Tere hommikust, auväärt Riigikogu liikmed! Avan Riigikogu täiskogu teisipäevase istungi. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29. 

Järgnevalt on aeg ja koht eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna ma olen teie ees 24 Riigikogu liikme nimel ning annan üle Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu Vabariigi Presidendi valimise korra muutmiseks. Jah, ma räägin presidendi otsevalimistest. 

See eelnõu lähtub enamuse Eesti rahva tahtest. Kõik avaliku arvamuse küsitlused on aastaid näidanud tugevat ja stabiilset toetust presidendi otsevalimistele. Praegune kaudne valimissüsteem on osutunud keerukaks ning sõltub poliitilistest kokkulepetest. Hiljuti saime meedia vahendusel teada, et kehtivat süsteemi püüdsid endale sobiva kandidaadi leidmiseks ära kasutada Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Sellised poliitilised sobingud vähendavad Vabariigi Presidendi institutsiooni mainet ning võõrandavad rahva poliitikast. Otsevalimised muudaksid protsessi selgemaks ja läbipaistvamaks ning tugevdaksid presidendi sidet rahvaga. Seda põhimõtet on toetanud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel kui ka Alar Karis. Otsevalimised suurendavad inimeste otsest osalust riigielus, tugevdavad presidendi demokraatlikku mandaati ning lähendavad riiki ja rahvast. 

24 Riigikogu liiget leiavad, et presidendivalimiste õigus peaks kuuluma rahvale. Ma siiralt loodan, et ka ülejäänud Riigikogu liikmed tulevad meie algatusega kaasa ja toetavad rahva tahet. Rahvas on seda oodanud juba pikki aastaid. Eelnõule on alla kirjutanud kõik Keskerakonna ja EKRE fraktsiooni liikmed ning lisaks fraktsioonitud Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu, Tõnis Mölder, Leo Kunnas, Kalle Grünthal ja Jaak Valge. 

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu. 

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud geograafilise tähise kaitse seaduse, kaubamärgiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 813 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel teile tutvustada ühte tõeliselt toredat ja head eelnõu, mis aitab Eesti käsitöölisi, aitab Eesti piirkondi ja tõstab Eesti mainet rahvusvahelisel tasandil. Me räägime kaitstud geograafilisest tähisest, mis näeb välja selline. Protokolli võib kirjutada, et näidatakse märki, millele on peale kirjutatud kaitstud geograafiline tähis, kus on tärnikesed ja põllusiilud. Te olete kindlasti selle tähisega tuttavad, olete märganud seda tähist kas toiduainetel või veinipudelitel. Aga nüüd on meil suurepärane võimalus laiendada rahvusvaheliselt tunnustatult selle geograafilise tähise kasutamine ka käsitsitöötoodetele ja ka tööstustoodetele või teenustele, millel on konkreetne seos mõne Eesti piirkonna või paigaga. 

Geograafilist tähist ongi võimalik taotleda sellisel juhul, kui mõnel tootel või teenusel on kindel geograafiline päritolu. See tähendab seda, et selle toote mingisugused omadused, maine või muu tunnus on olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Eestis on siiamaani registreeritud kaks geograafilist tähist kandvat, tõsi, toiduvaldkonnast pärit toodet. Need on Estonian vodka ja sõir. Aga selle eelnõuga me laiendame geograafilise tähise kasutamise ka käsitöönduslikele toodetele. Näiteks on mul praegu õlgadel Haapsalu sall piibelehemustriga. Kuna selliseid Haapsalu salle, just sellise mustriga, kootaksegi ainult Haapsalus ja selle lähistel, siis kahtlemata saab Haapsalu sallile lisada geograafilise tähise märgise, et olla kindel, et see toode ei ole mingi odav koopia Hiinast, vaid on ikkagi kohalike käsitöömeistrite poolt tehtud. 

Eestis on siiamaani olnud geograafilise tähise jaoks kohalik riigisisene register ja me liigume sellelt kohalikult registrilt Euroopa Liidu registrisse. Nii et Euroopa Liidus ühiselt me võimaldame meie inimestele laia kaitset ja võrdseid konkurentsitingimusi. Kindlasti on see suurepärane võimalus ka kohalikele omavalitsustele, näiteks aidata kohalikke käsitöölisi või tootjaid oma tootega maailmaturule jõuda koos selle geograafilise tähisega. Samuti tekib tõenäoliselt turistidele mõeldavates poodides selgem valik, et kuna meil merevaigumaardlaid ikkagi Eestis ei ole, siis saaks kohaliku tootena edaspidi tutvustada merevaigust tehtud tooteid vaid sellisel juhul, kui need merevaigutükid on tõesti konkreetselt Eesti rannast leitud. 

Oluline on siin tähele panna ka seda, et me oleme lihtsustanud selle eelnõuga menetlust. Eesti Patendiamet on see koht, mis nii-öelda riigisisest menetlust läbi viib. Patendiamet on juba jõudnud teha palju tutvustavaid üritusi, mis on olnud väga populaarsed käsitööliste hulgas, aga see ei puuduta mitte ainult Muhu tikandit, vaid ka näiteks Saaremaa sepiseid või Haapsalu ravimuda. Jutt käib ikkagi sellistest toodetest või teenustest, mida on konkreetselt võimalik seondada kohaliku piirkonnaga.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile jääb endiselt alles järelevalve geograafiliste tähiste turul kasutamise üle. Kokkuvõttes saab öelda, et mingisugune väike koormus tekib sellega, et me siseriikliku registri sulgeme ja senised registreeringud antakse üle Euroopa kesksele registrile. Need üleminekusätted on eelnõus olemas, aga muidu laiemalt muus mõttes toob see eelnõu ikkagi ainult rõõmu ja täiendavaid võimalusi oma tooteid müüa, mis eriti oluline on kindlasti just Eesti erinevatele piirkondadele ja nende turundamisele rahvusvaheliselt. See oleks lühike kokkuvõte geograafilise tähise kaitse seadusest, kaubamärgiseadusest ja riigilõivuseadusesse tehtavatest muudatustest.

Tänan teid väga konkreetse ettekande eest! Nüüd on aeg küsimusteks. Aivar Kokal on parasjagu telefon, aga võtame siis Signe Kivi vahepeal, kui Signe on päri. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu uudishimu köitis just see, et te demonstreerisite siin ilusat Haapsalu salli piibelehemustriga, aga Haapsalu sallide mustreid on muidugi veel, küllap te teate. Ma usun, et siin on tõesti väga suur võimalus nii meie käsitöölistele kui ka väikestele toidutootjatele. Kas te julgeksite tuua veel näiteid, mida te täna näete, millised konkreetsed tooted võiksid saada selle märgise? Alustame näiteks Kihnust: Kihnu rahvariide seelik, Kihnu kindad, Kihnu kootud mustrid, sukad. Läheme edasi. Oskate lisada?

Austatud tekstiiliprofessor Signe Kivi! Tõepoolest, teie põhjalikud teadmised tekstiilivaldkonnast on siin igati asjakohased ja õiged. Eristuvaid Kihnu tooteid on praegu … Ma teen väikese reklaamipausi, kui lubate. Eesti Rahva Muuseumis on praegu väljas suurepärane ajutine näitus – see on väljas vist ainult kuni sügiseni –, mis käsitleb Eesti rahvavärve ja kirjeldab seda, kuidas me oleme oma rahvarõivastes ja piirkondadele eriomastes mustrites kasutanud ka piirkondadele eriomaseid värvikombinatsioone. Kihnust leiab kindlasti terve rea käsitöötooteid, mis on just nimelt sellele piirkonnale omased ja millele saab kaitstud geograafilise tähise peale panna, mis loodetavasti tõstab nende toodete, nende ilusate asjade, südamega tehtud asjade müügiedu nii Eestis kohapeal kui ka rahvusvaheliselt. 

Eks selle kaitstud geograafilise tähise, märgi mõte ongi ju selles, et neil inimestel, kes meile tulevad näiteks turistidena ja kes ei oma süvateadmisi Eesti käsitööst, tekiks kiire võimalus eristada, kas see on ikkagi kohalik toode või see on kuskilt imporditud ja püütakse müüa kohaliku asja pähe. Ma arvan, et Kihnu Vallavalitsus võiks olla küll üks esimesi omavalitsusi, kes saavad toetada kohalikke käsitöölisi selle märgise registreerimisel.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! See on hästi tore asi, aga äkki te selgitate, mis selleks tegema peab. Ma tean, et Peipsi sibul on sellega tegelenud viimased 15 aastat. Piirissaare sibul peaks olema nr 1 üldiselt, millest ka Peipsi sibul tekkis. See ei ole nii lihtne. Kas see on ka lahendatud, kuidas need tootjad saaksid lihtsalt selle märgise kätte? Mis see maksma läheb ja kuidas see lahendatud on?

Aitäh! Tõepoolest on siis Patendiamet, kes on Eestis nende märkide ja märgiste registreerimisega tegelev. Kui te eelnõu vaatate, siis eelnõus on kirjeldatud see protsess üsna pikalt ja põhjalikult ära, alates taotlemisest, see algab eelnõu punktist 6. Siin on siis kirjeldatud, kes võivad taotleda, kuidas see taotlemine käib ja kuidas Patendiamet neid asju menetleb. Samuti kirjeldab siis ka eelnõu ära seda, kuidas esitada vaideid, kui keegi ei nõustu esitatud taotlusega või tehtud lahendiga. Vastuväite menetlus on siin ka kirjeldatud. Patendiamet on teinud selle protsessi kohta ridamisi koolitusi.

Ma jään teile vastuse võlgu, mis puudutab konkreetselt Peipsi sibulat. Minu teadmised, ma olen küll väga suur Peipsi sibula austaja … (Aivar Koka vahelehüüe.) Jah. Võtame Haapsalu salli näite. Tuleb siis ära näidata taotluses, millistest toodetest või teenustest jutt käib. Tuleb ära näidata, kuidas on just see, praegu me räägime siis toodetest või teenustest, kuidas on just nimelt see toode või teenus olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Veel kord: ma ei ole põllumajanduse asjatundja, aga sellisel kujul kootud salle, sellesama Haapsalu salli näitel, siin on juba kõik oluline, alates sellest, milline täpselt on see lõng, mida kasutatakse, milline on selle lõnga jämedus, milline on selle lõnga keerme keerd, jah, milline on varraste iseloom, mida kasutatakse selle salli kudumisel, ja milline on siis see mustrite struktuur, mis alati annab kokku vähegi asjaga kokku puutunud inimesele arusaama, et jah, erinevate mustritega küll, aga need on eripärased Haapsalu sallid, aga need mingisugused teised ei ole. Ja oluline on ka see, et vähemalt osa sellest tootmisest oleks kohapeal. Näiteks Haapsalu salli puhul lõng võib tulla kuskilt mujalt, aga vähemalt osa sellest kudumisest peaks ikkagi toimuma kohapeal. Või võib olla ka vastupidi, et on näiteks, jällegi, andestage minu väheseid teadmisi, kuskil võib olla mingisugune spetsiifiline paakspuu võime anda tulenevalt siis mullastiku koostisest, võime anda teatud spetsiifilist värvi lõngale, aga sellest lõngast tehtud tooted on kuskil mujal. Aga ikkagi see spetsiifiline, just sellele piirkonnale omane värv, värvitoon, võib ka olla selleks aluseks.

Tuleb tasuda riigilõiv. Riigilõivu suurus on 160 eurot. Ja selle riigilõivu tasumise osas ma just olengi, loomulikult saab seda iga käsitööselts või piirkond ka ise tasuda, aga see võiks olla selline tasu, mida ka kohalik omavalitsus aitab tasuda, sest see ikkagi populariseerib ju seda kohaliku omavalitsuse inimeste tööd.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See määrus on ühelt poolt positiivne, mulle tundub vähemalt. Aga siin on öeldud – määrus 2023/2411 –, et iga liikmesriik peab teatud norme kehtestama, aga muudes küsimustes on liikmesriigile jäetud otsustusruum. Okei, 160 eurot keegi maksab ära. Aga mida see nüüd tähendab selle määruse juurutamisel Eesti õigusruumi?

Aitäh! Väga hea küsimus, sest see puudutabki tegelikult seda eelnõu tuuma. Aga tõepoolest, Euroopa Liidu määrused on otsekohalduvad, aga selleks, et üks määrus saaks otsekohalduda, me antud juhul terves Euroopa Liidus kaitseme kõikide Euroopa Liidus tegutsevate piirkondlike käsitööliste ja piirkondlike toodete õigusi ühiselt ja kaitseme neid ühiselt üle terve maailma. Aga selleks, et see igas konkreetses liikmesriigis toimiks, on vaja igal liikmesriigil ikkagi teha riigisisene kord, kuidas see asi täpselt käib. Ka eelkõneleja Aivar Kokk tegelikult küsis, et kuidas see täpselt käib. Ja seda see eelnõu ka kirjeldab, kuidas neid taotlusi esitatakse, kes teeb järelevalvet ja kuidas see asi täpsemalt käib.  

Need on need küsimused, mida riigisiseselt saab korraldada. Näiteks me ei saa muuta seda, milline see kaitstud geograafiline tähis välja näeb. See kaitstud geograafilise tähise kujutis on üle terve Euroopa Liidu ühesugune. Aga me saame riigisiseselt vaadata, mis on see kõige mõistlikum viis, kuidas seda asja korraldada. Riigikogu loomulikult saab näiteks arutada, kas § 3 selles eelnõus, mis ütleb, et riigilõivuseadust muudetakse ja riigilõivuseaduses muudetakse riigilõivu suurust, mis tuleb maksta tähise taotlemisel, kas see 160 eurot on õiglane summa või võiks see summa olla näiteks väiksem või võiks see olla mingisugune teistsugune summa. Seda saavad liikmesriigid loomulikult kohapeal otsustada. Riigikogu, ma usun, täie tõsidusega seda arutab ja mõtleb, kuidas see kõige õigem on. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Päris põnev geograafiliste tähiste arutelu siin. Minu küsimus on seotud sellega, kuidas on kajastatud, kas see on tootepõhine geograafiline tähis või on see, ütleme, selle taotleja põhine. Kellele see geograafiline tähis jääb? Kui me toome siia juurde veel näiteks mulgipudru. Kas mulgipuder on siis Mulgimaal tehtud või ma võin ka Virumaal seda mulgiputru teha, et kaitsta geograafilise tähisega ja tulla edasi? Kelle nimele jääb see nõndanimetatud geograafiline tähis? Ja minu küsimus on see, et kuna te ütlesite, et see liigub Patendiametist Euroopa Liitu, siis minu arust see liigub Eestist veel kaugemale, et seal Euroopa Liidus ei osata Eesti geograafilist piirkonda võib-olla nii hästi hinnata. Aitäh!

Aitäh! Kui lubate, ma alustan teie küsimuse tagumisest osast. Lubage mul siin jääda viisakalt eriarvamusele. Vastupidi, see, et me kasutame ühesugust geograafilise tähise märgist üle terve Euroopa Liidu, tegelikult võimestab meie tootjaid ja meie käsitöölisi, et nad saavad olla kindlad, et kogu Euroopa siseturg teab, mis märgis see on. Nad teavad seda märgise kujutist ja oskavad selle järgi teha vahet, et see on autentne toode, millel on vähemalt mingisuguses olulises osas konkreetne seos konkreetse piirkonnaga. Ja nagu me näeme, siis me tegelikult Eesti tarbijatena ju peame lugu sellest, et kui meil on näiteks kaks sama hinnaga toodet letil, näiteks kaks mingit Itaalia spetsiifilist toodet, ja kui ühel on see geograafiline märgis peal ja teisel ei ole, siis tarbija eelistab seda geograafilise märgisega toodet. Siis saab kindel olla, et see konkreetne asi ikkagi on Itaalia toidupiirkonnast pärit, mitte ei ole tehtud näiteks Hiinas ja nimetus lihtsalt ei ütle seda, et see on mingisugune spetsiifiline Itaalia piirkonna toit. Ehk see, et kaitse on laiem, see ei lähe meist mitte kuidagi eemale, vastupidi, see tugevdab seda kaitset. Ja see, kui palju me Eestis registreerime neid geograafilisi tähiseid, sõltub ainult meist endist. Selles osas ei räägi mitte Euroopa Liit, vaid seda me otsustame ikkagi ise, milliseid tooteid me saame sinna panna. 

Ja nüüd olengi jõudnud teie küsimuse esimese osani, ehk et see kaitse on tootepõhine. Kui me näiteks võtame selle teie mulgipudru näite, siis nii nagu on sõir täna registreeritud geograafilise tähise kaitsega, kehtib see kõikidele, kes sõira toodavad või sõira teevad. Oluline on see, et seda geograafilist tähist on õigus kasutada siis, kui mingi oluline osa sellest protsessist toimub selles geograafilises piirkonnas. Seal ei pea toimuma kogu protsess. Näiteks praegu müüakse mulgiputru purkides. See purk võib piltlikult öeldes olla toodetud kuskil mujal. Lubage mul nüüd kiiresti mõelda, millest see koosneb. Kas ma mäletan õigesti, et seal on kartul, kruup ja liha? Jah, siis võib olla on niimoodi, et näiteks liha pärineb siiski mõnest teisest Eesti piirkonnast, aga kartul, kruup või selle valmistamine seal kohapeal on ikkagi selles piirkonnas, kes selle geograafilise märgise annab. Nii et seal on ikkagi võimalusi päris palju. Aga oluline on see, et see geograafiline seos ikkagi arusaadavalt tekib mingisuguses tootmise olulises etapis ja et see toode siis omakorda eristub teistest toodetest, mis mujal tehakse, tal on mingi eripärane seos. See olulisel määral seotus kohaliku konkreetse piirkonnaga on määrav. Aga selleks võib olla see, et see toode on sealt pärit või see teenus on sealt pärit või on mingi omadus, maine või muu tunnus, mis on olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Mulgipudru puhul võib küll öelda, et Mulgimaaga juba nime poolest see seos võiks ju olla, aga siis tuleb ka tagada, et midagi seal Mulgimaal ikkagi ka tehakse.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Tõepoolest, väga põnev arutelu. Kindlasti on, ma arvan, piirkondi ja võib-olla ka ettevõtteid, kelle jaoks sellest muudatusest võib päriselt kasu sündida. Aga ma küsin korra nii, et kui spetsiifiliselt piiritletud see piirkond, regioon olema peab, mis seda geograafilist tähist taotleb või mille kohta taotletakse. Näiteks, kui mõni ettevõte tahab öelda, et tema teeb just nimelt Mustamäe käsitööd või, ma ei tea, Nõmme keraamikat või, läheme väiksemaks, asumi täpsusega, Kadriorg või Kalamaja või midagi muud taolist, siis kas tegelikult on ka mingid piirangud ees, kui nii-öelda väikseks selle tähise taotlusel oleks võimalik minna? See on esimene küsimus.

Ja ma pikin ka teise küsimuse 15 sekundi sisse. Kas on ühtlasi võimalik ka kellelgi vaidlustada selle tähise väljaandmist, kui ta ütleb, et vabandust, eks ole, me teeme siin kõik sarnast, ma ei tea, käsitööd või muud taolist, et see tähis, mis anti välja näiteks konkreetsele linnaosale või ka muule asumile, ei ole adekvaatne, ja tahab seda vaidlustada?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kõigepealt, tõepoolest, eelnõu punktist 30 hakkab jooksma vastuväidete esitamise kord. Vastuväiteid loomulikult on õigus esitada selles menetluses. See on juba pikki aegu mis tahes patendiametite pädevuse all olevates küsimustes niimoodi, et kui keegi soovib midagi kas patenteerida või kui keegi soovib mingit geograafilist tähist määratleda, siis küllalt sageli on inimesi, kes arvavad, et see mitte nii ei peaks olema. Vastuväidetega tegelemine on üks osa patendiameti tööst juba selle ameti või selle töövaldkonna loomisest saati. Eelnõus on vastuväidete esitamine reguleeritud ja on selgitatud, kuidas see peaks käima ja millised on osapoolte õigused.

Tulles nüüd teie küsimuse esimese osa juurde, väga asjakohaselt toote välja, kuhumaani see geograafiline piirkond ulatub. Kõige lihtsam vastus on see, et kriitiline hulk inimesi peaksid aru saama, et see siiski on eriline toode, mis on just nimelt seotud selle piirkonnaga. Näiteks Haapsalu muda – me eeldame, et sellel mudal on just nimelt sellest piirkonnast kogumisel just nimelt sellele piirkonnale omased komponendid või ka omane mõju, mida ei ole võimalik saavutada, kui muda kaevandatakse näiteks, ma ei tea, Mongooliast või kuskilt täiesti muust kohast. Seal on võimalik näidata, et just selles geoloogilises piirkonnas või selles geograafilises piirkonnas on tekkinud selline muda ja seda muda saab kasutada nendel eesmärkidel ja samasuguse koostisega muda, täpselt samasuguse koostisega muda, kuskil mujal ei ole.

Nüüd, kui me jõuame inimese poolt loodud asjadeni, näiteks te tõite näiteks Nõmme keraamika, siis peaks ikkagi olema üldarusaadavalt selge, et esiteks, sellel keraamikal on mingisugused omadused, mida näiteks Lasnamäel tehtud keraamikal ei ole. Tõenäoliselt siin saalis ei meenu meile praegu, et meil oleks sellist Nõmme keraamika näidet, mida muudes geograafilistes piirkondades ei tehta. Aga võib juhtuda – veel kord: võib juhtuda –, et just nimelt Nõmmel leitakse mingisugune, ma ei tea, liivakoostis või mingisugune eripärane asi, mida muudes piirkondades ei ole ja mis annab teatud läike, värvi, tekstuuri keraamikale, mille tulemusena on võimalik seda sellisena tähistada. Aga igatahes on oluline, et geograafiline side peab olemas olema kas kindla päritoluga või mingisuguse komponendi kindla päritoluga just nimelt sellest geograafilisest piirkonnast või on mingid omadused. Näiteks, kui me ütleme Muhu tikand või ütleme Lihula tikand, siis me suudame üsna kiiresti visualiseerida, milline Muhu tikand välja näeb ja milline Lihula tikand välja näeb, ja me saame visualiseerides juba üsna kiiresti aru, et need on erinevad tikandid. Seal on see geograafiline piirkond oluline. Eks rahvarõivaste komponentide puhul on see oluliselt lihtsam.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, selline tore määrus nii-öelda, kus ainult täidesaatjaid ja neid rahakulusid saame otsustada. Aga ikkagi, mida see reaalselt annab, näiteks kui näiteks Haapsalu mudale või näiteks Vellavere meele, sest ka meega on ju võimalik sätestada, kas ta on sealt Vellavere ümbert korjatud või mitte, aga mida see reaalselt annab? No maksad selle 160 eurot ära ja mis tolku sellest reaalselt on? Ja kui suur see andmebaas saaks olema Eestis näiteks? Või kui suur on ta Euroopas praegu? Kõik need šampanjad ja mis meil on seal olemas. Kui suur, oskate öelda, mis praegu on juba? Aga eelkõige, mis sellest tolku on reaalselt, peale selle, et uhke, et nüüd Haapsalu muda või Vellavere mesi või setu puss või mis iganes?

Eestist on registreeritud ainult kaks toodet geograafilise tähisega siiamaani, need on "Estonian vodka" ja "sõir". Rohkem Eestist tooteid registreeritud ei ole. Lootus on ikkagi, et neid tooteid rohkem registreeritakse, sest selle kasu siiski on ilmne. Senised ikkagi turupraktikad näitavad, et kaitstud geograafilise tähise märgisega toote müügiedu on suurem. Müügiedu on suurem eeskätt turismiga seonduvalt. Kui me kohalikena teame, et kui keegi üritab meile müüa, ma ei tea, polüesterkanga peal täiesti valede värvidega tikandit Muhu tikandi pähe, siis me Eestis kohapeal võib-olla ikkagi saame veel aru, et see ei ole õige asi, see ei ole Muhu tikand, aga kui turist tuleb, siis ta ei pruugi seda eristada. Ja turistid reeglina siiski soovivad soetada kohalikku toodet ja kohaliku toote eristamiseks ongi see kaitstud geograafiline tähis päris hea. Ta aitab eristada Hiinas või kuskil mujal tehtud koopiaid autentsetest kohapealsetest toodetest.  

Kui te tõite meenäite, siis kuidas tarbija käitub. Mul oli võimalik osaleda ministrite nõupidamisel praeguses eesistujariigis Küprosel. Küproselt ma tõesti ostsin kaasa väikese purgi mett, kuhu oli geograafiline tähis peale pandud, et see on just nimelt ikkagi Küprose mesi. Ma valisin selle paljude teiste meede hulgast, kus ei olnud seda geograafilist tähist peal. Miks ma ostaksin Küproselt mingi meepurgi, mis on tegelikult tehtud Hiinas? Kui ma ikkagi soovin nii-öelda kohalikku suveniiri kaasa võtta, siis ma soovin teada, kuidas see Küprose mesi just maitseb. Meil on endal ka peres mesilased ja seetõttu ma olen mesindusest huvitatud. Ja seetõttu ma just valisingi selle kohaliku märgisega meepurgi, et maitsta, kuidas see erineb Kadrina meest. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Tegemist on jah kahtlemata hea eelnõuga, mis seob kohaliku käsitöö või muu toote mingi kohaliku ettevõtte või piirkonnaga. Aga mul on küsimus selle märgise kohta. Nimelt, selle märgise oluline osa, nagu ma näen, on ikkagi tekst. Me teame, et Euroopa Liidus on 27 erinevat riiki ja 24 erinevat keelt. Ma saan aru, et see tekst on riigiti vastavas riigikeeles. Teisest küljest, nagu te ise ka ütlesite, on see märgis suunatud rohkem turistidele, aga turist peab märgi võõras keeles ära tundma. Ma küsingi, kas te olete plaaninud kuidagi selle märgise tutvustamist, et tuntakse ära pildiliselt, sest tekst jääb ju enamasti võõraks. 

