Tere päevast, hea Riigikogu! Alustame täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 67 Riigikogu liiget, puudub 34.   

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Seda soovi ei ole.  

Nüüd saame, head kolleegid, minna tänase päevakorra juurde. Päevakorra esimene punkt: väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 832 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleegi, väliskomisjoni liikme Henn Põlluaasa. 

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! (Juhataja helistab kella, saalis on sumin.) Annan lühiülevaate eelnõust Balti Assamblee Eesti delegatsiooni muutmise kohta. Väliskomisjon esitas vastava otsuse eelnõu 23. veebruaril. Riigikogu juhatuse määratud muudatusettepanekute tähtaeg oli 6. märts kell 12. (Juhataja helistab uuesti kella.) Selleks ajaks mitte ühtegi ettepanekut ei esitatud.

Väliskomisjon tegi 9. märtsi istungil – konsensusega – järgmised menetluslikud otsused. Tehti Riigikogu juhatusele ettepanek võtta Riigikogu otsuse eelnõu 832 esimeseks lugemiseks Riigikogu täiskogu kolmapäeva, 18. märtsi istungi päevakorda ning viia läbi eelnõu lõpphääletus. Juhatuse otsusega on eelnõu lõpphääletus aga 17. märtsi päevakorras. Juhtivkomisjoni esindajaks eelnõu esimesel lugemisel määrati Henn Põlluaas ehk mina. 

Delegatsiooni koosseis oleks pärast selle otsuse vastuvõtmist järgmine: delegatsiooni juht Timo Suslov, delegatsiooni juhi asetäitja Enn Eesmaa ning liikmed Arvo Aller, Aleksei Jevgrafov, Meelis Kiili, Helmen Kütt, Irja Lutsar, Tiit Maran, Marek Reinaas, Helir-Valdor Seeder, Margit Sutrop ja Peeter Tali. Kõik need otsused kiideti väliskomisjonis – konsensuslikult – heaks. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Toomas Järveoja, palun!

Te nimetasite küll selle koosseisu, aga kas seal tuleb mingi muudatus või miks me seda hääletama hakkame?

Jaa, muudatus on lühidalt selles, et komisjoni uueks liikmeks saab Helmen Kütt. Jah, nii ta on. (Saalist öeldakse midagi.) Riina Solmani asemel, sest tema lahkus Riigikogust.

Riigikogust? Aa, jah, vastab tõele. Nii, kas on veel küsimusi? Ei ole. Siis suur tänu teile, auväärt ettekandja! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu ettekandja viitas, selle otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 832 lõpphääletus. Palun saalikutsung, selle järel me hääletame.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 832. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Otsuse eelnõu 832 on otsusena vastu võetud. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 788 esimene lugemine. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See eelnõu on osa plaanist lihtsustada Eestis asjaajamist, säästa aega ja raha. Olulised muudatused eelnõus on järgmised. Kõigepealt muudetakse riigihangete piirmäärasid, sest need on püsinud muutumatuna 2017. aastast peale, nii et inflatsioon on nende majanduslikku sisu vähendanud. Hankijad on olnud sunnitud korraldama keerukamaid menetlusi ka väiksemate ostude puhul. Seetõttu tõstab eelnõu lihthanke piirmäärasid asjade ja teenuste puhul 50 000 euroni ja ehitustööde puhul 100 000 euroni. 

Põhimõttelisem muudatus on üleminek kolmetasandiliselt piirmäärade süsteemilt kahetasandilisele. Neist keskmine ehk riigihanke piirmäär kaob ning alles jäävad vaid lihthanke piirmäär ja rahvusvaheline piirmäär. Rahalises väärtuses puudutab see kümnendikku hankelepingutest, kuid menetluslikult lihtsustab ligikaudu poolte hangete läbiviimist. 

Lihthangete maksumuse suurenemise ja kasutuse laienemise tõttu on kavandatud pakkumiste esitamise ja vaidlustamise tähtaegade pikenemine, et ettevõtjatel oleks rohkem aega teha läbimõeldud pakkumisi ja vajaduse korral seista õiglase kohtlemise eest. 

Veel, menetluste kiirendamiseks antakse hankijatele ka võimalus kontrollida ainult parimat pakkumist ja selle esitanud pakkujat, jättes teised kõrvale, näiteks viie pakkumise saamisel selgitab hankija välja neist parima ning võib kontrollida vaid seda pakkujat ja pakkumust, jättes ülejäänud neli põhjalikumalt läbi vaatamata. See hoiab oluliselt kokku tööaega ja kiirendab tulemuseni jõudmist. Muudatuste mõjuna lüheneks hangete keskmine menetlusaeg 87 päevalt hinnanguliselt 50-le.

Eraldi tähelepanu on pööratud ehitussektorile ja võrgustikusektorile. Ehitushangetes loobutakse ebatõhusaks osutunud keskmise töötasu tõendi nõudmisest. Samuti leevendatakse põhjendamatult madala maksumuse ja alltöövõtjate tausta kontrollimist, mis on edaspidi kohustuslik vaid vähemalt 500 000 euro suuruse maksumusega ehitushangetes. Seejuures tuleb kontrollida vaid neid alltöövõtjaid, kelle tööde maht on vähemalt 10% lepingu maksumusest. Võrgustikusektori ettevõtjatele luuakse lihtsustatud menetlus alla rahvusvahelist piirmäära jäävatele hangetele. Samas säilib endiselt nende hangete puhul läbipaistvus ja riigihangete registris avaldamise kohustus, et maandada korruptsiooniriske. 

Praktika on näidanud, et haldusjärelevalve ja vaidlustusmenetlus on menetlusvigade parandamisel tõhusamad vahendid kui karistamine, seetõttu muutuvad eelnõuga kehtetuks riigihankealased väärteokoosseisud, aga tahtlikud ja rasked rikkumised on endiselt karistatavad kuriteona. 

Kokku võttes ajakohastab eelnõu riigihangete reegleid ja võimaldab avalikku raha otstarbekamalt kasutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kuna see piirmäärade tõstmine erinevate menetlusvormide ja ka teenuste või ehituste puhul on seotud nii kohalike omavalitsustega kui ka avaliku raha kasutamisega, siis ma küsin, kas need piirmäärad on summad koos käibemaksuga või ilma käibemaksuta, sest kohalik omavalitsus ei ole käibemaksukohustuslane, aga ettevõtjad on käibemaksukohustuslased. Millistest numbritest lähtuda ja kuidas ühtselt aru saada, kas need summad on käibemaksuga või ilma käibemaksuta?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma pakuks, et see on ilma käibemaksuta, aga ma pean kontrollima. Vabandan, et ei ole tulnud selle peale.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Ma vaatan, et § 1 punktiga 95 [tunnistatakse] kehtetuks seaduse 10. peatükk, mis on "Vastutus". Siin on näiteks paragrahvid, mis on hankelepingu või raamlepingu muutmine nõudeid rikkudes, või näiteks, kui pakkuja on riigihanke käigus või vaidluste lahendamise käigus esitanud teadvalt valeandmeid või võltsinud dokumente, siis hüvitab ta selliste andmete või dokumentide esitamisest hankijale või teistele isikutele tulenenud kahju. Ja seal on mõned paragrahvid veel. Mis see ministeeriumi ja su enda riskihinnang sellele on? Kas siin see vastutusest vabastamine liiga kaugele ei lähe? Kas sa näed seal mingeid riske?

