Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt ja ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 25. veebruari infotundi. Head kolleegid, mul on kõigepealt teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 26 Riigikogu liiget, puudub 75. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peaministri ülesannetes, kaitseminister Hanno Pevkur ja siseminister Igor Taro. Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. [Küsimuse esitamiseks] registreerunud Riigikogu liige saab esitada ühe täpsustava küsimuse. Lisaks saab selle konkreetse küsimuse raames üks Riigikogu liige võimaluse esitada ka lisaküsimus. Kokku on meil üheksa registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on elekter ja küttehinnad. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kütte- ja elektriarvete tõttu on olukord väga raske. Kui te ei istuks Stenbocki majas, vaid suhtleksite inimestega, oleksite kursis. Mõned riigid aitavad inimesi sellises olukorras. Näiteks Itaalias eemaldati elektriarvetelt CO₂-maks. Leedus kompenseerib riik küttearveid, kui need ületavad 10% pere sissetulekust. Minu küsimus on väga lihtne: miks te midagi ei tee? 

Mind paluti esitada teile veel üks küsimus. Te siin hiljuti lubasite aidata peret, kellel on raskusi kommunaalarvete maksmisega. Kas te aitasite neid või ei?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan peret aidata siis, kui ma tean, kellest jutt käib. Niimoodi abstraktselt ma teile vastata ei oska, [ma ei tea], kellest täpselt jutt käib. 

Elektriarved on olnud siin juba pikemalt teema. Eestis on teadupärast toimetulekutoetuste süsteem, mis katab inimese elamiskulud juhul, kui tal ei jää pärast teatud kohustuste tasumist enam elamiseks raha. Nii et toimetulekusüsteem toetab kõiki, kellel on raskusi kulude katmisega ja toimetulekuga. Me ennustame, et jaanuarikuu elektriarvetest tingituna toimetuleku[toetuse] saajate hulk tõenäoliselt kasvab, ja sealtkaudu on võimalik inimestele [kulusid] kompenseerida. 

Ennustame praegu ka seda, et veebruari elektrihinnad tõenäoliselt [on madalamad], sest on rohkem olnud päikeselisi ilmasid, on läinud ka tuulisemaks, nii et me suudame kohapeal toota rohkem elektrit. 

Aga jaanuarikuu arvete puhul on tõesti vaja inimesi toetada. Inimesed pöördugu selleks kohaliku omavalitsuse poole. Reeglina seal see inimeste toetamine toimetulekutoetuse ja muude toetuste abil käib.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Toimetuleku[piir] Eestis on 220 eurot kuus. Selle rahaga inimene hakkama ei saa, see on selge. 

Aga järgmine küsimus. Ma olen nii vana, et mäletan aega, mil elekter ei olnud meil luksus. See oli tegelikult üsna hiljuti, aastal 2012. Siis viis Andrus Ansip meid börsile. Seejärel hakkas Taavi Rõivas põlevkivienergeetikat hävitama. Pärast seda kiitis Kaja Kallas heaks CO₂-kvoodid. Tulemust näeme oma arvetel. 

Teen ettepaneku minna [endise olukorra juurde] tagasi: loobuda CO₂-maksust, taastada põlevkivielektrijaamade [töö], lahkuda elektrienergia börsilt, taastada tariifide riiklik reguleerimine. 

No kahe minutiga ma näitasin, miks täna on kõik halvasti ja kuidas teha nii, et oleks hea. Teil on neli minutit, et tõestada, et ma eksin.

Aitäh küsimuse eest! Te tõepoolest eksite. Põhjus, miks meil täna on nii kõrged elektrihinnad, on see, et meil endal Eestis ei ole piisavalt elektritootmist. 

Miks meil ei ole piisavalt elektritootmist? Kahjuks ei saa seda üles ehitada ühe aastaga, kahe aastaga, isegi mitte kolme aastaga. Selleks on vaja oluliselt pikemat plaani. Kui kümme aastat tagasi jäid otsused tegemata, siis tänaseks me oleme sellises olukorras, nagu me oleme. Investeeringud on tegemata tegelikult ka põlevkivikateldesse. Nii et meil ei ole täna lihtsalt tootmisvõimsusi. Me oleme teinud otsuseid nii gaasielektrijaamade, tuuleparkide, päikeseparkide kui ka salvestuse ehitamiseks. Ka tuumajaamaga liigume edasi. 

Nii et tänane elektri hind on pikaaegse otsustamatuse tulemus. Midagi pole teha, peame selle kõik kinni maksma. Ja tõepoolest on valitsusel vaja olla toetav inimeste suhtes. Nad ei peaks seda koormat kandma, vaid inimestel peaks olema võimalik Eestis elada, ilma et nad võlglaseks jäävad, kuna nad ei maksnud elektriarveid.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Auväärt valitseja! Aasta tagasi ühel pühapäeval pidasite kolmekesi poolteist tundi nõu ja tulite siis välja teatega, et Eesti energeetika tulevik on paika pandud: meretuulepargid, ligi kolmemiljardiline investeering ja nii edasi. Pärast seda visati üks koalitsioonierakonna juht ja koalitsioonierakond [teie hulgast] välja – sotsiaaldemokraadid. Minu küsimus on teile, auväärt valitseja, kas teil on kahju sellest, et see uhke plaan, mille te kolmekesi heaks kiitsite, vastu taevast lendas ja üks hea partner selle tulemusena valitsusest välja visati.

Aitäh selle küsimuse eest! Ühtegi plaani ei ole prügikasti visatud. Sellest plaanist, mille me toona kokku leppisime kolme partneri vahel, on välja jäetud meretuuleparkide põrand-lagi-toetusskeemi kehtestamine. Kõik muud tegevused jätkuvad, selleks et meil oleks Eestis energia tootmine väga mitmekesine, et meil oleks varustuskindlus, et me suudaksime hinna alla tuua, et tootmine oleks meil ka loodussõbralik ja energia oleks taastuvatest energiaallikatest. 

Tuumajaama planeeringutega minnakse edasi, maismaatuule[energia] vähempakkumistega minnakse edasi. Ühe me kuulutasime välja juba 2023. aastal, teine pakkumine on ettevalmistamisel. Energiasalvestuse loomine on ülihädavajalik, selleks et see elektrienergia oleks vähegi juhitav, et [saaks] juhuelektri mahu puhul teatud tundidel ikkagi need tipud ära lõigata, need kallid hinnad. Selleks on vaja meil salvestust –– ka sellega me liigume edasi.

Nii et sellest plaanist, millest te räägite, mitte midagi pole prügikasti visatud, välja arvatud üks kokkulepe, mis on väike osa sellest – meretuuleparkide lagi-põrand-hinnapakkumiste kokkulepe. See on ainuke asi, mis sealt ei toiminud. Kõik arvutused näitasid, et see ei saa olema soodne. Ehk siis meretuul sellises mahus, nagu algselt planeeritud oli, turule ei mahu.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on plaanitav metsaseaduse muudatus. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Küsimus on suunatud teile kui peaministri rollis olevale inimesele. Nagu teada, on Kliimaministeerium metsaseaduse muutmise seadusega päris kaugele jõudnud. Selle ideedega, mis sinna on sisse kirjutatud, on üsna palju seotud peaminister, endine kliimaminister, ja Riigikantselei, arvestades, et riigikantsler on endine Kliimaministeeriumi kantsler, ja tundub, et ka ettevõtjate nõukogu. 

Selles seaduseelnõus, mida ma olen uurinud, on kolm põhilist valupunkti. Üks on see, et 70% Eesti metsadest plaanitakse muuta majandusmetsaks. Teine punkt on see, et metsanduse arengukava koostamisest kiputakse loobuma. See on see dokument, mis võimaldaks üldse tasakaalustatud strateegilist lähenemist metsadele. Ja kolmas on trahvimäärad juhtudel, kui metsamajandamises esineb kuritarvitust. 

Mu küsimus on üsna lihtne. Puudutan ainult esimest tulipunkti, et 70% metsadest tuleb majandusmetsaks muuta. Miks seda vaja on? Mis on selle eesmärk? 

Aitäh! Seal on vastas ka teine pool ehk siis 30% kaitstavat metsa. Seda on vaja selleks, et seda 30% saaks kaitsta. Ehk siis fikseerime selle mahu, et meil ei oleks neid lõputuid vaidlusi, mis ei võimalda meil ühelt poolt loodust kaitsta ega teiselt poolt majandada. Eestis [tuleks] tegelikult lõplikult kokku leppida. Meil on vaja seda kokkulepet. Me peame selle kokkuleppeni jõudma. See 30% on just see kõige olulisem osa sellest metsaseadusest. 

See mure, mis on metsapoliitika vaidlusega pikka aega kaasas käinud, on seotud sellega, et Eestis on võrreldes väga paljude teiste riikidega väga palju kaitstavat metsa. See on meie väärtus, see on meie rahva sõnastatud väärtus ja me peame seda kaitsma. Küll aga on vaidlusi selle üle, kust läheb kaitstuse piir. See on väga pikka aega metsandusvaldkonda ja ka majandust räsinud. 

Me võiksime selle metsaseaduse vaidluse [tulemusena] lõpuks sõnastada kompromissi, et kõikidel osapooltel oleks kindlus, et mets on kaitstud sellises ulatuses, nagu ta meil täna Eestis on, et me ei vähenda Eesti metsavarusid, ja samal ajal see mets, mis vajab väärindamist, on kättesaadav. Ja taas kord, et me ei vähendaks Eesti metsavarusid. 

Peamine ülesanne kogu selle asja juures on Eesti metsavarude mittevähendamine. Me peame selle nimel töötama, sest me ei saa järgnevatele põlvedele edasi anda märkimisväärselt vähenenud metsavarusid. Mets on väärindatav, taastatav varu. Samal ajal on tal Eesti ühiskonnas Eesti inimeste jaoks, Eesti identiteedi jaoks, Eesti riigi jaoks väga oluline väärtus. Seetõttu nendes metsaseaduse muudatustes täpselt selline kompromisskokkulepe on praegu sõnastatud.

Aitäh! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Mul on teist natukene kahju. Esiteks, ma korrigeerin natukene. Meie metsade puidu tagavara hektari kohta juba praegu väheneb ja see seadus selles suhtes ei muuda midagi. Keegi on teid väga tugevalt eksitanud. Metsaseadus sätestab ainult ühe poole, selle, et 70% Eesti metsadest on tulundusmets. 30%-st ei räägita, 30% tuleb hoopis looduskaitseseadusest. 

Ja nüüd pange tähele, see on oluline! 70% võetakse Eesti metsamaast, mis on Eesti territooriumil, aga 30% tuleb looduskaitseseadusest ja see puudutab kogu Eestimaad. Need protsendid on võetud erinevatest asjadest. See on umbes sama, kui rääkida, et 60-kraadine saun ja 40-kraadine viin sobivad omavahel hästi kokku, sellepärast et kokku tuleb 100%. 

Seetõttu [esitan] nüüd uuesti küsimuse, aga natukene teises vormis. Kuna on välja toodud, et 70% peab minema majandusmetsaks, mille alusel see 70% on ikkagi kokku pandud? Kas on olemas mingid uurimused, andmed või analüüsid, millel see põhineb? Rõhutan, see on enam kui kaks kolmandikku Eesti metsadest. Kuhugi siia vahele jääb kõik see mets, mis peaks olema inimestele käimiseks ja toimetamiseks. Nii et mis alustel on paika pandud see 70%, aga mitte näiteks 60%, 65% või 85%?

Aitäh! Siiski täpsustan, et jah, metsaseadus reguleerib seda 70% ja 30% on teadupärast meil looduskaitseseaduses. Nüüd, 70% sees on ka omakorda piirangud. See 70% ei ole mitte kuidagi piirangutest vaba, need tulenevad väga paljudest teistest piirangutest. Suur osa majandusmetsast on Eesti rohevõrgustiku osa, sinna on kohalikud omavalitsused seadnud majandamistingimuste piiranguid ja muinsuskaitseseadusest tulenevaid piiranguid. See ei ole ainult mets, mis läheb otseselt raiumise alla, vaid [seal kehtivad] erinevad metsaliikide ja metsatüüpide reeglid. Sealt on tulnud see põhimõte, et kui looduskaitseseadus reguleerib ära kaitse all oleva metsa osa, siis ülejäänud mets on majandamismets, aga seal omakorda kehtib väga palju muid piiranguid. 

Veel kord, selle kokkuleppe eesmärk, selle kompromissi eesmärk on kaitsta Eesti metsavara ehk seda, et Eesti metsavarud ei väheneks, et meil oleksid olemas selged piirid ja kokkulepped. See kõige suurem oht ei ole mitte vaidlus selle üle, milline on majandusmets ja milline on loodusmets, vaid kõige suurem oht on Eestis see, et meil metsavarud vähenevad. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma pole teie käsitlusega nõus, et selleks, et 30% metsamaast kaitsta, on vaja 70% metsast ja elupaikadest ära hävitada. Teatavasti metsaelustik ei taastu nii, nagu puit seda teeb. See, millest teie rääkisite, on puit, mitte mets. Mets on palju rohkemat kui ainult puit. 