Aitäh! Te tõite väga õigesti välja, et see pildiline kujutis, nii värvikombinatsioon kui ka kogu selle märgi kujutis, on üle Euroopa Liidu ühesugune. Kujutise äratundmine, eriti kui see on mõnel väiksel tootel, tegelikult ongi määrava tähtsusega, sellepärast et sageli on toode nii väike. Ma siin enne tõin näite Küproselt kaasa ostetud pisikesest meepurgist, mis oli tõesti väga väike ja see märgis seal ka väga väike. Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis keeles seal see tekst oli, aga selle visuaali inimesed tunnevad ära. Siin on meil kõigil võita sellest, et kuna see märk on üle terve Euroopa Liidu, siis tegelikult Euroopa Komisjon panustab ka selle turundamisele ja tutvustamisele.

Eestis on loomulikult kohapeal Patendiamet, nagu ma ütlesin, alustanud tutvustatavate seminaride pidamist, kohtub kohalike käsitöölistega. Huvi on olnud väga suur ja seda me tutvustame jätkuvalt edasi. Loomulikult ka kõik need, kes on selle märgise saanud, hea meelega tutvustavad. Ma loodan, et ka ajakirjandus teeb head tööd, et see märgis oleks tuttav.  

Aga õnneks on siin tõesti niimoodi, et keskne üleeuroopaline tutvustus on päris hea ja intensiivne, et inimesed ikkagi tõesti märgiseid tunneksid ja et ka väljaspool Euroopa Liitu loomulikult märgiseid teataks ja tuntaks.

 Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ma püüan sellest nüüd natukene aru saada. Kas see kõlab natukene patendi moodi? Kui on nagu šampanja, eks ole, siis me teame, et seda ei tohi igal pool öelda. Me küll ütleme, et see on šampanja või šampus, aga tegelt see on ju vahuvein, sest šampust toodetakse ainult teatud piirkonnas ja kõik muud asjad on vahuveinid. Kas mulgipudriga on siis seesama lugu, et kui Virumaal Arvo teeb mulgiputru, siis see ei ole mulgipuder, vaid see on tegelikult puder kruubi ja lihaga? Ehk siis me ei tohi seda mulgipudruks siis nimetada, kui ta on ilma selle mulgi lihata või isegi ükski mulk ei ole seda korraks puutunud. Seesama on selle tikandiga, eks ole. Kui memm tegelikult ei ole sealt pärit, kust ta seda tikandit teeb, kas ta siis laadale ei võigi öelda, et see on seto tikand või mis iganes? Kuidas see hakkab olema? Kas me hakkame neid memmekesi karistama? Aga oot-oot, sul ei ole küll mingit põhjust öelda, et see on selle piirkonna tikand, proua.

Teie küsimus on õigel teel, aga õnneks on elu natukene parem ja lihtsam. Võtame sellesama Estonian vodka näite. Estonian vodka on registreeritud geograafilise tähisega, mis tähendab seda, et tootjad, kes soovivad müüa geograafilise tähisega kaitstud Estonian vodka't, kui nad kasutavad silti Estonian vodka, sedasama kaitstud geograafilist tähist, siis nad peavad vastama nendele tingimustele, mis on Patendiametis registreeritud selle Estonian vodka kohta. Ehk et komponendid ja valmistusviis peavad vastama sellele, kuidas seda protsessi on kirjeldatud, ja sellisel juhul tohib seda kaitstud geograafilist tähist juurde kasutada. Kui nüüd keegi müüb näiteks Eestis tehtud viina ja ütleb sinna juurde, et "This is a very good Estonian vodka" ehk tõlkes "See on väga hea Eesti viin", siis ainuüksi selle sõna kasutamine – tal ei ole seda geograafilist tähist – küll mingisugust karistust kaasa ei too. Oluline on selle geograafilise tähise puhul ikkagi see, et ta eristab selgelt koos tähisega ja toote nimetusega, et sellel tootel on see kohapealne side olemas. Kui keegi ütleb, et see on koos geograafilise tähisega Muhu tikand, ja keegi ütleb, et see on lihtsalt Muhus tehtud tikand, siis nendel teistel inimestel on õigus öelda, et see on lihtsalt Muhus tehtud tikand, aga tal ei ole õigust seda geograafilist tähist kasutada, juhul kui see ei vasta sellele Muhu tikandi tingimustele. Laadal memmeke võib ikka öelda, et mina olen Muhust ja mina selle tikandi tegin, kuigi ma seda geograafilist tähist ei kasuta, aga juhul, kui Muhu tikand on registreeritud, ei tohi ta kasutada Muhu tikandit koos geograafilise tähisega.

Nüüd ongi Arvo Alleri kord. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Asi läheb segasemaks. Kuna te ütlesite, et see on tootepõhine, siis tuleme tagasi kas või selle, Peipsi sibul. Kui me Peipsi sibula peale saame geograafilise tähise, siis küsimus on see, et Eestis on ju ka keegi, kes seda ka väljastab. Ehk tema nagu teeb tingimused, siis tema jääbki selle patendi omanikuks. Kui ta näeb, et Peipsi sibulat müüakse Haapsalus, teadmata seda, kas see on Peipsi ääres kasvatatud ja sealt transporditud Haapsalusse, et sealt tekibki segadus. Kuidas Eestis hakkab see geograafilise tähise väljastamine toodetepõhiselt, kas tulevad Eestis, ütleme, see, kelle kätte on antud geograafilise tähise väljaandmise õigus, hakkab käima kohapeal, kus müüakse, on ta siis sibul, tikand, puder, et oleks kõigile ühtemoodi arusaadav?

Aitäh! Võtame sellesama sõira näite, mis on juba geograafilise tähisega registreeritud. Seal on tõesti kirjeldatud, millistele tingimustele peab see sõir vastama, mis saab seda geograafilist tähist kasutada, aga seda võivad kasutada erinevad tootjad, kes vastavad nendele tingimustele, mis seal on registreeritud. See oli ka see põhjus, miks ma just rõhutasin, et miks võiks olla kohalikel omavalitsustel siin ka aktiivne roll. Tegelikult ideaalis võiks olla nii, et kohalik omavalitsus näiteks kirjeldabki selle oma piirkonna põhise toote ära, registreerib selle toote ära, maksab selle riigilõivu. Tõesti, see võib olla keeruline, kui üks memmekene, kes näiteks Haapsalu salle koob, maksab selle 160-eurose riigilõivu ära, siis tal võib tekkida korra see ebaõiglustunne, et teised mul siin kõrval ka koovad sedasama. Sellepärast näiteks Haapsalu Linnavalitsus, kui Haapsalu Linnavalitsus registreeriks selle Haapsalu salli ära, siis tunduks see kõigile õiglasem, aga põhimõtteliselt on küll ikkagi niimoodi võimalik, et üks memmeke registreerib selle Haapsalu salli ära, võtab selle geograafilise tähise, aga naabermemmed saavad ka seda kududa ja geograafilist tähist kasutada. Nii et see on ikkagi jah tootepõhine. 

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, päris huvitav on siin osaleda sellises debatis, mis, ma arvan, meie väikest Eestit puudutab päris palju. Minu silmis on meil neid tooteid, toiduaineid, mida võiks selle tähisega tõesti väga ausalt ja julgelt tähistada, palju-palju rohkem kui "Estonian vodka" ja "sõir". Soovikski teada saada, mida ja kuidas saab Eesti riik pärast seda, kui loodetavasti see eelnõu on vastu võetud, veel teha, et neid tooteid tutvustada. Kujutan ette, et võib-olla paari aasta pärast on meie toredates käsitööpoodides lausa eraldi osakond, kus on palju-palju geograafilise tähisega tooteid. 

Aga lisaküsimus: kuidas on võimalik, et nimetusega "Estonian vodka" on geograafilise tähistusega, mitte Eesti viin? Miks nii?

Aitäh! Ma täiesti … See teie kujutis, et meil võiks poodides olla eraldi geograafilise tähisega osakonnad tulevikus, see, ma arvan, võiks olla väga innustav. See on väga hea mõte.

Miks ta registreeriti "Estonian vodkana"? See oli kõige esimene geograafiline tähis, mis Eestis võeti, "sõir" on hilisem. Tõenäoliselt tollel hetkel need, kes seda taotlesid, arvasid, et rahvusvaheline nimetus on parem registreerida just sellisel kujul. Nende toodete registreerimise praktika on ikkagi arenenud ja liikunud. Seal peaks konkreetse taotluse välja võtma ja vaatama, miks see omal ajal sellisel kujul läks. Aga soov oli. Mõneti muidugi kummaline, jah, et Eesti Vabariigis esimene toode oli just nimelt viin geograafilise tähisega, aga nii oli.

Tõesti, rahvusvahelisel turul on alkoholitooted ühed sellised, mis geograafilise piirkonnaga on väga laialdaselt ka teistes riikides tähistatud. Miks just ingliskeelse terminina, mitte eestikeelse terminina, peab taotlusest vaatama, seda ma ei oska konkreetselt kommenteerida. Aga üldiselt seda kaitstud geograafilist tähist ikkagi kasutatakse teistele inimestele müügi edendamisel ja sellest on kindlasti kasu nii Eesti-siseselt kui ka turistidele või teistele riikidele müües.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! No teatavasti on olemas ka patendid, näiteks Saaremaa Vesi. See on patenteeritud ja seda vett müüakse igal pool. Kui nüüd keegi tahab Saaremaalt hakata vett geograafilise tähise all müüma, ka Saaremaa Vesi, kas siis tekiks mingisugune konflikt? Üks on registreeritud Patendiametis ühtemoodi ja teine geograafilise tähisena. Ja teine küsimus on, kuidas nüüd seda vahet teha. Te ütlete, et on näiteks Küprose mesi ja on Saaremaa mesi. Kas siis tõesti turgudel hakkavad ametnikud maitsmas ja kontrollimas käima? Ja kuidas seda vahet teha, kas sa müüd näiteks Hiina mett Küprose meena või Saaremaa meena?

Aitäh! Sellist geograafilise tähise süsteemi on Euroopa Liidus kasutatud juba pikki aastaid ja need praktikad on laias laastus välja kujunenud. Aga tõepoolest, kui keegi on näinud vaeva ja oma toote või teenuse registreerinud, maksnud ka riigilõivu selle eest, siis loomulikult on ju õiglase konkurentsi huvides vajalik, et kvaliteedi näitajana see geograafiline tähis oleks usaldusväärne. Tarbija peab teadma, et kui see geograafilise tähise märgis on peal, siis tegemist on tõesti selle piirkonnaga seotud tootega. Meist keegi ei tahaks ju avastada, et me oleme ostnud, ma ei tea, sõira geograafilise tähisega, aga tegelikult see on otsast lõpuni valmistatud kuskil kauges idas, millel pole mingit pistmist tegeliku sõiraga. See rikuks turgu, solgiks turgu. 

Selleks, et geograafiline tähis töötaks eesmärgipäraselt, on eelnõus ette nähtud, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet saab järelevalvepädevuse geograafilise tähise turul kasutamise üle. Tal on see pädevus laias laastus olemas, aga seda siin nüüd täpsustatakse. Järelevalvereeglid on üle Euroopa Liidu ühetaolised. Need praktikad, kuidas erinevaid vastuolusid lahendatakse, on pikalt välja kujunenud. See üleminekuperiood puudutab Eestil ikkagi peamiselt seda, et riigisisene register asendatakse üleeuroopalise registriga, aga üldiselt need põhimõtted jäävad samaks. 

Konkreetselt Saaremaa vee puhul ma ei oska kommenteerida, missugune on seos selle geograafilise piirkonnaga või kuidas see asi täpsemalt on. Aga kui selline taotlus Patendiametisse esitatakse, siis kindlasti vaadatakse, kas olemasolevale saab lisada ka veel geograafilise tähise, kuidas see kasutusõigus on. Ma ei oska öelda, kas Saaremaa vett saab ainult ühest puurkaevust või on seal mitu puurkaevu, kellele need kuuluvad, kuidas nendega see lugu on. Seda ma ei oska kommenteerida, ma ei tea neid konkreetseid asjaolusid, aga Patendiamet meil just selleks ongi, et kõik need asjaolud välja selgitada ja vaadata, kas seal on ka põhjust geograafiliseks tähiseks. Patendiamet on see koht, kus kõiki konkreetseid küsimusi arutada saab, ja kes ka konsultatsioone teeb ja kes on juba alustanud ka nende koolitusringidega üle Eesti.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Ma vabandan enda kerget segadust, aga ma igaks petteks küsin ikkagi uuesti üle. Ma toon sellesama mulgipudru näite. Me teame, et mulgiputru tegelikult ei toodeta purkidesse ju Mulgimaal, see tuleb erinevatest tehastest ja jõuab meie letile sõnaga "mulgipudru". Nüüd, kui mulgipudru peaks saama selle geograafilise tähise ja oletame, et selles mulgipudrus, mis tehases tehakse, et seal ei ole ühtegi mulki tööl ega ka ühtegi kartulit ei tule Mulgimaalt ega ka kruupi, kas see siis tähendab seda, et seal leti peal enam ei saa olla mulgipudru, vaid seal on näiteks mulgipudrulaadne toode, nagu on juustulaadne ja mis iganes? Või see tähendab lihtsalt seda, et seal on sõna "mulgipudru", aga ei ole lihtsalt seda geograafilist tähist?

Jaa, väga hea küsimus. See tähendab seda viimast teie küsimuse järgi. See eelnõu ei keela ju mitte kellelgi mulgiputru edasi müüa, isegi siis, kui see mulgipuder on kõik täies ulatuses toodetud Saaremaal. Küll aga, kui mulgipuder sooviks taotleda geograafilist tähist, siis sellisel juhul tõepoolest tekib olukord, kus ta peab kõigepealt ära näitama, et see toode, mulgipuder, on ikkagi olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Tõsi on see, et see regulatsioon on kaunis paindlik ja kasutab ka mõistet "maine". Mulgipudru maine peaks olema seotud ka siis Mulgimaaga, aga ikkagi peaks seal olema veel midagi, mitte ainult maine, vaid veel midagi, mis seob selle Mulgimaaga. Sellisel juhul on võimalik geograafilist tähist taotleda. 

Võimalik on ka selline olukord, kus väljas on, ma ei tea, Küprose mesi koos geograafilise tähisega ja Küprose mesi ilma geograafilise tähiseta, nii on müügil mulgipuder geograafilise tähisega ja mulgipuder ilma geograafilise tähiseta. Ka selline olukord on tegelikult võimalik. See sõltub sellest, mida kaitstakse ja kui suures ulatuses kaitstakse. Kui ma mäletan õigesti, siis väljendit "Estonian vodka" ei ole lubatud kasutada väljaspool geograafilist tähist toote nimetusena.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Kõigepealt ütlen, et vaat, kus ikka ministril on elu. Inimesed mõtlevad, kuidas paak kütust täis saada või kust soodsamalt süüa saada, aga minister valib paljude Küprose meepurkide hulgast selle, kus väikselt on tähis peal, ja siis ostab selle, et võrrelda seda selle teise meepurgiga, kus peaks olema see Saaremaa mesi. Aga ma ei tahtnud hoopis seda küsida, see oli sissejuhatuseks. 

Küsimus on see. Kas te ikkagi eksiteele praegu ei läinud? Näiteks, et champagne ei või kirjutada, aga ei ole ju nii, et on geograafilise tähise märgikesega champagne ja siis on kellelgi seal kõrval samasugune pudel, kus märgikest ei ole, ja on ikka champagne. Päris nii ju ei ole. Ma hakkasin nüüd selle Andre küsimuse peale mulgipudru osas mõtlema. Kas te olete kindel, et võibki olla nii, et on mulgipudru ja mulgipudru ja ühel on see väike märk peal? Nii ongi see regulatsioon. Aitäh!

Aitäh! Ma õiendan nüüd selle meeasja ikkagi ära. Me peame oma perega mesilasi juba palju aastaid ja meil on mee teemal, tulenevalt sellest, et me ise mesilasi peame ja meil on oma kodu mesi, sõltumata ametikohast teatud huvi maitsta geograafilise tähisega teiste piirkondade mett, et aru saada, kust see erinevus tuleb. See ei tule mitte ministriametist, vaid see tuleb meie mahepõllumajanduslikust tegevusest, isetehtud meest tulenevast huvist, mitte ministriametist.

Nüüd sellest, mis puudutab seda, mis konkreetselt on igal konkreetsel juhtumil kaitstud või ei ole kaitstud. Patendiõigusega, kaubamärgiõigusega, kaitstud geograafilise tähise õigusega teenivad leiba väga paljud juristid. Tõepoolest sõltub see täpne kaitse ulatus alati sellest, kuidas see taotlus on tehtud, mida täpselt kaitstakse, mis piirkondades mida kaitstakse ja nii edasi. Igale konkreetsele küsimusele tuleb vaadata, mida on konkreetselt kaitsma asutud ja mis piirkondades see kehtib. Mulgipuder ei ole registreeritud kaubamärgina – vabandust, võin eksida, kaubamärgina võib-olla on registreeritud –, aga ei ole registreeritud geograafilise tähisena. Mulgipuder geograafilise tähisena ei ole registreeritud, seetõttu me saame oletuslikult pakkuda, mida oleks võimalik teha. Aga me ei saa garanteerida, et juhul, kui keegi registreerib näiteks sellise geograafilise tähise mulgipudrule, mis siis täpselt sealt edasi juhtub. See sõltub sellest, mis on konkreetselt kaitstud konkreetse toote puhul. Ja iga kaitse, iga täiendav kaitse, näiteks nimetuse kasutamise kaitse, tähendab järgnevat lõivu ja sellega ettevõtted, ettevõtete juristid tegelevad väga põhjalikult. Nii et vastus teie küsimusele on selline, et me saame hinnata juba registreeritud toodete puhul täpseid asjaolusid, aga kõige puhul, mis tulevikus võib juhtuda, on võimalused väga laiad ja väga mitmekesised.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te siin mainisite, et oma kodumesi oleks ka päris huvitav. See on nii huumoriga, et geograafiline tähis on oma kodumesi. Kuidas seda küll patenteerida? 

Aga küsimus on tegelikult nihuke tõsisem. Kui nüüd see geograafiline tähis panna näiteks sellelesamale meele, millest me räägime, et on Saaremaa mesi, see on geograafiliselt, kas siis oleks keelatud panna näiteks, kui sul ei ole seda patenteeritud geograafilist tähist, et toodetud Saaremaal? Kas see võimalus jääb ikkagi inimesele või ta eksib siis mingite reeglite vastu?

Jällegi vastan samamoodi nagu eelküsijale, et põhimõtteliselt on võimalik siin maailmas registreerida väga erinevaid kaitseulatusi. On võimalik kaitsta isegi, me räägime praegu siin geograafilisest tähisest, millel on kindel määratletud, eks ole, värvikombinatsioon, Euroopa Liidu lipu värvides. Tõenäoliselt, ma ei ole kindel, ma lihtsalt oletan, tõenäoliselt on selle märgise enda kaitse näiteks selline, et samasugust märgist ei tohi, samasuguse kujutisega märgist ei tohi kasutada teistes värvitoonides, selleks et tagada, et see märgis on usaldusväärselt kasutatav, ja teistes värvitoonides samasugust märgist ei kasutataks eksitamiseks. Samamoodi on võimalik mis tahes toote puhul rakendada väga erinevaid kaitseastmeid kuni kirjaviisini välja, et teatud sõna tohib kasutada ainult selles kirjaviisis, muudes kirjaviisides ka kasutada ei tohi, selleks et inimesed saaksid aru, milline on see toode, mis on siis autentne ja kaitstud toode. Nii et võib juhtuda niimoodi, et Saaremaa Vallavalitsus esitab taotluse nii geograafilise tähise saamiseks Saaremaa meele kui ka nimetuse teatud vormide kohta. See on võimalik, aga ei pruugi nii olla. Veel kord: seal on väga palju võimalusi. Kehtib see, mida Patendiamet on lõpuks registreerinud ja mis siis kehtima jääb seal registris. Võimalusi on palju. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud minister! Minu küsimus on selle kohta, et iseenesest on see tore eelnõu, aga äkki te valgustate pisut, millised organisatsioonid nii Eestis kui ka Euroopas sellega hakkavad tegutsema, kui palju see võiks ressurssi võtta, kui palju igasuguseid selgitavaid dokumente ja määrusi tuleb juurde toota. Et need vaidlused oleksid lõpuks piiritletud. 

Eelnõu kirjeldabki tõesti Eesti-sisest regulatsiooni ja see puudutab kõige rohkem riigiametitest kahte. Üks on Patendiamet ja teine on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Mõlema ameti jaoks midagi põhimõtteliselt uut selles teemas ei ole. Patendiamet on siiamaani tegelenud selle teemaga ja samamoodi on ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil olnud samasugune ülesanne. Muutub lihtsalt see, et Eesti-sisese registri, mis meil on olnud üksnes Eesti-sisene, me lõpetame ära. Eelnõus on selleks ka üleminekusätted. Kõik need geograafilise tähise registreerimised hakkavad olema ühes keskses Euroopa Liidu registris. 

Samuti muudab eelnõu meie senist käsitöönduslike ja tööstustoodete geograafiliste tähiste riigisisese kaitse õiguslikku korraldust. See viiakse kooskõlla Euroopa Liidu ühtse lähenemisega. Aga ega meil mingeid erinevusi seal ausalt öeldes ei ole. Kui te vaatate seda eelnõu, siis see ikkagi puudutab menetluslikke muudatusi just tulenevalt sellest, et see register muutub Euroopa keskseks.

Mis puudutab kulusid, siis tõesti, Patendiameti ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tegevus veidi muutub, aga seda muutust on hinnatud väheoluliseks, kuna mõlemad ametkonnad sarnase asjaga juba tegelevad. 

Kõige olulisem mõju sellele eelnõule on ikkagi majanduslik mõju. Me näeme, et meie piirkondlikel ettevõtjatel, meie piirkondlikel käsitöölistel paraneb võimalus oma tooteid turundada ja paraneb võimalus oma tooteid müüa ning see raha nende toodete müümise eest just nimelt laekub tänu sellele geograafilisele tähisele Eesti inimestele nendes konkreetsetes piirkondades. See on selle eelnõu puhul kõige olulisem mõju, aga riigiasutuste korraldusele on need mõjud väheolulised või ebaolulised.

Tanel Kiik, palun!

Auväärt Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Alguses tundus jah vist kogu saalile, et see on selline kiire tehniline eelnõu, et menetleme ära ja läheme edasi, aga mida rohkem me seda arutelu peame, seda rohkem küsimusi tekib. Ma ei oska öelda, kas see on nagu tunnustus või on see tegelikult saalisolijate mure. Aga kuidas te tagate nagu selle olukorra, et kogu see geograafilise tähise kaitse arutelu ja taotlemine, kogu see menetlus jääb nii-öelda tervemõistuslikuks? Ehk vaadates seda, kui palju saalis on siin küsimusi, eks ole, et Mulgi puder toodetuna siin või seal, Muhu tikand, mida teeb memm, kes asub Muhumaal, versus memm, kes asub Tallinnas, või hoopis tehas Ida-Virumaal, eks ole, kuidas tegelikult tagada seda, et heas tahtes sündinud nagu eelnõu ei tekita mingit tarbetut bürokraatiat, mõttetuid vaidlusi, vastandusi, kuni selleni välja, et hakkame turu peal hindama ja kontrollima, kellel on õigus see geograafiline tähis välja panna ja kellel ei ole. Ma ei tea isegi, kuidas seda järelevalvet päriselus nagu teostama hakata, näiteks mingite käsitöötoodete üle, et kus need tehtud on ja kelle tehtud on. Kuidas me selle väldime, et valitsus on lubanud bürokraatiat vähendada, et ei tekita seda nüüd hoopiski juurde?

Aitäh! Ma olen teie küsimusepüstitusega igati nõus. See tagatis tuleneb vast sellest, et tegelikult selline patendiõigus, kaubamärgiõigus, geograafilise tähise õigus on pikka aega kehtinud ja need protsessid, suured asjad on seal läbi vaieldud. Ma nüüd kahjuks ei vaadanud üle, kas Patendiameti kodulehel on juhised, kuidas seda taotlema saaks hakata, juba üleval, või nad ootavad selle juhiste ülespanekuga, kui Riigikogu on eelnõu ära menetlenud ja selle otsuse seadustanud uuel kujul. Siis igatahes kindlasti Patendiameti kodulehel lihtsad juhised käsitöölistele näiteks või ka kohalikele omavalitsustele saavad olema. Patendiamet on juba läbi viinud ka töötubasid ja selgitavaid üritusi maakondades, need on olnud väga populaarsed. Sotsiaalmeediast saate vaadata, seal on päris palju inimesi kohale tulnud. Nad teevad väga head selgitustööd. Kui kellelgi on mingid konkreetsed küsimused, siis ma soovitan väga Patendiameti poole pöörduda. 

Ühtlasi vahepeal jäi mul silma, et seletuskirjas lehekülg 41 on toodud näide, et Boleslawieci keraamika on siiski piirkondliku tootemärgise saanud, kaitstud geograafilise tähisega. Siis tuleks vaadata, mis on seal Boleslawieci keraamikal sedavõrd erilist, et ta on selle geograafilise tähise saanud, mis selle annab. Ma tõesti tunnistan, et ma ei tea, mis seal võiks olla. Limoges’i portselan, samamoodi üsna lähedal keraamikale, on saanud ka geograafilise tähise või Donegali viid, Murano klaas, Solingeni söögiriistad näiteks on saanud sellise geograafilise tähise. Aga jah, tegemist on maailmas pikka aega kasutusel oleva õigusega, kus üldiselt on need põhimõtted hästi teada ja juba pikalt kehtivad olnud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Nagu te ütlesite, juristide jaoks võib see olla kohe eraldi töö ja leib. Ma küsin, et kuna tegu on geograafilise tähisega, siis kas see geograafia on ka mitte määratletud reeglistikuga, vaid põhimõtteliselt ka konkreetse ettevõtja või näiteks juristide poolt. Ei ole öeldud, et on näiteks mingi maakond või ta võib olla ka mingi mäekülg või et ka see defineeritakse taotluses. Haapsalu sall on siin mõnes mõttes hea näide. Võib-olla olekski lihtsam, kui selle salli kaitset minna otsima ja öelda, et Haapsalu sallid on kõik Eestis kootud näiteks selle ja selle mustriga. Aga päris tõsiselt, kas ka geograafia selles geograafilises tähises defineeritakse konkreetses taotluses?

