Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamist 24. märtsil. Minister Sutt rõhutas sissejuhatuseks, et selle seaduseelnõu eesmärk on luua Eestis terviklik õigusraamistik kogu elukaare jaoks, alates asukohavalikust ja loamenetlusest kuni jaama sulgemise ja lammutamiseni. Toodi välja ka põhilised elemendid ehk fookus on ohutusel, regulaatori funktsiooni täitjana nähakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit.
Üks esimesi suuremaid aruteluteemasid puudutas jaama võimalikku mahtu ja seda, kas me räägime ehk liiga väikesest võimalusest. Aleksei Jevgrafov tõstatas küsimuse, et me räägime kahest 300-megavatisest reaktorist, mis on kokku 600 megavatti, aga meie energeetikud räägivad 1500 megavati vajadusest juhtivate võimsustena ja miks me ei planeeri kohe suuremalt. Siin oli ka selge vastus, et meil on tegemist ka erasektori poolt algatusega, kes selle lõpuks peaks ehitama, ja nemad on läinud 600 megavati teed.
Kui uuriti asukoha valikuid, siis tegelikult uuriti ka 1200 megavati võimalust. Seadus ei kirjuta ette mitte ühtegi reaktorite arvu, mitte ühtegi asukohta ega arendajat, seetõttu tulevikus on võimalik neid juurde rajada.
Samasse teemaderingi tuli ka küsimus selle kohta, kas see seadus on mingi ühe konkreetse arendaja jaoks tehtud. Mart Maastik tundis huvi, miks me lähtume sellest konkreetsest kaks korda 300 megavati lahendusest. Minister seletas, et eelnõusse ei ole selle kohta midagi sisse kirjutatud. See oli lihtsalt, kui meile tehti ettekanne, toodud näitena seetõttu, et see on parasjagu ka eriplaneeringu menetluses. Kogu eelnõu ja seadus on selgelt tehnoloogia- ja kasutusneutraalne, välja arvatud see, et tegemist peab olema rahumeelse kasutusega.
Oluline arutelu käis ka selle üle, et riiklik eriplaneering ja võimalikud tulevased arendajad. Jaak Aab tundis huvi, et kui eriplaneering on praegu algatatud ühe arendaja ettepanekul ühes konkreetses asukoha ja kui hiljem tulevad teised arendajad, siis kas nemad saaksid protsessiga liituda. Ministeeriumi poole pealt Birgit Parmas selgitas, et sama riikliku eriplaneeringu raames on võimalik sama tehnoloogia puhul seda kasutada ka teistel arendajatel. Ehk siis see ei ole jäigalt seotud ühe konkreetse arendajaga, küll aga on eriplaneering seotud konkreetse tehnoloogiaga. Ehk kui keegi tahaks teist sorti tehnoloogiat ... (Saalist öeldakse midagi.) Jah, selles konkreetses asukohas, jah. Selle eriplaneeringuga tehakse ühes konkreetses asukohas – see eeldus. Kui keegi tahab kuskile mujale rajada, siis Eestis selle uuringu käigus oli 13 asukohta, mis toodi võimalikkusena välja. Kui keegi mõnes teises kohas tahab, siis on vaja algatada uus eriplaneering selle jaoks.
Ja on oluliselt välja toodud see, et niikuinii on selle seaduse raames lubatud vaid selliseid tuumakäitiseid rajada, mida juba maailmas on varasemalt rajatud. Ehk siis Eesti ei saa anda ehitusluba välja reaktorile, mida ei ole maailmas varasemalt rajatud, ehk esmaehitust ehk first of a kind, nagu öeldakse, ei ole Eestis võimalik teha. See on väga selge valik, et keegi teine peab tegema selle esmase hindamise ja loastamise ära.