Aitäh! Eks neid riske kaaluti. Ma ise ei ole nii suur praktik, et siin targem olla. Aga üldiselt on jah leitud, et selline paragrahv ei ole praktikas tõhus olnud. See tekitab küll vaidlemise ruumi, aga midagi juurde ei anna.

Toomas Järveoja, palun! 

Aitäh! Lihtsalt Arvole infoks: minu teada olid kõik riigihanked kohalikus omavalitsuses vanasti ilma käibemaksuta. Lihtsalt infoks.

Aitäh!

Härra minister võttis seda kui kommentaari.   

Jah. 

Arvo Aller, palun!

Jah, võib-olla mitte just selle täiendus, aga siin riigihangetega lihtsustatakse väga palju asju. See lihtsustamine on seotud just ehitushangetega. Seal ei ole enam kohustuslikku nõuet, et peab tooma maksuametist keskmise töötasu tõendi, vastavalt sektorile. Milline oli ministeeriumi arvamus selle kohta, et enam ei pea riigihanke korral keskmise töötasu tõendit [esitama]? 

Aitäh! Noh, see ajab asjaajamise ja tõendamise väga keeruliseks, aga praktiliselt – nii on mulle kinnitatud – ei ole sellest kasu. Ja siin on ka piirmäär, muudatusega seatakse ehitustöödel alltöövõtjate kontrollimise kohustuse määraks 10% mahust. Jällegi, selleks, et mitte igat viimast töötegijat taga ajada, see lihtsalt venitab protsessi ja võimaldab ülemääraseid vaidlusi. Aga jah, praktikud on selle [teema tõstatanud]. Ja jällegi, mul ei ole veendumust, et nad võiksid eksida. Seda on analüüsitud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma saan aru, austatud minister, et te ise ei ole selle eelnõuga tegelenud. Kahjuks ei ole siin eelnõu juures kirjas, kes selle koostas, aga ma soovin kindlasti teada, kes selle koostas. Ja see, mis te praegu ütlesite, et ei ole vaja alltöövõtjate asjaga tegeleda – vaadake, aastal 2017 kirjutati see [klausel] sisse sel põhjusel, et peatöövõtja suure tõenäosusega jättis viimased maksed alltöövõtjatele tegemata ja tellijale tekkis nüüd kohustus. Aga ma saan aru, et RKAS seda ei soovi. Ma saan sellest väga hästi aru. Seda on kellegi palvel tehtud. 

Aga kes on ikkagi selle eelnõu koostanud? Iga eelnõu juures peavad olema koostajate nimed. Mina neid siin ei näe. Võib-olla ma ei oska neid siit välja lugeda. Äkki teie oskate siit välja lugeda, kes on koostajad?

Aitäh! Ma saan aru, et te saate kõigest aru, teate kõike ja peate vajalikuks seda öelda, samuti peate vajalikuks öelda, et minister ei ole eelnõuga tegelenud. Minister on eelnõuga tegelenud. Minister ei ole tegelenud ise riigihangetega, ta on selle hoiaku teadlikult võtnud, sest sellest tuleks ainult pahandusi, kui ta subjektiivselt sekkuks tehnilistesse tegevustesse.

Kes on eelnõu teinud? Hangime teile [selle info]. Ma olen kindel, et teie ei ole eelnõuga tegelenud. Te olete rahanduskomisjoni liige, mina esitlesin seda majanduskomisjonis. Järgmine kord tulge külaliseks, siis te saate komisjonis neid küsimusi esitada. Autorid või kokkupanijad on loomulikult Rahandusministeeriumi ametnikud, aga ma ühtegi nime praegu ei söandaks esile tõsta. Kui te seda päriselt teada tahate, siis te saate. Aga tundus, et … (Saalist öeldakse midagi.) Nojah, aga te saate tõenäoliselt teada need nimed, aga te küsite seda sellises toonis, nagu oleks mingi sohitegemisega tegemist. Ametnikel on oma töö ja nad ei taha tingimata olla nimeliselt [mainitud]. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, mulle juba öeldakse, et nimed on olemas ka. Nii mulle kinnitatakse. Mul ei ole praegu seda paberit käepärast.

Anti Haugas, palun!

Aitäh! Aivar Koka murest natuke lähtun. Ma lugesin parajasti seletuskirja. Mina lugesin siit välja, et näiteks Sloveenias on tõstetud lihthanke piirmäära – see on seletuskirjas kirjas –, et eelistada kohalikke ettevõtteid, sest väikehangetel saavad peamiselt osaleda ikkagi ainult kohalikud ettevõtjad. 

Ja teine trend, mis on minu arvates samuti positiivne, on see, et kui lihthangete puhul on keskmine pakkumiste arv kolme-nelja vahel, siis väikehangete puhul on see ligi seitse. See suurendab konkurentsi ja võiks praktikas ka hinda alla tuua. 

Mu küsimus ministrile on see: kas selle eelnõu üks eeldusi oli ka see, et kohalikke ettevõtteid eelistada, konkurentsi suurendada ning võib-olla saada ka hankijatele odavamaid teenuseid?

Aitäh! Kindlasti on eesmärk konkurentsi tugevdada, vähendada seda bürokraatiabarjääri, mis hangetel osalemise korral tekib. Aga ma küll ei ole nõus selle kohaliku mõõtme rõhutamisega. Iseenesest on informatsioon kohalikul tasandil lähemal, aga Eestile oleks väga ohtlik, kui me propageeriksime laiemalt seda, et Eesti hanked eestlastele ja Rootsi hanked rootslastele. Eesti ise on tegelikult huvitatud avatud turust ega taha teiste riikide puhul seda asja [teistpidi] näha. Ja see on ka üks Euroopa Liidu poliitika alustalasid, et ikkagi suurendatakse konkurentsi ka rahvusvaheliselt. Aga väikehangete, lähemate tegevuste puhul on loomulikult kohalikel ettevõtetel oma eelis, see on iseeneslik. Aga suure poliitikana ma ei soovita Eestil seda propageerida.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Aitäh! Jürgen, nagu me ka siin oleme käsitlenud ja sa ise oled öelnud, sa oled rohkem Wordi mees kui Exceli mees. Ma vaatan, et § 95 lõiget 6 muudetakse maksuvõla puhul selliselt: esimeses lauses öeldakse, et võib anda pakkujale või taotlejale võimaluse hankemenetluse jooksul ühel korral seda ajatada või selle tähtaega pikendada, aga siis teises lauses öeldakse "või anda korduvalt võimaluse maksuvõlg tasuda või ajatada". Kas sa sellise pilguga oled ka siia sisse vaadanud, mida selle punktiga siis öelda tahetakse, kui esimeses lauses öeldakse, et ühel korral, ja teises lauses, et korduvalt? See on üks küsimus. 

Ja kui nüüd see korduvus ikkagi nagu prevaleerib, siis jällegi, kas siin konkurents nagu tagurpidiseks ei muutu, kui korralikud ettevõtjad, kes korralikult maksavad makse ja töötasusid, kaotavad nendele, kes korduvalt jäävad võlgu ja saavad pikendust? Nii et üks oli keeleline ja teine oli sisuline küsimus.

