Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 6. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 51 Riigikogu liiget ja puudub 50.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea eesistuja! 2019. aasta veebruaris võeti toonase Riigikogu eelviimasel tööpäeval [seadusena] vastu üks eelnõu. Sellest sai seadus, mis seadustas Eestis mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise. Selle menetluse käigus, mis toimus päris kiiresti, detsembrist kuni veebruarini, kinnitati nii komisjonis kui ka siin Riigikogu saalis, et mobiilsete kiiruskaamerate kasutamise puhul tuleb nende ette asetada osutusmärk, mis hoiatab autojuhte selle eest, et mõõdetakse kiirust. Riigikogule kinnitati, et sellise osutusmärgi paigutamine on kohustuslik. Justiitsministeerium – muide, [justiits]minister oli sel ajal Urmas Reinsalu – avaldas arvamust, et juhul, kui sellist osutusmärki ei paigaldata, ei tohiks kiiruse mõõtmine olla isegi trahvi tegemise aluseks. 

Sellele vaatamata tekkis mõni aasta hiljem arusaam, et selle hoiatusmärgi panemine on siiski vabatahtlik. Kaks aastat tagasi teatas PPA liiklusjärelevalvetalituse juht, et näiteks Tallinnas neid osutusmärke enam ei pandagi. Seoses sellega tegime nüüd Madis Timpson, Marek Reinaas ja mina ühe eelnõu liiklusseaduse muutmiseks nii, et see muudaks mobiilsete kaamerate ette hoiatusmärkide paneku kohustuslikuks, ja anname selle sisse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on meil Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiige algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse (oligarhia mõjuvõimu vähendamiseks poliitikas) eelnõu 752 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Tõesti, sotsiaaldemokraadid on esitanud sellise eelnõu, mis puudutab erakondade rahastamist, eesmärgiga suurendada demokraatliku poliitika usaldusväärsust. Sotsiaaldemokraadid on nii selles koosseisus kui ka varasemates parlamendikoosseisudes, nii palju kui mina mäletan, teinud erinevaid algatusi, mille eesmärk on olnud samas suunas. Antud eelnõu eesmärk, nagu ma ütlesin, on suurendada demokraatliku poliitika usaldusväärsust. Erakonnad on demokraatliku ühiskonna ja süsteemi üks oluline osa. See eelnõu taotleb läbipaistvust erakondade tegutsemises ja poliitikas. Eelnõu on ühtlasi esitatud eesmärgiga vähendada erakondade võimalikku sõltuvust vähestest rahastajatest. 

Ma ütlen kohe alguses ära, et see eelnõu kindlasti ei ole suunatud nende isikute vastu, kes võivad olla rahastajad, ükstapuha kui edukad. Suure tõenäosusega enamik Eesti suurrahastajaid on ettevõtjad, ükstapuha kui edukad ettevõtjad. Meie arvates on täiesti normaalne, et kui inimene tahab mõnda maailmavaadet toetada, siis ta seda ka teha saab. Aga see eelnõu on suunatud sellele, et erakonnad ei satuks mõnest rahastajast sõltuvusse. Ja sellel eelnõul on kolm olulist osa. 

Kõigepealt, see eelnõu seab piiri füüsilise isiku annetustele. Selleks piiriks võiks olla 100 000 eurot ühes kalendriaastas ehk üks isik üle 100 000 euro ühe kalendriaasta jooksul ühele ja samale erakonnale annetada ei saaks. Selle juurde – et ei oleks võimalik sellest [piirangust] mööda hiilida – käib ettepanek, et erakonna põhikirjas kehtestatud liikmemaksust suuremad summad loetakse annetuseks ja need kuuluvad samuti annetusele seatud ülempiiri alla. Siis ei ole võimalik teha [suuremaid] annetusi liikmemaksude kaudu. See on tehtud eesmärgiga, et [annetajast] rahaliselt sõltuvusse jäänud erakond ei kujundaks poliitikat annetaja majanduslike huvide järgi, et ei väheneks erakonna liikmete roll ja liikmeskonna kaasatus, et vähendada korruptsiooniriski ja huvide konflikte ning et ei kahjustataks kodanike usaldust valimiste ja demokraatlike institutsioonide vastu. 

Vaatame maailmas viimasel ajal tehtud raporteid, mis puudutavad demokraatiat. Näiteks G20 riigid said 2025. aasta lõpus valmis ühe raporti ja ka Oxfam, selline think-tank-organisatsioon, avaldas enne Davosi suurt kohtumist ühe raporti. Mõlemad raportid ütlevad, et maailma jõukaimad või rikkaimad inimesed saavad järjest rikkamaks – seal küll räägitakse reeglina miljardäridest – ja osundavad, et nende huvi poliitikasse sekkuda on märgatavalt suurenenud. Seal on ka välja toodud, et kui sa oled väga rikas, siis sul on vähemalt tuhat korda suurem tõenäosus saada erakondadelt seda, mida sa tahad, ja [võimalus] erakondi mõjutada.

Ma arvan, et parim näide on Ameerika Ühendriikidest. Ameerika Ühendriigid on minu arvates siiamaani olnud väga tugeva demokraatia kultuuriga maa, kuigi peab ütlema, et viimase aja erinevad institutsioonid, mis ei ole erakondadest ja riigist, Ameerika Ühendriikidest endast sõltuvad, on hinnanud Ameerika demokraatia võimekuse ja [üleüldse] selle demokraatia langust päris märgatavaks. Viimane näide on selle kohta, et üks [USA] tänase administratsiooni suurtoetajaid Elon Musk tegelikult ostis ennast põhimõtteliselt suurte annetuste eest administratsiooni tippu. See, kuidas seda riiki juhiti või mida seal enda kasuks tehti, ma arvan, on päris kõnekas. Mitte keegi Eestis ei taha, et siin midagi sellist juhtuks.

Teine ettepanek on seada valimiskulude miljonieurone ülempiir ehk Riigikogu valimistel üle miljoni euro kulutada ei tohiks. Seda ettepanekut on sotsiaaldemokraadid läbi aegade erinevates parlamendikoosseisudes esitanud.

Ja kolmas ettepanek puudutab selliste uuringute tegemist, kus küsitakse inimeste poliitilist eelistust. Kui keegi selliseid uuringuid teeb ning kui neid on rahastanud üks isik ja [nende maksumus] ulatub aasta jooksul üle 10 000 euro, siis tuleb Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile teada anda, mis oli uuringu eesmärk ja üldjoontes põhiline sisu, mida uuritakse ja kes on rahastaja. Et ei oleks sellist olukorda, kus, ütleme nii, hiilitakse rahastamisreeglitest kõrvale ja mõni ettevõtja rahastab uuringufirmat, kes, ma ei tea, 100 000 või 200 000 või 500 000 euro eest tellib erinevaid uuringuid, ja neid uuringuid antakse näha ainult ühele erakonnale. Sisuliselt on tegemist keelatud annetusega, aga praeguste reeglite järgi on sellele jälile jõudmine oluliselt keerulisem, kui see võiks tegelikult olla.

Nüüd, komisjonis on küsitud erinevaid küsimusi ja ma püüan mõnele kohe ära vastata. Esiteks, mis puudutab uuringuid, siis see [lisakohustus] ei pea olema suur bürokraatia, vabalt võib teha Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni kodulehele ühe väga lihtsa vormi, kuhu sisestad kolm lauset, ja siis on ülevaade asjast antud, rohkem polegi vaja teha. See ei tohiks olla keeruline kellegi jaoks, ükstapuha, kas tegemist on ülikooli või mõne muu organisatsiooniga. Arvestatav kasu, mis sellest ühiskonnale tuleb, on kindlasti suurem kui [koormus] selle pisikese [vormi] täitmise kohustuse tõttu.

Mis puudutab seda summat, 100 000 eurot, üle mille ei tohiks erakondi rahastada, siis me vaatasime läbi kõigi Eesti erakondade, nii parlamendierakondade kui ka parlamendiväliste erakondade rahastamise ja annetused viimasel kümnel aastal. Peab ütlema, et mõnel üksikul korral ulatus summa ühelt rahastajalt ühe erakonna puhul üle 100 000 euro. Nii et sellest lähtuvalt selle summa ettepanek on tehtud.

Kui me vaatame teisi riike, siis teistes riikides on need summad oluliselt väiksemad. Näiteks on Soomes ühe annetaja ülempiir 30 000 eurot aastas, Iirimaal 7000 euro juures ja Leedus on kehtestatud selleks kümnekordne keskmine palk ehk umbes 10 000 eurot. Ma arvan, et see 100 000 eurot ei ole kindlasti väike. Kindlasti ei ole väike! Me lõppkokkuvõttes eeldame, ja ma arvan, et me kõik võiks tahta seda, et poliitikas loeb see, kes sa inimesena oled ja kui hea sa oled, et poliitikas loeb see, millised on su ideed, mitte see, kui palju on sul raha ja kui palju sa suudad selle raha eest reklaami osta, ja selle eest sind ka valitakse.

Kui me vaatame tagasi erinevatele Riigikogu valimistele, siis võib tuletada, et suurema reklaamiarvega erakonnad on teinud valimistel parema tulemuse. Jah, võib ka teistpidi öelda, et loomulikult, kui sa oled parem ja populaarsem ja tublim, siis sind ka toetatakse rahaliselt rohkem ja sul on suurem kampaania eelarve. Tegelikkuses on Eestis siiamaani kehtinud sedapidi [seos], et mida rohkem on sul raha, seda parem on tulemus valimistel. Ja ma arvan, et see ei ole õige. Ma arvan, sotsiaaldemokraadid arvavad, et see ei ole õige, sest lõppkokkuvõttes peaks valimised olema parimate ideede ja inimeste omavaheline võistlus, ja aus võistlus. Suur raha võib selle mitteausaks muuta. 

Ma kujutan ette, et on palju küsimusi, nii nagu komisjonis oli, et mis siis saab nendest erakondadest, kes ei ole täna parlamendis. Küsimus oli selles, et kas need erakonnad siis ei saagi omale annetusi koguda ja kas nad kuidagi parlamenti ei pääsegi. Ma arvan, et palju mõistlikum ja tasakaalukam on lahendada see küsimus riikliku erakondade rahastamise süsteemi muutmise kaudu. Ehk kui parlamendiväline erakond on saavutanud [tulemuse] 2%, 3% või 4% ja pole valimiskünnist ületanud, siis on võimalik selle rahastust suurendada. See ei tähenda seda, et me peame erakondade rahastamist suurendama, vaid see võiks tähendada seda, et me vähendame parlamenti pääsenud erakondade niinimetatud preemiafondi osa. See preemiafond makstakse tavaliselt parlamendikohtade arvu järgi. Ehk siis kõigil oleks enam-vähem võrdne baasosa ja natukene [saaks] juurde vastavalt kohtade arvule parlamendis, aga see ei pea kindlasti olema selline, nagu ta täna on. 

Ja kui me mõtleme sellele ka uute erakondade puhul, siis ma arvan, et on väga oluline, et Eestis kunagi ei tekiks sellist võimalust, mida me oleme maailma eri riikides näinud, et mõni oligarh, väga rikas inimene või väga rikaste inimeste grupp otsustab, et talle mingi poliitika ei meeldi ja kui tema asju riigis ei aeta, siis neid tuleks ajada. Ta rahastab erakonna moodustamist või on selle moodustamise üks osaline ja lõpuks teeb sellise taskupartei – taskupartei, mis pääseb Riigikokku. Lõppkokkuvõttes võib see pääseda valitsusse ja hakatagi ühe inimese huvides tegutsema.

Kui me vaatame Lätit – Läti on meie kõige lähem näide –, siis Lätis oli kümme aastat tagasi väga suur probleem. Oli erakondi, kes sõltusid väga tugevalt mõnest rahastajast, Läti oligarhidest. Seal oli väga palju korruptsioonijuhtumeid, kus osteti ja mõjutati poliitikuid tegema seadusi, mis olid soodsad just neile ärimeestele. Kui tehakse seadusi ja seadusruumi, mis soodustab ühte või väheseid ettevõtjaid, siis see tähendab, et teised ettevõtjad kaotavad. Teiste ettevõtjate võrdseid konkurentsitingimusi sellega vähendatakse. See ei ole hea ei majandusele ega usaldusele valitsuse või üldse demokraatliku riigivõimu vastu. 

Loomulikult on ka Eestis erakondi, kes sõltuvad väga tugevalt mõnest üksikust rahastajast. Meil on olnud selliseid parlamendiväliseid erakondi, kes parlamenti ei pääsenud, aga meil on täna ka selliseid parlamendierakondi. Ma rõhutan, et see seadus ei ole suunatud otseselt ühegi erakonna vastu, aga meil on näha, et peaaegu pool mõne erakonna eelmiste Riigikogu valimiste kampaania eelarvest tuli ainult ühe isiku käest. Kui keegi arvab, et sellel isikul ei ole mõju, siis mina olen teist meelt. Kui erakond ei ole ilma ühe või kahe inimese rahalise panuseta võimeline soovitud mahus kampaaniat tegema, siis ilmselgelt on suure tõenäosusega neil isikutel võimalik öelda, millist poliitikat nad soovivad või vähemalt kuidas nad soovivad – üht- või teistmoodi – mingit üksikjuhtumit lahendatuna näha.

Lõpetuseks tuletan jätkuvalt meelde, et see eelnõu ja need ettepanekud on suunatud sellele, et demokraatia oleks läbipaistvam ja erakondade rahastamine oleks läbipaistvam, et usaldus demokraatia vastu säiliks. Need ettepanekud ja see seadus ei ole suunatud ühegi ettevõtja vastu. Sotsiaaldemokraatidel on väga hea meel, kui Eestis on väga edukaid, väga jõukaid inimesi. See tähendab, et neil on võimalus ühiskonda oluliselt tagasi anda. Aga see [eelnõu] on suunatud kõigile erakondadele, sealhulgas loomulikult Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, selles mõttes, et meil kellelgi ei tekiks sõltuvust ühest või vähestest rahastajatest ja mitte ükski erakond ei peaks demokraatlikult teelt kõrvale kalduma.

Ma ütlen ühte asja veel. Maailma praktika näitab, et mitte ükski erakond ei taha seda alguses. Mured hakkavad pihta sõltuvusest – ma toon lihtsa näite – ja näiteks siis, kui erakonna suurrahastaja peaks ühel hetkel sattuma pahuksisse õiguskaitseorganitega, tema suhtes algatatakse mingisugune menetlus. Maailma praktika näitab, et erakond, kes on saanud väga suuri annetusi, kes on rahalises sõltuvuses ja juhtumisi võimu juures, hakkab mõjutama õiguskaitseorganeid – prokuratuuri, politseid, lõpuks ka kohtuid – selles suunas, et see uurimisprotsess ei oleks enam erapooletu. Me ei kahtlusta täna mitte kedagi selles, et keegi ei oleks aus, vastupidi, minu arvates on Eesti parlamendierakonnad ja Eesti erakonnad üldiselt kõik ausad. Aga me ei taha, et mujal maailmas nähtu tulevikus Eestisse jõuaks ja meid halvasti mõjutaks. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See probleem, millele te osutate, on potentsiaalselt reaalne. On tõesti võimalik, et mõne rahastaja osakaal ühe või teise või kolmanda partei rahastamises muutub ebaproportsionaalselt suureks. Aga mõeldes sellele skeemile, mida te välja pakute, mina näen siin kahte peamist probleemi ja mind huvitab, kuidas te neid kommenteerite.

Esiteks, mulle tundub, et sellest piirangust on suhteliselt lihtne mööda minna. Kui partei kõrval tegutsevad mingisugused kodanikuühendused, siis võib see annetaja suunata 100 000 eurot aastas parteile, aga miks mitte näiteks pool miljonit või miljon eurot seal kõrval olevatele kodanikuühendustele, mis sisuliselt teevad sedasama asja, mida partei võib teha.