Teine suur teemaplokk puudutas rahastamist, investorite motivatsiooni. Urve Tiidus tundis huvi, miks peaks mõni investor üldse Eestisse tahtma investeerida, eriti energeetikasse. Minister vastas, et investori motivatsioon on üldjuhul kasumlikkus. Elektritarbimise kasv on majanduses väga selge rolliga, projektid on põhimõtteliselt atraktiivsed, lihtsalt küsimus on väga tihti hinna volatiilsuses konkreetsete aastate vahel. Nii et see tuluprognoos võib olla ebakindel.
Nagu minister ka täna markeeris, kõik oskavad enam-vähem öelda, kui palju nende jaamad toodaksid, aga vähesed oskavad öelda, mis hinnaga seda on täpselt võimalik maha müüa. Seetõttu võivad olla vajalikud mingisugused pikaajalised stabiliseerimismehhanismid või näiteks suurtarbijad. Näitena toodi välja ka võimalikke andmekeskusi, kes oleks ideaalsed pikaajalised partnerid, kuna vajavad elektrit kogu aega ja suures mahus.
Mart Maastik tunnis huvi ka võimalike tuumainvesteeringute vastu, kas need tuleksid Eestisse turutingimustel ilma riiklike garantiideta. Minister ütles, et ausalt öeldes ei ole teada kuskil maailmas ühtegi sellemahulist investeeringut, mis oleks tehtud puhtalt turutingimustel. Näitena on toodud ka Rootsi ja Poola, kus on vastavad load ja protsessid väljatöötamisel või töötatud riiklike finantsinstrumentidena. Aga jutt ei ole otsestest toetustest, vaid pigem on küsimus rahastusmudelites, mis võimaldaks sellise pika elukaarega projekte rahastada, kus pangad nii pikaks perioodiks ei pruugi seda raha anda. Jaak Aab võttis kokku, et seadus ei näe ette ühtegi toetusskeemi, see on hilisemate etappide ehituse eelloa faasis küsimus.
Kolmas suur arutelukompleks puudutas vastutust, kindlustust ja võimaliku tuumaõnnetuse kulude katmist. Aleksei Jevgrafov tõi kõrvale küsimuse Tšernobõli ja Fukushima kohta ning küsis, kuidas saab 350 miljoni eurone vastutuskindlustus olla piisav, kui tegelikult võivad kahjud ulatuda sadadesse miljarditesse.
Minister rõhutas, et suurõnnetused on olnud väga harvad. Tõesti, neid on kokku maailmas olnud kaks, kolmas ei olnud suurõnnetus. Seejuures on tegemist üldiselt üliharvade sündmustega, aga nende mõju on suur. Seetõttu on kogu maailmas olemas nn üldise globaalne vastutuse küsimus ehk kõik tuumariigid, kes tuuma kasutavad tsiviilotstarbel, panustavad mingisuguses proportsioonis enda kasutusvõimsusega kõikide õnnetuste puhul.
Eesti puhul tuleb lisaks käitleja vastutusele arvestada ka rahvusvaheliste konventsioonidega, sh vajadusega liituda näiteks CEC-konventsiooniga, kui kasutada Ameerika tehnoloogiat. Ehk see 350 miljonit eurot on Eesti käitleja vastutus ühe intsidendi kohta, samal ajal kui riikidevahelise kollektiivse vastutuse mehhanism tähendab, et kui on mingi intsident, siis kõik riigid panustavad. Sealt tuleb see üldine kate.
Seetõttu tundis ka Mart Maastik huvi, kas riik peab kuhugi regulaarselt hakkama panustama. Vastus oli, et ei, tegemist on lihtsalt kohustusega, mis eksisteerib ja mis tekib juhul, kui kuskil maailmas on intsident. Aga meie proportsioon, kui me rajame kaks 300-megavatist jaama, on kogu globaalses proportsioonis ikkagi väga tilluke tükk.
