Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ettepanekuid selle kohta ei ole. Palun saalikutsung päevakorra kinnitamise hääletamiseks.

Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 10. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Kümnenda töönädala päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Esmalt palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse nimel preili Kaire Karp. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! (Juhataja helistab kella.) Vabariigi Valitsus algatab asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teine eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. (Juhataja helistab kella.) Kolmas eelnõu. Vabariigi Valitsus algatab haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Seaduseelnõud on esitatud digitaalselt eelnõude süsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu teile! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Me mäletame, et paar aastat tagasi, kui keskpanga intressid kiiresti tõusma hakkasid, siis juhtus pangateenuste kasutajatega nii, nagu juhtub inimestega, kes autokütuseid kasutavad. Kui nafta hind maailmaturul tõuseb, siis ta tõuseb kas samal ajal või natuke enne seda, kui on juba meie postide peal. Ja kui ta langeb, siis läheb tükk aega, sest varusid soetatakse ju kõrgete hindadega. 

Ka pankurid tegid paar aastat tagasi seda, et kui intressid hakkasid tõusma, siis see kandus kohe üle laenuvõtjatele, küll aga selle ülekandumine hoiustajatele võttis tükk aega, mis andis pankadele võimaluse teenida erakorralist kasumit selliselt, et nad ise ei pidanud selleks, kui nii võib öelda, lillegi liigutama. 

Tookord oli ka siin eelnõusid, mis seda probleemi adresseerisid. Ma mäletan, et ma isegi siit kõnepuldist ütlesin, et me võiks selle seaduse ikkagi jõustada, kus sellist erakorralist liigkasuvõtmist maksustatakse, sest kunagi võib selline aeg jälle kätte jõuda. Nüüd me oleme jälle selles kohas, kus intressid enamiku analüütikute arvates hakkavad kiiresti tõusma. 

Sellega seoses soovin ma meie fraktsiooni nimel anda üle eelnõu, et sellist erakordset – ma ütleksin, et õigustatult – liiakasuvõtmist tuleks maksustada. Ja et siin ei tekiks segadust, siis ka tol korral oli selliseid sotsialismi kalduvaid eelnõusid saali vasaku tiiva kolleegidelt, kus öeldi, et võtame lihtsalt pankadelt pool ära. Ei-ei, meie eelnõu ütleb väga selgelt, et see erakorraline võrdluses teie tavapärase keskmisega, et selle pealt tuleks lisamaksu võtta. Ma loodan, et sel korral, võttes arvesse varasemaid valusaid õppetunde, te seda eelnõu toetate. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! 2013. aastal arutati siinsamas saalis seda, mis on muuseumide ülesanded. Muuseumiseadusesse lisati, et muuseum on ka haridusasutus. Peale seda – tegelikult ennegi, aga eriti hoogsalt peale seda – on muuseumid haridusprogrammidega tööd teinud, neid tutvustanud, võtnud tööle pedagooge, samuti õpilastele mõeldud, noortele mõeldud kavu on edendanud kontsertorganisatsioonid ja etendusi on võtnud kavva teatrid. Nii et meil on siin Eesti hariduses kokkulepe tegelikult juba ligi aastasada, aga viimastel aastakümnetel võib täiesti selgelt öelda meie kõigi osalusel, et koolis tehtu kinnistamiseks on vaja ka koolivälist tegevust. Õppekavu täiendavad mitmesugused õppekäigud, ekskursioonid ja külastused. Mitte et siin väga palju muutunud oleks. Küll aga on Haridus- ja Teadusministeerium välja andnud juhendmaterjali, mida on sellel aastal täpsustatud ja mis ajab hirmu nahka koolijuhtidele ja õpetajatele, sest uutes tingimustes õppekäikude tegemine ei ole enam nii lihtne. Ei ole enam nii lihtne raha koguda õpilastelt, nende vanematelt, juhul kui koolil ei ole kõiki neid võimalusi neid õppekäike finantseerida. Seni süsteem toimis ja õpilased käisid õppekäikudel, reserveeriti pileteid grupikülastusteks, ka selleks kevadeks. Ja nüüd on ligi 30% kõigist nendest õppekäikudest, mis on harivad ja arendavad, ära öeldud. Hädas on nii õpilased, koolid kui ka kultuuriasutused. 

Aitäh!

Oleme esitanud Isamaa fraktsiooni poolt Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele lahendada koolide korraldatud õppekäikude rahastamisel tekkinud segadus" eelnõu.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan EKRE fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile seoses riigi osalusega äriühingute kulutustega motivatsiooni- ja tänuüritustele. Avalikkuses on tekitanud põhjendatud küsimusi riigile kuuluvate äriühingute, eelkõige Eesti Energia ja riigi majandamise keskuse märkimisväärsed kulutused töötajate suurejoonelistele tänuüritustele ajal, mil riigieelarve on pingeline ning valitsus rõhutab vajadust kokku hoida. Teadaolevalt kulutas Eesti Energia 2026. aasta alguses toimunud tänuüritusele ligikaudu 350 000 eurot ja RMK üle 130 000 euro. Arvestades, et Eesti Energia kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse, tõstatab see küsimuse riigi kui omaniku tegelikust kontrollist ja vastutusest. See tõstatab ka laiema küsimuse, kust läheb mõistliku töötajate tunnustamise piir ning kust algab avaliku raha kasutamine viisil, mis ei ole enam kooskõlas ühiskonna õiglustunde ega kokkuhoiupoliitikaga. Sellest tulenevalt on meil rida küsimusi rahandusministrile. Aitäh!

 Aitäh! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Annan üheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Riigikogu liikme poolt sisse arupärimise regionaal- ja põllumajandusministrile, mis puudutab siis Omniva erastamist ja selle mõjusid universaalsele postiteenusele ja perioodika kojukandele tulevikus ehk siis peale erastamist. Kas ja millises mahus on loota universaalse postiteenuse jätkumist, palju see läheb maksma nii riigile kui ka teenuse saajatele ja millistest vahenditest siis kavatsetakse seda teenust rahastada? On siis sõnastatud üheksa detailset küsimust, et saada selgust, sest senised sõnumid valitsuse poolt on olnud väga üldised ja nendele küsimustele pole absoluutselt vastust andnud. Loodame siis saada väga põhjalikku ja selget ülevaadet, sest Eesti inimesed selle pärast väga muretsevad. Aitäh!

Aitäh! Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud kolleegid! Meie soovime koos sotsiaaldemokraatidega anda arupärimise üle meie austatud justiits- ja digiministrile. Seda seoses sellega, et eile kirjutati ERR-is, et Eestis on alaealiste vastu suunatud seksuaalkuriteo eest võimalik mõista kuni 15-aastane vanglakaristus, kuid enamasti piirdub tegelik karistus tingimisi vangistusega või vabaneb kurjategija ennetähtaegselt kriminaalhooldaja järelevalve alla. Või siis, nagu me eelmisel nädalal kuulsime juhtumit ühest koolipsühholoogist, kes lapsi seksuaalselt ära kasutas. Talle määrati vaid trahv, mille ta sai veel ka kohtu kaudu väiksemaks nihverdada. 

Samas on minister avalikkuses rõhutanud ka seda, et Eesti karistusregister on juba praegu väga avalik ning laste kaitsmiseks tuleb parandada eeskätt kontrolli ja registri kasutamise mugavust, sealhulgas muuta kontrollid automaatseks. Tegelikult on avalikkuses tekkinud õigustatud küsimus, miks raskete seksuaalkuritegude puhul jääb tegelik karistuspraktika sageli leebeks, kuigi seadus võimaldaks märksa rangemaid karistusi. Kui seaduses sätestatud karistusmäärad on ministri hinnangul piisavad, kuid tegelikkuses rakendatakse sageli tingimisi vangistust või vabastatakse süüdi mõistetud ennetähtaegselt, siis pole tegelikult küsimus mitte üksnes normi olemasolus, vaid ka selles, kas riik neid norme laste kaitseks ka õiglaselt rakendada suudab. 

Sellel puhul meil ongi ministrile oi kui palju küsimusi ja me loodame saada neile häid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei tea, kas te olete täna hommikul vaadanud tanklates hinda, aga diisli hind tegi Eesti Vabariigi rekordi. Tänasel hetkel on mõnes tanklas hind 2 eurot 2,99 senti. Kui me teame, et Läti, Poola ja Rootsi on teinud otsuse viia diisliaktsiis Euroopa madalamale tasemele ehk siis 300 eurot 1000 liitri kohta, siis Isamaa Erakond annab üle eelnõu vähendada järgmisel kolmel kuul diisliaktsiisi Euroopa miinimumtasemele, et toetada meie ettevõtlust ja meie oma inimesi, sest, oleme ausad, kütuse hind mõjutab meid kõiki, alustades tööstuse, transpordi, põllumajandusega ja lõpetades toiduhindadega. Nii et ma loodan, et meie valitsus mõistab seda. On olnud neid perioode, kui meie ettevõtjad ja inimesed on käinud teisel pool, Valkas, kütust tankimas. Et ei tekiks piirikaubandust, et ei oleks ebaõiglane konkurents meie ettevõtete ja Läti ettevõtete vahel, et meie transpordifirmad ei läheks Lätti tankima, siis on ainuõige otsus praegusel hetkel vaadata oma naabrite tegevust ja viia ka Eestis diisliaktsiis Euroopa madalamale lubatud tasemele. Aitäh!

Aitäh! Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Üheksa sotsiaaldemokraadi nimel annan üle arupärimise energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile ja arupärimise üldisem temaatika on energiataristu kriisikindlus.

Jah, me kõik teame viimase aja juhtumeid. Tõesti, siia eksinud üks droon tabas kuidagi väga sümboolselt just Auvere elektrijaama korstent. Ja siis juba hakatigi sosistama kuskil, et ei tea, kas seda tehti nimelt Venemaa poolt, suunati Ukraina droon siia või juhtus see juhuslikult. Aga kindlasti tuletas see juhtum meelde küsimused, mis puudutavad kogu energiataristut: meie elektrijaamu, alajaamu, võrkusid. Kui kindel meie taristu on, kui peaks midagi juhtuma? 

Me ju muidugi loodame, et sõda Eesti pinnale ei jõua, aga alati öeldakse, et parem on enne valmis olla kui pärast kahetseda. Näide Ukrainast: enne 2022. aasta 24. veebruarit, kui Venemaa täiemahuline agressioon algas – juba mitu kuud või pool aastat enne –, hakkas Ukraina muretsema oma energiataristu jaoks alajaama varuosi, trafosid ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Me tahaks kuulda, milline on Eesti plaan, kas me oleme valmis, kas me oleme valmistunud sellisteks kriisideks või peame rohkem tegema. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on siin kaks eelnõu üle anda. Alustan kõigepealt esimesest. Me kõik teame seda, et Eesti on meil väga sügavas demograafilises kriisis, sest meil on neli aastat järjest sündinud rekordvähe lapsi. Hetkel ei paista küll kuskilt otsast, et see olukord võiks iseenesest muutuda. Paraku ka valitsus ei ole siiamaani perede toetamiseks ühtegi tegevuskava välja käinud. Aga nüüd meedia vahendusel eelmisel nädalal me nägime, et üks valitsuserakondadest, nimelt siis Reformierakond, on võtnud sõna ja öelnud, et nemad oleksid valmis muutma mõningaid asju vanemahüvitise süsteemis, mis on väga olulised ja mida on tegelikult teadlased juba pikalt ka rääkinud, et selline muutmise vajadus on ja et see perede olukorda oluliselt parandaks. Sellist olukorda ei saa muidugi jätta kasutamata. Kui meil on tekkinud olukord, kus me reaalselt siin Riigikogu koosseisus ei ole viimase kolme aasta jooksul saanud vastu võtta ühtegi peresid toetavat eelnõu – kahjuks on koalitsioon läbi surunud ainult neid, mis perede kindlustunnet halvendavad –, siis nüüd on tekkinud selline ajaaken, kus selline asi võib olla võimalik. Seetõttu me esitame eelnõu, millega täiendame perehüvitiste seaduse § 43 lõikega 3, mis siis käsitleb seda, kuidas arvestatakse järjestikuste sündide korral vanemahüvitist, et see käiks kaasas palgakasvuga, sisuliselt siis vanemahüvitise indekseerimine. Nii et selline eelnõu, annan üle. 

Teine eelnõu on siis natuke laiem. Me ju kõik teame, et ega sündimuse parandamiseks kuidagi ei piisa ühest või kahest meetmest. Kindlasti kõik meetmed parandavad perede olukorda, aga selleks, et ikkagi tuua pööre meie praegusesse sündimuse olukorda, on vaja terviklikku meetmetepaketti. Niisugusest vajadusest on väga pikalt rääkinud ka teadlased ja ka, kes osalesid Sotsiaalministeeriumi poolt eelmisel aastal valminud analüüsi koostamisel, mis kannab pealkirja "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud". Me pakumegi välja Riigikogu otsuse eelnõu, "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja terviklik meetmetepakett lastega perede kindlustunde taastamiseks ja sündimuskriisi peatamiseks". Meie ettepanek ongi siis, et valitsus valmistaks niisuguse eelnõude paketi ette, mis käsitleb kõiki neid valdkondi, mis tegelikult sündimust mõjutavad ja perede käekäiku. See on nii majanduslik kindlustatus, eluasemepoliitika, haridus, tervis ja nii edasi. Kõik need teemad on väga kenasti kaetud ka Sotsiaalministeeriumi selles laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsis. Sealt saab täpselt järge pidada ja teha korraliku paketi, mis tegelikult aitaks meil Eesti kestlikuks muuta ja sündimuskriisi peatada. Annan üle. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna ma soovin üle anda Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt 12 arupärimist erinevatele ministritele. 

Alustame kaitseminister Hanno Pevkurist. Teemaks on riigisektori toimimine, arvestades praegust olukorda, arvestades olukorda, kus kütuse hinnad pidevalt tõusevad. Tõesti, nii nagu ka hea kolleeg siin ütles, me nägime täna rekordit kütusejaamades, kus posti otsas hind diisli eest on juba üle 2 euro ehk 2 eurot ja 30 senti.  

Kui algas Hormuzi kriis ja Iraani sõda, siis Keskerakond kohe juhtis tähelepanu, et tegelikult need tagajärjed on märkimisväärsed, mis tänu sellele kriisile tulevikus ilmnevad. Me tegime kohe ka vastavad ettepanekud, kuidas leevendada kogu seda olukorda. Esiteks, me tegime ettepaneku peatada aktsiisitõusud, mis praegu siinsamas Riigikogus menetluses käib, ja teiseks me tegime ettepaneku alandada kütuste käibemaksu, mille kohta me samuti andsime sisse eelnõu ja vaatame, kuidas see menetlus käib. 

Aga lisaks kogu leevendustele me peaksime ka praegu vaatama otsa nendele hindadele, mis on tõusujoones, ja me peaksime aru saama, kuidas valdkonnaministrid oma valdkonnas nende hindade tõusu ja survega peavad hakkama saama. 

Aitäh!

Nii et see on esimene arupärimine. 

Ja samal teemal on meil arupärimine ka sotsiaalminister Karmen Jollerile. Nii nagu ma mainisin, need hinnatõusud tegelikult ei puuduta ju ainult erasektorit. Kui erasektor saab sisendhindade osas, kui uued hinnad ehk kütuse hinnad tõusevad, siis loomulikult need väljenduvad ka teenustes ja lõpphindades toodetel, mida nad erasektoris toodavad või pakuvad. Loomulikult neid teenuseid ostab sisse ka riik, sealhulgas Sotsiaalministeeriumi allasutused, ka haiglad. Selge on see, et kõik see väljendub eelarves. 

Me soovime teada, milline on kütuse hindade järsu tõusu mõju teie vastutusvaldkonnas tervikuna ja millised on peamised riskid teie vastutusvaldkonnas juhul, kui kütuse hinnad püsivad pikalt kõrgel tasemel. Näiteks me räägime kiirabiautodest, EMO autodest, mis pidevalt pakuvad teenust, aga selge on see, et kui kütus kallineb, siis see on otsene mõju eelarvele. Kuidas siis lugupeetud minister nende küsimustega hakkama saab ja kas on vastavad teemad juba olnud arutelu all ka valitsuses? Loomulikult see, mis puudutab võimalikku kütusepuudust tulevikus. Kas on olemas ka meetmed või on juba kriisiplaan ka olemas, et juhul kui kütus hakkab otsa saama või tekib puudus, defitsiit, kuidas siis lugupeetud ministri valdkond hakkama saab? 

Kolmas arupärimine puudutab jällegi energeetikateemat, kütuse hindu. See arupärimine on suunatud taristuminister Kuldar Leisile. Ma olen juba need küsimused välja toonud ja täpsustan ära, kas vastutusvaldkonnas on tehtud kriisiplaan olukorras, kus kütuse tarne ahelates võivad tekkida tõsised häired või tekib pikem kütusepuudus. Millised on peamised meetmed, mida sellises olukorras rakendatakse? Kas ka taristuminister Kuldar Leis on selliseks stsenaariumiks valmis? Kas on juba mõjuanalüüsid tehtud, riskiplaan paigas? Ja selge on see, et tõenäoliselt see nii juhtubki, see ei ole "kui juhtub", vaid kui järgmine kütuse hinna tõus tuleb, kui täna on see 2,3 eurot – mõne aja pärast, analüütikud ütlevad, et see veelgi tõuseb –, siis kas on juba plaanis eraldada täiendavaid vahendeid selleks, et taristuministri valdkond oleks jätkusuutlik ja saaks need teenused ja toimingud ära teha, mis on seaduses ette nähtud. 

Nii, neljas arupärimine. Selle edastame välisminister Margus Tsahknale. Teema on täpselt sama. Kütuse hinnad on kallid ja kallimaks need lähevad. Praegune valitsus ei ole tõsiselt suhtunud sellesse teemasse. Ma kordan üle, et ka lugupeetud välisminister saaks aru, et kui see hind edaspidi tõuseb – ja praegu on juba tõusnud –, siis kõik need sisendhinnad, mis on läinud kallimaks, väljenduvad ka lõpptoodetes ja lõppteenustes, mida ostab sisse ka riigisektor. Mitte ainult ei kannata ju erasektor, vaid eelarveliselt kannatab ka riigisektor. Kas on riskiplaan tehtud, kas on analüüsitud olukorda ja kuidas lugupeetud minister vastutusvaldkonna juhina näeb seda pilti, kuidas praeguses olukorras edasi minnakse? Kas on olemas ka konkreetne tegevusplaan või on seda juba arutatud valitsuses? 

Nii, nüüd on mul viies arupärimine ja see on rahandusminister Jürgen Ligile. Ma arvan, et loomulikult selles olukorras peaks Jürgen Ligi kõige rohkem muret tundma, sellepärast et kõik need täiendavad ressursid tulevad riigieelarvest. On selge, et igale valdkonnale, mis puudutab riigisektorit, tuleb eraldada täiendavaid vahendeid, selleks et see kataks täiendavaid hinnatõuse. Ma arvan, et rahandusminister peaks olema kõige rohkem mures. Aga kui me oleme küsinud, mida siis erasektor peaks tegema selleks, et hakkama saada, kas valitsus ikkagi ei sooviks alandada kas aktsiisi või käibemaksu kütustele, siis Jürgen Ligi on siitsamast puldist andnud meile soovituse. Soovitus oli väga lihtne. Tema on noorest peast sõitnud rattaga ja soovitab ka praegu mõelda selle peale, kuidas ratta peale üle minna. See oli üle-eelmine nädal, kui lugupeetud minister oli meil siinsamas puldis ja sellise soovituse ja vastuse ta andiski. 

Aga kui ministri soovitused kõrvale jätta, siis tegelikult tahaks tõsiselt teada, mis see plaan on. Kui eelarvest aina rohkem ja rohkem hakkab kuluma selleks, et katta igapäevaseid kulutusi, mis puudutavad erinevate teenuste ostmist riigi poolt, siis selleks on ju vaja eraldada lisavahendeid.

Järgmise arupärimise esitame energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Energeetika on lugupeetud ministri peamine valdkond ja sellel teemal on ta hästi palju meil käinud ka erinevaid seaduseelnõusid esitamas ja ka kaitsmas. Ja loomulikult ka Andres Sutt peaks olema praegu väga mures, mis meil energeetikas toimub. 

Selge on see, et kõik need sisendhinnad ja mis puudutab ka gaasi hindu, tuletan lihtsalt meelde, et Andres Sutt siin just hiljuti rääkis, kuidas me peaksime Eestis välja ehitama gaasielektrijaamad, mis toodaks meil elektrit. Need on kõige kiiremad, operatiivsemad ja ka mõistlikuma hinnaga. Aga praegu kõik signaalid viitavad sellele, et meil tekib ka gaasipuudus, rääkimata sellest, et gaasi hind läheb ei tea mis kõrgustesse. See kõik on meil ju jällegi analüütikute poolt välja toodud, et see olukord tekib meil sügisel vastu talve. Ma loodan, et ka Andres Sutt võtab neid signaale tõsiselt ja tegelikult valmistab meile ette plaani, vaatab oma valdkonda sisse ja paneb ministrite kohtumisel lauale plaani, kuidas me siin Eestis liigume selle energeetikaga. 

Järgmine arupärimine on meil haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Hästi oluline ja lai on valdkond, mille eest ta vastutab. Täpselt samamoodi on meil haridusasutused. Meil on haridusasutusi palju, kes igapäevaselt tarbivad energiat, kütust ja erinevaid teenuseid. Ka praegune kütuse ja gaasi hind mõjutab nende eelarvet otseselt. Me oleme kuulnud, kuidas siin soovitakse või on juba tehtud mõningad kärpeotsused teatud koolides, kutsehariduskoolides, aga kui vaadata, mis tegelikult sisendhindadega toimub, siis näeme, kas sinna sektorisse on vaja lisaraha leida. Kas lugupeetud haridusministril on selline plaan olemas või ei ole? Need on meie küsimused haridus- ja teadusministrile. 

Järgmine arupärimine on meil lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Ka tema valdkond on otseselt seotud kõikide sisendhindade tõusuga ja ka tema peab hoolt kandma selle eest, et tema valdkond saaks edasi toimida. Selleks on vaja leida kas siseressurssi või täiendavat ressurssi, ümber vaadata töökorraldus. Kas lugupeetud ministril on juba see töö tehtud? Kas on olemas kriisiplaan? Kas on vastavad ettepanekud juba tehtud valitsuskabinetis? Nendele küsimustele tahaks saada ka vastuseid, need on hästi olulised küsimused. 

Järgmine arupärimine on meil regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Põllumajandus on sektor, mis toidab Eestit. Kui vaadata neid signaale, mis sealt on tulnud, siis on selgelt öeldud, et kõik need sisendhinnad, eriti diislile, mõjutavad otseselt põllumajandust: kas meie traktorid seal toimetavad või ei toimeta, kas külv käib või ei käi, kas saadakse lisaressurssi. Kuidas põllumehed peaksid praeguses olukorras olemasoleva ressursiga hakkama saama? Kas tegelikult oleks vaja põllumeestele teha erand diisliaktsiisi suhtes, mida nad suuresti kasutavad, et tagada meie laual toit? Need on küsimused, mis peaksid lugupeetud minister Hendrik Johannes Terrasel laual olema. Ja mitte ainult laual, tal peaks olema praegu juba välja töötatud tegevuskava. See tegevuskava peaks olema valitsuskabinetis ja ta peaks kaitsma seda. Ma tahan teada, kas tal on selline plaan olemas või ei ole. Ma kahtlustan, et ei ole, aga ma ikkagi tahaks teada tema käest ja kogu meie fraktsioon. 

Järgmine arupärimine on meil siseminister Igor Tarole. Sisejulgeolek, politsei ja patrullid – kõik sõidavad ja kasutavad kütust. Nii nagu ma ütlesingi, posti otsas on täna kütus 2.30 diisel. Jah, bensiin on veel natukene odavam, aga selge on see, kõik spetsialistid ütlevad, et hinnad lähevad veelgi üles. Kas me homme näeme politseiautosid teedel? See on oluline küsimus. Kas meil on sisejulgeolek tagatud või ei ole? Kas plaan on lugupeetud siseministril olemas, et oleks järjepidevus, oleks tagatud kõik teenused, mis on meil vajalikud? Kas neid arutatakse valitsuskabinetis praegu?

Kas neid arutatakse valitsuskabinetis praegu? Ma arvan, et mitte ainult Keskerakonna fraktsioon tahab seda teada, vaid kogu Riigikogu tahab seda teada ja ka inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel.

Järgmine minister, kellele me sooviksime arupärimise esitada, on lugupeetud majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Ma arvan, et Erkki Keldo kui majanduse eest vastutav minister öösel magada ei saa. Kui mina oleksin praegu majandusminister, siis ma kindlasti ei magaks. Ma mõtleks, kuidas päästa praegust majandust. Ma nõuaksin Jürgen Ligilt, et ta langetaks kütuse käibemaksu, sellepärast et muudmoodi ma hakkama ei saa. Kui kütuse hind on kõrge, siis ei saa siin majanduskasvust ju juttugi olla.  Eesti Pank ja Rahandusministeerium prognoosivad meile majanduskasvu üle 2%. Kas 2,2% oli Rahandusministeeriumil ja Eesti Pank ütles, et 2,8%? Nad lisasid, et see tehti enne kriisi. 

See pilt, mis meil avaneb järgmisel aastal, kui see läheb täpselt sellisel viisil, nagu see praegu läheb – ja mul on selline tunne, et kahjuks see nii läheb –, siis me ei räägi mingisugusest majandustõusust, vaid pigem ikka suurest langusest. Siin ei ole naljatamise koht, lugupeetud Riigikogu liikmed, see on väga tõsine teema. 

Ja majandusminister on kindlasti see minister, kes peab hea seisma selle eest ja tal peaks olema palju suurem pilt majandusest ja sellest, kuidas praegu ettevõtted saavad hakkama või kuidas nad ei saa hakkama. Tal peaks olema see pilt olemas ja tegevusplaan, kuidas tagada seda prognoosi, mille on välja käinud nii Eesti Pank kui ka Rahandusministeerium. Aga vaatame! Ja kui me saame vastused kätte, siis on selge, kas on selline pilt ja nägemus olemas või mitte. 

Järgmine arupärimine on meil kultuuriminister Heidy Purgale. Noh, sama teema. Kultuur on ju väga oluline osa meie ühiskonnas. Ja selge on see, et kui me vaimult ennast ei hari, siis üleüldiselt läheb keerukaks. Me tahaksime teada, kas ka lugupeetud kultuuriministril on olemas plaan, kuidas tema valdkond oleks kindlustatud ilma tõrgeteta ja kas on olemas mingi tegevus- ja kriisiplaan. 

Ma veel kord kordan üle, et see, mis praegu toimub kütuse hindadega, ja kui see progresseerub – ja see progresseerub – ja kui valitsus vaatab seda ainult pealt, siis kahjuks juhtub täpselt see, mis ma ennist ütlesin, mis puudutab majandusolukorda ja prognoose: siis ei Eesti Panga ega Rahandusministeeriumi prognoosid kindlasti ei täitu. Aga küsimus ei ole ainult numbrites. Küsimus on ju selles, mida inimesed tegema hakkavad ja kuidas nad toime tulevad. Küsimus on, kõigi nende arupärimiste mõte on juhtida tähelepanu inimeste ja ettevõtete toimetulekule selles perspektiivis, kus me praegu oleme. Aitäh!

Head kolleegid, minu rehkenduse järgi oleme võtnud vastu kuus seaduseelnõu, kaks otsuse eelnõu ja 16 arupärimist.

Riigikogu juhatus ja Riigikogu esimees otsustavad nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Head kolleegid, andmata sisulist hinnangut ühegi arupärimise kohta, möönan lihtsalt seda, et Riigikogu juhatus on seisukohal, et optimaalne arv arupärimisi esmaspäeval menetleda on suurusjärgus kaheksa. Täna me saime neid kaks korda rohkem ainuüksi ühe päevaga. See ei ole etteheide absoluutselt mitte kellelegi, küll aga tahan kõiki kolleege, ennekõike neid, kes aru pärivad, informeerida sellest, et ainsa alternatiivina, et tähtaegadest kinni pidada, kus neid menetleda, on kolmapäeval kõikide päevakorrapunktide järel. Nii et lihtsalt teadmiseks. Neid tunde kindlasti jätkub, aga sellega peate siis arvestama. Ärge siis juhatusega pahandage, et äkki kolmapäeval südaööl peab mõnda arupärimist arutama.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 787 teise lugemise jätkamine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Mario Kadastiku.

Aitäh! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu teise lugemise ettevalmistamist 24. märtsil. Istungil anti ülevaade muudatusettepanekust, mille põhisisu oli sõnastuse täpsustamine, et taastuvenergia tasu vähendamise arvestus oleks kooskõlas ilusti riigiabi reeglitega ja ka üheselt arusaadav. See täpsustus peamiselt puudutas vähendamismäära ja selle rakendamist niimoodi, et tasu ei saaks langeda alla 0,5 euro megavatt-tunni kohta. Varasem sõnastus oli mitmeti mõistetav. Samuti asendati mõnes kohas sõna "elektrienergia" sõnaga "võrguteenus", kuna see on tegelik arvestuse alus. 

Arutelus, mis sellele järgnes, küsitigi sellesama võrguteenuse ja elektrienergia termini vahetuse kohta. Selle selgituseks oligi see arvestuse alus. 

Samuti oli küsimus eelarveliste vahendite kohta, et kuna see tuleb valitsuse reservist, siis kas see on siis jätkusuutlik. Vastus oli, et jah, praeguseks on juba neljaks aastaks planeeritud need summad ja ta on valitsuse reservis suuresti seetõttu, et seda seadust ei ole veel vastu võetud. Kui seadus vastu võetakse, on tõenäoline ka, et see liigub eelarvel eraldi reale. 

Majanduskomisjon otsustas muudatusettepanekuid täielikult arvestada ja teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. aprillil, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi lõpphääletus kolmapäeval, 8. aprillil. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Aitäh teile! Teile on üks küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! No idee, et tarbija ei peaks eraldi maksma taastuvenergia eest, on iseenesest hea, kuid tekib rida küsimusi. Esiteks, miks vähendatakse tasu ainult suurtele tarbijatele? Kas me ei loo sellega ise ebaausat konkurentsi? Teiseks, miks peab tarbija üldse maksma eraldi tasu taastuvenergia eest? Valitsus ju väidab, et roheline energia on kõige odavam. Kolmandaks, kas te olete valmis tunnistama, et roheline energeetika ei suuda eksisteerida ilma subsiidiumita? Ja kas peate õigeks süsteemi, kus üks energialiik saab kunstlikke eeliseid teise ees?

Aitäh! Annan teile tunnustust selle eest, et teil õnnestus pakkida neli küsimust selle minuti sisse. 

Esiteks, alustame otsast pihta: miks suured? Kui on uuritud selle regiooni elektri lõpphinda – mitte elektri turuhinda, vaid lõpphinda, mis reaalselt tarbijad maksavad –, siis kõikides tarbija suuruse vahemikes, välja arvatud suurtarbijate juures, on Eesti elektri hind konkurentsivõimeline Läänemere piirkonnas. Ehk siis ka Soomes on kodutarbija hinnad võrreldavad Eesti omadega, mis sest, et turuhind on Soomes palju odavam, seal need muud lisanduvad tasud on suuremad. Ainukene, kus see erinevus on suurem, ongi suurtarbijate puhul, kus on regioonis meie naaberriikides lõpphind soodsam kui meil. Sellepärast on see meede ette nähtud just peamiselt suurtarbijate jaoks.

Teiseks, miks on taastuvenergia eest üldse vaja sellist tasu maksta? Ülejäänud küsimused lähevad mõnes mõttes samasse auku. Sisu on selles mõttes lihtne, et taastuvenergia on hästi odav ja kuna turureeglid näevad ette, et ainult otsest kulu tohib turuhinda pakkuda, siis investeeringukulusid sinna panna ei tohi. Ja olukorras, kus taastuvenergia jooksvad kulud on pea olematud ja ta saab mingitel päris suurtel hetkedel turul domineerivaks, nagu näiteks täna, eile, üleeile ja nii edasi, sealt ei ole võimalik kapitalikulusid kuidagiviisi tagasi tuua. Aga üheksa kuud aastas toob ta meil elektri hinna alla. Seetõttu ongi üheks meetmeks see, et on eksisteerinud aja jooksul erinevat sorti toetusskeeme. Tänapäeval need toetusskeemid on pigem olnud suhteliselt marginaalsed, suuremad olid nad 2020 ja varem ja need jaotatakse kogu tarbimise peale laiali. Ehk summa summarum see, kui palju taastuvenergia on toonud elektri hinda alla versus kui suur on taastuvenergia tasu – need ei ole võrreldavad. See, kui palju ta on alla toonud, on palju-palju suurem, ja kui palju ta keskmist hinda aasta jooksul vähendab, versus see, kui palju me sealt pealt seda toetust maksame.

Ja need toetused on ka ajas vähenevad. Nad omasid suuremat mõju siis, kui oli varasem faas ehk siis tehnoloogia oli veel kallim. Nüüd tehakse ka väga palju investeeringuid, eriti just enda tarbimise vastu, ka ilma toetusteta. Eks ta selles mõttes sõltub. Noh, uusi toetusi pole ka hetkel ette nähtud. Ainukene ongi see viimane maismaatuule vähempakkumine, aga seal on see toetuse määr väga kitsas ja väga väike. Nii et see toob igal juhul elektri hinda alla, kui see tuleb, rohkem kui see toetus.

Aivar Kokk, palun! Aitäh!

Aitäh! On tore, et sa oled oma usus kindel, et keegi peab kinni maksma selle, et juhitavat elektrit ei ole, ja me maksame. Aga mu küsimus on selle eelnõu kohta. Ma sada protsenti toetan seda, et suurettevõtjatel võiks olla elektrihinna soodustus, nii nagu on meie naaberriikidel. Lihtne küsimus: miks te seda seadusesse ei pane? Praegu on lihtsalt üks mäng ju, et valitsuse reservist võib anda raha ja see on üheks aastaks. Järgmiseks aastaks, ma ei tea, järgmistele valitsustele mingisugust kohustust ei ole. Võiks ju olla väga konkreetne lahendus, kuidas meie oma suuri ettevõtteid toetaks. Aitäh!

Aitäh! Seda küsimust küsis ka teie kolleeg komisjonis, seda arutati. See raha on kuni 2029. aasta lõpuni eraldatud riigi eelarvestrateegias. See on valitsuse reservis selle tõttu, et seda seaduses veel ei ole. Selle konkreetse eelnõu vastuvõtmisega see seaduslik alus nüüd tekib. Pärast seda on võimalik see eelarve eraldi reale panna. Selles mõttes ongi arvestatud, et siin on ajaline küsimus. Kõigepealt tuleb eelnõu vastu võtta, siis saab seda ka eelarvereaks teha.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Meil on siis nihukene asi, et taastuvenergia tasud on Eestis 1,6 korda kõrgemad Euroopa Liidu keskmisest, aga samas me siis tahame teha suurettevõtjatele, kes täidavad siis neid nii-öelda rohepesureegleid, neile natukene siis elektri hinda soodsamaks. Minu küsimus on, miks me ei võiks siis seda taastuvenergia tasusid vähendada lihtsalt, kui see nii soodne energia on, nii nagu ka ennem üks eelkõneleja küsis su käest.

Aitäh küsimuse eest! See vastus on põhimõtteliselt sama. Nagu ma just seletasin, küsimus on tarbijagruppide erinevuses, lõpphinnas ehk siis konkurentsivõime hinnangus. Ja seal on suurtarbijad need, kelle puhul meil on elektri lõpphind kõrgem kui regioonis, ja see on sellepärast seal ka arvestatud, see soodustus. Ehk kui me teeme üldise langetuse, siis see mõju versus kulu ei ole proportsionaalne.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa. No mida mina näen selle eelnõu juures? Kuidagi tahetakse ühes potis ikkagi ühtedele rammusamat suppi keeta nagu teiste arvelt. See on ju selge, et kui me sellest ühest mullist võtame ja anname ühtedele odavamalt, siis keegi peab selle kinni maksma. Siin on kirjas, et see teistele tarbijatele nagu ei too mingeid kulusid juurde, et see Euroopa Liidu kasvuhoonegaasidega kauplemise süsteemi tuludest kaetakse. See on ju ka tegelikult kulu, see on üks suur õhu müümine, mida meie tarbijatena absoluutselt kõik kaudselt kinni maksame. 

Taastuvenergia ei ole odav, eks ole, seda ei maksa siin rääkida. Miks meie arved siis ei vähene? Taastuvenergia tarbimisega me peame ju maksma kinni sellega seotud muid kulusid seal arve peal: võrku, salvestust, sageduse hoidmist. Selles mõttes see, millega te siin tegelete … No ma saan aru teie põhimõttest, et saaks nagu kuskilt päris majandusse odavamat elektrit. Aga kaudselt maksame me selle kõik tarbijatena ju ikkagi siin Eestis kinni.

Ma muidugi tooksin siin selle, et ka fossiilide subsiidiumid on olnud läbi aegade kolossaalselt suured, oluliselt suuremad, kui taastuvenergia toetused on olnud. See, et võrgutasud ja asjad, see on jah … Me peamegi vaatama selle pärast elektri lõpphinda. Ja see on ka see, mille alusel on see ettepanek tehtud, just vaadates elektri lõpphinda, mitte konkreetselt turuhinda, sest tõenäoliselt turuhind ongi asi, mis saab olema edaspidi keskmiselt üpris madal, ja ta on tulnud kõvasti alla. Just lugesin uudist, et aastatagusega võrreldes märtsi elektrihind kukkus kolmandiku võrra. Ehk seesama taastuvenergia, kuna väga päikeseline ja ilus on olnud, on meil toonud juba tugeva kukkumise näiteks märtsikuu suhtes. Ja tegelikult, kui me vaatame, siis ka jaanuari 151 eurot megavatt-tunni kohta oli odavam kui universaalteenus, mis sai ju aastaid tagasi tehtud kõige odavamate põlevkiviplokkide baasil. Nii et põhimõtteliselt on see ikkagi toonud hinda alla.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Idee vähendada taastuvenergia tasu suurtele tarbijatele on iseenesest hea, kuid tekib palju küsimusi. Esiteks, miks pakutakse ainult tasu vähendamist, mitte selle täielikku kaotamist? Miks peaksid tarbijad üldse subsideerima elektritootmist? Kuidas see on kooskõlas turumajanduse ja ausa konkurentsi põhimõtetega? Teine küsimus. Miks vähendatakse tasu ainult suurtele tarbijatele? Kas see ei loo turul ebaausat konkurentsi, kus mõned ettevõtted saavad eelise teise ees? 

Ütlen kohe: valitsusel ei ole nendele küsimustele häid vastuseid, küll aga on neid olemas minul. Kroonilist haigust ei saa ravida mootorsaega. Just nii püüab valitsus meie energeetikat ravida. 

Tegelikult on olemas toimuv lahendus ja see on väga lihtne. Kõik taastuvenergia tasud tuleb kaotada, samuti tuleb lõpetada rohelise energia subsideerimise. Samal ajal tuleb kaotada ka absurdsed tasud põlevkivienergiale. Selle tulemusel tekib aus konkurents, kus tarbijale pakutakse elektrit tegeliku hinnaga, ja see hind on mitu korda madalam kui praegu. Et vältida elektrihindade kunstlikku tõstmist spekulantide poolt, tuleb lahkuda elektriturult, börsilt, ning osta elekter otse tootjatelt. Nii toimus meie energeetika kuni aasta 2013, kuni Reformierakond tõi sisse börsi ja rohepöörde. Hinnad olid taskukohased, tariife reguleeris riik ning elekter ei olnud luksuskaup, nagu see on praegu. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, Toomas! Ma palun igaks juhuks kümme minutit lisaaega!

Kaheksa minutit kokku.

Aitäh lahkuse eest! Austatud aseesimees ja kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! Jälle me oleme siin sama teemaga. Energiahinnad on meil ülikõrged. See viibki selleni, et praegu võimul olev koalitsioon on jõudnud ka arusaamisele, et viimasedki ettevõtjad hakkavad asju kokku pakkima, sellepärast et me ei ole konkurentsivõimelised. Me oleme seda siin rääkinud – mina vähemalt siin Riigikogus – kolm aastat. Aga vaatamata sellele, et me sellele juhime tähelepanu, et see arutu rohepoliitika meid kuhugi haljale oksale ei vii, jätkatakse sama teemaga. Tahetakse veel 100 tuulikut veel juurde tuua, et meil see diferentseerumine veelgi suuremaks viia, et siis kui tuul ei puhu ja päike ei paista, siis meil need tipud läheksid veel kõrgemaks. Need vaesed ettevõtjad – tõesti mul on kahju nendest, kes on päikeseparkidesse panustanud, lubati suurt nirvaanat, et saavad head tulemused – peavad hakkama parke sulgema, sellepärast et hind läheb miinusesse ja sa pead peale maksma hakkama. 

Nüüd mõeldakse välja suurettevõtjatele uut meedet. Me jagame neile natukene, näpuotsaga raha juurde, et nad peaksid vähem maksma. Praegu käib jutt sellest, et umbes 40 ettevõtet, kes üldse mahuksid sellesse kategooriasse Eestis ja kes tarbivad üle 1 gigavati aastas energiat, peavad olema rohepesule vastavad – ma nimetan seda tõesti rohepesuks, sellepärast et kuidagi teisiti on seda raske nimetada –, nendele igasugustele nõuetele vastavad. 

Siin on väga mitmed probleemid. Siin on juba räägitud kolleegide poolt ka, et esiteks, kust see raha tuleb. Ma võin nii palju öelda, et aastas on umbes 8 miljonit selleks reservis raha. See raha ilmselgelt tuleb ju teiste maksumaksjate taskust. See reserv, ükskõik kuidas sa seda nimetad, on ju ikkagi iga maksumaksja poolt laekunud raha. Aga ma olen nõus, et ettevõtjad vajavad tuge. Kuid samas ma toon ära mõned teemad, mida on ka kooskõlastustabelis puudutatud ettevõtted või liidud üles tähendanud.

Näiteks Eesti Tööandjate Keskliit on öelnud, et regulatiivsete elektrihinna komponentide osa lõpphinnas kasvab kiiresti. See on aktsiis, käibemaks, taastuvenergia tasu, võrgutasud ja reservide hankimisega seotud tasud. Üks võimalus on neid hinnakomponente diferentseerida, sotsialiseerida või kehtestada soodustusi, kuid see tähendab, et see tuleb teistel tarbijatel või maksumaksjatel kinni maksta – täpselt see, mida ma ka rääkisin. Seetõttu on oluline kõigi energiapoliitiliste valikute tegemisel arvestada mõjuga just neile hinnakomponentide maksumuse vähendamisel ja elektri lõpphinnale. 

Järgmine. § 592 lõike 41 punkt 4 nõue, et soodustust saab rakendada vaid ettevõtjatele, kelle põhitegevusala kuulub Euroopa Komisjoni kliima- ja keskkonnakaitse, energiaabi, riigiabi suuniste alates 2022 lisa 1 loetellu. Sisuliselt on tegemist nõudega, et taotleda saab vaid kindlatel nii-öelda rohepesutingimustel. Eelnõu sõnastuses on rakendatud kitsam kriteerium kui see, mida Euroopa Komisjoni riigiabi suunised tegelikult ette näevad. Järelikult on ka Eesti teinud veelgi rangemad reeglid. Eelnõu näeb ette, et soodustust saab taotleda üksnes ettevõtte, kelle põhitegevusala kuulub nimetatud lisa 1 loetellu. Samas, viidatud Euroopa Komisjoni suunised ei sätesta, et abikõlblikkus peab sõltuma ettevõtte põhitegevusalast. 

Natuke täpsustan ka, milles küsimus on. Näiteks võtame õlletehase, kus toodetakse õlut. See ei lähe nüüd selle kliima- ja keskkonnakaitse, energiaabi suuniste lisa 1 alla, aga sama tehas toodab näiteks limonaadi või mingeid muid asju, mis lähevad. Nüüd on küsimus, kuidas me neid diferentseerime või eristame. Kas me paneme eraldi energiamõõdikud nendele tehastele, et üks osa saaks toetust, teine osa ei saa, ja lõpuks, kas nii-öelda roheenergiale alluvale energiale osa on 1 gigavatt tundi aastas või mitte? Bürokraatia pool, mida siia juurde tehakse, ma arvan, sööb kogu selle mõtte ära. Kui me jagame nüüd selle 8 miljonit ära 40 ettevõttele, kui nad tõesti peaksid saama, siis iseenesest mingi raha nad saaksid, aga kui palju läheb jagamisele, seda me ei tea. Selle kohta ma siin oma küsimuses ka mainisin, et Eesti taastuvenergia tasud on ligi 1,6 korda kõrgemad, kui on Euroopa Liidu keskmine, mis nii või naa paneb ettevõtted ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Aga ehk oleks mõistlik mõelda sellele, et me peaksime vähendama neid taastuvenergia tasusid. Meil on niigi kõik uued tasud, eks ole: võrgutasud, sünkroniseerimistasud, saartalitlustasud.

Lõppkokkuvõttes, kui komisjonipoolne esindaja Mario Kadastik väitis, et elektri hind on meil väga hea, siis võtame ikkagi lõpphinda. Elektri hind võib null olla, aga kui kõik muud tasud juurde paned, siis ta ei ole väga hea. Neid küsimusi on siin mitu. Vaatamata sellele, et justkui tahetakse neid ettevõtjaid toetada, siis erakond Isamaa poolt teen ma küll katkestamise ettepaneku. Ma kohe toon selle paberi, ma unustasin selle sinna pingisahtlisse, aga ma toon selle. Aitäh ootamast!

Suur tänu! Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eelnõu, mida siin käsitletakse, on kindlasti samm õiges suunas. Ammu on tunnistatud seda probleemi – ükskõik, kas me võrdleme Soomega või mõne teise riigiga –, et nendel riikidel on lihtsalt ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks loodud teatud soodusskeemid, mitte ainult taastuvenergia puhul, ka võrgutasude puhul ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi, mida võimaldavad ka Euroopa Liidu riigiabi reeglid. 

Aga kui me vaatame seda ettepanekut, mis siin on, siis jah, siin on ju räägitud, et see on aastas ligi 9 miljonit. Praegu on see vajadus nelja aasta peale ära hinnatud ja 75–85% energiamahukatest ettevõtetest, mis vastavad nendele tingimustele, seda soodustust saavad. Aga, ütleme siis, mõned teised tasud, mis ei ole kuskilt taevast tulnud ega ole niisama neid määratud … 

Ka Mardile siin meeldetuletuseks, et tegelikult on paljud need tasud, mis on meie elektriarvele tulnud, põhjustatud sellest, et meil oli vaja desünkroniseerida ennast Venemaa süsteemist – on see saartalitlustasu, mis kindlustab meile võimsusreservi, mis ongi need põlevkivielektrijaamad, või siis sagedusreservi tasu, mis ka meil arvete peal on tarbijatena. Ka sagedust me peame siin süsteemis tagama ja sellel on kulud kahjuks, midagi ei ole parata. 

Ja kui nüüd rääkida taastuvenergia tasust, siis kõige lihtsam selgitus on see, et taastuvenergia vähempakkumised on tehtud ju selleks, et kiiremini elektritootmisvõimsusi turule tuua, et neid investeeringuid tehtaks. Noh, ei ole vaja kaugelt tõestada. Mõned riigid on ka analüüsinud, kui palju taastuvenergia tasu on toonud majanduslikku efekti. Suurbritannias analüüsiti 13-aastast perioodi, 2010.–2023. aastani. Niimoodi, ütleme siis, täiesti suures plaanis tõi iga 1 euro, mis taastuvenergia tasuga pandi investeeringutesse, taastuvenergiasse, tagasi 2 eurot hinna näol. Nii et see oli selge võit. 

Eestis võiks neid analüüse ka teha, täpsemalt, neid on ka tehtud. Aga kui me vaatame praegust elektri hinda – lihtsalt elektri hinda, arve peal on muidugi palju teisi komponente veel –, siis näeme, et lihtsalt elektri hind on Eestis tegelikult aasta keskmisena suhteliselt madal just tänu sellele, et meil on taastuvenergia võimsusi. 

Nüüd põlevkivielektrist. Tõesti, neid jaamasid meil vaja on, need kindlustavad meile reservi. Aga jälle, mõned müüdid, millest räägitakse: et meil on üle kuhjatud põlevkivielekter erinevate tohutute tasudega. Jah, on see ETS ehk kvoodikaubanduse süsteem, mida tuleb osta, kui vastav tootmine, tööstus või elektritootmine kasvuhoonegaase tekitab. Vastavalt sellele tuleb neid kvoote osta. See on küll üks osa põlevkivielektri hinnast. Aga on räägitud, et kui võtta ära kõik ressursitasud ja keskkonnatasud, siis jube odavaks muutub. 

