Tere päevast, austatud Riigikogu! Hea meel on tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul ka Kanepi kooli õpilasi. Tere päevast! Loomulikult tervitame ka kõiki neid, kes jälgivad tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel. Me alustame 25. märtsi infotundi. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 18 Riigikogu liiget, puudub 83. Tänases Riigikogu infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ning justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Kokku on meil täna 11 registreeritud küsimust. Infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Lisaks saab see registreerunud Riigikogu liige võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab selle küsimuse raames esitada ka lisaküsimuse. 

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Üks hetk! Mart Maastik, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Ma tahtsin täpsustada, et seal ei ole ainult Kanepi, vaid ka Westholmi Gümnaasiumi lapsed. Palun tervitada ka neid!

Suur tänu täpsustuse eest! Tervitame ka Westholmi Gümnaasiumi õpilasi! Hea meel on teid siin Riigikogus näha! 

Aga nüüd tõesti küsimuse juurde. Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Kristen Michal! Aastal 2020 andsin ühe intervjuu Soome ajakirjanikele ja ütlesin, et Eesti vajab – ja mitte ainult Eesti – NATO kõrval ka plaan B-d, sest rahvusvaheline olukord on turbulentne ja võib juhtuda igasuguseid asju ja seetõttu peaks olema ka mingi tagavaraplaan. Loomulikult sain ma selle eest siis kõvasti ja kõvasti nahutada. Aga tegelikult praegu me näeme kas või sellesama Hormuzi väina intsidendi ja selle ümber keerlevate juttude taustal, et mul oli jälle õigus. 

Nii, 2020 – tuleme selle aasta juurde tagasi – tegime koos Martin Helmega ettepaneku, et valitsus eraldaks raha õhutõrjevõimekuse tekitamiseks Eestile. Ma mäletan väga hästi seda istungit, kus viibis ka tollane Kaitseväe juhataja Herem, kes kargas püsti nagu ussist nõelatud ja teatas, et tal ei ole seda vaja. Tal ei ole seda vaja! 

Nüüd, meil oli siin suvel intsident, kus meil kukkus alla Elva lähedal droon. Noh, uuriti ja puuriti, aga ega selle uurimise tulemusi väga avalikkusele tutvustatud ei ole. 

Täna öösel oli meil uus intsident, samasugune intsident oli ka Lätis. Sarnane intsident oli paar päeva tagasi Leedus. Õhutõrjet meil endiselt ei ole, ehkki meil on 5,4% SKP-st kaitsekuludele eraldatud. Plaani B-d NATO teemal meil ka ei ole. 

Ma küsin nüüd – te olete päris mitmed aastad ka olnud meil peaminister –, mis see meie plaan siis on, et Eesti tegelikult kindlates kätes kaitstud oleks?

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Mitu komponenti. Kõigepealt, esiteks, NATO – erinevalt teie kirjeldusest – toimib, ja toimib hästi. Nendessamades näidetes ka, viimastes drooniintsidentides NATO lennukid tõusid õhku. 

Ja ka varem on olnud nii, et kui Vene hävitajad on meie õhuruumis, siis lähevad neid eskortima NATO lennukid, NATO hävitajad, kes iganes parajasti siin rotatsioonis on. Mäletamist mööda sellele meie õhuruumi rikkumisele, millele järgnes NATO artikkel 4 ja ÜRO Julgeolekunõukogu erakorraline istung, tollal olid meil itaallased siin F-35-te, kõige moodsamate hävitajatega, mis vähegi saaks. 

Ka parima tahtmise korral tõenäoliselt kõiki võimeid me soetada ise kohe korraga ei saa, võib-olla aja jooksul on see võimalik. Kaitsekulud on tõepoolest 5,4%, see on ajalooliselt kõrgel tasemel. Jah, see on minu valitsuse ajal nii olnud ja see on vastus tegelikult Putini ohule, sellele Venemaa ohule. Te justkui opereerite Putinit nimetamata, aga nimetame siis selle probleemi ka ära. Probleem on ikkagi Putin. See režiim, see diktaator, kes oma tahtele püüab allutada Ukrainat, suveräänset riiki, tapab seal süütuid inimesi, naisi ja lapsi. Seda esiteks. Ja NATO toimib. 

Teiseks, Euroopas on erinevad koostööformaadid, muu hulgas näiteks NB8, mille eesistuja Eesti on, julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga. Seal me kooskõlastame ka viimasest drooniintsidendist, vahetasime informatsiooni Põhja- ja Baltimaade juhtidega, samamoodi nagu leedukad ja lätlased vahetasid meiega. Kindlasti tehakse seda töötasanditel. 

Ja kolmas kindlasti on oma kaitsevõime. Oma kaitsevõime kasvatamine käib meil suure hooga. Ütleme nii, et loomulikult kõike, mida oleks vaja olnud, oleks kindlasti eilseks juba vaja olnud, aga iga samm, iga hange, iga asi võtab aega. Ka drooniteadlikkus, erinevad radarid, uued vahendid on hankimisel, osa on hangitud, osa on paigaldamisel, ja nii edasi. Nii see töö käib. 

Nii et seetõttu ma ütlen, et teie plaan B on formuleerunud üheks erakonnaks, mille nimi on plaan B, mulle tundub rohkem. See on see, mis on võib-olla mulle jäänud mulje, mida teie esindate. Mina ütleksin, et NATO toimib, Euroopas on head suhted, me töötame koos kaitse ja julgeoleku nimel ning lisaks panustame väga palju oma kaitsevõimesse, mis annab meie liitlastele ka julgeolekut juurde. Ja siin, ma siiski meenutan, meie julgeolekut tagavad NATO liitlased, kolm tuumariiki – Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Nii et Eesti on turvaline koht.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, siin on muidugi lihtsalt selline ilus propagandistlik jutt. Need lennukid, mis meil siin on, on loomulikult teretulnud – seda ei saa eitada, igati teretulnud – ja on reageerinud, adekvaatselt reageerinud piiririkkumiste ja muude intsidentide puhul, aga need ei taga meile tegelikult mingit julgeolekut. Nende paari lennukiga ei ole võimalik tagada Eesti õhuruumi kaitstus sadade droonide ja võib-olla ka kümnete rakettide vastu. Seda saab teha ainult kogu riigi territooriumi ja õhuruumi kattev õhutõrje. Ja seda õhutõrjet meil ei ole, ehkki, nagu ma ütlesin, aastal 2020 EKRE valitsuses olles selle plaaniga välja tuli. Ja seda ei ole ka viimase viie aasta jooksul Reformierakond suutnud tekitada siia meile, ehkki igasuguseid jutte on olnud. Neli aastat ja peale käib juba sõda ka Ukrainas, kus väga selgelt on näha, et droonid on just need, mida kasutatakse. No need lennukid ei hoidnud ära Auvere korstna pihta lennanud drooni, lihtsalt ei hoidnud ära. 

Nüüd, mis puudutab NATO töötamisse, siis selle kohta on mul tõsiseid küsitavusi. NATO-s on üks riik, kes tegelikult suudab tagada oma liitlaste julgeoleku, ja see on Ameerika Ühendriigid. Prantsusmaa ja Suurbritannia tuumavõimekus on ausalt öeldes, pehmelt öeldes puudulik. Seda teavad kõik, see ei ole mingi raketiteadus, seda teavad kõik, et see on puudulik. Seda ei ole võimalik võrrelda tõeliste tuumariikide tuumavõimekusega, raketivõimekuse ja muu seesugusega. Nii et see jutt, et nad tagavad meie julgeoleku – jah, Ameerika Ühendriigid tagavad, aga tagavad loomulikult ka üle meie peade Venemaaga vastavaid kokkuleppeid sõlmides. 

Mis puutub Eesti kaitsevõimesse, siis Eesti kaitsevõime ei ole arenenud viimase viie aasta jooksul selle tempoga, millega ta peaks, ega ole absoluutselt korrelatsioonis selle rahaga, mis on kulutatud Eesti kaitsevõimele. Ja kui me räägime veel plaani B-st, siis see, mida te nimetate siin Põhja- ja Balti koostööks, ongi üks osa sellest plaani B-st, (Juhataja: "Teie aeg!") millega oleks pidanud alustama juba ammu-ammu tagasi. Minu küsimus on, missugune on ikkagi tegelik plaan Eesti julgeoleku tagamiseks, kui me näeme, et meil puudub igasugune reaalne võimekus tagada meie õhuturvet. 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mitu asja. Esiteks ma jälle märkan, et te jätate Putini kui probleemiallika nimetamata. Te mainite teda lihtsalt mööda minnes justkui vestluspartnerit ja midagi muud. Oleme ikka ausad, me teame, mis see probleemiallikas on – Putin ja Putini režiim. Putin peab sõda, agressioon Ukrainas on reaalsus viiendat aastat. Seal tapetakse süütud inimesi, talvel pole elektrit, sooja vett. Selline on olukord seal. Ja selle sõja kahjud jõuavad aeg-ajalt ka teiste riikide territooriumile. 

See jutt nüüd, justkui, ma ei tea jah, te ütlete, et kõik teavad, et Prantsusmaal ja Ühendkuningriigil pole tuumavõimekust. No vot, mind täitsa siiralt huvitaks, kes see kõik on. Ilmselt see kõik on teil kuskil EKRE sõprade klubis, eks ju. Üldiselt ikkagi Emmanuel Macron või Keir Starmer on vähe teisel arvamusel. Nemad neid riike juhivad, EKRE sõprade klubi ilmselt mitte. 

Nüüd tuleme selle küsimuse enda juurde. Ma saan aru, et teile sobib tekitada paanikat ja ebakindlust. Sõbrad, aga sõda käib viiendat aastat. Seda, et sõjakahjud ja killud lendavad üle piiride, me oleme varem näinud. Kui me tahaksime öelda, et seda enam tulevikus ei juhtu, siis selleks tuleb sundida Putinit oma eesmärke muutma. Muul juhul see ei juhtu. Seni, kuni Ukraina peab ennast kaitsma, ta kaitseb ennast ja killud lendavad. Midagi teha ei ole. 

Ja nüüd, mis puudutab Eesti oma julgeoleku tagamist, siis ma kordan üle, et NATO toimib väga hästi. NATO on – konkreetseid näiteid. Kui meil oli vaja Vene elektrivõrgust ennast lahti ühendada Balti riikidel, siis suhtlesin mina NATO peasekretäriga ja Soome president Aleksandr Stubb suhtles Mark Ruttega. Pärast seda merel laevad tänaseni muuseas valvavad meie kriitilisi ühendusi. Läänemerel valvavad NATO laevad meie kriitilisi ühendusi, te ütlete, et see ei toimi. Kui tulevad taevasse Vene lennukid, siis lähevad vastu NATO lennukid. Need ei ole kellegi teise lennukid, need lähevad vastu. Ja meie panustame kaitsevõimesse täpselt samamoodi, täpselt selle NATO plaani alusel, täpselt selle plaani alusel, mis on Kaitseväe juhataja plaan. 

Nii et ma kutsuks teid – ma saan aru, et see on võib-olla oportunistlikult poliitiliselt kasulik kritiseerida oma riiki ja öelda, et seda tuleb igal moel maha teha. Aga ärge tehke! Panustage sellesse! Pigem panustage sellesse kaitsevõime ja turvatunde loomisesse. Proovige, see ei ole raske!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Martin Helme. Palun!

Ma ei tea, miks sa lahtisest uksest sisse murrad. Keegi ei vaidlusta seda, et Putin on julgeolekuprobleem. Me just täna öösel nägime seda. Meie küsimus on see, et Eesti valitsus ei ole sellele probleemile adekvaatselt reageerinud. Sa ütled, et kõik võtab aega. No Koruste juhtum oli septembris. Siis me küsisime, kus on droonimüür. No võtab aega. No palju siis aega on läinud mööda? Üle poole aasta on mööda läinud, midagi paremaks ei ole läinud. Meil on idapiir – idapiir, Auvere, eks ole, põhimõtteliselt Narva jõe taga –, kus me ei suuda tuvastada ja kus me ei suuda alla lasta droone. Palju siis aega läheb vaja? Meil on 5,4%-line riigikaitsekulu, 2,6 miljardit. Mis me saanud selle eest oleme? Juba mitmendat aastat mitte midagi ei ole saanud. Me oleme saanud selle, et meie õhuruumis liiguvad võõrad droonid. 

Loomulikult esimesed uudised olid, et see oli Venemaalt tulnud droon. Aga me ei tea, see võib olla sama lugu, nagu oli Korustes, kus oli tegelikult Ukraina droon, mis meie õhuruumi kaudu liikus Venemaa suunas, et seal sõjategevust aretada. Sa oled korduvalt öelnud siin parlamendi ees, et meie ei ole ukrainlastele luba andnud oma õhuruumi kasutada Venemaa ründamiseks. Näe, ometi nad teevad seda. Me ei ole võimelised seda ka takistama, see on probleem. See on probleemi iva. 

Nüüd, NATO-st rääkida mul väga palju aega ei ole. Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal – kolm kõige suuremat NATO riiki, sinna juurde võib ka Itaalia panna – on vähem sõjalennukeid kui Iisraelil, mis on neist kordades väiksem. Kamba peale kokku umbes sama palju. Selline see pilt on siin. Minul on ikkagi küsimus, et millal üks kord Reformierakond tunnistab, et nii nagu oli loosung "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse", samamoodi oli loosung "Kindlates kätes Eesti" lihtsalt valijatele nahaalselt näkku valetamine. Mingit kindlalt kaitstud Eestit ei ole. Seda me nägime täna öösel jälle. Te ei saa hakkama Eesti kaitsmisega. Te võite NATO lennukeid appi ju kutsuda, aga meie oma töö on tegemata ju.

Jah, ma ootasingi – aitäh, hea küsija –, millal see küsimus tuleb. Küsimus on endiselt, et teeme Eesti riiki ja oma kaitsevõimet maha. No ärme tee, on minu ettepanek.  