Neljas oluline temaatika oli see, miks regulaator luuakse TTJA juurde, kui Eestis ei ole veel lõplikku investeerimisotsust tehtud. See on see, mida küsis siin täna Riina Sikkut. Mart Maastik küsis samuti, kui suur see üksus oleks ja miks nähakse seda ette juba sel ja järgmisel aastal rahastusega. Vastus oli, et eelnõus on regulaatoritöö vajalik alates 1. jaanuarist 2027, sest see on vajalik juba riikliku eriplaneeringu hindamiseks. Tehnilises faasis ehk teises faasid on vaja hinnata konkreetset tehnoloogiat, mis vajab pädevat regulaatorit. Seejuures ei ole regulaatori ülesehitamine nullist rajamine, vaid sinna liigub ümber tänasest kiirgusosakonnast töötajaid, seetõttu lisatöötajate vajadus ei ole kogu see maht, mis on seal eelarves. Kui alustaks regulaatori ülesehitamist alles pärast seaduse vastuvõtmist, siis kaotaks lihtsalt riik aega.
Rõhutati ka, et kuna ei ole kindel täpselt, mis hetkel tuleb see investeerimisotsus, siis ei ole mõtet regulaatorit mehitada sajaprotsendiliselt kohe. Regulaatori mehitamine käib kooskõlas sellega, kuidas kogu protsess areneb. Ehk reaalselt on vaja regulaatori juurde enam inimesi siis, kui algab ehitusloa ja selle menetlemine.
Selle teemaga haakus ka Rene Koka tõstatatud küsimus, et pikas perspektiivis võib-olla peaks regulaator olema eraldi asutuses. Mujal maailmas see nii on. Ja minister tunnistas, et tõesti Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal on eraldi regulaatorid. Üldjuhul on see siiski seotud mahuga ehk kui on suures koguses juba jaamasid, siis on ilmselgelt ka regulaatoril oluliselt rohkem tööd ja seda on ka kulupõhiselt mõistlik omada siis juba eraldiseisva asutusena. Eestil faasis, kus me täna oleme ja kus me tõenäoliselt ka lähima viie aasta perspektiivis oleme, eraldi asutuse rajamine tõenäoliselt ei ole proportsionaalselt ratsionaalne. Küll aga on teada, et tulevikus võib see osutuda vajalikuks ja siis on võimalik see osakond kolida ümber eraldi asutusse.
Järgmine aruteluplokk puudutas kohaliku kasu meetmeid, jäätmeid, lammutusfondi ja pikaajalisi kohustusi. Aleksei Jevgrafov küsis kohaliku kasu kohta, kas väljapakutud summad jõuavad otse inimesteni täies mahus või kuuluvad nad maksustamisele. Minister vastas, et tegemist on maksustatava tuluga nagu ka tuulikute puhul ja tasu maksab operaator.
Mart Maastik küsis dekomissioneerimise reservi kohta, kuhu raha koguneb ja kas selle väärtuse säilitamisel arvestatakse ka inflatsiooni- või investeerimisriskiga. Minister vastas, et jah, see raha koguneb eraldi riigi hallatavasse fondi, mille investeerimismandaat määratakse valitsuse määrusega. Ehk siis pikaajaline investeerimine peab olema koos tootlusega arvestatud niimoodi, et ta suudab inflatsiooni katta.
Asukoha valiku ja kohalike omavalitsuste hoiaku vastu tundis huvi Kristina Šmigun-Vähi, kes tundis huvi, kas mõni vald on juba nõusoleku andnud ja kas on ka neid, kes on selgelt vastu. Selle kohta anti infot, et meil on juba aktiivsemalt selles osalemas Lüganuse ja Viru-Nigula vald, kes mõlemad on teinud positiivse otsuse vallavolikogu tasemel ja kus on olemas ka arvestatav toetus. Samuti selgitati, et riiklik eriplaneering, mis peaks 2027. aasta lõpuks või 2028. aasta alguseks valmima, on asukoha mõttes oluliselt laiem just selle tõttu, et ka juurdepääsuteed ja kõik muud on sinna sisse võetud.
Julgeoleku ja tarneahela küsimusi tõstatas Reili Rand, kes küsis, mis saab siis, kui tulevikus on taastuvvõimsusi liiga palju, tuumajaama baaskoormuseks on turg, ja tuumakütuse tarne tsükli ja agressorite võimaliku seotuse kohta. Ta arvas, et komisjon võiks ära kuulata Kaitsepolitseiameti, millega oli ka komisjon väga nõus, et see on tõesti mõistlik asi, mida kuulata. Aga ma usun, et selle võimaliku kohtumise puhul ei piirdu me ainult majanduskomisjoniga, vaid see on pigem kõigile Riigikogu liikmetele avatud.
Minister vastas ka, et Eesti liigub mitmekesise energiaportfelli poole, kuid eelmisel aastal imporditi üle 40% elektrist ja regioon tervikuna on siiski vastamisi defitsiitse turuga, nii et ta ei näinud ka ohtu, et toodetud elekter jääb kasutuseta. Tarneahel on, nagu juba markeeritud, julgeolekuasutuste poolt väga selgelt uuritud. Siseministeerium on olnud algusest peale protsessi kaasatud. Mina ise leidsin arutelus, et idanaaber ei ole uraani tarne ahelas määrava rolliga juba väga pikka aega. Ka kõik rikastamisvõimalused on mujal maailmas juurde tekkinud ehk sealset sõltuvust kuidagiviisi niimoodi ei teki.
Riigikaitsekomisjoni kaasamist küsis Peeter Tali. Ka komisjoni nõunik Mari Tänav selgitas, et see on põhjendatud, kuna eelnõu haakub ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse muudatustega, mille puhul tuleb jälgida ka nende omavahelist koosmõju ja rakendamise järgsust, et tagada, et nad oleksid omavahel korrektsed siis, kui nad mõlemad peaksid jõustuma.
Peeter Tali markeeris, et tema hinnangul on see eelkõige seotud sisejulgeolekuga, aga Marily Jaska väitis, et Kaitseministeerium ja kõik julgeolekuasutused on sellesse protsessi olnud algusest peale kaasatud. Küll aga oli põhjendatud riigikaitsekomisjoni kaasamine, millega tehti menetluslikud otsused hiljem.
Tõstatus küsimus ka tuumatsükli kohta. Jaak Aab küsis, kas selle raames hakatakse uraani kaevandama või rikastama. Sellele vastas minister selgelt, et Eestis seda protsessi ei ole plaanitud. Puudutati ka Kanada reaktori näidet väidetega, et see on üle eelarve läinud. Ma korrigeerisin, et kuna olen ka hiljuti suhelnud otseselt ehitajaga, siis see projekt on tänaseks ilusti endiselt eelarvegraafikus. Kuna tegemist on esmaehitusega, siis on väga selgelt paika pandud nn koridor, mille raames on hinnal lubatud kõikuda, arvestades, et seal on määramatusi, ja selle piires on kõik ilusti toiminud.
Lõpuks puudutati ka järelevalvetasu loogikat. Jaak Aab küsis, kas järelevalveametnikud on regulaatori juures ning kuidas täpselt järelevalvetasu toimib. Selle kohta selgitati, et regulaatori järelevalvega on tegemist rahvusvahelise tavaga ja see süsteem katab osaliselt loamenetlustasudest. Järelevalve ei ole mitte üksnes lauakontroll, vaid näiteks ehitusfaasis tähendab see püsivat kohalolekut ehk ehitusjärelevalvet.
Seejärel võeti vastu menetluslikud otsused. Komisjon tegi viis otsust. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. aprillil. Kolmandaks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Neljandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprill, mis on tavapärasest pikem, et anda võimalus antud eelnõuga korralikult tutvuda. Ja viiendaks otsustati küsida eelnõu kohta arvamust ka keskkonnakomisjonilt ja riigikaitsekomisjonilt, samuti tähtajaga 30. aprill. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!