenda ju kohustust neid kogu aeg välja osta ja sellisel hulgal hoida. Kui te ei soovi rohkem kui ühte relva soetada, siis te ei pea seda tegema. Kui te leiate, et teil on neid rohkem vaja kui üks, siis eks põhjanaabritel on tihtipeale see komme ka, et neil ei ole mitte üks relv, vaid neid on päris mitu. Kunagi Põhja-Ameerikas saime ühe pastoriga kokku, kellel oli kuus relva kodus. Ma arvan, et see oli nende hügieenimiinimum, et kõiki eesmärke täita, mis tal vaja oli. See on inimese tunnetuse küsimus, kas tal on vaja kolme või kuut. Ma arvan, et päris relvaladu te endale koju siiski teha ei saa. (Saalist seletatakse midagi pikalt.)

Aitäh! On arusaadav küsimus. Kui minister oskab vastata, siis palun!

Moona kohta ma juba andsin vastuse: tuhat padrunit võite kodus hoida. (Hääl saalist.) 10 000 on siis, kui on sportlasega …

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma jätkaksin sealt, kus jäi järg pooleli, kui te vastasite kolleeg Henn Põlluaasa küsimusele. Te vastasite väga lakooniliselt, aga kuna mitmed inimesed on kirjutanud sellega seonduvalt, siis äkki te selgitate siiski lähemalt. Küsimus puudutas seda, et kui praegu kehtiv seadus määratleb, et laskemoon on terviklik padrun, siis eelnõuga muudetakse § 17 lõiget 1 sellisel viisil, et laskemoon on terviklik padrun või selle komponent. Samuti lisatakse §-le 17 lõikele 1¹ järgmises sõnastuses, mis ütleb, et padruni komponendid on ja muu hulgas padruni kest. Nii et kui nüüd padruni kest seaduse muudatuse kohaselt on määratletud kui laskemoon, sellepärast et laskemoon on ka padruni komponent, mitte ainult terviklik padrun, siis millest saadakse valesti aru, kui arvatakse, et edaspidi tulebki ka padrunikestasid hakata hoidma relvakapis, sellepärast et moona ju peab hoidma relvakapis? Aitäh! Selgitage

Aitäh! Kõigepealt klaarin selle esimese küsimuse võla ära, kuna järgmine küsimus tuli peale. Piirangut relvade arvu kohta ei ole. Kui te suudate kõik tingimused täita ja suudate põhjendada PPA-le, miks need vajalikud on, siis on kõik korras. Mis puudutab seda definitsiooni, siis jätkuvalt vajavad luba ainult sütikud ja püssirohi. Ja tegemist on definitsiooni direktiiviga kooskõlla viimisega. Kestade puhul käitlemispiirangut jätkuvalt ei ole. Ma ei oska praegu selgitada, miks on keegi sellest valesti aru saanud, aga võib-olla see on edasise menetlemise küsimus. Kui te hakkate arutama seda eelnõu teisele lugemisele ettevalmistust, siis võib-olla tasub see korra veel üle võtta, kas seal on võimalik midagi täpsustada või kuidagi selgitada. (Varro Vooglaid räägib saalist.)

Aitäh! Kas minister soovib jätkata?

Jaa, ühesõnaga, seadus sätestab luba nõudvad laskemoona komponendid, need on sütikud ja püssirohi. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! No las need sekundid siis jooksevad. Ma korra võtan selle punkti ette kiiresti. Ma arvan, et ma jõuan ilusti minuti sisse. Ta ikkagi sätestab, et padrunikomponendid on püssirohi või muu paiskelaeng, sütik, kuul, haavel või muu lendkeha või pihtamislaeng ja padrunikest. Ja enne seda ta ütleb, et laskemoon on terviklik padrun või selle komponent. Komponendid ma lugesin just ette. 

Nüüd see küsimus, mida siin kolleegid juba on küsinud ja mida mul ka endal oli mõttes küsida. Kas kõik need hoiustamise, veo, arvestuse ja väärteovastutuse nõuded, mis kehtivad laskemoonale – ja nüüd öeldakse, et moon on padrun või komponent –, kehtivad kõigile neile ka eraldi võetuna? Võtame haavlid. No haavlid on sisuliselt samasugused kuulikesed, mingisuguse väikese kuullaagri kuulikesed, eks ole. Kas siin äkki nüüd see asi ikka liiga ambivalentseks ei lähe? 

Ma arvan, et võib-olla peab seda seaduse teksti paremini mõtestama ja vaatama suuremat pilti. Ma jään praegu selle juurde, et seadus sätestab luba nõudvad laskemoonakomponendid, milleks on sütikud ja püssirohi. Jään praegu vastuse võlgu. Aga ma ütlen, et kui on mingisugune ebaselgus, siis võime seda veel enne teise lugemise ettevalmistust analüüsida.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan minagi siinkohal kolleege asjalike küsimuste eest. Aga nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu juhtivkomisjonis. Sellekohase ettekande teeb meie hea kolleeg, õiguskomisjoni liige Anti Haugas.

Tervist, head kolleegid! Aitäh, hea Toomas! Komisjon arutas seda eelnõu 6. aprillil, eelmise nädala esmaspäeval. Samuti tegi Igor Taro seal väga sarnase ettekande. Küll see arutelu oli pisut lühem või teise fookusega. Eelkõige tunti komisjonis huvi arstitõendi vastu relvaloa saamisel. Selle kohta küsisid nii sotsiaaldemokraat Andre Hanimägi kui ka mina. Samuti arutasime seda, kas psühhiaatriline kontroll on igas olukorras vajalik või mitte, teiselt poolt, milline on arstlik vastutus või täiendavate kontrollide vajaduse väljaselgitamine. Aga minister vastas, et ka sotsiaalminister tegeleb selle teemaga ja neid küsimusi tasub alati arutada. Võib-olla siis, kui seadus uuesti tuleb, sügisel, peaks neid teemasid uuesti käsitlema. 

Komisjon võttis vastu ka menetluslikud otsused. Esimene ettepanek oli võtta see eelnõu täiskogu päevakorda 13. aprillil, see oli konsensuslik. Teine otsus oli teine lugemine lõpetada, samuti oli otsus konsensuslik. Ja kolmas otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, see oli samuti konsensuslik otsus. 

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatud Riigikogu esimene aseesimees! Head kolleegid ja veel lugupeetum minister! Mul on väga hea meel, et siseminister on lõpuks nende seadusemuudatustega jõudnud Riigikogu ette, seepärast et relvaseadus ja ka lõhkematerjaliseadus on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Siinkohal on mul ka au siseministrit julgustada, et põhjalikuma seaduse uuendusega jõuaksite võimalikult kiiresti ka Riigikogu ette, aega viitmata. 

Aga nüüd kõnealusest seadusest. See seaduse muutmise eelnõu ei ole kindlasti mitte ideoloogiline ega kuidagi maailmavaateliselt laetud dokument. See on ikkagi praktiline ja regulatsioone ajakohastav eelnõu, mis vastab reaalsele vajadusele korrastada kehtivat õigusruumi eesmärgiga suurendada ikkagi turvalisust, õigusselgust ja riigi toimimisvõimet, aga samal ajal vähendada ka põhjendamatut bürokraatiat ja halduskoormust. 

Mul on väga hea meel, et Eesti Reservohvitseride Kogu ja selle toetaja liikme Aku Soraineni ettepanekud on jõudnud mõlemasse eelnõusse – sellesse, mida me arutame, ja loodetavasti ka sellesse, mis jõuab Riigikogu ette. 

Nüüd, kogu see relvade omamine on paratamatult tundlik teema ja seepärast peab siin seadusandja olema ka võimalikult täpne ja vastutustundlik. See eelnõu neid kriteeriume ka suures osas täidab, aga siin toodi palju asju, küsimusi ka välja. Teise lugemise käigus on võimalik ju kõigil teha ka ettepanekuid seaduste veel paremaks tegemiseks. Nende muudatuste kaudu või abil muutub relvade käitlemine paremini kontrollitavaks ja järelevalve muutub ka tõhusamaks. 

Alustada tuleb kindlasti relvalaadsete esemete kasutamisest ja käitlemisest. Nüüd, relvataoliste esemetega tegutsemine annab politseile, ütleme, metsikult tööd ja tekitab segadust nii kodanike hulgas kui ka õiguskaitseorganites. Selles eelnõus on tegelikult esitatud ka lahendused, et tekitada majandustegevuses teatamiskohustus. 

Teiseks on oluline rõhutada relvaloa omanikele suunatud lihtsustusi. Näiteks laiendab eelnõu lihtsustusmenetlust juba neile, kellel on relvakandmisõigus oma tööülesannete kaudu või tõttu ja kelle pädevus ja tervisenõuded on juba hinnatud. 

Kolmandaks, relva soetamise kehtivusaja pikendamine kolmelt kuult kuuele on samamoodi praktiline muudatus, mis arvestab reaalset elu, sest ega siis relva soetamine ei ole mingi uisapäisa emotsionaalne tegevus. See peab olema ikkagi korralikult läbi mõeldud. 

Palun lisaaega kolm minutit!

Jah, kolm minutit lisaks.

Riigikaitselise valmisoleku vaates on oluline, et laieneb ka isikute ring, kes saavad osaleda õppustel isikliku relvaga. Ja Kaitseliidu toetajaliikmete ja sõjaaja ametikohtadele määramata liikmete kaasamine tegelikult tugevdab kogu riigi kaitset. 

Eraldi positiivselt tuleb rõhutada võimalust suurendada laskemoona koguse kodus hoidmist. See on ikkagi praktiline, arvestades, milline hajaasustus meil on. Laskemoona kättesaadavus kuskilt relvapoest ei ole ju iseenesestmõistetav. Seda ikkagi Coopi poest päris osta ei saa. 

Ja mis ma oskan kokkuvõtteks öelda: see kindlasti ei ole samm äärmusesse, vaid vastupidi, see on õige samm bürokraatia ja dubleerimise vähendamise suunas, aga kindlasti ka samm selgema, toimiva ja turvalisema õigusruumi loomise suunas. Seepärast Eesti 200 toetab seda tarka seaduseelnõu ja loodab, et ka ülejäänud Riigikogu liikmed ja poliitilised saadikurühmad suhtuvad loominguliselt, aga siiski toetavalt. Tänan väga!

Suur tänu teile! Eeldatavalt Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! (Juhataja: "Volitus on?") See jäi maha, ma toon selle hiljem.

Aga suuline volitus vähemalt on olemas. Kas te kinnitate?

On. Absoluutselt. Luban pühalikult, toon hiljem. Ma loen teile kõigepealt ette ühe lõigu, sissejuhatusest esimese lõigu. "Euroopa ja Eesti julgeolekukeskkond on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Venemaa jätkuv agressiivne välispoliitika ja piirkondlikud ambitsioonid on suurendanud julgeolekuriske ning loonud reaalseid ohte Eesti ja tema liitlaste julgeolekule. Sellises keerulises ja ettearvamatus julgeolekuolukorras on vältimatu relva omamise ja käitlemise regulatsiooni ajakohastamine, et toetada riigikaitselisi vajadusi, tugevdada ühiskonna kaitsevõimet ning tagada avalik ja siseturvalisus."

Jumala õiged sõnad! Aga paraku kuulsime nii siin eelnõust kui ka ministri sõnadest, et eesmärk ei ole relva soetamise ega selle omamise lihtsustamine ega isiklike tulirelvade arvu suurendamine. See mõtteviis on selle eelnõu juures kõige suurem takistus. Jah, siin on kahtlemata väga mitmeid positiivseid momente, laskemoona koguse suurendamine ja nii edasi, mitmete tähtaegade pikendamine, mis on kõik väga hea. Aga ma arvan, et ei ole mõtet keskenduda selle eelnõu kiitmisele, vaid pigem on asjakohane välja tuua probleeme, et me saaksime neid kahe lugemise vahel veel parandada. 

Neid probleeme on siin saalis täna välja toodud. Siin on mitmel puhul põhjendatud neid sätteid Euroopa relvadirektiiviga, aga ometigi ma ei oska öelda, kas see on tõesti ehteestlaslik komme, aga direktiivile keeratakse vinti peale ja välja tuleb üsnagi absurdne situatsioon. Näiteks laskemoonaga, mis senise käsitluse järgi koosnes padrunist, kuulist ja lõhkeainest või viskeainest – kuidas seda nimetatakse –, siis nüüd kvalifitseeritakse laskemoona alla ka kestad ja padrunid eraldi. Nii et see tähendab seda, et kui sul on kotitäis kestasid, millega sa tuled kuskilt laskmast, oled need kokku korjanud, siis sisuliselt võid sa juba laskemoona käitlemise eest saada karistatud. Või ununeb see kott sul näiteks autosse – jumal hoidku, jääd ka relvaloast ilma!

Sama asi on paukpadruniga, mis ka laskemoonaks millegipärast defineeritakse, kuigi samas seletuskiri ütleb otse välja, et seal ei ole kuuli ega midagi, see tekitab ainult heli ja seda kasutatakse filminduses ja koerte dresseerimisel ja nii edasi. Aga ometigi on see nüüd ka laskemoon ja piiratud käibega, nii nagu iga teine laskemoon. Ja kui kellelgi on taskus mõni paukpadrun, siis jumal hoidku, sind võidakse karistada. Kui sul ka relvaluba on, siis sellest jääd kindlasti ilma. 

Nii et neid asju on siin küll ja küll, mis vajavad parandamist. Ja tegelikult eesmärk peakski olema just nimelt see esimene lõik, mis ma siin ette lugesin, see oluliselt muutunud ja halvenenud julgeolekuolukord, millest on palju räägitud ja millest on ka palju räägitud, et selle tõttu tuleks lihtsustada relva soetamist ja selle omamist, siis mõned lihtsustused siin on. Aga tegelikult ... 

Palun lisaaega! 

Jah, kolm minutit lisaks.

... ei ole midagi muutunud. Mida me kardame või keda me kardame? Me teame, et tegelikult legaalsete relvadega kuritegusid Eestis ei sooritata. Mõni juhuslik on ehk toimunud. Kõik legaalsete relvade kodanikud on ausad, riigitruud inimesed, kes on ära kontrollitud. Nad on käinud ju loa saamiseks kapo kontrollis, nad on väljaõppe saanud, teinud vastavad eksamid nii teoorias kui ka praktikas, neil on ka vastav arstitõend. Nii et karta ei ole kedagi. Vastupidi, tegelikult me peaksime seda soodustama, eriti kui ka siin sissejuhatuses räägitakse riigikaitse vajadustest. 

Isiklik tulirelv rahva käes on tegelikult ju täiesti üks kiht riigikaitses. Kui me vaatame minevikku, meenutame Eesti okupeerimist 1940. aastal, siis esimene nõue okupantidel oli, et kokku tuleb korjata kõik eraisikute käes olevad relvad. Vaenlane kartis relvastatud rahvast. Meie peaksime seda just, vastupidi, soodustama ja tundma ennast seda kindlamini, mida rohkem meie rahva käes relvi on. 

Siin on toodud statistika, et meil on kuus korda vähem relvi kui Soomes ja oluliselt vähem kui Lätis ja Leedus. Tegelikult on olukord palju hullem, sest see tabel pärineb 2021. aastast. Mäletate, alles hiljuti me keelasime relvad Vene kodanikele ja kolmandate riikide kodanikele ning nende käes olid pooled isiklikud tulirelvad, mis Eestis on. Nii et tegelikult on olukord veelgi hullem. Meil ei ole mitte kuus korda vähem isiklikke tulirelvi kui näiteks Soomes, vaid selle järgi ma ütleksin, et lausa 12 korda vähem. See miinus tuleb kindlasti tasa teha. 

Tulirelv ei ole mitte midagi ohtlikku targa, distsiplineeritud inimese käes. Tulirelv ise ei tee ühtegi pauku, ei vigasta mitte kedagi, ei tapa mitte kedagi, vaid inimene on see, kes siin taga on. Nagu ma ütlesin, tulirelva soetamise loa saavad kontrollitud tublid, ausad inimesed, keda me ei peaks mitte kartma. Needsamad inimesed, kes on Kaitseliidus, kes on ka Kaitseväes, kes kaitsevad Eesti riiki. Nende võimalused riiki ja rahvast kaitsta oleks palju suuremad, kui minu meelest võiks olla igaühel relv. Nii et ma arvan, et seda suhtumist me peame muutma. Mitte jätkama seda samamoodi, vaid vastupidi, me peaksime igati soodustama relva omamist. Aitäh!

Aitäh teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No EKRE fraktsiooni nimel kõneledes olgu kõigepealt öeldud ära ka see, et meie põhimõtteliselt peame oluliseks seda, et riik austaks kodanike õigust omada ja kanda relvi. Eriti keerulises julgeolekuolukorras on see oluline ka totaalkaitse kontseptsioonist lähtuvalt. Ja sellest tulenevalt me ka tervitame seda eelnõu selles mõttes, mis puutub üldisesse suundumusse. 

Üldiselt on eelnõu õigesuunaline, kuigi mõningad küsimused on siin õhku jäänud, ka tänase arutelu käigus, mis puudutab näiteks seda nõuet, et ka ühe relva omamisel peab kodus omama relvakappi. Meie hinnangul ei ole see põhjendatud. Samuti on see padrunikestade käsitlemine laskemoonana küsimus, mis tuleks üle vaadata, et ei juhtuks kuidagi niimoodi, et edaspidi peab tühja padrunikesti hakkama kapis hoidma. Kui sa seda ei tee, siis võid saada karistada ja kaotada isegi relvaloa. See oleks täielik absurd. Ja ma usun, et minister nõustub sellega, nagu tema kommentaaridest võib järeldada. 

Põhimõtteliselt peaks seisma selle eest, et Eestis oleks inimestel palju relvi ja et nad muidugi oleksid ka vastutustundlikud inimesed, oskaksid neid kasutada ja kasutaksid neid üksnes eesmärgipäraselt, hüvelistest eesmärkidest lähtuvalt. Sellest tulenevalt tahaks loota, et ka see sügisene terviktekst, mida ette valmistatakse, uus relvaseaduse terviktekst, saab lähtuma sellestsamast eesmärgist ning sealt ka halbu üllatusi ei tule. 

Aga ma toon teile ühtlasi ühe näite. Härrad, mind natuke häirib, kui te räägite kõva häälega. Ma toon teile ühe näite sellistest regulatsioonidest, mis tegelikult piiravad relvakandmise õigust ka nende inimeste puhul, kellele tegelikult on riik ju andnud selleks õiguse. See seondub eelnõuga küll kaudselt, aga ma arvan, et see diskussioon või sellele probleemile osutamine on siinkohal asjakohane. Mäletate, head kolleegid, kui me 11. märtsil saime sellise meeldetuletuse või kirja istungiosakonna juhatajalt, kes juhtis tähelepanu sellele, et juba 2016. aastal on Riigikogu juhatus võtnud vastu otsuse nr 66, milles on sätestatud punkt, keelatud objektid, lossi on keelatud siseneda – punkt 6.1 – relvaga? Teisisõnu, me juhtisime tähelepanu sellele, et kõik, kes me tuleme parlamenti tööle parlamendisaadikutena, ei tohiks siia kaasa tuua relva. 

Mina juhtisin tähelepanu sellele, et ma ei ole kindel, et selline piirang, mille Riigikogu juhatus on kehtestanud – mitte praegune juhatus, vaid juba kümme aastat tagasi –, on üleüldse seaduspärane. Sellepärast, et kui riik on andnud inimesele ehk meile relvaloa enese ja oma vara kaitseks, siis see tähendab seda, et ma võin mitte ainult relva omada, vaid ka relva kanda. See omakorda tähendab seda, et kui ma tulen näiteks parlamenti tööle või kui ma lahkun parlamendist töölt ja lähen koju, siis teekonnal siia ja teekonnal siit koju peab mul olema võimalus kasutada oma seadusega kooskõlas saadud õigust kanda relva. Kui nüüd Riigikogu juhatus kehtestab sellise piirangu, et siia lossi relvaga tulla ei tohi, siis ju võetakse mult ära kõikidel tööpäevadel, kus ma pean parlamendis käima, õigus teostada oma enesekaitset relva kandes.

Võib-olla Tallinnas elavad inimesed ütlevad, et no mis seal ikka, tuled tööle, eks ole, jätad relva koju, pärast lähed koju ja võtad relva – ei ole ju nii hull. Aga ka Tallinnas käiv inimene peab ju kodunt jõudma parlamenti ja parlamendist uuesti koju, aga need inimesed, kes elavad kaugemal, näiteks mina ise või kolleeg Rene Kokk – me elame Raplamaal –, põhimõtteliselt, kui ma ka pärast tööd tahan midagi teha, linnas toimetada, kusagil käia, siis mul ei olegi võimalik üldse relva kanda kõikidel päevadel, kui ma parlamendis käin, sest ma ei tohi seda lossi tuua ja teatavasti ma ei tohi seda ka autosse jätta. Ei tohi! Sellepärast et relva kandmise kohta ütleb ju § 50 lõige 2 väga selgelt, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusse. Järelikult ma ei tohi seda autosse jätta, sest see ei välista selle kadumist või sattumist teise isiku valdusse, kui mu autosse näiteks sisse murtakse. Kuigi, tõsi, lossiesisel parkimisplatsil ei ole see väga tõenäoline. Aga see ei puutu asjasse. 

See on lihtsalt üks sellistest näidetest, mis osutavad, et me peaksime kogu selle komplekti küsimusi üle vaatama ja igal tasandil soosima sellist regulatsiooni, mis tegelikult võimaldab inimestel reaalselt relva omada, relva kanda, olla relvastatud kodanik, mis on vaba kodaniku sümbol, nagu minister õigesti osutas. Ja vabadeks kodanikeks peaksime muidugi jääma ka parlamendihoones viibides, mitte lihtsalt väljaspool parlamendihoonet. Muidu võibki niimoodi tõlgendada teie enda sõnavara kasutades, et väljaspool parlamendihoonet oled nagu vaba kodanik, aga parlamendis oled sa ori. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Fraktsioonidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab siseminister Igor Taro. 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, relvastatud rahvas on vaba rahvas ja sellest vaimust see eelnõu kandub ja ka järgmine eelnõu, mida me ette valmistame. See kindlasti on samm turvalisuse ja paremini kaitstud Eesti suunal. Mulle tundub, et kuna meil siin sisulisi vasturääkivusi ei ole, siis ma kutsungi üles Riigikogu liikmeid mitte murdma sisse lahtisest uksest, eriti kui see uks on veel täiesti vale uks, sellepärast et räägime otse ja ausalt nii, nagu on, aga paukpadrunitega ju Eestit mitte keegi ei kaitse. Paukpadrun ei ole see võtmeküsimus, mis siin on. 

Me rääkisime nüüd laskemoona osadest. Vaatasin spetsiaalselt järele. Tõepoolest, seal tuleb paragrahve vaadata tervikuna, mitte ainult § 17, vaid vaadata ka § 19 ja 20 koosmõjus. (Saalist öeldakse midagi.) Just! Ühesõnaga, sellisel juhul paistab kõik nii, nagu kehtiv relvaseadus ütleb, et luba nõudvad komponendid on sütikud ja püssirohi. Loomulikult nõuab luba terviklik laskevõimeline laskemoon, mida saad relva sisestada ja sellega lasta. Seadusemuudatusega me kirjutame selgelt lahti, mida tähendab mõiste "laskemoon". Laskemoon on terviklik padrun või selle komponent. Omakorda saab padruni komponent olla püssirohi või muu paiskelaeng, teiseks sütik, kolmandaks kuul, haavel või muu lendkeha või pihtamislaeng ja neljandaks padrunikest. Sellega, et padrunikest on laskemoona üks võimalik komponent, ei muutu padrunikest eraldiseisvalt luba nõudvaks komponendiks. Selline tõlgendus, et padrunikest oleks nüüd kuidagi seotud mingi väärteomenetluse algatamisega, ei ole kindlasti kuidagi põhjendatud. Nii et see kest ei ole eraldiseisvalt kuidagi keelatud ega saa olla mingi karistamise aluseks. 

Nii et katsume siis niimoodi teha, et me teeme siin õiget asja ja ei ole poliitilised paukpadrunid. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Protokolli jaoks kinnitan, et Henn Põlluaasa volitus rääkida Isamaa fraktsiooni nimel selle päevakorrapunkti juures on saanud ka kirjaliku kinnituse.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 855 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. aprill kell 17.15. Oleme sellega kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja oleme jõudnud neljanda juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi poolt rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine Eesti ja Läti majanduskasvu erinevuste kohta. Arupärimine kannab numbrit 956. Ja ettekandeks on juba Riigikogu kõnekooli jõudmas hea kolleeg, Riigikogu liige Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea rahandusminister, kes on ka juba saabunud siia saali! Olen täna teie ees arupärimisega ja teemaks on Eesti ja Läti majanduskasvu erinevused. Naljaga võib öelda, et tulin siia selle arupärimisega seetõttu, et on kade meel lätlaste üle, et miks nende majandus kasvab. Kasvab kolm korda rohkem kui Eestis ja Eestis on kasv väga minimaalne, kui sedagi. Aga kui tõsiselt, siis tegelikult teeb murelikuks. Murelikuks teeb asjaolu, et meil on pidevalt ennustatud erinevaid majandusprognoose nende viimaste aastate jooksul ja tulemused erinevad suuresti esialgsest prognoosist ja mitte positiivse poole pealt. 

Ja kui me räägime, et praeguses geopoliitilises olukorras ongi kõikidel raske ja saavutada majanduskasvu ongi raske, siis miskipärast Lätile ja Leedule need reeglid ei kehti. Võiks ju nii ka mõelda. Aga tegelikult ju kehtivad need reeglid. Ehk siis me asume geograafiliselt samas kohas, me, kõik Balti riigid, oleme mõjutatud Ukraina sõjast, me oleme mõjutatud kõikidest muudest teguritest, mis puudutavad globaalset poliitikat, aga ikkagi on midagi teistmoodi. 

Kas võlu peitub fiskaalpoliitikas või mõnes teistes otsustes? Ehk siis mida me tegelikult arupärijatega soovime teada, ja küsimusi on meil kaheksa: mis nüüd on need erinevused, mispärast Läti majandus on tõusujoonel, Leedu oma samuti, Leedu oma isegi rohkem, aga Eestis on midagi nagu viltu ja majanduskasvu ei ole? Võib-olla on see küsimus praeguse valitsuse otsustes. See on küsimus otsustes, mis puudutab rahanduspoliitikat ja nii edasi. Aga ma loodan, et me saame targemaks siis, kui rahandusminister tuleb ja vastab meie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Jaa, ongi Riigikogu kõnetooli tulemas auväärt rahandusminister Jürgen Ligi, vastamaks arupärijate küsimustele. Ja loodetavasti saame me kõik targemaks.

Oops! Ma võtsin …

Osa materjale jäi taha saali lauale. Nii kergelt triatlonimehed alla ei anna.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma vabandan, haarasin näppu iPadi selle asemel, et võtta vastuse tekstid või materjalid. Aga jah, ma loodan, et me saame siin targemaks. 

Aga sissejuhatusena, ma ei tea, majandusharidusse tuleb kohe öelda, et valitsused ei juhi majandust, nende otsused jõuavad majandusse pika vinnaga ja kindlasti on väga lihtsakoeline võrrelda riike ühe aasta võtmes. Nii et kui nüüd hakata teie sõnastust kinni, siis alustan sellest: kui te ütlete, et 2025. aasta ametlikud majandusandmed näitavad selgelt erinevust Eesti ja Läti majandusarengus, siis tõsi ta on, ja mitte ainult 2025. aasta. Erinevused on muljetavaldavad kahe riigi kohta, kelle ajalugu ja loomulikud eeldused on väga sarnased. Ja võib öelda, et need asjad, mis riigist sõltuvad, on Eestis enamasti paremini tehtud. Ma olen vaadanud väga palju riike erinevates näitajates, kvalitatiivsetes ja kvantitatiivsetes. See on olnud mu ülikoolide eriala ja hobi. Ma võin öelda, et kui Eesti troonib paljudes kvaliteedinäitajates maailma tipus – ma nüüd mälu järgi ütlen, et näiteks inimõigustes on ta number üks –, siis Läti sinna lähedale ei kuulu. Majandusvabaduses oleme meie kümne hulgas, Läti ei ole. Näiteks, keskkonna puhtus käis siin läbi äsja uudistest. Olen ka selle kõrvale pannud selle järjestuse. Eestit peetakse vaata et kõige puhtamaks riigiks, sõltub muidugi alati küsitlejast, aga jälle, üks näitaja, kus Eesti üle saab ainult uhke olla. 

Aga teie tahate siis ühe aasta põhjal võrrelda meid Lätiga. No proovime siis. Majandusest tahate teie rääkida. Kõigepealt, riikide konkurentsivõime edetabel, mis puudutab tõepoolest ainult edetabelit. Eesti ei ole küll kõrgel positsioonil, ta on 33., aga Läti on 39. Meil on seni paremini see konkurentsivõime, samas ei tähenda see veel poliitikavalikuid, vaid pigem enamasti hoopis objektiivseid paratamatusi. Tööhõive määr Eestis ja Lätis 2025. aastal – Eestil 81,7%, Lätil 78,2%. Meil on natuke parem. Keskmine pension – Eestis kõrgem, 28%. See peaks olema teile tähtis. Samas, hinnatase näitab meid mitmes positsioonis halvemana. Meie hinnatase on 16% kõrgem, aga pensioni ostuvõime on ju selgelt parem, ja kui Eesti pensionär Lätti läheb, siis ta tunneb ennast kindlasti rikkamana kui Läti pensionärid, eriti Läti pensionär Eestis. Nii et neid nominaalseid näitajaid ei tohi alahinnata. SKP per capita Eestis, oleks pidanud ju sellest alustama, 30% kõrgem – majanduse arengu näitaja. Kui nüüd hinnatasemega korrigeerida, mis meil, tõsi, on viimasel ajal kiiremini kasvanud, siis siiski on Eesti 12% parem. 

Valitsuse otsustest sõltuvatest teemadest. Tax Foundationi järgi on Eesti maailma parim, see on otseselt majandust mõjutav näitaja, alates 2014. aastast. Tõsi, Läti on kohe teine, aga sisuliselt meie oleme olnud ikkagi lätlastele maksusüsteemi eeskuju, mitte nemad meile. Kui te räägite siin ajutisest toidu käibemaksu vähendamisest ja nõuate, et meie ka teeksime, ja nähtavasti püsivalt, siis Lätis on näiteks see samm lühiajaline. Vabandust! Ma nüüd rääkisin kütuseaktsiisi vähendamisest. Aga toidu käibemaksu puhul tuletan meelde, et Lätis on näiteks sellised maksud nagu kohviaktsiis ja limonaadimaks, mida meil ei ole. Nii et sellised natuke imelikud, eriti kohvi puhul, maksud meil ei ole läbi läinud, kuigi on tahetud. 

Maksukoormus on meil peaaegu ühesugune. See sõltub küll kogumise efektiivsusest, mis meil on traditsiooniliselt parem, aga mõlemal on 35% kandis. Tõsi, eelmine aasta oli meil 36,6%, sel aastal jällegi alla 36% ja langustrendis. Läti samas on makse tõstmas. Teie olete seostanud, võidelnud korraga nii riigi kulude kui ka maksude vastu, mis on muidugi lootusetu võitlus. Aga maksud on riigile ikkagi paratamatus ja meist mõlema maksukoormus on oluliselt alla Euroopa keskmise. Nii et kui tahate temaga võrrelda majanduskasve, siis siin korrelatsiooni maksukoormuse taseme ja kasvu kiiruse vahel lühikeses perioodis praktiliselt pole. 

Meil on paremini ka rahandusega. Kuigi ma ei ole üldse rahul, mis meil sellega siin toimub ega iseendaga, oma valitsusaja tulemustega, aga ma annan endast endiselt parima. Kunagi andis see meile ülejäägiga eelarve ja tulemusena oli eelmine aasta eelarvedefitsiit Eestis 1,2% ja Lätis 3,1%. Nii et meil peaaegu teda põldki. 2024. aastal ka Lätis natukene kõrgem. Pikaajalist vaadet, mida ma siin rääkisin endaga seoses, meie eelarvepuudujääk on kaks korda madalam kui Lätis. Oli eelmine, oli ka üle-eelmine aasta, 2023 ja 46 ning 2024 ja 48. See näitab ka, kui hästi me oleme oma rahandusega hakkama saanud, maksudega ja kuludega. 

Ja muidugi oleme me korruptsioonitaseme poolest Euroopas üks parimaid, Läti on 37. kohal viimase küsitluse järgi. See kõik näitab majanduse arengut, majanduskeskkonda. Majandusvabadust ma juba nimetasin, seal on meil parem maksusüsteem. 

Kui te ei taha kuulda andmeid, mis ei käi teie versioonidega kokku, siis te ei pea muidugi ka küsima. Aga võtame siis küsimuste kaupa. 