Ma võiks lugeda pika loetelu ette sellest, mis meil sellel aastal lisandub õhukaitsesse. Eesti on hankinud üksjagu lühimaa-õhutõrjet. 2026. aastal lisandub Poola päritolu Pioruni laskeseadmerakette, keskmaa-õhutõrjet. 2026. aastal saame esimese keskmaa-õhutõrjesüsteemi. Kaugmaa-õhutõrjes on ettevalmistused töös. 2030+ Hiiumaal valmib radar ja nii edasi, maavägi saab tulejõudu juurde. 2026. aasta lõpuks tarnitakse kuus liikursuurtükki K9, kokku on neid 36. Ratastel liikursuurtükke 12 tükki, CAESAR-eid 12 tükki olemas, hangime juurde. Raketisuurtükiväe ja survelöögivõime tugevdamiseks on kohal HIMARS-id, järgmistel aastatel jätkuvad laskemoona tarned. Lockheed Martin rajab Eestisse suurtükiväe raketiheitjate HIMARS hoolduskeskuse.  Enne jõule sõlmiti Lõuna-Korea tootjatega leping täiendavate suurtükiväe raketiheitjate Chunmoo hankimiseks. Jätkuvad õhuründemoona tarned, täiendame laskemoonavarusid. Selle soetuseks eraldatud eelarve aastateks 2025–2029 on 3,4 miljardit eurot. Sellest 2,3 miljardit eurot on juba kohustusteks kaetud. Merevägi, laevastiku uuendamine, moderniseeritakse miinijahtijaid. 2026. aastal saab merevägi kätte kaks patrullkaatrit, hangitud on rannakaitseraketisüsteem, kaasajastatakse mereseireradareid.  

Nii, Balti või kaitsevööndi Eesti osa, kaitsetööstus – ma võin selle kõik teile ette lugeda ja see ikka ei veena teid. Ma saan aru, et te lihtsalt tahate öelda sõnumina, et Eesti riik on kaitseta. Ei ole! Esiteks, NATO toimib. 

Teiseks, meil on head liitlassuhted. Kolmandaks, me panustame ise tugevalt oma kaitsesse NATO kaitseplaanide alusel ja selle plaani alusel, mida Eesti kaitseväe juhataja on õigeks pidanud. Toimib.  Ja see, et sõjakahjud tulevad üle piiri, ei ole võimalik – ma saan aru, et võib-olla kuskil laboratooriumis on võimalik konstrueerida selline ettekujutus, et luuakse maast taevani ulatuv piir ja mitte midagi sealt läbi ei tule, aga sõbrad, droonidega, isegi õhupallidega on hädas erinevad riigid. Ja see, et teised riigid või kurjategijad kasutavad droone, õhupalle või mida iganes teiste riikide vastu, siis ma siiski meenutan, et samasugused drooniintsidendid on olnud Leedus, Lätis, on olnud lennuväljadevastaseid drooniintsidente Taanis, on olnud Belgias ja Saksamaal. Isegi Ameerika Ühendriikides, kui lugeda, on suurte sõjaväeosade juures aeg-ajalt droonid lennanud.  

Luua endale ettekujutus, et see pole võimalik ja see on läbikukkumine – no kuulge, siis on kogu maakera läbi kukkunud selles, et uus tehnoloogia tuleb. Ärge looge endale illusiooni, et meie oleme siin kuidagi ainulaadsed. Me teeme seda, mida me oskame, me panustame väga tõsiselt. Me oleme NATO-s tipus, me oleme tipuriik kaitsesse panustamisel. Ja ometi ikka ärkame hommikul üles ja ütleme, et kõik on halvasti, sest me tahame öelda, et valitsus on halb ja Eesti riik on halb. Ärge tehke oma kaitsevõimet ja Kaitseväge maha.

Aitäh! Sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.  

Ja enne kui me läheme teise küsimuse juurde, on mul hea meel tervitada siin istungisaali rõdudel ka Holstre kooli õpilasi. Tere päevast! Rõõm näha teid siin Riigikogus. 

Nii, aga liigume edasi.  

Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on kütuse ja toidu hinnad.  

Lauri Laats, palun! 

Jaa, aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma arvan, et tänase öise intsidendi puhul me peame kõik tegema selleks, et me ei külvaks ühiskonnas paanikat – ja see on kõige olulisem  –, ja vaatama nii-öelda asjale täpselt sellisel viisil peale, nagu ta on. Ja arvestades ka neid pealkirju, mis on ilmunud ajakirjanduses, ma arvan, et nad oleks võinud olla natukene teistmoodi formuleeritud. Aga see selleks. 

Me räägime toimetulekust. Me räägime olukorrast, kus me praegu oleme, mis on seotud Lähis-Ida sõjalise kriisiga, konfliktiga ja loomulikult kütuste hinna tõusuga. Ja selge on see, et see olukord nii lihtsalt seal ära ei lahene ja need hinnad, mis me juba praegu näeme – täna ja ka eilsed päevad –, need kindlasti, tõenäoliselt kindlasti progresseeruvad, ehk siis, muutuvad, kütus muutub veelgi kallimaks. 

Siin on riike, kes on võtnud juba tarvitusele meetmeid, et leevendada olukorda, ja neid riike on tegelikult ju palju. Siin on Itaalia, Austria, Horvaatia, Ungari, Portugal, Läti, Saksa, Rootsi, Hispaania. Ja Hispaania on kõige nii-öelda mahukama paketiga – lausa 80 erinevat meedet. See puudutab aktsiiside vähendamist nii gaasile, elektrile kui ka vedelkütusele, see puudutab käibemaksu langetamist ja nii edasi. Ehk siis, kogu paketi suurus on umbkaudu viis miljardit, mille kohta esmaspäeval rahandusminister ütles, et, tsiteerin: "Hispaanias hakkavad varsti inimesed surema ja nemad tegelevad selliste asjadega nagu nii-öelda fossiilkütuste subsideerimine." Ja lisaks ta ütles, et autoga sõitmine on üldse privileeg, et ta on pool elu käinud jala, sõitnud rattaga. Võib-olla on see praegune valitsuse nii-öelda üleüldine soovitus inimestele. 

Aga ma ikkagi küsin teie käest: kas ka Eesti riik plaanib ikkagi, arvestades olukorda ja selle süvenemist, võtta ka nii-öelda suuremaid ja mõjusamaid meetmeid tarvitusele, et pakkuda hinna, kütuse hinna leevendamiseks. Aitäh!

Jah, hea küsija, kui ma sain õigesti aru, siis te küsisite, et milliseid meetmeid meil on plaanis kasutusele võtta. Ja ma räägin ära, et siis on kuulajatele-vaatajatele ka klaar. 

Jah, erinevatel riikidel on erinevaid selliseid meetmeid võimalik võtta. Kui ma püüaks seda kuidagi joonistada selliseks valikuks, siis energiahinnad suures osas ja lõviosas maailmas koosnevad ikkagi valdavalt sellest, mis on selle toorme enda hind. Ma ei tea, Euroopas umbes ligikaudselt, kui ma vaatan sihuke komisjoni esitatud materjale-slaide, on 50 pluss protsenti. Nii et tegelikult lõviosa tuleb sellest hinnast, mis on selle toorme hind, on see siis nafta, on see siis gaas, on see siis midagi muud. 

Osa kulu on näiteks süsinikuhinnast. Eestil on see Euroopa keskmisest väiksem, aga osa on sellest, see on seesama ETS-süsteem, mille ülevaatamisega tegeletakse. 

Siis on võrkude kulu ja siis on maksulised aktsiisid – ütleme, neli komponenti, kui nii võtta. 

Nüüd, järjest võttes. Maailmaturul hindadega – ütleme, et Eesti tõenäoliselt ei suuda neid väga ulatuslikult mõjutada; vähemalt seni pole Eestil sellist võimet tekkinud – võib-olla, jah, ütleme, kunagi tekib, aga hetkel ei ole –, mis tähendab seda, et me sõltume väga palju sellest, mis toimub Lähis-Idas, ja kogu maailm sõltub sellest, mis toimub Lähis-Idas. Isegi maailma suurimad ja võimsamad riigid, kes seal täna toimetavad, sõltuvad sellest, mis toimub Lähis-Idas ja kuidas see konflikt laheneb. 

Prognoose on erinevaid, hinnanguid on erinevaid. Lootus sellele, et toimub deeskalatsioon, hinnad langevad ja pinge langeb, on olemas, aga täna pole kellelgi kindlat teadmist. Seda esiteks; see on üks pool. 

Teiseks, ETS-süsteem. ETS-süsteemi ülevaatamine Euroopas käib. ETS2 – alguses vist oli neli riiki, ma võin siin numbriga eksida, kui ma õigesti mäletan, meie nende hulgas – tegime ettepaneku ETS2 süsteem edasi lükata, mille bürokraatlik mõju tema heitme vähendamisega seoses oleks olnud väga suur  – ehk see bürokraatlik mõju oleks suur olnud ja heitme vähendamine väike. See lükati edasi. Nii et seal me oma mõju saime.

Nüüd, ETS1 – soov on meie ettevõtjatel ja majandusel, et see süsteem oleks etteaimatavam, vähem volatiilne. Ka sellega komisjon tegeleb, tuleb oma ettepanekutega juuniks välja. Viimasel ülemkogul käisime üle. 

Võrgud: võrkudesse investeerime pidevalt. Võrkude jaoks oleme siingi erinevaid reegleid vastu võtnud, muu hulgas alates sellest, et võrgud oleks vaba sellistest fantoomliitumistest, kuni selleni, et võrgud oleks toimekindlad. 

Ja maksulise poole pealt nüüd oleme otsustanud ära jätta aktsiisitõusu, mille mõju on 40 miljonit eurot. See ei ole väike, eriti arvestades, et eelarve on –4,5%-ga miinuses. 

Ja sel nädalal teeme veel ühe otsuse, aga sellest ma räägin pärast.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Me siin rääkisime rahaminister Ligiga hiljuti samadel teemadel ja Jürgen Ligi ütles otse välja, et jah, kõige vaesemad inimesed niikuinii autoga ei sõida, aga enamiku Eesti inimeste ostujõud on tegelikult kasvanud bensiinijaamas. Kas te kinnitate rahandusminister Ligi hinnangut, et tegelikult on eestlaste ostujõud autokütuse ostmisel kasvanud – kõigele sellele Hormuzi väina ja muule ebakindlusele vaatamata?

Jah, aitäh, hea küsija! Ma nüüd täpselt ei tea, mida rahandusminister siin ütles vastates küsimustele. Aga tõepoolest, erinevad energiatulu- ja finantsanalüütikud on toonud seda küll välja, et võrdlusena – ma olen näinud sotsiaalmeedias seda levivat, ilmselt sellele viitas, aga ma võin täiesti eksida, sest ma ei tea täpselt, mida ta ütles –, et keskmise palga ostujõud suhtena kütuseliitritesse on tõesti kasvanud. Ilmselt sellele on viidatud, aga eks ma pärast vaatan või küsin, mis öeldi.

Suur tänu! Lauri Laats esitab nüüd oma täpsustava küsimuse. Palun!

Aitäh! Ma arvan, et mu küsimus oli üpriski konkreetne, aga me saime jälle teada, kui palju ja kuhu ja mismoodi investeeritakse võrkudesse ja nii edasi. Saime ka teada, et see maksutõus, mis puudutab aktsiisimaksu tõusu 1. maist, jäetakse ära ja seda me parasjagu menetleme. 

Aga kas ka tuleb midagi lisaks? Te lubasite nüüd veelgi täpsustada. Loodame, et see täpsustus on positiivses võtmes. 

Aga räägime ka käibemaksu langetamisest toiduainetele. Siin oli ka Soomes üpriski positiivne uudis, kus Soome Panga analüütik ütles tegelikult risti vastupidist sellele, mida olete teie rääkinud ja mida on rääkinud ka Jürgen Ligi, et käibemaksu langetamine ei jõua toiduainete hindadesse. Soome näide on vastupidine, et on jõudnud ja on, vastupidi, ära märgitud, et see on olnud väga positiivne meede ja seoses sellega on ka toiduhinnad langenud. 

Kas te ikkagi ei arva, et praeguses olukorras, kus me näeme selgelt, et sisendhinnad kasvavad, eriti mis puudutab kütust – see otseselt peegeldub varsti kõikides teenustes, kaasa arvatud toodetes ja toiduainetes, need lähevad kallimaks – kui te ei plaani selles osas meetmeid võtta, et langetada kütusemakse, kas on mõistlik ikka rääkida ka toiduainete käibemaksu langetamisest? Tegelikult me oleme Euroopas vist ainult kaks riiki, kus on ühtne käibemaksumäär, Taani ja Eesti, teistes Euroopa riikides on ammu juba kehtivad erandid ja osa riike on teinud lähiajal otsuseid. Soome näide on olnud vastavalt pangaanalüütikule pigem väga positiivne. Kuidas ikkagi praegune meie valitsus suhtub sellesse?

Aitäh, hea küsija! Ma lubasin teile tõesti lisada, mis me veel teeme. Sellest neljast, kui jäi meelde, mis võiksid olla energiakomponendid, peamised või üldiselt suures plaanis – kindlasti saab neid detailideks võtta –, siis Varude Keskus ühena. Me oleme Rahvusvahelise Energiaagentuuri solidaarsusaktsioonis osalemas. Meie maht selles on küll üsna väike, ma arvan, et 0,1%, kui ligikaudselt vaadata. Varude Keskus – nüüd sellel neljapäeval ehk homme tuleb Andres Sutt valitsusse ettepanekuga Varude Keskusega tuua turule osa meie kütusevarudest just sellepärast, et leevendada tarnehäirete mõju. Jah, Eesti mõju tõepoolest, veel kord, on väga väike, tõenäoliselt me seda esimest plokki, millest kõige enam sõltub, ehk selle üldise kütuse tarnet ja hinda läbi oma aktsiooni ei suuda mõjutada, aga solidaarsusena kindlasti see mõjutab. See on ligikaudu umbes 20 – ma ei tea, on ka hinnanguid, et umbes 25 –, aga ilmselt umbes 20 päeva kütusevaru, nii et see umbes 20 päeva kriisi mõju leevendab. Nii et seda me teeme ka, lisaks sellele, et me jätame ära aktsiiside tõusu, mida te, nagu te siin ütlesite, menetlete. Ma loodan, et tempokalt menetlete ja saab ka toetuse. Selle üle oleks mul väga hea meel. 