Aga minu küsimus käib majandusmetsa mõiste kohta, mis on teatavasti saanud keskseks küsimuseks selles muudetavas metsaseaduses. Sellega seonduvalt soovingi teie seisukohta. Kas see on teie meelest lubatav ja kas see on hea seadusloome, kui seaduses kasutatakse selles defineerimata mõistet või kui mõiste sisu delegeeritakse rakendusakti, valitsusmääruse tasemele? Just nii on juhtunud mõistega "majandusmets". 

Palun teie selgitust eelnõus kavandatu kohta. Kas see, kuidas seadusemuudatusega praegu toimitakse, on teie arust lubatav?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma absoluutselt ei ole nõus teie eeldusega, väitega, mille te esitasite, et 70% Eesti metsast hävitatakse. Ma tahaks näha metsaomanikku, kelle huvides on ära hävitada mets, mis tal on. Vara, mis on tema peamine vara, hävitada – ükski ettevõtja, ükski inimene ei oma vara selleks, et see ära hävitada. Inimene omab vara selleks, et seda kasvatada. 

Ja täpselt sama on ka erametsaomanikega, riigiga kui metsaomanikuga: eesmärk on selle vara väärtuse kasvatamine. Selle vara väärindamine on tegelikult inimeste eesmärk. Oleks ikka väga rumal see ettevõtja, kes läheks ja hävitaks oma vara ära – põletaks oma maja näiteks maha (Naerab.) või tassiks oma ettevõtte varast tühjaks. Täpselt samamoodi on ka metsaga. Kas ta läheb ja hävitab selle ära? Ma arvan, et see ei ole tegelikult tema eesmärk. Tema eesmärk on selle metsa, oma vara väärtustamine. 

Mis puudutab nüüd neid detaile – te küsisite seaduseelnõude ja määruste kohta –, siis jään siin vastuse võlgu kahjuks. Teinekord küsige kirjalikult, ma oskan teile siis täpsemalt vastata. Ma olen siin praegu peaministri ülesannetes ja sellist detailset küsimust ei olnud [ette teada]. Ma juriidikasse täna teiega kahjuks laskuda ei saa, sest mul lihtsalt ei ole selle kohta piisavalt infot, et ma oskaksin teile vastuseid anda. 

Aga veel kord, selle seaduse eelnõu ja muudatuste eesmärk on Eesti metsa tagavara säilitamine ja kasvatamine ning Eesti metsa väärindamine nii eraomanike kui ka riigi poolt, selleks et meil oleks metsa, mida me saaksime pärandada järgnevatele põlvkondadele.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne, kui me liigume kolmanda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Tiit Maranil. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tiit Maran, palun!

Mul on taoline küsimus: kui infotunnis selgub, et mõningad jutuosad lähevad täiesti lappama, siis kuidas sellises olukorras seda probleemi lahendada? Ma saan aru, et auväärt minister ei tea kõiki detaile, aga tegelikult seesama metsaseadus üheselt määratleb, et majandusmetsas kehtivad ainult metsaseadused. Seal ei saa kehtida ei planeeringud, muinsuskaitseseadus ega ükski teine seadus, juhul kui see sõnastus jääb selliseks. Kuidas sellises olukorras käituda?

Aitäh! Kõigepealt, seda saab lahendada sisuliselt, mitte protseduuriliselt. Kindlasti ei ole protseduuriline küsimus see, millega oleks sellist olukorda võimalik lahendada. On võimalik see küsimus esitada uuesti, kui on vastav teema arutelu all. Juhul kui me oleme täna kõik küsimused jõudnud ära käsitleda, siis on võimalik veel nobedate näppude voorus esitada täiendav küsimus. Teil on võimalik esitada kirjalik küsimus Vabariigi Valitsuse liikmetele, teil on võimalik uuesti infotundi tagasi tulla nende küsimustega, teil on võimalik esitada arupärimine. Nii et võimalusi Riigikogu liikmetel oma kontrollikohustust ellu viia on väga-väga palju. See on minu konkreetne vastus. 

Aga liigume edasi, tõesti. Kolmas küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teema on elanikkonna kaitse. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meil on [esiplaanil] üks tõsisemaid teemasid, millega teie, riigikaitsekomisjon ja paljud ametkonnad peavad tegelema – see on elanikkonnakaitse arendamine. Hiljuti tuli välja märgiline juhtum, [mis näitas], kuidas me tegelikult küllaltki tavalistes oludes ei saa hakkama. Nimelt, tavaline olukord on see, et talvel siiski meri jäätub. Külmad ilmad ei ole lõppenud, hoolimata nendest, kes kuulutavad ülemaailmselt inimtekkelist mastaapset [kliima]soojenemist.  

Näiteks Prangli juhtum. Avastatakse ootamatult, et Prangli saarel hakkab toit otsa saama, ei ole seda millegagi kohale viia, sest liinilaev on remondis ja ta ei saa jääst läbi. Siis avastatakse, et kütus on otsas, inimeste liikumine ja transport on raskendatud. Kohalikud elanikud ütlevad, et vald ega riik ei ole saarerahvale appi tulnud. See on kummaline, et selliseks olukorraks valmis ei olda, ütleb Prangli elanik Avo Klemmer, sest pole ju esimene ega tõenäoliselt viimane külm talv. [Ta ütleb, et] nojah, eks saame kuidagi hakkama, aga kogu see toidukaup vedeleb külma käes, ega seal kartulitest midagi järele ei jää. Ta on ise parasjagu mandril käimas ega tea, millal koju saarele pääseb. 

Ehk siis juba see saarelisuse teema on meil kohustuslik läbi mõelda. See teema seondub ka helikopterite puudusega, teemaga, millest te esmaspäeval [rääkisite]. Meil võib ette tulla väga palju ootamatuid olukordi, mida saaks lahendada just helikopteritega, võib-olla ka hõljukite ja muude vajalike sõidukitega. Kuidas neid olukordi siis hakata lahendama ja [näiteks] sellist saart varustada? Kuidas me saame oma helikopteripargi nii normaalseks, et me suudame elementaarseid [probleeme] hakata lahendama?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Mis elanikkonnakaitset puudutab, siis üks väga oluline põhimõte on see, nagu te väga õigesti välja tõite, et saarelisuse olemus ei saa meile tulla üllatusena ja eriti ei saa see tulla üllatusena saarte põliselanikele. On erinevaid ilmastikuolusid, on erinevaid aastaaegu. 

Mis puudutab neid keerulisi olusid, mis sellel aastal seoses karmi talveilmaga kujunesid ja veepealset transporti pärssisid, siis juba eelnevalt pöördus taristuminister minu poole, kui oli näha, et saarte varustamisega võib tekkida probleem. Ta pöördus küsimusega, kas vajaduse korral oleksid PPA inimesed valmis kopteriga toetama väikesaari. Ta sai kohe vastuse, et jah, see võimalus on olemas. 

Seda on ka varasemalt tehtud, kui on tekkinud hädavajadus. Kopter ei ole aga loomulikult suur kaubaauto, ta ei ole praam, tal on teatud piirangud, kui palju ta üldse kaupa saab peale võtta. Kui hädavajadus on olemas, siis saab kopterit kasutada, on alati saanud kasutada. Ma ei ole nüüd kursis, kui palju reaalselt pöörduti [meie poole] selle vajadusega ja kui palju kopter lendas, aga põhimõtteliselt see praktika toimib. Kui ilmastik on kopterilennuks sobiv ja vajadus on, siis kopter lendab välja. 

Me muide eelmisel aastal tõstsime kopteri valmisoleku astet oluliselt. Kui varem oli niimoodi, et see lendas tunni aja jooksul välja, siis eelmise aasta lõpust reageerib kopterimeeskond 15 minutiga. See tähendab, et nad on kohapeal kogu aeg lennujaamas PPA lennusalgas valves. Nii kui kutse tuleb, siis kohe lennatakse. Selles mõttes ei saa öelda, et see oleks kuidagi uudis. 

Aga ma tahaksin kindlasti rõhutada, et elanikkonnakaitse on väga oluline. Eriti oluline on siin silmas pidada, et see ei ole toode, mille keegi saadab sulle karbiga. Elanikkonnakaitses on ikkagi igaühe vastutus päris oluline. Iseenda jaoks [tuleb] läbi mõelda, kus ma elan, millistes tingimustes, millised on riskid. See on isiklik vastutus, et riske võimalikult hajutada.

Suur tänu! Anti Poolamets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud minister! Siin tuleb ilmselt üks küsimus veel konkreetselt helikopterite teemal. Ma arvan, et sest aitab. 

Aga üks küsimus, millele te siiski suudate vastata ilma eraldi ettevalmistuseta, on see, mis eile juhtus nimelt tõrvikurongkäigul. See jäi mind väga kripeldama. Ma korraks tuletan meelde, et kunagi, kui Indrek Tarand käis laamendamas ja ühte suurt meeleavaldust provotseerimas ja oli paras tüli, siis isegi siseminister oli maja ees, itsitas pihku ja lootis, et äkki tuleb – ma ei pidanud teid silmas, see oli Katri Raik – mingi kaklus. Sotsiaaldemokraadid olid igale poole meeleavaldusi läinud provotseerima. Minu meelest oli see äärmiselt ohtlik käitumine, lihtsalt väga ohtlik käitumine, mis võib sisemisi tülisid tekitada riigis. 

Ja mida me nägime tõrvikurongkäigul, kus olid tuhanded inimesed ülevas meeleolus vabariigi aastapäeva tähistamas, väga palju lapsi hüüdsid: "Palju õnne Eestile!" Me nägime, et keegi on lahkesti lubanud provokaatorid kogu seda suurt hulka inimesi provotseerima. See muide toimub igal aastal. Sel aastal oli see eriti agressiivne. Osa inimesi oli päris ärritunud. Mulle tundub, et keegi meelega provotseerib konflikti [ja vaatab], millal saaks mingisuguse tüli [tekitada], millal läheksid nad omavahel kokkupõrkesse. 

Selle pärast on mul tõsine mure, kui ma [mõtlen] mälestusele, kuidas Katri Raik itsitades provokatsiooni ise korraldas. Ma loodan, et teil on natuke kõrgemad moraalsed standardid. Te võiksite selle peale mõelda, et meeleavalduste provotseerimine, kusjuures loosungitega, mis kuuluvad Vene FSB lemmiksõnavarasse, et natsid maha ja natsidele valu, kus plakatid on kaasas, et jalgadega trambitakse pikali kukkunud inimese peal, nendel nii-öelda vastumeeleavaldajatel … See on provokatsioon. 

Teie aeg!  

Me näeme, et Prantsusmaal on asi jõudnud juba inimeste tapmiseni.  

Aitäh! 

See võib vallandada meeleavaldused ja tohutu sisekonflikti. 

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh teile selle küsimuse eest! Mulle tundub, et see on üks teema, mida ka Vabariigi President mõnevõrra käsitles oma eilses kõnes, kui ta seda pidas. Osa inimesi kuulas, osa oli siis kusagil mujal. See puudutas tõesti arvamuste väljendamise vabadust või selle võimalust Eestis kõikidel osapooltel.

Ma eeldan, et mõlema sündmuse puhul oli tegu kooskõlastatud avaliku üritusega. Avaliku ürituse korraldajatele kehtivad ka ühtsed reeglid ja kõik osapooled peaksid nendega arvestama. 

Mina ise ka tähistasin eile vabariigi aastapäeva terve päev läbi. Alustasin hommikupoolikul, varahommikul Narvast, mis oli iseenesest väga huvitav kogemus. Mõelge selle koha peale, kus Narva on. Seal algab meie Eesti, meie Euroopa, meie vabadus. Muide, seal ei tekkinud mingit tüli vabariigi aastapäeva tähistamise käigus. Väga palju inimesi oli Narva linnuses, õnnelikke inimesi, sinimustvalgega lehvitasid, tundsid tõesti rõõmu vabariigi aastapäeva puhul. Sellest tulenevalt on tõesti kurb, kui tekib pinnas mingisuguse tüli võrsumiseks. 

Seda, muide, president eile oma kõnes käsitles, nagu ma juba mainisin, et kui ühelt poolt väga jõuliselt, ütleme, võib-olla mitte kõige korrektsemalt väljendutakse, väga teravalt, siis teine pool võib jääda vait, ja mitte sellepärast, et tal arvamust ei ole, vaid sellepärast, et ta tunneb ennast ohustatuna. Ma leian, et kõik osapooled peaksid olema võimelised oma seisukohti väljendama niimoodi, et see oleks üksteisest lugupidav ja kõiki arvestav. 

Samamoodi oleme me avalike ürituste puhul näinud erinevatelt pooltelt provotseerivat käitumist ja sõnumeid, mis lõhestavad ühiskonda. See kindlasti ei tule ühiskonnale kasuks. Ma arvan, et erinevate maailmavaateliste teemade üle võib arutleda argumenteeritult, aga peaks jääma piiridesse, et kõik oleks turvaline ja keegi ei tunneks ennast ohustatuna. Avalike ürituste kooskõlastamise reglement eeldab, et seda [põhimõtet] jälgitakse. 

Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun! 

Aitäh! Lugupeetud härra Taro! EKRE korraldas tõrvikurongkäigu 13. korda. Me oleme alati käitunud korrektselt, meil on alati ainult Eesti lipud, meil on alati ainult üks loosung: Eesti eest! Kui selles on midagi ebakorrektset, siis on Eesti Vabariigis asjad täiesti paigast ära. 