Kuidas hindab valitsus Eesti 2025. aasta majanduskasvu võrreldes 2,1%-lise kasvuga Lätis ja millised on valitsuse hinnangul peamised põhjused, miks Eesti jäi naaberriigist oluliselt maha? No mina küll ei räägi siin valitsuse nimel. Ma olen rahandusminister, vastava haridusega, ja neid analüüse ma kontrollin alati ekspertidelt. Valitsuse hinnang on selline, et Eesti majanduskasv oli väiksem. Valitsus on sellise hinnanguga, ma arvan, nõus. Aga põhjused on muidugi analüütilised. Kõigepealt, sellest tulenevalt aastatevaheline kõikumine on väikeriikidel suurtest suurem. Meie majandused on siiski üsna erinevad. Meie oleme orienteeritud rohkem põhja, Läti on rohkem lõunasse. Ja meie suurimad partnerid on Soome, tema kasv oli 0,2%, või Rootsi, kus see oli üks koma umbes. Läti peamine partner on Leedu, mis kasvas 2,9%, ja mõlemad olid suuresti Poola korraliku kasvuga seotud. Nemad on omavahel tihedalt seotud majandusega. 

Kui jooksevhindades mõõta, siis on Eesti ja Läti majanduskasvu kiirus olnud väiksem, 4,4 ja Lätis 5,8. Ja jooksevhindades määrab SKP tegelikult meie suuruse maailma majanduses. Üldine seaduspära on, et rikkamad riigid kipuvad aeglasemalt kasvama ja Läti on meist siiski oluliselt vaesem, seda nimetatakse konvergentsiks. See on objektiivne protsess. Kui majandused on ühendatud, siis nende tase samade olude säilimisel väheneb, see kipub vähenema, ütleme niimoodi. Võib-olla olud on ka sellised, mis neid suurendavad, aga üldiselt, statistiliselt kipub majandusseis ühtlustuma, kui ei ole mingisuguseid eeltingimusi, mis viivad teises suunas. 

Kahe riigi kümne aasta reaalkasv on olnud mõlemal 1,8%. Ja see on see, mis peegeldab pikaajalist majanduspoliitikat ja majanduskeskkonda ikkagi adekvaatselt. Kuigi me ei tohiks jällegi valitsuse rolle üle tähtsustada. Me alustasime kõrgemalt tasemelt. 

Edasi, kas te näete, et Eestis viimastel aastatel tehtud maksu- ja eelarvemuudatused on neid mõjutanud negatiivselt? Maksud ei lähe majandusest välja iseenesest, mida siin üks Bigbanki peaökonomist püüab tõestada, vaid on osa raharinglusest. Aga antud juhul on tegemist siin paratamatusega, et me suurendasime väga palju kaitsekulu, mitte enda soovide järgi. Ja imporditud kaitsekulu viib tõesti majandusest raha välja. Meie omakorda oleme sel aastal vähendanud maksukoormust umbes 820 miljoni euro võrra. Ja ei saa kuidagi öelda, et me eratarbimist pärsime. Ja meil selle aasta netopalk kasvab 10,2% prognooside järgi. 

Millised on teie hinnangul riigi rahanduspoliitika ja maksupoliitika mõju Eesti majanduse arengule? See on ikkagi valdavalt väga positiivne, et enamik aega on riik suutnud hoida rahanduslikku usutavust ja Euroopa madalaimat laenukoormust, samas ka Tax Foundationi hinnangul maailma parimaks nimetatud maksusüsteemi. The Heritage Foundation on meid nimetanud maailmas üheksandaks majandusvabaduselt, mitte Lätit. 

Edasi, kuidas te selgitate olukorda, kus samas geopoliitilises keskkonnas riigid erinevalt arenevad? Ma ütlesin, et aastatevahelised kõikumised ei ole siin määravad, kuid Eesti majanduskeskkond on erinev. Meie suur probleem on näiteks Põhjamaade ehitussektor ja sellega seotud kodukaubad, meie ekspordistruktuur, samuti meie raskused energeetikas. Põlevkivienergeetika ei ole konkurentsivõimeline, aga tuuleenergeetika arengut meil ei lasta. Tõsi, ka Lätis ei ole tuuleenergeetika, küll aga hüdroenergeetika majandusele oluline tugi. Ja muidugi ehitussektori kindlustunne on praegu Läti omaga samal tasemel. Aga me ei kurda. 

Kas Eesti majanduskasvu aeglustuse taga võivad olla poliitilised valikud? Jah, poliitilised valikud, aga need on dikteeritud geopoliitikast ja Ukraina sõjast. Me oleksime kindlasti paremas olukorras, kui sõda Euroopas ei oleks, ja need Hormuzi väina sündmused teevad olukorra veel hullemaks. Ebakindlus on kahtlemata poliitilist päritolu, aga ei ole pärit Eestist. Meil on ka mingisuguseid näitajaid tööstuses ja nii edasi. Aga ma vaatan, et kell juba käib, ma ei jõua kõigest rääkida. Ehk siis lisaküsimustega aitate mind edasi. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Alustab Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Väikene selline sõbralik soovitus. Ma ei ole kunagi kuulnud, et Aivar Sõerd või Andres Sutt oleks rõhutanud, et nad on Tartu Ülikoolis rahandust õppinud. Te iga kord rõhutate, et olete nagu õppinud midagi. Noh, kõik me oleme õppinud, aga see on selline soovitus, et see on natuke naljakas. Aga te olete majandusgeograaf ja kui te rääkisite siin hiljuti liikide kadumisest krediidiasutuste seaduse puhul, siis see oli natuke kohatu. Aga see on nüüd õige koht, kus kohapeal tahaks tõesti kuulda teie arvamust. Kui majandusgeograafina vaadata nüüd Venemaa naaberriike, Läti, Leedu ja Soome, siis kelle potentsiaal on siin kõige suurem? Kas Läti jääbki selliseks küll Baltikumi keskuseks, aga odava õlle maaks, ja Eesti on siin kõige edukam ka tulevikus? Ma ei vaata üldse, ei küsi praegu mingi ühe aasta pilti, see mind ei huvita üldse, aga lähema viie või kümne aasta pilti.

Aitäh! Kui küsimused on ülinaiivsed, siis ma lihtsalt pean juhtima tähelepanu, et võtke endale nõunik. See on ülilapsik võrrelda Eestit ja Lätit ühe aasta kasvutempode järgi. Ülilapsik! (Hääl saalist.) Jaa, aga teie olete kollektiivselt sellele alla kirjutanud. Teie konkreetne küsimus eelmine kord oli liikide kadumise kohta. Ma olin sunnitud sellest rääkima, sest teie partei, seal uksepoolne partei, süüdistas mind selles, et ma ei tea, mis tegelikult teadus ütleb. See on kõik ümber lükatud, millele ma olin viidanud ja mida rahvusvaheliselt tunnustatakse, kliimamuutused ja nii edasi. Ärge seda enda haridust ka väga võrrelge minu omaga, ma ei ole tegelikult ainult geograaf, ma olen ka ökonomist. Ma tahtsin seda juba eelmine kord öelda ja ma ütlen nüüd uuesti, et kui teie bioloogina tegelete rohkem liikidega, siis geograaf tegeleb rohkem elupaikadega, ja te tegelete ka rakkudega, eks ole, siis geograaf kooslustega, elupaikadega. See oli vastuse tuum. Midagi ei ole parata, kui räägitakse lihtsalt lamedusi ja lükatakse ümber rahvusvahelist üldtunnustatud tõdesid kliimamuutustest, siis ma pean vastama sellele, et ei ole teil midagi ümber lükatud. 

Nüüd, kui te mind nimetate geograafiks, siis jah, ma olen geograaf, aga ma olen ka välismajandust õppinud ja ma olen ka rahvusvahelist ärijuhtimist õppinud. (Hääl saalist.) Jah, ja teie konkreetne küsimus oli … Äkki kordate üle, mille kohta see ... (Peeter Ernits ütleb, et ta ei mäleta.) No vaat, ma ka ei mäleta. (Peeter Ernits täpsustab.) Aa, ilmselt see õlle teema mul oli kui ebatõsine, ma kustutasin selle oma mälust. Aga kui võtta perspektiivi, siis ma arvan, et see riikidevaheline … See on minu eriala, tõesti: riikidevahelised majandussuhted, arengu erinevused, põhjused. Viimane väljavaade, mida ma lugesin, ütleb, et sel aastal võtab hoo uuesti üles Leedu. Suur põhjus on teise samba likviidsus, mis majandusse paisatakse. Leedulased saavad ka oma pensionid tööeas kätte, mis kindlasti tekitab väikese tagasilöögi, inflatsiooni ja inflatsiooni edaspidi, kui seda raha enam võtta ei ole ja kui hinnad on lähenenud Eesti omadele, inflatsioon kiirenenud. Vist on veel ka Lätile antud järgmisest aastast edulootus teiste baltlastega võrreldes ja ülejärgmisest aastast Eestile. Aga ma ei võtaks neid prognoose küll väga suure tõenäosusega, sest see, mis riigist sõltub, institutsioonide tugevus, maksupoliitika, madal korruptsioon, sihuke läbipaistev usutavuskeskkond, siis siin on kindlasti Eestil baltlastega olnud traditsiooniliselt eelis. Ma arvan, et meie keskkond on parem kui Lätis ja Leedus riigi poolest, aga jällegi, Leedus ja Lätis on võib-olla mingisugused võimalused odava tööjõu järele ja nii edasi, mis võimaldavad sinna investeeringuid tuua. 

Samuti võib öelda, et Läti, aga eriti Leedu on sõja ajal saanud ka majanduslikku kasu sellest naabrusest, ka Poola on saanud. Valgevene IT-tööstusest ja firmadest räägitakse Leedu puhul väga palju. Leedu ja Läti majandus omakorda on seotud ja osa sellest on jõudnud ka Lätti. Meil sellist odavat lisa majanduses pole olnud võtta. Me oleme olnud ettevaatlikumad ja me oleme samas olnud järsemad sidemete katkestajad Venemaaga. Nii et me oleme sellises situatsioonis. Aga muidugi, neid väikseid erinevusi, mis meie vahel on, ei pea nagu liiga suureks rääkima. Fakt on see, et Eesti kasvupotentsiaali on tugevasti alla hinnatud selle tulemusena, et meil pole enam seda tagamaad endisel kujul. Ja kuna meie nominaalne tase on läinud nii kõrgeks, kuna hinnatase on läinud nii kõrgeks, siis ka hinna konkurentsivõime on meil väiksem, palgad on meil kõrgemad ja kindlasti see investeeringuid tõmbab pigem naabrite kui meie juurde. Naabrid on samas meie ärikeskkonnast väga palju üle võtnud, nii et meil seda eelist on vähemaks jäänud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et maksud on riigile paratamatus. Nii teie kui ka meie peaminister, kui te esinete, siis kogu aeg te uhkeldate sellega, et kõige suurem saavutus teil on maksuküüru kaotamine, mis tegelikult inimestele eriti midagi ei anna, peale et rikkatele inimestele. Ja väga õige, keskmise klassiga inimene saab ka oma 120 eurot juurde, aga selle te katate kõik selle maksutõusuga, teiste maksutõusudega ära, nii et inimesele jääb veel miinus, rääkimata nendest, kes saavad väiksemat palka. See ei olnud täna teemaks, aga ma küsin nüüd niimoodi, et kuidas teie näete, kuidas Eesti majandus jälle kasvutrendile saab. Milliseid samme oleks vaja Rahandusministeeriumi kaudu ja rahandusminister isiklikult, milliseid samme on vaja meil teha, et meie majandus hakkaks kenasti kasvama?

Aitäh! Ärge omistage mulle ütlemisi, mis ei kuulu mulle, ja ma arvan, et ei kuulu ka peaministrile. Suurimaks saavutuseks maksuküüru kaotamist kindlasti ei hakka mina kunagi nimetama enda karjääris. Ma sain selles võitluses lüüa siis, kui ma 2015 lubasin, et seda ei tule, ja 2016 võeti maha valitsus põhiliselt selle ajendil, et saaks selle maksuküüru teha. See on kõige kallim eelarve muutus kaitsekulude kõrval sel aastal. Kaitsekulude kasv on tegelikult ka samas suurusjärgus ja maksab pool miljardit. Öelda, et see on väike, oleks vale ja öelda, et see inimestele midagi ei anna, on taas vale. Sest tegelikult me eelmise koalitsiooni otsustest tühistasime selle null esimesest eurost rakenduma pidava erimaksu ja oleme just neid alla keskmise palga tulusid, tulude maksukoormust oluliselt vähendanud. See on ka kõigis majandusprognoosides sees kui tubli stiimul meie majandusele ja see stiimul majandusele käib tarbimise kaudu. Mina muidugi struktuurselt seda parimaks majanduskasvuks ei saa nimetada, aga me oleme ka muid asju teinud. Näiteks riiklikud investeeringud on meil väga suured. Samas võib kohe öelda, et kui need on tehtud kaitsevaldkonnas, siis nad nii tugevasti majandusse positiivset mõju ei avalda ja nõnda edasi. Ma ei tea, kuhu teie küsimus lõpuks oli suunatud, aga meil ei ole sellist ………, millest rääkida. Üldine valitsemise kvaliteet mõjutab väga palju, üldine eelarve kulutamise kvaliteet, maksusüsteem, institutsioonid, õiguskorrad, vabadused, need näitajad on meil kõik iseenesest väga heal tasemel, maailma parimate hulgas, vahel maailma parimad, mitte meie hinnangul, vaid rahvusvahelistel hinnangutel. Nii et öelda, et meil on siin kuskil väga suuri tegematajätmisi riigi poolt, paraku oleks ebaaus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Me oleme siin saalis väga palju rääkinud niinimetatud solidaarmaksust ehk maksust, mis hakkaks kehtima pankade ülikõrgete kasumite osas. Läti läks seda teed pidi, eelmisel aastal läks see kehtima ja tänu sellele erinevate andmete järgi sai riigieelarve juurde umbes 90–96 miljonit eurot ühe aastaga. Me oleme siin korduvalt teinud ettepaneku kehtestada samasugune maks, mis kehtib ka Leedus, muide. Aga valitsus ikkagi seda ei teinud, mitu korda järjest hääletati meie ettepanek maha. Nagu äkki oleks olnud targem seda kehtestada või võib-olla nüüd oleks vaja seda kehtestada? Siis, kui euribor kasvab, siis võib-olla ka meie olukord, majandus, oleks natuke kõrgem.

Aitäh! See ongi sihuke ebasolidaarne idee, et kui näed kuskil kasumi kasvu, siis lähed raha kallale, aga ei anna seda tagasi siis, kui näed kasumi langust. Selline konjunktuurne konfiskeerimine on vastuolus minu arust sellise ettearvatava ja ausa riigi põhimõttega. Jah, valijad näeksid hea meelega seda, et kuna pangas on raha palju, siis oleks hea võtta, aga valitsustel peab jätkuma meelekindlust sellisele libedale teele mitte asuda. 

Ma ei taha küll üle tähtsustada ühte elementi, aga juhin tähelepanu, et kui jutt on 90 miljonist, siis ma pakun, et investeeringu ulatus, mida tähendas SEB otsus tuua oma pangad ära Eestisse juriidilises mõttes, on investeeringu poolest suurem summa. Üks oluline tegur oli see, et me saime näidata, et meie ei tee selliseid konjunktuurseid otsuseid avaliku arvamuse põhjal, vaid hoiame usaldusväärset riiki ja stabiilset majanduskeskkonda, ei lähe pankade kallale. 

Pankade kallale minemine on halb jällegi teisest poolest, et ettearvatavuse ja läbipaistvuse poolest, vaid ka sellepärast, et nad on ju majanduse finantseerijad, neid ei maksa rahvale, teil ka kurnajatena nimetada, kes võtavad liigkasumit. Ikka kõigis riikides on huvi, et pangad oleksid hästi kapitaliseeritud. Meie pangad on tänu maksusüsteemile ja keskkonnale võrdlemisi hästi kapitaliseeritud, aga pigem on seda suuremad pangad ja mõnel juhul see enam nii ei kehti. Me oleme ka neid kiusanud eraldi panga tulumaksuga, mis ei ole tavapärane, vaid iga-aastane. Neile kehtib juba teistmoodi tulumaksusüsteem ja nad on pandud juba rohkem maksu maksma, kui nad muidu maksaksid. 

Aga jah, ei ole mõtet ehitada neist vaenlast, nad on majanduse finantseerijad. Ja häda korral ka tugipunktid selles mõttes, et riik ei pea neile appi minema, juhul kui neid ei ole enne ülemääraselt maksustatud. Eesti ei pidanud ka masuajal panku päästma ja neid riike, kes pidid, oli oi kui palju, sealhulgas ka meie lõunanaabrid.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite pangamaksu kohta, et teie ei poolda sellist konjunktuurist äravõtmist. Seal, kus on, tuleb ära võtta. Aga andke andeks, aga millega teie siis olete viimasel ajal tegelenud? Läbi selle, et olete makse tõstnud, kaasa arvatud tarbimismakse. Ehk siis ka teie olete ju võtnud sealt, kust võtta oli. Käibemaksu tõusud on kindlasti märkimisväärselt mõjutanud inimeste tarbimist ja selle vähendamist. Eurostati andmetel on jällegi üks väga kurb rekord. Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu kõige nõrgem, veel nõrgem kui Lätis. Te küll mainisite ära, et miskipärast meie pensionär tunneb ennast Lätis paremini, aga Läti pensionär tunneb ennast Lätis paremini kui Eesti pensionär Eestis. Seda näitavad Eurostati andmed 1. jaanuari seisuga. See uudis oli avalik ja selle kohta me oleme ka teile teavet esitanud ja siin me oleme pidanud juba ka eelnevaid diskussioone selle üle.

Oi, nii palju väiteid kokku kuhjatud! Minu arust läksid teil segi pension ja miinimumpalk, minu arust viide mingile uudisele. (Saalist räägitakse.) Jaa, aga siis te hakkasite rääkima pensionärist, kes ju ei saa miinimumpalka. Ja nüüd ma pean mõtlema, et mida ma nüüd siis vastama pean. Seda, mis on pensionide ostuvõime, ma kirjeldasin, see on Eestis kõrgem kui Lätis. 

Miinimumpalk, mis on eraldi otsus, ma arvan siiski, et Lätis … (Saalist räägitakse.) Jah, neid andmeid praegu ei ole mul silme ees, aga miinimumpalk on selline asi, mis on väga kahe otsaga asi. See küll võimaldab ära elada mingil tasemel, aga teistpidi majanduse seisukohalt tähendab see seda – kuulake ettevõtjaid! –, et see, kui meile kirjutatakse kõige vähem tootlikumate töötajate palk ette, tähendab, et me ei saa neid tööle võtta, sest nad ei teeni seda tasa. Viimati rääkis seda mulle üks eluaegne õmblusettevõtja, et kui ma pean tõstma väga madala tootlikkusega – ma ei taha inimest tänavale jätta, ma võtan ta tööle – tasu nii palju, siis ma pean tõstma kõigi tasu. Aga õmblus on tohutult konkurentsivõimeline, hinnatundlik valdkond, tema konkurentsivõime sõltub sellest. Sarnaseid alasid on palju, tööstuses on selliseid alasid veel, kus töötaja palk …  Nii et miinimumpalk ei ole kindlasti, miinimumpalga tase ei ole tegelikult majanduskeskkonna kvaliteedi näitaja ja ei ole ka sotsiaalselt tingimata vastutustundlik teda tõsta väga kõrgele. 

Leedu puhul … Jah, ma oleks pidanud, kui oleks teadnud, et te seda tõstatate, neid andmeid üle kontrollima, aga mäletan, et Leedu puhul on inimeste arv, kes on miinimumpalgal, väga kõrge, mis tähendab tegelikult vaevu hakkamasaamist. Samas, keskmine palk on oluliselt madalam kui Eestis. Nii et ärge neid teiste eeskujusid võtke puhta kullana ega kõiki näitajaid siis kellegi valitsuse mittehakkamasaamisena. Miinimumpalka ei kehtesta ka valitsus omal algatusel, vaid tööandjate ja töövõtjate kokkuleppel. Kui te tahate, proovige seda juttu rääkida tööandjatele. See, kas on vastuvõetav nii kiire või veel kiirem miinimumpalga kasv. See on meil kasvanud pidevalt kiiremini kui keskmine palk ja tekitanud ka vähem tootlike töökohtade kao kaheldamatult.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Eesti majanduse konkurentsivõime sõltub kindlasti väga palju ka energiahindadest. Võib-olla selles valguses, et natukene kasutan ära seda päevakorrapunkti, aga nüüd see teema, mis tekitas täna furoori, on ikkagi see uus Kiviõli kaevandamise õiguste müük erafirmale. Nende õiguste pärast käidi ju lausa Riigikohtuni välja, kümneid aastaid, et need õigused Eesti Energia firmal oleksid. Lõpuks see vaidlus lõppes sellega, et kaks kolmandikku oligi riigifirma käes, üks kolmandik oli VKG-l. Ja nüüd äkitselt otsustati need õigused loovutada. Seejuures ei ole siiamaani teada, mis oli see tehingu hind ja kuidas selleni jõuti. Mul on teile küsimus: kas te saate avalikustada ja öelda, mis on see tehingu hind? Kas te olete sellest teadlik? Ja kas see arutelu käis ka valitsuse istungitelt läbi?

Aitäh! Ei, valitsus selliseid asju ei aruta ega otsusta. Tehingu hinda ma ei saa avalikustada, aga ma arvan, et Riigikogu saab selle teada, kui ta küsib seda konfidentsiaalsust hoides. Ma arvan, et ta saab teada, aga siin ma ei ole see jurist, kes ütleb, mis on lubatud. Midagi skandaalset selles asjaolus ei olnud. Juriidiliselt on tegemist pikaajalise kohtuvaidlusega, Konkurentsiameti ettekirjutusega mingis etapis. Kogu seda ajalugu ma ei saa teada. See vaidlus algas Keskerakonnas. 

Mina tean lihtsalt ajalugu 2017. aasta kohta mulle öeldi, kuigi ma veel varasemast ajast tean vaidlusi põlevkivivarude üle era- ja riigifirma vahel. Ja see, mis toimus, mingit põlevkivi mahamüümist ei ole toimunud. See on endiselt riigi oma, kuid toimus – mitte äkitselt, vaid eelmine aasta toimus – kaevandamisõiguse võõrandamine. Kui seda ei oleks võõrandatud, siis ei oleks selle eest raha saadud, vaid see õigus oleks lihtsalt lõppenud, sest Eesti Energia ei vaja selliseid kaevandusalasid. Tal ei ole nendega midagi teha, tal ei ole seda elektrit võimalik turule enamik aastas müüa, mida ta sellest saaks. 

Ja see oligi majanduslikult kaalutletud otsus, mille tegi Eesti Energia juhtkond, mitte valitsus. Valitsus ei saa endale võtta vastutust, et minna vaidlema Konkurentsiameti ja Riigikohtuga, peaks ütlema, kohtuvõimuga, ja ka erafirmaga. Seda sellepärast, et ei saa ka öelda, et riigifirmal on mingi püha õigus, mis peab olema suurem kui erafirma õigus ressursile. Kui te tahate täpsustada küsimust, siis täpsustage. Minu arust ma vastasin ära olulise.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! 3. märtsi Ärilehest võime lugeda, et Läti valitsus on teinud otsuse alandada põhitoiduainete käibemaksu 21%-lt 12%-le üheks aastaks ehk siis 2026. aasta juulist 2027. aasta juunini. Minu küsimus on, et kuidas te prognoosite, kuidas see mõjutab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, eriti lõunapiirkonnas olevate kaupmeeste konkurentsivõimet.

Aitäh! Tõepoolest, piiri ääres võib tekkida kiusatus minna Lätist ostma, aga üldiselt ei tasu selline toidu järel käimine ära, ei maksa seda teemat suureks rääkida. Struktuurselt on see hästi vale poliitika. Läti minister saab muide ka sellest aru ja natukene häbeneb seda. Kõik rahandusministrid on sellest tegelikult aru saanud, kuigi nad ei hakka seda avalikult ütlema, et selline maksupoliitika on väga kallis, väga ebatõhus ja sotsiaalselt diskrimineeriv. See tähendab – olen seda siit ka puldist korduvalt öelnud, paljud uuringud on seda kinnitanud –, OECD keskmine on, et jõukam detsiil maksab toidu käibemaksu 2,5 korda rohkem kui vaesem detsiil. See tähendab, et kui me käibemaksu vähendame, siis sedapidi jaguneb ka eelarve kulu. Päriselus jällegi näitavad uuringud – küsige tehisaru käest, küsige IMF-i käest, küsige OECD käest –, päriselus hajub see ära teoorias esimesena. Kokkuvõtlikult ütlevad need uuringud ühte, et käibemaksu vähendamine jõuab lõpphinda lühiajaliselt, osaliselt ja sotsiaalselt valesti suunatuna. See tähendab, et kui ta jõuab, siis ta saab osaks eeskätt neile, kes jaksavad süüa kalamarja, eeskätt, piltlikult öeldes, mitte nendele, kes peavad leppima kõige lihtsama toiduga. Nii et selles mõttes peaks olema sotsiaaldemokraatidele nagu punane rätik, et eelarvest läheb raha välja, aga ta liigub valesse kohta. Eesti puhul on ju ka teada – olen seda korduvalt tõstatanud statistika ja graafikuna –, et meie tarneahel on väga kallis, kasumid on pisikesed, poode on väga tihedalt. Poekette on rohkem kui Lätis ja Soomes ja ta hajub lihtsalt selle keti ülalpidamisse suuresti. Aga meil on ka väga mitmekesine nomenklatuur ja see kõik maksab raha. Vähe rahvast, luksuslik kaubandus – see viib hindu üles. Aga muidugi ka ostujõu kasv, mis on meil olnud ikkagi üle aastate üsna tugev. Nii et jah, vaadake, ma soovitan, küsige struktuuripoliitikas võib-olla kogenumate inimeste käest. Mina soovitan alati sotside puhul Riina Sikkutilt küsida, ikka päriselt küsida. Ta on minuga täiesti nõus sel teemal, aga ma ei ole muidugi volitatud seda tema nimel rääkima. Ta saab aru sellest. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsiksin selles vaates, et kuidas tänane valitsus oma plaane või kuidas te suhtlete näiteks meie lähinaabrite valitsustega just selles osas, mis on nendel plaanis teha, missuguseid erinevaid, olgu see näiteks kütusehinna, olgu see toiduainete käibemaksu, olgu see alkoholiaktsiisi, ja nii edasi, ja nii edasi, teemadega teha. Kas teil on ka mingi otsesuhtlus? Sest me teame, et otsus, mille teeb Läti täna, mõjutab vähemalt meie piirialasid homme, otsus, mille teeb Soome täna, mõjutab Põhja-Eestit, kui mitte kogu Eestit homme ja nii edasi. Kuidas teil selles vaates see koostöö on, ja seda nii erinevate maksude ja aktsiiside osas kui ka tegelike mõjude osas? Kas seal käib aktiivne koostöö või pigem mitte?

Aitäh! Võiks öelda, et aktiivsem kui muidu. Minule helistas paar nädalat tagasi Läti minister väga viisakalt, mitte eriti uhkelt, ja seletas, kuidas nemad on nüüd kütuseaktsiisi ajutise vähendamise otsuse teinud. Valitsusel on õigus vähendada aktsiisi kolmeks nädalaks. Kujutage ette, pikendada seda kolmeks kuuks – kolmeks nädalaks, siis pikendada kolmeks kuuks – täpselt see on Läti ministri jutt enne seda, kui nad selle vormistasid. Ja muidugi on siin alati, ma arvan, vääramatu ahvatlus enne valimisi, mis neil septembris on, tulla selle teema juurde uuesti tagasi ja teatada, et nad nüüd teevad veel suurema sammu. 

Eesti on nii ja teisiti seda arvutanud, meie oleme otsustanud aktsiisitõusu 5% võrra – 5% võrra, mis on sendid kütuse hinnas, neli senti kütuse hinnas – vähendada ja see eelarvele läheb peaaegu 60 miljonit maksma. 60 miljonit, kujutage ette! Need on suured käibed, olematud võidud ostjale. Mitte keegi tegelikult postihinnas ei vaata seda, vaid vaatab parem, kus on suurem käive. 

Ma ei ole ise vaatamas käinud, aga siin eelmine nädal öeldi Keila kohta, et näed, seal servas on kütus 1.99, aga Tallinna pool otsas on 2.13. Niimoodi määratakse hinda, aktsiis on sama. Nii on see kõigis riikides tegelikult. See silmamoondus nende maksudega on küll huvigrupi soov ja mäng, aga tegelikult on eelarve kahju palju suurem kui see, mida inimene võidab. Ja üldiselt need numbrid, mida on perekonnal võimalik võita, on ikka väga tillukesed võrreldes nende kümnete miljonitega, mis eelarvest välja lähevad. 

Aga küsimus oli üldse koordinatsioonis. Vabandust! Koordinatsiooniga on nii, et paar nädala eest oli meil rahandusministrite üritus. Muide, lugege ajakirjandust, ma kirjutan sellest, mida rääkisid eksperdid ja kuidas käituvad riigid. Riigid on kõik oma valijale tegemas kummardusi, kuigi enamus ekspertide soovitus on jätta maksud rahule, et mitte ergutada nõudlust, mitte soosida fossiilkütuste tarbimist rohkem, vaid arendada kiiremini taastuvenergeetikat. See peaks sotsidele hästi sobima. Täna mulle räägiti, et teie olete taastuvenergeetika teemal veel tublimad kui meie. Mitte küll mina! Ma olen kirglik kliimapoliitik, aga selles mõttes siin ikkagi suhteliselt erandlik oma hoiakutelt. Ja oli soovitus mitte kahjustada eelarveid, mitte kahjustada pikaajalisi poliitikaid lühiajaliste sammudega. Aga loomulikult, valija tahab. 

Me kogunesime ainult selleks. Ülesandepüstitus oli selleks, et koordineerida samme, mitte lõhkuda ühisturgu, mitte ergutada nõudlust. Mitte ergutada nõudlust. Maksude vähendamine tähendab nõudluse ergutamist. Ja see on eriti naljakas sellepärast, et riikidel ühtlasi paluti – selleks on loodud ka maailma energiaagentuur, et selliste pakkumise kriiside ajal lasta turule kütusevarud – varud turule tuua. Me paneme siis kahes suunas korraga ajama. Ühelt poolt laseme riiklikud varud lahti ja teiselt poolt siis hakkame subsideerima nende põletamist. See on täiesti vale poliitika. Selles seal laua taga küll ei olnud kahtlust, et see on vale poliitika, mis ei tähenda, et kodust ei tuleks selliseid uudiseid. Nüüd jälle tulid valitsused vastu inimestele, aga see on tegelikult karuteene nii inimestele, eelarvetele, kliimapoliitikatele, geopoliitikale – kõigele. Minu arust sotsidele peaks see jutt ju väga hästi sobima. Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Esiti ei mõelnudki sind küsimustega piinata, aga sellest debatist tõstatus see küsimus. Ja see on natuke habemega lugu. Kolleeg Allas tõstatas toiduainete käibemaksu teema. Mina mäletan, et sotsid ise olid koos teiega valitsuses ja siin oli mitu korda ettepanek toiduainete käibemaksu langetada. Siin on olnud erinevaid väiteid selle kohta, aga võib-olla sa räägid, siis saab stenogrammi kirja ja hiljem saavad ajakirjanikud ja avalikkus stenogrammist vaadata, kelle taha see langetamine toona siis jäi. Kas sotside taha või Reformierakonna taha või oli see selline ühine konsensuslik otsus? Ajaloo huvides vaatame korraks retrospektiivi, miks toona, kui sotsid valitsuses olid, see asi tegemata jäi ja nüüd nad opositsioonis selle kogu aeg tõstatavad.

No peaasi on, et Lauri Läänemets on vahetanud positsiooni, sotside positsiooni. Aga minu arust ei ole isegi EKRE – võib-olla ma eksin – seda maksuerandit peale surunud, kuigi see on väga populaarne. Ma soovitan tõesti kuulata neid argumente sotside lindil, mida on nende erakonna sees teadjamad inimesed esitanud ja kes tunnevad selle meetodi tulemusi. Andke tehisarule küsimus, kas toidu käibemaksu vähendamine on sotsiaalselt täpselt suunatud, eelarvete suhtes efektiivsed, alternatiividest paremad ja kas nad jõuavad toidu hinda täielikult ja püsivalt? Küsige mingi selline küsimus. Aga mina saan ilma mingi tehisaruta neid hurjutusi, suheldes IMF-i ja OECD-ga. Järgmine kohtumine on meil paari nädala pärast, ma usun mälu järgi, võib-olla oli see mais, kus me tegelikult saame sedasama kuulda, mida ma ise kuulda annan. Ma ei ole seda mitte nende käest kuulnud, vaid analüüsidest palju lugenud ja järeldusele jõudnud.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea minister! Ma küll ei saa aru sinu vastustest, kui sa ütled, et igavene jama on, toiduainete langetus esmatarvetele on 80 miljonit ja see on rikastele. Samas annad 700 miljonit tulumaksutoetust keskmise ja suurema sissetulekuga inimestele ja väiksema sissetulekuga inimesed ei saa midagi. See on hea, et üle 700 miljoni anda niipidi, aga 80 miljonit on halb. 