Mingil kujul peab geograafia olema selles taotluses kindlasti piiritletud, sellepärast et kaitstud geograafilise tähise keskne tunnus ongi see, et toode või teenus peab olema olulisel määral seotud konkreetse piirkonnaga. Milline on konkreetse piirkonna piir, seda saab ju ka kirjeldada. Kui saalis hea kolleeg Tõnis Lukas vahepeal hüüatas Tartu vaim, siis me saame ka aru, et sellel ikkagi mingi geograafiline piirkond on. Tegemist ei ole küll toote ega teenusega, aga õiguses lähtutakse sellest, et üldarusaadaval viisil on võimalik siiski mingisuguseid piire tõmmata ja need tuleb seal taotluses siiski välja tuua. Kui täpseks või kitsaks ühe või teise asjaga minnakse, see sõltubki väga paljudest asjaoludest, veel kord. Võib olla, et näiteks mingisugune teatud maavara või teatud vee koostis ongi kättesaadav ainult ühe puurkaevu piires ja juba paar kilomeetrit eemal on see juba täitsa teistsugune. See on jällegi oletuslik, aga näitlikustab seda, et see võib olla väga erinev, ent taotluses loomulikult tuleb see ära kirjeldada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Jah, kuna minu nime nimetati, siis ma pean ikkagi prantsuse au eest välja astuma. Riigikogu liige Epler siin rüvetas ajaloolist piirkondlikku nimetust champagne, rääkides mingist šampeinist, millest keegi ei tea tegelikult mitte midagi ja mis ei ole kindlasti korrektne. Champagne on see õige piirkondlik kaubamärk või tähistus.

Aga ma küsin selle kohta, kui siin Tartu vaimust juba juttu oli, kui näiteks Tartu vaim – mida, ma loodan, iialgi ei juhtu –, purki pannakse. Kas niisugused abstraktsed lahendused, ütleme, abstraktsed kaubitsemised, kus ei ole konkreetset toodet, aga räägitakse millestki üldisemalt ja püütakse seda tähistada, ka teie geograafilise tähise alla lähevad?

Geograafilise tähise alla on võimalik panna teenuseid. Inimesed on õnneks loovad. Minu arust on see inimkonna üks kõige vaimustavamaid omadusi, et inimesed on loovad. Kui keegi suudab defineerida teatud piirkonnaga olemuslikult seotud teenuse ja seda teenust ka Patendiametis kaitsta kaitstud geograafilise tähisega, siis see võimalus selle õigusakti järgi, mida me siin praegu vaatame, või õigusakti eelnõu järgi, mida me siin praegu vaatame, on täiesti olemas. Õnneks läheb inimeste elu paremaks tänu sellele, et kuskil on keegi, kes mõtleb välja midagi, mida enne pole olnud, ja sellest sünnib inimestele õnne ja rõõmu. Ja kui see on väga edukas, siis tekib tal vajadus seda geograafilise tähisega kaitsta. See võib anda talle turunduslikku edu. Selline võimalus olemas on. Kuidas seda täpselt rakendada, sõltub jällegi väga paljudest asjaoludest.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kuna siin on selline sõbralik ja tore arutelu, siis ma veidi jätkan veel. Praktika on tõe kriteerium. Andke siis oma soovitus, kas UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kuuluv võrokeste suitsusaun ja suitsusauna kombestik võiks ka taotleda geograafilist tähist. Mis on teie arvamus ja millised riskid selle näite puhul sellega võiksid kaasneda?

Kõigepealt aitäh hea sõna eest! Ma omalt poolt väga tänan Riigikogu selle tõesti väga sisuka ja hea arutelu eest, mis on olnud täiesti asjakohane ja vastastikku toetav. Ma väga loodan, et Eesti väiketootjad ja käsitöölised saavad innustust ja julgustust, et omale neid kaitstud geograafilisi tähiseid taotleda. Ja ma veel kord kordan üleskutset, et ideaalne oleks, kui kohalikud omavalitsused paneksid õla alla ja aitaksid oma piirkonna eriti just käsitöölisi. Need geograafilised tähised on ju piirkonnapõhised ja laienevad teistele samasugustele toodetele, nii et võiks aidata seda menetluse koormat ja ka riigilõivukoormat ikkagi kanda. See oleks kindlasti kohaliku omavalitsuse poolt väga üllas ja kasulik sellele piirkonnale. 

Nüüd, te küsite võrukeste suitsusauna ja suitsusauna kombestiku kohta. Veel kord, tegemist on eraldi õigusharuga ja seetõttu julgeksin ma siin anda ainult stardimõtteid, mille täpsem õiguslik vormindus, kehtivus ja kõik see nõuab ikkagi põhjalikku juristide tegevust. 

Ma ei suuda praegu kiiresti meenutada, aga meil on Eestis siiski vist suitsusaunade tüüpe laiemalt, mitte ainult Võrumaal. Võib-olla on tõesti võimalik suitsusauna tootmisele, kui keegi näiteks toodab suitsusaunasid, võtta geograafilise tähise kaitse peale. Seda, kas see piirdub ainult Võrumaaga, ma ei julge öelda. Seda peaks siis vaatama, kus on ajalooliselt just seda tüüpi saunasid ehitatud. Ma ei oska peast öelda, kas see suitsusauna tüüp, mida Võrumaal kasutatakse, on ka naabermaakondades varasemalt samal moel ehitatud. 

Aga kui me leiame geograafiliselt piiritletud erisused – ma mälu järgi ütlen, et seal on erisused selles, kas eesruum on või ei ole, seal on teatud piirkondlikud erisused ikkagi olemas –, siis on võimalik ühe piirkonna või teise piirkonna suitsusauna tootmist näiteks geograafilise tähisega kaitsta. Need, kes toodavad seda tüüpi saunasid, kus on täidetud teatud hulk nõudmisi, mis seal peavad olema, et see vastaks geograafilisele tähisele, need ettevõtjad võivad seda kaitstud geograafilist tähist kasutada. 

Nüüd, mis puudutab seda kombestikku ennast, siis jällegi peab vaatama, kas see on olemuslikult seotud konkreetse piirkonnaga või kui lai see piirkond on. Tõenäoline võib olla, et mingi teenuse peale võib see geograafilise tähise taotlemine olla mõeldav, aga sellisel juhul, kui keegi osutab teenust kaubanduslikul eesmärgil.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea minister! Minu küsimus tekkis teie vastustest tulenevalt, mu küsimus puudutab vett. Te viitasite, et see geograafiline tähis võib olla justkui erinevates, ma ei saanudki aru, kas kaevudes erinev või nii edasi, kuna vesi võib erinevates kaevudes olla erinev, aga ma ei suutnud aru saada, kuidas see geograafiline tähis saab olla erinev. Värska vett näiteks müüakse meil kaubandusvõrgus umbes kolme sorti. A. Le Coq toodab Tartus, paneb sinna mineraale ja karboniseerib seda, teeb seda Tartus. Värskas on kaks erinevat tootjat, AS Värska Vesi ja Värska Mineraalvee OÜ, kellel on erinevate, ma ei tea, eeldatavasti sügavustega kaevud, tõesti erinevad mineraalid ja erinevad veed. Aga ma ei kujuta ette, kuidas see geograafiline tähis nende puhul saaks erinev olla. Või mis see mõte on, kuidas see siis toimub?

Teie poolt nimetatud Värska vee teema on kindlasti Eestile väga oluline. Seal on ka praegu Konkurentsiametis käimas liitumismenetlus, kui ma õigesti mäletan. Nüüd, palun segamini mitte ajada kahte asja: üks on toote nimetus ja teine on kaitstud geograafiline tähis. Need on kaks erinevat asja. Kaitstud geograafilist tähist saab taotleda juhul, kui tootel on olulisel määral seos konkreetse piirkonnaga. Minul ei ole põhjalikke geoloogilisi teadmisi Värska piirkonna kaevude vee koostisest. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kui erinev on kahe naaberkaevu vesi. Juhul, kui see ei ole erinev, siis on võimalik näiteks kohalikul omavalitsusel taotleda kaitstud geograafiline tähis kõigile selle piirkonna kaevudest võetud veele, millel on ühesugused näitajad. Selline võimalus on näiteks olemas. Omaette teema on kaubamärk ja toote nimetus. Need on kõik eraldi kaitstavad teemad. Me täna räägime ainult kaitstud geograafilisest tähisest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui nüüd vaadata, mis käib kaasas selle geograafilise tähisega, et peab vaatama, et ta pärineks konkreetsest kohast, piirkonnast või riigist ja mis omadused ja mis tunnused on. Aga ma ei näe üldse seda, kui suur halduskoormus sellega kaasneb, kui palju see Eesti riigieelarvele maksma läheb, et seda järelevalvet teha, ja millised on sanktsioonid, kui näiteks keegi on kuritarvitanud teatud geograafilist tähist. Mis kogu see arvestus on, kui palju tuleb ametnikke juurde võtta? Kas need arvutused on ka tehtud? Aitäh!

Aitäh! Sellele küsimusele ma olen nüüd juba mitu korda vastanud, seetõttu vastan lühidalt. Mõju riigiasutuste korraldusele ei ole oluline, sellepärast et samasuguse tegevusega on nii Patendiamet kui ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet varasemalt tegelenud. Menetluse käik on eelnõus kirjas, kuidas see menetluse käik välja näeb. Kui Riigikogu oma menetluse käigus leiab, et siin menetluses saaks veel mingeid detaile teha lihtsamaks, siis loomulikult me mõtleme aktiivselt sellele kaasa.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus kuulata, kas arutelu juhtivkomisjonis oli sama kirglik ja sama pikk. Selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Geograafilise tähise kaitse seaduse, kaubamärgiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistus toimus majanduskomisjonis 16. märtsil. Minister Pakosta tutvustas eelnõu sisu ja vastas koos ministeeriumi intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse juhataja Kärt Nemvaltsiga küsimustele. Ministri tutvustus ülikokkuvõtlikult: seaduse muutmine on oluline, kasutades geograafilist tähist, on piirkondliku käsitöö ja tööstustoodete pakkujatel üks turundusargument lisaks, et Eesti ettevõtjate oma tooteid paremini müüa. 

Lühike ülevaade ka sellest, mida komisjonis küsiti. Nii pikaks meil seal ei läinud kui täna siin saalis, aga näited. Toodi näide Muhu tikandi kohta. Küsiti, mida rahvarõivaste valmistajad peavad tegema, et geograafilist tähist saada ning kui palju see maksab. Kärt Nemvalts selgitas, et geograafiline tähis on intellektuaalse omandi liigina nagu kollektiivne õiguskaitse ja selle õiguskaitsega ei anta ühele konkreetsele isikule võimalust geograafiline tähis enda nimele registreerida. Tegemist on võimalusega, mida pakutakse tootjate grupile. Nemad saavad siis kaitsta oma toodet sellest piirkonnast pärit olevana ja ka muudele tootekirjelduses nimetatud kriteeriumidele vastavana geograafilise tähisena. Taotluse geograafilise tähise kaitseks saab esitada kollektiivselt, kas näiteks tootjate ühendusena, kohaliku omavalitsuse üksusena, teatud linna või regioonina. Selleks peab täitma taotluse, milleks on ette nähtud põhjalik regulatsioon ja ka tüüpvormid. Kärt Nemvalts täpsustas, et üks tootmise etapp peab toimuma konkreetses regioonis, siis saab seda protsessi alustada. Eestis tuleb taotlus esmalt esitada Patendiametile, nagu siin ka minister mitmel korral rääkis. Minister lisas ka komisjonis, nagu täna siingi, et tegemist on väga hea võimalusega kohalikele omavalitsustele taotlus esitada, see 160 eurot ära maksta ja selliselt oma piirkonna inimestele suuremat käivet võimaldada. Komisjonis toodi niisugune näide, et inimene läheb kauplusse, kus talle väidetakse, et tegemist on Haapsalu salliga, küll aga tõenäoliselt ei ole üldse tegemist sellega, mida väidetakse. Kõneleja uuris, kas eelnõuga taolist suulist valeinfo jagamist ei keelustata. Minister ütles, et müüja ei tohi toote kohta anda valeinformatsiooni. Lisaks saime teada, et eelnõuga on ette nähtud ka järelevalvemehhanism ja ülemäära palju ei muutu võrreldes sellega, mida kehtiv õigus juba pakub. Praeguse regulatsiooni kohaselt on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet asutus, mis turujärelevalvet teostab. Kindlasti saab ka edaspidi selliseid kontrolle teha ja vaadata, kas Haapsalu sallina reklaamitav toode reaalselt selle toote spetsifikatsioonile vastab. Oli veel üks praktiline küsimus. Haapsalu salle ei tee ju ainult üks ettevõtja. Kas võib juhtuda, et üks väikeettevõtja taotleb märgise ise ja teised ettevõtted ei saagi seda hiljem kasutada? Lisaks küsiti, kuidas kohalikke omavalitsusi võiks positiivselt suunata ja teemasse kaasata. Kärt Nemvalts selgitas, et määrus näeb ette teatud väga kindlad tingimused, mille puhul võib tõesti juhtuda, et üks tootja saab märgise endale, küll aga ei saa konkreetne tootja olla see, kes ainsana märki kasutada saab, sest tegemist on kollektiivse märgiga. See tähendab, et edaspidi ka kõik teised, kes täpselt selle geograafilise tähise toote spetsifikatsioonile vastavad, saavad enda tootele selle märgi lisada. Küll aga peavad olema täidetud kindlad tingimused, kaasa arvatud see, et üks tootmise etapp on konkreetsest geograafilisest piirkonnast. Paar näidet on veel. Küsiti, et kui näiteks Värska vald märgist taotleb, siis kas ettevõtjad saavad valla taotletud märgi all seda kasutama hakata või iga ettevõtja peab märgi ettevõtluspõhiselt eraldi taotlema. Vastus oli, et kui märk taotletakse ja vastav geograafiline tähis või mingisugune toode on sellega kaitstav, siis tootjad, kes suudavad toote kirjeldusele vastavalt toodet toota, saavad seda märgist kasutada. Siis toodi veel üks näide, et kui toote puhul näiteks lõng on ostetud ühest riigist, kangas valmistatud teises riigis ja õmblustööd toimuvad Eestis, kuidas sellisel juhul on võimalik märgist taotleda. Minister vastas, et registreeritava toote puhul peab vähemalt üks etapp protsessis toimuma konkreetses piirkonnas. Ja olgu öeldud, et see seadusemuudatus puudutab üksnes käsitöötooteid. 

Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. aprillil ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõikide nende otsuste puhul oli komisjonis konsensus. Suur tänu!

Suur tänu minu pooltki teile väga selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 813 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 21. aprill kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud teise [päevakorrapunkti] juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna toon teie ette eelnõu, millega täpsustame koolide vastuvõtu ja gümnaasiumist väljaarvamise regulatsiooni, seda nii gümnaasiumide kui ka kutsekoolide osas. Lisaks tahame luua õigusliku aluse selleks, et saaksime laiendada TI-Hüpet juba tänavu sügisest ka kutseõppeasutustesse. 

Need seadusemuudatused lähtuvad haridussüsteemi igapäevasest toimimisest ning praktikatest, mis on viimastel aastatel selgelt näidanud, et kehtivad reeglid ei ole alati piisavalt selged, üheselt rakendatavad ega tegelikult ka õppijasõbralikud. Eelnõu puudutab otsuseid: koolide vastuvõtt, koolist väljaarvamine ja koolides toimivad mõjutusmeetmed, mis on otseselt seotud õppija õiguste ja kohustustega. Kui seadus jätab liiga palju tõlgendamisruumi või võimaldab olulisi otsuseid reguleerida kooli kodukorras üksnes, tekib ebaühtlane praktika. Sellele on viidanud oma selgitustes ka õiguskantsler. See ei ole õiglane ei õppijatele ega koolidele ja seetõttu eeldab selget normikorraldust seadusandluse tasandil. Seadus peab andma selge raami, mille sees kool saab tegutseda kindlalt ja vastutustundlikult.

Aga nüüd siis eelnõust ja muudatustest täpsemalt. Eelnõuga täpsustatakse koolide vastuvõtutingimusi, väljaarvamise mõjutusmeetmete ning andmete töötlemise regulatsiooni. 

Esiteks, vastuvõtutingimustest. Nii gümnaasiumide kui ka kutseõppeasutuste vastuvõtuks luuakse võimalus – mitte kohustus – arvestada õpilaskandidaadi koolivalikute eelistusi juhul, kui kool on selle oma vastuvõtutingimustes ja korras ette näinud. Muudatuse tulemusena järjestab õpilaskandidaat hariduse infosüsteemi elektroonilises keskkonnas vastuvõtuavaldusi esitades gümnaasiumi- ja/või kutseõppeasutused või nende õppesuunad ja erialad oma eelistuste järgi. Koolidel tekib võimalus – ja ma rõhutan, võimalus, mitte kohustus – arvestada vastuvõtul õpilaskandidaadi koolivalikute eelistusi. Kool ise otsustab, kas ja millises ulatuses eelistusi arvesse võtta ning kuidas need suhestuvad teiste vastuvõtukriteeriumidega, nagu vestlus, test ja eksamihinded. Eelistuste märkimise lubamine aitab suunata õpilasi tegema teadlikumaid ja läbimõeldumaid valikuid ning toetab nende eneseteadlikkust ja tulevikuvalikute kujundamist. Samuti annab see koolidele parema ülevaate kandidaatide eelistustest. 

Teiseks, kutseõppeasutuste vastuvõtu eripäradest. Kutseõppeasutuste puhul täpsustatakse ka põhivastuvõtu konkursil esitatavate avalduste arvu. Eelistuste kõrval pidasid kutseõppeasutused oluliseks ühte kooli, aga erinevatele erialadele esitatavate vastuvõtuavalduste arvu piiramist. Eelnõuga on kavas piirata põhivastuvõtu konkursil ühes kutseõppeasutuses esitatavate avalduste arvu kuni kolmele õppekavale. See piirang ei puuduta seda, mitmesse kooli võib õppija kandideerida, vaid aitab vältida olukordi, kus ühe kooli sees kandideeritakse korraga väga paljudele erialadele. Praktika on näidanud, et piiramatu kandideerimine koormab nii õppijat kui ka kooli vastuvõtukomisjone ning tekitab ebavajalikku segadust. Praktikas on esinenud olukordi, kus õpilane on esitanud avalduse väga paljudele erialadele, näiteks kuni kaheksale, korraga ühes koolis. Arvestades, et igal erialal võivad olla eraldi vastuvõtu tegevused ja vestlused, ei ole selline olukord mõistlik ei õppija ega kooli seisukohast. Piirang kehtib üksnes põhivastuvõtus, täiendavas vastuvõtus vabadele kohtadele jääb avalduste arv piiramata. 

Kolmandaks, gümnaasiumist väljaarvamisest. Eelnõuga täpsustatakse täisealiste gümnaasiumiõpilaste koolist väljaarvamise aluseid ning koondatakse need selgelt seadusesse. Edaspidi ei saa koolid kehtestada kodukorrast täiendavaid väljaarvamise aluseid. See ettepanek põhineb õiguskantsleri selgitusel koolist väljaarvamise tingimuste kohta. Seaduse norm õpilase väljaarvamise kohta peab olema piisavalt selge ning rakendajad ei pea norme tõlgendama ja ise sisustama. Muudatuse eesmärk on õigusselgus nii õppijale kui ka koolile. Edaspidi saab koolist välja arvata täisealise õpilase, kes ei ole enam õppimiskohustuslik, kellel on õppeaastas enam kui kahes õppeaines üle poolte kursusehinnetest negatiivsed. Gümnaasiumi lõpetamine puudulike kooliastme hinnetega siiski ei ole võimalik. Võimalik on see, et rahuldav kooliastme hinne kujuneb näiteks ühe või mõne üksiku puuduliku kursusehinde pealt, mis on saadud stuudiumi jooksul. Sellises olukorras, kus gümnaasiumiõpilase jaoks eksisteerivad nominaalse õppeaja lõpus lõpetamist takistavad asjaolud, on võimalusi kaks. Õpilane esitab ise taotluse koolist väljaarvamiseks või pikendatakse individuaalse õppekavaga õpilase õppeaega. Õpilasel, kelle puhul ei ole rakendatav koolist väljaarvamise alus, kuid kellel vaatamata gümnaasiumi pingutustele, näiteks igasugune igakülgne toe pakkumine, eksisteerib mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, peab gümnaasium pakkuma õpilasele välja alternatiivseid võimalusi haridustee jätkamiseks, kui laps ei ole õppimiskohustust täitnud. Haridustee jätkamine muus õppeasutuses saab olla siiski vaid õpilase enda vaba tahe.

Neljandaks, halduskoormuse vähendamisest. Eelnõuga anname koolidele võimaluse pärida põhikooli lõpetamise ja lõputunnistuse andmeid otse Eesti Hariduse Infosüsteemist. Varasemalt on õpilaskandidaadid pidanud ise esitama koolidele selle tingimuse täitmiseks oma lõputunnistused. Andmed tegelikult on riigil olemas ning nende korduv esitamine õppija poolt ei ole sellisel kujul põhjendatud. See muudatus vähendab kindlasti bürokraatiat, hoiab aega ja ressursse ning on proportsionaalne riive õppija privaatsusele, kuna ilma nende andmeteta ei ole võimalik seda täita. Pärida saavad üksnes vältimatult vajalikud andmed. Andmekoosseis on piiratud üksnes põhikooli lõpetamise fakti ning lõputunnistuse hinnetega. 

Viiendaks on mõjutusmeetmed. Mõjutusmeetmetest jäetakse seadusest välja meede, mis nägi ette õpilase käitumise arutamise õppenõukogus. Mõjutusmeetmete rakendamise otsustuspädevus koondatakse koolidirektorile ja õppenõukogult läheb see halduskoormus ära. Mõjutusmeede tunnistatakse kehtetuks, kuna mõjutusmeetme rakendamine eeldab väga suure hulga õpilast puudutavate isikuandmete töötlemist otsuste ettevalmistamise faasis ning seda ei ole otstarbekas teha sedavõrd suure hulga inimeste osalusel, kellest valdaval enamikul ei ole õpilasega olnud ega ole ka edaspidi kokkupuudet. Edaspidi otsustab kõigi mõjutusmeetmete rakendamise koolidirektor eelnevalt läbi töötatud selle tugispetsialistide ja kaasatud isikutega. 

Lõpetuseks tehisintellekti kasutamisest kutseõppes. Eelnõu loob kutseõppeasutustele selge õigusliku aluse tehisarurakenduse kasutamiseks õppetöös, et rakendada TI-Hüpet ka kutseõppeasutustes. Sätestatakse tugevad kaitsemeetmed õppijate isikuandmete ja privaatsuse kaitseks ning rõhutatakse, et õppijat puudutavaid otsuseid ei tohi teha üksnes automatiseeritud järelduste alusel. Analoogne säte loodi ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse ning see jõustus 8. jaanuaril 2026. TI-Hüppe projekt on kavandatud laieneda alates 2026. aasta septembris ka kutseõppeasutustesse. 

Lõpetuseks, tegemist on eelnõuga, mis suurendab õigusselgust, toetab teadlikke haridusvalikuid, vähendab koolide halduskoormust ning loob paremad eeldused haridussüsteemi toimimiseks muutuvas ühiskonnas. Palun Riigikogul toetada eelnõu edasist menetlemist. Aitäh!

Suur tänu teilegi väga konkreetse ettekande eest! Aga on küsimusi. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Nii mõnedki kavandatud muudatused ja täiendused on juba HTM-i poolt määrustega kehtestatud. See, et me tahame need sätestada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses praegu, on positiivne märk. Aga mul on selline küsimus. 2026. aastal korraldab kool põhiharidusega õppimiskohustusliku lapse vastuvõtu elektroonilises keskkonnas või paberkandjal. Kuidas praegu selle elektroonilise vastuvõtusüsteemiga on? Ta mõni aeg tagasi ei töötanud. Kuidas praegu sellega on?

Aitäh selle küsimuse eest! Uus elektrooniline vastuvõtusüsteem ehk SAIS3 sellel kevadel ei rakendu, rakendub järgmisel kevadel. Loodetavasti saavad koolid hakata juba septembrist seda kasutusele võtma. Koolid kasutavad neid elektroonilisi süsteeme, mida nad seni kasutanud on. Osa koole on kasutanud SAIS2, osa koole on kasutanud enda elektroonilisi süsteeme ja osa koole on kasutanud sisseastumine.ee, mis on üks Stuudiumi ettevõtte toode. Koolid kasutavad neid elektroonilisi keskkondi, mida nad seni kasutanud on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Olles nii-öelda haridussüsteemist üsna kaugel, aga vaadates kõrgelt, ma saan aru, et kool on tegelikult täideviija. Nüüd antakse direktorile suuremad õigused – ma ei tea, kas see on õige – ja õppenõukogu pole vaja, kui tahad kedagi välja visata. Ja kui õpilased seavad ennast järjekorda, aga nad ei pruugi teada enne eksamit, milline see tulemus on, seletage mulle maakeeles lahti, kuidas see mõjub õpilaste, ka tulevaste riigijuhtide arengule. Kui praegu, nagu ma aru saan, lähtutakse eelkõige kooli ja koolijuhtide töö lihtsustamisest, siis mis on praegu primaarne? Kas et koolidel töö …

Aitäh!

