Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Head kolleegid! Täna on üks päev, mis ajaloos on väga musta märgiga. Nimelt möödub täna 77 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest. Seepärast teen ettepaneku mälestada küüditamise ohvreid leinaseisakuga. (Leinaseisak.) 

Aitäh! Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimise seoses Keskkonnaameti töömetoodikaga, kus seatakse eesmärgiks kohalike omavalitsuste murdmine. 16. ja 17. märtsil toimus Tartus konverents "Maismaatuuleparkide ja elustiku vastastikused mõjud", mille korraldaja ja Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma esines järgmise avaldusega. "Me katsume sellest punnseisust ikkagi kuidagi üle saada. Me ei tea veel, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame. Me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel. Me oleme kiskjateks loodud," ütles kõrge ametnik. 

Me leiame, et antud avaldus peegeldab hoiakut, kus riigiasutus ei näe kohalikke omavalitsusi partneritena, vaid takistusena, keda tuleb murda. Selline mõtteviis on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud tasand. Lähtuvalt sellest on meil rida küsimusi keskkonnaministrile, kes annab vastuse, mis töömetoodika on Keskkonnaametis kasutusel. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel ja rõdult! Siin esmaspäeval, kui lugupeetud rahandusminister tegi ettekande ühes seaduseelnõus, siis ta väitis – ja stenogrammis on see kirjas –, et temal on andmed, kus meil ostujõud on kasvamas. Ma vaatasin erinevaid uuringuid ja andmeid, värskeid andmeid, nii Swedbanki andmeid kui ka Kantar Emori värskeid uuringuid. No siin on olukord ikkagi risti vastupidine. Hea küll, otsustasin kasutada ka Statistikaameti ostujõu kalkulaatori abi. Kuidagi ei saanud ma lugupeetud rahandusministri väidetele tõendust. 

Sellest lähtuvalt me küsimegi, Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed küsivad lugupeetud rahandusministrilt hinnatõusude leevendamise kohta ja inimeste toimetuleku kohta. Ehk siis anname üle arupärimise. Loomulikult, me tahame ka teada, kust pärinevad Jürgen Ligi andmed, et meil on ostujõud järsku hakanud kasvama. Sellepärast et ei uuringud ega ka Statistikaameti ostujõu kalkulaator seda ei näita. Aitäh!

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid! Maaelukomisjon algatab kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu. See on tingitud lähtuvalt sellest, et aastaid tagasi kehtestati Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel individuaalkvootide süsteem. Selleks, et valitsus saaks reageerida ka väljasõitude arvule ja individuaalkvootide süsteem ei muutuks ühel hetkel olümpiapüügiks, on vaja seadust täpsustada ja muuta. Eelnõu on esitatud juhatusele elektrooniliselt.

Head kolleegid, olen võtnud vastu kaks arupärimist ja ühe seaduseelnõu. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees lahendavad nende menetlemise järgneva korra vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh, Toomas! Eile ma küsisin su käest ja täna proovisin Hussari käest küsida, aga Riigikogu esimees pani mikrofoni kinni. Kõigil Riigikogu liikmetel on õigus osaleda juhatuse koosolekutel. Ma palusin, et meile saadetaks päevakord, et me teaksime, kas osaleda või mitte osaleda. Sa andsid ülesande minu arvates kõrval olevale ametnikule, aga siiamaani ma ei ole küll seda päevakorda, ja teised Riigikogu liikmed väidavad ka, et nad ei ole saanud, kelle käest ma olen küsinud seda päevakorda. Kust me selle saaksime? Täna on väga selgelt kirjas, et Riigikogu liikmel see õigus on. Ma tahaksin seda õigust kasutada.

Hea kolleeg, juhatuse istungid toimuvad reeglina teisipäeviti ja neljapäeviti. Neljapäevase juhatuse istungi päevakorda ei ole veel kokku pandud. Eilsel juhatuse istungil me seda teemat põgusalt arutasime ja meie konsensuslik seisukoht oli sinu ja mitme teise Riigikogu liikme esitatud avaldust arutada homsel juhatuse istungil. Aga seda päevakorda ei ole veel kokku pandud. (Saalist hüütakse midagi.) Saab ikka. Ütlen veel kord, et eilsel juhatuse istungil me seda kirja arutasime ja juhatuse liikmed asusid konsensuslikult seisukohale, et me oleme valmis seda teemat käsitlema homsel juhatuse istungil. Ütlen igaks juhuks ette ka ära, et homne juhatuse istung üsna suure tõenäosusega toimub kell 13. Tavapäraselt toimub see 15.30, aga homme kell 13. Ja kui see päevakord on kokku pandud, siis me kindlasti sellest teid ka teavitame ja anname teada, mis kell teie punkti arutelu, tõenäoliselt on see esimese punktina. Aga veel kord, kui see päevakord saab kokku, siis me anname teile sellest teada. Ma arvan, et sellest võiks piisata. 

Aivar Kokk, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta! Ma rõhutan, et küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta on see, mille kohta saab esitada, ei muid küsimusi. 

Väga lihtne on see, kui juhatus eirab Riigikogu liikmete õigusi. Mul on küsimus, kus Riigikogu liige näeb päevakorda, mis juhatuses on. Kui teil on teisipäeval pool kaks istung mingiks kellaajaks, ma ei tea, kella üheks või mis kellaks teile saadetakse, siis see päevakord peaks tulema kõigile Riigikogu liikmetele, sest kõigil Riigikogu liikmetel on võimalus osaleda. Kas sõna antakse, see on tõesti juhatuse otsus Riigikogu liikmetele, aga osalemise õigus on meil väga selgelt kirjas kõigil Riigikogu liikmetel. Paluks, et seda päevakorda, mis teil toimub, kui teid homme jätkuvalt valitakse nendele positsioonidele, kõigile Riigikogu liikmetele saata.

Aitäh! Kordan veel kord, et see küsimus ei ole seotud istungi läbiviimise reeglitega. Aga ma võtan selle informatsiooni teadmiseks ja me ilmselt homsel juhatuse koosolekul ka seda sinu ettepanekut käsitleme. 

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun! Ma eeldan, et puldist, mitte kohapealt, või kahe koha pealt.

Ei, kahe koha pealt ei tee. Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma palun igaks juhuks lisaaega ka.

Igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Aitäh! Meenutagem, et see müraga seonduv teema hakkas hargnema kolm kevadet tagasi, kui Terviseamet oli mõni aasta varem hakanud tõlgendama müranorme tiheasustusaladel rangemalt ning õiguskantsler tõdes – tsitaat tema kirjast: "Paraku pole võimalik seaduse normist ühiselt aru saada, millisel juhul tuleb lähtuda müra sihtväärtusest." Millisel juhul tuleb siis rakendada müra sihtväärtust ehk piirväärtusest rangemat normtaset, millest võib sõltuda, kas mõnda kohta saab üldse planeerida elamute ehitamist? Ta palus, et Riigikogu täpsustaks ja looks selles küsimuses selgust. (Juhataja helistab kella, saalis on sumin.)

Kui eelnõu meile menetlemiseks tuli, oli seal paar muudatust, mis rääkisid erisustest ja võimalikest lahendustest. Näiteks 2.1, menetleja võib planeeringu- või projekteerimistingimuste menetluses jätta müra sihtväärtuse kohaldamata, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused. Esiteks, hoonet kavandatakse tiheasustusalale. Teiseks, müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud. Kolmandaks, kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist ehk sinna ei rajata näiteks tehast või muud müra tekitavat hoonet, vaid näiteks korterelamu. 2.2 oli muudatusettepanek, täiendav eelnõul, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2.1 nimetatud tingimustele võib elamu kavandamise korral müra sihtväärtuse kohaldamata jätta siis, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtust ei ole ületatud. 

Mäletatavasti oli meil esimesel lugemisel aktiivne arutelu selle üle, kui kaugel või lähedal on see niinimetatud läheduses olev maa-ala. Nüüdseks aga oleme jõudnud olukorda, kus Riigikogu enamuse tahe on tüürimas tulemuseni, kus arendajad ei pea edaspidi enam jälgima müra sihtväärtust, vaid peavad arvestama piirväärtusega, mis annab neile rohkem tegevusruumi ja vabadust seal, kus varem olid seadusest tulenevalt rangemad piirangud. 

Müra sihtväärtus on piirväärtusest rangem norm. Piirväärtus paneb paika maksimaalse lubatud mürataseme, mille ületamise korral tuleb tarvitusele võtta abinõud müra vähendamiseks. Sihtväärtus on müratase, milleni peab müra vähendamise meetmete abil jõudma, et tagada inimese heaolu ja tervise kaitse. Sedasi on müra sihtväärtus madalam kui piirväärtus ning sihtväärtuse rakendamine tagab vaiksema elukeskkonna. Praegu on elamumaa alal liiklusmüra piirväärtuseks päeval 60 detsibelli ja sihtväärtus 55 detsibelli ning öösel vastavalt 55 ja 50 detsibelli. Kuigi sihti- ja piirväärtuse erinevus on kõigest 5 detsibelli ehk kõnealustel juhtudel napilt 10%, tähendab see, et müra mõõdetakse logaritmilise skaalaga, inimese kõrvale rohkem kui kolmekordset müra erinevust. Näiteks 10-detsibelline erinevus tähendab kümnekordset ja 20-detsibelline erinevus juba sajakordset vahet. 

Maailma Terviseorganisatsioon on andnud eelmise kümnendi lõpus Euroopale soovituse, et ööpäeva keskmine liiklusest tingitud müratase poleks rohkem kui 53 detsibelli – võrdluseks: Eestis on, nagu ma ütlesin, öösel 50 ja päeval 55 –, sest liigne müra võib põhjustada unehäireid, vererõhu tõusu, südamehaigusi, kuulmise halvenemist, õppimisvõime vähenemist ja stressi. Terviseameti hinnangul ei ole põhjendatud müra sihtväärtuse kohaldamise lõdvendamine elamumaa aladel. Tsitaat algab: "Oleme seisukohal, et ruumilisel planeerimisel tuleb lähtuda sihtväärtusest, mis iseloomustab parimaid akustilisi tingimusi ning on oluline inimeste tervise ja heaolu tagamisele." Terviseameti keskkonnatervise osakonna teenuse juht Margus Korsjukov. Kui planeerimisel hakatakse lähtuma piirväärtusest, tähendab see, et sekkutakse alles siis, kui olukord on jõudnud juba ülempiiri lähedale. See ei ole aga kooskõlas tervist toetava ruumilise arengu põhimõtetega. Kuna müraallikad, näiteks autod, rongid, lennukid, neid meil enamasti ei ole võimalik vähendada ega piirata, on ruumiline planeerimine see, mis arvestab müra sihtväärtust, peamine vahend, millega leevendada müra mõju inimestele. 

Keskkonnamüra ei ole lihtsalt tehniline küsimus, see puudutab otseselt inimeste tervist ja elukeskkonda. Keskkonnamüra direktiivi eesmärk ei ole müra aktsepteerida, vaid selle kahjulikke mõjusid vältida ja vähendada. 

Kui me loome regulatsiooni, mis võimaldab mürarikastes piirkondades sihtväärtust mitte rakendada või nihutada vastutust, siis tekib õigustatud küsimus, kas me tegelikult vähendame müra kahjulikke mõjusid või lepime hoopis nende mõjudega. See ei ole ainult juriidiline küsimus, see on küsimus tervisekaitsest. Seetõttu palun, et me enne selliste muudatuste vastuvõtmist hindaksime väga selgelt, kas need on kooskõlas põhimõttega, et tagada inimeste tervise kõrgetasemelist kaitset. Seetõttu Isamaa fraktsioon seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel – eeldan, et samuti sõnavõtt puldist või koha pealt, Yoko? (Saalist vastatakse.) Ikka puldist. Sõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Seda liiklusmüra, mis meie linnades on, me selle eelnõuga ei vähenda ega suurenda. Küll aga me tagame tõepoolest selle, et ka näiteks pealinna, Tallinna kesklinna on võimalik tihendada, ja me tagame selle, et omandipiirangud on proportsionaalsed. Me peame aru saama sellest, et ühe krundi omanik ei saa kuidagi vastutada selle eest, kas kohalik omavalitsus oma territooriumil on korraldanud liikluse selliselt, et see on väga mürarikas ja soosib autoga liiklemist, ja seda kõrgetel kiirustel, mis müra eelkõige tekitab, või on liiklus planeeritud paremini, on piirkiirusi tiheasustuses vähendatud, mis tagab turvalisuse ja mis tagab ka parema helikeskkonna. Me ei saa kuidagi panna selle eest vastutama üksikuid kruntide omanikke. 

Seda, millised on inimeste elutingimused nende kodudes, see eelnõu ei reguleeri. Müra piirnorm, piirväärtus on see normväärtus, mis on see baas, mis tuleb tagada. Seda see seadus edaspidi meile selgelt, ka juriidiliselt selgelt ütleb. Kohalik omavalitsus otsustab oma planeeringutes, milline on ühe või teise ala sihtotstarbe ja milline on sellele vastavalt ka see nii-öelda vaikuse aste, mida tahetakse saavutada. 

Ja kui me nüüd jätkaksime praeguse ebaselge olukorraga, mis ei võimalda näiteks Tallinna kesklinna ehitada, kuna teatud piirkondades on see rangem norm, mida seni on kohati kasutatud kehtiva seaduse ebaselguse tõttu, siis tegelikkuses toob see kaudselt müra pigem juurde. Sest me oleme sel juhul sunnitud ehitama kuskile kaugemale linnast välja. Kui sinna ei ole ka häid ühendusi – ja isegi kui neid on, siiski osa inimesi eelistab sõita autoga –, siis see toob meie linnadesse veel enam transiitliiklust ehk veel enam müra. Lisaks ei ole enam vaikne ka see varasem looduslik koht, mille me nüüd asustuse alla võtame. 

Ma toon välja sellise fakti, et taasiseseisvumisest saadik me oleme Eestis seitsme Viljandi linna jagu asustuse pindala laiendanud valglinnastumise kaudu. Seitse Viljandit, seitse korda. Seitse Viljandit. Linnade tihendamine on kindlasti oluliselt tervislikum, säästlikum ja ka inimese näiteks sotsiaalse kogukonna mõttes parem lahendus. Veel kord rõhutan üle ka omandipiirangute proportsionaalsuse, millest see eelnõu alguse sai – selgest seadusest, mida õiguskantsler kutsus meid üles Riigikoguna tagama. Ja see eelnõu seda teeb. 

Reformierakonna poolt me loomulikult toetame, aga kindlasti toetame ka neid kohalike omavalitsuste otsuseid, mis aitavad müratingimusi paremaks teha. Võib-olla üks hetk me oleme sealmaal, kus saame tõepoolest oma norme veel enam karmistada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 393 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid oli 0. Seaduseelnõu 393 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 764 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud kuulajad! Väga meeldiv on tervisealaseid läbirääkimisi teha päevasel ajal, ei olegi kesköö, vaid on keskpäev. Mina räägiksin teile harvikhaigustest, mida käesolev seadus puudutab. 

Käesolev seadusemuudatus võimaldab Tervisekassal rahastada ravimeid üliharva esinevate ehk ultraharvikhaiguste korral, ilma et need läbiksid range ja aeganõudva ravimite hindamise protsessi Eestis. Ravimid peavad siiski Euroopa Liidus registreeritud olema. Vaatamata sellele, et harvikhaiguste rahvusvaheline määratlus on väga selge ja harvikhaiguseks loetakse haigust, mil üks haigusjuht esineb vähem kui 2000 inimesel, pole ultraharvikhaiguste definitsiooni Euroopa Liidus üheselt kokku lepitud. 

Ameeriklased ja ka mõned Euroopa riigid, näiteks Ühendkuningriigid, kasutavad definitsiooni vähem kui 1:50 000-le, teised vähem kui 1:100 000-le. Samas, Leedu kasutab definitsiooni 1:200 000-le. Kõnealune seadus rakendab Eestis just Leedus kasutusel olevat definitsiooni, ehkki viimane põhineb pigem tunnetusel, samuti nagu teisedki, kui teaduslikel andmetel. See tähendab, et ravimid saavad kergemini kättesaadavaks haigustele, mida Eestis esineb kuus kuni seitse juhtu. 

Tõsi on ka see, et seda definitsiooni kasutades on oht, et mõned haiged, kes näiteks Ühendkuningriigis, kus definitsiooniks kasutatakse 1:50 000-le, saaksid ravi, jäävad Eestis ultraharvikhaiguste kategooriast välja ja nendele seadus ei rakendu. Seda vastuolu sai korduvalt arutatud Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassaga seaduseelnõu menetlemise käigus. Lõpuks me jõudsime ühisele arusaamale, et arvestades Tervisekassa piiratud rahalisi vahendeid, on see optimaalsem definitsioon ja võimaldab uusi ravimeid pakkuda erinevaid haigusi põdevatele isikutele. 

Samuti on oluline aru saada, et selle seaduse alusel rahastatud ravimid on enne turule jõudmist haigete vähesuse tõttu läbinud vaid piiratud hulga kliinilisi uuringuid. Seetõttu peab nende efektiivsuse ja ohutuse jälgimine jätkuma ning vajaduse korral tuleb ravis parandusi teha. See on ka seadusemuudatuses kirjas. 

Harvikhaigusi on 7000–8000 ja hinnanguliselt elab Eestis 80 000 – 100 000 harvikhaigusega inimest. Kuna Eestis harvikhaiguste register puudub, siis täpset haigete hulka ei tea keegi. Siiski nendin, et Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus on võtnud initsiatiivi ja on sellist registrit juba looma hakanud. 

Suure enamiku harvikhaiguste põhjuseks on kaasasündinud geenidefektid ja need on reeglina tõsised ja kroonilised haigused. Tänu geenidiagnostika paranemisele on väga tõenäoline, et harvikhaiguste hulk on tõusutrendis, mitte langustrendis, ning et tulevikus võib neid haigeid olla rohkemgi kui praegu. 

Lisaks paranenud diagnostikale on paranenud ka harvikhaiguste ravi. Siiski pole siiani leitud veel ühtegi ravimit, mis haige täiesti terveks teeks. Olukord pole aga nii lootusetu. Näiteks uued tsüstilise fibroosi ravimid on parandanud oluliselt elukvaliteeti ning kaasasündinud spinaalse lihasdüstroofia ravimid on pikendanud nende laste elulemust. Kui ilma ravita enam kui 90% spinaalse lihasdüstroofiaga haigetest olid esimese kahe eluaasta jooksul kas surnud või vajasid kopsude mehaanilist ventilatsiooni, siis tänu ravimitele on enamik neist elus ja suudavad ise hingata. 

Ajalugu on näidanud, et ravimiarendus edeneb väikeste sammudega paremuse poole. Olukorda, kus täna ravi täielikult puudub ja juba homme on olemas tervendav ravi, ei eksisteeri. Olen siiski veendunud, et ühel päeval on meil ka harvikhaigustele efektiivsed ja hästi talutavad ravimid olemas. Seniks tuleb meil ühiskonnana investeerida teadusesse, saada aru nende haiguste mehhanismidest ning leida ja arendada sobivad ravimid. 

Lisaks ravimite vähesusele takistab harvikhaiguste ravimite kättesaadavust ka nende ülikõrge hind. Geeniravimid maksavad reeglina enam kui miljon eurot, aga vajavad ühekordset manustamist. Teised ravimid, mis mõjutavad haiguse mehhanisme, on küll veidi odavamad, aga erinevalt geeniravimitest neid manustatakse korduvalt ja lõppkokkuvõttes on hind ikka väga kõrge. 

Mul on vähe lootust, et ravimite hind lähitulevikus oluliselt langeks. Tegemist on reeglina innovatiivsete, keeruliselt toodetavate ravimitega, mille turg isegi väga suurtes riikides on väga väike. See kõik realiseerub kõrges hinnas. 

Harvikhaigustega inimesed on osa meie ühiskonnast ja meil kõigil on kohustus ja ka võimalus neid aidata. Harvikhaigustega inimesed pole mitte pelgalt koormaks ühiskonnale, vaid nad õpetavad meile, kuidas eluga hakkama saada siis, kui mõni elutähtis funktsioon ei tööta. Nad õpetavad meile kaastunnet, tolerantsust, empaatiameelt ja see teeb meist kõigist paremad inimesed. 

Lõpetuseks. Harvikhaiguste teema pole ka mulle isiklikult võõras. Minu ema põdes harva esinevat geneetilist haigust, mis oluliselt halvendas tema nägemist kuni pimeduseni välja. Tema oleks öelnud, et harvikhaigustega inimesed ei vaja kaastunnet, nemad ja nende pered teavad isegi, mis haigust nad põevad. Harvikhaigustega inimesed soovivad, et ühiskond suhtuks neisse kui täisväärtuslikesse kodanikesse, kuid pakuks neile ühiskonnana tuge, kui see on vajalik, nii nagu ühiskond pakuks abi ka teistele ühiskonnaliikmetele. 

Seetõttu Eesti 200 leiab, et tegemist on hea seaduseelnõuga, ja kutsub teid kõiki selle poolt hääletama. Ja mina tänan!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eero Merilind, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad rõdul! Tänu vastuvõetav ravikindlustuse seadus teeb midagi väga olulist. Ta teeb meie tervishoiusüsteemi natukene kiiremaks, natukene paindlikumaks ja natukene inimlikumaks. Ja mõnikord just nendest natukestest sõltub väga palju. 

Kõige oluline muudatus puudutab ultraharvik haigusi. Need on olukorras, kus patsiente on väga vähe ja mõnikord kõigest mõned üksikud inimesed riigis. Seni on see süsteem olnud üles ehitatud nii, et ravimi rahastamine sõltub suuresti tootja taotlusest, aga väikese turu tõttu ei pruugi seda taotlust kunagi tulla. Ja tulemus on olnud lihtne. Ravim võib küll olemas olla, aga patsiendini see ei jõua. Selle seadusega aga me muudame seda loogikat ja edaspidi saab algatus tulla arstilt ja ka patsiendilt. Tervisekassa saab hinnata ravimi mõju ja pidada hinnaläbirääkimisi. See tähendab, et me ei oota enam ainult turgu, vaid me lähtume patsiendi vajadustest. 

Teine oluline muudatus puudutab apteegis valmistatavaid ravimeid. Need on sageli ainsad lahendused lastele või neelamisraskustega patsientidele. Seni tuli nende eest maksta täishinda. Edaspidi aga tekib võimalus neid ravimeid soodsamalt saada. See võib tunduda küll väike muudatus, aga konkreetse inimese jaoks tähendab see väga palju, kas ravi on kättesaadav või mitte. 

Kolmas suund on välisravi ja siin on muudatused võib-olla vähem nähtavad, aga sisuliselt väga olulised. Me muudame otsustamise selgemaks ja ühtlasemaks, kaotame teatud kriteeriumid ja liigume tõenduspõhisuse ja kulutõhususe suunas. Me tugevdame konsiiliumi rolli, et otsused ei sünniks kitsalt ühe vaate põhjal. Ja võib-olla ka kõige olulisem: me ütleme selgelt välja, et küsimus ei ole ainult selles, kas midagi saab teha, vaid selles, kas patsient saab ka piisavalt hea kvaliteediga ravi. 

Lisaks vähendame bürokraatiat, kaotame dubleerivaid regulatsioone, lihtsustame protsesse ja teeme süsteemi loogilisemaks. See ei ole eesmärk omaette, vaid see on vahend, et otsused jõuaksid kiiremini meie inimesteni. 

Head kolleegid! See seadus ei lahenda muidugi kõiki tervishoiuprobleeme, aga ta teeb ühe olulise sammu – ta nihutab süsteemi natuke rohkem patsiendi poole. Ja lõpuks taandub kõik väga lihtsale küsimusele, kas abi jõuab inimeseni õigel ajal. Kui me selle sammu täna teeme, siis vastus sellele küsimusele on jah. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel, Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Alustuseks tahan vahelduseks tunnustada Sotsiaalministeeriumi, Vabariigi Valitsust ja kõiki osapooli, kes on panustanud nende vajalike seadusmuudatuste ettevalmistamisse. Tegemist on oluliste sisuliste muudatustega, millel on väga selge ja positiivne mõju nende inimeste elule, kelle igapäevane koorem on niigi teenimatult raske. 

Ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse keskmes on tõesti kolm teemat, nagu juba kõlanud, ultraharvikhaiguste ravi, apteegis valmistatavate ravimite kättesaadavus ning välisravi korraldus, aga need ükski ei ole tegelikult patsiendi vaatest abstraktsed küsimused, vaid tähendavad inimestele väga konkreetselt seda, kas ja millal ja millisel viisil nad vajalikku ravi saavad. 

Ma arvan, et harvikhaigustega inimeste, eriti veel ultraharvikhaigustega patsientide puhul peaks kehtima see põhimõte, et asjaajamine peab olema võimalikult lihtne, kiire ja mugav olukorras, kus ta täna tihtipeale on lausa vastupidi. Mida raskem on tegelikult patsiendi seis, seda suurem peab olema riigi paindlikkus, riigi proaktiivsus selle abi pakkumisel, ja ükski patsient ei tohi jääda oma teenimatult raske murega üksi. 

Jah, ultraharvikhaigusega patsientide arv on eraldivõetuna väike, kuid iga juhtum on keeruline ja tihti ajakriitiline. Seni on tõesti ravimi rahastamise protsess võinud venida, sõltuda ka tootja huvist. Praeguste muudatustega luuakse see võimalus, nagu siin ka eelkõnelenud kolleegid kirjeldasid, et patsient ja arst saavad erandkorras ka ise algatada rahastamise taotluse. Tervisekassa hindab ravimi mõju, peab vajalikke läbirääkimisi ja teeb otsuse kiiremini. See tähendab hästi lihtsat põhimõtet: kui ravi tegelikult on olemas, siis see ei tohi jääda selle taha, et Eesti turg on väike või mingi bürokraatlik asjaajamine ei toimi. Aga samal ajal jääb kehtima põhimõte, mis, ma arvan, Eesti tervishoius on olnud väga tugev ja peab olema: otsused on tõenduspõhised ja läbi kaalutud. 

Mis puudutab teist muudatust, tõesti, apteegis valmistatavate ravimite puhul ka väiksed sammud, aga nende konkreetsete patsientide jaoks on väga olulised. Paljudele patsientidele, eriti lastele ja neelamisraskustega inimestele, ei pruugi sobida standardseid ravimeid, neil on vaja spetsiaalseid lahuseid, pulbreid. Seni on taas jäänud need kulud ebaõiglaselt just nimelt selle patsiendi kanda olukorras, kus inimese elu on niigi tavapärasest raskem. Edaspidi saab Tervisekassa neid ravimeid standardretsepti alusel soodsamalt hüvitada ja muudab taas ravimi inimeste jaoks kättesaadavamaks ja lihtsustab tegelikult ka arstide ja apteekrite tööd. Võiks küsida, miks me seni pole seda teinud, aga parem vilja kui mitte kunagi. 

Kolmandaks, välisravi reeglite korrastamine. Välisravi peab tõesti olema patsientidele kättesaadav just nendes olukordades, kus Eestis ei ole vajalikku ravi, oskust või tehnoloogiat. Need muudatused on kahesuunalised. Ühest küljest need muudavad otsustusprotsessi ühtlasemaks ja objektiivsemaks, aitavad vähendada just nimelt huvide konflikti riski, kaasata ekspertiisi, aga samal ajal inimese jaoks kiiremaks, arusaadavamaks ja bürokraatiavabamaks, et vajalik ravi jõuaks inimeseni õigel ajal. 

Nii et, head kolleegid, ma arvan, et see eelnõu on samm õiges suunas. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad kindlasti samuti saadikuid seda toetama. Tänan ka kolleege sotsiaalkomisjonis asjalike arutelude ja täienduste eest. Ma arvan, et see põhimõte, et kui tõenduspõhine ravi on olemas, siis see peab inimeseni võimalikult kiiresti jõudma, peaks kehtima tervishoius alati. Samal ajal tuleb olla vastutustundlik piiratud ravikindlustuse raha kasutamisel, vähendada tarbetut bürokraatiat. Nagu doktor Merilind enne viitas, see ei lahenda kõiki tervishoiuprobleeme, aga see on selgelt samm õiges suunas ja muudab just nimelt tervishoiusüsteemi kiiremaks, õiglasemaks ja inimkesksemaks nende patsientide jaoks, kes on täna niigi keerulises olukorras, ja loomulikult ka nende lähedaste jaoks. Nii et ma tänan ja kutsun kõiki seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 764 lõpphääletus. Saalikutsungi järele me seda teeme.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 764. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 764 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu 795 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 795 lõpphääletus ja kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Hea Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu 795. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Eelnõu 795 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 806 esimene lugemine. Selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Nüüd palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alates 2017. aastast on Eesti loodusteadlased, logistikud, rahvastikuteadlased, majandusteadlased, kultuuritegelased ja paljud arvamusliidrid, nende hulgas "400 kiri" aastal 2018 ja "500 kiri" 2020. aastal, selgitanud Rail Balticu kava kahjulikkust Eesti majandusele ja loodusele. Nende hääl, mida saatsid ka avalikud demonstratsioonid, sealhulgas Vabaduse platsil, osutus hüüdjaks hääleks kõrbes. Ehk nagu tabavalt väljendas ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho: vastuseks on olnud kõrvulukustav vaikus. 

Tuletame meelde projekti tausta ka. Kristen Michali taristuministriks oleku ajal elimineeriti Tallinna–Tartu–Valga raudtee Euroopa ühendamise rahastu poolt rahastamiseks sobivate raudteede nimistust. 2019. aastal lükati varjusurma Tallinna–Pärnu raudteel Lelle–Pärnu lõik, mille tulemusel katkes reisijatevedu Tallinna ja Pärnu vahel. 

Rail Balticu arendamine asetus uude valgusesse 2020. aastal, kui Euroopa Kontrollikoda järeldas, et Rail Balticul ei hakka Riiga, Varssavisse ja Berliini sõitma loodetud miljonid inimesed ning kaupade veol ei suudeta konkureerida autotranspordiga. Muu hulgas on projekt Eestis läinud juba vähemalt neli korda kallimaks. 

Hetkel jätkub Rail Baltic sisuliselt kohaliku transpordiprojektina. Kavas on Rail Balticu trassile ehitada 13 kohalikku jaama, mida välisvahenditest ei finantseerita ja mis võib maksma minna Eesti maksumaksjale üle 100 miljoni euro. Muidugi, Häädemeeste lähistele tuleb üks raudteejaam, sinna kindlasti tehakse hamburgeriputka. Häädemeeste on tore kant, vaieldamatult. Aga kas see kõik peaks meile nii palju maksma? Selles on küsimus. Kas lubadused, mis Rail Balticu juurde anti, vastavad ka tõele? 

Ma kõigi rõõmuks tahan ikkagi rõhutada, et meil on ju faktiliselt Rail Baltic valmis, ainult et väga viisaka nimega Tartu–Valga–Riia raudteeliin, mis tehti valmis väga lihtsate vahenditega. Ametnikud pandi ükskord ühte tuppa ja öeldi, et ühtlustage nüüd, head inimesed, need graafikud ära. Ja ennäe, ühtlustatigi graafikud ära – ei läinud 24 miljardit vaja! – ja oligi võimalus inimesel valida, kas ta sõidab Riiga, kas ta sõidab Valka, kas ta sõidab sealt edasi Vilniusesse ja Vilniusest sinna, kuhu ta veelgi soovib sõita. Ehk siis meil on ühendus olemas ülilihtsate vahenditega, mis oleks pidanud olema kogu aeg. 

Ühendus ei oleks sellisel moel tohtinud kunagi katkedagi. Ega ümberistumise võimalus ei olnud kunagi tegelikult kadunud. Aga ükskord, kui ma ise proovisin, testisin Rail Balticu liini, siis oli vaja Valgas lihtsalt järgmist rongi oodata kolm-neli tundi. Selline administratiivne saamatus saatis meid tõesti väga pikka aega, ja tahtetus, sest, ütleme, see ei maksa mitte midagi, et rongigraafikuid pisut paika panna. Ja seetõttu ütlen, et tore, head inimesed, sõitke Riiga, kasutage seda liini, sõitke Tartusse, käige vahepeal ka Valgas ära. See on üks tore asi, et rongiga saab kõige ehtsamal moel Euroopasse. 

Aga läheme nüüd numbrite juurde. Riigikontroll on öelnud, et praeguses olukorras ei pea paika ükski väide, mida on Rail Balticu alustamisel planeeritud. Igal juhul on numbrid väga julmalt meie kasuks, vaatamata sellele, et Rail Balticu juht teatab uhkelt, et mul on Tallinna–Varssavi rongipilet 8. detsembriks 2030 ostetud. Minu arust valetajaid ei peaks Rail Balticu juhtkonda valima, sest esiteks ei saa sellega Varssavisse ega saa ka Riiga. 

Läti Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes käis meil korruptsioonikomisjonis külas, oli täitsa veendunud, et Lätis enne 2035. aastat ei tule mingit Rail Balticut, ei ole mingit ühendust. Läti olukord on iseäranis kehv, sest seal on mõlema suuna raudtee alles projekteerimisel või ümberprojekteerimisel, Eesti suund ja Leedu suund. 

Tõsi, Eestis on Brüsselile silmavaatamine tunduvalt harjumuspärasem kui mujal, kummardamine ja koogutamine on ka harjumuspärasem kui mujal. Seetõttu on siin asjad liikunud oluliselt kiiremini kui Lätis. Eks me olemegi olukorra ees, et kui me nüüd pidurit ei tõmba, siis varsti tõesti ei ole Häädemeeste raudteed mõtet hakata enam üles võtma. Aga praegu see võimalus meil on ja sellega me hoiame reaalselt väga suuri summasid kokku Eesti majandusele, mida võib kasutada väga olulistes kohtades, kus meil on raha puudu. Esiteks muidugi riigikaitses, sest droonimüüri meil ei ole. See on nii ilus romantiline termin, aga ei ole müüri, ei ole isegi vaatlusvõimekust. Igaüks võib oma binokliga minna piirile droone seirama. See on meie põhiline praegune võimekus. Kui me laristame raha sellisesse taristusse või laristusse, nagu mõned naljahambad on öelnud, siis meil väheneb raha igal pool mujal. 

Nüüd küsimus, kas projekti võib üldse katkestada Euroopa Liidu reeglite järgi. Projekti võib katkestada, kui projekt ei ole Euroopa Liidu abireeglite alusel majanduslikult elujõuline, kui Euroopa Liidu rahastamismäär võrreldes riikidevahelises kokkuleppes planeerituga, mis oli 85%, väheneb oluliselt, ja lisaks, kui projekti maksumus võrreldes planeerituga oluliselt kallineb. Esmase etapi kulu hinnatakse hetkel 15,3 miljardi euro peale, kokku vähemalt 24 miljardit, mis on 2020. aasta prognoosist, mis oli 5,8 miljardit, kui palju suurem? Jahmatav ebatäpsus, jahmatav vassimine projekti kuludega. Oluline on ka see, et tehtud kulusid, milleks Euroopa Liidu abiraha on kasutatud, ei pea tagasi maksma, kui neid on tehtud seni kokkulepitu alusel. Hetkel ei ole Rail Baltic Estonia üle 30% prognoositavast maksumusest ära kasutanud. 

Rääkides Lätist, siis seal on olukord väga keeruline ka poliitiliselt. Vähemalt kaks poliitilist parteid kahtlevad tõsiselt selle projekti elujõulisuses ja ka selles, et mis saab pärast. Kui projekt on valmis saanud, siis selle iga-aastased ülalpidamiskulud võivad Lätis ulatuda paarisaja miljoni euroni, ilmselt koos dotatsioonidega. 

Eestis on selle raudtee ülalpidamine hinnanguliselt 15–20 miljonit aastas. Ja kui me vaatame Eesti üldiseid raudteele minevaid dotatsioone, mis on 50 miljoni kandis, siis on selge, et see sööb ju raha ära ülejäänud raudteetaristu arendamiselt, kaasa arvatud see, et närbub meil Haapsalu–Rohuküla raudtee plaan. Ehk siis siseriiklik ühendatavus kannatab selle all. Droonimüürist pole mõtet rääkidagi. Ja kui me vaatame üldist vaesumist praeguste optimistide võimu all, siis tõesti, kusagilt tuleb hakata kokku hoidma. 

Projekti oleks tegelikult pidanud juba ammu seisma panema, ka selle tõttu, et lubadused, mida Rail Baltic tegema peab, ei ole ju täitunud. Kunagi kaubavedude puhul oli üks väga tugev argument, et hakatakse Vene kaupu siin kuskile ümber laadima ja Euroopasse suunama. No mis sellest siis saanud on? Need varasemad prognoosid on leitavad, see muinasjutt on ilusti paberil leitav, kuidas analüüsifirma Venemaa kaubavahetuse siia raudteele mõtteliselt sokutas. Ja mis on sellest kaubavahetusest saanud? Isegi Kaja Kallase lemmikfirma on ilmselt juba äri kokku tõmbamas.

Nüüd, jah, kulude kallinemine ja dotatsioonid. Ka Euroopa Liidu rahastus on hetkel küsimärgiline. See võib tulla ja see võib ka mitte tulla, aga ka projekti venimine ise. Nagu Läti puhul öeldud, ümberprojekteerimine alles käib ja enne 2035 ei ole mingit lootustki Riiga sõita, senikaua oletagem, et Eesti ots saabki valmis, isegi hilinemise korral, kuskil 2031–2032. No kui kaua me istume seal tupikus? Ainuüksi Daugava silla ehitamine, millega ei ole veel alustatudki, peaks minema maksma umbes 400 miljonit eurot. Kusjuures isegi selle ujuvkraana leidmine saab olema suur katsumus, sest maailmas on ainult viis ujuvkraanat selle jaoks, sellise töö jaoks, ja nendest kolm asuvad Hiinas. Proovigu kusagilt kaugelt maalt see ujuvkraana muretseda. 

Aga ikkagi, uhked projektid on ju toredad, miks mitte. Aga mina küsin, kas meil on selleks reisijaid ja kas meil on selleks raha ja kas meil on kaupa. Kõikidele küsimustele on vastus eitav. Kaubaveod veavad meid alt, neid ei tule sellisel määral. Seda on kinnitanud mitmed uurijad ja üsna halastamatult ka Eesti Riigikontroll. Reisijatevedu tähendab paraku seda, et plaanitud 8 miljoni reisija asemel aastas ei venita ilmselt kokku 1 miljonitki, piletihinnad saavad olema väga kallid ja doteeritud. Keegi on öelnud, et kuulge, lihtsam on need inimesed taksoga Riia lennujaama suunata. Aga veel kord, oluline on see, et meil on ühendus olemas, selle tõttu ei pea eestlased raudteeühendusest mitte ilma jääma. 