Just kontrollisin järgi. Ressursitasud ja keskkonnatasud moodustavad põlevkivielektri lõpphinnas 6–7%. Nii et rääkida sellest, et see teeb … Ei, ma ei räägi CO₂-st, ma räägin lihtsalt teistest keskkonna- ja ressursitasudest, mis tekivad põlevkivi kaevandamisel, põlevkivi põletamisel ja nii edasi. Ei ole õige see väide, et kui me võtame kõik tasud sealt maha … Tegelikult kõik sellised tasud on kehtestatud põhimõttel, et saastaja tasub. Kui antud tootmine, tööstus või elektritootmine saastab, siis järelikult tuleb neid tasusid maksta. See on üldine põhimõte. On see Eestis olnud pikemalt, on ka Euroopa Liidus pikemalt olnud. Ja isegi kui need kõik maha võtta, mida tegelikult, ütleme, vastavad kokkulepped või seadused meil ei võimalda, ka see ei tee põlevkivielektrist meeletult odavat. 

Nii et põhimõtteliselt eelnõu eesmärk on õige. Me oleme rääkinud ka sellest, et tegelikult võiks, nii nagu bürokraatiast siin juttu oli … Minu teada Saksamaa vist kehtestas selle, et ta maksab kvoodikaubanduse rahast kinni kõik taastuvenergia tasu nii kodutarbijale kui ka kõigile ettevõtetele. Tegelikult võiks kaaluda seda lahendust. Aitäh!

Suur tänu! Mart Maastik, kas teil on nüüd vastusõnavõtt või on sõnavõtt kohapealt fraktsiooni nimel? (Mart Maastik selgitab kohalt.) Aitäh! No võtame siis Mart Maastiku vastusõnavõtu. Palun!

Aitäh! Ma tahtsin kolleegile siin natukene juurde lisada tema juttudele, et jaa, tõesti, sagedustasusid on vaja, sagedusreservi on vaja hoida, aga samas, kui me vaatame, kui kaugele on viidud meie võrgutasud, kui suureks on läinud võrgutasud tänu sellele, et me tahame tegelikult nagu jõgesid teistpidi voolama panna. Kui me teame väga hästi seda, et üles ehitatud meie elektrivõrk on idast läände ehk siis jämedamad juhtmed või kaablid asuvad ida pool ja mida lääne poole, seda kitsamaks nad lähevad, siis nüüd tahetakse seda järjest rohkem või tehaksegi järjest rohkem neid, suuri võrke ehitatakse välja selle jaoks, et ühendada neid, näiteks meretuuleparke, mida tahetakse Saaremaa juurde teha. Meeletu kulu. Kui see näiteks ära tehakse – siiamaani pole seda maha võetud, tegelikult on ka praegu plaanides –, siis millest me räägime siin? Elektritasu võib olla null, aga need võrgutasud on kohutavalt suured.  

Kui rääkida saastetasudest, siis kõik on väga suhteline mõiste. Meil kogu aeg räägitakse puhtast energiast, aga mis asi on see puhas energia? Kas tuuleenergia, need tuulikud ja need liitiumakud, mis on toodetud kusagil, liitium on kaevandatud Boliivias, see on teises kohas, eks ole, või siis need kallid kiibid, mis vajavad muldmetalle, mille kaevandamine on ka ülikallis ja nõuab väga palju energiat, need on kusagil mujal tehtud, siis need kuidagi nagu ei saasta? Kui palju põhjavett rikutakse ära selle liitiumi kaevandamisega! 

Ei ole mõtet rääkida kogu aeg, justkui nüüd ainuüksi see CO₂ on. Teada on, et CO₂ on kogu aeg ka taimede toit olnud. Ja me ei saa kindla peale eralduda kogu maailmast, kui ülejäänud maailm ei tule kaasa selle püha muinasjutuga, siis me peame vastavalt kohaldama ka omaenda energiatootmise vastavaks. Muidu me lihtsalt tapame ennast ära, meie energia hind on konkurentsitult praegu juba ülikõrge. Kui me räägime, et meil on taastuvenergia tasud …

Aitäh!  

… juba 1,6 korda suuremad Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Enne oli registreerunud Mario Kadastik. Kas teil on nüüd ka vastusõnavõtt või sõnavõtt fraktsiooni nimel? Mario Kadastik, vastusõnavõtt, palun!

Jaa, mu nime mainiti Mart Maastiku poolt selles osas, et meil on siin oluline lõpphind ja et tegelikult kasvavad kõik need võrgutasud ja taastuvenergia ei tee asju odavamaks. Ma ikkagi natuke korrigeeriks ära, et võrgutasude suhteliselt püsiv kasv ei tulene mitte niivõrd taastuvenergia arendustest, kuivõrd sellest, et meil on tegelikult ikkagi suhteliselt vana ja väga tugevalt amortiseerinud elektrivõrk, mis on tänu sellele ka äärmiselt mittetöökindel mitmetes piirkondades, eriti just hajaasustuse piirkondades. 

Selle töökindluse tõstmine ehk siis paljude õhuliinide viimine maa alla jne – see on see, mis peamiselt võrgutasusid tegelikult domineerib, mitte see, et meil on hajutatud tootmist juurde tulnud. See on põhjustanud mingisuguse osa ka kindlasti, aga mitte täies mahus – kogu võrgutasu hinna tõusu sealt ei tule. 

Tegelikult on meil nii ehk naa suureks probleemiks see, et meil on väga tsentraliseeritud olnud elektritootmine. Ka Elering tegeleb sellega, et uurida, kuidas võimalikku pimekäivitust saaks teha paljudest kohtadest Eestis. Meil on tegelikult oluline tootmist hajutada rohkem laiali ja et see võrk oleks töökindlam. 

Need on tegelikult küsimused, mis ei sõltu absoluutselt sellest, et me räägime taastuvenergiast. Taastuvenergia kui selline on peamiselt odav tänu sellele, et tal ei ole jooksvat kütust, mis seda hinda seal üleval hoiaks. Ta on ühekordne investeering ja seda suuresti hoitakse üleval sellega, et ta lihtsalt töötab. Tõesti, liikuvate komponentidega tuuleparkidel on mõningaid määrdekomponente, aga suures enamuses on ta ilma kütuseta püsivalt töötav süsteem ja seetõttu toob ta ka elektri jooksvat hinda alla. Meil on piirkonna täiesti konkurentsivõimeline elektri hind enamikus tarbimiskategooriates, välja arvatud suurtarbijad. Ja sellepärast ka see konkreetne eelnõu. Ehk meil on võrreldav Soomega, Lätiga ja teistega. Pigem on probleemid Saksamaal ja mujal.

Hakkab juba seminari vormi minema ja mõõtu võtma. Aga Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! No seda udujuttu taastuvenergia kasumlikkusest ei jõua ära kuulata ja ära imestada. See eelnõu ju näitabki meile kätte olukorra, et ettevõtted ei tule toime, neile tuleb appi tulla, tuleb nende taastuvenergia tasusid vähendada, sest nad ei saa hakkama nii kalli elektrihinnaga. 

Täna oli ka komisjonis juttu, et mis saab olukorras, kus tuulepargid lähevad pankrotti. Me loeme järjest, et Soomes on suur tuulepark hädas, kuna ei tasu majanduslikult ära. Komisjonis Kliimaministeeriumi esindaja vastas, ütles, et ei, me ei saa neid kulusid, mis on seotud sellega, et mingil ajal tuleb tuulepark demonteerida, utiliseerida, me ei saa seda arvutada nagu tuumaenergia puhul elektri hinda, kuna siis läheb tuuleenergia nii kalliks ja see ei ole enam konkurentsivõimeline naabritega, Läti ja Leeduga. 

Kui nüüd rääkida sellest, et tuulepargid ei tõsta võrgutasu, siis noh, kui me ikka igale poole, iga künka ja küla taha, kümme tuuleparki sinna ja kümme tuuleparki tänna üles paneme, siis loomulikult me peame topeltsüsteemid tegema. Ja lisaks sellele me peame ju hoidma põlevkivienergiat, me peame hoidma ju reservvõimsusi juhuks, kui päike ei paista ja tuul ei puhu.

Minu väiksesse Vinni valda planeeritakse 100 tuulikut koguvõimsusega 100 megavatti. Väike-Maarja valda plaanitakse 15 tuuleparki Pandivere kõrgustikule. Aga sinna on ju vaja ka võimsamad võrguühendused, alajaamad, kõik salvestused ka juurde. Ja need on ainult mõned näited. Tegelikult on meil olemas üle 20 omavalitsuse, kuhu kõikjale need tuulepargid tulevad. Samas on juba Eesti Energia juhtki öelnud, et praeguses olukorras on soodsatel ilmastikutingimustel tootmist rohkem kui müüki. 

Aga kes selle jälle kinni maksab? Tarbija maksab kinni, isegi kui tulete siia jutuga, et oi, võrgutasudest poole maksab kinni energiatootja ja teise poole tarbija. Aga ega siis energiatootja ei võta ka kuskilt neid võrguühendusi kui ikka tarbija taskust. Ja see odavaks kuulutatud roheenergia ongi toonud meile kaasa kaks uut maksu. Alates selle aasta jaanuarist kehtestati tasakaalustamisvõimsuse tasu 3,73 eurot megavatt-tunni kohta. Teine maks on elektri edastamise arvele lisanduv varustuskindluse tasu, mille eesmärk on katta juhitavate võimsuste hoidmise kulud olukorras, kus tuule- ja päikeseenergia toodang on väike või olematu. Tegelikult ongi sisuliselt tegu topeltmaksustamisega. 

Elekter on meil muutumas tõesti luksuskaubaks. Vaatame, mida tarbija kinni maksab. Ta maksab veel taastuvenergia tasu, millega subsideeritakse sama süsteemi. Ja odava elektri sildi all, selle odava taastuva energia sildi all, me kogu aeg kuuleme, et näete, tuuleenergia ei maksa midagi, tuul tuleb õhust – selle sildi all tegelikult kooritakse tarbijalt mitu nahka. Esiteks me maksame kinni selle, et meil oleks üldse elektrit, hoiame neid reservvõimsusi. Siis me maksame kinni selle roheutoopia, kus te saate oma monstrumeid igasse kaunisse looduskeskkonda istutada, ilma et oleks ka õiget äriplaani, et mis siis saab, kui teil ei ole seda müüki. Tolpanvaara tuulepargi me müüsime kahjumlikult maha, sest ta hakkas ka pankrotikursil liikuma.

Igal juhul ma ütlen, et jätkusuutlik lahendus ei peitu loosungites, vaid teadus- ja arendustegevuses, mis muudaks energia tootmise tõhusaks – ma rõhutan: tõhusaks – ja samas muidugi ka puhtaks. Igasugune areng on hea areng, aga praegune tuulikutega jändamine viib meid keskaega. Aitäh!

Aitäh teile! Sõnavõtt, eeldan, et fraktsiooni nimel. Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! See on küll nüüd omaenda nimel, eelmine oli fraktsiooni nimel, aga vahet pole. 

Edaspidi tasub kohe kõne alguses öelda, kas kõne on fraktsiooni nimel või isiklik kõne.  

No ega mõtted ei ole meil erinevad fraktsioonis ja minul. 

Seda on hea meel kuulda. 

Austatud kolleegid, ma muidu ei oleks tulnud tegelikult, aga Mario Kadastik tingis selle, et ma pidin tulema ikkagi ja mõned asjad ära rääkima. Siin räägiti sagedusreservide hoidmisest. Neid on tõesti vaja hoida, see on arusaadav. Aga üks asi, Mario, on see, et kõige suurema sagedusprobleemi tekitavad just nimelt juhuenergia tootmised. See on kõige suurem probleem. Ehk siis see raha, mis meil tekib nüüd sagedusreservide hoidmiseks, et me peame hoidma selliseid energiaallikaid maagaasi peal või LNG peal neid elektrijaamasid sisse lülitama – see on ju selle jaoks, et me saaksime reservi hoida. 

Ja praegu tänu sellele CO₂-kvootide kõrgele hinnale meie omaenda põlevkivienergia, mis tegelikult kogu aeg tagas meile pideva energia tootmise, mis ei sõltunud tuulest ega päikesest – see on nr 1 asi. Teine asi, mis täna oli meil majanduskomisjonis ja millest ei ole ka räägitud. Tegelikult oli see uus EKRE eelnõu, kus räägiti sellest, mis saab nendest tuulikutest pärast. Tuulikute ehitamine on üks asi. Aga 30 aasta pärast, kui need tuulikud kaotavad oma "parima enne", siis on kaks varianti, eks ole: kas nad täiesti utiliseerida või siis teine variant, tõesti, kui vundament veel kannatab, sinna peale ehitada uus tuulik. Aga see on alati küsitav. 

Tuulikud lähevad suuremaks ja sinna ei ole üldse, tegelikult mitte mingisugust tasu ei korjata selle jaoks. See võib jääda väga paljuski omavalitsuste või nende omanike kanda pärast. Rääkimata sellest, et vahepeal võib firma pankrotti minna ja mis siis edasi saab. Aga kõige hullem on just nimelt seesama utiliseerimine. Teada on – täna vähemalt mina uurisin, mis on Soomes uuringud –, et ühe tuuliku täielik utiliseerimine võib maksta 800 000 kuni miljon eurot. Kõige suurema, lõviosa võtab sellest muidugi vundamendi lõhkumine, teatavasti on seal väga suured vundamendid. Aga ikkagi, see hääletati juba täna põhimõtteliselt maha, seda ei olegi vaja reservi korjata. 

Nii et rääkida sellest, et meil on hästi odav energia ja et kogu tulevik peaks olema täidetud ainult juhuenergiaga ja tuuleenergiaga – see ei ole sugugi odav. Ja me peame mõtlema ka tuleviku peale, mida me ei ole tegelikult teinud praegu. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Mario Kadastik, palun!

No ma ütlen ka siis ette ära, et ma ei plaaninud uuesti tagasi tulla. Aga ühesõnaga, hästi lühidalt, sagedusreserve tänapäeval peamiselt ikkagi peavad meil akud väga suures osas ja samamoodi ka hüdro, mis on olemas Lätis ja Leedus. Sagedusreservide jaoks otseselt gaasijaamasid vaja ei ole, gaasijaamasid on vaja selleks, kui meil on tootmisvõimsuse üldine puudujääk talvistel perioodidel. 

Mis puudutab seda täna arutatud tuulikute dekomisjoneerimist, siis ministeerium on lubanud anda välja väga selged juhised maaomanikele ja kohalikele omavalitsustele, kes ei ole veel osasid asju teinud, kuigi osa neist juba on. Aga ka juba tänases seadusandluses on lubatud, et kuna niikuinii nende hoonestusõiguste ja asjade andmisel saab kehtestada selle, et pärast tuleb need alad taastada, siis saab ka seda kohustust nõuda, et seda kolmas osapool tagaks. Seda sai täna komisjonis üle küsitud ja ministeerium kinnitas, et jah, juba tänane seadusandlus võimaldab kohalikel omavalitsustel selliseid asju küsida ja see on täiesti olemas. Nii et eraldi eelnõu selleks ei ole vaja teha. Ja seal on endiselt tegelikult materjalide pool. Mitmed olulised komponendid nendest tuulikutest on taaskasutatavad. Jah, ma olen nõus, vundamendi ja labade teema on eraldi, aga ka selles osas ma tean, et on mitmeid arenguid ka toimunud. See ei ole nüüd päris niimoodi, et see on lihtsalt kulu, see otseselt nagu ei tõsta. 

Ja mis ma tahtsin veel, Evelin, sinu osas markeerida, on see, et põhivõrgutasude osa, mis võiks puudutada tuuleparkide rajamist, moodustab Elektrilevi võrgutasust ikkagi suhteliselt väikese osa ja see puudutab ka üldist põhivõrgu ülalpidamist. Nii et ei ole niimoodi, et põhiline tõus võrgutasudes on tulenev sellest, et ehitatakse taastuvenergia tootmise võimekusi. See on väike osa sellest, suurem osa on ikkagi võrgu toimekindluse suurendamine, sest vanasti ehitati väga palju õhuliine väikestesse maakohtadesse ja need iga suurema lume, vihma ja tuulisema ilmaga väga tihti katkevad. Selle ümbertegemine niimoodi, et katkestuste mahud oleksid harvemad, lühemad – see on põhiline, mis tõstab võrgutasu. See ei ole uute taastuvenergia tootmisvõimsuste arendamine. Nii et igaks juhuks tahtsin need asjad ikkagi ära korrigeerida.

Sulgen läbirääkimised. Suur tänu! Järgnevalt vaatame läbi muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud juhtivkomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Sellega oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt eelnõu 787 SE teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, tuletan teile igaks juhuks kõigile meelde, et oleme jätkuvalt esimese päevakorrapunkti juures, milleks on eelnõu 787 SE. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (787 SE) teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Koos sellega, head kolleegid, on seaduseelnõu 787 SE teine lugemine lõpetatud ja ka esimese päevakorrapunkti menetlemine.  

Ja olemegi märkamatult jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Ester Karuse, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Madis Kallase, Andre Hanimäe, Tiit Marani ja Anti Allase poolt majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole esitatud arupärimine noorte kõrge tööpuuduse leevendamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 924. Arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liige, hea kolleeg Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Kõik kuulajad! Meie mure tõesti on siiras ja päris. Me näeme, et noorte tööpuudus on Eestis, võib öelda, viimastel aastatel drastiliselt kasvanud, eeskätt siis tõesti COVID-i kriisi ja järjestikuste kriiside järel. Kui ühel hetkel saime olla uhked selle üle, et meie noorte töötuse määr oli Euroopa Liidu riikide seas üks madalaimaid, vaatasime kas just üleolevalt, või mitte seda, aga vaatasime teatud rahulolutundega võrdlustabeleid teiste Euroopa Liidu riikidega, siis täna me näeme, et tegelikkuses on Eesti sealt tipust kukkunud alumiste juurde. Kui võtta näiteks konkreetselt Statistikaameti andmed, siis 2025. aastal Eesti üldine töötuse määr oli 7,5%, mis, võib öelda, on selline rahuldav tase, aga 15–24-aastaste noorte hulgas oli see 20,7% ehk ligi kolm korda kõrgem üldisest töötuse tasemest. Ja tegelikult selle kasvu eraldi tingis just nimelt selge tõus 15–24-aastaste noorte meeste seas, mis tõi kaasa ka noorte üldise töötuse kasvu, selles konkreetses sihtrühmas oli selge kasv 3,6%.  

Ja noorte kõrge tööpuudus ei ole lihtsalt majanduslangusega kaasnenud ajutine nähtus, vaid tegelikult tõsine struktuurne probleem, millel on pikaajalised mõjud nii noorte endi toimetulekule, Eesti majanduse arengule kui ka ühiskonnale tervikuna, sealhulgas kindlasti see võib kaasa tuua ka täiendavaid ühiskondlikke pingeid, inimeste nii-öelda heitumist ja pettumist riigis. Ja noorte edukas sisenemine tööturule eeldab, et riik siin proaktiivselt tegutseks, sihitud poliitikat rakendaks ja parimal viisil ühendaks haridus- ja tööturupoliitika võimalused. Samuti on oluline ka tegelikult, et valitsuse sammud noorte töötuse leevendamiseks ei sünniks pelgalt valitsuse liikmete tarkusest, vaid koostöös sihtrühma esindajatega, on siis ametiühingud, tööandjad, tegelikult ka noorte esindajad, ja oleks koos mõõdetavate eesmärkidega, et saada aru, kas mingi meede konkreetselt ka töötab.  

Lähtudes sellest murekohast on meie palve majandus- ja tööstusministrile, et ta vastaks järgmistele küsimustele. Esiteks, milline on valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel ning millised on selle plaani peamised meetmed ja mõõdetavad eesmärgid, näiteks noorte töötuse määra langus, NEET-noorte osakaalu vähenemine, töötukassa meetmes osalenud noorte tööle rakendumise määr? Teiseks, milliseid samme kavandab valitsus noorte õppimis-, täiend- ja ümberõppe võimaluste parandamiseks eeskätt Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Töötukassa kaudu? Ja kui on plaanis käivitada mingeid aktiivseid tööturumeetmeid, siis palume välja tuua nende rakendamise aeg ning ka prognoositav mõju noorte tööhõivele. Kolmandaks, kuidas plaanib valitsus soodustada noorte töölevõtmist, sealhulgas, millisel kujul kaalutakse sihitud maksuerisusi, palgatoetusi või muid tööandjatele suunatud stiimuleid koostöös Eesti Töötukassaga? Neid on teatavasti ka varasemalt tehtud, on teatud määral ka täna. Ja neljandaks, milliseid nõupidamisi olete teie ministrina ja valitsus laiemalt pidanud noorte tööpuuduse teemal sihtrühma esindajatega – Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Üliõpilaskondade Liit, ka ametiühingute keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit – ja milliseid nende organisatsioonide poolt esitatud ettepanekuid plaanib valitsus rakendada? Ma loodan, et neid nõupidamisi on toimunud, kuna tegelikult see mure on ju tõsine ja näeme, et see iseenesest ei lahene. Ja viiendaks, kuidas hindate seniste noortele suunatud tööturumeetmete tulemuslikkust, sealhulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Töötukassa tegevuse mõju? Mõnes mõttes on see ju ka, reaalsed numbrid näitavad, et kas ei ole see tegevus olnud tulemuslik või siis saab minister väita, et muidu oleks olukord veelgi hullem, aga igal juhul me vist oleme siin konsensusel, et heaks olukorda hinnata objektiivsete mõõdikute põhjal ei ole võimalik. 

Ja selle arupärimise on esitanud terve rida sotsiaaldemokraatide Riigikogu liikmeid. Aitäh! 

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi kord arupärijate küsimustele vastamiseks paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo.

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu arupärijate eeskõneleja Tanel Kiik ütles, tõesti, küsimusi on viis. Need on väga laia haardega küsimused. Ma proovin jooksvalt nendele vastama hakata, kuna tõesti on 15 minutit aega, aga teema on hästi mahukas. 

Esimene küsimus on, milline on valitsuse plaan noorte tööpuuduse vähendamiseks lähiaastatel ning millised on selle plaani peamised meetmed ja mõõdetavad eesmärgid, näiteks noorte töötuse määra langus, NEET-noorte osakaalu vähenemine ja töötukassa meetmetes osalevate noorte tööle rakendamise määr. 

Kõige alguseks: noorte töötuse vähendamise prioriteetsus on sätestatud mitmes dokumendis. Kõigepealt heaolu arengukavas 2023–2030 kui ka laiemalt NEET-olukorra noorte vaatest Haridus- ja Teadusministeeriumi noortevaldkonna arengukavas, mis on aastatel 2022–2030. Mõlemas strateegilises dokumendis on kirjeldatud noorte ees seisvaid takistusi tööturule suundumisele ning rõhutatud vajadust pöörata noorte sihtrühmale eraldi tähelepanu, et toetada nende haridustee jätkamist, suurendada nende tööhõivevalmidust ja konkurentsivõimet ning kaasata neid tööturule. 

Selleks on eesmärk, et NEET-olukorras noorte osakaal Eestis väheneks aastaks 2030 8,5%-ni. Samamoodi oleme juba alates 2013. aastast liitunud noortegarantii algatusega. Konkreetselt selle algatuse kaudu ongi just erinevad tegevused, kus toetatakse NEET-noori vanuses 15–29, et nad leiaksid kvaliteetse töökoha, jätkaksid oma haridust või saaksid nelja kuu jooksul pärast koolist lahkumist või töötuks jäämist juurdepääsu õpipoisi- või praktikakohale. See toetab noortegarantii Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava eesmärkide elluviimist, kus me oleme samamoodi võtnudki kohustuse vähendada NEET-olukorras noorte määra, mis oli aastal 2019 12,6%, 9%-le aastaks 2030. 

Noorte garantiitegevusi koordineeritakse koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Majandusministeeriumiga. Just nende tegevuste keskmes ongi sihukesed ennetavad tegevused, nagu teadmised noortest: milline on vajalik noorteseiresüsteem, milline on mobiilne alaealiste töökogemuste toetamine, koolist väljalangemise ennetamine teaduspõhiste mudelite kaudu, kaasav haridus, õppenõustamine, erinevad toetavad tööturuteenused – on selleks palgatoetus, karjääriteenus ja samamoodi ka kohalike omavalitsuste toetamine. 

Neid teemasid, mida ma saaks veel, on siin päris pikalt, aga tõesti küsimusi on rohkem. Oli küsimus ka konkreetsetes strateegilistes eesmärkides. Noorte paremaks toetamiseks on näiteks ka sotsiaalhoolekande seaduses defineeritud termin "abivajav noor", mis aitab just kohalikul tasandil määratleda noore võimalikke lahendusvajadusi. 

Samamoodi on, nagu öeldud, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti eestvedamisel olemas NEET-olukorras ja -riskis teenuste ja koostöö raamistik. Sellel aastal läheb antud kokkuleppe uuendamisele. 

Ameti poolest olen ma ka töötukassa nõukogu liige, hetkel esimees. Töötukassas me oleme ühe strateegilise eesmärgina võtnudki noorte tööhõive, on see siis NEET-noorte osakaalu vähendamine või noortele paremate tingimuste ja reaalsete praktikate pakkumine. Konkreetsed eesmärgid on sellised, et 2029. aastaks töötaks 13–17‑aastastest alaealistest igal aastal vähemalt 30%, et iga kolmas saaks positiivse töökogemuse. 2029. aastal on noored vanuses 15–24 oluliselt teadlikumad töötukassa teenustest ja on rohkem rahul töötukassa pakutavate teenuste ja nende kvaliteediga, kui nad on 2025. aastal. 

Ja kolmandaks, et uutest noortest vanuses 18–29 registreeritud töötutest oleks kuue kuuga tööle liikunud, õppima asunud, tööturukoolitustel või tööpraktikal osalenute osakaal 2029. aastaks 70%. Sealjuures uute noorte tööle asumine oleks vähemalt 55%. Need on päris ambitsioonikad eesmärgid. See tähendab, et igal aastal aidatakse ligi 3700 noort paremini aktiivsesse ellu. Ma olen jah alles esimese küsimuse juures.  

Teine küsimus: "Milliseid samme kavandab valitsus noorte õppimis-, täiend- ja ümberõppe võimaluste parandamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Töötukassa kaudu? Kui on plaanis käivitada uusi aktiivseid tööturumeetmeid, siis palume nende rakendamise aega ning prognoositavat mõju noorte tööhõivele." 

Kõigepealt, majandusministeerium ja ka mina isiklikult toetan seda, et õppimiskohustus tõsteti 18. eluaastani. Väga oluline on ka kutsehariduse reform, et parandada kutse- ja kõrghariduse sidusust tööturu tegelike vajadustega. Haridus- ja Teadusministeeriumiga on kokkulepe, et noortegarantii tugisüsteemi noorte heaolu spetsialistid toetavad õppimiskohustuse vaates noori alates 16. eluaastast. 

Töötukassasse saavad pöörduda tuge ja tööd otsivad noored. Seal on vajalikud tööturuteenused, mis toetavad kas tööle asumist, tööl püsimist, sealhulgas näiteks oskuste täiendamist, tööpraktikat või on ka muud noorele vajalikud konkreetsed tööturuteenused, mida koostöös konsultandiga läbi arutatakse. 

Eesti Töötukassas on 2023. aastal olemas selline asi nagu "Minu esimene töökoht", kus on palgatoetus NEET-olukorras noortele, pluss koolitused. Seal töötati välja üldoskuste e-seminar, mis annab töö maailmas läbilöömiseks ja püsimiseks, vajalikku enesekindlust, harjumusi ja teadmisi ning suunab needsamad noored tegema teadlikke ja mõistlikke otsuseid tuleviku karjääriõpingute kohta.  

Koostöös Ida-Viru Ettevõtluskeskusega on välja töötatud konkreetne valikaine "Mina, ja tööle?!", mis arvestab noorte vajadusi, aitab neil tööeluks valmistuda ja teha teadlikumaid valikuid. Töötutel noortel on veel võimalik saada tööpraktika kogemusi Eesti Töötukassast, et saada just seesama esimene töökogemus või kinnistada omandatud eriala. Neid konkreetseid erinevaid meetmeid, mis on läbi töötukassa, haridusministeeriumi ja majandusministeeriumi, on veel teisigi. 

Nii, aga liikudes edasi, kolmas küsimus on: "Kuidas plaanib valitsus soodustada noorte töölevõtmist, sealhulgas millisel kujul kaalutakse sihitud maksuerisusi, palgatoetusi või muid tööandjatele suunatud stiimuleid koostöös Eesti Töötukassaga?" Kõigepealt palgatoetused tööandjatele. Eesti Töötukassa pakub tööandjatele palgatoetust olukorras, kus 16–24-aastane – kaasa arvatud – noor on olnud töötu järjest vähemalt kuus kuud. Tähtajatu töölepingu korral makstakse palgatoetust kuue kuu eest inimese tööle asumisest arvates. Tähtajaline tööleping peab olema sõlmitud vähemalt kuueks kuuks ja selle korral makstakse palgatoetust poole aja eest, kuid mitte kauem kui kuue kuu eest. 

Paindlikum töötlemine. Just täna olime sotsiaalkomisjonis, kus arutasime noorte töötamise paindlikumaks muutmist, nii et tööandjatel oleks vähem bürokraatiat ja noored pered saaksid ise otsustada, et just koolivälistel aegadel, koolivaheaegadel, kui noorel on huvi ja soov esimest positiivset töökogemust saada, et nad selle saaksid omandada. 

Ennetamaks NEET-noorte olukorra riski, andmaks noortele esmast töökogemust, oleme ka majandusministeeriumi poolt täiendavalt selleks aastaks suunanud raha, Euroopa Liidu vahendeid, et luua täiendavalt 1000 maleva töökohta, mis võimaldaks perioodil 2026–2029 esmaseid töökogemusi vähemalt 4000 täiendavale noorele.

Siis praktika ja tööeluga tutvumine. Praktikaid pakuvad erinevad koolid koostöös tööandjatega ise. Töötutele ja noortele pakutakse konkreetselt näiteks tööpraktika teenust Eesti Töötukassa kaudu. Selle raames makstakse ka tööandjale tööpraktika juhendamise tasu, et nad oleksid rohkem motiveeritud noori praktikale aitama ja päriselt neid praktikale võtma. 

Samamoodi on töötukassas arendamisel keskkond, et koostöös tööandjatega pakkuda töö jälgimise ja õppekäikude võimaluste kohta infot koolidele ja sobilike töökohtade infot otse noortele, et oleks ka noortele rohkem keskkondi, kus see info oleks kättesaadav. 

Muu tugi. Töötukassas nõustavad tööandjaid konsultandid, kelle ülesanne on nõustada tööandjaid värbamise, töötajate leidmise, tööturuteenuste kasutamise osas ning ühendada tööandjate vajadused sobivate tööotsijatega ja erinevate töötukassa teemadega. 

Kuidas noorteni paremini jõuda? Jah, nii nagu kolleeg Tanel Kiik ütles, mure on ju suur. Selles mõttes, et väga paljude noorte esimene töökoht tihti on olnud teenindavas sektoris ja COVID-i kriis oli teenindussektoris ikkagi väga suure ja keerulise mõjuga. Kuidas noorteni jõuda? Üks lähemaid kohti riigi vaates on kindlasti kohalik omavalitsus, kes, ma usun, teab ja tunneb oma noori kõige paremini ja oskab abi sihitatult anda. Selleks loodi noortegarantii tugisüsteem, mille eesmärk ongi just välja selgitada noored, kes riiklike andmeregistrite alusel ei tööta ega õpi, kuigi võiksid seda teha. Nad võivad vajada just sellestsamast ebasoodsast olukorrast väljatulemiseks riiklikku tuge.  Viimasel kolmel aastal, mis on positiivne, on süsteemiga liitunud kõik Eesti kohalikud omavalitsused. Sedasama noortegarantii tugisüsteemi juurutamist KOV-ides rahastatakse just keskvalitsuse toel läbi Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest. Keskmiselt 42% teenust saanud noortest suunatakse peale eesmärkide selgumist ja võimestamist töötukassasse, et sealt täiendavalt saada vajalikke tööturuteenuseid liikumisel tööturule ja, mis väga oluline, seal ka püsimiseks. Sarnaselt toimub koostöö ka vastupidises suunas, kui nähakse vajadust lisatoetuseks kohaliku omavalitsuse poolt.  

Samamoodi katsetas töötukassa 2025. aastal noortespetsiifilisi töökeskseid nõustajaid, pakkudes noortele intensiivsemat ja noortekesksemat tuge, näiteks siis, kui noorel on madal haridustase, tal ei ole erialalist haridust või tal on vähene töökogemus. See võimaldab noortele kiiremini ja noorest endast lähtuvamalt konkreetset tuge pakkuda.

Neljas küsimus: "Milliseid nõupidamisi olete teie ministrina ja valitsus laiemalt pidanud noorte tööpuuduse teemal sihtrühma esindajatega? Milliseid nende organisatsioonide esitatud ettepanekuid plaanib valitsus rakendada?" Kohtumisi on olnud mitmeid, aga ma juba ütlesin, üks selle väljund on seesama noorte töötamise paindlikumaks muutmine. Vaatasime üle regulatsiooni ja oleme saatnud ka Riigikogu poole teele. Minu arust on see väga mõistlik algatus usaldada meie noori ja peresid rohkem ja vähendada ebavajalikku bürokraatiat.  Koosloomeline lähenemine on üldse üks peamisi põhimõtteid noorte tööhõivepoliitika kujundamisel. Nagu ma ütlesin, kui oli küsimus töölepingu seaduse muudatustes, siis algusest peale oleks see kaasamine võimalikult laiapõhjaline. Kõik need teie nimetatud organisatsioonid olid seal kutsutud ja esindatud, on see siis noorteühendus, tööandjad, ametiühingud, malevate esindajad jne. 

Noortegarantii Eesti tegevuskava elluviimisel ongi oluline osa juhtrühmal, kuhu kuuluvad erinevate sektorite institutsioonid, on seal haridus, noorsootöö, sotsiaaltöö, tööhõive, karjäär, siseturvalisus, kultuur ja tervisevaldkonnad. Sinna kuuluvad samamoodi nii noorte puuetega inimeste ühenduste kui ka tööandjate esindajad. Oluline ongi arendada valdkonnaüleselt noorte toetamist ja seda, milliseid tegevusi, programme peaks jätkama, senisest rohkem tegema. Juhtrühm kohtub vähemalt kolm korda aastas. 

2025. aasta lõpus koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga viisime läbi suurema, laiema kaasamisürituse, et just analüüsida NEET-riskis ja -olukorras noortele suunatud poliitikat ja tänast sobivust, kaardistada kooskõlad ja vastuolud sihtrühmas teadmisel, kuidas sihtrühmani paremini jõuda, toetada ja arutada institutsioonide tegelikku ressursilist võimekust noorte aitamiseks ja millised on kompetentsid, kuidas neid noori aidata ja milliseid kompetentse tuleb parandada. Kohtumise tulemused on aluseks käesoleva noortegarantii tegevuskava arendustegevusteks ja kaasuvateks lisategevusteks, nagu ma ka varasemalt mainisin. 

2025. aastast ehk eelmisest aastast on majandusministeeriumi juures Eesti Noorteühenduste Liiduga koostöös noorte nõukogu, toimuvad korralised kohtumised asekantsleriga ja järgmine on planeeritud 28. aprillil. Seekordse kohtumise keskmes on noorte ootused töötukassale, just seesama, et noorteni jõudmine ja nende toetamine, nagu ma ütlesin, on töötukassa üks strateegilisi eesmärke. Hästi oluline on koosloome, nagu sai öeldud.

Viimane noorte kaasamise üritus toimus 26. veebruaril, kus oli ka rahvusvaheline tööhõive konverents, mille tulemusel esitatakse lähiajal noortele konkreetseid sisendeid ja noorte poolt tööhõivepoliitika arendamiseks Eestis. Fookuses oli näiteks akadeemiliselt puhkuselt haridusse tagasijõudmine, sobilik esimene töö, varasem karjääritugi ja ootused tööturuteenustele.  

Ei tea, kas lisaaega saab? Kas see on viimane küsimus või pigem mitte? Saan vastata äkki? 

Te saate mõne järgmise küsimuse vastamisel selle nagunii ära teha. Pigem annan ma teile kolm minutit juurde, me oleme seda väikest erandit teinud. 

Viimane küsimus on nr 5: "Kuidas hindate seniste noortele suunatud tööturumeetmete tulemuslikkust, sealhulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi, majandusministeeriumi ja Eesti Töötukassa tegevuse mõju?" Nii nagu öeldud sai, ega olukorraga lõpuni kindlasti rahul ei saa olla. Aga nagu te nägite, ajastki jäi puudu, on erinevaid väga palju sihitud meetmeid, alustades töötukassast, majandusministeeriumist, haridusministeeriumist ja kohalikest omavalitsustest. Seda, mida me noortega teeme, on personaalset nõustamist väga palju. 

Kui ma lisan sinna juurde seadusandlikud lihtsamad muudatused, lisan sinna juurde selle malevakohtade rahastamise, on need avatud tehaste päevad, tööpraktikad – neid meetmeid on. Aga kuna tõesti numbrid võiksid olla paremad, siis me peame koos sektori osapooltega, noortega endaga, tööandjatega, mitmete ministeeriumidega ja töötukassaga ise arutama, kuidas seda kõike paremaks muuta. 

Aga mis puudutab töötukassa strateegilisi eesmärke, siis need said nüüd alles eelmisel aastal paika pandud. Varasemalt töötukassal selliseid strateegilisi eesmärke ei olnud. Ma loodan, et need ka annavad erinevaid hoobasid ja konkreetset rahastust ja tegevusi ka töötukassa vaates, mida rohkem noortega saaks läbi viia ja kuidas neid aidata.

Aga tervikuna on ikkagi see noortegarantii, me suuname sinna 12 miljonit eurot, seal on üle 80 noorte heaolu spetsialisti tööl, kes süstemaatiliselt igas kohalikus omavalitsuses nende noortega, kellel on keerulised ajad, toimetavad. Samas muidugi alaealiste töötamise toetamine. On olemas ka erinevad meetmed, näiteks töötukassal karjääriteenuste pakkumine, karjääriteenused koolides, palgatoetus, "Minu esimene töökoht", üldoskuste koolitused, vaatlus- ja praktikaprogrammid. 

Neid teenuseid on tegelikult väga-väga palju. Ma vastan hea meelega küsimustele. Ma olen ise ka seda rõhutanud. Noortele kvaliteetne esimese töökogemuse pakkumine, see, et noored saaksid selle kogemuse, oskaksid oma aega paremini planeerida, oleksid tulevikus tööturul konkurentsivõimelisemad, saaksid kõrgemat palka – see on kindlasti üks minu südameteemasid. Ma arvan, et Eestis – on see Riigikogu või erinevad asutused – me kindlasti koos peame leidma parimad lahendused. Aitäh!

Aitäh! Ma igaks juhuks kolleegidele selgitan, et mul Urvo Klopets, tema peab sõrmega järge kollasest raamatust ja ütleb, et lisaaega antud juhul arupärimisele vastamisel ette nähtud ei ole ettekandjale.

Ahaa!  

See, härra minister, see ei ole absoluutselt teie süü, mina siin. Aga ma olen nagu seda meelt, et kuna nii-öelda küsimustele vastamise aeg nagunii limiteeritud ei ole, siis võib ju teoreetiliselt rääkida, kõigele vastata. Pigem on viisakas, kui minister viisakalt palus, anda see kolm minutit, et ta saaks ära vastata, mitte siis panna segamini järgmiste küsimustega need erinevad vastused.

Aitäh! 

Aga lihtsalt selgituseks, et võib-olla ma siis järgmine kord ei anna. Aga see on minu probleem, head kolleegid. 

Aga nüüd küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas teile ei tundu, et peamine probleem on siin hariduse kvaliteet? Meie ülikoolid ja kutseõppeasutused valmistavad igal aastal ette tuhandeid spetsialiste, samal ajal kui ettevõtted on sunnitud otsima vajalikke töötajaid välismaalt. Võib-olla on aeg viia haridus vastavusse majanduse vajadusega? Vastaval juhul toodame igal aastal tööturule sadu kellelegi mitte vajalikke humanitaare.

Aitäh! Eks see probleem on väga mitmetahuline. Kui me räägime just noortest, siis pigem on ka need noored, kes erinevate asjaolude kokkulangemisel ei omandagi haridust üldse kahjuks. Needsamad NEET-noored, mida ka terminoloogia ütleb, et need noored, kes vanuse poolest kas peaksid omandama haridust, õppima, või siis, kui nad on õppimise lõpetanud, olema tööl, aga nad ei tee kumbagi. 

Mis puudutab haridusreformi, nagu ma ütlesin, mina toetan isiklikult kutseharidusreformi, et ta oleks rohkem tööturule vastav. Me näeme, mis viimaste aastate jooksul maailmas on juhtunud. Kui me õpime ainult ühe ameti või ühe spetsialiteedi ära, et lootus, et me saame ainult sellega hakkama järgmised 20, 30, 40 aastat, meil peab olema väga palju analüütilist mõtlemist, üldainete paremaid oskusi ja muidugi ka konkreetseid kutseid. Selles mõttes on kutseharidusreform väga vajalik, et kui noor läheb tööturule, et tal oleks päriselt ka töökoht ja professioon olemas, mida on võimalik kasutada. 

Aga meil on, ütleme, veel murettekitavam on see olukord, et meil on jah üle 20 000 noore, kes ei õpi ega tööta ja ei ole ka haridust omandanud. Seal on väga keerulised väljakutsed, on need perekondlikud probleemid, sotsiaalsed probleemid, ja sellepärast ka see läbi kohaliku omavalitsuse lähenemine, et võimalikult personaalselt aidata. Töötukassas tervikuna, töötukassa nõukogu, on need noored, aga me laiendame ka seda tegelikult üldse töötutele või töötusriskis olevatele inimestele, et nad saaksid oma oskusi tõsta. Sellepärast et inimesed tulevikus, mida kõrgemat palka me ju soovime, seda rohkem peab ka mingeid konkreetseid oskusi olema, millega meil on võimalik tööturul paremat sissetulekut teenida. See on tõesti hästi-hästi mitmetahuline, alustades sellest, et haridussüsteemis oleks vastavus tööturuga, noortele pakutakse personaalset lahendust oma karjääri läbimõtestamisel kuni selleni välja, et tekiks ka seesama tööharjumus läbi esimese positiivse töökogemuse, kas või suvevaheaegadel kooli kõrvalt. See on väga mitmekülgne, mida tuleb ühiskonnana teha.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Mul on üks tehniline küsimus ja teine sisulisem. Sa viitasid, et on võetud heaolu arengukavas eesmärgiks 8,5%-ni jõuda, kui ma õigesti kuulsin, aastaks 2030. Mina seda eesmärki sealt ei leidnud, ma leidsin küll aga leidsin ma noortevaldkonna arengukava eesmärgi aastaks 2035, mis oli 8,5%. Äkki sa täpsustad, kas eesmärk on sinna jõuda 2030 või 2035 ja kumb arengukava seda kirjeldab. See on tehniline küsimus, võib ka hiljem sellele vastuse saata, kui see memos juhtub olema teistpidi. 

Sisuline küsimus. Vaadates neid numbreid ja nende sisse, oleme täpsed, meil on suhteliselt suured erinevused naiste ja meeste lõikes ning tegelikult ka eestlaste ja mitte-eestlaste vaates. Me näeme, et naiste hulgas on tegelikult see osakaal selgelt paranenud, kui me räägime NEET-noortest, ja meeste hulgas vastupidi. Pikaajaliselt on olnud niimoodi – see tegelikult läheb ka laiemalt elanikkonna puhul –, et mitte-eestlaste puhul see töötuse määr ei jaga, et NEET-noorte osakaal on kõrgem. Kas sa ei leia, et võib-olla on vaja natukene sihitatumaid meetmeid konkreetsetele sihtrühmadele ja mõnevõrra täpsemalt just nimelt ka töötukassa kaudu konkreetseid sihtrühmi käsitleda?

Aitäh!

Vastus kõigepealt sellele tehnilisele küsimusele. Mul on siin isegi memos, et kuna siin on kaks arengukava kokku pandud ja viide 8,5%-le aastaks 2030. Kui ma nii siit vaatan, siis ma arvan, et tõenäoliselt võib teil olla õigus, et see on noortevaldkonna arengukava. Ma võib-olla eksisin, aga jah, 8,5% aastaks 2030. Kui see on ebatäpne, siis ma vaatan selle ka üle. 

Mis puudutab noori, siis ega need kõik juhtumid on keerulised. Seal taustal ei ole küsimus ainult selles, kas ja kui hästi läheb koolis. Tihti võivad seal olla perekondlikud probleemid, sotsiaalsed ja muud mured. Sellepärast on ka ju majandusministeeriumi kaudu Euroopa Liidu fondidest, nagu ma ütlesin, 12 miljonit eurot just selleks suunatudki. See läheb otse kohalikele omavalitsustele, suurematele omavalitsustele, et nad võtaksid tööle selle spetsialisti või spetsialistid, et just olla võimalikult personaalne nende murede või väljakutsete lahendamisel. Seal ei ole sellist ühte kindlat muret, vaid iga noor on ju omanäoline, tal võivad olla oma mured, oma abi, mida ta vajab. Ja samamoodi töötukassas ka. Ma ei hakka enam uuesti üle kordama, et kõik need meetmed on pigem üpris sellised personaalsed meetmed, kus konkreetse noore inimesega räägitakse vastavalt tema vajadustest lähtuvalt, kes vajab abi enesekindluse leidmiseks, nagu seal kirjas oli, kes vajab abi uuesti tagasi kooliminekuks, karjäärivalikute tegemisel. Tõesti, need on väga personaalsed. 

Kui te toote välja selle tüdrukute-poiste erinevuse, siis eks seal on võib-olla küsimus, millest palju on räägitud, kuidas haridussüsteem meie poistele, keda võib-olla nii väga ei huvita ainult akadeemiline pool, vaid huvitaks ka selline, ma ei tea, maakeeli öeldes käeline tegevus, reaalsed, ma ei tea, tehnikalised väljendused, kuidas neid paremini haridussüsteemi integreerida, et see haridussüsteem pakuks neile huvi, et nad selle ameti seal läbi nii-öelda reaaleluliste tegevuste omandaks. Ja siis tegelt saaks tööturule minna, kus nad oleksid konkurentsivõimelised. Aga jah, nagu me kõik teame, ühte lihtsat vastust ei ole, vaid tulebki süstemaatiliselt sellega tegeleda. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma olen nõus, et ühte kindlat võluvitsa ei ole. Samas on üks tegevus, mille puhul tuuakse väga paljude riskide maandamisel selle positiivset mõju esile, ja just selles vaates, et lastest ja noortest ei kasvaks riskinoored välja. See on huviharidus. Kuidas sa kommenteeriksid seda vaadet, et tegelikult valitsuse poliitika on täna liikumas seda suunda, et huvihariduses suureneb perede enda omaosalus ja isiklik panus peab kasvama? Kuidas see aitab kaasa sellele, et meil oleks noortel rohkem võimalusi ja ennetavaid meetmeid, et me üldse ei peaks rääkima riskinoortest, kes ei õpi ega tööta?

Aitäh! Huviharidus ei ole minu vastutusvaldkonnas, aga küsimuse viide on arusaadav. Punkt üks, muidugi, huviharidus on kohaliku omavalitsuse vastutada. Alustame sellest. Vastavalt erineva rahalise võimekusega, kasvava-kahaneva rahvastikuga omavalitsused – see on ikkagi kohaliku omavalitsuse poliitikute prioriteet. Meil just hiljuti olid kohaliku omavalitsuse valimised. Ma ei ole nii palju kõikidesse kohalikesse omavalitsustesse sisse vaadanud, aga Tallinnas tehti – te kindlasti teate, kolleeg Tanel on ka vist Tallinnas, ma ei tea, kas volikogus – 50 või 60 poliitilist ametikohta juurde, ma ei tea, kui mitu miljonit eurot aastate jooksul, on seal linnaosavanemate asetäitjaid ja … 

Ühesõnaga, pikk jutt kokku. Milleks meil on kohalikud omavalitsused? Kohalikud omavalitsused on selleks, et nad on inimesele lähedal, nad peaksid teadma, millised on kohalikus omavalitsuses elavate inimeste mured, mida täpselt seal omavalitsuses on teha. Kui te ütlete, et ressurssi ei ole – kuna teised ei kuule. Majandusministeerium, näiteks, kolmandat aastat järjest tõmbame koomale nii rahaliselt kui ka ametikohtadega. Seesama näide, mille ma olen toonud: töötukassas, millest me just rääkisime, on ametikohti koondatud circa 20%, sellepärast et kahjuks käib mitte meist kaugel täiemahuline Venemaa agressioon Ukrainas. See tähendab, et me oleme pidanud riigikaitsesse väga palju vahendeid panustama. Ma ei hakka sinna pikemalt minema, aga see tähendab, et majandusministeerium on pidanud kolmandat aastat järjest kärpima üle 12 miljoni euro, ametikohti mitmekümne ulatuses koondama. Maa- ja Ruumiamet samamoodi, 20% ametikohtadest on koomale tõmmatud. Miks? Sellepärast, et ressurssi on ka keskvalitsusel ja keskvalitsuse ametitel vähem. 