Ma ei taha seda su käest küsida, ma küsin hoopis teistpidi. See jutt, et sa räägid peaministritega või rahandusministritega ja nemad ei taha midagi teha. Palun ära valeta! Täna Postimees kirjutab, et ka Saksamaa vähendab aktsiise, Läti on vähendanud, Poola on vähendanud, Rootsi on vähendanud. 

Arvutus on ka vale, 60 miljonit ei tule mitte kusagilt. Kui diislil on hind tõusnud 70 senti, siis paljas käibemaks iga liitri pealt on üle 16 sendi. Kui me vähendaks aktsiisi Euroopa miinimumini, siis koos käibemaksuga oleks 11 senti. 

Teie aeg! 

Kuidas see siis ikka miinus toodab? See toodab ju plussi. Praegu lähevad meie rekad Lätti tankima …

Aitäh! 

… ja see kütus jääb siit saamata ja see tulu jääb ka saamata. 2020 me tegime selle väga hea otsuse, mis näitas, et see toimis. (Jätkab rääkimist.)

Teie aeg, üks minut on küsimuseks. Aitäh, Aivar Kokk!

Puder ja kapsad nagu ikka, arvudega suvaline manipuleerimine, süüdistamine, sõnade väänamine. Ma ei ole kusagil rääkinud 80 miljonist, ma rääkisin poolest miljardist, ma ei ole rääkinud 700-st, sest tegelik maksukergendus tänavu on umbes 820 miljonit. Seal sees maksuküüru kaotamine on 500 kandis ja neid kahte asja ei saa võrrelda. Ja see ongi teadlik poliitika valik, maksukergendus anda tulude alumisse poolde, jätta inimestele rohkem raha kätte, mitte suunata … (Saalist räägitakse.) Palun, ehk ei räägi vahele, siis ma saan moodustada lauseid. Teadlik poliitika on jätta inimestele tulumaksuvaba miinimumi näol raha kätte, seejuures sellel miinimumil on lagi. See ei ole proportsioonis tarbimise suurusega, seal sees võid ennast süüa ogaraks kalamarjast, kui tahad – ma loodan, et ei taha keegi –, või käia oma aias, kasvatada seal, korjata metsast ja üldse mitte maksta käibemaksu. Nii on ju vaeste inimestega, maainimestega, et nad ei osta poest kogu toitu. Käibemaksusoodustus on väga diskrimineeriv, vaeste kahjuks. Maksuvaba miinimum ei ole diskrimineeriv, ta kehtib miinimumpalgale, ta kehtib pensionidele, ta kehtib keskmisele palgale ja ta ei ületa lage või ta ei tõuse rikastel kõrgemaks, kui on vaestel. Jah, ta maksab palju, aga tulumaksusüsteemi ärasolkimine oligi kallis asi. Miks te seda tegite? Arusaamatu! See ei ole isamaalik maksupoliitika. Need on kaks erinevat meedet. Üks ei stimuleeri konkreetse kauba tarbimist, mille hind on tõusnud. Selle hind on tõusnud mitte valitsuse otsusega, vaid defitsiidi tõttu. Majanduspoliitikas pead alati hindama, kas probleem on nõudmise või pakkumise pool. Antud juhul oli see pakkumise pool. Toiduhinnad läksid üles eelkõige energiadefitsiidi tõttu, aga ka selle tõttu, et suured toidu ja energia eksportöörid, Venemaa ja Ukraina olid sõjas. Väga suur osa ekspordist – nad olid väga suured eksportijad – katkes, sanktsioonide osa veel lisaks ja selle tõttu läksid toiduhinnad üles. Öelda, et me peame siis hakkama seda puudujäävat osa subsideerima, on väga rumal. Me peame suunama sotsiaalpoliitika väiksematele sissetulekutele. Seda soovitasid ka Euroopa Komisjon, viimati energiaagentuur, Euroopa Komisjon, tähendab, ma seda juba nimetasin, Euroopa Keskpank. Sellest võib pikalt rääkida. Poliitikavalik on see, et me ei kanna vett sõelaga, vaid anumaga, ja tassime teda sinna, kus on tõsine probleem. Põhjustega peavad tegelema Trump ja Putin. Meie sellest kahjuks üle ei saa, me peame leevendama kõige valusamaid tagajärgi ja täpselt sihtima oma meetmeid.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Ma kuulasin huviga seda jutuajamist selle kohta, nagu te väitsite, et Lauri Läänemets oli toona koos Reformierakonnaga ja tänu sellele ta oli maksutõusude poolt. Aga kas ei olnud mitte niimoodi – ma usun, et seda on ka protokollides näha –, et Piret Hartman ju tahtis kangesti analüüsida neid võimalusi, kuidas toiduainete käibemaksu vähendada? Ja kas mitte teie ei olnud see, kes proovis selgeks teha, et seda mitte mingil juhul ei tohi teha, sest see ei ole mõistlik? Kuidas see siis nüüd on? Kas sotsiaaldemokraadid proovisid seda teha või mitte? 

Aitäh! Seda püüdis teha üks minister, kes oli poliitikas esimest korda sisuliselt – nii palju, kui ma mälu järgi võin öelda – ja ta ei saanud aru, et maksupoliitika ei ole tema rida. Ta ei saanud aru sellest, et tema ministeeriumis ei ole pädevust selliseid uuringuid korraldada ega teha ja et valitsuse seaduse järgi on tööjaotus, maksupoliitika kuulub rahandusministri valdkonda. Ta ei saanud aru sellest, et kõik need uuringud on ammu tehtud. Aga neid on väga palju tehtud. Neid on korduvalt tehtud. Ma juba mainisin – kui te huviga kuulasite, siis te ka kuulsite –, et ka IMF ja OECD käivad meid hoiatamas selle eest. See ei tähenda, et riigid ei teeks seda. Ka neil on need lähedad poliitikud, kes ütlevad, et nemad tahavad ikka uurida ja inimesi on vaja aidata. 

Mul muide täna tuli juurde üks mingisugune imelik inimene, kui ma kontrollisin poes toiduhinda ja pidin seda tegema luubiga, sest üks selle suure kampaania, riigivastase kampaania autoreid peidab kilohinnad ära, teeb hästi pisikesena, nii et ilma luubita normaalne inimene ei näe. See on hästi häbematu. Ma võin nimetada, et Rimi. Minge kontrollige! Ja ma otsisin luubiga seda asja. Ja siis tuli minu juurde üks mees ja ütles, et miks Eestis ei ole toidu käibemaksu alandatud. Ma ütlesin, et oot-oot, milleks üldse maksud on või miks toidul on käibemaks, milleks üldse maksud on. Vaadake ringi, mis ümberringi toimub, inimesed vaatavad hindu. Ma ütlesin, et ma olen ka ümberringi ja ma ka vaatan hindu. Siis ütles, et aga mis asja. Ma ütlesin, et kas meie maksud on liiga kõrged. Ta ütles, et ei. Ta ütles, et miks te teisi vaatate, vaadake meid, vaadake, kuidas inimesed on. 

See, ma arvan, on üks hea omadus sotsidel, et te olete nõus rääkima, et riik ongi inimeste organisatsioon, temale makstud maksud ei ole prügikast ja et need küsimused on iseenesest kõlvatud. Kui saada poes ministrilt pinnida välja seda vastust, et maksud on küll halvad asjad, ei, me ei makse küll ega kogu. Ma usun, et te ka ei mõtle niimoodi. See on ju naiivne vaade, et kui makse pole, siis pole probleeme. Tegelikult ikkagi on tõhus maksusüsteem. Ma võrdlesin teiste riikidega ja ütlesin, et Eestis on maksud ikka madalamad kui Euroopas üldiselt. "Ei, miks te teistega võrdlete? Vaadake inimesi!" Vaat see ei ole asi, kus ma sain rahulikuks jääda. 

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks!

Aitäh! Härra Ligi, teie prillid jäid siia. No mul on ka vaja prille. Head inimesed! Head Riigikogu liikmed ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Peale sellist rahandusministri ettekannet, ega muud ei juhtunud, kui hakkas ainult pea valutama. Ma räägin tõsiselt. Me kuulasime tund aega rahandusministrilt ettekannet, millest väga palju meil kasu ei olnud, aga pea hakkas valutama. 

Kõige rohkem pani mind imestama, kui hea kolleeg küsis Jürgen Ligilt, aga mis siis kokkuvõttes põlevkiviga juhtus ja miks sündis selline otsus, et põlevkivi 30 aasta varu kaevandamise õigus anti üle erasektorile. Minister vastas, et teate, ega see ei ole ju valitsuse otsus mitte mingil juhul, see on ju Eesti Energia pärusmaa ja Eesti Energia otsustab selliseid asju. Andke andeks, Eesti Energia kuulub Eesti inimestele, Eesti rahvale. Seal nõukogus on Rahandusministeeriumi esindaja ehk siis omanike esindaja. Tõesti, nõukogu võttis selle otsuse vastu. Ma ei taha elu sees uskuda, et nii oluline otsus ei käinud valitsuskabinetist läbi ega peetud nõu ka peaministriga. See ei ole võimalik! Kui selline asi oleks võimalik, siis ma arvan, et täna oleks peaminister tõstnud kisa: "Kuulge, Eesti Energia nõukogus, mis te tegite? Te andsite 30 aasta põlevkivi kaevandamise varu ära!" 

Kas seda on tehtud sihilikult, meelega? Arvestades, et aasta aja pärast tulevad uued jõud ja vaatavad energiapoliitika üle – kas seetõttu? Või on mõni muu põhjus? Aga selge on see, et seda tehti varjatult, seda ei toodud avalikkuse ette. Me räägime ikkagi suurtes kogustes maavarast, mis kuulub Eesti rahvale. Teie tahate öelda, et see ei ole valitsuse otsus, seda tehti Eesti Energia nõukogus ja see on nende vastutada. Kuulge, sõbrad, aga niimoodi me müüme ju terve Eesti kõik maha! See on ju meie maavara, Eesti rahva maavara! Ja siis te ütlete, et meie valitsuses isegi ei arutatud seda, see ei ole valitsuse otsus. Te ju valetate! Kui see oleks tõesti sündinud sellisel viisil, ainult nõukogu tasandil, siis oleks täna pidanud peaminister välja ütlema, et kuulge, see ei ole lubatud. See on väga suur otsus, mis oleks pidanud leidma väga suurt kõlapinda ka avalikkuses, vähemalt suurt arutelu kogu selle temaatika üle. 

Nüüd, mis puudutab meie küsimust, majanduskasvu Eestis ja Lätis, siis me saime teada, et meil on majandusvabadus, me saime teada, et meil on inimõigused paremal järjel, siis on meil puhtam keskkond. Järelikult kõik need head asjad ei ole piisavad olnud selleks, et meil majandus oleks samas tõusujoones kui Lätis. 

Nüüd see teine pool, et kas on mõistlik võrrelda aasta näitearve. Loomulikult on! Ja seda tehakse ju pidevalt. Igal aastal võrreldakse nii Eesti-siseselt, väljastpoolt, Eurostat peab aru. Mis küsimus see siin üldse on, kas on mõtet teha aastapõhises osas võrdlusi? Miskipärast kõik need asjad, mis minister välja tõi oma vastustes, Lätis on ikkagi kõik palju hullem kui Eestis. Aga kui ma tõin esile, et Eurostati andmetel on miinimumpalga ostujõud meil Euroopas esikohal negatiivses mõttes, siis rohkem kaotati need mõtted ära või siis ei tahetud sinna sisse minna. Aga see on tõsi! Tõsi on see, et me oleme ostujõudluse poolest püstitanud Euroopa rekordi. Me oleme seal esikohal, meie inimene suudab osta vähem kui Läti inimene. 

Nüüd toodi välja, kui lugupeetud minister jõudis veel viiendale küsimusele osaliselt vastata, see kõlas meie poolt, siin on üles kirjutatud, kas Eesti majanduskasvu aeglustumise taga võivad olla poliitilised valikud. Minister vastas sellele, et jah, on küll, ja tõi kohe välja geopoliitika ja Ukraina sõja. Läti on täpselt samasuguses olukorras nagu meie. Ukrainas käib sõda nendele ja geopoliitiliselt on täpselt samamoodi. Ma tean, et Jürgen Ligi raputab pead praegu. No kuidas ta siis teistmoodi on? 

Toodi välja, et Läti ja Leedu on omal ajal võtnud sisse IT-spetsialiste Valgevenest, ja samas minister ütles, et me olime tunduvalt konservatiivsemad, meie üle piiri inimesi ei lasknud. Selle üle ma ei hakka debatti pidama. Need on julgeoleku aspektist lähtuvad otsused, kus Läti ja Leedu selgelt võttis selle riski sisse ja võitis. Ehk siis tõenäoliselt need inimesed, keda võeti üle piiri, läbisid ka teatud kontrollsõela. Aga meie lihtsalt sulgesime, ei tahtnud mitte ühtegi Putini-vastast inimest, aga võib-olla väga kõrge haridusega ja IT-inimest sisse lasta. Need on poliitilised valikud julgeoleku aspektist. 

Nüüd, kui rääkida majanduskasvust, siis tuleb ju rõhku panna ja vaadata, mis meie ekspordiga toimub. Need arvud, mida me tööstuses näeme – meie eksport on aasta võrdluses vähenenud 8%. Lätis ja Leedus see ei ole nii. Aga geopoliitiliselt me oleme täpselt samasuguses olukorras nagu Lätis ja Leedus. Nii et kahjuks me ei saanud teada õigeid vastuseid. Mitte ainult õigeid vastuseid, me ei saanud üldse vastuseid teada, miks ikkagi Lätil läheb paremini kui Eestil. Aga me saime teada, et Lätil ikkagi läheb halvemini ja need otsused, mis on vastu võetud, ei ole kõige mõistlikumad ja ratsionaalsed. Eks me oleme seda juttu kuulnud ka eelnevalt. 

Ja siis lugupeetud minister rõhutas, et nii ettevõtjad kui ka inimesed vajavad maksustabiilsust, et makse ei langetataks, ei tõstetaks. Andke andeks, aga mida te olete siin kolme aasta jooksul teinud? Te olete ise käivitanud maksupõrgu, te olete maksustanud kõike, mis on võimalik, lisaks olete uusi makse juurutanud, tõstnud makse, aktsiise, teenuseid. Ja siis te ütlete, et aga vajatakse stabiilsust. Te ei ole ise ju seda stabiilsust pakkunud, ehk siis te ju räägite endale vastu kogu sellel temaatikal. Ja nii see kahjuks on. 

Nii et majandus on väga oluline teema ja seda tuleb käsitleda loomulikult koos fiskaalpoliitikaga, need peavad käsikäes käima. Ja loomulikult rahandusminister alustas sellest, et ega valitsus ei saa majanduse käekäiku muuta või sekkuda sinna. Saab küll, loomulikult saab. Läbi oma otsuse te teete seda ju pidevalt. Lihtsalt, Jürgen Ligi, kui te kahtlete nendes sõnades, mis ma praegu teile omistasin, siis vaadake palun stenogrammi. Seal on täpselt nii kirjas, nagu te olete öelnud, ja nii, nagu mina aru sain.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja kolleegid! Tegelikult oli nii armas kuulda seda. Ma lootsin, et lõpuks ometi on võimalik Jürgen Ligilt midagi mõistlikku kuulda. Jürgen Ligi on ju Tartu Ülikooli majandusgeograafia lõpetanud, majandusgeograaf – Hardo Aasmäe oli ka selline –, kes tunneb riikide majandust ja see on tema rida. Ma lootsin siiralt, et nüüd tuleb huvitav arutelu. Noh, riigid on Venemaa piiril, näiteks Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola ka, milline see majanduse areng võiks olla – ja mitte ainult ühe aasta lõikes, vaid pikemalt. Aga mida ma kuulsin? Noh, jah, jälle, armas, ma saan aru sellest, Jürgen, aga kogu aeg rõhutada, et ma olen vastava haridusega ja ma olen palju lugenud ja ... Püüa kuidagi vältida seda. Aivar Sõerd ei ütle kunagi seda, Andres Sutt ka mitte ja teised ka mitte. 

Jutt nii-öelda kalamarjast, kaks korda isegi millegipärast rahaminister rääkis, ja siis pudrust ja kapsast, et teised ei saa asjast aru, ja kõlvatud küsimused ja muu selline. No otseselt solvanguid ei olnud seekord, aga kuidagi natukene naljakas. Mul on kõht tühi, ausalt öeldes, kapsast ja pudru tahaks ka, aga nüüd kaks korda rääkida kalamarjast siin saalis majandusarengu võrdluse puhul ei ole päris õige. 

Aga probleem on tegelikult tõsine. Tõepoolest, Eesti näeb vähemalt välja natuke paremas seisus, kuigi eelmise aasta SKP kasv oli tõesti Lätis kõrgem ja Eestis madalam. Aga reaalne pilt on ju tegelikult see. Rahaminister küll ei öelnud seda, kuigi ma küsisin, kas Läti jääbki odava õlle maaks. Ja mitte ainult odava õlle maaks. Selle piirikaubandusega, seda on ju hinnatud eri aegadel, ja ka prognoose olen lugenud, tegelikult me kaotame ainuüksi alkoholiaktsiisiga 20–60 miljonit. Ja kui vaadata veel jaekaubandust ja muid asju, siis tuleb kahega korrutada, üle 100 miljoni. 

Aga samas, Riia on Baltikumi pealinn. Rail Baltic, mis pidi tooma kaupa, kolmandik kaubast pidi tulema ida poolt, Venemaa poolt, ja kolmandik ülevalt Soomest, aga nüüd selgub, et raudtee läheb meile ainult Urissaarde 30 aastaks – kui läheb – ja lätlased vaatavad, kuidas nad edasi viivad selle. Samas, kui vaadata, kuidas me oleme panustanud … Jälle minister juhtis tähelepanu, et me oleme Ukrainat aidanud kõvasti. Jah, kõik on aidanud, aga kui vaadata Kieli majandusinstituudi raporteid, siis tuleb välja, et Eesti on ülekaalukalt andnud raha sinna võrreldes Läti, Leedu, Soome ja Poolaga, kui vaadata kõike tervikuna.

Ja tõesti, Eesti on väike – mina ei ole majandusgeograaf, ütlen otse välja, ei hakka kelkima ka oma haridusega –, väike turg on ka siin loomulikult. Ma usaldan neid analüütikuid, kes ütlevad, et kui pauk tuleb – ma pean silmas ükskõik millist pauku, ka energeetilist pauku, mis tegelikult on juba tulnud või need järellöögid on tulemas –, siis me toibume sellest kiiremini, kui see pauk ei ole mitte liiga tugev. Aga analüütikud on öelnud, et Läti on veidi suurem ja natuke tagasihoidlikum oma arengu poolest, aga tema on rohkem stabiilne. 

Kui vaadata inflatsiooni, mis on ka oluline näitaja, siis meie oleme siin pikalt olnud liidrid. Ja see ei tähenda, et me oleme olnud liiderlikud, nagu uuemal ajal mõned haritud inimesed räägivad, et see, kes on liider, lööb litsi. 

Härra Ernits, kas te soovite lisaaega? 

Jah, paar minutit küll. 

Kaks minutit lisaks. 

Nii et liider ei ole see, kes litsi lööb, kuigi võib lüüa. 

Aga see aeg, mis oli 2022. aasta lõpul, kui inflatsioon oli kahekohaline, ja 2019, kui ma õigesti mäletan, võib ju tulla tagasi, ja suure tõenäosusega tulebki tagasi. Läheb, palju läheb, mitu kuud läheb, aga tõenäoliselt kahekohaliseks see läheb. 

Ja need jutud jälle, et ma olen haritud, ma olen palju lugenud – jah, kindlasti on rahaminister palju lugenud igasuguseid asju, aga eelkõige tuleb vaadata ju oma rahvast, mitte eelarve tasakaalu ja kõiki muid asju. Kui inimestel on ikka väga keeruline … Ja see jutt, jälle tema tiraad, kuidas ta poes vaatas luubiga neid hindu – jah, inimesed käivadki poes uuemal ajal vaatamas. Osa varastab muidugi, aga kuna hinnad on tõesti nii tapvad. Ja kui 100 000 inimest pöördub petitsiooniga Riigikogu poole, et võiks toidu käibemaksu alandada, siis arrogantselt Jürgen Ligi ja tema võitluskaaslased ütlevad, piltlikult, et närige muru. Me ei arvesta seda, ükskõik, mida lätlased teevad või mida teevad teised riigid Euroopas. 

Nii et ma lootsin arukat diskussiooni, ja siiralt, kuna meie rahaminister on majandusgeograaf, et kuuleks neid rahulikke hinnanguid …

Nüüd sai lisaaeg ka otsa. 

Jah, jah. … aga kahjuks seda ei olnud. Aitäh! 

Aitäh! Aivar Kokk, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Hea minister! Hea juhataja! No selle peale peab jälle ütlema, et uskumatu! Vaata kui tore on see. Kui madalapalgalistele anda natukene toetust selleks, et nad süüa ostaksid, siis see on rahandusministri arvates mõttetu. Aga kui 500 miljonit jagada tulumaksuvabastusena keskmist ja kõrgemat palka saavatele inimestele, siis on see kasulik. Sest ausalt öeldes ei miinimumpalka ega isegi 1200-eurost palka saav inimene ei võitnud mitte ühtegi senti 700 euro tulumaksuvabastusest. Need on tõed, ja need on ettevõtja tõed. Ei ole kasu haridusest, kui ei ole majanduses olnud ja ettevõtlusega tegelenud. Seal ongi see küsimus. Ei ole vaja alati öelda, mis on ja mis ei ole. 

Vaatame, mis siin on juhtunud. Me täna arutasime aktsiiside teemat. Me tegime siin Isamaa ja Keskerakonna ettepaneku peatada aktsiisitõus, valitsus võttis selle kolme tunni pärast üle ja tuli siia. Aga unustas ära, et vahepeal on toimunud Lähis-Idas sõda, kütuse hinnad on tõusnud. Me tegime Isamaa Erakonnaga lihtsa ettepaneku viia diisliaktsiis Euroopa madalamale tasemele. Keegi räägib siin kümnetest ja kümnetest miljonitest, lausa 60 miljonini jõuti. Väga lihtne. Kui diisli hind oli veel jaanuaris 1,3 eurot ja täna üle 2 euro, siis 70 sendi pealt käibemaks 24% on juba ise üle 16 sendi, aga aktsiisilangetus oleks alla 10 sendi. Tegelikkuses riik võidab iga päev kütuse hinnast. 

Aga probleem ei ole üldse selles, millest räägiti siin hetk tagasi, et milline hind on meil siin tanklates, vaid küsimus on selles, millise hinnaga ostavad meie kaugtranspordivedajad ehk rekkamehed, kes transiiti teevad. Sinna on koer maetud. Oluline on see, et see tankimine jääks Eestisse. Aga miks peaks see tankimine jääma Eestisse, kui Lätis on varsti juba nädal aega kütuse hind 11 senti odavam? Loomulikult, need suured kütusetarbijad, kes on tunduvalt suuremad kui sõiduautovedajad, sõitjad siin, see tulu, nii käibemaksu- kui ka aktsiisitulu, kaob Eestist ära, vaid see läheb jälle Lätti. 

Me oleme seda viga siin saalis teinud eelmise kümnendi teisele poolele, kui me tõstsime aktsiise rohkem ja tekkis piirikaubandus. 2020. aasta kevadel me likvideerisime selle vea ja mõne nädala pärast piirikaubandus lõpetas oma tegevuse. Inimesed hakkasid uuesti tankima Eestis. Alkoholi tarbimist enam ei olnud sellisel moel, ei käidud Läti poole peal, ka sealtpoolt jõudsid aktsiisid meie enda riigieelarvesse. Ennäe imet, Eesti riigi majandus kasvas Euroopas kaks järgnevat aastat üks kiiremini. Siis jõudis Reformierakonna valitsuse aeg jälle tagasi. Ja nüüd me oleme siin juba neli aastat Euroopas tagumine. 

Ja siis öeldakse, et teised on rumalad. Mina ei usu, et Läti on rumal, Poola on rumal, Rootsi on rumal, on aktsiisid ära langenud. Täna teatab Saksamaa, et nad vähendavad aktsiise. No tule taevas appi! Kus on siis see rumalus? Me oleme ise teinud väga hea otsuse 2020. aasta aktsiisilangetustega ja näidanud, et see toimis väga hästi. Nüüd kasutavad naabrid seda head oskust ära, aga mis meie teeme? Me ütleme, et tore, riik peab ju makse koguma. Me anname toetust suurema sissetulekuga ja võtame ära viimase väikese sissetulekuga. Ma veel kord ütlen, et piirikaubandus on väga oluline. 

Ja siis täna parim uudis, jutumärkides, et anname 30 aastaks kogu põlevkivivara ära. Ja kui rahandusminister ütleb, et ta ei tea sellest midagi, siis tuleb kutsuda rahandusminister kohe tagasi. Sest kui keegi veel ei tea, siis rahandusminister on Eesti Energia nõukogus omaniku huve kaitsev isik. Tema ettepanekul kinnitatakse nõukogu. Kui nõukogu teeb sellise rumala otsuse, mida ei tea rahandusminister ega valitsus, siis ma olen kindel, et meie haritud rahandusminister teeb täna õhtul juba otsuse nõukogu tagasi kutsuda ja see otsus peatada. 

Vaadake, mure on selline, et tuul puhub siis, kui ta tahab, ja päike paistab siis, kui on päike ja päev, aga juhitav elekter see ei ole. Keegi räägib tuumaelektrijaamast, mida valitsus on hakanud nüüd hirmsasti toetama. No räägime sellest Fermi Energia plaanist. Sellist tuumajaama maailmas ei ole. Me ei tea, mis sinna Kanadasse lõpuks saab. Saab kümne aasta pärast või varem, kas see tuumajaam tegelikult toimima hakkab või mitte. Tegelikult mitte keegi seda ei tea, sest sellist prototüüpi täna maailmas ei ole. 

Räägime ühendustest. No me ei tea! Läti poole ehitame, aga sealtvoolu siiapoole väga ei tule. Soome poole plaanitakse kolmandat kaablit, aga täna nähakse, et Soomes on tarbimine juba nii suureks läinud, et ega sealt ka ei hakka enam tulema, peale selle, et hind tõuseb. Jah, Elering ja Soome võrguettevõtja teenivad sealt vahelt, mille maksavad kinni Eesti lõpptarbijad. Kuhu me tegelikult läheme? 

Ma ei ütle ühtegi halba sõna Viru Keemia Grupi omanike kohta. Väga kõvad mehed, müts maha! Lollidel tulebki tagumik paljaks tõmmata. Aga miks selleks peab olema Eesti riik ja eestlaste vara, vot sellest mina ei saa aru. Võib-olla geograaf teab, miks see nii oluline on. Aga mina kui ettevõtjana siin Riigikogus ütlen, et mina sellisest tehingust aru ei saa müüja poole pealt. Ostja poole pealt, kiidan taevani. Oleks selliseid mehi ja ettevõtjaid rohkem. Aga kust Eesti peale 2035. aastat elektrit saab või mille jaoks meil sadades miljonites maksma läinud õlitehast ehitati ja kust sinna toore tuleb? Vot sellest ma ka aru ei saa, kui me müüme ühe kõige olulisema Eesti maavara ära. Selgelt kõige olulisem. See on väga kurb, see on väga kurb, see on väga kurb! Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Rahandusminister põhimõtteliselt nõustus sellega, kui me küsisime, kas Eesti ja Läti vahe seisneb selles, et tehakse erinevaid poliitilisi valikuid. Ehk erinev poliitiline lähenemine. Ja nii ta on. Tegelikult näeme me seda kõik need nüüd juba kolm viimast aastat siin Riigikogus, näevad ka Eesti inimesed, kuidas lähenetakse keerulistele aegadele Lätis ja Eestis ja milles seisneb see vahe. 

Kui Läti üritab leida viise, kuidas parandada oma majanduslikku seisu niimoodi, et tavalised inimesed ei peaks seda kinni maksma, siis meil toimub risti vastupidine. Seesama pangamaks ehk solidaarsusmaks, mille kohta ma küsisin ministrilt. Läti, enne tegi seda sama asja Leedu, aga Läti kehtestas 1. jaanuaril 2025. aastal solidaarsusmaksu ehk need hiigelkasumid, mida pangad on saanud eelkõige tänu sellele, et euribor kasvas, ja see ei olnud niimoodi planeeritud. Pankade jaoks oli see kasum ka väga meeldiv üllatus. Tänu sellele Läti korjas eelmisel aastal 93 või 96 miljonit eurot, need on erinevad numbrid, aga sisu on sama. 

Mis meil juhtus siis, kui me hakkasime siin Riigikogus rääkima pangamaksust? Eelmine peaminister Kaja Kallas kutsus pankade juhte enda juurde ja pärast seda kohtumist otsustati, et mitte mingit solidaarsusmaksu, pangamaksu ei tule. Kas see tuleb tulevikus, sellepärast et euribor on hakanud uuesti kasvama? Me ei tea. Arvatavasti teeme me samasuguse ettepaneku, et ikkagi võiks selle kehtestada. Aga uskuda seda, et praegune valitsus sellega nõus on, oleks kahjuks liiga optimistlik. 

Teine näide on seesama käibemaksu alandamine toiduainetele. Sellest me oleme siin rääkinud juba mitu aastat ja peaaegu 100 000 Eesti inimest andsid oma allkirja. See petitsioon jõudis rahanduskomisjoni, aga sealt edasi isegi siia suurde saali ei läinud, sellepärast et koalitsioonisaadikud hääletasid seda tuimalt maha. Ükstapuha, mida 100 000 inimest Eestis arvab. 

Läti kehtestas alandatud käibemaksu teatud põhitoodetele juba aastast 2018 ja nüüd, alates aastast 2026 1. juulist hakkab see varsti kehtima, 21%-lt 12%-ni. Seal on terve grupp neid toidukaupu. See kõik on selleks, et toetada inimeste toimetulekut. Ehk teisisõnu, Eestis maksab kriisi kinni tarbija, Lätis jagatakse koormust natuke õiglasemalt ja see kajastub pärast ka majanduses. Lätis on siseturg püsinud märksa tugevamana kui Eestis, kus on langenud nii eksport kui ka sisetarbimine. 

Selles asi ongi, et on erinev lähenemine. Kahjuks ei ole näha, et see kuidagi muutuks. Minister räägib siin sellest, miks peavad pangad kriisi ajal rohkem maksma. 

Paluks aega juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Ja tegelikult ei pea võtma sealt, kuhu on raha tekkinud. Kui pangad hakkasid kasumit suurendama, eelkõige tänu euribori kasvule, siis see ei tähenda seda, et peaks kindlasti minema neilt rohkem raha küsima. 

Aga mida tegi Vabariigi Valitsus, mida on teinud Vabariigi Valitsus kõik need kolm aastat? Maksud tõusevad, tulevad uued makseliigid, automaks kehtestati siin vahepeal, aktsiisid tõusevad. Me mäletame, et vahepeal arvutati, et 26 maksutõusu oli siin vahepeal valitsus kehtestanud. Ehk siis, kui inimestel tekkis mingisugune raha, kohe, kui tuli kriis või ajad läksid keerulisemaks, läks Vabariigi Valitsus kohe sinna, kus raha on olemas, ehk tavainimeste tasku. See ei lähe kuidagi kokku ministri väljaöelduna just pankade osas. Nii et seni, kuni muutub valitsuse koosseisu lähenemine, arusaam, võib-olla isegi väärtused, on keeruline oodata, et meie majandusel hakkab paremini minema. 

Kui vaadata näiteks seda, kuidas viimane kriis on jälle pannud Lätit tegutsema ja Eesti jääb jälle kõrvale. Märtsikuus otsustas Läti valitsus, et diislikütuse aktsiisimäär alandatakse ajutiselt, aga ikkagi päris jõuliselt ehk efekt peaks olema 8,6 senti liitri eest tavatarbija jaoks. Eesti jälle lihtsalt vaatab pealt ja ainuke asi, mida valitsus on teinud, on loobunud kütuseaktsiisi tõusust, mis oli planeeritud 1. mail. See tähendab põhimõtteliselt seda, et jah, hinnad kasvavad. Me siin vahepeal otsustasime, et me ei suurenda aktsiisi, et nad ei kasvaks veelgi rohkem. Suur tänu! 

Võib-olla ikkagi võiks mõelda selle peale, et kas või ajutiselt nagu Läti või mõni teine Euroopa riik – neid on kohe mitu, kes teatud meetmeid kehtestasid –, aga võiks ikkagi mõelda selle peale, et vähendada seda hinda korralikult, mitte lihtsalt mitte suurendada seda, nagu näiteks tegi Läti. Nii et neid näiteid on päris palju ja kahjuks peab ütlema, et meie lõunanaabrid on selle kriisiga, mis on tekkinud juba mitu aastat tagasi, palju paremini saanud kui Eesti. Siin on päris palju seda, mille peale võiks meie valitsus mõelda. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Hästi lühidalt. Jürgen Ligi rääkis meile mitu korda siit kõnetoolist, et valitsus ei juhi majandust. Ta ütles enam-vähem, et valitsus ei saagi majanduse käekäigu osas midagi teha. 