Küll oli aga teise poole käitumine agressiivne, tülinoriv. Me nägime Tartus 2. veebruaril, kui tähistati Tartu rahu aastapäeva, kuidas sama seltskond tuli sõna otseses mõttes rinnaga peale ja tahtis füüsilist konflikti provotseerida. Ma arvan, et teie alluvuses olevad asutused peaksid siin tegema oma uurimised, oma järeldused ja ka tulevikustrateegia välja töötama, et seesuguseid konflikte ei tuleks. EKRE tõrvikurongkäigud ei ole kunagi olnud sellised, mis provotseeriks kedagi kaklema või füüsilist konflikti tekitama. 

Aga ma tulen tagasi selle laiapindse riigikaitse juurde ja konkreetselt kopterite juurde. Vaadake, kui rahuajal ei suudeta tagada Tallinna külje all olevale väikesele saarele, kus on 109 elanikku, kõike eluks tarvilikku, aga samal ajal kiputakse meile tuumarelva tooma ja lubatakse Iisaku katedraal puruks pommitada, siis missugusest riigikaitsest me saame rääkida? 

Meil on teine saar, Ruhnu, kus on null liitrit kütust. Riik ei suuda sinna viia kütust, et inimesed saaksid tankida oma autosid, traktoreid, mida iganes neil võib vaja minna, et [näiteks] teid lahti lükata. Ma ei tea, mis vajadused täpselt neil seal on. Meil on Kihnu, mis on sisuliselt mandri külje all. Inimesed on pidanud veetma päevi mandril, sest nad ei saa saarele tagasi. 

Kui mina olin minister, siis mul oli töögrupp, kes töötas välja kopterite muretsemise ja kopterivõimekuse tagamise ja laiendamise strateegiad. Paluge, et teie alluvuses olevad ametnikud otsiksid need dokumendid üles. 

Teie aeg!   

Need visati prügikasti. Ma küsingi, missugune …  

Aitäh!  

… on praegu plaan, et meie kopterivõimekus tõsta sellele tasemele, et me suudaksime ka oma väikesaartel tagada vajaduse korral kõik eluks tarviliku.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Siin on kaks poolt: üks on see kopterite nii-öelda tagamise plaan ja teine pool on siis see saarelisus ja elanikkonnakaitse. 

Alustan sellest esimesest poolest. Tõepoolest, kopterite kohta on meil olemas juba võimelünkade analüüs, mis näitab seda, et kolme kopteriga kõikide ülesannete täitmine 24/7 365 päeva aastas ei ole võimalik. Ka teoorias see ei pruugi olla võimalik, sellepärast et meil on üks kopter tihtipeale väga pikas hoolduses Belgias tehases, teda ei ole üldse Eesti pinnal. Siis teine kopter on tihtipeale sellises keskpikas hoolduses angaaris poolenisti lahtivõetuna ehk siis teda ei ole samamoodi [võimalik] kiiresti töökorda seada. Ja kolmas kopter, mis on lennus, see on see kopter, mida me saame teoreetiliselt igapäevaselt kasutada. 

Nüüd, mõnikord juhtub ka niimoodi, et sellel kopteril, mis on igapäevases kasutuses, võivad lennutunnid otsa saada. Näiteks on järjest mitu sündmust, kas otsingu- või päästeoperatsiooni või mingit tagamisoperatsiooni, ja ta on lihtsalt nii pikalt kasutuses, et ta tuleb ööpäevaks kasutusest välja võtta ja teha talle ööpäevane hooldus ja kontroll. Nendest ohutusnõuetest ei saa kuidagi üle ega ümber. 

Ja nüüd me oleme analüüsi käigus aru saanud, et kui me tahaksime sellest [takistusest] üle saada, oleks meil vaja mitte kolme kopterit, vaid viit kopterit. Iseenesest see plaan on olemas, [mõelda], mitut kopterit meil tarvis on ja mida see maksab. 

Noh, kui ajaperspektiivi soovite, [ütlen, et] arvestades tänaste kopterite eluiga ja nende vastupidavust, siis mitte hiljem kui aastal 2032 tuleb need kopterid välja vahetada. Aga jällegi, mitte hiljem! Praktikas me siiski sooviksime seda teha esimesel võimalusel. See kulu ei ole väike, kulu on kusagil suurusjärgus 200 miljonit, et uued kopterid Eestile hankida. Me teame ka täpset ajakava: kolm-neli aastat läheb alates hanke väljakuulutamisest. 

Nii et PPA järgmisena uuendab oma lennuvahendite arendamise plaani – see juhtub lähiajal –, kus siis saab samm-sammult ära kirjeldatud, kuidas kopteri[pargi] uuendamine toimub. Ja põhiülesanne, mis tuleb valitsusel teha, on need vahendid planeerida riigi eelarvestrateegiasse. See on kindlasti üks teema, millega ma RES-i kõnelustele lähen. Prioriteedid sõltuvad olukorrast ja riigi võimalustest, aga valitsuskabinetis olen juba selle teema ära markeerinud.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Lea Danilson-Järg ja teema on telefonipettused. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teie vastutusvaldkonna üks järjest süvenevaid probleeme on telefonipettused ja üldse küberturvalisus laiemalt. Ka eelmisel nädalal oli meil siin Riigikogu saalis olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul just küberkuritegevus finantsvaldkonnas. Ma loodan, et te seda jälgisite ja kuulasite ära need eksperdid, kes meil esinesid. [Endine] pikaaegne Finantsinspektsiooni juhatuse liige ja peajurist Siim Tammer oli rääkimas ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast Priit Pikamäe. Väga asjalikud kõned olid. 

Kõik kõnelejad nimetasid seda olukorda pandeemiaks. Tegelikult see on väga tõsine probleem, ja mitte ainult Eestis, vaid ka üleüldiselt. Eestis rööviti inimestelt eelmisel aastal, nagu te ilmselt hästi teate, 30 miljonit küberkuritegevusega. Tahangi selle tõttu küsida, kuidas teile tundub, kas teil on mingisuguseid spetsiaalseid plaane, kuidas sellises olukorras peaks politsei toimima. Kas te olete ressursse sellesse valdkonda juurde suunanud? Kas on midagi sellist, mis on veel puudu ja mida te näete, et oleks vaja ära teha? 

Tegelikult on mul ka kaks väga praktilist küsimust. Ma sain hiljaaegu ise ka ühe sellise petukirja, kus oli palutud Smart-ID kasutamise jätkamiseks ennast identifitseerida. Kiri oli väga usutavalt vormistatud. Kuhu ma selliste asjade laekumise puhul peaksin kirjutama või kuhu see edasi saata, et politsei oleks teadlik ja saaks ka teisi teavitada sellest, et niisugused uued petuskeemid on olemas, ja et [inimesed] saaksid ennast kaitsta ja [pettuste ohvriks langemisest] hoiduda?

Aitäh selle küsimuse eest! See on tõepoolest üks olulisimaid teemasid. See on üks fookusteemasid, millega mul tuleb sel aastal tegeleda. Nagu te õigesti märkisite, see on tõesti pandeemia mõõtu võtnud. Üle-eelmise aastaga võrreldes eelmisel aastal juhtumite arv küll pisut vähenes, aga summa, mille Eesti inimesed kaotasid, praktiliselt kahekordistus. Nii et see paneb meid tegutsema järjest rohkem. 

Nüüd, kõigepealt e-posti aadress, kuhu teavitada. Kui ma ei eksi, siis see peaks olema kelmused@politsei.ee Tasub muidugi järele kontrollida, aga kui mu mälu ei peta, [siis see aadress selline] peaks olema. Kogu info, mis te saate, kahtlased kõned, screenshot'id telefoninumbritest, kirjadest ja sõnumitest, mis te näete, alati tasub sinna edastada, sellepärast et PPA-s on hulk inimesi, kes sellega tegelevad. Need on keerulised menetlused, sellepärast et võrgustikud on suured ja rahvusvahelised, ning kild kildhaaval pannakse kokku, kes millega on hakkama saanud, mis asjad on omavahel ühendatud. Selles mõttes on teavitus hästi oluline. 

Siiamaani on PPA teinud seda tööd ikkagi üpris tõhusalt, lihtsalt kelmuste hulk on nii palju suurenenud, ka kaotatu hulk on suurenenud. Siiamaani nad tegid seda enda ressursist. Üle-eelmisel aastal viisid läbi väga eduka rahvusvahelise operatsiooni. Ma olen siin saalis seda korduvalt maininud. Selle eest saadi ka Europoli innovatsiooni auhind. Juba eelmisel aastal saadi aru, et nii enam toimida ei saa. Tuleb teha ka struktuurimuudatusi ehk tuleb [kokku tuua] spetsiaalsed inimesed, kes ainult kelmuste problemaatikaga tegelevad: spetsiaalsed uurijad, spetsiaalsed analüütikud, ennetusspetsialistid, tehnoloogiaspetsialistid. 

Lisaks on PPA võtnud kokku spetsiaalse kelmuste juhtrühma, kus on [esindatud] erinevad sektorid: pangaliit, telekomid, samune, kes digiidentiteediga tegeleb. Kogu selle tegevuse baasilt me jõudsime lahenduseni, et aprilli algusest alustab tegevust eraldi üksus. Kui varem oli PPA plaan mõnevõrra teistsugune, nad tahtsid ainult oma vahenditest seda teha, siis [nüüd] ma leidsin ministeeriumis võimaluse nende vahendeid duubeldada. Suurusjärgus 300 000 eurot saavad nad veel oma eelarvesse ministeeriumilt juurde, et seda struktuurimuudatust teha võimsamalt ja tõhusamalt. Eraldi üksus peaks [varsti] tööd alustama ja ma usun, et me näeme siis ka tulemusi.

Aitäh! Lea Danilson-Järg, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Rõõm kuulda, et sinna valdkonda on plaanis ressursse juurde suunata. Üks praktiline küsimus veel, võib-olla oskate vastata. Üks probleem, mis inimestel tekib, on see, et petturid võtavad nende nimel laenu, kasutades ligipääsuks kas Smart-ID-d või mobiil-ID-d. Kui inimene pöördub niisuguse murega politsei poole, siis mida tänase seisuga soovitab politsei nendel inimestel teha? Kas nad peaksid laenu, mis nende nimel on võetud, ära maksma või peaksid nad seda mitte tegema? Mis see politsei tegevusjuhis täna sellistel juhtudel on?

Aitäh! See on kogu selle temaatika päris oluline [küsimus], et mis juhtub nende nii-öelda pettuslaenudega. Kuigi justiitsvaldkond otseselt minu vastutusala ei ole, siis niipalju kui ma tean, on Eestis ka kohtunikud väljendanud arvamust, et pettusega võetud laenusid tagasi maksma ei peaks. Tegelikult tuleb inimesel see nõue ilmselgelt vaidlustada. Vaidlustada kõigepealt laenuandjaga, tema juures. Kui ta mingil põhjusel sellega ei nõustu, siis pöörduda kohtusse. Iseenesest ei ole kohtusse pöördumine Eestis kuigi keeruline. Lõivud ei ole suured, jutt on mõnekümnest eurost. Kui on tõesti suur kohustus koitmas, siis ilmselgelt on mõistlik seda teha ja see nõue kohtus vaidlustada. Põhimõtteliselt kohtunikkonnast on see hinnang tulnud, eelhinnang, et ei peaks pettusega [võetud] laene tagasi maksma. See võimalus on olemas. 

Me püüame juhtrühmades ja ka ennetustöös igati luua täiendavaid tehnilisi barjääre, et seda ei juhtuks, näiteks telekomi kaudu blokeerida neid kõnesid. Sellega tegeldakse. Sellega, kuidas takistada digiidentiteedi kopeerimist, tegeldakse. Praegu on arutelus ka teatud pangaoperatsioonid, näiteks ülekannete puhul, kui on pettuse kahtlus, teha rahunemispaus. Seda saab kindlasti ka nende kiirlaenude või tarbelaenude ettevõtetes samamoodi rakendada. Kindlasti võib kellelegi see tuska valmistada, sest ta tahaks oma tavapärast toimingut teha, aga võib juhtuda, et talle öeldakse, et vaat, nüüd päris nii kiiresti ei saa, pead natuke ootama. 

Aga põhiline asi, mida me peame silmas pidama, on see, et kõige nõrgem lüli, mida kelmid ründavad, ei ole tehnoloogia, vaid see on inimene. Ehk põhifookus tuleb meil suunata sellele, et oleks teadlikkus. Selle kaudu me suudame neid juhtumeid võimalikult [palju] ennetada, sellepärast et ükskõik kui palju me tehnoloogilisi tõkkeid ka ei pane, on inimene see, kes lõpuks ära petetakse ning kes lõpuks selle otsuse langetab ja kelmile selle võimaluse annab.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun! 

(Räägib kellegagi saalist.) Kindel, jah? No olgu.

Jaa, Varro Vooglaid. Palun!

Hästi! Küsin siis lisaks eelnevale seda, kas nende telefonipettuste mahu väiksemaks muutmiseks või ka suures osas nende välistamiseks ei võiks rakendada teatavaid konkreetseid abinõusid, mille peale ma ise mõtlesin eelmisel nädalal, kui see arutelu siin saalis toimus. 