Samal ajal kohalike omavalitsuste tulubaasi, välja arvatud see tulumaksu tulubaasi sisuline muudatus, mis puudutas pensionäre ja töötavaid inimesi, tulubaasi ei ole kohalikul omavalitsusel koomale tõmmatud. See on väga teadlik valik olnud. Ühesõnaga, kohalikel omavalitsustel on sellel ajal, kui keskvalitsus on kolm aastat ikkagi mitmeid kordi kärpinud, koomale tõmmanud – ma võin neid näiteid jätkata kas või enda valdkonna kohta –, ka küsimus, mis on Eestis kohaliku omavalitsuse roll. See on küll kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses kirjas, aga mina kodanikuna ütlen, et kohaliku omavalitsuse roll ongi inimestele lähedaseid teenuseid pakkuda parimal võimalikul moel. Vastasel juhul tekib küsimus, miks meil on Eestis kohalikud omavalitsused.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Tõesti, statistiliselt on viimastel aastatel noorte töötuse määr kasvanud just eriti noorte meeste seas ja sellistes sektorites nagu ehitus, tootmine ja logistika. Need on need sektorid, mis on sellest, ka ideoloogilisest rohepöördest kõige enam pihta saanud ja just eelkõige kõrgete energiahindade tõttu, mistõttu ettevõtjad eelistavad palgata odavat välistööjõudu, sest see on ainus sisend, millega ennast vee peal hoida ja mis oskuste poolest siis nagu konkureerib just nende noortega ja nende noorte meestega. Paradoksaalsel kombel just see kohustuslik haridustee pikendamine, siis noorte harimine. ei pruugi üldse aidata nende töölesaamisel pärast, sest siis, kui nad peaksid juba tööturule sisenema, on seal välistööjõud juba ees, odav. Eesti noor sellise palgaga ei tahagi üldse tööle minna, sest elu siin, ta ei saa oma elu alustada selle palgaga. Välistööjõudu Usbekistanist, Kasahstanist, ta saadab oma raha kodumaale ja läheb ise pärast ka sinna takkajärgi, see neid nagu ei puuduta. Kas päris lahendusi ka selles osas on peale selle sõnasalati? Äkki alustaks ikkagi võõrtööjõupoliitikate ümbervaatamisest?

Aitäh!

Siis hakkavad muud meetmed äkki ka paremini pärast tööle.

Aitäh! Jah, lõpus oli küsimus ka. Ma hakkasin mõtlema, kas küsimus oli. 

Ma ei tea, miks te viitasite erinevatele konkreetsetele meedetele, neid on veel, ma lihtsalt vastasin ka küsimustele, ja kasutasite sõna "sõnasalat". Teie küsimuse konstruktsioon oli ka juba algusest peale kahjuks natukene vildakas, arvestades sellega, et need sektorid, mida te viitasite, enamus neist ei ole isegi mitte mahukad energiatarbijad. Küll aga nendime, et nende sektorite väga suur mõju ikkagi ekspordile, tööhõivele ja kõigile on olnud ikkagi täiemahuline sõda Ukrainas, mis on andnud olukorra, kus jah, meie põhinaaberturud, milleks on Skandinaavia, meie lähimaad, kus lihtsalt nõudlust on olnud vähem. Kuidagi see siduda ideoloogilise tekstiga, mis teilt tuli, on natuke kurb ausalt öeldes, aga mis seal ikka. 

Ühesõnaga, kui nüüd minna sisulisemaks, siis ilmselgelt jah, et noortel tulevikus – mitte ainult noortel, üldse inimestel – oleks võimalus saada kõrgemat ja paremat palka, selleks on vaja häid oskusi. Ja need head oskused saavad tulla läbi hariduse, läbi õppimise, on see siis kas läbi põhikooli, gümnaasiumi, ülikooli, sealt edasi astmed, on see kutsekooli, kõrgkooli, ülikooli. Seda on meil vaja selgelt toetada, et meil noored omandaksid hariduse, omandaksid hariduse, mis on võimalikult palju vastavuses tööturu vajadustega. Nagu ma enne ka kolleegile kirjeldasin, kuna ühiskond on selline, kus tõesti muutused toimuvad väga kiirelt, ega siis lisaks hariduse omandamisele käib ka sealjuures järjepidev elukestev õpe. Sa pead suutma olla andmeallikakriitiline, pead suutma olla analüütilise mõtlemisega. See on see, mis tegelikult tagab tulevikus inimestele konkurentsivõime tööturul, mitte mingid … Ma isegi ei tea, mis see küsimus teil, vabandust, täpselt oli.

Helmen Kütt, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister, aitäh teile põhjalike vastuste eest ja teemasse süviti sissemineku eest! Te olete valitsuse minister, kes nõupidamistel ja erinevatel teistel valdkondade teemadel siiski omab sõnaõigust valitsuse laua taga. Me teame, et noorte tööpuudus on aegade suurim. Palju meetmeid on küll tegemisel, aga samas me toome väidetavalt sisse välistööjõudu selles osas, et seal on spetsialistid. Me teame seda loetelu arvestades, millise valdkonna spetsialistid. Kas teile ei tundu, et me peaksime tegelema tegelikult oma inimeste, oma noortega? Sellepärast et kui nad jäävad kõrvale … Te ütlete, et NEET-noori ei teki ja selle tõttu laagritesse ja malevatesse raha on. See on väga kiiduväärne, aga need NEET-noored on meil täna olemas. Ja te ütlete küll seda, et kohalik omavalitsus peab tegelema. Uskuge, kohalikud omavalitsused annavad endast parima, mida eriti mina tahan rääkida Viljandimaa omavalitsusest. Kas me ei võiks tegeleda rohkem oma inimestega, selle asemel et tuua juurde välistööjõudu?

Jaa. Esiteks, ma arvan, et iga valitsuse eesmärk peabki olema oma inimestele parima hariduskeskkonna, oskuste omandamise keskkonna loomine. Kõik need meetmed, mida ma siin kirjeldasin, ei ole kuidagi seotud välistööjõuga. Need kõik on ju meie enda noortele, ka juba kahjuks, praegu, täna NEET-noored olevad inimesed. Kõik, mis puudutab töötukassat, need ongi ju konkreetsed meetmed, kuidas olemasolevad noored, aga ka laiendatult, see ei ole ainult noortele, inimesed, kellel kunagi on haridustee katkenud, tänases muutunud maailmas oskused ja teadmised vajavad värskendamist, vajavad uuendamist. On need IKT ehk infotehnoloogia ja kommunikatsiooni erinevad valdkonnad, mis tulevad välja, ma ei tea, arvuti kasutamine, erinev tehnoloogia kasutamine – kõik need rahastusmeetmed ongi seotud meie enda inimestega. 

Mis puudutab potentsiaalset välistööjõudu, siis Eesti ettevõtjatega ka väga tihedalt rääkides – iga ettevõtja eelistab alati kohapeal tööjõudu palgata. Miks? See on palju lihtsam, see on loogilisem, ei ole bürokraatiat, ei ole integratsiooni, toimetamist. Välistööjõudu – kas või seesama, ma ei tea, kas viide on sellele oskustöötajate erandile – saab tulla tingimusel, et Eestist sellist inimest ei ole leida. Ja need ei ole kuidagi minu suvast võetud või valitsuse suvalt võetud numbrid, vaid need on ju ekspertide, akadeemikute enda tehtud OSKA raportid, kus on tööandjad, akadeemikud, ametiühingud, kes vaatavad, kui palju meil erinevatest õppekavadest noori läbi tuleb ja kas mingitele ametikohtadele lihtsalt meie enda inimesi jätkub. 

Samas, majanduskasvu tahame näha, ekspordi kasvu tahame näha. Aga ma olen sada protsenti nõus, et on olemasolevad noored, praegu üle 20 000 NEET-noore, kellega tuleb süstemaatiliselt tegeleda. Kõik see raha, kõik see ressurss, kõik need teenused lähevadki nendele Eesti enda noortele, kellel on keerulised väljakutsed. Ükski nendest meetmetest ei ole ju mõeldud välismaalastele. Kõik need meetmed on mõeldud meie enda noortele, neid aitamaks. 

Ja uuesti, kohalikud omavalitsused tegelevad. Aga ma igaks juhuks täpsustan ka, et jääks selgeks: see raha, et kohalikud omavalitsused sellega tegeleda saaks – enne ka kolleeg küsis ressursi kohta –, see ressurss antakse keskvalitsuse poolt Euroopa Liidu vahendite kaudu kohalikele omavalitsustele, 12 miljonit, mitte kohalikud omavalitsused ei pane seda enda eelarvest. See on keskvalitsuse eelarvest antud kohalikele omavalitsustele Euroopa Liidu vahendid, et nad sellega süstemaatiliselt tegeleks. 

Ma ütlen, et kui on kohalikke omavalitsusi, kes veel täiendavalt juurde panevad, siis au ja kiitus neile. Selles mõttes ma olen nõus, et kohalikud omavalitsused ongi väga tublid ja toimetavad oma parimate võimaluste järgi. Sellepärast me ka seda konkreetset noortegarantii raha kasutamist monitoorime, et kuidas saaks tulevikus paremini. Ega need numbrid ei ole ju ideaalsed, me ütlesime. Me kõik tahaksime, et noorte töötus oleks madalam, et noored vähem katkestaksid oma haridusteed, rohkem oleks neil kvalifikatsiooni, et nad saaksid tulevikus paremini palka teenida, või veel parem, et hakkaksid ise ettevõtjateks, looks uut lisandväärtust, looks ettevõtteid siia ja kasvataks majandust. Me kõik ju hoiame sellele pöialt ja teeme neid reegleid ja regulatsioone selleks, et see juhtuks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Eesti noorte keskmine töötus on teadaolevalt kõrgem, keskeltläbi kusagil 5%, Euroopa keskmisest jne. Aga minu küsimus on konkreetne. Reede õhtul mõned noorukid, kes tööl ei käi, lõõgastusid Pedeli ääres – üks oli 15-, 17- ja 19-aastane –, mis lõppes üsna kurvalt. Minu küsimus on, kuidas on lood Valgamaaga, nii-öelda noorte tööpuudusega ja selle leevendamisega. Need olid ka sellised, kuidas te ütlesite, keerulise väljakutse ees noored mehed. Kuidas Valgamaaga lood on? Läheme konkreetseks.

Mul ei ole siin maakondade täpsusega numbreid, ma saan need pärast ka teile saata. Kui me neid numbreid vaatame, siis näeme tihti seda ka noorte töötuses. Selle kohta on tööjõu-uuring. Kuna erinevad vanusevahemikud, mille järgi seda uuritakse, on erinevad, mis puudutavad näiteks ka töötukassat, siis töötukassas meil on näha täpselt iga inimese arvuga registreeritud töötuse määr, kõikides vanusegruppides me saame selle välja võtta. Mis puudutab noorte töötust läbi selle tööuuringu, siis seal küsitletakse tuhandet inimest ja laiendatakse seda kogu elanikkonnale. Selle tõttu, nagu te ka võib-olla teate, et kvartaalselt on need töötuse määrad päris suurtes käärides, et nad liiguvad. Aga selge on see, et noorte töötus on kõrgem, kui ta on teistes vanusegruppides. 

Mis puudutab kahjuks seda väga kurba kaasust, siis jah, las politsei uurimisorganid teevad oma parimat tööd, aga on väga kurb, et üldse väikses Eestis selliseid asju juhtub. Nii nagu te ka viitasite, ega mina rohkem ei tea, kui on avalikes allikates, et erinevaid muresid, sotsiaalseid probleeme ja muid probleeme on seal olnud kuhjaga. Aga see tähendab, et seesama noorte garantii, nende noorteni jõudmine võimalikult vara, et nad saaks abi, et ei juhtuks selliseid väga-väga kurva tagajärjega juhtumeid, oleks kindlasti ju kõigi meie soov. Aga eks ma ütlen, et ma kuidagi konkreetsesse juhtumisse ei taha minna.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Härra minister, te olete tõesti laia haardega vastaja, aga üks täpsustus ja üks küsimus mul siiski jäid. Täpsustus on see, et see palju kõneldud kutsehariduse reform on taandunud lõpuks paljuski sellele, et kutsekoolid on saanud küll ülesandeid juurde, aga nad peavad suurtes piirides sisemiste reservide arvel nendega välja tulema, mis iseenesest ei ole jõukohane. 

Aga ma küsin nii-öelda suhtumise kohta. Jah, suhtumisest kutseharidusse. Praegu on kõrged analüütikud ja majandusteadlased, Raul Eamets ja Kaspar Oja viimati inimarengu raportis, väitnud, et tegelikult ei ole põhikoolijärgse kutseharidusega palju peale hakata, et gümnaasiumijärgne inimene ilma konkreetse kutseta saab isegi tööturul paremini hakkama. Kuidas me populariseerime ja mida tööandjad teile räägivad, kas on põhikoolijärgset kutseharidust meil vaja või mitte? Mida me noortele ütleme?

Aitäh, väga hea küsimus! Jah, kutseharidusreformi sisusse ma praegu ei hakka minema, seda me saame ka veel vajadusel detailis, kas ja kui palju ressursse seal on. Aga ka mina, kui ma seda inimarengu aruande vähemalt sellist, nii-öelda kommunikatiivselt nägin, nägin seda lõiku, kus ütles, et kutseharidus põhikooli baasil ei ole perspektiivikas. No eks see on selline natukene nagu vähikäiku tegev sõnum, sellepärast et me peame vaatama, noh, lähme laiemaks. Meil on täna kahjuks noori, kes ei õpi ega ei tööta, kellel pole mingit ametit, 22 000 oli vist NEET-noori. Ehk küsimus, et kõigepealt, kuidas saada need noored, et nad esiteks saaksid mingi ameti. Küll aga ma saan aru, et see sõnum, milles, ma usun, me isegi oleme samal meelel, on see, et kutsehariduses, et olla tulevikus konkurentsivõimeline, et see kutseharidus ei oleks selle noore potentsiaalne tulevikulagi, vajab ta täiendavalt rohkem üldaineid, et läbi näiteks kutsekooli minna tulevikus kõrgkooli, sealt edasi õppima mingit muud ametit, minna aina professionaalsemaks, minna aina kompetentsemaks. Tegelikult see kutseharidusreform sellisena, kus anda rohkem üldaineid nendele, et noored näeksid kutsehariduses hüppe- ja kasvulava, et parandada kutsehariduse mainet, on ülivajalik. Vastasel juhul, ma olen tööandjatega rääkinud, siiamaani kahjuks on umbes sellist mentaliteeti, et näed, kui sa ei õpi, siis sa pead minema kutsekooli. See tegelikult kutsehariduse mainet mitte kuidagi ei paranda. Vastupidiselt, kutseharidus on väga hea nii-öelda paralleelsuund akadeemilise gümnaasiumihariduse kõrval. Nad on erinevad, need ei ole, et üks on hea ja teine on halb. Nad on erinevad vastavalt, milline konkreetsele noorele sobib. Tegelikult samamoodi ütlevad ka tööandjad, et kui sul on lihtsalt noor, kes on lõpetanud gümnaasiumi ja ei ole läinud edasi ülikooli ja õppinud seal ja õppinud konkreetset ametit, ega temal on tulevikus tööturul ka väga raske. Küll aga, kui sa võtad noore, kes näiteks pärast põhikooli läks kutseharidusse, omandas seal konkreetse eriala, omandas keskhariduse raames üldaineid ja tegelikult tulevikus läheb edasi kõrgkooli, on see, ma ei tea, elektroonika, mehhatroonika, inseneeria, robootika, ta on väga hinnatud tööturul ja töömaastikul tulevikus. 

Selles mõttes seal ei ole ühte lahendust. Ehk ka kutseharidus on ju erinevate standarditega ja tasemetega. Kui on vaja, ma ei tea, et kutsehariduses oleks õppekava, ja ta ongi lühem, näiteks, ma ei tea, teatud ehitusõppe valdkondades, siis see võimalus on tegelikult olemas. Paljudel tööandjatel tuli täpsustada seda, et noor võib ju ainult kutse ära õppida, ta ei pea siis 18. eluaastani olema kutsehariduses. Kui ta õpib seal ameti ära pärast põhikooli poolteise aastaga ja tahab otse ise tööle minna, siis tal on see võimalus olemas. 

Ehk et, kutseharidus, jah. Selles mõttes mina toetan seda, et kutseharidust nähtaks rohkem potentsiaalina, väga paljudele noortele tulevikus tegelikult konkurentsivõimelise hariduse ja oskuste saavutamist, aga selleks on vajalikud ka need täiendavad üldained, et kutseharidus ei oleks see, et pärast kutsekooli on mul lagi peal, vaid vastupidi, ma saan edasi minna kõrgkooli, magistrissegi tulevikus, kui vaja, et minna õppida veel täiendavalt juurde. Ma arvan, et see on see tulevik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Viimane kord, kui te puldis NEET-noortest rääkisite, siis te avaldasite entusiastlikult lootust, et 250 Tartu vanglasse Rootsi vange valvama minevat vanglateenistujat õnnestub leida NEET-noorte seast, keda on 20 000. Ma küsin, kas on mingeid konkreetseid samme astutud. On see projekt töös? 

Ja teise küsimusena. Tõesti, tänan põhjalike vastuste eest! Te kirjeldate väga laia paketti meetmeid: palgatoetusi, üldpädevuste õpet, NEET-noortega kohaliku omavalitsuse tasandil tegelemist. Aga need kõik asjad on üle kümne aasta paigas olnud. Samal ajal on kümne aasta jooksul noorte tööpuudus 10% pealt liikunud rohkem kui 20%-le. Ilmselgelt olemasolevatest tegevustest ei piisa. Arupärijate mõte ongi see, et on vaja käiguvahetust. Need on meie tööturu jaoks väga vajalikud töökäed, kes võiksid aastakümneid panustada. Millised on valitsuse plaanid muutusteks?

Aitäh! Paar asja korrigeerin. Kuidagi väga entusiastlikult nende võõrvangide turvamise ja valvamisega – see oli üks osa debatist. Jah, kindlasti, see on üks variantidest. Ma ei tea, kas see vangide asi on lõpuni ratifitseeritud või kas see programm on üldse edasi liikunud. Pole minu selles mõttes valdkonnas, ma tõesti jään hetkel vastuse võlgu. 

Teine asi, mida ma pean faktiliselt täpsustama. Muide, enamus neist asjadest, mida ma siin nimetasin, on viimase kolme kuni viie aasta jooksul kas täiendava rahastuse saanud, süsteemi täielikult muudetud. Riina, sind ei olnud enne siin, ma ei tea, kui palju sa telekast kuulasid. Ma hakkasin ütlema, et alaealiste töötamise toetamine: aastatel 2022–2025 toetatud 27 238 noort vanuses 13–16, töökogemuse saamine. Samamoodi karjääriteenuse pakkumine: kui 2022. aastal oli teenust saanud 7468, siis ühe või kolme aastaga saime sinna 1300 noort järjest juurde. Paljud need asjad on väga palju ressurssi juurde saanud. 

Töötukassa strateegilistes eesmärkides noortega tegelemist varasemalt ei olnud. See on eelmisel aastal, ise töötukassa nõukogu esimees, eelmisel aastal pandud. Võite ise vaadata, kes on olnud ministritena töötukassa nõukogu liikmed. Varasemalt sellist eesmärki töötukassa ei näinud. NEET-noortega süstemaatiliselt tegelemist, noortele kogemuse andmine, noorte malevad. Majandusministeerium, küll haridusministeeriumi valdkonna all, julgen öelda, minu eestvedamisel, 1000 täiendavat malevakohta noortele järgnevad neli aastat, igal aastal 1000. Konkreetselt leitud täiendav rahastus. No ma võin neid nimetada. Öelda, et need on kümme aastat iseeneslikult olemas olnud, et nende eest ei pea seisma või ka võitlema diskussioonides – peab. 

Aga, Riina, sa jätsid ka ju väga, ma ei tea, kas kogemata või teadlikult, et sa tõid selle, et mis nüüd viimasel ajal juhtunud on. Me tegelikult alustasime seda ja Tanel ausalt ka seda ütles, et me näeme, kus see noorte tööpuudus ka hüppelise kasvu tegi: oli COVID-kriis. Seesama küsimus, et väga paljud noored said oma esimese tööharjumuse teenindussektorist, aga teenindussektor oli praktiliselt kinni mingi aeg, väga suure surve all. Täna me sotsiaalkomisjonis arutasime noorte töötamise reeglite paindlikumaks muutmist, et noored ja noorte pered saaksid ise valida, tööandjatel oleks vähem ebavajalikku bürokraatiat. Iga selline samm ongi samm õiges suunas, ma julgeks nimetada. 

Aga tõesti, need mured NEET-noortega on väga mitmetahulised. Oleks üks võluvits – kui see oleks, ma arvan, et seda oleks ennegi tehtud, kui oleks üks võluvits, mis aitaks meid sellega ära. Aga see ongi väga süstemaatiline lähenemine. Töövaldkonnas tulevad Euroopa Liidu mitmeaastaste finantsraamistike läbirääkimised. Töövaldkonnas noorte oskuste ja kogemuste arendamine ja parandamine on üks osa, mida lähen ka mina küsima, on ka majandusministeeriumi prioriteetide seas. Kahjuks ei ole ühte võluvitsa. On väga palju olulisi vahendeid, tegevusi, mida on tehtud, mille raha me oleme suurendanud, uusi asju, mida me oleme välja mõelnud, ja neid tuleb jätkuvalt teha. Ega muud moodi ei saa.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui rääkida ka tööpuudusest, töötusest, siis Ida-Virumaa on see koht, kus on suuremad probleemid. Õiglase ülemineku fond pidi aitama uute töökohtade loomisega. Praegu on juba päris mitmeid projekte realiseerunud, mis on positiivne, aga samas on mitmete projektidega probleemid ja küsimusi üleval. Üks küsimus on ikkagi seesama ettevõte Greenful, mida me oleme siin saalis arutanud, kus saadi maksimumtoetust. Kümnepäevase vahega loodi kolm ettevõtet, kolm korda 13 miljonit maksimumtoetust. Samal ajal on tänaseks selgunud, et see tehnoloogia, millega taotleti, ei osutunud õigeks, see ei olnud tõendatud tehnoloogia. Omanikud on seal vahetunud ja siiamaani ei ole ehitusluba taotletud, ei ole mitte midagi tehtud. Ja mis on kõige huvitavam: nüüd on sinna juhatusse ilmunud teie eelkäija Tiit Riisalo, kes kunagi tegi otsuseid sellesama üleminekufondi kohta, näiteks kas või nende toetuste tõstmise kohta. 

Kas te ei näe siin huvide konflikti? Kas te ei näe siin probleemi? Te ka pikendasite tähtaega aastani 2029. Kas te ei näe siin probleemi? 

Aitäh! Teema, millel ma arupärimisele vastan, on noorte kõrge tööpuudus. "Noor" on suhteline termin. Tiit Riisalo, minust natuke vanem kolleeg, võib ka kellegi silmis noor olla, aga Tiidu töökohtade kohta ma ei oska öelda. Aga nali naljaks, kui küsiti, viisakas on vastata, mis sest, et ta päris teemaga kokku ei lähe. 

Nagu te mainisite, on need õiglase ülemineku erinevad tööstusinvesteeringute toetusmeetmed tehtud enne minu aega. Ma olen suhteliselt kindlalt veendunud, et ei tollane minister ega ka praegu mina konkreetsete otsuste juures kuidagi pole olnud, seal on eksperdikomisjonid, kes teevad neid otsuseid. Küll aga, kuna tõesti õiglase ülemineku fondil on lõpptähtaeg, iga euro on arvel, et see Eesti majandusse ära tuua, olen ma eraldi palunud, et Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus vastavate projekti omanikega suhtleks, paneks konkreetsed vahe-eesmärgid, millal midagi peab tehtud olema, sellepärast et huvi Ida-Virumaal seda raha ettevõtlusesse tuua on väga palju.

On mingid projektid, mis ei olegi realiseerunud. Me eelmise aasta lõpus tegime täiendava taotlusvooru väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele ja me pidime nelja päevaga selle taotlusvooru kinni panema, sellepärast et taotlusi tuli üle kahe korra rohkem, kui oli eelarves raha. Ühesõnaga, ma olen palunud Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusel vaadata. Ma arvan, et on väga normaalne ja demokraatlikule riigile ka õige, et istuv poliitik kuidagi raha jagamiste komisjonidesse või detailsetesse otsustesse juurde ei läheks. Muidu, ma arvan, see poliitik võib saada kahtlustuse, näiteks nagu teie erakond mõned korrad on saanud lausa kriminaalselt karistatud. See ei ole hea, see ei ole kuidagi hea demokraatiale. 

Selle tõttu ma arvan, et ei mina ega mu eelnev kolleeg kindlasti nende otsuste juures sisuliselt ja tehniliselt ei või olla. Küll aga ma olen palunud tõesti ülevaadet, et see õiglase ülemineku fondi raha, mis on väga oluline Ida-Viru majanduse elavdamiseks, kindlasti jõuaks ettevõtlusesse võimalikult hästi. Aga ma arvan, et te tegelikult nõustute minuga, et tegevpoliitikud kuidagi sinna nende otsuste mõjutamise juurde ei tohiks ega peakski minema. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Noorte tööpuudusel loomulikult on peale noorte toimetuleku teisigi suuri mõjusid. Ta mõjutab tegelikult perepoliitikat, seda, kui palju lapsed sünnivad, kuidas noorte perede turvatunne on, kodu kättesaadavuse küsimused ja kõik muud asjad hargnevad sealt. Te väga tänuväärselt lugesite ette väga palju erinevaid meetmeid, mida on pikka aega tehtud, ja mõned asjad, mida on ka nagu hiljuti tehtud, aga teie eestvedamisel. See on kindlasti kiiduväärt. 

Aga see arupärimine jätkuvalt on sellepärast, et need eesmärgid, mis te siin ka nagu ennist nimetasite, me tegelikult mitte ei liigu nende poole tööpuuduse vähesuse osas, vaid me liigume neist kaugemale. Ilmselgelt on tegemist struktuurse probleemiga olukorras, mis iganes majandusolukord on, on ju. Noortel töökohti ei ole, samas Eestis tööpuudus suureneb. Võtame lahti kõiksugu majandusraportid. Soovitatakse, et meil on haridus, haridus, haridus, sinna peab panustama. Ehk siis siin on mingisugused käärid ja siin on probleemid, ilmselgelt need asjad, mida täna riik teeb, nendest on vähe. Ehk kas te saaksite palun kirjeldada ikka, kas on mingisuguseid nii-öelda suuremaid tegevusi ka või te lihtsalt tegeletegi peenhäälestamisega, millest ilmselgelt pole mingit mõju olnud?

Aitäh! Ei, ei tegele kuidagi selles mõttes peenhäälestamisega. Ma ei hakka uuesti jah neid ette lugema, et kõik kuulasid. Mitte üksikud, vaid enamuses neist, mis ma tegelikult, erinevad meetmed, tegevused ja täiendava ressursi leidmised on ikkagi viimaste aastate jooksul. Kuidagi, et need kuidagi iseeneslikult oleks, ei saa väita.  

Mis puudutab tervikuna noorte kõrgemat tööpuudust võrreldes teiste vanusegruppidega, ega me kuidagi Eestis ei ole seal üksi. Selles mõttes, nagu ma viitasin, siin on päris mitu koosmõjus tekkinud olukorda. Üks asi on seesama COVID-kriis, kus needsamad noored, kellel jäid hariduses mingid lüngad, jäi ära harjumus igapäevaselt, ma ei tea, koolis, väljas käia, tööl käia. See nii-öelda harjumuste ärakukkumine on kindlasti probleemikoht. Muutunud on ka noorte nägemus tööst üldse. Ma tean, et me küll jääme teiega tõenäoliselt eriarvamusele, aga kõik, mis puudutab igasuguseid paindlikke töövorme, tööampsude tegemine, ma ei tea, YouTube'is videotega elatise teenimist, me teame, et need on need, mida tänapäeva noored ka vaatavad. Võrreldes see, mida meie teeme või meie vanemad ja vanavanemad tegid, sellist tööturgu niikuinii tulevikus on väga raske ette näha. Küll aga, et ma siiski loodan, et enamus noored ühte- või teistpidi mingil hetkel otsivad stabiilsust, kui saavad vanemaks. Mis tähendab seda, et seda stabiilsust ikkagi pakub kvaliteetne haridus, kvaliteetne konkreetne kas mingi amet, oskus, nii-öelda ekspertsus mingis valdkonnas. Selles mõttes on see kutsehariduse reform siiski. Seesama, me kolleeg Lukasega just siin rääkisime, et noored näevad kutseharidust kui võimaliku hüppelauana, mitte teekonnana, kus on klaaslaagi ees. 

Minu arust on kutsehariduse populariseerimine, kus on väga palju võimekust, kui me räägime ikkagi potentsiaalselt konkurentsivõimelisest palgast, võttes kas või kogu Eesti vaatesse, siis erinevad tööstuses, selle valdkondades on ikkagi keskmisest palju kõrgemad palgad, seal on samamoodi töökäsi puudu. Et ei ole küsimus, kas noored või vanad, vaid lihtsalt tegelikult, kohtudes ise väga palju tööandjatega üle Eesti, töötlevas sektoris, eksportivas sektoris, seal tegelikult neid töökäsi väga oodatakse, et oleks noori. Ja nad isegi on valmis välja õpetama neid noori konkreetse ameti peale. 

See on see, mida me ka nüüd töötukassas, jällegi uus asi. Mis on nagu põhimõttelised muudatused? Vähemalt minu soov on olnud, et töötukassa kui tööturuamet oleks ikkagi konkreetne vahendaja. Eesti on piisavalt väike võrreldes suurriikidega. Meil on seda ressurssi ka töötukassa näol, et ikkagi viia konkreetselt need noored – või mitte ainult noored – tööotsija, tööandja kokku, leppida kolmepoolselt kokku, kui sellel inimesel on vaja seda täiendavat kvalifikatsiooni, oskust, ta teeb ära selle kahe kuuga, kolme kuuga selle lisaõppe ja siis tal on garanteeritud töökoht selle tööandja juures, tööandja saab endale hea uue töötaja, oskustega töötaja, kohusetundliku töötaja, see noor, aga miks mitte ka vanem inimene saab kindla töökoha. 

Eesti, ma arvan, tugevus, pluss on olnud see, et me ei peagi tegema ainult standardseid ja selliseid tüüplahendusi, vaid ikkagi vaatama personaalsemalt, kuidas neid olukordi lahendada. Sest kahjuks need noored väga paljus, kellest me täna räägime, neil on erinevad probleemid. Ei ole võimalik, et ühte lahendust pakkuda ja kõikidele noortele nii-öelda lahendus on leitud. Seal võivad olla perekondlikke, koduseid, sotsiaalprobleeme ja muid vajadusi. Ma ei hakka neid uuesti üle lugema, selleks ka need erinevad meetmed on tegelikult olemas ja nad ka jätkuvad ja ressurssi on sinna juurde leitud, et pakkuda seda lahendust.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Mulle tundub, et te pole justiitsministriga noorte tööjõupuudusest rääkinud. Kui tema soovib inimese suu nii-öelda kinni panna, kui juttu on Rootsi vangide Eestisse toomisest, ütleb, et see lahendab ju noorte tööjõupuuduse, noored saavad tööd. Küsimus ongi, kas teil on plaanis hakata noori vägisi vangivalvuriteks õpetama. Täna on meil politseinikke ja päästjaid puudu, ilmselt lähevad sealt inimesed vangivalvuriks. Kuidasmoodi see süsteem saab siis lahendatud? 

Kui nüüd ettevõtted kurdavad tööjõupuuduse üle, siis miks noored ei suuda leida tööd ja mida on riik siin valesti teinud? Ja kui te räägite, et riik investeerib majandusse, investeerib noortesse, kuid noored jäävad ikkagi töötuks, siis kuhu need töökohad tegelikult tekivad? Aitäh!

Aitäh! Esiteks, ma ei tea, mis vestlus teil justiits- ja digiministriga oli, ma ei oska seda kuidagi kommenteerida. Aga kolleeg Lauri, kes teil just püsti tõusis, pikaajaline siseminister, ma arvan, seda toetab. Siseturvalisus on väga prominentne valdkond, kuhu tegelikult noored poisid ja tüdrukud võiksid oma karjääri puhul vaadata, on see vanglateenistus, on see sisejulgeolek. Selles mõttes ma arvan, et see on igatpidi ... Olenemata sellest jätab päevapoliitilise kempluse Rootsi vangidega ära. Ma kindlasti kuidagi ei alavääristaks seda, vaid vastupidi, siseturvalisus on väga prominentne valdkond, kuhu mina julgustan noortel küll minna, on see siis [soov] minna õppima Sisekaitseakadeemiasse. See puudutab seda, kas on struktuurne tööpuudus. 

Me natuke enne kirjeldasime, et meil on, mis seal salata, erinevates pehmetes valdkondades, kui me vaatame praegu, kui palju on erinevatele ametikohtadele kandideerijaid, ma ei tea, kommunikatsioonis, halduses, ärinduses, siis pehmetes valdkondades on tõesti kandideerijaid väga palju ühele kohale. Kui aga me vaatame, ma ei tea, inseneeriat, reaalainete taustal, ma ei tea, pingi-, masinaoperaatoreid, selliseid oskustöötajaid, siis seal jällegi tööandjad ütlevad, et neil on väga tihti tööpakkumised jooksvalt kogu aeg üleval. On mitte ainult noori, vaid üldse inimesi, kes on valmis sinna tööle tulema, ise koolitama, täiendõpetama, on see siis koostöös töötukassaga, iseseisvalt. Eks ta on selline küsimus struktuursest tööjõupuudusest ka ja selleks on kutseharidusreform väga vajalik, et kutseharidusest tulnud hakkajad noored inimesed oleksid rohkem vastavuses tööturu reaalse olukorraga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! No teada on, et valitsus plaanib lihtsustada välistööjõu sissetoomist, plaanib piirarve suurendada ja palganõudeid vähendada. Aga lisaks tulevad sisse sellised mõisted, et okei, kusagil justkui kriitilises sektoris on töötajaid juurde vaja, aga kui ta sealt sektorist töölt lahkub, siis ta võib mingi perioodi jooksul ka muid töid Eestis teha jne. See on selgelt surve palkadele allapoole. 

Nagu sa ise ka enda vastustes ütlesid, noh, noorte ootused tööle jne – aga midagi pole teha, noored alustavad oma karjääri ja kohe direktoriks ei saa, eks ole. See on nüüd see koht, kus teie tegevus välistööjõu sissetoomisel on konfliktis selle küsimusega, kui me tahame noorte tööpuudust vähendada. Kas teil on mingi mõjuanalüüs või teil on mingid konkreetsed meetmed plaanis, et see välistööjõu sissevool veel ei võimendaks seda noorte niigi juba suurt tööpuudust?

Jaa, saaks hästi pikalt vastata. Aga kuna ma varem juba vastasin, siis lühike vastus on see, et kui te viitate oskustöötajate erandile, siis oskustöötajat väljastpoolt või kolmandatest riikidest saab võtta tingimusel, et sul Eestis endal seda töötajat võtta ei ole. Nii et ta ei saa kuidagi vastuolus olla sellega. Kui on noor või mitte nii noor tubli inimene, kes tahab sellele ametikohale tulla, siis ei ole võimalik sellel ettevõttel seda oskustöötajat kolmandast riigist võtta. Nii et ei ole vastuolus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh, minister!

Aa, aitäh!

Jah, ma sain aru, et te olete hoos vastamisega, aga aitäh, rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Ja kõigepealt arupärijate esindajana Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Jah, ei saa öelda seda, et minister ei vastanud küsimustele. Vastas küll, vastas kohati täitsa põhjalikult ja pikalt, aga kui küsida seda, kas tänane arutelu andis kindlustunde, et me liigume noorte tööpuuduse languse suunas, et me liigume NEET-noorte osakaalu languse suunas, siis kahjuks seda kindlustunnet see arutelu ei andnud.

Tõesti, kui me vaatame statistikat ja numbreid, siis väga toredad on erinevad eesmärgid, on see siis heaolu arengukava või minu teada noortevaldkonna arengukava, kus on NEET-noorte osakaalu langust ette ennustatud ja taotletud, samamoodi ka laiemalt, kui me räägime noorte tööpuuduse prognoosidest. Aga reaalsus on näidanud seda, et riik on liikunud nendest eesmärkidest kaugemale ehk vastassuunas, ja seda ka viimastel aastatel, olukorras, kus tegelikult COVID-i kriisist on üsna palju möödas. Võib öelda, et COVID-ist tulenev langus on juba toimunud ja praegu me näeme mis tahes põhjusel seda, et need negatiivsed trendid jätkuvad. On see seotud Venemaa sõja mõjudega või on see seotud üldise majandusliku ebakindlusega, aga kindlasti tähendab see seda, et seni rakendatud meetmed ei ole andnud soovitud tulemust noorte tööpuuduse languse ega NEET-noorte osakaalu vähenemiseks.

Aga see probleem ja mõju ei ole pelgalt majanduspoliitiline. Ma arvan, et ei ole mõistlik ega ratsionaalne eeldada, et kui me noorte tööpuudust kompenseerime, on see siis välistööjõuga või kas või mõnes sektoris lihtsalt robotite või muude tehniliste lahendustega … Noorte tööle aitamine ei ole ainult majanduse küsimus, vaid see on ühiskonna toimimise küsimus. See on tegelikult terve ühiskonna tunnus, seda enam, kui me räägime just nimelt nendest: ligi iga üheksas noor on sihtrühmas, kus ta ei õpi ega tööta. See on tegelikult tohutu hulk inimesi, üle 20 000, nagu ka minister välja tõi. Selles olukorras, kus senised tegevused pole andnud tulemust, ma eeldaks küll ka valitsuselt oluliselt tõsisemat kriisiplaani koostamist tegelikult.

Me oleme seisus, kuhu me ühegi prognoosi ega ennustuse järgi veel kümme aastat tagasi ei näinud, et me jõuame, ja tegelikkuses, nagu viitasin, ka COVID-i kriisi järgselt me näeme olukorra halvenemist. Kui me vaatame noorte kõrge tööpuudusega kaasnevaid riske, siis kahtlemata on ka heitumine ühiskonnas, on usalduse kadu, on tegelikult pettumus riigi suhtes. 

Nii nagu viitasid mul siin kolleegid, on sel mõju otseselt ka rahvastikupoliitikale. Kindlasti ei kuulu meie erakond nende hulka, kes ütlevad, et tuleb hakata ette dikteerima, kui palju lapsi või millal pere peab saama. Aga me kõik saame aru, et kui sa oled olukorras, kus sul pole töökohta, siis suure tõenäosusega ei ole sul võimekust ega võib-olla ka adekvaatset ootust asuda pere looma, oma kodu soetama, pikaajalisi tulevikuplaane tegema. Kui iga üheksas noor on sellises seisus, kus, nagu öeldud, ta ei õpi ega tööta ehk on põhimõtteliselt kuskil, ma isegi ei oska öelda, kas kodus vanemate juures või sõpradega väljas, siis tegelikult need on ka noored, kelle puhul on päris suur risk, et see käitumine ja see harjumus tekib, et ei oldagi osa tavapärasest toimivast ühiskonnast ehk nendest, kes on kas pühendunud õpingutele, pühendunud tööle või mõlemale korraga ja sealhulgas mõtlevad oma pere loomise peale. 

Nii et tegelikult see probleemide pundar on päris tõsine ja see inimeste hulk, mis selles sihtrühmas on, on problemaatiline. Eraldi tuleb minu hinnangul tähelepanu pöörata just nendele sihtrühmadele, kus me näeme eriti kiiret kasvu. Ehk nagu viidatud, on see tegelikult just nimelt noored mehed vanuses 15–24, kelle puhul need numbrid on kõrgemad nii üldisest keskmisest kui ka kelle puhul me näeme, et kasvu kiirus just nimelt eristub. Tegelikult tuleb probleemide algallikateni jõuda, on see koostöös kohalike omavalitsustega, on see koostöös töötukassa, Haridus- ja Teadministeeriumiga. Aga loota, et sellised üldised riiklikud meetmed täpsema sihtimiseta lihtsalt aitaksid olukorda parandada – ma arvan, et see on naiivne ja et nad soovitud tulemust ei anna.

Mis puudutab ministri viidet kohalikele omavalitsustele, mis puudutab huviharidust ja muud taolist, siis oleme ausad, kohalike omavalitsuste võimekus on erinev, sealhulgas nende ülesannete hulk. Ei ole mõtet siin arutada, kui palju Tallinn on poliitilisi töökohti loonud või mitte. Selle võime me kõik hukka mõista või mitte hukka mõista, aga see ei mõjuta kuidagimoodi seda, mis on üldine üleriigiline pilt noorte töövõimaluste osas. Ehk tegelikkuses väiksematel omavalitsustel või ka väiksema eelarvevõimekusega omavalitsustel pole tegelikult jõudu lihtsalt selle sihtrühmaga piisava põhjalikkusega tegeleda. Kui valitsus sinna lisaraha ei suuna, siis tegelikult tähendab see, et see probleem jääb kohapeal lahenduseta.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Nii et minu ja sotsiaaldemokraatide üleskutse kindlasti on valitsusele, et võtta kokku need valdkonna vastutavad ministrid ja vastutavad asutused, vaadata peale tegelikult senistele trendidele ausalt, mitte jääda lootma selle peale, et kui me kirjutame mõnesse arengukavasse, et me näeme, et see protsent hakkab langema, olukord hakkab paranema, siis see iseenesest juhtub. Kui tegelikult senised tegevused pole andnud tulemust, siis tuleb need tegevused ringi vaadata. Ja väga võimalik, et need lahendused on tegelikult hoopis kohapealsetes meetmetes, võib-olla kohaliku omavalitsuse täiendavas toetamises, võib-olla töötukassa erimeetmetes, mis puudutab noorte töölevõtmist.

Kindlasti ei ole lahendus see, et me hakkame siin väga ulatuslikult seda töölepingu seadust muutma, alaealiste töötamise võimalusi kuidagimoodi leevendama. Siin räägiti ka korra muutuvatest töötundidest. Küsimus ei ole tegelt seadusandlikes raamides. Kui me vaatame seda, et see töötuse määra kasv, sealhulgas NEET-noorte kasv, on toimunud ju kehtiva seadusandluse ajal, mitte olukorras, kus oleks midagi muudetud karmimaks ja rangemaks, siis see tähendab seda, et küsimus on majanduse struktuuri muutuses, ühiskondlike hoiakute muutuses, võib-olla ka valitsuse poliitikas või selle puudumises nendes küsimustes. Ehk seda ei ole võimalik leevendada pelgalt mingite töölepingu seaduse leevendustega lootuses, et siis kuidagimoodi see noor, kes täna on ühiskonnast jäänud põhjusel või teisel kõrvale, kerge vaevaga sobiva töökoha leiab.

Nii et see on tegelikult olukord, kus Eesti on nüüd kriisis, nii nagu väga mitmes muus valdkonnas. See eeldab reaalset kriisiplaani, eeldab vastutajat, on ta siis kriisijuht, on ta minister, kellele see kohustus antakse, on ta majandus- ja tööstusminister või keegi teine – see on juba valitsuse otsustada. Aga tõepoolest, praegused meetmed ei ole andnud soovitud tulemust ja ma julgen kahjuks prognoosida, et kui me ühel hetkel jõuame heaolu arengukava 2030. aastani või ka 2035 noortevaldkonna arengukavas toodud numbriteni ja me vahepeal mingeid tegevusi, mingeid eraldi meetmeid tarvitusele ei võta, siis tegelikult me neid langustrende või soovitud eesmärke ka ei saavuta ja mida pikemalt see noorte kõrge tööpuudus, sealhulgas just nimelt NEET-noorte kõrge osakaal ühiskonnas püsib, seda keerulisem on hiljem seda lahendada, seda suurem on see hulk inimesi, keda see puudutab, sealhulgas kaudsed mõjud nende peredele, kohalikele omavalitsustele ja kogukondadele. Halvemal juhul need tagajärjed on oluliselt traagilisemad, nagu siin ka enne küsimustes viidati. Ehk inimesed, kes jäävad ühiskonna tavaloogikast, õppetööst, tööl käimisest, pere loomisest kõrvale, võivad leida endale alternatiivseid tegevusi, mis ei pruugi üldse minna kokku meie arusaama või riiklike huvide ja eesmärkidega. Aitäh!

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Noorte kõrge töötuse tase on süsteemne probleem ja seda tuleb lahendada süsteemselt. Esiteks, hariduse kvaliteet. Meie ülikoolid ja kutseõppeasutused valmistavad igal aastal ette tuhandeid spetsialiste. Samal ajal on ettevõtted sunnitud otsima vajalikke töötajaid välismaalt. See tähendab, et meie haridus ei vasta majanduse vajadustele. Haridus peab toimima ettevõtjate tellimuse alusel, mis võimaldab tagada majandusele tõesti vajalike spetsialistide olemasolu. Vastasel juhul toodame igal aastal tööturule sadu kellelegi mittevajalikke humanitaare. 

Teiseks, madal palgatase, mis ei vasta hinnatasemele. Töötada pelgalt toidu ja peavarju eest nagu orjad Vana-Egiptuses noored ei soovi. Selle tulemusel eelistavad noored kas olla ilma tööta või lahkuda välismaale. Lahkuvad seejuures parimad. 

Siin aitaks meid ka teenimatult unustatud suunamissüsteem. Kui oled saanud Eestis tasuta hariduse, siis peaksid ka riigi poolt sinusse investeeritud vahendid tagasi teenima. See tähendab, et kolm kuni viis aastat tuleb töötada seal, kus see on riigile vajalik. Vastasel juhul tuleb raha tagasi maksta. On aeg loobuda liberaalsest müüdist, et turg ja konkurents panevad majanduse ja haridussüsteemi ise toimima. Siin on vaja riigi tugevat ja tarka kätt. Paraku ei ole valitsuselt selles osas midagi loota. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma tunnen ka väga muret sellise lõdva sisserändepoliitika vastu, millele valitsus on panuse teinud. See on nüanssiderikas teema, me oleme siin ministritega palju vaielnud. Aga tõepoolest, odava tööjõu sissevool on Eestisse meie ühiskonna vastupanuvõimet ületav juba mõnda aega. Kui te näete ühiskonda tervikuna, siis puutute kokku ka informatsiooniga, et mitte ainult üle mingite konkreetsete piiride ei tule neid inimesi, kes tunnevad ennast siin mugavalt teiskeelsetes kogukondades, vaid tuleb Euroopa Liidu seest, nende hulgast, kes mujal ennast hästi ei tunne. Me näeme lähiajal, et meie noortele konkurentsi pakkuvad, nii tööjõuturul konkurentsi pakkuvad ja palgataset alla löövad kui ka teise kultuuriruumi traditsioonidega inimesed hakkavad tervele järgmisele põlvkonnale tekitama probleeme. Kaasa arvatud võib tekkida konflikte just sellel konkurentsi pinnal, seda näitavad mitmed lääne ühiskonnad. Seda kibedust, kui siin sündinud ja siin elanud inimesed tunnevad ennast tõrjutuna ja immigrante endale eelistatuna, seda kibedust me ei pruugi saada maha maandada. Nii et siin tuleb olla tähelepanelik.  

Aga ma tahaks rääkida kutseharidusest. Olen ise kutsekooli lõpetanud ja olen kutseharidusõppeasutust ja väga suurt õppeasutust juhatanud ja tean kutseharidusest nii mõndagi. Praegune kutseharidusreform on üks illusioonide pundar kokkuvõttes. Seal on palju üksikuid toredaid teese ja pingutusi. Aga kaks iseloomustavat sõnumit. Esiteks, ta ei ole täpselt sihitud, tal ei ole väga selget adressaati. Ja teiseks, teda püütakse rahastada, kuigi selle reformi väljakuulutamisega kaasnevad koolidele suured lisakulud, teda püütakse rahastada niinimetatud sisemiste reservide arvel, mis tegelikult paneb varsti maoli mitu meie tõsist ja head kutseõppeasutust.  