Vaatame, mida veel lätlased ja leedulased rõhutasid. Lätlased ja leedulased on rõhutanud, et subsideerimise probleem on tõsine. Jah, täpsemalt 420 miljonit eurot oli eeldatavasti Daugava silla maksumus. Ja Läti isegi ei kasuta osa laenuvõimalusi ära, Euroopa Liidu laenuvõimalusi ära, et edasi minna oma plaaniga. 

Siis julgeolekuküsimus, mida toodi esile ka majanduskomisjonis vastuväitena. Julgeolekuga on nii, et tänapäeval on kõik rakettide laskeulatuses, ka droonide laskeulatuses. Analüütikud arvavad, et kriisi korral on sõjaaegne hall tsoon mitte 50 kilomeetrit nagu täna, vaid hoopis 200 kilomeetrit. Piisab võib-olla ühest tabamusest ja kogu see taristu jääb seisma. Senini on liitlased saanud kenasti Eestisse kohale Valga kaudu, senini on liitlased saanud kenasti Eestisse kohale sadamate kaulu. Riigikaitse mõttes on meil lihtsalt seda raha mujale vaja kui lõputuks subsideerimisprojektiks. 

Aga ma usun, et teil on küsimusi. Kuulan hea meelega ja vastan. Praegu on meil viimane võimalus vältida 10 miljoni tonni kruusa ja liiva kallamist teetammi, mida meil võib-olla vaja ei lähegi. Aitäh!

Suur tänu teile! Ekraan on küsijatest tulvil. Alustab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No me kõik mäletame neid ilusaid lugusid sellest, kuidas me hakkame sõitma Berliini ooperisse mõne tunniga ja kuidas tohutud kaubavood tulevad ja kuidas tuleb Helsingi–Tallinna tunnel ja sealtkaudu hakkab kogu Põhjala läbi meie vedama Kesk-Euroopasse ja Lääne-Euroopasse. Kõik see on olnud täielik bluff. Nüüd on jäänud järele kaks argumenti. Üks argument on see, et seda on vaja riigikaitse seisukohast. See ei vasta tõele, nagu sa praegu just rääkisid. Teine argument on see, et me peame ehitama Euroopa laiusel raudtee, muidu me oleme nagu ära lõigatud. Need on kõik otsitud ettekäänded. 

Minu küsimus puudutab hoopis midagi muud. Minu hinnangul on see sajaprotsendiliselt korruptiivne ettevõtmine, tänaseks. Kui ka algul võib-olla ei olnud, siis tänaseks on, sest keegi on saanud sadu miljoneid eurosid, aga selle tulemus on nii, nagu kass viib saba all ära. Mu küsimus on selline. Valitsused siiski tõenäoliselt ka Eestis muutuvad ja see seltskond, see jõuk, kes praegu siin saalis valdavalt puudub, kes selle ehitamist toetab, kas me saame nad ükskord ka kriminaalkorras vastutusele võtta selle korruptiivse laristamise eest?

Väga hea küsimus. Riigikogu liikmed on oma sõnavõttudes vabad, neid väidetavalt saab isegi oma sõnavõttude eest karistada siis, kui nad on oma sõna võtnud väljaspool Riigikogu. Nii et olge ette… (Saalist öeldakse midagi.) Seda saali, jah, seda saali. Väga täpne tähelepanek. Teid võib mõtteavalduste eest vangi panna küll, aga väidetavalt mitte nende eest, mis siin saalis on öeldud.  

Aga läheme ikkagi korruptsiooniteema juurde. Lätis peetakse seda projekti väga suureks korruptsiooniriskiks. Riigis valitseb selle tõttu suur segadus ja selle tõttu on ka tegelik raudtee projekteerimine ja tegevus olnud äärmiselt aeglane. Kui nad avastasid, kui palju raha upub kas või Riia keskraudteejaama, Rail Balticu jaama, siis selle rahauppumise tõttu see komisjon moodustati ja vaadati tõsiselt asjadele silma ning selgus, et olukord on väga halb. Väga halb, et Läti riik hakkab maksma väga suuri summasid oma taskust, mitte ainult Euroopa ühendamise rahastust.  

Ja muidugi on ka suured riskid korruptsiooni osas. Üks korruptsioonirisk on ka see, et lihtsalt teatud inimesed, kes omavad siseinfot, ostavad maid kokku, pärast siis … Samamoodi hangete riskid, mängitakse teatud firmadele. Tegu on ju miljarditega. Lisaks vaatame, kes on huvitatud. Kaevanduste omanikud, kes on tavaliselt jõukad inimesed ja on väga huvitatud sellest projektist. 10 miljonit tonni kruusa ja liiva tuleb ju ometigi riigile maha müüa. Nii et korruptsiooniriskid on kõrged ja elu on näidanud, et kipuvad ka realiseeruma, ennustused kipuvad nendes valdkondades täituma.  

Vaatame näidet Läti näidet. Äsja rääkis Läti president e-valimistest ja otsustas, et seda ei saa lubada nende juhul, sest nagu uudis ütles, organiseeritud kuritegelik rühmitus, IT-inimeste seltskond proovis neid hankeid enda kasuks suunata. Kui juba sellistes väiksemamõõdulistes asjades varastatakse, mis me räägime miljardite puhul. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rail Baltic on ju kaotanud kõik need väärtused või omadused, mida ta omas siis, kui sellest rääkima hakati. Rail Baltic pidi juba see aasta valmis olema. Räägiti, et on kaubavahetus. Kaubavahetusega pidi üleval pidama reisijate vedu. Ja nüüd siis selgub, et eriti kaupa ei ole ja keskendutakse reisijate veole. On loobutud ka kahest rööpmepaarist ja põhjendus on jälle, et hoiaks raha kokku. Sealt tuleb jälle see teema, et enam ei ole ju kiire ka, kui rongid hakkavad kuskil vahepeatustes ootama, millal teine rong mööda läheb. Kõik need väärtused on ära kadunud, mille pärast teda alguses propageeriti ja öeldi, et on väga hea. Aga oletame, et seda eelnõu nüüd vastu ei võeta. Milline võiks siis selle projekti lõplik hääbumine olla?

Väga hea küsimus. Protseduuriliselt lihtsalt likvideeritakse see ettevõte. Üks kõige suuremaid probleeme on need lepingud, mis on ehitusettevõtjatega juba tehtud, mis neist saab, kui palju tuleb leppetrahve maksta. Sellest on kõige parem ülevaade ehitusettevõtjail endil. Tegelikult tähendab see ka Riigikogu otsuse vastuvõtmist. Riigikogu ongi see, kes otsustab, et see on ikkagi, näete, kõigist projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest välja astumine. Meie siin oleme rahvusvaheliste lepingute sõlmijad või meie võime otsustada nende üle. Meie oleme see kõige tähtsam organ, kes ütleb, et lõpetame raiskamise ja hoiame nii Euroopa Liidu raha kokku, hoiame ka Eesti, Läti ja Leedu maksumaksja raha kokku ning samal ajal suuname osa vabanenud vahendeid selleks, et teha üks korralik 160 kilomeetri kiiruseline raudteelõik Valgani välja. Ma usun, et lätlased saaksid sama asjaga hakkama ja meil oleks väga optimaalne rongiühendus. Üks järelm on muidugi ka Pärnu senise raudtee taastamine, mis pandi seisma, see Lelle lõik tuleks korda teha. 

Aga jah, mõelge vaid, et kunagi, kui see raudtee seisma jäi, Mõisakülast läbi tulnud raudtee – ma olen seal kunagi sõitnud, ma olen seda vana raudteed kasutanud, umbes aastal 1989 –, juba siis ei olnud reisijaid. Ei olnud! Ja kui me ühe testsõidu tegime mõni aasta tagasi Riiast Tartusse, siis me olime viimased reisijad, kes Valgas maha läksid, ja siis hakkasid üksikud reisijad peale tulema. Kas tõesti meil on vaja sellist hiiglaslikku kohalikku liini? 

Muidugi, lubadused on jällegi uhked, et kaheksa rongi hakkab edasi-tagasi süstima mõlemas suunas, aga paraku ma ei näe neid lubatud reisijaid. Kui need reisijad oleks olemas, kui oleks kaubaveoks reaalne vajadus, siis me võiksime ju selle üle tõsiselt arutada. Aga mida ei ole, seda ei ole, ja meil ei tasu sellise petuprojektiga edasi minna. Ja ärge unustage, et kogu see CO₂-jutt selle juures on kõige suurem uhhuu-jutt, sest esiteks on tegu blufiga, mingit CO₂-paanikat ei tohiks tõsiselt võtta. Tegelikult toimub looduse ja keskkonna laastamine selle 10 miljoni kuupmeetri kruusa ja liiva sissevalamisega tulevasse raudteetammi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean ka tunnistama, et mul on äärmiselt kahju sellest keskkonnakahjust, mida Rail Balticu ehitusega Eesti riigile ja Eesti loodusele tehakse. See on korvamatu kahju. Ja seda kõike olukorras, kus meil tegelikult on ühendus olemas, meil on läbi Valga ühendus olemas. Need demagoogid, kes tulevad ja hakkavad siin rääkima võib-olla pärast, kuidas me ei saa aru sellest, et julgeolekuaspektis on seda vaja. Me saame väga hästi aru sellest. Meil oleks see juba ammu tehtud ja tehtud ka õige rööpme peale, kui me oleks tahtnud teha rööpa rööpme peale – juba hüüavad siin saalis vahele. Tegelikult nii on. Ja kus see keskkonnahoid nüüd siis on? 

Ma olen siin saalis ka korduvalt öelnud seda, et minu arust üle riigi või üle Euroopa oleks tulnud juba aastaid tagasi, kui täiemahuline sõda hakkas, Euroopa Liidu poolt tervikuna see raha suunata riigikaitsesse ja minimaalselt oleks tulnud see ehitus konserveerida. Et vaadata, mis edasi saab. Mis sa arvad, kas täna oleks veel see koht, et teha see ettepanek Euroopas tervikuna panna see raha riigikaitsesse ja see projekt konserveerida?

Õige lähenemine. Aga ma tõesti praegu ei oska öelda, kas Euroopa rahaga, sama raha suudetaks samasse taskusse panna, aga praegu mõned lootused on sellel projekti enda eestvedajatel, et äkki saab sellest riigikaitselise rahastuse fondist, sildade tugevdamise fondist veel raha, et kuidagi projekt jääks ellu. Eriti Lätis on sellele lootusi pandud. See on hea küsimus. 

Euroopa ühenduvuse projektis on ju mõningaid asjalikke projekte ka, selles polegi põhjust kahelda. Ja kui me oleksime kuulanud tarkade majandusteadlaste, loodusteadlaste ja geograafide nõusolekut kuulanud ja teinud selle Tallinna–Tartu–Valga liini, siis meil oleks see projekt juba valmis ja raha oleks võib-olla ülegi jäänud, sest see on täiesti prognoositava hinnaga projekt. Tõesti, seal on suured asulad, meil oleks suurepärane Tartu–Tallinna ühendus. See on ka riigikaitselise tähendusega kindlasti, riigisisene liikuvus. Loomulikult, mingi riigikaitseline tähendus on igal suurel teel, ka Rail Balticul. Ma ei ütle, et seda üldse ei ole. Lihtsalt kõigi nende kasutegur investeeritud summa ja kõige muu osas ei tasu ära. 

Siis tuleks vaadata korraks seda, kuidas teised asjadest kasu saavad. Ma nägin, juba alguses aimasin seda, et nad ei usu ise ka nii väga sellesse, et asjad kiiresti korda saab, et see projekt on elujõuline, euroraha võib tagant ära kaduda. Mida tegid leedulased? Nad on väga suure tähelepanu pööranud Vilniuse ja Kaunase ühenduse loomisele. Ehk siis nende kaks suuremat linna oleks hästi ühendatud. Kui nad selle saavad tehtud, siis neil on oma Rail Balticust üks, kaenla all üks arbuus ikkagi olemas. 

Lätlased asusid ehitama. Miks nad ei asunud kohe liini ehitama? Sest nad ei olnud kindlad, et raha tuleb. Poliitikutel võis olla ka kõhutunne. Ja teate, kuidas euroraha kratitakse. Üle Euroopa kratitakse euroraha mingitele Hispaania projektidele, mis näiteks ei ole kunagi käivitunud. Euroopa Kontrollikoda on vaadatud, kui palju varastatakse, kui palju lihtsalt loobitakse euroraha. Kas me peame olema esireas euroraha loopijad? Eks meie maksame ka sinna ühisesse katlasse. Lätlased tegid siis oma uhke raudteejaama, mis kunagi ikkagi valmis saab, tegid lennujaama ühenduse, mis kunagi ikkagi valmis saab. 

Meile jääks siis päranduseks võib-olla positiivse poole pealt Ülemiste raudteejaam ja nipet-näpet veel. Aga ometigi jätaksime me 10 miljonit tonni raudteetammi valamata, looduskahju jääks sündimata. CO₂ jääks ka CO₂ sõpradel põuetaskusse alles, kuigi mina seda väärtuseks ei pea. CO₂ bluff on selle juures, muide, nr 1 – kui kõike seletatakse, miks on seda ühendust vaja, siis mitte ooperisse sõitmiseks, vaid ikka CO₂ mõistlikuks kasutamiseks, õhukaubanduseks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Anti, siin on palju juttu olnud sellest – ilmselt räägime sellest veel –, kui korruptiivne on see projekt ja miks seda ikkagi edasi surutakse. Selles projektis nimelt liigubki palju raha ja selle tõttu ei tahetagi seda ära lõpetada. Näiteks me räägime nendest palkadest ka. Seal, ütleme, ainuüksi kontoritöötajad, projektijuhid saavad kuni 5000 eurot, tippspetsialistide juhid 6000–8000 eurot ja juhatuse liikmed kuni 10 000 eurot kuus. Nii et täiesti arusaadav. Kuigi me oleme veel faasis, kus selle lõpetamine oleks odavam kui Rail Balticu poolikus vormis lõpetamine, seda lihtsalt ei taheta ära lõpetada. Me teame, et need kõrged palgad ei tee Eestit tervikuna rikkamaks, vaid see raha jaotub ümber väga kitsas ringis. See on korruptiivne projekt. Et välja tuua see, et inimesed saaksid aru, kuna oma särk on kõige lähemal, siis kogu Rail Balticu kulu Eesti inimeste peale jaotatuna oleks 1150 eurot inimese kohta beebidest vanuriteni ja enamik neist ei saa mitte midagi tagasi. Kui võtta töötavate inimeste ehk maksumaksjate arvestuses, siis igaüks, kes rügab igapäevast tööd teha, oma leiba lauale saada, annab ära 1200–2000 eurot oma teenistusest. Kas see pole mitte ebavõrdne ja ülekohtune, rääkimata sellest, et see on korruptiivne?

Saan ainult nõustuda. See on ennekõike ebaratsionaalne, kui me vaatame inimeste peale, kes tegelikult sõidavad tulevikuski Riia lennujaama autoga või Riiga või Lätit avastama, ikka autoga, sest nii on mugavam, nii on kiirem, või siis lähevad bussiga lennujaama, sest ajatabelid sobivad paremini, graafikud sobivad paremini kui rongiga. Tartlased lähevad edaspidigi, kui nad tõsiselt soovivad rongiga minna, siis lähevad Valga kaudu Riiga, et sealt edasi lennata. Nii et meil on ühendusi üle normi, mis puudutab reisijate ühendusi. 

Ma toon näite. Ma tegin vahepeal statistikat, mitu bussiliini läheb Riiga päevas. See oli kuni 15, aga üldiselt on arvata, et enamik reisijaid väljub üldse Pärnus. Mõned on sellised otsemad liinid, aga näiteks kui Pärnus on peatus, siis see on lihtsalt omamoodi regionaalne bussiliin, kus reisijad hakkavad jälle teisest otsast Lätist peale tilkuma. Kui 15 bussi väljumist ei ole täidetud, siis kust tuleb kaheksa nõndanimetatud kiirrongi täituvust? Seda täituvust ei ole. Ilmselt tuleb hakata riigiametnikke siin jõuga seminaridele saatma Riiga. Ega see olemata ei jää, sest keegi võiks ju selle rongiga ikkagi sõita. Ka riigikogulased hakkavad mitu korda aastas käima seminaridel ja kohtumistel. 

Pigem peaksime mõtlema, et kui see kunagi tõesti valmis saab, siis kuidas seda kõike üleval pidada. See 20 miljonit aastas ülevalpidamist tõenäoliselt ei täitu, vaid tuleb mingi teine number, võib-olla 30 miljonit, võib-olla 40 miljonit. Kogu Eesti raudteede tänane dotatsioon läheb sisuliselt ühe raudtee peale. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Üks asi on see, mis toimub Lätis ja mida me ka erikomisjonis käsitlesime. Aga nüüd hiljuti tuli ka Poola taristu aseministrilt avaldus – kusjuures ta on inseneriharidusega ja teab väga hästi kogu seda valdkonda –, ta ütles, et enne aastat 2040 ei tule midagi. Ja Poola hakkab oma lõiku Leedu suunas ehitama alles aastal 2030. Ma korra tuletan meelde, et aastal 2030 pidi meil see valmis olema. 

Siin oli ka küsimus selle vastutuse kohta. Milline on teie arvamus selle kohta? On ju tehtud need kindlustused ametnikele, endistele, praegustele ja tulevastele ametnikele ja nende pereliikmetele. Peaminister ütles selle kohta, et see on täiesti tavapärane praktika, no see on muidugi erasektori puhul. Kuidas teile tundub see praktika ja üldse, et sellised kindlustusi tehakse? Kui aus on see maksumaksjate suhtes? See kindlustus ju ostetakse maksumaksjate arvelt.

Aitäh küsimuse eest! Paistab, et Rail Balticu puhul lihtsalt raha ei loeta. Teisalt võin vastu väita, et loetakse küll, et ehitatakse ainult üks rööpapaar ehk visioon fantastilisest kiirraudteest on juba murdunud. Jah, see tekitab palju küsimärke, seesama kindlustusprojekt, ja selle üle imestavad ka lätlased. Selles on teatud kõrbelõhna tunda, et kindlustatakse tagalat juhuks, kui asjad nässu lähevad. Äsja ma just vaatasin – see oli muide ERR-is –, et üks Läti poliitik ütles, et rotid juba põgenevad uppuvalt laevalt, et juba kindlustatakse seljatagust, et midagi ei juhtuks, tagantjärele. 

Aga see Läti poliitiku esinemine oli märgiline, sellepärast et Läti on selle projekti hetkel kõige nõrgem lüli. Kõik seisab, raudteed ei ole, isegi Riia Rail Balticu jaama ehitamine venib ja venib, isegi lennujaama raudteeterminali ehitus toppab. Insenerid murravad pead, kuidas ikkagi neid kahte terminali ühendada, et saaks Riia lennuvälja ja keskraudteejaama ühendatud. Ehk siis nad on jäänud täitsa sinna kinni ja raha on juba otsas. Nemad on paremini aru saanud, kui kalliks see kõik läheb, kui ehmatavalt palju on hinnad tõusnud ja kulud tõusnud. Ehk nende moraal selle projekti suhtes on väga tugevalt langenud. 

Ja vaatame, kui palju Rail Balticu juhte on ära läinud oma ametikohalt. See raha ei ole neid lõpuni motiveerinud, vaid neil on ikkagi olnud kas pettumus või hirm nahas, et asjad logisevad hirmsamal kombel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma mäletan, kui algul näidati poolsalajast raportit, kust see kaup tuleb. Kolmandik tuli ida poolt, mida enam ei ole. Eesti on tupikriigiks muutunud ja suurt osa kaupa ei tule ja Berliini sõitjaid tõenäoliselt nii palju pole. Nii et igal juhul see on sümpaatne ettepanek. Aga minu küsimus sulle. Kujutame mänguliselt, et sa oleksid peaminister – ma ei tea, kas sellest üldse piisab –, kas sa suudaksid selle projekti peatada või on see lihtsalt selline, millest rääkida, aga mille realiseerimine ei pruugi olla praegustes oludes võimalik? Kuidas sa seda teeksid?

Esiteks, väga oluline lüli on siin hoopis Läti riik. Me näeme, et Lätis on poliitiline tahe selle projekti suhtes teistsugune ja palju kriitilisem kui Eestis. Kui näiteks Läti parteid leiaksid, et meil ei ole lihtsalt mõtet seda teha, siis see annaks meile kohe sisendi. Tegelikult see ongi ju argument, sest kui Läti ei tee, siis Häädemeeste raudteed niikuinii ei ole mõtet ehitada. See oleks kohe nii-öelda lõpusignaal, pakime asjad kokku ja proovime Ülemiste raudteejaama lõpuni ehitada ja kõik. Aga põhimõtteliselt, eks Eestis sõltub see ennekõike poliitilisest tahtest ja teadlikkusest. Me peaksime tegema samasuguse komisjoni nagu Läti Rail Balticu komisjon, aga samas, hurraa-optimismi, nagu ma ütlesin, jätkub Eestis rohkem, muinasjutu ja müüdi rääkijaid on rohkem. Siiamaani osal silmad põlevad Berliini ooperisse mineku pärast, mis siis, et projekt on susinal langenud Häädemeeste abijaama tasemele. Häädemeeste on abijaamast 15 kilomeetri kaugusel, nii et ei saa Häädemeeste ooperisse ka minna. Võiks ju ehitada Häädemeestele midagi sellist nagu Naissaarele ehitati üks kena kontserdimaja, mõni puidust projekt, aga näed, siis peab sinna mingi kohaliku raudtee veel ehitama, 15 kilomeetrit, et me kusagil Häädemeestes saaksime viiulit kuulata.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jutt 3,6 või 4 miljardist, mis see maksma läheb, raudtee, mis tegelikult on ju meil olemas, ainult läbi Valga, mis on juba ära proovitud. See vajab kobestamist, et see korda saada, aga see on tunduvalt odavam kui see 3, 6 või 4 miljardit praegu, aga aastate pärast on see veel kallim. Samas, meil ju riigis merendust praktiliselt ei ole. Mustkatteteed ei ole tulemas, igavene hulk on Eestis neid, mis on vaja katta. Taristuvõrk on nõrk, energeetika on ka hädas. Täna lendas droon ja oleks nüüd see Auvere välja lennanud ja tuult ja päikest ka ei ole – mis me siis oleks teinud? On nii palju neid kohti, kus raha paigutada. Miks siis ikka selle projektiga edasi minnakse, mis lõpeb kuskil Häädemeestes või Ainažis, ja ongi kõik? Miks seda siis ikkagi tehakse?

Väga tabav küsimus. See ongi selle projekti puhul peamine takistus, miks meil on seda väga raske peatada. Nimelt, siia on pandud palju poliitilist tahet, nende erakondade poolt ennekõike, kes seda innukalt toetavad, aga kelle väited on ühtlasi vananenud või läbi kukkunud või osutunud täiesti eksitavateks. 

Tõesti, kunagi räägiti seda Ida-Lääne vahendaja muinasjuttu – mina ei ole pidanud seda kunagi mõistlikuks –, et hakkame siin Vene kaupa vedama, küll on äge! Aga kuskil Muugal laetakse terminalis Vene kaup ümber. Unistati siin Putini Venemaa truuks vahendajaks olemise rollist. See on nüüd põrmustunud, koos Kaja Kallase kasumitega. Seda ei ole. Võib-olla Kaja Kallas sai oma raha kätte, aga Rail Balticust seda ei tule.  

Ma ütlen, et kui Reformierakond on olnud üks innukas eestvedajaid, siis ma näen, et idakaubandus on neile hirmsasti meeldinud. Ja me räägime liiga vähe. Mis te naerate? Kaja Kallas tegi seda äri. Ärge unustage, ärge häbenege! Isiklikult ajas Vene äri. Ärge näidake näppu, ei keskmist ega seda suuremat! Ärge näidake! Kaja Kallas tegeles selle äriga, Euroopa Liidu kõrge välisesindaja ajas Putini Venemaaga äri, häbematult põgenes korruptsioonivastase komisjoni eest, keeldus allikaid avalikustamast. Kust ta selle raha sai? Ja seesama äri tegeles muide määrdepudelite tootmisega muu hulgas. Tavaliselt liiguvad määrdepudelid kõige otsesemat teed sõjaväe käsutusse. Nii et võiks öelda, et Kaja Kallas toetas Vene sõjamasinat ja riiki. 

Probleem on meil selles, et seesama raha lihtsalt läheb ühte uhkustavasse projekti. Ja täpselt nagu härra Arhipov ütles, selle arvel närbuvad teised valdkonnad, kas või meie muud dotatsioonid siseriiklikule transpordile. Muide, ka Haapsalu raudteed mööda saaks tuua soomukeid, tanke ja kõike väga lühikese maa pealt siia, mitte ei peaks hakkama kuskilt Leedust vedama. See oleks vajalik. Haapsalu raudtee tuleks ära lõpetada. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tegelikult oleks mul kümneid ja kümneid küsimusi, alates Bilderbergi grupist ja nii edasi, aga ma ei hakka seda tegema. Ma keskendun ainult raudtee vajalikkusele. 

Sõjaline otstarve. Ma ei tea, kes ütleb, et see on sõjaline objekt, siis lööge lahti ajaloo õpik ja vaadake, mida tegid Valgevene partisanid sakslaste rongidega. Siin pole rohkem midagi rääkida. Aga ma arvan, et seda projekti ei tehtud siiski lihtsalt pelgalt mingi teatrisse sõidu jaoks, vaid seal oli pikem strateegiline eesmärk. 

Eesti on teada ja tuntud haruldaste muldmetallide omaja, peale selle veel muud maavarad, mis seisavad praegu maa all. Kas võis olla, et see raudtee rajati just selle eesmärgiga – see on hüpoteetiline minu poolt –, et tulevikus, kui Eesti on täielikult Brüsseli diktatuuri alla jäänud, saab rahumeeli Euroopasse meie haruldasi maavarasid vedada?

Aitäh! Väga õigesuunaline küsimus. Loomulikult, esiteks, kui see raudtee on valmis ja ta töötab, siis mis ta niisama seisab, midagi püütakse sellega kindlasti vedada, kuigi näiteks autovedude saamine raudteele on väga raske. Seda on tõestanud Euroopa kogemus, isegi kui soodustusi maksta. Väga raske on tõsta selle 1500 veoauto kaup raudteele. Aga läheme kas või Lääne-Virumaa fosforiidi juurde. Loomulikult kergendaks see võimalik fosforiidimaardla tühjendamist ja kusagile väljavedu, rääkimata teistest maavaradest. Euroopa Liit on väga suureks prioriteediks pidanud haruldaste muldmetallide kaardistamist ja muidugi ka kontrollimist. Ehk siis võime ainult mõelda, kust neid Eestis püütakse välja võtta. Ka fosforiidimaagi puhul on räägitud haruldaste muldmetallide väljavõtmisest. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No neid põhjuseid, millele tuginedes oleks tegelikult igati ratsionaalne sellest projektist väljuda ja see lõpetada, on ju terve rida. Ja isegi on raske ette kujutada neid vastuargumente, mida keegi saaks esitada. Sellepärast, et ainuüksi asjaolu, et lätlased ju ei ehita ettenähtavas tulevikus seda juppi, mis jääks Riia ja meie piiri vahele, peaks olema piisav, et ka meie saaksime öelda, et sellisel juhul meie ei pea täitma oma kohustustust siin midagi ehitada. Sellepärast et meile on see projekt maha müüdud ja meie oleme selle projektiga nõustunud, üksnes tuginedes eeldusele, et see saab olema meie ühendus Euroopaga. Kui vahepealset juppi ei ole, siis mina küll ei näe, kuidas saaks vastuargumendi üleüldse konstrueerida, kas Euroopa Liit või keegi teine, et te ei tohi sellest projektist väljuda. Kuna tegemist ei ole selle tootega, mille ostmisega me nõustusime, siis me ei pea seda toodet välja ostma, kui nüüd lihtsustatult väljendudes rääkida. Või saan ma millestki valesti aru?

Umbes nii ma väljendusin, et tõepoolest, kui projekti eeldused ei ole täidetud – lubadused kaubaveomahu kohta –, kui projekti eeldused ei ole täitumas sõitjate arvu kohta, kui projekti eeldused ei ole täitumas isegi mitme rööpmepaari kohta ja paljude muude asjaolude kohta, siis ongi ära langenud need alused, millele see projekt tugines. Tõsi on see, et suurprojektide hilinemist on olnud mujalgi väga palju, ärme unustame La Manche'i alust tunnelit, ja ka hinna kasvamist nende puhul. Rail Baltic ei ole kindlasti unikaalne. 

Nende suurprojektide kohta on teinud uuringuid üks Taani päritolu professor, kes on öelnud, et on väga palju probleeme, väga palju kulude kasvu. Aga nagu tema ütles, kuna poliitikud on sinna nii palju juba panustanud, siis ei taheta selle tõttu loobuda, uppugu sinna raha palju tahes, sest see oleks neile löök. Ka praegused koalitsioonipoliitikud, neile oleks suur löök, kui projekt seisma jääks, siis nad peaksid saba sorus ära minema ja ütlema, et valetasime, eksitasime, kõik läks nässu. See oleks ju poliitiline katastroof. Aga senikaua proovitakse venitada, kui vähegi võimalik.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et eesmärk on teil täiesti peatada Rail Balticu ehitus. Aga kas te olete ka seda arutanud, et tänasel hetkel regionaalselt võiks ju Tallinna ja Pärnu vahele raudteele jääda? Enamik tööd on seal tehtud, hanked on välja kuulutatud, ehitus käib. Kas te olete seda arutanud? Üks pool on see, et niikaua, kui Läti ei ehita Eesti poole, on selge. Mina ütleksin ka, et Pärnust sinnapoole ehitamine oleks hullumeelsus. Aga samas ma olen seisukohal, et kui on juba investeeritud regionaalsesse trassi – ja ma mäletan ka seda arutelu, kui me lubasime siin saalis, et kui Pärnu trass kinni pandi, et see Rail Balticu oma … Ma võin kõvasti öelda, et minu ettepanek on see, et ehitatakse kõigepealt Tallinna ja Pärnu vahel. Õnneks see siiamaani ka kehtib, sest see on ka ratifitseerimise ajal sinna juurde kirjutatud. Kas te olete seda arutanud? Võib-olla ikkagi selle Tallinna ja Pärnu vahe võiks ikkagi lõpuni ehitada, sest kui see investeering, mis on tehtud, tühjaks jääb, siis see miljard on läinud.

Aitäh! Väga hea küsimus! Nimelt, raiskamist ei taha, soosida ei nii- või teistpidi, sest kui on peaaegu et rööpad maas, siis oleks neid ju kahju üles võtta. Aga vaatame nüüd seda paralleeltrassi. Probleem on ju sellega seotud, et meil on raudtee olemas ja see läheb läbi juba traditsioonilise asustuse, mis kunagi paljuski tekkiski raudtee juurde. Mis siis sellest trassist saab? Kas kahe trassi ülevalpidamine on mõistlik? Siis läheb jälle raiskamiseks. Loomulikult ühel hetkel, kui siin masinad töötavad, tekib see olukord, et ei ole mõtet enam Pärnu rööpaid üles võtta. Aga siis ma küsin, et mis me siis selle teise trassiga teeme. See on raiskamine nii või naa. 

Minu eelistus on kindlasti see, et me säilitame selle ajaloolise asustusega seotud trassi, mitte selle, mis läheb ei kuhugi. Selles mõttes, et asustuse mõttes on esimene suur asustatud punkt meil Pärnu, tegelikult paralleelraudtee läheb siis juba Raplani niikuinii. Kui palju me neid paralleelraudteesid teeme? See ongi kilplasus. Ja Lelle lõigu kordategemine ja lõppkokkuvõttes Pärnusse sõit – isegi kui Rail Baltic ära jääb – on ainult 20 minutit kauem. See ei ole konti murdev. Meil on suurepärane bussitransport sinna, me peaksime ehitama niikuinii Pärnu suuna neljarealiseks lõpuni. Selleks on raha vaja ja see raha võiks tulla dotatsioonidest, miks mitte.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas teil on ülevaade ka maavaradega seotud küsimustest? Tegelikult on trassi ehitamiseks, täiteks ja kõigeks selleks tohutul hulgal materjali vaja. On juttu olnud, et kogu Eestis olemasolev kruus tuleb välja kaevandada ja ikkagi jääb puudu. Kuidas on seda probleemi lahendatud, kuna trassiga tegelikult juba jõutakse sinna etappi, et tuleks hakata ehitama ja materjali vedama? Minu enda kodukandis Kosel me oleme suure surve all vallana. Kose asula sisuliselt külje alla, mõnesaja meetri kaugusele soovitakse hakata tegema tohutu suurt lubjakivikarjääri just nimelt Rail Balticu materjali vedamiseks, sealt kaevandamiseks ja vedamiseks, mis tähendaks näiteks Kose asulale 18–19 suurt poolhaakega rekat, mis veavad seda kruusa Rail Balticu trassile läbi asula iga päev. Ma usun, et teistes kohtades on ka sama probleem. Äkki saate teha väikese ülevaate ka sellest materjalidega seotud küsimusest, kuidas see lahendatud on ja kas hakatakse tegelikult vedama ka välismaalt Eestisse täitematerjali sisse?

Aitäh küsimuse eest! Ma kohtusin just hiljuti Pärnus Eesti-Läti toetusrühma esindajatega, Läti kolleegidega. Ühtlasi rääkisid Rail Balticu esindajad probleemidest, mis on rahastamisega seotud. Eesti Rail Balticu esindajad. Üks probleem on see, et kuna on väga suur nõudlus väga lühikese aja jooksul teetammi täitmiseks, raudteetammi täitmiseks, siis toimub ka selle tõttu ehitusprojekti oluline kallinemine. Sest kui kõigil on vaja, siis tootjad ja kaevandajad võivad ju hinna rahumeeli üles lüüa. See on veel ettenägematu, kui palju see hind tõuseb selle kaudu. Nii et pole selgust, kui kaugelt kõike seda tooma hakatakse. Võib-olla hakatakse hoopis raudteed mööda vedama kusagilt veel kaugemalt kui Eesti. Selle kohta puudub samuti adekvaatne audit. See käib, paistab, mõnevõrra kaootiliselt ja sellepärast minnakse ka Kosele vedama, Kosele kaevandusi tegema. Näha on, et looduskeskkonnale on surve järsult kasvanud, igal pool tahetakse kaevandusi avada. Miks? Ka selle pärast, et nüüd jääb meil puudu ju tavalistest tee-ehituse maavaradest, on defitsiit ja selle tõttu avatakse Ida-Virumaal uusi liiva- ja kruusakaevandusi, et lihtsalt tee-ehituse vajadusi täita, sest teised kaevandused on tühjaks veetud Rail Balticu peale. See teema vääriks täiesti eraldi uurimist, kui palju kulub ja kuidas on surve meie loodusele. Kui veetakse ära mägede kaupa sõna otseses mõttes kruusamägesid, siis see on ka kohalike maastike hävitamine. Ja me näemegi seda praegu.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Anti, nagu ka täna kuulda on, on terve rida inimesi, kes ütlevad, et nojah, see on üsna selgeks saanud, et rahvusvahelist raudteed ei tule, aga äkki teeks Pärnuni. Me teame, et mitte ainult kogu projekti maksumuse hinnang, vaid ka Eesti osa hinnang on neljakordistunud võrreldes sellega, kui projekti alustati. Ja teine asi on see, et Euroopa-poolne esindaja ütles üsna otse, et kui projekt kallimaks läheb, siis see ei tähenda, et proportsionaalselt kõik maksavad muudkui rohkem, vaid et Euroopas on planeeritud mingi raha ehk see juurde tulev osa tuleb ise maksta. Ja teiseks see küsimus, et kui me nüüd jätkame Euroopa suunas mängimist, et me ehitame rahvusvahelist raudteed ja nii nagu siin pärnakad arvavad, et teeks ainult Pärnule, kas siis lõpuks ei ole oht, et meil kõigepealt saab raha otsa, aga isegi kui me saame maailma kõige kallima raudtee tehtud, siis küsitakse meil veel lisaks terve hulk raha tagasi. Ikkagi juba need põhjused võiksid olla piisavad, et see vana trass ja oma raha eest ühendust teha, kui üldse.

See on vägagi värskendav vaatenurk, sellepärast et kui meie teeme oma lõigu valmis, Lätis takerdub, kas me siis mitte ei riku reegleid, sest see on kolme riigi vastutusel ühisprojekt. Kas meilt ei hakata hoopis siis raha tagasi nõudma ja võib-olla sõltumatult Eesti Rail Balticu tööst? Me oleme teinud Häädemeeste raudtee ja me saame üle Euroopa kuulsaks, et näete, idaeurooplased tegid jälle Euroopa Liidule ühe korraliku altvedamise. Ja miljardid on raisatud ja kusagile ei ole jõutud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Aitäh! 

Liigume edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Seda tuleb ette kandma majanduskomisjoni liige Õnne Pillak. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Me arutasime majanduskomisjonis seda eelnõu 16. märtsil. Lisaks komisjoni liikmetele ja esitajate esindajale osalesid komisjonis veel taristuminister ja Kliimaministeeriumi liikuvuse asekantsler. 

Siin on juba pikalt selle eelnõu sisust juttu olnud, aga lühidalt ütlen veel kord, et EKRE fraktsioon soovib lõpetada Rail Balticu projekti elluviimise. Komisjoni arutelus keskenduti peamiselt järgmistele asjadele. Kõigepealt, nii nagu siit puldist on juba kõlanud, julgeoleku vaatest projekti vajalikkus, siis selle rahastamine. Üks punkt, mis minu meelest tõesti on praktiline küsimus ja väga inimlik mure, puudutab maanteede hooldust Rail Balticu ehituse käigus. 

