Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 81 Riigikogu liiget, puudub 20. Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Tänasest, esmaspäevasest päevakorrast sooviks välja võtta punkti nr 7. Tegemist on arupärimisega, mille on esitanud Keskerakonna fraktsiooni liikmed, ehk siis arupärimine nr 904.

Suur tänu! Seega, tänane seitsmes päevakorrapunkt, arupärimine nr 904, jääb tänasest päevakorrast välja. Rohkem sõnasoove ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Arupärijate ettepanekul jääb tänasest päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, mis on arupärimisele nr 904 vastamine. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karbi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. 

Teiseks, Vabariigi Valitsus algatab kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Seaduseelnõud on esitatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun! (Aivar Kokk räägib midagi kõnetooli tulles.)

Mul on kaks asja.

Selge, aga siis …

Jaa-jaa, ma ei tee nii pikalt.

… järjest. Ole hea, palun!

Aitäh! Esimene mitme Riigikogu liikme poolt esitatud arupärimine on minister Igor Tarole ja küsimus on liiklusjärelevalve kohta. Me oleme viimastel päevadel ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast lugenud, et Tartu linnas silla juures kontrollitakse, kuidas autod sõidavad – kas nad sõidavad [ristmikust üle] punase või rohelise fooritulega. Keegi meist kindlasti ei toeta seda, et punase tulega võiks ristmikke ületada, aga kuidas seda kontrollitakse? Kas on õiguspärane panna selleks Plasku katusele mingisugune kaamera või drooniga seda kontrollida? 

Väga palju pole möödas ajast, kui me siin arutasime, kas teeäärsed kaamerad ikka [peaksid] olema selle jaoks mõeldud, et meid kõiki salvestatakse ja pärast neid materjale hoitakse ja töödeldakse. Nüüd me oleme jõudnud järgmisesse staadiumisse: selleks [kasutatakse] droone ja pannakse kuskile kõrgemate majade katustele kaameraid. Küsime ministri käest, kas see on õiguspärane ja seaduslik või on midagi, mida peaks muutma – kas peab seadusi muutma või peab politsei töö muutuma? Aitäh!

Aitäh!

Teine teema on lihtne. Tuletan meelde eelmise nädala kolmapäevast [arutelu] siin saalis mootorsõidukimaksu kohta, mis näitas väga selgelt, et see on vale otsus. Kõik Riigikogu liikmed, kes viitsisid sel ajal tööl olla ehk siin saalis olla, tungisid sellesse teemasse ja arutelusse väga süvenenult ja esitasid väga olulisi küsimusi. Minu arvates need, kes arutelust osa võtsid, olid kõik ühel meelel: mootorsõidukimaks tuleks tühistada, sest see on selgelt vaenulik maks. 

Me teame väga hästi, et auto omamine on maksustatud kütuseaktsiisi kaudu. Mida rohkem sõidad, seda rohkem maksad, ehk mida rohkem keskkonda saastad, seda rohkem maksad. Nüüd on millegipärast tekkinud mootorsõidukimaks nii registreerimistasu kui ka auto [aasta]maksu näol ja me saame aru, et see mõjutab kõige rohkem peresid, eriti maal elavaid peresid, ja ka eakaid. 

Ühistransport ei ole meil selline, millega oleks võimalik igal ajahetkel punktist A punkti B saada. Et lapsed saaksid huvikoolidesse, pensionärid poodi ja vajadusel arsti juurde, on vaja liikumisvahendit. Hetkel, eriti veel talvisel ajal, ei ole ikkagi paremat vahendit kui sõiduauto, midagi teha ei ole. Rolleri ja kasti[rattaga] on talvel raske [liigelda], Tallinnas on see võib-olla võimalik, aga maapiirkonnas kindlasti mitte. Nii et järjekordselt annab Isamaa fraktsioon üle seaduseelnõu, et tühistada mootorsõidukimaks. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle korruptsioonivastase seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See eelnõu lähtub eesmärgist, mida, ma eeldan, me kõik põhimõtteliselt jagame: suurendada avaliku võimu teostamisel läbipaistvust. 

Teatavasti nõuab juba praegu korruptsioonivastane seadus seda, et avaliku võimu teostamise positsioonil olevad isikud, kaasa arvatud meie siin, deklareeriksid oma majanduslikud huvid. Tuleb deklareerida erinevad asjad: vara, kohustused, majanduslikud huvid ja muud majanduslikku laadi seosed. 

Aga meie hinnangul on siiani käsitlemata kaks olulist aspekti, mis omavad väga suurt tähtsust seonduvalt sellega, millised võimalikud sidemed, muu hulgas lojaalsussidemed, võivad avaliku võimu teostajatel olla. Selle tõttu me panemegi ette seadusetäienduse, mille kohaselt § 14 lõiget 7 täiendatakse punktidega 3 ja 4, mis näevad ette, et lisaks tuleb deklareerida ka see, kas isikul on mõne teise riigi kodakondsus peale Eesti Vabariigi kodakondsuse. Praegusel hetkel, kujutage ette, sellist kohustust ei olegi. Ka meie seas võib olla inimesi, kellel on kodakondsusest tulenevad lojaalsussidemed mitte ainult Eesti Vabariigi, vaid ka mõne teise riigi suhtes. Ja meie arvates on iseenesestmõistetav, et see peaks olema sellisel juhul deklareeritud. 

Teiseks peab deklareerima ka oma organisatsioonilise kuuluvuse ehk selle, milliste Eesti või välismaiste organisatsioonide liige [võimu teostaja] on. Ma arvan, et ka meie saalis on mitu inimest, kes kuuluvad näiteks vabamüürlaste või templirüütlite või mõne muu sellise ridadesse. Kusjuures ühte ja samasse organisatsiooni võivad kuuluda inimesed erinevatest fraktsioonidest. Iseenesest on see täitsa lubatud, aga ma arvan, et avalikkusel peaks olema õigus seda teada, kui see nii on. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka Keskerakond on järjepidev ja me räägime majandusest. Kui majandusest ei räägita ja ei tegutseta, siis asjad paremaks ei lähe. Selleks, et paremini aru saada, mis meil majanduses toimub, oleks vaja vaadata, kuidas meie naabritel läheb. Sellest lähtuvalt soovimegi üle anda arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Teema on Eesti ja Läti majanduskasvu erinevused. 

Teada on ju see, et eelmisel aastal oli Läti majanduskasv 2,1%, Leedu oma 2,7%, meil oli vaid 0,6% ja see oli ka täidetud teatud tingimustel. See erines suuresti esialgsest prognoosist, mis oli tunduvalt positiivsem. 

Sellest lähtuvalt edastame me rahandusministrile kaheksa küsimust. Loen ka mõne küsimuse siit ette. "Kuidas hindab valitsus Eesti 2025. aasta majanduskasvu (0,6%) võrreldes Läti 2,1% kasvuga ning millised on valitsuse hinnangul peamised põhjused, miks Eesti jäi naaberriigist oluliselt maha?" Ja näiteks teine küsimus: "Kas Te näete, et Eestis viimastel aastatel tehtud maksu- ja eelarvepoliitilised otsused on mõjutanud negatiivselt eratarbimist, ettevõtete investeerimisvalmidust ja üldist majanduskindlustunnet?" Kokku on kaheksa küsimust. Loodame viljakat debatti. Aitäh!

Suur tänu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ette nähtud korras. 

Asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Mart Helme, Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Rain Epleri ja Helle-Moonika Helme poolt peaminister Kristen Michalile esitatud arupärimine kavatsuse kohta kehtestada ühistranspordile maakonnaliinidel kuukaarditasu pensionäridele ja lastele. Arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh! Head rahva teenrid! Hea juhataja! Hea peaminister! Oleme tõepoolest EKRE liikmetega andnud 12. jaanuaril üle arupärimise, mille põhjuseks oli põllumajandus- ja regionaalministri väljendatud soov kehtestada maakonnaliinidel pensionäridele ja lastele kuukaarditasu. Ja kuna vastava kavatsuse käis välja valitsuse regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, siis soovime peaministrilt teada, kas tegemist ongi kogu valitsuse poliitikaga või mis sellega täpsemalt on, sest peale meie arupärimise üleandmist tegelikult väljendati erinevaid seisukohti. 

Teema on oluline, sest maapiirkondades ei ole ühistransport mugavusteenus, vaid sageli ainus liikumisvõimalus. Valitsuse välja käidud muudatus tähendaks pensionäridele ja lastega peredele püsivat lisakulu ja koormaks ühiskonnagruppe, kes on niigi sotsiaal-majanduslikult sageli haavatavamas olukorras. Eriti problemaatiline on see kavatsus olukorras, kus valitsus on hiljuti kehtestanud ka automaksu ja registreerimistasu, mis on selgelt kõige valusamalt tabanud just nimelt maapiirkondade elanikke.

Eeltoodust tulenevalt ongi meil peaministrile küsimused. Milliste analüüside alusel on valitsus hinnanud maapiirkondades pensionäridele ja lastega peredele kuukaarditasu kehtestamist ning kuidas mõjutab see peaministri hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede toimetulekut? Samuti soovime teada, kuidas on kavandatav ühistranspordi tasuliseks muutmine kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑ga 28, mis muu hulgas paneb riigile kohustuse hoida erilise hoole all lastega peresid ja eakaid. 

Lisaks soovime teada, kuidas põhjendab valitsus olukorda, kus on leitud rahalised vahendid Tartu–Riia rongiliini subsideerimiseks, mis on rängalt kahjumlik, kuid samal ajal soovitakse katta kohaliku ühistranspordi kulusid Eesti maapiirkondade elanike, eelkõige lastega perede ja pensionäride arvelt. Samuti küsime, kas peaminister peab mõistlikuks ja õiglaseks, et pärast automaksu kehtestamist suureneb maapiirkondade inimeste püsiv liikumiskulu täiendavalt ka ühistranspordi eest tasumise kaudu. Lõpuks küsime, kas valitsus on otsinud lahendusi, mis võimaldaksid säilitada maapiirkondades tasuta või erisoodustusega ühistranspordi pensionäridele ja lastega peredele. 

Ja kuna selle arupärimise esitamise järel on valitsusest meediasse jõudnud vastuolulisi signaale selle kohta, mis ja kuidas täpsemalt ikkagi selle tasulise kuukaardiga olema saab, siis ootakski peaministrilt vastuseid. [Tahame teada,] kas meie mure jõudis kohale ja probleem on lahendatud ning kas sellest ebaõiglasest plaanist loobutakse või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Nii. Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Jõudumööda vastan siis arupärimisele nr 895. 

Kõigepealt esimene küsimus on: "Milliste analüüside alusel on valitsus hinnanud maapiirkondades pensionäridele ja lastega peredele kuukaarditasu kehtestamist ning kuidas mõjutab see Teie hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede, toimetulekut?" Vastus. Valitsus ei tee ettepanekut kehtestada pensionäridele ja lastele maakonnaliinidel kuukaarditasu. Analüüsid näitavad, et maakondliku ühistranspordi kulud on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. 

Toon näite. Riigi toetus maakonnabussiliinide toimimiseks oli 2024. aastal üle 52% võrra suurem, kui see oli 2020. aastal. Kui 2020. aastal maksis riik maakonnabussiliinide korraldamiseks 47,2 miljonit, siis 2024. aastal oli see juba 72,1 miljonit ja 2025. aastal 75,8 miljonit eurot. See tähendab, et kui toetus maakonnabussiliinidele reisija kohta oli 2020. aastal 2,6 eurot, siis 2025. aastal oli see juba 3,6 eurot reisija kohta. 2026. aastal rahastatakse ühistransporti 98% ulatuses riigieelarvest, suurusjärgus 176 miljonit eurot, ja 2% ulatuses saastekvootide müügitulust – [sealt saadakse rahastamiseks] veidi vähem kui 4 miljonit eurot. Kindluse tagamiseks suurendas valitsus 2026. aasta riigieelarves ühistranspordi rahastust, lisades baasrahastusse 54,74 ehk 55 miljonit eurot. 

Ühistranspordi korraldamise teenuse kuludest doteeritakse 174,5 miljoni euroga bussi-, rongi-, parvlaeva- ja lennuliiklust, mida rahastatakse vaid riigieelarvelistest vahenditest. Dotatsioonist 45% kulub maanteetranspordile ja 32% raudteetranspordile. Ülejäänud dotatsioon jaguneb vee- ja õhutranspordisektori vahel. Prognoosi kohaselt kasutab 2026. aastal erinevaid ühistranspordivõimalusi aastas ligi 33 miljonit reisijat ning piletimüügitulu bussi-, rongi-, parvlaeva- ja lennuliikluselt teenitakse circa 50 miljonit eurot. Kuigi ühistranspordi dotatsioon on jõudsalt kasvanud, ei ole see motiveerinud inimesi eelistama senisest enam ühistransporti. Reformi eesmärk on muuta ühistransport kasutajatele mugavamaks ja kiiremaks. Reformi plaan koostatakse analüüsi põhjal, sealhulgas analüüsitakse muudatuste mõju inimeste toimetulekule. 

Teine küsimus on: "Kuidas on kavandatav ühistranspordi tasuliseks muutmine kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑ga 28, mis paneb riigile kohustuse hoida erilise hoole all lastega pered ja eakad?" Vastus. Nagu ma eelmises vastuses juba ütlesin, siis valitsus ei tee ettepanekut kehtestada pensionäridele ja lastele maakonnaliinidel kuukaarditasu. 

Kolmas: "Kuidas põhjendab valitsus olukorda, kus leitakse rahalised vahendid Tartu–Riia rongiliini subsideerimiseks, kuid samal ajal soovitakse katta kohaliku ühistranspordi kulusid Eesti maapiirkondade elanike arvelt?" Vastus. Tartu–Riia rongiliini ei rahastata kohaliku ühistranspordi arvelt. 2026. aasta riigieelarves on Tartu–Riia rongiliini rahastamiseks eraldi eelarverida, mis ei ole seotud ühistranspordi korraldamise toetuse eelarvereaga. Tartu–Riia rongiliinile nägi Riigikogu 2026. aasta eelarves ette vahendid nii rongiliini ettevalmistamise kui opereerimise kulude katmiseks. Seetõttu ei ole kohaliku ühistranspordi ja Tartu–Riia rongiliini vastandamine korrektne. Riigi avalikes huvides on nii rahvusvaheliste kui ka siseriiklike ühenduste olemasolu ja nende koostoime. Tartu–Riia rongiliin on regionaalpoliitiline meede, mis on suunatud Lõuna-Eesti ja Tartu inimestele, kelle jaoks [on nüüd] rahvusvahelisi ühendusi rohkem. Samuti avardab see Lõuna-Eesti ettevõtluse võimalusi kasvatada tulu, kuna [on rohkem] turiste, kes tarbivad nende teenuseid ja tooteid. 

Neljas küsimus: "Kas peaminister peab mõistlikuks ja õiglaseks, et pärast automaksu kehtestamist suureneb maapiirkondade inimestele püsiv liikumiskulu täiendavalt ka ühistranspordi eest tasumise kaudu?" Vastus. Maapiirkondade inimeste liikuvuse parandamiseks suunatakse kogu mootorsõiduki aastamaksust laekunud [tulu]. RES‑i järgi [kulub] aastatel 2026–2029 maapiirkondade liikuvuse parandamiseks 261 miljonit. Mootorsõidukimaksu arvelt suurendati tänavu neli korda vahendeid, mille abil muudetakse kruusateed tolmuvabaks, kokku [kulutatakse sellele] 12 miljonit. Lisaks valmib Pärnu suunal ligi 45 kilomeetrit ning Tartu suunal 20 kilomeetrit neljarealisi lõike. Ehitusse lähevad järgmised projektid: Märjamaa ümbersõit, Konuvere–Pärnu-Jaagupi lõik, sealhulgas Päärdu sild, Libatse–Nurme–Are ümbersõit, Mäo ja Imavere vaheline lõik ja Paia ristmiku piirkond. 

Viies: "Kas valitsus on otsinud lahendusi, mis võimaldaksid säilitada maapiirkondades tasuta või erisoodustusega ühistranspordi pensionäridele ja lastega peredele?" Vastus: jah, on otsinud. Lisaks soovib valitsus, et ühistranspordireformi tulemusena paraneks ka teenuste kvaliteet. [See tähendab] sagedasemaid väljumisi, kiiremaid ühendusi, paremini seostatud liinivõrke, paindlikumat teenust, lihtsamat piletisüsteemi ning kasutajasõbralikku reisiplaneerijat ja sõiduplaani. Valitsus ei toeta ettepanekut kehtestada pensionäridele ja lastele maakonnaliinidel kuukaarditasu. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Meil on siin tekkinud huvitav olukord. Te ise ütlesite veel kord, nagu te olete ka eelnevalt mitu korda öelnud, et pensionärid ja lapsed ei hakka maakonnaliinide kasutamise eest maksma. Kahjuks on regionaalminister Terras mitu korda väitnud vastupidist. Ka tema ministeeriumi asekantsler on väitnud vastupidist. Kui me näiteks küsiksime praegu minister Terrase käest, kas jääb ikkagi nii, nagu siiamaani on olnud, ehk et lapsed ja pensionärid kasutavad maakonnaliine tasuta, nagu ka teie äsja ütlesite, siis ma ei ole väga kindel, et minister Terras ütleb, et jah, nii ongi. Siiamaani on ta alati väitnud, et me pigem kaalume tasu kehtestamist. Missugune see olukord ikkagi on?

Jah, mul on hea [meel] teile öelda, et valitsus lastelt ja pensionäridelt täiendavat piletiraha korjama ei hakka. Ja see taust, nagu ma ka kirjeldasin, on see, et ühistranspordikulud on väga [suured], dotatsioonidena umbes 175 miljonit. Lastelt ja pensionäridelt 3 miljoni euro kogumine kindlasti ei lahenda isegi kasvavat vajakut. 

Aga ühistranspordireform on muidugi vajalik, selle üle, ma loodan, ei ole isegi mõtet suurt vaielda. Meil tulevad uued rongiliinid, rongid liiguvad kiiremini, nende takti muudetakse, et rongide ja busside [sõidugraafikud oleksid kooskõlas], et inimesed saaksid vahetada transporti ja liikuda ühest kohast teise. Omavalitsustes muutuvad tõmbekeskused, ettevõtluse vajadused muutuvad. Seetõttu on vaja seda reformi teha. 

Ma olen korduvalt toonud ka seda näidet, et Tartu kasutas mobiilpositsioneerimise andmeid ja selle tulemusena kasvas kasutajate rahulolu umbes 10%, kui ma õigesti mäletan. Inimesed kasutasid seda rohkem. Nii et reform kui selline on vajalik. Lastele ja pensionäridele piletit ei plaani valitsus kehtestada.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab teie ja teie erakonnakaaslaste reaktsiooni, kui see uudis välja tuli. Te hakkasite nimelt süvariigiga võitlema ja väitsite, et see on ametnike uitmõte. Et teie, poliitikud, muudkui ütlete ja ütlete, aga ametnikud ei kuula, mis tundub mulle ebatõenäoline. Aga aidake mul mõista, kas ministeerium on täiesti kontrolli alt väljas ja ametnikud lihtsalt ei kuula teie regionaal- ja põllumajandusministrit või tegelikult on valitsus kontrolli alt väljas ja teie regionaal- ja põllumajandusminister ei kuula teid. Juhul, kui see on see viimane variant, siis kas te äkki vabandate ametkonna ees, et te olete nad sisuliselt oma poliitilistesse mängudesse tõmmanud, mis ei puuduta üldse neid, vaid on olnud puhtalt teie kahe ehk koalitsioonipartnerite omavaheline sisekommunikatsiooni probleem?

Aitäh! Ärge ennast selle vigurlennuga krussi lennake, ärge üle pingutage. Ma saan aru, et pakuti välja erinevaid lahendusi, nende hulgas ka lastele ja pensionäridele piletihinna kehtestamist. Valitsusjuhina ütlesin mina, et seda ei tule. Kuna ma olin parajasti Ukrainast Brüsseli poole teel, kui ma õigesti mäletan, siis tuli seda teha sotsiaalmeedia vahendusel. Aga seda ei tule, see on välja öeldud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Mul on ka hea meel, et EKRE poliitiline surve on vilja kandnud ja valitsus ikkagi mõtles ümber. Ma saan aru, et te mõtlesite järele ja tegite ka regionaal- ja põllumajandusministrile asja selgeks. Aga ma küsin, kas te olete mõelnud, kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida. Ma olen ise maaelukomisjonis ja lugesin artiklit, kus minister ütles väga selgelt, et see pilet tuleb, ja veel mitme korduva järelepärimise peale ta väitis, et see tuleb. 

Andre Hanimäe küsimusele jätkuks küsin, kas see oli teil siis sisekommunikatsiooni probleem või on Reformierakond tegelikult Eesti 200 pantvangis, mis on teie ainus võimalus võimul püsida. Ehk et Eesti 200 käibki oma plaane välja ilma teiega kooskõlastamata, sest nad teavad, et ega neid koalitsioonist minema ka ei saadeta, kuna muid variante teil ei ole. Kuidas see asi ikkagi oli ja kuidas te plaanite tulevikus selliste apsakate kordumist vältida, et selliseid lugusid enam ei juhtuks?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mul on hea meel, kui teil on hea meel. Asi seegi! Päev on juba parem. Seda esiteks. 

Teiseks, ma ei tea, kas see on sise- või väliskommunikatsiooni probleem. Ma ütleksin, et kui suure reformi puhul, mida ühistranspordireform on ja mida on ju vaja teha – ma saan aru, et te isegi kasutasite opositsioonis seda [teemat oma] mängulustiks ja avaldasite usaldust regionaal- ja põllumajandusministrile –, on erinevaid valikuid, siis on ju täiesti mõistetav, et neid valikuid ühiskonnas arutatakse. Aga selle reformi debatis peaks ka nendel, kes seda reformi veavad – siin ma eeskätt siiski kordan, et ma ei taha ametnikke kuidagi isiklikult puudutada, ma kindlasti ei võitle süvariigiga või riigiga tervikuna –, lihtsalt seda toalugemise oskust nii palju olema. Kui on öeldud, et see ei ole päris see lahendus, siis ehk ei tasuks seda uuesti pakkuda. 

Ma olen erinevates ministriametites näinud palju seda, kui valitsused vahetuvad, ministrid vahetuvad ja samade lahendustega tullakse kogu aeg uuesti ja uuesti välja. Nagu ma neid põhjuseid kirjeldasin, kui sul on kogu transpordi[kulude] maht 175 või 180 miljonit, siis see kindlasti ei lahendaks isegi kasvuvajaku probleemi. Kindlasti reformi kui sellist on vaja, Eesti vajab seda reformi. Nii et tehakse õiget asja, aga meil ei ole mõtet selle detaili nagu uksepaku taha kogu aeg komistada. Ma ei oskagi rohkem midagi lisada. Lepime sellega, et teil on hea meel, ja läheme selle päevaga edasi. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuulates teie vastuseid, jäin mõtlema, et Eesti avalikkusel oleks tegelikult ju huvitav teada, kuidas teil valitsuse sees need otsused sünnivad. Ei saa ju eitada, et regionaalminister käis avalikult välja väite, et kehtestatakse piletihinnad. Nüüd teie ütlete, et tegelikult ikkagi ei kehtestata. Ma mäletan väga hästi, et umbusaldusavalduse ajal ta seisis sealsamas kohas, kus teie praegu seisate, ja põhjendas pikalt ja põhjalikult, miks ikkagi on vaja need piletihinnad kehtestada lastele ja pensionäridele. Ta ei taganenud sellest positsioonist absoluutselt. 

Iseenesest on muidugi positiivne, et teie peaministrina ütlete, et mina olen selle valitsuse juht ja minu sõna on see, et seda kõike ei tule. Aga veel kord, tulles küsimuse algusesse tagasi: äkki te selgitate, kuidas siis sellised olukorrad üleüldse tekivad, et teie valitsuse ministrid lähevad välja ja räägivad, et sellised ja sellised plaanid meil on ja me hakkame neid ellu viima, aga pärast olete teie sunnitud siia avalikkuse ette tulema ja ütlema, et kuulge, see jutt oli ikkagi udujutt ja ei vasta üldse tõele?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et minister Terras kirjeldas avalikkuse ees selle suure reformi ja erinevate valikute puhul kolme asja: liinivõrgu muutmist, lisaraha ja piletihindu. Tema või tema ametnikud selle debati sellise kolmnurgana püsti panid. See ei ole iseenesest ju midagi ebaadekvaatset. Minu meelest see on loogiline debatt ja selles debatis mõnele küsimusele saame ka ära vastata, näiteks sellelesamale [piletihinna] küsimusele. 

Me oleme vaeva näinud – meil on mitu aastat olnud suhteliselt keeruline aeg majanduses ja ka [muus mõttes]. Eelmisel aastal jõudsime väikese majanduskasvuni, sel aastal ehk jõuame suuremini, kui hästi läheb, ja inimestel on suuremad sissetulekud. Me ei peaks jah jõudma sinnani, et me tekitame jälle uut ärevust [muudatustega], mida me teha ei plaani. Nii et sellepärast see ka välja öeldud sai. 

Valitsuse sees on nii, et ministrid vastutavad oma valdkonna eest. Nad teevad ettepanekuid, need debateeritakse läbi ning valitsus kollektiivselt arutab seda ja teeb mingisugused otsused. Osapooled saavad väljendada oma arvamust. Siia lisanduvad ka veel fraktsioonid parlamendis – lõppkokkuvõttes on parlament Eesti kõige olulisem otsustuskogu – ja nii edasi. 

Nii et seal midagi ennenägematut ega pikantset ei ole. Veel kord, tegemist on suure ja vajaliku reformiga, aga sellisesse detaili, ma saan aru, on väga lihtne kinni jääda, justkui see oleks selle reformi juures peamine. Selle reformi juures on tegelikult peamine see, et meie ühistransport muutub, võrgustik muutub, inimeste liikumisvajadused muutuvad. Meil on vaja mõnes kohas võib-olla panna suurem buss, mõnes väiksem buss, mõnes kohas ühendada rongigraafik bussi omaga. Väga palju selliseid asju on vaja teha.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, suuri asju on vaja teha ja ühistransport on kindlasti üks asi, mida on vaja reformida. Selle reformimise üks mõte on liikuvuse sujuvam planeerimine, et inimesed saaksid paremini punktist A punkti B. 

Aga selle üks osa oli rahastamine. Nagu ka Varro Vooglaid ütles, umbusaldamise ajal härra Terras seisis seal puldis ja ütles kaljukindlalt, et on vaja [kehtestada] bussisõiduks pilet, et tagada tema mõistes kvaliteetne liikumine. 

Nüüd sellest planeeritavast muudatusest. Kas te oskate öelda, millal võib tulla ühistranspordireformi ajakava, et inimesed ja ka parlamentäärid teaksid, mis suured reformid seal toimuma hakkavad?