Aga rahastamise juurest edasi liikudes siis sellele sihitusele. Nimelt, kui te kujutate ette, me räägime praegu noortest, kellel on raske ennast leida nii haridussüsteemis, võib-olla tulevikus ka tööjõuturul, ja me leiame lahenduse kutseharidusreformis, tehes kolmeaastaste õppekavade asemele nelja-aastased õppekavad. Jah, see on lahendus nende noorte puhul, kellel on alternatiiv gümnaasiumiharidus, kes tahavad minna pärast kõrgkooli. Neile on kindlasti sobivaid õppekavu, nelja-aastased õppekavad, nad saavad nii üldhariduskomponendi, mingi kutsehariduse, aga nad jätkavad, mitte minnes tööturule, vaid eneseotsinguid haridussüsteemis järgmisel tasemel ja võib-olla ka muudavad oma konkreetseid haridusvalikuid tulevikus. Samas on olemas hulk noori, kes on rakenduslikemate huvidega ja kes on huvitatud tegelikult minema tööjõuturule, kusjuures suur osa neist on väga selgelt valimas kutsekooli just sellepärast, et seal saab nii-öelda lühema õppeajaga läbi. Nüüd me ütleme, et oi, te saate veel neli aastat õppida, gümnaasiumist saate minna ülikooli kolme aasta järel, nüüd kutsekoolis saate õppida neli aastat, et minna edasi ülikooli. Tegelikult päris suur osa noori langeb välja või valib selle ainult kutsega lõpetamise ja ei lähe üldharidusliku komponendi peale. Aga kuidas see kvalifitseerumine kutseharidussüsteemi sees toimib, seda näpunäidet ei ole haridusministeerium tegelikult koolidele andnud. 

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks. 

Detailides on see kutseharidusreform ette valmistamata ja koolid kobavad pimeduses, ja ka õpilased. 

Meie teema on täna need noored. Mis signaali me anname nendele noortele, kui inimarengu aruandest väga selgelt üks peatükk, millest ka avalikus meedias teada anti, andis perekondadele informatsiooni, et kutsekooli valik, erialaõppe valik ei ole tegelikult tuleviku mõttes sugugi konkurentsivõimeline lahendus, sellepärast et inimesed, kes lihtsalt gümnaasiumi on lõpetanud ja kellel ei ole mitte mingisugust täiendavat kvalifikatsiooni, saavad rohkem palka, ja mõtet on minna nii-öelda gümnaasiumijärgselt õppima kutseharidusse, põhikoolijärgne kutseharidus ei olegi nii mõttekas. Samas tööandjad kiidavad või tööandjad tellivad ja loodavad, et kutsekoolist, põhikoolijärgsest õppest, läheb neile tööjõudu. Me oleme kogu süsteemi üles seadnud niimoodi, et nüüd ka arengukavades 40% tahetakse kutsekooli ettevalmistusega noori siis igast aastakäigust ellu lasta. Siis sõnum on vastupidine. Me valmistume justkui millekski, oleme mõelnud välja terve süsteemi, et anda noortele tulevik, aga me teeme tegelikult kihutustööd selle pingutuse vastu. 

Mul on küll üks palve. Kui me räägime noortele selgete sõnumite andmisest, perspektiivi andmisest, ja räägime ettevõtjatega koos, et kutseharidusel on roll ja kutsekoolidel on roll selles noorte ettevalmistuses, siis ärme teeme kihutustööd veel mõnes mõttes manipuleeritud statistika pealt, arvestades sinna mitte ainult põhikoolijärgseid noori, vaid üldse kutsehariduse läbinuid, vaadates, kes mis erialadele tööle on läinud, ja arvestades justkui, et kutseharidus ei tasu ennast ära. Sellise kihutustöö pealt ärme imesta, kui kutsekoolidesse läinute hulk hoopis langeb lähiajal. Ja kuna gümnaasiumis on ka akadeemiliselt raskem hakkama saada, ka sealt langetakse välja, siis see ei pruugi olla rohi üleüldse noorte tööpuuduse vähendamise ja noorte kvalifikatsiooni tõstmise kasuks. Nii et arvestame, et üks käsi teab, mis teine käsi teeb selles riigis. 

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega). Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Kui me räägime tööpuudusest ja töötusest, siis tegelikult Ida-Virumaa on üks probleemne koht, mida ma juba ka tõstatasin. Just õiglase ülemineku fondi raames peaksid Ida-Virumaale tulema uued ettevõtted, uued töökohad, innovaatilised töökohad. 

Aga ma räägin teile, mis tegelikult toimub. Ma räägin teile, millised seosed on valitsuserakonna, Eesti 200 poliitikute ja riigi hiigeltoetuste vahel. Seejuures pigistab Reformierakond selle ees silma kinni. Nimelt, ettevõte Greenful pidi ehitama sel aastal tekstiilijäätmete taaskasutuskeskuse Sillamäele, looma üle 100 töökoha. Ettevõtete esindajad said rekordtoetuse 39 miljoni euro suuruses, kuigi maksimaalne toetus on 13 miljonit eurot ühe ettevõtte ühe projekti kohta. Selle jaoks, et saada suurem toetus, loodi kümnepäevase vahega kolm ettevõtet ja vähem kui kahe kuu pärast esitati kolm projekti. Seejuures väideti erikomisjonile, miks nad said kolm erinevat toetust, miks nad said niimoodi eraldi. Sest neil on eraldi projekt, eraldi ettevõtted, mis toimivad ka täiesti eraldiseisvalt. No tegelikult ei toimi. Ja mis kõige huvitavam, tänaseni see tehas, mis pidi tänaseks olema ehitatud, sel aastal, ei ole siiamaani ühtegi ehitusluba taotlenud, mitte midagi, rääkimata sellest, et ühtegi töökohta loodud ei ole. 

Ja mis veel tuli välja: see tehnoloogia, mille alusel taotlus esitati, oli bluff – oli lihtsalt ilus PowerPoint-esitlus. Ja nüüd see seos Eesti 200 poliitikutega. Esiteks, Riigikogu liikmel Tarmo Tammel oli selles ettevõttes osalus, mille ta vahepeal maha müüs. Siis käis tema poeg seda ettevõtet esindamas ühes äridelegatsioonis koos Reformierakonna majandusministri Erkki Keldoga. Lisaks on osalus Eesti 200 endisel Tallinna abilinnapeal Margot Roosel. 

Ja nüüd, kus läheb asi eriti huvitavamaks? Tänaseks on kahe ettevõtte nime muudetud, üks omanik on välja puksitud ja ettevõtte juhatusse on äkitselt tulnud Eesti 200 endine majandusminister Tiit Riisalo, kes oli selle õiglase ülemineku fondi otsuste juures ja erinevate määruste kehtestamisel. Tiit Riisalo juhtimisel, kui ta oli majandusminister, muudeti esiteks fondi taotluste tingimused lihtsamaks ja muudeti toetuse määrasid, 10 miljoni asemel 13 miljonit eurot ehk siis muudeti suuremaks. Ja huvitaval kombel ainus ettevõte, kes sai selle 3 x 13 miljonit maksimumtoetuse, just selles ettevõttes on täna seesama majandusminister juhatuse liikmeks. Majandusminister võttis vastu otsuseid sellesama õiglase ülemineku fondi raames. 

Ja nagu te kuulsite, minister ei näinud selles probleemi. Ministeerium ei näe selles probleemi. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, kes neid toetusi jagab, ei näe probleemi ja ütleb, et ega nemad ei saa ka midagi teha.

Nagu ma ütlesin, ehitust pole alustatud, ühtegi töökohta loodud ei ole siiamaani, kuigi tehas pidi see aasta valmis saama. Ja selle taustal, mida teeb majandusminister Erkki Keldo? Majandusminister võtab vastu otsuse, et pikendab kõikide projektide kuupäevasid aastani 2029, kuigi võib-olla oleks pidanud võtma selle toetuse ära juba tükk aega tagasi ja laskma teistel ettevõtetel kandideerida, kes siis tuleksid ja looksid neid reaalseid töökohti. Ida-Virumaal oleksid võib-olla tänaseks juba need töökohad loodud, sealhulgas töökohad noortele. 

Ja veel üks huvitav fakt: Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse andmetel on neil praegu seitse sellist projekti, mis on riskikategoorias. Nendest kolm on seotud sellesama Greenfuliga, mida ma juba mainisin, mis sai selle rekordtoetuse. Aga neljas on veel üks ettevõte, ettevõte Ishaya, mis samuti kuulub Tarmo Tammele ning mis samuti sai toetuse sellest õiglase ülemineku fondist. Ehk siis seitsmest probleemsest riskikategoorias olevast projektist on neli seotud Eesti 200 poliitikutega. Ülejäänud riskis olevaid projekte ei osanud täna erikomisjoni istungil EIS nimetada, aga eks me jätkame seda uurimist. Aga see lihtsalt näitab, millise taustal millised asjad meil toimuvad, ja nii palju ka nendest töökohtade loomisest ja tööpuuduse vähendamisest Ida-Virumaal. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me elame, jah, huvitaval ajal. Väga konkreetne sissevaade ühte Eesti piirkonda, kus vaesus on silmatorkavalt suur. Aga on ka teine piirkond, kus reede õhtul kolm noort meest veetsid rõõmsalt aega Pedeli ääres. Jutt on Valgamaast. Ma tunnen mõlemat piirkonda, nii Ida-Virumaad kui ka Valgamaad, üsna hästi. Ma tahaksin Valgamaal natuke peatuda. 

Valgamaa on olnud läbi aegade üks selliseid, mille kohta võiks öelda, eriti mõned tema piirkonnad, selliste vaeste patuste alev, kus millegipärast kännu tagant lahti ei saa. Ja nüüd reedel õhtul noored mehed, keda tegelikult praegu diskrimineeritakse Eestis, just nimelt selle koha pealt, et neil ei ole võimalik või on raske leida töökohta, läksid aega veetma. 

Valgamaal, nii nagu ka Ida-Virumaa puhul, on noorte töötus – jutt on ju noortest meestest eelkõige – silmatorkavalt kõrge. Ministrihärra ei osanud öelda, kui kõrge ta on, aga ta on üks kõrgeimaid Eestis. Kui vaadata Eestit tervikuna, siis samal ajal me elame kuidagi mingis sürrealistlikus maailmas. Alles see oli, kui peaminister Michal tuli välja sellise väitega, et Eesti on juba korda tehtud, nüüd on aeg unistada. Eesti on juba korda tehtud! Ja samas on Eesti käes muu hulgas noorte tööpuuduse Euroopa rekord.  

Nagu minister täna ütles, raha ei ole. Raha on vaja anda Ukrainasse. Töötukassas 20% ametnikest on koondatud – raha ei ole. Ja nii edasi, ja nii edasi.  

Midagi on sellel pildil valesti. Küsimus on tegelikult valikus. Mis on meile oluline? Kas püüda saavutada, et meie noored mehed saaksid tööle, et Eesti käes ei oleks Euroopa rekord ja et see rekord veelgi suuremaks ei läheks? Sest energiakriisi tulemusena – Hormuzi väin ja nii edasi – läheb asi suure tõenäosusega veelgi hullemaks. Ja veelgi hullemaks läheb suure tõenäosusega ka noorte tööpuudus. Eeskätt on jutt noorte meeste tööpuudusest. 

Needsamad noored mehed – 15, 17 ja 19 –, kes Pedeli ääres reede õhtul mõnusalt aega veetsid. Vaesusel on mitmed näod. Uuemal ajal, üks ettevõtja rääkis alles hiljuti, et on tekkinud selline seltskond, kes käivad poes toitu vaatamas, mitte varastamas. Varastamine on ka läinud raskelt üles, aga nad käivad toitu vaatamas.

Ja mis on meile olulisem? Kas meie noorte meeste tulevik, et neil oleks töö, et oleks võimalik ennast ise majandada, oma elu seada, aga mitte vanglas, või suunata raha, mille me hoiame kokku, kusagile mujale? Ma arvan, et see valik peaks olema eelkõige oma inimesed, oma noored mehed.  See on põhimõtteline küsimus. Ja me olemegi selles olukorras, kus valitsus tegelikult vaagub hinge mingi 15%-ga – toetus on see –, kui ühe n-ö pika plaani erakonna poliitikud, noh, vaikne Tarmo sealt tagant, keda siin muidugi ei ole, aga kes aktiivselt tegutseb seal, kus vaja ... 

Kas te soovite lisaaega? 

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaks. 

Ja peaminister deklareerib, et Eesti on juba korda tehtud, nüüd on aeg unistada. Unistada on alati vaja. Aga kõige kiirem lahendus oleks see, et see kamp, kes praegu Eestit juhib ja tahaks unistada, võimult kõige kiiremas korras minema kupatada.  

Aga selleks on vaja Eesti inimeste abi. Me räägime siin, et opositsioon ei ole võib-olla kõige ühtsem, kuigi peaks olema, ja inimesed ei tule välja, kuna lootus on tegelikult kadunud. Lootus on kadunud, nii kurb, kui seda on rääkida siin praegusel kevadisel ajal.  

Teema on tegelikult ülioluline, mida siin on arutatud. Ja ma ütlen, et Erkki Keldo on üks teravaimaid pliiatseid selles praeguses valitsuses. Ta ei kuule seda kahjuks. Ma näen, et ta tegutseb väga aktiivselt ja tegelikult ta võiks seda Reformierakonda juba juhtida ammuilma. See on minu väike märkus. Nii et kahju, et Erkki ei kuule seda siin. 

Aga teema on ülioluline. Ja küsimus on valikutes. Keda meil on vaja aidata? Kas meie noori mehi, kes ei peaks lõõgastuma Pedeli ääres reede õhtul, või suunata see raha kusagile kaugele, kuhu ka on raha vaja, aga kuhu Eesti on suunanud niigi palju raha, rohkem kui ükski teine riik maailmas? Kõik on olulised, aga mõni asi on minu meelest olulisem: omad on olulisemad. Aitäh! 

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Arutluse all on noorte tööpuudus, kus Eesti on Reformierakonna juhtimise ajal jälle rekordeid tegemas. Ja nagu ikka Reformierakonna juhtimise ajal, siis mitte positiivses mõttes, mitte selles mõttes, et noorte tööpuudus oleks väike, vaid otse vastupidi, oleme jõudnud üle 20%. See on umbes kolm korda suurem kui Eesti üldine tööpuudus. Nii et millegipärast see nii on. 

Keldo käis siin ja rääkis. Minu arust küll ei ole põhjust siin kolleeg Ernitsaga nõustuda, et Keldo kuidagi eriline kirgas kriit oli ja midagi asjalikku siin rääkis. Aga ma pühendun ühele konkreetsele lõigule meie tänasest vestlusest Keldoga. Ma küsisin tema käest, et valitsus ju samal ajal on muutmas seadusi, mis võimaldavad välistööjõudu veel rohkem sisse tuua, võimaldavad välistööjõul siin paindlikumalt liikuda ja pikemalt inimestel Eestis viibida ka juhul, kui nad peaksid töö kaotama. Kirjeldasin seda, kuidas see tegelikult suurendab veelgi palgasurvet allapoole, vähendab meie noorte võimalusi tööd saada ja nii edasi. Siis Keldo vaidles vastu ja ütles, et midagi sellist ei ole. Võib-olla Keldo kas ei pööra tähelepanu sellele, mida kolleegid, teised ministrid valitsuse istungitel räägivad, või siis ta ei saa aru, millised on asjade koosmõjud. 

Nii et mõni asi tasub siin ära markeerida. Ja juba teise lugemiseni on jõudnud need valitsuse siia toodud eelnõud, mis siis puudutavad välismaalaste seaduse muutmist. Kaks eelnõu on menetluses. 

Mida seal tehakse? Lubatakse anda nii-öelda sisserände piirarvu välist elamisluba tööjõupuudusega tegevusaladel. Tegevusalad kehtestab valitsus, ja kehtestab need, see on siis tegevusalade register EMTAK, selle kahe koha täpsusega, mis tähendab seda, et see täpsus ongi selline umbes nagu laondus ja veondus või mõni muu selline küllaltki lai tegevusala määratlus, mis tähendab, et väga erinevad ettevõtted seal all saavad, selle asemel et siit koha pealt mõni noor tööle võtta, tuua sisse tööjõudu riikidest, kust võib eeldada, et neid töölisi sisse tuues saab vähem palka maksta. Kaob ära nõue, et töötukassa peab olema kinnitanud, et tõepoolest ei ole võimalik ühele või teisele ametikohale Eestist tööjõudu leida. Siiamaani oli vaja sellist kinnitust, nüüd see kaob ära. Palgakriteeriumi nihutatakse allapoole. Taas kord, siiani on olnud palgakriteerium, sõltuvalt valdkonnast, kas Eesti keskmine palk või Eesti keskmine palk korda mingisugune suurem kordaja, nüüd viiakse see 80% peale. Lisaks muudetakse oluliselt paindlikumaks seda, kui siia sisse toodud töötaja soovib töökohta vahetada. Ütleme, et ta tuligi sisse siia selliselt, et ettevõtja põhjendas, et on tõesti oskustööline ja Eestist ei ole võimalik sellist leida, natuke aega töötab sellel tööl ja kas vahetab tööandjat või vahetab tööandja juures töökohta ja saabki edasi töötada. Ja kui ta päris töö peaks kaotama, siis siiamaani oli küllaltki range see elamisloa kehtivuse jätkumine sellisel puhul ja periood ei olnud sugugi pikk, siis nüüd pikendatakse seda võimalust siin olla isegi kuni kuuele kuule, elamisloa kehtivust, mis tähendab seda, et kõik see, mida me näeme eriti Eesti suuremates linnades, kus, ma ei tea, jalgratastega pedaalivad inimesed ringi või töötavad mõnes muus teenindavas sektoris, kus siis jäävad inimesed siia tegutsema, ma ütleks, sellises halli majanduse tsoonis. 

Nii et minu üleskutse minister Keldole on lugeda need, tõepoolest mitte tema ministeeriumist tulnud, aga siiski väga otseselt tööjõuturgu ja eriti meie noorte võimalusi tööd saada piiravaid või negatiivselt mõjutavaid seaduseelnõusid. Ja võib-olla siis teha valitsuses inimestele selgeks, et kui me tõepoolest tahaks noorte töölkäimise olukorda parandada, siis tuleks need eelnõud menetlusest välja võtta. Soovin Keldole selleks edu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ministrit ma ei näe, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase teise päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Arvo Alleri ja Anti Poolametsa poolt taristuminister Kuldar Leisile esitatud arupärimine Rail Balticu kohalike peatuste asukohtade kohta, nr 955. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimise taristuminister Kuldar Leisile ja see puudutab Rail Balticu kohalike peatuskohtade asukohti. Me oleme juba harjunud, et Rail Baltic üllatab meid iga kord jälle mõne uskumatu uudisega. 

Nüüd hiljuti saime teada, et Rail Balticu projekti raames on kavandatud Eestisse 12 kohalikku peatust, mille asukohad pandi küll paika aastaid tagasi, kuid sõna otseses mõttes on mitmed peatused pandud sohu. Ehk siis need asuvad suurematest asulatest eemal, näiteks Häädemeeste peatus asub ligikaudu 15 kilomeetrit Häädemeeste alevikust ja sisuliselt metsaalal, kus puudub asustus. Peatuste juurde ei ole välja arendatud teid ega ühistransporti. Rail Baltic Estonia vanemprojektijuht Rauno Lee on avalikult kinnitanud, et peatuste toimima panek, ligipääsuteede rajamine, transpordiühenduste loomine ning peatuste ümbruse arendamine jääb suures osas kohalike omavalitsuste kanda. 

Me teame, et Rail Balticu puhul tehti kärped eelkõige peatuste puhul. Tekibki küsimus, et kui kõik need kulud on kohaliku peatuse juures ära kärbitud, siis kas on üldse võimalik seda peatust seal metsas tuvastada. Mis ülesanded kaasnevad kohalikele omavalitsustele? Mida nad peavad tegema? Kas neile on selleks ette nähtud kulutused või see ei olegi oluline, et Rail Balticu peatuste puhul saaksid inimesed ligipääsu?

Me soovimegi ministrilt teada, milliseid toetusi on plaanis anda omavalitsustele, kelle territooriumile Rail Balticu peatus rajatakse ja kui palju üldse on analüüsitud võimalikku reisijate arvu nendes peatustes, mis paiknevad suurematest asulatest eemal, sealhulgas Häädemeeste ja Kaisma peatuste puhul. Ja ka see, kuidas omavalitsused käituma peavad. Võimalik, et omavalitsusi meelitatakse selle jutuga, et alustage arendusi kuskil kõrvalises kohas Rail Balticu peatuse ümber, et Rail Baltic toob sinna elanikke, toob arendusi ja tehakse investeeringud ära. Me oleme praegugi näinud mahajäetud asulaid, kus raudteeühendus enam ei toimi. See on järjekordne saaga selles Rail Balticu teemas, mis on kindlasti väga huvitav, arvestades seda, et lätlased ei ole üldse siia Eesti poole asunud mingeid investeeringuid ega ehitusi tegema. Aga tõesti, tõesti, me loodame, et minister suudab neile anda ka mõistlikke vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama taristuminister Kuldar Leisi.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. 

Esiteks: palun selgitada, milliste kriteeriumide alusel määrati Rail Balticu kohalike peatuste asukohad ning mil määral arvestati seejuures olemasolevat asustust ja ligipääsetavust. Vastus. Rail Balticu trassi planeerimise protsess algas Vabariigi Valitsusel 2012. aastal mitut maakonda läbiva rahvusvahelisele raudteeliinile sobiva asukoha määramiseks. Algne eesmärk oli planeerida kogu ulatuses elektrifitseeritud kahe rööpapaariga ning samatasandiliste ristumisteta kiirraudtee. Seetõttu välditi trassikoridoridega suurte asustuste läbimist. Kavandatavale raudteeliinile planeeriti kombineeritud kauba- ja reisijatevedu, sealhulgas reisijatevedu rahvusvahelise kiire rongiühendusena, millel oleks peatused Tallinnas ja Pärnus ning perspektiivse peatusena ka Rapla. Initsiatiiv lisada trassile ka kohalikud peatused tulid mõned aastad hiljem eelkõige kohalikelt omavalitsustelt, kui toonaste maavalitsuste eestvedamisel alustati Harju, Rapla ja Pärnu maakonna planeeringute 2030 pluss koostamist. Selle käigus lisati Rail Balticu perspektiivsele trassikoridorile ka kohalike peatuste põhimõttelised asukohad. Toona argumenteeriti seda kui soovi laiendada Rail Balticu raudtee rajamise kasusaajate ringi ka omavalitsuste tasandile, et edendada kohalikku elu ja parandada avalike teenuste kättesaadavust. 

Kohalike peatuste planeeringulahenduste kujundamisel lähtuti kolmest peamisest kriteeriumist. Esiteks, regionaalse teeninduse loogikast, sealhulgas olemasoleva ja prognoositava asustuse katvusest. Teiseks, raudtee tehnilistest nõuetest, nagu trassi geomeetria, ohutus- ja kiirusparameetrid. Ja kolmandaks, arengupotentsiaalist, mis võimaldab piirkondadel tulevikus paremini integreeruda riigi ja rahvusvahelisse liikumisvõrku. Oluline on rõhutada, et tegemist oli mitmeaastase planeerimisprotsessiga, milles osalesid maavalitsused, kohalikud omavalitsused ja riigiasutused. Harju-, Rapla- ja Pärnumaa maakonna planeeringud koos kohalike peatuste asukohtadega kehtestas riigihalduse minister, kes oli Jaak Aab Keskerakonnast, 2018. aasta kevadel. Planeeringuprotsessi käigus toimus ulatuslik avalik kaasamine. Maakonnaplaneeringute koostamise ajal toimus kolmes maakonnas kokku 86 avalikku arutelu, millest võttis osa üle 4000 inimese. Hiljem on vastavalt kohalike omavalitsuste soovidele mõningate peatuste asukohti täpsustatud.

Teine küsimus: kuivõrd on analüüsitud omavalitsustele kaasnevaid kulusid seoses peatuste toimima panemisega – ligipääsuteed, parkimisalad, ühistransporditihendused, kergliiklusteed ja nii edasi? Vastus. Oluline on rõhutada, et kuigi kohalike peatuste lisamine oli omavalitsuste initsiatiiv, ei jäeta arenduskohustust neile, vaid tagame peatuste esmase funktsionaalsuse koos ligipääsude ja teenindava taristuga. Kohalike peatuste ehitusega rajatakse Rail Baltica projekti koosseisus ka juurdepääsuteed, sealhulgas kõnni- ja rattateed, parklad, välialad ning ühistranspordipeatused kuni avaliku teeni, mis on kohaliku omavalitsuse oma. Selline vastutuste jaotus on kokku lepitud maakonnaplaneeringute vastuvõtmisel omavalitsuste ja Rail Baltic Estonia vahel sõlmitud elluviimiskavatsuste kokkulepetes. 

Raudteeühendusi rajatakse nii ühistransporditeenuste kättesaadavuse parandamiseks kui ka kaasnevalt piirkonna ehituse, elamumajanduse ja ettevõtluse edendamiseks, teisisõnu eelduste loomiseks, mis suurendab piirkonna atraktiivsust ja tõstab kinnisvara väärtust. See loob eeldused uuteks arendusteks, tööjõu liikuvuseks ja elanike arvu suurendamiseks, mis tähendab kokkuvõtvalt ka kohalikule omavalitsusele täiendavat tulu. Kui mõni kohalik omavalitsus tõesti ütleb, et ta ei taha peatust oma valda, kus see on planeeritud, siis on õige aeg sellest teada anda. Kui peale valimisi tõesti mõni KOV ei taha peatust, siis saame veel selle ka ära jätta, aga selliseid meile ei paista. 

Kolmas küsimus: milliseid toetusi on plaanis anda omavalitsustele, kelle territooriumile Rail Balticu peatus rajatakse, et tagada vajalikud ühendused ja infrastruktuur? Vastus. Kui veel kord üle rõhutada, siis riik rajab projekti raames tehniliselt toimivad kohalikud peatused, mis hõlmab omavalitsuste poolt koostatud ja kinnitatud detailplaneeringutega kooskõlas olevaid peatuse hooneid, välialasid, juurdepääsuteid, parklaid ja ühistranspordipeatuseid. Kohalikel omavalitsustel on lisaks võimalik kasutada olemasolevaid riiklikke ja Euroopa Liidu meetmeid, mis toetavad ühistranspordi arendamist ja regionaalset ligipääsetavust, võimaldades vajadusel täiendavaid investeeringuid. 

Neljas küsimus: kui palju on analüüsitud võimalikke reisijate arvu Rail Balticu nendes peatustes, mis paiknevad suurematest asuvatest eemal, sealhulgas Häädemeeste ja Kaisma peatuse puhul? Vastus. Rail Baltica operatiivplaani uuringus on ka väiksemate ja asulatest eemal paiknevate peatuste, sealhulgas Häädemeeste ja Kaisma võimalik reisijate arv detailselt modelleeritud. Analüüs näitab, et lisaks olemasolevale nõudlusele loob Rail Baltica võimaluse kaasata uusi ühistranspordi kasutajaid, pakkudes kiiret ja kvaliteetset rongiühendust Tallinna ja Pärnu vahel. See parandab oluliselt piirkondade ligipääsetavust ning toetab regionaalset liikuvust ja arengut. Reisijate arvu prognoosist lähtuvalt on valitud ka kohaliku peatuse baaslahendus, näiteks kui suur on parkla või kui suur, milline on selle hoone maht ja nii edasi. 

Viiendaks: palun selgitada, milliseid analüüse on tehtud riski kohta, et osade kohalike peatuste kasutamise koormus võib jääda väheseks, kuna need paiknevad asustusest kaugel. Vastus. Alakasutuse riski on arvestatud nii planeerimise kui ka projekteerimise etapis ning peatuste infrastruktuur on kavandatud vastavalt prognoositavale nõudlusele ja selliselt, et seda on võimalik ajas kohandada vastavalt tegelikule kasutusele ja teenusmudeli arengule. Näiteks on varieeritav parkla suurus, hoone maht ja muud tingimused. Sarnane lähenemine on kasutusel ka teistes Euroopa riikides regionaalsete raudteepeatuste planeerimisel. Oluline on rõhutada ka, et väiksemate peatuste eesmärk ei ole konkureerida suurte linnadega reisijate mahu osas, vaid tagada regionaalne ligipääsetavus ja sidusus. Nende peatuste roll on eelkõige võimaldada inimeste liikumist ning toetada tööjõu liikuvust ja piirkondlikku arengut. Seetõttu on ka peatuste lahendused proportsionaalsed prognoositava kasutuskoormusega. 

Ja kuuendaks: palun hinnata võimalust, et peatuste ümber võib tekkida surve rajada kunstlikke arendusi, näiteks elamupiirkondi või äriparke, mis ei lähtu tegelikust regionaalsest vajadusest, vaid vajadusest õigustada juba tehtud investeeringuid. Vastus. Rail Baltica ei loo iseseisvalt arendusi, vaid loob taristust lähtuvad eeldused, mille alusel kujunevad investeerimisotsused turu ja kohalike omavalitsuste planeerimisotsuste kaudu. On selge, et sellise mastaabiga taristu toob kaasa arendushuvi ning selle suunamine on eelkõige kohalike omavalitsuste pädevuses üldplaneeringute ja detailplaneeringute kaudu. Seetõttu on risk teadlikult juhitud planeerimissüsteemi kaudu. Kohalikud omavalitsused saavad peatuste ümber olevad arengud suunata näiteks üldplaneeringu või muude arendajate kaudu, näiteks arendajate enda detailplaneeringud. Täna on näha, et erakapitalil põhinevad arendajad näevad potentsiaali ning on juba teinud investeerimisotsuseid kohalike peatuste läheduses, ja mitte kunstlikke otsuseid. Projekt loob omavalitsustele eeldused ja võimalused, mille osas saavad ise otsustada, kas nad kasutavad seda või mitte. On väga häid näiteid omavalitsuste osas, kus nähakse kohalikes peatustes arenguvõimalusi. 

Ma toon siia lõppu ka mõned näited. Kõige suurem ja kõige ilusam on muidugi siinsamas Tallinnas, kus Tallinna Lennujaam ja Rail Baltic koos Mainor Ülemistega investeerivad järgmiste aastate jooksul ligi 500 miljonit eurot – see on käinud läbi ka uudistest – Ülemiste piirkonna arendusse. Ja see 500 miljonit on lennujaama ja Rail Balticu ja Mainori poolt, Tallinna linn sinna sisuliselt midagi ei pane.

Nüüd teine näide. Kohila alevisse rajatakse uus elamukvartal. Neljale hektarile kavandatakse kuus kaasaegset kortermaja kokku 78 korteriga. Sinnasamma Kohilasse tuleb tulevase jaama juurde Balti Laevaremonditehase valukoja ehitus. Ka see on uudistest läbi käinud. 14 miljonit eurot maksev tehas alustab selle aasta augustis tööd ja annab 70 inimesele tööd. Sinnasamma Kohilasse tuleb ka Selveri suur kaubanduspind koos erinevate teenustega, just Rail Balticu trassi peatuse juurde. 

Jaanuaris läks välja Rae valda ehitatava Baltikumi suurima veeremidepoo hange, see valmib 2028. aasta lõpuks ja toob 150–200 püsivat töökohta. 

Viimane näide on see, et ma käisin eelmisel nädalal mingil päeval Halingas vana raudteeviadukti varistamisel. Me kohtusime seal ka Põhja-Pärnumaa vallavanemaga, kes ütles, et esiteks, Tootsi peatuse lähedal nad ise kavandavad kergliiklusteed, teiseks, kuna Kaisma peatus on Vändra ja Kaisma vahel, siis nemad teevad juurdepääsu korda mõlemale poole, nii Vändrale kui Kaismale, ja lisaks, Kaismale uue peatuse, Rail Balticu peatuse lähedale, 500 meetri kaugusele tuleb 20 ridaelamuboksiga detailplaneering. Eraettevõtjad teevad 20 ridaelamuboksi täiesti uude kohta, Rail Balticu peatuse lähedusse. Nii et nutikamad tegijad on juba tööle asunud, et ära kasutada tulevase raudtee võimalusi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Lätis on hakanud uurima Rail Baltica rahastamist ning kohe ilmnes huvitav juhtum. Hanke võitis ettevõte, kes pakkus hinda, mis oli 270 miljonit eurot kõrgem tegelikust maksumusest. See on suure tõenäosusega alles algus. Kas te suudate selgitada, miks teie valitsus ei soovi alustada samasugust uurimist? Mida te kardate?

Aitäh! Ma igaks juhuks küsin, kas see on kohalike peatustega seotud teema.

Kui te suudate seda seostada, see on Rail Balticuga.

No ma proovin seostada kuidagi, aga kuna number on nii suur, mis te räägite, siis see kohalikesse peatustesse kuidagi ei suhestu. Ma tean seda teemat. Lugu on selline, et see 200 miljonit, mida iganes, see vähempakkuja ei vastanud tingimustele, tema dokumendid ei olnud korras ja sellepärast ta kõrvaldati hankelt. Kui nüüd lätlased tahavad midagi seal veel uurida, siis las uurivad.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on küsimus osa kohta nendest kohalikest peatustest ja ka Rail Balticust üldisemalt. 12 kohalikku peatust ja see on selline kiirrong. Kas ei ole liiga palju neid peatusi ühe väikese Eesti jaoks, rääkimata sellest, kus nad asuvad, vähemalt mõned neist? 

Teine osa küsimusest. Hiljuti rääkis Poola valitsuse esindaja avalikult, et ei tasu oodata, et Rail Baltic hakkab tööle enne aastat 2040. Meie räägime ikkagi jätkuvalt aastast 2030, kuigi juba, ma ei tea, ka kõige suuremad optimistid saavad aru, et see ei ole realistlik. Kas ühel hetkel me ikkagi kuuleme ka Eesti valitsuse esindajalt, et 2030 ei ole realistlik ja tegelik aasta on teine? 

Aitäh! Esiteks, 12 peatust ei ole palju. 12 peatust, on analüüsitud, on õige arv. Aga siin tulebki tähele panna, et on kahte tüüpi reisirongiliiklust. Üks on see, mis on regionaalne, kus peatutakse 12 jaamas, ja teine on see, mis on tulevane kiirrong, kus on Tallinn, Rapla, Pärnu ja järgmine on juba Riia. (Saalist öeldakse midagi.) Ma arvan, et see lahendus, et on regionaalsed peatused, on väga mõistlik, et ära kasutada taristut. Teiseks, Poola uudis oli väga palju valesti mõistetud ilmselt, sellepärast et kas või mingi number, mis käis läbi, see 4 miljardit eurot, mis on väidetavalt nende rajamise hind – tuli välja, et on see 4 miljardit zlotti. Teiseks, aasta 2040 oli ka mingi vastaja soolo. Meie peaminister sai üsna pea peale seda kokku Poola peaministriga, kes kinnitas, et 2030 on Poolal endiselt plaanis kõik.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Kas te olete juba mõelnud selle peale, et Häädemeestest võib saada üsna pikaks ajaks selline uus tõmbekeskus, et mingid investeeringud sinna, kas mingisuguse mobiilse kunstihalli või mingite vaatamisväärsuste loomine võib-olla kümneks aastaks tasub ära ennast? Ja väike detail, et kus poole see Häädemeeste supervaksal tuleb, kas lõunasse või põhja poole? Seal on uhked metsisealad ja võib-olla korraldada seal selliseid piknikuid ja kevadisi loodusretki? Kümme aastat võiks rahulikult midagi mõelda, regionaalselt.

Aitäh! Kui siitpoolt vaadata, siis Häädemeeste ise on raudteepeatusest paremal. Nii et niipidi on ilmakaared. Ja Häädemeestele lähemal tegelikult sellele peatusele on veel Urissaare ja ta ongi nagu Urissaare külje all. Aga kuna vald ise tahtis, et selle peatuse nimi oleks Häädemeeste, kuna see on valla kõige suurem koht, siis lepiti kokku, et peatuse nimeks jääb Häädemeeste.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te eduloona tõite välja, et Kohila areneb tänu Rail Balticule. Ma tuletan meelde, et Kohilasse käib rong ka praegu ja ilmselt oleks Kohila arenenud väga hästi edukalt edasi ka ilma selleta. Ei ole mõtet rääkida seda kui edulugu. Kahjuks on kohad, mis hääbuvad, näiteks Koogiste või Eidapere või ... Te rääkisite, kuidas kuskil silmad säravad, tulevad asutused, aga on samamoodi kohad, mis hääbuvad, sellepärast et raudteetrass viidi mujale. 

Aga minu ajalooline mälu on 2017. aastast omavalitsuse kaudu Rapla valla Rail Balticu juures. Peab tunnistama, et tegelikult siis räägiti küll sellest, et riik ikkagi annab abikäe ja aitab välja ehitada ka taristu. Te siin enne ütlesite, et omavalitsused ise tahtsid raudteejaamasid. Minu arust on see siililegi selge, et nad tahtsid. Ütelge mulle, mis kasu on omavalitsusel raudteerööbastest, mis lähevad temast mööda, ja peatust ei ole. See oli natukene nagu etteheide või niisugune, et ise tahtsid. No ma ei kujuta üldse teist varianti isegi ette. Aga tollel ajal oli ikkagi juttu, et riik leiab vahendeid, aga täna on KOV-id hädas ja tegelikult ka Rapla vald on hädas sellega, kust leida raha taristu väljaehitamiseks. Kas tuleb mingi meede, mis aitab neid välja ehitada, ja kas tulete appi omavalitsustele?

Aitäh! Mul on ka hea meel, et nüüd kohalikud jaamad tulevad, esialgses plaanis seda ei olnud. Oligi mõeldud kiirraudtee. Aga ma kordan siis üle, et kokkulepe on see, et see jaam kui selline tehakse valmis Rail Balticu poolt ehk siis piltlikult jaamahoone pluss parkla pluss kõik sinna juurde kuuluv. Nii et ei ole nii, et vald peab selle tegema. Aga see on Rail Balticu teema ja see tehakse siis kuni avaliku teeni, mis on seal juba olemas. Kuni avaliku teeni teeb Rail Baltic valmis. Nii et kuskilt on nagu valesti läinud jutt liikvele, et kohalikud omavalitsused peavad ise need jaamad tegema. Ei ole nii. Aga on võimalik ka KOV-idel taotleda toetusi, mis haakuvad sinna otsa. 2023. aastal oli RTK poolt 20 miljonit eurot jalgratta- ja jalgteede rajamiseks, mida KOV-id ära kasutasid, ja 2025. aasta septembris kuulutati välja toetusvoor, mis on 7,7 miljonit just jalgratta- ja jalgteede rajamiseks. Aga ma ei oska öelda, millised KOV-id seda taotlenud on. Tallinna, Tartu ja Pärnu piirnevaid kohalikke omavalitsusi toetatakse praegu summas 4,5 miljonit eurot kokku just jalgratta- ja jalgteede rajamise meetmega. Nii et selliseid toetusi ikkagi on.

Nii, Rene Kokk, üks täpsustav küsimus istungi juhatajale protseduuride kohta.

Protseduuriline küsimus. Kuidas ma saaks täpsustada ministrile seda, et tegelikult jutt minu küsimuses ei käinud sellest, et rongijaamade väljaehitamise osas? Jah, see oli algusest peale riigi jutt, aga taristu osa, mis puudutab maakonnakeskuste või tõmbekeskustega ühendamise osas, see oli see teema, mis tegelikult vajab riigi abi. Kuidas me saaksime selle teadmise ministrini viia?

Aitäh! Minister kuulis ja ta ütles, et kuni avaliku teeni ehitavad tee välja ja parklad.

Võtan teadmiseks.  

Niipalju ta jõudis ja siis saame edasi täpsustada järgmiste arupärimistega. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ütleme ikka, et Rail Balticu projekt on teil ikka üks nali. Ka siin sai küsitud, kas 12 peatust selle trassi kohta palju ei ole, kui te tahate rääkida kiirest rongiühendusest. Kui me tõesti arvestame, et 213 kilomeetri kohta on 12 peatust, siis teeb see peatuse iga 17 kilomeetri järel. Lisaks tuleb ju arvestada, et kui reisijad peale ja maha lähevad, siis peatuse aeg on kolm minutit ja 12 peatuse kohta teeb see juba üle poole tunni. Lisaks me peame ju veel arvestama, et kaubarongid tuleb mööda lasta. Miks te räägite üldse mingist kiirteest ja kiirrongiühendusest? See ju ei päde. Või kuidas see loogika siin välja tuleb? See ei ole ju kiire. 

Aitäh! Aga nii täpselt ongi, et kui on kiirrong, siis on peatused Tallinn, Rapla, Pärnu ja edasi Riia. Ja kui on regionaalne rong, siis saab see 12 peatust läbi käia. Kuna nendes jaamades on ju mitmed rööpapaarid, siis nendes jaamades lastaksegi kiirrong mööda. Samamoodi peatub kaubarong kohalikes jaamades ja reisirongid kihutavad mööda. See kõik on välja arvestatud ja see on väga mõistlik lahendus. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teadupärast see 3,6 miljardit on tänase seisuga nii-öelda kärbitud versioon. Üks rööpapaar, eks ole, samuti jäetakse ehitamata välja näiteks kümme viadukti. Nüüd me teame, et nii-öelda ka need ühendused kohalike omavalitsustega, see jääb ka kõik kohalike omavalitsuste kanda. Aga mul on küsimus: kas on olemas tasuvusanalüüs sellele kärbitud Rail Balticu projekti versioonile?

Aitäh! On küll tasuvusanalüüs olemas.

Küsimus vist oli see, kas saaks saata siis või kuskilt seda leida. Oskate viite anda?

Jaa, ma küsin Rail Baltic Estonia käest ja saab saata. 

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 15 aastat oleme juba tegelenud selle projektiga. Üht-teist on tehtud ka, üht-teist on ka kasulikku tehtud, ei saa vaielda. Aga ma mäletan seda aega, kui ma tulin aastal 2016 Maardu linnapeaks ja osalesin väga paljudes koosolekutes, mis olid seotud Rail Balticuga. Ja tõesti, nagu mu kolleeg ütles juba eelnevalt, ega siis juttu ei olnud, et omavalitsus hakkab mingisuguseid rahasid taristusse investeerima. Jumal tänatud, et midagi sellist Maardu ja Jõelähtme kandis ei tule ilmselt, ma loodan – ma mõtlen oma taristut omavalitsuse poolt. Aga kas te usute, et see projekt on veel selline atraktiivne, nagu ta tol ajal oli? Aastal 2016 ma täitsa uskusin seda, aga mida edasi läheb, see hind on ju mitu korda, vist kuus korda juba, kallim, kui ta oli. Ja kas see põhimõte, millega seda planeeriti, on ikka veel alles?

Aitäh! Ma arvan, et Maardu on väga hea näide. Ma käisin eelmine reede Tallinna Sadama HHLA terminalis. Nad ootavad pikisilmi, sest transiit on ju see, mis on Eestist praegu tänu naabrile ära kadunud. Vaja on luua uued koridorid. Nii et see, mis puudutab Tallinna Sadamat ja tulevast transiiti Soomest Tallinna Sadamasse ja sealt edasi Euroopasse, seda oodatakse väga, eriti sadama poole pealt. Maardu on selles mõttes hea näide, et uuesti see kant ellu äratada ka selle trassi osas, mis läheb maismaad mööda, mitte ainult see, et laev tuleb sadamasse sisse ja läheb sealt ka tagasi välja.

Martin Helme, palun!

Nüüd mul jooksis täitsa juhe kokku. Oodatakse sadama poolelt mida? Kiirraudteed Häädemeesteni või? Mul on mulje, et meil on valitsus, mis lihtsalt elab ulmades, nii numbrilistes kui ka mingisugustes logistilistes ulmades. Millal ükskord valitsus aru saab, et mingit raudteed, mis meid ühendab Euroopaga, ei ole ja ei tule? Me uputame lihtsalt miljardeid ja miljardeid selle jaoks, et, ma ei tea, Reformierakonna rahastajad või sõbrad või lobistid saaksid raha? Ja ongi kõik? Mitte mingisugust majanduslikku kasu ei ole. Rahandusministeeriumi prognoos näitab, et majandus kasvab järgmisel aastal üle 2% ja kogu see kasv on riigi laenatud raha, mis suunatakse suures osas näiteks Rail Balticule ehk surnud asja. Millal te Eesti riigi pankrotistamise ära lõpetate nende luulujutudega?

Aitäh! Eesmärk on endiselt 2030, et Rail Baltic valmis on. Sellega me tegeleme päev-päevalt ja töö käib. (Saalist öeldakse midagi.) 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma kuulsin väga huvitavat lisainfot, et sellele kärbitud Rail Balticule on tehtud eraldi tasuvusanalüüs. Sest probleem on ju seotud sellega, et see originaaltasuvusanalüüs on tegelikult prügikastikaup, sest sinna olid sisse arvestatud igasugused Vene kaubad ja mida pole enam üldse olemaski. Muidugi oleks esimene nagu küsimuse pool see, et kust seda kõike lugeda saab, see aitaks meid ka edasi. 

Ja teine küsimuse pool on see, et on kirjas, et tasapisi nagu planeeritakse sinna tühjadesse raudteejaamadesse, platvormidesse mingisuguseid asulaid, näiteks Kaismale, räägitakse, et planeeritakse 20 maja. See kõik on tore, aga lõppude lõpuks no nii suure raudtee puhul ei tasu see ikkagi ära, sest kust me teame, et need 20 maja elanikud ei hakka ikkagi autoga kuskil Riias või Tallinnas käima. Siin ongi see seos jälle tasuvusanalüüsiga. Kõik see vajaks tervikut. Kust seda lugeda saab ja millal te meile selle lugeda toote?

Aitäh! Tasuvusanalüüs on olemas, täpselt sama, mis lubasin Keskerakonnale, saab ka saata EKRE-le, mis ongi mitte enam selle esialgse versioonina, kui kunagi Rail Balticut alustati, vaid mis on praegune projekt. Nii et saab saata. Kas ma nüüd homme jõuan, aga ülehomme küll.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina tuleksin küll nüüd selle küsimuse juurde tagasi, et kas teie kui ministri hinnangul ei oleks mõistlik ikkagi võtta vastu põhimõtteline otsus, et Pärnust edasi vähemalt seda raudteed ei ehita enne, kui on täielik kindlus, et ka lätlased hakkavad seda Riia poolt Eesti poole ehitama? Peab olema ikkagi selge pilt, mis ajaks tuleb ühendus Riia ja Eesti piiri vahele, sellepärast et lätlased on ju praegu väga selgelt signaliseerinud, et ärge unistage, et see enne 2035. aastat võiks üleüldse sündida. Öelge mulle, miks see minu ettepanek ei ole midagi sellist, mida te võiksite ka omalt poolt toetada, tõsiselt võtta. Teeks näiteks Pärnuni ära ja siis ütleksime, et sealt edasi alustame alles siis, kui on täielik kindlus, et lätlased meile hakkavad vastu ehitama. Seda esiteks.

Teiseks ma küsin teilt seda, et pidades silmas, et see projekt on nüüd taandatud ühele rööpapaarile ja läinud niivõrd palju kallimaks võrreldes algselt prognoosituga, kas te ei ole seda meelt, et tegelikult olnuks, kui oleks ette teadnud neid asjaolusid, mõistlikum ikkagi ehitada see trass olemasolevale trassile. Aitäh!

Aitäh! Mis puudutab 2030. aastat, siis kordan veel kord, et kõik kolm Balti riiki, pluss Poola, on võtnud kohustuse Euroopa Komisjoni ees, et 2030 on Rail Baltic valmis, ja ka rahastus on antud selle eeldusega, et 2030 on eesmärk. Eestil ei ole mingit põhjust protsessi pidurdada, meie teeme 2030 tempos, nii nagu kokku lepitud.