Kõigepealt julgeoleku vaatest. Komisjonis küsiti, kas EKRE tõesti soovib lõpetada projekti, mis parandab NATO-liitlaste võimet kiiresti Eestit kaitsta, kui selleks on vajadus, ja kas eelnõu algatajad mõistavad projekti julgeolekulist olulisust. Toodi näitena välja ka praegu täiemahulises sõjas olev Ida-Ukraina, kus kogu see peamine abi, mis sinna tuleb, tuleb mööda raudteed. Jah, viimane miil on see, mis viiakse mööda maad, näiteks autodega, aga seda viimast miili ei oleks võimalik kasutada, kui raudteed ei oleks. Eelnõu algatajate esindaja arvas, et Rail Balticule tehtavad investeeringud tegelikult kahjustavad silmanähtavalt Eesti riigi kaitset, ja oli veendunud, et praegune Eesti raudtee on Eestile piisav, kogu see võrgustik, ja turvaline. 

Teiseks küsiti rahastuse kohta, kui palju on läinud ja täpseid andmeid. Selleks, et komisjoni liikmed saaksid täpse ülevaate, lubas minister saata faktilehe. Kuid kokkuvõtvalt, eelmise aasta seisuga on kogu projekti investeeringute kulu olnud 512 miljonit ja hetkeseisuga on kogu projektile eraldatud 1,98 miljardit eurot, Rail Baltic Estoniale sellest trassi ehitamiseks 1,715 miljardit eurot. 

Nagu ma juba ütlesin, soovisid komisjoni liikmed teada, kas ja kuidas tegeldakse projekti käigus teede hooldusega. Me kõik mäletame eelmisest sügisest seda, kuidas maanteed olid ehituse käigus määrdunud. Minister kinnitas, et sellest eelmise sügise olukorrast, sellest tagasisidest on õpitud ja selle põhjal sellega tegeldakse. Eesmärk on oluliselt parandada inimeste jaoks, tavaliiklejate jaoks seda olukorda. Sellega tegeleb Rail Baltic Estonia koos ehituse peatöövõtjaga. 

Seejärel tegime menetluslikud otsused. Ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 25. märtsiks, viia läbi eelnõu lõpphääletus ja määrata komisjoni ettekandjaks mind, Õnne Pillakut. Need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Siin te, jah, armastate rääkida, kui oluline julgeolekuobjekt see Rail Baltic oleks. Aga tänasel päeval toimunu valguses me näeme, et üks Ukraina droon ja tehtud. Vene rakettidest, mis võiksid seda tabada, ma parem üldse ei räägigi. Meil valmisolekut ju tegelikult ei ole. 

Aga kas komisjonis oli juttu ka sellest, kuidas sama raha eest võiks lahendada korraga palju ja palju nähtavamaid probleeme Eestis, sest Rail Baltic paneb raha ühte suurde projekti? Et inimesed aru saaksid, siis ma võin teile võrdluseks tuua mõned näited, mida selle raha eest saaks. Üks miljard, mis on Eesti osalus – Euroopa raha justkui nagu ei oleks meie raha, tegelikult ju on, eks ole. Me maksame Euroopasse päris palju sisse, ka muudesse projektidesse osamaksetena. Ehk selle raha eest saaks 3–5 suurt haiglat, 200 kilomeetrit neljarealisi maanteid, kogu siseraudteevõrgu uuendamise, sealhulgas Haapsalu raudtee, 50–100 uut või renoveeritud kooli või õpetajate palga tõusu pikaks ajaks …

Teie aeg!

… püsivalt väiksema maksukoormuse mõneks aastaks. Kas see ei ole siis oluline?

Aitäh!

Jaa, vaadake – aitäh selle küsimuse eest! – aga neid Euroopa Liidu vahendeid, mida eraldatakse Rail Balticule, lihtsalt need fondid seal Eestil, jah. Ma toon selle aasta näite. Selle aasta eelarves on 425 miljonit Rail Balticuks, millest Euroopa Liidu vahenditest ja Eesti, see samamoodi … Eesti on osa Euroopast, kuigi EKRE-le see ei meeldi. Aga see raha ei ole nii, et me saame seda õpetajate palgarahaks kasutada. Eesti oma kaasfinantseering (Hääled saalis.) on 5 miljonit eurot. Ärge lärmake, palun! Vaadake, tuleb aru saada, milleks ühte või teist eelarverida saab kasutada. 

Ma saan aru sellisest poliitpopulismist, kuidas võrrelda võrreldamatuid. Mis puudutab riigikaitset, siis tegelikult komisjonis selliselt seda, nii nagu teie selle küsimuse püstitasite, ei olnud, aga küll me rääkisime sellest tuumast, mis puudutab Rail Balticu kui julgeolekutrassi olulisust. Vaadake, te ju teate, milline on praegu Eesti rööpa laius ja kust see tuleb, on ju. See on selline idasuunaline küsimus, mis ei ühendu Euroopa standarditega. (Hääled saalis.) Te võite naerda selles mõttes, et ma saan aru, et te ei toeta seda projekti, aga faktid on faktid. Ja selleks, et Euroopal tekiks kiire ühendus, katkemata ühendus Eesti ja Euroopa vahel, ongi meil tegelikult vaja Euroopa standardis trassi. 

Komisjonis, jah, EKRE fraktsiooni liige tõi välja, et Rail Baltic Saksamaaga ei ühendu. Ma kontrollisin selle järele – kahju, et ma kohe komisjonis selle peale niimoodi kiiresti ei tulnud. Saksamaal on nii, et kogu põhitrass on Euroopa Liidu standardi järgi. Tõsi, on kitsamarööpmelised, kui on sellised turismiobjektid või ajaloolised, mägedes sõitvad rongid, aga põhitrass, mis tegelikult meile on oluline, väga hästi ühendub Rail Balticuga.

Mart Helme, palun!

No vaat ei ühendu ju! Ei ühendu ju! 

Mis me nüüd siis teeme?

Kui me ehitame selle kuskile Iklasse välja, siis kuidas see ühendub? 

Aa, okei. 

Kas Ikla on Pariis, kas Ikla on Berliin? Ajate meile siin sellist demagoogilist jama? Ei ole vaja ajada! Mis puutub Euroopasse, siis Eesti on Euroopas, aga Euroopa Liit ei ole Euroopa. Euroopa Liit on kaaperdanud Euroopa mõiste, on perverteerinud selle, on korrumpeerinud selle ja need on täiesti erinevad asjad. 

Aga julgeolekust rääkides ongi küsimus just nimelt selles, meil oleks ammu-ammu vaja neljarealist maanteed, mida on palju raskem purustada kui seda õnnetut raudteed, mis läheb Tallinnast kökadi-mökadi kuskile Häädemeeste metsa. See ei ole julgeolekuliselt meile mitte midagi andev. Kui te sellest aru ei saa ja kui te seda komisjonis ei arutanud ka argumenteeritult, siis ei ole komisjon teie juhtimisel oma tööd teinud. Ma muidugi mõistan, et teil on täiesti teistsugune arvamus. 

Jaa.

Nii et minu küsimus on, missugust julgeolekut pakub meile Häädemeeste metsas lõppev raudtee.

Rail Baltic ei lõppe Häädemeestes, seda tehaksegi etapi kaupa. See, et teie sellesse ei usu, on teie valik. See, et te ei soovi, et Eesti on Euroopa Liidus, on teie valik. Mina tõesti nende argumentidega ei ole nõus. Suured investeeringud võtavadki aega ja selleks, et meil oleks Euroopaga parem ühendus, turvalisem ühendus, ka Rail Balticut tehakse. See ongi põhimõtteline valik, kas meil on ühendus, katkematu, Euroopaga, läänega või meil on ühendus ida suunas. EKRE soovib ida suunas, no saan ma siis seda keelata. (Saalist vaieldakse vastu.) No teie faktid, see, mis te räägite, räägib teist keelt.

Kuulame ettekandjat. Hea ettekandja … Olgem täpsed faktides, tõepoolest! (Hääl saalist.)

Härra Helme, palun olge naiste vastu viisakam!

Rain Epler, palun! 

(Mart Helme räägib saalist.) Ma räägin ainult faktide keelt. (Mart Helme räägib edasi.) Te küsite minu käest, mina vastan teile. Just, ja komisjonis me seda ka rääkisime. (Mart Helme räägib edasi. Juhataja helistab kella.)

Küsimus on nüüd. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Noh, Õnne, oled puldis, aga jutt on ikkagi õnnetu, ma ütleks. Aga vähe sellest, ta on ka otseselt valelik. See sinu jutt, mis sa rääkisid, et seda Eesti raha me ei saa mujal kasutada, on täielik ja otsene vale. Võtame kas või sellesama CO₂-kvoodi raha, mis Rail Balticu projekti juurde visati. Siis oli Svet õnnelikult siin puldis ja ütles, et nüüd leidsime palju raha juurde. Selle raha kasutamise üle otsustamine on riigi valitsuse võimuses. Ma selles valguses küsin, et kui me räägime siin raudteest, mis, mina arvan, kunagi valmis ei saa, aga võtame näiteks selle Poola ministri väite, et enne 2040-ndat valmis ei saa, ja võtame need sajad miljonid, mida te siin ise olete maininud, ja võtame näiteks konteksti, mis on see tänane drooniõnnetus. Kui me neid sadu miljoneid kasutaks millekski väärtuslikumaks, näiteks droonitõrje võimekuseks, siis, ma arvan, meil oleks kõigil palju parem olla. Kas sa nõustud sellega?

Ma nõustun sellega, et me peame rohkem investeerima selleks, et selliseid intsidente ära osta. Täiesti nõus sellega. Lihtsalt ma toon ühe vaate, kuna te armastate neid võrdlusi hästi tuua. Vaadake, sellel aastal – te ju teate tegelikult ka, ma üldse ei peaks seda teile rääkima – on riigikaitsekulud üle 5,4% SKP-st. See hüpe ... (Rain Epler räägib vahele.) Rain, ma ei seganud sulle vahele, on ju.

Kuulame vastuse lõpuni.

Ainuüksi see tõus, mis võrreldes eelmise aastaga on üle 800 miljoni. Ehk me investeerime sinna ka. Aga ma olen nõus sellega küll, et kõik need sammud, mis tuleb lisaks teha, et Eesti riigis ka selliseid olukordi märgataks ja neid ei juhtuks, need sammud tuleb teha, muidugi.

Nii, aga vahepeal on Peeter Ernitsal tekkinud küsimus protseduuride kohta. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma jooksin kabinetist siia, televiisorist tundus, et kedagi tapetakse. Mis siin vahepeal toimus, on vaja kedagi kaitsta või?

Ei ole.

Eesti kaitsel on vaja olla. Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea Õnne, see on väga ebaviisakas, kui sa tuled rääkima siin midagi sellist, mida komisjonis tegelikult ei räägitud. 

Täpsemalt mida? 

Komisjonis ei räägitud mitte midagi sellest, et EKRE tahaks ida poole raudteed ehitada. 

Mm, okei. 

Ära sellist demagoogiat siin aja, pärast too palun välja, kus see oli. Ma olin komisjonis kohal, sellist juttu pole mitte kuskil olnud. Küll aga on teie Reformierakonna idaveod, Kaja Kallase omad, must valgel toimunud. 

Aga nüüd tulen küsimuse juurde, kas te näete ka Reformierakonnas ette raha teede remondiks. See, mis toimub praegu Rail Balticu ehituse käigus teedega – nii riigi teed kui ka kohaliku omavalitsuse teed –, on meie teedele enneolematu kahju. See on sajad miljonid kulu. Ma ise elan ühes epitsentris, kus see töö iga päev käib ja ma näen, mis toimub. KOV-idel ei ole seda raha, pannakse täiesti tuima. See on veel see kulu, millest me väga palju rääkida ei taha.

Aitäh, hea Rene! Tegelikult, siin, kui ma komisjoni poolt, lihtsalt minu käest küsitakse, ja tõesti, kui on need valikud – Rail Baltic on valik –, kas me läheme ühendusse läänesuunaga või idasuunaga, jääme nii, nagu see praegu on, siis see on see valikukoht. 

Aga mis puudutab kohalikke teid, siis selle ma tõin ka oma esialgses ettekandes välja, et minu arust see küsimus, mille sa ise tõstatasid, on oluline ja see on ka inimlikult vajalik. Minister ka vastas, et Rail Baltic Estonia koos põhitöövõtjaga tegelikult nendest eelmise aasta sündmustest õpib ja tahab paremini teha. Ma saan aru ka su küsimuse teisest poolel, mis puudutab, et see koormus, mis seal teede peal on. Jah, eks tuleb nendele ka otsa vaadata. Jällegi, see oli üks asi, mida me nii süvitsi ei arutanud, aga ma ei vaidle selles mõttes sinuga. See on oluline teema.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Mina tahaksin ikkagi tulla tagasi selle aspekti juurde, millest reaalselt komisjonis räägiti. Ei räägitud, nagu me juba kuulsime, sellest, et EKRE sooviks ida poole raudteed ehitada. See on mingisugune teie imelik fantaasia. Ma oskan ainult imeks panna, et te räägite sellist juttu olukorras, kus teie enda erakonna staarpoliitikust endine esimees on ise perekondlikult tegelenud sõna otseses mõttes Venemaaga kaubavahetusega, ajal, mil Ukrainas juba suurem sõda käis. Te teate ju seda, see on fakt, siin me ei räägi millestki, mida pole olnud. Lihtsalt on huvitav, et te hakkate meie suunal selliseid süüdistusi pilduma olukorras, kus teie enda erakonna staarpoliitikud on sellise asjaga olnud väga vahetult seotud ja ka rahaliselt panustanud sellesse ärisse, nagu me teame, oma teadmata päritolu raha sinna suunates, laenurahana.

Aga küsimus puudutab nüüd ikkagi komisjonis arutatut. Äkki selgitate meile siiski tõesti nüüd lähemalt, kuidas tagab Rail Baltic meile mingisuguse riigikaitselise funktsiooni olukorras, kus on teada, et isegi enne 2040. aastat sedakaudu ei saa liikuda Euroopasse, kuna osa juppe on raudteest puudu? 

Aitäh! See on hea, kui teie teate, aga minu meelest ei ole seda teadmist. Kolm Balti riiki: meie, Läti, Leedu … Jaa, Poola on üks osa, aga ma räägin kolmest Balti riigist esialgu. See, mis Poolat lõpus puudutab, seal on ka üks jupp vaja välja ehitada. Kolm Balti riiki on ju leppinud kokku, et selle nimel tehakse investeeringuid. Kõik on öelnud, et nad on graafikus, et aastaks 2030 see valmis saaks. Mul on keeruline kommenteerida seda, mis seda aega pikemalt puudutab. 

Mis puudutab julgeolekut, siis siin, nagu ma olen ka korduvalt öelnud, ongi see valikukoht, kellega meil on samas mõõtmes rööpad, kust tulevad ja kas liitlased saavad tulla kiiresti meie juurde, nii et nad ei pea ümberlaadimisi tegema, nii et nad ei pea seal vahepeatusi tegema, sellepärast et rööpalaius ei lähe kokku. Praegu on Eesti Vene rööpalaiusega. See on tõsiasi. Te võite ohata selle peale või ükskõik, öelda, et maja on hullujuttu. Aga see on fakt. See on fakt, sellepärast et meil on praegu katkematu ühendus ida poolega. Selle asemel … Ja teie ei toeta seda, et me lääne poolega saaks selle katkematu ja kiire ühenduse. No … (Mart Helme räägib saalist.)

Vladimir Arhipov. (Mart Helme jätkab.) Kuulame!

Vaadake, mere kaudu sõjaolukorras on palju ohtlikum siia asju tuua kui raudteed mööda …

Vladimir Arhipov, palun, teie küsimused!

Aitäh!

Kuulame küsimust!

Jah, palun! (Mart Helme räägib edasi.)

Ma ei saa üle karjuda.

Ma ei kuule ka teid! (Peeter Ernits saalist: "No räägi kõvema häälega!")

Jaa, palun!

Okei, olge nüüd tasa kõik! Tähendab, teie ütlesite õigesti, et tõesti ehitada või mitte ehitada Rail Balticut on poliitiline otsus ja valik. Ja te mainisite ka, et üks põhjustest, miks me peame ühendama Poolaga, on rööpmelaiuse erinevus. Kuid samas on ju olemas, kuidas sellest ka ümber minna, sest on olemas telgede vahetuse võimalus, mis võtab küll aega, aga on ka veel üks võimalus. Seda nimetatakse muudetava rööpmelaiusega telgede automaatne vahetus. See tähendab, et on vedur või vagun, kus automaatselt vahetatakse telgede laiust. Jah, ta on kallis, aga ta on tunduvalt odavam kui raudtee väljaehitamine. Kas on seda ka arutatud teie komisjonis või sellest on üldse vaikitud?

Siis, kui meil oli toona, 16-ndal see arutelu, siis seda küsimust tõesti ei tekkinud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui seda projekti alustati, siis pidi tulema kolmandik kaubast idast. Nüüd on Eesti selle koha pealt muutunud tupikriigiks. Kas komisjonis arutati, kust see kaup nüüd tuleb, et raudtee oleks üldse efektiivne? Rääkimata sellest, kas raha jätkub, et vahepeal augud täis ehitada, või mitte. Põhiküsimust arutasite seal?

Komisjoni liikmetel selle kohta ei olnud küsimusi, sest nii nagu ma enda sissejuhatavas ettekandes ka välja tõin, põhiline oli julgeolek, teine oli rahastus ja kolmas oli see, mida Rene Kokk siin küsis, kohalikud teed ja nende hooldus.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te pöörasite tähelepanu, et peab olema Euroopa laiusega raudtee, et sealt on hea ühendus Euroopaga ja kaitse poole pealt väga oluline. Küsin teie käest, miks teie valitsus praegu renoveerib Tallinn–Tartu–Valga raudteed ja Narva–Tapa vahelist Venemaa rööpapaari laiusega. Kas see on mingi eesmärk või milles küsimus? Miks me seda lõiku siis ei tee Euroopa laiusega? Te ise selle teema tõstatasite üles. Mul tekkis küsimus, kas Reformierakond on peale selle, et tal juht oma perefirmaga raha teenis Venemaalt, otsustanud selle poole ka või?

Aitäh! Ei ole see, et rongid saaksid korralikult liikuda, eks siis tuleb ka olemasolevat taristut ju korda teha. Aga ei, Rail Baltic on see, mille poole meie püüdleme.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kas teile on tänaseks selge, millistel juhtudel tuleb rahastajale Euroopa Komisjonile raha tagasi maksta – kas siis, kui Eesti ehitab oma lõigu kogu ulatuses kuni piirini valmis, või siis, kui ta ehitab ainult Pärnuni, või kui ta ehitabki Häädemeesteni ehk piirini? Kas see asjaolu on saanud selgeks? Või näiteks, kui Läti pool jätab ehitamata ja Eesti on ära ehitanud, kas Eesti siis peab tagasi maksma või ei pea?

Aitäh! Ma väga tahaksin sellele küsimusele vastata, aga ma võin eksida. Kui vaja, siis ma saan küsida järele ja teile ka need vastused anda, sellepärast et sellist lihtsalt interpreteeringut ei tahaks teha, vastaspool kohe kasutab seda ära.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Tundub, et kui Rail Baltic jääks ehitamata, siis oleks Eesti paljud mured lahendatud, aga ma olen ka seda meelt, et tegelikult nii see ei ole. Kahtlemata, Rail Balticuga tuleb minna edasi. Küsimus on pigem ju selles, et kui siin kogu aeg räägitakse, et kuidagi on juhtunud nii, et mingisugused kohalikud peatused on sattunud kuskile metsa või raudteelõik on sattunud kuskile metsa, siis ma julgen meelde tuletada, et mingil hetkel olid tulised vaidlused, et jumala pärast see raudtee ei läbiks keskusi. Ja nüüd me istume ja arutame selle üle, et huvitav, kuidas küll on juhtunud, et see raudtee on kuskil metsas või kuskil põllu peal, et ei olegi keskuses. Päris huvitav käsitlus. 

Ma tuletan meelde ka selle Pärnu kaasuse. Kui Rail Balticut kavandati, siis Pärnu jaam ei pidanud olema mitte Pärnu linnas, vaid pidi olema Rääma rabas. Nii et Toomas Kivimägiga eesotsas sai tollal ajal selle eest tugevalt võideldud, et see oleks reaalselt kuskil keskuses. Ma ikkagi vaatan ja imestan seda debatti. Nüüd me imestame ja arutame selle üle, et issand, kuidas see kõik niimoodi on läinud. Ikka meie oma tegudega.

Siin vist küsimust ei olnud, aga mõistan su mõttekäike. 

Aitäh! 

Aitäh!  

Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja enne läbirääkimisi on üks protseduuriline küsimus Mart Helmel. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Mul on küsimus, kas meie kodu- ja töökord annab opositsioonile mingi võimaluse algatada uurimist, missugused on Reformierakonna poliitikate korruptiivsed sidemed Rail Balticu projektiga. 

Riigikogu saab algatada kõikide komisjonide tegemist. Kas nüüd konkreetselt selleks? Selleks peab tulema ettepanek ka Riigikogu liikmetelt. Aga nüüd, Andres Metsoja, protseduuriline küsimus juhatajale.

Teistpidi, äkki saaks sellise komisjoni ka teha, mis uurib, et äkki ei ole neid sidemeid.

Aitäh! Need kõik on ühe komisjoni teemad: on või ei ole sidemeid. 

Aa. (Naerab.)  

Aitäh! Aga nüüd avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! No ma tuletan meelde, et 2017. aastal, kui Rail Balticu projekt ratifitseeriti, siis sel hetkel olin ma ise majanduskomisjoni esimees. Ma pean tunnistama, et hääletamisel ma seda projekti ei toetanud. Põhjus oli väga selge. Miks? Seda sellepärast, et oli selge siis, et maksumus, mis ratifitseerimisprojekti pandi, ei olnud reaalne, rääkimata kaubamahtudest või reisijate arvust. 

Täna, üheksa aastat hiljem on need riskid tegelikult realiseerunud. Kui 2017. aastal räägiti kogu projekti maksumusest umbes 5,8 miljardit eurot, siis nüüd on hinnangute järgi see kasvanud üle 20 miljardi. Eesti osa, mida toona hinnati 1,3 ja 1,6 miljardiks, on kasvanud mitme miljardi euroni. Eestis on tänaseks projektile kulutatud üle miljardi. 

Aga suurim probleem ei ole minu arvates hind. Suurim probleem on see, et projekti algne loogika on kadunud. Rail Balticu tasuvus tugines eeldusele, et oluline osa kaubavoost tuleb idast ehk Venemaalt. Täna on see kaubavoog praktiliselt null. See tähendab, et üks projekti keskseid majanduslikke eeldusi ei kehti enam. Teoreetiliselt võiks kaubavoog tekkida põhja suunalt ehk siis Helsingi ja Tallinna vahelise tunneli kaudu. Kui veel mõni aasta tagasi oli see teema aktiivselt arutuses, siis täna ei ole sellele rahastust, ajakava ega ka sisulist poliitilist liikumist. Planeeritud kaubavoog sellel trassile hetkel ei ole. 

Ja reisijate voog. Kui Rail Baltic lõpetab piiril, ei teki piisavalt reisijate hulka. Tähtis on selle teema juures Tallinna lennujaam. Kui lõplik ühendus viib reisijad otse Riia lennujaama, kus on palju otselende, võivad eestlased valida rongi ja sealt otselennu, mitte alustada lendu Tallinnast. See tähendab selgelt konkurentsiriski Tallinna lennujaamale. Ja sellest riskist ei räägi täna jälle keegi avalikult. 

Rail Baltic ei ole Eesti-sisene raudtee. See on rahvusvaheline ühendus, mille mõte on siduda Balti riigid Euroopaga. See eeldab, et kõik osapooled liiguvad samas tempos ja sama eesmärgi suunas. Täna see kahjuks nii ei ole. Vaid mõni päev tagasi ütles Poola infrastruktuuri aseminister Piotr Malepszak, et Rail Balticu projekt ei valmi enne 2040. aastat. Läti poolelt ei ole pilt parem. Läti Riigikontroll on toonud välja, et projekt on ajakavast maas ja rahastus ei ole kaetud. Ka Läti transpordiminister Kaspars Briškens on tunnistanud, et projekti ajakava ei ole realistlik. See tähendab üht: Eesti riskib ehitada valmis raudtee, millel puudub toimuv jätk, puudub kaubavoog ja piisav reisijate hulk. Samuti on Tallinna Lennujaama konkurentsiriski tase väga suur. Kas see on mõistlik? Kas me tahame kulutada miljardeid lõigule, mis ei vii kuhugi, kuni partnerid oma osa ei tee? 

Minu ettepanek on selge: ehitame Tallinna–Pärnu lõigu valmis, sest see annab Eesti inimestele ja ettevõtetele reaalse kasu. Aga peatame Pärnu–Heinaste lõigu, kuni on olemas reaalsed rahastused ja ajaliselt usaldusväärsed plaanid nii Läti kui ka Poola poolt. See ei ole projektist loobumine, see on terve mõistus. Riik ei tohi rajada taristut lootuse peale, riik peab tegema otsuseid teadmise põhjal. Kui meil tuleb valida, kuhu miljardeid suunata, siis on selge, et sama rahaga saab välja ehitada 2 + 2 maanteed nii Tartust Tallinna kui ka Pärnust Tallinna.

Hea kolleeg, meil sai nüüd viis minutit.

Jaa, palun kolm minutit.

Aa, kolm minutit lisaks!

See parandab regionaalset ühendatavust ja annab inimestele ja ettevõtetele kohest käegakatsutavat kasu. Riigi ülesanne ei ole teha suuri projekte lihtsalt selle pärast, et need on suured. Riigi ülesanne on teha tarku otsuseid. Täna tähendab tark otsus seda, et me ei jookse teistest ette. Me ei seo miljardeid eurosid enne, kui on kindel, et projekt tervikuna toimib. Ma veel kord rõhutan, et me ei ole selle projekti vastu, aga me ei saa ehitada siis, kui Riia poolt ei tule ehitust Eesti poole peale. 

Selge on see, et regionaalselt on õige otsus ehitada Tallinna ja Pärnu maantee valmis, nii nagu sai see ka 2017. aastal siinsamas kõnepuldis öeldud. Ja raudteest: raudtee edasi ehitamine peaks olema koostöös Läti poolega. Kui Lätist hakatakse Riia poolt ehitama Eesti poole, siis tuleks ka Eestil hakata ehitama Riia poole. 

Nagu ma rõhutasin, on risk Tallinna lennujaamale, kui ühel hetkel raudtee jõuab Riiga. Aga tänu sellele kindlasti reisijate voog kasvab, sest inimesed ju väga selgelt soovivad ilma vaheistumiseta lennukiga lennata: sõidad rongiga Riigiga, sealt Riia lennujaama, ja saavad sealt edasi sõita. Aga ma ütlen, et seal on kindlasti risk täna Eesti Tallinna lennujaamale. 

Ja teine pool, kui me tahame kaubavoogu saada, siis minu arvates teist varianti ei ole, kui Helsingi ja Tallinna vahel peaks olema tunnel. Põhja poolt on võimalik see, kaubavoogu tulla. Aga nagu me küll oleme aru saanud, hetkel Reformierakonna poolelt jääb see raudteelõik ikka Vene rööpapaari laiusega, mis Narva poolt tuleb, mida siin selgelt rõhutati. Kuigi ma lootsin, et kui renoveerima hakatakse Tallinna–Tartu–Valga trassi ja Tapa–Narva trassi, siis see ehitatakse ka uue rööpa laiuseks. Aga kahjuks tänase valitsuse ajal seda ei juhtunud. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mida nädal edasi, seda absurdsemaks muutub kogu see lugu Rail Balticu ümber. Vahepeal, ma rääkisin, et me ehitame 3,6 miljardi eest raudteed Tallinnast Häädemeesteni. Aga nüüd tuleb välja, et see rong isegi ei jõua Häädemeesteni. Häädemeeste peatus, tuleb välja, jääb meil 15 kilomeetri kaugusele Häädemeestes, jääb kuskile metsa. 

Ja samal ajal on sõnum, mille valitsus saadab kõigile kohalikele omavalitsustele, kes on Rail Balticuga seotud, ülejäänud peatuste puhul, et kui te soovite ühendust peatusega, siis ehitage ise see valmis, sest on ju arusaadav, et nii väikese eelarve nagu 3,6 miljardit, kuidas siis saab hakata ühendusi peatusega ehitama. 

Kusjuures siinkohal lendab vastu taevast ka see majanduse tasuvusanalüüs, mis räägib, et tänu nendele peatustele, tänu Rail Balticu ühendusega erinevate väikeste linnade ja valdadega, et kohapeal see kergitab majandust, et on positiivne sotsiaal-majanduslik mõju, et sinna tulevad turistid. Kuhu need turistid tulevad? Metsa?!

Aga see pole ka kõik. Ma tuletan meelde, et 3,6 miljardit on kärbitud projekti versioon Rail Balticust. Tõesti, 1,3 miljardi asemel on meil nüüd 3,6 miljardit maksev Rail Balticu soodusversioon. See on soodusversioon, kärbitud versioon. Varem oli see 1,3 miljardit, nüüd on 3,6 miljardit, sooduspakkumine. 

Ehk ühelt poolt kulud meil kasvavad, teiselt poolt projekti aina kärbitakse. Ja selle kärpe tulemusel jäetakse ehitamata välja kümme viadukti – kümme suurt, väga olulist viadukti! See tähendab, et meil tekib veel kümme kohta, kus inimestel ei ole tegelikult võimalik raudteed ühendada. Ehk inimestele tekitatakse raskusi mitte ainult raudtee kasutamisel, vaid ka juba toiminud transpordikoridoride läbimisel. Paratamatult see kõik mõjutab kohalike elanike mobiilsust ja pikendab ka nende igapäevaseid marsruute. Sellega tuleb arvestada. 

Lisaks sellele, et Lätis on ehitatud null kilomeetrit, ei tea, millal nad üldse hakkavad ehitama, Poola taristuministri asetäitja juba esines väga otsekohese intervjuuga, kus ta ütles, et enne aastat 2040 ei tule mitte midagi ja et Poola hakkab heal juhul alles 2030 ehitama. Meile räägitakse, et 2030–2031 me juba hakkame sõitma Varssavisse. 

Ma arvan, et see ongi probleem. Seejuures ei taha taristuminister isegi uskuda neid sõnu infotunnis, ta ütles, et tema ei ole kindel, kas see on päris jutt, mis Poolast tuleb. Tegelikult ongi väga suur probleem, et Balti riikide valitsusjuhid lihtsalt korrutavad seda loosungit, et Rail Baltic saab aastal 2030 valmis. Aga võib-olla tuleks korra maha istuda ja reaalsed numbrid üle vaadata. 

Mis see rahapuudus on? Projekt on neli korda kallimaks maksma läinud, Lätis on 4 miljardit puudu, meil on 1,7 miljardit puudu. Meil ei ole mitte mingit kindlust, et see rahastus Euroopa Liidust tuleb. Ehk mida me tegelikult näeme Rail Balticu puhul? Korraga on probleem valitsusel arvutamisoskuses, strateegilises juhtimises, logistikas ja planeerimises, aga ka rahvusvahelises koostöös. 

Nüüd, kusjuures, Lätis, lisaks sellele, et neil oli eraldi tehtud Rail Balticu uurimiskomisjon Läti Seimis ehk Läti parlamendis, on Läti valitsus loonud veel kaks uurimiskomisjoni. Üks hakkab uurima ehitust, et mis need probleemid olid, ja teine hakkab uurima hankeid. Sest näiteks üks hange puudutab seda, et Eesti, Läti ja Leedu ühisettevõte, mis haldab Rail Balticut, kõrvaldas ühelt oluliselt hankelt 270 miljoni euro võrra odava pakkumise teinud firma. Nad lihtsalt kõrvaldati. Ja seda nüüd hakatakse uurima, mis põhjusel eelistatakse palju kallimaid hankeid, kust sellised otsused langevad. 

Ma tuletan meelde, et seesama firma, seesama ettevõte, Eesti, Läti ja Leedu ühisettevõte, mis tegeleb Rail Balticuga, on ju ka teinud hanke, et kindlustada endised, praegused ja tulevased ametnikud ja juhid ning ka nende pereliikmed võimalike kahjunõuete vastu – kahjunõuete vastu, mis võivad ulatuda, üks nõue, 20 miljonit eurot. Peaminister muidugi ütles selle kohta, et see on tavapärane praktika. See on muidugi tavapärane praktika erasektoris, ta ütles, aga ma korra tuletan meelde, et see ei ole eraraha, see on maksumaksja raha, miljardeid ja miljardeid maksumaksja raha. 

Samal ajal me näeme, et igal pool seda küsimust uuritakse ja uuritakse ka hankeid, Eestis, kui Keskerakond on esitanud mitu ettepanekut, võiks ka meil olla eraldi uurimiskomisjon, et vaadata numbritesse sisse, mis tegelikult toimub, iga kord on seda ettepanekut Reformierakonna, Eesti 200 poolt maha hääletatud. Mul on küsimus, kas valitsuse jaoks on see vastuvõetav, et meil on kulud neljakordistunud, me liigume naaberriikidega täiesti erinevas tempos ega esita küsimusi, miks Eesti, Läti ja Leedu ühisettevõte valib välja kallimad hanked. 

Ja kõige suurem küsimus on see, mida meie jaoks tähendab see, kui meie ehitame oma 3,6 miljardi eest valmis raudtee Läti piirini, Häädemeeste metsani, aga Läti jätab oma lõigu tegemata, kes siis meile selle kahju hüvitab. Kes siis vastutab? Ja see ongi suurim probleem selle projekti puhul, vastutama ja kahju hüvitama soovitakse panna jälle maksumaksja. Kõik kahju maksab jälle kinni maksumaksja, nagu see oli meil Estonian Airi puhul, nagu see oli Nordica puhul, sest need, kes vastutavad, on endale juba kallid kindlustused maksumaksja raha eest hankinud. 

Aga me peaksime juba täna maksumaksja kantavat kahju ära hoidma. Erasektoris näiteks pole võimalik lõpmatult raha eraldada ja eraldada ja eraldada, hindamata riske. Üks hetk vaadatakse riskid ja kahju üle, tehakse rasked otsused. Aga Eesti valitsus arvab, et maksumaksja taskud on lõpmatud. Ei ole lõpmatud! Aitäh!

Aitäh teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tavaliselt ei tee selliseid väga tugevaid avaldusi erinevatest poliitilistest küsimustest rääkides, aga kui ma mõtlesin selle Rail Balticu projekti peale ja kõigi nende asjade peale, millest tänagi siin on räägitud, siis ma pean küll ütlema, et ilma liialdamata ja ilma suurustamata on minu arvates tegemist mitte lihtsalt vaata et ühe kõige suurema sigadusega taasiseseisvunud Eesti ajaloos, vaid ka ühe kõige korruptiivsema rahva raha röövimise ja üleüldise valetamise näitega. 

Esiteks, alustame sellest, et kogu see projekt on meile ju maha müüdud täielike valedega. Lihtsalt algusest peale – no mina ei tea, algusest peale või mitte, võib-olla mingist hetkest alates – on igal juhul lihtsalt, süsteemselt ja pidevalt valetatud. Toome mõned näited. 

Esiteks on meile ju valetatud selle kohta, et tegemist on projektiga, mis ühendab meid Euroopaga. Praeguseks hetkeks me teame, et see, kas lätlased üleüldse seda Riiast põhjapoole ehitama hakkavad, ei ole selge. Nad on öelnud päris selgelt välja, et enne 2035. aastat ei ole mingit varianti, et see projekt valmis saaks, mis puudutab Riia ja Eesti-Läti piiri vahelist ühendust. Aga mingit kindlust selle kohta, et see jupp üleüldse tuleb, meil ju ka ei ole. Kui näiteks majanduslik olukord peaks veel tõsisemalt halvenema – see võib ju väga vabalt juhtuda, näiteks seonduvalt suurema sõjategevuse jätkumise ja laienemisega Lähis-Ida piirkonnas –, siis on täiesti realistlik, et lätlased ütlevad, et force majeure, raha pole, meil on riigieelarves niigi meeletult raha puudu, ja see on viimane asi, millele me hakkame miljardeid kulutama, et ehitada Riiast põhja poole raudteed, mida meil absoluutselt vaja ei ole. Ma räägin lätlastest. Tõesti, neil ei ole. Nende huvi on ju samamoodi liikuda, kui üldse, Euroopa poole ehk siis lõuna poole, mitte põhja poole. 

Nii et me oleme ehitanud seda raudteed täies teadmises, et meile on öeldud, et see ühendab meid Euroopaga, aga samas on praegu selge, et me võime seda valmis ehitades jõuda ainult Läti piirini ja mitte kusagile kaugemale. Ning kui selles olukorras näiteks Õnne Pillak tuleb ja räägib meile, et kas te siis tõesti seal EKRE fraktsioonis aru ei saa, kui suur on selle riigikaitseline väärtus, siis jah, ei saa. Kuidas peakski saama aru, mis on selle meeletult kalli raudtee riigikaitseline väärtus, mis viib meid Läti piirini? Tõesti ei oska öelda! Ja pole mitte mingisugust vahet, millise rööpmelaiusega see raudtee on, on ta siis Venemaal kasutatav rööpmelaius või Euroopas kasutatav rööpmelaius – kui Läti piirist edasi ei saa, siis ei ole sellel mitte mingit tähtsust. 

Ja mina ei saa üleüldse aru, kuidas me päevagi jätkame selle megaprojekti väljaehitamisega, kui meile ei ole antud väga selget ja kindlat garantiid, et see tegelikult ka meid päriselt Läti piirist edasi viib. Kuni seda garantiid ei ole, ei tohiks hetkegi tulla kõne alla see, et me üleüldse jätkame selle meeletu kulutuse tegemist ja ka seda tohutut looduse vägistamist. 

Teine näide valetamisest, millega veendi ju Eesti avalikkust ka selles, et see on väga vajalik projekt, oli see, et see on tegelikult meile väga tasuv. Keegi poleks neelanud alla seda, et me hakkame niisugust rahapaigutust tegema, kui poleks olnud arusaamist sellest, et see tegelikult on tasuv, see on mõtteks, majanduslikult mõttekas asi. Selleks, et tasuvust näidata, soperdati ju kokku mingisugused analüüsid, kus räägiti, et nojah, majanduslikult ta võib-olla otseselt ei olegi tasuv, aga me peame vaatama ka sotsiaal-majanduslikku tasuvust, mis on ju täielik demagoogia. Me võime panna ükskõik kui suure hinnalipiku külge sellele tasuvusele, mis tuleneb sellest, et mõelge, kui palju õnne see toodab, kui perekonnad saavad raudteega sõita näiteks Pärnusse ja teha ilusa rannapäeva. No milline on selle lapse rõõmu rahaline väärtus, kes saab vanematega riskivabalt sõita Pärnusse randa? Mina ütleksin, et see võib väga suur olla. Üks laps käib Pärnu rannas, ilus päev. Milline on selle emotsiooni väärtus? Võib-olla miljon eurot. Vaat, kui niimoodi arvutama hakata, siis võib iga asja tasuvaks muuta, olgugi et majanduslikult on see täiesti mittetasuv. 

