Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.  

Head kolleegid! Tänane päev on ajaloos väga musta märgiga. Nimelt möödub täna 77 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest. Seepärast teen ettepaneku mälestada küüditamise ohvreid leinaseisakuga. (Leinaseisak.)  

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan EKRE fraktsiooni liikmete nimel arupärimise seoses Keskkonnaameti töömetoodikaga, mis seab eesmärgiks kohalike omavalitsuste murdmise. 

16. ja 17. märtsil toimus Tartus konverents "Maismaatuuleparkide ja elustiku vastastikused mõjud", mille korraldaja ja Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma esines järgmise avaldusega: "Me katsume sellest punnseisust ikkagi kuidagi üle saada. Me ei tea veel, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame. Me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel. Me oleme kiskjateks loodud." Nii ütles kõrge ametnik. 

Me leiame, et antud avaldus peegeldab riigiasutuse hoiakut, et kohalikke omavalitsusi ei nähta partneritena, vaid takistusena, mida tuleb murda. Selline mõtteviis on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud tasand. Lähtuvalt sellest on meil rida küsimusi keskkonnaministrile, kes peaks andma vastuse, mis töömetoodika Keskkonnaametis kasutusel on. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel ja rõdult! Esmaspäeval, kui lugupeetud rahandusminister tegi ettekande ühe seaduseelnõu kohta, siis ta väitis – stenogrammis on see kirjas –, et temal on andmeid, et meie ostujõud on kasvamas. Ma vaatasin erinevaid uuringuid ja andmeid, värskeid andmeid, nii Swedbanki andmeid kui ka Kantar Emori värskeid uuringuid. No olukord on ikkagi risti vastupidine. Hea küll, otsustasin kasutada Statistikaameti ostujõu kalkulaatori abi. Ikkagi ei leidnud ma lugupeetud rahandusministri väidetele kuidagi tõendust. 

Sellest lähtuvalt küsivad Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed lugupeetud rahandusministrilt hinnatõusude leevendamise ja inimeste toimetuleku kohta ehk me anname üle arupärimise. Loomulikult tahame ka teada, kust pärinevad Jürgen Ligi andmed, et ostujõud on järsku kasvama hakanud. Uuringud ega Statistikaameti ostujõu kalkulaator seda ei näita. Aitäh!

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid! Maaelukomisjon algatab kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu. See on tingitud sellest, et aastaid tagasi kehtestati Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel individuaalkvootide süsteem. Selleks, et valitsus saaks reageerida ka väljasõitude arvule ja individuaalkvootide süsteem ei muutuks ühel hetkel olümpiapüügiks, on vaja seadust täpsustada ja muuta. Eelnõu on esitatud juhatusele elektrooniliselt.

Head kolleegid, olen võtnud vastu kaks arupärimist ja ühe seaduseelnõu. Riigikogu juhatus või Riigikogu esimees [otsustavad] nende menetlemise korra vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aitäh, Toomas! Eile ma küsisin sinu käest ja täna proovisin Hussari käest küsida, aga Riigikogu esimees pani mikrofoni kinni. Kõigil Riigikogu liikmetel on õigus osaleda juhatuse koosolekutel. Ma palusin, et meile saadetaks päevakord, et me teaksime, kas osaleda või mitte osaleda. Minu arvates andsid sa selle ülesande seal kõrval [istuvale] ametnikule, aga siiamaani ei ole mina küll seda päevakorda saanud ja teised Riigikogu liikmed, kelle käest ma olen küsinud, väidavad ka, et nad ei ole seda saanud. Kust me selle saaksime? Väga selgelt on kirjas, et Riigikogu liikmel see õigus on. Ma tahaksin seda õigust kasutada.

Hea kolleeg, juhatuse istungid toimuvad reeglina teisipäeviti ja neljapäeviti. Juhatuse neljapäevase istungi päevakorda ei ole veel kokku pandud. Eilsel juhatuse istungil me seda teemat põgusalt arutasime ja meie konsensuslik seisukoht oli arutada sinu ja mitme teise Riigikogu liikme esitatud avaldust homsel juhatuse istungil. Aga seda päevakorda ei ole veel kokku pandud. (Vahelehüüe.) Saab ikka. Ütlen veel kord, et eilsel juhatuse istungil me seda kirja arutasime ja juhatuse liikmed asusid konsensuslikult seisukohale, et me oleme valmis seda teemat käsitlema homsel juhatuse istungil. Ütlen igaks juhuks ette ära, et homne juhatuse istung [algab] üsna suure tõenäosusega kell 13. Tavapäraselt [algab] see kell 15.30, aga homme kell 13. Kui see päevakord on kokku pandud, siis me kindlasti sellest teid ka teavitame ja anname teada, mis kell [toimub] teie punkti arutelu, tõenäoliselt on see esimene punkt. Aga veel kord: kui päevakord saab kokku, siis me anname teile sellest teada. Ma arvan, et sellest võiks piisata. 

Aivar Kokk, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta! Ma rõhutan, et istungi läbiviimise reeglite kohta saab küsimusi esitada, mitte muid küsimusi. 

Aitäh! Aga see on väga lihtne, et juhatus eirab Riigikogu liikmete õigusi. Mul on küsimus: kus Riigikogu liige saab näha päevakorda, juhatuse [istungi päevakorda]? Kui teil on teisipäeval pool kaks istung ja mingiks kellaajaks, ma ei tea, kella üheks või mis kellaks teile [see päevakord] saadetakse, siis see peaks tulema kõigile Riigikogu liikmetele, sest kõigil Riigikogu liikmetel on võimalus seal osaleda. Kas Riigikogu liikmetele sõna antakse, see on tõesti juhatuse otsus, aga kõigi Riigikogu liikmete osalemise õigus on väga selgelt kirjas. Paluks päevakord, [mis näitab], mis [juhatuse istungil] toimub – kui teid homme jätkuvalt nendele positsioonidele valitakse –, kõigile Riigikogu liikmetele saata.

Aitäh! Kordan veel kord, et see küsimus ei ole seotud istungi läbiviimise reeglitega. Aga ma võtan selle informatsiooni teadmiseks ja me ilmselt homsel juhatuse koosolekul seda sinu ettepanekut käsitleme. 

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt on keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Priit Sibul, palun! Ma eeldan, et puldist, mitte kohapealt või kahe koha pealt.

Ei, kahe koha pealt mitte. Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma palun igaks juhuks lisaaega ka.

Igaks juhuks kolm minutit lisaks.

Aitäh! Meenutagem, et see müraga seonduv teema hakkas hargnema kolm kevadet tagasi. Terviseamet oli mõni aasta varem hakanud müranorme tiheasustusaladel rangemalt tõlgendama ning õiguskantsler tõdes, et paraku pole võimalik seaduse normist üheselt aru saada, millisel juhul tuleb lähtuda müra sihtväärtusest. [Ei ole selgelt aru saada,] millisel juhul tuleb rakendada müra sihtväärtust ehk piirväärtusest rangemat normtaset, millest võib sõltuda, kas mõnda kohta saab üldse elamute ehitamist planeerida. Ta palus, et Riigikogu seda täpsustaks ja looks selles küsimuses selgust. 

Kui eelnõu meile menetlemiseks tuli, oli seal tehtud paar muudatust, mis rääkisid erisustest ja võimalikest lahendustest. Näiteks [oli öeldud lõikes] 2¹, et menetleja võib planeeringu või projekteerimistingimuste menetluses jätta müra sihtväärtuse kohaldamata, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused. Esiteks, hoonet kavandatakse tiheasustusalale. Teiseks, müra sihtväärtus on sellel tiheasustusalal juba ületatud. Kolmandaks, kavandatav hoone ja selle kasutamine ei põhjusta ise müra sihtväärtuse ületamist ehk sinna ei rajata tehast või muud müra tekitavat hoonet, vaid näiteks korterelamu. [Lõikes] 2² oli täiendav muudatusettepanek, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2¹ nimetatud tingimustele võib elamu kavandamise korral müra sihtväärtuse kohaldamata jätta siis, kui elanikel on võimalik viibida ja vaba aega veeta elamu või selle läheduses oleval maa-alal, kus müra sihtväärtust ei ole ületatud. 

Mäletatavasti oli esimesel lugemisel aktiivne arutelu selle üle, kui kaugel või lähedal [peaks olema] see niinimetatud läheduses olev maa-ala. Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus Riigikogu enamuse tahe on tüürimas tulemuseni, et arendajad ei pea edaspidi enam jälgima müra sihtväärtust, vaid peavad arvestama piirväärtusega, mis annab neile rohkem tegevusruumi ja vabadust seal, kus varem olid seadusest tulenevalt rangemad piirangud. 

Müra sihtväärtus on piirväärtusest rangem norm. Piirväärtus paneb paika maksimaalse lubatud mürataseme, mille ületamise korral tuleb tarvitusele võtta abinõud müra vähendamiseks. Sihtväärtus on müratase, milleni peab müra vähendamise meetmete abil jõudma, et tagada inimeste heaolu ja tervise kaitse. Müra sihtväärtus on madalam kui piirväärtus ning sihtväärtuse rakendamine tagab vaiksema elukeskkonna. Praegu on elamu maa-alal liiklusmüra piirväärtus päeval 60 detsibelli ja sihtväärtus 55 detsibelli ning öösel vastavalt 55 ja 50 detsibelli. Kuigi siht- ja piirväärtuse erinevus on kõigest 5 detsibelli ehk kõnealustel juhtudel napilt 10%, siis see, et müra mõõdetakse logaritmilise skaalaga, tähendab inimese kõrvale rohkem kui kolmekordset müraerinevust. Näiteks 10-detsibelline erinevus tähendab kümnekordset ja 20-detsibelline erinevus juba sajakordset vahet. 

Maailma Terviseorganisatsioon andis eelmise kümnendi lõpus Euroopale soovituse, et ööpäeva keskmine liiklusest tingitud müratase ei peaks olema rohkem kui 53 detsibelli – võrdluseks: Eestis on [sihtväärtus], nagu ma ütlesin, öösel 50 ja päeval 55 –, sest liigne müra võib põhjustada unehäireid, vererõhu tõusu, südamehaigusi, kuulmise halvenemist, õppimisvõime vähenemist ja stressi. 

Terviseameti hinnangul ei ole põhjendatud müra sihtväärtuse kohaldamise lõdvendamine elamu maa-alal. "Oleme seisukohal, et ruumilisel planeerimisel tuleb lähtuda sihtväärtusest, mis iseloomustab parimaid akustilisi tingimusi ning on oluline inimeste tervise ja heaolu tagamisele," ütles Terviseameti keskkonnatervise osakonna teenuse juht Margus Korsjukov. Kui planeerimisel hakatakse lähtuma piirväärtusest, tähendab see, et sekkutakse alles siis, kui olukord on jõudnud juba ülempiiri lähedale. See ei ole aga kooskõlas tervist toetava ruumilise arengu põhimõtetega. Kuna müraallikate, näiteks autode, rongide, lennukite [arvu] ei ole enamasti võimalik vähendada ega piirata, on ruumiline planeerimine, mis arvestab müra sihtväärtust, peamine vahend, millega leevendada müra mõju inimestele. 

Keskkonnamüra ei ole lihtsalt tehniline küsimus, see puudutab otseselt inimeste tervist ja elukeskkonda. Keskkonnamüra direktiivi eesmärk ei ole müra aktsepteerida, vaid selle kahjulikke mõjusid vältida ja vähendada. 

Kui me loome regulatsiooni, mis võimaldab mürarikastes piirkondades sihtväärtust mitte rakendada või vastutust nihutada, siis tekib õigustatud küsimus, kas me vähendame müra kahjulikke mõjusid või hoopis lepime nende mõjudega. See ei ole ainult juriidiline küsimus, see on tervisekaitseküsimus. Seetõttu palun, et me enne selliste muudatuste vastuvõtmist hindaksime väga selgelt, kas need on kooskõlas põhimõttega, et tuleb tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Isamaa fraktsioon seda eelnõu toetada ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel … Eeldan, et samuti sõnavõtt puldist. Või koha pealt, Yoko? (Vastus saalist.) Ikka puldist. Sõnavõtt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Seda liiklusmüra, mis meie linnades on, me selle eelnõuga ei vähenda ega suurenda. Küll aga tagame me tõepoolest selle, et ka näiteks Tallinna kesklinna on võimalik tihendada, ja me tagame selle, et omandipiirangud on proportsionaalsed. 

Me peame aru saama sellest, et ühe krundi omanik ei saa kuidagi vastutada selle eest, kas kohalik omavalitsus oma territooriumil on korraldanud liikluse selliselt, et see on väga mürarikas ning soosib autoga liiklemist ja seda kõrgetel kiirustel, mis eelkõige müra tekitab, või on liiklus planeeritud paremini, tiheasustuses on piirkiirust vähendatud, mis tagab turvalisuse ja ka parema helikeskkonna. Me ei saa kuidagi panna selle eest vastutama üksikuid kruntide omanikke. 

Seda, millised on inimeste elutingimused nende kodudes, see eelnõu ei reguleeri. Müra piirnorm, piirväärtus, on see normväärtus, see baas, mis tuleb tagada. Seda see seadus edaspidi meile selgelt ja ka juriidiliselt selgelt ütleb. Kohalik omavalitsus otsustab oma planeeringutes, milline on ühe või teise ala sihtotstarve ja milline on sellele vastavalt ka see nii-öelda vaikuse aste, mida tahetakse saavutada. 

Kui me jätkaksime praeguse ebaselge olukorraga, mis ei võimalda näiteks Tallinna kesklinna ehitada, kuna teatud piirkondades [kehtib] see rangem norm, mida seni on kehtiva seaduse ebaselguse tõttu kohati kasutatud, siis see tooks kaudselt müra pigem juurde, sest me oleksime sel juhul sunnitud ehitama kuskile kaugemale, linnast välja. Kui sinna aga ei ole ka häid [ühistranspordi]ühendusi – ja isegi kui neid on, ka siis eelistab osa inimesi sõita autoga –, siis see toob meie linnadesse veel enam transiitliiklust ehk veel enam müra. Lisaks ei ole enam vaikne ka see varasem looduslik koht, mille me nüüd asustuse alla võtame. 

Ma toon välja sellise fakti, et taasiseseisvumisest saadik oleme me Eestis valglinnastumise tõttu asustuspindala seitsme Viljandi linna jagu laiendanud. Seitse Viljandit! Linnade tihendamine on kindlasti oluliselt tervislikum, säästlikum ja ka näiteks sotsiaalse kogukonna mõttes parem lahendus. Veel kord rõhutan üle ka omandipiirangute proportsionaalsuse, mille tõttu see eelnõu alguse sai. Seadus peab olema selge, õiguskantsler on kutsunud Riigikogu üles seda tagama. Ja see eelnõu seda teeb. 

Reformierakond loomulikult [eelnõu] toetab, aga kindlasti toetame me ka neid kohalike omavalitsuste otsuseid, mis aitavad müratingimusi paremaks teha. Võib-olla me üks hetk oleme sealmaal, et saame oma norme veel enam karmistada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 393 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid oli 0. Seaduseelnõu 393 on seadusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 764 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud kuulajad! Väga meeldiv on tervisealaseid läbirääkimisi pidada päevasel ajal, kui ei olegi kesköö, vaid on päev. Mina räägin teile harvikhaigustest, mida käesolev seadus puudutab. 

Käesolev seadusemuudatus võimaldab Tervisekassal rahastada ravimeid üliharva esinevate ehk ultraharvikhaiguste korral, ilma et need Eestis läbiksid range ja aeganõudva ravimite hindamise protsessi. Ravimid peavad siiski Euroopa Liidus registreeritud olema. Vaatamata sellele, et harvikhaiguste rahvusvaheline määratlus on väga selge – haigus loetakse harvikhaiguseks, kui on 1 haigusjuht vähem kui 2000 inimese kohta –, pole ultraharvikhaiguste definitsiooni Euroopa Liidus üheselt kokku lepitud. Ameeriklaste ja ka mõne Euroopa riigi, näiteks Ühendkuningriigi definitsiooni järgi [esineb selline haigus vähem kui 1 inimesel] 50 000-st, teiste riikide definitsiooni järgi vähem kui 1 [inimesel] 100 000-st. Samas, Leedus kasutatava definitsiooni järgi esineb see 1 inimesel 200 000-st. Kõnealune seadus rakendab Eestis just Leedus kasutusel olevat definitsiooni, ehkki viimane põhineb pigem tunnetusel – samuti nagu teisedki – kui teaduslikel andmetel. See tähendab, et ravimid saavad kergemini kättesaadavaks haiguste puhul, mida Eestis esineb kuus kuni seitse juhtu. 

Tõsi on ka see, et seda definitsiooni kasutades on oht, et mõned haiged, kes näiteks Ühendkuningriigis, kus definitsioonis kasutatakse [suhet] 1 : 50 000-le, saaksid ravi, jäävad Eestis ultraharvikhaigusi [põdejate] kategooriast välja ja nende suhtes seadus ei rakendu. Seda vastuolu sai seaduseelnõu menetlemise käigus Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassaga korduvalt arutatud. Lõpuks jõudsime ühisele arusaamale, et arvestades Tervisekassa piiratud rahalisi vahendeid, on see optimaalne definitsioon ja võimaldab uusi ravimeid pakkuda erinevaid haigusi põdevatele isikutele. 

Samuti on oluline aru saada, et selle seaduse alusel rahastatavad ravimid on enne turule jõudmist haigete vähesuse tõttu läbinud vaid piiratud hulga kliinilisi uuringuid. Seetõttu peab nende efektiivsuse ja ohutuse jälgimine jätkuma ning vajaduse korral tuleb ravis parandusi teha. See on ka seadusemuudatuses kirjas. 

Harvikhaigusi on 7000–8000 ja hinnanguliselt elab Eestis 80 000 – 100 000 harvikhaigusega inimest. Kuna Eestis harvikhaiguste register puudub, siis täpset haigete hulka ei tea keegi. Siiski nendin, et Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus on võtnud initsiatiivi ja on sellist registrit juba looma hakanud. 

Enamiku harvikhaiguste põhjuseks on kaasasündinud geenidefektid ning need on reeglina tõsised ja kroonilised haigused. Tänu geenidiagnostika paranemisele on väga tõenäoline, et harvikhaiguste hulk on tõusutrendis, mitte langustrendis, ning tulevikus võib neid haigeid olla rohkemgi kui praegu. 

Lisaks diagnostika paranemisele on paranenud ka harvikhaiguste ravi. Siiski pole siiani leitud veel ühtegi ravimit, mis haige täiesti terveks teeks. Olukord pole aga nii lootusetu. Näiteks uued tsüstilise fibroosi ravimid on oluliselt parandanud [haigete] elukvaliteeti ning kaasasündinud spinaalse lihasdüstroofia ravimid on pikendanud nende laste elulemust. Kui ilma ravita olid enam kui 90% spinaalse lihasdüstroofiaga haigetest esimese kahe eluaasta jooksul kas surnud või vajasid kopsude mehaanilist ventilatsiooni, siis tänu ravimitele on enamik neist elus ja nad suudavad ise hingata. 

Ajalugu on näidanud, et ravimiarendus edeneb väikeste sammudega paremuse poole. Olukorda, kus täna ravi täielikult puudub ja juba homme on olemas tervendav ravi, ei eksisteeri. Olen siiski veendunud, et ühel päeval on meil ka harvikhaigustele efektiivsed ja hästi talutavad ravimid olemas. Seniks tuleb meil ühiskonnana investeerida teadusesse, saada aru nende haiguste mehhanismidest ning leida sobivad ravimid ja neid arendada. 

Lisaks ravimite vähesusele takistab harvikhaiguste ravimite kättesaadavust ka nende ülikõrge hind. Geeniravimid maksavad reeglina enam kui miljon eurot, aga vajavad ühekordset manustamist. Teised ravimid, mis mõjutavad haiguse mehhanisme, on küll veidi odavamad, aga erinevalt geeniravimitest manustatakse neid korduvalt ja lõppkokkuvõttes on hind ikka väga kõrge. 

Mul on vähe lootust, et ravimite hind lähitulevikus oluliselt langeks. Tegemist on reeglina innovatiivsete, keeruliselt toodetavate ravimitega, mille turg isegi väga suurtes riikides on väga väike. See kõik realiseerub kõrges hinnas. 

Harvikhaigustega inimesed on osa meie ühiskonnast ning meil kõigil on kohustus ja ka võimalus neid aidata. Harvikhaigustega inimesed pole ühiskonnale mitte pelgalt koormaks, vaid nad õpetavad meile, kuidas eluga hakkama saada siis, kui mõni elutähtis funktsioon ei tööta. Nad õpetavad meile kaastunnet, tolerantsust ja empaatiameelt ning see teeb meist kõigist paremad inimesed. 

Lõpetuseks. Harvikhaiguste teema pole mulle isiklikult võõras. Minu ema põdes harva esinevat geneetilist haigust, mis oluliselt halvendas tema nägemist kuni pimedaks jäämiseni välja. Tema oleks öelnud, et harvikhaigustega inimesed ei vaja kaastunnet, nemad ja nende pered teavad isegi, mis haigust nad põevad. Harvikhaigustega inimesed soovivad, et ühiskond suhtuks neisse kui täisväärtuslikesse kodanikesse, kuid pakuks neile ühiskonnana tuge, kui see on vajalik, nii nagu ühiskond pakub abi ka teistele ühiskonnaliikmetele. 

Eesti 200 leiab, et tegemist on hea seaduseelnõuga, ja kutsub teid kõiki selle poolt hääletama. Ja mina tänan!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eero Merilind, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad rõdul! Täna vastuvõetav ravikindlustuse seaduse [muudatus] teeb midagi väga olulist: ta teeb meie tervishoiusüsteemi natukene kiiremaks, natukene paindlikumaks ja natukene inimlikumaks. Mõnikord sõltub just nendest natukestest väga palju. 

Kõige olulisem muudatus puudutab ultraharvikhaigusi. Neid patsiente on väga vähe, mõnikord kõigest mõned üksikud inimesed riigis. Seni on süsteem olnud üles ehitatud nii, et ravimi rahastamine sõltub suuresti tootja taotlusest, aga väikese turu tõttu ei pruugi seda taotlust kunagi tulla. Tulemus on olnud lihtne: ravim võib küll olemas olla, aga patsiendini see ei jõua. Selle seadusega me muudame seda loogikat ja edaspidi saab algatus tulla arstilt ja ka patsiendilt, Tervisekassa saab hinnata ravimi mõju ja pidada hinnaläbirääkimisi. See tähendab, et me ei oota enam ainult turu järel, vaid me lähtume patsiendi vajadustest. 

Teine oluline muudatus puudutab apteegis valmistatavaid ravimeid. Need on sageli ainsad lahendused lastele või neelamisraskustega patsientidele. Seni tuli nende eest maksta täishinda, edaspidi aga tekib võimalus neid ravimeid soodsamalt saada. See võib tunduda küll väikese muudatusena, aga konkreetse inimese jaoks tähendab see väga palju, see tähendab seda, kas ravi on kättesaadav või mitte. 

Kolmas suund on välisravi. Siin on muudatused võib-olla vähem nähtavad, aga sisuliselt väga olulised. Me muudame otsustamise selgemaks ja ühtlasemaks, kaotame teatud kriteeriumid ja liigume tõenduspõhisuse ja kulutõhususe suunas. Me tugevdame konsiiliumi rolli, et otsused ei sünniks kitsalt ühe vaate põhjal. Võib-olla kõige olulisem on, et me ütleme selgelt välja, et küsimus ei ole ainult selles, kas midagi saab teha, vaid selles, kas patsient saab piisavalt hea kvaliteediga ravi. 

Lisaks vähendame bürokraatiat, kaotame dubleerivaid regulatsioone, lihtsustame protsesse ja teeme süsteemi loogilisemaks. See ei ole eesmärk omaette, vaid see on vahend, et otsused jõuaksid kiiremini meie inimesteni. 

Head kolleegid! See seadus ei lahenda muidugi kõiki tervishoiuprobleeme, aga ta teeb ühe olulise sammu: ta nihutab süsteemi natuke rohkem patsiendi poole. Lõpuks taandub kõik väga lihtsale küsimusele: kas abi jõuab inimeseni õigel ajal? Kui me selle sammu täna ära teeme, siis vastus sellele küsimusele on jah. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Alustuseks tahan vahelduseks tunnustada Sotsiaalministeeriumi, Vabariigi Valitsust ja kõiki osapooli, kes on panustanud nende vajalike seadusemuudatuste ettevalmistamisse. Tegemist on oluliste sisuliste muudatustega, millel on väga selge ja positiivne mõju nende inimeste elule, kelle igapäevane koorem on niigi teenimatult raske. 

Ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse keskmes on tõesti kolm teemat, nagu juba kõlanud: ultraharvikhaiguste ravi, apteegis valmistatavate ravimite kättesaadavus ning välisravi korraldus. Need ükski ei ole tegelikult patsiendi vaatest abstraktsed küsimused, vaid tähendavad inimestele väga konkreetselt seda, kas, millal ja millisel viisil nad vajalikku ravi saavad. 

Ma arvan, et harvikhaigustega inimeste, eriti veel ultraharvikhaigustega patsientide puhul peaks kehtima see põhimõte, et asjaajamine peab olema võimalikult lihtne, kiire ja mugav, kuigi tihtipeale on see lausa vastupidi. Mida raskem on patsiendi seis, seda suurem peab olema riigi paindlikkus, riigi proaktiivsus abi pakkumisel. Ükski patsient ei tohi jääda oma teenimatult raske murega üksi. 

Jah, ultraharvikhaigusega patsientide arv on eraldi võetuna väike, kuid iga juhtum on keeruline ja tihti ajakriitiline. Seni on tõesti ravimi rahastamise protsess võinud venida, see võib sõltuda ka tootja huvist. Praeguste muudatustega luuakse võimalus, nagu ka juba kõnelenud kolleegid kirjeldasid, et patsient ja arst saavad erandkorras ka ise algatada rahastamise taotluse, Tervisekassa hindab siis ravimi mõju, peab vajalikke läbirääkimisi ja teeb otsuse kiiremini. See tähendab hästi lihtsat põhimõtet: kui ravi on olemas, siis see ei tohi jääda selle taha, et Eesti turg on väike või mingi bürokraatlik asjaajamine ei toimi. Aga samal ajal jääb kehtima põhimõte, mis, ma arvan, on Eesti tervishoius olnud väga tugev ja peabki olema: otsused on tõenduspõhised ja läbi kaalutud. 

Mis puudutab teist muudatust, siis, tõesti, apteegis valmistatavate ravimite puhul [tehakse] väiksed sammud, aga nende konkreetsete patsientide jaoks on need väga olulised. Paljudele patsientidele, eriti lastele ja neelamisraskustega inimestele ei pruugi sobida standardsed ravimid, neil on vaja spetsiaalseid lahuseid ja pulbreid. Seni on jäänud need kulud taas ebaõiglaselt just nimelt selle patsiendi kanda, olukorras, kus inimese elu on niigi tavapärasest raskem. Edaspidi saab Tervisekassa neid ravimeid standardretsepti alusel soodsamalt hüvitada, mis muudab ravimi inimeste jaoks taas kättesaadavamaks ja lihtsustab tegelikult ka arstide ja apteekrite tööd. Võiks küsida, miks me seni pole seda teinud, aga parem hilja kui mitte kunagi. 

Kolmandaks, välisravireeglite korrastamine. Välisravi peab tõesti olema patsientidele kättesaadav just nendes olukordades, kus Eestis ei ole vajalikku ravi, oskust või tehnoloogiat. Need muudatused on kahesuunalised. Ühest küljest muudavad need otsustusprotsessi ühtlasemaks ja objektiivsemaks, aitavad vähendada just nimelt huvide konflikti riski, kaasata ekspertiisi, aga samal ajal muudetakse protsess inimese jaoks kiiremaks, arusaadavamaks ja bürokraatiavabamaks, et vajalik ravi jõuaks inimeseni õigel ajal. 

Nii et, head kolleegid, ma arvan, et see eelnõu on samm õiges suunas. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad samuti saadikuid seda kindlasti toetama. Tänan ka kolleege sotsiaalkomisjonis asjalike arutelude ja täienduste eest. Ma arvan, et see põhimõte, et kui tõenduspõhine ravi on olemas, siis see peab inimeseni võimalikult kiiresti jõudma, peaks kehtima tervishoius alati. Samal ajal tuleb olla vastutustundlik ravikindlustuse piiratud raha kasutamisel ja vähendada tarbetut bürokraatiat. Nagu doktor Merilind enne viitas, see [eelnõu] ei lahenda kõiki tervishoiuprobleeme, aga see on selgelt samm õiges suunas ja muudab tervishoiusüsteemi kiiremaks, õiglasemaks ja inimkesksemaks nende patsientide jaoks, kes on niigi keerulises olukorras, ja loomulikult ka nende lähedaste jaoks. Nii et ma tänan ja kutsun kõiki seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 764 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 764. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 764 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu 795 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 795 lõpphääletus ja kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Hea Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud maksualase teabevahetuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (halduskoostöö direktiivi ülevõtmine) eelnõu 795. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid oli 0. Eelnõu 795 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 806 esimene lugemine. Selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alates 2017. aastast on Eesti loodusteadlased, logistikud, rahvastikuteadlased, majandusteadlased, kultuuritegelased ja paljud arvamusliidrid, muu hulgas 400 kirjas aastal 2018 ja 500 kirjas 2020. aastal, selgitanud Rail Balticu kava kahjulikkust Eesti majandusele ja loodusele. Nende hääl, mida on saatnud ka avalikud demonstratsioonid, sealhulgas Vabaduse platsil, on osutunud hüüdjaks hääleks kõrbes. Ehk nagu tabavalt on väljendunud ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho: vastuseks on olnud kõrvulukustav vaikus. 

Tuletame meelde projekti tausta. Kristen Michali taristuministriks oleku ajal elimineeriti Tallinna–Tartu–Valga raudtee Euroopa ühendamise rahastust rahastamiseks sobivate raudteede nimistust. 2019. aastal lükati varjusurma Tallinna–Pärnu raudteel Lelle–Pärnu lõik, mille tõttu katkes reisijatevedu Tallinna ja Pärnu vahel. 

Rail Balticu arendamine asetus uude valgusesse 2020. aastal, kui Euroopa Kontrollikoda tegi järelduse, et mööda Rail Balticut ei hakka miljonid inimesed Riiga, Varssavisse ja Berliini sõitma, nagu oli loodetud, ning kaubaveol ei suudeta konkureerida autotranspordiga. Muu hulgas on projekt läinud Eestis juba vähemalt neli korda kallimaks. 

Rail Baltic jätkub sisuliselt kohaliku transpordiprojektina. Kavas on Rail Balticu trassile ehitada 13 kohalikku jaama, mida välisvahenditest ei finantseerita ja mis võib Eesti maksumaksjale maksma minna üle 100 miljoni euro. Muidugi, Häädemeeste lähistele tuleb üks raudteejaam ja sinna tehakse kindlasti hamburgeriputka. Häädemeeste on tore kant, vaieldamatult. Aga kas see kõik peaks meile nii palju maksma minema? Selles on küsimus. Kas lubadused, mis Rail Balticu [rajamist otsustades] anti, vastasid ka tõele? 

Ma tahan kõigi rõõmuks ikkagi rõhutada, et Rail Baltic on meil ju faktiliselt valmis, meil on nimelt väga viisaka nimega liin, Tartu–Valga–Riia raudteeliin, mis tehti valmis väga lihtsate vahenditega. Ametnikud pandi ühte tuppa ja öeldi, et ühtlustage nüüd, head inimesed, need graafikud ära. Ja ennäe, ühtlustatigi graafikud ära – ei läinud 24 miljardit vaja! – ja inimesel ongi võimalus valida, kas ta sõidab Riiga, kas ta sõidab Valka, kas ta sõidab sealt edasi Vilniusesse ja Vilniusest edasi sinna, kuhu ta soovib sõita. Ehk meil on ühendus olemas, [see saavutati] ülilihtsate vahenditega. See ühendus oleks pidanud olema kogu aeg, see ei oleks sellisel moel tohtinud kunagi katkedagi. Ega ümberistumise võimalus ei olnudki kunagi tegelikult kadunud. Aga ükskord, kui ma ise testisin Rail Balticu liini, siis oli vaja Valgas järgmist rongi oodata kolm-neli tundi. Selline administratiivne saamatus ja tahtetus saatis meid tõesti väga pikka aega. See ei maksa mitte midagi, et rongigraafikud pisut [paremini] paika panna. Seetõttu ütlen, et tore, head inimesed, sõitke Riiga, kasutage seda liini, sõitke Tartusse, käige vahepeal ka Valgas ära. See on üks tore asi, et rongiga kõige ehtsamal moel Euroopasse saab. 

Aga läheme nüüd numbrite juurde. Riigikontroll on öelnud, et praeguses olukorras ei pea paika ükski väide selle kohta, mida Rail Balticut alustades planeeriti. Igal juhul on numbrid väga julmad, vaatamata sellele, et Rail Balticu juht teatab uhkelt, et tal on 8. detsembriks 2030 pilet Tallinna–Varssavi rongile ostetud. Minu arust ei peaks valetajaid Rail Balticu juhtkonda valima. Selle [rongiga] ei saa siis Varssavisse ega saa ka Riiga. 

Läti Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes käis korruptsioonikomisjonis külas, oli täitsa veendunud, et Lätis ei tule enne 2035. aastat mingit Rail Balticut, sinna ei tule mingit ühendust. Läti olukord on iseäranis kehv, sest seal on raudtee mõlemas suunas, Eesti suunas ja Leedu suunas, alles projekteerimisel või ümberprojekteerimisel. 

Tõsi, Eestis on Brüsselile silmavaatamine tunduvalt harjumuspärasem kui mujal, kummardamine ja koogutamine on ka harjumuspärasem kui mujal. Seetõttu on siin asjad liikunud oluliselt kiiremini kui Lätis. Me olemegi olukorra ees, et kui me nüüd pidurit ei tõmba, siis varsti tõesti ei ole Häädemeeste raudteed mõtet hakata enam üles võtma. Aga praegu see võimalus meil on ja sellega me hoiaksime Eesti majandusele reaalselt kokku väga suuri summasid, mida võiks kasutada väga olulistes kohtades, kus meil on raha puudu. Esiteks muidugi riigikaitses, sest droonimüüri meil veel ei ole. See on nii ilus romantiline termin, aga ei ole seda müüri, ei ole isegi vaatlusvõimekust. Igaüks võib oma binokliga minna piirile droone seirama, see on meie praegune põhiline võimekus. Kui me laristame raha sellise taristu või laristu heaks, nagu mõned naljahambad on öelnud, siis väheneb raha igal pool mujal. 

Nüüd on küsimus, kas Euroopa Liidu reeglite järgi saab projekti üldse katkestada. Projekti võib katkestada, kui projekt ei ole Euroopa Liidu abi reeglite alusel majanduslikult elujõuline, kui Euroopa Liidu rahastamismäär võrreldes riikidevahelises kokkuleppes planeerituga, mis oli 85%, väheneb oluliselt, ja siis, kui projekti maksumus võrreldes planeerituga oluliselt kallineb. Esmase etapi kulu hinnatakse hetkel 15,3 miljardi euro peale, kokku on see vähemalt 24 miljardit. 2020. aasta prognoosist 5,8 miljardit on see kui palju suurem? Jahmatav ebatäpsus, jahmatav vassimine projekti kuludega. Oluline on ka see, et tehtud kulutusi, milleks on kasutatud Euroopa Liidu abiraha, ei pea tagasi maksma, kui need on tehtud seni kokkulepitu alusel. Rail Baltic Estonia ei ole seni üle 30% prognoositavast maksumusest ära kasutanud. 

Lätis on olukord väga keeruline ka poliitiliselt. Vähemalt kaks parteid kahtlevad tõsiselt selle projekti elujõulisuses ja ka selles, mis saab pärast. Kui projekt on valmis saanud, siis selle iga-aastased ülalpidamiskulud võivad Lätis ulatuda paarisaja miljoni euroni, ilmselt koos dotatsioonidega. 

Eestis läheb selle raudtee ülalpidamisele hinnanguliselt 15–20 miljonit aastas. Kui me vaatame Eestis üldiselt raudteele minevaid dotatsioone, mis on 50 miljoni kandis, siis on selge, et see sööb ju raha ära ülejäänud raudteetaristu arendamiselt, ka Haapsalu–Rohuküla raudtee plaan närbub. Ehk siseriiklik ühendatavus kannatab selle all. Droonimüürist pole mõtet rääkidagi. 

Kui me vaatame üldist vaesumist praeguse optimistide võimu all, siis tõesti, kusagilt tuleb hakata kokku hoidma. Projekti oleks pidanud juba ammu seisma panema, ka selle tõttu, et lubadused, mida kõike Rail Baltic tegema hakkab, ei ole ju täitunud. Kunagi oli kaubaveo puhul üks väga tugev argument see, et siin hakatakse Vene kaupu ümber laadima ja Euroopasse suunama. No mis sellest saanud on? Need varasemad prognoosid on leitavad, ilusti paberil on leitav see muinasjutt analüüsifirmalt, kes kaubavahetuse Venemaaga mõtteliselt siia raudteele sokutas. Ja mis on sellest kaubavahetusest saanud? Isegi Kaja Kallase lemmikfirma on ilmselt juba äri kokku tõmbamas.

Nüüd, jah, kulude kallinemine ja dotatsioonid. Ka Euroopa Liidu rahastus on hetkel küsimärgi all, see võib tulla ja see võib ka mitte tulla. Aga ka projekti venimine ise! Nagu Läti puhul on öeldud, ümberprojekteerimine alles käib ja enne 2035 ei ole mingitki lootust Riiga sõita. Oletame, et Eesti ots saabki valmis, isegi kui see hilineb, valmides 2031–2032. Kui kaua me seal tupikus siis veel istume? Ainuüksi Daugava silla ehitamine, mida ei ole veel alustatudki, peaks minema maksma üle 400 miljoni euro. Kusjuures isegi ujuvkraana leidmine saab olema suur katsumus, sest maailmas on ainult viis ujuvkraanat sellise töö jaoks, ja nendest kolm asuvad Hiinas. Eks proovige kusagilt kaugelt maalt see ujuvkraana muretseda! 