Teiseks, kas olemasolevale trassile? Seda ei ole takkajärgi mõtet enam analüüsida, see otsus on ammu tehtud. Ja kuna meil täna käib ehitus 100 kilomeetril ja selle aasta lõpuks kogu trassi osas, siis seda, kas kasutada vana trassi, ei ole mõtet enam tagantjärele arutada. Samamoodi võib arutada, kas oleks võinud Tartu kaudu minna või kuskilt mujalt, aga need otsused on tehtud ja nii on. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei oska öelda, kas järelanalüüsi on tehtamas või mitte, aga kuna täna on trass valitud ja ehitus käib, siis nii on.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Jätkan, kus hea kolleeg Varro lõpetas. Kas te olete siiski üle vaadanud need argumendid või viinud ennast kurssi, mis viisid tollel hetkel ikkagi otsuseni, et läbi metsade, ja ütleme, päris palju tühermaa tuli rajada täiesti uus trass, kui oleks saanud kasutada sama trassikoridori ja oleks ka toetanud oluliselt Eesti arengut rohkem? Sellele trassile oleks jäänud neid piirkondi, mis väga seda toetust vajaks. Kas te olete need argumendid üle vaadanud? Ja kui nüüd oleks uuesti võimalik teha, kas te siis pigem otsustaksite olemasoleva trassi kasuks ehk siis Tartu kaudu?

Aitäh! Mina ei ole seda analüüsi teinud, selle mõttega, et seda ei ole enam võimalik muuta nagunii. See tõdemus, mis sealt saada, see ei vii enam mitte kuhugi. Nii et miks enam vaevata selle mõttega, kui ehitus juba … Kui ma eelmine aasta samal ajal ministriks sain, siis oli see nii kaugel, et seal ei olnud mitte mingit varianti, et üldse mõni teine tee võiks olla. Nii et ei ole isegi tõsiselt mõelnud selle peale.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Sa ütlesid täna siin vastates, et meie peaminister kohtus Poola peaministriga ja Poola peaminister ütles, et 2030 saab valmis. Hiljaaegu ütles Poola asetaristuminister, kelle taust on ka raudteega ja selliste infraprojektidega seotud, et enne 2040. aastat pole mingit lootust. Ma arvan ausalt öeldes, et arvestades seda, et kusagil pool aastat tagasi sai Michal siin Rutte käest sõimata mõne asja eest, et kui Michal Poola peaministri juurde läheb jutuga Rail Balticust, siis ta saab nahutada. Nii et eks ta on elus võib-olla õppinud ja tegelikult seda juttu ei ole olnud. 

Aga mu küsimus on nagu teise nurga alt. Nagu sa ütlesid, otsused on kunagi tehtud ja ega sa ise otseselt nende otsuste juures ei olnud. Aga kuidas sa ennustad, kas Reformierakond kunagi vabandab, et vot siin panime tõesti suurelt puusse, või seda me ikkagi ei näe?

Aitäh! See vabandamise jutt on Rail Balticuga seoses. Esiteks, need kaks peaministrit rääkisid sel teemal, see on fakt. 

Teiseks see, et ega Rail Baltic ei ole mitte Reformierakonna projekt, vaid siin on olnud kõik erakonnad otsapidi seotud. Nagu ma enne ütlesin, siis ka kohalike peatuste rajamine sai lõpuks allkirja hoopis Jaak Aabi käest, kes tollal oli Keskerakonnas, ja siin on kõik valitsuserakonnad olnud juures. Aga ma ei kritiseeri mitte kedagi. Vastupidi, Eesti on liikunud õiges tempos. Meil on vaja sellist ühendust Euroopaga ja siin ei ole midagi vabandada, vaid vastupidi, teeme võimalikult kiiresti valmis.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et me hakkame neid naljalugusid Rail Balticust kuulama iga natukese aja tagant, sest ilmnevad faktid, mis jälle näitavad, et see projekt, mida esitleti kui Eesti tuleviku sümbolit – kiire ühendus Euroopaga, majanduskasv, areng –, on täiesti läbi kukkunud. Mida rohkem me sellesse projekti süveneme, seda rohkem kerkib küsimus, kas see on ikka läbi mõeldud riiklik investeering või hoopis kontrolli alt väljunud rahapesu megaprojekt. 

Alustame kõige lihtsamast: rahast. Avalikkusele räägiti algselt, et Euroopa Liit maksab suure osa kinni. Tegelikkus on aga hoopis teine. Eestil endal tuleb panna miljoneid, miljardeid eurosid. See raha ei tulegi, nagu me teame, Euroopa Liidust suuremas osas, vaid meie enda maksumaksja taskust. Ka avalikult on tunnistatud, et raha on puudu vähemalt 1,2 miljardit.

Kui projekti alustati lubadusega, et teeme-teeme, teised maksavad, siis nüüd me oleme jõudnud olukorda, et teeme ikka, peab olema! Me ei tea, kust see raha tuleb, valitsus ei tea, kust raha tuleb. Ja ka meie minister paneb peale plaadi, mis ainult kordab, et Rail Baltic tuleb, kõik on kokku lepitud, tuleb 2030. Kuidas tuleb, ei tea, aga tuleb! See on ju huumoriprojekt. 

Ma arvan, et need metsapeatused, millest meil täna juttu oli, on osa sellest huumoriprojektist. Kiirraudtee 12 peatusega iga 17 kilomeetri tagant, ja seal hakkavad kiiresti vurama rongid – kiirrongid, kaubarongid, kohalikud rongid. No on ju huumor?! Ma ei kujuta ette, kuidas 24 tundi ööpäevas kogu selle kraami sinna ära mahutab. Ma tean, et rongid on ka juba tellitud – see on huumoriprojekt.  Aga Lätis asjad alles arenevad. Lätis on ka ju omaette huumoriprojekt, aga nad on ausamad ja ütlevad, et nemad siia Eesti poole ei ehita midagi. Neile on oluline, et seal Riias ilus terminal oleks. 

Ma ei saagi aru, miks seda järele ei jäeta. Raha ei ole, meie riigieelarve on miinuses, võtame laenu, teeme mingit megaprojekti, ilma et me ise ka aru saaksime, milleks seda vaja on. 213 kilomeetri peale me teeme viadukte, lõhkame betooni kolme meetri kaupa. Ja kui hakatakse küsima ka nende projektijuhtide käest, kui palju on kulunud ja kui palju läheb veel, siis kõik kannavad erinevad numbrid. Soovitangi vaadata seda saadet "Laser", see on päris valgustav. 

Aga nüüd ei oskagi midagi öelda. Eks me tuleme jälle ja küsime midagi, see on juba osa meelelahutusest. Võib-olla see projekt töötabki, ma ei tea, vaimse tervise huvides – see ei ole tõsine tegevus, mida tehakse. Lihtsalt laristatakse maksumaksja raha. Meie teed lagunevad, meie neljarealised teed jäävad välja ehitamata. Tallinnast Pärnusse on ju omaette tsirkus sõita. Inimesed saavad surma, sinna ei jätku raha. Aga mingi jabur: tuleb 2030 Rail Baltic, vaat sinna tehakse! Tõesti, nagu mingid sokud panevad peaga vastu posti, silmist lööb sädemaid, aga järgi ei jäta. Aitäh!

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! No küsimus, kus hakkavad paiknema tulevate Rail Baltica raudtee peatused, on tühiasi võrreldes probleemidega, mida see projekt endaga kaasa toob. 

Eelkõige ei ole üldse selge, millal uus raudtee tööle hakkab. Aasta 2030 ei tundu enam realistlik. Näiteks Poolas räägitakse juba aastast 2040. Tänaseks on projekti maksumus kasvanud enam kui neli korda. Raske on ette kujutada, kui palju see raudtee meile maksma läheb veel 15 aasta pärast. Samas tekitab raha kasutamine selles projektis üha rohkem küsimusi. Näiteks Lätis on alustanud uurimist ning juba on teada juhtum, kus projektihanget tehti 270 miljoni euro võrra kallimalt kui tegelik hind. 

See kõik meenutab pigem mitte Euroopat, vaid vähem arenenud Aafrika riike. Seal näeb see välja nii. Mõni ettevõte võidab riikliku objekti ehituse hanke. Hind on esialgu vastuvõetav. Aasta pärast teatab ettevõte, et raha on otsas, kuigi projekt ei ole valmis. Tähtajad lükkuvad edasi, töövõtja saab uue rahastuse ja nii kestab see 10, 20, 30 aastat. Objekt ei valmi, kuid töövõtja rikastub. Rikastuvad ka ametnikud, kes projekti kureerivad. Kõigil on hea, välja arvatud kodanikel, kes ei saa ei uut haiglat, raamatukogu ega raudteed. Tuttav pilt, kas pole? Ainult see ei toimu Aafrikas, vaid 21. sajandi Euroopas. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kui me vaatame otsa Rail Balticu projektile, siis me näeme, et valitsusel on probleem korraga nii arutamisoskuses, strateegilises juhtimises kui ka logistikas planeerimises, aga tuleb välja, et ka rahvusvahelises koostöös. Sest kuidas on võimalik, kui põhimõtteliselt Lätilt on tulnud väga otsekohesed sõnumid? Projektijuht ütles, et raha pole, aastaks 2030 ei tule midagi. Poolast on tulnud konkreetne sõnum aseministrilt, et kuni aastani 2040 ei tule midagi. Meie poolt meie Eesti taristuminister ütleb, et tegelikult on väga palju valestimõistmist. Ma arvan, et on väga raske siin midagi valesti mõista. Kusjuures Riia, Rail Balticu projekti juht, astus tagasi pärast seda, kui ta lausus need sõnad, mis reaalne olukord Rail Balticuga Lätis on. Mina olen saanud vihje selle kohta, et tal paluti seda teha, kuna ta rääkis välja selle, mida ei tohtinud välja rääkida. 

Ja see ongi eraldi probleem, et meil Balti riikide valitsusjuhid järjest korrutavad seda, et 2030 saab valmis, 2030 me sõidame selle Rail Balticuga, kuigi võib-olla oleks pidanud juba tükk aega tagasi istuma ühise laua taha ja vaatama reaalsed arvud ja numbrid üle. 

Ma tuletan korra meelde, et meil on kolme riigi vahel sõlmitud, ratifitseeritud parlamentide poolt leping, mis ütleb, et sel aastal peaks juba Rail Balticu sõitma, sel aastal, aastal 2026. See on lepingus kirjas, see on ratifitseeritud parlamendi poolt. 

Nüüd mul on küsimus, et kui see aasta saab läbi, siis mida see leping tähendab. See tähendab, et see leping kaotab oma mõju, kaotab oma kehtivuse. Ja kes siis vastutab? Põhimõtteliselt see alusleping kolme riigi vahel, kus on kirjas, et aastal 2025 on Rail Baltic valmis ja 2026 me sõidame – see, kui see aasta saab läbi, enam ei kehti. Uuesti need numbrid. See 3,6 miljardit on kärbitud versioon projektist. Tõesti, varasema 1 miljardi asemel me nüüd ehitame 3,6 miljardi eest soodusversiooni. Mulle meeldib nagu pooleldi naljaga öelda. Kahe rööpapaari asemel tuleb üks rööpapaar, jäetakse välja ehitamata kümme viadukti. Kümme viadukti! Kohalikele omavalitsustele ei tulda appi ühenduste rajamisel. Kohalikud omavalitsused peavad ise seda tegema. Ühelt poolt kulud kasvavad, teiselt poolt projekti kärbitakse. 

Mind tõesti väga huvitab see uus tasuvusanalüüs. Sest 2024, kui oli uuesti see tasuvusanalüüs, mis tehti, siis seal ikkagi arvestati Rail Balticu täiskompleksset raudteed, kuigi tänaseks on teada, et tegelikkuses kõik Balti riigid ehitavad juba palju väiksemat asja. Mind täitsa huvitab, kuidas seda projekti ikka tasuvaks arvutatakse, eriti Eesti poole peal, kui näiteks Läti poolt meile raudteed vastu ei tule. Ma tahaks tõesti vaadata nendele numbritele otsa. See jutt, millest ma olen alati rääkinud, et ehitame 3, miljardi eest raudtee Tallinnast Häädemeesteni – no tegelikult me isegi ei suuda sedagi teha, me isegi seda ei ehita, sest selle raha eest, nende miljardite eest, isegi Häädemeestes me jõuame maksimaalselt metsa. Ma mäletan neid tasuvusanalüüse, kus räägiti, et oi, tänu nendele peatustele tulevad meil turistid nendesse linnadesse ja väikestesse valdadesse, et sellel on väga positiivne sotsiaal-majanduslik mõju. Aga see tasuvusanalüüs, kogu see mõtteviis, kõik need arvutused, see ju lendab õhku, sest kuhu need turistid tulevad metsa. Kohalikud omavalitsused ei ehita omalt poolt ja kohalikel omavalitsustel ei ole tegelikult seda raha, et need ühendused välja ehitada.

Kui me vaatame veel neid numbreid ja neid ... 

Ma võtaks veel kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Kui me vaatame veel neid numbreid, neid kulusid, kuidas need on kasvanud, ja samal ajal me vaatame neid tähtaegu. Hiljuti oli üks väga huvitav intervjuu. Keit Pentus-Rosimannus ütles välja sellise asja, et Euroopa Liidu transpordiprojektid hilinevad keskmiselt 17 aastat. Rail Baltic pole erand. Ehk siis, kui me arvestame, et 17 aastat on keskmine hilinemistähtaeg, siis 2026 pidi Rail Baltic valmis saama. Kas see on sõnum, et see potentsiaalne tähtaeg on nüüd 2043? See on nüüd sõnum, mis on tulnud põhimõtteliselt Brüsselist ja Euroopast, kes on teinud ka tegelikult selle kontrolli kogu sellele projektile. Okei, aga kui me räägime nüüd aastast 2043, siis öelge mulle meile ka need kulud. Mis siis see tasuvus saab olema, kui nüüd viimaste aastatega need kulud kasvasid neli korda? See oli see põhjus, miks Keskerakond on mitu korda esitanud eelnõu eraldi uurimiskomisjoni moodustamiseks selle Rail Balticu puhul. 

Täpselt samamoodi on seda teinud Läti parlament. Sellega tegeleb juba ka Läti valitsus, kes on eraldi loonud lisaks kaks uurimiskomisjoni. Üks komisjon uurib ehitusega seotud probleeme, teine komisjon, nagu juba kolleeg mainis, uurib hankeid ehk miks eemaldatakse odavamaid hankeid. 270 miljonit eurot odavam hange eemaldati, see pakkuja eemaldati hankeprotsessist.

Mina uuriks ka sellise küsimuse kohta, mille jaoks oli tehtud see hange, et kindlustada endised, praegused, tulevased ametnikud ja nende pereliikmed erinevate kahjunõuete vastu, mis ulatuvad kümnetesse ja kümnetesse miljonitesse. See vabandus, et selline praktika on tavaliselt erasektoris kasutusel – mina ei mäleta, millal see projekt on saanud eraprojektiks. Siiamaani maksab selle projekti eest Eesti maksumaksja. Ja jällegi, see kahju, see vastutus tahetakse lükata maksumaksja kaela, nagu oli Nordicaga, nagu me näeme, sama hakkab varsti toimuma Omnivaga. Tuleb välja, et kõikide suurte projektide puhul, suurte ettevõtete puhul lihtsalt ei suuda Eesti hakkama saada ja me näeme, et ei suuda tegelikult Balti riigid hakkama saada. Täna on see viimane hetk, kui me peaksime kaitsma maksumaksjat täiendavate kahjude eest. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Austatud minister! Head kolleegid! Sissejuhatuseks natukene repliigina, et mina tulin täna Tallinnasse rongiga Viljandist. Ei, see ei ole veel Rail Baltic. Ma vaatasin, et sellel teel Viljandist Tallinnasse on 24 peatust, see rong peatus nüüd 17-s. No see distants on raudteel umbes 140 kilomeetrit, võtame keskeltläbi 20 peatust, iga 7 kilomeetri järel on peatus. Ma julgen öelda, et sellises olukorras on isegi meil siseriikliku kiiruse viimine 120 kilomeetrile iseenesest ressursi raiskamine ja suhteliselt mõttetu, kui iga 7 kilomeetri järel teeb rong peatuse. See rong ei suuda kasutada ära ka seda potentsiaali, 120 kilomeetrit. Aga see oli repliik, et me peaksime mõtlema. 

Ma annan väga hästi aru, et kui panna mingi ekspressrong peatuma, mis sõidab Viljandist ja teeb peatuse ainult Türil ja Raplas, siis seal ilmselt jääb reisijaid väheks. Sellist ekspressrongi panna oleks liigne luksus, pean silmas rahalises mõttes. See rong, mis igas jaamas jälle peatub, ei rahulda tegelikult kaugemalt sõitjaid, see sõit läheb niivõrd pikaks ja ka kurnavaks, ja tegelikult ka Tallinnale lähemal tipptundidel nii ülerahvastatuks, et jällegi ei ole lahendus. Nii et me peaksime tõsiselt mõtlema ja investeerima oma siseriiklikku raudteevõrku, mis puudutab piisavalt möödasõiduvõimalusi, piisavalt ronge, piisavalt investeerima sellesse ja nägema riigieelarves rahalisi vahendeid, et meil toimiks siseriiklik raudteetransport reisijaid rahuldavalt. Vastasel juhul need inimesed ei kasuta tegelikult seda hüve, ja paraku täna see nii on, ja peavad sõitma oma isikliku autoga. Aga selle juurde jõuan ma hiljem, kuidas riik suhtub inimestesse, kes kasutavad isiklikku sõiduautot, võtavad need transpordikulud enda kanda ja kuidas riik seda siis "soodustab".

Aga nüüd, tulles konkreetselt teema juurde, need kohalikud peatused Rail Balticul. No me saime teada, et Häädemeeste peatus on hoopis Urissaares. No Viljandi folgile tegelikult sõidavad ka erirongid kord aastas ja Urissaares, me teame, peetakse ka kord aastas kantrit, Urissaare Kantrit. Tulevikus on võimalik Urissaare Kantrisse sõita selle erirongiga. 

Aga loomulikult on see täielik totrus, et me loome kaks paralleelliini suurel määral Eestis. Seesama Viljandi–Rapla–Tallinna liin või Tallinna–Kohila–Rapla–Viljandi liin jääb alles. Seda infrastruktuuri peame me jätkuvalt korrastama, investeerima. Seal on kindla rööpmelaiusega rongid, mis erinevad Rail Balticu rööpmelaiusest. Ja nüüd, targad, millele ma ei ole vastust saanud? Ja härra minister, see ei ole loomulikult teie süü, need trassid on ammu varem valitud, aga ma räägin laiemalt sellest protsessist, kui totralt on see välja kukkunud. Nüüd läheb paralleelliin kümnete kilomeetrite viisi Rail Balticust paralleelselt ja sellistel suurlinnadel nagu Kohila ja Rapla saab olema mitu jaama. Üks jaam on ühel pool Kohilat, kus sõidab Rapla–Viljandi suund, ja teine on Kohilas jaam, mida me hakkame ülal pidama nii personali kui infrastruktuuri, hoonete, parklate ja juurdepääsuteedega. Rikas riik ja jõukas, nagu me oleme, ja tohutud inimhulgad, kes sõidavad seal raudtees, seal on teine paralleelne jaam. Me oleme jõudnud nii kaugele, et me ei ole suutnud kasutada ära seda olemasolevat, seni Pärnusse sõitnud Lelle koridori, kuni Lelleni, et sealt edasi läheb lahku. Ma ei ole saanud trassi valiku tegijatelt ja senistelt Rail Balticu juhtidelt, et miks see nii juhtus. Aga näe, juhtus niimoodi! Ja see on kohutav kulu. 

Nüüd, neidsamu jaamu, mida te ütlesite, Kohilas ja kus iganes oleks saanud rahulikult teha selle raudteejaama trassi juurde, mis praegu juba raudteejaamana olemas on, ja saaks planeerida laiemalt. Kahjuks seda tehtud ei ole. Ainukene mõistlik kohaliku jaama laiendus minu arvates oleks Pärnu ise, mis on jäetud tegemata ja arvestamata. Pärnus Rail Baltic kahjuks ei ole seotud sadamaga. Vaat see oleks arenguliselt mõistlik investeering, kuidas viia see raudtee üle jõe ja näha ette, et sadam ja raudtee oleks ühendatud. Aga seda ei ole ei kohalikus arengus ega Rail Balticu arengus. Vaat see oleks tõsine areng olnud, kui me räägime ettevõtlusest ja infrastruktuurist, logistikast ja ka julgeolekust, aga see on jäetud tegemata. Aga Kohilasse teeme kaks jaama, peame neid üleval ja esitleme seda kui edulugu. Minu arvates see on täiesti kilplaslik rumalus. 

Omaette teema on see, et kui me räägime Rail Balticust, tulevikust ja kiirraudteest, siis vaatame, mis kiirustega maailmas sõidetakse. 160 või 180 või 200 pluss kilomeetrit ei ole mingisugune kiirus, see on eilne päev. See on reisijateveol Euroopa vahemaid arvestades eilne, kui mitte öelda üleeilne päev, millele me tegelikult toetame. See, et rahapuudusel me teeme järeleandmisi ka keskkonnanõuete ja liiklusohutuse ja kõige muu poolelt, mitmetest viaduktidest oleme loobunud ja nii edasi, kahe paralleelniidi asemel valime ühe ja see on kohutavalt palju kallinenud võrreldes esialgse kuluga – see on ju tegelikult täiesti ebaõnnestunud. Ma oleksin soovinud praeguselt ministrilt vähemalt selle tunnistamist. 

Aga me räägime võib-olla, ma ei tea, kas pooltõde või veerandtõde, et midagi on positiivset, et rongid kunagi hakkavad liikuma, me ei tea, mis aastatel, me teeme tohutuid kulutusi. Aga tunnistada, et tegelikult see on ääretult ebaefektiivne, ebaratsionaalne, et läks halvasti, kas me saame pidurit tõmmata enam või ei saa, kui mõistlik see on ja nii edasi, me oleme seotud Läti, Leedu ja rahvusvaheliste lepetega, Euroopa Liidu raha on pandud, Eesti maksuraha on pandud – et selgitada ausalt Eesti inimestele, et läbi mitme valitsuse ja koalitsiooni on see jõudnud sellesse seisu, kus me peame andma hinnangu, et tegelikult see on ääretult ebaõnnestunud projekt. Aga kas see õnnestub ja on mõistlik peatada või mitte ja millal, et ministril oleks seda ausust ja julgust tunnistada. Selle asemel räägitakse, kui ilus projekt see on, see tasub ära, on kõik ainult positiivsed küljed sellel projektil. No tegelikult ju ei ole. Vaat selline lähenemine ei tekita usaldust. 

Nüüd, ühistranspordikava, mis ei puuduta ainult tänast ministrit, vaid puudutab ka regionaal- ja põllumajandusministrit ja mitmeid teisi ministreid, kes räägivad, et ühistranspordi arengukava selgroog on raudteevõrgustik, mis viiakse kokku ühistranspordiga, mis liigub maanteedel, ehk bussidega. Ilus unistus kaugel reaalsest elust, kaugel reaalsest praktilisest elust! Võtan sellesama Viljandi liini. Meil on raudteel ainult Võhma, Olustvere ja Sürgavere peatus, siis tuleb Viljandi. Ülejäänud maakonnas ei ole võimalik seda jaama kasutada ja ühistranspordivõrk ümber maakonna ei hakka ümber linna sellisel kujul ettevedu iialgi toimima. See ei saa olla nii-öelda selgroog. Selgroog Eestis oli, on ja jääb autotransport ja ka bussitransport, mis sõidab, vurab maanteedel, kus sõidavad autod, kus ei ole piiratud raudteevõrguga ühistransporti. Aga seal võtab inimene need kulud valdavalt enda kanda ja seal lisaks valitsus karistab neid inimesi, kes ostavad ise bensiini ja auto, remondivad ja hooldavad seda, karistab automaksuga. Hullupööra ebamõistlik poliitika! Seda raudteed ja bussiühistransporti me ei suuda iialgi kõiki inimesi rahuldavalt hõreasustusega Eestis kinni maksta. Ääretult rumal poliitika, mida valitsus praegu laiemas plaanis ellu viib. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Nii, nuhtlus nimega Rail Baltic. Tuletaks siis natukene meelde, kust me alustasime, ma ei tea, varsti juba 15 aastat tagasi. Meile reklaamiti seda, kuidas me saame nüüd kiirrongiga Berliini ooperisse, nagu päris eurooplased. Kitsa rööpaga kiirrongiga Berliini ooperisse. Seda juttu meile räägiti. Ja siis räägiti sellest, kuidas kulu kokku on 1,4–1,6 miljardit. Kaks rida, viaduktid siin-seal, sõidab 240–300 kilomeetrit tunnis. Sellist muinasjuttu hakati meile rääkima. No kellele ei meeldiks! Ma ka olin nõus, et võiks ju täitsa saada. 

Kuhu me tänaseks välja oleme jõudnud? Välja oleme jõudnud, et üksainus rida on ja üle 140–160 kilomeetri tunnis ta ei sõida. Ja kaugemale kui Häädemeeste ka ei sõida. Peatuse nimi on Urissaare. Aga tehakse 12 kohalikku peatust. Kogukuluks hinnatakse siin 35 miljardit, Eesti osa sellest umbes kolmandik, 12 miljardit, eks ole. Üle 10 miljardi kindlasti. See on ju absurd! See on absurd kõik! 

Igal aastal järgnevatel aastatel on riigieelarve kulu suurusjärgus 450 miljonit eurot. Korra vaatame, paneme siia kõrvale. Rahandusministeerium tegi meile majandusprognoosi, mis on muidugi samasugune, nagu vanasti öeldi sellise majandusprognoosi kohta, et numbrid nagu Rakvere aiateibad. Ei saa väga tõsiselt võtta! 

Aga prognoositakse järgmisel aastal 2,3% SKP kasvu. Aga sellest riigi osakaal, laenatud rahaga riigi tekitatud majanduskasv ehk sisetarbimine on sellest 2,3%-st 2 enam-vähem. Ehk siis kogu majanduskasv on laenurahaga ja selle tulemuseks on järgmisel aastal riigieelarve defitsiit suurusjärgus 4,9% SKP-st, mis on kõigi aegade põhimõtteliselt rekord. Pärast seda ei saa reformierakondlased isegi rääkida seda, kuidas Martin Helme koroonaajal tegi mingisuguse suurema eelarvedefitsiidi. 

Ja kuhu läheb suur osa sellest rahast? Rail Balticusse jälle! Meil aetakse mõne aastaga silmnähtavalt riik pankrotti kiirraudteega Tallinnast Häädemeesteni, millel on 12 peatust kohalike peatustena. See on ju deliirne poliitika! See on täiesti vastutustundetu poliitika! 

Võtame sellesama 450 miljonit, seda on kaks korda rohkem, kui laekub automaksust. Lihtsalt vasakule, ilma igasuguse kasuta  majandusele, inimestele, transpordile. Ilma igasuguse kasuta, aga raha läheb! Ja siin tuleb üks lihtne asi meeles pidada. Aga raha, mis ära kulub, kellegi omaks ju saab, keegi saab rikkamaks selle võrra. Vanasti roomlased küsisid, cui bono. Vaatate, kuhu raha läheb! Aga tegelikult me isegi ei pea seda küsima, me teame, kuhu raha läheb: Reformierakonna sõpradele. 

Ma küsisin enne ministrilt, kui kaua see iba kestab. Vastus tuli, et meie ehitame ikka edasi kuni 2030. aastani. Ma vastan ilusti teie eest ise: kestab senikaua, kuni ükskord Reformierakonna pätid valitsusest välja lüüakse. Siis lõpeb ära.

Aitäh! Kolleeg Arvo andis vihje, et minister lõpetab läbirääkimised. Või ei? Aa, väga vabandan, siis see oli valeinformatsioon. Sellega, head kolleegid, on läbirääkimised lõppenud ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemine. 

Me oleme suure kiirusega jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Anti Poolametsa ja Mart Helme poolt kaitseminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimine riigikaitseõpetuse toetuste vähendamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 958. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud avalikkus! Käesolev arupärimine on ajendatud avalikkuseni jõudnud infost, et Kaitseressursside Amet keeldus riigikaitseõppe laagrite jaoks raha eraldamisest 35 koolile. Ja samal ajal viited olid väga formalistlikud. Selle tulemusel sain ka palju tagasisidet riigikaitseõpetajatelt.

Olen ise olnud ligi kümme aastat riigikaitseõpetaja, hulga laagreid läbi viinud, hulga ekskursioone läbi viinud ja leian, et riigikaitseõpe on üks väga tähtis lüli meie noorte riigikaitselisel kasvatusel. See on väga suurepärane meetod kaitsetahte kasvatamiseks ja väga suurepärane meetod ka ajateenistuseks ettevalmistamiseks. Ehk siis hädavajalik valdkond. Võib öelda, et aastate jooksul on valdkond üha paremaks läinud, on üha laienenud riigikaitseõpe koolides, on uusi õpikuid toodetud. 

Aga nüüd me näeme nagu mingit jõnksu. Jääb mulje, vähemalt jääb mulje, et asi logiseb ja on läinud bürokraatlikumaks. Üks osa sellest on ka õpetajate kvalifikatsiooni küsimus. Ma tean, et nii mõnigi väga võimekas riigikaitseõpetaja, kellel ei ole kõrgharidust, aga kes on olnud tubli sõjaväelane, kes on õpetanud välja noori lausa, ma arvan, tuhandeid, näiteks üleelamise valdkonnas, olnud ka instruktor kaitseväes, nendele öeldakse, et aga kus on kõrgharidus. Väga hea küsimus. Kas see mitte meie mõningaid väga võimekaid instruktoreid ära ei vii riigikaitseõpetusest?

Nüüd veel mõned näited selle kohta, mis on nagu murelapseks. Esiteks, ekskursioonide arvu on vähendatud, riigikaitsesuunaga koolide toetused on kadunud, laagrite kestus on lühenenud, praktiline laskeõpe on vähenenud, mõnedel väidetel sisuliselt kadunud, ja õpetajate tunnustamine ning kaasamine on vähenenud. Ehk siis see kõik tekitab küsimuse, kas me riigikaitseõppe valdkonnas ka noorte kaitsetahtega piisava tõsidusega tegeleme. 

Selle kõige kohta on kirja pandud üheksa küsimust. Loen ette viimase: olukorras, kus Eesti panustab riigikaitsesse rekordilisi summasid, kuidas selgitate, et samal ajal nõrgestatakse bürokraatlike otsustega noorte kaitsetahet? Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu kõnetooli pool on juba liikumas auväärt kaitseminister Hanno Pevkur, vastamaks esitatud küsimustele. Palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan teha võimalikult konstruktiivselt ja kiiresti, vastata nendele küsimustele ja kinnitada, et riigikaitseõpetusega on kõik hästi. 

Kõigepealt, esimene küsimus oli, miks on osa koolitoetusest ilma jäänud. Lühidalt saab öelda seda, et loomulikult makstakse iga toetus välja vähemalt riigikaitse õpetamiseks taotlusvoorude kaudu. Eelmisel aastal, tõsi, muutus see, et taotlusvooru sai taotleda esindusõigusliku isiku allkirjaga. Ehk see muutus, mis oli, oli see, et taotluse võis täita ka õpetaja, aga taotlusele pidi alla kirjutama kooli esindusõiguslik isik, kelleks reeglina on direktor. See info saadeti – see läheb juba järgmise küsimuse-vastusega osalt kokku – koolidele juba eelmise aasta juulis ehk enne õppeaasta algust oli see info kõikidele teada. Kui ma eelmist aastat vaatan, siis eelmise aasta numbrid näitavad, et taotles 105 kooli ja 25 sai selles voorus eitava vastuse, peamiselt just nimelt seetõttu, et tegelikult ei olnud taotlus korrektselt esitatud. 

Siit ongi hea minna teise küsimuse juurde, seesama tõlgendus, et mis on see õiguslik alus. Nagu ma ütlesin, see informatsioon oli koolidele 2. juulil antud ja suheldi ka koolidega üle. Ja kindlasti, mis on oluline siinjuures märkida, on see, et neid taotluse tingimusi leevendati ehk edaspidi ei nõutud enam õpetaja töölepingut, vaid piisas, kui direktor kinnitas, et sellise inimesega on tööleping sõlmitud. 

Kolmas küsimus oli, milliseid samme kavatseme astuda, et koolid saaksid õppeaastal veel riigikaitse sisulist osa läbi viia. Hea meel on teatada, et hetkel on käimas uus taotlusvoor. Ja kui teil on kellegagi suhtlusi, siis andke neile teada, et taotlusvooru tähtaeg on 8. aprill. Täna on meil 6. aprill, kaks päeva on veel jäänud. Kui kellelgi on see tegemata, siis palun andke neile – vähemalt need, kes teiega on suhelnud – teada, siis saab need taotlused ära teha. Ja loomulikult, teie poolt mainitud õpikud on olemas ka e-materjalidena Opiqu keskkonnas kenasti olemas. 

Neljas küsimus puudutas ekskursioonide arvu ja seda, millised tegevused on plaanis ja millised mitte. Siin tuleb öelda, et need tegevused on alati lähtunud riiklikust õppekavast, õpiväljunditest, kehtivatest õigusaktidest, loomulikult ohutusnõuetest ja ka kvaliteedi ja kestlikkuse põhimõtetest. Kui ma võrdluseks vaatan numbreid ja rahanumbreid, siis näiteks 2022. aastal oli taotlusvoorude kogusumma 200 000 eurot. Ja kui ma vaatan kogu toetuste eelarvet sellel aastal, siis on see 316 000 eurot. Meil õnnestus eelmisest aastast osa ületulnud summasid sinna lisaks panna ja me oleme saanud teha ka taotlusvooru õppevahenditele. 

Viies küsimus puudutas seda, miks on raha vähendatud. Seda ma juba ütlesin, et raha ei ole vähendatud. Ja kui ma vaatan, siis kokku on saanud 170 õppeasutust ja igal aastal on umbes 12 000 noort läbinud riigikaitseõpetuse. Nii et ma võin teile kinnitada, et raha ei ole sealt vähendatud. 

Kuues küsimus riigikaitselaagrite kestuse kohta. Aga siin peab jällegi teie arupärimist täpsustama elik väide, et riigikaitselaagreid on lühendatud, ei vasta riiklikule õppekavale ega ka päriselule. Ehk välilaagri maht, mis on riiklikus õppekavas, oli ja on ka praegu 35 akadeemilist tundi. Ja need koolid, kes on teinud pikemaid nädalasi laagreid, on teinud seda omal algatusel. Riiklikus õppekavas oli ja on 35 akadeemilist tundi. Kui me vaatame ka noorte tagasisidet, siis praktilise välilaagriga on rahul 81% küsitletutest, nii et päris kõrge rahulolu. 

Seitsmes küsimus puudutas laskevõimalusi. Laskevõimaluste koha pealt peab jällegi minema ajalukku. Juba 13. juulist 2018 ehk juba peaaegu kaheksa aastat on kehtinud üks kaitseministri määrus, mis on sõjarelvade, nende laskemoona ja lahingumoona käitlemise ning üleandmise kord. Seal on toodud ka sõjaväerelvade jagunemine sõja- ja mittesõjarelvadeks ja on reguleeritud alla 18-aastaste relvakasutamise tingimused. Iseenesest kehtivas sõnastuses olev määrus ütleb, et alla 18-aastastele sõjarelva kasutamine ei ole lubatud ja mittesõjarelva kasutamine on lubatud vähemalt 16-aastase isikule. See on kehtinud kaheksa aastat. Ma olen teiega sada protsenti päri, et tegelikult noortel peab olema võimalus laskeharjutusi teha. Seetõttu tegelikult ma olen algatanud määruse muutmise, et meil oleks võimalik vähemalt 16-aastasel isikul vanemliku nõusoleku olemasolul kasutada – juhendamisel loomulikult – ka sõjarelva. Seal on nad reeglina või tihtipeale saanud kasutada ka Kaitseväe teenistusrelva R-20 ehk rahvakeeles rohkem tuntud Rahet. Nii et see muudatus on töös ja ma olen sügavalt seda meelt, et see muudatus tuleb võimalikult kiiresti ära teha, et anda see võimalus noortele.

Kaheksas küsimus puudutab koolide ligipääsu kaitseressursi pakutavatele vahenditele, sealhulgas välivormidele. Ma võin teile kinnitada, et Kaitseressursside Ameti tegevuse keskmes on kvaliteet, võrdne kohtlemine ja kestlikud lahendused ning tagada noortele võrreldava tasemega riigikaitseõpe. Õppematerjalid on koolidele kättesaadavad ja koolidel on võimalik taotleda toetust ka praktilisteks tegevusteks, nagu ma juba mainisin, ka näiteks laskeõppe läbiviimiseks. Meil ei ole esitatud materjalides eraldi käsitletud välivormide jaotamise korda. Kaitseväe vormide väljastamine toimub vastavalt määrusele teenusepakkuja riigihankes olevatele tingimustele. Praegu kehtivad tingimused on sellised, et Kaitseväe vormi tohib väljastada riigikaitseõpetuse õpilastele kursuse praktiline õpe välilaagri raames. Aga üldpõhimõte on selge, et vahendite kasutamisel peavad need olema loomulikult läbipaistvad ja ka õiguspärased.

Üheksas küsimus puudutab kaitseressursside otsuseid, mis teie hinnangul vähendavad riigikaitseõpetuse kättesaadavust. Nagu ma ütlesin juba varasemalt vastates, ei ole me neid otsuseid kuidagi teinud, et midagi vähendada. 170 õppeasutust ja igal aastal 12 000 noort ning välilaagrites osaleb umbes 6000 või isegi üle 6000 õpilase. Kui me vaatame püsivalt tehtavaid küsitlusi, siis näeme, et õppega rahulolu on kasvanud 69%-lt 74%-le ja välilaagriga, nagu ütlesin, on rahul 81% osalenutest. Ja kui me küsime koolides noorte toetust riigikaitseõpetusele, siis see toetus on väga kõrge, 98% noortest toetab riigikaitseõpetuse andmist. Nii et kindlasti on meie huvi, et võimalikult paljud koolid jätkaksid ka välilaagrite tegemist. Ja miks mitte arutada ühel päeval siin saalis ka seda, et kui me muutsime seadust, et riigikaitseõpetus on koolidele kohustuslik, aga õpilasele vabatahtlik, siis miks mitte jõuda ka sinna ühel päeval, et see on ikkagi õpilasele riikliku õppekava osa. 

Nii et kokkuvõttes, kui ma vaatan teie küsimusi, siis teemapüstitus ajakirjanduses kindlasti oli kohane, aga vastused on üsna selged ja loogilised elik mingit täiendavat bürokraatiat ei ole. Lihtsalt küsimus oli selles, kes kooli nimel seda allkirja saab anda. Ja loomulikult ka see, et me omalt poolt, nagu ma ütlesin, vähendasime bürokraatiat pigem selle läbi, et koolidirektor võtab selle avalduse esitamisega vastutuse selle eest, kes tema õpetajad on. Raha poole pealt ei ole me ühtegi summat vähendanud.

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

No vot, see on nüüd selline õpikunäide või katseklaasinäide sellest, kuidas bürokraadid seal närivad pastakat ja teevad asju enda meelest paremaks, aga siis tuleb välja, et tegid ainult endale paremaks, kõigil teistel läks halvemaks. See lokkab meil Eestis, sellepärast et meil puudub poliitiline juhtimine. See tähendab, sina, Hanno, minister! Seesama lugu kordus meil, kui me nägime, mis siin droonilugudega oli: lihtsalt poliitiline juhtimine on nõrk või lausa läbi kukkunud. Mul on niisugune lihtne küsimus. Kumb on tõenäolisem – ausalt, mõtle enda peale ja oma erakonna peale –, et poliitiline juhtimine saab korda sellepärast, et Reformierakond tõstab kvaliteeti, või poliitiline juhtimine saab korda, sest tulevad teised teistest erakondadest?

Seda, milline on poliitiline juhtimine pärast järgmise aasta valimisi, otsustab loomulikult Eesti rahvas. Kui Eesti rahvas annab EKRE-le suure mandaadi, siis saab EKRE moodustada valitsuse. Kui Eesti rahvas annab kellelegi teisele mandaadi – ma usun siiski, et Eesti rahvas on piisavalt tark otsustamaks, et meil ei teki ühe partei valitsust. Koalitsioonivalitsused on minu hinnangul kindlasti paremad demokraatia huvides ja eriti hea oleks, kui valitsuses oleks mõlema tiiva esindajad, nii paremalt tiivalt kui vasakult tiivalt. Aga seda näitab aeg ja seda, milliseid otsuseid Eesti rahvas teeb, saame teada märtsis 2027. Mis puudutab minu enda ja Kaitseministeeriumi juhtimist, siis ma võin sulle kinnitada, et poliitilised otsused on kõik tehtud, tehakse ka edaspidi ega jää ükski tegemata. 

Anti Poolamets, palun!

Jaa, ma mainisin ära oma arupärimise esitluses seda, et suund on võetud sellele, et ikkagi nagu võimalikult suur hulk oleks kõrgharidusega riigikaitseõpetajatest, aga samal ajal selline tubli allohvitser, kes tõesti oskab instruktorina väga hästi õpetada, ta on saanud tegelikult instruktorina pedagoogikoolituse, sest instruktor ongi pedagoog, instrueerib. Mul on küll selline mure, et kui see suund on, siis me võime väga häid riigikaitseõpetajaid kaotada. Mõni neist on lausa missioonisõdur, kellel on tohutud kogemused. Ma olen ise näinud, kui hästi nad õpetavad, nad on tihtipeale peajagu teistest üle. Ja kui me nad kaotame sellise jällegi bürokraatliku suuna võtmise tõttu, siis oleks sellest väga kahju. Kuidas teil praegu selline teadmine on, kas me võime kaotada väärtuslikke instruktoreid, õpetajaid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et kui siin minu asemel oleks praegu haridusminister, siis ta vaidleks teile tuliselt vastu ja ütleks, et loomulikult, noorte harimine on ikkagi eelkõige nende töö, kes peavadki olema ise vähemalt kõrghariduse omandanud. Nüüd, teatud erialade puhul, kui me võtame, ma ei tea, näiteks käelised oskused koolis, tööõpetuse või mis iganes, sul võib olla fantastiline inimene, eks ju, nüüd on see, kas ta tohib klassi eest seista ja on saanud ka pedagoogikas ettevalmistuse või mitte. Nii et eks siin tuleb leida selline mõistlik tasakaal, et kus me ootame inimeselt näiteks professionaalseid sõjalisi oskusi ja kus me eeldame ka seda, et inimesel oleks oskus, pedagoogilise hariduse andmiseks vastavad oskused olemas. Nii et eks see on see koht, kus see tasakaal tuleb leida. Teistel erialadel ja õppeainetes kindlasti on meil ju sama lugu, näiteks kas või kehaline kasvatus. Võiks ju olla täiesti kindlalt, et mõnel olümpiavõitjal näiteks, kellel ei ole kõrgharidust, võiksid olla suurepärased oskused kehalise kasvatuse ainetundide läbiviimiseks, aga ta ei pruugi olla vastavat ettevalmistust saanud, et pedagoogina töötada. Nii et see ei ole ainult riigikaitseõpetuse küsimus, eks see on tegelikult keskhariduse andmisel üldine läbiv teema, millistes ainetes milline haridus inimesel peab olema. Ma arvan, et paralleel näiteks kehalise kasvatusega või liikumisõpetusega on igati kohane. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et 25 kooli jäi ilma riigikaitseõpetuse rahastusest, kuna taotlust ei kinnitanud esindusõigusega isik. Miks ei antud sellisel juhul võimalust taotlust parandada? Bürokraatliku vea tõttu kannatavad nüüd õpilased ja teie peate seda veel õigeks. Lapsed ei saa õppida riigikaitset, sest täiskasvanud ei suutnud kokku leppida, kuidas dokumente vormistada, ja teie kiidate selle heaks. Kas teil piinlik ka natuke on?

Aitäh! Te vist ei kuulanud väga täpselt, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et 25 kooli ei saanud toetust selle pärast, et nende taotlus ei olnud korrektselt vormistatud. Osa nendest olid tõesti sellised, kellel oli vale esindusõigus. Vaadake, aga kui te võtate kõik taotlusvoorud – te siin enne arutasite, ma kuulasin väga tähelepanelikult, või siin vähemalt üks Riigikogu liige rääkis sellest, kuidas on toetusi eraldatud –, siis kõikide toetuste puhul on riigis ikkagi mingisugused reeglid ja need reeglid tähendavad seda, et peab nendest kinni pidama. Ja kõikidele koolidele olid need teada. Aga veel kord, selleks, et sellest üle saada, on uus taotlusvoor praegu käimas. Ma usun, et need koolid, kellel see probleem oli, on selle taotluse kas juba teinud või siis, kui ei ole teinud, loodetavasti kuulavad täna siin seda ja hiljemalt 8. aprilliks selle taotluse ära teevad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm on näha, et see 8. aprilliks tuleb ja saavad uue taotluse teha. Taotlusvoorudes on võimalik ka andmeid parandada ja muuta. Haldusmenetluse seaduses on kirjeldatud, et seda saab teha.  

Aga ma tuleks õpetamise juurde ja võib-olla natuke laiemaks. Tegelikult saavad nad oma algteadmised, riigikaitseõpetuse koolis, aga siis on neil võimalus edasi liikuda Kaitseliidu struktuurides olevatesse – noorkotkad, kodutütred – laagritesse. Kuidas te näete, kas on võimalik suurendada näiteks Kaitseliidu all väliõppuste ja laagrite korraldamist? Sest ju lapsed, kellel on huvi selle vastu, saavad seda veel laiendatumalt ja võib-olla kodutütarde ja noorkotkaste gruppides oleks neil võimalik ka neid laskeharjutusi, neid relvi katsuda ja nii edasi. Kas seda annaks laiendada näiteks Kaitseliidu alla?

Aitäh! Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kaks aastat tagasi me tegime otsuse, et noorkotkastele ja kodutütardele eraldati täiesti teadlikult just nimelt sellel eesmärgil suurusjärgus vist miljon eurot aastate peale juurde. See oli teadlikult tehtud valik, selleks et noorkotkaid ja kodutütreid, seda liikumist propageerida, nende liikmeskonda rohkem kasvatada ja nendele paremad tingimused anda. Noorte rahastamine kasvas märkimisväärselt võrreldes varasemaga. See oli üks minu lubadustest tollal, kui ma Kaitseliidu juhtkonnaga ja vanematekoguga kohtusin. Nii et see otsus on tehtud. 

Seal on esimesed viljad juba näha, sest me sidusime selle ära, ütlesime, et kui noorkotkad saavad rohkem raha, siis me soovime, et noorkotkastest vabatahtlikult ajateenistusega liitujate arv kasvaks. On loogiline, et me tegelikult anname seal ettevalmistuse ja siis ka sealt kasvaks. Kui ma vaatan praegu ajateenistusse tulijaid, siis näiteks eelmisel aastal aasta kokkuvõttes tuli ajateenistusse vabatahtlikult 70% kõikidest tulijatest, mis on 10% rohkem, kui oli näiteks 2023. aastal. Nii et see on kogu aeg kasvanud ja ma arvan, et see on selles mõttes osalt sellesama töö, et me noorte raha suurendasime. Kaitseliidu rahastamine on ka praegu meie nelja-aastases Kaitseministeeriumi arengukavas pidevas tõusutrendis. Kui Kaitseliit sisemiselt otsustab sealt veel juurde panna noortele, siis see on täitsa mõistlik tegevus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mäletan, ma kusagilt lugesin hiljuti, et mingisuguse viimatise ajaperioodi jooksul Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas leidis 95% rindel toimunud kontaktidest aset droonide juhtimise kaudu. Ma jäin seda lugedes mõtlema, et kui sõjapidamise iseloom sellisel viisil nii radikaalselt muutub, transformeerub, siis kas sellega seonduvalt on valitsus arutanud mõtet, et võib-olla peaks kaitseväekohustuse selles mõttes ümber vaatama, et droone juhtida, ma kujutan ette, suudavad ühtemoodi nii mehed kui ka naised. 

Kui me räägime traditsioonilistest sõjapidamise viisidest, nagu see on olnud viimase saja aasta jooksul, siis loomulikult on füüsiline võimekus mänginud seal väga suurt rolli ja selle tõttu on olnud arusaadav, miks põhiraskus langeb meestele. Aga kui peamiselt peetakse sõdu droonide lennutamise kaudu, siis kas teil on juba olnud ka mingisuguseid arutelusid sellega seonduvalt? Võib-olla peaks kohustusele õpetada drooni juhtima allutama nii mehi kui ka naisi?

Kõigepealt väga hea teema tõstatus, aitäh selle eest! Ma arvan, et see on üks teema, mis siit riigikaitseõpetusest välja jäi. Tegelikult me oleme riigikaitseõpetuses juba alustanud esimestes koolides – üle kümne kooli vist on praeguseks – piloodis sellel aastal, kes annavad ka puhtalt drooniõpet noortele. Ja seal on nii tüdrukud kui poisid juba drooniõppes. Pluss kogu vabatahtlik pool ja ka Noortel Kotkastel on drooniõppe sees. Ajateenistusse oleme viinud drooniõppe sisse, ka droonivastase õppe, mida näiteks lahingupaar peab tegema selleks, et drooni vastu tegutseda. Nii et kogu see droonindus tuleb vältimatult nii ajateenistusse kui ka õppesse. 