Aitäh! Selle eelnõu eesmärk on ikkagi ausat konkurentsi kaitsta. Riigihangete instituudi enda mõte see on, et konkurents oleks aus. Teie etteloetust ma ei tabanud seda suurt vastuolu, aga ma vaatan selle pilguga sinna sisse. Jah, eks ma vaatan siis üle selle punkti, kas on midagi jäänud tähelepanuta. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus selle erandi kohta, millele te viitasite, et kui see ehitustööde hankelepingu [maksumus] on suurem kui 500 000 [eurot], siis on vaja nõuda täiendavat selgitust, kui see pakkumine on [vähemalt] 10% väiksem kui järgmine või kui selle [pakkuja pakkumuse maksumus] on esitatud pakkumuste maksumuste keskmisest vähemalt 20% väiksem. Milleks see selgitus, mille jaoks, kus ja kellele? Ma saan aru, et see on selle [pakkuja] puhul, kes tahetakse hanke võitjaks tunnistada. Aga mis probleemi see täiendav selgitus peaks lahendama?

Eks ta ikka ausa konkurentsi eesmärgil on tehtud, et oleks kõik pakkumised üle kontrollitud, et seal ei oleks bluffi sees ja riskid oleksid maandatud. Aga võib-olla ma ei mõistnud päriselt teie kahtlusi. Üldiselt võetakse siin protseduurikat vähemaks, mitte ei panda juurde. Aga võimalik, et ma pean veel mõtisklema selle üle, mida te küsisite.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma kõigepealt vabandan [oma eelmise küsimuse pärast], sest siin seletuskirjas on ilusti koostajad olemas. Minu viga! 

Teine pool, aastal 2017 olin mina see, kes riigihangete seadust menetles, nii et ma arvan, et ma olen riigihangetega piisavalt kursis. 

Aga ma ikkagi küsin, mis nüüd tegelikult muutub peale seda, kui see seadus peaks sellisena vastu võetama. Eelmisel korral pandi need piirid [paika]. Seesama 10%, mille kohta Priit küsis, praeguses [seaduses] on see vahemik [kuni] 15%, siis on tellijal õigus pakkuja käest küsida, kas tal on töömaksud ja kõik muud maksud makstud. See on päris loomulik. Nüüd on see number lihtsalt väiksemaks pandud. 

Aga minul on ikkagi küsimus, miks on siit välja võetud see, et tellija ei pea vaatama üle alltöövõtjaid. 10% on päris suur number. Tegelikkuses on hangetes kanalisatsiooni-, elektri- või ventilatsioonitööd, mis ei [pruugi] olla [lepingu maksumusest] 10%, aga see on …

Aitäh! 

… väga oluline osa. Miks selline protsent on sinna sisse toodud?

Eks praktikud on seda palju arutanud ja leidnud, et optimaalsed on sellised osalemised, mis tegelikult hanke tulemust ei mõjuta. Tõenäoliselt nende kontrollimine muudab selle protsessi tülikaks, kalliks ja aeganõudvaks ning kokku võttes konkurents kannatab. Ma ei taha kasutada sõna "bürokraatia", sest see on üleekspluateeritud ja stigmatiseeritud, aga kokku võttes ikkagi paberid ei peaks võtma nii palju energiat, aega ja raha, kui nad asjaajamisel kipuvad [võtma]. Paberimajandust on palju kirutud. Ja seda tuleb kuulda võtta.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud minister! Jäätmereformi arutelude ajal tuli jutuks vajadus riigihangete kaudu ka teiseste materjalide kasutamist soosida. Need materjalid, mida me saame selle tulemusel, et jäätmeid sorteeritakse, võetakse ringlusse – [tähtis on], et riigihangete süsteem seda ka soosiks. Kas praegused muudatused ka juba kuidagi seda puudutavad või see ei ole nii?

Aitäh! Minu arusaamist mööda saab selliseid asju hanke tingimustesse sisse kirjutada ka praegu. Siin mingeid revolutsioonilisi muudatusi selle koha pealt tehtud ei ole. Ma arvan, et [suur osa] sellest, mida riigihangetelt oodatakse, on tegelikult tellija valida, [seda kõike] ei pea ilmtingimata seadusesse paragrahvidena sisse kirjutama. Aga eks seda tuleb siis kontrollida, kas on mingisuguseid takistusi praegu selle arvestamisel. Nagunii ei saa seda seaduse tasemel väga jäigaks kirjutada, sest siis tekib bürokraatiat juurde. 

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Arutelu juhtivkomisjonis tutvustab meie hea kolleeg, majanduskomisjoni liige Urve Tiidus.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon valmistas eelnõu esimeseks lugemiseks ette 9. veebruaril. Eelnõu muutuste sisu tutvustasid rahandusminister Jürgen Ligi, Rahandusministeeriumi riigihangete valdkonna juht Estella Põllu ja ministeeriumi nõunik Anna Poots. 

Korra veel hästi lühike kokkuvõte sellest eelnõust. Hankemenetlused muudetakse kiiremaks; vähendatakse nii hankijate kui ka hankel osalejate halduskoormust; kolmetasandiline piirmäärade süsteem kaob, jääb kaks: lihthanke piirmäär ja rahvusvaheline piirmäär; tõstetakse lihthanke piirmäärade väärtusi, mis on kehtinud aastast 2017; ja lihthankemenetluse laiendamine mõjutab umbes 49% kõikidest riigihangetest. 

Komisjoni liikmetel küsimusi jagus – protokollis on kõik kenasti kirjas –, mõne toon esile. Näiteks alla rahvusvahelise piirmäära jäävate hangete menetluse kestus lüheneb. Hankija enda kaalutlus on määrata mõistlik tähtaeg, seni oli ka lihthankel seaduses ette nähtud tähtaeg. Muu hulgas tõi hankevaldkonna juht välja punkti, mis annab alla rahvusvahelise piirmäära jäävate hangete menetluses nõndanimetatud ooteaja enne lepingu sõlmimist. Selle aja sees saab ettevõtja vaidlustada hankija otsuseid just enne lepingu sõlmimist ja see peab tagama ettevõtjate õiguste kaitse, et hiljem ei tuleks tegeleda kahjude hüvitamise või muu sellise olukorraga. 

Mart Maastik soovis kommentaari eelnõu kooskõlastustabelis oleva Elektrilevi märkuse kohta. Nimelt, Elektrilevi leiab, et lihthankemenetluses pakkumuste esitamise tähtaegade pikendamine mitte ei too kaasa positiivseid muutusi, vaid hoopis pikendab menetluse kestust. Ministeeriumi selgitus kõlas nii: varem oli planeeritud selliselt, et ka võrgustikusektoris oleks tavaline lihthanke kord, aga kuna võrgustikusektori hankijad tegid väga aktiivselt ettepanekuid ja leidsid, et neil peaks olema kord vabam, siis on hetkel planeeritud nii, et nad saavad ise määrata mõistliku tähtaja. 

