Tere päevast, austatud Riigikogu! Väga suur heameel on tervitada siin istungisaali rõdudel külalisi Saaremaalt ja Muuga külast Lääne-Virumaalt. Samuti on rõõm tervitada kõiki, kes jälgivad tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel! Me alustame 8. aprilli infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 16 Riigikogu liiget, puudub 85. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kultuuriminister Heidy Purga ja siseminister Igor Taro. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Ja selle küsimuse raames Riigikogu liige saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada lisaküsimuse. Kokku on meil 13 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ning teema on riigi investeerimisatraktiivsus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud pealtvaatajad! Hea peaminister! Täna räägivad ettevõtjad üha vähem arengust ja üha rohkem ellujäämisest. Maksud on kõrged, kütusehinnad survestavad, seetõttu Eesti konkurentsivõime on langemas. Samal ajal näeme, kuidas väliskapital hakkab ka Eestist lahkuma. Näiteks hiljutine Prisma müük ei ole juhuslik. Ja investorite riskitaluvus on langenud, mis on selge signaal, et majanduskeskkond halveneb. Kui juba jaekaubandus hakkab surve all murduma, siis on probleem sügavam. Lisaks mõjutab loomulikult ka meie globaalne ebastabiilsus, sealhulgas ka Pärsia lahe sündmused, mis tõstab energia- ja logistikakulusid. 

Öelge palun, millised on need konkreetsed otsused, millega te kavatsete peatada investeeringute vähenemist ja hoida usaldust Eesti majanduse vastu.

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Ma teie küsimusest mõned detailid – te mainisite, et maksud on kõrged, kütusehinnad suruvad ja Prisma müük Coopile on märk sellest, et majandus on kuidagi valel trendil. Lubage siis mul vastata. 

Esiteks, selle aasta algusest alandasime maksukoormust. Eelmisel aastal oli maksukoormus 36,6%, sellel aastal on 35,2%. Maksukoormus vähenes 1,4 protsendipunkti, mis on rekordiline maksulangus Eesti ajaloos. 780 miljonit eurot ligikaudselt jääb majandusele ja inimestele rohkem kätte. Seda kõigepealt siis maksude poolest. 

Teiseks, aktsiisi langetused, või aktsiisitõusud, vabandust, mitte langetused, agaaktsiisitõusud, mis oleks pidanud mais toimuma, jätsime me ära – see eelnõu peaks siin parlamendi menetluses olema, kui ta juba ära ei ole menetletud – just sellessamas võtmes, et mitte kanda Hormuzi väinast ja Iraanis toimuvat hinnasurvet edasi meie tarbijatele. Samamoodi on Eesti riik läbi Varude Keskuse osaline – küll jah, meie varud on väikesed maailma mastaabis – siiski uute varude turule toomises, et suruda selles kriisis, kus kütuse hind on kasvanud tarnehäire tõttu, alla seda tarnehäiretest tulenevat hinnatõusu, et aidata inimesi.

Nüüd numbritest ka veidi. Ilmselt ma jõuan teise küsimuse ajal ka rääkida veel täiendavalt, aga investeeringute statistikat on siiski siinkohal oluline mainida. Neljandas kvartalis – see on nüüd eelmise aasta lõpp – oli aasta parim tulemus, kasvas ligi 7%. Eesti Panga hinnangul, kes on valitsuseväline hindaja, viitab ikkagi, et majanduskasvu ja aktiivsuse tase on kindlasti potentsiaalselt kõrgem, kui ta praegu paistab, nii et see pigem indikeerib häid asju. 

Mis on meie plussid? Kindlasti väga tugev, digitaalne, selge, läbipaistev, madala korruptsioonitasemega asjaajamine, selline bürokraatiavaba, ütleks ausalt, üsna mugav ja kindlasti tehisintellekti kasutuselevõtt sellele aitab kõvasti kaasa. Täna me andsime sellele ka avapaugu. Teine, aastakümneid ja enam on Eesti maksukeskkond valitud kõige – rõhutan, maailma kõige – konkurentsivõimelisemaks maksukeskkonnaks. Noh, ettevõtlusele investeeringute tegemisel kindlasti on seos maksudega, kindlasti valitakse võimalikult konkurentsivõimeline piirkond. 

Ma nüüd siia lõpuks jõuan ainult lühidalt soovitada, aga Äripäevas oli üks väga hea lugu, mis kirjeldas, et lähiaastatel avab Eestis 24 uut tehast. Aga sellest ma räägin pärast edasi.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No loomulikult te rääkisite kurvastusest. Jah, te kurvastasite mitte ainult mind, vaid terve Eesti elanikke kõrgete maksudega. See maksuküür, mille te kaotasite, seal võitsid ju enamasti need inimesed, kes teenivad üle 3500 euro. Samas te nendelt, kes võitsid midagi, nendelt, kellel väiksem palk on, käibemaksu tõstmisega ja teiste maksude tõstmisega võtsite selle raha niikuinii ära. Inimesed tegelikult ju kaotasid. Aga küsimus on selline. Kas te näete, et väliskapitali lahkumine, nagu Prisma juhtum, on märk süsteemsest probleemist Eestis ja majanduskeskkonnas, või on see üksikjuhtum?

Aitäh, hea küsija! Esimese poole vastamisest pean kulutama sellele, et mainin siiski ära, et maksuküür rõhus põhiliselt inimesi, kellel on keskmine palk. Veidi alla, veidi peale, vahemikus ikka 1200 ja 2100, mitte 3500. Ma ei tea, kui pikalt me seda debatti võiksime pidada, aga keskmise palga teenija, 2100 kanti, saab aastas umbes 1800 eurot juurde ehk 13. palga juurde. Selles mõttes mul on hea meel. Kui te ei ole seda võib-olla nii detailselt jälginud, siis mina olen. See maksukergendus läheb ikkagi inimestele, kelle palk on keskmise palga ümber, veidi alla ja veidi peale. See on oluline teada, et mitte need rikkad, näiteks õpetajad ja politseinikud. Või kui te neid rikkaks peate, siis needsamad rikkad, õpetajad ja politseinikud. Nüüd kapitali lahkumisest. Mina ise arvan ja ütleme nii, et mul on võib-olla keeruline peaministrina kommenteerida ühte tehingut. Eestisse tuleb ka palju erinevaid investeeringuid. Ja ühe kaubaketi müük teisele – ma küll ütlen, et pigem on see turu konsolideerimise mõttes, nagu ma vaatasin ka teiste kettide hinnanguid, loodan, et ma nüüd kellelegi ebaõiglaselt ei omista, aga erinevad Eesti ettevõtjad ütlesid selle peale, et see oli oodatud samm. Näiteks Äripäev oma juhtkirjas viitas ka, et see on oodatud samm. Ehk just seetõttu, et võib-olla see konkurents ei peagi olema nii mitme keti ja ruutmeetrite vaheline, vaid reaalne kaupade ja hindade vaheline, mis aitab tarbijatel tegelikult saada paremaid hindu poest, ehk ta aitab sellele kaasa. Aga veel kord, see on ju kaupmeeste määrata. Ja lõpuks, hind igal turul kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorrast, mitte kellegi teise meelevallast. Mille eest ollakse nõus maksma, selle hinnaga müüakse. Nii see süsteem on. Nüüd investeeringutest. Ma siiski juhin tähelepanu, mul ei ole seda eraldi detailselt, aga võtke ehk see Äripäeva lugu ette, et 24 uut tehast on lähiaastatel tulemas. Just hiljutine lugu oli, investeeringuid 328 miljonit eurot. Neid investeeringuid on Eestisse päris hulk juurde tulemas. Võib-olla suuremaid investeeringuid, mis on viimastel aastatel tulnud, on näiteks NEO tehas. Ma arvan, et seda te teate, ehk olete käinudki ja kindlasti kutsun inimesi vaatama. See annab sõnumi ka, et Ida-Virumaa ja Narva on atraktiivne investeerimiskeskkond, sinna saab investeerida. Tegemist on Kanada ettevõttega, mis Euroopa Liidu toel sai valmis 500 päevaga ja tänu sellele toodab väga vajalikke püsimagneteid kogu Euroopale. Elcogen avas Euroopa suurima kütuseelementide tootmisüksuse Jõelähtmel. Tootmisvõimsus läheb kümnest megavatist 360-ni. Ettevõte saab Euroopa ühest suurimaks tahkeoksiid-kütuseelementide ja elektrolüüserite tootjaks. Ligi 50 miljonit eurot. ABB laiendas tootmist 9 miljoniga. Meil avas näiteks kontori Amazon ja nii edasi. Nii et seda loetelu võib jätkata, siia investeeritakse küll. Aitäh!

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mina küsiks natuke teisest vaatevinklist nende investeeringute kohta. Pole ammu saladus, et viimaste aastate jooksul käivad Narvas ja Ida-Virumaal regulaarselt välisajakirjanikud, kes pärast produtseerivad artikleid ja reportaaže teemal, kas Narva ja Ida-Virumaa on järgmine Venemaa sihtmärk või järgmine Donbass ja nii edasi. Näiteks on Narva linnapea juba korduvalt meelepaha avaldanud sellega seoses, sellepärast et kuidagi külvatakse paanikat või isegi provotseeritakse inimesi. Mina olen temaga selles mõttes nõus just jällegi investeeringute vaatevinklist. Kui ilmuvad erinevad artiklid ja reportaažid, mis näitavad Eestit, ma ei tea, potentsiaalse järgmise Venemaa agressiooni sihtmärgina, siis loomulikult välisinvestoritel tekivad küsimused, kas on üldse mõistlik Eestisse investeerida, kui see olukord on selline. Mida teie sellest arvate ja kas meie riigil, eelkõige valitsusel, on mingi idee või plaan või visioon, kuidas selles olukorras käituda niimoodi, et mitte välisinvestoreid eemale peletada? Mida me selleks tegema peame?

Aitäh! Eks see plaan peab meil kõigil ühine olema. Parlamendiliikmetel on oma roll sõnumite andmisel, seda esiteks. Teiseks, vastus sellele on ju kaunis lihtne, mida, ma arvan, et teiegi saate anda, nagu mina saan anda, et Eesti kuulub NATO-sse, Euroopa Liitu ja esimesest meetrist algab NATO piir. Eesti julgeolek on tagatud igal pool ja esimesest meetrist. 

Nüüd, Ida-Virumaaga ma olen ka erinevates ametites muidugi päris palju kokku puutunud. Majandus- ja taristuministrina, kui seal oli õlituru kriis, aitasin tollal tööstusi püsti hoida ja töökohti hoida. Kliimaministrina olen tegelenud erinevate valdkondadega, et tööstuste nõuded Euroopaga koos käiksid, et seal oleks võimalik tööhõivet hoida. Ja nüüd, ma ütleksin pigem nii, et täna on ju pilt selline, kus näiteks seesama Neo tehas, mida ma kirjeldasin, on investeerinud. See on suur investeering, Euroopa mõttes strateegiliselt ülioluline investeering. Neidsamu püsimagneteid näidatakse G7 kohtumistel üksteisele, Kanada peaminister näitab, Ursula von der Leyen näitab. Tegelikult need on Euroopa vaates tuulikute, autotööstuste jaoks väga vajalikud. Seal on näiteks seesama Euroopa piirivalveagentuuri koolituskeskus ja nende väljaõppekeskus Frontex, seegi laieneb seal. Kaitseväe väeosa tuleb sinna juurde. Erinevad ettevõtted, ma ei oska öelda, viimasest ajast raske hinnata. Ma käisin näiteks viimati HANZA Mechanicsi laienemisplaane arutamas või vaatamas, kuidas neil läheb. Nemadki otsivad uut kohta. Samamoodi mäletan varasemast ajast, kuidas erinevad energeetikaettevõtted või mehaanikaettevõtted või Fortacod, kes iganes, kõik otsivad alati uusi võimalusi seal laieneda. 

Nii et ma arvan, et see vastus tegelikult ka ajakirjanikele ja neile, kes selliseid infooperatsioone korraldavad – me ju näeme, et selliseid infooperatsioone korraldatakse regulaarselt iseseisvate riikide vastu Venemaa poolt tellituna, väga tihti on see nii –, sellele vastus peab olema ikkagi väga klaar: Eesti on NATO osa, nagu te näete, me toimetame, me oleme kaitstud, me oleme hoitud ja siia on võimalik investeerida. Investeerimisaktiivsus ja, ma ütlen nii, et kuidas Ida-Virumaa on arenenud, minu hinnangul on nad väga kenasti arenenud. Me ikkagi mäletame seda muret aastate vältel, kuidas erinevate tööstusparkide loomisel või kuskil mujal käis debatt, kas suudetakse kaotatud töökohti seal tasa teha, eriti tööstustraditsiooniga maakonnas. Ma ütleksin küll, et on kenasti arenetud. Kindlasti tulevad tulevikutehnoloogiad juurde, uued võimalused tulevad juurde, aga teisest küljest jälle Ida-Virumaal ja sealkandis on valmisolek uute tööstuste rajamiseks palju kõrgem kui tihtipeale mujal. See on tegelikult tohutu võimalus. Eraettevõtjad on teatanud ka uutest investeeringutest, näiteks biomajandusse, näis, kuidas sellega läheb. Lõppkokkuvõttes sõltub see turust ja nii edasi. Nii et jah, ma ütleksin, et vastus nendele ajakirjanikele on ikkagi väga lihtne: NATO piir hakkab sealt, meie oleme NATO osa ja NATO toimib samamoodi, nagu toimib Euroopa Liit, lisaks on meil oma kaitsevõimed ja oma valmisolek selleks.