Kolmandaks, meile on valetatud ju totaalselt selle asja maksumuse kohta. Anastassia rääkis siin juba numbritest. 

Palun lisaaega kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks.

Veel 2015. aastal räägiti, et projekti kogumaksumus on 3,7 miljardit, Eesti osa sellest on 1,15 miljardit ja see valmib 2025. aastaks. 2025. aasta on juba möödas, aga tänaseks oleme jõudnud sellisesse olukorda, ja ma saan aru, et need numbrid on veelgi kasvanud, mul viimast infot isegi ei ole, et öeldakse, et Eesti osa on nüüd mitte 1,15 miljardit, vaid 3,6 miljardit, projekti kogumaksumus on mitte 3,7 miljardit, vaid 15,3 miljardit ja valmimine kõige varem 2035. aastaks. Kusjuures needki numbrid räägivad sellest, et meil on oluliselt kahandatud projekt, ei ole enam kaks rööpmepaari, vaid on üks rööpmepaar, viaduktide arvu on vähemaks võetud, peatuste arvu on vähemaks võetud ja nii edasi. Nii et kui me võtaksime selle algse projekti, siis oleks see kogumaksumus mitte 3,7 miljardit, vaid 24 miljardit eurot ja Eesti osa kindlasti üle 4 miljardi euro. Nii et jälle jõhker valetamine! Ja kui keegi kavatseb väita, et ei teatud ju ette, et see nii palju kallimaks läheb, siis otsige lolli, muidugi teati, aga lihtsalt valetati. 

Ma toon neljanda aspekti, mis minu jaoks seondub ka väga selgelt valetamisega. Nimelt, meile ju pidevalt räägitakse, kuidas meil siin Eestis viiakse ellu rohepööret, et me oleme looduse pärast nii mures, me peame planeeti päästma, hoidma loodust. Ma soovitan kõigile Riigikogu liikmetele, kes ei ole käinud Rail Balticu trassil reaalselt, minna ja tutvuda selle olukorraga, mida meie, kes me elame selle trassi ehituse piirkonnas – ma räägin iseendast ja Rene Kokast näiteks, me oleme palju omavahel sellest rääkinud –, näeme igapäevaselt. Jõhker looduse vägistamine! Jõhker vägistamine! Sellist looduse vägistamist, ma arvan, Eestis ei olegi vist, ma ei tea, mitte kunagi varem nähtud, vähemalt mitte taasiseseisvumise järgsel perioodil. 

Mul ei ole neid numbreid kõiki välja kirjutatud, aga näiteks ainuüksi sellesse trassi kavatsetakse matta ju 15 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa. Ma kirjutasin välja ühe lõigu selle kohta, mis iseloomustab seda olukorda. Eestis peab Rail Balticu trass tarastatud laiusega 66 meetrit läbima Pärnu lähedal Rääma raba circa 2 kilomeetri ulatuses, kus turbakiht ulatub kohati 6–8 meetrini. Arvutus näitab, et rabasse on vaja tekitada kehand, sild, pindalaga circa 13 hektarit. Pindalaga 13 hektarit! Lisaks tuleb rajada järjekordne sild üle Pärnu jõe, mis maksab kolmekohalise summa miljoneid. Riigil on olulisemaid kohti kui RB, kuhu raha panna. Näiteks on ainuüksi kohalike teede ehituse ja remondi mahajäämus võrreldes planeerituga juba circa 700 miljonit eurot ja ka neljarealisi maanteid ilma laenuta ei ehita. 

No see viimane osa pole looduskaitselisest vaatepunktist oluline, aga mõelge selle peale, mida ma eelnevalt tsiteerisin. See on meeletu looduse vägistamine, millest annab tunnistust ka see, et on pidevalt tarvis juurde ehitada karjääre, sest meil lihtsalt ei ole liiva ja kruusa enam kusagilt võtta selle trassi rajamiseks. 

Ma lõpetuseks ütlen, et on imekspandav, et Reformierakonna esindaja pidas vajalikuks meile osutada ja öelda, et teie tahaksite muidugi ida poole raudteed ehitada. Mis jutt see selline on? Kui me räägime, et see projekt on majanduslikult mittetasuv ja valedele rajatud, siis see ei tähenda, et me sooviksime ehitada sarnast raudteed ida poole. Kes on reaalselt ida poole transporti edendanud, on teatavasti Kaja Kallas koos oma perekonnaga. Nii et sellised remargid võiksite heaga endale jätta. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Rail Baltic on oluline kiireks ühenduseks Euroopaga. See on vajalik majandusinvesteering, kuid praeguses julgeolekuolukorras on see Eestile äärmiselt oluline julgeolekuprojekt. Ma mõtlen, et tegelikult meil kõigil on aeg sellest aru saada. 

See jutt, et meil juba on tugev ühendus, kiire ja katkematu ühendus Euroopaga, ei ole detailides ju tõsi, sest meil ei ole Euroopaga sama rööpmelaius. Jah, seda tõsiasja püütakse siin pisendada, aga meil on Venemaa rööpmelaius kogu raudteetrassil ja see on probleem. 

Raudteeühendus sõja ajal on väga oluline, seda on näidanud ka ajalugu. Need valikud, et ühendada ja ühel juhul ehitada raudteetrass, järgmine riigivõim, ka Eestis, on võtnud selle ühe trassi üles, et teha endale sobiv trass, ei ole mitte olnud juhused, sest sageli isegi kriitiline taristu, eriti suuremahuliste logistikate jaoks, seal saavad mööda raudteed me liitlased ennast kiiremini liigutada. See võimaldab seda, et kui on vaja, saab tuua siia liitlasvägesid kiiremini, tehnikat saab tuua teistest riikidest siia kiiremini. Aga selleks on vaja katkematut ja kiiret ühendust, kus on ühed ja samad standardid meil liitlastega. 

Ma toon uuesti selle Ukraina näite, mille ma tõin ka komisjonis ja mida ma tõin siin ka varem. Ida-Ukrainasse viiakse peamine abi mööda raudteed. See on kiirem, see on turvalisem. Ja isegi kui vaenlane selle raudtee lihtsalt öeldes katki teeb, siis seda on kiirem parandada. Jah, Ukrainasse viimane miil, millest ma siin enne ka rääkisin, tehakse autodega, aga selleks, et sinna viimasele miilile üldse oleks midagi, mida seal vedada, on vaja raudteed. See on Ukrainale eluliselt oluline ja see on ka meile tulevikuks oluline. 

Ehk siis sellest vaatest meil on suur probleem, et Balti riikides kasutatakse siiani Venemaa ja teiste endiste Nõukogude Liidu riikide laiuses raudteed, mitte Euroopa standardeid. See on suurim oht kriitilisel hetkel, mis lõikab meid liitlastest ära. Ja veel kord: ma loodan, et me kõik saame siin sellest aru. 

Kuludest ka korra. See, mis siin räägitakse, on muidugi suur projekt. Lihtsalt suur projekt on selle kohta tegelikult veel vähe öelda, aga kui võtta siin väiksemadki, siis enamik meist on olnud omavalitsustes ja teavad, et kui sul on suured projektid, siis need võivad minna kallimaks. 

Aga see, kuidas seda jälle serveeritakse, on ju lihtlabane poliitpopulism. Näiteks, et riigi kaitsekulud lähevad Rail Balticu ehitamiseks. Minu meelest on selle jutu eesmärk vaid üks: tekitada inimestes pahameelt oma riigi vastu. Ja pinnas selleks on ka soodne, sest õhk on paks kriiside väsimusest, majanduskitsikusest ja igapäevamuredest. Aga selline inimeste meelsuse ärakasutamine on lihtsalt õel. 

Ma tuletan veel kord meelde ka seda, et sel aastal on meil riigikaitseinvesteeringud suuremad kui kunagi varem – 5,4% SKP-st. Kui nüüd jälle võrrelda seda Rail Balticu investeeringut, mis selleks aastaks on 425 miljonit, millest Eesti oma panus eelarvest on 5,7 miljonit, siis ainuüksi kaitsekulude kasv võrreldes eelmise aastaga on 844,5 miljonit eurot. See on ainult kasv. Igaüks saab arvestada, kui palju suurem see on Rail Balticu selle aasta kuludest. Järgmise nelja aasta jooksul lisandub kaitsesse meil 2,8 miljardit eurot, mis tõstab Eesti kaitsekulud järgmise nelja aasta jooksul üle 10 miljardi euro.

Palun kolm minutit lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Kuid kui korra vaadata seda suurt pilti, kus me oleme ja mis need kellegi soovid on, siis ma arvan, et kedagi meist siin ei üllata see, ei ole ju uudiseks see, et EKRE tahab Euroopa Liidust välja astuda. Kuid ma ei saa aru, mis on selle vastu, et me NATO-liitlastega ühendust tugevdame. Ma tõesti ei saa sellest aru. 

Samas on mõnevõrra üllatuslikult tulnud ka isamaalaste seast üleskutseid, et seda projekti tuleks pidurdada. Täna siin üks kolleeg käis sellest rääkimas. Aga vaadake, see tähendab seda, et me paneme olulise projekti pausile. Muu hulgas me paneme pausile ka investeeringud, mis kogu selle ehituse protsessi käigus annavad Eesti majandusele ka hoogu. Ehk siis sellel pausil on mitmest küljest tagajärjed. 

Samuti ma tuletan veel kord meelde, et nii Lätis kui ka Leedus on jätkuvalt meiega sama eesmärk: Rail Baltic valmis saada aastaks 2030. Ja see ei ole muutunud. Veel eelmisel kolmapäeval mindi kolmekesi ühishankesse regionaalrongide ostmiseks. See, mis täna siin on välja toodud, et Läti ütleb, et realistlikum on valmimisaastana 2035, siis aus on ju siinjuures öelda, et see on tulnud eelkõige Läti parlamendi uurimiskomisjonidelt, mitte ei ole see Läti valitsuse ametlik seisukoht. Ehk siis see on tulnud Rail Balticu kriitikutelt. Aga seda me millegipärast ei taheta öelda. 

Rail Balticust väljumine kindlasti ei ole Eesti huvides, küll aga on see meie idanaabri huvides. Nad teevad kõik selleks, et Eestisse seda raudteed ei tuleks, et me jääksime ühendusse Venemaa rööpmelaiusega, mitte ei saaks kiiret ja katkamatut ühendust Euroopa rööpmelaiusega. Ja minu meelest see ei ole õige. 

Head kolleegid! Ma tõesti saan aru, et vaated on erinevad, aga ma palun teid, mõelge ka selle peale, et ärme teeme iseennast nõrgemaks ega ärme jätame iseennast üksi. Ärme teeme seda, sest see on täpselt see, mida meie vaenlane tahab. Parem teeme ära kõik need sammud, mis teevad meid tugevamaks, mis kaitsevad meie riiki, mis kaitsevad meie inimesi, mis teevad tugevamaks meie koostööd oma liitlastega, seda nii julgeolekus kui ka majanduses ja ühenduses läänega. Ja Rail Baltic on üks nendest sammudest. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Head kolleegid! Mind ikkagi hämmastab – olen seda siin täna tähelepanelikult kuulanud –, kuidas üks ennast rahvusliku ja konservatiivsena reklaamiv erakond toob siia meie ette järjest eelnõusid, mis on selgelt halvad meie inimestele ja ohtlikud iseseisvusele. Alles me kaitsesime siin EKRE eest avalik-õiguslikku ERR-i, mis on Eesti ajakirjandusvabaduse ja vaba sõna lipulaev laiemalt. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Siin esitati väga palju demagoogiat, pooltõdesid ja ka otseseid valesid. 

Aga ma lähen nüüd Rail Balticu juurde. Kindlasti ei saa me Rail Balticu käsitlemise juures piirduda üksnes kitsa majandusliku vaatega ega vaadata seda eraldiseisva taristu projektina. Tegemist on ikkagi strateegilise otsusega, millel on otsene mõju Eesti julgeolekule, majandusarengule ja meie kohale Euroopas ja vabas maailmas laiemalt. Eesti ja kogu meie piirkonna kaitsevõime ei ole ainult relvasüsteemid, vaid ka kiires võimes kriisiolukorras usaldusväärselt tegutseda koos liitlastega. Taristu, mis võimaldab liitlasvägede liikumist ja varustamist ja koostööd, on moodsa julgeoleku lahutamatu osa. 

Ja kui me räägime piirkonnast, siis jah, me oleme nii Balti Assamblee raames kui ka kahepoolselt rääkinud väga palju ja väga põhjalikult Läti kolleegidega, kes valmistuvad valimisteks oktoobrikuus. Ja ikkagi Läti poliitikute enamus on kindlalt Rail Balticu ehitamise taga. Aga samas ma olen mitu korda rõhutanud ja rõhutan siit veel kord, et üks ei välista teist. Kindlasti on vaja ka neljarealist maanteed kuni Iklani vähemalt ja siis me peame jälle lätlasi mõjutama, et nad ehitaksid seda raudteed edasi. 

Nüüd, mida Rail Baltic toob? Toob sõltumatuse üksnes õhu- või mereteedest. Ja selline sõltumatu ühendus on kriisiolukorras määrava tähtsusega ja loodetavasti mõjutab ka potentsiaalse vastase otsuseid juba enne seda, kui ükski konflikt eskaleerub. Ma ütlen siit veel kord, et Rail Baltic on projekteeritud sel moel, et ta suudab kanda raskeid ja laiu veoseid, nagu näiteks tankid Abrams, Leopard ja Ariete. Seda on tehtud just Kaitseväe ja MovConi nõuete ja näpunäidete järgi. 

Täna küsiti ka, kas Rail Baltic tasub end majanduslikult ära. Vastus on, et muidugi, see ei ole üksnes raudtee, vaid see on ikkagi majanduskeskkonda kujundav taristu, mis seob Eesti tugevalt Euroopa ühisturuga, suurendab investeerimiskindlust, parandab logistikat ja loob eeldused uute ettevõtete, töökohtade ja regionaalse arengu tekkeks, eriti just Pärnus, mis täna kipub kahetsusväärselt ikkagi ääremaastuma. Ja selliste projektide majanduslik kasu avaldub ikkagi pika aja jooksul ning eelkõige läbi üldise konkurentsivõime kasvu. Keskvalitsuse ja ka Euroopa Liidu üks ülesandeid ongi tagada ühendused. 

Aga samas, millest Rail Baltic meid lahti seob? Meid ei aita strateegiliselt Ida-Lääne ühendus, mis on Vene impeeriumi aegne. Kreml mõtleb jätkuvalt impeeriumikeskselt ja impeeriumi valitsemine tugineb suures plaanis ikkagi Vene laiarööpmelisel raudteel, mis on ajalooliselt olnud osa logistikast ja sõjalisest liikumisest. See süsteem ei teeni ei Eesti huve ega ka Euroopa huve ega vaba maailma huve. Me näeme seda Ukrainast, et Vene sõjaväe logistika toimib umbes +/-80 kilomeetri kauguselt raudteest. Lätlased arutavad tõsimeeli ka selle üle, et äkki peaks mingid raudteetammid, mis Vene laiusega Venemaa ja Valgevene suunal lähevad, juba praegu õhku laskma. Aga meie huvi peaks olema ikkagi täielikult üle minna Euroopa laiusele raudteele. 

Kui nüüd vaadata, mis Kremlile kindlasti ei meeldi ja mis neile on ikkagi üleüldse ärritav ja mis päriselt ärritab, on see Rail Baltic. Mitte ainult kitsalt sõjalises plaanis, vaid ka sellises tunnetuslikus ja strateegilises plaanis, et nad näevad, et aga me tõsiselt seomegi ennast vaba maailmaga. Kui me juba sidusime lahti elektrisüsteemi, siis nüüd me liigume vankumatult ja kindlalt edasi ka ühendustega. Rail Balticust loobumine tähendaks loobumist nii julgeolekulikust kui ka majanduslikust suunast, mille me oleme teadlikult valinud. See saadaks vabale maailmale signaali ebakindlusest ja seaks kahtluse alla meie usaldusväärsuse. 

Härra Aivar Koka täienduseks: jah, me peame Rail Balticu valmis ehitama ja siis me saame edasi liikuda ka Tallinna–Helsingi tunneliga. See mõte ei ole absoluutselt maha maetud. Julgeolekupoliitika ja pikk plaan ei tohi lasta ennast heidutada lühiajalistest otsustest. Riigi vastutus on vaadata ette aastakümnetesse. Rail Baltic on investeering Eesti julgeolekusse, majanduslikku tulevikku ja strateegilisse iseseisvusesse. Seepärast ei saa Eesti 200 toetada ega ka toeta seda eelnõu. Ma kutsun kõiki üles mitte seda toetama. Tänan väga!

Suur tänu! Head kolleegid, ma ei hakka siin nüüd joonlauga mõõtma seda vastusõnavõtu õigust või mitte. Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palun!

Jaa! No meid mainiti korduvalt, nii otseselt kui ka kaudselt, nii et siin ei ole üldse küsimustki. Aga esiteks, vastuseks Õnne Pillaku poolt väidetule, et mis teil on selle vastu, et NATO liitlastega ühendust parandada. Ma kordan uuesti, et meie ühendusi NATO liitlastega, keda iganes on silmas peetud, ei paranda mitte kuidagi raudtee, mis lõpeb Eesti-Läti piiril. See peaks olema ilmselge kõikidele inimestele. Kui me räägime sellest, miks me peame vajalikuks mitte selle projektiga jätkata, siis see on üks põhilistest argumentidest. Kui meil ei ole mitte mingit kindlust, et Läti piirist edasi raudtee üleüldse jätkub, siis ei ole ju üldse mõtet rääkida sellest raudteest kui millestki sellisest, mis ühendaks meid NATO liitlastega. Kuigi tõsi, Läti on ka NATO riik ja tõesti, kui raudtee viib Läti piirini, siis sedapidi võib öelda, et ühendab küll Läti liitlastega. Aga ma arvan, et see ei ole see, mida te silmas pidasite.  

Teiseks, nii Peeter Tali kui ka Õnne Pillak rääkisid sellest, et sellel projektil on väga suur julgeolekualane väärtus. Mina ütlen, et see on nüüd üks selline narratiiv, mis on käiku lastud lihtsalt selleks, et katta kinni tõsiasi, et see on majanduslikult täiesti mõttetu projekt. Ma vaatan, et Peeter Tali opereerib tänagi veel siin selliste loosungitega, kuidas see on majanduslikult ikka väga tasuv ja hea ja aitab meid edasi, aga mina ütleksin, et loosungite asemel oleks vaja arvutusi. Kedagi ei huvita need loosungid, millega meid on petetud juba aastakümneid. Nüüd oleks tarvis näidata arvutustega. Kuidas te saate väita arvutustele tuginedes, et see on majanduslikult kasulik projekt, kus me teame prognoositavalt, et ilmselt tuleb ka selle raudtee valmimise järel hakata sellele circa 100 miljonit eurot aastas peale maksma, et seda käigus hoida?  

Aga nüüd, mis veel riigikaitselisse aspekti puudutab, siis pange tähele, et kui seda projekti Eesti rahvale ja avalikkusele maha müüdi, ei rääkinud keegi selle riigikaitselisest funktsioonist. Mitte keegi! Räägiti reisijateveost ja kaubaveost. Aga kuna nüüdseks on selge, et kumbki aspekt pole põhjendatud, siis on tõmmatud see riigikaitsekaart välja, sest sellele on raske vastu väita. Et kes nüüd ei nõustu Rail Balticuga … 

Aitäh!

… see on justkui nagu Eesti riigikaitse vastu. Selliste loosungitega pole mitte midagi peale hakata.

Ja vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel. Eeldan, et volituse alusel. Aivar Kokk oli siin Isamaa-poolne ettekandja. Ma loodan, et kui te minuga nõustute, et Isamaa fraktsiooni nimel, siis ma suurima hea meelega kuulan, mida härra Mart Maastik tahab öelda. Palun!

Suur tänu! Aitäh, Toomas! Ma olen tõesti veel ikka Isamaa fraktsiooni liige, nii et ma võtan selle nimel sõna. Ma tegelikult natukene toetaksin siin eelkõneleja juttu. Me oleme majanduskomisjonis kolm aastat sel teemal ju arutanud. Tõepoolest, algusaastatel ei olnud sellist kaitsekaardiga vehkimist nii palju. Järjest rohkem on läinud see jutt selle peale, siin on juba väga imelikud loosungid nagu oht iseseisvusele ja vaba maailma huvid. Oleme ausad, see on natukene imelik. Kui nüüd Läti pool ei ehita – praegu ei ole isegi mingit rahastust ega kokkulepet, et nad ehitavad siia Eesti piirini selle raudtee välja – ja kui see oleks tõesti oht vaba maailma iseseisvusele, siis ilmselgelt oleks see prioriteet, ma arvan, et vabariigid saaksid omavahel ju kokkuleppele. 

Reaalsus ja kõige olulisem selle probleemipüstituse juures on see, et oluline on realistlik olukorra hinnang. Meil ei ole realistlikku hinnangut peale loosungite. Pidev hinnatõus Rail Balticu ehitusele, Eesti energiaressursside hinnatõusu arvel tegelikult korjatud CO₂ raha, mis läheb Rail Balticu ehitusele, väites, et see on nüüd maailma päästmine jälle teistpidi, eks ole, me maksame meeletult energiahindadele peale. Kõik selline vale on kõige hullem selle asja juures. 

Aga me peame realistlikult otsa vaatama nendele asjadele. On selge, et väga palju raha on kulutatud ja praegu oleks vaja mõistlikult ehk ehitada Pärnuni välja see raudtee. Seda Isamaa on ka toetanud, et ehitame selle Pärnuni välja. Aga edasi, seda peaks küll tõesti vaatama, kas see ressurss on mõistlik praegu, kui Läti poolt ei ole mitte mingisuguseid vastavaid samme tehtud. Aitäh! 

Aitäh! Vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Suur aitäh! Tegelikult ongi nagu kurb, et sisulise argumenteerimise asemel tekivad jälle sellised sildistamised. Kui arvestada, kui palju maksumaksja raha sinna läheb, siis miks meil ei ole tegelikult selliseid argumenteeritud arutelusid ja sõnavõtte? Nagu ma ütlesin, meil ei ole isegi siiamaani tahetud uurimiskomisjoni selle kohta moodustada. On komisjonid, mida moodustatakse kõikides teistes riikides. 

Ja tõesti ka see julgeolekuaspekt. Tegelikult on julgeolekueksperdid öelnud, et sellised taristud saavad kõige kiiremini tavaliselt pihta. Mina olen lugenud ka seda ametlikku tasuvusanalüüsi. Ma saan aru, et tasuvusanalüüsiga pole päris paljud tutvunud. Julgeolekuaspektist on välja toodud ainult üks argument ja see argument on see, et kui tõesti peaks puhkema sõda, siis sellega saab 143 000 inimest päevas Poola põgeneda. See on ainus julgeolekuaspekt. Kusjuures ma ei ole kuulnud, et seda aspekti oleks keegi koalitsioonisaadikutest kordagi maininud. Ülejäänud osas ei ole mitte ühtegi sõna selles tasuvusanalüüsis. 

Ja jätkuvalt mina kutsun üles, et koalitsiooni liikmed, aga ka valitsuse liikmed lõpetaksid selliste loosungitega vehkimise, vaataksid reaalselt otsa faktidele, vaataksid nendele kulude kasvule, vaataksid ka nendele probleemidele – probleemid, mis ma ka oma kõnes välja tõin –, kuidas toimuvad sellised asjad, et eelistatakse hankeid, mis on sadades miljonites kallimad. Kuidas sellised asjad toimuvad? Loodan, et üks hetk see retoorika ka valitsuse poolt muutub. Aitäh!

Head kolleegid, väikse remargina, mul tekkis siin mõte, et ka istungi juhatajal võiks olla õigus vastusõnavõtuks, kui tema fraktsioon pole kõnet pidanud, aga see oli ainult kalambuurina öeldud. Ju ma ühe artikli sel teemal kirjutan. Aga, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Selle otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 806 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 806. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Katkestan hääletuse. 

Head kolleegid, esmalt küsin, kas me võime minna hääletuse juurde ilma saalikutsungita. Keegi ei protesteeri. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 806. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Otsuse eelnõu 806 ei saanud vastuvõtmiseks vajalikku toetust ja koos sellega on otsuse eelnõu 806 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu 780 teine lugemine. Ettekandeks Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo.

Oh, head kolleegid! Vähe on meid siin saalis, aga loodetavasti siis muu ... (Hääl saalist.) Parimad on kohal, jaa, see ütlemine mulle väga hästi sobib. 

Igal juhul tutvustan ma teile seaduseelnõu 780 menetlust enne teist lugemist sotsiaalkomisjonis. Kõigepealt tuletan meelde, et esimene lugemine toimus käesoleva aasta 21. jaanuaril ja muudatusettepanekute tähtaeg on tavapärane, 4. veebruariks. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt ei laekunud. Komisjon pöördus arvamuse saamiseks terve hulga osapoolte poole, nende hulgas patsiendi esindajad, aga enamasti tervishoiuteenuse osutajad, aga ka Tervisekassa ja õiguskantsleri poole. Saime mõned kirjalikud vastused ja need on Riigikogu veebilehel avaldatud. 

Komisjon arutas eelnõu enne teist lugemist kolmel korral: 16. veebruaril, 9. ja 23. märtsil. Kõige olulisemad arutelud peeti koos kaasamisprotsessiga 16. veebruaril, kui osalesid tervishoiuteenuse osutajad, ministeerium ja ka õiguskantsler ja arstide liidu esindajad. 

Kogu selle arutelu tulemusena tegi komisjon siiski kaks muudatusettepanekut ja need on sisulised, mitte tehnilised. Esimene neist on jätta eelnõust välja selline lause, et mehaanilist ohjeldamist võib rakendada jälgimisruumis. Sätte eesmärk on patsiendi ohjeldamisel järgida tema õigust inimväärsele kohtlemisele. Selleks ei ole vaja patsienti viia eraldi jälgimisruumi ja alati ei ole see ka võimalik. Piisab, kui ohjeldatav patsient ei ole teiste patsientide nägemisulatuses. 

See oli päris pikk diskussioon ka tervishoiuteenuse osutajatega. Olgem ausad, sellist jälgimisruumi ka kõikidel tervishoiuteenuse osutajatel ei ole. Eraldusruum on nendes tervishoiuteenuse osutamise kohtades, mis on psühhiaatriahaiglad. Seal on see levinud ja reguleeritud praktika pikka aega. Nüüd me ju läheme seda reguleerima teiste tervishoiuteenuse osutajate juures ja kui täpne olla, siis me räägime tervishoiuteenuse osutajast vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel. 

Teine muudatusettepanek on seotud loendiga, kes vajaduse korral võivad ohjeldamist rakendada, ja arutelude tulemusena lisandus komisjonis varasemalt seaduses olevale loendile ämmaemandad. Need on ka need muudatusettepanekud, mis konsensuslikult toetuse said. Otsused teise lugemise kohta olid sellised. Juhtivkomisjoni esindaja jätkuvalt Signe Riisalo. 9. märtsil tegime ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks tänaseks, 25. märtsiks. Otsustati teha ettepanek teise lugemise lõpetamiseks. Juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks suurde saali 8. aprillil, et viia läbi lõpphääletus. 

Me otsustasime kinnitada ka 23. märtsi istungil menetlusdokumendid. See oli ka ainuke otsus kogu selle protsessi juures, mis ei olnud konsensuslik. Nimelt, kaks Riigikogu liiget menetlusdokumentide otsustamisel otsustasid mitte hääletada, teised hääletasid poolt. Võite esitada küsimusi.

Jaa! Te olete väga lahke. Üks küsimus ongi. Vladimir Arhipov, palun!

Kas ma olen ainuke või? Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kõik ootavad seda seadust, sest neid sätteid, mis on seaduses kirjutatud sisse, niikuinii juba tehakse, aga ilma regulatsioonita. Aga kuna siin on ikkagi väga selline peen äär, kus õigus ja õiglus hakkab ja lõpeb, siis kuidas see järelevalve hakkab käima? Kõik me teame, et tegelikult olukord haiglas, et personali on vähe. Ja küsimus: kas need reeglid päriselt ka hakkavad toimima või on ette nähtud ka mingisugused lisaregulatsioonid või näiteks haigla põhimäärused? Või sellest piisavalt, mis praegu siin lehe peal kirjutatud on?

Suur aitäh! Tegelikult annab eelnõu meile ikkagi päris põhjalikud selgitused, millised ohjeldusmeetmed on lubatavad, millisel viisil neid võib teha, kuidas neid tuleb dokumenteerida, kuidas selgitada seda patsiendile, kuidas selgitada seda patsiendi lähedastele ja ka rakendamise, ohjeldusmeetme rakendamise järel vestlus patsiendiga. Ja Terviseametile siis ka dokumenteerimine, mismoodi, millal ja keda on ohjeldatud. Need on seadusesse toodud sätted, mille koha pealt on olnud, vastupidi, komisjoni menetluse käigus küsimus, et kas nad ei ole liiga karmid ja liiga palju bürokraatiat tekitavad. Seal oli vastuseid tervishoiuteenuse osutajatelt, muu hulgas Ida-Viru Keskhaiglas, et need on tegelikult sisekorraeeskirjadega praktikasse juba juurdunud meetodid ja nad ei näe, et seal oleks leevendusvõimalust – kaasatavate vastus. 

Teisalt tuleb rõhuda sellele, et õiguskantsler on mitu aastat seda Riigikogule ja Sotsiaalministeeriumile meelde tuletanud, et faktiline ohjeldamine leiab aset ja õiguslikult tuleb siia regulatsioon taha teha. Samamoodi on Õiguskantsleri Kantselei meie arutelude käigus sõnaselgelt välja öelnud, et kui me räägime isikuvabadustest, antud juhul liikumisvabaduse piiramisest, mis tahes moel, siis liigne bürokraatia ei saa kunagi olla see põhjendus, et väga selgelt ei oleks need sammud dokumenteeritud ja hiljem ka jälgitavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Need kaks isikut, kes jätsid hääletamata viimasel momendil, olid Aleksandr Tšaplõgin ja Kalle Grünthal. Kalle Grünthal ei jäänud rahule ministeeriumi vastusega. Ma tõin näite selle kohta, et mitmed tervishoiuasutused on teatanud, et nad ei hakka meetmeid rakendama. Meedia vahendusel teatati ka sellest, et see tekitab sellise bürokraatia, kus tegelikult on takistatud patsientide teenindamine. Minule on täiesti arusaamatu, kuidas ministeeriumi esindajad ei teadnud, et selle seaduse rakendamine, nende kirjeldamine erinevates formularides põhjustab tegelikult palju suuremat kaost, kui see seni on olnud. Seetõttu me loobusime hääletamisest. Ma ütlen nüüd ära, et minu poolt on lõplik otsus, et me ei toeta seda, sest see on järjekordne inimeste sund … 

Aitäh!

Aitäh! Komisjon pöördus otse ja kirjalikult järgmiste osapoolte poole, kes härra Grünthali poolt väljendatud rahulolematust komisjonile ei edastanud. Need olid Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Patsientide Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Puuetega Inimeste Koda, AS Ida-Tallinna Keskhaigla, SA Ida-Viru Keskhaigla, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, SA Pärnu Haigla, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukoda, Tallinna Kiirabi, SA Tallinna Lastehaigla, SA Tartu Kiirabi ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum, lisaks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda, Tervisekassa, õiguskantsler. Ei viidanud keegi sellisele murele. Sekretariaat kontrollis, selliseid meedias avaldatud arvamusi ei olnud me peale viimast istungit, mis toimus käesoleva nädala esmaspäeval, suutelised leidma. Eelnõu kohta kirjalikult esitatud arvamused samamoodi ei näidanud seda murekohta. Vastupidi, nii nagu ma juba varem selgitasin kolleegile, tervishoiuteenuse osutajad on seni teinud seda ilma seadusliku aluseta sisekorra alusel ja see regulatsioon seaduse tasemel on tegelikult nende poolt väga oodatud, kaitseb meie inimesi väga palju paremini. Ja see täiendav teavitamiskohustus Terviseametile ei ole kellegi poolt murekohana üles toodud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No eelnõu vaadates ma ei leidnud midagi selle kohta, mis puudutab vastutust seonduvalt sellega, kui neid meetmeid rakendatakse viisil, mis ületab seadusega antud või lubatud piire. Näiteks on öeldud seda, see on § 3³ lõige 5, et patsiendi suhtes rakendatav ohjeldusmeede peab olema otsese ohuga proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama patsiendi õigusi ja vabadusi. Ohu möödumisel lõpetatakse ohjeldusmeetme rakendamine viivitamata. Kuna nüüd seaduseelnõu ise seda küsimust ei reguleeri, et milline on vastutus seonduvalt sellega, kui ei järgita neid nõudeid, siis äkki te oskate meile selgitada, kus kohas on need sätted, mis käsitlevad vastutust, ja mida need täpsemalt ette näevad.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja reeglitekohase täitmise eest. Selle järelevalvega tegeleb Terviseamet ja Terviseameti juurde vastloodud kvaliteediüksus, mis jälgib. Kui tegemist on isikuvabaduse piiramisega mitteseaduslikult ebaproportsionaalselt, siis on isikul alati võimalus ja õigus pöörduda õiguskaitseorganite poole. Seda õigust ei võta keegi ega kunagi ära, see on täiendav õigus, lisaks sellele järelevalvele, mida tervishoiuteenuse osutamise üle tehakse, ja sellele nii-öelda kindlustusele, mis on selle seadusemuudatusega kohustuslikuks pandud ja on siis see teavitamismehhanism Terviseametile meetme rakendamisest, kus on ära näidatud see, mismoodi on teavitatud patsienti ja ka hiljem selgitatud patsiendile vajadust ja neid tegevusi.

Varro Vooglaid, palun!

Ma küsiksin sama küsimust uuesti siiski täpsustavalt. Kui te ei oska vastata, siis öelge, et te ei tea. Aga mind ikkagi huvitab, millised on need konkreetsed sätted, mis reguleerivad vastutust sellisel puhul. Sest me ei räägi siin mingisugusest tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise küsimusest, kui inimeselt võetakse vabadus teda füüsiliselt kinni sidudes näiteks kusagile voodi külge. Ütleme nii, et kui näiteks vajadus on ära langenud, aga teda hoitakse seal ikkagi veel 12 tundi, nii et ta näiteks urineerib ennast täis seal, see on ikkagi väga tõsine põhiseaduslike õiguste rikkumine sellisel juhul, mitte enam riive. Kas te oskate meile siiski selgelt öelda, millistele sätetele tuginedes sellisel juhul seda asja menetlema hakatakse? Ma kujutan ette, et siis me peame rääkima ikkagi kriminaalmenetlusest, mitte enam mingisugusest tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangute andmisest.

Ilmselt te saate ka ise aru, et kriminaalmenetluse sätted on teistes seadustes ja teadaolevalt millistes seadustes, sellele küsimusele ma tõenäoliselt vastama ei pea. See, mis tervishoiuteenuse kvaliteedi järelevalve kohta käib, on seotud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse sätetega. Aga ka need sätted, mis praegu on lisandunud, ju tegelikult välistavad teie kirjeldatud olukorda. Seda sellepärast, et siin on reeglistik, mis ütleb, mis on vältimatult vajalik. Me teeme seda – arstid teevad seda täna – inimese enda kaitseks. Kui inimene on rahunenud, siis puudub igasugune vajadus teda ohjeldada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nimelt, selle eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut, mõlemad on juhtivkomisjoni esitatud. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud juhtivkomisjon, sotsiaalkomisjon, ja juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 780 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka viienda päevakorrapunkti menetlemine. 

Oleme jõudnud kuuenda juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 442 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid ja kõik need inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Meie ees on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõu 442. Meenutuseks, et Vabariigi Valitsus algatas selle 27. mail 2024. aastal. Teiseks lugemiseks ettevalmistamist käsitleti üheksal komisjoni istungil, sest see materjal on päris mahukas ja põhjalik. 

Ma annan teile ülevaate sellest lõpptulemusest, milleni komisjon selle pika töö tulemusel jõudis. Ehk võib-olla kõige olulisemast. Selle protsessi käigus jõudsime selleni, et korruptsioonivastase seaduse muutmisega leidsime, et on vaja teha muudatus ka karistusseadustikus. See muudatus seisnes selles, et teha ettepanek muuta karistusseadustiku § 30¹ lõikeid 1 ja 2 ning sõnastada järgmiselt: korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest, millega tekitati suurt kahju või ametiisik või temaga seotud isik sai suurt varalist kasu, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ja lõige 2 ütleb, et sama teo eest, kui kahju või saadud kasu on eriti suures ulatuses, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Selgituseks siis, et nendest määradest või tasemetest alates oleks tegemist kriminaalsüüdistusega, kriminaalasjaga. Allapoole nimetatud taset ehk seda suurt ulatust käsitletakse tegu väärteona. Nii et karistatav oleks tegu igal juhul, lihtsalt küsimus on selles määras või tasemes, kust alates saab käsitleda toimingupiirangu rikkumist kriminaalkorras. 

Edasi kulus väga pikk aeg ja väga palju komisjoni tööaega sellele, et jõuda kokkuleppele, mis on see täpne seotud isiku määratlus. Selle üle arutles komisjon ja kuulas eksperte väga-väga palju kordi, võib nüüd nii öelda. Kuulasime ära Tartu Ülikooli eksperdid, Siseministeeriumi, Kaitsepolitseiameti ja PPA asjatundjad, prokuratuuri mõistagi. Ma võin siin kinnitada, et komisjon leidis konsensuslikult, et teie ette toodud seotud isiku mõisted on sellised, mis komisjoni liikmeid rahuldasid. Otsused olid konsensuslikud.