Veel tunti huvi, miks ei ole seadusemuudatuste järel enam keskmise töötasu kontroll kohustuslik, ja küsiti, kas tegemist on Euroopa Liidus valdava praktikaga. Valdkonna juht ministeeriumist selgitas, et Euroopa Liidu direktiivides sellist regulatsiooni ei ole. On küll põhjendamatult madala maksumuse kontrollimise üldine regulatsioon, aga seal ei täpsustatud, mille alusel peaks hankijal tekkima kahtlus, et pakkumus on liiga madala maksumusega. Tegemist on Eesti riigi sisese regulatsiooniga, ei ole teada, et üheski teises riigis samasugust korda rakendatakse. Kohustuslikkus viidi sisse jällegi 2017. aastal, kui seadus Riigikogus vastu võeti. 

Rene Kokk soovis prognoosi, kas peale seadusemuudatusi riigihangete vaiete hulk väheneb ja kui jah, siis kui palju. Estella Põllu ütles, et hetkel on vaidlustatud riigihangete osakaal kõikidest hangetest 2–3% vahel. On hankeid, mida vaidlustatakse korduvalt. Ta arvas, et esialgu võivad muudatused kaasa tuua soovi vaielda uued regulatsioonid selgemaks, aga edaspidi [vaidluste] arv loodetavasti väheneb. 

Küsiti ka hankijate pädevuse kohta, mis sageli seob hanke üksnes hinnaga, ja kvaliteeditingimusi ei sätita, nagu ütles Jaak Aab. Ta küsis, kuidas teema on ajas muutunud ja kas seadusemuudatused võiksid aidata seda probleemi [lahendada]. Minister selgitas, et pädevuse küsimus on palju laiem. Kui hankijal on kõige kriitilisem tunnus hind, siis see võib olla väga pädev valik, rohkemate teemade arvestamine on olnud pidev poliitiline küsimus ja eelarve seisukohalt hinda ignoreerida ei saa. 

Oli juttu ka sellest, et hankijate koolitamisega tegeldakse üsna palju. Kvaliteedikriteeriumide teemaga on samuti palju tegeldud, tellitud on eraldi analüüs ja näidishindamiskriteeriumid, mis on riigihangete registris kättesaadavad. Üldist hangete läbiviimise kvaliteeti aitab kindlasti tõsta ka see, et üha rohkem teevad hankeid kesksed hankijad. Eestis ei ole seni tehtud ettepanekut keelata madalama hinna alusel hankimine ära. On riike, kus on pandud kohustus, et kasutusel peab olema ka muid hindamiskriteeriume, kuid teiste riikide kogemuse põhjal saab öelda, et see võib viia näiliste kriteeriumideni. Selline oli valdkonnajuhi selgitus ja ka laias laastus kokkuvõte komisjonis toimunust. 

Menetluslikud otsused tehti ka. Määrati juhtivkomisjoni esindajaks Urve Tiidus – konsensus –, tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. märtsil – konsensus – ja esimene lugemine lõpetada – samuti konsensus. Tehti ka niisugune otsus, et kuna eelnõu sisaldab riigihangete regulatsiooni muudatusi riigikaitse valdkonnas, samuti muudetakse eelnõuga alusharidusseadust, halduskoostöö seadust ja kunstiteoste tellimise seadust, siis tuleb küsida arvamust valdkondlikelt komisjonidelt, nimelt riigikaitsekomisjonilt ja kultuurikomisjonilt. Arvamuse esitamise tähtaeg on sama mis muudatusettepanekute tähtaeg – samuti konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ka, kui ta kusagil veel seda [istungit] jälgib! Ma pidasin oluliseks, et mõned riskid võiks ära markeerida, siis need oleksid ka stenogrammis olemas. Kui me kunagi hakkame ajalehest lugema, mis on juhtunud, siis saab retrospektiivse kontrolli teha.

Vähem kui kümme aastat tagasi püüti riigihangete puhul tegeleda sellise probleemiga, et hankijad ei peaks saama hinnaeelist sellega, kui nad alltöövõtjaid, ütleme, petavad – jätavad lõpuks midagi maksmata ja nii edasi. Tegeleti ka sellega, et töötasud oleksid makstud ausalt, et riiklikud maksud oleksid makstud ja nii edasi. 

Nüüd meil siin minister ütles, et see on konkurentsi soodustav eelnõu, aga kui me nüüd mõtleme, mida ta soodustab, siis risk on päris suur, sest ta annab eelise ettevõtjatele, kes tegutsevad ebaausalt. See tähendab, et raskemaks läheb nendel, kes sooviksid ausalt tegutseda. Aga samas pole välistatud, et kuna ettevõtjad on arukad inimesed, nad vaatavad, kus see seaduse piir on, siis eks nad saavad oma tegevuses vastavaid korrektuure teha.

Teine asi. Riigikaitselistel eesmärkidel tuuakse sisse väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse võimalus. Nagu me teame, rohepööre on lõppenud. Euroopas leidub küll veel terve hulk poliitikuid, kes arvavad, et see nii ei ole, aga kindlasti on seal liikuv rahajõgi kokku kuivamas. Aga raha on vaja liigutada. Uus raha liigutamise koht ongi kaitsevaldkond. 

Kusjuures, kui te arvate, et inimesed ei ole nutikad ja leidlikud, et kaitsevaldkonna piire laiendada, selleks et ise ka kvalifitseeruda, siis ma võin teile selle kohta näite tuua. Hiljaaegu avaldas üks Hollandi teadlane Financial Timesis arvamusartikli. No ju ta oli ökoloog või bioloog. Ja tema kirjutas, et ka soode taastamine tuleks lugeda riigikaitseliseks tegevuseks. Näete, varsti tuleb mõni valla- või linnapea ja ütleb, et tal on seal paar teed või mingi maja, see on ka riigikaitseline. Siis saab jälle otse hanke ära teha ja kiiresti [asjaga edasi] liikuda.

Jürgen Ligi siin ütles, et eesmärk on lihtsustamine. Aga võib-olla peaks selle kalkulatsiooni ära tegema. Ma ütleksin, et kui radikaalselt vähendaks ametnikkonda – eriti seda, kes hankemenetlustega tegeleb, nii hankeid korraldades kui ka seda kõike kontrollides –, siis hanked läheksid selliseks ... Näiteks Anti Allas siin teab, tema on linnapea olnud. Ta helistab sõbrale ja ütleb, et tahaks lasteaeda. Sõber ütleb, et no miljoniga teen ära. Anti vaatab, et seda on võib-olla palju, helistab teisele sõbrale ja ütleb, et 800-ga, ongi kogu menetlus, kõne lõpus kopp juba sõidab ja kõik kerkib. (Saalist öeldakse midagi.) 

Ma lihtsalt tahangi ära markeerida, et vastutuse peatükk kaotatakse nüüd üldse ära. Tõepoolest, lihtsustumine toimub. Mina ei ole selle vastu, et ettevõtjatel oleks lihtsam tegutseda, aga lihtsalt ühiskonnana me peame neid riske hindama. Olgu see siin ära markeeritud. [Võib-olla] kahe-kolme-nelja aasta pärast Eesti Ekspressist loeme, et juhtus midagi.