… liiguks kenasti või et õpilased saaksid võimalikult hea hariduse?

Aitäh!

Stressirohke on see niikuinii, kool.

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd püüan aru saada, kas te küsisite konkreetselt mõjutusmeetmete regulatsiooni muutmisest või sellest, mis on Eesti hariduse eesmärk. Mõjutusregulatsioonid on … Õppenõukogu koolis on see nõukogu, kus osalevad kõik õpetajad. Kui on suur kool, siis mõnes koolis on 100 õpetajat. Selleks et ühe õpilase mõjutusmeetmeid – ja see ei ole koolist väljaarvamise otsus, sest koolist väljaarvamise otsused on seaduses väga selgelt paigas, millistel alustel saab koolist välja arvata, ja direktor ega õppenõukogu ei saa teistmoodi otsustada kui see, mis seaduses lubatud on. Aga mõjutusmeetmed on õpilase toetusmeetmed, kuidas õpilast toetada õppimisprotsessis, või on tal mingid muud mured, mis õppimisprotsessi segavad. Seda arutada 100 inimesega õppenõukogus on seni koolid pidanud täiesti ebavajalikuks. Direktor korraldab mõjutusmeetmete arutelu, selleks reeglina kaasatakse tugispetsialiste, kooli sotsiaalpedagoogi, eripedagoogi, psühholoogi, tehakse need arutelud ära ja lõpuks direktor haldusaktiga otsustab, milliseid mõjutusmeetmeid lapse toetamiseks koolis rakendatakse. Seda ei ole vaja teha 100 õpetajaga õppenõukogus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et üks põhimuudatus, mis tuleb, on seesama vastuvõtusüsteemi muutmine. Minu küsimus on see, et mis sellel kehtival süsteemil viga oli. Selleks et on vaja nagu seda muuta, nüüd hakkavad siis õpilased valima neid koole, panema neid pingeritta – kolm eelistust, või ma ei tea, isegi rohkem – ja seda kõike enne seda, kui neil on eksamite tulemused olemas. Miks ei sobinud praegu kehtiv süsteem?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult eelistuste panemine kehtis kuni 2024. aasta kevadeni. Paljud koolid eelistusi laste käest küsisid, lapsed neid eelistusi ka panid, aga õiguskantsleri nii-öelda selgituse pealt peeti seda ebaseaduslikuks, kuna seaduses ei ole antud koolile õigust lapselt eelistusi küsida. See on see põhjus, miks ka seadusmuudatus siin laual on. Me anname nii-öelda normi, seame seadusesse normi, mis annab koolidele õiguse – mitte kohustuse, aga õiguse – oma vastuvõtutingimustes öelda, et lisaks sellele, et te esitate meile eksamitulemused, me teeme teiega vestlused, palun pange oma koolieelistused eelistuste järjekorda. Me ei piira laste koolide arvu. Eestis on 156 gümnaasiumi ja teoreetiliselt võiks üks laps esitada avalduse kõikidesse, 156 gümnaasiumisse, ka see on teoreetiliselt võimalik. Näiteks Soomes on piiratud, Soomes on ainult seitse avaldust, lubatud ainult seitsmesse kooli avaldus esitada. Meie ei piira. Ainuke koht, kus me piirame, on kutseõppeasutustes ühe asutuse sees ühes kutsekoolis erialavalikud, mitmele erialale te võite esitada avalduse. Ka kõrgkoolides teadupärast on see piirang peal, ülikoolis tohib esitada ka piiratud arvule õppekavadele avaldusi, mitte kõikidele õppekavadele, mis Tartu Ülikoolis on, esitan bakalaureusesse, eks ole, avaldused. Kutsekoolides on piirang, kolm eriala ühes kutsekoolis, aga meil on kutsekoole 25, nii et kolm korda 25, ka täpselt nii palju avaldusi võib noor inimene esitada. Lihtsalt ühe kooli sees on erialad piiratud. See oli kutsekoolide enda palve, et see nii oleks, sest nende avalduste menetlemine on protsess, vestlused, testitulemused. Kui inimene on lihtsalt igaks juhuks igale poole avalduse esitanud, siis te võite ette kujutada, kui suur koormus see tegelikult koolidel on, teha tühjasid vestlusi olukorras, kus me tegelikult teame, et see laps sinna ei plaani minna, igaks juhuks ta selle avalduse sinna esitas.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kahjuks te jäite selle eelnõu esitamisega hiljaks. Selle aasta kevadel tekkivaid võimalikke segadusi see lahendada ei aita. Aga ma küsin kutsehariduse kohta. Nelja-aastastel õppekavadel, eeldades, et sisseastumise tingimusi täites juba on õpilaskandidaadil õigus teada, kuidas nelja aasta jooksul see õppeprotsess läheb, millised on tema valikud, millised tähtajad on. Ta alustab ettevalmistavast aastast mingis õppekavas, kus on üldained, ja teeb pärast seda aastat oma konkreetsema valiku konkreetse kutseoskuse poole. Ja paralleelselt omandab ta gümnaasiumiaineid. Nüüd, kui ta ei ole valmis gümnaasiumiga siiski lõpuni minema, siis tal on õigus valida ainult kutseõpe ja ta ei saa gümnaasiumi lõputunnistust. Aga millal ta selle valiku peab tegema? Teisel või kolmandal aastal? Kuidas see välja näeb? Kuidas kool ja õpilane siin peaksid ennast ette valmistama?

Aitäh selle küsimuse eest! Me ei ole seda rangelt ette öelnud, millisel hetkel enam valikut teha ei tohi. Valiku võiks teha ka neljandal aastal, kui on tunne, et ikkagi see gümnaasiumi matemaatikaeksami või muu tegemine käib üle jõu või ei ole soovi gümnaasiumi lõppu ära teha. Ka siis on võimalik kutseõppesse üle minna ja teha kutseõppe õppekava. Me ei ole seadnud piiranguid sinna peale.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Ja aitäh, lugupeetud minister! Lapse vastuvõtt, sealhulgas jätkuv vastuvõtt, peab olema lõpetatud hiljemalt 31. augustil. Kui, ükskõik mis põhjustel see võib olla, laps tuleb hiljem, kuidas siis see vastuvõtt toimub?

Aitäh küsimuse eest! See on tavapärane praktika olnud kogu aeg, et õppeaasta lõpeb 31. augustil, uus õppeaasta algab Eestis 1. septembril. Ma ei mäleta, minu eluajal ei ole midagi muud olnud. See tähendab seda, et 1. septembriks peavad olema tagatud koolikohad nendele lastele, kes on õppimiskohustuslikud. Kui laps keset kooliaastat tuleb ja esitab avalduse, ka siis tuleb menetleda seda avaldust. Jooksev vastuvõtt on kogu aeg koolides õppimiskohustuslike õpilaste jaoks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma jätkan kolleeg Belobrovtsevi küsimusega ja ma vaatan, õpilasesinduste liit on siin mitmeid ettepanekuid teinud, kus ta ütleb, seesama see, et esikohale, et ta muudab kooli töö lihtsamaks. Kui sa oled pannud oma eelisjärjekorras mingi kooli esikohale, siis kutsume selle ja räägime sellega, aga kui sa ei ole osanud seda õigesti sättida, siis ... Ja see teie mäng, et võiks panna kõikide 100, palju neid koole on, sinna järjekorda, noh, see on ebarealistlik loomulikult, eks ju. Aga siis on öeldud, et teadmiseks võetud. Minu meelest peaks olema õpilased prioriteetsed, mitte, kuidas koolil lihtsam oleks. Mis see tähendab, teadmiseks võetud? Kas see tähendab seda, et hea, et rääkisite, aga mitte arvestatud või?

Aitäh küsimuse eest! Oleme õpilaste liidu seisukoha teadmiseks võtnud. Me teame, mis nende seisukoht on, aga selles protsessis meie näeme seda olukorda teistmoodi. Kui on võimalus eelistusi panna ja koolid neid eelistusi ka küsivad, muutub ka õpilase jaoks vastuvõtuprotsess selgemaks ja kiiremaks ja õpilane saab oma vastused varem. See, mis juhtus eelmine kevad, kui me esimest korda olime olukorras, kus koolid ei tohtinud eelistusi küsida, ühte kooli esitati tuhat avaldust ja kool pidi kõigi tuhande õpilasega tegelikult vestlused läbi viima, kuigi nendest tuhandest õpilasest tegelikult umbes 700 otseselt seda kooli oma esimeseks eelistuseks ei pidanud ja ei plaaninudki võib-olla sinna kooli õppima tulla, aga igaks juhuks – igaks juhuks! – ma käisin kõikidel vestlustel kõikides koolides. Kõikide õpilaste jaoks venisid vastuvõtuprotsessid kohutavalt pikaks, koolide jaoks oli see meeletu stressi ja koormuse allikas. Kui kool teab, et näiteks üks kool on minu jaoks prioriteet, ma tahan kindlasti sinna kooli saada, ja teine valik on mul see, siis need koolid on vestlustel minu jaoks ka prioriteetsed ja sinna ma lähen. Kui see kool teeb mulle pakkumise ja ütleb pärast vestlust, et siin on pakkumine, siis ma olen sinna vastu võetud. Ja kõik muud avaldused, mis mul seal järgmised nimekirjas on, selles mõttes nagu tühistuvad, et mul ei ole siis enam vaja vestlustele sinna minna. Kui eelistuste seadmist ei ole, siis koolide vastuvõtuprotsessid on kuupikkused lihtsalt selle tõttu, et tuhande õpilasega on vaja vestlust pidada ja nendest tuhandest pooled tegelikult teevad igaks juhuks neid vestlusi. Igaks juhuks, nad tegelikult ei ole plaaninud sinna kooli minna õppima.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Veel üks põhimuudatus on õpilaste väljaarvamine koolist. See protsess muutub nüüd lihtsamaks. Põhimõtteliselt koolijuht oma otsusega saab õpilase välja arvata. Kas see ei ole liiga lihtsaks tehtud? Kas see ei too kaasa kuritarvitamisi? Isegi Eesti Õpilasesinduste Liit väljendas muret seoses selle konkreetse punktiga ja pakkus omalt poolt mingit paragrahvi muuta. Kahjuks oli vastus eitav. Kas see on ikka õige tee?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et te olete natuke valesti aru saanud. Koolist väljaarvamise protsess ei muutu lihtsamaks. Koolist väljaarvamise protsess muutub keerulisemaks, sellepärast et praeguses seaduses on olemas loetelu, mille alusel tohib õpilast koolist välja arvata. Lõpus on veel viimane punkt, mis ütleb, et lisaks kooli kodukorras kehtestatud tingimustel. Õiguskantsler on väga selgelt öelnud, et seda paragrahvi seal olla ei tohi. Ehk siis kool ei tohi ise kehtestada täiendavaid tingimusi, mille alusel koolist välja arvata õpilast. Need tingimused, mis koolidel olid, olid rangemad kui need, mis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas on. Selle tõttu oleme kohustatud haridusõigusest tulenevalt õpilase väljaarvamise tingimused väga selgelt seaduses sätestama. Me ei saa anda koolile veel omakorda vaba voli otsustada, mis alustel koolist on võimalik välja arvata. Nii nagu kutseharidusõppe seadustes, nii nagu ka kõrgharidusseaduses, isegi kõrgharidusseaduses on ainult seaduse tasandil paika pandud see, mis tingimustel tohib õpilast kõrgharidusõppest välja arvata. Gümnaasiumi puhul oli ainuke kord, kus oli koolile veel antud otsustamisõigus. Selle otsustamisõiguse me täna võtame ära, sest õiguskantsler on väga selgelt öelnud, et seda ei tohi seal olla. Ainult seaduses sätestatud tingimused saavad olla need alused, mille alusel koolist välja arvatakse. 

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Loodame siis tõesti, et sellel kevadel koolidesse sisseastumine sujub ladusamalt, sest see närvipinge, mis eelmine aasta oli nii koolide lõpetajatel, lastevanematel kui ka noortel endil, oli kuidagi väga-väga suur. 

Aga minu küsimus on, et kui nüüd noor ongi valinud endale kas gümnaasiumi teatud õppesuuna või kutsehariduse teatud õppesuuna ja ühel hetkel talle tundub, et jaa, see kool on küll õige, aga see, mis kõrval toimub, on mulle huvitavam, kui suur vabadus on siin koolidel, lastevanematel ja noortel, et lihtsalt õppe keskel või alguses või peaaegu lõpus otsustada, kas ma saan õppida vot siin kõrval? 

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski pean ütlema, et sellel kevadel eelistuste panemise õigust vastuvõtus veel ei ole. Nii et koolid on olukorras, kus nad peavad väga suurt hulka lõpetajaid vestlustele kutsuma ja vestlusi läbi viima. Põhjus, miks Tõnis Lukas küsis, et me oleme seadusega hiljaks jäänud, see põhjus oli selles, et kui me tegime eelmise kevade lõpus analüüsi, mis siis on muutunud olukord, kus õiguskantsleri juhistest tulenevalt ei tohi enam eelistusi panna, jõudsime analüüsiga, koolide tagasisidega kindlasti augustikuuks sellesse seisu, et me peame eelistuste õiguse panemise seadusesse panema, hakkasime sügisel seda eelnõu ette valmistama. Aga eelistuste õiguse tekitamine on väga tihedas seoses põhiõigusliku haridusõigusega ja selle tõttu oli vaja teha põhjalik põhiseaduse põhiõiguse riive analüüs, mille tõttu venis selle seaduseelnõu ettevalmistamine. Me ei teinud seda kiirustades, kuna õiguskantsler viitas seal väga tugevasti sellele, et eelistuste panemisel võib tekkida haridusõiguse riive. Selle tõttu me tegime seda põhjalikult. Seletuskirjas on seitse lehekülge põhiseaduslikku analüüsi juures sellel asjal. 

Aga teie küsimus oli, kuidas kooli sees ühelt õppekavalt teisele või ühelt õppesuunalt teisele liikumine on. See on kooli enda kodukorras kirjas, seal meil regulatsiooni ei ole.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu kõrvu pani kikitama teie toodud näide meie põhjanaabrite kohta. Soomes on õpilasel õigus esitada avaldus gümnaasiumisse astumiseks seitsmesse kooli. Kas on mõeldav, et meil ka kunagi natuke seda arvu piiratakse, või jäävad endiselt täiesti vabad käed valida mis tahes gümnaasium?

Jaa, Soomes ei ole isegi mitte seitsmesse gümnaasiumisse, vaid seitsmesse kooli. See sisaldab ka kutsekoole. Seitse valikut on lubatud teha, need seitse valikut tuleb prioriteetide järgi järjekorda panna. Näiteks, kui kutsekool on prioriteetides esimene, siis on õigus kutsekooli eest rohkem punkte saada. Nii et tegelikult soositakse teadlikku analüüsi ja otsuste tegemist. Kui noor hakkab põhikooli lõpus valikuid tegema, siis ta tõsiselt kaalub läbi, mis tema soovid ja tahtmised on. 

Vaatasin ka Soome sisseastumise infosüsteemi, mille me eeskujuks võtsime, et oma sisseastumise infosüsteem luua. Neil on ka selline asi, et kui teie lõputunnistuse hinded on sinna sisseastumise infosüsteemi tulnud ja te valite mingi kooli, näiteks x kooli, lähete selle kooli peale ja tahate öelda, et klikkan siia ja vaatan, mis on selle kooli sissesaamise lõpuhinnete keskmine hinne versus minu hinded, siis ta mõõdab teile ära ja ütleb teie hinded versus kooli sissesaamise hinded. Ja siis sa saad läbi analüüsida, mis su tõenäosus sinna kooli sisse saada on, selliste hinnetega, nagu sul on. See on väga hea sisseastumise süsteem ja laps tõesti mõtleb läbi, kaalub oma võimalusi. Noh, me unistame ka tegelikult sellisest süsteemist Eestis, et meil on ühtne infoportaal, kus kõik koolid on sees, kus laps saab läbi kaaluda oma otsuseid. Niikaua, kui meil seda head süsteemi ei ole, me laste valikuid piirata ei saa. Meil ilmselt tuleb ette ka põhiseadus, mis meil on väga liberaalne ja mis ei luba valikuid väga palju piirata.

Priit Sibul, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on seotud sellega, mis siin saalis varasemalt on vastu võetud. See varasem kooliskäimise kohustus on asendatud õppimiskohustusega ja täiendav aasta on juures. Nüüd me reguleerime seda nii-öelda seaduse tasandil, koolid ise enam ei saa toimetada, kuidas koolist välja saab arvata. Mu küsimus on, kuidas need kaks asja kooli tegelikku elu mõjutavad. Kui koolis õppimiskohustus on, aga õpilane seda ei täida, kool seda õpilast kätte ei saa ja seaduses on toodud tingimused, mille alusel ta saab välja arvata, siis ta tegelikult ikkagi kuni nende tingimuste täitmiseni on hingekirjas, sõltumata sellest, mis ta seal koolis teeb. Kas ma saan õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Need tingimused puudutavad täisealist inimest, kes enam ei ole õppimiskohustuslik. Õppimiskohustuslikule õpilasele kehtivad teised tingimused koolist väljaarvamisel. Teda ei saa lihtsalt haridussüsteemist välja tõsta, kui ta ei ole kutse- või keskharidust omandanud. Kui ta on kutsehariduse kätte saanud enne 18. eluaastat, siis on ta õppimiskohustuse täitnud, aga kui ta ei ole kutse- või keskharidust omandanud, siis tal on kohustus edasi õppida. See, millest me siin räägime, puudutab 18 pluss vanuses õpilasi ja nende väljaarvamise tingimusi, mis on kutseõppeseaduses ja kõrgharidusseaduses selgelt määratletud, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ei olnud piisavalt selgelt määratletud. See oli õiguskantsleri seisukoht ja selle alusel oleme teinud ettepaneku täpsemini selgitada või määratleda väljaarvamise tingimused. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, lugupeetud minister! Hea eesistuja! Minu küsimus puudutab seda viimast võrdlust Soomega. See oli huvitav arutelu, aga ma saan aru niimoodi, et Soome võrdlus on keskmise põhikooli hinde alusel. Meil on tegelikult koolidel ju väga palju muid kriteeriume veel peale põhikooli hinde. Küsimus on selle kohta, kas Soomes ongi ainult põhikooli hinde alusel vastuvõtt. See oleks väga informatiivne, millisesse kooli sa sisse saad. Aga meil on ju väga palju erinevaid ja me ei ole otsustanud seda piirata, et koolid võivad nii teadmisi ja oskusi kui ka vestlust tegelikult rakendada. 

Soomes on tõepoolest põhikoolist järgmisesse kooliastmesse sisseastumine keskselt väga reguleeritud. Seda vabadust, mis meil Eestis on, kus koolid ise oma vastuvõtutingimused kehtestavad, Soomes nii palju ei ole. Soomes on see reegel, et kuna seal on kümnepallisüsteemis hindamine, siis on öeldud, et gümnaasiumis edasiõppimiseks peab keskmine hinne olema vähemalt 7. Ja seal ei ole mitte kogu tunnistus, vaid seal on spetsiifilised ained, mille pealt keskmist hinnet tuleb võtta. 

Igale koolile tulenevalt kooli õppespetsiifikast on lubatud eraldi punkte anda mingi tegevuse või lisaõppe eest. Näiteks kui te lähete spordikallakuga kooli, siis kool saab vastuvõtutingimustes sätestada, et kui te olete spordiklubi liige, noortekondise liige või mingi muu liige, siis te saate veel juurde punkte. 

Ma vaatasin näiteks ühte spordikooli, seal ei olnud keskmine sissesaamise summa mitte 7, mis on see miinimum, vaid 12, sellepärast et nendele lastele antakse rohkem punkte selle eest, et nad sporditegevuses toimetavad. Koolid panevad juurde punkte selle eest, et sa oled õpilasesinduse esindaja, selle eest, et sul on mingid hobid, selle eest, et sa ühiskondlikult midagi teed. Soomes on palju rohkem tavaks hinnata õpilase puhul sisseastumisel mitte ainult tema akadeemilisi hindeid, vaid kõike seda, mida ta väljaspool kooli ja lisaks õppimisele tegelikult teeb. Selle eest panevad sisseastumisel koolid täiendavaid punkte, mis, ma arvan, on suurepärane.  

Eestis võiks ka selles suunas liikuda, et akadeemiline saavutus ei ole ainuke asi, mis inimese õpimotivatsiooni või tahtmist areneda tegelikult näitab. Nii et Soome mudel on kindlasti eeskujuks ja me võiksime tõepoolest liikuda ka sinnapoole, et test või eksami tulemus või lõputunnistuse hinne ei ole ainuke asi, mis määratleb ära lapse õpimotivatsiooni. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Tulenevalt kolleeg Sibula küsimusest ja teie vastusest ja mõneti haakub see ka meie eilse debatiga. Te Priidule vastasite, et ei saa välja arvata, kui õpilane ei ole täisealine. Aga, ütleme, 16-aastaselt siseneb gümnaasiumiastmesse, aga kohal ei käi, ühendust temaga ei saa – kas ta on seal hingekirjas edasi ja mis juhtub siis, kui üks õppeaasta saab läbi? Kas ta kandub kümnendast üheteistkümnendasse klassi ja nii edasi? Ühesõnaga, ikkagi püüdke vastata küsimusele, et mis siis saab. Te ütlesite, et ei saa koolist välja arvata, aga mis see protsess siis on, kuidas elu edasi läheb, praktiliselt täitsa?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui kool on võtnud vastu õpilase gümnaasiumisse, kes õppele välja ei ilmu, siis on muidugi jama majas, sellepärast et … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, ei saa 11. klassi viia üle õpilast, kes 10. klassis õpitulemusi saavutanud ei ole. Ei ole võimalik teda üle viia. Järelikult tuleb õpilasega vesteldes leida sellele õpilasele teine sobilik õpitee. Tal on võimalik üle minna ka näiteks kutseharidusse, tal on võimalik üle minna gümnaasiumiharidusest kutseharidusse. (Saalis räägitakse.) Ei no saab ikka ühendust. Kuhu see inimene siis kadunud on? Lapsevanemal on olemas kontaktid. Õppimiskohustus kehtib ju ka 13-aastasele ja 17-aastasele ja 18-aastasele. Lapsevanema kaudu saadakse ühendust ja lapsevanem lõpuks vastutab ka lapse õppimiskohustuse täitmise eest. Lapsevanem vastutab …

Margit Sutrop, palun! Vabandust!

… nii nagu ta kogu aeg on vastutanud.

Margit Sutrop, palun! 

Suur aitäh! Mul on täiendav küsimus veel vastuvõtu kohta. Nagu sa kenasti ütlesid, tegelikult erinevus Soomega on see, et meie keskselt väga ei reguleeri. Minu küsimus oleks see, kas sinu arvates oleks otstarbekas reguleerida seda, missugune peaks olema just nimelt see hinnete tase, millega gümnaasiumisse üldse saab. Kas see ei võiks olla ka lahenduseks näiteks Tartu probleemile, kus, ütleme, muudes piirkondades madalama hindega saab gümnaasiumi, Tartu lapsed ei saa sinna nagu oma linna sisse ja peavad siis nii-öelda teiste piirkondade koolidesse minema? Kui see lävend nagu kehtestada, siis see võib-olla nagu tagab selle, et ka oma linnas on võimalik nii-öelda siis gümnaasiumisse saada, ilma et me peaks kuidagi piirama elukoha järgi seda, vaid just nimelt kehtestaks pigem selle nõutava lävendi ja loomulikult kõik võimalused kutsekoolis õppida oleks edasi avatud.

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi, selle üle võiks arutada. Tartu näide on iseenesest tõesti õige. Ehk siis Tartus on sissesaamise lävend Tartu laste jaoks niivõrd kõrge, võrreldes paljude, ka Tallinnaga. Tallinnas põhikooli lõpetanud noorel oma kodulinnas gümnaasiumisse saada tõenäosus on suurem kui Tartu linna lapsel. Tartu linna lapsed võistlevad, eks ole, kõigi Eesti tugevate lastega, mis teeb muidugi Tartu gümnaasiumid tugevaks ja atraktiivseks, aga Tartu laste vaates on see ikkagi ebaõiglane, sest sa pead olema kõvasti tublim kui ükskõik kes teine Eesti laps, selleks et oma kodulinnas gümnaasiumisse saada. Eesti keskmine punktisumma, millega gümnaasiumisse sisse saadakse lõpueksamite pealt, on 70%. 50% on lävend, aga 70% on selline keskmine. Sellest võiksid muidugi ka gümnaasiumid lähtuda. Lävendi kehtestamist üle-eestiliselt ma iseenesest ei poolda, sest ma arvan, et ka kutsekeskharidus ei ole see koht, kuhu lähevad need, kes alla gümnaasiumilävendi saavad. Kutsekeskharidus on gümnaasiumiga samaväärne hariduse omandamise koht. Seetõttu ainult gümnaasiumile lävendi kehtestamine tekitab sellise kahekategoorilise keskhariduse: on olemas gümnaasiumikeskharidus ja siis on see kutsekeskharidus, justkui nagu see teise järgu keskharidus. Selles mõttes ma seda ei poolda, aga ka täna on koolidel õigus lävendeid kehtestada vastuvõtukorras.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te just ütlesite, et te ei poolda seda, et on olemas kaks erinevat standardit – kutseharidus ja gümnaasiumiharidus –, aga samas olete te kehtestanud ju sisuliselt sundusliku keskhariduse, kus need surnud hinged tiksuvad kusagil koolides. Ja kõigi nende pealt arvestatakse pearaha. Samas ollakse meil näiteks väikestes maapiirkondades hädas väikekoolide ülalpidamisega. Kui nii hirmsasti on vaja neid ülal pidada ja hoida kuni 18-aastaseks saamiseni neid surnud hingi, siis võiks ju kanda üle maapiirkondade koolidesse need hinged. Siis saaks vähemalt raha, et neid koole ülal pidada. Ma ei tea, kas te saate sellest mõttest aru. 