Selle tõttu ma küsingi, kas te olete mõelnud näiteks selliste meetmete peale, et inimestele võiks anda võimaluse blokeerida neile telefonikõnede tegemine välismaalt ja kõnekaartidelt. Kui näiteks on vanem inimene, kes teab, et tal ei ela ühtegi sõpra, tuttavat, last ega kedagi teist välismaal ja tema tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes kasutaks kõnekaarti, siis ta [võiks] saada telefonioperaatorile teha taotluse, et tema numbri puhul blokeerida kõik kõned, mis tulevad kas välismaalt või siis [on tehtud] kõnekaardiga. Ma arvan, et sellega juba saaks üsna suure diapasooni välja lõigata, et siis sellele inimesele enam ligipääsu ei ole nendelt peamistelt kanalitelt, mille kaudu need rünnakud tulevad. 

Teine asi, mida ma olen mõelnud: kas ei võiks anda inimestele võimalus määrata veebipangas – ja seda võiks ka tegelikult seadusega kohustada pankasid tegema –, et tema maksed teostatakse ainult 24-tunnise viivitusega? Et ei saa niimoodi, et keegi logib sinna veebipanka sisse ja muudab selle seadetes kiiresti ära, et nüüd saab teha kiiresti makseid, vaid tõesti 24 tundi. Ja kui seda tahta muuta, siis näiteks peab, ma ei tea, füüsiliselt minema pangakontorisse või kusagile mujale, et seda seadistust ümber teha. See võtaks ära võimaluse, et need maksed lähevad kiiresti. 

Kolmas meede, mida võiks minu meelest kaaluda, on see, et keelata laenulepingute sõlmimine ilma füüsiliselt või vähemalt biomeetriliselt isikut tuvastamata. Ehk kui näiteks kellegi ID-kaardi koodidele on ligi pääsetud ja nende abil on laenulepingud sõlmitud, siis riik ütleb, et aga sellised lepingud ei ole tegelikult jõustatavad. See on siis selle laenuandja enda risk, kui ta sellisel viisil neid lepinguid sõlmib. 

Aitäh! Kõik teemad, mis välja tõite, on väga olulised ja tegelikkuses on ka kelmustevastases juhtrühmas arutelu all. Kõik need teemad seonduvad osapooltega, kes seal osalevad. 

Nüüd kõnede piiramisest. Selline operaatoritepoolne kõnede piiramine puudutab massiivseid kõnevoogusid. Kui nad analüüsides näevad, et kuskilt hakkab tulema väga suur hulk spämmikõnesid, siis neil on võimalik tehnoloogiliselt seal pidur peale panna. 

Tegelikkuses on mul nõuanne. Seda on võimalik minu teada ka igal inimesel oma telefonis sättida. Telefonis on võimalik teha must nimekiri numbritest, kust sa ei soovi kõnesid saada, blokeerida need. Ja peaks olema ka valge nimekirja funktsioon. Ehk vastupidi, sulle tulevad ainult need kõned, [mis on numbritelt, mis on valges nimekirjas]. Sa saad kas või teavituse või telefonihelina niimoodi sättida, et sul on kontaktilistis numbrid grupeeritud. Kui me räägime eakatest inimestest, kelle suhtlusvõrgustik ei ole nii suur, et oleks sadu numbreid, kust neile kogu aeg [kõnesid] tuleb, siis peaks olema juba praegu vähemalt osa telefonide puhul võimalik niimoodi sättida, et [saab] määrata kõnegrupid. Minu arust see võimalus oli juba enne nutitelefoni tulekut, et grupeerida kontakte ja lubada [ainult] teatud kontaktidelt teavitusi. 

Nüüd, mis puudutab makseid 24 tunni viivitusega, tõepoolest, see on praegu ikkagi seadusandliku muudatuse taga. Hetkel on nii, et kui inimene tuleb panka, tahab kõik oma raha petturitele üle kanda ja teller saab aru, et see on täielik jama, et see ei ole õige, siis tal ei ole õiguslikku võimalust seda kuidagi takistada. Sellega me tegeleme. Igal juhul on mõistlik anda võimalus ka [inimesele] endale sättida rahunemispausi võimalus. 

Mis puudutab laenulepingute ilma biomeetriata [sõlmimise] keelamist, siis see tundub ka mõistlik lahendus. Ma küll kunagi ei ole ise üritanud sellist laenu võtta, mille puhul ma kellegagi ei suhtle. Ikkagi on olnud mingisugune kas või veebikohtumine pangatöötajaga pangakeskkonnas. Ma arvan, et see on täiesti teostatav. Küll aga siis me peame kõik ühiskonnana aru saama, et mõnest võimalusest, mis meil varem tulid selle tehnoloogiaga, et teha asju hästi kiiresti, välkmaksete ja välkoperatsioonide põhimõte, ilmselt me peame loobuma või natuke taganema teatud juhtudel.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane viies küsimus. See on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Madis Kallas ja teema on valitsuse plaan sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamiseks lastele. Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes! Eelmisel kolmapäeval, täpselt nädal tagasi toimus siin Riigikogu saalis väga tervitatav arutelu seoses sotsiaalmeedia kahjulike mõjudega lastele. 66 häälega võeti [selleteemaline] otsus vastu ja loomulikult sellise häältehulga puhul [oli toetus] opositsiooni ja koalitsiooni piiri ülene. Samas oli see ainult esimene samm ja kindlasti selle otsuse vastuvõtmine iseenesest veel mingeid [meetmeid] kaasa ei too. Nüüd me ootamegi dialoogi jätkumist valitsusega, et mida selles osas edasi kavatsetakse teha.  

Samal ajal tuleb pidevalt erinevaid sõnumeid eri riikidest. Korduvalt on räägitud siin Austraalia mudelist, mis on olnud päris jõuline keeldude osas. Lisaks Prantsusmaa, Hispaania ja Taani. Hiljuti oli ka uudis Leedu parlamendist, kus sarnased arutelud on avatud. Mul oli hea meel, et ka eile toimunud presidendi vastuvõtu etenduse lavastaja Priit Võigemast ütles ühes ERR-i vestlussaates, et ta keskendub etenduses väga suures osas just ühiskonna ärevusele ja mõnes mõttes ka nutisõltuvusele. See tuli ka etendusest välja. Seda ta tahtiski esile tuua.  

Ja eelnevast ajendatuna ma küsiksin, kas valitsus on juba arutanud konkreetsete ja väga selgete sammude väljatöötamist, mis aitaksid leevendada neid süvenevaid probleeme, mida eelmisel nädalal Riigikogu konkreetse otsuse [vastuvõtmisega] väljendas. Kuigi sellest otsusest on möödas seitse päeva, siis tegelikult me oleme siin arupärimise, infotunni küsimuste ja ka mitmes teises formaadis seda teemat arutanud juba mitmeid ja mitmeid kuid. Kas on juba mingid konkreetsed sammud Vabariigi Valitsusel selles osas astutud või seatud?

Suur tänu taas kord selle teema tõstatamise eest! Ilmselgelt haridusministrina olen ma selle teemaga pidanud viimased kaks aastat päris palju tegelema. 

Nüüd, ma võtaks selle [teema] korra lahti. Kui me räägime nutisõltuvusest, siis, jah, teatud vanuses noored ja lapsed on eriti tundlikud algoritmide ja haavatava sisu osas, mis sealt tuleb ja mille suhtes nad kaitstud ei ole, aga samaväärselt on sellest sõltuvuses ka täiskasvanud inimesed. Lõpuks on ikkagi täiskasvanud inimene see, kes teatud hoiakute, väärtuste ja käitumisega noortele eeskuju annab. 

Me räägime sotsiaalmeedia kahjulikust mõjust inimeste ärevusele. Vaimse tervise probleemid aina süvenevad tulenevalt sellest, et inimeste ärevus on kasvanud, inimeste paanikahood on sagedamad, inimestel on tekkinud muresid seoses tavalise igapäevase sotsiaalse suhtlusega. See on enesehinnangu küsimus. Üldse see infomaailm, milles inimene elab, on kohati meile isegi teadmata. Me tihti ei teagi, mis on see inforuum, milles meie lähedane, sõber või tuttav eksisteerib, kust tema infot saab, kuidas ta tunnetab ennast. Nii et minu jaoks on see natuke laiem teema kui ainult lapsed, kuigi lapsed ja noored on haavatavamad. 

Ta on laiem teema selle tõttu, et tegelikult rahvusvaheliste suurte korporatsioonide vastutuselevõtmine nende sisu ja ärimudelite osas on minu arust asi, mida peab Euroopa Liidu tasandil väga jõuliselt tegema. Me võime ju selle lastele ära keelata, aga Austraalia näide on tegelikult tänaseks juba näidanud, et see keeld nii massiliselt ei tööta. On kõikvõimalikud viisid sellest keelust mööda minna ja ikkagi on nad selles keskkonnas sees, ikkagi nad jäävad kaitseta. 

Euroopa Liidus on ju olemas Euroopa digiteenuste [määrus], aga selle jõustamine Euroopa tasandil on jäänud minu arust liiga vaevaliseks, kuigi Euroopa Liit teatud sammudega on hakanud seda jõustama. Näiteks sellesama Groki suhtes, eks ole, mis tehisaru toel on alastipilte hakanud levitama, on Euroopa Liit ikkagi seda jõustama hakanud. 

Aga just nimelt suurte rahvusvaheliste korporatsioonide ärimudelite suhtes reeglite kehtestamine on, ma arvan, ülioluline samm. Selles suunas peab Eesti riik koos Euroopa Liiduga jõuliselt samme astuma, sest ilma selleta, ma väidan, me tegelikult nutisõltuvust ja ka vaimse tervise probleeme ära ei lahenda. Keelud ei lahenda, kasutamise reeglid on olulised. 

2025. aastal me muutsime ära koolide määruse, kus me kehtestasime tegelikult kohustuse sätestada koolis nutitelefonide kasutamise reeglid. On olemas ka juhend koolidele, mismoodi nutitelefonide kasutamise reegleid kehtestada, soovitusega vähendada võimalikult palju laste nutitelefonide kasutamist vähemalt …

Teie aeg!  

… koolis oldud aja jooksul. Aitäh!

Aitäh! Madis Kallas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma kasutaks veel võimalust [küsida]. Sellele jutule, mis te rääkisite, et see probleem on palju laiem kui laste ja noorte vaimne tervis ja sealt tulevad negatiivsed mõjud, ma kirjutan alla ja olen sellega nõus. Aga me oleme keskendunud hetkel just lastele. 

Mul on ikkagi küsimus, kas valitsus on seda ka arutanud. Ma tean, et on erinevaid AI ehk tehisaru koosolekuid kõige kõrgemal tasemel, on erinevaid majandustöörühmi, majanduskomisjone Vabariigi Valitsuse juures, kes arutavad [teemasid]. Mind huvitab, kas sellel teemal on ka Vabariigi Valitsus mingeid [laiemaid], mitte ainult ministeeriumide siseseid koosolekuid ja arutelusid teinud või see on jäänud praegu ikkagi pigem, ma ei tea, Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi pärusmaaks. Meid just huvitab see, kas Vabariigi Valitsus tervikuna on seda teemat kuidagi kõrgemale tõstnud, nii nagu eespool nimetatud riigid on teinud seda kõige kõrgemal tasemel. Näiteks Prantsusmaal on selle teema eeskõneleja olnud Prantsusmaa president, härra Macron. Austraalias oli selle teema eeskõneleja peaminister. Just see oli minu küsimus. 

Aga lühidalt lõpuks veel see, et te mainisite valdkonnaministrina koolides nutiseadmete piirangute sisseseadmist. Kas võiks olla üks konkreetne lahendus see, et ikkagi ministeeriumi tasandilt tuleks see otsus ja keeld, et vähemalt kooliaeg oleks see aeg, kui lastel ei oleks õppetööväliselt vaja nutiseadmeid kasutada? Me lapsevanematena ja täiskasvanutena teaksime siis, et vähemalt viis kuni üheksa tundi päevast on see aeg, kui laps ei käi nutiseadmes.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole plaanis ministeeriumi tasandil keeldu kehtestada, ja seda väga olulisel põhjusel. Sellel põhjusel, et ülevalt poolt alla kehtestatud keelud reeglina tekitavad alt üles vastutöötamise jõu ja nad ei toimi. Nad toimivad ainult piiratud ulatuses. Ei ole isiklikult keeldude usku, ülevalt alla tulevate keeldude usku. Ma küll olen aga seda usku, et kokkulepete sõlmimine kooli tasandil toimib kõige efektiivsemalt. 

Üle 80% Eesti koolidest on sõlminud kooli tasandil kokkuleppe, millesse on kaasatud ka lapsevanemad, kooli hoolekogu ja kooli vanematekogu. Seal on konkreetselt kokku lepitud nutitelefonide kasutamise reeglid. Reeglina on nende kasutamist piiratud. Need reeglid toimivad, kui nad on kogukonna tasandil kokku lepitud. Ülevalt alla saadetud keeld tekitab altpoolt üles vastutöötamist ja see tähendab seda, et kooli tasandil nad reeglina tööle ei hakka. 

Need 20% koole, kes tänaseks veel reegleid kehtestanud ei ole, vajavad ministeeriumi nõustamist ja abi. Me sellega töötame. Me tõesti soovime, et igal koolil oleks reeglistik paigas. Soovitavalt selline reeglistik, et koolipäeva jooksul laps nutiseadet ei kasuta, välja arvatud olukorras, kus õpetaja kasutab nutiseadet õppetööks. 