Kaitsevaldkonna kohta ma tahtsin veel öelda seda, et varem oli nii, et energeetikavaldkonnas liikusid inimesed riigist erasektorisse, olles enne seaduslikku raamistikku aastate jooksul timminud, aga nüüd on nii, nagu uudistest saab lugeda, et kaitsevaldkonna inimesed liiguvad riigist erasektorisse, pooled jäävad küll ka riigisektorisse. Aga siis saavad juba vanad tuttavad seal lihtsustatult ehitada ja rajada. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ettekande eest! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma palun nüüd tõesti selgelt tähelepanu! Aastal 2017, kui riigihangete seadus siin saalis vastu võeti, kuulutati see selle aasta parimaks seaduseks. Siis oli kaklust päris palju. Ja kõige suuremad vaidlejad olid need, kes, nagu siin on kirjutatud, tahavad seda seadust ümber teha. Hakkame nendest peale: Riigi Tugiteenuste Keskus, Eesti Raudtee, Riigi Kinnisvara AS, Tallinna Sadam, Politsei- ja Piirivalveamet, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja nii edasi. Sõbrad, aastal 2017 tehtigi seaduses muudatusi sellepärast, et ei oleks võimalik, et riigisektoris toimuksid sellised hanked, millest keegi aru ei saa. 

Võib-olla mäletate, et sel ajal oli väga uhke ehitada pidevalt koolimaju ja RKAS pakkus seda võimalust parimatel tingimustel. Mina kui ehitusettevõtte omanik sel ajal ütlesin kõva ja selge häälega: ma võin ilma, et ma projekti näeks, pakkuda 25% odavama hinna, kui RKAS-i leping on, sest hinnad olid utoopilised.  

Teine pool, mis on väga oluline riigihangete puhul, on see, et peatöövõtjad tihti ise ei saada mitte ühtegi töömeest objektile, vaid neil on juristide büroo ja alltöövõtjad teevad seda tööd. Ja väga tihti juhtub nii, et alltöövõtjatel jääb millegipärast viimane arve kuidagi saamata või selle üle kaubeldakse. Sellepärast sai 2017. aastal sisse pandud nõue, et tellija vastutab selle eest: kui töö on tehtud ja peatöövõtja ei ole alltöövõtjale maksnud, siis peab tellija sellele alltöövõtjale ära maksma, sest ta on andnud raha peatöövõtjale, tema on raha kätte saanud, tema hõiskab. Ja seal mängitigi sellega, et kui oli vaja kasumit saada või kui hange või pakkumine oli natuke valesti tehtud, siis sai seda, teist ja kolmandat.  

Nüüd me tuleme siia ja loeme seaduseelnõu, mis on tehtud ainult riigi sihtasutuste või ettevõtete jaoks. See on uskumatu! Me peaksime kõigepealt mõtlema, et siin peaks olema vaadatud otse ehitaja poole peale, et ehitajad saaksid mõistlikult konkureerida. Nüüd on jäetud vahepealt ära riigihange. Ma ei tea, kas te saalis teate keegi, mida tähendab tegelikult lihthange. Lihthange tähendab seda, et ma kolmele sõbrale helistan ja kolm sõpra teevad mulle pakkumise. Aga nüüd räägitakse seitsmest päevast ja öeldakse, et see on suur ime. Praeguse seaduse järgi peab võitja väljakuulutamise ja lepingu sõlmimise vahel olema rohkem päevi. Nüüd ei anta mitte seitset päeva juurde, vaid lühendatakse aega seitsme päeva peale. Selliseid eelnõusid ei tohiks Riigikogus olla. 

Teil majanduskomisjonis on väga head juristid. Üks proua peab homme oma tööjuubelit. Tema oli 2017. aastal riigihankemenetluses ametnike poole pealt meil komisjonis abiks. Vaadake sellele seadusele otsa! See on tehtud otseses mõttes riigiettevõtete jaoks! Sellist asja ei tohiks mitte kuidagi juhtuda. Ma ei saa aru, ma võin poolemiljonilisi hankeid teha, sõna otseses mõttes, näiteks ma lepin siin kolme inimesega kokku, et nemad kolmekesi teevad mulle pakkumise, seitsme päeva pärast kuskil vaikselt avalikustan selle ja sõlmin lepingu. 

Mis toimub?! Mis on viimase kolme aasta jooksul siin Riigikogus toimunud?! Sõna otseses mõttes tulevad järjest eelnõud, mis tunduvad olevat kellegi tellitud. Täiesti julgelt on see ka õnneks siia sisse kirjutatud, et ei oleks pärast vaidlust, kes on tegelikult selle seaduseelnõu tellinud. 

Miks ma alati küsin, kes on selle kirjutanud ja kellega see on kooskõlastatud? Väga hea, siin seletuskirjas on kõik kirjas. Muidugi, juriidiliselt me teame, et seletuskiri ei oma mingit tähtsust. Tähtsust omavad esimesed leheküljed, mis on seaduses. Sealt ei loe ju keegi mitte midagi välja, sest seal on kirjas, et paragrahvis see muudetakse seda sõna. Kõrval ei ole lauset, [millest midagi selguks]. Ma olen aru saanud, et justiitsminister tegeleb sellega, et muuta seadusi selliseks, et kui tullakse seadusemuudatusega siia saali, siis need read peavad olema ka välja toodud seaduses, mida muudetakse, mitte nii, et me peame surfama ja ei tea kustkohast otsima seaduse eelmist [sõnastust]. 

Praegu ei ole siin saalis eriti palju neid, kes tol hetkel [parlamendis] olid. Praegu ei olegi neist kedagi. 

Hea kolleeg, viis ja pool minutit on täis, kas võtate lisa[aega]?

Ikka-ikka! Veel kord: ma palun …

Kolm minutit lisaks. 

Ma tean, et Urve on hästi kohusetundlik Riigikogu liige. Võtke komisjonis [eelnõu] lahti, kutsuge välja need, kes selle koostasid, ja küsige, miks need riigiettevõtted on teie käest tellinud sellise eelnõu. Mis on tegelikult selle eelnõu taga? Me näeme praegu väga hästi ühe, õigemini kahe riigihankega [toimuvat]. Üks on raudtee elektrifitseerimine, mis on kaks aastat veninud. Mitte ühtegi kahjunõuet ei esitata. Haridusminister ütleb selle peale, et ega me Siemensiga ju kaklema ei hakka. Aga kas see aasta valmis saab? Ei tea, mis siis, et oleks pidanud 2024 sügisel need rongid sõitma.  

Täpselt sama asi on Rail Balticu ehitusega. Ennäe imet! Tuli välja, et raudteejaamad on põllu peale ehitatud ja teed ka ei lähe külast, et inimesed sinna saaksid. Üheski hankes ei ole neid teid sees. Ja nüüd tuleb äkki välja, et omavalitsus peaks hakkama neid ehitama. Teate, kui hea see on! Äkki tulevad siis sinna ümber inimesed, nii nagu Jõgeva kunagi arenes tänu sellele, et raudteejaam tekkis sinna! No tule taevas appi! Kuhu me niimoodi ikkagi jõuame?  

Meil on ametnikud, sihtasutuste juhid, kes jagavad lihtsalt miljoneid ja miljoneid. Ja siis me teeme [seadusemuudatuse], et neil oleks mugavam jagada teatud seltskonna vahel neid hankeid. No mitte kuidagi ei saa seda eelnõu sellisena toetada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 788 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 31. märts kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on sotsiaalkomisjoni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 838 esimene lugemine. Ja Riigikogu kõnetooli on juba peaaegu jõudnud meie hea kolleeg, sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalkomisjoni eelnõu toetab eelkõige neid inimesi, kes saavad vanemahüvitist vanemahüvitise määras, või neid, kes saavad vanemahüvitist töötasu alammääras. Kehtiva õiguse kohaselt on ühe kalendrikuu vanemahüvitise määr eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud töötasu alammäär. Vanemahüvitise ümberarvutamine nendel vanemahüvitise saajatel, kes saavad seda töötasu alammääras, toimub üks kord kalendriaastas ja see on 1. jaanuaril. 