Aitäh! Regionaal- ja põllumajandusministri usaldushääletuse protokolle saab igaüks ise vaadata. Ma usun, et ta kirjeldas – ma olen ka näinud neid kirjeldusi – just sedasama muret, et saada adekvaatne info reisijate kohta. Kõikide detailideni alati seda infot tema hinnangul ja ilmselt talle selle hinnangu andnud ametnike sõnul ei ole. Ta on lubanud ühistranspordireformiga valitsusse tulla kevadel. Nii et ma eeldan, et nüüd lähikuudel me saame täpsemalt hinnata, kuidas sellega edasi minna, ja kindlasti kommunikeerime seda ka avalikult.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Rõõm kuulda, et panite taristuministri paika ja ei hakka vanainimestelt raha korjama. Aga mul on kaks küsimust. Kas te olete rahul tema tööplaani punktidega 277 ja 279? 1. aprillist peaks Tartu–Tallinna rong juba [kiirusel] 160 kilomeetrit tunnis kihutama. Ootan, kas see saab nii olema, teise kvartali [plaanide kohaselt] peaks see [eesmärk] olema täidetud. Ja neljanda kvartali [eesmärkide järgi] peaksid taktsõiduplaanid ja integreeritud süsteemid 1. oktoobriks paigas olema. Kas see on nii? Kas Terras täidab oma plaani või ei?

Aitäh! Hea küsija, te vist ajasite regionaal- ja põllumajandusministri ja taristuministri veidi sassi, mulle tundus. Ma nüüd ei teagi täpselt, kumma tööplaani te lugesite. 

Raudteeühenduse kiiruse muutmine seisab minu meelest signalisatsiooni [paigaldava] firma murede taga, kui ma õigesti mäletan, aga ma saan selle hiljem täpsemalt üle kontrollida. Ootus ja algne plaan oli, et see oleks tänaseks juba ammu tehtud, see peaks olema valmis, aga see on veninud. Nii et mida kiiremini see valmis saab, seda parem. Kõikide muude sõiduplaanide kohta, mis puudutavad sügist, [võin öelda nii palju, et] kui regionaal- ja põllumajandusminister tuleb ühistranspordikavaga valitsusse, siis saame seal juba detaile täpsustada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Mul jäi kõrva teie vastus, kus te kiitsite Tartu–Riia rongiliini kui teie arvates Tartu–Riia ühendust kõvasti parandavat lahendust. Tegelikkuses me teame, et kui käivitati see rongiliin, millele maksumaksja raha iga reisija kohta kulub päris ohtrasti, siis ühe eraettevõtte [käima pandud] bussiliinil väljumisaegasid vähendati. Ka Valga inimestel muutus Tartusse saamine keerulisemaks. Mu küsimus on, et kas Reformierakond ongi pigem võtnud sellise suuna, et riik peaks ettevõtlusega tegelema ka valdkondades, kus eraettevõtjad sellega suurepäraselt tegelikult hakkama saavad.

Kui te küsite kontseptuaalselt, siis vastus on ei. Me tegelikult pigem erastame. Näiteks hiljuti tõi taristuminister ka ühe ettevõtte erastamise [plaani] valitsusse, eelmisel nädalal oli selle kohta uudis. Nii et riigi roll majanduses peaks pigem olema võimalikult väike. Riik saab olla toimetaja seal, kus on turutõrge, loomulik monopol või midagi sellist. 

Rongiühendustes tekkis pigem tõrge, kuna rongid sattusid ju avariisse. Paar rongikoosseisu satub avariisse ja kohe on keerulisem olukord, kui uusi ronge kohal pole. Uued rongid on ka vist varsti katsetamises, eks sedagi saab täpsemalt järgi vaadata. 

Tartu ühendus – vaadake, see on tegelikult ikkagi vajalik. Ma saan aru, et siit Tallinnast [vaadates] võib-olla tundub, et tühja seda vaja on, aga mina ütlen, et panustatakse Tartu lennutransporti, mida toetatakse ja mis on ühenduse mõttes ülikoolilinnale vajalik. Raudteetransport ja kõik muud transpordiliigid on samamoodi vajalikud, sest ainult korralikud ühendused toovad ülikoolilinna turiste, [tagavad] sealsete teenuste tarbimise ja seeläbi ka nendesamade vajalike ühenduste [olemasolu]. 

Me peaksime siiski Eestit laiemalt ja regionaalpoliitiliselt ka vaatama. Tihti mulle tundub, et seda unustatakse teha. Reisirongiliiklusele või reisijaliiklusele tuleb Euroopas paratamatult peale maksta, kui see just ei ole suurlinnadevaheline või kommertsprojekt, mis on niigi edukas.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Tänase arutelu üks järeldusi võiks olla see, et lisaks EKRE‑le ka peaminister kinnitas, et süvariik on siiski olemas. Te tõite väga hea näite siin selle kohta, kuidas ministrid vahetuvad ja iga uus minister tuleb aeg-ajalt oma majast välja täpselt sama eelnõuga, mis juba eelmise ministri [ajal] tagasi lükati. Ja te olete öelnud ka, et eks vaatame siis, kumb pool peale jääb, kas poliitikud või ametnikud. 

Siit küsimus: kas on lähiajal plaanis äkki mõned sellised ministrid, kelle [jõud] ei käi oma majast üle, valitsusremondi käigus välja vahetada, peaasjalikult siis regionaalminister? Või on äkki mingeid muid plaane, et teeks väikese valitsusremondi ja paneks tugevamad isiksused [ministeeriume] juhtima?

Aitäh! Ei, valitsusremondi plaani ei ole. Teiseks, mulle väga meeldib, et te arvate riigiametnike ja poliitikute erinevast rollist leidvat kinnituse, et kuskil on süvariik. Ma lihtsalt ütlen, et riigis on väga palju tugevate vaadetega inimesi, kellel on oma valdkonna suhtes erinevad vaated. Aga lõppkokkuvõttes on nii, et kui valimistel küsivad poliitikud mandaadi ühe või teise lahenduse jaoks, [hääletatakse kas] poolt või vastu ja nemad ka selle eest vastutavad, siis neil peaks olema ka õigus teatud küsimusi otsustada. 

Samas ütlen, et mina ei võitle kuidagi ametnikega. Mina arvan, et tegemist on 100% ulatuses Eesti Vabariigile pühendunud ja selle teenistuses olevate inimestega. Eesti ametnike kvaliteet on väga kõrge. Nii et mina nendega ei võitle. Ma arvan, et tegemist on inimestega, kes töötavad Eesti riigi jaoks. Ja see, et neil on teatud küsimustes ka erinevad nägemused, on minu meelest arusaadav. Võib-olla võiks siis hoida seda [joont], et kui poliitikud peavad vastutust kandma, siis nad saavad ka otsustada. Ehk oleks see enam-vähem selline mõistlik tasakaal.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite parimatest liikumis[võimalustest] ühistranspordiga. Kui nüüd õnneks ikkagi kaob ära pileti kehtestamise [plaan] pensionäridele ja koolilastele, siis üks kärbe ikkagi tuleb ja see puudutab liinikilomeetreid. Te rääkisite, et minister Terras kannab aprillikuus kenasti ette, millised need plaanid on. Aga kas seda on praegu juba arutatud ja kas te teate, milline see kärbe liinikilomeetri pealt tuleb?

Aitäh, hea küsija! Ei, praegu ei tea, aga kui minister tuleb selle [plaaniga] valitsusse, siis meil on erinevad valikud, mida arutada. Ta on ka seda valikute kolmnurka näidanud. Ma võin siin poliitilisel väljal öelda, et kuna sellele, et lastele ja pensionäridele pilet kehtestada, ma toetajaid ei näe ehk meil ei ole mõtet seda valikut arutada, siis tuleb arutada teisi valikuid, ja me kindlasti arutame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Mina mäletan küll, kui see debatt avalikkuses alguse sai. See on iseenesest isegi hea, et see tuli avalikkuse ette. Tavaliselt väga paljud asjad otsustatakse kusagil kardinate taga ära ja siis lihtsalt, võtke või jätke, pannakse meile laua peale. Mina mäletan küll, kuidas te isiklikult ühes intervjuus rääkisite täiesti kategoorilises imperatiivis juba piletihinnast, mis tuleb. Ühesõnaga, te mõtlesite sel teemal täiesti kaasa ja ajasite sedasama asja, mida Hendrik Johannes Terras. Millest või mis hetkest see meelemuutus siis teie peas tekkis?

Aitäh! No ma arvan, et kui vaadata kõiki neid numbreid, siis on selle reformi erinevate valikute puhul vist enam-vähem kõigile klaar, [milles asi on.] Kui kogumaht on 170–180 miljonit ja iga-aastane kasvuvajak või kasv on ikkagi oluliselt suurem, siis need otsused selle süsteemi muutmiseks või uuendamiseks peavad olema oluliselt mahukamad kui pileti kehtestamise eest [saadud] 3 miljonit, mis ei too positiivset tagasisidet. Ma arvan, et sellises olukorras on mõistlik see pinge ühiskonnast maha võtta. Neid pingeid on küllalt palju. Pigem tuleb otsida sellist teed, millest inimesed ka aru saavad, ja sellest see otsus ka sündis.

Ja Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Räägime siis ka kütusehindadest ehk sisendist, mis teeb liinikilomeetri kallimaks. See kindlasti puudutab ka ühistransporti ja maakondlikke liine. Teatavasti on ju kogu see hinnakujundus seotud kütuse hinnaga, [arvestades et] riik eraldab vedajatele [kütust] vastavalt lepingule. Kas riigi poolt vaadatuna olete te järsku nädalavahetusel mõelnud ka selle peale, mis on need kiired lahendused, et seda kütuse hinda alla tuua? Ka Keskerakond on oma ettepanekud teinud. 

Selge on see, et Pärsia lahel toimuval sõjalisel konfliktil kiiret lahendust ei ole ja see jääb veel tükiks ajaks venima. Kas me ikkagi ei peaks mõtlema oma inimeste ja majanduse peale ning võtma ka ajutiselt kiired lahendused tarvitusele? Ma ei räägi aktsiisitõusu peatamisest, vaid tunduvalt efektiivsematest [meetmetest].

Aitäh! Jah, valitsus on teinud põhimõttelise otsuse ja see eelnõu tuleb Rahandusministeeriumist. Esiteks, aktsiisitõusudest loobumine – ehkki te ei tahtnud sellest rääkida, aga räägime siiski – võtab hinnakasvult surve maha. Teiseks, Eesti Varude Keskus osaleb Rahvusvahelise Energiaagentuuri solidaarsusaktsioonis või solidaarsusotsuses, kus 400 miljonit barrelit erinevat kütust tuuakse turule, mis peaks tarnehäireid aitama leevendada. Sama teevad ka teised riigid. 

Kas ja millal Iraanis ja Iraani ümber toimuv laheneb, mis juhtub Hormuzi väinas, mis juhtub gaasi ja kütuse tootmisega, seda keegi täna tõepoolest ei oska väga täpselt hinnata, võib-olla ehk ainult selle operatsiooni planeerijad ja selle korraldajad. 

Aga meie, jah, jätsime aktsiisitõusud just sellepärast ära, et ei tuleks täiendavat hinnasurvet, ja varude keskuse varude kasutuselevõtu [aktsioonis] osaleme samamoodi sellepärast, et sellised tarnehäired turul likvideerida. Meie osa selles tarnehäirete likvideerimises ja varudes on üsna väike, kogu selles mahus umbes 0,1%. Nii et tegelikult me peame tundma üsna suurt rahulolu selle üle, et teised riigid seda teevad. See mõjub suurele turule ka palju paremini.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetan ka meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa ja Andrei Korobeiniku poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine hambaravi olukorra kohta Eestis. Palun arupärimist siia tutvustama Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister, kes on tulnud siia arupärimisele vastama! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed andsid arupärimise sisse 3. novembril eelmisel aastal. Teema puudutab hambaravi olukorda Eestis. See pilt ei ole ilus ja seoses sellega me oma küsimused ka esitasime.

Üheks ajendiks oli Luminori tellitud uuring, mis näitas, et hambaravi on Eestis muutunud paljude jaoks nii kulukaks, et selle jaoks tuleb võtta laenu. Tegemist on valdavalt kiirlaenudega. Iga kolmas väikelaenu võtnud eestlane on kasutanud laenu tervishoiukulude, sealhulgas hambaravi[kulude] katmiseks. Nooremate, 18–29‑aastaste seas on see näitaja eriti kõrge: koguni 40% on pidanud tervis[hoiuteenuste] või hambaravi eest maksma laenurahaga. See peegeldab kasvavat hinnasurvet ja tasuta arstiabi piiratud kättesaadavust. Paljud inimesed, eriti noored ja väiksema sissetulekuga pered, seisavad silmitsi olukorraga, kus esmavajalik ravi muutub finantsriskiks. Hambaravi eest tasumine laenurahaga näitab, et süsteem ei taga enam kõigile võrdselt kättesaadavat teenust.

Esitasime kaheksa küsimust, et seda olukorda kirjeldada ja sellele olukorrale vastused leida. Aitäh! 

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogus! Head Eesti inimesed! Vastan küsimustele järjest. 

Esiteks: kui suur osa Eesti inimestest teie hinnangul kasutab järjepidevalt hambaravi teenuseid ning on võimeline nende eest ise tasuma? 2025. aastal kasutas täiskasvanute hambaravihüvitist ligi 420 000 inimest, mis viitab sellele, et üsna suur osa täiskasvanutest kasutab vähemalt mingil määral riikliku toetusega hambaravi. Inimeste hulk, kes hambaravihüvitist kasutavad, tõuseb aasta-aastalt, mis näitab, et üha rohkem inimesi jõuab hambaarsti juurde. 

Teine: palun esitage viimase kolme aasta statistika selle kohta, kui palju on kasutatud hambaravihüvitist nii täiskasvanute kui ka laste puhul. [Kõigepealt] täiskasvanute hüvitisega teenustest. 2023. aastal kasutas hüvitist 380 307 täiskasvanut, kogusumma oli ligi 21 miljonit eurot ja hüvitise määr oli 40 eurot. 2024. aastal kasutas hüvitist 401 276 täiskasvanut, kogusumma oli umbes 29 miljonit eurot ja hüvitise määr tõusis 60 euro peale, suurenenud vajadusega inimestel 105 euroni. 2025. aastal kasutas hüvitist 418 496 täiskasvanut ja kogusumma oli umbes 30 miljonit eurot. 

Nüüd lastest ja kuni 19‑aastastest noortest. Laste ja alla 19‑aastaste noorte hambaravi[kulud] katab Tervisekassa, seega eraldi hüvitist ei ole, kuid kulud ja hõlmatus on järgmised. 2023. aastal tasuti laste suuõõne haiguste ennetuse ja ravi eest 52,5 miljonit eurot, ortodontiateenuste eest 15,4 miljonit eurot ja hõlmatus oli 3–19‑aastaste seas 65%. 2024. aastal tasuti laste suuõõne haiguste ennetuse ja ravi eest 48,6 miljonit eurot, ortodontia eest 15,4 miljonit eurot ja hõlmatus oli 68,3%. Ja 2025. aastal tasuti laste suuõõne haiguste ennetuse ja ravi eest 51,7 miljonit eurot, ortodontia eest 17,4 miljonit eurot ja hõlmatus oli 70,6%. 

Kolmas: milliseid meetmeid kavatseb Sotsiaalministeerium rakendada, et vähendada hambaravi kõrget omaosalust ning tagada, et esmavajalik hambaravi ei muutuks inimestele liialt koormavaks ega sunniks neid ravi eest tasumiseks laenu võtma? Esiteks, igal inimesel on vastutus oma suuõõne tervise ja hügieeni eest. Nendele inimestele, kes tervislikel põhjustel ei saa oma suuõõne eest hoolitseda – näiteks kuna neil on rasked vaimse tervise häired või füüsilise tervise häired –, on elu lõpuni hambaravi kaetud Tervisekassa poolt. 

Riik on oma panust suurendanud. Alates 2024. aasta 1. jaanuarist tõsteti täiskasvanute hambaravihüvitis 40 eurolt 60 eurole ja omaosalus on 50%. Hambaravihüvitis tõusis ka suurenenud hambaravivajadusega inimestel – näiteks rasedatel, alla üheaastase lapse emadel, osalise või puuduva töövõimega inimestel, vanaduspensionäridel – 85 euro pealt 105 eurole ning langetati omaosalust 15%‑lt 12,5%‑le. Proteesihüvitisest: Tervisekassa hüvitab vanaduspensionäridele, töövõimetuspensionäridele ning üle 63‑aastastele 260 eurot hambaproteeside eest kolme aasta jooksul. 

2026. aastal on Tervisekassa fookuses suuõõnehaiguste, sealhulgas traumade ennetusse panustamine kogu elukaare vältel. Töötame välja selged patsiendi raviteekonnad. Eesmärk on lihtne: ennetus ja parem ravikorraldus aitavad ära hoida probleeme enne, kui need [muutuvad] kalliks raviks. Lähiajal võtame ette ka kaks konkreetset sammu. Esiteks tahame suurendada väikelaste hambaraviteenuse kasutamist. Teiseks jälgime, et ortodontia e‑konsultatsioon jõuaks laiemalt päriselt igapäevasesse kasutusse. Täiskasvanute puhul on fookus hambaravihüvitise süsteemi uuendamisel. Eesmärk on, et just vähem kindlustatud inimesed jõuaksid vähemalt iga kahe aasta tagant hambaarsti juurde suutervise kontrolli. Nii saame varakult märgata ja ennetada ka tõsisemaid probleeme, sealhulgas suuõõne vähieelseid muutusi. 

Neljas küsimus: kas ministeerium on analüüsinud võimalust suurendada täiskasvanute hambaravihüvitist või muuta see sissetulekust sõltuvaks, et paremini toetada madalama sissetulekuga inimesi ja noori täiskasvanuid? Me ei tegele omaosaluse vähendamisega ainult hambaravihüvitiste puhul, vaid tervishoius ja sotsiaalsüsteemis üldisemalt. Fookus on sellel, et inimese rahaline koormus vastaks päriselt tema vajadustele ja võimalustele. Selleks oleme koos Justiits- ja Digiministeeriumiga käivitanud ühise projekti. Eesmärk on väga lihtne: saada parem ülevaade sellest, kui palju abi üks pere tegelikult vajab, ning teha abi kättesaamine võimalikult automaatseks ja bürokraatiavabaks. Sel aastal tellime põhjaliku analüüsi, mis aitab välja töötada lahendused, kuidas kasutada riigi andmebaase nii, et inimene ei peaks ise pidevalt tõendeid koguma ega abi lunima. Süsteem peaks ise [abivajajat] märkama ja abi pakkuma. Oluline on ka see, et sotsiaal- ja tervisevaldkond kasutaksid samu põhimõtteid. Nii jõuab abi õigel ajal just nende inimesteni, kes seda kõige rohkem vajavad. Riik saab andmeid targemalt kasutada ning teenuseid omavahel paremini kokku sobitada. 

Viies küsimus. "Milline on laste hambaravi rahastuse olukord 2025. aastal – kui palju vahendeid on eraldatud ja kas Tervisekassa hinnangul jätkub neid kõigi ravivajaduste katmiseks aasta lõpuni? Kui mitte, siis milliseid samme kavandatakse rahapuuduse leevendamiseks?" Laste hambaravi [kulude katmiseks] oli 2025. aastal eelarve 52 259 000 eurot, aasta enne seda 50 413 000 eurot. Tegelik täitmine oli pisut suurem, need summad sisaldavad ka ennetus[tööks tehtavaid kulutusi]. 

Küsimus oli küll 2025. aasta kohta, aga kuna arupärimise [esitamisest] on aega möödas ja on uus aasta, siis toon välja ka käesoleva aasta andmed. Eelarve on 2026. aastal jäänud samaks: 52 miljonit eurot. Ortodontia puhul on planeeritud eelarvet 12% ehk 17 miljoni euro ulatuses kasvatada. Kasv planeeriti seoses residentide tööleasumisega, et tagada ortodontilise ravi parem kättesaadavus. 2026. aasta esimese poolaasta lepingute täituvus on 15. veebruari seisuga 25%. Ennaktempos, 39% ulatuses, on täitunud paari asutuse lepingud. Jälgime jooksvalt lepingute täituvust, suhtleme raviasutustega ja suuname vabaneva ressursi uuesti lepingutesse. Lisaks aitab raviarvete kontroll korrastada hambaraviteenuse tasumiseks esitamist. Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga on lepingute täituvus langenud 5%. Koostöös erialaseltsidega otsime võimalusi, et [muuta] hambaraviteenuseid efektiivsemaks eelkõige suuõõnehaiguste ennetamise vallas. 

Kuues küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium plaanib üle vaadata hambaraviteenuste hinnakirja või hüvitamissüsteemi, et vältida olukorda, kus kliinikud lõpetavad laste tasuta ravi pakkumise enne aasta lõppu rahapuuduse tõttu?" Lähitulevikus suuri hinnamuudatusi me ei plaani, kuid vastavalt vajadusele Tervisekassa muudatusi sisse viib. Näiteks 11. detsembril valitsuses kinnitatud tervishoiuteenuse loeteluga laiendati narkoosis hambaravi osutamise teenuste loetelu ja vähendati seniseid piiranguid. Seni oli loetelu narkoosis [hambaravi teenustest], mida sai Tervisekassa rahastuse eest teha, väga piiratud. Ettepanekuid hinnakirja muutmiseks saavad teha erinevad osapooled, suurem osa ettepanekutest tuleb erialaühendustelt või teenuseosutajate ühendustelt. Tervisekassa maksab üle lepingumahu tehtud ravi eest teenuseosutajatele kindla korra alusel ja see on partneritele teada. Paindlikkus on olemas ja ükski laps ilma vajaliku ravita jääda ei tohiks. 

Seitsmes küsimus: kas valitsus kaalub hambaravi sidumist tervisekindlustuse üldsüsteemiga laiemalt, nii et hambaravi oleks käsitletud samaväärselt teiste esmatasandi tervishoiuteenustega ning rahastatud stabiilselt? Hetkel ei ole praeguse tulubaasi juures hambaravihüvitiste hüppeline tõstmine või hüvitatavate teenuste loetelu laiendamine võimalik ilma muude teenuste kättesaadavust halvendamata. Küll aga on plaanis panna enam rõhku suutervisealasele ennetustööle ja teadlikkuse tõstmisele, et parandada elanike suutervise olukorda. Täiskasvanute suutervise parandamiseks on sellel aastal plaanis hambaravihüvitiste teenuste paketi ümbervaatamine suunitlusega suuõõnehaigusi ennetada. 

Kaheksas küsimus. "Kuidas plaanib riik suurendada elanike suutervise ennetust ja teadlikkust, et vähendada kallite raviprotseduuride vajadust – näiteks kooliprogrammide, tööandjate toetuste või tasuta ennetuskontrollide kaudu?" Teaduslikult on tõestatud, et enamik suuõõnehaigusi on ennetatavad heal tasemel suuhügieeniga ja tervisliku [eluviisi] tagamisel. Ennetavate tegevustega tuleb alustada võimalikult vara ja suunata tegevusi senisest enam lapsevanema teadlikkuse tõstmisele. 

Mida me siis plaanime? See loetelu ei ole täielik. Selle aasta algusest alustasime lapse teise aasta sünnipäevaga sünkroonselt meili teel lapsevanematele teavituse saatmist, milles tuletame meelde hambaarsti külastuse vajadust. Seesama teavitus tuleb ka perearstilt, kui [saabumas] on lapse teise eluaasta tervisekontroll. Selle aasta teisest poolaastast soovime ka kolmeaastaste laste vanematele kordusteavitusi [saatma hakata]. Tuleviku vaates peame teenuste efektiivistamisel oluliseks viia ennetusteenus hambaarstiga koos töötava spetsialisti, näiteks assistendi või õe pädevusse. 

Alustame piloteerimist Tartu Ülikooli Kliinikumis keskastme õe ennetusteenuse rakendamiseks. Pilootprojektis nõustatakse vanemaid lapse esimesel eluaastal suutervise teemadel. Nõustaval ennetusteenusel hinnatakse lapse suutervise olukorda, nõustatakse lapsevanemat ja tehakse koos lapsevanemaga läbi praktilised hügieenitoimingud. 

Suukool viib läbi juhendatud hambapesuprogramme lasteaedades. Projekti raames luuakse uusi teadlikkuse tõstmise materjale, korraldatakse loenguid ja viiakse läbi juhendatud hambapesuprogrammi, nagu mainitud, lasteaedades. Samuti korraldatakse haridusasutustes loenguid, kampaaniaid, terviseüritusi ja nii edasi. Seni on olnud edendustegevused suunatud enam lastele ja lapsevanemad on jäänud konkreetsetest tegevustest kõrvale. Edaspidi kaasatakse koos lapsega ka lapsevanemad, mis annab otsese kontakti kaudu edasi praktilist teavet ja tähtsustab lapsevanema rolli. 

Ortodontia teenuse kättesaadavuse parandamiseks on kavas ortodondi e‑konsultatsiooni kohustuslikuks muutmine alates järgmisest aastast. 

Kokkuvõtteks ütlen, mida on ka arupärimise esitajad ise toonitanud, et suuõõnehaiguste puhul on kõige-kõige olulisem ennetus. Ja kui ikkagi on haigusel lastud minna liiga kaugele, siis tõepoolest võib tekkida olukord, kus muud moodi ei saa, kui peab laenu võtma, isegi kui sissetulek on päris hea. Ma tänan! Kui on küsimusi, siis hea meelega vastan neile.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ja aitäh, lugupeetud minister, selle ettekande eest! Ütleme niimoodi, et ennetamine ja teadvustamine on väga olulised, aga ma arvan, et põhiprobleem on ikkagi nende teenuste hind. Me räägime sellest, et alates 2024. aasta 1. jaanuarist on täiskasvanute hambaravihüvitis 60 eurot. Aga näiteks Euroopa majandusprognoos ütleb Eesti kohta konkreetselt, et viimase kahe aasta jooksul tõusid hambaraviteenuste hinnad circa 12–18%. Kui näiteks viimase kümne aastaga oli tõus peaaegu 50%, siis pole ime, et inimesed lükkavad [ravi] kogu aeg edasi või ignoreerivad neid probleeme. Kas oleks ikkagi mõistlik ja realistlik tõsta hambaravihüvitis 60 euro pealt 80 või 110 euro peale? 

Aitäh! Nagu ma juba enne ütlesin, siis me peame hakkama vaatama, mis teenuseid me mujalt kokku tõmbame. Need summad on ikkagi päris suured ja tervishoius, nagu siin saalis on öeldud, "kõigest 1 miljon" on tegelikult väga suur summa. See on suur raha. Tervisekassa on hetkel väga suures miinuses. Ma ei näe võimalust laiendada teenuseid, ilma et me väga põhjalikult ei analüüsi, mida see kaasa toob. Kui on midagi, mida on võimalik ennetada, siis keskendume esialgu selle ennetamisele. Kui avanevad võimalused rahastuse parendamiseks, siis on see minu arvates kindlasti hea mõte.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on siin päris [suur] hulk vange ja nendele on hambaravi tasuta. Nüüd tuleb meile veel hulk sõpru Rootsist, mõrvarid ja vägistajad, ja neile on see ka tasuta. Vangide hambaravi kohta on öeldud, et kui vangil on midagi tõsisemat lahti, siis tuleb ta ka välja [visiidile] viia, tõenäoliselt proteeside puhul. Ma ei tea, kuidas Rootsi külalistega on. 

Aga kui palju kulub vangide tasuta hambaravile? Tegin mingeid arvutusi, arvestades, et keskmiselt on meil see hüvitis 60 eurot, aga [tegelik] vajadus, nagu ma aru saan, on 200 või 300 eurot. Siis joonistub ikka üks miljonikene tasakesi välja. On teil täpsemaid andmeid?