Nagu ma ütlesin, see materjal oli väga-väga mahukas. Ma ei koormaks teid nende pikkade arutelude vahendamisega, aga pean siinkohal avaldama rahulolu selle üle, et lõpuks see tulemus, mis teie ette on jõudnud, head kolleegid, on konsensuslike otsuste tulemus. Mulle isiklikult tundub, et nii oluline teema, nagu see on, võitlus korruptsiooniga, võiks olla erakondadeülene vastutus ja otsus. Seda ka põhiseaduskomisjoni antud töö ja käsitlus näitab. Ma tegelikult lõpetan praegu oma ettekande sellega ja ootan küsimusi.

Suur tänu! Igati tõhus ja mõistlik. Küsimustega alustab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Tõepoolest, seda eelnõu on väga pikalt menetletud ja oleme jõudnud lõpusirgele. Aga minu küsimus puudutab eelnõu § 2, mida te ka oma ettekandes tsiteerisite. See räägib korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest, millega tekitati suur kahju või ametiisik või temaga seotud isik sai suurt varalist kasu, ja nii edasi. Kuna see mõte võib-olla isegi on saanud alguse minu ettepanekust komisjonis, aga on siia jõudnud ikkagi nii-öelda moondunud kujul, siis ma küsin. Minu ettepanek oli, et kui sai varalist kasu või tekitas kahju. Mingisugusest suurest või lausa eriti suurest kahjust ma ei rääkinud. Nüüd on see Justiitsministeeriumi sõnastus enne siia sisse tulnud. Ja mu küsimus on, et mis rahaline määr siis on suur varaline kasu ja eriti suur. Mis rahalistest numbritest me siin räägime, tõlgenduses?

Jaa! Sain küsimusest aru ja olin selleks ka valmis. Kehtiva karistusseadustiku § 12¹ sätestab järgmiselt, see on juba kehtiv: süüteoga tekitatud varaline kahju või süüteo ulatus. See ütleb niimoodi, et kui süüteokoosseisu tunnusena sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratletav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt järgmiselt. Esiteks, lõige 1: oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot; suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot; ja eriti suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot. See on see, mis tähendab suur, mis tähendab väga suur. Ma loodan, et see andis nüüd vastuse. Aga nagu ma ütlesin, see on kehtiv karistusseadustik. 

Ja muide, menetlusorganid või uurimisorganid peavad ka täna hindama näiteks selliste süütegude puhul nagu kelmused või omastamine, et kas varaline kahju on oluline, suur või eriti suur. See muudatus, mida komisjon üksmeelselt toetas, panebki paika selle, kust maalt alates, missugusest kahju ulatusest alates me saame rääkida kriminaalsüüdistusest.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma näen, et Harju Maakohus on ka juhtinud komisjoni poole pöördudes tähelepanu, et see kavandatud § 7 lõike 1 punkti 4 sõnastus, et keelatud on tehingud lähedaste isikutega, on lubamatult üldsõnaline, laialivalguv ja tegelikult ei ole inimestel võimalik teada, keda siin silmas on peetud. Tõsi on muidugi see, et ka kehtivas seaduses sisalduv sõnastus on täielik košmaar. Niisugust asja ei oleks tohtinud kunagi seadusesse kirjutada, ma ei hakka seda siin ette lugema, aga kes tahab, ma soovitan lugeda. See on § 7 lõike 1 punkt 4. Aga selle pika jutu asemel, mis seni on, on nüüd väga lühike määratlus: lähedased isikud. Äkki te selgitate, miks komisjoni ei veennud see Harju Maakohtu osutus, et niimoodi ei tohiks siiski normi sõnastada, sellepärast et inimesi saab sellisel juhul hakata karistama selle eest, et nad on sõlminud tehinguid isikutega, keda võib pidada lähedasteks isikuteks, aga ei ole otseselt selge, kas nad siis on või mitte. Ma sain aru, et eelnõus räägitakse isegi emotsionaalse sideme sügavusest. Niisugused kriteeriumid ei ole minu meelest rahuldavad. Äkki selgitate oma tunnetust?

Tõesti, ma arvan, et te viitate istungitele, kus mina veel ei olnud komisjoni esimees, kuid ma ka neid protokolle lugesin. Hilisema arutelu käigus … Ma eeldan, et te olete kõiki neid protokolle lugenud. (Varro Vooglaid vastab saalist.) Ei ole. Hästi-hästi-hästi! (Varro Vooglaid jätkab.) Jaa, vabandust! Ma püüan praegu selgitada nii hästi, kui ma oskan. Ka mina jälgisin seda arutelukäiku, kuidas sinna jõuti. Ära kuulati väga palju eksperte. Ma väidan, et täna kogu selle tulemusena see, mille üle meil otsustada on võimalik, on parim, mida Eesti kõige helgemad pead antud küsimuses on suutnud välja pakkuda ja kokku leppida. Möönan, see kindlasti ei ole veel ideaalne, aga mitmete meie ärakuulatud ekspertide hinnangul on see oluliselt parem ja selgem kui seni.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Oluline eelnõu, aga 12. jaanuaril advokatuur kirjutas – tsiteerin ainult paari lauset. Muudatused õiguslikku selgust toimingupiirangu kohaldamisele ei loo, sisustamata jäetud olulised mõisted ning koosseisu laia kohaldamisala tegelikult piiratud ei ole. Säilib endiselt äärmiselt suur diskreditsioon nii menetlejale kriminaalasja algatamisel kui ka kohtule otsuse tegemisel. See oli tänavu 12. jaanuaril. Teil oli veebruaris veel üks istung, ma olen seda protokolli lugenud. Aga minu konkreetne küsimus on: mida te selle advokatuuri nende seisukohtadega, mis ei olnud üldsegi mitte positiivsed, tegite?

Advokatuur oli meil ka ekspertidena või kaasatud osapoolena kuulamistel kohal. Advokatuur tegi nendel kuulamistel muidugi erinevaid ettepanekuid, muu hulgas näiteks selle kohta, et niikaua, kui ei ole seotud isiku mõiste päris täpselt määratletud, et neljaks aastaks külmutada üldse toimingupiirangutest lähtuv, ütleme niimoodi, korruptsioonivastase seaduse rakendamine. Selles osas, kui te nüüd küsite konkreetselt selle kirja kohta, siis jah, neid argumente arutati ja kuulati. Oli ka veel 16. märtsi istung, kus me juba menetluslikke otsuseid tegime. Me püüdsime arvesse võtta ikkagi kõik selle, mida vastava ala Eesti parimad asjatundjad, nagu ma enne siin nimetasin, meile soovitasid. Ekspertidena ….. olid kaasatud ka Tartu Ülikooli vastava valdkonna asjatundjad, spetsialistid, näiteks härra Priit Pikamäe ja mitmed veel. Ega mina ju siin ei ole õigusteadlane. Ma loodan, et te andestate mulle selle. Mul isiklikult on kombeks usaldada valdkonna asjatundjaid ja nende ekspertiisi.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Minu küsimus on nüüd ka viide ohule ja veale, mille me võime teha. Ma palun tõsiselt, et te mõtleksite sellele, et me analoogselt hasartmängumaksu seadusega ei teeks siin kahetsusväärset eksimust, teise lugemise lõpetamise järel ei ole viga võimalik enam parandada. Nimelt tulen jälle selle juurde, et praegune sõnastus sätestab nii, et toimingupiirangu rikkumine kuni 40 000 euro ulatuses sellises sõnastuses, nagu siin praegu kirjas on, ei oleks tulevikus enam kriminaalkorras karistatav. Sellist ettepanekut ja mõtet ei ole mina seal komisjonis teinud. See on nüüd siia tulnud Justiitsministeeriumi sõnastuse kaudu sellest ettepanekust, kus me ütlesime, et kui ei ole üldse kellelegi kahju tekitatud või üldse ei ole kasu saadud, aga nüüd on kuni 40 000-ni. Mul on küll ettepanek see lugemine praegu katkestada, et me saaksime selle ära muuta, sest see lähenemine, et viime selle sisse ja hakkame siis muudatusettepanekuga pärast tegema, on küll väga kahetsusväärne. Kas te oleksite valmis komisjoni esimehena sellest lähtuma?

Jaa aitäh! Me eravestluses enne sel teemal ka rääkisime ja ma tõesti uurisin neid argumente väga tähelepanelikult ja sain teada järgmist. Antud juhul muidugi see konkreetne sõnastus tegelikult ei ole ju leevendus korruptsioonile. Kas me teeme korruptsiooni karistamise nüüd leebemaks? Ei tee ju. Endiselt jäävad teod karistatavaks. Küsimus on lihtsalt selles määras, kustmaalt alates algab kriminaalvastutus. Allapoole selle jääb ju väärteo vastutus ja rahalised karistused ja nii edasi. Ehk ta ei vabasta vastutusest selle toime pandud rikkumise eest ja ta ammugi ei legaliseeri toimingupiirangu rikkumist. Ta täpsustab seda liiki. Ma enne viitasin ka, et seos varalise kahju tekitamisega või kasu saamisega on karistusseadustikus juba olemas, see on kehtiv norm. Meie selle täpsustusega tegelikult viitame, õigemini võtame maha liigse koormuse uurimisorganitelt selles osas, et käsitleda kõiki toimingupiirangu rikkumisi kriminaalkorras. Pigem vastupidi, me täpsustame seda. Ja siin jälle vastavad kriminaalõiguse eksperdid ütlevad mulle, et kui me laseksime, oletame, et me katkestame praegu, teeme uue ettepaneku ja alandame varalise kahju …… näiteks olulise määra peale, mis on 4000 eurot, siis sellega me tegelikult, vastupidi, justkui suurendame võimalust väärkäsitlusteks, ütleme siis nõnda. Me ju seda ei taha. See oli ju meie eesmärk, et oleks selge piir, kustmaalt alates võiks see toime pandud tegu olla kriminaalkorras karistatav. See suur ulatus on ikkagi asjatundjate arvates just see kohane määr ja see on ka vastavuses kehtiva karistusseadustikuga, nii nagu mina seda mõistan.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teatavasti korruptsioonivastane seadus reguleerib ka mõjuvõimuga kauplemist, mis on omakorda reguleeritud karistusseadustikus. Näiteks, kui mingi ärimees tahab endale mingit soodsat otsust saada, kas või näiteks volikogu või mingi muu asja kaudu, annab pistist, aga jääb vahele, siis ta põhimõtteliselt kaupleb mõjuvõimuga ja ta pannakse trellide taha või saab karistada. 

Aga minu küsimus on praegu selles, et teatavasti on nendele kohalikele omavalitsustele, kes on nõus paigaldama oma territooriumile suuri tuugeneid ehk tuulikuid, lubatud vähemalt 1 miljon eurot. Mu küsimus on praegu see, kas see hõlmab ka seda osa. Ja kui selline kaasus on olemas, et pakutakse miljonit avalikult lausa, kas tegemist on suure varalise kasuga või on see kasu eriti suures ulatuses?

Selle suure varalise kasu all peetakse silmas ikka isikliku kasu saamist. Antud juhul see, millest teie räägite, puudutab ju avalikku kasu. See miljon eurot on mõeldud ju kohaliku omavalitsuse eelarve tuludesse, mitte personaalselt kellegi taskusse. Aga aitäh selle küsimuse eest! Küllap tuleb vaadata igale, eks ole, juhtumile otsa selle nurga alt, et ega keegi kogemata sealt midagi vahelt ei võta. Aga see on minu isiklik hinnang. Vabandust!

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Ma tuleksin ikkagi selle eelneva küsimuse juurde tagasi ja tahaksin, et te selgitaksite meile komisjoni aruteludes kõlanud argumente selle kohta, miks mitte seda ebaõnnestunud paragrahvi või seda sätet, § 7 lõike 1 punkti 4, lihtsalt ära tühistada praegusel kujul ja kirjutada näiteks esimesse punkti sisse midagi konkreetsemat, kui seal praegu on. Me räägime ju samast sättest, mille alusel näiteks Kalle Laanet on praegu kohtus süüdi mõistetud, minu meelest ebaõiglaselt ja põhjendamatult. Nüüd läheb ju olukord veel hullemaks, sest esimeses punktis on antud loetelu nendest isikutest, keda peetakse piisavalt lähedaseks, et öelda, et nendega ei tohi tehinguid teha. Aga nüüd lisaks sellele pannakse punkti 4 veel ka kõik ülejäänud lähedased isikud. Õige oleks minu meelest teha nii, et esimesse punkti kirjutada konkreetselt, kellega ei tohi, ja sellega on loetelu piiratud. Näiteks praegu sinna neljanda punkti alla võib minna sõber, klassivend, eksabikaasa, abikaasa vend või õde ja keegi meist ei tea, kas ma võin oma endise sõbraga või klubikaaslasega või klassivennaga tehinguid teha, sest ma võin sattuda kriminaalmenetluse alla. Miks te ei kirjutanud seda seadusest välja?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et sellel sõnastusel on ju lause teine pool, eks ole. Ja minu arust on siin oluline, et ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ja erapooletult. Kui see mõju on oluline ja vahetu, sellisel määral, et ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ega erapooletult. See on ju see, mille järgi saab hinnata, kas see suhe on mõjus või ei ole antud kontekstis, kas ta segab ausalt ja erapooletult oma ametikohuse täitmist või mitte. (Varro Vooglaid küsib midagi.) Tahate minu käest praegu kohtu resolutsiooni? Ei, minuga ei ole tarvis väidelda. Ma igaks juhuks juhin tähelepanu, et kõiki neid otsuseid antud muudatuste kohta langetas komisjon konsensusega. Ei ole kellegi isiklik mingisugune, ma ei tea, hetkeline mõttepuhang või kapriis.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seletage mulle lahti, mis loom on seotud isik, kellega on oluline ja vahetu mõjutussuhe. Kas näiteks teie armuke, keda te peate ülal, esimene variant, või see armuke, keda te ei pea ülal, endine südamesõber või näiteks täiskasvanud eraldi elav kasupoeg? Neid näiteid võiks siia tuua palju. See on ikkagi raskesti hoomatav mõiste. Olete te tõmmanud selged piirid, kes see on selline ja kes see ei ole?

Nagu ma ütlesin varasemalt, üheksal istungil neid küsimusi käsitleti ja väga palju debateeriti, aga ei jõutud ideaalse lahenduseni. Neid küsimusi, mida te mulle praegu esitate, tuleb minu arvates vaadata nii selle seaduse terviku kui ka karistusseadustiku kogumis. Veel kord, minu arvates see kahju ja kasu mõõde on siin ka väga tähtis, eks ole, et kellega tehinguid tehakse ja kas tekitati sellega kahju või keegi sai ebaseaduslikku kasu. See on päris tähtis moment kogu selles loos.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh! Te täpselt ei vastanud mu küsimusele suure varalise kasu ja eriti suures ulatuses kahju kohta, kus ma tõin näiteks selle asjaolu, et kui ärimees annab altkäemaksu ametnikule, siis tema saab hüve selle eest, et see otsus tehakse tema kasuks. Ametnik saab raha. Praegusel hetkel nende tuugeniparkide osas te ütlesite, et aga kohalik omavalitsus saab ju raha selle eest, ütleme, miljon eurot, eks ju. Aga samas see, kes seda annab, mõjutab ju tegelikult oma tegevusega neid, seda valla ametnike volikogu, kes otsuse vastu võtavad, et nad teeksid otsuse temale kasulikus suunas. Sest ka tema, selle mõjutaja saab ju ka kasu. Selgitage mulle palun ära, kas see on siis suur varaline kasu või on see eriti suures ulatuses kasu. Mismoodi need asjad siis teie nägemuse järgi on?

No ma pean siin ütlema, härra Grünthal, et teie näide antud küsimuses ei ole kohane, sellepärast, et antud juhul selle üle otsustab kohalik omavalitsus ehk tema esinduskogu kollektiivselt, kas nõustuda, kas lubada või mitte lubada. Seal ei saa olla mitte kuidagi ju kohaldatav, ma ei tea, korruptsioonivastane seadus antud küsimuses. (Hääl saalist.) Te rääkisite enne siin …

Head kolleegid! Hea kolleeg …

… automaksu pakkumisest, siis need tegevused on niikuinii kriminaalkorras karistatavad. Ei ole pädevad minu arvates need võrdlused.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg, ettekandja! Mul on küsimus. Vaadates seda seadusemuudatust ja kogu seda mõtet, kas tegemist ei ole jällegi kogu tegevuse ülereguleerimisega? Kas me reaalselt peame sellega sellisel viisil tegelema? Ja kas ikkagi on vaja need muudatused sellisel viisil sisse viia? Miks siis praegune kord meid ei rahulda?

Jah, on vaja sisse viia.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kasutan võimalust juhtida tähelepanu sellelesamale aspektile, millega seonduvalt ma esitasin oma kaks küsimust. Minu meelest on siin tegemist tõsise probleemiga. 

No alustame vast sellest, et vaatame korraks kehtivale õigusele, milles sätestatud regulatsioon selle kohta, keda peetakse korruptsioonivastase seaduse tähenduses seotud isikuks, kellega ei tohi teatavasti tehinguid teha, on tõsiselt puudulik. Võttes ette § 7, mis kannab pealkirja "Seotud isik", ja vaadates lõiget 1, mis ütleb, et "seotud isik käesoleva seaduse tähenduses on", leiame neli punkti. Esimene punkt on üsna selge. See ütleb, et ametiisiku abikaasa, registreeritud elukaaslane, vanavanem, ametiisiku või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vanem ning ametiisiku vanema alaneja sugulane, sealhulgas ametiisiku laps ja lapselaps. Vanemaks loetakse käesoleva seaduse tähenduses ka lapsendaja, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane ja kasuvanem ning alanejaks sugulaseks ka lapsendatu ja abikaasa või registreeritud elukaaslase laps. Kuulates on see segane jutt, aga samal ajal on siiski nimetatud konkreetsed kategooriad, kes loetakse seotud isikuteks. 

Ma ei hakka lugema ette teile punkti 2 ja 3, aga kõige lõpuks on lisatud punkt 4, mis on täielik õudusunenägu. Kuulake nüüd seda, kes loetakse kehtiva seaduse kohaselt samuti seotud isikuks. See on isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. No see on juba nii segane, et siit tegelikult ei ole võimalik välja lugeda, keda siis peetakse seotud isikuks ja keda mitte. Täiesti võimatu, konkreetsetel juhtudel! 

Nüüd, seda, et niisugune regulatsioon on problemaatiline, on ammu tunnistanud paljud. Aga nüüd on tulnud välja eelnõuga, millega öeldakse, et teate, kaotame selle punkti 4 sellisel kujul ära, nagu ma ette lugesin, ja kirjutame selle asemele lihtsalt, et seotud isikuks on ka ametiisikule lähedased isikud. Ehk siis tuletage meelde, mida ma ette lugesin selle punkti 1 näol, seal olid kirjas juba vanemad, lapsed, vanemate alanejad sugulased ehk vennad, õed, kõik need olid nimetatud, aga lisaks nendele loeme seotud isikuteks ka ametiisikule lähedased isikud. 

Selle kohta on Harju Maakohus täiesti selgelt öelnud – ma vaatan, kus see siin on –, et niisugune määratlus ei ole rahuldav. Harju Maakohus leidis, et "lähedased isikud" on karistusõiguse vaates liiga lai mõiste, mis tekitaks olukorra, kus inimesed ei suuda näha ette normi karistusõiguslikku vastutust. Karistusõiguse üldine põhimõte on aga see, et inimene peab mingit tegu tehes suutma saada aru, kas see tegu on lubatud või mitte. Mõiste "lähedane isik" on lai ja umbmäärane ning selle sisustamine ja piiride tõmbamine toimuks pika kohtupraktika raames. Ehk lihtsalt seadusele vaadates pole võimalik aru saada, kes on lähedane isik või mitte. 

Kui me võtame sellesama Kalle Laaneti olukorra, kus teda on nüüd kohtus süüdi mõistetud esimeses astmes selle eest, et ta on rentinud korterit isikult, keda on peetud kehtiva seaduse tähenduses lähedaseks, siis kujutagem nüüd ette selle uue eelnõu kohaselt muudetud seadusejärgset olukorda. Näiteks kui Kalle Laanet oleks sellises olukorras rentinud korteri turuhinnaga, kellelegi mingit kahju põhjustamata, oma sõbralt, võib-olla ka näiteks sõbralt, kellega ta ei ole aastaid lähedaselt läbi käinud, aga varem oldi koos palju, võib-olla endine mingi ärikaaslane, äripartner näiteks, või kunagine klassivend, pinginaaber või mittepinginaaber, või näiteks eksabikaasa, kellest ta on lahutatud juba kümme aastat, või näiteks praeguse abikaasa vend, keda ei ole korruptsioonivastases seaduses ei praegu ega ka eelnõukohases redaktsioonis nimetatud. Kõigi nende nelja näite puhul, kas on tegemist lähedase isikuga või mitte? Öelge. 

(Saalist räägitakse.) Aga see ei peagi olema, sest punkti 4 kohaselt ei ole mingist ühisest majapidamisest juttu. Eelnõu punkt 4 ütleb lihtsalt väga selgelt, et seotud isikuteks loetakse ametiisikule lähedased isikud. Jutt ei ole mingist majapidamisest ega millestki muust, mingit muud kriteeriumit ei ole. Kas nüüd siis sõber, kunagine sõber, klassivend, eksabikaasa, abikaasa vend või klubikaaslane kvalifitseerub lähedase isikuna või mitte või seotud isikuna, see hakkab selguma kohtupraktika raames?

Kas kolm minutit lisaks? 

Jaa, palun lisaks kolm minutit. 

Mina väidan küll, et selline asi ei ole lihtsalt kooskõlas põhiseadusega, järjekordselt. Ma ei oleks üldse imestunud, kui ka president ütleks, et niisugusel kujul ei saa kriminaalõiguslikke, karistusõiguslikke norme kehtestada ja selle tõttu president ei saa seda välja kuulutada. 

Nüüd, et mitte ainult kritiseerida, ma ütlen ka, kuidas minu arvates oleks palju kohasem seda küsimust lahendada: jätta see punkt 4 seadusest täielikult välja. Ei ole nii, et seotud isikuteks on ka lähedased isikud, ilma et see oleks seadusega defineeritud, keda nende all silmas pidada, vaid sinnasamma punkti 1, mida ma eelnevalt juba ette lugesin, saab kirjutada sisse ka ju täiendavad kriteeriumid, et lisaks … Mis seal olid? Sea oli ametiisiku abikaasa, registreeritud elukaaslane, vanavanem, ametiisiku või tema abikaasa registreeritud elukaaslase vanem ning ametiisiku vanema alaneja sugulane ja nii edasi. Ma ei hakka seda täies ulatuses ette lugema. Kui on soov sinna kirjutada sisse ka mingisugused muud kategooriad, siis seda saab ju teha. Aga niisugune asi, et jätta lihtsalt lahtine kataloog ja me keegi ei tea, kellega tehinguid sõlmides sa võid karistada saada, ei ole aktsepteeritav. 

No mõelge Riigikogu liikmetegi peale! Kui te näiteks, ma ei tea, Põlvamaal elava inimesena kasutate oma seadusest tulenevat õigust rentida Tallinnas korterit, nagu Kalle Laanet on seda teinud, siis te ei tea. Kui te natukenegi seda isikut tunnete, kellelt te mõtlete, et võiks selle ilusa korteri rentida sobiliku hinnaga, siis jätke parem rentimata. Sest ainuüksi see, et te juba tunnete mingisuguses seoses, võib teid kvalifitseerida lähedase isikuna ja pärast olete samamoodi kriminaalmenetluse all, nagu … kohta sattus Kalle Laanet. Nii et rohkem mul selle kohta midagi olulist öelda ei ole. Antud juhul oleks targem eelnõu teine lugemine katkestada, kui jätkata menetlusega ja võtta lõpuks vastu seadus, mis on põhiseadusega vastuolus. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Ma olen nõus eelkõnelejaga, et see seotud isiku mõiste on kaugel ideaalsest sõnastusest ja ta on mõnevõrra üldsõnaline, aga ta on siiski oluliselt parem, kui see oli meie menetluse alguses esialgses tekstis. Mitmed probleemid on siiski lahendatud ja see uus sõnastus on siiski oluline samm edasi. On lahendatud ka advokaatide mure, kes tõstatasid oma küsimuse, et ühel hetkel võivad nendest saada seaduse mõttes avalikud teenistujad, samuti ülikoolide ja teadusasutuste probleemid. Need täpsustatud sõnastused on siiski liikunud õiges suunas. 

Küll aga ei saanud ma päris täpselt aru, mida hea kolleeg siin silmas pidas selle täiesti vaba tõlgenduse puhul, mina päris sellist tõlgendust siit seadusest küll välja ei loe, aga ma olen kolleegiga nõus. Ma ütlen kohe etteruttavalt, et Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku teine lugemine katkestada, aga mitte selle seotud isikuga seonduvalt, kus meil võib-olla on mõnevõrra erinevad arusaamad ja mis näitabki, et tegelikult seadus ei ole küps vastuvõtmiseks või teise lugemise lõpetamiseks, kus enam sisulisi muudatusi teha ei saa. 

Aga ma tahan tõstatada eraldi toimingupiirangu rikkumise punkti, mille kohta ma ka siin küsimusi esitasin. Ma kordan veel, et siin võib olla tegemist järjekordse eksimisega, sellepärast et see viimane sõnastus on tulnud meie eelviimase komisjoni istungi ettepanekust, mille mina sõnastasin. Justiitsministeerium sõnastas selle muudatusettepanekuna ära ja ma väidan, et see on teistsugune, kui oli minu mõte. Minu mõte oli see, et kui on tegemist olukorraga, kus ei ole tekitatud kellelegi kahju ebaseaduslikult ja keegi ei ole saanud ka mingisugust ebaseaduslikku kasu ega tulu, siis ei peaks inimest saama kriminaalkorras karistada. Aga siia sõnastusse on läinud sisse, ma loen ette, korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest, millega tekitati suur kahju või ametiisik või temaga seotud isik sai suurt varalist kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ehk siia on tekkinud suure kahju ja suure kasu mõiste, mida, nagu me ka kuulsime täna, tõlgendatakse, et see on 40 000, ehk alla 40 000-eurose tekitatud kahju ja saadud kasu puhul ei oleks enam võimalik karistada kriminaalkorras. Vaat sellist mõtet minu ettepanek endas ei kandnud. 

Nüüd me võime siit ju kiirkorrast aru saada erinevalt. Õige on see, mida komisjoni esimees ütles, et lõpuks kiideti komisjonis konsensuslikult heaks. Aga ma juhin tähelepanu, et menetlus lõpeb ikka siin suures saalis kolmanda lugemisega. Ja kui me avastame ka, et midagi on läinud teistmoodi komisjoni arutelude järel või komisjoni arutelude ajal, ja avastame selle suures saalis, siis, head kolleegid, on mõistlik katkestada, mitte lasta sellel rongil koos veaga lõpuni sõita, nii nagu hasartmängumaksu puhul see oli. 

Nii et ma olen siit puldist selle välja öelnud ega võta seda vastutust hiljem, et vaadake, ka selle etteheite või viitega, näete, komisjonis oli konsensuslik lähenemine. Ühe osalisena ma siin suures saalis ütlen seda, et me oleme seda märganud, me oleme selle teinud kõigile teatavaks, kolleegidele. Minu palve on ühiselt praegu tõmmata pidurit, vaadata see sõnastus üle nii seotud isiku puhul kui ka toimingupiirangu rikkumise puhul. Kui seda on menetletud siin – oi jumal, kui pikalt, eks ole – ja komisjonis rohkem kui kümme korda arutatud, siis sellega ei ole praegu küll nii kiire, et rong on lõplikult ära sõitnud ja me peame täna kindlasti teise lugemise lõpetama. 

Selleks, et me ei teeks uut viga ja parlamendi mainet ei kahjustaks, on minu ettepanek katkestada praegu teine lugemine ja rääkida need asjad selgeks. Ka justiitsministeerium ja prokurör on, nagu me oleme täna meediast lugenud, selles mõttes häiritud, et nendega ei ole seda viimast sõnastust läbi räägitud. Räägime selle viimase sõnastuse, mille justiitsministeerium komisjoni arutelu põhjal välja pakkus, tuleme siia tagasi ja jätkame teise lugemisega, olles veendunud, et kõik me saame asjast ühtemoodi aru. Ja hääletame siis, kes toetab ja kes ei toeta. Nii et Isamaa fraktsiooni nimel teen ettepaneku teine lugemine katkestada. Aga mul ei ole seda kirja kaasas, ma teen selle kirjalikult ka kohe ja annan edasi.

Jaa, kuni muudatusettepanekute läbivaatamiseni on teil kindlasti aega seda teha. Kalle Grünthal, palun!

Ei ole ka rahul selle seaduse sõnastusega praegu, nõustun ka eelkõnelejatega. Ja ma olen leidnud veel ühe asja, mida võib-olla oleks vaja veel komisjonis lihvida, selleks et see asi oleks selgem. Minu meelest on nii Riigikohtu esimees Villu Kõve kui ka õiguskantsler ja ka president korduvalt öelnud, et me võtame asju vastu kiirustades, peaasi, et saaks tehtud. Aga me ei mõtle selle peale, mida peavad need vaesed kohtunikud tegema, sest seadus ei ole täpselt sõnastatud. Ja siis hakatakse läbi kohtupraktika kujundama tegelikult sellist tulemit, mis võib-olla ei olegi see, mida meie siin mõtlesime. Ma usun, et kohtunikel on tööd väga palju, rohkem kui meil. Seetõttu peaksime me nende elu kindlasti tegema kergemaks, et kohtunik ei peaks hakkama pastakast välja imema teksti ja mõtet, mis võiks olla selle muudatuse eesmärk tegelikult. 

Selle kõige taustal, eelneva jutu taustal tahan ma tähelepanu pöörata veel ka korruptsioonivastase seaduse muudatuse kolmandale punktile, kus on kirjas: "füüsiline või juriidiline isik, kes ametiisikut või keda ametiisik väljaspool ametiseisundit sedavõrd oluliselt ja vahetult mõjutab, et ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ja erapooletult". Minu jaoks on see koht, mida selle all mõeldakse, et "oluliselt ja vahetult mõjutab", "oluliselt ja vahetult". Siin on need piirid venitatud nüüd niivõrd laiali, et tegelikult seaduse … seda täita ülimalt raske. Kas, ütleme, ametiisiku autoga koju toomine, kui ta elab kuskil kaugel, on mõjutustegevus? Kas mingisugune muu, üheskoos söömine restoranis on mõjutustegevus, mille alusel ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ja erapooletult? Sisuliselt me sekkume praegu nii-öelda isiklike suhete, tavalise isiku suhete valdkonda, kus ametnikud lüüakse nagu eraldi kasti, kes ei tohi suhelda tavakodanikega. Sellepärast, et äkki ilmneb oluline ja vahetu mõju selles, mille alusel näiteks on prokuratuuril võimalik algatada kriminaalmenetlus, öeldes, et ahaa, te käisite koos restoranis söömas, te viisite ta kolm korda kuskile koju, ja me oleme arvamusel, et sa said sellise mõjutuse, mis seab kahtluse alla sinu aususe ja erapooletuse. See on nüüd ka see argument, miks ma leian ja toetan ka härra Seederi ettepanekut selles osas, et see asi tuleks saata tagasi remonti. 

Ja ma küsin ka nüüd – ma olen seda küsinud ka lugupeetud Ando Kivibergi käest eelnevalt – selle tuuleparkide asja kohta kui mõjuvõimuga kauplemine. Kui ärimees läheb rahapatakaga omale ametniku käest soodsat otsust saama ja kui ta vahele jääb, siis ta saab karistada või pannakse koguni trellide taha. Aga kui avalikult lubatakse kohalikele omavalitsustele välja, et need, kes on nõus tuuleparkide eriplaneeringu heaks kiitma volikogu otsusel, saavad miljon eurot. Kas see siis ei ole mõjuvõimuga kauplemine? See on puhtamal kujul tegelikult mõjuvõimuga kauplemine. Sest need inimesed, kes valiti volikogusse inimeste poolt, need inimesed, kes neid valisid, eeldasid, et nad täidavad ausalt, äraostmatult oma ülesandeid. Aga see on puhas altkäemaks ehk mõjuvõimuga kauplemine. Ma arvan, et seda näidet me kuuleme veel päris tihti. Aga ma tänan teid!

Aitäh! Sõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel kohapealt. Varro Vooglaid, palun! Ma eeldan.

Suur tänu! Ma kasutan võimalust võtta sõna EKRE fraktsiooni nimel, kuigi ma tegelikult tahan öelda lihtsalt seda, et minu eelnev kriitika, mida ma oma kõnes väljendasin, oli märgist mööda lastud. Ma vabandan. Ma lähtusin eelnõu algtekstist, mitte teise lugemise tekstist. Ja teiseks lugemiseks tõepoolest see § 7 lõige 1 punkt 4 on oluliselt ümber sõnastatud ja on oluliselt vähem problemaatiline kui see, mida ma kritiseerisin. Nii et ei jääks segadust siia õhku, siis ma ütlen, et ma eksisin. Vabandan. Peab olema tähelepanelikum. Aitäh!

Väga tänan selle täpsustuse eest! Ma ei tea, kas see mõjutas nüüd Isamaa fraktsiooni ettepanekut ka või mitte. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui kohtunikega rääkida, aga mitte ainult nendega, siis tihti on selline jutt, et miks te ei sisusta neid paragrahve piisavalt täpselt. Neid jutte on palju ja üldse mitte selle eelnõu kontekstis, aga ka selle eelnõu kontekstis. Ühtepidi, kui on võimalikult laialt sõnastatud mingisugune paragrahv, annab see suuri võimalusi. Kui on kitsalt tehtud seda, võimalikult täpselt, nii palju kui see võimalik on, on selgus suurem. Aga selge see, et kogu elu sättida ja sõnastada võimalikult täpselt, liiatigi kui elu veel muutub, on ülimalt keeruline. 

Et korruptsioon on paha, selles, ma arvan, vaevalt siin saalis keegi nagu teist meelt on. Altkäemaksud, pistised, mõjuvõimuga kauplemine – need on enam-vähem kergesti haaratavad, kuigi ka siin on arutluskohti. Toimingupiirangu rikkumisega on palju rohkem. 

Seadus võeti vastu vist 2012 ja ma vaatasin, et kusagil kaheksa korda on muudetud, noh, igal aastal mitte, aga põhiliselt on nende deklaratsioonide sõnastused või timmimised. Ja ei ole nii palju, nagu näiteks kriminaalkohtumenetluse seadustiku muutmist, millega me praegu tegeleme 125. korda. Juba 126. ja 127. on ootel sahtlis.

Aga see ei tegele ka sellega, kuidas kriminaalkohut peetakse. Nii et võib-olla see mõju ei ole nii suur ja vajadus nii suur. Aga üldine järeldus, mis minule on vähemalt jäänud siin saalis olles nende aastate jooksul, on see, et me oleme suhteliselt mugavalt käitunud. Ja ma ei räägi üldse mitte selle seaduse mõttes. Oleme jätnud sõnastuse võimalikult laiaks tihti ja see annab võimaluse, võib ka niimoodi öelda, et me oleme delegeerinud nendele menetlejatele, ükskõik kellena nad töötavad ja mis valdkonnas. Ja loomulikult annab see ka võimaluse, kui vaja, ka mõnele poliitilisele konkurendile, aga ka mitte, kadedusest naabrimehele või kellelegi nagi selga lüüa. 

Meil on siin kolleeg Kalle Laanet, kes on ise põhiseaduskomisjonis, ma olen lugenud tema seisukohti ka selle eelnõu aruteludel. Ma mõistan tema kimbatust, aga see ei tähenda midagi. Mulle tundub, et ta on siiralt Eesti riiki teeninud ja püüdnud olla võimalikult aus. Aga ma rõhutan, see ei ole oluline, kuidas tundub kellelegi, inimese käitumine ja selle üle otsustamine käib nende seaduste järgi, mida me siin valmistame, lihvime või paneme ülepeakaela. 

Siin hiljutine skandaal, kui suruti kiiruga läbi kaughasartmänguseadus ja kusagil jäi väikene sõnakene, mida keegi ei märganud, ja siis näidispoomine korraldati, mis läheb Riigikogule ja maksumaksjale tõenäoliselt üsna kalliks maksma. Ma pean silmas meie kolleegile Piiale nii-öelda nagi selga löömist ja vabastamist. Nii et see tegevus, mis meil siin saalis on, peaks olema selline juveliiri tegevus. 

Kui nüüd tulla tagasi selle seaduseelnõu arutelu …

Hea kolleeg, kas võtame lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Jah, kolm minutit lisaks.

Ma ei ole põhiseaduskomisjonis, aga ma olen lugenud vist peaaegu kõik need arutelud, alates sellest, kui praegune põlluminister veel kamandas komisjoni, ja püüdnud eemalt vaadata kogu seda reaalset olukorda. Ühelt poolt on korruptsioon paha, keegi selle poolt ei ole, aga kuidas ikkagi juhtida seda võitlust? 

Ja nüüd ma jõuangi selle põhilise teemani, mille kohta ka advokatuur on öelnud, Imbi Jürgen ei olnud küll oma arvamuses 12. jaanuaril, mida ta saatis nii Ando Kivibergile kui minister Pakostale. Aga tegelikult peaks selle … Nende ettepanek oli vist neli aastat külmutama, et selle mõiste "seotud isik" – kes ta selline on –, kellega on oluline ja vahetu mõjutussuhe. 

Ma siin enne küsisin Andolt, natuke provotseerisin, et kas tema praegune armuke, keda ta ülal peab, või endine, keda ta ei pea, või kasupoeg, kes elab – see ei ole isiklik, aga lihtsalt et oleks kergesti mõistetav, mul ei ole mingeid viiteid. Aga et oleks üheselt selge, et ei jääks sellist manööverdamisruumi, mida on võimalik kasutada ka vajadusel nendele, kellele see on delegeeritud. Tulles tagasi selle jutu alguse juurde, ka kohtunikud ise on tihti öelnud, et tehke rohkem tööd ja sisustage need paragrahvid rohkem ära selgelt. Ma rõhutan, et see ei puuduta ainult toimingupiirangute asja, see puudutab väga paljusid asju. Nii et tegelikult peaks rohkem tööd tegema. 