Nüüd, tulles käibemaksudebati juurde – me oleme seda päris palju ju pidanud. Te siin tsiteerite, ma võin ka tsiteerida, me kogume aeg-ajalt infot juurde ja siis saame üksteisele tsiteerida erinevaid asju. Minule meeldib Rahvusringhäälingut tsiteerida. AK-s näiteks Valio tegevdirektor ütles 23. märtsil, et näiteks piimatööstused ei ole hinnatõuse teinud aasta aega kindlasti. Samas, Eesti ja Euroopa ametlikus statistikas on juust, või, täispiim novembris 2025 oluliselt kallimad kui juulis 2025. Noh, toormehind pole kasvanud, aga hinnad ikka kasvavad. Või näiteks Lidl on selline poekett, maailmas väga suur. Selle juht, Baltikumi juht, ütles otse, et toiduainete käibemaksu langetusest on vähe kasu, see ei jõua lõpuks tarbijani ja enamjaolt kaob tarneahelasse ära. No vot, nüüd me jälle saame siin praktikute mõtteid vahetada. Ma kardan, et Lidli Baltikumi juht on adekvaatne ekspert selles küsimuses, eriti kui vaadata, kui tugevalt nad konkureerivad, ja just hinnaga, turul. 

Nüüd erinevat statistikat veel. Euroopa Liidu statistika kohaselt oli 2024. aastal toiduainete hinnad – meil on selle aasta andmed – Eestiga võrreldes kallimad näiteks nendes riikides – Luksemburg, kus on toidu ja alkoholi vähendatud käibemaks olnud 3%; Iirimaal – seal on põhitoidu käibemaksumäär 0% ja seal on kallim meist; Maltas põhitoit 0%; Austrias toidukaupadel 10%; Prantsusmaal 5,5% ja endiselt meist kallim, ja Soomes. Nii et kahjuks see väide, et käibemaksu alandamine tagaks soodsama hinna praktikas (Juhataja: Teie aeg!), ei kehti.

Teie aeg! Aitäh! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on metsaseadus. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Aitäh, minister Sutt, vastamast! Andres Sutt! Minu küsimus puudutab metsaseaduse muutmise eelnõu. Nagu ma olen aru saanud, praegu käib ministeeriumis kibekiire töö selle valitsusse toomiseks ja siis ka Riigikokku saatmiseks. Me räägime siin seadusemuudatustest, mis teevad väga põhimõttelisi muudatusi meie metsade haldamise põhimõtetes, mis tegelikult moodustab pool meie maismaast. Paraku pole midagi teha, need väga põhilised muudatused on tehtud ilma väljatöötamiskavatsusteta, mis tegelikult on väga kaugel heast seadusloomest. Aga see selleks.

Justiitsminister kooskõlastas eelnõu 19. veebruaril, kuigi seal on esitatud väga tõsised märkused, mis oleks võinud vabalt olla ka selle eelnõu tagasilükkamise aluseks, aga nii see on. Mida Justiitsministeerium välja tõi, oli nimelt see, et vajadus on ära defineerida mõiste, mis asi on majandusmets. Lisaks tahtis ta kangesti teada, kuidas on jõutud sellise kummalise protsendini, mis moodustab enam kui kaks kolmandikku Eesti metsadest majandusmetsadeks, ning kas ja milliseid uuringuid on selleks teostatud ja miks kõik see on nii eelnõusse kirja pandud. 

Minu küsimus on, kas eelnõu tekstis – ma pean sellest, mis on siin juba korra läbi kaasamise – tehakse veel muudatusi ja kas majandusmetsa mõiste saab tähenduse nii, nagu Justiitsministeerium seda on nõudnud. See, milliseks kujuneb majandusmetsa mõiste ja selle sisu, on väga olulise tähendusega meie metsade haldamisele, see pole tehniline detail. Sisulised lisandused ja muudatused eeldavad vähemalt õigusriigis kooskõlastamist. Ma pean silmas sisulist, mitte sellist ühe- ja kahepäevalist janti, nagu aeg-ajalt on. Küsimus on, kas see seadus läheb veel kord kooskõlastusringile.

Aitäh, hea küsija! Metsa ja looduse teemad on kaalukad, nad on olnud üsna intensiivselt ja vahest ka emotsionaalselt väideldud. Kui te nüüd küsisite, miks just 70, aga mitte mingi muu protsent. Me võime pidada pikki arutelusid selle üle, kas see protsent on natuke ühele või natuke teisele poole, aga põhiloogika, miks me oleme pakkunud seda 70%, on hästi lihtne. Selle 70%-ga me fikseerime olemasoleva olukorra. Ka praegu on suurusjärgus 70% metsast majandatav ja 30% metsast on kas range kaitse all või on piiranguvöönd, kus mingid tegevused on lubatud, aga ei ole päris piirangutevaba. 

Minu jaoks on selle olemasoleva olukorra fikseerimise mõte ennekõike selles, et me võiksime ühiskonnas temperatuuri alandada. Me oleme selle teema võtnud emotsionaalselt arutada, aga ma arvan, et kõik vajaksid korraks rahulikku hingetõmbeaega. Selle väljakujunenud tasakaalupunktiga, jällegi me võime debateerida selle üle, kas see tasakaalupunkt on õiges või vales kohas, aga võtaks mõneks ajaks selle arutelu maha ja tuleme siis kas viie aasta pärast või varem, kui Riigikogul selline soov on, selle teema juurde tagasi. Kui vaja on seda punkti nihutada, siis seda saab ju alati teha. 

Küsisite ka definitsiooni kohta. Jah, me praegu seda majandusmetsa definitsiooni natuke veel lihvime. Kindlasti saab see seaduses olema ja kindlasti saab seda arutada ja vajadusel teha paremaks Riigikogus. Täiendavat uut kaasamisringi ei ole plaanis teha. Ma arvan, et Riigikogu saal vähemalt minu seitsmeaastase kogemuse põhjal on piisav selleks, et neid küsimusi arutada. Selle seaduse Riigikogus arutamise ja vastuvõtmisega ei ole mingitpidi tuli takus. Seda saab siin rahulikult arutada, teha kaasamisi nendes komisjonides, kus see on vajalik, ja saada need asjad ilusti paika.

Suur tänu! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, härra minister! Ma pean tunnistama, et teie käsitlus õigusriigist on väga erinev sellest, mis minul on. Väga vabandan, aga nii ta on. Aga läheme edasi. Minule teadaolevalt praegu ministeeriumi suletud ringis kaalutakse ka teisi muudatusi seadusesse sisseviimisel. Näiteks üks selline säte, et omavalitsused oma planeeringuprotsessis, kui see peaks kaasa tooma piiranguid n-ö majandusmetsades, peavad need kompenseerima. Kui see nii on, siis see tähendab ju planeeringuprotsessi muutmist põhialusteni. Ma küsin uuesti, kas sellised uued muudatused – ma eeldan, et neid on veelgi rohkem – tuuakse parlamenti ilma korraliku kaasamisprotsessita – ma pean silmas normaalset kaasamisprotsessi – sellisega, mis on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kas te teete põhjaliku kooskõlastusringi või ei tee?

 Aitäh! Lugupeetud energeetika- ja keskkonnaminister, palun!

Aitäh! Vastan hea meelega oma praeguses rollis. Mina ei tea, et ühtegi seadust oleks salaja vastu võetud. Ja nii nagu ma enne ütlesin, annab Riigikogu töökord piisava aja selleks, et nende teemade üle ja kõikide teiste teemade üle, mis seal eelnõus on, arutleda. Ei ole mingit ajalist survet ja kõik huvirühmad saavad siin oma seisukohta väljendada. See, mis puudutab kohalike omavalitsuste kohustust kompenseerida, juhul kui nad seavad täiendavaid piiranguid, on ju samaväärne sellega, mis kehtib praegu riigi suhtes. Kui riik kehtestab praegu täiendavad piirangud metsamajandamisele, kui need piirangud oluliselt kitsendavad omaniku õigusi metsaalal tegutseda, siis on omanikul õigus see maa riigile müüa turuhinnas ja riigil on kohustus see maa osta. Ja ma arvan, et on õiglane, et kui omandit piiratakse, siis selline hüvitamise kohustus laieneb ka kohalikele omavalitsustele. Aga te saate siin Riigikogu saalis kindlasti arutada ja debateerida, milline on see õige ja kõige parem vorm. Ma ütlen korra metsaseaduse juurde veel seda, et ma saan aru, et see 30 ja 70 jaotus on tekitanud nii looduskaitse vaatest kui ka metsasektori vaatest tunnet, et see protsent võiks olla rohkem ühele või teisele poole lükatud. Aga nagu ma ütlesin, minu hinnangul – ja olles ka väljastpoolt seda sektorit tulnud – ei peaks me selle seaduse aruteluga tegema ühiskonnale rohkem haiget või ühiskonda rohkem katki. Seetõttu, kui me võtame korraks ja aktsepteerime, et praegune olukord on selline, millega me võime mõnda aega elada, siis minu meelest oleks see proovimist väärt. Metsaseadus ei ole nüüd selles arutelus või debatis üksinda. Samamoodi on ju ette valmistatud looduskaitseseaduse muudatused, kuhu tuleb kaks väga olulist põhimõtet, et 30% maismaast ja 30% merest soovib Eesti võtta kaitse alla, mis on ka rahvusvaheline kokkulepe ja siht. Ma arvan, et on väga oluline, et me ka siin liiguksime ilusti edasi. Ja samamoodi on kolmas element, mis on metsanduse arengukava, kus ei ole tehtud sisulisi muudatusi, aga on tehtud ajakohastusi võrreldes selle versiooniga, mis kunagi Keskkonnaministeeriumis ette valmistati.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teie päralt on lisaküsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tulen ka nüüd tagasi valitsuse ja puidutööstuse soovi juurde muuta kaks kolmandikku Eesti metsadest majandatavateks metsadeks. Ärge hakake palun rääkima sellest looduskaitseseaduse 30%-st, sest see ei puutu praegu asjasse. Palun teil hoopis selgitada, kust selline number ikkagi pärineb. Kas soov muuta kaks kolmandikku Eesti metsadest majandatavateks baseerub üldse mingil uuringul? Ning kas ministeerium või keegi teine on hinnanud neid mõjusid, mida selline põhimõtteline muudatus meie ökosüsteemide tervisele võib kaasa tuua? Kui on nii, siis palun nimetage neid konkreetseid uuringuid ja analüüse ning koht, kus nendega saaks tutvuda.

Aitäh! Mina siiski arvan, et need eelnõud on kõik omavahel seotud. Samamoodi on oluline, et me seame eesmärgiks 30% maismaa ja 30% mere kaitse. Uuringuid on tehtud väga palju ja nii nagu tõenäoliselt ka hea küsija teab, ei ole metsandus nagu matemaatika, kus on üks õige vastus. Sõltuvalt uuringust on sedasama pilti võimalik tõlgendada erineval moel. 

Ma kordan veel, et selle tasakaalupunkti fikseerimine, mis täna juhtumisi on 70 : 30, on minu arvates mõistlik asi, mida teha. See ju ei tähenda, et selle 70% sees, mis on majandusmets, võib teha ükskõik mida. Ka seal kehtivad metsamajandamise reeglid. Seda esiteks. 

Nüüd, teiseks. Te ütlesite, et see on metsatöösturite teema. Metsaomanikke Eestis on suurusjärgus 100 000. Nende seas on ka väga palju väikemetsaomanikke, kes tunnevad ennast halvas mõttes puudutatuna, kui öeldakse, et see kõik on metsaomanike lobi tulemus. Ärme pane silti külge. Meil on väga palju väikemetsaomanikke, kes tegelikult oma metsal lasevad kasvada nii, nagu loodus soovib ja võimaldab. See, et erinevad huvirühmad seisavad oma huvide eest, ei ole ju mitte midagi eriskummalist. See kehtib täpselt samamoodi toiduainetööstuse puhul, põllumajanduses, finantssektoris. Küsimus on, mida võetakse arvesse poliitika kujundamisel ja mida ei võeta. Seda ma võin kinnitada, et metsatööstusel ei ole vähemalt minu jaoks olnud mingisugust privilegeeritud või suuremat kaalu kui looduskaitsel. Kõigil on olnud vaba juurdepääs, kõigiga me oleme saanud arutada. Jah, ja keegi ei ole rahul. Ja kui keegi ei ole rahul, siis võib-olla see tasakaalupunkt ongi õiges kohas. Uuringuid ja analüüse on tehtud väga palju. Kindlasti ma võin teile saata pika uuringute nimekirja, kui te soovite.

Suur tänu! 

Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Ja metsa juurest liigume edasi põllumajanduse juurde. 

Neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teemaks on põllumehed. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head ministrid! Austatud peaminister! 11. märts tõi meile sõnumi E-piima kui ühistu pankrotimenetlusest. Ja tegelikult me oleme ju pikka aega püüdnud ka juurutada seda mõttelaadi Euroopas, et ühistuline tegevus on väga mõistlik tegevus, et tootjaid, väiketootjaid kaitsta, ja oleme evinud seda mõttelaadi, et koostööst on rohkem võita kui konkurentsist. 

Sageli me räägime ka sellest, et kas kapitalil on rahvus. Ja tegelikult see on nüüd üks ilmselt mõttekohti, et äkki ikkagi on, sest me jõuame kogu oma põllumajandussektoriga ju toidujulgeoleku teema juurde. Ja kahetsusväärselt on tekkinud olukord, kus ka avaliku raha toel – mitte et see oleks olnud halb otsus, vaid et 15 miljonit on antud ka avaliku raha toetust Paide tehase rajamiseks. Ja ometi me oleme jõudnud olukorda, kus siis ka need tootjad, väiketootjad on olukorras, kus circa 30 miljonit eurot jääb neil saamata. 