Aitäh küsimuse eest! Mul kahjuks täpseid andmeid vangide hambaravi kohta ei ole, aga üldiselt on vangidele tervishoiuteenuseid seni osutatud veidi piiratumas mahus kui teistele Eesti kodanikele. Praegu on vanglameditsiini rahastus tulnud ka Tervisekassa alla ja teenuseid vaadatakse üle. Kindlasti ei saa vangid hammastele iluravi, näiteks hammaste valgendamist, võib-olla ei saa nad ka implantaate – ma ei oska täpselt öelda. Aga need teenused[, mida nad saavad,] on kindlasti ääretult põhjendatud. Vangidele on hambaravi tasuta seetõttu, et neil endal ei ole võimalik teenida raha. Seetõttu on neile tagatud hambaravi ilma rahata. Mis puudutab Rootsi vange, siis Rootsi maksab ise nende raviteenuste eest, seal ei ole Eesti maksumaksjale mingit koormat.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tahan ma väga tänada arupärijaid hästi olulise teema siia saali toomise eest ja muidugi teid põhjalike vastuste eest. Eriti hea oli kuulda ennetust ja väikelapsi puudutava osa kohta. 

Aga minu küsimus puudutab juba seda osa, kus ennetusega enam midagi ei tee: jutt on proteesidest. Proteeside kompensatsioon on riigi poolt 260 eurot, see on olnud aastaid muutmata, aga samas on materjalid ja kõik muu läinud väga kalliks. Eakate pensionitõus kindlasti ei ole sellisel kiirusel [kasvanud]. Aga paljudel on lihtsalt haigusest tulenevalt [vaja selle murega tegeleda,] sest suuõõnehaigustest algavad ka kõik muud haigused, sealhulgas põletikulised haigused, mida Tervisekassa [rahadega] peab moel või teisel ravima. Mõnikord ongi ainuke soovitus hambad välja tõmmata ja panna proteesid. Kas on mõeldud või plaanitud proteeside [kompensatsiooni] suurendada?

Aitäh küsimuse eest! Minul on ka tegelikult väga hea meel, et selline teema on tõstatatud, sest hambaravi ja eriti ennetus on väga tõsine teema. Mainisite siin väikelapsi – tõepoolest, väikelapsed ei jõua alati õigel ajal hambaarsti juurde. 

Aga proteeside puhul ma natuke vaidlen vastu selles, et päris kõik haigused ei alga suuõõnest, aga kindlasti mõjutavad suuõõne põletikulised protsessid haigusi ja süvendavad neid. Ja lisaks mõjutab kindlasti ka see, kas inimene suudab näiteks toitu mäluda. Kui hambaid ei ole, siis ta ei suuda. Selles mõttes on proteesid väga oluline osa inimese tervise tagamisel. 

Proteesihüvitise tõstmise kohta saan ma öelda kahjuks sedasama, mida ütlesin ka hambaravihüvitise kohta. Praegu oleme me selles seisus, et kui me soovime kuhugi suuri summasid investeerida, siis peame me kuskilt mujalt kokku tõmbama, ja me ei ole seda põhjalikult analüüsinud. Võimalik, et Tervisekassas on selle üle mõeldud, aga ma ei oska selle kohta hetkel täpsemalt rääkida. Aga ei, meil ei ole plaanis [hüvitist tõsta], sest praegu on Tervisekassa eelarve [seis] väga pingeline.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Piinlik on kuulata sellist vihjavat süüdistamist, et inimeste hammastega on olukord nii hull selle pärast, et nad ei pese hambaid. Eestlaste kuvand maailmas ongi varsti hambutu. Teie ilus sõnasalat, mida me siin kuulsime, ei aita neid inimesi, kes ei suuda oma hambaravi eest maksta, kannatavad valu, kaotavad hambaid ja ei ole kunagi materiaalselt võimelised endale uusi hambaid suhu saama. Absoluutses vaesuses ja ka muidu vaesuses elavate Eesti inimeste arv kasvab iga aastaga, eriti maapiirkondades, kus on kahju vaadata neid noori naisi ja mehi, kes varjavad rääkides oma suud ja ei julge naeratada, sest neil pole enam hambaid.

Te ütlesite, et 1 miljon on suur raha. Aga näete, 11 miljoni eurone tšekk läks praegu Michalilt taas Eestist välja, rääkimata miljarditest Rail Balticule, tuuleparkidele ja mujale. Aga tuleme väiksemate summade juurde. Kui palju maksavad need kampaaniad, projektid ja loengud hambapesust, millest te siin rääkisite? Kui suur seltskond seda teavituskampaania raha pööritab ja kui mitme Eesti naise või mehe suu selle raha eest saaks korda teha, täiesti reaalselt?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska [peast öelda] nende üksikute kampaaniate maksumusi. Kui on vaja, siis võin need andmed saata. Aga ma arvan, et needsamad kampaaniad aitavad ennetada oluliselt rohkem probleeme kui ravida neid probleeme, mis on juba tekkinud. Meil valitseb tervishoius kuldreegel, et ennetus on kokkuvõttes alati soodsam kui ravi, eriti tüsistuste ravi. Hambaarstide sõnul on tõepoolest enamik suuprobleeme ennetatavad hambapesuga ja tervisliku toitumisega. Ma arvan, et ma neid nõuandeid ei pea siin hakkama ütlema, inimesed üldiselt teavad seda. Ma väga soovitan ikkagi pühendada [aega] ka ennetusele.

Pluss, lapseeas on hambaravi täielikult Tervisekassa poolt rahastatud. Enne tõi arupärija välja väga hästi selle, et eelkõige on mures oma hammaste pärast noored inimesed. Just nendesamade noorte inimeste, kes praegu peavad võtma laenu, suutervis kujuneb just nimelt lapseeas, kui nii ravi kui ka ennetus on täiesti tasuta. Ma tõesti soovitan eelkõige lapsevanematel käia hambaarsti juures regulaarselt oma lapsega alates teisest-kolmandast eluaastast ja harjutada lapsele sisse tervisliku toitumise harjumused ja hammaste eest hoolitsemise harjumused. Tervislik toitumine toob meile veel teisigi häid tulemusi.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Mina küll kiidan neid meetmeid, mida te välja tõite, ja ka ennetust, sealhulgas ühte meie kolleegi tehtud väga head lastelugu, mis lastele meeldib ja õpetab hambaid pesema. Need on suurepärased asjad ja kindlasti vajalikud. 

Aga hambaauke ennetab kindlasti ka sirge rivi hambaid. Sellega seoses ma küsin ortodontia kohta. Tegelikult on sellega olnud väga palju muresid. Isegi kui mure on teada, siis sinna aja saamine võtab vahel aastaid. Te tõite küll välja e‑konsultatsiooni, aga ma arvan, et see tegelikult kõiki küsimusi ju ei lahenda. Ma mäletan, et vahepeal oli juttu sellest, et ka hambaarstid võiksid ortodontia puhul mõningaid õigusi juurde saada. Teiselt poolt küsin ka seda, et kas on mingeid mõtteid, kuidas ortodonte rohkem koolitada Eestile. Neid on ilmselgelt puudu.

Aitäh! Mina ka tänan kolleegi laulu eest. Ka minu lapsed on õppinud selle laulu saatel hambaid pesema. Väga soovitan vaadata, YouTube'is on laul täiesti olemas. 

Mis puutub ortodontiasse, siis ortodontias, jah, me plaanime järgmisest aastast teha kohustuslikuks e‑konsultatsiooni. See tähendab seda, et sinna saab hambaarst [inimese] suunata ainult pärast e‑konsultatsiooni. Tavasaatekiri enam ei aita, vähemalt mitte Tervisekassa rahastatud ortodontia puhul. See [mõte] on tegelikult tulnud ortodontidelt endilt, kuna hambaarstid ei ole ju eksperdid ortodontias, mistõttu nad [inimese ortodondi juurde] edasi suunavadki. Üle poole vastuvõtule suunatud inimestest tegelikult ei vajanud ortodondi konsultatsiooni. Seetõttu [hakati] ortodontidega tegema e‑konsultatsioone minu mäletamist mööda eelmise aasta algusest ja selle kasutamine on olnud väga edukas, oluliselt edukam kui e‑konsultatsioon muudel tervishoiu erialadel. 

Mida see siis tähendab? See tähendabki, et hambaarst vaatab inimese suhu, kirjeldab seal nähtut, teeb võib-olla fotod või mida iganes on vaja teha, teeb hambakaardi ja saadab [kogu info] ortodondile, kes vaatab selle üle ja annab teada, kas on vaja ortodondi konsultatsiooni või mitte. Kui on vaja, siis [ortodont] annab ka teada, kui kiiresti, sest mõnikord vajavad ortodontilised probleemid ka päris kiiret sekkumist. Teinekord jälle võib-olla öeldaksegi, et vaatame aasta pärast uuesti. Selles mõttes on e‑konsultatsioon selline lahendus, mis aitab neidsamu järjekordi ikkagi reguleerida ja aitab vastuvõtule eelkõige need inimesed, kes päriselt vajavad ortodonti.

Mis puutub koolitamisse, siis ortodondi koolitamine võtab väga kaua aega, ikkagi umbes kümmekond aastat nagu teistegi eriarstide koolitamine. Kui oli juttu hambaarstidele [antavatest] õigustest, siis tegelikult see on see koht, kus erialaseltsid peavad ise omavahel kokku leppima. Kui nad jõuavad kokkuleppele nendes kriteeriumides, mille alusel võib hambaarstile anda näiteks sellesama kaperavi või mingi muu pädevustunnistuse, siis meie oleme valmis seda tunnustama. 

Ma olen ise ortodontidega korduvalt kohtunud, samamoodi hambaarstidega. See on nende omavahelise kokkuleppe [küsimus,] sest ministeerium ei hakka erialasesse praktikasse sekkuma. Isegi kui minister on arst, ei ole tal õigust näiteks hambaarstile öelda, et te peate kaperavi tegema, või ortodondile, et te peate tunnustama seda kaperavi. Siin ikkagi on vaja, et arstid jõuaksid omavahel kokkuleppele ja otsustaksid, millistel kriteeriumidel õigusi juurde võib anda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa! Mitu korda viidati siin sellele, et Tervisekassa eelarve on suures defitsiidis, ja oli ka küsimus, kui palju kulub igasugusele sisuturundusele ja reklaamile raha. Minu käes olevad andmed näitavad, et näiteks viimase seitsme kuu jooksul on kulunud pool miljonit eurot reklaamile, rääkimata muudest asjadest. Näiteks 400 000 eurot on kulunud äri- ja juhtimisnõustamisele ja veel pool miljonit erinevate ürituste korraldamisele. 

Ma vaatan, et Tervisekassal on veel oma podcast, mis vahepeal oli ka Postimehe [portaalis üleval]. Kas nõukogus on üldse kordagi arutatud, kui palju [kasu] toob kas või seesama podcast, kus muu hulgas üks teema on olnud hammaste pesu ja mis on võib-olla rohkem noortele suunatud? Kas poleks olnud mõistlikum kogu see üritusetele, meediareklaamile ja ärijuhtimisnõustamisele kuluv raha suunata reaalsetele teenustele? 

Aitäh! Ma ei nimetaks seda sisuturunduseks või reklaamiks. Reklaam on ikkagi kommertsiaalsel eesmärgil üldiselt. Ennetuskampaania puhul ma võin küll öelda, et ma reklaamin hambapesu – seda võib ka nii sõnastada. Aga kindlasti tuleks siin eristada kommertseesmärkidel tehtud turundust ja edenduse eesmärkidel tehtud turundust. 

Mul ei ole konkreetseid andmeid käepärast. Oleks ma enne teadnud, ma oleksin kindlasti need välja võtnud. Aga Tervisekassa on analüüsinud küll oma kampaaniate edukust ja efektiivsust. Lisaks ehitatakse kampaaniad üles mujal maailmas tõendust leidnud metoodikatele. Need ei ole lihtsalt niisama kuskil välja mõeldud. Seesama Tervisekassa podcast on minu meelest suurepärane vahend, kuidas inimesteni jõuda tegelikult väga väikese ressursiga. Ma ainult kiidan Tervisekassa sellist proaktiivset tegevust tervisedenduse ja ennetuse valdkonnas. Kui on huvi, siis jah, ma võin saata mingisuguseid konkreetsemaid andmeid. 

Aga hetkel ma tean, et Tervisekassa igatahes analüüsib tulemusi ja on leitud ka kindlad metoodikad, mis päriselt on tõenduspõhised, ja neid edenduskampaaniates rakendatakse. Tegelikult on tervisedendus täiesti eraldi teadusharu, mida ka kõik arstid ülikoolis õpivad ja millel on omad kindlad reeglid. Ja võin arstina öelda, et Tervisekassa järgib neid põhimõtteid, mis on üldiselt teaduslikult tõendatud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te vastasite küsimustele ja tõite välja erinevad numbrid, mis puudutab ka hõlmatust. Me saime teada, et keskeltläbi 65% 3–19‑aastastest noortest kasutab hambaraviteenust. Ja aastatel 2023–2025 kasutas seda keskeltläbi 400 000 täiskasvanut. Mis on teie hinnang kogu sellele olukorrale? Kas need numbrid pakuvad rõõmu? Et jah, me oleme täitnud oma eesmärgid, hõlmatuse [osakaal] on meie jaoks positiivne, või vastupidi, see on negatiivne. Ja kui see on üks või teine stsenaarium, siis mis on teie võimalikud käigud lähtuvalt sellest stsenaariumist? 

Ja teine pool. Mitte kõige suurem, aga siiski märkimisväärne on probleem noortega, kes on sunnitud praeguses olukorras minema võtma kiirlaenu, selleks et oma hambad korda teha. Kas me saame mingisuguse abimeetme sinna suunata või mitte?

Aitäh! Mulle valmistaks rõõmu loomulikult see, kui oleks 100%‑line hõlmatus, et inimesed tõeliselt tegeleksid ennetusega ja hoolitseksid oma suuõõne tervise eest. Seda on rõhutanud ka hambaarstid ise, et see on üks kõige olulisemaid faktoreid, mis aitab ennetada hilisemaid probleeme. Ma arvan, et kui see oleks 100%, siis kindlasti oleks vähem ka neid noori, kes on hiljem hädas.

Nagu ma enne välja tõin, lapseeas alguse saanud harjumused ja lapseeas ravitud hambad on aluseks hilisemale suuõõne tervisele. Ekslikult arvatakse, et piimahambad võivad olla katki, aga hambaarstid on päris palju rääkinud sellest, et ka lasteaiaeas, juba väikelapseeas, tuleb käia korralikult kontrollis ja kui hambas on mõned kaariese märgid, siis tuleb neid kohe ravida. Ja toonitan endiselt, et kuni täisealiseks saamiseni – isegi natuke kauem, kuni 19. eluaastani – on kogu hambaravi tasuta. Ma siiralt soovitan inimestel kasutada seda võimalust ja viia oma lapsed hambaarsti juurde, õpetada neile hammaste eest hoolitsemist ja õpetada neile tervislikke eluviise.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Muidugi peab lapsi kasvatama, õigesti toituma ja hambaid pesema [õpetama], aga eks selle toitumisega on nii, nagu ta on. Paljud inimesed ostavad ju seda, mis odavam on – seda, mis on punase või kollase lipikuga. Nii et see on väga vaieldav küsimus. Aga samas, oma hügieeni ja hambaravi eest loomulikult vastutab iga inimene ise, nagu te õigesti ütlesite, aga eks need geenid ole ka ikkagi igal inimesel erinevad. Mõne puhul aitab õige toitumine ja hammaste pesemine, aga mõne puhul üldse ei aita. Üks 70‑aastane inimene käib võib-olla kümme korda aastas arsti juures, teine ei käi eluaja jooksul [kordagi]. Aga mis teha nendega, kes ikkagi omadega hakkama ei saa ja kellel ei ole neid vahendeid, et hambaarsti juures käia? See on esimene küsimus. 

Ja teine küsimus on natuke utreeritud. Väga paljud inimesed käivad praegu Türgis hambaid ravimas. Komponendid on kõik samad ja ravim on ju üks. Miks siis seal nii odav on? Koos lennupiletiga on seal see odavam kui meil Eestis.

Aitäh! Nii, päris pikk küsimus oli. Kõigepealt, te ütlesite, et inimesed ostavad ikka seda, mis on odavam. Hambaarstid soovitavad hammaste tervise hoidmiseks ja muuseas ka ortodontiliste probleemide ennetamiseks tugevalt närida. (Saalis öeldakse midagi.) Lisaks jah hambapesule. Mul on hea meel, et kolleeg Moonika Helme on jõudnud lõpuks arusaamisele, et hambaid tuleb pesta. Aitäh! (Vahelehüüe.) Mul on väga keeruline rääkida, kui saalis kõlavad ebaviisakad sõnad.

Head kolleegid, katsume nüüd sõbralikult selle aruteluga edasi liikuda.

Jaa. Ma arvan ka, et konstruktiivsus teeb meile kõigile au.

Kuulame vastajaid, kuulame küsimusi ja katsume mitte vahele hõigata. Palun, proua minister!

Aitäh! Ühesõnaga, tänapäeva inimesed söövad toorest toitu hästi vähe ja kui nad seda toorest söövad, siis see on sageli riivitud või hakitud kujul. Hambaarstid on soovitanud eriti lastele anda närida näiteks toorest porgandit, toorest kaalikat. Need on tegelikult poes ka väga soodsa hinnaga igal ajal. Ja loomulikult õunad, mis samamoodi panevad närima ja puhastavad hambaid. Muidugi see ei tähenda, et ta peab päev otsa [neid sööma], aga toidu kõrval võiks kindlasti olla ka midagi toorest. 

Kui me räägime geenidest, siis geenid tõepoolest sageli mõjutavad meie tervist, mitte ainult hammaste, vaid ükskõik mis puhul – mõnel on infarkti perekonnas rohkem, teisel teise tüübi diabeeti. Mida suurem on meil geneetiline eelsoodumus mõnele haigusele, seda enam on oluline hoida oma tervist ja säilitada tervislikud eluviisid. Geenid küll mõjutavad meid, aga väga oluliselt mõjutavad ka tervislikud eluviisid. 

Nende inimeste jaoks, kes ei saa iseendaga hakkama, on Tervisekassal olemas meede. Kui inimesel on näiteks vaimne puue – ta ei tule selle peale, et hambaid pesta, ei oska – või tal on füüsiline puue, näiteks tal pole sõrmi või tal on mis iganes muu probleem, et ta ei saa hambaid pesta, siis on olemas selline asi nagu kogu elu kestev hambaravi. Ja selle hambaravi maksab Tervisekassa kinni. 

Üks küsimus oli lõpus veel, aga mul kahjuks, kolleeg … Jah, mis asi? (Selgitus saalist.) Aa, Türgi, jah. Türki ei minda ravima tavalisi väikesi auke, vaid sageli ikkagi minnakse hambaid implanteerima, valgendama ehk sellist iluravi ja teinekord ka näo mingisugust korrigeerimist tegema, mis läheb juba esteetilise kirurgia alla. Implanteerimise puhul on ka ikkagi nii, et kui inimesed hoiavad oma hambaid ja ei lase [aukudel tekkida] – kui see auk on ka tulnud, siis tuleb kiiresti [arsti poole] pöörduda. Kui inimene käib kas või kontrollis, siis ei jõua kaaries niivõrd tugevalt hambaid kahjustada, et hammas nii palju hävib, et see on vaja koos juurega asendada. Üldiselt kasutatakse neid kaugeid maid ikkagi ülikallite protseduuride jaoks, mida tõesti näiteks implanteerimine on. Mina väga soovitan ikkagi siis kliinikut valida või valida mõni Euroopa Liidu hambaraviasutus, kuna seal on kvaliteedinõuded [samasugused] nagu meil.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Protseduuriline küsimus, palun!

Oi, aitäh nii ruttu mulle sõna andmast! Ma nagu ei oodanudki, et ma nii ruttu sõna saan. Aga ma lihtsalt protseduuriliselt küsin. Te kindlasti kuulsite seda vahepealset väikest intsidenti siin. Ma ütlesin suhteliselt vaikselt omaette sõna "hambapesu". Selle peale sain ministrilt puldist sellise paraja sõnavalingu. Ja ta ütles ka, et mina olla midagi ebaviisakat öelnud. Kuidas teile tundub, kas sõna "hambapesu" on kuidagi ebaviisakas? Või [on ebaviisakas] see, et tema osundas siin minu suunal, et ma olen lõpuks aru saanud hambapesu tähtsusest. Kes siin nagu ebaviisakas oli?

Aitäh, hea kolleeg! Kui nüüd väga konkreetselt hinnata, siis ühelt poolt minister reageeris teie öeldule, aga ütleme nii, et tõenäoliselt oleks arutelu kvaliteedile olnud parem, kui reaktsioon oleks olnud vaoshoitum. Aga kindlasti kõik vahelehõikamised siin saalis ühel hetkel viivad ka mõtted mujale. Selles mõttes ma tegin märkuse mõlemale poolele. Kui te panite tähele, siis ma tegin märkuse mõlemale poolele. Katsume üksteisest lugupidavat arutelu siinkohal jätkata.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Ma küsin terava probleemi kohta. Öösel ja nädalavahetusel on peaaegu võimatu saada hambaraviabi. Ma ei tea, võib-olla Tallinnas ja Tartus ei ole see probleem, aga Ida-Virumaal on see kindlasti suur-suur mure. Mis võiks olla lahendus? Mida võiks ministeerium inimestele välja pakkuda, et nad saaksid abi igal ajal?

Aitäh! No see, kuidas üks või teine hambaarst või hambaarstiteenust pakkuv ettevõte oma teenust kujundab, ei ole ministeeriumi otsustada. Küll aga, kui kohalikel omavalitsustel on huvi ja nad näevad selleks vajadust, saavad võib-olla nemad [teenuseosutajatega] läbi rääkida ja arutada, kuidas kohalikele inimestele sellist teenust pakkuda. Ministeerium ei ütle, kus ja millal peab hambaravi olema avatud. Seda peavad ikkagi teenuseosutajad ise koos kohalike omavalitsustega otsustama.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te vist jäite siin vastuse võlgu, [kui küsiti,] kui palju kulub raha hambahügieeni propageerimisele ja teavitus[tööle]. Anastassia aitas teid olukorrast välja. Anastassia Kovalenko-Kõlvart ütles, et selleks kulub 500 000 eurot.

Minu küsimus on see. Hambaproteeside hüvitis pensionäridele on alates 2017. aastast 260 eurot ja see on kolme aasta peale. Kas hambaproteeside hüvitise tõstmine on arutluse all olnud, arvestades tõesti, kui suur on viimasel ajal olnud inflatsioon ja kui palju need hinnad on kallinenud? Sellega ei kata enam neid kulusid.

Aitäh! Proua Kõlvart viitas siin tegelikult hangetele, mis ei ole tehtud mitte tingimata hambaravi propageerimiseks, vaid muudel [eesmärkidel]. Ma ei oska teile peast öelda, millised summad täpselt on läinud hambaravi propageerimiseks Tervisekassa eelarvest. Kui on vaja ja kui teil on soovi, siis saab neid [andmeid] Tervisekassast küsida.

Proteesihüvitise kohta küsimus juba kõlas, aga ma vastan siis veel kord. Hetkel meil ei ole plaanis ühtegi hambaravihüvitise summat tõsta, sest see on väga suur lisakulu Tervisekassale, mille eelarve on niigi päris suures miinuses. Kui me tahame tõsta mõnda hüvitist, siis see tähendab, et me peame kusagilt mujalt teenuseid kärpima. Hetkel me ei ole seda selles vaates analüüsinud.

Kui me vaatame inimeste peamiste tervisehäirete ja ka surma põhjuste statistikat, siis esimesel kohal on meil südame-veresoonkonna haigused, teisel kohal on vähid ja väga suured on ka vaimse tervise mured. Me vaatame ikkagi sinnapoole, kus on [abi järele] suuremad vajadused, ja kui meil on võimalik, siis me suuname [raha] sinna. 

Aga ma möönan, et jah, hinnad on tõusnud, kindlasti see proteesihüvitis ei ole enam see, mis see oli mõned aastad tagasi. Mul oleks endal hea meel, kui oleks võimalik seda tõsta, aga hetkel me peame lihtsalt teisi kuluridasid rohkem vaatama.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja enne, kui me läheme läbirääkimiste juurde, siis Aleksei Jevgrafov, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa! Ma tahan täpsustada. Ma [võtsin veebis] lahti päevakorrapunktid ja mõne punkti all puudub arupärimise dokument. Kas see on tehniline viga või milles probleem on?

(Konsulteerib nõunikuga.) Kindlasti on see arupärimine tehtud kättesaadavaks, see on prinditud kujul seal saali tagaotsas olemas ja see on ka EMS‑is olemas. Kui see nüüd siin selles lahenduses ei ole, siis tõenäoliselt see võib olla mingi väike tehniline möödapanek. Aga kui on soov seda arupärimise [teksti] veel saada, siis ka istungisaali tagaotsas on see väljaprindituna olemas. 

Nii, aga järgnevalt avan läbirääkimised ja arupärijate esindajana palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Väga oluline teema. Nendele küsimustele saime tegelikult valdavalt selliseid vastuseid ja infot, mida me oleksime tõenäoliselt saanud iga ministeeriumi ametniku käest, kes antud alaga tegeleb. Oleks soovinud ministri poolt sisulist arutelu: ettepanekuid, analüüsi, sisulist vaadet teema kohta – seda siin ei olnud ja sellest on loomulikult kahju. 

Ma arvan, et neid inimesi, kes igal aastal [hamba]arsti juures [käivad] – kui me räägime täiskasvanutest, siis neid on umbes 400 000 –, on vähe. Seda on vähe. Ja väga paljud nendest ei lähe hambaarsti juurde lihtsalt seetõttu, et neil ei ole raha. Ja see väike toetus, mis on ette nähtud arstivisiidiks riigi poolt – loomulikult me saame aru, et see on küll abiks, aga see ei kata tegelikke vajadusi. Ma ise külastan hambaarsti kaks korda aastas. Kindlasti ma soovitan ka kõikidel teistel käituda samamoodi. Aga kahjuks ma saan aru, et väga paljudel inimestel ei ole seda võimalust ja see jääb raha taha. See on probleem ja seda probleemi tuleb lahendada, aga neid lahendusi siin välja ei pakutud. 

Mis veelgi enam teeb muret? Muret teevad noored. Nii nagu ka hiljutises Luminori uuringus oli välja toodud, noortest vanuses 18–29 osa, kes vähegi jaksab ja kellel nutti on, aga raha ei ole, läheb ja võtab laenu, aga teeb ikkagi hambad korda. Aga ka neid noori tegelikult ei ole ju palju, kellel oleks selline finantsvõimekus, kas või ajutiselt see kiirlaen võtta. See probleem tuleb kohe lahendada, see ei ole jätkusuutlik. 

Ja nii nagu siin ka öeldud, väga paljud haigused hakkavad ikkagi ju suuhügieenist pihta. Ja mitte ainult, väga paljud hakkavad ka peast ehk meeleseisundist. Arvestades viimaseid aastaid, ega see meeleseisund meil terve ei ole. Inimesed on tihtipeale šokis, on erinevad kriisid, üks kriis lõpeb ja teine algab. Lisaks on vaimse tervise [probleemid]. Need kindlasti mõjutavad füüsilist tervist, millega meil on ka probleeme. 