Ei saa. 

Kui te mõttest aru ei saa, siis ma küsingi, et mille jaoks on vaja hoida sellist süsteemi üleval, kui on need lapsed, kes ei taha õppida. Miks me peame neid vägisi panema õppima? Niikuinii nad ei hakka ju seda tegema. Samas on see pearaha süsteem, kõik jääb nendele üle. Kui te nüüd ei saanud aru, siis ma kordan üle.

Aitäh küsimuse eest! Ma kategooriliselt keeldun aktsepteerimast seisukohta, et on lapsed, kes ei taha õppida. Ma lihtsalt kategooriliselt keeldun seda aktsepteerimast. Selliseid lapsi, kes ei taha õppida, ei ole olemas. On olemas lapsed, kelle motivatsioon on madal, ja see on põhjustanud meie enda, täiskasvanute poolt. Miks nendel on madal õpimotivatsioon? See on meie tegemata töö. Meie tulemusel on lapsed 16-aastaselt madala õpimotivatsiooniga. 

Laps on sünnist saati uudishimulik, tal on soov õppida ja seda õppimissoovi peab toetama. Mitte kedagi ei kohustata omandama keskharidust. Härra Maastik, ma igaks juhuks ütlen: mitte kedagi ei kohustata omandama keskharidust. Keskharidus Eestis ei ole kohustuslik. Kohustuslik on kas kutse- või keskharidus ehk ei saa enam jääda põhiharidusega. Pärast põhihariduse omandamist on lapsel ja noorel võimalik minna omandama kutseharidust. Kutseharidust saab omandada aastaga, kahe aastaga, kolme aastaga või nelja aastaga, sõltuvalt sellest, kui palju lapsel aega võtab selle kutse omandamine. Nii et keskharidus ei ole mitte kellelegi kohustuslik. See on noore valik ja oluline on, et noor teeks teadliku valiku, et ta teeks õige valiku ja sellise valiku, mis tema õpimotivatsiooni edasi toetab. Aga selline suhtumine, et laps ei taha õppida – see on meie enda tehtud hoiak laste suhtes.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Võrdsete võimaluste loomise ja vabaduste tasakaalustamine hariduses on kahtlemata ülioluline. Eesti koolide ja koolikogukonna vabadust on peetud üheks oluliseks aspektiks, miks meie kool on nii hea.

Siin on nüüd küsimus just selle sisseastumise kohta. Kui see süsteem muutub digitaalseks – ma olen aru saanud, et see muutub ka anonüümseks –, siis kas see tähendab seda, et koolid tegelikult seda kogukondlikku elementi … Siin oli juttu näiteks Tartu piirkonna lastest, osa koole eelistab ühe pere lapsi. Kas sellised eelistused on tegelikult seadusevastased ja me ei taha, et sellised eelistused juhtuksid, või need on võimalikud? Kuidas see välja hakkab nägema? Aitäh!

Aitäh! Ma täpsustan siiski, et elektrooniline süsteem ei muuda kooli õigust kehtestada vastuvõtutingimusi. Vastuvõtutingimused kehtestab kool oma vastuvõtu korras. Ja kui kool ütleb oma vastuvõtu korras, et nemad eelistavad Tartu piirkonna lapsi, kellel on lävend 70% eksamitest, siis on see õigus koolil niimoodi kehtestada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Mina saan teie jutust praegu aru, et te ei poolda seda, mida te propageerite, ja ma pean silmas praegu kutseharidust ja selle mainet. Vastates kolleeg Eplerile, te ütlesite, et kui on ikkagi sellised õpilased, ütleme siis, kes on vähe motiveeritud, ei käi koolis, keda ei saa kätte, kellega ei saa ühendust, siis mis see lahendus on? Võib arvata … Nii, ma panin kirja: võib üle viia kutseharidussüsteemi, oli teie vastus. Nii et kui ta gümnaasiumis õppida ei saa, ei taha, ei oska, siis võib viia kutseharidussüsteemi. 

Minu arvates ei ole kutseharidussüsteem prügikast. Te ise hiljem räägite, kuidas on vaja ka kutsehariduse mainet hoida. Mis teie tegelik seisukoht siis on? Ma kõigepealt palun, et te vastaksite Epleri vastamata jäänud küsimusele, et mis siis tegelikult sellega teha, mitte abstraktselt, vaid tuleb leida lahendus. Kuidas seadus reguleerib seda protsessi? Mis siis tegelikult lahendus on?

Ja teiseks, teie hoiak kutseharidussüsteemist. Kas tõepoolest see on prügikast, et kui gümnaasiumis ei saa või ei hakka käima, siis minge kutseharidussüsteemi?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole vaja rünnata. Väga ründav stiil oli. Mis ma ütlesin? Kui gümnaasiumiharidus on asi, mida laps on otsustanud, et ta ei omanda, või ta mingil poolel teel otsustab, et see on tema jaoks siiski asi, mida ta ei taha omandada, tal ei ole motivatsiooni näiteks gümnaasiumis õppida ja gümnaasiumiharidust omandada, siis alternatiiv on omandada kutseoskused. Kutseoskusi gümnaasium täna ei paku, kutseoskusi pakub täna kutsekool. Järelikult saab laps vahetada kooli, minna gümnaasiumist üle kutsekooli ja omandada kutseoskused ilma keskhariduseta, ilma gümnaasiumihariduseta. Tal on võimalik teha ka ettevalmistav aasta, ta läheb lisa-aastasse, kus ta saab kutsevalikuid proovida ja teha siis otsuse, milliseid õppeid ta saab.

Aga see, et laps lihtsalt kaob pildilt ära – no üksikuid juhtumeid tõenäoliselt võib juhtuda, et ta kaob täiesti pildilt ära, aga lapsevanema kaudu käib lapse ülesleidmine ja lapse õpivalikute otsustamine, kuidas laps jätkab selleks, et ta omandaks kutseoskused. Ma loodan, et te nõustute minuga, et põhiharidusega inimene 21. sajandil ei ole täna mingi lahendus. No ta ei ole lahendus, kui tal on ainult põhiharidus ja tal ei ole isegi kutseoskusi. Väga paljud noored lähevad kutseoskusi omandama puhtalt pärast põhiharidust. Näiteks puhastusteenindaja või laotööline – need on kutseoskused, mis on tööturul väga vajalikud. Need on kättesaadavad ja peaksid olema kättesaadavad kõikidele lastele. 

Ma ei räägi siin kutsekeskharidusest. Meil on kutseharidus ja meil on kutsekeskharidus. Kutsekeskharidus on keskharidusega samaväärne. Ükskõik, kas seda õpitakse gümnaasiumis või rakendusgümnaasiumis, need on samaväärsed haridusteed. Senimaani ei olnud, aga tänase kutseharidusreformiga on nad samaväärsed.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra esimees! Proua minister! Mulle tundub, et te võib-olla ignoreerite mõndasid nagu tegeliku elu fakte. Mulle praegu ei meenu, kes meil see sotsiaalminister on, aga teile kindlasti meenub, küsige temalt seda statistikat, kui palju on lapsi, kelle vanemad on näiteks välismaal ja kes toimetavad siin omapäi ja nii edasi. See on nagu üks aspekt sellest. Ja teie vastust, noh, mina küsisin, milline on siis tagajärg, mis siis saab, laps ei õpi, ühendust ei saa ja nii edasi. Te ütlesite, et peab vanema kaudu ühendust saama. Aga on tegelik elu ja ma usun, et sotsiaalminister saab teid statistikaga toetada. Tegelikult minu küsimus oli, et noh, ma ei tea, kui vanemad ei huvitu või tõesti ongi nii, et vanemad on välismaal, laps ei õpi, siis te ütlesite abstraktselt, et tuleb leida teine õpiidee või tuleb vanemate kaudu. Aga rääkige praktilisemalt. Inimesed ootavad nagu konkreetset vastust, kas siis võetakse ära vanemlikud õigused ja riik hakkab seda last, saab ise eestkostjaks. Mis see tegelikkus siis on sellistel juhtudel?

Aitäh küsimuse eest! Püüan siis veel kord selgitada. Selliseid juhtumeid, kus õpilane täna ka põhihariduses välja ei ilmu, on Eestis, aga need on üksikud juhtumid. Ei ole tegemist massilise olukorraga, kus meil massiliselt ei ilmu õpilased õppetööle, kuigi nad on koolikohustuslikud õpilased. Nii, üksikud juhtumid on. Nende üksikute juhtumitega tegelevad lastekaitsespetsialistid, kohaliku omavalitsuse laste heaolu spetsialistid. Meil on olemas vastavad töötajad nii kooli tasandil kui ka omavalitsuse tasandil, kes nende laste koolis käimist toetavad, ja ka täna on täpselt samasugune olukord. Üheksandasse klassi ta peab välja ilmuma, tal on õppetöö vaja ära lõpetada. Kui ta ei saa osaleda, tal on näiteks ärevushäire, mingi muu vaimse tervise probleem, miks ta päevases õppes koolis osaleda ei saa, siis kool loob talle individuaalse õppekava, millega ta saab omandada vastavad oskused, näiteks hübriidõppes individuaalse õppekava alusel. Või on tal … (Vahelehüüe.) Jaa, ta rakendub gümnaasiumiosale, ta rakendub kutsehariduse osale. Meil on olemas laste heaolu spetsialistid, kes tegelevad täna ka nende NEET-noortega, kes ei õpi, kes ei tööta kohalikus omavalitsuses. Need töötajad täna töötavad nende noortega, otsivad nad üles, kohtuvad, arutavad, aitavad neil tööd leida, aitavad neil lõpetamata kooliharidust omandada. Täpselt sama süsteem toimub täna ka nii gümnaasiumi kui kutsehariduse tasandil.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te ise ka minu arvates nagu ärritutele. Pole vaja ärrituda. Küsimus on ikkagi väga vajalik. Kui te ütlete, et kui pole motivatsiooni omandada gümnaasiumiharidust, siis need õpilased või need lapsed peaksid minema kutset õppima. Aga kui neil pole ka seda motivatsiooni ja nende vanemad näiteks on alkohoolikud või ei hooli nendest, siis meie süsteem praegu nõuab, et igal juhul peab keegi tegelema. See paneb ju topeltkoormuse omavalitsustele, kes peavad hakkama sellega tegelema. Ja nad tegelevadki. Aga see, et panna kohustuslikus korras neile see peale … 16-aastane ei ole enam nii laps, ta võiks ju minna tööturule lihtsalt. Selle jaoks, et käru lükata kusagil, ma ei tea, poes, ei ole vaja ju kutseharidust. See on natukene arusaamatu minu jaoks. Või kuidas te kommenteerite?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tunnen, et meil on teiega natuke teistsugused maailmavaated. Ma päriselt arvan, et 16-aastane noor, kes jääb põhiharidusega ja läheb käru lükkama – tema elukaar on selle võrra kvaliteedis niivõrd palju halvem. See on meie ülesanne, härra Mart Maastik – teie ülesanne, meie ülesanne, ühiskonna ülesanne –, seda last toetada selles, et ta omandaks eluks vajalikud oskused. Me ei jäta teda ukse taha. Kuidas me tõstame selle 16-aastase ukse taha ja ütleme, et nüüd pead sa ise oma eluga hakkama saama. Ta ei ole veel selles vanuses, kus ta oma eluga hakkama saaks. Hea küll, 16-aastaselt ta lükkab seda käru, tal on füüsiline vorm, ta jõuab seda käru lükata, aga mis saab siis, kui ta 50 on, kui ta minuvanune on, kui ta ei jaksa võib-olla seda käru enam lükata? Õpioskusi tal ei ole, tal on ainult põhiharidus, ta peaks tagasi minema sel juhul gümnaasiumisse või kutsekooli, aga selleks ajaks on tal õpioskused ammu juba omandamata. 

Ehk siis me peame neid lapsi toetama selleks, et see haridustase, mille nad omandavad, selleks et 21. sajandi elus kvaliteetselt kogu elukaare jooksul hakkama saada, selleks ei piisa lihtsalt põhiharidusest. See ei ole täna piisav. Ei saa inimesi sundida tegelikult ka lugema õppida, ometigi me leiame, et lugemise oskus on fundamentaalne oskus. Ei saa last sundida korrutustabelit pähe õppima, ometigi me leiame, et on oluline, et ta seda oskaks. 

Täpselt samamoodi on oluline, et laps kutseoskused omandaks. Kui ta on 16-aastane, siis mis ta teeb seal tööturul ainult põhiharidusega? Mis tööd tal on võimalik täna teha? AI võtab varsti needki tööd ära, ka postijagamise teenuse võtab robot meilt varsti ära. Ka seda tööd tal enam teha ei ole. Ilmselge on see, et tal on vaja natuke rohkem kui põhiharidust selleks, et ta suudaks oma elu eest ise vastutada ja tema elukaare jooksul tema elukvaliteet oleks hea. 

Me teame väga hästi, siin istuvad arstid, kes teile ütlevad, et hea tervis algab hariduse baasist. Kui haridus on poolik, kui haridus on madal, siis sealt tulevad terviseprobleemid, sealt tuleb madalam elukaar. Margit Sutrop teab, et iga täiendav aasta koolis lisab teie sissetulekule 6% Eestis raha. Te olete kõrgema sissetulekuga, teil on parem tervis, te elate kauem ja te olete õnnelikumad inimesed. Lihtsalt selle tõttu, et te olete nooruses saanud võimaluse omandada hea haridus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne juhtivkomisjoni arutelu juurde minekut on tulnud üks avaldus, kus Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänase istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendumiseni või kuni kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale kutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 7. aprilli 2026 istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kuni kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid oli 0. Istung on pikendatud. Läheme nüüd juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Selle võtab kokku kultuurikomisjoni liige Margit Sutrop. Palun!

Vennad ja õed hariduses, kes te meid kuulete! Mul on meeldiv võimalus rääkida teile kultuurikomisjoni istungist, mis toimus 17. märtsil ja milles osalesid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, ja puudus Helle-Moonika Helme. Kutsutud olid haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus- ja Teadusministeeriumi kesk- ja kutsehariduse osakonna vanemnõunik Ülle Matsin, õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna vanemnõunik Riin Saadjärv, õigusosakonna õigusnõunik Marili Lehtmets ja õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ning selle päevakorrapunkti juures osales ka ministri nõunik Gea Kangilaski. 

Meil oli pikk arutelu, ma ei hakka lugema ette neid asju, mida minister meile kultuurikomisjonis rääkis, need kattuvad sellega, mis siin täna oli jutuks. Need muudatused teatavasti, mida me siin täna arutame, puudutavad nii õpilaskandidaatide koolivalikute eelistusi ja vastuvõtutingimusi kui ka õpilaste väljaarvamist, saamoodi kutsekoolides tehtavat muudatust, et nad saaksid ühineda TI-hüppe algatusega, mis on 1. septembrist 2026 jõudmas ka kutsekoolidesse. Lisaks anti koolidele õigus teha Eesti Hariduse Infosüsteemi kaudu päringuid õpilaskandidaadi põhikooli lõpetamise ja lõputunnistuse arvamise kohta. 

Kõik esimesed küsimused puudutasid koolist väljaarvamise põhjuseid, millele minister vastas samamoodi nagu siingi. Olulised nii-öelda täiendavad teemad tulid siis, kui Liina Kersna küsis, millisele analüüsile ja kompetentsile on tuginetud järeldustes, et muudatused, eelkõige eelistuste märkimine, on põhiseadusega kooskõlas. Teatavasti kogu see segadus ja mitu aastat probleeme koolides tähtaegade nihkumisega ja õpilaste ebakindlusega on tingitud sellest, et õiguskantsler osutas sellele, et senine eelistuste märkimise süsteem ei olnud põhiseadusega kooskõlas.

Kristina Kallas vastas, et eelnõu seletuskirjas on toodud põhjalik põhiseaduslikkuse analüüs ja see jõuab järeldusele, et muudatused, sealhulgas õpilaskandidaadi kohustus märkida kandideerimisel eelistusi ning kooli õigus neid eelistusi arvestada, on põhiseadusega kooskõlas. Koolid võivad – igaks juhuks täpsustan, et see ei ole kõigile vajalik, vaid ainult siis, kui kool on selle kohustuse kehtestanud. See analüüs on edastatud ka Justiitsministeeriumile ja Õiguskantsleri Kantseleile, ütles minister, ja põhjaliku analüüsi tegemine oligi üks põhjuseid, miks see on nii kaua viibinud. See oleks ka vastus sellele, mida Tõnis Lukas täna saalis küsis, et miks me seda alles praegu, kas me ei ole hiljaks jäänud selle aasta vastuvõtuga.

Indrek Kilk vastas Liina Kersna küsimusele täpsemalt selle kohta, millist kompetentsi üldse selle analüüsi, õigusliku analüüsi tegemisel kasutati. Indrek Kilk vastas, et analüüs seadusemuudatuse kohta on valminud asutusesiseselt mitme õigusnõuniku koostöös, aga on toimunud ka suhtlus Õiguskantsleri Kantseleiga ning Justiits- ja Digiministeeriumiga, on nõu küsitud. See muudatus on põhiseaduspärane ja võimalik risk on, kui eelistuste märkimist kasutataks vastuvõtul ainsa kriteeriumina. Ülejäänud arutelu oligi selle üle, kui suure mahuga see siis on. Põhiseaduspärasuse hinnang sõltub paljudest konkreetsetest detailidest, märkis Indrek Kilk, ja et peamine küsimus on see, et kui tekib olukord, et eelistuste märkimine oleks vaid üks vastuvõtukriteerium, siis see oleks probleem. Kui see on üks teiste hulgas ja selle osakaal on näiteks 10–15%, siis sellega pole probleemi. 

Kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei sätesta koolidele konkreetseid vastuvõtutingimusi ega kohusta läbi viima katseid või võistlusi, vaid jätab vastuvõtuprotsessi kujundamise koolide otsustada. Koolid üldiselt hindavad õpilaste teadmisi ja oskusi, teevad vestlusi, erinevaid asju, väga erinevalt võivad nad seda teha. Sellega ongi koolidele ootus, et nad seda eelistuste märkimist kasutaksid eelkõige selleks, et koolid, kus on väga suur konkurss, saaksid paremini seda protsessi korraldada, kutsuda inimesi vastavalt vestlustele ja nii edasi.

Tõnis Lukas küsis, milline on olnud koolide ja koolijuhtide ühenduse tagasiside seoses täiendavate muutustega ja kuidas see tagasisidestamine on toimunud. Ta soovis teavet seadusandlusest, selle protsessi enda kohta. Kristina Kallas vastas, et PGS loetleb 11 konkreetset alust, mille korral võib õpilase – see puudutab õpilaste väljaarvamist, vabandust – välja arvata. Seda täiendavat volitust on õiguskantsler pidanud õpilasi õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks, et koolid saavad ise lisada. See oli teine teema. Vabandust, esimene oli vastuvõtt, teine oli teema, kuidas välja arvatakse. Nagu me ministrilt kuulsime, selle mõte on see, et koolid ei saa täiendavalt ise neid väljaarvamise kriteeriume juurde panna ja peavad sellega piirduma. Aga samas minister kinnitas, et tegelikult need kriteeriumid, mis seaduses on väljaarvamiseks, on suuresti tulnud just sellest, mida koolid seni on rakendanud. 

Probleem ilmselt … Täpsustamine toimus, kuidas koolijuhid suhtuvad. Minister vastas, et osa koolijuhte toetas täiendava väljaarvamise aluse eemaldamist seadusest, osa oli vastu. Ühist seisukohta ei kujunenud ja seetõttu ei esitatud ka koolijuhtide ühenduse poolt selle punkti kohta ühist arvamust. 

Jällegi, Tõnis Lukas proovis rohkem selle vastuseisu kohta teada saada ja minister selgitas, et tegelikult see ei ole nagu vastuseis, vaid see on nende siiani olev erinev praktika. Indrek Kilk lisas, et praktika pärast 2010. aastat on näidanud, et PGS-i § 28 lõike 2 sätet täiendavate väljaarvamiste aluste kohta on koolides tõlgendatud valesti. Sellepärast ongi kogu seda protsessi vaja muuta või, ütleme, keelata koolidel, panna see piirang, et nad ei saaks täiendavaid kriteeriume kehtestada. Senine praktika on see, et koolid kasutavad suuremas mahus väljaarvamist õppetöö edasijõudmatuse rangemaks hindamiseks. Kui on näiteks koole, kus arvati koolist välja selle eest, ühe puuduliku kursuse hinde tõttu, või olukorras, kus näiteks gümnaasiumi esimese aasta lõpuks oli üks või mitu puudulikku hinnet, siis kooli kodukord lubas seda teha, see ei olnud seaduse alusel ja seda tehti. Ja seda tegelikult soovitakse piirata. See oleks koolide täiendav kohustus ikkagi tagada edasijõudmine, mitte lihtsalt oma liigutusega inimene eemaldada gümnaasiumist. 

Nüüd, küsimus on tõesti selles, et mis saab edasi, kui inimene välja arvatakse. Signe Kivi küsis selle kohta, et kui gümnaasiumist väljaarvamine toimub, siis mis saab edasi nendest noortest, millised sammud ja lahendused üldse on, isegi kui need ei kuulu kõnealuse eelnõu reguleerimisalasse. See on ilmselt kõigi, nii vanemate kui ka potentsiaalsete noorte, kes sellesse olukorda satuvad, mure. Liina Kersna lisas, et haridusvaldkonnas on ju kahe ukse poliitika, et kui noor ühest uksest lahkub, siis teisest uksest peaks ta sisse astuma. 

Selle peale minister Kristina Kallas ütles, et alla 18-aastast õpilast ei saa gümnaasiumist välja arvata, ilma et tal oleks reaalne võimalus jätkata haridusteed teises õppeasutuses või õppekaval. Ka 18-aastaseks saamine ei tohi tähendada automaatselt olukorda, kus noor lihtsalt gümnaasiumist välja arvatakse alternatiivi pakkumata. Kui gümnaasiumiõpe ei osutu noorele sobivaks, on kohaliku omavalitsuse ja noorte heaolu spetsialistide ülesanne koostöös koolidega leida talle sobivad alternatiivsed õpiteed. Need võivad hõlmata liikumist kutsekeskharidusse või kutseharidusse ja oluline on vältida olukorda, kus noor jääb haridussüsteemist täielikult välja ilma edasise lahenduseta. Selles saalis just äsja ka räägiti, aga kuna see on tõesti kõige olulisem, siis olgu see uuesti välja toodud. 

Madis Kallas küsis koolide vastuvõtu korralduse kohta, kas tulevikus on koolidel täielik otsustusvabadus ise määrata, millises proportsioonis arvestatakse vastuvõtul varasemaid õpitulemusi, sisseastumiskatseid ja õpilase koolieelistusi, ning kas puuduvad piirangud, mis takistaksid näiteks sisseastumiskatse osakaalu ebaproportsionaalselt suureks kasvatamist. Minister ütles, et seadus ei reguleeri vastuvõtu tingimusi detailselt, annab selle kõik koolidele otsustada. Nemad võivad ise vaadata, milliseid kriteeriume millises vahekorras võtta. Samuti ei ole koolidel kohustust arvestada õpilaste koolieelistusi. Seda tehakse vaid juhul, kui kool peab seda vajalikuks, eelkõige suurte konkursside korral ja kasutades seda praktilise tööriistana, näiteks vestluste järjekorra määramiseks, mitte tingimata lõpliku vastuvõtuotsuse tegemiseks. Vastuvõtu korras peab selgelt kirjas olema, milleks ja kuidas neid eelistusi kasutatakse, ka seda ei saa nii-öelda käigu pealt teha. 

Arutati palju muid küsimusi, aga selle punkti kohta on see, ma arvan, ammendav. Liina Kersna tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. aprillil 2026, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, see oli konsensuslik, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, jällegi konsensusega, ja ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult. Aitäh! Olen nõus vastama täiendavatele küsimustele.

Aitäh! Üks küsimus teile on vähemalt. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Gümnaasiumist väljaarvamise korra kohta ma küsin, jah. Selle eelnõuga me võtame siis koolidelt võimaluse kehtestada omalt poolt mingeid tingimusi. Aga see debatt siin saalis näitab, et käsitletakse läbisegi kooliõpilast nii-öelda üldmõistena ja koolikohustuslikus eas olevat õpilast. Ja eks gümnaasiumijuhtide arvamused ilmselt lähtusid ka sellest või lahknesid sellest. Kas on äkki mõttekas ikkagi kaaluda vahetegemist? Õpikohustuslikus eas oleva õpilase puhul ei saa kool kaaluda seadusest erinevaid oma tingimusi, aga kui on tegemist täisealiste inimestega, siis juba saab.