Mis puudutab valitsuse arutelusid, siis kabinetiistungil me seda arutanud ei ole, aga ministeeriumide üleselt on arutanud seda erinevad nõukogud. Meil on olemas ennetusnõukogu, me oleme arutanud ka sotsiaalministriga koos noorte vaimse tervise teemasid. Jällegi, me jõuame alati ühe [arusaamani]. See on see, et lauskeeld, mida teised riigid on minu arvates kiirustades ja ilma tõenduspõhisuseta kehtestanud, ei toimi, sellepärast et noored kasutavad ikkagi sotsiaalmeediat. 

Keeld ei ole see, mis lahendaks ära laste vaimse tervise mured. Me peaksime ühelt poolt suutma seda koolikeskkonnas reguleerida ja teiselt poolt ikkagi nende suurte korporatsioonidega tegeleda. See on sarnane televisiooni või muu sisu kättesaadavusega: sisutootja ja sisuedastaja ikkagi vastutavad selle eest, milline on see sisu, mida nad edastavad, ja neil on reaalne kohustus vastutada selle sisu eest. Täna [sotsiaalmeediakorporatsioonid] ei vastuta. 

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minu küsimus ja mure on tegelikult natuke laiem. Te laiendasite juba esimeses vastuses kogu sotsiaalmeedia ja nutisõltuvuse temaatika mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele, mis iseenesest on kahtlemata tõene. Aga ütlesite ka õigesti, et suurima rõhu peaksime panema haavatavamate sihtrühmade ehk üldjuhul ikkagi laste, alaealiste kaitsele, sest nende võimekus otsuseid ise teha või ennast reguleerida, enda ajakasutust reguleerida ja hinnata, mis on neile sobiv ja mis ei ole sobilik sisu, ongi mõnevõrra nõrgem lihtsalt tulenevalt vanusest ja elukogemusest. 

Aga minu küsimus või mure on see. Kiusamisvaba Kool pöördus hiljuti Riigikogu poole. Tegelikult me näeme selliseid ilminguid laiemalt ka poliitikute hulgas, poliitilistes [aruteludes] sotsiaalmeedias ja nende kõnepruugis. Sotsiaalmeedia väga tugevasti võimendab ju seda, mida ütlevad poliitikud, võimendab seda, mida ütlevad suunamudijad, või mis see sõna on, streamer'id, ja muud taolist. Tegelikult kiusamise puhul see teravik peab kahtlemata olema laiem ja sotsiaalmeedia võimendavat rolli ei saa siin kuidagimoodi pisendada. 

Nii et minu küsimuse mõte on see, et kui palju te näete, et valitsusel on võimalik koostöös sotsiaalmeediahiidudega suunata oma tähelepanu ja ressurssi sellele, et vähendada küberkiusamist, vähendada lõhestavate ja ühiskonnagruppe või konkreetseid isikuid alandavate sõnumite levikut sotsiaalmeedias, [tehtagu seda] siis sotsiaalmeedia platvormidega koostöös või Euroopa Liidu tasandil järelevalve raames. Kahtlemata kõike, ma ei tea, AI loodut ja muud taolist pole võimalik kontrollida, aga see, mis tegelikult sotsiaalmeedias toimub ja kui palju seal on täna nii üksikisiku tasandil kui ka gruppide tasandil sildistamist, alandamist, pisendamist, kiusamist, on tegelikult väga muret tekitav.

Aitäh! Alustame täiskasvanutest ja täiskasvanute loodud sisust, mida sotsiaalmeedia võimendab ja millele te viitasite. See, et teatud ühiskonnagruppidelt nii-öelda moraalne kaitse või üldse õiguskaitse maha võtta ühiskonnas, see hävitada, nende eksistents üldse küsimärgi alla seada, on asi, mille vastu tuleb ühiskonnas seista kõikide vahenditega, mitte ainult sotsiaalmeedia keeluga noortele, vaid ka sellega, et sellised hoiakud ja väärtushinnangud üleüldiselt ei leviks. Paraku on see [levik] viimasel kümnendil siiski aina hoogu juurde saanud. Ja ma olen väga nõus, et sotsiaalmeedias sellised hoiakud võimenduvad ja jõuavad inimesteni kiiremini, kui nad oleks jõudnud möödunud sajandil. 

Aga sotsiaalmeediahiidude või suurkorporatsioonide vastutus sisu osas – see, mismoodi toimivad nende algoritmid, millist sisu kellelegi ette kantakse, millist sisu on võimalik levitada – ju kehtib neile Euroopa digiteenuste [määruse kohaselt]. Täna on küsimus selle jõustamises Euroopa Komisjoni poolt. Euroopa Komisjon astub praegu esimesi samme selle seaduse Euroopa turul jõustamiseks. Ma arvan, et tuleb lihtsalt jõulisemalt toimetada. Iseenesest on Euroopas [määrus] olemas, mis nii algoritmide, reeglite, avalikustamise kui ka sisu levitamise vastutuse suurkorporatsioonidele paneb. Ja loodetavasti [tuleb] ka esimesi juhtumeid, kus sadadesse miljonitesse ja miljarditesse ulatuvad trahvid korporatsioonidele siiski kehtestatakse. 

Teine teema on kiusamine üldiselt. Jah, tänapäeva maailmas, tehnoloogiamaailmas ei ole kiusamine ainult koolipäeva sees [toimuv], vaid see jõuab lapsega ka koju kaasa. Ta nagu ei saagi ruumi, kus ta saaks olla kaitstud. Küber[maailma] kaudu tuleb see kiusamine temaga kaasa. Üks asi on see sotsiaalkorporatsioonide teema, samas, küberkiusamine käib suhtlusäppides ehk suhtlusgruppides, mis ühelt poolt laste suhtlust võimestavad, aga teiselt poolt on osale lastest ikkagi väga hävitavad. Hästi oluline on, et lapsevanemad, aga ka kool teaksid ja märkaksid seda, mis küberkeskkonnas laste kiusamisega toimub. See ei ole mingi eraldi maailm, see on ikkagi sama maailm, millele Kiusamisvaba Kool ja muud sekkumismehhanismid tähelepanu pööravad. Laste käitumine kübermaailmas või küberruumis ja sotsiaalmeediaruumis on kasvatuses täpselt sama olulised kui see, mis toimub füüsilises keskkonnas.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on tuumarelvade Eestisse paigutamine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu küsimuse teemagi ütles, saime hiljuti kuulda välisminister Margus Tsahkna esituses üsna ehmatavat avaldust, et Eesti on valmis olema nõus sellega, et Eesti territooriumile paigutatakse liitlaste tuumarelvi. Selle taustaks peab muidugi meelde tuletama, et juba eelmise aasta juunikuus saime lugeda uudist, [mis ütles], et Eesti on valmis võõrustama tuumarelvi kandvaid liitlaste lennukeid. Jutt käib brittide F-35A tüüpi hävitajatest, mis suudavad kanda nii tavarelvastust kui ka Ameerikas toodetud taktikalisi tuumapomme. 

Ja siis nädalapäevad tagasi [tuli] välisministrilt juba eelnevalt osutatud avaldus, et me ei ole sellele vastu, et tuumarelv siia meie territooriumile tuua, meil ei ole sellist doktriini, kus me oleksime selle kuidagi välistanud, kui NATO peab vajalikuks vastavalt meie kaitseplaanidele paigutada ka näiteks meie territooriumile tuumarelva.

Selle taustaks on teadmine, et veidi varem Deutsche Wellele antud intervjuus rääkis Tsahkna ju sellest, kuidas Eesti on valmis andma Venemaa sügavustesse raketilööke. Sõnastuslikult ei saanudki täpselt aru, kas siis, kui Venemaa juba tungib Eesti territooriumile, või tuli seda tõlgendada nii, et me ei oota, kuni Venemaa tungib Eesti territooriumile, ja seda oleksime valmis tegema isegi ennetavalt. 

Kõike seda silmas pidades ma tahaksingi küsida, kas tegemist oli välisministri soologa, tema isikliku mõttevälgatusega, või on valitsuses reaalselt arutatud teise riigi tuumarelvade Eestisse paigutamise valmidust. Kui sellist küsimust on arutatud ja kui on vastavaid otsuseid langetatud, siis millise riigi tuumarelvadest käib jutt? Kas on mõeldav, et selle valitsuse ametisoleku ajal paigutatakse Eestisse mõne teise riigi tuumarelvad, ilma et seda küsimust oleks eelnevalt Riigikogus arutatud või koguni ilma, et sellest oleks üleüldse avalikkust eelnevalt teavitatud?

Aitäh, hea küsija! Tuumaheidutus on väga oluline teema, mida ei saa käsitleda lihtsalt ühe sõnakõlksu või ühe tsitaadi raames. Tuumaheidutus on alati olnud NATO ühise positsiooni kujundamise [küsimus]. Ja loomulikult, tuumariikidel on alati enda positsioon ka. Kui me räägime NATO liikmesriikidest, siis Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa tuumariikidena loomulikult [saavad omada] ja omavadki oma positsioone. 

Liitlaste ühine positsioon ja tuumaheidutus on midagi, mida planeeritakse NATO-s tuumaplaneerimise grupis ehk Nuclear Planning Groupis. Seal on loomulikult kõik liitlased laua taga. Kui liitlased on laua taga, siis arutatakse, kuidas tuumaheidutus parimal viisil toimiks. On selge, et osa tugevast tuumaheidutusest on ka ettearvamatus. 

Teie teine pool küsimusest oli see, kas Eesti valitsus on seda arutanud, kas paigutada Eestisse [tuumarelvad], ja kui [jah], siis millise riigi. Sellele on vastus ei. Valitsus ei ole arutanud, kas mõne konkreetse riigi tuumarelvastust võiks paigutada Eesti territooriumile. Kui küsida, kas Eesti ametkonnad ja valitsuse liikmed osalevad tuumaplaneerimise grupis, siis loomulikult me seal osaleme ja seal on meil ka omad seisukohad. Need seisukohad avalikkusega arutamisele ei kuulu, see on riigi saladus, ja sellest me kinni hoiame. 

Üldiselt ei soovi mina olla välisministri suuvooder. Eks ta peab ikka ise ütlema, mida ta täpselt mõtles. Ma tean küll seda, et ta rääkis Venemaa sügavustesse löökide andmisest. See on midagi, mida sõjaplaneerimises ja sõjaplaanide koostamises alati tuleb arvestada, et millised on võimalused vastast mõjutada, millised on võimalused võimalike stsenaariumide elluviimiseks. Muidu me ei soetaks endale süvalöögivõimet. Meil ei oleks muidu mõtet soetada HIMARS-it erinevate moonadega ja meil ei oleks mõtet soetada teisi relvasüsteeme, kui me ei oleks valmis vastase territooriumile lööke andma. Seetõttu on süvalöögivõime arendus Eesti kaitseväe üks prioriteete. Sellega me jätkame. 

Mis puudutab tuumaküsimusi ja tuumaheidutust, siis siinkohal ma soovitaks kõigil võtta rahulikumalt ja lasta liitlastega koos seda tööd teha meil NATO tuumaplaneerimise grupis. 

Aitäh! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Väga raske on rahulikult võtta, sellepärast et need on nii kriitilised küsimused, millest võib väga vabalt sõltuda Eesti saatus. Kui astutakse Eesti julgeoleku tagamiseks samme, millel on potentsiaal põhjustada väga suuri julgeolekuohte, siis nendele tulebki väga tõsiselt tähelepanu pöörata, muu hulgas opositsiooniliikmetel, et saada nendes küsimustes selgust. 

Te mainisite siin näiteks HIMARS-i raketisüsteemide soetamist, et millistel tingimustel on sellel üldse mõtet või mitte. Aga tõsiasi on ju see, et isegi HIMARS-i raketid on suutelised kandma taktikalisi tuumapäid. See on ju avalik teave, see ei ole mingisugune saladus. Kui nüüd kombineerida see, et me ühelt poolt soetame väga võimekaid ameeriklaste raketiheitjaid, ja teiselt poolt see, et me avaldame valmidust paigutada meie territooriumile ka tuumarelvi, siis kombinatsioonis tekib põhjendatud küsimus, milline võib olla venelaste reaktsioon sellele. 

Me saame ju väga hästi aru, et ameeriklased ei taluks mitte mingil tingimusel, et hiinlased või venelased paigutaksid oma tuumarelvad kas Kuubale, Mehhikosse või Kanadasse nende piiri taha. Aga pole mitte mingisugust põhjust arvata, et venelased peaksid seda kuidagi rohkem taluma, kui näiteks ameeriklaste tuumarelvad paigutatakse nende piiri taha siia Eestisse. 

Kui vaadata Venemaa tuumadoktriini, millega te olete kaitseministrina kindlasti kursis, siis seal on kirjeldatud olukordi, mida käsitletakse strateegilise julgeolekuohuna, mille kõrvaldamiseks ollakse valmis kasutama ka omapoolset tuumaarsenali. Jutt käib maailma suurimast tuumariigist. Sealt võib lugeda – see on vaba tõlge praegu –, et ühes punktis, ma ei mäleta, vist punktis 15e, on kirjutatud peamised sõjalised riskid, mis sõltuvalt sõjalis-poliitilise ja strateegilise olukorra muutustest võivad kujuneda sõjalisteks ohtudeks Venemaa Föderatsioonile, agressiooniohud, ning mille neutraliseerimine on kavandatud tuumaheidutuse rakendamise kaudu. Ja siis punktis e [on kirjas, et üks nendest on] tuumarelvade ja nende kandevahendite paigutamine mittetuumariikide territooriumidele. 