Nii et ma saan praegu tänada ministrit selle eest, et ta vastas nendele küsimustele, aga tal ei olnud mingisugust soovi sinna teemasse süveneda ja tuua nii-öelda köögipoolt välja ja pakkuda lahendusi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Proua minister ei soovi sõna? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised ja lõpetame meie teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Arvo Alleri, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme ja Martin Helme poolt majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole esitatud arupärimine Põhjamaade-Balti vesinikutaristu riigi eriplaneeringu kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, oleme esitanud Riigikogu liikmete nimel arupärimise majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole seoses Põhjamaade-Balti vesinikutaristu riigi eriplaneeringuga. 

Elering AS on esitanud 1. detsembril 2025 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile taotluse algatada Põhjamaade-Balti vesinikutaristu Eesti osa riigi eriplaneering ning keskkonnamõju strateegiline hindamine. Planeeringutaotluse esitamisest kuni algatamiseni on planeerimisseaduse järgi 90 päeva. Nähtavasti on ministeerium juba tänaseks selle otsuse teinud, kas nad algatavad eriplaneeringu või ei algata, ja kindlasti saame seda ka ministrilt teada. 

Vesinikutaristu puhul on tegemist väga suure ruumilise mõjuga piiriülese taristuprojektiga – see on justkui omamoodi Rail Baltic nr 2. Selle võimalikud trassid läbivad Eestis 24 omavalitsust, sealhulgas Lääneranna, Põhja-Pärnumaa, Tori ja Saarde valda ning Pärnu linna, Kuusalu, Jõelähtme, Raasiku, Saue, Rapla, Türi, Viljandi, Tõrva valda ja paljusid teisi valdasid. 

Riigi [eri]planeeringu koostamise eelduseks on suur riiklik huvi. See riiklik huvi peaks väljenduma ka strateegilistes dokumentides, nagu arengukavad, strateegiad, Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm ja muud dokumendid, milles riik on oma huvid selgesõnaliselt määratlenud. Avalikkusele esitatud teave ei võimalda aga üheselt hinnata, kas ja millisel kujul on kavandatav vesinikukoridor Eesti riiklikes strateegilistes dokumentides määratletud kui Eesti enda oluline huvi või kas Eesti roll piirdub valdavalt transiidifunktsiooniga teiste riikide tarneahelas. Info ongi vastukäiv. Mõningatel juhtudel räägitakse, et Eesti on ainult transiidikoridor: Soomes toodetav vesinik läbib Eestit, Leedut, Poolat ja jõuab välja Saksamaale, kus toimub tarbimine. Aga teistes dokumentides on jälle viidatud, et ka Eestis võib see tootmine olla, kui meil tekib vastav võimekus. 

Me olemegi soovinud ministrilt teada, millisel viisil on hinnatud, et rahvusvaheline huvi kaalub üles Eesti-sisese ruumilise, keskkondliku ja võimaliku finantsriski, mis kaasneb riigi eriplaneeringu algatamisega. Tuletan meelde, et selle planeeringu puhul on Eesti riigi omaosalus 50%. Aga eks minister oskab täpsemalt nendele küsimustele vastata. Palungi ministril kõigile nendele kümnele küsimusele vastus anda. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Ütlen kohe ka sissejuhatuses ära, et vastuse koostamisel on andnud oma sisendi ka Kliimaministeerium ja Elering AS. Kuna küsimusi oli hästi palju, siis ma loen need ette, et kõigil oleks parem ülevaade.

Esimene küsimus: "Millistes Eesti riigi strateegilistes dokumentides (arengukavad, strateegiad, Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm või muud dokumendid) on Põhjamaade–Balti vesinikukoridori Eesti osa või sellele sisuliselt vastav taristu määratletud kui Eesti riiklik huvi, arvestades, et vesiniku peamine tootmine ja tarbimine paiknevad väljaspool Eestit?" Vastan. Suur riiklik huvi tuleneb Eesti pikaajalistest kliima- ja energiapoliitika eesmärkidest. See on kajastatud mitmetes strateegilistes dokumentides. Näiteks on selleks [pikaajaline arengustrateegia] "Eesti 2035", mis sai vastu võetud juba mitu valitsust tagasi, kus ka EKRE oli esindatud. See tegevuskava seab eesmärgiks ülemineku kliimaneutraalsele energiatootmisele ja tarbimisele, energiajulgeoleku tagamise ning uute tehnoloogiate, sealhulgas vesiniku kasutuselevõtu toetamise. See on siis "Eesti 2035". 

2026. aasta jaanuaris kinnitati ka energiamajanduse arengukava ehk ENMAK 2035, mis käsitleb vesinikutemaatikat energiamajanduse pikaajaliste sihtide ning gaasivarustuse tegevuskava raames. Taastuvgaaside soodustamise poliitika instrumendina on arengukavas muu hulgas ette nähtud vesiniku ülekande taristu eriplaneeringu algatamine, vesiniku[teemaliste] õigusaktide loomine ja ülevõtmine, vesiniku süsteemihalduri määramine, vesiniku transiiditaristut puudutava info vahetus Läänemere piirkonna riikidega ning biometaani, vesiniku ja muude taastuvgaaside tootmise suurendamine. 

Lisaks käsitleb vesiniku rolli Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030 ning teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse ehk niinimetatud TAIE arengukava aastateks 2021–2035 ning samamoodi üleriigilised ja merealaplaneeringud, mis rõhutavad Eesti energiavarustuse sidumist Läänemere piirkonna ja Põhjamaade energiaturgudega. Nii et väga mitmetes strateegiates ja arengukavades on vesinikule viidatud. 

Ka on toonud välja huvitatud isik Elering AS, et kui vesinik läbi Eesti ei liigu, jääb nende hinnangul riik tulevikus paljude majanduslike ja tehnoloogiliste võimaluste [kasutamisest] kõrvale. Nagu te juba sissejuhatuses mainisite, tegemist on Soome ja Saksamaa vahelise vesinikutaristu arendamisega, mille raames avaneb võimalus rajada Eestisse – võimalus, mitte kohustus, seda kõike saabki arutada – vesiniku baastaristu, mis looks eeldused muu hulgas transiiditulu teenimiseks ja pikemas vaates annaks see ka kohalikele vesinikutootjatele ja -tarbijatele võimaluse selle taristuga liituda, kui tehnoloogia [areng] sinnamaale jõuab, pakkudes uusi arenguvõimalusi nii ettevõtlusele kui ka piirkondadele. Seetõttu on taristu planeerimine oluline samm Eesti strateegiliste huvide elluviimisel. Kavandatav vesinikutaristu omakorda kannab nii Eesti-sisest kui ka rahvusvahelist huvi, toetades energiajulgeolekut ja majanduse pikaajalist arengut mõlemas vaates.

Teine küsimus: "Millisel viisil on hinnatud, et rahvusvaheline huvi kaalub üles Eesti-sisese ruumilise, keskkondliku ja võimaliku finantsriski, mis kaasneb riigi eriplaneeringu algatamisega?" Vastus. Oluline on rõhutada, et juhul, kui riigi eriplaneering algatatakse – nii nagu te mainisite, jah, me olemegi nüüd ministeeriumis teinud ettepaneku valitsusele see eriplaneering algatada –, ei tähenda see automaatselt otsust taristu enda rajamiseks. Riigi eriplaneering ongi õiguslik raamistik, mis annab võimaluse menetluslikult hinnata, kas ja millistel tingimustel on projekti elluviimine Eesti jaoks põhjendatud. 

Riigi eriplaneeringu algatamise protsess viiakse läbi vastavalt planeerimisseadusele. Elering AS ongi esitanud taotluse, et riigi eriplaneering algatada ja teha keskkonnamõjude strateegiline hindamine ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb omakorda ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Juhul kui Vabariigi Valitsus otsustab riigi eriplaneeringu algatada, hinnatakse planeerimise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus ruumilisi, keskkondlikke ja sotsiaal-majanduslikke mõjusid ja samamoodi ka võimalikke finantsriske. Ehk siis lühidalt kokku võttes, riigi eriplaneering on tööriist, mis annab võimaluse kõiki neid riske, mille kohta te küsisite, reaalselt hinnata. 

Järgmine küsimus: "Milline on Eesti territooriumile kavandatava vesinikutaristu hinnanguline kogumaksumus, sh maismaatorustik, kompressorjaamad, jaotus- ja mõõtejaamad ning muu vajalik taristu?" Vastus. Eesti territooriumile kavandatava vesinikutaristu täpne maksumus selgub alles teostatavusuuringute ja eelprojekti koostamise käigus. Seda ei ole veel tehtud, kuna ka riiklikku eriplaneeringut pole algatatud. Esialgsete hinnangute kohaselt oleks kuue riigi territooriumi läbiva vesinikukoridori kogupikkus ligikaudu 2500 kilomeetrit ning taristu kogumaksumus jääks vahemikku 7–10 miljardit eurot. Nagu näete, vahemik on väga-väga suur, see kõik on alles hinnanguline, esialgne. See kõik sõltubki muu hulgas trassi pikkusest, valitud tehnilistest lahendustest ja ehitustingimustest.

Järgmine küsimus: "Kui suure osa investeeringust, sh planeeringutest katavad Euroopa Liidu toetused ning kui suur osa jääb Eesti riigi kanda Eleringi, riigieelarve või laenude kaudu?" Vastus. Eesmärk on katta osa investeeringust Euroopa Liidu kaasrahastuse abil sarnaselt käimasolevate teostatavusuuringutega, mida rahastabki Euroopa Liit 50% ulatuses, teine 50% tuleb Eleringilt. Eesti riigi lõplik rahaline panus sõltub Euroopa Liidu toetuste mahust, kulude jagamise kokkulepetest teiste projektipartneritega ning projekti lõplikust maksumusest. 

Järgmine küsimus: "Kuidas on korraldatud riskijaotus juhul, kui vesinikuturg ei käivitu prognoositud mahus või taristu jääb alakasutatuks? Kes sellisel juhul kannab püsikulud ja finantskahju?" Ühesõnaga, ma alustan sellest, [et see,] kas kunagi investeerimise otsuseni jõutakse, [selgub] aastal 2030 ehk siis nelja aasta pärast. Selles mõttes on väga-väga keeruline vastata, aga ma proovin anda parimad vastused, mis võimalik. 

Pigem olemegi me hetkel raamistikus, kus tehakse üldse eelprojekte ja [kujundatakse] arusaam sellest, milline on turuolukord ja milline oleks planeerimise mõju. Riski jaotus kavandatakse viisil, mis minimeerib Eesti riigi ja maksumaksja pikaajalist finantskoormust. See hõlmab muu hulgas etapiviisilist arendust, pikaajalisi kasutuslepinguid vesinikutootjate ja -tarbijatega ning Euroopa Liidu tasandil riskijagamise instrumentide kasutamist. Juhul kui vesinikuturg ei arene prognoositud mahus, hinnatakse lisameetmeid taristu alakasutuse riski maandamiseks. Kõiki riske ning võimalikke täiendavaid meetmeid kaalutakse enne lõpliku finantseerimisotsuse tegemist. Parima prognoosi järgi [otsustatakse] alles nelja aasta pärast, kas finantseeritakse või mitte. Seal hinnataksegi projekti jätkusuutlikkust ja seda, kas selle elluviimine on finantsiliselt põhjendatud. Elering jõuab [otsuseni] eeldatavalt 2030. aastal pärast projekteerimise valmimist, ehitusmaksumuste ja võimalike abirahastuste selgumist ning kokkulepete saavutamist kulude jagamise ja tariifipõhimõtete osas, sealhulgas iga osaleva riigi panus määratlemist. [Vesinikutoru] läheb läbi kaheksa riigi, nagu sai varasemalt öeldud. Ja nelja aasta pärast peab investeerimisotsuse eelduseks olema piisav veendumus projekti majanduslikus tasuvuses ning toimivate kokkulepete ehk nendesamade tarnijate, tootjate ja kasutajate olemasolus. 

Järgmine küsimus: "Kas ja millistel tingimustel võivad projekti kulud kaudselt või otseselt kanduda Eesti tarbijatele või maksumaksjale, näiteks võrgutasude, riigiettevõtte finantskoormuse või riigieelarvelise toe kaudu?" Vastus. Konkreetselt saab Eesti projekti kaudu transiiditulu, millele te ka viitasite. Taristut arendatakse põhimõttel, et taristu kasutaja, kes reaalselt seda vesinikutaristut kasutab, tasub taristu kasutamise eest. Juhul kui Eestis puuduvad vesinikutootjad või -tarbijad, maksavad taristu kasutamise eest näiteks Soome ja Poola ettevõtted, kes trassi tegelikult kasutavad. 

Oluline on rõhutada, et ristsubsideerimist ei toimu. Eesmärk on vältida olukorda, kus vesinikutaristu kulud [jääksid] otseselt või isegi kaudselt ebaproportsionaalses ulatuses Eesti tarbijate või maksumaksjate kanda. Võimalikke mõjusid võrgutasudele või riigiettevõtete finantskoormusele hinnatakse eraldi ning vastavad otsused tehakse üksnes juhul, kui need on majanduslikult põhjendatud ja kooskõlas avalike huvide ja põhimõtetega. Miks on aastal 2026 keeruline konkreetsemaks minna? Nagu ma ütlesin, reaalse finantsotsuseni, kas seda teha, plaanitakse jõuda nelja aasta pärast. Sellepärast võib-olla jäävad vastused natukene üldsõnalisemaks. 

Järgmine küsimus: "Milline on valitsuse hinnangul Eesti otsene ja rahaliselt mõõdetav kasu sellest projektist võrreldes kulude ja riskidega?" Vastus. Projektist tuleneb Eestile otsene ja rahaliselt mõõdetav kasu. [Esiteks,] majanduslik kasu taristu rajamisel: vesinikutaristu rajamine toob Eestisse kaasinvesteeringuid näiteks ehitustegevusse, projekteerimisse ja [nendega seotud] teenustesse, luues töökohti ning majandusaktiivsust nii ehitussektoris kui ka sellega seotud valdkondades. Teiseks, finantstulu taristu opereerimisel: taristu valmimise järel tekib püsiv majanduslik kasu selle opereerimisest, hooldusest, haldamisest ning vesinikutransiidist laekuvatest tasudest. Kolmandaks, sektori areng ja riskide vähenemine: lisaks otsesele finantsmõjule loob taristu eeldused vesiniku kasutuselevõtuks Eesti tööstuses ja energeetikas ning uute investeeringute ligimeelitamiseks. Samuti suureneb Eesti energiasüsteemi paindlikkus, pikaajaline varustuskindlus ja energiajulgeolek, mis on majanduslikult hinnatav riskide vähenemise kaudu.

Küsimus: "Millised konkreetsed Eesti ettevõtted või tööstusharud on realistlikult valmis vesinikku tarbima ja tootma ajavahemikus 2030–2035 ning millistes kogustes?" Vastus. Plaanitava vesinikutaristu eesmärk on luua eeldused vesinikuga seotud tööstusharude tekkimiseks Eestisse pärast 2035. aastat. Ehk nüüd me [räägime vähemalt] üheksa aasta [kaugusest] tulevikust. Ilma planeeritava taristuta kavandataks need tööstusharud tõenäoliselt teiste riikide territooriumile, mitte Eestisse. Ajavahemik 2030–2035 ei ole määrav, kuna taristu valmimine on eeldatavasti planeeritud alles pärast 2035. aastat. Nüüd me räägime veel kaugemast ajast, rohkem kui kümne aasta [perspektiivist]. 

Küsimus: "Arvestades varasemaid taristukahjustusi Läänemeres, kuidas on tagatud, et vesinikutoru Soome lahes ja Eesti territooriumil ei ole haavatav sabotaažile või tahtlikule kahjustamisele, ning millised konkreetsed kaitsemeetmed on kavandatud?" Vastus. Arvestades varasemaid Läänemere taristu kahjustusi, kavandatakse vesinikutaristu projekteerimisel ja käitamisel kõrgendatud turva- ja seiremeetmeid. Need hõlmavad koostööd riiklike julgeolekuasutustega, tehnilist seiret, füüsilist kaitset ning rahvusvahelist infoturbe- ja kriisikoostööd. Juba torustiku asukoha valikul arvestatakse julgeoleku- ja erinevaid riskikriteeriume, et vähendada taristu haavatavust sabotaaži või tahtliku kahjustamise suhtes. 

Viimane küsimus: "Kuidas tagab valitsus, et trassi läbivate kohalike omavalitsuste ja maaomanike huvid on sisuliselt arvesse võetud ning millised on kompensatsioonipõhimõtted püsivate servituutide ja maakasutuspiirangute eest?" Vastus. Riigi eriplaneeringu protsess iseenesest ongi see, mis tagab kohalike omavalitsuste ja maaomanike varajase ning sisulise kaasamise, kuna planeerimine hõlmab kohalike huvide arvestamist ning erinevate mõjude tasakaalustamist. Trassi valikul järgitakse planeerimisseaduse põhimõtteid, sealhulgas eelistatakse lahendusi, mis toovad minimaalselt maakasutuspiiranguid, ning püsivate servituutide eest nähakse ette rahaline kompensatsioon kehtivate õigusaktide kohaselt. Sarnaseid põhimõtteid on rakendatud ka teiste suurte gaasi- ja energiatrasside rajamisel Eestis. 

Ehk siis jah, lühidalt kokku võttes aitäh, et küsisite. See tõesti on väga suur projekt, me räägime siin minimaalselt tegevustest, mis hakkavad [toimuma] nelja, viie kuni 10–15 aasta pärast. Aga et [kõik] oleks võimalikult avatud ja inimesed saaksid kaasa mõelda, on väga oluline, et te seda küsisite, ja hea meelega vastan küsimustele nii palju, kui oskan. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mainisid, et see on seotud meie kliimaeesmärkidega. 95–98% tänasest tööstuslikust vesinikust toodetakse fossiilkütustest. See vähene mõni protsent, mis ei toodeta, on tohutu keskkonnakahjuga, sest seal sisuliselt lõhutakse vett hirmsa kalli elektri hinnaga ja see elekter on tavaliselt ka fossiilkütustest. 

Ma saan aru, et kogu selle projekti puhul, mille kohta me küsime, meie ei hakka [vesinikku] tootma, seda toodavad soomlased, meie oleme transpordikoridor. Transport on väga keeruline, vesinikumolekul on kõige väiksem molekul üldse, väga kergesti lekkiv, väga kergesti süttiv, vesinikku saab transportida kõrge rõhu all või ülikülmalt ja see juba teeb kõik torud rabedaks ja plahvatusohtlikuks. Sellel puudub majanduslik iva, sellel lihtsalt ju puudub majanduslik iva. Toimub mingi rohepesu või hurraa-pioneerlus. Ma küsin lihtsalt, kes kellele mida kinni maksab, et selle jobutusega tegeletaks.

Jaa, siin oli mitu küsimust või väidet. Ühesõnaga, kliima- ja energiapoliitikat ma mainisin sellepärast, et esimene küsimus oli, millistes erinevates arengukavades on see kirjas. Ma lihtsalt viitasin nendele [dokumentidele], rääkimata ise sisuliselt kliima- või energiapoliitika eesmärkidest. See oli lihtsalt viide, kuna küsiti, millistes riiklikes arengukavades see on, et see saaks olla riiklikult tähtis. 

Teine küsimus oli, kes mida kinni maksab. Ühesõnaga, nagu öeldud sai, finantsotsused kui sellised tehakse kõige kiiremini alles nelja aasta pärast. Ehk praegu me oleme etapis, kus algatatakse riiklik eriplaneering. Täpselt nendele küsimustele, mida teie fraktsioon küsis, saate ka vastused. 

Kui sellel ei ole majanduslikku positiivset mõju, tehnoloogiline areng ei [käi ajaga] kaasas, et töötlev tööstus saaks vesinikku sisuliselt konkurentsieelisena kasutada, siis tõenäoliselt seda ei juhtu. Küll aga ma arvan, et Eesti riigi seisukohalt meil [võiks] olla potentsiaalne valmisolek. Nagu me nentisime, jah, mingil määral kulu on, riikliku eriplaneeringu maksab alati kinni algataja. Hetkekulu on selline, et 50% riiklikust eriplaneeringust tasutakse Euroopa Liidu toetustega ja 50% algataja ehk Elering ise – see on hetkel riigi kulu. 

Aga [tuleb] saada need võimalikud vastused, kas ja millises mahus on see tehtav. Ma toon näite, rääkides konkreetselt ka tööstustest. Ma eelmisel aastal olin Hannoveri tööstusmessil, ma sain Boschi esindajatega kokku ja nemad vastupidi väga suure tööstusettevõtte esindajatena ütlesid, et Euroopas vesinikku alahinnatakse. Näiteks Ameerikas ja Aasias vesinikuga teatud arendustegevused käivad palju kiiremini ja nemad on mures, et Euroopa sealt maha ei jääks. 

Mis nüüd see lõplik tõde on? Ma ei ole energeetikateadlane ega suuda kindlasti objektiivselt ega detailselt hinnata, milline saab vesiniku potentsiaal olema, aga et meil oleks vähemalt valmisolek ja avalik debatt ühiskonnas, selle poolt ma olen ikka. Me võime seda arutelu ju pidada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea minister! See on ikka täielik utoopia, millega te nüüd olete tegelema hakanud. Selle maksumust te hindate kuni 10 miljardi peale ja siis [lisandub] veel selle hoolduse ja [turvalisuse] tagamine. See ei ole üldse tervemõistuslik, mida te teete. 

Aga minu küsimus on see. Meil on ka maailmast eeskujusid võtta. Kas mujal maailmas on ka selliseid vesinikutorusid juba tehtud, mis ulatuvad 2600 kilomeetrini? On meil kelleltki õppida, enne kui me nii suure projekti kallale asume?

Aitäh! Ma igaks juhuks täpsustan, et majandusministeerium on selles otsustuskohas, kus on tehtud ettepanek algatada riiklik eriplaneering. Mitte keegi ei räägi ei ehitamisest ega ühestki finantsotsusest, vaid nii, nagu Eesti seadusandlus kohustab, ja minu arust on see väga tervitatav, et kui kellelgi on huvi – hetkeseisuga selle planeeringu ettepaneku algataja on AS Elering – arutada, et näha, millised on needsamad ruumilised mõjud ja keskkonnamõjud, siis [seda saab teha]. Riikliku eriplaneeringu ehk kogu ettevalmistava tegevuse tegemist alles arutatakse. Ehitamisest ja millestki muust [me veel ei räägi.] Nagu ma ütlesin, me saame rääkida võib-olla esimesest võimalikust finantsotsusest nelja aasta pärast. 

Majandusministeerium vastutab Eesti Vabariigis planeerimise eest, sealhulgas riikliku eriplaneeringu eest. Meil on seadusest tulenev kohustus seda menetleda. Me tegime ettepaneku eriplaneering algatada, et saada aru, mida kõike see protsess endas kätkeb. Vesinik, nagu ma ütlesin, nii Euroopa tasandil kui ka meil energiamajanduse arengukava järgi on üks potentsiaalne tuleviku energiaallikas. Kui tekib huvi ja see on majanduslikult mõttekas ja mõistlik, siis meil oleks valmisolek olemas. Keegi ei räägi siin midagi ehitamisest, veel vähem 10 miljardi investeerimisest. Need kõik on alles nelja pluss aasta pärast tehtavad potentsiaalsed finantsotsused.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tavaliselt käivad need asjad ju sellisel viisil, et alguses öeldakse just nimelt, nagu teie meile praegu ütlete, et keegi ei kavanda siin praegu mingisugust ehitamist ega midagi muud sellist, vaid tegemist on alles riikliku eriplaneeringu [alg]faasiga. Aga kui aastad lähevad mööda ja jõutaksegi reaalselt ettevalmistavate sammudeni, et hakata ehitama, siis öeldakse, et no mis te nüüd kritiseerite, see õige aeg on ammu möödas, seda oleks pidanud planeeringute faasis tegema. Mulle küll tundub, et kahjuks midagi sellist ei ole sugugi välistatud ka antud juhul. 

Aga kuna te lugesite väga pikalt ja kiiresti neid vastuseid ette, siis võib-olla läks mul midagi kõrvadest kaotsi ka. Seetõttu ma küsin, et äkki te saate meile lihtsalt ja selgelt üle korrata, kas on võimalik kuidagi aru saada, mis oleks selle projekti puhul Eesti reaalne huvi. Sellise koridori loomisega põhjustatakse ju ilmselgelt väga suur keskkonnakahju ja muid ohtusid võib ka ette näha. Aga mida siis Eesti reaalselt sellest üldse võita saaks, et me peaksime hakkama niisugust asja planeerima?

Aitäh! Vabandust, kui väga kiiresti [vastused] ette vuristasin. Lihtsalt, küsimusi oli palju ja aeg hakkas kohe-kohe otsa saama. Hästi lihtsustatult kokku võttes, mis on selle projekti potentsiaalne kasu Eestile. Küsimus on energiajulgeolekus. Meil oleks tulevikus täiendav energiakandja, vesinik, mille kaudu me oleksime oma naabritega, liitlastega ühendatud. Lisaks elektrile ja gaasile potentsiaalselt ka vesinik, mis on ka energiakandja ja [tagab] otseselt transiiditulu. Kui meil tööstused tahavad ennast tulevikus ümber disainida vesiniku kasutajateks, siis nad saaksid täpselt samamoodi sellest torust energiat endale. Ehk see [pakub] otsest maksu[tulu] ja majanduslikku võimalust anda tööstusele sisendiks energiat, aga on ka energiajulgeoleku praktika.

See on väga õige [küsimus]. Ma ka ise ütlesin siin välja, et seda see riikliku eriplaneeringu protsessi algatamine tähendabki: käiakse üle kõik keskkonnamõjud ehk tehakse keskkonnamõjude strateegiline hindamine ja kaasatakse kõik need omavalitsused, mida kolleeg Poolamets siin välja tõi. Selleks ongi ette nähtud see riiklik eriplaneering, mis on oma ajas väga pikk protsess, see kestab tihti isegi aastaid. See võimaldabki kõiki neid arutelusid pidada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No, Erkki, sa ka ilmselt tead, et maailmas on selliseid püramiidseid äriprojekte, näiteks tehakse inimestele koolitus, kuidas rikkaks saada. Me teame, et tegelikult koolituse tegijad teenivad seal palju raha seeläbi, et inimesed ostavad CD‑plaate ja subscription'eid, mingeid raamatuid ja nii edasi. Kui me võtame kogu selle Euroopa rohepöörde ja selle raames igasugu tuule-, päikeseenergeetika ja muud sellised projektid, siis kindlasti on terve hulk neid, kes rikastuvad kas otsetoetustest või siis midagi ehitades. Või tuleme kodule lähemale, suure hurraaga hakati raudteed Berliini tegema, nüüd tuleb ühe rööpmepaariga aeglane teivasjaamadega ühendus kuskile Häädemeeste kanti. 

Kas selle vesiniku puhul on ka näha seda, et võetakse sihuke suur asi ette ja hakatakse ehitama? Eks ikka need inimesed, kes torusid kokku panevad ja betooni valavad, saavad palju raha. Kas mingit sellist tausta võib siin taga haista või kõik on aus ja puhas ja roheline ja nii edasi? 