Käesolev aasta on olnud mõnevõrra erandlik aasta, kuivõrd ametiühingud ja tööandjad on kokku leppinud alammäära tõusu alates 1. aprillist käesoleval aastal, mitte 1. jaanuarist, nii nagu see on umbes viimased 15 aastat olnud. Nii et sellest tulenevalt, kui nüüd praegune seadus jääks kehtima, siis jääks 2027. aastal vanemahüvitise määr 2026. aasta jaanuarikuu tasemele, kuigi 2026. aasta aprillist töötasu alammäära tõstetakse. Ja nüüd, kui me teeme sotsiaalkomisjoni ettepandud seadusemuudatusi, hakkab 2027. aastast vanemahüvitise määr võrduma eelmise kalendriaasta 1. juulil kehtinud töötasu alammääraga. 

See on selline muutus, mis annab meile paindlikkuse sellisteks olukordadeks, kus töötasu alammäär kehtestatakse 1. jaanuarist hiljem, nii nagu oli näiteks käesoleval aastal. Ega me ju päris täpselt ei tea, kuidas järgmistel aastatel minema hakkab. 

Teiseks toob käesoleva aasta 1. aprillist töötasu alammäära muutmine kaasa olukorra, kus töötasu alammääras makstava vanemahüvitise ümberarvutamise tähtpäev – 1. jaanuar – on juba möödunud ja alammäära muutmise soodne mõju jõuaks vanemahüvitise saajateni alles järgmise aasta 1. jaanuaril. Ja nüüd seda seadust muutes arvutatakse töötasu alammääras määratud vanemahüvitis ümber mitte kalendriaasta vahetumisel 1. jaanuaril, vaid siis, kui muutub töötasu alammäär, seda olenemata sellest, millal parasjagu ametiühingud ja tööandjad on omavahel selle muutmise kokku leppinud. Ehk muudatuse eesmärk on tagada, et töötasu alammääras vanemahüvitise saajatele laekub 2026. aasta mais vanemahüvitis alates 1. aprillist 2026 kehtiva töötasu alammäära järgi. 

Töötasu alammääras makstava vanemahüvitise ümberarvutamine mõjutab umbes 1600 vanemahüvitise saajat ja see kulu riigieelarvele on käesoleval aastal arvutatuna suurusjärgus 500 000 eurot. Aga eelarves on tegelikult juba arvestatud sellega või eeldatud seda, et alampalk muutub – seda see ka tegi –, ning see tähendab seda, et eelarvele see ehmatavaid või ootamatuid kulusid kaasa ei too. 

Seaduse oleme planeerinud jõustuma 8. mail käesoleval aastal. See on küllaltki kiire jõustumine, aga see on just nimelt sellepärast, et töötasu alammääras vanemahüvitise saajad saaksid õigel ajal, kohe pärast töötasu alammäära muutumist uues määras enda vanemahüvitise kätte. 

Sotsiaalkomisjon arutas selle eelnõuga seonduvat 10. märtsil. Ja 10. märtsil otsustati kõigepealt võtta see eelnõu tänasesse päevakorda – see oli konsensuslik otsus –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – see oli samuti konsensuslik otsus –, ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 20. märts kell 16 – ka see otsus oli konsensuslik. Ma loodan, et te toetate seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile väga selge ja tõhusa ettekande eest! Aga teile on mõned küsimused. Alustab kolleeg Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite välja, et 500 000 eurot on kulu riigieelarvele ja 1600 vanemat hakkavad seda hüvitist saama. Aga millal meil siis töötasu alammäär muutub ja kui palju on plaanis seda muuta, et see seadus hakkaks toimima nii, nagu te rääkisite?

Aitäh teile! Ma igaks juhuks täpsustan, et ministriks ma veel ei ole saanud, olen praegu siiski komisjoni ettekandja. Küll aga, nagu ma ka ettekandes ütlesin, töötasu alammäär on plaanitud muutuma 1. aprillil käesoleval aastal. 

See, mille kohta teie küsite, on nende vanemate arv, kelle puhul arvestatakse vanemahüvitist töötasu alammääras. Ehk see on see sihtgrupp, kes on töötanud ja maksnud sotsiaalmaksu, aga saanud töötasu kas alammäärast vähem, ühe kalendrikuu kohta arvestatuna, või siis ühe kalendrikuu kohta miinimumtasus. Need on need 1600 vanemat, kellele mais võiks laekuda uus töötasu alammäär, mis on käesoleva aasta 1. aprillist 946 eurot bruto. Praeguse seisuga on brutosumma 886 eurot, nii et vahe on 60 eurot.

Aivar Kokk, palun!

Tervitus! Ma pean sind kiitma. Ma pean tunnistama, et ma pole siin saalis nii head ettekannet kuulnud, päris ausalt. Päris ausalt! Ma tahtsin küsida, aga sa jõudsid kogu aeg oma kõnes juba mu küsimusele [ära vastata]. Aga äkki sa räägid ikkagi korra veel väga selgelt üle ühe asja. Sa ütlesid, et vanemahüvitise arvutus [tuleneb] eelmisest aastast, samas ütlesid, et nüüd, kui aprillis alampalk tõuseb, siis juba 1. juulist muutub vanemahüvitis. Äkki sa ütled uuesti väga selgelt, mis tingimustel, et kõik saaksid ühtemoodi aru? Aga veel kord: väga hea ettekanne.

Suur aitäh! Selgitan. Tõepoolest, me räägime siin kahest erinevast sihtgrupist ja kahest erinevast määrast. Kui me räägime kalendrikuu vanemahüvitise määrast, mis on arvutuslikult olnud siiamaani eelmise aasta 1. jaanuari miinimumpalga seis, siis sellisel juhul me räägime nendest inimestest, kellel ei ole üldse olnud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. See on see nii-öelda absoluutne miinimum, mille nemad igakuiselt saavad vanemahüvitiseks. 

Teine sihtgrupp, kelle kohta ka proua Poolamets küsis, on need, kellel on olnud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu kas võrdne alampalgaga või sellest väiksem. Nende puhul kehtib muudatus alates maikuust. Pärast seda, kui aprillis alampalk muutub, saavad nemad kehtima hakanud alampalga suuruses vanemahüvitist. 

Nii et need, kes ei ole töötanud ja kellel pole sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, saavad vanemahüvitise määra eelmise aasta, praeguse seaduse järgi 1. jaanuari, pärast muutusi 1. juuli seisuga. Nende puhul, kes on töötanud, aga saanud palka kas sama palju või vähem, kui on miinimumpalk, muutub vanemahüvitise suurus edaspidi igakuiselt vahetult pärast seda, kui miinimumpalka muudetakse – vahet ei ole, kas seda tehakse jaanuaris, veebruaris, märtsis või aprillis. See muutub paindlikumaks.