Aitäh! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka teine küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on droonid. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on ettepanek algatuseks, et ärme hakka lahtisest uksest sisse murdma ja pidama üksteisele kõnesid sellest, millised värdjad on venelased. Me kõik teame, et Venemaa on meile julgeolekuoht, ja siin meil vaidlust ei ole. 

Aga valitsusel on ka omad kohustused Eesti riigi ja Eesti rahva ees ja nende kohustuste täitmisel on Kristen Michali valitsus minu hinnangul hirmsal kombel läbi kukkunud. Ma isegi ei hakkaks küsima, kuhu raha läks, sest raha olete te loopinud riigikaitsesse aastaid ja võite mulle siin pika nimekirja ette lugeda, kui palju on torus sadasid miljoneid tellimusi, mis kõik saab kümnendi lõpuks valmis. Aga see ei lohuta meid praegu, kui me oleme olukorras, kus Eesti riik sisuliselt on tunnistanud, et ta ei ole võimeline oma õhuruumi kontrollima. Ennem just ütlesid, et julgeolek on tagatud igal pool Eestis ja julgeolek algab esimesest meetrist, aga kui me vaatame nüüd drooniolukorda, siis on täiesti selge, et julgeolek ei ole tagatud igal pool Eestis, sest Eesti ei kontrolli tervet oma taevalaotust. 

Ja me kõik mäletame Reformierakonnal valimisloosungeid kindlatest kätest ja kindlamini ja paremini kaitstud Eestist. 

Ja ma küsikski, et kui me nüüd loeme põhiseaduse preambulit, mis ütleb, et Eesti riigi eesmärk on – kohe ma tsiteerin teile – kaitseks sisemisele ja välisele rahule ja pandiks praegustele, tulevastele põlvedele ühiskondlikus edus ja üldises kasus, et kuidas siis see praegune drooni läbikukkumine on klapitatud teie kindlate kätega ja paremini kaitstusega, kui meie tegelik reaalsus on see, et Eesti ei ole kaitstud, Eesti valitsus ei suuda kontrollida meie õhuruumi.

Aitäh, hea küsija! Siin oli mitu sellist küsimust ja mul on hea meel, et pärast kõiki neid infotunde me oleme üksmeelselt jõudnud selleni, et Venemaa, Putini Venemaa kujutab julgeolekuohtu kogu mõtlevale maailmale ja üldsusele. Ja selle üle ma ainult rõõmustan, sest mitu, mitmeid infotunde on mul tulnud teid ja teie mõttekaaslasi selles veenda. Võib-olla, ütleme nii, et eks sellelgi nädalavahetusel on ühed valimised, kus me kindlasti vaatame seda erineva pilguga, et kuidas nendel valimistel läheb. 

Aga nüüd küsite droonide kohta. Droonide puhul ma arvan, kui püüda seda kuidagi kokku suruda sellesse kitsasse aknasse, ajaaknasse, siis sama risk, et agressiooni teostava Venemaa vastu Ukraina, kes teostab enesekaitserünnakuid ja vähendab Venemaa võimet koguda raha naiste ja laste tapmiseks Ukrainas –, et need droonid võivad sihtmärgi kaotada – ma ei tea, kuidas neid siis nimetada; näiteks hulkuvateks või sihtmärgita droonideks –, et nad sisenevad naaberriikide õhuruumidesse – see risk on alati olnud ja seda on püütud alati kõikide vahenditega miinimumi viia Leedus, Lätis, Eestis, Soomes, samamoodi teistes riikides. 

Ja see ometi ei tähenda, ja meil ei ole mõtet ka luua illusiooni – ma olen seda ka valitsuse pressikonverentsil öelnud –, et kõike kõikjal igal ajal igas kohas tingimata alla lastakse. Selleks on oma parameetrid ja oma põhimõtted. Seda on ka Kaitsevägi kirjeldanud ja Kaitsevägi kindlasti hea meelega kirjeldab nii palju, kui ta seda avalikult saab kirjeldada, mida on näha, mida saab, mida ei saa, mida millise vahendiga tohib teha. 

Ja moodsate droonidega, siis ka hulkurdroonidega on, ma arvan, hädas kõik riigid. Ega seal ei ole mõtet ka ennast kuidagi ainulaadseks mõelda. Siiski, selle vastu on olemas konventsionaalsemaid meetmeid, on olemas raskekuulipildujad – C90-l on moon, millega on võimalik neid alla lasta –, on ka droone, on ka Piorunid, millega on võimalik. 

Aga väga palju sõltub alati asjaoludest, sest näiteks jalaväelasele sobilik ilm, kui pilvkate on madal, kus lennuvahend ei näe jalaväelast ja jalaväelane jälle ei näe lennuvahendit, näiteks droonide tabamiseks on mõnevõrra keerulisem. Samamoodi on mujal maailmas igal pool kasutatud ka hävituslennukeid, aga kiirused on oluliselt erinevad – droon liigub aeglasemalt, hävituslennukid liiguvad kiiremini. 

Nii et üldiselt tehnoloogia areng ja nende droonide areng ja risk neist on alati olemas, hoolimata sellest, kui palju sa parajasti kaitsesse panustad. 

Ma olen sotsiaalmeedias ise selle ka välja toonud ja ERR näiteks on ka selle avaldanud, et Eesti panustab lähiaastatel päris palju õhukaitse loomisesse. Meil on tellitud, kohal erinevaid radareid; on tellitud veel ja hangime ka vajalikke vahendeid. Aga sellest juba edasi.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus, palun!

Ikka, jah. No mina küll arvan, et siin ei olnud kellelgi vaja veenda meid. Te lihtsalt iseennast veensite selles, et mitte kõik Eesti rahvuslikud jõud ei olegi rahvuslikud, et oleks parem meid süüdistada, ma ei tea, mingites teie fantaasiates. Okei. Aga risk, et meile hulguvad võõrad droonid: see on ju nüüd muutunud meie riskiks. See on muutunud meie riskiks. Te võite ju meid veenda selles, et valitsus on investeeringuid teinud ja tahab parimat, aga ma arvan, et Moskvat te ei veena selles, et valitsus on kõik teinud selle jaoks, et hulkuvad droonid siit ei satuks meie õhuruumist Vene objekte pommitama. See on ikkagi nüüd Eesti valitsuse asi, kohustus, põhiseaduslik ülesanne sellesama rahu tagamisel need riskid maandada, et siin need hulkuvad droonid tuuakse alla ja nende hulkuvate droonide ettekäändel Venemaa ei annaks meile lööki. See on valitsuse ülesanne ära hoida need hulkuvad droonid Eesti õhuruumist. Ja see jutt, et oleme palju raha pannud ja plaanime ja teistel on ka kehvasti ja ükski riik ei saa sellega hakkama – veel kord ütlen, et meile võite seda rääkida, Eesti avalikkusele võite rääkida, venelasi see ei huvita. Mida te selle riskiga ette võtate, et Eestis säiliks rahu? Kuidas te tagate selle, et see risk ei muutuks sõjaks meie jaoks ja meie õhuruumis ei lendaks mingeid võõraid hulkuvaid droone?

Jaa, aitäh! Jah, püüan jõudumööda teile vastata. Selleks on hulk samme astutud. Kõigepealt kirjeldan seda pilti: see, mida rahuajal saab teha, või täpsemalt need vahendid, mida me praegu teeme, on rahuaja vahendid. Sõjaaeg ja sõjaolukord on teistsugune ning otsustus- ja tegevusmehhanismid on ka teistsugused. Rahuaja vahendid on oma olemuselt ikkagi sellised, mille eesmärk on ühiskonna elu võimalikult vähe häirida ja koormata. Seda esiteks. Oluline on droonide tõrjumisel jälgida, et needsamad vahendid, mida selleks kasutatakse, ei kahjustaks inimesi, ühiskonda ega teeks täiendavat kahju ise. 

Nüüd: mida selleks siis tehakse? Õhuruumi pidev seire – selle pilt on osa NATO ühisest ohupildist või õhupildist. Eestis ja Leedus tegutsevad NATO lennukid, see on õhuturbemissioon. Needsamad hävituslennukid tõusevad õhku, kui selle järele on vajadus. Meenutan, nad on seda hiljuti teinud, nad on vahepeal Vene lennukeid eskortinud. Ja ka näiteks, kui MIG-id tulid pikemaks ajaks meie õhuruumi, siis Itaalia F-35-d, maailma kõige moodsamad, tõusid õhku ja eskortisid venelased välja. 

Õhuruumi jälgivad Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsevägi. Mõlema radari pildid on nüüdseks ühildatud: see tähendab seda, et nad näevad seda pilti ja teavad, mis toimub. Rahuajal on Kaitseväel alalises lahinguvalves õhuväeradarid ja need on mõeldud lennuvahendite avastamiseks. Lähiaastatel tuleb neid juurde Eestile või luuakse selline – jah, selles mõttes on õigus, et seda on räägitud ka varem – kihiline õhukaitse ja kehtestame ka püsiva lahinguvalve. Seesama rahuaja eesmärkide täitmiseks süsteem peaks tööle hakkama 2027. aasta lõpuks. 

Mida me veel teeme? Taristukaitse puhul saavad taristuobjekti valdajad – see puudutab eeskätt kriitilist taristut – õiguse ise erinevaid meetmeid kasutusele võtta. 27. märtsil ehk hiljuti saatis Riigikantselei ka ühe eelnõu kooskõlastusele, mis laiendab mehitamata õhusõidukite seiretõrjevõimalusi rahuajal. Selle sees on seesama ühine seirepilt, PPA õigus tõrjuda mehitamata õhusõidukeid, Kaitseväe vastutus, Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine, julgeolekuasutuste võimalus neid droone tõrjuda, turvaettevõtjate ja riigikaitseobjektide puhul ka kiire reageerimine, kus tsiviildroonidele sellessamas mitmekihilises droonitõrjes tsiviildroonidele reageerib esimesena Politsei- ja Piirivalveamet ning kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa ohtu tõrjuda, teeb seda Kaitsevägi. Sõjaliste droonide puhul on roll vastupidine: kõigepealt Kaitsevägi ja siis PPA.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! See on ju ilus jutt kõik, aga see jutt on kõik selline, et tulevikus, tulevikus. Lennukid tõusid õhku! Lennukitega droonide püüdmine – no ma ei tea, võib-olla tuleks mingid võrgud panna kahe lennuki vahele, siis saab need droonid püüda sinna võrkudesse. Hakkame kalastama siis droone.  

Küsimus on ju väga põhimõtteline, küsimus on Eesti riigi suveräänsuses. Suveräänsus tähendab seda, et riik kontrollib kõike tema territooriumil, sealhulgas tema territooriumi kohal olevas õhuruumis toimuvat. Ma toon teile näite teisest maailmasõjast – kui sakslased lendasid üle Šveitsi, et pommitada Prantsusmaad, siis šveitslased lasid Saksa lennukid alla, ehkki nad olid neutraalsed ja kartsid, et sakslased võivad neile kättemaksuks kallale tulla. Aga nad tulistasid Saksa lennukid alla, sest nad olid suveräänne riik, kes kontrollis oma õhuruumis toimuvat.  

Meil on nüüd samasugune lugu. On kaks võimalust. Kas me kuulutame välja sõjaseisukorra või me tulistame need droonid alla? Ei ole küsimus selles, kas need on sõbralikud droonid või vaenulikud droonid. Need on meie õhuruumi, meie julgeolekut rikkuvad droonid, ükskõik kelle omad nad on. Suveräänne riik ei talu seda, et tema õhuruumis toimub midagi tema tahte ja tema otsuse ja tema kooskõlastuse vastaselt. Kui see kooskõlastus on aga antud ukrainlastele, siis me oleme ju sõja osapool. Nii et siin tuleb ka selle peale mõelda.  

Missugune siis ikkagi see seisukoht on teil? Kas Eesti Vabariigi valitsus teie juhtimisel kavatseb täiel määral rakendada suveräänset kontrolli oma territooriumil toimuva üle? Või laiutabki käsi ja ütleb, et Venemaa tõrjub meile sõbraliku riigi droone meie õhuruumi ja me ei saa midagi teha? On ikkagi selline mõte teil läbi käinud peast, et me peame need droonid alla kukutama? Kui need droonid on Ukraina droonid, siis peame Ukrainale selgeks tegema: me ei talu sellist olukorda, vaatamata kogu oma toetusele ukrainlaste võitlusele Venemaa vastu. Me ei talu seda olukorda.

Teie aeg!

Et meid kistakse konflikti.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! No ma hakkan sealt tagumisest otsust peale. Välisminister märtsi lõpus kohtus Ukrainas eri osapooltega ja arutati neidsamu drooniintsidente Euroopa õhuruumis ja meie õhuruumis samamoodi. Välisminister andis selle sõnumi edasi, et drooniintsidendid on Eestis ja nagu teiegi ütlete, Venemaa täiemahulise agressioonisõja otsene tagajärg. Aga meie seisukoht on, et tuleb rakendada kõiki meetmeid, et vältida Ukraina droonide sisenemist ka muu hulgas Eesti õhuruumi. 

Me mõistame Ukraina õigust enesekaitsele, täpselt nagu te ütlete. Aga oluline on rõhutada siinjuures ka seda, mida ma võib-olla tabasin allnoodina – mida Vene propagandaga ka teeb ja väidab, et Eesti on lubanud oma territooriumi ja õhuruumi kasutada kellelgi kolmandal. Ei ole! Ma olen seda korduvalt ka infotunnis öelnud ja kindlasti kordan selle üle. See on oluline rõhutada: Eesti ei anna oma õhuruumi ega territooriumi kellelegi teisele kasutada. Et see oleks hästi selgelt öeldud, et pole kahtlust. 