Jaa, aitäh! Kahe otsaga või kahe teemaga küsimus oli teil. Ma alustan sellest teisest poolest. Uuesti, me oleme alles riikliku eriplaneeringu algatamise juures, kus tulebki teha selgeks keskkonna-, ruumilised mõjud ja majanduslikud mõjud. Aastate jooksul me näeme, millise arengu vesinikutehnoloogia ja vesiniku kasutamine üldse läbi teeb. Nagu öeldud, et üldse võimaliku finantsotsuseni kunagi jõuda, selleks on vaja majanduslikku mõju [hinnata], selleks on vaja konkreetselt aru saada, et Eestis ja meie partneritel naaberriikides oleks samamoodi huvi seda vesinikku kasutada ja et see oleks konkurentsivõimeline energiakandja. Me oleme alles algusfaasis. 

Mulle tundub jah, et selles küsimuses kõlas läbi sihuke skepsis tulenevalt Euroopa Liidu ühisprojektidest, milleks on ühendatavus. Hea kolleeg, ma arvan, et seal me tõesti võib-olla jäämegi eri[arvamusele]. On need raudteeühendused, on need energiaühendused, ükstapuha millised ühendused meie sõprade ja liitlastega, mida rohkem ühendusi väikeriigil nagu Eesti on, seda positiivsem see minu arvates on. On need lennuühendused, elektriühendused, raudteeühendused – me oma sõprade ja liitlastega oleme ühendatud. Raudtee annab võimaluse ka siseriiklikult jõuda 50 minutiga Tallinnast Pärnusse ja tulevikus sealt edasi. 

Ma alles kaks nädalat tagasi käisin Raplamaal [ettevõtjatega] kohtumas. Väga mitmed Rapla ettevõtjad ootavad samamoodi, et nad saaksid mingit kaupa hakata otse raudteed mööda vedama, siis saaks transpordilogistika kulud alla. Pärnumaal oodatakse seda samamoodi. Ma saan aru, et teil on ajalooliselt see skeptitsism sisse jäänud ühenduste suhtes, aga jah, ma arvan, et igal pool ei tasu saatanat otsida. Küll aga, mis puudutab vesinikutoru, siis tõesti, need arutelud on ju kõik alles ees, sest algatatakse planeerimisprotsess, mitte ehitamise ega finantseerimise protsess.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Meil ongi ajalooliselt skepsis sisse jäänud nõukogulikest mitte taristu-, vaid laristuprojektidest. See on laristu! Selles asi ongi. Ka Rail Baltic oleks ammu valmis, [rongid] sõidaks 160 kilomeetrit tunnis kenasti läbi Valga Riia poole, pandaks sõiduplaanid klappima ja asi korras. Te laristate ja laastate loodust, selles ongi asi.

[Vesiniku]toruga on sama lugu. Antud juhul on toruga selline probleem, nagu siin juba mainiti, et vesinik on lihtsalt mütoloogiline abivahend, aga väga ebaefektiivne energiakandja. Muidugi, sellega võib siin ja seal katsetada, aga selline laristu läheb väga kalliks maksma. Aga nüüd ma küsin konkreetselt selle kohta, kas te olete kursis, et vesinikutoruga on väga palju turvalisuseprobleeme. See on väga kergelt lekkiv, süttiv ja plahvatusohtlik. Kas see teema on ka kuidagi põhjalikult läbi analüüsitud?

Aitäh!

Aitäh! Kuna see oli ka üks küsimustest, siis ma sellele vastasin. Kõik, mis puudutab võimalikke keskkonnamõjusid, julgeolekuriske, käiakse riikliku eriplaneeringu ja kaasamise raames kohalike omavalitsuste, kogukondade ja julgeolekuasutustega läbi. Kordan uuesti: riiklik eriplaneering on täitsa tavaline protsess Eesti Vabariigis, olgu see [seotud] näiteks suurema maantee-ehitusega või mõne suurema tuumajaama potentsiaaliga. See ongi osa sellest, kuidas kohalike kogukondadega, erinevate huvitatud osapooltega seda viisakalt läbi rääkida, neile seda tutvustada, selle mõjusid hinnata – selleks tulebki riiklik eriplaneering algatada. Riikliku eriplaneeringu algatamine ei anna mingit eeldust või mingit õigustatud ootust finantsotsust teha, vaid et üldse projekti mastaabist, mõjudest aru saada, neid avalikkusele selgitada, [osapooltega] suhelda, neilt tagasisidet saada, selleks riiklik eriplaneering ongi, ei millekski muuks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, nagu te ütlesite, eriplaneering annab võimaluse kõiki asju ette mõelda ja sealtkaudu leida ka nõndanimetatud majanduslik kasu. 

Aga ma küsin veidi teises kontekstis ja vaates. Tõesti, Eesti on innovatiivne, hakkame eriplaneeringut tegema, aga need partnerid teistes riikides on ju teised. Elering ei ehita ju [taristut] kuni Saksamaani välja. Minu küsimus on seotud sellega. Te olete Läti kolleegiga ka kindlasti arutanud seda, et pärast ei oleks situatsioon selline nagu Rail Balticuga, et me ehitame piirini välja, paneme pimeda ette ja kaugemale ei jõuagi. Kas on see oht sealtpoolt olemas ja kui kaugele on jõudnud lätlased oma planeeringutega? Kas nad on valmis planeerima või nad ei ole valmis planeerima?

Jaa, konkreetselt selle projekti raames kolleegiga rääkinud ei ole. Nagu te ise ka mainisite, iga riik planeerib oma territooriumil ise vastavalt taotluse või oma seadusandluse järgi. Planeeringu tegemine meile ühtegi investeerimisotsust [kaasa ei too]. Nii nagu [ütlesin], kui tulevikus on see majanduslikult mõistlik, siis kindlasti arvestatakse sinna nii-öelda finantsvalemisse ka Euroopa Liidu võimalikud toetused. Kui need tulevad, on need kindlasti seotud eesmärkidega, mis tuleb täita. 

Kui tulla tagasi kas või selle raudteeviite juurde, samamoodi on ju ka Läti riik ja valitsus võtnud kohustuse 2030. aastaks Rail Baltic välja ehitada. Me ei saa lätlaste eest rääkida, meie saame Eesti Vabariigi eest rääkida nende kohustuste võtmisel. Kui lätlased neid kohustusi Rail Balticu puhul ei täida, peavad nemad tegelema Euroopa [Liidu] võimalike vastumeetmetega. 

Aga me oleme tõesti alles nii algusjärgus, et valitsus ei ole isegi riiklikku eriplaneeringut veel heaks kiitnud. Kõigepealt teeme selle enda riigis ära ja siis hakatakse kindlasti jooksvalt suhtlema kas siis poliitikakujundajate tasandil – nagu ma ütlesin, meie tegeleme planeerimisega, aga energiapoliitikat kujundab Kliimaministeerium ja energeetikaminister.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Seda teemat on siin natukene juba puudutatud. Te olete siin oma jutus suhteliselt ettevaatlik, et kõik on alles mingisuguses jutu ja debati faasis. Aga kas te ikkagi päriselt ka teate, kui ohtlik vesinik gaasina on? Ja see toru on praeguse seisuga planeeritud läbi Pärnu. Kui peaks tekkima plahvatus, siis mis Pärnu linnast järele jääb? Ainuüksi mõte selles suunas võiks teid sellele ideele tegelikult pidurit tõmbama panna. Kas te sellele olete mõelnud?

Jah, aitäh! Ohutus on alati ennekõike kõikides nendes projektides. Kui tulevikus tuleb kas see toru või midagi muud, siis [tuleb arvestada, et] erinevad gaasid, olgu nad siis gaasilises või vedelas olekus, on päris plahvatusohtlikud. Meil kasutatakse ka praegu erinevaid gaase, näiteks maagaasi ja biogaasi. Selleks ongi vastavad asutused, mis peavad erinevate gaaside kasutamisel tagama nende nii-öelda tehnilised omadused, aga ka ohutuse. Ma arvan, et selles me ei ole kuidagi eri meelt. 

Miks ma ütlesin, et me oleme nii algfaasis? Sest seda me faktiliselt olemegi. Nagu ma ütlesin – igaks juhuks tuletan meelde –, valitsus pole isegi veel riiklikku eriplaneeringut algatanud. Riiklik eriplaneering kui selline ongi vorm, et kõiki neid arutelusid päris mitu aastat pidada. Ja nagu ma ütlesin, kõige optimistlikuma ajaraami järgi toob Elering [selle mõtte], kas teha esimene siduv finantsotsus, siia alles nelja aasta pärast. Aga ma usun, et enne seda tahaks ka avalikkus aru saada, millised on võimalikud majanduslikud positiivsed mõjud, millised on mõjud ruumile, keskkonnale. Riiklik eriplaneering kui protsess ongi selleks välja mõeldud, et kõikidele nendele küsimustele vastused saada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui nüüd tulla nii-öelda praktilise elu juurde, siis kustkohast see jäme toru – ma ei tea, kui jäme ta üldse on – peaks tulema? Kas kusagilt Paldiski kandist ja minema piki Rail Balticut kas maa all või hoopis postide otsas? Või hoopis läbi Tartu kusagile Valga poole? On mingisugune selgus või vähemalt nägemus? Kuigi see ei ole õige sõna, aga võiks olla. Kui jäme see on ja kuskoha peal [see saab olema], kas maa all või üleval? Ja kas see [läheb] piki Rail Balticu trassi või hoopis kusagilt Tartu kandist või Võrtsu juurest? 

Aitäh! Konkreetset nägemust veel ei ole, selleks ongi riiklik eriplaneering, mis hakkab trassi ja asukoha sobivust mitmete võimalike koridoride vahel valima ja hindama, millises koridoris on negatiivne mõju minimaalne. Aga üldise [arusaama] järgi, nii nagu siin ka varem räägitud on, see tuleb Soomest ehk siis ilmselgelt maabub meie põhjakaldale, läheb meie läänekalda kaudu Pärnu, sealt edasi Lätti. See on see üldine [suund]. Ta liigub põhjast lõuna poole, [jäädes] natuke lääneranniku poole. Aga kus need täpsed trassikoridorid hakkavad olema, see kõik [selgubki] riikliku eriplaneeringu protsessi käigus. Vastasel juhul, kui oleks ette teada, et kindlalt see on see trass, siis sellisel juhul ei oleks mõtet seda teha. 

[Vesinikutoru] suurust ma peast ei tea. Kui on huvi, siis me saame selle kindlasti üle küsida. Aga nagu ma ütlesin, meie tegeleme hetkel planeeringu algatamisega. Kõik, mis puudutab konkreetselt energiapoliitilisi detaile, on niikuinii Kliimaministeeriumi ehk energeetikaministri vastutusalas. Mis see täpne toru laius on, selle vastuse ma jään võlgu.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Nii, siin ministri ettekandest me saime juba aimu, et tegemist on taas kord ühe suure ja utoopilise projektiga. Me ühte siin juba suure hurraaga rajame ja seda me oleme siin ka täna maininud. Ma räägin Rail Balticust.

No vesinikutoru kohta oli jutt küll mõnevõrra ettevaatlik, et hakkame alles avalikku debatti pidama ja räägime siinkohal alles riiklikust eriplaneeringust. Aga me teame, et kui Reformierakond millestki räägib, siis seal taga juba mingisugune susserdamine käib. Minister rääkis siin rahalisest maksumusest ja käis läbi arv 10 miljardit. Rail Balticu näitel me näeme, kuidas Rail Balticu algsest maksumusest, mis pidi olema 5 miljardit, on saanud praeguseks neli korda kallim projekt. Nii et korrutame ka selle 10 miljardit kohe nelja või viiega ära. Kohalike rahapesijate silmad igatahes, ma saan aru, juba säravad.

Mul on hea meel, et me täna meie erakonna eestvedamisel selle debati siin algatasime, sest Riigikogu stenogrammide kaudu jääb sellest arutelust ajalukku [märk maha]. Kui hoolimata kõigist ohtudest see kõik ikka käima läheb, siis läheb ajalukku ka, et oli üks erakond, kes ei karjunud hurraa.

Lisaks sellele, nagu ma juba osundasin ka oma küsimuses, on vesinik äärmiselt plahvatusohtlik. Näiteks peatas Norra vesinikutanklate rajamise pärast seda, kui Oslo lähedal üks õhku lendas. Ka Taani sulges kõik oma võrgus olevad vesinikutanklad täpselt samal põhjusel, et need osutusid plahvatusohtlikuks, taristu muutus ohtlikuks. See toru, mis läheb läbi Eestimaa, läheb läbi asulate ja ka linnade lähistelt mööda ning isegi mingi praeguse eriplaneeringu plaani kohaselt läheb läbi Pärnu linna – no kujutage ette, kui see plahvataks. 

Ma ise olen pärit Lõuna-Eestist, Missost, ja ma mäletan, kuidas Nõukogude ajal rajati Pihkva-Riia gaasitoru ja see läks kohe minu asula kõrvalt läbi. Ma mäletan seda rajamise aega, neid suuri torusid, seda suurt ettevõtmist ja ehitamist. Ja see toru plahvatas ka üsna meie asula lähistel. Suur tulesammas, mis sealt tõusis, oli tegelikult päris suur õnnetus. See ei olnud lihtsalt niisama ja päris pikka aega gaas seal torus ka ei voolanud. Mis seal praegu toimub, seda ma ei tea. 

Kui AI käest küsida vesinikutaristu kohta, siis tegelikult ka AI ütleb, et ohutus on rangete standarditega küll hallatav, aga lekked ja plahvatused jäävad alati potentsiaalseks riskiks. See on asi, millest tegelikult [otsustajad] peaksid lähtuma, sest nemad võtavad vastutuse, kui midagi juhtub.

Aga mis kõige olulisem, maailmas on suured vesinikutootmise projektid peatatud või tühistatud, seda eelkõige majanduslike kaalutluste tõttu. Täna on siin räägitud pikalt, kuidas see toob meile majanduslikku kasu ja mida kõike veel. Aga need on peatatud, sest vesinikutootmine ja kasutus ei ole seni olnud piisavalt elujõuline. Ma arvan, et kõik, kes on põhikoolis õppinud energia jäävuse seadust, saavad aru, et see nii ka jääb. Ei ole tegelikult ikkagi Jaan Tatika kombel võimalik leiutada massinat, millega saab paekivist otse sealiha teha. Arvaku siis kohalikud Jaan Tatikad, et saab, või siis kohalikud kass Basiliod ja Buratinod, kes lihtsalt rahapuud sellest taristust rääkides kasvama tahavad panna. Tegelikult selle kõik maksab keegi ju kinni.

Kaudselt mõjutab see kõiki neid inimesi, kelle elukeskkonnast see järgmine trass peale Rail Balticu trassi läbi rammitakse. Rääkimata sellest, et vesinikutootmine vajab tohutul hulgal energiat ja vett. Siin me räägime meie kõigi ühisest ressursist, meie põhjaveest, meie puhtast veest. Muinasjutumeistrid on juba pannud ühte võrrandisse kogu Eestit täitvad hiigeltuulikud ja meie põhjavee, millest lõppkasu saaksid plaani kohaselt Saksamaa ja teised Lõuna-Euroopa suurriigid, no nagu minister ka juba vihjas, pannes selle muidugi plusspoole. Aga tegelikult röövitakse meid taas kord lihtsalt paljaks.

Tegelikult üks, juba mitmes oluline asi kogu selle taristu rajamise juures on veel. Vaadake, energiaärimehed võtavad varsti üle päris suure osa Eesti Vabariigi territooriumist. Tuuleärimeestele on kõigi planeeringute kohaselt kavas eraldada 2059 ruutkilomeetrit – see on meri ja maismaa koos –, päikeseparkidele kuni 200 ruutkilomeetrit. Nüüd tahetakse energiaärimeeste kasutusse selle vesinikutoruga planeerida 38 ruutkilomeetrit maad, Eestimaad. Kui toru pikkus on 320 kilomeetrit ja maismaakoridor, mis on keeluvöönd, on 120 meetrit lai, siis see kõik kokku annabki 38 ruutkilomeetrit. Ja kui me paneme kõik selle kokku, siis [selgub, et] Eesti Vabariigi territooriumist läheb energiaärimeeste kasutusse sama suur territoorium nagu terve Saaremaa. See teeb kokku 5,9% Eesti Vabariigi territooriumist. Ja see omakorda on juba rohkem, kui okupeerib praegu, Tartu rahu järgselt Eesti Vabariigi territooriumi Venemaa föderatsioon.

Ehk siis Reformierakonna valitsused ja Euroopa Liit oma hullu rohepoliitikaga lähevad kahjuks Eesti Vabariigi ajalukku kui uus energiaärimeeste räkiti okupatsioon, anastades ja muutes seejuures elamiskõlbmatuks otseselt 5,9% praegusest Eesti Vabariigi territooriumist. 5,2% oleme kaotanud Venemaa föderatsioonile ja 5,9% kokku, kui kõik plaanid neil õnnestuvad, kaotame energiaärimeestele. See on meie maa, see on meie kõigi maa! Venemaa föderatsiooni käest ei ole me midagi kompensatsiooniks saanud, aga energiaärimeeste käest saame lisaks elukeskkonna ja looduse hävitamisele ka kõrged energiahinnad ning majanduse ja terve riigi allakäigu. Mõelgem selle üle! Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mina pean seda huumoriprojektiks ja pean seda huumoriprojekti meie elektrimolekulivalitsuse, ütleme, saavutuseks. Neile suudeti siis selline huumor maha müüa, et teeme vesinikutoru. Oh, vesinik, roheline! Oled siin ja kuulad neid vastuseid ja mõtled, kas ei ole saadud õpetusi. Või kus on meie teadlased, kes ütlevad, stopp, mehed, te lähete üle piiri, see on jabur, mida te siin välja pakute. 7–10 miljardit, teeme pika toru Soomest Saksamaale! Eesti osa on 7 või 10 miljardit, kui palju see Läti, Leedu ja kõikide muude maade peale, mis sinna vahele jääb, [kokku] maksma läheb? Aga sobib ju rääkida. Kliimaeesmärk! Paneme aga sildi külge ja saame müüa mis tahes jaburuse. Lõpuks hakkame ka Kuule tahtma nagu muinasjutus. 

Vahel on ka ministrit kiidetud, ta pidi olema Reformierakonna valitsuse kõige taibukam minister. Igaühel on oma arvamus, aga ta jäi ka jänni ja ütles, et me ainult planeerime, ega me ehitama veel ei hakka, sest planeeringukski on hulk raha ette nähtud, mitu miljonit.

Räägime siis natukene vesinikust. Martin Helme ka juba küsis, kuidas te üldse mõtlete seda transportida, vedeldatult või gaasiliselt. Gaasiliselt. Kõige kergemat, kõige väiksema molekuli mõõduga gaasi hakatakse transportima läbi jämeda toru. Vesinik imbub materjalidest läbi, ka nendest materjalidest, mis on näiteks teistele gaasidele täiesti läbimatud. Malmtoru ei saa kasutada, see peab olema roostevaba teras või süsinikteras, ei tohi kasutada ka keermeid, [toru] peab olema keevisõmblustega ja ääretult tihedast materjalist, et vesinik jalutama ei läheks. Sest lisaks sellele on vesinik väga plahvatuslembeline, piisab seal 4% õhust ja ta plahvatab ise, ei olegi vaja sinna sädemeid või leeki juurde. See kõik on ääretult ohtlik ja tegelikult on see ju teostamatu. 

Küsisin ka ministrilt, kas on midagi eeskujuks tuua, kui me siin jälle Eestis midagi erakordset leiutama hakkame. Tegelikult maailmast ei olegi näiteid tuua. Korra on proovitud Austrias ja Saksamaal teha selline projekt, kus segati väike protsent vesinikku maagaasi hulka ja siis kasutati [selle transportimiseks] maagaasitorustikku. Nähtavasti ei töötanud, oli üks projekt ja sinnapaika see jäi. Aga meie plaanime, ehitame, riik võtab vastu riikliku eriplaneeringu. 

[Jääb] arusaamatuks, kuidas meil, Eesti riigil, sellest kasu on. Ei ole meil tootjaid, ei ole meil tarbijaid, aga omaosalus on meil 50%, [teine pool tasutakse] Euroopa Liidu rahaga. Ja muudkui planeerime, ehitame ja teeme hinnanguid. Taga on jälle Eesti ettevõte Elering AS. Me mäletame neid Utah' projekte, millega Eesti rahva raha Eesti Energia kaudu sinna kõrbesse maeti. Nüüd tullakse uue ideega. Homme tulete ideega, et hakkame aga liivast köit keerutama – näete, kliimaeesmärke täidab, CO₂ ei teki!

Tegelikult on väga kurb vaadata, mida te Eesti riigiga teete. Tulete oma ühe rumala projektiga teise otsa, räägite kõigest, et oi, see täidab kliimaeesmärke ja makske, andke raha. Riik kaotab konkurentsivõimes, meie majandus langeb ja ikka tullakse rumalustega lagedale. Tõesti, anna armu! Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud neljanda [punkti] juurde: Riigikogu liikmete Aivar Koka, Helir-Valdor Seederi, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Urmas Reinsalu, Henn Põlluaasa, Lea Danilson-Järgi ja Tõnis Lukase regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine pensionäride ja lastega perede majandusliku olukorra halvendamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 889. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Lea Danilson-Järgi.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nüüd on siin muidugi niisugune olukord, et arupärimine on tehtud ammu ja täna lugesin ERR‑ist, et vahepeal on valitsus natuke teistsugustele seisukohtadele asunud. Kuid see tegelikult ei muuda kuidagi meie arupärimist mitteasjakohaseks. Osa küsimusi on endiselt õhus ja tegelikult on kogu see olukord püsinud ju pikalt ühiskonna jaoks arusaamatu. Nimelt, jutt on regionaalminister Hendrik Johannes Terrase plaanist kaotada pensionäride ja laste tasuta sõidu õigus maakondlikus [ühis]transpordis. Selge see, et kui mingi tasuta hüve muutub tasuliseks, siis see halvendab nende inimeste majanduslikku olukorda. Lapsed ja eakad on kindlasti see rühm, kes on niisuguste tasude tekkimise või tõusude suhtes väga tundlikud, sest nende sissetulekud ei sõltu neist endast eriti palju. [Lapsed] on ikkagi ülalpeetavad ning pensionärid peavad pensioniga hakkama saama.

Arvestage ka seda, et tegelikult automaksu kehtestamisega lubas valitsusliit ju rahvale paremaid võimalusi ühistranspordis. See kindlasti ei käi kokku sellega, et meil ühistranspordi võimalused halvenevad ja tekib tasu maksmise kohustus neile, kes varem ei ole seda maksnud. Samuti tasub meenutada, et erakond Eesti 200, kust on ka minister Terras pärit, on lubanud automaksu tühistada, aga ei ole seda siiamaani teinud. Nüüd oli hoopiski tükk aega üleval lastele ja pensionäridele sõidu tasuliseks muutmine.

Põhjendused on olnud kergelt öeldes väheveenvad: on vaja paremaid andmeid, et ühistransporti reformida. Kindlasti on andmete saamiseks ka teisi võimalusi kui maksustada lapsi ja pensionäre. [Tekib küsimus], miks niisugust võimalust üldse arutati. Tõesti, see oleks inimeste liikumisvõimalusi piiranud.

Meil on olnud hulk küsimusi seoses selle plaaniga, mis oli pikalt õhus. Esiteks, kindlasti see: mis olid sisulised põhjendused? Kas on olnud mõjuanalüüse, kuidas see mõjutab pensionäre ja lastega peresid, nende majanduslikku olukorda? Kui sellised mõjuanalüüsid on, siis nüüd tagantjärele ikkagi sooviks neid mõjuanalüüse saada. Kas Riigikogu liikmed võiksid need endale ka saada?

Samuti, kas on analüüsitud, kuidas tasuta sõidu õiguse kaotamine mõjutab just maapiirkondade peresid ja pensionäre, kellel alternatiivsed liikumisvõimalused puuduvad? Kuidas see on kooskõlas Eesti regionaalpoliitiliste eesmärkidega hoida elu ja teenuseid väljaspool suuri linnu? Ja kas on analüüsitud ka riski, et [tasuta] sõidu õiguse kaotamine suurendab sotsiaalset isolatsiooni eakate seas ning vähendab laste osalemist näiteks huvihariduses või kogukonnaelus?

Samuti oleme küsinud, kuidas on plaanitud tagada, et lapsed ja eakad ei jääks ilma ligipääsust arstiabile, koolile, huviringidele, sotsiaalsetele teenustele, kui tekiks tasu, ja ka seda, milline oli planeeritav rahaline kokkuhoid, mis selle pileti kehtestamisega oli plaanitud riigil saavutada. Soovisime teada ka seda, kas seda on arutatud pensionäride ja lastega perede esindusorganisatsioonidega ning millised on nende läbirääkimiste tulemused.

Ja muidugi soovisime teada, kas Eesti 200 on valmis toetama Isamaa ettepanekut tühistada automaks ja hääletama Riigikogus vastava Isamaa eelnõu poolt. Sellised küsimused. Aitäh!

Suur tänu teile! Arupärijate küsimustele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, auväärt regionaal‑ ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase.

Hea istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastus esimesele küsimusele: ministeerium ei ole otsustanud laste ja pensionäride tasuta sõidu õigust kaotada. Arutelu käib selle üle, kuidas tagada maakondlikus ühistranspordis parem teenus ja selle kestlikum rahastus. Küsimuse keskmes ei ole pileti olemasolu ise, vaid see, kas ühendus päriselt toimib. 

Teine küsimus. Ministeeriumil on olemas analüüsid tasuta maakonnabusside mõju ja rahastamise kestlikkuse kohta. Need näitavad, et kulud on kasvanud kiiremini kui teenuse kasutus ning piletitulu osakaal on tunduvalt langenud. Kui jõutakse konkreetse sooduspiletivariandini, siis hinnatakse selle mõju eakatele ja peredele enne otsuse tegemist eraldi.

Kolmas küsimus. Maapiirkondades ei ole peamine probleem enamasti piletihind, vaid see, et ühendus ei sobi inimeste tegelike liikumisvajadustega. Kui buss ei käi õigel ajal, siis ei saa samal päeval käia arsti juures, poes ega huvitegevuses. Just see puudjääk tuleb esmajärjekorras lahendada. 

Neljas küsimus. Regionaalpoliitika seisukohalt on määrav see, kas ühendus päriselt toimib. Tasuta teenus, mis ei vii inimest vajalikku kohta õigel ajal, ei hoia elu maal ega tugevda piirkondade elujõudu. Eesmärk on teha liikumine päriselt võimalikuks, mitte üksnes formaalselt tasuta.

Viies küsimus. Sotsiaalset isolatsiooni süvendab eeskätt see, kui ühendused on harvad, ebakindlad või ajaliselt sobimatud. Laste osalemist huvitegevuses ja eakate iseseisvat toimetulekut toetab toimiv ühendus, mitte nullhind. Võimaliku omaosaluse puhul peab see jääma väikseks ega tohi kedagi teenusest eemale tõrjuda. 

Kuues küsimus. Kui sooduspiletilahendus liigub edasi, siis kujundatakse see sihtrühmadele jõukohaseks. Peamine ülesanne on parandada teenuse kvaliteeti, sealhulgas suurendada [busside] sagedust, pikendada teenindusaega ja muuta ühendused loogilisemaks. Seal, kus tavaliinivõrgust ei piisa, tuleb kasutada paindlikumaid lahendusi koos kohalike omavalitsustega.

Seitsmes küsimus. Selle meetme eesmärk ei ole kokkuhoid riigieelarves. Eesmärk on leida teenuse jaoks stabiilsem rahastus, et olemasolevat liinivõrku hoida ja parandada. Võimalik lisatulu tuleb suunata teenustesse, mitte kärbetesse.