Aitäh! See ilmselt küsimus on pigem ministrile. Mina saan ainult öelda seda, et komisjonis me seda otse ei arutanud. Mina lisaksin nagu, kui sa küsid minu arvamust, et mis ma nagu ise arvan, siis ma tegelikult ütleks selle kohta, et ma arvan, nagu sa õigesti osutasid, et siin on nagu palju ebakindlust ja ebaselgust. Ma arvan, et on õige see, et, ütleme, see täisealise inimese puhul tema vastutus on nagu selgem ja ta peab ise seda vastutama. Aga ma arvan, et siin see küsimus ei ole niipalju selles, et nagu kool võib teda, noh, kui ta näiteks, ütleme, seesama praktika, millele Indrek Kilk osutas, siis teda halbade hinnete eest välja visata. See ei peaks tegelikult täiskasvanud inimese puhul ka olema selline nagu kuklas olev karistusmeede, et sul läheb ühes aines halvasti või sul on parasjagu mingisugune suur õnnetu armastus, mille tõttu sul sel veerandil on halvad hinded ja siis kool katsub sust lahti saada. Ma arvan, et see ei ole nagu otstarbekas. Aga ma ütleksin, et see põhiprobleem tegelikult, ma arvan, on selles, kuidas me täidame seda kohustust tõesti, ütleme, kuni 18-aastast inimest hoida haridusteel. Ma arvan, et tegelikult on siin ju muud võimalused, mis eelmises diskussioonis otse ei tulnud välja. See on see töökohapõhine õpe. Selles mõttes keegi ei seo teda tegelikult sinna koolipingi külge vägisi, kui ta ei taha koolis käia. Ja tõepoolest, me teame ka, et noored tegelikult tahavad väga kiiresti juba tööle minna. Võimalik, et selliste noorte puhul, kus õpimotivatsioon on nagu madal, tuleb see motivatsioon just sellest, et ta töökohal töötades tegelikult saab täiskasvanuks, tal tekib see oma vastutus, tal tekib tunne, et ta tahaks raha teenida, ja ta näeb, et tal nagu jääb oskustest puudu. Selles mõttes ma arvan, siin võrreldes ka naaberriikidega, just selle töökohapõhise õppe nagu võimaluste, või ütleme, õppimise sidumine töötamisega, nii nagu näiteks Saksamaa seda on juba pikka aega tegelikult teinud, peale neljandat klassi juba, nii-öelda Hauptschule tee nagu valinud noortele antakse juba rohkem praktikavõimalusi, võimalusi ise nagu raha teenida. Pered toetavad seda, et nad sinna suunas tegelikult liiguksid. Ka suured käsitööliste nii-öelda perekondade traditsioonid on olemas, kus isegi soovitakse, et laps ei lähe gümnaasiumisse, vaid midagi praktilisemat õppima. Ma arvan, et kogu selle lahenduse väljatöötamine ja see on ju koos tööandjatega. Seda ei saa Haridus- ja Teadusministeerium öelda, et tehke nii-öelda sellised nagu õppeprogrammid ja võtke neid rohkem sinna nendesse töökohtadesse õppima. See on selline suur koostöine tegemine ja ma arvan, et see võtab aega. Aga ma väga nagu julgustaks seda teed pidi just edasi minema, et mitte niisuguses puhtas gümnaasiumis nii-öelda hoida neid lapsi, sest ka selle lõpetamise järel neil tegelikult tekib küsimus, mis edasi, mida nad üldse teha tahavad. Eriti neid, kelle nii-öelda akadeemiline motivatsioon, nimetagem seda siis soov tegelikult lihtsalt akadeemilisi aineid õppida on madal, siis sealt ei teki ka tegelikult ju siis seda motivatsiooni ülikooli või kõrgharidusse minna, vaid pigem tööle minna. Seda tegelikult ei peaks pressima, et ta siis seal istub. 

Ja ma kindlasti ei alavääristaks kutseharidust. Mul on ka endal kogemusi sellega, kuidas kutseharidus just nimelt seda õpimotivatsiooni võib tekitada tänu sellele, et neil on tugevam karjääriõpe, neil on tugevam suunamine, rohkem pannakse vastutust ise leida välja neid töökohti ja neid asju, mida sa oskad hästi teha, mida sa tahad teha. Ma arvan, et selline nagu koostöine tegemine koos sellise kutsehariduse suundade ja töökohtadega tegelikult tagab selle, et need noored tegelikult leiaksid selle, mis on. Ja see väljaviskamine peaks olema kõige viimane asi, millega me tegeleme. See peaks olema tegelikult see, kus, ütleme, kool on ju siis kergelt lihtsalt juba käed üles tõstnud ja ütleb, et ma ei taha. See annab inimesele väga nagu, no ütleme, negatiivse laengu ja pigem tegelikult võtab ära, pärsib tema võimalusi üldse tegelikult elus edasi jõuda. 

Ja võib-olla kõige lõpuks ma ütleks, et elukestva õppe strateegiat tehes – ma arvan, et küsija ise ka mäletab, mis meil oli siis, kuni 2020 oli elukestva õppe strateegia –, seal tegelikult oli juba seesama küsimus, kuidas tegelikult nõustada paremini nii-öelda õppurit, et ilma selle kohustuseta, et ta tegelikult õpiks midagi, millega tööturul hakkama saada. Ja see statistika tollal oli, et üks kolmandik lapsi läheb nagu tööturule, või noori, ilma et neil oleks üldse mingit väljaõpet. See probleem võib olla ka gümnaasiumi järel. Nüüd me oleme seda vähendanud, aga mitte nii tugevalt vähendanud, et see tegelikult oleks nagu lahendatud probleem. Sest ka ülikooli sisseastujate hulgas me näeme neid, kes on õppinud, kes on tublid, aga nad ei tea, mida nad tahavad, nad ei tahagi midagi, nad ei saa aru, kus nende võimed ja huvid on. See on tegelikult tööturu ja nende enda nii-öelda õitsengu ja nii-öelda hea elu jaoks katastroofiline. Seetõttu ma ütleksin nii, et see, et me teeme need muutused nii-öelda, ütleme, võtame ära koolidelt õiguse veel lisada täiendavaid tingimusi väljaarvamiseks, on tõesti piirav. Aga see ei peaks nagu, ütleme, panema nagu koolidele sellise sunnimeetme peale, vaid pigem mõjuma kui üleskutse mõelda, mida teha, et nõustada, et lapse õige koht on võib-olla, kui ta seal koolis ei taha, on kusagil mujal, ja võib-olla üldse tegelda laste õpimotivatsiooni tõstmisega. Ka TI-hüpe täna gümnaasiumides seab suurima rõhu sellele, et kasvatada laste õpioskusi. See ongi kõige suurem asi, millega tänane haridussüsteem tegeleb. Minu meelest see on see koht, kuhu me tegelikult rõhu peaksime panema.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Kadri Tali, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm lisaminutit. 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud haridusminister! Head kolleegid! Täna arutame eelnõu, mis teeb haridussüsteemis mitmeid praktilisi muudatusi. Ma tõstan siinkohal esile ühe eriti olulise muudatuse, õpilaste koolivaliku eelistuste arvestamise vastuvõtul. See tähendab, et õpilane ei ole enam pelgalt süsteemi objekt, vaid tema enda valik, teadlik valik muutub üheks arvestatavaks teguriks. See aitab noortel teha läbimõeldumaid otsuseid ning suurendab tõenäosust, et nad jõuavad just neile sobivasse õpikeskkonda. Samuti muudab see vastuvõtuprotsessi selgemaks ja vähendab nii õpilaste kui õpetajate koormust, sest vähendab vajadust teha hulgaliselt teste ja vestlusi ilma selge sihita. 

Aga, head kolleegid, selle eelnõu valguses soovin puudutada tegelikult laiemat küsimust kui üksnes vastuvõtuprotsessi korraldus. Normid, seadused, tegelik elu – kuidas noortel aidata kutset leida. Soovin rääkida sellest, kuidas me mõtestame haridust täna ja milline on riigi roll selles. 

Eestis on ja jääb tasuta kohustuslik baasharidus, kuid tänane haridus ei ole enam sama, mis oli 1992. aastal, kui põhiseadusesse kirjutati põhimõte, et õppimine riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides on tasuta. Tollal oli eesmärk väga selge: tagada, et ükski laps ei jääks haridusest ilma majanduslikel põhjustel. 

Aga tänane haridussüsteem on oluliselt laiem. Lisaks riiklikule õppekavale hõlmab see digiplatvorme ja e-õppekeskkondi, rahvusvahelisi projekte ja õpilasvahetusi, valik- ja süvaõppeprogramme, klassireise ja õppekäike ning üha enam ka integreeritud huviharidust. See tähendab, et haridus ei ole enam ainult klassiruumis toimuv õppetöö, vaid terviklik arengukeskkond. 

Oluline on ausalt tunnistada, et see laiendatud osa toimib juba praegu hübriidmudelina, kus riiklik garantii ja erarahastus käivad käsikäes. Seetõttu on oluline tuua sellesse süsteemi selgus. Põhiseaduslik, mõistlik ja ajakohane tõlgendus võimaldab meil eristada kahte tasandit. Esiteks, kohustuslik baasharidus, mis peab jääma tasuta ja kõigile kättesaadavaks, ja teiseks, laiendatud haridusruum, kus on võimalik mõistlik ja vabatahtlik kaasrahastus. 

Oluline on rõhutada, et see ei tähenda tasuta hariduse kaotamist. Vastupidi, see tähendab tasuta hariduse selgemat ja vastutustundlikumat kaitsmist. See lähenemine on juriidiliselt kaitstav, sotsiaalselt vastutustundlik ja kommunikatiivselt aus. See ei vähenda riigi rolli, vaid aitab seda paremini fokuseerida. Riigi kohustus on tagada, et ükski laps ei jää ilma kohustuslikust haridusest ning majanduslikult haavatavatele peredele on olemas vajalikud toetusmehhanismid. Kuid koolikorralduslikud tegevused ja huviharidus peaks jääma alati Eesti koolisüsteemi osaks. 

Head kolleegid! See eelnõu, millest kuulsite, on samm selguse suunas nii vastuvõtuprotsessis kui ka laiemalt hariduse mõtestamises. Palun seda eelnõu toetada! 

Teile aga soovin ilusat kevadet, head kolleegid! Soovin ilusat kevadet meie kooliperedele! Asugem nüüd kontserte, näituseid ja muuseume külastama ja väljasõitude jaoks on muru juba varsti roheline. Meenutame endale, et elu algab ka väljaspool parlamendi ust, väljaspool ministeeriumi ust. Aidakem koolijuhtidel laste elu korraldada huvitavaks! 

Enda poolt lõpetuseks: Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdid jäävad meie õpilastele tasuta võimaluseks klassikalises muusikalus osalemiseks alati. Peatse kohtumiseni!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, põhikooli-, gümnaasiumi- ja kutseõppe korraldus on väga mitmetahuline. Kuna me kõik oleme kooliga kokku puutunud, oleme lapsevanemad, siis see kütab kirgi mitmes valdkonnas, nagu praegugi üles tõstetud teema õppekäikude võimalikkusest. Ka see näitab mingil määral niisugust ametkonna reageerimise võimet elulistes situatsioonides või võimetust ja seda hariduskorralduses kindlasti ei tohiks olla. 

Aga see eelnõu puudutab väga konkreetseid õigussuhteid. Tema arutelu läks veel laiemaks muidugi, kui siin sätestatud on. Me näiteks läksime taas teemadele, mis puudutavad õpikohustuslikku iga, mis on siin parlamendis juba otsustatud. Järelikult sai ministeerium seadusest lähtudes oma eelnõu ette valmistada, lähtudes sellest, et kohustuslik kooliiga on siin juba otsustatud tõsta kuni 18. eluaastani. Seega, see vaidlus meil täna siin päevakajaline ei ole, aga näitab mingil määral suhtumist ja tegelikult kandub gümnaasiumi- ja kutseõpe ikka edasi selle tõttu, et ta poolitab gümnaasiumi- ja kutseõppe õpilase jaoks. Alguses ollakse sel tasemel kohustusliku õpieaga ja sellest lähtuvate õiguste ja kohustustega ning pärast täisealiseks saamist pilt natukene muutub. Selle tõttu võiksime võib-olla seadust tehes natukene erinevatest kriteeriumitest lähtuda, vastavalt koolieale.

Aga nüüd konkreetselt eelnõu juurde. Ma tõstsin oma küsimuses juba esile, et jah, selle ühe konkreetse sätte puhul ei saa öelda, mis siin domineeriks, kuna tegelikult on siin mitmed niisugused peatükid, millest me praktiliselt üldse ei rääkinudki, näiteks tehisaru rakendusest, välja arvatud komisjoni esindaja jutt. Aga need tehisaruga seotud teemad ja selle rakendamine koolis on kas nüüd konsensuslikult lahendatud, aga põhimõtteliselt meil niisuguseid, kus me otsime koos, ja siin suuri vaidlusi pole olnud.

Samas, õpilaskandidaatide õigus teha valikuid gümnaasiumisse sisseastumisel on juba kaks aastat olnud segadus. Ma nüüd eeldan, et ka sel kevadel see jätkub. Ja seda muudatust, kui sai selgeks, et ilma seadusemuudatuseta õpilaskandidaatidele taastada õigust teha oma koolieelistusi või -valikuid, seda ei ole võimalik taastada, siis oleks pidanud kiires korras toimetama. Minister tõi need põhjendused, miks siis hilineti. Aga kahtlemata on see lisaks sellele, et mitmed korralduslikud meetmed jäid hiljaks nii gümnaasiumi kui ka põhikooli elu korraldamisel, sellel aastal teavitati koole õppeaasta keskel. Lisaks sellele on üks punkt veel, just see eelistuste mittemärkimise või, ütleme, eelistuste märkimise keeld, mis sellel kevadel võib lisakoormust koolidele tuua ja tõenäoliselt toobki. Ma võin omalt poolt öelda, et õpilaskandidaatidel on väga paljudel juhtudel kindlam, kui on vestlused, nad eeldavad, et vestlused on head. Tartu on otsustanud, et vestlusi ei ole, mõned teised veel, sest lihtsalt ei suudeta nii suurt massi vestlusi korraldada. See paneb õpilaskandidaatidele natukene suurema närvipinge. Palun veel kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Nii et kahjuks jäädi sellega hiljaks, aga ma loodan, et see kevad õpilaskandidaatidele väga närviliseks ei kujune. Peaksime nüüd muudes seadusandlikes raamides suutma ikkagi neile järgmisesse astmesse ülemineku teha vähegi turvaliseks.

Mis puudutab koolide õigust vastuvõtulävendit kehtestada, siis ma arvan, et see on normaalne. Kui siin oli debatt enne natuke laiem, sellest konkreetsest seaduseelnõust läks laiemaks, siis tegelikult koolidelt ja gümnaasiumidelt me ikkagi – kuigi siin teatud standardiseerimine süveneb – eeldame teatud taset, omanäolisust. Ma kindlasti seda õigust lävendit ise kehtestada ära ei võtaks. 

Mis puudutab gümnaasiumidest väljaarvamise korda, siis siin, ma arvan, see tervikpilt laguneb arutelude käigus tihti koost. Kui ka mina küsisin, kas võiks teha vahet gümnaasiumides just nimelt sellel, et kohustuslikus koolieas või õpikohustuslikus eas noortele oleks gümnaasiumil ainult standardiseeritud seadusest tulenevad lähtepunktid nende väljaarvamiseks. Aga teistel puhkudel oleks gümnaasiumidel võimalik teha seda ise teatud kooli väärtustest tulenevalt, mingitest oma lähtepunktidest, ka siis näiteks, kui õpilane ja tema perekond ei võta vastu seda suunda ja tõesti ootab, kuni ta tunnistusele kolm nõrka [hinnet] saab. See ei ole selle kooli väärtustega kooskõlas. Aga kui täiskasvanu gümnaasiumis või kutsekoolis saaks mingit pidi jätkata, siis gümnaasiumil võiks mingid võimalused olla. 

Aga siin lagunes see pilt koost. Mulle hakati rääkima pikalt kutsehariduse missioonist. Ma tean seda ise väga hästi, kuidas kutsehariduses need tugispetsialistid peavad sellega tegelema, kuidas nad tegelevad, kuidas inimestele antakse valikuid ja kuidas hoitakse kõiki, et välja ei langeks. Ja kutseharidus on oma missioonist, mis nüüd veel süvendub nii selle kohustusliku õppija tõusuga kui ka üleüldse niinimetatud kutsehariduse reformiga, sellest aru saanud. Nii et seda väga sütitavalt siin kõneleda ei ole alati mõtet. Aga gümnaasiumide puhul me siiski lähtume sellest, et gümnaasiumidel võiks täiskasvanud inimestega suheldes olla teatavad õigused ka oma õpikeskkonna suunamisel. Nii et ma arvan, et siin niisugust pudru täiesti lõpuni läbimälumist täisealiste inimeste puhul on liiga palju, see ei pruugi siin maailmapildiliselt meile kõigile samamoodi sobida ja sellest see diskussioon ka siin tuleb. Nii et ärgem nämmutagem kõiki asju ette. Regulatsioonid, osa on siin vastuvõetavad, aga diskussioon muidugi jätkub. Kahtlemata see esimene lugemine tuleb lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib kõnet? Jah, palun, minister! Kristina Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma vastan sellele küsimusele, millele peaksin mina vastama ja millele Margit Sutrop ei saanudki tõenäoliselt vastata ning mis puudutab gümnaasiumist väljaarvamise tingimusi. Seaduses ongi kaks erinevat kategooriat gümnaasiumist väljaarvamise tingimuste osas, õppimiskohustuslikele õpilastele ja täiskasvanutele. Õiguskantsleri otsus 2025. aastast ütleb väga selgelt, et ka mitteõppimiskohustusliku noore haridusest väljaarvamise tingimuste sätted peavad olema seaduses kirjas, sest tegemist on haridusõigusega, mis on põhiseaduslik õigus. Inimesel on haridusõigus ja sellest tulenevalt peab mitteligipääs haridusõigusele olema sätestatud seaduses. Seda ei saa sätestada kool, öelda, et teil ei ole õigust haridusele. Neid tingimusi tegelikult ei saa sätestada kool. 

See oli õiguskantsleri väga selge seisukoht tulenevalt ühest konkreetsest juhtumist ja kaebusest. See kaebus puudutas gümnaasiumiõpilast, kes ei olnud õppimiskohustuslik õpilane, kes arvati gümnaasiumist välja, arvati välja kooli kehtestatud tingimustel. Seal oli õiguskantsleri selge seisukoht, et see ei ole põhiseaduspärane, sest inimesel on õigus haridusele ja ta peab teadma, mis tingimustel tal on õigus haridusele. Seda piirangut haridusele, õigusele haridusele, saab seada ainult seadusandja. Selle tõttu on see punkti muutus seal seaduses tehtud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 830 SE esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 21. aprill kell 17.15. Oleme tänase teise päevakorrapunkti läbinud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõu eesmärk on muuta avaliku teenistuse töökorraldust selgemaks, paindlikumaks ja praktilisemaks. Jutt on 2,8%-st tööealisest elanikkonnast, kui me räägime avalikest teenistujatest. Eelnõu ei tee põhimõtteliselt avalikku teenistust ümber ega kaota ametnike ja töötajate vahet. Ametnikud eristuvad töötajatest sellepärast, et nad osalevad poliitika kujundamises ning teevad otsuseid, mis mõjutavad inimeste õigusi ja kohustusi laiemalt. Nende staatus on asi, mis tagab ka riigi järjepidevuse. Seetõttu jäävad neile kehtima ka rangemad nõuded, näiteks sõltumatuse ja ametipiirangute kohta, ja säilivad ka senised tagatised, millega seda kompenseeritakse.

Eelnõuga vähendatakse ametnike ja töötajate erisusi seal, kus neil pole sisulist põhjendust. Praktikas on mitme ametikoha sisu juba palju lähenenud, kuid reeglid on jäänud samaks. See on tekitanud ebaühtlast praktikat ja asjatuid vaidlusi. Seetõttu eelnõu ühtlustab reegleid seal, kus töö sisu on sarnane. Näiteks hakkavad ka ametiasutuste töötajatele kehtima muutuvpalga piirmäärad ja eetikanõuded. 

Teisalt viib eelnõu ametnike koondamise põhimõtted lähedale töölepingu seaduse loogikale. Soodustatakse liikumist ametikohtade vahel, avalik teenistus peab suutma häid inimesi hoida, arendada ja vajadusel ka asutuste vahel targemini kasutada. 

Riigiasutuste keskastme juhid nimetatakse edaspidi ametisse viieks aastaks ning paindlikumaks muutuvad roteerumise võimalused. See aitab kaasa oskusteabe liikumisele ja vähendab liigset jäikust. Parandatakse värbamisvõimalusi. Praktikas tuleb ette olukordi, kus asutusel on vaja kiiresti leida asendaja ajutiselt eemal oleva teenistuja kohale. Eelnõu annab selleks parema võimaluse, et töö saaks jätkuda ka siis, kui konkurssi ei ole mõistlik või võimalik kohe läbi viia. 

Parandatakse ka motiveerimisvõimalusi ja lahendatakse praktilisi probleeme. Näiteks võimaldatakse edaspidi erandkorras oluliste projektide puhul suuremal määral muutuvpalga kasutamist, tõstes selle määra kuni 30%-ni ametniku või töötaja senisest palgast. Tekib võimalus hüvitada lisaks ravikuludele ka raviga seotud sõidu- ja majutuskulusid. Lisaks lihtsustatakse mitmeid töökorralduslikke nõudeid, et vähendada tarbetut asjaajamist. Ja lõpuks luuakse ettevõtjate ettepanekul Vabariigi Valitsusele seaduslik alus määrata tulemustasu eriti oluliste ja tulu toovate mahukate projektide eest, mis otsustatakse ka valitsuse tasemel. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on mõned küsimused seoses koondamisega ja just see, mis puudutab lapsi ja laste kasvatamist. Praegu kehtivas avaliku teenistuse seaduses on öeldud, et koondada ei saa alla seitsmeaastast last kasvatavat vanemat või eelisõigus põhimõtteliselt. Nüüd, uue seaduse järgi on teenistusse jäämise eelisõiguse muutmine, võrdsete teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavuse korral on eelisõigus alla kolmeaastast last kasvataval ametnikul, enne, nagu ma ütlesin, alla seitsmeaastast. Miks see muudatus tehti, olukorras, kus meil tegelikult lasteteema on väga üleval, alates sündimusest ja kõigist muust? See tegelikult halvendab nende emade olukorda.

Aitäh! Eks emad ja lapsed on kõik ühiskonna osa, me üle ka ei saa kullata avalikku teenistust ja muutuda väga erinevaks üldisest garantiide loogikast. Me oleme hinnanud, et see on liigne garanteerimine ja takistab tegelikult tööjõu liikumist ülemäära. Seitse aastat on väga-väga pikk aeg ja on väga koormav takistus siis tööjõus muutusi teha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minul on konkreetne küsimus. Ma küsisin seda ka komisjonis ja sain ühtemoodi aru. Nüüd ma vaatan seda protokolli ja seal on justkui teistmoodi. Aga võib-olla ma eksin. Kuidas on nende keskastme spetsialistide koondamisega, kellel peaks hakkama kehtima tähtajalised, viieaastased töötamisajad või töölepinguga sõlmitud tingimused? Kui varem koondatakse see koht või tahetakse tööleping lõpetada, kas siis peab maksma selle töötasu tähtaja lõpuni välja või ei pea maksma?

Printsiibis ikkagi tähtajaline leping tähendab, et peab maksma, kui ei ole teistsugust kokkulepet või siis otsest viga sündinud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Ma tulen ka selle preemiate maksmise küsimuse juurde suuremahuliste ja olulise ühiskondliku ja majandusliku mõjuga projekti puhul. Iseenesest erasektorist tuttav teema, kui on suur projekt ja hästi hakkama saadakse. Aga mis need täpsemad kriteeriumid saavad olema või kuidas see otsus tehakse? Võib-olla et näitlikustada, siin just haridusminister oli, me teame, et olid suured probleemid koolide vastuvõtu infosüsteemiga või meil on sotsiaalsüsteemis see SAIS, seda on ma ei tea kui palju aastaid juba proovitud käima saada, pole saadud. Kui nüüd lõpuks see seltskond, kes on proovinud, võtab jalad kõhu alt välja ja teeb asja valmis, kas siis võibki oodata seda preemiat või on siin ainult sellised uued projektid, mida algatatakse? Või kuidas see täpsemalt teil mõeldud on?

Aitäh! See ongi hästi vaieldav punkt minu jaoks ka. Ettevõtjate soovil ta siia viimasel hetkel lisati, aga selleks on siis mõeldud üle 10 miljoni eurost tulu, riigi jaoks see projekt peab tooma kokkuhoidu või tulu. Tulemustasu fond on pool miljonit eurot, maksimaalselt 50 000 inimese kohta. Selleks moodustatakse eraldi komisjon, aga lõppotsuse langetab valitsus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister, aitäh vastamast! Seitse aastat – selge. Nüüd ma küsin koondamist puudutava teema kohta, mis on puudutab tunduvalt nooremat last. Uue teksti järgi öeldakse, et koondada ei ole lubatud vanemapuhkust kasutavat ametnikku. Praegu kehtib keeld koondada alla kolmeaastast last kasvatavat ametnikku. Ehk kui vanemapuhkusel olev ema naaseb näiteks pooleteise aasta järel, on olnud kodus ja otsustab tööle tulla, on korraldatud lapsehooldus, siis teda nagu võiks koondada poolteist aastat varem praegu kehtivast tekstist. Üks räägib kolmest aastast, mis täna kehtib, et alla kolmeaastase lapsega vanemat ei saa koondada. Ja uue versiooni järgi me ütleme, et vanemapuhkust kasutavat ametnikku, kui ta on tööle läinud näiteks pooleteiseaastase lapse kõrval, siis teda võib. Saate mu küsimusest aru? Miks see sisse viidi? 

Mulle tundub selles asjas vastuolu. Eks ma pean kontrollima, aga eelnõu mõte on ikkagi rääkida kolmest aastast. Me peame seda üle kontrollima, kas siin on ebatäpsus eelnõus kirjas. Ma natuke kardan, et eelnõu erinevad paragrahvid tekitavad pigem selle mulje, nende koosmõju, mitte et siin viga on. Aga ma kontrollin.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul on küsimus veidi üldisem. Mis põhjusel, ma ei suuda täpselt aru saada. Kui omal ajal Rein Lang vedas avaliku teenistuse reformi, siis eristati seal üsna konkreetselt ametnike õigused ja kohustused ja võimalused ning töölepingutega töötavate inimeste tegevused. Aga nüüd me liigume tagasi ja muudame neid sarnasemaks. Mis selle asja mõte on või mis siis vahepeal justkui valesti on läinud? Miks me liigume tagasi sinna suunas?