No vaatame otsa sellele olukorrale. Rail Balticusse paneb valitsus igal aastal sadu miljoneid. Just tehti meede, et 2 miljardit panna tuuleenergia toetuseks. Raudteed elektrifitseeritakse 300 miljoni eest. Just kuulutati mõnekümne miljoni eest välja hange, et osta laev, mis ei sobi Eesti jääoludesse ja külmema ilmaga võib-olla ei saa isegi Muhu ja mandri vahet sõita. Maksusüsteem on aina regressiivsem, käibemaksust oleme siin palju rääkinud ja see suurendab absoluutses vaesuses, mitte suhtelises vaesuses elavate inimeste arvu tuhandete ja tuhandete kaupa igal aastal. Need on vaid mõned näited. 

Juhib küll valitsus majandust, aga halvasti juhib. Jürgen Ligi kas ei saa aru või valetab sihilikult. Mõlemad on halvad variandid. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimistel soovib osaleda ka minister. Nii et kutsun kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma kahjuks ei kuulnud, mis oli see laimu ajend, mis tuli Rain Eplerilt. Et ma kas valetan või ei saa aru, on kindlasti mõlemad laim. Ma valdan seda teemat väga hästi ega valeta, seda kommet mul ei ole, küll aga valetate teie, kui te seda mulle omistate. 

Ma meenutan, et selle arupärimise mõte oli sõnastatud kohe esimeses lauses, et Läti majanduse areng on parem kui Eesti oma. Miks? Kas valitsus on süüdi? Mina selgitasin. Ma ei öelnud kordagi, et valitsus ei saa midagi teha, nagu omistas mulle üks Keskerakonna fraktsiooni juht. Ma ei ole öelnud, et valitsus ei saa midagi teha. Ma ütlesin, et poliitilised otsused jõuavad majandusse pika viiteajaga. Ma kirjeldasin nimelt pikka aega ja võrdlesin Läti ja Eesti majandust, seda, et Eesti on väga erinevates vaadetes arenenum, eriti kindlalt majanduslikult arenenum riik kui Läti, ja mitte kuidagi ei saa see pöörduda Eesti valitsuse süüks, ammugi ühe aasta näitel. 

Ma põhjendasin ka, mis on Läti viimase aja paremused olnud majanduskeskkonnas. Me ei ole samas olukorras, vaid meie partnerid on erinevad, meie partneritel läheb väga erinevalt. Põhjamaade majanduskasv, reaalkasv on väga väike. Läti naabruses, Poolal ja Leedul läheb hästi – kuigi mõlemad on samuti meist vaesemad riigid, läheb neil paremini. See on Läti kasvule tulnud kasuks, kuid majandusarengu poolest oleme ikkagi neist paremad. 

Mida ma kuulsin siin järelsõnavõttudes? Jälle täiesti valeväidet, mille ma lükkasin ümber, nagu oleks lätlaste ostujõud suurem kui meil. See on vale, lätlaste oma on väiksem kui meie oma, tunduvalt väiksem, absoluutsummas 30%, mis välismaal olles maksab, kuid suhteliselt kodus olles on ikkagi mõniteist protsenti Eesti oma kõrgem. 

Vale oli ka see, et Eesti on tehtud maksuvõrguks, meie mõlema maksutase on 35% kandis. Mul kahjuks ei õnnestunud saada Läti kõige värskemaid andmeid, aga põhimõtteliselt nad on mõlemad 35% kandis ja see on tunduvalt madalam kui Euroopas üldiselt. 

Siis ma kuulsin – see oli Aivar Kokk –, kõigest läbisegi rääkimine toimus siin muidugi, et miinimumpalk ei võida maksuküüru kaotamisest midagi. Võidab küll, miinimumpalk on oluliselt üle 700 euro. Kui ma nüüd mälu järgi ütlen, siis sel aastal on see üle 900 euro. Võidab ikka küll, aga maksukergendusest tõesti ei saa palju võita, juhul kui sa maksu ei maksa. Selle poolest ongi maksupoliitika sotsiaalpoliitika mõttes ebaefektiivne. Ja selle tõttu ka toidu käibemaksu pealemäärimine on tegelikult rumal poliitika, mida ma olen ka ekspertidele viidates korduvalt selgitanud. 

Siis ma kuulsin piirikaubanduse teemat, justkui puutuks  see asjasse, et meil on siin mingisugune piirikaubandus tekkinud. Tegelikkus on niipidi, et Eesti on olnud sellest piirikaubandusest viimasel ajal võitja, mis puudutab kütust. Kui viia jutt õllele ja alkoholile, mida Aivar Kokk püüdis teha, siis ma meenutan talle, et see oli tema valitsuse poliitika, mitte selle valitsuse poliitika, kes enne teda oli võimul ja lahkus, ehk Reformierakonna valitsuse oma. Nii et imelik enesesüüdistus, aga justkui meile heidetakse ette. 

No ja kogu see jutt haridusest ja nii edasi – ühelt poolt püütakse mulle omistada eriala, mis on minu jaoks teisejärguline, see on siis geograafia, ja viia jutt tegelikult majandusele. Ma kinnitan, et rahvusvaheline majandus on mu eriala nii geograafina kui ka ökonomistina, aga ärge palun vedage mind sinna, kus teil puudub pädevus, ja ärge sildistage mind väiksemaks hariduse järgi, sel juhul ma seda ei nimeta. Ja kordagi ma ei ole rääkinud oma lugemusest. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, minister mainis teid oma kõnes, nii et vastusõnavõtt.

Jaa, ma tulen ministrile appi. Ta tormas saali, läks kõnetooli ja ütles, et ta ei kuulnud, mida Rain Epler ütles, aga see oli laim. Ma aitan siis Jürgeni järje peale. 

Jürgen mitu korda oma vastustes ja sõnavõtus ütles, et riik ei juhi majandust. Ma lugesin siin ette lihtsalt mõned näited, et sajad miljonid igal aastal Rail Balticusse, paarimiljardiline tuuleenergia toetusmeede, 300 raudtee elektrifitseerimiseks, ja lisaks tõin ka regressiivse maksusüsteemi ja viimastel aastatel aina kerkinud käibemaksu, mis vaesemat osa ühiskonnast absoluutsesse vaesusesse viib igal aastal tuhandete kaupa. Ja ütlesin, et juhib küll majandust, nagu need näited näitavad. Ja tõesti lõpetasin kokkuvõttega, et Jürgen kas ei saa aru või valetab teadlikult, et riik ei juhi. Nüüd sai see ministrile niimoodi edasi öeldud, et ta kuulis. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase neljanda päevakorrapunkti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Anti Allase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa ja Heljo Pikhofi poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine noorte kultuuri- ja spordisündmuste ning kultuurivaldkonna tegevuste kättesaadavuse kohta nr 491. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Madis Kallase.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head kuulajad-vaatajad! Nii nagu istungi juhataja ütles, arupärimise teema on noorte kultuuri- ja spordisündmuste ning kultuurivaldkonna tegevuste kättesaadavuse kohta. 

Noorte kultuuri- ja sporditarbimine on otseselt seotud nende õppeedukusega ehk see on Eesti tuleviku teema. Eesti kultuuri-, ajaloo- ja sporditarbimine tugevdab oma riigi tunnet, ühtsustunnet, ehk sellest võidavad kõik. Üha rohkem hakkab noorte kultuuri ja spordi kättesaadavust mõjutama pere sissetulek. Jah, me teame, et see probleem on juba aastakümnetepikkune, aga see probleem ainult süveneb. Lisaks laste kultuuri kättesaadavuse murele mõjutab see ka täiskasvanute kultuuri ja spordi kättesaadavust. 

Aga tänases arupärimises oleme keskendunud ennekõike kolmele vaatele. Esmalt, kuidas Kultuuriministeerium näeb lahendust olukorras, kus koolid ei tohi õigustatult enam kohustusliku õppeprogrammi eest raha küsida. Ehk ühtepidi võib seda tõlgendada nii, et me mõnevõrra olime nagu ühel pool teed kraavis, proovides seda muret lahendada, oleme sattunud teisele poole teed kraavi. Ehk milline on Kultuuriministeeriumi nägemus selle kohta, kus muuseumid kurdavad, kultuuriasutused kurdavad, et enam nii palju noori nende juurde ei jõua. 

Teiseks oleme üldistatult soovinud saada ülevaadet, kuidas ja mismoodi ja kas üldse on ministeerium mingeid täiendavaid meetmeid või kaardistusi tegemas sellest vaatest, mis puudutab väljaspool suuri keskusi toimuvaid kultuuri- ja spordisündmusi ning seal pakutavaid kultuuri- ja sporditegevusi. Kas ja mismoodi on selle teemaga plaanis edasi liikuda? 

Ja võib-olla viimase plokina soovime ülevaadet saada sellest vaatest, mis on Kultuuriministeeriumi plaanid maaraamatukogude temaatikaga ja üldistatuna väikelinnade teatrite teemaga. Kas seal on mingisuguseid täiendavaid arenguid näha või läheb praegu edasi kõik, nagu on varasemalt juba planeeritud? Loodame, et minister saab võimalikult konkreetselt vastata ja kindlasti küsimustega toetame, kui midagi jääb arusaamatuks. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama kultuuriminister Heidy Purga. Palun!

Tere õhtust, head kolleegid! Suur tänu arupärimise eest! Seal tõesti, nii nagu eelkõneleja ütles, on mitmed teemad kokku seotud, mis on ka mõistlik. 

Vastan teemadele järgepidi. Esimene küsimus: "Kas ja milliseid võimalusi olete kaalunud koolilaste kultuuriüritustel osalemise toetamiseks, olukorras, kus koolid õigustatult ei tohi enam kohustusliku õppeprogrammi osana muuseumide, kultuurisündmuste jne külastamiseks lastevanematelt raha küsida?" Arupärija on oma kolleegidega küsimuse teele saatnud just sellel hetkel, kui haridus- ja teadusminister oma ministeeriumi poolt uut juhendit polnud veel teele saatnud. See toimus eelmisel nädalal ja uus juhend ütleb, et lastevanematelt võib raha küsida. Küll aga ei saa see olla seotud konkreetse inimese, konkreetse õppetunni ja hindamise süsteemiga. Ma tuletan siinkohal meelde, et mina ei ole haridusminister. Saan rääkida ainult kultuurihariduse rahastamisest ja nendest meetmetest, mis meie poolt välja on pakutud. 

Aga alustan otsast. Tänane laste ja noorte kultuuris osalemisele suunatud kultuurihariduse strateegia on lähtunud põhimõttest toetada riikliku õppekavaga seotud õppekäike. Need toimuvad kultuuri- või spordiasutustes. Kultuuriministeeriumi vaatest meie saame haridust toetada just selliselt, et aidata formaalõpet viia läbi mitteformaalõppe keskkonnas, mis rikastab õppija vaates tavapärast akadeemilist õpet, oluliselt panustab iga noore inimese kultuurilise identiteedi ning keelelise rikkuse kujunemisse. 

Kultuurihariduse õppekäikude kõige olulisem rakendusmeede kannab nimetust kultuuriranits. See meede on ellu kutsutud mõned aastad tagasi ja mul on väga hea meel, et meil on kultuuriranitsa meede, mis neid õppekäike kompenseerib. Selle eelarve on viimased kolm aastat püsinud 1,5 miljoni euro juures. Selle aja jooksul oleme vaheanalüüsides näinud meetme vajalikkust, mõju nii kultuurivaldkonnale kui ka laste kultuurilise väärtusruumi kujunemisele. Ütlen siinkohal, et ma seisan kindlasti jätkuvalt selle eest, et kultuuriranitsa toetus jääks püsima, sest see meede on ennast tõestanud. Ajakirjanduses on väga palju kultuuriranitsa meetmest juttu olnud ja ka sellest, et selle meetme mahtu ehk oleks tarvis tõsta. Praegu on see kuskil 11 eurot lapse kohta hajaasustuspiirkonnas, koefitsiendid on erinevad vastavalt suuremate linnade ja hajaasustuspiirkondade laste puhul. Kultuuriranits katab praegu esimene kuni kaheksas klass. See summa võiks kindlasti olla suurem, see aitaks lapsi kultuurile veel rohkem lähemale. Praegu saab selle toetuse eest lapsi kultuuriasutustesse 136 000 õpilase ringis. Aga seda külastust, mis praegu selle meetme näol on välja pakutud, võiks ka tihedamalt teha kui kord õppeaasta jooksul. Peab siis a) tõstma kultuuriranitsa meetme mahtu ja b) leidma muid võimalusi, näiteks kohaliku omavalitsuse oma panuse kaudu. Tartu on siin näiteks väga heaks eeskujuks, kes oma prioriteete seab vastavalt oma poliitilistele ambitsioonidele või sellele, et nad näevad, et lastel on tarvis kontakti kultuuriga hoida. Minu meelest on see eksistentsiaalne küsimus, et meil oleks ka kümne aasta pärast kultuuriga kokku puutuvaid inimesi siin Eesti riigis. 

Me teame, et koolide jaoks on kultuuri õppekäikude riiklik toetus määrava kaaluga. Nagu ütlesin, see hetke keskmine toetus õpilase kohta ei suuda tagada, et igale õpilasele, sõltumata tema elukohast, oleks piisavalt tagatud erinevaid õppekäike. Aga nii nagu ütlesin, see on üks osa, mille rakendamine on tänaseks ennast hästi tõestanud. Me proovime riigieelarve läbirääkimistel selle eest seista, et see summa suureneks. 

Küsimus nr 2: "Kas ministeerium on kaalunud täiendavate meetmete loomist kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks väljaspool suuri keskusi, et ka turutõrke piirkondades pakutaks kultuurivaldkonna tegevusi?" Hästi oluline on see järgmine info. Kui ma rääkisin ennist kultuuriranitsast, 1,5 miljonit eurot, 11 eurot lapse kohta, siis me nägime ministeeriumis ametnikega ja valdkonnaekspertidega, et see teema võib tõstatuda. Täpsustan, teema on, kas on lapsevanemate panus, millisel määral seda võib kasutada ja milliste reeglite järgi. Selleks aastaks eraldasin lisaks kultuuriranitsa toetusmeetmele erakorraliselt pool miljonit eurot just laste ja noorte kultuuri regionaalse kättesaadavuse parandamiseks. See tähendab, et 34 suurepärase haridustöö kogemusega Kultuuriministeeriumi valitsemisala asutust – nii kunsti, muusika, meedia, etenduskunstide, muuseumide kui ka kirjanduse valdkonnast – saavad käesoleval aastal pakkuda üle 54 000 tasuta pileti esimese kuni 12. klassi õpilastele. Siin on see vahe sees, et kui ranitsameede on praegu üks esimene kuni kaheksas klass, siis nüüd see tasuta pileti erakorraline – ma nimetan seda pilootprojektiks – esimene kuni 12. klass on esmakordne ja jõustus sellel aastal. See tähendab, et tänu sellele ühekordsele lisarahaotsusele saab vähemalt ühe tasuta külastuse juurde umbes 30% Eesti õpilastest. Ma tuletan meelde, et meil on riigis kärpeolukord ja seda raha oli vaja juurde saada, et lastel saaks kontakt kultuuriga ikkagi kesta. Ka meie haldusala asutused, kes on väga head haridusprogrammid kokku pannud, saaksid oma tegevusega jätkata. Eelistatult saavad tasuta külastuse broneerida just need koolid, kes tavapäraselt meie riiklikke kultuuriasutusi külastada ei saa kas kooli asukoha või õpilaste erivajaduste tõttu. Neil koolidel on võimalik tasuta pileti puhul katta transpordikulu kas kultuuriranitsa toetusest, mis ikkagi ju kehtib, või muul viisil, näiteks kohaliku omavalitsuse toel. Esmase tagasiside põhjal on koolide osalemise huvi väga suur olnud, kuna see loob uusi võimalusi neile, kellel seda varem ei ole olnud või on see võimalus olnud mingil muul moel takistatud, raskendatud. Selle erakorralise toetuse tulemusena me koostame 2027. aasta alguses õpetajate ja kultuuriasutuste tagasiside põhjal analüüsi, hindame selle lisameetme mõju ja pikaaegse rakendamise vajalikkust. Neid andmeid on tarvis, et minna riigieelarve läbirääkimistele ja näidata, et see projekt on olnud vajalik, et ta töötab, et see on õnnestunud. Ja võib-olla tuleb teha seal ka mingeid teatavaid parandusi, et see jääks kehtima ka kultuuriranitsa meetme kõrval. 

Nüüd spordist. Spordi valdkonnas on meie pikaaegsed regionaalsed partnerid olnud maakonna spordiliidud, keda me toetame aastas enam kui 1 miljoni euroga. Maakonnaspordiliitude üheks ülesandeks on olnud kõigepealt rahvaspordiürituste korraldamine. Just maakonna spordiliidud teavad, mis on nende piirkonnas elavatele elanikele kõik tähtsam, millised on nende eelistused, et see teadmine tekiks kohapeal kohalikule elanikkonnale ja kogukonnale. Niimoodi saab tagada nende regulaarsuse ja ka erinevate sihtrühmade kaasamise. Ka maakonna spordiliitude toetatud või korraldatud spordisündmused toimuvad eelkõige suurtest keskustest eemal ning nende maht on viimastel aastatel suurenenud. Pean ütlema, et meil ei ole teada individuaalset osalejate arvu, aga meil on teada osaluskordi. 2025. aastal oli taolistel liikumisharrastuse üritustel juba üle 162 000, võrdluseks, aastal 2022 oli neid 99 000. Käin vist veel üle, et osaluskordi oli 2025. aastal liikumisharrastuse üritustel üle 162 000, 2022. aastal 99 000. Progress on märkimisväärne. 

Küsimus nr 3: "Kas olete analüüsinud täpsemaid mõjusid ning planeerite mingeid täiendavaid meetmeid kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks väljaspool suvehooaega väiksemates piirkondades?" Vastan, et kultuuriranitsa iga-aastane vaheanalüüs hindab põhjalikult kultuuri regionaalset kättesaadavust. Me seirame, uurime läbi küsitluste, kuidas seda kasutatakse, millisel viisil võiks seda paremaks muuta, millised on kitsaskohad, millised asjad lähevad väga hästi. Aga lähtudes ka erinevate koolide asukohast, suurusest ja külastatud kultuuriasutustest, näitavad analüüsi tulemused, et iga aastaga suureneb tõesti regionaalne ebavõrdsus. Tänaseks ei piisa ainult kultuuriranitsa toetusest, et katta nii piletid kui ka transpordikulu. Sest transpordikulu on ehk kõige suurem probleem hajaasustuspiirkondade koolidel. Ja tihtipeale on ka kohalikud omavalitsused need, kes ei näe nendel kultuurisõitudel või kultuurihariduse sõitudel erilist ... Ühesõnaga, neil on erinevatel põhjustel olnud piiratud võimekus seda toetada. Probleem on teravam seal, kus kohapealseid kultuuriasutusi on vähe ning iga viies väikelinna- või maakool on kinnitanud, et nad ei saa tagada enam kõikidele õpilastele isegi ühte õppekäiku aastas, kuigi kultuuriranitsa meede seda põhimõtteliselt ju võimaldab, aga just selle sõidu planeerimine on need takistused loonud. Kultuuri regionaalse kättesaadavuse parandamisele tuleb läheneda strateegiliselt, meie vaates, ja süsteemselt, nii nagu on oluline laste ja noorte toomine märgilistesse riigiasutustesse suurtes keskustes. On kahtlemata oluline tugevdada ka nende kontakti oma kodukoha kultuuriruumiga. Näiteks pakutakse kultuuriranitsa raames kultuurihariduse programme nii keskustes asuvates märgilistes kultuuriasutustes kui ka üle Eesti koolidele lähemal asuvates kultuurikeskustes terve õppeaasta jooksul. Näiteks Eesti Kontserdil on koolikontserdid, kus Eesti Kontsert läheb kohale erinevatesse koolidesse ja pakub programmi, või siis meil on "Teater maal" toetusega rahastatud lasteetendused või meil on raamatukogude haridustöö tegevused ja muud tegevused, mida saab lähetada antud kohta või mõnesse regiooni, kus huvi peaks olema. 

Ka programm "Sport koolis", mida alates järgmisest õppeaastast koordineerib SA Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus ja mis toetab regionaalset huvitegevuse kättesaadavust. Praegu on sellesse programmi kaasatud 41 kooli, klass on esimene kuni teine ning selle eesmärk on pakkuda nädalas kaks täiendavat tundi erinevate spordialade treeningut kvalifitseeritud treeneri juhendamisel. Meil on plaan tulevikus see fookusesse võtta, programmi laiendada üle Eesti, misläbi kõikidel lastel esimeses kooliastmes, olenevalt nende asukohast või pere sotsiaal-majanduslikust olukorrast, oleks võimalus erinevate aladega tegeleda. See programm vähendab regionaalset ebavõrdsust ja loob eeldused selleks, et kõik lapsed leiaksid endale meelepärase huviala. Tean isiklikult, lihtsalt ääremärkusena siin mainides, et need koolid, kes "Sport kooli" programmiga on ühinenud, on väga palju leidnud nendesse klubidesse uusi liikmeid, kes endale on sobiva ala leidnud. Näiteks "Sport kooli" programmi kaudu tutvustatakse erinevaid sportimise võimalusi, erinevaid treenimise viise, erinevaid pallimänge. Ma tean näiteks, kuidas ühes koolis terve poisteklass tegid korvpallimeeskonna ja hakkasid klubis käima koos treenimas. Selliseid häid näiteid ja positiivseid on "Sport kooli" programmis teisigi väga palju. 

Küsimus nr 4: "Kas ministeerium plaanib muudatusi raamatukogude rahastamisel ning kas ollakse valmis diferentseerima rahastuspõhimõtteid, et maaraamatukogud, mis on sageli kogukonnakeskused lastest eakateni, saaksid oma tegevust pikemaajalisemalt ette planeerida ja vähem sõltuksid konkreetse valla või linna poliitilistest suundumustest?" Rahvaraamatukogud on kohaliku omavalitsuse asutused ja nende põhirahastus tuleb ka edaspidi omavalitsuse eelarvest. Kavandamisel ei ole muudatust, mis muudaks rahvaraamatukogude püsirahastuse tasandit või vähendaks omavalitsuste rolli. Meil ei ole plaanis omavalitsustelt raamatukogusid ära võtta ega survestada neid mingil muul moel otsustama. See on kohaliku omavalitsuse ja kohaliku kogukonna enda otsus ja see jääb ka tulevikus nii. Küll aga on ministeerium teadlik vajadustest tagada paremad tingimused just väljaspool tõmbekeskusi asuvatele rahvaraamatukogudele. Need täidavad sageli laiemat kogukonnakeskuse rolli. Ja ülesandeid ühte raamatukogusse on kaasaja ühiskonnas tulnud teisigi juurde kui lihtsalt raamatute või teavikute laenutamine. Ma arvan, et see on ka äga positiivne. Selleks kasutatakse juba diferentseeritud lähenemist riikliku toetuse eraldamiseks. Näiteks rahvaraamatukogudele teavikute soetamise toetuse eraldamisel arvestatakse väljaspool suuremaid keskusi asuvate rahvaraamatukogude eripärasid. 

Meil ehk Kultuuriministeeriumil on plaanis koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga üle vaadata rahvaraamatukogudele suunatud toetusmeetmete põhimõtted. Selle eesmärk on liikuda sellise rahastusmudeli suunas, mis arvestab rohkem omavalitsuste erinevat tulubaasi ja võimekust ning toetab seeläbi paremini ka väiksemate või hajaasustusega piirkondade rahvaraamatukogude kestlikku toimimist. Ja viimane küsimus ...

Nüüd sai küll aeg läbi. Ma pikendada ka ei saa, siis püüdke viimane küsimus saalist tuleva küsimusega haakida. Küsimusi teile on. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud minister! Siiralt, ausalt olukorra ilmestamiseks üks sihuke retooriline küsimus, et kuidas on võimalik kultuuriministril ja haridusministril rahulikult magada, alates õppekäikude finantseerimise tõlgenduse hetkest. Väga suur hulk Eesti lapsi on saanud korvamatu kahju selle ajaga. Õppekäike pole reaalselt toimunud ja seda ei ole võimalik tagasi teha. Minu küsimus on: millal taastuvad õppekäigud vähemalt samas mahus, nagu nad olid selle tõlgenduse eelsel ajal? Ma isegi ei küsi seda, kuidas, aga millal need taastuvad. Praegu märki veel ei ole, õpetajad on väga-väga mures, lapsevanemad on kõik väga mures.

Suur tänu selle küsimuse ja probleemi osunduse eest! Vastan. Kindlasti on koole, kus probleem on suurem, ehk siis kohalikke omavalitsusi, ja on ka neid kohti päris palju, kus ei ole ühtegi probleemi ilmnenud ja külaskäigud on saanud toimida siiamaani. Ei vasta tõele väide, nagu kõik oleks järsult kukkunud. Jah, kukkunud on, aga mitte kõik. Osa koole on olnud suutelised säilitama õppekäikude traditsiooni. Sellepärast pakkusin ka tasuta piletite meetme kiiresti asemele, et sihtasutused saaksid otse koolidega suhelda. Ütlen veel kord, ma ei ole haridusminister, õppekavade koostamine ja selle sidumine hindamisega ei ole minu valdkond. Mina pakun kultuuriranitsa meedet ja nüüd siis ka tasuta piletite meedet, et õppekäigud saaksid toimida. Ja ma ütlen veel, et nüüd on tulnud viimaks ka juhend, mis ütleb, et raha võib õppekäikude eest küsida lastevanematelt.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma mäletan aastat 2018, kui sotsiaaldemokraatide eestvõttel see kultuuriranitsa meede loodi. Minu mäletamist mööda oli see 25 eurot lapse kohta, tänaseks on see kahanenud 9 eurole. Kui ma siin kuulasin, mida te kõik rääkisite, mis selle raha eest kõik saab, siis tundub see uskumatu: küll bussiga sõita, küll mitu korda aastas teatris käia ja nii edasi, ja nii edasi. Minu küsimus on: kas teil on plaan tagada siis see, ja kuidas tagada, et Kultuuriministeeriumi ja Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevused huvihariduse ja noorte kultuuri osaluse toetamisel ei jääks killustatuks, vaid moodustaksid ühtse ja selgete vastutajate ja rahastusega süsteemi? Ja kui see mõte teil on, siis milliste konkreetse tähtajaga ja mõõdetavate näitajatega võtab ministeerium kohustuse vähendada noorte kultuuri- ja sporditegevuses …

Teie aeg! Aitäh!

… osalemise ebavõrdsust?

Aitäh! Ma alustaksin faktidest. Poliitikukarjäär on õpetanud mulle seda, et kui on mingisuguse positiivse rakendusega tegu nagu kultuuriranits näiteks antud kontekstis, siis kiputakse seda kohe enda nimele kirjutama. Siin on kindlasti koostöö olnud, selle ranitsameetme väljatöötamisel ka. Ma vaatasin just üle, olen ise postitanud 17. oktoobril aastal 2022 riigieelarve toonasel lugemisel info, et kultuuriranits sai sel märgitud kuupäeval juurde 0,5 miljonit eurot. Ka see oli suur läbirääkimiste teema, olin siis ise Riigikogus ja kultuuriranitsa oli üks suurtest toetajatest ja ellukutsujatest muide ka. Ja tänaseks ei ole seda kultuuriranitsa toetusmeedet kärbitud. Kui ta 2022 sai 0,5 miljonit juurde ja tänaseks on 1,5 miljonit, siis ei saanud ta olla varem suurem. Ta on ikkagi ajas kasvanud ja loodetavasti kasvab ka edasi.  

Ütlen veel kord, nii nagu ma ennist mainisin nendele arupärimistele, väga headele ja sisukatele küsimustele vastates, et me seisame selle eest, et kultuuriranitsa meede toimiks, püüame riigi eelarvestrateegiast sinna raha juurde saada ja piloteerime seal kõrval ka oma sihtasutustele eraldatavat tasuta piletite süsteemi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Kujutate ette, milline kokkusattumus! Ma nädalavahetusel panin puid riita ja mõtlesin ühe meievahelise debati peale siin Riigikogus ja see puudutas ühte kontserdi ….. Ma mäletan, et ma küsisin teilt, et te väljendaksite selgelt oma seisukohta, kas see sobis või ei sobinud, ja siis te ei väljendanud. Ma puid riita pannes mõtlesin selle peale, et poliitikas võiks ju olla nii, et näiteks teie ütlete, et see on sobiv, mina ütlen, et ei ole, ja siis valijatel on lihtne vaadata, keda nemad toetavad. 

Aga tänane küsimus puudutab kärpeid, mida te mainisite. Te ütlesite, et on kärpeaasta, ühes siin kas vastuses, et on kärpeaasta. Kui siin oli riigieelarve menetlus, siis ma tõin välja, et, noh, härra Sutt kohe tuleb pukki, tema uputab metsi päris suure raha eest, suurema raha eest, kui kultuurist ära võetakse. Ja nüüd ma küsin, kas teie peate seda õigeks, et soode taastamise meetmesse, mis võitleb metsadega, mis on Eestis olnud siin pikalt ka kultuuri osa, pannakse palju raha, aga kultuuris võetakse ära. Kas te peate seda õigeks valikuks või mitte?

Ma arvan, et kultuurieelarve peaks kindlasti suurenema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister, aitäh nende vastuste eest! Hea on kuulda, et kõigi asjadega tegeldakse ja lahendusi otsitakse. Ma siiralt usun, et minister seda, mida ta rääkis, ka ise täpselt nii usub. Aga mul on kõigepealt esimene palve, et kas te saaksite ka need kaks küsimust, mis jäid vastamata, et mis ja kuidas on seotud rahastamine ja plaanid meie teatritega, nende võimalike külalisetendustega ja kogu selle temaatikaga. Ma täpsustan üle ka selle, et te viitasite, et õpilastelt omaosaluse küsimine kultuurisündmuste ja kultuuriasutustes käimise kohta on saanud tänaseks lahenduse. Selles osas ma veel kord, nii nagu kolleeg Anti Allaski ütles, et Haridus- ja Teadusministeerium ja Kultuuriministeerium peaksid omavahel veel kord rääkima, et see oleks üheselt ja selgelt kõigile arusaadav. Praegu see ei ole nii.

Ma tulen veel kord tagasi selle juurde, mille eest mina seisan. Kultuuriranitsa meede on olnud avatud kogu aeg. Õppekava sidumine hindamisega on ikkagi haridusministeeriumi pärusmaa. Seda meedet ei ole vahepeal suletud. Ja veel kord, õnneks on seda tublisti kasutanud ka sellel segadust tekitaval perioodil väga palju koole ja õpilased on sellest osa saanud. 

Aga liigun väljaspool Tallinna ja Tartut asuvate teatrite rahastamise planeeritud muudatuste juurde. Meil on kehtestatud enda haldusalas asuvatele organisatsioonidele asutaja ootused ja nendes dokumentides on mitmetele etendusasutustele seatud ootus piirkondlikuks etendustegevuseks. Sõltuvalt teatri profiilist on ootused loomulikult erinevad. Näiteks Rakvere teatrile on ootus anda 125 külalisetendust üle Eesti. Lisaks on mitmel teatril märgitud ootusena ka külalisetenduste võõrustamine, mis motiveerib teatreid ka ise leidma võimalusi enda majas teistele teatritele külalisetenduste andmiseks. Lisaks on rahvakultuuri keskuse all jätkuvalt toimiv meede nimega "Teater maal", mis on tähtis ja selle eesmärk on parandada professionaalse teatrikunsti kättesaadavust Eesti maaregioonides. Eelmisel aastal, rääkides numbritest, sai tänu "Teater maal" meetmele etendusest osa peaaegu 45 000 teatrikülastajat.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma tean, et seda teemat on korduvalt ühe ja teise nurga alt küsitud ja arutatud, aga ma siiski võiks aru saada, kas teie nüüd valitsuses olete ka haridus- ja teadusministriga, võib-olla laiemalt kahe ministeeriumiga maha istunud, sisuliselt läbi arutanud, kuidas tagada, et noorte, on see siis õppekavavälise tegevuse raames või õppekava hõlmava tegevuse raames, ligipääs kultuurielule, kultuuritegevustele, teatrile, kinole, muuseumidele ja kõigele oleks ühetaoliselt tagatud. Sealhulgas, kas te olete vaadanud just ka seda poolt, et lisaks pileti hinnale on paljude jaoks probleemiks ja murekohaks transpordiküsimus, mis tundub, et läheb üha keerulisemaks ja vähem kättesaadavaks, vaadates ka teie enda valitsuse, regionaal- ja põllumajandusministri väljaütlemisi ja otsuseid? Kas selliseid arutelusid on olnud, nõupidamisi on olnud? Ja mul lihtsalt jääb mulje nüüd kõrvaltvaataja või lapsevanemana, et teie valitsus võtab seda asja väga rahulikult, samal ajal kui ühiskonnas on päris tugev poleemika üleval.

Tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt, mul on kahju, et te poole diskussiooni pealt saali tulite. Me oleme tegelikult neid teemasid siin juba käsitlenud. Ma kordan veel üle, et haridus- ja teadusminister on andnud välja lühikese ja piisavate selgitustega juhendi, mis ütleb kokkuvõtvalt seda, et õppekäike võib rahastada lastevanemate annetustest. Hindamissüsteemi, ütlen siin oma repliigina, ei saa mina koostada ega näha õppekavas ette seda, kas tunni eest saadud hinne võib olla seotud rahaga. Minu ülesanne on pakkuda meedet lahendamaks kitsaskohta. See meede on toiminud aastaid, see meede on raha juurde saanud. Õpetajatele pakub see vaheldust, lastele pakub see samuti õppepäeva lahendust ja vahendust, et teha seda värvikirevamaks ja huvitavamaks. Eksistentsiaalne küsimus on ennekõike minu jaoks selles valdkonnas, mis on sõna "kultuur" juures, et meil oleks ka kümne aasta pärast neid inimesi, kes oleksid meie kultuuriga kontaktis.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindaja Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister, aitäh nende vastuste eest! Ma mainin veel üle paar asja, mis jäid võib-olla kõlama. 

Kõigepealt, juba täna, ma arvan, kolm või neli korda Riigikogu liikmete küsitud küsimus, mis puudutas õpilaste kultuurisündmustel osalemist ja selle eest lastevanematelt raha küsimist. Kuigi täna ka siin kultuuriminister, kelle otseses haldusalas see ei ole, mitu korda ütles, et vastav juhend on koolidele saadetud, vastav juhend on lapsevanematele teada, siis meie, vähemalt sotsiaaldemokraatide fraktsiooni palve on, et veel kord ministeeriumid üksteisega suhtleksid, sest on koole, on lapsevanemaid, kes jätkuvalt sellest niiviisi aru ei saa. Ma arvan, et kui on mingidki punktid, mida me saame veel selgemalt lahti kirjeldada, siis see kindlasti oleks igatpidi tervitatav. 

Aga nüüd mõne vastuse kohta, mille minister andis. Kõigepealt on hea meel tõdeda, et kultuuriranitsa puhul me mõtleme ühtemoodi ehk meede on ennast õigustanud. Aga meede on selgelt rahalises mahus jäänud ajale jalgu ja seda oleks vaja kindlasti ka tulevikus tõsta, millele ka minister tähelepanu juhtis. Siis oli hea meel kuulda, et nii-öelda 54 000 pileti meede on läinud töösse, mille kaudu oli minu mäletamist mööda 34 Eesti kultuuriasutuse külastamine võimalikuks tehtud. Eriti tegi see südame soojaks, et eelisjärjekord on just ennekõike nendel koolidel, nendel õppeasutustel, mis on kaugematest piirkondadest või ühel või teisel moel raskendatud ligipääsuga kultuuriasutustele. 

Mida me teame ja mis tuli ka vastustest välja, on see, et analüüsid näitavad, et regionaalne ebavõrdsus on süvenenud. Ka üks meie küsimusi oli, kuidas ja mismoodi ministeerium seda analüüsib. Samad analüüsid ja sama teadmine, mis meil on, tundub, et on ka ministeeriumis. Regionaalne kättesaadavus, regionaalne kultuuritarbimine on väga erinev suurlinnades, kus on meil kõik käe-jala juures, võrreldes nende piirkondadega, kus meil ei ole võimalik sellist kultuurivaliku spektrit pakkuda. 

Programm "Sport koolis" on samuti midagi sellist, mis on meie hinnangul oluline. Oluline just sellest vaatest, et professionaalsete treenerite juhendamisel viiakse koolidesse täiendavat sporditegemist, täiendavat liikumisharrastuse kasvu. Sellest saab ainult järeldada, et tegelikult ka sinna oleks vaja rahalist mahtu juurde, sest selle programmi puhul me teame, et see raha läheb täpselt sellesse kohta, kuhu ta minema peab, ehk professionaalid annavad väikestele poistele ja tüdrukutele edasi parimaid teadmisi nende konkreetse spordiala kohta. 

Viimased küsimused olid seotud ennekõike teatrite temaatikaga, just nende teatrite temaatikaga, mis ei asu Tallinnas ja Tartus. "Teater maale" meede, mis on juba päris pikki aastaid toiminud, on ka ministri sõnade kaudu saanud siit taas kord kinnitust, et see on ennast kindlasti sellisel kujul õigustanud. Kui see meie taga oleks, siis kindlasti oleme valmis kaasa aitama, et ka selles meetmes mahud suureneks ja teatrid jõuaksid pigem ka külalisetendusteni erinevatesse piirkondadesse. Sest me teame, et uusi teatreid igasse väiksesse Eesti piirkonda luua ei ole võimalik, aga meil on õnneks pea igas Eesti alevikus olemas ilusad ja hubased kultuurimajad, rahvamajad, kuhu teatrid saaksid külla minna. 

Aga fraktsiooni nimel tänan ministrit sisukate vastuste eest ja edaspidigi heale koostööle lootes. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kooli ülesanne ei ole ainult teadmiste andmine õpikust, vaid ka laste silmaringi avardamine. Seetõttu on kooli korraldatavad kultuuriüritused, muuseumikülastused ja õppekäigud laste arengus väga olulised. Vahetu kogemus aitab siduda õpitud päriseluga, arendab loovust, empaatiat ja kriitilist mõtlemist. 

Paljudele lastele on just kooli kaudu toimuvad külastused ainus võimalus puutuda kokku teatri, muuseumi või kontserdiga. Ühised väljasõidud tugevdavad klassikollektiivi, parandavad suhtlemist ja loovad turvalisema õpikeskkonna. Ja ka lapsevanemad on nende võimaluste eest tänulikud, sest paljud lastele mõeldud kultuuriüritused toimuvad päevasel ajal, mil vanemad on tööl. Eriti keeruline on külastusi korraldada ise siis, kui on tegu ühe lapsevanemaga perega ja eri vanuses lastega peredes, kus kõigile sobiva aja ja sobiva ürituse leidmine on raske. 

Rahaliste piirangute leevendamiseks on vajalik kultuuriranitsa toetuse kordades suurendamine ning paindlikum korraldus. Otsus, kas ja milliseid õppekäike korraldada, peab jääma professionaalsete pedagoogide ja koolijuhtide teha, kes tunnevad oma õpilasi ja kogukonda kõige paremini. Oluline on, et lapsevanematel jääks võimalus enda lapse õppekäigu eest vabatahtlikult tasuda, samal ajal kui kool saab otsustada, kuidas toetada neid peresid, kellel selleks võimalus puudub. Lisaks aitab kulusid katta ka koostöö kohalike omavalitsuste, kultuuriasutuste ja ettevõtetega ning vajaduse korral koolipõhiste toetusfondide loomine. 

Lõpetuseks tahan tänada kultuuriministrit. Raha on küll vähe, aga vastused olid pikad ja asjakohased. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme edukalt läbinud viienda päevakorrapunkti.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Martin Helme, Helle-Moonika Helme ja Evelin Poolametsa poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine RMK metsakasvatuse töökohtade kavandatava koondamise kohta nr 935. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Härra minister! Viimasel ajal me oleme enamasti debateerinud energeetikateemadel, aga metsandus ei ole mitte ainult mulle ja paljudele eestlastele südamelähedane, vaid on Eesti jaoks igapidi väga oluline valdkond. Nagu teada, siis umbes pool Eestist on mets ja pool metsast on riigi oma. Seda majandab Riigimetsa Majandamise Keskus. 

Suur rõõm on, et me saame seda teemat siin mitme nurga alt ja pikemalt lahata, siis ei pea erinevaid teemasid üksteisega kokku siduma, sest meil on kaks arupärimist järjest. See arupärimine puudutab asjaolu, et RMK on otsustanud juba aasta alguses vähendada oma töötajate ridu ja minna üle mudelile, kus metsakasvatustöid ja teenuseid ostetakse sisse. Esimene kummaline aspekt selle juures on see, et kui vaatad RMK kalkulatsiooni, milline on oodatav kokkuhoid sellest tegevusest umbes, siis see peaaegu täpselt kattub sellega, millised on nende rohkem kui 130 töötaja pealt makstavad tööjõumaksud olnud. Nii et siin esimene küsimus, mis tekib, on see, kas riik tõepoolest teeb iseendale rehepappi seeläbi, et ütleb töötajatele, et tegutsege FIE-na või nii-öelda OÜ-tage, ja nii riik maksud või RMK maksud kokku hoiabki. Loodame, et ministril on selle kohta mingisugune asjalik vastus. 

RMK ise tähistas seda koondamist – tekkis ju perspektiivis eelarvesse palju raha – 5. märtsil suure peoga, kulutas sellele veidi vähem kui 150 000 eurot. Selle peo analüüsi käigus saime teada, et pidu korraldab üks agentuur, kellel on RMK-ga pikaajaline leping, mis esiti plaaniti sõlmida mahus 1,2 miljonit, aga sõlmiti 2,2 miljonit. Kujutage ette, kui te olete näiteks väikeettevõtja, siis riigieelarve suhtes tunduvad miljon ja 2 väikesed numbrid, aga paneme selle asja teise perspektiivi. Kujutage ette, et te korraldate näiteks sünnipäeva-, pulma- ja muid pidusid. Siis õhtul, teinekord, kui on veidi aega kiire töö kõrvalt, siis mõelge tee kõrvale sellest, et vaat kui saaks sihukese paari-kolmeaastase lepingu riigile, kus 2 miljonit on tulemas. 

Aga nende töötajate koondamise juurde tagasi. Siin on huvitavaid aspekte mitmeid. Selles RMK enda nõukogule esitatud materjalidest on näha, et kui RMK on analüüsinud tööde kvaliteeti oma töötajate puhul ja tööde sisseostu puhul, siis seal on kordades ja kordades selles kvaliteedis vahe. Lisaks muidugi, kui see kvaliteedi vahe on suur, näiteks istutus- või mingites metsakasvatustöödes, siis minu hinnangul see vahe võimendub, kui me mõtleme, millise väärtusega majandusmetsa suudetakse kasvatada, kui juba alguses see töö ei ole kvaliteetne. Nii et mina kuulan suure huviga, mida on ministril vastata, mida ta on RMK-st selle asja kohta teada saanud ja meile täna siin pajatab. Loodan, et me saame kolleegidega koos rohkem taustast teada. Ja mine tea, võib-olla selle tänase debati tulemusena jõuab minister välja kohta, et RMK juhtkonnaga pidada maha vestlus ja mõned otsused ümbergi pöörata. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head küsijad! Mina olen ka metsa sõber, käisin nädalavahetusel metsas. Aga siis arupärimise juurde. Arupärimises on viis küsimust, mis puudutavad metsakasvatuse töökohtade kavandatava koondamise teemat. Vastan neile ühekaupa. 

Esimene küsimus. Arvestades, et koondatavate töötajate töötasult makstavate tööjõumaksude summa on samas suurusjärgus RMK loodetud kokkuhoiuga, soovivad arupärijad teada, kas ministeerium on hinnanud koondamise tegelikku mõju riigieelarvele ja omavalitsustele tervikuna ning milline on see netomõju. Sellist eraldi hinnangut me koostanud ei ole, mis annaks täpse netomõju riigieelarvele ja kohalikele omavalitsustele. Selleks puudub ka vajadus, sest RMK ligikaudu 600 000 eurost kokkuhoidu me ei saa käsitleda automaatselt samas suurusjärgus negatiivse mõjuna avaliku sektori eelarvele tervikuna. Miks? Sest RMK tellib juba praegu erasektorist erinevaid teenuseid, näiteks puidu varumine, logistika, taristu ehitamine, looduskaitsetööd, külastusobjektide ehitamine ja muu taoline, ja seda kõike enam kui 120 miljoni euro eest aastas. Nii et 120 miljonit versus 600 000. RMK ostab erasektorist ligikaudu 80% metsakasvatusteenustest ehk umbes 12 miljonit aastas ning kavandatav muudatus suurendab vastavat tellimust erasektorile ligikaudu 3 miljoni euro võrra aastas. Ka sellelt tegevuselt laekuvad maksud vastavalt kehtivale maksukorrale. Seetõttu sõltub tegelik netomõju sellest, kui suur osa sisseostust kujuneb tööjõukuluna, kui palju senised töötajad jätkavad tööturul ning kuidas maksulaekumised jaotuvad riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. 

Teine küsimus. Millist metoodikat kasutasite 600 000 euro suuruse kokkuhoiu arvutamisel ning kas arvesse on võetud koondamistasud, kulud ettevõtluskadede – okei, -kadude äkki? – läbiviimiseks luua metsakoolis võimalik täiendav järelevalve ja hanke kulude ning teenuste sisseostmise tegelik hinna kujunemine hangetel pikemas vaates. Kas on arvestatud RMK-le kasulikke ja kahjulikke töölisi on eraldi? Nii nagu ma korra juba ütlesin, 600 000 euro suurune kokkuhoiu hinnang sisseostetava metsakasvatusteenuse ühikuhindade võrdlusel RMK enda raietööliste praeguse kogukuluga. Ehk sellel see võrdlus põhineb. RMK tellib juba praegu, nagu mainitud, ligikaudu 12 miljoni eest aastas selliseid töid ja nüüd tellib veel täiendavalt 3 miljoni eest. Selle järgi oleks vastavate teenuste kogukulu sisseostu korral ligikaudu 15 miljonit aastas. Samas, sama töömahu tegemine oma raietöölistega maksaks RMK hinnangul ligikaudu 15,6 miljonit eurot, sellest tulenebki hinnanguline 600 000 euro suurune aastane kokkuhoid. Teenuste hind sõltub aga siiski hangetel turuolukorrast ja muudest objektiivsetest teguritest, kuid RMK hinnangul on erasektori kasutamine pikemas vaates kulutõhusam ja paindlikum lahendus. Seda seisukohta jagan mina ka. 

Koondamistasud ehk ühekordne kulu pole täna lõplikult teada. Luua metsakoolis läbiviidava ettevõtlusakadeemia maksumus on RMK andmetel 16 800 eurot. RMK hinnangul ei kaasne muudatusega täiendavat järelevalve- ega hankekulu suurenemist, kuna ka praegu tehakse oluline osa metsakasvatustöödest koostööpartnerite kaudu. 

Kolmas küsimus. RMK nõukogu liikmele on esitatud andmetel sisseostetud töödes esinenud märkimisväärselt rohkem puudusi kui RMK enda raietöölistel. Ühes piirkonnas oli see puuduste suhe 54 kahele, erateenuste kahjuks. Mitmed RMK metsakasvatajad ja metsanduse professorid on öelnud, et seetõttu, kui sisseostetud töölised ei pea langetama tulevikupuu valikut, on nende töökvaliteet rahuldav, kuid probleemid esinevad tulevikupuu valikul keerulisemates olukordades. Kuidas tagatakse, et noore metsa hooldusel kvaliteet ei lange ning sellega ei kaasne riigivara ehk kasvava metsa väärtuse vähenemine? Milline on RMK esitatud mõjuhinnang sellele, kuidas mõjutab oma koolitatud töötajate kasutamise asemel tööde hankimine erasektorist tööde kvaliteeti ning seeläbi Eesti metsa väärtust pikas perspektiivis? 

Vastan. Ministeeriumil ei ole andmeid, mis võimaldaksid kinnitada üldistavalt väidet, et sisseostetud metsakasvatus töödes esineb märkimisväärselt rohkem puudusi kui RMK enda töötajate tehtud töödes. RMK sõnul on koostööpartnerite abil tööde tegemine mitmes piirkonnas olnud tavapärane juba aastaid ning ligikaudu 80% teenustest ostab RMK juba praegu sisse erasektorist. RMK sõnul ei kinnita nende statistika, et koostööpartnerite töödes oleks fikseeritud puudusi osakaalult märkimisväärselt rohkem. Üksikute juhtumite või piirkondlike näidete põhjal ei saa teha kogu süsteemi kohta üldistatud järeldust. 

RMK selgituse kohaselt peavad kõik vastuvõetud tööd vastama RMK kvaliteedinõuetele. Puudustega töid vastu ei võeta ning tasu ei maksta enne, kui puudused on kõrvaldatud. Seetõttu tagatakse kvaliteet lepingutingimuste, tööde vastuvõtmise, puuduste kõrvaldamise kohustuse ja kvaliteedikontrolli kaudu ka edaspidi täpselt samadel alustel, nagu seda on seni tehtud. RMK on ka selgitanud, et muudatuste järel jääb tema rolliks tööde planeerimine, juhtimine ja kvaliteedi hindamine. RMK-l ei ole kavas kvaliteedinõudeid leevendada või riigivara kaitse mehhanisme vähendada. 

Kvaliteedi ja säästva metsamajanduse tagamine ei põhine aga üksnes sellel, kas töö teeb RMK töötaja või lepinguline koostööpartner, vaid ennekõike selgetel kvaliteedinõuetel, tööde vastuvõtmise korras, järelevalvel ning koostööpartnerite kohustusel puudused kõrvaldada. Seda kõike toetab ka RMK juhtimis- ja sertifitseerimissüsteem ja ma arvan, et see ongi kogu asja kese. RMK keskkonna- ja kvaliteedipoliitika kohaselt täidetakse muu hulgas kvaliteedi juhtimise standardi ISO 901 ja keskkonnajuhtimissüsteemi standardi ISO 14001 nõudeid. Lisaks on RMK-l FSC- ja BFC-sertifikaadid, mis eeldavad säästva metsamajanduse põhimõtete järgimist. Nii et kvaliteedisüsteem on see, mis tagab kvaliteedist kinnipidamise. 

Neljas küsimus. Kas ministeerium on hinnanud riski, et mahukatele komplekslepingutele minek ja tööde koondamine suuremateks hangeteks vähendab väikeste kohalike ettevõtjate võimalusi ning koondab turu väheste suurte ettevõtete kätte. Milline on teie hinnang sellise tegevuse mõjule Eesti maapiirkondadele? Sellist riski saab pidada reaalseks vaid siis, kui tööde maht koondatakse suurteks komplekslepinguteks viisil, mis muudab väiksemate ettevõtjate osalemise ebaproportsionaalselt keeruliseks. Riigihangete seaduse kohaselt peab hankija tagama konkurentsi efektiivse ärakasutamise ning tegutsema proportsionaalselt. Seejuures on võimalik hankeid jaotada ka osadeks, kui see aitab konkurentsi paremini tagada. Samas osalevad ka praegu metsakasvatusteenuste hangetes ja pakuvad mahtusid RMK senised koostööpartnerid. RMK ei ole piiranud pakutavaid mahtusid, vaid seadnud piirangud sõlmitavate lepingute arvule. Hankes osalejad peavad konkureerima erinevates hangetes ja erinevate tööliikide põhiselt. Muudatus toob aga kaasa just selle, mida tänased töövõtjad soovivad – suurem kindlus kogu metsakasvatuse täisteenuses. 

Eesti maapiirkondade vaates on oluline vältida olukorda, kus tööde koondamine vähendaks kohalike ettevõtjate osalemisvõimalusi, nõrgestaks kohalikku ettevõtlust ja koondaks tellimused väheste suurte ettevõtete kätte. Seetõttu peab ministeerium vajalikuks, et hangete kujundamisel hinnataks lisaks kulutõhususele ka mõju konkurentsile ja piirkondlikule ettevõtlusele ning kasutataks vajaduse korral osadeks jaotamist või muid proportsionaalseid lahendusi ehk täpselt seda, mida RMK teeb. 

Viies küsimus. RMK loobub plaanitava reformiga töötajatest, keda on aastaid koolitatud töötama keerulistes olukordades. Lisaks kasutati oma töölisi metsauuendustalgupäevadel ja ootamatutel abitöödel ning saadi oma töölistelt detailne tagasiside vajalike tööde teostamise kohta. Milline on teie hinnangul antud otsuse mõju RMK metsakasvatajatele? Kas otsust on arutatud metsakasvatajatega ja milline on nende tagasiside? RMK selgituste kohaselt ei vähene metsakasvatus piirkondlikul tasandil, vaid muutub tööde korraldamise vorm ning RMK metsakasvatajate rolliks jääb senisest enam tööde planeerimine, juhtimine ja kvaliteedi hindamine. Samas on juba aastaid olnud metsakasvataja piirkondasid, kus kogu töö teostatakse koostööpartneritega. RMK-le saavad võsatöid teha kutsetunnistusega raietöölised, olenemata sellest, kas nad on RMK raietöölised või töövõtjate raietöölised, kes seda teenust RMK-le pakuvad. Kutsetunnistusega raietööline omab erialaseid oskusi ja teadmisi, milleks neid on koolitatud ja väljastatud kutsetunnistus. Metsakasvatusliku tellimuse eesmärgi ja tingimused püstitab tööobjektile jätkuvalt RMK metsakasvataja, kes hindab ka hiljem kvaliteeti. Hindame RMK initsiatiivi pakkuda koostöös Luua metsanduskooliga koondatud töötajatele võimaluse läbida ettevõtlusakadeemia ning saada seeläbi teadmised ja oskused, kuidas metsamajandusettevõtte loomise ja arendamisega iseseisvalt hakkama saada. RMK sõnul on lootus ärgitada ettevõtjaks hakkama ligi 20% koondatavatest töötajatest. 

Kuues ja viimane küsimus. RMK loobub plaanitava reformiga töötajatest, keda seni on sageli rakendatud kriisiolukordades, näiteks tormikahjude likvideerimine. Milline on teie hinnangul otsuse mõju Eesti kriisikindlusele? Kas antud mõju on arutatud pääste ja siseturvalisuse eest vastutavate ametkondade ja Siseministeeriumiga? Kui jah, siis milline on olnud nende tagasiside? RMK andmetel säilib neil regiooni tasandil üle-eestiline katvus ning vajaduse korral kasutatakse ka edaspidi lepingulisi partnereid. RMK on kriisiolukordades võimaluse korral appi läinud näiteks tormikahjustuste likvideerimisel Elektrilevile ja Transpordiametile, tehes seda oma lepinguliste partnerite abil. RMK teeb seda oma sõnul ka edaspidi. Ma arvan, et kõige parem või üks väga hea näide on RMK Saatse saapa sulgemise järel metsatee korrastamine. Tehti väga kiiresti ja tehti lepingupartnerite abiga. 

Lisaks märgime, et 2. juunil 2021 võttis Riigikogu vastu hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mille alusel on Siseministeeriumi praegused pädevused, volitused ja ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel antud üle alates 1. juulist Vabariigi Valitsusele ja Riigikantseleile. Aitäh! Vastan hea meelega ka küsimustele.

Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See on huvitav eeskuju Riigimetsa Majandamise Keskuselt, et vallandada töötajaid ja hakata töid sisse ostma, ametikohad kaotada ja osta tööde teostajad sisse. See on kulutõhusus. Kui kaugele te olete plaaninud ministeeriumis selle algatusega või reformiga minna? Kas te näete võimalusi ka ministeeriumis endas, et te vallandate ametnikud ja hakkate tulevikus töid sisse ostma?

Aitäh! Selle küsimuse rõhuasetus on hästi õige. Iga organisatsioon või ettevõte teeb ju tegelikult valiku, mida ta teeb ise ja milliseid teenuseid on mõistlik osta erasektorilt turult sisse. Vanasti tehti praktiliselt kõiki asju ettevõttes. Kaasajal on olemas erinevad teenusepakkujad, erasektor. Ma arvan, et see on väga õige, kui RMK tellib olulises mahus töid sisse erasektorilt ja tegeleb just nimelt sellega, millega ta peab tegelema – kvaliteedikontrolliga, juhtimise ja planeerimisega. Ma arvan, et see on väga mõistlik lähenemine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Jah, see 75 ettevõtjast raietöölist. Aga kas neile on tagatud aastaringne töö ja sissetulek võrreldes sellega, enne kui nad kinga said või vabastati? 

Aitäh! Just selle eesmärgiga on ka Luua koolis see akadeemia või õpe tehtud, et neil inimestel oleks võimalik paremini siseneda tööturule. Kindlasti osa neist leiab rakenduse teistes ettevõtetes, ilmselt mõned ka lähevad pensionile. RMK omalt poolt aitab kindlasti kaasa sellele, et need inimesed leiaksid võimalikult kiiresti rakenduse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! RMK on üldiselt tuntud selle poolest, et ta majandab metsi Eestis kõige paremini, seda ei saa eitada. Seal on kindlasti suur osa nendel inimestel, kes seal tööd teevad. Aga nüüd te teete kokkuhoidu selleks, te lasete oma kvalifitseeritud töötajad lahti ja annate nad ettevõtluse kätte, 600 000. Siit tekib kaks küsimust. Efektiivsuse nimel. Kas siiamaani on RMK toiminud ebaefektiivselt ja nüüd järsku otsustasite hakata efektiivseks? Kummaline vastuolu on praegu teie asjas. Ja ikkagi, mille pealt see 600 000 siis tuleb? Eelarves on olemas ju teatud kindlad read. Te peaksite ju ütlema, mille koha pealt see täpselt tuleb. Kas see tuleb sotsiaalmaksust või töövahenditest või millest? Või tuleb see äkki hoopis selle pealt, et ettevõtlusest tulenev kvaliteet on kehvem kui see, mis teile oma töötajad annavad?

Aitäh! Kõigepealt, ühegi ettevõtte aktsionär ei juhi ettevõtet, samamoodi ei juhi minister ettevõtet. Neid valikuid, kuidas ettevõtte juhtimist ja töökorraldust kõige paremini teha, teevad ettevõtte juhatus ja nõukogu. Nüüd, seesama 15 versus 15,6. Kui ettevõtte juhatus ja nõukogu on leidnud, et sedaviisi tööd korraldades ehk ostes sedasama teenust turu pealt sisse, ei anta järele kvaliteedis ega muudes nõuetes, vaid saavutatakse sama tulemus väiksema kuluga, siis minu meelest on see ratsionaalne ja mõistlik valik, mida iga organisatsioon või ettevõte teeb.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Vaatan Postimeest selle aasta märtsikuust. Artikli pealkiri ütleb: "metsatööd võtavad üle ukrainlased ja skeemimeistrid". Metsafirma omanik ütleb, et on suur mure, istutusega läks samamoodi, et ukrainlased võtavad kõik ära. Muidu oleks nad võtnud ka muud asjad ära, aga tegid vist paberites mingi vea. Ühesõnaga, lugu on selles, et löövad hinnad alla. 

Aga mitte ainult see ei ole probleem, vaid minu meelest sellist tööd, rasket metsatööd, ei saa teha suvaline inimene ega ka naisterahvas, vaid minu meelest teenistusealised desertöörid, kes siin vegeteerivad, neid on ligi 12 000. Siis võetakse Eesti elukutselistelt metsameestelt töö ära – ela põõsa all! Kuidas see asi nii käib? Kas siis vähemalt mingisugustki kontrolli ei ole, kuidas see kvaliteet on, millised väejooksikud seal metsatöid teevad? Jätaks oma inimestele kuidagi tööd alles.

Aitäh! Mõistagi on kvaliteedi kontroll ja mõistagi kehtivad teenuse sisseostmisel selle teenuse osutajatele täpselt samasugused nõuded, nagu kehtisid oskuste ja pädevuste koha pealt RMK või kehtivad oma töötajatele. Ja nii nagu ma ütlesin, on RMK-l väga selge keskkonna- ja kvaliteedipoliitika, mis vastab ISO standarditele 9001 ja keskkonnajuhtimissüsteemi standardile ISO 14001. Tegemist on professionaalse ja igati eesrindliku lähenemisega. Lisaks on ka metsamajanduse põhimõtete sertifikaadid FSC ja PEFC. Nii et siin ma ei näe küll midagi, et RMK oleks kuskil andnud kvaliteedis alla. Nojah, selle küsimuse esimest poolt või tausta ma ei tea, millel teie väited põhinevad.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh, austatud minister! Minu küsimus on kaheosaline. Esimene on see, kas te olete ise või mõni teie nõunikest on näiteks suhelnud mõne metsakasvatajaga. Mina näiteks suhtlesin ja väga paljud ütlesid, et see ei ole õige otsus. Ja teine pool on see, kas ei ole kurb, et mets on Eesti kaugemates piirkondades, aga mida päev edasi, seda rohkem neid töövõtjaid ja ettevõtteid paiknevad suurtes linnades, suur kasum liigub siia ja töötajad on kuskilt mujalt poolt. Kas see trend on ikkagi normaalne ja ilus?

Aitäh! Mingisugune turu konsolideerumine on paratamatu. See juhtub igas sektoris, selle taga on soov olla efektiivsem. Aga nii nagu ma ütlesin, on RMK oma tegevuses lähtunud ka sellest, et kohalike ettevõtete käest neid teenuseid tellitakse. Ja ma arvan, et see ongi õige, et teenuste tellimine ei kontsentreeruks ainult üksikute suurte tegijate kätte. Aga jah, me ei saa eeldada, et mingis sektoris konsolideerumist ei toimu. Toimub see metsasektoris, toimub ka teistes.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Andres! Sa enne tõid kuidagi, ma täpselt ei tsiteeri, aga umbes sellise näite siin, et aktsionär ei sekku ettevõtte juhtimisse. 

Ei juhi ettevõtet.  

Ei juhi ettevõtet, jah. Aga tegelikult RMK puhul natukene ongi probleem, et tegelikult sina ja riik ei juhi, sellepärast et muidu me ei näeks selliseid 130 000-euroseid pidusid ja asju ajas, kus me kogu aeg räägime, valitsus kogu aeg räägib, kuidas raha ei ole, raha ei ole. Tegelikult on probleem, peaks rohkem sekkuma. 

Aga küsimus on mul see, kas sa oled isiklikult suhelnud kellegagi nendest 75 inimestest, kes nüüd vabastatakse töölt. Sa lugesid väga kenasti ette need RMK poolt sulle saadetud jutupunktid, mis sa pidid ette lugema vastustena. RMK pani need kokku, saatis need sulle ära, lugesid ette. Aga tegelikult, kui nende inimestega rääkida, siis murekohti on päris hulga selle kvaliteedi osas, inimeste tööhõive osas. Kas sa oled kohtunud nende inimestega ja tegelikult ise ka endale teinud selgeks selle tausta või lihtsalt said selle memo kätte ja lugesid tuimalt praegu ette?

Aitäh! See, mida ma siin ette loen, on seisukohad, mida ma ise jagan. Nii et selles mõttes on asi hästi lihtne. Nüüd, puhtalt juhtimise ja ühingu valitsemise küsimustes inimestel võivad olla erinevad arusaamad. Minul on siin hästi lihtne arusaam. RMK-le on seatud väga selged omaniku ootused ja seal on ka väga selge tööjaotus, mida teeb aktsionär, mida teeb nõukogu ja mida teeb juhatus. Ja aktsionäri asi on seada omaniku ootused. Ma ei ole nende metsakasvatajatega kohtunud ja ei ole kohtunud väga praktilisel põhjusel, et see on ettevõtte juhtkonna asi tööd korraldada. Ma ei pea õigeks sellisel tasemel sekkuda ettevõtte juhtimisotsustesse. Meil võivad siin olla erinevad arusaamad ja siis see lihtsalt on nii, aga see, kui aktsionär on igapäevaotsuste juures detailideni sees, ei ole minu meelest õige.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Me järgmises arupärimises käsitleme kogu looduskaitsega seonduvat. Nagu, ma arvan, sa ise ka tead, siis kiirenevas tempos ka riigimetsa võetakse kaitse alla. Tulen nüüd selle arupärimise juurde. Enda väljaõpetatud ja ka statistika järgi palju paremat tööd tegevaid inimesi, kui sisseostetud tööde kvaliteet, koondatakse. Kas põhjus on selles, et ministeerium koos RMK-ga näeb ette, et majandamist jääbki vähemaks, sest aina rohkem metsa pannakse piirangute alla, küll hüvitisaladena, küll lihtsalt looduskaitseliste piirangute alla, ja tööd jääbki vähemaks? Või on põhjus selle valitsuse teises poliitikas – siin on meil eelnõud menetluses –, kus tahetakse soodustada välistööjõu sissetulekut ja sellega kulusid kokku hoida? Tehakse OÜ ja võetakse kolmandatest riikidest pärit inimesed tööle. Kumb see juhtiv mõte selle asja juures on?