Ja kui küsimus oli suunatud sellele, kas naiste ajateenistus võiks muutuda kohustuslikuks – see oli alltekst, ma saan aru –, siis ma tahaks väga loota, et järgmise aasta jooksul, enne järgmisi Riigikogu valimisi, tegelikult erakonnad kujundavad selles osas oma seisukoha. See ei ole miski, mida me lihtsalt nipsust teeme, vaid ma arvan, et see peaks olema laiem ühiskondlik debatt. Mul oleks väga hea meel, kui EKRE ka enda sees selle debati läbi peaks ja ütleks avalikult välja, kas EKRE erakonnana toetab naiste ajateenistust või mitte. Meie oleme esimesed arutelud teinud ja ma olen kindel, et meie erakonna sees need arutelud jätkuvad. 

Kui ma vaatan puhtalt statistilisi numbreid, siis ajateenistusse võetavate noorte arv on sellel aastal väiksem, kuna me teeme instruktorite ümberõpet. Järgmisel aastal me võtame jätkuvalt 3800–4000 noort ajateenistusse. Kui me võtame eelmise aasta sündide arvu, mis oli 9300 – ma võin eksida, vabandust, aga kusagil sealkandis –, kui me võtame selle, et kõik noormehed ei ole ajateenistusse sobilikud tervislikel põhjustel, usulistel põhjustel, mis iganes, siis me liidame ja lahutame need kõik maha. Ja siis me jõuame ühel hetkel punkti, kus meil ei ole ühes aastakäigus piisavalt noormehi, et ajateenistusse võtta 4000 noort. 

Järelikult on need valikud. Punkt üks valik on see, et sa tõstad ajateenistuse ea 27 pealt kõrgemale ja saad selle n-ö vahemiku pikemaks, kelle hulgast valida. Või punkt kaks, sa lõdvendad näiteks tervisetingimusi ja ütledki, et drooniga on võimalik opereerida ka siis, kui sul on mõni füüsilise tervise takistus. Ja punkt kolm on see, et sa arutad läbi selle, kas tuua ka tüdrukud ajateenistusse või mitte. Ja siis on omakorda valik, kas sa jätkad vabatahtlikkuse alusel, aga suunad teadlikult suurema ressursi selleks, et neid värvata vabatahtlikena, või siis ütled, et on kohustuslik. 

Näiteks Taani mudel ja ka Norra mudel on see, et kõik on ajateenistuskohustuslased, aga mitte ajateenistusse kutsutavad. Ja meil tuleb ka 70% vabatahtlikult. Teoreetiliselt on võimalik arutada võimalust, mida Taani näiteks teeb, et kui vabatahtlikke ei tule täis seda arvu, mis riik on soovinud, siis tehakse füüsilised testid päeva ajal, mis on koolides spordipäev, nimetame seda niimoodi. Ja siis tehakse loos ja võetakse võrdselt 50% : 50% juurde. 50% poisse ja 50% tüdrukuid  – sellest siis, mis vabatahtlikult ei tulnud. Nii et erinevaid mudeleid maailmas on. 

Kui on soovi, võime arutada meie ekspertidega, kes meil on Kaitseministeeriumis, neid erinevaid võimalusi. Ma usun, et oleks hea leida erakondadeülene konsensus, kas ajateenistus tütarlastele tuleb või mitte või tuleb mingisugune vahemudel, nagu näiteks on Taanis.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Euroopas on populaarne märksõna bürokraatia vähendamine. Reaalseid tegusid, mis tulemust annavad, on vähe näha, ja ka Eestis sellest räägitakse. Ma küsin selle koolide riigikaitseõppe osas. Aga kas mõni selline mõte ei käinud peast läbi, et piltlikult öeldes ministeerium ju teab, millised koolid on juba neid vahendeid varasemalt kasutanud, ja seda võib ju laiendada? Ministeeriumist piltlikult läheb kiri, millele koolist peab tulema jah-ei-vastus ja ongi kogu see taotluse protsessi keerukus ära lõigatud ja riigikaitseõpet saab laiendada. Seda eriti valguses, kui maailmas konfliktid järjest kasvavad ja ka siin meie lähedal toimub ju sõda. Kas mingi selline mõte käis peast läbi? Ma saan aru, et osa koole jäigi ilma sellepärast, et eelmine aasta oli taotluse saatnud riigikaitse eest vastutav õpetaja ja nüüd muudeti määrust nii, et peab saatma direktor. Ma ütleks, püüdes panna ennast ministri rolli, ma oleks kõva häält kellegi peale teinud ja öelnud, et nende alusel küll nüüd ei tohi taotlusi tühistada. Kas mingeid selliseid bürokraatia vähendamise mõtteid tuli pähe näiteks selles valguses konkreetselt?

Aitäh!

Aitäh! Mul oleks veel lihtsam ettepanek, aga see eeldab, et haridusminister on sellega päri ja Haridus- ja Teadusministeerium on sellega päri. Ehk kui me viime riigikaitseõpetuse riiklikusse õppekavasse sisse, siis meie oleme valmis selle nii-öelda riigikaitseosa eraldama HTM-ile ära ja ei ole vaja kellelgi mingit taotlust esitada. (Vahelehüüe.) Aga ma nüüd lõpetaks oma vastuse ära. Meil on riigikaitseõpetuses kaks poolt. Üks on see, mis on klassiruumis toimuv, ja teine on see, mis on välilaagrites toimuv. Selles mõttes, noh et, kui me teeme otsuse, et mõlemad osad, praegu on siiamaani olnud ikkagi see, et see klassiruumis toimuv on ka koolidele kohustuslik, aga välilaager koolidele kohustuslik ei ole, ja sellepärast on see taotlusvoor. Nii et kui me tahame minna seda teed, et ka välilaager on kohustuslik … (Vahelehüüe.) Ma lihtsalt ütlen need variandid ära. Aga veel kord: mina olen valmis seda igal juhul palju lihtsamaks tegema. Kui on selge, et see on näiteks riikliku õppekava osa, kanname HTM-ile selle üle ja koolid lähevad ja kõik, aga veel kord, see tähendab põhimõttelist muudatust ka siin saalis, sellepärast et praegu kehtiv õigus ütleb seda, et see on koolile kohustuslik, õpilasele vabatahtlik.

Suur tänu sisuka debati eest! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänu oli mõlemale poolele. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Minister jõudis varem.

Lugupeetud minister, aitäh vastuste eest! Head saadikud, kes te olete hoolikalt kuulanud! Noh, jah, kahjuks minister asus ju kuidagi nendesamade bürokraatide kaitsele. Ma saan aru, et igal aastal on mingi kadu, keegi täitis paberid valesti ja üks-kaks kooli jäi lati alla. Aga ega siis ei saa ju ka laagrit jätta ära, sellepärast et keegi saatis korraks valele e-postile aadressi, tähtaeg kukkus. See on nagu mingisuguse, noh, mingi eriti peene riigihanke läbiviimine: tähtaeg kukkus, enam ei ole midagi, nüüd alustavad tööd juristid erinevatest büroodest ja võitlevad ja arutavad kaks aastat, kas riigihange oli korrektselt läbi viidud. Need on needsamad õpilased, ühte kooli ei tohi ka ilma jätta.

Mul oli ühel aastal selline probleem, kui üks riigikaitseõpetaja suri ära, ma läksin teise kooli õpetama ja oli väga suur probleem, kust saada kogu seda ressurssi, kuidas teha ekskursiooni. Kuidagi me selle asja välja mõtlesime. Ega siis õpilasi ei tohi ilma jätta, kui on mingid elulised asjaolud või vale e-posti aadress või mingi vale esindusõigus. Te arvate, et kõik riigikaitseõpetajad on mingid tippbürokraadid ka veel, peaks äkki haldusjuhtimise eriala ka veel omandama, ikkagi kaks kõrgharidust. Miks mitte? Kõigepealt sõjaline kõrgharidus, siis missioonil käimise õpe, siis pedagoogiline haridus.

Vahel vaadake, mis palka riigikaitseõpetajad saavad, vaadake kohe hoolega. Mina maksin oma tööle lihtsalt peale, aga paljud õpetajad teevad seda ikka ja ainult missioonitundest. Ja siis öeldakse, et aga kell kukkus, alustage nüüd advokaadibüroodega siin arutelu ja konkurentsi. Olge head, olge toetavad, mitte nii, et kell kukkus, 25 kooli olgu ilma. Ma ei tea, mistõttu te nüüd võtsite julguse kokku, et üldse seda uut konkurssi teha. Oleks võinud ju näiteks raudse rusika lauale lüüa, et enne järgmist aastat ei saa mitte midagi. Te asusite bürokraatide kaitsele ja samal ajal käib valitsuses suur programm, et oi kui äge, me siin vähendame bürokraatiat. Nii lihtne asi, oleksite võinud isiklikult sekkuda ja öelda, et jätke jama, noortel on vaja laagrit.

Positiivne uudis on selle määruse muutmine, mis puudutab relvade kasutamist. See on hea uudis, sest see pidurdas ammu laskeõpet ja noorte tutvumist relvadega. Hea seegi. Halb uudis on jätkuvalt see, et võib-olla meie paljud parimad instruktorid võivad töö kaotada riigikaitseõpetajate hulgas, kellel on tõesti kogemus, kellel on ka instruktori koolitus. Ma juhin tähelepanu: need, kes õpetavad kaitseväelasi, on juba ise päris küpsed pedagoogid ja nad on saanud õpet, kuidas noori juhendada. Eriti head on nad ju välilaagrite läbiviimisel ja oleks väga kahju selliseid õpetajaid kaotada. Ehk just nimelt sisulist kvaliteeti on vaja hoida riigikaitseõpetusel, mitte bürokraatlikku kvaliteeti. 

Droonikursused – väga hea tähelepanek, et kümnes koolis on juba pilootprojekt. Aga meil on kiire, meil on kohutavalt kiire. Kui te võtaksite selle oma isikliku vaatluse alla, siis oleks võimalik ühe aastaga teha hüpe ja kõik need 12 000 õpilast saaksid vähemalt korragi käe valgeks, saaksid selle puldi kätte võtta, vaatavad, kuidas droon lendab. Meil ei ole aega jorutamiseks. See on tõesti, nagu Martin Helme ütles, poliitilise juhtimise küsimus. Näidake, et teil on see prioriteet, mitte paberite täitmine. Minge sinna noorte droonilaagrisse! Mul just tütar läheb nädalavahetusel droonilaagrisse, väga hea kodutütarde laager. Aga 12 000 – on väga suur potentsiaal teha kiire hüpe, nii et kui noored lähevad ajateenistusse, siis nad on juba päris osavad. See on esimene kokkupuude. Muidugi, muutuvatele oludele peab lihtsalt reageerima. Reegleid saab korraldada nii, et bürokraadid ei ole takistuseks, vaid annavad hoopis võimalusi, rohkem võimalusi. 

Mis puudutab naiste osalust riigikaitses, siis kasutamata on elanikkonnakaitse kursus, neid ei pea relvateenistusse suunama. Aga vabatahtlikud riigikaitsekursused naistele annaksid väga suure hüppe, seda ma toetaksin. Kõik. Suur tänu!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid ja ministrid! Tegelikult mitte konkreetsest teemast, aga täna tuli taas jutuks sõnapaar "poliitiline juhtimine". Ma mõtlesin, et võib-olla veidikene on hea, eriti just inimestele – ja ma tean, et neid inimesi on päev-päevalt aina rohkem, kes Riigikogu debatti jälgivad – seda teemat lahti rääkida. 

Ma küsisin ministrilt, et tegelikult oleks võinud selle bürokraatia selles mõttes ära kaotada või tagurpidi pöörata. Kaitseministeerium oleks võinud piltlikult öeldes öelda, et koolid, näete, siin on see välilaagrite pakett, vastake jah või ei, õpilase kohta kulub selle peale umbes raha nii ja naa palju, see on meile kõik teada varasematest aastatest, pange linnuke ja saate teha. Selle asemel tehti protsess selliseks, et kui varasemal aastal saatis riigikaitseõpetaja taotluse ja öeldi, et see ei kvalifitseeru, siis sel aastal pidi direktor saatma. See on see, kuidas bürokraatia toimib. 

Nüüd, minister vastas niimoodi, et tema heameelega paneks selle riigikaitseõppe koolis kohustuslikuks, aga siis peaks sellega nõus olema ka haridusminister, kes on ka nüüd saali jõudnud. Selles mõttes on debatt eriti viljakas, et kõik osapooled kuulevad. Kui pealiskaudselt seda jälgida, siis see kõlabki nii, et noh, mis seal siis on, see on ju lihtne. 

Aga tegelikkus nende nii-öelda tornide vahel, mis on ministeeriumide tornid, on selline, et kaitseminister teeb haridusministeeriumile ettepaneku, et paneme selle õppeprogrammi, ja haridusminister kohe vastab ja ütleb, et võime panna küll, aga siis ma tahaksin sinu ministeeriumi eelarverealt saada mõned või kümme või paarkümmend miljonit enda ministeeriumi eelarvesse, sest see õppe korraldamine kõik ju maksab raha. Ja vaat siis tekib see koht, kus on vajalik poliitiline juhtimine. 

No Pevkur enam nii algaja minister ei ole, ta enam-vähem kujutab seda ka ette. Aga kui ta läheb nüüd oma ministeeriumisse ja ütleb, et me leppisime haridusministriga kokku, et liigutame sinna, paneme paarkümmend milli kaasa, siis talle hakkavad osakonnajuhatajad, asekantslerid ja kantslerid rääkima, et ei, seda raha me küll haridusministeeriumile ära ei anna, sest see on meie, Kaitseministeeriumi raha. Kuidas siis edasi see asi võib minna? Minu arust on minister Pevkurilgi juhtunud mingeid asju, kus ta on tahtnud ministeeriumis midagi muuta ja siis hakkavad ilmuma näiteks artiklid, kus kantsler avaldab arvamust selle kohta, mida minister on valesti teinud. Näiteks Pevkuri kolleeg Laanet tahtis teenistusliku järelevalve teha prokuratuuris. Hoplaa, aastaid prokuröride sahtlis istunud korteri üürimise kaasus tõsteti hopsti laua peale ja asi pandi käima.

See ongi keeruline koht. Aga ma ütleksin, et ka Reformierakonna enda juhtimisel on võimu ametnikele järjest antud. Minu arust me sellel nädalal hakkame siin menetlema ka avaliku teenistuse seaduse muudatusi, kus see jäme ots nihkub veel rohkem ametnike kätte. Siis ongi raske seda poliitilist juhtimist rakendada. Aga tegelikult on see võimalik. 

Tegelikult on vaja julgust ja on vaja tarmukust. Iga hommik, mitu nädalat järjest mingi poliitilise lubaduse, mille sa oled valimistel andnud ja millele oled mandaadi saanud, ongi vaja öelda, et nüüd teeme selle ära. Ma olen ise kõrvalt näinud, kuidas siis, kui Martin Helme oli rahandusminister, said lõpuks aktsiisid alandatud. Mitu nädalat oli ministeeriumisiseselt tippametnik neile seletamist, et ei-ei, see ei ole praegu mingi arutelukoht, see on see, et valmistage materjalid ette. Ja siis sa jälle järgmine päev lähed tööle ja hakkab see vestlus otsast peale. 

Nii et ma saan aru, Hanno, et mugav on – selline ilus pikk poiss, käid pressikonverentsil, räägid, et kaitsevõime 5%, ja rahva armastus. Aga tee midagi! Ei ole vaja! Need on väikesed summad, et koolides riigikaitseõpe sujuvalt toimida saaks. Leia endas see sirgeselgsus üles, saad, ma arvan, ka Kristina Kallasega kokkuleppele. Seal muidugi tuleb ka peaminister mängu. Ja tema arvestus on see, et kui ta nüüd Kallasele järele ei anna, siis see väike koalitsioonipartner laguneb varem ära, kui poliittehnoloogiliselt kasulikum on, või jalutab valitsusest minema. Nii et nüansse on selles poliitilises juhtimises, aga julgust, kui on, saab asju tehtud. Soovin jõudu!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab kaitseminister Hanno Pevkur, kelle sirgeselgsuses ei ole vaja meil küll kellelgi kahelda.

Head arupärijad! Mõned väiksed repliigid, enne kui haridusminister saab oma teemadega tulla. Esiteks … Ära mine nüüd, oota, oota! (Vastus saalist.) Kõigepealt, mis puudutab bürokraatiat, sa ei pea muretsema. Meie majas on bürokraatia ainult vähenenud. Ja nendesamade taotlustega, ma võin sulle ka südamerahu õhtuks öelda, et need taotlused, mis koolid teevad, on kõik meie poolt eeltäidetud. Ehk tegelikult on nagu Maksu- ja Tolliametis sinu tuludeklaratsiooniga, et kui sul on üks palgamaksja – noh, sul võib olla rohkem neid, ma ei tea –, kui on üks palgamaksja, siis piisab sellest, kui sa kontrollid selle ära ja saadad teele. Nii et see bürokraatia on meie poolt viidud miinimumini. Kui sa teed esimest korda, siis meil on vaja neid andmeid, mis olid. 

Teiseks, mis puudutab seda uut taotlusvooru, siis praeguseks, eks saate üle kontrollida, kellega teie olete suhelnud, aga praeguseks, küsisin üle, 22 kooli on juba oma taotluse teinud, nii et ma usun, et need saavad väga kiiresti vastuse. 

Ja kolmas märksõna, mis ma tahtsin siin öelda, on seesama relvamääruse kasutamise muudatus. Selle me peaksime sellel reedel ministeeriumisiseselt heaks kiitma ja siis on vaja ta veel kooskõlastusringilt läbi lasta. Nii et selles mõttes siis saab selle loodetavasti lähinädalatel alla kirjutada, kui justiitsministeeriumil või kellelgi teistest ministeeriumidest ei ole väga suuri muresid või etteheiteid. 

Ja neljandaks ja viimaseks: Rain, ära meie otsuste pärast muretse. Ma ei tea, kuidas sul ettevõtluses muidu läks, aga selles mõttes, et poliitikas meil on kogemust piisavalt ja oluliselt rohkem kui sul, nii et ära selle pärast üldse muretse. Me teeme need otsused paremini ja kindlamini, kui sina ettevõtluses tegid. (Vahelehüüe.) Nii et ära muretse!

Sulgen läbirääkimised. Seda kalambuuri oli mõlemalt poolt ohtralt ja lõbusalt. Sellega on, head kolleegid, neljanda päevakorrapunkti menetlemine lõppenud.

Ja oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Rene Koka poolt haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine südametunnistuse vabaduse tagamise kohta LGBTIQ tegevuskava elluviimisel, arupärimine 883. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Varro Vooglaiu.

Suur tänu! Tõepoolest, juba 18. detsembril sai esitatud arupärimine, mis on ekslikult suunatud härra Kristina Kallasele. Vabandust selle väikese vea pärast! See ei olnud kuidagi tahtlik kalambuuritsemine, lihtsalt on jäänud vale – kuidas öeldaksegi? –, see vist pole tiitel, aga kuidas iganes seda nimetatakse. 

Igal juhul arupärimine puudutab, nagu pealkirigi ütleb, seda valitsuse poolt vist novembri lõpus heaks kiidetud LGBTIQ tegevuskava, mis lähtub väidetavalt eesmärgist edendada niinimetatud seksuaalvähemuste ja bioloogilisele soole mittevastava sooidentiteediga inimeste võrdseid võimalusi. Tegevuskavas on tähelepanu all nii hariduse, tervise kui ka õiguse valdkond. Kes ei tea, siis määratluse LGBTIQ alla kuuluvad lesbid, geid, biseksuaalid, transinimesed, intersoolised ja kväärid. See lühend pidevalt muutub ja täieneb, aga praegu on sellise määratluse juures järg. 

On öeldud tegevuskavas, et selle elluviimisel on üheks peamiseks tegevussuunaks nii-öelda LGBTIQ‑inimestele võrdseid võimalusi pakkuva haridusvaldkonda kujundamine ning selle toetamine. Seejuures ei varjatagi, et selle eesmärgi poole püüdlemiseks on plaanis hakata koolides suunama õpilaste väärtusmaailma ja eetilisi tõekspidamisi. Tegevuskavas sätestatakse, et aastaks 2026 – see on siis käesolevaks aastaks – koostab haridusministeerium soovituslikud juhised õppekavade rakendamiseks ning õppeprotsesside kirjeldused, milles selgitatakse, kuidas saab LGBTIQ teemasid käsitleda sobivates seostes erinevates ainevaldkondades. Toonitatakse, et LGBTIQ teemasid on võimalik käsitleda näiteks põhikooli ja gümnaasiumi sotsiaalainetes, nagu ajalugu, inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Juba selle aasta lõpuks – jutt käib 2025. aastast – peaks HTM-i koduleheküljele loodama alaosa, kuhu koondatakse LGBTIQ-õpilasi puudutav toetav informatsioon õpilastele, õpetajatele, tugispetsialistidele ja lapsevanematele. Ma ei tea ausalt öeldes, kas juba on ministeeriumi lehele see informatsioon koondatud või mitte. Oleks huvitav teada, kui minister oskab meid valgustada. 

Paljudel lapsevanematel, kellele ei ole homo- ja transideoloogia maailmavaateliselt vastuvõetav, on tekkinud sellesama LGBTIQ riikliku tegevuskavaga seonduvalt põhjendatud mure võimaliku usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabaduse ning vanemlike õiguste piiramise pärast. Sellega seonduvalt olemegi arupärimises sõnastanud kaks peamist küsimust, grupeerides küsimusteks kaheks. Esiteks, kuidas kavatsetakse LGBTIQ tegevuskava elluviimisel tagada vanemate ja õpilaste põhiseaduses sätestatud südametunnistuse vabadus ning vanemlikud õigused? Täpsemalt, kas õpilastele ja ka nende vanematele jääb õigus keelduda nendes tundides osalemisest, kus asutakse LGBTIQ tegevuskava ellu viima, või saavad õpilased olema kohustatud kõigis neis tundides osalema, kus osutatud LGBTIQ tegevuskava ellu viiakse? Esiteks, kas on vabadus mitte osaleda nendes tundides vastavalt vanemate või õpilaste otsusele või ei ole sellist vabadust ja on kohustuslik nendes tundides osaleda ja olema sellele programmile allutatud koolides? Ja teiseks, mis saab kristlikest erakoolidest, millel ei ole LGBTIQ tegevuskava keskmes olev homo- ja transideoloogia usulistel ja muudel ilmavaatelistel põhjustel vastuvõetav? Kas ka sellised koolid saavad olema kohustatud LGBTIQ tegevuskava ellu viima või saab neile olema tagatud vabadus seda mitte teha, et säilitada truudus kooli aluseks olevatele väärtustele ja tõekspidamistele? 

Ja ma lisan veel omalt poolt nii palju, et eks nende küsimustega seonduvalt on põhjendatud tunda tõsist muret, sellepärast et nagu me nägime hiljutisest Soome ülemkohtu otsusest, kõrgema kohtu otsusest, mõisteti süüdi Päivi Räsänen, parlamendi liige, endine siseminister, ning Juhana Pohjola, pastor, selle pärast, et nemad juba kakskümmend aastat tagasi on väljendanud oma kirjutistes seisukohti, mille kohaselt homoseksuaalne kalduvus on psühholoogilise arengu häire, kõrvalekalle normaalsusest. Nagu näeme, Soomes tõmmatakse usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabaduse piire üha koomale, mistõttu on põhjust küsida, kas sama ideoloogilise programmi elluviimisel ka Eestis hakatakse neid piire jõuliselt koomale tõmbama. Aitäh!

Aitäh teile! Ongi koht, kus paluda Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusminister proua Kristina Kallas.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud arupärimise esitajad! Me oleme minu mäletamist mööda teiega sellel teemal juba ühe korra siin puldis arutelusid pidanud, aga võib alati uuesti pidada. 

LGBTIQ tegevuskava näol on tegemist teadupärast arengudokumendiga ehk dokumendiga, mis näeb ette tegevusi riiklikul tasandil selleks, et tagada kõikidele inimestele, sõltumata nende sooidentiteedist, soolisest eneseväljendusest, sootunnustest või ka seksuaalsest sättumusest, võrdsed võimalused Eesti ühiskonnaelus osaleda, olla vaba kiusamisest ja sallimatusest ning toetada nende võimalusi nii haridussüsteemis enda maksimaalset potentsiaali realiseerida kui ka nende võimalusi olla ühiskonnaelus võrdväärsed liikmed. Tegemist on tõesti tegevuskavaga, mis on suunatud sellele, et me Eestis neid inimesi toetaksime ja kasvataksime teadlikkust selle koha pealt, kuidas nende inimeste enesetunnetust meie seas ja ka nende vastu sallimatust vähendada.

Nüüd teie küsimus seoses sellega, kas õpilastele ja ka nende vanematele jääb õigus keelduda nendes tundides osalemisest, kus arutatakse LGBTIQ tegevuskava teemasid. Vastus on see, et meil reguleerib õppesüsteemi või hariduses õppimise kohustuse osa riiklik õppekava. Riiklikus õppekavas on määratletud kohustuslikud õppeained, mille õpetamine on ette nähtud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel. Õppekava tervikuna ei ole mitte kellelegi valikuline. Riiklik õppekava on standard, mitte soovituslik raamistik, ja inimõiguste jälgimine on läbiv põhimõte. Õppekava tagab, et haridus kujundab kodanikke, kes väärtustavad võrdsust, sallivust ja demokraatlikke hoiakuid. Vanem ega õpilane ei saa valida, millistes õppeainetes või teemades osaletakse ja millistes mitte. Lapsevanemad ja õpilased saavad tutvuda kooli õppekavaga kooli kodulehe kaudu ja õigusaktid reguleerivad kooli koostööd lapsevanematega.

Teadupärast toimub meil kõiki kooliastmeid läbiv teadus- ja tõenduspõhine inimeseõpetuse õpetamine, mis ka tasakaalustab meediast tulenevat, sageli kallutatut. Midagi pole öelda, sotsiaalmeedias levib aina rohkem pornofitseeritud enesemääratluse pilt, mis on väga tõsiseks probleemiks kujunenud, sest inimesed, noored inimesed on selle väga tugeva mõju all. Uuringud kinnitavad, et ka seksuaalharidus, mida inimeseõpetuse tundides Eestis lastele antakse, peab algama võimalikult vara. Nii vanemate kui ka ühiskonna negatiivne hoiak seksuaalteemasid käsitleda on pigem lastele negatiivse mõjuga ja nende arengut takistavaks teguriks. 

Nüüd küsimus, mis saab kristlikest erakoolidest, millele ei ole LGBTIQ tegevuskava keskmes olev homo- ja transideoloogia usulistel ja muudel ilmavaatelistel põhjustel vastuvõetav. Ilmselt te teate ka ise, aga ma kinnitan siit puldist üle, et mis tahes üldhariduskooli tegevuse aluseks on riiklikult kehtestatud õppekava, mille alusväärtused ja sihiseaded on laiem ühiskondlik kokkulepe ning mis tagab iga inimese õigused ja vabadused nendes piirides, mille annavad teiste inimeste õigused ja vabadused. Erakooli õpilastele hariduse andmise aluseks peab olema riikliku õppekava alusel koostatud kooli õppekava, mis on koolis õpingute alusdokument. Kooli õppekavas peavad olema kirjeldatud riiklikus õppekavas esile toodud kaheksa üldpädevuse kujundamise teemat, sealhulgas inimõigused ja inimeste vabadused, ning täpsustused õppekorraldusele riikliku õppekava üldpädevuste ja õppe eesmärkides. Nii et erakool on kooli tegutsemisvorm, mis ei anna õigust kirjutada ennast välja haridusregulatsioonist, sealhulgas kooliastmele kehtestatud riiklikust õppekavast. 

Nüüd, inimeseõpetuse aine on selline õppeaine, kus … Kui te soovite, ma võin ka üle korrata – ma olen vist siin puldis ka varem öelnud –, mis on inimeseõpetuse ainekava järgi eesmärk. Võin selle uuesti üle korrata, meil vist selleks aruteluks täna aega on. Inimõpetuse õppeaine kuulub sotsiaalainete valdkonda ja tema eesmärk on toetada õpilaste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut – kõigi õpilaste, sealhulgas nende õpilaste, kelle sooidentiteet on erinev võib-olla sellest, mis on teie vaates tavapärane –, ühtlasi õppides tundma ennast, kujundama vastutustundlikult oma suhteid, olema terviseteadlik, aus, hooliv ja õiglane. Inimeseõpetuse kaudu kujundatakse esmased teadmised ja hoiakud ka sotsiaalsest võrdsusest, võrdväärsusest ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest. Terviseõpetuse õpitulemused, mis inimõpetuse ainekava osa on, on näiteks see, et laps, õpilane teab, et inimesed erinevad rahvuse, soo, vaimse ja füüsilise suutlikkuse ning vaadete ja usutunnistuse poolest ning lapsed on erinevuste suhtes sallivad; lapsed teavad, et ühiskond kaitseb laste tervist ja heaolu seadustega; laps ja noor kasutab terviseinfo saamiseks teaduspõhiseid allikaid ja ka spetsialistide abi; laps või noor väärtustab positiivseid suhteid, nende loomist ja hoidmist inimestega enda ümber, mõistab ja aktsepteerib inimliku läheduse erinevaid avaldumisviise; mõistab ja aktsepteerib seksuaalse arengu individuaalsust, seksuaalse identiteedi erinevaid avaldumisvorme ja seksuaalõigusi; mõistab füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervise vastastikust seost ja neid mõjutavaid tegureid; mõistab eluviisi, keskkonna ja pärilikkuse mõju tervisele ning tervisliku eluviisi ja turvalise käitumise tähtsust igapäevaelus ning väärtustab partnerite vastutustundlikku käitumist seksuaalsuhetes ja oskab leida infot seksuaaltervist puudutavate küsimuste kohta. 

Nii et inimeseõpetuse peamine eesmärk on suunata õpilast positiivse mõtlemise arendamisele oma arengu- ja toimetulekuvõimaluste üle, sealhulgas muidugi toetades õpilaste isikupära ja isiklike seisukohtade austamist, ka teiste inimeste isiklike seisukohtade austamist, sealhulgas inimeste usuvabadusest tulenevate seisukohtade austamist. Koolikeskkonnas on oluline, et nende arutelude juures tekiks ka olukord, kus mitte keegi, kaasa arvatud see inimene, kes on LGBTIQ seltskonda ennast identifitseerinud, või see inimene, kelle jaoks on tema usk oluline, ei tunneks ennast kammitsetud olukorras, kus ta ei saaks arendada välja selles koolikeskkonnas positiivseid suhteid oma koolikaaslastega. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Martin Helme. Palun! 

Mul juba on vererõhk kõrge. Tähendab, kõigepealt, teeme ühe asja selgeks, et meil puudub igasugune laiem ühiskondlik kokkulepe selle osas, et mingite seksuaalhälvete pealesurumine lastele on kuidagigi õppekava osa. Ei ole! Pole kunagi olnud, see on teie poolt kaaperdatud haridussüsteemis nii. Te olete kehtestanud soovituslikud juhised nende seksuaalhälvete propageerimiseks, edendamiseks, pealesundimiseks. Eesti on kõigi aegade kõige suuremas iibekriisis. Mul on lihtne küsimus: kas te kunagi kordagi ei ole mõelnud selle peale, et nende seksuaalhälvete propageerimise asemel võiks riik – see tähendab ka HTM – kehtestada paljulapseliste perede edendamise soovituslikud juhised, metodoloogia ja materjalid, et suunata väärtusruumi, näiteks sotsiaalõpetuse tunnis, ajaloo, inimõpetuse tunnis, ühiskonnaõpetuse tunnis, et toetada ja informeerida õpilasi, õpetajaid, tugispetsialiste ja lapsevanemaid, kui vaja, siis muuta neidsamasid õppekavasid seaduses? Kas te selle peale kunagi mõelnud ei ole …

Aitäh! 

… et ühiskondlikud prioriteedid on kuskil mujal?

Aitäh küsimuse eest! Lihtsalt faktitäpsuse jaoks. Mina ei ole ühtegi ainekava kehtestanud. Minu teada viimati nii õppekavasid kui ainekavasid värskendati 2022. aastal. Nii et mina ei ole mitte midagi muutnud, nii nagu see ainekava on olnud, nii ta on olnud, aga ma arvan, et see on väga hea ainekava, ta ei vajagi midagi muutmist. Nii et ei ole näinud vajadust muuta. 

Paljulapseliste perede või lastesaamise sellised hoiakud tulenevad sellestsamast seksuaalkasvatusest, mida koolis antakse. Ehk kui meil ei ole seksuaalkäitumises teadlikkust, noortel ei arene välja, siis ma arvan, et ka lapsevanema teadmised lapsevanemaks olemisest ja partnerlussuhetes olemisest jäävad ju puudulikuks. Lapsed soovivad kasvada turvalises keskkonnas, sünnivad turvalisse perre, seal, kus on partnerlussuhted, kus on inimsuhted, positiivsed suhted üksteise vahel. Ka seda tegelikult seksuaalkasvatuse teemade käsitlemine inimeseõpetuse aines puudutavad: kuidas luua turvalisi positiivseid suhteid, sealhulgas partnerlussuhteid, milline on seksuaalkäitumine, mis on selle tagajärjed, milline on vastutus. Ka seal kujundatakse neid hoiakuid, sealhulgas selliseid hoiakuid, mis puudutavad lastesaamist.

Varro Vooglaid, palun!

 Aitäh! Kas ma saan õigesti aru, et asi oleks väga selge ega kaoks paljusõnalisusesse? Esimese küsimuse osas te vastasite, et vanematele ei jää võimalust otsustada, et nende lapsed ei pea osalema nendes tundides, kus viiakse ellu LGBTIQ tegevuskava järgset programmi, kuna need on kohustuslikud ained – ajalugu, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus. Saan ma õigesti aru, et vanematele seda õigust ei jää? Kui õppekava näeb ette, et sellist programmi edastatakse, siis vanemad peavad seda aktsepteerima. Ja teiseks: kristlikele erakoolidele ei jää vabadust mitte edastada LGBTIQ tegevuskava, viia seda ellu õpilastele suunatud tundides? Kui ma sain nendest asjadest õigesti aru, et see nii on, siis ma küsin teie käest: mis juhtub nende vanematega, kes ütlevad, et aga mina ei luba oma lapsi nendesse tundidesse, kus see tegevuskava ellu viiakse? Ja mis saab nendest kristlikest erakoolidest, kes ütlevad, et meie, tuginedes oma põhiseaduslikule usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabadusele, keeldume seda tegevuskava tundides ellu viimast?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla te pahandate mu peale, see on ebaviisakas, aga ma küsin küsimusega vastu. Ma vastan teie küsimusele ka (Saalist sekkutakse.) …

Anti Poolamets, ärme palun … 

… aga ma keskendun korra lihtsalt puhtalt sisuarutelule, sest ma loodan, et teil on huvi selle sisuarutelu vastu. (Saalist öeldakse midagi.) 

Ärme palun dikteeri ettekandjale praegu ette! 

Ei tohi keelduda õppekavas ette nähtud kohustuslikest ainetest, neist loobuda. Nii, nüüd ma küsin vastu. Kui see usuvabadusest tingitud lähenemine puudutab näiteks naiste õigusi – väga palju on religioone, kes naiste õigusi väga fundamentaalselt piiravad, ja nende väärtusruum läheb väga fundamentaalselt risti vastu sellega, mis on meil Eestis konsensusena saavutatud väärtusruum naiste õiguste kohta –, siis sellisel usuvabadusel on Eesti ühiskonnas ka piirid. Piirid lähevad inimõiguste pealt ja selle pealt, mis meil on põhiseaduses inimväärikuse ja inimese vabaduse eest olla tema ise. Ma arvan, et ka selle põhimõttega, et inimesi ei saa kiusata taga selle tõttu, milline on nende seksuaalne sättumus. See on ammu juba ühiskonna konsensusena kehtestatud põhimõte Eestis. Meil on seadustatud ka nende inimeste abielu. Me aktsepteerime seda. Meil on ühiskonnas täiesti norm see, et me seksuaalse sättumuse järgi inimesi taga ei kiusa. Nii et usulistel veendumustel on need piirid, mis takistavad teiste inimeste vabadusi realiseerimast, kui need usulised piirid hakkavad neid vabadusi kitsendama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No tegelikult siin tulebki välja, et mingit sõnaõigust kellelgi ei ole, nii nagu tegevuskava ette näeb, nendest tähekombinatsioonidest tuleb teha tundides ülevaade ja see on riiklikus õppekavas kirjas. 

Nüüd, tegevuskava. Kas on teil mingit suundumust, millal tulevad need soovitused, et koolid peavad hakkama neid rakendama, või on need juba lülitatud praegusesse õppekavasse, et nendest tuleb rääkida? Et oleks asi selge, et see tegevuskava, mis eelmine aasta vastu võeti, on juba rakendatud selle aasta riiklikusse õppekavasse ja neid teemasid viiakse õpilasteni juba praegu, põhikooliõpilastele, kes on vanuses alates 10. eluaastast ja kes juba natukene asjadest jagavad, kuni gümnaasiumi lõpuni. 

Aitäh! Ei oska teile öelda, et oleks õppekavasid muudetud või et oleks õppekavadesse mingeid muudatusi seoses sellega sisse viidud. Ei ole tehtud. See, mida tegevuskava või see arengudokument ette näeb, on õppeprotsessi kirjeldused, mis ei ole õppekava osa. Need on õpetajatele õppeprotsessi kirjeldused, mis selgitavad, kuidas teatud teemasid tunnis käsitleda, kuidas lõimida erinevaid teemasid ja kuidas keerulisi teemasid, milliste nüanssidega, õpetajale didaktiline nõuanne, kuidas teemasid käsitleda. Nii et neid ei ole mina kinnitanud ja neid ka mina ei kinnita, sest need on didaktilised materjalid.

Evelin Poolamets, palun!

Jaa, ikka väga ideoloogiliseks ja jaburaks läheb see teie jutt ja see ideoloogia, sest tegelikult neid LGBTIQ-tegevuskavasid tuleb rakendada ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tundides. Te võib-olla ei kujuta ka ette, kuidas siis käib see õpetus. Kuna mul on kooliealine tütar, siis tema on mulle jutustanud, kuidas käib see õpetus, seksuaalkasvatus, mille kohta te ütlesite, et peab võimalikult vara algama. Ma ei tea, kui vara, kas esimeses või teises klassis peavad lapsed tervisemuuseumis puidust peenisele kondoomi peale panema. Kusjuures mu lapse sõbranna on kristlane, tal on seda väga ebameeldiv teha, sest tema meelest on see patt. Ma olen näinud ka lapse tunnikontrolli, kus lapse käest on küsitud, kes on panseksuaal. Minu lihtne küsimus teile ongi, et kas teie teate, kes on panseksuaal. 

Aitäh! Ei tea. Ma arvan, et ma ei hakka seda debatti siin avama. (Vahelehüüe.) Ei, ma ei tea, ma ei hakka seda debatti teiega avama. (Vahelehüüe.) Ei, see ei ole selles mõttes … (Naerab.)

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Proua minister! Ma tulen tagasi kolleeg Vooglaiu küsimuse juurde just selle pärast, et te küsimusele tegelikult jätsite vastamata. Küsimus oli ju selles, et kui ongi kristlik erakool ja seal õppivate laste vanemad konsensuslikult lähtuvad põhimõtetest, mis absoluutselt ei ole kooskõlas – või noh, "absoluutne" on võib-olla liiga tugev sõna, aga valdavas osas ei ole kooskõlas – teie tegevuskavaga, tegelikult Vooglaid küsis ju seda, kas tohib või ei tohi. Te nagu pool küsimust vastasite ära, et ei tohi irduda riiklikust õppekavast, aga küsimus oli selles, mis saab, kui irdutakse, millised on tagajärjed, milline on sanktsioon. Sest tavaliselt, kui riik kehtestab reegli ja seda ei täideta, siis sellele järgneb mingi sanktsioon. Palun vastake sellele küsimusele, ka see teine pool ära. Mis siis saab, kui ei täideta?

Te võitlete kristlike erakoolide õiguse eest hälbida Eesti riiklikust õppekavast. Samasugune küsimus tekib … Ma vastan teie küsimustele, laske mul vastata. (Juhataja helistab kella.) Täpselt samasugune küsimus tekiks, kas te islami fundamentalistlikel erakoolidel Eestis lubaksite hälbida Eesti riiklikust õppekavast. Kas te lubaksite Vene imperialismi erakoolidel hälbida Eesti riiklikust õppekavast? Ei, mitte ühelgi erakoolil ei ole lubatud hälbida Eesti riiklikust õppekavast. See, mis on Eesti riiklikus õppekavas kirjutatud ette kohustuslikuna, on kõikidele koolidele kohustuslik. Kui kool ei täida riiklikku õppekava, siis tuleb küsimärgi alla selle kooli koolitusloa täitmine.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, Riigikogu liikmed, ma saan aru, et te olete kärsitud. Ma tean, mida te tunnete, sest mina olen ka suhteliselt kärsitu, aga siiski, ärme liiga paljuga vahele segame. Aga aitäh, lugupeetud minister, rohkem teile küsimusi ei ole.

Ja nüüd küsin, kas Varro Vooglaid soovib kasutada oma eesõigust esmalt kõneleda või anname registreerimise järjekorras. Varro Vooglaid, palun! Ikkagi džentelmenid on siin saalis ju.

Suur tänu! Ma kasutasin siiski oma privileegi arupärimiste esindajana esimesena tulla pulti ja rääkida. Ja ma arvan, et see vist ei ole kuidagi mittedžentelmenlik, kuigi järgmine küsija on naisterahvas

Ma arvan, et täna oli meil päris informatiivne koosviibimine siin selle arupärimise arutamise mõttes, selles mõttes, et küsimusi oli ju põhimõtteliselt kaks. Esimene küsimus oli see, kas vanematele jääb alles põhiseaduses tagatud usu-, veendumuste ja südametunnistuse vabadus mitte lubada oma lapsi nendesse tundidesse, kus viiakse ellu seda LGBTIQ ideoloogilist tegevuskava.

Minister vastas korduvate küsimuste peale, et ei, vanematele sellist õigust alles ei jää. Kui seda tegevuskava viiakse ellu kohustuslike tundide raames, nagu ajalugu, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, siis vanematele ei jää vabadust oma lapsi nendest tundidest ära võtta. Küsimusele, mis nendest vanematest saab, kui nad sellest hoolimata ei luba oma lapsi nendesse tundidesse, me vastust ei saanud. 

Tegelikult, kui minister suvatseb veel kord pulti tulla, siis ta võikski ikkagi sellele küsimusele ka ära vastata. Kui on ikkagi konkreetsed inimesed, näiteks mina ütlen, et ma ei luba oma lapsi nendesse tundidesse, kus nad viivad ellu LGBTIQ tegevuskava. Mis nüüd ikkagi saama hakkab? Kas riik vaidlustab vanemlikud õigused või võetakse mingisuguseid muid meetmeid kasutusele? See ei ole mingisugune teoreetiline küsimus. See on asi, millele oleks vaja selgelt vastata, millega me siis kodanikena silmitsi seisame selles olukorras. Ühtlasi on siis teada ka see, kas tuleks hakata valmistuma Eestist emigreerumiseks või on siiski mingi võimalus jääda Eestisse elama, ilma et peaks oma südametunnistuse vabadusest ja usulistest ja moraalsetest veendumustest lahti ütlema. (Saalist öeldakse midagi, Varro Vooglaid naerab.) Your words not mine.  

Aga teine küsimus oli see, mis saab kristlikest erakoolidest, kes ütlevad, et me ei ole nõus oma usulistele veendumustele tuginedes hakkama allutama lapsi sellisele ideoloogilisele programmile, mida viib ellu see LGBTIQ tegevuskava. Lapsevanemad ise on asutanud need koolid, tulles kokku oma religioossete ja moraalsete veendumuste ümber koondununa. Nad on ise pannud oma lapsed nendesse koolidesse. Ja nüüd siis Reformierakonna ja Eesti 200 osalusel toimiv valitsus kirjutab neile ette, et selleks, et te saaksite jätkuvalt riiklikku rahastust oma erakoolile, te peate hakkama oma lastele ellu viima seda riiklikult ette kirjutatud LGBTIQ tegevuskava.  

Minister vastas nii minu küsimusele kui ka kolleeg Rain Epleri küsimusele ikkagi täiesti selgelt – nii nagu mina aru sain ja lükatagu ümber, kui ma eksin –, et kui need koolid ei ole nõus seda LGBTIQ tegevuskava ellu viima, siis nad kaotavad riikliku rahastuse ja tegevusloa üldse. Mitte ainult et nad võivad siis tegutseda ilma riikliku rahastuseta, vaid nad ei või üldse tegutseda, sest neile võetakse ära tegevusluba. See on väga informatiivne! 

Minister muidugi ütles, et see tuleneb kuidagi sallivusest, aga mina ütleksin vastupidi, et see on ju äärmuslik sallimatus. Sallivus oleks see, et me näitame üles, et meil on ühiskonnas erinevatel inimestel erinevad veendumused ja me ei suru peale ühte keskset maailmavaatelist õpetust. Muu hulgas ei suru peale seda, et me peame lapsi hakkama töötlema kooskõlas selle LGBTIQ tegevuskavaga.

Siin on väga oluline tähele panna, kuidas tõde pööratakse pea peale. Seda, mis on tegelikult äärmuslik sallimatus ja ideoloogiline diktatuur – me ütleme vanematele, et te peate andma oma lapsed selle ideoloogilise töötlemise teenistusse, ja me ütleme erakoolidele, et te peate hakkama seda ideoloogilist programmi ellu viima lastele suunatuna –, nimetatakse suureks sallivuseks. Aga seda, kui me apelleerime sellele, et vanematele peaks jääma vabadus ise otsustada, kas lubada oma lapsi sellisele ideoloogilisele töötlemisele allutada, ja ka kristlikele erakoolidele peaks jääma alles vabadus ise otsustada, kas allutada lapsi sellisele töötamisele, nimetatakse sallimatuseks. Kujutage ette! Ehk siis tõde on pööratud risti vastupidiseks

Ja see ongi see, mida me nimetame ideoloogiliseks diktatuuriks. Riiklike sanktsioonide ähvardusel hakatakse peale suruma sellist programmi, võimalik, et vanemlike õiguste äravõtmisega ähvardades, võimalik, et kristlike koolide tegevuslubade lõpetamisega ähvardades.  

Ma tegelikult tänan ministrit selle ausameelsuse ja avameelsuse eest, millega need asjad said välja öeldud. Ma muidugi kutsun kõiki kristlikke erakoole ja kõiki kristlasi Eesti ühiskonnas pöörama sellele nüüd tõsist tähelepanu. See on väga tõsine ohumärk. Ärgem üllatugem, kui mingil hetkel hakkabki järg jõudma sinnani ...  

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

... et mingil hetkel hakkabki asi jõudma sinnamaale, et teilt hakatakse vanemlikke õigusi ära võtma, kui te ei ole nõus oma religioossetest ja moraalsetest tõekspidamistest lahti ütlema, ja hakataksegi neid koole, mille asutamises te olete ise kaasa löönud, päriselt kinni panema või neilt esimese sammuna riiklikku rahastust ära võtma. See kõik on ettenähtav. 

Minister on täna meile selgelt öelnud, et see kõik tuleb, kui selle ideoloogilise programmi elluviimine jätkub. Tegelikult tuleks valmistuda tõsiseks võitluseks selle valitsuse ja, mis seal salata, ka selle valitsuse käsutuses olevate riiklike organite vastu selles olukorras. Me ei saa lubada, et meilt võetakse vanemlikud õigused ära ja meie lapsi hakatakse käsitlema justkui mingisuguse riikliku omandina, mida riigil on õigus ideoloogiliselt töödelda, hoolimata sellest, et vanemad ei ole nõus selle ideoloogilise programmiga, mida neile peale surutakse. 

See olukord on väga-väga tõsine ja ma kutsun küll kõiki lapsevanemaid, eriti kristlastest lapsevanemaid ja teisi lapsevanemaid, kellele ei ole kogu see homoideoloogiline programm vastuvõetav, koonduma ja seisma sellele programmile, mida Reformierakond ja Eesti 200 ellu viivad, vastu. Aitäh!