Ja nüüd siit küsimus: kas te olete tegelikult strateegiliselt läbi mõelnud, millist julgeolekuohtu võiks sellise sammu astumine, mida Tsahkna kirjeldab, Eesti Vabariigi julgeolekule endast kujutada?

Aitäh! Ma väga loodan, et me ei pea tegelema siin Venemaa doktriinidega. Sellega tegeleb Venemaa kogu aeg ise. Nii Kremli ruupor Peskov kui ka välisminister Lavrov on oma kommentaare meediale juba andnud ja ma arvan, et [Eesti] parlamendi liikmed ei peaks küll kuidagi Peskovi ja Lavrovi sõnumeid võimendama. 

Mis puudutab pikamaatuld ja pikamaavõimet, siis, nagu ma ütlesin, on meie enda riigikaitse huvides, et Eestil oleks süvalöögivõime. Me soetame neid süvalöögivõimeid erinevaid. Lisaks HIMARS-ile oleme sõlminud lepingu Chunmoode soetamiseks Hanwha korporatsioonilt. Me oleme arendamas koos Eesti kaitsetööstusega oma tiibraketivõimekust. Selles mõttes neid sõjalisi võimeid, millega mõjutada vastast vastase territooriumil, me arendame tulenevalt oma kaitseplaanidest, mitte sellest, mida Venemaa meist arvab või ei arva. 

Kui Venemaa soovib kedagi NATO liitlastest rünnata, siis ettekääne – uskuge mind – ei oma mitte mingit tähtsust. Ettekäände nad leiavad alati. Leidsid ettekäände selleks, et rünnata Ukrainat, leidsid ettekäände selleks, et rünnata Gruusiat või Georgiat, leidsid ettekäände selleks, et rünnata Tšetšeeniat. Nii et see ei ole Venemaal küll kunagi olnud takistus, kui ta soovib [kedagi] rünnata või kui ta on võtnud pähe, et rünnata mõnda naabrit. Selleks [võib olla] ettekääne, et HIMARS-i raketid suudavad kanda ka tuumalõhkepead, või selleks on ettekääne, et Eestil on oma tiibrakett, või selleks on ettekääne, et siin on näiteks liitlaste õhuturbemissioonid, mida on läbi viinud ka F-35 hävitajad. Selleks ei ole Venemaale küll ühtegi ettekäänet vaja. Ärme loome endale illusioone, et see on kuidagi mingisugune argument, millest Venemaa lähtub. 

Venemaad on meil vaja heidutada ja see heidutus saab olla usutav ainult siis, kui see on kaetud tugevate sõjaliste võimetega. Tugevate sõjaliste võimete arendamiseks on meil enda tegevused, pluss liitlaste tegevused. Nii et keskendume sellele, mida me ise teeme selleks, et Eesti riiki hoida vabana, ja selleks, et Eesti rahvas oleks vaba. Seda infot, mida teeb Venemaa, me loomulikult kogume ja seda infot, mille te ette lugesite, me loomulikult ka teame. Aga see ei tähenda seda, et me oma kaitsetegevuses peame lähtuma sellest, et me ei tohi midagi osta, sellepärast et äkki see Venemaale ei meeldi. Me teeme oma heidutust vastavalt sellele, mida meie peame õigeks koos oma liitlastega.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab Mart Helme. Palun!

Aitäh! No tuleb välja, et me lihtsalt ignoreerime Vene duuma doktriini. Ja noh, seisukoht, et Venemaa on tähtsusetu arvamuse avaldaja, on ju naeruväärne. Me ignoreerime Venemaa ohtu, see nagu ei lähe meile korda. Me oleme valmis nii-öelda enda kaitsmiseks ründama Venemaad. No kuulge, need asjad ei ole loogiliselt kooskõlas. Minu küsimus on ikkagi enam-vähem sama, mis oli Varro Vooglaiul: millal kavatsetakse seda teemat arutada Eesti rahvaga ja konkreetselt Eesti rahva esindusega ehk Riigikoguga? 

Eestis on põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja rahvas. Me kuuleme teie suust, et meil on NATO tuumaplaneerimiskomisjon või -komitee, mis otsustab justnagu Eesti rahva eest ära, kas siia tuleb tuumarelv või siia ei tule tuumarelva. Teie olete nagu mingid mõisnikud, kes ütlevad siis, et, jaa, me teeme selle asja ära. Üks mõisnik meil praegu Kiievis andis jälle 11 miljonit Ukrainale, ilma et Eesti rahval oleks sõnaõigustki olnud. Meil inimesed külmuvad surnuks, saari ei suudeta varustada toidu ja kütusega, aga me viskame kuskil kaardilauas nagu mingisuguse uue panuse käiku. 

Ei ole nii, et tuumaplaneerimiskomisjon – või -komitee, vabandust – otsustab Eesti rahva eest, mis on Eesti rahvale hea ja kuidas Eesti rahvast kaitstakse. Seda otsustab Eesti rahvas! Teie kohustus on tuua see Eesti rahva ette aruteluks, hinnangu andmiseks ja otsuse langetamiseks. Ärge mängige bossi seal loožis! Te ei ole boss, te olete rahva teener. 

Ja tulla siia rääkima, kuidas me peame valmistuma! Muidugi peame, aga me valmistume väga halvasti. Viis aastat juba kulutate tohutut raha, aga võimekused on kasvanud ebaproportsionaalselt aeglaselt. 

Nii et minu küsimus on: millal te toote Eesti rahva ette, konkreetselt Riigikogu saali tuumaplaneerimiskomitee arutelud selles tähenduses, mis ootab ees Eesti rahvast seoses sellega, mida planeerib tuumaplaneerimiskomitee oma aruteludes Eesti Vabariigi valitsusega. Ei ole nii, et Eesti Vabariigi valitsus otsustab Eesti rahva eest. 

Palun vastake mulle, kas te saate mu mõttekäigust aru ja kas te olete nõus sellega, et kõrgeima võimu kandja on Eestis rahvas, mitte Hanno Pevkur, Kristen Michal …

Aitäh! Teie aeg! 

… või keegi kolmas. Jah, minu aeg on läbi.

Nii. Aitäh! Härra minister, palun!

Tänan! Põhiseadus on nii sätestanud, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Sellest tuleb loomulikult lähtuda. 

Põhiseadus küll ei ole sätestanud, et kõrgeima võimu esindaja ja rahva [tahte] väljendaja on Mart Helme. Kui Mart Helme saab mandaadi rahvalt ja [osutub] siia saali valituks, nagu ka mina olen saanud mandaadi ja [olen osutunud] siia saali valituks, siis moodustatakse koalitsioon. Esindusdemokraatia põhimõte on see, et täitevvõimu teostab valitsus, seadusandlikku võimu parlament. Ühel päeval olete teie siin loožis – olete ka olnud –, teisel päeval olen mina, kolmandal päeval keegi kolmas, neljandal päeval neljas – see ongi demokraatia võlu ja valu. Vahest ei ole teie valijad rahul sellega, mida valitsus teeb, vahest ei ole meie valijad rahul sellega, mida teie teete. See ongi demokraatia. Sellega tuleb arvestada. 

Nüüd, te räägite sellest, et meie ründame Venemaad. Kuulge, mis Kremli juttu te siin jälle hakkate ajama! Hakkate hirmutama [ja räägite] et äkki see on hirmus jutt Venemaale, et Eesti ründab. 

Esiteks, NATO on kaitseallianss. Kui Venemaa peaks Eestit ründama, siis mis te arvate, et me jääme passima siin või? Loomulikult me lööme vastu. Loomulikult! See on Eesti rahva huvides – just nimelt Eesti rahva huvides –, et me ei jääks passima, vaid lööksime vastu. Ja kui me lööme vastu, siis me lööme vastu Venemaa sügavusse – nii sügavale kui ulatame. Ei ole mingit kahtlust selles. Eesti kaitsevägi on niimoodi üles ehitatud, et Eesti rahvast ja riiki kaitsta. Mitte et oi, meid rünnati ja me ei tee mitte midagi. Loomulikult teeme! Loomulikult kaitsevõime arendamisel me soetame endale ka võimed, millega rünnata vastast sügaval [tema territooriumil]. Seda ei oleks teistmoodi võimalik isegi üles ehitada.

Nii et siin on põhimõtteline veelahe selles, kuidas me saame aru Eesti rahva kaitsmisest. Meie saame aru, et Eesti rahva kaitsmise huvides on see, et Eesti territooriumil, esiteks, sõda ei oleks. Me teeme kõik selleks, et seda sõda ära hoida ja heidutada Venemaad. Ja teiseks see, et kui meil peaks olema vajadus Eesti riiki ja rahvast relvaga kaitsta, siis on meil olemas nii enda võimed kui liitlaste võimed selleks, et vastast mõjutada tema territooriumil, mitte pidada võitlusi siin kallil Eestimaal. See ongi põhimõtteline vahe.

Ja mis puudutab tuumaheidutust, siis veel kord: tuumaheidutus ei ole mingisugune lihtne arutelu, et hakkame kõik üheskoos arutama, kuidas heidutada Venemaad tuumaküsimuses. Neid küsimusi ei arutata Ameerika Ühendriikides rahva ees, ei arutata Prantsusmaal rahva ees, ei arutata Suurbritannias rahva ees. Tuumaheidutus on miski, mida [ei tehta] nii. Ta on kõige efektiivsem siis, kui sellest ei räägita.

Aitäh! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui edasi läheme, on käsi püsti Varro Vooglaiul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu teile protseduurilist võimaldamast! Ma lihtsalt ütlen, ilma pikemalt aega raiskamata, et tegelikult ma arvan, et see on selline koht, kus istungi juhataja võiks [kõnelejat] korrigeerida. Kui minister ütleb, et meie suur erinevus ongi see, et meie arvame, erinevalt teist, eks ole, et kui Venemaa Eestit ründab, siis Eesti [peaks] ennast Kaitseväe abil kaitsma, siis see ei ole ausameelne. See lihtsalt ei ole ausameelne! [Vastupidist] seisukohta pole mitte keegi väljendanud ja me kindlasti seda ei arva. Ärge selliseks farsiks seda arutelu pöörake! Niisugust asja pole mitte keegi väitnud. Vabandust, istungi juhataja, kui te peate seda kuritarvituseks, aga ma arvan, et sellistel hetkedel peaks märkuse tegema.

Aitäh! Ma pean muidugi lugema selle sisuliseks kommentaariks, sellepärast et see ei olnud istungi läbiviimise protseduuri kohta. Antud juhul ma ei pidanud vajalikuks kaitseministri vastusesse sekkuda, sellepärast et ta vastas täpselt samasugusel viisil, nagu see küsimus oli talle esitatud. Ta vastas küsimusele ja nii kaua, kui püsitakse teemas, ei minda teemast välja ja jäädakse seejuures korrektseks ja viisakaks, istungi juhataja ei sekku.

Aitäh, head kolleegid! Me liigume edasi. Tänane seitsmes küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on raudteetaristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud haridus- ja teadusminister peaministri kohustustes! Mu küsimus on Rail Balticu trassi ehituse ja selle maksumuse kohta. 19. juunil 2017 ratifitseeriti [sellekohane] eelnõu siin Riigikogu saalis. Ma pean kohe mainima, et ma ise majanduskomisjoni esimehena viisin selle ratifitseerimis[eelnõu menetlust] läbi ja hääletasin selle vastu. Ma hääletasin vastu põhjendusega, et see number, mis seal oli tol hetkel kirjas – [projekti] maksumus [pidi olema] natuke üle 700 miljoni –, tegelikult kasvab kordades. Täna on selge, et kui on soov ehitada see trass nii, nagu algselt planeeriti, kahe rööpapaariga, siis võib Eesti-poolse ehituse maksumus olla juba 7 miljardi juures.

Mul on teile küsimus. Me teame täna väga selgelt, et Läti pool on ausalt öelnud, et vähemalt enne 2035. aastat ei saa Riiast Eesti piiri poole ehitatav raudtee valmis. Kuidas te suhtute sellesse? Kas Eesti valitsus peaks tegema otsuse, et me ehitame valmis raudtee Tallinnast Pärnusse, kuid Pärnust edasi ehitamine peaks olema koostöös Läti poolega? Kui Läti hakkab Riiast ehitama piiri poole, Häädemeeste poole, siis Eesti hakkab Pärnust edasi ehitama? Või te arvate, et me võiks selle piirini ära teha, siis oleks lihtne rongiga piiri peal käia ja siis tagasi sõita? 

Me teame, et riigieelarve ei ole kummist, raha piisavalt ei ole, kuigi te olete ühes vastuses öelnud, et seda on rohkem kui vaja. Aga mida te arvate? Kas on üldse valitsuses olnud see arutelu, et hetkel ikkagi selgelt valmis ehitada Pärnu–Tallinna trass ja edasi ehitama hakata siis, kui Läti on otsustanud, et nemad ehitavad Riiast Eesti poole? Mitte nii, et me jätame trassi kuskil piiri peal [pooleli] ja peame tegema muldvalli, kust rong enam edasi ei saa minna, sest teisel pool ei ole raudteed.