Ja teiseks, mulle tundub, et see teie lahendus eirab ühte fundamentaalsematki probleemi, mis seisneb selles, et tegelikult peaksid ju ka parteid tegutsema kodanikuühendustena ja olema peamiselt ikkagi kodanike rahastatud, mitte peamiselt riigi rahastatud. Mulle tundub, et te vaatate medali ühte külge, aga jätate tähelepanuta selle teise külje, et tegelikult parteid ei sõltugi enam kodanike rahastusest, kuna nad saavad peamise osa oma rahast riigilt.

Suur aitäh! Kõigepealt, esimesele küsimusele on vastus selline, et see eelnõu on esitatud kontekstis, kus meil on täna [ka teine] erakonnaseaduse muutmise [eelnõu] Riigikogus menetluses, küll valitsuselt tulnud, ja seal on plaanitud päris palju olemasolevaid probleeme lahendada. Sealhulgas peaks olema ka sidusorganisatsioonide ja [erakonna] kõrval tegutsevate MTÜ-de küsimus, mis ongi päris keeruline, ma tunnistan. Sellepärast pole meie seda sellesse eelnõusse pannud, teadmises, et seda küsimust lahendatakse juba menetluses oleva eelnõuga. See on esimene vastus.

Ja teine vastus. Ma olen täiesti nõus, et erakonnad peaksid olema võimalikult paljude poolt rahastatud. See näitab esiteks erakonna usaldust, inimeste usku sellesse. Muidugi, ideaal oleks [väiksem riigi rahastus]. Mida vähem sõltub erakond riigist, seda parem. Muu maailma praktika, ma ütleks, on minu arvates selline, et valimisteks suudetakse korjata eraannetusi just väiksemate annetuste kaupa paremini kui Eestis, aga enamikus riikides on olemas ka riiklik rahastus. Seda selle mõttega, et lõppkokkuvõttes on erakonna tööks vajalikud kulud vaja katta. Ja meie kõigi huvides on see, et erakond ei tegutseks ainult Riigikogu fraktsioonina, vaid oleks ka piirkondlik esindatus, et toimuks inimestega suhtlemine ja info vahetamine ning erakonna erinevad allorganisatsioonid oleks nii võimekad, et nad ei kuula lihtsalt erakonnast [valitud] Riigikogu saadikuid või ministreid, kes neil külas käivad, vaid ütlevad neile, mida selles piirkonnas nende arvates oleks vaja teha, ehk vastupidiselt seavad ootusi. Eestis on see meie väiksusest tulenevalt nagunii juba probleem. Ma olen rääkinud Saksa kolleegidega, neil on küll niimoodi, et kui minister või parlamendisaadik läheb oma erakonna liikmetega kuskile piirkonda kohtuma, siis mitte ei kuulata, mida ta arvab, vaid öeldakse, mida tegelikult teha on vaja, esitatakse ootusi.

Et kõike, sellist süsteemi üleval pidada, on lõpuks vaja raha. Ja maailma praktikas on tegelikult lõppkokkuvõttes riiklik rahastus osalt ka sellepärast, et see teistpidi käest ei läheks: kas raha ei suudeta ka teistes riikides sellisena koguda, nagu te selle ideaali sõnastasite, või võib juhtuda see, et mõned suured rahastajad saavad lõpuks tõesti erakonda [liialt] toetada ja omavad seal liiga suurt võimu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väide, et mida rohkem raha, seda parem tulemus, ei pea alati vett, nagu näitab praktika või näitavad eelmised kohalikud valimised. Keskerakond [saavutas] ka miinuseelarvega hea tulemuse.

Kui me räägime demokraatiast, siis kas see ei ole demokraatia halvustamine, et kui inimene tahab annetada no 100 000 või 110 000 eurot näiteks, siis selle eelnõu järgi ei tohiks ta seda teha. See on ju vaba valik, kas teie kui erakonna esimees võtate selle vastu või ei võta. See on ju demokraatia. Ja neid nähtusi on ka olnud Eesti poliitikas, et suuri annetusi vastu ei võeta. Keskerakond samamoodi ei võtnud mõni aasta tagasi suurt, kopsakat annetust vastu. Kas me selle eelnõuga ei pane demokraatiale range kaela ja see jääb juhitavaks demokraatiaks?

Jah, aitäh! Kindlasti me ei pane raame selliselt, et jääks kuidagi juhitav demokraatia. 100 000 eurot on Eesti kontekstis väga suur [summa]. Sellessamas eelnõus on ju sees ka ettepanek seada valimis[kampaania] kuludele ülempiir. See teeb automaatselt kõigi erakondade kandideerimise või valimistel osalemise palju võrdsemaks. Muidu on niimoodi, et ühed, kes saavad riigieelarvest palju raha, kaasavad veel ka annetajate raha ning neil on rahaline eelis, väga suur rahaline eelis ja võimalus teha parem tulemus. Raha mõju ei peaks üldse nii suur olema. See eelnõu ei piira annetamist. 100 000 eurot aasta jooksul, ma ütlen, on Euroopa kontekstis tegelikult väga suur annetus ühe isiku kohta. [Liigseid] piiranguid see eelnõu kindlasti ette ei näe.

Lõppkokkuvõttes me oleme öelnud, et me hea meelega arutaks seda teiste erakondadega. Kuna see puudutab erakondade rahastamist, kuna see puudutab erakondi, siis see ei ole ainult sotsiaaldemokraatide asi öelda, mismoodi see lõpuks peab olema. Ja loomulikult ei otsusta parlamendis sotsiaaldemokraadid selle eelnõu saatust ainuisikuliselt. Me oleme heal meelel nõus arutlema, kas see 100 000 eurot on [sobiv], ja leidma [õige summa]. Näiteks justiits- ja digiminister ütles mulle, et Eesti 200 toetab seda põhimõtet ja tema arvates peab olema see summa 50 000 eurot. Me oleme nõus ka allapoole tulema, ka selliseid arvamusi on parlamendis. Nii et ma arvan, et me võiks ühiselt leida selle summa ja selles kokku leppida. Ja lõpuks võib ka kokku leppida, kas on mingi koefitsient, et see [summa] ei oleks igaveseks seadusesse raiutud. Komisjonis vastasin sellele küsimusele, et see 100 000 on mõistlik [summa] sellepärast, et see on oluliselt suurem ühe isiku kohta kui väga paljudes Euroopa riikides ja isegi inflatsiooni [arvestades] jõuab teiste riikide tase ikka alles kümnete aastate pärast 100 000 euroni. Ja ma arvan, et meil kellelgi ei tohiks olla midagi selle vastu, et poliitikas [on määrav] inimese nutikus, inimeseks olemine ja ideed, mitte raha.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, kui palju teie erakonna liikmeid maksab liikmemaksu, see protsent ei ole vist eriti kõrge. Aga praegu mulle tundub, et selline proletaarne vaim lehvib teie eelnõu kohal. Vaadake, Parvel Pruunsild on vana parteilane, ma vaatasin, aastast 1999 ehk 26 aastat. Margus Linnamäe ja Aivar Linnamäe on veel vanemad parteilased, aastast 1990. Ja nad ei varja oma parteilist kuuluvust. Oleg Ossinovski millegipärast ei ole teie parteisse astunud ja teil selliseid väga jõukaid inimesi erakonnas ei ole millegipärast. Kas ei ole siin väike vahe? Minu meelest, kui sa oled erakonna liige, eriti veel väga staažikas liige, siis on ju selge, et sa oma erakonda toetad. Ja kas sa toetad, ma ei tea, 5 või 50 või 50 000 või 100 000 euroga …

Küsimus! Aitäh, teie aeg!

Kas teile ei tundu, et võiks nii olla? Ja miks teil ei ole jõukaid inimesi erakonnas? 

Aitäh! Kõigepealt esimene vastus. Sotsiaaldemokraatlik [Erakond], kui ma nüüd õigesti mäletan, peaks olema liikmeskonnast protsentuaalselt kõige rohkem annetusi koguv erakond – ma mõtlen liikmete arvu ja protsentuaalselt – või seal eesotsas. Selles mõttes ei pea me kindlasti häbenema. Meie erakonna liikmed võrreldes paljude teiste erakondadega usuvad sellesse, mida sotsiaaldemokraadid teevad, ja nad teevad annetusi ning maksavad ka liikmemaksu.

Teil on täiesti õige küsimus ja see ongi arutelu koht, kas see piirab mõne liikme võimalust [annetada] või mitte. Ma arvan, et me peamegi kõrvutama kahte küsimust. Üks on erakondade sõltuvus ja raha mõju erakonnale, poliitikale ja hiljem riigi juhtimisele. Teine küsimus on inimese vabadus annetada nii palju, kui ta tahab. Neid tulebki kõrvutada, see on täiesti õige. Meie nägemuses tuleb demokraatiat kaitsta ja hoida ning meie nägemuses kaalub aus konkurents poliitikas natukene üles selle vabaduse, kui palju ma tahan annetada või kui palju ma võiksin annetada. Loomulikult on see täiesti normaalne, et kui sa oled jõukas, varakas [erakonna] liige, siis sa võid annetada.

Aga ma arvan, et teine väärtus on see, et meil ühiskonnas oleks kõigil poliitilistel jõududel võrdsed võimalused. Ja raha toob ebavõrdsuse sisse tahes või tahtmata. Raha muudab väga palju nähtavust ja lõpuks seda, kuidas inimesed valimistel otsuse teevad. Ma arvan, et olulisem on see, et kõigil oleks võrdsed võimalused. Kõigil Eesti inimestel! Ja ma arvan, et olulisem on see, et kõigi valijate hääl maksaks igas erakonnas rohkem kui selle erakonna rahastaja hääl. Raha ei tohi mõjutada, raha ei tohi anda võimalusi või eeliseid üksikutele, sest Eesti demokraatia, põhiseadus ja kogu selle loogika ei ole üles ehitatud sellele, et mõni, kes on lihtsalt tublim, peaks kõike otsustama. Ei, meie demokraatia on ehitatud sellele, et inimesed on need, kes peaks ütlema, määrama ja otsustama.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud [erakonna] esimehest ettekandja! Valimistel on kandidaatidel võimalus ka ise panustada ja osta endale reklaami. Seda tehakse väga palju, see kõik on ERJK-s avalikult üleval ja need summad on tihtipeale päris suured. Tegelikult on ju võimalus ka eraisikule annetada, see tuleb sinna kirja panna. Põhimõtteliselt võib ettevõtja teha 10 000- või 100 000-eurose annetuse üksikkandidaadile või kandidaadile, kes osaleb erakonna kampaanias valimistel. Kuidas see eelnõu seda reguleerib või kuidas te seda näete, et see ei oleks selline auk, mille abil saab tegelikult [reeglitest] mööda pääseda ja sisuliselt erakonnale siiski annetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, kolmas võimalus annetada ühele konkreetsele kandidaadile on leppida kokku ja kirjutada, kellele annetus läheb, ning see annetus erakonnale teha. Tavaliselt erakonnad peavad sellest soovist kinni. Lõppkokkuvõttes asetub see ikka sellesse rahastamise, rahastamise läbipaistvuse ja reeglite loogikasse, mis ütleb, et kui annetamise ülempiir on 100 000 eurot, siis ei tohiks üks isik ühte või teist või kolmandat moodi teha annetust, mis on sellest suurem. Ja kui see on suurem, siis meie eelnõu näeb ette, et see rahasumma, mis osutub keelatud annetuseks, ei tule mitte tagastada sellele isikule, vaid tuleb kanda riigieelarvesse. Seda peab järgima nii see, kes annetusi teeb, kui ka see, kes annetusi vastu võtab. Kuna erakonna liige on erakonna osa, siis see on erakonna sisemise töökorralduse küsimus.

Aga seadus lõppkokkuvõttes ei kehti ainult erakondadele, vaid ka annetajatele. Ma usun, et kui Eestis seadus sellisena jõustuks ja kehtiks, siis kõik annetajad oskavad lugeda, kui palju raha nad ühe erakonna liikmele otse või erakonna kontole kannavad, [kui suuri] annetusi teevad. Ma arvan, et seda probleemi tegelikkuses ei [teki], sest lõppkokkuvõttes on neid isikuid, kes on võimelised nii suurtes summades annetama, Eestis suhteliselt vähe. Minu teada on nad kõik väga pädevad seaduse tundmisel ja sellised kodanikud, kes ühiskonna protsesse ja ka erakondade rahastamise küsimusi kindlasti jälgivad või on nende asjadega kursis.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid korra ettekandes, et tegelikult ei ole selliste piirangute sättimine midagi erakorralist demokraatlikes riikides Euroopas ja üle maailma. Võib-olla sa näitlikustamiseks nimetad mõned riigid ja need piirid, mis on nendes riikides seatud. Arenguseire Keskus minu teada avaldas hiljuti ühe teemalehe, uuringu selle kohta. Sealt on ka tõenäoliselt neid andmeid [võimalik] leida, ja põhjalikumalt, aga võib-olla sa tood ka siin saalis mõne näite.

Jaa, aitäh! Ma tegelikult isegi rääkisin enne sellest, tõesti, et Soomes on 30 000 eurot see piir ühe annetaja kohta, Iirimaal jääb see 7000 euro juurde ja Leedus 10 000 euro juurde, Leedus on see siis kümnekordne keskmine palk. Portugalis on see umbes 12 000 eurot. Kõige viimane riik, kes sellise ülempiiri seadis, on Austraalia. Seal on summad suuremad – ma peast ei mäleta neid – ja süsteem natukene keerulisem, kuna riik ise on väga suur. Ja ma arvan, et riigi suurusest tulenev loogika on ka tegelikult oluline. Ma tõden, et väga paljud on küsinud, miks 100 000 eurot, ja ma tõesti tõden, et 100 000 eurot on väga suur summa ülejäänud maailma riikide võrdluses.

Komisjonis küsiti ka küsimus, kas ei ole siis võimalik [annetusi] ära peita, hakata kuidagi mustalt või mingite skeemide kaudu [erakondi] rahastama. Vastus on jah, on küll. Loomulikult on võimalik teha ühtepidi nii, et anda oma abikaasale või lapsele või tuttavale see raha, teisipidi mingite äriskeemide kaudu, ettevõtete vahel raha liigutada. Jah, seda saab teha. Seda saab ka täna teha. Me oleme näinud läbi ajaloo, et seda on ka tehtud. Aga see on keelatud. Enda nimel kellegi teise raha annetamine erakonnale ei ole Eestis lubatud. Juhul, kui see ülempiir on kehtestatud ja tõesti sellist skeemi hakatakse tegema, on õiguskaitseorganitel ja Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil loomulikult võimalik lõppkokkuvõttes selliseid asju tuvastada. Ja kui sa tead, et selline skeemitamine on seotud riskiga, siis reeglina sa pigem seda riski ei võta, kui et lähed riskima. Ja kui [see risk] võetakse, siis ma ütlen, et selliste suurte summade puhul jäävad reeglina jäljed maha ja seda on võimalik tuvastada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Sa kindlasti oled läbi töötanud kõigi Euroopa Liidu riikide vastava lähenemise. Kas sa oskad öelda, kui paljud Euroopa Liidu riigid arvuliselt reguleerivad seda, [on määranud] ülempiiri? Kas praktikas on olnud ka nii, et mõni riik on selle tagasi pööranud, kui on pandud ülempiir peale, ja mis põhjustel?

Ja on ka küsimus, kas te olete mõelnud ka näiteks meedia[reklaami] kättesaadavuse reguleerimisele. Raha on vahend, millega valimiste eel ostetakse valdavalt reklaami erinevates kohtades. Võib-olla on pigem hoopis see [mõtte]koht, kuidas meedia[reklaami] kättesaadavus oleks suhteliselt aus – aus on suhteline mõiste, aga suhteliselt ühtlane kättesaadavus. Olete te neid asju ka mõelnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul ei ole seda täpset suhtarvu, ma ei oska seda tuua ja see on natuke keeruline ka. Meie räägime praegu füüsiliste isikute annetusest, sest juriidiliste [isikute] omad on keelatud. On Euroopa riike, kus on ka juriidiliste isikute annetused lubatud. Ehk loogika on see, et kui ettevõtja – me räägime summade ülempiiridest – tahab annetada, siis ta saab seda teha oma ettevõtte alt. Seal läheb see natukene hägusamaks või laiali[valguvaks].