Suur tänu! Et ei oleks kaksipidi mõtlemist, otse loomulikult, arupärijate esindajal on õigus kõneleda esimesena, see on privileeg arupärijate esindajal. Nii et Varro Vooglaiul oli igati õigus esimesena kõneleda, aga see oli lihtsalt juhatajapoolne selline pakkumine.

Aga järgnevalt Züleyxa Izmailova, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Siis, kui see arupärimine esimest korda päevakorras oli ja te selle siis tagasi võtsite, arvasin siiralt, et jumal tänatud, mõistus tuli koju, südametunnistus on ikkagi olemas. Aga ei! Täna on mul teie pärast jälle väga piinlik ning ma kohe selgitan, miks.

Riigikogu on jätkuvalt Eesti demokraatia sümboliks ja see peaks olema koht, kus vaieldakse argumenteerides, mitte inimesi rünnates. Ma ütlen otse, et selle kõnepuldi kasutamine vaenu külvamiseks, nagu teie seda teete, inimeste eraellu tungimiseks ning ühiskonna lõhestamiseks ei ole väärikas. Eestis kehtib abieluvõrdsus juba üle kahe aasta ja see on meie riigi küpsuse ja vabaduse märk. Meeldib see teile või mitte, proovige leppida. 

Aga nüüd on tagumine aeg, et haridus- ja õigusvaldkond käiksid selle väärtusruumiga ühte sammu, et kool oleks turvaline kõigile lastele, et õpetajatel oleksid võimalused ja selge tugi ning et õiguskeskkond ja teenused oleksid päriselt kaasavad, mitte ainult paberil. Ja olgem ausad, vaenu õhutamine ei ole muud  – vabandust! –, vanu õhutamine ei muuda ühtegi täiskasvanut heteroks, kuigi te võib-olla tõesti mõtlete nii. Küll aga teeb see väga haiget neile, kes on alles õrnas eas, näiteks noortele ja lastele, kes niigi otsivad enda kohta vastuseid ja koguvad julgust, et selles maailmas elada.

Euroopa Liidu … Kuulake nüüd, palun! Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuring näitab, et Eestis mõtles märkimisväärne osa LGBT+ inimestest aasta jooksul sageli või pidevalt enesetapule. Me teame ka seda, et noorte suitsiid Eestis on väga valus reaalsus. Ja kuigi LGBT+ noorte enesetappude täpset arvu avalik statistika ei erista, ei tee see teemat vähem tõsiseks. Seepärast ma küsin, kas te, mehed, üldse tajute oma sõnade jõudu või puudub teil igasugunegi vastutustunne. Kui kellegi laps, kas või teie enda oma, on mittehetero, kas ta on siis inimesena vähem väärtuslik? Ma ütlen, et ei ole. Ükski laps ei ole vähem väärt, laps on laps. Ja meie kohus on teha poliitikat, mis hoiab ühiskonda koos, mitte ei tee haiget neile, kes meilt kui täiskasvanuilt ootavad seda, et me kaitseksime neid ja hoolitseksime nende eest.

Ja palun lõpetage see vaenu külvamine, lõpetage inimeste eraellu tungimine! Meil on vaja viia Eesti haridus- ja õiguskeskkond päriselt kaasaegseks ja kaasavaks, nii et iga inimene saaks siin väärikalt ja turvaliselt elada ja kasvada. Ma palun teid, näidake eeskuju! Olge mehed, lõpetage laste ja noorte kiusamine! Aitäh!

Martin Helme, palun! Mulle väga meeldib põhimõte, et rünnake seisukohti, aga mitte inimest. See on lihtsalt … (Kõneleja ütleb, et proovib kaheksa minutiga hakkama saada.) Jaa. Kaheksa minutit.

No jah, siin oli just üleskutse mitte minna isiklikuks. Ja vaat nüüd ma pean ikkagi minema. Vaat sellepärast ei olegi vasakäärmuslastest mitte millekski mitte kunagi kasu. Hommikul käis Zuzu siin puldis ja hingestatult võitles pedofiiliaepideemia vastu Eestis, aga õhtul tuleb pulti ja kaitseb sellesama fenomeni teist poolt emotsionaalselt nõretavalt. Räägib meile, kuidas ei tohi eraellu sekkuda, ja siis tahab meie eraellu, meie lastekasvatusse sekkuda. No see lihtsalt ei klapi. Neil on kõik peas sassis. 

Aga tuleme nüüd selle LGBTIQ asja juurde. Ja see ei ole üldse naljakas asi. Ma tahan muidugi teha märkuse minister Kallasele, kes hakkas meile siin rääkima, kuidas on väga palju religioone, kes suhtuvad naistesse halvasti ja ahistavalt. Ma pean ütlema, et ei ole, on ainult üks suur religioon, mis on naistevihkaja, ja see on islam. Teie panete kõik ühte patta ja islami samale pulgale kristlusega, mis on traditsiooniline Lääne-Eesti kultuuriruumi religioon, kus ei ole lubatud üheksa-aastastega abielluda, kus ei ole lubatud naisepeks, kus ei ole lubatud aumõrvad, kus ei ole kohustuslik burkakandmine ja kõik see, mis islamis on. Kristluses seda ei ole. Millega te võitlete? Ja miks te toote meile näiteks islamit? Kui te tahate islamiga probleemi lahendada, siis probleem lahendatakse piiri peal, selle asja nimi on immigratsioonipoliitika. Aga selline lame ja nõme demagoogia näitab, et teil tegelikult ei ole argumente. 

Õpetus on meil siin selline, eks ole, et soovituslikud juhised. Kõigepealt on meil valitsus, kes on võtnud vastu mingisuguse tegevuskava seksuaalhälvete propageerimiseks, edendamiseks, normaliseerimiseks ja pealesurumiseks. Sellele järgnevad haridusministeeriumi soovituslikud pedagoogilised juhised, millega kaaperdatakse õppekavad. Minister ütleb meile, et 2022. aastast alates ei ole õppekavasid muudetud, tema õppekavasid muutnud ei ole. Aga ta tuleb ja teeb mingid soovituslikud juhised, mis kaaperdab ära ajalootunni, ühiskonnaõpetuse tunni, inimeseõpetuse tunni, sotsiaalteadused, muudab õpetajate tegevusvabaduse klassi ees ainet anda, koolide tegevusvabaduse klassi ees ainet anda tegelikult mitteeksisteerivaks ja kehtestab koolidesse äärmusradikaalse seksuaalideoloogia, ilma et seadust oleks muutnud. Ilma et tema seadust oleks muutnud, väikese paberikesega, soovituslikud juhendid, ja ütleb sinna juurde, et kui koolid seda ei järgi, siis võtame tegevusloa ära, koolitusloa ära. 

Kui lapsevanemad oma lapsed koolist ära võtavad, siis selle kohta on seadus olemas. Me kõik teame, ta ei öelnud välja seda seadust. Kõigepealt saate trahvi, kui trahvi ei maksa, siis võetakse teilt lapsed käest ära. See toimub ju juba lääneriikides, kus see programm on edenenud meist kümme aastat kauem. Norras, Inglismaal ja Saksamaal võetaksegi lapsed käest ära lastevanematelt, kes ei luba oma lastele õpetada seksuaalhälvete nimistut kui midagi normaalset. 

Nüüd, mõtleme, kuhu me siis välja oleme jõudnud. Põhiseaduses on kirjas mitu väga ilusat asja. Esiteks, lapsed on lapsevanemate omad. Laste kasvatamine, laste väärtusruum – see on kõik lapsevanemate vastutus. Mitte lihtsalt vastutus, vaid absoluutne prerogatiiv. Lapsed ei ole riigi omad, see on totalitaristliku riigi mõtteviis, et lapsed on riigi omad. Aga meil ongi totalitaristid, äärmusvasakpoolsed on võimul, kes kuulutavad lapsed riigi omaks. Laste väärtusruumi suunamine, laste ja ühiskondliku väärtusruumi suunamine tehakse ministri soovituslike juhistega, kaaperdades õppeprogrammid, õppekavad mingisuguseks selliseks ideoloogiaks, milles kunagi ei ole kokku lepitud. Minister ütleb, et meil on laiem ühiskondlik kokkulepe selles osas. Ei ole! Meil ei ole mingit ühiskondlikku kokkulepet selles osas, nagu Zuzu meile siin enne ütles, et saage üle, homoabielud tegime ära. Ei saa üle! Homoabielud keerame tagasi, igal juhul keerame tagasi! Kogu selle LGBTIQ asja keerame tagasi, nii nagu Ungaris kunagi otsustati, et seda me oma lastele teha ei luba, koolidesse ei lase, lasteaedadesse ei lase, haridusse ei lase, meediasse ei lase. Seda ideoloogiat meie ei lase oma lapsi mürgitama. Vaat seal on ühiskondlik kokkulepe selles osas. Ja mina olen täiesti veendunud, et meil on samasugune ühiskondlik kokkulepe samamoodi. See, mida teie teete, on ühiskonna lõhestamine, võimu kuritarvitamine, põhiseaduse rikkumine. 

Nüüd põhiseadusest veel. Põhiseaduses on kirjas, et kõigil inimestel on südametunnistusvabadus, kõigil inimestel on usuvabadus. Meil on õigus öelda, et ma ei luba oma lastele seda õpetada. See on põhiseadusega kaitstud. Põhiseaduses on ka sõnavabadus kirjas, see on põhiseadusega kaitstud. Meil on õigus öelda õpetajatele, kasvatajatele ja haridusministrile, et me ei ole nõus sellega, me ei luba seda õpetada. Nii on ja te ei tohi meid selle eest kuidagi sanktsioneerida, kuidagi karistada. 

Nüüd, ma tulen korra tagasi selle juurde, mis mu küsimus oli. Mis on meie valitsuse prioriteedid? Kõigi aegade sügavamas iibekriisis on Eesti. Eelmises arupärimises rääkis meile kaitseminister Hanno Pevkur, kuidas tuleb hakata tüdrukuid võtma ajateenistusse, sest poisse lihtsalt ei jätku. Kõigi aegade kõige suurem iibekriis on, rahvas lihtsalt sureb välja. Ja millega tegeleb meil valitsus? Mitte sellega, et suunata väärtusruumi, kus paljulapselised pered oleks ideaal, kus püsivad kooselud – ühe naise ja ühe mehe vaheline püsiv kooselu, kus nad oma ühiseid lapsi kasvataks – oleks ideaal, mida toetab nii maailmavaateline kui ka, ütleme, hoiakuline väärtusruum ümberringi kui ka riiklikud kõikvõimalikud meetmed. Seda meil ei tehta. Vastupidi, meil on valitsus, kes võtab ära lastetoetusi, kehtestab automaksu ja võtab ära kodustelt vanematelt tervisekindlustuse ja nii edasi. See ei ole meie riigi prioriteet. Vaadake ise, kuidas hakkama saate! 

Meie riigi prioriteet on edendada nende üksikute väheste inimeste isikliku mure lahendamist kogu ühiskonna pekkikeeramisega, kes on teie lemmikuks välja võetud. Lemmikuks olete te välja võtnud sellepärast, et klassikaline marksism – kes keda? Meil on rõhuja klass, meil on rõhutav klass, rõhuja klass on heteroseksuaalne normaalne inimene, rõhutav klass on mingisugused perverdid. Ja vot, siis on klassivõitlus. Valitsus kasutab seda klassivõitlust – klassikalist klassivõitlust – selleks, et rammida laiali kõik ühiskondlikud väärtused, kõik ühiskondlikud struktuurid, mis takistavad neil võimu teostamast ja omamast – meilt kõigilt raha ära võtta, meilt lapsed ära võtta, meilt kõigilt ära võtta südametunnistusvabadus ja sõnavabadus. See on see, mida te teete. Me oleme tagasi nõukogude ajas, kus ajalugu ja ühiskonnaõpetus oli klassivõitluse põhiline ideoloogiline rammraud. Vot seal me oleme, Kristina Kallas, teie juhtimisel. Õudne!

Aga ikkagi aitäh teile! Anti Poolamets, palun!

Täna on üks huvitav istung, huvitav istungipäev. Ainukene, mis siin tagasi kangastuks, oleks suur Lenini bareljeef, justkui oleks ajas tagasi läinud. Mis puudutab hullusi, siis ma usun, et Riigikogu aseesimees kuskil Soontagana sovhoosi parteikomitees mäletab ka neid hetki, kui lihtsalt aeti lolli juttu, haruldaselt lolli juttu, aga tehti kaasa. Tehti kaasa! Teie Soontagana sovhoosi partorgina pidite seda kaasa tegema, tegite kaasa. Ja te teete seda jälle kaasa! Kas teil ei ole selles halvas seltskonnas kuidagi imelik olla? Te teete kaasa! Need noored vaprad marksistid, kes meil siin esinevad, te teete nendega seda mängu kaasa. Te olete juba mitte esimeses nooruses, te olete jälle tagasi selles punktis, kus teil noored marksistid hõiskavad, ajavad hullu juttu, ja te peate nendega olema ühes meeskonnas. Õudne, õudne kogemus, härra Riigikogu aseesimees, õudne! Ma ei soovita teile seda. Ma ei tea, minge siit, minge sellest koalitsioonist välja ja kuidagi proovige oma südametunnistust hoida. 

Igal juhul täna me kuulsime kahe pühendunud marksisti ettekannet siin, Kristina Kallas ja Züleyxa Izmailova. Tundsin nõukogude võimu külma hingust, nagu Olga Lauristin ise oleks siin kõnelenud ärritunult, kus nõuti sõnavabaduse kinnipanekut ja sõnavabaduse mahasurumist, täpselt klassivõitluse doktriini järgi. Marksism on ikka neetult visa hingega, seda on valus vaadata. Ja mõned käivadki punase lipsuga kogu aeg, neile meeldib punane värv. 

Ma võtsin arvuti kaasa, et proovida täpne olla mõningates terminites. Vikipeedia selgitas, mis asi on ajupesu. Ajupesu on süstemaatiline püüdlus panna kedagi omaks võtma teatud pettust, teatud juhist või doktriini, tavaliselt märkamatult. See on ka termin, mis viitab üldiselt psühholoogilistele tehnikatele, mis manipuleerivad tegevuse või mõttega inimese tahte, soovi või teadmiste vastaselt. See püüab kahjustada individuaalseid või grupihoiakuid, tugiraamistikke, uskumusi, väärtusi ja lojaalsust, näidates, et praegused mõttemustrid ja hoiakud on valed ja vajavad muutmist. No seda need revolutsionäärid siin teevadki. 

Ja nüüd meil on teadusminister, kes külvab kõige ogaramat ebateadust, kõige ogaramat ebateadust, mida suure pingutusega on võimalik kuskilt sotsiaalteaduskondade alamkihtidest välja kaevata. No mis on siis ebateadus? Ebateadus on tegevus, väited või praktikad, mida esitatakse teaduslikuna, kuid mis tegelikult ei vasta teaduse standarditele ja meetoditele. Lihtsamalt öeldes: see maskeerub teaduseks, kasutab teaduslikku keelt, …, uuringuid, kuid ei järgi teaduslikku meetodit. Kasutab ka teaduslikku žargooni. 

Meil on teadusminister, kes räägib, et sotsiaalsed sood, selles suhtes on teaduslik konsensus. Kuulge, minge minema oma Eesti 200-ga, minge laiali! Te ju rühite null protsendi poole. Te esitlete siin sellise revolutsionäärina, kes kamandab kõiki, kes esitleb oma sotsiaalseid sugusid, ja tüürite järjekindlalt nulli poole, aga nõuate Eesti riigi uskumist. Te olete nullitüdruk, te olete ebateaduse esiapologeet, minge ära, ausõna! Null protsendi partei ei tohi siin valitseda, ühe protsendi partei! Kas te naerate enda üle?

Hea kolleeg, te siin praegu eksite. Kõik 101 Riigikogu liiget on saanud mandaadi, nii et ei ole põhjust öelda reitingu järgi, mis on täna, et ei ole kellelgi mandaati. Kõikidel Riigikogu liikmetel on mandaat. Nii et selles mõttes on teie väited täiesti ebakohased.

Just! Ja teie istute selle nulli protsendi parteiga siin koos, teie kui teenekas partorg teate, et marksism on parim õpetus. Ikka istute siin marksistidega koos. Häbi teil ei ole!

Palju jõudu teile! Palju jõudu teile! 

Minge oma Soontagana kolhoosi tagasi! Aitäh!

Seekord ei ole küll põhjust aitäh öelda. Aga, Rain Epler, palun! (Hääled saalis.) Jaa, aga kui rünnatakse, head kolleegid, siis ma olen tõepoolest ... Need on väga ebakohased väited. Te räägite reitingust. Kõik 101 Riigikogu liiget on saanud mandaadi ja selle järgi on valitud, mitte niimoodi, et keegi ei meeldi äkki ühel hetkel, siis ütleme, et minge ära. (Pahased hääled saalis.) See ei ole kohane. See ei ole kohane! (Vahelehüüded.) Te ütlete, minge ära. Ei ole põhjust ära minna! (Vahelehüüded.) Olen kategooriliselt sellele vastu, et keegi seab kahtluse alla ühe või teise 101 Riigikogu liikme või antud juhul Kristina Kallase volitused, on ju. Nad on saanud mandaadi. Kuhu me sellega välja jõuame, kui ütleme, et äkki kellegi reiting langeb, siis ütleme, et nüüd minge teilt kolm tükki ära. EKRE reiting on langenud. Kas me ütleme, et teilt peaks ka mõned ära minema? See ei ole korrektne ju.

Mõned läksid.

Aga, head kolleegid, lõpetame selle. Rain Epler, palun! (Pahane hääl saalis.) Rain Epler, palun! (Helistab kella.) Teil on olemas võimalused valitsusele avaldada umbusaldust, tehke seda, kui te olete nii tugevad. Rain Epler, palun! (Ärritunud hääl kohalt.) Palun vaikust! Palun vaikust, härra Vooglaid! Palun vaikust! (Lärm saalis.) Jaa, ja sekkun ja edaspidigi sekkun. Edaspidigi sekkun. (Hääled saalis.) Ei, ei vabanda. Rain Epler, kas te soovite alustada oma kõnega? Palun!

Ma siin ootan, et saabub mingi vaikus. (Varro Vooglaid kohalt: "Miks sina võid kõne ajal …?")

Jaa, loomulikult, sellepärast et mina juhatan istungit ja minul on õigus ka sekkuda, kui nii-öelda käitutakse ebakorrektselt. (Varro Vooglaid kohalt: "Kõne ajal ka või?") Jah, loomulikult on õigus. Jah, loomulikult on õigus! Kui te ei räägi päevakorrapunktist, on ju, kui te esitate väiteid, et kellelgi pole mandaati, need on täiesti ... Ma enne ütlesin, et rünnake seisukohti, aga mitte inimest. (Pahased hüüded saalist.) Väga inetu käitumine, väga inetu käitumine. (Varro Vooglaiu vahelehüüe.) Jaa, võtangi selle õiguse. Saa istungi juhatajaks, on sinulgi õigus sekkuda vahele, saa see mandaat ja siis. (Varro Vooglaid kohalt: "Istungi juhataja pädevusel on ka piirid, sa ei või ükskõik mida teha.") Ma ei teegi ükskõik mida. Jaa, mul oleks emotsiooni seitse korda rohkem teha, aga ma hoian neid vaka all, ma ei sekku. (Vahelehüüded.) Ma ei sekku sellesse. Jaa. Ma palun, istu nüüd oma koha peal ja austa reegleid. Rain Epler, palun!

Hea debatt oli, ma ütleks. See oleks hea, kui ta ka stenogrammi jõudis. Ma ei tea, kas ta jõuab niimoodi, kui mikrofonid sees ei ole. Aga ma, Toomas, võib-olla tulen sulle selles mõttes appi, et mina sõnastaksin oma ettepaneku niimoodi, et sul ei oleks põhjust siin mingite selliste formalistlike argumentidega temaga vaielda. Ma ütleksin, et Reformierakond ja Eesti 200 minu arusaamist ja ettepanekut mööda võiks ära minna valitsusest, sõltumata reitingust. 

Aga nüüd ma lähen oma kõne juurde. Minu küsimus ministrile oli selline: kui näiteks kristlik erakool ütleb, et ta ei soovi seda LGBTIQ+ tegevuskava oma koolis ellu viia ja sellest tulenevaid õppeprogrammi osi seal koolis esitada, siis mis selle kooliga edasi saab? Ministri vastus algas niimoodi: te võitlete kristlike erakoolide õiguse eest, mitte täita riiklikku õppekava; kas te islami fundamentalistliku kooli eest ka võitleksite. Ma ütleks, puhas demagoogia, üldse ei puutu küsimusse. Ma küsisin, ja ma ütleksin, et isegi seda küsimust esitades ma ei võidelnud millegi eest, ma tahtsin lihtsalt teada saada, et mis te siis teete ja pärast et milline on sanktsioon. Nii et see oli selline puhas demagoogia. Aga ei, ma islami fundamentalistlike koolide eest ei võitleks, ma selliseid ei lubaks Eestis asutadagi.

Aga see, kuidas te vastasite hiljem sellele, et siis tuleb ikkagi kaaluda selle kooli koolitusloa äravõtmist, ja hiljem viitasite oma vastustes ka sellele, et kui vanemad näiteks ei luba lastel osaleda sellistes tundides, kus sellist ideoloogilist indoktrineerimist läbi viiakse, siis hakkavad juba järgnema sanktsioonid vanematele. Vahepeal siin heidetakse ette, kui tõmmatakse paralleele Nõukogude ajaga. Aga kuidas oli asi Nõukogude ajal? Tõid sinimustvalge kooli või vaidlesid ajalooõpetajaga, kes mingit täielikku punast jama ajas, ega osalenud enam tema tundides – mis järgnes? Erikooli sõit, koolist väljaviskamine, mingid sellised asjad, kõigepealt vanemad kooli, käskkirjad ja nii edasi. Ja nüüd me oleme siis kohas, kus minister väidab meile, et sugusid on – te vist enam viimasel ajal arvu ei ütle, ütlete, et neid võib olla nii palju kui, noh, sky is the limit, nagu inglise keeles öeldakse. Ja kui sa ütled, et ei ole ju nii, teadus ei toeta seda, siis nad hakkavad koolist välja lendama. See ongi, nagu kolleeg Poolamets väga õigesti ütles, marksism. Kui sa hakkasid ütlema, et see punane värk ikka päris õige ei ole, siis minister ütles, et on küll ja kui ei usu, siis järgnevad sanktsioonid. 

See tegevuskava räägibki siin näiteks – ma ei saa tervet tegevuskava ette lugeda – sooidentiteedi austamisest ja toetamisest, hormoonravi kättesaadavuse parandamisest ja nii edasi. Kolleeg Zuzu käis puldis … 

Ma pean võtma lisaaega. Aitäh!

Jaa, lahkesti kolm minutit.

Kolleeg Zuzu käis puldis ja rääkis, et oi-oi-oi, hurjutas meid, et noortel on enesetapumõtted ja nii edasi. No aga vaatame teaduse otsa. Vähem kui kaks aastat tagasi – see oli 2024. aasta, ma arvan, teises pooles, poolteist aastat tagasi – tehti Ühendkuningriigis tegelikult väga põhjalik analüüs kogu selle nii-öelda sooidentiteeti toetava ideoloogia ja nendest tulenevate tegevuste kohta. Cass Review, võite otsida, c-a-s-s, võite lugeda selle järeldusi pikemalt. Aga arvestades siinset aega: ei ole niimoodi, et kuidagi see sooidentiteeti toetav keskkond ja meditsiinilised tegevused on põhjendatud. Tegelikkus on selline, et see sooline düsfooria, mida tõesti noortel esineb, aga noored teatavasti – ja me kõik oleme nooruseea ja teismeea läbinud – ongi pisut segaduses, see on täiesti inimese bioloogiast tulenev protsess, hormoonid möllavad, nagu eesti keeles öeldakse, aga enamik noori kasvab sellest välja. 

Ja nüüd, mis puudutab enesetapumõtteid, siis kuidagi ei ole tõendatud, et see sooline düsfooria tekitaks neid kuidagi rohkem kui näiteks muud vaimse tervise probleemid, nagu depressioon või autism, või ka perekondlikud probleemid. Nii et tegemist on ühe sellise vaimse tervise valdkonna küsimusega. See Cass Review jõudis järeldusele, et kui seda küsimust lahendada selliselt, et varases nooruses seda sooidentiteeti kinnitavaid nii sotsiaalset võrgustikku kui ka meditsiinilisi tegevusi rakendada, siis see, vastupidi, kinnistab noore oma vaimsesse segadusse ja pikaajaliselt hoopiski suurendab probleeme. 

Ka Põhjamaadest armastatakse meil eeskuju võtta. Rootsis ja Norras on kõiki selliseid tegevusi hakatud tagasi keerama, on hakatud piirama noortele tehtavat sooidentiteeti, sotsiaalset sugu ja muid selliseid asju kinnitavaid, kuidas ma ütlen, nii hariduslikke ja sotsiaalseid tegevusi kui ka meditsiinilisi. Inglismaal on minu teada igasugused puberteediblokeerijad ja muu lausa ära keelatud peale selle Cass Review ilmumist. 

Nii et ei maksa tulla siia rääkima, kuidas meil on teaduspõhine tegevuskava ja selle alusel viiakse kooliprogrammidesse sisse juhised ja kui seda ei täideta, siis võetakse koolil koolitusluba ära. Tõepoolest, nagu siin kolleeg Helme ütles, et see, kuidas sellise sujuva ühe lausega seob kodanik Kallas, olles ministriametis, kokku islami fundamentalismi ja Euroopa kultuuri ja kogu elu laiemalt aluseks oleva kristluse, on minu arust täiesti nahaalne ja ebakohane. Nõustun eelkõnelejatega, välja arvatud loomulikult Zuzu, et see asi tuleb võimalikult kiiresti välja juurida. Ja mulle tundub siin ka tänast, ütleme, stenogrammivälist debatti kuulates, et kuidas sa ta muidu välja juurid, kui need praegu valitsuskoalitsioonis olevad erakonnad vähemasti võimu juurest ei ole ära juuritud. Aitäh!

Suur tänu, härra Rain Epler! Ka nii võib. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh ministrile ja nendele kõigile, kes osalesid debatis! 

Oleme jõudnud kuuenda … Ei ole vaja üle kontrollida, head kolleegid. Ma pilguga jälgisin ministrit, minister raputas. Aga võite ikka kontrollida, meil ei ole probleem. Head kolleegid, kuues punkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi ja Peeter Ernitsa haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele esitatud arupärimine põlevkivitehnoloogiate professuuri ümbernimetamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 908. Siin on mul küll kirjas, et peaks tulema härra Lauri Laats, aga tuleb hoopis Vadim Belobrovtsev arupärimise esindajana Riigikogu kõnetooli. Ole hea, hea kolleeg!

Just, aitäh! Ma oletan, et see teema nii palju kirgi siin saalis vist ei tekita, aga vaatamata sellele on see ikkagi oluline. Andsime selle arupärimise sisse jaanuari lõpus ja kaks kuud on juba möödas. Võib-olla minister suudab oma vastustes mainida, kuidas see olukord on täna. 

Jaanuaris jõudis avalikkuseni info, mille kohaselt on Haridus- ja Teadusministeerium teinud Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku nimetada ümber riiklikult rahastatud põlevkivitehnoloogiate professuur, viidates kliimaneutraalsuse eesmärkidele, globaalsetele tehnoloogiatrendidele ning Eesti ja Euroopa Liidu pikaajalistele arengusuundadele. 

Tallinna Tehnikaülikooli seaduse kohaselt lepitakse halduslepingus kokku ülikooli eesmärgid ja ülesanded, kuid Eesti ülikoolidel on põhiseaduslik ja akadeemiline autonoomia. Professuuride nimetused ja fookus ei ole pelgelt formaalsed, vaid suunavad teadus- ja arendustegevust, õppekavasid, rahvusvahelist koostööd ning järelkasvu. 

Põlevkivi on olnud Eesti riigi jaoks strateegilise tähtsusega loodusvaru üle sajandi ja just Tallinna Tehnikaülikool ehk TalTech on olnud selle teadmise kandja ja arendaja alates keemiatehnoloogiast ja energiatootmisest kuni keskkonnamõjude vähendamise, ressursitõhususe ja uute tehnoloogiliste lahendusteni. 

Eesti põlevkiviteadus ja -haridus on rahvusvaheliselt tunnustatud ning Eesti spetsialistide teadmisi on eksporditud ka teistesse riikidesse. Tegemist ei ole üksnes fossiilkütuse kasutamisega, vaid laiemalt elektri tootmise, energiajulgeoleku, tööstusprotsesside juhtimise ning üleminekutehnoloogiate arendamisega olukorras, kus energiasüsteem peab olema varustuskindel ka kriisiolukordades. See tekitab küsimusi, kas professuuri ümbernimetamise ettepanek on üksnes formaalne või kannab see endas ka sisulist suunamuutust, mis võib nõrgestada Eesti riigi senist juhtivat teadmiste baasi strateegiliselt olulises valdkonnas.

Eeltoodust tulenevalt palusime ministril vastata järgmistele küsimustele. Milliste konkreetsete analüüside, uuringute või strateegiliste hinnangute alusel tegi ministeerium ettepaneku nimetada ümber Tallinna Tehnikaulikooli ehk TalTechi põlevkivitehnoloogiate professuur, arvestades selle valdkonna pikaajalist rolli Eesti energiasüsteemis ja elektritootmises? Kas ministeerium on hinnanud, milline mõju võib professuuri ümbernimetamisel olla Eesti juhtivale teadmisele põlevkivitehnoloogiate, elektritootmise ja energiajulgeoleku valdkonnas, sh teaduskompetentsi säilimisele ja järelkasvule? Kuidas tagab ministeerium, et ettepanek ei vii sisuliselt põlevkivivaldkonna teadus- ja arendustegevuse marginaliseerumiseni, vaid toetab tehnoloogilist arengut, keskkonnamõjude vähendamist ja innovatsiooni? Kas ja kuidas on ettepaneku koostamisel arvesse võetud Eesti energiajulgeoleku vajadusi, sh võimet tagada elektri tootmine olukordades, kus taastuvenergia tootmine või import ei ole piisav? Kas ministeeriumil on selge nägemus professuuri võimalikust uuest nimest ja sisulisest fookusest ning kuidas tagatakse, et ümbernimetamine ei oleks pelgalt poliitiline signaal, vaid teaduslikult ja strateegiliselt põhjendatud otsus? Ja kas ministeerium peab võimalikuks, et riiklikult olulise ja juhtiva teadusvaldkonna käsitlemine halduslepingu märkuse kaudu loob pretsedendi, kus strateegiliste teadussuundade kujundamine toimub ilma põhjaliku avaliku arutelu ja kirjaliku mõjuanalüüsita? 

Ootame ministrilt vastuseid. Aitäh! 

Suur tänu teile! Ongi taas kord võimalus paluda Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud arupärimise esitajad! Ma olen sellele küsimusele muidugi ühe korra juba vastanud. Isamaa esitas täpselt samasisulise päringu, aga proovime siis üks kord veel selgitada. 

Tulen nüüd põlevkivitehnoloogia professuuri juurde. Nagu te ise ka viitasite, Tallinna Tehnikaülikooli seaduse § 9 lõike 3 kohaselt lepitakse loodavate tehnikateaduste õppe teadus- ja arendustegevusega tegelevate professuuride loetelu kokku ülikooliga sõlmitavas halduslepingus. Halduslepingu läbirääkimised on seaduses ette nähtud mehhanism, mille kaudu vaadatakse ülikooli ja riigi vahel teatud regulaarsusega üle riiklikud prioriteetsed professuurid, arvestades muutusi ühiskonnas, majanduses ja tehnoloogia arengus. 

Vaadates senises halduslepingus kokku lepitud tehnikateaduste professuuride loetelu – põlevkivitehnoloogia on üks nendest tehnikateaduste professuuridest, aga siis on ehituskonstruktsioonide professuur, elektrotehnika professuur, infoühiskonna tehnoloogiate professuur, mis ei ole ühe konkreetse IT-valdkonna professuur, vaid on infoühiskonna tehnoloogiate professuur, keemiatehnika professuur, metallide tehnoloogia professuur, puidutöötlemise professuur ja tootmistehnika professuur –, meie hinnangul on ühe konkreetse energiavaldkonna tehnoloogia jaoks eraldi professuuri pidamine tänastes oludes, kus energeetikat toodetakse väga erinevate tehnoloogiate toel, mitte ainult põlevkivi, ei ole õigustatud. Selle tõttu tegi ministeerium Tallinna Tehnikaülikoolile ettepaneku arutada põlevkivitehnoloogiate professuuri mõtte laiendamist. Tallinna Tehnikaülikool nõustus sellega ja esitas halduslepingute läbirääkimistel ettepaneku nimetada professuur ümber energiatehnoloogiate professuuriks, mis oleks ühtlasi sarnasem nendega, mis on ka teised kaheksa professuuri, milles halduslepingutes kokku lepitakse. 

Me oleme tõesti lähtunud selle ettepaneku tegemisel sellest, et põlevkivitehnoloogia ei ole ainuke energeetikaallikas Eestis. Meil on väga vaja arendada teadusvõimekust ka teistes energiatehnoloogiate valdkondades. Riiklike professuuride hulka peaks kuuluma energiatehnoloogiate professuur, mille all olevad teadusrühmad tegelevad kõigi energiavaldkonna tehnoloogiatega, sealhulgas põlevkiviga. Aga kuna Eestis toodetav energia täna palju suurema tehnoloogiavalikuga kui ainult põlevkivitehnoloogia, siis sellest tulenevalt on olnud ka see arutelu. Ja me oleme kokku leppinud Tallinna Tehnikaülikooliga selle professuuri muutmises. 

Tuletan meelde, et halduslepingus sõlmitakse kokkulepe ainult kaheksa professuuri kohta. Tallinna Tehnikaülikoolil on meie teada 186 professuuri, mis kõik on suures osas riiklikult rahastatud, aga seal on ülikoolil vaba voli neid sulgeda ja avada nii, nagu ülikool oma akadeemilisest vabadusest tulenevalt õigeks peab. Riiklikult lepitakse kokku need, mis on riigi seisukohalt olulised professuurid ja mida ülikool oma vabast tahtest sulgeda ei saa. Neid professuure peab ta pidama ja tal on selle professuuride pidamise kohustus. 

Põlevkivitehnoloogiate professuuri ümber nimetamine energiatehnoloogiate professuuriks ei tähenda, et põlevkivi uurimise ja kasutusvõimaluste arendamisega ei peaks ülikool enam tegelema või ei hakka tegelema. Ülikoolil on ka selle energiatehnoloogia professuuri raames kohustus tegeleda põlevkivitehnoloogiaga, aga ülikoolil on alati võimalus ka sellest 180-st ja enamast professuurist täiendavalt luua ka põlevkivitehnoloogia eraldi professuur, kui ülikool tegelikult seda õigeks peab. 

Nii. Ma arvan, et ma selle vastusega vastasin need detailsemad küsimused ära. Eesti Energia julgeoleku vajadusi ongi täpselt selle ettepaneku koostamisel arvesse võetud, sellepärast et Eesti Energia julgeolek ei ole ainult põlevkivi. Eesti Energia julgeolek sõltub väga paljudest energiatehnoloogiatest, taastuvatest ja potentsiaalselt tulevikus ka tuumatehnoloogiast. Nii et energeetikaprofessuur peab vaatama seda pilti laiemalt, sisaldama endas ka taastuvenergiaallikaid ja teisi juhitavaid energiatehnoloogiaid. 

Professuuri uuest nimetusest ma rääkisin, see on olnud tehnikaülikooli ettepanek ja ministeerium tehnikaülikooli ettepanekut aktsepteeris. Halduslepingu läbirääkimistel on see kokkulepe saavutatud. 

Küsimus, kas ministeerium peab võimalikuks, et riiklikult olulise juhtiva teadusvaldkonna käsitlemise halduslepingu märkuse kaudu loob pretsedendi – ma kinnitan veel kord, et tegemist ei ole mitte mingisuguse pretsedendiga ega teadusvaldkonna käsitlemisega halduslepingu märkuse kaudu. Tegemist on Tallinna Tehnikaülikooli seaduses ette nähtud protseduuriga, kus riiklikult tähtsad professuurid ja nende nimetused iga kord halduslepingus läbi räägitakse ja halduslepingu läbirääkimiste raames kokku lepitakse. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Põlevkivitööstus ei ole valitsusele prioriteet, seda me ju teame. Siin lubati lausa aastal 2035 tossamine ära lõpetada, mis tähendab ka meie energiajulgeoleku hävitamist. Selle ümbernimetusega te nagu annate ühiskonnale sellist signaali, et tegelikult see nii ongi. Mu küsimus on selline. Kas valitsuse jaoks põlevkivitööstus ei ole enam prioriteet? Vähemalt põlevkivitehnoloogiate professuuri ümbernimetamine seda näitab. Te ütlesite, et neid prioriteete saab nüüd siis ülikool ise valida. Kas valitsus pühib, kuidas öelda, käed puhtaks selles suhtes või kuidas see asi käib? Kes selle nüüd nimetab prioriteediks, kas ülikool või valitsus?

Ma nüüd igaks juhuks selgitan, kuidas ülikool töötab. Ülikool töötab oma isikliku seaduse alusel. Tallinna Tehnikaülikoolil on Tallinna Tehnikaülikooli seadus, Tartu Ülikoolil on Tartu Ülikooli seadus. See, milliseid professuure ja milliseid professuuride nimetusi ülikoolid loovad, on ülikoolide sisemiste akadeemiliste protsesside otsus. Seda otsustab reeglina ülikooli senat, kus on ülikoolis töötavad professorid. Ja professuuride loomine otsustatakse ülikooli senatis lähtuvalt ülikooli akadeemiliste töötajate otsustest. Ülikooli akadeemilised töötajad valivad ka rektorit ja nii edasi. 

Ülikoolid on meil autonoomsed. Ülikoolid toimivad halduslepingute toel, tegevustoetuse toel. Iga kolme aasta tagant räägitakse halduslepingud läbi. Riiklikult on kokku lepitud spetsiifilised tähtsad professuurid, mida riik halduslepingute raames kokku leppides garanteerib, et need säilivad. Ülikool oma akadeemilistes protsessides, kus ta on vaba otsustama oma professuuride üle, neid professuure kinni panna ei saa selle perioodi jooksul. 

Näiteks Tartu Ülikoolis on Eesti mõtteloo professuur ja keeleteaduse professuur ja neid ei saa Tartu Ülikool lihtsalt akadeemilise senati otsusega kinni panna, sest need on riiklikult kokku lepitud halduslepingus tähtsad professuurid. 

Tallinna Tehnikaülikoolis on neid kaheksa professuuri. Praegu on meie halduslepingu ettepanek jätkata kaheksa riikliku professuuriga. Ülejäänud professuurid, mis ma ette loetlesin, jäävad sama nimetusega, väga laiad valdkonnad. Ehitustehnoloogia professuur – väga lai valdkond, ehitustehnoloogia on meil nii betooni, klaasi kui ka puidu, eks ole, aga me ei ütle, et meil on puidu ehitustehnoloogia professuur. Meil on ehitustehnoloogia professuur. 

Sama ettepanek oli ka energeetikavaldkonnas, et meil ei ole energeetikatehnoloogiate professuuri riiklikult kokku lepitud. Meil oli kitsas põlevkivitehnoloogia professuur, aga kuidas jääb tuumatehnoloogiaga, päikese- ja tuuletehnoloogiaga, vesinikuga? Kõik need valdkonnad on riiklikult vaadates olulised, et meil tekiks akadeemiline võimekus ja kompetents Tallinna Tehnikaülikoolis nende tehnoloogiate valdkonnas, et meil oleksid uurimisrühmad. Neid uurimisrühmi saab juhtida professor ja professuur. Selle tõttu oli ettepanek nimetada seee profesuur ümber laiemalt, nii et see sisaldaks kõiki tänapäeva energiatehnoloogiaid. Tallinna Tehnikaülikool tuli ettepanekuga, et nimetame ta ümber energiatehnoloogia professuuriks. Me olime sellega nõus ja ma arvan, et see on väga mõistlik.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Tegelikult see nimi, nagu me siin arupärimises ütlesime, ei ole pelgalt formaalsus, vaid ikkagi sümboolne. Iseenesest oleks võinud ju proovida, kui on soov seda ümber nimetada, nimetada see näiteks põlevkivi- ja teiste tehnoloogiate professuur, kui on vaja teist nime, et laiendada seda mõistet. Aga küsimus on ka selles, nagu me arupärimises jällegi rõhutasime, et ministeerium viitas kliimaneutraalsuse eesmärkidele. Kuidas see siis omavahel seotud on?

Aitäh küsimuse eest! Otseselt on omavahel seotud. Põlevkivitehnoloogia ei ole enam ainuke tehnoloogia, mille abil Eestis toodetakse elektrit ja tulevikus aina vähem ja vähem elektrit toodetakse põlevkivitehnoloogiast ja suuremat osa elektrit toodetakse Eestis teiste tehnoloogiate toel. Kui tegemist on energiatootmise valdkonna professuuriga, siis põlevkivitehnoloogia on väga kitsas osa sellest, väga väike osa ja kahanev osa. Põlevkivi tuleb uurida, sellepärast et põlevkivi saab kasutada muudel eesmärkidel, näiteks keemilistes töötlemisprotsessides, aga mitte elektri tootmiseks. 

Me teame seda, teie teate ja mina tean, et mitte ainult valitsuse otsusega, vaid tegelikult maailmaturu hindadega ja sellega, kuhu maailmaturul liigub energia tootmine, põlevkivist energia tootmine on pikas plaanis väljumisstrateegia. Järelikult on meil vaja Tallinna Tehnikaülikoolis teaduskompetentsi mitte ainult põlevkivitehnoloogiatest, vaid ka tuule-, päikese-, tuuma-, vesiniku- ja kõikidest teistest energiatootmisviisidest, kuidas toodetakse energiat 21. sajandil. Põlevkivi ei ole ainuke, pigem on põlevkivi energia tootmisest väljuv protsess. Me kasutame põlevkivi tõenäoliselt 50 aasta pärast, kui üldse kasutame, energia tootmises väga vähe.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ilus selline lobe jutt. Ma ei räägi üldse põlevkivist, aga te olete kindlasti lugenud Orwelli romaani "1984". Ta on kirjutanud ka mõne essee sellest, et ebameeldivate sõnade kaotamisega püüab võim – ja praegusel hetkel te esindate võimu – inimeste mõtlemist soovitavalt vastavalt endale sobivas suunas muuta. Mis on järgmine, mida te püüate nii-öelda sõnu kaotada? Ei jõua siin Orwelli pikalt ümber jutustada, aga teie tegevus on klassikaline näide sellest. Mis on järgmine? Põlevkivi on … "Vene" on juba ära kaotatud Vene Teatrist, ei kõlba Vene Teater, Vene Kultuurikeskus ei kõlba. Mis veel ei sobi? Põlevkivi ei sobi, eks. Juttu võib rääkida kõike, aga mis on järgmine?

Aitäh küsimuse eest! Minu jaoks ei ole küsimus nimes, minu jaoks on küsimus sisus ehk siis, millist sisu täidab see professuur, mis on riiklikult tähtis professuur. See professuur täidab energeetikatehnoloogiate sisu ehk see professuur tegeleb Eestis kasutatavate energia tootmiseks olevate tehnoloogiate arendamisega. Põlevkivitehnoloogia on üks nendest tehnoloogiatest, ammu juba mitte ainuke, vaid üks nendest. Meil on olemas ka väga palju teisi tehnoloogiaid, millest energiat toodetakse. Kui sisu on muutunud, siis peab muutuma ka nimi, sest nimi ei vasta enam sisule. See ongi tegelikult see põhjus, miks me selle professuuri, põlevkivitehnoloogiate professuuri tähendust palusime laiendada, sest see on kõikide energiaallikate ja energiatehnoloogiate professuur. See peab sisaldama endas kogu energia tootmise areaali Eestis.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Aga üks oli. Peeter Ernits, palun siis! Vabandust! Avan läbirääkimised uuesti. Teie nimi on üleval, jah. Peeter Ernits, palun!

Jah, ei jõua, aga see … Kuidas nüüd viisakalt alustada? Haridusminister on haritud inimene. Ma arvan, et ta on lugenud ka Orwelli romaani "1984" – ja võib-olla ka mõnda tema esseed –, kus on pikalt kirjeldatud, kuidas nimede muutmisega keele kaudu püüab võim mõtlemist muuta. Noh, nõukogude ajal oli diktatuuririikides see üldse eriti iseloomulik. Aga minu silmis on minister Kristina Kallase tegevus just nimelt sealtkandist pärit. See on erakond, kelle populaarsus on olematu, aga üritab oma pikka plaani realiseerida. Ja üks selle omadusi on ebameeldivaid asju ümber nimetada. 

Neid näiteid on ju palju. Koondamine ja vallandamine. "Vallandamine" on selgelt negatiivne, järsk ja kuidagi, "koondamine" on natuke nagu pehmem väljend. "Hinnatõus" on ka negatiivne ja kuidagi ebameeldiv, aga "hindade korrigeerimine" on natuke pehmem asi ja sobib väga hästi. No "vaene" on ka stigmatiseeriv ja see ei ole sobilik poliitkorrektselt, aga "vähekindlustatud" on kuidagi neutraalsem ja sobib palju paremini. Või "probleem" on ka negatiivse tähendusega, aga "väljakutse" on kuidagi, et on võimalik midagi muuta ja nii edasi. Või "maksutõus" on jälle selline negatiivne sõna, mida ei ole tark kasutada, aga "maksumäära korrigeerimine" on palju selline ... 

Tegelikult on põlevkiviprofessuuri kaotamine olukorras, kus põlevkivi on eriti veel tänapäevases maailmas, kus tõenäoliselt energiahinnad hakkavad kasvama palju hüppelisemalt, see tänane diislikütuse rekord on üle 2 euro, aga ma arvan, et see jõuab varsti 3 peale ja võib-olla 4 peale ja nii edasi. Eesti oma pruun kuld, põlevkivi – ja tulla nüüd sel ajal sellise asjaga välja, et ebameeldiv põlevkivi … Aga juttu võib rääkida kõik, et jah, energeetika on laiem mõiste ja nii edasi. See ei ole siiras, see on selline lambajutt, nagu maal öeldakse. Tegemist on Orwelli laadis tegevusega. 

Te ütlete, et jah, energeetika, põlevkivi on ainult üks osa sellest. Aga millegipärast kaotati ära ka Vene Teater. Mina ei ole venelane, ma olen eestlane, etniline eestlane, aga mind sügavalt häirib see. Või Vene Kultuurikeskus. On siin ukrainlasi, on valgevenelasi ja kõike muid. Aga samasugune stigmatiseerimine, kaotada ära niimoodi ja keegi poliitkorrektselt ei julge suud lahti teha. Mina julgen. Need on märgilised asjad. Ei saa ju vaikida maha, et meil on siin väga palju venekeelseid inimesi. Nad on siin ja jäävad siia ja on siin olemas. Uuemal ajal on tekkinud väga palju Ukraina inimesi, kõik toredad inimesed siin. Aga meil on väga palju põlevkivi, mida me ütleme, et ei ole tark kasutada. On küll tark kasutada. Eriti kriitilisel ajal, kui olukord võib muutuda eriti kriitiliseks, on ülimalt oluline kasutada oma pruuni kulda. Ja kõik need muud asjad. 

Nii et tegelikult selline poliitkorrektne nämmutamine, mõtlemise muutmine soovmõtlemisena, kasutades mingite nimede kaotamist, on piinlik tegevus. Aga erakonnal, kelle toetus on 1%, pole midagi imestada. Nii et põlevkivi on ja jääb siia. Ei maksa seda varjata ja rääkida mingit udujuttu, et on energeetikat, on veel tuul ja vesi ja mida veel kõike. On küll, jah, aga on olemas ka põlevkivi, on olemas ka vene keel.

Kas on vaja lisaaega? 

Ei ole. Aitab küll. Aitäh! 

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Helmen Küti, Tanel Kiige, Heljo Pikhofi, Madis Kallase, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse, Raimond Kaljulaidi ja Riina Sikkuti poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine ühistranspordi ja regionaalpoliitika kohta, arupärimine nr 901. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Allase.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Käesoleva arupärimise esitasime fraktsiooniga ligi neli kuud tagasi 19. jaanuaril, mille eel täna siia vastama tulnud austatud regionaal- ja põllumajandusminister tegi hoogsa avalduse – minu arvates väga ebaõiglase ja ka sisult väga vale avalduse –, et miks peaks tallinlane kinni maksma tühjad bussid Võrumaal. 