Selle koha pealt katkestamine ei ole minu meelest sugugi mitte halb ettepanek. See ei tähenda seda, et hinnang oleks sellele, et on vähe tööd tehtud ja Ando Kiviberg kaasa arvatud on vähe tööd teinud. Pigem natuke rohkem ….. seda ja arutada, sest tegelikult parandatud juba natuke ikka on seda seadust, aga praktika, et iga aasta uuesti parandada – noh, ma ei tea, kas see ei ole kõige parem idee. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Mul on kaks mõtet teiega jagada, ei pea teid kaua kinni. 

Kõigepealt, ma pean tunnustama kolleegi härra Vooglaidu võime eest oma viga avalikult tunnistada . Ja ei salga, tema autoriteet õigusteadusliku asjatundjana pani ka mul sees südame kergelt tugevamini põksuma, kui muidu see tavapäraselt sellises olukorras oleks. Nimelt, mul juba tekkis kahtlus, kas ma tõesti olen midagi kahe silma vahe jätnud, kas meil tõesti on tekkinud olukord, kus me laseme jälle näpuveal sisse lipsata. Aga ei, seekord ikkagi selgus, et õigus oli minul. Ja ma tänan veel kord Varrot selle ausa ülestunnistuse eest. Aga see jääb meile kindlasti meelde, on õpetlik materjal. 

Mis ma tahtsin öelda lisaks ja just toetudes sellele, et härra Seeder tegi ettepaneku ja on tegemas ettepanekut eelnõu lugemine katkestada? Ma tahtsin siiski rõhutada ühte olulist momenti. See jutt puudutab nüüd süüteoga tekitatud varalise kahju küsimust. Muudatuse eesmärk on ju suurendada õigusselgust ja just nimelt tagada kriminaalvastutuse parem kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. Uue regulatsiooni kohaselt seotakse karistatavus selgelt karistusseadustiku § 12¹ tähenduses suure või eriti suure kahju või varalise kasuga, mis võimaldab üheselt hinnata teo raskust rahalise kriteeriumi alusel. 

Tegelikult see on vajalik. Ma usun, et me saame kõik sellest aru, kui me natuke selle üle mõtleme. Ja see muudatus kitsendab kriminaalvastutuse kohaldamisala ja välistab olukorra, kus toimingupiirangu rikkumisega ei kaasne olulist kahju ega varalist kasu. Sellega väheneb formaalsete rikkumiste kriminaliseerimine ning kriminaalõigus keskendub juhtumitele, millel on oluline kahjulik mõju või millest saadakse märkimisväärset kasu.

See on oluline muudatus, head kolleegid. Ma siiski kutsun üles selle üle mõtlema. Ma arvan, et õigusasjatundjad, kes meil sellise lahenduse välja töötasid, võtsid arvesse kõiki asjaolusid ja kehtivat õigust, sealhulgas kehtivat karistusseadustikku. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 442 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Nii ka muudatusettepanek nr 5, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja 11. muudatusettepanek, mille on esitanud ka põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 442 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 442 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 442 teine lugemine katkestada ning me asume nüüd selle katkestamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 442 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 442 teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 812 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise eesmärk on luua tingimused, et alternatiivkütusega sõidukiga ehk elektriautoga või vesiniku peal sõitva masinaga liikumine oleks inimestele lihtne ja usaldusväärne valik kogu Euroopa Liidus. Selleks peab inimestel olema juurdepääs ajakohasele teabele selle kohta, kus saab sõidukid laadida või tankida ja mis see maksab. See parandab teenuste läbipaistvust ja kasutatavust ning toetab konkurentsivõimelise alternatiivkütuste teenuste turu arengut. 

Eesmärgi saavutamiseks võtame Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest tulenevad nõuded. Need annavad õigusliku aluse laadimis- ja tankimistaristu andmete kättesaadavaks tegemiseks Eesti teabevärava kaudu. Eesti teabevärav on riiklik juurdepääsupunkt, mille kaudu laadimis- ja tankimispunktide käitajad ning liikuvusteenuse osutajad peavad tegema andmed masinloetaval kujul tasuta ja piiranguteta kättesaadavaks. Nii saavad neid andmeid kasutada navigatsiooni- ja mobiilirakendused, näiteks Waze või Google Maps, mis kuvavad selle teabe sõidukijuhtidele. Avaldada tuleb nii staatilisi andmeid, näiteks andmeid laadimisvõimsuse ja pistmike arvu kohta, kui ka dünaamilisi andmeid, näiteks reaalaja hinnainfot ning teavet selle kohta, kas laadimispunkt on vaba või hõivatud. 

Toon teile mõned praktilised näited. Kui Eesti kodanik soovib sõita näiteks elektriautoga Tallinnast Vilniusesse, peab ta vahepeal sõidukit laadima ja seaduse täiendamise tulemusel saab ta näha reaalajas teavet laadimispunkti kohta, kas see on töökorras, kas see on vaba ja kui palju laadimine maksab. See aitab inimesel oma marsruuti paremini planeerida. Sama oluline on see ligipääsetavuse vaatest – ka erivajadusega inimene peab saama oma sõitu ette planeerida, teades, milline laadimispunkt vastab ligipääsetavuse nõuetele. Ka see teave peab edaspidi olema selgelt esitatud. Seaduse täiendamise tulemusel hakkab Transpordiamet väljastama liikuvusteenuse osutajatele ning laadimis- ja tankimispunktide käitajatele tunnuskoode. Ehk igal asjaomasel ettevõtjal peab olema kordumatu tunnuskood, mis võimaldab teda rahvusvahelises andmevahetuses ja arveldamises üheselt tuvastada. 

Seadusemuudatus ei nõua täiendavaid investeeringuid laadimistaristusse ja sellega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele kulusid ega tulusid. Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõttes on eelnõu eesmärk luua tingimused, mis toetavad avalike teenuste kvaliteedi paranemist ning konkurentsivõimelise alternatiivkütuste teenuste turu ja digitaristu arengut. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlemine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma jätsin komisjonis vist unustasin selle küsimata, aga te ütlesite, et mingeid kulusid ei tule kohalikele omavalitsustele ja taristuomanikele, aga seal ikkagi tarkvaraarendused tuleb teha, et see info igatepidi liiguks. Kas pole nii?

Jaa, aitäh! Need kulud ei ole kohalikele omavalitsustele ega riigile, vaid need nii-öelda tanklaomanikud või kus laaditakse autosid, need peavad tegema oma arenduse, et nende andmed oleksid nähtavad. Aga tegelikkuses on enamikul suurematel kettidel need arendused juba tehtud ja need on vaja lihtsalt lülitada ühtsesse võrku. Nii et ütleme niimoodi, et tänaseks päevaks on need suured ketid kõik oma investeeringud juba teinud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu teada tankimisäpid juba jagavad kogu vajalikku infot. Kas teil on mingi teave, mida sellest arvavad just tanklad? Näiteks Circle K ja Olerex, kes müüvad elektrit, ja kas see toob nendele lisakoormust?

Aitäh! Praegu ongi nii, et igal tanklaketil on oma äpp ja kui oled selle klient, siis põhimõtteliselt näed, kus mis tingimused on. Aga selle seadusemuudatuse mõte on, et kõik need laadimispunktid on ühes süsteemis niimoodi, et kui hakkad ikkagi Berliini sõitma, siis paned marsruudi peal kirja, kus on optimaalsed tankimiskohad, mis on seal hinnad, kas on vastavad sobilikud pistikud olemas ja nii edasi. Nii et need erinevad tanklaketid ühinevad ühte teabesüsteemi. Kõige lihtsam näide ongi, nagu ma ütlesin, kas Google'i Mapsi pealt või ka Waze'i pealt näha, kus need tankimiskohad on. Aga loomulikult, kui praegu on mingi konkreetse tanklaketi äpp, siis see jääb alles ja seda saab samamoodi kasutada.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma loen nüüd viimasest vastusest välja, et energiamajanduse korralduse seadus on ühilduv mingi rahvusvahelise programmiga, et kui me nüüd autoga sõidame Berliini, siis näeme üleeuroopaliselt nende laadimispunktide olemasolu. Kuidas see haakub teiste rahvusvaheliste programmidega?

Aitäh! See tõesti üle Euroopa hakkab kehtima, aga kõik riigid võtavad selle üle nii, nagu keegi jõuab. Lõpptähtaega ei oska öelda, millal terve Euroopa on sellega ühinenud, aga Euroopa Parlamendi poolt on see eesmärk neile seatud. Nii et Eesti võiks kindlasti siin esirinnas olla, kui me oleme üle Euroopa tuntud IT-arendustega riik.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Head kuulajad! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 16. märtsil, kus minister tutvustas seda samamoodi, seletades, mis on selle tegevuse mõte. See on tõesti selleks, et koondada ühte Maanteeameti portaali põhimõtteliselt ühenduspunktid, kust kes iganes teenusepakkuja soovib, saab võtta kõikide laadimistaristu pakkujate reaalajas laadijate info. 

Komisjoni arutelu keskendus peamiselt praktilistele küsimustele, kes sellist portaali hakkab haldama, millises koguses andmemahtusid seal on, kas on arendusi, kas andmed hakkavad püsima Maanteeameti portaalis või on see lihtsalt ühenduspunktide rajamise koht. Selgus, et tegemist on lihtsalt põhimõtteliselt veebilehega, kuhu läheb kirja see loetelu, kust saab küsida erinevat …, kes on pakkujad ja kust saab selle pakkuja infot küsida. Ehk siis kõik need Waze'id, Google'id, kes iganes tahab teha. 

Täna hommikul avastasin, et tuli just postitus, et keegi isik, kellel viskas kopa ette see kümnete äppide vahel, erinevate asjade vahel kogu aeg lappamine, tegi iseendale veebirakenduse, mis on laadimiskaart.ee, kus on nüüd kõik Eesti laadijad sees. Täitsa imeliselt kõik töötab, kõik on juba olemas. Nüüd on lihtsalt see, et kuna Euroopa direktiiv tahab, et meil oleks üks ühtne punkt, kuhu kõik ennast registreerivad ja kust kõik teavad neid lõpp-punkte võtta, siis see lehekülg on vaja tekitada. 

Oli ka küsimusi natuke selles, et kas seal on autoriseeritud andmed või avaandmed. Nagu praktikas selgub, need on avaandmed, ja seda räägiti ka komisjonis. Nüüd küsimus oli natukene ka selle üle, et miks see eelnõu on nii kaua aega võtnud, sest tegelikult direktiiv näeb ette rakendamist 14. aprill 2025. Ega sellele otseselt head vastust ei olnud. Riigiti on see erinev, tegelikult enamikus riikides on see siiamaani veel tegemata, aga tegelikult teenusepakkujad on oma tööd juba ära teinud. 

Oli ka arutelu selle üle, millal peaks see eelnõu jõustuma. Arvati, et võiks jätta umbes kolm kuud rakendamisaega. Vaadates nüüd, et tegelikult kõikidel on juba tehtud need endapoolsed arendused, sest minu teada seal olid kõik Eestis teenust pakkuvad juba olemas, siis ma arvan, et me võime esimese ja teise lugemise vahel arutada selle tähtaja lühendamist. Tegelikult, kui kõigil on töö tehtud, siis mis me ikka ootame. 

Ja tehti ka menetluslikud otsused. Komisjon otsustas konsensusega määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. (Mario Kadastik: "Ma peaks kõne ka.") Me ei ole veel läbirääkimisi isegi välja kuulutanud. Aga tõepoolest, head kolleegid, nüüd ma kuulutan välja läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Jaa, tahtsin lihtsalt selle ära markeerida, et antud juhul on tegemist tõesti eelnõuga, mis muudab elu lihtsamaks elektriauto kasutamisel, sest on tõsi, et täna on tulnud siiamaani kogu aeg lapata läbi kümneid erinevaid aplikatsioone, et näha, kus laadija on. Käisin ise ka nädalavahetusel Narvas ja pidin käima läbi kuus erinevat aplikatsiooni, et tuvastada, kus on lähim laadija. Ma leidsin Elepordi laadija, läksin sinna laadima, sõitsin hotelli ja avastasin, et hotelli küljes on laadija. Selle asemel, et istuda seal kiirlaadijas, ma oleksin võinud istuda rahulikult hotellis. 

Ehk siis täpselt selliste olukordade lahendamiseks on see mõeldud, aga üleeuroopaliselt. Ehk siis, kui minna sõitma kuhugi Euroopasse, sa ei pea otsima, kus laadijad on, vaid sa saad seda kõike enda navigatsioonisüsteemist juba otse kätte. Ja tegelikult on see selles mõttes oluline, et ma arvan, et arvestades ka praegust olukorda, mis maailmas on, siis üleminek elektriautodele kindlasti kiireneb. 

Olgem ausad, mina saan sõita suhteliselt tasuta ringi igal pool, aga bensiiniautoga on see väga kallis, ja seda tulenevalt sellest, mis toimub sõjas Lähis-Idas. Selliseid hinnašokke tõenäoliselt tuleb veel. Me ei tea kunagi, see on nii volatiilne olukord, kunagi ei ole teada, milline see on. See vahe hakkab järjest ajas kasvama, seda enam, mida rohkem alternatiivkütustele üle minnakse, sest tänapäeval ka uute autode hinna vahes ei ole enam erilist olukorda. See on ka olukord, kus me saame oma toodetud ressurssi kasutada kütusena. Ükskõik, mil moel elekter meil toodetud lõpuks on, see on ikkagi rohkem lokaalne kui bensiin või diisel, mis kõik tuleb Eestisse impordi kaudu kas Leedust või Soomest. Ehk siis see on ka tegelikult väliskaubanduse bilansi arvestuses kasulik. 

Nii et ma arvan, et üldiselt see on tulemas ja see eelnõu kindlasti teeb asja oluliselt lihtsamaks kõikidele elektriauto kasutajatele. Ja ma tõesti arvan, et me võime teha menetlusajad oluliselt lühemaks, sest nagu ma täna avastasin laadimiskaart.ee, kõik Eesti laadijad on sees, reaalajas nähtavad, ja seda tegi üks inimene, sellepärast et tal lihtsalt oli igav ja ta ei tahtnud enam lapata äppide vahel. Tegelikult meil on kõik olemas juba. Aitäh!

Suur tänu ja suur tänu ka väga praktilise näpunäite eest! Aga nüüd rohkem kõnesoove ei ole. Ja juhtivkomisjoni ettepanek … Sulgen läbirääkimised ka. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 812 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. aprill kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831. See on selle esimene lugemine. Eelnõu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu ikka, mul on teile üks väga hea eelnõu. Väga hea selle pärast, et see muutub suurepäraseks alles pärast seda, kui see on siin parlamendi menetlusest läbi käinud. 

Aga ma alustan ühest lihtsast tõsiasjast. Euroopa rändesüsteem on olnud aastaid surve all ja see ei ole olnud mingi teoreetiline probleem, vaid väga praktiline. 2015. aastal oli Euroopa Liidu välispiiril ligi 1,8 miljonit ebaseaduslikku piiriületust. 1,8 miljonit, kujutate ette! Varjupaigataotlusi oli üle 1,2 miljoni. See oli süsteem, mis ilmselgelt ei töötanud.

Euroopa Liit otsustas selle ära parandada. Meie kõik, liikmesriigid üheskoos, otsustasime, et teeme midagi selle heaks. 2024. aastal võeti vastu uus varjupaiga- ja rändehalduse õigustik või õigusraamistik, kümme õigusakti, üheksa neist on määrused. Määrused on otsekohalduvad ja see tähendab midagi väga lihtsat. Reeglid on nüüd Euroopas samad ja meie ülesanne Eestis on tagada, et see süsteem töötaks ka meie riigis selgelt ja kontrollitult. Selleks ongi see eelnõu. 

Oluline on mõista ühte asja. See seadus ei ole rändepoliitika muutmine, see on süsteemi korrastamine. Nagu ma enne ütlesin, igaüks, kes sellele olukorrale otsa vaatab, saab ausalt öelda, et see oli vajalik, sest kui süsteem ei ole selge, siis tekivad probleemid, venivad menetlused, tekivad olukorrad, kus inimesed liiguvad riigist riiki, ja lõpuks kaob kontroll, nii nagu see vahepeal on olnud. Ja seda me ei taha. Ma võin selle otse välja öelda, et see ei ole ainult rändeküsimus, see on ka julgeolekuküsimus. Sellepärast, et me oleme näinud, kuidas rännet kasutatakse survevahendina. Me oleme näinud seda Poolas, Leedus, Lätis, Soomes, me oleme näinud ka katseid Eesti piiril. Kui riigil ei ole selget süsteemi, siis tegelikkuses ta seda olukorda ei kontrolli, ja see ei olnud vastuvõetav olukord. 

Uus Euroopa süsteem teeb kolm väga olulist asja. Esiteks, menetlused muutuvad kiiremaks. Näiteks piirimenetluse maksimaalne kestus koos kohtumenetlusega on 12 nädalat. See tähendab, et otsused enam ei veni lõputult. Kui inimene vajab kaitset, saab ta selle kiiremini, aga kui kaitset ei anta, saab riik samuti kiiresti selge otsuse. See tähendab midagi väga olulist: kui inimesel ei ole õigust kaitsele, siis on võimalik ta kiiremini tagasi saata. See on hea kõigile.

Teiseks, süsteemi kuritarvitamine muutub raskemaks. Praegu on Euroopas olnud probleem, et inimesed liiguvad ühest riigist teise ja alustavad sama menetlust uuesti ja kasutavad niimoodi seda olukorda ära. Uus süsteem seda ei soosi. Kui menetlus on alustatud ühes riigis, siis see jätkub seal, ja kui inimene liigub loata edasi, ei saa ta teises riigis samu vastuvõtutingimusi. See on hästi oluline muudatus. 

Kolmandaks, meil on parem ülevaade sellest, kes Euroopas liigub. Eurodac, see on infosüsteem, sinna süsteemi kogutakse rohkem andmeid, lisaks sõrmejälgedele ka fotod, dokumentide pildid ja rändeteekonna info. See tähendab lihtsat asja: identiteedi varjamine muutub raskemaks ja süsteemi kuritarvitamine muutub raskemaks. 

Mida see Eesti jaoks tähendab? See tähendab, et meie peame oma seadused õigusraamistikku ajakohastama ja tegema seda nii, et see töötaks meie riigi huvides. Politsei- ja Piirivalveamet saab selgemad volitused menetluse korraldamiseks. Kui inimene on piirimenetluses, ei loeta teda Eestisse sisenenuks. Sellisel juhul korraldab selle inimese majutuse PPA. Kui inimene on tavamenetluses, siis korraldab majutust jätkuvalt Sotsiaalkindlustusamet. Samuti saab määrata elukoha piirkonna ja raporteerimiskohustuse, et see menetlus toimiks. 

Need ei ole mitte mingisugused radikaalsed põhimõttelised muudatused, vaid need on väga praktilised muudatused, et kogu seda olukorda kontrollida. Oluline on ka see, et see süsteem ei suurenda pikas vaates riigi koormust, vastupidi, see teeb tööprotsessid selgemaks ja vähendab ebavajalikku koormust. 

Kindlasti tuleb ära märkida, et see seadus ei tee Eestist migratsioonimagnetit. Me räägime siin menetlustest. 2025. aastal esitati Eestis 1014 rahvusvahelise kaitse taotlust ja see on Euroopa kontekstis väike number. Nii ka jääb. 

Ja veel üks oluline asi on see solidaarsuse teema. See süsteem ei tähenda, et Eestile määratakse kohustus inimesi vastu võtta. Liikmesriigid saavad valida, kuidas nad panustavad, kas rahaliselt, operatiivselt või muul viisil. Eesti on juba andnud väga suure panuse Ukraina põgenike vastuvõtmisel ja seda arvestatakse. Me oleme teada andnud, et meie panustame rahaliselt ja muul viisil on meie valmisolek panustada ja meie siis kedagi nii-öelda inimeste näol vastu ei võta. 

Aga üldiselt me peame olema valmis ka selle olukorra muutuseks, ma mõtlen rändeolukorra muutuseks. Täna on meil olukord piiril rahulik, homme ei pruugi olla. Meie naabrid on seda kogenud: Läti, Soome, Leedu samamoodi, juba nimetasin. See võib juhtuda väga kiiresti. Selleks on meil vaja, et süsteem toimiks, et meil oleks ka kokkulepped liitlasriikidega, kui meil on abi tarvis. 

Nii et kokkuvõttes on selle eelnõu mõte väga lihtne. Kolm asja: selge menetlus, rohkem kontrolli, toimiv süsteem. Euroopa on ühiselt oma reegleid muutnud. Meie ülesanne on tagada, et need töötaksid Eestis mõistlikult ja turvaliselt. See seadus jõustub 12. juunil 2026 Eesti parlamendi abiga, loodetavasti, koos Euroopa Liidu uue süsteemiga. See aitab tagada, et meie riik oleks selleks valmis. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma küsin solidaarsusmehhanismi kohta, mille kaudu liikmesriigid saavad rändesurve korral üksteist toetada. See tähendab, et võib osutada rahalist panust, eksperdi ja tehnika lähetamist või vajaduse korral inimeste ümberpaigutamist. Inimeste ümberpaigutuse kohta te juba ütlesite, et Eesti inimesi ümber ei paiguta. Aga võib-olla räägite lahti, mis tähendab ekspertide ja tehnika lähetamine. See paistab võrreldes rahalise panusega ja ümberpaigutusega natukene nõrgavõitu. Kas saate lahti rääkida, mida see tähendab?

Aitäh! Eks me tegelikkuses oleme juba sellist praktikat kasutanud, ka näiteks oma Frontexi missioonidega, kus me oleme saatnud oma liitlasriikidele näiteks Vahemere piirkonda erinevaid vahendeid, meeskondi. Meie meeskonnad töötavad päris mitmes riigis ja aitavad seal rändeprobleemidega toime tulla. Ja nii see tegelikult näebki välja, et me saame saata kas oma tehnikat või oma inimesi, spetsialiste, arvestuslikult teatud rahasumma osas, mis meie panuseks solidaarsusmehhanismis kujuneb. 

Praegu, tänu sellele, et me oleme väga palju Ukraina põgenikke abistanud, me saame teatud allahindlust ehk kompensatsiooni selle eest, et me ei pea solidaarsusmehhanismi panustama täiel määral, nagu näiteks need riigid, kellel ei ole põgenike või rändega mitte mingisugust probleemi olnud. Nii et kogu meie panust on arvestatud. Meie arvestuslikuks panuseks on jäänud 560 000 või 580 000 eurot järgmise aasta kohta. Me oleme välja pakkunud, et pool sellest anname rahaliselt ja pool anname mingisugusel muul viisil, kui teised riigid, kes abi vajavad, seda soovivad. Ootame nende ametlikke ettepanekuid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin on jah kümme-üheksa määrust, mida tuleb võtta ilma igasuguste aruteludeta vastu, … lehekülge. Nii et siin tegelikult arutada suurt ei ole midagi. Aga küsimus on need turvalised päritoluriigid, see seitsmik: Bangladesh ja Colombia ja Kosova, millegipärast, ja veel Egiptus, Tuneesia ja nii edasi. Kas see turvaliste päritoluriikide nimekiri, kui kiiresti see võib muutuda, et täna on nii, homme naa? Sest noh, Bangladesh ei tohiks praegu minu hinnangul päris nendele kriteeriumidele vastata. Ja kas see tähendab, et nendega on lihtne? Kui on seitse turvalist päritolumaad, siis kolm kuud ja aidaa. Või saavad siin ülejäänud, neid tuleb pikemalt vaadata? On see vahe selles või?

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd tuleb selgitada, et mida see turvaline päritoluriik tähendab. See ei tähenda kindlasti seda, et need on riigid, millele on uksed kuidagi avatud. Vastupidi, turvaliseks päritoluriigiks loetakse sellist riiki, kust pärit inimestele sellist asüüli ei ole põhjust anda väga lihtsalt. Selles osas on ka selline lähenemine, et on olemas üleeuroopaline turvaliste päritoluriikide nimekiri ja ka kõikidel liikmesriikidel on võimalik ka oma nimekirja kõrval pidada. Ehk kui meie loeme mõnda riiki, mida mingil põhjusel näiteks Euroopa Liit ei ole pidanud turvalise päritoluriigiks, loeme turvaliseks, siis seal on ka meie selline lähenemine võib-olla mõnevõrra teistsugune. Ehk me sealt pärit inimestele nii väga lihtsalt varjupaika ei anna. Ega me ei anna Eestis kuidagi väga lihtsa süsteemiga seda. Seda on ikka üsna keeruline saada. 

Aga muidugi tuleb ka silmas pidada, et riigiti võib see olukord olla erinev. Näiteks riigi üks osa võib olla turvaline, teine osa ei pruugi olla turvaline. Teine asi, mis võib-olla erineb sõltuvalt selle taotleja sotsiaalsest taustast: kas tal on turvaline seal riigis või mitte. Nagu te teate, erinevate kultuuride ja erinevate elustiilide esindajatel, erineva religiooni esindajatel võib olla teatud riikides keeruline, kui nad kuidagi eristuvad sellisest peavoolust. On ju riike, kus eristujaid väga ei sallita. Sellisel juhul võib seal olla teistmoodi lähenemine. Ehk ühest riigist võib olla kahe inimese puhul täiesti erinev lähenemine, sõltuvalt näiteks sellest, mis usutunnistust ta esindab, kas tal on ohutu minna sinna riiki tagasi või ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te väitsite, et tegelikult mingisugust suurt muutust meie rändepoliitikas ei too see kaasa. Kuid seni on immigratsiooniküsimused olnud kõik liikmesriikide otsustada ja ainupädevuses. Eesti on siiamaani olnud täiesti kindlalt vastu kohustuslikule immigrantide ümberjagamisele. Aga nüüd käivitatakse solidaarsusmehhanism, millega ka valitsus on lahkelt nõus olnud. See on väga radikaalne muutus meie immigratsioonipoliitikas. Miks te seda küsimust vähendate või mitte oluliseks teete?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus, sest see võimaldab ära selgitada just nimelt seda, et solidaarsusmehhanism ei tähenda seda, et me oleks nõustunud kohustusliku ümberjagamisega. Just nimelt sellepärast jäigi solidaarsusmehhanism nii-öelda kohustuslikul kujul kogu sellest õigusraamistikust välja. Ehk seda ei võetud sellisel kujul vastu, et oleks mingisugune kohustuslik ümberjagamine, vaid selles lepitigi kokku, et iga riik saab otsustada, mismoodi ta panustab, ja siis arvestatakse ka riikide reaalset olukorda. Ehk kui te reaalsuses vaatate, siis näete, et Eesti valitsus ei ole nõustunud mingisuguse kohustusliku ümberjagamisega. Vastupidi, meie seisukoht siseministri ettepanekul on olnud see, et me ei võta inimesi vastu, see on ebaotstarbekas, sellel ei ole mitte mingisugust mõtet, see ei lahenda kuidagi nende inimeste probleeme. Aga me panustame, me panustame, me aitame oma liitlasi, me aitame oma sõpru nende keerulises mures. Nagu ma ütlesin, et üldse solidaarsusest väljaastumine ei ole meile pikas plaanis kasulik, sest me ju ei tea, kuidas kujuneb olukord meie piiridel. Täna on meil täiesti rahulik, aga me oleme korra näinud, kuidas meile on üritatud kümneid tegelasi ükskord Narva sillale suunata. Väga hea, PPA kiire tegutsemine oli see, et sild pandi poole peal kinni, neid inimesi ei lastud meie piiripunkti. Ei ole välistatud, et seda ei üritata kunagi tulevikus teha. Ja võib-olla me vajame mõne teise riigi abi, võib-olla vajame ainelist abi, võib-olla vajame ametnike näol, inimtööjõu näol abi, et tõrjuda seda ränderünnet, mida meie inimesed on aidanud tõrjuda Lätis, mida meie inimesed on aidanud tõrjuda Poolas, Leedus ja nii edasi ja mida siiamaani ka Vahemere piirkonnas on aidatud ohjeldada. Selles mõttes kindlasti ei ole see selline lähenemine, et keegi oleks nõustunud selle kohustusliku inimeste ümberjagamisega. Selles osas Euroopa Liidus üldiselt ei olegi olnud nõusolekut ega kokkulepet.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Vaatan mina järele, et seda eelnõu on tehtud pea kaks aastat ja Siseministeerium on tutvustanud kogu seda reformi huvirühmadele koguni 16 korda. Aga põhiseaduskomisjonis saime seda arutada alla kolmveerand tunni. Mina oleks tahtnud küll veel komisjonis edasi pikemalt arutada ja otsustada, missugused muudatused teen, aga ma ei jõudnud seal isegi oma küsimusi sõnastada. Ja praegu on ainult üks Euroopa Liidu riik selle reeglistiku üle võtnud, nii et seda kiiret ei tohiks üldse olla. Küsin, miks valitsus või koalitsiooninõukogu sellega kiirustab. Oletan, et vastavad instruktsioonid on ka põhiseaduskomisjoni esimehele andnud. Pealegi, Eesti 200-l on ju kurvad kogemused sellega, mida kiirustamine kaasa toob. Küsin, miks sellega kiire on.

Aitäh selle küsimuse eest! See tähtaeg on ju kokku lepitud pikkade aastate jooksul. Me oleme lihtsalt jõudnud alles praegu parlamentaarsesse menetlusse. Nagu te ütlesite, 16 korda on erinevate huvigruppidega ühiskonnas arutatud, kuidas kõiki neid üheksat määrust ja ühte direktiivi üle võtta. Aga selles mõttes ei saa öelda, et inimesed, spetsialistid, asjasse puutuvad huvirühmad ei oleks saanud arutada ja oma arvamust välja öelda. 

See 12. juuni ongi olnud selline üleeuroopaline kokkulepe, et see peab ühel hetkel rakenduma. Selles osas teevad kõik liikmesriigid praegu tööd. Valdavalt need, kellega olen kolleegidest rääkinud, on umbes samas seisus. Nad on kõik jõudnud praegu umbes parlamentaarse menetluse faasi, sellepärast et parlamentidesse on tahetud minna ikka võimalikult hea eelnõuga, võimalikult läbimõeldud eelnõuga. Nagu te teate, määrused on otsekohalduvad. Meie siin lepime ainult kokku, mismoodi me neid määrusi kohaldame, mis asutus mille eest hoolitseb ja mille eest vastutab ning mis on kellegi ülesanded. Need on põhilised asjad, mida meil on võimalik arutada. 

Selles mõttes see, et te esimesele lugemisele jõudsite komisjonis arutada kolmveerand tundi – teil tegelikult küsimuste voorus ju küsimusi ei olnud, kui küsimuste voor oli. Ma mäletan väga hästi, kuidas see arutelu seal kulges. Esimees küsis, kas on kellelgi küsimusi. Mingil hetkel küsimusi ei olnud. Aga teil on ju suurepärane võimalus anda oma panus nüüd esimese ja teise lugemise vahel. Tegelikkuses ongi meil ju eelnõude põhilahkamine ja muutmise arutamine esimese ja teise lugemise vahel. Sinna on veel aega, 12. juunini. Me oleme omalt poolt teinud kõik võimaliku, et tuua see eelnõu siia võimalikult kiiresti. Te võite nüüd võtta kogu selle aja, arutada ja pakkuda neid muudatusi välja.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma enne küsisin, kas see seitsmik, turvalised päritolumaad, kui kiiresti need võivad vahelduda, need riigid. See on esimene. 

Aga teine ja põhiküsimus on see, et kuna tegemist on ju määrustega, siis kui palju siin üldse on võimalik meil midagi teha. Määruste puhul lihtsalt võta või jäta. Ja 12. juuni on ju kohe-kohe. Kas meil on siin midagi üldse parandada või mingeid ettepanekuid teha? Kuna üks on direktiiv, jah, aga üheksa on määrust, siis kui suur on meil üldse võimalus siin midagi muuta või parandada? Või nagu te Jaak Valgele soovitasite, et nüüd hakkab töö peale – on see üldse võimalik selle 600 leheküljega?

Aitäh selle küsimuse eest! Te tõepoolest küsisite seda ka eelmises küsimuses, kui palju meil üldse otsustusruumi on. Ma olen siin kolleegile just eelmises vastuses üritanudki kirjeldada, mis see mänguruum on. Ütleme, kui me selle rändepaketiga taotleme tegelikkuses ühesugust lähenemist ja tahame, et kogu Euroopa menetlus ja reeglid oleksid ühesugused, siis milleks? Selleks, et ei oleks võimalik süsteemi kuritarvitada. Nii et need reeglid, selline skelett, on nendes määrustes paigas. 

Nüüd, mida me siin selle skeleti peale üles kasvatada saame läbi muu hulgas selle eelnõu, läbi selle parlamentaarse menetluse? Me lepime kokku, missugused asutused millise lõigu eest vastutavad ja kuidas nad seda teevad. Eesmärk on meil juba kirjeldatud nendes määrustes ja direktiivides. See, kuidas me sellesama eesmärgi ühetaoliselt teiste Euroopa Liidu riikidega saavutame, on meie riigisisene kokkulepe. See on see, millega me nende eelnõudega tegeleme, et ei oleks võimalik ühes nii-öelda reeglite erinevusega üksteise vastu välja mängida seda erinevust, et minnakse ühte riiki, pärast minnakse teise ja siis võib-olla venitatakse neid menetlusi võimalikult pikaks. See on see põhimõte ja see on põhjus, miks me tegeleme mitte reeglite sisuga, vaid rohkem mõnevõrra vormiga, et kuidas neid ellu viia.

See nimekiri, mille te välja tõite, muutub vastavalt oludele. Vastavalt vajadusele saab seda nimekirja värskendada. Üleeuroopalise nimekirja muutmine on kindlasti keeruline. Turvaliste riikide nimekirja muudetakse siis, kui mõni riik selleks soovi avaldab. Seda saab teha, aga alati saab seda teha ka siseriiklikult. Ja olgem ausad, ega see üldine regulatsioon, mis määrustesse ja direktiividesse kirja sai, ju kusagilt kuu pealt ei tulnud. Meie enda valitsused on olnud seal läbirääkijate hulgas. Aastast 2015–2016 tuli see initsiatiiv, tuli see arusaamine, et tuleb asju muutma hakata. Sealt hakkasid arutelud pihta. Mina ütleks, et kõik erakonnad, kes on siin parlamendis esindatud, on olnud valitsustes erinevatel aegadel, kui neid määrusi, neid direktiive ja reegleid läbi räägiti. See on pika ja põhjaliku töö tulemus ja liikmesriikide omavaheline kokkulepe, kus on muide ka väga erinevaid valitsusi. Kõik ei ole ühte või teise poole kaldu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ei vasta tõele, et see ei ole kohustus, see solidaarsusmehhanism, sest meil on kohustus valida, kas võtta neid vastu, maksta raha või saata tehnikat ja inimesi. See on kohustus. Ei vasta tõele ka see, et te väitsite, et me peaksime sel aastal ainult 500 000 eurot millegagi maksma. Eelnõu seletuskirjas on must valgel kirjas, et ainuüksi sel aastal maksame 1,6 miljonit. 

Aga ma tahan küsida hoopis seda, mismoodi see kontroll paraneb, kui meil puudub koostöö paljude lähteriikidega. Nendes riikides puuduvad statistika või registrid, mille järgi saaks kontrollida inimeste tausta. Paljud illegaalsed immigrandid varjavad oma päritoluriiki ja neid ei olegi mitte kuskile seetõttu tagasi saata ja nii edasi. See probleem on ju tegelikult lahendamata. Keegi ei saada neid lihtsalt tagasi, kui nad piirile on jõudnud, kuna ei teatagi, kuhu neid saata. 

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt klaarime need väited ära. Ma rääkisin sellest, et ei ole kohustust võtta inimesi vastu. Solidaarsusmehhanismi peame ikkagi panustama, aga ei ole kohustuslikku ümberjagamist. Kohustuslikku ümberjagamist ei ole ja selle eest on see valitsus seisnud, et seda ei tule. 

Nüüd see fakt, mis te välja tõite, et seletuskirjas on märgitud, et me oleme 1,6 miljonit eurot arvestanud selleks igaks juhuks. See ju näitab, kui hästi meil on tegelikult läinud selle solidaarsusmehhanismi elluviimisel. Me oleme kunagi arvestanud, et võib-olla tuleb meil kohustus maksta kuni 1,6 miljonit, aga need andmed, mis me oleme esitanud, need põhjendused, mis me oleme esitanud, kogu meie olukord, mida me oleme kirjeldanud ja mida on mõõdetud, on toonud kaasa selle, et me oleme saanud oluliselt suure allahindluse – kolm korda, eks ole. Päris hea tulemus! Me planeerisime seletuskirja koostamise ajal, et panus on 1,6 miljonit, nüüd on kolm korda vähem. Nii et see on tegelikult reaalsus. Jah, tõepoolest, algselt planeeriti rohkem vahendeid ja nüüd me oleme saanud selle numbri oluliselt palju väiksemaks. 

Mis puudutab teisi riike, kolmandaid riike, siis nende osas käibki koostöö. Tegelikult see ühine lähenemine, ühine reeglistik tähendabki seda, et me saame need kolmandad riigid mõjutada koostööle, kuni selleni välja, et näiteks mõni nädal tagasi käisin Poolas ja Läänemere, Balti riikide ja Poola ministriga kohtusime Pakistani siseministriga. Miks me Pakistani siseministriga kohtusime? Sellepärast, et Pakistanil on olemas kokkulepe Valgevenega 160 000 inimese saatmiseks sinna või lubamiseks väidetavalt tööle. Tegelikkuses on suudetud ära seletada ja ka Pakistani valitsus on aru saanud, et need 160 000 inimest ei lähe sinna tööle. See on see, mida Valgevene üritab teha. Ta üritab need inimesed võtta sealt Aasiast ja hakata Euroopa poole saatma. Pakistani valitsus lihtsalt ei lase neid riigist välja. Ja miks ta neid välja ei lase? Sellepärast, et Euroopa Liidu ministrid ja kolleegid käivad ja räägivad nende kolmandate riikide valitsustega, et kui te tahate säilitada legaalset rännet – võib-olla teil mõned inimesed tahavad Euroopasse tulla legaalsel viisil, kas korraks turistina või õppima ajutiselt või veel mingil põhjusel –, siis selleks tuleb illegaalset rännet igal juhul piirata. Sellistel viisidel viiakse neid läbirääkimisi läbi kõikide nende lähteriikidega, kust need inimesed võivad tulla, Süüriani välja. Süüria uue valitsusega kõneldakse ka läbi, mismoodi need inimesed, kes Euroopas on, sinna tagasi liiguvad. Põhja-Aafrika riikidega, kõikidega tehakse koostööd. 