Oma küsimustega – julgen neid teha siis kaks selles kontekstis hetkel. 

Kas te palun selgitaksite, et mis ja kas on olemas siis ikkagi valitsuse plaan ka sekkuda sellesama E-piima tootmisüksuse nii-öelda pankrotimenetlusse selles mõttes, et see jääks ikkagi Eesti kapitali kätte, et see teeniks meie põllumeeste huve? 

Ja teiseks, et kas ja kuidas te näete seda, et ikkagi kuidagigi minna appi nende väiketootjatele, kes ilmselt on täna olukorras, et kaaluda põllumajandustootmise lõpetamist? Suuremad ilmselt saavad hakkama, sest puhver on neil olemas, aga väiksematel tõesti tekib see olukord, et tuleb tootmine sulgeda, sest seda kapitali hetkeolukorras pole kuskilt võtta, kus tooraine sisendhinnad on kõik kõrged. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Jah, ma üldjoontes olen päri, et  – või noh, me ilmselt ei olegi erimeelsusel selles küsimuses –, et Eestis peaks olema erinevate toormete võimalikult kõrge väärindamise võimekus. See on ju meie huvides. Meie ise teenime rohkem, loome rohkem lisandväärtust ja meie põllumeestel läheb ka paremini. Kõik loogiline, eks. 

Ja ma saan aru, et riik tõepoolest, nagu te mainisite, me oleme sellesse panustanud juba maksumaksja raha üks 15 miljonit. Ja selle toetuse tingimus oli ka samamoodi, et sellest aktsiaseltsist E-piima Tootmine peaks ühistule kuuluma rohkem kui 50% häälteenamus ja see periood kestab kümme aastat alates 2025. aasta detsembrist. Selle tehase mõju sektorile on märkimisväärne – ta on Eesti suurim juustutootja. 

Ja ütleme nii, et ega siis riigi vaatest on hästi oluline – ja ma arvan, et see langeb kokku väga põllumeeste huvidega –, et E-piima tehas jätkaks tööd ka pankrotiajal ja need võlad siis saaksid lahendatud ka uue omaniku poolt. See on kõik üldiselt, ma arvan, ühine huvi on sama. 

Nüüd, pankrotiseisu või aktsiaseltsi seisu on mul siit peaministrina keeruline kommenteerida. Pankrotimenetlus on omaette menetlus. Ma olen ise kohtunud põllumeeste esindajatega, ettevõtjatega, ka põllumajandus-kaubanduskojaga. Viimati, kui nad minu juures käisid, me arutasime just teist teemat – see, mis puudutab põllumajanduse rahastamist Euroopa Liidu eelarvest ja kõigest muust. Ja seal ma sain kinnitada, et nad võivad sellega arvestada, et Eesti riik seisab nende eest.

Aga E-piima puhul nad pigem, jah, andsid sellise positiivse tagasiside, et see, mida Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja ka MKM teevad, et aidata sellel tööstusel, tootmisel jääda Eestisse Eesti omanike kätte, on nende hinnangul positiivne. Seda hinnati positiivselt. Aga millised need täpsed sammud nüüd on ja kuidas edasi läheb, ilmselt see nii-öelda protsess veidi määrab. Ma saan aru, et – vähemalt avalik info on see –, et 6. aprillil on nüüd see võlausaldajate üldkoosolek, kus siis otsustatakse erinevad protsessid ja nii edasi. 

Aga ma saan aru, et Eesti ettevõtjad, erinevad põllumajandusettevõtjad, Eesti kapitalistid on ka kõik väljendanud huvi selle tehase vastu. Mõneti on jah … Ma ei tea, kas mul siin peaministrina sobib seda kommenteerida, aga vist on läinud nii, et – kuidas öelda – et ärimudelites olnud vastuolu ei ole õnnestunud seal tehases endas ära lahendada. Ja ütleme nii, et teise riigi osanik võib-olla on oodanud midagi muud kui meie oma põllumehed sellest. Nii et eks me siis riigi poolt nii palju, kui on võimalik, peame aitama, et see jääks Eestisse ja toodaks seda lisandväärtust, mida meie põllumeestel vaja. Aitäh!

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Täpsustav küsimus tuleb kütusevaldkonnast ja sellest teie viitest, et homme on tulemas uudis varude keskuse poolt, hea kolleegi Andres Suti sõnade läbi, et võtta kasutusele osa kütusevarust. Põllumehed, tegelikult ka ühe ettevõtjaga just täna suhtlesin, nad ütlevad, et jah, nende varud on täna ju, nii-öelda laod on täis hangitud ja see kütuse hind on olnud võrreldes tänase hinnaga ilmselgelt soodne, aga sellest varust, mis neil endal on, tegelikult piisab ilmselt, näiteks ühest 30 tonnist piisab nädalaks, et kevadel põllul tööd teha. See kütusevaru tihti kasutataksegi ära kuue kuu jooksul, kõige rohkem kevadel ja sügisel, kui ühel ajal külvatakse ja teisel ajal lõigatakse. Minu küsimus tüüribki tegelikult sinna, et toidujulgeolek on üks osa meie julgeolekust. Kas on kaalutud ka seda lähenemisnurka? Me kuuleme laiast maailmast, näiteks Austraaliast, kus öeldakse, et teatud tegevusi põllumehed ei asugi tegema, sellepärast et on kütusekriis. Kas valitsus näeb ette mingisuguse reservi sellele sektorile või peaks nägema ette selle reservi ja kas seda on arutatud? Tõepoolest, kui me jätame põllutööd kevadel tegemata, siis sügisel ei ole võimalik seda kuidagi asendada. Kas selle otsuse juures, mis neljapäeval peaks tulema, on ka seda klauslit arvestatud või see käsitleb laiemalt kogu ühiskonda, mitte kitsast põllumajandussektorit?

Aitäh, hea küsija! Mitu aspekti. Esiteks, varude keskuse otsus puudutab kogu kütuseturgu, mitte ühte sektorit, nagu te küsisite. Teiseks, rahvusringhäälingut siin jälle tsiteerides, aga sealgi erinevad põllumehed kirjeldasid tõepoolest seda, mida teiegi kirjeldasite, et varud on olemas, plaanid on olemas ja üldiselt saadakse hakkama, aga sügise poole vaadatakse murelikult. Küsimus ei ole ainult kütuses. Kütuse puhul, vähemalt praeguste hinnangute puhul, erinevate energiaturu hinnangute puhul ei ole küsimus veel tarnekriisis, vaid probleem on eeskätt hinnas. Aga risk on ka selles, et see hinnamõju kütuses on kohene ja gaasil näiteks sügisel-talvel alles. Sellele lisaks Hormuzi väinas toimuv ja kõik see, mis seal toimub ümberringi USA, Iisraeli, Iraani kolmnurgas ja laheriikides, võib mõjutada ka väetiste turgu. Mina olen näinud neid peegeldusi, et põllumajanduse poole pealt muretsetakse selle pärast ka. Kui me valitsuskabinetis arutasime Lähis-Ida kriisi, siis regionaal- ja põllumajandusministriga samamoodi arutasime seda, et see valdkond tuleks meie põllumeestega üle käia ja hinnata, kas riigil on vaja astuda mingeid täiendavaid samme, kas on vaja mingit täiendavat abi või midagi muud. Kui selle järele vajadus on, siis kindlasti regionaal- ja põllumajandusminister saab selle ettepanekuga valitsusse tulla. Seda me arutasime. Ta ütles, et praegu on varud olemas. Ma mälu järgi tsiteerin – loodan, et mitte valesti –, et eile vähemalt suuremad tootjad ütlesid, et neil on varud soetatud ja laod on täis, nagu teiegi ütlesite oma küsimuses kütuste kohta. Aga pikem vaade on kõigil selline, et keegi ei tea, millal see kriis läbi saab. Kas selle kriisi siire on nüüd selline, et see jääb lühiaegseks volatiilsuseks, meil korraks tõusid kütuste postihinnad, oli väike murelikkus gaasi hinna tulevikust ja kuu aja pärast me ütleme, et see hakkab laugelt laugema ja suveks ja sügiseks on see korras, või teine variant on ikkagi see, et meil jääbki maailmas kestma pudelikael ja kestev tarnehäire, mis tähendab seda, et väga palju tuleb üle vaadata, muu hulgas ka fossiilkütuste vähendamise ja kõige selle suunas. See on kriis, mille mõju täna veel ei ole teada. Ameerika Ühendriikide poolt, kes on meie suur julgeolekuliitlane, see sõnum on, vähemalt president Donald Trumpi algne sõnum oli, et tema hindab selle operatsiooni kestuseks neli nädalat ja ta ütles, et ta on ajakavast ees. Minul ei ole rohkem informatsiooni kui see, mida tema on öelnud, aga selles regioonis võib ebakindlus endiselt kesta, mis tähendab seda, et sellel on siire. Me näeme ju, mis kütuste hindadega toimub ja miks me jätsime ära aktsiisitõusud – täpsemalt, parlament arutab meie ettepanekut aktsiisitõusud ära jätta, loodetavasti toetab ja miks me varud toome sinna. Ühesõnaga, kui on täiendavaid kitsaskohti, siis valitsus kindlasti arutab ja otsib lahendusi.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Eesti piimanduses on olukord tegelikult keeruline ju püsivalt olnud. Olukorras, kus meil on Euroopa üks parimaid või pea et kõige parem kari – kui me mõtleme produktiivsuse peale –, läheb kahetsusväärselt suur osa kvaliteetsest piimast toorpiimana välja töötlemiseks eelkõige Leetu ja seal lisandväärtuse loomiseks. Nüüd E-piima pankrot muudab seda olukorda veelgi keerulisemaks ja tõenäoliselt hakkab ka veel rohkem toorpiimast välja minema. 

Samas on valitsusel võimalus taotleda Euroopa Komisjonilt erakorralist päästeabi, mida on näiteks Poola taotlenud ja minu teada ka saanud. Kas Vabariigi Valitsusel on plaanis ka nüüd kiiremas korras seda võimalust kasutada, seda saab Vabariigi Valitsus teha, või ei ole? Ma eelmisel nädalal küsisin teie kohusetäitjalt minister Kallaselt, tema ei osanud sellele vastata. Ma loodan, et te oskate vastata peaministrina. Kui te ei ole arutanud, kas sellised plaanid on ja kas põllumajandus- ja regionaalminister on sellise taotluse või ettepanekuga ka valitsusse tulnud. Olge hea! Öelge, mis on valitsuse seisukoht.

Hea küsija, kahjuks nüüd teil on üks küsimus. Ma ei saanud hästi aru, mille jaoks me peaksime seda abi küsima – kas kütuseturu, väetiseturu või E-piima jaoks? (Saalist: "Piima jaoks.") Ah, piima jaoks, jah, selge. Sellist arutelu me valitsuses täna ei ole pidanud, see on korrektne. Aga kui on võimalusi, millega me saame aidata, siis ma ei kõhkleks seda alati küsimast, et kui on selliseid võimalusi. Kindlasti küsime. Palun uurida. Minuni seda informatsiooni ei ole jõudnud, mida te ütlesite, et te olete pärinud. Aga ma kindlasti küsin. 

E-piima probleem, nagu ma härra Metsojale vastates juba kirjeldasin, on seal ärimudeli vastandlikus. Ma olen ise seal samamoodi käinud ja umbes seda kõike mehhanismi tajun, ja kindlasti mitte detailideni, eks ju. Igapäevaselt selle tehase juhtimisega pole tegelenud. Aga seal on nii mudelis endas vastuolu sees, et need, kes sinna müüvad, tegelikult tahaksid soodsat hinda, olles selle ühistu liikmed, kes tahaks jälle selle ühistu pealt teenida, ja siis on välisinvestor, kelle huvi on olnud, hoopis midagi muud. Selle tulemus ongi olnud see segadus ja pankrot. 

Aga loodetavasti, ütleme on, mis olnud. Eesmärk peaks olema ikkagi see, et Eesti põllumehed saavad sellest kasu ja seal on tootmine, mis maksab lõpuks oma arved ära ja tegeleb lisanduva väärindamisega. Ma saan aru, et Eesti erinevad suured põllumajandusgrupid ja ettevõtjad on oma huvi ka näidanud juba selle protsessi käigus selle tööstuse ülevõtmise vastu.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energiakriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Sel aastal oleme juba üle elanud kaks energiakriisi. Esimene oli seotud külma talvega, mis põhjustas elektri hindade järsu tõusu. Tekib küsimus, mis on meie energeetikas valesti, kui elektri hinnad sõltuvad ilmast. 15 aastat tagasi, kui me saime energiat põlevkivist, sellist probleemi ei olnud. Hinnad olid suvel ja talvel ühesugused, ja olid madalad. Nüüd, kui meil on palju päikese- ja tuuleparke, tähendab külm talv automaatselt energiakriisi. Võib-olla oleme rohepöördega kuskil valesti pööranud?

Aitäh, hea küsija! Me esmaspäeval siin Riigikogu saalis pidasime arutelu täpselt sellelsamal teemal. Esmaspäevaga võrreldes ei ole väga palju muutunud, välja arvatud see, et märtsikuu keskmine hind elektril, mis esmaspäeval oli veel 59 eurot megavatt-tunni kohta, on tänaseks kuu keskmisena kukkunud 55,78 euroni megavatt-tunni kohta, mis tegelikult lihtsalt näitabki seda, et taastuvenergia on kõige efektiivsem ja odavam viis, kuidas elektrit toota. 

Nii nagu me ka esmaspäeval rääkisime, siis see ei tähenda, et me ei vajaks juhitavaid võimsusi. Ja senikaua, kuni meil ei ole uusi, täiendavaid juhitavaid võimsusi rajatud, loomulikult me kasutame ka põlevkivijaamasid. Aga me ei kasuta põlevkivijaamasid elektri baaskoormuse tootmiseks. Põlevkivijaamad on meil selleks, et võtta allapoole vajadusel hinnatippe. 