Kaheksas küsimus. [Kindlaid] lahendusvariante ei ole veel otsustatud, seetõttu ei ole võimalik pidada lõplikke läbirääkimisi. Kuid olen kohtunud nii pensionäride ühinguga kui ka suurperede eestkosteorganisatsioonidega, kes saavad mõlemad minu hinnangul seda probleemi üsna mõistlikult käsitledes aru võtmekohast: tähtis on see, et buss sõidaks, ja sooduspileti väike hind tegelikult seda ei kahjustaks. Pigem on oluline selle kestlikkuse edasikandmine.

Viimane küsimus on automaksu kohta, aga see ei ole selle arupärimise teema. Maksupoliitilisi küsimusi arutatakse eraldi menetluses ja eraldi eelnõude raames. Praegu räägime maakondliku ühistranspordi toimimisest ja rahastusest.

Ma niipalju pean veel ütlema, et kui luuakse seos, et pilet ise teeb teenust kehvemaks, siis see on minu hinnangul natuke meelevaldne. Teenuse kvaliteedi tõstmiseks on vaja tihedamaid ühendusi, rohkem liine ja [busse] – väga lihtsalt öeldes –, mis käivad õigel ajal õigesse kohta, ja see on kõik kulu. Kuidas need kulud kaetakse, see on küsimus. Hetkel meil selle kohta kokkulepet ei ole, aga kõiksugused võrdusmärgi [tõmbamised] pileti hinna ja teenuse kvaliteedi languse vahele on minu hinnangul meelevaldsed. Aitäh!

Teile on ka mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas see valitsus niimoodi toimib, et teie räägite ühte ja peaminister räägib teist ja siis – õnneks – jääb see pileti hind pensionäridele ja koolilastele ikkagi ära? Kuidas see protsess käib? Ja teiseks, te hakkate ju liinikilomeetreid niikuinii kärpima. Kas on tänaseks päevaks teada ka, mitu tuhat liinikilomeetrit te maha võtate?

Aitäh! Protsessi mõttes on kindlasti oluline see, et me toome välja kitsaskohad ja pakume neile lahendusi. Kui lahenduste kohta poliitilist kokkulepet ei saavutata, siis tuleb mõelda järgmiste lahenduste peale. Variante on kaks: kas, nagu te mainisite, vähendada liinikilomeetreid, mida ma ei soovita, või tuua riigikassasse täiendav rahastus. Eks see arutelu seisab meil augustikuus ees ja vastavalt sellele saame planeerida, mis liinivõrgust edasi saab. Kindlasti see, mis te välja tõite, on hetkel ennatlik. Liinivõrgu kokkutõmbamine sõltub ikkagi sellest, kui palju rahalisi võimalusi on, ja selles osas oleme targemad siis, kui järgmise aasta riigieelarve detsembris vastu võetakse.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui ma vaatan ERR-i uudist, siis siin on öeldud, et ministeerium loobus õpilastele ja eakatele bussipileti kehtestamisest. Teie vastusest arupärimisele jäi mulle mulje, et ma ei tea, kas ministeerium on sellest loobunud, aga mulle tundub, et minister ise vist ei ole. Mulle tundus, et nendest vastustest kajas hoiak, et tegelikult võiks ikkagi piletil hind olla. Kas ministeerium ja minister tegutsevad kuidagi eraldiseisvalt? Tegelikult täna vastas siin sarnasele arupärimisele ka peaminister, kes ütles, et ta täiesti välistas selle, et maakonnaliinidel kehtestatakse õpilastele ja eakatele pilet. Ka varem on siin olnud nii, et teie räägite ühte juttu ja peaminister räägib teist juttu. Kuidas siis nüüd ikkagi kõigist nendest asjadest aru saada? Peaministril ja ministeeriumil on mingi seisukoht ja siis teil endal on seisukoht. Keda inimesed peaksid nüüd uskuma …

Aitäh!

… ja millega arvestama?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, selle kohta meil poliitilist kokkulepet ei ole, seda ei tule ja meil on järele jäänud ainult kaks varianti. Aga nagu te ise ka välja tõite enda tutvustuses, see arupärimine on sisse antud varem. Ma ikkagi lähtusin sellest, et ma vastan nendele küsimustele. Ja kuna te olete siin palunud põhjendusi selle mõttekäigu kohta, siis minevikuvormis seda teha tundus mulle loogiline.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Alles hiljuti olime me tunnistajaks sellele, kui te käisite Valgas klaarimas Riia rongiühenduse kaasnähtena tekkinud olukorda, et enam ei ole võimalik hommikul Valgast Tartusse saada. Väga paljudel kooliõpilastel, aga ka nendel Valga vanainimestel, kes Tartu haigemajas käivad, ei olnud enam mingit lahendust, ja siis rakendati bussiliini. See näitab, et see Tartu-Riia rongiühendus ei olnud korralikult läbi mõeldud ja mõjud olid negatiivsed, nii et te pidite seal sekkuma.

Aga minu küsimus on seotud Kagu-Eesti bussiliiklusega. Kui te tahate käesoleva aasta augustiks saada ministeeriumis pilti ette …

Aitäh!

… kas on plaanis ka kohalike omavalitsustega seda teemat arutada?

Aitäh! Selle Tartu-Riia rongi kohta on meil täna isegi eraldi arupärimine plaanis, nii et kui te soovite seda diskussiooni seal jätkata, siis see oleks väga teretulnud. Me kindlasti suhtleme tegelikult iganädalaselt kohalike omavalitsustega või nende all toimetavate ühistranspordikeskustega, et liinivõrke planeerida. Reaalsus on see, et ühistranspordikeskused annavad iga aasta sisse taotlusi, et liinivõrku laiendada, aga sellele rahalist katet ei ole. Me kindlasti arutame seda, aga kogu see töö on piiratud ressurssidega.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te ütlesite, et lastel ja pensionäridel on vaja sõit tasuliseks teha, et saada teada, selgeks teha kitsaskohad ja liine paremini paika panna. Mul tekib tõesti väga [tõsine] küsimus, kas teil ministeeriumis ei ole üleüldse mingisugust ülevaadet sellest, millised need kitsaskohad on. Ma arvan, et igaüks siit saalist võiks neid ette lugeda terve hulga. Kas teile ei tundu – vähemalt minule tundub – väga küüniline, et nende nii-ütelda kitsaskohtade selgeks tegemiseks te lähete kõige haavatavamate inimeste kallale, laste ja vanainimeste kallale, olukorras, kus teie valitsus on niikuinii lastetoetused ära kaotanud, laste huvihariduse raha vähendanud ja nii edasi? Kas see ei ole küüniline ja inetu?

Aitäh!

Aitäh! Eks selliseid hinnanguid nagu küüniline või inetu saab iga inimene ise anda, faktuaalsed need ei ole. Pigem on andmete põhjal – ma selgitan seda nüüd siin saalis, ma pakun, juba kümnendat korda – asi selles, et kui üks teenus on tasuta ja teine on tasuline, siis see moonutab teenuste tarbimist, puudub kliendisuhe. Kindlasti on see andmete pool erinevates ühistranspordikeskustes erinevalt lahendatud, mõnes kohas paremini, mõnes halvemini, aga reaalsus on see, et see on kitsaskoht. Seda tuleb siis adresseerida teistmoodi. Kõige olulisem on see, et kui tekib kliendisuhe, tekib ootus teenusele, siis on võimalik seda paremini majandada.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Pensionärid on väga mures selle pärast, mida te plaanite, et ühistransport läheb tasuliseks. Pensionäridel on praeguses olukorras iga sent arvel. Kas ei saa neid asju lahendada teistmoodi kui see, mida te välja pakute? Miks peab selle hinna kehtestama just pensionäridele ja õpilastele?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga me ju ei kehtesta seda piletit. Te räägite pensionäride eest, aga ka mina olen suhelnud nende esindusorganisatsioonidega ja pensionäridega üleüldiselt. Läbiv seisukoht või murekoht on tegelikult see, et jumala eest buss ära ei kaoks. Veel parem oleks see, kui buss käiks tihemini. Ja sooduspileti teemal vähemalt selles vestluses, mis mul on olnud, nad on olnud vastuvõtlikud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Lea Danilson-Järg, ma eeldan, et mitte koha pealt. Tahate äkki pulti tulla? Siis võiks proovida enda [kõnesoovi] üles panna. Jah, nüüd on kõik kenasti. Olete oodatud.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Noh, ütleme niimoodi, et minu meelest nendele küsimustele vastates läks olukord hoopis arusaamatumaks. Mis siis tegelikult ikkagi toimub? Veel arusaamatum on see muidugi kontekstis, et meil tulevad valimised. Mulle tundub, et päris tõsiselt ei saa siin neid seisukohti üleüldse võtta. Mis peale valimisi tehakse ja mis piletihinnad või mis lahendused siis tulevad, see kõik võib olla midagi muud. Võib-olla ei taheta ebameeldivatel teemadel praegu lihtsalt otsuseid vastu võtta.

Aga eelkõige muutus ebaselgeks asi selle tõttu, et mõjuanalüüse selle kohta, kuidas pileti kehtestamine üldse eakaid ja lapsi mõjutaks, nende liikumisvõimalusi ja nende majanduslikku olukorda arvestaks – ma sain ministrist nii aru – tegelikult ei olegi tehtud. See on muidugi kummaline, sest enne, kui üldse mingisugust tasu arutada, peaks ikkagi aru saama, mis selle sihtrühma olukord on. 

Ja kui rääkida selle tasu vältimatusest, siis täna me kuulasime siin ka peaministrit, kes ütles, et piletitulu on üldiselt [ühis]transpordi ülalpidamise [kuludest] väga väike osa. Kui ma õigesti aru sain, siis ainult 3 miljonit või midagi sarnast oli see [summa], mis piletihinnast laekuks. Sellele nüüd minister ise ei vastanud, aga jah peaministri [jutust] siin ikkagi mingid numbrid läbi käisid. Nii et tõepoolest on küsimus, kas selle summa peaks ikkagi just nimelt laste ja eakate käest võtma, et liine säilitada, alles hoida ja parandada.

Siis kõlas ministri suust ka seisukoht, et hind ei olegi oluline, ainult liinivõrk ja kättesaadavus on olulised. Sellega ma kindlasti nõustuda ei saa. Hind on ka ikkagi väga oluline ja eelkõige on oluline, kes seda hinda maksab. Ma arvan, et ei saa lähtuda ainult sellest, et on ühesuunaline kaalutlusruum. Vastasel korral me saaksime ju teha väga laiaulatusliku liinivõrgu ja küsida [pileti] eest suurt hinda. Ilmselt see on ikkagi hinna ja liinivõrgu tasakaalu küsimus.

Muidugi on kahju sellest, et minister ei vastanud automaksu kohta, sest tõepoolest, Eesti 200 on olnud seisukohal, et automaks tuleks tühistada. Me Isamaast muidugi väga tervitaksime seda. Siiamaani ei ole me praktilisi samme näinud. Me oleme tulnud siia mitmel korral eelnõuga ja tänagi andsime uuesti üle eelnõu mootorsõidukimaksu ehk automaksu tühistamiseks. Varasemalt on see siin saalis maha hääletatud, sealhulgas Eesti 200 häältega. Nii et praktilist valmisolekut automaks tühistada me ei ole siin näinud. Loodame, et äkki sel korral tuleb toetus meie eelnõule ka Eesti 200 poolt.

Nii et tõepoolest, keeruline olukord. Siin ei teagi, sündmused muutuvad kogu aeg. Peaminister räägib ühte juttu, ministeeriumist tulevad mingisugused sõnumid, minister räägib jällegi mingit muud juttu. Väga keeruline on aru saada, kas see pilet siis tuleb või ei tule ja kui palju neid liine kärbitakse. See tekitab inimestes väga suurt ebakindlust. Ma arvan, et tuleks ikkagi see segane olukord ära lahendada ja anda inimestele kindlus, mis siis lõpuks tuleb. Otsustagem ära nii või naa, selline otsuste edasilükkamine ja lihtsalt hämamine ei ole absoluutselt Eesti inimeste huvides. Nii et võtke vastu otsused ja öelge selgelt välja, mis see seisukoht on, kas tuleb pilet või ei tule, ning kuidas jäävad liinivõrgud. Inimesed ootavad selgust. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised, kuna rohkem kõnesoove ei ole. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Ja oleme jõudnud viienda [punkti] juurde: Riigikogu liikmete Reili Ranna, Madis Kallase, Heljo Pikhofi, Jaak Aabi, Anti Allase, Riina Sikkuti ja Raimond Kaljulaidi regionaal- ja põllundusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine regionaalsete lennuühenduste jätkusuutlikkuse, piletihindade mõju ning reisijate arvu languse kohta. Arupärimine kannab numbrit 893. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea regionaalminister! Möödunud, 2025. aasta tõi kaasa olulise ja muret tekitava languse regionaalsete lennuühenduste kasutamises nii Hiiumaa kui ka Saaremaa liinil. Kärdla lennujaamas oli langus circa kolmandik ning ka Kuressaare lennuliinil on täheldatud märkimisväärset reisijate arvu vähenemist, vähemalt viiendiku võrra.

Mõlema liini puhul tuuakse peamise põhjusena välja just nimelt lennupileti hinna tõusu. Piletihinna muutus on muutnud lennuühenduse paljudele inimestele, eestkätt peredele ja eakatele, aga ka regulaarselt töösõitude ja ka ravisõitude tegijatele selgelt vähem kättesaadavaks. See on otseses vastuolus regionaalpoliitika eesmärgiga hoida saared mandriga ühendatuna. 

On oluline meenutada, et kui viimast hinnatõusu kavandati, siis anti kohalikele kogukondadele selge lubadus, et kolme kuu möödudes hinnatakse piletihinna tõusu mõju ning vajadusel vaadatakse otsus üle. Kuna pärast seda valitsuskoalitsioon muutus, siis küsisin ma õige pea siinsamas Riigikogus selle üle tänaselt regionaal- ja põllumajandusministrilt, kes siis kinnitas selle kokkuleppe olemasolu ja seda lubadust kogukondadele.

Kahjuks me teame, et seda ülevaatamist toimunud ei ole või vähemalt mitte kogukondadele soovitud [viisil]. Numbrid näitavad selgelt, et hinnatõusu mõju on olnud negatiivne: reisijate arv on langenud ja ühendus on muutunud vähem kasutatavaks. Selle tulemusena on ju riik ise kaotanud, sest piletitulu laekub riigile ja väiksem reisijate arv tähendab otseselt väiksemaid tulusid.

Sellest tulenevalt esitasime regionaal- ja põllumajandusministrile küsimusi tagasivaate kohta, et kas ministeerium on hinnanud viimast otsust ja selle mõju nii transpordiühenduse kasutatavusele kui ka regiooni arengule laiemalt, ja lootusrikkalt ka tuleviku kohta, kas ja milliseid muudatusi plaanitakse [teha]. Täpseid küsimusi ma ette lugema ei hakka, ma usun, et minister teeb seda järgemööda ise. Aitäh!

Suur tänu teile! Taas kord on arupärijate küsimustele vastamas auväärt regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Hea istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Läheme esimese küsimuse juurde. Kärdla ja Kuressaare liini reisijate arvu vähenemine on mitme teguri koosmõju [tagajärg]. Oluline tegur on olnud piletihinna tõus, kuid sama oluline on ka lennuühenduse rolli muutumine saarte ühendussüsteemis. Lennuühendus ei ole tavapärane igapäevane transport, vaid kiire ühendus juhtudeks, kus ajavõit on määrav. 

Teiseks, ministeerium [teeb] regionaalsete lennuühenduste sotsiaal-majanduslikku analüüsi ja see valmib aasta teises pooles. Selle eesmärk on selgitada, millist liikumisvajadust lennuühendus tegelikult katab ja millisel kujul on riigi sekkumine põhjendatud. Senised andmed näitavad, et hinnatõus on olnud oluline tegur, kuid tervikpilt täpsustub selle mõjuanalüüsi tulemusel. 

Kolmandaks pean tunnistama, et jah, piletihinna tõus, selle hinna muutus on mõjutanud reisijate arvu. Samas ei ole regionaalse lennuühenduse eesmärk konkureerida hinnas parvlaeva ja bussiga. Küsimus on selles, millist ühendust riik avaliku teenindamise kohustuse [täitmisel] tagab.

Neljandaks, valitsusel ei ole kavatsust saarte lennuühendusi lõpetada. Edasised otsused piletihinna või teenuse mahu kohta peavad põhinema tervikanalüüsil, mitte üksikutel kuudel või poliitilisel survel. Kui [hinna või mahu] korrigeerimine on põhjendatud, siis seda tehakse. Selleks meil hankeprotsess igatahes käib ja aasta teises pooles peaks see selginema.

Viiendaks, ministeeriumi lähtekoht on, et saarte ühendusi tuleb hinnata tervikuna. Lennuühendust ei saa vaadata lahus parvlaeva, bussi ja muust ühendusvõrgust. Otsused peavad lähtuma inimeste tegelikest vajadustest ja regionaalse sidususe eesmärgist.

Lennuühenduste puhul doteerib riik igast lennusõidust 80% ja omaosalus on umbes 20%. Ja tõepoolest, viimasel paaril aastal enne minu ametisse astumist neid hindu tõsteti. Aga samas, enne seda, kui ma ei eksi, ei olnud ligi kümme aastat piletihind muutunud, kuigi kõik kulud olid samal ajal tõusnud. Ehk siis tasakaalukoha otsimine on kindlasti asjakohane ja mul on usku, et sotsiaal-majanduslik analüüs selle tasakaalupunkti meile kätte toob. Aitäh!

Aitäh! Teile on paar küsimust. Alustab Tiit Maran.

Aitäh selle ülevaate eest! Nüüd on küsimus selles, et kui tõesti lennuühenduste hinnad läksid kallimaks, siis see ilmselgelt [tähendab], et kohalikele elanikele on see probleem eriti keeruline. Tegelikult enamik reisijaid ei ole ju kohalikud elanikud, vaid ikkagi kuskilt mujalt, kas turismiga seotud või mingil muudel põhjustel [reisijad]. Küsimus on, kas te ei ole kaalunud mingi kompensatsioonimehhanismi tekitamist saareelanikele, et neil oleks sellises olukorras natukenegi soodsam lennureise teha. Nagu te ise ütlesite, need on pakilised [juhud], kui tekib vajadus mingil põhjusel kiirelt [mandrile] minna.

Aitäh! Kompensatsioonimehhanism on olemas. See kompensatsioon on iga reisija pealt 120 eurot, mis riik praegu maksab selle eest, et inimene lennukiga lennata saaks. Lennuühendus on kindlasti just nendeks [pakilisteks] juhtudeks tarvilik ja selle omaosalus on 20%. Tegemist ei ole kindlasti igapäevase ühistransporditeenusega, see ongi pigem erijuhtudeks.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Omal ajal, kui need Saaremaa ja Hiiumaa lennukid, mis lendasid, vahetati riigi soovil suuremate vastu välja, siis kerkis üles diskussioon ka kuluefektiivsuse üle. Täna oleme olukorras, kus lennukid on pooltühjad. Kas te olete arutanud ka seda, et vahetaks lennukid välja väiksemate vastu, mis teeks kulud oluliselt väiksemaks? Selle arvelt saaks alandada inimestele piletihinda ja võib-olla ka see summa, mida riik peaks kompenseerima, oleks siis väiksem. Kas te üleüldse peate selliseid diskussioone või lihtsalt vaatate pealt ja leiate, et kõik on väga ilus?

Aitäh selle küsimuse eest! Uute või väiksemate lennukite hankimine praegu hinnavõitu nii kiiresti kindlasti ei tooks. Pigem on selle lennupileti hinna puhul küsimus tasakaalupunkti otsimises. Seda vaadatakse professionaalselt üle sotsiaal-majandusliku analüüsi käigus, kus kohas see tasakaalupunkt on, et see [teenus] oleks piisavalt kättesaadav, aga samas ei oleks lennukid tühjad ja selle hind ei konkureeriks bussi- või parvlaevaühendusega.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Ma küll kuidagi ei suuda mõista seda teie mõttekäiku, et lennuühenduse tähtsus või roll on ajas muutunud pärast seda hinnatõusu. Ma ei tea, kui hästi te olete kursis sellega, ma oskan Hiiumaa näitel esile tuua, kes on peamised lennukite kasutajad. See ei ole ainult erakorralisest vajadusest tingitud. Kui mandrilt tulevad Hiiumaale näiteks eriarstid, kes võtavad Hiiumaal patsiente vastu, siis, vastupidi, mandrile liiguvad arsti juurde inimesed, kes peavad olema näiteks hommikul vara mõnel protseduuril, sest ühistranspordiga ei ole võimalik kella üheksaks Tallinnasse muul viisil jõuda. Vastasel juhul pead sa tulema eelmisel õhtul ja maksma ka majutuskulud ja see on igal juhul veel kallim. Ei ole ainult need näited, et järsku on erakorraliselt vaja lennata. On ka regulaarselt linnas tööl käijaid. See, et on olnud stabiilne ja kindel ühistransport, on aidanud tegelikult ühe piirkonna püsielanikke hoida. Aga minu küsimus – vabandust, väga kiirelt võtan kokku – on see.

Aitäh!

Kohalikud omavalitsused on minu teada pakkunud ka muid alternatiive, näiteks edasi-tagasipileti soodustus. Kas need arutelud ametkonnaga on täiesti tühja läinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Need arutelud ei ole tühja läinud. Ma ei tea, kust te seda võtate. See kindlasti teeks [lennuühenduse] regulaarsete kasutajate jaoks elu paremaks. Seda kindlasti tasub kaaluda.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme siin päris palju sellel teemal rääkinud ja arutlenud ning tegelikult olen mina ka iganädalane lennukikasutaja, nagu on ka Reili Rand. Ka täna hommikul me mõlemad, küll eri suundadest, tulime nii siia. Ma tunnetan väga hästi, et see varasem [olukord], kus lennuk oli esmaspäevahommikuti kogu aeg täis, on asendunud nüüd pooltühjade lennukitega. Mina küll ühtegi muud põhjust ei tea kui see, et kohalik elanikkond, kes töö tõttu käib väga palju Tallinna vahet, on selle hinna lugenud liiga kalliks. Me teame, et kui piletihind on läinud niivõrd palju kallimaks ja väga palju reisijaid on ära kukkunud, siis tegelikult ka riigile suurt tulu ei ole tulnud, kui üldse on tulu tulnud. Ma ei saa aru, mis asi see regionaalpoliitika siis on, kui see ei ole pileti doteerimine, see 80 : 20 suhe, see, et igalt poolt Eestist saaks kiiresti ka Tallinnasse. Ma ei saa ikkagi aru, miks ei saa mingisugust vahevarianti siis teha.

Ma ei ole päris kindel, mida te vahevariandi all mõtlete, aga ma arvan, et siin tuleb otsida tasakaalupunkti, kus see on piisavalt jätkusuutlik, et rahastust tagada. Samas, kui lennukid on pooltühjad … Tõepoolest, enne oli väga laialt levinud probleem see, et inimesed ei mahtunud lennukisse ära, eriti esmaspäeviti ja reedeti, sest lennukid olid täis. Nüüd on probleem teistpidine. Me vaatame sellele saarte ühenduste sotsiaal-majandusliku analüüsi põhjal tervikuna otsa ja selle põhjal saame otsustada, kus see tasakaalupunkt on.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Erinevalt Madis Kallasest ja Reili Rannast, kes siia kodust lendasid, mina jalutasin. Ja kui oleksin tahtnud ühistranspordiga tulla, siis see oleks ka tasuta olnud. 

Kuidas teie ise näete, mis on piirkondlike ühenduste puhul eesmärk? Mida riik peab tagama? Kui nüüd lennukipileti hind tõusis ja kohalikud elanikud peavad seda liiga kalliks, et näiteks vajaduse tõttu regulaarselt Tallinnas käia – kas ravi saamiseks või tööalastel kohtumistel –, siis nad lähevad, ma ei tea, auto, praami või bussi peale. Kui lennukipileti hind tõusis, kas siis kohalikele elanikele selle kompenseerimiseks nähti ette, et nad lähevad mõne muu transpordiliigi peale üle ja nii liikumine on neile soodsam? Või millised on alternatiivid inimestele, kes hinna tõttu enam lennukile ei lähe?

Aitäh! Jah, tõepoolest, liikumine on läinud lennuki pealt üle peaasjalikult praamile, mis on taskukohasem võimalus saada mandrile. Inimesed on läinud üle sellele, mis on odavam.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Te räägite sellest, et kuna need muudatused toimusid, piletihinda tõsteti, siis kõik said aru [analüüsi vajadusest] ja lubati otsa vaadata sellele, kuidas see kõrgem piletihind on mõjunud. Tulemus on ju selge: see on tublisti vähendanud lennureisijaid saarte ja mandri vahel. Kui kaua siis võtab see sotsiaal-majanduslik analüüs nüüd aega, et kindlaks teha, mis oleks see tasakaal, [sobiv] hind? Kuigi mina ütleksin, et [tahtes] regionaalseid erisusi vähendada, vahemaid vähendada, peaks tegelikult olema see võimalikult soodne. Ja kui on ikka suur lennuk, siis äkki võiks olla selline piletihind, mis paneb selle lennuki täis.

Aitäh! Selle analüüsi hankeprotsess hetkel käib ja ma eeldan, et see saab valmis kuskil kolmandas kvartalis. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Austatud minister! Kuulan siin teid ja mul tekib küsimus, kas te pole kaalunud seda varianti, et riigi jaoks oleks mõistlik luua piletisoodustus, sest seeläbi saaks suurema reisijate arvu abil enam piletitulu. Praegusel juhul tundub teie käitumine või teie suund hoopis teistsugune.

Aitäh! Eks seda saab igaüks ise subjektiivselt hinnata. Ühistranspordis võtab reisijate käitumise muutumine ja [muutustega] harjumine natukene aega. See on tavapärane trend, et piletihinna tõustes reisijate arv väheneb, aga tasapisi see taastub. See periood on praegu poolteist aastat, mida vaadeldakse, ja selle vaatluse ja analüüsi põhjal saame teha otsuseid, kus on tasakaalupunkt ja kui palju see pilet peaks maksma. Tunnetuslikult ma pean nõustuma, et tõenäoliselt oleks mõistlik piletihinda natukene langetada, aga ei taha seda teha lihtsalt tunde pealt või poliitilise surve tõttu, vaid ootame ära sotsiaal-majandusliku analüüsi ja selle põhjal saab selle otsuse langetada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Alustan märkusega, ärge pahandage. Teil on tavaliselt komme vastata hästi pikalt ja põhjalikult, tuua mingeid näiteid ja tuua välja oma seisukohti ja eelistusi, aga hetkel tundub mulle, et te vastate lühemalt, kui keskmine küsimus kestab. Ma ei ütle, on see hea või halb, see on lihtsalt selline eripära. Ma püüan aru saada, kas selles konkreetses küsimuses teil ei ole tugevaid seisukohti, teil ei ole positiivseid sõnumeid tuua või te ei jaga siis seda parlamendi liikmete muret. Ma isiklikult poolsaarlasena – tõsi, mitte igapäevaselt edasi-tagasi lendava inimesena – väga hästi tajun saareelanike tõsist eksistentsiaalset küsimust, kuidas sa korraldad oma tööelu, pereelu ja kõiki muid plaane, kui ühendused mandriga lähevad liiga kalliks. Nii või naa me peame alati arvestama viiteaegade, muude probleemide ja ilmastikuoludega, aga kui see hind läheb ka veel kättesaamatuks … Küsimus teile on, kas te olete suhelnud nendel teemadel tavaliste Saaremaa elanikega, et mitte teha otsuseid poliitilise surve tagajärjel – nagu te ütlesite, te ei taha seda tegema hakata –, vaid teha neid just nimelt …

Aitäh!

… regionaalpoliitilises vaates ja saareelanike ootustest lähtuvalt.

Aitäh selle küsimuse eest! Me oleme suhelnud nii omavalitsustega kui ka kohapealsete inimestega. See mure on täiesti arusaadav. Aga ma saan lahenduse välja pakkuda pärast seda, kui see analüüs on lõppenud. Selle info põhjal saame leida üles tasakaalupunkti, missuguse hinnaga oleks mõistlik lennuühendust saartega pakkuda. Saaremaa näitel on see lennuühendus raskesti doteeritud ja piletihind, mis ei olnud muutunud pikka aega, konkureeris bussi[pileti hinnaga]. See jõuab lõpuks välja sinna, et bussil ei ole mõtet lennukiga konkureerida, sest lennuk on kiirem. Ja kui kaob bussiühendus, mis ei ole riiklik teenus, vaid on eraturul, siis tegelikult saarlaste, ütleme, konkreetselt Saaremaa ja ka Muhumaa, kus see buss peatub, [elanike] liikumisvõimalused vähenevad tunduvalt. Seda olukorda ka ei taha tekitada. Nii et seda tulebki vaadata tervikpildina, mitte ainult eraldiseisvana.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kui riik on võtnud oma ülesandeks korraldada lennuühendust ja doteerib seda, siis ei peaks meie eesmärk olema mitte üksi kallim pilet või suurem omaosalus, vaid eelkõige täis lennuk. Ja kui reisijate arv kukub kolmandiku võrra, siis tuleb ausalt küsida, kas tehtud otsus täidab üldse oma eesmärki.

Saartel elavate inimeste jaoks ei ole ühendus mandriga pelgalt transpordiküsimus. See on küsimus, kas igapäevaelu on üldse võimalik korraldada nii, et töö ja avalikud teenused oleksid päriselt kättesaadavad. Niigi käib saareeluga sageli kaasas väga praktiline küsimus: kas mandrile minek üldse õnnestub? Kas ilm lubab, kas graafikud klapivad vajadustega või tuleb lahkuda juba päev varem, leida mandril majutus ja katta kõik sellega kaasnevad täiendavad kulud? Need on mõtted inimestelt, kes käivad mandril arsti juures. Samuti tuleb neid [küsimusi] üha enam neilt, kelle töö võimaldab elada saarel, kuid kellel tuleb olulistel kohtumistel käia pealinnas. Just sellised inimesed aitavadki hoida saari elujõulisena. Nad töötavad, maksavad makse ja kasvatavad oma lapsi seal, kus nad päriselt tahavad elada. 

Samuti ei tohi me unustada, et näiteks Hiiumaa Haigla sõltub suures osas mandrilt saarele tööle käivatest arstidest. Nende leidmine on niigi keerukas. Kui kohalejõudmine muutub veel aeganõudvamaks või ebakindlamaks, muutub see probleem ainult suuremaks. Ehk on raske nõustuda, et lennuühenduse tähtsus aastavaates on muutunud. Pigem on tähtsuse muutuse toonud paratamatus, et hind ei ole jõukohane.

Ei saa mainimata jätta tagasivaadet tänasesse hommikusse, sest ka täna nagu kiuste jõudis kell 8.30 Kärdlast väljunud lend Tallinnasse alles veidi pärast kella 11.30 päeval. See tähendab, et poole tunni pikkusest lennust võib päriselus kujuneda praktiliselt pool päeva kestev reis. Sellises olukorras on niigi väga keeruline planeerida tööpäeva, kohtumisi või ammugi kauaoodatud arstivisiiti.

Ja siis lisame siia kallima piletihinna. Jah, riigile on saartega ühenduse tagamine kulu, aga samal ajal tuleb ausalt öelda, et piletihind ei mõjuta ju riigi dotatsiooni suurust. Piletitulu tuleb riigile tagasi ning kui reisijaid on vähem, siis tähendab see lihtsalt seda, et riik saab riigieelarvesse vähem tulu tagasi.

Enne hinnatõusu lepiti kokku, et paari kuu möödudes vaadatakse [lennukite] täituvus üle ja vajaduse korral korrigeeritakse otsuseid. Seda kokkulepet tollaste vallajuhtidega ja Riigikogu liikmetega [saarte] piirkonnast on minister korduvalt kinnitanud. Paraku ei ole seda lubadust tänaseks täidetud, kuigi numbrid näitavad juba enne täna palju viidatud sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi tellimist selgelt, et reisijate arv on langenud ja riik ei ole oodatud lisatulu saanud.

Ma tean, et saarte kohalikud omavalitsused on valmis lahendusi otsima ja kaasa mõtlema ning on tegelikult teinud päris mitmeid sisulisi ettepanekuid, kuidas eelkõige püsivalt saartel elavatele inimestele lennukipilet taskukohasemaks teha. Ehk küsimus ei ole selles, kas lahendusi oleks kitsastes eelarvetingimustes üldse võimalik leida. Küsimus on pigem selles, kas riik on valmis neid otsima ja [otsuseid] langetama.

Regionaalne sidusus ei saa olla ainult tühi sõna strateegiadokumentides, see peab väljenduma otsustes, mis mõjutavad inimeste igapäevaelu. Kui faktid näitavad, et varem valitud tee ei tööta, siis on tark poliitika see, kui julgetakse oma otsused üle vaadata. Sellest lähtuvalt kutsun lõpetuseks regionaal- ja põllumajandusministrit kiiremini leidma lahendusi saarte lennuühenduse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud viienda päevakorrapunkti menetlemise. 

Oleme jõudnud kuuenda [punkti] juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tiit Marani, Anti Allase, Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Helmen Küti, Enn Eesmaa, Vladimir Arhipovi ja Kersti Sarapuu regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimine Nuudi hobitalu linnugripi juhtumi kohta. Arupärimine kannab numbrit 903. Ja taas on meil suurepärane võimalus kuulata meie head kolleegi, Riigikogu liiget Reili Randa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Olgu alustuseks kõigepealt öeldud, et saartel elamises on väga palju rõõme ja erilisust, mida me võib-olla tihti unustame nende vajaduste kõrval esile tuua.

Aga kahjuks on ka järgmine arupärimine seotud murega, ja murega selle pärast, kuidas üks riigi ametkond on keerulise linnugripijuhtumi valguses toiminud. Hiiumaal eelmisel aastal tegutsema hakanud Nuudi hobitalu on olnud paljudele Hiiumaa peredele ja ka saare külalistele rõõmu pakkunud koht, kus loomade heaolu ja hooliv suhtumine on olnud alati esikohal. Sealne keskkond on pakkunud lastele, peredele ja kogukonnale turvalist ja harivat kokkupuudet loomade ja maaeluga. Just eeltoodust lähtudes on Nuudi hobitalus toimunu puudutanud paljusid inimesi ning tekitanud avalikkuses küsimusi mitte niivõrd loomatauditõrje vajalikkuse kohta, kuivõrd ametkondade käitumise, info vahetamise ja otsustusprotsessi läbipaistvuse kohta.

Kõnealune arupärimine on esitatud Nuudi hobitalus toimunud juhtumi kohta, kus Põllumajandus- ja Toiduamet hukkas lindude gripitõrje käigus kümneid ja kümneid kodulinde. Soovin veel kord rõhutada, et arupärimise keskmes ei ole küsimus, kas loomatauditõrjet kui sellist peaks sellisel juhul tegema. Küsimus on eelkõige selles, kuivõrd läbipaistvalt, kuivõrd kaasavalt ja kuivõrd hoolivalt neid otsuseid tehti ning milliseid samme selles protsessis tuleks ehk põhjalikumalt ja täpsemalt [läbi mõelda]. Samamoodi, kas väiketalusid ja selliseid hobitalusid võiks käsitleda teistmoodi kui näiteks toiduainetööstuses toimetavaid tootmisi?

Palume ministri tagasisidet ja kommentaare erinevatele küsimustele, millele loodame järgemööda vastused saada. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja taas kord on arupärijate küsimustele vastamas regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras.

Austatud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, tegemist oli äärmiselt kahetsusväärse ja kurva juhtumiga. Eriti kuna linde peeti ka lemmikloomadena, isegi mitte toiduloomadena, siis oli side nendega kindlasti suurem. Aga samas, tegemist oli linnugripi eriti ohtliku versiooniga. Tuleb ära öelda, et linnugripp levib ka inimestele ja linnugripi puhul on olnud surmavaid juhtumeid, õnneks küll mitte Eestis. See ongi hästi kehv olukord, mis kokku tuli. Ühelt poolt on arusaadav, et lindude omanikule on see kindlasti väga keeruline olukord, see on vaimselt väga rusuv. Teiselt poolt on Põllumajandus- ja Toiduameti ülesanne taudikolle likvideerida, et [linnugripp] ei kanduks edasi inimestele ja teistele loomadele, et see ei jõuaks ka tööstusesse.

Tulen esimese küsimuse juurde. Põllumajandus- ja Toiduamet tegutseb loomataudide korral kehtiva õigusraamistiku, situatsiooniplaani ja tegevusjuhendite alusel. Eriti ohtlike loomataudide puhul ei ole hukkamisotsus vabalt kaalutav, vaid tuleneb kehtivatest nõuetest. Nuudi hobitalu juhtumis lähtuti seda otsust vastu võttes labori tulemusest, kliinilisest pildist ja epidemioloogilisest riskist.

Teiseks, loomapidajat teavitati nii kahtlusest, diagnoosi kinnitamisest kui ka hukkamise otsusest. Seda tehti nii suuliselt kui ka kirjalikult vastavalt kehtivale korrale. Samas tuleb tunnistada, et nii raske olukorra puhul ei pruugi inimene kogu seda teavet kohe vastu võtta, mis on täiesti arusaadav.

Kolmandaks, Põllumajandus- ja Toiduametil ei ole eraldi üksnes suhtlemisele keskenduvat juhendit. Olemas on tauditõrjeplaanid, tegevusjuhised, situatsiooniplaanid ja staabitöö kord ning töötajaid koolitatakse ka suhtlusolukordadeks. Ministeeriumi hinnangul tuleb suhtluse ja toe poolele edaspidi senisest rohkem tähelepanu pöörata. Selle väga kahetsusväärse juhtumi valguses tuli see kitsaskoht välja küll.

Neljandaks, loomade heaolu eest vastutab kuni hukkamiseni loomapidaja koostöös ametiga. Hukkamise juures viibib ameti järelevalveametnik ning tegutsetakse kehtivate nõuete järgi. Eesmärk on tagada võimalikult kiire ja loomade heaolu arvestav hukkamine.

Viies küsimus. Juhtumi järel tehakse sisemine analüüs nii menetluse kui ka [tauditõrje] korralduse kohta. Selle juhtumi puhul on amet suhelnud ka kohaliku omavalitsusega ning juhtinud tähelepanu vajadusele pakkuda loomapidajale abi. Riik peab hoidma korraga nii tõhusat tauditõrjet kui ka inimlikku suhtlust.

[Kuuendaks], loomaaial on võimalik taotleda eriluba, aga Nuudi hobitalu ei ole loomaaed ega oma loomaaia tegevusluba. Seetõttu ei saa selle suhtes kohaldada loomaaedale ette nähtud erandeid, mis on seotud liikide säilitamise või teadustööga. Tavapärase loomapidamiskoha puhul sellist võimalust kehtiv õigus ette ei näe.

Ja seitsmendaks, ministeeriumi eesmärk on, et tauditõrje oleks lisaks õiguslikule ja veterinaarsele korrektsusele ka selgemalt inimlik. Eriti oluline on see väiketalude ja hobipidajate puhul, kelle jaoks on selline olukord sageli väga raske. On vaja leida parem tasakaal kiire tegutsemise ning samas arvestava ja selgitava suhtluse vahel. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Alustab Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme ülevaadet Nuudi hobitalus toimunust meediast jälginud ja tõepoolest tekib inimestel küsimus, kuidas see on võimalik. Kas need reeglid, mis riik on seadnud, sobivad ka suurtalude ja teiste ettevõtete, näiteks hobitalude, väiketalude ja peretalude puhul? On ju eripärasid, kui tegemist ei ole tööstusliku tootmisega. Kas me peaks neid reegleid rakendama kõigile ühtemoodi või peaks seal olema mingisugune suhtumise erinevus, midagi sellist, mis võtab arvesse, et tegemist ei ole erialainimestega, kes tegelevad kitsalt spetsialiseeritud valdkonnas oma toodangu maksimeerimisega? Neil on teised väljundid, väljavaated, viisid, kuidas äri aetakse.

Aitäh! Arusaadavalt on suhtumised erinevad, inimesed on erinevad. Hobitaludes on kindlasti, ma ütleksin, paljude jaoks tegemist lemmikloomadega ja see on emotsionaalselt kõvasti raskem. Teisest küljest tegeleb Põllumajandus- ja Toiduamet tauditõrjega. Neil on eeskiri, [mida teha, kui] linnul kas tööstuses või hobitalus on linnugripp. Seal talus, nagu ma aru saan, kui pererahvas lõpuks tagasi jõudis, olid juba umbes pooled linnud grippi surnud.

Taudikolde likvideerimine peab toimuma kiiresti. Kindlasti, ma tunnistan, saab paremini suhelda ja võib-olla tõesti [peaks] suhtuma teistmoodi. Peaks suhtuma teistmoodi, arvestavamalt, seda emotsionaalset seisukohta arvestades. Aga tauditõrje protsessi kui sellist ei saa kindlasti pikale venitada, sest on risk teistele lindudele, ka majandusüksustele ja inimestele, kellele see haigus võib levida. Ehk see kiirus on [tähtis]. Ja läbirääkimised [omanikega], kuni neile jõuab kohale, mis hakkab toimuma, ja seda aktsepteeritakse – see protsess on kindlasti pikem, kui tauditõrje jaoks vajalik on.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te natuke sellele viitasite, aga ikkagi püüan aru saada, milline on ministeeriumi hinnang ja nagu tagantjärele vaade Põllumajandus- ja Toiduameti suhtlusele sellesama Nuudi hobitalu pidajatega. Kas on mingeid täiendavaid samme plaanis, et kriisiolukordades oleks infovahetus selgem, kiirem ja ka inimlikum? Paratamatult, nagu te õigesti ütlesite, ei ole siin kellegi jaoks tegemist lihtsalt ressursiga, vaid tegemist on loomadega, elus hingedega. Sellised kiired radikaalsed otsused, mis võivad tõesti olla vajalikud – ma ei ole selle valdkonna ekspert, ma ei sea neid kahtluse alla –, on ikkagi inimlikult väga rasked taluda või on väga raske nendega leppida. Millised on järeldused, edasised sammud? Kas meil on vaja mingeid täiendavaid koolitusi teha, on vaja natuke ringi mõelda seda kommunikatsiooniloogikat? Kuidas sarnaseid olukordi tulevikus ennetada ja vältida?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, see osutas sellele kitsaskohale. Tuleb leida tasakaal selle vahel, et tuleb kiiresti reageerida – muidugi, see on seadusest tulenev kohustus –, aga teisest küljest tuleb inimestele teha selgitustööd. Kõik need etapid käidi selles mõttes läbi, et protseduuri[reeglitest] üle ei astutud. Küll aga ongi siin tegemist sellega, et kui on nii emotsionaalne asi, siis selle [info] vastuvõtu võime, olukorrast arusaamine ja ka olukorraga leppimine ei ole kindlasti tundide küsimus. See ongi väga keeruline olukord, millega me peame tulevikus sarnaste juhtumite puhul arvestama. Selle jaoks olemegi koostöös Põllumajandus- ja Toiduametiga võtnud eesmärgiks täiendavad koolitused personalile, eriti neile, kes tegelevad taudikollete likvideerimisega, [et selgitada], kuidas sellistes olukordades oleks kõige mõistlikum ja inimlikum toimetada.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma kordan eelmisi küsimusi natukene teise nurga alt. Kaheldamatult on tegemist väga kahetsusväärse juhtumiga, kus ühelt poolt sattusid kokku Nuudi hobitalu õnnetud omanikud – need, kes olid täiesti ette valmistamata selliseks situatsiooniks, mis oli neile psühholoogiliselt ääretult keeruline ja raske – ja teise poole pealt ametnikud, kes nendega suhtlesid. Neile ei olnud ette antud täpset [juhist], kuidas käituda, kuidas informatsiooni jagada, [lähtudes] just psühholoogilisest aspektist. Seadust nad ilmselt täitsid täpselt. Te juba viitasite sellele, aga ma küsin üle, kas selle tulemusena võiks tekkida teatud täpne käitumisjuhis, kuidas sellistes situatsioonides käituda. Sest juhus on keskpärane, aga sellest peab õppima, et järgmine kord sama ebameeldivaid situatsioone ei tekiks.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ka enne viitasin, kindlasti tuleb sellest õppida. Selles mõttes, et tuleb teha [juhend]. Kui pererahval on loomadega suur emotsionaalne side, või kui, ütleme, linnu või looma ja pidaja vahel on side, siis seda kindlasti tuleb käsitleda teistmoodi kui siis, kui tegemist on tööstusliku tootmisega. Selle me oleme ka plaani võtnud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin nii: milline oli täpne otsustusprotsess, mille tulemusel otsustati Nuudi talus kogu linnukari hukata? Kas kaaluti ka teisi võimalusi, näiteks isolatsiooni, seiret või muid meetmeid, ja millised olid põhjused, miks need välistati?

Sellises olukorras, kuna tegemist on eriti ohtliku loomataudiga, mis levib ka inimestele, on protokoll ühtne: kui loomal tuvastatakse haigus ja labor seda kinnitab, siis tuleb [hukkamis]protseduur läbi viia. Lihtsalt nii inimeste, loomade kui ka toiduohutuse vaatenurgast laiemalt ei ole seal lõtku erinevatele [lahendustele].

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma esmalt tunnustan nii ministeeriumi kui ka tegelikult Põllumajandus- ja Toiduametit, kes on pidanud viimase paari aasta jooksul päris suurte väljakutsetega vastamisi seisma. Kui me võtame seakatkujuhtumid ja nüüd sellesama linnugripi temaatika – ükskõik, kuidas selleks ette on valmistatud, või ükskõik, mis selleks on varasemalt tehtud, praktika selgub sel hetkel, kui see on käes, sel hetkel, kui tuleb neid päris karme otsuseid tegema hakata.

Aga mul on ka sarnane küsimus, mida eelkõnelejad on tegelikult juba küsinud. Kuidas on sellest tehtud [järeldusi]? Kas näiteks just ennetuse eelkaardistus, kuidas vältida selliseid olukordi tulevikus nii kommunikatsiooni kui ka, miks mitte, nendesamade nakatumiste vaates, on saavutanud mingi parema taseme? Viimasel ajal ei ole vähemalt kuulda olnud, et midagi sellist oleks kusagil olnud.

Aitäh selle küsimuse eest! Põllumajandus- ja Toiduamet kindlasti kaardistab neid asukohti, kus on rohkem loomi-linde koos pigem hobieesmärgil ja kus on tegemist lemmikloomadega, et sellest ülevaade saada ja vastavalt sellele seal ka teistmoodi reageerida.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina ei ole ka loomapidamise ekspert, aga see teema siiski puudutab meid kõiki, meie toidujulgeolekut. Kas te oskate öelda, milline on täna seis hüvitiste maksmisel ja millal võib see Nuudi talu oodata kompensatsiooni juba [hukatud] lindude eest? Ja teine küsimus: kas ministeerium on ka selle peale mõelnud, et kui loomapidaja on juba sattunud majanduslikku kriisi, siis äkki kuidagimoodi lihtsustada seda hüvitiste menetlust ministeeriumi poolt?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegu on hüvitiste koha pealt pall loomapidaja käes, kes peab esitama loomade kohta dokumentatsiooni, et selle alusel hüvitist saada. See dokumentatsioon ei ole veel laekunud, nii et me seda hetkel ootame.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus läheb korraks Nuudi hobitalust kaugemale, see läheb Hiiumaa rannikule Tahkuna poolsaarele, kuna möödunud nädalalõpp tõi ka ametlikes kanalites teavituse, et seal on leitud mõnikümmend hukkunud luike, kellel on tuvastatud linnugripp. Kahjuks on see jälle näide sellest, et kogukonnas levis info oluliselt kiiremini kui ametkondlikku teed pidi. Kuidas te [hindate] kogu sellist teavitustegevust, kogukonna teavitamist? Kuidas saaks seda protsessi teha paremaks, et sellises olukorras tõesti võimalikult kiirelt reageerida?

Aitäh selle küsimuse eest! Linnugripitaud võtab laiemaid mõõtmeid, väga palju metsikuid linde sureb sellesse üle Eesti, mitte ainult ühel poolsaarel, vaid ka mujal. Eks sellele reageeritakse operatiivselt, aga neid täpseid käike sihukesel tasemel ma ei oska kommenteerida. Küll aga levibki kogukondades tihtipeale info kiiremini, keegi leiab [hukkunud isendi] ja varsti kõik kuulevad. Hea on, kui see info jõuaks ka ametkonnani. Igal pool ei ole võimalik seda katust ametkonnast teha, nii et info liikumine ka teistpidi oleks väga teretulnud. Kui on info, mida kogukond kindlasti vajab, ehk siis on linnugripi oht, siis me teeme koostööd Sotsiaalministeeriumiga, et inimesi teavitada.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Siin oli juttu, et alles hiljuti olid meil Aafrika seakatku juhtumid ja nüüd kipub ka linnugripijuhtumeid olema järjest rohkem. Kas ministeerium ja amet on teinud mingisuguseid järeldusi nendest olukordadest? Kas seda tõrjestrateegiat on kuidagipidi arendatud või muudetud? Ma saan aru, et seadustes on kirjas teatud reeglid, kuidas peab talitama, aga [küsimus on] niisuguse praktilise tegevuse kohta. Kas on sellist arutelu olnud ministeeriumis ja ametis? Kas on tehtud ka mingisuguseid otsuseid, et kuidagi teisiti reageerida?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõikide nende juhtumite kohta tehakse väga põhjalikud järelhinnangud ja analüüsid, kuidas asju parandada. Need on üsna mastaapsed. Kui te tahate detailselt teada, mis on tauditõrjete õppetunnid, siis te olete kindlasti oodatud ministeeriumisse või Põllumajandus- ja Toiduametisse, kus antakse teile ülevaade, mis seal juhendis täpselt muutunud on. See on üsna mastaapne.

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja alustab taas kolleeg Reili Rand. Täna on teie päev.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nuudi hobitalu juhtum on puudutanud väga paljusid inimesi, mitte ainult Hiiumaal, vaid Eestis laiemalt. See pole lugu ainult linnugripist ja kõnealusest linnukarjast, vaid lugu ka inimeste tööst, hoolest ja kõige rohkem sellest, kuidas riik kriisiolukorras inimestega suhtleb. 

Tahan veel kord selgelt öelda, et loomatauditõrje on vajalik. Kui levib ohtlik haigus, peab riik tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Aga samal ajal on oluline ka see, kuidas otsuseid tehakse ja kuidas neid inimestele selgitatakse. Pean ausalt ütlema, et mul on südamest kahju olnud näha selle pere läbielamisi. Inimestena, kes on oma talu loomi ja linde hoidnud, hoolitsenud nende eest nagu pereliikmete eest ning kes on sellesse paika pannud palju tööd ja armastust, oli see neile väga valus ja laastav kogemus. Sellest perest ei ole kordagi jäänud muljet, et neile ei läheks korda reeglid või nad sooviksid seadustest mööda vaadata. Vastupidi, nad on küsinud selgitusi, püüdnud aru saada, miks on reeglid just sellised, ja uurinud, kas oleks veel teisi võimalusi. Nad on tahtnud siiralt mõista ja kaasa mõelda, mis on selles olukorras võimalik.

Ma arvan, et see ongi põhjus, miks see juhtum on nii paljusid inimesi puudutanud. Kui inimene seisab silmitsi olukorraga, kus tema aastatepikkune töö hävib ühe otsuse tõttu, siis ei piisa ainult korraldusest, paberil olevast määrusest. Sellisel hetkel on väga oluline, et suhtlus oleks selge, lugupidav ja inimlik.

See on, ma arvan, hea meeldetuletus, et hoolival riigil on sellistes olukordades alati võimalus, aga ka kohustus teha rohkem. Täites reegleid ja järgides ettekirjutusi, saab jääda ja peab riik jääma inimlikult hoolivaks ja toetavaks, sest usaldus riigi vastu ei sünni ainult kirjapandud reeglitest. See sünnib sellest, et inimesed tunnevad, et nende muret võetakse tõsiselt ja nendega räägitakse ausalt.

Me ei saa kõnealust juhtumit enam tagasi pöörata, küll aga saame sellest õppida. Õppida, kuidas teha nii, et kriisiolukordades oleks otsuste puhul rohkem selgust, parem koostöö ning inimlikum ja läbipaistvam suhtlus. 

Siit tõesti ettepanek tulevikuks, et Põllumajandus- ja Toiduamet mitte ainult sisemiselt ei analüüsiks tehtu kitsaskohti, vaid lepiks ka üheselt kokku protsessid ja käitumisjuhised taolistes olukordades toimimiseks, ja seda mitte ainult tauditõrje aspektidest, vaid ka asjaajamise vaatest. Loodetavasti mõne järgmise linnugripijuhtumi puhul ei pea loomaomanikud tundma, et nad ei saa aru, millest lähtuvalt ja kuidas riik otsustab ja toimib. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemise.

Ja [oleme] jõudnud tänase viimase arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Ester Karuse, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiik, Tiit Maran, Riina Sikkut, Anti Allas, Madis Kallas, Heljo Pikhof, Helmen Kütt ja Jaak Aab. Arupärimine on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ja see puudutab Valga-Tartu rongiühenduse sõiduplaani muudatuste mõju Lõuna-Eesti elanikele. Arupärimine kannab numbrit 921. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud hea kolleeg, Riigikogu liige Ester Karuse. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Austatud kolleegid! Kuigi arupärimise nimi annab tegelikult aimu, millega tegu, siis ma tuletan meelde ja teen sellest väikese ülevaate. See puudutab Valga-Tartu rongiühenduse sõiduplaani muudatusi ja nende mõju mitte ainult Valga, vaid laiemalt Lõuna-Eesti inimestele.

Selle aasta alguses jõustunud muudatuste tulemusel kadus sõiduplaanist hommikune rong, mis väljus Valgast ligikaudu kell 7.30 ja jõudis Tartusse enne kella 9. See on olnud ühendus, millele on toetunud kogu piirkonna igapäevane liikumine, inimesed sõitsid selle rongiga tööle, kooli, ülikooli või näiteks arsti juurde. Nagu ma juba mainisin, tegemist ei ole ainult Valga linna küsimusega, vaid seesama rong teenindas ka mitmeid vahepealseid peatusi, näiteks Sangaste, Keeni, Mägiste, Puka, Palupera, Elva, Peedu, Tõravere ja Nõo. Seega me räägime tegelikult terve piirkonna ühendusest Tartuga. 

See rong kadus sõiduplaanist siis, kui liinil alustas tööd Tartu-Riia rong. Tekkis olukord, et inimesed lihtsalt ei jõua mõistlikul ajal Tartusse. Jah, on küll olemas väga varajane väljumine ning järgmine rong jõuab Tartusse alles poole 12 paiku. Aga selline graafik ei sobi töötajatele, õpilastele ega ka tudengitele. See lihtsalt ei võimalda inimestel kasutada avalikke teenuseid mugavalt. Lõuna-Eesti jaoks on avalikud teenused koondunud just Tartusse.

Ma isiklikult arvan, et Tartu-Riia rongiühendus on igati tore, aga rahvusvahelise rongiühenduse arendamine ei tohi kindlasti toimuda regionaalsete ühenduste arvel. Otepää, Tõrva ja Valga omavalitsusjuhid pöördusid ühiselt ministeeriumi poole, juhtides sellele tähelepanu. Me räägime sageli sellest, et elu peab olema võimalik igas Eesti nurgas. Me räägime tasakaalustatud arengust ning sellest, et inimesed ei peaks kolima suurtesse keskustesse ainult selleks, et minna tööle või õppima.

Aga kui puuduvad päriselt toimivad ühendused, siis muutuvad need põhimõtted tegelikult tühiseks sõnakõlksuks. Rongiühendus ei ole meie jaoks luksusteenus ega turismiprojekt, see on päriselt elutähtis avalik teenus, mis võimaldab inimestel elada ka väljaspool suuri linnu ning samal ajal osaleda tööturul ja hariduses.

Just seetõttu olemegi esitanud ministrile mitmeid küsimusi. Me soovime teada, millistel põhjustel see rong sõiduplaanist eemaldati, kas otsuste tegemiseks viidi läbi mõjuanalüüsid kohalike elanike liikumisvajaduste kohta ning kas hinnati ka mõju õpilastele, töötajatele ja peredele, kelle igapäevane liikumine sellest ühendusest päriselt sõltub. Samuti on oluline küsimus, kas ministeerium peab võimalikuks taastada hommikune [väljumine], mis võimaldaks jõuda Tartusse enne töö- ja koolipäeva algust. Selles ju tegelikult küsimuse iva ongi: kas meile tuleb see rong tagasi või mitte? 
Aga teate, küsimus ei ole ainult ühes rongis, vaid küsimus on tegelikult selles, kas meie regionaalpoliitika toimib päriselt või on see nii ainult paberil. Nii et ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu teile! Rongi kohta ei oska ma öelda, aga tagasi Riigikogu kõnetooli tuleb igal juhul regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ja tema teab kindlasti ka rongi kohta rohkem.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sain tõepoolest kirja Valgamaa omavalitsusjuhtidelt, käisime nendega ka kohtumas. Ühiselt arutasime kõiki käesolevaid muresid, ka tulevikuküsimusi, ja lahendusena panime käima ühe lisabussi.

Aga nüüd küsimuste juurde. Valga-Tartu hommikuse rongi ajutise ärajätmise peamine põhjus on veeremi nappus. [Probleemi] süvendasid lühikese aja jooksul toimunud raudteeõnnetused, mille tõttu langes kaks rongikoosseisu pikemaks ajaks rivist välja. Olemasoleva ressursiga ei olnud võimalik kõiki ühendusi samal kujul säilitada. 

Otsuse tegemisel hinnati liini kasutust ja alternatiivsete ühenduste olemasolu. Samas näitas kohalike omavalitsuste ja elanike tagasiside selgelt, et töö- ja koolipäeva alguseks Tartusse jõudmise vajadus vajab tugevamat arvestamist, ainult statistilisest vaatest ei piisa. Selle põhjal pandi siis lisabuss käima. Mõju hinnati selle järgi, kas inimestel säilib tegelik võimalus hommikul Tartusse jõuda. Kuna olemasolevad alternatiivid ei olnud kõigi jaoks piisavad, otsustati käivitada asendusbuss. See oli vajalik ajutine leevendus.

Hommikuse ühenduse taastamine on eesmärk. Selle ärajätmine ei olnud mõeldud püsiva lahendusena, vaid ajutise sammuna erakorralises olukorras. Ühendus tuleb taastada niipea, kui veeremi ringlus seda võimaldab, ehk siis kohe, kui meil tulevad uued rongid liinile, see ühendus taastatakse.

Rahvusvaheliste ühenduste arendamine ei tohi toimuda Eesti-siseste regionaalsete ühenduste arvel. Käesoleval juhul ei olnud tegemist teadliku eelistusega, vaid ajutise veeremi puudusega. Pikemas vaates tuleb planeerida rohkem varu nii veeremisse kui ka taristusse. Kitsaskoht on meil seal. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on paar küsimust. Alustab Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et mingil hetkel pandi kompensatsiooniks buss käima. Kas seda olukorda ei saanud ennetada? Kui just sellisel kellaajal väljuv rong oli nii oluline terve piirkonna inimeste jaoks, siis võib-olla oleks pidanud sellele reageerima kiiremini või nägema sellist olukorda ette? Kas see oleks olnud võimalik?

Aitäh! Seda mõju hinnati selle põhjal, et neid ühendusi, eriti Valga ja Tartu vahel, on sarnastel aegadel võrdlemisi palju. Praegu pandi asendusbuss hommikul käima suhteliselt sarnasel [ajal] ühe teise bussiga, mis läheb Tartusse. Kohaliku omavalitsuse poolt initsieerituna on kokkulepe, et vaatame testperioodi ajal [busside] täitumise [põhjal], kui suur see vajadus tegelikult on. Pigem tahaksid inimesed ikkagi rongiga sõita. Tegutseme selle nimel, et rongid kiiresti liinile saaksid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Lõuna-Eesti rongiühendusega ma nii hästi kursis ei ole, aga on aru saada …

Absoluutselt!

… et graafiku muutus ja rongi ärajäämine on inimeste elu oluliselt halvendanud. Haapsalu inimesed on oodanud rongi juba mitukümmend aastat, selle oluga olen ma rohkem kursis. Ma loodan, et te ei pane pahaks, et minu küsimus on Rohukülla rongi jõudmise perspektiivi kohta. Nimelt, ma usun, et teie lauale see ei ole veel jõudnud, nii et eelhoiatus on see, et Haapsalu raudtee [taastamise] toetusrühm kirjutas teile Euroopa Liidu uue [rahastamis]perioodi vahendite kohta. Kui te paljuks ei pea, siis küsimus: kas te näete, et üks hetk võiks ka Haapsalu inimestele rong kohale jõuda ja näiteks Euroopa [Liidu] uue perioodi finantsvahendid võiksid olla üheks katteallikaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tunnistan, et see tuleb umbes kaks tundi liiga hilja meie tavalise rütmi kohta, aga ma kindlasti teadsin, et see [küsimus] täna tuleb. Iseenesest on Haapsalu raudtee ju hea mõte. Meil on Eestis need viis suunda [valitud] ja need [võetakse ette] järjekorras. Praegu on Tartu ja Narva suund töös. Kui järgmise perioodi jooksul on võimalik panna vahendeid Haapsalu raudtee väljaarendamisse, mis on seal kavas olemas, siis ma arvan, et see on mõistlik mõte. Kuigi see on teise ministri haldusalas, siis mina pean mõtlema selles vaates pigem selle peale, kuidas sinna veeremit tagada, nii et meil oleks veeremit ka reservis. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina tahan teid hoopis kiita, ja kiita selle pärast, et Viljandi hommikune rong, mis võeti ära, sai siiski taastatud. Viljandis ei olnud hommikul sellist bussi, mis oleks jõudnud [Tallinna] samaks ajaks, sest bussiliiklus oli viidud hoopis [mujale], alates Lux Expressist, kes võttis oma transpordi ära. Nii et selle eest suur aitäh! Inimesed on teile selle eest kindlasti väga tänulikud.

Aga muret tekitab mulle see, et teie [ameti]nimetuses on "regionaal-" sees, aga regioonid jäävad järjest-järjest rohkem hätta. Meil oli alles siin vastamas minister, kelle valdkonda käib teederemont, ja seal on nii, et 50 sõiduauto puhul kuulub tee [sinna kategooriasse], et võiks musta katte alla minna. Need on nagu muna ja kana teemad. Kui on halb tee, siis seal ei sõida autod; kui on parem tee, sõidab rohkem autosid. Kas te ikkagi jälgite valitsuses seda, et regionaalpoliitika oleks erilise tähelepanu all? See on muide ka demograafiline probleem, sest tavaliselt lapsi sünnib maal rohkem.

Aitäh!

Aitäh! Me läksime Tartu-Riia ühendusest ikkagi võrdlemisi kaugele, ma hoiaks seda teemat siin fookuses. Ja kindlasti oskab taristuminister teede olukorrast parema ülevaate anda.

Ester Karuse, palun!

Aitäh kõigepealt teemat selgitamast ja siiralt aitäh ka selle eest, et te leidsite aega minna Valgamaa omavalitsusjuhtidega kohtuma! Siiralt, see on väga hea märk, sest Tallinnast Valka on sama tee mis Valgast Tallinnasse, eks ole. See on hästi tore, ma usun, et te saite sealt palju sisendit. 

Aga minu küsimus on tulevikuperspektiivi kohta. Kas te võite kinnitada, et 2027. aasta alguseks tuleb Valga-Tartu suunal seitse väljumist? Ma olen kusagilt kuulnud seda. Kas te võite seda kinnitada, et kuna tulevad uued rongid, siis saab olema seitse väljumist?

Jah, need seitse väljumist on hetkel plaanis.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Kuulates ühelt poolt seda, mis seal Lõuna-Eesti toredas kandis toimub, ja teiselt poolt seda, mis oli Viljandimaal, tekib mul küsimus või tahaks teada, kuidas üldse selliste otsustuste protsess käib. Ma eeldaks, et enne on olemas mingisugune põhjalik analüüs, kui palju ühte või teist ühendust on tarvis, ja selle põhjal otsustatakse, kas seda saab teha või ei saa teha. Aga nüüd tuleb välja niimoodi, et kui ühel hetkel hakatakse rääkima, et kuulge, meil on seda liini ikka tarvis, siis te ütlete, et jah, on tõesti tarvis, ja panete selle tagasi. See on lihtsalt aja- ja energiakulukas protsess. Kas enne ei oleks mõtet neid analüüsida? Või kui need analüüsid on tehtud, siis miks sellised olukorrad üldse tekivad?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka enne, see otsus ei tulenenud sellest, et me tahame seda liini ära kaotada, vaid see tulenes sellest, et meil rongid läksid lihtsalt katki. See ei ole plaaniline liinivõrgu kokkutõmbamine. See on eriolukord, kus meil on kaks rongi paranduses, üks jäi auto ette ja teisele sõitis mingisugune tõstuk sisse, ja nende remont võtab kaua aega. See on paratamatu. Õnneks tulevad meil samal ajal uued rongid liinile, nii kiiresti kui võimalik, loodetavasti sügiseks, ja siis me saame kohe selle [väljumise] ka taastada. See ei ole kindlasti plaaniline kokkutõmbamine. Ja arvestati ka seda, et busside näol on tegelikult mitmeid alternatiive, kuidas inimesed saaks Valgast ikkagi liikuma. Aga vajadusele need täpselt ei vastanud, nii et nüüd panime lisabussi käima.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin nüüd pooleldi kõrvalküsimuse, aga see on otsapidi ikka seotud Valga ja raudteega. Ettevõtjad Lõuna-Eestis räägivad sellest, et neil oleks hädasti vaja, et kaubavedudeks taastataks liin, mis läheb Valgast Võrru ja Võrust Põlvasse. Tööstusel on logistiliselt kallis kaupa mööda maanteed vedada ja pealegi on teed-tänavad kitsad. Mul on küsimus selle kohta. See on ettevõtjate mure Lõuna-Eestis, nad on päris arvestatavad puiduettevõtjad, metallitööstuses tegutsevad ettevõtjad. Kui selline rong liikuma hakkaks, oleks neid ettevõtjaid ilmselgelt veel. Väga mõistlik on regionaalarengu ja majanduse mõttes seda toetada. Kas see raudtee vajab korrastamist, mis on Valga ja Võru vahel ning mis on Võru ja Põlva vahel? Kas seal on mingisugune plaan ettevõtluse vaatevinklist?

Aitäh selle küsimuse eest! Ausalt öeldes ei ole see varem üles kerkinud, ma ei oska sellele praegu täpselt vastata. Küll aga näen ma seda, et raudteetaristu korrastamine ja hoidmine on kulukas. Elron konkreetselt tegeleb ühistranspordiga, mitte kaubaveoga. Kui see vajadus on nii suur, siis ma arvan, et taristuminister oskab kindlasti sel teemal rohkem kaasa mõelda.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et paljud on jälginud, kui innustunult te olete tegelenud just rongiliikluse reklaamimisega või selle headuse tutvustamisega Eesti rahvale. Ma olen sellega täitsa nõus. Kiired ühendused, kui me vaatame maailma praktikat, on tulnud ennekõike rongidega, võtame näiteks Šveitsi ja mitmed teised, küll meist jõukamad riigid. Aga siiski, rongid on need, mis on rahvast viinud töökohtadele lähemale ja teinud riigi nii-öelda mõnevõrra väiksemaks. Mul on küsimus ka sellest vaatest, et me oleme näinud, et päris palju on olnud erinevaid arutelusid [teemal] bussitransport versus rongitransport. Mismoodi te olete vaadanud näiteks hinnastamisel, et ei juhtuks nii, et näiteks rongipileti hind läheb liiga kalliks või, vastupidi, liiga odavaks ja see mõjutab omakorda bussitransporti? Kas teil on ka mingid arutelud selle üle käinud või kas seal on probleeme näha?

Aitäh! Bussi[pileti] hinnastamise üle on kindlasti arutelud ühiskonnas mitu kuud käinud. Seal on suur hinnavahe sees. 70% inimestest, kes sõidavad bussiga, sõidavad praegu tasuta. See kindlasti seda pilti moonutab, nagu ma olen ka varem välja toonud. Eesmärk ongi see, et rongid sõidavad, et tagada kiire ühendus suurte linnade vahel, ja bussid veavad rongidele [reisijaid] ette, et oleks võimalik seal sõita. Aga mul on hea meel jagada, et tänasest saab Harjumaal sõita rongi ja bussiga ühenduses ühe piletiga, ei pea mitut piletit ostma. See on üks samm lähemale sellele eesmärgile, et on ettevedu rongile ja rong viib kiiresti kohale.

Ja tänane viimane küsimus, kuna rohkem võimalusi ei ole. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kunagi ei tasu tormata, kunagi ei tea. Tavaliselt alati siis küsimused ikka tekivad, kui öeldakse, et miski on viimane. Aga püüame!

Minu jaoks on tegelikult suurem murekoht see, et hakkab kujunema mitte ainult selles küsimuses, vaid ka sellesama laste, õpilaste ja eakate võimaliku piletitasu kehtestamise küsimuses selline tunne, et meil on natuke sihuke Suure Peetri ja Väikse Peetri ühiskond. Kui on mingid rasked ajad või on probleemid, siis esimesena me läheme Väikse Peetri leivakoti kallale ehk vaatame, kas saaks äkki lastelt või eakatelt piletitasu küsida. Siis me läheme ja vaatame, kas saaks äkki Valgast või kuskilt väiksematest kohtadest ühendusi vähemaks võtta, äkki keegi ei pane tähele, äkki pole hullu. Äkki te aitate mind järgi, teie regionaalministrina? Ma usun, et te olete aru saanud, et teie roll ja vastutus on just nimelt seista selle eest, et kogu Eestis [oleks elu], et väikestes kohtades oleksid ühendused ja nii õpilastel kui ka eakatel, kogu Eesti elanikkonnal oleks ligipääs vajalikele teenustele, apteegist töökohani.

Aitäh! Ma selle hinnanguga päris ei nõustu, et niimoodi [tehakse]. Ka ühistranspordi puhul kehtestati eelisjärgus pilet tööealisele inimesele, praegu on vist 70% sõitjatest nendes [teistes] kategooriates. Ja [Valga] liini puhul on see, et kuna ronge on puudu, sest rongid läksid katki, siis paratamatult pidi selle liini ühe väljumise maha võtma. Ja seal ei arvestatud seda mitte ainult mahu järgi, vaid arvestati ka seda, kui palju on alternatiivseid [transpordi]vahendeid. Kuna Valgast liigutakse peaasjalikult Tartusse ning Valga ja Tartu vahel on bussiühendus väga hea, siis seal oli see kõige väiksema kahjustava mõjuga, kui me räägime alternatiividest, mida paljudes teistes linnades lihtsalt ei ole.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Ja selgitus kolleeg Tanel Kiigele: minu repliik tugines sellele, et kõik saalis olijad olid juba küsinud. Kuna on üks küsimus võimalik, siis … (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, loomulikult oleks jõudnud veel kuskilt siia, Mustamäelt ka, kui oleks tarvis.

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Täna arutasime Valga-Tartu rongiühenduse sõiduplaani muudatuste mõju. Mõne jaoks võib see tunduda väike muudatus, aga tegelikult on mõju inimeste igapäevaelu korraldusele ja liikumisele päris suur. Loodetavasti aitas see arutelu kaasa sellele, et tulevikus tehakse selliseid otsuseid rohkem läbimõeldult ja ehk ka kohalikke inimesi päriselt kaasates. 

Ühistransporditeema ei ole ainult logistika, sest, nagu ma juba ütlesin, see puudutab tegelikult inimeste igapäevaelu. Kui need ühendused ei toimi, siis muutub elu maapiirkondades keerulisemaks. Ja lõpuks mõjutavad need otsused otseselt seda, kas inimesed saavad oma kodukohas elada ja samal ajal töötada või õppida, või siis ei saa. 

Paraku, nagu me juba kuulsime ühe hea kolleegi küsimusest, ei olnud see ju ainus juhtum. Sarnane olukord tekkis ka Viljandis, kus rong võeti liinilt ning inimesed said sellest teada alles mõned päevad varem või üldse siis, kui see juhtus. See tekitab paratamatult küsimuse, kas otsuste tegemiseks on ikkagi piisavalt kuulatud kohalikke kogukondi ja hinnatud muudatuste tegelikku mõju. Ma mõistan, et neid otsuseid ei tee ju minister ise, aga ehk saab ta selle ootuse seada vastavatele teenusepakkujatele, et kõiki mõjusid ikkagi päriselt ka hinnataks ja arvestataks reaalset elu ehk kohalikke käimisi ja liikumisi.

Aga Valga on ajalooliselt olnud raudteelinn. Raudtee- ja rongiühendused on mänginud Valga arengus väga suurt rolli ning mängivad seda rolli ka täna. Hea rongiühendus ei tähenda ju ainult mugavamat transpordiviisi, vaid paremaid võimalusi õppimiseks, töötamiseks ja ettevõtluseks Tartu või Tallinna suunal. Regionaalpoliitiliselt on äärmiselt oluline, et Valga ja kogu Lõuna-Eesti oleksid hästi ühendatud nii Tartu, Tallinna kui ka Riiaga. Just sellised ühendused aitavad hoida elu väljaspool suuri keskusi.

Seetõttu loodame väga, et Valga rongiühenduse tulevik on igal juhul helge. On räägitud ju sellest, et uuest aastast võiks Valga-Tartu suunal olla kuni seitse väljumist päevas. Me saime minu arusaamise kohaselt täna ministrilt kinnituse, et tõepoolest, uuel aastal on seitse väljumist päevas, mis on väga positiivne. See on väga oluline samm parema ühenduvuse suunas ning annaks kindlasti kindlustunde nii kohalikele elanikele kui ka ettevõtjatele. Valga on raudteelinn, hoidkem rööpad töös ja rongid liikumas. Jõudu tööle!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki selle päevakorrapunkti väga sisuka menetlemise eest! Oleme kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Nüüd on haamrilöök ja mikrofon on vaba. Helmen Kütt, palun, ava [vaba] mikrofon!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja telesilla kaudu istungi jälgijad! Homme, 17. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva. Seda päeva tähistatakse igal aastal märtsikuu kolmandal teisipäeval liikuva pühana.

Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on viimastel aastatel olnud eesliinil, alates kroonviiruse põhjustatud tervisekriisist, aga ka seoses majanduskriisi ja turvalisuse kriisiga, mille on tinginud Vene agressioonisõda Ukrainas ning sellest tulenev põgenikevool ja nende inimeste mured. Lisandunud on toimetulekuraskustes inimesed ning erihoolekannet vajavate perede ja omastehooldajate mured. 

Sotsiaaltöötajad peavad tegelema lisaks sotsiaaltööle ka abi vajavate inimeste vaimse tervise probleemidega, ja seda kogu elukaare vältel, alustades lastest kuni eakateni. Seda ikka selleks, et turvatunne, mis on väga keerulises välispoliitilises olukorras kõikuma löönud, saaks märgatud ja toetatud.

Just sotsiaaltöötaja on see, kellest tihti sõltub ühiskonna nõrgemate või hätta sattunud inimeste toimetulek. Tema tööpäev ei lõpe mitte kell viis õhtul, vaid on tihtipeale tunduvalt pikem, seda ka nädalavahetustel. Ja töö tuleb tihti koju kaasa, mured ei lase isegi öösel magada. Sotsiaaltööd ei tehta palga pärast, sest palk pole võrdluses paljude teiste ametite töötasuga konkurentsivõimeline. Seda tänuväärsem on see, et üha rohkem kohalikke omavalitsusi on sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi tunnustama asunud ja nendest hoolib.

Kunagi varem ei ole erihoolekande töötajad, selle teenuse pakkujad ja kliendid tulnud Riigikogu ette avalikule kõnekoosolekule meelt avaldama, aga eelmise aasta 25. septembril see toimus. Avaldan siin tunnustust Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liidule, sest vaikimisega olukorda ei paranda. Täpsustuseks neile, kellele see valdkond võõras on, et erihoolekande näol on tegemist riikliku teenusega. Suur tänu ka Eesti Puuetega Inimeste Kojale, kes on oma toetust erihoolekandeteenuse kriisis [väljendanud] nii valitsusele, pöördumise näol Riigikogule kui ka konkreetsete ettepanekute kaudu.

Täpselt samal päeval, 25. septembril anti üle käesoleva aasta riigieelarve, mis tegi päris suure kingituse neile, kelle palk on väga suur. Nõndanimetatud maksuküüru [kaotamisest] kätte jääv raha teeb neile kindlasti rõõmu. Aga seda rõõmu ei ole sotsiaalvaldkonnas töötavatel inimestel ja eriti neil, kes ootavad jätkuvalt riigilt erihoolekande kohta.

Õnnitlen juba täna kõiki endisi ja praeguseid sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid ja kõiki seda ilusat ametit õppivaid inimesi homse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul. Soovin kõigile tervist, vastupidavust ja märkamist, ja seda mitte ainult ühel päeval aastas. Sellepärast soovingi kõigile ka rahulikke argipäevi ning rõõmu tööst ja abi vajavate inimeste aitamisest.

Head kolleegid! Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, mis asutati 2004. aasta juunis ja mis on sadade sotsiaaltöötajate eestkõnelejaks, korraldab homme Jõhvi kontserdimajas tänuürituse, et tunnustada tublisid sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi. Suur tänu Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni juhatusele ja kõigile, kes on tänuürituse korraldamisega läbi pikkade aastate seotud olnud!

Soovin kõigile seda imelist tööd tegevatele inimestele ja omastehooldajatele – sest tihti seisab väga suur osa sotsiaaltööst ja hooldustööst just omastehooldajate õlul – head sotsiaaltöö päeva ja ühtehoidmist ning kevadet nii õue kui põue. Aitäh! 

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad-kuulajad! Mina räägin taas kord regionaalpoliitikast ja täna just ennekõike ühistranspordi kaudu.

Meil olid siin pikad arutelud selle üle, mismoodi on korraldatud suursaarte [ja mandri] vaheline lennuühendus. Me kuulsime, kuidas on korraldatud rongiliiklus ja missugused on peamised väljakutsed. Igas Eesti paigas peab saama elada ja üheks peamiseks eelduseks on see, et sinna viivad head ühendused. Mõnes paigas on bussid, mõnes paigas on rongid. Saarte puhul on väga olulised transpordiühendused ka lennukid ja praamid.

Me näeme tänases situatsioonis, et need lennukid, mis veel aasta tagasi olid vähemalt esmaspäeviti, neljapäeviti ja reedeti pea kogu aeg täis, on jäänud pooltühjaks või isegi mõnevõrra [tühjemaks]. Samuti oleme näinud ja kuulnud väga palju nii Saaremaa kui ka Hiiumaa kogukondadest, et inimesed, kes varasemalt lendasid, ei lenda enam, sest lennupileti hind on liiga kallis. Ei ole mitte ühtegi teist põhjust, miks nad ei lenda, pileti hind on lihtsalt ületanud teatud kriitilise piiri. Samas on inimesi, kes on lennanud varasemalt ja lendavad ka praegu väga palju just seoses tööreisidega, töösõitudega, kas või riigiametnikud, spetsialistid, ettevõtjad, arstid, õppejõud. Aga väga suured grupid on ka ära kukkunud. Näiteks mina isiklikult pea iganädalase lendajana ei ole näinud enam üliõpilasi, ei ole näinud enam ka nii palju arsti juures käijaid, kui oli varasemalt.

Oluline on mõista, et regionaalpoliitika ongi kallis. Soovides tagada elu igal pool Eestis, peame sellega lihtsalt arvestama. Taas kord oli kurb kuulata [lauseid], kui suure osa piletihinnast moodustab juba riigi dotatsioon ja kui vähe peavad maksma inimesed ise. See kõik on tegelikult tühipaljas jutt, just sellest vaatest, et küsimus ei ole ju selles, kui palju mingi pilet maksab, või küsimus ei ole selles, kui palju mingi teenus riigile läheb maksma. Küsimus on selles, kui palju kohalikud inimesed saavad seda kasutada ja kui palju kohalikud inimesed saavad sellest kasu. Kui meil on mingis piirkonnas tekkinud teenus, mis nii-öelda näiliselt on olemas, aga selle hind on kujunenud liiga kalliks, siis kas me riigina sellist teenust vajame või miks me oleme sellise teenuse disaininud?

Tänasest lennupileti hinnast ei võida sisuliselt mitte keegi. Vähem inimesi saab lennata, vähem saarte inimesi saab kasutada seda kiiret ühendust – nelja tunni asemel üks tund. Riigikassasse laekub samuti sisuliselt sama summa, mis laekus varasemalt, ka riigieelarvesse ei tule suures osas midagi juurde.

Aga head meelt teeb see, nagu ka minister täna, 16. märtsil lubas, et hinnad vaadatakse üle. Loodame, et neid hindu [muudetakse] ikkagi suunaga allapoole, sest meie kõigi ühine eesmärk võiks olla, et rohkem saarte inimesi ja saartel käivaid inimesi saaksid lennukiga lennata ja samal ajal tulud riigieelarvesse sellest ei väheneks. Ühendused on regionaalpoliitika selgroog, ühendused on regionaalpoliitika elu alus. Ja palun teeme need otsused, mis puudutavad lennupiletite hinda, oluliselt kiiremini. Need arutelud on kõik juba ammu peetud, need näited on kõik juba ammu olemas, mismoodi lennupiletite kallim hind mõjutab lennukite täituvust. Seda ei oleks vaja enam kuid – loodetavasti mitte aastaid – arutada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.