See on see, miks meil on tegelikult vaja solidaarsusmehhanismi mingisuguselgi kujul, et me endale jõukohaselt midagi panustame, siis me saame koos neid probleeme lahendada ja me ei ole olukorras, kus ühel hetkel on meil kusagilt, ma ei tea, Kagu-Aasiast või veel mingist riigist hordide viisi inimesed piiri taga ründamas meie piiriaeda. Me üritame ikkagi neid probleeme lahendada seal kohapeal ja see töö käib. See töö käib efektiivselt, sellepärast et kõik need rändeteed, mis olid väga suureks probleemiks 2015–2016 ja sealt edasi, tänaseks on seal ikkagi suurusjärkude võrra vähem rändesurvet. Tegelikkuses on see töö olnud ikkagi üsna efektiivne.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina küsin teie käest sellise hästi lihtsa, aga põhimõttelise küsimuse. Selle seaduseelnõuga muudetakse nüüd Eestis kehtivat õigust, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse ja rändehalduse reform. Kas selle reformi ülevõtmisega Eesti iseotsustamise õigus immigratsioonipoliitikaga seonduvates küsimustes avardub, säilib praegusel tasemel või pigem aheneb? Millisel viisil te iganes vastate, põhjendage palun oma seisukohta, miks peaks nii arvama.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ütleksin, et meie olukord ikkagi paraneb. Sellepärast, et esiteks, meie reeglid jäävad samaks, need siseriiklikud reeglid, need reeglid, mida me oleme enda jaoks läbi mõelnud. Aga kuna tekib ühtne süsteem, siis need reeglid jõustatakse kõikides riikides rände kohta ja varjupaigataotluste kohta kõik ühtemoodi. Ehk ei ole võimalik ära kasutada erinevusi, ei ole võimalik ära kasutada sedasama, ma ei tea, identiteedi võltsimist, kuna tekib ühtne infosüsteem. Seetõttu meie olukord ikkagi paraneb, sellepärast et kõik menetlustähtajad piiratakse selle 12 nädalaga. Otsused peavad tulema kiiremini, tagasisaatmised peavad olema efektiivsemad, need peavad olema jõustatud ja nii edasi. Selles mõttes meie ise otsustusõigus ei vähene. Ja üldiselt tänu sellele ühtsele süsteemile, tänu sellele reformile meie olukord paraneb.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! 

Jah. Härra minister! Siin on väga palju erinevaid elemente. On tehnilisi elemente, näiteks tagasisaatmise kiirendamine, kindlasti on siin mõistlik ju Euroopa rändepoliitikas konservatiivset hoiakut jõustada. Kuid mulle teeb muret see printsiip, mis on võetud, mis puudutab nüüd nii-öelda üleeuroopalise kvoodisüsteemi rakendamist, mis me selles seaduses üle võtame. 

Härra minister, aga kas me ei võiks seaduses välja öelda, et meie lähtekoht, mis on siseriiklik õigus, eks ole, kuna ka määrus annab seal nii-öelda valikuid, siis meil on esiteks võimalik lähtekoht seda määruse elementi ju ka dialoogis Euroopa Liidu tasemel avada, kas see on sellises loogikas õnnestunud? A, mida te sellest arvate? Ja B on tegelikkuses siseriiklikku õigussesse võtta vastu sellisel juhul tagurpidine printsiip, et Eesti ei rakenda seda kvoodisüsteemi, mis sinna on ehitatud üles. Mida te sellest ettepanekust arvate? Miks te olete valinud äraspidise meetodi, et me võtame kvoodisüsteemi vastu ja selle mitterakendamine on otsekui erand?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin sai tegelikult juba, tundub, selgitatud mõnevõrra seda küsimust. Euroopa Liit ei ole kvoodisüsteemis sellisel kujul kokku leppinud, et me hakkaks mingi kvoodi järgi isikuid ümber jagama. See isikute ümberjagamise kvoodis osalemine on riikidele vabatahtlik. Ehk vabatahtlik on see, mismoodi me solidaarsusmehhanismis osaleme. 

Selle valitsuse selge seisukoht on olnud, et meie selles nii-öelda ümberjagamise kvoodis ei osale. Ma loodan, et ka järgmine valitsus sedasama joont jätkab ega kaldu sellest kõrvale. Selles mõttes on see valitsuse seisukohana fikseeritud, et kuna Euroopa Liidus üldist kvoodikokkulepet ei olnud, siis seda kohustust kvoodiga ühineda või kvooti täita inimeste ümberjagamisega ei tekkinudki. Selles mõttes on see protsess väga hästi õnnestunud. Inimeste vastuvõtmine ei ole kohustus. Kui mõni riik soovib panustada läbi selle, siis ta võib seda teha. Meie seisukoht on olnud, et see ei ole mõistlik, me panustame teistmoodi. Koostööd peame tegema, aga endale jõukohasel viisil ja jõukohaste vahenditega. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Aga milles see solidaarsusmehhanism sellisel juhul seisneb, kui me ei osale kvoodisüsteemis ja immigrantide ümberjagamises vastavalt ette pandud kavale? Kas see tähendab seda, et alternatiivina langeb meie õlule rahaline kohustus, mis tuleb täita, et oma solidaarsust väljendada?

Ja jätkuks oma eelnevale küsimusele selle küsimusega seonduvalt ma küsin teilt veel kord. Kui me nüüd kujutame ette mingisugust uut suurt immigratsioonilainet, mis on ju tegelikult kõike muud kui ebatõenäoline, kui näiteks Lähis-Idas peaks sõjategevus laienema ja pikemalt püsima jääma (Saalist öeldakse: "Iraan.") – jah, Iraanis, aga miks mitte ka laiemalt piirkonnas, Liibanonis ja mujal –, kui sealt peaks suur põgenike hord uuesti tulema, kas siis selle uue mehhanismi jõustumise korral ja ülevõtmise korral ikkagi meie iseotsustamisõigus selle üle, kas me võtame neid inimesi vastu, kes on võib-olla saabunud ka mõnedesse teistesse riikidesse, säilub praegusel kujul või pigem selle piirid ikkagi tõmbuvad koomale?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, seda olukorda Iraanis ja Lähis-Idas üldiselt monitooritakse väga põhjalikult. Eelmises siseküsimuste nõukogus Brüsselis oli meil keset päeva eraldi arutelu piiratud tasemel koos Euroopa Luureagentuuri andmetega, võimalike stsenaariumidega. Hetkel me ei näe, et see olukord praegu sellises suunas eskaleeruks. Muidugi ei saa välistada, et ta sinnapoole läheb. Tegelikkuses on olukord olnud siiamaani pigem rahulik ja nagu ma ütlesin, Süüria osas on see olnud pigem positiivne, et sinna on olnud võimalik osal riikidel inimesi juba tagasi saata. See on olnud piisavalt turvaline. 

Juhul, kui seal peaks olukord muutuma, see ei tähenda, et me saame rändereformi põhimõtteid kuidagi pea peale pöörata või neid kokkuleppeid, mis on tehtud, tühistada ja kuidagi äraspidi pöörata. See põhimõte jääb pidama, et me abistame endale jõukohaste viisidega jõukohasel määral, vastavalt sellele olukorrale, mis meil on. Ei ole võimalik kellelgi ühepoolselt meile hakata ütlema, et nüüd te peate hakkama inimesi vastu võtma, sellepärast et Euroopa Liidu liikmesriigid lihtsalt ei ole sellega nõus. Mitte ainult meie, vaid paljud teised ei ole sellega nõus. Seda on pikalt üritatud läbi rääkida ja arutada, aga seda kokkulepet ei ole tulnud, ja ma ütlen, et ei tule. 

Sellises olukorras, kui seal peaks eskaleeruma, seda ei tule ammugi. Aga siis tegeldakse selle olukorraga teistmoodi. Iraanil ei ole ühist piiri Euroopa Liiduga. Ei ole, eks? Seal on mõned riigid veel vahel, kellega on võimalik samuti koostööd teha, selleks et seda olukorda kuidagi lahendada ja rahustada. Euroopa Liidul on kindlasti need hoovad olemas. Nagu ma ütlesin, needsamad teemad, mis meil Pakistani kolleegiga olid, on ka teiste riikidega, kes sinna vahepealsesse vööndisse jäävad, et nad teeksid koostööd Euroopa Liiduga ega oleks niimoodi, et tehakse mingisugune koridor. 

Ka selle rändereformi üks sisu on seesama, mida kolleeg Peeter Ernits siin välja tõi, need turvalised päritoluriigid. Nüüd on niimoodi, et kui inimene saabub Euroopa Liitu niimoodi, et ta on oma sihtriigist – võib-olla see sihtriik ei ole olnud turvaline –, siis meil on lisaks ka need riigid, kui ta on vahepeal läbinud turvalist riiki, siis tegelikkuses meil tekib ju alus öelda, et vabandust, aga miks sa siin oled, miks sa sinna vahepealsesse turvalisse riiki ei jäänud. See on ka tegelikult üks suund, mida Euroopa Liit rakendab. Nii et jah, selle peale on mõeldud, seda on analüüsitud ja töö selles osas käib, et seda olukorda hallata.

Urmas Reinsalu, palun!

Nii, armas maavanem! Tähendab, Igor. Küsimus on selles, et ma päris täpselt ei saanud aru. Sa ütlesid, et mingit mehhanismi ega plaani ei ole. Aga mida tähendab siis see minimaalne indikaator, number 30 000 inimest Euroopas selle mehhanismi puhul, mille puhul Eestile on arvestatud ka mingisugune tinglik rahvuslik võti? Selgita ära, mida see tegelikkuses tähendab. Kui ma õigesti sain aru, terve mõistuse järgi, siis see tähendab tegelikult seda, mis oli loogikas, mis seadus võimaldab, et Eesti saab nii-öelda enda vabaks osta. Ma ei tea, kas see tähendab ka muid aktiviteete kui rahaline. Kas see tähendab tegelikult ka seda, et see on rahalise ekvivalendiga seotud, et kui riik keeldub vastu võtmast, siis on mingi rahaline ekvivalent? Ja kui suur see siis on ja kui suur see Eesti rahvuslik võti on tegelikult? Kui suur see nii-öelda 30 000-sest plaanist on? Sa ütlesid, et valitsus ütles, et valitsus ei kavatse seda teha, aga ta siiski selle seaduse toob. Miks siis valitsus ei öelnud siseriiklikus seaduses, et selles kvoodimehhanismis me ei osale, vaid Eesti otsib teisi mehhanisme, kui see on optsionaalne, nagu sa kirjeldasid, et määruses sundkvooti ei ole? Miks me siis seda nii-öelda kvoodi võimalust üldse sätestame või nende inimeste vastuvõtmise võimalust seaduses? Siis võiks seaduse pöörata ju äraspidi. Kui sa said aru, mis ma mõtlesin.

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult see tuletab meelde, et kolleeg Varro Vooglaid ju tegelikult ka küsis sellesama rahalise asja kohta ja siis ma jäin jutustama hoopis teisel teemal. Sellest rahast me siin enne rääkisime. Tõepoolest, meil on seletuskirjas olnud arvestatud summa kuni 1,6 miljonit eurot kogumahus võimaliku solidaarsuspanusena. Pärast seda, kui me oleme suutnud oma olukorra ära kirjeldada, mis meil seoses rändega on, mis meil on kujunenud seoses sellega, et me oleme vastu võtnud küllaltki suurel arvul Ukraina põgenikke, siis nende kõneluste, nende läbirääkimiste ja selle analüüsi tagajärjel on meie rahaline ekvivalent olnud 560 000. Ehk siis kolm korda vähem, kui me algselt seda seletuskirja koostades arvestasime. Nii et meie reaalset olukorda ja reaalset panust arvestatakse, et me ei pea maksma kogu seda summat, mida võis arvata või mida oleks pidanud maksma, kui meil ei oleks mitte mingisugust rändesituatsiooni Eestis olnud. 

Miks seda seaduses ei sätesta? Sellepärast, et solidaarsusmehhanism toimub iga-aastasena. Kogu aeg vaadatakse seda üle, mis see olukord siis täpselt on, aga põhimõte jääb ju samaks. Põhimõte jääb samaks. Kui valitsus on otsustanud, et sa inimeste ümberjagamisesse ei osale, siis sa ei osalegi. Aga seda piirmäära, milles EL-i üldises abivajaduses kokku lepitakse, vaadatakse üle kolme aasta tagant. Nii et põhimõtteliselt on meil see piirmäär olemas kogu EL-i peale, aga igal aastal me anname oma valmisolekus teada, millega me sooviksime panustada. Ja kuna see olukord muutub, siis ilmselt ei olnud võimalik ega mõistlik seda kuidagi sellesse eelnõusse seadusena sisse kirjutada. Valitsus peab ka mõistlik olema samal ajal, kui on mõistlikud seadused, peab ka mõistlik valitsus olema ja tegema mõistlikke otsuseid.

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te rääkisite sellest piirmäärast, aga ma püüangi aru saada, et kui 30 000 on Euroopas, siis mis see Eesti piirmäär on. Muidu te ütlesite, et oleks olnud poolteist miljardit, nüüd on 560 000, mida saab kolme aasta pärast ringi vaadata. Ja sellest tulenevalt on mul veel küsimus, et aga kui ei võtaks seda seadust vastu, siis kui palju see trahv oleks, mida me siis riigina maksma peaks.

Aitäh selle küsimuse eest! Igal juhul kõikides nendes üldistes kokkulepetes – ma annan praegu üldise vastuse – on Eesti osa murdosa protsendist. Me oleme lihtsalt nii väikesed, et see on murdosa protsendist, mis iganes see arv ei ole. Aga siis, kui me selle eelnõu vastu ei võta seadusena, siis me teeksime endale karuteene, sellepärast et seda reformi me ära jätta ei saa. Ehk siis kohustus ühtset menetlust teha ühtsete tähtaegadega ja jälgida kõiki ühtseid reegleid – see ikkagi tuleb otsekohalduvate määrustega. 

Ja tegelikkuses on see reform ju mõistlik. See reform lahendab seda jama, olukorda, mis oli aastatel 2015–2016, kui oli ränderünne ja Euroopa Liidu õigusraamistik ei olnud selleks absoluutselt valmis. Tegelikult on seal ju mõistlikud asjad. 

Mida me selle eelnõu kaudu saavutame? Me lepime siseriiklikult kokku, milline asutus millega peab tegelema. Suures plaanis on see kogu selle eelnõu sisu. Me lepime kokku, kuidas ellu viia. Elluviimise kohustus on meil igal juhul olemas. Kui me peaksime selle eelnõu kõrvale heitma, siis me kindlasti enda olukorda paremaks ei muuda, me tekitame kaost ja segadust. Rände tõrjumise mõttes see segadus kindlasti hea ei ole. Meil on ikkagi tarvis, et PPA teaks täpselt, mida ta peab tegema, kui kiiresti, kes nende infosüsteemidega tegeleb, millega Sotsiaalkindlustusamet tegeleb, kui ta peab millegagi tegelema, kuidas õigusabi antakse vajaduse korral ja nii edasi. Selles mõttes on selle eelnõu vastuvõtmine ikkagi väga mõistlik tegu. 

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Selle vastusega sa panid meid nüüd küll väga keerulisse asja. Kõigepealt, sa väidad, et mitte ühtegi inimest ei tooda siia Eestisse, siis sa räägid, kirjeldad, mida kõik peavad tegema, kui keegi tuleb siia. Sa võiksid ikka väga konkreetselt öelda, mitu inimest on arvestatud selle 30 000 sees, mida me kinni maksame. Teine pool küsimusest on see, et aga kui kõik Euroopa riigid ütlevad, et nad ei võta ühtegi vastu, siis mis selle rahaga peale hakata?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, kõik Euroopa riigid ei ole öelnud, et nad ei võta kedagi vastu. Mõned ikkagi võtavad. Kui ma ei eksi, siis isegi Läti vist võtab kedagi vastu. 

Aga nüüd, see peab ikkagi paika, et mingisuguse kvoodiga kedagi siia ei tooda. See, millest ma räägin, on võimalik ränne, mis juhtub mitte kvoodi järgi, vaid juhtub meist olenemata. Meil on praegu välispiiril olukord võrdlemisi rahulik. Nagu ma ütlesin, eelmisel aastal oli umbes tuhatkond taotlust, eks ole. Selline nivoo võib olla meist sõltumata ja see võib ka suuremaks minna näiteks mingil põhjusel. Me ju ei tea, Venemaa kõrval elades on väga raske ennustada, mis homne päev toob. Me peame pidevalt jälgima seda olukorda. 

Soome hoiab enda piiri kinni, sellepärast et nende riskihinnang näitab, et niipea, kui nad selle peaksid lahti tegema, tekib sinna instrumentaliseeritud ränne. Meie hoiame nii-öelda status quo'd piiril, 90% osas kinni, seal alla 10% on meil veel lahti, sellepärast et meie riskihinnang ütleb, et see on hetkel mõistlik tee. Lätil Valgevene osas on instrumentaliseeritud ränne, Venemaa osas ei ole, Leedul on samamoodi olnud, Poolal on samamoodi olnud. Vahepeal on kõik vähenenud, mõnikord on see olnud hüppeliselt. 

Selles mõttes peavad meil olema need reeglid läbi mõeldud juhuks, kui keegi tuleb. Me ei saa kindlasti elada sellise teadmisega, et me ühtegi rännet ei sooviks ja seetõttu ei pea me selle probleemiga üldse tegelema. Me peame ikkagi riske hindama, hindama neid adekvaatselt ja arvestama sellega, et kui mingisugune juhtum või uus laine peaks tekkima, siis on väga mõistlik, et seda hallatakse võimalikult efektiivselt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma ikkagi väga täpselt aru ei saanud. Te kirjeldasite võimalust, et tekib ränderünne, mida me loodame ju, et ei tule, aga kui tuleb. Enne oli vist Varro teine küsimus, millele te vastasite ja ütlesite, et jõuab kusagile siia Euroopasse inimene, ma ei tea, Iraanist ja Liibanonist. Okei, te ütlesite, et otsepiiri ei ole, ta on läbinud mingid riigid. Siis me küsime tema käest umbes, et sõber, kuidas sa siia said. Minu küsimus on see, et kes on see, kes küsib, et sõber, kuidas sa siia said, ja mis siis päriselt edasi saab. Kas me ikkagi kanname need kulud, saadame ta sellesse riiki, kust ta Euroopasse tuli, ja kas me peame teda sinna piltlikult öeldes talutama oma kulude ja kirjadega? Kui ta sinna sai, siis ma saan aru, et tema eesmärk on olnud siia tulla, kui ta tuli sealt läbi mitme riigi. 

Aitäh! See on väga hea küsimus, kuna see puudutab, ütleme, akuutseid probleeme teatud riikide jaoks, mis on seal Vahemere piirkonnas. Need, kes talutavad, on ametnikud, need on piiriametnikud ja rändemenetlejad, kes nende inimestega tegelevad. Nemad viivad läbi selle menetluse, küsivad andmed. Kõik andmed sisestatakse sellesse üldisesse Eurodac-süsteemi niimoodi, et see inimene ei saa minna pärast ringiga kusagilt teise riiki ja öelda, et ma nüüd esimest korda tulin, menetlege mind, vajan kaitset. Seal on juba näha kõik tema pilt, sõrmejäljed, fotod kõikidest tema dokumentidest, kõikidest tema andmetest. See andmete pakett saab olema väga korralik, inimene ei saa väga lihtsalt oma identiteeti varjata. 

Mõned riigid kasutavad muidugi ka seda võimalust, et nad mitte ainult oma kuludega ei saada inimest tagasi, mõnikord nad ka maksavad peale. Küpros näiteks teeb niimoodi. Tema tagasisaatmismehhanism on selle peale üles ehitatud, et inimesed läheksid vabatahtlikult tagasi. Nad on arvutanud välja, mis on optimaalne summa, mida inimesele lubada, ja mis on nende jaoks ikkagi jätkuvalt soodsam kui siis, kui nad peavad seda inimest seal kohapeal pikalt haldama. Ja tavaliselt tehakse see niimoodi, et kui soovitakse, et inimene vabatahtlikult lahkuks, siis talle öeldakse, et täna on see summa see, kui sa pikalt mõtled, homme on see poole väiksem, kui sa veel pikalt mõtled, siis järgmine nädal on see võib-olla 20% sellest summast. Ma natukene meelevaldselt praegu kirjeldasin, aga see süsteem on selline, mis stimuleerib seda inimest võimalikult kiiresti seda otsust tegema. 

Meie puhul PPA on see, kes küsitleb, kes seda menetlust läbi viib. Muide, väga oluline on see, et selle reformiga tekib meil selline mõiste nagu piirimenetlus. Piirimenetlus tähendab seda, et kui inimene on piirimenetluse faasis, siis teda ei loeta Eestisse sisenenuks. Ta on PPA kontrolli all kusagil turvalises kohas. Hoolimata sellest, et ta on PPA kontrolli all, ta ei saa väita, et ta on Eestisse sisenenud. Kui ta on piirimenetluse faasis, siis talle ei laiene mingid täiendavad õigused. See on hästi oluline, et PPA selgitab välja, et kui inimene kaitset ei vaja, siis saadetakse ta tagasi, kui ta tuli läbi teise Euroopa Liidu riigi, siis saadetakse ta sinna. Ja üks taotlus vaadatakse Euroopa Liidus läbi ainult üks kord. Lõpeb see pidev tiirutamine ja segaduse tekitamine. Ja tagasi saab muu hulgas Frontexi ühiste lendudega. Frontexil on ka selline süsteem olemas.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! No ega meil siin päris usku ei teki. Me näeme, et teie valdkonna alluvuses ei suudeta droonigi kinni panna, elektrijaamagi ei suudeta turvata, millest muust rääkida. Aga ma ikka küsin, mis see protsent on. Kui meil on 30 000, siis peaks ju olema selge, mis see protsent, mitu inimest, kelle eest me maksame. Kui kolme aasta pärast tuleb muutus – no ütleme, et tuleb halb juhus, me loodame, et ei tule –, aga tuleb 100 000, keda on vaja ümber jagada, siis mis see protsent ikkagi meil on? Kui te selle eelnõuga siia tulete ja räägite mingitest rahasummadest, küll 560 000 eurost ja et kolm korda kauplesite välja, aga see jagamine toimus ikkagi teatud inimeste arvu peale, 30 000 jagati Euroopa riikide vahel ära. Mis on meie, Eesti protsent?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, Eesti osa kõikides sellistes ühistes ettevõtmistes on alati murdosa protsendist ehk see ei ole protsent, vaid see on null koma midagi. Ja selles mõttes antud juhul ma ei näe, kuidas see inimeste arv on kuidagi oluline, sellepärast et me ei võta neid inimesi vastu. Me lihtsalt ei võta neid vastu ja me ütlesime, et me panustame ainult rahaga. Ma arvan, et seal seletuskirjas võib olla isegi see keeruline valem välja toodud, mismoodi seda kõike arvutatakse. Aga meile on oluline teada, et meie arvestasime ühe summaga, me oleme saanud selle panuse kolm korda soodsamaks ja see on väga hea. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 9. märtsi ja 17. märtsi istungitel. Ja 9. märtsi istungil osalesid lisaks komisjoni liikmetele ka minister Taro, Siseministeeriumi piirivalve- ja rändeosakonna juhataja Janek Mägi ning nõunik Anneli Viks. Kuigi minister andis väga pika ja sisuka ülevaate ja vastas ka kõikidele küsimustele, võtan lühidalt kokku, mida komisjonis arutati. 

Siseminister selgitas, nagu ka siin, et selle eesmärk on viia Eesti rahvusvahelise kaitse menetlus ja rändehalduse korraldus kooskõlla Euroopa Liidu uue varjupaiga- ja rändeõigusliku raamistikuga, mis jõustub juba 12. juunil sellel aastal. Kuna see raamistik koosneb peamiselt otsekohalduvatest määrustest, on seetõttu vaja riigisiseselt täpsustada menetluste korraldust, asutuste rollijaotust ja pädevusi, et tagada süsteemi toimimine praktikas. Komisjoni arutluses keskenduti eelkõige Euroopa Liidu solidaarsusmehhanismile, selle rakendamise põhimõtetele ning võimalikule mõjule Eestile. 

Samuti käsitleti eespool ministri poolt pikalt räägitud Eurodac-andmesüsteemi rolli, rändesurve võimalikke arenguid ning küsimusi, mis puudutavad Eesti panuse kujunemist Euroopa-ülesesse rändehalduse süsteemis. Komisjoni liikmed rõhutasid vajadust tagada riigisisese õigusraamistiku õigeaegne vastuvõtmine, et Euroopa Liidu otsekohalduvate määruste jõustumisel oleks menetluste praktiline korraldus kõigile osapooltele selge. 

9. märtsi istungil otsustati lükata menetluslikud toimingud edasi, kuid 17. märtsi istungil otsustati need menetluslikud otsused teha. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 25. märtsil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja, kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige ehk siis Katrin Kuusemäe. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli – ma saan aru, et volituse alusel, Isamaa fraktsiooni volituse alusel – kolleeg Henn Põlluaasa. Palun! (Henn Põlluaas: "Volitus on siin.") Aitäh!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Valitsus toetab Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse- ja rändehalduse reformi ehk ühise varjupaigasüsteemi ülevõtmist Eesti õigusesse. Kui seni oli Eesti immigrantide ümberjagamise vastu, siis Michali valitsus on teinud väga radikaalse muutuse Eesti immigratsioonipoliitikas. Ja pealegi oleme me esimene riik Euroopa Liidus, kes tahab selle seaduse heaks kiita. 

Euroopas on miljoneid illegaalseid immigrante ja neid tuleb katkematult juurde. Kõikide tausta ei ole võimalik kontrollida, sest paljude lähteriikidega puudub koostöö ja neis puuduvad pädevad registrid. Paljud illegaalsed immigrandid varjavad oma päritoluriiki ja neid pole seetõttu võimalikki kuskile tagasi saata. Teame, et valetatakse end ka alaealisteks. Taolised tegelased tegelikult kaitset ei vääri. 

Kaitsetaotluste mitteheakskiitmist takistab aga ka see, et uue seadusega on rahvusvahelise kaitse taotlejate õigusi tugevdatud. Neile antakse õigus tasuta õigusabile juba menetluse algusest ja õigus vaidlustada äraütlemisi. See tähendab suurt hulka kohtumenetlusi, kus riik toetab ja maksab kinni enda vastu hagejate kohtukulusid. Mis see meie maksumaksjale maksma läheb? 

Lisaks tasuta õigusabile, nõustajale ja tõlketeenustele saavad taotlejad tasuta tervishoiuteenust ja haridust, saavad toetust, lähtudes erivajadustest, nad võivad minna tööle, neil on liikumisvabadus ja nii edasi. Ja seda kõike sõltumata sellest, et nad pole veel varjupaika saanudki ja ei pruugi saadagi. Taotlus kestab aasta ja seda saab pikendada. Nende toitlustamise, majutamise, riietuse ja muud kulud maksame kinni meie. Lisaks makstakse neile ka rahalist toimetulekutoetust. Mis see kõik maksma läheb? Ja vahet pole, kas seda maksab PPA või Statistikaamet – raha tuleb maksumaksjalt. 

Neile, kelle taotlus on heaks kiidetud, antakse tähtajaline elamisluba viieks aastaks koos kõikide sotsiaaltagatiste, soodustuste ja toetustega, mis on ette nähtud meie kodanikele, ja rohkemgi, antakse ka tõlke-, remondi- ja mööbliraha ja nii edasi. Hiljem saavad nad pikaajalise elaniku elamisloa ja võivad kodakondsust taotleda. Kaitse saanute koju tagasimineku nõudest, kui oht neile on möödunud, pole juttugi. Kõik see on pea sama ka ajutise kaitse, mis on lühem, taotlejatele ja saanutele. 

Oleme üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik, omakeelne kultuur, haridussüsteem ja palju muudki. Isamaa on uhke selle üle ja me ei nõustu, et massiimmigratsioon ja ka Eesti täielik avamine odavvõõrtööjõule oleks meie tuleviku võti, nagu valitsusringkondades leitakse. Seda on juba proovitud ja tagajärgi me teame. 

Kui seni olid immigratsiooniküsimused liikmesriikide otsustada ja ainupädevuses ning Eesti oli vastu kohustuslikule ümberjagamisele, siis nüüd käivitatakse niinimetatud solidaarsusmehhanism. Teisisõnu tähendab see immigrantide sundümberjagamist, mis teeb sisserändajate vastuvõtmise eesliiniriikides, kuhu nad on saabunud, kohustuslikuks. Jah, liikmesriik võib vastuvõtu asendada rahalise maksega või tehnika ja ametnike lähetamisega saabumisriikidesse, aga see on ju sundus. Sel aastal oleks Eestil eelnõu järgi kohustus vastu võtta vähemalt 80 inimest või anda 1,6 miljoni euro väärtuses abi. Ja see kasvab edaspidi märkimisväärselt. Piiri ei ole, see sõltub rändesurvest. Minister ei osanud selle kohta isegi vastata. 

Lisaks, igal vastuvõetul on õigus tuua siia ka oma perekond, see tähendab sisserändajate arvu ja meie kogukulude mitmekordistumist. Kusjuures, kui mõni neist lahkub Eestist, oleme kohustatud ta tagasi võtma. Kas meid ootab nüüd uus maks …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… immigratsioonimaks või vähendatakse veelgi pere- ja laste- ning huvihariduse toetusi? 

Kuid massiimmigratsioon on probleem nii või teisiti. Eestlaseks ega Eestile lojaalne olemiseks ei piisa, et keegi on Eestisse tulnud, nagu Kaja Kallas väitis. Sisseränne muudab meie väärtus- ja kultuuriruumi, halvendab kapo hinnangul oluliselt julgeolekut, tõstab kuritegevust, ja on vaid aja küsimus, millal Eestis toimub esimene terroriakt. Me oleme niigi üks suurima välispäritolu rahvastikuga riike. Varsti ei saa enam rääkida Eestist kui põhiseadusega sätestatud rahvusriigist. Taoline poliitika muudab Eestit jäädavalt, tagasiteed siis aga enam pole. 

Meenutage kas või Rootsit ja sealset enneolematut olukorda. Ka Eesti moslemikogukond on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud. Eestisse on viimaste aastate jooksul tulnud tuhandeid immigrante ja kümneid tuhandeid võõrtöölisi. Ukraina sõjapõgenikest, keda me aitame, ma ei räägi. Eestil puudub võimekus meile pealesurutavaks solidaarsuseks ja täiendavate immigrantide vastuvõtmiseks teistest riikidest, nende toetamiseks ja integreerimiseks. Ainuüksi 2021. aastal rändas sisse üle viie korra rohkem eesti keele mitteoskajaid, kui eesti keele omandas. Eesti rändepoliitika ning eesti keele ja rahva kestlikkuse vahel on ohtlik lõhe. Tänase olukorra, Euroopa Liidu sundümberjagamise kava ja senise valitsuse poliitika jätkumisel on vaid aja küsimus, mil massiimmigratsioonilaine koos kõikide selle negatiivsete tagajärgedega lööb meie peade kohal kokku. 

Illegaalsed Schengeni piiri rikkujad tuleb tagasi saata ja solidaarsusmehhanism ehk sundümberjagamine tagasi lükata. Eesti peab seadma esikohale demograafilist kriisi pärssiva ja rahvastiku taastootmist toetava poliitika. See pole aga Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse ega ka sotside eesmärk. Seda näitab valitsuse ütlemata negatiivne perepoliitika ning eile, 24. märtsil valitsusele tehtud ettepaneku töötada välja demograafilise olukorra parandamise meetmed tagasilükkamine. 

Demograafilise allakäigu ja sündimuse vähendamise peatamise asemel kavatseb valitsus suurendada immigratsiooni ja lihtsustada võõrtööjõu sissetoomist, hoolimata sellest, et meil on ilma tööta enam kui 50 000 meie oma inimest. Odav võõrtööjõud tõstab nende arvu veelgi ja peatab meie tehnoloogilise arengu. See tee viib meid meie rahva – auväärse Rein Taagepera sõnu laenates – lõplikult demograafilisest WC-potist alla. 

Meie immigratsiooni suurendamise ja ümberjagamisega ei nõustu. Meid, Eesti rahvast, on selleks liialt vähe. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, eriti arvestades seda, et meie põhiseadus sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Ja veel lugupeetavamad kolleegid! Eelnõu, mida siseminister Igor Taro väga põhjalikult tutvustas ja kõikidele küsimustele ka täitsa ammendavalt vastas, on väga aja- ja otstarbekohane. Sest selle eelnõu eesmärk on viia meie õigusruum kooskõlla Euroopa Liidu uue lähenemisega, rahvusvahelise kaitse ja rändehalduse raamistikuga, ning teha seda viisil, mis ühendab kolm Eesti keskset väärtust: julgeoleku, õigusriigi ja inimõiguste austamise. 

See seaduseelnõu ei räägi absoluutselt mitte massiimmigratsioonist, vaid pigem sellest, kuidas immigratsiooni mõistlikult reguleerida ja tõkestada hübriidrünnakuid. Rahvusvahelise kaitse süsteem saab olla õiguspärane ja toimiv ainult siis, kui see on korraga nii tõhus kui ka õiglane. Kiired ja selged menetlused, millest siseminister rääkis, ei ole iseenesest vastuolus inimõigustega, vaid vastupidi, need teenivad ka taotlejate huve. Pikk ja ebaselge menetlus ei kaitse mitte kedagi, vaid tekitab ebakindlust, koormab süsteemi ja soodustab kuritarvitusi. See eelnõu aitab luua menetlusraamistiku, mis on läbipaistev, prognoositav ja kooskõlas Euroopa Liidu põhiõigustega. 

Rahvusvahelise kaitse tugevdamine ei tähenda uste sulgemist abivajajatele. Inimesed, kes põgenevad sõja ja tagakiusamise eest, jäävad ikkagi rahvusvahelise kaitse süsteemi keskmesse. Samal ajal peab meil olema ka selge suutlikkus eristada neid, kes vajavad kaitset nendest, kellel selleks alust ei ole või kes kujutavad ohtu meie avalikule korrale ja julgeolekule. Just selle tasakaalu leidmine ja tagamine on üks selle eelnõu keskseid eesmärke. Eelnõu on otseselt seotud ka Eesti julgeolekuhuvidega, sellepärast et tõhusam piirikontroll, parem andmevahetus ja selgem koostöö liikmesriikide vahel vähendavad riske, mis kaasnevad kontrollimatu rändega ning hübriidohtudega. Meie naaberriigid piirkonnast järjest, Norra, Soome, Läti, Leedu ja Poola on olnud rändesurve all, mida autoritaarsed režiimid on kasutanud hübriidrelvaga, rääkimata Vahemere-äärsetest maadest, Küprosest, Kreekast, Maltast ja Itaaliast. 

Ja siinkohal pean oluliseks esile tõsta  ka Eesti algatust, mille kohaselt ei tohiks Euroopa Liitu ega Schengeni viisaruumi lubada Vene kodanikke, kes on osalenud agressioonisõjas Ukraina vastu. Ja see ei ole mingi kollektiivne karistamine, see on otseselt seotud väärtuspõhise ja julgeolekuliselt põhjendatud seisukohtadega. Euroopa ei saa olla avatud neile, kes on rünnanud rahvusvahelist õigust, tsiviilelanikkonda, pannud tõenäoliselt toime sõjakuritegusid ja saaginud Euroopa julgeoleku alustalasid.

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Tänan! Endised Vene sõdurid on otsene julgeolekuoht Euroopas ka meile kõigile, sest just nemad võivad suure tõenäosusega liituda organiseeritud kuritegevusega ja neid saadakse kasutada ära diversiooni- ja sabotaažiaktide toimepanemiseks Euroopa Liidu territooriumil. 

Ja tegelikult see seisukoht, mis puudutab Vene kombatantide mittelubamist Euroopa Liitu, on kooskõlas nii inimõiguse kui ka vastutuse põhimõttega, sest inimõigused kaitsevad ikkagi eelkõige abivajajaid ja inimesi, kes on süütud, mitte agressiooni toimepanijaid ja kurjategijaid. Eesti on selles küsimuses olnud selge ja järjekindel ning on olnud eestkõneleja ka Euroopa Liidus. Ja töö selles suunas jätkub. Aga see lähenemine sobitub ka selle seaduseelnõu väärtusraamistikku. 

Kokku võttes see eelnõu toetab süsteemi, mis on inimlik, õiglane ja samas otsustav. Meie olukord, nagu siseminister ütleb, läheb selgemaks, lihtsamaks ja kergemaks. See tugevdab usaldust rahvusvahelise kaitse vastu, kaitseb põhiõigusi ning, rõhutan, aitab tagada Eesti ja Euroopa Liidu julgeolekut keerulises rahvusvahelises olukorras. Tänan väga!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Eks ma pidin siia tagasi tulema, sellepärast et kuulsin siin mitut väärarusaama eelkõneleja suust ja ma ei mõtle Peeter Talit. Ja need vajavad ikkagi selgeks, lahtirääkimist. Eks juhtub niimoodi vahepeal, et kõne on juba valmis trükitud enne seda, kui arutelu toimus. Hoolimata sellest, et kõik küsimused leidsid vastuse, ikkagi väidab kõneleja, et küsimused ei leidnud vastamist, lihtsalt sellepärast, et teil on see tekst valmis trükitud. Ma usun, et see on selle pärast, mitte selle pärast, et te tabas äkiline mälukaotus. Need mõned väärarusaamad tuleb ümber lükata. 

Esiteks ei vasta tõele, et Eesti nõustub kohustusliku inimeste ümberjagamisega. Euroopa Liidu süsteem põhineb solidaarsusel, see ei tähenda automaatset kohustust inimesi vastu võtta. Liikmesriigid saavad valida, kuidas nad panustavad, see võib olla rahaline panus, operatiivne, muu toetus. Eesti on juba andnud väga suure panuse Ukraina põgenike vastuvõtmisel ja seda arvestatakse. See eelnõu ei jaga inimesi, see eelnõu korraldab menetlust Eestis. 

Teine väide, et süsteem on justkui kontrollimatu. Täpselt vastupidi, kogu reformi mõte ongi tuua süsteemi rohkem kontrolli, menetlused kiiremaks, reeglid ühtsemaks. Liikumine riikide vahel ei ole enam vabalt kuritarvitatav. Kui inimene esitab taotluse ühes riigis, siis see menetlus ei alga enam teises riigis nullist, see tähendab vähem segadust, vähem venitamist ja rohkem kontrolli. 