Neid võimekusi ma enne kirjeldasin ja seda süsteemi, taristukaitset ka veidi. Mõte ikkagi on selles, et meil on taristu kaitstud. Ja meil on võimed, tulevikus järjest kasvavad võimed, sellesse me investeerime nii nähtavuse mõttes, süsteemide mõttes kui ka organisatsioonilises võtmes, kuidas nende droonidega võidelda. 

Ja ütleme nii, et kui on hulkuv droon, liigub, siis me ei saa seda kuidagi käsitleda sõbralikuna, sest kuhu iganes riikidesse need sõjakillud lendavad, on see Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, see on ikkagi võimalik oht. Sellisel juhul tuleb saada silmad sellele peale, kui on võimalik see alla lasta, kui on ohutu seda teha, et seda alla lasta, või siis jälgida, kuhu ta läheb. 

Nii et seetõttu jah, ma arvan, et te üritate võib-olla natukene siin värvi peale keerata sellele, mida nii või teisiti tehakse. Kaitsevägi näeb kõvasti vaeva, Politsei- ja Piirivalveamet näeb vaeva, et meil oleks uute ohtudega toimetulekuks võimalused. Kõik riigid otsivad neid võimalusi. Ega siis ainult Ukrainas ja Venemaal elektroonilise sõjapidamise tase ei arene, ehkki seal areneb kõige kiiremini. Endiselt ollakse kõikjal hädas nende uute ohtudega toimetulemisel, ega seal ei ole midagi parata. Aga me teeme oma parima ja meil on teatud võimekused olemas, aga kõike kõikjal alati kindlasti ei õnnestu alla lasta, isegi mitte tabada. Nii see elu on, aga me peame tegema pingutused selleks, et meie võimed tulevikus kasvaks, ja selleks on meil ka rahalised investeeringud tegemisel.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame teise küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on Omniva erastamise kohta. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Valitsus otsustas 2. aprillil Omniva erastada. Universaalne postiteenus aga ei ole lihtsalt üks teenus paljude seas. Tegemist on avaliku teenusega, mille olemasolu peab riigis olema tagatud, ja selleks on Omnivale pandud ka vastav kohustus. Nüüd hakatakse seda seni riiklikult tagatud avaliku teenuse pakkujat iga viie aasta tagant siis otsima.  

Ja ma palun teie selgitust ja võib-olla siis rohkem avamist sellele, et kuidas tagatakse selle teenuse jätkumine pärast 2029. aasta järgselt, kui siis ettevõte erastatakse, ja kas hankeosaks saab ka perioodika kojukanne.

Jaa, aitäh, hea küsija! Ma püüan, jah, seda selgitada nii hästi, kui ma oskan; eks te siis saate juurde küsida. 

Kõigepealt, need standardid, milline on universaalse postiteenuse pakkumise kvaliteet, viis ja kõik muu, selle määrab Riigikogu seadusega. Ja Riigikogus on menetluses postiseaduse muutmine. Ehk, seda UPT ehk universaalse postiteenuse debatti tulekski selle juures pidada. Seda esiteks. 

Ja ka erastamise otsuse tegemise juures me pidasime, kõige pikem debatt valitsuses oligi just sellel teemal, kuidas on tulevikus tagatud universaalne postiteenus. Ja vastused sellele saavadki tulla sellestsamast raamistikust, mis puudutab seadust. Ehk siis, me riigina otsustame, kuidas, millistel tingimustel, millise kvaliteediga, kui tihti, kus sedasama teenust pakutakse. Seadus määratleb – see uus seaduseelnõu, täpsemalt, määratleb –, kuidas seda tehakse ja kuidas see teenuse hind kujuneb ja nii edasi. 

Ma ütlen, et minu meelest see debatt nüüd, kui parlamendis tuleb ka selle seaduse debatt, et ega me enne erastamiseni niikuinii ei jõua: ma ma arvan, et enne on see seaduse debatt loodetavasti ka peetud või vähemalt pidamisel – tulebki vastata endale küsimusele, et mida teha olukorras, kus meie selline paberlik kirjamaht kõik ajas on, ainult väheneb. Ma olen ka varem ministrina olnud nendes rollides – majandus-taristuministrina –, kus ma olen pidanud kokku puutuma aastatel 2015–2016, kus kirjade kanne väheneb ja postikanne väheneb, minnakse üle pakiautomaatide võrgustikule. Ja Omnivast tegelikult on ju aastate vältel saanudki eeskätt ju selline logistikakontsern; kirjade saatmine on vähenenud. 

Samas me jälle tahame, et meile oleks tagatud teatud tingimustele vastav perioodika kojukanne, ja minu hinnangul see tuleb tagada. Ühiskonnas tulebki see debatt ära pidada, sest näiteks mina kohtusin siin juba vist mõned kuud tagasi maakonnalehtede peatoimetajatega ja lihtsalt huvi pärast küsisin – see ei ole kuidagi siduv kokkulepe – küsisin, et mis nad arvavad, kui kaua maakonnalehed nende arvates veel paberil ilmuvad. Noh, ütleme, kõige pikem hinnang oli viis kuni kümme aastat oli nende hinnang, et kui kaua nad veel suudavad paberit teha, sest see ei ole väga kuluefektiivne. Mõni ütles, et ta läheb ajakirjaks nii või teisiti üle, ja nii edasi. 

See debatt siis tuleb tegelikult ka perioodikaväljaannete, ütleme, väljaandjatega tuleb ära pidada, et kui kaua me ühiskonnana ütleme, et lepime kokku, et seda teenust osutame. Sest minu hinnangul universaalne postiteenus, muu hulgas ka perioodika kojukanne, peab seni tagatud olema, kui me ühiskonnas oleme kokku leppinud, et ajalehed, ajakirjad, kõik tulevad sellisel viisil koju. Ja siis me peame ütlema, et "olgu, me maksame". See on samasugune teenus nagu riigikaitse, tervishoid, sotsiaal, haridus, kõik see muu. See on loogiline asjade käik. 

Pakiveoäri – noh, ma ei tea. Ütlen ausalt, et ma ei oska öelda, kas Omnivast tulnud pakk on mulle kuidagi armsam, et ta on riigi oma, kui Smartpostist või DPD-st. Kuidas teile?

Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu! Tore, et see formaat on see, kus mina küsin ja teie vastate. Viimase küsimuse lõpuks. Nii Eesti seadusandlus kui ka Euroopa Liidu postidirektiiv kohustavad tegelikult riiki kindlustama universaalse postiteenuse kättesaadavuse kõigile inimestele nii linnas kui maapiirkondades. Täna saab Omniva optimeerida oma postiteenuse hinda ka sellega, et kasutatakse sama transpordivõrku nii kirjade kui pakkide kätteviimisel. Aga muresid on muidugi ka täna, sellepärast et juba eelmise aasta novembris teatas Omniva, et ümberkorralduste järgselt senise 35 postkontori asemele jääks neid järele ainult 19. Nüüd on kuulda ja teada, et plaanitakse vähendada ka kirjakastide arvu omavalitsustes ja piirkondades. Tegelikult on inimeste mure selles, et nad kardavad, et erastamise järel võib tõusta ka teenuste hind ja kas kvaliteet jääb samaks. Mingil määral on see selline põhjus-tagajärg seos, et vähendame veel kirjakastide arvu, siis me saame üldse öelda, et aga ei olegi nõudlust kirja enam posti panna ja selle tõttu võime üldse selle teenuse lõpetada. Päris nii see ei ole. Inimesed siiski kirjutavad ja ma arvan, et see ei ole mingisugune asi, mis peaks niimoodi lõppema. Aga hinnatõusu ja kvaliteedi suhe. Kas sellise erastamisotsuse eel oli teil ka mingisugune analüüs lisaks sellele, kui palju seda teenust kasutatakse? Kuidas ikkagi tagada, et see teenus ei muutuks inimestele rahaliselt liialt kalliks ja mitte kättesaadavaks? Aitäh!

Jah, aitäh, mitu asja, aga kohe siia algusesse. Nendesamade UPT tingimuste kohta, mis te küsisite. Kui ma sain endale õigesti kirja, siis ma püüdsin öelda, et UPT standardi ehk universaalse postiteenuse standardi määrame me ju ise seadusega. Milline see standard on, määratakse seadusega. Hind on täpselt samamoodi Konkurentsiameti järelevalve all. Tulevikus Konkurentsiamet peaks tegema järelevalvet selle üle, kas see hind on õige, kas see hind vastab sellele, millisel viisil me seaduses seda tegelikult tahame. Nii et vastus sellele on tegelikult lihtne. Kvaliteedi, kui tihti me midagi viime, millisel viisil ja kus, selle me määrame seadusega, ja Konkurentsiamet jälgib seda hinda. Postkontorite enda olemasolust. Jah, ma saan jälle viidata, et ma olen erinevates ministrirollides selle valdkonnaga rohkem kokku puutunud. Ja meil oli – see kõlab küll humoorikalt, aga see on päris elu – üks valdkonna arutelupäev loomaaia teabekeskuses, kus minu juurde tulid kaks prouat, kes tutvustasid ennast kui postitöötajate ametiühingu esindajaid ja ütlesid, et härra minister – ma veidi pelgasin, et mis sealt nüüd tuleb, äkki nad pahandavad minuga, et me postkontorid kinni paneme –, et härra minister, aga äkki te paneksite need postkontorid kinni, kus meil tegelikult muud ei ole teha kui lihtsalt konkureerida kauplusega näiteks WC-paberi müügil. Väga mõistlik suhtumine, sest üldiselt postkontor ei ole kunagi nii hea kauplus. Selle järel me oleme astunud erinevaid samme, kus kirjade saamine on võimaldatud, selleks on uued võimalused, ka postiautomaadid jne. Nii või teisiti see elu muutub ja kahjuks ka kirjade arv langeb, aga noh, seekord ärme kirju aja perioodikaga sassi. Minu hinnangul tuleks perioodika teemal pidada see debatt ära, erastamise eel, nendesamade ajakirjanduse ja ajalehtede väljaandjatega ja küsida, kuidas nad näevad, kui pikalt ja millisel viisil see kõik toimuma peaks. Minu meelest on see ühiskondliku debati osa, millises kvaliteedis ja nii edasi. Kui see debatt on peetud, siis saame ka seaduses ja oma aruteludes sellele rahulikult vastu minna. Sest Omniva nii-öelda tuludest ja pildist laiemalt, lihtsalt 2025. aastal seesama UPT, millest me palju räägime ja mis määrab selle, kuidas kirjad liiguvad, järjest langevas trendis, siis tegelikult ainult 5% oli müügituludest UPT ja põhiosa kasumist tuli välisriikidest. Ja pakiteenused olid 71% müügituludest. Tegemist on sisuliselt pakiveo kontserni ja logistikakontserniga tänapäeval, moodsas mõttes. Nii et UPT on üsna väike osa juba kogu sellest tegevusest. Nii et me peame sõnastama lihtsalt ühiskonnana, mille eest, millise kvaliteedi eest ja kus me täpselt maksame. Aitäh!

Aitäh! Anti Allas, teil on lisaküsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud peaminister! Oleme siin kaks küsimust sellel teemal küsinud, väga vastust ei ole saanud. Aga teie olete siiski valitsusjuht, koalitsioonijuht ja olge hea, avage ikkagi Eesti rahvale konkreetselt, mis on plaanis universaalse postiteenusega peale Omniva erastamist. Nagu me teame, täna seda universaalset postiteenust ju rahastatakse Omniva muudest tuludest, mida universaalsetest postiteenustest ei saa, ja seal on lisakulud. 

Ehk siis mul on konkreetne küsimus: kas ja millises mahus universaalne postiteenus jätkub peale erastamist? Kui palju see maksab tarbijatele? Kas see läheb praegusega võrreldes proportsionaalselt kallimaks? Ja kui läheb kallimaks, siis kui palju see hakkab maksma Eesti riigile ja millistest vahenditest, kui minnakse doteerima, mida võiks teha, seda kavatsetakse maksta?

Opositsiooni selline trafaretne väljend, kui ei kuulata eelmistele küsimustele vastuseid, on: ega me väga vastust ei saanud. Ma võiksin ka iga küsimuse kohta öelda, et ega seal väga küsimust ei olnud. Hoiduks sellest! Peame seda debatti viisakalt ja lugupidavalt. 

Nüüd, numbritest kõigepealt. Ma loen mõned numbrid ette ja siis kohe kirjeldan seda edasi. Omniva puhul on kirjade ja postipakkide maht aastaga vähenenud 13%. Universaalne postiteenus jäi 2,1 miljoni euroga kahjumisse. Perioodika maht on langenud 11% ja kanne umbes 2,6 miljoni euroga kahjumi. See annab lihtsalt väikest numbrit, kuidas see langeb ja makstakse. 

Nüüd vastus. UPT ehk universaalse postiteenuse kvaliteedi – rõhutan, ja seda ma vastasin ka Helmen Kütile –, selle kvaliteedi, kuidas me seda teeme, kui tihti teeme ja nii edasi, määrame me seadusega. See seadus on parlamendis. Selle seaduse debatil määrame me, parlament otsustab, millisel viisil seda tehakse. Kui te küsite, kas jätkub UPT teenus, loomulikult jätkub, see on ju arusaadav. Meie debatt siin ongi, parlamendis. Ma olen juhtinud komisjoni, olnud ka komisjoni asejuht näiteks majanduskomisjonis, nii koalitsioonis kui ka opositsioonis. See debatt tulebki ära pidada nii valitsustasandil kui ka parlamenditasandil, kes otsustab lõpuks seaduste tegemise, ka perioodikaväljaannete väljaandjatega ehk ajalehe omanikega, ajalehe kirjastajatega, perioodikakirjastajatega, ja saada aru, kas see on 10 aastat, 20 aastat, kaua me jaksame seda teha. 