Aga nii nagu hea küsija tõenäoliselt ise ka teab, on väga paljude põlevkivijaamade eluiga üle 60 aasta ehk nad on päriselt ka pensionieas. Iga asi väsib ja vananeb ja just sellepärast on Eleringil juba üks hange tehtud, tellitud uued gaasijaamad, mis peaks valmima aastateks 2028–2029. Ja samamoodi on turule tulnud salvestust. 

Põlevkivienergeetika – taas kord, nii nagu me esmaspäeval rääkisime – tegelikult tänapäeval rajaneb ju ennekõike põlevkiviõli tootmisel, mitte põlevkivist elektri tootmisel. Põlevkiviõli tootmisega on selles mõttes asjaolud ju hästi, see läheb ekspordiks. Kuna tavaliselt teile meeldib küsida ka CO₂ kvootide kohta, siis põlevkiviõli tootmiseks saavad tootjad tasuta CO₂ kvoote. Nii et põlevkivienergeetika elukaare määrab ennekõike ikkagi see, kui palju on maailmaturul nõudlust – ja kui kaua – põlevkiviõli järele, mida kasutatakse laevakütuste segamise komponendina. Aga energeetika tulevik on puhtas energeetikas. 

Te küll ei küsinud, aga ma ütlen üle ka tänase Auvere intsidendi valguses, et varustuskindlus on Eestis ilusti tagatud ja kriitilise taristu kaitse on see, millega nii Elering kui ka elutähtsa teenuse osutajad tegelevad. Ja aastateks 2025–2030 on Eleringil suurusjärgus paarsada miljonit, mida järjepidevalt investeeritakse kriitilise taristu kaitseks. See kõik on väga vajalik töö, millega tegelikult alustati juba desünkroniseerimise ja Mandri-Euroopa võrguga liitumise raames.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud minister! Te olete iseendaga vastuolus. Te väidate, et roheenergia on hea asi ja selle elektri hind ei sõltu ilmast. Ja nüüd te hakkate mulle rääkima, et vaadake, meil on väljas kevad, soe ilm ja hinnad langevad. See tähendab, et on otsene seos, missugune on väljas temperatuur ja milline on elektri hind. See ei ole normaalne. 

Aga mul on teine küsimus. See puudutab praegust kriisi, mis on põhjustatud sõjast Iraanis. Diislikütus maksab juba üle kahe euro liitri eest ja see ei ole ilmselt piir. Nendes tingimustes näiteks Hispaania vähendab kütusemaksu poole võrra ja tühistab aktsiisid, mis võimaldab langetada hinda umbes 40 senti liitri kohta. Teie valitsus on piirdunud aktsiisitõusu ärajätmisega – tarbija võit 4 senti. Naeruväärne! Minu küsimus on: kui kütuse hind tõuseb 3 euroni või 4 euroni, siis kas teil on selleks puhuks mingi plaan olemas?

Aitäh, hea küsija! Kuna te mainisite veel kord põlevkivi, siis ma vastan ka sellele. Uue põlevkivijaama ehitamine on vähemalt viis korda kallim kui sama võimsusega gaasijaama ehitamine. Ehk et ükski tervemõistuslik investor sellist investeeringut ei tee. Ja seepärast ei ole ka põlevkivist elektri tootmine perspektiivis alternatiiv. Tal ei ole kohta Eesti energiaportfellis. Küll on seal koht taastuvenergial, juhitavatel võimsustel, tuumaenergial, salvestusel, sealhulgas pikaajalisel salvestusel. Aga need on kõik teemad, mis on kapitalimahukad, nõuavad investeeringuid. Need investeeringud Eesti jaoks ei ole mitte kulu-, vaid on tuluprojektid. Niipalju põlevkivi teemast. 

Nüüd, te küsisite, mis on plaan seoses Iraani sõja ja selle mõjuga toormehindadele. Pikas vaates näitab Iraani sõda ühte asja: mida vähem me sõltume imporditavast fossiilkütusest, seda vähem me peame selle pärast muretsema. Toon siin Itaalia näite. Itaalia elektrihinnad märtsis tõusid võrreldes jaanuari-veebruariga. Ja tõusid väga lihtsal põhjusel: üle 40% Itaalias toodetud elektrist toodetakse maagaasist. Maagaasi hind tõusis ja elektri hind tõusis. Nii et selles mõttes on selge, et fossiilsel kütusel baaskoormuse andmine ei ole energeetiliselt lahendus. Fossiilsel kütusel juhitavad võimsused on teine asi. Ja gaasijaamas on võimalik kasutada ka biometaani. 

Nüüd, energiahindadest või kütusehindadest rääkides, nagu ka peaminister juba mainis, oleme otsustanud ära jätta mais toimuma pidanud kütuseaktsiiside tõusu. Ma arvan, et kõige olulisem küsimus, millele vastata, on see, kas meil on olemas piisav tarnekindlus kütustele, nii nagu oli ka eelneva punkti juures arutelu põllumajanduse kontekstis. Vastus sellele küsimusele on jaatav. Me oleme selles mõttes üsna heas kohas, et meile tarnitakse kütuseid Soomest ja Poolast. Mõlemal on olemas oma rafineerimistehased. Seetõttu meil varustuskindlusega Eestis probleemi ei ole. Samamoodi on maagaasiga, ka seal on meil varustuskindlusega kõik hästi. 

Te ütlesite, et nafta hind võib tõusta kolme või nelja euroni – vabandust, bensiini või diisli hind – liitri kohta. Selliseid hüpoteese on finantsturgudel alati esitatud. Peaaegu mitte kunagi ei ole need realiseerunud ja mitte kunagi mitte keegi ei mäleta, kes seda ütles.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite ju väga õigesti, Itaalia näite tõite välja, et gaasi hind tõusis ja loomulikult elekter tõuseb ka. Aga sellest me räägime kogu see aeg. Meil on oma maavara, meil on oma põlevkivi, mille hind on ju stabiilne. Kui me hakkame gaasijaamu ehitama, siis tuleb veel mingisugune kriis, kus jälle gaasi hinnad tõusevad ja me ikkagi stabiilsust ei saa. Siin on mingisugune vastuolu. Aga kuidas siis sellisel juhul käituda, kui meil on gaas kallis, meil ei ole tuult, meil ei ole päikest? Te ju natuke rääkisite droonirünnakust. Kui nüüd oleks Auvere jaam rivist väljas ja tuult ka ei oleks ja päikest, siis milline oleks praegu see kriisiplaan, et meie korterid oleksid ikkagi soojas ja mingisugune tuli ka põleks. Kuidas me sellega hakkama saaksime tänasel päeval, kui see droonirünnak oleks õnnestunud, ükskõik mis poolt see tuli?

Aitäh! Põlevkivi hind võib ju stabiilne olla. Lihtsalt väljakutse on, et selleks, et põlevkivist toota elektrit, tuleks ehitada uus elektrijaam ja selle uue elektrijaama ehitamine on viis korda kallim kui gaasijaamal ja veel kallim, kui me räägime taastuvenergiast. Nii et selles mõttes ei ole põlevkivist elektri tootmine baaskoormusena alternatiiv. Me saame seda kasutada tippude lõikamiseks, kui on vaja, aga mitte selleks, et toota baaskoormusena, kogu aeg töötavana elektrit. Auvere puhul me teame, et Auvere töötab siis, kui ta soovib. Tema töökindlusega on olnud keerukas alates tema sünniajast. Te küsisite, kuidas mõjutaks Auvere väljasolek Eesti varustuskindlust. Ka täna tegelikult Auvere ei ole turul, ta ei ole turul selle põhjusega, et ta sinna lihtsalt ei pääse, kuna elektri hind turul on oluliselt madalam. Aga Auvere ei ole ainukene elektrijaam ja just sellepärast on olemas varustuskindluse analüüs, varustuskindluse eesmärgid. Ja nii nagu ma esmaspäeval ka siin vastasin, teised Eesti Energia põlevkivijaamad olid valmisolekus nii jaanuaris kui veebruaris – mitmed neist sajaprotsendilises valmisolekus – olukorraks, kus on vaja täiendavat elektrit toota seepärast, et meil on kas puudujääk või hinnad on liiga kõrged. Seepärast on olulised ka järgmised juhitavate võimsuste hanked. Järgmised juhitavate võimsuste hanked, mida Elering teeb, disainitakse nii, et me ehitame need jaamad hajutatult. Nad ei ole kontsentreeritud ühte kohta Eestis, vaid meil on võimalik hajutatult juhitavaid võimsusi käidata, nii, nagu olukord seda nõuab. Baaskoormuse jaoks on tulevikuvaates kindlasti kõige töökindlam lahendus tuumajaam. Ka see eelnõu on Riigikogule esitatud. Eile oli majanduskomisjonis esimene arutelu, eelnõu jõuab siia suurde saali 8. aprillil. Nii et mida mitmekesisem on meie energia- ja elektritootmise portfell, seda paremini me oleme kaitstud hinnakõikumiste vastu ja seda paremini me oleme kaitstud ka erinevate intsidentide vastu, mida me mitte kunagi tõenäosuses nulli viia ei saa. 

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teema on kuidas tulla toime elukallidusega. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! 11. märtsil infotunnis küsisin teilt, mida valitsus plaanib välispoliitilisest olukorrast tulenevalt tekkinud kütusehinna tõusu ja sellest tuleneva ka elukalliduse osas ette võtta. Ja te tõesti vastasite, et 12. märtsil valitsus koguneb, et arutada, millised on võimalused. Ja ühe variandina pakkusite ka välja, et tõenäoliselt aktsiisitõusud, mis planeeritud maiks, et jäävad ära. 

Ja tuleb tunnustada ja tunnistada, et see, mida tehti – valitsus otsustas –, need aktsiisitõusud jäävad ära, aga see oli vähim, mida üldse teha sai. Aga – tubli töö! 

Nüüd, minu küsimus puudutab seda, et me näeme, et see olukord on väga ebastabiilne. Me ei tea, kui kaua see kestab. Erinevad riigid – Euroopa Liidu riigid – on võtnud ette aruteluks, milliseid meetmeid oma inimeste elukalliduse osas veel rakendada. 

Ja küsimus puudutab, et kas valitsus plaanib midagi veel teha selleks, et elukallidus ei tekitaks sellise olukorra, kus palju inimesi satub hätta. Kas sellest on arutatud? Kas te plaanite seda arutada? 

Sest on osad riigid võtnud ka lühiajalise – näiteks neljakuulise – otsuse teatud kas hindade langetamisel, aktsiiside vähendamisel, millelgi või toetuste tõusul. Mida Eesti valitsus plaanib selles olukorras teha? Aitäh!

Jaa, aitäh, hea küsija! Siin võib-olla oli mitu nüanssi või mitu küsimust. Ma püüan neile jõudumööda vastata. 

Aitäh tunnustuse eest aktsiisitõusude ärajätmise ettepaneku eest! Loodetavasti parlament menetleb selle siis tempokalt ära ja kõik poliitilised jõud seda ka toetavad. Kui te ütlete, et see on vähim, ma võin kinnitada, et see ei ole vähe. 40 miljonit riigieelarvest olukorras, kus riigieelarve on nii või teisiti neli-pool protsenti miinuses ehk maksimummiinuses, ei ole kuidagi lihtne ega kerge otsus, eriti arvestades, et meie eesmärk on siiski meie ühist rahakotti ehk riigieelarvet, ütleme, pigem tasakaalu poole suunata, kui on võimalik. Ja see peab olema võimalik. 

Ja põhjus, miks neli-pool protsenti meil on miinust, on ju suhteliselt klaar, eks ju – maksame pensione ja sotsiaalkulutusi, haridust, kõike muud, aga sellele lisaks on väga kiiresti kasvanud ka kaitsekulutused. Just seesama, kus me nüüd jõuame selle juurde, mida te küsisite, et kuidas hinnata seda Lähis-Ida kriisi mõju ja kuidas see võib mõjutada. 

Tal kindlasti on erinevad mõjud, nagu me oleme arutanud siin. Ükski prognoosija täna ei oma väga head ülevaadet. Mina saan lähtuda ehk sellest, et kui tegemist on meie julgeolekuliitlase Ameerika Ühendriikide või Iisraeli ühisoperatsiooniga, siis president Trump on öelnud, et tema hinnang on, et see on neli nädalat. Aga kas see on neli nädalat? 

Ja mida see tähendab tegelikult seda, et kui see on Ameerika Ühendriikidele neli nädalat, et kas see tähendab seda, et Iraan selles regioonis jätkab endiselt ebakindluse loomist? Nende sõnumid ju tegelikult ka erinevate Laheriikide suunas – ja mööname, et nad on ka rünnanud Laheriike, eks ju; Laheriikidel on õnneks võimekus seda tõrjuda – on ikkagi olnud sellised, et tehakse, ütleme, pudelikaelaks või praktiliselt pannakse kinni Hormuzi väin. Ka teistel meredel astutakse nii palju samme, kui on see nende omas võimuses.

Lisaks, Iraani puhul on teada, et tänaseks hukkunud või meie hulgast lahkunud režiimijuhid toetasid terrorismi üle maailma. Ja lisaks oli nende nii-öelda soov ka luua endale sõjaline tuumavõimekus, et tuumarelv hankida. 

Nii et ma ei alahindaks ühtegi nii-öelda võimalikku arengupotentsiaali seal. 

Ja meile see tõenäoliselt tuleb eeskätt siia just läbi selle, mida me näeme igapäevatarbimises – ehk siis, kütuste hinnad. Kas kütuste hinnad jäävad kõrgeks, kui seal peaks deeskalatsioon toimuma? Tõenäoline ennustus, ilmselt sihuke kõige enimesinev ennustus on see, et kui seal deeskalatsioon toimub, siis pärast seda kütusehinnad hakkavad laugelt langema, sellepärast et riskipreemia arvutatakse sealt seest välja. 

Gaasihindade puhul, mis meile nüüd siirdena on just eeskätt varude hankimisel sügisel, järgmisel sügisel ja talvel, on samamoodi küsimus, et milliseks jäävad gaasihinnad, sest osad tootmisvõimsused on ka pihta saanud. 