Ei ükski neist. Aitäh! Kõigepealt, looduskaitse all või piirangute all olev mets ja majandusmets. Selle põhimõte, et 70% metsamaast on majandusmets ja 30% metsamaast on sihtkaitse- või piiranguvöönd, on fikseerida metsaseaduses, millega ma varsti siia Riigikokku ka pärast valitsust jõuan. See, mis puudutab RMK raiemahtude muutust ja praegu muutust vähenemise suunas, ei ole tingitud mingisugusest poliitilisest tahtest, vaid väga lihtsast tõsiasjast, et metsa vanuseline struktuur on muutunud. Ka see on tõsi, et viimastel aastatel on kaitse alla võetud riigile kuuluvat metsa ja sellega jõutud selle tänavuse tasakaalupunktini 30 : 70. Aga raiemahtude vähenemine RMK-s on kinnitatud lähtuvalt kokkulepitud metoodikast, selle arvutuse õigsust on kontrollinud Keskkonnaagentuur ja selle kõige eesmärk on kasvatada riigile kuuluva metsa kui vara pikaajalist väärtust. See on ainuke tegur, mis neid otsuseid veab.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Asi peab paistma lihtsalt ilus, aga mitte lihtsalt nii, et juhtub nii, et peame pidu. 130 000-st väga selgelt rendihind 56 000, mis selle peo pidamisel on Tartu linna kõigi aegadega kindlasti kõrgem, kolm kuni neli korda kõrgem kui ükskõik kes kõrval oleks pakkunud. Sealt algab see. Ja nüüd tuleb see 75 inimest. Vaadake, Tervisekassa juht lasti päevapealt lahti. Teie olete omanike huve kaitsev isik, teile on antud selle jaoks ministri koht. Teie komplekteerite nõukogu põhimõtteliselt, te ei saa vaadata kõrvalt seda, mis on toimunud. See, et peetakse pidu ja kõrval hakatakse makse optimeerima, selle 75 inimese koju saatmine ei ole mitte midagi muud kui maksude optimeerimine. 

Teie aeg! Küsimus.  

Seda ei ole võimalik ümber lükata, see on fakt.

Aitäh! See kindlasti ei ole fakt, vaid on teie hinnang või tõlgendus. Nii nagu ma ütlesin, on RMK selle otsuse tegemisel lähtunud, et ostes seda teenust rohkem väljastpoolt sisse, see ei ole nullist alustatud, see oli 12 miljonit enne, nüüd on 3 miljonit veel lisaks, see tuleb organisatsiooni kui terviku jaoks kuluefektiivsem lahendus. Ma olen mitu korda öelnud ja siis ütlen veel ühe korra, et selle otsuse tulemusena ei toimu mitte mingisuguseid järeleandmisi kvaliteedis ega mujal. 

Mis puudutab maksustamist, siis ka teenuseosutajad peavad ära maksma kõik riigimaksud. Kindlasti peavad. Lõpetuseks, kuna meil tuleb ka teie esitatud arupärimine, siis me saame sellest tänuüritusest ka seal rääkida pikemalt, kui vaja on. Aga ma lihtsalt niipalju ütlen, et RMK võistleb töötajate pärast tööturul iga teise organisatsiooniga, kes samas valdkonnas toimetab. See, kas ühes riigis korraldavad ettevõtted oma töötajatele tänuüritusi, on seotud väga palju ka sellega, milline ärikultuur, tavad, traditsioonid selles riigis eksisteerivad. Lõpetuseks, RMK kasum 254-miljonilise käibe juures oli 86 miljonit.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised ja praegu on registreerunud Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kogu see jant, mis toimub riigi RMK-s, on ausalt öeldes väljakannatamatu. Ma olen kunagi olnud RMK nõukogu liige ja toona, aasta lõpul arutati, mitu kuupalka talle määrata. Ettepanek oli kolm. Praeguse RMK juhi kuupalk on kusagil 12 000, nii et 36 000 peaks olema suurepärase töö eest. Mina toona olin RMK nõukogu liige ja tegin ettepaneku, et kolme küll mitte, kaks küll sai eelmine. Praegusel hetkel ma oleksin teinud ettepaneku ta vabastada ametist, rääkimata mingist kolmest või 36 000-st. 

Jah, 130 000 euro eest tänuüritus kammivabrikus. Noh, tore muidugi metsameestele, aga see ei kannata mingit kriitikat. Aga kui tänuüritus tuleb RMK juhile 36 000 aasta lõpul – noh, pole paha. Samas, kui tööde optimeerimine, nii-öelda ettevõtjaks tegemine, raietöölised, kokkuhoid 600 000 – noh, tore küll, aga tulu, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Aastaringset tulu nendel raietöölistel ei ole enam. 

Või see, mis on toimunud looduskeskuste kinnipanekuga. Mõned märksõnad: Iisaku, Tooma, kus ma olen ise olnud kohal. Kokkuhoid pool kuni miljon, üks keskus 250 000. See on tegelikult kuritegelik tegevus, mis on toimunud siin. 

Või tuletame meelde veel, mida praeguse RMK juhi juhtimisel tehti. Korraldati kuuseistikute tapatalgud, millele tänu Iisaku, nende taimlatöötajate, naiste infole suur osa neist päästeti. Inimesed olid väga tänulikud üle Eesti, tulid nagu laulupeole, viidi minema. Muidu oleks nad läinud mädanemisse ja hävitamisse. Samas ma olen käinud mitmes muus taimlas, kus seda hävitati, aga ma ei saanud rääkida, sest vastasel juhul oleksid need töötajad kaotanud ise oma koha.

Ja vaat selline mees juhib RMK-d. Ta peaks olema Družkivkas või kusagil Donetski oblastis seal välisluure residendina või juhtima seda vägesid, aga tänu sõpradele, Rainer Saksale ja tema abikaasale, sai temast RMK juht, ennetähtaegselt oma ametiaja välisluurejuhina. See ei kannata mingit kriitikat. 

Ja kui vaadata Eesti metsi. Ma olen eluaeg mööda metsi käinud. Kunagi oli ligi 500 metsavahti. Nad teadsid oma ringkonda, oma piirkonda, oma vahtkonda. Praegu puudub igasugune ülevaade. On ainult tööde kaupa, tööde kaupa, kes on, istutavad. Jah, tõepoolest, käbide korjajate – ukrainlased, istutajad – jälle ukrainlased kusagilt mujalt. Metsaülem on maakonna kohta, mõnes suuremas maakonnas on kaks tükki. Noh, kui palju oli metskondi omal ajal. 

Kõik see on nagu efektiivsuse nimel. Ja kvaliteet on, nagu ta on, aga tegelikult ülevaadet ei ole. See on see üldine selline mentaliteet: teeme efektiivseks. Nagu hea ministrihärra siin ütles, et jah, sisenevad teise sektorisse need 75 raietöölist. Mina olen nendega rääkinud. Ma olen ka paljude teistega, ka nende taimlate töötajatega, nende looduskeskuste töötajatega, kus efektiivsuse nii-öelda numbrite – mitu nulli on taga – nimel on tuunitud seda süsteemi. Jah, teenib raha Eesti riigieelarvele ja seda kulutatakse. Kuhu ta kulutatakse, see on iseküsimus ja kui mõttekalt palju asju kulutatakse. 

Nii et tegelikult siin peaks tõsiselt korra majja lööma. Ma ei räägi sellest, et peaks minema tagasi mingisuguse nõukaaegsele või Eesti-aegsele nii-öelda metsade majandamisele.

Tegelikult ma tahtsin küsida, kas te soovite lisaaega.

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kaks minutit ja 57 sekundit, palun. 

See on mõttekoht siin. Siin tuleb veel huvitavaid arutelusid, kõik need peod, 130 000-eurone pidu ja nii edasi. Mulle meeldib ka pidu panna. Kellele ei meeldi see? Ja meeldib kolmekordse kuupalgaga preemiat saada ka, kui ma oleksin RMK boss, endine luuraja, kelle kompetents metsa aladel on nullilähedane, peale selle, et ta on metsas käinud. 

Nii et midagi on sellel pildil valesti, kõvasti valesti, kuigi see on riigi üks suurimaid lüpsilehmi dividendide korjamisena ja nii edasi, aga inimestesse suhtumine ei ole kõige parem. Kuulsin ka, et ministrihärra pole ühegagi nendest raietöölistest, kes hakkavad sisenema muudesse sektoritesse, kohtunud. Oleks võinud siiski, oleks võinud ka rääkida. 

Aga selle koha pealt ma muidugi tänan ministrihärrat, et need kuusebeebid, kes tapmisele saadeti – sa aitasid tublisti kaasa, et seda kuritegu täies ulatuses see ei realiseerunud ja väga paljud inimesed said selle. 

Nii et jah, minge metsa, aga rääkige ka inimestega ja vaadake, mida nemad arvavad sellest. Need naised, kes nende kuuseistikute tapatalgutest rääkisid mulle, said kinga. Muidugi ka taimla pandi kinni. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimiste ajal on võimalik viis pluss kolm minutit võtta. Kui piiks käib, siis on 30 sekundit lõpuni. Siis me kasutame aega ratsionaalselt, et kas läheb viis minutit või kaheksa minutit. Aga teinekord saab kohe kolm minutit lisaks küsida. Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid vaatavad! Tegelikult oli kurb kuulda ministri vastuseid, mis ta meile andis. Võtame punktide kaupa. 

Esiteks, kuidagi ei taha olla nõus sellega, et minister ei peakski oma vastutusalas nii suure teemaga, nagu näiteks on 80 inimese vabastamine, üldse tegelema ja seda nimetab detailiks, et see on üks detail, millega RMK juhatus tegeleb, ja mina ei peagi tegelema sellega. Tegelikult oleks ministril olnud väga hariv võtta üks grupp inimesi sealt ja küsida, mis te arvate, mis toob kaasa see, kui me sellise korralduse teeme RMK-s. Ma ei näe kuidagi, et see oleks ministri poolt sekkumine RMK juhtimisse, aga sellise info korjamine, enda harimine selle koha pealt, mis on need murekohad, mis tulevad selle muutusega kaasa, oleks ministrile väga vajalik olnud ja mööda külgi maha kindlasti ei jookseks. 

Sellel on veel teine aspekt. Viimasel ajal räägitakse päris palju sellest, Rail Balticu ehitajad, kes teevad erinevaid töid seal, ütlevad, et väga tugev on tööjõusurve. Kuna väga palju on Rail Balticu ehitusel välistööjõudu, siis Eesti ettevõtjad omavahel räägivad, et nad ei saa aru sellest, kuidas on üldse võimalik selliste hindadega tööd teha, ja on väga tugev kahtlus selles, et tegelikult tööjõumakse kõigi nende töövõtjate poolt küll ei maksta. Kas see on nii või ei ole, aga praegu tundub, et see RMK mudel, millest me siin räägime, kipub minema täpselt samasse suunda, et me tegelikult loome töökohad odavamale välistööjõule, aga oma inimesed ka regionaalpoliitika vaates jätame tegelikult tööta. Ja siin on veel päris palju muid aspekte, ka see, et oma inimene muretseb selle pärast, et tema kodukandi metsad oleksid hästi valvatud ja vaadatud. Me just nägime täna siin ühte uudist, kuidas jälle on tegemist ühe röövraiega Matsalu rahvuspargis. Ma ütleksin, et tegelikult see on üks osa sellest, et me oleme aastate jooksul Riigimetsa Majandamise Keskuse liiga õhukeseks lihvinud. Ja kui kaob ära omanikutunne, ka nendelsamadel inimestel, kes seal töötavad, siis hakkabki tekkima see, et keegi enam tegelikult ei näe seda, mis toimub ka meie metsades, ja see info ei levi. 

Nüüd tahan tulla selle 130 000-eurose jõulupeo juurde ka. See võib tunduda selline asi, et noh, mis te siin räägite, aga ei ole nii. Ma ei ole kuidagi selle vastu, et häid inimesi tunnustada. Absoluutselt, tulebki tunnustada ja see on igati mõistlik. Aga õige ei ole ka väita, et riigil ei ole olemas kas või esindusruume või võimalusi teha vastuvõtte inimestele, tublidele inimestele sedasi, et see oleks praegusel raskel ajal tehtud ka inimeste vaates mõistliku summa eest. Siin ei ole midagi imestada, kui inimesed peavad seda kuidagi ülekohtuseks olukorras, kus kogu valitsus räägib, et raha ei ole, raha ei ole, hoidke kokku ja nii edasi. Siis peab ka riik näitama head tahet, mitte nii, et üks asutus paneb 150 000 hakkama, teine 130 000, kolmas üle 200 000 ja nii on. Ei ole! Tuleb näidata tahet, tuleb teha odavamalt. Aga inimesi tunnustada on vaja, seda ma kuidagi küsimärgi alla ei pane, aga seda saab teha ka hoopis kokkuhoidlikumalt. 

Peeter rääkis siin ka RMK juhi valimistest. See ei ole küll tänase küsimuse teema, aga me mäletame päris hästi seda, et meediast käisid läbi tollel ajal, kui praegune RMK juht ametisse nimetati, et tema üks tugevusi on see, et ta ei ole valdkonna inimene ja teda ei sega need teadmised valdkonnast, et tegemist on ainult juhiga. See oli ausalt öeldes, pehmelt öeldes väga kummastav. Me näeme, kuidas paragrahv on väänatav ja kogu aeg räägitakse meile neid asju nii, nagu parasjagu vaja on. Aga mulle tuleb väga hästi meelde see aeg, kui RMK praeguse juhi ametisse määramise aeg oli, siis ühe tema peamise tugevusena toodi välja meedias see, et teda ei sega metsandusalased teadmised, sest tal need täielikult puuduvad. Tema on tippjuht, tema juhib ettevõtet, temal ei ole vaja üldse metsandusalaseid teadmisi. Aga siia me nüüd, ma kardan, selle pärast jõudnud olemegi, et need teadmised täielikult puuduvad. 

Ehk siis ma olen sind, Andres, täitsa mõistlikuks meheks pidanud üldiselt, aga need vastused täna küll, ma ütleks, on lati alt minek. Palun võta omale aega ja tegelikult mine ka sisusse ja suhtle inimestega! Ära kuula ainult neid vastuseid, mis sulle sealt ette antakse ja mida palutakse ette lugeda. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Minister! Lugupeetud Rene Kokk! Vaat sinu väite pärast ma tulin ka siia oponeerima. Sa ütlesid, et ministrit oled pidanud mõistlikuks meheks. Luba olla eriarvamusel. Mees, kes lammutab kahe käega siinsamas puldis Eesti energeetikat, ajab hullu juttu, kuidas mingisugused päikesepaneelid meid soojendavad siin talvel – kus see mõistlikkus on? Ma saan aru, et ta on natukene vähem räige kui Jürgen Ligi, kes saadab kõiki konserve sööma, kui nälg majas. Aga töö on samasugune, isegi suurem kui Jürgen Ligil. Jürgen Ligi on tuntud praalija, eks ole, ajab kõik närvi, aga Sutt teeb seda rahulikult, süsteemselt, nagu rott viljasalves – kõik süüakse ära, kõik lammutatakse laiali. 

Nii et, härra Sutt, kui see rohepööre lõpuks meid pankrotti viib, siis mina käin küll sellise väljatrükitud raamatuga tulevikus ringi, kus kõik teie patud on kirjas, kõik, mida te kokku keerasite. Ja sellega te saate kuulsaks. 

Aga läheme korraks veel päevateema juurde. Mõned asjad häirisid mind veel. Esiteks, te puterdasite midagi ukrainlaste teemal. No kui Postimehes väga kenasti kirjutatakse, et kiiresti kasvav ukrainlaste ettevõte näiteks on Goldem OÜ, millel on 12 töötajat keskmise palgaga veidi üle 1000 euro, siis ettevõtjad ütlevad, et nad süüakse turult välja, eestlased lendavad tänavale omal maal. Ma kuulen seda pidevalt metsameeste käest: "Me peame nüüd kuskile Soome kolima, mingid odava hinnaga tegelased võtavad meilt töö ära." Te ajate eestlased maakodudest ka välja, kus neil varem oli töö, traditsiooniline töö, mida nad olid eluaeg teinud, või siis hooajatöö, kust nad said talvel lisa metsatöödega. Ja nüüd, minge ära, sest kuskilt on mingid väejooksikud välja ilmunud, kes tahavad ka head elu elada. 

Esiteks reedavad nad ju oma riiki, reedavad oma rahvast ja riiki, teie soojendate neid 12 000, tervet diviisi te siin soojendate, aga lehvitate häbematult lippu, häbitult. Terve diviis istub sees, seda on valus vaadata, neil on igast mehest puudus. Sõjakomissariaadid käivad ja proovivad mehi kokku saada, teie hoiate neid siin ahju peal nagu lolli Ivani. Lihtsalt häbitu Ukraina õõnestamine käib hommikul, õhtul ja lõunal. Lihtsalt sõnad ja teod ei lähe kunagi kokku. 

Ja omad inimesed tänavale. Omad inimesed ikka tänavale! Vaadake, mida te Boltide ja Woltidega olete teinud! Lihtsalt mingisugused keeleoskamatud araablased teiselt kontinendilt söövad meie inimesed välja, petavad ja valetavad, tulevad mingi kvoodi alusel siia kuskilt Nigeeriast, sõidavad taksot ja vahel ka vägistavad Eesti inimesi. Vaat see on see teie teenus, mida te siia toonud olete! Naised ei julge enam varsti taksoga sõitagi. Käisin ühes kunagi Euroopa kõige uhkemas linnas Viinis, pool elanikkonda on võõramaalased. Vaat see on teie multi-kulti paradiis, te sööte omad inimesed välja igalt poolt, on see metsanduses või on see taksonduses – see patt jääb teie hingele. Ja igal juhul tulevad pidevalt kaebused, kus eestlased jäävad tööst ilma, sest teil on vaja mingisugust punkti Brüsseli ees jälle saada. 

Aga minge vaadake neile inimestele päriselt otsa, kes tööst ilma jäävad. Need ei ole need 80 inimest, keda te RMK-st välja viskate. Igalt poolt kuulen seda, et metsamehed jäävad tööst ilma. Mingisugused alapakkujad, kes ei paku sama kvaliteeti, võtavad neilt töö ära. Hakake nüüd ikkagi eestlastele silma vaatama, mitte Brüsseli ülemustele! Aitäh!

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid, kes siin saalis veel on! Lugupeetud minister! Ei olnud ka plaanis kõnelema tulla, aga lihtsalt mõned mõtted sellest diskussioonist, mis siin on nüüd toimunud. 

Kõigepealt jäi kõrvu see mõte, et minister ei peaks sekkuma Eesti riigile kuuluva ettevõtte otseselt juhtimisse. See on ühelt poolt täiesti arusaadav, aga ma küsin selle kohta, et Riigikogu poolt on kaks inimest sinna nimetatud läbi aegade. Mõned nädalad tagasi kuulusin ka mina sinna nõukogusse. Tegelikult mina tõin välja need mõtted, mis head kolleegid on täna siin juba korduvalt ütelnud, aga kahjuks need ei langenud viljakale pinnasele. 

Ja siis võibki retooriliselt küsida, kes on selle Eesti metsa omanik, kas need on kantslerid või asekantslerid või peaksid Eesti metsa omanikud olema ikkagi Riigikogu, otsustus-, juhtimisprotsessis osalema Riigikogu liikmed. Eks see on tuleviku küsimus, mida sügavamalt arutada. 

Soovin ka selgitada. Esimene probleem, mis puudutab raietööliste koondamist. Kui ma ministrilt küsisin, kas ta on suhelnud metsakasvatajatega. Need on inimesed, kes metsakasvatusprotsessi Eesti eri piirkondades juhivad. Ma helistasin neid väga palju läbi. Osa ei julgenud rääkida, aga väga paljud ütlesid selgelt, et tegelikult nad seda plaani heaks ei kiida, et kõik viimased raietöölised koondada. Ütlesid, et tegelikkuses oleks vaja säilitada vähemalt üks raietööline ühe metsakasvataja kohta, millel on ka teatud julgeolekuline aspekt või kriisides valmisoleku aspekt. Aga tegelikult ikka see, et valdavalt raietööline elab selles piirkonnas, ta toetab ja jälgib seda, kuidas riigimetsa tervis laias tähenduses on, mis seal toimub, tegevused, ta annab seda infot. 

Siis toodi välja ka seda, et tegelikult neid oma raietöölisi, RMK reaalselt palgal olevaid töölisi oleks vaja selleks, et teha keerulisemaid objekte, mis vajavad veidi tundlikumat kätt, keda on lihtsam juhendada. Seda nad kõik välja tõid, aga kuna ikkagi ka RMK raietöölistel või, tähendab, metsakasvatajatel, vabandust, on maapiirkonna kohta täiesti keskmine sissetulek, siis tegelikult nad kardavad oma tuleviku pärast ja seetõttu väga tugevalt väljaspool seda rääkida ei taha. Seda ma täiesti mõistan. 

Ja mis siis nüüd juhtub? Noh, juhtubki see protsess, kus mets on meie Eesti kaugemates piirkondades, väljaspool suurimaid keskusi üks Eesti suurimaid rahvuslikke rikkusi, mis annab meile möödunud aastal üle 250 miljoni euro kasu. Aga siis see metsas töötav inimene järjest rohkem tulevikus ei ela enam seal kohapeal, ta ei too sellesse piirkonda makse, ta ei kasvata selles piirkonnas oma lapsi. 

Ehk siis, kuhu see trend täna kahjuks viib? See viib sinna, et tulevikus on sihukesed väga edukad projektiettevõtted, mis suudavad väga hästi osaleda hankekonkurssidel ja võita, ja siis moodustatakse teatud meeskonnad. Praegu tõesti on veel ka neid kohapeal olevaid ettevõtteid, kes seda teevad, aga selle hulk jääb järjest vähemaks aastate pikkuses, nii on ju järjest efektiivsem. Nii on järjest efektiivsem ja seda ka tehakse. Ja loomulikult hangitakse tööjõudu sealt, kus see on võimalikult odav. Inimesed, kes tulevad siia ja elavad koti peal, ei ole neil peret, ei ole neil midagi. Iseenesest tunnen kaasa sellele, eestlane on ka niimoodi Soomes käinud, aga ega see ei tee ei meile midagi head, ei tee ka neile midagi head. 

Kolm minutit lisaks, palun!

Kolm minutit lisaks. 

Siis vaieldamatult ka see, et kui need inimesed muutuvad ettevõtjateks, siis üks probleem, mis välja toodi, on see, et nad ei saa enam laenu. Ehk siis tahes või tahtmata, et olla ettevõttega edukas, vähendatakse seda endale makstava palga hulka, võetakse välja osaliselt ka tulu dividendina, aga panga mõttes ei ole nad enam abikõlbulikud. Ehk siis tegelikult need inimesed, kes sinna maale veel jäävad, et oma kodu rajada lastele ja perele, võimalused vähenevad. 

Loomulikult toodi välja ka kõikuvamat kvaliteeti. On teatud ettevõtted, kes teevad ka väga-väga head tööd, vaieldamatult, aga see kvaliteet, raietööde kvaliteet on kõikuvam ettevõtetelt ostes ja eks see järelevalve maht ikka selgelt kasvab. Regionaalsest aspektist ma juba rääkisin, maksutulu meil maapiirkondades kaob. 

Ja siis lõpetuseks selline mõte, et ükskord löövad pirrud kahel otsal lausa lõkendama ehk tegelikult Eesti rahvas võtab ikka oma vara tagasi. Ehk siis me peame seda tegema, et näiteks RMK kontor ei pea olema Tallinnas Toompuiesteel, vaid RMK kontor tuleb viia sinna, kus on Eestis kõige rohkem metsa, ehk Lõuna-Eestisse. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Austatud esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Ega ma ei oleks tulnud siia, kui minister poleks viimase lause öelnud oma kõnes, et uskumatu, RMK teenis 86 miljonit kasumit. Mis kasumit? Kelle kasumit? Müüb tasuta metsa poole hinnaga – kas see on see kasum? Kui vaatame neid lepinguid, mis on läbi aastate sõlmitud kellele või millele – kas see on see kasum? Kas kasum on see, et laseme 75–80 inimest lahti, kes istutavad ja teevad raietöid, ja võtame lepinguga inimesi? 

Vaadake, mure ongi see, et meil valitsuses ei ole ettevõtjaid. Nad ei saa aru, kust maksud tulevad. Väga lihtne on optimeerida. Kui keegi arvab, et ei ole võimalik ettevõtlusega tegeleda nii, et ühtegi maksu ei maksa, siis on küll võimalik. Väga lihtne, teed osaühingu, käibemaksukohuslane ei ole, esitad arveid ja heal juhul aasta lõpus võib-olla maksad dividendi, siis selle pealt maksad tulumaksu. On võimalik, kui tahta. See ei ole kindlasti ühe riigiettevõtte eesmärk. Riigiettevõte võib optimeerida oma kulusid, mul ei ole selle vastu mitte midagi, aga see peaks olema läbipaistev. See peab olema läbipaistev, mitte see, et endal tõstame palka ja kõige madalamapalgalise tööjõu, keda on võimalik igal ajahetkel kasutada, me vabastame. 

Me oleme näinud seda. Elektrileviga me nägime seda. Järjest lasti lahti ja siis sõlmiti lepinguid, et siis, kui tuleb torm, küll me siis võtame ja teeme need tööd ära. Aga midagi odavamaks ei läinud ja kui torm oli, siis oli häda igal pool. Nendel firmadel, kellega olid lepingud, olid omad teised lepingud ka, kus nad pidid tööd tegema. Ega nemad ei oota hommikust õhtuni. Mingi valvemeeskond peab ju olema! 

Ma ei taha siia juurde tuua, et lahti lasti. Kui see summa kokku panna, siis täpselt see summa on suurusjärgus see, millega tehti riigihange pidude korraldamiseks. Ärge rääkige 130 000 eurost, räägime 2,2 miljonist! 

Ja veel kord ma tahan rõhutada: ministrid, te olete omanike huve kaitsva nõukogu sõnumiandjad! Nõukogu ülesanne on omanike huve kaitsta. Omanikud on Eesti elanikud, Eesti kodanikud ja nende huve esindab minister, kes annab korralduse nõukogule, mida teha. Aga mitte kuidagi vastupidi. Praegu juhtub nii, et riigisektorist … Me hetk tagasi rääkisime, kuidas põlevkivi maha müüdi nagu sipsti, ja rahandusminister ütleb, et tema ei tea midagi. No see ei ole päris nii! Sõbrad, teie vastutate täpselt samamoodi! 

Ma küsin veel kord üht ja sama küsimust. Kuidas on nii, et Tervisekassa juht lasti lahti, järgmised kaks meest elavad väga hästi, nii RMK juht kui ka Eesti Energia juht? Ja muidugi, näete, Eesti Energia saabki pidu panna nüüd väga pikalt, sest nüüd on 35 aasta põlevkivi maht maha müüdud. RMK saab väga hästi pidu panna, sest lasid 75 inimest lahti. Sellesama summa eest tegid riigihanke pidude panemiseks. Ja see kulu, mis tuleb nende lepingutega – seal ei ole mingit küsimust ju. Tööjõukulu ei ole, makse ei ole, suure tõenäosusega pole isegi käibemaksu, sest need on nii väikesed, et seda 40 000 eurot ju täis ei suuda teha. Ja ongi kogu lugu. Ja ongi kogu lugu! Ja see on meie riigi poolt eeskuju meie eraettevõtjatele. Kas tõesti nii peab käituma riigiettevõte? Mina arvan, et ei. Aitäh! 

Ja läbirääkimised lõpetab minister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Mõned asjad siiski klaariks ja kordaks siin üle. Kõik see, mis puudutab teenuste sisseostu, siis ma olen sel teemal suhelnud nõukogu esinaise ja juhatuse esimehega. Ma arvan, et nii ongi õige. Ma ei pea õigeks seda, et erinevatel juhtimistasanditel minnakse järgmisse tasandisse käsipidi mikromanageerima. See ei vii mitte mingite tulemusteni. 

Nüüd, need väited, et sisseostmine võrdub maksude mittemaksmisega, on kindlasti valed RMK puhul. Võib-olla on nad õiged mõne teise ettevõtte puhul, aga nendest teistest ettevõtetest saavad ettevõtte omanikud ise rääkida. 

See, mis puudutab juhtimisotsuseid, kaasa arvatud seda, kuidas oma töötajaid motiveeritakse, siis ma olen nõus, et iga tegevus peab paistma õiglane, see peab olema läbipaistev. Ka sel teemal olen ma rääkinud nii juhatuse esimehe kui ka nõukogu esinaisega ja andnud oma arvamuse neile teada. 

See väide, et tippjuht peab olema alati samast sektorist, ei päde. On väga häid tippjuhte, kes nimelt tuuakse teisest sektorist, selleks et oleks teistsugune vaade. Toome lihtsa näite: Tallink. Tallinki uus juhatuse esimees ei tule laevandus- või külalislahkussektorist. Ei tule, (Saalist öeldakse midagi.) tuleb finantssektorist. Meil on mitu suurt haiglat, mille tippjuhid ei ole meditsiinilise haridusega. Nii et see vaade minu silmis ei ole nagu ratsionaalne. 

Kõlas läbi ka see väide, et RMK on kuidagi seotud ebaseadusliku raiega, mis siin hiljuti välja tuli looduskaitsealal või rahvuspargis. (Hääl saalist: "Kes seda väitis?") Olid viited ajaleheartiklile, seal oli üks eraisik ja kaks juriidilist isikut, nende kahe seas ei olnud RMK. 

Kasum. RMK kasum on päris kasum, selle ettevõtte finantsaruanded on auditeeritud, see ei ole kuidagi paberi peale joonistatud. See, et 600 000 eurost joonistada 86 miljonit, nõuab pingutust. 

Ja lõpetuseks, kindlustunde andmine organisatsiooni sisse, et töötajad oleksid valmis oma arvamust avaldama, on nõukogu ja juhatuse ülesanne. Kui seda kindlustunnet ei ole nõukogu juhatus suutnud tuua ja luua, siis tuleb peeglisse vaadata. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetame kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Martin Helme, Helle-Moonika Helme ja Evelin Poolametsa poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine riigivara kahjustamise kohta looduskaitse- ja kliimapoliitika meetmete rakendamisel. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Härra minister! Jätkame RMK teemadel. 

Kui mina keskkonnaminister olin, siis ma mäletan hästi, et seal ministeeriumi majas ja suhetes RMK-ga oli teatav selline pingeväli, mis mõnes mõttes ei teinud ka ministri elu tolles ministeeriumis lihtsaks. Seal oli nii-öelda looduskaitse pool ja siis oli ka majandamise pool. RMK seisis selgelt oma nime vääriliselt selle eest, et Eesti metsa hästi majandada. Eestis on seda metsadebatti, mida ka metsasõjaks aeg-ajalt nimetatakse, palju peetud. Looduskaitsjate argument tihti kipub olema – või mitte ei kipu olema, vaid ongi – see, et riigimets on meie kõigi mets ja seetõttu prevaleerivad kõige üle just nimelt looduskaitselised argumendid. Mina olen sellele vastu vaielnud. Ma olen öelnud, et see on siiski loodusvara, mis võimaldab meie ühiskonnal ka raha teenida, ja seda ei maksa häbeneda. Eesti riigis on metsa alati – pikki, aastaid, aastakümneid ja -sadu – hästi majandatud. Teisalt, kõik need inimesed, kes räägivad eestlastest kui metsarahvast – ma ka nendega olen vaielnud. Mulle meeldib aeg-ajalt, kuna ma ise elan Võrumaal, sirvida raamatut, kus on Võrumaa vanad fotod. Soovitan kõigil aktivistidest metsakaitsjatel ka selliseid raamatuid sirvida, kus selliseid saja aasta taguseid ja rohkema aja taguseid pilte näha on. Ütleme nii, et Munamäe ümbrus on lage, kaugele saab vaadata. On mõned puudesalud. Ei olnud see eestlane nii metsarahvas midagi sada aastat tagasi. 

Täna me oleme Munamäel jõudnud kohta, kus ürask on kuusiku hävitanud, aga isegi seda üraski söödud kuuske ei tohi ära saagida ja ära viia, tohib ainult lõigata seda, mis otseselt inimese teeraja peale on kukkunud. Sama lugu on Taevaskojas, kus mina lapse- ja noorpõlves palju käisin. Seal oli tegu väga ilusa looduspargiga ja minu hinnangul ei olnud kuidagi tegemist mingisuguse puu-, põllu- või ülemajandatud kohaga. Tänaseks on looduskaitse seal jõudnud jälle selleni, et inimene saab põhimõtteliselt kõndida, kui ta just ei ole tõsine matkahuviline – nagu enamik inimesi ei ole –, kellele meeldib metsas käia. Neile ei meeldi ronida läbi võsa ja üle mahamurdunud puude. Oleks tore, kui looduses saaks käia ka niimoodi puude vahel, nagu vanasti sai Taevaskojas. Nüüd on Taevaskoja ka muutunud selliseks, et ainult inimese teeradadelt on puujupid vahelt ära võetud ja nii edasi. 

Nüüd selle arupärimise sisu juurde. See puudutabki just seda. Kui siin minister eelmises arupärimises ütles, et mõte on hoida tasakaalu selliselt, et 70 : 30, majandusmetsad ja piirangutega metsad, siis see on see üle-eestiline vaade, aga riigimetsas ikkagi jätkuvalt kasvab majanduspiirangutega metsa osakaal. Kui see umbes 15 aastat tagasi oli 35–36% kandis, siis tänaseks on see selline 42–43% kogu metsast, nii et läheneme poolele. 