Te ütlete, et seda tuleks doteerida. Oma olemuselt ongi nii, et kui sa osaled pakiveoäris – nagu me tuvastasime, suur osa, 71% Omniva tuludest on tulnud pakiveoärist, müügituludest on tulnud pakiveoärist –, siis sa osaled eraturul, mis tegelikult toimib. Meil ei ole vist kellelgi tunnet, et pakiturg ei toimiks, eks. Jah, toimib. Nii et sa osaled sellel turul ja sellest tulust sa doteerid. Samahästi võid sa ju maksta riigieelarvest seda teenust, mida sa tellid, ja mitte sellel turul osaleda. Lõppkokkuvõttes on see ju sisuliselt sama pilt, sest justkui ideena peaks Omnivast riik selle raha dividendina välja võtma. Riigi jaoks on tegelikult pilt sama, aga selle käigus toimub see, et riik on turuosaline turul, mis toimib. Minu meelest riik ei peaks osaline olema. Nagu toidukauplused toimivad, ei peaks me sellel turul osalised olema, pakiveoäris ei peaks osalised olema ja nii edasi. UPT teenused tagame me seadusega, rõhutan, ja see ei ole ainult koalitsiooni asi. Seaduste vastuvõtmine, debatt siin on nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, teie roll ka. Kui see seadus tuleb, võtke sõna, olge aktiivne osaline, andke tagasisidet ja siis saabki parem.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on koolide õppekäigud. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelmisest sügisest peale on suur segadus koolide õppekäikude rahastamisega. Selles Tartu puhul oli üks kohtulahend, aga tegelikult ükski üksikotsus ei saaks nurjata meie aastakümnetepikkust haridustraditsiooni, kus õppekäigud on üks kaunis suur osa õpilaste silmaringi laiendamisest. 

Eile oli väga tähelepanuväärne päev. Nimelt, haridusminister muutis oma retoorikat. Kui ta pool aastat kõigile muretsejatele on vastanud kogu aeg, et vanematelt ei tohi raha küsida – lühidalt, punkt! –, siis nüüd hakkas ta asjaga tegelema ja leidis empaatilisemaid vastuseid. Selle põhjus on ilmselt 400 kultuuriasutuse ja pedagoogi kiri, mis esmaspäeval avaldati, kus osundati, et see on tegelikult meie hariduse kontseptsioonis üks pudelikael praegu ja meie õpilased ja nende vaim jäävad vaesemaks lihtsalt süstemaatiliselt, kui ei lahendata seda olukorda ja õppekäikude traditsiooni endises mahus ei taastata. 

Tähelepanuväärne oli see veel selle poolest, et haridusminister leidis ka lahenduse. Nimelt, et kultuuriminister peab leidma raha ja see kõik tuleb riigieelarvest kinni maksta. Vanemate annetusi ikkagi ei saa sellisel endisel kujul vastu võtta ja et on kultuuriranits. Seal on 11 eurot õpilase kohta praegu. Ma küsingi: kuidas te seda kolme- või neljakordistate? Kuidas see plaan on? Kas teete seda valitsuse reservist, lisaeelarvest või järgmise aasta eelarvest? Kuidas te taotlete? Haridusminister lubas teid toetada.

Suur tänu küsimuse eest! Mul on hea meel kõigepealt, et sellesse retoorikasse on selgus saabunud. Positiivseid lahendusi tulebki otsida. Mida me teada saime, on see, et lapsevanematelt võib raha küsida, aga kuidas kool lepib kokku oma õppekava ja saadud või küsitava raha kasutamise lapsevanematega, on ikkagi kooli enda sisemine eeskiri või kooli enda sisemine kokkulepe. Oluline on, et raha ei oleks seotud konkreetselt ühe õppeainega, kogumisviise on väga erinevaid. Näiteks kasutatakse mitmetes kohalikes omavalitsustes erinevaid seltsingumeetodeid või ühinguid, mis tegelevad raha kogumisega annetuste näol mujalt kui lapsevanematelt, näiteks ettevõtjatelt ja muul viisil. Neid variante on palju. 

Mis puudutab Kultuuriministeeriumi haldusala, siis mõned aastad oleme pakkunud kultuuriranitsa meedet. See on väga hästi toiminud meede. Selles meetmes on ja sinna jääb ka edaspidiseks, kuni raha juurde ei ole küsitud ega saadud, 1,5 miljonit eurot. Selle 1,5 miljoni euro eest on saanud kultuuriõppekäikudest osa üle 130 000 õpilase esimesest kuni kaheksanda klassini. Raha ühe õpilase kohta on varieeruv, see on väiksem suuremates linnades ja suurem hajaasustuspiirkondades, et võimaldada ka hajaasustuspiirkondades õppivaid lapsi ja kooliõpilasi kultuuriasutuste juurde. 

Fakt on see, et igasugused piletihinnad erinevates kultuuriasutustes on tõusnud. 7 eurot ja 11 eurot vastavalt mu eespool nimetatud viitele suuremate linnade ja hajaasustuspiirkondade kohta ei kata ära seda ühte õppekäiku näiteks teatrisse. Teatripileti hinnad vastavalt etendusasutusele või linnale, kus seda etendust mängitakse, ja mida õpilased võiksid vaatama minna, on juba keskmiselt 18–20 eurot. 

Mida ma olen teinud? Me praegu katsetame poole miljoni euro ulatuses sellel aastal enda haldusala asutustes tasuta piletite süsteemi, et seda võimalust lapse, õpilase kultuurikogemuseks ikkagi jätkuvalt toetada. Me piloteerime seda. Kui andmed on koos, kuidas seda on kasutatud, kas see süsteem töötab, siis sellest tulemusest selgub kõige parem võimalik stsenaarium, mida saab riigieelarve arutelul lauale panna. 

Selge on see, et kultuuriranitsa meede ei kata kõiki vajadusi. Ja selge on see, et see on ainult üks osa. Väga hea, et see meede olemas on, üks osa kultuuriharidusest. Vanemate panus – seda on tehtud pikalt, juba enne meie taasiseseisvumise aega, et kuidas oma lapsi toetada. Ja küllap haridusministeerium, mitte ainult kultuuriranitsat toetades – on väga positiivne, et Kristina Kallas minuga selles küsimuses ühel meelel on, ja me olemegi –, kindlasti vaatab sellele väljakutsele ka avarama pilguga edaspidi otsa.

Suur tänu! 

Ja, Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Töö käib, proua minister – seda on hea kuulata. 

Aga muidugi, see signaal, et vanemate raha võib ikkagi kasutada mingilgi määral, on minu meelest jäänud hiljaks haridusministri poolt, sest see juhend, mis oli välja töötatud ja sellel jaanuaril muudeti, hirmutas tõepoolest koolid ära. Ja hiljaks selles mõttes, et sellel kevadel ei pruugi kõik need käigud taastuda. 

Mis on paradoks, on see, et justkui võrdsete võimaluste tagamise egiidi all – see tähendab, et keegi, kellel ei ole raha, ei saa õppekäigust eemale jääda, ja raha ei tohi küsida ja parem seda õppekäiku ei toimuks üldse – on tegelikult ebavõrdsus süvenenud, sellepärast et need pered, kes lastega käivad ise, käivad seal niikuinii teatris-muuseumis. Aga probleem on just nimelt, noh, kas me ütleme siis vaesemate või siis hõivatumate vanematega perekondade puhul, kus lapsed väljaspool kooli ühiseid õppekäike ei sattugi sellistesse asutustesse, ja selle tõttu see nii-öelda vahepealne blokeering tegelikult ebavõrdsust suurendas. 

Nüüd, ma küsingi ikkagi selle aasta kohta. See puudutab teie valitsemisalas olevaid asutusi väga selgelt ja nende eelarvet. Eelarvetes, eriti asutustes, kus on ka oma haridusosakonnad, nagu muuseumides – me teame, muuseumid on ka haridusasutused – ja teatrites on inimesed, kes tegelevad kooligruppide kutsumisega, on eelarves arvestatud nende rahadega. Nüüd, neid on süstemaatiliselt 30–50% – asutused räägivad – ära öeldud neid külastusi. 

Kuidas oleks võimalik ikkagi – te eelarves vaatasite pikema vaatega –, aga kuidas oleks võimalik sellel kevadel veel taastada, et see, need retked, et see ei mõjutaks kultuuriasutuste eelarvet väga järsult?

Jaa, tänan asjakohase küsimuse eest! 

Kõigepealt ma pean ütlema, et probleem on küll, aga see ei ole põletav igal pool ühtemoodi. On kohalikke omavalitsusi ja koolipidajaid, kes on suutnud asjad lahendada nii, et lapsed on saanud käia kultuuriasutustes, ja on olnud nutikad selle raha kasutamisel. 

Nii nagu eelmises vastuses ka ju teile ütlesin, et selle, käesoleva aasta alguses olen suunanud kultuuriharidusele erakordselt ühekordse lisatoetusena pool miljonit. Selle raha toel testitakse just tasuta piletitega kultuurihariduse programmide pakkumist käesoleval aastal ning tegevusi viivad läbi needsamad teie poolt mainitud Kultuuriministeeriumi haldusala asutused. Nüüd on toetuse saajad selgunud, et nad saaksid oma programmidega edasi liikuda ja otse ühendust pidada koolidega ja oma haridusprogramme jätkata.

Selle nii-öelda võimaluse pakkusin ma välja kiirelt, otsekoheselt, nähes, et võib-olla juhendi täpsustamine võtab aega, et kultuurihariduse külastamine päris auku ei kukuks. Me oleme pidevalt olnud kontaktis – ministeerium siis – enda allasutustega, et aru saada, kuidas kultuurikülaskäigud, kas siis nad toimuvad, kus nad toimuvad paremini, kas kuskil on ärakukkumist, millistes piirkondades ka ennekõike. 

Nii et ma olen lahendusi pakkunud. Need mu meelest praegu toimivad kenasti ja loodetavasti on andnud eile välja tulnud ja avaldatud lihtne ja arusaadav juhend ka selgust, et õppekäikudest saab osa võtta ja lapsevanemad saavad rahaga panustada. See on kõige olulisem. Aitäh!

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu heade vastuste eest! Aga räägiks sellest teemast natuke veel edasi. Nagu ma aru saan, poolteist miljonit on meil Kultuuriranitsaks, pool miljonit te olete leidnud pilootprojektiks, aga veel on üks rida, mis on teie ministeeriumis – "Teater tuleb külla". Kas see ka täna toimib, kuidas ta toimib, kui palju selle vahendeid on? Ja ma arvan, et see on võib-olla üldse üks olulisemaid kohti, kuidas aidata maapiirkonna koolidel, et ei läheks raha bussitranspordi peale. Tihti on sama meede, et "Teater tuleb külla", on võimalik küsida ka bussitransporti teatrisse. Meil on enamikus maapiirkondades väga ilusad seltsimajad ja kultuurimajad, kus on võimalik teatud etendusi teha. Kõike ei ole muidugi, loomulikult, aga paljusid on. 

Kas seda on mõeldud, et järgmise aasta riigieelarves küsida natukene vahendeid juurde ja koostöös just Haridusministeeriumiga? See ranitsatoetus on ju teil kahe ministeeriumi koostöös, nagu ma olen aru saanud, Kultuuriranits, vähemalt paberi järgi nii on, kuidas ta tegelikult toimub ja kelle eelarvest ta tuleb. Äkki oskate öelda, milliste mõtetega te järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistele lähete? Ma saan aru, et praegu on see aeg, kui juba esitate Rahandusministeeriumis oma mõtteid.

Suur tänu küsimuse eest ja muret tundmast! Kultuuriranitsa raha on suures osas ikkagi Kultuuriministeeriumi all ja meie neid kultuurikäike riigieelarve toel püüame rahastada. Aga kuhu koolid lähevad, millised on nende valikud, see on nende enda teha. Õppekava moodustab ja kokku paneb ikkagi Haridus- ja Teadusministeerium. 

"Teater maal" toimib, see toetus on täiesti olemas. Kas seda saab suurendada? Hetkel, ütleme nii, jään vastuse võlgu, kuna riigieelarve läbirääkimisi pole veel alanud. Aga lapsed saavad läbi Kultuuriranitsa meetme just ennekõike elamuse, käies kohapeal, vaadates kulisside taha. Need külaskäigud on igas mõttes head, ütleme niimoodi, et nad on aktiivsemad õpilasele, kes saavad interaktiivsemalt osa kas haridusprogrammi näol, mis toimub kuskil muuseumis kohapeal, või näiteks mõnes etendusasutuses, kus viiakse lapsi ka lava taha, kus nad saavad päriselt kogemuse, inspiratsiooni, saavad elamuse järgnevaks eluks, kogemuseks, oma silmaringi avardamiseks. Minu fookus on kindlasti praegu rohkem Kultuuriranitsa peal. 

"Teater maal" on olnud hea ja hästi toimiv meede, see on rohkem etendusasutustele, kellel on võimalusi sõita hajaasutuspiirkondadesse. See väljakujunenud traditsioon toimib, on väga häid teatreid, gruppe, truppe, kes seda aktiivselt viljelevad ja "Teater maal" toetusest ka osa saavad.