Uhked projektid on ju toredad, miks mitte. Aga mina küsin, kas meil on selle [raudtee jaoks] reisijaid, kas meil on selleks raha ja kas meil on kaupa. Kõikidele küsimustele on vastus eitav. Kaubavedu veab meid alt, seda sellisel määral ei tule. Seda on kinnitanud mitmed uurijad ja üsna halastamatult ka Eesti Riigikontroll. Reisijateveost rääkides: paraku ei venita plaanitud 8 miljoni reisija asemel aastas ilmselt kokku 1 miljonitki, piletid saavad olema väga kallid ja doteeritud. Keegi on öelnud, et kuulge, lihtsam on need inimesed taksoga Riia lennujaama suunata. Aga veel kord: oluline on see, et meil on ühendus olemas, eestlased ei pea raudteeühendusest mitte ilma jääma. 

Vaatame, mida lätlased ja leedulased veel on rõhutanud. Lätlased ja leedulased on rõhutanud, et subsideerimise probleem on tõsine. Jah, täpsemalt 420 miljonit eurot on Daugava silla eeldatav maksumus. Läti isegi ei kasuta osa Euroopa Liidu laenuvõimalusi ära, et oma plaaniga edasi minna. 

Julgeolekuküsimust toodi ka majanduskomisjonis vastuväitena esile. Julgeolekuga on nii, et tänapäeval on kõik rakettide ja droonide laskeulatuses. Analüütikud arvavad, et kriisi korral on sõjaaegne hall tsoon mitte 50 kilomeetrit nagu täna, vaid hoopis 200 kilomeetrit. Piisab võib-olla ühest tabamusest ja kogu see taristu jääb seisma. Seni on liitlased saanud kenasti Eestisse kohale Valga kaudu ja sadamate kaudu. Riigikaitse mõttes on meil seda raha vaja lihtsalt mujal, mitte lõputult subsideerimist vajava projekti jaoks. 

Ma usun, et teil on küsimusi. Kuulan hea meelega ja vastan. Praegu on viimane võimalus vältida 10 miljoni tonni kruusa ja liiva kallamist teetammi, mida meil võib-olla vaja ei lähegi. Aitäh!

Suur tänu teile! Ekraan on küsijate [nimedest] tulvil. Alustab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No me kõik mäletame neid ilusaid lugusid sellest, kuidas me hakkame mõne tunniga sõitma Berliini ooperisse ja kuidas tulevad tohutud kaubavood ja kuidas tuleb Helsingi–Tallinna tunnel ja siis hakkab kogu Põhjala [läbi Eesti] vedama [kaupu] Kesk-Euroopasse ja Lääne-Euroopasse. Kõik see on olnud täielik bluff. Nüüd on jäänud järele kaks argumenti. Üks argument on see, et seda [projekti] on vaja riigikaitse seisukohast. See ei vasta tõele, nagu sa praegu just rääkisid. Teine argument on see, et me peame ehitama Euroopa [standardile vastava] laiusega raudtee, muidu me oleme nagu ära lõigatud. Need on kõik otsitud ettekäänded.  

Minu küsimus puudutab hoopis midagi muud. Minu hinnangul on see tänaseks sajaprotsendiliselt korruptiivne ettevõtmine. Kui algul see seda võib-olla ei olnud, siis tänaseks on, sest keegi on saanud sadu miljoneid eurosid, aga selle [projekti] tulemus on selline, et kass viib saba all ära. Minu küsimus on see. Valitsused siiski tõenäoliselt ka Eestis muutuvad. Kas me saame seda seltskonda, seda jõuku, kes praegu siit saalist valdavalt puudub …

Teie aeg!

… ja kes selle [raudtee] ehitamist toetab, ükskord ka kriminaalkorras vastutusele võtta selle korruptiivse laristamise eest?

Väga hea küsimus. Riigikogu liikmed on oma sõnavõttudes vabad, aga väidetavalt saab neid sõnavõttude eest karistada siis, kui nad on sõna võtnud väljaspool Riigikogu. Nii et olge ette … (Vahelehüüe.) Seda saali, jah, seda saali. Väga täpne tähelepanek. Teid võib mõtteavalduste eest vangi panna küll, aga väidetavalt mitte nende eest, mida te siin saalis olete öelnud.  

Aga läheme korruptsiooniteema juurde. Lätis peetakse seda projekti väga suureks korruptsiooniriskiks. Riigis valitseb selle tõttu suur segadus. Raudtee projekteerimine ja kogu see tegevus on olnud äärmiselt aeglane. Kui nad avastasid, kui palju raha upub kas või Riia keskraudteejaama, Rail Balticu jaama, siis moodustati komisjon ja vaadati neid asju tõsiselt. Selgus, et olukord on väga halb. Väga halb on, et Läti riik hakkab maksma väga suuri summasid oma taskust, mitte ainult Euroopa ühendamise rahastust.  

Muidugi on ka suur korruptsioonirisk. Üks selline risk on ka see, et teatud inimesed, kes omavad siseinfot, ostavad maid kokku, aga pärast … Samamoodi on riskid hangetega, need mängitakse kätte teatud firmadele. Tegu on ju miljarditega. Lisaks vaatame, kes on [sellest projektist] huvitatud. Kaevanduste omanikud, kes on tavaliselt jõukad inimesed, on sellest projektist väga huvitatud. 10 miljonit tonni kruusa ja liiva tuleb ju ometigi riigile maha müüa. Nii et korruptsiooniriskid on kõrged ja elu on näidanud, et need kipuvad ka realiseeruma, ennustused kipuvad nendes valdkondades täituma.  

Vaatame Läti näidet. Äsja rääkis Läti president e-valimistest ja otsustas, et neid ei saa seal lubada, sest, nagu uudis ütles, organiseeritud kuritegelik rühmitus, IT-inimeste seltskond, proovis neid hankeid enda kasuks suunata. Kui juba sellistes väiksemamõõdulistes asjades varastatakse, mida siis rääkida [projektist, mis läheb maksma] miljardeid. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rail Baltic on ju kaotanud kõik need väärtused või omadused, mis tal [väidetavalt] olid siis, kui sellest teemast rääkima hakati. Rail Baltic pidi juba see aasta valmis olema. Räägiti, et toimub kaubavahetus. Kaubavahetusega pidi üleval peetama reisijatevedu. Nüüd selgub, et kaupa eriti ei ole ja keskendutaksegi reisijateveole. On loobutud ka kahest rööpmepaarist ja põhjendus on jälle, et see hoiab raha kokku. Sealt tuleb jälle see teema, et enam ei ole [liiklus seal] ju kiire ka, kui rongid hakkavad kuskil vahepeatustes ootama, millal teine rong mööda läheb. Kõik need väärtused on ära kadunud, mille pärast teda alguses propageeriti ja öeldi, et ta on väga hea. Aga oletame, et seda eelnõu vastu ei võeta. Milline võiks siis selle projekti lõplik hääbumine olla?

Väga hea küsimus. See ettevõte lihtsalt protseduuriliselt likvideeritakse. Üks kõige suuremaid probleeme on need lepingud, mis on ehitusettevõtjatega juba tehtud. Mis neist saab, kui palju tuleb leppetrahve maksta? Sellest on kõige parem ülevaade ehitusettevõtjail endil. Tegelikult tähendab see ka Riigikogu otsuse vastuvõtmist. Riigikogu ongi see, kes otsustab, et siin on vaja ikkagi, näete, kõigist projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest väljaastumist. Meie siin oleme rahvusvaheliste lepingute sõlmijad või meie võime nende üle otsustada. Meie oleme see kõige tähtsam organ, kes ütleb, et lõpetame raiskamise ja hoiame nii Euroopa Liidu raha kokku, hoiame ka Eesti, Läti ja Leedu maksumaksja raha kokku ning samal ajal suuname osa vabanenud vahendeid selleks, et teha üks korralik raudteelõik, kus võimalik kiirus on 160 kilomeetrit tunnis, Valgani välja. Ma usun, et lätlased saaksid sama asjaga hakkama ja meil oleks olemas optimaalne rongiühendus. Üks järelm on muidugi ka senise Pärnu raudtee taastamine, mis on seisma pandud. See Lelle lõik tuleks korda teha. 

Aga jah, mõelge vaid, et kunagi, kui see Mõisakülast läbi tulnud raudtee seisma jäi – ma olen seal kunagi sõitnud, ma olen seda vana raudteed kasutanud, umbes aastal 1989 –, juba siis ei olnud reisijaid. Ei olnud! Kui me tegime ühe testsõidu mõni aasta tagasi Riiast Tartusse, siis me olime viimased reisijad, kes Valgas maha läksid, ja siis hakkasid üksikud reisijad peale tulema. Kas tõesti on meil vaja sellist hiiglaslikku kohalikku liini? 

Muidugi, lubadused on jällegi uhked, et kaheksa rongi hakkavad edasi-tagasi süstima mõlemas suunas, aga paraku ma ei näe neid lubatud reisijaid. Kui need reisijad oleks olemas, kui oleks reaalne vajadus kaubaveo järele, siis me võiksime ju selle üle tõsiselt arutada. Aga mida ei ole, seda ei ole, ja meil ei tasu sellise petuprojektiga edasi minna. 

Ärge unustage, et kogu see CO₂-jutt selle juures on kõige suurem uhhuu-jutt. Esiteks on tegu blufiga, mingit CO₂-paanikat ei tohiks tõsiselt võtta. Tegelikult toimub looduse ja keskkonna laastamine selle 10 miljoni kuupmeetrit kruusa ja liiva sissevalamisega tulevasse raudteetammi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean ka tunnistama, et mul on äärmiselt kahju, et Rail Balticu ehitusega Eesti riigile ja Eesti loodusele seda keskkonnakahju tekitatakse. See on korvamatu kahju. Ja seda kõike tehakse olukorras, kus tegelikult on ühendus olemas, läbi Valga on ühendus olemas. Nendele demagoogidele, kes tulevad ja hakkavad siin pärast võib-olla rääkima, kuidas meie ei saa aru sellest, et julgeolekuaspektist on seda vaja, ütlen ma, et me saame sellest väga hästi aru. Meil oleks see juba ammu tehtud ja tehtud ka õige rööpme peale, kui me oleks tahtnud [panna] rööpe rööpme peale. Juba nad hüüavad siin saalis vahele. Tegelikult nii on. Ja kus see keskkonnahoid nüüd siis on? 

Ma olen siin saalis korduvalt öelnud ka seda, et minu arust oleks tulnud juba aastaid tagasi, kui täiemahuline sõda hakkas, Euroopa Liidu poolt tervikuna, üle Euroopa see raha suunata riigikaitsesse ja minimaalselt oleks tulnud see ehitus konserveerida ja vaadata, mis edasi saab. Mis sa arvad, kas täna oleks veel [sobiv hetk] teha see ettepanek, et Euroopas tervikuna panna see raha riigikaitsesse ja see projekt konserveerida?

Õige lähenemine. Aga ma tõesti ei oska öelda Euroopa raha kohta, kas sama raha suudetaks samasse taskusse panna, aga praegu on selle projekti enda eestvedajatel lootust, et äkki saab sellest riigikaitselise rahastuse fondist, sildade tugevdamise fondist veel raha, et projekt kuidagi ellu jääks. Eriti Lätis on sellele lootusi pandud. See on hea küsimus. 

Euroopa ühenduvus[poliitikas] on ju mõningaid asjalikke projekte ka, selles polegi põhjust kahelda. Kui me oleksime kuulanud tarku majandusteadlasi, loodusteadlasi ja geograafe ning teinud selle Tallinna–Tartu–Valga liini, siis meil oleks see projekt juba valmis ja raha oleks võib-olla ülegi jäänud, sest see on täiesti prognoositava hinnaga projekt. Tõesti, seal on suured asulad ja meil oleks suurepärane ühendus Tartu ja Tallinna vahel. See oleks kindlasti ka riigikaitselise tähendusega, see riigisisene liikuvus. Loomulikult, mingi riigikaitseline tähendus on igal suurel teel, ka Rail Balticul. Ma ei ütle, et seda üldse ei ole. Lihtsalt kõigi nende kasutegur investeeritud summa ja kõige muuga võrreldes ei tasu ära. 

Tuleks vaadata korraks seda, kuidas teised asjadest kasu saavad. Ma nägin ja juba alguses aimasin, et nad ei usu ise ka nii väga sellesse, et asjad kiiresti korda saab ja see projekt on elujõuline. Euroraha võib tagant ära kaduda. 

Mida tegid leedulased? Nad on väga suurt tähelepanu pööranud Vilniuse ja Kaunase vahel ühenduse loomisele, et nende kaks suuremat linna oleks hästi ühendatud. Kui nad selle tehtud saavad, siis on neil oma Rail Balticust üks arbuus ikkagi kaenla all olemas. 

Lätlased asusid ehitama. Miks nad ei asunud kohe liini ehitama? Sest nad ei olnud kindlad, et raha tuleb. Poliitikutel võis olla ka selline kõhutunne. Kas teate, kuidas euroraha kratitakse? Üle Euroopa kratitakse euroraha mingitele Hispaania projektidele, mis ei ole kunagi käivitunud. Euroopa Kontrollikoda on vaadanud, kui palju varastatakse, kui palju euroraha lihtsalt [tuulde] loobitakse. Kas me peame olema euroraha [tuulde] loopijate esireas? Eks meie maksame ka sinna ühisesse katlasse. Lätlased teevad oma uhket raudteejaama, mis kunagi ikkagi valmis saab, teevad ühenduse lennujaamaga, mis kunagi ikkagi valmis saab. 

Meile jääks positiivse poole pealt päranduseks võib-olla Ülemiste raudteejaam ja nipet-näpet veel. Aga ometigi jätaksime me siis 10 miljonit tonni raudteetammi valamata, looduskahju jääks sündimata. CO₂ jääks ka CO₂ sõpradel põuetaskusse alles, kuigi mina seda väärtuseks ei pea. CO₂-bluff on selle juures, muide, nr 1. Kui seletatakse, miks on seda ühendust vaja, siis mitte ooperisse sõitmiseks, vaid ikka CO₂ mõistlikuks kasutamiseks, õhukaubanduseks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Anti! Siin on palju juttu olnud sellest – ilmselt me räägime sellest veel –, kui korruptiivne on see projekt ja miks seda ikkagi edasi surutakse. Selles projektis nimelt liigubki palju raha ja selle tõttu ei tahetagi seda ära lõpetada. Räägime nendest palkadest ka. Ainuüksi kontoritöötajad ja projektijuhid saavad kuni 5000 eurot, tippspetsialistid ja juhid 6000–8000 eurot ning juhatuse liikmed kuni 10 000 eurot kuus. Nii et täiesti arusaadav. Kuigi me oleme veel faasis, kus selle lõpetamine oleks odavam kui poolikus vormis oleva Rail Balticu lõpetamine, seda lihtsalt ei taheta ära lõpetada. Me teame, et need kõrged palgad ei tee Eestit tervikuna rikkamaks, vaid see raha jaotub ümber väga kitsas ringis. See on korruptiivne projekt. Toon selle välja, et inimesed saaksid sellest aru, kuna oma särk on kõige lähemal: kogu Rail Balticu kulu Eesti inimeste peale jaotatuna oleks 1150 eurot inimese kohta, beebidest vanuriteni, ja enamik neist ei saa sealt mitte midagi tagasi. Kui võtta töötavate inimeste ehk maksumaksjate arvestuses, siis igaüks, kes rügab igapäevast tööd teha …

Teie aeg!

… et leiba lauale saada, annab oma teenistusest ära 1200–2000 eurot. Kas see pole mitte ebavõrdne ja ülekohtune, rääkimata sellest, et see on korruptiivne?

Aitäh!

Sellega saan ma ainult nõustuda. See on ennekõike ebaratsionaalne, kui me [mõtleme] inimeste peale, kes sõidavad tulevikuski Riia lennujaama autoga või Riiga või Lätit avastama ikka autoga, sest nii on mugavam, nii on kiirem, või lähevad bussiga lennujaama, sest ajagraafikud sobivad nii paremini kui rongiga [minnes]. Tartlased lähevad edaspidigi, kui nad tõsiselt soovivad rongiga minna, Valga kaudu Riiga, et sealt edasi lennata. Meil on ühendusi, mis puudutab just reisijaühendusi, üle normi. 

Ma toon näite. Ma tegin vahepeal statistikat, mitu bussiliini [sõidab] päevas Riiga. Neid oli kuni 15. Aga üldiselt võib arvata, et enamik reisijaid väljub Pärnus. Mõned on sellised otsemad liinid, aga näiteks kui Pärnus on peatus, siis see on lihtsalt omamoodi regionaalne bussiliin, teisest otsast, Lätist, hakkavad reisijad jälle peale tilkuma. Kui 15 bussi, mis päeva jooksul väljuvad, ei ole täidetud, siis kust tulevad [inimesed], et täita kaheksa nõndanimetatud kiirrongi? Neid ei ole. Ilmselt tuleb hakata riigiametnikke jõuga Riiga seminaridele saatma. Ega see tulemata ei jää, sest keegi võiks ju selle rongiga ikkagi sõita. Ka riigikogulased hakkavad mitu korda aastas käima seal seminaridel ja kohtumistel. 

Pigem peaksime mõtlema, et kui see kunagi tõesti valmis saab, siis kuidas seda üleval pidada. See [ennustus], et 20 miljonit läheb aastas selle ülevalpidamisele, tõenäoliselt ei täitu, vaid tuleb mingi teine number, võib-olla 30 miljonit, võib-olla 40 miljonit. Kõigi Eesti raudteede tänane dotatsioon läheb sisuliselt ühe raudtee peale. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Üks asi on see, mis toimub Lätis ja mida me ka erikomisjonis käsitlesime. Aga hiljuti tuli avaldus Poola asetaristuministrilt – ta on inseneriharidusega ja tunneb väga hästi kogu seda valdkonda –, kes ütles, et enne aastat 2040 ei tule midagi ja Poola hakkab oma lõiku Leedu suunas ehitama alles aastal 2030. Ma korra tuletan meelde, et aastal 2030 pidi meil see kõik valmis olema. 

Siin oli ka küsimus vastutuse kohta. Milline on teie arvamus? On ju tehtud need [vastutus]kindlustused ametnikele, endistele, praegustele ja tulevastele ametnikele ja nende pereliikmetele. Peaminister ütles selle kohta, et see on täiesti tavapärane praktika. No see on nii muidugi erasektoris. Kuidas teile tundub see praktika ja üldse see, et selliseid kindlustusi tehakse? Kui aus on see maksumaksjate suhtes? See kindlustus ju ostetakse maksumaksjate arvelt.

Aitäh küsimuse eest! Paistab, et Rail Balticu puhul lihtsalt raha ei loeta. Teisalt võin vastu väita, et loetakse küll, sest ehitatakse ainult üks rööpapaar ehk visioon fantastilisest kiirraudteest on juba murdunud. 

Jah, see tekitab palju küsimärke, seesama kindlustusprojekt, ja selle üle imestavad ka lätlased. Selles on tunda teatud kõrbelõhna, et kindlustatakse tagalat, juhuks, kui asjad nässu lähevad. Äsja ma just vaatasin – see [uudis] oli muide ERR-is –, et üks Läti poliitik ütles, et rotid põgenevad uppuvalt laevalt, juba kindlustatakse seljatagust, et midagi tagantjärele ei juhtuks. See Läti poliitiku esinemine oli märgiline, sest Läti on hetkel selle projekti kõige nõrgem lüli. Kõik seisab, raudteed ei ole, isegi Rail Balticu Riia jaama ehitamine venib ja venib, isegi lennujaama raudteeterminali ehitus toppab. Insenerid murravad pead, kuidas neid kahte terminali ühendada, et saaks Riia lennuvälja ja keskraudteejaama ühendatud. Ehk nad on jäänud täitsa sinna kinni ja raha on juba otsas. Nemad on paremini aru saanud, kui kalliks see kõik läheb, kui ehmatavalt palju on hinnad ja kulud tõusnud. Ehk nende moraal selle projekti suhtes on väga tugevalt langenud. 

Vaatame, kui paljud Rail Balticu juhid on oma ametikohalt ära läinud. See raha ei ole neid lõpuni motiveerinud, vaid neil on ikkagi olnud kas pettumus või on neil olnud hirm nahas, sest asjad logisevad hirmsamal kombel.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma mäletan, kui algul näidati poolsalajast raportit, kust see kaup tuleb. Kolmandik tuli ida poolt, [seda võimalust] enam ei ole. Eesti on muutunud tupikriigiks, suurt osa sellest kaubast siia ei tule ja Berliini sõitjaid tõenäoliselt ka nii palju pole. Nii et igal juhul on see teil sümpaatne ettepanek. 

Aga mul on sulle küsimus. Kujutame mänguliselt ette, et sa oled peaminister, kuigi ma ei tea, kas sellest üldse piisaks. Kas sa suudaksid selle projekti peatada või on see lihtsalt selline asi, millest rääkida, aga mille realiseerimine ei pruugi olla praegustes oludes võimalik? Kuidas sa seda teeksid?

Esiteks, väga oluline lüli on siin hoopis Läti riik. Me näeme, et Lätis on poliitiline tahe selle projekti suhtes teistsugune ja ollakse palju kriitilisemad kui Eestis. Kui näiteks Läti parteid leiaksid, et ei ole lihtsalt mõtet seda teha, siis see annaks meile kohe sisendi. Tegelikult see ongi ju argument, sest kui Läti [oma osa] ei tee, siis Häädemeeste raudteed ei ole niikuinii mõtet ehitada. See oleks kohe nii-öelda lõpusignaal, et pakime asjad kokku, proovime Ülemiste raudteejaama lõpuni ehitada ja kõik. 

Aga põhimõtteliselt, eks Eestis sõltub see ennekõike poliitilisest tahtest ja teadlikkusest. Me peaksime tegema samasuguse komisjoni nagu Läti Rail Balticu komisjon, aga samas, hurraaoptimismi, nagu ma ütlesin, jätkub Eestis rohkem, muinasjutu ja müüdi rääkijaid on rohkem. Siiamaani osal silmad põlevad Berliini ooperisse mineku pärast, mis siis, et projekt on susinal langenud Häädemeeste abijaama tasemele. Häädemeeste on abijaamast 15 kilomeetri kaugusel, nii et ei saa ka Häädemeeste ooperisse minna. Võiks ju ehitada Häädemeestele midagi sellist nagu ehitati Naissaarele, üks kena kontserdimaja, mõni puidust projekt, aga näed, siis peab sinna veel mingi kohaliku raudtee ehitama, 15 kilomeetrit, et me kusagil Häädemeestes saaksime viiulit kuulata.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Juttu on 3,6-st või 4 miljardist, mis läheb maksma see raudtee, mis tegelikult on ju meil olemas, [ta läheb] ainult läbi Valga, ta on juba ära proovitud. Ta vajab kobestamist, et ta korda saada, aga see oleks tunduvalt odavam kui see 3,6 või 4 miljardit praegu, aastate pärast on see ju veel kallim. Samas, meil riigis merendust praktiliselt ei ole. Mustkatteteid ei ole juurde tulemas, igavene hulk on Eestis neid teid, mida oleks vaja katta. Taristuvõrk on nõrk, energeetika on ka hädas. Täna lendas [Eesti kohal] droon ja kui ta oleks Auvereni välja lennanud ning tuult ja päikest ka ei oleks olnud, mis me siis oleks teinud? On nii palju neid kohti, kuhu oleks vaja raha paigutada. Miks siis ikka minnakse edasi selle projektiga, mis lõpeb kuskil Häädemeestes või Ainažis, ja ongi kõik? Miks seda siis ikkagi tehakse?

Väga tabav küsimus. See ongi selle projekti peatamise peamine takistus, see on see, miks seda on väga raske peatada. Nimelt, siia on pandud sisse palju poliitilist tahet, nende erakondade poolt ennekõike, kes seda innukalt toetavad, aga kelle väited on vananenud, läbi kukkunud või osutunud täiesti eksitavaks. 

Tõesti, kunagi räägiti seda ida ja lääne vahendaja muinasjuttu – mina ei ole seda kunagi mõistlikuks pidanud –, et hakkame siin Vene kaupa vedama, küll on äge, kuskil Muuga terminalis laaditakse Vene kaup ümber. Unistati Putini Venemaa truuks vahendajaks olemise rollist. See on nüüd põrmustunud, koos Kaja Kallase kasumitega, seda ei ole. Võib-olla Kaja Kallas sai oma raha kätte, aga Rail Balticust seda raha ei tule.  

Reformierakond on olnud siin üks innukaid eestvedajaid ja ma näen, et idakaubandus on neile hirmsasti meeldinud. Ja me räägime sellest liiga vähe. Mis te naerate? Kaja Kallas [ajas] seda äri. Ärge unustage, ärge häbenege! Isiklikult laenas, isiklikult ajas Vene äri. Ärge näidake näppu, ei keskmist ega seda suuremat! Ärge näidake! Kaja Kallas tegeles selle äriga, Euroopa Liidu kõrge välisesindaja ajas Putini Venemaaga äri, häbematult põgenes korruptsioonivastase komisjoni eest, keeldus avalikustamast allikaid, kust ta selle raha sai. Seesama äri tegeles muide muu hulgas määrdepudelite tootmisega. Tavaliselt liiguvad määrdepudelid kõige otsesemat teed sõjaväe käsutusse. Nii et võiks öelda, et Kaja Kallas toetas Vene sõjamasinat ja riiki. 

Probleem on selles, et seesama raha läheb lihtsalt ühte uhkeldavasse projekti. Täpselt nagu härra Arhipov ütles, selle tõttu närbuvad teised valdkonnad, kas või muud dotatsioonid siseriiklikule transpordile. Muide, ka Haapsalu raudteed mööda saaks siia tuua soomukeid, tanke ja kõike, kusjuures väga lühikese maa pealt, ei peaks hakkama kuskilt Leedust vedama. See oleks vajalik. Haapsalu raudtee tuleks [taastada]. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tegelikult oleks mul kümneid ja kümneid küsimusi [paljudel teemadel], alates Bilderbergi grupist ja nii edasi, aga ma ei hakka [neid esitama]. Ma keskendun ainult raudtee vajalikkusele. 

Sõjaline otstarve. Kui keegi ütleb, et see on sõjaline objekt, siis lööge lahti ajalooõpik ja vaadake, mida tegid Valgevene partisanid sakslaste rongidega. Siin pole rohkem midagi rääkida. Aga ma arvan, et seda projekti ei tehtud siiski pelgalt mingi teatrisse sõidu jaoks, vaid sel oli pikem strateegiline eesmärk. 

Eesti on teada ja tuntud haruldaste muldmetallide omaja, peale selle on siin veel muud maavarad, mis on praegu maa all. Kas võis olla nii, et see raudtee rajati just selle eesmärgiga – see on minu hüpotees –, et tulevikus, kui Eesti on täielikult Brüsseli diktatuuri alla jäänud, saab meie haruldasi maavarasid rahumeeli Euroopasse vedada?

Aitäh! Väga õige suunaga küsimus. Loomulikult, esiteks, kui see raudtee on valmis ja töötab, siis mis ta niisama seisab, midagi püütakse sellega kindlasti vedada, kuigi näiteks autovedude saamine raudteele on väga raske. Seda on tõestanud Euroopa kogemus, [et see on keeruline,] isegi kui soodustusi [kasutada]. Väga raske on tõsta nende 1500 veoautoga veetav kaup raudteele. 

Aga läheme kas või Lääne-Virumaa fosforiidi juurde. Loomulikult kergendaks see võimaliku fosforiidimaardla tühjendamist ja fosforiidi kusagile väljavedu, rääkimata teistest maavaradest. Euroopa Liit on väga suureks prioriteediks pidanud haruldaste muldmetallide kaardistamist ja muidugi ka kontrollimist. Ehk me võime ainult mõelda, kust neid Eestis püütakse [kätte saada]. Ka fosforiidimaagi puhul on räägitud haruldaste muldmetallide [eraldamisest]. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No neid põhjuseid, millele tuginedes oleks igati ratsionaalne sellest projektist väljuda ja see lõpetada, on ju terve rida. Isegi on raske ette kujutada neid vastuargumente, mida saaks esitada. Ainuüksi asjaolu, et lätlased ju ei ehita ettenähtavas tulevikus seda juppi, mis jääks Riia ja meie piiri vahele, peaks olema piisav, et ka meie saaksime öelda, et sellisel juhul meie ei pea täitma oma kohustust siin midagi ehitada. Meile on see projekt maha müüdud ja meie oleme selle projektiga nõustunud, üksnes tuginedes eeldusele, et see saab olema meie ühendus Euroopaga. Kui vahepealset juppi ei ole, siis mina küll ei näe, kuidas saaks kas Euroopa Liit või keegi teine üleüldse konstrueerida vastuargumendi, et ei tohi sellest projektist väljuda. Kuna tegemist ei ole selle tootega, mille ostmisega me nõustusime, siis ei pea me seda toodet välja ostma, kui lihtsustatult väljenduda. Või saan ma millestki valesti aru?

Umbes nii ma väljendusin, et tõepoolest, kui projekti eeldused ei ole täidetud, lubadused kaubaveo mahu kohta ega sõitjate arvu kohta ei ole täitumas, kui ei ole teostumas isegi projekti eeldused, mitu rööpmepaari peaks tulema, ega paljud muud eeldused, siis ongi ära langenud need alused, millele see projekt tugines. Tõsi on see, et suurprojektide hilinemist on olnud mujalgi väga palju, ärme unustame La Manche'i tunnelit, ja ka nende hind on kasvanud. Rail Baltic ei ole selles mõttes kindlasti unikaalne. 

Nende suurprojektide kohta on teinud uuringuid üks Taani päritolu professor, kes on öelnud, et on väga palju probleeme ja väga suur kulude kasv. Aga nagu ta ütles, kuna poliitikud on sinna nii palju panustanud, siis selle tõttu ei taheta loobuda, uppugu sinna raha palju tahes, sest see oleks neile löök. Ka praegustele koalitsioonipoliitikutele oleks suur löök, kui see projekt seisma jääks, sest siis nad peaksid, saba sorus, ära minema ja ütlema, et nad valetasid ja eksitasid, kõik läks nässu. See oleks ju poliitiline katastroof. Aga senikaua proovitakse venitada, kuni vähegi võimalik.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et teie eesmärk on Rail Balticu ehitus täiesti peatada. Aga kas te olete arutanud ka seda, et regionaalne raudtee[trass] võiks ju Tallinna ja Pärnu vahele jääda? Enamik tööd on seal tehtud, hanked on välja kuulutatud, ehitus käib. Kas te olete seda arutanud? Üks pool on see, et niikaua, kui Läti Eesti poole ei ehita, on kõik selge. Mina ütleksin ka, et Pärnust sinnapoole ehitamine oleks siis hullumeelsus. Aga samas olen ma seisukohal, et kui on juba investeeritud regionaalsesse trassi – ma mäletan ka seda arutelu, kui me lubasime siin saalis, kui Pärnu trass kinni pandi, et [tuleb] see Rail Balticu oma –, ma võin seda kõvasti öelda, siis minu ettepanek on see, et ehitatakse kõigepealt Tallinna ja Pärnu vaheline [lõik]. Õnneks see siiamaani ka kehtib, sest see sai ratifitseerimise ajal sinna juurde kirjutatud. Kas te olete seda arutanud? Võib-olla selle Tallinna ja Pärnu vahelise [osa] võiks ikkagi lõpuni ehitada, sest kui see investeering, mis on tehtud, tühja [läheb], siis see miljard on läinud.

Aitäh! Väga hea küsimus! Nimelt, raiskamist ei tahaks soosida ei nii- ega teistpidi, sest kui rööpad on peaaegu et maas, siis oleks neid ju kahju üles võtta. Aga vaatame nüüd seda paralleeltrassi. Probleem, mis on sellega seotud, on see, et meil on raudtee olemas ja see läheb läbi traditsioonilise asustuse, mis kunagi paljuski raudtee juurde tekkiski. Mis siis sellest trassist saab? Kas kahe trassi ülevalpidamine on mõistlik? Siis läheb jälle raiskamiseks. Loomulikult, ühel hetkel, kui masinad töötavad, tekib olukord, kus ei ole mõtet enam Pärnu [raudtee] rööpaid üles võtta. Aga ma küsin, et mis me siis selle teise trassiga teeme. See on raiskamine nii või naa. 

Minu eelistus on kindlasti see, et me säilitame selle ajaloolise asustusega seotud trassi, mitte selle, mis läheb ei kuhugi. Asustuse mõttes on esimene suur asustatud punkt Pärnu, paralleelraudtee läheb siis juba Raplani niikuinii. Kui palju me neid paralleelraudteesid teeme? See ongi kilplus. Kui Lelle lõik korda teha, siis lõppkokkuvõttes Pärnusse sõit, isegi kui Rail Baltic ära jääb, kestab ainult 20 minutit kauem. See ei ole kontimurdev. Meil on sinna suurepärane bussi[ühendus], me peaksime niikuinii Pärnu suuna lõpuni neljarealiseks ehitama. Selleks on vaja raha ja see raha võiks tulla dotatsioonidest, miks mitte.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas teil on ülevaade ka maavaradega seotud küsimustest? Tegelikult on trassi ehitamiseks, täiteks ja kõigeks selleks tohutul hulgal materjali vaja. On olnud juttu, et kogu Eestis olemasolev kruus tuleb välja kaevandada ja ikkagi jääb puudu. Kuidas seda probleemi lahendatakse, kuna trassiga juba jõutakse sinna etappi, et tuleks hakata ehitama ja materjali vedama? Minu enda kodukandis Kosel me oleme vallana suure surve all. Kose asula sisuliselt külje alla, mõnesaja meetri kaugusele, soovitakse hakata tegema tohutu suurt lubjakivikarjääri just nimelt Rail Balticu jaoks materjali kaevandamiseks ja [sinna trassile] vedamiseks, mis tähendaks näiteks Kose asulale 18–19 suurt poolhaagisega rekat, mis iga päev veaksid läbi asula kruusa Rail Balticu trassile. Ma usun, et teistes kohtades on sama probleem. Äkki saate teha väikese ülevaate ka materjalidega seotud küsimusest, kuidas see lahendatud on ja kas hakatakse täitematerjali ka välismaalt Eestisse vedama?

Aitäh küsimuse eest! Ma kohtusin just hiljuti koos teiste Eesti-Läti toetusrühma esindajatega Pärnus Läti kolleegidega. Rail Balticu esindajad rääkisid seal probleemidest, mis on rahastamisega seotud, Eesti Rail Balticu esindajad. Üks probleem on see, et kuna väga lühikese aja jooksul on väga suur [materjali]nõudlus raudteetammi täitmise tõttu, siis toimub ka ehitusprojekti oluline kallinemine. Kui kõigil on vaja, siis tootjad ja kaevandajad võivad ju hinna rahumeeli üles lüüa. See on ettenägematu, kui palju see hind seetõttu tõuseb.

Nii et pole selgust, kui kaugelt kõike seda tooma hakatakse. Võib-olla hakatakse hoopis raudteed mööda vedama kusagilt veel kaugemalt kui Eesti. Selle kohta puudub samuti adekvaatne audit. See paistab olevat mõnevõrra kaootiline. Sellepärast minnakse ka Kosele kaevandust tegema. Näha on, et surve looduskeskkonnale on järsult kasvanud, igal pool tahetakse kaevandusi avada. Miks? Ka selle pärast, et jääb puudu ju tavalistest tee-ehituseks [kasutatavatest] maavaradest, on nende defitsiit. Selle tõttu avatakse võib-olla Ida-Virumaal uusi liiva- ja kruusakaevandusi, et lihtsalt tee-ehituse vajadusi täita, sest teised kaevandused on Rail Balticu tõttu tühjaks veetud. See teema vääriks täiesti eraldi uurimist, kui palju seda [materjali] kulub ja kui suur on surve loodusele. Kui veetakse ära sõna otseses mõttes kruusamägesid, siis see on ka kohalike maastike hävitamine. Me näemegi seda praegu.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Anti, nagu ka täna kuulda on olnud, on terve rida inimesi, kes ütlevad, et nojah, see on üsna selgeks saanud, et rahvusvahelist raudteed ei tule, aga äkki teeks Pärnuni. Me teame, et mitte ainult kogu projekti maksumuse hinnang, vaid ka Eesti osa hinnang on neljakordistunud võrreldes selle ajaga, kui projekti alustati. Teine asi on see, et Euroopa esindaja ütles üsna otse, et kui projekt kallimaks läheb, siis see ei tähenda, et proportsionaalselt kõik maksavad muudkui rohkem, vaid et Euroopas on planeeritud mingi raha ja see juurde tulev osa tuleb meil endal maksta. Kui me nüüd jätkame Euroopa suunas seda mängu, et me ehitame rahvusvahelist raudteed, aga siin pärnakad arvavad, et teeks ainult Pärnuni, kas siis lõpuks ei ole oht, et meil saab kõigepealt raha otsa, aga isegi kui me saame maailma kõige kallima raudtee tehtud, siis küsitakse terve hulk raha tagasi? Juba need põhjused võiksid olla piisavad, et [jääks] see vana trass ja võiks oma raha eest ühendust [rajada], kui üldse.

See on vägagi värskendav vaatenurk, sest kui meie teeme oma lõigu valmis, aga Lätis [see ehitus] takerdub, kas me siis mitte ei riku reegleid, sest see on kolme riigi vastutusel olev ühisprojekt? Kas meilt ei hakata hoopis siis raha tagasi nõudma ja võib-olla sõltumatult Eesti Rail Balticu tööst? Me oleme siis teinud Häädemeeste raudtee ja saame üle Euroopa kuulsaks, et näete, idaeurooplased vedasid jälle Euroopa Liitu korralikult alt. Siis on miljardid on raisatud, aga kusagile ei ole jõutud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Liigume juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde. Seda [ülevaadet] tuleb ette kandma majanduskomisjoni liige Õnne Pillak. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Me arutasime majanduskomisjonis seda eelnõu 16. märtsil. Lisaks komisjoni liikmetele ja [eelnõu] esitajate esindajale osalesid komisjonis veel taristuminister ja Kliimaministeeriumi liikuvuse asekantsler. 

Siin on juba pikalt selle eelnõu sisust juttu olnud, aga lühidalt ütlen veel kord, et EKRE fraktsioon soovib lõpetada Rail Balticu projekti elluviimise. 