Euroopas on riike, kus need ülempiirid on väga kõrged, ja mõni riik, kus neid ei ole. Ja Euroopas on päris palju riike, kus näiteks kuni 1000-eurost annetust üldse deklareerima ei pea, alates mingist summast peab deklareerima hakkama ja seal on ka ülempiir olemas. Praktika on erinev, aga julgelt pooled riigid on ühte- või teistpidi annetustele ülempiiri pannud. Julgelt pooled riigid või rohkem.

Mis puudutab meediat, siis ei, seda ettepanekut me ei ole siin teinud. Varasemalt on, ma mäletan, ka põhiseaduskomisjonis neid arutelusid olnud. Mis puudutab kõigi, nii parlamendierakondade kui ka parlamendiväliste erakondade võrdseid [võimalusi] avalikus ruumis silma paista, siis on näiteks riike, kus on öeldud, et on mingid omavalitsuse reklaamtahvlid, kõigil ühesuurused, iga [erakond] saab linnaosas umbes kaks tükki. Mingisugust sellist reguleerimist on ka maailmas olnud. Ma arvan, et see võib olla ikka päris kõvasti ülereguleerimine, aga argumente on ühte- ja teistmoodi.

Lõppkokkuvõttes, meedia ja kõige selle puhul ma ei kujuta ette, et oleks võimalik võrdseid võimalusi tagada. Lõpuks on raha see, mille eest sa reklaami ostad. Kui rahaliselt on enam-vähem võrdne seis, siis ma kujutan ette, et see on juba erakonna või kandidaadi enda valik, kas ta kasutab seda raha ajalehes või sotsiaalmeedias reklaami ostmiseks või teeb mingisuguseid kampaaniasündmusi.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lauri, kui me ajalukku vaatame, siis me mäletame, et Reformierakond lahendas asja nii, et kilekottidega inimesed jooksid parteikontori vahet. Kui me nüüd sinu enda viimase aja tegevust vaatame – sularaha šokolaadikarbis –, siis ma ütleksin, et tundub, et sul seda tüüpi skeemide vastu, kus sularaha liigub natuke varjatult, isiksusena on teatav tõmme. Mu küsimus tulebki, teades, et sa võid kiusatustele järele anda, võib-olla ka su sotsiaaldemokraatidest kolleegid. Kas teil on tekkinud tunne, et kui näiteks Oleg Ossinovski tahab enne järgmisi valimisi üle 100 000 euro teile annetada, siis et kiusatust vältida, et kiusatust ei tekiks ja et mänguväli teistega võrdsem oleks, [tuleks] seda piirata? Või mis see eelnõu täpne ajend oli teil?

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult ei ole küsimus ühes inimeses või ühes erakonnas. Me muretseme selle pärast ka, et EKRE pahale teele ei satuks. Ma kujutan ette – te naeratate nii kõvasti –, et ka teile pakuks rõõmu, kui, ma ei tea, Oleg Ossinovski või keegi teine [teile] annetaks. Ja lõpuks annetamine iseenesest ei ole ju probleem. See ei ole probleem, et keegi raha annetab. Probleem on selles, kui erakond jääb vähestest annetajatest sõltuvusse. Probleem ei ole selles, kui on palju annetajaid, kes igaüks annetab mis iganes summa, väikse protsendi erakonna kogu aasta eelarvest või kampaania eelarvest. Selles ei ole mitte mingisugust probleemi, see kõik on väga normaalne. Aga ma arvan, et mure on siis, kui ühe annetaja käest tuleb kaks kolmandikku erakonna valimiskampaania kogumahust või pool või ligi pool. Isegi veerand, ma julgeksin öelda, on suur, sest parlamendis pikemat aega olnud erakondade puhul [saame] öelda, et nende kampaaniate [maksumus] on ju miljon eurot pluss. Ka 250 000 eurot miljonieurosest kampaaniast on väga oluline summa, ilmselgelt on keegi väga tänulik sellise annetuse eest. 

Me kõik teame, et on annetusi, mis tehakse lihtsalt ilma ühegi ootuseta ja võib-olla ilma kellegagi rääkimata. Aga me teame ka, et suured annetused on tegelikult reeglina sellised, et enne on erakonna liikmete ja annetajate vahel ikka mingisugune suhtlus olnud. See tähendab, et juba ainuüksi see võib kujundada olukorra, kus on tunne, et jäädakse tänu võlgu. Lihtsalt tänu võlgu. Ja kui sinu poliitiline karjäär ja edukus sõltub sellest, et keegi on seda rahaliselt toetanud ja seda rahaliselt edasi viinud, siis loomulikult sa hakkad mõtlema, kuidas oma karjääri mitte kiirelt lõpetada, vaid seda jätkata. Võib-olla sa tahad järgmine kord parlamenti saada, järgmine kord hea tulemuse teha ja siis valimistevahelisel ajal, eriti kui sa võimu teostad, on loomulikult see [kallutatus] kerge tulema. Ma ei mäleta, kes see poliitik või ajakirjanik oli, kes kunagi ütles, et sa oskad selle rahastaja mõtteid lugeda või aimata – oli vist see lause. Ta ei peagi midagi ütlema, mõnikord piisab sellest, kui sa oskad aimata. Nii et see kõik on selle kohta mõeldud.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ärihuvide mõju poliitikale on kahtlemata oluline teema. Aga kui me vaatame Eesti tänast olukorda, siis ma kardan, et teie pakutud lahendus ei aita. Me ju kõik teame, et teatud ettevõtetel on reaalselt väga suur mõju meie rändepoliitikale. Me teame, et ka näiteks taastuvenergia valdkonnas on mõju olemas. Rääkimata sellest, milline farss toimus hiljuti hasartmängumaksu vähendamisega, mille taga oli väga selgelt ärihuvi. Kuidas neid probleeme tegelikult lahendada annaks, mis meil täna reaalselt olemas on? 

Aitäh! Demokraatias on nii, et kõiki asju ei saa reguleerida ega peakski reguleerima. On ette nähtud ja mõeldud nii, et rahvas teeb valimistel otsuse. Kas või seesama hasartmängumaksu seadus on minu arvates hea näide, ma arvan, et selle põhjal tehakse oma otsus. See ei tähenda, et mina ütleksin, et seal mingi rahastamismudel taga on. See on täiesti normaalne, et ühel erakonnal on paremad suhted ühtede ettevõtjatega, teistel teistega, ühtedel on kinnisvara-ärimeestega, teistel põllumeestega, kolmandad võib-olla saavad paremini läbi ametiühingutega, ja kõigil neil on poliitikale mõju.

Me ju tahamegi, et neil oleks mõju. Me tahaksime, et mitte ainult ettevõtjatel oleks mõju, vaid et ka inimestel, kes kaitsevad [näiteks] naiste võimalusi ja õigusi, oleks poliitikutele mõju. See on positiivne mõju, seda me tahaks. Aga oluline on see, kas sa suudad tekitada, ma ei tea, ühiskondliku arvamuse muutuse või suudad erakonna liikmeid veenda mingis idees või suudad probleemi õigesti püstitada. See on üks [variant]. 

Ja teine on see, et sa mõjutad rahaga. See on teine [variant]. See, millest me täna räägime ja mida meie demokraatias õigeks ei pea, on see, kui mõju omatakse raha tõttu, mitte ideede või nägemuste või probleemipüstituste kaudu. Ma arvan, et need on erinevad asjad. Me tahaks, et lõppkokkuvõttes oleksid poliitikud avatud ja kuulaks, ja see juba ongi mõju. Aga me ei taha, et mõju saavutatakse ja [kedagi] kuulatakse sellepärast, et keegi on kedagi rahastanud. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Iseenesest on positiivne, et seda tüüpi eelnõu siin laialdast arutelu ja ka ühiskonnas arutelu põhjustab, see tulekski läbi rääkida. Aga ma arvan, et kaks aspekti on jäänud seni tähelepanuta. Üks on see, mida sa oma kõnes mingil määral ka kajastasid, et me tegelikult ei taha, et igal erakonnal oleks suured rahastajad. Eesmärk ei ole mitte see, et me peaks liikuma sinnapoole, et kõik 100 000 euro kaupa annetusi vastu võtavad, vaid pigem tõepoolest see, et rahastamine oleks mitmekesine ja ei domineeriks ühe osapoole huvid.

Meie jaoks on teine, võib-olla üllatav aspekt see, kui madal on nii eraisikute kui ka juriidiliste isikute annetuste lagi suures osas Euroopa Liidu liikmesriikides. 18 liikmesriiki on selle päris rangelt reguleerinud, mõnel pool, vist ka Belgias, on lagi 2000 eurot, aga Slovakkias on 300 000 eurot. Enamik piirdub paarikümne tuhande euroga, ükskõik, kas tegemist on juriidilisest isikust või eraisikust annetajaga. Kas sa näed, et see tegelikult muudaks ka meil pilti?

Suur tänu! Küsimuse algus oli väga hästi sõnastatud. Loomulikult, ma arvan, et meil kellelgi ei peaks olema eesmärki, et võimalikult suured annetused laekuks, vaid lõpuks on eesmärk see, et oleks palju väikeseid annetusi. Ja eesmärk on, et raha ei peaks otsustama, kui edukas on poliitik ja kui hea on tema idee, vaid ikka idee sisu, ühiskonna vajadus, inimene ise, tema usutavus, tema võimekus poliitikat teha, tema võimekus ideede eest seista peaksid olema demokraatia kese, ja selleks ei tohiks eriti raha vaja olla. Jah, loomulikult on vaja ideed tänases maailmas kohale viia, on vaja seletada, on vaja teha kohtumisi rahvaga. Jah, see kõik maksab, aga see ei pea maksma ühe inimese puhul sadu tuhandeid või erakonna puhul miljoneid eurosid. Oluliselt väiksemate summadega saab ka kõike seda teha. Nii et see on tõesti selle eelnõu, selle [seadus]muudatuse tuum.

Ma ei mäleta peast, aga minu arvates Prantsusmaal on ka üle mõistuse väikene summa. Prantsusmaal, mis on riigina Eestist ikka kordades-kordades suurem, on (Riina Sikkut räägib saalist.) 4000 eurot – aitäh, Riina Sikkut! – eraisiku [annetuste] lagi. 4000 eurot Prantsusmaal! Kui palju on Prantsusmaal rikkust, miljonäre, kõiki neid inimesi, ja 4000 eurot! Ja juriidilise isiku puhul on seal [piir] alla 10 000 euro. 

Meie räägime siin 100 000 eurost. Selle arutelu käigus me võiksime jõuda [järeldusele], et 100 000 eurot on ikka liiga suur summa tegelikult, on ju. Aga et oleks mingisugune konsensuse [võimalus], ma arvan, et pigem oleks väiksemate sammudega liikumine selle kõige poole oluliselt mõistlikum. Nii et jah, täpselt, küsimus oli hea ja ma arvan, et siin me probleemi ei peaks nägema. 

Enne olid mitmed küsimused, kas me peaks tahtma, et erakonna liikmed ja inimesed teeks rohkem väikeseid annetusi ning oleks siis võib-olla rohkem poliitikaga seotud või mõtleks kaasa. Loomulikult, kui suuri summasid saab vähe annetada, siis see tähendab, et erakonnad peavad pingutama, et neil oleks rahva seas selline usaldus, et inimesed teeksid neid väiksemaid annetusi. Ma arvan, et seal on ka väga otsene seos. Kui sa saad enamuse valimisteks vajaminevast rahast kätte paari inimese käest, kahe-kolme inimese käest, no mis pingutust sa siis pead tegema, et inimesi kuulata? Mina ütleks, et palju rohkem peab suhtlema siis nendega, kes on rahastajad, ja palju vähem [teiste] inimestega. On ju? Sa võid teha lihtsalt reklaami ja näidata, et sa oled ilus ja tore, ning vähem seda demokraatia poolt edendada.

Andre Hanimägi, palun!

Härra aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult te enda ettekandes seda puudutasite ja praegu Riina Sikkutile vastates ka, aga kuna me oleme siin nüüd juba tükk aega rääkinud sellisest tehnilisest poolest, siis ma usun, et vaatajatele oleks vaja natuke selgitust selle kohta. Kindlasti väga paljud, kes tänast ülekannet jälgivad, mõtlevad, et see on ju hea asi, kui erakonnad saavad raha hoopis eraisikutelt, mitte riigilt. Ega erakondade maine ei ole ju väga hea – ma räägin siinkohal kõikidest erakondadest –, võtame hoopis riigilt [selle kohustuse] ära ja las nad ise vaatavad, kuidas nad eraisikutelt ja ettevõtjatelt raha kokku kraabivad. Äkki te toote veel kord välja, mis need ohud tegelikult on, kui me läheme seda teed, et võtame riikliku rahastuse ära ja las kõik otsivad endale ettevõtjaist [annetajad]? Mida see võiks teie hinnangul kaasa tuua Eesti demokraatias ja Eesti poliitilisel maastikul?

Aitäh! See oleneb kontekstist. Kui me lepime kokku, et üle 100 000 euro valimistele ei kuluta, siis ma arvan, et me saame kõik hakkama. Kui seda ülemist piiri ei ole ning valimiskampaania kulu on miljon või 2 miljonit eurot ja riiklikku rahastust ei ole, siis see tähendab, et sul on vaja [saada] kuskilt mujalt rohkem vahendeid. Kui liikmed ei maksa nii palju liikmemaksu ja annetusi, siis loomulikult peab [raha] reeglina pigem ettevõtjatelt küsima. Ja see lõpuks viibki selleni, et võib sattuda olukorda, kus ollakse kellestki suures sõltuvuses.

Aga ma arvan, et demokraatias peaks riigi toetuse oluline mõte olema see, et see hoiab erakonnad töös ja hoiab erakonnad inimestega suhtlemas. Ma võin kunagisest ministritööst näite tuua. Tihti jõuavad riigisüsteemis ministrite ja valitsuse lauale mingisugused asjad, mis on teatava üldistusastmega, sest reeglina valitsus üksikküsimusi väga detailselt ei lahenda ja võib-olla ei peakski alati lahendama. Aga [tuleb kasuks], kui erinevates piirkondades on [kohalikke poliitikuid], ja muideks mitte ainult enda erakonna inimesi, vaid teiste erakondade omi samamoodi, kes võtavad ühendust ja ütlevad midagi. Minul aitas ministri ametiajal tegelikult päris mitu inimest EKRE-st lahendada Eestis mõnda olulist probleemi või Keskerakonnast keegi võttis ühendust, kohalikud piirkonna inimesed. Ja siis sa mõistad, et ametnike üldistus võib olla ühes suunas, aga tegelikult on selle piirkonna jaoks midagi olulist, mida selles üldistuses ei näe. Tänu sellele sa võid mõista, et seal on mingi probleem, mis vajab hoopis teistsugust lahendust, või [on vaja] küsimuse uuesti arutamist.