Aitäh! Elu ise on neid sarnasemaks muutnud ja me ei saa samas asutuses pidada erineva kohtlemisega inimesi. Siin on otsitud sellist parajust kahe staatuse vahel. Ametnikud on siiski töötajatest erinevad, töötajad on endiselt toetava funktsiooniga ja ametnikud on need, kes langetavad pigem otsuseid, teevad järelevalvet, kujundavad poliitikat või toetavad poliitika kujundamist, tuleks öelda. Aga jah, alati on see sarnasuste ja erinevuste otsimine natuke vaieldav. Töötajad erasektoris ja avalikus sektoris ei tohi olla liiga erinevalt koheldud, aga ei tohi olla ka samas sektoris töötaja ja avalik teenistuja.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Esimesel pilgul tundub selline tehniline, aga natuke süvenedes paistab, et ei ole sugugi mitte tehniline. Ametnike korpuse, eriti tippametnike puhul muutub ebakindlamaks olukord, ja subjektiivsus, mulle tundub, et suureneb siin. Noh, see usalduse kaotus on selline mõiste, suhteliselt ujuv. Kas see on, vaadates nii-öelda tervikuna, kõrgemalt, kas ametnik peaks teenima seadust või ministrit? Praegu mulle tundub, et see liigub sinna teise poole peale. Võib-olla see on kasulik keerulisel ajal, aga on see nii?

Aitäh! Ma ei tea, kust see mulje jäi, aga ametnik peab teenima riiki, nii nagu ka minister riiki. See, et on mingid alluvussuhted, ei muuda seda asja. Mõlemad peavad teenima riiki ja sedapidi loomulikult rahvast.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma kuulsin nüüd teie vastuseid ja mul tekkis täiendav küsimus, mis puudutab just nimelt seda eraldi, kabinetinõupidamise järgselt täiendatud otsust, et panna juurde see võimalus maksta avaliku teenistuse seaduse alusel suuremahulise projekti puhul ühekordset tulemustasu. Need nii-öelda suured projektid. See on ka meedias läbi kõlanud, ütleme, vastuoluline ettepanek. Kindlasti võib leida põhjendusi, et ka ametnikel peaks olema motivatsiooni riigi raha kokku hoida või täiendavaid tulusid teenida, aga teisalt tekib ju küsimus, kas see ei ole ametniku töö osa ja ka valitsuse liikmete töö osa, et leida mõistlikke kokkuhoiukohti ja ellu viia neidsamu projekte. Nii et teie vastusest jäi kõlama, et kuidagi ettevõtjate soovil see sisse pandi. Äkki te natukene täpsustaksite, kas valitsuskabinet otsustab ikkagi asju ise, mitte ettevõtjatest lähtuvalt, või on see siis poliitiline kokkulepe, et see seal sees on, või tegelikult te isiklikult olete sellele vastu?

Aitäh! Ma ei eita, et valitsuses neid punkte vaieldakse. Mina olin skeptikute poolel, aga mitte nii tugevalt, et tugevaid pooldajaid oma häälega maha suruda. Me püüame otsida konsensust. Aga minu meelest on see igati tervitatav, kui Riigikogu seda arutab ja tuletab meelde, et riigi teenimine ei pea tähendama mõtet rikastumisest ja südametunnistusega töötades tehakse ka siiani suuri asju. Mulle ei ole ka mõnigi retoorika sealjuures meeldinud. Selline jutt, et siis hakkab avalikus sektoris juhtuma ägedaid asju, on mulle lausa vastumeelne, sest avaliku sektori eesmärk ei ole olla äge, välja arvatud mingid etendusasutused, vaid ikkagi stabiilsust ja korda loov, riske maandav, äge võiks jääda kuhugi teismeliste retoorikasse. Aga tuleb ka mõista, et eneseületamise premeerimine avalikus sektoris võib olla ka praktiline. Ta on vastuoluline asi. Ma tervitan debatti sel teemal edasi, lihtsalt natuke panin õli tulle. See eelnõu on kompromiss mitmes punktis, ka minu arvamusega, aga Riigikogu lõpuks otsustab, mis siis saab. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kui me siin täna räägime avaliku teenistuse seaduse muutmisest, siis ma mõtlesin teie käest küsida, kas te ei leia, et need muudatused peaksid olema natukene kaugemale ulatuvad ja puudutama ka seda osa seadusest, mis käsitleb ametnike varalist vastutust. Te ilmselt olete teadlik, et §-s 80 on sätestatud, et kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama. Ja kui see on kõik tahtlikult, siis täies ulatuses, kui ettevaatamatusest, siis sõltuvalt erinevatest kriteeriumitest osaliselt. Aga mina ei ole küll teadlik, võib-olla teie olete ja oskate mind parandada, viimasest, ma ei tea, kümnest või kahekümnest aastast ühestki juhtumist, kus päriselt oleks ükski ametnik pidanud varaliselt vastutama selle kahju eest, mis ta siis ametikohustuste süülise rikkumisega on siis põhjustanud. Kas teile tundub, et siin on olnud probleemiks pigem see, et ei ole tahet seadust jõustada, või on probleemiks ka seaduse tekst, mida tuleks mingis osas muuta, et seda printsiipi reaalselt jõustataks?

Aitäh! Minu pähe tuleb küll näiteid, kus esitatakse ametnikule või poliitikule rahalisi nõudeid. Aga ma ei julgeks mälu järgi siin sel teemal kaasa rääkida, mis need tulemused on. Põhimõtteliselt ikkagi avalik teenistus erineb ärist, nagu ma ütlesin. Nii nagu siin ei ole loodud võimalusi ega eesmärke rikastuda, vaid riiki teenida, ei peaks olema ka, kehtima siin sihuke kasu ja kahju teemaline karistamise printsiip, sest et riik üldiselt ikkagi on niimoodi ehitatud demokraatlikult, et üksikinimese kahju tegemise võimalus, võib öelda, on üsna limiteeritud. Aga need võimalused seaduses loomulikult on, neid hinnatakse. Inimesed jäävad oma tööst ilma, inimesed ka varaliselt vastutavad, kui on otsene kahju, mõõdetav. Aga jah, avaliku teenistuse printsiip ja kultuur erinevad piisavalt ärist, me ei peaks neid päris samastama.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, juhataja! Hea minister! Mul on küsimus, kas see tekst, mille üle te vaidlesite või mida te arutasite seal valitsuses, kas see tänane sõnastus välistab, et nende suurprojektide või ägedate asjade eest võib saada preemia ka minister, või see puudutab ainult ametnikke. See on üks nüanss. Teine on see, mis puudutab keskastme ametnikke. Ma ei saa täpselt aru, kas see puudutab ka talituste juhatajaid, väikeosakondade juhatajaid, kes lähevad tähtajaliste lepingute peale viieks aastaks, mida on võimalik pikendada veel viis aastat ja kui ametnik tahab edasi töötada, siis see muutub tähtajatuks. Mis selle kõige mõte on?

Võib-olla ma ei jõudnud kõiki küsimusi siin fikseerida. Aga minister siin on muidugi välistatud, see puudutab ikkagi ametnike premeerimise võimalust. Mina fikseerisin oma seisukoha, et see peab olema suur erand ja mitte rutiin, sellised suured preemiad. 

Mis tähtajalisusse puutub, siis see oli taas üks vaidluse koht. Mulle ikkagi intensiivselt inimesed tegid selgeks – iseasi on, kui palju ma selle alla neelasin –, et see tähtajalisus on üks väga edumeelne asi, mida kasutatakse järjest rohkem. Noh, siin on omad positiivsed küljed. Ma olen näinud inimesi liikumas eri ministeeriumide vahel ja kandmas oma oskusteavet ümber. Samas ma arvan, et ameteid võetakse ja ka ettevõtteid luuakse pigem pika vaatega kui niimoodi kindlaks perioodiks. 

Ja siin on ka vaidlus näiteks Euroopa tööõigusega. Kui töö iseloom on püsiv, siis ei tohi tööleping olla ajutine. Ja sellepärast see kompromiss, et kaks perioodi ja edasi ta siis muutub, juhul kui tahetakse edasi inimest hoida, mittetähtajaliseks lepinguks. 

Aga jah, ütleme nii, et ma kohtasin kõrgemas ametnikkonnas suurt poolehoidu sellele, et ametnikud muudetaks tähtajaliseks. Ise olen ma küll esindanud teist agendat aegade jooksul, näiteks koolidirektorite tähtajalisusel ma ei näe mingit mõtet. Aga kui põhjendus on, et muidu nad ei lähe ära, siis tegelikult on ju vastupidine, et veel keerulisem on. Nii et ma olen eelistanud koolidirektorite puhul sellist hindamissüsteemi ja valitsuse sekkumise võimalusi ning algatanud sellekohaseid eelnõusid, aga mitte seda, et kirjutatakse omavalitsusele ette koolidirektorite töölepingu vorm. See on lihtsalt vaieldav asi, aga praegu on see kompromiss selline.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tean Reformierakonna suhtumist ametiühingutesse, et nendega pole mõtet rääkida, kaasata, nad ei esinda kedagi ja kõike muud, mida, ma mäletan, valitsuse laua taga on ka mulle öeldud, kui ma olen mõnda teemat tõstatanud. See selleks, igal erakonnal oma suhtumine. Aga ma arvan, et kui valitsuses olla, siis see põhimõte peaks olema, et kogu ühiskonnal ja olulisimatel huvirühmadel on võimalik kaasa rääkida. Te tegelikult pole seda eelnõu saatnud riigiteenistujate ametiühingule kooskõlastamiseks ja arvamuse küsimiseks. Ma küsin, millest see tuleb, miks te olete selliseid valikuid teinud, et üldse mitte kaasata. Ärakuulamine ei lähe teile mitte midagi maksma, hoolimata Reformierakonna suhtumisest ametiühingutesse.

Aitäh! See selleks. Katsuge minuga rääkides mitte rääkida parteiga. Seda eelnõu ei ole kirjutanud partei. Mina ei esinda siin parteid, vaid Vabariigi Valitsust, et mitte öelda vabariiki, sest ameti järgi olen ma praegu valitsuses. Ja ma ei allu sellistele, ütleme, parteilistesse vaidlustesse toomistele kohas, kus tegelikult mingit suurt ideoloogiat ei ole. 

See on üsna ametnike nägu eelnõu selles mõttes, et inimesed, kes avalikus teenistuses on pikalt olnud, on teda kujundanud, mitte kindlasti ei ole seda kujundatud erakondlikult. Kui palju on neid kooskõlastusasju, ka seda tegelikult mina ministrina ei ole kunagi sorteerinud. Ma eeldan, et need saadetakse ikkagi olulistele partneritele ja nad saavad ise saata informatsiooni. Aga ma kirjavahetust, jah, nii täpselt kunagi ei jälgi, see ei ole minu töö osa.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Tegelikkuses see konkreetne seaduseelnõu, või ütleme, muudatuste pakett annab küll ühe käega jah mingisuguseid täiendavaid võimalusi suuremahuliste nii-öelda rahaliste toetuste või projektide vaates. Küll aga pigem, mulle tundub, vähendab töötajate ja ka teenistujate, ametnike sellist kindlustunnet ja sotsiaalseid mõnes mõttes garantiisid justkui nõrgemate vaates. 

Minu küsimus ongi konkreetselt nüüd selle kohta, et mis kaalutlustel, alustel otsustati, et kui seni oli siis koondamise keeld alla kolmeaastast last kasvatavatele vanematele, siis nüüd see kehtib ainult sel juhul, kui nad on nii-öelda vanemahüvitise saajad ehk on nii-öelda vanemapuhkusel. Tegelikkuses kujutage ette, et võib olla tegemist ka üksikvanemaga, kes kasvatab üksinda kaheaastast last ja ta saab koondamisteate, et see on päris karm. Millest selline muudatus ja milles see vajalikkus seisneb?

Aitäh! Ma juba eelmise küsimuse ajal või ühe eelmise küsimuse ajal tunnetasin, et siin on midagi, mis on kas valesti loetud või siis on mul teadmata. Ma pean kontrollima seda asja, kuidas see kehtivas seaduses on ja kuidas muutunud on. Ma ei ole nüüd tööõiguse praktiseerija olnud. Võib-olla ma teen vea sisse, kui ma püüan põhjendada. Me kontrollime selle üle ja siis anname märku.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt minister! Kuidas sa ütlesid? Sa ei esinda parteid, vaid tegelikult Eesti riiki? Kas see toode, mida sa praegu siin esitled, vastab sinu nende kriteeriumidele, et on tegemist hea tootega? 

Ja teine külg. Kui 10 miljonit teenib aastas, siis võib pool miljonit jagada ametnike vahel, 50 000 näkku. Kas see võiks sobida ka kaughasartmängu seadusele, mis siin hiljuti kiiruga vastu võeti? Mõni ametnik pidi isegi oma koha kaotama, selle asemel et 50 000 saada. Aitäh!

Aitäh! See kindlasti ei pretendeeri sellele. Praegu on näha, et minu hinnang selle seaduse väärtusele oli asjakohane. Ma olin kriitiline ja kindlasti see ei kvalifitseeru selleks asjaks. Aga vahepeal saadetakse mulle sihukeseid sõnumeid selle kohta, kus ma jäin küsijatele hätta. Vabandage, ma tunnistasin, et ma tundsin ennast ebakindlalt, aga mulle antakse kindlust juurde ja öeldakse, et alla kolmeaastast last kasvatavale vanemale jääb garantii alles, nii nagu töölepingulistele töötajatele. Seal on mingi paragrahvide ebatäpsus, miks juba teist korda teie fraktsiooni poolt see küsimus on laekunud. Ei taha teid kuidagi sortida, aga nii ta suuna järgi oli. Ja siis mulle öeldakse ikkagi, et ametiühingud on kaasatud. Ametiühingute keskliit, ma saan aru, on see, kes on siin olnud see partner. (Vahelehüüe.) Jah, ühesõnaga, tegelikult ei ole see nii hull see asi. Ma ei tea, kas riigitöötajate ametiühing on saanud eraldi kirja, aga ametiühingud on osalenud selle eelnõu tegemisel. Aitäh!

Tanel Kiik, protseduuriline küsimus juhatajale, palun!

Aitäh! Kuna antud juhul läheb see sellesse arutelusse sisse, siis äkki Riigikogu juhatus kontrollib seda dokumenti, mis on meile edastatud, sest siin on must valgel öeldud punktis 49, et avaliku teenistuse seaduse § 100 lõike 1 punkti 5 muudetakse. Kui tänane sõnastus on selline, et teenistusest vabastamise piirang kehtib ka neile, kes kasvatavad alla kolmeaastast last, siis nüüd uus sõnastus on vastavalt eelnõule "kes kasutab vanemapuhkust". Need on kaks erinevat asja ja ma ei näe kuidagimoodi, et see täiendaks, vaid siin on must valgel kirjas, et see muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt ehk alla kolmeaastase lapse asemel läheb sinna sisse mõte, et kes kasutab vanemapuhkust. Ja teatavasti alla kolmeaastase lapse puhul, näiteks kaheaastase lapse kõrvalt tööl käiv inimene ei pruugi kasutada vanemapuhkust, üldjuhul ta seda ei tee. Nii et äkki vaatate üle, kas need dokumendid on valed. Või siiski ministrile saadetud sõnumid ei pruugi olla täpsed, sest siin on must valgel nii kirjas. Sellepärast me nii küsisime.

Aitäh! Istungi juhatajana ma ministri sõnumitesse küll ei hakka liikuma. Tegelikult toimub põhiarutelu juhtivkomisjonis ehk põhiseaduskomisjonis ja võib-olla järgmise ettekande ajal tulevad ka nüansid välja. Aga praegusel juhul jäi see teie protseduurilisega stenogrammi ja saab hilisemalt kasutada. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Avaliku teenistuse aluspõhimõte on avalik konkurss ja võrdsed võimalused. Paragrahv 16 lõige 4² võimaldab aga ametikohta täita konkursita kuni 18 kuud ja pikendada seda veel 18 kuud. See tähendab kuni kolmeaastast täidetud ametikohta, ilma et selleks oleks korraldatud avalikku konkurssi. Kuidas käib see kokku avaliku teenistuse aluspõhimõtetega ja mis tingis sellise seadusemuudatuse vajaduse?

Aitäh! Tingis selle praktiline vajadus olla vahel paindlikum. Alati ei leita konkursiga sobivat kandidaati ja on vaja väikest puhvrit. Mina tean küll oma ministrikogemusest palju juhtumeid, kus suur lootus on konkreetsel ametnikul või suur panus, keda on väga raske asendada. Sellisteks juhtumiteks, kus on näha, et see väljavahetamine teeb pigem kahju, on see puhver loodud. Avaliku teenistuse jäikus iseenesest on teiselt poolt ka koormav, kuigi täpne regulatsioon on talle ka vajalik. Nii et praktiline vajadus.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Siin sissejuhatuses räägitakse avaliku sektori kulutustest päris põhjalikult. Ole hea, räägi viimasest kolmest aastast, sektori kulutuste dünaamikast.

Vabandust, kui ma kuulsin, jutt oli kulutustest. (Jaanus Karilaid selgitab kohalt.) No kui te tahate sellist eelarvestatistikat, siis siin maksab ette hoiatada, aga meie viimaste aastate päevakord nägi ette, see 2024. aasta koalitsioonileping nägi ette haldusalade tegevuskulude kokkuhoidu 5%, 3% ja 2% aastas. Seda võis ka võtta toetuste arvel. Ministeeriumid on üldjoontes seda korrektselt täitnud, seda kokkuhoiuprogrammi. Rahalised olud haldusalades on väga kitsid, välja arvatud erandlikes valdkondades, kes selle eest kaitsti. Kaitsevaldkond on kogu aeg raha juurde saanud, seda te ju teate. Sisekaitse tegelikult samamoodi. Ja see kokkuhoiu objekt, mida siis kirjeldas see loetelu – palgad, majanduskulud, toetused –, selles osas kokkuhoid on osutunud suuremaks, kui koalitsioonileping 2024. aastal ette nägi. Aga täpseid numbreid ma ei hakka siin improviseerima. Mul on need endal peas justkui olemas, aga ma pean olema faktitäpne, et mitte eksida. Värske hinnang ütleb, et kokkuhoid osutus suuremaks, kui planeeriti, ja kokkuhoid planeeriti. Mis ei tähenda jälle erandeid, mingisuguseid projekte, mis näiliselt, statistiliselt näitavad asja suuremana. Ja teatud valdkonnad olid kaitstud, teatud projektid üldpilti jällegi kulusid suurendavad, aga selline tavastandardi poolest ikkagi on raha kokku hoitud päris palju.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses konkreetse teemaga ja see on koondamised tulevikus. Nimelt on ühtepidi muidugi selge, et riigile kulusid juurde ei tule, aga teistpidi võetakse ametnikelt hüvesid ära. Uus lahendus on selline, et koondamisel ei arvestata enam isiku tööstaaži avalikus teenistuses, vaid üksnes viimase tööandja juures. Samas, seletuskirjas mainitakse, et konkreetselt kokku hoitavaid vahendeid ei ole võimalik välja tuua. Ühtpidi on need vahendid, mida ei ole võimalik välja tuua, teistpidi on see avalikus teenistuses ametnikuna töötamise hüve, mis on praegu garanteeritud. Kuidas te kommenteerite seda vastuolu?

Seda vastuolu kindlasti ei ole, lihtsalt teatud asjad on prognoosimatud. Nende viga on nii suur, et meil ei ole mõtet neid numbreid kirjutada, aga intuitiivselt siiski kokkuhoid on. Te ilmselt räägite nendest koondamise hüvitise perioodidest, mis sõltuvad staažist. Ma sain nii aru. See on teadlik kaalutlus või teadlik hoiak olnud. Inimlikult on mõistetav, et inimestel, kes on samal ametikohal olnud pikalt ja neid koondatakse, on ümberorienteerumine valusam ja antakse neile natukene suurem – natukene suurem, vist kolm kuud, kui ma ei eksi, oli maksimum – vallandamisaeg. Aga need, kes on juba varem avalikus sektoris tihti ameteid vahetanud, on sellise olukorraga paremini kohanenud ja, kuidas öelda, selles viimases ametis mitte pikalt olnud – nendel on, ma arvan, ümberülitumise aega vähem vaja. Mõni näide on, et see kohtadevahetus viitab võimetusele, ja neid olukordi me ei peaks lahendama vabastamiskompensatsioonidega, vaid parema personali valikuga, parema ametikoha leidmisega talle. Või peab ta seda tegema ise. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Ma arvan, et lugupeetud minister on kirjeldanud väga korrektselt praegu kehtivat olukorda. See ongi alati olnud selline lähenemine, et hoida vähemalt neid inimesi, kes on pikalt riigiteenistuses olnud. Aga seletuskirjast sain ma siiski niimoodi aru, et ei arvestata enam tööstaaži avalikus teenistuses, vaid üksnes viimase tööandja juures. On kindlasti palju juhtumeid, kus ametnikud töötavad ühes ministeeriumis, teises ministeeriumis, kolmandas riigiametis. Tänasel päeval see akumuleerub, aga nüüd enam mitte.

Jah, ma proovisin ka niimoodi vastata, et väga tihti ameteid vahetav, sage ametite vahetamine on vihje, et inimesel ametite vahetamine nii valulik ei olegi ja sellepärast jälle kompensatsiooniperiood ei saa nii pikk olla. Aga kui inimene on tõesti veerand sajandit olnud ühes ametis, siis koondamine on talle kindlasti sügavam inimlik probleem kui neile, kes on ametikohti tihti vahetanud. Jah, need aastad enam ei summeeru sellisel moel nagu varem.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks saame ülevaate juhtivkomisjonis toimunud arutelust. Ja selleks palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Põhiseaduskomisjon menetles seda käesolevat eelnõu teisipäeval, 24. märtsil. Meilgi oli võimalus siis kuulda ülevaadet, nii nagu siin saalis, rahandusministrilt ja temaga kaasas olevatelt spetsialistidelt. 

Komisjonis olid põhilised küsimused, millele meie keskendusime, siis tõesti need, mis on eelnõu eesmärk, saime kõigepealt kuulda. Seejärel uurisime, kui suur osa nendest ettepanekutest ja lahendusvariantidest pärineb ettevõtlusnõukoja algatustest ja kui suur on ministeeriumi enda sisendid sellesse. Millele saime vastuseks, et üks ettepanek on siis tõesti tulnud ka ettevõtlusnõukojalt ja see on sama suuremahuliste projektide tulemustasutamise regulatsioon. 

Selgitati meile ka põhjalikumalt veidi seda mitme küsimuse tõttu, kuidas siis see põhimõte, et töötajate ja ametnike tingimuste ühtlustamine, millest see tuleneb, ja põhiliselt ikkagi seesama avaliku raha kasutamise printsiip ja sellest tulenev võib-olla avalik huvi. Seetõttu kõik need ka palga, koondamise ja nendest põhjustatud sellised muudatused. 

Küsimusi tekitas loomulikult muutuvpalga pool veel, millele siis saimegi teada, et tõesti nii ta jääb. Praegu peaks ministeeriumi vaates olema 30% kasutamine kalendriaastasest põhipalgast absoluutseks ülempiiriks. 

Loomulikult keskastme juhtide viieaastane ametiaja piirang tekitas küsimusi ja arutelu. Seal me siis kuulsime ka selgitusi. Ja on siis ühelt poolt selline tulem ka koalitsioonilepingust, kus siis tõesti rotatsiooni soovitakse suurendada, kus on toodud argumente ka nende nii-öelda eluaegsete juhtide osas. Aga tekitas siis arutelu ja küsimusi küll ka see, kas see tegelikult ikkagi seda ringlust soodustab, kas see soodustab ka konkurentsivõimet meie avaliku sektori töökohtade täitmisel. Kuigi see ei ole kohustuslik, siis ka kasutamine kohalikes omavalitsustes, mille puhul ka ametnikud leidsid, et tõesti, võrreldes riigi tasandiga võib ka see politiseerimise risk olla mõnevõrra kõrgem ja ka sellega tuleb arvestada.

Siin saalis ka juba arutatud ja kõlanud küsimused tähtajaliste lepingute regulatsiooni kohta said ka meie komisjonis pikemat tähelepanu. Klaarin siin ära ka nüüd sellesama ühe küsimuse vastuse härra Seedri poole pealt, kes komisjonis sai vastuse küll. Tähtajalise lepingu puhul töösuhte lõpetamisel kõlas siis selline arvamus, et tuleb maksta töötasu kuni lepingu tähtaja lõpuni, analoogselt töölepingu seaduses sätestatuga, kuid tegelikkuses pärast siis ka komisjonis käinud ametnik saatis täpsustuse, ehk siis, et nemad ka oma juristidega konsulteerisid. Praegu selles meie käes olevas eelnõus on ka selgitus, et juhul kui tähtajaline juht koondatakse, siis siiski on erisus ja see tähendab, et koondamisel ei teki siis kohustust tähtaja lõpuni jäänud perioodi hüvitada, vaid siin on üldloogika erisus ja siin seda siis ei kasutata. Aga meie protokollis oli ta siis vist korraks teisiti kirjas, aga ma tean, et kantselei seda nüüd veel korrigeerib. Ehk siis see, kuidas olid komisjoni istungil kõlanud seisukohad, need sinna ikkagi jäävad märgituks ja me lihtsalt saame selle selgituse võtta teadmiseks siin praegu ja hetkel.

Loomulikult kõnelesime ka pikemalt projektipõhisest tulemustasustamisest. See regulatsioon on planeeritud täpsustuma veel ka valiku korra ja tingimustega Vabariigi Valitsuse aktis, mis on ka rakendusaktides tegelikult juba lisatud. See tõesti peaks olema erand. See meil tekitas ka arutelu, sellepärast et tõesti tundub olevat keeruline leida selliseid esmapilgul olulisi projekte. Ja millised need sellele ligipääsemise ja sisendi andmise võimalused on, see võib-olla täpsemat arutelu ka veel vajab. Aga iseenesest on ta tõesti ainult erijuhtudeks ja mitte tagantjärele, vaid ette kokku lepitud, nii-öelda valitud projektidele, mille puhul peavad olema täiesti kõik väljundid saavutatavad ehk kõik või mitte midagi, vastasel juhul tulemustasu sellist ei maksta. 