Komisjoni arutelus keskenduti peamiselt järgmistele asjadele. Kõigepealt, nii nagu siit puldist on juba kõlanud, projekti vajalikkusele julgeolekuvaatest, ja [teiseks,] selle projekti rahastamisele. Üks punkt, mis minu meelest on tõesti praktiline küsimus ja väga inimlik mure, puudutab maanteede hooldust Rail Balticu ehituse käigus. 

Kõigepealt julgeolekuvaatest. Komisjonis küsiti, kas EKRE tõesti soovib lõpetada projekti, mis parandab NATO-liitlaste võimet kiiresti Eestit kaitsma [tulla], kui selleks on vajadus, ja kas eelnõu algatajad mõistavad projekti julgeolekulist olulisust. Toodi näitena välja ka praegu täiemahulises sõjas olev Ida-Ukraina, kuhu kogu peamine abi tuleb mööda raudteed. Jah, viimane miil viiakse seda mööda maad, näiteks autodega, aga seda viimast miili ei oleks võimalik kasutada, kui raudteed ei oleks. Eelnõu algatajate esindaja arvas, et Rail Balticusse tehtavad investeeringud kahjustavad silmnähtavalt Eesti riigi kaitset, ja oli veendunud, et praegune raudtee, kogu see [raudtee]võrgustik, on Eestile piisav ja ka turvaline. 

Teiseks küsiti rahastuse kohta, kui palju on läinud [sinna raha] ja mis on täpsed andmed. Selleks, et komisjoni liikmed saaksid täpse ülevaate, lubas minister saata faktilehe. Kuid kokkuvõtvalt oli eelmise aasta seisuga kogu projekti investeeringute kulu 512 miljonit ja hetkeseisuga on kogu projektile eraldatud 1,98 miljardit eurot, sellest Rail Baltic Estoniale trassi ehitamiseks 1,715 miljardit eurot. 

Nagu ma juba ütlesin, soovisid komisjoni liikmed teada, kas ja kuidas tegeldakse projekti käigus teede hooldusega. Me kõik mäletame eelmisest sügisest seda, et maanteed olid ehituse käigus määrdunud. Minister kinnitas, et sellest eelmise sügise olukorrast ja saadud tagasisidest on õpitud ning selle teemaga tegeldakse. Eesmärk on seda olukorda inimeste jaoks, tavaliiklejate jaoks, oluliselt parandada. Sellega tegeleb Rail Baltic Estonia koos ehituse peatöövõtjaga. 

Seejärel tegime menetluslikud otsused. Ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 25. märtsiks, viia läbi eelnõu lõpphääletus ja määrata komisjoni ettekandjaks mind, Õnne Pillakut. Need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te, jah, armastate rääkida, kui oluline julgeolekuobjekt see Rail Baltic oleks. Aga tänasel päeval toimunu valguses me näeme, et üks Ukraina droon, ja tehtud! Vene rakettidest, mis võiksid seda [trassi] tabada, ma parem üldse ei räägigi. Meil valmisolekut ju tegelikult ei ole. 

Aga kas komisjonis oli juttu ka sellest, kuidas sama raha eest võiks Eestis lahendada korraga palju ja palju nähtavamaid probleeme? Rail Balticuga pannakse kogu raha ju ühte suurde projekti. Et inimesed aru saaksid, võin ma võrdluseks tuua mõned näited, mida selle raha eest saaks. Üks miljard on Eesti osalus – Euroopa raha justkui ei oleks meie raha, tegelikult ju on, eks ole, me maksame Euroopasse päris palju, ka muudesse projektidesse osamaksetena – ja selle raha eest saaks 3–5 suurt haiglat, 200 kilomeetrit neljarealisi maanteid, kogu siseraudteevõrgu uuendamise, sealhulgas Haapsalu raudtee, 50–100 uut või renoveeritud kooli või õpetajate palga tõusu pikaks ajaks …

Teie aeg!

… püsivalt väiksema maksukoormuse mõneks aastaks. Kas see ei ole siis oluline?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, rääkides Euroopa Liidu vahenditest, mida eraldatakse Rail Balticule nendest fondidest, toon ma selle aasta näite. Selle aasta eelarves on Rail Balticu jaoks 425 miljonit, millest [suur osa] on Euroopa Liidu vahendid. Jaa, Eesti on osa Euroopast, kuigi EKRE-le see ei meeldi. Aga see raha ei ole selline, et me saaksime seda õpetajate palgarahaks kasutada. Eesti oma kaasfinantseering (Hääled saalis.) on 5 miljonit eurot see aasta. Ärge lärmake, palun! Vaadake, tuleb aru saada, milleks ühte või teist eelarverida saab kasutada. Ma saan muidugi aru sellisest poliitpopulismist, kui püütakse võrrelda võrreldamatut. 

Mis puudutab riigikaitset, siis komisjonis seda selliselt, nii nagu teie selle küsimuse püstitasite, [kõne all] ei olnud, küll aga me rääkisime sellest tuumast, mis puudutab Rail Balticu kui julgeolekutrassi olulisust. Vaadake, te ju teate, milline on praegu Eestis rööpmelaius ja kust see tuleb, on ju. See on selline idasuunalt [pärit olev laius, mis] ei ühildu Euroopa standardiga. (Hääled saalis.) Te võite naerda, ma saan aru, et te ei toeta seda projekti, aga faktid on faktid. Selleks, et tekiks kiire, katkematu ühendus Eesti ja Euroopa vahel, ongi vaja Euroopa standardile vastavat trassi. 

Komisjonis, jah, tõi EKRE fraktsiooni liige välja, et Rail Baltic Saksamaa [rööpalaiusega] ei ühendu. Ma kontrollisin selle järele. Kahju, et ma komisjonis kohe selle peale ei tulnud. Saksamaal on kogu põhitrass [rajatud] Euroopa Liidu standardi järgi. Tõsi, on ka kitsamarööpmelist [raudteed], seal, kus on turismiobjektid või ajaloolised, mägedes sõitvad rongid, aga põhitrass, mis meile on oluline, väga hästi ühendub Rail Balticuga.

Mart Helme, palun!

No vaat ei ühendu ju! Ei ühendu ju! 

(Naerab.) Mis me nüüd siis teeme?

Kui me ehitame selle kuskile Iklasse välja, kuidas ta siis ühendub? 

Aa, okei. 

Kas Ikla on Pariis või, kas Ikla on Berliin või? Ajate meile siin sellist demagoogilist jama! (Ettekandja ohkab.) Ei ole vaja ajada! Mis puutub Euroopasse, siis Eesti on Euroopas, aga Euroopa Liit ei ole Euroopa. Euroopa Liit on kaaperdanud Euroopa mõiste, on perverteerinud selle, on korrumpeerinud selle. Need on täiesti erinevad asjad. 

Aga julgeolekust rääkides ongi küsimus just nimelt selles, et meil oleks juba ammu-ammu olnud vaja neljarealist maanteed, mida on palju raskem purustada kui seda õnnetut raudteed, mis läheb Tallinnast kökkadi-mökkadi kuskile Häädemeeste metsa. See ei anna julgeolekuliselt meile mitte midagi. Kui te sellest aru ei saa ja kui te seda komisjonis argumenteeritult ei arutanud, siis ei ole komisjon teie juhtimisel oma tööd teinud. Ma muidugi mõistan, et teil on täiesti teistsugune arvamus. 

Jaa.

Nii et minu küsimus on, missugust julgeolekut pakub meile Häädemeeste metsas lõppev raudtee.

Rail Baltic ei lõpe Häädemeestes, seda tehakse etappide kaupa. See, et teie sellesse ei usu, on teie valik. See, et te ei soovi, et Eesti on Euroopa Liidus, on teie valik. Mina tõesti nende argumentidega nõus ei ole. Suured investeeringud võtavadki aega ja selleks, et meil oleks Euroopaga parem ühendus, turvalisem ühendus, Rail Balticut tehaksegi. See ongi põhimõtteline valik, kas meil on katkematu ühendus Euroopaga, läänega või meil on ühendus ida suunas. EKRE soovib ühendust ida suunas, no saan ma siis seda keelata. (Äge protest saalis. Juhataja helistab kella.) No teie faktid … See, mis te räägite, räägib teist keelt.

Kuulame ettekandjat. Olgem faktides täpsed, tõepoolest! (Mart Helme protestib kohalt.)

Härra Helme, palun olge naiste vastu viisakam!

Rain Epler, palun! 

(Mart Helme jätkab protestimist.) Ma räägin ainult faktide keelt. (Mart Helme jätkab.) Te küsite minu käest, mina vastan teile. Just, ja komisjonis me seda ka rääkisime. (Mart Helme protestib edasi. Juhataja helistab kella.)

Küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Noh, Õnne, oled puldis, aga jutt on ikkagi õnnetu, ma ütleks. Aga vähe sellest, see on ka otseselt vale. See sinu jutt, mis sa rääkisid, et seda Eesti raha me ei saa mujal kasutada, on täielik ja otsene vale. Võtame kas või sellesama CO₂-kvoodi raha, mis Rail Balticu projekti juurde visati. Svet oli õnnelikult siin puldis ja ütles, et nüüd leidsime palju raha juurde. Selle raha kasutamise üle otsustamine on riigi valitsuse võimuses. 

Ma selles valguses küsin. Me räägime siin raudteest, mis, mina arvan nii, kunagi valmis ei saa. Aga võtame näiteks selle Poola ministri väite, et enne 2040. aastat see valmis ei saa, ja võtame need sajad miljonid, mida te siin ise olete maininud, ja võtame kontekstina selle tänase drooniõnnetuse. Kui me neid sadu miljoneid kasutaks millekski väärtuslikumaks, näiteks sellekssamaks droonitõrjevõimekuseks, siis, ma arvan, oleks meil kõigil palju parem olla. Kas sa nõustud sellega?

Ma nõustun sellega, et me peame rohkem investeerima selleks, et selliseid intsidente ära [hoida]. Olen täiesti nõus sellega. Lihtsalt toon ka ühe vaate, kuna te hästi armastate neid võrdlusi tuua. Vaadake, sellel aastal – te ju teate seda ise ka, ma ei peaks seda teile üldse rääkima – on riigikaitsekulud üle 5,4% SKP-st. See hüpe ... (Rain Epler räägib vahele.) Rain, mina ei seganud sulle vahele.

Kuulame vastuse lõpuni.

Ainuüksi tõus võrreldes eelmise aastaga on üle 800 miljoni. Ehk me investeerime sinna ka. Aga ma olen nõus sellega, et kõik need sammud, mida on vaja, et Eesti riigis selliseid olukordi märgataks ja et neid ei juhtuks, need tuleb teha, muidugi.

Nii, aga vahepeal on Peeter Ernitsal tekkinud küsimus protseduuride kohta. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma jooksin kabinetist siia, televiisorist tundus, et kedagi tapetakse. Mis siin vahepeal toimus, on vaja kedagi kaitsta või?

Ei ole.

Eesti kaitsel on vaja olla. Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh! Hea Õnne, see on väga ebaviisakas, kui sa räägid siin midagi sellist, mida komisjonis tegelikult ei räägitud. 

Täpsemalt mida? 

Komisjonis ei räägitud mitte midagi sellest, et EKRE tahaks ida poole raudteed ehitada. 

Mm, okei. 

Ära sellist demagoogiat siin aja. Pärast too palun välja, kus see [jutt] oli. Ma olin komisjonis kohal [ja tean, et] sellist juttu pole mitte kuskil olnud. Küll aga teie Reformierakonna idaveod, Kaja Kallase omad, on must valgel toimunud. 

Aga nüüd tulen küsimuse juurde. Kas te näete Reformierakonnas ette raha ka teede remondiks? See, mis toimub praegu Rail Balticu ehituse käigus teedega – nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse teedega –, on teinud neile enneolematut kahju. See tekitanud sadade miljonite eest kulusid. Ma ise elan ühes epitsentris, kus see töö iga päev käib, ja ma näen, mis toimub. KOV-idel ei ole raha, pannakse täiesti tuima. See on see, millest me väga palju rääkida ei taha.

Aitäh, hea Rene! Tegelikult, kui ma olen siin komisjoni poolt ja lihtsalt minu käest seda küsitakse, ning tõesti, kui on need valikud, Rail Baltic on valik, kas me [valime] ühenduse läänesuunal või idasuunal ehk jätame nii, nagu see praegu on, siis see on see valikukoht. 

Aga mis puudutab kohalikke teid, siis selle ma tõin ka oma esialgses ettekandes välja, et minu arust see küsimus, mille sa tõstatasid, on oluline ja selle [lahendamine] on ka inimlikult vajalik. Minister ka vastas, et Rail Baltic Estonia koos põhitöövõtjaga nendest eelmise aasta sündmustest õpivad ja tahavad [edaspidi] paremini teha. Ma saan aru ka su küsimuse teisest poolest, mis puudutab koormust, mis seal teede peal on. Jah, eks tuleb nendele [probleemidele] ka otsa vaadata. Jällegi, see oli üks asi, mida me nii süvitsi ei arutanud, aga ma selles mõttes sinuga ei vaidle. See on oluline teema.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Mina tahaksin ikkagi tulla tagasi selle aspekti juurde, millest reaalselt komisjonis räägiti. Ei räägitud, nagu me juba kuulsime, sellest, et EKRE sooviks ida poole raudteed ehitada. See on teie mingisugune imelik fantaasia. Ma saan ainult imeks panna, et te räägite sellist juttu olukorras, kus teie enda erakonna staarpoliitikust endine esimees on ise perekondlikult sõna otseses mõttes tegelenud kaubavahetusega Venemaaga ajal, mil Ukrainas juba suurem sõda käis. Te teate ju seda, see on fakt, me ei räägi millestki, mida pole olnud. Lihtsalt on huvitav, et te hakkate meie suunal selliseid süüdistusi pilduma olukorras, kus teie enda erakonna staarpoliitikud on sellise asjaga olnud väga vahetult seotud ja nad on ka rahaliselt panustanud sellesse ärisse, nagu me teame, oma teadmata päritolu raha sinna suunates, laenurahana.

Aga küsimus puudutab ikkagi komisjonis arutatut. Äkki selgitate meile siiski tõesti nüüd lähemalt, kuidas tagab Rail Baltic meile mingisuguse riigikaitselise funktsiooni olukorras, kus on teada, et isegi enne 2040. aastat ei saa sedakaudu Euroopasse liikuda, kuna osa juppe on raudteest puudu? 

Aitäh! See on hea, kui teie teate, aga minu meelest seda teadmist ei ole. Kolm Balti riiki: meie, Läti, Leedu … (Vahelehüüe.) Jaa, Poola on ka siin üks osaline, aga ma räägin esialgu kolmest Balti riigist. Mis puudutab Poolat seal lõpus, siis seal on ka vaja üks jupp välja ehitada. Kolm Balti riiki on ju leppinud kokku, et selle nimel tehakse investeeringuid. Kõik on öelnud, et nad on graafikus, et aastaks 2030 see valmis saaks. Mul on keeruline kommenteerida seda, mis pikemat aega puudutab. 

Mis puudutab julgeolekut, siis nagu ma olen korduvalt öelnud, see ongi see valikukoht: kelle [standardile vastavate] mõõtmetega rööpmed [raudteele] tulevad, kas [liitlased] saavad meile kiiresti [appi] tulla, nii et nad ei pea ümberlaadimisi tegema, et nad ei pea vahepeatusi tegema sellepärast, et rööpmelaiused ei lähe kokku. Praegu on Eestis Vene rööpmelaius. See on tõsiasi. Te võite selle peale ohata, või ükskõik, võite öelda, et ma ajan hullu juttu. Aga see on fakt. (Rahulolematu hääl saalist.) See on fakt, meil on praegu katkematu ühendus ida poole. Teie ei toeta seda, et me lääne poole saaks selle katkematu ja kiire ühenduse. No … (Mart Helme protestib saalis. Ettekandja ohkab.)

Vladimir Arhipov. Kuulame! (Mart Helme jätkab: "Eesti on mereäärne riik!") 

Vaadake, mere kaudu siia midagi tuua on sõjaolukorras palju ohtlikum kui raudteed mööda. Raudtee on väga turvaline.

Vladimir Arhipov, palun, teie küsimus!

Aitäh!

Kuulame küsimust!

Jah, palun! (Mart Helme räägib edasi.)

Ma ei saa üle karjuda.

Mina ei kuule teid ka! (Peeter Ernits kohalt: "No räägi kõvema häälega!")

Jaa, palun! Palun!

Okei, olge nüüd tasa kõik! (Naerab.) Tähendab, teie ütlesite õigesti, et kas ehitada või mitte ehitada Rail Balticut, see on poliitiline otsus ja valik. Te mainisite ka, et me peame [oma raudtee] ühendama Poola [raudteega] ja seal on erinev rööpmelaius. Kuid samas on ju olemas [variant], kuidas sellest ümber minna: on olemas telgede vahetuse võimalus, mis võtab küll aega, aga on siiski üks võimalus. Seda nimetatakse muudetava rööpmelaiusega telgede automaatseks vahetuseks. See tähendab, et veduril või vagunil vahetatakse automaatselt telgede laiust. Jah, see on kallis, aga see on tunduvalt odavam kui raudtee väljaehitamine. Kas seda on ka teie komisjonis arutatud või on sellest üldse vaikitud?

Kui meil oli toona, 16-ndal see arutelu, siis seda küsimust tõesti ei tekkinud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui seda projekti alustati, siis pidi kolmandik kaubast tulema idast. Nüüd on Eesti selle koha pealt muutunud tupikriigiks. Kas komisjonis arutati, kust see kaup nüüd tuleb, et see raudtee oleks üldse efektiivne? Rääkimata sellest, kas raha jätkub, et vahepeal augud täis ehitada, või mitte. Kas te põhiküsimust arutasite seal?

Komisjoni liikmetel selle kohta küsimusi ei olnud, sest nii nagu ma sissejuhatavas ettekandes välja tõin, põhiline [küsimus] oli julgeolek, teine oli rahastus ja kolmas oli see, mille kohta Rene Kokk siin küsis, kohalikud teed ja nende hooldus.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te juhtisite tähelepanu, et peab olema Euroopa [rööpme]laiusega raudtee, et siis on hea ühendus Euroopaga ja ka kaitse poole pealt on see väga oluline. Küsin teie käest, miks teie valitsus praegu renoveerib Tallinna–Tartu–Valga ning Narva ja Tapa vahelist raudteed, mis on Venemaa rööpmepaari laiusega. Kas see on mingi eesmärk või milles küsimus? Miks me seda lõiku siis ei tee Euroopa [rööpme]laiusega? Te ise selle teema tõstatasite. Mul tekkis küsimus, kas Reformierakond on peale selle, et tema juht oma perefirmaga teenis Venemaalt raha, otsustanud selle poole ka või.

Aitäh! Ei ole nii. Selleks et rongid saaksid korralikult liikuda, tuleb ka olemasolevat taristut ju korda teha. Aga ei, Rail Baltic on see, mille poole meie püüdleme.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Kas teile on tänaseks selge, millistel juhtudel tuleb rahastajale ehk Euroopa Komisjonile raha tagasi maksta: kas siis, kui Eesti ehitab oma lõigu kogu ulatuses kuni piirini valmis, või siis, kui ta ehitab ainult Pärnuni, või kui ta ehitabki Häädemeesteni ehk piirini? Kas see asjaolu on selgeks saanud? Või näiteks, kui Läti pool jätab ehitamata ja Eesti on ära ehitanud, kas Eesti siis peab tagasi maksma või ei pea?

Aitäh! Ma väga tahaksin sellele küsimusele vastata, aga ma võin eksida. Kui vaja, siis ma saan järele küsida ja teile need vastused anda. Lihtsalt interpreteeringut ei tahaks teha, vastaspool kasutab seda kohe ära.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Tundub, et kui Rail Baltic jääks ehitamata, siis oleks Eestis paljud mured lahendatud, aga ma olen ka seda meelt, et tegelikult see nii ei ole. Kahtlemata, Rail Balticuga tuleb edasi minna. Küsimus on ju pigem selles, et kui siin kogu aeg räägitakse, et kuidas on juhtunud nii, et mingisugused kohalikud peatused on sattunud kuskile metsa või raudteelõik on sattunud kuskile metsa, siis ma julgen meelde tuletada, et mingil hetkel olid tulised vaidlused, et jumala pärast see raudtee ei läbiks keskusi. Ja nüüd me istume ja arutame selle üle, et huvitav, kuidas küll on juhtunud, et see raudtee on kuskil metsas või kuskil põllu peal, et ei olegi keskuses. Päris huvitav käsitlus. 

Ma tuletan meelde ka seda Pärnu kaasust. Kui Rail Balticut kavandati, siis Pärnu jaam ei pidanud olema mitte Pärnu linnas, vaid pidi olema Rääma rabas. Eesotsas Toomas Kivimägiga sai tollel ajal tugevalt võideldud selle eest, et see oleks reaalselt kuskil keskuses. Ma ikkagi vaatan seda debatti ja imestan. Nüüd me imestame ja arutame selle üle, et issand, kuidas see kõik niimoodi on läinud. Ikka meie oma tegude tõttu.

Siin vist küsimust ei olnud, aga ma mõistan su mõttekäike. 

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!  

Enne läbirääkimisi on üks protseduuriline küsimus Mart Helmel. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Mul on küsimus, kas meie kodu- ja töökord annab opositsioonile mingi võimaluse algatada uurimist, missugused on Reformierakonna poliitikute korruptiivsed sidemed Rail Balticu projektiga. 

Riigikogu saab algatada kõiksuguste komisjonide tegemist. Kas nüüd konkreetselt selleks? Selleks peab tulema ettepanek ka Riigikogu liikmetelt. Aga nüüd, Andres Metsoja, protseduuriline küsimus juhatajale.

Teistpidi, äkki saaks sellise komisjoni ka teha, mis uurib, et äkki ei ole neid sidemeid.

Aitäh! Need kõik on ühe komisjoni teemad: on sidemeid või ei ole. 

Aa. (Naerab.)  

Aitäh! Aga nüüd avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tuletan meelde, et 2017. aastal, kui Rail Balticu projekti siin ratifitseeriti, olin ma ise majanduskomisjoni esimees. Ma pean tunnistama, et hääletamisel ma seda projekti ei toetanud. Põhjus oli väga selge. Oli [arusaadav], et maksumus, mis ratifitseerimisprojekti kirja oli pandud, ei olnud reaalne, rääkimata kaubamahtudest või reisijate arvust. 

Täna, üheksa aastat hiljem on need riskid realiseerunud. Kui 2017. aastal räägiti kogu projekti maksumusena umbes 5,8 miljardist eurost, siis nüüd on hinnangute järgi see kasvanud, jõudes üle 20 miljardi. Eesti osa, mida toona hinnati 1,3 ja 1,6 miljardile, on kasvanud mitme miljardi euroni. Eestis on tänaseks projektile kulutatud üle miljardi. 

Aga suurim probleem ei ole minu arvates hind. Suurim probleem on see, et projekti algne loogika on kadunud. Rail Balticu tasuvus tugines eeldusele, et oluline osa kaubavoost tuleb idast ehk Venemaalt. Täna on see kaubavoog praktiliselt null. See tähendab, et üks projekti keskseid majanduslikke eeldusi ei kehti enam. Teoreetiliselt võiks kaubavoog tekkida põhjasuunast ehk Helsingi ja Tallinna vahelise tunneli kaudu. Kui veel mõni aasta tagasi oli see teema aktiivselt arutluses, siis nüüd ei ole sellele rahastust, sel ei ole ajakava ega ole ka sellist sisulist poliitilist liikumist. Sellele trassile kaubavoogu planeeritud ei ole. 

Ja reisijavoog: kui Rail Baltic lõpeb piiril, ei teki piisavat reisijate hulka. Tähtis on selle kõige juures Tallinna lennujaam. Kui lõplik ühendus viib reisijad otse Riia lennujaama, kust [väljub] palju otselende, võivad eestlased valida rongi ja edasi otselennu [Riiast], mitte alustada lendu Tallinnast. See tähendab selgelt konkurentsiriski Tallinna lennujaamale. Sellest riskist keegi jälle avalikult ei räägi. 

Rail Baltic ei ole Eesti-sisene raudtee. See on rahvusvaheline ühendus, mille mõte on siduda Balti riigid Euroopaga. See eeldab, et kõik osapooled liiguvad samas tempos ja sama eesmärgi suunas. Täna see kahjuks nii ei ole. Vaid mõni päev tagasi ütles Poola asetaristuminister Piotr Malepszak, et Rail Balticu projekt ei valmi enne 2040. aastat. Läti poolel ei ole pilt parem. Läti riigikontroll on välja toonud, et projekt on ajakavast maas ja rahastus ei ole kaetud. Ka Läti [endine] transpordiminister Kaspars Briškens on tunnistanud, et projekti ajakava ei ole realistlik. See tähendab üht: Eesti riskib ehitada valmis raudtee, millel puudub toimiv jätk, puudub kaubavoog ja piisav reisijate hulk. Samuti on Tallinna lennujaama konkurentsiriski tase väga suur. Kas see on mõistlik? Kas me tahame kulutada miljardeid lõigule, mis ei vii kuhugi, kuni partnerid oma osa ei tee? 

Minu ettepanek on selge: ehitame valmis Tallinna–Pärnu lõigu, sest see annab Eesti inimestele ja ettevõtetele reaalse kasu, aga peatame Pärnu–Heinaste lõigu [ehituse], kuni on olemas reaalselt rahastatud ja ajaliselt usaldusväärsed plaanid nii Läti kui ka Poola poolt. See ei ole projektist loobumine, see on terve mõistus. Riik ei tohi rajada taristut lootuse peale, riik peab tegema otsuseid teadmise põhjal. Kui meil tuleb valida, kuhu miljardeid suunata, siis on selge, et sama rahaga saab välja ehitada 2 + 2 maanteed nii Tartust Tallinna kui ka Pärnust Tallinna.

Hea kolleeg, nüüd sai viis minutit täis.

Jaa, palun kolm minutit juurde.

Aa, kolm minutit lisaks.

See parandab regionaalset ühendatavust ning annab inimestele ja ettevõtetele kohest käegakatsutavat kasu. Riigi ülesanne ei ole teha suuri projekte lihtsalt sellepärast, et need on suured. Riigi ülesanne on teha tarku otsuseid. Täna tähendab tark otsus seda, et me ei jookse teistest ette. Me ei seo miljardeid eurosid enne, kui on kindel, et projekt tervikuna toimib. Ma veel kord rõhutan, et me ei ole selle projekti vastu, aga me ei saa ehitada siis, kui Riia poolt ei tule ehitust Eesti poole. 

Selge on see, et regionaalselt on õige otsus ehitada valmis Tallinna–Pärnu maantee, nii nagu sai ka 2017. aastal siinsamas kõnepuldis öeldud, ja raudtee. Raudtee edasi ehitamine peaks toimuma koostöös Läti poolega. Kui Lätis hakatakse ehitama Riia poolt Eesti poole, siis tuleks ka Eestil hakata Riia poole ehitama. 

Nagu ma rõhutasin, on risk Tallinna lennujaamale, kui raudtee ühel hetkel Riiga jõuab. Tänu sellele kindlasti reisijavoog kasvab, sest inimesed ju väga selgelt soovivad ilma [ümber]istumiseta lennata: sõidad rongiga Riiga, sealt Riia lennujaama, ja saad sealt edasi sõita. Aga ma ütlen, et see on kindlasti risk Tallinna lennujaamale. 

Teine pool on see, et kui me tahame kaubavoogu saada, siis minu arvates ei ole teist varianti kui see, et Helsingi ja Tallinna vahel peaks olema tunnel. Põhja poolt on võimalik seda kaubavoogu tuua. Aga nagu me oleme aru saanud, Reformierakonna poolest jääb see raudteelõik, mis Narva poolt tuleb, ikka Vene rööpmelaiusega, nagu siin selgelt rõhutati. Kuigi ma lootsin, et kui hakatakse renoveerima Tallinna–Tartu–Valga trassi ja Tapa–Narva trassi, siis ehitatakse ka need välja uue rööpmelaiusega. Aga kahjuks tänase valitsuse ajal seda ei juhtunud. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mida nädal edasi, seda absurdsemaks muutub kogu see lugu Rail Balticu ümber. Vahepeal ma rääkisin, et me ehitame 3,6 miljardi eest raudteed Tallinnast Häädemeesteni. Aga nüüd tuleb välja, et rong ei jõua isegi Häädemeesteni. Häädemeeste peatus, tuleb välja, jääb 15 kilomeetri kaugusele Häädemeestest, kuskile metsa. 

Samal ajal on ülejäänud peatuste puhul sõnum, mille valitsus saadab kõigile kohalikele omavalitsustele, kes on Rail Balticuga seotud, et kui te soovite ühendust peatusega, siis ehitage see [tee] ise valmis, sest on ju arusaadav, et nii väikese eelarvega nagu 3,6 miljardit ei saa ju hakata ehitama ühendus[teid] peatustesse. Siinkohal lendab vastu taevast ka see majandusliku tasuvuse analüüs, mis räägib, et tänu nendele peatustele, tänu sellele, et Rail Baltic loob ühenduse väikeste linnade ja valdadega, hakkab kohapealne majandus [arenema], sellel on positiivne sotsiaal-majanduslik mõju, [nendesse kohtadesse] tulevad turistid. Kuhu need turistid tulevad? Kas metsa?

Aga see pole kõik. Ma tuletan meelde, et see 3,6 miljardit tähendab Rail Balticu projekti kärbitud versiooni. Tõesti, 1,3 miljardi asemel on meil nüüd 3,6 miljardit maksev Rail Balticu soodusversioon. See on soodusversioon, kärbitud versioon. Varem oli 1,3 miljardit, nüüd on 3,6 miljardit. Sooduspakkumine!

Ehk ühelt poolt kulud kasvavad, teiselt poolt projekti aina kärbitakse. Selle kärpe tõttu jäetakse välja ehitamata kümme viadukti, kümme suurt, väga olulist viadukti. See tähendab, et tekib veel kümme kohta, kus inimestel ei ole võimalik raudteed [ületada]. Inimestele tekitatakse raskusi mitte ainult raudtee kasutamisel, vaid ka juba toimivate transpordikoridoride läbimisel. Paratamatult mõjutab see kõik kohalike elanike mobiilsust ja pikendab ka nende igapäevaseid marsruute. Sellega tuleb arvestada. 

Lisaks sellele, et Lätis on ehitatud null kilomeetrit ja ei tea, millal nad üldse ehitama hakkavad, esines Poola taristuministri asetäitja väga otsekohese intervjuuga ja ütles, et enne aastat 2040 ei tule mitte midagi ja et Poola hakkab heal juhul ehitama alles 2030. Meile aga räägitakse, et 2030 ja 2031 me saame juba Varssavisse sõita. 

Ma arvan, et see ongi see probleem. Seejuures ei taha taristuminister isegi neid sõnu uskuda. Infotunnis ta ütles, et ta ei ole kindel, kas see on päris jutt, mis Poolast tuleb. Tegelikult ongi väga suur probleem, et Balti riikide valitsusjuhid lihtsalt korrutavad seda loosungit, et Rail Baltic saab aastal 2030 valmis. Aga võib-olla tuleks korraks maha istuda ja reaalsed numbrid üle vaadata. 

[Kui suur] see rahapuudus on? Projekt on neli korda kallimaks läinud, Lätis on puudu 4 miljardit, meil 1,7 miljardit. Meil ei ole mitte mingit kindlust, et rahastus Euroopa Liidust tuleb. Ehk mida me näeme Rail Balticu puhul? Valitsusel on probleemid arvutamisoskuses, strateegilises juhtimises, logistikas ja planeerimises, aga ka rahvusvahelises koostöös. 

Lätis, lisaks sellele, et seal oli tehtud eraldi Rail Balticu uurimiskomisjon Läti Seimis ehk Läti parlamendis, on Läti valitsus loonud veel kaks uurimiskomisjoni. Üks hakkab uurima ehitamist, et mis need probleemid olid, ja teine hakkab uurima hankeid. Näiteks ühte hanget [uuritakse seetõttu], et Eesti, Läti ja Leedu ühisettevõte, mis haldab Rail Balticut, kõrvaldas sellelt oluliselt hankelt 270 miljoni euro võrra odavama pakkumise teinud firma. Nad lihtsalt kõrvaldati. Seda hakatakse uurima, mis põhjusel eelistatakse palju kallimaid hankeid, kust sellised otsused [tulevad]. 

Ma tuletan meelde, et seesama firma, seesama ettevõte, Eesti, Läti ja Leedu ühisettevõte, mis tegeleb Rail Balticuga, on teinud ju ka hanke, et kindlustada endised, praegused ja tulevased ametnikud ja juhid ning ka nende pereliikmed võimalike kahjunõuete vastu, mis võivad ulatuda – üks nõue võib ulatuda – 20 miljoni euroni. Peaminister muidugi ütles selle kohta, et see on tavapärane praktika. See on muidugi tavapärane praktika erasektoris, nagu ta ütles, aga ma tuletan meelde, et see ei ole eraraha, see on maksumaksja raha, miljardeid ja miljardeid maksumaksja raha. 

Samal ajal me näeme, et igal pool seda küsimust uuritakse ja uuritakse ka hankeid. Eestis on Keskerakond esitanud mitu ettepanekut, et ka meil võiks olla eraldi uurimiskomisjon, et vaadata numbritesse sisse [ja näha,] mis tegelikult toimub, kuid iga kord on Reformierakond ja Eesti 200 selle ettepaneku maha hääletanud. Mul on küsimus, kas valitsuse jaoks on see vastuvõetav, et meil on kulud neljakordistunud, me liigume naaberriikidest täiesti erinevas tempos ega esita küsimusi, miks Eesti, Läti ja Leedu ühisettevõte valib välja kallimad hanked. 

Kõige suurem küsimus on see, mida see meie jaoks tähendab, kui meie ehitame 3,6 miljardi eest valmis raudtee Läti piirini, Häädemeeste metsani, aga Läti jätab oma lõigu tegemata. Kes siis meile selle kahju hüvitab? Kes siis vastutab? See ongi suurim probleem selle projekti puhul. Vastutama ja kahju hüvitama soovitakse panna jälle maksumaksja. Kogu kahju maksab jälle kinni maksumaksja, nagu see oli Estonian Airi puhul, nagu see oli Nordica puhul, sest need, kes vastutavad, on endale maksumaksja raha eest juba kalli kindlustuse hankinud. 

Me peaksime juba täna ära hoidma selle kahju, mis võib jääda maksumaksja kanda. Erasektoris näiteks pole võimalik lõpmatult raha eraldada, eraldada ja eraldada, hindamata riske. Üks hetk vaadatakse riskid ja kahju üle ning tehakse rasked otsused. Aga Eesti valitsus arvab, et maksumaksja taskud on [ammendamatud]. Ei ole [ammendamatud]! Aitäh!

Aitäh teile! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tavaliselt ei tee selliseid väga tugevaid avaldusi erinevatest poliitilistest küsimustest rääkides, aga kui ma mõtlesin selle Rail Balticu projekti peale ja kõigi nende asjade peale, millest tänagi siin on räägitud, siis ma pean küll ütlema, ilma liialdamata ja ilma nii-öelda suurustamata, et minu arvates on tegemist mitte lihtsalt vaat et ühe kõige suurema sigadusega taasiseseisvunud Eesti ajaloos, vaid ka ühe kõige korruptiivsema näitega rahva raha röövimise ja üleüldise valetamise kohta. 

Alustame sellest, et kogu see projekt on meile ju maha müüdud täielike valede abil. Lihtsalt algusest peale – no mina ei tea, algusest peale või mitte, võib-olla mingist hetkest alates – on igal juhul lihtsalt, süsteemselt ja pidevalt valetatud. Toome mõned näited. 

Esiteks on meile ju valetatud selle kohta, et tegemist on projektiga, mis ühendab meid Euroopaga. Praeguseks me teame, et see, kas lätlased üleüldse seda [raudteed] Riiast põhja poole ehitama hakkavad, ei ole selge. Nad on päris selgelt välja öelnud, et enne 2035. aastat ei ole mingit varianti, et saaks valmis see projekt, mis puudutab ühendust Riia ja Eesti-Läti piiri vahel. Aga mingit kindlust selle kohta, et see jupp üleüldse tuleb, meil ju ka ei ole. Kui majanduslik olukord peaks veel tõsisemalt halvenema – see võib ju väga vabalt juhtuda, näiteks seonduvalt sõjategevuse jätkumise ja laienemisega Lähis-Ida piirkonnas –, siis on täiesti realistlik, et lätlased ütlevad, et see on force majeure, raha pole, meil on riigieelarvest niigi meeletult raha puudu, ja see on viimane asi, millele me hakkaksime miljardeid kulutama, et ehitada Riiast põhja poole raudteed, mida meil absoluutselt vaja ei ole. Ma räägin siis lätlastest. Tõesti, neil ei ole huvi. Nende huvi on ju samamoodi see, et liikuda, kui üldse, Euroopa poole ehk lõuna poole, mitte põhja poole. 

Me oleme ehitanud seda raudteed täies teadmises, nagu meile on öeldud, et see ühendab meid Euroopaga, aga samas on praegu selge, et me võime selle valmis ehitada ja jõuda ainult Läti piirini, mitte kusagile kaugemale. Kui selles olukorras näiteks Õnne Pillak tuleb ja räägib, et kas te siis tõesti seal EKRE fraktsioonis aru ei saa, kui suur on selle riigikaitseline väärtus, siis vastan: jah, ei saa. Kuidas peakski saama aru, milline riigikaitseline väärtus on sellel meeletult kallil raudteel, mis viib Läti piirini? Tõesti ei oska öelda! Pole mitte mingisugust vahet, millise rööpmelaiusega see raudtee on, on see Venemaal kasutatav rööpmelaius või Euroopas kasutatav rööpmelaius, kui Läti piirist edasi ei saa, siis ei ole sellel mitte mingit tähtsust. 

Mina ei saa üleüldse aru, kuidas me kas või päevagi jätkame selle megaprojekti väljaehitamist, kui meile ei ole antud väga selget ja kindlat garantiid, et see meid ka päriselt Läti piirist edasi viib. Kuni seda garantiid ei ole, ei tohiks hetkekski tulla kõne alla see, et me üleüldse jätkame selle meeletu kulutuse tegemist ja ka seda tohutut looduse vägistamist. 