Nii et on näiteid, miks see on oluline, et erakonnad toimiks kaasajana ja teistpidi oma nägemuse seletajana üle Eesti, mitte ainult suurlinnades, ja oleks võrgustik. Mida suurem see võrgustik on, seda rohkemate inimesteni see ulatub. Mida suurem see võrgustik on, seda rohkem ta suure tõenäosusega suudab esitada ootusi neile, kes on erakonna eesotsas, parlamendis või valitsuses, ja ma arvan, et seda parem. Me kindlasti ei tahaks keegi ühtegi sellist erakonda, kes mingis väga väikses grupis ja mitte erilise regionaalse haardega, kuskil nurgas midagi pusib. Me tahaks pigem erakondi, kes toimivad demokraatia loogikas niimoodi, et nad suudavad inimestega kaasa mõelda, nad suudavad kaasata, nad suudavad arutada, nad suudavad ka seletada. Vahet ei ole, kes on valitsuses või koalitsioonis, tihtilugu peab tegema otsuseid, mis ühtedele meeldivad ja teistele mitte, või on otsused arusaamatud, neid tuleb alati seletada, et aru saadaks. Nii et see peaks olema minu arvates riikliku rahastuse peamine eesmärk, et erakonnad toimiks organisatsioonina ja oleksid inimeste jaoks olemas.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, see on väga hea, et sa seda eelnõu, mis sotsiaaldemokraadid on esitanud, nii hästi lahti seletad. Siin on erinevaid küsimusi olnud, aga on ju räägitud ka valimiskampaania maksumuse piiramisest, seda siis eelkõige erakondade tasandil, aga ka üksikisiku tasandil. Mis sa arvad, kas meile Eestis võiks ka selline lähenemine sobida?

Aitäh! Tõesti, selles eelnõus on miljoni euro piiri ettepanek Riigikogu valimiste [kampaania kuludele] tehtud. Ma pean tunnistama, et põhiseaduskomisjonis oli väga hea arutelu selle üle. Ja ma ütlesin eelnõu algatajate poolt, et me oleme nõus selle ettepaneku sealt praegu välja võtma, kui see peaks takistama ülejäänud eelnõuga edasiliikumist, sest lihtsalt tekkis küsimus, mida siis [kuludena arvestatakse] selle ülempiiri puhul. Me pole seda nii täpselt lahti kirjutanud. Kui peaks olema juhuslikult nii, et ka kandidaadi enda panus arvutatakse rahasse – on ju erakonna liikmeid, kes teevad kampaania ajal päris palju tööd –, siis me satume väga keerulistesse olukordadesse. Ma ütlen, et Eestis on õiguskaitseorganid vahepeal väga võimekad igasuguseid asju nagu ära hindama ja [seaduse reguleerimisala] sisse lugema, kui me oleme teinud liiga üldise seaduse.

Aga see üldine põhimõte on sotsiaaldemokraatidel olnud – Heljo Pikhof, sa mäletad seda isegi paremini kui mina, mis ajast – minu arvates aastast 2013 või 2012. Juba siis tegime ettepanekuid, et raha mõju erakondadele, raha mõju valimistele oleks oluliselt väiksem. Erakondade sõltuvus erinevatest rahastajatest võiks tegelikult olla väiksem. Jah, see on meil järjepidev tegevus olnud, nii me maailma näeme. Parem oleks, kui ikka loeks see, kes sa inimesena oled ja millised on su ideed, mitte see, kui palju sa reklaami saad osta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lauri, sa rääkisid oma kõnes enne ka sellest taskuparteide küsimusest, kuidas rikkad inimesed teevad nii-öelda taskupartei endale. Sa kirjeldasid seda tegelikult nii täpselt, et kui sa oleksid mänginud kellegagi "Aliase" mängu, siis ma arvan, et isegi algkoolilaps oleks kohe öelnud Eesti 200. Ei olnud keeruline aru saada, millisest erakonnast sa räägid. Nagu me teame, neile ei piisanud ainult sellest, et rikas inimene selle partei tegi. Nad kasutasid ära ka Eesti inimeste heatahtlikkust, tahet ukrainlasi aidata ning, ma ütleks, varastasid nii terve hulga hääli kui ka raha. Ka Reformierakond ei ole patust puhas, sest hiljem on välja tulnud, et nende tipus oli teada, et see Ukraina annetuste asi on kahtlane. 

Mu küsimus tuleb nüüd sotsidele. Kas teil siis peale valimisi ei käinud peast läbi mõtet näidata põhimõttekindlust, näidata seda, et nii ei ole õige, ja mitte minna valitsust tegema selliste erakondadega?

Aitäh! Teate, see on nagu presidendi kõnega vabariigi aastapäeval: poliitikud eri erakonnast kuulsid erinevat asja ja keegi ei kuulnud, et temast räägiti, tundus, et hoopis teistest räägiti. Mina ei rääkinud Eesti 200-st. See on huvitav, et teie tundsite Eesti 200 ära, aga enda koha pealt mingit tunnet ei tekkinud.

Ja teine asi, ma arvan, et see on ebaõiglane ja te teete siin Eesti 200-le liiga, mis puudutab Johanna-Maria Lehtme annetuste asja. Arvestades, kui hilja inimene erakonda kandideerima kutsuti – vahetult enne valimisi, umbes sellel hetkel, kui nimekirju esitati –, siis on erakonnaga seost raske luua ja minu arvates pole seda ka keegi Eestis kuidagi tuvastanud peale Uute Uudiste. Ja vist on veel mõni selline portaal, kus sellest räägitud on. Nii et jah – mis see [ütlus] oligi? –, vanarahvas ütles, et pindu teise silmas näed, aga palki enda silmas ei näe.

Aga lõppkokkuvõttes ma ütlen, et loomulikult tänasel hetkel see eelnõu puudutaks kindlasti mõnda erakonda, kes parlamendis on, ja mõnda parlamendivälist erakonda. Aga selle eelnõu eesmärk on ju suunatud tulevikku, et meist keegi ei satuks mingisugusesse sõltuvusse, kaasa arvatud EKRE. Nii et ma arvan, et teil oleks mõistlik seda toetada, sest ma usun, et te ise ka pole märganud väga palju neid olukordi, kus sotsiaaldemokraadid EKRE huvide eest nii tugevalt seisavad.

Nii, aga vahepeal on üks protseduuriline laekunud. Ando Kiviberg, palun, küsimus istungi juhatajale!

Härra istungi juhataja, suur tänu! Ma kutsun teid nüüd üles kolleeg Eplerit korrale kutsuma, sellepärast et see, mis ta suust kuuldavale tuli praegu, mis puudutas lausa varastamissüüdistust, annetuste varastamise süüdistust ühele erakonnale, on lihtsalt kohatu, väga inetu, laimav ja mitte kuidagi põhjendatud. Ma leian, et siin saalis sellisele sõnakasutusele kohta ei tohiks olla.

Aitäh! Tegelikult ettekandja juhtis ka sellele tähelepanu, et Eesti 200-ga ei saa kuidagi seostada seda küsimust. Seda ütles ettekandja. Mina ei saa küsimusse poole pealt sekkuda, kui [küsija midagi] nimetab. Kuulasime küsimuse ära, ettekandja tegi omad märkused ja teie reageerisite ka koheselt.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te tõite siin näiteid mõningatest riikidest, kus on teatud lagi annetustele seatud. Kahtlemata ei ole nende riikide rahvaarv Eestiga võrreldav. Nende võimalus liikmemaksudega erakonna tegevust rahastada on ilmselt hoopis teistsugune kui Eestis. Aga see selleks.

Ma tahan küsida, kas teil on infot, milline on nendes riikides riiklik erakondade rahastamise süsteem. Täna on meil Eestis ju selline süsteem, et valimiste võitjad on riigi rahaga justkui võimu juurde tsementeeritud. Kui me [vaatame] seda, et Reformierakond saab aastas peaaegu 2 miljonit eurot riigilt, siis seal ei ole üldse küsimust. Selle eelnõuga, mida te siin pakute, ei saaks kuidagi lahendada seesugust sõltuvust, sest nad ei sõltu mitte kellestki, neil on riigi raha ja nad saavad selle raha eest endale valimistel uuesti hea tulemuse teha. Riik ise on see kõige suurem annetaja. Kuidas nendes teistes riikides on? Kas seal on ka sellised süsteemid? 

Teie aeg! 

Kas nad tsementeerivad ka kuidagi olemasolevat võimu või mitte? Kuidas selle vastu võidelda?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus. Nii täpselt ma ei oska neid riiklikke rahastamise süsteeme öelda, on nii ja naa. Aga reeglina Euroopa riikides riigipoolne erakondade rahastamine on.

Nüüd, küsimuse alguses te väga õigesti ütlesite, et need riigid on suured ja seal võib olla palju inimesi, kes [erakondi] toetavad, ja tänu sellele saadakse [raha] kokku. Aga on ka niimoodi, et kui riik on suur, siis organisatsioon on suurem ja valimiskampaania peab olema suurem, et inimesteni jõuda. See seos on olemas.

Kui me vaatame Soome, Lätisse ja Leedusse, ümberkaudsetesse riikidesse, siis on füüsilise isiku annetuste piirid seal oluliselt madalamad kui 100 000 eurot, [nagu on meie] ettepanek. Seal on tunnetus, et saadakse hakkama.

Ma arvan, et see küsimus on täiesti õige ja õigustatud. Ma olen ka seda küsinud ja olen öelnud nii põhiseaduskomisjonis kui ka meediale, kuidas meie nägemuses seda võiks lahendada. Riiklik erakondade rahastamise süsteem ei peaks nii palju premeerima parlamendi[valimistel] saadud mandaatide arvu järgi, vaid baasosa võiks olla kõigil sarnane, isegi kui sa oled parlamenti saanud, ja võib-olla väga pisikene koefitsient annab siis juurde parlamendikohtade arvu järgi.

Ma tõin näite ka viimaste valimiste põhjal. On niimoodi, et kui Isamaa sai valimistel kaheksa mandaati, siis riiklik rahastus on umbes 400 000 eurot aastas – jah, [see jääb] kuskile sinna –, isegi natuke vähem, ning Reformierakonnal on poolteist miljonit. Loomulikult on see ebavõrdne. Jah, üle poolteise miljoni euro. Mina näen seda ideaalis niimoodi, et tõmbame ühel vähemaks ja [anname] teisele juurde. Lõppkokkuvõttes võiks see olla niimoodi, et mõlemal on see 700 000 või 600 000 euro juures. Ma arvan, et see oleks aus.

Ja selle osaga premeerimise rahast, mis üle jääb, ma pigem suurendaks nende erakondade rahalist toetust, kes on saanud valimistel 2%, 3% või 4% ja pole parlamendikünnist ületanud. See on õigustatud küsimus. Kui soovitakse mingit uut poliitilist liikumist teha, siis on ikka raha vaja, et valimistel osaleda ja seda erakonnaorganisatsiooni jooksutada. Ja kui on seatud annetustele ülempiir, siis see raha peab kuskilt mujalt tulema. Nii et ma arvan, et aus ja mõistlik ning demokraatiat hoidev oleks see, et see tuleb riigi käest.

 Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vaadake, kui huvitav debatt siin saalis on. Tegelikult me tahaks ju sellist sisulist arutelu enne valimisi ka ühiskonnas. Kui me räägime täna arutluse all olevast eelnõust, siis minu jaoks käivad reklaamikulude ülempiir ja annetuste ülempiir kokku. Sest praegu on surve koguda suuri annetusi, aga valija saab selle eest vastu – ma ei tea, Riina Sikkut, Peeter Ernits, Urmas Reinsalu ja Martin Helme – suuremad ja sähvivamad reklaamid, pikemad reklaamid, rohkem eriefekte. Aga kas see aitab kuidagi demokraatiat edasi, kas see tekitab sisulist arutelu? Tegelikult ei tekita. See, et me kogume erakondadena rohkem annetusi ja suuname neid suurematesse plakatitesse ja telereklaamidesse, on ju iseenesest rumal. Aga see on suund, kuhu kõik paratamatult on läinud. Kui reklaamikampaania suurus oleks piiratud, siis see võtaks annetuste kogumiste survet vähemaks, sest meil ei oleks sellist eetriajavõistlust, ja tugevdaks sisulist debatti. Aga ma olen samuti nõus, et lisaks peaks kaaluma seda, kas riigi toetus võiks olla kuidagi ühtlasem …

Teie aeg!

… kõigile organisatsioonidele, kes poliitikaga tegelevad.

Jaa, aitäh! Saan öelda, et olen teiega sada protsenti nõus, teie kui eelnõu algatajaga. Nii see tõesti on, et reklaami tehakse sellepärast, et reklaamil on mõju. Valdav osa neist reklaamidest, mida me valimiste ajal näeme ning mis tulevad telest või on sotsiaalmeedias, on selleks, et mõjutada inimest kellegi vastu või kellegi poolt hääletama. Valdav osa neist ei edasta mingit erilist sõnumit, vaid edastatakse loosungit. Ma arvan, et paljud kolleegid siin oskavad kohe meenutada, et kui ühel erakonnal ei oleks olnud ilusaid reklaame, Reformierakonnal näiteks, ja oleks ausalt räägitud sellest, mis nad maksudega teha tahavad, siis oleks võib-olla valimistulemus hoopis teistsugune olnud. Ma arvan, et see on üks parimaid näiteid, kuidas suur raha poliitikas mõjutab reklaamide kaudu valijat tegema otsust, aga ei taga seda, et räägitakse sellest, mida erakond lubab, valimisprogrammist või millestki muust. 

Ehk siis tõesti – ma kordan seda nüüd mitmes kord –, kõige parem on, kui otsuseid ja valikuid tehakse selle alusel, milline sa oled inimesena, kui võimekas, millised on sinu või sinu erakonna ideed ja lubadused või varasem käitumismuster, mitte selle järgi, kui palju on sul olnud rahalist võimekust reklaami osta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! See meenutab mulle parteikiusu eelnõu. Aga ma küsin, kas Isamaa edu oleks nii suur olnud, kui Parvel Pruunsild, Margus Linnamäe, Aivar Linnamäe ja teised jõukad inimesed, kes on pikaajalised partei liikmed – ma rõhutan –, ei oleks oma parteisse nii tublisti panustanud? Ühelt poolt mulle Parvel Pruunsilla initsiatiiv meeldib, [mis on] suunatud demograafilise situatsiooni parandamisele. Aga kui näiteks sotse [toetaks] keegi jõukas ärimees, kes tahaks panustada siiralt kväär- või transinimeste [kaitsmisse] või meretuuleparkide arengusse, kas siis oleks sotsiaaldemokraatide erakond praegu kõige populaarsem ja teie oleks kõige populaarsem võimalik peaministrikandidaat, mitte Urmas Reinsalu? On see kuidagi seotud? Kui see muutuks, asjad oleks teistpidi, kas siis teie oleks esikohal, teie erakond?

Aitäh! Kõigepealt ma pean täpsustuse tegema. Kui keegi on öelnud mulle, miks ta on sotsiaaldemokraate toetanud annetustega, siis reeglina on peamised põhjused regionaalpoliitika; inimeste võrdsed võimalused elus, ühiskonnas igale poole jõuda, kui nad on tublid ja pingutavad; loomulikult asjakohane ja sisuline lähenemine; ka meie vaated majandusküsimustele, mis puudutab erinevate tehnoloogiaettevõtete võimalusi ja tehnoloogia arengut või ühiskonnas kasutusele võtmist; loomulikult energeetikavaade, et Eestis oleks palju odavat elektrit; ja kõik muud asjad sinna juurde. Need on peamised põhjused, miks sotsiaaldemokraate toetatud on.

Te muidugi unustasite ära mainida, et sotsiaaldemokraate on toetatud ja toetatakse ka praegu sellepärast, et ka meile läheb korda, kui palju Eestis lapsi sünnib, ja mitte ainult see, vaid ka see, kuidas neid on võimalik üles kasvatada ning et lõppkokkuvõttes oleks igal lapsel võimalus ühiskonnas kuskile jõuda. See on põhjus, miks me tunneme muret ja räägime pidevalt sellest, et meil on väga palju absoluutses vaesuses elavaid lapsi.