Ja kui ma tulen tagasi oma jutu alguse juurde ja rääkisin sellest nii-öelda pingeväljast, mida ministril tuli tasakaalustada – looduskaitse versus majandamine –, siis täna minule vähemalt kõrvalt jääb mulje, et RMK on nüüd ise võtnud ka selle looduskaitse suuna põhiliseks ja majandamine jääb aina rohkem tagaplaanile. Mina ütlen ausalt, et see teeb mulle muret. 

Küsimusi ma ei hakka ette lugema. Üldiselt viimasel ajal on kombeks, et ministrid loevad ette küsimuse ja siis vastuse, siis on ka lihtsam seda diskussiooni jälgida. Nii et läheme selle formaadiga edasi ja ootan huviga vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Ja arupärijatele ka aitäh! Loen siis vurinal ette need küsimused ja katsun ka kiiresti vastata, et 15 minuti sisse ära mahtuda. 

Esimene küsimus. Soode taastamise projektide käigus suletakse kuivendussüsteeme ning uputatakse elujõulist, sageli küpset metsa, mida ei lubata enne üleujutamist raiuda ja väärindada. Millisel majanduslikul ja õiguslikul alusel otsustatakse jätta küps mets sihilikult surema ja mädanema ning kas ministeerium on hinnanud sellise praktika mõju riigi olulise loodusvara väärtusele, puitressursi kadumisele ja süsinikubilansile? 

Ma vastan siis nii, et esmalt tuleb toonitada, et soode taastamine RMK hallatavatel aladel jaguneb kaheks. Esimesed on mahajäetud endised turbaväljad ja teine kategooria on kuivendatud endised sood, kus on kujunenud kuivenduse tagajärjel kõdusoometsad. Endistel mahajäetud freesturbeväljadel ilma taastamistöid tegemata sisuliselt puurinne puudub. Samuti ei ole vaatamata aastakümnetele taastunud soole iseloomulik taimestik ega turvas. Turvas jätkuvalt mineraliseerub. 

Veerežiimi taastamine ei ole ajaratta tagasikeeramine, vaid loodusliku arengu võimaldamine kohtades, millele on peamiselt Nõukogude okupatsiooni ajal kahju tehtud. Metsi ei uputata ja nendel aladel ei tehta lausalist üleujutust, vaid toimub kuival laguneva turbaga pinnasel olevate metsade kujunemine soometsadeks, mis on olnud Eestile ja Eesti loodusele omased ja vajalikud. Jah, taastamise järel toimub puistu teatav hõrenemine ja hukkub keskmiselt 3–5% puudest, aga see on oodatav ja planeeritud muutus taastamise alal. Hukkunud puud on samas olulised elupaigad paljudele liikidele. Nii et elurikkus on ka kindlasti väärtus. 

Neid töid tehakse riigimaal, riigi kaitsealadel, sihtkaitsevööndites, mille eesmärk on Eesti loodusväärtuste kaitse, mitte metsaraie või puidukasvatus. Tegevused ei puuduta metsatulundusmetsasid. Tööde aluseks on kaitsealade kaitse-eeskirjad ja kaitsekorralduskavad. Samas on RMK juurutanud lähenemist, et kogu puit, näiteks raied ligipääsude rajamisel, kõik, mis on võimalik, tuuakse tööde käigus ka metsadest välja. 

Lisaks soodsale mõjule on taastamine kasulik ka inimestele, näiteks veega seotud märksõnad: üleujutused, põuad, puhas vesi. Ja kuna veega seonduvad probleemid on aina suuremad, siis on ka märgalad üliolulised vee puhastamisel ja joogiveevarude taastootmisel, vee hoidmisel maastikul ja üleujutuste vältimisel. 

Kuivendatud turbaaladel peatub veerežiimi taastamisel turba ragunemine ning see toetab meie pingutusi kliimamuutuste leevendamisel. Looduse seisundi parandamine ja kliimamuutuste leevendamine on siin heas koostoimes. 

Majanduslikku mõju ei saa hinnata ainult lühiajalise raietulu kaudu. Märjad metsad ja sood seovad süsinikku, kaitsevad põhjavett, aitavad reguleerida üleujutusi ja kogu maastiku veerežiimi. Samuti on looduskaitsealadel, kus taastamist läbi viiakse, metsamajandamine piiratud ning majanduslikku tulu sealsetest metsadest ei ole võimalik saada. 

Õiguslik alus seisneb selles, et tegemist on riigimaal ja kaitstavatel aladel tehtavate otsustega, mille eesmärk on kaitsta avalikku hüve, elurikkust, veerežiimi ja kliimakindlust. Iga ala puhul tehakse eraldi projekteerimine, mõjude analüüs, kooskõlastusringid, taastamist ei kavandata automaatselt ega ühtse malli järgi. Kohalikega suheldakse erinevates etappides ning välistatakse mõju majandusmetsadele. 

Soovitan neidsamu märgalasid, sealhulgas taastamistöid, külastada. Hea võimalus sellega tutvumiseks on ka värskelt avatud Soomaa rahvuspargi külastuskeskusel, mis annab muu hulgas ka keskkonna- ja metsaharidust. 

Teine küsimus. Infrastruktuuriobjektide rajamisel, näiteks raudteed, energiataristust raiutud metsade kompenseerimiseks moodustatakse hüvitusalasid erinevates majandusmetsades, kus majandustegevus peatatakse. Kas on tehtud koondanalüüs, mis võrdleb raadamise ja kompenseerimispiirangute tegelikku netomõju riigimetsa majanduslikule väärtusele ja puiduvarule? Millised on selle analüüsi peamised järeldused? 

Kliimaministeeriumi põhimõte on, et looduskaitselised kompensatsiooni- ja leevendusmeetmed peavad olema sisuliselt põhjendatud ning tuginema konkreetsete juhtumite mõjuhinnangule, mitte formaalsele asendustegevusele. Meil ei ole sellist üldanalüüsi, mis annaks ühe numbrina kogu riigimetsa majandusliku väärtuse ja puiduvaru netomõju kõigi taristuprojektide ning kompenseerimispiirangute lõikes. Küll aga on üldine lähtekoht ministeeriumis, et looduskaitselised otsused peavad olema tõenduspõhised, otstarbekad ja avaliku ressursi mõistliku kasutusega kooskõlas. Sama põhimõte kehtib nii kaitse alla võtmise kui ka piirangute kavandamise puhul. Praktikas tähendab see, et iga konkreetse taristuobjekti puhul tuleb hinnata eraldi nii otsese raadamise mõju kui ka selle leevendus- ja kompensatsioonimeetmete mõju. 

Kolmas küsimus. Riigimetsas on märkimisväärne osa metsamaast juba majandamisest väljas või majanduspiirangutega ning piirangute maht kasvab aasta-aastalt pidevalt. Enamasti on piirangute põhjenduseks looduslike koosluste kaitse vajadus. Kas ministeerium teeb ise ja nõuab oma allasutustelt ka kord piirangute seadmisel nende majandusliku mõju hinnangut? Milline on viimase kolme aasta riigimetsas seatud metsa majandamise piirangute majanduslik mõju kokku? 

Nii nagu öeldud, me lähtume sellest, et piirangute seadmine peab olema põhjendatud, tõenduspõhine ja proportsionaalne. Loodusväärtusi hinnatakse olemasolevate andmekogude, inventuuride ja teiste välitööde andmete alusel. Looduskaitseliste otsuste eesmärk on tagada loodusväärtuste soodne seisund, kuid samal ajal tuleb arvestada ka riigi vara ehk metsa mõistliku kasutusega. Menetlused on avatud ning otsuste tegemisel kaalutakse kaitse alla võtmise otstarbekust. 

Ühtlasi on valitsuse tasandil seatud eesmärk anda maaomanikele ja metsasektorile suurem selgus, fikseerides 30% maismaakaitse eesmärgi sees põhimõtte, et 70% metsamaast jääb majandusmetsaks, nii nagu me juba siin paar korda oleme rääkinud. Selle liigutuse või otsuse eesmärk on vähendada ebakindlust ja vältida ootamatuid lisapiiranguid väljastpoolt selgelt põhjendatud kaitsevajadust. Ehk me tegelikult fikseerime praeguse olukorra. 

Neljas küsimus. Majandustegevuses peatatakse üha sagedamini põhjendusega "tulevikus potentsiaalne looduskaitseala", see tähendab piirang seatakse enne kaitse alla võtmise otsust. Millisel õiguslikul ja majanduslikul alusel külmutatakse riigivara kasutus määramata ajaks ning kas selliste otsuste kumulatiivne mõju riigieelarvele ja regionaalsele majandusele on hinnatud?

Ministeeriumi seisukoht on, et kaitse alla võtmine peab põhinema tõenditel, pädeval eksperthinnangul ja avatud menetlusel. Minister otsustab kaitse alla võtmise algatamise, arvestades selle otstarbekust, ning menetluses kuulatakse ära asjassepuutuvad isikud. See tähendab, et ka ajutised piirangud peavad olema seotud reaalse kaitseväärtuse kontrollimise ja menetluse läbiviimisega, mitte abstraktsete võimalustega. 

Samas on valitsus välja toonud vajaduse vähendada põhjendamatuid piiranguid ja tarbetut halduskoormust. Näiteks on ette valmistatud kaitse-eeskirjade muudatusi juhtudel, kus senised piirangud ei ole osutunud alaeesmärkide saavutamisel vajalikuks. See näitab, et ministeeriumi eesmärk ei ole piirangute kuhjamine, vaid nende sisuline põhjendatus ja vajadusel ka ülevaatamine. Looduskaitseliste piirangute seadmine ei ole kiire protsess. Läbipaistev ja kaasav menetlus nõuab aega. Selleks et potentsiaalsed kaitstavad loodusväärtused menetluse käigus säiliksid, kaasnevad piirangud juba sellel ajal. 

Viies küsimus. RMK tellitud teadusuuringud rõhutavad puistute mitmekesisuse, segametsade ning riskide hajutamise olulisust kliimamuutuse ja haiguste kontekstis. Samal ajal jätkub praktikas ulatuslik monokultuuride, eelkõige kuusekultuuride rajamine. Kuidas tagab ministeerium, et riigimetsa uuendamine vastab teaduspõhistele soovitustele ega suurenda tulevikus haigus-, tormi- ja kliimariske, mis võivad viia riigivara väärtuse olulise vähenemiseni tulevikus? 

Nüüd, see väide, et riigimetsas rajatakse ulatuslikult monokultuure, ei vasta tõele. Riigimetsa uuendamine toimub kasvukohapõhiselt ja teaduspõhiselt, mitte ühe liigi eelistamise loogikal. Puuliigi valik sõltub konkreetsest kasvukohast. Näiteks ei istutata kuuske sinna, kus see oleks tormi- või haigusriskide tõttu ebamõistlik. Lisaks ei jää istutatud mets kunagi üheliigiliseks. Looduslik uuenemine ja hooldusvõtted kujundavad puistud ajas mitmekesisemaks. Istutatud puudele lisandub juba esimestel aastatel looduslikult teisi puuliike, mille tulemusena kujuneb aastatega igast puistust segamets. 

Eestis on 83% metsadest segametsad. Ülejäänud metsamaal seab liigirikkusele piiri eelkõige mullaviljakus – kas muld on liiga kuiv või märg – ja neis paikades on ka sagedased puhtmännikud. RMK teeb metsade uuendamisel koostööd teadlastega ning arendab nii puuliikide valikut kui ka metsakasvatuslikke võtteid, et suurendada metsa vastupidavust kliimamuutustele, kahjuritele ja tormidele. Samuti hajutatakse riske maastikutasandil eri vanuses ja eri koosseisuga metsade kaudu. Nii ei ole ministeeriumi eesmärk maksimeerida ühe puuliigi osakaalu, vaid tagada, et riigimets oleks vastupidav, mitmekesine ja pikaajaliselt väärtuslik. 

Kuues ja ma arvan, et viimane küsimus. Palume ministril selgitada, kuidas tagatakse, et looduskaitse- ja kliimapoliitilised otsused ei vii riigimetsa kui meie väga olulise vara süsteemse kahjustamiseni ning et otsuste tegemisel arvestatakse võrdselt nii ökoloogilist kui ka majanduslikku mõju. 

Siin me lähtume põhimõttest, et riigimetsa tuleb käsitleda tervikvarana. See tähendab, et riigimetsa väärtus ei koosne ainult lühiajalisest raietulust, vaid ka elurikkusest, süsiniku sidumisest, vee hoidmisest ja puhastamisest, üleujutuste leevendamisest ning inimeste jaoks vajalikust stabiilsest elukeskkonnast. Seetõttu ei saa ja ei ole ka õige ökoloogilist ja majanduslikku mõju vastandada. Euroopa Komisjon on hinnanud, et iga looduse taastamisse investeeritud euro toob tagasi vähemalt kaheksa eurot läbi vähemate kahjude ja väiksemate kindlustus- ja taastamiskulude. 

On selge, et riigimets kui strateegiline vara täidab Eestis mitut rolli korraga. Ta on ühtaegu elurikkuse kandja, süsiniku siduja ning oluline tooraineallikas meie majandusele. Samuti toetab riigimets meie turismi- ja puhkemajandust. Seetõttu on vältimatu, et otsuste tegemisel kaalutakse läbimõeldult ja süsteemselt nii ökoloogilisi kui ka majanduslikke mõjusid. 

Esiteks tuleb rõhutada, et jätkusuutlik metsamajandamine tähendab tasakaalustatut lähenemist, kus metsade uuendamine või uuenemine, elurikkuse säilimine ja süsiniku sidumise võimekus on kooskõlas majandusliku kasutusega. Teiseks on oluline mõista, et pelgalt toorme eksport ei loo Eestile maksimaalset väärtust. Seetõttu on üha olulisem suunata tähelepanu puidu suuremale kohapealsele väärindamisele. Ja kolmandaks on oluline mõista, et majanduslikult mõistlikud ja tõhusad praktikad ei ole vastuolus keskkonnaeesmärkidega. Vastupidi, sageli need toetavad keskkonnaeesmärke pikaajalises vaates. Näiteks aitavad metsade kestlik majandamine, ressursitõhus kasutus ja väärtusahelate pikendamine ühtaegu suurendada majanduslikku kasu ning vähendada survet loodusressurssidele, toetades seeläbi nii elurikkuse säilimist kui ka kliimaeesmärkide täitmist. 

Ma arvan, et eelneva küsimuse raames ütles keegi headest kolleegidest siin, et RMK metsad on üldiselt hästi hoitud ja majandatud. Nii et eks see näitab ka, et RMK on teinud head tööd nii metsa majandamisel kui ka elurikkuse ja looduse mitmekesisuse hoidmisel. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te viisite jutu juba okupatsiooniajale, kui neid soid hakati kuivendama, aga sealt läkski minu mõte ka küüditamisele. Omal ajal tehti ka teatud eesmärgid, ka soode kuivatamisel olete te Euroopa Liidus tervikuna kokku leppinud teatud mahud. Miks ma küüditamisega võrdlen? Kui ei ole seda inimest kodus, siis võeti naabrimees. Praegu jääb sama mulje, et kui ei ole neid kohti, kus soid taastada, siis võetakse ka need kohad, mis on sobimatud. Näiteks toon siin Räpina juhtumi, kus nende veede voolamine on kaartidele märgitud juba aastast 1894. Tunnistage, et nende soode kuivendamisega RMK ei tegutse kõiki asjaolusid arvestades, vaid pigem on see europrojekti elluviimine.

Aitäh! Ma olen päris veendunud, et kõik need otsused ja tegevused, mida tehakse, kaasa arvatud soometsade taastamisel või mingid muud looduskaitselised asjad, on Eesti looduse ja Eesti inimese huvides. See, et me saame uhkusega näidata nii oma inimestele kui ka väliskülalistele mitmekesisust, külastades matkaradu ja külastuskeskusi, mida RMK haldab ja hoiab korras, see kõik on osa loodushoiust ja loodusharidusest. Ma arvan, et siin on RMK teinud õiget tööd. Ja ma arvan, et see on ka väga õige, et RMK-s on ühendatud nii metsamajandamine kui ka loodushoid, sest need kaks on omavahel väga tugevalt seotud. 

Te rääkisite küüditamisest ja sidusite selle, kui ma õigesti aru sain, ka kuidagi Euroopa tegemistega. Võib-olla ma eksin … (Evelin Poolamets saalist: "Plaanimajandusega.") Plaanimajandusega. See, et meil on teise maailmasõja järel tulnud metsamaad palju juurde, on muu hulgas ka traagilise küüditamise tulemus. Need majapidamised, kus inimesed viidi Siberisse, need põllud jäid üksi ja sinna kasvas mets või sinna istutati mets. Selles mõttes on see osa meie rahva taagast ja traagikast. Ma arvan, et täpselt niimoodi tulebki seda näha. 

Siin enne oli juttu fotodest, mis pärinevad kas teise maailmasõja eelsest või selle järgsest ajast. Muhu saarel, mida ma natukene tean, ka seal vanad fotod näitavad, et seal tegelikult metsa eriti ei olnud. Praegu kõik, kes on sealt läbi sõitnud, näevad, et seal on päris palju seda. Nii et kõik see, mis me praegu teeme, on ikkagi selle eesmärgiga, et metsa kui vara – nii majanduslikus mõttes vara kui ka looduslikus mõttes vara – väärtus kasvaks ajas.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Jah, nii-öelda metsade uputamine, mida meile ette heidetakse kaitsealadel ja mis pidi palju metsale kahju tekitama, kuigi andmed näitavad ju tegelikult teistsugust poolt. Aga kui te nüüd võrdlete seda, mis on kaitsealadel tehtud, ja teiselt poolt seda, et me oleme väga pikka aega raiunud metsa rohkem, kui juurde kasvab. Näiteks aastal 2023 Eurostati andmetele 2,5 miljonit tihu. Aga see ei ole ainult see aasta, alates 2017 kuni tänapäevani välja seda raiet tehakse. Kuidas teile tundub, kumb on meil tegelikult meie metsade probleem? Kas tõesti see, et me nii-öelda kaitsealadel taastame soid ja rabasid, või see, et meil on pikemat aega toimunud metsade üleraiumine ja päris räige üleraiumine?

Aitäh! See on faktiliselt korrektne, et meil siin lähiminevikus on metsa raiutud rohkem, kui on olnud netojuurdekasv. Kui me vaatame veidike pikemat ajaperioodi, läheme tagasi 1990-ndate algusesse ja toome sealt selle nii-öelda kumulatiivse tulemuse, siis see pilt raiumise vaates ei paista nii halb, vaid paistab teistsugune. Ja samamoodi, kui me võtame selle pika vaate, siis me näeme, et me oleme ka looduskaitse alla võtnud järjest enam metsamaad. Ma arvan, et see on midagi, mille üle meil on põhjust uhke olla. Meil on päris palju loodusväärtusi metsamaal, mida me kaitseme. Ja selleks, et me võib-olla ühiskonnas temperatuuri liiga kõrgeks ei aja, ongi ettepanek fikseerida see praegune jaotus, mis on välja kujunenud erinevate otsuste tulemusel, et meil 30% metsast on erinevate piirangutega ja 70% metsast on selline, kus saab metsaseaduse alusel metsa majandada. Äkki see aitab meil ühiskonnana natuke rohkem üksteist leida. Vähemalt see on minu eesmärk, et see nii võiks olla. Kas see õnnestub, no elu näitab.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Vot, kui kenasti nüüd läks! Ma mõtlesingi just selle 30 ja 70 kohta küsida ja sa niimoodi eelmisest küsimusest jõudsidki siiani. Sa oled siin täna mitu korda öelnud, et plaan on see ära fikseerida. Ja ma loodan, et sa oled märganud, et ma olen öelnud, et riigimetsas on piirangutega metsa osakaal aina kasvanud. Täna oleme seal kusagil 43–45% juures isegi. Aga tänased arupärimised on olnud riigimetsast. Ma tahtsingi küsida, kas plaan on ka riigimetsas 30 : 70 või Eesti kokku 30 : 70. Ma näen, et sa noogutad. Kui kokku 30 : 70, siis see võib ju riigimetsas piltlikult öeldes tähendada, et 60 kaitse alla. Kuhu suunas me seal riigimetsas ikkagi liigume? Kas me tuleme selle ligi poole poolt vähemaks või läheme veel edasi? 

Aitäh! Mina mõtlesin kogu aeg 30-st ja 70-st rääkides kogu metsa pindala. Kui see jäi kuidagi ebaselgeks, siis on väga hea, et sa küsisid. Saime selle asja selgeks.  

See on tõsi, et riigi omanduses olevad metsad kaitsevad pindala rohkem. See on olnud ka teadlik valik, muu hulgas seeläbi, et kui riik kehtestab kuskil piirangud, siis on omanikul õigus see metsatükk riigile müüa turuhinnas, kui see omanik seda soovib ja need piirangud olulises osas takistavad metsa majandamist. Ja selle 30% sees on ka need piirangualad, mida ei ole veel kehtestatud, aga mis on ettevalmistamisel või ette valmistatud. Nii et selles mõttes see 30 : 70 fikseerib praeguse olukorra, mis täpsemate numbrite järgi 2024. aasta seisuga oli 70,2% majandusmets ja 29,8% erinevate piirangutega mets. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma pean eelmise teema juurde korra tagasi tulema. Enne kui sa siin vastasid või pärast lõpus kõne pidasid, siis sa ütlesid, et RMK on väga tubli selle pärast, et ta teenis 80 miljonit kasumit ja see on nii ainulaadne, et see heastab kõik kallid peod ja nii edasi. Oleme ausad, eks seda 100 aastat kasvanud puud oskaks mõni teinegi maha võtta ja maha müüa. See ei tähenda seda, et RMK-s ei ole väga tublisid inimesi, kes seda teevad, aga see on sihuke tegevus, millega saaks hakkama ka võib-olla teised inimesed. 

Küll aga tahan jälle küsida, kas selle kuivendamise teema juures, mis minu arust on täitsa absurdne, oled sa võtnud ja kohtunud näiteks põllumeestega või erametsaomanikega – mitte RMK-st ma ei räägi täna, riigimetsa haldamisest –, mis nemad sellest protsessist arvavad. Ma olen ka mitmetega rääkinud ja nad on tegelikult päris mures. Need kahjud kanduvad edasi üle ka teistele kinnistutele ja metsamehed ja põllumehed ütlevad ka, et neil on tihti ikka päris raske aru saada, miks seda tehakse, seda tööd, mis kunagi tehti kuivendamise ja rajamisega, ja täna hävitame oma keskkonda.

Aitäh! Ma eelmise küsimuse juurde enam tagasi ei lähe oma kommentaarides. Aga nüüd see taastamistöö, soometsade taastamistööd näiteks. Jah, ma olen käinud ise Kikeperas, kohtunud kohalike inimestega, vallaga, otsustanud selle, et me teeme täiendava uuringu, kuidas soometsade taastamine mõjutab jõe veetaset, kas see suurendab või vähendab üleujutusohtu, mis see pikaajaline trendijoon seal on olnud ja mida saab teha, et oleks parem eelhoiatus, kaasa arvatud see, et sai kokku lepitud, et sinna tuleb täiendav monitooringuseade. Ma olen käinud ise Kikeperas metsas, kus oli varasemalt soometsa taastamist tehtud. See oli sihuke mõnus paksu samblaga mets, kus igasugu marjad hästi kasvavad. Kõikide nende tegevuste juures on tehtud erinevaid modelleerimisi. Ja kui on juhtunud selline asi, et tegelik elu on osutunud kraavi sulgemisel teistsuguseks, kui mudel näitas, ja see on põhjustanud mingit probleemi, siis on neid kraave ka lahti võetud. Ei ole nii, et minnakse ja pannakse kinni. 

Ka erametsaliiduga koos olen ma metsas käinud ja näinud tegelikult sedasama monokultuurset kuusikut, mis on täpselt kasvanudki küüditamise järgsele põllule, ja teisel pool metsateed olevat looduslikku, palju mitmekesisemat metsa, mis sealsamas asub. Ka statistilise metsainventeerimise tegemist olen ma oma silma ja käega vaadanud. Ma ei pea ennast kindlasti mitte metsameheks. Ma olen üks väikemetsaomanikest, kelle metsa üks tükk tegelikult on ka sellel aastal üsna vesine, isegi nii vesine, et on vee all, aga nii on ta olnud kõik need 30 või peaaegu 30 aastat, kui ma olen seda metsa omanud. Nii et loodus, ma arvan, elab omasoodu.

Anti Poolamets, palun!

Teisi metsaomanikke see teie jutt ei lohuta, et teil on vilets mets ja on pidevalt vee all. Teised tahavad korralikku metsa saada ja on eluaeg tööd teinud selle nimel, mitu põlvkonda, et mets kasvaks. Päris palju kurbasid lugusid, nagu seesama Kikepera, kus te käisite vaatamas. Tuleb välja, et te teate väga hästi, kuidas metsasid uputatakse ja kui suurt kahju see tekitab, ja siis tulete meile kärbseid pähe ajama, et kõik on hästi ja teie mets ka upub. Kikeperas inimeste survel pandi see projekt seisma, aga see ei ole ainuke koht. On kohti, kus 70 hektarit korralikku metsa on hävimisohus. See kõik on niivõrd ebaratsionaalne, et kas te olete tegelikult analüüsinud, kui palju korralikku metsa kaduma läheb ja mida selle eest kõike võiks saada, samamoodi nagu selle 130 000 eest oleks terve loodusmaja saanud, mille eest prallet pandi seal RMK all?

Aitäh! Seda, et soometsade taastamisel või selle koos…. taastamisel mõni protsent puid hukkub, ma mainisin. Kolm kuni viis oli see suurusjärk. See tegevus ei ole kindlasti selles mõttes massiline, neid alasid, mida omal ajal on kuivendatud, on ju palju rohkem. Aga nagu ma ütlesin, me keegi ei hakka kella tagasi keerama. Maade ja metsa kuivendamine ei ole ju tegelikult, see vastasseis on olnud ju igipõline. Me võime vaadata Tammsaare aegadest neid lugusid, see kõik on osa meie rahva loost. 

Oma metsa näite toomisega ma ei tahtnud kuidagi öelda, et kellegi teise mets peaks ka vee sees olema. Aga kuna mul on teine metsatükk veel, mis on ka väga väike, siis see on sihuke tubli vana männik, kus kasvavad ka väga suured kadakad. Nii et seal, ma arvan, on ka majandusliku väärtusega hästi. Aga ma olen lihtsalt lähtunud sellest põhimõttest, et las loodus olla, las ta kasvab.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No tõesti nagu muinasjutt, et uputame metsad ära ja siis läheb elu paremaks ja kõnnid mööda sammalt. Nii nagu paneme generaatorid püsti ja paneelid püsti ja aina soodsam elekter tuleb ja elu on nagu lill. Ma ei tea, kellele te võite seda rääkida, aga ma arvan, et rahvas ei usu seda. 

Aga tulles selle uputamise juurde, te ütlesite, et asju tagasi ei pöörata. Tegelikult sellega me ju praegu pöörame asju tagasi. Kui omal ajal kuivendati, siis nüüd me pöörame jälle tagasi sinna, me läheme jälle vee alla. Tootmist oli võimalik teha, metsade ja maade kuivendamine andis selleks võimaluse, mis tõi ka rahvale raha taskusse. Nii et seda me ei saa ka eitada. 

Aga ma küsiksin selle kohta, et kui nüüd saab naaberkinnistu, erametsaomaniku kinnistu näiteks kahjustada selle pärast, et riik hakkab enda metsa uputama. Te väitsite, et riik ostab turuhinnaga ära. Kas sellist kogemust on, et on ostetud? Ja kui palju on riigieelarves ette nähtud, et järgmisel või ülejärgmisel aastal neid maid juurde osta? 

Aitäh! Ma tulen lõpuks selle muinasjutu juurde ka. Riigil on kohustus ära osta, kui omanik soovib, kui pannakse looduskaitselised piirangud peale. Nüüd see teie küsimus, et kui riik oma maadel soovib veerežiimi taastamist teha ja seal kõrval on võib-olla eramaa – ei pruugi olla, eks ole, võib olla ka riigimaa ümbritsetud riigimaaga –, kui seal kõrval on eramaa, siis seda kindlasti vaadatakse, et selle eramaa väärtus ei muutu. Ma seda vastust praegu ei oska öelda, kas on olnud juhtumeid, kus on tekkinud mingi soovimatu muutus. Seda ma enne ütlesin, et kui on olnud niisugune olukord, et näiteks on tekkinud häiring kõrval olevale omanikule, siis on ka neid kraave uuesti lahti võetud. Aga ma võin kindlasti uurida, kas meil on olnud taolisi näiteid. 

Nüüd see muinasjututeema. See ei ole muinasjutt, see on päris elu. Kui me vaatame elektri hinda Eestis märtsis-aprillis, siis see on odav väga lihtsal põhjusel, sest päike on paistnud ja tuul on puhunud. See ei tähenda, et päikesepaneel toodaks elektrit siis, kui päikest ei ole ja väljas on – täpselt, eks ole –, või kui on talv ja juhtub olema lumerohke ja omanik neid paneele ei puhasta, siis ka päikselise ilmaga lumekatte all see paneel miskit ei tooda. Nii et selles mõttes on kõik õige. Aga põhjus, miks meil praegu on elektrihinnad olnud odavamad, on ikkagi see, et me suudame rohkem toota elektrit kohapeal. 

Ja metsamuinasjutt – no vot, ma ei tea. Tegelikult meil on ikkagi seal väga palju, mida avastada, kaasa arvatud riigimetsades, mida on RMK teinud külastajatele kättesaadavaks. Kui ma nüüd ei eksi, siis äkki mingi suurusjärk kolm miljonit külastajat on olnud aastas, võib selle numbri pärast järele kontrollida. Ja ma ei tea, kui te ei ole Kikeperas seal metsas käinud, siis astuge läbi ja vaadake. See tegelikult oli päriselt ka täiesti tore.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Härra minister! Kõigepealt, nagu siin mõnel korral varemgi on olnud võimalik alustada kõnet kiitusega, nii ka nüüd. Minister ütles, et ei ole puupõld, kui istutatakse, sinna kasvab looduslikult vahele ja siis ongi sega- ja ei ole puupõld. Selle mõttega ma olen nõus. Mina elan metsade keskel ja kui metsakaitseaktivistid kurdavad, et kõik on halb ja majandusmets, kui seal lõigatakse, istutatakse ja tuleb puupõld, siis ei tule. Nüüd on see valitsuse tasandilt välja öelnud. Ma loodan, et aktivistid võtsid kuulda ja lõpeb see jama ära. 

Teine asi ka, see muinasjutulugu. Minister tõesti rääkis niimoodi, et käisin metsas, roheline sammal oli, marjad, seened – ja sihukese maheda häälega lasi. Lõigata see klipp välja, lapsi saaks peaaegu magama panna – ega nemad ju ei tea, et ta on minister ja mis ta siin muidu toimetab. Aga ma arvan, et täiskasvanud inimesed ikkagi, isegi kui silmad kinni panevad ja samblale mõtlevad, siis see on ilus mõte, aga neil need Reformierakonna patuteod meelest ära ei lähe. Nii et ma arvan, et see muinasjutuvestmine õnneks ei aita Reformierakonna valimistulemusele kevadel kaasa. 

Nüüd arupärimise juurde. Aga enne veel, minister ütles – ja ütles väga õigesti –, et see, et meil on nii palju metsa, on suuresti seotud ka suure traagikaga, mis meie rahval on, küüditamisega. Nii on. Kui metsades ringi käia, siis leiab sealt väga ootamatust kohast – tänases mõttes ootamatust kohast – mõne vana vundamendi või näed suurte puude järgi, et siin on talukoht olnud. Aga seda traagikat jätkatakse tänapäeval, sest on terve hulk inimesi, kes on saanud vanaisa talu tagasi, aga nad ei saa seal mitte midagi teha, sest nüüd on meil looduskaitsjad – nüüd vaatan küll siia vasakule poole ja eelkõige Tiit Marani otsa, sest tema leiab, et kui punased võtsid metsa käest ära, siis nüüd on punaroheline ja las ta olla looduse käes edasi, sinu see vanaisa talu jutt ei ole oluline. 

Nüüd arupärimise juurde. Ühtegi majandusmõju numbrilist vastust me ei saanud. Tegelikult oli see arupärimine päris mitu küsimust. Ma ütleksin, et enamik küsimusi puudutasid seda, et kui looduskaitse alla on võetud, kas on tehtud ka majandusmõju analüüs. Me saime vastuseks natuke jälle seda muinasjutuga haakuvat juttu sellest, kuidas mets on tähtis ja seal on värske õhk, seob süsinikku ja kõike muud. Aga tegelikult me riigina peaks seda küsimust ka majandusliku nurga alt vaatama. Üks küsimus oli konkreetselt, et kui mingi konkreetne ala võetakse looduskaitse alla, siis kas tehakse majandusliku mõju analüüs ja milline on koondmõju. Kui see analüüs ükshaaval nendele tükkidele tehtaks, küll siis oleks ka koondmõju teada, aga ei ole. 