Teine näide valetamise kohta, millega veendi ju Eesti avalikkust selles, et see on väga vajalik projekt, oli see väide, et see projekt on meile väga tasuv. Keegi poleks neelanud alla seda, et me hakkame niisugust rahapaigutust tegema, kui poleks olnud arusaamist, et see tegelikult on tasuv, et see on mõttekas, majanduslikult mõttekas asi. Selleks, et tasuvust näidata, soperdati kokku mingisugused analüüsid, kus räägiti, et nojah, majanduslikult ta võib-olla otseselt ei olegi tasuv, aga me peame vaatama ka sotsiaal-majanduslikku tasuvust. See on ju täielik demagoogia. Me võime panna ükskõik kui suure hinnalipiku külge tasuvusele, mis tuleneb sellest, et mõelge, kui palju õnne see toodab, kui perekonnad saavad raudteega sõita näiteks Pärnusse ja [veeta] seal ilusa rannapäeva. No milline on selle lapse rõõmu rahaline väärtus, kes saab vanematega riskivabalt sõita Pärnu randa? Mina ütleksin, et see võib väga suur olla. Üks laps käib Pärnu rannas, on ilus päev. Milline on selle emotsiooni väärtus? Võib-olla miljon eurot. Vaat kui niimoodi arvutama hakata, siis võib iga asja tasuvaks muuta, olgugi et majanduslikult on see täiesti mittetasuv. 

Kolmandaks, meile on ju totaalselt valetatud selle asja maksumuse kohta. Anastassia juba rääkis siin numbritest. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Veel 2015. aastal räägiti, et projekti kogumaksumus on 3,7 miljardit, Eesti osa sellest on 1,15 miljardit ja see [raudtee] valmib 2025. aastaks. 2025. aasta on juba möödas ning me oleme jõudnud sellisesse olukorda – ma saan aru, et need numbrid on veelgi kasvanud, mul viimast infot isegi ei ole –, kus öeldakse, et Eesti osa on nüüd mitte 1,15 miljardit, vaid 3,6 miljardit, projekti kogumaksumus on mitte 3,7 miljardit, vaid 15,3 miljardit, ja see [raudtee] valmib kõige varem 2035. aastaks. Kusjuures needki numbrid räägivad sellest, et meil on oluliselt kahandatud projekt, ei ole enam kaks rööpmepaari, vaid on üks rööpmepaar, viaduktide arvu on vähemaks võetud, peatuste arvu on vähemaks võetud ja nii edasi. Kui me võtaksime selle algse projekti, siis oleks kogumaksumus mitte 3,7 miljardit, vaid 24 miljardit eurot ja Eesti osa oleks kindlasti üle 4 miljardi euro. Nii et jälle jõhker valetamine. Kui keegi kavatseb väita, et ei teatud ju ette, et see nii palju kallimaks läheb, siis otsige lolli, muidugi teati, aga lihtsalt valetati.  

Ma toon ka neljanda aspekti, mis minu jaoks väga selgelt valetamisega seondub. Nimelt, meile ju pidevalt räägitakse, kuidas Eestis viiakse ellu rohepööret, et me oleme looduse pärast nii mures, me peame planeeti päästma ja loodust hoidma. Ma soovitan kõigile Riigikogu liikmetele, kes ei ole käinud reaalselt Rail Balticu trassil, minna ja tutvuda selle olukorraga, mida meie, kes me elame selle trassi ehituse piirkonnas – ma räägin iseendast ja näiteks Rene Kokast, me oleme sellest palju omavahel rääkinud –, näeme iga päev. Jõhker looduse vägistamine! Jõhker vägistamine! Sellist looduse vägistamist, ma arvan, ei olegi Eestis vist mitte kunagi varem nähtud, vähemalt mitte taasiseseisvumisjärgsel perioodil.  

Mul ei ole kõiki neid numbreid välja kirjutatud, aga näiteks ainuüksi sellesse trassi kavatsetakse matta ju 15 miljonit kuupmeetrit liiva ja kruusa. Ma kirjutasin välja ühe lõigu selle kohta, mis seda olukorda iseloomustab: "Eestis peab RB trass, tarastatud laiusega 66 meetrit, läbima Pärnu lähedal Rääma raba ca 2 km ulatuses, kus turbakiht ulatub kohati 6–8 meetrini. Arvutus näitab, et rabasse on vaja tekitada kehand (sild?) pindalaga ca 13 hektarit. [Pindalaga 13 hektarit! – V. V.] Lisaks tuleb rajada järjekordne sild üle Pärnu jõe, mis maksab kolmekohalise summa miljoneid. Riigil on olulisemaid kohti kui RB, kuhu raha panna – näiteks on ainuüksi kohalike teede ehituse ja remondi mahajäämus võrreldes planeerituga ca [900] miljonit eurot ja ka neljarealisi maanteid ilma laenuta ei ehita." No see viimane osa pole looduskaitselisest vaatepunktist oluline, aga mõelge selle peale, mida ma eelnevalt tsiteerisin. See on meeletu looduse vägistamine, millest annab tunnistust ka see, et pidevalt on tarvis [rajada] juurde karjääre, sest meil lihtsalt ei ole selle trassi rajamiseks liiva ja kruusa enam kusagilt võtta.  

Ma lõpetuseks ütlen, et on imekspandav, et Reformierakonna esindaja pidas vajalikuks meile öelda, et teie tahaksite muidugi ida poole raudteed ehitada. Mis jutt see selline on? Kui me räägime, et see projekt on majanduslikult mittetasuv ja valedele rajatud, siis see ei tähenda, et me sooviksime ehitada sarnast raudteed ida poole.  

Aitäh! 

See, kes on reaalselt ida[suunalist] transporti edendanud, on teatavasti Kaja Kallas koos oma perekonnaga. Sellised remargid võiksite heaga endale jätta. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Rail Baltic on oluline kiire ühenduse jaoks Euroopaga. See on vajalik majandusinvesteering, kuid praeguses julgeolekuolukorras on see Eestile ka äärmiselt oluline julgeolekuprojekt. Ma mõtlen, et meil kõigil on aeg sellest aru saada. 

See jutt, et meil juba on tugev ühendus, kiire ja katkematu ühendus Euroopaga, ei ole detailides ju tõsi, sest meil ei ole sama rööpmelaius, kui on Euroopa raudteedel. Jah, seda tõsiasja püütakse siin pisendada, aga meil on Venemaa rööpmelaius kogu raudteetrassil ja see on probleem. 

Raudteeühendus on sõja ajal väga oluline, seda on näidanud ka ajalugu. Need valikud, et [trasse] ühendada ja ühel juhul raudteetrass ka ehitada – järgmine riigivõim, ka Eestis, on võtnud ühe trassi üles, et teha endale sobiv trass –, ei ole olnud mitte juhused. [Jutt on] kriitilisest taristust, ja eriti, kui on tegemist [keerulise] logistikaga, suuremahuliste [veostega], saavad meie liitlased mööda raudteed kiiremini [edasi liikuda]. See võimaldab, kui on vaja, tuua liitlasvägesid siia kiiremini, ka tehnikat saab teistest riikidest siia kiiremini tuua. Aga selleks on vaja katkematut ja kiiret ühendust, kus meil ja liitlastel on ühed ja samad standardid. 

Ma toon uuesti selle Ukraina näite, mille ma tõin ka komisjonis ja mida ma tõin siin ka varem. Ida-Ukrainasse viiakse peamine abi mööda raudteed. See on kiirem, see on turvalisem. Isegi kui vaenlane selle raudtee lihtsalt öeldes katki teeb, siis seda saab kiiresti parandada. Jah, viimane miil, millest ma siin enne ka rääkisin, [läbitakse] autodega, aga selleks, et üldse oleks midagi, mida seal viimasel miilil vedada, on vaja raudteed. See on Ukrainale eluliselt oluline ja see on ka meile tulevikus oluline. 

Ehk sellest vaatest on suur probleem see, et Balti riikides kasutatakse siiani Venemaal ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides kasutatava laiusega raudteed, mis ei vasta Euroopa standardile. See on suur oht, mis kriitilisel hetkel lõikab meid liitlastest ära. Veel kord: ma loodan, et me kõik saame siin sellest aru. 

Kuludest ka korra. See on muidugi suur projekt. Lihtsalt suur projekt on selle kohta tegelikult veel vähe öelda, aga kui vaadata ka väiksemaid – enamik meist on olnud omavalitsuste [volikogudes] ja teavad seda –, siis me näeme, et projektid võivadki minna kallimaks. Aga see, kuidas seda serveeritakse, on ju jälle lihtlabane poliitpopulism. Näiteks, et riigikaitsekulud lähevad Rail Balticu ehitamiseks. Minu meelest on selle jutu eesmärk vaid üks: tekitada inimestes pahameelt oma riigi vastu. Pinnas selleks on ka soodne, sest õhk on paks kriisiväsimusest, majanduskitsikusest ja igapäevamuredest. Aga selline inimeste meelsuse ärakasutamine on lihtsalt õel. 

Ma tuletan veel kord meelde, et sel aastal on meie riigikaitseinvesteeringud suuremad kui kunagi varem: 5,4% SKP-st. Vaatame võrdluseks Rail Balticu investeeringut: selleks aastaks on see 425 miljonit, millest Eesti oma panus eelarvest on 5,7 miljonit. Ainuüksi kaitsekulude kasv võrreldes eelmise aastaga on aga 844,5 miljonit eurot. See on ainult kasv. Igaüks saab arvestada, kui palju suurem on see Rail Balticu selle aasta kuludest. Järgmise nelja aasta jooksul lisandub meil kaitsesse 2,8 miljardit eurot, mis tõstab Eesti kaitsekulud üle 10 miljardi euro.

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Kuid kui korra vaadata seda suurt pilti, kus me oleme ja mis kellegi soovid on, siis ma arvan, et kedagi meist siin ei üllata see, kellelegi ei ole ju uudiseks see, et EKRE tahab Euroopa Liidust välja astuda. Kuid ma ei saa aru, mis on neil selle vastu, et NATO-liitlastega ühendust tugevdada. Sellest ma tõesti aru ei saa. 

Samas on mõnevõrra üllatuslikult tulnud ka isamaalaste seast üleskutseid, et seda projekti tuleks pidurdada. Täna üks kolleeg käis siin sellest rääkimas. Aga vaadake, see tähendab, et me paneme olulise projekti pausile. Muu hulgas paneme me pausile ka investeeringud, mis kogu selle ehitusprotsessi käigus annavad Eesti majandusele ka hoogu. Ehk sellel pausil on tagajärjed mitmest küljest. 

Samuti tuletan ma veel kord meelde, et nii Lätil kui ka Leedul on jätkuvalt meiega sama eesmärk: saada Rail Baltic valmis aastaks 2030. See ei ole muutunud. Veel eelmisel kolmapäeval mindi kolmekesi ühishankesse regionaalrongide ostmiseks. Täna on siin välja toodud, et Läti ütleb, et valmimisaastana on realistlikum 2035. Aus on siinjuures öelda, et see väide on tulnud eelkõige Läti parlamendi uurimiskomisjonidelt, see ei ole Läti valitsuse ametlik seisukoht. Ehk see on tulnud Rail Balticu kriitikutelt. Aga seda millegipärast ei taheta öelda. 

Rail Balticu projektist väljumine ei ole kindlasti Eesti huvides, küll aga on see meie idanaabri huvides. Nad teevad kõik selleks, et Eestisse seda raudteed ei tuleks, et meie raudtee oleks Venemaa rööpmelaiusega, mitte me ei saaks kiiret ja katkematut ühendust Euroopaga sealse rööpmelaiusega [raudtee abil]. Minu meelest ei ole see õige. 

Head kolleegid! Ma saan tõesti aru, et vaated on erinevad, aga ma palun teid, mõelge ka selle peale, et ärme teeme iseennast nõrgemaks ega ärme jätame iseennast üksi. Ärme teeme seda, sest see on täpselt see, mida meie vaenlane tahab. Parem teeme ära kõik need sammud, mis teevad meid tugevamaks, mis kaitsevad meie riiki, mis kaitsevad meie inimesi, mis teevad tugevamaks meie koostöö liitlastega, seda julgeolekus, aga ka majanduses ja ühenduse pidamises läänega. Rail Baltic on üks nendest sammudest. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatav Riigikogu esimene aseesimees! Head kolleegid! Mind ikkagi hämmastab – olen seda [arutelu] siin täna tähelepanelikult kuulanud –, kuidas üks ennast rahvusliku ja konservatiivsena reklaamiv erakond toob järjest siia meie ette eelnõusid, mis on selgelt halvad meie inimestele ja ohtlikud iseseisvusele. Alles me kaitsesime siin EKRE eest avalik-õiguslikku ERR-i, mis on Eesti ajakirjandusvabaduse ja laiemalt vaba sõna lipulaev. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Siin oli väga palju demagoogiat, pooltõdesid ja ka otseseid valesid. 

Aga ma lähen nüüd Rail Balticu juurde. Kindlasti ei saa Rail Balticu käsitlemise juures piirduda üksnes kitsa majandusliku vaatega ega saa vaadata seda eraldiseisva taristuprojektina. Tegemist on ikkagi strateegilise otsusega, millel on otsene mõju Eesti julgeolekule, majandusarengule ning meie kohale Euroopas ja vabas maailmas laiemalt. Eesti ja kogu meie piirkonna kaitsevõime ei tähenda ainult relvasüsteeme, vaid ka kiiret võimet kriisiolukorras usaldusväärselt koos liitlastega tegutseda. Taristu, mis võimaldab liitlasvägede liikumist ja varustamist ning koostööd, on moodsa julgeoleku lahutamatu osa. 

Kui me räägime [kogu siinsest] piirkonnast, siis jah, me oleme nii Balti Assamblee raames kui ka kahepoolselt väga palju ja väga põhjalikult rääkinud Läti kolleegidega, kes valmistuvad oktoobrikuus toimuvateks valimisteks, aga ikkagi on Läti poliitikute enamus kindlalt Rail Balticu ehitamise taga. Samas olen ma mitu korda rõhutanud ja rõhutan siit veel kord, et üks ei välista teist: kindlasti on vaja ka neljarealist maanteed vähemalt kuni Iklani ja me peame jälle lätlasi mõjutama, et nad ehitaksid seda teed edasi. 

Mida Rail Baltic kaasa toob? Ta toob kaasa selle, et me ei sõltu üksnes õhu- või mereteedest. Selline sõltumatus on kriisiolukorras määrava tähtsusega ja loodetavasti mõjutab ka potentsiaalse vastase otsuseid juba enne seda, kui mõni konflikt eskaleerub. Ma ütlen siit veel kord, et Rail Baltic on projekteeritud sel moel, et ta suudab kanda raskeid ja laiu veoseid, näiteks tanke Abrams, Leopard ja Ariete. Seda on tehtud just Kaitseväe ja MovConi nõuete ja näpunäidete järgi. 

Täna küsiti ka, kas Rail Baltic tasub end majanduslikult ära. Vastus on, et muidugi, see ei ole üksnes raudtee, vaid see on ikkagi majanduskeskkonda kujundav taristu, mis seob Eesti tugevalt Euroopa ühisturuga, suurendab investeerimiskindlust, parandab logistikat ja loob eeldused uute ettevõtete, töökohtade ja regionaalse arengu tekkeks, eriti just Pärnus, mis kipub kahetsusväärselt ääremaastuma. Selliste projektide majanduslik kasu avaldub pika aja jooksul ning eelkõige üldise konkurentsivõime kasvuna. Keskvalitsuse ja ka Euroopa Liidu üks ülesandeid ongi tagada ühendused. 

Aga samas, millest Rail Baltic meid lahti seob? Strateegiliselt ei aita meid ühendus ida ja lääne vahel, mis on Vene impeeriumi aegne. Kreml mõtleb jätkuvalt impeeriumikeskselt ja impeeriumi valitsemine tugineb suures plaanis ikkagi Vene laiarööpmelisele raudteele, mis on ajalooliselt olnud osa logistikast ja sõjalisest liikumisest. See süsteem ei teeni ei Eesti huve, Euroopa huve ega vaba maailma huve. Me näeme Ukrainas, et Vene sõjaväe logistika toimib pluss-miinus 80 kilomeetri kaugusel raudteest. Lätlased arutavad tõsimeeli selle üle, et äkki peaks mingid raudteetammid, kus on Vene laiusega raudtee, mis Venemaa ja Valgevene suunal läheb, juba praegu õhku laskma. Aga meie huvi peaks olema ikkagi täielikult üle minna Euroopas kasutatava [rööpme]laiusega raudteele. 

Kui vaadata, mis Kremlile kindlasti ei meeldi ja mis neid üleüldse ärritab, mis neid päriselt ärritab, siis see on Rail Baltic. Seda mitte ainult kitsalt sõjalises plaanis, vaid ka sellises tunnetuslikus ja strateegilises plaanis, sest nad näevad, et me tõsiselt seomegi ennast vaba maailmaga. Me juba sidusime lahti oma elektrisüsteemi ja nüüd me liigume vankumatult ja kindlalt edasi ka ühendustega. Rail Balticust loobumine tähendaks loobumist nii julgeolekuga seotud kui ka majanduslikust suunast, mille me oleme teadlikult valinud. See saadaks vabale maailmale signaali ebakindlusest ja seaks kahtluse alla meie usaldusväärsuse. 

Härra Aivar Kokale täienduseks: jah, me peame Rail Balticu valmis ehitama ja siis me saame edasi liikuda ka Tallinna–Helsingi tunneliga. See mõte ei ole absoluutselt maha maetud. Julgeolekupoliitika pika plaani puhul ei tohi lasta ennast heidutada lühiajalistest otsustest. Riigi vastutus on vaadata aastakümneid ette. Rail Baltic on investeering Eesti julgeolekusse, majanduslikku tulevikku ja strateegilisse iseseisvusesse. Seepärast ei saa Eesti 200 toetada ega ka toeta seda eelnõu. Ma kutsun kõiki üles seda eelnõu mitte toetama. Tänan väga!

Suur tänu! Head kolleegid, ma ei hakka nüüd joonlauga mõõtma, kas on vastusõnavõtuõigus või mitte. Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palun!

Jaa! No meid mainiti korduvalt, nii otseselt kui ka kaudselt, nii et siin ei ole üldse küsimustki. 

Aga esiteks vastus Õnne Pillaku [küsimusele], mis meil on selle vastu, et parandada ühendust NATO-liitlastega. Ma kordan uuesti, et ühendust NATO-liitlastega, keda iganes siis on silmas peetud, ei paranda mitte kuidagi raudtee, mis lõpeb Eesti-Läti piiril. See peaks olema ilmselge kõikidele inimestele. Kui me räägime sellest, miks me ei pea vajalikuks selle projektiga jätkata, siis see on üks põhilistest argumentidest. Kui meil ei ole mitte mingit kindlust, et Läti piirist edasi raudtee üleüldse jätkub, siis ei ole ju mõtet rääkida sellest raudteest kui millestki sellisest, mis ühendaks meid NATO-liitlastega. Kuigi tõsi, Läti on ka NATO riik ja tõesti, kui raudtee viib Läti piirini, siis võib öelda, et ühendab küll Läti liitlastega. Aga ma arvan, et see ei ole see, mida teie silmas pidasite.  

Teiseks, nii Peeter Tali kui ka Õnne Pillak rääkisid, et sellel projektil on väga suur julgeolekuväärtus. Mina ütlen, et see on üks selline narratiiv, mis on käiku lastud lihtsalt selleks, et katta kinni tõsiasi, et see on majanduslikult täiesti mõttetu projekt. Ma vaatan, et Peeter Tali opereerib tänagi veel siin selliste loosungitega, kuidas see on majanduslikult ikka väga tasuv ja hea ja aitab meid edasi, aga mina ütlen, et loosungite asemel oleks vaja arvutusi. Kedagi ei huvita need loosungid, millega meid on petetud juba aastakümneid. Nüüd oleks tarvis näidata arvutusi. Kuidas te saate väita arvutustele tuginedes, et see on majanduslikult kasulik projekt, kui me teame prognoositavalt, et ilmselt tuleb ka raudtee valmimise järel hakata sellele circa 100 miljonit eurot aastas peale maksma, et seda käigus hoida?  

Aga mis veel riigikaitseaspekti puudutab, siis pange tähele, et kui seda projekti Eesti rahvale ja avalikkusele maha müüdi, ei rääkinud keegi selle riigikaitsefunktsioonist. Mitte keegi! Räägiti reisijateveost ja kaubaveost. Aga kuna nüüdseks on selge, et kumbki aspekt pole põhjendatud, siis on tõmmatud see riigikaitsekaart välja, sest sellele on raske vastu väita. Et kes nüüd ei nõustu Rail Balticuga … 

Aitäh!

… see on justkui nagu Eesti riigikaitse vastu. Selliste loosungitega pole mitte midagi peale hakata. Aitäh!

Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel. Eeldan, et volituse alusel. Aivar Kokk oli siin Isamaa ettekandja. Ma loodan, et kui te minuga nõustute, et Isamaa fraktsiooni nimel, siis ma suurima heameelega kuulan, mida härra Mart Maastik tahab öelda. Palun!

Suur tänu! Aitäh, Toomas! Ma olen tõesti veel ikka Isamaa fraktsiooni liige, nii et ma võtan selle nimel sõna. Ma natukene toetaksin eelkõneleja juttu. Me oleme majanduskomisjonis kolm aastat sel teemal ju arutanud. Tõepoolest, algusaastatel ei olnud sellist kaitsekaardiga vehkimist nii palju. Järjest rohkem on see jutt läinud selle peale ja siin on juba olnud väga imelikud loosungid, nagu oht iseseisvusele ja vaba maailma huvid. Oleme ausad, see on natukene imelik. Kui Läti ei ehita – praegu ei ole isegi mingit rahastust ega kokkulepet, et nad ehitavad Eesti piirini selle raudtee välja – ja kui see oleks tõesti oht vaba maailma iseseisvusele, siis ilmselgelt oleks see prioriteet, ma arvan, ja vabariigid saaksid omavahel kokkuleppele. 

Kõige olulisem selle probleemipüstituse juures on realistlik olukorrahinnang. Meil ei ole realistlikku hinnangut peale loosungite. Rail Balticu ehituse hinna pidev tõus, Eesti energiaressursside hinna tõusu abil kokkukorjatud CO₂ raha, mis läheb Rail Balticu ehitusele – teistpidi väidetakse, et see on nüüd maailma päästmine, eks ole, me maksame meeletult energiahindadele peale. Kõik sellised valed on kõige hullemad selle asja juures. 

Me peame nendele asjadele realistlikult otsa vaatama. On selge, et väga palju raha on kulutatud ja praegu oleks vaja mõistlikult [tegutseda] ehk ehitada see raudtee Pärnuni välja. Seda on Isamaa ka toetanud, et ehitame selle Pärnuni välja. Aga edasi peaks tõesti vaatama, kas see ressursi[kulutus] on praegu mõistlik, kui Läti ei ole mitte mingisuguseid vastavaid samme teinud. Aitäh! 

Aitäh! Vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Suur aitäh! Tegelikult on kurb, et sisulise argumenteerimise asemel tekivad jälle sellised sildistamised. Kui arvestada, kui palju maksumaksja raha sinna läheb, siis miks meil ei ole argumenteeritud arutelusid ja sõnavõtte? Nagu ma ütlesin, siiamaani ei ole meil tahetud moodustada isegi uurimiskomisjoni, kuigi neid moodustatakse kõikides nendes teistes riikides. 

Tõesti, ka see julgeolekuaspekt. Julgeolekueksperdid on öelnud, et sellised taristud saavad tavaliselt kõige kiiremini pihta. Mina olen lugenud ka ametlikku tasuvusanalüüsi. Ma saan aru, et päris paljud pole selle tasuvusanalüüsiga tutvunud. Julgeolekuaspektist on välja toodud ainult üks argument. See on see, et kui tõesti peaks puhkema sõda, siis selle [raudtee abil] saab 143 000 inimest päevas Poola põgeneda. See on ainus julgeolekuaspekt. Kusjuures ma ei ole kuulnud, et seda aspekti oleks keegi koalitsioonisaadikutest kordagi maininud. Selle tasuvusanalüüsi ülejäänud osas ei ole sellest mitte ühtegi sõna. 

Ma jätkuvalt kutsun üles, et koalitsiooni liikmed, aga ka valitsuse liikmed lõpetaksid selliste loosungitega vehkimise, vaataksid reaalselt otsa faktidele, vaataksid nende kulude kasvu, vaataksid ka neid probleeme, mis ma oma kõnes välja tõin, et kuidas saavad toimuda sellised asjad, et eelistatakse hankeid, mis on sadades miljonites kallimad. Kuidas sellised asjad toimuvad? Loodan, et üks hetk see valitsuse retoorika muutub. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, väikse remargina: mul tekkis siin mõte, et ka istungi juhatajal võiks olla õigus vastusõnavõtuks, kui tema fraktsioon pole kõnet pidanud, aga see oli ainult kalambuurina öeldud. Ju ma ühe artikli sel teemal kirjutan. 

Aga, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Selle otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 806 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et selle otsuse eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 806. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Katkestan hääletuse. 

Head kolleegid, esmalt küsin, kas me võime minna hääletuse juurde ilma saalikutsungita. Keegi ei protesteeri. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest" eelnõu 806. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid oli 0. Otsuse eelnõu 806 ei saanud vastuvõtmiseks vajalikku toetust. Otsuse eelnõu 806 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamine) eelnõu 780 teine lugemine. Ettekandeks on Riigikogu kõnetooli juba jõudnud hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo.

Oh, head kolleegid! Vähe on meid siin saalis, aga loodetavasti siis muu … (Hääl saalist.) Parimad on kohal, jaa. See ütlemine sobib mulle väga hästi. 

Igal juhul tutvustan ma teile seaduseelnõu 780 menetlust sotsiaalkomisjonis enne teist lugemist. Kõigepealt tuletan meelde, et esimene lugemine toimus käesoleva aasta 21. jaanuaril ja muudatusettepanekute [esitamise] tähtaeg oli tavapärane, [aega oli] 4. veebruarini. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt ei laekunud. Komisjon pöördus arvamuse saamiseks terve hulga osapoolte poole: [näiteks] patsientide esindajate ja tervishoiuteenuse osutajate poole, aga ka Tervisekassa ja õiguskantsleri poole. Saime mõned kirjalikud vastused ja need on Riigikogu veebilehel avaldatud. 

Komisjon arutas eelnõu enne teist lugemist kolmel korral: 16. veebruaril ning 9. ja 23. märtsil. Kõige olulisemad arutelud peeti koos kaasatud [osapooltega] 16. veebruari [istungil], kui osalesid tervishoiuteenuse osutajad, ministeerium, õiguskantsler ja arstide liidu esindajad. 

Kogu selle arutelu tulemusena tegi komisjon kaks muudatusettepanekut. Need on sisulised, mitte tehnilised. Esimene neist on jätta eelnõust välja selline lause, et mehaanilist ohjeldamist võib rakendada jälgimisruumis. Sätte eesmärk on patsiendi ohjeldamisel järgida tema õigust inimväärsele kohtlemisele. Selleks ei ole vaja patsienti viia eraldi jälgimisruumi, see ei ole alati ka võimalik. Piisab, kui ohjeldatav patsient ei ole teiste patsientide nägemisulatuses. 

Päris pikk diskussioon oli tervishoiuteenuse osutajatega. Olgem ausad, sellist jälgimisruumi kõikidel tervishoiuteenuse osutajatel ei ole. Eraldusruum on nendes tervishoiuteenuse osutamise kohtades, kus on psühhiaatriahaiglad. Seal on see levinud ja reguleeritud praktika olnud pikka aega. Nüüd me ju läheme seda reguleerima teiste tervishoiuteenuse osutajate juures. Kui täpne olla, siis me räägime tervishoiuteenuse osutajast vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel. 

Teine muudatusettepanek on seotud loendiga [nendest], kes vajaduse korral võivad ohjeldamist rakendada. Arutelude tulemusena lisandusid komisjonis varasemalt [kokku lepitud] seadus[eelnõus] olevasse loendisse ämmaemandad. Need muudatusettepanekud said konsensusliku toetuse. 

Otsused teise lugemise kohta olid sellised. Juhtivkomisjoni esindaja on jätkuvalt Signe Riisalo. 9. märtsil tegime ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks tänaseks, 25. märtsiks. Otsustati teha ettepanek teise lugemise lõpetamiseks. Juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjonil ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks suurde saali 8. aprillil, et viia läbi lõpphääletus. 

Me otsustasime kinnitada 23. märtsi istungil ka menetlusdokumendid. See oli kogu selles protsessis ainuke otsus, mis ei olnud konsensuslik. Nimelt, kaks Riigikogu liiget menetlusdokumentide [kinnitamise] otsustamisel otsustasid mitte hääletada, teised hääletasid poolt. Võite esitada küsimusi.

Jaa! Te olete väga lahke. Üks küsimus ongi. Vladimir Arhipov, palun!

Kas ma olen ainuke või? (Naerab.) Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kõik ootavad seda seadust, sest neid [meetmeid], mis on seadus[eelnõusse] sisse kirjutatud, niikuinii juba [võetakse], aga ilma regulatsioonita. Aga kuna siin on ikkagi väga [õrn piir], kus õigus ja õiglus hakkab ja lõpeb, siis [küsin], kuidas järelevalve hakkab [toimuma]? Kõik me teame tegelikku olukorda haiglas, seda, et personali on vähe. Küsimus: kas need reeglid päriselt ka hakkavad toimima või on ette nähtud mingisugused lisaregulatsioonid, näiteks haigla põhimääruse [muutmine]? Või sellest piisab, mis praegu siin lehe peal kirjas on?

Suur aitäh! Tegelikult annab eelnõu meile ikkagi päris põhjalikud selgitused selle kohta, millised ohjeldusmeetmed on lubatud, millisel viisil neid võib [võtta], kuidas neid tuleb dokumenteerida, kuidas selgitada seda patsiendile, kuidas selgitada seda patsiendi lähedastele ja [kuidas] ohjeldusmeetme rakendamise järel vestelda patsiendiga. Terviseameti jaoks [tuleb] ka dokumenteerida, mismoodi, millal ja keda on ohjeldatud. Need on seadus[eelnõus] välja toodud sätted, mille kohta on olnud, vastupidi, komisjoni menetluse käigus küsimus, ega nad ei ole liiga karmid ja liiga palju bürokraatiat tekitavad. Oli selliseid vastuseid tervishoiuteenuse osutajatelt, muu hulgas Ida-Viru Keskhaiglast, et need on tegelikult sisekorraeeskirjadega praktikas juba juurdunud meetodid ja nad ei näe, et seal oleks leevendusvõimalust. [See oli] kaasatavate vastus. 

Teisalt tuleb rõhuda sellele, et õiguskantsler on mitu aastat Riigikogule ja Sotsiaalministeeriumile meelde tuletanud, et faktiliselt leiab ohjeldamine juba aset ja õiguslikult tuleb siia regulatsioon taha teha. Samamoodi on Õiguskantsleri Kantselei meie arutelude käigus sõnaselgelt välja öelnud, et kui me räägime isikuvabadustest, antud juhul liikumisvabaduse piiramisest, mis tahes moel, siis liigne bürokraatia ei saa kunagi olla põhjendus, miks need sammud ei [peaks olema] väga selgelt dokumenteeritud ja hiljem ka jälgitavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Need kaks isikut, kes jätsid hääletamata viimasel momendil, olid Aleksandr Tšaplõgin ja Kalle Grünthal. Kalle Grünthal ei jäänud rahule ministeeriumi vastusega. Ma tõin näite selle kohta, et mitmed tervishoiuasutused on teatanud, et nad ei hakka meetmeid rakendama. Meedia vahendusel teatati ka sellest, et see tekitab sellise bürokraatia, et tegelikult see takistab patsientide teenindamist. Minule on täiesti arusaamatu, kuidas ministeeriumi esindajad ei teadnud, et selle seaduse rakendamine, nende [meetmete] kirjeldamine erinevates formularides põhjustab tegelikult palju suuremat kaost, kui seni on olnud. Seetõttu me loobusime hääletamisest. Ma ütlen nüüd ära, et minu poolt on lõplik otsus see, et ma ei toeta seda, sest see on järjekordne inimeste sund … 

Aitäh!

Aitäh! Komisjon pöördus otse ja kirjalikult järgmiste osapoolte poole, kes härra Grünthali poolt väljendatud rahulolematust komisjonile ei edastanud. Need olid Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Patsientide Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Puuetega Inimeste Koda, AS Ida-Tallinna Keskhaigla, SA Ida-Viru Keskhaigla, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, SA Pärnu Haigla, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukoda, Tallinna Kiirabi, SA Tallinna Lastehaigla, SA Tartu Kiirabi, SA Tartu Ülikooli Kliinikum, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda, Tervisekassa ja õiguskantsler. Ei viidanud keegi sellisele murele. Sekretariaat kontrollis ja selliseid meedias avaldatud arvamusi ei olnud me peale viimast istungit, mis toimus käesoleva nädala esmaspäeval, suutelised leidma. Eelnõu kohta kirjalikult esitatud arvamused samamoodi ei näidanud seda murekohta. Vastupidi, nii nagu ma juba varem selgitasin kolleegile, tervishoiuteenuse osutajad on seni teinud seda ilma seadusliku aluseta sisekorra alusel. See regulatsioon seaduse tasemel on tegelikult nende poolt väga oodatud, kuna see kaitseb meie inimesi väga palju paremini. Ja seda täiendavat teavitamiskohustust Terviseametile ei ole keegi murekohana esile toonud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No eelnõu vaadates ma ei leidnud midagi selle kohta, mis puudutab vastutust seonduvalt sellega, kui neid meetmeid rakendatakse viisil, mis ületab seadusega antud või lubatud piire. Näiteks on öeldud seda, see on § 3³ lõige 5, et patsiendi suhtes rakendatav ohjeldusmeede peab olema otsese ohuga proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama patsiendi õigusi ja vabadusi; ohu möödumisel lõpetatakse ohjeldusmeetme rakendamine viivitamata. Kuna seaduseelnõu ise ei reguleeri küsimust, milline on vastutus siis, kui ei järgita neid nõudeid, äkki te oskate meile selgitada, kus kohas on need sätted, mis käsitlevad vastutust, ja mida need täpsemalt ette näevad.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja [kohustuste] reeglitekohase täitmise eest. Selle järelevalvega tegeleb Terviseamet ja Terviseameti juurde vastloodud kvaliteediüksus. Kui tegemist on isikuvabaduse piiramisega mitteseaduslikult, ebaproportsionaalselt, siis on isikul alati võimalus ja õigus pöörduda õiguskaitseorganite poole. Seda õigust ei võta keegi kunagi ära, see on täiendav õigus lisaks sellele järelevalvele, mida tervishoiuteenuse osutamise üle tehakse, sellele nii-öelda kindlustusele, mis on selle seadusemuudatusega kohustuslikuks [tehtud], teavitamine Terviseametile meetme rakendamisest. Seal on ära näidatud, mismoodi on teavitatud patsienti. Hiljem ka selgitatakse patsiendile vajadust ja tegevusi.

Varro Vooglaid, palun!

Ma küsiksin sama küsimuse uuesti. Kui te ei oska vastata, siis öelge, et te ei tea. Aga mind ikkagi huvitab, millised on need konkreetsed sätted, mis reguleerivad vastutust sellisel puhul. Me ei räägi siin mingisugusest tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise küsimusest, kui inimeselt võetakse vabadus, teda füüsiliselt kinni sidudes näiteks kusagile voodi külge. Ütleme nii, et kui näiteks [ohjeldamise] vajadus on ära langenud, aga [inimest] hoitakse ikkagi veel kinni 12 tundi ja ta näiteks urineerib ennast täis, on see ikkagi väga tõsine põhiseaduslike õiguste rikkumine sellisel juhul, mitte enam riive. Kas te oskate meile siiski selgelt öelda, millistele sätetele tuginedes sellisel juhul seda asja menetlema hakatakse? Ma kujutan ette, et siis me peame rääkima ikkagi kriminaalmenetlusest, mitte enam mingisugusest tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmisest.

Ilmselt te saate ka ise aru, et kriminaalmenetluse sätted on teistes seadustes, ja teate, millistes seadustes. Sellele küsimusele ma tõenäoliselt vastama ei pea. See, mis tervishoiuteenuse kvaliteedi järelevalve kohta käib, on seotud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse sätetega. Aga ka need sätted, mis praegu on lisandunud, tegelikult ju välistavad teie kirjeldatud olukorda. Seda sellepärast, et siin on reeglistik, mis ütleb, [et võetakse meetmeid], mis on vältimatult vajalikud. Arstid teevad seda täna inimese enda kaitseks. Kui inimene on rahunenud, siis puudub igasugune vajadus teda ohjeldada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nimelt, selle eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut, mõlemad on juhtivkomisjoni esitatud. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud juhtivkomisjon, sotsiaalkomisjon, ja juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 780 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine ja ka viienda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud kuuenda [punkti] juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse, karistusseadustiku ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 442 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid ja kõik inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Meie ees on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõu 442. Meenutuseks: Vabariigi Valitsus algatas selle 27. mail 2024. aastal. Teiseks lugemiseks ettevalmistamist käsitleti üheksal komisjoni istungil, sest see materjal on päris mahukas ja põhjalik. Ma annan teile ülevaate lõpptulemusest, milleni komisjon pika töö tulemusel jõudis, ehk kõige olulisemast. 

Korruptsioonivastase seaduse muutmise protsessi käigus jõudsime selleni, et on vaja teha muudatus ka karistusseadustikus. See muudatus seisneb selles, et teha ettepanek muuta karistusseadustiku § 300¹ lõikeid 1 ja 2. [Esimene lõige] sõnastatakse selliselt, et korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest, millega tekitati suurt kahju või ametiisik või temaga seotud isik sai suurt varalist kasu, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ja lõige 2 ütleks, et sama teo eest, kui kahju või saadud kasu on eriti suures ulatuses, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Selgituseks siis, et nendest määradest või tasemetest alates oleks tegemist kriminaalsüüdistusega, kriminaalasjaga. Allapoole nimetatud taset ehk seda suurt ulatust käsitletakse tegu väärteona. Nii et karistatav oleks tegu igal juhul, lihtsalt küsimus on selles määras või tasemes, kust alates saab käsitleda toimingupiirangu rikkumist kriminaalkorras. 

Edasi kulus väga palju komisjoni tööaega sellele, et jõuda kokkuleppele selles, mis on see täpne "seotud isiku" määratlus. Selle üle arutles komisjon ja kuulas eksperte [sellel teemal] väga-väga palju kordi, võib nii öelda. Kuulasime ära Tartu Ülikooli eksperdid, Siseministeeriumi, Kaitsepolitseiameti ja PPA asjatundjad ning ka prokuratuuri mõistagi. Ma võin siin kinnitada, et komisjon leidis konsensuslikult, et teie ette toodud "seotud isiku" [definitsioon] on selline, mis komisjoni liikmeid rahuldas. Otsused olid konsensuslikud.

Nagu ma ütlesin, see materjal on väga-väga mahukas. Ma ei koormaks teid pikkade arutelude vahendamisega, aga pean siinkohal avaldama rahulolu selle üle, et see tulemus, mis teie ette on jõudnud, head kolleegid, on konsensuslike otsuste tulemus. Mulle isiklikult tundub, et nii olulise teema puhul, nagu on võitlus korruptsiooniga, võiks olla vastutus ja [tehtud] otsused erakondadeülesed. Seda põhiseaduskomisjoni töö ja käsitlus ka näitab. Ma tegelikult lõpetan praegu oma ettekande ja ootan küsimusi.

Suur tänu! Igati tõhus ja mõistlik. Küsimustega alustab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Tõepoolest, seda eelnõu on väga pikalt menetletud ja oleme jõudnud lõpusirgele. Minu küsimus puudutab eelnõu § 2, mille te ka oma ettekandes [ette lugesite]. See räägib korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadvast rikkumisest, millega tekitati suur kahju või ametiisik või temaga seotud isik sai suurt varalist kasu, ja nii edasi. Kuna see mõte võib-olla on saanud alguse minu ettepanekust komisjonis, aga on siia jõudnud nii-öelda moondunud kujul, siis ma küsin [järgmist]. Minu ettepanek oli, et [tingimus oleks see, et] kui saadi varalist kasu või tekitati kahju. Mingisugusest suurest või lausa eriti suurest kahjust ma ei rääkinud. Nüüd on see Justiitsministeeriumi sõnastuses siia sisse tulnud. Ja mu küsimus on, mis rahaline määr siis on suur varaline kasu ja eriti suur [varaline kasu]. Mis rahalistest numbritest me siin räägime, tõlgenduses?

Jaa! Sain küsimusest aru ja olin selleks ka valmis. Kehtiva karistusseadustiku § 12¹ sätestab – see on juba kehtiv – süüteoga tekitatud varalise kahju või süüteo ulatuse. See ütleb niimoodi, et kui süüteokoosseisu tunnusena sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratletav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt järgmiselt, et oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot; suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot; ja eriti suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot. See on see, mida tähendab "suur" ja mida tähendab "[eriti] suur". Ma loodan, et see andis vastuse. Aga nagu ma ütlesin, see on täna kehtivas karistusseadustikus. 

Ja muide, menetlusorganid või uurimisorganid peavad ka täna hindama näiteks sellise süüteo puhul nagu kelmus või omastamine, kas varaline kahju on oluline, suur või eriti suur. See muudatus, mida komisjon üksmeelselt toetas, panebki paika selle, kust maalt alates, missugusest kahju ulatusest alates me saame rääkida kriminaalsüüdistusest.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma näen, et Harju Maakohus on juhtinud komisjoni poole pöördudes tähelepanu, et see kavandatud § 7 lõike 1 punkti 4 sõnastus, et keelatud on tehingud lähedaste isikutega, on lubamatult üldsõnaline, laialivalguv ja tegelikult ei ole inimestel võimalik teada, keda siin silmas on peetud. Tõsi on muidugi see, et ka kehtivas seaduses sisalduv sõnastus on täielik košmaar. Niisugust asja ei oleks tohtinud kunagi seadusesse kirjutada. Ma ei hakka seda siin ette lugema, aga [neile], kes tahab, ma soovitan lugeda. See on § 7 lõike 1 punkt 4. Aga selle pika jutu asemel, mis seni on olnud, on nüüd väga lühike määratlus "lähedased isikud". Äkki te selgitate, miks komisjoni ei veennud Harju Maakohtu osutus, et niimoodi ei tohiks siiski normi sõnastada, sellepärast et inimesi saab sellisel juhul hakata karistama selle eest, et nad on sõlminud tehinguid isikutega, keda võib pidada lähedasteks isikuteks, aga kelle puhul ei ole otseselt selge, kas nad siis on või mitte. Ma sain aru, et eelnõus räägitakse isegi emotsionaalse sideme sügavusest. Niisugused kriteeriumid ei ole minu meelest rahuldavad. Äkki selgitate oma tunnetust?

Tõesti, ma arvan, et te viitate istungitele, kus mina ei olnud veel komisjoni esimees, kuid ma ka neid protokolle lugesin. Hilisema arutelu käigus … Ma eeldan, et te olete kõiki neid protokolle lugenud. (Varro Vooglaid vastab saalist.) Ei ole. Hästi-hästi-hästi! (Varro Vooglaid jätkab.) Jaa, vabandust! Ma püüan praegu selgitada nii hästi, kui ma oskan. Ka mina jälgisin seda arutelukäiku ja seda, kuidas sinna jõuti. Ära kuulati väga palju eksperte. Ma väidan, et täna selle tulemusena see, mille üle meil otsustada on võimalik, on parim, mida Eesti kõige helgemad pead antud küsimuses on suutnud välja pakkuda ja milles kokku leppida. Möönan, et see kindlasti ei ole ideaalne, aga mitmete meie ärakuulatud ekspertide hinnangul on see oluliselt parem ja selgem kui seni.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Oluline eelnõu, aga 12. jaanuaril kirjutas advokatuur – [loen ette] ainult paar lauset –, et muudatused õiguslikku selgust toimingupiirangu kohaldamisele ei loo, sisustamata on jäetud olulised mõisted, koosseisu laia kohaldamisala tegelikult piiratud ei ole, säilib endiselt äärmiselt suur diskretsioon nii menetlejale kriminaalasja algatamisel kui ka kohtule otsuse tegemisel. See oli tänavu 12. jaanuaril. Teil oli veebruaris veel üks istung, ma olen selle protokolli lugenud. Aga minu konkreetne küsimus on, et mida te tegite advokatuuri nende seisukohtadega, mis ei olnud üldsegi mitte positiivsed?

Advokatuur oli meil ka eksperdina või kaasatud osapoolena kuulamistel kohal. Advokatuur tegi nendel kuulamistel muidugi erinevaid ettepanekuid, muu hulgas selle kohta, et niikaua, kui ei ole seotud isiku mõiste päris täpselt määratletud, neljaks aastaks külmutada üldse toimingupiirangutest lähtuv ehk ütleme niimoodi, et korruptsioonivastase seaduse rakendamine. 

Kui te nüüd küsite konkreetselt selle kirja kohta, siis jah, neid argumente kuulati ja arutati. Oli ka veel 16. märtsi istung, kus me juba menetluslikke otsuseid tegime. Me püüdsime arvesse võtta ikkagi kõike seda, mida Eesti vastava ala parimad asjatundjad, nagu ma enne siin nimetasin, meile soovitasid. Ekspertidena, ma rõhutan, olid kaasatud ka Tartu Ülikooli vastava valdkonna asjatundjad, spetsialistid, näiteks härra Priit Pikamäe ja mitmed veel. Ega mina ei ole ju õigusteadlane. Ma loodan, et te andestate mulle selle. Mul isiklikult on kombeks usaldada valdkonna asjatundjaid ja nende ekspertiisi.

Helir-Valdor Seeder, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Minu küsimus on nüüd ka viide ohule ja veale, mille me võime teha. Ma palun tõsiselt, et te mõtleksite sellele, et me analoogselt hasartmängumaksu seadusega ei teeks siin kahetsusväärset eksimust. Teise lugemise lõpetamise järel ei ole viga võimalik enam parandada. 

Nimelt tulen jälle selle juurde, et praegune sõnastus sätestab, et toimingupiirangu rikkumine kuni 40 000 euro ulatuses ei oleks sellises sõnastuses, nagu siin praegu kirjas on, tulevikus enam kriminaalkorras karistatav. Sellist ettepanekut ei ole mina komisjonis teinud. See on nüüd siia tulnud Justiitsministeeriumist selle ettepaneku põhjal, et [tegu ei peaks olema kuritegu], kui ei ole üldse kellelegi kahju tekitatud või üldse ei ole kasu saadud. Aga nüüd on [määr] kuni 40 000. 

Mul on küll ettepanek see lugemine praegu katkestada, et me saaksime selle ära muuta, sest see lähenemine, et viime selle sisse ja hakkame pärast muudatusettepanekuid tegema, on küll väga kahetsusväärne. Kas te oleksite valmis komisjoni esimehena sellest lähtuma?

Jaa aitäh! Me eravestluses enne sel teemal rääkisime. Ma uurisin neid argumente väga tähelepanelikult ja sain teada järgmist. Antud juhul muidugi see konkreetne sõnastus tegelikult ei ole leevendus korruptsiooni [eest määratavale karistusele]. Kas me teeme korruptsiooni karistamise nüüd leebemaks? Ei tee ju. Endiselt jäävad teod karistatavaks. Küsimus on lihtsalt määras, kustmaalt algab kriminaalvastutus. Allapoole selle jääb ju väärteo vastutus ja rahalised karistused. Ehk ta ei vabasta selle toime pandud rikkumise vastutusest ja ta ammugi ei legaliseeri toimingupiirangu rikkumist. Ta täpsustab seda liiki. 

Ma enne viitasin ka, et seos varalise kahju tekitamisega või kasu saamisega on karistusseadustikus juba olemas, see on kehtiv norm. Meie selle täpsustusega tegelikult viitame, õigemini võtame maha liigse koormuse uurimisorganitelt, et käsitleda kõiki toimingupiirangu rikkumisi kriminaalkorras. Pigem vastupidi, me täpsustame seda. 

Ja siin vastavad kriminaalõiguse eksperdid ütlevad mulle, et kui me, oletame, katkestame [lugemise] praegu, teeme uue ettepaneku ja alandame varalise kahju piiri näiteks olulise määra peale, mis on 4000 eurot, siis me tegelikult, vastupidi, justkui suurendame võimalust väärkäsitlusteks, ütleme siis nõnda. Me seda ju ei taha. Meie eesmärk oli, et oleks selge piir, kustmaalt alates võiks toime pandud tegu olla kriminaalkorras karistatav. See "suur ulatus" on asjatundjate arvates just see kohane määr ja see on ka vastavuses kehtiva karistusseadustikuga, nii nagu mina seda mõistan.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Teatavasti reguleerib korruptsioonivastane seadus ka mõjuvõimuga kauplemist, mis on omakorda reguleeritud samuti karistusseadustikus. Näiteks, kui mingi ärimees tahab endale mingit soodsat otsust saada, kas või näiteks volikogus või [kuskil mujal], annab pistist, aga jääb vahele, siis ta põhimõtteliselt kaupleb mõjuvõimuga ja ta pannakse trellide taha või ta saab karistada. 

Teatavasti on kohalikele omavalitsustele, kes on nõus paigaldama oma territooriumile suuri tuugeneid ehk tuulikuid, lubatud vähemalt 1 miljon eurot. Mu küsimus on praegu see, kas see hõlmab ka seda. Ja kui selline kaasus on olemas, et pakutakse lausa avalikult miljonit, siis kas tegemist on suure varalise kasuga või on see kasu eriti suures ulatuses?

Selle suure varalise kasu all peetakse silmas ikka isikliku kasu saamist. Antud juhul see, millest teie räägite, puudutab avalikku kasu. See miljon eurot on mõeldud ju kohaliku omavalitsuse eelarve tuludesse, mitte personaalselt kellegi taskusse. Aga aitäh selle küsimuse eest! Küllap tuleb vaadata igale juhtumile otsa selle nurga alt, et ega keegi kogemata sealt midagi vahelt ei võta. Aga see on minu isiklik hinnang. Vabandust!

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Ma tuleksin ikkagi selle eelneva küsimuse juurde tagasi. Tahan, et te selgitaksite meile komisjoni aruteludes kõlanud argumente selle kohta, miks mitte seda ebaõnnestunud paragrahvi või sätet, § 7 lõike 1 punkti 4 lihtsalt tühistada ja kirjutada näiteks punkti 1 midagi konkreetsemat, kui seal praegu on. Me räägime ju samast sättest, mille alusel Kalle Laanet on praegu kohtus süüdi mõistetud, minu meelest ebaõiglaselt ja põhjendamatult. 

Nüüd läheb olukord veel hullemaks, sest punktis 1 on antud loetelu nendest isikutest, keda peetakse piisavalt lähedaseks, et öelda, et nendega ei tohi tehinguid teha. Aga nüüd lisaks sellele pannakse punkti 4 veel ka kõik ülejäänud lähedased isikud. Õige oleks minu meelest teha nii, et punktis 1 kirjutada konkreetselt, kellega ei tohi [tehinguid teha], ja sellega on loetelu piiratud. Näiteks praegu sinna punkti 4 alla võib minna sõber, klassivend, eksabikaasa, abikaasa vend või õde. Keegi meist ei tea, kas võib oma endise sõbra, klubikaaslase või klassivennaga tehinguid teha, kas ta võib sattuda kriminaalmenetluse alla. Miks te ei kirjutanud seda [punkti] seadusest välja?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et sellel lausel on ju ka teine pool, eks ole. Ja minu arust on siin oluline [see osa lausest], et ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ja erapooletult – kui see mõju on oluline ja vahetu sellisel määral, et ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ega erapooletult. See on ju see, mille järgi saab hinnata, kas see suhe on antud kontekstis mõjus või ei ole, kas ta segab ausalt ja erapooletult oma ametikohuse täitmist või mitte. (Varro Vooglaid räägib midagi.) Tahate minu käest praegu kohtu resolutsiooni? Ei, minuga ei ole tarvis väidelda. Ma igaks juhuks juhin tähelepanu sellele, et kõiki neid otsuseid antud muudatuste kohta langetas komisjon konsensusega. Ei ole see kellegi isiklik mingisugune, ma ei tea, hetkeline mõttepuhang või kapriis.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seletage mulle lahti, mis loom on seotud isik, kellega on oluline ja vahetu mõjutussuhe. Kas näiteks teie armuke, keda te peate ülal, või see armuke, keda te ei pea ülal, endine südamesõber või näiteks täiskasvanud eraldi elav kasupoeg? Neid näiteid võiks palju tuua. See on ikkagi raskesti hoomatav mõiste. Olete te tõmmanud selged piirid, kes see on selline ja kes see ei ole?

Nagu ma ütlesin varasemalt, üheksal istungil neid küsimusi käsitleti. Väga palju debateeriti, aga ei jõutud ideaalse lahenduseni. Neid küsimusi, mida te mulle praegu esitate, tuleb minu arvates vaadata nii selle seaduse kui ka karistusseadustiku kogumis. Veel kord, minu arvates kahju ja kasu mõõde on siin väga tähtis, eks ole, et kellega tehinguid tehakse ja kas tekitati sellega kahju või keegi sai ebaseaduslikku kasu. See on päris tähtis moment kogu selles loos.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh! Te ei vastanud täpselt mu küsimusele suure varalise kasu ja eriti suures ulatuses kahju kohta. Ma tõin näiteks selle asjaolu, et kui ärimees annab altkäemaksu ametnikule, siis tema saab hüve selle eest, et see otsus tehakse tema kasuks, ja ametnik saab raha. Tuugeniparkide kohta te ütlesite, et aga kohalik omavalitsus saab ju raha selle eest, ütleme, miljon eurot, eks ju. Samas see, kes seda annab, mõjutab ju tegelikult oma tegevusega valla ametnikke ja volikogu, kes otsuse vastu võtavad, et nad teeksid otsuse temale kasulikus suunas. Ka tema, mõjutaja saab ju kasu. Selgitage mulle palun ära, kas see on siis suur varaline kasu või on see eriti suur kasu. Mismoodi need asjad siis teie nägemuse järgi on?

No ma pean siin ütlema, härra Grünthal, et teie näide antud küsimuses ei ole kohane, sellepärast et antud juhul selle üle otsustab kohalik omavalitsus ehk esinduskogu kollektiivselt, kas nõustuda, kas lubada või mitte lubada. Mitte kuidagi ei saa olla kohaldatav, ma ei tea, korruptsioonivastane seadus antud küsimuses. (Hääl saalist.) Te rääkisite enne siin …

Head kolleegid!

… altkäemaksu pakkumisest. Need tegevused on niikuinii kriminaalkorras karistatavad. Minu arvates ei ole need pädevad võrdlused.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg, ettekandja! Mul on küsimus. Vaadates seda seadusemuudatust ja kogu seda mõtet, kas tegemist ei ole jällegi tegevuse ülereguleerimisega? Kas me reaalselt peame sellega sellisel viisil tegelema? Ja kas ikkagi on vaja need muudatused sellisel viisil sisse viia? Miks siis praegune kord meid ei rahulda?

Jah, on vaja sisse viia.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma kasutan võimalust juhtida tähelepanu sellelesamale aspektile, millega seonduvalt ma esitasin oma kaks küsimust. Minu meelest on siin tegemist tõsise probleemiga. 

No alustame vast sellest, et vaatame korraks kehtivat õigust, [täpsemalt] sätestatud regulatsiooni selle kohta, keda peetakse korruptsioonivastase seaduse tähenduses seotud isikuks, kellega ei tohi teatavasti tehinguid teha. See on tõsiselt puudulik. Võtame ette § 7, mis kannab pealkirja "Seotud isik", ja vaatame lõiget 1, mis ütleb, et "Seotud isik käesoleva seaduse tähenduses on". Sealt leiame neli punkti. Esimene punkt on üsna selge. See ütleb: ametiisiku abikaasa, registreeritud elukaaslane, vanavanem, ametiisiku või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vanem ning ametiisiku vanema alaneja sugulane, sealhulgas ametiisiku laps ja lapselaps ning vanemaks loetakse käesoleva seaduse tähenduses ka lapsendaja, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane ja kasuvanem ning alanejaks sugulaseks ka lapsendatu ja abikaasa või registreeritud elukaaslase laps. Kuulates on see segane jutt, aga samal ajal on siiski nimetatud konkreetsed kategooriad, keda loetakse seotud isikuteks. 

Ma ei hakka lugema teile ette punkti 2 ja 3, aga kõige lõpuks on lisatud punkt 4, mis on täielik õudusunenägu. Kuulake nüüd seda, kes loetakse kehtiva seaduse kohaselt samuti seotud isikuks. See on isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. No see on juba nii segane, et siit tegelikult ei ole võimalik välja lugeda, keda siis peetakse seotud isikuks ja keda mitte. Täiesti võimatu, konkreetsetel juhtudel! 

Seda, et niisugune regulatsioon on problemaatiline, on ammu tunnistanud paljud. Aga nüüd on tuldud välja eelnõuga, millega öeldakse, et teate, kaotame selle punkti 4 sellisel kujul ära, nagu ma ette lugesin, ja kirjutame selle asemele lihtsalt, et seotud isikuks on ka ametiisikule lähedased isikud. Ehk siis tuletage meelde, mis ma ette lugesin, see punkt 1. Seal olid kirjas juba vanemad, lapsed, vanemate alanejad sugulased ehk vennad, õed, kõik need olid nimetatud. Aga [nüüd] lisaks nendele loeme seotud isikuteks ka ametiisikule lähedased isikud. 

Selle kohta on Harju Maakohus täiesti selgelt öelnud – ma vaatan, kus see siin on –, et niisugune määratlus ei ole rahuldav. Harju Maakohus leidis, et "lähedased isikud" on karistusõiguse vaates liiga lai [määratlus], mis tekitaks olukorra, kus inimesed ei suuda näha ette normi karistusõiguslikku vastutust. Karistusõiguse üldine põhimõte on aga see, et inimene peab mingit tegu tehes suutma saada aru, kas tegu on lubatud või mitte. [Määratlus] "lähedane isik" on lai ja umbmäärane ning selle sisustamine ja piiride tõmbamine toimuks pika kohtupraktika raames. Seadust vaadates lihtsalt pole võimalik aru saada, kes on lähedane isik või mitte. 

Võtame sellesama Kalle Laaneti olukorra, kus ta on nüüd esimese astme kohtus süüdi mõistetud selle eest, et ta on rentinud korterit isikult, keda on peetud kehtiva seaduse tähenduses lähedaseks. Kujutagem nüüd ette selle uue eelnõu kohast olukorda, näiteks kui Kalle Laanet oleks sellises olukorras rentinud korteri turuhinnaga, kellelegi mingit kahju põhjustamata, näiteks oma sõbralt, kellega ta ei ole aastaid lähedaselt läbi käinud, aga varem oldi koos palju, võib-olla endine ärikaaslane, äripartner näiteks, või kunagine klassivend, pinginaaber või mittepinginaaber, või näiteks eksabikaasa, kellest ta on lahutatud olnud juba kümme aastat, või näiteks praeguse abikaasa vend, keda ei ole korruptsioonivastases seaduses praegu ega ka eelnõukohases redaktsioonis nimetatud. Kõigi nende nelja näite puhul, kas on tegemist lähedase isikuga või mitte? Öelge. 

(Saalist räägitakse.) Aga ei peagi olema, sest punkti 4 kohaselt ei ole mingist ühisest majapidamisest juttu. Eelnõu punkt 4 ütleb väga selgelt, et seotud isikuteks loetakse ametiisikule lähedased isikud. Jutt ei ole mingist majapidamisest ega millestki muust, mingit muud kriteeriumit ei ole. Kas nüüd siis sõber, kunagine sõber, klassivend, eksabikaasa, abikaasa vend või klubikaaslane kvalifitseerub lähedase isikuna või mitte, või seotud isikuna, see hakkab selguma kohtupraktika raames?

Kas kolm minutit lisaks? 

Jaa, palun lisaks kolm minutit. 

Mina väidan küll, et selline asi ei ole lihtsalt kooskõlas põhiseadusega, järjekordselt. Ma ei oleks üldse imestunud, kui ka president ütleks, et niisugusel kujul ei saa karistusõiguslikke norme kehtestada, ja selle tõttu president ei saa seda välja kuulutada. 

Nüüd, et mitte ainult kritiseerida, ma ütlen ka, kuidas minu arvates oleks palju kohasem seda küsimust lahendada: jätta see punkt 4 seadusest täielikult välja. Ei ole nii, et seotud isikuteks on ka lähedased isikud, ilma et oleks seadusega defineeritud, keda nende all silmas pidada. Sinnasamma punkti 1, mille ma eelnevalt juba ette lugesin, saab kirjutada sisse ka ju täiendavad kriteeriumid, et lisaks … Mis seal olid? Seal oli ametiisiku abikaasa, registreeritud elukaaslane, vanavanem, ametiisiku või tema abikaasa registreeritud elukaaslase vanem ning ametiisiku vanema alaneja sugulane ja nii edasi. Ma ei hakka seda täies ulatuses ette lugema. Kui on soov sinna kirjutada sisse ka mingisugused muud kategooriad, siis seda saab ju teha. Aga niisugune asi, et jätta lihtsalt lahtine kataloog ja me keegi ei tea, kellega tehinguid sõlmides sa võid karistada saada, ei ole aktsepteeritav. 

No mõelge Riigikogu liikmetegi peale! Kui te näiteks, ma ei tea, Põlvamaal elava inimesena kasutate oma seadusest tulenevat õigust rentida Tallinnas korterit, nagu Kalle Laanet seda tegi, siis te ei tea. Kui te natukenegi seda isikut tunnete, kellelt te mõtlete, et võiks ilusa korteri rentida sobiliku hinnaga, siis jätke parem rentimata. Ainuüksi see, et te juba tunnete teda mingisuguses seoses, võib teda kvalifitseerida lähedase isikuna ja pärast olete samamoodi kriminaalmenetluse all nagu Kalle Laanet. Rohkem mul selle kohta midagi olulist öelda ei ole. Antud juhul oleks targem eelnõu teine lugemine katkestada, kui jätkata menetlusega ja võtta lõpuks vastu seadus, mis on põhiseadusega vastuolus. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Ma olen nõus eelkõnelejaga, et see seotud isiku [definitsioon] on kaugel ideaalsest sõnastusest ja ta on mõnevõrra üldsõnaline, aga ta on siiski oluliselt parem, kui see oli meie menetluse alguses esialgses tekstis. Mitmed probleemid on siiski lahendatud ja see uus sõnastus on oluline samm edasi. On lahendatud ka advokaatide mure, kes tõstatasid küsimuse [ja ütlesid], et ühel hetkel võivad nendest saada seaduse mõttes avalikud teenistujad, samuti ülikoolide ja teadusasutuste probleemid. Need täpsustatud sõnastused on siiski liikunud õiges suunas. 

Küll aga ei saanud ma päris täpselt aru, mida hea kolleeg siin silmas pidas täiesti vaba tõlgenduse puhul, mina päris sellist tõlgendust siit seadusest küll välja ei loe, aga ma olen kolleegiga nõus. Ma ütlen kohe etteruttavalt, et Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku teine lugemine katkestada, aga mitte selle "seotud isikuga" seonduvalt. Selle puhul meil on mõnevõrra erinevad arusaamad, aga see näitabki, et seadus ei ole tegelikult küps vastuvõtmiseks või teise lugemise lõpetamiseks. Selle järel enam sisulisi muudatusi teha ei saa. 

Aga ma tahan tõstatada eraldi toimingupiirangu rikkumise punkti, mille kohta ma ka siin küsimusi esitasin. Ma kordan veel, et siin võib olla tegemist järjekordse eksimusega. See viimane sõnastus on tulnud meie eelviimase komisjoni istungi ettepanekust, mille mina sõnastasin. Justiitsministeerium sõnastas selle muudatusettepanekuna ära, aga ma väidan, et see on teistsugune, kui oli minu mõte. Minu mõte oli see, et kui on tegemist olukorraga, kus ei ole tekitatud ebaseaduslikult kellelegi kahju ja keegi ei ole saanud ka mingisugust ebaseaduslikku kasu ega tulu, siis ei peaks inimest saama kriminaalkorras karistada. 

Aga siia on läinud sõnastus, ma loen selle ette, et korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest, millega tekitati suur kahju või ametiisik või temaga seotud isik sai suurt varalist [kasu], karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ehk siia on tekkinud suure kahju ja suure kasu mõiste. Nagu me ka täna kuulsime, tõlgendatakse seda nii, et alla 40 000 euro tekitatud kahju ja saadud kasu puhul ei oleks enam võimalik karistada kriminaalkorras. Vaat sellist mõtet minu ettepanek endas ei kandnud. 

Nüüd, me võime ju kiirkorras aru saada erinevalt. Õige on see, mida komisjoni esimees ütles, et lõpuks kiideti see komisjonis konsensuslikult heaks. Aga ma juhin tähelepanu, et menetlus lõpeb ikka siin suures saalis kolmanda lugemisega. Ja kui me avastame suures saalis, et midagi on komisjoni arutelude järel või komisjoni arutelude ajal läinud teistmoodi, siis, head kolleegid, on mõistlik [lugemine] katkestada, mitte lasta sellel rongil koos veaga lõpuni sõita, nii nagu hasartmängumaksu puhul see oli. 

Nii et ma olen siit puldist selle välja öelnud ega võta hiljem vastutust, kui heidetakse ette või viidatakse, et näete, komisjonis oli konsensuslik lähenemine. Ühe osalisena ma siin suures saalis ütlen, et me oleme seda märganud, me oleme selle teinud kõigile kolleegidele teatavaks. Minu palve on ühiselt praegu tõmmata pidurit, vaadata üle nii "seotud isiku" [definitsiooni] sõnastus kui ka toimingupiirangu rikkumise [sätted]. Kui seda on menetletud siin oi jumal, kui pikalt, eks ole, ja komisjonis rohkem kui kümme korda arutatud, siis sellega ei ole praegu küll nii kiire, et rong on lõplikult ära sõitnud ja me peame täna kindlasti teise lugemise lõpetama. 

Selleks, et me ei teeks uut viga ja parlamendi mainet ei kahjustaks, on minu ettepanek katkestada praegu teine lugemine ja rääkida need asjad selgeks. Ka justiitsministeerium ja prokurör on, nagu me oleme täna meediast lugenud, selles mõttes häiritud, et nendega ei ole seda viimast sõnastust läbi räägitud. [Arutleme] selle viimase sõnastuse üle, mille justiitsministeerium komisjoni arutelu põhjal välja pakkus, tuleme siia tagasi ja jätkame teise lugemisega, olles veendunud, et kõik me saame asjast ühtemoodi aru. Ja hääletame siis, kes toetab ja kes ei toeta. Nii et Isamaa fraktsiooni nimel teen ettepaneku teine lugemine katkestada. Aga mul ei ole seda kirja kaasas, ma teen selle kirjalikult kohe ja annan üle.

Jaa, kuni muudatusettepanekute läbivaatamiseni on teil aega seda teha. Kalle Grünthal, palun!

Ei ole ka rahul selle seadus[eelnõu] sõnastusega praegu, nõustun eelkõnelejatega. Ja ma olen leidnud veel ühe asja, mida võib-olla oleks vaja komisjonis lihvida, selleks et see asi oleks selgem. Minu meelest on nii Riigikohtu esimees Villu Kõve kui ka õiguskantsler ja president korduvalt öelnud, et me võtame asju vastu kiirustades, peaasi, et saaks tehtud. Aga me ei mõtle selle peale, mida peavad need vaesed kohtunikud tegema, sest seadus ei ole täpselt sõnastatud. Siis hakatakse kohtupraktikaga kujundama tegelikult sellist tulemit, mis võib-olla ei olegi see, mida meie siin mõtlesime. Ma usun, et kohtunikel on tööd väga palju, rohkem kui meil. Seetõttu peaksime me nende elu tegema kindlasti kergemaks, et kohtunik ei peaks hakkama teksti pastakast välja imema ja [välja mõtlema], mis võib olla selle muudatuse tegelik eesmärk. 

Selle eelneva jutu taustal tahan ma tähelepanu pöörata veel korruptsioonivastase seaduse muutmise [seaduse eelnõu] § 1 punktile 3, kus on kirjas, et füüsiline või juriidiline isik, kes ametiisikut või keda ametiisik väljaspool ametiseisundit sedavõrd oluliselt ja vahetult mõjutab, et ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ja erapooletult. Minu jaoks on see koht [probleemne], et mida selle all mõeldakse, "oluliselt ja vahetult mõjutab". Siin on need piirid venitatud nüüd niivõrd laiali, et tegelikult seadust täita on ülimalt raske. Kas, ütleme, ametiisiku autoga koju [viimine], kui ta elab kuskil kaugel, on mõjutustegevus? Kas mingisugune muu, [näiteks] üheskoos restoranis söömine on mõjutustegevus, mille tõttu ametiisik ei saa täita avalikku ülesannet ausalt ja erapooletult? 

Sisuliselt me sekkume praegu nii-öelda tavalise isiku suhetesse. Ametnikud lüüakse nagu eraldi kasti ja nad ei tohi suhelda tavakodanikega, sellepärast et äkki ilmneb oluline ja vahetu mõju ja selle alusel on prokuratuuril võimalik algatada kriminaalmenetlus, öeldes: "Ahaa, te käisite koos restoranis söömas, sa viisid ta kolm korda koju ja me oleme arvamusel, et sa said sellise mõjutuse [osaliseks], mis seab kahtluse alla sinu aususe ja erapooletuse." See on ka argument, miks ma toetan härra Seederi ettepanekut selles osas, et see asi tuleks saata tagasi remonti. 

Ja ma küsin nüüd – ma olen seda küsinud ka lugupeetud Ando Kivibergi käest eelnevalt – tuuleparkide asja kui mõjuvõimuga kauplemise kohta. Kui ärimees läheb rahapatakaga omale ametniku käest soodsat otsust saama ja ta vahele jääb, siis ta saab karistada, ta [võidakse] panna koguni trellide taha. Aga kui avalikult lubatakse kohalikele omavalitsustele välja, et need, kes on nõus tuuleparkide eriplaneeringu heaks kiitma volikogus, saavad miljon eurot, kas see siis ei ole mõjuvõimuga kauplemine? See on tegelikult puhtaimal kujul mõjuvõimuga kauplemine, sest need inimesed, kes valisid volikogu, eeldasid, et [selle liikmed] täidavad oma ülesandeid ausalt ja äraostmatult. See [näide] on puhas altkäemaks ehk mõjuvõimuga kauplemine. Ma arvan, et seda näidet me kuuleme veel päris tihti. Aga ma tänan teid!

Aitäh! Sõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel kohapealt. Varro Vooglaid, palun! Ma eeldan.

Suur tänu! Ma kasutan võimalust võtta sõna EKRE fraktsiooni nimel, kuigi ma tegelikult tahan öelda lihtsalt seda, et minu eelnev kriitika, mida ma oma kõnes väljendasin, oli märgist mööda lastud. Ma vabandan. Ma lähtusin eelnõu algtekstist, mitte teise lugemise tekstist. Teiseks lugemiseks on tõepoolest see § 7 lõike 1 punkt 4 oluliselt ümber sõnastatud ja on oluliselt vähem problemaatiline kui see, mida ma kritiseerisin. Nii et ei jääks segadust siia õhku, siis ma ütlen, et ma eksisin. Vabandan. Peab olema tähelepanelikum. Aitäh!

Väga tänan selle täpsustuse eest! Ma ei tea, kas see mõjutas nüüd Isamaa fraktsiooni ettepanekut ka või mitte. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui kohtunikega rääkida, aga mitte ainult nendega, siis tihti on selline jutt, et miks te ei sisusta neid paragrahve piisavalt täpselt. Neid jutte on palju ja üldse mitte ainult selle eelnõu kontekstis, aga ka selle eelnõu kontekstis. Ühtepidi, kui on võimalikult laialt sõnastatud paragrahv, annab see suuri võimalusi. Kui on kitsalt seda tehtud, võimalikult täpselt, nii palju kui see võimalik on, on selgus suurem. Aga selge see, et kogu elu sättida ja sõnastada võimalikult täpselt, liiatigi kui elu veel muutub, on ülimalt keeruline. 

Et korruptsioon on paha, selles, ma arvan, vaevalt siin saalis keegi teist meelt on. Altkäemaksud, pistised, mõjuvõimuga kauplemine – need on enam-vähem kergesti haaratavad, kuigi ka siin on arutluskohti. Toimingupiirangu rikkumisega on neid palju rohkem. 

Seadus võeti vastu vist aastal 2012. Ma vaatasin, et kusagil kaheksa korda on seda muudetud. Noh, igal aastal mitte, aga põhiliselt on deklaratsioonide sõnastusi [muudetud] või timmitud. Ja ei ole nii palju, nagu näiteks kriminaalkohtumenetluse seadustiku puhul, millega me praegu tegeleme 125. korda. 126. ja 127. [korra dokumendid] on juba ootel sahtlis. Aga [korruptsoonivastane seadus] ei tegele sellega, kuidas kohtus [kriminaalasju arutatakse]. Nii et võib-olla see mõju ja vajadus ei ole nii suur. 

Aga üldiselt, mis minule on [silma] jäänud siin saalis olles nende aastate jooksul, on see, et me oleme suhteliselt mugavalt käitunud. Ja ma ei räägi üldse mitte selle seaduse mõttes. Oleme tihti jätnud sõnastuse võimalikult laiaks ja see annab menetlejatele võimalusi. Võib ka niimoodi öelda, et me oleme [selle ülesande] delegeerinud nendele, ükskõik kellena nad töötavad ja mis valdkonnas. Ja loomulikult annab see ka võimaluse, kui vaja, mõnele poliitilisele konkurendile või kadedusest naabrimehele [nuga] selga lüüa. 

Meil on siin kolleeg Kalle Laanet, kes on põhiseaduskomisjonis. Ma olen lugenud tema seisukohti ka selle eelnõu aruteludel. Ma mõistan tema kimbatust, aga see ei tähenda midagi. Mulle tundub, et ta on siiralt Eesti riiki teeninud ja püüdnud olla võimalikult aus. Aga ma rõhutan, et see ei ole oluline, kuidas kellelegi tundub. Inimese käitumine ja selle üle otsustamine käib seaduste järgi, mida me siin valmistame, lihvime või [vastu võtame] ülepeakaela. 

Siin oli hiljuti skandaal, kui suruti kiiruga läbi kaughasartmänguseadus. Kusagil jäi väikene sõnakene [puudu], mida keegi ei märganud, ja siis korraldati näidispoomine. See läheb Riigikogule ja maksumaksjale tõenäoliselt üsna kalliks maksma. Ma pean silmas meie kolleegile Piiale nii-öelda [noa] selga löömist ja [tema töölt] vabastamist. See tegevus siin saalis peaks olema selline juveliiri tegevus. 

Kui nüüd tulla tagasi selle seaduseelnõu arutelu …

Hea kolleeg, kas võtame lisaaega?

Jah, paluksin küll.

Jah, kolm minutit lisaks.

Ma ei ole põhiseaduskomisjonis, aga ma olen lugenud vist peaaegu kõigi arutelude kohta, alates sellest, kui veel praegune põlluminister kamandas komisjoni, ja püüdnud eemalt vaadata kogu seda olukorda. Ühelt poolt on korruptsioon paha, keegi ei ole selle poolt. Aga kuidas ikkagi juhtida seda võitlust? 

Ja nüüd ma jõuangi selle põhilise teemani, mille kohta ka advokatuur on öelnud … Imbi Jürgen saatis 12. jaanuaril arvamuse nii Ando Kivibergile kui ka minister Pakostale. Nende ettepanek oli vist neljaks aastaks külmutada mõiste "seotud isik" – kes ta selline on? –, kellega on oluline ja vahetu mõjutussuhe. 

Ma siin enne küsisin Andolt, natuke provotseerisin, et kas [seotud isik on] tema praegune armuke, keda ta ülal peab, või endine armuke, keda ta ei pea ülal, või kasupoeg, kes elab [eraldi]. See ei ole isiklik, [küsisin] lihtsalt selleks, et see oleks kergesti mõistetav – mul ei ole mingeid viiteid –, et see oleks üheselt selge, et ei jääks manööverdamisruumi, mida on võimalik kasutada vajadusel nendel, kellele see on delegeeritud. 