Aitäh, lugupeetud küsija! Erinevalt teist ei ole minul informatsiooni, mis kindlalt väidaks, et Läti pool on kuskil öelnud, et nende trass aastaks 2030 või 2035 valmis ei saa. Läti valitsus on meile korduvalt ametlikult kinnitanud, et nad teevad kõik endast sõltuva selleks, et see trass ka Läti poolel valmis saaks. 

Aga ma kasutaksin võimalust arutada [teemat] natuke laiemalt. Ma kuulasin eile, vabariigi aastapäeval ühte intervjuud Saksa endise liidukantsleri Olaf Scholziga, kes ütles, mis on Euroopa majanduse üks suurimatest probleemidest. Tema kui juuraharidusega inimene tunnistas ausalt, et selle taga on lõputud juriidilised vaidlused kõikide suuremate taristuehitusprojektide teemal. Kui Hiina ja teised kiiresti arenevad riigid ehitavad pikki trasse, kiireid raudteid ja suuri taristuid viie, kuue aastaga, siis meie suudame kümne aastaga ehitada 20 kilomeetrit ühte raudteed, seda sellepärast et me vaidleme juristidega ja omavahel. Meie võimekus oma heaolu kasvatada on selle taha kinni jäänud. Kõik meie projektide [ehitused] – mitte ainult Eesti projektid, vaid ka Euroopa tasemel – on jube aeglased. Põlvkondade kaupa ehitatakse raudteetrasse hooneid ja koolimaju väga aeglaselt, kilomeetri kaupa ehitatakse teid. 

Praegune valitsus, meie valitsus töötab selle nimel, et Rail Baltic saaks aastaks 2030 valmis kogu trassi ulatuses. Me oleme valitsusena teinud selle kohta riigieelarvelisi otsuseid, investeerinud sinna raha ja Läti valitsusega koos väga intensiivselt töötanud, et see trass ka Läti poolel valmis saaks. See on absoluutne eesmärk, sest Rail Baltic ei ole ainult majandustaristu, see on ka Eesti julgeolekutaristu, Euroopaga seotuse taristu. Nii et me töötame tegelikult väga prioriteetselt selle nimel, et see taristu saaks valmis. Ja mul ei ole mitte mingisugust alust kinnitada teie väidet, et Rail Balticu trass Läti pool valmis ei saa.

Suur tänu! Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on muidugi väga kurb, et te ei tea, et Läti ametnikud käisid isegi siin Riigikogus alles mõnda aega tagasi ja selgelt väljendasid, et 2030. aastaks ei saa mitte kuidagi Riiast Eesti poole [tulev] trass valmis. Parimal juhul nad pakuvad [tähtajaks] aastat 2035. 

Aga ma küsin teise küsimuse. 2024. aasta sügiseks pidi olema valmis Tallinna–Tartu raudtee elektrifitseerimine ja seoses sellega on tellitud ka rongid. Täna on 2026. aasta ja me ei ole päris kindlad, kas selle aasta lõpuks saab see valmis või mitte. Ka eelmisel aastal lubati kõigepealt septembriks ja siis detsembriks see raudtee [ära elektrifitseerida]. Kellegi süü tõttu on kaks aastat raudtee-ehitus edasi lükkunud. 

Mina olen ettevõtja ja mul on ehitusettevõte. Ja mul oleks selline leping, et kui ma ehitan tunduvalt kauem, siis on leppetrahvid. Mina ei ole siiamaani kuulnud ega näinud, et oleks kellegi käest küsitud leppetrahvi. Selle asemel me toetame Eesti Raudteed ja Elroni riigieelarvest lihtsal põhjusel, et inimesed ei taha väga raudtee peal sõita, kui vahepeal peab bussiga sõitma. Kas te oskate öelda, kas valitsuses on kordagi arutatud seda teemat, et kelle süül ei ole lepingut täidetud ja miks [see projekt] on veninud tänase seisuga praktiliselt juba kaks aastat?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea! On küll arutatud, korduvalt on arutatud. Annan siis edasi seda informatsiooni, mis on minule teada. Raudtee on Tallinnast Tartuni elektrifitseeritud, raudtee-ehitus on valmis. Eeldused kiiruste tõstmiseks, näiteks taristuõgvendused, on Eesti Raudtee poolt [loodud], kuid uute elektrirongide käikupanemist ja kiiruste tõstmist takistab liiklusjuhtimissüsteemi paigaldustööde venitamine. 

Liiklusjuhtimissüsteemi töid teostab Eesti Raudteega sõlmitud hankelepingu alusel Siemens. Hankelepingus ettenähtud tööde valmimise tähtajast üleminek on olulises osas objektiivsetel põhjustel, eelkõige COVID-i tõttu, aga ka Ukraina sõja mõjul. Siemensi üks tarnetehaseid asus Ukrainas maa-alal, mis teadaolevalt on Venemaa poolt tänaseks annekteeritud. 

Eesti Raudtee ja Siemens lepivad märtsi alguseks kokku realistlikud ajakohastatud tähtajaga tegevused teekaardil. Tänase teadmise järgi saab uus liiklusjuhtimissüsteem Tartuni, sealhulgas Jõgeva osas, paigaldatud hiljemalt selle aasta neljandas kvartalis, peale mida saavad uued elektrirongid plaanitud mahus graafikute alusel töösse ehk [saavad sõita] 160 kilomeetrit tunnis. 

Miks Siemensiga hankelepingut enne tähtaega lõpetatud ei ole, kuigi oli teada, et on tarneviivitus? On väga loogilised põhjused. Sellepärast et eesmärk on ju ikkagi lõpuks tegevused [ära teha]. Vastasel korral ei oleks ka 2026. aasta tähtaeg saavutatav, kui see hankeleping praegu lõpetada ja alustada uut hankelepingut. Sellega kaasneksid kohtutes ja arbitraažides lepingu üle vaidlused, näiteks [teemal], kas esines force majeure või ei esinenud. Need vaidlused kestaksid aastaid. Samal ajal tuleks leida uus alltöövõtja – kui kohus Siemensile esmast õiguskaitset ei kohalda –, kes peaks pakkuma omapoolse uue tehnilise lahenduse, mis omakorda peab ühilduma juba Siemensi paigaldatud tehnoloogiaga. Samas on Eesti Raudtee Siemensile esitanud ka lepingu[järgsed] trahviteated ja hoiatused koos vastava arvepidamisega ja kõnealused lahkhelid lepingu [täitmise teemal] lahendatakse hankelepingus ettenähtud tööde lõpetamisel. 

Jah, tõepoolest, poolteist aastat on veninud liiklusohutuse- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine. Tehnoloogiliste lahendustega kipub niimoodi olema – tean omast kogemusest –, et nad õigeks ajaks valmis ei saa.

Aitäh! Aivar Kokk, ma pean kahjuks andma sõna Mart Helmele, kuna juhul, kui on [soov esitada] lisaküsimus teisel Riigikogu liikmel, läheb see [võimalus] talle. Kui ei oleks olnud ühtegi küsimuse [esitamise soovi], oleksin ma saanud teile kolmanda küsimuse anda. Aga Mart Helme, palun, teil on lisaküsimus!

Jaa, ma saan aru, et see on väga kahjuks, et mulle see küsimus tuli. Aga ma küsin natukene teistpidi, seoses küll raudteetaristuga. On selge, et Rail Balticu asjad lükkuvad edasi. Me juba enam-vähem 15 aastat ehitame seda, kuigi kaugele jõudnud ei ole. Läti pool on teatanud, et kui nad ehitama hakkavad, siis nad ehitavad kõigepealt lõuna suunas, Leedu poole. Sõites autoga pidevalt Pärnu vahet, ma näen, missugune tohutu rekade ja nende kolonnide laviin seda maanteed mööda sõidab. Kas ei oleks mõistlik teha väike korrektsioon valitsuse plaanides ja ehitada kiirkorras välja Via Baltica? 

Isegi kui me ehitame Rail Balticu välja Iklani, on see tupiktee. Seda mööda kaubad liikuma ei hakka, see on tupiktee. Kaubad liiguvad mööda maanteed. Maanteed mööda liiguvad need üle Läti piiri ning Lätist edasi Leetu ja Poola ning kuhu nad kõik lähevad. 

Igasugune terve mõistus ütleb, et selleks, et meil oleks kiired ühendused või võimalikult sujuvad ühendused lõuna suunas, oleks vaja välja ehitada Via Baltica. Aga me muudkui kulutame ja kulutame raha ja energiat raudtee peale, mis sisuliselt on tupik[tee] ettenähtavas tulevikus. Minu küsimus on, millal langetab valitsus tervemõistusliku otsuse Via Baltica kiirkorras väljaehitamiseks.

Aitäh selle küsimuse eest! No vot, ma ei tea, mille baasilt te nüüd väidate, et kaubad liiguvad maanteed pidi ja mitte keegi kaupa raudtee peale panna ei taha. Mina selle väitega kindlasti nõus ei ole. Kui on võimalik kaupa liigutada mööda raudteed, siis see kaup ka mööda raudteed tegelikult liigub. 

Me oleme sellel aastal Via Baltica ehitamiseks eraldanud lisaraha. Nii et me teeme mõlemat paralleelselt, ehitame ka Pärnusse välja raudtee. Nii et kui te täna olete mures, et te peate seal rekade vahel sõitma, siis lähiaastatel valmiv Rail Baltic võimaldab teil Pärnusse rongiga sõita. Väga turvaline! Kasutage rongi, sõitke Pärnusse rongiga. On kiire, on turvaline sõit, ei pea rekade vahel Via Baltica peal sõitma. Investeeringuid saavad mõlemad. Tänavu on [tehtud] maantee [ehituse jaoks] täiendavaid investeeringuid, et ehitada lõigud neljarealiseks. 

Aitäh! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Nii, kuidas me nüüd teeme, Mart Helme? Te tahate praegu protseduuriliselt küsida, aga samal ajal on teil ka järgmine [sisuline] küsimus. Kuidas me selle olukorra lahendame? Hästi, ma annan teile küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta ja siis me läheme teie [sisulise] küsimuse juurde. Aga tõesti, Mart Helme, ärge esitage vastulauset. Kui teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis palun!

Jaa, kuna minu küsimus, mis on täna kavas, on teisele ministrile, siis ma ikkagi esitan protseduurilise küsimuse. Minu arvates on see protseduuriline. Kas infotunni formaat näeb ette, et vastama tulnud ministrid tulevad küsijaid õpetama ja neile peale lugema sõnu, kuidas on õigem? Et ära sõida autoga, sõida rongiga, mida ei ole, ära seikle seal rekade vahel. Ei ole ju normaalne, et minister tuleb mulle  moraalilugema selles suhtes, mida ma pean oma elus prioritiseerima, kas ma sõidan autoga, sõidan rongiga, lendan lennukiga, ostan endale helikopteri. Kas see formaat on ikkagi selline?

Aitäh, hea kolleeg! Infotunni formaat näeb ette, et Riigikogu liige küsib ja minister vastab.

Aitäh! Nii, me läheme kaheksanda küsimuse juurde. Kaheksas küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma muidugi teen märkuse Pevkuri eelmise vastuse kohta. Ei ole Mart Helme öelnud, et me ei peaks Eestit kaitsma. Ei ole Mart Helme öelnud, et meil ei peaks olema iseseisvat heidutusvõimet. Ma ei ole mitte midagi taolist öelnud, ei öelnud seda ka Varro Vooglaid. Ei ole vaja jälle panna meile suhu enda väljamõeldud mõtteid. Ei ole vaja!

Loomulikult peab meil olema heidutus, kaitsevõime, relvastus, kõik, aga see ei tähenda seda, et me peaksime Eesti rahva tahte vastaselt astuma samme, mis on sisuliselt Eestile eksistentsiaalselt ohtlikud. Ma ei saa kuidagi olla ministriga nõus selles, et meie anname Venemaa sügavusse lööke, aga venelased vahivad, näpp suus, ja Eesti pihta lööke ei anna. Kuulge nalja teete või? Venelastel on varus umbes 30 000 erinevat raketti, sealhulgas väga palju tuumalõhkepea kandevõimega rakette. Te arvate, et kui meie anname siit lööke, siis nemad vastu ei anna. See on ju lapsik arvamus. 

Minu küsimus on ikkagi selline: milline on Eesti – kuidas ma ütlen? – valmisolek selleks, et kaitsta elanikkonda juhul, kui me toome Eesti territooriumile tuumarelva, ja ma ei tea, preventiivselt või Venemaa provokatsioonist tulenevalt anname omapoolsed löögid Venemaale? Kuidas me kaitseme Venemaa löökide eest oma elanikkonda, varustame neid eluks tarvilikuga, evakueerime neid nii, et riik sellega toime tuleb? Missugune see valmisolek ikkagi on reaalse sõja puhuks, kui meil siin lõhkevad võib-olla ka taktikalised tuumapead? Missugune see valmisolek on?

No jaa. Tundub, et teile on kõik lubatud ja meie siit teile millegagi vastata ei tohi. Teie muudkui ütlete, mida mina mõtlen. (Hääl saalist.) Mina räägin praegu. Teie kogu aeg [räägite nii], selles küsimuses te ütlesite kogu aeg, et see on lapsik või te ütlete nii või te arvate nii. Kui te eeldate seda, et meie teile ei või ühtegi vastust anda, siis äkki võtate ise sellesama seisukoha. Kuulake oma küsimus üle pärast või lugege stenogrammist ja siis vaadake, kui mitu korda te selles küsimuses [rääkisite sellest], mida mina väidetavalt ütlesin, kuigi ma pole seda kordagi öelnud. Aga küllap me jäämegi siin eri arvamustele. 