Nii et kindlasti tuleb järgida energiaturul toimuvat, kindlasti tuleb järgida põllumajanduses toimuvat, et kui on vaja samme astuda. Ja sellepärast me just aktsiisitõusu ära jätsime, et vähendada hinnatõusu edasikandumist meie inimestele. Aitäh!

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister, aitäh vastuse eest! Mul oli küll küsimuses ka see, kas valitsus plaanib veel arutada seda teemat, aga küllap ta siis jätkuvalt vastavalt olukorrale võtab ka otsuseid järgmisi vastu. 

Mu küsimus, mida ma ühel korral infotunnis ka olen puudutanud – tõepoolest, valitsusvastutus on kahel erakonnal. Teised neli, kes on täna opositsioonis, aga siin saalis esindatud, parlamendiliikmed ja erakonnad, kannavad vastutust oma valijate ja üldse Eesti Vabariigi toimetuleku eest. Kas te olete plaaninud – tol korral ma küsisin – võtta kokku kõikide fraktsioonide juhid sellisele ümarlauale ja arutada seda teemat, Rahandusministeeriumi esindajad ja rääkida koos? See vastutus, valitsusvastutus kahel erakonnal ei ole kindlasti selline, mida üksi peab nii kandma. Sellises olukorras, kus elukallidus tõuseb, toimetulek raskeneb inimestel, on ju kõigil õigus või põhjus kaasa rääkida, ja mitte ainult siin saalis. Kas te olete plaaninud valitsusse kokku kutsuda fraktsioonide juhid ja sellel teemal ühiselt arutada?

Aitäh! Kõigepealt, jah, selle eelmise küsimuse puhul – tõepoolest, ma arvan, teil on õigus, et vastavalt situatsiooni muutumisele, olukorra hinnangule me kindlasti koguneme ja arutame. See on ju loogiline. Valitsus kindlasti teeb oma tööplaanide alusel tegevusi, aga ta ka reageerib aktuaalsetele sündmustele, nagu antud juhul on näha. Ja nagu ma mainisin, lisaks sellele, et aktsiisitõusud ära jätsime, et see ei kanduks hindadesse edasi, et vähendada hinnatõusu mõju inimestele, sellele lisaks on homme ka valitsuses Varude Keskuse varude, strateegiliste kütusevarude kasutusele võtmine, milles me küll maailma suurimad ei ole, pigem üsna väike killukene kogu sellest suurest varust. 400 miljonit barrelit läheb turule Rahvusvahelisest Energiaagentuurist, aga seegi peaks paarikümne päeva jagu või veidi pluss vähendama seda tarnehäiret. Nii et erinevaid samme astume. 

Inimeste toimetuleku puhul kindlasti ka. Ma olen ju ka varem öelnud, me oleme seda debatti siin pidanud, näiteks toimetulekutoetust me siin arutasime, kas me tõstame. Ma ütlesin, et tõstame. Tõstsime. Ma olen öelnud ja ütlen ka täna, et toimetulekutoetus kindlasti peab ka edaspidi tõusma. Seda me kindlasti tõstame veel. See põhjus on loogiline, et see on just sihitud nendele inimestele, kes enim abi vajavad. See on nüüd võib-olla juba veidi selline teoreetiline arutelu, aga siiski, üldiselt erinevad maksusoodustused tihtipeale ei aita just neid abivajajaid. Ta aitab üldiselt ja pigem jaguneb üldiselt laiali, aga ta ei jõua täpselt abivajajateni. Aga näiteks toimetulekutoetus jõuab nendeni, kes seda abi vajavad. Nii et selleks on oma mehhanismid olemas ja kui meil on võimalusi, vajadust neid samme astuda, astume. 

Mis puudutab koostööd, siis seda koostööd, ma julgeks küll öelda, sotsiaalvaldkonnas me teeme kaunis avatult. Erinevates formaatides, komisjonide tasandil, fraktsioonide tasandil me ju suhtleme pidevalt, ja kui on asjalikke, häid ettepanekuid, me oleme alati avatud ja kuulame. Oleme siiski omavahel ausad, et tihtipeale on nende ettepanekute nii-öelda baas see, et erinevad erakonnad – sõltuvalt positsioonist, kus nad parajasti on, kas opositsioonis või koalitsioonis – teevad neid ettepanekuid  heldemalt tihtipeale, arvestamata sellest, millises seisus on riigieelarve. 

Ma siiski mainin, et selle aasta alguses, jaanuaris, mis on läinud kuidagi nii, et keegi pole märganudki, oli meil ajaloo suurim maksulangetus. 780 miljonit eurot jääb inimestele rohkem kätte. Keskmine palk on hea võrdlusalus, keskmine palk tõuseb kiiresti, alampalk tõuseb samamoodi. Seal on inimesel sisuliselt nüüd aastas üks kuupalk praktiliselt tänu sellele rohkem. Ma saan aru, et keskmine palk ei ole orientiir kõigi jaoks, on palju, kes on allpool, mediaanpalk on sealt allpool, ja nii edasi. See kõik on arusaadav, aga lihtsalt tasub endale meelde jätta, et iga ettepaneku puhul sa pead küsima, mis selle alternatiivkulu on. Kui keegi ütleb, et ta teeks midagi maksumaksja raha eest, siis ta peab ütlema, kust ta selle raha võtab. See oleks aus. 

Ja lisaküsimuse selles küsimuses esitab kolleeg Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Maailmas toimuv avaldab elukalliduse tõusule oluliselt ka toiduhindades, see mõju avaldub toiduhindades. On hea kuulda, et te toote välja, et valitsus peab ühiskonnas toimuvale reageerima ja oma poliitikat kohandama. 

Samas, teie valitsuse rahandusminister ütles alles paari päeva eest, et näiteks toidu käibemaksu langetamine oleks rumal otsus. Samal ajal on meie lähiriigid Soome, Rootsi, Läti ja Saksamaa oma poliitikat pidevalt kohandanud ja otsustanud nii inimesi kui ka põllumajandustootjaid toetada just toidu käibemaksu langetamise kaudu. Kui Eestis kulutab inimene keskmiselt oma toidule üle viiendiku sissetulekust, siis kui vaadata spetsiifilisemalt madalama sissetulekuga peresid ja leibkondi, siis on see osakaal oluliselt suurem. Ehk nemad maksavad just elukalliduse eest kõige valusamat hinda. 

Rääkisite erinevatest poliitikatest, mida teie valitsus on teinud. Need on ju selgelt olnud sihitud eelkõige kõrgema sissetulekuga inimeste hüvanguks ja suurendanud ebavõrdsust. Teie vastusest heale kolleegile tõite uhkusega välja, et aktsiisilangetus, mis tõesti on positiivne valitsuse reageering, selle 40-miljonilise otsuse tegemine ei olnud kerge. Samal ajal me nägime aasta alguses, et 10%-le kõige jõukamatele 100-miljonilise maksukingituse tegemine tuli küll väga lihtsalt. 

Ma küsingi, kas te tõesti ei näe, et muutunud oludes oleks aeg ka varasematest maksudogmadest päriselt lahti lasta, mis puudutab ka toiduainete käibemaksu, ja kohandada poliitikat nii, et see päriselt aitaks Eesti inimestel elukallidusega toime tulla. Või jääbki valitsus seisukohale, et teised riigid kõik eksivad ja Eesti on ainsana oma jäiga hoiakuga õigel kursil?

Aitäh, hea küsija! Siin oli jah mitu väidet ja küsimuselaadset asja, nii et ma püüan neid jõudumööda käsitleda. Kõigepealt, teie heale kolleegile Lauri Laatsile ma juba kirjeldasin seda, ütleme, seni avastamata puuduvat korrelatsiooni käibemaksu ja toiduhindade vahel väga lihtsalt. Sama on ka näiteks Eesti Panga ökonomist Rasmus Kattai kirjeldanud, et eri riikide andmete vahel on näha, et toiduainete käibemaksu määral ja toiduhindadel ei ole selget seost. Madalam käibemaksumäär ei tähenda alati riikide võrdluses madalamaid toiduhindu. 

Ka Konjunktuuriinstituut, palju tuntud Konjunktuuriinstituut, tegi 2024. aasta alguses uuringu, mis ütles, et juba toona kasvas kaubanduse osakaal lõpphindadest. Ma olen tõepoolest näinud, et Kaupmeeste Liit teeb erinevate lobi- ja suhtegruppide abiga päris aktiivsed kampaaniad, nad on veebisaidi teinud. Ilmselt ma eeldan, et ajakirjanduses, näiteks Delfis, on ju päris võimsad lood, kuidas metsalobi töötab ja kuidas huvikaitse töötab. See on ju päris äge lugeda. Ma loodan, et tulevikus saame ka sellest kaubanduslobist teada, kes kuidas mis infot vahetas. 

Nüüd mõned näited. Esiteks, Euroopa Liidu statistika, et 2024. aasta puhul toiduainete hinnad on Eestist kallimad. Need on nüüd Eestist kallimad toiduainete hinnad. Ehkki nendes riikides kehtib toiduainetele vähendatud käibemaksu määr – Luksemburgis, seal on näiteks toidul vähendatud käibemaksu määr 3%, seal on toit meist kallim. Taanis – sealset käibemaksu teate. Iirimaal – toidul vähendatud käibemaksu määr on põhitoidul 0%. Maltas – põhitoit 0%, pagaritooted on 13,5%, sealgi on meist kallim. Austrias – toidukaupadel on vähendatud määr 10%, Prantsusmaal – vähendatud määr on 5,5% ja sealgi on kallimad, ka Soomes. Nii et seda korrelatsiooni otse ei ole, kui te toote välja. Ma toon lihtsalt sellesama praktikute poole pealt Lidl Baltikumi juht, kes on ka avalikult öelnud, et tema hinnangul on toiduainete käibemaksu langetusest vähe kasu. See ei jõua lõpuks tarbijani ja enamjaolt kaob tarneahelasse ära. Ma arvan, et Lidl, mis on üldiselt tuntud väga suure ketina, millel on praktiline mõju ja hindadega väga tugevalt konkureerib, küllap teab, millest ta räägib. Tegemist on praktikuga. 

Seetõttu ma julgen öelda, et seda debatti me oleme korduvalt pidanud ja kindlasti peame. Iga riik saab oma maksuotsused ise teha. Ma võib-olla vastaks, nagu Sirje Potisepp kunagi ütles toiduainetööstuse juhina, et kui te tahate teha mingit maksusoodustust – see on populaarne raha jagamine, selles me ju keegi ei kahtle –, siis öelge, kust te selle raha võtate. See on hästi oluline.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teema on Eesti majandus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea peaminister! Eks arutelud muidugi kipuvad korduma, kuna probleemid on ka konstantsed. On näha, et kuidagi ei jõua nende lahendusteni. Kui vaatame Eesti majandust tervikuna, siis me näeme, et Eesti majanduse tervis on jätkuvalt tasakaalust väljas ja ei ole seda hoogu. Meie toiduhinnad on üle Euroopa Liidu keskmise, meie palgad on alla Euroopa Liidu keskmise. 

Kindlasti te tahaksite rääkida siin välisteguritest ja muudest kriisisituatsioonidest, aga toon näite Baltikumist, toon näite Leedust. Leedu majandusel on hoog sees. Leedu mediaanpalk kasvab kiiremini, leedukad suudavad oma tööstust rohkem toetada. Nad mitte ei vaata pealt, et kuidas te nõudeid, bürokraatiat täidate, vaid pigem on riik aktiivne, otsib investoreid. Me näeme, et nad toetavad rohkem eksporti. Nii et Leedu majandus on parema tervise juures juba pikemat aega. Te ei too sealt häid näiteid, häid praktikaid, häid poliitikaid Eestisse üle, vaid loodate lihtsalt selle peale, et ehk läheb Soomel paremaks, siis läheb ka meil paremaks, aga iseseisvaid poliitikaid, kuidas saaks … Leedukatel on energiahinnad soodsamad, toidukorv on soodsam. Selles mõttes, et just võrdleme Eesti majandust Leeduga. Et mitte lasta teil väga laiaks oma vastuses minna, ma toon teadlikult Leedu siia kõrvale. Leedul läheb paremini. Kas te olete nõus mingeid mõtteid ja ideid sealt üle võtma?

Aitäh, hea küsija! Kas-küsimusele ma võiks vastata, et jah, loomulikult. Kui on häid mõtteid, siis ma olen ju alati neile avatud. Ma esiteks muidugi tänan teid, sest minu meelest on õige majandusele tähelepanu pöörata ja seda debatti pidada. See on väga õige. 

Teiseks, jah, ma olen nõus, et ilmselt tuleb õppida neilt, kellel paremini läheb, ja küsida, miks. Samas ei saa majandust vaadata iseenesest ainult laboratoorsetes tingimustes vaakumis. Majandus siiski omab teatud siirdeid ka turgudele, eksporditurgudele ja naabritele. Isegi kui me väga tahaks öelda, et väliskaubandus toimub maakondade vahel, siis sellest ei piisa. 

Ma mäletan, et kunagi oli meil üks minister valitsuses – mitte küll minu valitsuses –, kes arvas, et väliskaubandus võiks toimuda maakondade vahel, siis jääks kogu kasu Eestisse. See ei ole siiski laboratoorsetes tingimustes vaakumis majandus. Majandus sõltub ikkagi päris palju sellest, milline on üldine hinnang, milline on meeleolu. Ütleme nii, et Eestis on positiivse meeleoluga selle konjunktuuri kujundamine pigem olnud negatiivne, oleme ausad omavahel. Me ei pea ju seda varjama, et väga palju nähakse vaeva selleks, et meie toalage mustaks värvida päris erinevate arvajate poolt ja erinevates kanalites. 

Aga sellest hoolimata, kui me vaatame numbreid, siis see oli vist Statistikaameti pealkiri pressiteatel – kui ma õigesti mäletan, ja ma loodan, et ma ei eksi, aga kui eksin, siis vabandan –, et 2025. aasta oli Eesti majanduses juba viimase kolme aasta parim. Eelmine aasta oli majanduses viimase kolme aasta parim. Noh, veidi on nagu paremaks läinud. Kasv on küll väike, armas, aga Eesti oma, vaikselt kasvab. 