Huvitav, et te tahate kogu aeg Parvel Pruunsillast ja Linnamäest rääkida. Teie sihik on millegipärast sinna suunatud. Mis puudutab härra Pruunsilda ja tema nägemust ja kaasamõtlemist sündide teemal, siis see on minu arvates väga õige ja hea. Ja mis puudutab Linnamäed, näiteks tema muret Eesti metsade pärast, siis minu arvates on ka see väga õige ja hea. Sotsiaaldemokraatide vaated siinkohal kindlasti kattuvad nende isikute omadega. Mis puudutab nende isikute mõju, siis kui te arvate, et neil on annetuste kaudu väga suur mõju, siis jah, ma ei vaidle vastu, see võib niimoodi olla. Ma seda täpselt kommenteerida ei oska, aga see tõesti võib nii olla.

Teie küsimus oli suunatud sellele, et eelmine kord annetasid need isikud erakonnale Isamaa väga palju, aga valimistulemus ei olnud annetustega korrelatsioonis. Jah, nii võib ka juhtuda. Aga nii nagu me kolleegiga siit eest pingist natuke aega tagasi arutlesime, Reformierakonna puhul on see korrelatsioon rahastamisega jällegi olemas. Nii et see võib olla niipidi või naapidi. Lõppkokkuvõttes sõltuvad mõnikord valimistulemused ja inimeste käitumine või hoiak valimistel ka mingitest muudest asjadest, aga reeglina on rahal suur mõju.

Urmas Reinsalu, palun!

Teil on oligarhiavastane seadus, eks ole, ja oligarhid on ennekõike Venemaal. Euroopa Liit on nimetanud Putini lemmikoligarhiks Ališer Usmanovi. Ajal, kui te olite Eesti siseminister, teie suur annetaja Oleg Ossinovski, kellelt te võtsite vastu kümneid tuhandeid eurosid täiemahulise sõja ajal Ukrainas, vedas Usmanovi metalli kusagil kolmveerand miljardi euro ulatuses. Te olite siseministrina teadlik nendest dokumentidest, aga võtsite vastu raha, mis oli teenitud sanktsioneeritud Vene oligarhi metalli veolt röögatus koguses. Tõsi küll, osa firmast vormistati pärast – te olete kursis, eks ole – Veronika Ossinovskaja nimele, kes elab praegu Venemaal. Võtsite selle raha vastu. 

Miks teie seadus jätab avatuks niisugused asjad? Et selline Vene oligarhide teenitud raha sotsidele annetamine saaks jätkuda? Mis on teie moraalne hinnang sellisele tegevusele? Miks te ei ole soovinud piirata seda, et äritegevuselt Vene oligarhidega raha teenivad inimesed annetavad Eesti poliitikas, nagu on näha vähemasti sotsiaaldemokraatide näitel …

Teie aeg!

… ja selle kaudu teostavad võimu?

Aitäh!

Kas see ei ole ohtlik seos?

Aitäh selle küsimuse eest! See oli juba päris ammu, kui see annetus tehti. Minu teada pole Oleg Ossinovski vahepeal sotsiaaldemokraatidele annetanud. Mul pole ka teadmist, et ta seda teha plaanib.

Aga huvitav, et te selle teema esile tõite. Ma saan aru, et te tunnete ennast ikka puudutatuna, justkui me räägiksime Parvel Pruunsillast ja tema väga suurest mõjust Isamaa üle. Vaadates kõikide erakondade annetusi seda eelnõu ette valmistades, [nägime, et] härra Pruunsild annetas ligi poole Isamaa kampaania rahast eelmiste Riigikogu valimiste ajal. Ilmselgelt on see sõltuvus väga suur. Võib-olla te tunnete ennast puudutatuna seoses sellega, et selle kahtlustuse puhul, mis Isamaale on esitatud, on seosed Parvel Pruunsilla ja teiste rahastajatega. Sealt ju joonistub, vähemalt võiks joonistuda selle kahtlustuse järgi välja – mulle vähemalt meedia[kajastuse] järgi tundus nii –, et rahastati seda, kes saavad Isamaa juhtideks ja valitakse juhatusse, see puudutas osaliselt juhtide valimist. Teil võib olla tunne, et on väga otsene seos, et Parvel Pruunsild on erakonda rahastanud ja aidanud raha toel erakonna juhatusse inimesi saada. Ja kui nad lähevad valitsusse, siis on tervel Eestil küsimus, kelle kasuks need inimesed otsuseid teevad. Ma olen seda küsimust ise ka küsinud. Kui Isamaa on järgmises valitsuses, kas Parvel Pruunsild saab siis näiteks ka öelda, kes kahe aasta pärast kapo juhiks saab või ei saa?

Ma saan aru, et see küsimus mulle kui ettekandjale oli tingitud sellest tundest, mis teil on. (Saalist kostab protesti.) Aga vaadake, mina nende küsimustega nii tugevalt ei tegele. Jaa, te tahate väita, et siseministril on kõigi kohta memod. Loomulikult, kui minister oleks tahtnud, siis oleks neid memosid tehtud. Aga jah, ma lugesin. Vastus on see, et jah, ma lugesin meediat, jah, ma nägin, mis seal kirjutati. Täpselt samal ajal – kui te nüüd võtaks ka meedia lahti, [siis näeksite] – ma olen öelnud selle kohta oma arvamuse, et kõik, mis on keelatud tegevus, ei lähe meie väärtusruumi ega seadustega kokku. See minu arvates ei olegi normaalne asi. (Urmas Reinsalu kõneleb kohalt.)

Martin Helme, palun!

Aitäh! No Lauri, sinu ja sotside põhimure on ikkagi see, et te olete üdini võltsid. Te ühtegi head asja kunagi ei algata ega tee, kui te valitsuses olete, olgu see toiduainete käibemaksu langetus või automaksuvastasus. Valitsuses olles see kõik teile meeldis, alati hääletasite poolt. Aga kui opositsiooni tulete, siis hakkate võitlema nendesamade asjade vastu, mis te tegite, kui te olite võimul.

Noh, ütlesid ennem siin Urmase küsimuse peale Vene oligarhide raha kohta, et see oli ammu. Aga sa praegu ka ei kasutanud võimalust, et seda kuidagi hukka mõista või sellest distantseeruda.

Vahel on kasutatud EKRE kohta väljendit "pereäri", aga tegelik pereärierakond Eestis ongi ju sotsid. Seal on Oleg Ossinovski ja Jevgeni Ossinovski ning Oleg tegi suuri annetusi ennem seda, kui Jevgeni sai esimeheks, eks ole. Kokku on nad andnud kahe peale kümne aasta jooksul üle 350 000 euro või 350 000 eurot. Puhas pereäri! Ja kui Eestis üldse keegi on oligarhi nimetusega tituleeritud, siis mitte Parvel Pruunsild või isegi Sõõrumaa, vaid ikka Ossinovskid on meil oligarhid. Miks te nii võltsid olete?

Aitäh! No ma ise ei tunne seda. Me ennem siin pidasime arutelu, et tihti kipub poliitikas niimoodi olema, et teise silmas pindu näed, aga enda silmas palki ei näe. Teiega seal EKRE-s on kahjuks täpselt samamoodi.

Ja huvitav, et te oligarhidesse nii emotsionaalselt suhtute. Ma olen aru saanud, et Ameerika Ühendriikides Donald Trumpi administratsiooni tegevuses on väga oligarhilisi tunnuseid ja minu arvates see pole üldse kuigi demokraatlik, mis seal aset leiab. Hoopis selle pärast peaks muret tundma (Hääl saalist.) ja peaks muret tundma selle pärast, et see kõik võib ühel hetkel Eestisse jõuda. Lõppkokkuvõttes ei ole see eelnõu ju suunatud ei Urmas Reinsalu hirmudele – ma mõtlen, et Parvel Pruunsilla rahastust – või kuskile mujale, vaid see eelnõu on suunatud sellele, et kaitsta ja hoida Eesti demokraatiat ja et seda mõjuvõimu ei oleks nii palju.

Ma küsiksin vastu, kuna Urmas Reinsalul on siin teine küsimus. Mina küsiksin Urmas Reinsalult vastu, et oleks päris parlamentaarne debatt: aga miks te ei taha – muidugi, Martin Helme võiks ka varsti vastata, teile ka küsimus –, et poliitikas loeks rohkem ideed ja inimesed ning vähem raha ja raha mõju? Miks te olete selle vastu? Tegelikult jah, me võime Oleg Ossinovskist ja kõigest rääkida, aga ma küsin, miks te sisust ei taha rääkida ja miks te seda ei toeta. Kas käed on nii kõvasti juba seotud või on seal mingisugune muu põhjus või ideoloogiline nägemus? Ma esitan teile vastuküsimuse, teil on küsimuse küsimisel võimalik mulle ka teada anda sellest.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ega ma ei taha seda algatust tegelikult üldse alahinnata, aga möönge nüüd ise ka, et see eelnõu on teil ikkagi väga kitsapiiriline. Umbes selline, kui mõni teine erakond teeks eelnõu selle kohta, et kui selgub, et mõni on maksnud toimetamisteenuse eest kuluhüvitistest sularahas, siis selle eest tuleks hoopis kõvemini karistada.

Aga põhiseaduskomisjonis jäi mulle mulje, et juhul, kui see eelnõu menetlusse jääb, siis te kavatsete seda täiendada veel muude regulatsioonidega. Ma küsingi, et kui see mulje oli mul õige, siis missuguseid muudatusettepanekuid te veel teeksite, et see oleks süsteemsem.

Aitäh selle küsimuse eest! Vaadake, see ei ole niimoodi kitsalt esitatud eelnõu, sellepärast et see on esitatud kontekstis, et meil on juba parlamendis menetluses üks erakonnaseaduse muutmise [eelnõu], mis puudutab rahastamist, ERJK tegevust, ERJK õiguste täiendamist, sidusorganisatsioone ja kõike muud. See kõik on juba olemas. Me oleme esitanud nüüd nii-öelda täienduse [selle kohta], mis sealt meie arvates puudub. Selles mõttes ei ole see kuidagi väga kitsalt esitatud. Vastupidi, kontekst on see, et me katame nende kahe eelnõuga lõppkokkuvõttes ära väga palju puudujääke või lünki.

Ma ei öelnud komisjonis, et me oleme valmis seda täiendama, vaid pigem [võtma välja selle], mis puudutab [kampaaniakulude] miljonieurost ülempiiri. Me jätkuvalt arvame, et see on mõistlik, et ülempiir oleks, aga küsimused ja arutelu komisjonis olid selles mõttes õiged, et seda võib tõlgendada [eri moodi]. Lõpuks võivad õiguskaitseorganid või rahastamise järelevalve komisjon seda tõlgendada selliselt, nagu me ette ei kujuta. Selle koha pealt peaks seadus olema selgelt arusaadav ja konkreetne. Ma ütlesin seal ja siin ka, et me hea meelega võime esitada selle [eelnõu] uuesti, täiendatud kujul, võime selle eelnõust välja võtta, et see ei takistaks kuidagi eelnõu edasiliikumist.

Urmas Reinsalu, palun!

Jah. Lauri, see Usmanovi ligi 800 miljoni eurone metallimaagi, metalli- ja terasetoodete [vedu] oli toonasel aastal üle 1% Venemaa kaubavahetusest kogu maailmas. Ja selle äri puhul, mis tegelikult seda korraldas logistiliselt Venemaa Putini lemmikoligarhile, olid sa, nagu sa ütlesid, sellest teadlik, et härra Ossinovski sellega tegeles. Te, sotsiaaldemokraatide partei, võtsite sõja ajal, kui sa olid siseminister, vastu ulatuslikke summasid. Nüüd sa ütled, et see oli ammu.

Aga see seaduseelnõu kõneleb oligarhidest. Mul on küsimus. Selle parlamendikoosseisu ajal on teie parteid rahastatud selle rahaga, mida teeniti – rahal nime ei ole, aga vähemalt selle tuludega – tegelikult Usmanovi metalli veoga Euroopasse. Kas a) selline metalliveo korraldamine on eetiline ja b) selle rahaga Eesti poliitika finantseerimine peaks olema takistatud, piiratud?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma õigesti mäletan, siis see tõesti ei olnud selle parlamendikoosseisu ajal. See oli eelmise parlamendikoosseisu ajal minu mäletamist mööda. (Saalist öeldakse midagi.) Me räägime ikka parlamendikoosseisudest. Ja jätkuvalt räägime me selle eelnõu kontekstis raha mõjust poliitikale ja sellest, et erakonnad võivad jääda sellest sõltuvusse. Ma jätkuvalt küsin teilt vastu. Aga ma ütlen selle ka ära, et ei, mulle see ei meeldi ja ma pigem olen teiega ühte meelt selles, mis te küsisite selle kohta, kui Venemaal keegi teenib kuidagi suurt raha. (Pahane hääl saalist. Juhataja helistab kella.)

Aga, härra Reinsalu, ma saan aru, miks te seda küsimust küsite. See on võib-olla teise debati teema, aga te küsite seda küsimust sellepärast, et mitte vastata minu küsimusele selle kohta, mis siin parlamendis praegu arutlusel on. Küsimus on see, miks te ei taha raha mõju Eesti poliitikale vähendada. Meil parlamendierakonnad ostavad ju oma valimistulemust väga palju reklaamiga. Aga teine asi: see viib lõpuks, nii nagu me näeme erinevate riikide näidete põhjal – Läti ja Läti oligarhid –, selleni, et erakond pole oma otsustes vaba ja on sõltuvus ühest või kahest rahastajast. Ma räägin sõltuvusest. Sotsiaaldemokraatide rahastust te võite vaadata, seal on kümned tuhanded, võib-olla keegi on kunagi kõige rohkem 50 000 eurot (Pahane hääl saalist.) annetanud, aga sõltuvust sotsiaaldemokraatidel ei ole. Te ei taha sellele vastata. Ma mõistan, härra Pruunsild toetas Isamaad eelmistel valimistel umbes miljoniga. Ma mõistan seda. (Pahane hääl saalist.) Aga meil oli siin …

Härra Reinsalu, laseme ettekandjal vastata.

No näe, härra Reinsalu läks kohe, kui ma Parvel Pruunsilda mainisin, hüsteeriasse. Ma saan aru, et loomulikult see mõjutab, loomulikult see võib puudutada teid isiklikult. Ma mõistan seda ja saan aru, aga lõppkokkuvõttes ma arvan, et me kõik mõistame [eelnõu] eesmärki, et [erakond] ei peaks olema ühest isikust sõltuv.

Härra Reinsalu tundis muret, kust siis saada valimiskampaaniaks raha, kui härra Pruunsild enam nii palju annetada ei saa ühe aasta jooksul. Me oleme sellest ka rääkinud. Üks asi: teeme riikliku rahastamise süsteemi ümber, ei pea premeerima kohtade järgi. Teine asi: paneme valimiskuludele ülempiiri, me ei pea üldse nii palju kulutama. Mina pole aru saanud, miks peab tegema miljonite eurode eest valimiskampaaniat. Ma küsin, mida võimalikult paljude telereklaamide näitamine meile annab. Kujutage ette, ühte ja sama reklaami näidatakse sadu kord, seal on loosung ja näidatakse inimeste pilte. Noh, võib-olla inimeste piltidest veel saan aru. Aga millist sisulist sõnumit sellega edastatakse? Tegelikult see on nagu pesupulbri reklaam. Me teame, et pesupulbri reklaami tehakse sellepärast, et see mõjub ja inimesed ostavad seda pesupulbrit siis rohkem. Täpselt samamoodi kehtib see ka poliitikas.

Ma ütleks, härra Läänemets, et kui te küsite, siis Riigikogu liige ei saa teile vastata, sest temal on minut aega teile küsimuse esitamiseks. Ma saan selle debati olulisusest aru, aga jääme selle juurde, et Riigikogu liige küsib teie käest eelnõu kohta. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et Keskerakond näitas viimaste valimiste ajal väga hästi, kuidas on võimalik tööd teha ja tulemust saavutada ilma [liigse] reklaamita. Need kulud, mis meil on läinud kampaaniate peale, on olnud tõesti väga väikesed. Sellest lähtuvalt ma ikkagi küsin, miks te olete selle eelnõuga siin, kui te ise praegu ütlesite, et üks võimalus on seada piirang reklaamile, eetriajale, väljaannetele ehk piirata [reklaami] mingisuguse teatud summaga. Siis oleks kõik erakonnad võrdsed. 