Ma loodan, et see selgitas. See on natukene keeruline, ma tunnistan, et ma pidin ka ise kaks korda lugema, et aru saada. Aga eelnõu seletuskirja rahulikult lugedes kindlasti on võimalik seda mõista.

Siis on ikka väga hästi, kui kahe korra lugemisega nii keerulise asja selgeks saab. Aivar Kokk, palun!

Jah. Ma tänan selle hea vastuse eest. Aga ma küsin nüüd veel selle kohta, miks neid siis eraldi arvestatakse. Ühe grupi puhul arvestatakse hetkeolukorda ja teise grupi puhul arvestatakse eelmise aasta olukorda. Miks neid siis võrdselt ei kohelda? Minu arvates on meil üldiselt selle vanemahüvitise ja ka emapalgaga täielik katastroof. See on nii ebasõbralik teatud emade suhtes. Nüüd tekib meil sama olukord: kellelegi sa tuled kohe appi, näed, tõstetakse alammäära ja ta saab järgmine kuu endale rohkem toetust, aga kellelegi, kes saab [hüvitist samuti] miinimumpalga järgi, seda võimalust ei teki. 

Kas teil komisjonis oli arutelu ka selle üle, et võiks ikkagi inimesi võrdselt kohelda – kui miinimum tõuseb, siis järgmine kuu on ka vanemahüvitis selle võrra suurem?

Aitäh! Komisjonis me seda ei arutanud. Küll aga hea meelega selgitan vanemahüvitise loogikat, mis tegelikult põhinebki vanema sissetulekutel, mis tal on, no näiteks [noore] ema puhul arvestataksegi seda sissetulekut, mis tal oli enne rasedaks jäämist. Sissetulek paratamatult ongi inimestel erinev – mõni teenib 1000 eurot kuus, mõni teenib 2000 eurot kuus, mõni teenib 5000 eurot kuus. Lõpmatuseni muidugi ei saa see vanemahüvitise suurus ühes kuus minna. Ta on ikkagi piiratud meil, kui ma õigesti mäletan, üle-eelmise aasta kahe kuu palgaga. Tõsi, me tegime siin küll väikese möönduse, et inimene võib vanemahüvitise saamise perioodil ka kenasti töötada. 

Aga täpselt samamoodi on, nii nagu mina seda mõistan, üles ehitatud ka see loogika, miks inimesed, kes ei ole maksnud sotsiaalmaksu, saavad mõnevõrra – mitte liiga palju, eks ole, see vahe on 60 eurot, nagu me koos proua Poolametsaga arvutasime – vähem kui need inimesed, kes on töötanud ja sotsiaalmaksu maksnud. Ehk natuke ongi siin küsimus ikkagi selles, kui palju inimene on panustanud ja millised olid või ei olnud tema sissetulekud enne seda, kui ta otsustas peret looma hakata.

Evelin Poolamets, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Mihkel Lees, sotsiaalkomisjoni liige! Küsin siis täpsustavalt üle. Kui see seadus nüüd jõustub, siis alampalga määra järgi arvutatud vanemahüvitise saajad hakkavad igakuiselt 60 eurot rohkem saama. Saan ma õigesti aru?

Vaatame üle, kas see arvutus pädes. Jaa, kehtiv alampalk on 886 eurot, see tõuseb 946 euroni – minu matemaatika ütleb, et tõus on 60 eurot –, ja 8. mail peaksid alampalga järgi vanemahüvitise saajad saama vanemahüvitist 60 eurot rohkem.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Perehüvitistega seoses üks natukene teine teema, aga see on sellega otseselt seotud. Nimelt, Reformierakonna eestvedamisel vähendati suurperede toetusi olulisel määral, tehti suurperede elu palju keerulisemaks. Kas te olete kaalunud astuda või astute mingeid samme ka selle nimel, et see halb muudatus nüüd tagasi pöörata? EKRE on teinud korduvalt ettepaneku tõsta suurperede toetused endisele tasemele ja neid ka suurendada. Kas võiks varsti ka sellist eelnõu oodata?

Aitäh teile! Ma eeldan, et teie küsimus tuleneb pigem Eesti demograafilisest olukorrast ja sellest, et sündimus ei ole kindlasti selline, millega me võiksime rahul olla. Ma arvan, et see on üks [mõte], mida jagavad kõik Riigikogus esindatud erakonnad, nii Reformierakond, EKRE kui ka teised. 

Mis puudutab Eesti toetusi, perehüvitisi, kaasa arvatud seda meie praegu käsitletavat vanemahüvitist, siis ma arvan, et suures pildis ega meil liialt midagi häbeneda ei ole. Vanemahüvitis kui selline on ikkagi maailma üks peresõbralikumaid, sünnitoetus, lastetoetus ja lasterikka pere toetus on meil tegelikult ju praegu kenasti olemas – parandage mind, kui ma eksin –, kolme lapsega pere saab toetust 450 eurot ja seitsme lapsega pere saab 650 eurot.

Võib-olla me peaksime pigem enda käest küsima, mis on peale rahaliste toetuste veel need aspektid, mis panevad inimesi mõtlema laste saamisele. Kõigepealt tuleb saada esimene laps – kuivõrd me teame, et ka esimese lapse tulek perre on pigem jäänud hilisemaks, kui see traditsiooniliselt on olnud –, siis saadakse sealt edasi veel teine ja kolmas laps ka. 

Kui me vaatame näiteks laste saamise ja kasvamise toetamise analüüsi, mille Sotsiaalministeerium eelmisel aastal tegi ja mida Riigikogu liikmed on kindlasti saanud ühes või teises vormis lugeda, siis näeme, et majanduslikud põhjused on tõesti olemas, aga on veel teised küsimused, näiteks, kui palju meil on peresid toetavaid teenuseid, kuidas on tagatud lasteaiakohad, milline on inimeste turvatunne laiemalt, arvestades ka geopoliitilist olukorda, ning noortel inimestel on kindlasti ka eluaseme küsimus. 

Kui me räägime sellest, et esimene laps sünnib perre pigem hiljem kui varem, siis võime uurida, kuidas me toetame viljakusravi, et ka teine ja kolmas laps saaks sündida, kui esimese lapse sünd on jäänud mõnevõrra hiljemaks. 

Nii et need küsimused on komplekssemad. Ja ausalt öeldes ma ei võtaks sealt välja ühte või teist peretoetust ega arutaks selle suuruse üle. Sest see toetus, millest te rääkisite, on ju olemas. Ma ei võtaks seda üksiti välja. Aga ma arvan, et meie ees on nii igas erakonnas eraldi kui ka erakondadeüleselt küsimus, mida me saame teha, et Eestis sünniks rohkem lapsi. See on kahtlemata oluline küsimus. Aitäh, et sellele tähelepanu pöörate!

Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun! 

Head kolleegid! Kõigepealt tuleb tänada sotsiaalkomisjoni. Aga nii nagu me siin arutasime, tegelikult seisneb probleem selles, et laste sünni arv on vähenenud, kõik tänu sellele, et Reformierakond on võimule tulnud. 