Nüüd, kui ma vaatan Luminori prognoosi, siis Luminori prognoos, mis on viimati tulnud – Eesti Panga prognoos on vist ka varsti tulemas, eks igal prognoosijal on oma käekiri –, on see, et Eesti majandus tänavu kasvab 2%, inflatsioon sinna 3% kanti. See on ligikaudne prognoos, sest ega me ju ei tea tegelikult, kuidas Lähis-Ida tegurid mõjuvad meie majandusele, kui palju see ebakindlust tekitab, kas kütuse hind tuleb inflatsiooni sisse. Sellel on väga palju mõju. 

Ja te küsisite, mida me ise teeme. Meie oleme valinud näiteks maksude alandamise võimaluse. Eelmisel aastal oli maksutase Eestis 36,6%, sellel aastal on see 35,2%. See tähendab seda, et 780 miljonit eurot jääb majandusse ja inimestele rohkem. See on väga-väga suur summa. Ainukene, ma ütlen, valdav tegur, mis pärsib selle kasutamist, on ju tegelikult pidev negatiivne foon ja ebakindlus. Ma ütleks, tsiteerides erinevaid Eesti ettevõtjaid, et võib-olla tuleks seda pessimismi veidi vähemaks keerata. Seda on väga palju, seda pessimismi enda ja oma riigi suhtes.

Suur tänu! Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! See on tegelikult meistriklass, meistriklass vastata küsimusest mööda. Ma toon teadlikult selle fookuse Leeduga, et võrrelda Balti riigiga Eestit ja Eesti majandust. Ma toon välja ka näitajad, et nad suudavad investoreid meelitada just selle kaudu, et bürokraatiat on vähem, nende toidukorv inimese jaoks on soodsam, nad tegelevad pikemat aega oma majanduse elavdamisega. Te ei võta küsimusest nii-öelda tuld ja räägite hoopiski millestki muust, Luminorist hoopiski. Nii et ma küsin teistmoodi, et te ei saaks küsimusest mööda minna. Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Ütleme, et te lähete kaks aastat tagasi ja saate uuesti peaministriks. See kogemus, mis praegu on, on teil juba siis olemas. Milliseid poliitikaid te teeksite teistmoodi, mis otsuseid teeksite teistmoodi, et Eesti majandus oleks paremas seisus ja Eesti inimene ei peaks lugema ainult teie ettekandeid, et formaalselt läheb paremini, aga toidukorvis see kuidagi, ütleme, seal kassa juures on hoopis teistsugune elu.

Aitäh! Opositsiooni meistriklass, ma lootsin, et hea küsija selleni ei jõua, on alati see, et kurta, kuidas ta ei saanud vastust küsimusele, mis oli kas-küsimus. Ma vastasin jah. Kas-küsimusele vastasin jah. Kui on häid praktikaid, mille kohta teil on ettepanek, siis tehke ettepanek. Ettepanekuid ma ei kuulnud, kahjuks, nagu vahel juhtub küsimuste puhul, kui me siin meistriklasse vahetame juba. Seda esiteks. Mida teeks teistmoodi? Ma olen seda vist juba korduvalt öelnud, et ilmselt maailma ebakindlust ei suuda Eesti peaminister ega Eesti valitsus kuidagi ära hoida. Aga mis puudutab võib-olla vasakpoolsete maksutõusu ettepanekuid, siis jah, need kindlasti oleks võinud tegemata jätta ja õnneks on mul õnnestunud need ka tühistada. See, mis puudutas ettevõtete kasumimaksu või esimesest eurost tulumaksustamist, need õnnestus tühistada. Nii et vähemalt hea seegi, et kui on kursilt eksitud, siis on kursile tagasi pööratud ja sellel aastal me tõesti alandasime makse. Jah, ma möönan, et loomulikult inflatsioon nörritab kõiki. Ma arvan, et kõik Eesti inimesed saavad aru, et kui aktsiisid ei tõuse, kui me jätame aktsiisitõusu ära, siis kütuste hind ei tõuse mitte meie tõttu, mitte selle tõttu, et valitsus on kuidagi ebasümpaatne. Opositsioon on väga sümpaatne, eriti küsija on väga sümpaatne kõigile. See ei tõuse selle pärast, vaid selle pärast, mis maailmas toimub. See ebakindlus, et siin regioonis käib teise maailmasõja järel suurim sõda, mõjutab meie majandust. Seda, et Lähis-Idas pannakse kütusepumbale pauk, tegelikult kogu maailma vaatest meie kindlasti ei muuda. Inflatsioon tuleb siia, mõjud tulevad siia. Nii et kui saaks, looks rohkem kindlust ja kindlasti selle vasakpoolsete ettepanekuga ei oleks kaasa läinud. Aga näete, aeg on selline, et sa asud teele lootusrikkalt ja kohale jõudes oled palju targem alati. 

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Aivar Kokk.

Hea juhataja! Ja austatud peaminister! Viimastel kuudel on kõige rohkem muresid tekitanud meie peredele ja inimestele elektrihinna tõus.  

Ja selle koha pealt küsiks siis nii, et kui ma eelmine kord teie käest küsisin, pidas RMK pidu. Ja nüüd me teame, et Eesti Energia on pidanud pidu suuremas summas, siin üle 300 000 euro ehk 350 000 euro eest. Ma saan aru, et tegelikult see pidu oli tänu sellele, et oli võimalik jälle 3,4% võrra võrgutasusi tõsta.  

Aga mis siis ikka tegelikkuses meil Eesti riigis toimub? Viimaste kuudega siis kõigepealt Tervisekassa oma peoga. Tervisekassa sai uue juhi tänu sellele. Mõned nädalad tagasi RMK ja me ei ole näinud mitte ühtegi reaktsiooni sellele, et paljas üüri hind oli üle 50 000, mis on … nii-öelda kõrvalpakkujad pakkusid koos täisteenindusega 16 000 eest sealsamases Tartus. Nüüd Eesti Energia teeb pidu 350 000 eest, olles ise eelmise aasta bilansi järgi üle 82 miljoniga miinuses.  

Ja siis tekib ju väga selge küsimus, et kas me oleme tõesti täna nii rikkad, nagu Eesti 200 juht on öelnud, et seda raha on lausa s-tähega algaval sõnaga, või tegelikkuses on see, et me oleme riigiettevõtteid juhtima pannud inimesed, kellel tegelikkuses ei ole südametunnistust. Te ise olete öelnud väga selgelt, et te taunite seda.  

Kas valitsus arutab? Sest need kõik asutused on kellegi ministri haldusalas. Kas need ministrid on andnud valitsuse istungitel aru, kuidas see juhtunud on? Kas nõukogu liikmed on kutsutud ministri poolt välja ja tehtud päring? Või me ongi nii, et tegelikkuses riigiettevõtete juhid võivad teha meie rahaga, (Juhataja: "Teie aeg!") mida nad soovivad? Aitäh!

Aitäh!

Härra minister, palun!

Jaa, aitäh, hea küsija! Jah, see, mida te ütlesite, et … igal asutuse juhil vaadata oma eelarvele vastutustundlikult peale ja küsida, et kas keerulisel ajal, kus me tegelikult ju koondame inimesi riigis, on mõistlik, ütleme, väga suures mahus erinevate ürituste korraldamine ja kas see on põhjendatud; kas nad suudavad seda ka avalikkusele selgitada.

Töötukassas me ju sisuliselt lasime viiendik – veidi peale, eks –, iga viies inimene või viiendiku lasime umbes lahti, kes läksid Töötukassasse ennast arvele võtma. 

MaRus, Maa- ja Ruumiametis tegelikult umbes viiendik, ligi viiendik inimesi on vähem, ametis ametikohti vähendati. 

No neid asutusi on ju veel. Me tegelikult tõmbame koomale. Ja paljud inimesed peavad palju vähemaga hakkama saama.

Nii et, jah, sellel ajal selliste asjade põhjendamine peaks olema nende juhtide pädevuses, kes saavad ilmselt kõrgemat töötasu kui hea küsija ja isegi peaminister. Ehk, selle raha eest võiks selle ära põhjendada küll. Seda nüüd esiteks. 

Teiseks – andestage mulle nüüd selline nagu habemega huumor, aga ma ei saa kiusatusele vastu; minagi olen inimene – meil on nominatsioonikomitee. See on selline süsteem, mille me lõime 2016. aastal. Mäletan, enne, kui me Isamaaga valitsusest lahku läksime, tuli see nii-öelda "suitsunurga valitsus" – seda mäletate võib-olla teiegi – ja suitsunurga valitsuse sünniidee oli mis? Sünnitunnistusele oli kirjutatud üks lause; üks paljudest lausetest oli see, et poliitikud ei tohi olla nõukogudes. Ja nüüd ma saan aru, miks Tallinnas see muutus on tulnud. Ma vaatasin, Jevgeni Ossinovski, endine linnapea, kirjutas sellest pikalt ja lugesin, naersin ja panin isegi laigi sellele. Tegelikult on nüüd ma saan aru, miks Tallinnas Tallinna Vee nõukogusse läheb Urmas Reinsalu, Andrei Korobeinik; miks Ester Tuiksoo on leidnud tagasi tee nõukogusse. 

Isamaa kontseptsioon; see, mis 2016 oli viga, et poliitikud ei tohi olla nõukogudes – nüüd peaks olema jälle nõukogudes. Nõukogudes on nominatsioonikomiteede poolt määratud inimesed, mitte poliitikud. Nemad peavad ettevõtte juhtimisega tegelema ja nemad peavad seda kirjeldama, välja arvatud seaduse alusel, aga seadused on parlamendi teha ja siin debateerida. 

Nii et nüüd ma saan aru sellest. Aga te ise panite selle palli mulle jalale ja ma ei saanud seda vastamata jätta. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on sõltumatud majandusuuringud. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esiteks ma tuletan meelde, et eelmises nelikliidus oli rekordarv poliitikuid nõukogudes Tallinnas, aga see selleks. Aga räägime sõltumatutest majandusuuringutest. Tegelikult need on hästi oluline tööriist selleks, et valitsus saaks kujundada oma majanduspoliitikat, teha ka vastavaid otsuseid. Kahjuks täna on see sõltumatus sattunud poliitilise surve alla. Nii rahandusminister Jürgen Ligi kui ka teie olete väga kriitilised olnud konjunktuuriinstituudi majandusuuringute osas, mis näitasid tarbijate ja ettevõtjate ebakindlust. Ja ütleme ausalt, tarbijate ja ettevõtjate ebakindlus oligi viimastel aastatel päris suur. Teile need tulemused ei meeldi, te isegi eelmises küsimuses uuesti kritiseerisite erinevaid uuringuid. 

Ja nagu näha, kuna need uuringud polnud sobivad, siis nüüd rahandusminister Jürgen Ligi survel lükatakse konjunktuuriinstituut, kes tegi 30 aastat –30 aastat tegi – neid majandusuuringuid, nemad lükatakse kõrvale ja nende asemele äkitselt tuleb välja Statistikaamet. Seejuures on väga huvitav, et rahandusminister teatas oma sotsiaalmeedias, et konjunktuuriinstituut neid analüüse enam ei tee, enne seda, kui hange oli avalik. Kuidas on võimalik, et minister teadis sellest enne, kui see peaks olema täiesti sõltumatu hange? Igatahes minister teadis sellest enne. Seejuures Statistikaametil tegelikult ei ole olemas kogemust ega metoodikat, nad ei ole kordagi selliseid konjunktuurianalüüse teinud. Metoodika saamiseks nad isegi pöördusid eraldi konjunktuuriinstituudi poole. Kõigele lisaks, Statistikaamet täna keeldub saatmast erikomisjonile infot, kui palju kallim see nende pakkumine oli. Seda infot, kui palju maksumaksja peab rohkem maksma, seda infot ei soovita jagada. 

Mul ongi teile küsimus, kuidas te kommenteerite seda, et sõltumatuid majandusanalüüse soovitakse ikkagi nüüd poliitiliselt mõjutada, muuta endale sobivamaks. Kuidas on üldse võimalik, et meil tulevikus hakkavad mingisugusedki adekvaatsed majandusanalüüsid olema, mis peegeldavad reaalset olukorda?

Hea küsija! Te võib-olla ajate sassi kriitika. See on oluline ära märkida – te kasutate seda korduvalt ja ma ei usu, et te sellepärast kasutamata jätate, aga mina kasutan võimalust öelda, et ärge kasutage, vähemalt ekslikult –, et konjunktuuriinstituuti ei maksa sassi ajada selle juhiga. Seda esiteks. Lahkunud juhiga täpsemalt. 

Konjunktuuriinstituudi puhul mina mäletan väga pikka aega, kuna mina olen majandusvaldkonnaga pikalt kokku puutunud, jälginud suure huviga ja suhelnud erinevate inimestega, seal oli Leev Kuum, Josing oli seal. Tegemist oli asutusega, mis alati lähtus faktidest. Täpsemalt, asutus lähtub ilmselt endiselt faktidest. Aga need, kes seda informatsiooni välja jagasid, kirjeldasid seda ausalt, ütlesid, et siin on halvasti, siin on hästi, see on võimalus, see on oht. Fair enough, nagu öeldakse ilusti eesti keeles. See on kõik mõistlik, nii peabki olema. Aga Peeter Raudsepp, kellest on tänaseks saanud isamaaline mees, Tallinna linnapea, kes paneb sinna samadesse nõukogudesse neid poliitikuid, et lahendada juhtimise probleemi – Tallinna Vees näiteks Korobeiniku ja Urmas Reinsalu abil –, tema tõlgendused olid alati ühes suunas, Eesti majanduse konjunktuurist ainult negatiivse nägemine ja otsimine. Ja seetõttu minu palve on, kui te suudate – aga ma ei tea, kas te suudate –, proovige hoida lahus asutus ja selle juht. Seda esiteks. 