Tulles tagasi selle jutu alguse juurde, ka kohtunikud ise on tihti öelnud, et tehke rohkem tööd ja sisustage need paragrahvid selgemalt. Ma rõhutan, et see ei puuduta ainult toimingupiirangut, see puudutab väga paljusid asju. Nii et tegelikult peaks rohkem tööd tegema. 

Selle koha pealt katkestamine ei ole minu meelest sugugi mitte halb ettepanek. See ei tähenda seda, et me hindaks, et on vähe tööd tehtud ja Ando Kiviberg on vähe tööd teinud. Pigem natuke rohkem [võiks] seda arutada. Natuke juba on seda seadust parandatud, aga praktika, et iga aasta uuesti parandada – noh, ma ei tea, kas see on kõige parem idee. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Inimesed, kes seda ülekannet jälgivad! Mul on kaks mõtet teiega jagada, ei pea teid kaua kinni. 

Kõigepealt, ma pean tunnustama kolleegi härra Vooglaidu võime eest oma viga avalikult tunnistada. Ja ei salga, tema autoriteet õigusteaduse asjatundjana pani ka mul sees südame tugevamini põksuma, kui muidu see tavapäraselt sellises olukorras oleks. Nimelt, mul juba tekkis kahtlus, kas ma tõesti olen midagi kahe silma vahe jätnud, kas meil tõesti on tekkinud olukord, kus me laseme jälle näpuveal sisse lipsata. Aga ei, seekord ikkagi selgus, et õigus oli minul. Ja ma tänan veel kord Varrot selle ausa ülestunnistuse eest. Aga see jääb meile kindlasti meelde, see on õpetlik materjal. 

Mis ma tahtsin öelda just selle kohta, et härra Seeder tegi ettepaneku või on tegemas ettepanekut eelnõu lugemine katkestada? Ma tahtsin siiski rõhutada ühte olulist momenti. See jutt puudutab süüteoga tekitatud varalise kahju küsimust. Muudatuse eesmärk on ju suurendada õigusselgust ja just nimelt tagada kriminaalvastutuse parem kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. Uue regulatsiooni kohaselt seotakse karistatavus selgelt karistusseadustiku § 12¹ tähenduses suure või eriti suure kahju või varalise kasuga, mis võimaldab üheselt hinnata teo raskust rahalise kriteeriumi alusel. 

Tegelikult see on vajalik. Ma usun, et me saame kõik sellest aru, kui me natuke selle üle mõtleme. Ja see muudatus kitsendab kriminaalvastutuse kohaldamisala ja välistab olukorra, kus toimingupiirangu rikkumisega ei kaasne olulist kahju ega varalist kasu. Sellega väheneb formaalsete rikkumiste kriminaliseerimine ning kriminaalõigus keskendub juhtumitele, kus on oluline kahjulik mõju või millest saadakse märkimisväärset kasu.

See on oluline muudatus, head kolleegid. Ma siiski kutsun üles selle üle mõtlema. Ma arvan, et õigusasjatundjad, kes meil sellise lahenduse välja töötasid, võtsid arvesse kõiki asjaolusid ja kehtivat õigust, sealhulgas kehtivat karistusseadustikku. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 442 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Nii ka muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, selle on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja 11. muudatusettepanek, mille on esitanud ka põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 442 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 442 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 442 teine lugemine katkestada ning me asume nüüd selle katkestamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 442 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 442 teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 812 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise eesmärk on luua tingimused, et alternatiivkütusega sõidukiga ehk elektriautoga või vesiniku peal sõitva masinaga liikumine oleks inimestele lihtne ja usaldusväärne valik kogu Euroopa Liidus. Selleks peab inimestel olema juurdepääs ajakohasele teabele selle kohta, kus saab sõidukit laadida või tankida ja mis see maksab. See parandab teenuste läbipaistvust ja kasutatavust ning toetab konkurentsivõimelise alternatiivkütuste teenuste turu arengut. 

Eesmärgi saavutamiseks võtame Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest tulenevad nõuded. Need annavad õigusliku aluse laadimis- ja tankimistaristu andmete kättesaadavaks tegemiseks Eesti teabevärava kaudu. Eesti teabevärav on riiklik juurdepääsupunkt, mille kaudu laadimis- ja tankimispunktide käitajad ning liikuvusteenuse osutajad peavad tegema andmed masinloetaval kujul tasuta ja piiranguteta kättesaadavaks. Nii saavad neid andmeid kasutada navigatsiooni- ja mobiilirakendused, näiteks Waze või Google Maps, mis kuvavad teabe sõidukijuhtidele. Avaldada tuleb nii staatilisi andmeid, näiteks andmeid laadimisvõimsuse ja pistmike arvu kohta, kui ka dünaamilisi andmeid, näiteks reaalaja hinnainfot ning teavet selle kohta, kas laadimispunkt on vaba või hõivatud. 

Toon teile mõned praktilised näited. Kui Eesti kodanik soovib sõita elektriautoga Tallinnast Vilniusesse, peab ta vahepeal sõidukit laadima. Seaduse täiendamise tulemusel saab ta näha reaalajas teavet laadimispunkti kohta: kas see on töökorras, kas see on vaba ja kui palju maksab laadimine. See aitab inimesel oma marsruuti paremini planeerida. Sama oluline on see ligipääsetavuse vaatest. Ka erivajadusega inimene peab saama oma sõitu ette planeerida, teades, milline laadimispunkt vastab ligipääsetavuse nõuetele. Ka see teave peab edaspidi olema selgelt esitatud. 

Seaduse täiendamise tulemusel hakkab Transpordiamet väljastama liikuvusteenuse osutajatele ning laadimis- ja tankimispunktide käitajatele tunnuskoode. Igal asjaomasel ettevõtjal peab olema kordumatu tunnuskood, mis võimaldab teda rahvusvahelises andmevahetuses ja arveldamises üheselt tuvastada. Seadusemuudatus ei nõua täiendavaid investeeringuid laadimistaristusse ja sellega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele kulusid ega tulusid. 

Austatud Riigikogu liikmed! Kokkuvõttes on eelnõu eesmärk luua tingimused, mis toetavad avalike teenuste kvaliteedi paranemist ning konkurentsivõimelise alternatiivkütuste teenuste turu ja digitaristu arengut. Palun teil eelnõu toetada ja võimaldada selle sujuv menetlemine. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma komisjonis vist unustasin seda küsida. Te ütlesite, et mingeid kulusid ei tule kohalikele omavalitsustele ja taristuomanikele, aga seal ikkagi tarkvaraarendused tuleb teha, et see info igatepidi liiguks. Kas pole nii?

Jaa, aitäh! Need ei ole kohalike omavalitsuste ega riigi kulud, vaid tanklaomanikud või [selle koha omanikud], kus laaditakse autosid, peavad tegema oma arenduse, et nende andmed oleksid nähtavad. Tegelikkuses on enamikul suurematel kettidel need arendused juba tehtud ja need on vaja lihtsalt lülitada ühtsesse võrku. Nii et ütleme niimoodi, et tänaseks päevaks on need suured ketid kõik oma investeeringud juba teinud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu teada tankimisäpid juba jagavad kogu vajalikku infot. Kas teil on mingi teave, mida sellest arvavad just tanklad, näiteks Circle K ja Olerex, kes müüvad elektrit? Kas see toob nendele lisakoormust?

Aitäh! Praegu ongi nii, et igal tanklaketil on oma äpp, ja kui sa oled klient, siis põhimõtteliselt näed, kus mis tingimused on. Aga selle seadusemuudatuse mõte on, et kõik need laadimispunktid on ühes süsteemis. Kui hakkad Berliini sõitma, siis paned marsruudil kirja, kus on optimaalsed tankimiskohad, mis on seal hinnad, kas on sobilikud pistikud olemas ja nii edasi. Nii et need erinevad tanklaketid [koonduvad] ühte teabesüsteemi. Kõige lihtsam näide ongi, nagu ma ütlesin, et on kas Google'i Mapsis või Waze'is näha, kus need tankimiskohad on. Aga loomulikult, kui praegu on tanklakettidel [oma] äpid, siis need jäävad alles ja neid saab samamoodi kasutada.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma loen nüüd viimasest vastusest välja, et energiamajanduse korralduse seaduse kohaselt [liitutakse] mingi rahvusvahelise programmiga. Kui me autoga sõidame Berliini, siis näeme üleeuroopaliselt laadimispunktide olemasolu. Kuidas see haakub teiste rahvusvaheliste programmidega?

Aitäh! See tõesti üle Euroopa hakkab kehtima, aga kõik riigid võtavad [õigusakti] üle nii, nagu keegi jõuab. Lõpptähtaega, millal terve Euroopa on sellega ühinenud, ei oska öelda, aga Euroopa Parlament on eesmärgi neile seadnud. Nii et Eesti võiks kindlasti siin esirinnas olla, kui me oleme üle Euroopa tuntud kui IT-arendustega riik.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Head kuulajad! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 16. märtsil, kui minister tutvustas [eelnõu] samamoodi ja seletas, mis on selle tegevuse mõte. See on tõesti selleks, et koondada ühenduspunktid [Transpordi]ameti portaali. Sealt saab kes iganes, kes teenusepakkujat [otsida] soovib, võtta välja kõikide laadimistaristu pakkujate reaalaja info laadijate kohta. 

Komisjoni arutelu keskendus peamiselt praktilistele küsimustele: kes sellist portaali hakkab haldama, millised andmemahud seal on, kas on arendusi, kas andmed püsivad [Transpordi]ameti portaalis või on see lihtsalt ühenduspunktide rajamise koht. Selgus, et tegemist on lihtsalt veebilehega, kuhu läheb kirja loetelu selle kohta, kes on pakkujad ja kust saab selle pakkuja kohta infot küsida. Ehk siis kõik need Waze'id, Google'id, kes iganes tahab [infot hallata]. 

Täna hommikul avastasin, et tuli just postitus selle kohta, et keegi isik, kellel viskas kopa ette see kümnete äppide vahel kogu aeg lappamine, tegi iseendale veebirakenduse, laadimiskaart.ee, kus on nüüd kõik Eesti laadijad sees. Täitsa imeliselt töötab, kõik on juba olemas. Nüüd on lihtsalt see, et kuna Euroopa direktiiv tahab, et meil oleks üks ühtne punkt, kus kõik ennast registreerivad ja kust kõik teavad neid lõpp-punkte võtta, on see lehekülg vaja tekitada. 

Oli ka natuke küsimusi selle kohta, kas seal on autoriseeritud andmed või avaandmed. Nagu praktikas selgub, need on avaandmed. Seda räägiti ka komisjonis. Küsimusi oli natukene ka selle kohta, miks see eelnõu on nii kaua aega võtnud, sest tegelikult direktiiv näeb ette rakendamist [enne] 14. aprilli 2025. Ega sellele otseselt head vastust ei olnud. Riigiti on see erinev, tegelikult enamikus riikides on see siiamaani [üle võtmata], aga tegelikult teenusepakkujad on oma töö juba ära teinud. 

Oli ka arutelu selle üle, millal peaks see eelnõu jõustuma. Arvati, et võiks jätta umbes kolm kuud rakendamisaega. Vaadates nüüd, et tegelikult on kõikidel Eestis teenust pakkuvatel [ettevõtetel] juba tehtud need endapoolsed arendused – minu teada olid seal kõik juba olemas –, siis ma arvan, et me võime esimese ja teise lugemise vahel arutada tähtaja lühendamist. Kui kõigil on töö tehtud, siis mis me ikka ootame!

Ja tehti ka menetluslikud otsused. Komisjon otsustas konsensusega määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. 

Ma peaks kõne ka.  

Me ei ole veel läbirääkimisi isegi välja kuulutanud. Aga tõepoolest, head kolleegid, nüüd ma kuulutan välja läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Jaa, tahtsin lihtsalt selle ära markeerida, et antud juhul on tegemist eelnõuga, mis tõesti muudab elektriauto kasutamise lihtsamaks. Siiamaani on tulnud kogu aeg lapata läbi kümneid erinevaid aplikatsioone, et näha, kus on laadijad. Käisin ise nädalavahetusel Narvas ja pidin käima läbi kuus erinevat aplikatsiooni, et tuvastada, kus on lähim laadija. Ma leidsin Elepordi laadija, läksin sinna laadima, siis sõitsin hotelli ja avastasin, et hotelli küljes on ka laadija. Selle asemel, et istuda seal kiirlaadija kõrval, ma oleksin võinud istuda rahulikult hotellis. Täpselt selliste olukordade lahendamiseks on see mõeldud, aga üleeuroopaliselt. Ehk siis, kui minna sõitma kuhugi Euroopasse, sa ei pea otsima, kus on laadijad, vaid sa saad kogu [info] enda navigatsioonisüsteemist otse kätte. 

Tegelikult on see selles mõttes oluline, ma arvan, arvestades praegust olukorda maailmas, et üleminek elektriautodele kiireneb. Olgem ausad, mina saan sõita igal pool ringi suhteliselt tasuta, aga bensiiniautoga on see väga kallis, seda tulenevalt sellest, mis toimub Lähis-Ida sõjas. Selliseid hinnašokke tuleb tõenäoliselt veel. See on nii volatiilne olukord, me kunagi ei tea, milline see [olukord] on. See vahe hakkab järjest ajas kasvama, seda enam, mida rohkem alternatiivkütustele üle minnakse. Tänapäeval ka uute autode hinna vahe ei ole enam [nii suur]. Selles olukorras me saame oma toodetud ressurssi kasutada kütusena. Ükskõik, mil moel elekter meil lõpuks toodetud on, see on ikkagi rohkem lokaalne kui bensiin või diisel, mis kõik tuleb Eestisse importida kas Leedust või Soomest. Ehk siis see on ka tegelikult väliskaubanduse bilansi arvestuses kasulik. 

Nii et ma arvan, et üldiselt see on tulemas. See eelnõu teeb asja kindlasti oluliselt lihtsamaks kõikidele elektriauto kasutajatele. Ja ma tõesti arvan, et me võime teha [rakendumis]aja oluliselt lühemaks, sest nagu ma täna avastasin, on [veebilehel] laadimiskaart.ee kõik Eesti laadijad reaalajas nähtavad. Seda tegi üks inimene, sellepärast et tal lihtsalt oli igav ja ta ei tahtnud enam lapata äppide vahel. Tegelikult on meil kõik juba olemas. Aitäh!

Suur tänu ja suur tänu ka väga praktilise näpunäite eest! Aga nüüd rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 812 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. aprill kell 17.15.

Liigume edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831. See on selle esimene lugemine. Eelnõu tutvustama palun siia Riigikogu kõnetooli siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu ikka, mul on teile üks väga hea eelnõu. Suurepäraseks muutub see küll alles pärast seda, kui see on siin parlamendi menetlusest läbi käinud. 

Aga ma alustan ühest lihtsast tõsiasjast. Euroopa rändesüsteem on olnud aastaid surve all ja see ei ole olnud mingi teoreetiline probleem, vaid väga praktiline. 2015. aastal oli Euroopa Liidu välispiiril ligi 1,8 miljonit ebaseaduslikku piiriületust. 1,8 miljonit, kujutate ette! Varjupaigataotlusi oli üle 1,2 miljoni. See oli süsteem, mis ilmselgelt ei töötanud.

Euroopa Liit otsustas selle ära parandada. Meie kõik, liikmesriigid üheskoos, otsustasime, et teeme midagi selle heaks. 2024. aastal võeti vastu uus varjupaiga- ja rändehalduse õigustik ehk õigusraamistik: kümme õigusakti, üheksa neist on määrused. Määrused on otsekohalduvad ja see tähendab lihtsat [süsteemi]. Reeglid on nüüd Euroopas samad ja meie ülesanne Eestis on tagada, et see süsteem töötaks ka meie riigis selgelt ja kontrollitult. Selleks ongi see eelnõu. 

Oluline on mõista ühte asja. See seadus ei tähenda rändepoliitika muutmist, see tähendab süsteemi korrastamist. Nagu ma enne ütlesin, igaüks, kes sellele olukorrale otsa vaatab, [peab] ausalt [tunnistama], et see on vajalik. Kui süsteem ei ole selge, siis tekivad probleemid, menetlused venivad, tekivad olukorrad, kus inimesed liiguvad riigist riiki ja lõpuks kaob kontroll, nii nagu see vahepeal on olnud. Ja seda me ei taha. 

Ma võin selle otse välja öelda, et see ei ole ainult rändeküsimus, see on ka julgeolekuküsimus. Me ju oleme näinud, kuidas rännet kasutatakse survevahendina. Me oleme näinud seda Poolas, Leedus, Lätis, Soomes, me oleme näinud katseid ka Eesti piiril. Kui riigil ei ole selget süsteemi, siis tegelikkuses ta olukorda ei kontrolli, ja see ei ole olnud vastuvõetav olukord. 

Uus Euroopa süsteem [tagab] kolm väga olulist asja. Esiteks, menetlused muutuvad kiiremaks. Näiteks piirimenetluse maksimaalne kestus koos kohtumenetlusega on 12 nädalat. See tähendab, et otsused enam ei veni lõputult. Kui inimene vajab kaitset, saab ta selle kiiremini, aga kui kaitset ei anta, teeb riik selle kohta kiiresti selge otsuse. See tähendab midagi väga olulist: kui inimesel ei ole õigust kaitsele, siis on võimalik ta kiiremini tagasi saata. See on hea kõigile.

Teiseks, süsteemi kuritarvitamine muutub raskemaks. Praegu on Euroopas olnud probleem, et inimesed liiguvad ühest riigist teise, alustavad sama menetlust uuesti ja kasutavad niimoodi seda olukorda ära. Uus süsteem seda ei soosi. Kui menetlust on alustatud ühes riigis, siis see jätkub seal, ja kui inimene liigub loata edasi, ei [kehti] tema puhul teises riigis samad vastuvõtutingimused. See on hästi oluline muudatus. 

Kolmandaks, meil on parem ülevaade sellest, kes Euroopas liiguvad. Eurodaci infosüsteemi kogutakse rohkem andmeid, lisaks sõrmejälgedele ka fotod, dokumentide pildid ja rändeteekonna info. See tähendab lihtsat asja: identiteedi varjamine muutub raskemaks ja süsteemi kuritarvitamine samuti. 

Mida see Eesti jaoks tähendab? See tähendab, et meie peame oma seadused vastavalt sellele õigusraamistikule ajakohastama ja tegema seda nii, et see töötaks meie riigi huvides. Politsei- ja Piirivalveamet saab selgemad volitused menetluse korraldamiseks. Kui inimene on piirimenetluses, ei loeta teda Eestisse sisenenuks. Sellisel juhul korraldab selle inimese majutuse PPA. Kui inimene on tavamenetluses, siis korraldab majutust jätkuvalt Sotsiaalkindlustusamet. Samuti saab määrata elukoha piirkonna ja raporteerimiskohustuse, et see menetlus toimiks. 

Need ei ole mitte mingisugused radikaalsed põhimõttelised muudatused, vaid need on väga praktilised muudatused, et kogu seda olukorda kontrollida. Oluline on ka see, et süsteem ei suurenda pikas vaates riigi koormust. Vastupidi, see teeb tööprotsessid selgemaks ja vähendab ebavajalikku koormust. 

Kindlasti tuleb ära märkida, et see seadus ei tee Eestist migratsioonimagnetit. Mis [puutub] meie menetlustesse, siis 2025. aastal esitati Eestis 1014 rahvusvahelise kaitse taotlust ja see on Euroopa kontekstis väike number. Nii ka jääb. 

Väga oluline on ka solidaarsuse teema. See süsteem ei tähenda, et Eestile määratakse kohustus inimesi vastu võtta. Liikmesriigid saavad valida, kuidas nad panustavad, kas rahaliselt, operatiivselt või muul viisil. Eesti on juba andnud väga suure panuse Ukraina põgenike vastuvõtmisel ja seda arvestatakse. Me oleme teada andnud, et meie panustame rahaliselt ja ka muul viisil on meie valmisolek panustada, aga kedagi nii-öelda inimeste näol me vastu ei võta. 

Aga üldiselt me peame olema valmis ka selle olukorra muutumiseks, ma mõtlen rändeolukorra muutumiseks. Täna on meil olukord piiril rahulik, homme ei pruugi olla. Meie naabrid on seda kogenud: Läti, Soome, samamoodi Leedu, nagu ma juba nimetasin. See võib juhtuda väga kiiresti. Seepärast on vaja, et süsteem toimiks, et meil oleks kokkulepped liitlasriikidega, kui meil on abi tarvis. 

Nii et kokkuvõttes on selle eelnõu mõte väga lihtne. Kolm asja: selge menetlus, rohkem kontrolli, toimiv süsteem. Euroopa on ühiselt oma reegleid muutnud. Meie ülesanne on tagada, et need töötaksid Eestis mõistlikult ja turvaliselt. See seadus jõustub Eesti parlamendi abiga loodetavasti 12. juunil 2026 ja [pärast seda tuleb rakendada] Euroopa Liidu uut süsteemi. See aitab tagada, et meie riik on [eesseisvaks] valmis. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma küsin solidaarsusmehhanismi kohta, mille kaudu liikmesriigid saavad rändesurve korral üksteist toetada. See tähendab, et võib panustada rahaga, ekspertide ja tehnika lähetamisega või vajaduse korral inimeste ümberpaigutamise [lubamisega]. Inimeste ümberpaigutuse kohta te juba ütlesite, et Eesti inimesi [selleks vastu ei võta]. Aga võib-olla räägite lahti, mida tähendab ekspertide ja tehnika lähetamine. See paistab võrreldes rahalise panuse ja [inimeste] ümberpaigutusega natukene nõrgavõitu. Kas saate lahti rääkida, mida see tähendab?

Aitäh! Eks me tegelikkuses oleme juba sellist praktikat kasutanud. Näiteks Frontexi missioonidega oleme saatnud oma liitlasriikidele Vahemere piirkonda erinevaid vahendeid ja ka meeskondi. Meie meeskonnad töötavad päris mitmes riigis ja aitavad seal rändeprobleemidega toime tulla. Ja nii see tegelikult näebki välja, et me saame saata kas oma tehnikat või oma inimesi, spetsialiste, teatud rahasumma ulatuses, mis solidaarsusmehhanismis meie panuseks kujuneb. 

Praegu me saame tänu sellele, et me oleme väga palju Ukraina põgenikke abistanud, teatud allahindlust ehk kompensatsiooni selle näol, et me ei pea solidaarsusmehhanismi panustama täiel määral, nagu peavad need riigid, kellel ei ole põgenike või rändega mitte mingisugust probleemi olnud. Nii et kogu meie panust on arvestatud. Meie arvestuslikuks panuseks on jäänud 560 000 või 580 000 eurot järgmise aasta kohta. Me oleme välja pakkunud, et poole sellest anname rahaliselt ja poole mingisugusel muul viisil, nagu teised riigid, kes abi vajavad, seda soovivad. Ootame nende ametlikke ettepanekuid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin on jah üheksa-kümme määrust, mis tuleb võtta ilma igasuguste aruteludeta vastu, kogu see 600 lehekülge. Nii et siin tegelikult arutada suurt ei ole midagi. Aga siin on need turvalised päritoluriigid, see seitsmik: Bangladesh ja Colombia ja Kosovo millegipärast, ja veel Egiptus, Tuneesia ja nii edasi. Kas see turvaliste päritoluriikide nimekiri võib kiiresti muutuda, et täna on nii ja homme naa? Noh, Bangladesh ei tohiks minu hinnangul praegu päris nendele kriteeriumidele vastata. Ja kas see tähendab, et nendega on kõik lihtne? Kui on seitse turvalist päritolumaad, siis kolm kuud, ja aidaa, ja ülejäänuid tuleb pikemalt vaadata? On see vahe selles või?

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd tuleb selgitada, et see turvaline päritoluriik tähendab. See ei tähenda kindlasti seda, et need on riigid, mille [elanikele] on uksed avatud. Vastupidi, turvaliseks päritoluriigiks loetakse sellist riiki, kust pärit inimestele ei ole põhjust väga lihtsalt asüüli anda. Selles osas on selline lähenemine, et on olemas üleeuroopaline turvaliste päritoluriikide nimekiri ja kõikidel liikmesriikidel on võimalik kõrval ka oma nimekirja pidada. Ehk kui meie loeme turvaliseks mõnda riiki, mida mingil põhjusel Euroopa Liit ei ole pidanud turvaliseks päritoluriigiks, siis meie lähenemine võib mõnevõrra teistsugune olla. Ehk me sealt pärit inimestele väga lihtsalt varjupaika ei anna. Ega me üldse Eestis väga lihtsalt seda ei anna. Seda on ikka üsna keeruline saada. 

Aga muidugi tuleb ka silmas pidada, et riigiti võib see olukord erinev olla. Näiteks riigi üks osa võib olla turvaline, teine osa ei pruugi olla turvaline. Samuti võib olukord olla erinev sõltuvalt taotleja sotsiaalsest taustast: kas tal on turvaline seal riigis või mitte. Nagu te teate, eri kultuuride ja eri elustiilide esindajatel, samuti eri religioonide esindajatel võib teatud riikides keeruline olla, kui nad kuidagi eristuvad peavoolust. On ju riike, kus eristujaid väga ei sallita. Sellisel juhul võib seal olla teistmoodi lähenemine. Ehk siis kahe ühest riigist pärit inimese puhul võib olla täiesti erinev lähenemine, sõltuvalt näiteks sellest, mis usutunnistust keegi esindab. Sellest oleneb, kas on ohutu minna sinna riiki tagasi või ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te väitsite, et tegelikult mingisugust suurt muutust meie rändepoliitikas see kaasa ei too. Kuid seni on immigratsiooniküsimused olnud kõik liikmesriikide otsustada ja ainupädevuses. Eesti on siiamaani olnud täiesti kindlalt vastu kohustuslikule immigrantide ümberjagamisele. Aga nüüd käivitatakse solidaarsusmehhanism, millega meie valitsus on lahkelt nõus olnud. See on väga radikaalne muutus meie immigratsioonipoliitikas. Miks te seda küsimust vähendate või mitteoluliseks teete?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus, sest see võimaldab selgitada just nimelt seda, et solidaarsusmehhanism ei tähenda seda, et me oleks nõustunud kohustusliku ümberjagamisega. Just nimelt sellepärast jäigi solidaarsusmehhanism nii-öelda kohustuslikul kujul kogu sellest õigusraamistikust välja. Seda ei võetud vastu sellisel kujul, et oleks mingisugune kohustuslik ümberjagamine. Lepiti kokku, et iga riik saab otsustada, mismoodi ta panustab, ja arvestatakse ka riikide reaalset olukorda. 

Kui te reaalsuses vaatate, siis näete, et Eesti valitsus ei ole nõustunud mingisuguse kohustusliku ümberjagamisega. Vastupidi, meie seisukoht siseministri ettepanekul on olnud see, et me ei võta inimesi vastu. See on ebaotstarbekas, sellel ei ole mitte mingisugust mõtet, see ei lahenda kuidagi nende inimeste probleeme. 

Aga me panustame. Me panustame, me aitame oma liitlasi, me aitame oma sõpru selles keerulises mures. Nagu ma ütlesin, üldse solidaarsus[süsteemist] väljaastumine ei ole meile pikas plaanis kasulik, sest me ju ei tea, milliseks kujuneb olukord meie piiridel. Praegu on meil täiesti rahulik, aga me oleme korra näinud, kuidas meile on üritatud kümneid tegelasi Narva sillale suunata. Väga hea, et PPA suutis kiiresti tegutseda, sild pandi poole peal kinni, neid inimesi ei lastud meie piiripunkti. 

Ei ole kindel, et seda ei üritata kunagi tulevikus jälle teha. Võib-olla me vajame kunagi mõne teise riigi abi. Võib-olla vajame ainelist abi, võib-olla vajame abi ametnike näol, inimtööjõu näol, et tõrjuda ränderünnet, nagu meie inimesed on aidanud seda tõrjuda Lätis, nagu meie inimesed on aidanud seda tõrjuda Poolas, Leedus ja nii edasi. Siiamaani me oleme aidanud ka Vahemere piirkonnas seda probleemi ohjeldada.

Selles mõttes see kindlasti ei ole selline lähenemine, et keegi on nõustunud kohustusliku inimeste ümberjagamisega. Selles osas Euroopa Liidus üldiselt ei olegi olnud nõusolekut ega kokkulepet.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Vaatan mina järele, et seda eelnõu on tehtud pea kaks aastat ja Siseministeerium on tutvustanud kogu seda reformi huvirühmadele koguni 16 korda. Aga põhiseaduskomisjonis saime seda arutada alla kolmveerand tunni. Mina oleks tahtnud küll veel komisjonis edasi pikemalt arutada ja otsustada, missugused muudatus[ettepanekud] teen, aga ma ei jõudnud seal isegi oma küsimusi sõnastada. Ja praegu on ainult üks Euroopa Liidu riik selle reeglistiku üle võtnud, nii et kiiret ei tohiks üldse olla. Küsin, miks valitsus või koalitsiooninõukogu sellega kiirustab. Oletan, et vastavad instruktsioonid on ka põhiseaduskomisjoni esimehele andnud. Pealegi, Eesti 200-l on ju kurvad kogemused sellega, mida kiirustamine kaasa toob. Küsin, miks sellega kiire on.

Aitäh selle küsimuse eest! See tähtaeg on ju kokku lepitud pikkade aastate jooksul. Me oleme lihtsalt jõudnud alles praegu parlamentaarsesse menetlusse. Nagu te ütlesite, 16 korda on erinevate huvigruppidega ühiskonnas arutatud, kuidas kõiki neid üheksat määrust ja ühte direktiivi üle võtta. Nii et selles mõttes ei saa öelda, et spetsialistid ja asjasse puutuvad huvirühmad ei oleks saanud arutada ja oma arvamust välja öelda. 

See 12. juuni ongi selline üleeuroopaline kokkulepe, et see [õigustik] peab ühel hetkel rakenduma. Selle nimel teevad kõik liikmesriigid praegu tööd. Valdavalt need kolleegid, kellega olen rääkinud, [kinnitavad, et] nende riigid on umbes samas seisus. Nad on kõik jõudnud umbes parlamentaarse menetluse faasi, sellepärast et parlamenti on tahetud minna ikka võimalikult hea eelnõuga, võimalikult läbimõeldud eelnõuga. Nagu te teate, määrused on otsekohalduvad. Meie siin lepime ainult kokku, mismoodi me neid määrusi kohaldame, mis asutus mille eest hoolitseb ja mille eest vastutab, mis on kellegi ülesanded. Need on põhilised asjad, mida meil on võimalik arutada. 

Nüüd sellest, et te esimese lugemise eel jõudsite komisjonis seda arutada kolmveerand tundi. Teil tegelikult küsimuste voorus ju küsimusi ei olnud. Ma mäletan väga hästi, kuidas see arutelu seal kulges. Esimees küsis, kas on kellelgi küsimusi. Mingil hetkel küsimusi ei olnud. Aga teil on suurepärane võimalus anda oma panus nüüd esimese ja teise lugemise vahel. Tegelikkuses ongi ju eelnõude põhilahkamine ja muutmise arutamine esimese ja teise lugemise vahel. 12. juunini on veel aega. Me oleme omalt poolt teinud kõik võimaliku, et tuua see eelnõu siia võimalikult kiiresti. Te võite nüüd võtta kogu selle aja, arutada ja pakkuda muudatusi välja.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma enne küsisin, kui kiiresti see seitsmik, turvalised päritolumaad, võib vahelduda. See on esimene küsimus. 

Aga teine ja põhiküsimus on see, et kuna tegemist on määrustega, siis kui palju üldse on meil võimalik midagi teha. Määruste puhul lihtsalt võta või jäta. Ja 12. juuni on ju kohe-kohe. Kas meil on siin võimalik midagi üldse parandada või mingeid ettepanekuid teha? Kuna üks on direktiiv, jah, aga üheksa on määrust, siis kui suur on meil üldse võimalus siin midagi muuta või parandada? Või nagu te Jaak Valgele soovitasite, et nüüd hakkab töö peale – on see üldse võimalik selle 600 leheküljega?

Aitäh selle küsimuse eest! Te tõepoolest küsisite seda ka eelmises küsimuses, kui palju meil üldse otsustusruumi on. Ma üritasingi teie kolleegile just eelmises vastuses kirjeldada, mis see mänguruum on. Ütleme, kui me selle rändepaketiga taotleme tegelikkuses ühesugust lähenemist ja tahame, et kogu Euroopa menetlus ja reeglid oleksid ühesugused, siis milleks [seda vaja on]? Selleks, et ei oleks võimalik süsteemi kuritarvitada. Need reeglid, selline skelett, on nendes määrustes paigas. 

Nüüd, mida me selle skeleti peale üles kasvatada saame muu hulgas selle eelnõu ja selle parlamentaarse menetluse abil? Me lepime kokku, mis asutused millise lõigu eest vastutavad ja kuidas nad seda teevad. Eesmärk on nendes määrustes ja direktiivides kirjeldatud. See, kuidas me selle eesmärgi ühetaoliselt teiste Euroopa Liidu riikidega saavutame, on meie riigisisene kokkulepe. See on see, millega [riigid] tegelevad, et ei oleks võimalik reeglite erinevusi [kasutades] neid üksteise vastu välja mängida, nii et minnakse ühte riiki, pärast minnakse teise ja võib-olla venitatakse neid menetlusi võimalikult pikaks. See on põhimõte ja see on põhjus, miks me tegeleme mitte reeglite sisuga, vaid rohkem mõnevõrra vormiga, kuidas neid ellu viia.

See nimekiri, mille te välja tõite, muutub vastavalt oludele. Vastavalt vajadusele saab seda nimekirja värskendada. Üleeuroopalise nimekirja muutmine on kindlasti keeruline. Turvaliste riikide nimekirja muudetakse siis, kui mõni riik selleks soovi avaldab. Seda saab teha, seejuures alati ka siseriiklikult. 

Ja olgem ausad, ega see üldine regulatsioon, mis määrustesse ja direktiivi kirja sai, ju kusagilt kuu pealt ei tulnud. Meie enda valitsused on olnud seal läbirääkijate hulgas. Aastal 2015–2016 tuli see initsiatiiv, tuli see arusaamine, et tuleb asju muutma hakata. Sealt hakkasid arutelud pihta. Mina ütleks, et kõik erakonnad, kes on siin parlamendis esindatud, on olnud valitsustes erinevatel aegadel, kui neid määrusi, seda direktiivi ja neid reegleid läbi räägiti. See on pika ja põhjaliku töö tulemus ja liikmesriikide omavaheline kokkulepe, kus on muide ka väga erinevaid valitsusi. Kõik ei ole ühele või teisele poole kaldu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ei vasta tõele, et see solidaarsusmehhanism ei ole kohustus. Meil on kohustus valida, kas võtta neid inimesi vastu, maksta raha või saata tehnikat ja inimesi. See on kohustus. Ei vasta tõele ka see, nagu te väitsite, et me peaksime sel aastal ainult 500 000 eurot millegagi maksma. Eelnõu seletuskirjas on must valgel kirjas, et ainuüksi sel aastal maksame 1,6 miljonit. 

Aga ma tahan küsida hoopis seda, mismoodi see kontroll paraneb, kui meil puudub koostöö paljude lähteriikidega. Nendes riikides pole statistikat ja puuduvad registrid, mille järgi saaks kontrollida inimeste tausta. Paljud illegaalsed immigrandid varjavad oma päritoluriiki ja neid ei olegi mitte kuskile seetõttu tagasi saata. Ja nii edasi. See probleem on ju tegelikult lahendamata. Keegi ei saada neid lihtsalt tagasi, kui nad piirile on jõudnud, kuna ei teatagi, kuhu neid saata. 

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt klaarime need väited ära. Ma rääkisin sellest, et ei ole kohustust võtta inimesi vastu. Solidaarsusmehhanismi peame ikkagi panustama, aga ei ole kohustuslikku ümberjagamist. Kohustuslikku ümberjagamist ei ole ja selle eest on see valitsus seisnud, et seda ei tule. 

Nüüd see fakt, mis te välja tõite, et seletuskirjas on märgitud, et me oleme 1,6 miljonit eurot arvestanud selleks igaks juhuks. See ju näitab, kui hästi meil on tegelikult läinud selle solidaarsusmehhanismi elluviimisel. Me oleme kunagi arvestanud, et võib-olla tuleb meil kohustus maksta kuni 1,6 miljonit, aga need andmed, mis me oleme esitanud, need põhjendused, mis me oleme esitanud, kogu meie olukord, mida me oleme kirjeldanud ja mida on mõõdetud, on toonud kaasa selle, et me oleme saanud tõesti suure allahindluse: [maksame] kolm korda [vähem], eks ole. Päris hea tulemus! Me planeerisime seletuskirja koostamise ajal, et panus on 1,6 miljonit, nüüd on kolm korda vähem. See on tegelikult reaalsus. Jah, tõepoolest, algselt planeeriti rohkem vahendeid ja nüüd me oleme saanud selle numbri olulisel määral väiksemaks. 

Mis puudutab teisi riike, kolmandaid riike, siis nende osas käibki koostöö. Tegelikult see ühine lähenemine, ühine reeglistik tähendabki seda, et me saame need kolmandad riigid mõjutada koostööle. Näiteks mõni nädal tagasi käisin Poolas ja kohtusin koos Balti riikide ja Poola ministriga Pakistani siseministriga. Miks me Pakistani siseministriga kohtusime? Sellepärast, et Pakistanil on olemas kokkulepe Valgevenega 160 000 inimese lubamiseks sinna väidetavalt tööle. Tegelikkuses on suudetud ära seletada ja ka Pakistani valitsus on aru saanud, et need 160 000 inimest ei lähe sinna tööle. Valgevene üritab need inimesed sealt Aasiast ära tuua ja hakata neid Euroopa poole saatma. Aga Pakistani valitsus lihtsalt ei lase neid riigist välja. Ja miks ta neid välja ei lase? Sellepärast et Euroopa Liidu ministrid käivad ja räägivad nende kolmandate riikide valitsustega, et kui te tahate säilitada legaalset rännet – võib-olla teil osa inimesi tahab Euroopasse tulla legaalsel viisil, kas korraks turistina või õppima ajutiselt või veel mingil põhjusel –, siis teil tuleb illegaalset rännet igal juhul piirata. Sellisel viisil peetakse läbirääkimisi kõikide nende lähteriikidega, kust inimesed võivad [Euroopasse tulla], Süüriani välja. Süüria uue valitsusega kõneldakse ka läbi, mismoodi need inimesed, kes Euroopas on, sinna tagasi liiguvad. Põhja-Aafrika riikidega räägitakse, kõikidega tehakse koostööd. 