Võtame ilusti: 2020. aastal sündis 13 130 last, 2021. aastal sündis 13 138 last, ja siis, ennäe imet, 2022. aastal sündis 11 646 last, aga 2023, kui otsustati vähendada lasterikaste perede toetust ja muidki soodustusi, kukkus see arv 2024. aastal 9600 juurde ja eelmisel aastal oli see juba alla 9000. Meil on eelarve järgi ju väga lihtne vaadata tulemit ja raha paigutamist. Andsime toetusi, inimestel tekkis usk, peredes laste arv kasvas. Võtsime selle usu ära ja laste arv vähenes. Miks peaks keegi sünnitama sellisesse keskkonda, kus iga päev tulevad uued maksud, iga päev vähendatakse lastetoetusi, iga päev pensionäride kulud kasvavad, pensionid peaksid paberi peal küll nagu kasvama, aga tegelikult võetakse keskmise [pensioni] tulumaksust vabastamise ärajätmisega [pensionäride taskust] aastas üle 30 miljoni?

Nii et oleme õigel teel, aga ettepanek on suhtuda ikka kõikidesse emadesse ühtemoodi. Kui me toetusi jagame, siis see peaks olema võrdne. Täna me oleme jõudnud selleni, et need emad, kellel on hea palk ja kes lähevad lapsepuhkusele, sellest aastast alates kaotavad, kui nad lapsega koju jäävad. Nüüd on [see summa, mis nad saavad,] ainult kaks keskmist [palka], eelmine aasta oli veel kolm keskmist. Mis selle tagajärg on? See, et noored emad lähevad juba neli-viis kuud peale sünnitust tööle, sest neil on oma suured kulutused, näiteks on kodu pangalaenuga ostetud või on liisingud peal. 

Nii et suur tänu sotsiaalkomisjonile ja suur tänu ettekandjale! Aga ma arvan, et see on teema, millesse peaks palju rohkem süvenema, sest sündide [arvu] kukkumine on Eestis olnud drastiline. Aitäh! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Aitäh! Härra Kokk, ma ütlen, et te peate küll Reformierakonda kõikvõimsaks, kui te süüdistate Reformierakonda selles, et juba aastaid ja aastaid nii Eestis kui ka ülejäänud Euroopas ja peaaegu terves maailmas mõne üksiku erandiga on trend, et lapsi sünnib vähem, ja ütlete, et see on ainult ühe erakonna tegematajätmine. 

Ma arvan, nagu ma ka enne siin puldis ütlesin, et te hindate üle ühe või teise üksikotsuse mõju sündimusele. Nagu ma enne välja tõin, laste saamise ja kasvamise toetamise analüüs [käsitles] päris põhjalikult [põhjuseid], miks pered otsustavad või ei otsusta perelisa saada. Ja neid põhjuseid oli ikkagi päris mitu. 

On tõepoolest majanduslikud põhjused, aga tuleb siiski veel kord mainida tervet geopoliitikat ja kõike, mis toimub praegu Eestis ja Euroopas, ning seda, kuidas see mõjutab eriti Venemaale lähedal olevates riikides laiemalt turvatunnet. Küsimus on selles, millised on toetavad teenused, lasteaiakohad ja koolikohad. Ehk küsimus ei ole ainult selles, kas me anname inimestele igakuiselt laste arvu järgi raha kätte, vaid tähtis on, millised teenused [sündimust] toetavad.

Eluaseme küsimus on noorte jaoks kindlasti tähtis – see, kuidas me muudame eluaseme soetamise võimalikuks. Eelkõige teeb noortele muret korteri või maja sissemaks, mis tihtipeale on nii suur, et seda summat annab korjata, kui see üldse õnnestubki.

Jällegi, viljakusravi küsimus. Kuivõrd lapsi soovitakse saada tihtipeale vanemas eas, kui see on traditsiooniline olnud, siis on oluline, kuidas me toetame viljakusravi.

Ma arvan, et need on kõik sellised suured küsimused, millest kõigile meil arvatavasti ei ole ideaalseid vastuseid. Ma arvan, et [ei saa] tõmmata tervest sellest suurest komplektist, millest ainult üks osa on toetused, aga kindlasti vähemasti sama suur osa on toetavad teenused ja ühiskonna suhtumine laiemalt, välja ühte või teist toetust ja öelda, et võluvits on see, kui me nüüd suurendame lastetoetust 100 eurot, sest siis hakkavad kõik lapsi saama, või kui me suurendame lasterikaste perede toetust 100 või 200 eurot, siis see pöörab meie demograafilise olukorra ümber. Ma arvan, et nii sinisilmsed meil ei maksa olla. 

Nii et kutsun ka teid üles vaatama tervet meie rahvastikuküsimust natukene laiema pilguga. Ja kui me siit Riigikogu toolist ka ühe- või teistsuguseid ettepanekuid teeme, siis vaatame ka seda, mida on selle teema kohta välja toonud erinevad teadusuuringud. Aitäh!

Suur tänu teile! EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! See, mida me äsja nägime, tundus justkui hea algatus, aga tegelikult tegeldakse asendustegevusega. Väga tore, poetame nüüd lapsevanematele emapalka 60 eurot rohkem, justkui see oleks suur teene. Tegelikult meil sünnib lapsi nii vähe, et ei pea isegi riigieelarvest mingeid lisapingutusi tegema. Kui meil sünnib aastas 9000 last võrreldes sellega, et aastaid tagasi meil sündis 15 000, siis on lapsi peaaegu poole vähem, seega vanemahüvitise juurdemaksmine 1600 perele ei ole mingi muutus. Aga algatus on tore, igal juhul. 

Toome veel teise võrdlusena välja selle, mis siis on Reformierakonna visioon: igal juhul raha ei tohi maksta, sest see on nagu masinasse raha panemine. Nii et emasid võrreldakse masinatega. Aga sellise suhtumise korral ei hakkagi rahvaarv kasvama. Naised ei tahagi lapsi saada, kui valitsuserakond ütleb neile: te olete masinad, me anname teile raha ja te sünnitate. Kui panna sõnad "emadus" ja "masin" ühte [lausesse,] siis see on lihtsalt jälestusväärne. 

Ja üks asi veel. Te räägite, et me peame nüüd teenustesse investeerima, näiteks viljakusravisse. Samas, mida te jälle tegite? Võtsite kodus olevatelt emadelt ära tervisekindlustuse. Kui sul on kaks last väikese vahega, siis sa tööle minna ei saa. Varem oli nii, et kui mees käis tööl ja naine oli kahe väikese lapsega kodus, siis naine sai mehe kaudu omale tervisekindlustuse. Aga siis [sai ministriks] Signe Riisalo ja tema ütles: me ei saa kinni maksta teie elustiili. Kas riigile rahva kestmiseks laste sünnitamine on elustiil?

Jah, me võime öelda, et kogu Eesti riigi, oma riigi üleval pidamine on elustiil. See, et meil on oma riik, on elustiil. Aga investeerime siis sellesse, mitte 60 eurot, vaid võtame asja korralikult käsile, taastame perehüvitised, taastame kodus olevate emade tervisekindlustuse. Signe Riisalo ütles, et aga üksikemad, kellel meest ei ole ja kes tööl ei käi, [ravikindlustust] ei saa. Ei, teeme kõikidele emadele – neile, kellel on väikesed lapsed, eelkooliealised lapsed – tervisekindlustuse. Siis võib-olla saame oma iibe ka uuesti kasvama ja me ei sure välja. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 838 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. märts kell 16. Head kolleegid, tänane päevakord on ammendatud ja istung lõppenud. Aitäh teile!