Teiseks, statistika on ja peab jääma tulevikus sõltumatuks. See on väga oluline. Ja kui ma vaatan numbreid, siis 14 riigis, 14 riigis Euroopas viivad vähemalt ühte konjunktuuribaromeetri uuringut läbi riiklikud statistikaametid. 14 riigis! Te ütlesite, et see on midagi ennekuulmatut. Huvitav, kas need 14 riiki pole sellest kuulnud või? Toon näited. Taanis, Tšehhis, Prantsusmaal, Itaalias, Lätis, Leedus, Luksemburgis, Hollandis, Poolas, Portugalis, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias. Euroopa Komisjoni partneriteks on ka näiteks keskpangad, Iirimaal ja Belgias. Seetõttu ma kardan, et see küsimuse püstitus on teil, kui lubate nii öelda, veidi vildakas. 14 riigis see juba nii on ja tegemist ei ole millegi ainulaadsega. 

Nüüd, mis hankest endast puudutab, siis hankes ei ole võimalikku poliitilist sekkumist, seda ei ole olnud, ei saagi olla. Hanget korraldab ju Euroopa Komisjon. Euroopa Komisjon koostab tingimused, hindab pakkumisi ja teeb lõpliku otsuse. Pakkumisi saavad esitada kõik, kes vastavad tingimustele. Eesti ei määra hanke tingimusi, ei vali uuringu teostajat ega hinda pakkumisi. Kõik!

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Esiteks, nagu te ise mainisite, Peeter Raudsepp ei ole täna enam konjunktuuriinstituudi direktor. Teiseks, metoodika oli kokku pandud juba enne Peeter Raudseppa ja see oli kokku pandud koostöös ministeeriumiga. Ehk siis metoodika ei sobinud alles siis, kui näitajad muutusid negatiivseks. Kolmandaks, kui suusad läksid valitsusega risti, siis oli eraldi pakutud ministeeriumile – konjunktuuriinstituut pakkus –, et aga teeme veel lisaks sõltumatu analüüsi ja vaatame, kas tõesti need andmed ei vasta tegelikkusele. Ministeerium keeldus sellest. 

Nüüd, järgmiseks te ütlesite, et hanke korraldab Euroopa Komisjon. Seda enam! Kuidas on võimalik, et Jürgen Ligi oli hanke tulemustest teadlik novembris, kui Euroopa Komisjon avaldas info alles detsembris. Ja erikomisjonile on laekunud info, et oli eraldi ministeeriumi poolt saadetud toetuskiri. Kui me küsisime selle kohta esmaspäeval Riigikogus Jürgen Ligi käest, et kas ta saatis selle kirja, siis ta ütles, et ta ei mäleta, kas ta saatis, aga ta on kindel, et konjunktuuriinstituudi toetuseks ta seda kirja ei saatnud. Et siis selline poliitiline sekkumine on järelikult ikkagi teie mõistes adekvaatne. 

Ja neljandaks või viiendaks, see on siis võib-olla selline uus lähenemine, et teie teadlikult soovite vaidlustada, jätkuvalt soovite vaidlustada seda, et viimased aastad oli meil majandus languses, tarbijate kindlustunne oli rekordmadal, ettevõtjate kindlustunne oli madal. Ja te siiani ei taha seda tunnistada. Ma saan aru, et teile sobiksid paremini mitte need konjunktuuriinstituudi analüüsid, vaid võib-olla Rahandusministeeriumi analüüsid ja Eesti Panga analüüsid, kus viimased neli aastat, neli korda pandi majandusanalüüsidega mööda. Näiteks lubati viis korda suuremat majanduskasvu, kui see reaalselt oli. 

Mul on küsimus: kuidas te plaanite poliitilisi ja majandusega seotud otsuseid langetada, kui aluseks on teil kallutatud majandusanalüüsid, mis te soovite teha.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Siin on nüüd jälle mitu sellist meelevaldset tõlgendust, aga sellepärast need debatid ongi alati huvitavad, et saab need töö käigus ära parandada. 

Esiteks, te ütlesite, et mulle meeldib üks statistika rohkem kui teine. See absoluutselt ei vasta tõele. Sellepärast ma ka kirjeldasin teile ja ennegi näiteks siin kolleegidele vastamisel, mis puudutas näiteks toiduainete käibemaksu või mis puudutas seda uurimist, kuidas toiduainete käibemaks kandub edasi hindadesse või ei kandu. Selles ma tsiteerisin just nimelt konjunktuuriinstituuti. Nii et küsimus ei ole kuidagi ühes instituudis või ühes statistikas. Mulle meeldib see statistika, mis tõele vastab ja on parima metoodikaga tehtud, parimate teadmiste kohaselt ja on sõltumatu. Seetõttu on väga pentsik, et te üritate esitada seda sellisel viisil, et justkui Euroopa Komisjon oleks korraldanud hanke, eelistamaks ühte, teist või kolmandat. Euroopa Komisjon oma hanke korraldab ise. 

Ja see jutt, et Eesti Pank või Rahandusministeeriumi prognoosijad oma positiivseid või negatiivseid prognoose tehes on kallutatud – ma ei suuda isegi meenutada, me vist oleme olnud nii koalitsioonis kui ka opositsioonis, ilmselt oleme ka tulevikus koalitsioonis ja opositsioonis kõiges –, me ei ole kunagi võtnud endale vabadust, et me oleme süüdistanud prognoosijaid, kui prognoos ei meeldi. Jah, prognoosija aluseelduste üle võid vaielda, sa võid muuta parameetreid, midagi muutub majanduses, kõike arusaadavat. Aga meile ei ole omane prognoosijate või statistikute süüdistamine. See võib-olla on kuidagi teie vaates nii, aga meie seda ei tee. 

Ja minu teada sellist toetuskirja – vähemalt minule antud info põhjal – Euroopa Komisjonile eelistamaks Statistikaametit ei ole saadetud. Aga küsige veel kord üle, kui te tahate, Rahandusministeeriumi käest. Eks nad siis võivad teile kirjeldada, aga minul küll informatsiooni sellise kirja kohta ei ole. 

Nüüd, mis puudutab konjunktuuriinstituuti ennast. Ma enne kirjeldasin, et instituut ise oli varasemal ajal, Marje Josingu ajal, Leev Kuuma ajal ju selline partner majandusüldsusele ja ka majandusvaldkonna inimestele, et kui sa võtsid selle raporti või kuulasid seda ülevaadet ja sul oli võimalus – kui ohud olid kirjas, nii head kui ka halvad uudised – valida, see informatsioon oli adekvaatne. Juhi poolt, hilisemalt, kes ju läks, nagu selgus, poliitikasse, ja siis selgus ka põhjus, miks ta nii tõlgendas. Oli ju eesmärk leida sellest ainult negatiivset ja tihtipeale mitte isegi kajastada seda, milline on reaalne konjunktuur. Sellepärast on ka paljud erinevad majandusvaldkonna eksperdid ja analüütikud tegelikult ju ilma naljata öelnud, et huvitav, et see konjunktuur kohe paremaks läks, kui konjunktuuriinstituudi juht läks Tallinna linnapeaks. Naljaga pooleks, Tallinnast sai küll vesi otsa, aga konjunktuur läks majanduses paremaks.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme üheksanda küsimuse juurde, Aivar Kokk, käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Aitäh! Mul on kaks küsimust. Üks on see, et eile istungi ajal ma küsisin teie asetäitja...

Aivar Kokk, see ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta…

Oot, on-on.

See ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lase lõpuni küsida. Küsimus on see, et miks ei saadetud Riigikogu liikmetele eilset päevakorda, juhatuse koosoleku päevakorda, mis on kõigil Riigikogu liikmetel õigus osaleda.

Vabandust, Aivar Kokk, ma ei saa.

See on täpselt teile küsimus, see on teile küsimus.

Palun lülitage mikrofon välja! See ei ole selle istungi läbiviimise … Palun lülitage Aivar Koka mikrofon välja! 

Aitäh! Me läheme edasi. (Hääled saalist) Aivar Kokk, see käib praegu teiste Riigikogu liikmete arvelt, mida te siin teete.

Me läheme edasi üheksanda küsimuse juurde. Ja üheksas küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Ester Karuse ja teema on RMK tantsupidu. Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister, te ilmselt juba aimate, millisest tantsupeost juttu on. Ehk siis pean silmas 5. märtsil aset leidnud pidu, mis toimus Tartu Kammivabrikus ja mis läks maksma 133 000 eurot. Selle valdkonna sündmuste korraldajate sõnul on selle peo kulud võrreldes turuhindadega märkimisväärselt kallimad. Aga veelgi enam, RMK ja Jolos OÜ vahel on sõlmitud 2024. aasta oktoobris kaheaastane sündmusturunduse raamleping, mille kogumaksumus on ligikaudu 2,2 miljonit eurot ja millele lisandub veel käibemaks. Kui me niimoodi arvutame, siis pidudele üle 100 000 euro kuus. Aga üleüldse, kas tänuüritus peab maksma sellise üüratu summa, mis riivab tegelikult üldsuse õiglustunnet? Arvestades, et RMK põhiülesanne peaks olema metsamajandamine ehk metsa istutus, hooldamine ja puidumüük, looduskaitse ehk kaitsealuste metsade majandamine ja elurikkuse säilitamine ning looduses liikumise korraldamine ehk matkaradade, lõkkekohtade ja metsamajade hooldamine. Ja ärgem unustagem, et samal ajal koondas RMK ligi 75 töötajat. Aga see ei ole ka veel kõik, sest et RMK koondas ka 2024. aastal 50 töötajat. Toona oli organisatsiooni eesmärk hoida järgmisel aastal kokku umbes 10% kulu ja RMK juhatuse esimehe Mikk Marrani sõnul oli omaniku dividendiootus suur ning ees ootas ka lisamaksustamine. Ta ütles, et seetõttu otsime kõiki võimalusi, kuidas oma tegevusi optimeerida ja olla igas valdkonnas veelgi efektiivsem. Okei, töötajaid tulebki tunnustada, aga kas samasuguseid optimeerimisvõimalusi on järgitud ikkagi ka antud tänuürituse korraldamisel? Minu arvates mitte. Milline on teie kui ministri hinnang sellistele kuludele?

Aitäh, hea küsija, ja aitäh ka küsimust täpselt sõnastamast! Aimasin tõesti, millise tantsupeo kohta, nagu te seal küsimuses kirjutasite, jutt on. Ma astun nüüd korra sammu tagasi üldisemale tasandile. On oluline, et me saaksime ühtemoodi aru, milline roll on ettevõtte omanikul, milline roll on ettevõtte nõukogul ja milline roll on ettevõtte juhatusel, sõltumata sellest, kas see ettevõte on riigi omanduses, riigi osalusega või kuulub 100% erakapitalile. Need küsimused, mida te küsite, puudutavad ühingu juhtimist ja valitsemist. Jah, juriidiliselt ei ole RMK puhul tegemist äriühinguga, aga de facto tulundusasutusena on RMK oma olemuselt samasugune, kui on äriühing. Laiemas plaanis on küsimus, milliseid ja millise täpsusega suuniseid peaks omanik andma ettevõtte juhtorganitele, siis nõukogule ja juhatusele. Kui on soov sellist debatti ühiskonnas pidada, siis me kahtlemata saame ja võime seda teha. Ettevõtte juhtimine on nõukogu ja juhatuse pädevuses, omanik seab omaniku ootused ja need on ilusti ka RMK-le seatud. See, kuidas üks ettevõte või organisatsioon oma töötajaid motiveerib, kujuneb väga suures plaanis välja sellest, milline on kultuur ja traditsioonid Eesti ettevõtlusmaastikul. RMK, aga ka teised riigi osalusega äriühingud konkureerivad nendesamade töötajate pärast teiste äriühingutega. Seetõttu tuleb vaadata ja anda hinnanguid selle konkreetse turu tavades ja konjunktuuris. Ma isiklikult ei pea õigeks seda, et riik omanikuna kirjutab omaniku ootustes ühele ettevõttele või organisatsioonile detailides ette, kuidas korraldada oma töötajate motiveerimist. Aga ma pean õigeks seda, et juhatus ja nõukogu hindavad oma otsuseid tehes, kuidas on ühe või teise tegevuse mõju ja vastuvõtlikkus ühiskonnas. Ja viimase lausena, RMK-l oli möödunud aastal finantsiliselt väga hea aasta, 254-miljonilise käibe juures oli kasum 86 miljonit. Aitäh!

Aitäh!

Head kolleegid, kui nüüd on variant, et küsida hästi lühidalt ja vastata hästi lühidalt, siis on võimalik seda teha. 

Anti Allas, lisaküsimus, palun! Aga lühidalt.

Jah, aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma vist olen veel hetkel praegu RMK auditikomitee liige ja sellest lähtuvalt ka küsin, et – ja ka "kas"-küsimus –, et, hea minister, et kas te ütlete, kinnitate siin, et te teete kõik selleks, et selle RMK peo detailid saavad avalikkusele selgeks. Nagu siin eelküsija juba ütles, siis seal on selgelt kordades turuhindu ületavaid kulusid. Ehk siis, et kas te teete kõik, et nende kulusid, neid kulusid ei mätsita kinni ja kõigile, avalikkusele saab selgeks, mis kulusid seal tehti? Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Vastan lühidalt. Omaniku ootustes on RMK-le väga selgelt sõnastatud, et RMK oma töös lähtub heast ühingujuhtimise tavast. Hea ühingujuhtimise tava – igaüks võib tutvuda – on olemas Eestis, ammu juba vastu võetud börsiettevõtetele, mis rõhutab muu hulgas ka läbipaistvust, väga selget rollijaotust nõukogu ja juhatuse vahel. Ma olen sel teemal vestelnud nii nõukogu esimehe kui juhatuse esimehega ja ma olen kindel, et mõlemad teevad sellest omad järeldused ja mitte midagi RMK-s ja äriühingus või siis riiklikus tulundusasutuses kinni ei mätsita. Aitäh!

Suur tänu! Sellega paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid ja kõiki Riigikogu liikmeid väga sisuka arutelu eest! 

Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.