Kolmas väide, et koostööd teiste riikidega ei ole. Tegelikult on vastupidi, uus süsteem tähendab, et liikmesriigid arvestavad üksteise otsuseid, vahetavad rohkem infot, tegutsevad ühtsete reeglite alusel. See on väga suur muutus. Varem oli igal riigil oma süsteem, nüüd meil on ühtne raamistik ja see tähendab, et Eesti ei tegutse üksi, vaid koos teiste Euroopa riikidega. 

Neljas väide, et me suurendaks justkui taotlejate õigusi – see on poolik ja eksitav. Jah, süsteemis on õigused, aga sama oluline on see, et kohustusi on rohkem ja need on reaalsed. Kui inimene ei täida kohustusi, ei ela näiteks määratud kohas, ei ilmu menetlustoimingule, siis on selged tagajärjed, menetlus võib lõppeda või võivad rakenduda piirangud. See ei ole kuidagi pehmem süsteem, see on väga hästi tasakaalustatud süsteem, kus kõik õigused ja kohustused käivad käsikäes. 

Viies väide, et riik justkui peaks inimesi aasta aega üleval pidama – see ei vasta tõele. Uue süsteemi üks põhieesmärke on menetluse kiirendamine. Piirimenetlus koos kohtumenetlusega kestab kuni 12 nädalat. See tähendab, et otsused tehakse kiiremini ja kui inimene ei vasta kaitse tingimustele, siis on võimalik ka kiiremini tagasisaatmine. See ei ole pikem ülalpidamine, see on lühem ja selgem menetlus. 

Ja nüüd kõige olulisem. See eelnõu ei ole kuidagi ideoloogiline, see on väga praktiline eelnõu, mis tegeleb just nimelt rändeprobleemiga. See on vastus olukorrale, kus rännet kasutatakse survevahendina, kus süsteemi on kuritarvitatud ja riigid vajavad rohkem kontrolli. Me oleme näinud seda oma naabrite juures, me peame olema valmis selleks, et see võib juhtuda ka meil. 

Nii et kokkuvõttes, see eelnõu ei tee nelja asja: ta ei jaga Eestisse kohustuslikult inimesi, ta ei muuda süsteemi kontrollimatuks, ta ei jäta Eestit üksi, ta ei pikenda menetlusi. See eelnõu teeb vastupidist, ta annab selgemad reeglid, kiirema menetluse, rohkem kontrolli ja parema koostöö. Seda ongi Eestil vaja. Kui te olete selle eelnõu vastu, siis te takistate rändeprobleemi lahendamist. Aitäh!

Suur tänu! Kuna kolleeg Henn Põlluaasa seisukohti mainiti, siis, Henn Põlluaas, palun, teil on kaks minutit vastusõnavõtuks.

Jah, aitäh! Ma ei tea, mida minister maha loeb, ilmselt talle ette nähtud teksti. Mina kirjutasin enda teksti eelnõu järgi ja seal on täpselt ära toodud kõik nende taotlejate õigused, mis ma siin ette lugesin, ja toetused. Need on täiesti märkimisväärsed. Ma kordagi ei maininud, et Euroopa liikmesriikide vahel ei ole koostööd, vaid ma rääkisin, et koostööd ei ole immigrantide sihtriikidega. See on väga oluline vahe, neid ei ole kuskile tagasi saata paraku. Isegi see … ministriga rääkimine, see, mis sealt tuleb, on käputäis võrreldes ülejäänutega. 

Ma ei rääkinud seda, et Eesti oleks selle sundümberjagamisega kaasa läinud. Ma rääkisin sellest, et sunduslik on selles mehhanismis osalemine ja selle vastuvõtu võib asendada rahalise maksega või muude asjadega täiesti selgelt. Kusjuures ma ei kirjutanud oma teksti ette seda, et ei oska vastata sellele, mis saab edasi, kui rändesurve jätkub ja kui see kasvab, et kui palju me siis peaksime hakkama maksma või neid vastu võtma. 

Nii et tegelikult mulle tundub, et oma vastuses te rääkisite hoopistükkis aiaaugust, aga mitte aiast. Ja tegelikult on see, mis toimub, täiesti radikaalne Eesti sisserände- ja immigratsioonipoliitika põhimõtete muutmine. Hetkel, kui meil on neid Ukraina põgenikke, me oleme teie enda sõnulgi saanud need kogused väiksemaks, aga see ei kesta igavesti. Aga see rändesurve Euroopale kestab küll, sellepärast et ma mäletan, et siin viis-kuus aastat tagasi tehti …

Teie aeg!

… Aafrikas küsitlus ja pooled Aafrika inimestest tahtsid Euroopasse tulla.

Aitäh!

See on mitu miljardit meie 500 miljoni vastu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 831 esimene lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, meile on laekunud Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 831 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. aprill kell 17.15.

Head kolleegid, läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 800. See on selle esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsib midagi kõneaja kohta.) Oi, siin on ikka päris palju rohkem kui … Siin on ikka päris palju rohkem kui viis minutit. Kalle Grünthal, olge hea, te näete kella, teil on kell ekraanil ees.

Head kolleegid! Ma olen esitanud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis käsitleb karistusseadustikus kahte muudatust: üks on ametiseisundi kuritarvitamine ja teine on ametialane lohakus. Need normid on olnud tegelikult Eesti Vabariigi algusest, teise vabariigi algusest peale.

Üks hetk, hea kolleeg! Head kolleegid! Head kolleegid! (Helistab kella.) Mul on palve. Kui te tahate pidada vestlust, siis pidage siit saalist väljaspool või olge palun vaiksemad, sellepärast et Kalle Grünthalit ei ole hästi kuulda. Palun, Kalle Grünthal, jätkake! 

Selge. Räägime kõvemini. (Tõstab häält.) Nimetatud normid kõrvaldati kahjuks 2007. aastal ja tunnistati kehtetuks. Aga probleem on selles, et sellise muudatusega loobus seadusandja talle põhiseaduse § 13, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest, ja § 14, õiguste ja vabaduste tagamine on täidesaatva võimu kohustus delegeeritud õigused määrata kindlaks kuriteod, mille toimepanemise eest sai kohus kriminaalasja kohtuliku uurimise tulemusena võtta vastutusele ka ametiisiku. 

Selle seaduse tegelik mõte ja soov on seda olukorda muuta ja taastada võimalus uuesti võtta süüteo subjekt ehk ametnik vastutusele, kui ta on pannud toime minu esitatud seaduseelnõus märgitud paragrahvid. Põhimõte on see, et ametialaste süütegude spetsiifika seisneb aga selles, et siin kahjustatakse täitevvõimu tegevust nii-öelda seestpoolt ja selle täitevvõimu esindajate endi tegevusega. Nimetatud tunnus piiritleb ametialaseid süütegusid ka distsiplinaarüleastumistest, sest erinevalt viimastest ei ole ametialaste süütegude puhul tegemist lihtsalt teenistuskorra rikkumisega, vaid riigivalitsemise kahjustamisega. Ja täitevvõimu esindajad, kes riigivalitsemist kahjustavad, võivad oma tegevusega olla tekitanud kahju mitte ainult riigi, vaid ka eraisiku seadusega kaitstud huvidele. See on aga minu hinnangul täiesti lubamatu. 

Kui lähtuda eeltoodust, siis ongi praegu tekkinud olukord, kus ametnikel kahjuks puudub igasugunegi vastutus. Et mitte jääda paljasõnaliseks, siis ka mõned näited sellest asjast. Näpuviga või apsakas möödunud aasta detsembris heaks kiidetud hasartmängumaksu seaduse eelnõus kaotas alanud aastal veebikasiinode maksustamise. Hiljem küll see taastati, aga kahju kui selline on tekkinud, mille tõttu riigil jääb saamata – ma ei oska nüüd täpseid numbreid öelda, aga arvan ikkagi – miljonid eurod. 

Aga tähelepanuväärne on ka asjaolu, et seda süüd veeretati nagu kuuma kartulit ühest käest teise ja ühe institutsiooni käest teise institutsiooni ning keegi ei tahtnud omaks võtta. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, et 13. jaanuaril käesoleval aastal ERR-i vahendusel palus Rahandusministeeriumi finants- ja maksupoliitika asekantsler Evelyn Liivamägi vabandust seoses eksitusega hasartmängumaksu seaduses, millega jääb veebikasiino tegevuse tõttu riigil hulk raha saamata. Põhimõtteliselt viitab eelmärgitu just sellele, et seadusesse tekkinud nõndanimetatud apsakas võis tekkida just ametniku süül ja Rahandusministeeriumi poole pealt. Sellest, miks vabandada, kui tegelikult süüd ei ole? 

Asjaolu, et siin Riigikogus tehti üks näidispoomine – ma arvan, et isik lasti lahti, vabastati töölt –, ei ole õige. Nii palju, kui ma meedia vahendusel kuulsin, oli vabastamise põhjuseks asjaolu, et ta suhtles meediaga. See aga näitab tegelikult seda, et ametnikud võivad olla ka diskrimineerimise objektiks. 

Teine näide. Möödunud aastal tuvastas õiguskantsler, et mitmed ametiasutused pääsevad täitmisregistri kaudu ligi pangasaladustele kontoomaniku teadmata ja loata ning kohase õigusliku aluseta. Tegemist oli teabe varjatud kogumisega, mis on aga ebaseaduslik, kui selles puudub seaduslik alus või teabe kogumine, ei ole vormistatud seaduse kohaselt. Teabe varjatud kogumine piirab toimingu objektiks oleva isiku kodu, perekonna või eraelu puutumatust ning sellega rikutakse põhiseaduse § 26 ja 33. Põhiõigusi piiravast teabehanke toimingust tuleb üldjuhul isikut viivitamata teavitada, kelle suhtes seda tehti. 

Ma toon kohe siia jutu juurde ühe väga aktuaalse näite. Eile avaldas tuntud õigusteadlane Carri Ginter andis oma Facebooki postituses teabe, kust selgus, et tema telefoni ja kliendi vahelist vestlust on salaja pealt kuulatud. Kui ta tegi vastava päringu, siis ametnikult tuli vastus selline, et me ei suutnud teie telefoni leida. See on väga kummaline, kuigi selle ametniku telefon on advokaadibüroo lehel raudselt olemas. Ilmselgelt on tegemist minu hinnangul praegu ebaseadusliku jälitustegevusega – me jõuame ka prokuratuuri juurde –, kus ametnikud täidavad prokuratuuri antud ülesannet. Ja kui nad seda ei tee, siis saavad juba ametnikud mööda pükse. 

Aga tulen nüüd tagasi selle asjaolu juurde, mille kohta õiguskantsler tuvastas, et ametiasutused pääsevad täitmisregistri kaudu ligi inimeste pangakontodele. Tingituna sellest asjaolust – sellepärast, et inimeste privaatsust on siin rikutud –, esitasin ma prokuratuurile kuriteoteate, et võtta vastutusele need ametnikud, kes on selle toimingu toime pannud. Põhjuseks on asjaolu, et isikuandmete kaitse seaduse § 29 alusel on isikuandmete töötlemisel olemas vastutavad ja volitatud töötajad, kes peavad rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagada, et isikuandmete töötlemise seaduse nõude täitmisega on kõik korras. 

Ja huvitav on see, et prokuratuur ütles selle minu kaebuse kohta, et kuriteokoosseisu ei ole, kuna seadus ei sätesta täpselt, mismoodi neid toiminguid tehakse, aga jättis kõrvale hoopis väga olulise momendi, millele ma viitasin. Need vastutavad ja volitatud töötajad ju tegid seda, nemad ju peaksid vastutama selle asjaolu eest. Ei midagi, eks. Ma esitasin siis prokuröri otsuse peale edasikaebuse ja siis tuli väga huvitav vastus: minul puudub edasikaebeõigus, sest kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud, et Riigikogu liige võiks rahvast esindada. Kuigi Riigikogu liikme staatuse seaduse alusel ütleb paragrahv väga selgelt, et Riigikogu liige on kogu rahva esindaja. Ja nii lükati see kalevi alla, jäeti rahuldamata. Needsamad vastutavad ja volitatud töötajad käivad edasi meie pangakontodel ja muudel kontodel, mis on seotud meie isikuandmetega. Miks on niimoodi, et prokuratuur ei reageeri sellisele avaldusele, kuigi kuriteo tunnused on olemas? See näitab seda, et struktuurid kaitsevad ametnikke nende tehtud ebaseaduslike tegude eest. 

Või siis veel üks näide. Möödunud nädalal tuli ilmsiks, Tartus video vahendusel, et tuuleparkide arendajad ja nõndanimetatud eksperdid kogunesid seal ja lõpusõnades ütles üks keskkonnateenistuse ametnik, et me oleme kiskjad ja me murrame kohalike omavalitsuste vastupanu maha, kui nad ei nõustu meie sooviga, et kohaliku omavalitsuse alale paigaldataks tuulegeneraatorid. Ja mitte hiljem, vaid see oli juba paralleelselt enne läbi jooksnud, et tegelikult on selleks väga huvitavad hoovad. Kohalikule omavalitsusele pakutakse miljonilist altkäemaksu selle eest, et nad võtaksid vastu vastavasisulise otsuse. 

Huvitav, kui ärimees läheb ja pakub ametnikule rahalist hüve selle eest, et ta teeks temale meelepärase otsuse, siis saab ta karistada või halvemal juhul satub trellide taha. Aga kui pakutakse kohalikele omavalitsustele altkäemaksu miljon eurot, siis öeldakse, et see on seaduslik. See ei ole seaduslik, sellepärast et on olemas subjekt, kes saab selle otsuse eest hüvitist, ja on olemas ka subjekt, kes teeb selle pakkumise. Me ei saa öelda, et siin on riigi otsus. Riik ei saa otsust teha, selle teeb mingisugune ametnik, ja see on mõjuvõimuga kauplemine. 

Aga põhjus, miks ma arvan, et see eelnõu ei lenda siit saalist väga kaugele, on see, et kui toimus õiguskomisjoni istung, siis Anti Haugas Reformierakonnast ütles ilusti välja, mispärast ollakse tema arvates vastu. Siis ei saa poliitikud oma huvides ametnikke ära kasutada, et nad võtaksid vastu otsuseid, mis tegelikult on seadusvastased. Selle eelnõu eesmärk ongi see, et muuta tekkinud olukorda, kus ametnikud hakkaksid kohusetundlikumalt suhtuma oma ametiülesannetesse ning sellega hoitakse ära võimaliku kahju tekkimine riigile tervikuna. Samuti antakse avalikkusele positiivne signaal, et Eestis ei ole karistamatust. Aitäh! 

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Suur tänu, härra eesistuja! Õiguskomisjon arutas härra Grünthali poolt algatatud eelnõu esmaspäeval, 16. märtsil. Härra Grünthal pidas meile natukene lühema sõnavõtu, kui ta siin puldis tegi. Vahemärkuse korras ütlen ära, et härra Grünthali telefoninumbri teemadel me ei peatunud. Kuigi, kiirelt vaatasin järgi, advokatuuri koduleheküljelt on see number leitav. 

Härra Grünthal rääkis kahest juhtumist, mis teda motiveerisid. Meil oli seal ka ministeeriumi esindaja ehk valitsuse esindaja ja üldiselt valitsus seda eelnõu ei toetanud, seisukoht oli mittetoetav. Ja miks nad ei teinud seda, on õigusselguse puudumine. See on võib-olla liiga ebamäärane, ebaproportsionaalne, kuna karistusõigus on ultima ratio ehk viimane abinõu ja tegelikult on meil vastutuse reguleerimiseks juba olemas distsiplinaarvastutus, riigivastutus, korruptsioonivastane seadus, mitmed karistusseadustiku konkreetsed koosseisud ja nii edasi. 

Komisjonis oli erinevaid arvamusi. Oli üks arvamus, mis arvas, et võiks selle eelnõuga sellisel kujul edasi minna, aga valdavas osas ikkagi niimoodi ei arvatud. Üldiselt isegi leiti, et võib-olla oleks paslik uus KarS võtta ette ja hakata teda uueks tegema, üleüldse üle vaatama, sest ikka asi muutub. 

2007. aastal võeti see karistusseadustikust välja just selle mõttega, sellel põhjusel, et see oli liiga lai paragrahv. Me ei saanud nüüd kindlust, et see oleks paremaks läinud ja et see laius oleks vähenenud.

Räägiti ka ajaloolisest kogemusest, kus leiti, et taolised paragrahvid olid Nõukogude aeg, enamus on sealt tulnud ja me võib-olla ei peaks seda tegema.

Rohkem me sisuliselt ei rääkinud, läksime kohe menetlusotsuste juurde. Menetlusotsused olid sellised, et – mul see paber jäi laua peale – võtta see päevakorda tänaseks päevaks, see oli konsensus, ettekandjaks määrata Madis Timpson. Nii, leidsin üles. Täiskogu päevakorda 25. märtsiks, see oli konsensusega. Komisjoni ettepanek on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, selle poolt oli 5, vastu 1, erapooletuid 2. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, see oli ka konsensusega. Suur tänu!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 800 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 800 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestan hääletuse. Mati!

Protseduuriline küsimus. Vastu hääletas keegi ukse juures esimesest pingist, keda ma päriselt ei näe. (Pöördub juhataja poole.) Sa ise? Vabandust! Võtan tagasi.

Vabandust! Nüüd juba katkestasin hääletuse. Alustame uuesti. (Lõbus elevus saalis.) Kas te soovite kutsungit saali? (Saalist vastatakse üksmeelselt eitavalt.) Aitäh teile!  

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 800 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 804 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Kalle Grünthali.

Reformierakonna aseesimees ning pikaajalise kogemusega poliitik Siim Kallas on öelnud järgmise fraasi: demokraatiat pole olemas, kui sellega manipuleerivad õiguskaitseorganid. Minu pärast väga suurepärane lause. Möödunud aasta detsembris ilmus endise juhtivprokuröri Margus Kurmi arvamusartikkel "Prokuratuur tuleks laiali saata". Tsitaat: "Isamaa ümber lahvatanud skandaali valguses tundub mulle, et prokuratuur tuleks laiali saata. Maksumaksja raha eest ei ole vaja pidada asutust, mille tegevusest inimesed aru ei saa ning mis külvab ühiskonnas hirmu ja ebakindlust," kirjutas Margus Kurm. 

Selle aasta jaanuaris ilmus artikkel selliselt mehelt nagu Rait Maruste, endiselt Riigikohtu esimehelt, kes kuulub muuseas ka Reformierakonda. Lugu sellest, milline on prokuratuuri mentaliteet. Ta annab selle näite põhjal hinnangu just Elmar Vaheri kaasuse põhjal. "Sobimatu ja ebaõiglane oli Elmar Vaheri ja teiste asjas Prokuratuuri tegevus. See lõppes pärast kolmeaastast korduvat proovimist ja edasikaebamist fiaskoga. Tulemust, isegi lõplikku õigeksmõistmist, ei saa kuidagi pidada kohtualuse suhtes õiglaseks ega nimetada õigusrahuks. Kriminaalmenetlus algatatakse kuriteo toimepanemise veenvatel tunnustel ja mitte selleks, et selgitada mõne õigussätte sisu või saavutada õigusrahu." 

Aga see ei ole veel kõik. Aga Rait Maruste läks veelgi kaugemale ja ütles prokuratuuri tegevuse kohta vägagi üldised sõnad, üldistava hinnangu: "Kuigi inimesed on selles asutuses vahetund, on prokuratuuri mentaliteet jäänud suuresti muutumatuks. Kahjuks. See on miskipärast võrreldav nõukogude aegse asutuse omaga, kui prokuratuur toimetas kolmnurgas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee administratiivorganite osakond ja riikliku julgeoleku komitee (KGB). Sellise mentaliteedi nimetus on repressiivsus – karistamatu-vastutamatu repressiivsus. Kõlab karmilt, kuid demokraatlikus ühiskonnas palju kaugemale minna on raske." Kas te oskate mulle, head kolleegid ja Eesti rahvas, öelda, miks kolm väga autoriteetset inimest ütlevad sellise karmi hinnangu prokuratuuri tegevuse kohta? Mis sunnib neid seda tegema? Aga võib-olla on selleks ka põhjus. 

Esimene juhtum. Prokuratuur süüdistas kõrgeimaid politseijuhte Eerik Heldnat, Elmar Vaherit ja Aivar Alavere kelmuses ja ametialases võltsimises. Politseijuhid mõisteti kõigis kohtuastmetes õigeks. Ka viimases kohtuastmes jättis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata. 

Teine juhtum. 2022. aasta jaanuaris pidasid K-komando ja keskkriminaalpolitsei kinni Ain Seppiku koos tema poegade Siim ja Sulev Seppikuga ning Indrek Raudsepaga, kahtlustades neid altkäemaksu andmises. Kinnipidamised toimusid jõudemonstratsiooniga, millega jäeti avalikkusele kohe ka mulje raskest kuriteost. Juba 2023. aasta suvel lõpetati kriminaalmenetlus Ain ja Sulev Seppiku suhtes. Siim Seppikule ja Indrek Raudsepale esitati aastal 2025 altkäemaksu andmises süüdistus, millest prokuratuur otsustas 13. jaanuaril 2026 loobuda. Põhjuseks toodi ebaseaduslikult kogutud tõendid. 

Kolmas juhtum. Politsei pidas Tartu tollase abilinnapea Kajar Lemberi kinni aastal 2016 kahtlustatuna soodustuskelmuses, altkäemaksu andmises ja toimingupiirangu rikkumises. Alles 2019 esitas prokuratuur neile süüdistuse. Soodustuskelmus süüdistuses lõppes kohtu, kohus menetluse osalise aegumise tõttu ning ülejäänud osas aastal 2022 otstarbekuse kaalutlusel. Toimingupiirangu rikkumises ja altkäemaksu andmises mõistis maakohus Lemberi õigeks ning ringkonnakohus jättis otsuse muutmata. Mida tähendab sõna "aegumine"? "Aegumine" tähendab seda, et puudusid tegelikult veenvad tõendid ja neid alles hakati menetluse käigus korjama. 

Neljas juhtum. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2022. aasta otsusega tuvastati, et menetluses esitas prokuratuuri esindaja Vahur Verte valeandmeid, kasutas lubamatuid tõendeid ja rikkus ausa kohtupidamise põhimõtet, rikkudes seega teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust, kindlustamaks vaid kohtualuse süüd kinnitavate tõendite olemasolu. Lisaks on prokuratuur antud asjas käitunud ebaausalt nii süüdistatavate kui ka eeluurimiskohtuniku suhtes, kes lahendas deponeerimise taotlusi prokuratuuri eksitava info alusel. 

Viies juhtum, Viru ringkonna otsus. Marti Kuusiku juhtumis tunnistas ringkonnakohus prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Ringkonnakohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei ole piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatu vajalikkust, mistõttu on maakohtu otsus tunnistada Viru ringkonnaprokuratuuri jälitustoimingu luba õigusvastaseks õige. Eelnevalt ma olen esitanud ka järelepärimise Liisa Pakostale, justiits- ja digiministrile, nende kaasuste kohta. Minu meelest oli konkreetselt seesama juhtum, minu mäletamist mööda – vabandust, kui ma eksin! –, ja selle suhtes algatati distsiplinaarmenetlus. Kuid mis on hämmastav? Distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud mingisugust süüd prokuröril, mis tähendab tegelikult seda, et eirati jõustunud kohtuotsust või määrust, millesse me tegelikult peaksime suhtuma lugupidamisega. 

Kuues juhtum. Aastal 2022 Tallinna abilinnapea Eha Võrgu kohtukaasus, kus prokuratuur süüdistas Eha Võrku valeütluste andmises. Kohus leidis aga, et juhtiv riigiprokurör Taavi Pern läks lubamatu tõendiga liiale. Tsitaat kohtu… materjalidest. Pern kangekaelselt survestas kohtunikku nõustuma lubamatu tõendi kasutamisega. Juhtiv riigiprokurör teadis ise väga hästi, et kohus ei saa esitatavat tõendit vastu võtta, sest seda keelab otsesõnu seadus, kuid ta püüdis kangekaelselt kohut survestada seda siiski tegema. Kohtuotsuses tõdeb kohtunik, et kuigi pealtkuulatud kõne oli tunnistatud lubamatuks tõendiks, sai kõne sisu Perni tegevuse tulemusel ometi kohtuistungil avalikuks. Prokuratuur kaebas ringkonnakohtusse ja põrus niinimetatud valeütluste andmise süüdistusega. Eha Võrk mõisteti õigeks. Minu meelest on väga märkimisväärne see, et kohus ütles: on raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib. 

Kuna mul on aega veel, seitsmes juhtum. Kohtunik Eveli Vavrenjuki, pankrotihaldur Sirje Taela, advokaat Olev Kuklase juhtum. Harju Maakohtu määrusega tuvastas kohus, et juhtiv riigiprokurör Taavi Pern rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kahtlustatavat, vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Prokurör Pern survestas kohtunik Eveli Vavrenjuki ametist lahkuma pärastlõunal toimunud vestlusel, kus ei osalenud süüdistatava kaitsja. Ja prokurör Pern viis vestluse läbi teadlikult ajal, mil Vavrenjuki kaitse oli hõivatud. Veel lisaks rikkus ta kahtlustatava kaitseõigust, käitus ebaeetiliselt ja professionaalselt. Pern esitas Vavrenjuki tegevuse kohta menetlusdokumentides ebaõigeid väiteid. Pern viitas kohtule esitatud vara arestimise taotluses maksumenetlusele, mida ei eksisteerinud. Kohus märkis, et taunitav on see, et prokurör oma viga ei tunnistanud. Seda üritati ilustada ja kinni mätsida. Lisaks jättis prokurör Pern Vavrenjukile tagastamata menetlustoimingute käigus ära võetud sularaha, mille arestimise taotlus jäeti kohtumäärusega rahuldamata. Prokurör tagastas sularaha alles peale seda, kui Vavrenjuk esitas prokuratuuri vastava taotluse ja tema kaitsja oli seda prokuratuuris nõudmas käinud. Seda kaasust võiks veel pikemalt rääkida, aga minu meelest on neid piisavalt palju. 

Kaheksas juhtum aastast 2003. Harju Maakohus tuvastas, et Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud ei julgenud teda survestanud prokuröri telefonikõnet katkestada, sest kartis tagajärgi. Kohtunik taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri, mille kohta prokuratuur väitis, et ta ei ole sellega päri, kuid kohus tuvastas, et see prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. 

Riigikohtu lahend aastast 2023. Eeluurimise ajal tegi politsei kuriteo matkimise käigus pommiähvarduse menetlusaluse isiku kodule, et saaks panna sinna salaja pealtkuulamisseadmed. Kohus leidis, et nimetatud jälitustegevus oli mitte üksnes lubamatu, vaid ka inimväärikust alandav ja tekitas kahju süüdistatavale. 

Minu hinnangul ja ma usun, et ka paljude teiste inimeste hinnangul tuleks see seadusemuudatus sisse viia, et ka prokurörid hakkaksid kohusetundlikult suhtuma oma ametiülesannetesse ning sellega hoitaks ära võimaliku kahju tekkimine riigile tervikuna. Samuti antakse avalikkusele positiivne signaal, et Eestis ei ole karistamatuid. 

Mis on siis see norm, mille ma sooviksin karistusseadustiku muutmisse sisse viia? Et karistusseadustikku täiendatakse § 310¹ ja sõnastatakse järgmiselt. Prokuröri poolt kohtumenetluses lubamatu toimingu tegemine, prokuröri poolt valeandmete esitamine, menetlusdokumentide võltsimine, võltsitud menetlusdokumentide kasutamise, kaitseõiguse rikkumine või mõne muu kriminaalasja tegelike asjaolude moonutamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. 

Ma peaksin tutvustama ka Justiits- ja Digiministeeriumi arvamust selle kohta. Nende seisukoht oli see, et nimetatud normi pole vaja vastu võtta, kuna see on juba kaetud, ametialane võltsimine on kaetud, valeandmete esitamine on kaetud. Ma ei hakka neid paragrahve ette lugema. Üldine dokument, võltsimine, on juba vastu võetud ja kõik peaks olema nagu korras. 

Minu lihtsale küsimusele, kui kohtud on oma otsustes tuvastanud sellised jämedad rikkumised, siis miks pole neid norme rakendatud, ministeeriumi esindajad olid tükk aega vait ja ütlesid, et meil pole volitusi selle kohta midagi rääkida. Mis see tähendab? Normid on järelikult olemas, aga keegi neid ei rakenda. Aga miks on seda muudatust vaja? Just seetõttu, et inimene, kes tunneb ja tajub, et prokurörid on rikkunud norme, esitanud valetõendeid, moonutanud fakte, saaks ise esitada kuriteoteate selle asjaolu kohta. Ja need faktid saaksid ju selgeks kohtumenetluse käigus. 

Hämmastav on see, et prokuratuur ei ole jõustunud kohtuotsuse najal mitte ühtegi liigutust teinud. See, mis nüüd alles hiljuti siin läbi jooksis, et üks prokurör võeti, algatati kriminaalmenetlus – ühe juhtumi baasil ei saa midagi otsustada. Ja miks prokuratuur seda ei tee? Miks ta ei algata distsiplinaarmenetlusi ka kuriteokoosseisu puhul? Öelge, kes tahab haamriga, mida hoiab paremas käes, lüüa vasakut kätt. Seda ei tehta. See on valus. 

Ja ma arvan, et ka Kalle Laaneti juhtum on vaja siin ära märkida. Piisas vaid sellest, et ta julges minna süsteemi ehk prokuratuuri vastu ja tahtis algatada distsiplinaarmenetlust juba praeguseks ametiposti hüljanud peaprokuröri vastu. Leiti talle kohe vastav norm ja ta sai kaela kriminaalsüüdistuse asjaolude eest, mis olid juba ammu teada. Olles rääkinud ka Kalle Laanetiga sellel teemal, minu arvamus on see, et see on karistav institutsioon. 

Ma ei usu, et ka täna siin saalis julgevad inimesed vajutada nupule, et see eelnõu läheks teisele lugemisele, sest – tsiteerides Rait Marustet – KGB vaim ja prokuratuuri kirves on kõigi teie pea kohal. Te ei julge seda teha, sest te kardate prokuratuuri kättemaksu, lootuses, et ehk minuga ei juhtu. Aga just Kalle Laaneti juhtum näitab, et juhtub, kui sa lähed süsteemile vastu ja tahad õiglust saada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Edasi on ettekandjaks õiguskomisjoni liige Valdo Randpere, et anda ülevaade juhtivkomisjonis toimunust.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Hea Kalle! Ma pean sissejuhatuseks kohe ütlema, et ega see eelnõu ei olnud sündinud Kalle jaoks mitte kõige halvemal päeval. Eelnõu eesmärk ei ole täiesti vale. Ja selles olime komisjonis – eriti see osa komisjonist, kes koosneb juristidest – suhteliselt üksmeelel, et midagi peaks tegema selleks, et prokuratuuri üle natukene kontrolli tõhustada, kas või seda distsiplinaarset järelevalvet kuidagi nihutama siia- või sinnapoole. 

Samas, muidugi ma pean ütlema ka seda – mõeldes ka kõigile neile miljonitele televaatajatele, kes praegu meie otseülekannet siin vaatavad, võib-olla isegi mõned juristid nende hulgas, prokurörid, kohtunikud, seda peab nüüd küll ütlema –, et Kallel see eelnõu ise, see vormistamine ei ole väga õnnestunud. Eelnõu seletuskiri koosneb põhimõtteliselt kõigist neist kaasustest, mida Kalle siit ette luges, aga tegelikult ei ole ühtegi sõna sellest, tõesti, milleks seletuskiri peaks olema, et ta seletaks lahti selle seaduseelnõu mõtte ja eesmärgi. 

Komisjonis ega palju muud ei räägitud, Kalle luges kogu jutu siin juba ette. Me, nagu ma ütlesin, olime juristidena kõik seal enam-vähem ühel nõul, et midagi peaks ette võtma, aga samas oli, noh täielik üksmeel võib-olla ei valitsenud selle üle, aga enam-vähem üksmeel, et just see eelnõu võib-olla ei ole kõige parem vahend nende probleemide lahendamiseks, äkki ootaks justiitsministeeriumilt mingit süsteemsemat ja paremat lähenemist. 

Peale seda, kui kõik see jutt oli seal ära räägitud, tegi komisjon mõned menetluslikud otsused. Otsustas saata eelnõu esimesele lugemisele saali täna ja see oli konsensuslik otsus. Otsustas teha ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. See enam nii konsensuslik ei olnud, seal oli 2 vastu ja 1 erapooletu, aga 5 või 6 tükki oli poolt, nii et sellest jätkus. Ja siis otsustas täiesti konsensuslikult määrata komisjonipoolseks ettekandjaks mind, Valdo Randperet. Sellega olen ma oma ettekande ära pidanud.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 804 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletusega peale saalikutsungit. Oi, vabandust! Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Lea Danilson-Järg, palun!

Tervist, head kolleegid, kes on veel hilisel tunnil siia jäänud! Aitäh sõna andmast juhatajale! Tõepoolest, nii nagu komisjoni esindaja rääkis, arutelu oli elav ja probleeme tunnistati. Eks neid probleeme prokuratuuri üle järelevalve teostamisel ole ju tunnistanud tegelikult ka justiitsministeerium ise. 

Tõepoolest, prokuratuur on Eestis üks niisugune ja igas õigusriigis ju tegelikult selline asutus, kellel on väga suur vastutus õigusriigi vastu usalduse hoidmisel ja selle toimimise tagamisel. Ega ei ole ju ka ilmaasjata prokuratuuriseaduses öeldud, et prokuröridel on lisaks erinevatele akadeemilistele nõuetele ja eesti keele oskuse nõudele ka nõue kõrgete kõlbeliste omaduste suhtes ja et vajalikud võimed ja isikuomadused peavad prokurörina töötaval inimesel olemas olema. Täpsemalt saate lugeda prokuratuuriseaduse §-st 15. 

Tõesti on meil ju tegelikult reaalsus ikkagi see, et alati see päris nii ei ole, et saab nendes kõlbelistes omadustes täiesti kindel olla. Nii nagu ka eelnõu algataja on siin välja toonud, siis kohtus on leidnud kinnitamist, et prokurörid on kasutanud lubamatuid tõendeid, rikkunud ausa kohtupidamise põhimõtteid ja ka kahtlustatavat õiguskaitset, näiteks on esitanud menetlusdokumentides ebaõigeid väiteid. Kõik niisugused asjad on kohtus kinnitust leidnud. Need juhtumid ei ole kahjuks kuidagi prokuröri tööle hinnangu andmisel mingisugust tagajärge kaasa toonud. 

Õigupoolest ongi ju kaks asja. Prokuröri võib ametist vabastada kas distsiplinaarsüüteo tõttu või kuriteo tõttu. Distsiplinaakaristuse määramiseks on olemas, seda ei saa isegi mitte peaprokurör ise otsustada, vaid on teatud distsiplinaarkomisjon, kus on mitmed liikmed, kes otsustavad teha ettepaneku, mis see distsiplinaarkaristus võiks olla kuni ametist vabastamiseni välja. Ja selle otsuse põhjal saab kas riigi peaprokurör või justiitsminister prokuröri ametist vabastada. Ja ütleme, distsiplinaarsüütegude puhul ongi muidugi see, milline sisuliselt asutusesine menetlus välja näeb ja kuidas seal otsustatakse, sellest siis sõltub prokuröri töö jätkumine. 

Aga kuritegude puhul on asi veelgi keerulisem. Prokuratuur on ise sellises olukorras, kus ta peab oma prokuröride vastu kriminaalasja vedama. See on ikkagi keeruline olukord. Kes tahaks iseenda vastu kohtuasja vedada? Avalikkusele jääb igal juhul selline mulje, et niisuguse korralduse puhul ei pruugi need otsused, kas mingi kriminaalasi algatada või mitte, olla alati objektiivsed. 

Neid probleeme prokuratuuriga on välja toonud, nii nagu ka algataja siin nimetas, väga tuntud Eesti õiguseksperdid, olgu Margus Kurm või Rait Maruste. Eks neid on ju veel tegelikult. Probleem on kahtlemata oluline ja kindlasti tuleb selle probleemiga tegeleda. Prokuröridel on väga suured volitused inimeste põhiõigusi piirata, rikkuda, riivata. Nende tegevus väga oluliselt mõjutab inimeste elu. Seetõttu on väga oluline, et prokuröride töö, nii nagu tegelikult ka kohtunike puhul, oleks täiesti laitmatu ja hästi tasakaalukas. 

Palun veel kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks.

Nii palju ilmselt ei lähe. 

Et see oleks väga tasakaalukas ja usaldusväärne, et kellelgi meist ei ole kahtlust, et prokuratuur ja prokurörid teevad väga ausalt enda tööd. Kuna ma praegu seaduse tasemel ei näe seda, et vastutus prokuröride eksimuste puhul oleks väga selgelt ja konkreetselt sätestatud ning et see viiks mingite tagajärgedeni, siis ma arvan, et see eelnõu väärib igal juhul arutamist. Muidugi mitte just konkreetsel kujul vastuvõtmist, seda tuleks kindlasti arutada õigusekspertidega koostöös ja seda täiendada. 

Ma arvan, et üks variant on muidugi jääda ootama ka justiitsministeeriumi enda eelnõu, mida on meile ka lubatud, aga me ei tea, millal või kas see tuleb. Täna on meil see eelnõu siiski laual ja see probleem on tõstatatud. Nii et see eelnõu võiks ju menetluses jätkata ja seda saab täiendada. Ma arvan, et kui me prokuratuuri tegevuse osas asjad paremini seaduses paika paneme, siis see kindlasti tugevdab meie inimeste usaldust õigusriigi toimimise vastu ja üldse riigi vastu tervikuna. Nii et ma tervitan seda algatust ja loodan, et see eelnõu jääb menetlusse edasi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 804 esimesel lugemisel tagasi lükata. Teeme seda peale saalikutsungit, hääletame, tähendab. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 804 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust, eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Läheme edasi 11. päevakorrapunkti juurde. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine välisriikide Eesti huvide vastase mõjutustegevuse, selle rahastamise viiside ning sellega seotud riskide uurimiseks" eelnõu (803 OE) esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Aga Anti Poolametsa ei ole, seega on menetluse võimatus ja istung on lõppenud.