Nüüd ministri vastustest ma sain aru, et Andres Sutt ise ja ka Reformierakond elavad tegelikult eilses päevas. Ja kui siin peaminister käis välja mõtte, et nüüd peaks unistama, siis mulle tundubki, et Reformierakond unistab, et see liberaal-globalistlik maailmakord sellisena, nagu ta võib-olla siin veel, ma ei tea, enne finantskriisi oli, tuleb tagasi. Ja mine tea, ajalugu kordub, aga ma usun, et ta tuleb tagasi kui, siis väga-väga-väga pika aja tagant. 

Ja kui sa siin rääkisid sellest, et ongi õige teha nii, et võtad, tead, neid alltöövõtjaid ja keegi teeb odavalt ära, ise loed ainult raha, siis riigikaitselise energeetika mõttes ju Euroopa ongi jõudnud praegu sellesse kohta, kus ei ole riigikaitset ja ei ole enam toimivat majandust ja tööstust. Just sellepärast, et see oli hea, et ameeriklased tegid panganduse ära, ja see oli hea, et hiinlased tegid kogu tootmise ära. Ja kui Saksamaale tuli odav gaas ka Venemaalt, siis sai veel midagi Saksamaal ka toota, aga see lendas kõik vastu taevast. Ka riigimetsa mõttes me peaksime ikkagi vaatama seda kui Eesti riigi väga strateegilist vara. Ja sellesse ei saaks suhtuda nii, et küll sealt Kõrgõstanist tulev odav tööjõud selle kuidagi ära hooldab. 

Kas ma saan lisaaega ka, vabandust? (Juhataja küsib, kui palju lisaaega kõneleja soovib.) Palun kolm minutit. (Juhataja annab.) 

Ei ole päris õige lähenemine niimoodi, et küll odav tööjõud OÜ-des selle ära teeb ja laseme aga oma meestel minna. Aga sama näide täna uudistest. See ei ole küll metsaga seotud, aga ma arvan, et paljude jaoks oli päris ootamatu ka see otsus, et põlevkivivaru liikumine riigilt eraettevõtja katta ja just nimelt selle otsuse protsess või selle protsessi, kuidas ma ütlen, kalevi all olek kuni selleni, kui otsus oli juba tehtud. Ja ma tean, et seal oli ministril ka kutse kolmapäevaks tulla Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni istungile seda arutama, aga minister Suti vastus oligi selline, et ega meie ei juhi, et see ettevõte seal juhib. Täna ka Jürgen Ligi rääkis sellest, kuidas Reformierakond midagi ei juhi. Sutt ka. Siis tekib küsimus, et aga kui te midagi ei juhi, siis – ma kordan seda, mida ma täna juba olen öelnud – astuge tagasi. Paneme kokku sellise tegusama valitsuse, kes proovib riigielu korraldada. 

Mõnest asjast veel. 70 : 30 põhimõte, arupärimised mõlemad olid riigimetsa teemal. Me lõpuks saime selle küsimusega klaariks, et minister riigimetsas ei mõelnud, et rakendub 70 : 30, vaid see rakendub kogu Eesti metsas. Tuletan meelde, et Eesti mets on pooleks: pool on riik, pool on era. Tegelikult oleks huvitav teada saada, kuhu Kliimaministeerium ja RMK täna vaatavad. Mõnes mõttes see 70 : 30 saaks teha nii, et riigimetsas ei oleks mitte 30, vaid oleks näiteks 60, ja kogu eramets kaitse alt välja. Või ka vastupidi, täna on riigimetsas 45 kaitse all. Me tahaks teada, kuhu suundutakse. 

Ja üks asi veel seoses selle võõrtööjõu ja kvaliteedi teemaga. Minister ka mainis, et kvaliteeti ikka jälgib RMK, isegi kui on sisse ostetud tööjõud ja sertifikaadid ja kõik see lugu. Aga tegelikult, kui 2025. aastal seda FSC standardit, sertifikaati kinnitati, siis RMK juhtkond kamandas audiitoritega vestlema oma parimad pojad – võib-olla ka tütred, aga pojad selles mõttes nagu kujundliku väljendina tööliste kohta. Siis ei olnud nii, et on seal metsas, kes on, küll me kvaliteeti niimoodi jälgime, et sertifikaat tehtud saab. Siis võeti ikkagi konkreetsed inimesed, kes igapäevaselt metsas töötavad ja kes teevad seda kvaliteetselt. Nagu me siin täna kuulsime, seda kvaliteeti ka RMK sees on mõõdetud ja vot sellel hetkel, et sertifikaat kätte saada, oli neid kvaliteetseid töömehi vaja. 

Nii et ma arvan, et siin on nüüd kas RMK juhtkond ministrit eksitanud ja minister võiks sellesse asja võib-olla paremini ikkagi sisse vaadata, et milline on see kvaliteedi vahe oma, koolitatud, samas kandis elavate inimeste tehtud töödel versus kusagilt sisse toodud ja, ütleme, madalale hinnale orienteeritud tööliste töö vahel. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Tiit Marani.

Aitäh! Rain, ära palun mine ära! Tahtsin sõna võtta, kuna sa mainisid mind. Lihtsalt, hea on inimesi sildistada, aga kui sa oleksid vähegi kuulanud, mida ma tavaliselt räägin, mul on väga olulisel kohal kogukond ja just need inimesed, kes maal metsa omavad, et nad saaksid jätkusuutlikult oma metsa hallata, mitte vastupidi. Nii et palun järgmine kord täpsemalt ära sildista. 

Aga okei, meil on olnud päris huvitav arutelu selle üle, mida see metsade taastamine tegelikult teeb. Mul on isiklikult kogemus ühest kohast, Õngult Hiiumalt, kus projekt ei olnud kõige paremini välja kukkunud, aga samal ajal lõpptulemus oli päris hea. Ma võin teile öelda, et see oli RMK ala. Ja kui oli küsimus, miks siit neid kraave kinni ei panda, siis öeldi kohe, et ei, seda ei saa teha, sest seal on eramaad. Ja see on õige, see peabki nii olema. Nii et nüüd kahtlustada, et RMK üldse ei võta arvesse seda kõike, mida toimub eramaadel, seda kindlasti väita on ebakorrektne. 

Kuivendusest veel. Kindlasti need inimesed, kes tegid omal ajal kuivendust, tegid seda väga õiglaste mõtetega, ainult et ajad on teistsugused ja kuivendus tuleb lihtsalt vastavalt nendele aegadele ümber mõtestada. Vesi peab sealt ära liikuma, aga aeg-ajalt on vaja ka vett sees hoida. See, et meil tekivad rabad, neid ei tekita mitte kunagi üleujutust, nad on need, mis hoiavad vett sees ja siis, kui meil on kuivaajad, annavad sealt vett välja. 

Siis siin on olnud jutt kogu aeg sellest, et on mingisugune kummaline vastuolu metsa teemal, ühelt poolt looduskaitse ja teiselt poolt mets. Julgen väita, et antud situatsioonis, kui me räägime metsast kui sellisest, on see illusoorne. Sest põhiline küsimus on meil selles, kuidas me metsa majandame. Paraku peab ütlema, et see majandamine praeguste seaduste järgi, nagu metsaseadus on paika pannud, on kõike muud kui jätkusuutlik. 

Hiljuti käis meediast läbi see 2023. aasta näide, et sellel aastal raiuti 2,5 miljonit tihu rohkem metsa, kui kasvas juurde. Aga see ei ole ainukene aasta, see on pikalt toimunud. Alates 2017. aastast kuni 2024. aastani oleme me raiunud rohkem, kui juurde kasvab, 37 miljonit tihumeetrit metsa. See on päris räige kogus. See tuleb 4,6 miljonit tihumeetrit aastas ja kui me aastas tegelikult raiume 11 koma natukene peale, siis see on päris suur kogus sellest, mida me oleme raiunud ja mida me üle oleme raiunud. 

Nii et me oleme sellises keerulises olukorras. Teema ei ole looduskaitse, aga teema on see, kuidas me praeguse metsaseaduse järgi majandame metsi niimoodi, et need saaksid jääda järgmistesse põlvedesse. Paraku on nii, et kui vaadata … aruannet, siis seal on tehtud ka finantsanalüüs. Ja see finantsanalüüs ütleb seda, et me igal aastal raiume ennast vaesemaks umbes 160 miljoni euro võrra, võtame midagi ära tulevastelt põlvedelt. 

Sellega seoses tuleb mulle meelde selline asi nagu laenuvõtmine. Kui me raiume rohkem, siis me võtame tegelikult tulevastelt põlvedelt laenu, tulevased põlved peavad selle kinni maksma. See on natukene erinev kui riigi laenuvõtmine, aga see on oluline vahe, sest selle osa, kui me võtame rohkem, maksavad kinni meie lapsed. 

Kõike seda lugedes ja kuulates tuleb mulle meelde 1987. aastal Priidu Pärna Sirbis avaldatud karikatuur, mis omal ajal oli šokk, et seda üldse laskis tsensuur läbi. Sitta kah! Vanamees kaariku peal setukaga viskamas sõnnikut ja sõnnikukuju on Eestimaa-kujuline. Sitta kah! Sitta kah! Ja nüüd siis täpselt samade metsaseaduse parameetrite järgi tahame me anda võimaluse kahel kolmandikul, enam kui kahel kolmandikul metsamaal täpselt samamoodi rakendada, et ka seal seesama raie toimuks samas mahus. Ma arvan, et see ei ole majanduslikult õige. Sitta kah! Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd kolleeg Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud saadikud! Oleme jälle selles seisus, kus peame veel kord üle rääkima, kus me oleme. Täna oleme selles seisus, kus inimeste elu on läinud oluliselt raskemaks. Ainuüksi toiduhinnad on hüpanud viimaste aastatega 60%. Aga vaatamata sellele, et suurte perede raskused on järsult kasvanud, vaatamata sellele, et toimetulek on järsult halvenenud, vaatamata kõigele sellele tuleb meile minister jälle rääkima muinasjuttu sellest, kui tähtis on soode taastamine. Selle asemel, et tegeleda toimetulekuga, tegelete te soode taastamisega. Viimase asjaga, mida meil praegu vaja on. 

Kui palju siis tahetakse sohu uputada? Aastaks 2050 plaanib Eesti taastada vähemalt 25 000 hektarit kuivendatud soid. Erinevatest allikatest on juba kulutatud soode taastamisele 40 miljonit eurot ja siis teatatakse uhkusega, et Eestil on paarikümne aasta pikkune märgalade taastamise kogemus. Jääksoode korrastamisele on läinud omakorda 3,3 miljonit eurot. Lisaks laristatakse sinna euroraha ja seda kõike oludes, kus meil on tõesti inimeste toimetulek järsult halvenenud. 

Alles me rääkisime Rail Balticu teemal. Laristu on see, mitte taristu ehitamine. Ja siin on samamoodi – kirjeldamatu laristamine. Nagu teie RMK pidu, mida te siin kaitsesite, et inimesi tuleb ju tunnustada. 130 000 eurot! Nagu olümpiamänge oleks korraldatud. Mõelge ka, milline laristamine teie haldusalas käib. Ja samal ajal vaatan poes, kuidas inimesed trügivad allahinnatud kauba juures. Te elate täielikult oma elevandiluutornis ja taastate soid, usute, et see on nüüd Eesti kõige tähtsam teema, ja väristate häält. 

Ja teie olete ju see, kes räägib siin mitmekesisusest. Me peame maastikke kaitsma, just kuulsin seda. Aga teie olete ju see, kes kaitseb nende monstrumite maaletoomist siia. Üle tuhande tuuliku on arenduses, planeeringutes. Jah, on. Mida te seal noogutate seal? Teie oletegi see kliimadiktaator, kes meie maastikke hävitab, ja siis räägite, kuidas raha sohu uputada, ja siis vaatate irvitades pealt, kuidas inimesed trügivad allahinnatud kauba ümbruses. Kuulge, proovige aru saada, et sellist luksust ei saa isegi Lääne-Euroopa rikkad riigid endale lubada. Aitab juba! Ja selle juures käib üüratu metsa hävitamine. 

Just me kuulsime eelmist ettekandjat, kuidas kõike peab kaitsma. Sadu hektareid uputatakse täisväärtuslikku metsa lihtsalt! Vaat see on see idiotism eurorahade kasutamisel juba. Peaasi, et selle juures on euro, selle nimel me oleme valmis mida tahes tegema, uputama kuhu tahes. Aga vaadake, isegi euroraha on päris raha, see ei ole kusagile laukasse uputamise raha, selle eest saaks midagi kasulikumat teha. Praegu võitlevad põllumehed selle eest, et saada endale päriselt põllumajanduse arendamiseks mõeldud raha. Samal ajal on meie isevarustatus toidu osas järsult kukkunud, aga teie panete selle raha laukasse. Mida tähendab isevarustatuse ... 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun!

... isevarustatuse kukkumine? See tähendab seda, et meie julgeolekuvaru on ka hõredam. Meil on sealihasektor olnud rängas kriisis ja teie panete selle raha laukasse, selle asemel et päästa sealihasektorit, päästa meie põllumehi, tuua inimesed sealt allahinnatud kauba juurest ära korralikku tervislikku toitu sööma, kodumaist toitu sööma. Ei, te panete laukasse. Mõelge ikka, kuidas Tammsaare isa kraavi kaevas, tegid endale korraliku põllumaa. Näe, läks Sikenbergi maale kümme meetrit sisse, kus oli tüli majas, käisid veel kohut omavahel. Millist vaeva on nähtud, et meile normaalset kvaliteetset põllumajanduslikku maad üldse saada? Kui palju inimtööjõu tunde on nende maade kuivendamisse pandud? Ja te uputate meie raha laukasse.  Ja need tüübid, kes Brüsselis nõuavad meilt kvaliteetse metsa- ja põllumaa uputamist – kuulge, need tuleb ka päevapealt lahti lasta! Need on samasugused amatöörid nagu teie. Lõpetage ära tõesti! Me peame hakkama AI abi kasutama, sest keegi ei suuda enam kokku arvestada, kui palju te olete kahju tekitanud meie energiasüsteemi lammutamisel. See saab mööda, uskuge mind! Tegelikult oskate te võõrkeeli ka lugeda. Ja lugege, USA lahkus Pariisi kliimaleppest. Euroopas on see varsti lõpetatud ja lõppeb ka laukasse raha kühveldamine. Teie olete ilmselt viimane, kes seda sinna kühveldab.  

Ja muidugi mõelge natukene veel kord üle! Te kaitsesite seda laristamist RMK-s. Kuulake teisi ettevõtjaid, kes ütlevad, et 400 eurot inimese kohta – no kuulge! Te võite tõesti ilma Rail Balticuta Berliini ooperisse need inimesed saata. Võtke buss ka veel, pange kõik bussi peale ja saatke Berliini ooperisse! See on laristamine! Kuskilt otsast peab ikka tunne tulema, kui inimesed tunglevad allahinnatud kauba juures. Ettevõtjad ja poeomanikud räägivad, et see üha süveneb, neil pole raha toitu osta. Nad hoiavad kõhu kõrvalt kokku, ostavad aina ebakvaliteetsemat toitu. Aga teie lasete 400 eurot nina pealt peo panemiseks kulutada ja uputate meie raha laukasse. Aitab ükskord! Aasta pärast lihtsalt hundipass teile kõigile siin.

Aitäh! Härra minister, ma saan aru, et soov on läbirääkimistel osaleda. Palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh sõna andmast! Mõned asjad. Soometsade taastamine on tegevus, mis on Eesti looduse ja Eesti huvides, ja seda ei tehta mitte kellegi teise arvel. Sellepärast ei saa põllumajandus vähem toetusi või mõni muu sektor. Aga see on vajalik selleks, et meie looduse vastupanuvõime ja mitmekesisus oleks suurem. Nii et sellepärast me seda kõike teemegi. 

Nüüd see 30 : 70. Tõstatus küsimus, kas selle proportsiooni kehtestamisega tõstetakse RMK hallatavates metsades väga suur osa kaitse alla. Ei tõsteta. 30 : 70 on praeguse olukorra fikseerimine, kaasa arvatud need kaitsealad, mis on planeerimisel ega ole veel ametlikult vormistatud. 

Nüüd RMK-le teenuse pakkujate töö kvaliteet. Ma arvan, et iga inimene, kes suuremast tootmisest või suuremast organisatsioonist, suurema ettevõtte juhtimisest teab, selleks, et oleks tagatud ühtlane kvaliteet, on ettevõtetes kvaliteedi juhtimise süsteem. Seal on omad standardid, millele ka RMK vastab, mida ei anta niisama, vaid mille saamiseks on ette nähtud põhjalik protseduur. Ja kogu see jutt võõrtööjõust – mina ei tea, kust need andmed teil pärinevad või millele need väited tuginevad, aga ma võin öelda ühte väga lihtsat asja. Võsasaetöödel, mida RMK sisse ostab, on nõutud kutsetunnistus. Ilma selleta ei saa seda teha. Ja selle kutsetunnistuse olemasolu kontrollitakse. 

Ja viimaseks, ei ole tuhandet tuulikut, keegi ei ehita tuhandet tuulikut. Selleks, et me jõuaksime taastuvenergia tootmise selle tasemeni, mis aitab Eestis elektri hinda allapoole tuua, on vaja veel juurde 100–110 tuulikut. Ei ole vaja hirmutada ja rääkida suurusjärgu võrra valedest numbritest. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame meie tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Kaheksas päevakorrapunkt võeti meil tänasest päevakorrast välja ja oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Jaanus Karilaiu, Priit Sibula, Aivar Koka, Ants Froschi ja Henn Põlluaasa poolt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine RMK kulutuste kohta. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama kolleeg Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! No me teame, mis on toimunud siin Eesti riigis viimastel aegadel. Eelmise aasta suur hitt oli Tervisekassa pidu. Sotsiaalminister kutsus nõukogu kokku ja tegi kiire otsuse: raskel ajal selliseid pidusid pidada ei saa. No me teame, et mõni aeg tagasi pidas Eesti Energia veel võimsamalt, lausa 350 000 eest. 

Aga see kõik on väike asi. Meil on RMK, kes tegi riigihanke, kus oli kirjas, et pidude korraldamiseks 1,2 miljoni eest. Aga leping sõlmiti tegelikkuses 2,2 miljoni peale, nii kirjutab ajakirjandus. Ja siis ühel päeval tuli hea idee Tartus pidu panna. 300 eurot inimese kohta ehk 130 000 eurot. Väga huvitav oleks teada saada, selle peo üks kulu on 59 000, see on rendikulu. 

Ma olen ka korraldanud läbi aastate sama suuri üritusi. Kõige kallimal variandil on õnnestunud 10 000 eurot ära kulutada, siis oli suitsu ja tossu päris palju. Oleg Kross korraldab iga aasta oma ettevõtte töötajatele ja koostööpartneritele veel võimsama peo, kus tavaliselt on kuus ansamblit, kellest kolm on väljaspool Eestit. Ja mitte kuidagi ei ole osanud ta korraldada seda nii kallilt kui RMK. 

Aga eelmise nädala neljapäeval helistas mulle Jõgeva Majandusühistu juht ja küsis ka, et saaks selgeks need eelarveread, mis selle hinna nii kõrgeks tegid. Ka tema korraldab oma töötajatele üritusi, aga sama suure rahvahulga juures ei suuda ta ka üle 10 000 mitte kuidagi organiseerida. Ja tänastel rasketel olukordadel, kus inimesi võib-olla tuleb koondada, on see number jäänud 6000 peale. 

Võib-olla minister oskab seda öelda, sest tema on omaniku huve kaitsev isik oma nõukogu liikmetega. Kuidas see 130 000 jaguneb nende külaliste vahel ja kuidas kokku saab see 59 000? Sest kui Tartus küsida konkureerivaid hinnapakkumisi, siis need hinnapakkumised on 10 000 ja 16 000 vahel. Ja need konkureerivaid hinnapakkumised on meil Riigikogu liikmetel nii mitmelgi olemas, kes on huvi tulnud selle vastu, mis on. 

Seoses sellega ongi meil allakirjutanutel küsimus, kas austatud minister on oma nõukogu liikmetega sel teemal rääkinud, kas ta on saanud ammendavad vastused, kuhu kulus see 130 000, kas tal on ka olemas need arved ja mis seal arvete peal on. Päris huvitav oleks teada, kuidas on võimalik rendikulu 59 000 lahti kirjutada. Seal on helitehnikat, ma saan aru, seal on väljas parkimist ja majaruumirent. Kuidas on võimalik 59 000? Ma arvan, et enamus sellise teenuse pakkujaid, nende aastakäive küündib võib-olla heal juhul sellise summani, mis on pakutud ühel hetkel ühele firmale. Kas see firma on saanud selle või on see vahendaja saanud? 

Ja teine küsimus on väga selgelt see, millele ma ootan ka vastust, et kas tõesti ettevõte, kes müüb meie kõigi vara, sõna otseses mõttes müüb seda vara, mis meie esivanemad on istutanud 60, 70, 80 aastat tagasi, lihtsalt müüb, kõigepealt raieõiguse ja siis müüb seda palgina, siis teenib kasumit. Kulu ei ole ju. 70 aastat tagasi ei teeninud RMK kulu. 70 aastat tagasi tegi selle kulu teine riigikord. Ta müüb meie kõigi vara, kõigi Eesti kodanike vara. Palun nendele kolmele küsimusele, mis ma siin esitasin, konkreetseid vastuseid ministrilt. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Hea juhataja! Aitäh ka arupärijatele ja ühele saalis viibijale, arupärijate esindajale! (Saalist öeldakse midagi.) Jah, täpselt nii on. 

Ma alustan enne küsimuste juurde minekut sihukese üldisema teemapüstitusega. See üldine teemapüstitus on meil siin eelnevate küsimuste juures ka korra läbi käinud. Selleks, et neid asju saaks lahata, peame me saama aru ühtemoodi või vähemalt aru saama, kus me ühtemoodi aru ei saa, milline roll on ettevõtte omanikul, milline roll on ettevõtte nõukogul ja mis rollis on ettevõtte juhatus. Ühingu juhtimise juures ei oma tohutut tähtsust, kas see on riigi omanduses olev ühing, riigi osalusega ühing või kuulub 100% erakapitalile. On teatud juhtimistavad, -praktikad, kuidas ühingut valitsetakse. Ma arvan, et on oluline, et aru saada ka järgnevatest vastustest. 

Kõik need küsimused, mis siin on küsitud nii selle arupärimise raames kui ka eelnevate debattide juures, puudutavad tegelikult ühingu juhtimist ja valitsemist. Ehkki RMK kitsalt juriidiliselt ei ole äriühing, on ta de facto turundusasutus, mis oma olemuselt on väga-väga sarnane äriühingule ja eesmärkidelt. Seetõttu on laiemas plaanis küsimus, millises mahus ja millise täpsusega suunised peab omanik andma ettevõtte juhtorganitele ehk nõukogule ja juhatusele. 

Kui me soovime seda debatti ühiskonnas pidada, siis kindlasti saab seda teha. Ettevõtte igapäevane juhtimine on nõukogu ja juhatuse pädevuses. Omanik seab omaniku ootused, omanik ei juhi igapäevaselt ettevõtet, ja need omaniku ootused on ka RMK-le seatud. 

See, kuidas üks ettevõte või organisatsioon oma töötajaid motiveerib, on omakorda seotud ju sellega, kuidas seda teevad teised äriühingud, milline on tava ja traditsioonid Eesti ettevõtlusmaastikul. Ja nii nagu ma siin varem ütlesin, RMK, aga ka teised riigi osalusega äriühingud konkureerivad täpselt nendesamade töötajate pärast turul. Seetõttu tulebki seda küsimust vaadata konkreetse turu tavades ja konjunktuuris. 

Ma isiklikult ei pea seda õigeks, et riik omanikuna kirjutab omaniku ootustes ühele ettevõttele või organisatsioonile detailselt ette, kuidas korraldada oma töötajate motiveerimist. Aga ma pean õigeks seda, et juhatus ja nõukogu hindavad oma otsuseid tehes, milline on ühe või teise tegevuse mõju ja vastuvõtlikkus ühiskonnas. Seda peab arvestama. Seda peab kindlasti arvestama riigi omanduses või enamusosalusega olev äriühing, aga seda arvestavad enamasti ka väga paljud eraomanduses olevad äriühingud. 

Omaniku ootustes on väga selgelt kirjas, et RMK peab oma töös lähtuma heast ühingu juhtimise tavast. Hea ühingu juhtimise tava on Eestis juba ammu vastu võetud, see kehtib börsiettevõtetele ja rõhutab muu hulgas väga selgelt ka läbipaistvust, selget rollijaotust nõukogu ja juhatuse vahel. Töötajate tänuürituse teemadel olen ma vestelnud nii nõukogu esinaise kui ka juhatuse esimehega. Olen ka oma sõnumi ja ootused edasi andnud ja ma olen päris kindel, et nad mõlemad teevad sellest ka oma järeldused. Ja kindlasti ei ole seda, et RMK-s on võimalik midagi kinni mätsida. Kui on küsimused, siis RMK peab neile ka vastama. 

Nüüd, esimene küsimus kõlab nii: kas te peate RMK korraldatud ligi 130 000 eurot maksnud tänuüritust kooskõlas olevaks õigusaktidest tulenevate kohustustega majandada riigimetsa heaperemehelikult ja kasutada avalikku raha säästlikult? Selle ürituse kulud või eelarve mahtus RMK juhatuse esitatud ja nõukogu kinnitatud eelkavaridadesse. Selles mõttes on vormiliselt kõik korrektne. Kas see üritus riivas ühiskonna õiglustunnet? Jah, riivas. Sellepärast peavadki juhtorganid sellest tegema omad järeldused. See ei tähenda seda, et RMK töötajad ei ole teinud head tööd. 250 miljonit müügitulu ja selle juures kasum 86 miljonit ei ole tulnud tühjalt kohalt. Selle taga on päris inimesed, selle taga on head praktikad, õiged juhtimisotsused. Ma arvan, et selles mõttes tuleb töötajaid tänada ja tunnustada, selles ei ole küsimust. Aga see kõik peab paistma ka ühiskonnas aktsepteerituna või aktsepteeritavana. 

Teine küsimus. Millised on ministeeriumi juhised või piirangud RMK esindus- ja tänuürituste korraldamisel ning kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada selgemad reeglid selliste kulutuste ulatuse ja põhjendatuse kohta? Nii nagu ma sissejuhatuses ütlesin, lõpuks taandub see küsimusele, kui detailselt me üht või teist asja ette kirjutame. Mina usun sellesse, et iga ühing, kaasa arvatud RMK kui riigi tulundusasutus, annab kõige parema tulemuse siis, kui tal on seatud selged eesmärgid ja seda juhib professionaalne juhatus, professionaalne nõukogu, kelle liikmetel on erinev kompetents erinevates valdkondades, nii et nad täiendavad üksteist. Nõukogu juhib Kliimaministeeriumi asekantsler Kadri Land ja nõukogu on kinnitanud ka personalikulude eelarve, kuhu kuulub ka tunnustusüritus. Nii et selles mõttes, nii nagu ma enne vastasin, on vormiliselt kõik korrektne. Kas selle üritusega riivati ühiskonna õiglustunnet? Jah, ma arvan, et riivati. 

Kolmas küsimus ja viimane. Kuidas tagab Kliimaministeerium, et RMK tegevuse põhifookus oleks riigimetsa kestlik majandamine ja riigile tulu teenimine, mitte avalikkuses küsitavaks peetavad kõrvalkulutused, mis võivad kahjustada metsamajandamise usaldusväärsust. Finantstulemustest juba rääkisin. Käive on 254 miljonit, kasum on 86 miljonit. Nii et tööd on tehtud. RMK eesmärk ei ole ainult kasumi teenimine, samamoodi on see kestlik metsamajandamine, mis tõstab just pikaajalist vara väärtust. Nii nagu siin sissejuhatuses ka öeldi, RMK saab praegu majandada seda vara, mis on kasvanud aastakümnetega. Selleks, et aastakümnete pärast oleks võimalik ka selle vara väärtust kasvatada ja sellest tulu teenida, ongi oluline, et täna tehakse juhtimisotsuseid ja metsavara haldamist parima praktika järgi. 

Aga RMK-l on samamoodi oluline roll loodushariduse pakkumisel, avalikult kasutatava puhkemajandusliku potentsiaali loomisel ning inim- ja looduskapitali kasvatamisel. Nii et sihuke tervikvaade on, ma arvan, täpselt see, mis annab RMK-le suuna ja mis arvestab Eesti inimeste erinevate soovide ja huvidega ning teeb seda tasakaalukalt. 

Nüüd, kuna siin käisid läbi küsimused detailse kulu eelarve kohta selle ürituse juures, siis ma olen sel teemal vestelnud nõukogu esinaisega ja palunud, et selle eelarve vaatab läbi ka siseaudit, et oleks kõik selge, et see raha, mis on läinud, on läinud õigete asjade eest ja nii, nagu on tellitud. Sellega ma lõpetan. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan ausalt sisukate vastuste eest! Aga ma tuletan sulle meelde, et nõukogu kinnitab eelarve, kinnitab investeeringud ja suured kulud ning otsustab olulised lepingud ja strateegilised projektid. Kui 2,2 miljonit ei ole suur raha, siis ma küsin, mis on suur raha. Kui tehakse riigihange 1,2 miljoni peale ja kinnitatakse pärast riigihange 2,2 miljoni peale pidude korraldamiseks, siis ma küsin, kas nõukogu esinaine ikkagi teab, mis roll tal on, või mitte. 

Ja teine pool, on küsimus see, et ma tahaksin seda nõukogu audiitori paberit, mis tõestab ära, et 49 miljonit rendikulu – 49 000, vabandust, renditulu – on kuidagigi tõestatav. Kuidagigi! Sest see, mina pean tunnistama, et ma isegi ei oskaks ka kõige parema tahtmise juhul täis kirjutada sellist numbrit. See on utoopia. Aga ma veel rõhutan, et nõukogu kinnitab eelarve, pluss suured numbrid.

Teie aeg!

Ja kust tuli 2,2 miljonit pidude korraldamiseks?

Aitäh! Hea küsimus! Ma olen päris kindel, et nõukogu esinaine teab väga täpselt ja ka nõukogu liikmed teavad seda, mis RMK‑s toimub, sest eelarve on kinnitatud, juhatus annab sellest aru, selle täitmisest. Nüüd, selle hankega ei korraldata ainult tänuüritusi. Siin on mitmeid konverentse ja muid tegevusi. Aga ma arvan, et see kõik on kohane juba vastata ettevõtte juhatusele ja nõukogule.  

Ja nii nagu ma ütlesin, me oleme nendel teemadel rääkinud. Ma olen oma arvamusi edasi andnud, samasuguse, nagu ma seda siin tegin. Ja ma olen kindel, et sellest tehakse omad järeldused ja RMK jätkab õigel suunal riigile või Eesti rahvale kuuluva metsa väärtuse kasvatamisel pikaajaliselt ja arvestab oma otsuste, kaasa arvatud personalipoliitika ja töötajate motiveerimise juures, nii turuolukorraga kui ka sellega, mis on ühiskonnas aktsepteeritav.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Suures plaanis ongi ju RMK väga head tööd teinud ja need numbrid, mida te olete ka öelnud selle aasta kohta, on tegelikult muljet avaldavad ja head. Aga lihtsalt palve on … Ma kõigepealt ka tänan teid, et te pool vastust andsite ära, et tegelikult ühiskonnas selline asi ei ole vastuvõetav. Ma toon ka selle näite, et meeletult palju on sihukese esmapilgul nagu tühise asjaga, aga ikkagi on ju meeletult mainet kahjustatud. Seda ka ei tohi unustada. See mainekahju on tekkinud kõige rohkem sellest – mul on palve, et te viiksite selle sõnumi edasi nõukogu esinaisele –, et õigel ajal tuleb reageerida ja anda piisavad selgitused, selliselt, et ühiskonnas see ei jääks rippuma. See on juhtimisprobleem ja tegelikult see oleks vaja ära klaarida. 

Aitäh! Kuna me seda siin Riigikogu saalis arutame, siis kogu see arutelu on ju ilusti järele vaadatav ja järele loetav. See sõnum kindlasti, ma usun, jõudis õigete adressaatideni. Ja nagu ma ütlesin, ma olen nii juhatuse esimehe kui ka nõukogu esinaisega sel teemal vestelnud ja olen oma ootused ka väljendanud.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Nüüd, head kolleegid, olemegi jõudnud vaba mikrofonini. Pärast haamrilööki saate end registreerida vabas mikrofonis. 

Kõnesoove ei ole, seega me vaba mikrofoni täna ei ava. Ühtlasi on lõppenud ka tänane Riigikogu istung. Rahulikku õhtut kõigile!