Ma saan aru, et teie ülesanne on esindada siin rahvast ja te arvate, et ainult teie oletegi rahvas. Üllataval kombel see nii ei ole. Teil on valijad, meil on valijad. Demokraatlikus riigis ongi ainuvõimalik, et meil on õnneks siin mitu erakonda, õnneks on mitmed maailmavaated siin parlamendisaalis esindatud. See tagabki selle, et me saame parimal võimalikul moel oma riigi eest hoolt kanda. 

Mis puudutab Eesti kaitseplaane, siis jällegi, teie ütlesite, et mina arvan, et Venemaa ei löö meid vastu. Vabandust, teie algne positsioon oli see, et meie lööme ja siis Venemaa justkui lööb ka. Mina ütlesin, et kui Venemaa meid ründab, siis meie ründame vastu. See oli see, mida ma ütlesin. Ja ma arvan, et see on põhimõtteline seisukohtade vahe. Teie räägite kogu aeg sellest, mida kõike Venemaa teeb, ja meie räägime sellest, mida meie teeme selleks, et ennast kaitsta. (Hääl saalist.) 

Tõsi, meie valmisolek on täpselt nii hea, kui on meie ühiskonna terviku valmisolek. Loomulikult, sõjalised võimed arenevad kogu aeg. Me oleme ühiskonnana arenenud. Aastast 2022, millal algas täiemahuline sõda Ukrainas, on kaitse-eelarve kasvanud enam kui kolm korda. Teiseks, need sõjalised võimed. Väga paljusid oli võimalik eile Vabaduse väljakul näha. Tõsi, teie seal ei olnud, eks teil on omad tegemised, aga tasub siiski kursis olla, mida Eestis kaitsevõime arendamiseks on tehtud. 

Kolmandaks soovitan lugeda Delfis eile ilmunud pikka analüüsi selle kohta, kui palju on Eesti kaitsevõime ja kaitsevalmidus kasvanud. See on vastus teile. Me igapäevaselt pingutame üheskoos selle nimel – muuseas ka teie, endale võib-olla teadmata, annate siin saalis ikkagi oma väikese panuse, ma küll ei tea, kas see on negatiivne või positiivne, aga oma panuse –, et Eesti riigi kaitsevõime siiski areneks.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, mul on täpsustav küsimus, sest vastust ma ei saanud, sain hulgaliselt igasuguseid süüdistusi. No eks see ongi poliitika, et opositsioon ja koalitsioon vastastikku pingpongitavad. 

Aga küsimus on ikkagi selles, et me oleme teinud suure hanke – ma ei mäleta peast [detaile] – mingi 600 varjendi jaoks kuskile kagupiirile. Kas see oli Eesti üksinda või oli koos Lätiga? Täpsustage. Aga minu küsimus on, missugust konkreetset kasu me näeme nendest varjenditest ja missugust konkreetset kasu me näeme mingisugusest tankitõrjekraavist, mida kavatsetakse seal rajada või juba rajatakse. 

Ma olen lugenud mingisuguseid analüüse – ja mitte ainult Vene analüüse, ehkki ma loen ka Vene analüüse, mis on tihtipeale muidugi, tuleb tunnistada, rohkem propaganda kui analüüs –, [mis ütlevad], et tegelikult venelased panustavad ikkagi kauglöökide andmisele ja kauglöökide kaudu meie kaitsevõime ja ka ründevõime halvamisele. Kas te sellest seisukohast võite selgitada nende kaitserajatiste tegelikku efekti? [Oluline on, et] meie sõjaline võimekus nende kauglöökide kaudu ei saaks sedavõrd kannatada, et me oleme tegelikult rivist väljas. Aga samal ajal on meil mingid punkrid, millest sisuliselt kasu pole olnud. Võib-olla te natuke selgitate seda tehnilist poolt.

Aitäh! No vot, see ongi see, kui igapäevaselt lugeda Vene analüüse ja mitte meie analüüse. Aga … (Mart Helme ütleb: " Ma ju ütlesin, et ma loen erinevaid. Ära hakka jälle ajama propagandat. Ma loen Vene omasid, ma loen Ameerika omasid …")

Kas ma saan pärast selle aja juurde, või? Härra spiiker, kas ma saan vastamiseks aega pärast juurde? (Mart Helme ütleb: "Aga sa ei vasta ju, sa süüdistad!") Ma ei ole kordagi süüdistanud.

Aitäh! Head kolleegid, teeme nüüd nii, et härra minister vastab küsimusele.

No vot. Kõigepealt kaitseliinist. Kui te loete erinevaid analüüse, siis soovitaks vaadata ka seda, mis Ukrainas toimub. Ukrainas on kaitseliinidel väga oluline roll. Kaitseliini peamine roll loomulikult on takistada maaväe liikumist. Äkki sa kuulad siis korraks, korragi? Kui sa tahad vastust, siis ole hea, kuula. (Hääled saalist)

Head kolleegid, teeme nii, et härra kaitseminister vastab ja siis me läheme selle küsimuse arutamisega edasi. (Hääled saalist) Ei, Mart Helme, te oma pidevate vahelehõigetega ei lase kaitseministril lõpetada oma vastust. Las kaitseminister vastab küsimusele. Palun, härra kaitseminister!

Tänan! Ma alustasin vastamist. Ja alustuseks ütlesingi, et tasub vaadata, kuidas Ukrainas kaitseliinid töötavad ja milline roll nendel on. Kaitseliini peamine roll on maaväe pidurdamine. Te mainisite ka kaugtuld ja kauglööke. Tõsi, kauglöökidel on oluline [roll], täna tehakse kauglööke ka droonidega. See territoorium, mis on nii-öelda must maa, hall tsoon või surmatsoon, kuidas iganes keegi seda nimetab, on 30–40 kilomeetrit. Kui keegi soovib maa-ala kontrollida, siis ei piisa ainult kauglöökidest ja kaugtulest, vaid selleks on vaja ka seda, et maavägi kontrollib territooriumit. 

Võtame meie kaitse ülesehituse. Loomulikult ei ole need mitte varjendid, nagu te mainisite, vaid tegemist on rühma- ja kompaniipositsioonidega, mis on üks osa kogu kaitseliinist. Kaitseliini osa on ka tõkestusvahendid, okastraadid, draakonihambad ja nii edasi, samamoodi tõkestuskraavid. Need moodustavad ühe terviku, selleks et Eesti territooriumi kaitsta, see on üks osa kogu meie kaitsest. 

Loomulikult ei lähe me siin selles debatis sügavuti Eesti sõjalise kaitse tegevuse kavasse, aga see nähtav osa, mida me teeme – punkrid, kaitsekraavid, tõkestusvahendid, eelpaigutatud tehnika ja kõik see, samamoodi moonasoetus, relvastuse soetus –, kannab kõik ühte eesmärki: et me oleksime suutelised Eesti riiki kaitsma ja seda tegema efektiivselt. Seetõttu on meie enda kaitseplaanis nii see osa, kuidas me kaitseme Eestit kui territooriumit, kui ka see osa, kuidas me kaitseme Eestit nii, et mõjutame vastast vastase territooriumil. Need on need tegevused, mida me teeme. Ma arvan, et väga hea ülevaate selle kohta, mida on soetatud ja mis on veel soetamisel, andis eile Delfi Meedia oma väga pikas ja analüütilises loos. 

Aitäh! Lisaküsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma tulen siiski eelneva teema juurde tagasi. Esiteks ütlen kommentaariks teie meile öeldule, et loomulikult me peame vaatama, mida sätestab Venemaa tuumadoktriin. See, et me vaatame Venemaa tuumadoktriini, analüüsime seda ja võtame seda ka arvesse, ei näita mitte kuidagipidi mingisugust venemeelsust või midagi muud sellist, vaid see näitab kainet mõtlemist. 

Just samuti nagu ameeriklased ei taluks oma piiri taga venelaste tuumarelvi, on ju täiesti mõistuspärane, et ka teine maailma suurim tuumariik ei kavatse taluda oma piiri taga teiste tuumariikide tuumarelvi. See on ju loogiline. Ja kui kirjutatakse Venemaa tuumastrateegias täiesti selgesõnaliselt, et Venemaa käsitleb strateegilise julgeolekuohuna seda, kui mittetuumariikide territooriumidele, mis paiknevad nende piiri ääres, paigutatakse mõne tuumariigi tuumarelvad, ja selle suhtes kasutavad nad oma tuumavõimekust, siis see on asi, mida me peame reaalselt arvesse võtma oma käike planeerides. 

Ei ole ju nii, nagu te eelnevalt ütlesite, et kuidagi naiivne on arvata, et Venemaa tegevus meie suhtes sõltub sellest, milliseid käike meie ise astume. Loomulikult sõltub. Loomulikult sõltub! Seda on meile [selgelt] ka öeldud. See ongi see põhjus, miks me oleme murelikud nende avalduste pärast, millega Tsahkna on esile tulnud ja mille tõttu me ka teilt kui kaitseministrilt küsime, kuidas nende asjadega on. 

Aga et nüüd asi oleks päris selge, [küsin] lõpetuseks [järgmist]. Te olete küll vastanud nendele küsimustele, aga võib-olla on natukene jäänud lahtiseks, mis see positsioon siis ikkagi on. Kas me saame õigesti aru teie täna väljendatust, et on täiesti võimalik, et selle valitsuse ametisoleku ajal võidakse Eesti territooriumile paigutada tuumarelvad, ilma et avalikkus sellest üleüldse midagi teakski? Et ainult võib-olla tagantjärele kuuldakse, kui sedagi, aga mingisugust põhimõttelist otsust, millest ka avalikkust teavitatakse, ei pruugigi tulla – see on teie positsioon. Kas me saame õigesti aru?

Aitäh! Kõigepealt klaarime ära selle Venemaa doktriinide lugemise. Loomulikult … (Hääled saalis.) Jõuame, jõuame sinna ka. Mul on kolm minutit aega. Loomulikult me teame, mis on Venemaa doktriinides kirjas. Loomulikult on meie ülesanne teada, mida vastane mõtleb, kuidas mõtleb, mida ta teeb ja mida ta planeerib. Küll ei tähenda see seda, et meie oma tegevusi peame hakkama kuidagi seetõttu vähendama või põlve maha panema kellegi plaanide ees. Kui Venemaa ütleb, et talle ei meeldi üks, teine või kolmas asi, siis see ei muuda meie planeerimist. See ei muuda ka seda, mida me liitlastega koos planeerime. 

Meie planeerime oma kaitsetegevust vastavalt oma vajadustele ja loomulikult ka selle järgi, mida Venemaa on oma kaitsetegevuse kavades, mitte ainult tuumadoktriinis … Šoigu plaan on avalikkuses läbi käinud, kui palju neil on plaan Eesti ja NATO liitlaste piiride taga oma kohalolu suurendada. Me peame sellele reageerima, saatma Venemaale heidutussõnu. See, kuidas me reageerime, millised on need vahendid, millised on liitlaste vahendid siin, kui palju siin liitlasi on, kõik see, on osa meie heidutusest Venemaa suunas. 

Nüüd, kui me räägime tuumaheidutusest, siis veel kord: tuumaheidutus ei ole midagi, mille üle me lihtsalt kusagil avalikkuses debateerime. Tuumaheidutus töötab teistmoodi. Tasub meenutada, et kui 2022. aastal Ukraina puhul oli Venemaa ähvardus, et nad kasutavad taktikalist tuumarelva, siis see jutt kadus üsna kiiresti ära. Kas selleks toimus mingisugune avalik debatt Ukrainas või Ameerika Ühendriikides või Venemaal? Ei, need kanalid on teised, kus tuumaheidutusest räägitakse. Seetõttu tegelikult ei ole mõtet spekuleerida selle üle.

Kui me räägime üldiselt kaitseplaanidest, siis jah, me teeme neid kaitseplaane vastavalt oma vajadustele, mitte selle pärast, kas see meeldib Venemaale või ei meeldi. Meie huvides on ehitada üles Eesti kaitse nii, et see töötaks, koos liitlastega. Nii et selle tõttu, veel kord, ärme lasku debatti, kas see meeldib Venemaale või milline võiks olla Venemaa reaktsioon sellele. 

Veel kord, Varro, meil ei ole mõtet eeldada seda, et kui meie siin teeme mingi sammu, siis see provotseerib Venemaad meid ründama kas rohkem või vähem. Kui Venemaa [teeb] poliitilise otsuse, ükskõik, kas Soomet või Lätit või läbi Valgevene Leedut või Poolat rünnata, siis selleks ei ole vaja otsida mingeid põhjendusi. Selle põhjenduse mõtlevad nad käigupealt välja, seda on ajalugu näidanud korduvalt ja korduvalt. Seetõttu keskendume sellele, mida on meil vaja teha tulenevalt Venemaa plaanidest, selleks, et heidutada Venemaad, ja kui vaja, siis ka [teha] tuumaheidutust.

Aitäh! Me lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Kuna meil on küsimuseks kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis meil ei ole enam aega, et järgmist küsimust avada. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid, tänan Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest tänases infotunnis! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.