Suur tänu! Sellega lõpetame neljanda küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi. Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on Omniva erastamine. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Paar aastat tagasi tehti Eesti Postile, Omnivale erikontroll ja endised Eesti Posti juhid, kes sellega tutvusid, ütlesid, et tegelikult tekib déjà vu tunne Nordicaga. Erikontrollis leiti, et aastate jooksul tegid ettevõtte juhid mitmeid väga märkimisväärseid vigu. Raport viitas, et lisaks juhtimisvigadele võis postifirma endiste juhtide tegevus olla kriminaalne. Näiteks ei korraldatud avatud riigihankeid, valesti prognoositud kulude tõttu tekitati miljoneid ja miljoneid kahju ettevõttele.

Seda, kas reaalselt seadust rikuti, me tegelikult tänaseni ei tea, kuna nii ministeerium kui ka Omniva otsustasid selle erikontrolli raporti salastada, otsustasid selle sahtlisse ära peita ning õiguskaitseorganeid mitte teavitada. Siiani pole vastust küsimusele, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Kui raport valmis sai, siis vastutusala ministriks oli teie kolleeg Andres Sutt ja tema otsustas selle küsimuse kinni mätsida, erikontrolli järeldused ära peita ja ka mitte teavitada õiguskaitseorganeid. Nüüd, kui seda küsimust küsida, siis edasi-tagasi ministeeriumi ja Omniva vahel seda küsimust niimoodi suunatakse. 

Kuidas teie seletate, kas te peate õigeks, et selline eelmine erikontroll oli niiviisi ära peidetud ja nüüd, aasta tagasi tehtud erikontroll pole siiani valminud? Otsused erastamise kohta on juba tehtud. Kas te näete, et nii eelmine erikontroll tuleb avalikustada, nüüd ka see erikontroll, mis peaks mais valmis saama, tuleb samuti avalikustada, tegelikult sarnaselt, nagu see toimus Nordicaga?

Aitäh, austatud küsija! Väga huvitav. Jah, tõepoolest, mul kohe ei tule ette, mul ei ole ka materjalides selle kohta, et selline erikontroll oleks toimunud, aga kontrollime üle. 

Minu seisukoht üldiselt selliste erikontrollide puhul, nagu ka ma võin konkreetselt Nordica erikontrolli puhul tuua välja, on see ikkagi avalikustada. Näiteks Nordica erikontrolli puhul pärast seda, kui me tegime, me saatsime selle kõigepealt – kas ta oli vist korruptsioonivastases erikomisjonis ja riigieelarve kontrolli erikomisjonis, kuidas iganes seda nimetatakse – lugemiseks kõigile Riigikogu liikmetele. Ma palusin selle saata ka näiteks nominatsioonikomiteele, et nad mõistaksid, kuidas riigiettevõttes otsustamine ei peaks käima, kuidas tagada riigiettevõttes või riigile kuuluvas, vabandust, eraõiguslikus äriühingus – et olla täpne – otsustusmehhanismid. Ja üldiselt ma arvan küll, et kui on riigile kuuluva vara puhul erinevaid kontrolle läbi viidud, siis kui seal ei ole just ärisaladust või midagi delikaatset, siis vähim, mida teha, see võiks ikkagi olla loetav vähemalt vastava valdkonna komisjonidele või parlamendiliikmetele. Vähemalt minu hoiak on alati olnud need avalikustada.  

Aga sellest konkreetsest kontrollist, jah, kahjuks mul teadmine puudub. Ma kindlasti küsin, aga mul jah sellest kontrollist puudub, aga seda, mis mina olen tellinud, ma olen ikka püüdnud jõudumööda avalikuks teha. Ma arvan, et selles on ka mitu momenti. Inimesed teavad, et nad võivad usaldada neid otsustusmehhanisme, mis meil on, ja teiseks korraks ka vigade vältimiseks sellised asjad aitavad. Eesmärk ei ole ju kedagi häbimärgistada ja kellelegi varju heita, vaid pigem tuleb tuua välja sellised otsused, sellised riskikohad, mis suurte või väikeste või keskmiste ettevõtete juhtimisel alati esinevad.  

Eesti Posti puhul tegemist on suure logistikakontserniga oma olemuselt tänapäeval, kus valdav tulu tuleb tegelikult väljastpoolt ja pakiveoärist. Iseenesest on Eesti Post juba oluliselt muutunud ja tegemist on turuga, mis toimib kenasti. Ja ka riigi poolt tuleb tagada universaalne postiteenus nii kaua, kui on seda vaja ühiskonnal, nii kaua, kui ilmub ajakirjandust, eestikeelset ajakirjandust, see tuleb tagada. Ja samamoodi tuleb üle vaadata, et see teenuse hind püsib ka Konkurentsiameti järelevalvel.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on hea meel, et te olete minuga samal seisukohal, et need erikontrollid tuleb avalikustada. Korruptsioonivastane erikomisjon on tegelikult juba teinud päringu ministeeriumile. Siiamaani me ei ole seda kätte saanud, aga loodame, et saame kätte ja see ka avalikustatakse. Nagu te mainisite, Omnival ongi enamus pakiveoäri. Ja siin ongi eraldi väga huvitav olukord, et riik, omanik, on Eesti Postile pannud eesmärgiks tulu teenimise. Tulu teenimine on eesmärgiks pandud, mitte avalik huvi, nagu näiteks teiste riigiettevõtete puhul. See tegelikult ei lähe kokku Euroopa Liidu direktiivi arusaamaga. Ja miks on tegelikult ka oluline, et seda erikontrolli raportit avalikustatakse? Sest, tõesti, seal tuuakse välja, et Eesti Post tegeles rahvusvahelise äriga. Seal on mainitud ka seda, et see äri algus võis olla ebaseaduslik, et üks meediaettevõte sai kätte mingi osa sellest erikontrollist ja tõi välja, et näiteks neid lepinguid ja dokumente, millega seda äri alustati, rahvusvahelist äri, seda isegi ei avalikustatud, seejuures äriga tekitati riigiettevõttele kahjumit. Mis veel võib olla huvitav seos, on see, et inimene, kes selle eest vastutas, kes oli toona Eesti Posti juht, oli Aavo Kärmas. Ja tema tegevuse osas ei pöördutud õiguskaitseorganite poole. Selle asemel ta läks edasi juhtima Enefit Greeni. Ja täna on tema üks nendest inimestest, kes kasutas ära siseinfot Enefit Greeni ülevõtuaktsiate ostmise osas ja on saanud kriminaalkahtlustuse siseteabe väärkasutamises. Ehk ta kasutas ära seda tundlikku infot, ostis aktsiad kokku, teadis, et riigil on plaanis need suurema hinnaga hiljem tagasi osta. Ja selles erikontrollis, mis ma rääkisin Eesti Postiga seoses, käib ka tema nimi mitu korda läbi. 

Nüüd, arvestades neid asjaolusid, kas te näete, et võib-olla tuleks uuesti vaadata üle, mis need suured vead olid selle Eesti Postiga. Võib-olla, kui asjad ei ole aegunud, on vaja teavitada ka õiguskaitseorganeid ...

Teie aeg!

… ja võib-olla küsida ka seda, et kust tuli nõue, et Eesti Post peaks tulu teenima. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jah, siin on nüüd mitu dimensiooni, kui nii võib öelda. Püüan neile kõigile jõudumööda vastata. Jah, ma siiski rõhutaks, et Eesti Vabariigis kehtib süütuse presumptsioon. Kohus otsustab, kas keegi on süüdi või mitte, enne seda on kahtlustus või süüdistus. Seda esiteks. 

Teiseks, Aavo Kärmast mina mäletan küll kõrvalt postivaldkonna juhina ja pigem hea mainega juhina ühiskonnas ja avalikkuses. Kolmandaks, kui on erikontroll, veel kord, nagu öeldud: kui seal on delikaatsed andmed või ärisaladus, siis need loomulikult ilmselt avalikkusele ei kuulu, aga kõik muu, sellised õppetunnid, kuidas asju on aetud ja mida tehtud, see kindlasti võiks ju olla avalikkusel või vähemalt parlamendi komisjonidel õppetundidena kasutusel. Mina ise olen sellise tee valinud, et kui me sellise kontrolli teeme, siis mina selle avalikustan. See on selle asja mõte. 

Nüüd teises dimensioonis, ma väljendaks pigem hämmeldust. Te juba mitmendat infotundi heidate justkui äriühingutele ette, et nende ülesanne on kasumit teenida. Äriühingu vorm ongi kasumi teenimine. Te ei saa eeldada, et äriühingule pannakse ülesanne teha midagi muud. See on äriühingu ülesanne. Kui riik otsustab mingi teenuse – ja nüüd lahutame need kaks asja ära: universaalne postiteenus on see, mida riik otsustab seadusega, ütleb, et nii palju kirju, nii tihti, sellistesse kohtadesse, sellisel viisil viiakse laiali, hinnamudel on selline, Konkurentsiamet seda kontrollib, või ajalehti viiakse laiali, siis see on see, mida me riigina otsustame ja mille me peame tegelikult tasuma. See on avalik ühiskondlik teenus, olenemata sellest, kes seda osutab. Aga see, et mõni keha on äriühingu vormis – te vist eelmine kord, kui ma õigesti mäletan, väljendasite hämmastust selle üle, et Eesti Energia on kasumit taotlev ettevõte, ta töötab ka energiaturul. Omniva, nagu ma numbritest enne siin Helmen Kütile pikemalt kirjeldasin, 71%, kui ma õigesti mäletan, tuleb tal postipakkide turult. Nii et jah, näiteks 71% müügituludest on pakiteenustest. Tegemist on täiesti toimiva eraturuga ja eraturul tulebki ikkagi tegutseda eraturuloogikaga. Nii et lahutaks need kaks asja ära, et ei peaks tulevikus hämmelduma. Äriühingu ülesanne ongi tulu teenida. Kui riik, meie, seadusandja, otsustab, et mingi teenus peab tagatud olema, näiteks universaalne postiteenus, siis me ise määrame sellest ja määrame ka, millisel viisil on selle hinna kujundamise mehhanism, ja siis selle alusel saab see toimuda. Need on kaks iseasja.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Kunagi oli Eesti Post ja tagas selle strateegilise võrgustiku, aga ajad on muutunud. Jah, kirju tuleb vähem, pakke on kõvasti tulnud, Omniva on panustanud sellele pakiärile. Aga tulen tagasi strateegilise võrgustiku ja universaalse postiteenuse juurde. Ajakirjandust … Sellest on huvitatud paljud inimesed, kes elavad ka väljaspool Tallinna ja kusagil mujal, ja elektrooniliselt võib-olla põhimõtteliselt ei taha. Mina ka eelistan, et mulle tulevad postkasti mitmed väljaanded ka füüsilisel kujul. 

Kuidas te tagate pärast seda erastamist, et need hinnad kohaletoimetamiseks ei hakka kasvama? Või hakkate piirama postiteenust, sest nõudlust ei ole ja nii edasi? Kuidas te tagate selle, et säilub selline strateegiline kohalolek? Kas või see, et on võimalik lugeda õigel ajal tänase päeva lehti kusagil Saatses näiteks või Torgus.

Jah, ma juba enne tegelikult teie kolleegile Helmen Kütile seda kirjeldasin ja Anti Allasele ka, aga kordan jõudumööda üle. See, milliseid avalikke teenuseid me tellime või määrame, on postiseaduses universaalse postiteenuse puhul. Riigikogu menetluses on postiseaduse muutmine. Kordan: postiseaduse muutmise seadus. Saate kindlasti kaasa lüüa selle menetlemises ja selle käigus debatti pidada. 

Ma kirjeldasin ka seda: veel kord, see ei ole kuidagi siduv arvamus, kinnitus ega lubadus nende poolt, aga maakonnalehtede peatoimetajatega näiteks mõned kuud tagasi – ma ei suuda täpselt meenutada – kohtumisel küsisin huvi pärast, et kuidas nad kujutavad ette, et kui kaua nad perioodikat paberväljaandena välja annavad. Sest see läheb järjest kallimaks, selles on asi. See ei ole enam kuluefektiivne ühel hetkel. Ma ütlen, et kõige pikemad oletused olid seal tegelikult viis kuni kümme aastat. Öeldi, et see muutub pigem ajakirjaks. Enam ajalehena ei jaksa seda sellisel kujul teha. Ma ei tea, kas see on nii või ei ole, aga ma arvan, et riigina me peame enda jaoks sõnastama selle, et kui tihti me suudame perioodikat koju toimetada. Sest kirjade arv on kõvasti langemas. Ka perioodika arv on kahjuks languses, või võib-olla õnneks looduse heaolu jaoks: me ei pea enam puid raiuma selleks, et paberit trükkida, sedasama asja sinna peale. 

Me peame sõnastama, jah, et kui tihti, millisel viisil, ja siis ühiskonnana tegelikult riigieelarvest seda rahastama. Aga selle kokkuleppe osa peaks olema ka ajakirjandusväljaannete väljaandjatega, nii suurte, väikeste kui ka keskmistega, seesama arutelu, et millises tempos nad näevad selle turu arengut, kuidas see edasi liigub ja kui kaua nad eeldavad seda teenust. Ja siis riik universaalse postiteenuse juures seda määratleb. Isegi Eesti Posti erastamisel ei satu UPT – universaalse postiteenuse – pakkumine kuidagi kahtluse alla. Ja hinna puhul on nii, et seaduses määratletakse, millisel viisil see teenus on hinnastatud, ja selle hinnastamise üle peaks Konkurentsiameti järelevalve olema. Tegemist on avaliku teenusega. 

Nii et veel kord, sellessamas postiseaduses. Ma ise arvan küll, et enne erastamist ja erastamise käigus peab olema tihe debatt või ühisosa leidmine – mitte ainult otsimine, vaid ka leidmine – ajakirjandusväljaannete ja perioodika erinevate väljaandjatega, sest eestikeelne kirjasõna on suures maailmas ikka üsna suur haruldus, eriti trükitu.