Ja veel, ametiaja tähtajalisuse koha pealt sai küsitud, kas sarnane praktika on ka meie lähiriikides või Euroopa Liidu riikides rakendatud. Oleme selles asjas pigem erandlikud. Sellist samalaadset näidet tuua praegu ei ole teiste riikide avalikust sektorist. Ka komisjonis kõlas, et iseenesest ikkagi avaliku teenistuse selline usaldussuhe ja seni kehtinud põhimõtted olnud ikkagi väga teistsugused. Nii et siin võib-olla see arutelu meil tõesti ka komisjonis jätkub. 

Komisjon kõige selle järel tegi menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. aprillil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrati esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh! No minu hinnangul on see eelnõu siiski üsna ametnike nägu. Ja minu hinnangul on tänaseks ka Reformierakond tegelikult aru saanud, et demograafiline kriis ongi päriselt olemas. Mõned aastad tagasi raiuti vastu, justkui seda ei eksisteeriks. Huvitav, et sellises üsna ametnike nägu tehtud eelnõus just jälle läheb Reformierakond nagu laste ja nende kasvatamise vastu. Ja ma arvan, et sa oled nõus, et iga väikegi liigutus, mis turvatunnet vähendab emadel … Ma räägin sellest, et kui seni olid teatud sotsiaalsed garantiid kuni seitsmeaastastast last kasvatavatel vanematel, siis nüüd tõmmati see kolme aasta peale. Oskad sa põhjendada lisaks sellisele tehnokraatlikule põhjendusele, et siis on ühtemoodi kahes seaduses, miks tehti järjekordne samm, et lapsi kasvatavate vanemate sotsiaalseid garantiisid vähendada?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et selgituseks selle eelnõu seletuskirja alusel, seda ka vaadates, on just nimelt ühtlustamise soov. Ehk siis ühtlustatakse avaliku teenistuse seaduses ja töölepingu seaduses olevad … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, kindlasti saaks. Ma saan aru, et nii nagu me kunagi siin muutsime – mitte minu kaasosalusel küll – töölepingu seadust selleks, et see oleks paindlik tööandjale ja samal ajal ikkagi veel mõistlik, siis tõesti, see ametnike erisus on nüüd siit välja jäetud. Küllap ka seetõttu, et just nimelt avalikus teenistuses ühtlustada suhtumist ametnikesse ja töötajatesse. Meil praegu on ametiasutustes nii-öelda erikohtlemine sõltuvalt sellest, kas sa täidad ametniku või töötaja ametipositsiooni. Ka ühe organisatsiooni sees võivad täna olla vanemate õigused erinevalt käsitletud. Nii et siin ühtlustus on tehtud, tõesti, eelnõu koostajad on selle teinud sellele poolele.

Küll aga on siin sobiv hetk ära klaarida see koht, seesama koondamissituatsioon. Võib-olla tekkis siin saalis arusaam, et alla kolmeaastase lapse puhul saab ka neid koondada. Minu arvates see nii ei ole. Paragrahvis 100 on praegu 5 punkt lõikes 1 küll muudetud ja märgitud sinna "kes asutab vanemapuhkust" eelneva alla kolmeaastase puhul, aga tegelikult on eelnevad punktid selles lõikes, mis ütlevad ära, kellel veel on õigus juba olemas. Ja need on need, kellel on õigus emapuhkusele, isapuhkusele ja lapsendajapuhkusele, ehk siis õigus, aga ta võib-olla seda isegi sellel hetkel ei kasuta.

Ma siin sellele tõlgendusele nüüd sada protsenti ei julge anda, aga nii ta seaduses praegu kirjas tegelikult on. Ja 5. punkt ei ütle enam, et ta on alla kolmeaastast kasvatav inimene – tal on õigus igal juhul, kui ta on alla kolmeaastast kasvatav –, aga ta kasutab vanemapuhkust. Ka see ei saa olla koondamise aluseks. Aga me saame komisjonis, tõepoolest, nagu märgitud, veel täpsemalt kõike seda arutada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Aitäh ka lugupeetud ettekandjale! Teie olete kindlasti õige inimene vastama teemal, mis puudutab kohalike omavalitsuste ametnikke. Seaduse § 23 täiendatakse lõikega 2¹, et kõik selles ametiasutuses sarnaseid teenistusülesandeid täitvad ametnikud oleksid ametikohale nimetatud määratud ajaks. Kas see tähendab seda, et kõik omavalitsused peavad hakkama tagantjärele töölepinguid muutma? Kui inimene on võetud tähtajatult tööle, siis see tähendab, et tal on ju ka õigustatud ootused. Kuidas teie hindate riigi sekkumist kohaliku omavalitsuse autonoomiasse, mille üks osa on ju ka personalipoliitika? 

Aitäh! Selle üle me ka komisjonis põgusalt rääkisime. Siin on selgitus, neid on mitu. Esimene on see, et kohalikele omavalitsustele ja nende asutustele see seadus ei ole n-ö kohustuslik, vaid seal on sees sõna "võib". Seda võib kasutada ja siis küll ühetaolisena kogu selle omavalitsuse ametiasutuse või ka asutuse juhtide puhul: kõigi puhul, kui ühe puhul seda kasutatakse. 

Mis puudutab nüüd lepingute muutmisi, siis seaduse seletuskiri vähemalt räägib küll sellest ja rakendussätetes ilmselt on ka, et näiteks töötajate lepinguid ei pea tingimata muutma. Vaid kui seal on erisus, siis kohaldatakse seadusesätet edaspidi. Mis puudutab ametnikke, siis nad ei pea olema tingimata ainult kohaliku omavalitsuse ametnikud, vaid nad võivad olla ka riigiasutuste ametnikud. Nende puhul, kes on juba tööle asunud teadmises ja kandideerinud kohale, mis on n-ö tähtajatu, on pikem aeg, kui seda rakendama hakatakse. See on aastal 2031, mis tõenäoliselt annab inimesele võimaluse muutunud situatsiooni hinnata ja vastavalt oma karjääriplaane teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Antud eelnõu toob sisse projektipõhise tulemustasustamise, mis põhimõtteliselt on ju väga huvitav ja isegi hea. Aga ma loen siin komisjoni protokolle ja ka Jürgen Ligi oli selles suhtes skeptiline ja ka teie olite, sest raske on ette kujutada, kuidas on võimalik projektipõhist tulemustasustamist reguleerida viisil, mis tagaks võrdse ligipääsu ja asjakohased hindamiskriteeriumid. Ka selle regulatsiooni rakendatavus tekitab kahtlusi. Võib-olla te räägiksite natukene põhjalikumalt nendest, kuidas öelda, negatiivsetest külgedest või mitte nii headest.

Jaa, nagu on iga uue asjaga. Ja meile avalikus sektoris tõesti uue ja võib-olla võõrana see tulemustasustamine sellises mahus tundub. Selle üle meil arutelu komisjonis tõesti oli. Ja nii nagu minister märkis siin, nii ka komisjonis, et see tõesti on üks selline ikkagi võib-olla ka erasektori poolt, nagu ma alguses mainisin, tulnud algatus ja kavandatud üksnes erandina. Ilmselt tõesti mingisuguste väga paradigmat muutvate uuenduslike pöördeliste ettevõtmiste tarbeks. See ei ole üldine põhimõte. Selliselt tunnustama kavatsetakse hakata üksikuid tõeliselt suuri ja silmapaistvaid saavutusi.

Milles minu enda komisjonis väljendatud kahtlus oli, ongi seesama, et mulle tundub, et võib-olla see ligipääs suurele ja toredale ja maailma muutvale tegevusele võiks olla kuidagi veel laiem. Ma saan aru, et meil on riiklikult olulised küsimused, aga samamoodi võivad pilootalgatused mõnes – jällegi, ma olen kohaliku omavalitsuse inimene – kohalikus omavalitsuses olla suunda muutvad ja teed näitavad. Võib-olla nii suurt positiivset tähelepanu ja ka tulemustasu pälvivate projektide hulgas võiks olla isegi väiksema mahuga algatusi. Mulle tundub, et võib-olla see ei ole mitte üleni halb ja rakendamatu ettepanek, vaid tuleks kaaluda, kas me ei saa seda tõmmata nii-öelda põhimõtteliselt laiemaks ja mitte selleks, et maksta kõigile tulemustasusid, vaid selleks, et motiveerida avaliku sektori inimesi mõtlema nii-öelda kastist välja, tavapärasest erinevalt, ja võib-olla ka riskima, riskijulgust juurde anda, et inimesed avalikus sektoris ka püüaksid leida hoopis teistsuguseid lahenduskäike. Nii et kahtlused ja kõhklused meil tõesti ka komisjonis olid, aga jällegi, loodame, et eelnõu menetlemise käigus saame kõiki neid arutada ja kindlasti teha eelnõu veel paremaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Avaliku teenistuse seadus vajab kahtlemata edasiarendamist ja ajakohastamist. Ma arvan, et see on pidev protsess. Aga antud eelnõu puhul ma läheksin ajas veidi tagasi ja räägiksin ajast, kui Rein Lang tegeles selle eelnõuga või avaliku teenistuse seadusega üldse. Siis oli see tema vastutusala ja see oli vast eelmine suurem avaliku teenistuse seaduse muudatus. Siis tegelikult oli kogu eesmärk ja muudatuste sisu vastupidine praegusega ehk siis püüti eristada ametnikke ja töölepingu seadusega töötajaid meie ametkondades, teha erisusi. 

Tänaseks me oleme olukorras … Mina juba siis ei pidanud seda väga mõistlikuks, minu arvates oli see täiesti vales suunas liikumine. Minu arvates tuleks neid käsitleda ühetaoliselt. Kõik need erisused, mis on palga määramise tingimustes, garantiides, muudes aspektides ja nii edasi, on tegelikult kunstlikud ja väga subjektiivsed. Siin me nüüd oleme. 

Minu arvates võtab väga ilusti kokku, sellesama eelnõu seletuskiri annab väga hea hinnangu sellele, mis enam kui kümme aastat tagasi tehti. Probleemiks on ametiasutuses tööl olevate ametnike ja töötajate erinev kohtlemine. Erinevat kohtlemist tekitab nii erinev õiguslik raamistik, avaliku teenistuse põhiväärtuste ebaühtlane rakendamine ning ka teadmatus, kas ja kuidas avaliku teenistuse töötajale avaliku teenistuse põhiväärtusi rakendada. Ja siin tegelikult see lõik jätkub veel. See on tegelikult kokkuvõte sellest eelmisest katsest. 

Ja nüüd me oleme olukorras, kus me liigume täpselt vastupidises suunas ehk püüame ühtlustada ja neid erisusi ära kaotada. Tegelikult ma ütlen, et siin kumab minu jaoks küll see nii-öelda liigne ametnike arv, kellel vist ei ole midagi teha, kes tegelevad asendustegevusega. Teeme nii, rakendame ära, me oleme tööl, me peame seadustega tegelema, nüüd hakkame uuesti seadusi ümber tegema. Ja see on niisugune järjepidev protsess, mille efektiivsuses ma väga veendunud ei ole. 

Minister püüdis siin kuidagi selgitada, et jätkuvalt ikkagi teatud erisused ju jäävad. Miks siis ikkagi meil on ametnikud ja töölepingu seaduse alusel töötavad inimesed avalikus teenistuses? Ma jätkuvalt ütlen, et minu jaoks see absoluutselt ei ole vajalik, võiks olla ja lausa peaks olema ühesugused alused. Ühed mõjutavad ja töötavad välja ja kujundavad poliitikat, teised mitte. See on väga subjektiivne, selle piiri tõmbamine on väga hämar ja hägune.

Teine, et tagada riigi toimimise järjepidevus. Sõbrad, ma täna ütlen, et ühest tugipersonali töötajast, IT-ametnikust sõltub võib-olla riigi järjepidevus ja töötamine, süsteemide töötamine, ametnike võimekus töötada ja nii edasi palju rohkem kui ühest poliitika kujundajast. Järjepidevust tagab täna võib-olla kohati tugiteenistus palju rohkem. See määratlus on väga üldine ja subjektiivne ning tegelikult selle järgi eristamine on väga kunstlik. 

Kolmandaks, keskastmejuhtide lepingute muutmine tähtajaliseks. See on niisugune rohkem kunstlik tegevus, jälle väljamõeldud tegevus, 5 + 5 ja seejärel muutub see tähtajatuks. 5 + 5, ja muutub tähtajatuks! No miks me sellist mängu ja bürokraatiat teeme? Sisu sellel ei ole. Ainukene, mis on ja mis ongi ette heidetud, tekitab kiusatuse ette heita, et siin võib ka nii-öelda poliitilist karvast kätt ja survet näha, et niisugusel kujul püütakse seda muuta. 

No see projektipõhiste tulemustasude juurutamine või boonuspreemia on minu arvates täitsa uhhuuasi. Ma saan aru, et see on tulnud ettevõtjate poolt ja viimasel hetkel, nagu minister selgitas, valitsuse poolt ka sisse pandud. Ta möönis isegi, et see on väga mitmeti tõlgendatav. Ma leian, et see on ikka otsene korruptsiooniohu allikas. See on otsene korruptsiooniohu allikas! Ja rääkida, et me seda nii-öelda ühetaoliselt ja praktikana ju ei rakendagi, vaid see hakkabki olema erandkorras, eriotsustega – vaat see on eriti veel ohtlik. See peaks olema ametnike ja poliitikute igapäevane ülesanne ja missioon, mis ongi tema palga sees ja mida arvestatakse ka tulemustasu kaudu, mis siin on nüüd ka reguleeritud ja mille tingimused veidi muutuvad. See peaks olema see tänu ja tasu. Aga niisugused ühekordsed boonuspreemiate, väga subjektiivselt, väga kahtlaselt ja raskesti määratletavate, ma ei tea, ühekordsete riigi tulude täiendava teenimine või tohutu suure kokkuhoiu tekitamine ametnike otsuste või töö tulemusena – ma seda kindlasti õigeks ei pea ja siin on väga tõsine korruptsioonioht. 

Edasi, see lastega vanemate sotsiaalsete garantiide vähendamine praegusel hetkel on kindlasti vale suund. See on kindlasti vale suund ja nende kindlustunde vähendamine. See ei olnud üldse veenev, mida komisjoni esindaja siin rääkis, et me ühtlustame, aga ühtlustame sotsiaalsete garantiide vähendamise suunas ehk kindlustunde vähendamise suunas avalikus teenistuses töötavatele lapsevanematele. Täiesti vale suund! Me peaksime liikuma vastupidises suunas. Kui me tahame ühtlustada, siis ikkagi soodsamas suunas tänases olukorras. 

Koondamise puhul … See on meil põhiseaduskomisjoni kui juhtivkomisjoni probleem ka võib-olla natuke. Ma küsisin, et mida see siis tähendab, kui on tähtajalised töölepingud või tähtajaks on ametnik ametisse määratud. Kui vahepeal koondatakse või tahetakse tööleping ennetähtaegselt lõpetada, kas siis peab tähtaja lõpuni ka koondamistasu välja maksma. Ma komisjonis sain ühese vastuse, et jah, peab. Täna minister ka siit puldist ütles, et jah, peab. Aga mina käisin vahepeal ja vaatasin protokolli. Protokollis on ametniku selgitav tekst komisjonis muudetud või on sõnastatud niimoodi, et ei pea. Ega ma nüüd päris täpselt aru ei saa. Komisjonis ma kuulsin üht ja nüüd selgub, et komisjonis anti hoopis teistsugune selgitus. Kas protokoll on valesti vormistatud, kas me oleme eelnõudest valesti aru saanud, ma ei tea. Siin me peame kindlasti selguse saama. See on väga põhimõtteline ja oluline punkt. Kuidas see siis tegelikult on ja olema saab? Aga minister igal juhul rääkis praegu teistsugust juttu, kui on põhiseaduskomisjoni arutelu protokollis ametniku selgitus. 

Ja mis ma kõige selle jutuga tahan kokku võtta? Tahan öelda veel kord, et jah, avaliku teenistuse seadust on vaja muuta, sest see Langi-aegne suund ja reform on ebaõnnestunud. Aga see antud juhul on küll väga poolik ja kohati väga vastuoluline samm ja liikumine ka jälle vales suunas, mis puudutab neidsamu garantiisid lastevanematele või lastega töötavatele, avalikus teenistuses töötavatele inimestele. See eelnõu on küll toores, et seda arutada tõsiselt võetava eelnõuna, millest peaks praegu kujunema seadus. Valitsus peab siin veel töötama, et saavutada piisav kvaliteet, et parlament saaks seda sisuliselt arutada, et vältida selliseid vigu, nagu meil hasartmängumaksu seaduses oli. 

Seega me teeme ettepaneku Isamaa fraktsiooni poolt eelnõu 836 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Mõnest aspektist selle eelnõu juures. Kõigepealt ka see, mida eelkõneleja rääkis, taas selgelt selline märgiline lapsi kasvatavate inimeste ja perede vastane käitumine. Need sotsiaalsed garantiid, mis täna on ametnikel nende töölt vabastamise juures – öeldakse, et kuni seitsmeaastast last kasvatavat vanemat peab eelistama, kui on kaks ametnikku –, siis see piir tõmmatakse nüüd alla kolme peale. 

Siin on ju palju räägitud sellest, et on demograafiline kriis, ja on räägitud ka sellest, et ilmselt on palju erinevaid faktoreid, mis mõjutavad inimeste soovi ja julgust lapsi saada jne. Ma ei alahinda seda, et mõni inimene ongi teinud valiku riigiameti kasuks, kuna seal on turvalisem keskkond näiteks ka lapse kasvatamise mõttes olnud, et sa saad lapse kuni koolini kasvatada ja olla võrdlemisi kindel, et su töökoht säilib. Neid märke on Reformierakond koos Eesti 200-ga näidanud muidugi kogu selle koosseisu jooksul, et lapsed ja lastega pered ei ole nende jaoks prioriteet.   

Aga nüüd ühest, ma ütleksin, veel huvitavamast aspektist. Minu arust on mõned kolleegid siin saanud valesti aru ja neile tundub, et see seadus teeb ametnike elu kuidagi ebaturvalisemaks, keerulisemaks ka laiemas mõttes. Ma räägin siin sellest tähtajaliselt ametisse määramisest. Nii et tekivad viieaastased tähtajad, mida on võimalik kahe aasta võrra pikendada, ja seda kahte aastat ei loeta selle viie aasta hulka, ja siis on võimalik uus viieaastane ametiaeg.  

Aga siin tuleb tähelepanu pöörata minu arvates mõnele aspektile. Paragrahvi 23 lõige 2 räägib, millised ametnikud nimetatakse tähtajaks. Sinna lisatakse punkt 2¹ ja loetakse üles: riigisekretärile, ministeeriumi kantslerile, asekantslerile ja valitsusasutuse juhile ning tema asetäitjale vahetult alluv juht, kellele alluvad veel ametnikud või ametiasutuse töötajad. Terve rida ametnikke hakatakse määrama ametisse viieaastaseks tähtajaks ja selline tähtajaks ametisse määramine tegelikult lisab turvalisust või raskendab inimese ametiaja lõpetamist.  

Kui me nüüd vaatame kuupäevi, siis näeme, et seaduseelnõu punktis 51 räägib sellest, et seadusesse 14. peatükki lisatakse jagu 1², mis räägib käesoleva seaduse jõustumisel muudatuste rakendussätestest. See ütleb selliselt, et määramata ajaks teenistusse võetud käesoleva seaduse § 32 lõike 2 punktis 2¹ nimetatud juhi ja valitsusasutuse juhi asetäitja teenistustähtaja arvestamine. Ehk need, kes on käesoleva aasta 1. juuli seisuga juba määramata ajaks ametis – sinna on mõni kuu minna –, loetakse ametisse määratuks kuni 2031. aasta 30. juunini.  Esmapilgul loed, tundub, et on mingid tähtajad. Aga kui nüüd mõtled valimistsüklile, siis on tähtajad sellised, et kogu see Reformierakonna-meelne ametkond, kes selle aasta juuliks paika ära pannakse, peab paigas olema kuni ülejärgmiste valimiste läbimiseni. Järgmised valimised tulevad tuleva aasta kevadel ja siis neile järgnevad valimised tulevad 2031. aasta kevadel. Ja neil ametnikel, kes on Reformierakonna kontoris … 

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.  

… ilmselt nii palju, kuidas ma ütlen, reaalset maailmataju on, et nad suudavad kalkuleerida, et tõenäosus on suur, et nemad järgmiste valimiste järel moodustatavas koalitsioonis ja valitsuses ei osale. 

Aga ma olen ise töötanud ka valitsuse liikmena ja ministeeriumis. Tegelikult on üsna raske ellu viia valimistel mandaadi saanud lubadusi, kui terve ministeeriumi ametkond vähemasti juhtkonna tasemel neile vastu töötab, sest nemad ei näe oma rolli kui mandaadi saanud poliitilise suunise elluviivaid tehnilisi töötajaid. Nemad näevad oma rolli ikkagi kui mingisuguse ideoloogia elluviijaid või siis millegi elluviimisele vastu töötajaid. 

Minister rääkis oma kõnes isegi riiklikust järjepidevusest. Kui Reformierakond ütleb, et riiklik järjepidevus, siis ta ei mõtle riiklikku järjepidevust, ta mõtleb seda järjepidevust, mis püüab Reformierakonna poliitikat ellu viia isegi ajal, kui Reformierakond võimul ei ole. 

Nii et "huvitav"  on pehme termin. Siia on ikkagi sisse ehitatud konstruktsioon selleks, et järgmiste valimiste järel võimule tulev ja suure tõenäosusega mitte Reformierakonda sisaldav koalitsioon ei saaks teha kaadrimuudatusi. Elu näitab, et kaadrid võib-olla ei otsusta kõike, aga mõjutavad otsuseid väga palju. Sellist asja ei saa küll kuidagi toetada. Sellega seoses teen ma Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib? Ei soovi. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 836 SE esimene lugemine lõpetada. Kuid meile on tulnud kaks samasisulist ettepanekut, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt ja Isamaa fraktsiooni poolt ettepanekud Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda me peame hääletama ja alustame seda peale kutsungit.  

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 21. aprill kell 17.15. Oleme läbinud kolmanda päevakorrapunkti sellega. 

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu (848 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud Riigikogu! Selle eelnõuga täpsustatakse pankade ja Finantsinspektsiooni tegevust, luuakse selgemad nõuded pankade juhtimisele, riskide hindamisele ja finantsjärelevalve toimimisele ning lihtsustatakse regulatsioone ning suurendatakse konkurentsivõimalusi panganduses.

Esiteks lisatakse seadusse nõuded, mis aitavad hinnata keskkonnast tulenevaid finantsriske. Keskkonnamuutused mõjutavad nii ettevõtlust kui ka finantsturge. Mõju ulatub otseselt pankade riskipositsioonidesse, näiteks sinna, kus on sõltuvus ilmastiku- ja loodusnähtustest. Pankadel tuleb koostada vähemalt kümne aasta pikkune hinnang selle kohta, kuidas need võivad mõjutada laene ja investeeringuid.

Teiseks kehtestatakse ka täpsem kord juhuks, kui pangad soovivad investeerida krüptovaradesse. Need on tulusad, ent riskantsed. Seetõttu tuleb edaspidi neisse investeerimisel teavitada Finantsinspektsiooni.

Kolmandaks muudetakse pangajuhtide valimise ja ametisse määramise nõudeid. Uue ametiaja puhul ei pea sobivushindamist enam nullist alustama. 

Neljandaks lihtsustatakse komiteede moodustamise põhimõtteid, enam ei ole need seadusega ette kirjutatud. Pankadele antakse suurem voli otsustada, milliseid komiteid tegelikult vaja on ja kuidas need töötavad.

Seadusemuudatusega luuakse ka eriregulatsioon, mis võimaldab kolmandate riikide pankadel, näiteks USA-st või Ühendkuningriigist, lihtsamalt Eestis filiaali asutada. Edaspidi ei rakendu enam täispanga tegevusloa taotlemise menetlus. 

Edasi. Tehakse selgemaks ka pankade ühinemisloa menetlus. Kehtiva seaduse kohaselt on pangad pidanud ühinemiseks taotlema paralleelselt kolme luba: koondumisluba Konkurentsiametilt, välisinvesteeringute luba tarbijakaitseametilt ja ühinemisluba Finantsinspektsioonilt. Edaspidi seatakse nüüd ühtne järjekord. Ühinemisloa eeldus on tarbijakaitseameti ja Konkurentsiameti luba ning lõplik otsus tehakse Finantsinspektsioonis. 

Viimaseks. Tugevdatakse Finantsinspektsiooni sõltumatust. Finantsinspektsiooni juhatuse liikmetele kehtestatakse maksimaalse ametiaja piirang 14 aastat. Samuti sätestatakse juhtide-töötajate suhtes ooteaeg ehk konkurentsipiirang 12 kuud. Lisaks nähakse ette nõuded, et FI töötajad ja juhid ei või omada väärtpabereid, mille on väljastanud mõni järelevalvatav pank või muu finantsjärelevalve subjekt või samasse gruppi kuuluv ettevõtja. Vajadusel võib juhatus nõuda töötajatelt sellise väärtpaberi võõrandamist. Tähtsamad reeglid sisustatakse FI sise-eeskirjades. 

Kokkuvõttes lihtsustatakse regulatsiooni, vähendatakse halduskoormust, kus see on mõistlik, ja tugevdatakse finantsjärelevalvet. Aitäh!

Aitäh! Kuna küsimuseks on minut ja minister peab ka veel vastama, siis meil saab kohe tööaeg läbi ja siis võtan juhataja vaheaega kaks ja pool minutit ja kohtume homme. Tänaseks on istung lõppenud.