Ja nüüd see teine pool, et te tahate seada piirangu toetustele, annetustele. Kas see on õige tee? Võib-olla on vastupidi, see tulebki teha läbipaistvaks sellisel viisil, et lasta ka juriidilistel isikutel annetada. Siis on selge, kes kelle huve esindab, nii nagu ka sotsiaaldemokraadid esindavad praegu pigem näiteks tuulikute ehitajate huve, näiteks Kristjan Rahu on üks nimi.

Teie aeg!

Suur tänu! Tõesti, härra Laats, teie kolleeg ütles, et Keskerakond tegi viimastel valimistel [kampaaniat] miinuseelarvega. Ma ei tea, mis see tähendab. Et te jäite suurde miinusesse, aga miinuseelarvega suutsite sellise hea tulemuse teha? Ma arvan, et see ongi hea näide, et aga te olete võlgu. Keskerakonnal on see mure, et te olete palju võlgu. Lõppkokkuvõttes tähendab see ühel hetkel ikka sõltuvust või otsuste tegemist, mõeldes sellele, kes võiks tahta annetada. Ma arvan, et Keskerakonna näide on just väga hea selle eelnõu kontekstis.

Aga mis puudutab ülempiiri seadmist reklaami[kuludele], siis me ei arva, et seda on võimalik kuidagi reguleerida, kui mitu reklaami võib Facebookist tellida või mis summa eest. Seda ettepanekut me tegema ei hakka. Aga siin on ettepanek [kehtestada piir] üldistele valimiskuludele ehk siis need reklaamikulud peavad ka väiksema summa sisse mahtuma. Jah, see on siin olemas, te võite seda toetada. Aga minu mäletamist mööda te pole varasemates parlamendikoosseisudes seda ettepanekut toetanud. See on hea, et te seda tegema asute.

Ja kui te nüüd meenutaks, mis seal lõpus oli? Üks küsimus oli teil veel. (Saalist öeldakse midagi.) Aa, küsimus oli, jah, ettevõtete kohta. Vaadake, ettevõttel ei ole maailmavaadet, inimesel on maailmavaade, ettevõtte omanikul on maailmavaade. Ja ma arvan, et see on väga põhimõtteline asi. Miks meil peaks inimesed, kes on ettevõtjad ja kes tahavad annetada, end peitma ja varjama ennast mõne ettevõtte taha? Ei pea! Väga hea oleks teada, kes erakondadele annetab. Kujutage ette ettevõtet, millel on viis omanikku enam-vähem võrdse osakaaluga – kes siis annetab neist, kui see ettevõte peaks tegema annetuse? Kas me saame siis aru, kes tegelikult annetas? Vastupidi, minu arvates läheks kõik segasemaks ja hägusamaks. Võib-olla on ettevõtteid, kellel on oluliselt rohkem omanikke, aktsionäre. Kuidas see ettevõte siis annetuse tegi, kes tegi? Ja kas kõik omanikud olid ikka seda meelt, et nemad ka tahavad [erakonda] toetada või mitte? Ma arvan, et see teeb [rahastamise] oluliselt hägusamaks ja oluliselt rohkem varjab seda isikut, kes tegelikult erakonda toetab. Mõnes küsimuses on see väga oluline, et me mõistaks ja saaks aru, kes annetuse tegemise taga on.

Täpselt nii, kui me räägime sellest, et kui kellelgi on mingid ärihuvid, siis me kõik [peaks] seda nägema, ka teised erakonnad. Erakonna puhul siis ka avalikkus ja ajakirjandus näeks ning mõistaks seda, kas ärihuvi on või mitte. Mõnest ettevõttest ei pruugi see välja paista, aga kui isik teeb annetuse, siis see joonistub paremini välja. See on üks osa järelevalvesüsteemist, mis baseerub avalikkusel.

Martin Helme, palun!

No ega ma ei saanud ennem vastust küsimusele, miks sa võlts oled. Aga see võltsus jätkus. Sa siin hurjutasid Urmast, et miks ta võtab isiklikult, kui ta oli küsinud teie erakonnale teie enda erakonna toetajalt tulnud raha kohta, [mis saadi] Vene oligarhiga äri ajades. Ikka teil on probleem sellega, see ei ole kellegi teise probleem, et Ossinovskid ajavad äri Vene oligarhidega ja annavad raha parteile. Aga see ei ole ainus näide, eks ju. Raimond Kaljulaid võttis Vene krüptoärimeestelt raha. Vene krüptoärimees tähendab tegelikult Vene rahapesijat. No see võltsus on ikka väga jube. 

Ja siis veel esitate küsimuse, et äkki ma ei näe palki enda silmis. Aga mis see palk on minu silmis? Mul ei ole ühtegi palki. Vähemalt kirjelda ära, mis see palk olema peaks. Me oleme siin sulle kirjeldanud [teie] palke.

Ma küsin nüüd selle eelnõuga seoses päris konkreetse küsimuse. Okei, tahad ära keelata [suured] annetused. Aga mida ette võtta selliste olukordadega nagu see, kus sotsiaaldemokraadist linnapea Jevgeni Ossinovski munitsipaliseeris sotsiaaldemokraatide asutatud erakooli, seal õpib 16 õpilast, ja linna rahaga pandi 14 miljonit hakkama. See rahastamine on ju see, millega sotsid kõige usinamalt tegelevad ja selle kõrval varjutuvad …

Teie aeg!

… kõik Pruunsilla rahad.

Suur aitäh teile! Ma arvan, et nii teie erakonnas kui ka teistes erakondades on inimesi, kes on saanud annetuse isikutelt, kelle puhul hiljem – hiljem, ma rõhutan – tõesti selguvad asjaolud, seotus mingite äridega, vahet ei ole, kas siin mandril või mõnel teisel mandril. Tagantjärgi. Raha on ära kasutatud, valimised on toimunud, aastaid või aasta on mööda läinud, mis iganes. Päris keeruline on neid inimesi hukka mõista ja öelda, et te ju teadsite. Vot ei teadnud! 

Teil on mingisugune kinnisidee, et on mingi ametkond, kes kuskil tegutseb, ja siis on sotsiaaldemokraadid, kes teavad kõigest kõike, ja Siseministeeriumist tuleb meile siiamaani informatsiooni, tuli ka enne valitsusse minekut informatsiooni ja me teadsime juba, kelle suhtes mingi uurimine on algatatud ja midagi käib. Kustkohast? Teie ei tea, ega ei tea meie ka. Me oleme selles mõttes võrdsel positsioonil. (Hääl saalist.) Me oleme selles võrdsel positsioonil.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma küsin siis sellisel viisil. Erakonnad on üks meie riigi demokraatia osa ja jumal tänatud, et see nii on. Eks igaüks erakondadest püüab kõnetada oma toetajaskonda ja selleks on olemas erinevad võimalused, kaasa arvatud [raha]. Ühed vahendid on ette nähtud riigi poolt. Kui teie olite koalitsioonis, kui ma nüüd ei eksi, oli vähemalt erakondade rahastamise eelarve teie haldusalas ja siis võeti vastu otsus, et seda tuleb vähendada. Teiseks, te rääkisite, et tuleks ka annetusi vähendada. Siin on hea näide. Kahjuks juhtus nii, et Eesti 200 sattus siia Riigikokku ja ka annetuste najal. Ja nüüd on see küsimus, et kui uued erakonnad, näiteks Parempoolsed – ja võib-olla tulevad veel mõned – soovivad samuti poliitmaastikust osa võtta, kuidas see siis võimalik on, kui annetusi ei ole? Kas te ei arva, et see pärsib võimalikke tulevasi poliitilisi jõude, nende soovi …

Teie aeg!

… tulla poliitmaastikule?

Aitäh! Väga õige küsimus. Sellepärast me oleme teinud ettepaneku valimiskuludele ülempiir seada. Siis ei ole nii palju raha vaja ja seda probleemi ei ole. Peab rohkem jalgadega tööd tegema – ma usun, et Keskerakonnas teatakse väga hästi, mida see tähendab –, rohkem inimestega suhtlema, rohkem seletama, mida te arvate, rohkem nende arvamust küsima, rohkem kaasa mõtlema. Sellele on see eelnõu ja need ettepanekud suunatud.

Teie küsimus on, miks ei saa nii palju või väga palju raha kulutada. Ma arvan, et miljonit eurot on väga-väga palju. Vabalt, me hea meelega teeksime ettepaneku 700 000 eurot Riigikogu valimistel kampaaniakulude ülempiiriks seada, aga on miljon, sellepärast et võib-olla meil õnnestub siin siis ühiselt kokkuleppele jõuda. Selles mõttes laheneb see probleem kohe, kui me lepime kokku, et me ei peagi nii palju kulutama. Siis te ei pea rohkem muretsema.

Mis puudutab võimalikke uusi erakondi, kes pole parlamendis, või erakondi, kes on vahepeal seal olnud ja siis läinud ära, siis ma olen seda meedias ja täna siin saalis mitu korda seletanud, et me võiksime vabalt teha erakondade rahastamise süsteemi ümber, et vähendada seda komponenti, mis annab erakonnale preemiat selle Riigikogu liikmete arvu pealt. Lepime kokku, et meil on baas ja siis Riigikogu liikmete arvu pealt saab väga väikese osa. Siis läheb see kohe võrdsemaks. Ja ühe osa sellest rahast suunaks neile erakondadele, kes on parlamendivälised, kes on saanud viimastel Riigikogu valimistel 2%, 3% või 4% ja pole künnist ületanud. Ma arvan, et see ongi sellega seotud ja kui me selle eelnõu vastu võtame, siis on põhjus ka see muudatus ära teha. Sammhaaval tuleb liikuda. Ma loodan, et ka teine erakonnaseaduse [muutmise eelnõu], mis menetluses on, võetakse seadusena vastu ning need reeglid lähevad selgemaks ja kontroll erakondade tegevuse üle paremaks.

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Oligarhi eristab tavalisest annetajast see, et ta annetab palju ja sekkub poliitikasse. Ta sisuliselt dikteerib erakondade poliitikat, ja mida rohkem ta annetab, seda rohkem ta poliitikat mõjutab. Sellepärast ta ongi oligarh.

Minu küsimus on see, kas erakonnad ei peaks neid annetajaid välja tooma, visuaalselt rohkem eksponeerima. Ma ei mõtle nagu sportlased, kes kannavad mütsidel-dressidel oma sponsorite logosid ja nimesid. Aga ütleme nii, et toogu välja internetis koduleheküljel ja reklaamides nende nimed, kes näiteks 10 000 eurost [rohkem annetavad]. Ja mida rohkem keegi annetab, seda suuremalt peab olema see nimi välja toodud. Kui keegi annetab erakonnale x või y 70%, 80% või 90% selle erakonna rahast, siis tema nimi peab olema seal sama suur, kui selle erakonna nimi on, sest nad on suhteliselt võrdsed ju. Mis te sellest arvate?

Aitäh! Ma ei oska öelda, kuidas seda lõpuks lahendada, aga see mõttekäik oli väga huvitav. Läbipaistvuse ja kaasamõtlemise kohta ma ütlen, et mulle isegi sümpatiseerib see mõte. Võib-olla pole mõtet teha sellist kokkulepet, et igaüht, kes 100 eurot on annetanud, peab eksponeerima, vaid tõesti siis, kui need summad on väga suured, sest sel võib mõju olla. Teie küsimus ju lähtub sellestsamast printsiibist või loogikast, et mida avalikum kõik on, mida läbipaistvam kõik on, seda parem on kogu avalikkuse, meedia, teiste erakondade ja kõigi teiste nii-öelda järelevalve erakondade üle. Nii et ma ütlen, et see sümpatiseerib. Ma pole seda kunagi ise sellisena läbi mõelnud, aga minu arvates tasub see kaalumist. Vaatan, et põhiseaduskomisjoni esimees, teie erakonnakaaslane, istub siin ees. Võib-olla me saame siis varsti seda komisjonis kuulda ja arutada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Sotsiaaldemokraadid paistavad silma demokraatia sildi all diktatuuri kehtestamisega. Te loote jälgimisühiskonda, piirate vihakõne [ettekäändel] sõnavabadust, tekitate olukorda, kus demokraatia sildi all surutakse seadusega maha niinimetatud valed arvamused, piirate maksude ja regulatsioonidega ettevõtlusvabadust, vähendate võrdsuse nimel inimeste õigust otsustada, mida oma rahaga teha, nõuate tarbimispiiranguid ja tõstate makse käitumise suunamiseks. Hariduses ja keelepoliitikas suurendate ideoloogilist survet koolides ja lasteaedades, juurutate niinimetatud õiget maailmavaadet. Perepoliitikas ja identiteedipoliitikas surute inimõiguste sildi all maha ühiskondlikku debatti, marginaliseerite traditsioonilisi vaateid ja väärtusi. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see on nii olnud ja paistab, et jätkub. Teie arust riik teab paremini kui inimene ise. Nüüd siis tahate piirata või keelustada erakondade rahastamist. Kas te saate aru, et see ei ole demokraatia? Kas te üldse teate, mis asi on demokraatia?

Teie aeg!

Aitäh! See oli päris huvitav küsimus. Ma kuulasin teid ja mulle meenus kuidagi see, mida ma olen filmidest näinud ja raamatutest ka natukene lugenud, kuna ma ise sellel ajal elanud ei ole: sihuke Nõukogude Liidu vaib oli teil, kui te rääkisite. Sihuke totaalse, tota… Issand jumal, ma ei suuda hääldada praegu, vabandust. (Saalist öeldakse midagi.) Totalitarism, jah, täpselt – te rääkisite selles kontekstis. Teate, ma isegi ei oska nii mõelda, aga Nõukogude Liidus oli see kõik olemas. Ma ei tea, kas te olete parteikoolis käinud või kus kohas te olete käinud. Aga mulle meenub, et varem püüdis minuga selles keeles alati rääkida Mart Helme. Ta on Nõukogude Liidust nii läbi imbunud, [et see väljendub] ta kõnepruugis, ja ka teie kõnepruugis, teie mõtteviisis, selles, kuidas te näete parlamentaarses demokraatias teisi erakondi. Te ei oska mõista, et on erinev arusaamine, te näete ainult Nõukogude Liitu. See on hästi huvitav. 

Ma ei tea, kas te selle mõtteviisi järgi ka hääletate või otsuseid teete. Mulle tundub, et Mart Helme vahepeal tegi. Te püüate omistada mulle midagi, mida ma pole oma elus näinud ega kogenud, mida minus ei ole, aga mis on teis. See on inimeste puhul hästi huvitav, et mõnikord hinnatakse teist mitte selle järgi, kes teine on, või teist erakonda antud juhul, vaid hoopis selle järgi, kes ise ollakse, osatakse ainult enda vaatevinklist vaadata. Teie küsimus väga üllatas mind, ma ei oskagi sellele muud vastata.

Ma võiks ju lahti võtta kõik need teie väited ja neile eraldi vastata, aga üldine vastus on pigem see, et sotsiaaldemokraatide nägemus ühiskonnast on see, et kõigil on võimalus. Selle jaoks on vaja reegleid ja selle jaoks on vaja kokkuleppeid. Ma arvan, et regionaalpoliitika on kõige parem näide. Ma usun, et te nõustute, et seal on ju mingisuguseid reegleid ja riigi tegevust vaja, sest muidu koonduks kogu elu Tallinnasse ja Tartusse ja nende ümbrusesse.

Aga me teeme reegleid, me teeme neid rahastuses. Näiteks koolide rahastamise süsteemis on reegel, et me tegelikult rahastame koole ebavõrdselt, maapiirkondadele anname rohkem. See on seal valemis sees. Te kritiseerite seda valemit ja näete, et see on kuidagi paha, aga tegelikult see loob lastele ja maapiirkonnas elavatele inimestele võimalusi. Võimaluste loomine olla, kes sa tahad, elada, kus sa tahad, ja et sul oleks võimalik pingutuse korral kuhugi jõuda – ma arvan, et see on ülioluline. Ärge olge selle peale kuidagi pahane.