Suur tänu! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Ma tulen teema juurde, mis avalikkust viimasel ajal, tundub, et väga häirib, ja see on noorte kuritegevus. Alates 2023. aasta kevadest on siis Eesti noored toime pannud kuus jõhkrat tapmist. Ja enamikul juhtudel on tegemist pikalt probleemsete noortega, kellega keegi sellest hoolimata ei ole ette võtnud, et on olnud ümbritsevate suhtes nad on olnud juba pikemat aega agressiivsed – inimesed on pöördunud politsei poole, aga midagi ei tehta. Ja no ja siis tapetakse keegi lihtsalt jälle järjekordselt ära. 

Ja lisaks on Eesti ka üleilmsetele narkodiileritele nagu mingi katselabor ja need on taas meie noored, kes saavad kõige enam pihta. Eesti on nimelt Euroopa Liidu tipus narkosurmade arvult – viimastel aastatel, viimasel aastal tervelt 120 surma aastas ja see tõus on just viimastel aastatel olnud, kui Reformierakond on olnud võimul. 

Ja institutsioonid, mis peaks jõuliselt nende probleemidega tegelema, millegipärast ei kasuta seda autoriteeti, mis neil seaduslikult on. No tädid kuskil ministeeriumis seletavad pikalt-laialt, kuidas kellegil on olnud raske lapsepõlv ja kuidas me kõik oleme kuidagi süüdi, et olukord on riigis selline – aga ei, meie ei ole süüdi ja kogu ühiskond ei ole süüdi. Teie valitsus on süüdi selles tegevusetuses, mis on kas suutmatus või tahtmatus. Ja mõlemad on absoluutselt lubamatud, kui mõtleme meie riigi ja inimeste tulevikule. 

Ja inimesed küsivad, miks. Nad arutavad, miks need, kes on võimul ja pikalt olnud – eelkõige Reformierakond –, et miks nad midagi ei tee. Kas põhjus on selles, et näiteks valimispeol leiti kõige rohkem jälgi narkootikumidest just Reformierakonna valimispeolt? Mina ei tea. Inimesed küsivad – öelge teie. 

Või võtame pedofiiliajuhtumid – järjest ja järjest tuleb õõvastavaid uudiseid. Ja tuletame meelde, kuidas Reformierakond just surus läbi lastekaitseseaduses paragrahvid, millega lihtsustati pedofiilidele unistuste elu rajamist ja peideti ära karistuse kandnute register. Kas pole mitte liiga palju kokkusattumisi? Jälle küsivad inimesed. Mina ei tea – öelge teie.

Aitäh! Püüan teile jõudumööda vastata, et te saaksite siis vastata nendele inimestele, kes teilt lakkamatult selliseid küsimusi küsivad. 

Ma meenutan mitut aspekti. Aastatel 2011–2012 ma olin näiteks justiitsminister. Sellel ajal oli Sise- ja Justiitsministeeriumi vahel oli selline korra poolaasta kohta kohtumine, kus seati erinevaid prioriteete. Ja ma arvan, et see tänaseni ei ole muutunud. See tava pärines justiitsminister Rein Langi ajast, kui ma õigesti mäletan. Ja seda dokumenti nimetati vist Laulasma deklaratsiooniks. Seal määratleti erinevad – ma ei tea, siseminister võib öelda, et need kohtumised toimuvad endiselt ilmselt – ja seal määratleti erinevad prioriteedid, millega õiguskaitseorganid ja asutused tegelevad. Üks neist oli alaealiste osalusel alaealiste vastu toimunud kuritegevus. Ja ma arvan, et see on tänaseni prioriteet – ma ei usu, et see muutunud on. See on kindlasti oluline, esiteks. 

Teiseks, ütleme nii, et ega siis ainult politsei ülesanne ei saa olla ühiskonnas pingete ja sotsiaalsete murede lahendamine, sest vägivalla puhul – vähemalt, ütleme, erinevatest uuringutest ja piltidest – on selline korduvusmuster päris suur: kes on varem kokku puutunud vägivallaga, üldiselt võib tulevikus ise kasutada vägivalda või muutuda selle ohvriks. Vägivallal on kombeks korduda; see kahjuks on nii. 

Ja nüüd üldiselt veel kord, et see ei ole ainult karistusõiguse ja see ei ole ainult politseilise tegevuse pool. Ühiskond laiemalt, haridussüsteem, sotsiaalsüsteem, omavalitsused, perekonnad, kogukonnad peavad samamoodi noortele pakkuma seda tuge. Noorte varajane toetamine, riskide märkamine – selle lahenduse otsimisel peavad olema pere, kool, omavalitsus, spetsialistid koos; see üksiti ei ole.

Ja, ütleme, et aastast 2018 aasta – te räägite pikast ajast ja Reformierakonnast – ma saan aru, moes on valitsust kiruda, peaministrit, Reformierakonda – no andke minna. Aga aastast 2018 kasutatakse noorte mõjutamisel rohkem just taastava õiguse põhimõtteid, et noore koht ei ole vanglas. Ja eks see probleem ongi, kuhu siis panna raskete kuritegude toimepanijad. Erikoolid on üle koormatud, sinna satuvad nii kuritegijad kui käitumisraskustega lapsed. Raskete kuritegude eest alaealisi saadetakse vanglasse, kui alternatiiv puudub. Aga kõige olulisem kogu selle jutu juures on siiski ennetus, sekkumine, märkamine, valmisolek, lastevanemate ja laste toetamine, nii et … ka keerulise tausta puhul.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas siis Eesti avalikkus sai sellest mingeid teistsuguseid vastuseid, kui nad kogu aeg kuulevad seda mämmutamist, või ei saanud. Aga läheme teise küsimuse juurde ja räägime teie toredast rahandusministrist, keda palun näidake ainult rohkem, see tuleb teile aina rohkem kasuks. Nimelt, rahandusminister Jürgen Ligi ütles eile esimeses stuudios, et toidu käibemaksu langetamine oleks rumal otsus, kütuseaktsiisi langetamine on majanduslikult vale samm ning riik ei tohiks inimestele laialdaselt toetusi tõsta. Samas tunnistas ta, et ta pole isegi riigieelarvet korralikult läbi lugenud. Mulle tundub, et Reformierakonna ametlik seisukoht ongi see, et inimestele, kes kannatavad kõrgete hindade all, tuleb öelda lihtsalt, et tehke koostööd ja kohanege ning igasugune maksude langetamine või toetuste tõstmine on rumalus. No Ligi on ilmselt lihtsalt teie valitsuse mask, mis kogu aeg avalikult maha kukub. Rääkides maksulangetustest, Rootsi vähendas just toidu käibemaksu poole võrra ja see mõju on poes näha. Ligi on öelnud, et see on asotsiaalne poliitika, olgugi et väljaminek toidule on üks suuremaid väljaminekuid Eesti inimestel ja kõigil üldse. Kütusemaksude langetamine on ka rumal. No seda on teinud nende suurte kriiside käigus paljud riigid maailmas, ehk reageerisid oma inimeste ja majanduse kaitseks. Leedu alandas rongipiletite hindu poole võrra, et oma inimesi toetada. Terras teatas selle peale, et ei saa, sest see paneks surve alla. No keda ja kuidas? Te väidate kogu aeg ka, et majandus kasvab. No kuidas saab valitsus väita, et Eesti majandus kasvab, kui reaalsus inimeste ja ettevõtjate jaoks näitab ju täpselt vastupidi? Majandus kasvab, kui reaalsus inimeste ja ettevõtjate jaoks näitab ju täpselt vastupidist. Selles mõttes ei ole vaja siin viidata välisteguritele, nagu Putin, sõjad või globaalne majanduskeskkond, sest Eesti inimesed elavad ikkagi Eesti poliitikate mõjus, Eesti poliitikute otsuste mõjudes. Miks on nii, et samal ajal kui Soome, Läti ja Leedu on leevendanud inimeste toimetulekut maksulangetuste ja hinnasekkumistega, on Eesti valitsuse maksutõusud ja otsused viinud selleni, et inimeste reaalne elujärg on halvenenud? Jällegi, inimesed küsivad seda, vastake teie, teie kord. Aitäh!

Tänan nende küsimuste edasitoomise eest! Püüan vastata. Kõigepealt, vastuseks sellele, et ajad on keerulised ja inimesed saavad paremini toime, me selle aasta alguses langetasime tulumaksu. See on Eesti ajaloo suurim tulumaksu langetus, 780 miljonit. Keskmise palga puhul on see umbes üks kuupalk aastas juurde. Noh, keskmine palk on umbes 2100 eurot, inimene saab aastas juurde umbes 1800 eurot, nii et see on kolmeteistkümnes palk. See maksuküür oli keskmise palga juures veidi allapoole, veidi ülespoole. Nii et kui te küsite, mida meie teeme. Teised, võib-olla keegi kuskil alandab toiduainete käibemaksu pool protsenti, ja tore seegi, aga meil oli ajaloo suurim tulumaksu langetus. Seda esiteks. Ja veel kord, kui te tahate vaadata materjale, siis võite põhjalikumalt vaadata. Eesti Pank tegi sellest ülevaate ja sama on ka kommertspangad teinud. Need ei ole valitsuse kontrolli all olevad asutused, kommertspangad ei ole, Eesti Pank ei ole. Umbes 10% kasvab sellel aastal inimeste netopalk. 10% kasvab palk! Ma ei oska öelda, võib-olla te leiate lähiregioonist riigi, kellel on sellist kasvu ette näidata. Ma väga kahtlen. Te ütlesite siin väga värvikalt, et Eesti inimesi ei mõjuta välistegurid. Vaadake, siiski mõjutavad. Ma saan aru, et võib olla selline naljaga pooleks kontseptsioon, et väliskaubandus peaks maakondadevaheline olema, aga siiski, kui Hormuzi väin pannakse kinni ja Euroopas on tarneraskused, siis see mõjutab ka meid ja Euroopat laiemalt. Ja kui nüüd need tarneraskused tekivad, et kütust ei tule piisavalt läbi, siis tarneraskusi ei lahendata muidugi sellega, et suurendatakse pakkumist. Selle eest on hoiatanud erinevad finantsinstitutsioonid ja Euroopa Komisjon on hoiatanud, et see ei ole tegelikult mõistlik. Õnneks, tänaseks tundub, et on saabunud rahu, laevad sõidavad ja kogu see nii-öelda kriis on ehk läbi saamas. Loodame siis selle peale. Te ütlesite, et kus see majandus kasvab. No eks ta ikka Eestis kasvab. Ma saan aru, et teil on justkui ettekujutus, et erinevad kommertspangad, aga kui ma vaatan Luminori, ta ei ole kuidagi Eesti riiklik pank ega Riigikontrolli all olev, nende majanduskasvu prognoos oli umbes kaks protsenti. Eesti Panga prognoos üle selle, Rahandusministeerium üle selle. Sarnases positsioonis on kõik eksperdid ja arvajad. Peetakse probleemiks seda, mis tuleb meile kõigile läbi maailma mõjude. Oleme ausad, Iraanis toimuv tegelikult on tulnud meile täiendava inflatsioonisurvena ehk hinnatõususurvena, aga majanduse poole pealt oli ikkagi vähemalt aasta algus täiesti kena kasvukursiga. Nagu ettevõtjad kirjeldavad, kindlustunne kasvas samamoodi. Nii et see aitab kõiki Eesti inimesi jõudumööda. Jõukus kasvab, läheb meil kõigil paremini.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! No majandus ei kasva. Majandus kasvab ainult selle võrra, et valitsussektor on teinud investeeringuid. Maksumaksja rahaga on tehtud valitsussektori poolt investeeringuid teatud valdkondadesse, eelkõige kaitsesse, ja selle arvelt saab ilusaid numbreid joonistada, just nagu meil majandus kasvab. See ei ole majanduskasv, lisaväärtust, reaalmajandusest tulevat lisaväärtust tegelikult ei ole. See on üks asi.  

Aga ma tulen tagasi esimese küsimuse juurde, mille Helle-Moonika Helme esitas. Nimelt, ikkagi kuritegevus. Ilmselt me minu küsimuseni täna ei jõua, see ongi kuritegevusest. Probleem on ju selles, et kõikidel nendel puhkudel, mis on noorte jõukude tapmisega kaasnenud, on need jõugud olnud korduvalt politseisse kaevatud. Korduvalt on politseisse kaevatud nende peale ja politsei ei ole reageerinud. Ja ei ole reageerinud selle hetkeni, kuni inimesed on surma saanud. Kogu see teie jutt ennetamisest ja reageerimisest ja jälgimisest variseb sõna otseses mõttes põrmuks, sest tegelik elu on vastupidi. Nagu ütles keegi ajakirjanikule Valgas praegu, et sa pead surnud olema selleks, et politsei lõpuks reageeriks. See selles mõttes on äärmiselt karm.  

Teine teema on see, et meil on ikkagi meeletu narkootikumide tarbimine. Jällegi on välja toodud siin numbrid ajakirjanduse vahendusel – 650 grammi vist oli päevas ainult Tallinnas. Ainult Tallinnas! (Naishääl: Reovee andmetel.) See on reovee analüüsi andmetel. See tähendab seda, et meil on igapäevaselt umbes poolteist tuhat aktiivset ainuüksi kokaiini tarbijat. Jutt on kokaiinist praegu, rääkimata kõikidest nendest muudest narkootikumidest, mis on meil turul samuti. Siis on veel välja toodud, et see on läinud ära veebi, et inimesed tellivad endale narkootikume. Kas te tahate meile öelda, et meie jälgimisühiskonnas ei ole võimalik kindlaks teha, kust see narkootikum tuleb, kes vahendab, kes tarbib?

Teie aeg!

Kõik on võimalik! Nii et palun konkreetseid vastuseid – milles seisneb ikkagi see ennetustöö, et noorte jõugud tapaks meil järgmisi kümneid inimesi? Ja kuidas panna piir narkootikumide vohamisele?

Aitäh, Mart Helme! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Nende küsimustega väga tublid inimesed nii sotsiaalsüsteemis, haridussüsteemis kui ka õiguskaitseorganites tegelevad juba aastakümneid ja tõenäoliselt tegelevad ka edasi. Seda, et ühiskonnas on väärnähtusi, ei ole isegi, ma kahtlustan, totalitaarsetes riikides võimalik välja juurida, saati siis veel vabas ühiskonnas. Selleks on olemas erinevad võrgustikud. 

Üks on kindlasti, mis puudutab ennetust. Ma rõhutan siin, alustades ennetusest, et ennetus on tegelikult selliste asjade puhul ikkagi kõige olulisem. Märgatakse võimalikku riski, saadakse nõu, abi, leitakse õige teeots või juhatus, kuidas edasi. Ka lastevanemate aitamine, ka omavalitsus, ka kool. Ettekujutus, et kui politsei peab tulema, siis tõenäoliselt on juba midagi esimeses ahelas ennetamata jäänud. 

Teiseks, ega siis noorte puhul, nagu ma ka kirjeldasin, aastast 2018 on noorte mõjutamisel, kui me noortest räägime, eeskätt just taastava õiguse põhimõtted, et püütakse noori sellest vägivallaahelast välja saada. Nagu ma kirjeldasin, vägivallauuringute puhul, või vägivallaga kokku puutunud inimeste uuringute puhul on ikkagi üsna selge korrelatsioon, et kes on vägivallaga kokku puutunud, see puutub ka tulevikus. Seetõttu ma soovitan võib-olla sellist võitlevat hoiakut pigem võtta eeskätt küsivaks – mida me saame teha ühiskonnana. 

Narkootikumide tarvitamise puhul ma ütlen nii, et kõik asutused võitlevad nende vastu nii palju, kui on võimalik. Meil ei ole totalitaarne ega jälgimisühiskond, nagu teile meeldib öelda. Selleks on asutustel oma volitused. Need volitused tulevad seadusandlusest. Nii et kui järgmine kord me peame debatti, mida keegi tohib teha selleks, et ennetada mõnda kuritegu, peatada mõnda kuritegu, tagajärgedega tegeleda, siis pidage kõike seda debatti meeles.

Suur tänu! Lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova, küsimus on metsaseaduse kohta. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma ei tea, kas te teate, et Eesti on õnnelikkuse indeksis kukkunud 46. kohale. Seejuures on Eesti edetabelis viimastel aastatel järjest langenud ja möödunud aastal olime veel 39. kohal ja 2023. aastal 31. kohal. See on tohutu kukkumine. Eestlased pole teie juhitud riigis õnnelikud. 

Lisaks paljudele muudele muredele hoiab Eesti inimesi ärevil ka metsa ja loodusega toimuv hävitustöö. Hiljuti selgus Delfi uuriva ajakirjanduse tulemusena, kuivõrd sügavale ulatub puidutööstuse mõjutustegevus alates lastest kuni poliitikuteni välja. Selline mõjutustegevus on arusaadav, kuna aina kasvava ahnuse rahuldamiseks on tarvis lõputult kasvava toorme juurdevoolu. 

20. märtsil avaldas Eurostat teate, mille järgi enamikes Euroopa Liidu riikides puidutagavara metsades suureneb. Suur erand on Eesti, kus 2023. aastal raiuti 2,5 miljonit tihumeetrit rohkem metsa, kui seda juurde kasvas. Riigikogu metsakonverentsil ettekannetes selgus, et alates 2017. aastast on majandusmetsa tagavara vähenenud enam kui 37 miljoni tihumeetri võrra. Selle taustast tegi põhjaliku ülevaate Postimees. 

Ja tänases Postimehes väljendab keskkonnaminister Andres Suttki oma kõhklusi, et kas metsade üleraie majandusele ja metsale ikka hästi mõjub. 

Samas on teie valitsus esitamas Riigikogule seadust, mis tagab, et needsamad põhimõtted, mis on viinud sellise massiivse üleraieni, on karistamatult rakendatavad kahes kolmandikus Eesti metsamaast. 

Ja minu küsimus on: kuidas sellise seaduse Riigikokku toomine tagab teie meelest metsade pikaajalise säästliku haldamise ning metsatööstusele vajaliku toorme ja selle ühtlase voo? Või teid ei huvitagi, kas meie metsad on jätkusuutlikult majandatud ja kas metsatööstusel on mingi tulevik või mitte?

Jaa, aitäh, hea küsija! Kui ma nüüd sain õigesti aru, siis te olite mures metsatööstuse toorme tuleviku pärast. See on küll üsna omamoodi lähenemine, aga proovime siis selles lähenemises liikuda. 

Loomulikult tuleks need printsiibid kokku leppida – looduskaitse ja majandusmetsa või selle majandatava osakaalu vahekord – avalikus debatis. Ja parlament tegelikult selle debati jaoks ju ongi. Ütleme, mina ka erineva valdkonna osapooltega kokku puutudes varasemas ametis, ka hiljem, võin kinnitada, et ühiskondlik selline väga üksteist nii-öelda – kuidas öelda – märgistav debatt ei aita kuidagi minu meelest lahenduste leidmisele kaasa. 

Ja kui ma loen ajakirjandusest, kuidas on tegeletud üksteise mõjutamisega mõlemalt poolelt – ma ei oska öelda – minu meelest lobitegevus on ühiskonna normaalne osa, see on arusaadav. Meil kõigil on huvid, ühingutel ka. Seda on võib-olla veidi pentsik lugeda, aga iseenesest see kõik on ühiskonna normaalne osa. 

Aga parlamendis tegelikult ja valitsustasandil see debatt saab tulla. Ja ma saan aru, et metsaseadus on tulemas, et seda tegelikult Andres Sutt siis toob, et seda debatti siis saab siin parlamendis pidada. Saab ära hinnata, saab arutada, millised need põhimõtted omavahel on, ja siis saab hinnata, et kas see tagab – nagu te küsisite – piisava varu või piisava jätkusuutliku varu metsandussektorile. Ma arvan, et me peame mõtlema ka looduskaitsele – mõlemale poolele tuleb mõelda. Aitäh!

Aitäh! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma kasutan võimalust. Kuna te olete mind Instagramis blokeerinud, siis ma kasutan võimalust noorte nimel kutsuda teid metsameeleavaldusele "Mets on pärandamiseks, mitte äraandmiseks" 25. aprillil kell 13. Rongkäik Tammsaare pargist Vabaduse väljakule.

Aitäh, hea kolleeg, aga see ei ole päris korrektne viis küsimust esitada peaministrile. Palun tulge küsimuse juurde.

Mu küsimus on, et teatavasti on selles metsaseaduse eelnõus ka säte, mille järgi peavad omavalitsused juhtudel, kui planeeringute koostamisel tekivad piirangud metsade raiumisele, need ka koheselt hüvitama, sealhulgas riigile. Kuidas te kujutate ette tulevikus planeeringuprotsessi, mis peab seisma avalikkuse huvide eest, kui mingeid piiranguid pole võimalik sellega seada? Kuidas saab nii kaugeleulatuva mõjuga seadusemuudatuse tuua Riigikokku ilma kooskõlastusringita, kus omavalitsused saaksid oma arvamust väljendada ja sõna sekka öelda?

Aitäh! Esiteks, mind on varemgi välja kutsutud, aga ma olen sellel ajal, 25. aprillil, Euroopa Ülemkogul, nii et aitäh kutse eest! Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab kooskõlastusringi olulisi otsuseid, siis selles me oleme ju üksteisega päri. Mulle tundub, et meil ei ole eriarvamust. Olulised otsused – ka mina rõhutan sama – tulebki läbi rääkida erinevate osapooltega, metsandusega ja samamoodi ka looduskaitsega, et oleks ühine arusaamine. Mulle tundus vähemalt mõned aastad tagasi, et looduskaitse ja metsanduse ühisosa selles 70 : 30 printsiibis oli olemas. Täna ma selles nii kindel ei ole. Mulle tundub, et see ühisosa ei ole selline olemas. Kui ühisosa ei ole, siis tuleb seni rääkida, kuni tekib ühisosa, sest vastasel korral igaüks ajab oma asja ja siis me loemegi lehest, kuidas tellitakse üksteise mõjutamist. Nii et ma otsiks, jah, pigem ühisosa. Kooskõlastada ja suhelda tuleb ikka ja parlamendi debatt on ju alati avalik.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud peaminister! Kui me nüüd vaatame metsa puhul raiemahtusid pika aja keskmisena aastakümnete jooksul, siis kuidas teha tänases päevas teie arvates õigeid otsuseid? Kui me nüüd võtame aasta 2017, siis alates 2017. aastast on raiutud rohkem metsa, kui juurde kasvab. Kas valitsuse plaan on sedasama rada edasi minna? Ja mis aastast peaksime hakkama metsavarusid taastama või pole see ministeeriumi ja valitsuse jaoks üldsegi oluline? Kui aga on, siis miks valitsus metsaseaduses vastavaid muudatusi ei tee?

Aitäh! Jah, mul ei ole neid numbreid käepärast. Saan seda hiljem küsida ka Kliimaministeeriumist ja metsanduse eest vastutavatelt inimestelt. Aga loomulikult, metsakasutus peab olema jätkusuutlik. Selleks peavad olema arvandmed teaduslikul põhjal, mida aktsepteeritakse. Ja selles metsadebatis me mäletame ju, kuidas pikka aega on käinud debatt, milline metoodika on kohane, milline metoodika ei ole, kelle mõõt on õige ja kelle mõõt ei ole. Aga ma küsin need numbrid välja ja siis võin paluda ka kirjalikult edastada.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on droonid. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma räägin esimese küsimusena nendest droonidest, mis meil eelmine kuu olid Tartu linnas hästi populaarsed ja korraldasid liiklust. Ühtepidi, mul on väga hea meel, kui droonid kontrollivad, kas punase tulega keegi sõidab ristmikult üle või mitte või kuidagi kiirust ületab, ma alati toetan seda. Ja kui keegi teeb apsu, siis õige asja eest saab karistuse ja maksab oma trahvid ära. Aga küsimus on lihtne. Millise seaduse järgi seda täna tehakse? Ma väga hästi mäletan, et eelmine aasta oli kisa, kui olid needsamad kiirusekaamerad teede ääres. Et mida kõike filmiti. Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet kasutasid täiesti kontrollimatult neid andmeid. Nüüd on jõutud selleni, et kuskil Pläsku katusel on kaamerad ja kuskil on droonid. Ma veel kord rõhutan, et kõik, kes rikuvad eeskirju, peavad trahvi saama. Aga mille alusel seda tehakse? Kui kaua droonide peal filmitud filme hoitakse? Kus neid hoitakse? Kes neid kasutada tohivad? Kas seda süsteemi kasutatakse ainult sellel hetkel, kui keegi rikkus? Või päev läbi, et kes sõidavad näiteks Tartu kaubamajast mööda, siis jääb film kuhugi ja pärast on nagu jälitustegevus, et kes siis on, kas minister sõitis sealt mööda või mitte või sõitis Riigikogu liige mööda? Kas sa oskad öelda? Sa kahjuks ei ole jõudnud kolme nädala jooksul meile komisjoni, kuhu on sind kutsutud, julgeolekuasutuste komisjoni, kogu aeg on sul mingid muud tegevused, aga äkki sa vastad? Ma saan aru, et sa koalitsioonis olid vastanud, et kõik on hästi. Kui hästi see droonidega liikluse reguleerimine meil Eestis on? Kas see on mingi seadusega reguleeritud? Ja kui on, siis äkki sa ütled, mis seadusega see täpselt reguleeritud on.

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Ma alustan lõpust. Ma olen natuke kimbatuses. Ma tulen ikka komisjoni istungile, siis kui ma saan kutse ja kuupäev on kokku lepitud. Minu teada on kuupäev kokku lepitud, mis sobib komisjonile ja mina olen samal ajal ka Eestis. Nii et alati, kui saan kutse, siis ma kohe tulen, kuidagi kõrvale ei põikle. Nüüd, Tartu linna osas. Ma tõesti ei tea, kust te olete saanud need andmed, et droonide abil keegi Tartu linnas liiklust oleks reguleerinud või jälginud. Minule on see praegu esimene kuulmine, ausalt öeldes. Ja me oleme korduvalt, ka ajakirjanduses, mitte ainult mina, vaid veel mitmed ametiisikud on üle korranud, et mitte ükski droon liiklusjärelevalveks õhku ei tõuse, enne kui ei ole vastavat õigusraamistikku kokku lepitud. Ma olen teiega täiesti nõus, kui me mõnda tehnoloogilist vahendit kasutame järelevalveks, siis peabki olema kokku lepitud, kes võib kasutada, millisel otstarbel, milliste piirangutega, kuidas infot hoiustatakse, kes pääseb ligi, kui kaua seda infot hoiustatakse ja nii edasi. Kuna seda tehtud ei ole, siis mitte ühtegi drooni me liiklusjärelevalveks kasutanud ei ole. Mis puudutab seda ristmikku Tartu linnas, mis on ühest Facebooki postitusest ilmselt tähelepanu keskmesse kerkinud, kus kaebles kodanik, kes punase tulega üle sõitis, siis selle rikkumise tõendusmaterjalina kasutati avaliku korra kaamerat. Need avaliku korra kaamerad on meil Eestis olemas, nende olemasolu on tähistatud nii-öelda maastikul, looduses, vastavate märkidega. Seal ristmikul on kindlasti olemas politsei vapiga liiklusmärgid, kus on kirjas Videovalve. Päris paljudel ristmikel on need olemas ja need avaliku korra kaamerad ongi vajalikud. Kui midagi juhtub seal ristmikul, siis on võimalik üle vaadata ja olla kindel, mis siis juhtus. Näiteks kui on liiklusõnnetus, siis kes süüdi oli, kes sõitis punase tulega, kes sõitis rohelise tulega või keegi sõitis kollase tulega. Muide, kollane on ka keelav tuli, igaks juhuks tuletan meelde. Nii see on. Droone ei ole Tartu linnas liiklusjärelevalveks kasutatud. Seetõttu ma olen natuke kimbatuses. Aitäh!

Tänan! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kui seda postitust olete lugenud, siis seal on selgelt kirjas, et droonipilti näidati sellele, kes punase tulega sõitis. Ma veel kord ütlen, et see on väga halb, et ta punase tulega sõitis. Ja Tartu linnas on muidugi kõikides kohtades, kui Tartu linna sisse sõidad, need sildid küll. Terve linn on kaameraid täis ja kontrollitakse liiklust, ei ole ristmikel. 

Aga mul on teine küsimus. Te tegite ise postituse 31. märtsil, sellise ilusa ja toreda postituse juba hommikul, aga natuke hiljem kui Tartu Postimees tegi. Teie kirjeldate, et droonid küll, aga nad lihtsalt käisid siin Eestis ja siis sõitsid minema, midagi ei juhtunud, kuigi Tartu Postimehel oli selleks hetkeks juba postitus üleval, et tegelikkuses ikkagi Kastre vallas Tartu külje all üks droonikene plahvatas ja kukkus alla. Me teame väga selgelt, et täna ei ole meil seda võimekust, kuigi väga tublid inimesed, ma saan aru – ma ei tohi öelda, kui palju neid on –, pidevalt tegelevad sellega, ööd ja päevad läbi. 

Mis meil siis tegelikult see seis on? Ma saan aru, et tänasel hetkel ikkagi meil ei ole võimekust drooni alla lasta. Ühelt poolt ongi nii, sest igalt poolt ei saa alla lasta. Aga miks te teete postitusi, kus te kirjeldate, et mitte midagi ei olnud ja ükski droon Eestis maha ei potsatanud? Tegelikult tänasel hetkel on see, et Kastre vallas on see ju fikseeritud ja küsimus on lausa kolmes droonis, mis võisid Eestis kuskilt alla potsatada.

Aitäh, hea küsija, ka selle küsimuse eest! Ma kõigepealt täpsustan. Endiselt kinnitan, et Tartu ristmiku kohta tehtud postituses ei olnud juttu droonikaamerast. Oli juttu kõrgel asuvast avaliku korra kaamerast. Kõrgel ei tähenda, et ta on drooni otsas. Ta oli hoone küljes. Avaliku korra kaamerat saab samamoodi kasutada tõendusmaterjalina. See ei ole jälgimisühiskond. Kui meil on ristmikul avaliku korra kaamera, mis ristmikul jälgib toimuvat, ja inimene sõitis punase tulega ja jäi politseile vahele, siis oli võimalik sellises olukorras ka seda avaliku korra kaamerat tõendusmaterjalina kasutada. See ei ole mitte mingisugune jälgimisühiskond, seal on kõiki teavitatud. Kõik teavad, et seda ristmikku jälgitakse ja salvestatakse. See on oluline liiklusohutuse tagamiseks. 

Nüüd, te viitasite minu postitusele, kus on kirjas, et hetkeseisuga puudub info, et mõni neist eksinud droonidest oleks Eesti territooriumil mingit kahju tekitanud. Juttu on siis sellest teisest päevast, mis oli pärast Auvere juhtumit. Ja nii ongi: ega see Kastre vallas plahvatanud droon ju ka mingit materiaalset kahju ei tekitanud. Ta plahvatas põllu kohal, tükid kukkusid alla. Otsest materiaalset kahju seal ei ole. Ta ei läinud mingile rajatisele vastu, ta ei läinud mingile seadmele vastu, ta ei tekitanud inimesele ega kellelegi vigastusi. Selles mõttes ma jään selle lause juurde, mis siin on, et hetkeseisuga puudub info, et mõni neist eksinud droonidest oleks Eesti territooriumil mingit kahju tekitanud. 

Nüüd, mis puudutab meie võimekusi, siis loomulikult on meil võimekus olemas droonide allalaskmiseks. Ja seda võimekust kasutati. Meil olid õhutõrjeüksused maastikul, olid ka hävitajad õhus. Me oleme siin mõnda aega juba täna seda diskussiooni pidanud sel teemal. Rahuajal tuleb alati hinnata, kui mõistlik on selle drooni allalaskmine, sest drooni allalaskmine on iseenesest oht, see on ka nagu lisaohu tekitamine. Ja kui see droon ei tekita ohtu oma trajektoori mõttes, kui ta ei lenda sellise objekti või tiheasustusala poole, kus ta võiks potentsiaalset ohtu tekitada, siis pigem kasutatakse seda taktikat, et teda jälgitakse. Juhul kui tema trajektoor muutub ohtlikuks, siis võetakse ka järgmised meetmed ette. Kaitsevägi oli ka valmis selleks reageerimiseks.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! ERR oma uudises kirjeldab seda, et Tartus kavatseb Politsei- ja Piirivalveamet jätkata droonide kasutamist. See on endiselt see probleem, mis siin kahe küsimusega püsti jäi. Teiseks, mul on hea meel, et see, mis puudutab Politsei- ja Piirivalveameti ning Kaitseministeeriumi koostööd droonide jälgimisel ja nendega hakkamasaamisel, on kõvasti ajas paranenud ja sellest koostööst saab ainult rõõmu tunda. Tõsi on see, et mis puudutab jälgimisühiskonda, see, mida te eitate ja …, ka teie erakonnakaaslane Liisa Pakosta – ma kuulasin intervjuud möödunud nädalal – süüdistas seda ja rääkis, et Eesti 200 seisab kõiksuguste vabaduste eest, tema justiitsministrina teeb seda ka, aga aeg-ajalt ikkagi siseminister Taro tahab jälgida, kontrollida ja toimetada, aga tema igal juhul seisab nende vabaduste eest. Ja nüüd ma jõuan sinna, et kui droonidega on mingi selgus, siis tordiga, mis möödunud nädalal Siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi vahel liikus, on ka mingi segadus, kas selle saatsite teie või kommunikatsiooniosakond kas tänuks selle eest või, nii nagu Pakosta ütleb, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa aru, kuidas riik toimib. Äkki te suudate ka selle segaduse meile selgeks rääkida?

Aitäh! Siin on nii palju teemasid, aga aitäh kõigi oluliste teemade väljatoomise eest! Kõigepealt tordist. Tort läks tõesti teele Siseministeeriumi poolt, ei olnud minu initsiatiiv, aga ma arvan, et žeste ei peagi alati rohkem selgitama ega kommenteerima, žest ise mõjub iseenesest ja igaüks saab seda žesti tõlgendada vastavalt sellele, kuidas ta seda mõistab. 

Nüüd, ikka nende droonide kohta, millest on juttu olnud Tartu linnaga seoses. Tõepoolest, seal uudisloos üks PPA ametnik mängib mõttega või avaldab arvamust, et võiks droonid liiklusjärelevalves kasutusele võtta, et võiks neid katsetada. PPA ametnik ei saa selliseid otsuseid teha üksikisikuliselt, ta on avaldanud oma isiklikku arvamust. Ja üsna pea pärast seda ja pärast nõupidamist ministeeriumi sees, tegime selgeks ka PPA-le, et meie hinnangul ei ole piisavalt õigusraamistikku, et seda teha. Nii et me ei saa rääkida sellest, et ametnik ütles, et ta kavatseb sellega jätkata, vaid me oleme väga selgelt öelnud, et hetkel ei saa seda isegi katsetada, sellepärast et õigusraamistikku ei ole. 

Mis puudutab seda retoorikat, et meil justkui on jälgimisühiskond, siis tavaline avaliku korra kaamera ei ole jälgimisühiskond. Meil on tõepoolest tarvis mõnedest ristmikest ülevaadet saada, kui inimesed ise satuvad liiklusavariisse või satuvad mingitesse olukordadesse, kus on vaja selgust saada. Suured ristmikud on kõrgendatud ohuga, kõrgendatud riskiga kohad. Me ei jälgi ju kaameratega kõiki tänavaid, me ei jälgi kõiki ristmikke, me ei jälgi Eestimaad üldiselt, vaid avaliku korra kaamerad pannakse alati riskihinnangu alusel, kus võib sellest kasu tekkida turvalisuse tagamisele. Sellepärast see kaamera seal on, see on ilusasti tähistatud. Lükates ümber seda ihalust jälgimisühiskonna järele, ma tuletan meelde numbrituvastuskaamerate lugu. Niipea kui meie eksperdid tulid komisjonide ühisistungile Riigikogus, ilma igasuguse surveta avaldasid nad mulle oma arvamust selle loo kohta, siis ma peatasin kohe järgmise päeva hommikust alates numbrituvastuskaamerate kasutamise kuni selle hetkeni, kui Riigikogu leiab piisavalt pädeva õigusliku lahenduse.

Teie aeg!

Kindlasti see samm kuidagi ei peegelda ihalust jälgimisühiskonna järele.

Aitäh! Lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Ja läheme edasi. Üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on Iraani sõda ja Eesti. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! No ma tean, et täna on saavutatud vaherahu ja varsti algavad läbirääkimised, aga ma ei ole nii suur optimist nagu teie ja ei ole kindel, et need läbirääkimised lõpevad edukalt. Nii et minu küsimused jäävad alles. 

Esimene küsimus. Eesti kaitseminister Hanno Pevkur teatas, et Eesti on valmis aitama Ameerika Ühendriike Iraanis, kuid ei suuda aru saada, mida täpselt Donald Trump soovib. See kõlab kummaliselt ja tekitab küsimusi. Kas see tähendab, et Eesti on ette andnud USA-le nõusoleku täita ükskõik millised nende palved, või väljendus kaitseminister lihtsalt ebaõnnestunult? Aitäh! 

Aitäh! Jah, ilmselt mina olen optimistlikuma meelelaadiga – see ei tähenda naiivsust. Ma eeldan, et see, mis on paremusele pööranud sealkandis, loodetavasti ehk ka püsib, aga loomulikult tuleb olla valmis selleks, kui mitte, eks. Aga kui püsib, siis see leevendab ilmselt – nagu ajakirjandus on juba ka kirjutanud, erinevad analüütikud – survet hindadele, survet energiakandjate tarnele. See pigem on ikkagi maailma vaatest igal juhul hea uudis ja piirkonna deeskalatsioon kindlasti on ka hea uudis, vähendab pingeid.

Nüüd, kaitseministri väljendus – ma ütleks niimoodi, et me oleme, ka mina olen seda öelnud, et kui Ameerika Ühendriigid, kes on meie julgeolekuliitlane, palub meilt tuge, abi või on tal mingeid muid ootusi, mis puudutavad meie võimalikku toetust, siis me kindlasti Ameerika Ühendriikide palvet kaalume ja võimalusel ka neid aitame. See valmisolek on meil olemas – tegemist on siiski meie julgeolekuliitlastega.

Nagu on ka teada, et ega siis julgeolekuliitlased NATO-s tingimata ei pea olema poliitiliselt samadel seisukohtadel ja seda me tihtipeale ka pole liberaalse riigina, aga sellest hoolimata julgeolekupartnerlus on meil hea. Ja kui meenutada näiteks NATO toimimist siis Vene MiGigidest õhuruumis, kus Itaalia hävitajad läksid neile vastu kuni viimaste sündmusteni, kus jälle needsamad NATO hävitajad tõusid õhku ja meie maa-ala ja õhuruumi julgestasid, või laevadeni, mis merel on, mis kaitsevad meie taristut, siis NATO toimib kenasti. Ja kui meie partnerid küsivad abi või tuge, siis me kindlasti seda kaalume ja võimalusel ka anname.

Suur tänu! 

Rohkem küsimusi ei ole. 

Nii, Aleksandr Tšaplõgin, ma tean, te … Hästi, aga te jäite nüüd natuke hiljaks, aga olgu peale, ma annan teile selle küsimuse; ma tean, te olete kiire küsija. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun, teil on täpsustav küsimus.

Jah, aitäh! See ongi, lugupeetud peaminister, see ongi täpsustav küsimus. Kas meil on olemas punane joon, mida me ei ole valmis ületama, ja kus see joon asub? Kas oleme valmis näiteks muutuma konflikti otseseks osapooleks? Kas sellise otsuse kohta on olemas julgeolekuhindamine ja kes täpselt selle otsuse langetab – kas valitsus või parlament?

Jah, julgeolekumaailmas üldiselt ei peeta teab mis heaks tooniks arutada oma võimete piire – need selguvad igal konkreetsel juhul, mida tehakse või ei tehta. Ja sõjalise missioonis osalemised, kõik muud sellised suuremad otsused on ju loomulikult parlamendis parlamendi teha.

Suur tänu! Rohkem küsimusi selle küsimuse raames ei ole. Sulgen ja lõpetan üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Ja kuna kümnenda küsimuse esitajat ei ole saalis, siis rohkem küsimusi me täna ei ava. 

Sellega on tänane infotund lõppenud. Tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid, tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest! 

Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.