See on põhjus, miks meil on tegelikult vaja solidaarsusmehhanismi mingisuguselgi kujul. Me panustame endale jõukohaselt ja saame koos neid probleeme lahendada. Me ei ole olukorras, kus ühel hetkel on meil kusagilt, ma ei tea, Kagu-Aasiast või veel mingist riigist hordide viisi inimesed piiri taga ründamas meie piiriaeda. Me üritame ikkagi neid probleeme lahendada kohapeal, see töö käib. See töö käib efektiivselt. Kõik need rändeteed, mis olid väga suureks probleemiks alates 2015 ja 2016 ja sealt edasi – tänaseks on sealt ikkagi suurusjärkude võrra vähem rändesurvet. Tegelikkuses on see töö olnud üsna efektiivne.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina küsin teie käest sellise hästi lihtsa, aga põhimõttelise küsimuse. Selle seaduseelnõu kohaselt muudetakse nüüd Eestis kehtivat õigust, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse- ja rändehalduse reform. Kas selle reformi ülevõtmisega Eesti iseotsustamise õigus immigratsioonipoliitikaga seonduvates küsimustes avardub, säilib praegusel tasemel või pigem aheneb? Millisel viisil te iganes vastate, põhjendage palun oma seisukohta, miks peaks nii arvama.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ütleksin, et meie olukord ikkagi paraneb. Sellepärast, et esiteks, meie reeglid jäävad samaks – need siseriiklikud reeglid, mis me oleme enda jaoks läbi mõelnud. Aga kuna tekib ühtne süsteem, siis need rände ja varjupaigataotluste reeglid jõustatakse kõikides riikides ühtemoodi. Ei ole võimalik ära kasutada erinevusi, ei ole võimalik ära kasutada identiteedi võltsimist, kuna tekib ühtne infosüsteem. Seetõttu meie olukord ikkagi paraneb. Ja kõik menetlustähtajad piiratakse 12 nädalaga. Otsused peavad tulema kiiremini, tagasisaatmised peavad olema efektiivsemad, need peavad olema jõustatud ja nii edasi. Aga meie iseotsustamise õigus ei vähene. Ja üldiselt tänu sellele ühtsele süsteemile, tänu sellele reformile meie olukord paraneb.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! 

Härra minister! Siin on väga palju erinevaid elemente. On tehnilisi elemente, näiteks tagasisaatmise kiirendamine. Kindlasti on Euroopa rändepoliitikas mõistlik konservatiivset hoiakut [tugevdada]. Kuid mulle teeb muret see printsiip, mis puudutab üleeuroopalise kvoodisüsteemi rakendamist, mille me selle seadusega üle võtame. 

Härra minister, kas me ei võiks seaduses välja öelda, [mis] on meie lähtekoht? See on meie siseriiklik õigus, eks ole, ja määrus annab meile võimaluse valikuid teha. Ja meil võimalik oma lähtekohta, seda määruse elementi, ju ka dialoogis Euroopa Liidu tasemel avada. Kas see [eelnõu] on sellise loogika järgi õnnestunud? Mida te sellest arvate? [Ehk võiks] siseriiklikku õigusesse sellisel juhul üle võtta tagurpidise printsiibi, et Eesti ei rakenda seda kvoodisüsteemi, mis üles on ehitatud? Mida te sellest ettepanekust arvate? Miks te olete valinud äraspidise meetodi, et me võtame kvoodisüsteemi vastu, aga selle rakendamises on [teatud] erand?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin sai tegelikult mõnevõrra seda küsimust juba selgitatud. Euroopa Liit ei ole kvoodisüsteemis sellisel kujul kokku leppinud, et me hakkaks mingi kvoodi järgi isikuid ümber jagama. Isikute ümberjagamise kvoodis osalemine on riikidele vabatahtlik. Ehk siis on vabatahtlik, mismoodi me solidaarsusmehhanismis osaleme. 

Selle valitsuse selge seisukoht on olnud, et meie selles ümberjagamise kvoodis ei osale. Ma loodan, et ka järgmine valitsus jätkab seda joont ega kaldu sellest kõrvale. See on valitsuse seisukohana fikseeritud. Kuna Euroopa Liidus üldist kvoodikokkulepet ei ole, siis kohustust kvoodiga ühineda või kvooti inimeste ümberjagamisega täita ei ole tekkinudki. Selles mõttes on see protsess väga hästi õnnestunud. Inimeste vastuvõtmine ei ole kohustus. Kui mõni riik soovib sellega panustada, siis ta võib seda teha. Meie seisukoht on olnud, et see ei ole mõistlik, me panustame teistmoodi. Koostööd peame tegema, aga endale jõukohasel viisil ja jõukohaste vahenditega. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Aga milles see solidaarsusmehhanism sellisel juhul seisneb, kui me ei osale kvoodisüsteemis ja immigrantide ümberjagamises vastavalt ette pandud kavale? Kas see tähendab seda, et alternatiivina langeb meie õlule rahaline kohustus, mis tuleb täita, et oma solidaarsust väljendada?

Ja jätkuks oma eelnevale küsimusele ma selle küsimusega seonduvalt küsin teilt veel kord. Kujutame nüüd ette mingisugust uut suurt immigratsioonilainet, mis on tegelikult kõike muud kui ebatõenäoline. Kui näiteks Lähis-Idas peaks sõjategevus laienema ja pikemalt püsima jääma … (Saalist öeldakse: "Iraanis.") Jah, Iraanis, aga miks mitte ka laiemalt piirkonnas, Liibanonis ja mujal. Kui sealt peaks suur põgenike hord uuesti tulema, kas siis selle uue mehhanismi ülevõtmise korral ja jõustumise korral ikkagi meie õigus otsustada selle üle, kas me võtame vastu inimesi, kes on võib-olla saabunud ka mõnedesse teistesse riikidesse, säilib praegusel kujul või pigem selle piirid ikkagi tõmbuvad koomale?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, olukorda Iraanis ja Lähis-Idas üldiselt monitooritakse väga põhjalikult. Eelmises siseküsimuste nõukogus Brüsselis oli meil keset päeva piiratud tasemel eraldi arutelu Euroopa luureagentuuri andmete ja võimalike stsenaariumide üle. Hetkel me ei näe, et olukord praegu sellises suunas eskaleeruks. Muidugi ei saa välistada, et see sinnapoole läheb. Tegelikkuses on olukord olnud siiamaani pigem rahulik ja nagu ma ütlesin, Süüria osas on areng olnud pigem positiivne, sinna on osal riikidel olnud võimalik inimesi juba tagasi saata. See on olnud piisavalt turvaline. 

Kui seal peaks olukord muutuma, siis see ei tähenda, et me saame rändereformi põhimõtteid kuidagi pea peale pöörata või neid kokkuleppeid, mis on tehtud, tühistada ja kuidagi äraspidi pöörata. See põhimõte jääb pidama, et me abistame endale jõukohasel viisil jõukohasel määral, vastavalt olukorrale, mis meil on. Ei ole võimalik kellelgi ühepoolselt meile hakata ütlema, et nüüd te peate hakkama inimesi vastu võtma. Euroopa Liidu liikmesriigid lihtsalt ei ole sellega nõus. Mitte ainult meie, vaid paljud teisedki ei ole sellega nõus. Seda on pikalt üritatud läbi rääkida ja arutada, aga seda kokkulepet ei ole tulnud, ja ma ütlen, et ei tule. Ja kui seal peaks olukord eskaleeruma, siis seda ei tule ammugi. Siis tegeldakse selle olukorraga teistmoodi.

Iraanil ei ole ühist piiri Euroopa Liiduga. Ei ole, eks. Seal on vahel mõned riigid, kellega on võimalik koostööd teha, et seda olukorda kuidagi lahendada ja rahustada. Euroopa Liidul on kindlasti need hoovad olemas. Ma [tõin näiteks] teemad, mis meil Pakistani kolleegiga arutelul olid, ja selline [arutelu on võimalik] ka teiste riikidega, kes sinna vahepealsesse vööndisse jäävad, et nad teeksid koostööd Euroopa Liiduga ega oleks niimoodi, et tehakse mingisugune koridor. 

Selle rändereformi üks teema on see, mille kolleeg Peeter Ernits siin välja tõi: need on turvalised päritoluriigid. Nüüd on niimoodi, et kui inimene saabub Euroopa Liitu oma riigist – võib-olla see riik ei ole olnud turvaline –, niimoodi, et ta on vahepeal läbinud mõne turvalise riigi, siis tegelikkuses meil tekib ju alus öelda, et vabandust, aga miks sa siin oled, miks sa sinna vahepealsesse turvalisse riiki ei jäänud. See on tegelikult üks töösuund, mida Euroopa Liit rakendab. Nii et jah, selle peale on mõeldud, kõike on analüüsitud ja töö selles osas käib, et olukorda hallata.

Urmas Reinsalu, palun!

Nii, armas maavanem! Tähendab, Igor! Küsimus on selles, et ma päris täpselt ei saanud aru. Sa ütlesid, et mingit mehhanismi ega plaani ei ole. Aga mida tähendab siis see minimaalne indikaator, Euroopas 30 000 inimest selle mehhanismi puhul, mille puhul Eestile on arvestatud ka mingisugune tinglik nii-öelda rahvuslik võti? Selgita ära, mida see tegelikkuses tähendab. Kui ma tervet mõistust rakendades õigesti aru sain, siis see tähendab loogiliselt tegelikult seda, et seadus võimaldab Eestil end nii-öelda vabaks osta. 

Ma ei tea, kas see tähendab ka muid aktiviteete kui rahalist panust. Kas see tähendab seda, et see on rahalise ekvivalendiga seotud: kui riik keeldub inimesi vastu võtmast, siis on mingi rahaline ekvivalent? Ja kui suur see siis on? Kui suur see Eesti rahvuslik võti on tegelikult? Kui suur meie osa nii-öelda 30 000-ses plaanis on? Sa ütlesid, et valitsus ütles, et valitsus ei kavatse seda teha, aga ta siiski selle seadus[eelnõu] on meie ette toonud. Miks siis valitsus ei ütle siseriiklikus seaduses, et selles kvoodimehhanismis me ei osale, vaid Eesti otsib teisi mehhanisme, kui see on optsionaalne, nagu sa kirjeldasid, et määruses sundkvooti ei ole? Miks me siis selle nii-öelda kvoodi võimaluse või nende inimeste vastuvõtmise võimaluse üldse sätestame seaduses? Võiks ju seaduse pöörata äraspidi. Kui sa said aru, mida ma mõtlesin.

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult see tuletab meelde, et kolleeg Varro Vooglaid ju tegelikult ka küsis sellesama rahalise [panuse] kohta, aga ma jäin jutustama hoopis teisel teemal. Sellest rahast me siin enne rääkisime. Tõepoolest, meil on seletuskirjas olnud arvestatud summa kuni 1,6 miljonit eurot kogumahus võimaliku solidaarsuspanusena. Pärast seda, kui me oleme suutnud kirjeldada olukorda, mis meil seoses rändega on, mis meil on kujunenud seoses sellega, et me oleme vastu võtnud küllaltki suurel arvul Ukraina põgenikke, on nende läbirääkimiste ja tehtud analüüsi tagajärjel meie rahaline ekvivalent olnud 560 000 eurot. Ehk siis kolm korda vähem, kui me algselt seda seletuskirja koostades arvestasime. Nii et meie reaalset olukorda ja reaalset panust arvestatakse. Me ei pea maksma kogu seda summat, mille oleks pidanud maksma, kui Eestis ei oleks mitte mingisugust rände[survet]. 

Miks seda seaduses ei sätesta? Sellepärast, et solidaarsusmehhanism toimib iga-aastasena. Kogu aeg vaadatakse üle, mis olukord täpselt on. Aga põhimõte jääb samaks. Põhimõte jääb samaks! Kui valitsus on otsustanud, et me inimeste ümberjagamises ei osale, siis me ei osalegi. See piirmäär, mis EL-i üldises abivajaduses kokku lepitakse, vaadatakse üle kolme aasta tagant. Nii et põhimõtteliselt on meil see piirmäär olemas kogu EL-i peale, aga igal aastal me anname oma valmisolekus teada, millega me sooviksime panustada. 

Ja kuna olukord muutub, siis ei olnud võimalik ega mõistlik seda sellesse eelnõusse sisse kirjutada. Valitsus peab ka mõistlik olema. Kui on mõistlikud seadused, peab ka valitsus mõistlik olema ja tegema mõistlikke otsuseid.

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te rääkisite sellest piirmäärast ja ma püüangi aru saada, et kui 30 000 [inimest] on kogu Euroopas, siis mis see Eesti piirmäär on. Te ütlesite, et muidu oleks [meie makstav] summa olnud poolteist miljardit, nüüd on 560 000 eurot ja seda saab kolme aasta pärast [muuta]. Sellest tulenevalt on mul veel küsimus, et aga kui ei võtaks seda seadust vastu, siis kui suur see trahv oleks, mida me riigina maksma peaks.

Aitäh selle küsimuse eest! Igal juhul kõikides nendes üldistes kokkulepetes – ma annan praegu üldise vastuse – on Eesti osa murdosa protsendist. Me oleme lihtsalt nii väikesed, et see on murdosa protsendist, mis iganes see arv ei ole. Aga kui me seda eelnõu seadusena vastu ei võta, siis me teeme endale karuteene, sellepärast et seda reformi me ära jätta ei saa. Meil on kohustus teha ühtne menetlus ühtsete tähtaegadega ja jälgida kõiki ühtseid reegleid. See ikkagi tuleneb otsekohalduvatest määrustest. 

Ja tegelikkuses on see reform ju mõistlik. See reform lahendab seda jama, olukorda, mis [tekkis] aastatel 2015–2016, kui oli ränderünne ja Euroopa Liidu õigusraamistik ei olnud selleks absoluutselt valmis. Tegelikult on seal ju mõistlikud asjad. 

Mida me selle eelnõu kohaselt saavutame? Me lepime siseriiklikult kokku, mis asutus millega peab tegelema. Suures plaanis on see kogu selle eelnõu sisu. Me lepime kokku, kuidas [reformi] ellu viia. Elluviimise kohustus on meil igal juhul olemas. Kui me peaksime selle eelnõu kõrvale heitma, siis me kindlasti enda olukorda paremaks ei muuda, me tekitame kaost ja segadust. Rände tõrjumise mõttes see segadus kindlasti hea ei ole. Meil on ikkagi tarvis, et PPA teaks täpselt, mida ja kui kiiresti ta peab tegema, kes nende infosüsteemidega tegeleb, millega Sotsiaalkindlustusamet tegeleb, kui ta peab millegagi tegelema, kuidas vajaduse korral õigusabi antakse, ja nii edasi. Selles mõttes on selle eelnõu vastuvõtmine ikkagi väga mõistlik tegu. 

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Selle vastusega sa panid meid nüüd küll väga [pead murdma]. Kõigepealt sa väidad, et mitte ühtegi inimest ei tooda siia Eestisse, siis aga räägid, mida kõik peavad tegema, kui keegi siia tuleb. Sa võiksid ikka väga konkreetselt öelda, mitu inimest sellest 30 000-st on meile arvestatud ja mida me siis kinni maksame. Teine pool küsimusest on see: aga kui kõik Euroopa riigid ütlevad, et nad ei võta ühtegi vastu, siis mida selle rahaga peale hakata?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, kõik Euroopa riigid ei ole öelnud, et nad ei võta kedagi vastu. Mõned ikkagi võtavad. Kui ma ei eksi, siis isegi Läti võtab kedagi vastu. 

Aga see peab ikkagi paika, et mingisuguse kvoodi alusel kedagi siia ei tooda. See, millest ma räägin, on võimalik ränne, mis juhtub mitte kvoodi alusel, vaid juhtub meist olenemata. Meil on praegu välispiiril olukord võrdlemisi rahulik. Nagu ma ütlesin, eelmisel aastal oli tuhatkond taotlust, eks ole. Selline nivoo võib [tekkida] meist sõltumata ja see võib mingil põhjusel ka tõusta. Me ju ei tea, Venemaa kõrval elades on väga raske ennustada, mida homne päev toob. Me peame pidevalt olukorda jälgima. 

Soome hoiab enda piiri kinni, sellepärast et nende riskihinnang näitab, et niipea, kui nad selle peaksid lahti tegema, tekib seal instrumentaliseeritud ränne. Meie hoiame piiril nii-öelda status quo'd: 90% osas on piir kinni, alla 10% on meil veel lahti, sellepärast et meie riskihinnang ütleb, et see on hetkel mõistlik tee. Lätil on Valgevene piiril instrumentaliseeritud ränne, Venemaa piiril ei ole, Leedul on samamoodi olnud, Poolal on samamoodi olnud. Vahepeal on see kõik vähenenud, mõnikord on olnud hüppeline [kasv]. 

Selles mõttes peavad meil olema need reeglid läbi mõeldud juhuks, kui keegi tuleb. Me ei saa kindlasti elada sellise teadmisega, et me mingit [sisse]rännet ei soovi ja seetõttu ei pea me selle probleemiga üldse tegelema. Me peame ikkagi riske hindama – hindama neid adekvaatselt ja arvestama sellega, et kui mingisugune uus laine peaks tekkima, siis on väga mõistlik, et seda hallatakse võimalikult efektiivselt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma ikkagi väga täpselt aru ei saanud. Te kirjeldasite võimalust, et tekib ränderünne, mida loodetavasti ei tule, aga [võib] tulla. Enne oli see vist Varro teine küsimus, millele te vastates te ütlesite, et jõuab kusagile Euroopasse inimene, ma ei tea, Iraanist või Liibanonist. Okei, te ütlesite, et otsepiiri ei ole, ta on läbinud mingid riigid. Siis me küsime tema käest umbes, et sõber, kuidas sa siia said. Minu küsimus on, et kes on see, kes küsib, et sõber, kuidas sa siia said, ja mis siis päriselt edasi saab. Kas me ikkagi kanname need kulud, saadame ta sellesse riiki, kust ta Euroopasse tuli? Kas me peame ta sinna piltlikult öeldes talutama oma kulude ja kirjadega? Aga kui ta läbi mitme riigi Euroopasse pääses, siis ma saan aru, et tema eesmärk on olnud siia tulla. 

Aitäh! See on väga hea küsimus, kuna see puudutab akuutseid probleeme teatud riikide jaoks, mis Vahemere piirkonnas on. Need, kes [tulijaid] tagasi talutavad, on ametnikud, need on piiriametnikud ja rändemenetlejad, kes nende inimestega tegelevad. Nemad viivad menetluse läbi, küsivad andmeid. Kõik andmed sisestatakse üldisesse Eurodaci süsteemi ja inimene ei saa pärast ringiga läbi teise riigi tulla ja öelda, et ma nüüd esimest korda tulin [Euroopasse], menetlege minu [juhtumit], ma vajan kaitset. Süsteemis on juba näha tema pilt, sõrmejäljed, fotod kõikidest tema dokumentidest, kõik tema andmed. See andmete pakett saab olema väga korralik, inimene ei saa väga lihtsalt oma identiteeti varjata. 

Mõned riigid kasutavad muidugi võimalust, et nad mitte ainult ei saada inimest [tasuta] tagasi, mõnikord neile makstakse ka peale. Küpros näiteks teeb niimoodi. Sealne tagasisaatmismehhanism on selle peale üles ehitatud, et inimesed läheksid vabatahtlikult tagasi. Küpros on välja arvutanud, mis on optimaalne summa, mida inimesele anda ja mis on nende jaoks ikkagi soodsam sellest, kui nad peaksid selle inimesega seal kohapeal pikalt [tegelema]. Tavaliselt on niimoodi, et kui soovitakse, et inimene vabatahtlikult lahkuks, siis talle öeldakse, et täna on see summa see, kui sa veel mõtled, siis homme on see poole väiksem ja kui sa veel pikalt mõtled, siis järgmine nädal on see võib-olla 20% sellest summast. Ma natukene meelevaldselt praegu kirjeldasin, aga süsteem on selline, mis stimuleerib inimest võimalikult kiiresti otsust tegema. 

Meie puhul on PPA see, kes küsitleb, kes menetlust läbi viib. Muide, väga oluline on see, et selle reformiga tekib meil selline [protseduur] nagu piirimenetlus. [Muudatus] tähendab seda, et piirimenetluse faasi ajal inimest ei loeta Eestisse sisenenuks. Ta on PPA kontrolli all kusagil turvalises kohas. Hoolimata sellest, et ta on PPA kontrolli all, ta ei saa väita, et ta on Eestisse sisenenud. Kui piirimenetluse faas kestab, siis talle ei laiene mingid täiendavad õigused. See on hästi oluline, et PPA selgitab välja, [kas] inimene vajab kaitset. Kui inimene kaitset ei vaja, siis saadetakse ta tagasi. Kui ta tuli läbi teise Euroopa Liidu riigi, siis saadetakse ta sinna. Ja üks taotlus vaadatakse Euroopa Liidus läbi ainult üks kord. Lõpeb see pidev tiirutamine ja segaduse tekitamine. Ja tagasi saab muu hulgas Frontexi ühiste lendudega. Frontexil on ka selline süsteem olemas.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! No ega meil siin päris usku ei teki. Me näeme, et teie alluvuses ei suudeta droonigi kinni [püüda], elektrijaamagi ei suudeta turvata, millest muust rääkida. Aga ma ikka küsin, mis see protsent on. Kui [kokku] on 30 000 [inimest], siis peaks ju olema selge, mis see [meie] protsent on, mitme inimese eest me maksame. Ja kui kolme aasta pärast tuleb muutus – no ütleme, et tekib halb juhtum, kuigi me loodame, et ei teki –, aga kui tuleb 100 000 inimest, kes on vaja ümber jagada, siis mis ikkagi see meie protsent on? Te tulite selle eelnõuga siia ja räägite mingitest rahasummadest, 560 000 eurost ja et kolm korda väiksema summa kauplesite välja. Aga see jagamine toimus ikkagi nii, et [saadi] teatud inimeste arv. 30 000 jagati Euroopa riikide vahel ära. Mis on meie, Eesti protsent?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, Eesti osa kõikides sellistes ühistes ettevõtmistes on alati murdosa protsendist ehk see ei ole protsent, vaid on null koma midagi. Ja selles mõttes ma ei näe, kuidas see inimeste arv on kuidagi oluline, kiui me ei võta neid inimesi vastu. Me lihtsalt ei võta neid vastu, me ütlesime, et me panustame ainult rahaga. Ma arvan, et seal seletuskirjas võib olla isegi see keeruline valem välja toodud, mismoodi seda kõike arvutatakse. Aga meile on oluline teada, et meie arvestasime ühe summaga ja me oleme saanud selle panuse kolm korda soodsamaks, ja see on väga hea. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 9. märtsi ja 17. märtsi istungil. 9. märtsi istungil osalesid lisaks komisjoni liikmetele ka minister Taro, Siseministeeriumi piirivalve- ja rändeosakonna juhataja Janek Mägi ning nõunik Anneli Viks. Kuna minister andis väga pika ja sisuka ülevaate ja vastas ka kõikidele küsimustele, võtan lühidalt kokku, mida komisjonis arutati. 

Siseminister selgitas, nagu ka siin, et eelnõu eesmärk on viia Eesti rahvusvahelise kaitse menetlus ja rändehalduse korraldus kooskõlla Euroopa Liidu uue varjupaiga- ja rände[halduse] õigusliku raamistikuga, mis jõustub juba 12. juunil sellel aastal. Kuna see raamistik koosneb peamiselt otsekohalduvatest määrustest, on riigisiseselt vaja täpsustada menetluste korraldust, asutuste rollide jaotust ja pädevusi, et tagada süsteemi toimimine praktikas. Komisjoni arutluses keskenduti eelkõige Euroopa Liidu solidaarsusmehhanismile, selle rakendamise põhimõtetele ning võimalikule mõjule Eestile. 

Samuti käsitleti ministri poolt pikalt tutvustatud Eurodaci andmesüsteemi rolli, rändesurve võimalikke arenguid ning küsimusi, mis puudutavad Eesti panust Euroopa-üleses rändehalduse süsteemis. Komisjoni liikmed rõhutasid vajadust tagada riigisisese õigusraamistiku õigeaegne vastuvõtmine, et Euroopa Liidu otsekohalduvate määruste jõustumisel oleks menetluste praktiline korraldus kõigile osapooltele selge. 

9. märtsi istungil otsustati menetluslikud toimingud edasi lükata ja 17. märtsi istungil otsustati need menetluslikud otsused teha. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 25. märtsil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli – ma saan aru, et Isamaa fraktsiooni volituse alusel – kolleeg Henn Põlluaasa. Palun! (Henn Põlluaas annab volituse üle.) Aitäh!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Valitsus toetab Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse- ja rändehalduse reformi ehk ühise varjupaigasüsteemi ülevõtmist Eesti õigusesse. Kui seni oli Eesti immigrantide ümberjagamise vastu, siis Michali valitsus on teinud väga radikaalse muudatuse Eesti immigratsioonipoliitikas. Ja pealegi oleme me esimene riik Euroopa Liidus, kes tahab selle seaduse heaks kiita. 

Euroopas on miljoneid illegaalseid immigrante ja neid tuleb katkematult juurde. Kõikide tausta ei ole võimalik kontrollida, sest paljude lähteriikidega puudub koostöö ja neis puuduvad pädevad registrid. Paljud illegaalsed immigrandid varjavad oma päritoluriiki ja neid pole seetõttu võimalikki kuskile tagasi saata. Teame, et valetatakse end ka alaealisteks. Taolised tegelased tegelikult kaitset ei vääri. 

Kaitsetaotluste mitteheakskiitmist takistab aga ka see, et uue seadusega on rahvusvahelise kaitse taotlejate õigusi tugevdatud. Neile antakse õigus tasuta õigusabile juba menetluse alguses ja õigus vaidlustada äraütlemisi. See tähendab suurt hulka kohtumenetlusi, kus riik maksab kinni enda vastu hagejate kohtukulusid. Mis see meie maksumaksjale maksma läheb?! 

Lisaks tasuta õigusabile, nõustamisele ja tõlketeenustele saavad taotlejad tasuta tervishoiuteenust ja haridust, saavad toetust, lähtudes erivajadustest, nad võivad minna tööle, neil on liikumisvabadus ja nii edasi. Ja seda kõike vaatamata sellele, et nad pole veel varjupaiga[õigust] saanudki ja ei pruugi saadagi. Taotluse [menetlus] kestab aasta ja seda saab pikendada. Nende inimeste toitlustamise, majutamise, riided ja muud kulud maksame kinni meie. Lisaks makstakse neile ka rahalist toimetulekutoetust. Mis see kõik maksma läheb?! Ja vahet pole, kas seda maksab PPA või Statistikaamet – raha tuleb maksumaksjalt. 

Neile, kelle taotlus on heaks kiidetud, antakse tähtajaline elamisluba viieks aastaks koos kõikide sotsiaaltagatiste, soodustuste ja toetustega, mis on ette nähtud meie kodanikele, ja rohkemgi: antakse ka tõlke-, remondi- ja mööbliraha ja nii edasi. Hiljem saavad nad pikaajalise elaniku elamisloa ja võivad kodakondsust taotleda. Kaitse saanute koju tagasimineku nõudest, kui oht neile on möödunud, pole juttugi. Kõik see on pea sama ka neile, kes on saanud ajutise kaitse, mis on lühem. 

Oleme üks väikseimaid rahvaid maailmas, kellel on oma riik, omakeelne kultuur, haridussüsteem ja palju muudki. Isamaa on selle üle uhke ja me ei nõustu, et massiimmigratsioon ja ka Eesti täielik avamine odavale võõrtööjõule on meie tuleviku võti, nagu valitsusringkondades leitakse. Seda on juba proovitud ja tagajärgi me teame. 

Kui seni olid immigratsiooniküsimused liikmesriikide otsustada ja ainupädevuses ning Eesti oli vastu kohustuslikule ümberjagamisele, siis nüüd käivitatakse niinimetatud solidaarsusmehhanism. Teisisõnu tähendab see immigrantide sundümberjagamist, mis teeb sisserändajate vastuvõtmise eesliiniriikides, kuhu nad on saabunud, kohustuslikuks. Jah, liikmesriik võib vastuvõtu asendada rahalise maksega või tehnika ja ametnike lähetamisega saabumisriikidesse, aga see on ju sundus. Sel aastal oleks Eestil eelnõu järgi kohustus vastu võtta vähemalt 80 inimest või anda 1,6 miljoni euro väärtuses abi. Ja see kasvab edaspidi märkimisväärselt. Piiri ei ole, kõik sõltub rändesurvest. Minister ei osanud selle kohta isegi vastata. 

Lisaks, igal vastuvõetul on õigus tuua siia ka oma perekond, see tähendab sisserändajate arvu ja meie kogukulude mitmekordistumist. Kusjuures, kui mõni neist lahkub Eestist, oleme kohustatud ta tagasi võtma. Kas meid ootab nüüd uus maks …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… immigratsioonimaks või vähendatakse veelgi pere- ja laste- ning huvihariduse toetusi? 

Kuid massiimmigratsioon on probleem nii või teisiti. Eestlaseks ega Eestile lojaalne olemiseks ei piisa, et keegi on Eestisse tulnud, nagu Kaja Kallas väitis. Sisseränne muudab meie väärtus- ja kultuuriruumi, halvendab kapo hinnangul oluliselt julgeolekut, suurendab kuritegevust, ja on vaid aja küsimus, millal Eestis toimub esimene terroriakt. Me oleme niigi üks suurima välispäritolu rahvastikuga riike. Varsti ei saa enam rääkida Eestist kui põhiseadusega sätestatud rahvusriigist. Taoline poliitika muudab Eestit jäädavalt, tagasiteed siis aga enam pole. 

Meenutage kas või Rootsit ja sealset enneolematut olukorda. Ka Eesti moslemi kogukond on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud. Eestisse on viimaste aastate jooksul tulnud tuhandeid immigrante ja kümneid tuhandeid võõrtöölisi. Ukraina sõjapõgenikest, keda me aitame, ma ei räägigi. Eestil puudub võimekus meile peale surutavaks solidaarsuseks ja täiendavate immigrantide vastuvõtmiseks teistest riikidest, nende toetamiseks ja integreerimiseks. Ainuüksi 2021. aastal rändas sisse üle viie korra rohkem eesti keele mitteoskajaid, kui eesti keele omandas.

Eesti rändepoliitika ning eesti keele ja rahva kestlikkuse vahel on ohtlik lõhe. Tänases olukorras on Euroopa Liidu sundümberjagamise kava [elluviimisel] ja valitsuse senise poliitika jätkumisel vaid aja küsimus, millal massiimmigratsioonilaine koos kõikide selle negatiivsete tagajärgedega lööb meie peade kohal kokku. 

Illegaalsed Schengeni piiri rikkujad tuleb tagasi saata ja solidaarsusmehhanism ehk sundümberjagamine tagasi lükata. Eesti peab seadma esikohale demograafilist kriisi pärssiva ja rahvastiku taastootmist toetava poliitika. See pole aga Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse ega ka sotside eesmärk. Seda näitab valitsuse ütlemata negatiivne perepoliitika ning ka see, et eile, 24. märtsil valitsusele tehtud ettepanek töötada välja demograafilise olukorra parandamise meetmed lükati tagasi. 

Demograafilise allakäigu ja sündimuse vähenemise peatamise asemel kavatseb valitsus suurendada immigratsiooni ja lihtsustada võõrtööjõu sissetoomist, hoolimata sellest, et meil on ilma tööta enam kui 50 000 meie oma inimest. Odav võõrtööjõud tõstab nende arvu veelgi ja peatab meie tehnoloogilise arengu. See tee viib meie rahva – laenan auväärse Rein Taagepera sõnu – lõplikult demograafilisest WC-potist alla. 

Meie immigratsiooni suurendamise ja [pagulaste] ümberjagamisega ei nõustu. Meid, Eesti rahvast, on selleks liialt vähe. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, eriti arvestades seda, et meie põhiseadus sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Ja veel lugupeetavamad kolleegid! Eelnõu, mida siseminister Igor Taro väga põhjalikult tutvustas ja kõikidele küsimustele ka täitsa ammendavalt vastas, on väga aja- ja otstarbekohane. Sest selle eelnõu eesmärk on viia meie õigusruum kooskõlla Euroopa Liidu uue lähenemisega, rahvusvahelise kaitse ja rändehalduse raamistikuga, ning teha seda viisil, mis ühendab kolm Eesti keskset väärtust: julgeoleku, õigusriigi ja inimõiguste austamise. 

See seaduseelnõu ei räägi absoluutselt mitte massiimmigratsioonist, vaid pigem sellest, kuidas immigratsiooni mõistlikult reguleerida ja tõkestada hübriidrünnakuid. Rahvusvahelise kaitse süsteem saab olla õiguspärane ja toimiv ainult siis, kui see on korraga nii tõhus kui ka õiglane. Kiired ja selged menetlused, millest siseminister rääkis, ei ole iseenesest vastuolus inimõigustega, vaid vastupidi, need teenivad ka taotlejate huve. Pikk ja ebaselge menetlus ei kaitse mitte kedagi, vaid tekitab ebakindlust, koormab süsteemi ja soodustab kuritarvitusi. See eelnõu aitab luua menetlusraamistiku, mis on läbipaistev, prognoositav ja kooskõlas Euroopa Liidu põhiõigustega. 

Rahvusvahelise kaitse tugevdamine ei tähenda uste sulgemist abivajajatele. Inimesed, kes põgenevad sõja ja tagakiusamise eest, jäävad ikkagi rahvusvahelise kaitse süsteemi keskmesse. Samal ajal peab meil olema ka selge suutlikkus eristada neid, kes vajavad kaitset, nendest, kellel selleks alust ei ole või kes kujutavad ohtu meie avalikule korrale ja julgeolekule. Just selle tasakaalu leidmine ja tagamine on üks selle eelnõu keskseid eesmärke. 

Eelnõu on otseselt seotud ka Eesti julgeolekuhuvidega, sellepärast et tõhusam piirikontroll, parem andmevahetus ja selgem koostöö liikmesriikide vahel vähendavad riske, mis kaasnevad kontrollimatu rände ning hübriidohtudega. Meie naaberriigid ja [teised meie] piirkonna riigid – Norra, Soome, Läti, Leedu ja Poola – on järjest olnud rändesurve all, mida autoritaarsed režiimid on kasutanud hübriidrelvana, rääkimata Vahemere-äärsetest maadest Küprosest, Kreekast, Maltast ja Itaaliast. 

Siinkohal pean oluliseks esile tõsta ka Eesti algatust, mille kohaselt ei tohiks Euroopa Liitu ega Schengeni viisaruumi lubada Vene kodanikke, kes on osalenud agressioonisõjas Ukraina vastu. See ei ole mingi kollektiivne karistamine, see on otseselt seotud väärtuspõhiste ja julgeolekuliselt põhjendatud seisukohtadega. Euroopa ei saa olla avatud neile, kes on rünnanud rahvusvahelist õigust, tsiviilelanikkonda, pannud tõenäoliselt toime sõjakuritegusid ja saaginud Euroopa julgeoleku alustalasid.

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Tänan! Endised Vene sõdurid on otsene julgeolekuoht Euroopas ka meile kõigile, sest just nemad võivad suure tõenäosusega liituda organiseeritud kuritegevusega ja neid saadakse kasutada ära diversiooni- ja sabotaažiaktide toimepanemiseks Euroopa Liidu territooriumil. 

Ja tegelikult see seisukoht, mis puudutab Vene kombatantide mittelubamist Euroopa Liitu, on kooskõlas nii inimõiguste kui ka vastutuse põhimõttega. Inimõigused kaitsevad ikkagi eelkõige abivajajaid ja inimesi, kes on süütud, mitte agressiooni toimepanijaid ja kurjategijaid. Eesti on selles küsimuses olnud selge seisukohaga ja järjekindel ning on olnud eestkõneleja ka Euroopa Liidus. Ja töö selles suunas jätkub. Aga see lähenemine sobitub ka selle seaduseelnõu väärtusraamistikku. 

Kokku võttes see eelnõu toetab süsteemi, mis on inimlik, õiglane ja samas otsustav. Meie olukord, nagu siseminister ütleb, läheb selgemaks, lihtsamaks ja kergemaks. See tugevdab usaldust rahvusvahelise kaitse vastu, kaitseb põhiõigusi ning, rõhutan, aitab tagada Eesti ja Euroopa Liidu julgeolekut keerulises rahvusvahelises olukorras. Tänan väga!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma pidin siia tagasi tulema, sellepärast et ma kuulsin siin mitut väärarusaama ühe eelkõneleja suust, ja ma ei mõtle Peeter Talit. Need asjad vajavad ikkagi selgeks rääkimist. Eks juhtub vahel ka niimoodi, et kõne on valmis trükitud juba enne seda, kui arutelu on toimunud. Hoolimata sellest, et kõik küsimused leidsid vastuse, väidab kõneleja ikkagi, et küsimused ei leidnud vastamist – lihtsalt sellepärast, et teil oli see tekst valmis trükitud. Ma usun, et see on selle pärast, mitte selle pärast, et teid tabas äkiline mälukaotus. Need mõned väärarusaamad tuleb ümber lükata. 

Esiteks ei vasta tõele, et Eesti nõustub kohustusliku inimeste ümberjagamisega. Euroopa Liidu süsteem põhineb solidaarsusel, see ei tähenda automaatset kohustust inimesi vastu võtta. Liikmesriigid saavad valida, kuidas nad panustavad: see võib olla rahaline panus, operatiivne panus, muu toetus. Eesti on juba andnud väga suure panuse Ukraina põgenike vastuvõtmisel ja seda arvestatakse. See eelnõu ei jaga inimesi ümber, see eelnõu korraldab menetlust Eestis. 