Aitäh! Teile küsimusi rohkem ei ole. Ma tuletan meelde, et härra Põlluaas rääkis sotsiaaldemokraatidest, aga esineja hakkas Henn Põlluaasaga otse suhtlema. Püüame teineteise suhtes väärikalt käituda. Ja Mart Helmet pole üldse saalis. Aga protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja, selle remargi eest! Ma tahtsingi sellele tähelepanu pöörata, et Lauri Läänemets, sotside esindaja, hakkas selle asemel, et küsimusele vastata, mind solvama. Ta väitis, justkui ma oleksin olnud Nõukogude ajal kommunist ja parteis ning käinud parteikoolis, mis on täiesti alatu laim ja vale. Ei ole ma iialgi sellesse parteisse kuulunud. Minu küsimuse sisu oli see, et me näeme, kuidas sotsiaaldemokraadid on läbi aastate oma erinevate ettepanekute, käitumise ja otsustega, ka valitsuses, just nimelt demokraatia sildi all loonud totalitaarset autoritaarset režiimi, mida ei saa mingil juhul heaks kiita ja mida ei saa ammugi mitte demokraatiaks nimetada. Aga tegelikult sisulist vastust ma kahjuks ei saanud. Jah, nii see on.

Istungi juhatajana ma tõepoolest juhtisin ettekandja tähelepanu sellele, et küsimus oli hoopis milleski muus. Aga nüüd läheme edasi. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te seda ülekannet jälgite! Ma annan loodetavasti lühidalt ülevaate sellest, mis toimus antud eelnõu arutelu käigus põhiseaduskomisjoni istungil ja mis otsused langetati. Niisiis, istung toimus 17. veebruaril. Arutluse all oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Ester Karuse, Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova ja Tanel Kiige algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse (oligarhia mõjuvõimu vähendamiseks poliitikas) eelnõu 752 esimese lugemise ettevalmistamine.

Kõigepealt astus algatajate esindajana üles härra Läänemets, ta tutvustas eelnõu kuulajaile ja siis järgnes tõesti päris palju küsimusi. Need kolleegid, kes siin saalis äsja lõppenud debatti jälgisid, on tegelikult juba enamiku küsimustega kursis, sest need ka siin saalis just kõlasid.

Näiteks oli küsimus selle kohta, et kui eelnõu algataja lähtub eeldusest, et ühe annetaja puhul on võimalik seada ülempiir 100 000 eurot kalendriaastas, kuidas siis tagada [selle järgimine]. Kui annetajal on soov piirangust kõrvale hiilida, siis ta võib ju lihtsalt leida endale sõpru, kelle vahel soovitav summa ära jagada. Kuidas selle probleemi tekkimist vältida? Läänemets vastas, et selline olukord ei ole mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt elus võimalik, kuid seadusega on see keelatud. Keegi ei tohi annetada teise isiku raha. Kuigi finantstehingute kaudu on võimalik sellist tegevust varjata, kaasneb sellega märkimisväärne risk, sest jäljed jäävad maha ja neid on võimalik tuvastada.

Siis oli küsimus selle kohta, et eelnõu jätab mulje, otsekui oleks see tehtud üheainsa konkreetse juhtumi lahendamiseks või käsitlemiseks. Küsimus oli, kuidas on ette kujutatud selle valimiskampaania [kulude] ülempiiri kontrolli mehhanismi. Härra Läänemets selgitas, et tagasivaade erakondade annetuste praktikale näitab, et küsimus ei puuduta kindlasti ainult ühte juhtumit. Tema hinnangul on neid olnud vähemalt kolm või rohkem ning seetõttu ei ole eelnõu üles ehitatud ühe konkreetse olukorra põhjal. Need seisukohad lähtuvad põhimõttest, et valimistel peab otsustama eelkõige valija hääl ning valimiste keskmes peaksid olema ideed ja kandidaadid, mitte reklaamid. Valimiskampaania [kulude] ülempiiri puhul lähtutakse kontrollimisel lihtsast loogikast, et iga erakond on suuteline ise oma kulusid arvestama ning teab, millises mahus kulutusi tehakse. Arvestuslike andmete põhjal on võimalik järgida ka seatud ülempiirist kinnipidamist.

Siis oli küsimus, kuidas tuleks tõlgendada eelnõus sätestatud 100 000 euro suuruseid piiranguid. Juhiti tähelepanu, et tekstis on märgitud nii annetuse ülempiir kui ka liikmemaksu [maksmise] võimalus, mis ulatub samuti 100 000 euroni. Sõnastusest võib jääda mulje, justkui oleks võimalik maksimaalselt annetada 100 000 eurot ning lisaks maksta kuni 100 000 eurot liikmemaksu, mis kokku annaks 200 000 eurot kalendriaastas. Paluti selgitust, kuidas algataja on seda mõelnud, ja rõhutati, et sõnastus peaks olema ühemõttelisem, et vältida topelttõlgendusi. Härra Läänemets vastas sellele, et algataja eesmärk on vältida olukorda, kus annetust püütakse peita liikmemaksu sisse. Vajaduse korral saab sõnastust täpsustada ning kokku leppida põhimõttes, et [oleks] liikmemaks pluss 100 000 eurot, kui kehtestatud liikmemaks on näiteks 20 eurot. Võib ka kehtestada, et kogu liikmemaks ei tohi olla üle 100 000 euro. Tema hinnangul oleks loogiline, et liikmemaks ei saa olla suurem kui 100 000 eurot. 

Ma rõhutan veel kord, et küsimusi oli hästi palju. Ma ei hakka neid kõiki teile ette lugema. Paljud nendest küsimustest on siin eelneva debati käigus tegelikult juba käsitlemist leidnud.

Oli küsimus ka selle kohta, miks eelnõu esitaja ei ole kaalunud terviklahendust, mis välistaks vajaduse tulevikus nendesamade piirsummade juurde uuesti tagasi tulla. Inflatsiooni mõjul võib näiteks 100 000 euro piir teatud aja möödudes osutuda ebapiisavaks, mistõttu tekiks vajadus seda Riigikogus uuesti ja uuesti arutada ning selle üle vaielda. Miks ei ole kaalutud lahendust, mis seoks piirangud mõne indekseeritava näitajaga, näiteks miinimumpalga või keskmise palgaga? Härra Läänemets vastas sellele, et kui vaadata teiste Euroopa riikide praktikat, siis on ülempiirid paljudes riikides oluliselt väiksemad kui 100 000 eurot. Tema hinnangul ei ole tõenäoline, et inflatsioon suudaks lähikümnendi jooksul viia Eesti olukorra tasemele, kus 100 000-eurone piir muutuks teiste riikidega võrreldes ebamõistlikult madalaks. Samas möönis ta, et põhimõtteliselt on võimalik arutada ka lahendust, et ülempiir seotakse koefitsiendina mõne indekseeritava näitajaga.

Küsiti ka selle kohta, et kuivõrd praegune erakondade rahastamise mudel koosneb liikmemaksudest, annetustest ja riigi panusest, kuidas siis tulevikus uued erakonnad poliitikasse siseneda saavad. Toodi välja, et kui sotsiaaldemokraatide pakutav regulatsioon oleks kehtinud juba varem, siis näiteks Eesti 200 puhul oleks tekkinud kahtlus, kas see erakond oleks sellistes tingimustes üldse poliitilisele maastikule jõudnud. Viidati ka Parempoolsetele, kelle esilekerkimine on olnud võimalik suuresti tänu annetustele. Väljendati kahtlust, kas selline piirang on laiemas pildis soovitav, kuigi nenditi, et võib-olla sotsiaaldemokraadid seda just niimoodi sooviksid. Härra Läänemets vastas, et sotsiaaldemokraadid ei näe takistust ettepaneku puhul erakondade riigipoolset rahastamist suurendada, selles probleemi ei ole. Kogu eelnõu eesmärk on vähendada erakondade sõltuvust ühest, kahest või kolmest rahastajast, sest selline olukord võib soodustada korruptiivseid praktikaid.

Nüüd jõuame valitsuse seisukohani. Seda tutvustas meile Signe Teiv, Justiits‑ ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik, ja see kõlas järgmiselt. Vabariigi Valitsus arutas kõnealust eelnõu 5. veebruaril ning otsustas seda mitte toetada. Aga valitsus küll toetab eelnõu eesmärki vähendada varjatud mõju avalikele otsustele ja riigi poliitikale ning soovitab seda küsimust käsitleda juba menetluses oleva erakonnaseaduse [muudatusega koos].

Kui järgnes küsimus Vabariigi Valitsuse esindajale, mis olid need argumendid, miks Vabariigi Valitsus kõnealust eelnõu sellisel kujul toetada ei soovinud, siis seda arutluskäiku ei osanud Vabariigi Valitsuse esindaja meile selgitada. Selle peale tegi komisjon märkuse, et edaspidi tuleks valitsuse esindajad kindlasti viia arutluskäiguga hoolikalt kurssi, et valitsuse esindaja oskaks selgitada neid argumente, miks valitsus ühel või teisel viisil otsuse langetas.

Ja siis jõudsime menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 25. veebruaril 2026. aastal, konsensuslikult. Siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muide, sellega oli huvitav lugu. Eelnevatest sõnavõttudest [komisjonis] jäi mulje, et kõik komisjoni liikmed arvavad, et tasuks esimene lugemine lõpule viia, et saada küsimustes selgust, aga kui otsus hääletusele pandi, siis läks nii, et esimese lugemise lõpetamise poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu oli 3 ja 1 oli erapooletu. Samuti otsustas komisjon määrata juhtivkomisjoni esindajaks Ando Kivibergi. Kogu lugu! Tänan kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea komisjoni esimees, kaasettekandja! Ma sain aru niimoodi, et kui vaadata valitsuse arvamust või neid arvamusi, mida komisjonis väljendati ja mida sa kirjeldasid, siis tegelikult enamik ju arvas, et kuidagi seda rahastamist reguleerima peaks, peaks [praegusest] mudelist võib-olla edasi minema või seda täiendama ja nii edasi. Aga hääletamisel selgus hoopis, et osa on vastu ja osa on erapooletu. Kas te väljendasite komisjoni koosolekul ka oma seisukohta selle eelnõu suhtes ja milline see oli, austatud esimees?

Mina toetasin esimese lugemise lõpetamist, ja veel kord, nagu ma äsja ütlesin, eelneva arutelu käigus jäi mulle [komisjoni] istungi juhatajana mulje, et see on kõigi üksmeelne seisukoht. Seda kuni viimase hetkeni, kui üks komisjoni liige vahetult enne hääletusele panekut tegi ettepaneku esimene lugemine katkestada või õigemini [eelnõu] esimesel lugemisel tagasi lükata.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Muidugi on rahastamisel poliitikas oma mõju, see on selge. Isamaa on praegu nagu Taavet, kes võitleb Koljatiga, see tähendab nende võimuparteidega, kes saavad miljoneid eurosid maksumaksja raha ja lähevad vastu 2027. aasta Riigikogu valimistele. Rahastamisskeem on üles ehitatud nõnda, et valetavat poliitikat heausksete inimeste häälte abil veel doteeritakse maksumaksja rahaga. See on praegune olukord. Enesestmõistetavalt sotsiaaldemokraadid ei tee – ükskõik kui kõrgeid, barokseid sõnu siin kasutatakse – saladust sellest, et selle eesmärk ongi valimistega manipuleerimine, et ennekõike lüüa ja kahjustada Isamaa toetust, sest Isamaal on toetajaid, kes on valmis kodanikena meie poliitikat täiendavalt rahastama. Loomulikult on see nende selge mõte, et enne valimisi muuta valimisolukorda ühelt, teiselt ja kolmandalt poolelt.

Ja mis on kõige grotesksem, kui te panite tähele, siis ma küsisin härra Läänemetsalt selle kohta, et oligarhide sõna on seal seaduses sees. Tõepoolest, oligarhide seos Eesti poliitikaga on ilmnenud kõige selgemalt just nimelt 2023. aastal Vene-Ukraina täiemahulise sõja ajal. Avalikkus on sellest Eesti Ekspressi vahendusel teada saanud. [See moodustas] toonasel aastal üle 1% Venemaa välismajanduse käibest, kui Ališer Usmanovi terasetooteid vedas Venemaalt Euroopasse Oleg Ossinovski ettevõte, mille ta vormistas hiljem oma õe Veronika Ossinovskaja nimele. Niisugune süsteemne ulatuslik äri. Ja seesama Oleg Ossinovski, kes teenis väga ulatuslikku tulu, opereerides Ališer Usmanovi, Putini lemmikoligarhi – nagu Euroopa Liidu sanktsioonimääruses on teda iseloomustatud – varadega, Metalloinvesti toodanguga ja selle tütarettevõtetega, on rahastanud ulatuslikult Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, ka sõja ajal. See aspekt väärib kindlasti ka õiguslikult täiendavat tähelepanu, et reguleerida ja piirata võimalust, et Vene oligarhide tegevusest tulu saavad isikud rahastavad Eesti poliitikat. Sellekohaseid ettepanekuid me kindlasti kavatseme selle eelnõu kohta teha.

Kuid loomulikult ei saa me nõus olla selle mõttega või käsitlusega, et enne valimisi keegi muudab valimisreegleid ettekujutusega, et need võiksid olla antud juhul Isamaale kuidagi piiravad selles loogikas. Enne valimisi reeglite enda kasuks painutamine on sümptomaatiline ja muret tekitav. Minu kätte sattus just nimelt seaduseelnõu, mis on praegu minu andmetel peaministri laual, ringhäälinguseaduse muutmine. Mida kavatseb valitsusliit, koalitsioon teha? Kavatseb nimetada 2026. aastal enne valimisi seitse niinimetatud eksperdist täiendavat liiget ringhäälingu nõukogusse, viies selle tegelikult ükskõik millise poliitilise tasakaalu mõttes tasakaalust välja. Väga ohtlikud mängud. Ma kutsun üles loobuma enne valimisi niisugustest initsiatiividest, et painutada mängureegleid enda kasuks või kellegi kahjuks.

Me näeme praegu sellist "pärast meid tulgu või veeuputus" dramaatikat. Sotsiaaldemokraadid, selle eelnõu kaitsjad, on lahkunud. Aga siin kõneletakse enne valimisi mingitele äriinitsiatiividele kasulike otsuste langetamisest. Me kõik mäletame 2025. aasta niinimetatud suurt energiaplaani, kus teatud taastuvenergia tööstuskompleksi huvisid esindasid erinevates tööstussektorites Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Miljardid meretuuleparkidele – selle eest seisid sotsiaaldemokraadid nagu bengali tiigrid, ärihuvide eest, mille [toetamine] oleks tulnud maksumaksjate arvelt. Me kõneleme siin ärihuvidest ja nende isoleerimisest poliitikas. Ja see probleem oma ulatuselt ei ole kuhugi kadunud. Ühiskond peab olema väga valvas nende ärihuvide põhjal enne valimisi läbisurutud otsuste puhul.

Me lugesime sellel nädalal, et Kristina Kallas teatas, et maismaa tuuleparkide lisandumine hoopis tõstab elektrienergia hinda. Praegu käib samuti nii-öelda teki all või kardinate taga kauplemine, milliseid riigigarantiisid ja riigisoodustusi erinevates ärisektorites kehtestada – loetud kuud enne valimisi. Andke andeks, julmad mängud! Me kõneleme näiteks energiasalvesti puhul sadade miljonite eurode eest garantii andmisest.

Ja ärihuvide kõige praktilisem realiseerimine oli siin üsnagi kummalise etüüdina ellu viidud ainukene maksulangetus, mis on tehtud viimaste kuude jooksul: kaughasartmängumaksu langetamine. Me kõneleme siin ärihuvidest ja nende elluviimisest parlamendisaalis.