Ma tuletan meelde, mille peale ministri nimetatud reaktsioon avaldus. Nimelt oli käesoleva arupärimise eel regionaal- ja põllumajandusminister tulnud valitsuses välja plaaniga teha õpilaste ja pensionäride sõit maakonnaliinidel tasuliseks. Sellele oli opositsioon eesotsas sotsiaaldemokraatidega äärmiselt vastu ja võin ütelda, et väga argumenteeritult vastu, sest see halvendaks veelgi kaugemate piirkondade õpilaste võimalusi näiteks pääseda kooli ja huvikooli. 

See lööks väga valusasti kaugemate piirkondade omavalitsusi, kes on rahaliselt niigi väga kehvas seisus ja peaksid asuma õpilaste pileteid kompenseerima oma niigi vähestest vahenditest. Lisaks tekitaks nendele õpilastele pilete kompenseerimine täiendavat bürokraatiat ja kulu, mis ei tekitaks mitte ühtegi liinikilomeetrit juurde. Samuti tuleb enamik kaugete piirkondade ühistransporti kasutavaid pensionäre vaevalt ots otsaga kokku. 

Eriti küüniline on see olukorras, kus äsja tegi valitsus selle aasta riigieelarves otsuse, et 3500 ja rohkem eurot teenivatele inimestele taastatakse maksuvaba miinimum, millega läheb riigieelarvest välja ligi 160 miljonit eurot. Samas üritatakse seda tasandada õpilastele ja pensionäridele pileti kehtestamisega, mis annab tagasi 4 miljonit eurot. 160-st siis 4 miljonit. 

Kui me olime need argumendid esitanud, siis esialgu peaminister ehk valitsusjuht siin infotunnis küsimustele vastates õigustas regionaal- ja põllumajandusministri soovi piletihinda kehtestada õpilastele ja pensionäridele ning põhjendas seda vajadusega loetleda reisijaid bussides maakonnaliinidel. Ja kui see argument kukkus läbi, kuna ühistransporti korraldavate ühistranspordikeskuste esindajad lükkasid selle selgelt ümber, väites, et reisijate loetlemiseks on ka lihtsamaid viise, siis lõpuks peaminister sellest soovist loobus. Siis läks veidi aega ja ka täna vastama tulnud minister sellest loobus. See on selle asja taust.

Me võime ütelda, et opositsiooni ja avalikkuse surve kandis vilja, aga samas tekitasid kogu see olukord ja need küsimused sellise fooni ja kahtluse, et regionaal- ja põllumajandusminister ei seisa piisavalt oma valdkonna eest valitsuses. Sellest laiemalt ongi küsimused ministrile regionaalvaldkonna muredest arusaamise kohta ja nendele ka konkreetsete vastuste otsimise kohta. Need on konkreetselt meie küsimustes ära kirjeldatud. Ühtlasi palumegi härra ministril meie küsimused ette lugeda ja ootame nendele sisukaid ja põhjalikke vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Täpsustavalt, et natuke alla kolme kuu on see arupärimine, mitte neli. Aga nüüd siis palun arupärimisele vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan hea meelega teie arupärimises esitatud küsimustele. Esiteks, nagu te väga hästi teate, on ministeerium loobunud õpilastele ja eakatele bussipileti kehtestamise plaanist ning seda varianti praegu ei menetleta. Praeguse arutelu keskmes on maakondliku ühistranspordi toimepidevuse tagamine olukorras, kus kulud kasvavad ja olemasolev rahastus ei kata teenuse mahu säilimist.

Teiseks, ühistranspordireformi keskmes ei ole pilet ise, vaid teenuse tegelik toimimine. Küsimus on selles, kas buss käib õigel ajal, kas õhtused ühendused on olemas, kas ümberistumised toimivad ning kas inimene saab lõpuks oma vajalikud sõidud tehtud. 

Kolmas küsimus. Ma nõustun, et inimeste ootused ühistranspordi kvaliteedile ja tegelik rahastusvõimekus ei ole olnud pikalt tasakaalus. Teenuse parandamiseks on vaja nii lisavahendeid kui ka liinivõrgu paremat korraldust, bussi ja rongi mõistlikumat rollijaotust ning raha sihipärasemat kasutamist. 

Siin teemadega natuke laiemaks minnes, rääkides omavalitsuste finantsvõimekusest, siis omavalitsuste finantsvõimekus, eriti hõreda asustusega piirkondades, on regionaalpoliitika keskne küsimus. Tasandusmehhanismid peavad senisest paremini arvestama hajaasustust, pikemaid vahemaid ja teenuste kallimat osutamist. Seda näeme me väga paljudes erinevates valdkondades korraga. Küsimus ei ole ainult rahasummas, vaid ka rahastuse tegelikus vastavuses piirkondlike ülesannetega. Praegu tuleme varsti ka välja haridustoetuste tulubaasi tõstmisega, et suurendada finantsautonoomiat. 

Minnes saarte juurde, siis suursaarte ühendused, näiteks lennuühendus, mis on meil siin korduvalt juba teemaks olnud, on väga oluline osa saartel üldiselt regionaalsest sidususest ja varustuskindlusest. Praamiühendus peab kohalikele elanikele ja ettevõtjatele olema usaldusväärne ja jõukohane. Lennuühenduse roll on tagada kiire ühendus olukordades, kus ajavõit on määrav, ning ka selle puhul peab riik lähtuma kohalikest tegelikest vajadustest ja ühenduse kasutatavusest. Nagu me ka eelmine kord juba rääkisime, siis ministeeriumil on koostamisel suursaarte ühistranspordiühenduste hinnastamiste sotsiaal-majandusliku mõju analüüs, mille põhjalt me siis järgnevaid otsuseid saame teha. 

Minnes nüüd põllumajanduse juurde, mis on ka siia arupärimisse toodud, põllumajanduskriiside osas ma nõustun, et kriiside ja ikalduste korral peab riik suutma toidutootjaid kiiremini ja selgema otsuseloogikaga toetada. Samas ei saa toidujulgeolekut taandada ainult kriisiabile või -varudele. Toiduga varustatus sõltub ka piisavast siseriiklikust tootmisvõimekusest, toimepidevast toidutööstusest ja kindlasti ka toimivast jaotusvõrgust. Kõik need lülid peavad töötama. Toidujulgeoleku tagamist raskendavad praegu tugev impordisõltuvus kriitiliste sisendite osas ja valmistoidu osas ning sektori piiratud investeerimisvõime. Seetõttu tuleb tugevdada üheaegselt nii sektori konkurentsivõimet kui ka toimepidevust ja neid toimepidevust toetavaid investeeringuid, eriti olukorras, kus hetkel on väetiste kättesaadavus piiratud. 

Viimane küsimus on kriisiabi kohta. Kriisiabi on vajalik, kuid sellest üksi kahjuks ei piisa. Kõige tugevam kaitse kriiside vastu on elujõuline põllumajandus- ja toidusektor juba enne kriisi, millega me peame tegelema. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Võime küll öelda, et teil on õnnestunud tänaseks maakonnaliinid viia miinimumini, ühesõnaga kriitilise piirini. Kui inimene ikka nädala alguses kodust välja läheb, siis võib-olla paari päeva pärast saab mõnes kohas alles koju bussiga. Kas on ka plaanis liinivõrku tihendada, et tuua rohkem reisijaid, et inimesed hakkaksid rohkem ja neil oleks võimalus rohkem bussiga sõita või rongiga või mis iganes? Mis on teie plaanid?

Aitäh selle küsimuse eest! Liinivõrgu tihenduse arendamine kindlasti tooks rohkem reisijaid ühistransporti. Selle jaoks, et liinivõrku tihendada, on vaja raha. Praeguseks aastaks on liinivõrk paika sätitud, küll aga kütusehinnad võivad seda veel mõjutada, sellega me praegu tegeleme. Järgmise aasta osas sõltub liinivõrgu arendus sellest, kui palju riigieelarve läbirääkimistel ühistransporti määratakse.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Toiduvarud olid teil ka arupärimises, aga see on veel järgmine päevakorrapunkt, selle kohta ma küsin eraldi. Aga praegu ma tahaksin küsida, et te pensionäride ja laste kallale ikkagi ei julgenud minna õnneks. Mõistus tuli pähe. Aga te võtate ju liinikilomeetreid maha. Kas oskate praegu öelda, mitu ringi Harjumaal, mitu ringi, ma ei tea, Võrumaal või kus iganes, või kokku mitu liinikilomeetrit teil praegu plaanis kärpida on?

Aitäh selle küsimuse eest! Liinivõrgu eest vastutavad ühistranspordikeskused, kes neid planeerivad. Mina otseselt neid liine kuidagi ei puutu. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina küsiksin teilt selle tasandusfondi kohta. Kuidas on, kas tuleval aastal on plaanis selle mahtu suurendada? Kui jah, siis kas oskate öelda, kui palju? Äkki räägiksite sellest lähemalt?

Aitäh! Tasandusfondi suurus sõltub taas ka riigieelarve läbirääkimistest. Kindlasti me regulaarselt jälgime, kuidas need vahekorrad muutuvad, aga minu meelest ongi tegelik küsimus see, kuidas finantsautonoomiat parandada kohalikel omavalitsustel, selle asemel et tasandusfondi kaudu seda jagada. Sealsed pingutused kindlasti peaksid olema järgmiste valimiste teema ka.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Viimasel ajal me teame küll, et on probleem transpordikütustega, hinnad tõusevad. Nii mitmedki ühistranspordikeskused on juba välja öelnud, ka avalikult, et neil võib tekkida probleeme, kuna kütuste hinnad tõusevad ja kuskilt kokku hoida ju ei ole. Põhimõtteliselt peaks hakkama kuskilt liinivõrku koomale tõmbama, et kulusid kokku hoida. Ma arvan, et sellega on nad ka teile selge signaali andnud. Teie kui ühistranspordi eest vastutav minister, kas te olete kaalunud minna valitsusse täiendavate vahendite küsimiseks või on teil kuskilt reservfondist need vahendid võtta, et seda probleemi lahendada, et siiski liinid hõredamaks ei jääks ja ühistransport vähemalt praeguses mahus püsiks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühistranspordis meil mingit reservfondi kuskil ei ole, iga euro, mis sinna määratud on, läheb selle transporditeenuse tagamiseks. Tõepoolest, kütusehinnad mõjutavad seda, küll tuleb ta järk-järgult lepingutesse sisse. Praegu meil ei ole tervikpilti ees, see tuleb paari kuu jooksul, kui palju see miinus sellest kütusehinna tõusust tuleb. Kui meil see pilt ees on, siis kindlasti on vaja valitsusele sellest ülevaade anda.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mõtlesin praegu pikalt, kas alustada Rohuküla raudteest, praamidest või lennukitest. Mul on hea meel, et me pidevalt ühistranspordi teemadel siin arutleme, aga ma ei tea, kuidas teie, aga ka minu kärsitus hakkab küll juba võitu saama. Tahaks juba näha lahendusi ja ettepanekuid. Aga ma küsin sotsiaal-majandusliku mõju kohta, mille te välja tõite, suursaarte transpordiühenduste kohta. Kolleegid on siin juba kirjeldanud täiendavat survet, mis ühistranspordi rahastusele on. Mind väga huvitab, mis on selle analüüsi lähtekoht. Kas teie regionaalministrina loodate ja soovite selle analüüsi tulemusena välja töötada lahendused, mis keskenduvad riigieelarve kulude kokkuhoiule ja inimeste omaosaluse suurendamisele, või võiks ikkagi tulla ettepanekuid, kuidas regionaalselt saarte elanikele piirkondade arengut tagada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll ei ruttaks asjast ette, vaatame enne selle analüüsi tulemuse ära ja selle põhjal saame otsuseid teha.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Osaliselt küsis Jaak Aab juba küsimuse, mida mina soovisin küsida, mis puudutab ühistranspordikeskusi. Te väga kenasti ütlesite, et minister sinna ei sekku, alguses vaatavad ühistranspordikeskused üle liinivõrgu ja teevad vajalikke kärpeid ja kokkuhoidu. See on muidugi pooltõde, sellepärast et ühistranspordikeskused saavad riigilt raha, et seda teha, ja kui riik täiendavaid vahendeid sinna ei eralda, siis on nad sundseisus. 

Mulle järjest-järjest rohkem tundub, vaadates uudiseid Omniva plaanitavast erastamisest ja kõigest muust, et regionaalpoliitiline aspekt kipub töölaualt kaduma. On häid näiteid, nagu Kagu-Eesti ühistranspordikeskus, kus sotsiaaltransporti korraldatakse Merling Reiside poolt. Aga inimeste liikuma pääsemine on kuidagi vähetähtis kõige muu väga olulise juures. Kas te tunnetate seda vastutust regionaalministrina? Tegelikult on sinna rahalisi vahendeid vaja, et inimesed üldse pääseksid ühistranspordiga liikuma.

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi on rahalisi vahendeid vaja sinna. Ma olen ka erinevaid ettepanekuid teinud, kuidas ühistransporti rahalisi vahendeid saada, need ei ole toetust leidnud. Praegusel hetkel on käesoleva aasta eelarve läbi räägitud, see on olemas. See on erinev varasematest aastatest, kus pidi poole aasta pealt lisataotlusi tegema, teadmata, kas selle saab või mitte. See on esimene aasta, kui on üldse ühistranspordis kindel baas olemas, millega teenust tagada. Järgmiste aastate või järgmise aasta riigieelarve läbirääkimistel tuleb kindlasti sinna tähelepanu pöörata. 

Aga need summad kerkivad väga kiiresti, ma olen seda korduvalt toonitanud. Ma eeldan, et praeguste arvutuste kohaselt tuleb riigieelarve protsessi minna umbes 80 miljoni euroga juba eelmise aasta 54 asemel. Ehk siis need summad, eriti kui me võtame kütuse hinnad arvesse, kasvavad nii hüppeliselt, et samal ajal väga laiaulatuslikult võrku arendada – riigil lihtsalt rahaliselt ei ole sihukest jõudu. Me peamegi selle võimekuse piires praegu toimetama. Kindlasti, kui oleks rohkem raha, saaks teenust paremini arendada ja saaks rohkem inimesi autodest välja, ka maksvaid sõitjaid. See on kõik sellega seotud, aga hetkel on kulude kasv lihtsalt nii palju kiirem, kui me iga aasta riigieelarvega saame seda kokku lappida.

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Väga lugupeetud minister! Minu küsimus jätkab ka arupärimiseks olnud valdkonda. Need kriisitoetused. Täna me teame, et lõpuks on Euroopa Liit teinud otsuse eraldada ikaldustoetust Eestile 3–4 miljonit eurot või sinnakanti. Ja seal on ka kirjeldatud, et riik võib omalt poolt lisada kuni 200% ehk selle summa võib kolmega korrutada, veel 6–8 miljonit saaks riik lisada. Me teame, et ikalduskahju hinnati eelmisel aastal üle 100 miljoni euro. Mõned Eesti piirkonnad said Eestis eelmisel aastal väga-väga valusalt pihta ja seal tõesti inimestel muud tööd võtta ei ole. Aga nad kavatsevad nüüd lõpetada, kuna lihtsalt ei ole võimalik enam hakkama saada. Kas te lähete valitsusse palvega riigil lisada seda 200% või seda soovi teil ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Põllumajanduses me peame seda asja vaatama laiemalt seoses kütuse hindade tõusuga ja väetiste raskelt kättesaadavusega. Praegu, nagu ma aru saan, mais ja juunis hakatakse soetama ka taliviljaväetisi ja plaan on minna kogu seda olukorda tervikuna valitsusse tutvustama. Mis sealt täpselt tuleb, seda on praegu vara öelda.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sellele plaanile, mida te tahtsite, pensionäre ja lapsi, nii-öelda viimaseid sente nende taskust võtta, tõmbas peaminister kriipsu peale. Aga me esitasime täna kõikidele ministritele, teile ka, arupärimise nende kütusehindade tõenäoliselt kontrollimatu tõusuga. Ma küsin, kasutan seda võimalust praegu, kas teil on juba mingisugused mõtted sellest mustast stsenaariumist teie vastutusalas. Või ma saan aru, nagu te enne ütlesite, et oh, kui tuleb, siis vaatame? Või ma eksisin, on teil olemas juba mingisugused arvutused, millega te peaksite välja minema, olgu ta siis liinivõrguga või regionaalarenguga, kusagil Tallinnast kaugel eelkõige?

Aitäh! Kütuse hinna tõus mõjutab väga tugevalt nii põllumajandussektorit kui ka transporti, ühistransporti. Nendes mõlemas praegu tegeleme olukorra analüüsimisega, kuna ühistranspordis need hinnamõjud tulevad järk-järgult, kuna lepingud on fikseeritud. Uute lepingute sõlmimisel täiendab see olukorra pilt, samamoodi põllumajanduses me tegeleme selle kokkupanemisega. Ja kui see info on olemas, siis selle põhjalt me kindlasti saame teha järgmisi otsuseid.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid, kes on saali jäänud! Lugupeetud minister! Kõigepealt kommenteerin ministri vastuseid. Pean kohe positiivselt tunnistama ja tunnustama ühtlasi ministrit. Selle arupärimise eelsed seisukohad on oluliselt paranenud ja see on väga positiivne. Võime ju täna ka reaalsuses tõdeda, et on loobutud valitsuse poolt õpilastele ja pensionäridele pileti kehtestamisest maakonnaliinidel ja see on väga-väga positiivne. Ja ühtlasi on kadunud ära fakt, et ainult pileti kehtestamisega saab teada, kui palju õpilasi ja pensionäre ühistranspordis sõidab. See on igal juhul samm positiivses suunas. 

Samamoodi on samm positiivses suunas see, et minister siin puldis äsja ütles selgelt välja, et ühistransporti oleks oluliselt vaja juurde panustada. Nüüd ootaks ka reaalseid tegusid. Olles ise varem selle valdkonnaga päris lähedalt seotud, nii maakonna tasandil kui ka omavalitsuse tasandil, tegelikult on Eesti ühistranspordisüsteem kõige miinimum, mis veel olla saab. Ehk siis see rahuldabki ära kõige hädapärasema vajaduse, kuid see ei ole kindlasti nii tihe, mis tooks reisijat ja pakuks usaldust, et kasutada ühistransporti näiteks tööle käimiseks. Selle jaoks peaks kindlasti põhimarsruutidel liine ka kaugemates maapiirkondades tihendama ja siis tuleks sõitjaid juurde. 

Seda ma küll väga selgelt ei kuulnud, kas on plaanis kaugemate piirkondade omavalitsuste finantsvõimekust parandada, aga vähemalt öeldi, et see on uute valimiste teema. Vähemalt saame siis vähem kui aasta pärast selle üle debatti pidada. Sotsiaaldemokraatide selge seisukoht on, et seal on probleemid üleval. Ja tõesti loodaks väga siiralt, et ka seda kriisitoetust, või õigemini ikaldustoetuse osas riik tuleks appi ja annaks tagasi usalduse riigi vastu, mis põllumeestel on täna kaduma minemas. Tõesti, nad ei saa midagi teha, kui ühes piirkonnas, näiteks Kagu-Eestis Mõniste kandis absoluutselt kõik hävis, kogu suvivili hävis. Sellises olukorras jätta põllumehi kauges piirkonnas tööta, et nad ka oma varast ilma jääksid, sest nad peavad oma võlgade katteks maad müüma, ei ole küll eriti hea plaan. See ei näita, et me soovime, et kaugemas piirkonnas elu säiliks. 

Aga järgnevalt sihuke üldisem mõte ja soovitus ministrile. Austatud minister, üks teie erakonna kolleegidest on öelnud millalgi eelmiste valimiste eelselt või järgselt Eesti 200-st, et Eesti 200 kutsuti ellu selleks, et Reformierakond saaks rahulikult otsustada. Ma võin küll selles täpses sõnastuses pisut eksida, aga mõte jääb samaks. Peab tunnistama, et nii on ka läinud. Kuid selles kõiges on üks väga suur probleem. Praeguse valitsuse juhterakonnale pole kunagi eriti korda läinud kaugete Eesti piirkondade käekäik. Selle tõestuseks: mäletan väga hästi, kui valuliselt sündis Reformierakonna osade liikmete vastutöö õhkkonnas eelmises valitsuses sotsiaaldemokraatide eestvedamisel Robin Hoodi programm. Kui lepiti milleski kokku ja kui läks selle elluviimiseks, siis vahepeal oli tunne, et see jääbki tegemata, aga tõesti väga suure surve tulemusel sai see lõpuks tehtud. Kui ma praeguse valitsuse juhterakonna …

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Kui ma praeguse valitsuse juhterakonna suhtumisest … Noh, see suhtumine kaugematesse piirkondadesse ei tule mulle üldse üllatusena. Samas on mulle täiesti arusaamatu, miks mõned kuud tagasi valdkonna eest vastutav minister, ka kaugemate piirkondade eest vastutav minister soovis olla veel vaenulikum nende piirkondade vastu kui Reformierakond. See tõesti läks hinge. Peab tunnistama, et tänaseks on see suhtumine paranenud ja tõesti võib seda isegi positiivselt tunnustada. 

Nüüd, nagu ma enne ka ütlesin, ootaks lisaks nendele konstateeringutele, et tõesti, kaugemaid piirkondi oleks rohkem vaja toetada, ka reaalseid tegusid, reaalseid algatusi. Peab ka ministrile, julgelt võin soovitada, et praeguses valitsuses soovitan seista täpselt nii, nagu mõne maksu alandamise puhul Eesti 200 võitles, võidelge ka kaugemate piirkondade eest sama visalt. Õudsalt oleks tore, kui regionaalministril jääks ka oma valitsemisajast midagi ette näidata, mis on tõeliselt neid piirkondi aidanud. 

Kuna põhiküsimus oli ikkagi ühistranspordi valdkonnas, siis ma kindlasti ei soovita teil, hea minister, minna kaasa Reformierakonna ühistranspordi vaenamisega, et ühistranspordis ei tohi kulud kasvada. Ma olen siin korduvalt puldis ütelnud: millises valdkonnas Eestis ei ole kulud kasvanud? Kuidas saab olla ühistransport erand? milline on olnud inflatsioon, millised on olnud palgaootused! Selleks, et seda olukorda lahendada, ei ole vaja teha 3500 ja rohkem eurot teenivatele inimestele 160-miljonilist kingitust, vaid see tuleb hädapärastesse teenustesse panna. See oleks selge lahendus sellele küsimusele. Ja see olekski minu poolt praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Kas soovib minister täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Sellega oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vadim Belobrovtsevi ja Peeter Ernitsa poolt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine toidujulgeoleku ja varude tagamise kohta. Arupärimine nr 904. Ettekandjaks palun Riigikogu liige Vladimir Arhipov.

Aitäh, lugupeetud istungivõtja! Hea minister! Kolleegid! Arupärimine toidujulgeoleku ja varude tagamise kohta puudutab Eesti valmisolekut kriisideks, eriti seda, kas riigil on piisavad toiduvarud ja kas kodumaine toidutootmine suudab tagada inimeste varustuse hädaolukorras. Arupärimisega küsitakse valitsuselt selgitust, milline on riigi strateegia toidujulgeoleku tagamiseks ja kuidas tagatakse varud olukorras, kus tarneahelad võivad kriisis katkeda, mida me näeme siin maailmas juba olemas. 

Arupärimise sisu on järgmine. Milline on Eesti riiklik plaan tagada toidujulgeolek kriisi või sõjalise ohu korral? Kas riigil on piisavalt strateegilisi toiduvarusid ja kui kauaks neid jätkub? Kuidas toetab riik kodumaist põllumajandust ja toidutootmist, et Eesti ei sõltuks liigselt impordist? Kas kriisideks on olemas selge süsteem varude hoidmiseks ja jagamiseks? Sisuliselt küsitakse valitsuselt, kas Eesti on valmis olukorraks, kus import katkeb või tarneahelad ei tööta. Palun, härra minister, vastata kõikidele nendele küsimustele! Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele palun vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! See arupärimine on minu meelest väga asjakohane, tuleb ka ajalises mõttes õigel ajal. Nimelt, eelmine nädal kinnitasime valitsuses esimese etapi toidujulgeoleku strateegiast ehk olukorra kaardistuse ja töösuuna. Tervikstrateegia valmib selle aasta 1. septembriks. 

Aga lähen küsimuste juurde. Toidujulgeolekut ei saa käsitleda ainult varude küsimusena. Toiduga varustatus ei sõltu ainult ladudes olevatest valmistoitudest, vaid ka piisavast siseriiklikust isevarustatusest algtootmises ja toimepidevast toidutööstusest ja viimaks ka toimivast jaotusvõrgust. Kõik need ahela osad peavad koos töötama. 

Nagu mainisin, valitsus otsustas eelmisel nädalal ehk 2. aprillil, et toiduga tagamise sihttase seatakse riigikaitse arengukavas ja Eesti julgeolekupoliitika alustes. Võib öelda, et see mure on lahendatud ja arusaam sellest, kuidas seda eesmärki Eesti tingimustes tegelikult täita, on muutunud. See vahe-eesmärk kujunes töökorraldusliku lahendusena olukorras, kus suuremahulise riikliku valmistoiduvaru loomine ei ole Eesti väiksel turul olnud lihtsasti teostatav ega mõistliku hinnaga saavutatav. See ei tähendanud poliitilist otsust loobuda riigi strateegilisest sihist, vaid oligi mõeldud vahe-eesmärgina. 

Neljas küsimus. Riigikontrolli tähelepanekud on olnud põhjendatud. Eesmärgid – rahastus, vastutus ja varude kasutuselevõtu praktiline korraldus – peavad olema omavahel kooskõlas ning reaalselt läbi harjutatud. Selle kõigega me strateegia raames ka tegeleme ja oleme teinud väga suuri edasiminekuid selles. Kriisipoodide sihttasemeni jõuame me kindlasti aasta lõpuks, kui mitte varem. 

Viies küsimus. Toidujulgeoleku üldine ja poliitiline vastutus lasub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil, kuid toidu kättesaadavus kriisis sõltub ka energiast, logistikast, kaubandusest, julgeolekust ja tööjõu kättesaadavusest. Seetõttu tuleb juhtimist ja vastutust senisest selgemalt koondada ja need kriisiolukorrad läbi mängida, et meil oleks need kitsaskohad teada. Seda kõike me plaanime teha ja oleme seda juba alustanud. 

Kuues küsimus. Toidujulgeoleku eesmärkide rahaline katmine eeldab selget kokkulepet, millist kriisi ja millist varustuskindluse taset riik tegelikult sihib. Varusid, tootmisvõimekust, töötlemist, energiat ja logistikat tuleb käsitleda ühe tervikliku varustuskindluse paketina, need peavad kõik töötama koosmõjus. 

Seitsmendaks. Euroopa Komisjoni hiljutise erakorralise kriisitoetuse puhul on oluline täpsustada, et nimetatud kultuurid on abikõlblikud, kuid see ei tähenda automaatset toetust kõigile. Toetuse jagamise skeemi töötab ministeerium välja ja tutvustab seda siis esindusorganisatsioonidele. 

Kaheksas küsimus. Nagu ma juba enne mainisin, 2. aprillil 2026 tutvustati valitsuskabinetile toidujulgeoleku strateegilisi … lähtekohti. Toidujulgeoleku tagamiseks vajalikud terviktegevused esitab ministeerium valitsusele eraldi memorandumiga hiljemalt 1. septembriks.

Ja viimane küsimus. Valitsuse eesmärk on luua toidujulgeolekule selge ja aus raamistik, kus on üheselt määratud vastutus, rahastus, juhtimine ja kriisiaegne tegutsemismudel ning kus riigi julgeolek, põllumajanduse konkurentsivõime ja toidusektori toimepidevus on käsitletud ühe tervikuna. 

See teema on oluline. Selle jaoks me oleme seda raamistikku loonud ja seda me ka järgmistel kuudel väga aktiivselt sisustame. See on väga mastaapne ja eeldab ka väga laiapõhjalist koostööd erinevate ministeeriumidega, alates sellest, kuidas toidutööstuse ja värbamise suhtes tagada, et toimub algtootmine, toimub tööstuslik tootmine, kuidas inimestele üldse toitu kätte toimetada. Kõik see vajab läbiharjutamist ja kindlasti toimepidevamaks muutmist. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Aga kõik need läbimängimised, millest te räägite, see on muidugi väga hea, aga see on ikkagi mänguasi võrreldes sellega, mida tegelikult vaja on. See on igavene paprite hunnik, mis te üle kompasite. Te rääkisite, et üht tegite, teist strateegiat, kolmandat ja neljandat strateegiat. Aga vastake mulle otse, et sellel hetkel, kui me selle arupärimise tegime, siis strateegiliste dokumentide järgi riigi toiduvarustus peab olema kogu elanikkonnale 14 päeva. Tegelikult teil oli 10% elanikkonnast kuu aja jooksul tagavara olemas. On midagi muutunud ka selles hetkes või? On midagi juurde tulnud? Sellele küsimusele palun vastust.

Aitäh selle küsimuse eest! See on vägagi õigustatud. Seda tuleb vaadata tervikuna ehk üks osa sellest on esiteks inimeste enda varud. Päästeameti hinnangul on umbes 60%-l inimestest nädala toiduvaru kodus olemas. Päästeamet seda veab, see on väga hea algatus ja seda ma soovitan ka kõigil järgida, nii palju kui võimalik, et enda perel oleks nädala toit kodus olemas. 

Teine osa on see, et meil sihttaseme mõttes on uus eesmärk vastavalt riigikaitsega kooskõlas olevatele dokumentidele. Noh, ma ei taha seda siin avalikus foorumis küll välja öelda, aga see eesmärk on rohkem kui 14 päeva ja seda tagatakse läbi selle, et meil on toimepidev tööstus. Ehk neid etappe on mitmeid. Me peamegi tagama seda, et sisendid oleksid olemas. Me valmistame ette ka välisabi. Juhul, kui peaks tulema toiduabi, oleks ette läbi räägitud, et me ei hakkaks kriisi korral vaatama, kust me seda leiame, kust me seda saame. Seal on olnud suuri edasiminekuid. 

See, et me oleme võimelised tootma kohapeal, et meil oleks laovarude seisud, mida me teeme erinevate stsenaariumide puhul – need kõik tegevused on töös ja need edenevad väga kiires mahus. Varude keskuse varud, millest me räägime, on väga väike osa sellest. See on üks väike jupp sellest, et juhul, kui kõik need teised lülid on auklikud või tekib puudujääke, et meil oleks võimalik selle varuga sinna reageerida. Selles mõttes on see nagu viimane varu, kui kõik teised etapid ei ole võimelised toitu tootma. Sinna me kindlasti jõuda ei taha, see kindlasti ei iseloomusta pilti tervikuna. 

Toiduvarustatust me tagame kriisipoodidega. Kriisipoode on praeguseks hetkeks juba, ma ei ole kindel, kas ma tohin seda välja öelda, aga me oleme peaaegu jõudnud lõppfaasi, 80% poodidest on juba tehtud ja aasta lõpuks me jõuame 100%-ni, selleks et me oleks võimelised rahvale seda toitu kätte andma kiiremas korras, et inimestel oleks teada, kust nad toitu saavad kriisi korral. 

Neid edusamme on tehtud väga jõudsalt ja kui me selle strateegia ka valmis saame, siis see tagab, et terve raamistus ja kõik need jupid on läbi mõeldud, kõik tegevused on siis nii-öelda rahaga kaetud, et need ei oleks ja ei jääks ainult paberile. Mingit paberstrateegiat meil ei ole vaja, meil on vaja, et need tegevused toimiksid. Selles osas ma olen optimistlik, nähes ka, mis tempoga praegu tegutsetakse.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Minister! Kas teil on ülevaade, et nendes strateegilise toidu, vilja punkrites on see vili aasta läbi reaalselt olemas või on selliseid perioode, kui tegelikult ei ole? Neid näiteid, siin kunagi Rakveres olid topeltlaed ja mis siin oli. Kas on selline kontroll, toimib? On mingeid andmeid, et on kogu aeg see, mis on lubatud, olemas? Teraviljast räägin. No rotid niikuinii söövad, aga neil on kindel selline mahtuvus. 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru, et sellega on olnud ajalooliselt probleeme. Aga praegusel hetkel mul ei ole ühtegi põhjust kahelda, et varude keskuse lepinguid ei tagata. Riigikontroll neid ka auditeerib ja me oleme sellest viimastest juhtumist kõvasti edasi liikunud. Ehk siis varude keskus tagab, et see oleks kogu aeg olemas. See ei pea seesama vilja olema, seda ka vahetatakse vastavalt sellele, et see kaubanduslikul eesmärgil toimib, aga see varu peab olema kogu aeg olemas. Hetkel mul ei ole küll ühtegi indikatsiooni ega põhjust kahelda, et see nii ei oleks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan ka, et see strateegiline ärakirjeldamine, mida me soovime riigina saavutada ja millised etapid on õige samm – loodame, et see strateegia saab ka reaalselt valmis. Aga ma soovin teilt küsida, kuidas te kirjeldate riigi toiduvarude miinimumtaset ja milliseks ajaks me selle võiksime saavutada. Strateegia valmib vist suveks või sügiseks, aga miinimumtase, millal me selle saavutame?

Aitäh! Eks see nii-öelda strateegia raamistus on laiem ja pikem, paralleelsed tegevused tegelikult on juba, mis seda strateegiat täidavad. Mida me oleme võimelised praegu tegema, seda me juba teeme. Strateegia käsitleb ka pikemat pilti ehk siis, mis saab edasi sellest julgeolekupoliitika alustes kirjeldatud sihttasemest, kui see punkt möödub, mida me edasi teeme. Ja siin ongi see tööstuse toimepidevus äärmiselt kriitiline. Ma usun, et see on üks peamisi fookuseid, et me oleksime võimelised toitu tootma ka kriisitingimustes. Sihttase meil praegusel hetkel on. Ütleme, kriisiolukorras, kui on vaja rahvast toita, siis me kindlasti 14 päeva suudame seda teha. Eesmärk on seda suurendada ja erinevates etappides erinevate meetmete viisi, mida ma võin teile eraviisiliselt pärast kirjeldada.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister, te väga palju teoretiseerite. Samas sellest, et ulatuslik hädaolukord ja evakuatsioon võivad tekkida, me räägime isegi juba mitmendat aastat. Aga ajad on ärevad. Kui inimesed teavad, et meie üheks keskseks eesmärgiks on ikkagi tagada kriisiolukorras kogu elanikkonnale vähemalt 14 päeva jooksul toiduvaru, aga Riigikontroll tuleb välja auditiga ja ütleb, et tegelikult me suudame suuremahulise hädaolukorra või ulatusliku evaktsiooni korral toitlustada ainult 10% Eesti elanikkonnast kuni ühe kuu jooksul, siis tekib inimestel päris palju küsimusi, kui mitte öelda, et inimesed hakkavad natukene paanikasse sattuma. Kas te saate ikkagi inimesi kuidagi rahustada ja öelda, et tegelikult on see eesmärk olemas, saavutatud või saab saavutatud mõne aja jooksul? 

Kordan veel üle, et see oleks selge: see audit auditeeris varude keskuse varusid. Varude keskusel ei ole sellist ressurssi ja sinna ei ole mõistlik ka seda ressurssi panna, et hoida varude keskuse kaudu konserve kuskil ladudes riiuli peal. Kuna selline viis kindlustada rahva toitmist ei olnud mõistlik ega ka eesmärgina saavutatav, siis me lähenesime sellele teistmoodi, läbi kriisipoodide. Kriisipoed hoiavad seda reservi. Meil on võimalik ka praegusel hetkel kindlasti 14 päeva ja rohkemgi inimesi ära toita. Lihtsalt teeme seda teistsuguse süsteemi kaudu, mitte varude keskuses olevate kolme erineva varu liigiga, mis, nagu ma mainisin, on olulised, et riigil oleks, juhuks kui teised etapid peaksid alt vedama. 

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Toidujulgeolek ei ole abstraktne teema strateegiapaberites. See on väga lihtne küsimus: kas Eesti riik suudab kriisi korral oma inimesi ära toita või mitte? Kui vaadata neid sündmusi, mis viimasel ajal maailmas toimub, siis ega keegi ei osanud ennustada kaks nädalat tagasi, et toimub Iraani kriis, mis võib tuua väga ranged tagajärjed. Ja mis me täna kuuleme? Ma saan aru, et neid strateegilisi eesmärke, mis on valitsusele osutatud, ei ole täidetud. See tähendab, et meie valmisolek on praktiliselt nõrk. 

Me räägime palju kriisivalmidusest, me räägime varudest, me räägime plaanidest, aga kui hakata päriselt küsima, kui kaua Eesti oma inimesi kriisi korral toiduga varustada suudab, siis selgeid vastuseid ei olnud. Riigil peavad olema toimivad süsteemid, riigil peavad olema varud ja riigil peab olema plaan, mis töötab ka päriselt, aga mitte mänguliselt. Kodumaine põllumajandus on surve all, toidutootmine koondub ja sõltuvate impordist kasvab. Samal ajal räägitakse, et kriisideks tuleb valmis olla. No muidugi tuleb! Aga kriis ei küsi, kas me oleme valmis või ei ole valmis. Ta lihtsalt tuleb. 

Kui tarneahelad katkestataks, kui import peatuks ja kui logistikaga tekiksid probleemid, siis peab riik suutma tagada inimeste esmase toimetuleku. See ei ole mingisugune poliitiline väljakutse, see on üks riigi elementaarseimaid kohustusi. Ja siin tekib väga tõsine küsimus. Kas meie kriisivalmidus vastab tegelikult neile nõuetele ja määrustele, millest me ise räägime, mis me ise endale seadsime, või on tegemist olukorraga, kus raportid on ilusad, aga tegelik valmisolek jääb nõrgaks? Sest kriisi ei lahenda pressiteateid ega kriisi ei lahenda strateegiadokumentidega. Kriis lahendatakse ainult siis, kui riigil on reaalsed varud, toimiv logistika ja tugev kodumaine tootmine. Täna peame ausalt tunnistama, et selles on meil veel palju-palju teha. Aga aega ei ole. 

Toidujulgek ei ole lihtsalt põllumajanduse küsimus, see on riigi julgeoleku küsimus. Ja kui me tahame olla päriselt valmis kriisideks, siis ei saa me loota ainult turule, impordile või heale õnnele. Riik peab võtma selle vastutuse tõsiselt ja asjad korda ajama. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea pinginaaber! Me oleme ainsad siin, ja hea juhataja ka, kolmekesi. Jah, julgeolekust räägitakse kogu aeg: sõjalisest julgeolekust, energiajulgeolekust, toidujulgeolekust ja veel millest. Ja kui ma siin vahepeal viitasin sellele küsimusele – aa, minister on kadunud ka juba –, et need teraviljapunkrid ei pruugi kogu aeg täis olla, siis ma arvan, et see pilt on ka praegu selline mingil ajal. Aga see selleks. 

Et jah, pooltel kodudes nädala toidukraam või natuke rohkematel poole kuu kraam. Tervele rahvale natuke teravilja, 30 000 tonni kartulit. Kartuli kasvatamine on ka kokku tõmmanud kartulivabariigis. Puuvilja praktiliselt ei ole või on mingi kümmekond protsenti, mida me ise kasvatame. Noh, kanamune veel on ja konserve ka on, aga mürkroheliste rünnakute puhul nõuti suurte munatootjate puhul kiiret üleminekut, ilma pika jorutamiseta, puurikanade pidamise lõpetamiseni – siis oleks varustatus veelgi viletsam. 

Aga kõige olulisem: Eestis nälga, tõenäoliselt on raske ette kujutada, et saabuks mingi näljaaeg, nii nagu meil on siin läbi aegade olnud korduvalt, suuri ja väikseid näljahädasid. Aga eelkõige puudutab see toidupuudust. Ja eelkõige et mitte toitu nagu ei oleks, kuigi jah, tõenäoliselt toiduvaru ei ole mitte nii kaua, kui võiks olla, aga see puudutab inflatsiooni, hinnatõusu ja nii edasi. Juba praegu on mitmed kaupmehed muretsenud selle pärast, et varastatakse väga palju toitu. Vähe sellest, üks toidutootja ja suur kaupmees on rääkinud ka sellest mõistest, et inimesed tulevad poodi toitu vaatama – toidu vaatajad. See on vast kõige suurem probleem. 

Aga ma loodan, et must stsenaarium on ka meie riigis olemas. Kütuste hinna järsk tõus, kui vaadata maailma analüütikuid ja neid, kes vastutavad maailma kütuseturu eksisteerimise ja stabiilsuse eest, on rääkinud, et väga hullud ajad võivad tulla. Ja see, et tänane diislikütuse juba tugevalt üle kaheeurone liitri hind ei pruugi olla sugugi mitte lõpp, vaid algus. Nii et ma loodan, et valitsusel on sellised modelleerimised, mis juhtub siis, kui kütuseliitri või diisli hind läheb kolme, nelja või viie peale. Rahaminister, kui me siin hiljuti küsitlesime teda, ütles, et temal ei ole probleemi, jalgrattaga sõidab ja saab hakkama ilma bensiinijaama poole vaatamata. Aga paljud inimesed ei saa, eriti need, kes ei ela mitte Tallinnas. See on nüüd kütuse puhul. 

Me oleme küll üsna arenenud, aga looduskatastroofide puhul oleme ka üsna jõuetud. See, mida siin nüüd lõpuks … Lõuna-Eesti, ma loodan, mitmed põllumehed võivad nüüd jõuludeks saada selle toetuse kätte, aga nagu ma aru sain ministri jutust, millise osa Eesti sellele juurde paneb, ei ole veel teada. Aga ma ei ole sugugi veendunud, et see aasta me ei pruugi läbi saada mõne korraliku põua või mõne muu sellise loodushädaga. Ja põllumehed, kellega ma väga tihti suhtlen igal pool, arutavad neid jutte.

Kas on soov lisaajaks?

Minut aega vast.

Üks minut lisaks.

Sellise täismusta stsenaariumi puhul, ma loodan, et valitsusel peaks ministri jutu järgi septembriks olema täispilt ees. On ka arutelud selle üle, kuidas ja mida teha, kui saabub ikka täismust stsenaarium ja mitte ainult toidustrateegilise või julgeoleku, toiduga, et nälg ei saabuks, reaalne nälg, sest tänu hindade tõusule toidukaupadele, kas või sellesama aktsiisi või käibemaksu alandamisega on nii palju probleeme olnud. 100 000 inimest on küll arvanud, et peaks riik tegema, aga tänase päevani pole teinud. Ja kütuse ja muude strateegiliste varude puhul Eesti peab kuidagi hakkama saama. Ja põlevkivi, pruun kuld, on meil kindlalt olemas, aga …

Nüüd sai lisaks antud aeg ka otsa.

Jaa, aitäh! Head õhtut kõigile vähestele, kes siin on!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega oleme läbinud ka kaheksanda päevakorrapunkti. 

Nüüd on peale haamrilööki võimalus vabaks mikrofoniks. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head inimesed! Täna on olukord maailmas väga keeruline. Majandus logiseb, hinnad kasvavad ja paljud inimesed loevad iga senti. Sellistel hetkedel oodatakse valitsuselt ühte: tegusid. Aga mida meie näeme? Vaikus ja otsustamatus. Ja on tunne, et riiki ei juhita mitte kriisi, vaid justkui riigi jõukuse ajal. Maksud on kõrged, kütus on kallis, toidu hinnad tõusevad. 

Üha sagedamini kõlab üks lihtne mõte. Kui hinnad kasvavad, siis keegi üleval lihtsalt teeskleb, et kõik on nagu korras ja kontrolli all. Samal ajal paljud riigid, isegi meist jõukama elanikkonnaga, teevad konkreetseid samme: alandavad kütusemakse, vähendavad toidu käibemaksu, toetavad inimesi ja ettevõtteid. Nemad saavad aru, et praegu ei ole aeg survestada, praegu on aeg aidata. 

Mida teeb siis meie valitsus? Kas vaikib või teeb näo, et kõik on kontrolli all. Aga samal ajal surutakse jõuliselt läbi ideoloogilisi seadusi, mis ei ole inimeste igapäevaeluga kuidagi seotud. Ja inimestel tekibki lihtne küsimus: kas meil on valitsus inimeste jaoks või inimesed valitsuse jaoks?

Täna on inimesele väga oluline küsimus, kuidas tööle saada, millega pere ära toita ja kas kuu lõpuni raha jätkub. Riik peaks olema tugi, mida täna ei näe kuskilt poolt. Ja see on probleem, sest tegevusetus kriisis on ka otsus, aga see otsus on oma inimeste vastu. 

Ei saa lõputult süüdistada väliseid tegureid – jah, maailm on keeruline –, aga just selleks valitsus ongi, et teha otsuseid siis, kui on raske, aidata siis, kui enam ei suuda. Täna on vaja inimestel mitte ideoloogiat, täna on vaja inimestel tarka majandust ja sotsiaalset toetust. 

Head valitsejad, jätke meelde üks lihtne tõde. Tühjad sõnad ei maksa poes arveid ja lobisemine ei vii autot tanklasse. Vaja on reaalseid samme, vaja on maksukoormuse vähendamist, taskukohast kütust, toetust inimestele ja ettevõtetele. Muidu jääme riigiks, kus otsuseid lükatakse edasi, aga probleemid muudkui kasvavad. 

Inimesed on väsinud ootamast. Inimesed ootavad tegusid. Võtke, head valitsejad, see teadmiseks. Ja kui te sellega hakkama ei saa, siis laske teistel riigi ja rahva eest hoolitseda. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud tühi saal ja hea pinginaaber ja istungi juhataja! Tegelikult mu head kolleegid lahkusid siit majast juba kaua aega tagasi. Ma arvan, et nad juba puhkavad kusagil mõnusalt, naudivad elu, kuna koalitsioonisaadikutel ei ole vaja sel ajal, kui arupärimised kestavad, siin majas olla. See on nende silmis tühi mõttetu loba ja nad ei pea siin olema. Nii et see on ka küsimus, millest paljud inimesed, kes vaatavad meie tühje saale, on imestanud, miks neid tühja koha omanikke palgalt maha ei võeta. Aga neid ei võeta maha sellepärast, et sellised reeglid kehtivad siin majas. Sa võid siin tööluusi teha nii palju, kui kulub, sa võid siin praaki toota nii palju, kui kulub, aga erinevalt teistest töökohtadest, kus selle peale lõpeb kõik kingasaamisega, on meil hoopis teistsugune maailm siin.  

Inimesed, kellega rääkida – vaba nädal oli, möödas –, on tegelikult sügavalt pettunud, sügavalt pettunud Eesti valitsuses, Eesti riigis. Ja tõepoolest, nagu ma enne ütlesin, on tekkinud uus seltskond poodides, kes käivad toitu vaatamas. Toitu vaatamas, rääkimata vargil.

Ja lootusetuse vari lehvib sel kevadel üle Eestimaa. Kui rääkida inimestega elust ja küsida, miks te ei tule Toompeale, kui keegi kutsub – opositsioon on meil siin üsna kirev –, aga inimeste ettekujutus ja jutt on see, et milleks tulla, see on mõttetu. Kuigi tegelikult loeb, kui inimesed tulevad välja. Hiljutine see 100 000 allkirja toidu käibemaksu alandamise koha pealt saadeti ju jõhkralt prügikasti. 100 000 häält ei loe praegustele valitsejatele. Šveitsis on 50 000, kui inimest saab kokku oma 50 000, siis tulebki referendum ja kui üle 50% poolt, siis seadus võetaksegi vastu. Meil referendumeid ei korraldata ja rahva arvamust ka tegelikult ei arvestata enamikul aegadest. Jah, ainuke lühike aeg on valimiste periood, kui käiakse nii-öelda häält palumas, lauldakse, tantsitakse ja kõike muu selline. Aga argipäev on praegu ja veel aastakene toimub samasugune tiksumine.  

Ma olen öelnud seda, et agoonia jätkub. Eesti riik on agoonias ja Eesti inimesed saavad sellest aru. Nad saavad aru, et ei ole mõtet isegi välja tulla. Aga see ei tähenda, et nad armastavad praeguseid valitsejaid. Selle üle võib üksnes ironiseerida, et see on armastus, miks nad välja ei tule. 

Ja mis tuleb? Õhtul ei ole muidugi tark sellest rääkida, aga totaalne kriis, mis võib ähvardada ka lähiajal või lähematel kuudel mitte ainult Eestit, vaid ka muud maailma, ei ole üldsegi mitte välistatud. Ebastabiilsus on erakordselt suur. Meie valitsejate arrogantne suhtumine Ameerika Ühendriikide presidenti on mind kogu aeg ärritanud. Ja nüüd lootuses, et ...

Teie aeg sai läbi nüüd, siin lisaaega ei saa. Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sellega on istung lõppenud.