Teine väide, et süsteem on justkui kontrollimatu. Täpselt vastupidi: kogu reformi mõte ongi tuua süsteemi rohkem kontrolli, muuta menetlused kiiremaks ja reeglid ühtsemaks. Liikumine riikide vahel ei ole enam vabalt kuritarvitatav. Kui inimene esitab taotluse ühes riigis, siis see menetlus ei alga enam teises riigis nullist ja see tähendab vähem segadust, vähem venitamist ja rohkem kontrolli. 

Kolmas väide, et koostööd teiste riikidega ei ole. Tegelikult on vastupidi. Uus süsteem tähendab, et liikmesriigid arvestavad üksteise otsuseid, vahetavad rohkem infot, tegutsevad ühtsete reeglite alusel. See on väga suur muutus. Varem oli igal riigil oma süsteem, nüüd meil on ühtne raamistik ja see tähendab, et Eesti ei tegutse üksi, vaid koos teiste Euroopa riikidega. 

Neljas väide, et me suurendame justkui taotlejate õigusi – see on poolik ja eksitav. Jah, neil on õigused, aga sama oluline on see, et kohustusi on rohkem ja need on reaalsed. Kui inimene ei täida kohustusi, ei ela näiteks määratud kohas, ei ilmu menetlustoimingule, siis on selged tagajärjed: menetlus võib lõppeda või võivad rakenduda piirangud. See ei ole kuidagi pehmem süsteem, see on väga hästi tasakaalustatud süsteem, kus õigused ja kohustused käivad käsikäes. 

Viies väide, et riik justkui peaks inimesi aasta aega üleval pidama – see ei vasta tõele. Üks uue süsteemi põhieesmärk on menetluse kiirendamine. Piirimenetlus koos kohtumenetlusega kestab kuni 12 nädalat. See tähendab, et otsused tehakse kiiremini ja kui inimene ei vasta kaitse tingimustele, siis on võimalik ka kiiremini tagasisaatmine. See ei ole pikem ülalpidamine, see on lühem ja selgem menetlus. 

Ja nüüd kõige olulisem. See eelnõu ei ole kuidagi ideoloogiline, see on väga praktiline eelnõu, mis tegeleb just nimelt rändeprobleemiga. See on vastus olukorrale, kus rännet kasutatakse survevahendina, kus süsteemi on kuritarvitatud ja riigid vajavad rohkem kontrolli. Me oleme näinud seda oma naabrite juures ja me peame olema valmis selleks, et see võib juhtuda ka meil. 

Kokku võttes see eelnõu ei tee nelja asja: ta ei jaga Eestisse kohustuslikult inimesi, ta ei muuda süsteemi kontrollimatuks, ta ei jäta Eestit üksi, ta ei pikenda menetlusi. See eelnõu teeb vastupidist: [tagab] selgemad reeglid, kiirema menetluse, rohkem kontrolli ja parema koostöö. Seda ongi Eestil vaja. Kui te olete selle eelnõu vastu, siis te takistate rändeprobleemi lahendamist. Aitäh!

Suur tänu! Kuna kolleeg Henn Põlluaasa seisukohti mainiti, siis, Henn Põlluaas, palun, teil on kaks minutit vastusõnavõtuks.

Jah, aitäh! Ma ei tea, mida minister maha loeb, ilmselt talle ette nähtud teksti. Mina kirjutasin enda teksti eelnõu järgi ja seal on täpselt ära toodud kõik nende taotlejate õigused, mis ma siin ette lugesin, ja toetused. Need on täiesti märkimisväärsed. Ma kordagi ei maininud, et Euroopa liikmesriikide vahel ei ole koostööd, vaid ma rääkisin, et koostööd ei ole immigrantide [lähte]riikidega. See on väga oluline vahe, neid ei ole paraku kuskile tagasi saata. Isegi see [Pakistani] ministriga rääkimine – see hulk, mis sealt tuleb, on käputäis võrreldes ülejäänutega. 

Ma ei rääkinud seda, et Eesti oleks selle sundümberjagamisega kaasa läinud. Ma rääkisin täiesti selgelt sellest, et sunduslik on selles mehhanismis osalemine ja selle vastuvõtu võib asendada rahalise maksega või muude asjadega. Kusjuures ma ei kirjutanud oma tekstis juba ette, et [minister] ei oska vastata, mis saab edasi, kui rändesurve jätkub ja kui see kasvab, kui palju me siis peaksime hakkama maksma või neid vastu võtma. 

Nii et tegelikult mulle tundub, et oma vastuses te rääkisite hoopistükkis aiaaugust, mitte aiast. Ja tegelikult on see, mis toimub, täiesti radikaalne Eesti sisserände- ja immigratsioonipoliitika põhimõtete muutmine. Hetkel me oleme Ukraina põgenike kogused teie enda sõnulgi saanud väiksemaks, aga see ei kesta igavesti. Ent see rändesurve Euroopale kestab küll. Ma mäletan, et viis-kuus aastat tagasi tehti …

Teie aeg!

… Aafrikas küsitlus ja pooled Aafrika inimestest tahtsid Euroopasse tulla.

Aitäh!

See on mitu miljardit meie 500 miljoni vastu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 831 esimene lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, meile on laekunud Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu 831 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 11 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 831 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. aprill kell 17.15.

Head kolleegid, läheme tänase päevakorraga edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 800 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsib, kas tal on rohkem aega kui viis minutit.) Oi, siin on ikka päris palju rohkem kui viis minutit. Kalle Grünthal, olge hea, te näete kella, teil on kell ekraanil ees.

Head kolleegid! Ma olen esitanud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis käsitleb karistusseadustikus kahte muudatust: üks on ametiseisundi kuritarvitamine ja teine on ametialane lohakus. Need normid on olnud tegelikult teise Eesti Vabariigi algusest peale.

Üks hetk, hea kolleeg! Head kolleegid! Head kolleegid! (Helistab kella.) Mul on palve. Kui te tahate pidada vestlust, siis pidage seda siit saalist väljaspool või olge palun vaiksemad, sellepärast et Kalle Grünthalit ei ole hästi kuulda. Palun, Kalle Grünthal, jätkake! 

Selge. Räägime kõvemini. (Tõstab häält.) Nimetatud normid kõrvaldati kahjuks 2007. aastal, need tunnistati kehtetuks. Aga probleem on selles, et sellise muudatusega loobus seadusandja talle põhiseaduse §-ga 13 – [selles on öeldud, et] seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest – ja §-ga 14 – [see ütleb, et] õiguste ja vabaduste tagamine on täidesaatva võimu kohustus – delegeeritud õigusest määrata kindlaks kuriteod, mille toimepanemise eest saab kohus kriminaalasja kohtuliku uurimise tulemusena võtta vastutusele ka ametiisikuid. 

Selle seadus[eelnõu] tegelik mõte ja soov on seda olukorda muuta ja taastada võimalus võtta süüteo subjekt ehk ametnik vastutusele, kui ta on pannud toime mõne minu esitatud seaduseelnõus märgitud teo. Ametialaste süütegude spetsiifika seisneb selles, et nendega kahjustatakse täitevvõimu tegevust nii-öelda seestpoolt ja täitevvõimu esindajate endi tegevusega. Nimetatud tunnus [eristab] ametialaseid süütegusid distsiplinaarüleastumistest, sest erinevalt viimastest ei ole ametialaste süütegude puhul tegemist lihtsalt teenistuskorra rikkumisega, vaid riigivalitsemise kahjustamisega. Ja täitevvõimu esindajad, kes riigivalitsemist kahjustavad, võivad oma tegevusega tekitada kahju mitte ainult riigi, vaid ka eraisiku seadusega kaitstud huvidele. See on aga minu hinnangul täiesti lubamatu. 

Kui lähtuda eeltoodust, siis ongi praegu tekkinud olukord, kus ametnikel kahjuks puudub igasugunegi vastutus. Et mitte jääda paljasõnaliseks, toon ka mõned näited. Näpuviga või apsakas möödunud aasta detsembris heaks kiidetud hasartmängumaksu seaduse eelnõus kaotas alanud aastal veebikasiinode maksustamise. Hiljem see küll taastati, aga kahju on tekkinud ja selle tõttu riigil jäävad saamata – ma ei oska täpseid numbreid öelda – miljonid eurod. 

Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et seda süüd veeretati nagu kuuma kartulit ühest käest teise ja ühe institutsiooni käest teise institutsiooni kätte. Keegi ei tahtnud süüd omaks võtta. Ka on tähelepanuväärne asjaolu, et 13. jaanuaril käesoleval aastal palus palus Rahandusministeeriumi finants- ja maksupoliitika asekantsler Evelyn Liivamägi ERR-i vahendusel vabandust seoses eksitusega hasartmängumaksu seaduses, mille tõttu jääb riigil hulk raha veebikasiinode tegevusest saamata. Põhimõtteliselt viitab see [vabandus] sellele, et seaduseelnõusse võis apsakas tekkida just Rahandusministeeriumi ametniku süül. Miks vabandada, kui tegelikult süüd ei ole? 

Aga siin Riigikogus tehti juhtumiga seoses näidispoomine. Üks isik lasti töölt lahti. Ma arvan, et see ei ole õige. Nii palju, kui ma meedia vahendusel tean, oli vabastamise põhjuseks ka asjaolu, et ta suhtles meediaga. See näitab tegelikult seda, et ka ametnikud võivad olla diskrimineerimise objektiks. 

Teine näide. Möödunud aastal tuvastas õiguskantsler, et mitmed ametiasutused pääsevad täitmisregistri kaudu ligi pangasaladustele kontoomaniku teadmata ja loata ning kohase õigusliku aluseta. Tegemist oli teabe varjatud kogumisega, mis on aga ebaseaduslik, kui selleks puudub seaduslik alus või teabe kogumine ei ole vormistatud seadusekohaselt. Teabe varjatud kogumine riivab toimingu objektiks oleva isiku kodu, perekonna või eraelu puutumatust ning sellega rikutakse põhiseaduse § 26 ja § 33. Põhiõigusi piiravast teabehanke toimingust tuleb üldjuhul isikut, kelle suhtes seda tehti, viivitamata teavitada.   

Ma toon kohe selle jutu juurde ühe väga aktuaalse näite. Eile avaldas tuntud õigusteadlane Carri Ginter oma Facebooki postituses info, kust selgus, et tema ja tema kliendi vahelist telefonivestlust on salaja pealt kuulatud. Kui ta tegi selle kohta päringu, oli ametniku vastus selline, et nad ei suutnud tema telefoni[numbrit] leida. See on väga kummaline, kuna tema telefoni[number] on advokaadibüroo lehel raudselt olemas. Minu hinnangul on ilmselgelt tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega – me jõuame ka prokuratuuri juurde –, mille puhul ametnikud täidavad prokuratuuri antud ülesannet. Ja kui nad seda ei tee, siis saavad ametnikud mööda pükse. 

Aga tulen nüüd tagasi selle asjaolu juurde, et õiguskantsler tuvastas, et ametiasutused pääsevad täitmisregistri kaudu ligi inimeste pangakontodele. Tingituna sellest, et inimeste privaatsust on rikutud, esitasin ma prokuratuurile kuriteoteate, et võtta vastutusele need ametnikud, kes on selle toimingu toime pannud. Põhjuseks on asjaolu, et isikuandmete kaitse seaduse § 29 alusel on isikuandmete töötlemisel olemas vastutavad ja volitatud töötlejad, kes peavad rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagada, et isikuandmete töötlemise seaduse nõuete täitmisega on kõik korras. 

On väga huvitav, et prokuratuur ütles selle minu kaebuse kohta, et kuriteokoosseisu ei ole, kuna seadus ei sätesta täpselt, mismoodi neid toiminguid tehakse. Aga ta jättis kõrvale väga olulise momendi, millele ma viitasin. Need vastutavad ja volitatud töötlejad ju tegid seda, kuigi nad peaksid vastutama selle asjaolu eest. Ei midagi, eks! 

Ma esitasin prokuröri otsuse peale edasikaebuse ja siis tuli väga huvitav vastus: minul puudub edasikaebeõigus, sest kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud, et Riigikogu liige võiks rahvast esindada. Samas Riigikogu liikme staatuse seaduse § 1 ütleb väga selgelt, et Riigikogu liige on rahvaesindaja. Aga nii lükati see [kaebus] kalevi alla, jäeti rahuldamata. Needsamad vastutavad ja volitatud töötlejad käivad edasi meie pangakontodel ja muudel kontodel, mis on seotud meie isikuandmetega. Miks on niimoodi, et prokuratuur ei reageeri sellisele avaldusele, kuigi kuriteo tunnused on olemas? See näitab seda, et struktuurid kaitsevad ametnikke, [kui nad on] ebaseaduslikke tegusid [korda saatnud]. 

Või siis veel üks näide. Möödunud nädalal tuli Tartus tehtud video vahendusel ilmsiks, et tuuleparkide arendajad ja nõndanimetatud eksperdid kogunesid seal ja lõpusõnades ütles üks keskkonnateenistuse ametnik, et me oleme kiskjad ja me murrame kohalike omavalitsuste vastupanu maha, kui nad ei nõustu meie sooviga, et kohaliku omavalitsuse alale paigaldataks tuulegeneraatorid. Ja see oli paralleelselt juba enne läbi jooksnud, et tegelikult on selleks väga huvitavad hoovad. Kohalikule omavalitsusele pakutakse miljonilist altkäemaksu selle eest, et nad võtaksid vastu vastavasisulise otsuse. 

Huvitav, kui ärimees läheb ja pakub ametnikule rahalist hüve selle eest, et ta teeks temale meelepärase otsuse, siis saab ta karistada, halvemal juhul satub isegi trellide taha. Aga kui pakutakse kohalikele omavalitsustele altkäemaksu miljon eurot, siis öeldakse, et see on seaduslik. See ei ole seaduslik, sellepärast et on olemas subjekt, kes saab selle otsuse eest hüvitist, ja on olemas ka subjekt, kes teeb selle pakkumise. Me ei saa öelda, et siin on tegu riigi otsusega. Riik ei saa otsust teha, selle teeb mingisugune ametnik, ja see on mõjuvõimuga kauplemine. 

Aga ma arvan, et see eelnõu ei lenda siit saalist väga kaugele. Ja põhjus on see, et kui toimus õiguskomisjoni istung, siis Anti Haugas Reformierakonnast ütles ilusti välja, mispärast ollakse tema arvates vastu. Siis ei saa poliitikud oma huvides ametnikke ära kasutada, et nad võtaksid vastu otsuseid, mis tegelikult on seadusvastased. 

Selle eelnõu eesmärk ongi muuta tekkinud olukorda, nii et ametnikud hakkaksid oma ametiülesannetesse kohusetundlikumalt suhtuma. Sellega hoitakse ära võimaliku kahju tekkimine riigile tervikuna. Samuti antakse avalikkusele positiivne signaal, et Eestis ei ole karistamatust. Aitäh! 

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Edasi läheme juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja selleks palun kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Suur tänu, härra eesistuja! Õiguskomisjon arutas härra Grünthali algatatud eelnõu esmaspäeval, 16. märtsil. Härra Grünthal pidas meile natukene lühema sõnavõtu, kui ta siin puldis tegi. Vahemärkuse korras ütlen ära, et härra Grünthali telefoninumbri teemadel me ei peatunud. Kuigi, kiirelt vaatasin järgi, advokatuuri koduleheküljelt on see number leitav. 

Härra Grünthal rääkis kahest juhtumist, mis teda motiveerisid. Meil oli seal ka ministeeriumi esindaja ehk valitsuse esindaja ja üldiselt valitsus seda eelnõu ei toetanud. Seisukoht oli mittetoetav. Ja miks nad ei toetanud seda: põhjus on õigusselguse puudumine. Eelnõu on liiga ebamäärane ja ebaproportsionaalne, karistusõigus aga on ultima ratio ehk viimane abinõu. Ja tegelikult on meil vastutuse reguleerimiseks juba olemas distsiplinaarvastutus, riigivastutus, korruptsioonivastane seadus, mitmed karistusseadustiku konkreetsed koosseisud ja nii edasi. 

Komisjonis oli erinevaid arvamusi. Oli üks arvamus, et võiks selle eelnõuga sellisel kujul edasi minna, aga valdavas osas ikkagi niimoodi ei arvatud. Üldiselt isegi leiti, et võib-olla oleks paslik KarS ette võtta ja hakata teda uueks tegema, üleüldse üle vaatama, sest [elu] muutub. 

2007. aastal võeti see [norm ] karistusseadustikust välja just sellel põhjusel, et see oli liiga lai. Me ei saanud kindlust, et see oleks nüüd paremaks läinud ja see laius oleks vähenenud.

Räägiti ka ajaloolisest kogemusest. Leiti, et taolised [laia sisuga] paragrahvid olid Nõukogude ajal, enamus on sealt tulnud ja me võib-olla ei peaks seda tegema.

Rohkem me sisuliselt ei rääkinud, läksime kohe menetlusotsuste juurde. Menetlusotsused olid sellised, et – mul see paber jäi laua peale – võtta see päevakorda tänaseks päevaks. See oli konsensus. Ettekandjaks määrati Madis Timpson. Nii, leidsin üles. [Oli ettepanek] võtta see täiskogu päevakorda 25. märtsiks, see oli konsensusega. Komisjoni ettepanek oli ka eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, selle poolt oli 5, vastu 1, erapooletuid 2, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. See oli ka konsensusega. Suur tänu!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 800 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja teeme seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 800 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestan hääletuse. Mati!

Protseduuriline küsimus. Vastu hääletas keegi ukse juures esimesest pingist, keda ma päriselt ei näe. (Pöördub juhataja poole.) Sa ise? Vabandust! Võtan tagasi.

Vabandust! Nüüd juba katkestasin hääletuse. Alustame uuesti. (Lõbus elevus saalis.) Kas te soovite kutsungit saali? (Saalist vastatakse üksmeelselt eitavalt.) Aitäh teile!  

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 800 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 32 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme edasi kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 804 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Kalle Grünthali.

Reformierakonna [au]esimees ning pikaajalise kogemusega poliitik Siim Kallas on öelnud järgmise fraasi: "Demokraatiat pole olemas, kui sellega manipuleerivad õiguskaitseorganid." Minu pärast väga suurepärane lause. Möödunud aasta detsembris ilmus endise juhtivprokuröri Margus Kurmi arvamusartikkel "Prokuratuur tuleks laiali saata". Tsitaat: "Isamaa ümber lahvatanud skandaali valguses tundub mulle, et prokuratuur tuleks laiali saata. Maksumaksja raha eest ei ole vaja pidada asutust, mille tegevusest inimesed aru ei saa ning mis külvab ühiskonnas hirmu ja ebakindlust." Nii kirjutas Margus Kurm. 

Selle aasta jaanuaris ilmus artikkel selliselt mehelt nagu Rait Maruste, endiselt Riigikohtu esimehelt, kes kuulub muuseas ka Reformierakonda. See oli lugu sellest, milline on prokuratuuri mentaliteet. Maruste annab hinnangu just Elmar Vaheri kaasuse põhjal. "Sobimatu ja ebaõiglane oli Elmar Vaheri ja teiste asjas prokuratuuri tegevus. See lõppes pärast kolmeaastast korduvat proovimist ja edasikaebamist fiaskoga. Tulemust, isegi lõplikku õigeksmõistmist, ei saa kuidagi pidada kohtualuse suhtes õiglaseks ega nimetada õigusrahuks. Kriminaalmenetlus algatatakse kuriteo toimepanemise veenvatel tunnustel ja mitte selleks, et selgitada mõne õigussätte sisu või saavutada õigusrahu." 

Aga see ei ole veel kõik. Rait Maruste läks veelgi kaugemale ja ütles prokuratuuri tegevuse kohta vägagi üldistavad sõnad, üldistava hinnangu. "Kuigi inimesed on selles asutuses vahetund, on prokuratuuri mentaliteet jäänud suuresti muutumatuks. Kahjuks. See on miskipärast võrreldav nõukogude aegse asutuse omaga, kui prokuratuur toimetas kolmnurgas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee administratiivorganite osakond ja riikliku julgeoleku komitee (KGB). Sellise mentaliteedi nimetus on repressiivsus – karistamatu-vastutamatu repressiivsus. Kõlab karmilt, kuid demokraatlikus ühiskonnas palju kaugemale minna on raske." Kas te oskate mulle, head kolleegid ja Eesti rahvas, öelda, miks kolm väga autoriteetset inimest on andnud sellise karmi hinnangu prokuratuuri tegevuse kohta? Mis sunnib neid seda tegema? Aga võib-olla on selleks ka põhjus. 

Esimene juhtum. Prokuratuur süüdistas kõrgeimaid politseijuhte Eerik Heldnat, Elmar Vaherit ja Aivar Alaveret kelmuses ja ametialases võltsimises. Politseijuhid mõisteti kõigis kohtuastmetes õigeks. Viimases kohtuastmes jättis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata. 

Teine juhtum. 2022. aasta jaanuaris pidasid K-komando ja keskkriminaalpolitsei kinni Ain Seppiku koos tema poegade Siim ja Sulev Seppikuga ning Indrek Raudsepaga, kahtlustades neid altkäemaksu andmises. Kinnipidamised toimusid jõudemonstratsiooniga, millega jäeti avalikkusele kohe mulje raskest kuriteost. Juba 2023. aasta suvel lõpetati kriminaalmenetlus Ain ja Sulev Seppiku suhtes. Siim Seppikule ja Indrek Raudsepale esitati aastal 2025 altkäemaksu andmise süüdistus, millest prokuratuur otsustas 13. jaanuaril 2026 loobuda. Põhjuseks toodi ebaseaduslikult kogutud tõendid. 

Kolmas juhtum. Politsei pidas Tartu tollase abilinnapea Kajar Lemberi kinni aastal 2016 kahtlustatuna soodustuskelmuses, altkäemaksu andmises ja toimingupiirangu rikkumises. Alles 2019 esitas prokuratuur süüdistuse. Soodustuskelmuse osas lõppes süüdistus kohtumenetluse osalise aegumise tõttu ning ülejäänud osas aastal 2022 otstarbekuse kaalutlusel. Toimingupiirangu rikkumises ja altkäemaksu andmises mõistis maakohus Lemberi õigeks ning ringkonnakohus jättis otsuse muutmata. Mida tähendab sõna "aegumine"? Aegumine tähendab seda, et puudusid tegelikult veenvad tõendid ja neid alles hakati menetluse käigus korjama. 

Neljas juhtum. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2022. aasta otsusega tuvastati, et prokuratuuri esindaja Vahur Verte esitas menetluses valeandmeid, kasutas lubamatuid tõendeid ja rikkus ausa kohtupidamise põhimõtet, rikkudes seega teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust, kindlustamaks vaid kohtualuse süüd kinnitavate tõendite olemasolu. Lisaks on prokuratuur antud asjas käitunud ebaausalt nii süüdistatavate kui ka eeluurimiskohtuniku suhtes, kes lahendas deponeerimise taotlusi prokuratuuri eksitava info alusel. 

Viies juhtum. Viru Ringkonnakohtu otsus. Marti Kuusiku juhtumis tunnistas ringkonnakohus prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Ringkonnakohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei ole piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajalikkust, mistõttu on maakohtu otsus tunnistada Viru Ringkonnaprokuratuuri jälitustoimingu luba õigusvastaseks õige. 

Ma olen esitanud ka järelepärimise Liisa Pakostale, justiits- ja digiministrile, nende kaasuste kohta. Minu meelest oli konkreetselt seesama juhtum – minu mäletamist mööda, vabandust, kui ma eksin –, ja selle suhtes algatati distsiplinaarmenetlus. Kuid mis on hämmastav: distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud prokuröril mingisugust süüd, mis tähendab tegelikult seda, et eirati jõustunud kohtuotsust või määrust, millesse me tegelikult peaksime suhtuma lugupidamisega. 

Kuues juhtum. Aastal 2022 Tallinna abilinnapea Eha Võrgu kohtukaasus, kus prokuratuur süüdistas Eha Võrku valeütluste andmises. Kohus leidis aga, et juhtiv riigiprokurör Taavi Pern läks lubamatu tõendiga liiale. Tsitaat kohtumaterjalidest: Pern kangekaelselt survestas kohtunikku nõustuma lubamatu tõendi kasutamisega. Juhtiv riigiprokurör teadis ise väga hästi, et kohus ei saa esitatavat tõendit vastu võtta, sest seda keelab otsesõnu seadus, kuid ta püüdis kangekaelselt kohut survestada seda siiski tegema. Kohtuotsuses tõdeb kohtunik, et kuigi pealtkuulatud kõne oli tunnistatud lubamatuks tõendiks, sai kõne sisu Perni tegevuse tulemusel ometi kohtuistungil avalikuks. Prokuratuur kaebas ringkonnakohtusse ja põrus niinimetatud valeütluste andmise süüdistusega. Eha Võrk mõisteti õigeks. Minu meelest on väga märkimisväärne, et kohus ütles: on raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib. 

Kuna mul on aega veel, siis seitsmes juhtum. Kohtunik Eveli Vavrenjuki, pankrotihaldur Sirje Taela, advokaat Olev Kuklase juhtum. Harju Maakohtu määruse kohaselt tuvastas kohus, et juhtiv riigiprokurör Taavi Pern rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kahtlustatavat, vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Prokurör Pern survestas kohtunik Eveli Vavrenjuki ametist lahkuma ühel pärastlõunal toimunud vestlusel, kus ei osalenud süüdistatava kaitsja. Prokurör Pern viis vestluse läbi teadlikult ajal, mil Vavrenjuki kaitsja oli hõivatud. Lisaks rikkus ta kahtlustatava kaitseõigust, käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt. Pern esitas Vavrenjuki tegevuse kohta menetlusdokumentides ebaõigeid väiteid. Pern viitas kohtule esitatud vara arestimise taotluses maksumenetlusele, mida ei eksisteerinud. 

Kohus märkis, et on taunitav, et prokurör oma viga ei tunnistanud. Kõike üritati ilustada ja kinni mätsida. Lisaks jättis prokurör Pern Vavrenjukile tagastamata menetlustoimingute käigus ära võetud sularaha, mille arestimise taotlus jäeti kohtumäärusega rahuldamata. Prokurör tagastas sularaha alles peale seda, kui Vavrenjuk esitas prokuratuuri vastava taotluse ja tema kaitsja oli seda prokuratuuris nõudmas käinud. Sellest kaasusest võiks veel pikemalt rääkida, aga minu meelest on sedagi piisavalt palju. 

Kaheksas juhtum, aastast 20[2]3. Harju Maakohus tuvastas, et Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud ei julgenud teda survestanud prokuröri telefonikõnet katkestada, sest kartis tagajärgi. Kohtunik taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri, mille kohta prokuratuur väitis, et ta ei ole sellega päri, kuid kohus tuvastas, et see prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. 

Riigikohtu lahend aastast 2023. Eeluurimise ajal tegi politsei kuriteo matkimise käigus pommiähvarduse menetlusaluse isiku kodule, et saaks panna sinna salaja pealtkuulamisseadmed. Kohus leidis, et nimetatud jäletustegevus oli mitte üksnes lubamatu, vaid ka inimväärikust alandav ja tekitas süüdistatavale kahju. 

Minu hinnangul – ja ma usun, et ka paljude teiste inimeste hinnangul – tuleks see seadusmuudatus sisse viia, et ka prokurörid hakkaksid oma ametiülesannetesse kohusetundlikult suhtuma. Sellega hoitaks ära võimaliku kahju tekkimine riigile tervikuna. Samuti antaks avalikkusele positiivne signaal, et Eestis ei ole karistamatuid. 

Mis on siis see norm, mille ma sooviksin karistusseadustikku sisse viia? Karistusseadustikku täiendataks §-ga 310¹ "Prokuröri poolt kohtumenetluses lubamatu toimingu tegemine" ja sõnastataks see järgmiselt: "Prokuröri poolt valevaleandmete esitamise, menetlusdokumentide võltsimise, võltsitud menetlusdokumentide kasutamise, kaitseõiguse rikkumise või mõne muu kriminaalasja tegelike asjaolude moonutamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega." 

Ma peaksin tutvustama ka Justiits- ja Digiministeeriumi arvamust selle kohta. Nende seisukoht oli, et nimetatud normi pole vaja vastu võtta, kuna see on juba kaetud: ametialane võltsimine on kaetud, valeandmete esitamine on kaetud. Ma ei hakka neid paragrahve ette lugema. Üldine dokumendi võltsimise säte on ka juba vastu võetud ja kõik peaks olema nagu korras. 

Minu lihtsa küsimuse peale, et kui kohtud on oma otsustes tuvastanud sellised jämedad rikkumised, siis miks pole neid norme rakendatud, ministeeriumi esindajad olid tükk aega vait ja ütlesid siis, et neil pole volitusi selle kohta midagi rääkida. Mida see tähendab? Normid on järelikult olemas, aga keegi neid ei rakenda. Nii et miks on seda muudatust vaja? Just seetõttu, et inimene, kes tunneb ja tajub, et prokurörid on rikkunud norme, esitanud valetõendeid, moonutanud fakte, saaks ise esitada kuriteoteate sellise asjaolu kohta. Ja need faktid saaksid kohtumenetluse käigus selgeks. 

Hämmastav on see, et prokuratuur ei ole jõustunud kohtuotsuse peale mitte ühtegi liigutust teinud. Alles hiljuti jooksis läbi, et üks prokurör võeti [vastutusele], algatati kriminaalmenetlus. Aga ühe juhtumi baasil ei saa midagi otsustada. Nii et miks prokuratuur seda ei tee? Miks ta ei algata distsiplinaarmenetlust ka kuriteokoosseisu puhul? Öelge, kes tahab haamriga, mida ta hoiab paremas käes, lüüa vasakut kätt? Seda ei tehta. See on valus. 

Ja ma arvan, et ka Kalle Laaneti juhtum on vaja siin ära märkida. Piisas vaid sellest, et ta julges minna süsteemi ehk prokuratuuri vastu ja tahtis algatada distsiplinaarmenetlust praeguseks juba ametiposti hüljanud peaprokuröri suhtes. Talle leiti kohe vastav norm ja ta sai kaela kriminaalsüüdistuse asjaolude eest, mis olid juba ammu teada. Olles rääkinud ka Kalle Laanetiga sellel teemal, on minu arvamus, et tegu on karistava institutsiooniga. Ma ei usu, et ka täna siin saalis julgevad inimesed vajutada nupule, et see eelnõu läheks teisele lugemisele, sest – tsiteerides Rait Marustet – KGB vaim ja prokuratuuri kirves on kõigi teie pea kohal. Te ei julge seda teha, sest te kardate prokuratuuri kättemaksu ja loodate, et ehk minuga seda ei juhtu. Kalle Laaneti juhtum näitab, et see juhtub, kui sa astud süsteemile vastu ja tahad õiglust saada. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Edasi on ettekandjaks õiguskomisjoni liige Valdo Randpere, et anda ülevaade juhtivkomisjonis toimunust.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Hea Kalle! Ma pean sissejuhatuseks kohe ütlema, et ega see eelnõu ei sündinud Kalle jaoks mitte kõige halvemal päeval. Eelnõu eesmärk ei ole täiesti vale. Ja selles olime komisjonis – eriti see osa komisjonist, kes koosneb juristidest – suhteliselt üksmeelel, et midagi peaks tegema selleks, et prokuratuuri üle natukene kontrolli tõhustada, kas või seda distsiplinaarset järelevalvet kuidagi nihutama siia- või sinnapoole. 

Samas ma muidugi pean ütlema ka seda – mõeldes ka kõigile neile miljonitele televaatajatele, kes praegu meie otseülekannet siin vaatavad, võib-olla isegi mõned juristid nende hulgas, prokurörid, kohtunikud –, et Kallel see eelnõu vormistamine ei ole väga õnnestunud. Eelnõu seletuskiri koosneb põhimõtteliselt kõigist nendest kaasustest, mis Kalle siin ette luges, aga tegelikult ei ole ühtegi sõna sellest, mis seletuskirjas peaks olema: ta peaks seletama lahti seaduseelnõu mõtte ja eesmärgi. 

Ega komisjonis palju muud ei räägitud, Kalle luges kogu jutu siin juba ette. Nagu ma ütlesin, me olime juristidena kõik seal enam-vähem ühel nõul, et midagi peaks ette võtma, aga samas valitses mitte just täielik üksmeel, vaid enam-vähem üksmeel selles osas, et see eelnõu võib-olla ei ole kõige parem vahend nende probleemide lahendamiseks, äkki ootaks justiitsministeeriumilt mingit süsteemsemat ja paremat lähenemist. 

Peale seda, kui kõik see jutt oli seal ära räägitud, tegi komisjon menetluslikud otsused. Komisjon otsustas saata eelnõu esimesele lugemisele saali tänaseks ja see oli konsensuslik otsus. Otsustasime teha ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. See enam nii konsensuslik ei olnud, seal oli 2 vastu ja 1 erapooletu, aga 5 või 6 inimest oli poolt ja sellest jätkus. Ja veel otsustati täiesti konsensuslikult määrata komisjonipoolseks ettekandjaks mind, Valdo Randperet. Sellega olen ma oma ettekande ära pidanud.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 804 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletusega peale saalikutsungit. Oi, vabandust! Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Lea Danilson-Järg, palun!

Tervist, head kolleegid, kes on veel hilisel tunnil siia jäänud! Aitäh sõna andmast, hea juhataja! Tõepoolest, nii nagu komisjoni esindaja rääkis, arutelu oli elav ja probleeme tunnistati. Eks neid probleeme prokuratuuri üle järelevalve teostamisel ole ju tunnistanud tegelikult ka justiitsministeerium ise. 

Tõepoolest, prokuratuur on Eestis ja igas õigusriigis ju tegelikult selline asutus, kellel on väga suur vastutus õigusriigi vastu usalduse hoidmisel ja selle toimimise tagamisel. Ega ei ole ju ka ilmaasjata prokuratuuriseaduses öeldud, et prokuröridel on lisaks erinevatele akadeemilistele nõuetele ja eesti keele oskuse nõudele ka nõue kõrgete kõlbeliste omaduste kohta. Nii et vajalikud võimed ja isikuomadused peavad prokurörina töötaval inimesel olemas olema. Täpsemalt saate lugeda prokuratuuriseaduse §-st 15. 

Samas on meil ju reaalsus ikkagi see, et alati see päris nii ei ole, et saab nendes kõlbelistes omadustes täiesti kindel olla. Nii nagu ka eelnõu algataja on välja toonud, kohtus on leidnud kinnitamist, et prokurörid on kasutanud lubamatuid tõendeid, rikkunud ausa kohtupidamise põhimõtteid ja ka kahtlustatavate õiguskaitset. Näiteks on nad esitanud menetlusdokumentides ebaõigeid väiteid. Kõik niisugused asjad on kohtus kinnitust leidnud. Need juhtumid ei ole kahjuks kuidagi prokuröri tööle hinnangu andmisel mingisugust tagajärge kaasa toonud. 

Õigupoolest ongi ju kaks asja. Prokuröri võib ametist vabastada kas distsiplinaarsüüteo tõttu või kuriteo tõttu. Distsiplinaakaristuse määramist ei saa isegi mitte peaprokurör ise otsustada, vaid selleks on teatud distsiplinaarkomisjon, kus on mitu liiget. Nemad saavad teha ettepaneku, mis see distsiplinaarkaristus võiks olla kuni ametist vabastamiseni välja. Ja selle otsuse põhjal saab kas riigi peaprokurör või justiitsminister prokuröri ametist vabastada. Distsiplinaarsüütegude puhul ongi [tähtis] see, milline asutusesisene menetlus sisuliselt välja näeb ja mida seal otsustatakse. Sellest siis sõltub prokuröri töö jätkumine. 

Aga kuritegude puhul on asi veelgi keerulisem. Prokuratuur on ise sellises olukorras, kus ta peab oma prokuröride vastu kriminaalasja vedama. See on ikkagi keeruline olukord. Kes tahaks iseenda vastu kohtuasja vedada? Avalikkusele jääb igal juhul selline mulje, et niisuguse korralduse puhul ei pruugi otsused, kas mingi kriminaalasi algatada või mitte, olla alati objektiivsed. 

Neid probleeme prokuratuuriga on välja toonud, nii nagu ka algataja nimetas, väga tuntud Eesti õiguseksperdid, näiteks Margus Kurm ja Rait Maruste. Ja neid on ju veel tegelikult. Probleem on kahtlemata oluline ja kindlasti tuleb sellega tegeleda. Prokuröridel on väga suured volitused inimeste põhiõigusi piirata, rikkuda, riivata. Nende tegevus väga suurel määral mõjutab inimeste elu. Seetõttu on väga oluline, et prokuröride töö, nii nagu tegelikult ka kohtunike töö, oleks täiesti laitmatu ja hästi tasakaalukas. 

Palun veel kolm minutit! 

Kolm minutit lisaks.

Nii palju ilmselt ei lähe. 

See töö peab olema väga tasakaalukas ja usaldusväärne, nii et kellelgi meist ei oleks kahtlust, kas prokuratuur ja prokurörid ikka teevad enda tööd väga ausalt. Kuna ma praegu seaduse tasemel ei näe seda, et vastutus prokuröride eksimuste puhul oleks väga selgelt ja konkreetselt sätestatud ning et see viiks mingite tagajärgedeni, siis ma arvan, et see eelnõu väärib igal juhul arutamist. Muidugi mitte küll just konkreetsel kujul vastuvõtmist, aga seda tuleks kindlasti arutada koos õigusekspertidega ja seda täiendada. 

Ma arvan, et üks variant on jääda ootama ka justiitsministeeriumi enda eelnõu, mida on meile lubatud, aga me ei tea, millal või kas üldse see tuleb. Täna on meil see eelnõu siiski laual ja see probleem on tõstatatud. Nii et see eelnõu võiks ju menetluses jätkata, seda saab täiendada. Ma arvan, et kui me prokuratuuri tegevuse osas asjad paremini seaduses paika paneme, siis see kindlasti tugevdab meie inimeste usaldust õigusriigi toimimise vastu ja üldse riigi vastu tervikuna. Nii et ma tervitan seda algatust ja loodan, et see eelnõu jääb menetlusse edasi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 804 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me hääletame seda peale saalikutsungit. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 804 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 36 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust, eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Läheme edasi 11. päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine välisriikide Eesti huvide vastase mõjutustegevuse, selle rahastamise viiside ning sellega seotud riskide uurimiseks" eelnõu 803 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Aga Anti Poolametsa ei ole. Seega on menetluse võimatus ja istung on lõppenud.