Isamaa on vastu sellele, et mängureegleid püütakse enne valimisi painutada. Me ei ole vastu selle eelnõu menetlusse jätmisele, küll aga teeme muudatusettepaneku põhimõtteliselt selle kohta, mis puudutab Vene oligarhide mõju, et vähemalt reeglitepõhiselt ei oleks võimalik Eesti poliitikas seda raha kasutada. Sest panite tähele, härra Läänemets ei olnud võimeline vastama küsimusele, miks seda [teemat] ei ole eelnõus käsitletud. Ta ütles, et see on juba vana asi. Aga samas, panite tähele, härra Läänemets ei eitanud seda, ta oli teadlik. See tähendab, et härra Läänemets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena – tõepoolest, ta oli toona ka siseministri ametis – oli teadlik, kui 2023. aastal võeti vastu Oleg Ossinovski raha suures ulatuses, et samal ajal tegeles härra Ossinovski koos oma perega Ališer Usmanovi üle 700 miljoni euro [väärt] terasetoodete toimetamisega Venemaalt Euroopasse. Moraalset hinnangut me temalt ei kuulnud, ammugi veel diagnoosi selle kohta, kas õiguslikult peaks see olema tolereerimatu. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Jah, no sotsidega on see häda, et kui suu lahti tehakse, siis hakkab valet tulema. See võltspoos, mis meile sellest ettekandest jäi, on lihtsalt õudne! Enda vigadest absoluutselt aru ei saada ja muudkui heidetakse teistele ette, et teil on oligarhid ja teil on mingisugused palgid silmades, aga ühtegi palki ei kirjeldata. Neil on ainult omal probleemid, millega nad maadlevad ja mida ei tunnistata.

See on ikkagi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, kes tuli võltsitud arvega Riigikogu raamatupidamisse. Võttis sularaha välja, maksis sellega, [raha] kommikarbis, maksusid maksmata ja teise töö eest, kui ta oli kusagil mujal rääkinud. Niisugust skeemitamist ei ole ühegi teise erakonna juht teinud. 

See oli Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle esimeheks tõsteti Jevgeni Ossinovski tema isa oligarh Oleg Ossinovski rahadega. Kahe peale kokku on nad viimase kümne aasta jooksul erakonnale andnud suurusjärgus 335 000 eurot, aga kõige rohkem sel ajal, kui Jevgenit erakonna esimeheks upitati.

See on Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes ei tee poliitikat mitte nii väga annetuste toel, vaid teeb poliitikat maksuraha toel. Mõtleme selle peale, et Tallinnas oldi võimul mitte väga kaua, aga selle aja jooksul sotside tehtud erakool munitsipaliseeriti, võeti linnale. See on kool, kus käib 16 õpilast, kõik need õpilased on seotud sotsidega. Ja siis järsku sinna suunatakse 14 miljonit eurot maksumaksja raha, Tallinna maksumaksja raha! Sellega võrreldes igasugused annetused, Parvel Pruunsillad, Urmas Sõõrumaad või isegi Oleg Ossinovskid, kõik kahvatuvad. Selle avaliku ressursi kõrvaletoimetamisega nad absoluutselt ei tegele, sellest nad isegi ei räägi.

Need on sotsid, kelle kandidaat Raimond Kaljulaid võttis vastu Vene krüptoärimeeste raha. Aga "Vene krüptoärimees" on ju tegelikult koodsõna [ja tähendab] Vene rahapesijaid. Ja kui sa Venemaal raha pesed, siis suure tõenäosusega teed sa seda riigi katusega ehk organite või struktuuride heakskiiduga. Ehk siis tegelikult on see minu hinnangul Vene luure raha, mida nii-öelda krüptoärimehed sotsidele andsid.

Need on sotsid, ja siis nad tulevad siia võitlema mingisuguse kahtlase rahaga poliitikas. Jumal hoidku, enam kahtlasemat erakonda, enam kahtlasema rahaga erakonda kui sotsid Eestis ei olegi, pole olemas! On otseselt oligarhid, otseselt mingisugused Vene krüptorahad, on Vene oligarhidega äri ajavad Eesti oligarhid, kes sotse rahastavad. Ja siis siin tehakse mingeid poose, kuidas nad on mures selle pärast, et poliitika ei ole ikka piisavalt puhas.

Ma võin teile öelda, et EKRE rahaasjad on puhtad nagu prillikivi. Sotsid on need, kes peavad omaenda asjadega tegelema, aga selle seadusega muidugi midagi paremaks ei tehta. Sellest seadusest paistab lihtsalt välja veel üks sotside igiomane omadus: kõike tuleb keelata ja käskida, tuleb kõigi teiste [asjades] kogu aeg urgitseda, nina nokkida. Ja reeglid, keelud-käsud, mis siis tehakse, tuleb välja, on sellised, mis aitavad neid.

Ma olen nõus, me ka ei tee praegu tagasilükkamise ettepanekut. Ma loodan, et see eelnõu sureb teisel lugemisel. Aga sinna ikkagi võiks sisse kirjutada veel ühe paragrahvi, siis võib-olla hakkaks isegi seda seadust tõsiselt võtma. Paragrahvi, mis kohustab Delfit ja ERR-i hakkama tegema sama palju propagandat EKRE-le, kui ta täna teeb sotsidele. Siis mul erakonna juhina raha enam üldse vaja ei läheks. Mul enam ei oleks mingit raha vaja poliitika tegemiseks, sest näe, Delfi ja ERR teevad juba kõik minu töö ära. Mis nii on viga käia ringi ja öelda, et ideed peavad lugema. Ideed peavad lugema! No teil isegi koos ERR-iga, koos Ossinovski rahaga, koos Delfiga ja koos äravirutatud kuluhüvitistega [toetus]protsent kuidagi ei kasva. Nii et ei ole teil need ideed ka midagi väärt.

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel kolleeg Margit Sutrop, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ja kõik pealtvaatajad, armas Eesti rahvas! Reformierakond toetab seda algatust, mis võiks käivitada ühiskonnas laiema arutelu, sest peame eetilist poliitikat ja suuremat läbipaistvust demokraatia kestmise eeltingimuseks. Eetikuna pean eriti oluliseks, et poliitilised otsused sünniksid läbipaistvalt ning oleksid avalikkusele kontrollitavad. Poliitika usaldusväärsus ei sünni loosungitest, vaid reeglitest, mis on selged, jõustatavad ja kehtivad kõigile võrdselt. Kui ühiskonnas tekib tunne, et otsuseid kujundab mitte argument, vaid varjatud mõju, siis kannatab lõpuks kogu demokraatia, sealhulgas need, kes ise ausalt tegutsevad.

Demokraatias on paratamatu ja isegi vajalik erinevate maailmavaadete konkurents, kuid selle konkurentsi edendajad peavad olema valmis tulema avalikkuse ette oma näo ja nimega. Kui keegi soovib poliitikat suunata, peab ta olema valmis oma seisukohti avalikult põhjendama, vaidlema ja mis kõige olulisem, taotlema rahvalt mandaati nende teostamiseks. Mõju, mis jääb varju, on demokraatiale ohtlikum kui mõju, mis tuleb avalikkuse ette ja on vaidlustatav. Poliitikas ei tohi kõnelda raha, vaid eetika. Raha roll saab olla toetav, mitte otsuseid määrav.

Eetikuna tahan rõhutada, et voorus pole ainult inimeste, vaid ka institutsioonide omadus. Seega, küsimus ei ole ainult, kui vooruslikud on poliitikud, keda teatavasti rahvas eriti ei usalda, vaid ka see, kui vooruslikud on institutsioonid, sealhulgas Riigikogu. Institutsioonid peavad võimaldama elada inimestel nende väärtuste järgi, mida inimene oluliseks peab. Sedasama ütleb teaduskirjandus, ka poliitilise eetika kohta: voorus ei ole ainult isikuomadus, vaid vajab institutsionaalset tuge. Näiteks on filosoof Alasdair MacIntyre öelnud, mispärast institutsioonide voorused on tähtsad. Ta ütleb, et ilma nendeta, ilma õigluse, julguse ja tõe rääkimiseta ei suudaks head praktikad vastu seista institutsioonide korrumpeerivale jõule.

Selle eelnõu keskne eesmärk on tugevdada Eesti demokraatia toimimist ning vähendada ühe konkreetse isiku või huvirühma liikme ülemäärast mõju ja huvi ning nende kaudu mõju poliitilistele otsustele. Oluline on aga, et arutelu ei taanduks üksikutele isikutele, nagu täna kahjuks siin saalis oli, vaid küsimus on põhimõtetes ja süsteemis. See on meie väärtusvalik, kas usaldame demokraatiat kui avalikku ja kontrollitavat otsustusruumi või lubame kujuneda olukorral, kus mõju liigub varjatult ja vastutus hajub. Selles eelnõus on ette pandud mitu konkreetset sammu, mis aga vajavad veel sisulist ja laiemat arutelu.

Ütleme ausalt, just seetõttu, et tegemist on demokraatia niinimetatud mängureeglitega, vajab see eelnõu laiemat arutelu ja hoolikat kaalumist. Peame analüüsima, kuidas kavandatud ülempiirid ja avalikustamise nõuded toimivad päriselus, kuidas neid jõustatakse ning kas need on proportsionaalsed ja kooskõlas põhiõigustega. Ka headel eesmärkidel loodud reeglid peavad olema täpsed, et vältida kõrvalmõjusid, mis näiteks võiksid vähendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi või looksid ebavõrdseid võimalusi. Küsimus ei ole ainult normis, vaid ka selles, kas norm on selge, kontrollitav ja praktikaga kooskõlas.

Aga põhimõtteline suund on õige, läbipaistvus peab suurenema. Mida rohkem on valijal infot rahastuse, mõjutuskanalite ja kampaaniate kohta, seda tugevam on demokraatia. Ja mida vähem sõltub poliitika üksikutest rahavooludest, seda kindlam on, et otsuste aluseks on avalik huvi. Seetõttu toetab Reformierakond seda algatust ning soovib, et menetluse käigus toimuks sisuline ja avatud arutelu eesmärgiga viia Eesti poliitiline kultuur suure sammu võrra edasi. Rohkem ausust, rohkem läbipaistvust ja rohkem vastutust – seda me toetame ja palume toetada ka esimese lugemise [lõpetamist]. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel kolleeg Tanel Kiik, palun! (Tanel Kiik ulatab juhatajale volituse.) Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tänane arutelu on tegelikult väga tõsisel teemal. See räägib demokraatia olemusest, see räägib ka põhimõttest, kumb siis kaalub poliitika mõjutamisel üles, kas rahalised ressursid ja laiemalt võimalikud kampaaniavahendid või ideed ja seisukohad, mille eest seistakse ja millele mandaati taotletakse. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on kahtlemata see, et olulisem peab olema poliitika sisu, erakondade programmilised seisukohad, konkreetsed ettepanekud ja maailmavaatelised positsioonid, millele toetust küsitakse, mitte see, kes suudab teha kallima, uhkema kampaania ning rohkem otsepostitusi, telereklaami, internetireklaami ja muud tellida. Valimiste põhiküsimus peab olema ikkagi see, et otsustatakse suund, kuhu riigina liigutakse ja mida rahvas eelistab, mitte ei pea valimiste põhiküsimus olema see, kes ostab suurema plakati või kelle kampaania eelarve on piiritu.

Meie seisukohad ja ettepanekud selles konkreetses seaduseelnõus on põhjendatud, on adekvaatsed. Me ei eelda seda, et me kuidagimoodi lõpetame poliitiliste erakondade annetuste kogumise või lõpetame ära valimiskampaaniad. Loomulikult need peavad olema, aga need peavad olema mõistlikus mahus, adekvaatses ulatuses ja tegelikult mõnevõrra ühtlustatud mänguväljakul.

Konkreetne ettepanek puudutab annetuste ülempiiri 100 000 eurot aastas, mis ei ole väike summa. 100 000 eurot on väga suur raha tegelikult, ja see on ühe konkreetse füüsilise isiku kohta. Loomulikult, kui mõnel erakonnal on annetajaid rohkem – neli, viis, võib-olla kümme –, siis kogutud annetuste maht saabki olla kasvav. Aga meie huvi ja ma arvan, et tegelikult ka Eesti riigi huvi on see, et ükski erakond ei satuks poliitilisse sõltuvusse üksikannetajast, mis tahes ta nimi siis on. Siin kiputakse alati keskenduma ühele või teisele isikule, aga küsimus ei ole selles, küsimus on printsiibis.

Paradoksaalsel kombel see ettepanek tegelikult kaitseb ka neid erakondi, kellel on täna selle sõltuvuse kujunemise risk. Iga erakonna enda, erakonna liikmete ning valijate huvides on see, et otsuste tegemine oleks läbipaistev ning kantud liikmete seisukohtadest, erakonna põhikirjast, programmilistest vaadetest, mitte ühe või teise rahastaja eelistustest, puudutagu see siis mõne inimese edutamist, puudutagu see mingi konkreetse poliitikameetmete väljakujundamist, puudutagu see mis tahes poliitilisi otsuseid, mida erakond paratamatult nii opositsioonis kui ka koalitsioonis olles tegema peab. See on kõigil ühetaoline. Kolleeg Margit Sutrop ütles õigesti, et küsimus pole ühes või teises inimeses, küsimus ongi printsiipides ja põhimõtetes, milles võiksime kokku leppida.

Samamoodi, kui me räägime valimiskampaania [kulude] ülempiirist, siis miljon eurot – kordan ennast – ei ole väike raha. Aga lihtsalt see, kui kulutatakse miljoneid valimistele, et seeläbi avalikku arvamust soovitud suunas mõjutada, tekitab küsimuse, et kui ühe erakonna võimekus, näiteks parlamendivälisel erakonnal, on [kulutada] 100 000 või paarsada tuhat eurot ja teine erakond paneb sinna 2 miljonit – erinevus on kümnekordne –, kas see on valija tahet austav. Kas see on tegelikult demokraatlik või tähendab see seda, et raha ja ressursid hakkavad domineerima põhimõtete ja väärtuste üle? Seda kindlasti sotsiaaldemokraadid õigeks ei pea.

Meil on siin veel mitmeid väiksemaid ettepanekuid, mis puudutavad uuringute tellimist ja nende läbipaistvust – ka see on oluline põhimõte – ja muid selliseid erakonna tegevust toetavaid tegevusi. Seda on iseenesest ka mõistlik reguleerida, et kõik see oleks läbipaistvam, selgem ja ühetaolisem ning valimistel domineeriks ja otsustaks ikkagi erakondade seisukohad ja põhimõtted, mitte see, kui palju on ühel või teisel erakonnal kas siis avalikku või varjatud rahastust, annetusi või mingeid täiendavaid mõjutegevusi, mis ta valimistulemust kuidagimoodi võimestavad.

Nii et kutsun loomulikult parlamenti üles seda eelnõu toetama nii esimesel, teisel kui ka kolmandal lugemisel ning vajadusel tegema muudatusettepanekuid ja täiendusi. Me oleme debatiks kindlasti avatud ja valmis. Ma arvan, et see põhimõte ei ole tegelikult kuidagimoodi ühe erakonna poolt või vastu. See põhimõte on kõigi erakondade poolt, see on demokraatia poolt, et oleksid selged ühetaolised mängureeglid, oleks läbipaistev rahastamissüsteem, ühelgi füüsilisel isikul ei oleks ülemäära suurt mõju mingi erakonna, veel vähem parlamendierakonna üle nende otsuste kujundamisel ning et valimiskampaaniatel oleks teatud mahupiirang, mis annab võimaluse neid tegevusi paremini läbi mõelda, teha nutikamaid ja targemaid kampaaniaid, mitte püüda valijate toetust lihtsalt rahaga osta ja massiga [mõjutada]. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 752 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. märts kell 17.15. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud.